Kiri

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikantselei

[email protected]

Stenbocki maja Rahukohtu 3

15161, Tallinn

Teie 22.11.2023 nr 2-5/23-02222,

12.14.1/23-0445/-1T

Meie 28.01.2024 nr 24.1-1/2023/4857-2

Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu tarbijavaidluste kohtuvälise

lahendamise algatuste kohta

Esitame Vabariigi Valitsuse istungile Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise algatuste kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiit Riisalo

majandus- ja infotehnoloogiaminister

Lisad: 1) seletuskiri Vabariigi Valitsuse otsuse juurde „Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise algatuste kohta“;

2) protokolliline otsus;

3) Lisa 1 Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel.

Evelin Tõnisson

625 6353 [email protected]

1

EELNÕU

………

VABARIIGI VALITSUS

ISTUNGI PROTOKOLL

Tallinn, Stenbocki maja ......2024. a nr

Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu tarbijavaidluste kohtuvälise

lahendamise algatuste kohta

1. Kiita heaks järgmised majandus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise algatuste kohta.

1.1. Eesti toetab tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise reguleerimisel minimaalsel

ühtlustamisel põhineva lähenemisviisi jätkumist. Eesti jaoks on oluline, et direktiivis

tehtavad muudatused sobiksid Eesti menetlus- ja materiaalõiguse normidega. Erilist

tähelepanu tuleb pöörata sellele, et direktiiviga ei kehtestataks kohustust muuta

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste lahendid pooltele siduvaks.

1.2. Eesti ei toeta kauplejatele kohustuse kehtestamist, mille kohaselt peab kaupleja 20

tööpäeva jooksul alates pädeva kohtuvälise vaidluste lahendamise üksuse päringu

saamist vastama, kas ta plaanib osaleda teda puudutavas vaidluse kohtuvälises

lahendamises või mitte. Oleme seisukohal, et see ei suurendaks kauplejate osalemist

kohtuvälises vaidluste lahendamise menetluses. Peame oluliseks, et täna kehtiv olukord

ei muutuks Eesti tarbijate jaoks halvemaks, kuivõrd kehtiv siseriiklik õigus võimaldab

tarbijavaidluste komisjonil teha otsuse ka üksnes tarbija avalduse alusel olukorras, kus

kaupleja ei vasta pädeva üksuse päringule ega saada omapoolset seisukohta.

1.3. Toetame internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi sulgemist, kuivõrd platvormi

kasutamisaktiivsus on olnud väga madal võrreldes platvormi ülalpidamiseks

vajaminevate kuludega. Ühtlasi toetame Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskusele, kes

hetkel on Eestis internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunkt, toetava rolli

andmist tarbijate abistamisel ja piiriülestes vaidlustes.

2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud

seisukohti.

3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil teha punktis 1 nimetatud seisukohad

teatavaks huvirühmadele, kes olid kaasatud seisukohtade kujundamisse. Riigikantseleil

esitada punktis 1 nimetatud määruse eelnõu ja seisukohad Riigikogu juhatusele ning teha

2

seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist nimetatud

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele.

Kaja Kallas

Peaminister Taimar Peterkop

Riigisekretär

1

Lisa 1. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel

Ministeeriumid

Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine

Justiitsministeerium Esitame Justiitsministeeriumi seisukoha Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega

muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ning

direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828, kohta.

Direktiivi art 1 punkt 1 (Direktiivi 2013/11/EL art 2 lõike 1 muutmine)

Direktiivi ettepaneku artikkel 1 punktiga 1, millega muudetakse kehtiva direktiivi 2013/11/EL

(edaspidi ADR direktiiv) artikkel 2 lõiget 1, laiendatakse direktiivi kohaldamisala ka

lepinguvälistele ja lepingueelsetele suhetele, mis puudutavad EL tarbijaõigusi seoses ebaausate

kaubandusvõtete ja tingimustega; kohustusliku lepingueelse teabega, kodakondsuse või

elukoha alusel diskrimineerimise keeluga, teenustele ja tarnetele juurdepääsuga, toodete ja

digitaalse sisu mittevastavusest tulenevate õiguskaitsevahenditega, teenuseosutaja vahetamise

õigusega ja reisijate õigusega.

Üldise märkusena toome välja, et oluline on arvesse võtta, et kohaldamisala laiendamine võib

kaasa tuua vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse jaoks lahendatavate vaidluste hulga ja

keerukuse kasvu. See tähendab, et tuleb arvestada ka vastavate üksuste ressurssidega.

Seejuures tuleb arvesse võtta, et paljude rikkumiste puhuks on ette nähtud juba avalik-

õiguslikud reeglid, mille rikkumine toob ettevõtjale kaasa avalik-õiguslikud sanktsioonid, mis

peaksid ennetama järgnevate rikkumiste toimepanemist, ja võivad olla paljude ühetaoliste

rikkumiste puhuks heidutavamaks ja efektiivsemaks meetmeks.

Lisaks viitame, et puuduvad selgitused, millistel kaalutlustel on tehtud ettepanek direktiivi

kohaldamisala laiendada just välja toodud tarbijaõigusi puudutavate vaidluste osas. Samuti

viitame, et viide lepinguvälistele ning lepingueelsetele olukordadele on väga lai ja ebaselge.

Nimelt võib antud säte hõlmata muu hulgas nii võlaõigusseaduse 10. osas sätestatud

lepinguväliseid nõudeid kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud eelduste täitmisel ka

lepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise õigust. Komisjonilt oleks vaja täiendavat

ülevaadet, mille alusel selline valik tehti, ning milliseid vaidlusi täpsemalt soovitakse hõlmata.

Arvestatud

Seisukohapunkti nr 1 all

on käsitletud direktiivi

kohaldamisala

laiendamisega seotud

temaatikat ning

probleemkohti.

Selgitatud, et direktiivi

artiklis 2 lõige 1 punktis

b on toodud välja

mitteammendav loetelu

tarbijaõigusi

puudutavate vaidluste

osas, mida

liikmesriikidel on omal

äranägemisel võimalik

siseriiklikult täiendada.

Nõustume, et paljude

rikkumiste jaoks on juba

tänasel päeval olemas

avalik-õiguslikud

reeglid, mille rikkumine

toob kauplejatele kaasa

avalik-õiguslikud

sanktsioonid, kuid

nende kaudu ei ole

2

Samuti ei ole mõistetav, miks on uues punktis b) toodud viide õiguskaitsevahenditele seoses

toodete ja digitaalse sisu mittevastavusega, kuna antud juhul on tegemist lepinguliste nõuetega.

Kui on mõeldud midagi muud, siis peaks Euroopa Komisjon selgitama, mida on mõeldud. Ka

mõistete kasutus on antud punkti puhul ebaselge. Miks on viidatud toodetele (products), mitte

kaupadele nagu kaupade müügi direktiivis 771/2019/EL, ning digitaalsele sisule, aga mitte

digitaalsetele teenustele, mis kuulvad mõlemad digitaalse sisu direktiivi 770/2019/EL

(edaspidi digitaalse sisu direktiiv) kohaldamisalasse? Need asjaolud vajavad täiendavaid

selgitusi.

Kolmandaks toome välja, et Euroopa Komisjoni ettepanek digitaalse sisu ja teenuste

hõlmamise osas ei ole selge. Mõjuhinnangus tuuakse välja, et ADR direktiiv hõlmab vaid

lepinguid, mille alusel kohustub tarbija tasuma hinna. Samas on kehtiva direktiivi art 4(1)

punktides c) ja d) toodud müügi- ja teenuselepingute definitsioonis viidatud tarbija kohustusele

tasuda hind (the consumer pays or undertakes to pay the price thereof). Digitaalse sisu

direktiivi kohaldamisala on laiendatud sellistele lepingutele, millega ettevõtja annab digitaalse

sisu tarbijale üle või osutab tarbijale digitaalset teenust või kohustub seda tegema ning tarbija

esitab ettevõtjale isikuandmeid või kohustub seda tegema, direktiivi artikkel 3(1) teises

alalõikes. „Hind“ (price) on digitaalse sisu direktiivi artikkel 2 punktis 7 defineeritud kui

rahasumma või digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis tuleb tasuda digisisu üleandmise või

digiteenuse osutamise eest. Seega tuleb vaadata, et direktiivide mõisted ei lahkneks ning oleks

selge, mida soovitakse ADR direktiivi kohaldamisalasse hõlmata.

võimalik hüvitada

tarbijale rikkumisega

tekkinud kahju.

Justiitsministeerium Tähelepanekud menetluse kohta

Artikli 4 p-s f soovitakse hõlmata piiriülesed asjad ja olukorrad, kus kaupleja asukoht ei ole

EL-is. Märgime, et piiriülestes asjades tehtud kohtuväliste lahendite täitmine ning selliste

kohtuväliste lahendite täitmine, kus kaupleja asukoht ei ole EL-is (sh juhul, kui kaupleja peaks

mingil põhjusel otsustama tulla EL-i tarbijaga vaidlema, milline tõenäosus on ilmselt väga

väike), ei ole ja ei saa olla tagatud. EL ka ei saaks luua täitemenetluse reegleid, mis kohalduksid

kolmandates riikides. Seega saab sellise sätte tegelik positiivne mõju olla väga väike.

Kui kohtuväliselt vaidluste lahendamise kohaldamisalasse hõlmatakse piiriülesed vaidlused,

sh sellised, kus kaupleja asukoht ei ole EL-is, tekib küsimus, milline on vastavate reeglite suhe

Arvestatud.

