Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Siseministeerium [email protected] Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine Lugupeetud minister Siseministeerium on Justiits- ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks esitanud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu põhimõtteliste ja sisuliste märkustega.

I. Põhimõttelised märkused

1. Joobeseisundi tuvastamine (eelnõu § 1 punktid 3, 4 ja 7) – Justiits- ja Digiministeerium ei toeta eelnõu osas, millega nähakse ette võimalus, et teatud juhtudel saab ekspertiisiasutus joobeseisundi tuvastamisel tugineda tervishoiutöötaja koostatud terviseseisundi kirjelduse asemel korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusele.

Meie hinnangul tekib muudatuste kavandatud kujul jõustumisel probleem võimaliku joobeseisundi kindlakstegemisel olukorras, kus mootorsõidukit juhtinud isik on narkootilisi või psühhotroopseid aineid tarbinud ning see on indikaatorvahendiga kinnitust leidnud. Sageli ei oska inimesed hinnata, kas nende süüline rikkumine piirdub keelatud aine tarvitamisega või on nad joobeseisundis. Seetõttu on ootuspärane, et inimesed ei vaidlusta politseiametniku poolt koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldust ega nõua tervisesisundi kirjeldamist tervishoiutöötaja poolt ka olukorras, kus neil tegelikult joobeseisund puudub. Samuti tuleb tähele panna, et terviseseisundi kirjeldamisel on tervishoiutöötajal põhjalik väljaõpe ja kogemus, mis aitab tagada seda, et joobetunnustena ei kirjeldataks asjaolusid, mis tulenevad inimese eripäradest või haigusseisundist.

Joobeseisundi adekvaatse kirjeldamise tähtsust aitab näidata 2025. aasta statistika, kus karistusseadustiku (KarS) § 424 kahtlusega registreeritud kuritegudest 286 juhul lõpetati kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel; neist omakorda 195 juhtumit menetleti edasi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 15 alusel (enamik neist Ida prefektuuri teeninduspiirkonnas). Selle põhjal saab öelda, et korrakaitseorgani esmane kahtlus narkojoobe esinemise kohta ei leia pea pooltel juhtudel hilisema menetluse käigus kinnitust.

Võrdluseks: KarS § 424 alusel esitatakse mootorsõiduki narkojoobes juhtimise eest süüdistus ja saadetakse kohtusse aastas ligikaudu 200 isikut ehk sama suurusjärk, kui oli 2025. aastal kahtlusaluste arv narkojoobe kahtlusel alustatud, kuid hiljem lõpetatud menetlustes. Terviseseisundi kirjeldamise jätmisel vaid korrakaitseorgani enda hooleks on ette nähtav ka teatud ebaobjektiivsus terviseseisundi kirjeldamisel kinnituskalduvuse tõttu – ametnik usub, et

Teie 10.03.2026 nr 1-6/3421-1, SIM/26- 0315/-1K

Meie 06.04.2026 nr 8-2/1840

2

inimene on joobes ja võimendab sellele viitavaid tunnuseid enda koostatavas kirjelduses, võimalik, et seda ise teadvustamata. Seetõttu ei saa tõendamispõhimõtte välja pakutud muutmise (olemuselt leevendamise) mõju pidada väheoluliseks.

Meie hinnangul saaks korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldust kasutada samaväärse alternatiivina tervishoiutöötaja koostatud terviseseisundi kirjeldusele vaid juhul, kui joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise kord sätestatakse rakendusaktiga sarnaselt terviseseisundi kirjeldamise nõuetega (seletuskirjas on sellele viidatud leheküljel 18 vajadusena koostada selge teenusekirjeldus). Lisaks peaks koos joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusega ekspertiisiasutusele vältimatult edastatama vormikaamera salvestise joobeseisundile viitavate tunnuste kindlakstegemise toimingust, kust oleks eksperdile vahetult näha need tunnused, mille alusel joovet kahtlustatakse.

2. Mõju süüteomenetlusele – seletuskirjas ei ole piisavalt analüüsitud eelnõu mõju

süüteomenetluse õiguspärasusele narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise kahtlusega isikute puhul olukorras, kus peamiseks tõendiks aine tarvitamise kohta on indikaatorvahend. Mõjude osas on jäetud kajastamata, milline on indikaatorvahendiga saadud tulemuste usaldusväärsus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) haldusala praktika kohaselt.

Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas kasutab Vanglateenistus kinnipeetava poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamise, omandamise, valdamise ja arsti ettekirjutuseta tarvitamise kuriteo (KarS § 331) toimepanemise kahtluse korral aine tarvitamise kindlakstegemiseks PPA-ga sarnast indikaatorvahendit ning indikaatorvahendi positiivse näidu korral edastab bioloogilise vedeliku proovi ekspertiisi. 2024. ja 2025. aasta andmetel alustati indikaatorvahendi positiivse näidu põhjal kokku 369 kriminaalmenetlust, millest ligikaudu 70% hiljem lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, sest indikaatorvahendiga saadud tulemus erines bioloogilise proovi analüüsi tulemusest. Seetõttu võib öelda, et pelgalt indikaatorvahendi kasutamine ei anna piisavat kindlust aine tarvitamise tõendamisel.

II. Sisulised märkused

3. Elupäästev abi (eelnõu § 1 p 1) – eelnõuga kavandatakse luua selge õiguslik alus politseile

elupäästva esmaabi andmiseks. Justiits- ja Digiministeerium leiab, et sätte lisamiseks korrakaitseseadusesse puudub vajadus.

Säte ei loo õigusselgust. Säte kasutab väljendit „elupäästev abi“, mis, nagu ka eelnõu seletuskirjas rõhutatakse, on sisustamata termin. Kui sätte eesmärk on luua selge õiguslik alus, ei pruugi selge sisuta norm seda eesmärki täita, sest tekkida võivad vaidlused, millised konkreetsed sammud peaksid olema terminiga hõlmatud. Kuigi eelnõuga üritatakse abi ulatust täpsustada – abi andmata jätmine võiks tuua kaasa inimese surma või raskema tervisekahju, võimaldab see suhteliselt vaba sisustamist, eriti raskema tervisekahju saabumine võimaliku tagajärjena.

Arvestada tuleb ka politsei rolli üld- ja edasilükkamatu pädevusega korrakaitseorganina. Roll paneb politseile kohustuse reageerida ohule või korrarikkumisele, kui see ei ole muu korrakaitseorgani pädevuses või kui pädev asustus ei saa piisavalt kiiresti reageerida, korrakaitseseaduse (KorS) § 6 lg-d 2 ja 3. Politsei kohustus korrakaitseorganina on tagada avalik kord. Avalik kord on olukord, kus isikute subjektiivsed õigused on kaitstud. Abi andmine isikule, kes võiks abi andmata jätmise tagajärjel surra, mahub seega avaliku korra kaitsealasse ja on politsei kohustus. Abi andmise viisi valik peab jääma politsei kaalutlusotsuseks – kas selleks on kiirabi kutsumine või ise hädavajalike sammude astumine, peab sõltuma abi andja oskustest ja kogemustest.

Seaduslikkuse põhimõte nõuab tõepoolest riigi tegevuse aluseks õigusnormi olemasolu. Põhimõtte eesmärk on aga tagada, et õiguslik alus oleks eelkõige igasugusel riigipoolsel sekkuval tegevusel, millega riik riivab inimese õigusi või vabadusi. Abi andmine, eriti aga elupäästva abi andmine olukorras, kus ilma abi andmata võiks inimene surra, ei ole inimese

3

õigustesse sekkuv riigivõimu tegevus, milleks peab olema detailne õiguslik alus. Elupäästva abi andmisel peab riik saama eeldada, et abi saamine on inimese soov.

Eeltoodust tulenevalt on Justiits- ja Digiministeerium seisukohal, et KorSi elupäästva abi andmise sätte lisamine ei ole vajalik.

4. Eelnõu § 1 p 1 – säte on eelnõu kohaselt politsei-keskne. Samas on korrakaitseseadus riikliku

järelevalve üldseadus. Tõenäoliselt on ka teisi korrakaitseorganeid, kes on saanud esmaabialase väljaõppe. Kui asuda seisukohale, et ka abi andmiseks on vaja sätestada korrakaitseorganile õiguslik alus, siis tuleb kaaluda, kas see peaks laienema suuremale ringile.

Kavandatava § 163 lg 4 kohaselt jätab politsei abi andmata inimesele, kes on abistamisest keeldunud. Leiame, et sätte reaalne rakendamine võib olla keeruline. Võib kahelda, kas kriitilises olukorras olev inimene saab avaldada läbimõeldud ja kaalutletud otsust abist keelduda. Samuti on keeruline juhendada politseiametnikke, milline abist keeldumine on n-ö usaldusväärne, et riik saaks sellele tugineda ja abi andmisest loobuda.

Mõistmatuks jääb § 163 lg-s 3 toodud välistus, mille kohaselt ei ole politsei poolt elupäästva abi andmine tervishoiuteenus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) tähenduses. TTKS sätestab tervishoiuteenuse kui tervishoiutöötaja poolt osutatud teenuse, tervishoiutöötaja on seejuures defineeritud arsti, hambaarsti, õe, ämmaemandana, kes peavad olema registreeritud Terviseametis. Abi andev politseinik ilmselt ei ole tervishoiutöötaja ja seega ei ole ka põhjust arvata, et tema tegevus võiks mahtuda TTKS reguleerimisala alla. KarS § 124 kohaselt vastutab igaüks eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmise eest. Seega tekiks eelnõu loogika kohaselt küsimus, kas õigusnormis tuleb selgesõnaliselt välistada ka igaühe poolt abi andmine TTKS reguleerimisalast.

III. Muud märkused

5. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud

märkustega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume eelnõu esitada Justiits- ja Digiministeeriumile täiendavaks kooskõlastamiseks pärast praegusel kooskõlastamisel saadud arvamuste läbivaatamist ja vajaduse korral eelnõu parandamist, et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist kontrollida selle vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: Eelnõu ja seletuskirja failid Justiits- ja Digiministeeriumi märkustega Johanna Maria Kosk 58847154 [email protected] Andri Ahven Andreas Kangur Krister Tüllinen Mari Käbi Joel Kook

EELNÕU

03.03.2026

Korrakaitseseaduse muutmise seadus

§ 1. Korrakaitseseaduse muutmine

Korrakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 163 järgmises sõnastuses:

„§ 163. Elupäästva abi osutamine

(1) Politseiametnik võib, kui see ei takista politsei põhiülesannete täitmist, osutada isikule

eluohtliku terviseseisundi korral oma pädevuse ja võimaluste piires elupäästvat abi (edaspidi

elupäästev abi), mille eesmärk on raskema tervisekahjustuse või surma ärahoidmine, kuni

kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale.

(2) Elupäästvat abi võib osutada politseiametnik, kes on omandanud erakorralise meditsiini

tehniku, kaitseväe parameediku, kiirabitehniku, õe või arsti väljaõppe või muu väljaõppe, mis

täidab elupäästva abi osutamise eesmärki.

(3) Elupäästva abi osutamist ei loeta tervishoiuteenuseks tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse tähenduses ning sellele ei kohaldata tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse sätteid.

