COM(2023) 649 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828

EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 17.10.2023

COM(2023) 649 final

2023/0376 (COD)

Proposal for a

DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL

amending Directive 2013/11/EU on alternative dispute resolution for consumer disputes,

as well as Directives (EU) 2015/2302, (EU) 2019/2161 and (EU) 2020/1828

(Text with EEA relevance)

{SEC(2023) 347 final} - {SWD(2023) 334 final} - {SWD(2023) 335 final} -

{SWD(2023) 337 final}

EN 1 EN

EXPLANATORY MEMORANDUM

1. CONTEXT OF THE PROPOSAL

Reasons for and objectives of the proposal

Directive 2013/11/EU1 on consumer Alternative Dispute Resolution (ADR Directive) gives

EU consumers the possibility to resolve their disputes stemming from contractual obligations

against traders established in the EU using quality out-of-court procedures. The main

objective is to ensure that in all Member States, ADR entities which comply with common

quality criteria can be accessed to resolve disputes across all consumer market sectors fast,

amicably, in an affordable and fair manner. This legislation has been key to provide a high

level of consumer protection in the internal market enabling consumers to resolve low-value

disputes for which they are reluctant to go to court, due to the cost and time that might be

involved. For traders, the Directive contributes to help them retain a good reputation, in

participating in ADR procedures and complying with ADR outcomes.

The Directive, however, was drafted more than 10 years ago and does not cater well for

disputes resulting from new consumer market trends. Indeed, EU consumers are purchasing

much more online including from non-EU traders. Unfortunately, this goes in parallel with an

increased exposure to unfair practices - through online interfaces - that materially distort or

impair, either on purpose or in effect, the ability of recipients of the service to make

autonomous and informed choices or decisions (dark patterns), hidden advertising, fake

reviews, distorted price presentations or lack of important pre-contractual information. These

trends also impact offline purchases to a certain extent as consumers are increasingly

influenced by digital marketing affecting the consumers’ affinity for specific brands and

traders. These developments jeopardise consumer trust in digital markets and exploit

consumer vulnerabilities. This means that consumers need efficient procedures to handle

disputes which are becoming more and more complex.

The 2023 Commission evaluation of the implementation of the ADR Directive across the EU

concluded that ADR, notably cross-border ADR, is still under-used in many Member States

due to a number of factors such as costs, complex procedures, language and applicable law.

The scope of the ADR Directive, which is narrowly defined, is not fit to resolve a wide range

of disputes that arise, notably in digital markets. The approach of minimum harmonisation

taken in the ADR Directive has enabled Member States to tailor-make their own ADR

framework which tally with their culture, investment, resources, infrastructure, awareness,

etc. Against this background, the Commission announced the Consumer Enforcement

Package in its legislative Work Programme for 20232 which foresaw Commission’s proposals

with targeted amendments to the ADR Directive and the repeal of the Online Dispute

Resolution (ODR) Regulation3.

This proposal aims at maintaining the current minimum harmonisation approach and

only amending it to make it better fit to modern consumer markets.

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:32013L0011 2 See Row 8 of Annex II (Refit) https://commission.europa.eu/strategy-documents/commission-work-

programme/commission-work-programme-2023_en 3 Regulation (EU) No 524/2013 of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on online

dispute resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive

2009/22/EC (Regulation on consumer ODR); https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/?uri=celex%3A32013R0

EN 2 EN

The objectives of the revised ADR Directive are to:

• make the ADR framework fit to digital markets by explicitly covering a broad range

of EU consumer rights that may not be explicitly described in contracts or which

relate to pre-contractual stages;

• enhance the use of ADR in cross-border disputes through more customised assistance

to consumers and traders;

• simplify ADR procedures to the benefit of all actors; including reducing reporting

obligations of ADR entities and information obligations of traders whilst

encouraging traders to increase their engagement in ADR claims through the

introduction of a duty to reply.

To attain these objectives, the following elements are put forward in this proposal:

• Scope of application: clarifying and broadening the material and geographical scope

of the ADR Directive to cover:

• all kinds of EU consumer law disputes (i.e. not limited to those relating to a

contract). A problem with the current Directive is that its scope is narrowly defined

and thus may exclude disputes related to pre-contractual stages or statutory rights

such as switching of service providers or to be protected against geoblocking;

• covering disputes between EU consumers and non-EU traders (that will be able to

participate in the ADR procedures on a voluntary basis, in the same way as for EU

traders).

• Duty to reply: requiring that traders reply to an ADR entity enquiry, whether they

intend to participate in the proposed ADR process or not (but not imposing

participation in ADR processes).

• Information obligations: removing the obligation upon traders to inform consumers

about ADR entities in case they do not intend to engage.

• Cross-border ADR: conferring upon relevant bodies and especially European

Consumer Centres (ECCs) a new supporting role in assisting and signposting

consumers in cross-border disputes and for the Commission to introduce user-

friendly digital tools to help consumers being signposted to a competent body to

resolve their disputes.

In its Communication on ‘Long-term competitiveness of the EU: looking beyond 2030’4, the

Commission has stressed the importance of a regulatory system that ensures that Union

objectives are reached at minimum costs. It has committed therefore to a fresh push to

rationalise and simplify reporting requirements, with the ultimate aim to reduce such burdens

by 25%, without undermining the related policy objectives. Hence, the ADR/ODR review

features under the Rationalisation Package.

Reporting requirements play a key role in ensuring correct enforcement and proper

monitoring of legislation. Their costs are overall largely offset by the benefit they bring, in

particular, in monitoring and ensuring compliance with key policy measures. Reporting

requirements can however also impose disproportionate burdens on stakeholders, particularly

4 COM (2023) 168

EN 3 EN

affected SMEs and micro-companies. Their cumulation over time can result in redundant,

duplicating or obsolete obligations, inefficient frequency and timing, or inadequate methods

of collection. By further streamlining the ADR framework across the EU, the initiative should

generate cost savings and less administrative burden both for the ADR competent authorities

and traders in line with the REFIT and “one-in-out-out” principles and also contribute to a

greater level-playing field for EU and non-EU traders.

Streamlining reporting obligations and reducing administrative burden is therefore a priority.

In this context, the present proposal aims to simplify initiatives included in consumer redress

by:

(a) removing ADR information obligations for traders;

(b) ADR entities would have to provide biennial reports of their activities instead of

yearly reports to the ADR Competent Authorities and they no longer have to report

on their cooperation within networks of ADR entities which facilitate the resolution

of cross-border disputes, if applicable;

(c) ADR entities will no longer have to provide to competent authorities every two years

assessment of the effectiveness of their cooperation within networks of ADR entities,

the training provided to their staff and an assessment of the effectiveness of the ADR

procedure offered by the entity and of possible ways of improving its performance.

Consistency with existing policy provisions in the policy area

The ADR Directive is a procedural directive providing quality criteria to be applied by ADR

entities in a similar manner across the Union and the procedures for Member States to accredit

such entities, monitor their compliance with the criteria and ensure an effective level of

transparency about the existence and functioning of such entities.

The amendments proposed aim to ensure that all consumer disputes, in particular those arising

on digital markets, including non-contractual obligations, and those related to extra-

contractual statutory rights can be dealt with by ADR entities. In clarifying and extending the

scope of the ADR Directive, amendments will increase its consistency with existing consumer

legislation by permitting ADR entities to deal with a broader range of disputes which are

specified in its annex. The improvements will therefore positively affect the achievement of

objectives in the policy area.

The proposal is also part of a first package of measures to rationalise reporting requirements.

This is a step in a continuous process looking comprehensively at existing reporting

requirements, with a view to assess their continued relevance and to make them more

efficient. The rationalisation introduced by these measures will not affect the achievement of

objectives in the policy area. Nevertheless, saving costs and time invested in reporting

obligations, which do not improve the ADR process in any way, is to the advantage of the

businesses and ADR entities.

Consistency with other Union policies

Article 21 Digital Services Act on out-of-court dispute settlement is without prejudice to the

ADR Directive (Art. 21(9)). Furthermore, it regulates how users of intermediary services can

complain about content moderation decisions of the intermediary in relation to illegal or

harmful content, including where the service provider decides not to take action following a

notice. Even if such illegal content or content that is otherwise incompatible with the

EN 4 EN

intermediary terms and conditions may concern a third-party trader’s bad commercial

practices, the dispute pursuant to Article 21 DSA will be settled between the intermediary and

the recipient concerned by the content moderation decision and is limited to the restrictions

applicable to the content or account in question. The ADR Directive will remain applicable

for consumer disputes with the third party trader that generally concern how to get money

back, how to get faulty product repaired, how to stop a contract that was based on unfair

terms, etc. The ADR Directive, therefore, provides complementary means to consumers so

that they resolve issues linked to illegal commercial practices of the trader and not to content

moderation performed by the intermediary.

Under the Regulatory Fitness and Performance Programme (REFIT), the Commission ensures

that its legislation is fit for purpose, targeted to the needs of stakeholders and minimises

burdens while achieving its objectives. These proposals are therefore part of the REFIT

programme, reducing the complexity of reporting burdens arising from the EU legal

environment.

While certain reporting requirements are essential, they need to be as efficient as possible,

avoiding overlaps, removing unnecessary burdens and using as much as possible digital and

interoperable solutions.

The rationalisation introduced by the targeted amendments to the ADR Directive will not

affect the achievement of objectives in the policy area, for the following reasons:

• Compulsory ADR information on traders’ website is not effective for those traders

who do not intend to engage in ADR procedures and are not obliged to do so in

accordance with national or EU law. On the contrary traders who actively engage on

ADR will be free to promote this fact to their customers in an adequate manner.

• Reporting obligation of ADR entities are simplified to reduce the frequency of their

reports from one year to two years. This will allow to have more information to

compile and thus a better data basis to assess their functioning on a medium term

horizon. Some items should not be mandatory as it is for ADR entities to decide what

information is most relevant to publish and or transmit to competent authorities. Cost

and time saved should be used to other purposes such as training their staff.

2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY

Legal basis

The legal basis for the proposed revised ADR Directive is Article 114 TFEU on internal

market completion, with due regard to Article 169 TFEU5. It confers upon the EU the

competence to enact measures for the approximation of national rules regarding the

establishment and functioning of the internal market. By creating a high level of consumer

protection, the proposal aims to help the internal market function smoothly.

Subsidiarity

The revised ADR directive will provide improved access to all consumers and traders to high

quality and cost-efficient out-of-court dispute resolution adapted to digital markets. Making

5 Article 169 TFEU states that the objectives of promoting the interests of consumers and ensuring a high

level of consumer protection can be achieved through measures adopted pursuant to Article 114 TFEU.

EN 5 EN

ADR simpler and more cost-effective to solve disputes with a cross-border dimension,

promoting the bundling of similar cases in one procedure help increasing the efficiency of

dispute resolution including in a cross-border context. This in turn should boost consumer

trust in online shopping but also consumption of tourism and travel services within the EU

and beyond.

The objectives of the proposed action cannot be sufficiently achieved by Member States alone

and can therefore, by reason of the scale or effects of the proposed action, be better achieved

by the EU. EU action would ensure a consistently high level of consumer protection, more

consumer trust in ADR and more networking and exchange of best practices at EU level (e.g.

on the use of digital tools to make ADR more cost-efficient and consistent, case-handling

procedures, sector-specific ADR, etc).

The reporting requirements that are simplified are imposed by EU law. Rationalisation is

therefore better done at EU level to ensure legal certainty and consistency of reporting for

data comparability purposes when evaluating the implementation and progress of ADR across

the Member States.

Proportionality

The impact assessment carried out a proportionality test to ensure that proposed policy

options are proportionate based on costs and resources. The proposal has an ambitious and

future-proof approach leading to higher benefits for consumers and society in general thanks

to an extension and clarification of the scope. This will allow more disputes to be addressed

out of court, increasing the consumer trust in markets and making markets more efficient.

Easier dispute resolution is also facilitating consumer after sales management for businesses

while their transparency burden will be decreased. The introduction of a duty for traders to

reply to requests from ADR entities will allow procedures to be swifter as it will be rapidly

clear whether the trader agrees to engage or not. The proposal does not go beyond what is

strictly necessary to achieve its objectives.

It maintains the minimum harmonisation approach, providing a degree of flexibility for the

Member States including in deciding whether trader participation in ADR is mandatory or

voluntary, or mixed depending on the market sectors.

Despite the high number of consumers using dispute resolution systems provided by online

market places as part of their intermediary services, the Commission is not proposing to

regulate such services. Instead, it adopted a recommendation addressed to online marketplaces

and EU trade associations, to make it clear that their dispute resolution systems are important

alternative dispute resolution tools, which can resolve many consumer disputes and greatly

improve access to cross-border disputes. If these systems are set up in-house, they should be

in line with the quality criteria in the ADR Directive to ensure independence and fairness for

both consumers and traders parties in the dispute. Furthermore, the ODR Regulation is

proposed to be repealed as it does not bring a significant benefit in terms of access to quality

ADR for online consumers. This repeal will substantially decrease the burden for businesses

as the obligation for all online traders established in the EU to provide a link to the ODR

platform and maintain a dedicated email address are abolished.

The rationalisation of reporting requirements to ADR entities reduces the administrative

burden by introducing some changes to existing requirements that do not affect the substance

of the wider policy objective. The proposal is limited to those changes that are necessary to

EN 6 EN

ensure efficient reporting without changing any of the substantial elements of the legislation

concerned.

Choice of the instrument

The chosen instrument is a Directive amending Directive 2013/11/EU. A directive is binding

as to the result of achieving the functioning of the internal market, but it leaves to the national

authorities the choice of form and methods. This will enable Member States to amend the

legislation in force (as a result of having transposed Directive 2013/11/EU) to the extent

necessary to ensure compliance, hence minimising the impact of such a reform on their

legislative systems.

In parallel to this review, it is proposed to repeal Regulation (EU) No 524/20136 on online

dispute resolution (ODR) for consumer disputes and to discontinue the ODR platform that it

provides due to the inefficiency of this system and disproportionate costs for EU businesses. It

is therefore necessary to amend EU Directives which contain references to the ODR

Regulation.

3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER

CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS

Ex-post evaluations/fitness checks of existing legislation

In 2023, the Commission carried out a fully-fledged evaluation7 in line with the 5 criteria

(effectiveness, efficiency, relevance, coherence, EU added value) in the Better Regulation

Toolbox. The main question of the exercise was to assess to what extent has the ADR

Directive assisted consumers to resolve their disputes with traders in a satisfactory manner

and in line with its harmonised quality requirements as spelt out in Chapter II of the ADR

Directive.

Overall, the ADR Directive has been correctly implemented by all Member States. Given the

minimum harmonisation approach, Member States decide on the governance, architecture and

structure of the national ADR framework. Trader participation varies widely across Member

States, depending on whether their participation is mandatory or voluntary, whether the

outcome is binding or not, or whether there are name and shame practices, inter alia.

Access to ADR depends on fees, available assistance, user-friendly procedures, awareness,

etc. There are many barriers in accessing ADR, notably in cross-border cases (in relation to

applicable law, language, costs, complex procedures). Investments by ADR entities in

digitalisation have proved to make ADR cheaper in the long-term and improve consistency in

ADR outcome. ADR costs vary significantly between Member States depending on the

existing infrastructure, funding model, number of ADR entities accredited and monitored,

consumer and trader fees as well as whether there were previously existing ADR structures.

The lack of data on costing, makes it difficult to calculate the cost-effectiveness of ADR.

However, compared to costs that would be incurred by consumers, traders and Member States

6 Regulation (EU) No 524/2013 of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on online

dispute resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive

2009/22/EC (OJ L 165, 18.6.2013, p. 1. 7 The evaluation is also being published as a package with the proposal.

EN 7 EN

if all consumer disputes had to be dealt with in court, the ADR system is much more cost-

efficient. Some cost savings could possibly be made by reducing certain reporting burdens

that have been assessed as disproportionate by many stakeholders.

The restriction of the scope to traders established in the EU is however depriving many

consumers from accessing fair redress systems. In crises situations, e.g. COVID-19 pandemic

and the recent energy crisis, ADR procedures proved to be important mechanisms to deal with

the increased number of consumer issues that the crises generated. These crises therefore do

not question the relevance of the Directive, but the question is whether certain mechanisms

should be strengthened notably to allow ADR entities to deal with more cases at the same

time through bundling of cases.

The minimum harmonisation approach has been welcomed and it has been strongly

recommended by stakeholders to be maintained. ADR entities benefitted from EU-level

actions which offered them a platform for exchange of best practices and financial assistance

to improve their infrastructure including their case-handling, capacity building and ADR

awareness.

The evaluation conclusions triggered the Commission to reflect on a legislative proposal

to amend the current ADR Directive to make it better fit notably for digital markets.

Stakeholder consultations

For an evidence-based approach in its policy-making, the Commission:

(a) carried out two multi-lingual public consultations with a backward and forward-

looking approach on ADR; and published a Call for Evidence which highlighted the

policy measures for the revision of the ADR Directive on its Have your Say website;

(b) organised various physical and hybrid consultation workshops including the ADR

assembly 2021; a panel discussion at the Consumer Summit and Cross-border ADR

roundtable in 2022;

(c) designed a questionnaire to help ADR competent authorities compiling their ADR

national reports 2022 in line with Article 26 ADR Directive;

(d) took part in various events to collect feedback on how ADR could be improved (eg.

anniversary events of ADR entities, ADR network events of FIN-Net and Travel-net,

information sessions, etc);

(e) commissioned a study which focused on the implementation of ADR on the ground

in 4 jurisdictions and an ADR behavioural study;

(f) looked into recent position papers on ADR by main stakeholders including ECC-

Net8, BEUC9, etc.

As vast majority of stakeholders across all categories emphasised the need to revise the ADR

Directive by widening its scope to explicitly include disputes related to consumer statutory

rights independently of the existence or not of a contract or what is in the contract, making the

ADR framework more accessible and thus cost-effective, in particular to deal with cross-

border disputes. There have been divergent views on whether to incentivise collective ADR

through the bundling of cases due to limited resources and capacity of some ADR entities. In

the context of the open public consultation, 58% of the 111 respondents expressed their

8 https://www.eccnet.eu/publications 9 https://www.beuc.eu/sites/default/files/publications/beuc-x-2022-062_adr_position_paper.pdf

EN 8 EN

support for collective ADR. The cross-border roundtable also concluded that collective ADR

should be encouraged as a way to ensure the sustainability of ADR entities in times of crisis.

