Vastus selgitustaotlusele

Lp Deivid Uibo Teie 18.08.2022

Andmekaitsejuht

Meie 24.08.2022 nr 2.1-5/22/2027

AS Ida -Tallinna Keskhaigla

Ravi tn 18

TALLINN

E-post: [email protected]

Vastus selgitustaotlusele

Andmekaitse Inspektsioon sai Teie pöördumise, milles küsite, kas politseil on õigus küsida

kriminaalmenetluse raames haiglalt teavet patsientide vastuvõtul käimise kohta ja kas haiglal

on kohustus ja õigus selliseid andmeid väljastada.

Siin põrkuvad kaks seadust - KrMS, mis annab politseile õiguse andmeid küsida ja VÕS, mis

paneb tervishoiutöötajatele kutsesaladuse hoidmise kohustuse tervishoiuteenuse osutamisel.

Nagu Te ka oma pöördumises olete viidanud, siis on Riigikohus asjas nr 1-20-5071 põhjalikult

selgitanud KrMS § 32 lg 2 ja § 72 lg 1 p 3 tõlgendamist ning nende sätete alusel

kriminaalmenetluse raames terviseandmete küsimist. Nimetatud kohtulahendis on kohus

leidnud, et ei tule tervishoiutöötaja kutsesaladuse hoidmist tagavat KrMS § 72 lg 1 p 3 mõista

mitte õiguse, vaid kohustusena, ning keelatud on ka kutsesaladusega kaetud dokumentide

edastamine. Lisaks on kohus märkinud, et KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel

nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma

üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse

hoidmisest kõrvalekaldumiseks.

Kohus on ka sedastanud, et konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena patsiendi isiku ja

tema tervise seisundi kohta (VÕS § 768 lg 1) ehk patsiendisaladusena tuleb käsitada mistahes

teavet, mis on tervishoiuteenuse osutajale patsiendi kohta teatavaks saanud, sh ka andmeid

patsiendi isiku kohta. Teisisõnu on viidatud sätte alusel kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus

isiku kohta teatavaks saanud informatsioon. IKÜM preambuli p 35 kohaselt peaksid

tervisealaste isikuandmete hulka kuuluma kõik andmesubjekti terviseseisundit käsitlevad

andmed, mis puudutavad andmesubjekti endist, praegust või tulevast füüsilist või vaimset

tervist; see hõlmab mh ka teavet, mis on kogutud talle tervishoiuteenuste registreerimise või

osutamise käigus. Andmekaitse Inspektsioon nõustub eeltooduga ning seega on inspektsiooni

hinnangul ka konfidentsiaalne teave selle kohta, kes millise murega (ilma täpsemat diagnoosi

avaldamata) on pöördunud tervishoiuasutuse poole. Seda enam, et antud juhul on küsitud

andmeid viitega kindlale esineda võivale terviseprobleemile.

Siiski on kohus täiendavalt selgitanud, et kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib siiski

tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist, kuid siis peab see olema vastavas õigusaktis ka

selgelt sätestatud. Lisaks on patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks

normiks ka nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel

(mis ei ole praegusel juhul kohaldatav) saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses

kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada

ennast või teisi isikuid. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et seaduse selline sõnastus on n-ö

ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse siin silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute

võimalik kahjustamine tulevikus.

Kuna antud juhul ei ole politsei viidanud ühelegi eriseaduse sättele peale KrMS-i, mis annaks

õiguse nõuda EMO-sse pöördunud patsientide andmeid, siis ainult kirjas toodud KrMS § 32 lg

1 alusel (kohus on leidnud, et see ei ole piisav alus patsiendiandmete nõudmiseks) ei ole haiglal

õigust politseile patsientide andmeid väljastada. Kui politsei siiski leiab, et ta on õigus neid

andmeid küsida, siis tuleb täpsustada, millise eriseaduse sätte alusel selliseid andmeid nõutakse.

Loodan, et sain oma selgitustega Teile abiks olla.

Lugupidamisega

Elve Adamson

Andmekaitse Inspektsiooni

Jurist

Peadirektori volitusel