(4) Isikul on õigus elupäästvast abist keelduda. Politseiametnik protokollib keeldumise esimesel

võimalusel.“;

2) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva seaduse §-des 39, 40 ja 41 nimetatud tervishoiutöötaja joobe tuvastamise

eesmärgil tehtavaid tegevusi ei loeta tervishoiuteenuseks tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse tähenduses.“;

3) paragrahvi 41 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „või toimetada isiku bioloogilise vedeliku

proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja

juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse“;

4) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib toimetada isiku

bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks

tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse, kui:

1) isik keeldub narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise

tuvastamisest indikaatorvahendiga;

2) isik ei ole oma terviseseisundi või käitumise tõttu võimeline järgima indikaatorvahendi

kasutamise protseduuri;

3) isik ei nõustu indikaatorvahendi tulemusega;

4) isik nõuab narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise

tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga;

5) esineb muu mõjuv põhjus.“;

5) paragrahvi 41 lõikes 2 asendatakse arv „1“ arvuga „11“;

6) paragrahvi 41 lõike 9 punktis 1 ja lõikes 12 asendatakse sõna „arst“ sõnadega

„tervishoiuteenuse osutaja“;

7) paragrahvi 41 lõiget 13 täiendatakse pärast sõna „ning“ sõnadega „korrakaitseorgani poolt

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse või tervishoiuteenuse osutaja koostatud“;

8) paragrahvi 41 lõikes 14 asendatakse sõna „arsti“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“....................2026

________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus

„.....“.......................2026

1

03.03.2026

Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

1.1.1. Politseiametniku osutatava esmaabi regulatsiooni täiendamine

Politsei- ja Piirivalveametil (edaspidi PPA) ei ole selget õiguslikku alust elupäästva abi

(edaspidi elupäästev abi) osutamiseks. Korrakaitseseadus (edaspidi KorS) § 77 sätestab

piiritletult, et kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, on

korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi andmise ning

vajaduse korral kiirabi kutsumise. Nimetatud sättes käsitletakse vaid isikuid, kelle suhtes on

kohaldatud vahetut sundi ja seega ei laiene antud kohustus ega õigus muudele isikutele. See on

kaasa toonud olukorra, kus politseiametnikel puudub õiguslik alus osutada kriitilistes

olukordades kannatanutele elupäästvat abi.

Kehtiv KorS ei reguleeri politseiametnike õigust osutada elupäästvat abi. Eelnõu § 1 punktis

1 käsitletava sätte eesmärk on võimaldada osutada elupäästvat abi ka neile isikutele, kelle

tervisekahjustus ei ole tekkinud vahetu sunni kohaldamise tagajärjel. Eelnõuga kavandatavat

regulatsiooni oleks võimalik kohaldada erinevate situatsioonide korral, nt äkkrünnaku korral,

kui oht sündmuskohal on kiirabile liiga kõrge, kuid politseiametnikud on kohapeal tegutsemas.

Samuti olukordades, kus kiirabi ei jõua õigel ajal kohale. Näiteks avalikus kohas leiab aset

ootamatu terviserike või õnnetusjuhtum ning politseipatrull on oluliselt lähemal kui

kiirabibrigaad. Iga olukorra puhul kehtib põhimõte, et politseiametnik osutab elupäästvat abi

kuni kannatanu üleandmiseni kiirabibrigaadile või tervishoiuteenuse osutajale esimesel

võimalusel. Äkkrünnakule ja muudele sarnastele politseisündmustele reageerimine kuulub PPA

põhiülesannete hulka ning PPA on paratamatult esmane reageerija. Seega on mõistlik, et

sellistes olukordades oleks politseiametnikel õigused osutada elupäästvat abi abivajajale.

Juhtudel, kus tegemist ei ole politseisündmusega, reageerib politseiametnik vaid siis, kui see ei

takista PPA põhiülesannete täitmist ja kiirabil ei ole võimalik õigeaegselt kohale jõuda.

1.1.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine

Korrakaitseorganil on KorS-i § 37 lõike 1 alusel õigus kontrollida isiku organismis narkootilise

või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist juhul, kui isikul täheldatakse

joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Joobeseisundi tuvastamiseks kontrollitakse seejärel aine

esinemist organismis indikaatorvahendiga ning fikseeritakse isiku joobeseisundile viitavad

tunnused. Joobeseisundi tuvastamisele allutatud isik toimetatakse teatud juhtudel bioloogilise

vedeliku proovi võtmiseks ja terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde

(haiglasse või arsti juurde). Seda tehakse eelkõige juhul, kui isik seda nõuab, samuti juhul, kui

ta ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri või kui esineb kahtlust,

et isik on tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet, mida indikaatorvahendiga ei ole

võimalik kindlaks teha.

Eelnõuga kavandavate muudatuste eesmärk on vähendada politseiametnike ja

tervishoiutöötajate, aga ka joobe tuvastamisele allutatud isikute ajakulu joobeseisundi

2

tuvastamisel. Muudatuste tulemusena saab joobe tuvastamiseks isiku terviseseisundit kirjeldada

lisaks arstile ka muu tervishoiutöötaja. See tähendab, et juhul kui terviseseisundi kirjeldamine

osutub vajalikuks, saavad edaspidi seda teha lisaks arstidele ka teised vastava väljaõppega

tervishoiutöötajad, näiteks õed. Lisaks luuakse riiklikule ekspertiisiasutusele võimalus anda

hinnang isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta muu hulgas ka politseiametniku

koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse alusel. Kogumis aitavad muudatused

vähendada tervishoiuasutuste ja arstite koormust ning aitavad tagada kiirema töökorralduse.

Eelnõuga kavandatavate muudatustega kaasneb positiivne mõju töö- ja halduskoormusele.

Kehtiva KorS-i kohaselt on narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest

põhjustatud joobeseisundi tuvastamisel olnud praktikas vajalik pöörduda igal juhul

tervishoiuteenuse osutaja poole, et arst kirjeldaks isiku terviseseisundit. Eelnõuga kavandatud

muudatuste tulemusel väheneb sellise kohustuse ulatus, kuna ekspertiisiasutusel on

joobeseisundi tuvastamisel edaspidi võimalik arvesse võtta ka korrakaitseorgani poolt

koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldust ning terviseseisundi kirjeldamine ei ole

enam seotud üksnes arstiga, vaid võib toimuda tervishoiuteenuse osutaja tasandil laiemalt.

Sellest tulenevalt väheneb tervishoiusüsteemi, eelkõige arstide, töökoormus ning samuti

väheneb vajadus isikute igakordseks suunamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde

joobeseisundi tuvastamiseks. Menetlused muutuvad paindlikumaks ja ajasäästlikumaks ning

väheneb ka koormus tervishoiusüsteemile tervikuna.

Politsei- ja Piirivalveamet on juba varasematel aastatel arendanud elupäästva abi osutamise

võimekust. 2026. aasta seisuga on põhjalikuma meditsiinilise väljaõppe läbinud 90

politseiametnikku. 2028. aastaks on eesmärk koolitada kokku 140 vastava pädevusega

ametnikku. Nende koolitamine ning pädevuse hoidmine toob kaasa täiendava töökorraldusliku

koormuse PPA-le, eelkõige koolituste korraldamise ja läbiviimise näol. Tegemist on siiski

organisatsioonisisese planeeritud tegevusega.

Elupäästva abi osutamise regulatsioon võib üksikjuhtumite tasandil suurendada PPA sisemist

töökoormust ka seoses abi osutamisest keeldumise dokumenteerimisega. Samas on tegemist

mahult väikese mõjuga, kuna elupäästva abi osutamine on erandlik ning seotud üksnes

eluohtlike olukordadega.

Kokkuvõttes ei too eelnõuga kavandatavad muudatused kaasa halduskoormuse suurenemist

halduskoormuse vähendamise juhise tähenduses, kuna muudatustega ei kehtestata ettevõtjatele

ega isikutele täiendavaid kohustusi.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi nõunik Ain Peil

([email protected]) ja õigusnõunik Rina Sillandi

([email protected]). Eelnõuga kavandatavad muudatused on koostatud

koostöös Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna osakonnajuhataja Nikita

Panjuškini ([email protected]) ja õigusosakonna õigusala juhataja Susanna Jursiga

([email protected]), Justiits- ja Digiministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ametnike ning

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertidega.

Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi õigusosakonna

õigusnõunik Jaanus Põldmaa ([email protected]).

3

Eelnõu ja seletuskiri on keeleliselt toimetamata ning see toimetatakse keeleliselt pärast eelnõu

kooskõlastamist eelnõude infosüsteemis.

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

Eelnõuga muudetakse KorS redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 12.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus (PS § 73).

Eelnõu on kooskõlas „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“ programmiga „Kindel

sisejulgeolek“, mille eesmärk on, et Eesti teadvustab ja maandab sisejulgeolekut ohustavaid

tegureid kvaliteetse õigusloome, võimearenduse ning siseriikliku ja rahvusvahelise koostöö

kaudu. Eesti elanikud ning avalik, kolmas ja erasektor on valmis tulema toime erinevate

võimalike kriisistsenaariumitega. Eelnõuga kavandatud muudatus on välja toodud eraldi

tegevusena prioriteetse tegevussuuna „Narkokuritegevuse vastane võitlus“ all.

Eelnõu koostamisele eelnes korrakaitseseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse1

(edaspidi VTK) koostamine, kus käsitleti ka joobeseisundi tuvastamise korra muutmist.

Elupäästva abi osas VTK-d ei koostatud, kuna eelnõu rakendamisega ei kaasne sisuliselt uusi

õigusi ega kohustusi. Eelnõu eesmärk ei ole luua politseile uusi ülesandeid ega laiendada

olemasolevaid kohustusi, vaid anda selge õiguslik alus elupäästva abi osutamiseks olukordades,

kus politsei juba praktikas esmaabi annab, olles sündmuskohale esimene reageerija.

Kavandatav regulatsioon ei loo uut teenust ega kohusta politseid osutama tervishoiuteenust,

vaid võimaldab osutada vältimatut elupäästvat abi üksnes ametniku väljaõppe, pädevuse ja

võimaluste piires ning kuni kannatanu üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale. Eelnõuga

täpsustatakse elupäästva abi osutamise õiguslikku raamistikku.

Eelnõu kooskõlastamisele eelnes kirjalik konsultatsioon järgmiste asutuste ja huvirühmadega:

Eesti Arstide Liit, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts, Eesti Kiirabi Liit, Eesti

Psühhiaatrite Selts, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit, Eesti Õdede Liit, Tallinna Tervishoiu

Kõrgkool ning Tartu Tervishoiu Kõrgkool.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Politseiametniku poolt osutatav elupäästev abi

Muudatuse vajadus tuleneb praktikas esinevatest olukordadest, kus politsei jõuab

sündmuskohale sageli esimesena ning puutub kokku isikutega, kelle elu või tervis on vahetus

ohus. Kehtiv õiguslik regulatsioon ei anna piisavalt selget alust elupäästva abi osutamiseks

kõigis sellistes olukordades. Eelkõige puudutab see juhtumeid, kus eluohtlik terviseseisund ei

ole tekkinud politsei poolt vahetu sunni kohaldamise tagajärjel, vaid muudel põhjustel, nagu

liiklusõnnetus, tulekahju, vägivallajuhtum või äkiline terviserike.

1 Korrakaitseseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus. Kättesaadav:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/699319ce-7c2a-4bf4-8c6e-86f5002f4f43.

