Spordiseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu

1

EELNÕU

17.06.2024

Spordiseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seadus

§ 1. Spordiseaduse muutmine

Spordiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „dopinguvastaste“ sõnadega „ja spordieetika“

ja pärast sõnu „spordivõistluste korraldamise“ sõnaga „ja pidamise“;

2) paragrahvi 4 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) rahvuslik paralümpiakomitee – Eesti puudega inimeste spordi- ja liikumisharrastusega

tegelevaid spordiklubisid, spordiühendusi ja spordialaliite ühendav organisatsioon ning

paraolümpialiikumise ainuesindaja Eestis.“;

3) paragrahvi 61 lõiget 6 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) spordiobjekti kohta lisatava foto autori ja litsentsiandja andmed.“;

4) paragrahvi 9 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Sporditoetust makstakse spordiorganisatsioonile, kes on kantud spordi andmekogusse ja

kes on enda kohta eelmisel kalendriaastal spordi andmekogusse kantud andmed vastutava

töötleja määratud tähtpäevaks ajakohastanud, ning spordivaldkonnas tegutsevale juriidilisele

isikule, kes aitab kaasa riigi strateegiliste eesmärkide saavutamisele spordivaldkonnas.

(2) Sportlasele ja tema treenerile võib määrata preemia rahvusvahelisel tiitlivõistlusel medali

võitmise eest.

(3) Sporditoetuse määramise spordiorganisatsioonile ja spordivaldkonnas tegutsevale

juriidilisele isikule, kes aitab kaasa riigi strateegiliste eesmärkide saavutamisele

spordivaldkonnas ning preemia määramise rahvusvahelisel tiitlivõistlusel medali võitnud

sportlasele ja tema treenerile otsustab valdkonna eest vastutav minister.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib halduslepingu alusel volitada rahvuslikku

olümpiakomiteed määrama sporditoetust spordialaliidule või preemiat rahvusvahelisel

tiitlivõistlusel medali võitnud sportlasele ja tema treenerile. Halduslepingu sõlmimisel teeb

halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet Kultuuriministeerium. (5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või

esineb muu põhjus, mis takistab haldusülesande täitjal nimetatud haldusülesande täitmist

jätkata, korraldab haldusülesande edasise täitmise Kultuuriministeerium.

(6) Riigieelarvest Kultuuriministeeriumile spordi toetamiseks eraldatud vahenditest antavate

sporditoetuste liigid, sporditoetuse taotlemise, taotleja hindamise, sporditoetuse määramise ja

määramisest keeldumise tingimused ja korra ning sportlasele ja tema treenerile rahvusvahelisel

2

tiitlivõistlusel medali võitmise eest preemia määramise tingimused ja korra kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

5) paragrahvi 92 lõikes 1 asendatakse arv „20“ arvuga „45“;

6) paragrahvi 92 lõikes 3 asendatakse arv „1040“ arvuga „2340“;

7) paragrahvi § 101 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt

„(2) Sportlasestipendiumi makstakse spordi andmekogusse kantud rahvusliku olümpiakomitee

või rahvusliku paralümpiakomitee või nende liikmeks oleva spordialaliidu, maakonna

spordiliidu või spordiühenduse või nende liikmeks oleva spordiorganisatsiooni või spordikooli

juhtorgani otsuse alusel. Otsusest teavitatakse sportlasestipendiumi maksja või valdkondlikku

teavet sisaldaval veebilehel.“;

8) paragrahvi 106 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „spordialaliidul“ sõnadega „, rahvuslikul

paralümpiakomiteel“;

9) paragrahv 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 11. Dopinguvastaste ja spordieetika reeglite järgimine

(1) Sportlane, treener, sportlase tugiisik, spordikohtunik, spordiorganisatsiooni või spordikooli

töötaja või juhtorgani liige on kohustatud tundma ja järgima dopinguvastaseid reegleid, mis on

sätestatud maailma dopinguvastases koodeksis ja on selle alusel vastu võetud, samuti

spordivõistluste tulemustega manipuleerimise ja väärkohtlemise vastaseid ning muid

spordieetika reegleid, mis on sätestatud rahvusvahelise spordiorganisatsiooni, rahvusliku

olümpiakomitee, rahvusliku paralümpiakomitee või spordialaliidu kehtestatud dokumentides.

Eelmises lauses nimetatud reeglid kohalduvad ka spordiorganisatsioonidele ja spordikoolidele.

(2) Sportlane, treener ja sportlase tugiisik kaotab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

reeglite rikkumisel dopinguvastase organisatsiooni, rahvusvahelise spordiorganisatsiooni,

rahvusliku olümpiakomitee, rahvusliku paralümpiakomitee või spordialaliidu määratud

võistluskeelu või spordis osalemise keelu perioodiks õiguse käesoleva seaduse §-des 9, 91, 10,

101 ja 105 nimetatud preemiatele, stipendiumidele ja toetustele.

(3) Kui dopinguvastane organisatsioon, rahvusvaheline spordiorganisatsioon, rahvuslik

olümpiakomitee, rahvuslik paralümpiakomitee või spordialaliit on määranud käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule karistuse lõikes 1 nimetatud reeglite rikkumise eest, on §-

des 9, 91, 10, 101 ja 105 nimetatud preemia, stipendiumi või toetuse andjal on õigus nõuda pärast

reeglite rikkumist määratud preemiad, stipendiumid ja toetused isikult tagasi.

(4) Riiklikul dopinguvastasel organisatsioonil ja spordiorganisatsioonidel on dopinguvastaste

toimingute tegemiseks ja rikkumiste menetlemiseks, spordivõistluste tulemustega

manipuleerimise, väärkohtlemise ja teiste spordieetika reeglite rikkumiste menetlemiseks õigus

töödelda isikuandmeid. Riiklikul dopinguvastasel organisatsioonil, rahvuslikul

olümpiakomiteel, rahvuslikul paralümpiakomiteel ja spordialaliidul on õigus dopinguvastaste

toimingute tegemiseks ja rikkumise menetlemiseks või väärkohtlemise reeglite rikkumise

menetlemiseks töödelda isiku terviseandmeid.“;

3

10) paragrahvi 111 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kontaktpunktil on õigus töödelda spordivõistluste tulemustega manipuleerimise vastaste

toimingute tegemiseks isikuandmeid.“;

11) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Olümpiavõitja riikliku toetuse maksmine peatatakse käesoleva seaduse § 11 lõikes 1

nimetatud reeglite rikkumise eest määratud võistluskeelu või spordis osalemise keelu

perioodiks. Juhul kui isikule määratakse eluaegne võistluskeeld või spordis osalemise keeld,

kaotab isik õiguse olümpiavõitja riiklikule toetusele.“;

12) seaduse 3. peatüki pealkirja täiendatakse pärast sõnu „spordivõistluste korraldamise“

sõnadega „ja pidamise“;

13) paragrahvi 20 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Spordiüritused, mille korraldamiseks on vaja taotleda spordiürituse korraldamise asukoha

valla- või linnavalitsuselt spordiürituse korraldamise luba (edaspidi luba), on:

1) autospordi, mootorrattaspordi ja veemotospordi võistlus;

2) jalgpalli täiskasvanute rahvuskoondise mäng või turniir;

3) jalgpalliklubi UEFA karikasarja mäng või turniir;

4) kõrgendatud turvariskiga spordiüritus.

(2) Kõrgendatud turvariskiga on spordiüritus:

1) millega kaasneb liikluse ümberkorraldamine;

2) kus pakutakse alkohoolseid jooke või toimub nende jaemüük, välja arvatud üritus, mis

toimub alalise müügikohaga siseruumis;

3) mida korraldatakse selleks mitte ette nähtud ehitises või kohas või õhuruumis;

4) kus kasutatakse suuremõõtmelist teisaldatavat tribüüni, lava, telki või muud konstruktsiooni,

või inimese elule ja tervisele ohtu kujutavat muud lisainventari;

5) kus kasutatakse pürotehnilisi tooteid korraldaja poolt;

6) mis toimub välitingimustes ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval

ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni ja võib tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat

müra või valgusefekte.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata spordiürituste puhul on kohaliku omavalitsuse

üksusel õigus spordiürituse korraldamise nõuded kehtestada korrakaitseseaduse § 59 lõike 1

alusel kehtestatava määrusega.

(4) Spordiürituse korraldaja (edaspidi korraldaja) esitab vähemalt üks kuu enne spordiürituse

korraldamise päeva loa saamiseks kirjaliku taotluse, milles märgitakse:

1) spordiürituse nimetus, selle toimumise aeg ja koht;

2) korraldaja nimi, elukoht või aadress, sünniaeg või registrikood;

3) osalevate klubide või koondiste nimed, kui see on kohane;

4) eeldatav pealtvaatajate arv ja iga võistkonna toetajate arv eraldi;

5) andmed isiku kohta, kes vastutab avaliku korra ja turvalisuse eest;

6) andmed turvaettevõtja kohta ja turvategevuse seaduse § 4 lõike 3 alusel kehtestatud

turvategevuse eeskirja kohaselt koostatud turvaplaan korra pidamiseks või korraldajapoolsete

korrapidajate arv ja nende tööülesannete kirjeldus;

4

7) andmed piletimüügi korraldamise kohta;

8) andmed osalevate võistkondade toetajate üksteisest eraldamise korraldamise kohta;

9) andmed võistluspaigas kavandatud alkohoolse joogi jaemüügi korralduse kohta;

10) andmed sõidukite parkimise korralduse kohta;

11) korraldaja hinnang võistluse ajal esineda võivate turvariskide kohta ning nende maandamise

meetmed;

12) info ligipääsetavuse ning erivajadustega inimeste kaasamiseks planeeritud tegevuste kohta;

13) info pürotehniliste toodete kasutamise kohta korraldaja poolt.

(5) Kui võistluse korraldaja ei ole autospordi, mootorrattaspordi ega veemotospordi

spordialaliit, lisatakse vastava spordialaliidu kinnitus selle kohta, et võistlused on planeeritud

rahvusvaheliste või riigisiseste võistluste korraldamise nõuete kohaselt.

(6) Kui spordiürituse korraldamise õigus saadakse vähem kui üks kuu enne spordiürituse

korraldamise päeva, esitab korraldaja lõikes 4 nimetatud taotluse esimesel võimalusel.

(7) Valla- või linnavalitsus edastab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud loa taotluse

vajadusel kooskõlastamiseks Politsei- ja Piirivalveametile ja Päästeametile ning muudele

asutustele, kes kooskõlastavad või jätavad loa taotluse kooskõlastamata viie tööpäeva jooksul

selle kooskõlastamiseks esitamisest. Nimetatud asutused võivad turvalisuse tagamise eesmärgil

loa taotluse kooskõlastada tingimuslikult.

(8) Valla- või linnavalitsus võib käesolevas paragrahvis ning §-des 21 ja 22 sätestatud pädevuse

anda valla või linna ametiasutusele.“;

14) paragrahvides 21–23 asendatakse sõna „ametkondade“ sõnaga „asutuste“;

15) paragrahvi 23 punkti 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) tagama spordiüritusel osalejate turvalisuse, sh pürotehnika mittekasutamise või kasutamise

vastavalt loa tingimustele;“;

16) paragrahv 24 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 25 lõikes 2 asendatakse arv „2000“ arvuga „20 000“;

18) paragrahvi 26 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „Politsei- ja Piirivalveamet“ sõnadega „või

valla- või linnavalitsus“.

§ 2. Tulumaksuseaduse muutmine

Tulumaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Koolituskuludeks on ka spordi andmekogus tegutsevana märgitud

spordiorganisatsioonides treenimise eest tasutud dokumentaalselt tõendatud kulud.

Koolituskuludeks loetakse nendes spordiorganisatsioonides treenimise eest tasutud tõendatud

kulusid, kellel on kalendriaasta lõpu seisuga spordi andmekogus noori harrastajaid, kes on

nõutud tähtpäevaks enda andmeid spordi andmekogus ajakohastanud ning kes on esitanud

5

eelmise majandusaasta aruande mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile või äriregistrile

seaduses ettenähtud tähtaegu järgides. Spordiorganisatsioonis treenimise eest tasutud kulu

käsitatakse koolituskuluna juhul, kui spordiorganisatsiooni treeningutes osaleja on koolituskulu

tasumise kalendriaasta 1. jaanuaril alla 18-aastane.“.

2) paragrahvi 571 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „õpet läbi viia” sõnadega „, või § 26 lõikes

22 nimetatud spordiorganisatsioon“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1 jaanuaril, välja arvatud § 1 punktid 12-18, mis jõustuvad

2025. aasta 1. aprillil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2024

Algatab Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Spordiseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse spordiseadust ja tulumaksuseadust. Muudatusega:

 tõstetakse vabatahtliku spordikohtuniku hüvitise piirmäära. Muudatuse kohaselt

vabatahtliku spordikohtuniku hüvitise määr ühes päevas suureneb kuni 45 euroni

(senise kuni 20 euro asemel), et katta spordikohtunikuks olemise hädavajalikud kulud.

Vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulusid võib isikule hüvitada

kalendriaastas kokku kuni 2340 euro ulatuses;

 täiendatakse dopinguvastaste reeglite järgimise sätet, mis reguleerib edaspidi ka muude

spordieetika reeglite järgimise kohustust. Samuti täpsustatakse isikute ringi, kes neid

reegleid järgima peavad ning luuakse regulatsioon reeglite rikkumise korral toetuste

tagasinõudmiseks. Muudatuste laiem eesmärk on tegutseda spordiideaalide, ausa

konkurentsi ja spordi puhtuse nimel;

 ajakohastatakse ja korrastatakse spordiürituste korraldamise regulatsiooni. Eelnõuga

loobutakse loa taotlemise nõudest teatud spordiürituste osas, millega ei ole praktikas

probleeme, kuid mille korraldamiseks praegu luba vaja on. Lisaks eeltoodule on

eesmärk määratleda seaduse tasandil kõrgendatud turvanõuetega üritused, mille puhul

on ürituse korraldajal kohustus luba taotleda kohaliku omavalitsuse üksuselt. Eesmärk

on tagada spordivõistlustest osasaavatele isikutele julgeolek, turvalisus ja kvaliteetne

teenindus ning korraldajatele võimalikult lihtne loa taotlemise protsess;

 võimaldatakse spordiorganisatsioonile laste ja noorte treeningu eest makstavale tasule

tulumaksutagastust (puudutab kuni 18-aastaseid spordiharrastajaid). Muudatusega

soovitakse saavutada olukord, kus kõik spordihuvitegevusega tegelevad lapsed ja nende

vanemad on võrdselt koheldud. St lisaks spordikoolide õppemaksudele saab

koolituskuludena maksustamisperioodil tulust maha arvestada ka spordi andmekogusse

kantud ja noorte harrastajatega spordiorganisatsioonide kuutasu, kursusetasu,

õppemaksu vms. Antud muudatus aitab kaasata rohkem lapsi liikumisharrastusega

tegelema, et saavutada seeläbi riiklikult seatud eesmärgid rahvatervise seisukohast;

 täpsustatakse muid lahendamist vajavaid üksikküsimusi, et tagada mõistlikum ja selgem

regulatsioon. Muudatuse kohaselt ei pea igal toetust taotleval spordiorganisatsioonil

olema arengukava. See muudab menetluse paindlikumaks ja kiiremaks. Lisaks

kaotatakse sportlasestipendiumi maksmise eelduseks olev avaliku konkursi läbiviimise

nõue ja asendatakse see Eesti Olümpiakomitee või Eesti Paralümpiakomitee või nende

liikmeskonda kuuluvate spordiorganisatsioonide otsusega.

Eelnõu jõustub seadusena 2025. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud § 1 punktid 12-18, mis

jõustuvad 2025. aasta 1. aprillil.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn

([email protected], 628 2206), spordiosakonna juhataja Margus Klaan ([email protected],

628 2328), spordiosakonna nõunikud Jarko Koort ([email protected], 628 2239) ja Kaarel

2

Nestor ([email protected], 628 2260) ning õigus- ja haldusosakonna õigusnõunik Siiri

Pelisaar ([email protected], 628 2225).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetatud Kultuuriministeeriumi personali- ja

õigusosakonna sekretär-keeletoimetaja Anni Viirmets (teenistusest lahkunud).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamise ega muu menetluses oleva eelnõuga.

Spordiseaduse kavandatavad muudatused aitavad kaasa Riigikogus 18.02.2015 heakskiidetud

„Spordipoliitika põhialused aastani 2030“ elluviimisele.

Seadusemuudatus aitab kaasa strateegiadokumendi „Eesti spordipoliitika põhialused aastani

2030“ punktis 5 toodud eesmärgi, mille kohaselt valdav osa elanikest liigub ja spordib,

täitmisele. Lisaks aitab tagada sama dokumendi punkti 7.7 täitmise, mille kohaselt võideldakse

spordiideaalide, ausa konkurentsi ja spordi puhtuse ning turvalisuse ja ohutu keskkonna nimel

kompromissitult dopingu kasutamise, sporditulemustega manipuleerimise ja pealtvaatajate

vägivaldse käitumise vastu, täites vastavaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, täiendades riigisisest

õiguslikku regulatsiooni ning edendades koostööd riigi sees ja riikide vahel. Lisaks sätestab

punkt 7.8 eesmärgi, et lastele ja noortele tagatakse sportimiseks eakohased ja turvalised olud.

Samuti seab strateegiadokument „Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030“ eesmärgi, et

riik ja spordiorganisatsioonid väärtustavad ja soodustavad kõigi vanuserühmadega tegelemist,

vabatahtlike kaasamist ning treenerite ja teiste spordispetsialistide kompetentsuse tõstmist.

Lisaks rõhutatakse, et spordikultuuris on oluline roll vabatahtlikul tegevusel. Vabatahtlike

paremaks kaasamiseks luuakse nende koolitamise, motiveerimise ja tunnustamise süsteem.

Vabatahtlike kaasamise süsteem on loodud, kuid seda on vaja uuendada.

Strateegiadokumendi „Eesti 2035“ üks peamine strateegiline siht on „Arukas, tegus ja tervist

hoidev inimene“. Sihi saavutamist jälgitakse mõõdikutega, millest üks on „tööhõive

kultuurielus, spordis ja vabatahtlikus töös osalemine“.

Eelnõuga muudetakse:

 spordiseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 01.03.2023, 25

 tulumaksuseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 02.05.2024, 14.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

Selles peatükis on seaduse eesmärki kirjeldatud reguleeritavate suuremate teemade kaupa.

2.1. Vabatahtliku spordikohtuniku hüvitise piirmäära tõstmine

Muudatuste kavandamisel on seatud eesmärgiks saavutada olukord, kus vabatahtliku

spordikohtuniku hüvitise määr ühes päevas suureneb kuni 45 euroni (senise kuni 20 euro

asemel), et katta spordikohtunikuks olemise hädavajalikud kulud. Vabatahtliku

spordikohtuniku tegevusega seotud kulusid võib isikule hüvitada kalendriaastas kokku kuni

3

2340 euro ulatuses (keskmiselt kord nädalas kohtunikuna tegutsemise päeva eest, arvestusega,

et aastas on 52 nädalat). Hüvitise piirmäära tõstmine ei eelda täiendavaid vahendeid

riigieelarvest.

Suurenenud vabatahtliku kohtuniku hüvitis motiveerib inimesi senisest enam vabatahtlikkuse

alusel spordivõistluste korraldajaid abistama. Muudatus peaks tagama spordi-

organisatsioonidele spordiala arenguks vajaliku spordikohtunike järelkasvu, sest kohtunikuks

olemise kulude hüvitamisega kasvab ka inimeste huvi sellena võistlustel tegutseda. Teadmine,

et vabatahtlike kulud võidakse eelneval kokkuleppel hüvitada kuni 45 euro ulatuses ühe

võistluspäeva kohta, tõstab spordikohtunike motivatsiooni ennast enne võistlushooaega ja selle

jooksul koolitada ja füüsiliselt arendada, mis omakorda aitab korraldada kvaliteetsemaid

spordivõistlusi.

Senise piirmäära kuni 45 euroni tõstmine tagab, et kaetud saavad alates 2018. aastast oluliselt

suurenenud hädavalikud kulud, mis kaasnevad spordikohtunikuks olemisega, ja et summat ei

peaks lähima viie aasta jooksul elukalliduse tõusu põhjal uuesti muutma. Kuna nii kulutused

spordialadel kui ka spordiorganisatsioonide rahalised vahendid hüvitise maksmiseks on

spordiorganisatsioonide lõikes erinevad ning hüvitise maksmisel on tegemist

spordiorganisatsiooni kuluga, on vähetõenäoline, et maksma hakatakse maksimaalset

piirmäära. Samas on põhjendatud vajaduse korral võimalik seda teha.

2.2. Dopinguvastaste reeglite täpsustamine ja toetuste tagasinõudmine

Muudatuste laiem eesmärk on tegutseda spordiideaalide, ausa konkurentsi ja spordi puhtuse

nimel. Spordiseaduse muudatusega soovitakse täpsustada §-i 11 (dopinguvastaste reeglite

järgimine), kohustades lisaks sportlastele ja treeneritele järgima dopinguvastaseid reegleid ka

sportlaste taustapersonali, spordikohtunikke, spordiorganisatsiooni või spordikooli töötajaid

või juhtorgani liikmeid, ja uuendusena teisi spordieetika, näiteks kokkuleppemängude või

väärkohtlemise vastaseid reegleid. Eelnimetatud reeglid kohalduvad ka

spordiorganisatsioonidele ja spordikoolidele.

Dopingu-, kokkuleppemängude-, väärkohtlemise vastaste ja teiste spordieetika reeglite

rikkumise eest karistada saanud sportlastele, treeneritele ja teistele taustapersonali liikmetele ei

maksta muudatuse kohaselt sporditoetusi karistuse kandmise perioodil. Toetuse andjale antakse

võimalus väljamakstud toetusi alates muudatuse jõustumisest toimepandud rikkumiste eest

tagasi nõuda.

Riiklikud toetused on näiteks riigi spordistipendium ja spordipreemia, Eesti Olümpiakomitee

(edaspidi EOK) eraldatavad saavutusspordi toetused ja medalivõitjate preemiad, olümpiavõitja

riiklik toetus, treeneri tööjõukulu toetus, sportlase stipendium ning sportlasetoetus.

2.3. Spordiürituste korraldamise nõuete ajakohastamine

Eesmärk on ajakohastada ja korrastada spordiürituste korraldamise regulatsiooni (loobuda loa

taotlemise nõudest teatud spordiüritustele, mille korraldamisel ja läbiviimisel ei ole praktikas

probleeme tekkinud). Samas on ettepanek loakohustuse alla viia mootorispordiüritused, kus on

praktikas turvalisusega probleeme olnud ja kus riskid on suuremad. Lisaks eeltoodule on

eesmärk määratleda seaduse tasandil kõrgendatud turvanõuetega üritused, mille puhul on

4

kohustus luba taotleda kohaliku omavalitsuse üksuselt (edaspidi ka KOV). Muudatuse eesmärk

on tagada spordivõistlustest osasaavatele isikutele julgeolek, turvalisus ja kvaliteetne teenindus.

2.4. Spordiorganisatsioonile laste ja noorte treeningu eest makstavale tasule

tulumaksutagastuse võimaldamine

Tulumaksuseaduse muudatusega soovitakse saavutada olukord, kus:

1) kõik spordihuvitegevusega tegelevad lapsed ja nende vanemad on võrdselt koheldud. St

lisaks spordikoolide õppemaksudele saab koolituskuludena maksustamisperioodil tulust maha

arvestada ka spordi andmekogusse kantud ja noorte harrastajatega spordiorganisatsioonide

kuutasu, kursusetasu, õppemaksu vms;

2) spordiorganisatsioonid ei asuta enam seepärast spordikoole, et saada konkurentsieelist,

pakkudes lapsevanematele koolituskulude tagasisaamise võimalust. Seeläbi väheneb ebavajalik

menetluskulu Haridus- ja Teadusministeeriumis, et hinnata ja tagasisidestada loodavate

spordikoolide õppekavasid;

3) spordihuvitegevus on riiklikult soodustatud, et kaasata rohkem lapsi liikumisharrastusega

tegelema, et saavutada seeläbi riiklikult seatud eesmärgid rahvatervise seisukohast.

2.5. Muud lahendamist vajavad üksikküsimused

 Muudatuse kohaselt ei pea igal toetust taotleval spordiorganisatsioonil arengukava

olema. See muudab menetluse paindlikumaks ja kiiremaks. Väiksemate

spordiorganisatsioonide jaoks oli arengukava nõue ebaproportsionaalne.