Seisukohapunktis nr 1

on käsitletud

probleemkohti, mis

tõusetuvad, kui

kolmandate riikide

kauplejad hõlmata

kõnealuse direktiivi

kohaldamisalasse.

3

kohtualluvuse reeglitega. Märgime muuhulgas, et EL tõendite kogumise määrus ei kohaldu

kohtuvälistele üksustele, seega ei too kohaldamisala laiendamine kaasa kohtumenetlusega

samaväärseid võimalusi piiriüleste asjade menetlemiseks.

Tuleb silmas pidada, et kui tekib piiriülese pädevusega üksuste loomise kohustus, tuleb

vaidlusega tegeleval üksusel tegeleda võõrkeelsete dokumentidega, mistõttu võivad suureneda

menetlusega seonduvad kulud. Isegi juhul, kui menetlusdokumendid tõlgivad

menetlusosalised, ei saaks üksus ilmselt suhelda ükskõik millises maailma riigis

(kohaldamisala) asuva kauplejaga eesti keeles.

Lisaks toob see kaasa

täiendava ressurssi

vajaduse vaidluste

kohtuvälise

lahendamise üksustele.

Justiitsministeerium Artikli 5 lõikes 8 kehtestatakse kauplejate vastamiskohustus ja vastamise tähtaeg. Sellise

kohustuse täitmata jätmise eest ei nähta ette negatiivset tagajärge ja seda ei saaks ka kehtestada,

kuna menetlus on vabatahtlik. Seega on kohustuse kehtestamine pigem pedagoogilise

iseloomuga. Sätte kohaselt ei või tähtaeg olla pikem kui 20 päeva. Kui saame õigesti aru (pp

13), siis juhul, kui kaupleja 20 päeva jooksul ei vasta, loetakse, et ta ei soovi menetluses

osaleda. Pole selge, kas selline tähtaeg oleks olukorras, kus nt kaupleja ei ole teadlik

võimalikust nõudest (tarbija ei pea olema eelnevalt kaupleja poole pöördunud), piisav ka

selgituste, vastuväidete ja tõendite esitamiseks ja kas sisulise vastuse andmist peetakse silmas

või tuleks selleks uuesti kauplejalt vastust küsida (ning vastavad mõistliku aja jooksul). Pole

selge, kuidas tähtaega arvestatakse (saatmisest, kättetoimetamisest). Samuti pole selge, kuidas

liiguvad dokumendid piiriüleselt, sh kolmandatesse riikidesse.

Tuleb läbi mõelda, kas ja kuidas on praktikas kohaldatav lahendus, kus tarbija ei pea eelnevalt

kaupleja poole pöörduma, aga tarbijale ja üksusele ei pruugi olla teada kaupleja, sh teises EL

liikmesriigis ja EL-ist väljaspool asuva kaupleja kontaktandmed: kas üksus peaks kaupleja

asukoha ise välja selgitama, kui peaks, siis milliseid tegevusi tuleks selleks teha, milline aja-

ja ressursikulu võib kaasneda teiste EL-i liikmesriikide või kolmandate riikide kauplejate

asukoha kindlakstegemisega jms.

Eestil tuleb algatuse menetluse käigus jälgida, et menetletavaid muudatusi ei laiendataks

selliselt, et EL-i tasandil tekiks liikmesriikidel kohustus muuta kohtuväliste vaidluse

lahendamise üksuste lahendid siduvaks; sellised otsustused peaksid jääma liikmesriigi enda

otsustada, nagu see on kehtiva direktiivi alusel. Eestis ei ole jätkuvalt lõppenud

õigusteoreetilised arutelud küsimuses, kas arvestades PS §-s 146 sätestatut, mille kohaselt

Arvestatud

seisukohapunktis nr 2.

Selgitatud, et

tarbijavaidluste

komisjoni poole

pöördumine eeldab

seda, et tarbija kinnitab,

et on eelnevalt kaupleja

poole probleemi

lahendamiseks

pöördunud.

Teised kolm vaidluste

kohtuvälise

lahendamise üksust

pakuvad

lepitusmenetlust, mille

eelduseks on samuti

tarbija eelnev

pöördumine kaupleja

poole.

Ka muudatustega

nähakse ette, et

4

mõistab Eesti Vabariigis õigust üksnes kohus, on haldusorganite juurde loodud kohtuväliste

vaidluste lahendamise üksuste poolt siduvalt õigusemõistmise ülesannete täitmine üldse

põhiseaduspärane, ja kui on, siis millistele nõuetele see peaks vastama. Kui EL-i tasandil

muudetaks kohtuväliste üksuste lahendid siduvaks, olenemata liikmesriigi õiguskorrast, oleks

tegemist intensiivse liikmesriigi menetlusautonoomiasse sekkumisega.

vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksus ei

tohi kehtestada

ebaproportsionaalseid

nõudeid ühenduse

võtmise vormi suhtes.

Huvigrupid, organisatsioonid

Ettepaneku esitaja Ettepanek Arvestamine

TTJA 1. Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi kohaldamisala laiendamine.

Kui kehtiva direktiiviga on reguleeritud üksnes lepingulised vaidlused, siis Euroopa Komisjoni

eesmärk on laiendada direktiivi kohaldamisala nii, et lisaks lepingulistele vaidlustele saaks

kohtuväliselt menetleda ka muid ELi tarbijaõigustega seotud nõuded. Meie hinnangul ei pruugi

kohaldamisala laiendamine tuua kaasa niivõrd uusi, seni kohtuväliste üksuste pädevusest välja

jäävaid kaebusi (lepingute sõlmimisest keeldumine vms), vaid pigem on oodata, et kaebused

ja vaidlused oma sisult muutuvad mitmetahulisemaks ning keerukamaks. Näiteks võib eeldada,

et tarbijavaidlustesse lisanduvad lepinguliste kohustuste täitmisega seotud kõrvalnõuded

(moraalse kahju hüvitamise nõue, kaupleja tegevusetusest põhjustatud nõuded jms).

Lepinguväliste vaidluste lahendamise pädevus nii Tarbijavaidluste komisjoni kui ka teiste

kohtuväliste organite puhul vajab siseriiklikus õiguses täpsustamist. Eelkõige on vaja

reguleerida kohtuvälise vaidluste lahendamisega seotud tõendamisvõimalusi, kuna tarbijail

puuduvad üldjuhul tõendid lepinguväliste olukordade ja kahjude kohta. Seega peab jääma

kohtuvälistele üksustele võimalus ja õigus tõendamata ning põhjalikku uurimist nõudvate

nõuete puhul keelduda avalduse menetlusse võtmisest või lõpetada tõendite puudumisel

menetlus.

Lepinguväliste vaidluste lahendamise pädevuse lisandumine toob kaasa ka ressursivajaduse

täiendavate menetlejate näol. Ressursivajadus on tingitud nii potentsiaalsest kaebuste arvu

kasvust kui ka asjaolust, et tarbijavaidlustesse lisanduvate kõrvalnõuete tõttu muutuvad

vaidlused keerukamaks ja nende menetlemine aeganõudvamaks.

Arvestatud,

seisukohapunkti nr 1 all

on käsitletud direktiivi

kohaldamisala

laiendamise temaatikat.

5

TTJA 2. Kauplejate vastamiskohustus.

Ettepanekuga nähakse ette kaupleja kohustus vastata 20 tööpäeva jooksul pärast asjaomase

kohtuvälise vaidluse lahendamise üksuse poolt saadud päringut, kas nad on nõus osalema

vaidluse kohtuvälises lahendamises või mitte.

Arvestades tänast Tarbijavaidluste komisjoni pädevust (TKS § 48 lg 6), mille kohaselt

olukorras, kus kaupleja ei esita arvamust tähtaja jooksul, võetakse vaidluse lahendamisel

aluseks tarbija avaldus ja olemasolev teave, võib Euroopa Komisjoni ettepanekus nimetatud

kaupleja poolne menetlusest keeldumise võimalus oluliselt halvendada tarbijate olukorda ja

ligipääsu kohtuvälisele menetlusele.

Kogu direktiivi kontekstis sellise vastamiskohustuse ja menetlusest keeldumise võimaluse

seadmine ei soodusta meie hinnangul kuidagi kohtuväliseid tarbijavaidluste menetlusi ja

annab pigem kauplejatele sõnumi, et vaidluse lahendamises ei pea osalema.

Lisaks on ebaselge, kas kauplejal tekib mittevastamisest ja keeldumisest õigusi ning milline

on menetluslik tagajärg kui kaupleja keeldub kohtuvälises menetluses osalemast. Kui kaupleja

soovimatus menetluses osaleda võtab tarbijalt ära võimaluse asja kohtuväliseks arutamiseks

halvendaks see võrreldes tänasega väga oluliselt Eesti tarbijate ligipääsu kohtuvälisele

menetlusele. Seega tekiks võrreldes tänasega olukord, mis soodustab ja soosib kauplejate

menetlusest kõrvale hoidmist.

Arvestatud.

Seisukohapunkti 2 all on

käsitletud kaupleja

vastamiskohustuse

kehtestamist ning

võimalikke murekohti.

TTJA 3. Kolmandate riikide kauplejatel on võimalus vabatahtlikult vaidluste kohtuvälise

lahendamise menetluses osaleda.