4

Praktikas on politsei sageli sündmuskohale esimene reageerija ning viivitamatu abi osutamine

võib olla otsustava tähtsusega isiku elu päästmisel. Näiteks 2025. aasta jooksul on PPA

reageerinud esmaabi vajadusega sündmustele 161 korral ning 2026. aasta esimese 16 päevaga

18 korral. Kiirabi saabumise aeg on tavapäraselt 8–15 minutit, sõltuvalt sündmuse asukohast,

kuid hajaasustusega piirkondades võib ooteaeg pikeneda 25–30 minutini või kauemgi. Sellistes

olukordades on politseipatrull sageli ainus võimalik elupäästva abi osutaja ning üksnes kiirabi

saabumist ootama jäämine võib oluliselt vähendada abivajaja ellujäämisvõimalusi.

Eelnõuga kavandatava muudatuse eesmärk on luua selge õiguslik alus politseiametniku poolt

elupäästva abi osutamiseks olukordades, kus isiku elu või tervis on vahetus ohus ning

tervishoiuteenus ei ole veel kättesaadav. Eelnõuga täpsustatakse samal ajal, et abi osutamine

peab toimuma politseiametniku pädevuse ja võimaluste piires ning ei tohi takistada politsei

põhiülesannete täitmist.

2.2.Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine

Eelnõu peamine eesmärk on lihtsustada isikute narkootilise aine joobe tuvastamist süütegude

avastamise ja menetlemise eesmärgil. Selleks on vajalik muuta ja täiendada isiku

terviseseisundi kirjeldamise regulatsioone. Kehtiva seaduse järgi on õigus terviseseisundit

kirjeldada ainult arstil. Eelnõus pakutud muudatuse kohaselt oleks selline õigus aga kõigil

tervishoiutöötajatel, kes on tervishoiutöötaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi

TTKS) tähenduses. Selle saavutamiseks kavandatakse eelnõuga asendada KorS-i § 41 lõike 9

punktis 1 ning lõigetes 12 ja 14 sõna „arst“ sõnaga „tervishoiuteenuse osutaja“. Vastavad

muudatused tuleb seejärel teha ka sotsiaalministri 26. juuni 2015. a määruses nr 38 „Arsti poolt

isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“. Määruse

muutmise vajadus on Sotsiaalministeeriumiga kooskõlastatud.

Tervishoiutöötajad on TTKS-i § 3 lõike 1 kohaselt arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad

on registreeritud Terviseametis. TTKS § 3 lõike 4 kohaselt on tervishoiutöötaja ka

ravimiseaduse tähenduses proviisor ja farmatseut, kes osutavad apteegiteenust üldapteegis või

haiglaapteegis. Üldjuhul puudutab seadusemuudatus õdesid ja ämmaemandaid, kes juba praegu

osalevad joobe tuvastamisel, näiteks võtavad bioloogilise vedeliku proove, ning on seega kõige

lihtsamini kaasatavad terviseseisundi kirjeldamisse. Seadusemuudatus ei kohusta muutma

senist teenusekorraldust, sh selle osutajaid ning see on endiselt tervishoiuteenuste osutajate

pädevuses ja otsustada.

Lisaks luuakse eelnõuga võimalus ekspertiisiasutusel joobeseisundi olemasolu või puudumise

hindamisel tugineda korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste

kirjeldusele. See tähendab, et ekspertiisiasutusele edastatakse bioloogilise vedeliku proov,

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus ning juhul, kui kasutati ka indikaatorvahendit, selle

kasutamise protokoll.

Eelnõuga muudetakse õigusselguse huvides ka KorS-i § 41 esimest lõiget ning sõnastatakse see

kahe eraldi lõikena. Muudatuse eesmärk on selgelt eristada kahte võimalust – korrakaitseorgani

iseseisev aine tarvitamise tuvastamine ja tervishoiuteenuse osutaja või riikliku

ekspertiisiasutuse abiga joobe tuvastamine. Selliselt on seaduse tekst süsteemsem ja

arusaadavam. See omakorda lahendab lõike praeguse õigusselguse probleemi.

Antud muudatustele eelnes väljatöötamiskavatsus. Eelnõu ja seletuskirja koostamisel on võetud

arvesse kooskõlastamise käigus esitatud märkusi.

5

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimese paragrahviga muudetakse KorS-i. Teise

paragrahviga sätestatakse seaduse jõustumise kuupäev.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse seaduse 1. peatükki §-ga 163.

Eelnõu § 1 täiendatakse KorS-i §-ga 163, millega luuakse selge õiguslik alus politseiametniku

poolt elupäästva abi osutamiseks olukordades, kus isiku elu või tervis on vahetus ohus. Kehtiva

KorS § 77 kohaselt on korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi

andmise juhul, kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus. Seega kehtiv

regulatsioon on piiranud esmaabi andmise kohustuse olukordadega, mil politsei on kohaldanud

vahetut sundi ning selle käigus on tekitatud isikule kehavigastus. Eelnõuga luuakse

politseiametnikele õigus osutada elupäästvat abi ka olukordades, kus eluohtlik terviseseisund

on tekkinud muudel põhjustel, näiteks liiklusõnnetuse, tulekahju, äkkrünnaku või muu

ootamatu sündmuse tagajärjel. Politsei on sageli esmane sündmuskohale jõudja ning varajane

sekkumine võib olla otsustava tähtsusega isiku elu päästmisel või raske tervisekahjustuse

ärahoidmisel.

Elupäästva abi andmise vajadus võib tekkida erinevates olukordades:

 jätkuv äkkrünnak, mille tõttu kiirabi ei saa sündmuskohale siseneda (olukord 1);

 politseipatrull on oluliselt lähemal abivajajale või jõuab sündmuskohale enne

kiirabibrigaadi (olukord 2);

 politseipatrull satub juhuslikult eluohtlikku olukorda, kus on võimalik koheselt alustada

esmaabi andmist, sh vajadusel elupäästva abi osutamist (olukord 3).

Olukord 1:

Lihula sündmusel toimus jätkuv tulistamine ning sellest tulenevalt oli kõrgendatud vahetu oht

kiirabibrigaadile niivõrd suur, et neil ei olnud võimalik osutada abi kannatanutele. Seetõttu

kandis abiandja rolli politseiametnik oma pädevuse, võimaluste ja väljaõppe piires.

Muudatusega suureneb vastava meditsiinilise väljaõppega politseiametniku teostatavate

protseduuride tegemise õigus ning seega ka võimalus sarnastes olukordades teadlikumalt (nii

taktikalise olukorra hindamisel kui ka elupäästva abi osutamisel) tegutseda.

Sellise sündmuse käigus võib tekkida olukord, kus politseiametnik lükkab elupäästva abi

osutamise edasi, kui jätkuvalt on vaja tõrjuda vahetut kõrgendatud ohtu. Nt olukorras, kus

aktiivne tulistamine jätkub ning politseipatrullil ei ole võimalik elupäästvat abi osutada, sest

esmalt on vaja peatada rünne ning alles seejärel on võimalik asuda osutama elupäästvat abi.

Vastasel juhul võib tekkida kannatanuid juurde ning esineb ka vahetu kõrgendatud oht

politseiametnikule, kui ta jätkuva tulistamise käigus hakkaks abi osutama. Selles tulenevalt on

selgelt välja toodud, et elupäästva abi andmist osutatakse, kui see ei takista politsei

põhiülesannete täitmist

Olukord 2:

2024. aastal oli olukord, kus isik oli tekitanud oma kaelale lõikehaava ja torganud ennast

korduvalt rindkere piirkonda, misjärel sõitis ta autoga Ida-Harju politseijaoskonna väravatest

läbi. Kohalolnud politseiametnikud peatasid isiku verejooksud ning andsid ta kiirabibrigaadile

üle, kes juhuslikult oli sündmuskohale väga lähedal. Politseiametnike, kellest üks oli

erakorralise meditsiini tehniku kvalifikatsiooniga, töö tulemusena jäi isik ellu. Vastasel juhul

oli suur tõenäosus, et isik oleks sündmuskohal surnud.

6

2024. aastal esines juhtum, kus isik, olles tarvitanud alkoholi ning ravimeid, lõpetas hingamise

politseipatrulli juuresolekul. Politseiametnik, kes oli läbinud erakorralise meditsiinitehniku

õppe, tagas kannatanule avatud hingamisteed ja ventileeris teda hingamiskotiga kuni

kiirabibrigaadi saabumiseni, mis võttis aega 8 minutit. Abi osutamata jätmisel oleks isik suure

tõenäosusega surnud või jäänud püsiva ajukahjustusega. PPA-l on teadmine, et isik jäi ellu ning

tõsist tervisekahjustust tal ei tekkinud.

Samuti oli 2024. aastal juhtum Toila vallas, kus politsei kasutas isiku suhtes tulirelva. Kohapeal

olnud politseimeedik alustas koheselt abi osutamist isikule. Tekkis olukord, kus oleks olnud

põhjust teostada invasiivseid protseduure (nt perifeerse veenikanüüli paigaldus), tagamaks

kiirabile kohest võimalust alustada kannatanu seisundi stabiliseerimist.

Olukord 3:

Tanklas tuli politseipatrulli juurde isik, kes juhtis politseipatrulli tähelepanu abivajajale.

Politseipatrulli sündmuskohale jõudes selgus, et isik ei hinga. Politseiametnikud alustasid isiku

elustamist.

Eeltoodud juhtumid on vaid üksikud näited politseiametnike igapäevasest tööst ning sellega

kaasnevatest võimalikest olukordadest. Mida rohkem on vastava väljaõppega

politseiametnikke, seda suurem on võimalus anda politseiametnikel elupäästvat esmaabi.

Ülaltoodud olukorrad ilmestavad, milleks politseiametnikud peavad igapäevaselt valmis olema.

Samas on oluline, et seaduses oleks selgelt määratletud elupäästva abi andmise õiguslik alus.

Seeläbi on võimalik tagada ka kriitilistes olukordades tegutsevatele ametnikele kindlustunde,

et nende tegevus jääb seadusega lubatud piiridesse ega lähe TTKS regulatsioonidega vastuollu.

Vastasel korral võivad tekkida olukorrad, kus politseiametnik jätab esmase elupäästva abi

osutamata, sest võib isiklikult jääda vastutama, kui keegi peaks esitama tema tegevuse vastu

kaebuse või kahju hüvitamise nõude.

Lõikega 1 sätestatakse, et politseiametnik võib, kui see ei takista politsei põhiülesannete

täitmist, osutada isikule eluohtliku terviseseisundi korral oma pädevuse ja võimaluste piires

elupäästvat abi, mille eesmärk on raskema tervisekahjustuse või surma ärahoidmine, kuni

kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale.

Eesti õigusruumis ei ole defineeritud ei „esmaabi“ ega „elupäästva abi“ mõistet. Praktikas ja

koolitusmaterjalides käsitletakse esmaabina üldjuhul igasugust abistamist, kuid mitte kõik

esmaabi meetmed ei ole suunatud elu päästmisele. Näiteks pindmise haava puhastamine ja

katmine on esmaabi, kuid selle andmata jätmine ei kujuta endast isiku elule ohtu.

Elupäästev abi tähendab esmaabi osutamist olukordades, kus abi edasilükkamine või andmata

jätmine võib kaasa tuua isiku surma või raske tervisekahjustuse. Tegemist on viivitamatut

sekkumist nõudvate olukordadega, kus eesmärgiks on elutähtsate funktsioonide säilitamine

kuni kiirabi saabumiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale. Elupäästva abi

andmise eesmärk on ära hoida rasked tervisekahjustused või surm, mis võivad kaasneda abi

osutamata jätmisega. Näiteks eluohtliku torkehaava puhul verejooksu peatamine,

hingamisteede avamine, kui isik ei saa hingata, südamemassaaži tegemine südametöö

seiskumise korral. Vajalike elupäästvate esmaabi võtete rakendamiseta oleks tagajärjeks kas

isiku surm või muu raske tervisekahjustus.

