1

14.07.2026

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

(parandamisõigus) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust ja tarbijakaitseseadust, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/18281

(edaspidi parandamisõiguse direktiiv).

Eelnõu eesmärk on soodustada kaupade soetamisel ja kasutamisel nende kestvust, suurendades

kaupade parandamise võimalusi. Eelnõu põhielemendid on:

- parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele selliste kaupade suhtes, millele kehtivad

Euroopa Liidus ühtsed parandatavuse nõuded.2 Selliste kaupade ja parandatavuse nõuete

loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas. Parandamist saab tarbija taotleda

juhul, kui puudustega toote puhul on selle müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete

esitamise tähtaeg lõppenud. Tootja on kohustatud toote parandama mõistliku aja jooksul ja

mõistliku hinna eest või, kui tootja ise soovib, tasuta. Oluline on ka, et

parandamiskohustusega tootjad peavad pakkuma kutselistele parandajatele ja teatud

juhtudel ka tarbijatele vajalikke varuosi ja tööriistu3 mõistliku hinnaga, et see ei takistaks

parandamist;

- kutselistel parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kliendiga

suhtlemiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet

(tähtajad, hinnad jne) parandamisprotsessi kohta. Kui tarbija nõustub nende tingimustega

30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust nendel tingimustel osutama.

Tarbija jaoks tähendab see võimalust hõlpsalt võrrelda eri teenuseosutajate pakkumisi ja

teha teadlik valik parima lepingupartneri kasuks;

- Euroopa Komisjon loob ühtse Euroopa veebiplatvormi4, et teha tarbijatele kättesaadavaks

teave (ka riikidevaheliselt) parandusteenuseid osutavate ettevõtjate kohta. Liikmesriik

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta

ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L,

2024/1799, 10.07.2024). 2 Nende hulka kuuluvad praegu näiteks kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid,

kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad, jahutus-külmutusseadmed, kuvarid, keevitusseadmed,

tolmuimejad, serverid ja andmesalvestustooted, mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid,

kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid, kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad ning

kohtkütteseadmed. 3 Kohustus varuosa kättesaadavaks teha tuleneb juba parandatavuse nõudeid sisaldavatest komisjoni

rakendusmäärustest, kuid EL-i parandamisõiguse direktiiviga lisatakse ettekirjutus, et need tuleb kättesaadavaks teha

mõistliku hinnaga. 4 Liikmesriik võib ka otsustada, et ei kasuta Euroopa Komisjoni ühtset lahendust ja säilitab või loob omaenda

siseriikliku parandusplatvormi, mis sellisel juhul peab olema koosvõimeline Euroopa platvormiga.

2

nimetab Euroopa Komisjoni abistamiseks riikliku kontaktpunkti. Paremad

teabevõimalused peaksid soodustama parandusteenuste laiaulatuslikumat kasutamist;

- modifitseeritakse müügilepingu reegleid, nähes ette seadusest tulenevate nõuete esitamise

tähtaja pikenemise aasta võrra tarbijalemüügi korral juhul, kui tarbijad valivad asendamise

asemel parandamise.

Eelnõu mõjud Eesti tootjatele ei ole suured: Eestis ei toodeta praegu kaupu, millele on Euroopa

Liidus kehtestatud parandatavuse nõuded ning mille parandamist peaksid Eesti ettevõtjad seetõttu

pärast lepingujärgsete nõuete esitamise lõppemist tarbija soovil korraldama. Eelnõuga luuakse

tarbijale müüja vastutuse tähtajaga seotud soodustusi juhul, kui tarbija valib asendamise asemel

parandamise. Põhiline erisus on see, et kui tulevikus valib puudusega asja ostnud tarbija asja

asendamise asemel selle parandamise, pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe korra ühe aasta võrra

kogu asjale, mitte ainult kõrvaldatud puudusele. Samas ei ole muudatus tervikuna väga suur,

kuivõrd ka kehtiva õiguse järgi algab nii asendamise kui ka parandamise korral nõude esitamise

tähtaeg uuesti.

Kuigi eelnõukohase seadusega kasvab halduskoormus ülevõetava direktiivi lisas märgitud toodete

valmistajatele (keda Eestis esialgne ei tuvastanud), võib Eestis halduskoormus selliste tootjate

puudumise tõttu kasvada pigem direktiivi lisas nimetatud neil tootjate esindajatel, maaletoojatel ja

turustajatel, kes peaksid teatud olukorras asuma tootjate asemele seoses parandamise

organiseerimisega. Kõik müüjad peavad valmis olema selleks, et müüja vastutus pikeneb teatud

olukorras juhul kui kui tarbija otsustab nõuda toote asendamise asemel hoopis toote parandamist,

millisest võimalusest tuleb tarbijat ka teavitada. Muus osas halduskoormus parandamisteenuse

osutajatel ja tarbijatel eelnõukohaste muudatustega ei kasva, sest üldised parandusteenuse

osutamise reeglid (töövõtulepingu regulatsioon VÕS-s) jäävad samaks ning eelnõu pakutavad

võimalused nagu registreerumine EL parandamisplatvormil või EL parandamisteabe vormi

kasutamine on valikuvõimaluseks ja mitte kohustuseks.

Teatud muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm ja Euroopa Liidu parandusteabe

vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis parandusteenuseid osutavate ettevõtjate

tegutsemist ja seeläbi halduskoormus väheneb. Käesolev eelnõu on osa laiemast tarbijaõigustikust,

mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti õigusesse üle võtta.

Halduskoormust leevendava lahendusena võib tuua välja ka käesoleval ajal Riigikogus

menetletava eelnõu uue tarbijakrediidi direktiivi5 ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tema

õiguste tugevat kaitset – leevendab ettevõtja halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot

ettevõtja peab tarbijale esitama (täpsemalt seletuskirja mõjuanalüüsi 6. osas).

Eelnõu kohaselt ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoniseeriv ning Eesti on võtnud üle

üksnes minimaalselt nõutu (täpsemalt selgitatud 5. osas „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu

õigusele“).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna

tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee ([email protected]). Tarbijakaitseseaduse

muudatuste osa on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 2023/2225, 18.10.2023).

3

ja tööstuse osakonna toote ohutuse nõunik Risto Jõgi ([email protected]). Eelnõu seletuskirja

mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse nõunik Joel Kook ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud

sama talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on koostatud selleks, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799.

See tuleks Eesti õigusesse üle võtta hiljemalt 31. juuliks 2026.

Eelnõuga muudetakse:

- võlaõigusseaduse seadustiku redaktsiooni RT I, 11.11.2025, 16 ja

- tarbijakaitseseaduse redaktsiooni RT I, 08.07.2025, 32.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega.

Eelnõu on seotud laiema EL tarbijaõigustiku muutmise paketiga, mh Riigikogus menetletavate

seaduseelnõudega (nt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 947 SE (uue

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)). Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

2. Seaduse eesmärk

Kasutuskõlblike kaupade parandamist ja taaskasutamist tuleb edendada nii seadusest tulenevate

müügilepingujärgsete nõuete esitamise raames kui ka väljaspool seda. Vältida tuleb puudustega,

kuid parandamise korral kasutuskõlblike kaupade enneaegset utiliseerimist, suunates tarbijaid

selliseid kaupu parandama.

Tulevikus on selliste kaupade tootjad, mille kohta on Euroopa Liidus kokku lepitud parandatavuse

nõuded (nt pesumasinad, külmikud, nutitelefonid ja tahvelarvutid), kohustatud tarbija nõudel need

kas tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul ära parandama. Parandatavuse nõudeid

sisaldavate Euroopa Liidu õigusaktide loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas II.

Parandatavuse nõuetest selgub ka parandamiskohustuse täpsem sisuline ja ajaline rakendusala.

Lisaks peavad parandamiskohustusega tootjad pakkuma parandatavuse nõudeid sisaldavates

Euroopa Liidu õigusaktides loetletud varuosi ja tööriistu mõistlike, parandamist mitte takistavate

hindadega. Needsamad tootjad peavad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud

parandamisteenustest kergesti ligipääsetaval viisil ja võimaldama vabalt ligipääsetava veebisaidi

kaudu juurdepääsu tavapäraseid parandusteenuseid sisaldavatele hinnakirjadele. Oluline on ka, et

tootjatel on tulevikus keelatud kas lepingutingimuste või riist- ja tarkvaratehnikate abil takistada

tootjast sõltumatutel parandajatel kaupade parandamist. Selle raames on keelatud luua takistusi

kasutatud varuosade või 3D-printeriga loodud varuosade kasutamisele, välja arvatud juhul, kui

kaitsemeede on õigustatud ja tegemist on objektiivsete teguritega, näiteks intellektuaalomandi

kaitsega.

Eelnõuga luuakse parandamisõiguse direktiivist tuleneva vabatahtliku Euroopa parandusteabe

vormi kasutamise võimalus. Kõikvõimalikud kutselised parandusteenuse osutajad võivad

vabatahtlikult ja mõistliku aja jooksul pärast tarbijalt sellekohase soovi saamist pakkuda tarbijatele

4

parandusteabe vormi. Vorm sisaldab teavet parandamise hinna ja kestuse ning võimalike

lisateenuste kohta. Kui teenuseosutaja soovib vormi pakkuda, tuleb teha seda tasuta. Juhul kui enne

teenusehinna väljaselgitamist on vaja rike siiski diagnoosida, võib parandaja tarbija käest selleks

vajalike kulude eest tasu võtta. Parandusteenuse osutaja on kohustatud olema vormis esitatud

tingimustega seotud vähemalt 30 päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga

nõustub, loetakse leping nendel tingimustel sõlmituks.

Väiksemas mahus reformitakse tarbijalemüügi tingimusi (parandamisõiguse direktiiviga tehti

kaupade müügi direktiivi6 muudatusi). Tulevikus loetakse lisaks vastupidavusele,

funktsionaalsusele, ühilduvusele ja ohutusele ka parandatavust üheks muudest omadustest, mis

moodustavad asja tavapärase kvaliteedi võlaõigusseaduse (VÕS) § 2171 lõike 3 punkti 2

tähenduses. Oluline on, et kui tarbija valib VÕS-i § 222 kohaselt lepingu täitmise nõude raames

asendamise asemel parandamise, pikeneb VÕS-i § 218 lõike 31 teise lause kohaselt müüja vastutuse

tähtaeg asja lepingutingimustele mittevastavuse eest üks kord 12 kuu võrra ja seda mitte ainult

konkreetse puuduse, vaid kogu asja kohta. Lisaks peab tulevikus müüja ostjat teavitama, et tal on

õigus valida parandamise ja asendamise vahel ja et parandamise kasuks otsustades pikeneb müüja

vastutuse tähtaeg ühe korra ühe aasta võrra. Ettevõtja võib tarbija soovil puudusega asja

asendamiseks anda tarbijale taastatud asja.

Euroopa Komisjon on parandamisõiguse direktiiviga võtnud endale kohustuse luua Euroopa

veebiplatvorm (täpsemalt Euroopa veebiplatvormi ühine veebiliides) selleks, et teha tarbijatele

kättesaadavaks teave (ka riikidevaheliste) parandusteenuste kohta. Veebiliides on kättesaadav

kõigis liidu ametlikes keeltes ning komisjon tagab selle tehnilise hoolduse. Liikmesriigid saavad

seda veebiliidest kasutada oma platvormi riiklike osade sisustamiseks. Samas võivad liikmesriigid

riikliku sektsiooni asemel otsustada luua ka oma riikliku platvormi või jätkata juba olemasoleva

riikliku platvormi kasutamist. Sellisel juhul ühendatakse riiklik platvorm Euroopa Liidu

veebiplatvormiga. Eesti (nagu enamik muid liikmesriike) on praegu otsustanud edasi liikuda ühtse

EL veebiliidese kasutamisega.

Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

§ 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu

õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on

sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi võimalikke lahendusi,

nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms. Direktiivi eelnõu

avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti seisukohad7, mistõttu ei ole

eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.

Ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv (mis tähendab, et valikukohad Eesti jaoks

direktiivi ülevõtmisel on piiratud) ning vähesed võimalikud valikukohad teadvustati Eesti

seisukohtade kujundamise käigus ja direktiivi vastuvõtmisele järgnenud konsultatsiooniprotsessi

käigus. Justiits- ja Digiministeerium kaardistas ülevõtmise eel liikmesriikidele jäetud peamised

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv

1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 7 Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses

finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ, eelnõu kohta (kiidetud heaks

Vabariigi Valitsuse 15. septembri 2022. a istungil ja 10. oktoobri 2022. a Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni

istungil).

5

valikukohad ning korraldas laiapõhjalise kaasamise, küsides eri osapooltelt8, kas nad peavad

vajalikuks, et Eesti kasutaks direktiiviga talle jäetud lisavõimalusi teatud küsimuste põhjalikumaks

reguleerimiseks. Esitatud küsimused puudutasid eeskätt Euroopa veebipõhisel platvormil esitatava

info ulatust ning tarbijalemüügi reeglite muutmist juhul, kui tarbija valib puudusega kauba

asendamise asemel parandamise. Kaasatavad üldiselt ei näinud vajadust minna kaugemale

direktiivis miinimumina ettenähtust. Eelnõus on sellest lähenemisest kinni peetud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse VÕS-i paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 (asja omadused

tarbijalemüügi korral). Sellega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 1, millega

muudetakse kaupade müügi direktiivi9 artikli 7 lõike 1 punkti d, nähes ette, et parandatavus – koos

vastupidavuse, kasutusviisi, ühilduvuse ja turvalisusega – on tarbijalemüügi puhul üks omadustest,

mis moodustavad toote tavapärase kvaliteedi.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse VÕS-i paragrahvi 218 lõiget 31 (müüja vastutuse tähtaeg, kui

tarbija valib puudusega asja parandamise). Parandamisõiguse direktiiv näeb ette ka mõned kaupade

müügi direktiivi muudatused. Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkti 2 alapunktiga a ja

ühtlasi ühe olulisema täiendusena sätestatakse, et kaupade müügi direktiivi artiklisse 10 lisatakse

uus lõige 2a, mille kohaselt juhul, kui artikli 13 lõike 2 kohaselt leiab kauba nõuetega vastavusse

viimiseks õiguskaitsevahendina aset parandamine, pikendatakse müüja vastutuse tähtaega üks

kord 12 kuu võrra. Parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkt 40 selgitab, et „selleks et

motiveerida tarbijaid valima parandamist, et viia kaup nõuetega vastavusse müüja vastutuse piires,

ning seega edendada parandamist, kui tarbija valib kauba nõuetele vastavusse viimiseks

parandamise, tuleks direktiivi (EL) 2019/771 muuta, et pikendada müüja vastutuse tähtaega 12 kuu

võrra, mis tuleb lisada kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtajale. Seda pikendamist

tuleks kohaldada üks kord. Liikmesriigid võiksid siiski parandamist veelgi stimuleerida, nähes ette

müüja vastutuse tähtaja täiendava pikendamise, kui parandamine toimub uuesti. Liikmesriigid

võiksid samuti kehtestada või säilitada normid, millega müüja vastutuse tähtaega pikendatakse

parandamise korral pikemaks ajaks kui 12 kuud.“

8 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kliimaministeerium, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti

Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit,

Teenusmajanduse Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide

Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse

instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja),

Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit,

Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti

Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ

Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit, MTÜ

Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop

OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, MTÜ

Paranduskelder, Kliimaministeerium. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv

1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50).

6

Oluline on see, et kui rakendub müüja vastutuse tähtaja pikendamine, peab müüja vastutama mis

tahes nõuetele mittevastavuse eest, mis esines kauba üleandmise ajal ja mis ilmneb kauba suhtes

kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtaja jooksul, mis hõlmab pikendamist. Ehk vastutuse

ühekordne pikenemine ei piirdu üksnes konkreetse puudusega. Parandamisõiguse direktiiv ei piira

samas liikmesriikide õigust kehtestada või säilitada sätteid, millega nähakse ette vastutuse tähtaja

edasine pikendamine üksnes parandatud osade suhtes kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/77110.

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas Eesti üldse peab kehtivat õigust muutma, kuivõrd VÕS-i

§ 218 lõige 31 (mis kehtestati seoses kaupade müügi direktiivi ülevõtmisega) sätestab: „Kui müüja

asendab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg asendatud asja ostjale

üleandmisest. Kui müüja parandab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg

kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest arvates uuesti.“ Omal ajal kaupade müügi direktiivi üle

võttes täiendati mh VÕS-i § 218 lõikega 31, milles nähti ettevõtja vastutuse tähtaja uuesti algamise

jaoks ette samasugune regulatsioon, nagu on ette nähtud aegumistähtaja jaoks VÕS-i §-s 227.

Ülevõtmise eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sellise regulatsiooni loomiseks annab võimaluse

direktiivi põhjenduspunkt 44, mille kohaselt direktiiviga ei reguleerita seda, millistel tingimustel

on võimalik direktiivis sätestatud müüja vastutuse tähtaja või aegumistähtaja kulgemine peatada

või katkestada. Eestis on müügilepingu puhul VÕS-i §-s 227 sätestatud, et asja asendamisel müüja

poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale ning asja parandamisel müüja poolt

algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. Müüja vastutuse

tähtaja puhul aga samasugust sõnaselget reeglit kehtivas õiguses ei ole ning seetõttu peeti seda

küsimust praktikas mõnevõrra ebaselgeks.

Samas ei pruugi praegune olukord direktiivi nõuetele siiski ammendavalt vastata. Direktiiviga

soovitakse, et müüja vastutaks parandamise korral minimaalselt kolme aasta ulatuses (vt

põhjenduspunkti nr 40, mille kohaselt vastutuse pikendamine lisatakse järelejäänud vastutuse

tähtajale; sama põhjenduspunkti lõpp nõuab, et liikmesriigid, kes lähtuvad aegumistähtaegadest,

peavad tagama, et aegumistähtaeg on kokku minimaalselt kolm aastat). Eesti kehtiva regulatsiooni

kohaselt oleks juhul, kui tarbija soovib müüjalt näiteks parandamist poole aasta möödudes alates

tehingust, müüja vastutus kokku 2,5 aastat ehk vähem kui direktiivis soovitud kolm aastat. Kui

tarbija asub parandamist taotlema ühe aasta möödudes ostust, oleks kolm aastat jällegi tagatud.

Lisaks tuleb arvestada, et direktiiv ei seo parandamise korral vastutuse tähtaja pikendamist

parandatud osaga, vaid direktiivi sõnastuse järgi pikeneb kogu vastutus. Seda tõlgendust toetab

põhjenduspunkt nr 40, mille kohaselt võivad liikmesriigid tekitada parandatud osadele soodsamaid

eriregulatsioone.

Eelneva tõttu on seega vaja VÕS-i muuta. Eelnõus pannakse ette VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine

selliselt, et 1) kaotatakse tingimus, mis seob vastutuse pikenemise eraldi üksnes parandatud osaga

ning 2) selgitatakse, et parandamise puhul algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg

parandamisest arvates uuesti ja pikeneb igal juhul ühe korra ühe aasta võrra.

10 Eriregulatsioon kehtib liikmesriikidele, kes ei näe müüja vastutuse jaoks ette kindlaid tähtaegu või näevad ette

üksnes õiguskaitsevahendite aegumistähtaja, tagades, et müüja vastutus või parandamise korral õiguskaitsevahendite

aegumistähtaeg on vähemalt kaks aastat ja 12 kuud, mis vastab direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse

miinimumtähtajale ja selle tähtaja minimaalsele pikendamisele parandamise korral.

7

Samas selleks, et mitte koormata ebaõiglaselt müüjaid ning mitte võtta direktiivi üle ettenähtust

rangemalt, on vastukaaluks sätestatud, et juhul kui vastutus on juba ühe korra ühe aasta võrra

pikenenud, on edaspidine võimalik pikenemine seotud üksnes kõrvaldatud puuduse

parandamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 1 (tarbija teavitamine tema

õigusest teha valik asendamise ja parandamise vahel ning selle valiku tagajärgedest). Selle

muudatusega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 3. Sellega lisatakse kaupade

müügi direktiivi artiklisse 13 uus lõige 2a, millega sätestatakse, et tarbijate teadlikkuse

suurendamiseks peab müüja teavitama tarbijat tema õigusest valida puudusega eseme parandamise

ja asendamise vahel. Lisaks peab müüja teavitama tarbijat eelisest, et parandamise korral pikeneb

müüja vastutus üks kord 12 kuu võrra (VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine). Nagu parandamisõiguse

direktiivi põhjenduspunkt 41 selgitab, peaks selline asjade korraldus soodustama kestlikku

tarbimist ja edendama ringmajandust.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 42 (tarbijale parandamise ajaks

asendusasja andmine). Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punktiga 4 lisatakse kaupade müügi

direktiivi artikli 14 lõikesse 1 täiendus, mille kohaselt võib müüja parandamise ajaks olenevalt

asjaomase kaubakategooria eripärast, eelkõige tarbija vajadusest, et sellised kaubad oleksid

alaliselt kättesaadavad, anda tarbijale tasuta laenuks asenduskauba, sealhulgas taastatud kauba.

Lisaks võib müüja tarbija sõnaselge taotluse korral anda oma asendamiskohustuse täitmiseks

tarbijale ka taastatud kauba.

Nendest ideedest vajab seadusandlikul tasandil ülevõtmist see osa, mis puudutab taastatud kauba

andmise abil puudusega asja asendamiskohustuse täitmist – oluline on, et tarbija on sellega selgelt

nõustunud. Kui tarbija valib puuduste kõrvaldamiseks asja asendamise, võib müüja tarbija

sõnaselgel soovil anda tarbijale taastatud asja ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määruse

artikli 2 lõike 18 tähenduses. Määruse artikli 2 punkt 18 defineerib taastamist tegevusena, mille

eesmärk on toote või kasutuselt kõrvaldatud toote ettevalmistamine, puhastamine, katsetamine,

hooldamine ja vajaduse korral parandamine, et taastada selle tulemuslikkus või funktsionaalsus

algselt disainimisetapis toote turule laskmise ajal ette nähtud kasutuse ja tulemuslikkustasemete

vahemiku piires. Kehtiva õiguse kohaselt peab müüja uute asjade müügiks sõlmitud lepingute

puhul tarbija nõudel aga alati võimaldama uut uueväärset asenduskaupa ja sellest ei saa VÕS-i

§ 237 kohaselt tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Parandamisperioodiks asendustoote pakkumine on

müüja vaba valik, mis ei vaja seaduses eraldi regulatsiooni. Samas nõuab direktiiv, et see peab

toimuma tasuta, nii et see asjaolu tuleks direktiivi üle võtvas seaduses siiski eraldi esile tuua.

Asenduseseme pakkumine aitab vältida tarbijale olulisi ebamugavusi. Asendusese võib olla ka

taastatud asi. Asendusasja laenuks andmine ei muuda müüja kohustust parandamine mõistliku aja

jooksul lõpule viia; see ei saa õigustada ebamõistlikult pikka remondiaega (vt direktiivi põhjendus

42).

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS-i §-dega 6351–6354 (Euroopa parandusteabe vorm)

järgnevalt.

VÕS-i § 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine

Lõikega 1 võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõike 1 esimene lause. Selle sätte

kohaselt võivad parandusteenuse osutajad vabatahtlikult kasutada parandusteenuste osutamise

lepingu puhul standardset Euroopa parandamisteabe vormi. See on loodud ettevõtja jaoks

8

võimalusena ja vormi kasutamise kohustust ei ole. Direktiivi eesmärk on, et Euroopa parandusteabe

vorm võimaldaks tarbijatel hinnata ja hõlpsalt võrrelda parandusteenuseid, sealhulgas

alternatiivseid pakkumisi. Samal ajal peaks see hõlbustama ettevõtetel (eelkõige mikro-, väike- ja

keskmise suurusega ettevõtetel) teabe esitamist parandusteenuste kohta (vt direktiivi põhjendust

10). Direktiiv näeb ette, et parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kasutada

Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet (tähtajad, hinnad jne)

parandamisprotsessi kohta (direktiivi artikkel 4 ja direktiivi lisa I).

Euroopa parandusteabe vorm sisaldab peamisi tingimusi, mis mõjutavad tarbijate otsuseid

remondilepingu sõlmimisel, näiteks defekti liik, hind ja ajakava, mille jooksul parandaja kohustub

asja remontima. Kui parandaja pakub lisateenuseid, näiteks transporti, tuleb märkida nende

teenuste kulud. Direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks Euroopa parandusteabe vormil olev teave

esitada tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil ning kooskõlas direktiivi (EL) 2019/88211

ligipääsetavusnõuetega.

Lõikes 2 määratletakse termin „parandusteenuse osutaja“. Termin on direktiivis kujundatud veidi

keeruliselt. Direktiivi kohaselt on parandajaks füüsiline või juriidiline isik, kes oma kaubandus-,

majandus-, ametialases või kutsetegevuses osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid

osutavad tootjad ja müüjad, ning sõltumatud või selliste tootjate või müüjatega seotud

parandusteenuste osutajad. Eestis on kasutusel termin „ettevõtja“ nt võlaõigusseaduse § 1 lõikes 6,

mille kohaselt on ettevõtja isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis

seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asjaolul, kas parandusteenuseid

osutav isik on tootjast või müüjast sõltuv või mitte, ei ole aga määratluse seisukohalt tähendust,

kuna direktiivikohase tähenduse alla peab mahtuma iga ettevõtjana määratletav isik, kes

parandusteenust osutab.

Lõige 2 rakendab direktiivi artikli 4 lõiget 5. Remonditöökojad ei tohi muuta Euroopa

remonditeabe vormis täpsustatud parandamistingimusi, sealhulgas hinda, vähemalt 30

kalendripäeva jooksul.

§ 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu

Selle paragrahviga võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 4, loetledes info ja

tingimused, mida Euroopa parandusteabe vorm peab sisaldama: teenuseosutajat identifitseerivad

andmed, kontaktandmed, teenuse sisu kirjeldavad andmed, hinnaga seotud andmed, parandamiseks

kuluv aeg, võimaliku ajutise asenduskaubaga seotud info, võimalikud abiteenused ning vormi

kehtivusaeg.

§ 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus

Parandusteenuse osutaja on kohustatud vormis esitatud tingimustega olema seotud vähemalt 30

päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga nõustub, loetakse leping nendel

tingimustel sõlmituks. Parandusteenuse osutaja võib – vajaduse korral tarbija palvel – määrata

pikema perioodi. Ettenähtud 30-päevase tähtaja eesmärk on anda tarbijale piisavalt aega eri

pakkumiste võrdlemiseks. Kui parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse Euroopa

parandusteabe vormi alusel, saab selles vormis sisalduv teave parandamistingimuste ja hinna kohta

teenuste osutamise lepingu osaks (vt ka parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkti 13).

11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L

151, 07.06.2019, lk 70–115).

9

Kui tarbija nõustub nende tingimustega 30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust

nendel tingimustel osutama. Direktiivis ja seda üle võtvas seaduses loetletud teavet sisaldav

Euroopa remonditeabe vorm kujutab endast taotlust vormil täpsustatud sisuga remondilepingu

sõlmimiseks. Parandusteenuse osutaja on taotlusega seotud 30 kalendripäeva jooksul alates

hetkest, kui tarbija taotluse kätte saab. Ettevõte võib taotlusele määrata pikema kehtivusaja.

Direktiivi kirjelduse järgi tundub, et selliselt esitatud vormil on väga sarnane toime VÕS-i §-s 16

kirjeldatud pakkumusega: lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab

pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava

lepinguga õiguslikult seotud. Direktiivi põhjal näib, et need tingimused on täidetud, kuivõrd vorm

tuleb esitada potentsiaalsele lepingupoolele piisavalt määratletuna (ehk siis sellisena, et sealt

nähtub selge soov olla lepinguliselt seotud konkreetse lepingupartneriga ning lepingu sõlmimiseks

vajalikud põhitingimused, nagu lepingu ese, tähtaeg, hind) ning sel on seaduse kohaselt selline

mõju, et kui tarbija ütleb „jah“, on parandaja kohustatud vormis kirjeldatud tingimustel teenust

osutama.

Tuleb meeles pidada, et suuremas plaanis ei soovita direktiiviga liikmesriikide tsiviilõiguse

üldküsimusi reguleerida: nt ütleb direktiivi põhjenduspunkt 6, et parandamisõiguse direktiiv ei

tohiks mõjutada liikmesriikide õigust reguleerida üldise lepinguõiguse aspekte, näiteks lepingu

sõlmimist, kehtivust, tühisust või õiguslikke tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kaasa arvatud

lepingu lõpetamise tagajärgi, kui neid ei reguleerita kõnesoleva direktiiviga, ega õigust kahju

hüvitamisele. Siit nähtub muidugi, et juhtudel, mil direktiiv toob kaasa mingi spetsiifilise

regulatsiooni, võib see mõjutada ka liikmesriikide üldist lepinguõigust. Praegusel juhul näibki, et

parandusteabe vormi reeglid mõjutavad vähemalt mingil määral lepingu sõlmimist. Samas ei ole

praktikas tegu väga erilise olukorraga – ka ilma nende säteteta võib ettevõtja anda teada, et loeb

end teatud ajaraamis mingi konkreetse pakkumusega seotuks. Parandamisõiguse direktiiv lihtsalt

seob selle tagajärje spetsiifilise (parandusteabe) vormiga.

Kui ettevõtja kasutab Euroopa parandusteabe vormi ja tarbija nõustub selles sätestatud

tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud sellistel tingimustel parandama. Juhul kui

ettevõtja ei osuta teenust pärast seda, kui tarbija on vormi heaks kiitnud, on tarbijal õigus nõuda

kahju hüvitamist lepinguliste kohustuse rikkumise tõttu.

§ 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine

Parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 6 sätestab, et juhul kui ettevõtja kasutab (tema jaoks

vabatahtlikku) Euroopa parandusteabe vormi, siis (muutmaks vormi kasutamist ettevõtja jaoks

atraktiivsemaks) loetakse, et ta on seeläbi täitnud terve rea muudest õigusaktidest tulenevaid teabe

andmise kohustusi. Kõnesolevas paragrahvis loetletud sätetega võetakse üle järgmisi direktiive:

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta12;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate

õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise

kaubanduse kohta)13;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul14.

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88). 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti

elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (ELT L 178, 17.07.2000, lk 1–

16). 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul (ELT L 376,

27.12.2006, lk 36–68).

10

Eelnõu § 1 punktiga 6 ajakohastatakse võlaõigusseaduse normitehnilist märkust seoses Euroopa

Liidu (EL) parandamisõiguse direktiivi ülevõtmisega. Kui seaduseelnõu koostatakse EL-i õiguse

ülevõtmiseks, nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakti andja(d), akti liik,

number, pealkiri ja avaldamismärge (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 27 lõige 3).

§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Reguleerimisala

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse tarbijakaitseseaduse § 1 lõikes 1 sätestatud reguleerimisala, et

seadus hõlmaks lisaks kaupleja tegevusele ka seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija

ees.

Muudatus on seotud eelnõu järgmiste punktidega, millega võetakse üle parandamisõiguse direktiiv.

Eelnõu kohaselt lisatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uus 11. jagu „Tarbija parandamisõigus“,

milles sätestatakse tootja parandamiskohustus, selle täitmise tingimused ning sellega seotud

teavitamiskohustused.

Kehtiva tarbijakaitseseaduse § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib seadus tarbijale kauba või teenuse

pakkumist, müümist või muul viisil turustamist „kaupleja“ poolt. Samas näeb direktiiv (EL)

2024/1799 ette, et tarbijal tekib õigus nõuda „tootjalt“ teatavate kaupade parandamist olukorras,

mis jääb väljapoole müüja vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Seetõttu on

vaja laiendada tarbijakaitseseaduse reguleerimisala, et see hõlmaks ka seaduses sätestatud juhtudel

tootja kohustusi tarbija suhtes. Muudatus loob õigusliku aluse paigutada tarbija parandamisõigust

käsitlev regulatsioon tarbijakaitseseadusesse.