Euroopa Liidus asuvate kohtuväliste üksuste pädevuse laiendamine selliselt, et võimalik oleks

lahendada ka kolmandate riikide kauplejatega seotud vaidlusi, looks tänasega võrreldes

tarbijatele uusi võimalusi oma õiguste kaitsmisel. Kolmandate riikide kauplejate kaasamine

kohtuvälisesse menetlusse vajab teatud reeglite kokkuleppimist ja täpsustamist – näiteks

milline oleks menetluses kasutatav keel, millise riigi õigust vaidluse lahendamisel

kohaldatakse jms. Võõrkeelsete menetluste läbiviimine toob kaasa täiendava ressursivajaduse,

eelkõige tõlkekulude näol.

Arvestatud.

Seisukohapunkti 1 all on

käsitletud kolmandate

riikide kauplejate

lisamist direktiivi

kohaldamisala alla ning

kirjeldatud võimalikke

murekohti.

TTJA 4. Tarbijate abistamine piiriüleste ja riigisiseste vaidluste kohtuvälises lahendamises

Ettepaneku kohaselt soovitakse anda Euroopa tarbijakeskustele toetav roll aitamaks vaidluste

kohtuvälise lahendamise asutusi küsimustes, mis käsitlevad teistes liikmesriikides kohalduvat

Arvestatud.

Seisukohapunkti 3 all on

käsitletud ECC-le ADR

kontaktpunkti ning

6

õigust, kirjavahetuse ja asjaga seotud dokumentide tõlkimist jne. Eesti EL tarbija

nõustamiskeskus täidab juba käesoleval hetkel sarnaseid ülesandeid, kuid üksnes

Tarbijavaidluste komisjoni suunatud menetlustes. Ettepanku kohaselt saaks neid ülesanded

täita senise ODR kontaktpunkti ametikoha töötajad. Eestis eraldi ODR kontaktpunkti tarvis

töötajat ei palgatud, sest ODR platvormiga seotud pöördumiste arv on olnud aastate lõikes

marginaalne.

Täpsustamist vajab ettepanekus esitatud ADR kontaktpunktide roll abi osutamisel seoses

kaebuste ja dokumentide esitamisega ning selgituste jagamisega menetlusnormide kohta. Ei

ole üheselt mõistetav, kas see hõlmab endas tarbijate abistamist kõikidesse liikmesriigis

tegutsevatesse kohtuvälistesse üksustesse pöördumisel. Teadmata täpsemalt ettepanekus

planeeritud täiendavate kohustuste mahtu, ei saa täna veel hinnata lisanduvat ressursivajadust,

näiteks kui EL tarbija nõustamiskeskus peab hakkama tarbijate abistamisega seotud ülesandeid

täitma ka teiste Eestis registreeritud kohtuväliste üksuste jaoks.

tarbijate/ettevõtjatele

toetava rolli pakkumise

temaatikat.

TTJA Muude komisjoni ettepanekuga kaetud teemade – haavatavate tarbijate kaitse; sarnaste

vaidluste liitmine; internetipõhiste vaidluste lahendamist platvormi (ODR) reguleeriva

määruse kehtetuks tunnistamine ja soovitus internetipõhistele kauplemiskohtadele ning liidu

kaubandusühendustele, osas oleme toetaval seisukohal.

Teadmiseks võetud.

Kaubandus-tööstuskoda Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust Euroopa Komisjoni

direktiivi ettepaneku osas, millega soovitakse muuta tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise

raamistikku ning määruse 524/2013 kehtetuks tunnistamise osas. Oleme ettepanekutega

tutvunud ning järgnevalt esitame oma kommentaarid ettepanekute kohta.

Teadmiseks võetud.

Kaubandus-tööstuskoda 1. Direktiivi ettepaneku artikkel 1 p 3 lg 1 kohaselt võivad kolmandate riikide kauplejad

osaleda vabatahtlikult vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses. Kaubanduskoda

ei ole sellele muudatusele vastu.

Arvestatud.

Seisukohapunktis 1 on

käsitletud kolmandate

riikide kauplejate

vabatahtliku kaasamise

temaatikat.

7

Kaubandus-tööstuskoda 2. Direktiivi ettepaneku artikkel 1 p 3 lg d kohaselt peab kaupleja vastama 20 tööpäeva

jooksul vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse päringule selles osas, kas nad

kavatsevad osaleda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses või mitte. Kaupleja

osalemine jääb vabatahtlikuks.

Kaubanduskoda ei ole veendunud, et eeltoodud ettepanek kaupleja vastamiskohustuse

näol (20 tööpäeva jooksul) on vajalik, kuna kaupleja osalemine jääb jätkuvalt

vabatahtlikuks. Mõistame ettepaneku eesmärki, millega proovitakse kauplejaid

stimuleerida rohkem osalema vaidluste kohtuvälises lahendamises, kuid meie

hinnangul vastamiskohustus kohtuvälises osalemist ei taga, seega ei ole vajalik.

Arvestatud.

Seisukohapunktis 2 on

käsitletud kaupleja

vastamiskohustuse

kehtestamise

temaatikat.

Kaubandus-tööstuskoda 3. Direktiivi ettepaneku artikkel 1 p 3 lg b kohaselt on pooltel õigus taotleda, et vaidluse

kohtuvälise lahendamise tulemus vaadatakse läbi füüsilise isiku poolt, kui menetlus

viidi läbi automaatselt. Kaubanduskoda toetab seda muudatust.

Teadmiseks võetud.

Eestis selliseid

automaatseid lahendusi

tänasel päeval ei

kasutata.

Kaubandus-tööstuskoda 4. Ettepaneku artikkel 1 p 3 lg b kohaselt on vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel

võimalus liita konkreetse kaupleja suhtes esitatud sarnaste elementidega juhtumid, kui

nad on tarbijat sellest võimalusest teavitanud ja andnud neile võimaluse juhtumi

ühendamisest keelduda.

Kaubanduskoda toetab eeltoodud muudatust, sest sellega saab säästa vaidluste kohtuvälise

lahendamise vahendeid ja aega asjaomase kaupleja ja tarbijate jaoks, andes asjaomastele

tarbijatele õiguse esitada sellise juhtumite koondamise vastu vastuväide. Samas kuna Eesti

tarbijakaitseseadus näeb sellise võimaluse juba ette, siis Eestit see muudatus ei mõjutaks.

Arvestatud. Teemat on

kasutatud „mõju

riigieelarvele“ punkti

all.

Kaubandus-tööstuskoda 5. Määruse ettepaneku artikkel 1 kohaselt ei pea internetikauplejad enam esitama linki

internetipõhise vaidluste lahendamise platvormile ega omama selliste vaidlustega

seotud teabevahetuseks spetsiaalselt e-posti aadressi. Määruse ettepaneku artikkel 2

kohaselt internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm ning seda reguleeriv määrus

Arvestatud.

Seisukohapunktis 3 on

käsitletud ODR-

platvormi reguleeriva

määruse kehtetuks

tunnistamist ning sellest

8

tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse interaktiivse digivahendiga, mis suunab tarbijad

tarbijavaidluste lahendamise lahenduste juurde.

Kaubanduskoda toetab eeltoodud muudatusi, kuna internetipõhine vaidluste

lahendamise platvorm ei leidnud kasutamist. Samuti selle muudatusega vähendatakse

oluliselt ettevõtjate koormust, kuna kaotatakse nõue, mille järgi peavad kõik ELis

asuvad internetipõhised kauplejad esitama lingi vaidluste internetipõhise lahendamise

platvormile. Ühtlasi väheneb ka ettevõtete halduskoormus, kuna nad ei pea enam

kasutama spetsiaalset e-posti aadressi, mis hetkel kehtivas määruses 524/2013 on

nõutud.

Loodame, et peate võimalikuks võtta meie kommentaare arvesse Eesti seisukohta koostades.

tulenevate kulude

kokkuhoidu on

käsitletud mõjude

punktis 4.1.

E-kaubanduse Liit Kuivõrd mitmed muudatused on seotud tarbijatele tagatavate suuremate võimalustega ning

vaidluste lihtsustamisega, tuleb hinnata kuidas see võib mõjuta tarbijate käitumist, sh

kergekäelist kaebuste esitamist. Kuivõrd tarbijate kaebustega korreleeruvad kaupleja

kohustused ja kulud, on vajalik hinnata, kas õigused ja kohustused on proportsioonis.

Kokkuvõtvalt võib tekkida trend, kus tarbijad näevad vaidluses võimalust kauplejat survestada,

kuna tarbija jaoks on vaidluse pidamine tehtud väga lihtsaks ja riskivabaks, samas kauplejal

tekivad vaidlusega paratamatult kulud, mida ei hüvitata. See võib viia olukorrani, kus tarbijad

kuritarvitavad oma õigusi ning algatavad põhjuseta vaidlusi, teades, et kauplejal on teatud

ulatuses soodsam lahendus maksta talle hüvitis kui alustada/jätkata vaidlust. Seega on oluline

selliste riskide maandamine ning tarbijale teatavate kohustuste seadmine enne vaidluse

alustamist. Kokkuvõtvalt võib ettepanekuid toetada. Reaalse mõju hindamiseks oleks oluline

analüüsida seniste vaidluste pinnalt kui palju potentsiaalselt uusi vaidlusi võib lepingueelsetes

suhetes tekkida, kui palju on seni olnud kohtuväliseid vaidlusi. Teades seda infot, saab kaupleja

otsustada, kas kaasnevad rahalised kulud (seoses vastamisega ning uute vaidlustega) on

mõistlikud või ebamõistlikud. Tarbijas usalduse tekitamine ning garantiide andmine soodustab

kahtlemata kaubandust, kuid hinnata tuleb, kas vaidluse liialt lihtsaks tegemine võib kaasa tuua

sellised tagajärjed, mida ei oodatud, sh kauplejate survestamise olematu rikkumise tõttu

hüvitise maksmiseks, mida peame tõenäoliseks.

