Asjaõigusseaduse § 126 muutmine

1

Asjaõigusseaduse § 126 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1.Sisukokkuvõte

Kehtivas asjaõigusseaduses (edaspidi AÕS) toimub kinnisomandist loobumine riigi kasuks,

kuid praktikas on selgunud, et riigil on keeruline leida loobutud kinnisasjadele, millele nende

omanikud ei ole leidnud mõistlikku kasutust, parimat kasutust ilma kohalikke olusid ja arenguid

teadmata. Kuna kohaliku omavalitsuse üksus (edaspidi KOV) on talle põhiseadusega tagatud

autonoomia alusel õigustatud ja samas ka kohustatud tegelema kohaliku elu küsimustega, peaks

ka loobutud kinnisasjadega analoogselt pärimisseaduse alusel pärijateta varaga tegelemine

olema eelkõige vara asukohajärgse KOVi ülesanne.

Käesoleva eelnõuga muudetaksegi kinnisomandist loobumine asukohajärgse KOVi kasuks

varasema riigi kasuks loobumise asemel.

Koos nimetatud põhimõttelise muudatuse tegemisega seaduses nähakse riigi poolt KOVidele

ette nii rahalised toetusmeetmed kui ka õiguslik abi tühjenevate korterelamute

probleemistikuga tegelemiseks.

Probleem tõusetus teravalt siis, kui riigile hakati loovutama halvas seisukorras korteriomandeid

tühjenevates kortermajades, millel ei ole turuväärtust ja millele riik ei leia kasutust, kuid mis

on indikatsiooniks eelkõige sotsiaalsete probleemide kuhjumisest kohalikus elukeskkonnas

ning mida riigil on keeruline kui mitte võimatu iseseisvalt lahendada.

Käesoleva eelnõu eesmärgiks on astuda samm laiema probleemistiku lahendamise suunas ja

muuta AÕS käsitatud kinnisomandist loobumise regulatsiooni selliselt, et loobutud kinnisasja

omand ei läheks üle riigile nagu see on kehtivas seaduses, vaid KOVile, kelle põhiülesannetega

on seotud atraktiivse elukeskkonna kujundamine oma territooriumil.

2019. aastal Rahandusministeeriumi poolt kolme KOViga koostöös käivitatud projekti

„Kahaneva rahvastikuga piirkondades probleemsete korterelamute elanike ümberasustamine ja

kasutusest väljalangenud korterelamute lammutamine“ (edaspidi pilootprojekt) käigus ja

tulemusena on läbiviidud mitmed analüüsid, juhendid ja praktilised näited ettetulevate

kitsaskohtade lahendamiseks. Projektiga on testitud õiguslikke ja praktilisi lahendusi elanike

ümberkolimiseks jätkusuutlikesse korterelamutesse ning tühjana seisvate ja osaliselt

eraomanikele kuuluvate korterelamute lammutamiseks. Pilootprojekt on lõpusirgel, tegevused

peaksid lõppema 2022. aasta lõpuks, selle teostamise käigus saadud teadmised ja kogemused

kinnitavad teema olulisust ning on jõutud järeldusele, et probleemi kõige efektiivsem

lahendamine saab toimuda KOV-i tasandil.

Rahandusministeerium on seisukohal, et muudatusega kaasnevate meetmete mõjul peaks

KOVidel olema võimalik lahendada suur osa kinnisomandist loobumisega seotud kohaliku elu

2

probleeme, eelkõige kohaliku elukeskkonna paremaks ja atraktiivseks muutmiseks, mida riik

teha ei saa, kuna ei ole kohalike oludega kursis.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja ettevalmistamisel on kasutatud 2018. aasta Justiitsministeeriumi

ettevalmistatud asjaõigusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

teksti ja põhjendusi. Eelnõu on ette valmistanud Rahandusministeeriumi riigivara osakonna

jurist Helje Päivil, ([email protected], 6113498), sama osakonna endine projektijuht Dmitri

Moskovtsev ning endine nõunik Veronika Ilsjan. Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti

kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik ([email protected],

6113611), keeleliselt toimetas personali- ja õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover

([email protected], 6113638)

1.3 Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa õiguse rakendamisega.

Eelnõu on seotud eelmise Vabariigi Valitsuse valitsuskoosseisu tegevusprogrammi 2021–2023

punktidega 4.12 ja 7.12. ning valitsuskabineti 09.12.2021 otsusega kohustati riigihalduse

ministrit esitama AÕS § 126 muutmise, kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse

(edaspidi KAHOS) muutmise ja vajaduse korral teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

tühjenevate korterelamute probleemi lahendamiseks.

Kuna õigusliku analüüsi1 tulemusena esitati KAHOSe osas palju muutmisettepanekuid, mida

tuleb veel analüüsida ja koostada väljatöötamiskavatsus, ei esitata käesoleva eelnõuga

KAHOSe muutmise regulatsiooni.

Eelnõuga muudetakse asjaõigusseaduse redaktsiooni (RT I, 08.12.2021, 3)

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu algatamise vajadus ja eesmärk

Käesolev eelnõu eesmärk on muuta AÕS §s 126 käsitatud kinnisomandist loobumise

regulatsiooni selliselt, et loobutud kinnisasja omand ei läheks üle riigile nagu see on kehtivas

seaduses, vaid KOVile, kelle põhiülesannetega on seotud atraktiivse elukeskkonna

kujundamine oma territooriumil ning kes saaks leida loobutud varadele parima kasutuse

kohalikke arenguid silmas pidades, samuti leida lahendus sotsiaalsele probleemile, mille

indikaatoriks kinnisomandist loobumine on.

Kuna kinnisomandist loobumise õigus hõlmab endas ka korteriomandist loobumist, siis saigi

peamiseks indikaatoriks eelnõu algatamiseks korraga suurema arvu korteriomandite

loovutamine riigile, millega tegelemisel puutus riik kokku murettekitavate tendentsidega

mõnede piirkondade kohaliku elu arengus ja mida riigil ilma KOVi abita ei olnud võimalik

lahendada. Reeglina on tegemist korteritega, mis on väga halvas seisus ja mille järele pole

1 Õigusanalüüs ja menetluse läbiviimise juhend Advokaadibüroo LEXTAL 27.06.2022

3

nõudlust ning sageli asuvad need korterid tühjenevates korterelamutes. Need tendentsid viitasid

otseselt, et KOVide ees seisavad probleemid, mida tuleb lahendada kompleksselt, arvestades

kohaliku elukeskkonna arengut ning ruumiplaneeringut, kuid paljudele KOVidele käib nende

probleemide lahendamine olemasolevate vahenditega üle jõu.

Pilootprojekti ja uuringute alusel on peamised järeldused tühjenevate korterelamute probleemi

lahendamisel järgmised:

1. KOVi tasand on kõige õigem probleemi lahendamiseks, sest korterelamute tühjenemine on

ainult üks elanikkonna kahanemise tagajärgedest. On oluline, et KOVidel tekiks visioon ja

ruumiline arenguplaan oma territooriumil, kuidas kohandada elukeskkonda vastavalt elanike

arvule ja vajadustele. Elamumajanduse ümberkorraldamisega on seotud ka infrastruktuuri

arendamine ja teenuste pakkumine. Tühjenevate korterelamute lahendamisel on tähtis

elanikega vahetu suhtlus, eriti tühjenevate korterelamute viimaste elanikega, kes võivad vajada

ka KOVi teisi teenuseid (nt sotsiaalteenuseid).

Probleemi kompleksseks lahendamiseks on vajalik leida lahendus keerukates kaasnevates

tegevustes, mida on vaja teha ja ka planeerida just kohalikul tasandil:

 korterelamute puhul perspektiivsuse määramine ümberkolimise korraldamisel (et ei

korraldataks kolimist peagi tühjenevasse elamusse või piirkonda, kasutusse jätmisel

eelistataks väärtuslikke (arhitektuur, kultuuriloolisus, sh kohalik) hooneid);

 korterelamute puhul elanike kompleksprobleemide võimalikult bürokraatiavaba

lahendamine (sotsiaaltoetused, lasteaia/kooli/hooldekodukohad, muud vajadused

näiteks liikumisprobleemide arvestamine asenduskorteri pakkumisel);

 korterelamute puhul ümberkorraldamise järjekorra määramine, arvestades võrkudest

lahtiühendamise võimalusi, planeerides võrkudes muudatusi, sh näiteks reoveepuhastite

(ka reoveepuhastid vajavad töötamiseks teatavat püsikoormust millele need on

arvestatud), kaugküttevõrkude ümberdimensioneerimist;

 ümberkorraldamisest teavitamine, elanikega suhtlemine, et vältida investeeringute

tegemist mitteperspektiivsetesse hoonetesse;

 ümberkolimisel arvestada asenduselukohal elanike sotsiaalset sobivust ja

tasakaalustatust,

 ehitusõiguse määramisel arvestada tulevikumuudatustega ja selle ajalise horisondiga.