 Kõrvaldatakse ebavõrdsus ja luuakse Eesti Paralümpiakomiteele EOK-ga samaväärne

võimalus sportlasi toetada.

 Seaduses sätestatakse volitusnorm kultuuriministrile tiitlivõistlustel edukalt osalenud

sportlaste ja treenerite premeerimise tingimuste kehtestamiseks. Samuti antakse

kultuuriministrile võimalus sõlmida haldusülesande täitmiseks haldusleping rahvusliku

olümpiakomiteega.

 Sportlasestipendiumi maksmise eelduseks olev avaliku konkursi läbiviimise nõue

kaotatakse. Muudatusega antakse sportlasestipendiumi määramise õigus EOK või Eesti

Paralümpiakomiteele või nende liikmeks olevatele organisatsioonidele, kes on kantud

spordi andmekogusse.

Eelnõu ettevalmistamisele eelnes väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) koostamine ja

kooskõlastamine. VTK esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks eelnõude

infosüsteemi kaudu 12.05.20231. VTK kohta laekunud tagasiside kohta on teave esitatud

seletuskirja 10. peatükis.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse spordiseadust. Säte koosneb 18 punktist.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse spordiseaduse § 1 lõiget 1 pärast sõna „dopinguvastaste“

sõnadega „ja spordieetika“. Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktis 8 toodud muudatusega,

1 VTK on kättesaadav eelnõude infosüsteemis: https://eelnoud.valitsus.ee/main#CTcfTFbf

5

mille kohaselt peavad asjassepuutuvad isikud järgima lisaks dopinguvastastele reeglitele ka

muid spordieetika reegleid. Lisaks eeltoodule täiendatakse nii § 1 lõiget 1 kui 3. peatüki

pealkirja (eelnõu § 1 punkt 12) sõnadega „ja pidamise“, st seadus reguleerib spordiürituse

korraldamise ja pidamise nõudeid. Muudatusega on spordiseadus kooskõlas ka

korrakaitseseaduse § 59 lõikega 2, mille kohaselt spordiürituse korraldamise ja pidamise

nõuded sätestab spordiseadus. Korraldamise all mõistetakse ettevalmistavaid nõudeid,

pidamise all nõudeid, mida tuleb täita ürituse korraldamise ajal. Pidamise nõuded on kaetud

spordiseaduse §-ga 23 ehk korraldaja kohustuste normiga ja ei eelda muid muudatusi

spordiseaduses.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse spordiseaduses toodud spordiorganisatsioonide mõistete

loetelu mõistega „rahvuslik paralümpiakomitee“. See on avalikes huvides ja heategevuslikel

eesmärkidel tegutsev üleriigiline puudega inimeste spordiorganisatsioon, mis ühendab puudega

inimeste spordi ja liikumisharrastusega tegelevaid ühendusi. Mõiste defineerimise vajadus

tuleneb asjaolust, et rahvuslikule paralümpiakomiteele on spordiseaduses edaspidi viidatud (vt

ka eelnõu § 1 p 7 selgitust), kuid see organisatsioon on erinevalt rahvuslikust olümpiakomiteest

mõistena määratlemata.

Spordiseaduse § 61 lõige 6 sätestab spordi andmekogus isikuandmetena kogutavate andmete

loetelu. Spordi andmekogul on spordiehitiste alamandmekogu, mille ülesanne on hallata

ülevaadet, koguda, süstematiseerida ja avaldada teavet avalikkusele suunatud spordiobjektide,

nende spordialase teeninduse, sportimispaikade tehniliste andmete ja nendega seonduvate

spordialade ja distsipliinide kohta. Spordiobjekti kohta kantakse registrisse ka spordiobjekti

foto2. Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse spordi andmekogus töödeldavate isikuandmete

loetelu spordiobjekti kohta lisatava foto autori ja litsentsiandja andmetega. Andmekogu pidaja

sõlmib fotode omanikuga litsentsilepingu. Selleks, et andmekogu pidajal oleks õigus füüsilisest

isikust foto autori ja litsentsiandja isikuandmeid registrisse kanda (töödelda), on vajalik

spordiseadust muuta, sest töödeldavate isikuandmete loetelu peab olema seaduse tasandil.

Vaatamata sellele, et isikuandmete töötlemise alus on litsentsilepingu täitmine, tuleb seaduses

luua õiguslik alus nende isikuandmete kandmiseks spordi andmekogusse.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse riigieelarvest spordi finantseerimise sätet (§ 9).

Uue § 9 lõike 1 kohaselt makstakse sporditoetust spordiorganisatsioonile, kes on kantud spordi

andmekogusse ja kes on enda kohta eelmisel kalendriaastal spordi andmekogusse kantud

andmed vastutava töötleja määratud tähtpäevaks ajakohastanud, ning spordivaldkonnas

tegutsevale juriidilisele isikule, kes aitab kaasa riigi strateegiliste eesmärkide saavutamisele

spordivaldkonnas.

Kehtiva spordiseaduse § 9 lõike 1 kohaselt makstakse sporditoetust spordiorganisatsioonile,

kellel on arengukava, kes on kantud spordi andmekogusse ja kes on enda kohta eelmisel

kalendriaastal spordi andmekogusse kantud andmed vastutava töötleja määratud tähtpäevaks

ajakohastanud. Arengukava nõue kehtestati spordiseaduse vastuvõtmisel 2005. aastal. Sellel

ajal eraldati kultuuriministri määruse alusel toetust üksikutele spordiorganisatsioonidele.

Viimase kümne aasta jooksul on riigieelarvest eraldatavate toetuste maht, toetuste saajate arv

ning toetuste liigid oluliselt muutunud ja kasvanud. Lisandunud on mitmeid taotlusvoore,

2 Vt näiteks https://www.spordiregister.ee/et/ehitis/3854/abjapaluoja_rulapark_ja_tanavakorvpalliplats

6

näiteks rahvusvaheliste spordivõistluste korraldamise või treenerite tööjõukulu toetuse

taotlusvoor. Seega toetuste liikide lõikes on vaja eri lähenemist, sest asjakohane ei ole kõikidelt

spordiklubidelt arengukava nõuda. Küll on see vajalik aga tegevustoetust taotlevate

organisatsioonide puhul. Toetuste liigid, mille puhul arengukava nõutakse, täpsustatakse

kultuuriministri määrusega.

Spordiseaduse § 9 lõikes 1 täpsustatakse, et toetust võib eraldada spordivaldkonnas tegutsevale

juriidilisele isikule, kes aitab kaasa riigi strateegiliste spordivaldkonna eesmärkide

saavutamisele. On tekkinud olukord, kus selleks on loodud juriidilisi isikuid, kes spordiseaduse

mõistes ei ole spordiorganisatsioonid, aga iga päev spordivaldkonnas tegutsevad. Sellised

organisatsioonid on näiteks EOK asutatud Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus ning

SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskus. Selleks, et Kultuuriministeeriumil oleks seaduslik

alus ka nende, aga teistegi organisatsioonide tegevust toetada, on vaja spordiseaduse § 9 lõike

1 sõnastust muuta.

Uue § 9 lõike 2 kohaselt võib sportlasele ja tema treenerile määrata preemia rahvusvahelisel

tiitlivõistlusel medali võitmise eest.

Uue § 9 lõike 3 kohaselt otsustab sporditoetuse määramise spordiorganisatsioonile ja

spordivaldkonnas tegutsevale juriidilisele isikule, kes aitab kaasa riigi strateegiliste eesmärkide

saavutamisele spordivaldkonnas ning preemia määramise tiitlivõistlusel medali võitnud

sportlasele ja tema treenerile valdkonna eest vastutav minister.

Uue § 9 lõike 4 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister halduslepingu alusel volitada

rahvuslikku olümpiakomiteed määrama sporditoetust spordialaliidule või preemiat

tiitlivõistlusel medali võitnud sportlasele ja tema treenerile. Halduslepingu sõlmimisel teeb

halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet Kultuuriministeerium.

EOK premeerib rahvusvahelistel tiitlivõistlustel edukalt esinenud sportlasi ja nende treenereid

alates 01.04.2014. Medalivõitjate premeerimise põhimõtted on kehtestanud praegu EOK

täitevkomitee. Kultuuriministeerium soovib tuua premeerimise tingimused spordiseaduse

alusel antava kultuuriministri määruse tasandile ja täpsustada, et kultuuriminister võib volitada

halduslepingu alusel EOK-d seda haldusülesannet täitma. Seega tuleb seaduse alusel

kehtestatavas määruses täpsustada premeerimise tingimusi ja sätestada seaduses korrektne

volitusnorm halduslepinguga antud ülesande täitmiseks rahvuslikule olümpiakomiteele.

Premeeritakse peamiselt olümpiaalade täiskasvanute ja juunioride tiitlivõistlustel medali

võitnud sportlasi ja nende treenereid. Mitteolümpiaaladel medali võitnud sportlasi ja treenereid

premeeritakse vahendite olemasolul. Kuna EOK eraldab praegu halduslepingu alusel

spordialaliitudele toetusi (sh saavutusspordi edendamise toetusi), on neile ka medalivõitjate

premeerimise ülesande delegeerimine asjakohane.

Uue § 9 lõige 5 sätestab, et kui lõikes 4 nimetatud haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või

esineb muu põhjus, mis takistab haldusülesande täitjal selle täitmist jätkata, korraldab edasise

täitmise Kultuuriministeerium.

Uue § 9 lõike 6 kohaselt kehtestab riigieelarvest Kultuuriministeeriumile spordi toetamiseks

eraldatud vahenditest antavate sporditoetuste liigid ning sporditoetuse taotlemise, taotleja

hindamise, sporditoetuse määramise ja määramisest keeldumise tingimused ja korra, samuti

7

sportlasele ja tema treenerile rahvusvahelisel tiitlivõistlusel medali võitmise eest preemia

määramise tingimused ja korra valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Eelnõu § 1 punktidega 5 ja 6 muudetakse spordiseaduse §-s 92 kehtestatud vabatahtliku

spordikohtuniku tegevusega soetud kulude hüvitamise piirmäärasid.

Kehtiva spordiseaduse § 92 kohaselt on spordi andmekogusse kantud spordiorganisatsioonil ja

spordikooli pidajal õigus maksta spordialaliidu, maakonna spordiliidu või piirkondlikul

põhimõttel tegutseva spordiühenduse veebilehel avalikustatud võistluskalendris kajastatud

võistlusel vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulude hüvitamiseks

kuludokumente nõudmata kuni 20 eurot spordikohtunikuna tegutsemise päeva eest. Tegemist

on spordiorganisatsioonile või -koolile antud võimaluse, mitte kohustusega ning hüvitist

makstakse sellises lubatud piirmäära ulatuses, mida spordiorganisatsioonil on võimalik oma

majanduslikust seisust lähtudes maksta.

Vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulusid võib isikule hüvitada üks või mitu

spordiorganisatsiooni või spordikooli pidajat kokku kuni 1040 eurot kalendriaastas.

Kuluhüvitise saamiseks peab spordialaliit olema isiku atesteerinud või isik olema alla

20-aastane ega tohi samal võistlusel spordikohtunikuna tegutsemise eest töötasu või

võlaõigusliku lepingu alusel makstavat tasu saada.

Spordivõistlustel vabatahtliku spordikohtunikuna osalemine nõuab teatud kulutusi. Isik peab

tasuma koolitustel ja seminaridel osalemise, kohtunikulitsentsi saamise ning vormiriietuse,

sobivate jalanõude ja töövahendite soetamise kulu.

Vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulude hüvitamine ilma kuludokumente

nõudmata rakendus 01.01.2018. Alates 2018. aastast on tarbijahinnaindeks tõusnud 42% (2024.

aasta jaanuari seisuga). Probleem on, et praegu kehtivad piirmäärad ei kata enam

spordikohtunikuna tegutsemise hädavajalikke kulusid (nt litsentsi taotlemine, koolitused,

transport võistlustele, kohtuniku varustus). Spordiorganisatsioonidel on aina raskem leida

inimesi, kes oleks nõus neid võistluste korraldamisel abistama, sest kohtunikud peavad

vabatahtlikule tegevusele liiga palju oma vahenditega panustama. Seetõttu kannatab võistluste

korraldamise kvaliteet.

Spordiseaduse § 92 muudetakse selliselt, et kuludokumente nõudmata võib vabatahtliku

spordikohtuniku tegevusega seotud kulude hüvitamiseks maksta päevas senise kuni 20 euro

asemel kuni 45 eurot.

Vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulusid võib isikule hüvitada kokku kuni

52 päeva eest kalendriaastas, kui spordikohtunikuna tegutsetakse, ehk keskmiselt ühe korra eest

nädalas. Senise 1040 euro asemel oleks uus aastane piirmäär 2340 eurot. Hüvitise piirmäära

tõstmine ei eelda täiendavaid vahendeid riigieelarvest.

Suurenenud vabatahtliku kohtuniku hüvitis motiveerib inimesi senisest enam vabatahtlikkuse

alusel spordivõistluste korraldajaid abistama. Muudatus peaks tagama

spordiorganisatsioonidele spordiala arenguks vajaliku spordikohtunike järelkasvu, sest

kohtunikuks olemise kulude hüvitamisega kasvab ka inimeste huvi võistlustel kohtunikuna

tegutseda. Teadmine, et vabatahtlike kulud võidakse eelneval kokkuleppel hüvitada kuni

8

45 euro ulatuses ühe võistluspäeva kohta, tõstab spordikohtunike motivatsiooni ennast enne

võistlushooaega ja selle jooksul koolitada ja füüsiliselt arendada, mis omakorda aitab

korraldada kvaliteetsemaid spordivõistlusi.

Senise piirmäära kuni 45 euroni tõstmine tagab, et kaetud saavad alates 2018. aastast oluliselt

suurenenud hädavalikud kulud, mis kaasnevad spordikohtunikuks olemisega, ja et summat ei

peaks lähima viie aasta jooksul elukalliduse tõusu põhjal uuesti muutma. Kuna nii kulutused

spordialadel kui ka spordiorganisatsioonide rahalised vahendid hüvitise maksmiseks on

spordiorganisatsioonide lõikes erinevad ning hüvitise maksmisel on tegemist

spordiorganisatsiooni kuluga, on vähetõenäoline, et maksma hakatakse maksimaalset

piirmäära. Samas on põhjendatud vajaduse korral võimalik seda teha.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse spordiseaduse § 101 lõiget 2. Alates 2020. aastast on

spordiorganisatsioonidel ja spordiklubidel olnud õigus määrata ja maksta sportlastele

sportlasestipendiumi. Sportlasestipendiumi määramise ja maksmise tingimused on sätestatud

spordiseaduse §-s 101. Neli aastat on näidanud, et sportlasestipendiumi sellisel kujul

sätestamine on end õigustanud ja loonud spordi andmekogusse kantud

spordiorganisatsioonidele ja spordikoolidele arusaadava, jälgitava ja vähese aja- ning

töömahuga sportlasestipendiumi maksmise regulatsiooni. Kehtiva seaduse kohaselt määratakse

sportlasestipendium avaliku konkursi korras, mille kohta on avaldatud teade üleriigilise

levikuga päevalehes, kohalikus ajalehes, sportlasestipendiumi maksja veebilehel või

valdkondlikku teavet sisaldaval veebilehel. Selleks, et muuta sportlasestipendiumi määramise

protsessi spordivaldkonnale veelgi efektiivsemaks ning vähendada veelgi nii spordivaldkonna

organisatsioonide kui ka EMTA töökoormust, nähakse eelnõuga ette avaliku konkursi

väljakuulutamise nõude kaotamine. Sportlasestipendiumi makstakse spordi andmekogusse

kantud rahvusliku olümpiakomitee või rahvusliku paralümpiakomitee või nende liikmeks oleva

spordialaliidu, maakonna spordiliidu või spordiühenduse või nende liikmeks oleva

spordiorganisatsiooni või spordikooli juhtorgani otsuse alusel. Otsusest teavitatakse

sportlasestipendiumi maksja või valdkondlikku teavet sisaldaval veebilehel.

Seega, sportlasestipendiumi määramise õigus seotakse rahvusliku olümpiakomitee või

paralümpiakomitee või nende katusorganisatsioonide liikmeks olemise ehk võrgustikku

kuulumisega. Enam kui 35 aastaga välja arenenud spordiorganisatsioonide võrgustik, selle

vertikaalne liikmelisus ja horisontaalne koostöö on olnud edukas ning annab kindlust, et

spordiorganisatsioonid selles ühendavas võrgustikus on teadlikud, huvitatud ja pädevad

otsustama stipendiumite andmise ilma avaliku konkursikutseta, kus osalemine võib olla

juhuslik. Sport ja spordi aluseks olev avatud konkurentsis võistlemine, samuti kui iga isiku

pühendumine ning areng on mõõdetavad ja märgatavad. Iga spordiorganisatsioon on õppinud

aru saama, keda oma põhikirjalistel eesmärkidel on otstarbekas motiveerida ning toetada.

Selle õiguse andmine rahvusliku olümpiakomitee või paralümpiakomitee liikmevõrgustikku

kuuluvale organisatsioonile peab tagama valdkondliku ühishuvi, suurema kindlustunde ja

parema valdkondliku järelevalve ning välistama võimalikud eksimused avalike konkursside

korraldamisel.

Liikmevõrgustiku nõude rakendamist toetab ka senine praktika. 2023. a (spordi andmekogu

andmete põhjal) maksid sportlasestipendiume 90 organisatsiooni (33 spordiala), neist üks Eesti

Olümpiakomitee, 16 spordialaliitu, 1 maakonna spordiliit, 3 spordiühendust ja 69 spordiklubi.

Ainult 3 spordiklubi väljapool rahvusliku olümpiakomitee liikmevõrgustikku. 2024. a on senini

9

sportlasestipendiume plaaninud maksta 76 organisatsiooni (28 spordiala), neist 11

spordialaliitu, 2 spordiühendust ja 63 spordiklubi. Ainult 3 spordiklubi väljapool rahvusliku

olümpiakomitee liikmevõrgustikku.

Kehtima jääb nõue, et sportlasestipendiumi maksja on kantud spordi andmekogusse ja see

tuuakse õigusselguse huvides antud lõikes välja. Kehtima jäävad ka kõik teised §-s 101

sätestatud nõuded.

Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse spordiseaduse §-s 106 toodud sportlasetoetuse maksmise

regulatsiooni.

Kehtiva spordiseaduse § 106 lõige 3 sätestab, et kui lepingu sõlminud spordiorganisatsioon või

spordikool maksab lepingu kehtivuse ajal sportlasele sportlasetoetust alla spordiseaduse § 106

lõikes 1 nimetatud kalendrikuu piirmäära, on kohaliku omavalitsuse üksusel, spordialaliidul või

rahvuslikul olümpiakomiteel õigus maksta sportlasele lepingu kehtivuse ajal sportlasetoetust

kuni § 106 lõikes 1 nimetatud kalendrikuu piirmäära täitumiseni, arvestades sama paragrahvi

lõikes 2 sätestatut (arvestada tuleb piirmääraga ehk 24-kordse kuu töötasu alammääraga).

Sellest loetelust on ekslikult välja jäänud rahvuslik paralümpiakomitee (Eesti

Paralümpiakomitee), mistõttu ei ole praegu Eesti Paralümpiakomiteel, kes on paraspordi

katusorganisatsioon Eestis, võimalik täiendavalt sportlasetoetust lubatud piirmäärani maksta,

kui sportlasega on mõni spordiorganisatsioon juba sportlasetoetuse lepingu sõlminud. Selleks,

et Eesti Paralümpiakomitee toetus jõuaks sportlaseni, tuleb neil toetada spordiorganisatsiooni,

kes on sõlminud sportlasega sportlaselepingu ning nimetatud spordiorganisatsioonil tuleb

maksta toetust sportlasetoetusena. See on aeganõudev ja mahukas töö. Eesti Paralümpiakomitee

on avalikes huvides ja heategevuslikel eesmärkidel tegutsev üleriigiline puudega inimeste

spordiorganisatsioon, mis ühendab puudega inimeste spordi ja liikumisharrastusega tegelevaid

ühendusi. Eesti Paralümpiakomitee eesmärk on arendada Eesti puudega inimeste sporti ja

liikumisharrastust koostöös Eesti spordiorganisatsioonide võrgustikuga ning tagada puudega

inimestele võimalus osaleda valdkonna rahvusvahelistel võistlustel. See tähendab, et Eesti

Paralümpiakomitee ülesanne on muu hulgas ette valmistada ja toetada neid paraspordi

tippsportlasi, kes osalevad rahvusvahelistel võistlustel, nagu Euroopa meistrivõistlused,

maailmameistrivõistlused ja paralümpiamängud.

Kehtiva spordiseaduse § 11 lõike 1 kohaselt on sportlane ja treener kohustatud tundma ja

järgima dopinguvastaseid reegleid, mis on sätestatud maailma dopinguvastases koodeksis ja

mis on selle alusel vastu võetud.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse senist dopinguvastaste reeglite järgmise sätet (§ 11), mis

reguleerib edaspidi lisaks dopingureeglite järgimisele laiemalt ka spordieetika reeglite

järgimist.

Uue § 11 lõike 1 kohaselt on sportlane, treener, sportlase tugiisik, spordikohtunik,

spordiorganisatsiooni või spordikooli töötaja ja juhtorgani liige kohustatud tundma ja järgima

dopinguvastaseid reegleid, mis on sätestatud maailma dopinguvastases koodeksis ja mis on

selle alusel vastu võetud, samuti spordivõistluste tulemustega manipuleerimise ja

väärkohtlemise vastaseid reegleid ning muid spordieetika reegleid, mis on sätestatud

rahvusvahelise spordiorganisatsiooni, rahvusliku olümpiakomitee, rahvusliku

paralümpiakomitee või spordialaliidu kehtestatud dokumentides. Eelnimetatud reeglid

kohalduvad ka spordiorganisatsioonidele ja spordikoolidele.

10

Nende reeglite järgimise kohustuse sätestamine seaduses ning isikute ringi laiendamine

lihtsustab reeglite rakendamist, sest sel juhul on tegemist seadusest tuleneva kohustusega ja

reeglite rikkuja ei saa väita, et need ei ole tema suhtes kehtivad või siduvad.

Maailma dopinguvastane koodeks3 ja selle alusel vastu võetud Eesti dopinguvastased reeglid4

sätestavad dopinguvastaste reeglite tundma õppimise kohustuse lisaks sportlasele ja treenerile

ka spordiorganisatsioonide töötajatele ja juhtorgani liikmetele ning sportlase tugiisikutele.

Lisaks kehtivad mitmel spordialal, näiteks jalgpallis, kokkuleppemängude ja väärkohtlemise

vastased reeglid, mis kohalduvad eeltoodud sihtrühma kõrval ka spordikohtunikele.

Samuti kohalduvad reeglid juriidilistele isikutele. Seega, ka spordiorganisatsioonidel

ja -koolidel lasub seadusest tulenev kohustus reegleid tunda ja järgida. Näiteks on juriidilisel

isikul kohustus teatud rikkumiste puhul algatada menetlus, nad ei tohi uurimist takistada jne.

Uue § 11 lõike 2 kohaselt kaotab sportlane, treener ja sportlase tugiisik lõikes 1 nimetatud

reeglite rikkumisel dopinguvastase organisatsiooni, rahvusvahelise spordiorganisatsiooni,

rahvusliku olümpiakomitee, rahvusliku paralümpiakomitee või spordialaliit määratud

võistluskeelu või spordis osalemise keelu perioodiks õiguse spordiseaduse §-des 9, 91, 10, 101

ja 105 nimetatud preemiatele, stipendiumidele ja toetustele. Selle muudatuse abil välditakse

olukordi, kus isik, kellele on määratud spordis tegutsemise keeld, saab riigilt toetust spordis

tegutsemiseks edasi.

Uue § 11 lõige 3 sätestab, et kui dopinguvastane organisatsioon, rahvusvaheline

spordiorganisatsioon, rahvuslik olümpiakomitee, rahvuslik paralümpiakomitee või spordialaliit

on määranud sportlasele, treenerile, sportlase tugiisikule, spordikohtunikule või

spordiorganisatsiooni või spordikooli töötajale või juhtorgani liikmele karistuse sama

paragrahvi lõikes 1 nimetatud reeglite rikkumise eest, on spordiseaduse §-des 9, 91, 10, 101 ja

105 nimetatud preemia, stipendiumi või toetuse andjal on õigus nõuda pärast reeglite rikkumist

määratud preemiad, stipendiumid ja toetused neilt tagasi.