Võetud teadmiseks.

Tarbija on kohustatud

enne vaidluste

kohtuvälise üksuse

poole pöördumist

pöörduma kõigepealt

kaupleja poole tekkinud

probleemi/vaidluse

lahendamiseks.

Lisaks on

tarbijavaidluste

komisjonil võimalik

juba kehtiva

regulatsiooni alusel

keelduda menetlusse

võtmast perspektiivituid

nõudeid.

1

SELETUSKIRI

Vabariigi Valitsuse otsuse juurde

„Eesti seisukohad tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku läbivaatamise

kohta“

Euroopa Komisjon esitas 17. oktoobril 2023. a ettepanekud tarbijavaidluste kohtuvälise

raamistiku paremaks muutmise kohta. On leitud, et senised reeglid ei toeta vaidluste

lahendamist juhul, kui pooled tegutsevad digitaalses keskkonnas ning et üldine alternatiivsete

vaidluste lahendamisvõimaluste kasutamine – ja eriti piiriülestel juhtudele – on vähene. Eeskätt

on kavas muuta tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi, kuid komisjon esitas ka

soovituse, mis on suunatud vaidluste lahendamise mehhanismiga hõlmatud internetipõhistele

kauplemiskohtadele.

Peamised muudatused:

1. Laiendatakse tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi kohaldamisala. Täna

on direktiiviga kaetud üksnes kaupade ja teenuste müügiga seotud lepingulised vaidlused, kuid

muudatuste eesmärk on laiendada direktiivi kohaldamisala selliselt, et see kohalduks mitmete

tarbijakaitsega seotud ELi õiguse rikkumiste suhtes (näiteks eksitavate hindade avaldamine,

lepingueelse teabe mitteandmine jne). Direktiivi kohaldamisala laiendamine tähendab, et

tarbijad saavad pöörduda kohtuväliste vaidluste lahendamise üksuste poole igat liiki

vaidlustega (lepingueelsed, lepingulised, lepinguvälised ja tarbija seadusjärgsed õigused), mis

puudutavad tarbijakaitsega seotud rikkumisi. Seega saavad tarbijad tulevikus enamatel juhtudel

pöörduda kohtuväliste vaidluse lahendamise üksuste poole, mis on kiirem, tõhusam ja odavam

võrreldes kohtumenetlusega. Samuti nähakse ette, et kolmandate riikide kauplejatel on õigus

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses vabatahtlikult osaleda.

2. Sätestatakse kaupleja vastamiskohustus menetluses osalemise osas. Muudatustega

kehtestatakse nõue, mille kohaselt on kaupleja kohustatud 20 tööpäeva jooksul pärast vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuse poolt päringu saamist vastama, kas ta nõustub osalema

kohtuvälises vaidluse lahendamises või mitte. Komisjoni hinnangul julgustab vastamiskohustus

kauplejaid menetluses rohkem osalema (hetkel on osades liikmesriikides kauplejate

osalusprotsent väga madal).

3. Tunnistatakse kehtetuks internetipõhiste vaidluste lahendamist reguleeriv määrus.

Internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm (ODR-platvorm) on komisjoni hallatav

2

digitaalne tööriist, mis on toiminud alates aastast 2016 ning mille kaudu saavad tarbijad nõuda,

et veebikaupleja lahendaks vaidluse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse abil. Kuigi

platvormil on ligi 2-3 miljonit külastajat aastas, jõuab ODR-platvormilt ELis vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksusteni keskmiselt kõigest 200 juhtumit aastas.1 Seega ei ole

õigustatud komisjoni kulutused platvormi töös hoidmiseks ega haldusasutuste ja

veebiettevõtjate kulutused vaidluste internetipõhise lahendamise määrusest tulenevate

kohustuste täitmiseks. Komisjon soovib ODR-platvorm asendada veebilehega, mille kaudu

saaksid tarbijad infot pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kohta. Mõjuanalüüsi

kohaselt hoiaks ODR-platvormi tegevuse lõpetamine komisjonil kokku ligikaudu 500 000 eurot

aastas. Samuti hoiaksid internetis tegutsevad kauplejad (kellest suurem osa on VKE-d) aastas

kokku 100 eurot ning kogu ELi ettevõtjate kokkuhoid oleks kokku 370 miljonit eurot aastas.

Eesti toetab tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise reguleerimisel minimaalsel ühtlustamisel

põhineva lähenemisviisi jätkumist ning meie jaoks on tähtis, et direktiiviga ei kehtestataks

liikmesriikidele kohustust muuta vaidluse kohtuvälise lahendamise üksuste lahendid pooltele

siduvaks. Peame oluliseks läbirääkimistel täpsustada direktiivi kohaldamisala laiendamisega

seotud küsimusi tarbijaõiguste osas. Meile on oluline tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise

süsteemi lihtsus ja kasutatavus. Tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku

rakendamisega võib kaasneda Eestile lisakohutusi, mille täitmiseks vajaminevate kulutuste

suurus oleneb sellest, kuidas direktiivi kohaldamisala laiendatakse ning sellest, kui aktiivselt

tarbijad vaidluste kohtuväliste üksuste poole pöörduvad. Me ei pea vajalikuks kehtestada

kauplejatele 20-päevast vastamiskohustust, kas ta plaanib osaleda teda puudutavas vaidluse

kohtuvälises lahendamises või mitte, sest eeldatavasti ei suurendaks see kauplejate osalemist

kohtuvälises vaidluste lahendamise menetluses. Tarbijavaidluste komisjoni tegevust

rahastatakse Eesti riigieelarvest ja direktiivi kohaldamisala laiendamine võib tähendada

tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise mahu kasvu. TTJA esialgsel hinnangul võib tekkida

tulevikus vajadus kahe täiendava juristi ametikoha loomiseks (kuluga 77 tuhat eurot aastas)

juhul, kui direktiivi ülevõtmise tagajärjel peaks vaidluste arv märgatavalt kasvama. Lisaks

toetab Eesti ODR-platvormi sulgemist ja informatiivse veebilehega asendamist, aidates seeläbi

hoida kokku kulusid kogu ELil.

1 Eesti ODR üksuse poole jõuab aastas ca 40 pöördumist, kuid see arv on saadud nii ODR-platvormi kaudu tulnud

pöördumiste ning telefoni ja e-kirja teel saadud pöördumiste peale kokku.

3

Sissejuhatus

Euroopa Komisjon esitas 17. oktoobril 2023. a ettepaneku vaadata läbi tarbijavaidluste

kohtuvälise lahendamise raamistik, mis hõlmab endas:

1. Ettepanekut, millega muudetakse kehtivat vaidluste kohtuvälise lahendamise

direktiivi2;

2. Ettepanekut vaidluste internetipõhise lahendamise määruse kehtetuks tunnistamiseks3;

3. Soovitust, mis on suunatud vaidluste lahendamise mehhanismiga hõlmatud

internetipõistele kauplemiskohtadele ja ELi kutseorganisatsioonidele ning

liikmesriikidele4.

Algatuse eesmärk on käsitleda kolme üldist probleemi, mis on kindlaks tehtud ELi tasandil:

1) vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv ei sobi digiturgude jaoks;

2) ettevõtjate ja tarbijate vähene osalemine vaidluste kohtuvälises lahendamises;

3) eriti just piiriüleste tehingute puhul ei kasutata vaidluste kohtuvälist lahendamist

piisavalt.

Kehtiv direktiiv 2013/11/EL5 tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta annab ELi

tarbijatele võimaluse lahendada kaupade ja teenuste müügist tulenevad lepingulised vaidlused

ELis asuvate kauplejatega kvaliteetsete kohtuväliste menetluste teel. Tänu antud direktiivile on

EL tarbijatel olemas võimalus lahendada väikesesummalisi vaidlusi, mille puhul nad ei soovi

ja/või ei ole otstarbekas kohtusse pöörduda, sest kohtumenetlus on tarbijale üldjuhul kulukas

ning aeganõudev. Tarbijavaidluste komisjonis (TVK) on keskmine nõude suurus 849 eurot,

kuid arvestada tuleb sellega, et keskmist nõude suurust tõstavad kinnisasja ning sõidukitega

seotud vaidlused.6

2 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL

tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL)

2020/1828. 3 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr

524/2013 ning muudetakse määrusi (EL) 2017/2394 ja (EL) 2018/1724 seoses Euroopa internetipõhise vaidluste

lahendamise platvormi tegevuse lõpetamisega. 4 KOMISJONI SOOVITUS (EL) 2023/2211, internetipõhiste kauplemiskohtade ja liidu kaubandusühenduste

pakutavate vaidluste lahendamise menetluste kvaliteedinõuete kohta. 5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/11/EL, 21. mai 2013 , tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise

kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiiv). Veebis kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32013L0011. 6 Tarbijavaidluste komisjoni statistika 2023.

