EELNÕU

12.08.2026

Korrakaitseseaduse muutmise seadus

§ 1. Korrakaitseseaduse muutmine

Korrakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 163 järgmises sõnastuses:

㤠163. Esmaabi osutamine

(1) Eluohtliku terviseseisundi kahtluse korral osutab politseiametnik isikule oma väljaõppe ja

võimaluste piires esmaabi, kui see ei takista politsei põhiülesannete täitmist. Esmaabi eesmärk

on hoida ära tervisekahjustuse süvenemine või surm ning stabiliseerida isiku seisund kuni

kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale.

(2) Politseiametnik, kes on omandanud erakorralise meditsiini tehniku, kaitseväe parameediku,

kiirabitehniku, õe, arsti või muu meditsiinilise väljaõppe, võib käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud esmaabi osutamisel rakendada oma meditsiinilisest väljaõppest tulenevaid

esmaabivõtteid.

(3) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kehtestab käskkirjaga politseiametnike esmaabi

väljaõppe ja täiendusõppe korra ning esmaabi osutamise juhised.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegevusi ei loeta tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse tähenduses tervishoiuteenusteks ning nendele ei kohaldata

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku

vastutuskindlustuse seaduse sätteid.

(5) Isikul on õigus keelduda käesolevas paragrahvis nimetatud abist.

(6) Politseiametnik dokumenteerib käesolevas paragrahvis nimetatud abi osutamise või sellest

keeldumise esimesel võimalusel.“;

2) paragrahvi 40 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 41 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „või toimetada isiku bioloogilise vedeliku

proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja

juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse“;

4) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib toimetada isiku

bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks

tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse, kui:

1) isik keeldub narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise

tuvastamisest indikaatorvahendiga;

2) isik ei ole oma terviseseisundi või käitumise tõttu võimeline järgima indikaatorvahendi

kasutamise protseduuri;

3) isik ei nõustu indikaatorvahendi tulemusega;

4) isik nõuab, et narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemine organismis

tuvastataks bioloogilise vedeliku proovi uuringuga;

5) indikaatorvahendi kasutamine või selle tulemusele tuginemine ei ole juhtumi asjaolusid

arvestades võimalik, ohutu või usaldusväärne ning bioloogilise vedeliku proovi uuring on

vajalik narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise

tuvastamiseks.“;

5) paragrahvi 41 lõikes 2 asendatakse arv „1“ arvuga „11“;

6) paragrahvi 41 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 41 lõike 9 punktis 1 ja lõikes 12 asendatakse sõna „arst“ sõnadega

„tervishoiuteenuse osutaja“;

8) paragrahvi 41 lõiget 13 täiendatakse pärast sõna „ning“ tekstiosaga „korrakaitseorgani poolt

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse või tervishoiuteenuse osutaja koostatud“;

9) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 131 järgmises sõnastuses:

„(131) Käesoleva paragrahvi lõikes 13 nimetatud riikliku ekspertiisiasutuse hinnangu eest

tasutakse vastavalt kohtuekspertiisiseaduse § 38 lõike 2 alusel kehtestatud hindadele.“;

10) paragrahvi 41 lõige 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(14) Tervishoiuteenuse osutaja poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja korra,

terviseseisundi kirjeldamise eest makstava tasu ning terviseseisundi kirjelduse protokolli vormi

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“....................2026

________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus

„.....“.......................2026

1

12.08.2026

Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

1.1.1. Politseiametniku osutatava esmaabi regulatsiooni täiendamine

Politsei- ja Piirivalveametil (edaspidi PPA) ei ole selget õiguslikku alust esmaabi osutamiseks

eluohtliku terviseseisundi korral ulatuses, mis vastab politseiametniku väljaõppele ja

võimalustele. Korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-s 77 on sätestatud piiritletult, et kui vahetu

sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, on korrakaitseorgan kohustatud tagama

isikule esimesel võimalusel esmaabi osutamise ning vajaduse korral kiirabi kutsumise.

Nimetatud sättes käsitletakse üksnes isikuid, kelle suhtes on kohaldatud vahetut sundi, ega anta

selget alust tegutsemiseks muudes olukordades, kus politsei jõuab sündmuskohale esimesena

ja isiku elu või tervis on vahetus ohus.

Kehtivas KorS-is ei ole reguleeritud politseiametnike õigust osutada esmaabi eluohtliku

terviseseisundi korral olukordades, mis ei ole seotud vahetu sunni kohaldamisega. Eelnõu § 1

punktis 1 käsitletava sätte eesmärk on luua selge õiguslik alus esmaabi osutamiseks ka

isikutele, kelle tervisekahjustus on tekkinud muul põhjusel. Eelnõu regulatsiooni oleks

võimalik kohaldada eri juhtudel, näiteks äkkrünnaku korral, kui sündmuskoha oht kiirabile on

liiga suur, kuid politseiametnikud on kohapeal tegutsemas, ning samuti juhul, kui kiirabi ei jõua

õigel ajal kohale. Viimati nimetatud olukord võib tekkida näiteks siis, kui avalikus kohas leiab

aset ootamatu terviserike või õnnetusjuhtum ning politseipatrull on oluliselt lähemal kui

kiirabibrigaad. Iga olukorra puhul kehtib põhimõte, et politseiametnik osutab esmaabi seni,

kuni kannatanu antakse üle kiirabibrigaadile või tervishoiuteenuse osutajale. Äkkrünnakule ja

muudele sarnastele politseisündmustele reageerimine kuulub PPA põhiülesannete hulka ning

PPA on paratamatult esmane reageerija. Seega on mõistlik, et sellistes olukordades oleks

politseiametnikel õigused abistada kõiki sündmuskohal viibijaid. Juhtudel, kus tegemist ei ole

politseisündmusega, reageerib politseiametnik vaid siis, kui see ei takista PPA põhiülesannete

täitmist ja kiirabil ei ole võimalik õigel ajal kohale jõuda.

1.1.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine

Korrakaitseorganil on KorS § 37 lõike 1 alusel õigus kontrollida isiku organismis narkootilise

või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist juhul, kui isikul täheldatakse

joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Joobeseisundi tuvastamiseks kontrollitakse seejärel aine

esinemist organismis indikaatorvahendiga ning fikseeritakse isiku joobeseisundile viitavad

tunnused. Joobeseisundi tuvastamisele allutatud isik toimetatakse teatud juhtudel

tervishoiuteenuse osutaja juurde (haiglasse või arsti juurde) bioloogilise vedeliku proovi

võtmiseks ja terviseseisundi kirjeldamiseks. Seda tehakse eelkõige juhul, kui isik seda nõuab,

samuti juhul, kui ta ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri või kui

on alust kahtlustada, et isik on tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet, mida

indikaatorvahendiga ei ole võimalik kindlaks teha.

2

Eelnõu muudatuste eesmärk on vähendada politseiametnike ja tervishoiutöötajate, aga ka joobe

tuvastamisele allutatud isikute ajakulu joobeseisundi määramisel. Muudatuste tulemusena saab

joobe määramise korral isiku terviseseisundit kirjeldada peale arsti ka muu tervishoiutöötaja.

See tähendab, et vajaduse korral võivad seda edaspidi teha ka teised vastava väljaõppega

tervishoiutöötajad, näiteks õed. Lisaks luuakse võimalus kasutada joobe tuvastamisel muu

hulgas politseiametniku koostatud joobele viitavate tunnuste kirjeldust. Muudatused aitavad

tervikuna vähendada tervishoiuasutuste ja arstide koormust ning tagada kiirema töökorralduse.

Eelnõu muudatustega kaasneb positiivne mõju töö- ja halduskoormusele. Kehtiva KorS-i

kohaselt on narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud

joobeseisundi tuvastamisel olnud praktikas vajalik pöörduda igal juhul tervishoiuteenuse

osutaja poole, et arst kirjeldaks isiku terviseseisundit. Eelnõuga kavandatud muudatuste

tulemusel väheneb sellise kohustuse ulatus, kuna ekspertiisiasutusel on joobeseisundi

tuvastamisel edaspidi võimalik arvesse võtta ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile

viitavate tunnuste kirjeldust ning terviseseisundi kirjeldamine ei ole enam seotud üksnes

arstiga, vaid võib toimuda tervishoiuteenuse osutaja tasandil laiemalt.

Sellest tulenevalt võib väheneda tervishoiusüsteemi, eelkõige arstide, töökoormus ning vajadus

suunata isik iga kord joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Menetlused

muutuvad paindlikumaks ja ajasäästlikumaks ning ühtlasi kahaneb menetluskoormus

tervishoiusüsteemile tervikuna.

Esmaabi osutamise regulatsiooni täpsustamine võib üksikjuhtumite tasandil mõnevõrra

suurendada PPA sisemist töö- ja halduskoormust, eelkõige seoses abi osutamise ja sellest

keeldumise dokumenteerimisega. Tegemist on siiski organisatsioonisisese töökorraldusliku

mõjuga, mis ei too kaasa uusi halduskoormust suurendavaid kohustusi isikutele ega

ettevõtjatele. Abivajaja jaoks ei kaasne muudatustega lisakohustusi, vaid suureneb õigusselgus

ja abi kättesaadavus eluohtlikes olukordades.

Kokkuvõttes ei suurenda muudatused halduskoormust halduskoormuse tasakaalustamise juhise

tähenduses, vaid vähendavad seda eeskätt joobeseisundi tuvastamise menetluste lihtsustumise

kaudu.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi nõunik Ain Peil

([email protected]) ja õigusnõunik Rina Sillandi

([email protected]) koostöös Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste

osakonna juhataja Nikita Panjuškini ([email protected]) ja õigusosakonna õigusala

juhataja Susanna Jursi ([email protected]), Justiits- ja Digiministeeriumi, Politsei- ja

Piirivalveameti ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ametnikega.

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele

vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

Eelnõuga muudetakse KorS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 54.

3

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus (PS § 73).

Eelnõu on kooskõlas „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“ programmi „Kindel

sisejulgeolek“ eesmärgiga, mille kohaselt teadvustab ja maandab Eesti sisejulgeolekut

ohustavaid tegureid kvaliteetse õigusloome, võimearenduse ning siseriikliku ja rahvusvahelise

koostöö kaudu. Eesti elanikud ning avalik, kolmas ja erasektor on valmis tulema toime

erinevate võimalike kriisistsenaariumitega. Eelnõuga kavandatud muudatus on välja toodud

eraldi tegevusena prioriteetse tegevussuuna „Narkokuritegevuse vastane võitlus“ all.

Eelnõu koostamisele eelnes korrakaitseseaduse väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK)

koostamine, kus käsitleti muu hulgas joobeseisundi tuvastamise korra muutmist. Lisaks hõlmas

VTK nii aktuaalseid ja konkreetseid lahendusi vajavaid probleeme kui ka üldist arutelu

eeldavaid küsimusi. VTK eesmärk oli teavitada avalikkust esinevatest probleemidest ja kaasata

huvirühmi lahenduste väljatöötamisse.

Esmaabi osutamise regulatsiooni kohta VTK-d ei koostatud, kuna eelnõu rakendamisega ei

kaasne sisuliselt uusi õigusi ega kohustusi. Eelnõu eesmärk ei ole luua politseile uusi ülesandeid

ega laiendada olemasolevaid kohustusi, vaid anda selge õiguslik alus esmaabi osutamiseks

olukordades, kus politsei juba praktikas abivajajaga esimesena kokku puutub. Eelnõuga

kõrvaldatakse kehtivas õiguses esinev ebaselgus ja täpsustatakse esmaabi osutamise õiguslikku

raamistikku.

Eelnõu kooskõlastamisele eelnes kirjalik konsultatsioon järgmiste asutuste ja huvirühmadega:

Eesti Arstide Liit, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts, Eesti Kiirabi Liit, Eesti

Psühhiaatrite Selts, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit, Eesti Õdede Liit, Tallinna Tervishoiu

Kõrgkool ning Tartu Tervishoiu Kõrgkool.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Politseiametniku osutatav esmaabi

Muudatuse vajadus tuleneb praktikas esinevatest olukordadest, kus politsei jõuab

sündmuskohale sageli esimesena ja puutub kokku isikutega, kelle elu või tervis on vahetus

ohus. Kehtivas õiguslikus regulatsioonis ei kirjeldata piisavalt täpselt politsei tegevust esmaabi

osutamisel. Eelkõige puudutab see juhtumeid, kus eluohtlik terviseseisund ei ole tekkinud

politsei poolt vahetu sunni kohaldamise tagajärjel, vaid muudel põhjustel, nagu liiklusõnnetus,

tulekahju, vägivallajuhtum või äkiline terviserike.

Praktikas jõuab politsei sündmuskohale sageli esimesena ja viivitamatu abi osutamine võib olla

otsustava tähtsusega isiku elu päästmisel. Näiteks 2025. aasta jooksul on PPA reageerinud

esmaabi vajadusega sündmustele 161 korral ja 2026. aasta juuli lõpu seisuga 92 korral. Kiirabi

saabumise aeg on tavaliselt 8–15 minutit, olenevalt sündmuse asukohast, kuid hajaasustusega

piirkondades võib ooteaeg pikeneda 25–30 minutini või kauemgi. Sellistes olukordades on

politseipatrull sageli ainus võimalik esmaabi osutaja ning üksnes kiirabi saabumise ootamine

võib oluliselt vähendada abivajaja ellujäämisvõimalusi.

Eelnõuga kavandatava muudatuse eesmärk on luua selge õiguslik alus politseiametniku poolt

esmaabi osutamiseks olukordades, kus isiku elu või tervis on vahetus ohus ning

tervishoiuteenus ei ole veel kättesaadav. Eelnõuga täpsustatakse samal ajal, et abi osutamine

4

peab toimuma politseiametniku pädevuse ja võimaluste piires ega tohi takistada politsei

põhiülesannete täitmist. Täiendava meditsiinilise väljaõppega politseiametnik võib oma

pädevuse piires rakendada ka tema meditsiinilisest väljaõppest tulenevaid esmaabivõtteid.

2.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine

Eelnõu peamine eesmärk on lihtsustada isikute narkootilise aine joobe tuvastamist süütegude

avastamiseks ja menetlemiseks. Selleks on vaja muuta ja täiendada isiku terviseseisundi

kirjeldamise regulatsioone. Kehtiva seaduse järgi on õigus terviseseisundit kirjeldada ainult

arstil. Eelnõus pakutud muudatuse kohaselt oleks selline õigus aga kõigil tervishoiutöötajatel,

kes on tervishoiutöötajad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi TTKS) tähenduses.

Selle saavutamiseks kavatsetakse eelnõuga asendada KorS § 41 lõike 9 punktis 1 ning

lõigetes 12 ja 14 sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“. Vastavad muudatused tuleb

seejärel teha ka sotsiaalministri 26. juuni 2014. aasta määruses nr 38 „Arsti poolt isiku

terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“. Määruse

muutmise vajadus on Sotsiaalministeeriumiga kooskõlastatud ja vastava rakendusakti eelnõu

on lisatud käesolevale eelnõule.

Tervishoiutöötajad on TTKS § 3 lõike 1 kohaselt arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad

on registreeritud Terviseametis. TTKS § 3 lõike 4 kohaselt on tervishoiutöötaja ravimiseaduse

tähenduses ka proviisor ja farmatseut, kes osutavad apteegiteenust üld- või haiglaapteegis.

Üldjuhul puudutab seadusemuudatus õdesid ja ämmaemandaid, kes juba praegu pakuvad joobe

tuvastamise teenust, näiteks võtavad bioloogilise vedeliku proove, ning on seega kõige

lihtsamini kaasatavad terviseseisundi kirjeldamisse. Seadusemuudatusega ei kohustata muutma

senist teenusekorraldust, sealhulgas selle osutajaid, ning see on endiselt tervishoiuteenuste

osutajate pädevuses ja otsustada.

Lisaks luuakse eelnõuga võimalus ekspertiisiasutusel joobeseisundi olemasolu või puudumise

hindamisel tugineda korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste

kirjeldusele. See tähendab, et ekspertiisiasutusele edastatakse bioloogilise vedeliku proov,

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus ning juhul, kui kasutati ka indikaatorvahendit, selle

kasutamise protokoll.

Eelnõuga muudetakse õigusselguse huvides ka KorS § 41 esimest lõiget ja sõnastatakse see

kahe eraldi lõikena. Muudatuse eesmärk on selgelt eristada kahte võimalust: korrakaitseorgani

iseseisev aine tarvitamise tuvastamine ja tervishoiuteenuse osutaja või riikliku

ekspertiisiasutuse abiga joobe tuvastamine. Selliselt on seaduse tekst süsteemsem ja

arusaadavam. See omakorda lahendab lõike praeguse õigusselguse probleemi.

Nendele muudatustele eelnes väljatöötamiskavatsus. Eelnõu ja seletuskirja koostamisel on

võetud arvesse kooskõlastamise käigus esitatud märkusi.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimese paragrahviga muudetakse KorS-i. Teise

paragrahviga sätestatakse seaduse jõustumise kuupäev.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse seaduse 1. peatükki §-ga 163 „Esmaabi osutamine“.

5

Eelnõu § 1 täiendatakse KorS §-ga 163, millega luuakse selge õiguslik alus politseiametniku

poolt esmaabi osutamiseks olukordades, kus isiku elu või tervis on vahetus ohus. Kehtiva KorS

§ 77 kohaselt on korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi

osutamise juhul, kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus. Seega on

kehtiva regulatsiooniga piiratud esmaabi osutamise kohustus olukordadega, mil politsei on

kohaldanud vahetut sundi ning selle käigus on tekitatud isikule kehavigastus. Eelnõuga luuakse

politseiametnikele õigus osutada esmaabi ka olukordades, kus eluohtlik terviseseisund on

tekkinud muudel põhjustel, näiteks liiklusõnnetuse, tulekahju, äkkrünnaku või muu ootamatu

sündmuse tagajärjel. Politsei on sageli esmane sündmuskohale jõudja ning varajane sekkumine

võib olla otsustava tähtsusega isiku elu päästmisel või raske tervisekahjustuse ärahoidmisel.

Esmaabi osutamine jaguneb üldjoontes kolme kategooriasse:

 jätkuv äkkrünnak, mille tõttu kiirabi ei saa sündmuskohale siseneda (olukord 1);

 politseipatrull on abivajajale oluliselt lähemal või jõuab sündmuskohale enne

kiirabibrigaadi (olukord 2);

 politseipatrull satub juhuslikult eluohtlikku olukorda, kus on võimalik kohe alustada

esmaabi osutamist (olukord 3).

Olukord 1:

Lihula sündmusel toimus jätkuv tulistamine ning sellest tulenevalt oli kõrgendatud vahetu oht

kiirabibrigaadile niivõrd suur, et neil ei olnud võimalik osutada abi kannatanutele. Seetõttu

kandis abiandja rolli politseiametnik oma pädevuse, võimaluste ja väljaõppe piires.

Muudatusega suureneb vastava meditsiinilise väljaõppega politseiametniku õigus teha

protseduure ning seega ka võimalus sarnastes olukordades teadlikumalt (nii taktikalise olukorra

hindamisel kui ka esmaabi osutamisel) tegutseda.

Sellise sündmuse käigus võib tekkida olukord, kus politseiametnik lükkab esmaabi osutamise

edasi, sest jätkuvalt on vaja tõrjuda vahetut kõrgendatud ohtu. Näiteks olukorras, kus aktiivne

tulistamine jätkub, ei pruugi politseipatrullil olla võimalik kohe esmaabi osutada, sest esmalt

tuleb rünne peatada ja alles seejärel saab asuda esmaabi andma. Vastasel juhul võib kannatanute

arv suureneda ning jätkuva tulistamise käigus abi osutav politseiametnik satuks ise vahetusse

ohtu. Sellest tulenevalt on selgelt välja toodud, et esmaabi osutatakse juhul, kui see ei takista

politsei põhiülesannete täitmist.