Sellisel lähenemisel oleks suur ennetav mõju. Spordieetika reeglite rikkumine ei ole praegu

Eestis levinud probleem, kuid isegi paar juhtumit aastas ohustab spordi ausust ning selle

tagamiseks on vaja luua ennetav regulatsioon.

Maailma dopinguvastase koodeksi artikli 17 ning Eesti dopinguvastaste reeglite punkti 16

kohaselt võidakse sportlast või teist isikut teavitada toimunud antidopingu reegli rikkumise

päevast kuni kümme aastat, mistõttu on võimalik, et dopingukaristus määratakse isikule kümme

aasta tagasi antud positiivse dopinguproovi eest.

Arvestades, et spordieetika reeglite rikkumised tuvastatakse tihti ajalise viitega, peab olema

õiguslik alus pärast reeglite rikkumist määratud preemiad, stipendiumid ja toetused sportlaselt,

treenerilt, sportlase tugiisikult, spordikohtunikult, spordiorganisatsiooni või spordikooli

töötajalt või juhtorgani liikmelt tagasi nõuda, sest kui spordieetika reeglite rikkumine oleks

tuvastatud kohe nende toimepanemisel, ei oleks isikule spordialast preemiat, stipendiumi või

toetust määratud.

3 Maailma dopinguvastane koodeks: https://www.wada-ama.org/en/resources/world-anti-doping-program/world-

anti-doping-code 4 Eesti dopinguvastased reeglid 2021: https://eadse.ee/wp-content/uploads/2021/12/EDR-2021.pdf

11

Toome selle sätte selgitamiseks kolm näidet, mis näitlikustavad olukorda, kus kavandatav

seadusmuudatus on kehtinud juba kümme aastat.

Esiteks, sportlasele määratakse veebruaris riiklik spordi aastapreemia eelmise aasta sportlike

tulemuste eest. Sportlasele tehakse dopingutest 8. märtsil. 15. märtsil määrab

Kultuuriministeerium samale sportlasele riikliku spordistipendiumi. 2. aprillil määrab

spordialaliit sportlasele sportlasestipendiumi. 8. aprillil selgub, et sportlase 8. märtsil antud

dopingutest on osutunud positiivseks, mille järel nõuab sportlane ka B-proovi avamist.

15. aprillil kantakse sportlasele riikliku spordistipendiumi toetus üle. 20. aprillil selgub, et

sportlase B-proov on samuti positiivne ning 27. aprillil määrab Eesti dopinguvastane

distsiplinaarkolleegium sportlasele nelja-aastase võistluskeelu. Seejärel tekib nii

Kultuuriministeeriumil kui ka spordialaliidul õigus nii riiklik spordistipendium kui ka

sportlasestipendium tagasi küsida, kuid kuna riiklik spordi aastapreemia määrati sportlasele

enne positiivse testi andmist, siis riiklikku spordi aastapreemiat sportlaselt tagasi ei nõuta..

Teiseks, spordiklubi juhile, kes on olümpiavõitja ja saab juba kümme aastat olümpiavõitja

riiklikku toetust, määratakse eluaegse töö eest riiklik spordipreemia. Lisaks tegutseb isik

treenerina ning talle on makstud viimased 30 aastat treeneri tööjõukulu toetust. Paar kuud

hiljem pöörduvad mitmed tema spordiala sportlased politsei poole teabega, mis viitab, et ta on

oma treeneriametis korraldanud kokkuleppemänge. Pärast uurimist selgub, et spordiklubi juht

on kokkuleppemänge korraldanud juba kaheksa aastat, millest viimased juhtumid olid kuni

aasta enne riikliku spordi elutööpreemia määramist. Lisaks õiguskaitseorganite määratud

karistusele otsustab ka spordialaliit määrata spordiklubi juhile eluaegse spordis tegutsemise

keelu. Selle spordiala rahvusvahelisel alaliidul on kehtiv eetikakoodeks, mille punkte on

spordiklubi juht rikkunud, ning sellest rahvusvahelisest eetikakoodeksist Eesti spordialaliit oma

põhikirja kohaselt ka juhindub. Arvestades karistust ja tegude toimepanemise aega otsustab

Vabariigi Valitsus kaalutlusõigust omades isikult riikliku spordipreemia tagasi nõuda.

Sotsiaalkindlustusamet, kes on olümpiavõitja riikliku toetuse andja, küsib isikult tagasi viimase

kaheksa aasta olümpiavõitja toetuse alatest esimesest tõendatud kokkuleppemängust. Lisaks

kaalub Spordikoolituse ja -Teabe SA tema tööandjalt treeneri tööjõukulu toetuse viimase

kaheksa aasta eest tagasi nõuda, arvestades võimalusega, et tööandja saab nõuda töötajalt kahju

hüvitamist töölepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest.

Kolmandaks, treenerile, kelle tööjõukulude katmiseks on saadud riigilt treeneri tööjõukulu

toetust, määravad ühe võistluse jooksul kohtunikud kaks tehnilist viga nendega vaidlemise eest.

Spordiala ja võistluse võistlusmäärustik näeb ette, et sellisel juhul tekib selle spordialaliidu

distsiplaankolleegiumil õigus määrata isikule kuni viiemänguline võistluskeeld.

Distsiplinaarkolleegium otsustab treeneri varasemat keevalist käitumist arvestades rakendada

maksimumkaristust ning määrab talle viiemängulise keelu. See karistus ei anna siiski

Spordikoolituse ja -Teabe SA-le õigust nõuda tema tööandjalt tagasi treeneri tööjõukulu toetust,

sest tegu ei olnud eetikareeglite, vaid võistlusmäärustiku rikkumisega.

Uue § 11 lõike 4 kohaselt on riiklikul dopinguvastasel organisatsioonil ja

spordiorganisatsioonidel õigus dopinguvastaste toimingute tegemiseks ja rikkumiste

menetlemiseks, spordivõistluste tulemustega manipuleerimise, väärkohtlemise ja teiste

spordieetika reeglite rikkumiste menetlemiseks töödelda isikuandmeid. Riiklikul

dopinguvastasel organisatsioonil, rahvuslikul olümpiakomiteel, rahvuslikul

paralümpiakomiteel ja spordialaliidul on õigus dopinguvastaste toimingute tegemisel ja

12

rikkumise menetlemise või väärkohtlemise reeglite rikkumise menetlemise töödelda isiku

terviseandmeid.

Kehtiva seaduse kohaselt on riiklikul dopinguvastasel organisatsioonil ja

spordiorganisatsioonidel õigus töödelda isikuandmeid (sh isiku terviseandmeid) ainult

dopinguvastaste toimingute tegemiseks ja rikkumiste menetlemiseks. Vastav regulatsioon viidi

spordiseadusesse 2019. aastal isikuandete kaitse üldmääruse rakendamisega seotutud

isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seadusega. Nimetatud seaduse seletuskirja5 kohaselt

„/…/ luuakse vastava muudatusega seaduslik alus, et riiklik dopinguvastane organisatsioon või

spordiorganisatsioon saaks vajadusel töödelda isiku terviseandmeid. Pakutud sõnastus toob

välja andmete kogumise eesmärgi, loob õigusselguse ning tagab jätkuva usalduse

dopinguvastase organisatsiooni ja spordiorganisatsioonide vastu, kes teostavad

dopinguvastaseid toiminguid.

2003. aastal toimunud ülemaailmsel spordidopingu konverentsil võeti ühehäälselt vastu

maailma dopinguvastane koodeks (The World Anti-Doping Code), mida on riigiti tunnustatud

nn Kopenhaageni deklaratsiooni alusel. Kultuuriminister allkirjastas Kopenhaageni

deklaratsiooni 2003. aasta juunis. Maailma dopinguvastase koodeksi nõudeid kinnistab

omakorda UNESCO Spordis dopingu kasutamise vastane rahvusvaheline konventsioon, mille

Eesti kiitis heaks Vabariigi Valitsuse 5.07.2007. a korraldusega nr 335.

Riiklik dopinguvastane organisatsioon on maailma dopinguvastasest koodeksist tulenev termin,

mis tähendab juriidilist isikut, millele iga riik on omistanud peamise pädevuse ning pannud

kohustuse kehtestada ja rakendada dopinguvastaseid reegleid, juhtida proovide võtmist, hallata

testitulemusi ning arutada asju riiklikul tasandil. Eestis on vastavaks dopinguvastaseks

organisatsiooniks sihtasutus Eesti Antidoping (täpsustus: Sihtasutus Eesti Antidoping (EAD)

tegutses perioodil 19. aprill 2007 kuni liitumiseni Eesti Antidopingu ja Spordieetika

Sihtasutusega 22. september 2021).

Dopinguvastase tegevuse all mõeldakse maailma dopinguvastases koodeksis ja

rahvusvahelistes standardites sätestatud toiminguid, mida teevad dopinguvastased

organisatsioonid ja nende kolmandatest isikutest esindajad eesmärgiga teha kindlaks, kas

dopinguvastaseid reegleid on rikutud, ning mis hõlmavad asukohateabe kogumist, testide

tegemist, tulemuste haldamist, kontrollimist, kas sportlasepoolne keelatud aine või keelatud

võtte kasutamine on toimunud rangelt õiguspärase ja dokumenteeritud ravi otstarbel, osalejate

koolitamist nende õiguste ja kohustuste valdkonnas, dopinguvastase reegli rikkumiste uurimist

ning õigusliku menetluse alustamist nende suhtes, kes on väidetavalt sellise rikkumise toime

pannud.

Maailma dopinguvastase koodeksi artikli 14.6 kohaselt võivad dopinguvastased

organisatsioonid koguda, säilitada, töödelda või avaldada sportlaste ja muude isikute

isikuandmeid kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning juhul, kui see on vajalik ja kohane

koodeksi ja rahvusvaheliste standardite (sealhulgas eelkõige eraelu puutumatuse ja

isikuandmete kaitse rahvusvahelise standardi) alusel dopinguvastaste toimingute tegemiseks.

Maailma dopinguvastase koodeksiga seotud eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse

rahvusvaheline standard määratleb olulise põhimõtte, et dopinguvastased organisatsioonid

5 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9d1420bb-b516-4ab1-b337-17b2c83eedb1/isikuandmete-

kaitse-seaduse-rakendamise-seadus/

13

peavad kaitsma töödeldavaid isikuandmeid piisavalt nii selleks, et täita õigusnorme, kui ka

selleks, et tagada organiseeritud spordiga tegelevate isikute jätkuv usaldus dopinguvastaste

organisatsioonide vastu.

Kultuuriministeerium leiab, et SA Eesti Antidoping ettepanek on põhjendatud ja spordiseaduse

muudatusega loodav õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks aitab tagada organiseeritud

spordiga tegelevate isikute jätkuva usalduse dopinguvastaste organisatsioonide vastu ning loob

õiguskindluse ka dopinguvastaseid toiminguid läbiviivatele organisatsioonidele.“

Selleks, et tagada õigusselgus ja spordieetika reeglite tõhus täitmine, on vaja isikuandmete

töötlemise alust laiendada ka teiste spordieetika reeglite rikkumiste vastaste toimingute

tegemiseks ja rikkumiste menetlemiseks. Nt võivad spordieetika reeglite rikkumiste vastaseid

toiminguid teha ja rikkumisi menetleda nii Eesti dopinguvastane organisatsioon (Eesti

Antidopingu ja Spordieetika SA), kes põhikirja6 kohaselt tegeleb ka teiste spordieetika

valdkonna rikkumiste ennetamisega, kui ka spordialaliidud.

Terviseandmete kui eriliigiliste isikuandmete töötlemine on hetkel samuti lubatud vaid

dopinguvastaste toimingute tegemiseks ning õigus sellisel eesmärgil andmeid töödelda on nii

riiklikul dopinguvastasel organisatsioonil kui ka spordiorganisatsioonidel. Eelnõuga

muudetakse ka seda käsitlust, et tagada tõhusam, efektiivsem, aga ka minimaalsuse printsiibist

lähtuv isikuandmete töötlemine. Esiteks on terviseandmeid lisaks dopinguvastaste toimingute

ja rikkumiste menetlemiseks vajalik töödelda ka väärkohtlemise juhtumite menetlemiseks. Nt

võib ohver väärkohtlemise uurimise raames spordialaliidule või Eesti Antidopingu ja

Spordieetika SA-le esitada epikriise väärkohtlemise tuvastamiseks. Spordialaliit või Eesti

Antidopingu ja Spordieetika SA menetleb vastavaid juhtumeid ning edastab neid otsustamiseks

spordialaliidu distsiplinaarkomisjonile või Eesti Olümpiakomitee poolt loodavale Eesti

spordikohtule. Dopinguvastaste toimingute tegemiseks ning rikkumiste menetlemiseks on

terviseandmete töötlemise alus jätkuvalt oluline ja asjakohane. Nt kui sportlasel on teatud tüüpi

haigus, milleks ta peab taotlema Eesti dopinguvastase organisatsiooni ravi eesmärgil lubatud

erandi komisjoni luba dopingainet sisaldava ravimi kasutamiseks, siis tuleb selleks esitada

komisjonile terviseandmeid sisaldavad epikriisid ja muud vajalikud dokumendid ravimi

vajaduse tõendamiseks. Antud load laetakse rahvusvahelisse antidopingu haldamise ja

juhtimise andmebaasi, kus on rahvusvahelisel dopinguvastasel organisatsioonil ja

rahvusvahelistel spordialaliitudel õigus tutvuda, kas luba kehtib ja on antud õiguspäraselt.

Teiseks muudetakse eelnõuga minimaalse vajaliku töötlemise printsiibist lähtuvalt

tervisandmeid töötlevate organisatsioonide ringi. Sättega kehtestatakse, et terviseandmeid

võivad töödelda vaid riiklik dopinguvastane organisatsioon, rahvuslik olümpiakomitee,

rahvuslik paralümpiakomitee ja spordialaliidud, teistel spordiorganisatsioonidel ja juriidilistel

isikutel puudub vajadus terviseandmeid dopinguvastaste toimingute ja rikkumiste

menetlemiseks ning väärkohtlemisjuhtumite menetlemiseks töödelda.

Isikuandmete kaitse üldmääruse art 9 lg 2 punkti g kohaselt võib isiku terviseandmeid töödelda,

kui töötlemine on vajalik olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse

alusel ning on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga, austab isikuandmete kaitse õiguse

olemust ja tagatud on sobivad ja konkreetsed meetmed andmesubjekti põhiõiguste ja huvide

6 https://eadse.ee/organisatsioon/eadse-pohikiri/

14

kaitseks. Kultuuriministeeriumi hinnangul esineb jätkuvalt suur avalik huvi antud andmete

töötlemiseks, sest aus sport ja sporditurvalisus on kogu spordiliikumise nurgakivi.

Isikuandmeid, sh terviseandmeid, kogutakse nii kaua kui on vajalik eelnõus toodud eesmärkide

saavutamiseks, arvestades seejuures vaidlustamisajaga. Konkreetne andmete töötlemise

periood on juhtumipõhine. Iga organisatsioon, kes spordiseaduse § 11 lõike 4 kohaselt

isikuandmeid töötleb, peab järgima seejuures isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevaid

nõudeid isikuandmete turvalisusele ja rakendama selleks asjakohaseid tehnilisi ja

korralduslikke meetmeid. Andmeid tuleb kindlasti hoida turvatud ja piiratud liigipääsuga

serveris krüpteerituna ning need tuleb kustutada viivitamata peale seda, kui kaob ära alus nende

töötlemiseks.

Eelnõu § 1 punkti 10 kohaselt antakse spordiseaduse §-s 111 nimetatud spordivõistlustega

manipuleerimise vastu võitlemiseks loodud riiklikule kontaktpunktile õigus spordivõistluste

tulemustega manipuleerimise vastaste toimingute tegemiseks töödelda isikuandmeid.

18. septembril 2014. aastal võttis Euroopa Nõukogu vastu spordivõistlustega manipuleerimise

vastase Euroopa Nõukogu konventsiooni (edaspidi konventsioon)7, mille Eesti allkirjastas 19.

septembril 2016. aastal. Plaanis on konventsioon ratifitseerida pärast seda, kui Euroopa Liit on

selle heaks kiitnud. Konventsiooni puhul on tegu segalepinguga, mille teatud osas on EL-il ja

liikmesriikidel jagatud pädevus. Euroopa Komisjon kaasati konventsiooni väljatöötamise

protsessi ning ta osales EL-i nimel konventsiooni läbirääkimistel. Euroopa Komisjon on

konventsiooni heakskiitmiseks valmistanud ette kaks Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu.

Esimene käsitleb heakskiitmist küsimustes, mis ei ole seotud kriminaalmateriaalõiguse ja

õigusalase koostööga kriminaalasjades. Teine eelnõu käsitleb heakskiitmist küsimustes, mis on

seotud kriminaalmateriaalõigusega ja õigusalase koostööga kriminaalasjades. Hetkel otsuseid

vastu võetud ei ole.

Konventsiooni eesmärk on võidelda spordivõistlustega manipuleerimise vastu, et kaitsta spordi

ausust ja spordieetikat kooskõlas spordi autonoomia põhimõttega, ja tõhustada rahvusvahelist

koostööd selles valdkonnas. Eesmärgi saavutamiseks püüab konventsioon ennetada ja avastada

võistlustega manipuleerimist ja selle eest karistada ning edendada riigisisest ja riikidevahelist

koostööd asjaomaste isikute, peamiselt riigiasutuste, spordiorganisatsioonide ja

spordikihlvedude korraldajate vahel.

Konventsiooni rakendamiseks tuleb moodustada kontaktpunkt, mis on paljude rahvusvaheliste

ekspertide arvates üks peamiseid konventsiooni loodavaid mehhanisme spordivõistlustega

manipuleerimise vastaseks võitlemiseks. Kontaktpunkt teeb kooskõlas riigisisese õigusega muu

hulgas järgmist:

1. toimib teabejagamiskeskusena, kogudes ja edastades asjaomastele organisatsioonidele

ning asutustele teavet, mis on seotud spordivõistlustega manipuleerimise vastase

võitlusega;

2. koordineerib spordivõistlustega manipuleerimise vastast võitlust;

7 Euroopa Nõukogu spordivõistluste tulemustega manipuleerimise vastane konventsioon;

https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016801cdd

7e

15

3. võtab vastu, koondab ja analüüsib teavet tavatute ja kahtlaste kihlvedude kohta, mis on

sõlmitud konventsiooniosalise territooriumil toimuvate spordivõistluste suhtes, ning

vajaduse korral edastab hoiatusi;

4. edastab teavet seaduse või selles konventsioonis osutatud spordiregulatsioonide

võimalike rikkumiste kohta riigiasutustele või spordiorganisatsioonidele ja/või

spordikihlvedude korraldajatele;

5. teeb koostööd kõigi organisatsioonide ja asjaomaste asutustega riigisisesel ning

rahvusvahelisel tasandil, sealhulgas teiste riikide riiklike kontaktpunktidega.

2024. aasta seisuga on kontaktpunkti nimetanud või moodustanud üle 42 riigi, kellest 25 on

Euroopa Liidu riigid. Kultuuriministeerium on volitanud spordiseaduse § 111 alusel

spordivõistlustega manipuleerimise vastase riikliku kontaktpunkti ülesannete täitmise

haldusülesande Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA-le. Vastav haldusleping on sõlmitud

23.12.20208.

Konventsiooni artikkel 14 alusel peaks iga riik tagama isikuandmete kaitse ja nende töötlemise

ainult spordivõistluste tulemustega manipuleerimise vastases tegevuses. Seega selleks, et

tagada tõhus kokkuleppemängude vastane võitlus ning samas isikuandmete kaitse, tuleks

spordivõistlustega manipuleerimise vastu võitlemiseks loodud riiklikule kontaktpunktile anda

õigus isikuandmete töötlemiseks selgelt kokkuleppemängude vastase võitlusega seotud

toimingute tegemiseks. Isikuandmetest võidakse kokkuleppemängude vastase võitlusega

seotud toimingute tegemiseks ja kokkuleppemängude juhtumite menetlemiseks töödelda nt

nime, sünniaega, isikukoodi, elukoha andmeid, e-posti aadressi, telefoninumbrit.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse olümpiavõitja riikliku toetuse regulatsiooni. Uue sätte

kohaselt peatatakse olümpiavõitja riikliku toetuse maksmine käesoleva seaduse § 11 lõikes 1

nimetatud reeglite rikkumise eest määratud võistluskeelu või spordis osalemise keelu

perioodiks. Juhul kui isikule määratakse eluaegne võistluskeeld või spordis osalemise keeld,

kaotab isik õiguse olümpiavõitja riiklikku toetust saada.

Lisaks eelnõu § 1 punktis 9 kirjeldatud muudatustele tuleb muuta olümpiavõitja riikliku toetuse

regulatsiooni. Olümpiavõitja riiklik toetus määratakse olümpiavõitjale olümpiavõidu eest, kuid

arvestades, et spordieetika reeglite rikkumine on olümpiaväärtuste9 vastane käitumine, ei ole

spordieetika reeglite rikkumise eest määratud võistluskeelu või spordis osalemise keelu

perioodil kohane maksta olümpiavõitjale ka riikliku toetust.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse seaduse 3. peatüki pealkirja pärast sõnu „spordivõistluste

korraldamise“ sõnaga „ja pidamise“. Muudatust on selgitatud eelnõu § 1 punkti 1 juures.

Eelnõu § 1 punktiga 13 muudetakse spordiürituste korraldamise loa regulatsiooni.

Spordiürituse korraldamise nõuded on reguleeritud spordiseaduse §-des 20–26.

Korrakaitseseaduse § 59 lõike 2 kohaselt sätestab spordiürituse korraldamise ja pidamise

nõuded spordiseadus. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt kehtestab KOV-ide

haldusterritooriumil ürituse korraldamise ja pidamise nõuded KOV-i volikogu määrusega.

Seega on igal KOV-il spordiürituste korraldamiseks oma regulatsioon, sest kehtiva

8 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122020016

9 Olympic values: https://olympics.com/ioc/olympic-values

16

spordiseaduse kohaselt tuleb spordiürituse korraldamise luba taotleda vaid väga spetsiifiliste ja

kõrgetasemeliste spordiürituste puhul. Spordiseaduse § 20 lõike 2 kohaselt on spordiüritused,

mille korraldamiseks on vaja taotleda valla- või linnavalitsuselt spordiürituse korraldamise

luba, järgmised:

1) jalgpalli, jäähoki ja korvpalli A-koondise mäng või turniir;

2) jalgpalliklubi UEFA karikasarja mäng või turniir;

3) meistriliiga jalgpalli-, jäähoki- või korvpalliklubi sõpruskohtumine välismaa klubi või

koondisega.

Uue § 20 lõike 1 kohaselt on spordiüritused, mille korraldamiseks on vaja taotleda spordiürituse

korraldamise asukoha valla- või linnavalitsuselt spordiürituse korraldamise luba

(edaspidi luba), järgmised:

1) autospordi, mootorrattaspordi ja veemotospordi võistlus;

2) jalgpalli täiskasvanute rahvuskoondise mäng või turniir;

3) jalgpalliklubi UEFA karikasarja mäng või turniir;

4) kõrgendatud turvariskiga spordiüritus.

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on loa taotlemine edaspidi kohustuslik ka auto-, mootorratta-

ja veemotospordi võistlustele. Selle ettepaneku esitasid asjassepuutuvad spordialaliidud.

Muudatuse tulemusena ei ole enam spordivõistluste korraldamiseks KOV-ilt loa taotlemine

kohustuslik meistriliiga jalgpalli-, jäähoki- või korvpalliklubi välismaa klubi või koondisega

toimuva sõpruskohtumise puhul ning jäähoki ja korvpalli A-koondise mängu või turniiri puhul,

v.a juhul, kui on täidetud kõrgendatud turvariskiga spordiürituse kriteeriumid. VTK-s

väljapakutud lahendusena kaaluti jalgpalli, jäähoki ja korvpalli A-koondise mängu või turniiri

ning jalgpalliklubi UEFA karikasarja mängu või turniirile loa taotlemise kohustus välja jätta

ning asendada see Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) teavitamiskohustusega. Esialgu

soovis eelnõu väljatöötaja lisada spordialade loetellu, mille korraldamiseks tuleb PPA-d

teavitada, ka võrkpalli ja käsipalli, kuid nende spordialade lisamisest loobuti. Samas saab

Siseministeeriumi hinnangul selles protsessis just PPA anda korraldajale täiendavaid suuniseid

turvalisuse tagamiseks kavandatud meetmete ja ressursside kohta. Üritusel turvalisuse tagamine

on korraldaja ülesanne ning eelduseks ei saa olla lähenemine, et PPA hakkab pärast vastava

teavituse saamist tegema oma riskihinnanguid ja kavandama lisajõude.