2. KOVi sekkumine on põhjendatud ja vajalik, sest tühjeneva korterelamu probleem ei lahene

iseenesest. Riigile loobumisel jäid korteriomandid peamiselt seisma, neile on leitud omanikke

vähe ja vaevaliselt. Selliste riigi omandis olevate korteriomandite puhul tasub riik küll nende

ülalpidamiskulud, umbes 200 000‒300 000 eurot aastas, kuid kortermajad tervikuna lagunevad

edasi ja on nii ohuks kui kvaliteeti vähendavaks teguriks kohalikus elukeskkonnas. KOV saab

aga loovutatud varadega sõltuvalt kohaliku elamumajanduse ümberkorralduse konkreetsetest

eesmärkidest leida erinevaid sisulisi lahendusi ja võimalusi: inimesi ümber kolida,

korteriomandeid võõrandada, korterelamu lammutada või võimaluste olemasolu korral ka

renoveerida ja võtta oma ülesannete täitmiseks kasutusse. Oluliseks asjaoluks on see, et

omandireformi järgselt on igal korteriomandil eraldi omanik, millest tulenevalt on korterelamud

mitme erineva isiku omandis. Isegi suure huvi korral oleks eraisikutel keeruline täielikult

omandada juba tühjaks jäänud korterelamut (teadmata asukohaga omanikud, võlad,

4

keelumärked jt). Samuti on vähetõenäoline stsenaarium, et tühjenev ja halvas seisukorras

korterelamu uuesti asustatakse ja renoveeritakse. KOVi potentsiaalsete uute elanike jaoks pole

selline eluase atraktiivne.

Lammutades osaliselt eraomanikele kuuluva hoone, jääb hoonestamata elamumaa jätkuvalt

kaasomandisse (näiteks võib kinnisasjal olla 20‒30 kaasomanikku) ja selle edasine

käsutamine/kasutamine on nii omanike kui ka KOVi poolt piiratud. Samuti ei ole välistatud

hilisemad vaidlused juhul, kui lammutatud korterelamu korteriomandite omanikud ei ole

lahendusega nõus. Kõige tõhusamaks lahenduseks on KOVi poolt tühjenevate korterelamute

korterite täielikult enda omandisse saamine enne hoone lammutamist. Seega on probleemi

süsteemseks lahenduseks alakasutatud ja väheväärtusliku kinnisvara hulga vähendamine, et viia

eluasemeturg tasakaalu. Vabanenud ja omandatud maade arvelt saab KOV kasvatada enda

käsutuses oleva maaressurssi, mis on Eestis ajaloolistel põhjustel väga väike ning seejärel

kasutada neid alasid elukeskkonna ja ettevõtluse arendamisel.

3. Protsess on aeganõudev ja vajab täiendavat rahastamist – ühe korterelamu küsimuste

terviklik lahendamine võtab kogemuse baasil aega ca 1‒2 aastat, sõltuvalt selle suurusest ja

olukorrast. KOVi poolt on vaja panustada arvestavat tööjõuressurssi, eriti kui on vaja korraga

lahendada mitu korterelamut. Korterite omandamise ja viimaste elanike ümberkolimisega

kaasnevad suured kulud, milleks KOVid vajavad ilmselgelt lisavahendeid.

Seetõttu nähakse lisaks seaduses põhimõttelise muudatuse tegemisele riigi poolt KOVidele ette

ka rahalised toetusmeetmed ning antakse ka õigusabi tühjenevate korterelamute

probleemistikuga tegelemiseks. Käimasoleva pilootprojekti järeldustest tulenevalt on koostatud

vastavad õiguslikud analüüsid ja praktilised juhendid ettetulevate õiguslike probleemide ning

kitsaskohtade lahendamiseks. Nimetatud juhendid on Rahandusministeeriumi veebilehel ning

neid saavad KOVd juba praegu kasutada.

2.2. Senine õiguslik regulatsioon ja rakendamise praktika

Kehtiva õiguse kohaselt annab AÕS § 126 kinnisasja omanikule õiguse loobuda temale

kuuluvast kinnisasjast, mille omand läheb loobumisel üle riigile. Omand läheb üle alates

vastava kande tegemisest kinnistusraamatusse ning riigi kui puudutatud isiku nõusolek ei ole

sellise kande tegemiseks vajalik.

Kinnisomandist loobumise õigus hõlmab endas ka korteriomandist loobumist.

Säte on AÕS-is selle vastuvõtmisest alates (1993), kuigi 2003. aastal seda muudeti, mil

sätestati, et loobutud kinnisasja (kui peremehetu vara) hõivamise õigus (mitte kohustus) on

riigil, seega kinnisasja omand ei läinud riigile üle automaatselt.

Praegusel kujul kehtestati säte 2014. aastal, millega tuldi uuesti algse põhimõtte juurde, et

loobutud kinnisasi läheb otse riigi omandisse ning lisati kohustuste täitmise piirangu säte

(vastutus kohustuste täitmise eest on piiratud kinnisasja väärtusega).

Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes2 selgitatakse kinnisasjast loobumise

regulatsiooni järgmiselt:

2 Autorid Priidu Pärna ja Villu Kõve, Tallinn 1996, lk 224, 225

5

 kinnisomandist loobumine on üks kinnisomandi lõppemise erivorme;

 regulatsioon on üle võetud Saksa õigusest (Saksamaa tsiviilseadustik BGB);

 kinnisomandist loobumine on harvaesinev võimalus, mida tuleb peamiselt ette kriiside

ajal (pankrot, inflatsioon, sundmüük või näiteks jääb kinnisasi looduskaitse

kaitserežiimi alla, mis teeb selle kasutamise võimatuks).

Kuigi AÕS kommenteeritud väljaandes on loobumise põhjuste näited toodud, siis seadus ei

nõua kinnisasjast loobumiseks ühegi põhjuse esitamist – kinnisasja omanik on vaba otsustama,

kas või millal ta kinnisasja omandist loobub.

Vara loovutamise regulatsiooni algne eesmärk oli võimalus kinnisomandist loobuda

harvaesinevates olukordades nagu pankrot, inflatsioon või näiteks juhul kui kinnisasi jääb

looduskaitse kaitserežiimi alla, mis teeb selle kasutamise võimatuks.

Kui algselt oligi kinnisomandist loobumine harvaesinev (vähem kui 15 kinnistut aastas), kasvas

2016. aasta lõpus ja 2017. aastal korterite riigile loovutamine olulisel määral. Praeguseks on

loobumine vähenenud, 2018–2021. aastatel on loovutatud 48‒95 kinnistut aastas, 2022. aastal

on loovutamiste arv vähenenud 20 kinnistuni aastas. Kokku on alates 2011. aastast 2022. aasta

lõpuni loovutatud riigile 527 kinnistut, millest suurem osa moodustavad korteriomandid (408

korterit ehk 77% loovutatud varadest). Korteriomanditele järgnevad transpordimaa otstarbega

kinnistud (65 kinnistut ehk 13% loobutud varadest), millest ligi pooled on üle antud asukoha

KOVidele. Korteriomanditest loobujad on nii KOVid, eraisikud, ettevõtjad kui ka

korteriühistud. Riigi omandis on hetkel üle 300 loobutud korteriomandi, valdav enamus

korteritest asuvad Ida-Virumaal – ca 240 korterit Kohtla-Järve linnas ja ca 40 korterit Lüganuse

vallas. Neist 20 korterit aga asusid hoonetes, mis on tänaseks KOVide poolt juba lammutatud.

Omandist loobumine riigi kasuks pakub ajutist leevendust tühjade korterite kulude katmisel,

kuid pikemas perspektiivis ei lahenda see probleemi. Seni on edasi võõrandatud vaid väike osa

riigile loovutatud korteritest. Reeglina on tegemist korteritega, mis on väga halvas seisus ja

mille järele pole nõudlust. Sageli asuvad need korterid tühjenevates korterelamutes, kus on vaja

aidata viimaseid elanikke uue elamispinna leidmisel perspektiivsemates korterelamutes ja

tühjaks jäänud hoone lammutada. Perspektiivsetes majades asuvad korterid on võimalik

kasutada asenduspindadena tühjenevatest korterelamutest elanike ümberkolimisel. Mõlemad

tegevused on KOV pädevuses ja need piloteeriti eelkirjeldatud projektis. Korterite loovutamine

otse KOVidele kiirendaks korterelamute tühjenemise probleemi lahendamist, võimaldaks

operatiivsemalt teada saada probleemsetest majadest ning suurendaks võimalusi korraldada

elamumajandust.