Olukord 2:

2024. aastal leidis aset juhtum, kus isik oli tekitanud oma kaelale lõikehaava ja torganud end

korduvalt rindkere piirkonda ning seejärel sõitis autoga läbi Ida-Harju politseijaoskonna

väravate. Kohapeal olnud politseiametnikud peatasid isiku verejooksud ja andsid ta üle

kiirabibrigaadile, kes juhuslikult oli sündmuskohale väga lähedal. Tänu sellele, et üks

politseiametnikest oli erakorralise meditsiini tehniku kvalifikatsiooniga, jäi isik ellu. Vastasel

juhul oleks isik suure tõenäosusega sündmuskohal surnud.

2024. aastal esines juhtum, kus alkoholi ja ravimeid tarvitanud isik lakkas politseipatrulli

juuresolekul hingamast. Politseiametnik, kes oli läbinud erakorralise meditsiini tehniku õppe,

tagas kannatanule avatud hingamisteed ja ventileeris teda hingamiskotiga kuni kiirabibrigaadi

saabumiseni, mis võttis aega kaheksa minutit. Abi osutamata jätmisel oleks isik suure

tõenäosusega surnud või jäänud püsiva ajukahjustusega. PPA andmetel jäi isik ellu ja rasket

tervisekahjustust tal ei tekkinud.

6

2024. aastal oli üks juhtum Toila vallas, kus politsei kasutas isiku suhtes tulirelva. Kohapeal

olnud politseimeedik alustas kohe isikule abi osutamist. Tekkis olukord, kus olnuks

põhjendatud teha invasiivseid protseduure (nt paigaldada perifeerne veenikanüül), et kiirabi

saaks kohe alustada kannatanu seisundi stabiliseerimist.

Olukord 3:

Tanklas tuli politseipatrulli juurde isik, kes juhtis tähelepanu ühele abivajajale. Kui

politseipatrull sündmuskohale jõudis, selgus, et see isik ei hinga. Politseiametnikud alustasid

tema elustamist.

Eeltoodud juhtumid on vaid üksikud näited politseiametnike igapäevatöö ja sellega kaasnevate

võimalike olukordade kohta. Mida rohkem on vastava väljaõppega politseiametnikke, seda

suurem on nende võimalus osutada esmaabi. Eespool kirjeldatud olukorrad ilmestavad, milleks

peavad politseiametnikud igapäevaselt valmis olema. Samas on oluline määratleda seaduses

selgelt esmaabi osutamise õiguslik alus. Seeläbi saab tagada ka kriitilistes olukordades

tegutsevatele ametnikele kindlustunde, et nende tegevus jääb seadusega lubatud piiridesse ega

lähe TTKS-i regulatsioonidega vastuollu. Vastasel juhul võivad tekkida olukorrad, kus

politseiametnik jätab abi osutamata, sest võib isiklikult jääda vastutama selle eest, kui keegi

peaks esitama tema tegevuse peale kaebuse või kahju hüvitamise nõude.

Lõikega 1 sätestatakse, et eluohtliku terviseseisundi kahtluse korral osutab politseiametnik

isikule oma väljaõppe ja võimaluste piires esmaabi, kui see ei takista politsei põhiülesannete

täitmist. Esmaabi eesmärk on hoida ära tervisekahjustuse süvenemine või surm ning

stabiliseerida isiku seisund kuni kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või isiku üleandmiseni

tervishoiuteenuse osutajale.

Võrreldes kooskõlastamiseks esitatud eelnõu varasema versiooniga on loobutud mõiste

„elupäästev abi“ kasutamisest ja asendatud see mõistega „esmaabi“. Kooskõlastamisel märgiti,

et „elupäästev abi“ ei ole õigusaktides sisustatud mõiste ja uue, määratlemata termini

kasutuselevõtt võib tekitada ebaselgust. Mõistet „esmaabi“ kasutatakse Eesti õigusruumis ja

praktikas laialdaselt, sealhulgas KorS-is, mistõttu ei ole uue mõiste kasutuselevõtt põhjendatud.

Eelnõuga ei anta mõistele „esmaabi“ üldist legaaldefinitsiooni, vaid piiritletakse

politseiametniku esmaabi osutamise kohustus käesoleva paragrahvi tähenduses. KorS § 163

lõike 1 alusel tekib politseiametnikul esmaabi osutamise kohustus eluohtliku terviseseisundi

kahtluse korral, kui abi edasilükkamine võib kaasa tuua tervisekahjustuse süvenemise või

surma. Seega on esmaabi mõiste laiem kui käesoleva paragrahvi kohaldamisala.

Praktikas ja koolitusmaterjalides käsitletakse esmaabina üldjuhul igasugust abistamist, kuid

mitte kõik esmaabimeetmed ei ole suunatud elu päästmisele. Näiteks pindmise haava

puhastamine ja katmine on esmaabi, kuid selle andmata jätmine ei ohusta isiku elu. KorS § 163

lõikes 1 nimetatud esmaabi hõlmab eelkõige ajakriitilisi esmaabivõtteid, mida politseiametnik

on oma väljaõppe käigus omandanud, näiteks eluohtliku verejooksu peatamist, hingamisteede

avamist, elustamist või muid ajakriitilisi tegevusi, mille eesmärk on hoida ära raske

tervisekahjustus või surm kuni professionaalse abi saabumiseni.

Eluohtliku terviseseisundi kahtluse olemasolu hindab politseiametnik talle konkreetses

olukorras teada olevate asjaolude ja nähtavate tunnuste põhjal. Politseiametnikult ei eeldata

terviseseisundi meditsiinilist diagnoosimist ega veendumust, et tegemist on eluohtliku

seisundiga. Piisab asjaoludest, mis annavad politseiametnikule tema väljaõpet ja konkreetset

7

olukorda arvestades põhjendatud aluse arvata, et isiku elu võib olla ohus ning abi

edasilükkamine võib kaasa tuua tervisekahjustuse olulise süvenemise või surma.

Esmaabi osutamine võib olenevalt olukorrast hõlmata ka tegevusi, mille vahetu eesmärk on

stabiliseerida kannatanu seisund kuni kiirabibrigaadi saabumiseni või isiku üleandmiseni

tervishoiuteenuse osutajale. Niisugused tegevused võivad olla vajalikud selleks, et vältida

terviseseisundi edasist halvenemist ja luua eeldused edasiseks raviks. Seisundi stabiliseerimine

võib hõlmata muu hulgas kannatanule sobiva asendi tagamist, jäseme fikseerimist, kannatanu

soojas hoidmist, verejooksu peatamist või piiramist ja muid vältimatuid tegevusi, mis vastavad

politseiametniku väljaõppele.

Väljend „oma väljaõppe ja võimaluste piires“ piiritleb politseiametniku tegutsemiskohustuse

ulatuse. Politseiametnikult saab nõuda üksnes selliste esmaabivõtete rakendamist, milleks tal

on vajalik väljaõpe ning mille rakendamine on konkreetses olukorras võimalik. Võimaluste

hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ametniku käsutuses olevaid esmaabivahendeid,

sündmuskoha tingimusi ja tegevuse ohutust. Politseiametnikult ei eeldata selliste võtete

rakendamist, milleks tal puudub väljaõpe või mida ei saa konkreetses olukorras kasutada.

KorS § 163 alusel politseiametniku osutatav esmaabi ei ole tervishoiuteenus TTKS-i tähenduses

ega eelda tervishoiuteenuse osutaja tegevusluba. Tegemist on ajutise ja erandliku sekkumisega

olukorras, kus viivitamatu tegutsemine on vajalik inimese elu või tervise kaitseks ning

tervishoiuteenust ei ole veel võimalik saada.

Eelnõuga määratletakse selgelt, et abi osutamine ei tohi takistada politsei põhiülesannete

täitmist. See tähendab, et sündmusele reageerides on politsei esmane eesmärk kõrvaldada

ohuallikas ning tagada avalik kord ja inimeste turvalisus. Kui olukord on kontrolli alla saadud,

on politseil võimalik osutada abivajajale elupäästvat abi.

Säte on mõeldud reguleerima konkureerivate kohustuste olukorda. Kui politseiametnik saab

samal ajal täita nii oma põhiülesannet kui ka osutada esmaabi, tuleb tal võimaluse korral teha

mõlemat. Kui see ei ole võimalik, peab lähtuma konkreetse olukorra asjaoludest ja

prioriteetsusest. Käesoleva sätte eesmärk ei ole anda politseiametnikule üldist võimalust jätta

esmaabi osutamata muu teenistusülesande täitmise tõttu. Erand on mõeldud üksnes

olukordadeks, kus konkreetse teenistusülesande katkestamine või edasilükkamine kahjustaks

politsei põhiülesannete täitmist. Kui teenistusülesande ajutine katkestamine või edasilükkamine

ei takista politsei põhiülesannete täitmist, tuleb politseiametnikul osutada käesolevas

paragrahvis sätestatud tingimustel esmaabi.

Esmaabi osutatakse seni, kuni kiirabibrigaadi abi muutub kättesaadavaks või kuni isik antakse

üle tervishoiuteenuse osutajale. See tähendab, et kui sündmuskohale jõuab kiirabi, võtab tema

tegevuse üle ja osutab edasist abi ise, muu hulgas toimetab isiku vajaduse korral haiglasse.

Juhul, kui kiirabi on sündmuskohast kaugel, saavad politseiametnikud isiku ise toimetada

tervishoiuteenuse osutaja juurde. Kui politseiametnik osutab isikule esmaabi, peab isiku igal

juhul üle vaatama kiirabibrigaad või muu tervishoiuteenuse osutaja, et välistada võimalikud

varjatud või süvenevad tervisekahjustused.

Lõikega 2 täpsustatakse väljaõppest tulenevate esmaabivõtete rakendamise ulatus.

Politseiametnikud omandavad esmaabi pädevuse väljaõppe käigus ning nende teadmisi ja

oskusi ajakohastatakse täiendusõppe kaudu. Politseiametnikul, kes on omandanud erakorralise

meditsiini tehniku, kaitseväe parameediku, kiirabitehniku, õe, arsti või muu meditsiinilise

8

väljaõppe, võivad olla tavapärasest politsei esmaabiväljaõppest ulatuslikumad teadmised ja

oskused.

Tegemist ei ole ammendava loeteluga, vaid eesmärk on tagada, et laiemat meditsiinilist

väljaõpet eeldavaid võtteid rakendab üksnes politseiametnik, kellel on selleks asjakohased

teadmised ja oskused. Lõike 2 eesmärk on võimaldada sellise täiendava meditsiinilise

väljaõppega politseiametnikul rakendada esmaabi osutamisel ka oma täiendavast väljaõppest

tulenevaid võtteid. Seeläbi saab tagada, et laiemat meditsiinilist väljaõpet eeldavaid

esmaabivõtteid rakendab üksnes politseiametnik, kellel on selleks asjakohane väljaõpe,

täiendõpe ning vajalikud teadmised ja oskused.

Lõiget 2 tuleb tõlgendada koosmõjus lõikega 1, kuna lõikega 1 sätestatakse üldine alus esmaabi

osutamiseks oma väljaõppe ja võimaluste piires. Eelnõuga ei anta politseiametnikule õigust

ületada oma väljaõppest tulenevaid piire ega kohustata teda rakendama meetmeid, milleks tal

puuduvad vastav ettevalmistus, kogemus või vajalikud vahendid.

Seaduse tasandil ei ole otstarbekas sätestada esmaabi osutamisel lubatud meetmete

ammendavat loetelu, kuna eluohtlikud olukorrad on oma olemuselt ettearvamatud ning

sekkumise vajadus ja ulatus sõltuvad nii konkreetse juhtumi asjaoludest kui ka politseiniku

individuaalsest pädevusest. Lisaks muutuvad esmaabi ja meditsiiniliste toimingute sisu ning

kasutatavad meetodid ajas vastavalt meditsiiniteaduse arengule ja väljaõppe standarditele.

Seetõttu on põhjendatud, et esmaabi osutamisel lähtutakse politseiametniku tegelikust

pädevusest ja väljaõppest ning konkreetse olukorra asjaoludest, mitte seaduses fikseeritud

protseduuride loetelust. Konkreetsete oskuste ja protseduuride rakendamist saab reguleerida

PPA sisemise korralduse, väljaõppe ning juhendmaterjalide kaudu. Politseiametnikul on

seejuures võimalik tõendada, milliseid pädevusi on ta vastava väljaõppe või täiendõppe käigus

omandanud ja milliseid mitte. Selline lähenemisviis tagab paindlikkuse, õigusselguse ja

kooskõla esmaabi eesmärgiga.

Praktikas tähendab see, et politseiametnik, kes on läbinud esmaabikoolituse, on pädev

rakendama väljaõppe käigus omandatud esmaabivõtteid, nagu verejooksu peatamine,

hingamisteede avamine või südamemassaaži tegemine. Kui politseiametnik on saanud

täiendava erialase meditsiinilise väljaõppe, võib tema pädevus olla ulatuslikum ning hõlmata

eluohtliku seisundi äratundmist ja leevendamist tema väljaõppe käigus omandatud oskuste

piires.

Lõikega 3 antakse PPA peadirektorile volitus kehtestada politseiametnike esmaabi väljaõppe

ja täiendusõppe korra ning esmaabi osutamise juhised. Volitus võimaldab reguleerida PPA

sisemises töökorralduses nii esmaabi väljaõppe korraldust kui ka täiendava meditsiinilise

väljaõppega politseiametnike pädevuse säilitamise ja täiendamise tingimusi, arvestades

väljaõppe sisu muutumist ning praktilisi vajadusi. Samuti võimaldab volitus kehtestada ühtsed

juhised esmaabi osutamiseks, sealhulgas esmaabivõtete rakendamiseks erinevates olukordades,

abi osutamise dokumenteerimiseks ning muude käesoleva paragrahvi rakendamiseks vajalike

tegevuste korraldamiseks.

Lõikega 4 sätestatakse, et esmaabi osutamist ei loeta TTKS-i tähenduses tervishoiuteenuseks

ning sellele ei kohaldata TTKS-i ja tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse

seaduse sätteid. Säte on vajalik eelkõige õigusselguse tagamiseks. TTKS § 2 lõike 1 kohaselt

on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks,

diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise

9

seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Seega saab tervishoiuteenust

osutada üksnes tervishoiutöötaja vastava tegevusloa alusel. PPA-l selline tegevusluba puudub

ning eelnõu eesmärk ei ole anda politseile tervishoiuteenuse osutaja rolli ega staatust. Esmaabi

erineb tervishoiuteenuse osutamisest oma eesmärgi ja sisu poolest. Esmaabi osutamine on

ajutine ja erandlik sekkumine olukorras, kus viivitamatu tegutsemine on vajalik teise inimese

elu säilitamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud kohaldada esmaabi osutamisele tervishoiuteenuse

osutajatele kehtivaid nõudeid, sealhulgas dokumenteerimis- ja vastutuskindlustuse kohustust.

Eelnõu eesmärk ei ole muuta politseid tervishoiuteenuse osutajaks, vaid luua selge õiguslik alus

esmaabi andmiseks olukordades, kus politsei reageerib sündmusele esimesena ja isiku elu või

tervis on vahetus ohus.

Lõike 5 kohaselt on isikul õigus keelduda käesolevas paragrahvis nimetatud abist. Abi andmise

kohustus ei tähenda, et otsustusvõimelisele isikule võib abi osutada tema selgelt väljendatud

tahte vastaselt. Sellega austatakse isiku enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust.

Analoogne nõusoleku põhimõte on sätestatud võlaõigusseaduse § 766 lõikes 3

tervishoiuteenuse osutamise puhul. Kuigi käesoleva paragrahvi alusel politseiametniku

osutatav esmaabi ei ole tervishoiuteenus ja võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise

sätted sellele vahetult ei kohaldu, on ka esmaabi osutamisel põhjendatud lähtuda põhimõttest,

et otsustusvõimelisele isikule ei osutata abi tema teadliku tahte vastaselt. Keeldumine on

lubatud üksnes juhul, kui isik on teadvusel ja otsustusvõimeline ning väljendab oma tahet

selgelt ja üheselt mõistetavalt.

Juhul kui isik keeldub abist, tuleb keeldumine nõuetekohaselt fikseerida. Keeldumine ei vabasta

politseiametnikku kohustusest jätkuvalt korraldada abi isiku elu ja tervise kaitseks, sealhulgas

kutsuda sündmuskohale kiirabi või korraldada isiku üleandmine tervishoiuteenuse osutajale.

Seega ei tähenda keeldumine, et politsei jätab isiku abita või loobub edasisest sekkumisest

olukorras, kus isiku elu või tervis on ohus. Keeldumisena käesoleva lõike tähenduses

käsitatakse isiku teadlikult ja üheselt väljendatud tahet abi mitte saada. Teadvuseta või muul

põhjusel otsustusvõimetu isiku puhul lähtutakse seevastu eeldusest, et isik soovib abi. Sellisel

juhul on politseiametnik kohustatud osutama esmaabi vastavalt oma pädevusele ja võimalustele

kuni kiirabi saabumiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale.

Lõikega 6 sätestatakse, et politseiametnik dokumenteerib käesolevas paragrahvis nimetatud abi

osutamise või sellest keeldumise esimesel võimalusel. Dokumenteerimise eesmärk on tagada

õigusselgus, kirjeldada abi osutamise käigus tehtud tegevused, tagada hilisem kontrollitavus ja

vältida hilisemaid vaidlusi selle üle, millist abi osutati või mis asjaoludel isik abi osutamisest

keeldus. Dokumenteerimine võib toimuda PPA töökorralduse kohaselt näiteks patrull-lehel,

ettekandes või muul viisil, mis võimaldab hiljem tuvastada abi osutamise või sellest keeldumise

asjaolusid. Dokumenteerimiskohustus ei välista standarditud infoedastusvahendite kasutamist

tervishoiuteenuse osutajale teabe edastamisel. Näiteks võib asjakohase väljaõppega

politseiametnik kasutada MIST-kaarti või muud sobivat struktureeritud infoedastusvahendit, et

anda kiirabibrigaadile või muule tervishoiuteenuse osutajale üle vajalik teave isiku seisundi,

vigastuste ja rakendatud esmaabivõtete kohta.

Politseiametnik osutab käesoleva paragrahvi alusel esmaabi teenistusülesandeid täites avaliku

võimu kandja nimel. Esmaabi osutamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele

kohaldatakse riigivastutuse seaduses sätestatut. Dokumenteerimine aitab muu hulgas tagada, et

vajaduse korral oleks võimalik tagantjärele hinnata abi osutamise asjaolusid ja politseiametniku

tegevuse õiguspärasust.

10

Kooskõlastamise käigus loobuti kavandatud KorS § 37 lõike 4 lisamisest. Esialgu kavandati

säte, mille kohaselt oleks KorS §-des 39–41 nimetatud tervishoiutöötaja poolt joobe

tuvastamiseks tehtavad meditsiinilised toimingud käsitatavad tervishoiuteenustena

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses. Kooskõlastamise käigus leiti, et selline

täpsustus ei ole vajalik. Tervishoiuteenuse osutaja poolt tehtavate meditsiiniliste protseduuride

käsitamine tervishoiuteenustena ei sõltu sellest, kas vastav põhimõte on KorS-is sõnaselgelt

sätestatud, vaid tuleneb nende toimingute olemusest ja tervishoiuvaldkonna regulatsioonist.

Seetõttu loobuti vastava sätte lisamisest eelnõusse.

Eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks KorS § 40 lõige 12. Muudatus on seotud joobe

tuvastamise menetluses tehtavate toimingute tasustamise regulatsiooni korrastamisega.

Tasustamise täpsemad alused nähakse ette rakendusaktis ning tervishoiuteenuse osutajale

makstav tasu reguleeritakse edaspidi ühtsemalt ja selgemalt.