Eeltoodust tulenevalt on eelnõu väljatöötaja loobunud teavitamise regulatsiooni loomisest ja

lisaks eeltoodule vaadanud kriitiliselt üle spordialade loetelu, mis seaduse kohaselt

spordiürituse korraldamise luba vajavad. Oleme eelnõust loa taotlemise kohustusest

eemaldanud jäähoki ja korvpalli A-koondise mängu või turniiri korraldajad ning jätnud loa

taotlemise kohustuse ainult jalgpalli täiskasvanute rahvuskoondise mängu või turniiri ning

jalgpalliklubi UEFA karikasarja mängu või turniiri korraldajatele. Vastav muudatus on tehtud

teadmisega, et jäähoki ja korvpalli A-koondise mängul (eelnõus kasutame ajakohast mõistet

„rahvuskoondise mäng“) või turniiril ei ole ühtegi tähelepanuväärset juhtumit olnud. Ka

jalgpalliürituste puhul ei ole suuri probleeme turvalisuse seisukohast seni esinenud ja olukord

on stabiilne, kuid jätame jalgpalli lähtudes jalgpallivõistlustel ja teistel spordiüritustel

turvalisuse, julgeoleku ja teenindamise lõimitud lähenemisviisi käsitlevast Euroopa Nõukogu

konventsioonist10 siiski luba nõudvate spordiürituste loetellu. Konventsiooniga ühinedes

andsime signaali, et Eesti järgib rahvusvaheliselt aktsepteeritud norme ja tavasid, et tagada

10 https://www.riigiteataja.ee/akt/216012020001

17

jalgpallivõistlustel ja teistel suurematel spordiüritustel julgeolek ja turvalisus ning kvaliteetne

teenindus. Jalgpallivõistluste ja teiste suuremate spordiürituste turvalisuse tagamisel on

rakendatud riskide tuvastamise, hindamise ja analüüsimise meetodeid ja kaasatud vastavaid

riigiasutusi kui eraõiguslikke isikuid. Eestis kehtivad jalgpallivõistluste ja teiste suuremate

spordivõistluste korraldamise tavad ja korrad on kooskõlas konventsiooni põhimõtetega.

Uue § 20 lõike 2 kohaselt on kõrgendatud turvariskiga selline spordiüritus:

1) millega kaasneb liikluse ümberkorraldamine;

2) kus pakutakse alkohoolseid jooke või toimub nende jaemüük, välja arvatud üritus, mis

toimub alalise müügikohaga siseruumis;

3) mida korraldatakse selleks mitte ette nähtud ehitises või kohas või õhuruumis;

4) kus kasutatakse suuremõõtmelist teisaldatavat tribüüni, lava, telki või muud konstruktsiooni,

või inimese elule ja tervisele ohtu kujutavat muud lisainventari;

5) kus kasutatakse pürotehnilisi tooteid korraldaja poolt;

6) mis toimub välitingimustes ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval

ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni ja võib tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat

müra või valgusefekte.

Sarnast kõrgendatud turvariskiga ürituste loetelu kasutavad paljud kohaliku omavalitsuse

üksused oma avalike ürituste korraldamise ja pidamise regulatsioonides ja seda on asjakohane

kasutada ka spordiseaduses. See võimaldab ühtset lähenemist üle Eesti kõikide KOV-ide lõikes.

Liiklusseaduse § 2 punkti 28 kohaselt on liiklus jalakäija(te) või sõiduki(te) liikumine ja

paiknemine teel. Kui ürituse raames soovitakse liiklust ümber korraldada, kvalifitseerub see

kõrgendatud turvariskiga spordiürituse kategooriasse.

Eesti spordiregistrisse on kantud kõik spordirajatised, mis on ette nähtud eri spordialade ürituste

korraldamiseks. Teatud spordialasid saab aga harrastada ka ehitises või kohas, mis ei ole selleks

ette nähtud – näiteks on mitmeid spordiüritusi korraldatud konverentsisaalides, muuseumides,

raamatukogudes jms, kus spordiala seda võimaldab. Samas on neid korraldatud ka kohtades,

mis ei ole otseselt sobilikud – näiteks toimus ekstreemspordivõistlus Simple Session 23.–

24.09.2023 vanas tehasekompleksis. Edaspidi peab spordiürituse korraldaja toimumispaiga

sobilikkust spordiürituse korraldamiseks ise hindama ning selle alusel otsustama loa taotlemise

vajaduse.

Kõrgendatud turvariskiga spordiüritus on ka üritus, kus kasutatakse suuremõõtmelist

teisaldatavat tribüüni, lava, telki või muud konstruktsiooni, või inimese elule ja tervisele ohtu

kujutavat muud lisainventari. Algselt kasutati eelnõus ehitusseadustiku mõistet „ajutine ehitis“,

aga ajutise ehitisena on püstitatud ka pneumohallid, mis on sportimiseks ettenähtud kohad ja ei

vajaks seetõttu spordiürituse korraldamise luba. Antud punkti all mõistetakse pigem

suuremõõtmelisi ajutise iseloomuga konstruktsioone ja need on toodud spordiseaduses

selgitava loeteluna.

Algses eelnõu sõnastuses oli käsitleti kõrgendatud turvariskiga üritusena ka spordiüritust, kus

tehakse tuletöid. Eelnõust on see välja jäetud. Siseministeeriumi info kohaselt kasutatakse

tänapäeval üritustel lisaks pürotehnilistele toodetele sageli leegiheitjad/leegimasinaid, kuid

nende kasutamine ei ole tuletöö ning see ei vaja Päästeametiga kooskõlastamist. Tuletöö

tuleohutusnõuded on välja toodud tuleohutuse seaduse 3. jaotises. Tuleohutuse seaduse § 12

lõige 1 punkt 7 sätestab, et tuletööks on ka muu tegevus, mille käigus kasutatakse leeki, tekivad

18

sädemed või temperatuur, mille mõjul võib süttida ümbritsev põlevmaterjal, tekitades sellega

reaalse tuleohu. 2010. aasta tuleohutuse seaduse eelnõu seletuskirjas selgitus, et „Tuletööna

peetakse silmas tule kasutamist töö tegemisel.“. Tuletööna töö tegemise mõiste leiame ka

Siseministri 07.09.2010 määruses nr 47 „Tuletöö tegemisele esitatavad nõuded“ § 5 lõikest 1,

kus on ära toodud, et töödeldav osa või detail viiakse võimalusel alalisse tuletöö kohta või

ohutusse kaugusesse igasugusest põlevmaterjalist. Seega tuletöö mõiste peaks eelkõige

sisaldama tegevust, mille käigus, kas valmistatakse midagi või töödeldakse mingit seadet või

detaili.

Meelelahutuses showelementidena kasutatavate "leegimasinate" puhul ei ole tegemist sisuliselt

millegi valmistamise või seadme või detaili töötlemisega, seega ei ole tegemist tuletööga,

mistõttu tuleks sellise tegevuse puhul juhinduda seadme enda kasutusjuhendist ning tuleohutuse

seaduse § 27 nõuetest.

Eelnõusse on lisatud ka spordiürituse korraldamise loa taotlemine nende spordiürituste puhul,

mis mis toimuvad välitingimustes ja toimumise aeg kattub täielikult või osaliselt ülemäärase

müra tekitamise keeluaja ehk nn öörahuga. Antud sättes on kasutatud korrakaitseseaduse § 56

lõike 2 sõnastust.

Uue § 20 lõike 3 kohaselt on lõikes 1 nimetamata spordiürituste puhul KOV-i üksusel õigus

spordiürituse korraldamise nõuded kehtestada korrakaitseseaduse § 59 lõike 1 alusel

kehtestatava määrusega. Nimetatud säte on vajalik õigusselguse huvides. Leiame, et KOV-idele

peab siiski jääma võimalus oma territooriumi eripärast lähtudes kehtestada nõudeid

spordiürituste korraldamiseks, sest näiteks 1000 osalejaga spordiüritusel Tallinnas, Võrus või

Kärdlas on piirkonnale erinev mõju. Lisaks ei ole kõik üritused puhtalt spordi ja/või muud

avalikud üritused ning tihti korraldatakse üritusi, milles on koos nii spordi kui teised

valdkonnad. Ka „Korrakaitseseaduse kommenteeritud väljaanne“11 märgib, et kuna

spordiüritus on üks ürituse alaliik, tuleks asuda seisukohale, et omavalitsus võib kehtestada

lisanõudeid ka spordiüritustele, eeldusel, et see pole spordiseadusega vastuolus.

Tallinnas esitati perioodil 01.01.-31.12.2023 kokku 633 ürituse loa taotlust, millest 22 oli

spordiseaduses nimetatud spordiürituse taotlust (jalgpall, jäähoki) ning ülejäänud 611 avaliku

ürituse taotlusest oli spordiga seotud 169 (116 rahvaspordiüritust, 53 spordivõistlust). Tartus registreeriti samal perioodil 183 avalikku üritust, millest umbes 40 saab lugeda spordiürituseks.

Samas tuleb meeles pidada, et ühe üritusena registreeritakse ka mitmeetapilised

spordivõistlused. Pärnu linnavalitsus väljastas 2023. aastal kokku 310 avaliku ürituse

korraldamise luba, millest umbes viiendiku moodustasid spordivõistlused. Ka Pärnu loetakse

mitmeetapilised üritused üheks spordiürituseks.

Uue § 20 lõike 4 kohaselt esitab spordiürituse korraldaja (edaspidi korraldaja) vähemalt üks

kuu enne spordiürituse korraldamise päeva loa saamiseks kirjaliku taotluse, milles märgitakse:

1) spordiürituse nimetus, selle toimumise aeg ja koht;

2) korraldaja nimi, elukoht või aadress, sünniaeg või registrikood;

3) osalevate klubide või koondiste nimed, kui see on kohane;

4) eeldatav pealtvaatajate arv ja iga võistkonna toetajate arv eraldi;

5) andmed isiku kohta, kes vastutab avaliku korra ja turvalisuse eest;

11 Sisekaitseakadeemia, 2017, lk 194

19

6) andmed turvaettevõtja kohta ja turvategevuse seaduse § 4 lõike 3 alusel kehtestatud

turvategevuse eeskirja kohaselt koostatud turvaplaan korra pidamiseks või korraldajapoolsete

korrapidajate arv ja nende tööülesannete kirjeldus;

7) andmed piletimüügi korraldamise kohta;

8) andmed osalevate võistkondade toetajate üksteisest eraldamise korraldamise kohta;

9) andmed võistluspaigas kavandatud alkohoolse joogi jaemüügi korralduse kohta;

10) andmed sõidukite parkimise korralduse kohta;

11) korraldaja hinnang võistluse ajal esineda võivate turvariskide kohta ning nende maandamise

meetmed;

12) info ligipääsetavuse ning erivajadustega inimeste kaasamiseks planeeritud tegevuste kohta;

13) info pürotehniliste toodete kasutamise kohta korraldaja poolt.

Võrreldes kehtiva seadusega lisatakse loetellu kaks punkti (punktid 12 ja 13). Neist esimene on

vajalik, et aidata kaasa, et erivajadustega inimesed saaksid spordiüritustest osa, ning teine, et

tagada spordivõistluste ohutus ja turvalisus.

Seoses turvategevuse seaduse jõustumisega 1.07.2024 on täpsustatud ka alapunkti 6 ning

eelnõus on kasutatud juba uut, jõustuva turvategevuse seaduse sõnastust.

Lõige 5 sätestab, et kui võistluse korraldaja ei ole autospordi, mootorrattaspordi ega

veemotospordi spordialaliit, lisatakse vastava spordialaliidu kinnitus selle kohta, et võistlused

on planeeritud rahvusvahelise või riigisisese võistluste korraldamise nõuete kohaselt. Nendel

spordialadel on olnud mitmeid juhtumeid, kus võistlusi korraldatakse rahvusvaheliselt või

riigisiseselt ilma, et nende nõudeid, sh turvalisuse ja ohutuse nõudeid, järgitaks.

Uus § 20 lõige 6 sätestab, et kui spordiürituse korraldamise õigus saadakse vähem kui üks kuu

enne spordiürituse korraldamise päeva, esitab korraldaja lõikes 4 nimetatud taotluse esimesel

võimalusel. On olnud juhtumeid, kus sõelmängudel edasisaamise korral saadakse mängu

korraldamise õigus vähem kui üks kuu või nädal enne spordiürituse korraldamise päeva. Säte

on signaal ürituse korraldajale, et loa taotlus tuleb esitada igal juhul.

Uue § 20 lõike 7 kohaselt edastab valla- või linnavalitsus vajadusel lõikes 4 nimetatud loa

taotluse kooskõlastamiseks PPA-le ja Päästeametile ning teistele asutustele (nt pürotehniliste

toodete osas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile), kes kooskõlastavad või jätavad loa

taotluse kooskõlastamata viie tööpäeva jooksul selle saamisest arvates. Nimetatud asutused

võivad turvalisuse tagamise eesmärgil loa taotluse kooskõlastada tingimuslikult. Samasisuline

säte on ka kehtivas spordiseaduses.

Uue § 20 lõike 8 kohaselt võib valla- või linnavalitsus samas paragrahvis ning §-des 21 ja 22

sätestatud pädevuse anda valla või linna ametiasutusele. Samasisuline säte on ka kehtivas

spordiseaduses.

Eelnõu § 1 punktiga 14 asendatakse §-des 21–23 sõna „ametkondade“ sõnaga „asutuste“.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse §-s 23 toodud korraldaja kohustusi ja sätestatakse, et

korraldaja peab tagama spordiüritusel osalejate turvalisuse, sh pürotehnika mittekasutamise või

kasutamise vastavalt loa tingimustele. Vastav ettepanek tuli Siseministeeriumilt, kes tegi

ettepaneku spordiseaduse §-is 23 või muus sobivas sättes sätestada, et spordiüritustel on

20

pealtvaatajatele keelatud pürotehnika loata kasutamine ning korraldaja peab tagama sellest

kinnipidamise.

Eelnõu § 1 punktiga 16 tunnistatakse kehtetuks seni kodumängude (jalgpalli, jäähoki ja

korvpalli meistriliigasse kuuluva spordiklubi puhul mäng teise spordiklubi vastu oma

koduväljakul või koduhallis, rahvuskoondise puhul mäng teise riigi koondise vastu Eesti

Vabariigis) korraldamist reguleeriv säte (§ 24). See säte on seaduse tasandil liiga range, sest

mängud toimuvad selleks ettenähtud kohtades, pealtvaatajate arv jääb enamasti alla 1000 ning

fänne, kes kalduvad agressiivsusele, Eestis ei ole. Seetõttu on risk turvalisusele üsna väike.

Kuna enamasti selgub nende kodumängude kalender hooaja jooksul ning rahvusvahelistest

mängudest, koondistemängudest jms ning erakorralistest sündmustest lähtudes see pidevalt

muutub, peaksid kodumängude korraldajad luba taotlema korduvalt. See on olnud suur

töökoormus nii ürituste korraldajatele kui ka omavalitsustele ega vasta ürituse riskiastmele.

Eelnõu § 1 punktis 17 toodud muudatusega asendatakse spordiseaduse § 25 lõikes 2 toodud

spordiürituse korraldamise nõuete rikkumise väärteokoosseisus toodud kuni 2000 euro suurune

rahatrahv summaga kuni 20 000 eurot.

Spordiseaduse §-s 25 ettenähtud karistusmäär on püsinud alates seaduse vastuvõtmisest

sisuliselt muutumatuna. Karistusseadustiku § 47 kohaselt on võimalik juriidilisele isikule

väärteo eest määrata kuni 400 000 euro suurune rahatrahv. Seega on spordiseaduse §-s 25

sätestatud füüsilise isiku karistusmäär (kuni 200 trahviühikut) karistusseadustikus lubatud

maksimaalsele määrale (kuni 300 trahviühikut) suhteliselt lähedal, kuid juriidilise isiku

karistusmäär (2000 eurot) jääb olulisel määral maksimaalsele alla. Muudatuse kohaselt

tõstetakse juriidilise isiku rahatrahvi määr 2000 eurolt 20 000 euroni ehk kümnekordselt. Seni

ei ole väärteomenetlusi spordiseaduse koosseisu alusel algatatud.

Eelnõu § 1 punktiga 18 täiendatakse § 26 lõiget 2 ja antakse lisaks Politsei- ja Piirivalveametile

kohtuvälise menetleja pädevus ka valla- või linnavalitsusele. Kehtiva seaduse kohaselt on

spordiseaduse §-s 25 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja PPA. Eelnõu VTK-le laekunud

ettepaneku kohaselt võiks kohtuväline menetleja olla linna- või vallavalitsus.

Kultuuriministeerium on arvestanud VTK-le ja eelnõule laekunud tagasisidet ning lisanud

menetlejaks ka linna või vallvavalitsuse. PPA ja linna- või vallavalitsus lepivad konkreetse

juhtumi puhul kokku, kes on kohtuväliseks menetlejaks. Sarnast praktikat võib leida ka näiteks

liiklusseadusest (nt on liiklusseaduse § 263 alusel LS § 241 ja 261 sätestatud rikkumiste

menetlejateks nii PPA kui ka valla- või linnavalitsus).

Eelnõu § 2-ga täiendatakse tulumaksuseadust ja koosneb kahest punktist.

Kehtiva tulumaksuseaduse § 26 lõike 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus

maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud enda ja oma

alla 26-aastase alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude

puudumisel ühe alla 26-aastase Eesti alalise elaniku koolituskulud. Tulumaksuseaduse § 26

lõike 21 kohaselt käsitletakse huvikoolis õppimise eest tasutud kulu koolituskuluna juhul, kui

huvikoolis õppija on koolituskulu tasumise kalendriaasta 1. jaanuaril alla 18-aastane. Kui 18-

aastaseks saamisel õpib huvikoolis õppija põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses,

käsitatakse tema huvikoolis õppimise eest tasutud kulu jätkuvalt koolituskuluna kuni vastava

tasemeõppe lõppemiseni või õpilase kooli nimekirjast väljaarvamiseni.

21

Koolituskulud on dokumentaalselt tõendatud kulud, mis on tasutud järgmiste isikute juures

õppimise eest:

1) riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse haridusasutuses (nt munitsipaal-, riigi-, huvikoolis);

2) avalik-õiguslikus ülikoolis;

3) erakoolis, millel on asjaomase õppekava kohta tegevusluba, registreering Eesti Hariduse

Infosüsteemis (edaspidi EHIS) või õigus kõrgharidustaseme õpet korraldada;

4) eelloetletutega samaväärses välismaa õppeasutuses.

Isikute loetellu kuuluvad seega spordikoolid, mis on spordiseaduse § 5 kohaselt huvikooli

seaduse või erakooliseaduse alusel tegutsevad asutused ning sinna ei kuulu

spordiorganisatsioonid. Nende põhitegevus on spordi arendamine ja nad jaotatakse

spordiseaduse § 4 kohaselt spordiklubideks, maakonna spordiliitudeks, spordialaliitudeks,

spordiühendusteks ja rahvuslikuks olümpiakomiteeks. Probleem on, et spordiorganisatsioonile

makstavat lapse või noore treeningutasu (kuutasu, kursusetasu, osamakset, õppemaksu vms) ei

saa lapsevanem koolituskuluna maksustamisperioodi tulust maha arvata. Seda saab teha siis,

kui spordiorganisatsioon on asutanud eraldi erakoolina huvikooli (spordikooli) ja see vastab

tulumaksuseaduse § 26 lõikes 2 sätestatud nõuetele.

Kultuuriministeerium koos Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutusega on analüüsinud riikliku

spordiandmekogu Eesti spordiregistrisse ja EHIS-isse kantud noorte harrastajate arvusid ning

jõudnud järgmistele tulemustele:

1) 13% noortest tegelevad spordiga spordikoolides, mille pidaja ei ole spordiorganisatsioon –

nende vanematel on õigus saada lapse koolituskuludelt tulumaksutagastust;

2) 60% noortest, kes tegelevad spordiga, on spordikooli nimekirjas, mille pidaja on

spordiorganisatsioon – ka nende vanematel on õigus saada lapse koolituskuludelt

tulumaksutagastust;

3) 27% noortest tegelevad spordiga spordiorganisatsioonides, kes ei ole asutanud huvikooli –

nende noorte vanematel ei ole seega õiguslikku alust lapse treeningutasult

tulumaksutagastust saada.

Siinjuures on oluline märkida, et valdav osa (99%) spordiorganisatsioonide noortest

harrastajatest tegeleb spordiga spordiklubis, ülejäänud spordiühendustes või spordialaliitudes.

Sellest lähtudes on spordiorganisatsioonides spordiga tegelevate laste (31 017) vanematest

u 27% koheldud ebavõrdselt võrreldes spordiorganisatsioonide juurde loodud spordikoolides

tegutsevate laste (67 468) vanematega, sest neil ei ole õiguslikku alust lapse treeningutasult

tulumaksutagastust saada.

Tulumaksutagastus on spordivaldkonna ekspertide arvates peamine põhjus, miks

spordiorganisatsioonid, seejuures peamiselt spordiklubid, asutavad spordikoole, kus tegelevad

spordiga need samad spordiorganisatsioonide lapsed. Spordiorganisatsioonide asutatud

spordikoolide arv on viimase kümne aastaga kasvanud kolm korda ning selle peamine põhjus

on soov pakkuda lastevanematele koolituskulude tulumaksutagastuse võimalust. Nii on 486-st

EHIS-is registreeritud huvikoolist (spordikoolist) 377 (76%) asutanud spordiorganisatsioonid

ning Eesti spordiregistris kajastuvate spordikoolide harrastajatest 81,8% (67 468) on

spordiorganisatsioonide harrastajad. Täpsem ülevaade on esitatud järgmises tabelis.

Aasta 2011 2012 2014 2016 2018 2019 2020 2021 2022 2023

Spordikoolide arv 155 251 343 377 420 440 455 470 486 494

22

Vaatamata õppekava olemasolule spordikooli moodustamine praegusel kujul ja eesmärgil

noortele kvaliteetsemaid treeninguid üldjuhul ei taga, võrreldes spordiorganisatsiooniga, kes

spordikooli asutanud ei ole. Küll aga suurendab see halduskoormust, andmete dubleerimist ja

ebavõrdset kohtlemist. Kuigi sisuline sporditegevus nii spordikoolis kui ka -organisatsioonis

on samasugune, siis u 27% laste vanematest on koheldud ebavõrdselt, võrreldes neid

spordiorganisatsioonide juurde loodud koolides sportivate laste vanematega.

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse tulumaksuseaduse § 26 lõikega 22, mille kohaselt loetakse

koolituskuludeks ka spordi andmekogus tegutsevana märgitud spordiorganisatsioonides

treenimise eest tasutud dokumentaalselt tõendatud kulud. Spordiorganisatsioonid on

spordiklubid, spordiühendused ja spordialaliidud.

Koolituskuludeks loetakse ainult nendes spordiorganisatsioonides treenimise eest tasutud

tõendatud kulusid, kellel on kalendriaasta lõpu seisuga spordi andmekogus noori harrastajaid,

kes on nõutud tähtpäevaks enda andmeid spordi andmekogus ajakohastanud ning kes on

esitanud eelmise majandusaasta aruande mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile või

äriregistrile seaduses ettenähtud tähtaegu järgides. Spordiorganisatsioonis treenimise eest

tasutud kulu käsitatakse koolituskuluna juhul, kui spordiorganisatsiooni treeningutes osaleja on

koolituskulu tasumise kalendriaasta 1. jaanuaril alla 18-aastane.

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatatkse tulumaksuseaduse § 571 lõiget 2, lisades isikute ja asutuste

loetellu, kes on kohustatud esitama Maksu- ja Tolliametile deklaratsiooni kalendriaastal

füüsiliste isikute tasutud §-s 26 nimetatud koolituskulude kohta, tulumaksuseaduse § 26 lõikes

22 nimetatud spordiorganisatsioon. Muudatus on vajalik, et luua spordiorganisatsioonidele

seadusest tulenev kohustus esitada Maksu- ja Tolliametile andmed deklaratsiooni kalendriaastal

füüsiliste isikute tasutud koolituskulude kohta.

