Saatja: Sulev Vedler <
[email protected]>
Saadetud: kolmapäev, 19. august 2026 12:24
Adressaat: Carmen Katariina Sikk - RA <
[email protected]>
Teema: Mõned küsimused Eesti Ekspressi ajakirjanikult
|
|
Tähelepanu!
Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.
Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.
|
Tere!
Tülitan nädalalehest Eesti Ekspress ja palun abi.
Käisin Tartu Ülikooli Kliinikumi apteegis vaatamas nn ravimite 3D-printerit ehk siis masinat, millega „trükitakse“ ekstemporaalseid ravimeid lastele ja ka muudele patsientidele.
Seal käimise järel tekkisid mul mõned küsimused, millel loodan, et keegi pädev inimene teie asutusest oskab ja saab anda vastused.
Kas oskate öelda, kui suur on selliste ravimite „turg“ ehk kui paljud inimesed vajavad ekstemporaalseid ravimeid?
Kliinikumi apteeker kirjeldas juhtumeid, kus lapsevanem peab ravimit kodus ise manustamiseks ette valmistama, kasutades kindaid, respiraatorit ja muid kaitsevahendeid. Kas selline ravimite ise segamine/mõõtmine on ohutu ja mõistlik?
Kui palju selliseid patsiente Eestis võiks olla?
Kui palju apteeke valmistab praegu lastele pulbreid, suspensioone ja muid ekstemporaalseid ravimeid?
Kas Ravimiamet näeb probleemi selles, et vajaliku kompetentsiga apteeke on vähe? Või on neid piisavalt?
Millised kvaliteedi- ja ohutusnõuded kehtivad prinditud ravimitele?
Kuidas tuleb tõendada näiteks seda, et toimeaine sisaldus on õige ning ravim säilib ettenähtud aja jooksul?
Kas Ravimiamet näeb prinditud ravimites reaalset võimalust asendada osa praegu käsitsi valmistatavatest pulbritest ja suspensioonidest?
Kliinikumi sõnul tekib probleem pärast patsiendi haiglast lahkumist: haiglaapteek suudab talle vajaliku individuaalse ravimi valmistada, kuid ei tohi seda ambulatoorsele patsiendile müüa. Miks selline piirang kehtib ja kas Ravimiamet peab seda praeguses olukorras
põhjendatuks?
Kliinikumi apteek kirjeldas olukorda, kus laps kirjutatakse haiglast välja, kuid talle vajalikku ekstemporaalset ravimit pole võimalik järgmiseks annuseks üldapteegist kätte saada. Siis antakse sellise patsiendile üleminekuperioodiks haiglast kaasa valmistatud
ravim ja selle maksumus kantakse haiglaosakonna kuluks. Kas selline lahendus vastab ravimiseadusele? Kas ravimiamet peab seda aktsepteeritavaks? Kui ei pea, siis kes ja millal peaks selle probleemi lahendama?
Üldapteegid võivad tellida ekstemporaalse ravimi valmistamise teisest apteegist ning kui ma õigesti aru saan, siis Ravimiamet põhjendab seda muu hulgas sellega, et patsient saab siis ravimi kiiremini ja talle sobivast lähimast apteegist. Kas seda süsteemi saab
kasutada ka nii, et ravimi valmistab haiglaapteek ja patsiendile väljastab selle tema kodukoha üldapteek? Kui mitte, siis miks?
Kas Ravimiamet toetaks lahendust, kus keerukamate ekstemporaalsete ravimite valmistamine koondatakse näiteks Tartu ja Tallinna suurtesse haiglaapteekidesse ning patsiendid saaksid need kätte oma kohalikust üldapteegist? Millist seadusemuudatust selleks vaja
oleks?
Oleks tore, kui saaksite mulle vastata esmaspäevaks 24. augustiks.
Head taasiseseisvumispüha!