Eelnõu § 1 punktidega 3–10 muudetakse KorS § 41, millega reguleeritakse narkootilise või

psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi

tuvastamist. Praktikas on selle sätte rakendamisel ilmnenud mitmeid probleeme, mis on seotud

nii õigusselguse, menetluse ajakulu kui ka ressursikasutusega. Narkootilise, psühhotroopse või

muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamine on olemuselt

ajakriitiline menetlustoiming. Narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine

joobeseisund esineb piiratud aja jooksul ning selle hilisem tuvastamine ei ole sageli võimalik.

Kehtiv regulatsioon ei toeta piisavalt kiiret ja paindlikku menetlust ning seob joobe tuvastamise

liigselt arsti kättesaadavusega.

Eelnõu eesmärk on vähendada joobe tuvastamise ajakulu ja menetluskoormust ning võimaldada

joobeseisundi hindamisel kasutada ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate

tunnuste kirjeldust. Samuti on eesmärk parandada KorS § 41 ülesehitust ja õigusselgust.

Eelnõu punktiga 3 muudetakse KorS § 41 lõiget 1, jättes sellest välja tekstiosa „või toimetada

isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks

tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse“.

Kehtivas sõnastuses käsitletakse ühes lõikes sisuliselt kahte erinevat narkootilise,

psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamise viisi:

1) politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgani poolt indikaatorvahendiga

ning

2) isiku toimetamist bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajadusel terviseseisundi

kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse.

Selline lahendus on tekitanud ebaselgust, kuna ei ole üheselt arusaadav, kas tegemist on

võrdselt kaalutavate alternatiividega või on tervishoiuteenuse osutaja kaasamine erandlik

meede.

Muudatuse eesmärk on rõhutada, et narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine

tarvitamise tuvastamisega tegeleb esmajoones politsei või seaduses sätestatud muu

korrakaitseorgan indikaatorvahendi abil. Sellega kaasneb ka KorS § 41 lõike 5 kohaselt

korrakaitseorgani kohustus kirjeldada isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid.

Kui eesmärk on tõendada ennekõike narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine

esinemist organismis ehk tarvitamise fakti, siis narkootilise või muu aine tarvitamise võib

11

lugeda tuvastatuks juhul, kui indikaatorvahendi tulemus on positiivne, korrakaitseorgan on

nõuetekohaselt kirjeldanud isikul esinevaid joobeseisundile viitavad tunnuseid ja isik nõustub

indikaatorvahendi tulemusega.

Juhul kui esineb eelnõu punktis 4 loetletud asjaolu, võib korrakaitseorgan toimetada isiku

bioloogilise proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Tervishoiuteenuse osutaja või

riikliku ekspertiisiasutuse kaasamine ei ole erandlik meede, vaid seadusega ette nähtud

võimalus juhtudeks, kui indikaatorvahendi kasutamine ei ole võimalik, ohutu või usaldusväärne

või kui isik vaidlustab indikaatorvahendi tulemuse, keeldub indikaatorvahendiga tuvastamisest

või nõuab narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise

tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga.

Kui menetluses on vaja tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine

tarvitamisest tingitud joobeseisundit, ei piisa üksnes aine organismis esinemise tuvastamisest,

vaid lisaks tuleb teha bioloogise vedeliku uuring. Bioloogiliseks vedelikuks võib olla uriin või

veri. KorS § 41 lõike 13 kohaselt on joobeseisundi olemasolu või puudumist pädev hindama

üksnes ekspertiisiasutus.

Eelnõu muudatustega ei anta korrakaitseorganile joobeseisundi tuvastamise pädevust.

Tervishoiuteenuse osutajate koormuse vähendamiseks võib ekspertiisiasutus edaspidi anda

joobeseisundi hinnangu lisaks bioloogilise vedeliku proovi uuringule ka korrakaitseorgani

koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse alusel, kui sellest konkreetse juhtumi

asjaolusid arvestades piisab. See võimaldab vältida põhjendamatut isiku toimetamist

tervishoiuteenuse osutaja juurde, kahjustamata seejuures joobeseisundi tuvastamise

usaldusväärsust.

Eelnõu punktiga 4 täiendatakse KorS § 41 lõikega 11, milles sätestatakse alused, millal võib

isiku toimetada bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi

kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse.

Isik toimetatakse bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde

eelkõige juhul, kui ta keeldub indikaatorvahendiga tuvastamisest või ei ole võimeline oma

terviseseisundi või käitumise tõttu järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri, ei nõustu

indikaatorvahendi tulemusega või nõuab ise narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava

aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi alusel. Lisaks võib isiku

toimetada bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku

ekspertiisiasutusse juhul, kui indikaatorvahendi kasutamine või selle tulemusele tuginemine ei

ole juhtumi asjaolusid arvestades võimalik, ohutu või usaldusväärne ning bioloogilise vedeliku

proovi uuring on vajalik narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis

esinemise tuvastamiseks.

Võrreldes varasema redaktsiooniga on loobutud üldisest alusest, mis võimaldas toimetada isiku

bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde muu mõjuva põhjuse

olemasolul. Selle asemel nähakse seaduses ette ammendav loetelu juhtudest, mil bioloogilise

vedeliku proovi uuringu kasutamine on lubatud. Muudatuse eesmärk on suurendada

õigusselgust ja piirata korrakaitseorgani kaalutlusruumi, tagades isikule parema ettenähtavuse

selle kohta, millistel alustel võib teda bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse

osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse toimetada.

12

Lõikega 11 nähakse lisaks ette, et vajaduse korral toimetatakse isik ka terviseseisundi

kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse.

Tervishoiuteenuse osutaja kirjeldus on tähtis ennekõike olukordades, kus on vaja tõendada

joobe esinemist, mitte üksnes aine tarvitamise fakti. See hõlmab eeskätt juhtumeid, kus on alust

kahtlustada, et isik on juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, sest sellisel juhul on

menetluslikult määrav aine mõju isiku vaimsetele ja kehalistele võimetele, mitte pelgalt aine

esinemine organismis. Nimetatud eristus on oluline, kuna tarvitamise fakti ja joobeseisundi

tuvastamine eeldavad erineva ulatuse ja sisuga tõendeid. Tarvitamise kindlaks tegemisel piisab

üldreeglina bioloogilise vedeliku proovi uuringust. Sellisel juhul ei ole joobeseisundi olemasolu

või puudumine menetluslikult määrava tähtsusega ja isiku terviseseisundi kirjeldamine ei ole

tingimata vajalik.

Joobeseisundi tuvastamisel on seevastu oluline hinnata, kas ja millisel määral on mõjutatud

isiku psüühiline või kehaline seisund. Kehtiva õiguse kohaselt on joobe tuvastamiseks vajalik

tervishoiuteenuse osutaja koostatud terviseseisundi kirjeldus. Eelnõu muudatustega nähakse

ette, et teatud juhtudel saab ekspertiisiasutus joobeseisundi tuvastamisel tugineda

terviseseisundi kirjelduse asemel korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate

tunnuste kirjeldusele.

Tervishoiuteenuse osutaja koostatud terviseseisundi kirjeldus on vajalik eelkõige juhul, kui isik

on selgituste andmisel ebajärjepidev või vastuoluline, eitab ainete tarvitamist või väidab, et

joobele viitavaid tunnuseid põhjustab muu terviseseisund, samuti juhul, kui korrakaitseorgani

enda hinnangul tuleb niisugune kahtlus kummutada või esineb muu mõjuv põhjus, mis ei

võimalda joobeseisundit hinnata üksnes korrakaitseorgani kirjelduse alusel. Muudel juhtudel,

eelkõige juhul, kui isik on andnud bioloogilise vedeliku proovi vabatahtlikult ja

korrakaitseorgan on nõuetekohaselt dokumenteerinud joobeseisundile viitavad tunnused, ei ole

tervishoiuteenuse osutaja kaasamine tingimata vajalik.

Muudatuste järel jääb kehtima põhimõte, et korrakaitseorgani nõudmisel on tervishoiuteenuse

osutaja kohustatud kirjeldama isiku terviseseisundit. Samas aitavad muudatused vältida

põhjendamatut ja ebaproportsionaalset isiku toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde

terviseseisundi hindamiseks olukordades, kus see ei ole menetluse eesmärgi saavutamiseks

vajalik.

PPA andmetel pöörduti 2025. aastal joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja

poole 1769 korral, millest suurusjärgus 1000–1200 juhul kirjeldati ka isiku terviseseisundit.

Olemasolevate andmete alusel ei ole võimalik prognoosida, kui suure koormuse saab edaspidi

PPA üle võtta. Juhtumid, kus vajalikud eeldused on täidetud, st korrakaitseorgan on kirjelduse

koostanud ja isik on vabatahtlikult andnud bioloogilise vedeliku proovi, lahenevad edaspidi

ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumata. Samal ajal säilib korrakaitseorganil

kaalutlusruum otsustada, kas konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades on tervishoiuteenuse

osutaja kaasamine põhjendatud.

Selline ülesehitus parandab normi süsteemsust, vähendab tõlgendusruumi ning muudab

regulatsiooni nii menetlejatele kui ka menetlusalustele isikutele arusaadavamaks.

Muudatustega ei kitsendata isiku õigusi ega korrakaitseorgani pädevust joobe tuvastamisel,

vaid tehakse kehtiva regulatsiooni ülesehitus selgemaks.

13

Eelnõu punktiga 5 parandatakse KorS § 41 lõikes 2 sisalduv viide, asendades senise viite

lõikele 1 viitega lõikele 11. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis tuleneb paragrahvi

täiendamisest uue lõikega ja on vajalik sätte kooskõla tagamiseks.

Eelnõu punktiga 6 tunnistatakse§ 41 lõige 3 kehtetuks. Kehtiv lõige sisaldab viidet

kohtuekspertiisiseaduse alusel kehtestatud hindadele, kuid kohtuekspertiisiseadusega

reguleeritakse ekspertiisiasutuses ja selle lepingupartneri juures tehtavate ekspertiiside ja

uuringute hindade kehtestamise aluseid ega sätestata iseseisvalt bioloogilise vedeliku proovi

võtmise eest tasumise korda. Õigusselguse huvides reguleeritakse bioloogilise vedeliku proovi

võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise ja nende toimingute tasustamise küsimusi

terviklikult KorS § 41 lõike 15 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses. Seetõttu

puudub vajadus säilitada vastav viide seaduses.

Eelnõu punktiga 7 asendatakse KorS § 41 lõike 9 punktis 1 ja lõikes 12 sõna „arst“ sõnadega

„tervishoiuteenuse osutaja“. KorS § 41 lõike 2 kohaselt on bioloogilise proovi võtmiseks

kohustatud tervishoiuteenuse osutajaks TTKS § 55 lõike 1 alusel kehtestatud määruses

nimetatud tervishoiuteenuse osutaja.

Praktikas on ilmnenud, et joobe tuvastamisele kulub väga palju tervishoiuteenuse osutaja ja

politsei aega, mis teatud juhtudel võib isegi viia selleni, et narkootilise aine tarvitamist või

joovet ei ole võimalik enam tuvastada. Politsei ja tervishoiutöötajate aeg on piiratud, kuid

teenus on reguleeritud liiga kitsalt, et seda tõhusamalt osutada. Joobe tuvastamiseks peab

toimetama isiku tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus tuleb lisaks bioloogilise proovi võtmisele

kirjeldada terviseseisundit, kuid see õigus on praegu ainult arstil. Ühe joobekahtlusega isikuga

on hõivatud korraga kaks politseiametnikku ning kuna arstide koormus on väga suur, tuleb

nende vähesuse tõttu PPA ametnikel paratamatult kauem oodata. Teleoloogilisest tõlgendusest

nähtub aga, et seadusandja tahe aga olnud joobeseisundi võimalikult kiire tuvastamine, kuna

joobeseisund kestab suhteliselt lühikest aega ja seda ei ole võimalik hiljem tagantjärele

tuvastada. Muudatuse eesmärk on luua joobe tuvastamiseks paindlikumad võimalused ja

võimaldada ka teistel tervishoiutöötajatel terviseseisundit kirjeldada. Selliselt muutuks teenuse

osutamine osalistele vähem koormavaks ja ühtlasi tõhusamaks.

Muudatusega laiendatakse terviseseisundi kirjeldamise õigusega isikute ringi. See võimaldab

kaasata terviseseisundi kirjeldamisse peale arsti eelkõige ka õdesid ja ämmaemandaid. Samas

ei piiritle laiendus tervishoiutöötajate ringi vaid õdede või ämmaemandatega ning hõlmab kõiki

tervishoiutöötajaid. Eelnõuga ei soovita kitsendada tervishoiutöötajate ringi vaid õe ja

ämmaemandaga, sest see võimaldab tulevikus teenuseid paindlikult planeerida ning vajaduse

korral kasutada kehtiva õiguse piires ka muid lahendusi.

Vajadus piirang tühistada kerkis eriti teravalt esile COVID-19 kriisi ajal, mil arstide ja PPA

ametnike töökoormus suurenes märkimisväärselt ning teenuste optimeerimine oli kriitilise

tähtsusega. Seega, kui laiendada terviseseisundi kirjeldamise õigust kõigile

tervishoiutöötajatele, siis muutub teenuse osutamine tõhusamaks ja odavamaks. Edaspidi

võiksid seda teha ka eelkõige vastava pädevusega õed ja ämmaemandad, keda on arvuliselt

rohkem ning kes on seetõttu kättesaadavamad ja kelle töötund on odavam kui arstidel. Teiste

tervishoiutöötajate kaasamine terviseseisundi kirjeldamisse tähendaks, et teenust saaks osutada

kahe inimese (nt arst ja õde) asemel üks (nt õde).

14

Eelnõu punktiga 8 täiendatakse KorS § 41 lõiget 13 pärast sõna „ning“ tekstiosaga

„korrakaitseorgani poolt joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse või tervishoiuteenuse

osutaja koostatud“.

Kehtiva KorS § 41 lõikega 13 on sätestatud, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (edaspidi EKEI)

annab hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta bioloogilise vedeliku

proovi uuringu tulemuste ning isiku terviseseisundi kirjeldamise protokolli põhjal.

Terviseseisundi kirjeldamise protokolli peab kehtiva õiguse kohaselt koostama arst või eelnõus

pakutud muudatuste järgi teeks seda tulevikus tervishoiutöötaja. Praktikas on tekkinud

küsimus, kas terviseseisundi kirjeldus on iga narkojoobe kahtluse korral tingimata vajalik.

Teenuseosutajani jõudmine ja vastuvõtu ootamine võib teatud juhtudel võtta aega, mistõttu võib

isiku seisund selle aja jooksul enne tema terviseseisundi kirjeldamist oluliselt muutuda.

Arvestades mõne narkootilise aine (nt GHB) kiiret väljumist organismist, võib adekvaatse

kirjelduse andmine olla oluliselt raskendatud.

KorS § 41 lõikega 5 nähakse ette kohustus, et korrakaitseorgan kirjeldab joobe tunnuseid

kognitiivse võimekuse ja motoorika hindamise kaudu, kuid kehtiv õigus ei võimalda seda võtta

joobe hindamise aluseks. Eelnõu muudatuste kohaselt võib riiklik ekspertiisiasutus anda

hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta, tuginedes bioloogilise vedeliku

proovi uuringu tulemustele ning isiku terviseseisundi kirjelduse protokollile või ka

korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusele. Võimaluse korral

kasutatakse toimingu käigus lisaks audio- või videosalvestamist, näiteks vormikaameraga

salvestamist. Salvestis võib anda ekspertiisiasutusele lisateavet isiku seisundi hindamiseks.

Seda võimalust saab kasutada näiteks olukordades, kus isik on nõus indikaatorvahendi

kasutamisega ja selleks vabatahtlikult bioloogilise vedeliku proovi andmisega ning

indikaatorvahendi tulemus on positiivne ja isik tunnistab narkootilise aine tarvitamist. Sellisel

juhul võib joobeseisundi tõendamiseks olla piisav bioloogilise vedeliku proov,

indikaatorvahendi tulemus ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus, mis esitatakse

EKEI-le joobeseisundi tõenditena menetluse dokumentatsiooni juurde. Kui aga isik ei nõustu

vabatahtlikult bioloogilise vedeliku proovi andmisega ega indikaatorvahendi kasutamisega

ning eitab ka narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamist, tuleb ta

toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus võetakse vajalik proov ja koostatakse

terviseseisundi kirjeldus.

Eelnõu punktiga 9 täiendatakse KorS § 41 lõikega 131, mille kohaselt tasutakse riikliku

ekspertiisiasutuse poolt joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta antava hinnangu eest

vastavalt kohtuekspertiisiseaduse § 38 lõike 2 alusel kehtestatud hindadele. Muudatuse eesmärk

on luua selge õiguslik alus riikliku ekspertiisiasutuse hinnangu tasustamiseks ja siduda

tasustamine kohtuekspertiisiseaduse alusel kehtestatud hinnakirjaga.

Eelnõu punktiga 10 muudetakse paragrahvi 41 lõike 14 sõnastatust. Esmalt asendatakse sõna

„arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“. Muudatus on vajalik, kuna edaspidi ei ole isiku

terviseseisundi kirjeldamise pädevus piiratud üksnes arstiga, vaid seda võivad teha ka teised

vastava pädevusega tervishoiuteenuse osutajad.

Lisaks täiendatakse volitusnormi reguleerimisala ja nähakse ette volitus kehtestada

terviseseisundi kirjeldamise eest makstav tasu. Kehtivas õiguses puudub terviseseisundi

kirjeldamise eest tasumise ühtne regulatsioon ning praktikas on tasu kujunenud erinevate

tervishoiuteenuse osutajate lõikes erinevalt. Õigusselguse tagamiseks nähakse ette võimalus

15

reguleerida tasustamise põhimõtteid määruse tasandil. See aitab tagada ühtlasema praktika ning

muudab tasu kujunemise läbipaistvamaks nii tervishoiuteenuse osutajale, Politsei- ja

Piirivalveametile kui ka isikule, kelle terviseseisundit kirjeldatakse.

Eelnõu §-ga 2 nähakse ette seaduse jõustumise tähtaeg. Eelnõu kohaselt jõustub seadus

2027. aasta 1. juulil, jättes tervishoiuteenuse osutajatele piisava aja muudatusteks

valmistumiseks, rakendamiseks vajalike eelduste loomiseks ning sisekordade ülevaatamiseks

ja töökorralduse täiendamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uut terminoloogiat.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ja kooskõla põhiseadusega

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

Muudatuste keskne eesmärk on tugevdada isiku elu ja tervise kaitset olukordades, kus politsei

puutub kokku eluohtliku terviseseisundi või joobeseisundi kahtlusega isikuga, ning samal ajal

suurendada õigusselgust politsei pädevuse ja vastutuse suhtes. Eelnõuga ei looda uusi

sekkumisvõimalusi, vaid täpsustatakse ja korrastatakse juba praktikas esinevaid olukordi,

lähtudes põhiseadusest tulenevatest kohustustest ja piirangutest.

Põhiseaduse §-dest 16 ja 28 tuleneb riigile kohustus tagada inimese elu ja tervise kaitse. See

kohustus eeldab ka aktiivset tegutsemist olukordades, kus isiku elu või tervis on ohus.

Kavandatav KorS § 163 täidab seda positiivset kaitsekohustust, luues politseiametnikule selge

õigusliku aluse esmaabi osutamiseks olukordades, kus tervishoiuteenus ei ole veel kättesaadav

ning abi edasilükkamine võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Muudatus toetab seega

otseselt isiku põhiõigust elule ja tervise kaitsele ega too kaasa selle õiguse piiramist.

Esmaabi osutamine riivab paratamatult isiku kehalist puutumatust ja eraelu puutumatust

põhiseaduse § 26 tähenduses. Meditsiinilised või elupäästvad sekkumised hõlmavad keha

füüsilist mõjutamist, mis võib põhjustada valu, ebamugavust või terviseriske ka juhul, kui

sekkumise eesmärk on päästa inimese elu. Selline riive on siiski põhjendatud olukordades, kus

isiku elu on vahetus ohus ning puuduvad alternatiivsed ja vähem riivavad abinõud. Esmaabi

puhul on tegemist ajakriitilise sekkumisega, mille eesmärk on vältida surma või rasket

tervisekahjustust, ning seetõttu on ka kehalise puutumatuse riive proportsionaalne.