Eelnõu § 3 kohaselt jõustub seadus 2025. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud § 1 puntid 11-17, mis

jõustuvad 2025. aasta 1. aprillil.

Eelnõu väljatöötaja soov on, et lapsevanem saab 2025. aastal tuludeklaratsiooni täites

maksustamisperioodi tulust maha arvata 2024. aastal lapse treeningute eest tasutud kulud.

Pikem jõustumine on ette nähtud spordiürituste korraldamise nõuete osas, et KOV-idel oleks

piisav aeg analüüsida, kas on vaja muuta ka korrakaitseseaduse alusel kehtestatud avalike

ürituste korraldamise ja pidamise reegleid.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

sh spordikoolid,

mille pidaja ei ole

spordiorganisat-

sioon

41 50 70 85 90 104 105 104 109 112

23

Spordi valdkond on Euroopa Liidu liikmesriikide ainupädevuses. Euroopa Liit omandas spordi

valdkonnas esimest korda teatud kompetentsi Lissaboni lepingu jõustumisel 2009. aastal.

Euroopa Liidu toimimise lepingu12 (edaspidi ELTL) artikli 165 kohaselt panustab liit Euroopa

spordiküsimuste edendamisse, võttes arvesse selle eripära, vabatahtlikkusel põhinevaid

struktuure ning sotsiaalset ja kasvatuslikku funktsiooni. Liidu tegevusega püütakse arendada

Euroopa mõõdet spordis spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate

asutuste omavahelise koostöö edendamise ning sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise

ja vaimse puutumatuse kaitsmise kaudu. Veel märgitakse artikli 165 lõikes 4, et liit võib selles

valdkonnas vastu võtta stimuleerivaid meetmeid, v.a igasugust liikmesriikide õigusnormide

ühtlustamist. Artikli 6 kohaselt on sport valdkond, kus liit on pädev võtma meetmeid

liikmesriikide meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks. Seega, tuginedes

ELTL-i artiklitele 6 ja 165, on ühenduse roll spordivaldkonnas pigem koordineeriv ja toetav.

Kuivõrd kavandatava muudatusega täpsustatakse kehtivas seaduses sätestatud isikuandmete

töötlemise regulatsiooni, tuleb regulatsiooni väljatöötamisel arvestada isikuandmete kaitse

üldmäärusega13, mida rakendatakse 25. maist 2018. Isikuandmete töötlemise eesmärk peab

tulenema seadusest ja olema vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks. Samuti tuleb

arvestada asjaoluga, et kui andmeid töödeldakse vastutava töötleja nimel (ehk käesoleval juhul

teeb seda eraõiguslik juriidiline isik), kasutab vastutav töötleja ainult selliseid volitatud

töötlejaid, kes annavad piisava tagatise, et nad rakendavad asjakohaseid tehnilisi ja

korralduslikke meetmeid sellisel viisil, et töötlemine vastab isikuandmete töötlemisele

kehtestatud nõuetele ja sealjuures tagatakse andmesubjekti õiguste kaitse.

6. Seaduse mõjud

Järgnevalt on eesmärki kirjeldatud reguleeritavate teemade kaupa.

6.1. Vabatahtliku spordikohtuniku hüvitise piirmäära tõstmine

6.1.1. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: spordiorganisatsioonid ja spordikooli pidajad

Sihtrühma suurus: Muudatus mõjutab kõiki Eestis tegutsevaid spordiorganisatsioone ja

spordikoole, kes korraldavad võistlusi. Spordi andmekogu alusel on Eestis 27.03.2024 seisuga

2843 spordiorganisatsiooni ja 490 spordikooli (u 1,2% kõigist äriregistrisse,

mittetulundusühingute ja sihtasutuste ning riigi ja KOV-i asutuse registrisse kantutest). Samas

ei tegele kõik spordiorganisatsioonid ja -koolid võistluste korraldamisega regulaarselt – paljud

korraldavad neid aastas üks kuni kaks. Samuti ei tähenda muudatus, et kõik

spordiorganisatsioonid hakkaksid edaspidi maksma maksimaalset päevamäära. Tegemist on

lisakuluga ning majanduslikel põhjustel makstakse tõenäoliselt ainult sellist hüvitist, mida

spordiorganisatsioonil on võimalik hädavajalike kulude katmiseks maksta. Seega on sihtrühma

suurus väike.

Mõju valdkond: sotsiaalseed mõjud (haridus, kultuur ja sport (spordi areng))

12 Konsolideeritud tekst: http://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:12016E/TXT&from=EN

13 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32016R0679

24

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Kavandatav muudatus avaldab positiivset mõju

spordivaldkonna arengule tervikuna. Muudatus peaks tagama spordiorganisatsioonidele

ja -koolidele spordialade arenguks vajaliku spordikohtunike järelkasvu, sest kohtunikuks

olemise kulude hüvitamisega kasvab ka inimeste huvi kohtunikuna võistlustel tegutseda.

Muudatuse tulemusena on spordivaldkonna vabatahtlik tegevus senisest jätkusuutlikum. Mõju

ulatus on väike, sest sihtrühma kui terviku käitumises erilisi muutusi ei toimu ning puudub

tarvidus muutustega kohanemiseks mõeldud tegevusteks. Negatiivsed mõjud puuduvad.

Eeltoodust lähtudes ei ole muudatuse mõju oluline, kuid valdkonna jaoks tervikuna on

muudatus positiivne.

Mõju valdkond: mõju majandusele (halduskoormus, mõju mittetulundussektorile)

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Spordiorganisatsioonide ja spordikoolide halduskulu

ega -koormus ei suurene, sest ka praegu peavad nad spordikohtunikele tehtud kulutuste kohta

nimelist arvestust. Samuti on juba olemas spordikohtunike atesteerimise süsteemid. Eeltoodust

lähtudes võib märkida, et muudatuse mõju ei ole oluline.

Mõju valdkond: mõju regionaalarengule

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Eri piirkondades on eri spordialade paljususe ja

arengu tagamiseks vajalik, et lisaks sportlastele ja treeneritele on olemas ka heal tasemel

spordikohtunikud, sest muidu on võistluste korraldamine raskendatud. Spordikohtunike

toomine tõmbekeskustest väikestesse piirkondadesse võistluste ajaks on korraldajale täiendav

rahaline ja vabatahtlikule kohtunikule täiendav ajaline kulu. Väikeses piirkonnas on palju

lihtsam võistlusi korraldada, kui seal on ka spordikohtunikud olemas. Regulaarselt toimuvad

võistlused võivad omakorda tõsta piirkonnas elavate inimeste elukvaliteeti, sest pakuvad neile

võimalust veeta aktiivselt vaba aega, andes nii uusi kogemusi ja oskusi kui ka tutvusi.

Muudatusega ei suurene tõenäoliselt keskustest eemal asuvates piirkondades toimuvate

võistluste hulk või regulaarsus, sest võistluste korraldajatele ei eraldata täiendavaid rahalisi

vahendeid. Küll aga peaks muudatus aitama kaasa olemasolevate võistluste jätkumisele ning

pakkuma seeläbi endiselt võimalust eneseteostuseks nii võistlustel osalemise kui ka

kohtunikuna tegutsemise kaudu.

Mõju ulatus on väike, sest ei eelda sihtrühma kui terviku käitumises muutusi. Kokkuvõttes ei

ole tegemist olulise mõjuga.

6.1.2. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: vabatahtlikud spordikohtunikud

Sihtrühma suurus: Vabatahtliku spordikohtunikuna tegutseb Eestis umbes 3200 inimest.

Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud (mõju inimeste õigustele: osalemine ühiskondlikus elus,

haridus, kultuur ja sport (spordi areng))

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatus aitab kaasa, et seni vabatahtlikena

tegutsenud spordikohtunikud oleksid motiveeritud ka edaspidi vabatahtlikud olema. Samuti

aitab muudatus juurde tuua uusi vabatahtlikke. Vabatahtlikuks olemine aitab saada uusi

kogemusi, suurendab kogukonnatunnet, toob spordi juurde uusi inimesi ning arendab

vabatahtlikkuse kultuuri riigis tervikuna. Samas on sihtrühma suurus väike. Mõju ulatus on

väike, sest sihtrühma kui terviku käitumises erilisi muutusi ei toimu ning puudub tarvidus

muutustega kohanemiseks mõeldud tegevuste järele. Negatiivse iseloomuga mõjud puuduvad.

25

Vabatahtlike kaasamise soodustamine aitab kaasa kogu spordikorralduse toimimisele – võistlusi

on lihtsam korraldada ning spordiürituste korraldajad saavad keskenduda ise teenuse kvaliteedi

parendamisele. Huvi spordivaldkonna vastu tõuseb – seda nii noorte kui ka ühiskondlikult

aktiivsete täiskasvanute hulgas.

Eeltoodust lähtudes ei ole muudatuse mõju oluline.

Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju elanike ja leibkondade majanduslikule

olukorrale: tulud ja kulud, mõju mittetulundussektorile)

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatuse tulemusena makstakse vabatahtlikele

spordikohtunikele tõenäolisemalt hüvitist, mis katab ära vabatahtliku kohtunikuna tegutsemise

kulud. Seega võidab sellest vabatahtlik, kes ei pea vabatahtlikus tegevuses osalemiseks

panustama liiga palju oma vahenditega. Spordikohtunike jaoks võib suureneda kindlustunne, et

võistluste korraldajad saavad ja võivad hüvitada nüüd neile enne võistlushooaega ja selle

jooksul tehtud kulutused, kuid endiselt sõltub kulu hüvitise suurus võistluse korraldaja

rahalistest võimalustest. Teadmine, et kulud võidakse eelneval kokkuleppel teatud summa

ulatuses ühe võistluspäeva kohta hüvitada, võib tõsta spordikohtunike motivatsiooni ennast

enne võistlushooaega koolitada ja füüsiliselt arendada.

Muudatus võib tekitada praegu harrastusspordi tasemel kohtunikuna tegutsevates inimestes

soovi tõsta oma professionaalset taset ja osaleda tulevikus ka Eesti meistrivõistluste ja

karikavõistluste korraldamisel. Samas ei suurenda muudatus oluliselt Eestis

nn professionaalsete spordikohtunike ehk ainult spordikohtuniku tööst elatuvate isikute arvu,

keda on Eestis mõned üksikud. Seega ei ole tegemist töötasuga ja elukalliduse tõusu tõttu

puudub risk, et seda saaks kuritarvitada maksuvaba töötasuna, sest summa katab vaid

hädavajalikke kulusid.

Suurem hulk motiveeritud vabatahtlikke muudavad MTÜ-dele võistluste korraldamise

lihtsamaks. Spordivõistluste korraldamine sõltub vähem vähesest tööjõust. MTÜ-d saavad

pakkuda paremaid ja mitmekesisemaid teenuseid.

Eeltoodust lähtudes ei ole muudatuse mõju oluline, kuid valdkonna jaoks tervikuna on muudatus

positiivne.

Mõju valdkond: regionaalareng

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Väiksemates kohtades on vabatahtlikke kaasata

keerulisem, mistõttu on raskem korraldada ka võistlusi. Kuna mujalt piirkonnast on kohtunikke

spordiorganisatsioonile kulukam tuua, on parem, kui on kohapeal inimesi, kes on valmis

vabatahtlikena osalema. Võimalus maksta neile suuremat hüvitist motiveeriks kohalikke

rohkem panustama.

Eeltoodust lähtudes ei ole muudatuse mõju oluline, kuid valdkonna jaoks tervikuna on

muudatus positiivne.

6.1.3. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: alla 20-aastased noored

Sihtrühma suurus: Statistikaameti andmetel elab 2023. aastal Eestis 226 401 noort, kes on

vanuses 5–19 aastat. Neist 123 538 on Eesti spordiregistri andmetel seotud mõne spordiklubi

26

või -kooliga. Põhimõtteliselt võivad ka kõik need noored olla sihtrühm, aga eelnõu koostajatel

on raske prognoosida, kui paljusid seadusemuudatus reaalselt puudutab. Kultuuriministeerium

on selgitanud välja atesteeritud kohtunike arvu, kuid puudub ülevaade, kui paljud neist on alla

20-aastased või kui palju on alla 20-aastaseid atesteerimata spordikohtunikke.

Mõju valdkond: mõju majandusele (leibkondade toimetulek ja majanduslikud otsused),

mõju regionaalarengule (piirkondade regionaalareng), sotsiaalsed, sh demograafilised

mõjud (tööturg, osalemine ühiskondlikus elus, mõju spordile)

Mõju kirjeldus ja järeldus mõju olulisuse kohta: Meetme tulemusena kasvab tõenäoliselt noorte

huvi tegutseda spordikohtunikuna. See pakub noortele võimalust panna ennast proovile

pingelistes olukordades, kus on vaja teha kiiresti otsuseid, õpetab enesedistsipliini ja

enesekontrolli ning pakub võimalust eneseteostuseks koolivälisel ajal. Tegemist on hea

mitteformaalse õppevormiga, mille raames omandatud oskused tulevad kindlasti kasuks

edaspidi tööturul.

Alla 20-aastased noored elavad enamasti vanemate juures, kes neid ka ülal peavad. Nüüd on

võimalik noortele ja kaudselt ka nende vanematele hüvitada spordikohtunikuks olemise kulu (nt

kohtunikuriietust ja -varustust). Samas ei paku vabatahtlikult kohtunikuna tegutsemine noortele

olulist lisasissetulekut, sest kohtunikuna tegutsemine on seotud kuludega ning kulude

hüvitamise piirmäär on kuni 45 eurot kohtunikuna tegutsemise ühe päeva eest.

Alla 20-aastastest spordiklubides aktiivselt treenivatest noortest, kellest ei saa tippsportlasi ega

treenereid, võivad saada spordikohtunikud, jäädes oma valitud spordiala juurde endiselt

aktiivselt tegutsema. Selleks, et saada heaks spordikohtunikuks, on sarnaselt sportlasega vajalik

alustada võimalikult vara. On vähe näiteid, kus omal alal parimate kohtunike sekka jõudnud

inimene on sellel ametil alustanud pärast 20. eluaastat. Enamasti tutvuvad tulevased kõrgel

tasemel tegutsevad kohtunikud selle tegevusega esimest korda põhikooli ajal. Kohtunikutööga

tutvumise soodustamiseks noorte hulgas on otstarbekas mitte kohaldada atesteerimisnõuet, sest

sel juhul on võimalik võistluste korraldajatel kaasata ka atesteerimata noori ning kompenseerida

neile kohtuniku tegevusega seotud kulud. Võistluste korraldajad ei pea eelistama noortele

atesteeritud kohtunikke.

Spordikohtunikuna tegutsemine pakub noortele tõmbekeskustest eemal asuvates piirkondades

täiendava võimaluse eneseteostuseks ja vaba aja sisustamiseks.

Eeltoodust lähtudes ei ole muudatuse mõju oluline.

6.1.4. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: Maksu- ja Tolliamet

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele,

kuludele ja tuludele

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatuse tulemusena Maksu- ja Tolliameti

(edaspidi MTA) töökoormus oluliselt ei suurene, sest juba praegu kontrollib MTA

spordiorganisatsioonide ja -koolide tegevust, eesmärgiga tagada maksuseadustest

kinnipidamine. Lisaks tehakse maksuauditeid. MTA ei vaja pärast muudatuse jõustumist selle

kontrollimiseks täiendavaid vahendeid. Kuluhüvitise maksmise piirmäärast kinnipidamist või

isikult piirmäärast enam saadud hüvitise deklareerimist ning hüvitise saamise tingimuste

täitmist on võimalik kontrollida tavapärase järelevalvemenetluse kaudu.

27

Eeltoodust lähtudes ei ole muudatuse mõju sihtrühmale oluline.

6.2. Dopinguvastaste reeglite täpsustamine ja toetuste tagasinõudmine

6.2.1. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: sportlased, treenerid ja tugipersonal,

spordikohtunikud, spordiorganisatsiooni või spordikooli töötajad või juhtorgani liikmed,

olümpiavõitjad ning tulevased olümpiavõitjad ja paralümpiavõitjad

Sihtrühma suurus: Mõju on eelkõige umbes 2000 sportlasele, 5000 treenerile ning teistele

sportlaste tugipersonali ja ligi 5000 spordikohtuniku, spordiorganisatsiooni või spordikooli

töötajale või juhtorgani liikmele, kes peavad arvestama, et spordivaldkonna reeglite rikkumise

korral võidakse neile spordialaste toetuste maksmine peatada ning toetused tagasi küsida.

12 000 isikut on Eesti rahvaarvu arvestades väike sihtrühm.

Eestis on olümpia- ja paralümpiavõitjaid, kellele olümpiavõitja riiklikku toetust makstakse või

võidakse edaspidi maksta, 15. Tulevikus võib see arv suureneda.

Mõjuvaldkond: sotsiaalsed mõjud (mõju spordile)

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatusega lisatakse isikute loetellu, kes on

kohustatud tundma ja järgima dopinguvastaseid reegleid, mis on sätestatud maailma

dopinguvastases koodeksis ja mis on selle alusel vastu võetud, ka sportlase tugiisikud,

spordikohtunikud, spordiorganisatsiooni või spordikooli töötajad või juhtorgani liikmed.

Tugiisik on mis tahes juhendaja, mänedžer, agent, võistkonna abiline, ametnik, meedik või

parameedik, lapsevanem või muu isik, kes teeb spordivõistlusel osaleva või selleks valmistuva

sportlasega koostööd, ravib või abistab teda. Dopinguvastaste reeglite rikkumisena käsitatakse

näiteks keelatud aine sisaldumist sportlase proovis, keelatud aine või meetodi kasutamist või

selle katset, dopinguproovi võtmisest keeldumist või sellest kõrvale hoidumist, sportlase

asukohateabe esitamisega seotud rikkumisi, dopingukontrolli mis tahes osaga manipuleerimist

või selle katset, keelatud aine või meetodi valdamist, edasiandmist või selle katset ning dopingu

tarvitamisele kaasaaitamist või selle katset. Lisaks eeltoodule kohustuvad muudatuse kohaselt

sportlased, treenerid ja sportlase tugiisikud, spordikohtunikud, spordiorganisatsiooni või

spordikooli töötajad või juhtorgani liikmed järgima teisigi spordieetika reegleid, mida varem ei

ole spordiseaduses eraldi sätestatud (nt spordivõistluste tulemustega manipuleerimise vastased

reeglid, treeneri eetikakoodeks, väärkohtlemise vastased reeglid ja teised spordieetikaga seotud

distsiplinaarreeglid, mis võivad olenevalt spordialast erineda).

Sportlased, treenerid ja teised spordis tegutsevad isikud, sh sportlaste tugipersonal,

spordikohtunikud, spordiorganisatsiooni või spordikooli töötajad või juhtorgani liikmed,

peavad spordis valitsevaid, sh spordieetika reegleid järgima kogu aeg, lähtudes spordisisestest

reeglitest. Seega mõju on väike, sest reegleid järgitakse praegugi ning täiendavaid kohustusi ei

lisandu.

Muudatusel on majanduslik mõju üksikisikutele, kui reeglite rikkujatele peatatakse spordialaste

toetuste väljamaksed või nõutakse need tagasi. Samas on olemas positiivne majanduslik mõju,

sest mitmete toetuste väljamaksete peatamisel või tagasiküsimisel on võimalik need toetused

ümber suunata isikutele, kes ei ole spordieetika reegleid rikkunud. Kuna viimastel aastatel on

esinenud üksikuid juhtumeid, on majanduslik mõju väike.

28

Spordieetika reeglite rikkumisi võib ette tulla paar korda aastas. Rikkumisel toetuste

väljamaksete peatamine või tagasinõudmine näitab, et spordivaldkonnas ei ole ebaeetiliselt

käituvatel isikutel kohta, sellise käitumise abil ei ole võimalik rikastuda ning spordivaldkond

suudab ise nii käituvaid isikuid sanktsioneerida. See aitab avalikkusele tagada spordi positiivse

maine, kuvandi ja usalduse valdkonna vastu.

Kokkuvõttes ei ole muudatuse mõju oluline, kuid valdkonna jaoks on see tähtis.

Saavutusspordis tegutsejad peavad nagunii dopingu- ja kokkuleppemängude vastaseid ja teisi

spordieetika reegleid järgima ning arvestama, et nende rikkumisele võivad järgneda

spordivaldkonna alased sanktsioonid, näiteks spordis tegutsemise ajutine või alatine keeld. See,

et nende spordis tegutsemise keeldu kandev isik kaotab ka spordialased toetused, on loogiline

tagajärg. Muudatuse mõju valdkonna jaoks on väga oluline, sest aitab puhtale spordile kaasa.

6.2.2. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: spordiorganisatsioonid

Sihtrühma suurus: Mõju puudutab laiemalt kõiki spordis tegutsevaid organisatsioone, keda on

umbes 4000.

Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud (mõju spordile)

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatus aitab tagada spordi positiivse maine,

kuvandi ja usalduse valdkonna vastu. Arvestades, et mõju on pidev, avaldub see sageli.

Muudatus võib suurendada ka üksikute spordiorganisatsioonide (nt EOK või spordialaliidu)

koormust, kes peavad riigieelarvest saadud ja spordieetika reeglite rikkumise tõttu karistatud

isikutele toetuste maksmise peatama või väljamakstud toetused tagasi nõudma. Arvestades, et

sarnaseid juhtumeid on vähe ning spordiorganisatsioone, kes selliselt toetusi edasi kannavad,

on mõnikümmend, on mõju väike. Ebasoovitava mõjuna võib see kaasa tuua kohtuvaidlused,

kuid kui reeglid kehtestada seaduse tasandil, aitab see tagada õigusselguse ning annab

spordiorganisatsioonidele suurema õiguse toetused tagasi küsida, võrreldes senise olukorraga,

kus osad spordiorganisatsioonid on vastavad sanktsioonid ette näinud lepingulistes suhetes

toetuste saajatega. Arvestades eeltoodut ei ole mõju oluline.

6.3.3. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: Kultuuriministeerium ning halduslepingu alusel

toetusi edasijagavad spordiorganisatsioonid

Mõju valdkond: mõju riigivalitsemisele

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Nimetatud organisatsioonid peavad üle vaatama oma

spordialaste toetuste andmise korrad ning järgima hiljem reeglite täitmist. Arvestades, et

sarnaseid juhtumeid on vähe, on mõju väike. Positiivne mõju on, et seaduse tasandil luuakse

toetuste eraldajatele õiguslik alus toetused tagasi nõuda.

Ebasoovitava mõjuna võib see kaasa tuua kohtuvaidlused, kuid kui reeglid kehtestada seaduse

tasandil, aitab see tagada õigusselguse ning annab suurema õiguse toetused tagasi küsida.

Muudatus on positiivne, sest suurendab usaldust avaliku sektori tegevuse vastu. Arvestades

eeltoodut ei ole mõju oluline.

6.3. Spordiürituste korraldamise nõuete ajakohastamine

6.3.1. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: spordiorganisatsioonid

Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud (mõju spordile)

29

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Mõju avaldub nii spordialaliitudele, spordiklubidele

kui ka teistele spordiorganisatsioonidele, kes spordivõistlusi korraldavad.

Eesti korvpalli, jalgpalli ja jäähoki spordialaliidu ning nende alaliitude 42 meistriliiga klubi

koormus väheneb, sest nad ei pea enam rahvusvahelise mängu või turniiri korraldamiseks, kui

võistlus ei ole kõrgendatud riskiga üritus, KOV-ilt luba taotlema, v.a juhul, kui KOV ise

vastavat nõuet ei kehtesta. Nimetatud spordialade liigade hooaja võistluskalender ei ole täpselt

teada ning seni on kodumängude korraldajad olnud kohustatud taotlema kodumängude

korraldamise luba hooaja jooksul mitmeid kordi.