Tühjenevate korterelamute puhul on tegemist probleemiga, mida ei ole osatud vastava

regulatsiooni kehtestamisel asjaõigusseaduses ette näha. Seetõttu võimaldab praegune õiguslik

regulatsioon ükskõik millise kinnisasja omanikul loobuda oma kinnisasjast riigi kasuks. Lisaks

eraisikutest kinnisasja omanikele on loobumise võimalus ka KOVidel, võimaldades neil

vabaneda pärimise teel või muul viisil nende omandisse sattunud väheväärtuslikest

kinnisasjadest. Enamik omavalitsusi ei ole seda võimalust kasutanud, kuid ühe omavalitsuse

poolt 2016. aastal riigile varade loovutamine algatas arutelud loovutamise sätte olemuse ja selle

muutmise vajaduse kohta. See oli pretsedenditu, kuna riigile loovutati 30 korteriomandit

6

eesmärgiga vabaneda tülikast kohustusest tegeleda tühjenevate korterelamutega ja kohaliku

elanikkonna eluaseme probleemidega. Lisaks loovutamisele on see juhtum tõstatanud küsimuse

KOVi rollist elamumajanduse korraldamisel ja oma territooriumi ruumilisel planeerimisel.

Käesolev eelnõu ei lahenda elamumajanduse ja elukeskkonna kahanemisega kohandamise

problemaatikat, see on teiste seaduste nagu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi

KOKS), planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) jt reguleerimisala. Käesoleva eelnõu üksnes

täpsustab varade loovutamise õiguslikke aluseid muutunud olukorras ning on samas üheks

meetmeks tühjenevate korterelamute probleemi lahendamisel, luues eelduse, et loovutatud

varad suunatakse edaspidi riigi asemel otse KOV omandisse. KOVni jõuab sel juhul info

probleemi ulatuse kohta võimalikult kiiresti ning on võimalik asuda seda lahendama.

Nn tühjenevate korterelamute probleemi juurpõhjuseks on viimaste aastakümnete jooksul aset

leidnud rahvastiku vananemine, inimeste koondumine suurematesse linnadesse ning ulatuslik

väljaränne maapiirkondades. See on tekitanud teatud Eesti piirkondades mitmeid

sotsiaalmajanduslikke probleeme, sh on selle tendentsi tagajärjel tühjenenud elanikest hulk

korterid ja ülejäänud majas elavatele korteriomanikele on aina kasvavate kommunaalmaksete

tasumine ülejõukäiv, tekkivad võlad, varade väärtus langeb. Selliste korterite loovutamine

riigile on omanike poolt sageli viimane samm, kuid riigile ja avalikkusele on see oluline

indikatsioon sügavamast probleemist, mis vajab lahendamist riigi ja KOVide koostöös.

Tegemist on riiklikku sekkumist vajava regionaalse probleemiga, mille lahendamiseks

töötatakse välja vastavad meetmed. Meetmete elluviimisega hakkab tegelema KOV, kelle

ülesandeks on KOKS järgi elamumajanduse ja ruumilise planeerimise korraldamine oma

territooriumil. Lahendus algabki ruumilisest planeerimisest, mis peab enamikes omavalitsustes

võtma suuna kasvamiselt kahanemisele ja kohandama elukeskkonna muutustele vastavaks, sh

vähendama eluasemete arvu (eelkõige korterelamutes) tagamaks kvaliteetne elukeskkond

KOVi elanikele ja ennetamaks sotsiaalsete ja julgeoleku probleemide teket.

Kuigi enamik loovutatud varadest on korteriomandid, ei ole selle probleemi lahendamiseks

eelduse loomine eelnõu ainus eesmärk. Seni riigile loovutatud varadest 25% (110 kinnistut) ei

ole korteriomandid, vaid valdavalt on tegemist hoonestamata maadega. Nendest kinnistutest

55% (61 kinnistut) on transpordimaa sihtotstarbega, 23% (26 kinnistut) sotsiaalmaa

sihtotstarbega ja 9% (10 kinnistut) elamumaa sihtotstarbega, mis on KOKS §-st 6 lähtudes

otseselt seotud KOVi ülesannetega täitmisega. Vaid 7% nendest loovutatud kinnistutest, mis ei

ole korteriomandid ja 3% kõikidest loovutatud kinnistutest ei ole seotud KOKSist lähtudes

KOV ülesannete täitmisega (7 tootmismaad, 6 maatulundusmaad ja 1 sihtotstarbeta maad).

Seega on enamik (97%) kõikidest loovutatud varadest seotud KOV ülesannete täitmisega ja ka

nende loovutamine oleks otstarbekas suunata edaspidi KOVi, et KOV saaks operatiivselt

probleemiga tegeleda või edastada sõnumi asjaomastele poliitikat kujundavatele asutustele.

Rahandusministeerium toob välja kaks loovutamise põhjust, milles võib näha sama mustrit:

1) kahe kinnisasja puhul on omanik toonud loovutamise põhjuseks suutmatuse täita

muinsuskaitse nõudeid,

2) loovutatud transpordimaade puhul on tegemist valdavalt olukorraga, kus omanik ei ole

suutnud või soovinud võtta tee väljaarendamise või hooldamise kohustust.

7

Kui vara tuleks loovutada riigi asemel KOVile, võimaldaks see KOVil kasutada seda kohaliku

elukeskkonna kujundamise ja elamumajanduse ümberkorraldamise eesmärgil. KOVile vara

loovutamine võimaldab märgata tõusetuvaid probleeme enne nende eskaleerumist ning

ajendada tegelema tühjenevate korterelamute probleemistikuga juba enne, kui võlgnevused

korteriga seotud kulude osas on muutunud nii suureks, et hakkavad mõjutama kogukonna

toimimist tervikuna ja enne, kui varade kasutamine muutub ohtlikuks või hakkab mõjutama

elukeskkonna kvaliteeti.

Kuna üldise olukorra lahendamine tühjenevate korterelamutega toob kaasa täiendavad kulud,

siis on riik töötanud välja erinevad meetmed, mis aitaksid probleemiga tegeleda kohalikul

tasandil ning on ettenäinud ka vastavad rahalised vahendid.

Rahandusministeerium on seisukohal, et selliselt on võimalik leida kompleksne lahendus

loovutatud varade teemaga tegelemiseks.

Tabelis 1 on ülevaade riigile loovutatud varadest.

Tabel 1. 2011-2022 I poolaastal riigile loovutatud kinnistute arv

Sihtotstarve

2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021 2022 Kokku

Korteriomand 1 1 5 5 16 111 85 66 60 40 18 408

Elamumaa 5 3 2 1 3 14

Transpordimaa 5 8 7 7 13 7 1 1 11 4 1 65

Maatulundusmaa 3 1 1 1 6

Tootmismaa 2 1 1 3 1 8

Sotsiaalmaa/üldkasutatav 1 1 5 6 1 1 15

Ühiskondlike ehitiste maa 5 5 1 11

Sihtotstarbeta maa 1 1

Loobutud kokku 5 12 12 13 13 40 124 96 71 74 48 20 528

Tabelis 1 olevad andmed näitavad, et valdavalt (97%) on loovutatud kinnistute sihtotstarbed

seotud KOVi elamu- ja kommunaalmajanduse ülesannete täitmisega vastavalt KOKS §6

lõigetele 1 ja 2. Sealjuures 433-st loovutatud kinnistust vaid 15 kinnistut (ehk 3%) ei ole seotud

KOKS §6 nimetatud ülesannetega (maatulundusmaa, tootmismaa, sihtotsatarbeta maa).

Praegune õiguslik regulatsioon võimaldab aga lisaks eraisikutest korteriomanikele ka KOVidel

loovutada riigile nende omandis olevast väheväärtuslikku vara, näiteks pärimise teel või muul

viisil omandatud korteriomandeid. See võimaldab muu hulgas vabaneda võrdlemisi tülikast

kohustusest tegeleda tühjenevate korterelamutega ja kohaliku elanikkonna probleemidega.

Enamik varade loovutajaid on olnud eraisikud, kuid loovutajate seas on olnud ka

korteriühistuid.

Elamumajandusega seotud kinnistud on valdavalt Rahandusministeeriumi valitsemisel, osad on

võõrandatud RKAS-le (loovutamiste aktiveerumise esimesel aastal käsitleti neid kui

mittevajalikku vara, mis kuulub üleandmisele RKAS-le, kuid see peatati kiiresti), osa

loovutatud kinnistutest on võõrandatud enampakkumisel. 10 korterit on antud (valitseja

muutus) Haridus- ja Teadusministeeriumile õpetajate majutuseks Ida-Virumaal.