Seejuures on oluline, et politseile antav pädevus oleks rangelt piiritletud. Esmaabi võib osutada

ainult eluohtliku terviseseisundi korral, politseiametniku pädevuse ja võimaluste piires ning

üksnes kuni kiirabibrigaadi saabumiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale.

Politsei ei asu täitma tervishoiuteenuse osutaja rolli. Selline piiritlemine tagab, et sekkumine ei

muutu ebaproportsionaalseks ega ületa põhiseadusest tulenevaid piire.

Kuigi eelnõu kohaselt esmaabi osutamist ei loeta tervishoiuteenuseks TTKS-i tähenduses ja

sellele ei kohaldata vastavaid tervishoiuteenuse osutajatele kehtivaid nõudeid, ei tähenda see,

et esmaabi osutamine jääks vastutuseta. Esmaabi osutamisel tegutseb politseiametnik

riigivõimu teostajana ja võimalike õigusrikkumiste või kahju tekkimise korral kohaldub

vastutus riigivastutuse seaduse alusel. Seega on isikul säilinud võimalus nõuda kahju hüvitamist

juhul, kui esmaabi osutamisel on rikutud õigust või tekitatud kahju õigusvastaselt.

16

Niisugune lahendus tagab, et isiku tervisepõhiõiguse kaitse ei jää formaalseks ja riigi vastutus

esmaabi osutamisel on selgelt reguleeritud. Samal ajal on arvestatud esmaabi ajakriitilist ja

erandlikku iseloomu, mistõttu ei ole põhjendatud kohaldada sellele TTKS-ist tulenevaid

nõudeid. Seetõttu on nimetatud erand proportsionaalne ja põhjendatud ega vähenda isiku

põhiõiguste kaitset.

Joobeseisundi tuvastamist puudutavad muudatused korrakaitseseaduse §-s 41 teenivad samuti

põhiseaduslikult legitiimset eesmärki. Need tõhustavad politsei tegevust, vähendavad tarbetut

isiku toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde ning seeläbi kahandavad nii halduskoormust

kui ka isikuvabaduse riivet. Uute võimaluste andmine politseile joobeseisundile viitavate

tunnuste kirjeldamiseks ei suurenda isikuvabaduse ega kehalise puutumatuse riivet võrreldes

kehtiva õigusega, vaid võimaldab paljudel juhtudel vältida intensiivsemat sekkumist.

Kokkuvõttes on eelnõuga kavandatavad muudatused põhiseadusega kooskõlas. Need teenivad

legitiimseid eesmärke, eelkõige isiku elu ja tervise kaitset, ning on proportsionaalsed. Eelnõuga

ei anta politseile ülemäärast sekkumispädevust ega kehtestata ebaproportsionaalseid

põhiõiguste piiranguid, vaid täpsustatakse ja korrastatakse kehtivat õiguskorda.

6. Seaduse mõjud

6.1. Politseiametniku poolt osutatava esmaabi regulatsiooni täiendamine

Eelnõuga kavandatava muudatuse eesmärk on võimaldada politseiametnikel osutada esmaabi

olukordades, kus:

 politseiametnikud viibivad abivajajaga vahetus kontaktis;

 kiirabibrigaadil ei ole võimalik sündmuskohale jõuda jätkuva kõrgendatud ohu tõttu;

 politseipatrull asub objektiivselt lähemal kui lähim kiirabibrigaad;

 sündmuse lahendamine jääb politseiametniku pädevusse ega takista PPA

põhiülesannete täitmist.

Täpsustades politseiametniku tegevust esmaabi osutamisel ja täiendava meditsiinilise

väljaõppega ametnike pädevust, suureneb esmaabi kättesaadavus olukordades, kus kiirabi ei

saa viivitamata sekkuda. Kiire reageerimine suurendab abivajaja ellujäämisvõimalusi ja

parandab taastumise väljavaateid. Muudatusega ei muudeta politsei põhifunktsioone ega looda

uusi püsivaid ülesandeid, vaid täpsustatakse tegutsemist olukordades, kus isiku elu või tervis

on vahetus ohus ning professionaalne tervishoiuabi ei ole veel kättesaadav. Muudatuse

rakendamise sagedus on väike ja sõltub konkreetsete eluohtlike sündmuste esinemisest.

6.1.1 Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: PPA

Kavandatav muudatus avaldab kõige vahetumat mõju PPA töökorraldusele.

Sihtrühma suurus: esmareageerijad, sealhulgas piirivalvurid − 2026. aasta alguse seisuga 1450

Esmaabi väljaõppe läbivad kõik esmareageerijad, sealhulgas piirvalvurid. PPA sisekorraga on

reguleeritud iga-aastane esmaabiteadmiste ja -oskuste värskendamine, mis toimub kaks korda

aastas eriettevalmistuse treeningute raames, kokku kaheksa tundi. Politseimeedikud, kellel on

17

laiem abi osutamise pädevus, läbivad põhjalikumad erialased treeningud, mille korraldus ja

maht reguleeritakse seaduse jõustumisel PPA sisekorras.

Halduskoormuse seisukohalt on eelnõu mõju minimaalne. Politseiametniku kohustus

protokollida esmaabist keeldumine esimesel võimalusel ei kujuta endast uut halduskoormust,

kuna protokollimine toimub olemasolevate menetlus- ja dokumenteerimisvahendite abil ning

sarnaseid kohustusi täidetakse ka muudes politseitöös ette tulevates olukordades. Keeldumise

fikseerimine suurendab õigusselgust ja aitab vältida hilisemaid vaidlusi.

2025. aastal osutasid PPA ametnikud esmaabi 161 korral. Tavaliselt peab politseipatrull ootama

kiirabi 8–15 minutit olenevalt sündmuse asukohast. Hajaasustusega piirkondades võib ooteaeg

pikeneda 25–30 minutini või rohkemgi. Sellistes olukordades on patrull sageli ainus võimalik

esmaabi andja. Eelnõuga ei looda politseile uut ülesannet ega kohustata esmaabi osutama igas

olukorras, vaid antakse politseiametnikule selge õigus tegutseda oma pädevuse ja võimaluste

piires. Seetõttu ei ole tegemist töömahu ega sekkumiste sageduse olulise suurenemisega.

Esmaabi osutamine jääb ka edaspidi erandlikuks ning piirdub üksnes eluohtlike

terviseseisunditega, mistõttu on selle rakendamise sagedus väike ja sõltub konkreetsete

sündmuste esinemisest.

2026. aasta jaanuari seisuga on 90 politseiametnikku saanud põhjalikuma meditsiinilise

väljaõppe laiapindse riigikaitse rahastuse raames. Eesmärk on koolitada 2028. aastaks 140

vastava pädevusega ametnikku, et tagada igas esmareageerivas üksuses vähemalt ühe

väljaõppinud isiku olemasolu ja võimalus mehitada ka varupositsioonid. Õppe ja

täiendkoolituse läbimine toob paratamatult kaasa olukorra, kus politseiametnike panustatav aeg

teistesse ülesannetesse ajutiselt väheneb. Samas paraneb töövõimekus just kriitilistes

olukordades, kus oodatakse operatiivset ja elupäästvat tegutsemist.

Kui sündmuskohal saab vigastada politseiametnik ning patrullikaaslane on võimeline kohe

meditsiiniliselt sekkuma, suureneb vigastada saanud politseiametniku ellujäämise tõenäosus.

Sellisel juhul antakse isik kiirabile üle paremas seisundis võrreldes olukorraga, kus esmaabi ei

ole üldse võimalik osutada.

Samuti tiheneb koostöö nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, kuna taktikalise meditsiini

võimekus kasvab ning on järjest enam integreeritud rahvusvahelistesse praktika- ja

vahetusprogrammidesse.

Sihtrühm: Häirekeskus (edaspidi HäK)

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole olulist mõju HäK-i töökorraldusele ega

ülesannetele. HäK-i ülesandeks on ka edaspidi hädaabiteadete vastuvõtmine, abivajaduse

väljaselgitamine ja ohu hindamine, hädaabiteadete menetlemiseks vajalike andmete pärimine

ning vajaduse korral PPA, Päästeameti ja kiirabibrigaadi väljasaatmine.

Vajadust mööda saab HäK ühendada politseiametniku kiirabibrigaadiga, kes võib anda telefoni

teel juhiseid. Tegemist on tavapärase töökorraldusega, mis ei erine senisest praktikast. Seetõttu

ei kaasne eelnõu rakendamisega HäK-i töötajatele lisakohustusi ega -koormust.

6.1.2. Sotsiaalne mõju:

I sihtrühm: kiirabi

18

Kiirabibrigaadide töökorraldus ei muutu, sest kiirabi kohaletuleku vajadus jääb kehtima ka

edaspidi. Samas võib kannatanu seisund olla nende saabumise ajaks parem, sest esmaabi on

juba osutatud, mis suurendab täieliku taastumise tõenäosust.

II sihtrühm: esmaabi vajavad isikud

Esmaabi vajavate isikute seisukohalt muutub oluliselt just abi kiirus ja kättesaadavus. Reaalses

olukorras on sageli otsustav, kas elupäästev tegevus algab esimese või kümnenda minuti

jooksul. Politseiametniku varajane sekkumine võib tunduvalt vähendada raskeid tüsistusi ja

suurendada elulemusprotsenti. Samuti kasvab inimeste subjektiivne turvatunne, kui nad teavad,

et politsei suudab vajaduse korral osutada ka meditsiinilist abi. Selge õiguslik alus võimaldab

politseiametnikul tegutseda kiirelt ja õiguspäraselt olukordades, kus abi edasilükkamine võib

kaasa tuua raske tervisekahjustuse või surma. Samal ajal on tagatud isiku õigus esmaabist

keelduda. Keeldumise protokollimise nõue suurendab isiku õiguskaitset.

III sihtrühm: Eesti elanikud

Ühiskonnas laiemalt paraneb esmaabi kättesaadavus, eriti hajaasustusega piirkondades, kus

meditsiiniressursside nappus on juba praegu probleem. Elanikud tunnevad, et riik suudab

tagada kaitse ja abi ka füüsiliselt kaugemates paikades. Samuti suureneb usaldus politsei

tegevuse ning riigi ja õiguskaitseorganite vastu. Kui inimesed näevad, et politsei suudab lisaks

korra tagamisele päästa ka elusid, süveneb veendumus, et riik hoolib ja tegutseb ennetavalt.

6.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine

Eelnõuga kavandatavate muudatuste eesmärk on lihtsustada isikute narkootilise aine joobe

tuvastamist süütegude avastamise ja menetlemise eesmärgil. Laiendades nende

tervishoiutöötajate ringi, kes võivad narkootilise aine joobe tuvastamise protseduuri läbi viia,

muutub terviseseisundi hindamine kiiremaks, sest see võimaldab leida hindaja suurema hulga

tervishoiutöötajate hulgast. Samuti aitab see politseiametnike tööaega tõhusamalt kasutada.

Muudatuse eesmärk on võimaldada ekspertiisiasutusel teatud juhtudel anda joobeseisundi

hinnang lisaks bioloogilise vedeliku proovi uuringule ka korrakaitseorgani koostatud

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse alusel, kui sellest konkreetse juhtumi asjaolusid

arvestades piisab. Tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamise võimalus säilib juhtudel, kus

KorS § 41 lõikes 11 nimetatud alus on täidetud või terviseseisundi kirjeldamine on menetluse

eesmärgi saavutamiseks vajalik. Eelnõuga ei muudeta bioloogiliste proovide võtmist,

indikaatorvahendi kasutamist ega narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tuvastamist.

6.2.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: PPA

Kõige suuremat mõju avaldavad kavandatud muudatused politseile.

2025. aastal kasutas PPA Eesti haiglate teenust joobeseisundi tuvastamiseks 1769 korda

(teenust võidi osutada samale isikule rohkem kui üks kord). Iga juhtumi puhul oli hõivatud kaks

politseiametnikku. Arstide suure töökoormuse tõttu ulatus ooteaeg 45 minutist mitme tunnini,

olles keskmiselt kaks tundi. Kokku kulus teenuse saamiseks 6432 töötundi. Kui keskmine

ooteaeg väheneks 15 minutile, vabaneks umbes 5628 töötundi aastas. 2025. aastal lõpetas Tartu

Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik kiirteenuse pakkumise ja seetõttu peavad PPA

ametnikud pöörduma EMO-sse, mis on pikendanud ooteaegu veelgi.

19

Kavandatud muudatuse tulemusel muutub joobe tuvastamine kiiremaks. Kui terviseseisundi

kirjeldamise nõudest teatud juhtudel loobutakse, terviseseisundi kirjeldamine asendatakse

teatud juhtudel politseiametniku poolse kirjeldusega ja terviseseisundi kirjeldamise piirang

tühistatakse, siis väheneb PPA ametnike nende sõitude arv, mis tehakse isikute transportimiseks

tervishoiuteenuse osutaja juurde. Samuti vähendab terviseseisundi kirjeldamise õiguse andmine

kõigile tervishoiutöötajatele ametnike tervishoiuteenuse osutaja juures viibimise aega.

Kuigi tööjõuressursi vabanemine ja muudele õigusrikkumistele reageerimise võimekuse

suurenemine avaldavad sihtrühmale positiivset mõju, ei saa seda organisatsiooni suurust

arvestades üldjuhul oluliseks pidada. Samas võib see olla oluline mõnes piirkonnas, kus on vähe

ametnikke, kelle tööajast oluline osa on seni kulunud justnimelt joobe tuvastamisele.

Positiivseks mõjuks võib pidada ka teenuse tellimisega kaasneva eelarvesurve vähenemist, sest

muudatuseta tuleks teenuse tellimiseks tõenäoliselt leida märkimisväärses mahus lisaraha.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. PPA-le esitatud vaidlustuste arv võib siiski

suureneda, sest teenuse korraldus muutub, mistõttu väheneb ka eri osaliste (PPA, EKEI,

tervishoiuteenuse osutaja) asjatundjate dokumenteeritud hinnangute arv. Seda riski maandab

selge teenusekirjelduse koostamine ning isikute õigus valida põhjalikum protseduur joobe

tuvastamiseks ehk õigus nõuda tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumist.

Muudatusega võivad kaasneda mõningad kohanemisraskused, kuna protseduurid võivad olla

ebaselged, mis on tingitud uuendatud korrale üleminekust. Muudatusega kohanemise

lihtsustamiseks on PPA-l plaanis koostada juhised ning uuendada joobe tuvastamisega

kokkupuutuvate ametnike väljaõpet ja vajadusel korraldada ka täienduskoolitusi.

Oluline on rõhutada, et muudatusega luuakse tervishoiuteenuse osutajatele täiendav võimalus

terviseseisundi kirjeldamise korraldamiseks, mitte ei kehtestata selleks uusi kohustusi.

Tervishoiuteenuse osutaja saab ise otsustada, kas ja kuidas seda võimalust kasutada. Muudatuse

eesmärk on luua selleks võimalus juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja peab seda otstarbekaks

ning vastava pädevuse ja väljaõppega töötajad on olemas. Seega jääb tervishoiuteenuse

osutajale otsustusõigus selle üle, kuidas töökorraldus kujundada, milliseid töötajaid

terviseseisundi kirjeldamisse kaasata ja millist lisaväljaõpet on selleks vaja.

6.2.2. Sotsiaalne mõju

I sihtrühm: tervishoiuteenuse osutajad

2024. aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 27 806 tervishoiutöötajat, sealhulgas 4911 arsti ja

9374 õde. Enamik tervishoiutöötajatest ei ole joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtava

terviseseisundi kirjeldamisega tõenäoliselt kokku puutunud, kuid kuna teenust osutatakse üle

Eesti, on sellise menetlusega kokkupuutumine siiski võimalik. Terviseseisundi kirjeldamise

õiguse laiendamine kõigile tervishoiutöötajatele ei ole tervishoiuteenuse osutajatele erakordne

ega liigselt koormav muudatus, kuna tervishoiutöötajad osalevad joobe tuvastamise

menetlustes juba praegu, eelkõige bioloogiliste proovide võtmisel. Muudatus võimaldab senist

rolli eesmärgipärasemalt ja paindlikumalt kasutada ning vähendab olukordi, kus terviseseisundi

kirjeldamine sõltub üksnes arsti kättesaadavusest.

Muudatuse tulemusel väheneb arstide töökoormus, kuna terviseseisundi kirjeldamisse saab

kaasata ka teisi vastava pädevuse ja väljaõppega tervishoiutöötajaid, eelkõige õdesid. Teiste

tervishoiutöötajate töökoormus võib seevastu nende juhtumite arvelt mõnevõrra suureneda ning

20

nad võivad vajada lisaväljaõpet või juhiseid terviseseisundi kirjeldamiseks joobe tuvastamise

korral.

Samas toetab muudatuse rakendamist asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisega seotud koolitusi

on juba praktikas korraldatud nii korrakaitseorganitele kui ka tervishoiutöötajatele. EKEI on

järjepidevalt läbi viinud politseiametnikele mõeldud koolitusi joobele viitavate tunnuste

hindamise kohta ning tervishoiutöötajatele mõeldud koolitusi, mis hõlmavad joobele

iseloomulike tunnuste hindamist, bioloogiliste proovide võtmist ja sellega seotud dokumentide

täitmist. Muu hulgas on koolitatud Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini

osakonna õdesid ning samasisulist koolitust on korraldatud ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna

töötajatele. Lisaks on kavandatud korduskoolitusi tervishoiutöötajatele, sealhulgas Põhja-Eesti

Regionaalhaigla EMO õdedele, arvestades vahetustega töökorraldust ja vajadust tagada

koolituse kättesaadavus suuremale hulgale töötajatele.

Koolituste pakkumist on võimalik jätkata ka edaspidi vajaduspõhiselt, lähtudes nende mahust,

sihtrühmast ja konkreetsest sisust. Koolituste sisu võib olenevalt vajadusest hõlmata joobele

viitavate tunnuste äratundmist ja kirjeldamist, terviseseisundi kirjeldamise protokolli täitmist,

bioloogiliste proovide võtmise eripärasid ning dokumentide nõuetekohast täitmist. Muudatuse

jõustumise toetamiseks on tekkinud vajadus võtta tervishoiutöötajate jaoks kasutusele

täiendatud terviseseisundi kirjeldamise protokoll, milles vajalikud tegevused ja tähelepanekud

oleksid esitatud valikuvõimalustena, näiteks allajoonimise või märkeruutude kasutamisega.

Selline lahendus sarnaneks politseiametnike kasutatava joobele viitavate tunnuste kirjeldamise

protokolliga ning aitaks muuta terviseseisundi kirjeldamise ühetaolisemaks, arusaadavamaks ja

vähem koormavaks. EKEI on juba algatanud taolise juhise või protokolli koostamise.

Oluline on rõhutada, et muudatusega luuakse tervishoiuteenuse osutajatele lisavõimalus

terviseseisundi kirjeldamise korraldamiseks, mitte ei kehtestata kohustust senist töökorraldust

muuta. Tervishoiuteenuse osutaja võib jätkuvalt korraldada terviseseisundi kirjeldamist üksnes

arstide kaudu, kui ta peab seda enda töökorraldust, ressursse ja vajadusi arvestades sobivaimaks

lahenduseks. Muudatus annab tervishoiuteenuse osutajatele õiguse kaasata terviseseisundi

kirjeldamisse ka teisi vastava pädevuse ja väljaõppega tervishoiutöötajaid, kuid otsus niisuguse

võimaluse kasutamise, vajaliku väljaõppe korraldamise ja tööülesannete jaotuse üle jääb

tervishoiuteenuse osutajale.