Eesti Veemoto Liidu, Eesti Autospordi Liidu ja Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni ning

nendel spordialadel tegutsevate spordiklubide ja teiste võistlusi korraldavate

spordiorganisatsioonide jaoks on tegu lisakoormusega, sest seni ei ole nad pidanud lube

taotlema, v.a juhul, kui KOV-i kehtivate eeskirjade kohaselt tuleb seda teha. Kokku puudutab

see Eesti spordiregistri andmetel maksimaalselt 142 spordiorganisatsiooni, kes neil spordialadel

tegutsevad. Samas võistlusi korraldavad neist vaid paarkümmend. Eestis toimub aastas ligi sada

veemoto-, auto- või mootorrattaspordi võistlust. Seega nende kolme spordiala alaliidul tuleb

aastas anda oma kooskõlastus ligi sajale üritusele. Spordialaliidud on sellega arvestanud, sest

nad ise on sellise seadusemuudatuse ettepaneku teinud.

6.3.2. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: kohaliku omavalitsuse üksused

Mõju valdkond: mõju kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele, kuludele ja tuludele

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Korrakaitseseaduse § 59 lõike 1 alusel kehtestatud

eeskirjade ning spordiseaduse §-de 21 ja 22 järgi on KOV-id juba praegu kohustatud välja

andma avalike ürituste, sh spordiürituste korraldamise lube. Eestis on KOV-e 79.

Planeeritav muudatus aitab korrastada spordiürituste korraldamise lubade andmist. Arvestades,

et korvpalli-, jalgpalli- ja jäähokikoondiste ja meistriliiga võistkondade üritustele ei tuleks enam

KOV-i luba taotleda, v.a juhul, kui tegu on kõrgendatud turvariskiga üritusega, vähendab see

osaliselt KOV-i koormust. Samas, arvestades, et võistluste korraldamiseks tuleb luba taotleda

auto-, mootorratta- ja veemotospordi võistluste korraldajatel, suurendab see võistluste arvu,

millele on loa taotlemine kohustuslik. Kokkuvõttes jääb lubade taotluste arv keskmiselt samaks,

mistõttu on mõju väike.

Kuna spordiüritus on üks avaliku ürituse alaliik, peavad KOV-id oma avalike ürituste

korraldamise nõuded üle vaatama, et need oleksid muudatusega kooskõlas. KOV võib

kehtestada lisanõudeid ka spordiüritustele, eeldusel, et see pole spordiseadusega vastuolus.

Kuna esialgsete hinnangute kohaselt jääb taotletavate lubade arv aasta kokkuvõttes samaks, siis

KOVide töökoormus ei muutu.

6.4.3. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele, kuludele ja tuludele

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Spordiseaduse § 20 lõike 4 kohaselt esitab valla- või

linnavalitsus loa taotluse vajadusel kooskõlastamiseks PPA-le, Päästeametile ning muudele

asutustele. Kuna esialgsete hinnangute kohaselt jääb taotletavate lubade arv aasta kokkuvõttes

samaks, siis PPA ja Päästeameti töökoormus ei muutu. PPA-le tekib võimalus saada praegusest

30

parem ülevaade Eestis toimuvatest spordivõistlustest ning saab oma riskihinnangu põhjal ise

otsustada, kas ürituse toimumispaika on vaja lisajõudu saata.

Jalgpallis ei ole suuri turvalisuse probleeme seni esinenud ja olukord on stabiilne. Peamised

juhtumid on olnud seotud pürotehnika ebaseadusliku kasutamisega. Jalgpallivõistluste ja teiste

suuremate spordiürituste turvalisuse tagamisel on rakendatud riskide tuvastamise, hindamise ja

analüüsimise meetodeid ning kaasatud vastavaid riigiasutusi kui eraõiguslikke isikuid. PPA

suhtleb regulaarselt ja ennetavalt kõikide sidusrühmadega, on ise korraldanud ja osalenud

temaatilistes projektides ning koolitanud igal aastal kõrg- ja esiliiga klubisid matšide turvalisuse

teemal. Kohtutud on fänniühendustega (varem regulaarselt, praegu vajaduse põhjal).

Politseiametnikud või spotterid14 tunnevad välismaal A-koondist saatvate fännide liidreid ja

saavad nendega vajaduse korral turvalisuse küsimusi vahetult arutada.

PPA teeb oma pädevuse piires rahvusvahelist koostööd riiklike ja rahvusvaheliste õigusaktide

alusel, sh konventsioonis käsitletud ja sellega seotud küsimustes. Riiklik jalgpalli teabepunkt

on PPA-s loodud 2004. aastal ning see täidab kõiki loetletud ülesandeid15.

Kultuuriministeeriumi hinnangul seaduse muudatuse tulemusena PPA ja Päästeameti

töökoormus ei suurene või teeb seda minimaalselt, sest ürituste arv, millele peab luba taotlema,

kasvab mõnekümne võrra. Kokkuvõttes on mõju väike.

6.3.4. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: spordivõistlustel osalejad (nii sportlased kui ka

pealtvaatajad) ning elanikkond

Mõju valdkond: mõju siseturvalisusele

Mõju kirjeldus ja olulisus: Spordivõistluste korraldamise reeglite muutmine võib mõjutada

spordivõistlustel osalejate turvalisust. Arvestades rahvusvahelist kogemust võib

spordivõistluste turvalisusel olla mõju ka elanikkonna turvalisusele laiemalt.

Planeeritav muudatus ühtpidi lihtsustab osade võistluste korraldamist, millele ei ole vajalik

enam luba taotleda, kuid see muudatus ei suurenda ohtu siseturvalisusele. Arvestades, et

muudatus kohustab auto-, mootorratta- ja veemotospordi võistluste korraldajaid taotlema

võistluste korraldamiseks luba, mis enne ei olnud neile kohustuslik, kaasates muu hulgas

vastavat spordialaliitu, kellel on teadmine rahvusvahelistest nõuetest antud spordialadel

turvalisuse tagamisest, mõjutab muudatus siseturvalisust positiivselt. Kokkuvõttes on mõju

siiski väike.

6.4. Spordiorganisatsioonile treeningu eest makstavale tasule tulumaksutagastuse

võimaldamine

Tulumaksuseaduse muudatuste kavandamisel on seatud eesmärgiks, et kõik

spordihuvitegevusega tegelevad lapsed ja nende vanemad on võrdselt koheldud. St lisaks

spordikoolide õppemaksudele saab koolituskuludena maksustamisperioodil tulust maha

arvestada ka spordi andmekogusse kantud ja noorte harrastajatega spordiorganisatsioonide

14 Vaatleja, keda kasutatakse jalgpallimängudel, et tuvastada potentsiaalseid vägivaldseid fänne. Tegemist võib

olla politseiametniku või selleks koolitatud inimesega. 15 https://www.politsei.ee/et/juhend/rahvusvaheline-koostoeoe

31

kuutasu, kursusetasu, õppemaksu vms. Seejuures ei asuta spordiorganisatsioonid enam

seepärast spordikoole, et saada konkurentsieelist, pakkudes lapsevanematele koolituskulude

tagasisaamise võimalust. Samuti on eesmärk, et spordihuvitegevus oleks riiklikult soodustatud,

et kaasata rohkem lapsi liikumisharrastusega tegelema, et seeläbi saavutada riiklikult seatud

eesmärgid rahvatervise seisukohast.

6.4.1. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: spordihuvitegevusega tegelevad lapsed ja

nende vanemad

Sihtrühma suurus: 27.03.2024. aasta seisuga on Eesti spordiregistri kui riikliku andmekogu

andmetel Eestis spordiorganisatsiooni või -kooliga seotud 123 538 noort harrastajat. Nendest

73% on spordikoolide ning 27% spordiorganisatsioonide nimekirjas. Oluline on märkida, et

Eesti spordiregistri põhimääruse kohaselt loetakse nooreks harrastajaks 5–19-aastaseid.

Tulumaksuseaduse § 26 lõike 21 kohaselt käsitatakse koolituskuluna õppimise eest tasutud kulu

juhul, kui huvikoolis õppija on koolituskulu tasumise kalendriaasta 1. jaanuaril alla 18-aastane.

Seega mõjutaks muudatus neid spordiorganisatsioonides huvitegevusega tegelevaid kuni

18-aastaseid noori, kes spordikooli õpilased ei ole. Spordiregistri järgi on 5–19-aastaseid (k.a)

noori kokku 31 017. Arvestades sellest maha 18–19-aastased harrastajad, selgub lõpliku

sihtrühma suurus. Kuna spordiregistril puuduvad andmed, kui paljud neist 18- või 19-aastased

on, on otsese sihtrühma suurus keskmine. Muudatus mõjutab ka alla 5-aastaseid, keda

spordiregistri põhimääruse kohaselt nooreks harrastajaks ei loeta, kuid kelle koolituskuludelt

saab tulumaksuseaduse § 26 lõike 21 kohaselt samuti tulumaksutagastust.

Spordiorganisatsioonides treenivate alla 5-aastaste laste sihtrühma suuruse kohta

Kultuuriministeeriumil teave puudub, kuid hinnanguliselt on sihtrühm väike ega mõjuta seega

oluliselt kogu sihtrühma suurust.

Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud (mõju tervisele ja tervishoiukorraldusele, vaimne ja

füüsiline tervis, tervisekäitumine, inimeste heaolu, mõju liikumisaktiivsusele)

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatus aitaks suurendada laste osalust

sporditegevuses olukorras, kus piirkonnas on tegutsenud vaid spordiorganisatsioonid, st

eelkõige spordiklubid, ja tulumaksutagastuse võimaluse puudumisest tingitud teenuse kallima

hinna tõttu on otsustatud lapse treeningutest loobuda. Samuti suurendaks

spordiorganisatsioonide tasudele maksutagastuse kehtestamine spordialade

ja -organisatsioonide vahel valimise võimalust piirkondades, kus spordikoolid

ja -organisatsioonid asuvad. Potentsiaalselt suurem laste osalus spordihuvitegevuses mõjutab

positiivselt laste tervist ning seeläbi nende heaolu nii nooremas kui ka vanemas eas. Umbes 55%

lastest ei liigu tervise säilitamise seisukohast piisavalt ning iga kolmas 4. klassi laps on

ülekaaluline. Uuringutest16 selgub, et kehaliselt aktiivsemad lapsed on õnnelikumad. Terved

inimesed on igal elualal võimekamad, mistõttu mõjutab laste tervisesse panustamine väga

otseselt inimeste heaolu terve elukaare vältel.

Muudatuse mõju on väike, sest ei eelda sihtrühma kui terviku käitumises kohanemist vajavaid

muutusi. Valdkonna jaoks tervikuna on tegemist positiivse muudatusega. Ebasoovitava mõjuna

võivad spordiorganisatsioonid tulumaksutagastuse võimaluse tekkides hindasid tõsta, kuid

kliendibaasi suurendamise kaalutlustel ei pruugita seda teha. Eeltoodust lähtudes ei ole

16 Vt nt https://kul.ee/uuringud#item-1

32

muudatus oluline.

Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (maksukeskkond, tulud ja kulud, mõju elanike ja

leibkondade majanduslikule olukorrale, mõju tarbimiskäitumisele

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatuse tulemusena saaksid need

spordihuvitegevust harrastavate laste vanemad, kellel tulumaksutagastuse võimalus praegu

puudub, võimaluse treeningu eest makstud tulumaksu tagasi saada, suunates selle tõenäoliselt

uuesti tarbimisse. Seeläbi liigub osaliselt saamata jäänud raha riigile tagasi teiste maksudena.

Võimaluse loomine ei tähenda, et kõik lapsevanemad seda kohe kasutada saaksid, sest

tulumaksuseaduse § 282 kohaselt võib seaduses sätestatud mahaarvamisi

maksustamisperioodil teha kokku kuni 1200 eurot maksumaksja kohta. Kindlasti on

lisanduvate lastevanemate hulgas juba praegugi neid, kelle mahaarvamised seaduses sätestatud

piirmäära ületavad.

MTA andmetele tuginedes on 2022. aastal spordikoolid, kus on ainult spordiõppekavad

(430 kooli), deklareerinud õppemaksu 31,6 mln eurot. Lapsevanemad on sellest

tuludeklaratsioonides ära kasutanud 28,8 mln eurot. MTA hinnangul võib sellelt tulumaksu

tagasi saada vahemikus 3,46–3,74 mln eurot. Arvestades, et neid lapsi, kes spordikoolides ei

õpi ehk kellel puudub tulumaksu tagasisaamise võimalus, on 27%, võib olla täiendav

tulumaksutagastus kuni 1,3 mln eurot. Detailsem Rahandusministeeriumi mõjuhinnang koos

selgitustega on allolevas tabelis.

2022 2023 2024 2025 2026 2027 2028

Palgakasv (RAM

kevadprognoos

2024)

11,5% 6,0% 5,1% 5,0% 4,8% 4,8%

Rakendatud spordi

koolituskulude

mahaarvamised

(palgakasvuga, 60%

deklareeritust), mln

eur

24,6 27,4 29,0 30,5 32,0 33,5 35,1

Laste osakaal, kes ei

saa veel

tulumaksutagastust

(ei õpi

spordikoolides)*

27% 27% 27% 27% 27% 27% 27%

Lisanduv

mahaarvamine, mln

euro

8,2 8,6 9,1 9,5

Tulumaksutagastus

(t+1), mln euro

-1,8 -1,9 -2,0

Tarbimismaksude

mõju, mln eur

0,3 0,3 0,3

Mõju

valitsussektori

positsioonile, mln

eur

-1,5 -1,6 -1,7

33

Selgitused:

- Rakendatud spordi koolituskulude mahaarvamised on MTA deklaratsiooni INF3

andmed 2022. a kohta. Alates 2023. aastast on tabelis prognoos, mis on seotud

Rahandusministeeriumi kevadprognoosi keskmise palga kasvuga. Deklareeritud ja

rakendatud koolituskulude mahaarvamise suhe oli 2022. a FIDEK põhjal ca 60%,

eeldatud on selle suhte püsimist.

- Lisanduv mahaarvamine on rakendatud mahaarvamiste prognoosi ja

tulumaksutagastust praegu veel mitte saavate laste osakaalu korrutis.

- Tulumaksutagastuse mõju avaldub muudatuse jõustumisele järgneval aastal, arvestatud

on tulumaksu määra tõusuga 22%-le.

- Valitussektori positsiooni mõjus on arvestatud ka tarbimismaksude positiivse mõjuga.

* Laste osakaal, kes ei saa veel tulumaksutagastust (ei õpi spordikoolides) ei jää suure

tõneäosusega 27% peale, vaid hakkab tulevikus vähenema, sest spordiorganisatsioonid, kes

pole veel spordikooli asutanud, jätkavad nende asutamist maksutagastuse võimaluse

pakkumise eesmärgil.

Arvestades võimalikku lisanduvat tulumaksutagastust, on muudatuse majandusliku mõju ulatus

seega väike, sest enamikel vanematel juba on õigus spordihuvitegevuselt tulumaksu tagasi

saada. Sihtrühma kui terviku käitumises erilisi muudatusi ei toimu ning vajadus muudatusega

kohanemiseks mõeldud tegevuste järele puudub. Majanduslik mõju ulatus on väike.

Ebasoovitavaid mõjusid ei esine. Sellest lähtudes ei ole tegemist olulise mõjuga.

6.4.2. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: spordiorganisatsioonid

Sihtrühma suurus: Spordiorganisatsioone on Eestis 27.03.2024 seisuga 2843, sh spordiklubi

2647 ja 196 muud spordiorganisatsiooni. Noori harrastajaid on muudest

spordiorganisatsioonidest vaid spordialaliitudes ja spordiühendustes (kokku u 1200). EOK-s ja

maakonna spordiliitudes noori harrastajaid ei ole. Muudatus mõjutaks positiivselt kõiki

tegutsevaid spordiorganisatsioone, aga enim spordiklubisid, kelle tegevusala on spordi

harrastamine (27.03.2024 seisuga 1919). Need spordiorganisatsioonid, kes on praegu enda

juurde loonud spordikooli seetõttu, et klientidele tulumaksuvabastuse võimalust pakkuda, ei

peaks enam spordikooli pidama (võimalus jääb alles) ning need spordiorganisatsioonid, kes

spordikooli loonud ei ole, saavad pakkuda tulumaksu tagastuse võimalust. Võttes arvesse

organisatsioonide üldarvu Eestis, on sihtrühma suurus väike.

Muudatuse tulemusena olemasolevate spordikoolide arv tõenäoliselt väheneb. Samuti ei looda

arvatavasti enam nii palju spordikoole juurde, kuid seejuures ei vähene spordihuvihariduse

kättesaadavus. Seda seetõttu, et spordiklubid pakuvad samu teenuseid edasi samadele

klientidele – kaob vaid vajadus spordiklubi juurde teha spordikool, et maksusoodustuse

võimalust pakkuda. Samas ei takista muudatus olemasolevate spordikoolide tööd ning uusi

spordikoole on võimalik juurde luua tulevikuski.

Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (konkurents, mõju organisatsiooni

halduskoormusele) Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatus aitab võrdsustada konkurentsi, sest kaob

nende spordiorganisatsioonide eelis, kes on spordiorganisatsiooni kõrvale loonud spordikooli,

et pakkuda klientidele koolituskulude tagasisaamise võimalust.

34

Spordikooli asutanud spordiorganisatsioonidel halduskoormus väheneb. Kui

spordiorganisatsioon otsustab spordikooli pidamise lõpetada, ei pea spordikooli asutanud

organisatsioon enam igal aastal spordikooli andmeid EHIS-ile esitama.

Spordiorganisatsioonide, kes ei ole asutanud spordikooli, halduskoormus mõningal määral

suureneb. Muudatuse jõustumisel peaksid spordiorganisatsioonid sarnaselt spordikoolidega

esitama MTA-le deklaratsiooni kalendriaastal füüsiliste isikute tasutud tulumaksuseaduse

§-s 26 nimetatud koolituskulude kohta vormil INF 3. Halduskoormus suureneb sihtgrupile

vähe.

Mõju ulatus on väike. Eeltoodust lähtudes ei ole tegemist olulise mõjuga.

6.4.3. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: Haridus- ja Teadusministeerium

Mõju valdkonnad: mõju kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele, kuludele ja

tuludele

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: Muudatus vähendaks Haridus- ja

Teadusministeeriumi töökoormust seoses uute spordikoolide õppekavade hindamisega, sest

uusi spordikoole hakataks looma vähem. Üht õppekava kinnitatakse kokku umbes kaks kuud ja

sellega tegeleb üks töötaja. Ühe õppekava sisulisele hindamisele, kui kõik on korras, võib

kuluda kolm kuni neli tundi. Seega ei ole spordikoolidega seotud õppekavade hindamise

töökoormus Haridus- ja Teadusministeeriumi jaoks väga suur, kuid sellele võib ühel aastal

kuluda nädalaid.

Mõju ulatus on väike. Eeltoodust lähtudes ei ole tegemist olulise mõjuga.

6.1.4. Muudatusest mõjutatud sihtrühm: Maksu- ja Tolliamet

Mõju valdkond: mõju kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele, kuludele ja tuludele

Mõju kirjeldus ja järeldus olulisuse kohta: MTA töömaht ei suurene, sest tööprotsessid on

automatiseeritud. MTA-l on toimiv andmevahetus Eesti spordiregistriga, kus on

tulumaksutagastusele kvalifitseeruvate spordiorganisatsioonide andmed, olemas.

Mõju ulatus on väike. Eeltoodust lähtudes ei ole tegemist olulise mõjuga.

6.5. Muud lahendamist vajavad üksikküsimused

6.5.1 Muudatuse kohaselt ei pea igal toetust taotleval spordiorganisatsioonil arengukava olema.

Muudatusega väheneb toetuste eraldajate töökoormus, sest enam ei pea kõigi toetuse taotlejate

puhul arengukava nõuet kontrollima. Spordiorganisatsioonide halduskoormus väheneb, sest

enam ei pea igal toetust taotleval organisatsioonil arengukava olema. Väiksemate

organisatsioonide jaoks oli arengukava nõue ebaproportsionaalne. Muudatusel rahaline mõju

puudub.

6.5.2. Kõrvaldatakse ebavõrdsus ja luuakse Eesti Paralümpiakomiteele EOK-ga samaväärne

võimalus sportlasi toetada. Antud muudatuse sihtrühm on väike, sest sportlaste arv, kellega on

mõni spordiorganisatsioon sõlminud sportlaselepingu ja keda Eesti Paralümpiakomitee sooviks

toetada, on maksimaalselt kümme. Väheneb spordiorganisatsioonide halduskoormus, sest Eesti

35

Paralümpiakomitee ei pea enam toetust eraldama sportlasega sportlaselepingu sõlminud

spordiorganisatsioonile, vaid saab selle maksta otse sportlasele. Muudatus ei nõua riigieelarvest

täiendavaid rahalisi vahendeid. Sportlasetoetust makstakse Eesti Paralümpiakomitee eelarvest.

6.5.3. Seaduses sätestatakse volitusnorm kultuuriministrile tiitlivõistlustel edukalt osalenud

sportlaste ja treenerite premeerimise tingimuste kehtestamiseks. Samuti antakse

kultuuriministrile võimalus sõlmida haldusülesande täitmiseks haldusleping rahvusliku

olümpiakomiteega. Muudatusega tuuakse premeerimise tingimused seaduse alusel antava

määruse tasandile ja antakse ministrile õigus selle haldusülesande täitmiseks sõlmida

haldusleping rahvusliku olümpiakomiteega. EOK halduskoormus ei suurene, sest EOK juba

premeerib tiitlivõistlustel medali võitnud sportlasi ja nende treenereid. Muudatus ei nõua ka

täiendavaid rahalisi vahendeid riigieelarvest, sest need on praegu Kultuuriministeeriumi

eelarves olemas.

6.5.4 Sportlasestipendiumi maksmise eelduseks olev avaliku konkursi läbiviimise nõue

kaotatakse. Muudatusega antakse sportlasestipendiumi määramise õigus Eesti

Olümpiakomiteele või Eesti Paralümpiakomiteele või nende liikmeks olevatele

organisatsioonidele. Alates 2020. aastast on spordiorganisatsioonidel ja spordiklubidel olnud

õigus määrata ja maksta sportlastele sportlasestipendiumi. Sportlasestipendiumi määramise ja

maksmise tingimused on sätestatud spordiseaduse § 101. Neli aastat on näidanud, et

sportlasestipendiumi sellisel kujul sätestamine on end õigustanud ja loonud spordi

andmekogusse kantud spordiorganisatsioonidele ja spordikoolidele arusaadava, jälgitava ja

vähem aja- ning töömahuka sportlasestipendiumi maksmise regulatsiooni. Selleks, et muuta

sportlasestipendiumi määramise protsessi spordivaldkonnale veelgi efektiivsemaks ning

vähendada nii spordivaldkonna organisatsioonide kui ka EMTA töökoormust nähakse eelnõuga

ette avaliku konkursi väljakuulutamise nõude kaotamine. Sportlasestipendiumi määramise

õigus seotakse Eesti Olümpiakomitee või Eesti Paralümpiakomitee liikmeks olemise ehk

võrgustikku kuulumisega. Kehtima jäävad spordi andmekogusse kandmise nõue ja kõik teised

§-s 101 sätestatud nõuded. Muudatus ei nõue riigieelarvest täiendavaid vahendeid.

Enam kui 35 aastaga välja arenenud spordiorganisatsioonide võrgustik, selle vertikaalne

liikmelisus ja horisontaalne koostöö on olnud edukas ning annab kindlust, et

spordiorganisatsioonid selles ühendavas võrgustikus on teadlikud, huvitatud ja pädevad

otsustama stipendiumite andmisel ilma avaliku konkursikutseta, kus osalemine võib olla

juhuslik. Sport ja spordi aluseks olev avatud konkurentsis võistlemine, samuti kui iga isiku

pühendumine ning areng on mõõdetavad ja märgatavad. Iga spordiorganisatsioon on õppinud

aru saama, keda oma põhikirjalistel eesmärkidel on otstarbekas motiveerida ning toetada.

Selle õiguse andmine rahvusliku olümpiakomitee või paralümpiakomitee liikmevõrgustikku

kuuluvale organisatsioonile peab tagama valdkondliku ühishuvi, suurema kindlustunde ja

parema valdkondliku järelevalve ning välistama võimalikud eksimused avalike konkursside

korraldamisel.