8

Transpordimaadest on teid antud nii KOVidele kui jäetud riigile sõltuvalt tee omanikust.

Osa hoonestamata kinnistuid on antud üle Maa-ametile, kes tegeleb riigi maareservi

haldamisega ja riigile mittevajalike maade võõrandamisega.

Tabelis 2 on ülevaade edasistest toimingutest loovutatud varadega.

Tabel 2. 2011-2020 I poolaastal riigile loovutatud kinnistutega seotud menetlused

Sihtotstarve KOVidele Enampakkumisel RKASile Valitseja

muutus

RAM

valitsemisel

Korteriomand 12 48 19 10 307

Elamumaa 5 1 5 5

Transpordimaa 27 1 18 7

Maatulundusmaa 5 2

Tootmismaa 3 3

Sotsiaalmaa/üldkasutatav 3 10 1 4

Ühiskondlike ehitiste maa 10 2

Sihtotstarbeta maa 1

Senine praktika on näidanud, et KOVide valmisolek loovutatud varasid riigilt vastu võtta on

erinev. Sageli peetakse varade KOVidele üleandmiseks ajamahukaid läbirääkimisi kahe

osapoole vahel, mitmed KOVid ei ole altid vastu võtma ka neid varasid, mis on seotud nende

ülesannete täitmisega.

Samuti on praktika näidanud, et varade automaatne selekteerimine ainuüksi sihtotstarbe järgi

ei taga, et vara suunatakse kohe õige „peremehe“ juurde. See tähendab, et ei ole võimalik

õigusaktis üheselt mõistetavalt eristada, millised varad tuleks loovutada KOVile, millised

riigile. Kuna enamik loovutatud varadest on seotud KOKSis sätestatud KOVi ülesannete

täitmisega, on otstarbekas adresseerida seaduse tasemel loovutatud varade vastuvõtjaks KOV.

Neil kinnisomandist loobumise juhtumitel, kui tegemist ei ole elukeskkonnaga või

ettevõtluskeskkonna arendamisega seotud kinnisomandiga ja kui ei ilmne ka muud otsest seost

kohaliku elu küsimusega (näiteks teatud juhtudel maatulundusmaa, tootmismaa, sihtotsatarbeta

maa vms), tuleb KOVil leida võimalus kinnisasi võõrandada parimal võimalikul viisil.

Samuti on senine praktika näidanud, et sõltumata sellest, kes loovutatud vara haldamise eest

vastutab, tuleb ette näha eelarvelised vahendid vara haldamiseks. Vara haldamisega seotud

kulud ei sõltu oluliselt sellest, kas haldajaks on riik või KOV, vaid vara liigist ja tegelikust

vajadusest.

2.3 Lahendused eesmärgi saavutamiseks

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt kuulub KOVi ülesannete hulka

muu hulgas ka kohaliku valla või linna ruumilise planeerimise ja elamumajanduse korraldamine

ning eelnõu üheks eesmärgiks on regulatsiooni muutmisega tõsta KOVi teadlikkust ja

motivatsiooni, aga ka määratleda selgelt tema kohustus tegeleda tema territooriumil paiknevate

väheväärtuslike kinnisasjade ja tühjenevate korterelamutega ning kohaliku elanikkonna

eluaseme probleemidega.

9

Seetõttu muudetakse AÕS § 126 regulatsiooni nii, et loovutatud kinnisasja omand läheks üle

riigi asemel KOVile.

See muudatus võimaldaks KOVil saada juba üksikute korteriomandite või muu vara loobumise

kaudu selgeid märke võimalike probleemide tekkimisest konkreetsetes kortermajades või

piirkonnas ning võimaldaks KOVdel enne probleemide eskaleerumist nendega operatiivsemalt

tegelema hakata. Muu hulgas peaks see KOVe ajendama tegutsema tühjenevate korterelamute

probleemistikuga juba siis, kui võlgnevused on muutunud nii suureks, et hakkavad mõjutama

kogukonna toimimist tervikuna ja enne, kui varade kasutamine muutub ohtlikuks või hakkab

mõjutama elukeskkonna kvaliteeti. Selliste tühjenevate korterelamute puhul, mille

rekonstrueerimine ei ole otstarbekohane ja mille peaks ohutuse ja elukeskkonna kvaliteedi

tõstmise eesmärgil lammutama, tuleks KAHOS § 4 lg 1 p 10 alusel KOVi poolt kogu

kortermajas asuvad korteriomandid omandada, et KOV saaks korteriomandite ainukese

omanikuna tegeleda maja lammutamisega ning korteriomandite kinnistusraamatust

kustutamisega. See aga tähendas, et sellistes majades elanike poolt varem riigile omandatud

korteriomandid tuli võõrandada omakorda KOVile.

Samuti on eelnõus välja pakutud muudatuste oluliseks eesmärgiks välistada võimalus, et KOV

ise loobub temale kuuluvast kinnisasjast riigi kasuks ja panna neile seeläbi täielik vastutus oma

territooriumil asuvate kinnisasjade, sh ka korteriomandite majandamise eest

Käesoleva eelnõu ettevalmistamisel analüüsiti 2018. aastal eelnõu kooskõlastamisel esitatud

tagasisidet ja võimalusi jätta loovutatud varade vastuvõtjaks kas täielikult või osaliselt riik.

Analüüsi tulemusel leiti, et kõige terviklikum lahendus on siiski määrata loovutatud varadega

tegelemine KOVi ülesandeks, kuid selle ülesande täitmiseks tuleb ette näha ka vajalikud

meetmed ja kulude rahastamise mehhanism, mis aitavad probleemiga tegeleda kohalikul

tasandil.

Pooltargumendid selle lahenduse kasuks (eelised ja võimalused):

1) Tegemist ei ole riikliku ülesandega. Enamik loobutud varast on kohaliku elu

korraldamisega seotud ja riigil ei ole ilma KOVita nende varadega midagi peale hakata

peale kulude katmise. KOVi jaoks tekib võimalus saada senisest operatiivsemalt infot

lahendamist vajavate probleemide kohta.

2) Lahendus, kus varad tulevad esmalt riigile ja seejärel antakse KOVile, on halduskoormav

ja kõrgete tehingukuludega.

3) Kehtiv KAHOS sätestab väiksematele korterelamutele väga kõrge tühjade korterite

kriteeriumi. Näiteks 16 korteriga elamu puhul peab olema tühi vähemalt 13 korterit ning 12

korteriga elamu puhul peab olema tühi vähemalt 10 korterit. Seega võib tulla ette olukordi,

kus KAHOS sätestatud kriteeriumid pole täidetud ja KOV ei saa menetlust alustada, aga

seda on selgelt vaja teha. AÕS § 126 alusel loovutamine KOVille võib aidata teatud

olukordades kriteeriumit täita.

4) Analoogia pärimisega. Loovutamine on oma olemuselt sarnane pärimise juhtudega, kus

puudub pärijate tahe vara vastu võtta ja kus vastav kohustus on suunatud KOVile

(pärimisseaduse §-dega 11 ja 18, mille kohaselt on pärijate puudumisel seadusjärgseks

pärijaks pärandi avanemise koha KOV).

10

5) KOVidele laienevad võimalused oma territooriumil maade kasutuse korraldamiseks, see on

kooskõlas nende ülesandega planeerida oma territooriumi arengut. Varade suunamine otse

KOVi suurendab omavalitsuse võimalusi hakata suunama oma territooriumi ruumi

planeerimist.

6) Välistatud on võimalus, et madalama vastutustundega KOV loobub kinnisasjast, millega

tegelemine on mingil põhjusel ebamugav. KOVi kohustus tegeleda kohaliku elu

korraldamisega hõlmab ka kohustust tegeleda ebameeldivate teemadega.

Vastuargumendid (riskid ja ohud):

1) KOVidel ei pruugi olla kompetentsi ja ressurssi tegevuseks. Riski maandamiseks luuakse

vastavad kompetentsi toetamise ja kulude rahastamise mehhanism.

2) Eesti Linnade ja Valdade Liidu (edaspidi ELVL) ja Riigikohtu hinnangul on vastuolu Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 154, § 157 lõikest 2 ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta

artiklist 9 tuleneva kohaliku omavalitsuse finantsgarantiiga. Seevastu Justiitsiministeeriumi

hinnangul ei ole vajadust viia selles küsimuses läbi põhiseaduspärasuse analüüsi, kuna

tõstatatud küsimused ei ole tegelikult põhiseaduse aspektist vaieldavad küsimused.

Analüüsimisel, kas tegemist on oma olemuselt riikliku või KOVi ülesandega, jõuti

järeldusele, et tegemist ei ole riikliku ülesandega. Vajalike toetusmeetmete loomise ja

rakendamisega ning eelarveliste vahendite planeerimisega langeks see vastuargument ära.