Elupäästev abi on sisuliselt võrreldav TTKS-s sätestatud vältimatu abi mõistega. Nimelt TTKS

§ 5 kohaselt on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi

edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva

7

tervisekahjustuse. Erinevalt vältimatust abist ei ole elupäästev abi tervishoiuteenus ega eelda

tervishoiutöötaja staatust. Seetõttu kasutatakse KorS-s eraldiseisvat mõistet „elupäästev abi“.

Eelnõuga on selgelt määratletud, et abi osutamine ei tohi takistada politsei põhiülesannete

täitmist. See tähendab, et sündmusele reageerides on politsei esmaseks eesmärgiks avaliku

korra tagamine ja ohuallika kõrvaldamine. Pärast olukorra kontrolli alla saamist on politseil

võimalik osutada abivajajale elupäästvat abi.

Eelnõus on piiritletud, et elupäästvat abi osutab politseiametnik, lähtuvalt oma pädevusest ja

konkreetses olukorras olemasolevatest võimalustest. See tähendab, et igal üksikjuhul

politseiametnik hindab enda oskusi, teadmisi, võimeid, võimalusi ja tegutseb nende piirides.

Elupäästva abi osutatakse kuni kiirabibrigaadi saabumiseni või kuni isiku üleandmiseni

tervisehoiuteenuse osutajale. See tähendab, et kui sündmuskohale jõuab kiirabi, võtab tema

tegevuse üle ning osutab edasist abi ise, muuhulgas toimetab isiku vajadusel haiglasse. Juhul,

kui kiirabi on sündmuskohast kaugel, saavad politseiametnikud isiku ise toimetada

tervisehoiuteenuse osutaja juurde. Oluline on rõhutada, et juhul, kui politseiametnik osutab

isikule elupäästav abi, peab isiku igal juhul üle vaatama kas kiirabibrigaad või muu

tervisehoiuteenuse osutaja. Kuivõrd elupäästev esmaabi osutamine on seotud ennekõike

eluohtliku terviseseisundiga, siis peab isiku edasise seisundi hindama tervishoiutöötaja, et

välistada võimalikud varjatud või süvenevad tervisekahjustused.

Lõikega 2 täpsustatakse, kellel on elupäästva abi osutamise õigus. Eelnõu kohaselt võib

elupäästvat abi osutada politseiametnik, kes on omandanud erakorralise meditsiini tehniku,

kaitseväe parameediku, kiirabitehniku, õe või arsti väljaõppe või muu väljaõppe, mis täidab

elupäästva abi osutamise eesmärki. Eelnõu kohaselt on muu väljaõppe ka esmaabikoolitus või

muu spetsiifiline elupäästev koolitust, näiteks naloksooni koolitus. Tegemist ei ole ammendava

loeteluga, vaid eesmärgiks on tagada, et elupäästvat abi osutab üksnes politseiametnik, kellel

on selleks asjakohased teadmised ja oskused.

Lõiget 2 tuleb tõlgendada koosmõjus lõikega 1, kuna lõige 1 täpsustab, et elupäästvat abi

osutatakse oma pädevuse ja võimaluste piires. Eelnõu ei anna politseiametnikule õigust ületada

oma väljaõppest tulenevaid piire ega kohusta teda rakendama meetmeid, milleks tal puudub

vastav ettevalmistus, kogemus või vajalikud vahendid.

Seaduse tasandil ei ole otstarbekaks sätestada elupäästva abi osutamisel lubatud meetmete

ammendavat loetelu, kuna eluohtlikud olukorrad on oma olemuselt ettearvamatud ning

sekkumise vajadus ja ulatus sõltuvad nii konkreetse juhtumi asjaoludest kui ka politseiniku

individuaalsest pädevusest. Lisaks esmaabi ja elupäästvate sekkumiste sisu ning kasutatavad

meetodid muutuvad ajas vastavalt meditsiiniteaduse arengule ja väljaõppe standarditele.

Seetõttu on põhjendatud, et elupäästva abi osutamisel lähtutakse politseiametniku tegelikust

pädevusest ja väljaõppest ning konkreetse olukorra asjaoludest, mitte seaduses fikseeritud

protseduuride loetelust. Konkreetsete oskuste ja protseduuride rakendamine on võimalik

reguleerida PPA sisemise korralduse, väljaõppe ja juhendmaterjalide kaudu. Politseiametnikul

on seejuures võimalik tõendada, milliseid elupäästva abi protseduure ta on vastava väljaõppe

või täiendõppe käigus omandanud ja milliseid mitte. Selline lähenemine tagab paindlikkuse,

õigusselguse ja kooskõla elupäästva abi eesmärgiga.

Praktikas tähendab see, et politseiametnik, kes on läbinud esmaabi koolituse, on pädev

rakendama elupäästvaid esmaabi võtteid, nagu verejooksu peatamine, hingamisteede avamine

või südamemassaaži tegemine. Juhul kui politseiametnikul on olemas täiendav erialane

8

meditsiiniline väljaõpe, võivad tema pädevused olla vastavalt laiemad, võimaldades eluohtliku

seisundi äratundmist ja leevendamist ulatuses, mis vastab tema väljaõppele.

Lõikega 3 sätestatakse, et elupäästva abi osutamist ei loeta TTKS tähenduses

tervishoiuteenuseks ning sellele ei kohaldata TTKS ja tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku

vastutuskindlustuse seaduse sätteid. Säte on vajalik eelkõige õigusselguse tagamiseks. TTKS §

2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse

ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida

ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Sellest

tulenevalt saab tervisehoiuteenust osutada üksnes tervishoiutöötaja vastava tegevusloa alusel.

PPA-l puudub vastav tegevusluba ning eelnõu eesmärk ei ole anda politseile tervishoiuteenuse

osutaja rolli ega staatust. Elupäästev abi erineb tervishoiuteenuse osutamisest oma eesmärgi ja

sisu poolest. Elupäästev abi on ajutine ja erandlik sekkumine olukorras, kus viivitamatu

tegutsemine on vajalik teise inimese elu säilitamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud kohaldada

elupäästva abi osutamisele tervishoiuteenuse osutajatele kehtivaid nõudeid, sealhulgas

dokumenteerimis- ja vastutuskindlustuse kohustust. Eelnõu eesmärk ei ole muuta politseid

tervishoiuteenuse osutajaks, vaid luua selge õiguslik alus elupäästva abi andmiseks

olukordades, kus politsei reageerib sündmusele esimesena ja isiku elu või tervis on vahetus

ohus.

Lõike 4 kohaselt on isikul õigus keelduda elupäästvast abist. Abi andmise kohustus ei tähenda,

et abi tuleb osutada vastu isiku teadlikku tahet. Analoogselt võlaõigusseaduse § 766 lõikes 3

sätestatule ei ole lubatud elupäästva abi osutamine isiku tahte vastaselt. Keeldumine on lubatud

üksnes juhul, kui isik on teadvusel ja otsustusvõimeline ning väljendab oma tahet selgelt ja

üheselt mõistetavalt.

Juhul kui isik keeldub elupäästvast abist ning keeldumine on nõuetekohaselt fikseeritud, ei

vastuta politseiametnik keeldumisest tulenevate tagajärgede eest. Keeldumine ei vabasta

politseiametnikku kohustusest jätkuvalt korraldada abi isiku elu ja tervise kaitseks, sealhulgas

kutsuda sündmuskohale kiirabi või korraldada isiku üleandmine tervishoiuteenuse osutajale.

Seega ei tähenda keeldumine, et politsei jätab isiku abita või loobub edasisest sekkumisest

olukorras, kus isiku elu või tervis on ohus.

Isiku elupäästvast abist keeldumine protokollitakse esimesel võimalusel taasesitamist

võimaldavas vormis. Protokollimise eesmärk on tagada õigusselgus ning vältida hilisemaid

vaidlusi selle üle, kas ja millistel asjaoludel isik abi osutamisest keeldus. Keeldumise

fikseerimine võib toimuda näiteks patrull-lehel, ettekandes või muus kirjalikus vormis, mis

võimaldab hilisemat taasesitamist.

Teadvuseta või muul põhjusel otsustusvõimetu isiku puhul lähtutakse vastupidiselt eeldusest,

et isik soovib elupäästvat abi. Sellisel juhul on politseiametnik kohustatud osutama elupäästvat

abi vastavalt oma pädevusele ja võimalustele kuni kiirabi saabumiseni või isiku üleandmiseni

tervishoiuteenuse osutajale.

Elupäästva abi andmisel tegutseb politseiametnik riigivõimu teostajana ning võimalike

õigusrikkumiste või kahju tekkimise korral kohaldub vastutus riigivastutuse seaduse alusel.

Seega on isikul säilinud võimalus nõuda kahju hüvitamist juhul, kui elupäästva abi osutamisel

on rikutud õigust või tekitatud kahju õigusvastaselt.

9

Eelnõu punktiga 2 täiendatakse KorS-i § 37 lõikega 4, millega täpsustatakse, et KorS-i §-des

39, 40 ja 41 nimetatud tervishoiutöötaja poolt joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtavad

tegevused ei ole tervishoiuteenused TTKS tähenduses.

KorS § 39 reguleerib, millal võib isiku toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku

ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks eesmärgiga tuvastada alkoholijoove vereproovi

uuringuga. KorS § 40 sätestab alkoholijoobe tuvastamise vereproovi uuringu korraldamise ja

läbiviimise korra. KorS § 41 reguleerib narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava

aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamist, sealhulgas bioloogilise

proovi võtmist ja terviseseisundi kirjeldamist.

TTKS § 2 lõike 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse,

vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada

inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning

taastada tervist. KorS-i alusel vere või muu bioloogilise proovi võtmine ega terviseseisundi

kirjeldamine joobe tuvastamiseks ei ole suunatud isiku tervisele kaitsele ega ravile ning võivad

toimuda ka isiku tahte vastaselt. Tegemist on riikliku järelevalve raames tehtavate

menetlustoimingutega, millele on seaduses ette nähtud eraldi alus, kord ja vorminõuded.

Asjaolu, et toimingu viib läbi tervishoiutöötaja ning see võib toimuda tervishoiuasutuses, ei

muuda toimingu olemust tervishoiuteenuseks.

Kui tervishoiutöötaja avastab menetlustoimingu käigus isikul tervisehäire ning osutab seejärel

abi haiguse või vigastuse ennetamiseks, diagnoosimiseks või ravimiseks eesmärgiga

leevendada vaevusi, hoida ära terviseseisundi halvenemist või taastada tervist, on tegemist

tervishoiuteenusega TTKS-i tähenduses ning sellele kohaldatakse vastavat regulatsiooni,

sealhulgas dokumenteerimiskohustust.

TTKS § 42 kohaselt on tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel kohustuslik järgida

dokumenteerimise nõudeid, kasutada riigi infosüsteemis ettenähtud klassifikaatoreid, loendeid,

aadressiandmeid ja tervise infosüsteemi standardeid. Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes

kohaldatavate riikliku järelevalve erimeetmete rakendamise puhul ei ole põhjendatud koormata

tervishoiuteenuse osutajaid dokumenteerimiskohustusega, kuna tegemist ei ole

tervishoiuteenuse osutamisega. Nendele toimingutele kohaldatakse KorS-i ja selle alusel

kehtestatud aktides sätestatud eraldi dokumenteerimise korda, mis tagab menetluse

õiguspärasuse ja isiku õiguste kaitse.