However, stakeholders highlighted that the design of collective ADR should be left to the

Member States.

Some stakeholders believe that upgrading the role of ODR contact points to become de facto

ADR contact points would notably improve the potential to resolve cross-border disputes.

The majority of stakeholders thought that the ODR platform being ineffective, it was

necessary to provide user-friendly tools for better consumer signposting on their redress

possibilities and the possible ADR entities to use.

Stakeholders also stressed that ECCs play a very important role to assist consumers with

problems with their cross-border purchases. For example, the informal ministerial on

consumer affairs organised by the Czech Council Presidency in September 2022 confirmed

that all Member States are satisfied with the assistance provided by the ECC-Net to

consumers in their cross-border disputes and see their role strengthened in the future.

The participants at the ADR Assembly of 2021 emphasized the importance of reducing

reporting obligations for ADR entities to free up resources that could be used to expand their

outreach.

Collection and use of expertise

The Commission commissioned three ADR-related studies to external contractors:

(1) Data collection study: i.e. to analyse the feedback received from the backward-

looking public consultation, the national ADR reports submitted to the Commission

from all EU Member States, Norway and Iceland, and 5 case studies which were

based on desk research and interviews in the following sectors (e-commerce, travel,

finance, AI in ADR, and accreditation of ADR entities).

(2) ADR behavioural study on how to nudge consumers to use ADR and how would AI-

assisted lawbot assist consumers better understand their redress and find the right

ADR entity.

(3) A legal study which looked into academic literature on ADR/ODR in 4 EU Member

States.

All studies will be published on the Commission ADR page:

https://commission.europa.eu/live-work-travel-eu/consumer-rights-and-complaints/resolve-

your-consumer-complaint/alternative-dispute-resolution-consumers_en

The proposal to reduce the reporting burden have been identified following a process of

internal scrutiny of existing reporting obligations and based on the experience from

implementation of the related legislation. Since this is a step in the process of continuous

assessment of reporting requirements arising from EU legislation, the scrutiny of such burden

and of their impact on stakeholders will continue.

EN 9 EN

Impact assessment

The Impact Assessment analysed 4 different options. The preferred one referred to the

extension of the material scope of the Directive, the simplification of cross-border ADR and

the introduction of the duty of reply for traders.

This option would make the number of potential ADR disputes increase by about 4.5% as a

direct consequence of the extension of the material scope of the Directive to consumer

disputes going beyond strict contractual issues, as additional disputes concerning statutory

rights that are not explicitly mentioned in a contract or related to questions stemming from

consumer rights such as switching between service providers, discrimination, price

transparency and pre-contractual information, or portability of content could be included.

Currently, as seen in the problem definition of the impact assessment, there are approximately

2,250,000 consumers experiencing issues and who potentially would like to resolve them with

ADR. However, this high number of consumers interested in ADR decreases substantially

when it comes to actually requesting an ADR procedure. This is due to various phenomena

such as the lack of knowledge about existing ADR entities, long delays to be expected etc.

Consumers balance the amount of their loss with the burden they foresee and will decide to

request an ADR procedure only if the amount in question is relatively high. ADR bodies

perform eligibility tests for example on the scope of rights concerned and on the type of

evidence to be provided in relation to previous contacts with the trader. These tests, reduce

further the number of cases that are finally subject to an ADR process. According to data

transmitted by 23 national competent authorities, only 300,000 cases per year on average, in

the whole EU are accepted as eligible to be resolved through an ADR procedure. About half

of those will not proceed as traders are in most cases not obliged to agree to participate, or the

trader and consumer agree to settle the dispute before the ADR process is finished, or cannot

find an acceptable solution and decide to abandon the ADR process.

Of the 2,250,000 consumers interested in carrying out an ADR, approximately 4.5% have a

dispute that today would fall outside the scope of the ADR Directive and would thus be

ineligible for ADR (100,000 disputes). Therefore, potential disputes with this measure

increase from 300,000 actual disputes to 400,000. For each eligible dispute, a notification is

sent by the ADR entity who receives a complaint to the business concerned for initiating the

dispute out-of-court. Out of these 400,000 notifications sent by ADR entities to businesses,

240,000 would become disputes,10 while approximately 128,000 would go unanswered.11

If a duty to reply is introduced in the Directive, it is estimated that the cost for businesses to

send a single reply is around EUR 20 (including preparation, processing and sending),

resulting in a total cost for businesses of EUR 2.6 million per year, or EUR 23 million in 10

years.12 A share of the 128,000 potential disputes for which businesses would now have to

reply13 could turn into actual disputes, with negative answers from businesses resulting in

enhanced certainty for consumers, who could decide to bring their claim (or not) elsewhere.

Out of the 128,000 potential disputes, it is estimated that approximately 77,000 would turn

10 The ratio 180,000/300,000 applying now to 400,000. 11 96,000 as seen in the problem definition, i.e. 32% of total, which out of 400,000 is 128,000. It is

unknown how many unanswered notifications are from SMEs and how many from large businesses. 12 3% discount factor applies for actualising values. 13 Note that, as seen in the Evaluation (Annex 6), in six Member States trader participation is already

always required (DK, HU, IS, LT, LV, SK). In other seven Member States trader participation is

mandatory in specific sectors (AT, CY, CZ, DE, EL, ES, NL) and in further four, trader participation is

required under specific circumstances (BE, HR, PT, SE). For simplicity in the calculation, these

estimates do not take into consideration this, which is acknowledged as a limitation.

EN 10 EN

into actual disputes14 (mostly those linked to businesses previously unaware of ADR, for a

total of nearly 200,000 new disputes under this policy option15). If consumers win 90% of the

times (with businesses accepting the ADR outcome), it would reduce detriment by EUR 33

million annually,16 i.e. EUR 290 million in 10 years. However, handling these 200,000 new

disputes might cost up to EUR 60 million annually17 (EUR 527 million in 10 years) for ADR

entities, which could be funded in various ways18. Enabling the bundling of similar cases

against a specific trader by ADR entities would generate savings for them (as a result of more

efficient handling), offsetting their costs by EUR 11 million annually (i.e. EUR 97 million in

10 years)19. The net extra costs for ADR entities, taking into account economies of scale,

could range from EUR 0 to EUR 49 million annually (EUR 25 million on average), or from

EUR 0 to EUR 430 million in 10 years (EUR 215 million on average). ADR entities incurring

costs can also pass them on to the traders, knowing that they would still save compared to

going to court. The duty of reply would replace the current requirement to disclose

information on ADR, for businesses who do not intend nor are obliged to resolve disputes

through ADR (64%20 of traders)21. It is known from the Impact Assessment linked to the

current ADR Directive22 that the inflation adjusted cost of providing information to

consumers is about EUR 310 per business.23 This is mostly a one-off cost. Every year, for

newly established businesses who do not adhere to any ADR entities,24 the total savings

would amount to EUR 99 million annually,25 i.e. EUR 870 million in 10 years; a share of the

costs stemming from “adding information on ADR in contracts, invoices, receipts, websites,

brochures/leaflets”26 would then be saved also for current businesses, for a total of EUR 165

million per year, i.e. EUR 1.4 billion in 10 years (EUR 2.3 billion in 10 years in total as

savings for businesses).

Granting ECCs (or other bodies) a supporting role means that ECCs would have to assist

ADRs with questions about applicable law in other Member States, translating

14 Applying the same logic that approximately 60% of businesses, if solicited by ECCs, normally find an

agreement with the consumers. Hence 60% of businesses who are solicited to reply would reply

positively. 15 300,000-180,000 in the baseline +77,000. 16 200,000*90%*EUR 185. 17 EUR 300 per dispute, see problem definition. 18 However, one must take into account that ADR entities would experience economies of scale after a

certain point, and only marginal costs of adding extra disputes should be taken into account. Also, the

costs that these additional disputes entail pre-empt larger costs to be incurred by several parties if the

cases end up in court. 19 This is a conservative estimate related to potential savings. It takes into account the number of potential

disputes (380,000) and assumes that only 10% of them are bundled together. Considering that the

average value of a dispute is EUR 300, the savings amount to EUR 11 millions 20 Consumer Conditions Scoreboard - Consumers at home in the Single Market, 2019, consumers-

conditions-scoreboard-2019_pdf_en.pdf (europa.eu). 21 In the behavioural study on ADR/ODR it was found that “information provided on ADR entity websites

does not seem to be a major driver of usage”. This applies especially if the trader who has to disclose

this information does not intend to engage. 22 Impact Assessment accompanying the document Proposal for a Directive of the European Parliament

and of the Council on Alternative Dispute Resolution for consumer disputes (Directive on consumer

ADR) and Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council on Online Dispute

Resolution for consumer disputes (Regulation on consumer ODR) {COM(2011) 793 final} {SEC(2011)

1409 final}. 23 EUR 254 x 1.2217 as cumulative inflation between 2012 and 2023 (in 2013dollars.com/Europe). 24 Eurostat: 500,000 new wholesalers and retailers every year in the EU x 64% = 320,000. 25 320,000 (see footnote above) x EUR 310 (costs for traders to comply with obligation information). 26 35% of the total costs (2011 Impact Assessment), i.e. EUR 109. We assume 10% of them would need

reprint every year, for a cost of EUR 11 per existing business who does not adhere to an ADR entity

(23,000,000 x 64% = 15,000,000).

EN 11 EN

correspondence and documents relevant for the case, etc. This is estimated to require about 50

full time equivalents (FTEs) in the whole EU, re-absorbing the equivalent number of posts

acting as ODR contact points in the Member States. This zero-cost measure27 would in turn

further decrease consumer detriment and save costs to the ADR entities.

Social impacts: The certainty to rapidly obtain an answer to their complaints brought to a

proper ADR would reduce drastically the stress of consumers who would better assess the

feasibility of the various possibilities to resolve disputes. The extended scope of application of

the Directive would also reduce court backlogs as currently consumers can only have their

solution in court. Replacing the ODR Platform would have no social impact on employment

as MS contact point (about 50 FTEs throughout the EU) would be absorbed by ECCs with

new cross-border ADR responsibilities.

Environmental impacts: Expanding the scope of the Directive to include extra-contractual

disputes would allow consumers to seek redress for damages resulting from unfair

commercial practices, including those related to misleading green claims. The possibility of

obtaining redress against greenwashing through ADR would reinforce the efforts of public

consumer protection authorities and contribute to achieving the goals of the European Green

Deal strategy. Within the same context, consumers would also be able to file ADR claim on

other cases with environmental impact such as those related to misleading pre-contractual

information with regards to energy contracts or to environmental claims.

The proposal concerns limited and targeted changes of legislation in view of rationalising

reporting requirements. They are based on experience from implementing legislation. The

changes do not have significant impacts on the policy, but only ensure a more efficient and

effective implementation. Their targeted nature and the lack of relevant policy options make

an impact assessment not necessary.

Regulatory fitness and simplification

The measures in the proposed review will provide the following opportunities for improved

efficiency, calculated on an annual basis:

• EUR 370M ongoing adjustment cost savings for businesses (replacing of EU ODR

Platform);

• EUR 264M ongoing adjustment cost savings for businesses (removal of ADR

disclosure of information obligations).

The preferred option comes with the following small annual adjustment costs:

• EUR 2.6M ongoing adjustment costs for businesses (from duty of reply);

• EUR 25M ongoing adjustment costs for ADR entities (handling additional disputes);

• EUR 11M related to compliance for private ODR platform providers.

This total of EUR 39 million per year is highly compensated by the EUR 634 million of

annual cost savings coming from simplification.

It is not known how many disputes are with SMEs and how many are with large businesses,

so the costs associated to the duty of reply could in principle be shared with SMEs. However,

as SMEs are the wide majority of businesses, they will also be the main beneficiaries of the

27 ODR contact points are funded by MS budget, while ECC are co-financed by the EU. In shifting these

jobs, Member States would have less expenses and the EU some more.

EN 12 EN

information provision cost savings both connected to the replacing of the ODR platform and

ADR in general. Competitiveness of EU SMEs will be impacted positively by this option,

because the savings can be used to boost the attractiveness of their prices, and possibly foster

innovation.

A behavioural study conducted on ADR information requirements, showed that the currently

requirement for traders to clearly disclose on their websites the ODR link does not positively

impact on consumer’s intention to use ADR. Thus, removing it would not produce any

negative consequences on consumer engagement in ADR. Businesses operating online would

not need to maintain an e-mail address for ODR correspondence, saving EUR 100 per year.

The total benefit for businesses would then be EUR 370 million saved per year, i.e. EUR 3.3

billion in 10 years. Also, newly established businesses in the EU in the next 10 years would

not incur costs to provide ODR information on their website, but this estimate is already

included in the calculations linked to the removal of ADR information.

Fundamental rights

The Commission proposal has an overall positive impact on fundamental rights. The widened

material and geographical scope of the Directive would ensure that consumers have access to

private redress for a broader range of disputes, thereby reinforcing their right to an effective

remedy as laid down by Article 47 of the Charter of Fundamental Rights of the EU (CFREU).

Although the introduction of a duty of reply would require traders to examine any potential

disputes forwarded to them by ADR entities, the fact that businesses are not obliged by the

Directive to participate in ADR ensures that their freedom to conduct business is observed.

4. BUDGETARY IMPLICATIONS

The review to the ADR Directive will not imply new financial obligations for the

Commission, hence no additional human and administrative resources are required for it. To

support the new provisions added in the ADR Directive, existing credits earmarked to support

consumer redress in the Single Market Programme 2021-202728 will be used to improve

access to the list of ADR entities which is already published by the Commission as part of the

ODR platform, or to support European Consumer Centres to assist better consumers who seek

advice on cross-border redress solutions. The Single Market programme also permits the

awarding of grants to ADR entities to improve their cost-efficiency for example through

digitalisation or training of their staff.

5. OTHER ELEMENTS

Implementation plans and monitoring, evaluation and reporting arrangements

The amending directive does not change the Commission’s monitoring obligations as

provided by article 26 of the ADR directive: i.e. it will provide a report assessing the

efficiency of the ADR directive (as amended) every four years based on existing data sources

28 Regulation (EU) 2021/690 of the European Parliament and of the Council of 28 April 2021 establishing

a programme for the internal market, competitiveness of enterprises, including small and medium-sized

enterprises, the area of plants, animals, food and feed, and European statistics (Single Market

Programme) and repealing Regulations (EU) No 99/2013, (EU) No 1287/2013, (EU) No 254/2014 and

(EU) No 652/2014 (Text with EEA relevance) OJ L 153, 3.5.2021, p. 1–47

EN 13 EN

including the national reports that competent authorities have to produce also every four years

to the Commission.

Detailed explanation of the specific provisions of the proposal

As the present directive is an amending directive, the following descriptions are made in

relation to the ADR directive articles which are amended.

Article 2 – Scope

The ADR Directive current scope is limited to disputes which stem from contractual

obligations for the sale of goods or services. Through this revision, the Commission is

proposing to extend the scope to voluntary ADR processes against any traders selling goods

or services, including digital content and digital services, to consumers residing in the EU and

to disputes related to pre-contractual stages during which consumer rights exist irrespective of

whether the consumer ultimately concludes a contract. This, for example, relates to

misleading advertising, missing, unclear or misleading information, unfair terms or guarantee

rights. Moreover, the extended scope aims to cover disputes related to other key statutory

rights of consumers such as the right not to be subjected to geo-blocking practices, to switch

telecommunication providers or to access to basic financial services.

Article 4 – Definitions

The definitions of “domestic disputes” and “cross border disputes” in the ADR Directive are

in line with the current scope and therefore, make reference only to contractual disputes with

traders established in the Union. The Commission is proposing to modify those definitions, in

order to cover all disputes related to key statutory rights of consumers. Moreover, the new

definition of a “cross-border dispute” aims to also cover cases where the trader is established

outside of the Union.

Article 5 – Access to ADR entities and ADR procedures

As it stands now, Article 5(1) provides for the Members States to ensure the existence of

ADR entities compliant with the requirements of ADR Directive that deal with disputes

between consumers and traders established in their respective territories. With the proposed

extension of the scope, traders established outside of the EU may also participate (on a

voluntary basis) to ADR procedures. Therefore, the Commission proposes to create an

obligation for Member States to establish ADR entities that will have the competence to deal

with such disputes between consumers and non-EU traders.

In order to safeguard consumers with limited digital literacy skills, Article 5(2)(a) refers to the

possibility for vulnerable consumers to send and access documents in a non-digital format,

upon request. Article 5(2)(b) accentuates the needs of vulnerable consumers to have an easy

access to ADR procedures by means of inclusive tools, while Article 5(2)(c) ensures the right

for the revision of an automated procedure by a natural person. Article 5(2)(d) strengthens the

possibility already existing in certain Member States for ADR entities to bundle similar cases

against one specific trader to save ADR resources and time for the trader and consumers

concerned, giving the right to the consumers concerned to object to such bundling.

EN 14 EN

Article 5(4)(a) clarifies that although consumers are obliged to try to resolve the dispute

bilaterally with the trader, ADR entities should not put in place disproportionate rules on how

to contact the trader before being able to proceed to ADR.

Article 5(8) introduces the duty to reply on traders with the objective to incentivise them to

participate more in ADR. Although they are not obliged to participate in ADR, unless

specifically provided for in national legislation or EU sector-specific legislation, it is proposed

that they are obliged to reply to a request by an ADR entity, within a period not exceeding 20

working days, as to whether they plan to participate in an ADR process against them, or not.

Article 7 – Transparency

The amendment from “annual” activity reports published by ADR entities to “biennial”

activity reports is intended to alleviate the administrative burden and costs for such entities

Although cooperation is encouraged, Article 7(2)(h) is deleted, hence ADR entities will no

longer be required to report on cooperation of ADR entities within networks of ADR entities

to facilitate cross-border dispute resolution.

