Arvamus

Tere!

Käesolevaga esitame omapoolsed vastused teie poolt seoses Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2023/2673, 22. november 2023, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ (edaspidi: finantsteenuste kaugturustuse direktiiv) ülevõtmisega seotud küsimustele valikukohtade osas. Seisukohad on esitatud küsimuste osas, millele meie arvates on mingigi puutumus kindlustustegevusega.

Küsimused

1. Kohaldamisala

Finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga laiendatakse direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala kauglepingu alusel pakutavatele finantsteenustele (finantsteenuste kaugturustuse direktiivi põhjenduspunkt 10 ja art 1(1)(a) ja (b)). Finantsteenus on direktiivi 2011/83/EL art 2 p 12 kohaselt panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenus. Selles kontekstis tuleks eluaseme säästukontot ja tarbijakrediidilepingut käsitada finantsteenustena (finantsteenuste kaugturustuse direktiivi põhjenduspunkt 9). Seejuures ei hõlma finantsteenuste kaugturustuse direktiiv selliseid finantsteenuste lepinguid, mis on sõlmitud muul moel kui sidevahendi abil. Seepärast võivad liikmesriigid kooskõlas EL-i õigusega kindlaks määrata, milliseid norme selliste lepingute suhtes kohaldatakse, sealhulgas kohaldades finantsteenuste kaugturustuse direktiivis sätestatud nõudeid lepingute suhtes, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse (finantsteenuste kaugturustuse direktiivi põhjenduspunkt 11).

Küsimus: kas peate finantsteenuste kaugturustuse direktiivis sätestatud nõuete kohaldamist vajalikuks selliste lepingute suhtes, mis direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu (s.o muul viisil kui sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingud)? EKsL: EKsL ei toeta täiendavate nõuete kohaldamist lepingute suhtes, mis direktiivi kohaldamissalasse ei kuulu. Meie hinnangul on nende osas praegune regulatsioon asjakohane ja lepinguvabaduse täiendavaks piiramiseks ei ole kaalukaid argumente.

2. Lepingueelse teabe keelenõuded

Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art-ga 1(4) lisatakse direktiivi 2011/83/EL uus artikkel 16a, millega kehtestatakse teavitamisnõuded tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute korral. Nii peab kaupleja esitama aegsasti enne seda, kui kaugleping või vastav pakkumine muutub tarbijale siduvaks, tarbijale selgel ja arusaadaval viisil art-s 16(a)(1) märgitud teabe. Art 16a(2) annab liikmesriikidele võimaluse säilitada või kehtestada oma õiguses art-s 16(a)(1) osutatud teabe suhtes keelenõuded eesmärgiga tagada, et tarbija saab sellisest teabest kergesti aru.

Oluline on siinjuures juhtida tähelepanu art 16a lõikele 10 ehk kui finantsteenuse osutamisele kohalduvad juba muus liidu õigusaktis sisalduvad normid sellise teabe kohta, mis tuleb esitada tarbijale enne lepingu sõlmimist, kohaldatakse finantsteenuste suhtes ainult kõnealuse liidu õigusakti norme, olenemata asjaomaste normide üksikasjalikkusest, kui kõnealuses liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

Küsimus: kas peate tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute lepingueelse teabe suhtes kohalduvaid keelenõudeid vajalikuks? EKsL: Meie arvates on praegune VÕS-i regulatsioon asjakohane. Teave peab olema eesti keeles või kokkuleppel muus keeles. Sarnased nõuded on teisteski kehtivates regulatsioonides ning olemuslikult tuleneb sarnane nõue ka toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadusest, mis sätestab maksimaalselt B2 keerukusastmega keeletaseme nõude.

3. Rangemad nõuded lepingueelsele teabele

Direktiivi 2011/83/EL lisatav uus artikkel 16a kehtestab teavitamisnõuded tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute korral. Art 16a(9) jätab aga liikmesriikidele võimaluse säilitada või kehtestada kooskõlas EL-i õigusega rangemaid nõuded lepingueelse teabe kohta kui need, millele on art-s 16a osutatud.