Muudatus ei mõjuta isiku õigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ega välista

vastutuse kohaldamist kehtiva õiguse alusel. Tervishoiutöötaja või korrakaitseorgani vastutus

võimaliku kahju eest hinnatakse kehtiva õiguse alusel, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid

ning kohaldatavat vastutusrežiimi.

KorS § 40 lõike 4 ja § 41 lõike 10 kohaselt on vereproovi või muu bioloogilise vedeliku proovi

võtmisel korrakaitseorganil õigus kasutada vahetut sundi. Kuigi proovi võtjaks on

tervishoiuteenuse osutaja töötaja, otsustab vahetu sunni kasutamise korrakaitseorgan ning

vastutab vahetu sunni kasutamisega isikule tekitatud võimaliku kahju eest riik riigivastutuse

seaduses sätestatud alusel ja korras.

Tervishoiutöötaja vastutab oma tegevuse eest ulatuses, milles kahju on põhjustatud tema

kutsealase tegevuse õigusvastasest või hooletust käitumisest, mis ei ole seotud

korrakaitseorgani otsusega kasutada vahetut sundi.

10

Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse (edaspidi TOKVS) § 2

lõike 1 kohaselt kohaldatakse seadust Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse osutamise käigus,

sealhulgas meditsiinilise kaugkonsultatsiooni osutamise käigus, tekkinud kahju hüvitamisele

kindlustusandja poolt, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud

kehavigastus või tervisekahjustus või patsient sureb. Kuivõrd KorS-i alusel joobe tuvastamise

eesmärgil tehtavad toimingud ei kujuta endast tervishoiuteenuse osutamist, ei ole võimalik

kahju hüvitamiseks tugineda TOVKS-i alustele. See aga ei välista isiku õigust esitada kahju

hüvitamise nõue tervishoiutöötaja vastu võlaõigusseaduses sätestatud üldistel alustel ja korras.

Kokkuvõttes ei mõjuta muudatus kahju hüvitamise aluseid ega isiku õigust tõhusale

õiguskaitsele, vaid täpsustab, et joobe tuvastamise eesmärgil tehtavad toimingud on riikliku

järelevalve menetlustoimingud, mitte tervishoiuteenused TTKS tähenduses.

Eelnõu § 1 punktidega 3—8 muudetakse KorS-i §-i 41, mis reguleerib narkootilise või

psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi

tuvastamist. Praktikas on selle sätte rakendamisel ilmnenud mitmeid probleeme, mis on seotud

nii õigusselguse, menetluse ajakulu kui ka ressursikasutusega. Narkootilise või psühhotroopse

aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamine on

olemuselt ajakriitiline menetlustoiming. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu

joovastava aine joobeseisund esineb piiratud aja jooksul ning selle hilisem tuvastamine ei ole

sageli võimalik. Kehtiv regulatsioon ei toeta piisavalt kiiret ja paindlikku menetlust ning seob

joobe tuvastamise liigselt arsti kättesaadavusega.

Eelnõu eesmärk on vähendada joobe tuvastamise ajakulu ja menetluskoormust ning võimaldada

joobeseisundi hindamisel kasutada ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate

tunnuste kirjeldust. Samuti on eesmärgiks parandada KorS § 41 ülesehitust ja õigusselgust.

Eelnõu punktiga 3 muudetakse KorS § 41 lõiget 1, jättes sellest välja tekstiosa „või toimetada

isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks

tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse“.

Kehtiv sõnastus käsitleb ühes lõikes sisuliselt kahte erinevat narkootilise, psühhotroopse või

muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamise viisi:

1. politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgani poolt indikaatorvahendiga

ning

2. isiku toimetamist bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajadusel terviseseisundi

kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse.

Selline lahendus on tekitanud ebaselgust, kuna ei ole üheselt arusaadav, kas tegemist on

võrdselt kaalutavate alternatiividega või on tervishoiuteenuse osutaja kaasamine erandlik

meede.

Muudatuse eesmärk on rõhutada, et narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava

aine tarvitamise tuvastamisega tegeleb esmajoones politsei või seaduses sätestatud muu

korrakaitseorgan indikaatorvahendi abil. Sellega kaasneb ka KorS-i § 41 lõike 5 kohaselt

korrakaitseorgani kohustus kirjeldada isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid.

Kui eesmärgiks on tõendada ennekõike narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine

esinemist organismis ehk tarvitamise fakti, siis narkootilise või muu aine tarvitamise võib

lugeda tuvastatuks juhul, kui indikaatorvahendi tulemus on positiivne, korrakaitseorgan on

11

nõuetekohaselt kirjeldanud isikul esinevaid joobeseisundile viitavad tunnuseid ning isik

nõustub indikaatorvahendi tulemusega.

Juhul kui esineb eelnõu punktis 3 loetletud asjaolu, võib korrakaitseorgan toimetada isiku

bioloogilise proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Tervishoiuteenuse osutaja või

riikliku ekspertiisiasutuse kaasamine ei ole erandlik meede, vaid seadusega ette nähtud

võimalus juhtudeks, kui indikaatorvahendi kasutamine ei ole võimalik või kui isik vaidlustab

indikaatorvahendi tulemuse, keeldub indikaatorvahendiga tuvastamisest, nõuab narkootilise,

psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku

proovi uuringuga või esineb muu mõjuv põhjus.

Juhul, kui menetluses on vaja tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu aine tarvitamisest

tingitud joobeseisundit, ei piisa üksnes aine organismis esinemise tuvastamisest, vaid lisaks

tuleb teha bioloogise vedeliku uuring. Bioloogiliseks vedelikuks võib olla uriin või veri. KorS

§ 41 lõike 13 kohaselt on joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta pädev andma hinnangu

üksnes ekspertiisiasutus.

Eelnõuga kavandatavate muudatustega ei anta korrakaitseorganile pädevust joobeseisundi

tuvastamiseks. Tervishoiuteenuse osutajate koormuse vähendamise eesmärgil on edaspidi

võimalik ekspertiisiasutusel anda joobeseisundi hinnang lisaks bioloogilise vedeliku proovi

uuringule ka korrakaitseorgani poolt joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse alusel, kui

see on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades piisav. See võimaldab vältida põhjendamatuid

isiku toimetamisi tervishoiuteenuse osutaja juurde, kahjustamata seejuures joobeseisundi

tuvastamise usaldusväärsust.

Eelnõu punktiga 4 täiendatakse KorS-i § 41 lõikega 11, milles sätestatakse alused, millal võib

isiku toimetada bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi

kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse.

Isik toimetatakse bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde

eelkõige juhtudel, kui isik keeldub indikaatorvahendiga tuvastamisest; kui ta ei ole võimeline

oma terviseseisundi või käitumise tõttu järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri, ei

nõustu indikaatorvahendi tulemusega või nõuab ise narkootilise, psühhotroopse või muu

joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi alusel. Samuti

võib bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks toimetada isiku tervishoiuteenuse osutaja juurde

juhul, kui esineb muu mõjuv põhjus, näiteks kui indikaatorvahend ei ole kättesaadav või selle

kasutamine ei ole tehniliselt võimalik ning joobe tuvastamise vajadus on ajakriitiline, või kui

on põhjendatud kahtlus, et isik on tarvitanud sellist ainet, mida kasutatava indikaatorvahendiga

ei ole võimalik tuvastada.

Lõige 11 näeb lisaks ette, et vajaduse korral toimetatakse isik ka terviseseisundi kirjeldamiseks

tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Tervishoiuteenuse osutaja

kirjeldus omab tähtsust ennekõike olukordades, mil on vaja tõendada joobe esinemist, mitte

tarvitamise fakti kindlakstegemist. Eeskätt hõlmab see juhtumeid, mil on alus kahtlustada, et

isik on juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, kuna sellisel juhul on menetluslikult määrav

aine mõju isiku vaimsetele ja kehalistele võimetele, mitte pelgalt aine esinemine organismis.

Nimetatud eristus on oluline, kuna tarvitamise fakti ja joobeseisundi tuvastamine eeldavad

erineva ulatuse ja sisuga tõendeid. Tarvitamise kindlaks tegemisel piisab üldreeglina

bioloogilise vedeliku proovi uuringust. Sellisel juhul ei ole joobeseisundi olemasolu või

12

puudumine menetluslikult määrava tähtsusega ning isiku terviseseisundi kirjeldamine ei ole

vältimatult vajalik.

Joobeseisundi tuvastamisel on seevastu oluline hinnata, kas ja millisel määral on mõjutatud

isiku psüühiline või kehaline seisund. Kehtiva õiguse kohaselt on joobe tuvastamiseks vajalik

tervishoiuteenuse osutaja koostatud terviseseisundi kirjeldus. Eelnõuga kavandatavate

muudatustega nähakse ette, et teatud juhtudel saab ekspertiisiasutus joobeseisundi tuvastamisel

tugineda terviseseisundi kirjelduse asemel korrakaitseorgani poolt koostatud joobeseisundile

viitavate tunnuste kirjeldusele.

Terviseseisundi kirjeldus tervishoiuteenuse osutaja poolt on eelkõige vajalik juhtudel, kui isik

on selgituste andmisel ebajärjepidev või vastuoluline, eitab ainete tarvitamist või väidab, et

joobele viitavaid tunnuseid põhjustab muu terviseseisund, samuti, kui korrakaitseorgani enda

hinnangul tuleb niisugune kahtlus kummutada või esineb muu mõjuv põhjus, mis ei võimalda

joobeseisundit hinnata üksnes korrakaitseorgani kirjelduse alusel. Muudel juhtudel, eelkõige

juhul, kui isik on andnud bioloogilise vedeliku proovi vabatahtlikult ning korrakaitseorgan on

nõuetekohaselt dokumenteerinud joobeseisundile viitavad tunnused, ei ole tervishoiuteenuse

osutaja kaasamine vältimatult vajalik.

Muudatuste järgselt jääb kehtima põhimõte, et korrakaitseorgani nõudmisel on

tervishoiuteenuse osutaja kohustatud kirjeldama isiku terviseseisundit. Samas aitavad

muudatused vältida põhjendamatut ja ebaproportsionaalset isiku toimetamist tervishoiuteenuse

osutaja juurde terviseseisundi hindamiseks olukordades, kus see ei ole menetluse eesmärgi

saavutamiseks vajalik.

PPA andmetel pöörduti 2025. aastal joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja

poole 1769 korral, millest suurusjärgus 1000-1200 juhul kirjeldati ka isiku terviseseisundit.

Olemasolevate andmete pinnalt ei ole võimalik prognoosida, kui suure koormuse saab edaspidi

PPA üle võtta. Juhtumid, kus vajalikud eeldused on täidetud, st korrakaitseorgan on kirjelduse

koostanud ning isik on vabatahtlikult andnud bioloogilise vedeliku proovi, lahenevad edaspidi

ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumata. Samal ajal säilib korrakaitseorganil

kaalutlusruum otsustada, kas konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades on tervishoiuteenuse

osutaja kaasamine põhjendatud.