Article 13 – Consumer Information by Traders

The Commission is proposing to delete Article 13(3) which imposes on traders to provide

information on ADR to consumers whether or not they intend to use an ADR process. This

article is redundant with Article 13(1) for traders which commit to engage in ADR while it

obliges traders not willing to engage in ADR to inform consumers about this fact. The result

is that such an information discourages consumers to opt for an ADR process. It is

counterproductive and an unjustified burden imposed on traders.

Article 14 – Assistance for Consumers

In view of low ADR uptake in cross-border cases, the Commission proposes to boost

consumer assistance by creating ADR contact points by preference as part of the European

Consumer Centres which have already a strong role in assisting consumers for their cross-

border purchases. These ADR contact points will promote the use of ADR, assist consumers

and traders in ADR processes e.g. providing machine translation, signposting consumers to

the competent ADR entity, explaining the different procedures, assisting with the submission

of the complaint, etc. Such points may also assist in domestic cases should the Member States

agree.

Article 19 – Information to be notified to competent authorities by dispute resolution entities

The Commission is proposing to delete Articles 19(3)(f)-(h) by which ADR entities are to

inform ADR competent authorities about: a) an assessment of the effectiveness of ADR

networks, b) information on trainings provided to staff and c) an assessment of how they

intend to improve their performance. This is intended to reduce the administrative burden of

the ADR entities and rather shifting the saved resources to handling more disputes or

investing in productivity improvements.

Article 20 – Role of the competent authorities and of the Commission

In addition to Article 20(4) which requires Commission to publish the list of accredited ADR

entities – currently published in the ODR platform website – new Article 20(8) provides that

the Commission is to develop and maintain user-friendly tools to improve signposting of

EN 15 EN

consumers, in other words to ensure that people looking for information on how to solve a

consumer dispute will be able to rapidly get an answer on the best ADR entity to contact for

their case. The new tools will integrate the existing multilingual list of ADR entities and will

provide interactive solutions for consumers to seek the best ADR entities for their specific

disputes. These tools should also offer information about other redress mechanisms and links

to the newly set ADR contact points.

Article 24 – Communication

Article 24(4) obliges Member States to communicate the names and the contact details of the

designated ADR contact points by a certain date.

EN 16 EN

2023/0376 (COD)

Proposal for a

DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL

amending Directive 2013/11/EU on alternative dispute resolution for consumer disputes,

as well as Directives (EU) 2015/2302, (EU) 2019/2161 and (EU) 2020/1828

(Text with EEA relevance)

THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION,

Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular

Article 114 thereof,

Having regard to the proposal from the European Commission,

After transmission of the draft legislative act to the national parliaments,

Having regard the opinion of the European Economic and Social Committee,

Acting in accordance with the ordinary legislative procedure,

Whereas:

(1) Directive 2013/11/EU of the European Parliament and of the Council1 was adopted in

order to ensure that consumers within the Union have access to high quality alternative

dispute resolution (“ADR”) procedures to resolve the contractual disputes arising from

the sale of goods or provision of services by traders established in the Union to

consumers resident in the Union. It provides for the availability of ADR procedures

for all types of domestic and cross-border consumer disputes within the Union,

ensuring that ADR procedures meet minimum quality standards. It requires Member

States to monitor the performance of ADR entities. To increase consumer awareness

and promote the use of ADR, it also provides that traders should be required to inform

their consumers of the possibility to settle their dispute out-of-court through ADR

procedures.

(2) In 2019 the Commission adopted a report on the implementation of the Directive

2013/11/EU and of Regulation (EU) No 524/2013 of the European Parliament and of

the Council2 which revealed that Directive 2013/11/EU has led to increased coverage

of consumer markets by quality ADR entities throughout the Union. However, the

report also identified that consumer and business uptake of ADR procedures was

lagging behind in some sectors and Member States. One reason for this was the low

level of awareness of traders and consumers about such procedures in Member States

where they had only recently been introduced. Another reason was the lack of trust of

consumers and traders in unregulated ADR entities. Data provided by national

1 Directive 2013/11/EU of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on alternative

dispute resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive

2009/22/EC (OJ L 165, 18.6.2013, p. 63). 2 Regulation (EU) No 524/2013 of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on online

dispute resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive

2009/22/EC (OJ L 165, 18.6.2013, p. 1).

EN 17 EN

competent authorities in early 2022, as well as the evaluation of the implementation of

the Directive 2013/11/EU conducted in 2023, suggest that the uptake remained

relatively stable (apart from a small increase of cases related to Covid-19 pandemic).

Most stakeholders consulted in the context of that evaluation confirmed that the lack

of awareness and understanding of ADR procedures by consumers, low engagement

by traders, gaps in ADR coverage in certain Member States, high costs and complex

national ADR procedures and differences in the competences of ADR entities, are

frequent factors hindering the uptake of ADR procedures. There are additional barriers

in cross-border ADR like language, lack of knowledge of the applicable law, as well

as specific access difficulties for vulnerable consumers.

(3) Since at least two out of five online transactions made by consumers residing in the

Union are with traders based in third countries, the scope of Directive 2013/11/EU

should be extended to allow those third country traders willing to participate in an

ADR procedure to do so. No procedural impediments should hinder consumers

residing in the Union from resolving disputes against traders, irrespective of their

establishment, if the traders accept to follow an ADR procedure through an ADR

entity established in a Member State.

(4) The complexity of consumer disputes has evolved significantly since the adoption of

Directive 2011/13/EU. Digitilisation of goods and services, the growing importance of

e-commerce and digital advertising in the formation of consumer contracts has

resulted in a rise in the number of consumers being exposed to misleading online

information and manipulative interfaces preventing them from making informed

purchasing decisions. It is, therefore, necessary to clarify that contractual disputes

arising from the sale of goods or services include digital content and digital services,

and to extend the scope of Directive 2011/13/EU, beyond such disputes so that

consumers are also able to seek redress for practices harming them at a pre-contractual

stage, irrespective of whether they later become bound by a contract.

(5) Moreover, Directive 2011/13/EU should also cover consumer rights arising from

Union legislation which governs relationships between consumers and traders when

there is no relationship of a contractual nature, with respect to the right to access and

to pay for goods and services without undergoing discrimination based on nationality,

place of residence or of establishment, as provided for in Articles 4 and 5 of

Regulation (EU) 2018/302 of the European Parliament and of the Council3; the right to

open and switch bank accounts as provided for in Articles 9, 10, 11, and 16 of

Directive 2014/92/EU of the European Parliament and of the Council4 and to not be

discriminated against as provided for in Article 15 of that Directive; the right to

receive transparent information on retail conditions for roaming calls and SMS

messages as provided for in Articles 13, 14 and 15 of Regulation (EU) 2022/612 of the

European Parliament and of the Council5, the right to price transparency in air fares

and rates as provided for in Article 23 of Regulation (EC) No 1008/2008 of the

3 Regulation (EU) 2018/302 of the European Parliament and of the Council of 28 February 2018 on

addressing unjustified geo-blocking and other forms of discrimination based on customers' nationality,

place of residence or place of establishment within the internal market and amending Regulations (EC)

No 2006/2004 and (EU) 2017/2394 and Directive 2009/22/EC (OJ L 60I, 2.3.2018, p. 1). 4 Directive 2014/92/EU of the European Parliament and of the Council of 23 July 2014 on the

comparability of fees related to payment accounts, payment account switching and access to payment

accounts with basic feature (OJ L257, 28.8.2014, p. 214). 5 Regulation (EU) 2022/612 of the European Parliament and of the Council of 6 April 2022 on roaming

on public mobile communications networks within the Union (OJ L 115, 13.4.2022, p. 1).

EN 18 EN

European Parliament and of the Council6. Therefore, it should be provided that

disputes arising in relation to such categories of consumer rights can be dealt with in

ADR procedures.

(6) Member States should have the right to apply ADR procedures also to disputes that

relate to other non-contractual rights stemming from Union law, including rights

stemming from Articles 101 and 102 TFEU or rights of users provided in Regulation

(EU) 2022/1925 of the European Parliament and of the Council7. This is without

prejudice of public enforcement of those rules.

(7) Where a dispute arises between a provider of an online platform and a recipient of that

service in relation to that provider's activities in moderating illegal or harmful content

on its platform, Article 21 of Regulation (EU) 2022/2065 of the European Parliament

and of the Council8 on out-of-court dispute settlement applies to that dispute, in

accordance with Article 2(4) of that Regulation, given that it lays down more detailed

rules in relation to such disputes.

(8) The definitions of ‘domestic dispute’ and ‘cross-border dispute’ should be adapted

accordingly to reflect the extension of the scope of Directive 2013/11/EU.

(9) To ensure that ADR procedures are well-suited for the digital age where

communication takes place online, including in a cross-border context, it is necessary

to ensure swift and fair processes for all consumers. Member States should ensure that

ADR entities established in their territories have the competence to provide dispute

resolution procedures in disputes between traders established outside of the Union and

consumers residing in their territory.

(10) Member States should ensure that ADR should enable consumer to initiate and follow

ADR procedures also offline if requested. It should also be ensured that when digital

tools are provided, those can be used by all consumers, including vulnerable

consumers or those with varying levels of digital literacy. Members States should

ensure that, upon request, parties to the disputes always have access to a review of

automated procedures by a natural person.

(11) Member States should also enable ADR entities to bundle similar cases against a

specific trader, to make ADR outcomes consistent for consumers subjected to the

same illegal practice, and more cost-efficient for ADR entities and for traders.

Consumers should be informed accordingly and should be given the opportunity to

refuse from having their dispute bundled.

(12) Member States should also not allow the introduction of disproportionate rules as

regards the reasons that an ADR entity may invoke to refuse the handling of a dispute,

such as the obligation to use the company escalation system after a first negative

contact with the complaints handling service, or the obligation to prove that a specific

part of a company’s after sales service was contacted.

6 Regulation (EC) No 1008/2008 of the European Parliament and of the Council of 24 September 2008

on common rules for the operation of air services in the Community (OJ L 293, 31.10.2008, p. 3).

7 Regulation (EU) 2022/1925 of the European Parliament and of the Council of 14 September 2022 on

contestable and fair markets in the digital sector and amending Directives (EU) 2019/1937 and (EU) 2020/1828

(Digital Markets Act) (OJ L 265, 12.10.2022, p. 1).

8 Regulation (EU) 2022/2065 of the European Parliament and of the Council of 19 October 2022 on a Single

Market For Digital Services and amending Directive 2000/31/EC (OJ L 277, 27.10.2022, p. 1)

EN 19 EN

(13) Under Directive 2013/11/EU, Member States may introduce national legislation to

make trader participation in ADR compulsory in sectors they deem fit, in addition to

sector-specific Union legislation which provides for mandatory participation of traders

in ADR. To encourage traders’ participation in the ADR procedures and to ensure due

and swift ADR procedures, traders should be required, especially in cases where their

participation is not compulsory, to respond within a specific period to enquiries made

by ADR entities on whether they intend to participate to the proposed procedure.

(14) To reduce information and reporting requirements and to save costs for ADR entities,

national competent authorities and traders, reporting and information requirements

should be simplified and the amount of information provided by ADR entities to the

competent authorities should be reduced.

(15) To provide effective assistance to consumers and traders in cross-border disputes, it is

necessary to ensure that Member States establish ADR contact points with clearly

defined tasks. European Consumer Centres (“ECCs”) are well placed to perform such

tasks, as they are specialised in assisting consumers with issues with their cross-border

purchases, but Member States should also be able to choose other bodies with relevant

expertise. Those designated ADR contact points should be communicated to the

Commission.

(16) Despite the fact that ADR procedures are meant to be simple, consumers may be

assisted by a third party of their choice during ADR procedures. Member States should

ensure that such assistance is provided in good faith to allow a fair procedure and in

full transparency, in particular regarding the possible fees required in exchange for the

assistance.

(17) To ensure that consumers are able to easily find a suitable ADR entity, especially in a

cross-border context, the Commission should develop and maintain a digital

interactive tool that provides information about ADR entities’ main characteristics and

links to the webpages of the ADR entities, as notified to it.

(18) Therefore, Directive 2013/11/EU should be amended accordingly.

(19) As Regulation (EU) No 524/2013 is to be repealed by a separate act, it is also

necessary to amend Directives (EU) 2015/23029, (EU) 2019/216110 and (EU)

2020/182811 of the European Parliament and of the Council, as a consequence of that

repeal,

9 Directive (EU) 2015/2302 of the European Parliament and of the Council of 25 November 2015 on

package travel and linked travel arrangements, amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive

2011/83/EU of the European Parliament and of the Council and repealing Council Directive

90/314/EEC (OJ L 326, 11.12.2015, p. 1). 10 Directive (EU) 2019/2161 of the European Parliament and of the Council of 27 November 2019

amending Council Directive 93/13/EEC and Directives 98/6/EC, 2005/29/EC and 2011/83/EU of the

European Parliament and of the Council as regards the better enforcement and modernisation of Union

consumer protection rules (OJ L 328, 18.12.2019, p. 7). 11 Regulation (EU) 2023/988 of the European Parliament and of the Council of 10 May 2023 on general

product safety, amending Regulation (EU) No 1025/2012 of the European Parliament and of the

Council and Directive (EU) 2020/1828 of the European Parliament and the Council, and repealing

Directive 2001/95/EC of the European Parliament and of the Council and Council Directive

87/357/EEC (OJ L 135, 23.5.2023, p. 1).

EN 20 EN

HAVE ADOPTED THIS DIRECTIVE:

Article 1

Amendments to Directive 2013/11/EU

Directive 2013/11/EU is amended as follows:

1. In Article 2, paragraph 1 is replaced by the following:

‘1. This Directive shall apply to procedures for the out-of-court resolution of disputes between

consumers resident in the Union and a traders offering goods or services, including digital

content and digital services, to those consumers, through the intervention of an ADR entity

which proposes or imposes a solution or brings the parties together with the aim of facilitating

an amicable solution concerning one of the following:

(a) contractual obligations stemming from sales contracts, including for the supply of

digital content, or service contracts;

(b) consumer rights applicable to non-contractual and pre-contractual situations and

provided in Union law concerning:

(i) unfair commercial practices and terms,

(ii) compulsory precontractual information,

(iii) non-discrimination on the basis of nationality or place of residence,

(iv) access to services and deliveries,

(v) remedies in case of non-conformity of products and digital content,

(vi) right to switch providers, and

(vii) passenger and travellers’ rights.

Member States may apply the ADR procedures set out in this Directive, also to categories of

disputes other than those listed the first subparagraph, point (b).’.

2. In Article 4(1), points (e) and (f) are replaced replaced by the following:

‘(e) ‘domestic dispute’ means a dispute between a consumer and a trader, related to

contractual obligations and/or consumer rights provided in in Union laws as referred to in

article 2(1), where the consumer is resident in the same Member State as that in which the

trader is established;

(f) ‘cross-border dispute’ means a dispute between a consumer and a trader, related to

contractual obligations and/or consumer rights provided in Union acts as referred to in article

2(1), where the consumer is resident in a Member State other than the Member State in which

the trader is established or where the consumer is resident in a Member State and the trader is

established outside of the Union;’.

3. Article 5 is amended as follows:

(a) paragraph 1 is replaced by the following:

‘1. Member States shall facilitate access by consumers to ADR procedures and shall ensure

that disputes covered by this Directive and which involve a trader established on their

respective territories, or a trader not established in the territory of any Member State but

offering goods or services, including digital content and digital services, to consumers

EN 21 EN

residing in their respective territories, can be submitted to an ADR entity which complies with

the requirements set out in this Directive.’;

(b) in paragraph 2, points (a) to (d) are replaced by the following:

‘(a) ensure that consumers can submit complaints and the requisite supporting documents

online in a traceable manner and ensure that consumers may also submit and access these

documents in a non-digital format upon request;

(b) offer digital ADR procedures through easily accessible and inclusive tools;

(c) grant the right to the parties to the dispute to request that the outcome of the ADR

procedure be reviewed by a natural person when the procedure was carried out by automated

means;

(d) may bundle similar cases against one specific trader into one procedure, under condition

that the consumer concerned is informed and does not object to that;’

(c) in paragraph 4, point (a) is replaced by the following:

‘(a) the consumer did not attempt to contact the trader concerned in order to discuss the

complaint and seek, as a first step, to resolve the matter directly with the trader, without

introducing disproportionate rules about the format of such contact’;

(d) the following paragraph 8 is added:

‘8. Member States shall ensure that traders established in their territories that are contacted by

an ADR entity from their country or from another Member State, inform that ADR entity

whether, or not, they accept to participate in the proposed procedure and reply within a

reasonable period of time that shall not exceed 20 working days.’.

4. Article 7, paragraph 2 is amended as follows:

(a) in the introductory phrase, the first sentence is replaced by the following:

‘Member States shall ensure that ADR entities make publicly available on their websites, on a

durable medium upon request, and by any other means they consider appropriate, biennial

activity reports’.

(b) point (h) is deleted.

5. In article 13, paragraph 3 is deleted.

6. Article 14 is replaced by the following:

‘Article 14

Assistance for consumers

1. Member States shall ensure that, with regard to cross-border disputes, consumers and

traders are able to obtain assistance to access the ADR entity or entities competent to deal

with their cross-border dispute.

2. Each Member State shall designate an ADR contact point in charge of the task referred to

in paragraph 1. Each Member State shall communicate the name and contact details of its

ADR contact point to the Commission. Member States shall confer responsibility for the

operation of the ADR contact points on their centre belonging to the European Consumer

EN 22 EN

Centres Network, or, if not possible, on consumer organisations or on any other body dealing

with consumer protection.

3. The ADR contact points shall facilitate communication between the parties and the

competent ADR entity, which may include, in particular:

(a) assisting with the submission of the complaint and, where appropriate, relevant

documentation;

(b) providing the parties and ADR entities with general information on EU

consumer rights;

(c) providing the parties with explanations on the procedural rules applied by the

specific ADR entities;

(d) informing the complainant party of other means of redress when a dispute

cannot be resolved through an ADR procedure.

4. Member States may grant ADR contact points the right to provide assistance referred to in

this Article to consumers and traders when accessing ADR entities also with regard to

domestic disputes.