Küsimus: kas peate selliseid rangemaid nõudeid vajalikuks? Kui jah, siis palun täpsustage, millised need rangemad nõuded võiks olla. EKsL: Meie arvates on praegune VÕS-i regulatsioon kindlustustegevuse osas on  juba üsna mahukas (vt VÕS § 428), sest lisaks  VÕS § 54.1 tuleb täita ka VÕS § 428 teavituskohustust. Eesti õigusessse üle võetud nn Solventsus-II direktiivi (direktiiv ​2009/138/EC) art-d 183–185 [69] , samuti on arvestatud kindlustusturustuse direktiivi sätteid (IDD, eelkõige art-d 18–19). Meie hinnangul on täna juba lepingu sõlmimisel esitatav teave sellises mahus, et keskmisele kindlustusvõtjale võib sellega tutvumine olla liigselt ajamahukas.

4. Enne lepingust taganemist osutatud teenuse eest tasumine

Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art-ga 1(4) lisatakse direktiivi 2011/83/EL uus artikkel 16c, mis reguleerib enne lepingust taganemist osutatud teenuse eest tasumist. Art 16c(1) sätestab, et kui tarbija kasutab art 16b kohast taganemisõigust, nõutakse temalt tasumist üksnes nende teenuste eest, mida kaupleja on kauglepingu kohaselt tegelikult osutanud. Tarbija tasub nende teenuste eest põhjendamatu viivituseta. Tasutav summa ei tohi seejuures olla:

a) suurem kui summa, mis on proportsionaalne juba osutatud teenuse osaga võrreldes kauglepingu kogumahuga; ning

b) mingil juhul selline, et seda saaks käsitada leppetrahvina.

Art 16c(2) kohaselt võivad aga liikmesriigid ette näha, et tarbijalt ei saa nõuda ühegi summa tasumist kindlustuslepingust taganemise eest.

1. Küsimus: kas peate vajalikuks näha erandina ette, et tarbijalt ei saa nõuda mitte ühegi summa tasumist olukorras, kus tarbija on taganenud kindlustuslepingust?

EKsL: meie arvates peaks juhul, kui kindlustusleping lõpeb kindlustusperioodi jooksul taganemisega olema kindlustusandjal jätkuvalt õigus kindlustusmaksele lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest (VÕS § 459).  Lepingust taganemise korral määratakse taganemise tagajärjed üldiste § 189 jj ning § 459 alusel. Taganemine ei tohi mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui direktiiv ei sätesta teisiti tuleks kauglepingust taganemise tagajärgedele kohaldada vastavalt VÕS §-des 188–192 sätestatut. Juhime tähelepanu, et taganemise korral „kingituste“ tegemise korral poleks sellel laiemat positiivset mõju ning pigem sellised kingitused maksavad edaspidi tarbijad kõrgemate kindlustusmaksete näol kinni, kuivõrd seda arvestatakse teenuse hinnastamisel.

Juhime tähelepanu, et kehtivas seaduses on üle võtmata finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art 6 lg 2 c (uues direktiivis 16 b lg 1 p c), mille kohaselt ei ole tarbijal taganemisõigust selliste lepingute suhtes, mille mõlemad pooled on tarbija selgesõnalisel taotlusel  täitnud enne seda, kui tarbija oma taganemisõigust rakendab (vt VÕS komm III § 433 komm 3.5, https://volaoigusseadus-iii.juuraveeb.ee/sisu/51257/_433_kindlustusvotja_taganemine_lepingust

5. Piisavate selgituste andmine

Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art-ga 1(4) lisatakse direktiivi 2011/83/EL uus artikkel 16d, mis reguleerib piisavate selgituste andmist. Nii peavad liikmesriigid art 16d(1) kohaselt tagama, et kauplejatelt nõutakse tarbijale piisavate selgituste esitamist pakutavate finantsteenuste lepingute kohta, et võimaldada tarbijal hinnata, kas pakutav leping ja lisateenused on tema vajaduste ja rahalise olukorra seisukohast sobilikud. Sellised selgitused esitatakse tarbijale tasuta enne lepingu sõlmimist ning selgitused sisaldavad järgmisi elemente:

a) nõutav lepingueelne teave;

b) pakutava lepingu, sealhulgas võimalike lisateenuste põhiomadused;

c) konkreetne mõju, mis pakutaval lepingul võib tarbijale olla, sealhulgas asjakohasel juhul tarbija maksekohustuse täitmata jätmise või makse hilinemise tagajärjed.