Koondmõjuna väheneb nende juhtumite arv, mille puhul on terviseseisundi kirjeldamiseks

üldse vaja tervishoiuteenuse osutaja poole pöörduda, ja seega väheneb ka tervishoiuteenuse

osutajate ajakulu. Seetõttu ei saa mõju sihtrühmale pidada oluliseks, kuid mõju on kokkuvõttes

positiivne. Muudatus vabastab arstide kui kõrgema kvalifikatsiooniga tervishoiutöötajate

tööaega, võimaldab kasutada õdede ja teiste tervishoiutöötajate pädevust paindlikumalt ning

vähendab joobeseisundi tuvastamise menetlusest tervishoiuteenuse osutajatele tulenevat

koormust, säilitades samal ajal menetluse kvaliteedi ja usaldusväärsuse.

II sihtrühm: joobekahtlusega isikud

2025. aastal kasutas PPA Eesti haiglate teenust joobeseisundi tuvastamiseks 1769 korda

(teenust võidi osutada samale isikule rohkem kui üks kord). Kavandatav muudatus teeb

asjaomase protseduuri joobekahtlusega isikutele kiiremaks. Praegu peab läbima pika

protseduuri ka see isik, kes nõustub indikaatorvahendi näiduga ja tunnistab oma joovet.

Muudatuse tulemusel menetlusaeg lüheneb. Isikutele, kes siiski soovivad bioloogilise vedeliku

proovi võtmist ja terviseseisundi kirjeldamist tervishoiuteenuse osutaja poolt, jääb endine

võimalus alles, kuid see protseduur muutub samuti kiiremaks.

21

Mõju sihtrühmale on positiivne, aga seda ei saa siiski oluliseks pidada. Joovet tuvastatakse

pigem harva ja juhuslikult, mistõttu ei ole lühemal protseduuril kõnealusele sihtrühmale

tervikuna suurt mõju.

Muudatuse tulemusel võib mõneti suureneda võimalus, et isiku terviseseisundi kirjeldus ja selle

põhjal tehtav järeldus tema joobe kohta on ebatäpne. Arstide väljaõpe ja pädevus erineb teiste

tervishoiutöötajate omast ning on mõnevõrra ulatuslikum, mistõttu võib eeldada, et nemad

eksivad harvem. Siiski on selle mõju avaldumise tõenäosus äärmiselt väike, kuna ka teiste

tervishoiutöötajate kvalifikatsioon on joobes isiku terviseseisundi kirjeldamiseks piisav ning

enne uue ülesande saamist antakse neile vastav väljaõpe ja juhised. Lisaks saab sellesse

protsessi vajaduse korral kaasata ka arsti, kui leitakse, et tema eriteadmised on terviseseisundi

kirjeldamiseks vajalikud.

Sihtrühmale võib mõjuda ka senisest mõnevõrra sagedasem süüteomenetluse kaasnemine.

Nimelt seetõttu, et kui seni on süüteomenetluse algatamiseks vajalik joove pika ooteaja tõttu

tuvastamata jäänud, siis muudatus peaks seda võimalust oluliselt vähendama.

III sihtrühm: Eesti elanikud

Muudatustel on kaudne positiivne mõju ka kogu Eesti elanike turvalisusele, kuna vabaneb

politseiametnike tööaeg, mida saab kasutada teiste õigusrikkumistega tegelemiseks. Samuti on

kaudne positiivne mõju arstide kättesaadavuse mõningane suurenemine.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

7.1. Politseiametniku poolt osutatava esmaabi regulatsiooni täiendamine

Politseiametnike esmaabi väljaõppe ja täiendkoolituse täpsemad nõuded ja korra kehtestab PPA

peadirektor. PPA sisekorraga kirjeldatakse nii esmareageerijate esmaabi väljaõppe kui ka

täiendava meditsiinilise väljaõppega politseiametnike pädevuse säilitamise korraldus. Senise

praktika kohaselt värskendatakse esmareageerijate esmaabiteadmisi ja -oskusi regulaarselt

eriettevalmistuse treeningute raames ning laiema meditsiinilise väljaõppega politseiametnikele

nähakse ette põhjalikum erialane täiendusõpe.

Politseiametnike pädevuse säilitamiseks on vajalik korraldada igal aastal regulaarseid

täiendkoolitusi vähemalt 40 akadeemilise tunni ulatuses, mis sisuliselt tähendab kahepäevase

treeninglaagri läbiviimist aastas. Täiendkoolituste maksumus on ligikaudu 500 eurot ühe

politseiametniku kohta aastas. Arvestades koolitatavate koguarvu, kujuneb PPA aastaseks

kogukuluks hinnanguliselt 43 000 – 75 000 eurot. Lisaks tuleb igale meditsiinilise väljaõppega

politseiametnikule tagada individuaalne varustuskomplekt, mille soetushind on ligikaudu 1600

eurot inimese kohta. Nimetatud kulude katmiseks vajab PPA püsivat lisarahastust umbes 1000

eurot aastas politseiametniku kohta.

Erakorralise meditsiini tehniku õppe läbiviimise kulud kannab PPA täies ulatuses ise. Teiste

meditsiinikoolituste puhul on õppimine osalejatele tasuta, kuid PPA katab sel juhul õppetööga

seotud kõrvalkulud. Erakorralise meditsiini tehniku õpe kestab ühe õppeaasta ja vastab 60 EAP

mahule. Ühe politseiametniku koolitamine maksab ligikaudu 2500 eurot. Kui koolitatakse

korraga 25 ametnikku, on vastava õppe kogukulu umbes 60 000 eurot.

22

Taktikalise meditsiini süsteemi töös hoidmiseks on PPA struktuuris praegu üks teenusejuht ja

neli instruktorit. Lähiaastate plaan näeb ette instruktorkonna laiendamist igasse prefektuuri ja

see toob kaasa vajaduse nelja lisainstruktori kaasamiseks.

7.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine

Muudatuste rakendamisel võib tervishoiuteenuse osutajatel tekkida vajadus anda

tervishoiutöötajatele täiendavaid juhiseid või korraldada lisaväljaõpet terviseseisundi

kirjeldamiseks joobe tuvastamise korral. Joobeseisundi tuvastamisega seotud koolitusi on juba

praktikas korraldatud nii korrakaitseorganitele kui ka tervishoiutöötajatele, sealhulgas õdedele.

Koolituste pakkumist saab jätkata ka edaspidi vajaduspõhiselt, lähtudes koolituste mahust,

sihtrühmast ja konkreetsest sisust. Koolituse sisu võib hõlmata joobele viitavate tunnuste

äratundmist ja kirjeldamist, terviseseisundi kirjeldamise andmete dokumenteerimist,

bioloogiliste proovide võtmise eripärasid ning dokumentide nõuetekohast täitmist. Seega saab

eelnõu rakendamist toetada paindliku koolitusmudeliga, mille kaudu valmistatakse

tervishoiuteenuse osutajaid ette muudatuste rakendamiseks vastavalt nende tegelikule

töökorraldusele ja praktilisele vajadusele.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on halduskoormusele vähendav mõju PPA ja

tervishoiuteenuse osutajate vaates. Kehtiva korra kohaselt eeldab joobe tuvastamine sageli isiku

transportimist tervishoiuteenuse osutaja juurde ning terviseseisundi kirjelduse koostamist arsti

poolt. Sellega kaasneb märkimisväärne ajakulu nii politseiametnikele kui ka tervishoiuteenuse

osutajatele ning täiendav dokumenteerimine mitme osalise poolt.

Muudatuse tulemusel väheneb nende juhtumite arv, mille puhul on vaja tervishoiuteenuse

osutaja poole pöörduda üksnes terviseseisundi kirjeldamise eesmärgil. Seeläbi väheneb püsiv

halduskoormus politseiametnikele, kes saavad senisest kiiremini menetlustoiminguid jätkata

või patrullteenistusse naasta.

Tervishoiuteenuse osutajate jaoks väheneb halduskoormus eeskätt seetõttu, et kahaneb

terviseseisundi kirjeldamise juhtumite koguarv ja arstide kaasamise vajadus. Kuigi

terviseseisundi kirjeldamise õigus laieneb kõigile tervishoiutöötajatele, ei too see kaasa

täiendavaid aruandlus- ega dokumenteerimisnõudeid, vaid võimaldab olemasolevaid

protseduure paindlikumalt korraldada. Vajadus täiendavate infosüsteemide või

dokumentatsioonivormide loomiseks puudub.

PPA-le ja tervishoiuteenuse osutajatele kaasneb muudatuse rakendamisel ajutine

halduskoormus seoses sisejuhiste ajakohastamise ning vajaduse korral väljaõppe

täiendamisega. Tegemist on ühekordse kohanemismõjuga, mis on ajaliselt piiratud ega too

kaasa püsivat halduskoormuse kasvu. Vastupidi, pärast uue korra juurutamist on

halduskoormus tervikuna väiksem.

Joobekahtlusega isikute vaates väheneb samuti halduskoormus, kuna menetlusaeg lüheneb ning

väheneb vajadus viibida tervishoiuasutuses ja suhelda mitme asutusega. Menetlustoimingute

kiirenemine ja lihtsustumine kahandab ka isikute subjektiivset koormust ning ebamugavust.

Muudatustega ei kaasne muid tulusid, kulusid ega riigi ja kohaliku omavalitsuse lisategevusi.

8. Rakendusaktid

23

Eelnõukohase seaduse rakendamiseks muudetakse sotsiaalministri 26. juuni 2014. aasta

määrust nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase

protokolli vorm“ ning Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2014. aasta määrust nr 88 „Bioloogilise

vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende

toimingute tasustamise kord“.

Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas (lisa 1).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. juulil. Eelnõus kavandatud muudatuste elluviimiseks peavad

tervishoiuteenuse osutajad üle vaatama tööprotsessid ja sise-eeskirjad ning vajaduse korral

ajakohastama väljaõpet ja juhiseid. Sellega jäetakse piisav aeg uuendusteks valmistumiseks ja

nende rakendamiseks vajalike eelduste loomiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Justiits- ja

Digiministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile.

1

Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Rakendusakti kavandid

§ 1. Sotsiaalministri 26. juuni 2014. a määruse nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi

kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“ muutmine

Sotsiaalministri 26. juuni 2014. a määruses nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise

nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Tervishoiuteenuse osutaja poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord,

terviseseisundi kirjeldamise eest makstav tasu ning terviseseisundi kirjelduse protokolli vorm“;

2) § 1 sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva määrusega sätestatakse tervishoiuteenuse osutaja poolt isiku terviseseisundi

kirjeldamise nõuded ja korra, terviseseisundi kirjeldamise eest makstava tasu ning

terviseseisundi kirjelduse protokolli vorm.“;

3) § 2 lõigetes 1 ja 4 ning § 3 lõike 2 punktis 6 asendatakse sõna „arst“ sõnadega

„tervishoiuteenuse osutaja“ vastavas käändes;

4) § 2 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Isiku keeldumisel läbivaatusest kirjeldab tervishoiuteenuse osutaja isiku terviseseisundit

tuvastatud ulatuses.“

5) § 3 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tervishoiuteenuse osutaja fikseerib terviseseisundi kirjeldamise tulemused terviseseisundi

kirjelduse protokollis.“

6) paragrahvi 3 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „töö-või ametikoht,“.

7) määrust täiendatakse paragrahviga 31 järgmises sõnastuses:

㤠31. Terviseseisundi kirjeldamise eest makstav tasu

(1) Tervishoiuteenuse osutajale tasutakse ühe isiku terviseseisundi kirjeldamise eest 155 eurot.

(2) Terviseseisundi kirjeldamise taotlenud korrakaitseorgan tasub tervishoiuteenuse osutajale

osutatud teenuse eest 30 kalendripäeva jooksul nõuetekohase arve saamisest arvates.“

2

Karmen Joller

Sotsiaalminister

Maarjo Mändmaa

kantsler

§ 2. Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määruse nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise,

säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise

kord“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2014. a määruses nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise,

säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“

tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 21 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„§ 21. Proovivõtmise eest tasumine“;

2) paragrahvi 21 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Korrakaitseorgan tasub tervishoiuteenuse osutajale või riiklikule ekspertiisiasutusele ühelt

isikult ühe proovi võtmise eest järgmiselt:

1) vereproovi võtmise eest 4 eurot;

2) uriiniproovi võtmise eest 3 eurot;

3) kateetriga uriiniproovi võtmise eest 40 eurot.“

3) paragrahvi 21 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 21 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Korrakaitseorgan tasub käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tasu tervishoiuteenuse

osutajale või riiklikule ekspertiisiasutusele 30 kalendripäeva jooksul nõuetekohase arve

saamisest arvates.“.

Kristen Michal

Peaminister

Igor Taro

Siseminister

Keit Kasemets

Riigisekretär

Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kooskõlastustabel

Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud korrakaitseseaduse muutmise

seaduse eelnõule

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja

Digiministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Kliimaministeeriumile ja arvamuse andmiseks

Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, Häirekeskusele, Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Erakorralise

Meditsiini Arstide Seltsile, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Tallinna

Tervishoiu Kõrgkoolile, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile ning Eesti Haiglate Liidule.

Tagasiside esitas kokku neliteist asutust. Sisulise tagasiside esitasid Sotsiaalministeerium,

Justiits- ja Digiministeerium, Terviseamet, Eesti Õdede Liit, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Eesti

Haiglate Liit, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts, Eesti Arstide Liit ja Sihtasutus Tartu

Ülikooli Kliinikum.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil, Eesti Psühhiaatrite Seltsil, Eesti Kiirabi Liidul, Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudil, Politsei- ja Piirivalveametil märkuseid ei olnud.

Esitatud sisulisi arvamusi ja ettepanekuid ning nende arvesse võtmist on kajastatud alltoodud

kooskõlastustabelis.

Ettepaneku esitaja/märkuse sisu Seisukoht/selgitus

Sotsiaalministeerium: Kristella Kukk, e-post [email protected]

1. Palume muuta eelnõu § 163 lõike 1 sõnastust

ning asendada sõna „võib“ sõnaga „peab“ või

sõnastada säte muul viisil selliselt, et

politseiametnikul oleks elupäästva esmaabi

osutamise kohustus, mitte üksnes võimalus.

Kehtiv sõnastus jätab põhjendamatult mulje, et

politseiametnik võib ka esmaabi andmata jätta

olukorras, kus kõik seaduses sätestatud eeldused

on täidetud. Seejuures piirab säte esmaabi

osutamist juba niigi piisavalt, nähes ette, et abi

osutatakse üksnes juhul, kui see ei takista politsei

ülesannete täitmist, oma pädevuse ja võimaluste

piires ning kuni kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni

või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse

osutajale. Sellises raamistikus ei ole võimalik

näha ühiskonna vaatest mõjuvat põhjust, miks

politseiametnik võiks loobuda esmaabi

Arvestatud. Eelnõu sõnastust on

muudetud.

osutamisest olukorras, kus see on võimalik ja

vajalik. Seetõttu peame kohasemaks kohustavat

sõnastust, näiteks: „politseiametnik osutab

isikule…“

2. Palume täiendada § 163 eesmärki. Praeguse

sõnastuse asemel palume kaaluda eesmärgi

sõnastamist järgmiselt: „eesmärk on raskema

tervisekahjustuse või surma ärahoidmine või

vaevuste leevendamine“. Selline täpsustus on

vajalik, sest elupäästva esmaabiga seotud

toimingud ei ole alati suunatud vahetult elu

päästmisele kitsas tähenduses, vaid võivad olla

suunatud ka kannatanu seisundi stabiliseerimisele

ja vaevuste leevendamisele. Näiteks sobivama

asendi andmine, lahastamine käepäraste

vahenditega, valuvaigisti või tilkinfusiooni

manustamine ning soojalt katmine on toimingud,

mis võivad olla taktikalisele parameedikule

jõukohased ning meditsiiniliselt põhjendatud,

kuigi nende peamine eesmärk ei pruugi igas

olukorras olla vahetult elu päästmine.

Osaliselt arvestatud. Eelnõu § 16³ lõike

1 eesmärki on täpsustatud. Sätte kohaselt

on esmaabi eesmärk raskema

tervisekahjustuse või surma ärahoidmine

ning isiku seisundi stabiliseerimine kuni

kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või

isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse

osutajale. Vaevuste leevendamist ei

lisatud sättesse eraldiseisva eesmärgina,

samas hõlmab seisundi stabiliseerimine

praktikas ka selliseid tegevusi, mis

võivad vähendada isiku valu või

ebamugavust.

3. Palume eelnõust eemaldada § 163 lõige 2. Meie

hinnangul ei ole põhjendatud lähenemine, mille

kohaselt elupäästvat esmaabi peaksid osutama

üksnes väga mahuka meditsiinilise väljaõppega

politseiametnikud. Iga politseiametnik peab

olema suuteline rakendama esmaseid

elupäästvaid võtteid, sealhulgas elustamist,

kannatanu stabiilsesse küliliasendisse

paigutamist, verejooksu peatamist ja muid

vältimatuid abinõusid. Lõikes 1 on juba ette

nähtud piisav piirang, mille kohaselt osutatakse

abi üksnes oma pädevuse piires. Seetõttu ei ole

põhjendatud jätta ülejäänud politseiametnikke

kogu regulatsiooni alt välja. Samuti ei taga

seaduses fikseeritud väljaõppeliikide loetelu

piisavat paindlikkust tulevikuks, kui taktikalise

parameediku rolliga võiks sobituda mõni muu,

tänaseks veel ette nägemata õppeprogramm.

Arvestatud. Sätte ülesehitust on

täpsustatud. KorS § 16³ lõike 1 kohaselt

osutab politseiametnik eluohtliku

terviseseisundi korral esmaabi oma

väljaõppe ja võimaluste piires. Lõige 2 ei

välista teiste politseiametnike esmast

esmaabi, vaid täpsustab, et erakorralise

meditsiini tehniku, kaitseväe

parameediku, kiirabitehniku, õe, arsti

või muu meditsiinilise väljaõppega

politseiametnik võib oma pädevuse

piires rakendada täiendavaid väljaõppest

tulenevaid esmaabi võtteid. Selline

lahendus eristab üldise esmaabi

osutamise ning täiendavate elupäästvate

võtete rakendamise pädevuse.

4. Palume kaaluda § 163 lõike 4 täiendamist või

täiendava lõike lisamist, mis sätestaks esmaabi

dokumenteerimise kohustuse juhul, kui politsei

põhiülesanded seda võimaldavad. Meile

teadaolevalt kasutavad taktikalised parameedikud

juba praegu rahvusvaheliselt tunnustatud ning

tervishoiutöötajatele arusaadavat kompaktset

dokumenteerimisvormi MIST-raportit. Selge

dokumenteerimisalus toetaks nii abi järjepidevust

kui ka hilisemat infovahetust tervishoiuteenuse

osutajatega.

Arvestatud. Eelnõusse on lisatud

dokumenteerimiskohustus. KorS § 16³

lõike 6 kohaselt dokumenteerib

politseiametnik abi osutamise või sellest

keeldumise esimesel võimalusel.

Seletuskirjas on lisatud täiendavalt

selgitus dokumenteerimise eesmärgi ja

võimalike vormide kohta.

5. Palume täiendada eelnõud punktiga, millega

täiendatakse § 40 lõiget 11 ja § 41 lõiget 2

järgmise lauseosaga „või muu tervishoiuteenuse

osutaja, kellega korrakaitseorganil on

sõlmitud haldusleping“. Selline täpsustus oleks

kooskõlas seniste aruteludega, mille kohaselt

terviseseisundi kirjeldamise delegeerimisel

õdedele on oodatav positiivne mõju just seetõttu,

et see võimaldab korrakaitseorganil kaasata

lihtsamini erasektori partnereid ja vähendada

seeläbi erakorralise meditsiini koormust.

Halduslepingu võimaluse selgesõnaline

kajastamine seaduses looks vajalikku

õigusselgust.