3) Tekib risk, et KOV võib teha omanikule ettepaneku, et omanik loobuks AÕS § 126 alusel

omandist ka juhul, kui oleks vaja läbi viia KAHOS menetlus. Selliseks loobumiseks ei ole

KOVi nõusolek vajalik ning nad ei pea tehingus ise osalema. Seega omandab KOV

tühjenevas majas korterid ilma KAHOS menetlust läbiviimata, ja ei teki pooltevahelist

kokkulepet. See tähendab, et omanikud ei ole protsessis kaitstud, eelkõige pole neile tagatud

minimaalsed tasud.

4) Risk, et loovutatud varade suunamisega otse KOVi ja vastavate rahastamismeetmete

loomisega kaob riigil ülevaade, kui palju varasid on loovutatud ja millised on peamised

probleemid, mis vajavad riigiüleselt lahendamist ja poliitikate muutmist. Riski

maandamiseks on vaja leida võimalused vastava info keskseks kogumiseks.

Eelnõu osas on väljatöötamiskavatsus (edaspidi VTK) koostatud Justiitsministeeriumi poolt

2018. aastal3 ning sama aasta novembris saatis Justiitsministeerium kooskõlastamisele

käesoleva eelnõuga samasisulise asjaõigusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlus peatati, sest sellele oli vastuseisu ja kriitikat

eelkõige ELVLi poolt, kuna antud sätte muutmine ei lahendanuks nn tühjade korterite

probleemi ega selle tekkepõhjust ning eelnõu koostamise käigus ei olnud hinnatud

asjaõigusseaduse muutmisega kaasnevaid KOVide tegelikke kulusid ega KOVide

finantsgarantiid.

Peatatud eelnõu menetluse tulemusena anti AÕS muudatuse menetlemise ülesanne 2019. aastal

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2019–2023 (VVTP) punktiga 5.15 riigihalduse

ministrile tähtajaga september 2019. Sama programmiga sai riigihalduse minister ülesandeks

3 EIS toimik nr 18-0435

11

läbi viia tühjenevate korterelamute pilootprojekt. Olles tutvunud ülesande saamise järel eelnõu

tagasisidega ja suhelnud osapooltega, leidis Rahandusministeerium, et eelnõu esitamise tähtaeg

ei ole realistlik, kuna probleemi lahendamiseks on vaja seda põhjalikumalt analüüsida, sh

kasutada tühjenevate korterelamute pilootprojektist saadavaid kogemusi.

Käesoleva eelnõu esitamisel on arvestatud 2018. a eelnõu kooskõlastamisel esitatud kriitikat,

kaalutud alternatiivseid lahendusi, koostatud mitmeid analüüse4 ja uuringuid, testitud toimivaid

lahendusi läbi pilootprojekti ning kavandatud KOVile riigi poolt rahalised toetusmeetmed.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Seaduseelnõu sisuks on üks säte: AÕS § 126 teksti muutmine ja see esitatakse kuuelõikelisena.

AÕS § 126 muudatuste kohta saab üldistatult öelda, et peaaegu kõik, mis seni on kehtinud riigi

kui uue omaniku õigusliku positsiooni (õigused, kohustused) kohta, hakkab tulevikus kehtima

KOVi kohta. Muudatuse koostamise eesmärgiks ei ole olnud kinnisomandist loobumise

kontseptsiooni põhimõtteline muutmine.

AÕS § 126 muutmine käesoleva seaduse alusel ei seisne aga ainult selles, et kinnisasja

loobumisel läheks kinnisomand riigi asemel KOVile, vaid muudatusega sätestatakse üheselt

mõistetavalt ka asjaolu, et sellega ei kaasne riigile õigust omakorda KOVi kasuks

kinnisomandist loobuda. Riik saab küll KOVile kinnisomandi tehinguliselt üle anda, kuid see

eeldab ka KOVi nõusolekut. Seega ei saa riik olukorras, kus temale kuulub väheväärtuslik või

majanduslikult ebarentaabel kinnisasi, sellest ühepoolse notariaalse tahteavaldusega loobuda ja

jätta see KOVi majandada.

Lõike 1 osas jääb kehtima põhimõte, et kinnisasja omanik võib kinnisomandist loobuda, kuid

sättele lisatakse teise lausega erisus, et riik kinnisomandist loobuda ei saa. Olukorras, kui riigil

ei ole mingit kinnisomandit vaja, siis on tal võimalus see kas võõrandada või anda sissemakseks

eraõiguslikule juriidilisele isikule.

Lõike 2 sõnastus võrreldes kehtiva tekstiga muutmist ei vaja ja kehtima jääb põhimõte, et

tehing, millega kinnisomandist loobutakse, peab olema notariaalselt tõestatud vormis.

Oluline muudatus on sätestatud lõikes 3, kus ei muudeta küll põhimõtet ennast, kuid

muudetakse isikut, kellele loobumisel kinnisomand üle läheb. Sätestatakse, et kinnisasjast

loobumisel läheb kinnisasja omand üle mitte riigile, vaid KOVile alates vastava kande

tegemisest kinnistusraamatusse ning ka teise lause põhimõte jääb samaks, milles sätestatakse,

et KOVi kui puudutatud isiku nõusolek ei ole sellise kande tegemiseks vajalik. Kuigi lõige 1

4 Suunised ruumilise kahanemise analüüsimiseks ja kohandamise strateegia koostamiseks. 2020. aasta, Tallinna

Tehnikaülikool.

Üleriigiline uuring elamute kasutuse väljalangevusest ja tühjenemise mustritest“, läbiviija Tallinna Tehnikaülikool, tellija

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Lüganuse valla ruumilise kahanemise analüüsi kokkuvõte. 2020. aasta, Tallinna Tehnikaülikool.

Kohtla-Järve linna ruumilise kahanemise analüüsi kokkuvõte. 2020. aasta, Tallinna Tehnikaülikool.

Valga valla korterelamute uuring ja nende jätkusuutlikkuse analüüs. 2020. aasta, Tartu Regiooni Energiaagentuur.

Õigusanalüüs ja menetluse läbiviimise juhend Advokaadibüroo LEXTAL 2022. aasta

12

välistab vaid selle, et riik ei saa loobuda, siis lõike 3 praktiline tulemus on, et ka KOV ei saa

loobuda, sest peaks loobuma enda kasuks, mis pole võimalik.

Ka lõike 4 osas jääb kehtima kehtivas seaduses olev põhimõte, et kui kinnisasi on koormatud

reaalkoormatisega, on KOVi vastutus reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise eest

piiratud kinnisasja väärtusega.

AÕS § 126 senisel rakendamisel on korduvalt tõusetunud riigi kui uue omaniku vastutus temale

üle läinud kinnisomandil lasuvate kohustustega seoses. Eelkõige on küsimused olnud seotud

riigile loovutatud korteriomanditega. Seda küsimust käsitleti ka korteriomandi- ja

korteriühistuseaduse eelnõu seletuskirjas, milles on välja toodud järgmine lõik (lk 104):

„Seejuures tuleb silmas pidada, et omandist loobumisega ei lõpe korteriomaniku need

kohustused korteriühistu ees, mis olid tekkinud enne loobumist, samuti ei ole see vastutus

piiratud omandi väärtusega. Omandaja, sh riigi kui n-ö sundomandaja vastutus „vanade

võlgade“ eest on piiratud korteriomandi väärtusega (§ 43 lg 2 teine lause).“ Need selgitused on

asjakohased ka praegu ja kehtivad ka juhul, kui käesoleva eelnõuga kavandatavad muudatused

seaduseks saavad ja edaspidi läheb loobutud kinnisomand asukohajärgse KOVi omandisse.

Lisaks on seni veel teoreetiliste olukordade valguses küsitud, kas loobumise tulemusena uueks

omanikuks saanud riik (või KOV) vastutab ka võlaõigusseaduse § 1059 (vastutus ehitise eest)

alusel. Lähtuvalt senisest õigusteoreetilisest seisukohast5 on võlaõigusseaduse § 1059 kohaselt

omanikuna, kes vastutab ehitisest eraldumise või allalangemise tulemusena tekkinud kahju eest,

käsitatav isik, kes on omanik kinnisturaamatu kohaselt, kui kahju tekkis. Seega, kui omanik

kinnisomandist loobub ja omanikuks saab AÕS § 126 alusel tulevikus KOV, siis KOV ei

vastuta eelmise omaniku omanikuks oleku ajal tekkinud nn purikakahju eest. Keerukam

olukord on korteriomanditeks jaotatud kinnisasja puhul. Tulenevalt korteriomandi- ja

korteriühistuseaduse § 34 lõikest 3, tuleb võlaõigusseaduse § 1059 alusel tekkinud nõue esitada

korteriühistu vastu, mistõttu vastutavad kõik korteriomanikud korteriühistu majandamiskava

kaudu tekkinud kahju eest. Korteriomandist loobumisel ei saa tulevikus välistada olukorda, kus

korteriomanikuks saanud KOV peab siiski osalema võlaõigusseaduse § 1059 alusel tekkinud

kahju hüvitise maksmisel nii nagu seda teevad ka kõik teised korteriomanikud.