4

Siiski tuvastas komisjoni analüüs, et tänane direktiiv ei sobi enam hästi uutest tarbijaturu

suundumustest tulenevate vaidluste lahendamiseks. ELi tarbijad sooritavad oste aina enam

internetis, sealjuures kolmandate riikide kauplejatelt. Tarbijad puutuvad internetiostude

tegemisel järjest enam kokku ka ebaausate kauplemisvõtetega, mis moonutavad tarbija

võimalusi teha teadlikke valikuid ja ostuotsuseid. Seetõttu soovitakse direktiivi kohaldamisala

laiendada selliselt, et hõlmatud oleksid igat liiki vaidlused, mis on seotud ELi tarbijaõigustega.

Seega oleks tulevikus direktiivi kohaldamisalas nii lepingulised, lepingueelsed, lepinguvälised

kui ka seadusjärgsetest õigustest tulenevad vaidlused, mis on seotud tarbijaõigustega. Lisaks

soovitatakse direktiivi muuta nii, et kolmandate riikide kauplejatel oleks võimalik

vabatahtlikult vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda, kuivõrd tarbijad ostavad

aina enam tooteid kolmandates riikides asuvatelt kauplejatelt, kuid kehtiva direktiiv ei anna

kolmandate riikide kauplejatele võimalust ELis asuva tarbijaga vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksuste kaudu vaidlusi lahendada isegi kui nad seda sooviksid.

Samuti on paljudes liikmesriikides probleemiks see, et suur osa kauplejaid ei osale vaidluste

kohtuvälise lahendamise menetluses ning seega on komisjon muudatusena ette näinud, et

kaupleja on 20 tööpäeva jooksul kohustatud konkreetsele vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksusele vastama, kas ta nõustub tema vastu esitatud vaidluse kohtuvälises lahendamises

osalema või mitte.

Lisaks sisaldab tarbijavaidluste raamistiku läbivaatamine endas komisjoni ettepanekut

tunnistada kehtetuks vaidluste internetipõhist lahendamist reguleeriv määrus, kuivõrd selle

tööshoidmisega kaasnevad Euroopa Komisjonile üsna kõrged iga-aastased kulud (500 000

eurot aastas), kuid see ei ole leidnud tarbijate hulgas kasutust. Keskmiselt on sellel veebilehel

2-3 miljonit külastust aastas, kuid selle kaudu esitatakse kõikide ELi liikmesriikide peale

keskmiselt 200 pöördumist aastas. Seega tegi komisjon ettepaneku ODR-platvorm sulgeda ja

asendada see komisjoni poolt hallatava veebilehega, kust on tarbijatel võimalik saada infot

erinevate vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste kohta.7

7 Eestis on kokku 4 vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust – tarbijavaidluste komisjon, advokatuuri aukohus,

kindlustuse lepitusorgan ja liikluskindlustuse lepitusorgan. Nendest viimased kolm tegelevad üksnes

lepitusmenetlusega.

5

Samuti andis komisjon välja soovituse tulenevalt sellest, et järjest enam internetikauplejaid

pakuvad vaidluste kohtuvälise lahendamise võimalust osana oma teenusest. Komisjoni

hinnangul peaksid sellised vaidluste lahendamise mehhanismid võtma kasutusele direktiivis

sätestatud asjakohased kvaliteedikriteeriumid tagamaks tõhus, sõltumatu ja õiglane vaidluste

kohtuväline lahendamine.

Eestis on vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud tarbijakaitseseadus (TKS).

Seisukohad ja seletuskirja koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse

osakonna nõunik Mari-Liis Aas ([email protected]; 625 6459) ja EL ja rahvusvahelise

koostöö osakonna vanemnõunik Evelin Tõnisson ([email protected]; 625 6353).

Valdkonna eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majanduse ja

innovatsiooni asekantsler Sandra Särav ([email protected]; 639 7617).

1. Ettepaneku sisukokkuvõte ja võrdlev analüüs

Toetudes täna kehtiva direktiivi nõuetele8, täiendavad ettepanekud tarbijavaidluste kohtuvälise

lahendamise menetlust eelkõige järgmiselt:

 muudab tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise raamistikku selliselt, et see sobiks

paremini kasutamiseks digiturgudel ning hõlmaks sõnaselgelt ELi tarbijaõigusi, mida ei

pruugita lepingutes sõnaselgelt kirjeldada või mis on seotud lepingueelsete etappidega;

 parandab vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamist piiriülestes vaidlustes,

pakkudes tarbijatele ja kauplejatele kohandatud abi;

 kaotab kauplejate kohustuse teavitada tarbijaid vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksustest, kui nad ei kavatse neid kasutada;

 kehtestab kauplejate kohustuse teavitada pädevat kohtuväliste vaidluste lahendamise

üksust selles, kas kaupleja kavatseb osaleda teda puudutava vaidluse menetluses või

mitte;

ODR-määruse puhul:

8 Kokkuvõtet täna kehtiva direktiivi nõuetest vt https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/LSU/?uri=CELEX:32013L0011.

6

 tunnistatakse kehtetuks vaidluste internetipõhise lahendamise määrus ning seega:

o suletakse ODR-platvorm ning ühtlasi kaotatakse kohustus, mille kohaselt

peavad veebiettevõtjad esitama lingi platvormile ja haldama sellega seotud e-

kirjavahetust;

o luuakse interaktiivne veebileht, kus tarbija saab infot sobiva vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuse kohta.

Ettevõttesiseste vaidluste lahendamise süsteemide osas võttis Komisjon vastu soovituse, mille

eesmärk on:

 tagada kooskõla vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi kvaliteedikriteeriumitega,

et kindlustada vaidluse lahendamise sõltumatus ning õiglus.

2. Ettepaneku vastavus õigusliku aluse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse

põhimõtetele

2.1 Õiguslik alus

Nõustume, et valitud on asjakohane õiguslik alus. Tarbijakaitse kuulub ELi ja selle

liikmesriikide ühisesse pädevusse („jagatud pädevus“). Ettepanek põhineb Euroopa Liidu

toimimise lepingu (TFEU) artiklil 114. Artikliga 114 on ELile antud pädevus võtta meetmeid,

et ühtlustada siseriiklikke õigusnorme siseturu rajamise ja selle toimimise eesmärgil.

2.2 Subsidiaarsus

Võib nõustuda, et ettepanek vastab subsidiaarsuse põhimõttele. Ettepanekute eesmärk on

säilitada senine minimaalsel ühtlustamisel põhinev lähenemisviis ja teha üksnes selliseid

muudatusi, mis tagavad direktiivi vastavuse tänapäevaste tarbijaturgudega. Minimaalse

ühtlustamise lähenemisviis annab liikmesriikidele teatavates küsimustes paindlikkuse ning

võimaluse otsustada, kuidas vaidluste kohtuväline lahendamine kõige paremini korraldada, et

see sobiks just konkreetse liikmesriigi olukorraga.

Direktiivi muudatustega tagatakse tarbijatele ning kauplejatele paremad võimalused vaidluste

kohtuvälise lahendamiseks kvaliteetsel ning suhteliselt odaval viisil. Kavandatava meetme

7

eesmärke ei ole võimalik piisavalt saavutada üksnes liikmesriikide tasandil ning kavandatava

meetme ulatuse või toime tõttu on eesmärgid paremini saavutatavad ELi tasandil. ELi

meetmetega tagataks tarbijakaitse ühtlaselt kõrge tase, tarbijate suurem usaldus vaidluste

kohtuvälise lahendamise vastu ning rohkem võrgustikutööd ja parimate tavade vahetamist ELi

tasandil.

2.3 Proportsionaalsus

Ettepanekut võib pidada proportsionaalseks. Muudatustega säilitatakse direktiivi praegune

minimaalne ühtlustamise lähenemisviis ja see ei näe ette, et liikmesriigid muudaksid vaidluste

kohtuvälise lahendamise kohustuslikuks. Eesmärgid saavutatakse meetmetega, mis ei lähe

kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik. Kuigi muudatustega laiendatakse direktiivi

kohaldamisala, tagab vaidluste kohtuvälise lahendamise vabatahtlikkus, et muudatused ei too

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele, liikmesriikide pädevatele asutustele ega

ettevõtjatele kaasa ebaproportsionaalseid kulusid.

Kauplejatele sätestatav vastamiskohustus peaks suurendama kauplejate osalemist vaidluste

kohtuvälises lahendamises. Selle meetmega kaasneb kauplejatele küll mõningane kulu9, kuid

see kompenseeritakse nende ettevõtjate teavitamiskohustuste kaotamisega, kes ei kavatse ega

ole kohustatud vaidluste internetipõhises lahendamises osalema.

Vaidluste internetipõhise lahendamise määruse kehtetuks tunnistamine kõrvaldab avaliku ja

erasektori osalejate praeguse koormuse. Kehtetuks tunnistamise ajend seisneb selles, et

kõnealune platvorm ei aita oluliselt parandada internetis oste sooritavate tarbijate ligipääsu

kvaliteesele vaidluste kohtuvälisele lahendamisele ning selle kulud on ELi ettevõtjatele

ebaproportsionaalselt suured.