5. Member States shall ensure that any actors assisting consumers in cross-border or domestic

disputes, act in good faith to allow parties to the dispute to reach an amicable settlement and

provide relevant information to consumers in full transparency, including information

regarding procedural rules and any applicable fees.’.

7. In Article 19(3), points (f), (g) and (h) are deleted.

8. In Article 20, the following paragraph is added:

‘8. The Commission shall develop and maintain a digital interactive tool that provides general

information on consumer redress and links to the webpages of the ADR entities notified to it

in accordance with paragraph 2 of this Article.’.

9. In article 24, the following paragraph 4 is added:

‘4. By [insert date] Member States shall communicate to the Commission the names and

contact details of the ADR contact points designated in accordance with Article 14(2).’.

Article 2

Amendment to Directive (EU) 2015/2302

In Article 7(2) of Directive (EU) 2015/2302, point (g) is replaced by the following:

‘(g) information on available in-house complaint handling procedures and on alternative

dispute resolution (‘ADR’) mechanisms pursuant to Directive 2013/11/EU of the European

Parliament and of the Council12 and, where applicable, on the ADR entity by which the trader

is covered;’.

Article 3

Amendment to Directive (EU) 2019/2161

In Article 5 of Directive (EU) 2019/2161, point (b) is replaced by the following:

12 Directive 2013/11/EU of the European Parliament and of the Council of 21 May 2013 on alternative dispute

resolution for consumer disputes and amending Regulation (EC) No 2006/2004 and Directive 2009/22/EC

(Directive on consumer ADR) (OJ L 165, 18.6.2013, p. 63).’

EN 23 EN

‘(b) submit a complaint to the competent centre of the European Consumer Centres Network,

depending on the parties involved.’.

Article 4

Amendment to Directive (EU) 2020/1828

In Annex I to Directive (EU) 2020/1828, point (44) is deleted.

Article 5

Transposition

1. By [ dd/month/year - 1 year after entry into force], Member States shall adopt and

publish the measures necessary to comply with Article 1 of this Directive. They shall

immediately inform the Commission thereof.

They shall apply those measures from [date].

2. By [dd/month/year… 1 year after entry into force of Regulation xx/…. [the proposal

for a Regulation of the European Parliament and of the Council repealing Regulation

(EU) No 524/2013 on online dispute resolution for consumers]], Member States shall

adopt and publish the measures necessary to comply with Articles 2, 3 and 4 of this

Directive. They shall immediately inform the Commission thereof.

They shall apply those measures from [insert date].

3. When Member States adopt the measures referred to in paragraphs 1 and 2, they shall

contain a reference to this Directive or be accompanied by such a reference on the

occasion of their official publication. The methods of making such reference shall be

laid down by Member States.

4. Member States shall communicate to the Commission the text of the main measures

of national law which they adopt in the field covered by this Directive.

Article 6

Entry into force

This Directive shall enter into force on the twentieth day following that of its publication in

the Official Journal of the European Union.

Article 7

Addressees

This Directive is addressed to the Member States.

Done at Brussels,

For the European Parliament For the Council

The President The President

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 17.10.2023

COM(2023) 649 final

2023/0376 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise

kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828

(EMPs kohaldatav tekst)

{SEC(2023) 347 final} - {SWD(2023) 334 final} - {SWD(2023) 335 final} -

{SWD(2023) 337 final}

ET 1 ET

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Direktiiv 2013/11/EL1 tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta annab ELi tarbijatele

võimaluse lahendada oma lepingulistest kohustustest tulenevad vaidlused ELis asuvate

kauplejatega kvaliteetsete kohtuväliste menetluste teel. Direktiivi peamine eesmärk on tagada,

et kõigis liikmesriikides oleks kättesaadavad ühistele kvaliteedikriteeriumidele vastavad

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, mille abil saab vaidlusi lahendada kiiresti,

rahumeelselt, taskukohaselt ja õiglaselt kõigis tarbijaturu sektorites. Sel õigusaktil on olnud

keskne roll tarbijakaitse kõrge taseme tagamisel siseturul, sest tänu sellele on tarbijatel olnud

võimalik lahendada väikese väärtusega vaidlusi, mille puhul nad ei soovi kohtusse pöörduda,

sest see on kulukas ja aeganõudev. Kauplejad saavad tänu direktiivile säilitada oma hea

maine, kui nad osalevad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes ja täidavad selliste

menetluste tulemusel tehtud otsuseid.

Direktiiv pärineb aga rohkem kui kümne aasta tagusest ajast ja see ei sobi hästi uutest

tarbijaturu suundumustest tulenevate vaidluste lahendamiseks. ELi tarbijad teevad oluliselt

rohkem oste internetis, sealhulgas kolmandate riikide kauplejatelt. Kahjuks puutuvad tarbijad

selle käigus internetipõhiste kasutajaliideste kaudu ka üha rohkem kokku ebaausate võtetega,

millega kas tahtlikult või reaalselt moonutatakse või kahjustatakse oluliselt teenusesaajate

võimalusi teha sõltumatuid ja teadlikke valikuid või otsuseid (petuelemendid). Muud

probleemid on seotud varjatud reklaami, libahinnangute, moonutatud hinnaesituste või olulise

lepingueelse teabe puudumisega. Need suundumused mõjutavad teataval määral ka oste, mis

tehakse mujal kui internetis, sest tarbijaid on tugevamalt digitaalse turunduse mõjusfääris, mis

kajastub tarbijate konkreetsete kaubamärkide või kauplejate valikutes. Sellised suundumused

õõnestavad tarbijate usaldust digiturgude vastu, sest seal kasutatakse tarbijate haavatavust ära.

See tähendab, et tarbijatel on üha keerukamaks muutuvate vaidluste lahendamiseks vaja

tõhusaid menetlusi.

Komisjoni 2023. aasta hinnangus, mis puudutas vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi

rakendamist ELis, jõuti järeldusele, et vaidluste kohtuvälist, eelkõige piiriülest lahendamist

kasutatakse paljudes liikmesriikides endiselt vähe ja põhjused selleks on erinevad: näiteks

kulud, keerukad menetlused, keelebarjäär ja kohaldatav õigus. Vaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiivi kohaldamisala on kitsalt määratletud ning direktiiv ei ole sobi selliste

vaidluste lahendamiseks, mis tekivad eelkõige digiturgudel. Vaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiiv on miinimumnõuete direktiiv, mis on võimaldanud liikmesriikidel

töötada välja oma vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku, milles arvestatakse nende

kultuuri, investeeringuid, ressursse, taristut, teadlikkust jne. Selle taustal kuulutas komisjon

oma 2023. aasta seadusandlikus tööprogrammis2 välja tarbijaõiguste tagamise paketi, milles

nähti ette komisjoni ettepanekud sihipärasteks muudatusteks vaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiivis ja vaidluste internetipõhise lahendamise määruse kehtetuks

tunnistamine3.

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32013L0011 2 Vt II lisa 8. rida (Refit) https://commission.europa.eu/strategy-documents/commission-work-

programme/commission-work-programme-2023_en 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste

internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi

ET 2 ET

Käesoleva ettepaneku eesmärk on säilitada praegune minimaalsel ühtlustamisel põhinev

lähenemisviis ja muuta seda üksnes nii, et see sobiks paremini tänapäevaste tarbijaturgudega.

Läbivaadatud vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi eesmärgid on järgmised:

• muuta vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistikku selliselt, et see sobiks

kasutamiseks digiturgudel ja hõlmaks sõnaselgelt mitmesuguseid ELi tarbijaõigusi,

mida ei pruugita lepingutes selgesõnaliselt kirjeldada või mis on seotud

lepingueelsete etappidega;

• parandada vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamist piiriülestes vaidlustes,

pakkudes tarbijatele ja kauplejatele kohandatud abi;

• lihtsustada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi, et sellest saaksid kasu kõik

osalised; selleks tuleks muu hulgas leevendada vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksuste teatamiskohustust ja kauplejate teavitamiskohustust ning samal ajal

julgustada kauplejaid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes rohkem

osalema, kehtestades vastamiskohustuse.

Nende eesmärkide saavutamiseks käsitletakse käesolevas ettepanekus alljärgnevaid elemente.

• Kohaldamisala: vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi sisulist ja geograafilist

kohaldamisala täpsustatakse ja laiendatakse, et see hõlmaks järgmist:

• igat liiki vaidlused, mis on seotud ELi tarbijaõigusega (st mitte ainult lepingulised

vaidlused). Kehtiva direktiivi probleem seisneb selles, et selle kohaldamisala on

kitsalt määratletud ja sellega võidakse seega välistada vaidlused, mis on seotud

lepingueelsete etappidega või seadusjärgsete õigustega, nagu õigus vahetada

teenuseosutajat või õigus olla kaitstud asukohapõhise tõkestuse eest;

• vaidluste lahendamine ELi tarbijate ja kolmandate riikide kauplejate vahel (viimased

saavad osaleda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes vabatahtlikkuse alusel

samamoodi nagu ELi kauplejadki).

• Vastamiskohustus: nõue, et kauplejad vastaksid vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksuse päringule, olenemata sellest, kas nad kavatsevad kavandatavas vaidluste

kohtuvälise lahendamise protsessis osaleda või mitte (kuid muutmata vaidluste

kohtuvälise lahendamise protsessides osalemist kohustuslikuks).

• Teavitamiskohustused: kaotada kauplejate kohustus teavitada tarbijaid vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksustest, kui nad ei kavatse neid kasutada.

• Piiriülene vaidluste kohtuväline lahendamine: anda asjaomastele organitele ja

eelkõige Euroopa tarbijakeskustele uus toetav roll tarbijate abistamisel ja suunamisel

piiriülestes vaidlustes. Lisaks võtab komisjon kasutusele kasutajasõbralikud

digivahendid, et aidata pädeva organi juurde suunatud tarbijatel oma vaidlus

lahendada.

Oma teatises „ELi pikaajaline konkurentsivõime: pilk 2030. aasta järgsesse aega“4 rõhutas

komisjon, kui oluline on regulatiivne süsteem, mille abil tagada eesmärkide saavutamine

2009/22/EÜ (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus); https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?qid=1698742380629&uri=CELEX%3A32013R0524 4 COM (2023) 168

ET 3 ET

minimaalsete kuludega. Seepärast on komisjon võtnud kohustuse kiirendada aruandlusnõuete

ratsionaliseerimist ja lihtsustamist, seades lõppeesmärgiks vähendada halduskoormust 25 %,

kahjustamata samas seonduvaid poliitikaeesmärke. Ka vaidluste kohtuvälise/internetipõhise

lahendamise korra läbivaatamine on osa ratsionaliseerimise paketist.

Aruandlusnõuded on esmatähtsad õigusaktide nõuetekohase täitmise ja järelevalve tagamisel.

Nende kulusid korvab üldiselt nendest saadav kasu, mis väljendub eelkõige peamiste

poliitikameetmete täitmise järelevalves ja tagamises. Aruandlusnõuded võivad aga tuua

sidusrühmadele kaasa ka ebaproportsionaalse koormuse, mõjutades eelkõige VKEsid ja

mikroettevõtjaid. Aruandlusnõuete kumuleerumine aja jooksul võib tuua kaasa üleliigsed,

dubleerivad või aegunud kohustused, ebatõhusa aruandlussageduse ja -ajastuse või sobimatud

andmete kogumise meetodid. Vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku edasise

ühtlustamisega ELis peaks algatus tooma kaasa kulude kokkuhoiu ja väiksema

halduskoormuse nii vaidluste kohtuvälise lahendamise pädevatele asutustele kui ka

kauplejatele kooskõlas REFITi ja põhimõttega „üks sisse, üks välja“ ning aitama ka kaasa

võrdsete võimaluste loomisele ELi ja kolmandate riikide kauplejate jaoks.

Seepärast on aruandluskohustuste ühtlustamine ja halduskoormuse vähendamine esmatähtis.

Sellega seoses on käesoleva ettepaneku eesmärk lihtsustada tarbijate õiguskaitsega seotud

algatusi järgmiselt:

(a) kaotatakse kauplejate jaoks vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud

teavitamiskohustus;

(b) vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peaksid esitama vaidluste kohtuvälise

lahendamise pädevatele asutustele aruandeid oma tegevuse kohta iga aasta asemel

iga kahe aasta tagant. Lisaks ei pea nad enam andma aru oma koostöö kohta

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, mis hõlbustavad piiriüleste

vaidluste lahendamist, kui neid kasutatakse;

(c) vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused ei pea enam esitama pädevatele asutustele

iga kahe aasta järel hinnangut oma koostöö tulemuslikkuse kohta vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, teavet oma töötajatele pakutava

koolituse kohta ega hinnangut üksuse pakutava vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetluse tulemuslikkuse ega selle toimimise parandamise võimaluste kohta.

Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv on menetlusdirektiiv, milles sätestatakse

kvaliteedikriteeriumid, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel tuleb ühetaoliselt

kohaldada kõikjal liidus, ning menetlused, mida järgides peavad liikmesriigid selliseid üksusi

akrediteerima, jälgima nende vastavust kriteeriumidele ning tagama selliste üksuste olemasolu

ja toimimise läbipaistvuse.

Kavandatud muudatusettepanekute eesmärk on tagada, et vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksused saaksid lahendada kõiki tarbijavaidlusi, eelkõige neid, mis tekivad digiturgudel, muu

hulgas seoses lepinguväliste kohustustega, ja ka vaidlusi, mis on seotud lepinguväliste

seadusjärgsete õigustega. Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi täpsustamise ja

kohaldamisala laiendamisega parandavad muudatused selle kooskõla kehtivate

tarbijakaitsealaste õigusaktidega, võimaldades vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel

tegeleda suurema hulga vaidlustega, mida on täpsustatud direktiivi lisas. Seega on

muudatustel positiivne mõju poliitikavaldkonna eesmärkide saavutamisel.

ET 4 ET

Ettepanek kuulub esimesse meetmepaketti, mille eesmärk on ratsionaliseerida

aruandlusnõudeid. Tegemist on pideva protsessiga, mille raames vaadeldakse põhjalikult

olemasolevaid aruandlusnõudeid, et hinnata nende jätkuvat asjakohasust ja muuta need

tõhusamaks. Ratsionaliseerimismeetmed ei mõjuta poliitikavaldkonna eesmärkide

saavutamist. Samas saavad kulude ja aja kokkuhoiust kasu ettevõtjad ja vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksused, kui leevendatakse aruandluskohustusi, mis ei paranda vaidluste

kohtuvälise lahendamise protsessi mingilgi moel.

Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

Digiteenuste määruse artikkel 21, mis puudutab vaidluste kohtuvälist lahendamist, ei piira

vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi kohaldamist (digiteenuste määruse artikli 21

lõige 9). Lisaks on sellega reguleeritud see, kuidas vahendusteenuste kasutajad saavad esitada

kaebuse vahendaja otsuste peale, mis puudutavad ebaseaduslikku või kahjulikku sisu

modereerimist, kaasa arvatud juhul, kui teenuseosutaja otsustab pärast teate saamist jätta

meetmed võtmata. Isegi kui selline ebaseaduslik sisu või sisu, mis on muul viisil vastuolus

vahendaja teenusetingimustega, võib puudutada kolmandast isikust kaupleja ebaausaid

kaubandusvõtteid, lahendatakse digiteenuste määruse artikli 21 kohane vaidlus vahendaja ja

teenusesaaja vahel, keda sisu modereerimise otsus puudutab, ning see piirdub kõnealuse sisu

või konto suhtes kohaldatavate piirangutega. Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi

kohaldatakse edasi kolmandast isikust kauplejaga tekkinud tarbijavaidlustes, mis tavaliselt

puudutavad seda, kuidas saada raha tagasi, kuidas parandada puudusega toodet, peatada

ebaõiglastel tingimustel põhinev leping jne. Seepärast pakub vaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiiv tarbijatele täiendavaid vahendeid, mille abil lahendada probleem, mis

on tekkinud seetõttu, et kaupleja kasutab ebaseaduslikke kaubandusvõtteid, mitte seoses

vahendaja sisu modereerimisega.

Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames tagab komisjon, et tema

õigusaktid on eesmärgipärased, suunatud sidusrühmade vajadustele ja aitavad minimeerida

koormust ning nende abil saavutatakse seatud eesmärgid. Need ettepanekud on seega osa

õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmist ning vähendavad ELi õiguskeskkonnast

tuleneva aruandluse keerukust.

Kuigi teatavad aruandlusnõuded on väga olulised, peavad need olema võimalikult tõhusad,

vältides kattuvusi ja tarbetut aruandluskoormust ning kasutades võimalikult palju digitaalseid

ja koostalitlusvõimelisi lahendusi.

Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi sihipäraste muudatustega ratsionaliseerida, ei

mõjuta see poliitikavaldkonna eesmärkide saavutamist alljärgnevatel põhjustel.

• Kauplejate veebisaidil kohustuslikus korras esitatav teave vaidluste kohtuvälise

lahendamise kohta ei ole siduv nende kauplejate suhtes, kes ei kavatse vaidluste

kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda ja kellel sellist kohustust riigisisese või

ELi õiguse alusel ei ole. Aga need kauplejad, kes kasutavad aktiivselt vaidluste

kohtuvälise lahendamist, võivad sellest oma kliente asjakohasel viisil teavitada.

• Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste aruandluskohustust lihtsustatakse, et

vähendada nende aruannete esitamise sagedust ühelt aastalt kahele aastale. See

võimaldab koguda rohkem teavet ja seega luua parema aluse, mille pinnalt hinnata

nende toimimist keskpikas perspektiivis. Mõned elemendid ei peaks olema

kohustuslikud, sest see on vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste otsustada,

millist teavet on kõige asjakohasem avaldada ja/või edastada pädevatele asutustele.

ET 5 ET

Kokku hoitud kulusid ja aega tuleks kasutada muudel eesmärkidel, näiteks töötajate

koolitamiseks.

2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

Õiguslik alus

Kavandatava direktiivi õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikkel 114 (siseturu

väljakujundamise kohta), võttes nõuetekohaselt arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 1695.