Tarbijakaitseseadus on selle regulatsiooni jaoks sobiv õiguslik raamistik, kuna tegemist on

tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis käsitleb tarbija õigust nõuda juhul, kui müüja

vastutus ei kohaldu või on lõppenud, teatud tingimustel tootjalt kauba parandamist. Samuti

reguleerib tarbijakaitseseadus juba tarbija teavitamist, järelevalvet ja vastutust ning eelnõuga

lisatakse samasse seadusesse ka parandamiskohustusega seotud teavitamisnõuded, Euroopa

veebipõhise parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsioon ja sanktsioonid. Seetõttu on

parandamisõiguse regulatsiooni paigutamine tarbijakaitseseadusse süsteemselt põhjendatud.

Parandamisõiguse kohaldamisala

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uue 11. jaoga „Tarbija

parandamisõigus“, milles sätestatakse tarbija parandamisõiguse kohaldamisala ja tingimused ning

parandamiskohustuse täitmise erinõuded.

Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2024/1799 artiklites 5 ja 6 sätestatud tootja

parandamiskohustuse ja teavitamiskohustuse ülevõtmisega. Uue jaoga luuakse riigisisene

raamistik, mille alusel on tarbijal õigus nõuda teatavate kaupade parandamist väljaspool müüja

vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Samuti määratakse kindlaks, millistel

tingimustel peab tootja või teatud juhtudel teine tarneahela osaline selle kohustuse täitma.

11

Tarbijakaitseseaduse 3. peatükki lisatakse uus 11. jagu, kuna nimetatud peatükk reguleerib kauba

ja teenuse pakkumise, müümise ja turustamisega seotud tarbijaõigusi ja ettevõtja kohustusi. Kuigi

parandamiskohustus on suunatud tootjale ning realiseerub müügijärgses etapis väljaspool kaupleja

tavapärast vastutust, on tegemist siiski tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis on

funktsionaalselt seotud tarbijale müüdud kauba kasutamise, parandamise ja selle kohta teabe

saamisega.

Uus jagu täiendab tarbijakaitseseaduse senist regulatsiooni, luues tarbijale lisaõiguse olukorras, kus

võlaõigusseaduses sätestatud müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud. Eelnõu kohaselt ei asenda

parandamisõigus olemasolevaid õiguskaitsevahendeid, vaid lisab nende kõrvale veel ühe

võimaluse pikendada ostetud kauba kasutusaega ning soodustada parandamist asendamise asemel.

Seetõttu on tegemist tarbijakaitseseaduse senise regulatsiooni sisulise jätkuga, mitte

tarbijakaitseseaduse süsteemist lahus seisva regulatsiooniga.

Lõikega 1sätestatakse, milliste kaupade suhtes ja millistes olukordades on tarbijal õigus nõuda

tootjalt kauba parandamist. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 1 lõigetest 2 ja 3 ning

artikli 5 lõikest 1.

Direktiivi kohaselt kohaldatakse parandamisõigust tarbija ostetud kaupade suhtes juhul, kui kaubal

esineb või ilmneb puudus väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10 kohast müüja vastutust

ning üksnes selliste kaupade suhtes, mille parandatavuse nõuded on ette nähtud direktiivi II lisas

loetletud liidu õigusaktides, ja parandamisõigust kohaldatakse nendes õigusaktides ette nähtud

ulatuses.

Seetõttu on eelnõus parandamisõiguse kohaldamisala piiratud üksnes nende kaupadega, mille

suhtes on liidu õiguses juba kehtestatud parandatavuse nõuded. Selline lahendus tagab, et tootjale

pandud parandamiskohustus on seotud üksnes selliste toodetega, mille puhul liidu õigus eeldab

parandatavust ja millega seotud tehnilised eeldused, sealhulgas juurdepääs varuosadele või

parandamisega seotud teabele, on vähemalt osaliselt juba ette nähtud. Direktiivi põhjenduspunktis

21 rõhutatakse, et parandamiskohustus peaks piirduma kaupadega, mille parandatavuse nõuded on

liidu õigusaktides ette nähtud, et vältida tootjate ülekoormamist ja tagada kohustuse

proportsionaalsus. Seega ei kohaldu parandamisõigus kõikidele kaupadele, vaid üksnes nendele

kaubakategooriatele, mille suhtes on liidu õiguses parandatavuse nõuded kehtestatud.

Parandamiskohustus kehtib üksnes selles ulatuses, milles parandatavus on asjaomaste liidu

õigusaktidega tagatud. See tähendab, et parandamiskohustuse sisu ja kestus võivad sõltuda

konkreetsest tootest, selle komponendist ning sellest, milliste varuosade, tööriistade või

parandamisega seotud teabe kättesaadavaks tegemist vastav liidu õigusakt nõuab. Direktiivi

põhjenduspunkt 21 selgitab, et parandamiskohustus peab vastama parandatavuse nõuete

kohaldamisalale, näiteks võib õigusakt hõlmata üksnes teatavaid komponente või näha ette

varuosade kättesaadavuse teatava ajavahemiku jooksul. Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause

kohaselt kehtib parandamiskohustus ainult niivõrd, kuivõrd direktiivi II lisas15 loetletud Euroopa

15 1) komisjoni määrus (EL) 2019/2023, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja

kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate-kuivatite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks

komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1015/2010 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 29–68);

12

Liidu õigusaktidega kehtestatakse vastavatele kaupadele parandatavuse nõuded. Praegu on

sellisteks kaupadeks:

- kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid;

- kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad;

- jahutus-külmutusseadmed;

- kuvarid;

- keevitusseadmed;

- tolmuimejad;

- serverid ja andmesalvestustooted;

- mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid;

- kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid;

- kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad;

- kohtkütteseadmed ja nendega seotud eraldi juhtseadised16.

See parandamiskohustuse piirang aitab vältida tootjatele liigse koormuse panemist ja tagada, et

tootjad suudavad oma parandamiskohustust täita (vt direktiivi põhjendus 21). Direktiivi

põhjenduspunkti 25 kohaselt võib parandamiskohustuse alguspunktiks pidada parandamisõiguse

direktiivi lisa II kohaldamisalasse kuuluvate kaupade turule laskmist ja lõpp-punktiks

2) komisjoni määrus (EL) 2019/2022, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate

nõudepesumasinate ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ,

muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 1016/2010

(ELT L 315, 05.12.2019. lk 134–155);

3) komisjoni määrus (EL) 2019/2019, millega kehtestatakse jahutus-külmutusseadmete ökodisaini nõuded

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus

(EÜ) nr 643/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 102–134);

4) komisjoni määrus (EL) 2019/2021, millega kehtestatakse kuvarite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning

tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 642/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 241–267);

5) komisjoni määrus (EL) 2019/1784, millega kehtestatakse keevitusseadmete ökodisaini nõuded vastavalt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ (ELT L 272, 25.10.2019, lk 121–136);

6) komisjoni määrus (EL) nr 666/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega (ELT L 192, 13.07.2013, lk 24–35);

7) komisjoni määrus (EL) 2019/424, millega kehtestatakse serverite ja andmesalvestustoodete ökodisaini

nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning muudetakse komisjoni määrust

(EL) nr 617/2013 (ELT L 74, 18.03.2019, lk 46–67);

8) komisjoni määrus (EL) 2023/1670, millega kehtestatakse nutitelefonide, muude mobiiltelefonide, juhtmeta

telefonide ja tahvelarvutite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ

ning muudetakse komisjoni määrust (EL) 2023/826 (ELT L 214, 31.08.2023, lk 47–94);

9) komisjoni määrus (EL) 2023/2533, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses kodumajapidamises kasutatavate trummelkuivatite ökodisaini nõuetega, muudetakse komisjoni

määrust (EL) 2023/826 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 932/2012 (ELT L, 2023/2533,

22.11.2023);

10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1542, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja

akujäätmeid, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ ja määrust (EL) 2019/1020 ning tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2006/66/EÜ (ELT L 191, 28.07.2023, lk 1–118);

11) komisjoni määrus (EL) 2024/1103, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi juhtseadiste ökodisaini nõuetega ning tunnistatakse

kehtetuks komisjoni määrus (EL) 2015/1188 (ELT L, 2024/1103, 19.04.2024). 16 See uus tootekategooria lisati parandamisõiguse direktiivi lisasse II 12. jaanuaril 2026. a komisjoni delegeeritud

direktiiviga 2026/74, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799, millega

edendatakse kaupade parandamist, II lisa, et lisada sellesse kodumajapidamises kasutatavad kohtkütteseadmed, nagu

on sätestatud komisjoni määruses (EL) 2024/1103, mis käsitleb kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi

juhtseadiste ökodisaini nõudeid (ELT L, 20.04.2026, lk 1–2).

13

parandatavuse nõuete kehtivuse lõppu. Parandatavuse nõuded võivad vastavalt direktiivi lisas II

sisalduvatele rakendusmäärustele seisneda näiteks disaininõuetes, mis muudavad toote kokku- ja

lahtivõtmise lihtsamaks, samuti teatud varuosade kättesaadavuse nõuetes. Nendes

rakendusmäärustes on eraldi tootegruppide jaoks nähtud ette tähtajad, mille jooksul tootja peab

tegema varuosad kättesaadavaks – olgu siis kas laiemale avalikkusele või kutselistele

parandajatele. Sage tähtaeg on kümme aastat pärast konkreetse mudeli viimase eksemplari

turulelaskmist. Ühe toote eri varuosadel võivad olla erinevad kättesaadavuse tähtajad.

Parandamiskohustuse kehtivus sõltubki varuosade kättesaadavusele seatud tähtaegadest ja võib ühe

toote puhul erineda olenevalt sellest, milline osa parandamist vajab.

Näidetena parandamiskohustuse kohta võib esile tuua, et nutitelefonide puhul peavad varuosad,

nagu akud, ekraanid või kõlarid, olema saadaval vähemalt seitse aastat pärast konkreetse toote

viimase mudeli turulelaskmist (komisjoni määruse (EL) 2023/1670 lisa II punkt b).

Kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja trummelkuivatite puhul kehtib aga varuosade,

näiteks mootorite, pumpade, amortisaatorite ja vedrude kümneaastane kättesaadavusperiood

(määruse II lisa punkt 8.1 – komisjoni määrus (EL) 2019/2023). Paranduskohustus kehtib ulatuses,

milles parandatavus on asjakohaste nõuetega tagatud. Kui nutitelefoni aku on defektne, kehtib

parandamiskohustus seitsme aasta jooksul alates toote turulelaskmisest. Defektse

pesumasinamootori puhul on see periood kümme aastat. Kergsõidukite akusid sisaldavate kaupade

(määruse (EL) 2023/1542 II lisa, artikli 11 punkt 10) puhul piirdub parandamiskohustus nende

akude eemaldamise ja asendamisega.

Lisaks sätestatakse lõikes 1, et parandamisõigus kohaldub üksnes olukorras, kus võlaõigusseaduse

§-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi puhul ei kohaldu või on lõppenud. Sellega

eristatakse selgelt kahte õiguskaitsesüsteemi. Müüja vastutusest tulenevad õiguskaitsevahendid,

sealhulgas parandamine ja asendamine, kohalduvad võlaõigusseaduse alusel tarbijalemüügi puhul

müüja vastutuse raames. Uues tarbijakaitseseaduse jaos sätestatud parandamisõigus seevastu annab

tarbijale õiguse pöörduda teatavatel juhtudel tootja poole väljaspool müüja vastutuse

kohaldamisala.

Lõikes 2 esitatakse “parandamise” termin. Parandamisõiguse direktiiv määratleb parandamist,

tehes viite ökodisaininõuete raamistiku kehtestamise määruse artikli 2 punktile 20 (direktiivi artikli

2 punkt 3). Selle sätte kohaselt tähendab parandamine ühte või mitut meedet, mis on võetud

defektse toote taastamiseks seisukorda, milles see täidab oma otstarvet ehk siis oluline on see, et

objektiivselt vaadelduna oleks võimalik asja ettenähtud otstarbel kasutada. Võlaõigusseaduse §-st

641 tulenev töövõtulepingujärgne lepingule mittevastavuse defineerimine ei ole siin asjakohane.

Seadusjärgse remondikohustuse täitmist ei määra esmajoones tootja ja tarbija subjektiivsed

arusaamad parandamise kvaliteedist – millest lähtutakse VÕS-i §-s 641 –, vaid parandusteenus on

seni täide viimata, kuni toode objektiivselt vaadatuna ei ole ettenähtud otstarbeks sobivas

seisukorras.

Seega on § 121 piiritlev säte, mis määrab kindlaks, milliste kaupade suhtes parandamisõigus kehtib

ja millal see õigus tekib. Parandamisõigus ei kohaldu muudele kaupadele, mille suhtes ei ole liidu

õiguses kehtestatud parandatavuse nõudeid, ega asenda müüja vastutusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, vaid täiendab neid väljaspool nende kohaldamisala.

Parandamisõigus

14

Paragrahviga 122 sätestatakse tarbija parandamisõiguse sisu ja tootja parandamiskohustuse

peamised tingimused. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artiklist 5 ning täpsustab selle

kohaldamist Eesti õiguses.

Lõike 1 kohaselt on tarbijal õigus nõuda, et tootja parandaks kauba seaduse 3. peatüki 11. jaos

sätestatud tingimustel. Tegemist on direktiivist tuleneva keskse õigusega, mille eesmärk on

võimaldada tarbijal nõuda parandamist otse tootjalt juhul, kui müüja vastutus ei kohaldu või on

lõppenud. Selle õiguse eesmärk on direktiivi põhjenduspunkti 3 ja 15 kohaselt vähendada

parandatavate kaupade enneaegset kõrvaldamist ning edendada kestlikumat tarbimist. Euroopa

Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt valib suur osa tarbijatest defektse kauba korral parandamise

asemel selle asendamise uuega, mis soodustab parandatavate toodete enneaegset kasutusest

kõrvaldamist.17 Mõjuanalüüsis on selle põhjustena muu hulgas välja toodud tarbijate eelistus uue

kauba suhtes, parandamisega seotud ebamugavus ning piiratud läbipaistvus parandamise

tingimuste puhul.18

Tootjale parandamiskohustuse kehtestamise näol on tegu direktiivi ühe võtmeelemendiga.

Direktiivi artikkel 5 nõuab, et tootjad parandaksid tarbija taotlusel direktiivi rakendusalasse jäävaid

kaupu direktiivi lisas II loetletud õigusaktides ettenähtud – nii sisulises kui ka ajalises – ulatuses.

Direktiiv jätab lahtiseks, kuidas sellist tootja kohustust ja tarbija õigust õiguslikult kujundada.

Tootja parandamiskohustust saaks käsitleda sunnina sõlmida teatud tingimustel tarbijaga

parandamisteenuse osutamise leping ehk töövõtuleping, mille objektiks oleks asja parandamine.

Kehtiva õiguse kohaselt on Eestis kohustus sõlmida leping üksikutel juhtudel. Muudel juhtudel

lähtutakse VÕS-i § 9 lõikest 1 tulenevast lepinguvabaduse põhimõttest, mille kohaselt on lepingu

sõlmimise aluseks poolte vaba tahe. Lepinguvabadus ei ole aga piiramatu, mistõttu võib seadusega

kehtestada teatud juhtudeks kohustuse leping sõlmida. Eestis on piiratud õigust otsustada, kas

leping sõlmida või mitte, eelkõige juhtudel, kui tegemist on eluks hädavajaliku toote või teenusega,

näiteks elektri-, vee- ja kanalisatsiooni- ning sidelepingute puhul.

Samas, direktiiv ei kirjuta liikmesriikidele ette, kuidas tootja parandamiskohustust õiguslikult ellu

viia, ja liikmesriigid on kasutanud erinevaid lahendusi19. Saksamaa plaanib näiteks tootja

parandamiskohustuse kehtestada eraldi jaona tsiviilseadustiku eriosas ilma kontraheerimissunnita.

Tootja kohustus teatud kaupu parandada võetakse riigisisesesse õigusesse üle tarbija seadusjärgse

nõudeõigusena tootja vastu20. Sellisena on seda tarbijal hõlpsam maksma panna, kuivõrd tootja ei

saa oma parandamiskohustuse täitmist siduda lepingu sõlmimisega. Tootjatel ja tarbijatel ei ole

siiski keelatud sõlmida parandamise kohta lepingut. Lepingu sõlmimine võib olla mõistlik eriti

juhul, kui parandamine toimub tasu eest ning soovitakse fikseerida parandamise tingimustena hind

ja võimalikud parandamistingimused. Lepingu sõlmimise võimalusele viidatakse ka direktiivi

põhjenduspunktis 16.

17 European Commission. Impact Assessment Report accompanying the document Proposal for a Directive of the

European Parliament and of the Council on common rules promoting the repair of goods and amending Regulation

(EU) 2017/2394 and Directives (EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828. Brussels, 22.03.2023, SWD(2023) 59 final, lk

14–17. 18 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17. 19 Võimalikud on erinevad lähenemised. Teadaolevalt on Soome (Soome esindaja on eelnõu sisu kirjeldanud

kohtumistel, mille Euroopa Komisjon on korraldanud direktiivi ülevõtmise arutamiseks) lahendanud selle küsimuse

nii, et kohustus parandamiseks on samas ka kohustus sõlmida leping parandamiseks. 20 Entwurf eines Gesetzes zur Umsetzung der Richtlinie (EU) 2024/1799 zur Förderung der Reparatur von Waren, lk

25. https://dserver.bundestag.de/btd/21/059/2105923.pdf

15

Lõigetega 2 ja 3 sätestatakse tootja parandamiskohustuse piirangud ning võimalus täita kohustus

allhanke korras. Tootja ei ole kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu.

Võimatus hõlmab nii faktilist kui ka õiguslikku võimatust. Parandamine võib olla faktiliselt

võimatu näiteks juhul, kui toodet ei ole tehniliselt võimalik taastada või puuduvad vajalikud

varuosad. Parandamine võib olla õiguslikult võimatu näiteks juhul, kui see oleks vastuolus

kohaldatavate õigusnormidega. Direktiivi põhjenduspunkti 24 kohaselt ei tohi tootja aga

parandamisest keelduda puhtalt majanduslikel põhjustel, näiteks üksnes varuosade maksumuse

tõttu. Samuti on tootjal õigus täita parandamiskohustus allhanke korras. Direktiivi põhjenduspunkti

17 kohaselt võimaldab see korraldada parandamist paindlikult, sealhulgas tarbijale lähemal asuva

parandaja kaudu, kuid tootja või muu kohustatud isik jääb siiski vastutavaks parandamiskohustuse

täitmise eest.

Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu

Paragrahviga 123 sätestatakse parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool

Euroopa Liitu.

Lõike 1 kuni 3 kohaselt laieneb parandamiskohustus teatud juhtudel teistele tarneahela osalistele,

kui tootja ei ole Euroopa Liidus asutatud. Sellisel juhul täidab parandamiskohustust tootja volitatud

esindaja Euroopa Liidus. Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust

importija ning importija puudumise korral levitaja. Selline lahendus tuleneb direktiivi artikli 5

lõikest 3 ja põhjenduspunktist 20, mille eesmärk on tagada, et tarbija saaks oma õigust tegelikult

kasutada ka siis, kui tootja asub väljaspool liitu. Tarbija jaoks tähendab see, et tal on võimalik

pöörduda seaduses nimetatud vastutava isiku poole, ilma et ta peaks välja selgitama tootja ja teiste

tarneahela osaliste omavahelisi sisemisi suhteid. Kohustatud isik, sarnaselt tootjale, võib ka sel

juhul täita parandamiskohustuse allhanke korras.

Lõige 4 sisustab eelnevates lõigetest kasutatud termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja

„levitaja“ viitega toote nõuetele vastavuse seadusele. Kuna neid termineid ei ole

tarbijakaitseseaduses iseseisvalt määratletud, kuid need on juba kasutusel toote nõuetele vastavuse

seaduses, on põhjendatud lähtuda samadest määratlustest ka kõnesoleva seaduse raames. Sarnast

lahendust kasutab tarbijakaitseseadus juba termini „tootja“ puhul, mis on § 2 lõike 1 punktis 5

seotud toote nõuetele vastavuse seaduse määratlusega. Eelnõus kasutatakse direktiivi eestikeelses

versioonis termini „turustaja“ asemel toote nõuetele vastavuse seaduses kasutatavat terminit

„levitaja“, kuna tegemist on sisult sama tarneahela osalisega.21

Kauba parandamise tingimused

Paragrahviga 124 sätestatakse kauba parandamise peamised tingimused.

Lõigetes 1 kuni 3 sätestatakse parandamise peamised tingimused, mis tulenevad direktiivi artikkel

5 lõikest 2, mille kohaselt peab parandamine toimuma tasuta või mõistliku tasu eest ning mõistliku

aja jooksul alates hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on andnud tootjale

juurdepääsu kaubale. Lisaks tuleneb viidatud sättest direktiivis, et tootja võib anda tarbijale

parandamise ajaks laenuks asenduskauba ning kui parandamine ei ole võimalik, võib ta pakkuda

tarbijale taastatud kaupa. Kui tootja pakub taastatud kaupa, toimub see poolte kokkuleppel. Eelnõus

on need tingimused üle võetud.

21 Inglise keeles on kõnesoleval juhul kasutuses üks sõna „distributor“.

16

Mõistliku tasu nõue tähendab, et tootjal ei ole täielikku kaalutlusvabadust parandamise hinna

kujundamisel. Direktiivi põhjenduspunkti 16 kohaselt võib parandamise hinnas arvesse võtta

näiteks tööjõukulu, varuosade kulu, parandusseadmete käitamise kulusid ja tavapärast

kasumimarginaali, kuid hind peab olema mõistlik ega tohi olla kujundatud viisil, mis heidutaks

tarbijat parandamisõiguse kasutamisest. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaks vajadus sõlmida

tarbija ja tootja vahel kokkulepe ning teiste parandajate konkurentsisurve suunama tootjat hoidma

parandamise hinda tarbijale vastuvõetavana. Direktiiv võimaldab parandamiskohustust täita ka

tasuta, näiteks juhul kui puudus kuulub müügigarantii alla. Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi

kohaselt mõjutavad tarbija otsust parandamise kasuks või kahjuks otseselt nii parandamise

tingimuste ja maksumusega seotud ebakindlus kui ka parandamisega seotud ebamugavused,

näiteks ajakulu, transpordivajadus ja ajutise asenduse puudumine.22

Lõige 4 sisustab “taastatud kauba” termini tehes otseviite ökodisaininõuete raamistiku

kehtestamise määrusele, millele parandamisõiguse direktiivi artikkel 2 punktis 10 vastava

terminiga seoses viidatakse.

Parandamiskohustuse täitmise nõuded

Paragrahviga 125 keelatakse parandamist põhjendamatult takistavad keeldumised, piirangud ja

takistused.

Lõike 1 kohaselt ei tohi parandamisest keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on varem parandanud

muu isik. Sätte eesmärk on välistada, et tootja või muu parandamiskohustusega isik piirab tarbija

võimalust kasutada sõltumatute parandajate teenuseid ning seob parandamise üksnes oma

teenindusvõrguga. Direktiivi põhjenduspunkti 19 kohaselt võivad tavad, mis ajendavad tarbijaid

arvama, et nende kaupa ei saa parandada üksnes seetõttu, et seda on varem parandanud või

kontrollinud sõltumatu parandaja, mittekutseline parandaja või lõppkasutaja, kujutada endast

eksitavat kauplemisvõtet. Samas ei välista kõnesolev säte õigust keelduda parandamisest muul

seaduses lubatud alusel, eelkõige juhul, kui parandamine on objektiivselt võimatu.

Lõikega 2 nähakse ette nõue, et tootjad, kes teevad varuosad ja tööriistad kättesaadavaks direktiivi

(EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktidega hõlmatud kaupadele, peavad pakkuma neid

hinnaga, mis ei tohi muuta parandamist ebamõistlikuks ja seega ei tohi takistada parandamist. Säte

lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 4. Direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt on parandatavuse nõuete

eesmärk tagada, et parandamine oleks tehniliselt teostatav mitte ainult tootja, vaid ka teiste

parandajate jaoks, ning et parandajatel ja kohaldataval juhul tarbijatel oleks juurdepääs

varuosadele, parandamisega seotud teabele ja tööriistadele. Kõnesolev säte reguleerib selle

kohustuse hinnastamise aspekti ning selle eesmärk on vältida olukorda, kus varuosade või

tööriistade hind muudaks parandamise sisuliselt kättesaamatuks või majanduslikult

põhjendamatuks.

Lõike 3 kohaselt on keelatud kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis

takistavad kauba parandamist. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 5 lõige 6. Sätte eesmärk on

vältida selliseid lepingulisi või tehnilisi piiranguid, mis muudavad parandamise põhjendamatult

raskeks või praktiliselt võimatuks, näiteks piirates juurdepääsu diagnostikale, tarkvarale,

ühilduvatele varuosadele või muudele parandamiseks vajalikele vahenditele. Direktiivi artikli 5

22 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17.

17

lõige 6 lubab selliseid piiranguid siiski juhul, kui need on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete

teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega liidu ja liikmesriigi õiguse alusel. Sama

lõike kohaselt ei tohi tootja takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud

varuosi, ühilduvaid varuosi ega 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad

kohaldatavatele nõuetele, näiteks tooteohutuse või intellektuaalomandi kaitse nõuetele. Direktiivi

põhjenduspunkti 18 kohaselt peaks selline regulatsioon soodustama konkurentsi ning tooma

tarbijatele kasu paremate teenuste ja madalamate parandushindade näol.

Teave parandamiskohustuse kohta

Paragrahviga 126 sätestatakse parandamiskohustusega isiku teavitamiskohustus

parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta.

Ettevõtjad, kellel on uue jao kohaselt parandamiskohustus, peavad esitama tarbijale tasuta, kergesti

ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste

kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ja millises ulatuses seda tehakse. Lisaks tuleb

tagada, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu kättesaadav soovituslik hinnakiri

tavapäraste parandustööde kohta. Säte lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 5 ning artiklist 6. Direktiivi

põhjenduspunkti 25 kohaselt tuleb selline teave teha tarbijale kättesaadavaks, ilma et tarbija peaks

seda eraldi taotlema, ning teave peab olema esitatud selgel ja arusaadaval viisil. Sama

põhjenduspunkti kohaselt peaks teabes olema nimetatud parandamiskohustusega hõlmatud kaubad

ning selgitatud, kas ja millises ulatuses neid parandatakse. Tootjale jääb vabadus valida sobiv

teavitamisviis, näiteks veebisaidi, digitaalse tootepassi või müügikoha kaudu, tingimusel et teave

on tarbijale hõlpsasti leitav ja arusaadav. Teavitamiskohustuse eesmärk on parandada tarbijate

teadlikkust parandamise kättesaadavusest ja tingimustest ning toetada parandamisõiguse tegelikku

kasutamist.

Tarbija õiguste kaitse

Paragrahviga 127 sätestatakse tarbija õiguste kaitse nõuded.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui parandamine ei toimu selles jaos sätestatud või kokkulepitud

tingimustel või kui kaupa ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada

võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Selle sätte eesmärk on tagada, et

parandamiskohustuse rikkumise korral ei jääks tarbija ilma tõhusast õiguskaitsest. Kuna

parandamiskohustus tuleneb vahetult seadusest, võib selle täitmisega seoses tekkida

võlaõigusseaduse § 3 lõike 6 tähenduses võlasuhe. Kui pooled lepivad lisaks kokku parandamise

hinnas või muudes tingimustes, võib õigussuhte sisu mõttes olla tähendus ka nendel kokkulepetel.

Lõige 5 ei näe tootjale ette eraldi hüvitamiskohustust kõigil juhtudel, kui tarbija kasutab mõnda

muud parandajat, vaid tagab, et tootja kohustuse rikkumise tagajärgi hinnatakse võlaõigusseaduse

üldreeglite alusel.

Parandamiskohustus kujutab endast tarbija seadusest tulenevat nõudeõigust tootja või muu

kohustatud isiku vastu. Selle õiguse tekkimine ei eelda lepingu sõlmimist, kuigi parandamise

praktiline korraldamine võib toimuda poolte kokkuleppel, eelkõige parandamise hinna, tähtaja või

muude tingimuste puhul. Kui parandamiskohustuse täitmise käigus sõlmitakse poolte vahel leping

või lepitakse kokku parandamise hinnas või muudes tingimustes, kohaldatakse sellise kokkuleppe

rikkumisele võlaõigusseaduse lepingulisi õiguskaitsevahendeid. Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib

18

tarbija tootja või muu kohustatud isiku põhjendamatu keeldumise või mittekohase täitmise korral

nõuda kohtus seadusest tuleneva parandamiskohustuse täitmist seaduses sätestatud tingimustel.

Sõltuvalt asjaoludest võivad lisaks tulla kõne alla ka kahju hüvitamise nõuded võlaõigusseaduse

alusel, sealhulgas lepinguvälise vastutuse normide järgi.

Lõike 2 kohaselt ei piira tootja parandamiskohustus tarbija õigust lasta kaup parandada enda valitud

parandajal. See on kooskõlas direktiivi üldise eesmärgiga soodustada parandusteenuste turu

toimimist ja konkurentsi ning tagada tarbijale laiem valik parandamisvõimaluste vahel. Direktiivi

põhjenduspunktides 18 ja 23 rõhutatakse, et liidu õigusaktidest tulenevad parandatavuse nõuded

peaksid soodustama parandamise tehnilist teostatavust ka teiste parandajate jaoks ning et direktiiv

hõlbustab tarbijal valida lisaks tootjale ka teiste parandajate pakutavaid parandusteenuseid. Tarbija

õigus pöörduda teise parandaja poole ei tähenda siiski automaatselt, et tootjal tekib kohustus sellise

parandamise kulud hüvitada. Tootjal võib tekkida selliste kulude hüvitamise kohustus üksnes juhul,

kui talle on enne antud mõistlik võimalus parandamiskohustust täita ja ta on seda kohustust

rikkunud.

Lõike 3 kohaselt on tarbija parandamisõiguse jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduvad

kokkulepped tühised. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud põhimõte, mille

kohaselt ei ole tarbijale siduv lepingutingimus, mis välistab direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud

liikmesriigi sätete kohaldamise, kaldub neist tarbija kahjuks kõrvale või muudab nende toimet

tarbija kahjuks. Tegemist on tarbijakaitsenormide imperatiivse iseloomu väljendusega. Säte tagab,

et parandamisõiguse regulatsioonist ei ole võimalik tarbija kahjuks lepinguga kõrvale kalduda.

Samal ajal ei välista see võimalust pakkuda tarbijale seaduses sätestatust soodsamaid tingimusi,

mida direktiivi artikli 14 lõige 2 sõnaselgelt lubab.

Euroopa veebipõhine parandusplatvorm

Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse tarbijakaitseseadust sättega, mis võimaldab rakendada

direktiivist (EL) 2024/1799 tulenevat Euroopa veebipõhist parandusplatvormi puudutavat

regulatsiooni. Muudatus on seotud eelkõige direktiivi artikliga 7, millega luuakse Euroopa

veebipõhine parandusplatvorm, ning artikliga 9, milles sätestatakse riiklike kontaktpunktide

määramine ja nende ülesanded.

Direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 3 kohaselt luuakse Euroopa veebipõhine parandusplatvorm

vahendina, mille eesmärk on võimaldada tarbijatel leida parandajaid ja vajaduse korral ka taastatud

kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud

parandamisalgatusi. Platvorm koosneb riiklikest osadest, milles kasutatakse ühist veebiliidest, ning

võib sisaldada linke liikmesriikide riiklikele veebiplatvormidele. Platvormi eesmärk on direktiivi

põhjenduspunktide 26, 28 ja 31 kohaselt parandada teabe kättesaadavust parandamisvõimaluste

kohta ja hõlbustada parandusteenuste leidmist, sealhulgas riikidevaheliselt.

Direktiivi artikli 7 lõike 2 kohaselt töötab komisjon hiljemalt 31. juuliks 2027. a välja Euroopa

veebiplatvormi ühise veebiliidese, mis peab olema kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes.