Selline ülesehitus parandab normi süsteemsust, vähendab tõlgendusruumi ning muudab

regulatsiooni arusaadavamaks nii menetlejatele kui ka menetlusalustele isikutele. Muudatus ei

kitsenda isiku õigusi ega korrakaitseorgani pädevust joobe tuvastamisel, vaid jaotab kehtiva

regulatsiooni selgemalt osadeks.

Eelnõu punktiga 5 parandatakse KorS § 41 lõikes 2 sisalduv viide, asendades senise viite

lõikele 1 viitega lõikele 11. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis tuleneb paragrahvi

täiendamisest uue lõikega ning on vajalik sätte kooskõla tagamiseks.

Eelnõu punktiga 6 ja 8 asendatakse KorS §-s 41 lõike 9 punktis 1 ning lõikes 12 ja lõikes 14

sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja. KorS-i § 41 lõike 2 kohaselt on bioloogilise

proovi võtmiseks kohustatud tervishoiuteenuse osutajaks TTKS § 55 lõike 1 alusel kehtestatud

määruses nimetatud tervishoiuteenuse osutaja.

Praktikas on ilmnenud, et joobe tuvastamisele kulub väga palju tervishoiuteenuse osutaja ja

politsei aega, mis teatud juhtudel võib isegi viia selleni, et narkootilist aine tarvitamist või

joovet ei ole võimalik enam tuvastada. Politsei ja tervishoiutöötajate aeg on piiratud, kuid

13

teenus on reguleeritud liiga kitsalt, et teenust osutada efektiivsemalt. Joobe tuvastamiseks peab

isiku toimetama tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus tuleb lisaks bioloogilise proovi võtmisele

kirjeldada terviseseisundit, kuid see õigus on praegu ainult arstil. Ühe joobekahtlusega isikuga

on hõivatud korraga kaks politseiametnikku ning kuna arstide koormus on väga suur, siis

paratamatult tuleb nende vähesuse tõttu PPA ametnikel kauem oodata. Teleoloogilisest

tõlgendamisest nähtuvalt on seadusandja tahe aga olnud joobeseisundi võimalikult kiire

tuvastamine, kuna joobeseisund on asjaolu, mis esineb suhteliselt lühikest aega ning selle

tagantjärele tuvastamine ei ole võimalik. Muudatuse eesmärk on luua paindlikumad võimalused

joobe tuvastamiseks ja võimaldada ka teistel tervishoiutöötajatel terviseseisundit kirjeldada.

Selliselt muutuks teenuse pakkumine osapooltele vähem koormavamaks ja seejuures

tõhusamaks.

Muudatusega laiendatakse terviseseisundi kirjeldamise õigusega isikute ringi. See võimaldab

kaasata terviseseisundi kirjeldamisse peale arsti eelkõige ka õdesid ja ämmaemandaid. Samas

laiendus ei piiritle tervishoiutöötajate ringi vaid õdede või ämmaemandatega ning hõlmab kõiki

tervishoiutöötajaid. Eelnõuga ei soovita kitsendada tervishoiutöötajate ringi vaid õe ja

ämmaemandaga, sest see võimaldab tulevikus teenuseid paindlikult planeerida ning jätab seega

võimaluse veel täiendavateks lahendusteks kehtiva õiguse piires.

Vajadus piirang tühistada kerkis eriti teravalt COVID-19 kriisi ajal, mil arstide ning PPA

ametnike töökoormus suurenes märkimisväärselt ja teenuste optimeerimine oli kriitilise

tähtsusega. Seega kui laiendada terviseseisundi kirjeldamise õigust kõigile

tervishoiutöötajatele, siis muutub teenuse pakkumine tõhusamaks ja odavamaks. Edaspidi

võiksid seda teha ka eelkõige vastava pädevusega õed ja ämmaemandad, keda on arvuliselt

rohkem ning kes on seetõttu kättesaadavamad ja kelle töötund on odavam kui arstidel. Teiste

tervishoiutöötajate kaasamine terviseseisundi kirjeldamisse tähendaks, et teenust saaks pakkuda

kahe inimese (nt arst ja õde) asemel üks (nt õde).

Eelnõu punktiga 7 täiendatakse KorS § 41 lõiget 13 pärast sõna „ning“ tekstiosaga

„korrakaitseorgani poolt joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse või tervishoiuteenuse

osutaja “.

Kehtiva KorS-i § 41 lõige 13 näeb ette, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (edaspidi EKEI)

annab hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta bioloogilise vedeliku

proovi uuringu tulemuste ning isiku terviseseisundi kirjeldamise protokolli põhjal.

Terviseseisundi kirjeldamise protokolli peab koostama kehtiva õiguse kohaselt arst või eelnõus

pakutud muudatuste kohaselt teeks seda tulevikus tervishoiutöötaja. Praktikas on tõstatunud

küsimus, kas terviseseisundi kirjeldus on iga narkojoobe kahtluse korral vältimatult vajalik.

Teenuseosutajani jõudmine ja vastuvõtu ootamine võib teatud juhtudel võtta aega, mistõttu

isiku seisund võib selle aja jooksul enne tema terviseseisundi kirjeldamist oluliselt muutuda.

Arvestades osade narkootiliste ainete (nt GHB) organismist väljumise kiirust, võib adekvaatse

kirjelduse andmine olla oluliselt raskendatud.

KorS § 41 lõige 5 näeb kohustuslikuna ette, et korrakaitseorgan kirjeldab joobe tunnuseid läbi

kognitiivse võimekuse ja motoorika hindamise, kuid kehtiv õigus ei võimalda seda võtta

aluseks joobe hindamisel. Eelnõu kavandatavate muudatuste järgselt võib riiklik

ekspertiisiasutus anda hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta

bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemustega koos mitte ainult isiku terviseseisundi

kirjelduse protokolli põhjal, vaid ka korrakaitseorgani poolt joobeseisundile viitavate tunnuste

kirjelduse alusel.

14

Seda võimalust saab kasutada näiteks olukordades, kus isik on nõus indikaatorvahendi

kasutamisega ja selleks vabatahtlikult bioloogilise vedeliku proovi andmisega ning

indikaatorvahendi tulemus on positiivne ja isik tunnistab narkootilise aine tarvitamist. Sellisel

juhul võib joobeseisundi tõendamiseks olla piisav bioloogilise vedeliku proov,

indikaatorvahendi tulemus ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus, mis esitatakse EKEI-

le joobeseisundi tõenditena menetluse dokumentatsiooni juurde. Samas kui isik ei nõustu

vabatahtlikult bioloogilise vedeliku proovi andmisega ega indikaatorvahendi kasutamisega,

ning eitab ka narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamist, tuleb ta

toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus tervishoiutöötaja võtab vajaliku proovi ning

lisaks koostatakse ka terviseseisundi kirjeldus.

Eelnõu §-s 2 nähakse ette seaduse jõustumise tähtaeg. Eelnõu kohaselt jõustub seadus 2027.

aasta 1. jaanuaril, jättes tervishoiuteenuse osutajatele piisava aja muudatusteks valmistumiseks,

rakendamiseks vajalike eelduste loomiseks ning sisemiste kordade ülevaatamiseks ja

töökorralduse täiendamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele termin elupäästev abi. Tegemist on korrakaitseseaduses

kasutatava terminiga, millega tähistatakse politseiametniku poolt isikule osutatavat abi

olukorras, kus isiku elu või tervis on vahetus ohus ning tervishoiuteenus ei ole veel kättesaadav.

Elupäästev abi ei ole samastatav TTKS kasutatava vältimatu abi mõistega, kuna viimast saab

osutada üksnes tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse raames. Elupäästev abi on ajaliselt ja

sisuliselt piiritletud sekkumine, mille eesmärk on ära hoida isiku surm või raske

tervisekahjustus kuni kiirabibrigaadi saabumiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse

osutajale.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ja kooskõla põhiseadusega

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

Muudatuste keskseks eesmärgiks on tugevdada isiku elu ja tervise kaitset olukordades, kus

politsei puutub kokku eluohtliku terviseseisundi või joobeseisundi kahtlusega isikuga, ning

samal ajal suurendada õigusselgust politsei pädevuse ja vastutuse osas. Eelnõu ei loo uusi

sekkumisvõimalusi, vaid täpsustab ja korrastab juba praktikas esinevaid olukordi, lähtudes

põhiseadusest tulenevatest kohustustest ja piirangutest.

Põhiseaduse §-dest 16 ja 28 tuleneb riigile kohustus tagada inimese elu ja tervise kaitse. See

kohustus eeldab ka aktiivset tegutsemist olukordades, kus isiku elu või tervis on ohus.

Kavandatav KorS § 163 täidab seda positiivset kaitsekohustust, luues politseiametnikule selge

õigusliku aluse elupäästva abi osutamiseks olukordades, kus tervishoiuteenus ei ole veel

kättesaadav ning abi edasilükkamine võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Muudatus toetab

seega otseselt isiku põhiõigust elule ja tervise kaitsele too kaasa selle õiguse piiramist.

Elupäästva abi osutamine riivab paratamatult isiku kehalist puutumatust ja eraelu puutumatust

põhiseaduse § 26 tähenduses. Meditsiinilised või elupäästvad sekkumised hõlmavad keha

füüsilist mõjutamist, mis võib põhjustada valu, ebamugavust või terviseriske ka juhul, kui

sekkumise eesmärk on inimese elu päästmine. Selline riive on siiski põhjendatud olukordades,

kus isiku elu on vahetus ohus ning puuduvad alternatiivsed ja vähem riivavad. Elupäästva abi

15

puhul on tegemist ajakriitilise sekkumisega, mille eesmärk on vältida surma või rasket

tervisekahjustust, ning seetõttu on ka kehalise puutumatuse riive proportsionaalne.

Oluline on seejuures, et politseile antav pädevus on rangelt piiritletud. Elupäästvat abi võib

osutada üksnes eluohtliku terviseseisundi korral, politseiametniku pädevuse ja võimaluste

piires ning üksnes kuni kiirabibrigaadi saabumiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse

osutajale. Politsei ei asu täitma tervishoiuteenuse osutaja rolli. Selline piiritlemine tagab, et

sekkumine ei muutu ebaproportsionaalseks ega ületa põhiseadusest tulenevaid piire.

Kuigi eelnõu kohaselt elupäästva abi osutamist ei loeta tervishoiuteenuseks TTKS tähenduses

ning sellele ei kohaldata vastavaid tervishoiuteenuse osutajatele kehtivaid nõudeid, ei tähenda

see, et elupäästva abi osutamine jääks vastutuseta. Elupäästva abi andmisel tegutseb

politseiametnik riigivõimu teostajana ning võimalike õigusrikkumiste või kahju tekkimise

korral kohaldub vastutus riigivastutuse seaduse alusel. Seega on isikul säilinud võimalus nõuda

kahju hüvitamist juhul, kui elupäästva abi osutamisel on rikutud õigust või tekitatud kahju

õigusvastaselt.

Selline lahendus tagab, et isiku tervisepõhiõiguse kaitse ei jää formaalseks ning et riigi vastutus

elupäästva abi osutamisel on selgelt reguleeritud. Samal ajal on arvestatud elupäästva abi

ajakriitilist ja erandlikku iseloomu, mistõttu ei ole põhjendatud kohaldada sellele TTKS-st

tulenevaid nõudeid. Seetõttu on nimetatud erand proportsionaalne ja põhjendatud ega vähenda

isiku põhiõiguste kaitset.