Selgitame. Lõigete täiendamine pole

vajalik, kuna kirjeldatud eesmärki täidab

juba KorS § 40 lõige 6, mis annab

korrakaitseorganile juba praegu

võimaluse sõlmida käesoleva paragrahvi

lõikes 1¹ nimetamata tervishoiuteenuse

osutajaga haldusleping vereproovi

võtmiseks, säilitamiseks ja riiklikku

ekspertiisiasutusse edastamiseks.

Halduslepingu sõlmimise võimalus on

seega seaduses olemas.

6. Juhime tähelepanu terviseseisundi kirjeldamise

dokumenteerimist puudutavale regulatsioonile.

Eelnõu § 41 lõige 14 näeb ette, et valdkonna eest

vastutav minister kehtestab määrusega arsti poolt

isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded, korra

ning sellekohase protokolli vormi. Meie

hinnangul tuleks kaaluda protokolli vormi

asemel kaasaegsema lahendusena

andmekoosseisu kehtestamist, nagu seda

kasutatakse ka muudes sarnastes

regulatsioonides. Andmekoosseisul põhinev

lähenemine oleks paindlikum,

tehnoloogianeutraalsem ja paremini kooskõlas

nüüdisaegse andmetöötluse praktikaga.

Mitte arvestatud. Kaalusime

ettepanekut, kuid peame käesoleval

juhul põhjendatuks jätkata

terviseseisundi kirjeldamise protokolli

vormi kehtestamisega. Terviseseisundi

kirjeldamist võivad teha erinevad

tervishoiuteenuse osutajad ning ühtse

protokolli kasutamine aitab tagada

andmete ühetaolise esitamise ja

dokumenteerimise praktika. Üksnes

andmekoosseisu kehtestamise korral

peaks iga tervishoiuteenuse osutaja

kujundama oma dokumendivormi,

mistõttu võivad dokumentide ülesehitus

ja andmete esitamise viis oluliselt

erineda. See võib omakorda raskendada

dokumentide kasutamist joobeseisundi

hindamisel ning vähendada

ekspertiisiasutusele esitatavate

alusdokumentide võrreldavust. Ühtne

protokolli vorm toetab õigusselgust,

tagab terviseseisundi kirjelduste

ühtlasema kvaliteedi ning lihtsustab

ekspertiisiasutuse tööd joobeseisundi

kohta hinnangu andmisel.

7. Palume üle vaadata seletuskirjas sisalduv

käsitlus tervishoiutöötajate väljaõppe

korraldamise kohta. Seletuskirja punktis 7.2

märgitakse, et kui tervishoiuteenuse osutaja seda

ette näeb, võib muudatustega tekkida lisavajadus

tervishoiutöötajate täiendõppe järele ning vastava

väljaõppe tagab sellisel juhul tervishoiuteenuse

osutaja. Me ei pea põhjendatuks lahendust, mille

kohaselt riigi poolt pandud uue ülesande

täitmiseks vajaliku väljaõppe korraldamise ja

Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud

tervishoiutöötajate väljaõppe ja

juhendamise osas. Joobeseisundi

tuvastamisega seotud koolituste

läbiviimine on EKEI praktikas juba

juurdunud ning 2026. aastal laiendatud

ka õdedele terviseseisundi kirjeldamise

osas. Koolitusi viiakse läbi nii

korrakaitseorganitele kui ka

tervishoiutöötajatele, sealhulgas

vastutuse jätab riik tervishoiuteenuse osutaja

kanda. Kui seadusandja loob uue kohustuse või

laiendab olemasoleva ülesande täitjate ringi, tuleb

ka väljaõppe vajadus ja selle korraldus selgelt läbi

mõelda ning riigi tasandil piisavalt toetada.

Eelnõu ja seletuskirja loogikast nähtub, et

muudatuse eesmärk on vähendada arstide

koormust ja võimaldada suuremat rolli õdedele.

Sellisel juhul ei saa pidada piisavaks lahendust,

mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja ise

leidma võimalused vajaliku väljaõppe

tagamiseks. Peame vajalikuks, et seletuskiri

kajastaks selgemalt riigi rolli väljaõppe tagamisel

ning vastava süsteemi ülesehitamisel. Seejuures

märgime, et seletuskirjas on politseiametnike

koolituste korraldamine kirjeldatud oluliselt

selgemalt ja põhjalikumalt, mistõttu peaks

samaväärne lähenemine laienema ka

tervishoiutöötajate väljaõppe küsimusele.

õdedele. Koolitustega jätkatakse ka

edaspidi vajaduspõhiselt, lähtudes

koolituste mahust, sihtrühmast ja

konkreetsest sisust. Koolituse sisu võib

hõlmata joobele viitavate tunnuste

äratundmist ja kirjeldamist,

terviseseisundi kirjeldamise andmete

dokumenteerimist, bioloogiliste

proovide võtmise eripärasid ning

dokumentide nõuetekohast täitmist.

8. Juhime tähelepanu tasustamise regulatsiooni

ebaselgusele. Kuigi varasemates aruteludes lepiti

kokku, et tasustamise täpsemad küsimused

käsitletakse rakendusakti koostamise etapis,

eeldab see selge ja üheselt mõistetava

volitusnormi olemasolu seaduses. Meie

hinnangul tekitavad näiteks kehtiva § 41 lõiked 4

ja 15 tasu kehtestamise aluste osas ebaselgust.

Palume vaadata korrakaitseseaduse

tervishoiuteenuse osutajatele tasu maksmist

puudutavad sätted terviklikult üle, et kujundada

ühtne ja selge regulatsioon.

Arvestatud. Eelnõu on täiendatud

tasustamist puudutavate

volitusnormidega. KorS § 41 lõike 13¹

kohaselt tasutakse riikliku

ekspertiisiasutuse hinnangu eest

vastavalt kohtuekspertiisiseaduse § 38

lõike 2 alusel sätestatud hindadele. KorS

§ 41 lõike 14 kavandatud sõnastuse

kohaselt kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega ja korra,

terviseseisundi kirjeldamise eest

makstava tasu ning terviseseisundi

kirjelduse protokolli vormi.

Rakendusaktide muutmise käigus

kujundatakse joobe tuvastamisega

seotud toimingute tasustamiseks ühtsem

ja selgem regulatsioon.

9. Palun saata eelnõu arvamuse avaldamiseks

Eesti Haiglate Liidule.

Arvestatud. Eelnõu edastati Eesti

Haiglate Liidule e-kirja teel 12.03.2026.

Justiits-ja Digiministeerium:

1. Joobeseisundi tuvastamine (eelnõu § 1 punktid

3, 4 ja 7) – Justiits- ja Digiministeerium ei toeta

eelnõu osas, millega nähakse ette võimalus, et

teatud juhtudel saab ekspertiisiasutus

joobeseisundi tuvastamisel tugineda

tervishoiutöötaja koostatud terviseseisundi

kirjelduse asemel korrakaitseorgani koostatud

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusele.

Meie hinnangul tekib muudatuste kavandatud

kujul jõustumisel probleem võimaliku

Selgitame. Seletuskirja on täiendatud ja

muudatuse rakendamise loogikat

täpsustatud. Eelnõu ei anna

korrakaitseorganile pädevust

joobeseisundi lõplikuks tuvastamiseks.

Joobeseisundi olemasolu või puudumise

kohta annab jätkuvalt hinnangu riiklik

ekspertiisiasutus ning hinnangu aluseks

on bioloogilise vedeliku proovi uuringu

tulemused koos korrakaitseorgani

joobeseisundi kindlakstegemisel olukorras, kus

mootorsõidukit juhtinud isik on narkootilisi või

psühhotroopseid aineid tarbinud ning see on

indikaatorvahendiga kinnitust leidnud. Sageli ei

oska inimesed hinnata, kas nende süüline

rikkumine piirdub keelatud aine tarvitamisega või

on nad joobeseisundis. Seetõttu on ootuspärane,

et inimesed ei vaidlusta politseiametniku poolt

koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste

kirjeldust ega nõua tervisesisundi kirjeldamist

tervishoiutöötaja poolt ka olukorras, kus neil

tegelikult joobeseisund puudub. Samuti tuleb

tähele panna, et terviseseisundi kirjeldamisel on

tervishoiutöötajal põhjalik väljaõpe ja kogemus,

mis aitab tagada seda, et joobetunnustena ei

kirjeldataks asjaolusid, mis tulenevad inimese

eripäradest või haigusseisundist.

Joobeseisundi adekvaatse kirjeldamise tähtsust

aitab näidata 2025. aasta statistika, kus

karistusseadustiku (KarS) § 424 kahtlusega

registreeritud kuritegudest 286 juhul lõpetati

kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel; neist

omakorda 195 juhtumit menetleti edasi

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning

nende lähteainete seaduse (NPALS) § 15 alusel

(enamik neist Ida prefektuuri

teeninduspiirkonnas). Selle põhjal saab öelda, et

korrakaitseorgani esmane kahtlus narkojoobe

esinemise kohta ei leia pea pooltel juhtudel

hilisema menetluse käigus kinnitust.

Võrdluseks: KarS § 424 alusel esitatakse

mootorsõiduki narkojoobes juhtimise eest

süüdistus ja saadetakse kohtusse aastas ligikaudu

200 isikut ehk sama suurusjärk, kui oli 2025.

aastal kahtlusaluste arv narkojoobe kahtlusel

alustatud, kuid hiljem lõpetatud menetlustes.

Terviseseisundi kirjeldamise jätmisel vaid

korrakaitseorgani enda hooleks on ette nähtav ka

teatud ebaobjektiivsus terviseseisundi

kirjeldamisel kinnituskalduvuse tõttu – ametnik

usub, et inimene on joobes ja võimendab sellele

viitavaid tunnuseid enda koostatavas kirjelduses,

võimalik, et seda ise teadvustamata. Seetõttu ei

saa tõendamispõhimõtte välja pakutud muutmise

(olemuselt leevendamise) mõju pidada

väheoluliseks.

Meie hinnangul saaks korrakaitseorgani

koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste

joobeseisundile viitavate tunnuste

kirjelduse või tervishoiuteenuse osutaja

koostatud terviseseisundi kirjeldusega.

Eelnõuga säilib võimalus toimetada isik

tervishoiuteenuse osutaja juurde juhul,

kui see on konkreetse juhtumi asjaolusid

arvestades vajalik, muu hulgas kui isik ei

nõustu indikaatorvahendi tulemusega

või nõuab bioloogilise vedeliku proovi

uuringut.

kirjeldust kasutada samaväärse alternatiivina

tervishoiutöötaja koostatud terviseseisundi

kirjeldusele vaid juhul, kui joobeseisundile

viitavate tunnuste kirjeldamise kord sätestatakse

rakendusaktiga sarnaselt terviseseisundi

kirjeldamise nõuetega (seletuskirjas on sellele

viidatud leheküljel 18 vajadusena koostada selge

teenusekirjeldus). Lisaks peaks koos

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusega

ekspertiisiasutusele vältimatult edastatama

vormikaamera salvestise joobeseisundile

viitavate tunnuste kindlakstegemise toimingust,

kust oleks eksperdile vahetult näha need

tunnused, mille alusel joovet kahtlustatakse.

2. Mõju süüteomenetlusele – seletuskirjas ei ole

piisavalt analüüsitud eelnõu mõju

süüteomenetluse õiguspärasusele narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete tarvitamise kahtlusega

isikute puhul olukorras, kus peamiseks tõendiks

aine tarvitamise kohta on indikaatorvahend.

Mõjude osas on jäetud kajastamata, milline on

indikaatorvahendiga saadud tulemuste

usaldusväärsus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)

haldusala praktika kohaselt.

Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas kasutab

Vanglateenistus kinnipeetava poolt narkootilise ja

psühhotroopse aine valmistamise, omandamise,

valdamise ja arsti ettekirjutuseta tarvitamise

kuriteo (KarS § 331) toimepanemise kahtluse

korral aine tarvitamise kindlakstegemiseks PPA-

ga sarnast indikaatorvahendit ning

indikaatorvahendi positiivse näidu korral edastab

bioloogilise vedeliku proovi ekspertiisi. 2024. ja

2025. aasta andmetel alustati indikaatorvahendi

positiivse näidu põhjal kokku 369

kriminaalmenetlust, millest ligikaudu 70% hiljem

lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise

tõttu, sest indikaatorvahendiga saadud tulemus

erines bioloogilise proovi analüüsi tulemusest.

Seetõttu võib öelda, et pelgalt indikaatorvahendi

kasutamine ei anna piisavat kindlust aine

tarvitamise tõendamisel.

Arvestatud. Seletuskirjas on

täpsustatud, et eelnõu ei muuda aine

tarvitamise tuvastamise üldist loogikat

ega anna indikaatorvahendi tulemusele

senisest suuremat tõenduslikku

tähendust. Indikaatorvahend on jätkuvalt

esmane kontrollivahend ning aine

tarvitamise või joobeseisundi

tõendamisel on määrav bioloogilise

vedeliku proovi uuringu tulemus ja

vajaduse korral ekspertiisiasutuse

hinnang.

3. Elupäästev abi (eelnõu § 1 p 1) – eelnõuga

kavandatakse luua selge õiguslik alus politseile

elupäästva esmaabi andmiseks. Justiits- ja

Digiministeerium leiab, et sätte lisamiseks

korrakaitseseadusesse puudub vajadus.

Säte ei loo õigusselgust. Säte kasutab väljendit

„elupäästev abi“, mis, nagu ka eelnõu

seletuskirjas rõhutatakse, on sisustamata termin.

Selgitame. Eelnõu eesmärk on anda

selge õiguslik alus olukordadeks, kus

politsei on sündmuskohal esimene

reageerija ning isiku elu või tervis on

vahetus ohus. Eelnõu § 16³ pealkiri ja

sõnastus on täpsustatud ning säte

reguleerib esmaabi osutamist eluohtliku

terviseseisundi kahtluse korral. Lõike 1

Kui sätte eesmärk on luua selge õiguslik alus, ei

pruugi selge sisuta norm seda eesmärki täita, sest

tekkida võivad vaidlused, millised konkreetsed

sammud peaksid olema terminiga hõlmatud.

Kuigi eelnõuga üritatakse abi ulatust täpsustada –

abi andmata jätmine võiks tuua kaasa inimese

surma või raskema tervisekahju, võimaldab see

suhteliselt vaba sisustamist, eriti raskema

tervisekahju saabumine võimaliku tagajärjena.

Arvestada tuleb ka politsei rolli üld- ja

edasilükkamatu pädevusega korrakaitseorganina.

Roll paneb politseile kohustuse reageerida ohule

või korrarikkumisele, kui see ei ole muu

korrakaitseorgani pädevuses või kui pädev

asustus ei saa piisavalt kiiresti reageerida,

korrakaitseseaduse (KorS) § 6 lg-d 2 ja 3. Politsei

kohustus korrakaitseorganina on tagada avalik

kord. Avalik kord on olukord, kus isikute

subjektiivsed õigused on kaitstud. Abi andmine

isikule, kes võiks abi andmata jätmise tagajärjel

surra, mahub seega avaliku korra kaitsealasse ja

on politsei kohustus. Abi andmise viisi valik peab

jääma politsei kaalutlusotsuseks – kas selleks on

kiirabi kutsumine või ise hädavajalike sammude

astumine, peab sõltuma abi andja oskustest ja

kogemustest.

Seaduslikkuse põhimõte nõuab tõepoolest riigi

tegevuse aluseks õigusnormi olemasolu.

Põhimõtte eesmärk on aga tagada, et õiguslik alus

oleks eelkõige igasugusel riigipoolsel sekkuval

tegevusel, millega riik riivab inimese õigusi või

vabadusi. Abi andmine, eriti aga elupäästva abi

andmine olukorras, kus ilma abi andmata võiks

inimene surra, ei ole inimese õigustesse sekkuv

riigivõimu tegevus, milleks peab olema detailne

õiguslik alus. Elupäästva abi andmisel peab riik

saama eeldada, et abi saamine on inimese soov.

Eeltoodust tulenevalt on Justiits- ja

Digiministeerium seisukohal, et KorSi elupäästva

abi andmise sätte lisamine ei ole vajalik.

kohaselt osutab politseiametnik abi oma

väljaõppe ja võimaluste piires ning lõike

2 kohaselt võib vastava asjakohase

väljaõppega politseiametnik rakendada

täiendavaid väljaõppest tulenevaid

esmaabivõtteid. Seetõttu ei loo säte

politseile tervishoiuteenuse osutaja rolli,

vaid täpsustab politsei tegevuse

õiguslikku alust ajakriitilistes

olukordades.

4. Eelnõu § 1 p 1 – säte on eelnõu kohaselt

politsei-keskne. Samas on korrakaitseseadus

riikliku järelevalve üldseadus. Tõenäoliselt on ka

teisi korrakaitseorganeid, kes on saanud

esmaabialase väljaõppe. Kui asuda seisukohale,

et ka abi andmiseks on vaja sätestada

korrakaitseorganile õiguslik alus, siis tuleb

kaaluda, kas see peaks laienema suuremale

ringile.

Teadmiseks võetud. Regulatsioon

jäetakse politseikeskseks. Muudatuse

vajadus tuleneb eeskätt PPA töö

iseloomust ja praktikas esinevatest

olukordadest, kus politsei jõuab

sündmuskohale sageli esimesena ning

puutub kokku isikutega, kelle elu või

tervis on vahetus ohus. Eelnõu eesmärk

ei ole kujundada ümber

korrakaitseseaduse üldist regulatsiooni

ega reguleerida kõigi korrakaitseorganite

esmaabi osutamise pädevust, vaid

lahendada PPA praktikas esile kerkinud

õigusselguse probleem. Vajadus

laiendada sarnast regulatsiooni teistele

korrakaitseorganitele võib tulevikus

vajada eraldi analüüsi.

5. Kavandatava § 163 lg 4 kohaselt jätab politsei

abi andmata inimesele, kes on abistamisest

keeldunud. Leiame, et sätte reaalne rakendamine

võib olla keeruline. Võib kahelda, kas kriitilises

olukorras olev inimene saab avaldada

läbimõeldud ja kaalutletud otsust abist keelduda.

Samuti on keeruline juhendada

politseiametnikke, milline abist keeldumine on n-

ö usaldusväärne, et riik saaks sellele tugineda ja

abi andmisest loobuda.

Selgitame. Isiku õigus abist keelduda on

eelnõus säilitatud. KorS § 16³ lõike 5

kohaselt on isikul õigus keelduda

käesolevas paragrahvis nimetatud abist

ning lõike 6 kohaselt dokumenteerib

politseiametnik abi osutamise või sellest

keeldumise esimesel võimalusel.

Seletuskirjas on täpsustatud, et

keeldumine on asjakohane üksnes juhul,

kui isik on teadvusel ja

otsustusvõimeline ning väljendab oma

tahet selgelt ja üheselt mõistetavalt.

Teadvuseta või muul põhjusel

otsustusvõimetu isiku puhul lähtutakse

eeldusest, et isik soovib abi. Samuti ei

vabasta abi osutamisest keeldumine

politseiametnikku kohustusest

korraldada isikule vajalikku abi, näiteks

kutsuda kiirabi.

6. Mõistmatuks jääb § 163 lg-s 3 toodud välistus,

mille kohaselt ei ole politsei poolt elupäästva abi

andmine tervishoiuteenus tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse (TTKS) tähenduses. TTKS

sätestab tervishoiuteenuse kui tervishoiutöötaja

poolt osutatud teenuse, tervishoiutöötaja on

seejuures defineeritud arsti, hambaarsti, õe,

ämmaemandana, kes peavad olema registreeritud

Terviseametis. Abi andev politseinik ilmselt ei ole

tervishoiutöötaja ja seega ei ole ka põhjust arvata,

et tema tegevus võiks mahtuda TTKS

reguleerimisala alla. KarS § 124 kohaselt vastutab

igaüks eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi

andmata jätmise eest. Seega tekiks eelnõu loogika

kohaselt küsimus, kas õigusnormis tuleb

selgesõnaliselt välistada ka igaühe poolt abi

andmine TTKS reguleerimisalast.

