Tere, Anna Gerda!

Saadan vastused kirjalikult. Vastab Andmekaitse Inspektsiooni jurist Kirsika Kuutma.

1. Kas TEHIK-u praktika selles olukorras keelduda terviseandmete jagamisest pärimisõiguse puudumise tõttu on teie hinnangul õigustatud?

Andmekaitse Inspektsioon ei anna hinnangut konkreetse menetluse asjaoludele, kuid üldiselt tuleb surnud isiku terviseandmete väljastamisel lähtuda kehtivast õigusest.

Isikuandmete kaitse üldmäärus ei reguleeri surnud isikute andmete kaitset ning jätab selle küsimuse liikmesriikide otsustada. Eestis reguleerib surnud isikute andmete töötlemist isikuandmete kaitse seaduse § 9. Selle kohaselt on seadusandja sidunud teatavate õiguste teostamise eelkõige pärijatega. Kui andmete väljastamiseks puudub seadusest tulenev alus, peab andmete valdaja üldjuhul nende väljastamisest keelduma.

2. Kuidas on korraldatud terviseandmete kaitse pärast inimese surma? Miks on seda vaja?

Isikuandmete kaitse üldmäärus kaitseb üksnes elusate isikute andmeid. Samas annab üldmäärus liikmesriikidele võimaluse kehtestada reeglid surnud isikute andmete töötlemiseks. Eestis on see reguleeritud peamiselt isikuandmete kaitse seaduse §-s 9. Leidub ka üksikuid sätteid eriseadustes.

(Näiteks surma põhjuse tuvastamise seaduse järgi teavitatakse surnu omakseid järgnevast: surnud isik, surmaaeg ja -koht ning surma fakt. Omastel on õigus saada ka järgnev teave: surmasündmuse, surma põhjuse, surma põhjuse tinginud asjaolu ja surma põhjuse tuvastanud isiku.)

IKS-i järgi on täisealisena surnud isiku andmed kaitstud 10 aastat pärast surma ning alaealisena surnud isiku andmed 20 aastat pärast surma.

Sellise kaitse eesmärk ei ole üksnes surnud isiku mälestuse austamine, vaid ka tema lähedaste õiguste ja huvide kaitse. Terviseandmed võivad sisaldada teavet, mis puudutab ka pereliikmeid, sealhulgas pärilikke haigusi, perekondlikke suhteid või muid tundlikke asjaolusid. Kui pika aja jooksul selliseid andmeid kaitsta, on seadusandja otsustada.

3. Ukrainas võidelnud ja kadunuks jäänud mees tunnistati Eesti kohtusüsteemi poolt surnuks. Kuidas käituda välismaal surnud inimese andmete kaitsega? Kas sellele kehtib mõni seadus või erand?

Kui küsimus puudutab Eestis töödeldavaid andmeid surnud isiku kohta, siis tuleb andmete väljastamise õiguspärasust hinnata Eesti õiguse alusel, sealhulgas isikuandmete kaitse seaduse § 9 järgi.

Ainuüksi asjaolu, et inimene suri või jäi kadunuks välisriigis, ei tähenda automaatselt, et surnud isiku andmete kaitsele kohalduksid teistsugused reeglid. Konkreetsete piiriüleste olukordade ja rahvusvahelise eraõiguse küsimuste osas saab selgitusi anda Justiits- ja Digiministeerium.

5. Kas käesolev kohtuotsus viitab AKI hinnangul võimalikule seaduslikule lüngale?

AKI praktikas on esinenud juhtumeid, kus seaduse sõnastus ei pruugi alati arvestada tegeliku elu vajadustega. Nt lähedased soovivad saada surnud inimese terviseandmeid näiteks surma asjaolude mõistmiseks, võimaliku ravivea hindamiseks, kindlustusjuhtumi lahendamiseks või muul õigustatud eesmärgil. Samuti võib juhtuda, et isikul puudub vara ning pärimismenetlust alustatakse sisuliselt üksnes selleks, et saada ligipääs vajalikele andmetele.

Näitena saame tuua ka olukorrad, kus lähedased võivad saada rohkem teavet elava, haiglas viibiva inimese kohta tema nõusolekul või seaduses ettenähtud korras, kui surnud inimese kohta. Seetõttu näeme, et kehtiv regulatsioon võib teatud juhtudel vajada täiendavat analüüsi ja võimalikke seadusandlikke täpsustusi.

6. Kui surnud inimese laps vajab terviseandmeid oma vanema säilmete tuvastamiseks ja matmiseks, kuid ei ole pärija, siis milline peaks olema AKI hinnangul andmekaitsest lähtuv lahendus?

Meie hinnangul peaks regulatsioon võimaldama mõistlikku tasakaalu surnud isiku andmete kaitse ning lähedaste huvide vahel.

Kuna isikuandmete kaitse üldmäärus jätab surnud isikute andmete töötlemise korraldamise liikmesriikide pädevusse, on Eesti seadusandjal võimalik vajaduse korral kehtivat regulatsiooni täpsustada.

Kui lähedane vajab andmeid näiteks säilmete tuvastamiseks, matmise korraldamiseks või muu kaalukalt põhjendatud eesmärgi saavutamiseks, võiks seadus selgemalt ette näha vastavad erandid või alused andmete väljastamiseks. AKI hinnangul võiks isikuandmete kaitse seaduse § 9 sõnastus olla selline, mis tagab küll surnud isiku andmete kaitse, kuid arvestab samal ajal ka reaalse elu olukordi ja lähedaste õigustatud vajadusi.

Anna teada, kas kirjalikust kommentaarist piisab või soovid siiski uue nädala algul veel telefoni teel üle rääkida.

Heade soovidega

Tere

Kirjutan Teile Rahvusringhäälingust. Kirjutame lugu seoses kohtulahendiga, mis puudutab surnud inimese terviseandmete kaitset ja lähedaste ligipääsu nendele andmetele. Vestlesin sel teemal põgusalt Maire Iroga, kes palus mul küsimused meilile saata.

Uudis kohtuotsusest:
https://www.err.ee/1610113135/tehik-keeldus-jagamast-ukrainas-langenud-mehe-lastele-isa-terviseandmeid

Küsimused:
1. Kas TEHIK-u praktika selles olukorras keelduda terviseandmete jagamisest pärimisõiguse puudumise tõttu on teie hinnangul õigustatud?
2. Kuidas on korraldatud terviseandmete kaitse pärast inimese surma? Seadus sätestab, et neid kaitstakse kuni inimese surmast on möödas teatud arv aastaid. Miks on seda vaja?
3. Ukrainas võidelnud ja kadunuks jäänud mees tunnistati Eesti kohtusüsteemi poolt surnuks. Kuidas käituda välismaal surnud inimese andmete kaitsega? Kas sellele kehtib mõni seadus või erand?
5. Kas käesolev kohtuotsus viitab AKI hinnangul võimalikule seaduslikule lüngale?
6. Kui surnud inimese laps vajab terviseandmeid oma vanema säilmete tuvastamiseks ja matmiseks, kuid ei ole pärija, siis milline peaks olema AKI hinnangul andmekaitsest lähtuv lahendus?

Lugupidamisega
Anna Gerda Nurmetalo
ERR veebiuudiste toimetaja