Seejärel tagab komisjon ühise veebiliidese tehnilise hoolduse. Direktiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt

kasutavad liikmesriigid üldjuhul oma riiklikes osades seda ühist veebiliidest. Erandina võivad

liikmesriigid jätta loomata Euroopa veebiplatvormi riikliku osa, kui neil on vähemalt üks kogu

nende territooriumi hõlmav riiklik veebiplatvorm, mis vastab direktiivis sätestatud nõuetele.

19

Direktiivi artikli 7 lõike 5 kohaselt on Euroopa veebiplatvormi riiklike osade kasutamine tarbijatele

tasuta ning parandajatele vabatahtlik. Direktiiv jätab põhjenduspunkti 26 kohaselt liikmesriikidele

võimaluse kehtestada registreerimisele juurdepääsutingimusi, sealhulgas eelneva heakskiidu või

kutsekvalifikatsiooni nõudeid, kuid ei kohusta seda tegema. Eesti võtab direktiivi üle minimaalselt

ega kasuta direktiivi võimalust kehtestada registreerimise juurdepääsutingimusi, et vältida

ebaproportsionaalset halduskoormust ja vajadust pideva eelkontrolli järele.

Riikliku kontaktpunkti regulatsioon tuleneb direktiivi artikli 9 lõikest 4. Selle artikli lõike 1

kohaselt peavad liikmesriigid hiljemalt 31. juuliks 2026. a teavitama komisjoni kas riiklikust

kontaktpunktist, mille nad on Euroopa veebiplatvormi jaoks määranud, või riiklikest

veebiplatvormidest, mille nad on loonud või loovad. Direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaselt vastutavad

riiklikud kontaktpunktid eelkõige registreerimiseks juurdepääsu võimaldamise eest, liikmesriigi

kehtestatud võimalike juurdepääsutingimuste täitmise tagamise eest ning komisjoni abistamise eest

Euroopa veebiplatvormi riiklike osade käitamisel.

Lõikes 1 sätestatakse, et riigisiseselt toetutakse otse direktiivi artikli 7 lõike 1 kohasele Euroopa

Liidu loodavale lahendusele, mis võimaldab parandusteenuse osutajatel osaleda Euroopa

veebiplatvormi Eesti riiklikus osas. Eesti on eelnõu koostamisel lähtunud lahendusest kasutada

Euroopa Komisjoni loodavat ühist veebiliidest selmet luua oma riigisisene lahendus. Eraldi riikliku

platvormi loomine nõuaks arendus- ja haldusressurssi ega ole Eesti hinnangul põhjendatud.

Lõike 2 kohaselt nimetab riikliku kontaktpunkti valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

Selline lahendus võimaldab kontaktpunkti määrata paindlikult ja vajaduse korral korraldust muuta

ilma seadust muutmata. Kuna kontaktpunkti ülesanded tulenevad vahetult direktiivi artikli 9

lõikest 4, ei ole vaja neid seaduses ammendavalt korrata. Sobivaks kontaktpunktiks on Eestis

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), kes tulevikus puutub enim kokku direktiivi

rakendamise küsimustega.

Lõike 3 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister nimetada kontaktpunktiks ka eraõigusliku

juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu. Direktiiv ei nõua, et kontaktpunkt oleks

tingimata riigiasutus, ning selline lahendus võimaldab vajaduse korral kasutada tulevikus

paindlikumat korraldusmudelit. Eelnõu koostamise ajal ei ole siiski plaanis kontaktpunkti

ülesandeid eraõiguslikule isikule üle anda. Selline võimalus jäetakse seadusesse paindlikkuse

tagamiseks tulevikus. Halduslepingu korral jääb avaliku ülesande täitmise eest lõppvastutus riigile.

Lõike 4 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega laiendada Euroopa

veebiplatvormi riikliku osa kohaldamisala. Direktiivi artikli 7 lõige 4 lubab liikmesriikidel

laiendada oma riikliku osa kohaldamisala nii, et see hõlmaks lisaks parandajatele ka taastatud

kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud

parandamisalgatusi. Eelnõuga võetakse direktiiv üle minimaalses vajalikus ulatuses ning praegu ei

ole kavas platvormi riikliku osa kohaldamisala laiendada. Samas jäetakse selline volitus

seadusesse, et tulevikus oleks võimalik turu arengu või poliitikavalikute muutumise korral

kohaldamisala paindlikult laiendada ilma seadust muutmata.

Parandamiskohustuse rikkumine

Eelnõu § 2 punktiga 5 täiendatakse tarbijakaitseseadust uue vastutussättega, milles nähakse ette

sanktsioonid parandamiskohustusega seotud nõuete rikkumise eest. Muudatus on seotud direktiivi

20

(EL) 2024/1799 artikliga 15, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistusnormid

artiklite 4, 5 ja 6 alusel vastu võetud sätete rikkumise korral ning tagama, et kehtestatud karistused

oleksid mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub

seaduse §-des 122 ja 123 sätestatud parandamiskohustust, varuosade ja tööriistade kättesaadavuse

nõudeid, parandamist takistavate meetmete kasutamise keeldu või parandamisteenuste kohta teabe

kättesaadavaks tegemise kohustust. Säte hõlmab parandamisõiguse regulatsiooni keskseid

kohustusi ja võimaldab tagada nende täitmise riikliku järelevalve kaudu.

Lõike 2 kohaselt karistatakse sama teo eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Kõrgem sanktsioonimäär juriidilise isiku puhul on põhjendatud asjaoluga, et parandamiskohustuse

rikkumised on praktikas seotud eelkõige ettevõtjate majandustegevusega ning võivad mõjutada

suuremat hulka tarbijaid ja parandusteenuste turu toimimist. Sanktsiooni eesmärk on tagada, et

kohustuste rikkumine ei oleks ettevõtjale majanduslikult soodsam kui nende täitmine.

Eelnõu § 2 punktiga 6 sätestatakse, et eelmises punktis lisatud väärteo kohtuväline menetleja on

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Praktikas lähtub TTJA järelevalve teostamisel

siiski eeskätt korrakaitseseadusest ja haldusmenetluse seadusest. Järelevalve peamine eesmärk on

õigusnõuete täitmise tagamine ja õigusvastase olukorra lõpetamine, mitte rikkumise eest

karistamine. Seetõttu kasutatakse esmalt haldusjärelevalve meetmeid. Rikkumise tuvastamisel

võib TTJA teha ettekirjutuse õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks.

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi,

sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus

õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud

seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus

pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset

kasvu. Väärteovastutuse sätestamise eesmärk on tagada direktiivis nõutud tõhusa

sanktsioonimehhanismi olemasolu ja suurendada kohustatud isikute motivatsiooni seadusest

tulenevaid kohustusi täita.

Normitehniline märkus

Eelnõu § 2 punktiga 7 täiendatakse tarbijakaitseseaduse normitehnilist märkust, lisades sellesse

viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate

ühiste normide kohta. Muudatus on seotud asjaoluga, et eelnõuga võetakse nimetatud direktiiv üle

tarbijakaitseseadusesse lisatava parandamisõiguse regulatsiooni, Euroopa veebipõhise

parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsiooni ning vastutussätte kaudu.

Normitehnilise märkuse täiendamine on tehnilist laadi muudatus, mille eesmärk on kajastada

seadusega üle võetavat Euroopa Liidu õigusakti. Normitehniline märkus võimaldab saada ülevaate

seaduse seosest Euroopa Liidu õigusega, kuid sellel ei ole iseseisvat regulatiivset tähendust.

§ 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse täiendamine §-ga 141 (rakendumise erisäte tarbijalemüügilepingute

korral seoses parandamisõiguse direktiiviga)

21

Üleminekusättega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikkel 21, mille kohaselt direktiivi

artiklit 16 ehk siis kaupade müügi direktiiviga seotud muudatusi ei kohaldata müügilepingute

suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. a. Eelnõu kohaselt kohaldatakse enne

võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist

sõlmitud müügilepingutele võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle seaduse

jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.

Selle rakendussätte eesmärk on tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega müügiõiguse

muudetud sätetega kohanemiseks tarbijalemüügi korral. Direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt

tuleb kohaldada kaupade müügi direktiivi muudatusi üksnes müügilepingute suhtes, mis on

sõlmitud alates 31. juulist 2026. a, et tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega, et

kohaneda parandamise ja asendamise muudetud õiguskaitsevahenditega. Kuivõrd Eesti hilineb

direktiivi ülevõtmisega, tuleb üleminekusäte siduda direktiivi ülevõtva seaduse jõustumisajaga.

Tootja parandamiskohustuse ja Euroopa parandusteabe vormiga seotud reeglite jõustumise jaoks

direktiiv erisusi ette ei näe. Seega ei ole oluline, millal parandatavat kaupa müüdi. Küll aga tulevad

ajalised piirangud parandamiskohustusele parandamisõiguse direktiivi II lisas loetletud EL-i

õigusaktidest, mis sisaldavad toodete parandatavuse nõudeid. Lisas II loetletud rakendusmäärused

hõlmavad üldjuhul ainult kaupu, mis lasti turule pärast vastava määruse jõustumist.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatavad terminid toetuvad võlaõigusseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse

senistele terminitele. Kuivõrd parandamisõiguse direktiivis viidatakse süsteemselt

ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele, tuleneb osa termineid ka sealt. Sellisel juhul

tehakse eelnõus ka vastav viide ning antakse seletuskirjas lisaselgitused. Eelnõuga tekivad mõned

uued kontseptsioonid, nagu:

- tootja parandamiskohustus (tootja kohustus direktiivi lisas II nimetatud õigusaktides

reguleeritud asju parandada);

- Euroopa parandusteabe vorm (vorm, mida parandusteenuse osutajad võivad

vabatahtlikkuse alusel kasutada, et tarbijal oleks võimalik pakkumisi paremini võrrelda);

- Euroopa veebipõhine parandusplatvorm (Euroopa Komisjoni väljatöötatav ühine

veebiliides, kus liikmesriikide parandusteenuste osutajatel on võimalik registreeruda, et

tarbijatel oleks parem otsida ja leida enda jaoks sobivaid teenuseosutajaid).

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade

parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394

ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/182823. Nagu öeldud, kasutatakse direktiivi terminite

puhul korduvalt viiteid ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele.

Lisaks sellele on kogu direktiivi sisuline rakendusala tihedalt seotud Euroopa Komisjoni

rakendusmäärustega, millega sätestatakse teatud kaupadele parandatavuse nõuded (need õigusaktid

moodustavad direktiivi lisa II ja on loetletud seletuskirja allmärkuses nr 14).

23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta

ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L,

2024/1799, 10.07.2024).

22

Parandamisõiguse direktiiviga muudetakse ka Euroopa müügiõiguse direktiivi, kuivõrd teatud

müügilepingu tingimused seoses nõuete esitamise ja parandamisega vaadatakse ümber. Lisaks

tehakse seoses tarbija õigustega muudatusi veel paaris Euroopa Liidu õigusaktis:

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate

kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv

2009/22/EÜ;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide

täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004.

Eelnõus ei minda kaugemale direktiivis miinimumina nõutavast. Eelnõuga Eesti õiguses

kavandatavad muudatused on vajalikud, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis

on maksimaalselt harmoneeriv, ning lisanõudeid ei kehtestata. Seletuskirjale on lisatud

vastavustabel direktiivi (EL) 2023/2673 ülevõtmise kohta.

6. Seaduse mõjud

Kokkuvõte eelnõuga kavandatavate muudatuste mõjust

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on eelkõige majanduslik mõju, täpsemalt mõju

ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele ning teisalt oodatav mõju tarbijate käitumisele ja

otsustele. Vähesel määral avaldub mõju ka riigiasutustele, eelkõige TTJA-le, ning kaudne mõju

võiks avalduda ka keskkonnale jäätmekäitluse vaatevinklist.

Kehtima hakkab ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille parandaja võib tarbija nõudmisel talle

esitada (parandajal ei ole kohustust vormi esitamiseks). Loomisel on ka Euroopa veebipõhine

tasuta parandusplatvorm, mis võimaldab tarbijatel, sh riikidevaheliselt, leida toodete parandajaid,

kes on platvormiga vabatahtlikult liitunud. Parema teavituse eesmärgil määrab riik ühtse riikliku

kontaktpunkti, milleks saab TTJA. Eelnõu olulisim muudatus seondub aga sellega, et tarbijad

saavad pärast kauba müügilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaja lõppemist õiguse nõuda

teatud toote parandamist, kui see on võimalik. Samal ajal keelatakse tootjatel parandamist takistada

ning neil tuleb tarbijat teavitada tootja paranduskohustuse olemasolust ja hindadest enne teavitada.

Direktiiv piiritleb tarbija sellise õiguse esialgu eelkõige elektri- ja elektroonikaseadmete, sh

kergliikluses kasutatavate transpordivahendite, sidevahendite ning erinevate kodumasinate tootjate

suhtes. Hõlmatud on aga ka mõned spetsialiseeritud valdkonnad, nagu nt teatud

keevitusagregaatide valmistajad ning serverite ja andmesalvestustoodete tootjad. Eesti ettevõtted

praegu üldiselt ei tooda direktiivi lisas nimetatud tooteid. Nende kaupade tootjad asuvad pigem

teistes EL-i riikides või ka kolmandates riikides. Seetõttu võivad Eestis direktiivi ja eelnõuga

tootjatele kehtestatavad parandamiskohustuse nõuded kanduda teatud juhtudel edasi Eestisse

toodavate kaupade maaletoojatele, viimaste puudumise korral ka nende levitajatele juhul, kui

väljaspool EL-i asuval tootjal puudub EL-is paiknev volitatud esindaja. Seega võib tootjale

direktiiviga pandud kohustus kanduda edasi ka kaupade hulgi- ja jaemüüjatele Eestis või tootja siin

paiknevale esindajale. Lisaks peavad muudatuste kehtima hakkamise järel kõik Eesti jaemüüjad

edaspidi arvestama, et tarbijaid tuleb parandamisvõimalustest informeerida ning et kui tarbijale

müüdud toodet parandatakse kahe aasta jooksul kauba üleandmisest, pikeneb müüja vastutuse

tähtaeg ühe aasta võrra juhul, kui tarbija valis kauba parandamise selle asendamise asemel.

23

6.1. Majanduslik mõju: tarbimiskäitumine

Eeldatav mõju tarbijate käitumisele võib olla ühelt poolt ulatuslik, kuna muudatused puudutavad

potentsiaalselt tervet Eesti elanikkonda, kes oma igapäevaelus kasutavad seadmeid oma

kodumajapidamises, suhtlemiseks teiste inimestega või nt ka kergliiklusvahendina.

Parandamisdirektiiv hõlmab levinumatest toodetest pesumasinaid, kuivateid, trummelkuivateid,

nõudepesumasinaid, tolmuimejaid, külmkappe ja sügavkülmikuid, aga ka nuti- ja mobiiltelefone,

tahvelarvuteid, telereid ja arvutikuvareid ning elektrilisi transpordivahendeid, nagu elektrilised

jalgrattad, tõukerattad, rulad ja tasakaaluliikurid. Direktiivi lisaga on hõlmatud ka üksikud

spetsiifilisemad tooted, mida kasutavad eelkõige just kutsealal töötavad isikud ehk enamasti

ettevõtjad. Sellised tooted on nt teatud keevitusseadmed, aga ka suuremad serveri- ja

andmesalvestussüsteemid, mistõttu need tavatarbijaid ehk füüsilisi isikuid üldjuhul ei puuduta.

Kuna aga Euroopa Komisjon on näidanud üles soovi suurendada kohustuse alla kuuluvate toodete

hulka, tuleb arvestada, et ilmselt aja jooksul direktiivi lisas olevate parandatavate seadmete

nimekirja pikendatakse.

2026. aasta alguses elas Eestis 1 360 745 inimest24, kes moodustasid Statistikaameti andmetel

2025. aastal ligi 651 300 leibkonda25. Eeldatavasti on leibkondadel levinumatest toodetest olemas

pesumasinad, tolmuimejad, külmikud, telerid ja nutitelefonid, jõudsalt on kasvamas ka

kergliikurite arv kodumajapidamistes. Eestisse imporditi 2025. aastal ligi 85 000 telerit, monitori

või projektsiooniseadet (eksporditi ehk välisriikidesse müüdi neid edasi samal ajal u 7200) ning

rohkem kui 32 000 nõudepesumasinat (edasimüük 10 238)26. Nutitelefone ostsid Eesti inimesed

2026. aasta I kvartalis üle 55 000, mis aasta arvestuses tähendaks rohkem kui 200 000 uut

nutitelefoni27. 2024. aastal imporditi Eestisse kokku ligi 1,4 miljonit nutitelefoni, mis viitab, et

suures osas olid Eesti ettevõtjad üksnes selliste seadmete vahendajad tarneahelas.

Tarbijaid mõjutavatest eelnõu muudatustest mitu on seotud kohustusega anda senisest paremini

teavet toodete jätkusuutlikuma kasutuse võimaluste kohta. Esiteks peavad müüjad informeerima

ostjaid võimalusest valida asja asendamise ja parandamise vahel ning viitama ka kaasnevale

eelisele, kuna parandamisega pikeneb müüja vastutus. Teiseks peavad paranduskohuslastest tootjad

või Eesti olukorras pigem tooteid importivad või seda turul kättesaadavaks tegevad hulgi- ja

jaemüüjad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud parandamisteenustest ja võimaldama vabalt

ligipääsetava veebisaidi kaudu juurdepääsu paranduskohustuse alla kuuluvate parandusteenuste

hinnakirjale, et tarbijal oleks selge, milliseid kaupu ja millises ulatuses parandada saab. Info on

oluline nii parandamisteenust pakkuvatele ettevõtjatele kui ka vajaduse korral tarbijatele, kes

sooviksid ise ostetud toodet parandada. Kehtima hakkab ka ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille

parandaja (kes on otsustanud parandusteabe vormi kasutusele võtta) võib tarbija nõudmisel talle

esitada ja mis peaks aitama tarbijal võrrelda parandusteenuste pakkumisi. Sama eesmärgiga loob

Euroopa Komisjon tasuta Euroopa veebipõhise parandusplatvormi, mis võimaldab tarbijatel, sh

riikidevaheliselt, otsida platvormiga liitunute hulgast toote parandajat ning samal ajal võrrelda

pakutavate teenuste hindu üle Euroopa Liidu. Tootjad ei tohi samas takistada tarbijal vabalt valida

endale ka tootjast sõltumatut parandajat. Ka toodetele sobivaid varuosi ja tööriistu tuleb pakkuda

24 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv 25 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/leibkonnad 26 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 27 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts

andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses-

kvartalis-koige-populaarsemad

24

hinnaga, mis ei takista parandamist, et soodustada konkurentsi parandusteenuste turul. Nii müüjad

kui ka tootjad võivad tarbijale pakkuda parandamise ajaks tasuta asendustoodet. Kõik meetmed

kokku võiksid ühelt poolt suurendada tarbijate teadlikkust asjade parandamise võimalustest ning

teisalt panna neid kaaluma asjast loobumise või selle väljavahetamise asemel parandamist. Siiski

lähtub toodete parandamise kohustus tootja puhul pärast toote müügigarantii lõppemist toote

parandamise üldisest võimalikkusest ning müüja puhul müügigarantii perioodi jooksul

majanduslikust otstarbekusest ehk kui toote asendamine osutub kulude poolest mõistlikumaks, ei

pea müüja arvestama tarbija soovi lasta toodet parandada.

Toodete parandamist piirab nende vanus, kuna enamasti kohustuvad tootjad pakkuma toodetele

varuosi üksnes teatud aja jooksul (üldiselt kümme aastat), misjärel sõltub selliste varuosade edasine

pakkumine juba turuolukorrast ehk teistest võimalikest varuosatootjatest ning sellega seotud

intellektuaalomandipiirangutest toodetele või nende varuosadele.

Kavandatavad muudatused võiksid vähendada nii tarbijate kulutusi puudustega toodetega

ümberkäimisel kui ka tarbetut koormust keskkonnale jäätmete hulga mõningase vähenemise näol.

Tarbijate jaoks on seega tegemist lisavõimalusega käsitleda puudustega tooteid. Seetõttu võib

sihtrühma käitumine küll muutuda, kuid kohanemisraskusi tarbijale ei teki, kuna nii müüjad kui ka

tootjad kohustuvad tegema asjakohast teavitustööd. Ennekõike sõltub muudatuse tegelik mõju

siiski tarbija tahtest toote parandamisega tegelema hakata, kuna see nõuab eeldatavasti asja

väljavahetamisega võrreldes neilt siiski rohkem aega, tuues kaasa ka ebamugavusi ajal, kui toodet

ei saa kasutada või tuleb leppida asendustootega, kui sellist võimalust pakutakse. Kaasneda võivad

ka suuremad riskid (nt parandamiskulu prognoosimatus, transpordikulu, parandatud toote

kvaliteet), kuna parandatava kauba tootja asub sageli välisriigis. Kaasneda võiv ebasoovitav mõju

tarbijatele võib tekkida, kui parandamise korral osutub esialgne kulukalkulatsioon vea

diagnoosimata jätmise tõttu ebatäpseks, ei osata arvestada nt transpordikulude või paranduse

ajalise kestusega ning parandamine osutub kokkuvõttes kallimaks kui toote asendamine. Saadud

negatiivsed kogemused võivad omakorda pelutada tarbijaid edaspidi selliseid teenuseid

kasutamast, mistõttu on oluline, et parandusteenuste osutajad suudaksid võimalikult täpselt

prognoosida tellijatele teenuste maksumust ja sellega kaasnevaid kõrvalkulusid (diagnostika,

transport, varuosad, ajaline kulu) ning võimaluse korral pakkuda parandamise ajaks nt tasuta

asendustooteid. Seda eesmärki üritab täita ka parandamisteabe vorm, mida esitamist ostja võib –

juhul, kui parandaja on otsustanud, et ta oma tegevuses kasutab parandamisteabe vormi -

parandamise korral taotleda. Objektiivne kuluhinnang on oluline ka seetõttu, et kuigi tarbijate õigus

nõuda parandamisteenust laieneb, tuleks neid sellest hoolimata säästa endale majanduslikult

kahjulikuks osutuvatest kokkulepetest, mis eelkõige puudutaksid toote parandamist müügigarantii

lõppemise järel.

Võimaliku ebasoovitava mõjuna väärib väljatoomist ka see, et tarbijate käitumise muutus võib

avaldada kaudselt mõju ka turule üldisemalt, sh toodete hinnale, kuna uusi tooteid võidakse

parandamise sagenemise tõttu osta edaspidi vähem. Tootjad võivad edaspidi olla rohkem huvitatud

kvaliteetsemate ja vastupidavamate toodete turuletoomisest, kuid need oleksid seetõttu ka

kallimad. Tarbija, kes laseb toote parandada, võib konkreetsel juhul küll hinnas võita, kuid

üldplaanis võib muudatuste tõttu selliste toodete hind tõusta. Samas võib parandamisteenuste turu

kasv tuua pikemas vaates kaasa konkurentsi suurenemise, mis omakorda võib avaldada survet selle

teenuse hinna tarbijatele taskukohasena püsimisele.

6.2. Majanduslik mõju: mõju ettevõtlusele

25

Parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele kaupade suhtes, millele kehtivad EL-is ühtsed

parandatavuse nõuded, võib Eestis uute seatavate kohustuste vaatenurgast mõjutada eelkõige nende

toodete hulgi- ja jaemüüjaid, kuna direktiivi lisas nimetatud toodete valmistajaid siin tõenäoliselt

ei ole või on väga vähe ning ka valmistatavate toodete hulk on väga väike ja pole mõeldud laiale

tarbijaskonnale, nagu seda on direktiiviga silmas peetud elektrilised majapidamisseadmed või

laiatarbe-sidevahendid. Statistikaameti andmetel tegeles 2024. aastal Eestis hulgimüügiga

ligikaudu 9000 ettevõtet. Valdkondades, mis võivad olla seotud direktiivi reguleerimisalaga,

tegutses aga kuni 2500 ettevõtet, sh info- ja sidetehnika valdkonnas u 350 ettevõtet.

Jaekaubandusettevõtete arv küündib samuti 9000-ni, kuid nt elektriliste kodumasinate müügile

spetsialiseerunud ettevõtteid oli 2024. aastal 69 ning info- ja sidetehnikale keskendus tegevusala

järgi 258 ettevõtet28. Rõhutada tuleb, et tootjad või ettevõtted, kes tootja kohustust kannavad, ei

pea parandusteenust siiski ise osutama, kui neil puudub vastav taristu või neil oleks mõistlikum

alltöövõtu korras kasutada tarbijale lähemal asuvat parandajat. Siiski vastutab parandamise eest ka

sel juhul tootja või tootja kohustust kandev ettevõtja. Muudatuste kohaselt võib tootja parandada

asja kas tasuta või mõistliku tasu eest ning seda tuleb teha mõistliku aja jooksul. Keeldumise

aluseks ei saa olla ka see, kui keegi on toodet juba varem parandanud või see osutub majanduslikult

kulukaks. Siiski saab parandamisest loobuda, kui see osutub võimatuks. Kui tootja asemel kandub

kohustus edasi esindajale, maaletoojale või turustajale. Kui aga eeldada, et direktiivis nimetatud

kategooria toodete tootjateks on enamasti tuntud suurettevõtted, kellel on oma esindused EL-is, ei

peaks parandamisega seotud kohustused hulgimüüjateni ega reeglina ka turustajateni Eestis üldse

ulatumagi. Sama kehtib ka tootjale kehtestatava nõude korral teavitada tarbijat toote

parandamisvõimaluste kohta (juhul, kui tootja teavitamiskohustus on edasi liikunud ahela järgmiste

lülideni). Sihtrühma jaoks on aga positiivne, et kui tooteid hakatakse senisest enam parandama,

hoidmaks neid kauem kasutuses, tekib ka vähem jäätmeid, mida tootjad on koostöös maaletoojate

ja tootjavastutusorganisatsioonidega kohustatud vastasel korral kokku koguma. Selle kulu

ärajäämisest võib tekkida ettevõtjale mõningane sääst.

Mõnes valdkonnas, nagu nt elektroonika- ja elektriseadmete puhul, võib muudatus mõjutada Eestis

asuvaid tootjaid aga otsesemalt. Neid on tõenäoliselt väga vähe, kuna direktiivi kohaldamisala on

piiratud konkreetsete tootegruppidega, puudutades enamasti kodutarbijale mõeldud

laiatarbetoodangut, mida Eestis ilmselt ei valmistatagi. 2024. aastal tegutses Eestis

tarbeelektroonika tootmise valdkonnas küll 21 Eesti ettevõtet29, kuid on teadmata, kas neil võiks

olla otsene puutumus direktiivi lisas toodud kaupade tootmisega. Tegemist võib olla nt välismaiste

ettevõtjate Eesti filiaalidega, mis kohapeal tootmisega ei tegele, kuid vahendavad emaettevõtja

tooteid või pakuvad toodete järelhooldust ning on oma tegevusala registreerinud nt emaettevõtja

tegevusala järgi. Natuke annab Eesti tootjate selliste toodete tootmismahtudest aimu asjaolu, et

2025. aastal eksporditi Eesti päritolu telereid, monitore või projektsiooniseadmeid kokku 278 tükki

(koguimport samal ajal oli 85 000 tk)30 ehk selles tootegrupis moodustas Eesti päritolu eksport

0,3% koguimpordist (re-eksporti arvesse võtmata). Sama kategooria nutitelefonide vastavad

numbrid olid 2024. aastal 416 ja üle 200 00031 (2026. aasta kokkuvõte on tuletatud I kvartali

28 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 29 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 30 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 31 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts

andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses-

kvartalis-koige-populaarsemad

26

müügiandmete põhjal), mis viitab sellele, et Eesti väikeste toodangumahtude taga võib olla toodete

projektipõhine ümberseadistamine Eestis või prototüüpide või erilahendustega tegelemine, et anda

toodetele siin erivajaduse korral viimane lihv.

Mõned eelnõukohased muudatused mõjutavad direktiivi lisas toodud toodete müüjaid Eestis ka

otsesemalt, kuna edaspidi tuleb neil tarbijaid parandamisvõimalustest ette teavitada ning lisaks

koormab müüjaid mõjuna kohustus iga kord tarbija soovi korral parandamise kulu eraldi hinnata,

et selgitada välja parandamise rentaablus. Põhjus peitub selles, et müüja võib tarbija soovi toodet

parandada lasta ka eirata, kui parandamine osutuks kallimaks kui toote asendamine teisega.

Halduskoormuse kasv müüjatele on aga seda suurem, mida suurem hulk tarbijaid sellise sooviga

müüja poole pöörduma hakkab. Praegu on selliste prognooside tegemine võimatu, kuna tarbijate

käitumise muutumist on eelnõu kohaselt tehtavate muudatuste põhjal võimatu täpsemalt ennustada.

Samas võib näha ka müüjatele avalduvat mõju, mis kaasneb toote müügigarantii aasta võrra

pikenemisega, kui puudus parandatakse, mis tähendab senisest pikemaajalise vastutuse võtmist

müüdavate toodete eest. Sellega kaasneb risk, et esile kerkib veel puudusi, millega tuleb siis samuti

tegeleda ning mis omakorda tähendab müüjatele kokkuvõttes nii suurenevat vajadust olla toote

ostnud tarbijatega neil teemadel kontaktis kui ka vajadust olla valmis toote müügijärgsete kulude

kasvuks. Need tuleb enda kanda võtta, kui tootjaga ei ole hüvitamises teisiti kokku lepitud. Seega

võivad müüjate kulud kasvada ning ümbervaatamist võivad vajada ka tootjatega sõlmitud lepingud,

milleks võivad soovi avaldada ka tootjad ise. Mõjutatud võivad olla ka hulgimüüjad ja maaletoojad,

kes on samuti tootjalt tarbijani jõudva kauba tarneahela lülid.

Mitu eelnõukohast muudatust puudutab otseselt ka kutselisi parandusteenuse osutajaid Eestis.

Neist võivad saada tootjate asemel nt allhanke korras parandusteenuse osutajad, kui tootja või tema

asemel kauba importija või turustaja peavad mõistlikuks valida tarbijale nt lähemal asuv

parandusteenuse osutaja. Sageli on tootjatel tarneahel sellisena juba ka üles ehitatud. Kuna ettevõte

ei pea osutama parandamisteenust tasuta, eriti kui seda tehakse allhanke korras tootjale, võib

tarbijate aktiivsem sekkumine sooviga tooteid parandada lasta tähendada võimalikku käibe kasvu

selles valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele ehk parandamisteenuste turu maht peaks edaspidi

kasvama. Täpsemaid prognoose ei ole aga selles etapis võimalik teha, kuna palju hakkab sõltuma

just tarbijate käitumisest. Parandusteenuse osutaja ei ole kohustatud kasutama ühtset parandusteabe

vormi, kuid kui ta on teinud põhimõttelise otsuse vormi võimaldamiseks, siis peab ta selle tarbija

soovil talle väljastama. Vormi kasutamine võib olla abiks ka oma teenuse täpsemal hinnastamisel,

eriti kui tegemist on väiksemate ettevõtjatega. Tuleb siiski märkida, et teabevormi kasutades

kohustub parandaja määratud tingimustel ja tarbija nõustumise korral pakkumisega 30 päeva

jooksul pakutud hinnaga teenust osutama.