Sellega on ELile antud pädevus võtta meetmeid, et ühtlustada siseriiklikke õigusnorme

siseturu rajamise ja selle toimimise eesmärgil. Ettepaneku eesmärk on tagada kõrgetasemeline

tarbijakaitse ning seeläbi siseturu tõrgeteta toimimine.

Subsidiaarsus

Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiviga tagatakse pärast selle läbivaatamist kõigile

tarbijatele ja kauplejatele paremad võimalused vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks

kvaliteetsel ja kulutõhusal viisil, mis sobib kasutamiseks ka digiturgudel. Vaidluste

kohtuvälise lahendamise lihtsustamine ja kulutõhusamaks muutmine piiriülese mõõtmega

vaidluste lahendamiseks, soodustades sarnaste kohtuasjade liitmist ühe menetluse alla, aitab

vaidlusi tõhusamalt lahendada, sealhulgas piiriüleses kontekstis. See omakorda peaks

suurendama tarbijate usaldust internetiostude, aga ka turismi- ja reisiteenuste tarbimise vastu

ELis ja mujal.

Kavandatava meetme eesmärke ei ole võimalik piisavalt saavutada üksnes liikmesriikide

tasandil ning kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu on eesmärgid paremini

saavutatavad ELi tasandil. ELi meetmetega tagataks tarbijakaitse ühtlaselt kõrge tase, tarbijate

suurem usaldus vaidluste kohtuvälise lahendamise vastu ning rohkem võrgustikutööd ja

parimate tavade vahetamist ELi tasandil (nt sellistel teemadel nagu digivahendite kasutamine,

et muuta vaidluste kohtuväline lahendamine kulutõhusamaks ja järjepidevamaks, juhtumite

lahendamise menetlused, sektoripõhine vaidluste kohtuväline lahendamine jne).

Aruandlusnõuded, mida lihtsustatakse, on kehtestatud ELi õiguses. Seetõttu on parem

ratsionaliseerida ELi tasandil, et tagada õiguskindlus ja aruandluse järjepidevus andmete

võrreldavuse osas, kui hinnatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise rakendamist ja selle

valdkonna edusamme liikmesriikides.

Proportsionaalsus

Mõjuhinnangus tehti proportsionaalsuse kontroll, tagamaks, et kavandatud poliitikavariandid

on kulude ja ressursside poolest proportsionaalsed. Ettepanekus kasutatud lähenemisviis on

ambitsioonikas ja tulevikukindel ning ettepanek toob tänu kohaldamisala laiendamisele ja

täpsustamisele tarbijatele ja ühiskonnale suuremat kasu. Tänu sellele on võimalik lahendada

rohkem vaidlusi kohtuväliselt ning suurendada tarbijate usaldust turgude vastu ja muuta turud

tõhusamaks. Kui vaidlusi on lihtsam lahendada, hõlbustab see ettevõtjate jaoks ka

müügijärgsete teenuste haldamist, samal ajal kui väheneb läbipaistvusnõuetest tulenev

5 ELi toimimise lepingu artiklis 169 on sätestatud, et eesmärke edendada tarbijate huve ja tagada

kõrgetasemeline tarbijakaitse on võimalik saavutada artikli 114 põhjal võetud meetmetega.

ET 6 ET

koormus. Kauplejatele kehtestatud kohustus vastata vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksuste taotlustele võimaldab menetlusi kiirendada, sest siis on kiiresti selge, kas kaupleja

nõustub menetluses osalema või mitte. Ettepanek piirdub üksnes sellega, mis on rangelt

vajalik selle eesmärkide saavutamiseks.

Selles säilitatakse minimaalse ühtlustamise lähenemisviis, jättes liikmesriikidele teatava

paindlikkuse, sealhulgas otsustamaks, kas muuta kaupleja osalemine vaidluste kohtuvälises

lahendamises kohustuslikuks või jätta see vabatahtlikuks või kasutada segavarianti sõltuvalt

turusektoritest.

Hoolimata sellest, et suur hulk tarbijaid kasutab neid vaidluste lahendamise süsteeme, mida

pakuvad internetipõhised kauplemiskohad oma vahendusteenuste raames, ei tee komisjon

ettepanekut selliste teenuste reguleerimiseks. Selle asemel võttis komisjon vastu

internetipõhistele kauplemiskohtadele ja ELi kutseorganisatsioonidele suunatud soovituse,

milles selgitatakse, et nende vaidluste lahendamise süsteemid on olulised alternatiivsed

vaidluste lahendamise vahendid, mille abil on võimalik lahendada arvukalt tarbijavaidlusi ja

oluliselt parandada juurdepääsu piiriülestele vaidlustele. Kui need süsteemid on loodud

ettevõttesiseselt, peaksid need olema kooskõlas vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi

kvaliteedikriteeriumidega, et tagada vaidluses osalevatele tarbijatele ja kauplejatele

sõltumatus ja õiglus. Lisaks tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks internetipõhise vaidluste

lahendamise määrus, kuna see ei aita oluliselt parandada internetitarbijate juurdepääsu

kvaliteetsele vaidluste kohtuvälisele lahendamisele. Kehtetuks tunnistamisega vähendatakse

oluliselt ettevõtjate koormust, kuna kaotatakse nõue, mille järgi peavad kõik ELis asuvad

internetipõhised kauplejad esitama lingi vaidluste internetipõhise lahendamise platvormile

(edaspidi „ODR-platvorm“) ja kasutama spetsiaalset e-posti aadressi.

Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele esitatavate aruandlusnõuete

ratsionaliseerimisega vähendatakse halduskoormust, muutes kehtivaid nõudeid määral, mis ei

mõjuta laiema poliitikaeesmärgi sisu. Ettepanek piirdub nende muudatustega, mida on vaja

tõhusa aruandluse tagamiseks ilma asjaomaste õigusaktide olulisi elemente muutmata.

Vahendi valik

Valitud õigusakt on direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL. Direktiiv on

saavutatava tulemuse – st siseturu toimimise saavutamine – seisukohalt siduv, kuid jätab

vormi ja meetodite valiku riigi ametiasutustele. See võimaldab liikmesriikidel muuta

kehtivaid õigusakte (millega direktiiv 2013/11/EÜ riigisisesesse õigusesse üle võeti), et viia

need direktiiviga vastavusse, ning seega piirata sellise reformi mõju oma õigussüsteemile.

Paralleelselt käesoleva läbivaatamisega tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks määrus (EL)

nr 524/20136 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta ja loobuda sellega ette nähtud

ODR-platvormist, kuna see süsteem on ebatõhus ja selle kulud on ELi ettevõtjate jaoks

ebaproportsionaalselt suured. Seepärast on vaja muuta ELi direktiive, mis sisaldavad viiteid

internetipõhise vaidluste lahendamise määrusele.

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste

internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi

2009/22/EÜ (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1).

ET 7 ET

3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU

HINDAMISE TULEMUSED

Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll

2023. aastal tegi komisjon direktiivi täieliku hindamise7 kooskõlas parema õigusloome

vahendite viie kriteeriumiga (tulemuslikkus, tõhusus, asjakohasus, sidusus, ELi lisaväärtus).

Hindamise peamine ülesanne oli teha kindlaks, mil määral on vaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiiv aidanud tarbijatel lahendada kauplejatega tekkinud vaidlusi rahuldaval

viisil ja kooskõlas ühtlustatud kvaliteedinõuetega, mis on sätestatud vaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiivi II peatükis.

Üldiselt on kõik liikmesriigid vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi nõuetekohaselt

rakendanud. Kuna tegemist on minimaalse ühtlustamise lähenemisviisiga, otsustavad

liikmesriigid riikliku vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistiku haldamise, ülesehituse ja

struktuuri üle ise. Kauplejate osalemine on liikmesriigiti väga erinev ja sõltub muu hulgas

sellest, kas nende osalemine on kohustuslik või vabatahtlik, kas tulemus on siduv või kas

reeglite rikkuja nimi avalikustatakse või mitte.

Juurdepääs vaidluste kohtuvälisele lahendamisele sõltub hinnast, pakutavast abist,

kasutajasõbralikest menetlustest, teadlikkusest jne. Osalemisel on mitmeid takistusi, eelkõige

piiriülestes juhtumites (seoses kohaldatava õiguse, keelebarjääri, kulude, keerukate

menetlustega). Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste investeeringud digitaliseerimisse

on vähendanud pikas perspektiivis sellise lahendamisviisi kulusid ja parandanud vaidluste

kohtuvälise lahendamise tulemuste järjepidevust. Vaidluste kohtuvälise lahendamise kulud on

liikmesriigiti väga erinevad ning sõltuvad olemasolevast taristust, rahastamismudelist, selliste

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste arvust, mis on akrediteeritud ja mille üle tehakse

järelevalvet, tarbija- ja kauplejate tasudest ning sellest, kas vaidluste kohtuvälise lahendamise

struktuurid olid juba varem olemas. Kulude kohta andmeid ei ole ja seetõttu on vaidluste

kohtuvälise lahendamise kulutõhusust keeruline arvutada. Vaidluste kohtuvälise lahendamise

süsteem on siiski oluliselt kulutõhusam võrreldes kuludega, mida tarbijad, kauplejad ja

liikmesriigid kannaksid juhul, kui kõiki tarbijavaidlusi tuleks lahendada kohtus. Kulusid oleks

võimalik mõningal määral kokku hoida, vähendades teatavat aruandluskoormust, mida paljud

sidusrühmad on hinnanud ebaproportsionaalseks.

Ent direktiivi kohaldamisala piiramine ELis asuvate kauplejatega jätab paljud tarbijad ilma

juurdepääsust õiglastele õiguskaitsesüsteemidele. Kriisiolukordades, näiteks COVID-19

pandeemia ja hiljutises energiakriisis, osutusid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused

oluliseks mehhanismiks, mille abil tulla toime kriiside tõttu lisandunud tarbijaprobleemidega.

Ehk et kriisid ei ole seadnud direktiivi asjakohasust kahtluse alla, vaid küsimus on selles, kas

teatavaid mehhanisme tuleks tugevdada, eelkõige selleks, et vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksused saaksid samaaegselt tegeleda rohkemate juhtumitega nende liitmise teel.

Sidusrühmad on pidanud minimaalse ühtlustamise lähenemisviisi õnnestunuks ja nad on

tungivalt soovitanud see alles jätta. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused on saanud

kasu ELi tasandi meetmetest, mis pakkusid neile platvormi parimate tavade vahetamiseks ja

rahalise abi andmiseks, et parandada oma taristut, sealhulgas juhtumite menetlemist,

suutlikkuse suurendamist ja teadlikkust vaidluste kohtuvälisest lahendamisest.

7 Hinnang avaldatakse ettepanekuga koos paketina.

ET 8 ET

Hindamise järeldused ajendasid komisjoni kaaluma seadusandlikku ettepanekut,

millega muuta kehtivat vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi, et see sobiks

paremini kokku eelkõige digiturgudega.

Konsulteerimine sidusrühmadega

Komisjon kohaldab oma poliitika kujundamisel tõenditel põhinevat lähenemisviisi ja

seepärast ta

(a) korraldas kaks mitmekeelset avalikku konsultatsiooni, mille puhul kasutati vaidluste

kohtuvälise lahendamise suhtes tagasiulatuvat ja tulevikku suunatud lähenemisviisi,

ning avaldas oma veebisaidil „Avaldage arvamust!“ tagasisidekorje, milles juhiti

tähelepanu muudatustele, mida on kavas vaidluste kohtuvälise lahendamise

direktiivis teha;

(b) korraldas mitmesuguseid kontakt- ja hübriidseminare, sealhulgas vaidluste

kohtuvälise lahendamise 2021. aasta septembris toimunud konverents; paneelarutelu

tarbijaküsimusi käsitleval tippkohtumisel ja piiriülese vaidluste kohtuvälise

lahendamise ümarlaual 2022. aastal;

(c) koostas küsimustiku, et aidata vaidluste kohtuvälise lahendamise pädevatel asutustel

koostada 2022. aasta riiklikke vaidluste kohtuvälise lahendamise aruandeid

kooskõlas vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi artikliga 26;

(d) osales mitmesugustel üritustel (nt vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste

aastapäeva üritused, vaidluste kohtuvälise lahendamise võrgustiku üritused FIN-

Netis ja Travel-netis, teabetunnid jne), et koguda tagasisidet selle kohta, kuidas

vaidluste lahendamist parandada;

(e) tellis uuringu, milles keskenduti vaidluste kohtuvälise lahendamise rakendamisele

neljas jurisdiktsioonis, ja vaidluste kohtuvälise lahendamise käitumisuuringu;

(f) tutvus hiljutiste vaidluste kohtuvälist lahendamist puudutavate seisukohavõttudega

peamiste sidusrühmade, sealhulgas Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku (ECC-Net),8

Euroopa Tarbijaliitude Ameti (BEUC)9 jne poolt.

Kõigi kategooriate sidusrühmade valdav enamik rõhutas vajadust vaadata vaidluste

kohtuvälise lahendamise direktiiv läbi ja laiendada selle kohaldamisala sõnaselgelt

vaidlustele, mis on seotud tarbijate seadusjärgsete õigustega, sõltumata lepingu olemasolust

või puudumisest või sellest, mis on lepingus kirjas, ning muuta vaidluste kohtuvälise

lahendamise raamistik kättesaadavamaks ja seega kulutõhusamaks, eelkõige piiriüleste

vaidluste lahendamiseks. Erimeelsusi on olnud küsimuses, kas stimuleerida vaidluste

kollektiivset kohtuvälist lahendamist asjade liitmise kaudu, kuna mõne vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksuse ressursid ja suutlikkus on piiratud. Avaliku konsultatsiooni käigus toetas

111 vastanust vaidluste kollektiivset kohtuvälist lahendamist 58 %. Ka piiriülesel ümarlaual

jõuti järeldusele, et vaidluste kollektiivset kohtuvälist lahendamist tuleks julgustada, et tagada

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste jätkusuutlikkus kriisi ajal. Sidusrühmad rõhutasid

siiski, et vaidluste kollektiivse kohtuvälise lahendamise menetluste kujundamine peaks jääma

liikmesriikide otsustada.

8 https://www.eccnet.eu/publications 9 https://www.beuc.eu/sites/default/files/publications/beuc-x-2022-062_adr_position_paper.pdf

ET 9 ET

Mõned sidusrühmad usuvad, et internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktide rolli

suurendamine nii, et neist saaksid de facto vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid,

parandaks eelkõige piiriüleste vaidluste lahendamise võimalusi. Enamik sidusrühmi leidis, et

ODR-platvorm ei ole tõhus, mistõttu on vaja pakkuda kasutajasõbralikke vahendeid, mille

abil saaks tarbijaid paremini teavitada nende võimalustest saada õiguskaitset ja sellest,

milliseid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuseid kasutada.

Sidusrühmad rõhutasid ka, et tarbijakeskustel on väga oluline roll tarbijate abistamisel

piiriüleste ostudega seotud probleemide korral. Näiteks kinnitati nõukogu eesistujariigi Tšehhi

poolt 2022. aasta septembris korraldatud mitteametlikul tarbijakaitseteemalisel ministrite

kohtumisel, et kõik liikmesriigid on rahul Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku poolt tarbijatele

nende piiriülestes vaidlustes antava abiga ja leiavad, et nende rolli tuleks tulevikus tugevdada.

2021. aastal toimunud vaidluste kohtuvälise lahendamise assambleel osalejad rõhutasid, kui

oluline on vähendada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste aruandluskohustust, et

vabastada vahendeid, mida saaks kasutada nende teavitustegevuse laiendamiseks.

Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Komisjon tellis välistöövõtjatelt kolm vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud uuringut.

(1) Andmekogumisuuringus analüüsiti tagasisidet, mis saadi tagasivaatavalt avalikult

konsultatsioonilt, kõigilt ELi liikmesriikidelt, Norralt ja Islandilt komisjonile esitatud

vaidluste kohtuvälise lahendamise aruannetest ning viiest juhtumiuuringust, mis

põhinesid dokumentide analüüsil ja intervjuudel erinevates sektorites (e-kaubandus,

reisimine, rahandus, tehisintellekt vaidluste kohtuvälises lahendamises ja vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste akrediteerimine).

(2) Vaidluste kohtuvälise lahendamise käitumisuuringus analüüsiti, kuidas julgustada

tarbijaid kasutama vaidluste kohtuvälist lahendamist ja kuidas tehisintellektipõhine

õigusrobot aitaks tarbijatel paremini mõista oma õiguskaitsevahendeid ja leida õige

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus.

(3) Õigusuuringus käsitleti vaidluste kohtuvälist lahendamist/internetipõhist lahendamist

puudutavat akadeemilist kirjandust neljas ELi liikmesriigis.

Kõik uuringud avaldatakse komisjoni vaidluste kohtuvälise lahendamise veebilehel:

https://commission.europa.eu/live-work-travel-eu/consumer-rights-and-complaints/resolve-

your-consumer-complaint/alternative-dispute-resolution-consumers_et

Aruandluskohustuse vähendamise ettepanekuni jõuti pärast olemasolevate

aruandluskohustuste sisekontrolli protsessi ja tuginedes asjaomaste õigusaktide rakendamisel

saadud kogemustele. Ettepanek on ELi õigusaktidest tulenevate aruandlusnõuete pideva

hindamise protsessi osa ja seepärast jätkatakse sellise koormuse ja selle sidusrühmadele

avalduva mõju hindamist.

Mõjuhinnang

Mõjuhinnangu tegemisel analüüsiti nelja poliitikavarianti. Eelistatud variant puudutas

direktiivi esemelise kohaldamisala laiendamist, piiriülese vaidluste kohtuvälise lahendamise

lihtsustamist ja kauplejatele vastamiskohustuse kehtestamist.