Joobeseisundi tuvastamist puudutavad muudatused korrakaitseseaduse §-s 41 teenivad samuti

põhiseaduslikult legitiimset eesmärki. Nende eesmärk on tõhustada politsei tegevust,

vähendada tarbetuid isiku toimetamisi tervishoiuteenuse osutaja juurde ning seeläbi vähendada

nii halduskoormust kui ka isikuvabaduse riivet. Uute võimaluste andmine politseile

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamiseks ei suurenda isikuvabaduse ega kehalise

puutumatuse riivet võrreldes kehtiva õigusega, vaid võimaldab paljudel juhtudel vältida

intensiivsemaid sekkumisi.

Kokkuvõttes, eelnõuga kavandatavad muudatused on kooskõlas põhiseadusega. Need teenivad

legitiimseid eesmärke, eelkõige isiku elu ja tervise kaitset ning on proportsionaalsed. Eelnõu ei

anna politseile ülemäärast sekkumispädevust ega too kaasa põhiõiguste piiranguid, vaid

täpsustab ja korrastab kehtivat õiguskorda.

6. Seaduse mõjud

6.1. Politseiametniku poolt osutatava esmaabi regulatsiooni täiendamine

Eelnõu kavandatava muudatuse eesmärk on võimaldada politseiametnikel osutada esmast

elupäästvat abi olukordades, kus:

 politseiametnikud viibivad abivajajaga vahetus kontaktis;

 kiirabibrigaadil ei ole võimalik sündmuskohale jõuda kas jätkuva kõrgendatud ohu

tõttu;

 politseipatrull asub objektiivselt lähemal kui lähim kiirabibrigaad;

 sündmuse lahendamine jääb politseiametniku pädevusse ega takista PPA

põhiülesannete täitmist.

16

Laiendades nende isikute ringi, kes on õigustatud osutama elupäästvat abi, suureneb esmaabi

kättesaadavus olukordades, kus kiirabi ei saa viivitamatult sekkuda. Kiire reageerimine

suurendab abivajaja ellujäämisvõimalusi ja parandab taastumise väljavaateid. Muudatus ei

muuda politsei põhifunktsioone ega loo uusi püsivaid ülesandeid, vaid täpsustab tingimusi,

mille korral politseiametnik võib osutada elupäästvat abi olukordades, kus isiku elu või tervis

on vahetus ohus ning professionaalne tervishoiuabi ei ole veel kättesaadav. Muudatuse

rakendamise sagedus on madal ning sõltub konkreetsete eluohtlike sündmuste esinemisest.

6.1.1 Mõju siseturvalisusele

Sihtrühm: PPA

Kavandatav muudatus avaldab kõige vahetumat mõju PPA töökorraldusele.

Sihtrühma suurus: esmareageerijad, sh piirivalvurid − 2026. aasta alguse seisuga 1450

Esmaabi väljaõppe läbivad kõik esmareageerijad, sh piirvalvurid. PPA sisekorraga on

reguleeritud iga-aastane esmaabi teadmiste ja oskuste värskendamine, mis toimub kaks korda

aastas eriettevalmistuse treeningute raames, kokku 8 tundi. Lisaks politseiametnikud, kes on

läbinud põhjalikuma väljaõppe ning kellel on laiem elupäästva abi osutamise pädevus, läbivad

erialased treeningud, mille korraldus ja maht reguleeritakse seaduse jõustumisel PPA

sisekorras.

Halduskoormuse seisukohalt on eelnõu mõju minimaalne. Politseiametniku kohustus

protokollida elupäästvast abist keeldumine esimesel võimalusel ei kujuta endast uut

halduskoormust, kuna protokollimine toimub olemasolevate menetlus- ja

dokumenteerimisvahendite abil ning sarnaseid kohustusi täidetakse ka muudes politseitöös ette

tulevates olukordades. Keeldumise fikseerimine suurendab õigusselgust ning aitab vältida

hilisemaid vaidlusi.

2025. aastal osutati esmaabi PPA ametnike poolt 161 korda. Tavapäraselt peab politseipatrull

ootama kiirabi 8 kuni 15 minutit sõltuvalt sündmuse asukohast. Hajaasustusega piirkondades

võib see ooteaeg pikeneda 25 kuni 30 minutini või rohkemgi. Sellistes olukordades on patrull

sageli ainus võimalik elupäästva abi andja. Eelnõu ei loo politseile uut ülesannet ega kohusta

elupäästvat abi osutama igas olukorras, vaid annab politseiametnikule selge õiguse tegutseda

oma pädevuse ja võimaluste piires. Seetõttu ei ole tegemist töömahu ega sekkumiste sageduse

olulise suurenemisega. Elupäästva abi osutamine jääb ka edaspidi erandlikuks ning seotud

üksnes eluohtlike terviseseisunditega, mistõttu selle rakendamise sagedus on madal ja sõltub

konkreetsete sündmuste esinemisest.

2026. aasta jaanuari seisuga on 90 politseiametnikku saanud põhjalikuma meditsiinilise

väljaõppe laiapindse riigikaitse rahastuse raames. Eesmärk on koolitada 2028. aastaks 140

vastava pädevusega ametnikku, mis võimaldaks igas esmareageerivas üksuses tagada vähemalt

ühe väljaõppinud isiku olemasolu ning võimaluse mehitada ka varupositsioonid. Õppe ja

täiendkoolituse läbimine toob paratamatult kaasa olukorra, kus politseiametnike panustatav aeg

teistesse ülesannetesse ajutiselt väheneb. Samas tõuseb töövõimekus just kriitilistes

olukordades, kus oodatakse operatiivset ja elupäästvat tegutsemist.

Kui sündmuskohal saab vigastada politseiametnik ning patrullikaaslane on võimeline kohe

meditsiiniliselt sekkuma, suureneb vigastada saanud politseiametniku ellujäämise tõenäosus.

17

Sellisel juhul antakse isik kiirabile üle paremas seisundis võrreldes olukorraga, kus esmaabi ei

ole üldse võimalik osutada.

Samuti süveneb koostöö nii siseriiklikult kui rahvusvahelisel tasandil, kuna taktikalise

meditsiini võimekus on kasvav ja järjest enam integreeritud ka rahvusvahelistesse praktika- ja

vahetusprogrammidesse.

Sihtrühm: Häirekeskus (edaspidi HäK)

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole olulist mõju HäK-i töökorraldusele ega

ülesannetele. Häirekeskuse ülesandeks on ka edaspidi hädaabiteadete vastuvõtmine,

abivajaduse väljaselgitamine ja ohu hindamine, hädaabiteadete menetlemiseks vajalike

andmete pärimine ning vajaduse korral PPA, Päästeameti ja kiirabibrigaadi väljasaatmine.

Vajaduse korral saab Häirekeskus ühendada politseiametniku kiirabibrigaadiga, kes võib anda

telefoni teel juhiseid. Tegemist on tavapärase töökorraldusega, mis ei erine senisest praktikast.

Seetõttu ei too eelnõu rakendamine kaasa HäK-i töötajatele täiendavaid kohustusi ega

lisakoormust.

6.1.2. Sotsiaalne mõju:

I sihtrühm: kiirabi

Kiirabibrigaadide töökorraldus ei muutu, sest kiirabi kohaletuleku vajadus jääb kehtima ka

edaspidi. Samas paraneb kannatanu seisund nende kätte jõudmise hetkeks, kuna elupäästev

esmane abi on juba osutatud, mille tulemuseks on suurem tõenäosus täielikuks taastumiseks.

II sihtrühm: elupäästvat abi vajavad isikud

Elupäästvat abi vajavate isikute seisukohalt muutub oluliselt just abi kiirus ja kättesaadavus.

Reaalses olukorras on sageli otsustav, kas elupäästev tegevus algab esimese minuti või

kümnenda minuti jooksul. Politseiametniku varajane sekkumine võib oluliselt vähendada

raskeid tüsistusi ja suurendada elulemuse protsenti. Samuti suureneb inimeste subjektiivne

turvatunne, kui nad teavad, et politseil on võimekus vajadusel ka meditsiiniliselt sekkuda. Selge

õiguslik alus võimaldab politseiametnikul tegutseda kiirelt ja õiguspäraselt olukordades, kus

abi edasilükkamine võib kaasa tuua raske tervisekahjustuse või surma. Samal ajal on tagatud

isikul õigus elupäästvast abist keelduda. Keeldumise protokollimise nõue suurendab isiku

õiguskaitset.

III sihtrühm: Eesti elanikud

Ühiskonnas laiemalt tõuseb esmaabi kättesaadavus, eriti hajaasustusega piirkondades, kus

meditsiiniressursside nappus on juba täna probleem. Elanikud tunnevad, et riik suudab tagada

kaitset ja abi ka füüsiliselt kaugemates paikades. Samuti suureneb politsei tegevuse positiivne

tajumine ning kasvab usaldus riigi ja õiguskaitseorganite vastu. Kui inimesed näevad, et politsei

suudab lisaks korra tagamisele päästa ka elusid, süveneb veendumus, et riik hoolib ja tegutseb

ennetavalt.

6.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine

Eelnõuga kavandatavate muudatuste eesmärk on lihtsustada isikute narkootilise aine joobe

tuvastamist süütegude avastamise ja menetlemise eesmärgil. Laiendades nende

tervishoiutöötajate ringi, kes võivad narkootilise aine joobe tuvastamise protseduuri läbi viia,

18

muutub terviseseisundi hindamise protseduur kiiremaks, sest see võimaldab leida hindaja

suurema hulga tervishoiutöötajate hulgast. Samuti võimaldab see politseiametnike tööaega

paremini optimeerida.

Muudatuse eesmärk on anda ka PPA-le õigus terviseseisundi kirjeldamise nõudest loobuda ning

piirduda joobele viitavate tunnuste kirjeldusega politseiametniku poolt, kui isik sellega nõustub.

6.2.1. Mõju siseturvalisusele

Sihtrühm: PPA

Kõige suuremat mõju avaldavad kavandatud muudatused politseile.

2025. aastal kasutas PPA Eesti haiglate teenust joobeseisundi tuvastamiseks 1769 korda

(tegemist ei pruukinud olla eri isikutega). Iga juhtumi puhul oli hõivatud kaks

politseiametnikku. Arstide suure töökoormuse tõttu ulatus ooteaeg 45 minutist mitme tunnini,

keskmiselt kestis see umbes kaks tundi. Kokku kulus teenuse saamiseks 6432 töötundi. Kui

keskmine ooteaeg väheneks 15 minutile, vabaneks umbes 5628 töötundi aastas. 2025. aastal

lõpetas Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik kiire teenuse pakkumise, mistõttu PPA

ametnikud peavad pöörduma EMO-desse, mis pikendas ooteaegu veelgi.

Kavandatud muudatuse tulemusel muutub joobe tuvastamise protsess kiiremaks. Kui

terviseseisundi kirjeldamise nõudest teatud juhtudel loobutakse, terviseseisundi kirjeldamine

asendatakse teatud juhtudel politseiametniku poolse kirjeldusega ja tühistatakse terviseseisundi

kirjeldamise piirang, siis väheneb PPA ametnike nende sõitude arv, mis tehakse isikute

transportimiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Samuti vähendab terviseseisundi

kirjeldamise õiguse andmine kõigile tervishoiutöötajatele ametnike tervishoiuteenuse osutaja

juures viibimise aega.