Kuna direktiivi kohaselt piiritletakse parandusteenused direktiivi lisas nimetatud toodetega, on

konkreetsete toodete parandusteenuseid osutavaid ettevõtteid mõnevõrra vähem kõigist turul sellist

teenust pakkuvatest ettevõtjatest. Ilmselt leidub siiski ka ettevõtteid, kes selliste toodete

parandamise teenust osutavad oma muu tegevuse, sh nt müügitegevuse kõrvalt. Selle võrra võib

olla ettevõtjate ring jällegi suurem. Hinnanguliselt võib parandusteenuse osutamisega direktiivis

loetletud valdkondades tegeleda Eestis kuni tuhat ettevõtjat, kuid pigem on see arv omajagu

väiksem. Näiteks tegeles 2024. aastal arvutite ning tarbeesemete ja kodutarvete parandamisega

(mis mh hõlmab kodumasinate, külmikute, pesumasinate, kuivatite, telerite ja mobiiltelefonide

parandamist) kokku 578 ettevõtjat (0,4% kõigist Eesti ettevõtetest), neist 164 sideseadmete

27

valdkonnas (0,1% kõigist Eesti ettevõtetest)32. Kuna nimetatud ettevõtjad tegelevad ka direktiivi

kohaldamisalast välja jäävate toodete parandamisega ning osa ettevõtjaid tegeleb toodete

parandamisega oma põhitegevuse kõrval, ei saa mõjutatud ettevõtjate arvu paraku täpsemalt esile

tuua. Eelnimetatud ettevõtjate müügitulu oli 2024. aasta andmetel kokku ligi 33,3 miljonit eurot,

sh 11,4 miljonit eurot sideseadmete parandamise valdkonnas. See on võrreldav müügituluga 2017.

aastal, kuna sinna vahele jääb ka 2020. aasta, mil sektorit tabas märkimisväärne müügitulu langus.

Selliste ettevõtjate müügitulu aastal 2024 moodustas aga vaid 0,035% kõigi Eesti ettevõtete

müügitulust33. See on ka mõistetav, kuna selle valdkonna 578 ettevõtjast 570 osutas teenuseid alla

kümne töötajaga. Sideseadmete valdkonnas oli selliseid ettevõtjaid nt 164-st 162. Seetõttu võib

hinnata, et parandusteenuseid võiks Eestis osutada mitu tuhat selle valdkonna spetsialisti, kes

enamasti töötavad üsna väikestes ettevõtetes.

Kaudse mõjuna võib parandamisteenuse tõttu kaasneda surve tõsta direktiivi lisas märgitud toodete

hindu, kuna tootjatel võib suureneda huvi toota vastupidavamaid, kuid selle võrra kõrgema hinnaga

tooteid. Kuigi see Eesti ettevõtteid ilmselt otse ei puuduta (kuivõrd Eesti ettevõtted vähemalt

praeguse seisuga ei tooda lisas II loetletud tooteid), võivad mõningatel juhtudel kaasneda ka

siinsetele ettevõtetele suuremad kulutused vajalike seadmete soetamiseks. Siiski ei ole enamasti

selliste toodete näol tegemist suurte investeeringutega ettevõtete põhivarasse.

Muudatused võivad avaldada vähest mõju ka taaskasutusorganisatsioonidele

(tootjavastutusorganisatsioonidele) ning jäätmete kogumise, sorteerimise ja ümbertöötlemisega

tegelevatele ettevõtjatele, sest direktiiv puudutab üksnes teatud toodete elutsükli võimalikke

muudatusi, mis mõjutaksid vähesel määral ka jäätmete teket. Eurostati andmetel on Eesti ringlusse

võetavate materjalide kasutamise poolest Euroopas üks edukamaid riike – 2024. aastal pärines ligi

21% meie majanduses kasutatavatest materjalidest taaskasutusest, samas kui EL-is keskmiselt oli

see näitaja 12%.34

Kokkuvõttes võib öelda, et parandamisteemasid käsitlevad seadusemuudatused otseselt ettevõtjate

halduskoormust ei vähenda, ehkki mõned muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm

ja Euroopa Liidu parandusteabe vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis

parandamisteenuseid osutavate ettevõtjate tegutsemist. Samas on selle eelnõu kohane seadus osa

laiemast tarbijaõigustikust, mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti

õigusesse üle võtta. Samal ajal menetletakse nt eelnõu 947 SE uue tarbijakrediidi direktiivi

ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tõhusat õiguste kaitset – leevendab siiski ka ettevõtja

halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot ta peab tarbijale esitama. Enamik

halduskoormust vähendavaid meetmeid tuuakse esile juba viidatud tarbijakrediiti reguleerivas

eelnõus, kuid seal on ka mõningaid hõlbustusreegleid.

6.3. Mõju keskkonnale: mõju jäätmetele ja ringmajandusele ning keskkonnateadlikkusele

Nii Euroopa Liidus kui ka Eestis on järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama ringmajandusele

ning jäätmete võimalikult efektiivsele sorteerimisele ja taaskasutamisele. Eelnõuga kavandatavad

muudatused aitavad seda suunda hoida ning võiksid parandamisteenuste kasutamise kasvu tõttu

32 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 33 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 34 Eurostati andmed. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_12_41/default/table?lang=en

28

aidata edaspidi vähendada puudustega toodetest muidu tekkivate jäätmete hulka. Siiski ei ole

muudatuste mõju ühesuunaline, kuna ka toodete parandamisega kaasnevad mõned ebasoovitavad

mõjud – nt parandamist vajavate toodete transportimine paranduskohta ja tagasi ning kulud, mis

on seotud varuosade tootmise, tarnimise ja asendamise võime tugevdamise ja pikaajalise

tagamisega. Siiski võib see üles kaaluda paljudest eri komponentidest koosnevate toodete

ümbertöötlemisega seotud kulud võrreldes vaid ühe või mõne üksiku komponendi väljavahetamise

ja ümbertöötlemise kuludega toote parandamise korral. Eestis kogutakse jäätmeid liigiti, tooted

demonteeritakse ning eraldatakse materjalipõhiselt, kuid enamasti saadetakse sorteeritud osa

teistesse riikidesse, kus asuvad suuremad tehased selliste materjalide taaskasutusse võtmiseks,

mistõttu kaasneksid ümbertöötlemisega siiski riikidevahelised transpordi- ja sellega seotud kulud.

Euroopa Komisjoni väljatöötatud meetmete koondmõju eelanalüüsis on hinnatud, et keskkonnale

avaldub muudatuste järel CO2 35 heite vähenemise näol positiivne netomõju.

Otsene ja tajutav mõju keskkonnale on siiski üksnes Eestit arvestades ilmselt väike ning sõltub

osalt ka tarbijakäitumise muutuse ulatusest ning osalt sellest, kuivõrd kättesaadavad, sh hinna

poolest, hakkavad olema direktiivi lisas nimetatud toodete varuosad Eesti tarbijatele.

Teadlikkuse üldine kasv toodete parandamise võimalustest võib siiski tuua kaasa ka inimeste

suureneva teadlikkuse keskkonnasäästlikkuse olulisusest, millel on kaudsed ja kaugemale ulatuvad

mõjud. Siiski on tegemist vaid ühe väikese aspektiga üldises keskkonnateadlikkuses ning seetõttu

on avalduvat mõju raske hinnata.

6.4. Mõju riigiasutustele tegevusele

Direktiiviga seatud riikliku kontaktpunkti kohustusi hakkab eeldatavasti täitma TTJA ning praegu

ei ole ette näha, et sellega kaasneksid märkimisväärsed lisakulud. Eeldatav mõju on seega väike,

kuna direktiiviga ei eeldata Eestilt riigipoolse järelevalve sisseseadmist parandusteenuste

osutamisel, vaid üksnes kontaktpunktiks olemist Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Lisaks otsustas

Eesti, et ei loo direktiivi üle võttes eraldi riigisisest platvormi ettevõtjate andmete vahendamiseks,

vaid laseb ettevõtjail kasutada 2027. aastal Euroopa Komisjoni loodava ühise platvormi teenuseid,

mistõttu otseseid kulusid riigile ei kaasne. Siiski peab TTJA arvestama, et vajaduse korral tuleb

vahendada Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa Komisjonile, kuid see sõltub ilmselt

sellest, kuivõrd lihtne saab olema loodava euroopaülese platvormi kasutamine ning kuivõrd seda

ka tegelikult kasutama hakatakse.

Muudatusega suureneb ühtlasi TTJA järelevalvealane pädevus, kuna amet hakkab teostama

järelevalvet tootja parandamiskohustuse täitmise üle. Selleks nähakse seaduses ette ka

väärteovastutus parandamiskohustuse ning parandamisteenuse kohta teabe kättesaadavaks

tegemise kohustuse rikkumise eest. Rikkumise tuvastamisel võib TTJA teha ettekirjutuse

õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral

võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi, sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on

käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada

leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse

enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust

prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset kasvu. Eelnõu elluviimiseks ei ole vaja taotleda

35 Euroopa Komisjoni 2023. a koostatud mõjuanalüüs. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52023SC0059

29

lisarahastust, kuna kasvav töömaht kaetakse asutuse olemasoleva tööjõuressursi piires ning

vajadusel viiakse läbi sisemised töökorralduslikud muudatused.

6.5. Mõju halduskoormuse muutumisele

Halduskoormus kasvab muudatuste tulemusena eelkõige direktiivi lisas märgitud toodete

valmistajatele, keda Eestis on eeldatavasti väga vähe või on nende tootmismahud väga väikesed

või pole need tooted suunatud laiale tarbijaskonnale ehk kodumajapidamistele. Seetõttu võib

tootjatele seatud kohustus teatud juhtudel (nt kui tootja ise või tema tootmisüksus ei asu mõnes

EL-i riigis) kanduda edasi tootja esindajale, kes eeldatavasti asub samuti mõnes EL-i liikmesriigis,

mitte Eestis. Siiski võib kohustus mingites olukordades kanduda edasi ka tootja kaupade

maaletoojale või turustajale, sh hulgimüüjale või erakordsemal juhul jaemüüjale. Sellisel juhul

oleks Eesti ettevõtja koormus seotud valdavalt tootja ja tarbija suhtluse vahendamisega toodete

parandamise küsimustes ning tarbijate informeerimisega parandamise võimaluste kohta.

Direktiivi lisas märgitud toodete jaemüüjad peavad aga arvestama, et nende toodete

garantiiperioodi jooksul tuleb neil ostjaid informeerida parandamise võimalustest, sh sellest, et

toote parandamise korral pikeneb müüjapoolne garantii aasta võrra ning see võib tingida vajaduse

olla toote ostnud tarbijaga kontaktis senisest pikema aja jooksul, mil toodetega võivad probleemid

ilmneda. Selline kontakt kliendiga on siiski tavapärane äripraktika, mistõttu kohanemisraskusi ei

ole ette näha, kuid tulevikus võib eeldada selliste kontaktide arvu kasvu, mis nõuab müüjalt siiski

rohkem tööaega.

Kuigi koormus parandamisteenust osutavatele ettevõtjatele kaasneks ka parandamisteabe vormi

esitamisega või oma andmete lisamisega EL-i parandamisplatvormile, ei ole tegemist kohustusega,

vaid kaalutluskohaga olukorras, kus ettevõte näeks rohkem sellest tekkivat tulu kui kulu. Kuna

teabevormile vastamise eest võib parandaja teatud juhtudel ka tasu küsida, hinnapakkumise

tegemine on üldiselt ettevõtete tavapraktika ning ka üleeuroopalisele platvormile oma andmete

lisamine on vabatahtlik, ei saa loetletut pidada halduskoormuse suurendajaks. Pigem võib eeldada,

et standardvormi kasutamine ja info esitamine standarditud kujul võiks parandusteenuse osutaja

tegevust lihtsustada.

Tarbijatele ei tohiks direktiivi muudatustega aga lisakoormust tekkida, kuna uusi nõudeid või

kohustusi neile sellega ei lisata. Tarbijatele jääb vabadus nõuda puudustega asja korral

parandamisteenuse osutamist, kuid nad ei ole kohustatud seda tegema. Samuti ei ole tarbijad

kohustatud parandamisteenuse hinda küsides sellega nõustuma ning neil on võimalus ise otsustada,

kas maksta tasu parandamisteenuse osutaja täpsema hinnakalkulatsiooni või toote puuduse täpsema

diagnoosimise eest või sellest loobuda. Kuigi tarbijate käitumine võib muutuda, ei ole nad

kohustatud oma käitumist muutma, mistõttu ei kasva ka nende halduskoormus.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud

Järelevalve seisukohast on kõige praktilisem mõju seotud kauplejate müügitingimuste ja tarbijatele

antava teabe ajakohastamisega. Kuigi eelnõu ei sätesta otseselt kohustust kauplejatel oma

müügitingimusi muuta, peavad kauplejad pärast regulatsiooni jõustumist oma tingimused,

pretensioonide esitamise korra ja veebilehel tarbijatele avaldatava teabe sisuliselt üle vaatama.

30

Tarbijat tuleb teavitada sellest, et puudusega asja korral on tal õigus valida parandamise ja

asendamise vahel ning et parandamise valimisel pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe aasta võrra.

Eeltoodust tulenevalt võib järelevalve vaates tekkida vajadus hinnata, kas kauplejate

tüüptingimused ja tarbijatele lepingueelselt avaldatav teave on uue regulatsiooniga kooskõlas.

Samas ei ole tegemist täiesti uue järelevalvevaldkonnaga, vaid uuele regulatsioonile vastavuse

kontrolli saab siduda olemasoleva tüüptingimuste ja tarbijale lepingueelselt avaldatava teabe

kontrolliga.

Regulatsiooniga tekib parandusteenuse osutajatel võimalus hakata kasutama Euroopa

parandusteabe vormi. Seda vormi ei ole varem seaduses ette nähtud. Vormi kasutamisega seotud

järelevalve saab olema pigem lihtne, sest vormi kasutamine on ettevõtjale vabatahtlik ja vorm on

standardiseeritud. See tähendab, et vormi kasutamise kontrollimisel tuleb hinnata üksnes seda, kas

tarbijale esitatud vorm vastab seaduses ette nähtud nõuetele.

Uue regulatsiooni keerulisem osa puudutab tootja või muu vastutava isiku parandamiskohustust

ning parandamise takistamise keeldu. Selle mõju järelevalvele võib olla sisulisem, kuid tõenäoliselt

väiksema mahuga. Eestis on selliste toodete tootjaid teadaolevalt väga vähe ning seetõttu ei pruugi

tootja parandamiskohustuse kontroll tuua täiendavaid järelevalvemenetlusi. Samas, kui

järelevalvemenetlust on vaja alustada, siis saab olema menetlus ilmselt võrdlemisi keeruline.

Näiteks võib olla vaja hinnata, kas parandamist takistatakse lepingutingimuste, riistvara või

tarkvara kaudu, kas varuosad ja tööriistad on kättesaadavad või kas parandamisega seotud teave on

tarbijale piisavalt avaldatud. Selliste juhtumite tõendamine võib olla tehniliselt ja sisuliselt

keerulisem kui tavapärase lepingueelse teabe kontroll.

Samuti saab TTJA muudatuste jõustumisel tarbijakaitseseaduses sätestatud uute väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks. Need väärteod puudutavad muu hulgas tootja parandamiskohustuse

rikkumist ning parandamiskohustuse kohta käiva teavitamiskohustuse täitmata jätmist. Selliseid

menetlusi on eelduslikult vähe, kuid tuleb arvestada, et väärteoteate laekumisel peab TTJA seda

hindama ja vajaduse korral menetluse läbi viima. Seetõttu võib üksikute väärteoteadete korral

kaasneda täiendav töökoormus, eriti kui rikkumise tuvastamine eeldab tehniliste asjaolude või

parandamist takistavate meetmete sisulist hindamist.

Lisaks saab TTJA olema kontaktpunktiks Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Alates 2027. aastast

saavad ettevõtjad hakata kasutada Euroopa Komisjoni poolt loodavat ühist platvormi, mistõttu

tuleb arvestada, et vajadusel peab TTJA vahendama Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa

Komisjonile. Seda, kui palju selliseid pöördumisi võib tekkida, ei ole praegu võimalik ennustada.

Kuigi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile lisanduvad direktiivist täiendavad ülesanded,

on need siiski võimalik katta olemasoleva ressurssi arvelt.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada justiits- ja digiministri määrusega direktiivi lisas I olev

Euroopa parandusteabe vorm.

Täiendada tuleb tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamist korraldavat majandus- ja

taristuministri määrust „Tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamise eest vastutavate pädevate

31

asutuste nimetamine“.36 Euroopa Liidus korraldab liikmesriikidevahelist tarbijakaitsealast

koostööd Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide

täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta37. Määruse lisas

loetletakse tarbijakaitset reguleerivaid Euroopa Liidu õigusakte, mille puhul peavad liikmesriigid

nimetama pädevad asutused, kes saavad riikidevahelistel juhtudel teha vajaduse korral nt

järelevalve küsimustes omavahelist koostööd. Juhul kui nt Poola ettevõtja rikub reegleid ja see

kahjustab Eesti tarbijat, on TTJA-l võimalik teavitada toimunust Poola sõsarasutust, kel on

võimalik juhtumiga tegeleda. Parandamisõiguse direktiiviga lisatakse asutustevahelise koostöö

määruse lisasse uue punktina (punkt 29) parandamisõiguse direktiiv. Seega vajab täiendamist Eesti

riigisisese rakendusmääruse § 1 punkt 1, kus sätestatakse, et tulevikus on parandamisõiguse

direktiivi rakendusalasse jäävates küsimustes Eestis riikidevahelise koostöö kontaktasutuseks

TTJA. Sama punkti tuleks täiendada ka direktiiviga digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise

lepingute teatavate aspektide kohta38 (nimetatud koostöömääruse lisa punkt 28), sest näib, et selle

direktiivi puhul on vahepeal ministri määruse täiendamine ununenud.

Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja39 § 48 lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse

algatatava seaduseelnõu seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või

ministri määruse eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Siinsel juhul rakendusakti

kavandeid seletuskirjale ei lisata. Esiteks kehtestatakse direktiivi parandusõiguse direktiivi lisas

ette nähtud vorm, mille puhul ei anta liikmesriigile valikut selle vormi sõnastuse määramisel.

Vormi sisu selgitatakse eraldi lahti VÕS muudatustega. Seega on tegu tehnilise määrusega, kus ei

ole liikmesriigi jaoks ühtki sisulist valikukohta. Teiste rakendusaktide puhul lisatakse

olemasolevatesse määrustesse viited uuele direktiivile. Tegu on tehniliste, selgelt piiritletud

muudatustega, mille puhul ei saa tekkida põhiseadusele vastavuse küsimust. Sellisel juhul puudub

vajadus formaalselt rakendusakti eelnõu lisada, mis üksnes suurendaks tarbetult ajakulu ja eelnõu

materjalide mahtu.

Eelnõuga nähakse ka ette, et valdkonna eest vastutav minister annab käskkirja, millega määratakse

Euroopa Liidu parandusplatvormi Eesti riiklik kontaktpunkt. Kuivõrd tegemist ei ole Vabariigi

Valitsuse või ministri määrusega, ei pea eelviidatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

paragrahvi kohaselt vastava käskkirja kavandit seletuskirjas esitama. Ühtlasi on kõnealune

volitusnorm oma sisult kitsas (kontakti nimetamine) ning selgelt piiritletud (direktiivis toodud

ülesanded) ning sel juhul puudub ka vajadus käskkirja eelnõu formaalselt lisada, mis üksnes

suurendaks tarbetult eelnõu materjalide mahtu.

9. Seaduse jõustumine

Parandamisõiguse direktiivi ülevõtmiseks vajalikke norme tuleks direktiivi järgi kohaldada alates

31. juulist 2026. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb arvestada sellega, et seadus

jõustub tavapärases korras, s.o kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

36 RT I, 07.01.2020, 3 37 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest

vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004

(ELT L 345, 27.12.2017, lk 1–26). 38 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste

osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.05.2019, lk 1). 39 RT I, 22.05.2025, 8.

32

Märkimist väärib asjaolu, et direktiivist tuleneb eraldi üleminekunorm – nimelt näeb

parandamisõiguse direktiivi artikkel 21 ette, et direktiivi artiklit 16 ei kohaldata müügilepingute

suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. Seetõttu tehakse eraldi rakendussäte

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusesse. Selle

regulatsiooniga antakse müüjatele aega kohaneda direktiivi nõudmisega, mille kohaselt on tarbijal

hõlpsam esitada lepingust tulenevaid nõudeid juhul, kui ta valib puudusega kauba puhul

parandamise (ja mitte asendamise).

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium teiste ministeeriumide ja eri

huvirühmade arvamust parandamisõiguse direktiivi ülevõtmise valikute kohta. Seisukohad esitasid

Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Keskkonnaamet,

Kliimaministeerium, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Tagasiside andmise raames leiti üsna üksmeelselt, et Eesti võiks liituda Euroopa Komisjoni

loodava ühtse veebiliidesega parandusteenuseid pakkuvate isikute reklaamimisel ning mitte hakata

välja töötama omaenda riikidevahelise koosvõimega veebiplatvormi. Enamik vastanuid leidis ka,

et alustada võiks n-ö klassikaliste parandusteenuseid osutavate isikute registreerimisega platvormil

(seejuures lisanõudmisi kehtestamata) ning esialgu mitte kaasata paranduskohvikuid jm

kogukondlikke algatusi.

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning

Kliimaministeeriumile. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks järgmistele osalistele:

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja

Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit, Teenusmajanduse

Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit,

Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tallinna

Tehnikaülikooli õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus,

Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti

Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti

Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse

Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ

Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti

Mööblitootjate Liit, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ

Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ,

Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet,

Keskkonnaagentuur, MTÜ Paranduskelder, Kliimaministeerium.

33

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

seletuskirja

lisa 1

Vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate

ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL)

2019/771 ja (EL) 2020/1828, ning võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

eelnõu sätete vastavustabel

Märge EL-i

õigusakti

norm

EL-i

õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad

riigisisesed õigusaktid

Kommentaar

Art 1 lg 1 ei Lõikes sätestatakse

direktiivi üldine

eesmärk, ei vaja eraldi

ülevõtmist.

Art 1 lg 2 jah uus TKS § 121 lõige 1 punkt 2

Art 1 lg 3 jah uus VÕS § 121 lg 1 punkt 1 ja §

125 lõige 2

Art 1 lg 4 ei Ei vaja eraldi

ülevõtmist, eelnõuga

ei ole plaanis

kehtestada sätteid, mis

nimetatud direktiivi

kohaldamist piiraksid. Art 2 punkt

1

jah VÕS § 1 lõige 5

Art 2 punkt

2

jah uus VÕS § 6351 lõige 2

Art 2 punkt

3

jah uus TKS § 121 lõige 2

Art 2 punkt

4

jah VÕS § 208 lõige 4 Tarbijalemüügi

lepingu puhul sõlmib

VÕS-i § 208 lg 4

kohaselt müügilepingu

isik, kes müüb kaupa

oma majandus- või

kutsetegevuse raames

ehk kes on ettevõtja

VÕS-i § 1 lg 6

tähenduses. Art 2 punkt

5

jah TKS § 2 lg 1 punkt 4

Art 2 punkt

6

jah uus TKS § 123 lõige 4

34

Art 2 punkt

7

jah uus TKS § 12 lõige 4

Art 2 punkt

8

jah uus TKS § 123 lõige 4

Art 2 punkt

9

jah TsÜS § 49 lõige 1, TsÜS § 50

lõige 2; TKS § 2 lg 1 punkt 3

Termini „kaup“ asemel

kasutatakse eelnõus

sõna „asi“. Termin

„asi“ on juba

määratletud TsÜS-i §

49 lg-s 1. Vallasasja

termin on kehtivas

õiguses sätestatud

TsÜS-i § 50 lg-s 2.

Parandamiskohustus

on sätestatud TKS-is ja

selles seaduses on

„kaup“ defineeritud

viitega VÕS-ile. Art 2 punkt

10

jah uus VÕS § 222 lõige 42

Art 2 punkt

11

jah uus VÕS § 121 lg 1 punkt 1

Art 2 punkt

12

jah VÕS § 111

Art 3 ei Ei vaja eraldi

ülevõtmist, kuid selle

põhimõttega on

direktiivi ülevõtmisel

läbivalt arvestatud. Art 4 lg 1 jah uus VÕS § 6351 lõiked 1 ja 3

Art 4 lg 2 jah uus VÕS § 6351 lõige 3

Art 4 lg 3 jah uus VÕS § 6351 lõige 4

Art 4 lg 4

punkt a

jah uus VÕS § 6352 punkt 1

Art 4 lg 4

punkt b

jah uus VÕS § 6352 punkt 2

Art 4 lg 4

punkt c

jah uus VÕS § 6352 punkt 3

Art 4 lg 4

punkt d

jah uus VÕS § 6352 punkt 4

Art 4 lg 4

punkt e

jah uus VÕS § 6352 punkt 5

Art 4 lg 4

punkt f

jah uus VÕS § 6352 punkt 6

Art 4 lg 4

punkt g

jah uus VÕS § 6352 punkt 7

Art 4 lg 4

punkt h

jah uus VÕS § 6352 punkt 8

35

Art 4 lg 4

punkt i

jah uus VÕS § 6352 punkt 9

Art 4 lg 4

punkt j

jah uus VÕS § 6352 punkt 10

Art 4 lg 4

punkt k

jah uus VÕS § 6352 punkt 11

Art 4 lg 5 jah uus VÕS § 6353 lõiked 1 ja 2

Art 4 lg 6

punkt a

jah uus VÕS § 6354 punkt 1

Art 4 lg 6

punkt b

jah uus VÕS § 6354 punkt 2

Art 4 lg 6

punkt c

jah uus VÕS § 6354 punkt 3

Art 4 lg 6

punkt d

jah uus VÕS § 6354 punkt 4

Art 5 lg 1 jah uus TKS § 122

Art 5 lg 2

punkt a

jah uus TKS § 124 lõige 1

Art 5 lg 2

punkt b

jah uus TKS § 124 lõige 1

Art 5 lg 2

punkt c

jah uus TKS § 124 lõige 2

Art 5 lg 2

punkt d

jah uus TKS § 124 lõige 3

Art 5 lg 3 jah uus TKS § 123

Art 5 lg 4 jah uus TKS § 125 lõige 2

Art 5 lg 5 jah uus TKS § 126

Art 5 lg 6 jah uus TKS § 125 lõige 3

Art 5 lg 7 jah uus TKS § 125 lõige 1

Art 5 lg 8 jah uus TKS § 127 lõige 2

Art 5 lg 9 ei See säte ei ole

suunatud

liikmesriikidele. Art 6 jah uus TKS § 126

Art 7 lg 1 ei Sättes kirjeldatakse

Euroopa veebipõhist

parandusplatvormi ja

see ei sisalda

liikmesriikidele

ülevõtmiseks suunatud

regulatsiooni. Art 7 lg 2 ei Säte on suunatud

täitmiseks Euroopa

Komisjonile

(veebiliidese

väljatöötamise

kohustus).

36

Art 7 lg 3 osaliselt uus TKS § 671 lõige 1 Säte viitab vajadusele,

et liikmesriik peab

tegema valiku, kas

hakkab tulevikus

kasutama komisjoni

loodavat

veebiplatvormi ühist

veebiliidest.

Ülejäänud osa lõikest

on suunatud

liikmesriikidele, kes

kavatsevad tulevikus

kasutada omaenda

riiklikku

parandusplatvormi. Art 7 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 4

Art 7 lg 5 jah uus TKS § 671 lõige 1

Art 7 lg 6 ei Lõige 6 sisaldab

kirjeldust selle kohta,

milline täpselt saab

olema komisjoni

väljatöötatav ühine

veebiliides (samadele

tingimustele peavad

vastama ka riiklikud

platvormid). Kui

liikmesriik valib ühise

veebiliidese

kasutamise, siis ei ole

see lõige suunatud

täitmiseks talle, vaid

Euroopa Komisjonile,

kes veebiliidese loob. Art 7 lg 7 ei Sama nagu lõike 6

puhul. Art 7 lg 8 ei See direktiivi säte ei

sisalda õiguslikku

regulatsiooni, vaid

kirjeldab liikmesriigi

tegevusi seoses

platvormi

reklaamimise ja

tutvustamisega. Säte ei

vaja riigisisesesse

õigusesse eraldi

ülevõtmist. Art 8 ei Euroopa Komisjoni

moodustatava

37

eksperdirühma töös

osalemine ei vaja

seadusemuudatusi. Art 9 lg 1

punkt a

jah uus TKS § 671 lõiked 2 ja

Art 9 lg 1

punkt b

ei See säte on suunatud

liikmesriikidele, kes

kavatsevad

luua/säilitada oma

riikliku

parandusplatvormi. Art 9 lg 2 ei Tegu on liikmesriigi

jaoks vabatahtliku

sättega, mis tuleb üle

võtta üksnes juhul, kui

liikmesriik soovib

kehtestada platvormil

registreeruda

soovivate parandajate

jaoks lisatingimusi

kvalifikatsiooni jms

kohta. Samuti juhul,

kui liikmesriik soovib

pädevust enne seda,

kui parandaja

platvormil

registreerub, parandaja

vastava taotluse

heakskiitmiseks. Eesti

ei plaani kehtestada

lisatingimusi ega soovi

ka taotluste

eelkontrolli võimalust. Art 9 lg 3 ei See säte ei vaja

konkreetset

ülevõtmist, eriti

arvestades, et Eesti ei

plaani lisatingimusi

vms kehtestada. Art 9 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 2

Art 10 ei See säte on suunatud

Euroopa Komisjonile. Art 11 lg 1 ei Selle sätte täitmine ei

nõua seaduse

muutmist. Art 11 lg 2 jah TKS VII ptk

Art 12 ei Selle kohustuse

täitmine ei vaja

38

seaduse muutmist.

TTJA aktualiseerib

infot tarbijate õiguste

kohta Eestis jooksvalt

oma kodulehel ja

Euroopa Liidu ühtses

digiväravas (portaalis

„Your Europe“). Art 13 ei Meetme võtmine

parandamise

edendamiseks ei eelda

seadusandlikke

muudatusi. Art 14 lg 1 jah uus VÕS § 6353 lg 3 ja uus TKS

§ 127 lõige 3

Art 14 lg 2 ei Sätet, mille kohaselt

teenuseosutaja võib

tarbija suhtes

rakendada soodsamaid

tingimusi kui

seadusest tulenev

miinimum, ei vaja

praegu eraldi

ülevõtmist, kuivõrd

seadused seda

praegusel kujul ei

takista. Art 15 jah uus TKS § 744

Art 16

punkt 1

jah uus VÕS § 2171 lg 3 punkt 2

Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10

täiendamin

e lõikega

2a)

jah uus VÕS § 218 lg 31

Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10 lõike

3

muutmine)

ei Muudatus pakub

liikmesriigile

võimalust kehtestada –

või jätta kehtima –

pikem tähtaeg nõuete

esitamiseks kui see,

mida

parandamisõiguse

direktiiviga nähakse

39

ette juhul, kui tarbija

valib asja asendamise

asemel parandamise.

Eesti jääb direktiivis

pakutud miinimumi

juurde. Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10

täiendamin

e lõikega

5a)

ei See muudatus

puudutab teistsuguse

õigussüsteemiga

liikmesriike kui Eesti

(neid, kes ei ole müüja

vastutuse jaoks

kehtestanud kindlaid

tähtaegasid või kes

lähtuvad müüja

vastutuse piiritlemisel

üksnes

õiguskaitsevahendite

aegumistähtajast). Art 16

punkt 3

jah uus VÕS § 222 lg 1 teine lause

Art 16

punkt 4

jah uus VÕS § 222 lg 4 ja lg 42

Art 17 jah TKS § 661 lg 3

Art 18 jah Täiendada tuleb

ministri määrust

„Tarbijakaitsealase

koostöö määruse

rakendamise eest

vastutavate pädevate

asutuste nimetamine“. Art 19 ei Säte käsitleb Euroopa

Komisjonile pandud

järelhindamise

kohustust ega vaja

riigisisesesse õigusse

ülevõtmist. Art 20 ei Säte on suunatud

Euroopa Komisjonile. Art 21 jah Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse

ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse uus

§ 141

Art 22 ei VÕS-ile ja TKS-ile

lisatavad

normitehnilised

märkused.

40

Art 23 ei Direktiivi jõustumise

säte, ei vaja

riigisisesesse õigusse

ülevõtmist. Art 24 ei Direktiivi

adresseerimise säte, ei

vaja riigisisesesse

õigusse ülevõtmist

1

14.07.2026

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

(parandamisõigus) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust ja tarbijakaitseseadust, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/18281

(edaspidi parandamisõiguse direktiiv).