ET 10 ET

Selle variandi puhul suureneks selliste vaidluste arv, mida on võimalik kohtuväliselt

lahendada, ligikaudu 4,5 %. See on otseselt seotud direktiivi esemelise kohaldamisala

laiendamisega tarbijavaidlustele, mis lähevad kaugemale kitsalt lepingulistest küsimustest,

kuna sinna võiks lisada ka vaidlused, mis käsitlevad seadusjärgseid õigusi, mida ei ole

lepingus sõnaselgelt nimetatud või mis on seotud tarbijaõigustest tulenevate küsimustega,

nagu teenuseosutaja vahetamine, diskrimineerimine, hindade läbipaistvus ja lepingueelne

teave või sisu kaasaskantavus. Nagu on näha mõjuhinnangu probleemipüstitusest, on praegu

ligikaudu 2 250 000 tarbijal probleeme, mida nad sooviksid lahendada vaidluste kohtuvälise

lahendamise teel. Ent kuigi vaidluste kohtuvälisest lahendamisest huvitatud tarbijate arv on

suur, on nende arv, kes reaalselt taotlevad selle algatamist, oluliselt väiksem. Sellel on

mitmeid põhjuseid, nagu vähene teadlikkus olemasolevatest vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksustest, eeldatavad pikad viivitused jne. Tarbijad võrdlevad oma kahju suurust

eeldatava koormusega ning otsustavad taotleda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust

ainult juhul, kui see summa on suhteliselt suur. Vaidluste kohtuvälise lahendamise organid

kontrollivad vaidluse kvalifitseerumist ja selle käigus vaadatakse näiteks asjaomaste õiguste

ulatust ja seda, mis liiki tõendeid tuleb esitada kauplejaga toimunud varasemate kontaktide

kohta. Selliste kontrollide tulemusel väheneb veelgi nende juhtumite arv, mille suhtes

kohaldatakse lõpuks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust. 23 liikmesriigi pädeva

asutuse edastatud andmete kohaselt aktsepteeritakse kogu ELis vaidluste kohtuvälise

lahendamise menetluse teel lahendamiseks aastas keskmiselt ainult 300 000 juhtumit. Umbes

pooled neist ei arene menetluseks, sest kauplejad ei ole enamikul juhtudel kohustatud

menetluses osalema või kaupleja ja tarbija lahendavad vaidluse enne vaidluste kohtuvälise

lahendamise protsessi lõppu või ei suuda nad leida vastuvõetavat lahendust ja otsustavad

vaidluste kohtuvälise lahendamise protsessist loobuda.

2 250 000 tarbijast, kes on huvitatud vaidluste kohtuvälisest lahendamisest, on umbes 4,5 %-l

vaidlus, mis praegu ei kuuluks vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi kohaldamisalasse

ja seega ei kvalifitseeru kohtuvälise menetlusega lahendamiseks (100 000 vaidlust). Seega

suureneb tänu käesolevale ettepanekule võimalike vaidluste arv 300 000-lt 400 000-le.

Kaebuse saanud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus saadab iga kvalifitseerunud vaidluse

korral ettevõtjale teate kohtuvälise vaidluse algatamise kohta. Vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksuste poolt ettevõtjatele saadetud 400 000 teatest jõuaks reaalse menetluseni

240 00010 ja ligikaudu 128 000 jääks vastuseta11.

Kui direktiiviga kehtestatakse vastamiskohustus, siis läheb ühe vastuse saatmine ettevõtjale

hinnanguliselt maksma umbes 20 eurot (sealhulgas vastuse ettevalmistamine, töötlemine ja

saatmine), mis teeb ettevõtjate kogukuludeks 2,6 miljonit eurot aastas ehk 23 miljonit eurot

kümne aasta jooksul12. Osa neist 128 000 võimalikust vaidlusest, millele ettevõtjatel oleks

nüüd kohustus vastata,13 võiks saada reaalseks vaidluseks. Ka ettevõtjate negatiivsed vastused

vähendaksid ebakindlust tarbijate jaoks, kes võiksid otsustada, et pöörduvad oma nõudega

mujale (või mitte). Hinnanguliselt muutuks 128 000-st võimalikust vaidlusest umbes 77 000

10 400 000-le kohaldatakse varasemat suhet 180 000/300 000. 11 Probleemipüstituse järgi 96 000, st 32 % koguarvust, mille vastab osa 400 000-st on 128 000. Ei ole

teada, kui palju vastamata teateid on seotud VKEde ja palju suurettevõtjatega. 12 Väärtuse ajakohastamise suhtes kohaldatakse 3 % diskontotegurit. 13 Olgu märgitud, et nagu on näha hindamisest (6. lisa), on kuues liikmesriigis (DK, HU, IS, LT, LV, SK)

ettevõtjate osalemine juba praegu kohustuslik. Ülejäänud seitsmes liikmesriigis (AT, CY, CZ, DE, EL,

ES, NL) on kauplejate osalemine kohustuslik konkreetsetes sektorites ning neljas liikmesriigis (BE, HR,

PT, SE) nõutakse kaupleja osalemist konkreetsetel asjaoludel. Arvutuste lihtsuse huvides ei ole seda

nendes hinnangutes arvesse võetud, mida peetakse piiranguks.

ET 11 ET

reaalseks vaidluseks14 (peamiselt need, mis on seotud ettevõtjatega, kes varem ei olnud

vaidluste kohtuvälisest lahendamisest teadlikud, ehk kokku ligi 200 000 uut vaidlust selle

poliitikavariandi raames15). Kui tarbijad võidavad 90 % juhtudest (ja ettevõtjad nõustuvad

vaidluste kohtuvälise lahendamise tulemusega), vähendaks see tarbijate kahju 33 miljoni euro

võrra aastas,16 st 290 miljonit eurot kümne aasta jooksul. Ent nende 200 000 uue vaidluse

menetlemine võib vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele minna maksma kuni 60

miljonit eurot aastas17 (527 miljonit eurot kümne aasta jooksul), kuid selle rahastamiseks on

mitu võimalust18. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel oleks võimalik konkreetse

kaupleja vastu esitatud sarnased asjad liita, hoiaks see nende jaoks kulusid kokku (tõhusama

menetlemise tulemus), kompenseerides nende kulud 11 miljoni euro ulatuses aastas (st 97

miljonit eurot kümne aasta jooksul)19. Võttes arvesse mastaabisäästu, võivad vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste täiendavad netokulud ulatuda 0–49 miljoni euroni aastas

(keskmiselt 25 miljonit eurot) või 10 aasta jooksul 0–430 miljoni euroni (keskmiselt 215

miljonit eurot). Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused võivad tekkivad kulud ka üle

kanda kauplejatele, arvestades, et kauplejate jaoks oleks see kohtusse pöördumisega võrreldes

ikkagi odavam. Vastamiskohustus asendaks praegu kehtiva nõude avalikustada teave

vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta nende ettevõtjate jaoks, kes ei kavatse ega ole

kohustatud lahendama vaidlusi vaidluste kohtuvälise lahendamise teel (64 %20 kauplejatest)21.

Kehtiva vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiviga seotud mõjuhinnangust22 selgub, et

inflatsiooniga korrigeeritud kulud tarbijatele teabe andmisel on umbes 310 eurot ettevõtja

kohta23. See on peamiselt ühekordne kulu. Uued asutatud ettevõtjad, kes ei liitu ühegi

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusega,24 säästaksid igal aastal 99 miljonit eurot,25 s.o

870 miljonit eurot kümne aasta jooksul. Osa kuludest, mis tulenevad vaidluste kohtuvälise

lahendamise alase teabe lisamisest lepingutesse, arvetesse, kviitungitesse, veebisaitidele,

brošüüridele/lehtedele,26 oleks seejärel võimalik kokku hoida ka juba tegutsevatel ettevõtjatel

14 Kasutades analoogiat, mille järgi jõuab ligikaudu 60 % ettevõtjatest tavaliselt tarbijatega kokkuleppele,

kui Euroopa tarbijakeskused paluvad neil menetluses osaleda. Ehk et 60 % ettevõtjatest, kellelt seda

palutakse, vastaks positiivselt. 15 300 000–180 000 lähtestsenaariumis + 77 000. 16 200 000*90 %* 185 eurot. 17 300 eurot vaidluse kohta, vt probleemipüstitus. 18 Siiski tuleb arvesse võtta, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused saavutavad mastaabisäästu

üksnes pärast teatava lävendi ületamist ning arvesse tuleks võtta üksnes täiendavate vaidluste lisamise

piirkulusid. Kulud, mida need täiendavad vaidlused kaasa toovad, hoiavad ära suuremad kulud, mis

tekiksid mitmele poolele siis, kui asi kohtusse jõuaks. 19 See on konservatiivne hinnang võimaliku säästu kohta. Selles võetakse arvesse võimalike vaidluste arvu

(380 000) ja eeldatakse, et ainult 10 % neist on liidetakse ühte menetlusse. Arvestades, et vaidluse

keskmine väärtus on 300 eurot, on kokkuhoid 11 miljonit eurot. 20 Tarbijatingimuste tulemustabel – „Consumers at home in the Single Market“, 2019, consumers-

conditions-scoreboard-2019_pdf_en.pdf (europa.eu). 21 Vaidluste kohtuvälise/internetipõhise lahendamise käitumisuuringus leiti, et vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksuste veebisaitidel esitatud teave ei näi oluliselt julgustavat menetlust kasutama. See

kehtib eelkõige juhul, kui kaupleja, kes peab selle teabe avalikustama, ei kavatse ise menetluses

osaleda. 22 Mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv)“, ja

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse tarbijavaidluste veebipõhist

lahendamist (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus)“ (KOM(2011) 793 (lõplik))

(SEC(2011) 1409 (lõplik)). 23 254 eurot x 1,2217 kumulatiivse inflatsioonina aastatel 2012–2023 ( 2013dollars.com/Europe). 24 Eurostati andmed: igal aastal 500 000 uut hulgi- ja jaemüüjat ELis x 64 % = 320 000. 25 320 000 (vt joonealune märkus eespool) x 310 eurot (ettevõtjate kulud teavitamiskohustuse täitmisel). 26 35 % kogukuludest (2011. aasta mõjuhinnang), st 109 eurot. Eeldame, et 10 % oleks vaja igal aastal

uuesti trükkida, mille maksumus on 11 eurot tegutseva ettevõtja kohta, kes ei ole liitunud vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksusega (23 000 000 x 64 % = 15 000 000).

ET 12 ET

– kokku 165 miljonit eurot aastas, s.o 1,4 miljardit eurot kümne aasta jooksul (2,3 miljardit

eurot 10 aasta jooksul säästu ettevõtjate jaoks).

Euroopa tarbijakeskustele (või muudele asutustele) toetava rolli andmine tähendab seda, et

Euroopa tarbijakeskused peaksid aitama vaidluste kohtuvälise lahendamise asutusi

küsimustes, mis käsitlevad teistes liikmesriikides kohaldatavat õigust, tõlkima kirjavahetust ja

asjaga seotud dokumente jne. Selleks kulub hinnanguliselt umbes 50 täistööaja ekvivalenti

kogu ELis. Need ülesanded saaks täita, kui liikmesriigid paigutaksid ümber samaväärses

ulatuses vaidluste internetipõhise lahendamise kontaktpunktide ametikohti. See

nullkulumeede27 vähendaks omakorda veelgi tarbijakahju ja hoiaks kokku vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste kulusid.

Sotsiaalne mõju: kindlus selle kohta, et asjakohasele vaidluste kohtuvälise lahendamise

asutusele esitatud kaebusele saadakse kiiresti vastus, vähendaks oluliselt tarbijate stressi, kes

saaksid paremini hinnata erinevate vaidluste lahendamise võimaluste teostatavust. Direktiivi

laiendatud kohaldamisala vähendaks ka kohtuasjade kuhjumist, kuna praegu saavad tarbijad

oma asja lahendada vaid kohtus. ODR-platvormi asendamisel ei oleks sotsiaalset mõju

tööhõivele, sest liikmesriikide kontaktpunktid (umbes 50 täistööajale taandatud töötajat kogu

ELis) hakkaksid täitma Euroopa tarbijakeskuste uusi piiriülese vaidluste kohtuvälise

lahendamise ülesandeid.

Keskkonnamõju: direktiivi kohaldamisala laiendamine selliselt, et see hõlmaks ka

lepinguväliseid vaidlusi, annaks tarbijatele võimaluse nõuda ebaausatest kaubandusvõtetest,

sealhulgas eksitavatest keskkonnaväidetest tulenevate kahjude hüvitamist. Võimalus saada

õiguskaitset rohepesu vastu vaidluste kohtuvälise lahendamise kaudu tugevdaks riiklike

tarbijakaitseasutuste jõupingutusi ja aitaks kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe strateegia

eesmärkide saavutamisele. Samas kontekstis saaksid tarbijad esitada vaidluste kohtuvälise

lahendamise kaudu nõude ka muude muudes asjades, millel on keskkonnamõju, näiteks asjad,

mis puudutavad energialepingutega seotud eksitavat lepingueelset teavet või

keskkonnaalaseid väiteid.

Ettepanek käsitleb õigusaktide piiratud ja sihipärast muutmist, mille eesmärk on

ratsionaliseerida aruandlusnõudeid. Muudatused põhinevad õigusaktide rakendamisel saadud

kogemustel. Muudatused ei avalda poliitikale märkimisväärset mõju, vaid tagavad üksnes

tõhusama ja tulemuslikuma rakendamise. Kuna muudatused on sihipärased ning asjakohased

poliitikavalikud puuduvad, ei ole mõjuhinnang vajalik.

Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine

Õigusnormide kavandatud läbivaatamine pakub tõhususe suurendamiseks järgmisi võimalusi,

arvutatuna aastapõhiselt:

• 370 miljonit eurot jooksvate kohandamiskulude kokkuhoidu ettevõtjate jaoks (ELi

ODR-platvormi asendamine);

• 264 miljonit eurot jooksvate kohanduskulude kokkuhoidu ettevõtjate jaoks (vaidluste

kohtuvälist lahendamist puudutava teavitamise nõude kaotamine).

Eelistatud variandiga kaasnevad järgmised väikesed iga-aastased kohandamiskulud:

• 2,6 miljonit eurot jooksvaid kohandamiskulusid ettevõtjate jaoks (vastamiskohustus);

27 Vaidluste internetipõhise lahendamise kontaktpunkte rahastatakse liikmesriikide eelarvest ning Euroopa

tarbijakeskusi kaasrahastab EL. Nende töökohtade ümberpaigutamisega väheneksid liikmesriikide

kulud ja ELi omad suureneksid mingil määral.

ET 13 ET

• 25 miljonit eurot jooksvaid kohandamiskulusid vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksuste jaoks (täiendavate vaidluste menetlemine);

• 11 miljonit eurot seoses nõuete täitmisega ODR-platvormi eraõiguslike pakkujate

jaoks.

Kokku 39 miljoni euro suuruse aastakulu kompenseerib suurel määral lihtsustamisest tulenev

634 miljoni euro suurune kulude kokkuhoid aastas.

Ei ole teada, kui palju vaidlusi puudutab VKEsid ja kui palju suurettevõtjaid, nii et

vastamiskohustusega seotud kulusid saaks põhimõtteliselt jagada VKEdega. Samas

moodustavad VKEd suurema osa ettevõtjatest ja seega on just nemad need, kes saavad

teavitamiskulude kokkuhoiust peamiselt kasu nii seoses ODR-platvormi asendamisega kui ka

vaidluste kohtuvälise lahendamisega üldiselt. See variant mõjutab positiivselt ELi VKEde

konkurentsivõimet, sest kokkuhoidu saab kasutada selleks, et muuta oma hinnad

atraktiivsemaks ja võimalusel edendada innovatsiooni.

Vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud teabe esitamise nõuete kohta läbi viidud

käitumisuuring näitas, et praegune nõue, mille kohaselt peavad kauplejad oma veebisaitidel

selgelt avaldama internetipõhise vaidluste lahendamise lingi, ei mõjuta positiivselt tarbija

kavatsust kasutada vaidluste kohtuvälist lahendamist. Seega ei mõjutaks selle kaotamine

negatiivselt tarbijate osalemist vaidluste kohtuvälises lahendamises. Internetis tegutsevad

ettevõtjad ei peaks hoidma käigus e-posti aadressi vaidluste internetipõhise lahendamisega

seotud suhtluseks, tänu millele säästetakse 100 eurot aastas. Ettevõtjate kogukasu ulatuks sel

juhul 370 miljoni euroni aastas ehk 3,3 miljardi euroni kümne aasta jooksul. Ka need

ettevõtjad, mis asutatakse ELis järgmise kümne aasta jooksul, ei peaks kandma kulusid, mis

on seotud vaidluste veebipõhise lahendamise teabe esitamisega veebisaidil, kuid seda on juba

arvesse võetud vaidluste kohtuvälise lahendamise teabe eemaldamisega seotud arvutustes.

Põhiõigused

Komisjoni ettepanekul on põhiõigustele üldiselt positiivne mõju. Direktiivi laiendatud

esemeline ja geograafiline kohaldamisala tagaks, et tarbijad saavad kasutada eraõiguse

õiguskaitsevahendit suurema hulga vaidluste korral. Sellega tugevdatakse tarbijate õigust

tõhusale õiguskaitsevahendile, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.

Vastamiskohustuse kehtestamine eeldaks küll, et kauplejad vaataksid läbi kõik neile vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste poolt edastatud võimalikud vaidlused, kuid asjaolu, et

ettevõtjad ei ole direktiivi alusel kohustatud vaidluste kohtuvälises lahendamises osalema,

tagab neile ettevõtlusvabaduse.

4. MÕJU EELARVELE

Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi läbivaatamine ei too komisjonile kaasa uusi

rahalisi kohustusi, mistõttu täiendavaid inim- ja haldusressursse vaja ei ole. Vaidluste

kohtuvälise lahendamise direktiivi uute sätete toetamiseks kasutatakse ühtse turu programmis

aastateks 2021–202728 tarbijate õiguskaitse toetamiseks ette nähtud olemasolevaid

28 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/690, millega luuakse siseturu,

ettevõtjate, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime, taimede, loomade,

toidu ja sööda valdkonna ja Euroopa statistika programm („ühtse turu programm“) ning tunnistatakse

kehtetuks määrused (EL) nr 99/2013, (EL) nr 1287/2013, (EL) nr 254/2014 ja (EL) nr 652/2014 (EMPs

kohaldatav tekst) (LT L 153, 3.5.2021, lk 1–47).