Paragrahvile lisatakse võrreldes kehtiva tekstiga uus lõige 5, mis reguleerib kinnisasja

kaasomandi loobumist.

Seni on olnud ebaselge küsimus, kas AÕS § 126 kohaldub ka kinnisasja kaasomandi osast

loobumisele ning õiguskirjanduses on asutud pigem seisukohale, et AÕS § 126 kohaselt ei ole

võimalik kinnisasja kaasomanikul oma kaasomandi osast loobuda.6 Seevastu ringkonnakohtu

praktikas on sellist võimalust jaatatud.7 Kehtiva õiguse kohaselt on kaasomanikul, kes ei soovi

enam kaasomanik olla, võimalik esitada vastav nõue teiste kaasomanike vastu (AÕS § 76 või

hagi AÕS § 77), kuid teatud juhtudel võib see olla liialt keerukas ja aeganõudev (näiteks on

väga palju kaasomanikke, teatud kaasomanikke ei ole võimalik kätte saada jne). Seetõttu on

5 Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Autorid P. Varul jt, Tallinn 2009, lk 699 6 Asjaõigusseadus I. 1.–3. osa (§-d 1–167). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2014, § 126 komm 3.3. Tõsi, samas

kommentaaris on leitud ka, et sätet ei saa kohaldada ühisele omandile ja korteriomandile, samas kui praktika on olnud

teistsugune. 7 Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi lahend 19.04.2018, asja number 2-18-5465/4, link lahendile:

https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=225843791

13

käesolevas eelnõus välja pakutud lahendus, mis lubaks ka kinnisasja kaasomanikul oma

kaasomandi osast loobuda. Vormiliselt peaks see toimuma samamoodi nagu toimub

kinnisomandist loobumine – kaasomanik peab tegema ühepoolse notariaalselt tõestatud tehingu

(avalduse) ja omandist loobumise kohta tuleb teha kinnistusraamatusse vastav kanne.

Kinnisomandist erinevalt tuleb lahendada küsimus, kes saab sellise loobumise tulemusena

uueks omanikuks. Arvestades kaasomandi eripära ja õiguslikku tähendust, siis ei ole õige

lubada kaasomandi osa üleminekut kolmandale isikule, näiteks KOVile nagu seda on tehtud

kinnisomandi puhul. Põhjendatud oleks sätestada, et kaasomandi osast loobumisel suureneb

kõigi teiste kaasomanike osa kaasomandis olevas kinnisasjas vastavalt nende kaasomandi osade

suurusele. Näiteks kui kinnisasjal on kolm kaasomanikku (1/3+1/3+/1/3), siis neist ühe

loobumisel suureneb teiste kaasomanike mõtteliste osade suurus võrdselt (1/2+1/2). Kui algselt

jaguneb omand näiteks suhtes 1/4+1/4+1/2, siis ühest ¼ mõttelisest osast loobumisel saab

väiksema kaasomandiosa suuruseks 1/3 ja suurema osa suuruseks 2/3.

Sarnaselt üldise regulatsiooniga ei oleks ka kaasomandi osast loobumisel ja teiste kaasomanike

osade suurenemiseks vajalik teiste kaasomanike nõusolek, vaid kinnistusraamatu pidaja teeb

vastavad kanded ära pärast seda, kui talle on esitatud kinnistamisavaldus, millele on lisatud

notariaalselt tõestatud loobumise tehing.

2018. aasta eelnõu koostamise käigus kaaluti ka seda, kas kaasomandi osa loobumisele sarnaselt

tuleks reguleerida ka korteriomandist loobumist, mis oma olemuselt on kaasomandi osaga väga

sarnane. Siiski jõuti järeldusele, et korteriomandit tuleks käsitleda kinnisomandiga

analoogiliselt ja mitte võrdsustada kaasomandi osaga. Seda eelkõige põhjusel, et

korteriomandist loobumisel peaks seaduse alusel uue omaniku tekkimine olema samasugune

nagu on kinnisomandil. Teiste korteriomanike lugemine uueks omanikuks tooks kaasa

ebamõistlikku segadust. Alternatiivina võiks kaaluda korteriühistu lugemist uueks omanikuks,

aga praktikas tähendaks see probleemide veeretamist korteriühistu ja seega teiste

korteriomanike õlule.

Lõikega 6 sätestatakse põhimõte, et termin „kinnisomand“ hõlmab ka korteriomandit, kuna see

küsimus on seni jäänud mõnevõrra ebaselgeks. Kuigi Justiitsministeerium on selles osas

avaldanud seisukoha, et omanike võrdse kohtlemise eesmärgil saab ka praegu AÕS § 126

tõlgendada nii, et korteriomand tähendab samuti kinnisomandit, kuid kuna see ei ole seaduses

selgelt arusaadav, siis võimalike tõlgendusprobleemide vältimiseks täiendatakse AÕS § 126

uue sättega, mis lubab korteriomandile kohaldada sama regulatsiooni, mida kohaldatakse

kinnisomandile sellest loobumisel. See tähendab, et ka korteriomandist loobumisel peab

loobumiseks vajalik tehing olema notariaalselt tõestatud, uueks omanikuks saab KOV ja tema

kinnistusraamatusse kandmiseks ei ole vaja tema nõusolekut.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu ei sisalda uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

14

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise ega rakendamisega. Puudub vajadus

hinnata vastavust Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Kavandatav muudatus: kinnisomandi, sh korteriomandite loovutamine kohaliku

omavalitsuse üksusele

6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

6.1.1 Mõjutatud sihtrühmad

Kahaneva rahvastikuga piirkondade KOVid ja elanikkond.

6.1.2. Mõju avaldumise ulatus, sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk

Mõju avaldumise ulatus piirdub peamiselt kahaneva elanikkonnaga piirkondadega ja avaldub

elanike sotsiaalsete probleemide (töötuks jäämine, makseraskused, võlgade kuhjumine jms)

varasemas märkamises, elanike elukeskkonna parandamises nende ümberkolimise ning

tühjenenud kortermajade ohutuse tagamise ja vajadusel ka lammutamise kaudu.

Läbi probleemsete kinnisasjade ja korteriomandite loobumise saab KOV selge signaali

loobumiste tegelikest põhjustest ja tagamaadest ning probleemi võimalikust eskaleerumisest

ning võimaldab võtta kasutusele ennetavad meetmed.

Ebasoovitavate mõjude risk seisneb selles, et mõne kahaneva rahvastikuga piirkonna KOVi

võimekus selliseid probleeme lahendada ei ole piisav, kuid kavandatavate toetusmeetmete õigel

suunamisel peaks see risk olema väike.

Ulatus keskmine, sagedus väike, ebasoovitavate mõjude risk väike

6.1.3 Hinnang mõju olulisusele

Muudatustega kaasnev mõju on väheoluline.

6.2. Mõju majandusele

6.2.1. Mõjutatud sihtrühmad

Võlgades kinnisasjade, eelkõige korterite nii füüsilisest isikust kui ka ettevõtjatest omanikud,

võlgades elamispindadel, eelkõige korterites elavad elanikud, ligi 23 000 korteriühistut.

Kaudne mõju kahaneva rahvastikuga piirkondade KOVi tulubaasile ja elanikkonnale laiemalt.

6.2.2. Mõju avaldumise ulatus, sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk

Eelnõuga kavandatavad muudatused ei tekita korteriühistute ja korteriomanikele täiendavaid

kohustusi ega kehtesta uusi nõudeid võrreldes kehtiva olukorraga. Teisalt muudatuse

tulemusena koos riigi toetusmeetmetega soodustab probleemiga tegelemist kohalikul tasemel

ning hoiab olemasolevate varade väärtust ja võimaldab teadlikumalt kasutada investeeringuid,

mis mõjutab positiivselt kohalikku elukeskkonda ja vähendab elanike otsust piirkonnast

lahkuda.

Ulatus keskmine, sagedus väike, ebasoovitatavate mõjude risk väike.