Eelnõu eesmärk on soodustada kaupade soetamisel ja kasutamisel nende kestvust, suurendades

kaupade parandamise võimalusi. Eelnõu põhielemendid on:

- parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele selliste kaupade suhtes, millele kehtivad

Euroopa Liidus ühtsed parandatavuse nõuded.2 Selliste kaupade ja parandatavuse nõuete

loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas. Parandamist saab tarbija taotleda

juhul, kui puudustega toote puhul on selle müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete

esitamise tähtaeg lõppenud. Tootja on kohustatud toote parandama mõistliku aja jooksul ja

mõistliku hinna eest või, kui tootja ise soovib, tasuta. Oluline on ka, et

parandamiskohustusega tootjad peavad pakkuma kutselistele parandajatele ja teatud

juhtudel ka tarbijatele vajalikke varuosi ja tööriistu3 mõistliku hinnaga, et see ei takistaks

parandamist;

- kutselistel parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kliendiga

suhtlemiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet

(tähtajad, hinnad jne) parandamisprotsessi kohta. Kui tarbija nõustub nende tingimustega

30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust nendel tingimustel osutama.

Tarbija jaoks tähendab see võimalust hõlpsalt võrrelda eri teenuseosutajate pakkumisi ja

teha teadlik valik parima lepingupartneri kasuks;

- Euroopa Komisjon loob ühtse Euroopa veebiplatvormi4, et teha tarbijatele kättesaadavaks

teave (ka riikidevaheliselt) parandusteenuseid osutavate ettevõtjate kohta. Liikmesriik

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta

ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L,

2024/1799, 10.07.2024). 2 Nende hulka kuuluvad praegu näiteks kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid,

kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad, jahutus-külmutusseadmed, kuvarid, keevitusseadmed,

tolmuimejad, serverid ja andmesalvestustooted, mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid,

kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid, kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad ning

kohtkütteseadmed. 3 Kohustus varuosa kättesaadavaks teha tuleneb juba parandatavuse nõudeid sisaldavatest komisjoni

rakendusmäärustest, kuid EL-i parandamisõiguse direktiiviga lisatakse ettekirjutus, et need tuleb kättesaadavaks teha

mõistliku hinnaga. 4 Liikmesriik võib ka otsustada, et ei kasuta Euroopa Komisjoni ühtset lahendust ja säilitab või loob omaenda

siseriikliku parandusplatvormi, mis sellisel juhul peab olema koosvõimeline Euroopa platvormiga.

2

nimetab Euroopa Komisjoni abistamiseks riikliku kontaktpunkti. Paremad

teabevõimalused peaksid soodustama parandusteenuste laiaulatuslikumat kasutamist;

- modifitseeritakse müügilepingu reegleid, nähes ette seadusest tulenevate nõuete esitamise

tähtaja pikenemise aasta võrra tarbijalemüügi korral juhul, kui tarbijad valivad asendamise

asemel parandamise.

Eelnõu mõjud Eesti tootjatele ei ole suured: Eestis ei toodeta praegu kaupu, millele on Euroopa

Liidus kehtestatud parandatavuse nõuded ning mille parandamist peaksid Eesti ettevõtjad seetõttu

pärast lepingujärgsete nõuete esitamise lõppemist tarbija soovil korraldama. Eelnõuga luuakse

tarbijale müüja vastutuse tähtajaga seotud soodustusi juhul, kui tarbija valib asendamise asemel

parandamise. Põhiline erisus on see, et kui tulevikus valib puudusega asja ostnud tarbija asja

asendamise asemel selle parandamise, pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe korra ühe aasta võrra

kogu asjale, mitte ainult kõrvaldatud puudusele. Samas ei ole muudatus tervikuna väga suur,

kuivõrd ka kehtiva õiguse järgi algab nii asendamise kui ka parandamise korral nõude esitamise

tähtaeg uuesti.

Kuigi eelnõukohase seadusega kasvab halduskoormus ülevõetava direktiivi lisas märgitud toodete

valmistajatele (keda Eestis esialgne ei tuvastanud), võib Eestis halduskoormus selliste tootjate

puudumise tõttu kasvada pigem direktiivi lisas nimetatud neil tootjate esindajatel, maaletoojatel ja

turustajatel, kes peaksid teatud olukorras asuma tootjate asemele seoses parandamise

organiseerimisega. Kõik müüjad peavad valmis olema selleks, et müüja vastutus pikeneb teatud

olukorras juhul kui kui tarbija otsustab nõuda toote asendamise asemel hoopis toote parandamist,

millisest võimalusest tuleb tarbijat ka teavitada. Muus osas halduskoormus parandamisteenuse

osutajatel ja tarbijatel eelnõukohaste muudatustega ei kasva, sest üldised parandusteenuse

osutamise reeglid (töövõtulepingu regulatsioon VÕS-s) jäävad samaks ning eelnõu pakutavad

võimalused nagu registreerumine EL parandamisplatvormil või EL parandamisteabe vormi

kasutamine on valikuvõimaluseks ja mitte kohustuseks.

Teatud muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm ja Euroopa Liidu parandusteabe

vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis parandusteenuseid osutavate ettevõtjate

tegutsemist ja seeläbi halduskoormus väheneb. Käesolev eelnõu on osa laiemast tarbijaõigustikust,

mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti õigusesse üle võtta.

Halduskoormust leevendava lahendusena võib tuua välja ka käesoleval ajal Riigikogus

menetletava eelnõu uue tarbijakrediidi direktiivi5 ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tema

õiguste tugevat kaitset – leevendab ettevõtja halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot

ettevõtja peab tarbijale esitama (täpsemalt seletuskirja mõjuanalüüsi 6. osas).

Eelnõu kohaselt ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoniseeriv ning Eesti on võtnud üle

üksnes minimaalselt nõutu (täpsemalt selgitatud 5. osas „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu

õigusele“).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna

tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee ([email protected]). Tarbijakaitseseaduse

muudatuste osa on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 2023/2225, 18.10.2023).

3

ja tööstuse osakonna toote ohutuse nõunik Risto Jõgi ([email protected]). Eelnõu seletuskirja

mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse nõunik Joel Kook ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud

sama talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on koostatud selleks, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799.

See tuleks Eesti õigusesse üle võtta hiljemalt 31. juuliks 2026.

Eelnõuga muudetakse:

- võlaõigusseaduse seadustiku redaktsiooni RT I, 11.11.2025, 16 ja

- tarbijakaitseseaduse redaktsiooni RT I, 08.07.2025, 32.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega.

Eelnõu on seotud laiema EL tarbijaõigustiku muutmise paketiga, mh Riigikogus menetletavate

seaduseelnõudega (nt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 947 SE (uue

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)). Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

2. Seaduse eesmärk

Kasutuskõlblike kaupade parandamist ja taaskasutamist tuleb edendada nii seadusest tulenevate

müügilepingujärgsete nõuete esitamise raames kui ka väljaspool seda. Vältida tuleb puudustega,

kuid parandamise korral kasutuskõlblike kaupade enneaegset utiliseerimist, suunates tarbijaid

selliseid kaupu parandama.

Tulevikus on selliste kaupade tootjad, mille kohta on Euroopa Liidus kokku lepitud parandatavuse

nõuded (nt pesumasinad, külmikud, nutitelefonid ja tahvelarvutid), kohustatud tarbija nõudel need

kas tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul ära parandama. Parandatavuse nõudeid

sisaldavate Euroopa Liidu õigusaktide loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas II.

Parandatavuse nõuetest selgub ka parandamiskohustuse täpsem sisuline ja ajaline rakendusala.

Lisaks peavad parandamiskohustusega tootjad pakkuma parandatavuse nõudeid sisaldavates

Euroopa Liidu õigusaktides loetletud varuosi ja tööriistu mõistlike, parandamist mitte takistavate

hindadega. Needsamad tootjad peavad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud

parandamisteenustest kergesti ligipääsetaval viisil ja võimaldama vabalt ligipääsetava veebisaidi

kaudu juurdepääsu tavapäraseid parandusteenuseid sisaldavatele hinnakirjadele. Oluline on ka, et

tootjatel on tulevikus keelatud kas lepingutingimuste või riist- ja tarkvaratehnikate abil takistada

tootjast sõltumatutel parandajatel kaupade parandamist. Selle raames on keelatud luua takistusi

kasutatud varuosade või 3D-printeriga loodud varuosade kasutamisele, välja arvatud juhul, kui

kaitsemeede on õigustatud ja tegemist on objektiivsete teguritega, näiteks intellektuaalomandi

kaitsega.

Eelnõuga luuakse parandamisõiguse direktiivist tuleneva vabatahtliku Euroopa parandusteabe

vormi kasutamise võimalus. Kõikvõimalikud kutselised parandusteenuse osutajad võivad

vabatahtlikult ja mõistliku aja jooksul pärast tarbijalt sellekohase soovi saamist pakkuda tarbijatele

4

parandusteabe vormi. Vorm sisaldab teavet parandamise hinna ja kestuse ning võimalike

lisateenuste kohta. Kui teenuseosutaja soovib vormi pakkuda, tuleb teha seda tasuta. Juhul kui enne

teenusehinna väljaselgitamist on vaja rike siiski diagnoosida, võib parandaja tarbija käest selleks

vajalike kulude eest tasu võtta. Parandusteenuse osutaja on kohustatud olema vormis esitatud

tingimustega seotud vähemalt 30 päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga

nõustub, loetakse leping nendel tingimustel sõlmituks.

Väiksemas mahus reformitakse tarbijalemüügi tingimusi (parandamisõiguse direktiiviga tehti

kaupade müügi direktiivi6 muudatusi). Tulevikus loetakse lisaks vastupidavusele,

funktsionaalsusele, ühilduvusele ja ohutusele ka parandatavust üheks muudest omadustest, mis

moodustavad asja tavapärase kvaliteedi võlaõigusseaduse (VÕS) § 2171 lõike 3 punkti 2

tähenduses. Oluline on, et kui tarbija valib VÕS-i § 222 kohaselt lepingu täitmise nõude raames

asendamise asemel parandamise, pikeneb VÕS-i § 218 lõike 31 teise lause kohaselt müüja vastutuse

tähtaeg asja lepingutingimustele mittevastavuse eest üks kord 12 kuu võrra ja seda mitte ainult

konkreetse puuduse, vaid kogu asja kohta. Lisaks peab tulevikus müüja ostjat teavitama, et tal on

õigus valida parandamise ja asendamise vahel ja et parandamise kasuks otsustades pikeneb müüja

vastutuse tähtaeg ühe korra ühe aasta võrra. Ettevõtja võib tarbija soovil puudusega asja

asendamiseks anda tarbijale taastatud asja.

Euroopa Komisjon on parandamisõiguse direktiiviga võtnud endale kohustuse luua Euroopa

veebiplatvorm (täpsemalt Euroopa veebiplatvormi ühine veebiliides) selleks, et teha tarbijatele

kättesaadavaks teave (ka riikidevaheliste) parandusteenuste kohta. Veebiliides on kättesaadav

kõigis liidu ametlikes keeltes ning komisjon tagab selle tehnilise hoolduse. Liikmesriigid saavad

seda veebiliidest kasutada oma platvormi riiklike osade sisustamiseks. Samas võivad liikmesriigid

riikliku sektsiooni asemel otsustada luua ka oma riikliku platvormi või jätkata juba olemasoleva

riikliku platvormi kasutamist. Sellisel juhul ühendatakse riiklik platvorm Euroopa Liidu

veebiplatvormiga. Eesti (nagu enamik muid liikmesriike) on praegu otsustanud edasi liikuda ühtse

EL veebiliidese kasutamisega.

Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

§ 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu

õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on

sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi võimalikke lahendusi,

nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms. Direktiivi eelnõu

avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti seisukohad7, mistõttu ei ole

eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.

Ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv (mis tähendab, et valikukohad Eesti jaoks

direktiivi ülevõtmisel on piiratud) ning vähesed võimalikud valikukohad teadvustati Eesti

seisukohtade kujundamise käigus ja direktiivi vastuvõtmisele järgnenud konsultatsiooniprotsessi

käigus. Justiits- ja Digiministeerium kaardistas ülevõtmise eel liikmesriikidele jäetud peamised

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv

1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 7 Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses

finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ, eelnõu kohta (kiidetud heaks

Vabariigi Valitsuse 15. septembri 2022. a istungil ja 10. oktoobri 2022. a Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni

istungil).

5

valikukohad ning korraldas laiapõhjalise kaasamise, küsides eri osapooltelt8, kas nad peavad

vajalikuks, et Eesti kasutaks direktiiviga talle jäetud lisavõimalusi teatud küsimuste põhjalikumaks

reguleerimiseks. Esitatud küsimused puudutasid eeskätt Euroopa veebipõhisel platvormil esitatava

info ulatust ning tarbijalemüügi reeglite muutmist juhul, kui tarbija valib puudusega kauba

asendamise asemel parandamise. Kaasatavad üldiselt ei näinud vajadust minna kaugemale

direktiivis miinimumina ettenähtust. Eelnõus on sellest lähenemisest kinni peetud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse VÕS-i paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 (asja omadused

tarbijalemüügi korral). Sellega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 1, millega

muudetakse kaupade müügi direktiivi9 artikli 7 lõike 1 punkti d, nähes ette, et parandatavus – koos

vastupidavuse, kasutusviisi, ühilduvuse ja turvalisusega – on tarbijalemüügi puhul üks omadustest,

mis moodustavad toote tavapärase kvaliteedi.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse VÕS-i paragrahvi 218 lõiget 31 (müüja vastutuse tähtaeg, kui

tarbija valib puudusega asja parandamise). Parandamisõiguse direktiiv näeb ette ka mõned kaupade

müügi direktiivi muudatused. Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkti 2 alapunktiga a ja

ühtlasi ühe olulisema täiendusena sätestatakse, et kaupade müügi direktiivi artiklisse 10 lisatakse

uus lõige 2a, mille kohaselt juhul, kui artikli 13 lõike 2 kohaselt leiab kauba nõuetega vastavusse

viimiseks õiguskaitsevahendina aset parandamine, pikendatakse müüja vastutuse tähtaega üks

kord 12 kuu võrra. Parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkt 40 selgitab, et „selleks et

motiveerida tarbijaid valima parandamist, et viia kaup nõuetega vastavusse müüja vastutuse piires,

ning seega edendada parandamist, kui tarbija valib kauba nõuetele vastavusse viimiseks

parandamise, tuleks direktiivi (EL) 2019/771 muuta, et pikendada müüja vastutuse tähtaega 12 kuu

võrra, mis tuleb lisada kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtajale. Seda pikendamist

tuleks kohaldada üks kord. Liikmesriigid võiksid siiski parandamist veelgi stimuleerida, nähes ette

müüja vastutuse tähtaja täiendava pikendamise, kui parandamine toimub uuesti. Liikmesriigid

võiksid samuti kehtestada või säilitada normid, millega müüja vastutuse tähtaega pikendatakse

parandamise korral pikemaks ajaks kui 12 kuud.“

8 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kliimaministeerium, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti

Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit,

Teenusmajanduse Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide

Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse

instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja),

Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit,

Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti

Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ

Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit, MTÜ

Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop

OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, MTÜ

Paranduskelder, Kliimaministeerium. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv

1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50).

6

Oluline on see, et kui rakendub müüja vastutuse tähtaja pikendamine, peab müüja vastutama mis

tahes nõuetele mittevastavuse eest, mis esines kauba üleandmise ajal ja mis ilmneb kauba suhtes

kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtaja jooksul, mis hõlmab pikendamist. Ehk vastutuse

ühekordne pikenemine ei piirdu üksnes konkreetse puudusega. Parandamisõiguse direktiiv ei piira

samas liikmesriikide õigust kehtestada või säilitada sätteid, millega nähakse ette vastutuse tähtaja

edasine pikendamine üksnes parandatud osade suhtes kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/77110.

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas Eesti üldse peab kehtivat õigust muutma, kuivõrd VÕS-i

§ 218 lõige 31 (mis kehtestati seoses kaupade müügi direktiivi ülevõtmisega) sätestab: „Kui müüja

asendab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg asendatud asja ostjale

üleandmisest. Kui müüja parandab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg

kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest arvates uuesti.“ Omal ajal kaupade müügi direktiivi üle

võttes täiendati mh VÕS-i § 218 lõikega 31, milles nähti ettevõtja vastutuse tähtaja uuesti algamise

jaoks ette samasugune regulatsioon, nagu on ette nähtud aegumistähtaja jaoks VÕS-i §-s 227.

Ülevõtmise eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sellise regulatsiooni loomiseks annab võimaluse

direktiivi põhjenduspunkt 44, mille kohaselt direktiiviga ei reguleerita seda, millistel tingimustel

on võimalik direktiivis sätestatud müüja vastutuse tähtaja või aegumistähtaja kulgemine peatada

või katkestada. Eestis on müügilepingu puhul VÕS-i §-s 227 sätestatud, et asja asendamisel müüja

poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale ning asja parandamisel müüja poolt

algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. Müüja vastutuse

tähtaja puhul aga samasugust sõnaselget reeglit kehtivas õiguses ei ole ning seetõttu peeti seda

küsimust praktikas mõnevõrra ebaselgeks.

Samas ei pruugi praegune olukord direktiivi nõuetele siiski ammendavalt vastata. Direktiiviga

soovitakse, et müüja vastutaks parandamise korral minimaalselt kolme aasta ulatuses (vt

põhjenduspunkti nr 40, mille kohaselt vastutuse pikendamine lisatakse järelejäänud vastutuse

tähtajale; sama põhjenduspunkti lõpp nõuab, et liikmesriigid, kes lähtuvad aegumistähtaegadest,

peavad tagama, et aegumistähtaeg on kokku minimaalselt kolm aastat). Eesti kehtiva regulatsiooni

kohaselt oleks juhul, kui tarbija soovib müüjalt näiteks parandamist poole aasta möödudes alates

tehingust, müüja vastutus kokku 2,5 aastat ehk vähem kui direktiivis soovitud kolm aastat. Kui

tarbija asub parandamist taotlema ühe aasta möödudes ostust, oleks kolm aastat jällegi tagatud.

Lisaks tuleb arvestada, et direktiiv ei seo parandamise korral vastutuse tähtaja pikendamist

parandatud osaga, vaid direktiivi sõnastuse järgi pikeneb kogu vastutus. Seda tõlgendust toetab

põhjenduspunkt nr 40, mille kohaselt võivad liikmesriigid tekitada parandatud osadele soodsamaid

eriregulatsioone.

Eelneva tõttu on seega vaja VÕS-i muuta. Eelnõus pannakse ette VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine

selliselt, et 1) kaotatakse tingimus, mis seob vastutuse pikenemise eraldi üksnes parandatud osaga

ning 2) selgitatakse, et parandamise puhul algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg

parandamisest arvates uuesti ja pikeneb igal juhul ühe korra ühe aasta võrra.

10 Eriregulatsioon kehtib liikmesriikidele, kes ei näe müüja vastutuse jaoks ette kindlaid tähtaegu või näevad ette

üksnes õiguskaitsevahendite aegumistähtaja, tagades, et müüja vastutus või parandamise korral õiguskaitsevahendite

aegumistähtaeg on vähemalt kaks aastat ja 12 kuud, mis vastab direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse

miinimumtähtajale ja selle tähtaja minimaalsele pikendamisele parandamise korral.

7

Samas selleks, et mitte koormata ebaõiglaselt müüjaid ning mitte võtta direktiivi üle ettenähtust

rangemalt, on vastukaaluks sätestatud, et juhul kui vastutus on juba ühe korra ühe aasta võrra

pikenenud, on edaspidine võimalik pikenemine seotud üksnes kõrvaldatud puuduse

parandamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 1 (tarbija teavitamine tema

õigusest teha valik asendamise ja parandamise vahel ning selle valiku tagajärgedest). Selle

muudatusega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 3. Sellega lisatakse kaupade

müügi direktiivi artiklisse 13 uus lõige 2a, millega sätestatakse, et tarbijate teadlikkuse

suurendamiseks peab müüja teavitama tarbijat tema õigusest valida puudusega eseme parandamise

ja asendamise vahel. Lisaks peab müüja teavitama tarbijat eelisest, et parandamise korral pikeneb

müüja vastutus üks kord 12 kuu võrra (VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine). Nagu parandamisõiguse

direktiivi põhjenduspunkt 41 selgitab, peaks selline asjade korraldus soodustama kestlikku

tarbimist ja edendama ringmajandust.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 42 (tarbijale parandamise ajaks

asendusasja andmine). Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punktiga 4 lisatakse kaupade müügi

direktiivi artikli 14 lõikesse 1 täiendus, mille kohaselt võib müüja parandamise ajaks olenevalt

asjaomase kaubakategooria eripärast, eelkõige tarbija vajadusest, et sellised kaubad oleksid

alaliselt kättesaadavad, anda tarbijale tasuta laenuks asenduskauba, sealhulgas taastatud kauba.

Lisaks võib müüja tarbija sõnaselge taotluse korral anda oma asendamiskohustuse täitmiseks

tarbijale ka taastatud kauba.

Nendest ideedest vajab seadusandlikul tasandil ülevõtmist see osa, mis puudutab taastatud kauba

andmise abil puudusega asja asendamiskohustuse täitmist – oluline on, et tarbija on sellega selgelt

nõustunud. Kui tarbija valib puuduste kõrvaldamiseks asja asendamise, võib müüja tarbija

sõnaselgel soovil anda tarbijale taastatud asja ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määruse

artikli 2 lõike 18 tähenduses. Määruse artikli 2 punkt 18 defineerib taastamist tegevusena, mille

eesmärk on toote või kasutuselt kõrvaldatud toote ettevalmistamine, puhastamine, katsetamine,

hooldamine ja vajaduse korral parandamine, et taastada selle tulemuslikkus või funktsionaalsus

algselt disainimisetapis toote turule laskmise ajal ette nähtud kasutuse ja tulemuslikkustasemete

vahemiku piires. Kehtiva õiguse kohaselt peab müüja uute asjade müügiks sõlmitud lepingute

puhul tarbija nõudel aga alati võimaldama uut uueväärset asenduskaupa ja sellest ei saa VÕS-i

§ 237 kohaselt tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Parandamisperioodiks asendustoote pakkumine on

müüja vaba valik, mis ei vaja seaduses eraldi regulatsiooni. Samas nõuab direktiiv, et see peab

toimuma tasuta, nii et see asjaolu tuleks direktiivi üle võtvas seaduses siiski eraldi esile tuua.

Asenduseseme pakkumine aitab vältida tarbijale olulisi ebamugavusi. Asendusese võib olla ka

taastatud asi. Asendusasja laenuks andmine ei muuda müüja kohustust parandamine mõistliku aja

jooksul lõpule viia; see ei saa õigustada ebamõistlikult pikka remondiaega (vt direktiivi põhjendus

42).

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS-i §-dega 6351–6354 (Euroopa parandusteabe vorm)

järgnevalt.

VÕS-i § 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine

Lõikega 1 võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõike 1 esimene lause. Selle sätte

kohaselt võivad parandusteenuse osutajad vabatahtlikult kasutada parandusteenuste osutamise

lepingu puhul standardset Euroopa parandamisteabe vormi. See on loodud ettevõtja jaoks

8

võimalusena ja vormi kasutamise kohustust ei ole. Direktiivi eesmärk on, et Euroopa parandusteabe

vorm võimaldaks tarbijatel hinnata ja hõlpsalt võrrelda parandusteenuseid, sealhulgas

alternatiivseid pakkumisi. Samal ajal peaks see hõlbustama ettevõtetel (eelkõige mikro-, väike- ja

keskmise suurusega ettevõtetel) teabe esitamist parandusteenuste kohta (vt direktiivi põhjendust

10). Direktiiv näeb ette, et parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kasutada

Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet (tähtajad, hinnad jne)

parandamisprotsessi kohta (direktiivi artikkel 4 ja direktiivi lisa I).

Euroopa parandusteabe vorm sisaldab peamisi tingimusi, mis mõjutavad tarbijate otsuseid

remondilepingu sõlmimisel, näiteks defekti liik, hind ja ajakava, mille jooksul parandaja kohustub

asja remontima. Kui parandaja pakub lisateenuseid, näiteks transporti, tuleb märkida nende

teenuste kulud. Direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks Euroopa parandusteabe vormil olev teave

esitada tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil ning kooskõlas direktiivi (EL) 2019/88211

ligipääsetavusnõuetega.

Lõikes 2 määratletakse termin „parandusteenuse osutaja“. Termin on direktiivis kujundatud veidi

keeruliselt. Direktiivi kohaselt on parandajaks füüsiline või juriidiline isik, kes oma kaubandus-,

majandus-, ametialases või kutsetegevuses osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid

osutavad tootjad ja müüjad, ning sõltumatud või selliste tootjate või müüjatega seotud

parandusteenuste osutajad. Eestis on kasutusel termin „ettevõtja“ nt võlaõigusseaduse § 1 lõikes 6,

mille kohaselt on ettevõtja isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis

seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asjaolul, kas parandusteenuseid

osutav isik on tootjast või müüjast sõltuv või mitte, ei ole aga määratluse seisukohalt tähendust,

kuna direktiivikohase tähenduse alla peab mahtuma iga ettevõtjana määratletav isik, kes

parandusteenust osutab.

Lõige 2 rakendab direktiivi artikli 4 lõiget 5. Remonditöökojad ei tohi muuta Euroopa

remonditeabe vormis täpsustatud parandamistingimusi, sealhulgas hinda, vähemalt 30

kalendripäeva jooksul.

§ 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu

Selle paragrahviga võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 4, loetledes info ja

tingimused, mida Euroopa parandusteabe vorm peab sisaldama: teenuseosutajat identifitseerivad

andmed, kontaktandmed, teenuse sisu kirjeldavad andmed, hinnaga seotud andmed, parandamiseks

kuluv aeg, võimaliku ajutise asenduskaubaga seotud info, võimalikud abiteenused ning vormi

kehtivusaeg.

§ 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus

Parandusteenuse osutaja on kohustatud vormis esitatud tingimustega olema seotud vähemalt 30

päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga nõustub, loetakse leping nendel

tingimustel sõlmituks. Parandusteenuse osutaja võib – vajaduse korral tarbija palvel – määrata

pikema perioodi. Ettenähtud 30-päevase tähtaja eesmärk on anda tarbijale piisavalt aega eri

pakkumiste võrdlemiseks. Kui parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse Euroopa

parandusteabe vormi alusel, saab selles vormis sisalduv teave parandamistingimuste ja hinna kohta

teenuste osutamise lepingu osaks (vt ka parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkti 13).

11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L

151, 07.06.2019, lk 70–115).

9

Kui tarbija nõustub nende tingimustega 30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust

nendel tingimustel osutama. Direktiivis ja seda üle võtvas seaduses loetletud teavet sisaldav

Euroopa remonditeabe vorm kujutab endast taotlust vormil täpsustatud sisuga remondilepingu

sõlmimiseks. Parandusteenuse osutaja on taotlusega seotud 30 kalendripäeva jooksul alates

hetkest, kui tarbija taotluse kätte saab. Ettevõte võib taotlusele määrata pikema kehtivusaja.

Direktiivi kirjelduse järgi tundub, et selliselt esitatud vormil on väga sarnane toime VÕS-i §-s 16

kirjeldatud pakkumusega: lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab

pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava

lepinguga õiguslikult seotud. Direktiivi põhjal näib, et need tingimused on täidetud, kuivõrd vorm

tuleb esitada potentsiaalsele lepingupoolele piisavalt määratletuna (ehk siis sellisena, et sealt

nähtub selge soov olla lepinguliselt seotud konkreetse lepingupartneriga ning lepingu sõlmimiseks

vajalikud põhitingimused, nagu lepingu ese, tähtaeg, hind) ning sel on seaduse kohaselt selline

mõju, et kui tarbija ütleb „jah“, on parandaja kohustatud vormis kirjeldatud tingimustel teenust

osutama.

Tuleb meeles pidada, et suuremas plaanis ei soovita direktiiviga liikmesriikide tsiviilõiguse

üldküsimusi reguleerida: nt ütleb direktiivi põhjenduspunkt 6, et parandamisõiguse direktiiv ei

tohiks mõjutada liikmesriikide õigust reguleerida üldise lepinguõiguse aspekte, näiteks lepingu

sõlmimist, kehtivust, tühisust või õiguslikke tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kaasa arvatud

lepingu lõpetamise tagajärgi, kui neid ei reguleerita kõnesoleva direktiiviga, ega õigust kahju

hüvitamisele. Siit nähtub muidugi, et juhtudel, mil direktiiv toob kaasa mingi spetsiifilise

regulatsiooni, võib see mõjutada ka liikmesriikide üldist lepinguõigust. Praegusel juhul näibki, et

parandusteabe vormi reeglid mõjutavad vähemalt mingil määral lepingu sõlmimist. Samas ei ole

praktikas tegu väga erilise olukorraga – ka ilma nende säteteta võib ettevõtja anda teada, et loeb

end teatud ajaraamis mingi konkreetse pakkumusega seotuks. Parandamisõiguse direktiiv lihtsalt

seob selle tagajärje spetsiifilise (parandusteabe) vormiga.

Kui ettevõtja kasutab Euroopa parandusteabe vormi ja tarbija nõustub selles sätestatud

tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud sellistel tingimustel parandama. Juhul kui

ettevõtja ei osuta teenust pärast seda, kui tarbija on vormi heaks kiitnud, on tarbijal õigus nõuda

kahju hüvitamist lepinguliste kohustuse rikkumise tõttu.

§ 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine

Parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 6 sätestab, et juhul kui ettevõtja kasutab (tema jaoks

vabatahtlikku) Euroopa parandusteabe vormi, siis (muutmaks vormi kasutamist ettevõtja jaoks

atraktiivsemaks) loetakse, et ta on seeläbi täitnud terve rea muudest õigusaktidest tulenevaid teabe

andmise kohustusi. Kõnesolevas paragrahvis loetletud sätetega võetakse üle järgmisi direktiive:

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta12;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate

õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise

kaubanduse kohta)13;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul14.

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88). 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti

elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (ELT L 178, 17.07.2000, lk 1–

16). 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul (ELT L 376,

27.12.2006, lk 36–68).

10

Eelnõu § 1 punktiga 6 ajakohastatakse võlaõigusseaduse normitehnilist märkust seoses Euroopa

Liidu (EL) parandamisõiguse direktiivi ülevõtmisega. Kui seaduseelnõu koostatakse EL-i õiguse

ülevõtmiseks, nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakti andja(d), akti liik,

number, pealkiri ja avaldamismärge (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 27 lõige 3).

§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Reguleerimisala

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse tarbijakaitseseaduse § 1 lõikes 1 sätestatud reguleerimisala, et

seadus hõlmaks lisaks kaupleja tegevusele ka seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija

ees.

Muudatus on seotud eelnõu järgmiste punktidega, millega võetakse üle parandamisõiguse direktiiv.

Eelnõu kohaselt lisatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uus 11. jagu „Tarbija parandamisõigus“,

milles sätestatakse tootja parandamiskohustus, selle täitmise tingimused ning sellega seotud

teavitamiskohustused.

Kehtiva tarbijakaitseseaduse § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib seadus tarbijale kauba või teenuse

pakkumist, müümist või muul viisil turustamist „kaupleja“ poolt. Samas näeb direktiiv (EL)

2024/1799 ette, et tarbijal tekib õigus nõuda „tootjalt“ teatavate kaupade parandamist olukorras,

mis jääb väljapoole müüja vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Seetõttu on

vaja laiendada tarbijakaitseseaduse reguleerimisala, et see hõlmaks ka seaduses sätestatud juhtudel

tootja kohustusi tarbija suhtes. Muudatus loob õigusliku aluse paigutada tarbija parandamisõigust

käsitlev regulatsioon tarbijakaitseseadusesse.