ET 14 ET

assigneeringuid, et parandada juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste

nimekirjale, mille komisjon on juba avaldanud ODR-platvormil, või selleks, et toetada

Euroopa tarbijakeskusi, et aidata paremini tarbijaid, kes otsivad abi piiriüleste

õiguskaitsevahendite vallas. Ühtse turu programmist on võimalik ka anda toetusi vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksustele, et parandada nende kulutõhusust, näiteks digitaliseerimise

või töötajate koolitamise kaudu.

5. MUU TEAVE

Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

Muutmisdirektiiviga ei muudeta komisjoni järelevalvekohustusi, mis on sätestatud vaidluste

kohtuvälise lahendamise direktiivi artiklis 26, st komisjon esitab iga nelja aasta järel aruande,

milles hinnatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi (muudetud kujul) tõhusust,

tuginedes olemasolevatele andmeallikatele, sealhulgas riiklikele aruannetele, mille pädevad

asutused peavad komisjonile esitama ka iga nelja aasta järel.

Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

Kuna käesolev direktiiv on muutmisdirektiiv, puudutavad selgitused vaidluste kohtuvälise

lahendamise direktiivi neid artikleid, mida muudetakse.

Artikkel 2 – Kohaldamisala

Praegu kohaldatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi ainult selliste vaidluste

suhtes, mis tulenevad kaupade või teenuste müügiga seotud lepingulistest kohustustest.

Läbivaatamise tulemusel teeb komisjon ettepaneku laiendada direktiivi kohaldamisala

vabatahtlikele vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele, mis on seotud kauplejatega,

kes müüvad ELis elavatele tarbijatele kaupu või teenuseid, sealhulgas digisisu ja

digiteenuseid, ning vaidlustele, mis on seotud lepingueelsete etappidega, mille ajal on tarbijal

teatavad õigused, olenemata sellest, kas tarbija lõpuks lepingu sõlmib. See puudutab näiteks

eksitavat reklaami, puuduvat, ebaselget või eksitavat teavet, ebaõiglasi tingimusi või

garantiiõigusi. Lisaks on kohaldamisala laiendamise eesmärk hõlmata vaidlusi, mis on seotud

tarbijate muude oluliste seadusjärgsete õigustega, näiteks õigusega sellele, et tarbija suhtes ei

kohaldata asukohapõhist tõkestust, õigusega vahetada telekommunikatsiooniteenuste

osutajaid või saada juurdepääs põhilistele finantsteenustele.

Artikkel 4 – Mõisted

Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivis kasutatud mõistete „siseriiklikud vaidlused“ ja

„piiriülesed vaidlused“ määratlused on kooskõlas kehtiva kohaldamisalaga ja viitavad seetõttu

üksnes lepingulistele vaidlustele liidus asuvate kauplejatega. Komisjon teeb ettepaneku neid

määratlusi muuta, et need hõlmaksid kõiki vaidlusi, mis on seotud tarbijate põhiliste

seadusjärgsete õigustega. Lisaks on „piiriülese vaidluse“ uue määratluse eesmärk hõlmata ka

juhtumeid, kus kaupleja asub väljaspool liitu.

Artikkel 5 – Juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele ja menetlustele

Praegu on artikli 5 lõikega 1 ette nähtud, et liikmesriigid tagavad vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksused, mis vastavad vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi nõuetele ja

ET 15 ET

mis tegelevad tarbijate ja nende territooriumil asuvate kauplejate vaheliste vaidlustega.

Kohaldamisala kavandatava laiendamisega võivad vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetlustes (vabatahtlikkuse alusel) osaleda ka väljaspool ELi asuvad kauplejad. Seepärast

teeb komisjon ettepaneku kehtestada liikmesriikidele kohustus luua vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksused, millel on pädevus lahendada tarbijate ja kolmandate riikide kauplejate

vahelisi vaidlusi.

Selleks et kaitsta piiratud digikirjaoskusega tarbijaid, osutatakse artikli 5 lõike 2 punktis a

võimalusele, mille järgi saavad haavatavad tarbijad saata dokumente ja ka neile juurde

pääseda mittedigitaalselt, kui nad seda taotlevad. Artikli 5 lõike 2 punktis b rõhutatakse

haavatavate tarbijate vajadust saada kaasavate vahendite abil lihtne juurdepääs vaidluste

kohtuvälise lahendamise menetlustele, samas kui artikli 5 lõike 2 punktiga c tagatakse õigus

sellele, et automatiseeritud menetluse vaatab läbi füüsiline isik. Artikli 5 lõike 2 punktiga d

tugevdatakse teatavates liikmesriikides juba olemasolevat võimalust, mille järgi liidavad

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused sarnased konkreetse kauplejaga seotud juhtumid

ühte menetlusse, et säästa vaidluste kohtuvälise lahendamise vahendeid ja aega asjaomase

kaupleja ja tarbijate jaoks, andes asjaomastele tarbijatele õiguse esitada sellise juhtumite

koondamise vastu vastuväide.

Artikli 5 lõike 4 punktis a selgitatakse, et kuigi tarbijad peavad püüdma lahendada vaidluse

kahepoolselt kauplejaga, ei tohiks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused kehtestada

ebaproportsionaalseid reegleid selle kohta, kuidas võtta kauplejaga ühendust enne, kui nad

saavad pöörduda vaidluste kohtuvälise lahendamise poole.

Artikli 5 lõikega 8 kehtestatakse kauplejatele vastamiskohustus, mille abil stimuleeritakse

neid vaidluste kohtuvälises lahendamises rohkem osalema. Kuigi nad ei ole kohustatud

vaidluste kohtuvälises lahendamises osalema, välja arvatud juhul, kui see on siseriiklikes või

ELi valdkondlike õigusaktidega konkreetselt ette nähtud, tehakse ettepanek, et nad peaksid

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse taotlusele andma hiljemalt 20 tööpäeva jooksul

vastuse selle kohta, kas nad kavatsevad neid puudutavas vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetluses osaleda või mitte.

Artikkel 7 – Läbipaistvus

Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peavad igal aastal avaldatava tegevusaruande

asemel avaldama aruande iga kahe aasta tagant. Selle eesmärk on leevendada üksuste

halduskoormust ja kulusid. Koostööd küll soodustatakse, kuid artikli 7 lõike 2 punkt h

jäetakse välja, mistõttu ei pea vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused enam esitama

aruandeid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste koostöö kohta vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksuste võrgustikes, et hõlbustada piiriülest vaidluste lahendamist.

Artikkel 13 – Kaupleja teave tarbijatele

Komisjon teeb ettepaneku jätta välja artikli 13 lõige 3, mille järgi peavad kauplejad andma

tarbijatele teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, olenemata sellest, kas nad

kavatsevad kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise protsessi või mitte. See artikkel on

koos artikli 13 lõikega 1 üleliigne nende kauplejate puhul, kes kohustuvad vaidluste

kohtuvälise lahendamises osalema. Samas nõutakse selles kauplejatelt, kes ei soovi vaidluste

kohtuvälise lahendamises osaleda, tarbijaid sellest teavitama. Selline teave ei julgust tarbijaid

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust valima. Selles on vastupidine mõju ning see

paneb ettevõtjatele põhjendamatu koormuse.

ET 16 ET

Artikkel 14 – Abi tarbijatele

Arvestades, et vaidluste kohtuvälist lahendamist kasutatakse piiriülestes juhtumites vähe, teeb

komisjon ettepaneku suurendada abi tarbijatele ning luua vaidluste kohtuvälise lahendamise

kontaktpunktid eelistatult Euroopa tarbijakeskuste juures, mis teevad juba praegu palju

tarbijate abistamiseks piiriülesel ostlemisel. Need vaidluste kohtuvälise lahendamise

kontaktpunktid edendavad vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamist, abistavad tarbijaid

ja kauplejaid vaidluste kohtuvälise lahendamise protsessides, nt pakuvad masintõlget,

suunavad tarbijad pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse juurde, selgitavad

erinevaid menetlusi, abistavad kaebuse esitamisel jne. Sellised kontaktpunktid võivad olla

abiks ka siseriiklikes juhtumites, kui liikmesriigid sellega nõustuvad.

Artikkel 19 – Vaidluste lahendamise üksuste poolt pädevatele asutustele esitatav teave

Komisjon teeb ettepaneku jätta välja artikli 19 lõike 3 punktid f–h, mille kohaselt peavad

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused esitama pädevatele asutustele järgmise teabe: a)

hinnang vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustike tõhususe kohta, b) teave

töötajatele pakutava koolituse kohta ja c) hinnang selle kohta, kuidas nad kavatsevad nende

toimimist parandada. Selle eesmärk on vähendada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste

halduskoormust ja suunata säästetud vahendid pigem sellesse, et lahendada rohkem vaidlusi

või investeerida tootlikkuse parandamisse.

Artikkel 20 – Pädevate asutuste ja komisjoni roll

Lisaks artikli 20 lõikele 4, milles nõutakse, et komisjon avaldaks nimekirja vaidluste

kohtuvälise lahendamise akrediteeritud üksustest (praegu avaldatakse see ODR-platvormi

veebisaidil), sätestatakse uues artikli 20 lõikes 8, et komisjon töötab tarbijate suunamise

parandamiseks välja kasutajasõbralikud vahendid ja haldab neid. Selle eesmärk on tagada, et

inimesed, kes otsivad tarbijavaidluse lahendamist puudutavat teavet, saaksid kiiresti vastuse

selle kohta, millise vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusega oleks neil oma juhtumi puhul

kõige parem ühendust võtta. Olemasolev mitmekeelne nimekiri vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksustest integreeritakse uutesse vahenditesse, samuti pakutakse tarbijatele

interaktiivseid lahendusi, mille abil otsida oma konkreetse vaidluse lahendamiseks kõige

paremini sobiv vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus. Need vahendid peaksid pakkuma

teavet ka muude õiguskaitsemehhanismide kohta ja linke värskelt loodavatele vaidluste

kohtuvälise lahendamise kontaktpunktidele.

Artikkel 24 – Teavitamine

Artikli 24 lõikega 4 kohustatakse liikmesriike edastama määratud vaidluste kohtuvälise

lahendamise kontaktpunktide nimed ja kontaktandmed konkreetseks kuupäevaks.

ET 17 ET

2023/0376 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise

kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/11/EL1 võeti vastu selleks, et tagada

liidu tarbijatele juurdepääs kvaliteetsetele vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetlustele, et lahendada tarbijate ja kauplejate vahel tekkinud lepingulisi vaidlusi,

kui liidus asuv kaupleja müüb kaupu või osutab teenuseid tarbijale, kelle elukoht on

liidus. Direktiiviga on ette nähtud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste

kättesaadavus igat liiki siseriiklike ja piiriüleste tarbijavaidluste jaoks liidus ning

tagatud, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused vastavad minimaalsetele

kvaliteedistandarditele. Selles on nõutud, et liikmesriigid jälgiksid vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste toimimist. Selleks et suurendada tarbijate teadlikkust

ja edendada vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamist, on direktiiviga ka ette

nähtud, et kauplejatelt tuleks nõuda, et nad teavitaksid tarbijaid võimalusest lahendada

oma vaidlus kohtuväliselt, kasutades selleks vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetlust.

(2) 2019. aastal võttis komisjon vastu aruande direktiivi 2013/11/EL ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 524/2013 rakendamise kohta,2 millest selgus,

et tänu direktiivile 2013/11/EL on tarbijaturgude kaetus kvaliteetsete vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksustega liidus paranenud. Ent aruandes leiti ka, et mõnes

sektoris ja liikmesriigis on tarbijad ja ettevõtjad vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetluste kasutusele võtmisel olnud aeglasemad kui mujal. Üheks selle põhjuseks oli

asjaolu, et kauplejad ja tarbijad ei ole sellistest menetlustest piisavalt teadlikud

liikmesriikides, kus need olid alles hiljuti kasutusele võetud. Teine põhjus oli tarbijate

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise

lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ

(ELT L 165, 18.6.2013, lk 63). 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste

internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi

2009/22/EÜ (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1).

ET 18 ET

ja kauplejate vähene usaldus reguleerimata vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste

vastu. Pädevate riiklike asutuste poolt 2022. aasta alguses esitatud andmete pinnalt ja

2023. aastal läbi viidud direktiivi 2013/11/EL rakendamise hindamise järgi püsis

menetluse kasutus suhteliselt stabiilsena (v.a COVID-19 pandeemiaga seotud

juhtumite mõningane suurenemine). Enamik sidusrühmi, kellega hindamise käigus

konsulteeriti, kinnitas, et tarbijate vähene teadlikkus ja arusaamine vaidluste

kohtuvälise lahendamise menetlustest, kauplejate vähene osalemine, lüngad vaidluste

kohtuvälise lahendamise menetlustega kaetuses teatavates liikmesriikides, suured

kulud ja keerukad siseriiklikud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused ning

erinevused vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste pädevustes on sageli tegurid,

mis pärsivad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kasutuselevõttu. Lisaks on

piiriülesel vaidluste kohtuvälisel lahendamisel muid tõkkeid, nagu keelebarjäär,

kohaldatava õiguse puudulik tundmine ja spetsiifilised juurdepääsuga seotud

probleemid haavatavate tarbijate jaoks.

(3) Arvestades, et liidus elavate tarbijate tehtud viiest internetitehingust vähemalt kaks on

seotud kolmandas riigis asuva kauplejaga, tuleks direktiivi 2013/11/EL kohaldamisala

laiendada, et võimaldada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda neil

kolmandate riikide kauplejatel, kes seda soovivad. Ükski menetluslik takistus ei tohiks

takistada liidus elavatel tarbijatel lahendamast vaidlusi kauplejatega, olenemata sellest,

kus nad asuvad, kui kauplejad nõustuvad järgima vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetlust liikmesriigis asuva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kaudu.

(4) Tarbijavaidlused on pärast direktiivi 2011/13/EL vastuvõtmist märkimisväärselt

keerulisemaks muutunud. Kaupade ja teenuste digitaliseerumine, e-kaubanduse ja

digireklaami kasvav tähtsus tarbijalepingute sõlmimisel on toonud kaasa selle, et

järjest rohkem tarbijaid puutub kokku eksitava veebiteabe ja manipuleerivate

liidestega, mis takistavad neil tegemast teadlikke ostuotsuseid. Seetõttu on vaja

täpsustada, et kaupade või teenuste müügist tulenevad lepingulised vaidlused

hõlmavad ka digisisu ja digiteenuseid, ning laiendada direktiivi 2011/13/EL

kohaldamisala sellistest vaidlustest kaugemale, nii et tarbijatel oleks võimalik nõuda

neile ka lepingueelses etapis tekkinud kahju hüvitamist, olenemata sellest, kas nad

hiljem lepingu sõlmivad.

(5) Lisaks peaks direktiiv 2011/13/EL hõlmama ka neid tarbija õigusi, mis tulenevad

sellistest liidu õigusaktidest, mis reguleerivad tarbijate ja kauplejate vahelisi suhteid

juhul, kui tegemist ei ole lepingulise suhtega, osas, mis puudutab õigust pääseda

juurde kaupadele ja teenustele ja saada nende eest tasu ilma kodakondsuse, elukoha

või asukoha alusel diskrimineerimiseta, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2018/3023 artiklites 4 ja 5; õigust avada ja vahetada

pangakontosid, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2014/92/EL4 artiklites 9, 10, 11 ja 16, ning õigust mitte olla diskrimineeritud, nagu on

sätestatud kõnealuse direktiivi artiklis 15; õigust saada läbipaistvat teavet

rändluskõnede ja -sõnumite jaemüügitingimuste kohta, nagu on sätestatud Euroopa

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul

toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse,

elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394

ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 60I, 2.3.2018, lk 1). 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude

võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014,

lk 214).

ET 19 ET

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/6125 artiklites 13, 14 ja 15, ning õigust

lennupiletihindade ja -tariifide hindade läbipaistvusele, nagu on sätestatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/20086 artiklis 23. Seepärast tuleks ette

näha, et selliste tarbijaõiguste kategooriatega seoses tekkivaid vaidlusi saab lahendada

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes.

(6) Liikmesriikidel peaks olema õigus kohaldada vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetlusi ka vaidlustes, mis on seotud muude liidu õigusest tulenevate lepinguväliste

õigustega, sealhulgas ELi toimimise lepingu artiklitest 101 ja 102 tulenevate õigustega

või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/19257 sätestatud kasutajate

õigustega. See ei piira nende normide täitmise tagamist avaliku õiguse kaudu.

(7) Kui digiplatvormi pakkuja ja teenusesaaja vahel tekib vaidlus seoses teenuseosutaja

tegevusega tema platvormil oleva ebaseadusliku või kahjuliku sisu modereerimisel,

kohaldatakse selle vaidluse suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2022/20658 (vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta) artiklit 21 sama määruse artikli

2 lõike 4 kohaselt, võttes arvesse, et selles on selliste vaidluste kohta sätestatud

üksikasjalikumad normid.

(8) Mõisteid „siseriiklik vaidlus“ ja „piiriülene vaidlus“ tuleks vastavalt kohandada, et

need peegeldaksid direktiivi 2013/11/EL kohaldamisala laiendamist.

(9) Tagamaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused sobiksid kasutamiseks

digiajastul, kus suhtlemine toimub internetis, sealhulgas piiriüleses kontekstis, on vaja

ette näha kiired ja õiglased menetlused kõigi tarbijate jaoks. Liikmesriigid peaksid

tagama, et nende territooriumil asuvatel vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel on

pädevus pakkuda vaidluste lahendamise menetlusi väljaspool liitu asuvate kauplejate

ja nende territooriumil elavate tarbijate vaheliste vaidluste lahendamiseks.

(10) Liikmesriigid peaksid tagama, et vaidluste kohtuväline lahendamine annaks tarbijatele

võimaluse algatada ja jälgida vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi ka muul

moel kui interneti kaudu, kui seda taotletakse. Samuti tuleks digivahendite pakkumisel

tagada, et neid saaksid kasutada kõik tarbijad, sealhulgas haavatavad tarbijad või

erineva digikirjaoskuse tasemega tarbijad. Liikmesriigid peaksid tagama, et kui

vaidluse pooled seda taotlevad, on neil alati õigus sellele, et automatiseeritud

menetluse vaataks läbi füüsiline isik.