6.2.3. Hinnang mõju olulisusele

15

Kinnisasjade, sh korteriomandite loovutamise puhul eraisikute poolt ei ole nende jaoks oluline,

kas seda tehakse riigile või omavalitsusele, kuna asja maksumus sellest ei muutu. Seetõttu pole

korteriomanike käitumises oodata muutust ega teki vajadust muutustega kohaneda. KOVi jaoks

on sellise muudatuse mõju majandusele kaudne, see on vaid üks tegur kompleksses

probleemistikus, millega tegelemine on vajalik. Mõju on väheoluline.

6.3. Mõju regionaalarengule

6.3.1. Mõjutatud sihtrühmad

Kahaneva rahvastikuga piirkondade KOVid ja elanikkond.

6.3.2. Mõju avaldumise ulatus, sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk

Muudatuse mõju regionaalarengule on eelduslikult suurem piirkondades, kus paikneb enam

probleemseid korterelamuid ja kus esineb turutõrkest tulenevalt suurem huvi loovutada

kortereid. Üldiselt on mõju suurem piirkondades, kus kinnisvarahinnad on muu Eestiga

võrreldes 30–40% madalamad. Arvestades, et mõju regionaalarengule avaldab

loovutatud/kasutamisest loobutud kinnisasjade (eelkõige korteriomandid) hulk, mitte niivõrd

omanik (riik või KOV), ei ole antud muudatusel otsest mõju regionaalarengule. Kaudne mõju

muudatuse tagajärjel on piirkonnale eeldatavalt positiivne, kuna see on üheks teguriks

kompleksse probleemistiku tõhusamaks lahendamiseks. Positiivse mõju ulatus sõltub KOVide

valmisolekust ja soovist omavahendite või eelnõus kavandatud muudatusega samas ajalises

raamis kättesaadavaks tehtavate toetusvõimaluste kasutamiseks tühjenevate korterelamute

probleemistiku lahendamisel ja selliste vahendite stabiilsest kättesaadavusest.

Ka ebasoovitavad mõjud on sellistes piirkondades suuremad, kuna sealsete omavalitsuste

suutlikkus omandajana kinnisvara edaspidi hallata on väiksem, kuid kavandatavate

toetusmeetmete õigel suunamisel peaks see risk olema väike.

Ulatus keskmine, sagedus väike, ebasoovitatavate mõjude risk väike.

6.3.3. Hinnang mõju olulisusele

Mõju regionaalarengule on väheoluline.

6.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja

tuludele

6.4.1. Mõjutatud sihtrühmad

79 Eesti KOVi (eelkõige on mõjutatud omavalitsused, mis asuvad kahaneva rahvastikuga ja

madala kinnisvaraväärtusega piirkondades, eelduslikult umbes kolmandik kõigist

omavalitsustest), riik (Rahandusministeerium).

6.4.2 Mõju avaldumise ulatus, sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk

Muudatus sunnib omavalitsusi varakult probleemide ennetamisega tegelema, sh taotlema riigilt

toetusi ning tegelema kohaliku elamufondiga senisest mõnevõrra intensiivsemalt, et vältida

loovutatavate korterite saamist neile täiendavaks koormaks.

Loovutatud kinnisomandiga tekivad KOVil kui omanikul kohustused vara korras hoida:

kinnisomand tõstab omavalitsusüksuse halduskoormust, kuna vajalik on teostada omandi

ülevõtmisega seotud ülevaatusi, seisukorra kontrolle, igakuiselt tasuda arveid, lahendada

16

haldus- ja hooldusküsimusi, osaleda korteriühistu tegevustes ning teostada muid vajalikke

toimingud.

Senini on enamik riigi kasuks AÕS §126 alusel loovutatud kinnisomanditest korteriomandid.

Nõustuda saab ELVL seisukohaga, et vältimaks elamu kokkuvarisemist ja sellest tuleneva

kahju tekkimist, tuleb kanda kulusid elamu ohutus seisukorras hoidmiseks. Seni on riigile

loobutud korterite puhul see esinenud harva ja tegu on pigem erakorralise kuluga, mille suurust

on keeruline prognoosida ja kui KOV on hoones üks korteriomanikest, siis on tema kohustus

kulude kandmisel proportsionaalne korteriomandi osakaaluga.

ELVL oli seisukohal, et varasema sellekohase eelnõu puhul ei olnud arvestatud kuludega, mis

kaasnevad kasutuskõlbmatute elamute korterite avalikes huvides omandamise, selliste elamute

lammutamise ning korteriomanike ümberasustamisega. Probleemi süsteemseks lahendamiseks

on väljatöötamisel täiendav riiklik meede tühjenevate korterelamute probleemistiku

lahendamiseks KOVi territooriumil, mis hõlmab kasutuskõlbmatute elamute korterite avalikes

huvides omandamist, majas elavate korteriomanike ümberasustamist ja elamute lammutamist.

Tulevikus loovutatavate kinnisomandite arvu pole võimalik prognoosida, kuid senine riigi

kasuks varast loobumine viitab pigem probleemi eskaleerumisele ja negatiivset mõju paljudele

leibkondadele.

Tühjenenud korterelamutes ei pruugi korteriomand KOVile tekitada rahalisi kulutusi, kuna

korterelamu on asustamata ning puuduvad tarbimisteenuste ja muud kulud. Siiski on vajalik

hoone konserveerida, et tagada ohutus. Ühe hoone konserveerimisega seotud kulusid on

keeruline prognoosida.

Pole välistatud, et mõnele loovutatud korterile õnnestub leida ostja, kuid kaasnevad tulud on

tõenäoliselt marginaalsed ja korterite väärtused on madalad. Kahaneva rahvastikuga

piirkondade tühjenevates korterelamutes ei pruugi kinnisomandi turuväärtus katta selle

omanikukohustuse täitmise kulusid.

Eelmise kinnisomandi omaniku poolt tekitatud võla olemasolul kinnisomandi võõrandamisel

vastutab KOV uue omanikuna üksnes loobutud vara väärtuse ulatuses, seega võla tasumise

kuludega arvestama ei pea.

Riigile loovutatavate korterite arv on viimastel aastatel kasvanud. Kui 2013–2015 loovutati

riigile vaid üksikuid kortereid, siis 2017. a hakkas selliste korterite arv järsult kasvama ning

jõudis 2018. a kevadeks umbes 180 korterini, sh ka mitu korterelamut. 2022 aastal on

loovutamisi olnud vähem ja kasvanud on eraisikute ostuhuvi selliste korterite vastu, kuid suures

pildis see probleemi olemust siiski ei muuda. Kortereid on riigile loovutanud nii eraisikud (sh

ettevõtted) kui ka omavalitsused, aga ka korteriühistud.

Eeldusel, et seaduses muudatust tegemata jätkuks korterite loovutamine samas tempos ehk

suurusjärgus kuni 100 korterit aastas, tuleks omavalitsustel edaspidi arvestada täiendavalt iga

aasta lisanduva kuni 250 000-eurose ülalpidamiskuluga praegustes hindades.

Üheks põhiliseks kaasnevaks püsikuluks on korterite kütmine, kuid tsentraalne küte mitmetes

korterelamutes ja korterites puudub, seega oleksid korterite mainitud püsikulud siiski

väiksemad.

17

Omavalitsuste kulude kasvule vastukaaluks ei kasvaks aga muudatuse järel enam riigi kulud

selliste korterite ülalpidamise eest. Kui 2017. aastal kulus riigi valitsemisel olevate korterite

ülalpidamiseks ligi 50 000 eurot, siis praeguseks on selliste korterite arv kasvanud ja kulud on

mitmekordistunud. Loovutatavate korterite arv sõltub edaspidi suuresti sellest, millised on

omavalitsuste võimalused loovutatud korteritega midagi ette võtta, et loovutamisega

kaasnevaid püsikulusid pikemas perspektiivis vähendada.

Ulatus keskmine, sagedus väike, ebasoovitatavate mõjude risk väike.

6.4.3. Hinnang mõju olulisusele

Riigile loovutatud korterite arv võrrelduna kõigi Eesti korteriomanditega on hetkel siiski

marginaalne, moodustades alla 0,05% kõigist korteritest. Samas võib samas tempos jätkuv

loovutamine tuua mõne aastaga kaasa selle suhte olulise muutumise.