Tarbijakaitseseadus on selle regulatsiooni jaoks sobiv õiguslik raamistik, kuna tegemist on

tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis käsitleb tarbija õigust nõuda juhul, kui müüja

vastutus ei kohaldu või on lõppenud, teatud tingimustel tootjalt kauba parandamist. Samuti

reguleerib tarbijakaitseseadus juba tarbija teavitamist, järelevalvet ja vastutust ning eelnõuga

lisatakse samasse seadusesse ka parandamiskohustusega seotud teavitamisnõuded, Euroopa

veebipõhise parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsioon ja sanktsioonid. Seetõttu on

parandamisõiguse regulatsiooni paigutamine tarbijakaitseseadusse süsteemselt põhjendatud.

Parandamisõiguse kohaldamisala

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uue 11. jaoga „Tarbija

parandamisõigus“, milles sätestatakse tarbija parandamisõiguse kohaldamisala ja tingimused ning

parandamiskohustuse täitmise erinõuded.

Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2024/1799 artiklites 5 ja 6 sätestatud tootja

parandamiskohustuse ja teavitamiskohustuse ülevõtmisega. Uue jaoga luuakse riigisisene

raamistik, mille alusel on tarbijal õigus nõuda teatavate kaupade parandamist väljaspool müüja

vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Samuti määratakse kindlaks, millistel

tingimustel peab tootja või teatud juhtudel teine tarneahela osaline selle kohustuse täitma.

11

Tarbijakaitseseaduse 3. peatükki lisatakse uus 11. jagu, kuna nimetatud peatükk reguleerib kauba

ja teenuse pakkumise, müümise ja turustamisega seotud tarbijaõigusi ja ettevõtja kohustusi. Kuigi

parandamiskohustus on suunatud tootjale ning realiseerub müügijärgses etapis väljaspool kaupleja

tavapärast vastutust, on tegemist siiski tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis on

funktsionaalselt seotud tarbijale müüdud kauba kasutamise, parandamise ja selle kohta teabe

saamisega.

Uus jagu täiendab tarbijakaitseseaduse senist regulatsiooni, luues tarbijale lisaõiguse olukorras, kus

võlaõigusseaduses sätestatud müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud. Eelnõu kohaselt ei asenda

parandamisõigus olemasolevaid õiguskaitsevahendeid, vaid lisab nende kõrvale veel ühe

võimaluse pikendada ostetud kauba kasutusaega ning soodustada parandamist asendamise asemel.

Seetõttu on tegemist tarbijakaitseseaduse senise regulatsiooni sisulise jätkuga, mitte

tarbijakaitseseaduse süsteemist lahus seisva regulatsiooniga.

Lõikega 1sätestatakse, milliste kaupade suhtes ja millistes olukordades on tarbijal õigus nõuda

tootjalt kauba parandamist. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 1 lõigetest 2 ja 3 ning

artikli 5 lõikest 1.

Direktiivi kohaselt kohaldatakse parandamisõigust tarbija ostetud kaupade suhtes juhul, kui kaubal

esineb või ilmneb puudus väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10 kohast müüja vastutust

ning üksnes selliste kaupade suhtes, mille parandatavuse nõuded on ette nähtud direktiivi II lisas

loetletud liidu õigusaktides, ja parandamisõigust kohaldatakse nendes õigusaktides ette nähtud

ulatuses.

Seetõttu on eelnõus parandamisõiguse kohaldamisala piiratud üksnes nende kaupadega, mille

suhtes on liidu õiguses juba kehtestatud parandatavuse nõuded. Selline lahendus tagab, et tootjale

pandud parandamiskohustus on seotud üksnes selliste toodetega, mille puhul liidu õigus eeldab

parandatavust ja millega seotud tehnilised eeldused, sealhulgas juurdepääs varuosadele või

parandamisega seotud teabele, on vähemalt osaliselt juba ette nähtud. Direktiivi põhjenduspunktis

21 rõhutatakse, et parandamiskohustus peaks piirduma kaupadega, mille parandatavuse nõuded on

liidu õigusaktides ette nähtud, et vältida tootjate ülekoormamist ja tagada kohustuse

proportsionaalsus. Seega ei kohaldu parandamisõigus kõikidele kaupadele, vaid üksnes nendele

kaubakategooriatele, mille suhtes on liidu õiguses parandatavuse nõuded kehtestatud.

Parandamiskohustus kehtib üksnes selles ulatuses, milles parandatavus on asjaomaste liidu

õigusaktidega tagatud. See tähendab, et parandamiskohustuse sisu ja kestus võivad sõltuda

konkreetsest tootest, selle komponendist ning sellest, milliste varuosade, tööriistade või

parandamisega seotud teabe kättesaadavaks tegemist vastav liidu õigusakt nõuab. Direktiivi

põhjenduspunkt 21 selgitab, et parandamiskohustus peab vastama parandatavuse nõuete

kohaldamisalale, näiteks võib õigusakt hõlmata üksnes teatavaid komponente või näha ette

varuosade kättesaadavuse teatava ajavahemiku jooksul. Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause

kohaselt kehtib parandamiskohustus ainult niivõrd, kuivõrd direktiivi II lisas15 loetletud Euroopa

15 1) komisjoni määrus (EL) 2019/2023, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja

kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate-kuivatite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks

komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1015/2010 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 29–68);

12

Liidu õigusaktidega kehtestatakse vastavatele kaupadele parandatavuse nõuded. Praegu on

sellisteks kaupadeks:

- kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid;

- kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad;

- jahutus-külmutusseadmed;

- kuvarid;

- keevitusseadmed;

- tolmuimejad;

- serverid ja andmesalvestustooted;

- mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid;

- kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid;

- kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad;

- kohtkütteseadmed ja nendega seotud eraldi juhtseadised16.

See parandamiskohustuse piirang aitab vältida tootjatele liigse koormuse panemist ja tagada, et

tootjad suudavad oma parandamiskohustust täita (vt direktiivi põhjendus 21). Direktiivi

põhjenduspunkti 25 kohaselt võib parandamiskohustuse alguspunktiks pidada parandamisõiguse

direktiivi lisa II kohaldamisalasse kuuluvate kaupade turule laskmist ja lõpp-punktiks

2) komisjoni määrus (EL) 2019/2022, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate

nõudepesumasinate ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ,

muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 1016/2010

(ELT L 315, 05.12.2019. lk 134–155);

3) komisjoni määrus (EL) 2019/2019, millega kehtestatakse jahutus-külmutusseadmete ökodisaini nõuded

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus

(EÜ) nr 643/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 102–134);

4) komisjoni määrus (EL) 2019/2021, millega kehtestatakse kuvarite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning

tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 642/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 241–267);

5) komisjoni määrus (EL) 2019/1784, millega kehtestatakse keevitusseadmete ökodisaini nõuded vastavalt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ (ELT L 272, 25.10.2019, lk 121–136);

6) komisjoni määrus (EL) nr 666/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega (ELT L 192, 13.07.2013, lk 24–35);

7) komisjoni määrus (EL) 2019/424, millega kehtestatakse serverite ja andmesalvestustoodete ökodisaini

nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning muudetakse komisjoni määrust

(EL) nr 617/2013 (ELT L 74, 18.03.2019, lk 46–67);

8) komisjoni määrus (EL) 2023/1670, millega kehtestatakse nutitelefonide, muude mobiiltelefonide, juhtmeta

telefonide ja tahvelarvutite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ

ning muudetakse komisjoni määrust (EL) 2023/826 (ELT L 214, 31.08.2023, lk 47–94);

9) komisjoni määrus (EL) 2023/2533, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses kodumajapidamises kasutatavate trummelkuivatite ökodisaini nõuetega, muudetakse komisjoni

määrust (EL) 2023/826 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 932/2012 (ELT L, 2023/2533,

22.11.2023);

10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1542, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja

akujäätmeid, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ ja määrust (EL) 2019/1020 ning tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2006/66/EÜ (ELT L 191, 28.07.2023, lk 1–118);

11) komisjoni määrus (EL) 2024/1103, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi juhtseadiste ökodisaini nõuetega ning tunnistatakse

kehtetuks komisjoni määrus (EL) 2015/1188 (ELT L, 2024/1103, 19.04.2024). 16 See uus tootekategooria lisati parandamisõiguse direktiivi lisasse II 12. jaanuaril 2026. a komisjoni delegeeritud

direktiiviga 2026/74, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799, millega

edendatakse kaupade parandamist, II lisa, et lisada sellesse kodumajapidamises kasutatavad kohtkütteseadmed, nagu

on sätestatud komisjoni määruses (EL) 2024/1103, mis käsitleb kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi

juhtseadiste ökodisaini nõudeid (ELT L, 20.04.2026, lk 1–2).

13

parandatavuse nõuete kehtivuse lõppu. Parandatavuse nõuded võivad vastavalt direktiivi lisas II

sisalduvatele rakendusmäärustele seisneda näiteks disaininõuetes, mis muudavad toote kokku- ja

lahtivõtmise lihtsamaks, samuti teatud varuosade kättesaadavuse nõuetes. Nendes

rakendusmäärustes on eraldi tootegruppide jaoks nähtud ette tähtajad, mille jooksul tootja peab

tegema varuosad kättesaadavaks – olgu siis kas laiemale avalikkusele või kutselistele

parandajatele. Sage tähtaeg on kümme aastat pärast konkreetse mudeli viimase eksemplari

turulelaskmist. Ühe toote eri varuosadel võivad olla erinevad kättesaadavuse tähtajad.

Parandamiskohustuse kehtivus sõltubki varuosade kättesaadavusele seatud tähtaegadest ja võib ühe

toote puhul erineda olenevalt sellest, milline osa parandamist vajab.

Näidetena parandamiskohustuse kohta võib esile tuua, et nutitelefonide puhul peavad varuosad,

nagu akud, ekraanid või kõlarid, olema saadaval vähemalt seitse aastat pärast konkreetse toote

viimase mudeli turulelaskmist (komisjoni määruse (EL) 2023/1670 lisa II punkt b).

Kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja trummelkuivatite puhul kehtib aga varuosade,

näiteks mootorite, pumpade, amortisaatorite ja vedrude kümneaastane kättesaadavusperiood

(määruse II lisa punkt 8.1 – komisjoni määrus (EL) 2019/2023). Paranduskohustus kehtib ulatuses,

milles parandatavus on asjakohaste nõuetega tagatud. Kui nutitelefoni aku on defektne, kehtib

parandamiskohustus seitsme aasta jooksul alates toote turulelaskmisest. Defektse

pesumasinamootori puhul on see periood kümme aastat. Kergsõidukite akusid sisaldavate kaupade

(määruse (EL) 2023/1542 II lisa, artikli 11 punkt 10) puhul piirdub parandamiskohustus nende

akude eemaldamise ja asendamisega.

Lisaks sätestatakse lõikes 1, et parandamisõigus kohaldub üksnes olukorras, kus võlaõigusseaduse

§-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi puhul ei kohaldu või on lõppenud. Sellega

eristatakse selgelt kahte õiguskaitsesüsteemi. Müüja vastutusest tulenevad õiguskaitsevahendid,

sealhulgas parandamine ja asendamine, kohalduvad võlaõigusseaduse alusel tarbijalemüügi puhul

müüja vastutuse raames. Uues tarbijakaitseseaduse jaos sätestatud parandamisõigus seevastu annab

tarbijale õiguse pöörduda teatavatel juhtudel tootja poole väljaspool müüja vastutuse

kohaldamisala.

Lõikes 2 esitatakse “parandamise” termin. Parandamisõiguse direktiiv määratleb parandamist,

tehes viite ökodisaininõuete raamistiku kehtestamise määruse artikli 2 punktile 20 (direktiivi artikli

2 punkt 3). Selle sätte kohaselt tähendab parandamine ühte või mitut meedet, mis on võetud

defektse toote taastamiseks seisukorda, milles see täidab oma otstarvet ehk siis oluline on see, et

objektiivselt vaadelduna oleks võimalik asja ettenähtud otstarbel kasutada. Võlaõigusseaduse §-st

641 tulenev töövõtulepingujärgne lepingule mittevastavuse defineerimine ei ole siin asjakohane.

Seadusjärgse remondikohustuse täitmist ei määra esmajoones tootja ja tarbija subjektiivsed

arusaamad parandamise kvaliteedist – millest lähtutakse VÕS-i §-s 641 –, vaid parandusteenus on

seni täide viimata, kuni toode objektiivselt vaadatuna ei ole ettenähtud otstarbeks sobivas

seisukorras.

Seega on § 121 piiritlev säte, mis määrab kindlaks, milliste kaupade suhtes parandamisõigus kehtib

ja millal see õigus tekib. Parandamisõigus ei kohaldu muudele kaupadele, mille suhtes ei ole liidu

õiguses kehtestatud parandatavuse nõudeid, ega asenda müüja vastutusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, vaid täiendab neid väljaspool nende kohaldamisala.

Parandamisõigus

14

Paragrahviga 122 sätestatakse tarbija parandamisõiguse sisu ja tootja parandamiskohustuse

peamised tingimused. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artiklist 5 ning täpsustab selle

kohaldamist Eesti õiguses.

Lõike 1 kohaselt on tarbijal õigus nõuda, et tootja parandaks kauba seaduse 3. peatüki 11. jaos

sätestatud tingimustel. Tegemist on direktiivist tuleneva keskse õigusega, mille eesmärk on

võimaldada tarbijal nõuda parandamist otse tootjalt juhul, kui müüja vastutus ei kohaldu või on

lõppenud. Selle õiguse eesmärk on direktiivi põhjenduspunkti 3 ja 15 kohaselt vähendada

parandatavate kaupade enneaegset kõrvaldamist ning edendada kestlikumat tarbimist. Euroopa

Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt valib suur osa tarbijatest defektse kauba korral parandamise

asemel selle asendamise uuega, mis soodustab parandatavate toodete enneaegset kasutusest

kõrvaldamist.17 Mõjuanalüüsis on selle põhjustena muu hulgas välja toodud tarbijate eelistus uue

kauba suhtes, parandamisega seotud ebamugavus ning piiratud läbipaistvus parandamise

tingimuste puhul.18

Tootjale parandamiskohustuse kehtestamise näol on tegu direktiivi ühe võtmeelemendiga.

Direktiivi artikkel 5 nõuab, et tootjad parandaksid tarbija taotlusel direktiivi rakendusalasse jäävaid

kaupu direktiivi lisas II loetletud õigusaktides ettenähtud – nii sisulises kui ka ajalises – ulatuses.

Direktiiv jätab lahtiseks, kuidas sellist tootja kohustust ja tarbija õigust õiguslikult kujundada.

Tootja parandamiskohustust saaks käsitleda sunnina sõlmida teatud tingimustel tarbijaga

parandamisteenuse osutamise leping ehk töövõtuleping, mille objektiks oleks asja parandamine.

Kehtiva õiguse kohaselt on Eestis kohustus sõlmida leping üksikutel juhtudel. Muudel juhtudel

lähtutakse VÕS-i § 9 lõikest 1 tulenevast lepinguvabaduse põhimõttest, mille kohaselt on lepingu

sõlmimise aluseks poolte vaba tahe. Lepinguvabadus ei ole aga piiramatu, mistõttu võib seadusega

kehtestada teatud juhtudeks kohustuse leping sõlmida. Eestis on piiratud õigust otsustada, kas

leping sõlmida või mitte, eelkõige juhtudel, kui tegemist on eluks hädavajaliku toote või teenusega,

näiteks elektri-, vee- ja kanalisatsiooni- ning sidelepingute puhul.

Samas, direktiiv ei kirjuta liikmesriikidele ette, kuidas tootja parandamiskohustust õiguslikult ellu

viia, ja liikmesriigid on kasutanud erinevaid lahendusi19. Saksamaa plaanib näiteks tootja

parandamiskohustuse kehtestada eraldi jaona tsiviilseadustiku eriosas ilma kontraheerimissunnita.

Tootja kohustus teatud kaupu parandada võetakse riigisisesesse õigusesse üle tarbija seadusjärgse

nõudeõigusena tootja vastu20. Sellisena on seda tarbijal hõlpsam maksma panna, kuivõrd tootja ei

saa oma parandamiskohustuse täitmist siduda lepingu sõlmimisega. Tootjatel ja tarbijatel ei ole

siiski keelatud sõlmida parandamise kohta lepingut. Lepingu sõlmimine võib olla mõistlik eriti

juhul, kui parandamine toimub tasu eest ning soovitakse fikseerida parandamise tingimustena hind

ja võimalikud parandamistingimused. Lepingu sõlmimise võimalusele viidatakse ka direktiivi

põhjenduspunktis 16.

17 European Commission. Impact Assessment Report accompanying the document Proposal for a Directive of the

European Parliament and of the Council on common rules promoting the repair of goods and amending Regulation

(EU) 2017/2394 and Directives (EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828. Brussels, 22.03.2023, SWD(2023) 59 final, lk

14–17. 18 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17. 19 Võimalikud on erinevad lähenemised. Teadaolevalt on Soome (Soome esindaja on eelnõu sisu kirjeldanud

kohtumistel, mille Euroopa Komisjon on korraldanud direktiivi ülevõtmise arutamiseks) lahendanud selle küsimuse

nii, et kohustus parandamiseks on samas ka kohustus sõlmida leping parandamiseks. 20 Entwurf eines Gesetzes zur Umsetzung der Richtlinie (EU) 2024/1799 zur Förderung der Reparatur von Waren, lk

25. https://dserver.bundestag.de/btd/21/059/2105923.pdf

15

Lõigetega 2 ja 3 sätestatakse tootja parandamiskohustuse piirangud ning võimalus täita kohustus

allhanke korras. Tootja ei ole kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu.

Võimatus hõlmab nii faktilist kui ka õiguslikku võimatust. Parandamine võib olla faktiliselt

võimatu näiteks juhul, kui toodet ei ole tehniliselt võimalik taastada või puuduvad vajalikud

varuosad. Parandamine võib olla õiguslikult võimatu näiteks juhul, kui see oleks vastuolus

kohaldatavate õigusnormidega. Direktiivi põhjenduspunkti 24 kohaselt ei tohi tootja aga

parandamisest keelduda puhtalt majanduslikel põhjustel, näiteks üksnes varuosade maksumuse

tõttu. Samuti on tootjal õigus täita parandamiskohustus allhanke korras. Direktiivi põhjenduspunkti

17 kohaselt võimaldab see korraldada parandamist paindlikult, sealhulgas tarbijale lähemal asuva

parandaja kaudu, kuid tootja või muu kohustatud isik jääb siiski vastutavaks parandamiskohustuse

täitmise eest.

Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu

Paragrahviga 123 sätestatakse parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool

Euroopa Liitu.

Lõike 1 kuni 3 kohaselt laieneb parandamiskohustus teatud juhtudel teistele tarneahela osalistele,

kui tootja ei ole Euroopa Liidus asutatud. Sellisel juhul täidab parandamiskohustust tootja volitatud

esindaja Euroopa Liidus. Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust

importija ning importija puudumise korral levitaja. Selline lahendus tuleneb direktiivi artikli 5

lõikest 3 ja põhjenduspunktist 20, mille eesmärk on tagada, et tarbija saaks oma õigust tegelikult

kasutada ka siis, kui tootja asub väljaspool liitu. Tarbija jaoks tähendab see, et tal on võimalik

pöörduda seaduses nimetatud vastutava isiku poole, ilma et ta peaks välja selgitama tootja ja teiste

tarneahela osaliste omavahelisi sisemisi suhteid. Kohustatud isik, sarnaselt tootjale, võib ka sel

juhul täita parandamiskohustuse allhanke korras.

Lõige 4 sisustab eelnevates lõigetest kasutatud termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja

„levitaja“ viitega toote nõuetele vastavuse seadusele. Kuna neid termineid ei ole

tarbijakaitseseaduses iseseisvalt määratletud, kuid need on juba kasutusel toote nõuetele vastavuse

seaduses, on põhjendatud lähtuda samadest määratlustest ka kõnesoleva seaduse raames. Sarnast

lahendust kasutab tarbijakaitseseadus juba termini „tootja“ puhul, mis on § 2 lõike 1 punktis 5

seotud toote nõuetele vastavuse seaduse määratlusega. Eelnõus kasutatakse direktiivi eestikeelses

versioonis termini „turustaja“ asemel toote nõuetele vastavuse seaduses kasutatavat terminit

„levitaja“, kuna tegemist on sisult sama tarneahela osalisega.21

Kauba parandamise tingimused

Paragrahviga 124 sätestatakse kauba parandamise peamised tingimused.

Lõigetes 1 kuni 3 sätestatakse parandamise peamised tingimused, mis tulenevad direktiivi artikkel

5 lõikest 2, mille kohaselt peab parandamine toimuma tasuta või mõistliku tasu eest ning mõistliku

aja jooksul alates hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on andnud tootjale

juurdepääsu kaubale. Lisaks tuleneb viidatud sättest direktiivis, et tootja võib anda tarbijale

parandamise ajaks laenuks asenduskauba ning kui parandamine ei ole võimalik, võib ta pakkuda

tarbijale taastatud kaupa. Kui tootja pakub taastatud kaupa, toimub see poolte kokkuleppel. Eelnõus

on need tingimused üle võetud.

21 Inglise keeles on kõnesoleval juhul kasutuses üks sõna „distributor“.

16

Mõistliku tasu nõue tähendab, et tootjal ei ole täielikku kaalutlusvabadust parandamise hinna

kujundamisel. Direktiivi põhjenduspunkti 16 kohaselt võib parandamise hinnas arvesse võtta

näiteks tööjõukulu, varuosade kulu, parandusseadmete käitamise kulusid ja tavapärast

kasumimarginaali, kuid hind peab olema mõistlik ega tohi olla kujundatud viisil, mis heidutaks

tarbijat parandamisõiguse kasutamisest. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaks vajadus sõlmida

tarbija ja tootja vahel kokkulepe ning teiste parandajate konkurentsisurve suunama tootjat hoidma

parandamise hinda tarbijale vastuvõetavana. Direktiiv võimaldab parandamiskohustust täita ka

tasuta, näiteks juhul kui puudus kuulub müügigarantii alla. Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi

kohaselt mõjutavad tarbija otsust parandamise kasuks või kahjuks otseselt nii parandamise

tingimuste ja maksumusega seotud ebakindlus kui ka parandamisega seotud ebamugavused,

näiteks ajakulu, transpordivajadus ja ajutise asenduse puudumine.22

Lõige 4 sisustab “taastatud kauba” termini tehes otseviite ökodisaininõuete raamistiku

kehtestamise määrusele, millele parandamisõiguse direktiivi artikkel 2 punktis 10 vastava

terminiga seoses viidatakse.

Parandamiskohustuse täitmise nõuded

Paragrahviga 125 keelatakse parandamist põhjendamatult takistavad keeldumised, piirangud ja

takistused.

Lõike 1 kohaselt ei tohi parandamisest keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on varem parandanud

muu isik. Sätte eesmärk on välistada, et tootja või muu parandamiskohustusega isik piirab tarbija

võimalust kasutada sõltumatute parandajate teenuseid ning seob parandamise üksnes oma

teenindusvõrguga. Direktiivi põhjenduspunkti 19 kohaselt võivad tavad, mis ajendavad tarbijaid

arvama, et nende kaupa ei saa parandada üksnes seetõttu, et seda on varem parandanud või

kontrollinud sõltumatu parandaja, mittekutseline parandaja või lõppkasutaja, kujutada endast

eksitavat kauplemisvõtet. Samas ei välista kõnesolev säte õigust keelduda parandamisest muul

seaduses lubatud alusel, eelkõige juhul, kui parandamine on objektiivselt võimatu.

Lõikega 2 nähakse ette nõue, et tootjad, kes teevad varuosad ja tööriistad kättesaadavaks direktiivi

(EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktidega hõlmatud kaupadele, peavad pakkuma neid

hinnaga, mis ei tohi muuta parandamist ebamõistlikuks ja seega ei tohi takistada parandamist. Säte

lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 4. Direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt on parandatavuse nõuete

eesmärk tagada, et parandamine oleks tehniliselt teostatav mitte ainult tootja, vaid ka teiste

parandajate jaoks, ning et parandajatel ja kohaldataval juhul tarbijatel oleks juurdepääs

varuosadele, parandamisega seotud teabele ja tööriistadele. Kõnesolev säte reguleerib selle

kohustuse hinnastamise aspekti ning selle eesmärk on vältida olukorda, kus varuosade või

tööriistade hind muudaks parandamise sisuliselt kättesaamatuks või majanduslikult

põhjendamatuks.

Lõike 3 kohaselt on keelatud kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis

takistavad kauba parandamist. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 5 lõige 6. Sätte eesmärk on

vältida selliseid lepingulisi või tehnilisi piiranguid, mis muudavad parandamise põhjendamatult

raskeks või praktiliselt võimatuks, näiteks piirates juurdepääsu diagnostikale, tarkvarale,

ühilduvatele varuosadele või muudele parandamiseks vajalikele vahenditele. Direktiivi artikli 5

22 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17.

17

lõige 6 lubab selliseid piiranguid siiski juhul, kui need on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete

teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega liidu ja liikmesriigi õiguse alusel. Sama

lõike kohaselt ei tohi tootja takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud

varuosi, ühilduvaid varuosi ega 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad

kohaldatavatele nõuetele, näiteks tooteohutuse või intellektuaalomandi kaitse nõuetele. Direktiivi

põhjenduspunkti 18 kohaselt peaks selline regulatsioon soodustama konkurentsi ning tooma

tarbijatele kasu paremate teenuste ja madalamate parandushindade näol.

Teave parandamiskohustuse kohta

Paragrahviga 126 sätestatakse parandamiskohustusega isiku teavitamiskohustus

parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta.

Ettevõtjad, kellel on uue jao kohaselt parandamiskohustus, peavad esitama tarbijale tasuta, kergesti

ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste

kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ja millises ulatuses seda tehakse. Lisaks tuleb

tagada, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu kättesaadav soovituslik hinnakiri

tavapäraste parandustööde kohta. Säte lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 5 ning artiklist 6. Direktiivi

põhjenduspunkti 25 kohaselt tuleb selline teave teha tarbijale kättesaadavaks, ilma et tarbija peaks

seda eraldi taotlema, ning teave peab olema esitatud selgel ja arusaadaval viisil. Sama

põhjenduspunkti kohaselt peaks teabes olema nimetatud parandamiskohustusega hõlmatud kaubad

ning selgitatud, kas ja millises ulatuses neid parandatakse. Tootjale jääb vabadus valida sobiv

teavitamisviis, näiteks veebisaidi, digitaalse tootepassi või müügikoha kaudu, tingimusel et teave

on tarbijale hõlpsasti leitav ja arusaadav. Teavitamiskohustuse eesmärk on parandada tarbijate

teadlikkust parandamise kättesaadavusest ja tingimustest ning toetada parandamisõiguse tegelikku

kasutamist.

Tarbija õiguste kaitse

Paragrahviga 127 sätestatakse tarbija õiguste kaitse nõuded.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui parandamine ei toimu selles jaos sätestatud või kokkulepitud

tingimustel või kui kaupa ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada

võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Selle sätte eesmärk on tagada, et

parandamiskohustuse rikkumise korral ei jääks tarbija ilma tõhusast õiguskaitsest. Kuna

parandamiskohustus tuleneb vahetult seadusest, võib selle täitmisega seoses tekkida

võlaõigusseaduse § 3 lõike 6 tähenduses võlasuhe. Kui pooled lepivad lisaks kokku parandamise

hinnas või muudes tingimustes, võib õigussuhte sisu mõttes olla tähendus ka nendel kokkulepetel.

Lõige 5 ei näe tootjale ette eraldi hüvitamiskohustust kõigil juhtudel, kui tarbija kasutab mõnda

muud parandajat, vaid tagab, et tootja kohustuse rikkumise tagajärgi hinnatakse võlaõigusseaduse

üldreeglite alusel.

Parandamiskohustus kujutab endast tarbija seadusest tulenevat nõudeõigust tootja või muu

kohustatud isiku vastu. Selle õiguse tekkimine ei eelda lepingu sõlmimist, kuigi parandamise

praktiline korraldamine võib toimuda poolte kokkuleppel, eelkõige parandamise hinna, tähtaja või

muude tingimuste puhul. Kui parandamiskohustuse täitmise käigus sõlmitakse poolte vahel leping

või lepitakse kokku parandamise hinnas või muudes tingimustes, kohaldatakse sellise kokkuleppe

rikkumisele võlaõigusseaduse lepingulisi õiguskaitsevahendeid. Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib

18

tarbija tootja või muu kohustatud isiku põhjendamatu keeldumise või mittekohase täitmise korral

nõuda kohtus seadusest tuleneva parandamiskohustuse täitmist seaduses sätestatud tingimustel.

Sõltuvalt asjaoludest võivad lisaks tulla kõne alla ka kahju hüvitamise nõuded võlaõigusseaduse

alusel, sealhulgas lepinguvälise vastutuse normide järgi.

Lõike 2 kohaselt ei piira tootja parandamiskohustus tarbija õigust lasta kaup parandada enda valitud

parandajal. See on kooskõlas direktiivi üldise eesmärgiga soodustada parandusteenuste turu

toimimist ja konkurentsi ning tagada tarbijale laiem valik parandamisvõimaluste vahel. Direktiivi

põhjenduspunktides 18 ja 23 rõhutatakse, et liidu õigusaktidest tulenevad parandatavuse nõuded

peaksid soodustama parandamise tehnilist teostatavust ka teiste parandajate jaoks ning et direktiiv

hõlbustab tarbijal valida lisaks tootjale ka teiste parandajate pakutavaid parandusteenuseid. Tarbija

õigus pöörduda teise parandaja poole ei tähenda siiski automaatselt, et tootjal tekib kohustus sellise

parandamise kulud hüvitada. Tootjal võib tekkida selliste kulude hüvitamise kohustus üksnes juhul,

kui talle on enne antud mõistlik võimalus parandamiskohustust täita ja ta on seda kohustust

rikkunud.

Lõike 3 kohaselt on tarbija parandamisõiguse jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduvad

kokkulepped tühised. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud põhimõte, mille

kohaselt ei ole tarbijale siduv lepingutingimus, mis välistab direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud

liikmesriigi sätete kohaldamise, kaldub neist tarbija kahjuks kõrvale või muudab nende toimet

tarbija kahjuks. Tegemist on tarbijakaitsenormide imperatiivse iseloomu väljendusega. Säte tagab,

et parandamisõiguse regulatsioonist ei ole võimalik tarbija kahjuks lepinguga kõrvale kalduda.

Samal ajal ei välista see võimalust pakkuda tarbijale seaduses sätestatust soodsamaid tingimusi,

mida direktiivi artikli 14 lõige 2 sõnaselgelt lubab.

Euroopa veebipõhine parandusplatvorm

Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse tarbijakaitseseadust sättega, mis võimaldab rakendada

direktiivist (EL) 2024/1799 tulenevat Euroopa veebipõhist parandusplatvormi puudutavat

regulatsiooni. Muudatus on seotud eelkõige direktiivi artikliga 7, millega luuakse Euroopa

veebipõhine parandusplatvorm, ning artikliga 9, milles sätestatakse riiklike kontaktpunktide

määramine ja nende ülesanded.

Direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 3 kohaselt luuakse Euroopa veebipõhine parandusplatvorm

vahendina, mille eesmärk on võimaldada tarbijatel leida parandajaid ja vajaduse korral ka taastatud

kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud

parandamisalgatusi. Platvorm koosneb riiklikest osadest, milles kasutatakse ühist veebiliidest, ning

võib sisaldada linke liikmesriikide riiklikele veebiplatvormidele. Platvormi eesmärk on direktiivi

põhjenduspunktide 26, 28 ja 31 kohaselt parandada teabe kättesaadavust parandamisvõimaluste

kohta ja hõlbustada parandusteenuste leidmist, sealhulgas riikidevaheliselt.

Direktiivi artikli 7 lõike 2 kohaselt töötab komisjon hiljemalt 31. juuliks 2027. a välja Euroopa

veebiplatvormi ühise veebiliidese, mis peab olema kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes.