Kuigi mõju sihtrühmale seoses tööjõuressursi vabanemise ja muudele õigusrikkumistele

reageerimise võimekuse suurenemisega on positiivne, siis üldjuhul ei saa seda siiski

organisatsiooni suurust arvestades oluliseks pidada. Samas võib see olla oluline mõnes

piirkonnas, kus on vähe ametnikke, kelle tööajast oluline osa on seni kulunud justnimelt joobe

tuvastamisele. Positiivseks mõjuks võib pidada ka teenuse tellimisest eelarvele tuleneva surve

vähenemist, kuivõrd võib eeldada, et ilma muudatuseta tuleks leida olulises mahus lisaraha, et

teenust tellida.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. PPA-le esitatud vaidlustuste arv võib siiski

suureneda, sest teenuse korraldus muutub, mistõttu väheneb ka eri poolte (PPA, EKEI,

tervishoiuteenuse osutaja) asjatundjate dokumenteeritud hinnangute arv. Seda riski maandab

selge teenusekirjelduse koostamine ning isikute õigus valida põhjalikum protseduur joobe

tuvastamiseks ehk õigus nõuda tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumist.

Muudatusega võivad kaasneda mõningad kohanemisraskused, kuna protseduurid võivad olla

ebaselged, mis on tingitud üleminekust uuendatud korrale. Muudatusega kohanemise

lihtsustamiseks on PPA-l plaanis koostada juhised ning uuendada joobe tuvastamisega

kokkupuutuvate ametnike väljaõpet ja vajadusel korraldada ka täienduskoolitusi.

19

6.2.2. Sotsiaalne mõju

I sihtrühm: tervishoiuteenuse osutajad

2024. a lõpu seisuga oli Eestis kokku 27 806 tervishoiutöötajat, sh 4911 arsti ja 9374 õde.

Enamik neist ei ole selle teenusega tõenäoliselt kokku puutunud, kuid kuna teenust osutatakse

üle Eesti, siis on sellega kokkupuutumine siiski võimalik. Terviseseisundi kirjeldamise õiguse

andmine kõigile tervishoiutöötajatele ei ole tervishoiuteenuse osutajatele erakordne või liigselt

koormav. Muudatuse tulemusel väheneks arstide koormus. Teiste tervishoiutöötajate (eelkõige

õdede) töökoormus seevastu suureneks samavõrra ning nad võivad vajada lisaväljaõpet või

juhiseid terviseseisundi kirjeldamise kohta joobe tuvastamise korral. Koondmõjuna väheneb

juhtumite arv, mille puhul on terviseseisundi kirjeldamiseks üldse vaja tervishoiuteenuse

osutaja poole pöörduda, millega kaasneb ka tervishoiuteenuse osutaja ajakulu vähenemine.

Mõju sihtrühmale ei saa küll oluliseks pidada, kuid mõju on kokkuvõttes positiivne, sest

vabaneb arstide kui kõrgema kvalifikatsiooniga tervishoiutöötajate tööaeg ning väheneb

tervishoiuteenuse osutajate teenuse osutamisest tingitud koormus.

II sihtrühm: joobekahtlusega isikud

2025. aastal kasutas PPA Eesti haiglate teenust joobeseisundi tuvastamiseks 1769 korda

(tegemist ei pruukinud olla eri isikutega). Kavandatav muudatus teeb asjaomase protseduuri

joobekahtlusega isikute jaoks kiiremaks. Praegu peab läbima pika protseduuri ka see isik, kes

nõustub indikaatorvahendi näiduga ja tunnistab oma joovet. Muudatuse tulemusel menetlusaeg

kiireneb. Isikutele, kes siiski soovivad bioloogilise vedeliku proovi võtmist ja terviseseisundi

kirjeldamist tervishoiuteenuse osutaja poolt, jääb see võimalus alles, kuid see protseduur

muutub samuti kiiremaks.

Mõju sihtrühmale on positiivne, aga seda ei saa siiski oluliseks pidada. Joovet tuvastatakse

pigem harva ja juhuslikult, mistõttu ei ole lühemal protseduuril kõnealusele sihtrühmale

tervikuna suurt mõju.

Muudatuse tulemusel võib mingil määral suureneda võimalus, et isiku terviseseisundi kirjeldus

ja selle põhjal tehtav järeldus tema joobe kohta on ebatäpne. Arstide väljaõpe ja pädevus erineb

teistest tervishoiutöötajatest ning on mõnevõrra ulatuslikum, mistõttu võib eeldada, et nemad

eksivad harvem. Siiski on selle mõju avaldumise tõenäosus äärmiselt väike, kuivõrd ka teiste

tervishoiutöötajate kvalifikatsioon on joobes isiku terviseseisundi kirjeldamiseks piisav ning

enne uue ülesande saamist võimaldatakse neile ka vastav väljaõpe ja juhised. Lisaks on sellesse

protsessi alati võimalik vajadusel kaasata ka arst, kui leitakse, et tema eriteadmised on

terviseseisundi kirjeldamiseks vajalikud.

Sihtrühmale võib mõjuda ka senisest mõnevõrra sagedasem süüteomenetluse kaasnemine. Seda

seetõttu, et kui seni on süüteomenetluse algatamiseks vajalik joove pika ooteaja tõttu

tuvastamata jäänud, siis muudatus peaks seda võimalust oluliselt vähendama.

III sihtrühm: Eesti elanikud

Muudatustel on kaudne positiivne mõju ka kogu Eesti elanike turvalisusele, kuna vabaneb

politseiametnike tööaeg, mida saab kasutada teiste õigusrikkumistega tegelemiseks. Samuti on

kaudseks positiivseks mõjuks arstide kättesaadavuse mõningane suurenemine.

20

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

7.1. Politseiametniku poolt osutatav elupäästev abi

PPA korraldab igal aastal esmaabi koolitusi ning teadmiste ja oskuste kinnistamiseks

täiendõpet. Vastavad kulud on PPA eelarves püsivalt planeeritud ning eelnõuga kavandatavad

muudatused ei too kaasa täiendavaid kulusid.

Lisaks tavapärasele esmaabiväljaõppele on PPA eesmärk koolitada 2028. aastaks kokku 140

politseiametnikku, kes läbivad põhjalikuma meditsiinilise eriväljaõppe. Tänase seisuga on

vastava väljaõppe läbinud 90 politseiametnikku ning käesoleval aastas alustas väljaõppega veel

19 ametnikku. Meditsiinilise eriväljaõppe läbinud politseiametnikele tagatakse individuaalne

varustuskomplekt, mille soetushind on ligikaudu 1600 eurot inimese kohta. Koolituse läbinud

ametnikele on individuaalne varustuskomplekt väljastatud. Kulud kaetakse laiapindse

riigikaitse lisarahastuse toel.

Väljaõppe läbinud ametnike pädevuste säilitamiseks ja oskuste ajakohastamiseks kavandab

PPA korraldada igal aastal täiendkoolitusi vähemalt 40 akadeemilise tunni ulatuses.

Täiendkoolituse maksumus on hinnanguliselt 500 eurot ühe politseiametniku kohta aastas.

Planeeritavate koolitatavate koguarvu juures kujuneb aastaseks kogukuluks hinnanguliselt 40

000 kuni 70 000 eurot.

Lisaks on lähiaastatel on kavandatud instruktorkonna laiendamine igasse prefektuuri, mis

tähendab nelja täiendava instruktori kaasamist. Nende ametikohtadega seotud kulud kaetakse

PPA eelarvevahenditest olemasolevate ressurssidest või ümberkorraldamise teel.

Kokkuvõttes ei kavandata eelnõu rakendamiseks lisaks laiapindse riigikaitse rahastusele

täiendava riigieelarvelise rahastuse taotlemist. Eelnõu rakendamisega seotud koolitus-,

varustus- ja personalikulud kaetakse PPA-le eraldatud eelarvevahenditest.

7.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine

Kui tervishoiuteenuse osutaja seda ette näeb, võib muudatustega võib tekkida lisavajadus

tervishoiutöötajate täiendõppe järele joobe tuvastamiseks tellitava terviseseisundi kirjeldamise

alal. Vastava väljaõppe tagab sellisel juhul tervishoiuteenuse osutaja, kuid valmisolek väljaõpet

toetama on ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudil. Pikemas perspektiivis võib teenuse

kättesaadavust ja kvaliteeti parandada tervishoiualast haridust pakkuvate kõrgkoolide

õppekavade ja -programmide täiendamine.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on halduskoormusele vähendav mõju PPA ning

tervishoiuteenuse osutajate vaates. Kehtiva korra kohaselt eeldab joobe tuvastamine sageli isiku

transportimist tervishoiuteenuse osutaja juurde ning terviseseisundi kirjelduse koostamist arsti

poolt. Sellega kaasneb märkimisväärne ajakulu nii politseiametnikele kui ka tervishoiuteenuse

osutajatele ning täiendav dokumenteerimine mitme osapoole poolt.

Muudatuse tulemusel väheneb juhtumite arv, mille puhul on vajalik tervishoiuteenuse osutaja

poole pöördumine üksnes terviseseisundi kirjeldamise eesmärgil. Seeläbi väheneb püsiv

halduskoormus politseiametnikele, kes saavad senisest kiiremini menetlustoimingutega jätkata

või naasta patrullteenistusse.

21

Tervishoiuteenuse osutajate jaoks väheneb halduskoormus eeskätt seetõttu, et väheneb

terviseseisundi kirjeldamise juhtumite koguarv ning arstide kaasamise vajadus. Kuigi

terviseseisundi kirjeldamise õigus laieneb kõigile tervishoiutöötajatele, ei too see kaasa

täiendavaid aruandlus- ega dokumenteerimisnõudeid, vaid võimaldab olemasolevaid

protseduure paindlikumalt korraldada. Vajadus täiendavate infosüsteemide või

dokumentatsioonivormide loomiseks puudub.

PPA-le ja tervishoiuteenuse osutajatele kaasneb muudatuse rakendamisel ajutine

halduskoormus seoses sisemiste juhiste ajakohastamise ning vajadusel väljaõppe

täiendamisega. Tegemist on ühekordse kohanemismõjuga, mis on ajaliselt piiratud ning ei too

kaasa püsivat halduskoormuse kasvu. Vastupidi, pärast uue korra juurutamist, on

halduskoormus tervikuna väiksem.

Joobekahtlusega isikute vaates väheneb samuti halduslik koormus, kuna menetlusaeg lüheneb

ning väheneb vajadus viibida tervishoiuasutuses ja suhelda mitme erineva asutusega.

Menetlustoimingute kiirenemine ja lihtsustumine vähendab ka isikute subjektiivset koormust

ning ebamugavust.

Muudatustega ei kaasne muid tulusid, kulusid ega riigi ja kohaliku omavalitsuse lisategevusi.

8. Rakendusaktid

Eelnõukohase seaduse rakendamiseks muudetakse sotsiaalministri 26. juuni 2014. aasta

määrust nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase

protokolli vorm“.

Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas (lisa 1).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Eelnõus kavandatud muudatuste elluviimiseks peavad

tervishoiuteenuse osutajad üle vaatama tööprotsessid ja sisemised eeskirjad. Sellega jäetakse

piisav aeg uuendusteks valmistumiseks ning nende rakendamiseks vajalike eelduste loomiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Justiits- ja

Digiministeeriumile, Kliimaministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile ja arvamuse

andmiseks PPA-le, EKEI-le, Häirekeskusele, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidule, Eesti

Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsile, Eesti

Kiirabi Liidule, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolile ning Tartu

Tervishoiu Kõrgkoolile.