Liikmevõrgustiku nõude rakendamist toetab ka senine praktika. 2023. a maksid

sportlasestipendiume 90 organisatsiooni (33 spordiala), neist üks Eesti Olümpiakomitee, 16

spordialaliitu, 1 maakonna spordiliit, 3 spordiühendust ja 69 spordiklubi. Ainult 3 spordiklubi

väljapool rahvusliku olümpiakomitee liikmevõrgustikku. 2024. a on senini

sportlasestipendiume plaaninud maksta 76 organisatsiooni (28 spordiala), neist 11

36

spordialaliitu, 2 spordiühendust ja 63 spordiklubi. Ainult 3 spordiklubi väljapool rahvusliku

olümpiakomitee liikmevõrgustikku.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Spordiorganisatsioonile laste ja noorte treeningu eest makstavale tasule tulumaksutagastuse

võimaldamine eeldab infovahetust MTA ja spordi riikliku andmekogu vahel, aga selleks

lisavahendeid riigieelarvest vaja ei ole, sest arendusi ei ole vaja teostada. Kuna luuakse

tulumaksutagastuse võimalus spordiorganisatsioonides treenivate laste ja noorte vanematele,

võib suureneda tagastatava tulumaksu maht. Kui lisanduks veel 27% lapsevanemaid, kelle

lapsed käivad spordiklubides, võiks riigil jääda MTA hinnangul saamata kuni 1,3 mln eurot

maksutulu.

Vabatahtliku spordikohtuniku hüvitise piirmäära tõstmisega riigile täiendavaid tulusid/kulusid

ega tegevusi ei kaasne.

Dopinguvastaste reeglite täpsustamise ja toetuste tagasinõudmise muudatustega riigile

täiendavaid tulusid, kulusid ega tegevusi ei kaasne. EOK, Eesti Paralümpiakomitee,

spordiorganisatsioonid ja -koolid ning muud organisatsioonid, kes jagavad riigi eelarvest

toetusi, preemiaid või stipendiumi spordialaste saavutuste eest, peavad vajaduse korral üle

vaatama oma korrad, mille alusel nad raha edasi jagavad.

Spordiürituste korraldamise nõuete ajakohastamise tulemusena peavad KOV-id kontrollima

oma spordiürituste ja/või avalike ürituste korraldamise loa andmise kordade nõuetele vastavust.

Samuti peab seda oma vastavate kordade puhul tegema PPA.

8. Rakendusaktid

Seaduse vastuvõtmisel on vaja muuta kultuuriministri määrust „Riigieelarvest

Kultuuriministeeriumile spordi toetamiseks eraldatud vahenditest antavate sporditoetuste liigid

ning toetuse taotlemise, taotleja hindamise, toetuse määramise ja määramisest keeldumise

tingimused ja kord“.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud § 1 punktid 12-18, mis jõustuvad 2025.

aasta 1. aprillil.

Eelnõu väljatöötaja soov on, et lapsevanem saab 2025. aastal tuludeklaratsiooni täites

maksustamisperioodi tulust maha arvata 2024. aastal lapse treeningute eest tasutud kulud.

Pikem jõustumine on ette nähtud spordiürituste korraldamise nõuete osas, et KOV-idel oleks

piisav aeg analüüsida, kas on vaja muuta ka korrakaitseseaduse alusel kehtestatud avalike

ürituste korraldamise ja pidamise reegleid.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

37

Eelnõu ettevalmistamisele eelnes VTK koostamine. VTK kooskõlastasid märkustega Haridus-

ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Siseministeerium, Rahandusministeerium ja Eesti

Linnade ja Valdade Liit. Eelnõu kohta avaldasid arvamust Maksu- ja Tolliamet, Päästeamet,

Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA, Spordikoolituse ja -Teabe SA, Eesti Olümpiakomitee,

Eesti Paralümpiakomitee, Eesti Laskurliit, Eesti Saalihoki Liit, Eesti Jäähokiliit, Eesti

Käsipalliliit, Eesti Firmaspordi Liit MTÜ, Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon ja Eesti Karate

Föderatsioon. Esitatud märkused ja ettepanekud koos Kultuuriministeeriumi selgitustega on

kajastatud seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelis.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile, Justiitsministeeriumile,

Rahandusministeeriumile, Siseministeeriumile, Maksu- ja Tolliametile, Politsei- ja

Piirivalveametile, Päästeametile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks

Eesti Olümpiakomiteele, Eesti Paralümpiakomiteele, spordiorganisatsioonidele,

Spordikoolituse ja -Teabe SA-le ning Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA-le.

Maksu- ja Tolliamet, Eesti Olümpiakomitee, Spordikoolituse ja -Teabe SA, Eesti Antidopingu

ja Spordieetika SA, Eesti Firmaspordi Liit kooskõlastasid eelnõu märkusteta.

Haridus- ja Teadusministeeriumi, Justiitsministeerium, Rahandusministeerium,

Siseministeerium, Eesti Linnade- ja Valdade Liit, Eesti Paralümpiakomitee ja Eesti

Kergejõustikuliit kooskõlastasid eelnõu märkustega. Märkustega arvestamise ja

mittearvestamise tabel on seletuskirja lisa nr 1.

Spordiseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise

seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Märkuste tabel spordiseaduse ja tulumaksuseaduste muutmise seaduse eelnõu kohta

Märkuse tegija Märkuse sisu Arvestamine / mittearvestamine

Justiitsministeerium 1.Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse spordiseaduse (SpS) § 61

lõiget 6, mis reguleerib spordi andmekogusse kogutavaid

isikuandmeid. Nimetatud sättesse lisatakse õiguslik alus

spordiregistris avaldatava spordiobjekti foto autori ja

litsentsiandja isikuandmete töötlemiseks. Seletuskirja (lk 4)

kohaselt sõlmitakse foto omanikuga litsentsileping foto

kasutamiseks spordiobjektide andmekogus. Leiame, et eelnõu ja

seletuskirja põhjal jääb ebaselgeks lisatava sätte vajadus. Autori

isiklikud õigused sätestab autoriõiguse seaduse § 12, lisaks

sõlmitakse teose kasutamiseks leping. Isikuandmete kaitse

üldmääruse (IKÜM) art 6 lõige 1 sätestab õiguslikud alused

isikuandmete töötlemiseks, sealhulgas on vastutaval töötlejal

õigus isikuandmeid töödelda andmesubjekti osalusel sõlmitud

lepingu täitmiseks (punkt b) ning vastutava töötleja

seadusjärgse kohustuse täitmiseks (punkt c). Seetõttu jääb

ebaselgeks, mis eesmärki kannab eelnõus kavandatud üldine

isikuandmete töötlemise õiguse kehtestamine. Palume täiendava

õigusliku aluse loomise vajadust hinnata ning täpsemalt

selgitada.

Seletuskirja täpsustatud.

2. Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse SpS § 11, milles nähakse

ette dopinguvastaste reeglite järgimise kohustus. Kavandatud

muudatuse järgselt reguleerib kõnealune paragrahv edaspidi

lisaks dopingureeglite järgimisele laiemalt ka spordieetika

reeglite järgimist. Sealhulgas sätestatakse SpS § 11 lõikes 4, et

riiklikul dopinguvastasel organisatsioonil ja

Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.

spordiorganisatsioonidel on dopinguvastaste toimingute

tegemiseks ja rikkumiste menetlemiseks, spordivõistluste

tulemustega manipuleerimise, väärkohtlemise ja teiste

spordieetika reeglite rikkumiste menetlemiseks õigus töödelda

isikuandmeid, sealhulgas dopinguvastaste toimingute tegemise

ja rikkumiste menetlemise korral isiku terviseandmeid.

Esmalt märgime, et isikuandmete töötlemine on põhiseaduse

(PS) §-s 26 sätestatud isiku eraelu puutumatuse riive, mida võib

teha ainult kooskõlas seadusega (PS § 3 ja § 11). Sealjuures

tuleb tagada, et põhiõiguse riive on vajalik ja proportsionaalne

taotletava eesmärgi suhtes.

Eelnõus (samuti kehtivas SpS-s) on sätestatud väga üldine õigus

isikuandmete töötlemiseks. Isikuandmete töötlemise õigus on

spordiorganisatsioonidel, kes on loetletud SpS §-s 4.

Spordiorganisatsioonideks on teiste hulgas näiteks ka

spordiühendused (SpS §-4 punkt 4), milleks on spordi

spetsiifilises valdkonnas (harrastussport, tervisesport,

koolisport, üliõpilassport, puudega inimeste sport,

töökohasport, veteranisport jm) või piirkondlikul põhimõttel

tegutsevate spordiklubide või füüsiliste isikute ühendus. Seega

isikuandmete, sealhulgas eriliigiliste terviseandmete töötlemise

õigus kehtib kavandatud muudatuse kohaselt väga laiale

sihtgrupile. Selgitame, et igasuguse isikuandmete töötlemise

puhul tuleb lähtuda andmetöötluse üldpõhimõtetest vastavalt

IKÜM artiklile 5. See tähendab, et isikuandmete töötlemine

peab olema seaduslik, õiglane ja läbipaistev, andmeid

kogutakse konkreetsel eesmärgil, minimaalselt ja kogutavad

andmed on kooskõlas kogumise eesmärgiga, tagatakse andmete

õigsus, sätestatud on säilitamistähtajad ning töötlemine on

turvaline. Kavandatud muudatuse puhul ei ole selge, kas

andmetöötluse üldpõhimõtted on tagatud.

Terviseandmed kuuluvad IKÜM kohaselt eriliiki

isikuandmete hulka ning nende tundlikkuse tõttu seab

IKÜM nende kaitseks kõrge standardi. Isikuandmete

eriliikide töötlemise aluseid reguleerib IKÜM artikkel 9. Eriliiki

isikuandmete töötlemine on IKÜM art 9 lõike 1 kohaselt

üldreeglina keelatud. Erandina on see lubatud vaid juhul, kui

esineb mõni IKÜM art 9 lõikes 2 sätestatud töötlemise

lubatavuse alus. Näiteks võib IKÜM art 9 lg 2 punkti g kohaselt

isiku terviseandmeid töödelda, kui töötlemine on vajalik olulise

avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse

alusel ning on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga, austab

isikuandmete kaitse õiguse olemust ja tagatud on sobivad ja

konkreetsed meetmed andmesubjekti põhiõiguste ja huvide

kaitseks. Siinkohal vajab rõhutamist, et avalik huvi peab olema

oluline. Eelnõu ja seletuskiri kahjuks ei käsitle põhjendusi

töötlemise lubatavuse aluse kohta ega kohaldatavaid

kaitsemeetmeid.

Kokkuvõtvalt, seadusest peab selguma, millisel eesmärgil,

mahus ja kui kaua andmeid töödeldakse ning millised on

kaitsemeetmed andmesubjekti põhiõiguste ja huvide kaitseks.

Eeltoodust lähtudes palume eelnõu ja seletuskirja täiendada.

3. Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse SpS §-s 111 lõikega 11,

millega antakse spordivõistlustega manipuleerimise vastasele

riiklikule kontaktpunktile õigus töödelda isikuandmeid

spordivõistluste tulemustega manipuleerimise vastaste

toimingute tegemiseks. Seletuskirjas (lk 10) on viidatud

Euroopa Nõukogu spordivõistluste tulemustega

manipuleerimise vastasele konventsioonile, mille Eesti on küll

allkirjastanud, kuid ei ole sellega liitunud (seda ei ole

ratifitseeritud). Eelnõust ei selgu, kuidas on reguleeritud

spordivõistlustega manipuleerimise vastane võitlus ning millise

Seletuskirja täiendatud.

ülesande täitmiseks ja mahus selleks isikuandmeid töödeldakse.

Palume kindlasti nii eelnõu kui seletuskirja vastavalt täiendada

(vt ka käesoleva kirja eelmise punkti selgitusi).

4. Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse spordiseaduse § 20.

Muudatuse tulemusel sätestab spordiseaduse § 20 lg 1 punkt 4,

et kõrgendatud turvariskiga on spordiüritus, kus kasutatakse

ajutist ehitist, näiteks tribüüni, lava, telki või muud

suuremõõtmelist konstruktsiooni või inimese elule ja tervisele

ohtu kujutavat muud lisainventari. Eelnõust ega seletuskirjast ei

selgu, kas ajutise ehitise alla kuuluvad ehitusseadustiku § 3

lõike 4 tähenduses ajutised ehitised, sh ka ajutised

pneumohallid (nagu Õismäe Sportmängude Hall). Sellistes

ehitistes toimuvate spordiürituste igakordne loastamine üksnes

ehitise ajutise iseloomu tõttu ei tundu põhjendatud, kuivõrd

need ongi üldjuhul mõeldud just sportimiseks ja spordiürituste

korraldamiseks, mistõttu sellised üritused toimuvad neis sageli.

Kui siiski on soov nendes toimuvate spordiürituste

korraldamisele loakohustus kehtestada, tuleks seletuskirjas

nendega olemuslikult kaasnevaid ohte selgitada, et oleks selge,

miks selline kohustus igakordselt vajalik on. Kui „ajutise

ehitisena“ peetakse siiski midagi muud silmas, palume seda

eelnõus täpsustada ja seletuskirjas avada.

Eelnõu ja seletuskirja täpsustatud.

5. Eelnõu § 1 punktiga 13 muudetakse SpS § 25 lõikes 2

juriidilisele isikule spordiürituse korraldamise nõuete rikkumise

eest ettenähtud karistusmäära. Senise 2000 euro asemel on

võimalik juriidilisele isikule edaspidi määrata kuni 5000 euro

suurune rahatrahv.

Seletuskirjast (lk 14) selgub, et eelnõu koostamisel on võetud

eeskujuks avaliku koosoleku nõuete rikkumise rahatrahvi määra

(3200 eurot vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 2641 lõikele

2), kuid leiame, et spordiürituste puhul tuleb arvestada

Arvestatud. Juriidiliste isikute

karistusmäära on eelnõus tõstetud 20 000

euroni. Väärteo puhul on kohtuväliseks

menetleja lisaks PPA-le märgitud ka

valla- või linnavalitsus.

võistlustest osasaavate isikute julgeolekut ja turvalisust,

mistõttu peab trahvisumma olema suurem. Kui füüsilise isiku

karistusmäär on 200 trahviühikut, mis on 2/3 maksimaalsest

karistusmäärast, siis võiks ka juriidilise isiku karistusmäär

järgida sarnast proportsiooni. Nagu ka VTK etapis viitasime,

siis 2005. aastal jõustunud SpS kohaselt oli SpS § 25 lõikes 2

ettenähtud juriidilise isiku rahatrahv suurusega kuni 30 000

krooni oma suuruses üle poole maksimaalsest võimalusest,

mida KarS § 47 toona kehtiva õiguse kohaselt võimaldas

juriidilisele isikule kohaldada (kuni 50 000 krooni). Arvestades,

et maksimaalne lubatud karistusmäär juriidilisele isikule on

kehtiva KarSi kohaselt kuni 400 000 eurot, siis algset SpS

loogikat järgides võiks ka nüüd juriidilise isiku karistusmäär

olla vähemalt kuni 200 000 eurot. Kui eelnõu koostajad

karistusmäära tõusu sellise summani hetkel võimalikuks ei pea,

tuleks võrreldes olemasoleva määraga tõsta karistust siiski

vähemalt kümnekordselt ehk kuni 20 000 euroni. Leiame, et

auto-, mootorratta- ning veespordis (SpS § 20 lõike 1 punkt 1

toob need liigid välja) võistlustest osasaavate isikute julgeolek

ja turvalisus on eriti oluline ja seetõttu ka nõuete rikkumine

väärib tõsist suhtumist. Isegi kui ca 19 aasta jooksul ei ole

ühtegi väärteomenetlust SpS § 25 alusel läbi viidud, ei saa seda

välistada tulevikus. Eriti arvestades eelnõu üht eesmärki –

loobuda loa taotlemise nõudest nende spordialade puhul, kus ei

ole praktikas probleeme, kuid mille korraldamiseks praegu luba

vaja on. Oleme veendunud, et kuni 5000-eurone karistus

juriidilisele isikule ei ole nendes valdkondades toimepandud

rikkumiste korral mõjuv karistus. Palume juriidilise isiku

karistusmäära tõsta tänasega võrreldes vähemalt

kümnekordseks.

Lisaks märgitakse seletuskirjas (lk 14), et eelnõu VTK-le

laekunud ettepaneku kohaselt võiks kohtuväline menetleja olla

linna- või vallavalitsus. Kultuuriministeerium on jäänud kehtiva

seaduse sõnastuse juurde, mille kohaselt on kohtuväliseks

menetlejaks Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), kuid

omavalitsusliidu toetusel ollakse valmis kohtuvälist menetlejat

muutma. Toetame VTK-le esitatud ettepanekut, kuna ürituste

korraldamiseks lubade andmisega tegeleb tulenevalt

kavandatud SpS § 20 lõikest 1 just valla- või linnavalitsus ning

lõike 3 kohaselt lõigetes 1 ja 2 nimetamata spordiürituste puhul

on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus spordiürituse

korraldamise nõuded kehtestada korrakaitseseaduse § 59 lõike 1

alusel määrusega. Leiame, et see, kes nõudeid kehtestab, on

kõige pädevam kontrollima ka nende nõuete täitmist ja nende

rikkumise korral läbi viima ka väärteomenetluse. Võimalik on

ka lahendus, mille kohaselt PPA kõrvale lisandub kohtuvälise

menetlejana ka linna- või vallavalitsus (sarnaselt nagu on nt

liiklusseaduse (LS) § 263 alusel LS § 241 ja 261 sätestatud

rikkumiste menetlejateks nii PPA kui ka valla- või

linnavalitsus).

II Muud märkused eelnõu ja seletuskirja kohta

6. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja

seletuskirja failis jäljega tehtud märkustega.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume

eelnõu esitada Justiitsministeeriumile täiendavaks

kooskõlastamiseks pärast praegusel kooskõlastamisel saadud

arvamuste läbivaatamist ja vajaduse korral eelnõu parandamist,

et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist kontrollida selle

vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale.

Arvestatud.

Rahandusministeerium 1. Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse spordiseaduse § 6¹ lõiget

6 punktiga 6, mille kohaselt kogutakse isikuandmetena spordi

andmekogusse spordiobjekti kohta lisatava foto autori ja

litsentsiandja andmed. Esiteks, isikuandmed saavad puudutada

vaid füüsilisi isikuid, kuid foto autor või litsentsiandja võib olla

Selgitatud. Spordiseaduse § 61 lõige 6

sätestab kogutavate isikuandmete

loetelu, ehk puudutab ainult füüsilisi

isikuid. Kogutavate isikuandmete loetelu

tuleb sätestada seaduse tasandil.

ka juriidiline isik, seega ei sobi see loetelu alla. Seletuskirjas on

samuti selgitatud, et spordiobjektide andmekogusse lisatakse

spordiobjektide tutvustamiseks ja iseloomustamiseks juurde ka

eraisiku või juriidilise isiku tehtud fotod spordiobjektist.

Teiseks on ka spordiobjekt ise arhitektuuri- ja/või

maastikuarhitektuuriteos, millele lisaks fotodele laieneb samuti

autoriõigus (autoriõiguse seaduse § 4 lõike 3 punkt 14), sh

õigus lubada ja keelata reprodutseerida oma teost.

2. Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse § 11. Selle lõikes 1 on

nimetatud rahvusliku olümpiakomitee kehtestatud dokumente,

kuid mitte rahvusliku paralümpiakomitee omasid. Kuna lõigetes

2 ja 3 viidatakse lõikes 1 nimetatud reeglitele ja on nimetatud

ka rahvusliku paralümpiakomitee tehtud otsuseid, siis tuleks ka

lõikes 1 viidata rahvuslikule paralümpiakomiteele.

Arvestatud.

3. Eelnõu §-ga 2 täiendatakse tulumaksuseaduse (TuMS) § 26,

mille kohaselt saab tulust maha arvata koolituskulusid, uue

lõikega 2². Palume eelnõu edasisel menetlemisel sätte asukohta

ajakohastada ja järgida paragrahvi muutunud struktuuri, kuna

juba praegu on Riigikogu menetluses alusharidusseaduse eelnõu

(419 SE), milles on olemas TuMS § 26 lõige 2².

Võetud teadmiseks, sätet muudetakse

jooksvalt vastavalt eelnõu 419 SE

menetluskäigule (eelnõu hetkel teisel

lugemisel).

Siseministeerium 1. Juhime tähelepanu, et SpS-is ja korrakaitseseaduses (edaspidi

KorS) esineb ebakõla spordiseaduse reguleerimisala osas. Kui

SpS-i § 1 lõike 1 kohaselt sätestab seadus spordiürituste

korraldamise nõuded ja spordiürituste pidamise nõudeid

reguleerimisalana ette ei näe, siis KorS § 59 lg 2 järgi tuleb

spordiseaduses sätestada spordiürituse korraldamise ja

pidamise nõuded. Kuna ka eelnõus esitatud SpS § 20 lõige 3 näeb ette, et

kohalikul omavalitsusel (edaspidi KOV) on õigus kehtestada

spordiürituse korraldamise nõuded, siis teeme ettepaku ka

vastavalt muuta KorS-i § 59 lõiget 2, jättes välja pidamise

nõuded.

Arvestatud osaliselt, täiendame

spordiseaduse sätteid sõnadega „ja

pidamine“.

2. Eelnõu punkti 11 kohaselt muudetakse SpS § 20 ja lõikes 2

loetletakse kõrgendatud turvariskiga spordiüritused.

2.1. Kavandatava SpS § 20 lõike 2 punkti 2 kohaselt oleks

kõrgendatud turvariskiga ka spordiüritus, kus pakutakse

alkohoolseid jooke või toimub nende jaemüük.

2014. aastal on Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud Eesti

alkoholipoliitika roheline raamat, et vähendada alkoholi

tarbimisest tulenevat sotsiaalset, majanduslikku ja tervisekahju,

tagada lastele ja noortele toetav keskkond kasvuks ja arenguks

ning muuta elukeskkond kõigi inimeste jaoks turvalisemaks.

Roheline raamat hõlmab mh tegevusi alkoholi kättesaadavuse ja

müügiedenduse piiramiseks, sh soovitust KOV-idele:

„Kinnitada määrusega avalike ürituste tüübid, kus alkohoolsete

jookide müük (ja tarvitamine) on keelatud, näiteks

spordiüritused, kultuuriüritused, laste osalusega üritused vms.“.

Eelnevale tuginedes teeme ettepaneku kaaluda, kas

spordiüritustel peaks alkohoolsete jookide tarvitamine ja

jaemüük olema üldse lubatud. Kui eelnõu koostaja leiab, et

spordiüritustel kõikide alkohoolsete jookide tarvitamise ja

jaemüügi keelamine on liigselt piirav, võiks spordiüritustel

lubatud alkohoolsed joogid piiritleda teatud etanoolisisaldusega

(nt lahja alkohoolne jook – etanoolisisaldusega kuni 22

mahuprotsenti). Sarnaselt on osad KOV-id teinud avalike

ürituste korraldamise eeskirjades.

Mitte arvestatud. Oleme seisukohal, et

alkohoolsete jookide kättesaadavuse

piiramine üritustel ja kogunemistel vajab

laiemat arutelu ja ühist kokkulepet kõigis

valdkondades. Meile teadaolevalt ei

esine spordivõistlustel massiliselt

alkoholi liigtarvitamisest tekkinud

konflikte. Oleme nõus, et alkohoolsete

jookide tarvitamine omab inimese

tervisele ja käitumisele negatiivset mõju,

aga üksnes spordivõistlustel

alkohoolsete jookide täielik või osaline

piiramine ei taga laiapõhjalist muutust

ühiskonnas.

2.2. Teeme ettepaneku lisada kõrgendatud turvariskiga

spordiürituse alla ka sellised üritused, mille fänniklubide

taustainfost on teada agressiivse käitumise ilmingud (nt

massilised kaklused) või mille puhul on oodata riskigruppide

või poliitilise taustaga rivaliteetide kogunemist.

Mitte arvestatud. Oleme seisukohal, et

iga võistluse korraldaja, kes omab infot

võimalike agressiivsete fännigruppide

saabumisest teeb juba praegu kõik endast

oleneva, et tagada võistluse turvalisus ja

konfliktide vältimine erinevate

sihtrühmade vahel (sealhulgas

informeerib PPA esindajat ja

turvameeskonda). Samuti on olemas

Euroopa tasandil hästitoimiv ametnike

võrgustik, mis jagab infot potentsiaalsete

agressiivsete fännigruppide liikumisest

erinevate riikide vahel. Sätte

täiendamine ei annaks lisaväärtust.

Antud märkust on arutatud ka KUMi,

Siseministeeriumi, PPA ja Tallinna linna

esindajate kohtumisel.