9 Komisjoni hinnangul on kaupleja kulu ühe vastuse koostamisel 20 eurot.

8

3. Ettepaneku mõjude analüüsi kokkuvõte

3.1. Muudatuste positiivsed mõjud (tarbijatele, ettevõtjatele, keskkonnale)

Ettepaneku mõjuanalüüsi kohaselt annaks direktiivi kohaldamisala laiendamine tarbijatele

võimaluse nõuda ebaausatest kaubandusvõtetest, sealhulgas eksitavatest kaubandusvõtetest

tulenevate kahjude hüvitamist, st laieneb nende vaidluste ulatus, mille puhul on tarbijal

võimalik pöörduda vaidluste kohtuvälise üksuse poole. Võimalus saada õiguskaitset kaupleja

rohepesu korral aitab kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe strateegia eesmärkide saavutamisele.

Seega laieneb tarbijate jaoks nende vaidluste ulatus, mille puhul on neil võimalik pöörduda

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste poole.

Selleks, et suurendada tarbijate osalemist piiriüleste vaidluste lahendamises, tegi Komisjon

ettepaneku luua vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid (eelistatult Euroopa

tarbijakeskuste juurde), kes abistaksid nii tarbijaid kui ka kauplejaid vaidluste kohtuvälise

lahendamise protsessides – näiteks suunavad tarbijaid pädeva üksuse poole, selgitavad

erinevaid menetlusi, aitavad kaebuste esitamisel jne. See avaldab positiivset mõju nii tarbijatele

kui ka kauplejatele.

Seoses ODR-platvormi sulgemisega hoiavad veebikauplejad tulevikus oma kulusid kokku

tulenevalt sellest, et nad ei pea enam omama ODR-platvormi kaudu tulnud tarbija pöördumiste

jaoks eraldi e-postiaadressi.

ODR-platvormi tegevuse lõpetamine vähendaks Euroopa Komisjoni digitaalset CO2 jalajälge.

3.2. Muudatuste kulud

3.2.1 Mõju ettevõtjatele

Kauplejatele vastamiskohustuse kehtestamine tähendab, et kaupleja on kohustatud iga pädeva

vaidluse kohtuvälise lahendamise üksuse päringule, mis konkreetse kaupleja vastu on suunatud,

vastama ning andma teada, kas ta plaanib menetluses osaleda või mitte. Euroopa Komisjoni

9

mõjuanalüüsi kohaselt kui direktiiviga kehtestatakse kaupleja vastamiskohustus vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksusega, siis läheb ühe vastuse saatmine ettevõtjale hinnanguliselt

maksma umbes 20 eurot (sealhulgas vastuse ettevalmistamine, töötlemine ja saatmine), mis

teeb ettevõtjate kogukuludeks 2,6 miljonit eurot aastas ehk 23 miljonit eurot kümne aasta

jooksul.10

Kuigi potentsiaalselt võib direktiivi kohaldamisala laiendamine tuua kaasa selle, et vaidluste

kohtuvälistesse üksustesse jõuab rohkem pöördumisi, siis on vaidluste menetlemine pooltele

Eestis asuvates vaidluste kohtuvälistes üksustes tasuta. TTJA on oma arvamuses leidnud, et

vaidlused võivad muutuda keerukamaks, mis võib tähendada seda, et kauplejate kulud

õigusabile (kui puudub ettevõttesisene jurist) võivad teatud määral suureneda. Need kulud

jäävad siiski oluliselt väiksemaks võrreldes sellega, kui sama vaidlus lahendatakse

kohtumenetluses.

Internetis tegutsevad ettevõtjad, kellest suurem osa on VKEd, ei pea säilitama e-posti aadressi

vaidluste internetipõhise lahendamise alaseks kirjavahetuseks ja hoiavad tänu sellele kokku 100

eurot aastas. ELi ettevõtjate kasu oleks sel juhul kokku hoitud kulude näol kokku 370 miljonit

eurot aastas.

3.2.2 Mõju riigieelarvele

Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsis prognoositakse, et vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksustesse võib jõuda ligi 200 000 uut vaidlust. Nende 200 000 uue vaidluse menetlemine võib

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele minna maksma kuni 60 miljonit eurot aastas11

(527 miljonit eurot kümne aasta jooksul), kuid selle rahastamiseks on mitu võimalust.

Direktiivi muudatustega nähakse mh ette, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel on

võimalik liita konkreetse kaupleja vastu esitatud sarnased tarbijate nõuded ning seega on

Euroopa Komisjon näinud ette, et see võib üksuste jaoks hoida kokku 11 miljonit eurot aastas

(97 miljonit eurot kümne aasta jooksul)12. Eesti seadusandlus, täpsemalt tarbijakaitseseaduse

10 Väärtuse ajakohastamise suhtes kohaldatakse 3 % diskontotegurit. 11 300 eurot vaidluse kohta. 12 See on konservatiivne hinnang võimaliku säästu kohta. Selles võetakse arvesse võimalike vaidluste arvu

(380 000) ja eeldatakse, et ainult 10 % neist on liidetakse ühte menetlusse. Arvestades, et vaidluse keskmine

väärtus on 300 eurot, on kokkuhoid 11 miljonit eurot.

10

(TKS) § 49 annab juba tänasel päeval tarbijavaidluste komisjonile (TVK) võimaluse liita sama

kaupleja vastu ning samadel ajaoludel põhinevad tarbija avaldused üheks menetluseks. Seda

võimalust on kasutatud üksikutel juhtudel (näiteks lennukaebuste puhul on liidetud ühe pere

nõuded kokku, mitte ei ole käsitletud iga pereliikme nõuet eraldi), kuid tarbijavaidlsute

komisjoni hinnangul see nende halduskoormust siiski kokku hoida ei aita. Eeltoodust

arvestades võivad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste täiendavad netokulud ulatuda 0-

49 miljoni euroni aastas (keskmiselt 25 miljonit eurot). Alternatiivselt nähakse ette, et vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksused võivad tekkivad kulud kanda üle ka kauplejatele, arvestades

et kauplejate vaates oleks see võrreldes kohtusse pöördumisega ikkagi odavam.

Tarbijavaidluste komisjoni tegevust rahastatakse 100% Eesti riigieelarvest ning direktiivi

kohaldamisala laiendamine võib tähendada tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise mahu

kasvu. Siiski ei ole hetkel võimalik kindlalt väita, et muudatuste rakendumisel vaidluste arv

oluliselt kasvaks, kuivõrd võib eeldada, et enamus vaidlusi, mida kohtuväliselt lahendada

üritatakse, on ka edaspidi senised pigem standardsed kaupade-teenuste müügiga seotud

vaidlused. TTJA on seetõttu esialgselt hinnanud, et juhul, kui hiljem selgub, et vaidluste arv

peaks tõesti märgatavalt kasvama, võib tekkida tulevikus vajadus 2 täiendava juristi ametikoha

loomiseks kuluga 77 000 eurot aastas.

Majandus- ja taristuministri määruse § 2 lg 313 sätestab, et komisjoni esimehele ühe vaidluse

menetlemise eest makstav töötasu ei või ületada 170 eurot. Teiste vaidluste kohtuväliste

lahendamise üksuste ülalpidamisega seotud kulud kaetakse vastavalt Eesti Kindlustusseltide

Liidu, Eesti Liikluskindlustuse Fondi või Eesti Advokatuuri eelarvest. Kõiki võimalikke

kulutusi seoses direktiivi rakendamisega menetletakse tulevikus vastavalt riigi majanduslikele

võimalustele vastavate aastate riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve protsessis.

4. Vabariigi Valitsuse seisukohtade selgitus

1. Eesti toetab tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise reguleerimisel minimaalsel

ühtlustamisel põhineva lähenemisviisi jätkumist. Eesti jaoks on oluline, et direktiivis

tehtavad muudatused sobiksid Eesti menetlus- ja materiaalõiguse normidega. Erilist

13 Tarbijavaidluste komisjoni esimehe töötasustamise määr. Kättesaadav veebis:

https://www.riigiteataja.ee/akt/119022019033.

11

tähelepanu tuleb pöörata sellele, et direktiiviga ei kehtestataks kohustust muuta vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste lahendid pooltele siduvaks.

Selgitus: Muudatustega nähakse ette, et direktiivi kohaldamisala laiendatakse ka

lepinguvälistele ja lepingueelsetele suhetele, mis puudutavad EL tarbijaõigusi seoses ebaausate

kaubandusvõtete ja tingimustega; kohustusliku lepingueelse teabega, kodakondsuse või

elukoha alusel diskrimineerimise keeluga, teenustele ja tarnetele juurdepääsuga, toodete ja

digitaalse sisu mittevastavusest tulenevate õiguskaitsevahenditega, teenuseosutaja vahetamise

õigusega ja reisijate õigusega. Lisaks antakse direktiiviga liikmesriikidele võimalus kohaldada

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi ka vaidluste suhtes, mida direktiivis ei ole

loetletud.

Kehtiv vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv on minimaalselt harmoneeriv direktiiv, mis

tähendab seda, et direktiiviga on kehtestatud küll olulised põhimõtted vaidluste kohtuväliseks

lahendamiseks, kuid vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku on liikmesriigid saanud ise

välja töötada, võttes arvesse siseriiklikku kultuuri, ressursse, teadlikkust jms. Muudatuste

eesmärk on säilitada praegune minimaalsel ühtlustamisel põhinev lähenemisviis ning muuta

direktiivi üksnes nii, et see sobiks paremini tänapäevaste tarbijaturgudega. Täna ei ole komisjon

seda muudatusena ette näinud, kuid Justiitsministeerium tõi oma arvamuses esile, et Eesti peaks

seisma selle eest, et direktiiviga ei kehtestataks liikmesriikidele kohustust muuta vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste lahendid pooltele siduvaks, kuivõrd Eestis ei ole jätkuvalt

lõppenud õigusteoreetilised arutelud küsimuses, kas arvestades Eesti Vabariigi põhiseaduse §-

s 146 sätestatut, mille kohaselt mõistab Eesti Vabariigis õigust üksnes kohus, on haldusorganite

juurde loodud kohtuväliste vaidluste lahendamise üksuste poolt siduvalt õigusemõistmise

ülesannete täitmine üldse põhiseaduspärane, ja kui on, siis millistele nõuetele see peaks

vastama.