Seejärel tagab komisjon ühise veebiliidese tehnilise hoolduse. Direktiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt

kasutavad liikmesriigid üldjuhul oma riiklikes osades seda ühist veebiliidest. Erandina võivad

liikmesriigid jätta loomata Euroopa veebiplatvormi riikliku osa, kui neil on vähemalt üks kogu

nende territooriumi hõlmav riiklik veebiplatvorm, mis vastab direktiivis sätestatud nõuetele.

19

Direktiivi artikli 7 lõike 5 kohaselt on Euroopa veebiplatvormi riiklike osade kasutamine tarbijatele

tasuta ning parandajatele vabatahtlik. Direktiiv jätab põhjenduspunkti 26 kohaselt liikmesriikidele

võimaluse kehtestada registreerimisele juurdepääsutingimusi, sealhulgas eelneva heakskiidu või

kutsekvalifikatsiooni nõudeid, kuid ei kohusta seda tegema. Eesti võtab direktiivi üle minimaalselt

ega kasuta direktiivi võimalust kehtestada registreerimise juurdepääsutingimusi, et vältida

ebaproportsionaalset halduskoormust ja vajadust pideva eelkontrolli järele.

Riikliku kontaktpunkti regulatsioon tuleneb direktiivi artikli 9 lõikest 4. Selle artikli lõike 1

kohaselt peavad liikmesriigid hiljemalt 31. juuliks 2026. a teavitama komisjoni kas riiklikust

kontaktpunktist, mille nad on Euroopa veebiplatvormi jaoks määranud, või riiklikest

veebiplatvormidest, mille nad on loonud või loovad. Direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaselt vastutavad

riiklikud kontaktpunktid eelkõige registreerimiseks juurdepääsu võimaldamise eest, liikmesriigi

kehtestatud võimalike juurdepääsutingimuste täitmise tagamise eest ning komisjoni abistamise eest

Euroopa veebiplatvormi riiklike osade käitamisel.

Lõikes 1 sätestatakse, et riigisiseselt toetutakse otse direktiivi artikli 7 lõike 1 kohasele Euroopa

Liidu loodavale lahendusele, mis võimaldab parandusteenuse osutajatel osaleda Euroopa

veebiplatvormi Eesti riiklikus osas. Eesti on eelnõu koostamisel lähtunud lahendusest kasutada

Euroopa Komisjoni loodavat ühist veebiliidest selmet luua oma riigisisene lahendus. Eraldi riikliku

platvormi loomine nõuaks arendus- ja haldusressurssi ega ole Eesti hinnangul põhjendatud.

Lõike 2 kohaselt nimetab riikliku kontaktpunkti valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

Selline lahendus võimaldab kontaktpunkti määrata paindlikult ja vajaduse korral korraldust muuta

ilma seadust muutmata. Kuna kontaktpunkti ülesanded tulenevad vahetult direktiivi artikli 9

lõikest 4, ei ole vaja neid seaduses ammendavalt korrata. Sobivaks kontaktpunktiks on Eestis

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), kes tulevikus puutub enim kokku direktiivi

rakendamise küsimustega.

Lõike 3 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister nimetada kontaktpunktiks ka eraõigusliku

juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu. Direktiiv ei nõua, et kontaktpunkt oleks

tingimata riigiasutus, ning selline lahendus võimaldab vajaduse korral kasutada tulevikus

paindlikumat korraldusmudelit. Eelnõu koostamise ajal ei ole siiski plaanis kontaktpunkti

ülesandeid eraõiguslikule isikule üle anda. Selline võimalus jäetakse seadusesse paindlikkuse

tagamiseks tulevikus. Halduslepingu korral jääb avaliku ülesande täitmise eest lõppvastutus riigile.

Lõike 4 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega laiendada Euroopa

veebiplatvormi riikliku osa kohaldamisala. Direktiivi artikli 7 lõige 4 lubab liikmesriikidel

laiendada oma riikliku osa kohaldamisala nii, et see hõlmaks lisaks parandajatele ka taastatud

kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud

parandamisalgatusi. Eelnõuga võetakse direktiiv üle minimaalses vajalikus ulatuses ning praegu ei

ole kavas platvormi riikliku osa kohaldamisala laiendada. Samas jäetakse selline volitus

seadusesse, et tulevikus oleks võimalik turu arengu või poliitikavalikute muutumise korral

kohaldamisala paindlikult laiendada ilma seadust muutmata.

Parandamiskohustuse rikkumine

Eelnõu § 2 punktiga 5 täiendatakse tarbijakaitseseadust uue vastutussättega, milles nähakse ette

sanktsioonid parandamiskohustusega seotud nõuete rikkumise eest. Muudatus on seotud direktiivi

20

(EL) 2024/1799 artikliga 15, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistusnormid

artiklite 4, 5 ja 6 alusel vastu võetud sätete rikkumise korral ning tagama, et kehtestatud karistused

oleksid mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub

seaduse §-des 122 ja 123 sätestatud parandamiskohustust, varuosade ja tööriistade kättesaadavuse

nõudeid, parandamist takistavate meetmete kasutamise keeldu või parandamisteenuste kohta teabe

kättesaadavaks tegemise kohustust. Säte hõlmab parandamisõiguse regulatsiooni keskseid

kohustusi ja võimaldab tagada nende täitmise riikliku järelevalve kaudu.

Lõike 2 kohaselt karistatakse sama teo eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Kõrgem sanktsioonimäär juriidilise isiku puhul on põhjendatud asjaoluga, et parandamiskohustuse

rikkumised on praktikas seotud eelkõige ettevõtjate majandustegevusega ning võivad mõjutada

suuremat hulka tarbijaid ja parandusteenuste turu toimimist. Sanktsiooni eesmärk on tagada, et

kohustuste rikkumine ei oleks ettevõtjale majanduslikult soodsam kui nende täitmine.

Eelnõu § 2 punktiga 6 sätestatakse, et eelmises punktis lisatud väärteo kohtuväline menetleja on

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Praktikas lähtub TTJA järelevalve teostamisel

siiski eeskätt korrakaitseseadusest ja haldusmenetluse seadusest. Järelevalve peamine eesmärk on

õigusnõuete täitmise tagamine ja õigusvastase olukorra lõpetamine, mitte rikkumise eest

karistamine. Seetõttu kasutatakse esmalt haldusjärelevalve meetmeid. Rikkumise tuvastamisel

võib TTJA teha ettekirjutuse õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks.

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi,

sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus

õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud

seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus

pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset

kasvu. Väärteovastutuse sätestamise eesmärk on tagada direktiivis nõutud tõhusa

sanktsioonimehhanismi olemasolu ja suurendada kohustatud isikute motivatsiooni seadusest

tulenevaid kohustusi täita.

Normitehniline märkus

Eelnõu § 2 punktiga 7 täiendatakse tarbijakaitseseaduse normitehnilist märkust, lisades sellesse

viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate

ühiste normide kohta. Muudatus on seotud asjaoluga, et eelnõuga võetakse nimetatud direktiiv üle

tarbijakaitseseadusesse lisatava parandamisõiguse regulatsiooni, Euroopa veebipõhise

parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsiooni ning vastutussätte kaudu.

Normitehnilise märkuse täiendamine on tehnilist laadi muudatus, mille eesmärk on kajastada

seadusega üle võetavat Euroopa Liidu õigusakti. Normitehniline märkus võimaldab saada ülevaate

seaduse seosest Euroopa Liidu õigusega, kuid sellel ei ole iseseisvat regulatiivset tähendust.

§ 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse täiendamine §-ga 141 (rakendumise erisäte tarbijalemüügilepingute

korral seoses parandamisõiguse direktiiviga)

21

Üleminekusättega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikkel 21, mille kohaselt direktiivi

artiklit 16 ehk siis kaupade müügi direktiiviga seotud muudatusi ei kohaldata müügilepingute

suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. a. Eelnõu kohaselt kohaldatakse enne

võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist

sõlmitud müügilepingutele võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle seaduse

jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.

Selle rakendussätte eesmärk on tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega müügiõiguse

muudetud sätetega kohanemiseks tarbijalemüügi korral. Direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt

tuleb kohaldada kaupade müügi direktiivi muudatusi üksnes müügilepingute suhtes, mis on

sõlmitud alates 31. juulist 2026. a, et tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega, et

kohaneda parandamise ja asendamise muudetud õiguskaitsevahenditega. Kuivõrd Eesti hilineb

direktiivi ülevõtmisega, tuleb üleminekusäte siduda direktiivi ülevõtva seaduse jõustumisajaga.

Tootja parandamiskohustuse ja Euroopa parandusteabe vormiga seotud reeglite jõustumise jaoks

direktiiv erisusi ette ei näe. Seega ei ole oluline, millal parandatavat kaupa müüdi. Küll aga tulevad

ajalised piirangud parandamiskohustusele parandamisõiguse direktiivi II lisas loetletud EL-i

õigusaktidest, mis sisaldavad toodete parandatavuse nõudeid. Lisas II loetletud rakendusmäärused

hõlmavad üldjuhul ainult kaupu, mis lasti turule pärast vastava määruse jõustumist.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatavad terminid toetuvad võlaõigusseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse

senistele terminitele. Kuivõrd parandamisõiguse direktiivis viidatakse süsteemselt

ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele, tuleneb osa termineid ka sealt. Sellisel juhul

tehakse eelnõus ka vastav viide ning antakse seletuskirjas lisaselgitused. Eelnõuga tekivad mõned

uued kontseptsioonid, nagu:

- tootja parandamiskohustus (tootja kohustus direktiivi lisas II nimetatud õigusaktides

reguleeritud asju parandada);

- Euroopa parandusteabe vorm (vorm, mida parandusteenuse osutajad võivad

vabatahtlikkuse alusel kasutada, et tarbijal oleks võimalik pakkumisi paremini võrrelda);

- Euroopa veebipõhine parandusplatvorm (Euroopa Komisjoni väljatöötatav ühine

veebiliides, kus liikmesriikide parandusteenuste osutajatel on võimalik registreeruda, et

tarbijatel oleks parem otsida ja leida enda jaoks sobivaid teenuseosutajaid).

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade

parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394

ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/182823. Nagu öeldud, kasutatakse direktiivi terminite

puhul korduvalt viiteid ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele.

Lisaks sellele on kogu direktiivi sisuline rakendusala tihedalt seotud Euroopa Komisjoni

rakendusmäärustega, millega sätestatakse teatud kaupadele parandatavuse nõuded (need õigusaktid

moodustavad direktiivi lisa II ja on loetletud seletuskirja allmärkuses nr 14).

23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta

ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L,

2024/1799, 10.07.2024).

22

Parandamisõiguse direktiiviga muudetakse ka Euroopa müügiõiguse direktiivi, kuivõrd teatud

müügilepingu tingimused seoses nõuete esitamise ja parandamisega vaadatakse ümber. Lisaks

tehakse seoses tarbija õigustega muudatusi veel paaris Euroopa Liidu õigusaktis:

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate

kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv

2009/22/EÜ;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide

täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004.

Eelnõus ei minda kaugemale direktiivis miinimumina nõutavast. Eelnõuga Eesti õiguses

kavandatavad muudatused on vajalikud, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis

on maksimaalselt harmoneeriv, ning lisanõudeid ei kehtestata. Seletuskirjale on lisatud

vastavustabel direktiivi (EL) 2023/2673 ülevõtmise kohta.

6. Seaduse mõjud

Kokkuvõte eelnõuga kavandatavate muudatuste mõjust

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on eelkõige majanduslik mõju, täpsemalt mõju

ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele ning teisalt oodatav mõju tarbijate käitumisele ja

otsustele. Vähesel määral avaldub mõju ka riigiasutustele, eelkõige TTJA-le, ning kaudne mõju

võiks avalduda ka keskkonnale jäätmekäitluse vaatevinklist.

Kehtima hakkab ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille parandaja võib tarbija nõudmisel talle

esitada (parandajal ei ole kohustust vormi esitamiseks). Loomisel on ka Euroopa veebipõhine

tasuta parandusplatvorm, mis võimaldab tarbijatel, sh riikidevaheliselt, leida toodete parandajaid,

kes on platvormiga vabatahtlikult liitunud. Parema teavituse eesmärgil määrab riik ühtse riikliku

kontaktpunkti, milleks saab TTJA. Eelnõu olulisim muudatus seondub aga sellega, et tarbijad

saavad pärast kauba müügilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaja lõppemist õiguse nõuda

teatud toote parandamist, kui see on võimalik. Samal ajal keelatakse tootjatel parandamist takistada

ning neil tuleb tarbijat teavitada tootja paranduskohustuse olemasolust ja hindadest enne teavitada.

Direktiiv piiritleb tarbija sellise õiguse esialgu eelkõige elektri- ja elektroonikaseadmete, sh

kergliikluses kasutatavate transpordivahendite, sidevahendite ning erinevate kodumasinate tootjate

suhtes. Hõlmatud on aga ka mõned spetsialiseeritud valdkonnad, nagu nt teatud

keevitusagregaatide valmistajad ning serverite ja andmesalvestustoodete tootjad. Eesti ettevõtted

praegu üldiselt ei tooda direktiivi lisas nimetatud tooteid. Nende kaupade tootjad asuvad pigem

teistes EL-i riikides või ka kolmandates riikides. Seetõttu võivad Eestis direktiivi ja eelnõuga

tootjatele kehtestatavad parandamiskohustuse nõuded kanduda teatud juhtudel edasi Eestisse

toodavate kaupade maaletoojatele, viimaste puudumise korral ka nende levitajatele juhul, kui

väljaspool EL-i asuval tootjal puudub EL-is paiknev volitatud esindaja. Seega võib tootjale

direktiiviga pandud kohustus kanduda edasi ka kaupade hulgi- ja jaemüüjatele Eestis või tootja siin

paiknevale esindajale. Lisaks peavad muudatuste kehtima hakkamise järel kõik Eesti jaemüüjad

edaspidi arvestama, et tarbijaid tuleb parandamisvõimalustest informeerida ning et kui tarbijale

müüdud toodet parandatakse kahe aasta jooksul kauba üleandmisest, pikeneb müüja vastutuse

tähtaeg ühe aasta võrra juhul, kui tarbija valis kauba parandamise selle asendamise asemel.

23

6.1. Majanduslik mõju: tarbimiskäitumine

Eeldatav mõju tarbijate käitumisele võib olla ühelt poolt ulatuslik, kuna muudatused puudutavad

potentsiaalselt tervet Eesti elanikkonda, kes oma igapäevaelus kasutavad seadmeid oma

kodumajapidamises, suhtlemiseks teiste inimestega või nt ka kergliiklusvahendina.

Parandamisdirektiiv hõlmab levinumatest toodetest pesumasinaid, kuivateid, trummelkuivateid,

nõudepesumasinaid, tolmuimejaid, külmkappe ja sügavkülmikuid, aga ka nuti- ja mobiiltelefone,

tahvelarvuteid, telereid ja arvutikuvareid ning elektrilisi transpordivahendeid, nagu elektrilised

jalgrattad, tõukerattad, rulad ja tasakaaluliikurid. Direktiivi lisaga on hõlmatud ka üksikud

spetsiifilisemad tooted, mida kasutavad eelkõige just kutsealal töötavad isikud ehk enamasti

ettevõtjad. Sellised tooted on nt teatud keevitusseadmed, aga ka suuremad serveri- ja

andmesalvestussüsteemid, mistõttu need tavatarbijaid ehk füüsilisi isikuid üldjuhul ei puuduta.

Kuna aga Euroopa Komisjon on näidanud üles soovi suurendada kohustuse alla kuuluvate toodete

hulka, tuleb arvestada, et ilmselt aja jooksul direktiivi lisas olevate parandatavate seadmete

nimekirja pikendatakse.

2026. aasta alguses elas Eestis 1 360 745 inimest24, kes moodustasid Statistikaameti andmetel

2025. aastal ligi 651 300 leibkonda25. Eeldatavasti on leibkondadel levinumatest toodetest olemas

pesumasinad, tolmuimejad, külmikud, telerid ja nutitelefonid, jõudsalt on kasvamas ka

kergliikurite arv kodumajapidamistes. Eestisse imporditi 2025. aastal ligi 85 000 telerit, monitori

või projektsiooniseadet (eksporditi ehk välisriikidesse müüdi neid edasi samal ajal u 7200) ning

rohkem kui 32 000 nõudepesumasinat (edasimüük 10 238)26. Nutitelefone ostsid Eesti inimesed

2026. aasta I kvartalis üle 55 000, mis aasta arvestuses tähendaks rohkem kui 200 000 uut

nutitelefoni27. 2024. aastal imporditi Eestisse kokku ligi 1,4 miljonit nutitelefoni, mis viitab, et

suures osas olid Eesti ettevõtjad üksnes selliste seadmete vahendajad tarneahelas.

Tarbijaid mõjutavatest eelnõu muudatustest mitu on seotud kohustusega anda senisest paremini

teavet toodete jätkusuutlikuma kasutuse võimaluste kohta. Esiteks peavad müüjad informeerima

ostjaid võimalusest valida asja asendamise ja parandamise vahel ning viitama ka kaasnevale

eelisele, kuna parandamisega pikeneb müüja vastutus. Teiseks peavad paranduskohuslastest tootjad

või Eesti olukorras pigem tooteid importivad või seda turul kättesaadavaks tegevad hulgi- ja

jaemüüjad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud parandamisteenustest ja võimaldama vabalt

ligipääsetava veebisaidi kaudu juurdepääsu paranduskohustuse alla kuuluvate parandusteenuste

hinnakirjale, et tarbijal oleks selge, milliseid kaupu ja millises ulatuses parandada saab. Info on

oluline nii parandamisteenust pakkuvatele ettevõtjatele kui ka vajaduse korral tarbijatele, kes

sooviksid ise ostetud toodet parandada. Kehtima hakkab ka ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille

parandaja (kes on otsustanud parandusteabe vormi kasutusele võtta) võib tarbija nõudmisel talle

esitada ja mis peaks aitama tarbijal võrrelda parandusteenuste pakkumisi. Sama eesmärgiga loob

Euroopa Komisjon tasuta Euroopa veebipõhise parandusplatvormi, mis võimaldab tarbijatel, sh

riikidevaheliselt, otsida platvormiga liitunute hulgast toote parandajat ning samal ajal võrrelda

pakutavate teenuste hindu üle Euroopa Liidu. Tootjad ei tohi samas takistada tarbijal vabalt valida

endale ka tootjast sõltumatut parandajat. Ka toodetele sobivaid varuosi ja tööriistu tuleb pakkuda

24 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv 25 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/leibkonnad 26 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 27 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts

andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses-

kvartalis-koige-populaarsemad

24

hinnaga, mis ei takista parandamist, et soodustada konkurentsi parandusteenuste turul. Nii müüjad

kui ka tootjad võivad tarbijale pakkuda parandamise ajaks tasuta asendustoodet. Kõik meetmed

kokku võiksid ühelt poolt suurendada tarbijate teadlikkust asjade parandamise võimalustest ning

teisalt panna neid kaaluma asjast loobumise või selle väljavahetamise asemel parandamist. Siiski

lähtub toodete parandamise kohustus tootja puhul pärast toote müügigarantii lõppemist toote

parandamise üldisest võimalikkusest ning müüja puhul müügigarantii perioodi jooksul

majanduslikust otstarbekusest ehk kui toote asendamine osutub kulude poolest mõistlikumaks, ei

pea müüja arvestama tarbija soovi lasta toodet parandada.

Toodete parandamist piirab nende vanus, kuna enamasti kohustuvad tootjad pakkuma toodetele

varuosi üksnes teatud aja jooksul (üldiselt kümme aastat), misjärel sõltub selliste varuosade edasine

pakkumine juba turuolukorrast ehk teistest võimalikest varuosatootjatest ning sellega seotud

intellektuaalomandipiirangutest toodetele või nende varuosadele.

Kavandatavad muudatused võiksid vähendada nii tarbijate kulutusi puudustega toodetega

ümberkäimisel kui ka tarbetut koormust keskkonnale jäätmete hulga mõningase vähenemise näol.

Tarbijate jaoks on seega tegemist lisavõimalusega käsitleda puudustega tooteid. Seetõttu võib

sihtrühma käitumine küll muutuda, kuid kohanemisraskusi tarbijale ei teki, kuna nii müüjad kui ka

tootjad kohustuvad tegema asjakohast teavitustööd. Ennekõike sõltub muudatuse tegelik mõju

siiski tarbija tahtest toote parandamisega tegelema hakata, kuna see nõuab eeldatavasti asja

väljavahetamisega võrreldes neilt siiski rohkem aega, tuues kaasa ka ebamugavusi ajal, kui toodet

ei saa kasutada või tuleb leppida asendustootega, kui sellist võimalust pakutakse. Kaasneda võivad

ka suuremad riskid (nt parandamiskulu prognoosimatus, transpordikulu, parandatud toote

kvaliteet), kuna parandatava kauba tootja asub sageli välisriigis. Kaasneda võiv ebasoovitav mõju

tarbijatele võib tekkida, kui parandamise korral osutub esialgne kulukalkulatsioon vea

diagnoosimata jätmise tõttu ebatäpseks, ei osata arvestada nt transpordikulude või paranduse

ajalise kestusega ning parandamine osutub kokkuvõttes kallimaks kui toote asendamine. Saadud

negatiivsed kogemused võivad omakorda pelutada tarbijaid edaspidi selliseid teenuseid

kasutamast, mistõttu on oluline, et parandusteenuste osutajad suudaksid võimalikult täpselt

prognoosida tellijatele teenuste maksumust ja sellega kaasnevaid kõrvalkulusid (diagnostika,

transport, varuosad, ajaline kulu) ning võimaluse korral pakkuda parandamise ajaks nt tasuta

asendustooteid. Seda eesmärki üritab täita ka parandamisteabe vorm, mida esitamist ostja võib –

juhul, kui parandaja on otsustanud, et ta oma tegevuses kasutab parandamisteabe vormi -

parandamise korral taotleda. Objektiivne kuluhinnang on oluline ka seetõttu, et kuigi tarbijate õigus

nõuda parandamisteenust laieneb, tuleks neid sellest hoolimata säästa endale majanduslikult

kahjulikuks osutuvatest kokkulepetest, mis eelkõige puudutaksid toote parandamist müügigarantii

lõppemise järel.

Võimaliku ebasoovitava mõjuna väärib väljatoomist ka see, et tarbijate käitumise muutus võib

avaldada kaudselt mõju ka turule üldisemalt, sh toodete hinnale, kuna uusi tooteid võidakse

parandamise sagenemise tõttu osta edaspidi vähem. Tootjad võivad edaspidi olla rohkem huvitatud

kvaliteetsemate ja vastupidavamate toodete turuletoomisest, kuid need oleksid seetõttu ka

kallimad. Tarbija, kes laseb toote parandada, võib konkreetsel juhul küll hinnas võita, kuid

üldplaanis võib muudatuste tõttu selliste toodete hind tõusta. Samas võib parandamisteenuste turu

kasv tuua pikemas vaates kaasa konkurentsi suurenemise, mis omakorda võib avaldada survet selle

teenuse hinna tarbijatele taskukohasena püsimisele.

6.2. Majanduslik mõju: mõju ettevõtlusele

25

Parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele kaupade suhtes, millele kehtivad EL-is ühtsed

parandatavuse nõuded, võib Eestis uute seatavate kohustuste vaatenurgast mõjutada eelkõige nende

toodete hulgi- ja jaemüüjaid, kuna direktiivi lisas nimetatud toodete valmistajaid siin tõenäoliselt

ei ole või on väga vähe ning ka valmistatavate toodete hulk on väga väike ja pole mõeldud laiale

tarbijaskonnale, nagu seda on direktiiviga silmas peetud elektrilised majapidamisseadmed või

laiatarbe-sidevahendid. Statistikaameti andmetel tegeles 2024. aastal Eestis hulgimüügiga

ligikaudu 9000 ettevõtet. Valdkondades, mis võivad olla seotud direktiivi reguleerimisalaga,

tegutses aga kuni 2500 ettevõtet, sh info- ja sidetehnika valdkonnas u 350 ettevõtet.

Jaekaubandusettevõtete arv küündib samuti 9000-ni, kuid nt elektriliste kodumasinate müügile

spetsialiseerunud ettevõtteid oli 2024. aastal 69 ning info- ja sidetehnikale keskendus tegevusala

järgi 258 ettevõtet28. Rõhutada tuleb, et tootjad või ettevõtted, kes tootja kohustust kannavad, ei

pea parandusteenust siiski ise osutama, kui neil puudub vastav taristu või neil oleks mõistlikum

alltöövõtu korras kasutada tarbijale lähemal asuvat parandajat. Siiski vastutab parandamise eest ka

sel juhul tootja või tootja kohustust kandev ettevõtja. Muudatuste kohaselt võib tootja parandada

asja kas tasuta või mõistliku tasu eest ning seda tuleb teha mõistliku aja jooksul. Keeldumise

aluseks ei saa olla ka see, kui keegi on toodet juba varem parandanud või see osutub majanduslikult

kulukaks. Siiski saab parandamisest loobuda, kui see osutub võimatuks. Kui tootja asemel kandub

kohustus edasi esindajale, maaletoojale või turustajale. Kui aga eeldada, et direktiivis nimetatud

kategooria toodete tootjateks on enamasti tuntud suurettevõtted, kellel on oma esindused EL-is, ei

peaks parandamisega seotud kohustused hulgimüüjateni ega reeglina ka turustajateni Eestis üldse

ulatumagi. Sama kehtib ka tootjale kehtestatava nõude korral teavitada tarbijat toote

parandamisvõimaluste kohta (juhul, kui tootja teavitamiskohustus on edasi liikunud ahela järgmiste

lülideni). Sihtrühma jaoks on aga positiivne, et kui tooteid hakatakse senisest enam parandama,

hoidmaks neid kauem kasutuses, tekib ka vähem jäätmeid, mida tootjad on koostöös maaletoojate

ja tootjavastutusorganisatsioonidega kohustatud vastasel korral kokku koguma. Selle kulu

ärajäämisest võib tekkida ettevõtjale mõningane sääst.

Mõnes valdkonnas, nagu nt elektroonika- ja elektriseadmete puhul, võib muudatus mõjutada Eestis

asuvaid tootjaid aga otsesemalt. Neid on tõenäoliselt väga vähe, kuna direktiivi kohaldamisala on

piiratud konkreetsete tootegruppidega, puudutades enamasti kodutarbijale mõeldud

laiatarbetoodangut, mida Eestis ilmselt ei valmistatagi. 2024. aastal tegutses Eestis

tarbeelektroonika tootmise valdkonnas küll 21 Eesti ettevõtet29, kuid on teadmata, kas neil võiks

olla otsene puutumus direktiivi lisas toodud kaupade tootmisega. Tegemist võib olla nt välismaiste

ettevõtjate Eesti filiaalidega, mis kohapeal tootmisega ei tegele, kuid vahendavad emaettevõtja

tooteid või pakuvad toodete järelhooldust ning on oma tegevusala registreerinud nt emaettevõtja

tegevusala järgi. Natuke annab Eesti tootjate selliste toodete tootmismahtudest aimu asjaolu, et

2025. aastal eksporditi Eesti päritolu telereid, monitore või projektsiooniseadmeid kokku 278 tükki

(koguimport samal ajal oli 85 000 tk)30 ehk selles tootegrupis moodustas Eesti päritolu eksport

0,3% koguimpordist (re-eksporti arvesse võtmata). Sama kategooria nutitelefonide vastavad

numbrid olid 2024. aastal 416 ja üle 200 00031 (2026. aasta kokkuvõte on tuletatud I kvartali

28 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 29 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 30 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 31 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts

andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses-

kvartalis-koige-populaarsemad

26

müügiandmete põhjal), mis viitab sellele, et Eesti väikeste toodangumahtude taga võib olla toodete

projektipõhine ümberseadistamine Eestis või prototüüpide või erilahendustega tegelemine, et anda

toodetele siin erivajaduse korral viimane lihv.

Mõned eelnõukohased muudatused mõjutavad direktiivi lisas toodud toodete müüjaid Eestis ka

otsesemalt, kuna edaspidi tuleb neil tarbijaid parandamisvõimalustest ette teavitada ning lisaks

koormab müüjaid mõjuna kohustus iga kord tarbija soovi korral parandamise kulu eraldi hinnata,

et selgitada välja parandamise rentaablus. Põhjus peitub selles, et müüja võib tarbija soovi toodet

parandada lasta ka eirata, kui parandamine osutuks kallimaks kui toote asendamine teisega.

Halduskoormuse kasv müüjatele on aga seda suurem, mida suurem hulk tarbijaid sellise sooviga

müüja poole pöörduma hakkab. Praegu on selliste prognooside tegemine võimatu, kuna tarbijate

käitumise muutumist on eelnõu kohaselt tehtavate muudatuste põhjal võimatu täpsemalt ennustada.

Samas võib näha ka müüjatele avalduvat mõju, mis kaasneb toote müügigarantii aasta võrra

pikenemisega, kui puudus parandatakse, mis tähendab senisest pikemaajalise vastutuse võtmist

müüdavate toodete eest. Sellega kaasneb risk, et esile kerkib veel puudusi, millega tuleb siis samuti

tegeleda ning mis omakorda tähendab müüjatele kokkuvõttes nii suurenevat vajadust olla toote

ostnud tarbijatega neil teemadel kontaktis kui ka vajadust olla valmis toote müügijärgsete kulude

kasvuks. Need tuleb enda kanda võtta, kui tootjaga ei ole hüvitamises teisiti kokku lepitud. Seega

võivad müüjate kulud kasvada ning ümbervaatamist võivad vajada ka tootjatega sõlmitud lepingud,

milleks võivad soovi avaldada ka tootjad ise. Mõjutatud võivad olla ka hulgimüüjad ja maaletoojad,

kes on samuti tootjalt tarbijani jõudva kauba tarneahela lülid.

Mitu eelnõukohast muudatust puudutab otseselt ka kutselisi parandusteenuse osutajaid Eestis.

Neist võivad saada tootjate asemel nt allhanke korras parandusteenuse osutajad, kui tootja või tema

asemel kauba importija või turustaja peavad mõistlikuks valida tarbijale nt lähemal asuv

parandusteenuse osutaja. Sageli on tootjatel tarneahel sellisena juba ka üles ehitatud. Kuna ettevõte

ei pea osutama parandamisteenust tasuta, eriti kui seda tehakse allhanke korras tootjale, võib

tarbijate aktiivsem sekkumine sooviga tooteid parandada lasta tähendada võimalikku käibe kasvu

selles valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele ehk parandamisteenuste turu maht peaks edaspidi

kasvama. Täpsemaid prognoose ei ole aga selles etapis võimalik teha, kuna palju hakkab sõltuma

just tarbijate käitumisest. Parandusteenuse osutaja ei ole kohustatud kasutama ühtset parandusteabe

vormi, kuid kui ta on teinud põhimõttelise otsuse vormi võimaldamiseks, siis peab ta selle tarbija

soovil talle väljastama. Vormi kasutamine võib olla abiks ka oma teenuse täpsemal hinnastamisel,

eriti kui tegemist on väiksemate ettevõtjatega. Tuleb siiski märkida, et teabevormi kasutades

kohustub parandaja määratud tingimustel ja tarbija nõustumise korral pakkumisega 30 päeva

jooksul pakutud hinnaga teenust osutama.