Samas sätestab art 16d(2), et liikmesriigid võivad täpsustada artikli 16d lõikes 1 osutatud selgituste andmise viisi ja ulatust, kusjuures liikmesriigid võivad kohandada selgituste andmise viisi ja ulatust vastavalt finantsteenuse pakkumise asjaoludele, isikule, kellele seda pakutakse, ja pakutava finantsteenuse laadile.

Oluline on siinjuures juhtida tähelepanu art 16d lõikele 5 ehk kui finantsteenuse osutamisele kohalduvad juba muus liidu õigusaktis sisalduvad normid piisavate selgituste andmise kohta, kohaldatakse finantsteenuste suhtes ainult kõnealuse liidu õigusakti norme selgituste kohta, kui kõnealuses liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

Küsimus: kas peate artikli 16d lõikes 1 osutatud selgituste andmise viisi ja ulatuse sellist täpsustamist vajalikuks? EKsL: IDD ja Solventsus II direktiiviide üle võtmisega on tagatud piisavate selgituste andmine, et klient saaks teha teadliku valiku ja kindlustusleping vastaks tema nõudmistele ja vajadustele (vt KindlTS § 221). Samas võiks nõustuda sellega, et kohandada lepingueelset teavet standardse jaekindlustusteenuse pakkumisel vs keerukamad teenused.

6. Täiendav kaitse internetipõhiste kasutajaliideste puhul

Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art-ga 1(4) lisatakse direktiivi 2011/83/EL uus artikkel 16e, millega kehtestatakse täiendav tarbijate kaitse internetipõhiste kasutajaliideste puhul. Selliselt sätestab art 16e(1), et ilma et see piiraks direktiivi 2005/29/EÜ ja määruse (EL) 2016/679 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kauplejad ei kujunda, korralda ega käita finantsteenuste kauglepingute sõlmimisel oma internetipõhiseid kasutajaliideseid (nagu need on määruse (EL) 2022/2065 artikli 3

punktis m) viisil, millega petetakse nende teenuse saajaks olevaid tarbijaid või manipuleeritakse nendega või muul viisil moonutatakse või kahjustatakse oluliselt tarbijate suutlikkust teha vabu ja teadlikke otsuseid. Eelkõige võtavad liikmesriigid vastu meetmed, mis kooskõlas liidu õigusega käsitlevad vähemalt ühte järgmistest kauplejate tavadest:

a) teatavate valikuvõimaluste suurem esiletoomine kaupleja teenuse saajaks oleva tarbija otsust küsides;

b) korduv taotlemine, et kaupleja teenuse saajaks olev tarbija teeks valiku, mis on juba tehtud, eriti kuvades kasutajakogemust häirivaid hüpikaknaid, või

c) teenuse lõpetamise selle kasutajaks registreerumisest keerukamaks tegemine.

Samas sätestab art 16e(2), et liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada rangemaid nõuded seoses artikli 16e lõikes 1 sätestatud kauplejatele esitatavate nõuetega, kui need nõuded on kooskõlas EL-i õigusega.

Küsimus: kas peate selliseid rangemaid nõudeid vajalikuks? EKSL: kindlustustegevuse vastav regulatsioon on piisav (vt eelmisi selgitusi). IDD üks põhimõtteid on, et klientidele suunatud igasugune teave, sealhulgas reklaam, on õiglane, selge ega ole eksitav (art 17 jj)

Lugupidamisega

Martti Merila

Õigusvaldkonna juht

5074563