Selgitame. Lõike eesmärk ei ole

välistada üksnes seda, et

politseiametniku tegevust käsitataks

tervishoiuteenusena TTKS tähenduses.

Sätte eesmärk on tagada õigusselgus

ning rõhutada, et KorS § 16³ alusel

osutatav esmaabi on ajutine ja erandlik

sekkumine olukorras, kus viivitamatu

tegutsemine on vajalik inimese elu või

tervise kaitseks. Politseiametnik ei

tegutse seejuures tervishoiuteenuse

osutajana ega osuta tervishoiuteenust

TTKS tähenduses. Seetõttu ei kohaldata

esmaabi osutamisele tervishoiuteenuse

osutajatele ette nähtud nõudeid,

sealhulgas tegevusloa,

dokumenteerimise ega kohustusliku

vastutuskindlustusega seotud

regulatsiooni. Sätte eesmärk on vältida

võimalikke tõlgendusvaidlusi

politseiametniku pädevuse ja

kohaldatava õigusraamistiku üle.

ARVAMUSE ANDMISEKS

Terviseamet: Agne Ojasaar, e-post [email protected]

1. Terviseameti hinnangul on termini

„elupäästev abi“ kasutuselevõtmine

korrakaitseseaduses (KorS) põhjendamatu ja

segadust tekitav. Plaanitav muudatus ei loo

Terviseameti hinnangul politseiametnikule

selget õiguslikku alust elupäästva abi

osutamiseks, vaid tekitab pigem segadust.

Samuti ei saa mitte kuidagi jaatada muudatuse

eesmärki, mis seletuskirja kohaselt on toetada

isiku põhiõigust elule ja tervise kaitsele

olukordades, kus tervishoiuteenus ei ole veel

kättesaadav ning abi edasilükkamine võib kaasa

tuua pöördumatuid tagajärgi.

KorS § 77 sätestab, et kui vahetu sunni

kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus,

on korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule

esimesel võimalusel esmaabi andmise ning

vajaduse korral kiirabi kutsumise. Seega on

KorS-is juba kasutusel termin „esmaabi“.

Eelnõust ega seletuskirjast ei leia vastust

küsimusele, kuidas täpselt erineb

politseiametniku antav „elupäästev abi“

„esmaabist“, mille peab korrakaitseorgan

tagama. Seletuskirjas on võrreldud „elupäästvat

abi“ tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

(TTKS) sätestatud „vältimatu abi“ mõistega -

elupäästev abi on sisuliselt võrreldav TTKS-s

sätestatud vältimatu abi mõistega (lk 6). Samas

väidab seletuskiri, et elupäästev abi ei ole

samastatav TTKS kasutatava vältimatu abi

mõistega, kuna viimast saab osutada üksnes

tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse raames (lk

14). Seega on elupäästva abi näol tegemist

täiesti eraldiseisva abi liigiga, mis ei ole ei

esmaabi ega vältimatu abi. Elupäästva abi

mõistet aga eelnõus piiritletud ei ole, vaid on

leitud, et seaduse tasandil ei ole otstarbekaks

sätestada elupäästva abi osutamisel lubatud

meetmete ammendavat loetelu, kuna

eluohtlikud olukorrad on oma olemuselt

ettearvamatud ning sekkumise vajadus ja ulatus

sõltuvad nii konkreetse juhtumi asjaoludest kui

ka politseiniku individuaalsest pädevusest.

Konkreetsete oskuste ja protseduuride

rakendamine plaanitakse reguleerida PPA

sisemise korralduse, väljaõppe ja

juhendmaterjalide kaudu.

Osaliselt arvestatud. Kooskõlastamise

käigus on loobutud mõiste „elupäästev

abi“ kasutamisest ning eelnõu käsitleb

esmaabi osutamist eluohtliku

terviseseisundi kahtluse korral. Eelnõu

kohaselt osutab politseiametnik esmaabi

oma väljaõppe ja võimaluste piires ning

täiendava meditsiinilise väljaõppega

politseiametnik võib rakendada ka oma

väljaõppest tulenevaid esmaabivõtteid.

Eelnõu ei anna politseiametnikule

piiramatut õigust meditsiinilisteks

sekkumisteks ega õigust ületada oma

väljaõppest tulenevaid pädevuspiire.

Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud

väljaõppe ja pädevuse seost, abi osutamise

dokumenteerimist, tervishoiuteenuse ja

esmaabi vahekorda ning kahju hüvitamise

aluseid. Ettepanekut sätestada seaduses

ammendav loetelu lubatud sekkumistest

või kehtestada seaduse tasandil täiendava

väljaõppe ja täiendusõppe mahud ei ole

arvestatud, kuna eluohtlikud olukorrad on

oma olemuselt erinevad ning vajalike

oskuste ja väljaõppenõuete täpsustamine

on otstarbekam lahendada PPA sisekorra,

väljaõppe ja juhendmaterjalide kaudu.

Terviseameti hinnangul tuleks seaduse tasandil

eelistada siiski lahendust, mille puhul on

politseiametnikul eluohtlikus olukorras õigus

anda esmaabi, mitte luua politseiametnikule

sisuliselt piiramatu meditsiinilise sekkumise

volitus (politseiametnik ise hindab oma

pädevuse piire). Kui tegemist on invasiivsete

protseduuridega, siis võib nende ebapädev

osutamine põhjustada isikule raskeid

tervisekahjustusi või isegi surma.

Juhul, kui eraldi regulatsioon elupäästva abi

osutamiseks on vajalik, tuleks mõiste

„elupäästev abi“ seaduses täpsemalt piiritleda sh

täpsustada nõudeid väljaõppele ja siduda need

sekkumise ulatusega. Sõnastus „muu väljaõpe“

on liiga avar. Soovitame määrata vähemalt

miinimumtasemed, milline väljaõpe annab

õiguse konkreetseteks sekkumisteks. Lisaks

juhime tähelepanu, et ühekordne koolituse

läbimine ei ole kindlasti piisav, et ka aastate

pärast abi anda. Eriti juhul, kui tegu ei ole

igapäevase tööga. Seega tuleks lisada

täiendkoolituse nõue 40 tunni ulatuses

kalendriaastas.

Lisaks tuleks kehtestada ühtne

dokumenteerimis- ja üleandmiskord, et tagada

isiku õiguste kaitse ning sätestada

politseiametniku ja kiirabi vastutuse piirid. Kui

elupäästvat abi ei käsitata tervishoiuteenusena,

tuleks seletuskirjas veelgi selgemalt välja tuua,

missuguse standardi järgi hinnatakse

politseiametniku tegevuse õiguspärasust,

hoolsust ja võimalikku kahju tekitamist.

Vastasel juhul jääb ebaselgeks, missugune on

praktikas lubatud sekkumise piir ja kuidas

lahendatakse hilisemad kahjunõuded sh juhud,

kus elupäästvat abi osutati ebaõigesti või viisil,

mis raskendas või takistas kiirabi või teiste

tervishoiuteenuse osutajate tööd.

2. Eelnõu punktiga 2 täiendatakse KorS-i § 37

lõikega 4, millega täpsustatakse, et KorS-i §-des

39, 40 ja 41 nimetatud tervishoiutöötaja poolt

joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtavad

tegevused ei ole tervishoiuteenused TTKS

tähenduses. Terviseameti hinnangul on

seletuskirjas õigesti välja toodud, et

Arvestatud. Eelnõust jäetakse välja

kavandatud KorS § 37 lõige 4, millega

sooviti täpsustada, kas KorS §-des 39, 40

ja 41 nimetatud tervishoiutöötaja poolt

joobe tuvastamise eesmärgil tehtavad

toimingud on tervishoiuteenused

terviseseisundi kirjeldamine joobe

tuvastamiseks ei ole käsitatav tervishoiuteenuse

osutamisena. Samas ei saa mitte kuidagi

nõustuda väitega, et kõik joobeseisundi

tuvastamise eesmärgil tehtavad tegevused sh

näiteks veenivere võtmine ei ole käsitatavad

tervishoiuteenuse osutamisena.

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

tähenduses.

Kooskõlastamise käigus täpsustatud

seisukohtade põhjal jõuti järeldusele, et

sellise sätte lisamine KorS-i ei ole vajalik.

Eesti Õdede Liit: Margit Lenk-Adusoo, e-post [email protected]

Toetame eelnõu § 1 punktiga 1 kavandatavat

korrakaitseseaduse täiendamist §-ga 16³, mille

kohaselt võib politseiametnik osutada eluohtliku

terviseseisundi korral elupäästvat abi. Samas

leiame, et eelnõu § 1 punktiga 1 lisatava § 16³

lõikes 2 sätestatud kvalifikatsiooninõue on

praktikas liialt kitsendav. Säte seob elupäästva

abi osutamise õiguse konkreetsete formaalsete

väljaõpetega (erakorralise meditsiini tehnik,

parameedik, kiirabitehnik, õde, arst või muu

väljaõpe), piirates seeläbi abiandjate ringi.

Elupäästev abi on viivitamatut sekkumist

nõudev tegevus, mille eesmärk on säilitada või

taastada elutähtsad funktsioonid kuni

professionaalse abi saabumiseni.

Tõenduspõhise käsitluse järgi on elupäästva abi

osutamise võimekus saavutatav ka sihipärase ja

standardiseeritud koolituse kaudu ega eelda

tingimata tervishoiualast tasemeõpet. Teeme

ettepaneku täpsustada eelnõu § 1 punktiga 1

lisatava § 16³ lõiget 2 selliselt, et elupäästva abi

osutamise õigus oleks seotud eeskätt asjakohase

koolitusega, mitte üksnes formaalse

kvalifikatsiooniga. Lisaks leiame, et juhul kui

eelnõus säilitatakse kvalifikatsioonipõhine

lähenemine, on vajalik korrakaitseseaduses

selgelt defineerida mõiste „elupäästev abi“.

Kehtivas õiguses puudub üheselt mõistetav

definitsioon ning erinevad kvalifikatsioonid

võivad eeldada erinevat pädevuste ulatust.

Mõiste sisustamine aitaks tagada õigusselguse

ning vähendada tõlgendusriske praktikas.

Toetame eelnõu § 1 punktiga 2 kavandatavat

muudatust, mille kohaselt käsitletakse

korrakaitseseaduse §-des 39–41 nimetatud

toiminguid riikliku järelevalve

menetlustoimingutena, mitte

tervishoiuteenustena.

Osaliselt arvestatud. Eelnõu sõnastust on

täpsustatud. KorS § 16³ lõige 1 hõlmab

politseiametniku poolt eluohtliku

terviseseisundi korral antavat esmaabi

oma väljaõppe ja võimaluste piires. Lõige

2 ei piirdu üksnes loetletud formaalsete

kvalifikatsioonidega, vaid võimaldab

erakorralise meditsiini tehniku, kaitseväe

parameediku, kiirabitehniku, õe, arsti või

muu asjakohase väljaõppega

politseiametnikul rakendada oma

pädevuse piires täiendavaid väljaõppest

tulenevaid elupäästvaid võtteid. Selline

sõnastus jätab võimaluse arvestada ka

muud asjakohast väljaõpet ning välistab

liiga kitsa kvalifikatsioonipõhise

tõlgenduse.

Joobeseisundi tuvastamisega seotud

märkuse osas selgitame, et eelnõu

rakendamisel võib tervishoiuteenuse

osutajatel tekkida vajadus täiendavate

juhiste või väljaõppe järele. Vastavaid

koolitusi on praktikas juba korraldatud nii

korrakaitseorganitele kui ka

tervishoiutöötajatele, sealhulgas õdedele,

ning nende korraldamisega on võimalik

jätkata ka edaspidi vajaduspõhiselt.

Toetame eelnõu § 1 punktidega 6–8

kavandatavaid muudatusi, millega laiendatakse

terviseseisundi kirjeldamise õigust

tervishoiuteenuse osutajatele. Samuti toetame

eelnõu § 1 punktiga 7 kavandatavat lahendust,

mille kohaselt võib joobeseisundi hindamisel

tugineda lisaks bioloogilise proovi tulemustele

ka korrakaitseorgani koostatud tunnuste

kirjeldusele. Peame siiski oluliseks rõhutada, et

eelnõu § 1 punktidega 6–8 kavandatud pädevuse

laiendamine, sealhulgas õdedele, tähendab

õdede suuremat rolli menetluslikes toimingutes.

Kuigi õdede põhiõppes käsitletakse

joobeseisundile viitavaid tunnuseid, ei kuulu

joobeseisundi tuvastamine õe baaspädevuste

hulka. Joobeseisundi hindamine menetluslikus

kontekstis eeldab lisaks kliinilistele teadmistele

ka arusaamist õiguslikest ja menetluslikest

nõuetest, sealhulgas dokumenteerimisest ja

tõendamisstandarditest. Seetõttu peame

vajalikuks, et õiguste laiendamisega kaasneks

asjakohane täiendkoolitus. Koolitus peaks

hõlmama nii kliinilist hindamist kui ka

menetluslikke ja õiguslikke aspekte, et tagada

tegevuse ühtlane kvaliteet ja õiguspärasus.

Lääne-Tallinna Keskhaigla: Aleksei Gaidajenko, e-post [email protected]

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ei toeta

kavandatavat lahendust osas, millega

joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtava

terviseseisundi kirjelduse õigus laiendatakse

arstilt teistele tervishoiutöötajatele, sealhulgas

õdedele. Eelnõu lähtekoht on sisuliselt ekslik

ning alahindab nii tegevuse tegelikku sisu, selle

õiguslikku kaalu kui ka mõju erakorralise

meditsiini töökorraldusele. Eelnõu seletuskiri

väidab, et edaspidi võiksid terviseseisundit

kirjeldada ka „vastava väljaõppega

tervishoiutöötajad, näiteks õed“, kuid ei

määratle, mida see väljaõpe endast kujutab,

milline on selle sisu, maht,

hindamiskriteeriumid, pädevuse tõendamine,

vastutus ega rahastus. Samal ajal laiendatakse

eelnõu tasandil õigus mitte üksnes õdedele, vaid

sisuliselt kõigile tervishoiutöötajatele. Oluline

on teha selge vahe kahe täiesti erineva tegevuse

vahel. Õed on koolitatud hindama patsiendi

seisundit ravi- ja hooldusprotsessi eesmärgil.

See ei ole aga samane ekspertiisilaadse,

menetlusliku ja õigusliku kaaluga

terviseseisundi kirjeldamisega, mille alusel

Mitte arvestatud. Eelnõu põhimõttelist

lahendust ei muudeta. Terviseseisundi

kirjeldamise õiguse laiendamise eesmärk

on muuta joobeseisundi tuvastamise

menetlus paindlikumaks ja vähendada

olukordi, kus toimingu tegemine sõltub

üksnes arsti kättesaadavusest. Muudatus

ei kohusta tervishoiuteenuse osutajaid

senist teenusekorraldust muutma ega pane

terviseseisundi kirjeldamise kohustust

automaatselt kõigile õdedele või teistele

tervishoiutöötajatele, vaid loob

tervishoiuteenuse osutajale võimaluse

kaasata toimingu tegemisse ka muu

vastava pädevuse ja väljaõppega

tervishoiutöötaja.

Terviseseisundi kirjeldaja ei anna

joobeseisundi olemasolu või puudumise

kohta lõplikku eksperdihinnangut, kuid

terviseseisundi kirjelduse kvaliteet võib

mõjutada ekspertiisiasutuse hinnangu

usaldusväärsust. Seetõttu eeldab toimingu

tegemine tervishoiutöötajalt asjakohaseid

teadmisi ja oskusi joobele viitavate

kujuneb joobeseisundi tõendamine

süüteomenetluses. Seletuskiri ise rõhutab, et

joobeseisundi tuvastamisel on määrav hinnata,

kas ja millisel määral on mõjutatud isiku

psüühiline või kehaline seisund, ning et sellisel

juhul on terviseseisundi kirjeldusel menetluslik

tähtsus just joobe olemasolu tõendamisel, mitte

üksnes aine tarvitamise fakti tuvastamisel.

Seetõttu ei ole korrektne käsitada seda tegevust

lihtsalt olemasoleva õenduspädevuse

laiendusena. Tegemist ei ole tavapärase

kliinilise vaatlusega, vaid õigusliku tähendusega

hinnanguga, mis eeldab süstemaatilist ja

põhjalikku kirjeldamist vähemalt järgmistes

aspektides: teadvuse tase ja orienteeritus,

kõnnak ja koordinatsioon, kõne selgus,

käitumine, hingamine, üldine välimus,

elutunnused, diferentsiaaldiagnostiline

kaalumine ning vajadusel bioloogiliste proovide

võtmise korraldamine ja tulemuste tähenduse

mõistmine. Seejuures tuleb kogu tegevus

korrektselt protokollida viisil, mis peab vastu

hilisemale kontrollile ja vaidlustamisele.

Rakendusakti kavand näeb ette, et

terviseseisundi kirjeldamise käigus tehtava

läbivaatuse tulemused fikseerib

tervishoiutöötaja protokollis. Seega ei ole

dokumenteerimine valikuline ega olematu

kõrvaltegevus, vaid tegevuse tuumosa. Eelnõu

üks keskseid väiteid on, et muudatus vähendab

tervishoiuasutuste ja arstide koormust ning aitab

tagada kiirema töökorralduse. See käsitlus on

reaalse haiglatöö vaates eksitav. Arsti koormuse

vähendamine ilma täiendava ressursi, eraldi

koolituse, tööaja ja töökorralduseta ei vähenda

tervishoiuasutuse koormust, vaid nihutab selle

ühelt kutsegrupilt teisele. Seletuskiri ise

möönab, et teiste tervishoiutöötajate, eelkõige

õdede, töökoormus suureneb samavõrra ning

nad võivad vajada lisaväljaõpet või juhiseid.

Samuti tunnistab seletuskiri, et

tervishoiutöötajate koolitusvajadus võib tekkida

ning pikemas perspektiivis võib olla vaja muuta

kõrgkoolide õppekavasid. Need mööndused

kinnitavad, et vajalik pädevus ei ole täna

süsteemselt olemas ega saa tekkida pelga

seaduses sõna „arst“ asendamisega sõnadega

„tervishoiuteenuse osutaja“ või

„tervishoiutöötaja“. Veelgi enam, seletuskiri

tunnistab otsesõnu, et arstide väljaõpe ja

tunnuste äratundmiseks, kirjeldamiseks ja

nõuetekohaseks dokumenteerimiseks.

Eelnõu ei lähtu eeldusest, et iga

tervishoiutöötaja on ainuüksi kutse

olemasolu tõttu valmis terviseseisundit

kirjeldama, vaid tervishoiuteenuse osutaja

peab ülesande andmisel arvestama töötaja

tegelikku pädevust ja väljaõpet.

Muudatuse rakendamist toetavad EKEI

korraldatavad koolitused ja juhendamine,

mis hõlmavad muu hulgas joobele

viitavate tunnuste äratundmist ja

kirjeldamist, dokumenteerimisnõudeid

ning bioloogiliste proovide võtmise

eripärasid. Joobeseisundi olemasolu või

puudumise kohta annab jätkuvalt

hinnangu riiklik ekspertiisiasutus,

tuginedes bioloogilise vedeliku proovi

uuringu tulemustele ja talle esitatud

kirjeldusele. Seletuskirja on täiendatud

tervishoiutöötajate väljaõppe ja

juhendamise osas.

Terviseseisundi kirjeldamise nõuded, kord

ja protokolli vorm sätestatakse

rakendusaktis. Ühtse protokolli

kasutamine aitab tagada, et erinevate

tervishoiuteenuse osutajate koostatud

kirjeldused oleksid ühetaolised,

võrreldavad ja riiklikule

ekspertiisiasutusele hinnangu andmiseks

kasutatavad.

Kooskõlastamise tulemusena on loobutud

kavandatud sättest, mille kohaselt ei oleks

KorS §-des 39–41 nimetatud

tervishoiutöötaja tehtavad toimingud

käsitatavad tervishoiuteenusena.