(11) Samuti peaksid liikmesriigid võimaldama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel

liita sarnased konkreetset kauplejat puudutavad juhtumid ühte menetlusse, et muuta

vaidluste kohtuvälise lahendamise tulemused tarbijate jaoks, kelle suhtes on kasutatud

sama ebaseaduslikku võtet, järjepidevaks ning vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksuste ja kauplejate jaoks kulutõhusamaks. Tarbijaid tuleks vastavalt teavitada ja

neile tuleks anda võimalus oma vaidluse liitmisest keelduda.

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. aprilli 2022. aasta määrus (EL) 2022/612, mis käsitleb rändlust

üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidus (ELT L 115, 13.4.2022, lk 1). 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses

lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 293, 31.10.2008, lk 3).

7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2022. aasta määrus (EL) 2022/1925, mis käsitleb

konkurentsile avatud ja õiglaseid turge digisektoris ning millega muudetakse direktiive (EL)

2019/1937 ja (EL) 2020/1828 (digiturgude määrus) (ELT L 265, 12.10.2022, lk 1).

8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb

digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1).

ET 20 ET

(12) Peale selle ei tohiks liikmesriigid lubada kehtestada ebaproportsionaalseid reegleid,

mis puudutavad põhjuseid, millele tuginedes võib vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksus vaidluse menetlemisest keelduda, näiteks kohustus kasutada pärast esmast

negatiivset kontakti klienditeenindusega ettevõtja eskalatsioonisüsteemi või kohustus

tõendada, et ühendust on võetud ettevõtja müügijärgse teeninduse konkreetse osaga.

(13) Direktiivi 2013/11/EL kohaselt võivad liikmesriigid lisaks valdkondlikele liidu

õigusaktidele, millega nähakse kauplejatele ette kohustus osaleda vaidluste

kohtuvälises lahendamises sektorites, mida nad peavad sobivaks, kehtestada

siseriiklikud õigusnormid, millega nähakse kauplejatele ette kohustus osaleda

vaidluste kohtuvälises lahendamises. Selleks et julgustada kauplejaid vaidluste

kohtuvälise lahendamise menetlustes osalema ning tagada nõuetekohased ja kiired

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused, tuleks nõuda, et kauplejad vastaksid

teatava tähtaja jooksul vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste päringutele selle

kohta, kas nad kavatsevad kavandatavas menetluses osaleda, eriti juhtudel, kui nende

osalemine ei ole kohustuslik.

(14) Selleks et vähendada teabe- ja aruandlusnõudeid ning hoida kokku vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste, pädevate riiklike asutuste ja kauplejate kulusid,

tuleks aruandlus- ja teabenõudeid lihtsustada ning vähendada teabe hulka, mida

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused pädevatele asutustele esitavad.

(15) Selleks et tarbijate ja kauplejate abistamine oleks piiriülestes vaidlustes tulemuslik, on

vaja tagada, et liikmesriigid looksid vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid,

millel on selgelt määratletud ülesanded. Euroopa tarbijakeskustel on head võimalused

selliste ülesannete täitmiseks, kuna nad on spetsialiseerunud tarbijate abistamisele

piiriüleste ostudega seotud probleemide tekkimisel, kuid liikmesriikidel peaks olema

võimalik valida ka muid asjakohaste eksperditeadmistega organeid. Neist määratud

vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktidest tuleks teavitada komisjoni.

(16) Kuigi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused peaksid olema lihtsad, võib

tarbijat vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses abistada tema valitud kolmas

isik. Liikmesriigid peaksid tagama, et sellist abi antakse heas usus, et võimaldada

õiglane menetlus ja täielik läbipaistvus, eelkõige seoses võimalike tasudega, mida abi

eest küsitakse.

(17) Tagamaks, et tarbijatel oleks lihtne leida sobiv vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksus, eriti piiriüleses kontekstis, peaks komisjon välja töötama interaktiivse

digivahendi, kus on esitatud peamine teave vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste

kohta ja lingid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste veebisaitidele, nagu nendest

on komisjonile teatatud, ning seda digivahendit hooldama.

(18) Seetõttu tuleks direktiivi 2013/11/EL vastavalt muuta.

(19) Määrus (EL) nr 524/2013 tuleb tunnistada kehtetuks eraldi õigusaktiga ja selle

kehtetuks tunnistamise tõttu tuleb muuta ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive

(EL) 2015/2302,9 (EL) 2019/216110 ja (EL) 2020/182811,

9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb

pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu

direktiiv 90/314/EMÜ (ELT L 326, 11.12.2015, lk 1). 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2161, millega

muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ,

ET 21 ET

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2013/11/EL muutmine

Direktiivi 2013/11/EL muudetakse järgmiselt.

1. Artikli 2 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste

suhtes, mida kasutatakse vaidlustes liidus elavate tarbijate ja nendele tarbijatele kaupu või

teenuseid, sealhulgas digisisu ja digiteenuseid pakkuvate kauplejate vahel ning mida viib läbi

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, kes soovitab või määrab lahenduse või toob pooled

kokku, et aidata neil leida kompromiss ühes järgmistest:

(a) lepingulised kohustused, mis tulenevad müügilepingutest, sealhulgas seoses digisisu

üleandmisega, või teenuse osutamise lepingutest;

(b) tarbija õigused, mida kohaldatakse lepinguvälistes ja lepingueelsetes olukordades

ning mis on sätestatud liidu õiguses seoses järgmisega:

i) ebaausad kaubandusvõtted ja -tingimused;

ii) kohustuslik lepingueelne teave;

iii) kodakondsuse või elukoha alusel diskrimineerimise keeld;

iv) juurdepääs teenustele ja tarnetele;

v) õiguskaitsevahendid toodete ja digisisu mittevastavuse korral;

vi) õigus vahetada teenuseosutajat ja

vii) reisija õigused.

Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud vaidluste kohtuvälise

lahendamise menetlusi ka vaidluste kategooriate suhtes, mida ei ole loetletud esimese lõigu

punktis b.“

2. Artikli 4 lõike 1 punktid e ja f asendatakse järgmistega:

„ e) „siseriiklik vaidlus“ – tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus, mis on seotud artikli 2 lõikes 1

osutatud lepinguliste kohustuste ja/või liidu õigusaktides sätestatud tarbijaõigustega, kui

tarbija elukoht on samas liikmesriigis, kus on kaupleja asukoht;

f) „piiriülene vaidlus“ – tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus, mis on seotud artikli 2 lõikes 1

osutatud lepinguliste kohustuste ja/või liidu õigusaktides sätestatud tarbijaõigustega, kui

tarbija elukoht on muus liikmesriigis kui kaupleja asukohaliikmesriik või kui tarbija elukoht

on liikmesriigis ja kaupleja asukoht on väljaspool liitu;“.

3. Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine

(ELT L 328, 18.12.2019, lk 7). 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 2023. aasta määrus (EL) 2023/988, milles käsitletakse üldist

tooteohutust ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1025/2012 ja

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1828 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ ja nõukogu direktiiv 87/357/EMÜ (ELT L 135, 23.5.2023,

lk 1).

ET 22 ET

(a) lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Liikmesriigid hõlbustavad tarbijate juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise

menetlustele ja tagavad, et käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad vaidlused, mille

pooleks on nende territooriumil asutatud kaupleja või kaupleja, kes ei asu ühegi liikmesriigi

territooriumil, kuid kes pakub nende territooriumil elavatele tarbijatele kaupu või teenuseid,

sealhulgas digisisu ja digiteenuseid, saab esitada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele,

mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele.“;

(b) lõike 2 punktid a–d asendatakse järgmistega:

„ a) tagavad, et tarbijad saavad esitada kaebuse ja vajalikud lisadokumendid jälgitaval viisil

interneti kaudu, ning tagavad, et tarbijad saavad neid dokumente esitada ja neile juurde

pääseda ka muul viisil kui digitaalselt, kui nad seda taotlevad;

b) pakuvad digitaalseid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi kergesti kättesaadavate

ja kaasavate vahendite abil;

c) annavad vaidluse pooltele õiguse taotleda, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse

tulemuse vaataks läbi füüsiline isik, kui menetlus viidi läbi automatiseeritud vahenditega;

d) võivad liita sarnased juhtumid ühe konkreetse kaupleja vastu ühte menetlusse tingimusel, et

asjaomast tarbijat teavitatakse sellest ja ta seda ei vaidlusta;“

(c) lõike 4 punkt a asendatakse järgmisega:

„ a) tarbija ei püüdnud võtta asjaomase kauplejaga ühendust, et kaebust arutada ja püüda

probleemi vahetult kauplejaga lahendada, kehtestamata sellise ühenduse võtmise vormi suhtes

ebaproportsionaalseid reegleid;“;

(d) lisatakse lõige 8:

„8. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuvad kauplejad, kellega võtab ühendust

nende riigi või mõne teise liikmesriigi vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, teavitavad

kõnealust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust sellest, kas nad nõustuvad kavandatavas

menetluses osalema või mitte, ning vastavad mõistliku aja jooksul, mis ei üle 20 tööpäeva.“

4. Artikli 7 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

(a) sissejuhatava osa esimene lause asendatakse järgmisega:

„Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused teevad iga kahe aasta

tagant koostatavad tegevusaruanded üldsusele kättesaadavaks oma veebisaitidel ja taotluse

korral püsival andmekandjal ja muudel viisidel, mida nad peavad asjakohaseks.“;

(b) punkt h jäetakse välja.

5. Artikli 13 lõige 3 jäetakse välja.

6. Artikkel 14 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 14

Abi tarbijatele

1. Liikmesriigid tagavad, et seoses piiriüleste vaidlustega on tarbijatel ja kauplejatel võimalik

saada abi juurdepääsul vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(t)ele, kes on pädev(ad) nende

piiriüleseid vaidlusi lahendama.

ET 23 ET

2. Iga liikmesriik määrab vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunkti, kes vastutab

lõikes 1 osutatud ülesande täitmise eest. Iga liikmesriik edastab komisjonile oma vaidluste

kohtuvälise lahendamise kontaktpunkti nime ja kontaktandmed. Liikmesriigid annavad

vastutuse vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktide toimimise eest oma keskusele,

mis kuulub Euroopa tarbijakeskuste võrgustikku, või kui see ei ole võimalik, siis

tarbijaorganisatsioonidele või muudele tarbijakaitsega tegelevatele organitele.

3. Vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid hõlbustavad taotluse korral

teabevahetust poolte ja pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse vahel, mis võib

eelkõige puudutada:

(a) abi osutamist kaebuse ja vajaduse korral asjakohaste dokumentide esitamisel;

(b) üldteabe andmist pooltele ja vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele ELi

tarbijaõiguste kohta;

(c) selgituste jagamist pooltele konkreetsete vaidluste kohtuvälise lahendamise

üksuste kohaldatavate menetlusnormide kohta;

(d) kaebaja teavitamist muudest õiguskaitsevahenditest, kui vaidlust ei saa

lahendada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses.

4. Liikmesriigid võivad anda vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktidele õiguse

anda tarbijatele ja kauplejatele käesolevas artiklis osutatud abi, kui nad kasutavad vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuseid ka seoses siseriiklike vaidlustega.

5. Liikmesriigid tagavad, et kõik osalejad, kes abistavad tarbijaid piiriülestes või siseriiklikes

vaidlustes, tegutsevad heas usus, et võimaldada vaidluse pooltel jõuda kompromissini, ning

annavad tarbijatele igati läbipaistvalt asjakohast teavet, sealhulgas teavet menetlusnormide ja

kohaldatavate tasude kohta.“

7. Artikli 19 lõikest 3 jäetakse välja punktid f, g ja h.

8. Artiklisse 20 lisatakse järgmine lõige:

„8. Komisjon töötab välja interaktiivse digivahendi, mis pakub üldteavet tarbijate

õiguskaitsevahendite kohta ja linke talle käesoleva artikli lõike 2 kohaselt teatatud vaidluste

kohtuvälise lahendamise üksuste veebilehtedele, ning haldab seda.“

9. Artiklisse 24 lisatakse järgmine lõige 4:

„4. Liikmesriigid edastavad komisjonile hiljemalt [lisada kuupäev] artikli 14 lõike 2 kohaselt

määratud vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktide nimed ja kontaktandmed.“

Artikkel 2

Direktiivi (EL) 2015/2302 muutmine

Direktiivi (EL) 2015/2302 artikli 7 lõike 2 punkt g asendatakse järgmisega:

„g) teave olemasolevate ettevõttesiseste kaebuste käsitlemise menetluste ja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/11/EL12 kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise

mehhanismide kohta ning vajaduse korral selle kohta, millise vaidluste kohtuvälise

lahendamise üksuse alla kaupleja kuulub;“.

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise

lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste

kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

ET 24 ET

Artikkel 3

Direktiivi (EL) 2019/2161 muutmine

Direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 5 punkt b asendatakse järgmisega:

„b) esitada kaebuse Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku pädevale keskusele, olenevalt sellest,

millised isikud on kaasatud.“

Artikkel 4

Direktiivi (EL) 2020/1828 muutmine

Direktiivi (EL) 2020/1828 I lisa punkt 44 jäetakse välja.

Artikkel 5

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi artikli 1 järgimiseks

vajalikud normid hiljemalt [pp/kuu/aasta – üks aasta pärast jõustumist].

Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates [kuupäev].

2. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi artiklite 2, 3 ja 4

järgimiseks vajalikud normid hiljemalt [pp/kuu/aasta... üks aasta pärast määruse

xx/... [ettepanek: määrus, millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise

kohta] jõustumist]. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates [lisada kuupäev].

3. Kui liikmesriigid lõigetes 1 ja 2 osutatud sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse

või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile.

Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

4. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas

valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste normide teksti.

Artikkel 6

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu

Teatajas.

Artikkel 7

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

    Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium /  / ; Riigikantselei /  / 2-5/23-02222

Resolutsiooni teema: Tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise algatused

Adressaat: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgnevate algatuste kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli:

- Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ning direktiive (EL) 2015 /2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828, COM(2023) 649; - Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 524/2013 ning muudetakse määrusi (EL) 2017/2394 ja (EL) 2018/1724 seoses Euroopa internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi tegevuse lõpetamisega, COM(2023) 647; - KOMISJONI SOOVITUS, 17.10.2023, internetipõhiste kauplemiskohtade ja liidu kaubandusühenduste pakutavate vaidluste lahendamise menetluste kvaliteedinõuete kohta, C(2023) 7019.

EISi toimiku nr: 23-0445

Tähtaeg: 15.01.2024

Adressaat: Justiitsministeerium Ülesanne: Palun esitada oma sisend Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud eelnõude kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).

Tähtaeg: 06.12.2023

Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 25.01.2024 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (17.01.2024) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 15.01.2023.

Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Kinnitamise kuupäev: 22.11.2023 Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme [email protected], 693 5201      

17.11.2023

Tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise algatused

Otsuse ettepanek koordinatsioonikogule

Kujundada seisukoht

Kaasvastutaja sisendi tähtpäev 06.12.2023

KOKi esitamise tähtpäev 17.01.2024

VV esitamise tähtpäev 25.01.2024

Subsidiaarsuse tähtpäev 24.01.2024

Ettepaneku selgitus: peavastutaja: MKM; kaasvastutaja: JM

Seisukoha valitsusse toomise alus ja põhjendus

Algatuse reguleerimisala nõuab vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist (RKKTS § 152¹ lg 1 p 1);

Algatuse vastuvõtmisega kaasneks oluline majanduslik või sotsiaalne mõju (RKKTS § 152¹ lg 1 p 2);

Sisukokkuvõte

17. oktoobril 2023 avaldas Euroopa Komisjon vaidluste kohtuvälist lahendamist käsitlevad algatused:

- eelnõu, millega muudetakse kehtivat vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi (Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ning direktiive (EL) 2015/2302, (EL) 2019/2161 ja (EL) 2020/1828, COM(2023) 649);

- ettepanek veebipõhise vaidluste lahendamise määruse kehtetuks tunnistamiseks (Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 524/2013 ning muudetakse määrusi (EL) 2017/2394 ja (EL) 2018/1724 seoses Euroopa internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi tegevuse lõpetamisega, COM(2023) 647);

- soovitus, mis on adresseeritud vaidluste lahendamise mehhanismi omavatele veebiturgudele ja ELi kaubandusühendustele ning liikmesriikidele (KOMISJONI SOOVITUS, 17.10.2023, internetipõhiste kauplemiskohtade ja

liidu kaubandusühenduste pakutavate vaidluste lahendamise menetluste kvaliteedinõuete kohta, C(2023) 7019).

Eesmärgiks on muuta vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistik digitaalsetele turgudele sobivaks, hõlmates erinevate valdkondade tarbijaõigusi puudutavaid vaidlusi. Parandatakse juurdepääsu vaidluste kohtuvälisele lahendamisele piiriüleste vaidluste korral digitaalsete vahendite kasutamise kaudu. Lihtsustatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi kõigi osaliste jaoks. Vähendatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise organite aruandluskohustust ja kauplejate teavitamiskohustust. Kaotatakse ära veebipõhise vaidluste lahendamise platvorm ja asendatakse see kasutajasõbralike digitaalsete vahenditega, mis suunavad tarbijad sobilike tarbijakaitselahenduste juurde. Ergutatakse vaidluste lahendamise mehhanismi omavaid veebiturgusid ja ELi kaubandusühendusi püüdlema selle poole, et vaidluste lahendamise võimalused vastaksid vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivis sätestatud kriteeriumidele.

Tarbijatele, eriti haavatavatele tarbijatele, tuleks pakkuda juhtumite algatamiseks tuge alates tõlkimisest kuni protseduuride, tasude või füüsilise dokumentatsiooni selgitamiseni. Liikmesriigid määravad kontaktpunktid, et hõlbustada suhtlust tarbijate ja kauplejate vahel, abistada protsessi ja anda üldist teavet ELi tarbijaõiguste ja kaebuste esitamise vahendite kohta.

Kaasamine: kaasata kõik asjasse puutuvad partnerid ja huvigrupid

2