Kuna direktiivi kohaselt piiritletakse parandusteenused direktiivi lisas nimetatud toodetega, on

konkreetsete toodete parandusteenuseid osutavaid ettevõtteid mõnevõrra vähem kõigist turul sellist

teenust pakkuvatest ettevõtjatest. Ilmselt leidub siiski ka ettevõtteid, kes selliste toodete

parandamise teenust osutavad oma muu tegevuse, sh nt müügitegevuse kõrvalt. Selle võrra võib

olla ettevõtjate ring jällegi suurem. Hinnanguliselt võib parandusteenuse osutamisega direktiivis

loetletud valdkondades tegeleda Eestis kuni tuhat ettevõtjat, kuid pigem on see arv omajagu

väiksem. Näiteks tegeles 2024. aastal arvutite ning tarbeesemete ja kodutarvete parandamisega

(mis mh hõlmab kodumasinate, külmikute, pesumasinate, kuivatite, telerite ja mobiiltelefonide

parandamist) kokku 578 ettevõtjat (0,4% kõigist Eesti ettevõtetest), neist 164 sideseadmete

27

valdkonnas (0,1% kõigist Eesti ettevõtetest)32. Kuna nimetatud ettevõtjad tegelevad ka direktiivi

kohaldamisalast välja jäävate toodete parandamisega ning osa ettevõtjaid tegeleb toodete

parandamisega oma põhitegevuse kõrval, ei saa mõjutatud ettevõtjate arvu paraku täpsemalt esile

tuua. Eelnimetatud ettevõtjate müügitulu oli 2024. aasta andmetel kokku ligi 33,3 miljonit eurot,

sh 11,4 miljonit eurot sideseadmete parandamise valdkonnas. See on võrreldav müügituluga 2017.

aastal, kuna sinna vahele jääb ka 2020. aasta, mil sektorit tabas märkimisväärne müügitulu langus.

Selliste ettevõtjate müügitulu aastal 2024 moodustas aga vaid 0,035% kõigi Eesti ettevõtete

müügitulust33. See on ka mõistetav, kuna selle valdkonna 578 ettevõtjast 570 osutas teenuseid alla

kümne töötajaga. Sideseadmete valdkonnas oli selliseid ettevõtjaid nt 164-st 162. Seetõttu võib

hinnata, et parandusteenuseid võiks Eestis osutada mitu tuhat selle valdkonna spetsialisti, kes

enamasti töötavad üsna väikestes ettevõtetes.

Kaudse mõjuna võib parandamisteenuse tõttu kaasneda surve tõsta direktiivi lisas märgitud toodete

hindu, kuna tootjatel võib suureneda huvi toota vastupidavamaid, kuid selle võrra kõrgema hinnaga

tooteid. Kuigi see Eesti ettevõtteid ilmselt otse ei puuduta (kuivõrd Eesti ettevõtted vähemalt

praeguse seisuga ei tooda lisas II loetletud tooteid), võivad mõningatel juhtudel kaasneda ka

siinsetele ettevõtetele suuremad kulutused vajalike seadmete soetamiseks. Siiski ei ole enamasti

selliste toodete näol tegemist suurte investeeringutega ettevõtete põhivarasse.

Muudatused võivad avaldada vähest mõju ka taaskasutusorganisatsioonidele

(tootjavastutusorganisatsioonidele) ning jäätmete kogumise, sorteerimise ja ümbertöötlemisega

tegelevatele ettevõtjatele, sest direktiiv puudutab üksnes teatud toodete elutsükli võimalikke

muudatusi, mis mõjutaksid vähesel määral ka jäätmete teket. Eurostati andmetel on Eesti ringlusse

võetavate materjalide kasutamise poolest Euroopas üks edukamaid riike – 2024. aastal pärines ligi

21% meie majanduses kasutatavatest materjalidest taaskasutusest, samas kui EL-is keskmiselt oli

see näitaja 12%.34

Kokkuvõttes võib öelda, et parandamisteemasid käsitlevad seadusemuudatused otseselt ettevõtjate

halduskoormust ei vähenda, ehkki mõned muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm

ja Euroopa Liidu parandusteabe vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis

parandamisteenuseid osutavate ettevõtjate tegutsemist. Samas on selle eelnõu kohane seadus osa

laiemast tarbijaõigustikust, mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti

õigusesse üle võtta. Samal ajal menetletakse nt eelnõu 947 SE uue tarbijakrediidi direktiivi

ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tõhusat õiguste kaitset – leevendab siiski ka ettevõtja

halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot ta peab tarbijale esitama. Enamik

halduskoormust vähendavaid meetmeid tuuakse esile juba viidatud tarbijakrediiti reguleerivas

eelnõus, kuid seal on ka mõningaid hõlbustusreegleid.

6.3. Mõju keskkonnale: mõju jäätmetele ja ringmajandusele ning keskkonnateadlikkusele

Nii Euroopa Liidus kui ka Eestis on järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama ringmajandusele

ning jäätmete võimalikult efektiivsele sorteerimisele ja taaskasutamisele. Eelnõuga kavandatavad

muudatused aitavad seda suunda hoida ning võiksid parandamisteenuste kasutamise kasvu tõttu

32 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 33 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 34 Eurostati andmed. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_12_41/default/table?lang=en

28

aidata edaspidi vähendada puudustega toodetest muidu tekkivate jäätmete hulka. Siiski ei ole

muudatuste mõju ühesuunaline, kuna ka toodete parandamisega kaasnevad mõned ebasoovitavad

mõjud – nt parandamist vajavate toodete transportimine paranduskohta ja tagasi ning kulud, mis

on seotud varuosade tootmise, tarnimise ja asendamise võime tugevdamise ja pikaajalise

tagamisega. Siiski võib see üles kaaluda paljudest eri komponentidest koosnevate toodete

ümbertöötlemisega seotud kulud võrreldes vaid ühe või mõne üksiku komponendi väljavahetamise

ja ümbertöötlemise kuludega toote parandamise korral. Eestis kogutakse jäätmeid liigiti, tooted

demonteeritakse ning eraldatakse materjalipõhiselt, kuid enamasti saadetakse sorteeritud osa

teistesse riikidesse, kus asuvad suuremad tehased selliste materjalide taaskasutusse võtmiseks,

mistõttu kaasneksid ümbertöötlemisega siiski riikidevahelised transpordi- ja sellega seotud kulud.

Euroopa Komisjoni väljatöötatud meetmete koondmõju eelanalüüsis on hinnatud, et keskkonnale

avaldub muudatuste järel CO2 35 heite vähenemise näol positiivne netomõju.

Otsene ja tajutav mõju keskkonnale on siiski üksnes Eestit arvestades ilmselt väike ning sõltub

osalt ka tarbijakäitumise muutuse ulatusest ning osalt sellest, kuivõrd kättesaadavad, sh hinna

poolest, hakkavad olema direktiivi lisas nimetatud toodete varuosad Eesti tarbijatele.

Teadlikkuse üldine kasv toodete parandamise võimalustest võib siiski tuua kaasa ka inimeste

suureneva teadlikkuse keskkonnasäästlikkuse olulisusest, millel on kaudsed ja kaugemale ulatuvad

mõjud. Siiski on tegemist vaid ühe väikese aspektiga üldises keskkonnateadlikkuses ning seetõttu

on avalduvat mõju raske hinnata.

6.4. Mõju riigiasutustele tegevusele

Direktiiviga seatud riikliku kontaktpunkti kohustusi hakkab eeldatavasti täitma TTJA ning praegu

ei ole ette näha, et sellega kaasneksid märkimisväärsed lisakulud. Eeldatav mõju on seega väike,

kuna direktiiviga ei eeldata Eestilt riigipoolse järelevalve sisseseadmist parandusteenuste

osutamisel, vaid üksnes kontaktpunktiks olemist Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Lisaks otsustas

Eesti, et ei loo direktiivi üle võttes eraldi riigisisest platvormi ettevõtjate andmete vahendamiseks,

vaid laseb ettevõtjail kasutada 2027. aastal Euroopa Komisjoni loodava ühise platvormi teenuseid,

mistõttu otseseid kulusid riigile ei kaasne. Siiski peab TTJA arvestama, et vajaduse korral tuleb

vahendada Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa Komisjonile, kuid see sõltub ilmselt

sellest, kuivõrd lihtne saab olema loodava euroopaülese platvormi kasutamine ning kuivõrd seda

ka tegelikult kasutama hakatakse.

Muudatusega suureneb ühtlasi TTJA järelevalvealane pädevus, kuna amet hakkab teostama

järelevalvet tootja parandamiskohustuse täitmise üle. Selleks nähakse seaduses ette ka

väärteovastutus parandamiskohustuse ning parandamisteenuse kohta teabe kättesaadavaks

tegemise kohustuse rikkumise eest. Rikkumise tuvastamisel võib TTJA teha ettekirjutuse

õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral

võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi, sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on

käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada

leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse

enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust

prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset kasvu. Eelnõu elluviimiseks ei ole vaja taotleda

35 Euroopa Komisjoni 2023. a koostatud mõjuanalüüs. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52023SC0059

29

lisarahastust, kuna kasvav töömaht kaetakse asutuse olemasoleva tööjõuressursi piires ning

vajadusel viiakse läbi sisemised töökorralduslikud muudatused.

6.5. Mõju halduskoormuse muutumisele

Halduskoormus kasvab muudatuste tulemusena eelkõige direktiivi lisas märgitud toodete

valmistajatele, keda Eestis on eeldatavasti väga vähe või on nende tootmismahud väga väikesed

või pole need tooted suunatud laiale tarbijaskonnale ehk kodumajapidamistele. Seetõttu võib

tootjatele seatud kohustus teatud juhtudel (nt kui tootja ise või tema tootmisüksus ei asu mõnes

EL-i riigis) kanduda edasi tootja esindajale, kes eeldatavasti asub samuti mõnes EL-i liikmesriigis,

mitte Eestis. Siiski võib kohustus mingites olukordades kanduda edasi ka tootja kaupade

maaletoojale või turustajale, sh hulgimüüjale või erakordsemal juhul jaemüüjale. Sellisel juhul

oleks Eesti ettevõtja koormus seotud valdavalt tootja ja tarbija suhtluse vahendamisega toodete

parandamise küsimustes ning tarbijate informeerimisega parandamise võimaluste kohta.

Direktiivi lisas märgitud toodete jaemüüjad peavad aga arvestama, et nende toodete

garantiiperioodi jooksul tuleb neil ostjaid informeerida parandamise võimalustest, sh sellest, et

toote parandamise korral pikeneb müüjapoolne garantii aasta võrra ning see võib tingida vajaduse

olla toote ostnud tarbijaga kontaktis senisest pikema aja jooksul, mil toodetega võivad probleemid

ilmneda. Selline kontakt kliendiga on siiski tavapärane äripraktika, mistõttu kohanemisraskusi ei

ole ette näha, kuid tulevikus võib eeldada selliste kontaktide arvu kasvu, mis nõuab müüjalt siiski

rohkem tööaega.

Kuigi koormus parandamisteenust osutavatele ettevõtjatele kaasneks ka parandamisteabe vormi

esitamisega või oma andmete lisamisega EL-i parandamisplatvormile, ei ole tegemist kohustusega,

vaid kaalutluskohaga olukorras, kus ettevõte näeks rohkem sellest tekkivat tulu kui kulu. Kuna

teabevormile vastamise eest võib parandaja teatud juhtudel ka tasu küsida, hinnapakkumise

tegemine on üldiselt ettevõtete tavapraktika ning ka üleeuroopalisele platvormile oma andmete

lisamine on vabatahtlik, ei saa loetletut pidada halduskoormuse suurendajaks. Pigem võib eeldada,

et standardvormi kasutamine ja info esitamine standarditud kujul võiks parandusteenuse osutaja

tegevust lihtsustada.

Tarbijatele ei tohiks direktiivi muudatustega aga lisakoormust tekkida, kuna uusi nõudeid või

kohustusi neile sellega ei lisata. Tarbijatele jääb vabadus nõuda puudustega asja korral

parandamisteenuse osutamist, kuid nad ei ole kohustatud seda tegema. Samuti ei ole tarbijad

kohustatud parandamisteenuse hinda küsides sellega nõustuma ning neil on võimalus ise otsustada,

kas maksta tasu parandamisteenuse osutaja täpsema hinnakalkulatsiooni või toote puuduse täpsema

diagnoosimise eest või sellest loobuda. Kuigi tarbijate käitumine võib muutuda, ei ole nad

kohustatud oma käitumist muutma, mistõttu ei kasva ka nende halduskoormus.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud

Järelevalve seisukohast on kõige praktilisem mõju seotud kauplejate müügitingimuste ja tarbijatele

antava teabe ajakohastamisega. Kuigi eelnõu ei sätesta otseselt kohustust kauplejatel oma

müügitingimusi muuta, peavad kauplejad pärast regulatsiooni jõustumist oma tingimused,

pretensioonide esitamise korra ja veebilehel tarbijatele avaldatava teabe sisuliselt üle vaatama.

30

Tarbijat tuleb teavitada sellest, et puudusega asja korral on tal õigus valida parandamise ja

asendamise vahel ning et parandamise valimisel pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe aasta võrra.

Eeltoodust tulenevalt võib järelevalve vaates tekkida vajadus hinnata, kas kauplejate

tüüptingimused ja tarbijatele lepingueelselt avaldatav teave on uue regulatsiooniga kooskõlas.

Samas ei ole tegemist täiesti uue järelevalvevaldkonnaga, vaid uuele regulatsioonile vastavuse

kontrolli saab siduda olemasoleva tüüptingimuste ja tarbijale lepingueelselt avaldatava teabe

kontrolliga.

Regulatsiooniga tekib parandusteenuse osutajatel võimalus hakata kasutama Euroopa

parandusteabe vormi. Seda vormi ei ole varem seaduses ette nähtud. Vormi kasutamisega seotud

järelevalve saab olema pigem lihtne, sest vormi kasutamine on ettevõtjale vabatahtlik ja vorm on

standardiseeritud. See tähendab, et vormi kasutamise kontrollimisel tuleb hinnata üksnes seda, kas

tarbijale esitatud vorm vastab seaduses ette nähtud nõuetele.

Uue regulatsiooni keerulisem osa puudutab tootja või muu vastutava isiku parandamiskohustust

ning parandamise takistamise keeldu. Selle mõju järelevalvele võib olla sisulisem, kuid tõenäoliselt

väiksema mahuga. Eestis on selliste toodete tootjaid teadaolevalt väga vähe ning seetõttu ei pruugi

tootja parandamiskohustuse kontroll tuua täiendavaid järelevalvemenetlusi. Samas, kui

järelevalvemenetlust on vaja alustada, siis saab olema menetlus ilmselt võrdlemisi keeruline.

Näiteks võib olla vaja hinnata, kas parandamist takistatakse lepingutingimuste, riistvara või

tarkvara kaudu, kas varuosad ja tööriistad on kättesaadavad või kas parandamisega seotud teave on

tarbijale piisavalt avaldatud. Selliste juhtumite tõendamine võib olla tehniliselt ja sisuliselt

keerulisem kui tavapärase lepingueelse teabe kontroll.

Samuti saab TTJA muudatuste jõustumisel tarbijakaitseseaduses sätestatud uute väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks. Need väärteod puudutavad muu hulgas tootja parandamiskohustuse

rikkumist ning parandamiskohustuse kohta käiva teavitamiskohustuse täitmata jätmist. Selliseid

menetlusi on eelduslikult vähe, kuid tuleb arvestada, et väärteoteate laekumisel peab TTJA seda

hindama ja vajaduse korral menetluse läbi viima. Seetõttu võib üksikute väärteoteadete korral

kaasneda täiendav töökoormus, eriti kui rikkumise tuvastamine eeldab tehniliste asjaolude või

parandamist takistavate meetmete sisulist hindamist.

Lisaks saab TTJA olema kontaktpunktiks Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Alates 2027. aastast

saavad ettevõtjad hakata kasutada Euroopa Komisjoni poolt loodavat ühist platvormi, mistõttu

tuleb arvestada, et vajadusel peab TTJA vahendama Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa

Komisjonile. Seda, kui palju selliseid pöördumisi võib tekkida, ei ole praegu võimalik ennustada.

Kuigi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile lisanduvad direktiivist täiendavad ülesanded,

on need siiski võimalik katta olemasoleva ressurssi arvelt.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada justiits- ja digiministri määrusega direktiivi lisas I olev

Euroopa parandusteabe vorm.

Täiendada tuleb tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamist korraldavat majandus- ja

taristuministri määrust „Tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamise eest vastutavate pädevate

31

asutuste nimetamine“.36 Euroopa Liidus korraldab liikmesriikidevahelist tarbijakaitsealast

koostööd Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide

täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta37. Määruse lisas

loetletakse tarbijakaitset reguleerivaid Euroopa Liidu õigusakte, mille puhul peavad liikmesriigid

nimetama pädevad asutused, kes saavad riikidevahelistel juhtudel teha vajaduse korral nt

järelevalve küsimustes omavahelist koostööd. Juhul kui nt Poola ettevõtja rikub reegleid ja see

kahjustab Eesti tarbijat, on TTJA-l võimalik teavitada toimunust Poola sõsarasutust, kel on

võimalik juhtumiga tegeleda. Parandamisõiguse direktiiviga lisatakse asutustevahelise koostöö

määruse lisasse uue punktina (punkt 29) parandamisõiguse direktiiv. Seega vajab täiendamist Eesti

riigisisese rakendusmääruse § 1 punkt 1, kus sätestatakse, et tulevikus on parandamisõiguse

direktiivi rakendusalasse jäävates küsimustes Eestis riikidevahelise koostöö kontaktasutuseks

TTJA. Sama punkti tuleks täiendada ka direktiiviga digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise

lepingute teatavate aspektide kohta38 (nimetatud koostöömääruse lisa punkt 28), sest näib, et selle

direktiivi puhul on vahepeal ministri määruse täiendamine ununenud.

Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja39 § 48 lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse

algatatava seaduseelnõu seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või

ministri määruse eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Siinsel juhul rakendusakti

kavandeid seletuskirjale ei lisata. Esiteks kehtestatakse direktiivi parandusõiguse direktiivi lisas

ette nähtud vorm, mille puhul ei anta liikmesriigile valikut selle vormi sõnastuse määramisel.

Vormi sisu selgitatakse eraldi lahti VÕS muudatustega. Seega on tegu tehnilise määrusega, kus ei

ole liikmesriigi jaoks ühtki sisulist valikukohta. Teiste rakendusaktide puhul lisatakse

olemasolevatesse määrustesse viited uuele direktiivile. Tegu on tehniliste, selgelt piiritletud

muudatustega, mille puhul ei saa tekkida põhiseadusele vastavuse küsimust. Sellisel juhul puudub

vajadus formaalselt rakendusakti eelnõu lisada, mis üksnes suurendaks tarbetult ajakulu ja eelnõu

materjalide mahtu.

Eelnõuga nähakse ka ette, et valdkonna eest vastutav minister annab käskkirja, millega määratakse

Euroopa Liidu parandusplatvormi Eesti riiklik kontaktpunkt. Kuivõrd tegemist ei ole Vabariigi

Valitsuse või ministri määrusega, ei pea eelviidatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

paragrahvi kohaselt vastava käskkirja kavandit seletuskirjas esitama. Ühtlasi on kõnealune

volitusnorm oma sisult kitsas (kontakti nimetamine) ning selgelt piiritletud (direktiivis toodud

ülesanded) ning sel juhul puudub ka vajadus käskkirja eelnõu formaalselt lisada, mis üksnes

suurendaks tarbetult eelnõu materjalide mahtu.

9. Seaduse jõustumine

Parandamisõiguse direktiivi ülevõtmiseks vajalikke norme tuleks direktiivi järgi kohaldada alates

31. juulist 2026. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb arvestada sellega, et seadus

jõustub tavapärases korras, s.o kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

36 RT I, 07.01.2020, 3 37 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest

vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004

(ELT L 345, 27.12.2017, lk 1–26). 38 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste

osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.05.2019, lk 1). 39 RT I, 22.05.2025, 8.

32

Märkimist väärib asjaolu, et direktiivist tuleneb eraldi üleminekunorm – nimelt näeb

parandamisõiguse direktiivi artikkel 21 ette, et direktiivi artiklit 16 ei kohaldata müügilepingute

suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. Seetõttu tehakse eraldi rakendussäte

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusesse. Selle

regulatsiooniga antakse müüjatele aega kohaneda direktiivi nõudmisega, mille kohaselt on tarbijal

hõlpsam esitada lepingust tulenevaid nõudeid juhul, kui ta valib puudusega kauba puhul

parandamise (ja mitte asendamise).

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium teiste ministeeriumide ja eri

huvirühmade arvamust parandamisõiguse direktiivi ülevõtmise valikute kohta. Seisukohad esitasid

Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Keskkonnaamet,

Kliimaministeerium, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Tagasiside andmise raames leiti üsna üksmeelselt, et Eesti võiks liituda Euroopa Komisjoni

loodava ühtse veebiliidesega parandusteenuseid pakkuvate isikute reklaamimisel ning mitte hakata

välja töötama omaenda riikidevahelise koosvõimega veebiplatvormi. Enamik vastanuid leidis ka,

et alustada võiks n-ö klassikaliste parandusteenuseid osutavate isikute registreerimisega platvormil

(seejuures lisanõudmisi kehtestamata) ning esialgu mitte kaasata paranduskohvikuid jm

kogukondlikke algatusi.

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning

Kliimaministeeriumile. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks järgmistele osalistele:

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja

Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit, Teenusmajanduse

Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit,

Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tallinna

Tehnikaülikooli õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus,

Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti

Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti

Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse

Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ

Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti

Mööblitootjate Liit, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ

Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ,

Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet,

Keskkonnaagentuur, MTÜ Paranduskelder, Kliimaministeerium.

33

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

seletuskirja

lisa 1

Vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate

ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL)

2019/771 ja (EL) 2020/1828, ning võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

eelnõu sätete vastavustabel

Märge EL-i

õigusakti

norm

EL-i

õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad

riigisisesed õigusaktid

Kommentaar

Art 1 lg 1 ei Lõikes sätestatakse

direktiivi üldine

eesmärk, ei vaja eraldi

ülevõtmist.

Art 1 lg 2 jah uus TKS § 121 lõige 1 punkt 2

Art 1 lg 3 jah uus VÕS § 121 lg 1 punkt 1 ja §

125 lõige 2

Art 1 lg 4 ei Ei vaja eraldi

ülevõtmist, eelnõuga

ei ole plaanis

kehtestada sätteid, mis

nimetatud direktiivi

kohaldamist piiraksid. Art 2 punkt

1

jah VÕS § 1 lõige 5

Art 2 punkt

2

jah uus VÕS § 6351 lõige 2

Art 2 punkt

3

jah uus TKS § 121 lõige 2

Art 2 punkt

4

jah VÕS § 208 lõige 4 Tarbijalemüügi

lepingu puhul sõlmib

VÕS-i § 208 lg 4

kohaselt müügilepingu

isik, kes müüb kaupa

oma majandus- või

kutsetegevuse raames

ehk kes on ettevõtja

VÕS-i § 1 lg 6

tähenduses. Art 2 punkt

5

jah TKS § 2 lg 1 punkt 4

Art 2 punkt

6

jah uus TKS § 123 lõige 4

34

Art 2 punkt

7

jah uus TKS § 12 lõige 4

Art 2 punkt

8

jah uus TKS § 123 lõige 4

Art 2 punkt

9

jah TsÜS § 49 lõige 1, TsÜS § 50

lõige 2; TKS § 2 lg 1 punkt 3

Termini „kaup“ asemel

kasutatakse eelnõus

sõna „asi“. Termin

„asi“ on juba

määratletud TsÜS-i §

49 lg-s 1. Vallasasja

termin on kehtivas

õiguses sätestatud

TsÜS-i § 50 lg-s 2.

Parandamiskohustus

on sätestatud TKS-is ja

selles seaduses on

„kaup“ defineeritud

viitega VÕS-ile. Art 2 punkt

10

jah uus VÕS § 222 lõige 42

Art 2 punkt

11

jah uus VÕS § 121 lg 1 punkt 1

Art 2 punkt

12

jah VÕS § 111

Art 3 ei Ei vaja eraldi

ülevõtmist, kuid selle

põhimõttega on

direktiivi ülevõtmisel

läbivalt arvestatud. Art 4 lg 1 jah uus VÕS § 6351 lõiked 1 ja 3

Art 4 lg 2 jah uus VÕS § 6351 lõige 3

Art 4 lg 3 jah uus VÕS § 6351 lõige 4

Art 4 lg 4

punkt a

jah uus VÕS § 6352 punkt 1

Art 4 lg 4

punkt b

jah uus VÕS § 6352 punkt 2

Art 4 lg 4

punkt c

jah uus VÕS § 6352 punkt 3

Art 4 lg 4

punkt d

jah uus VÕS § 6352 punkt 4

Art 4 lg 4

punkt e

jah uus VÕS § 6352 punkt 5

Art 4 lg 4

punkt f

jah uus VÕS § 6352 punkt 6

Art 4 lg 4

punkt g

jah uus VÕS § 6352 punkt 7

Art 4 lg 4

punkt h

jah uus VÕS § 6352 punkt 8

35

Art 4 lg 4

punkt i

jah uus VÕS § 6352 punkt 9

Art 4 lg 4

punkt j

jah uus VÕS § 6352 punkt 10

Art 4 lg 4

punkt k

jah uus VÕS § 6352 punkt 11

Art 4 lg 5 jah uus VÕS § 6353 lõiked 1 ja 2

Art 4 lg 6

punkt a

jah uus VÕS § 6354 punkt 1

Art 4 lg 6

punkt b

jah uus VÕS § 6354 punkt 2

Art 4 lg 6

punkt c

jah uus VÕS § 6354 punkt 3

Art 4 lg 6

punkt d

jah uus VÕS § 6354 punkt 4

Art 5 lg 1 jah uus TKS § 122

Art 5 lg 2

punkt a

jah uus TKS § 124 lõige 1

Art 5 lg 2

punkt b

jah uus TKS § 124 lõige 1

Art 5 lg 2

punkt c

jah uus TKS § 124 lõige 2

Art 5 lg 2

punkt d

jah uus TKS § 124 lõige 3

Art 5 lg 3 jah uus TKS § 123

Art 5 lg 4 jah uus TKS § 125 lõige 2

Art 5 lg 5 jah uus TKS § 126

Art 5 lg 6 jah uus TKS § 125 lõige 3

Art 5 lg 7 jah uus TKS § 125 lõige 1

Art 5 lg 8 jah uus TKS § 127 lõige 2

Art 5 lg 9 ei See säte ei ole

suunatud

liikmesriikidele. Art 6 jah uus TKS § 126

Art 7 lg 1 ei Sättes kirjeldatakse

Euroopa veebipõhist

parandusplatvormi ja

see ei sisalda

liikmesriikidele

ülevõtmiseks suunatud

regulatsiooni. Art 7 lg 2 ei Säte on suunatud

täitmiseks Euroopa

Komisjonile

(veebiliidese

väljatöötamise

kohustus).

36

Art 7 lg 3 osaliselt uus TKS § 671 lõige 1 Säte viitab vajadusele,

et liikmesriik peab

tegema valiku, kas

hakkab tulevikus

kasutama komisjoni

loodavat

veebiplatvormi ühist

veebiliidest.

Ülejäänud osa lõikest

on suunatud

liikmesriikidele, kes

kavatsevad tulevikus

kasutada omaenda

riiklikku

parandusplatvormi. Art 7 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 4

Art 7 lg 5 jah uus TKS § 671 lõige 1

Art 7 lg 6 ei Lõige 6 sisaldab

kirjeldust selle kohta,

milline täpselt saab

olema komisjoni

väljatöötatav ühine

veebiliides (samadele

tingimustele peavad

vastama ka riiklikud

platvormid). Kui

liikmesriik valib ühise

veebiliidese

kasutamise, siis ei ole

see lõige suunatud

täitmiseks talle, vaid

Euroopa Komisjonile,

kes veebiliidese loob. Art 7 lg 7 ei Sama nagu lõike 6

puhul. Art 7 lg 8 ei See direktiivi säte ei

sisalda õiguslikku

regulatsiooni, vaid

kirjeldab liikmesriigi

tegevusi seoses

platvormi

reklaamimise ja

tutvustamisega. Säte ei

vaja riigisisesesse

õigusesse eraldi

ülevõtmist. Art 8 ei Euroopa Komisjoni

moodustatava

37

eksperdirühma töös

osalemine ei vaja

seadusemuudatusi. Art 9 lg 1

punkt a

jah uus TKS § 671 lõiked 2 ja

Art 9 lg 1

punkt b

ei See säte on suunatud

liikmesriikidele, kes

kavatsevad

luua/säilitada oma

riikliku

parandusplatvormi. Art 9 lg 2 ei Tegu on liikmesriigi

jaoks vabatahtliku

sättega, mis tuleb üle

võtta üksnes juhul, kui

liikmesriik soovib

kehtestada platvormil

registreeruda

soovivate parandajate

jaoks lisatingimusi

kvalifikatsiooni jms

kohta. Samuti juhul,

kui liikmesriik soovib

pädevust enne seda,

kui parandaja

platvormil

registreerub, parandaja

vastava taotluse

heakskiitmiseks. Eesti

ei plaani kehtestada

lisatingimusi ega soovi

ka taotluste

eelkontrolli võimalust. Art 9 lg 3 ei See säte ei vaja

konkreetset

ülevõtmist, eriti

arvestades, et Eesti ei

plaani lisatingimusi

vms kehtestada. Art 9 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 2

Art 10 ei See säte on suunatud

Euroopa Komisjonile. Art 11 lg 1 ei Selle sätte täitmine ei

nõua seaduse

muutmist. Art 11 lg 2 jah TKS VII ptk

Art 12 ei Selle kohustuse

täitmine ei vaja

38

seaduse muutmist.

TTJA aktualiseerib

infot tarbijate õiguste

kohta Eestis jooksvalt

oma kodulehel ja

Euroopa Liidu ühtses

digiväravas (portaalis

„Your Europe“). Art 13 ei Meetme võtmine

parandamise

edendamiseks ei eelda

seadusandlikke

muudatusi. Art 14 lg 1 jah uus VÕS § 6353 lg 3 ja uus TKS

§ 127 lõige 3

Art 14 lg 2 ei Sätet, mille kohaselt

teenuseosutaja võib

tarbija suhtes

rakendada soodsamaid

tingimusi kui

seadusest tulenev

miinimum, ei vaja

praegu eraldi

ülevõtmist, kuivõrd

seadused seda

praegusel kujul ei

takista. Art 15 jah uus TKS § 744

Art 16

punkt 1

jah uus VÕS § 2171 lg 3 punkt 2

Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10

täiendamin

e lõikega

2a)

jah uus VÕS § 218 lg 31

Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10 lõike

3

muutmine)

ei Muudatus pakub

liikmesriigile

võimalust kehtestada –

või jätta kehtima –

pikem tähtaeg nõuete

esitamiseks kui see,

mida

parandamisõiguse

direktiiviga nähakse

39

ette juhul, kui tarbija

valib asja asendamise

asemel parandamise.

Eesti jääb direktiivis

pakutud miinimumi

juurde. Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10

täiendamin

e lõikega

5a)

ei See muudatus

puudutab teistsuguse

õigussüsteemiga

liikmesriike kui Eesti

(neid, kes ei ole müüja

vastutuse jaoks

kehtestanud kindlaid

tähtaegasid või kes

lähtuvad müüja

vastutuse piiritlemisel

üksnes

õiguskaitsevahendite

aegumistähtajast). Art 16

punkt 3

jah uus VÕS § 222 lg 1 teine lause

Art 16

punkt 4

jah uus VÕS § 222 lg 4 ja lg 42

Art 17 jah TKS § 661 lg 3

Art 18 jah Täiendada tuleb

ministri määrust

„Tarbijakaitsealase

koostöö määruse

rakendamise eest

vastutavate pädevate

asutuste nimetamine“. Art 19 ei Säte käsitleb Euroopa

Komisjonile pandud

järelhindamise

kohustust ega vaja

riigisisesesse õigusse

ülevõtmist. Art 20 ei Säte on suunatud

Euroopa Komisjonile. Art 21 jah Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse

ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse uus

§ 141

Art 22 ei VÕS-ile ja TKS-ile

lisatavad

normitehnilised

märkused.

40

Art 23 ei Direktiivi jõustumise

säte, ei vaja

riigisisesesse õigusse

ülevõtmist. Art 24 ei Direktiivi

adresseerimise säte, ei

vaja riigisisesesse

õigusse ülevõtmist