Muudatus võib muuta tervishoiuasutuse

sisemist tööjaotust, kuid ei tähenda, et

sama toiming tuleks teha lisaks senisele

tööle või et tervishoiuteenuse osutaja

oleks kohustatud andma selle ülesande

õele. Muudatuse eesmärk on võimaldada

tervishoiuteenuse osutajal korraldada

teenus paindlikumalt, arvestades töötajate

tegelikku pädevust, väljaõpet ja asutuse

töökorraldust.

pädevus erineb teistest tervishoiutöötajatest

ning muudatuse tulemusel võib mingil määral

suureneda võimalus, kus isiku terviseseisundi

kirjeldus ja selle põhjal tehtav järeldus joobe

kohta on ebatäpsed. Seda riski ei saa EMO

töökorralduse kontekstis pidada marginaalseks.

Joobeseisundi kirjeldamine ei ole tehniline

kõrvaltoiming, vaid menetluse seisukohalt

tähenduslik hinnang, mille ebatäpsus võib

kahjustada isiku õigusi, menetluse

usaldusväärsust ning tuua kaasa vaidlusi nii

tervishoiutöötaja kui ka raviasutuse suhtes.

Samuti on probleemne eelnõu käsitlus, mille

kohaselt ei ole joobe tuvastamise eesmärgil

tehtavad tegevused tervishoiuteenused TTKS

tähenduses. Formaaljuriidiliselt võib

seadusandja sellise kvalifikatsiooni kehtestada,

kuid see ei muuda tegevuse sisulist iseloomu

tervishoiuasutuse tööprotsessis.

Tervishoiutöötaja teeb haigla ruumides,

tervishoiualaste oskuste alusel, patsiendiga

seotud invasiivseid ja kliinilisi toiminguid ning

kannab nende tegemisel isiklikku kutsealast

vastutust. Seletuskiri ütleb ühtlasi, et kui

tervishoiutöötaja avastab menetlustoimingu

käigus tervisehäire ja asub seda käsitlema,

muutub tegevus TTKS tähenduses

tervishoiuteenuseks koos

dokumenteerimiskohustusega. Praktikas

tähendab see, et menetlustoiming ja

tervishoiuteenus võivad EMO-s olla raskesti

eristatavad ning minna sujuvalt üle teineteiseks.

Just seetõttu on ohtlik ehitada süsteem üles

eeldusele, et tegemist oleks justkui vähese

lisakoormuse ja selgelt piiritletud

kõrvalülesandega. EMO vaates on eelnõu üks

suuremaid puudusi see, et ei arvesta tegelikku

ressursiolukorda. Terviseseisundi kirjeldamine

joobeseisundi tuvastamise eesmärgil nõuab

aega, rahulikku keskkonda, väljaõpet,

dokumenteerimist ja sageli ka turvalisuse

tagamist. Need on kõik ressursid, mida EMO-s

napib. Kui arst annab korralduse bioloogiliste

proovide võtmiseks, saab õde neid analüüse

korrektselt võtta ja täita arsti korraldusi oma

kutsepädevuse piires. See on põhjendatud ja

toimiv tööjaotus. Seevastu menetlusliku

terviseseisundi kirjelduse koostamise kohustuse

suunamine õdedele tähendaks uue sisulise

ülesande andmist ilma vastava kompetentsi, aja,

rahastuse ja IT-toeta. Seletuskirja väide, et

täiendavaid infosüsteeme või

dokumentatsioonivorme ei ole vaja, ei ole haigla

töökorralduse seisukohalt veenev, sest

rakendusakti kohaselt tuleb läbivaatuse

tulemused fikseerida eraldi protokollis ning

haigla peab tagama, et see tegevus on jälgitav,

õiguslikult kaitstud ja tööprotsessi mõttes

hallatav. Tähelepanu väärib ka see, et eelnõu on

üles ehitatud loogikale, mille puhul politsei

puhul peetakse enesestmõistetavaks, et

täiendava pädevuse andmise eelduseks on

konkreetne väljaõpe, selle sisu, maht, täiendõpe

ja rahastus. Seletuskiri kirjeldab

politseiametnike puhul detailselt väljaõpet,

täiendõpet, instruktoreid, varustust ja kulusid.

Õdede ja teiste tervishoiutöötajate puhul selline

süsteemne lähenemine puudub; seal piirdutakse

üldsõnalise väitega, et „võib tekkida lisavajadus

täiendõppe järele“ ning et selle tagab vajadusel

tervishoiuteenuse osutaja. Selline lähenemine ei

ole aktsepteeritav. Riik ei saa lahendada politsei

menetluskoormuse probleemi sellega, et

delegeerib uue menetlusliku ülesande

tervishoiusüsteemi sisse ilma selge

pädevusmudeli, standardi ja rahastuseta.

Seetõttu on meie seisukoht järgmine: Esiteks,

joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtava

terviseseisundi kirjeldamise õigus ei tohi

laieneda õdedele ega teistele

tervishoiutöötajatele üksnes üldise

seadusemuudatuse alusel. Õdede põhiõpe ei ole

mõeldud ekspertiisilaadse, süüteomenetluses

tõendusliku kaaluga terviseseisundi kirjelduse

andmiseks. Teiseks, eelnõus kasutatud mõiste

„vastava väljaõppega tervishoiutöötaja“ on

määratlemata ja seetõttu õiguslikult ebapiisav.

Kui riik soovib sellist mudelit üldse edasi

arendada, peab enne olema kehtestatud täpne

pädevusstandard: väljaõppe sisu, maht,

hindamine, korduspädevuse hoidmine,

dokumenteerimise kord, vastutuse ja

kindlustuskaitse mudel ning rahastatud

rakendusplaan. Kolmandaks, eelnõu

mõjuanalüüs tervishoiuasutustele ei ole piisav.

Arsti töökoormuse vähenemine ei tähenda

tervishoiuasutuse töökoormuse vähenemist.

Haigla koormus jääb samaks või kasvab, kui

sama tegevus viiakse üle õele ilma lisapersonali

ja tööaja eraldamiseta. Neljandaks, EMO õe roll

peab jääma arsti korralduste täitmise juurde

tema kutsepädevuse piires, sh bioloogiliste

proovide nõuetekohane võtmine. Menetlusliku

terviseseisundi kirjelduse koostamine peab

jääma arstile või olema korraldatud väljaspool

EMO tavapärast õendusressurssi eraldi

pädevusmudeli alusel. Viiendaks, rakendusakti

kavand ei lahenda praktilisi probleeme, vaid

formaliseerib uue kohustuse. Kui

tervishoiutöötaja peab läbivaatuse tulemused

protokollis fikseerima, peab sellele eelnema

tegelik valmisolek seda õiguspäraselt, ühtselt ja

kvaliteetselt teha. Praegu sellist valmisolekut

eelnõust ei nähtu. Kokkuvõte Käesoleval kujul

ei ole eelnõu joobeseisundi tuvastamist

puudutav osa kooskõlastatav. Eelnõu lähtub

ekslikust eeldusest, nagu oleks menetlusliku

terviseseisundi kirjelduse tegemine õdedele

lihtsalt üleantav lisaülesanne. Tegelikult on

tegemist eriteadmisi, aega, dokumenteerimist ja

õiguslikku kindlust nõudva tegevusega, milleks

õdede põhiõpe ega EMO tegelik ressursimudel

valmis ei ole. Riik ei saa vähendada ühe

süsteemi koormust teise süsteemi arvelt ilma

sisulise ettevalmistuse, rahastuse ja vastutuse

selge ümberkujundamiseta. Seetõttu teeme

ettepaneku: 1. jätta eelnõust välja muudatused,

millega asendatakse joobeseisundi

tuvastamisega seotud terviseseisundi

kirjeldamise osas sõna „arst“ sõnadega

„tervishoiuteenuse osutaja“ või

„tervishoiutöötaja“; 2. säilitada kehtiv

põhimõte, et menetlusliku terviseseisundi

kirjelduse annab arst; 3. kui riik peab muudatust

vältimatuks, töötada enne välja eraldi pädevus-,

koolitus-, dokumenteerimis-, IT- ja

rahastusmudel ning mitte rakendada seda EMO

õdede tavapärase töökoormuse arvelt.

Eesti Haiglate Liit: Urmas Sule e-post [email protected]; Eesti Haiglate Liit:

[email protected]; Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum

1. Teeme ettepaneku rakendusakti kavandi

täiendamiseks ja palume alljärgnevaid

ettepanekuid arvestada, sest need omavad

märkimisväärset mõju tervishoiuteenuse

kättesaadavusele ja selle osutamise kvaliteedile.

Teeme ettepaneku kaotada piirang, mis näeb ette

terviseseisundi kirjeldamise asukoha ja muuta

määruse § 2 lõiget 2.

Mitte arvestatud. Eelnõuga ei muudeta

terviseseisundi kirjeldamise läbiviimise

kohta puudutavat põhimõtet. KorS § 41

lõige 1 näeb ette isiku toimetamise

tervishoiuteenuse osutaja juurde või

riiklikku ekspertiisiasutusse bioloogilise

vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse

korral terviseseisundi kirjeldamiseks.

Terviseseisundi kirjeldamine hõlmab isiku

terviseseisundi süstemaatilist hindamist ja

Terviseseisundit ei pea kirjeldama ainult

tervishoiuteenuse osutaja juures. Seda saab teha

ka nt sündmuskohal (kiirabi tervishoiutöötaja),

kainestusmajas (kainestusmaja

tervishoiutöötaja) või politseijaoskonnas

(lepinguline tervishoiutöötaja). Kuna

kainestusmajas eelneb kinnipidamisele isiku

terviseseisundi hindamine, mida teeb

tervishoiutöötaja, oleks muudatus ka üpris

praktiline ning võimaldaks ressursi kokkuhoidu.

Sama seisukohta on avaldatud ka 2024. a

korrakaitseseaduse väljatöötamiskavatsuse

punktis 4.3.4, kus on selgitatud, et muudatuse

tegemiseks ei ole vaja muuta seadust, piisab

sotsiaalministri määruse muutmisest.

Muudatuse elluviimiseks on vaja muuta üksnes

määruse § 2 lg 2 ja asendada see järgneva

sõnastusega: „Terviseseisundi kirjeldamine

toimub tervishoiuteenust osutava isiku juures

(edaspidi tervishoiuasutus), politseiasutuses,

kainestusmajas või sündmuskohal.“

dokumenteerimist määruses sätestatud

ulatuses ning selle tegemiseks on vajalik

sobiv keskkond, mis tagab menetluse

kvaliteedi, isiku põhiõiguste kaitse ja

terviseandmete konfidentsiaalsuse.

2. Muutmist vajaks sel juhul ka määruse § 3 lg

3, kus tuleb sõna „tervishoiuasutusse“ asendada

sõnaga „tervishoiuasutusele“.

Muudatustest on täielikult välja jäänud haiglate

ettepanek vähendada haiglate erakorralise

meditsiini osakondade tööd.

Leiame, et kui korrakaitseseaduse §-des 39, 40

ja 41 nimetatud tervishoiutöötaja joobe

tuvastamise eesmärgil tehtavaid tegevusi ei

loeta tervishoiuteenuseks tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse tähenduses, siis võib

joobe tuvastamiseks vajalikke tegevusi läbi viia

ka politseijaoskonnas töötav lepinguline

tervishoiutöötaja (õde) aga ka Vabariigi

Valitsuse 19.06.2014. a määruse nr 88

„Bioloogilise vedeliku proovi võtmise,

säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu

tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“

§ 1 punktis 1 nimetatud volitatud isik, kelleks

võib olla tervishoiutöötaja, bioanalüütik või

riikliku ekspertiisiasutuse meditsiinilise

haridusega töötaja, kellel on õigus võtta

analüüsimiseks vere- või uriiniproovi või

osaleda selleks vajalike toimingute tegemises,

samuti politsei või seaduses sätestatud juhul

Mitte arvestatud. Eelnõuga ei muudeta

terviseseisundi kirjeldamise läbiviimise

kohta puudutavat põhimõtet. KorS § 41

lõike 1 kohaselt võib korrakaitseorgan

toimetada isiku bioloogilise vedeliku

proovi võtmiseks ja vajaduse korral

terviseseisundi kirjeldamiseks

tervishoiuteenuse osutaja juurde või

riiklikku ekspertiisiasutusse. Eelnõu

eesmärk ei ole laiendada terviseseisundi

kirjeldamise läbiviimise kohti ega luua

selleks uut menetluskorraldust

politseiasutustes, kainestusmajades või

sündmuskohal.

muu korrakaitseorgan, kellel on õigus võtta

uriiniproovi indikaatorvahendiga

kontrollimiseks ning indikaatorvahendi

positiivse näidu korral proovi uuringuks

edastamiseks vajalike toimingute tegemiseks.

Haiglasse toimetatakse siiski arstiabi vajavad

isikud. Olukorras, kus seaduse tasandil ei peeta

joobe tuvastamise eesmärgil tehtavaid tegevusi

tervishoiuteenuse osutamiseks, puudub

igasugune vajadus toimetada isik haiglasse.

Joobe tuvastamiseks vajalikke toiminguid saab

teostada ka mujal ja seda ei pea teostama arst

ega õde, vaid isik, kellel on selliste proovide

võtmise õigus.

Kas kavandatavat § 41 täiendust (lg 11) saab

tõlgendada selliselt, et tervishoiuteenuse osutaja

juurde toimetamine tähendab ka nt

politseijaoskonnas töötava tervishoiuteenuse

osutaja juurde toimetamist? Kui jah, siis tuleb

seadusest kaotada ka seaduse § 41 lg 2 või

sõnastada see järgmiselt: „Käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud bioloogilise vedeliku proovi

võtmiseks kohustatud tervishoiuteenuse

osutajaks on Vabariigi Valitsuse 19.06.2014. a

määruses nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi

võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise,

uuringu tegemise ja nende toimingute

tasustamise kord“ nimetatud volitatud isikud.“

Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts: Tanel Lepik, e-post [email protected]

1. Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts on

seisukohal, et nimetatud muudatus on väga

vajalik ning täna juba toimivat praktikat toetav.

Usume, et politsei poolt osutatav elupäästev abi

enne kiirabi saabumist võib mitmel juhul päästa

elusid ning on vajalik. Varasemalt on uuringutes

tõestatud, et selline abi on vajalik, kuid see ei

asenda kiirabi pakutud ravi (Shapovalov V, Tran

QK, Sarani B, et al. Comparative Clinical

Outcomes of Trauma Transport: Emergency

Medical Services vs. Police Transport, A

Systematic Review and Meta-Analysis. J Emerg

Med. 2025; DOI link). Kuna seaduse tasandil ei

ole ette nähtud lubatud protseduuride loetelu,

jääb PPA sisekorraldusele suur vastutus

pädevuspiiride reguleerimise eest. Peame

oluliseks, et PPA kaasaks protseduuride loetelu

ja väljaõppestandardite koostamisse ka kiirabis

töötavad erakorralise meditsiini arstid.

Teadmiseks võetud. Täname toetuse eest.

Eelnõu ja seletuskirja on täpsustatud

selliselt, et seaduse tasandil ei kehtestata

ammendavat loetelu konkreetsetest

esmaabivõtetest ega muudest

sekkumistest, mida politseiametnik võib

eluohtliku terviseseisundi korral

rakendada. Politseiametnik osutab

esmaabi oma väljaõppe ja võimaluste

piires ning täiendavate oskuste

kasutamine eeldab vastavat väljaõpet ja

pädevust. Politseiametnike pädevuse

säilitamiseks vajaliku väljaõppe ja

täiendõppe nõuded ning korra kehtestab

PPA peadirektor. Ettepanek kaasata

väljaõppe ja pädevusnõuete kujundamisse

erakorralise meditsiini valdkonna eksperte

on asjakohane ning seda võetakse edasises

rakendustöös arvesse.

2. Arusaam, kas joobe tuvastamine on

tervishoiuteenus või mitte, on TTO-de poolt

erinevalt tõlgendatud. Väga hea, et siit on see

selgelt välja toodud - joobe tuvastamise

toiminguid ei loeta tervishoiuteenuseks. On

tervitatav, et terviseseisundi kirjeldamise õigus

antakse kõigile tervishoiutöötajatele. Kuid

sellest olulisemaks peame muudatust, et

terviseseisundi kirjeldamist ei pea tegema

tervishoiutöötaja, vaid EKEI saab tugineda ka

politsei kirjeldusele (§ 41 lg 13 täiendamine).

Edaspidi saab ekspertiisiasutus anda

joobehinnangut mitte ainult

arsti/tervishoiutöötaja terviseseisundi

kirjelduse, vaid ka korrakaitseorgani koostatud

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse

alusel. Nagu varasematel koosolekutel öeldud –

politseiametniku kehakaameral salvestatud

video ütleb EKEI eksperdile rohkem kui 1000

sõna. Eelnevaid positiivseid külgesid arvesse

võttes on arusaamatu § 41. Narkootilise või

psühhotroopse aine või muu joovastava aine

tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi

tuvastamine juurde lisatav loetelu, et isik

toimetatakse tervishoiuteenuse osutaja juurde

juhul kui isik seda nõuab. Kui isikult on vajalik

vaid uriini proov (bioloogiline proov) ning

sellega koos käiv korrakaitseorgani koostatud

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus, siis

leiame, et isiku tervishoiuteenuse osutaja juurde

toimetamine ei ole vajalik. Urineerida saab ka

väljaspool haiglat. Isiku absoluutne õigus nõuda

tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamist on

vastuolus kogu eelnõu eesmärgiga vähendada

tervishoiusüsteemi koormust – see peaks olema

piiratud juhtudega, kus isik põhjendatult

vaidlustab joobe või väidab, et joobele viitavaid

tunnuseid põhjustab muu terviseseisund.

Loodame, et pakutud muudatused vähendavad

koormust erakorralise meditsiini osakondadele,

et saaksime pakkuda seda teenust, milleks oleme

loodud – elupäästvat abi. Suuremates linnades

on väga oluline, et politsei leiaks endale

bioloogiliste vedelike võtmiseks ja

terviseseisundi kirjeldamiseks koostööpartneri –

sest joobeseisundi kirjeldamine jääb alaliseks

madalama prioriteediga tegevuseks kui ägeda

haigusega patsientide aitamine.

Teadmiseks võetud.

Politsei- ja Piirivalveamet

1. Vajalik täiendada mõjude poolt elupäästva abi

osas. Praegune sõnastus ei vasta tegelikkusele

ega sellele, mis PPA kirjutas SK koostamise ajal.

Seega kopeerin siia selle PPA teksti, mille

varasemalt oleme esitanud:

„Kogu politsei taktikalise meditsiini võimekus

on loodud hübriidohtudega toimetuleku ja

laiapindse riigikaitse (LRLR) lisarahastuse

toetusel. LRLR lisarahastus on eraldatud

kolmeks aastaks ja igal aastal toimub selle

pikendamise taotlemine. Baaseelarves ei ole

PPA-l võimekust taktikalise meditsiini

funktsiooni ülal hoida. LRLR rahastuse

jätkumisel ei kaasne PPA-le seaduse muudatuse

jõustumisel täiendavaid kulusid.“.

Arvestatud. Seletuskirja mõjude osa on

täiendatud taktikalise meditsiini

võimekuse rahastamise kohta.

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Justiits- ja Digiministeerium

21.08.2026 nr 1-6/3514-1

Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu

esitamine kooskõlastamiseks

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. aasta määruse nr 10 „Vabariigi Valitsuse

reglement“ § 6 lõikele 5 esitan Justiits- ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks

korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Lisa:

1. Eelnõu;

2. Eelnõu seletuskiri;

3. Eelnõu seletuskirja lisa 1 – rakendusakti kavand;

4. Eelnõu seletuskirja lisa 2 – kooskõlastustabel

Lisaadressaadid:

Sotsiaalministeerium

Ain Peil 6125262

[email protected]