Euroopa Komisjon on oma mõjuanalüüsis leidnud, et direktiivi kohaldamisala laiendamine

selliselt, et tulevikus oleks direktiiviga lisaks kaupade ja teenuste müügiga seotud lepingulistele

vaidlustele hõlmatud ka lepinguvälised ning lepingueelsetest läbirääkimistest tekkinud

vaidlused, suurendaks selliste vaidluste arvu, mida on võimalik kohtuväliselt lahendada,

ligikaudu 4,5%.

12

Eesti hinnangul puuduvad aga täpsemad selgitused, millistel kaalutlustel on tehtud ettepanek

direktiivi kohaldamisala laiendada just selliste tarbijaõigusi puudutavate vaidluste osas. Samuti

on viide lepinguvälistele ning lepingueelsetele olukordadele väga lai ning ebaselge, kuivõrd

antud säte võib hõlmata mh nii võlaõigusseaduse 10. osas sätestatud lepinguväliseid nõudeid

kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud eelduste täitmisel ka lepingu eksimuse või

pettuse tõttu tühistamise õigust. Seega on komisjonilt vaja täiendavat ülevaadet, mille alusel

selline valik tehti, ning milliseid vaidlusi täpsemalt soovitakse hõlmata, sest näiteks

lepingueelsete läbirääkimiste määratlemine lepingulisteks ja lepinguvälisteks suhteks ei ole

kõikides liikmesriikides samasugune.

Kuivõrd vaidluse lahendamine kohtus on tarbijale kulukas ning keeruline, on siiski positiivne,

et direktiivi kohaldamisala laiendamisega on tarbijatel võimalik suuremal hulgal juhtudel

pöörduda vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste poole, kus menetlus on kiirem14, tõhusam

ning odavam (Eestis on täna vaidluste kohtuväline lahendamine tarbijale kõigis neljas vaidluste

lahendamise üksuses tasuta).

Siiski näeb TTJA, et kohaldamisala laiendamine ei pruugi tuua kaasa niivõrd uusi, seni

kohtuväliste üksuste pädevusest välja jäävaid kaebusi, vaid pigem on oodata, et tarbijate

kaebused ning menetlused muutuvad oma sisult mitmetahulisemaks ning keerukamaks. Samal

arvamusel on ka Justiitsministeerium. Seejuures tuleb arvesse võtta, et paljude rikkumiste

puhuks on ette nähtud juba avalik-õiguslikud reeglid, mille rikkumine toob ettevõtjale kaasa

avalik-õiguslikud sanktsioonid, mis peaksid ennetama järgnevate rikkumiste toimepanemist, ja

võivad olla paljude ühetaoliste rikkumiste puhuks heidutavamaks ja efektiivsemaks meetmeks.

Lisaks tõi TTJA välja, et tarbijavaidluste komisjoni võivad tulevikus jõuda lepinguliste

kohustuste täitmisega seotud kõrvalnõuded (näiteks kaupleja tegevusetusega seotud nõuded).

Kehtiv direktiiv näeb ette, et vaidluse lahendamine ning otsuse tegemine vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksuses peab toimuma 90 kalendripäeva jooksul alates tarbija kaebuse saamisest

ning keerukamate vaidluste puhul on pädeval üksusel võimalik vaidluse lahendamise tähtaega

omal äranägemisel pikendada15 ning seda nõuet direktiivi muudatustega ei muudeta.

Tarbijavaidluste komisjonis lahendatakse tarbija kaebus keskmiselt 56 päevaga16, kuid see aeg

14 Tarbijavaidluste komisjonis on keskmine vaidluste lahendamiseks kuluv aeg 56 päeva. 15 Direktiiv 2013/11/EL artikkel 8 (e). 16 2023. aasta statistika kohaselt.

13

võib pikeneda, kuivõrd tõenäoliselt muutuvad vaidlused keerukamateks. 56 päeva on siiski

väga kiire menetlusaeg, sest statistika kohaselt kulus I astme ehk maakohtutel 2022. a esimesel

poolaastal sisuliselt lahendatud hagimenetlusasjade lahendamiseks keskmiselt 342 päeva.17

Leiame, et täpsemalt on vajalik reguleerida ka kohtuvälise vaidluse lahendamisega seotud

tõendamisvõimalusi, kuivõrd üldjuhul puuduvad tarbijatel tõendid lepinguväliste olukordade

ning tekkinud kahju osas. Meie hinnangul peab kohtuvälistele üksustele jääma võimalus ja

õigus tõendamata ning põhjalikku uurimist nõudvate nõuete puhul keelduda avalduse

menetlusse võtmisest või lõpetada tõendite puudumisel menetlus. Lisaks ei kohaldu EL tõendite

kogumise määrus kohtuvälistele üksustele, seega ei too kohaldamisala laiendamine kaasa

kohtumenetlusega samaväärseid võimalusi piiriüleste asjade menetlemiseks.

Direktiivi kohaldamisala laiendamine toob kaasa vajaduse ka täiendavateks menetlejateks ning

vajalik on nimetada juurde komisjoni esimehi. Täna on tarbijavaidluste komisjonis 12 esimeest

ning komisjoni mõjuhinnangu kohaselt on Eesti üks kolmest liikmesriigist, kus on kõige

rohkem tarbijavaidlusi, võttes arvesse Eesti rahvaarvu.18 Arvestades, et eestlased on üsna

aktiivsed tarbijavaidluste komisjoni poole pöördujad (2023. aastal 4087 avaldust), siis on

oodata direktiivi kohaldamisala laiendamisel ka mõningast kaebuste arvu kasvu tarbijavaidluste

komisjonis.

Samuti antakse direktiivi muudatustega kolmandate riikide kauplejatele võimalus

vabatahtlikult osaleda vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluses. Koos e-kaubanduse

kasvuga sooritavad tarbijad järjest rohkem oste internetist, sealhulgas kolmandate riikide

kauplejatelt – iga kaheksas tarbija ostab igal aastal kaupu või teenuseid kolmanda riiki

kauplejalt.19 Kehtiva direktiivi alusel on kolmandate riikide kauplejad direktiivi kohaldamisala

alt väljas. Kolmandate riikide kauplejate kaasamine vaidluste kohtuvälise lahendamise vajab

läbirääkimiste käigus veel täpsustamist – näiteks, kuidas kolmanda riigi kaupleja annab

nõusoleku vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks, milline oleks menetluses kasutatav keel,

millise riigi õigust vaidluse lahendamisel kohaldatakse jne. Täna toimuvad vaidluste

17 Esimese ja teise astme kohtute menetlusstatistika koondandmed. Kättesaadav:

https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/I%20ja%20II%20astme%20kohtute%202022.a%20I%20pa

%20menetlusstatistika.pdf. 18 Impact Assesment Report Kättesaadav: https://commission.europa.eu/system/files/2023-

10/SWD_2023_335_1_EN_impact_assessment_part2_v3.pdf. 19 Eurostati andmed interneti ostude osas. Kättesaadav:

https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ISOC_EC_IBOS__custom_3007818/default/table?lang=en.

14

lahendamine vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustes sarnaselt kohtumenetlusele eesti

keeles ning on ebatõenäoline, et kolmandate riikide kauplejad oleksid valmis menetluseks eesti

keeles, sest see tähendab olukorda, kus kauplejatel peab olema igat liikmesriigi keelt kõnelev

töötaja. Seega toimuksid vaidluste lahendamine kolmandate riikide kauplejatega eelduslikult

inglise keeles, mis eeldab ka vaidluse kohtuvälise lahendamise üksustelt vastava keeleoskuse-

ja tasemega menetlejaid ning esimehi ning see toob omakorda kaasa täiendava ressurssi

vajaduse.

2. Eesti ei toeta kauplejatele kohustuse kehtestamist, mille kohaselt peab kaupleja 20

tööpäeva jooksul alates pädeva kohtuvälise vaidluste lahendamise üksuse päringu saamist

vastama, kas ta plaanib osaleda teda puudutavas vaidluse kohtuvälises lahendamises või

mitte. Oleme seisukohal, et see ei suurendaks kauplejate osalemist kohtuvälises vaidluste

lahendamise menetluses. Peame oluliseks, et täna kehtiv olukord ei muutuks Eesti

tarbijate jaoks halvemaks, kuivõrd kehtiv siseriiklik õigus võimaldab tarbijavaidluste

komisjonil teha otsuse ka üksnes tarbija avalduse alusel olukorras, kus kaupleja ei vasta

pädeva üksuse päringule ega saada omapoolset seisukohta.