2.3. Palume kaaluda, kas spordiürituse korraldamise loa

taotlemine võiks olla vajalik ka nende spordiürituste puhul, mis

toimuvad mitme KOV-i territooriumil või, mis toimuvad

välitingimustes ja toimumise aeg kattub täielikult või osaliselt

ülemäärase müra tekitamise keeluaja ehk nn öörahuga.

Osaliselt arvestatud. Kõrgendatud

riskiga ürituste loetellu on lisatud ka

väliüritused, mis lõppevad või algavad

ajavahemikul, mil korrakaitse seaduse

kohaselt on keelatud tekitada kestvalt või

korduvalt teist isikut oluliselt häirivat

müra. Leiame, et spordiüritusi, mis

toimuvad mitme kohaliku omavalitsuse

üksuse territooriumil, ei ole vaja eraldi

kõrgendatud riskiga ürituste loetellu

lisada, sest valdav osa nendest on kaetud

juba eelnevate punktidega (näiteks auto-

ja mootorispordi võistlused või liikluse

ümberkorraldamist nõudvad võistlused).

2.4. Kavandatava SpS § 20 lõikes 3 nähakse ette, et sama §-i

lõikes 1 ja 2 nimetamata spordiürituste puhul on KOV-il

spordiürituse korraldamise nõuded õigus kehtestada KorS § 59

lõike 1 alusel määrusega.

Spordiüritused, mille korraldamiseks on vaja taotleda luba, on

sätestatakse SpS § 20 lõikes 1, sh kõrgendatud turvariskiga

üritused. Sama §-i lõige 2 täpsustab, millised on kõrgendatud

turvariskiga üritused. Meie hinnangul pole kavandatavas SpS §

Arvestatud osaliselt.

Viide lõikele 2 on kustutatud.

20 lõikes 3 vaja enam sama §-i lõikele 2 viidata, kuna need

üritused on juba hõlmatud lõikega 1. Eelnevale tuginedes teeme

ettepaneku viide lõikele 2 kustutada.

Eelnõuga kavandatava muudatuse osas näeme ka vastuolu – kui

KorS § 59 lg 2 näeb ette erisuse, et erinevalt teistest üritustest

sätestatakse spordiürituse korraldamise ja pidamise nõuded

SpS-is, siis SpS §-i 20 lõigete 1 ja 3 kavandatava sõnastuse

kohaselt sätestatakse spordiseaduses ainult nende spordiürituste

korraldamise nõuded, milleks on vajalik korraldamise luba ning

ülejäänud spordiürituste regulatsiooni kehtestamise vajalikkuse

või selle sisu otsustab KOV. Seega tekib kummaline ring –

KorS viitab korraldamise nõuete osas SpS-ile ja SpS tagasi

KorS-le (või vastupidi).

Väljatöötamiskavatsuses (edaspidi VTK) toodi probleemina

välja, et: „KOV-id võivadki kehtiva õiguse kohaselt oma reeglid

kehtestada, aga eri reeglid eri KOV-ide lõikes on tekitanud

spordiüritajate korraldajates segadust, eriti spordiürituste

puhul, mis toimuvad mitme KOV-i territooriumil.“.

Seletuskirjas toodu kohaselt on vajalik, et KOV-idel oleks

lähtudes oma territooriumi eripärast võimalus kehtestada

spordiürituste korraldamiseks erinevaid nõudeid. Seega VTK-s

tõstatatud probleem jääb justkui lahendamata, kuid KorS-i ja

SpS-i vaheline ebakõla vajab sellegipoolest lahendust.

Kuna spordiüritus on üks avaliku ürituse

alaliik, võib omavalitsus kehtestada

lisanõudeid ka spordiüritustele, eeldusel,

et see pole spordiseadusega vastuolus.

Seega KOVidele peab jääma jätkuvalt

õigus kehtestada täiendavaid nõudeid

oma territooriumil toimuvatele üritustele

(sealhulgas ka spordiüritustele). Sama

spordiala sama osalejate või

pealtvaatajate arvuga üritustel võib olla

erinevates KOVides erinev mõju ja

riskitase. Oleme jätkuvalt nõus VTK-s

välja toodud probleemiga, et eri reeglid

eri kohalikes omavalitsustes tekitavad

spordiürituste korraldajates segadust, aga

samas jõudsime eelnõu koostamisel

järelduseni, et kõikidele spordialadele ja

KOVidele sobivaid nõudeid ei ole

võimalik spordiseaduses fikseerida ja

kohaliku omavalitsuse üksusele peab

jätkuvalt jääma õigus kehtestada

täiendavaid nõudeid. Spordiseaduse

tasandil paneme paika üldised reeglid.

2.5. Eelnõu paragrahvi 20 lõike 2 punkti 5 kohaselt loetakse

kõrgendatud turvariskiga spordiürituseks üritust, kus

kasutatakse pürotehnilisi tooteid või tehakse tuletöid. Sama

paragrahvi lõikes 4 sätestatakse andmed mida tuleb märkida

spordiürituse korraldamise loa saamiseks. Eelnõu seletuskiri

Arvestatud. Eelnõu muudetud ja

seletuskirja sõnastust täiendatud.

selgitab § 20 lõike 4 punkti 13 - info pürotehniliste toodete

kasutamise või tehtavate tuletööde kohta, selleks, et tagada

spordivõistluste ohutus ja turvalisus. Eelnimetatud loa taotluse

edastab KOV viivitamata kooskõlastamiseks PPA-le ja PäA-le

ning vajaduse korral muudele ametkondadele.

Juhime tähelepanu, et eelnõu § 20 lõike 2 punktis 5 sätestatav

pürotehniliste toodete kasutamine on Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) pädevuses. Lisaks juhime

tähelepanu sellele, et me ei pea vajalikuks tuletööde tegemise

kooskõlastamise nõude lisamist spordiüritustele. Eelkõige

kasutatakse tänapäeval üritustel lisaks pürotehnilistele toodetele

sageli leegiheitjad/leegimasinaid kuid nende kasutamine ei ole

tuletöö ning see ei vaja PäA-ga kooskõlastamist. Tuletöö

tuleohutusnõuded on välja toodud tuleohutuse seaduse 3.

jaotises. Tuleohutuse seaduse § 12 lõige 1 punkt 7 sätestab, et

tuletööks on ka muu tegevus, mille käigus kasutatakse leeki,

tekivad sädemed või temperatuur, mille mõjul võib süttida

ümbritsev põlevmaterjal, tekitades sellega reaalse tuleohu.

2010. aasta tuleohutuse seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitus,

et „Tuletööna peetakse silmas tule kasutamist töö tegemisel.“.

Tuletööna töö tegemise mõiste leiame ka Siseministri

07.09.2010 määruses nr 47 „Tuletöö tegemisele esitatavad

nõuded“ § 5 lõikest 1, kus on ära toodud, et töödeldav osa või

detail viiakse võimalusel alalisse tuletöö kohta või ohutusse

kaugusesse igasugusest põlevmaterjalist. Seega tuletöö mõiste

peaks eelkõige sisaldama tegevust, mille käigus, kas

valmistatakse midagi või töödeldakse mingit seadet või detaili.

PäA on välja selgitanud teenuse osutajatelt, et leegimasinate

kasutamisel on tegemist jälgitava tegevusega, mille käigus

seadmeid ei jäeta järelevalveta, tagatakse ohutus ning

kustutusvahendid ja oskused. Põlevmaterjali ümber tagatakse

ohutu kaugus vastavalt tootja juhistele ja seadmele, milleks

võib olla kolm ja enam meetrit. Seadme omanik, kasutaja,

etenduse korraldaja võtavad täiel määral vastutuse seadme

kasutamise eest seadme ohutuse ja ka tuleohutuse seaduse

alusel.

Meelelahutuses showelementidena kasutatavate "leegimasinate"

puhul ei ole tegemist sisuliselt millegi valmistamise või seadme

või detaili töötlemisega, seega ei ole tegemist tuletööga,

mistõttu tuleks sellise tegevuse puhul juhinduda seadme enda

kasutusjuhendist ning tuleohutuse seaduse § 27 nõuetest.

Tuletöötunnistuse nõudmine PäA hinnangul ei ole sellise

tegevuse korral asjakohane. Küll aga oleks asjakohane selliste

tegevuste puhul isikute/töötajate tuleohutusalane koolitamine

tööandja poolt.

Tulenevalt eeltoodust on meie seisukoht, et leegimasinate

kasutamine ei ole tuletöö ning meie hinnangul ei ole tuletööde

tegemise kooskõlastamise nõude lisamine spordiüritustele

vajalik.

2.6. Kavandatava § 20 lõike 4 punkt 6 näeb ette, et kirjalikku

taotlusse märgitakse andmed turvaettevõtja kohta ja

turvaseaduse § 9 lõike 2 punktis 4 sätestatud asjaolud. Juhime

tähelepanu, et turvaseaduse kehtivus lõpeb 30.06.2024. Alates

01.07.2024 reguleerib valdkonda turvategevuse seadus ja selle

alusel antav siseministri määrus täpsustab turvaplaani

miinimum andmed. Turvategevuse seaduse § 5 lg 8 kohaselt on

mehitatud turvamise aluseks turvaobjekti turvaplaan. Palume

eelnõud vastavalt täiendada.

Arvestatud. Eelnõu muudetud ja

seletuskirja täiendatud.

3. Teeme ettepaneku SpS §-is 23 või muus sobivas sättes

sätestada, et spordiüritustel on pealtvaatajatele keelatud

pürotehnika loata kasutamine ning korraldaja peab tagama

sellest kinnipidamise ja rikkujate karistamise (kas ise või

pädeva ametiasutuse poolt).

Jalgpallivõistlustel ja teistel spordiüritustel turvalisuse,

Arvestatud. Eelnõu muudetud ja

seletuskirja täiendatud.

julgeoleku ja teenindamise lõimitud lähenemisviisi käsitleva

Euroopa Nõukogu konventsiooni artikkel 5 punkt 5 näeb samuti

ette, et peavad olema kehtestatud selged tegevuspõhimõtted ja

eeskirjad, millega korraldatakse rahvahulkade ohjeldamist ning

juhitakse turvalisuse ja julgeolekuga seotud riske. Eraldi on

selles esile tõstetud rassistlik või muul moel diskrimineeriv

käitumine; vägivaldne või keelatud käitumine; pürotehnika

kasutamine.

4. Palume kaaluda SpS 3. peatüki täiendamist selliselt, et

korraldajatel tekiks kohustus viia läbi regulaarseid ja kõiki

osapooli hõlmavaid õppusi nende spordiürituste osas, mis

toimuvad regulaarselt, kus on palju pealtvaatajaid ning

kõrgendatud riskid tulenevalt spordivõistluse iseloomust ja

asukohast ning samuti spordiüritused, mis on märgitud SpS §

20 lõike 1 punktides 1—3.

SpS § 23 punkt 1 näeb ette, et korraldaja on spordiürituse

planeerimisel, ettevalmistamisel ja korraldamisel kohustatud

tagama spordiüritusel osalejate turvalisuse. Selleks, et

võimalike ohtude realiseerumisel sujuks olukorra lahendamisse

kaasatud asutuste ja korraldaja vaheline koostöö, tuleb koostada

ohuolukordade lahendamise plaanid ja korraldada

vastavasisulisi õppusi. Politseil ja teistel riiklikel asutustel on

olemas erinevad riskianalüüsid ja lahendamise plaanid, kuid

need ei hõlma ja ei saa hõlmata igat konkreetset spordiüritust.

Jalgpallivõistlustel ja teistel spordiüritustel turvalisuse,

julgeoleku ja teenindamise lõimitud lähenemisviisi käsitleva

Euroopa Nõukogu konventsiooni alusel moodustatud

Spordiürituste turvalisuse ja julgeoleku komitee 2. kohtumisel

on 10.12.2021 heaks kiidetud „Spordiürituste turvalisuse,

julgeoleku ja teenindamise riikliku strateegia“ näidisdokument,

mille III peatüki punkt 6 näeb samuti ette avalik-õigusliku ja

erasektori koostöös plaanide koostamise, järelevalve,

Mitte arvestatud. Nõustume, et

spordivõistlustel on vaja tagada osalejate

turvalisus ning vajadusel ka kiire

evakuatsioon, kuid olukorras, kus valdav

osa korraldajaid ei ole võistluse

toimumispaiga omanikuks ja

korraldavad võistlusi erinevates

toimumiskohtades, siis ei ole mõistlik

sellise kohustuse panemine korraldajale.

Leiame, et esmatähtis on spordivõistluse

toimumispaiga haldaja ja turvateenust

pakkuva ettevõtte töötajate valmisolek

evakuatsiooniks. Riskide maandamiseks

võiks esmalt enne seaduse tasandil

kohustuse kehtestamist kaaluda koostöös

toimumispaiga omaniku, võistluste

korraldaja riigiasutustega mõne

pilootprojekti raames õppuse (sealhulgas

ka lauaõppuse) korraldamist.

rakendamise ning regulaarsete õppuste läbiviimise.

5. Teeme ettepaneku asendada SpS-is läbivalt sõna „ametkond“

sõnaga „amet“. PPA ja Päästeamet ei ole ametkonnad, vaid

ametid, mistõttu on ametkondade kooskõlastustega seonduvad

sätted keeleliselt ebakorrektsed. Ametkond on haldusala

keskasutus koos kõigi oma allasutustega. PPA-l ja Päästeametil

on küll erinevad struktuuriüksused, kuid mitte allasutused.

Võimalik, et kooskõlastamisele kaasatakse ka teatud ametkondi,

kuid sel juhul tuleb sätteid vastavalt korrigeerida. Samuti

palume seletuskirjas selgitada, kes need teised

ametkonnad/asutused on

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

muudetud.

6. Oleme jätkuvalt samal seisukohal, mille esitasime VTK

kooskõlastamise raames ja leiame, et SpS §-is 25 sätestatud

väärteo osas peaks kohtuväliseks menetlejaks olema ka kohalik

omavalitsus. Kuna loa väljastab ja loa väljastamisel seab

korraldajale omapoolsed nõuded KOV, on tal olemas ka vajalik

teave rikkumise menetlemiseks.

Arvestatud osaliselt. Lisaks PPA-le on

lisatud menetlejaks ka valla- või

linnavalitsus. Eelnõu ja seletuskirja

sõnastust täiendatud.

Haridus- ja

Teadusministeerium

Lisaks märgime, et kooskõlastamiseks esitatud eelnõu § 2,

millega täiendatakse tulumaksuseaduse §-i 26 lõikega 22 ja mis

on kavandatud jõustuma 01.01.2025, on seotud Riigikogu

menetluses oleva alusharidusseaduse eelnõuga 419 SE, 1 mille

§-ga 79 loetakse tulumaksuseaduse § 26 lõige 21 lõikeks 22 ja

paragrahvi täiendatakse lõikega 21. Nimetatud eelnõu on

kavandatud seadusena jõustuma samuti 01.01.2025.

Võetud teadmiseks, sätet muudetakse

jooksvalt vastavalt eelnõu 419 SE

menetluskäigule.

Eesti Linnade ja Valdade

Liit

Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastab spordiseaduse ja

tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu järgmiste märkuste

ja ettepanekutega.

Leiame, et eelnõust tulenevalt on avaliku ürituse ja

spordiürituse piirid jätkuvalt hägused.

Eelnõu punkti 11 kohaselt muudetakse spordiseaduse § 20

selliselt, et lõige 1 loetleb, millised spordiüritused vajavad

14.05.2024 toimus kohtumine

Kultuuriministeeriumi,

Siseministeeriumi, PPA ja Tallinna linna

esindajate vahel, kus nimetatud teemasid

arutati.

Kehtiva spordiseaduse kohaselt tuleb

spordiürituse korraldamise luba. Viidatud lõike 1 punkti 4

kohaselt on kohustus taotleda spordiürituse luba muuhulgas ka

kõrgendatud turvariskiga spordiüritustele. Eelnõu punktis 11

viidatud spordiseaduse § 20 lg 2 kohaselt on kõrgendatud

turvariskiga spordiüritus:

1. millega kaasneb liikluse ümberkorraldamine;

2. kus pakutakse alkohoolseid jooke või toimub nende jaemüük,

välja arvatud üritus, mis toimub alalise müügikohaga

siseruumis;

3. mida korraldatakse selleks mitte ette nähtud ehitises või

kohas või õhuruumis;

4. kus kasutatakse ajutist ehitist, näiteks tribüüni, lava, telki või

muud suuremõõtmelist konstruktsiooni, või inimese elule ja

tervisele ohtu kujutavat muud lisainventari;

5. kus kasutatakse pürotehnilisi tooteid või tehakse tuletöid.

Viidatud paragrahvi lõige 3 annab spordiseaduses nimetamata

spordiürituste osas kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse

kehtestada spordiürituse korraldamise nõuded

korrakaitseseaduse § 59 lõike 1 alusel kehtestatava määrusega

(avaliku ürituste pidamise määrus).

Eelnõu alusel jääb ebaselgeks, kas liiklushäiringuga (nt

kõnniteel peetud jooksuvõitlused, mis ei eelda mootorsõiduki

liikluse ümberkorraldamist, aga võivad häirida kaasliiklejaid –

jalakäijaid, jalgrattureid) jooksuvõistlus saab avaliku ürituse

loa, kui kohaliku omavalitsuse ürituste kord seda nii reguleerib

või kvalifitseerub see spordiüritusena seaduse eelnõu § 20 lg 2

p 1 alusel? Kas maastikukaitsealal asuval terviserajal peetava

jalgrattavõistluse korraldamiseks tuleb võtta spordiürituse

korraldamise luba seaduse eelnõu § 20 lg 2 punktide 3 ja 4

spordiürituse korraldamise luba taotleda

vaid väga spetsiifiliste ja

kõrgetasemeliste ürituste puhul ja

seetõttu on KOVid oma spordiürituste

regulatsioonid ette näinud KOV avaliku

ürituse reeglites. Eelnõuga ühtlustame

spordiüritusi kogu Eesti lõikes, kuid

anname siiski võimaluse KOVidel oma

kaalutlustest tulenevalt seada oma

eeskirjades ka täiendavaid nõudeid. Ka

„Korrakaitseseaduse kommenteeritud

väljaanne“1 märgib, et kuna spordiüritus

on üks ürituse alaliik, tuleks asuda

seisukohale, et omavalitsus võib

kehtestada lisanõudeid ka

spordiüritustele, eeldusel, et see pole

spordiseadusega vastuolus

Kui spordiürituse korraldaja soovib

korraldada spordiüritust, kontrollib ta

eelnevalt, kas tema korraldatav

spordiüritus kuulub spordiseaduse

kohaselt luba vajavate ürituste loetellu.

Kui kuulub, siis esitab loa taotluse

vastavalt spordiseaduse regulatsioonile.

Kui spordiüritus ei kuulu spordiseaduse

regulatsiooni alla, kontrollib korraldaja,

kas KOV avaliku ürituse korraldamise

reeglid näevad antud ürituse osas ette

nõudeid ja esitab sel juhul loa taotluse

1 Sisekaitseakadeemia, 2017, lk 194

alusel, kuna maastikukaitseala ei ole mõeldud sellise ürituse

korraldamise kohana ning stardipunktis kasutatakse inventarina

telki? Need küsimused on jätkuvalt vastuseta.

Oma kirjas (02.06.23.) spordiseaduse ja tulumaksuseaduse

muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta,

tegime ettepaneku, et arvestades Tallinna linnas korraldatavate

spordiürituste ja sportlike avalike ürituste hulka, on mh Tallinna

linn avaldanud valmisolekut oma kogemuse põhjal panustada

analüüsi ning kaasa mõtlema uute tingimuste ja nõuete

sõnastamisel.

Kuna suur osa spordiüritustest peaks kvalifitseeruma avalike

üritustena, mida reguleerib korrakaitseseadus, siis teeme

veelkord ettepaneku arutada koos Siseministeeriumi ja

Kultuuriministeeriumiga avaliku ürituse ja spordiürituse

kokkupuutepunktid ning leida sellest johtuvalt parim võimalik

lahendus mõlema ürituse reguleerimiseks.

vastavalt KOV volikogu määrusele.

Eesti Paralümpiakomitee Palume täiendada Spordiseaduse uue § 11 lõike 1 sõnastust:

(1) Sportlane, treener, sportlase tugiisik, spordikohtunik,

spordiorganisatsiooni või spordikooli töötaja või juhtorgani

liige on kohustatud tundma ja järgima dopinguvastaseid

reegleid, mis on sätestatud maailma dopinguvastases koodeksis

ja on selle alusel vastu võetud, samuti spordivõistluste

tulemustega manipuleerimise ja väärkohtlemise vastaseid ning

muid spordieetika reegleid, mis on sätestatud rahvusvahelise

spordiorganisatsiooni, rahvusliku olümpiakomitee, rahvusliku

paralümpiakomitee või spordialaliidu kehtestatud

dokumentides. Eelnimetatud reeglid kohalduvad ka

spordiorganisatsioonidele ja spordikoolidele.

Põhjendus: rahvusliku paralümpiakomitee vastavad reeglid

kuuluvad tema alla kuuluvatele sportlastele täitmiseks ning

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

sõnastust täiendatud.

nende rikkumise korral on rahvuslikul paralümpiakomiteel

õigus rakendada sama paragrahvi lõikeid 2 ja 3.

Eesti Kergejõustikuliit 1. Spordiseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

2.2. Dopinguvastaste reeglite täpsustamine ja toetuste

tagasinõudmine

Dopingu-, kokkuleppemängude-, väärkohtlemise vastaste ja

teiste spordieetika reeglite rikkumise eest karistada saanud

sportlastele, treeneritele ja teistele taustapersonali liikmetele ei

maksta muudatuse kohaselt sporditoetusi karistuse kandmise

perioodil. Toetuse andjale antakse võimalus väljamakstud

toetusi alates muudatuse jõustumisest toimepandud rikkumiste

eest tagasi nõuda.

Riiklikud toetused on näiteks riigi spordistipendium ja

spordipreemia, Eesti Olümpiakomitee (edaspidi EOK)

eraldatavad saavutusspordi toetused ja medalivõitjate preemiad,

olümpiavõitja riiklik toetus, treeneri tööjõukulu toetus, sportlase

stipendium ning sportlasetoetus.

Siin tuleks täpsustada, kes on Toetuse andja, sest vaadates

praegust asjade kulugu, siis Toetuse andja alaliidu mõistes on

EOK ehk siis võimalus toetus rikkujalt tagasi nõuda on EOK-l

mitte alaliidul.

2.3. Spordiürituste korraldamise nõuete ajakohastamine

Spordiseaduse

§ 20. Spordiürituse korraldamise loa taotlemine

Spordiürituse korraldamise luba tuleb taotleda ainult

alljärgnevatele üritustele,

Võetud teadmiseks ja selgitatud

ettepaneku esitajale - kuna toetuse

andjaks võib olla erinev asutus, siis ei

ole seaduse tasandil konkreetselt välja

toodud, kes on toetuse andjaks. Toetuse

andja selgub eraldi iga rikkumise ja

toetuse liigi puhul.

Hetkel ei näe me vajadust riiklikult

täiendavalt reguleerida korraldaja tausta

uurimist korraldamise loa menetlemisel.

1) jalgpalli, jäähoki ja korvpalli A-koondise mäng või turniir;

2) jalgpalliklubi UEFA karikasarja mäng või turniir;

3) meistriliiga jalgpalli-, jäähoki- või korvpalliklubi

sõpruskohtumine välismaa klubi või koondisega.

Ma ei leia hetkel spordiseadusest ega ka seletuskirjast, et loa

taotlemise eelduseks oleks nn. ürituse korraldaja tausta

kontroll?! Ehk siis võib olla võiks selle lisada ühe punktina

nõuete loetelusse, et korraldaja jälgib Ausa mängu põhimõtteid

ja eetikakoodeksit ja inimõigusi?!

Seda punkti võiks täiendada:

12) info ligipääsetavuse ning erivajadustega inimeste

kaasamiseks planeeritud tegevuste – kõikidele isikutele

sõltumata nende rassilisest või usulisest kuuluvusest.

Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941

Justiitsministeerium

[email protected] 20.06.2024 nr 1-12/777-1

Eelnõu kooskõlastamiseks esitamine

Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 esitame Justiitsministeeriumile täiendavaks

kooskõlastamiseks spordiseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Heidy Purga

minister

Lisad:

1. Eelnõu 5 lehel 1 eks

2. Seletuskiri 37 lehel, 1 eks

3. Märkuste tabel 18 lehel, 1 eks

Margus Klaan 628 2328 [email protected]

Siiri Pelisaar 628 2225 [email protected]