Selgitus: Euroopa Komisjon näeb ühe muudatusena ette, et kauplejad, kelle vastu on esitatud

avaldus vaidluse kohtuvälise lahendamise üksusele, peavad tulevikus vastama 20 tööpäeva

jooksul pädeva kohtuvälise vaidluse lahendamise päringule, kas ta kavatseb osaleda teda

puudutava vaidluse kohtuvälises lahendamises või mitte. See peaks komisjoni hinnangul

julgustama kauplejaid rohkem vaidluste kohtuvälisest menetlusest osa võtma. Siinjuures ei ole

komisjon täpsemalt toonud välja, kuidas peaks vastamiskohutuse kehtestamine julgustama või

suurendama kauplejate osalemist vaidluste kohtuvälises lahendamises. Vaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiiv on miinimumnõuete direktiiv, mis tähendab muuhulgas seda, et

liikmesriikidel on võimalik siseriiklikult reguleerida, kas kaupleja osalemine vaidluse

kohtuvälises lahendamises on kohustuslik või mitte, kuid Eesti ei ole siseriiklikult sellist nõuet

kehtestanud. Euroopa Komisjoni muudatusettepanekutega plaanitakse kauplejatele kehtestada

küll vastamiskohustus, kuid see ei tähenda seda, et kauplejate osalemine vaidluste kohtuvälises

lahendamises muutuks kohustuslikuks.

TTJA näeb kauplejale vastamiskohustuse kehtestamise osas suuri murekohti just tarbijakaitse

ning selle võimaliku vähendamise osas. Nimelt ei ole hetkel selge, kas vaidluste kohtuvälise

15

lahendamise üksus saab muudatuste jõustumisel teha otsuse, kui kaupleja on vastavat üksust

teavitanud, et ta ei kavatse menetluses osaleda või tuleb pärast eitavat vastust menetlus

lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on küsitav, kas kaupleja keeldumine menetluses osalemisest

võtab tarbijalt ära õiguse vaidluse lahendamiseks tarbijavaidluste komisjonis. Selline muudatus

halvendaks oluliselt Eesti tarbijate ligipääsu vaidluste kohtuvälisele menetlusele. Nimelt

võimaldab siseriiklik seadusandlus teha olukorras, kus kaupleja ei vasta tarbijavaidluste

komisjoni poolt edastatud tarbija kaebusele, tarbija poolt edastatud avalduse ning

dokumentatsiooni põhjal otsuse.20 Lisaks ei ole tänasel päeval selge, mis ajast tuleb 20

tööpäevast vastamistähtaega lugema hakata – kas saatmisest või kättetoimetamisest. Samuti ei

ole selge, kuidas liiguvad dokumendid piiriüleselt, sh kolmandatesse riikidesse.

Lisaks on hetkel siseriiklikus õiguses nähtud ette, et tarbijavaidluste komisoni poolt tehtud

otsuse järgmiseks on kauplejal aega 30 päeva arvates järgmisest päevast, kui TTJA avaldab

otsuse oma veebilehel. Kauplejal on kohustus teavitada selle aja jooksul TTJA-d otsuse

järgmisest või samas asjas maakohtusse pöördumisest, kui kaupleja ei nõustu TVK poolt tehtud

otsusega. Kauplejad, kes 30 päeva jooksul ei teavita otsuse täitmisest ega pöördu selle aja

jooksul maakohtusse, kantakse TTJA kodulehel olevasse musta nimekirja. Seega on oht, et kui

kaupleja keeldumine menetluses osalemisest tähendab automaatselt seda, et TVK-l ei ole

võimalik tarbija poolt esitatud kaebust komisjonis menetleda, siis annab see turuosalistele

signaali, et menetlusest keeldumine annab võimaluse edukalt vältida n-ö musta nimekirja

sattumist. Seega tekiks võrreldes tänasega olukord, mis soodustab ja soosib kauplejate

menetlusest kõrvale hoidmist ja võtab ära ka ainsa võimaluse oma kohutusi mittetäitvaid

ettevõtjaid mõjutada (must nimekiri).

Kauplejaid esindava Kaubandus-Tööstuskoja arvamuse kohaselt ei ole samuti vajalik

kauplejatele 20 tööpäevase vastamiskohustuse kehtestamine vajalik, kuivõrd kauplejate

osalemine vaidluste kohtuvälises menetluses jääb jätkuvalt vabatahtlikuks.

Samuti ei ole teada, mis järgneb sellele, kui kaupleja ei vasta 20 tööpäeva jooksul pädeva

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse päringule ehk kasutab n-ö „vaikimistaktikat“. Hetkel

puuduvad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel võimalused sundida kauplejat pädevale

20 TKS § 48 lg 6 teine lause sätestab, et kui kaupleja ei esita arvamust tähtaja jooksul, võetakse vaidluse

lahendamisel aluseks tarbija avaldus ja olemasolev teave. Kui tarbija ei teata määratud tähtaja jooksul nõustumisest

või mittenõustumisest kaupleja pakutud otsusega, loetakse, et tarbija on avalduse tagasi võtnud.

16

üksusele vastama ning seda ei ole võimalik ka kehtestada, kuivõrd menetlus vaidluste

kohtuväliste lahendamise üksustes on vabatahtlik. Siiski ei ole selge, mis järgneb sellele, kui

kaupleja ei vasta pädeva kohtuvälise vaidluste lahendamise üksuste päringule, s.t kas pädeval

üksusel on võimalik teha tarbija avalduse alusel lahend või mitte.

3. Toetame internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi sulgemist, kuivõrd platvormi

kasutamisaktiivsus on olnud väga madal võrreldes platvormi ülalpidamiseks

vajaminevate kuludega. Ühtlasi toetame Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskusele, kes

hetkel on Eestis internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunkt, toetava rolli

andmist tarbijate abistamisel ja piiriülestes vaidlustes.

Selgitus: Internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm (ODR-platvorm) alustas oma tööd

2016. a ning selle kaudu saavad tarbijad nõuda, et veebikaupleja lahendaks vaidluse vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuse abil. Platvormil on küll palju külastajaid (2-3 miljonit aastas),

kuid terves ELis jõuab vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusteni keskmiselt kõigest 200

juhtumit aastas, s.o u 2% külastajatest. Eesti ODR kontaktpunkti poole, mille ülesandeid täidab

Eestis ELi tarbija nõustamiskeskus, laekub aastas 30-40 pöördumist, kuid see arv on saadud nii

platvormi, e-kirja ning telefoni teel laekunud pöördumiste peale kokku.

Kauplejaid esindav Kaubandus-Tööstuskoda on toonud oma arvamuses välja, et toetavad

ODR-platvormi sulgemist, kuivõrd see on olnud olemas üle kuue aasta, kuid see ei leia tarbijate

poolt aktiivset kasutamist. ODR-platvormi reguleeriva määruse kehtetuks tunnistamisega

väheneb oluliselt ka kauplejate koormus, kuivõrd ühtlasi kaotatakse nõue, mille järgi peavad

kõik ELis asuvad veebikauplejad esitama tarbijatele viite (lingi) internetipõhise vaidluste

lahendamise platvormile (ODR-platvorm). Lisaks peavad kauplejad kehtiva regulatsiooni

kohaselt kasutama spetsiaalset e-postiaadressi ODR-platvormi kaudu tulevate tarbija kaebuste

jaoks, kuid see kohustus kaob koos määruse kehtetuks tunnistamisega.

Tulenevalt sellest, et vaidluste kohtuvälist menetlust kasutatakse piiriülestes vaidlustes väga

vähe, tegi Euroopa Komisjon ettepaneku suurendada tarbijatele pakutavat abi ning luua

vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid Euroopa tarbijakeskuste juurde, sest neil on

juba tänasel päeval märkimisväärne roll tarbijate abistamisel piiriülestes vaidlustes. Komisjon

17

näeb abistamise all seda, et Euroopa tarbimiskeskused abistaksid vaidlevaid pooli küsimustes,

mis puudutavad teises liikmesriigis kohalduvat õigust, kirjavahetuse ning asjakohaste

dokumentide tõlkimist jne. Eesti EL tarbija nõustamiskeskus täidab juba ka tänasel päeval

sarnaseid ülesandeid, kuid seda vaidluste puhul, mis on suunatud TTJA juures tegutsevasse

tarbijavaidluste komisjoni. Komisjon näeb, et eelpool väljatoodud ülesandeid võiks täita ODR

kontaktpunkti töötajad, kuid Eestis ei ole ODR kontaktpunkti jaoks eraldi töötajat palgatud,

kuivõrd pöördumiste arv on läbi aastate olnud marginaalne.

Täna ei ole teada täiendavate kohustuste maht, kuid ELi tarbija nõustamiskeskus on toonud

välja võimaliku vajaduse täiendava töötaja/töötajate palkamiseks.

5. Arvamuse saamine ning seisukohtade kooskõlastamine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohtade ettevalmistamisel küsinud

sisendit Justiitsministeeriumilt.

Seisukohad on saadetud arvamuse saamiseks ka järgnevatele asutustele ja organisatsioonidele:

E-kaubanduse Liit, Kaubandus-tööstuskoda, Kaupmeeste Liit, MTÜ Tarbijakaitse Liit, Väike-

ja Keskmiste Ettevõtjate Assosatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, Omanike Keskliit, Advokatuur, Liikluskindlustuse lepitusorgan, Kindlustuse

lepitusorgan, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit.

Arvamuse saatsid Justiitsministeerium, E-kaubanduse Liit, Kaubandus-Tööstuskoda ja

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Saabunud sisendid on esitatud kaasamise tabelis (lisa 1) ning saabunud ettepanekutega on

võimaluse korral arvestatud.