Alarmeeriv on asjaolu, et probleemsete kortermajade hulk moodustas juba ligi 2% kõigist

korterelamutest Eestis aastal 2013 ning toonase prognoosi kohaselt võiks see kuni

kahekordistuda järgneva kümmekonna aasta jooksul, mis võib edaspidi hakata kasvatama ka

omavalitsustele edaspidi loovutatavate korterite arvu. Muudatusega kaasnevad suuremad

kohanemisraskused neile omavalitsustele, eelkõige Lõuna- ja Ida-Eestis, kus asub muude

piirkondadega võrreldes teistest rohkem probleemseid korterelamuid, kuna kaob omavalitsuste

võimalus kinnisvara riigile loovutada ning lisaks sellele hakkaksid ka eraisikutest omanikud

kortereid riigi asemel edaspidi omavalistustele loovutama. Siiski tuleb tähele panna, et selline

praktika on rohkem hakanud levima alles hiljaaegu, seega ei saa öelda, et riigil oleks pikaajaline

kogemus sellest lähtuva probleemiga tegelemisel. Enamik kasutuseta kortereid on kuulunud ja

kuulub praegugi omavalitsustele. Omavalitsuste võimekus on viimastel aastatel samuti veidi

muutunud, kuna haldusreformi tulemusena on mitmed neist liidetud või omavahel liitunud,

omades eelduslikult sellevõrra ka rohkem vahendeid, et kerkivate probleemidega

komplekssemalt tegeleda.

Omavalitsustele avalduvate ebasoovitavate mõjude riski saab vähendada mitmete meetmetega,

sh ka riiklike toetusmeetmetega. Osa meetmetest on juba sihtgrupile suunatud, mille hulka

kuulub lisaks hoonete rekonstrueerimistoetusele nt juba mainitud lammutustoetus, samuti

KOVi elamufondi arendamiseks juhtumipõhise investeeringutoetuse meede, mis on suunatud

elamufondi investeeringute hoogustamisele piirkondades, kus esinevad turutõrked, sh

tühjenevate haldamata korterelamute probleemi lahendamiseks vajalike eluruumide

pakkumiseks sotsiaalmajanduslikult vähekindlustatud sihtgrupile, mh tühjenevatest haldamata

korterelamutest KOVi poolt pakutavasse üürikorterisse ümber kolida soovivate isikute tarbeks.

Kavandatakse aga kolme uut meedet KOVidele kogusummas 4 660 000 eurot, milliseid on

põhjalikumalt kirjeldatud järgmises punktis.

Kokkuvõttes ei ole eeldatav mõju lähiaastail suuremale osale omavalitsustest oluline ning

sõltub pikemas perspektiivis riigi poolt kavandatavate lisameetmete tõhususest.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

18

Muudatuste jõustudes kandub edaspidi loovutatavate kinnisomandite haldamisega seotud kulu

riigilt üle KOVile. Loovutatud kinnisomandi varasemad tõendatud võlad tuleb KOVil tasuda

maksimaalselt aga vaid konkreetse kinnisasja väärtuses. Seega tuleneb lisakulu eelkõige

loovutatavate korteriomandite püsikuludest, mis on arvestuslikult 2500‒3000 eurot aasta kohta

ühel korteriomandil ning sellest väiksemad, kui korterelamus puudub nt tsentraalne küte.

Lähiaastail on selliste püsikulude hulk arvatavalt suurusjärgus kuni 200 000 eurot aastas. Võib

eeldada, et kiiremale elanike arvu vähenemise ning kõrgema töötusemäära tõttu koondub

märkimisväärne osa sellest koormusest Ida-Virumaa ja Valgamaa omavalitsuste kanda.

Rahvastiku vähenemine on muu Eestiga võrreldes suurem aga ka Põlva-, Võru-, Jõgeva-, Järva-

ja Läänemaal.

Kulude katmiseks on kavandatud 3 toetusmeedet, mis on suunatud tühjenevate korterelamute

probleemiga tegelevatele KOVidele:

1. Toetusmeede Ida-Viru maakonna tühjenevate korterelamute probleemistiku lahendamiseks

– suunatud ainult Ida- Viru maakona KOVidele. Määruse eelnõu on esitamisel

kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi ning toetuse taotlusvoor soovitakse avada

võimalikult kohe kui määrus jõustunud on. Rahalised vahendid toetusmeetmele eraldatakse

1 000 000 euro ulatuses Ida-Viru programmist. Määrus toetusmeetme kohta on käinud

kooskõlastusringil eelnõude infosüsteemis.

2. Toetusmeede KOVile AÕS § 126 alusel loovutatud vara ülalpidamiskulude ajutiseks

katmiseks 2 aasta jooksul. Jooksvad kulud on enamjaolt seotud just korterite ülalpidamise

ja omanikukohustuste täitmisega, kuna paljud korterid asuvad keskküttega korterelamutes.

Toetus võimaldaks KOVil katta jooksvaid ja halduskulusid, kuni on korterile leitud uus

kasutus või lahendatakse probleemne korterelamu. Samas motiveeriks see KOVi aktiivselt

tegutsema, kuna kahe aasta möödumisel tuleks KOVil katta loobutud korteri kulusid oma

eelarvest, kiiremini tegutsedes jääks aga ülejääv raha KOVi kasutusse. Ettepanek on toetust

välja maksta kord aastas vastavalt KOVile sel aastal loovutatud korterite arvule ning ühe

korteri kulude katmise ühekordse toetuse suuruseks oleks kahe aasta keskmised kulud.

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt oleks ühe korteri toetus suurusjärgus 2500‒3000

eurot (mõeldud kaheks aastaks) Rahalised vahendid 660 000 eurot eraldatud omandireformi

reservfondist (edaspidi ORF) Vabariigi Valitsuse 23.03.2022 korraldusega nr 96.

3. Üleriigiline toetusmeede KOVidele tühjenevate kortermajade probleemistiku

lahendamiseks (korterite omandamiseks ja lammutamiseks). Koostatakse analoogne

määrus punktis 1 nimetatud Ida-Viru maakonna meetme määruse põhjal. Rahalised

vahendid 3 000 000 eurot eraldatud ORFist Vabariigi Valitsuse 23.03.2022 korraldusega

nr 96.

Teises ja kolmandas punktis kavandatud meetmed rakendatakse pärast käesoleva eelnõu

seadusena jõustumist.

8. Rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb kehtestada ka rakendusaktid, millega nähakse ette

vajalikud elamumajanduse ümberkorralduse toetusmeetmed, mis toetaks omavalitsuste

tegevusi nii elanike ümberkorraldamise, omandiküsimuste lahendamisel kui ka kasutusest

19

väljalangenud majade lammutamiseks. Määrused kehtestatakse riigieelarve seaduse § 531

alusel.

Määruste kavandid on lisatud eelnõule.

Kavand 1 puhul on tegemist eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastusringile saadetud

eelnõuga versiooniga.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu on plaanitud jõustuma üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu edastati kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja

Siseministeeriumile, kes kooskõlastasid eelnõu märkusteta ning Keskkonnaministeeriumile,

kes esitas märkuse. Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule

(ELVL), Eesti Korteriühistute Liidule ja Eesti Omanike Keskliidule (EOKL).

ELVL ja EOKL ei olnud AÕS § 126 muutmisega nõus. Vastused ja selgitused märkuste ning

arvamuste osas on kajastatud seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelis.

1

EELNÕU

30.11.2022

Asjaõigusseaduse § 126 muutmise seadus

Asjaõigusseaduse § 126 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kinnisasja omanik võib kinnisomandist loobuda. Riik kinnisomandist loobuda ei saa.

(2) Tehing, millega kinnisomandist loobutakse, peab olema notariaalselt tõestatud vormis.

(3) Kui kinnisomandist on loobutud, läheb kinnisasja omand üle kinnisasja asukoha järgsele

kohaliku omavalitsuse üksusele alates vastava kande tegemisest kinnistusraamatusse. Kohaliku

omavalitsuse üksuse kui puudutatud isiku nõusolek ei ole sellise kande tegemiseks vajalik.

(4) Kui kohaliku omavalitsuse üksus on omandanud kinnisasja käesolevas paragrahvis

sätestatud alusel ja kinnisasi on koormatud reaalkoormatisega, on kohaliku omavalitsuse üksuse

vastutus reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise eest piiratud kinnisasja väärtusega.

(5) Kui kinnisomandist loobub kinnisasja kaasomanik, läheb tema kaasomandi osa üle teistele

kaasomanikele vastavalt nende kaasomandi osa suurusele.

(6) Käesolevas paragrahvis kinnisomandist loobumise kohta sätestatu kehtib ka korteriomandist

loobumise kohta.“.

Jüri Ratas

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“....................2023. a

Algatab Vabariigi Valitsus „.....“.......................2023. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Justiitsministeerium

[email protected]

Asjaõigusseaduse § 126 muutmise

seaduse eelnõu

Rahandusministeerium esitab kooskõlastamiseks asjaõigusseaduse § 126 muutmise seaduse

eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Riina Solman

riigihalduse minister

Lisa(d):

1) Eelnõu

2) Seletuskiri

3) Kavandid 1‒3

4) Kooskõlastustabel

Helje Päivil 611 3498, [email protected]

Meie 07.12.2022 nr 1.1-10.1/8827-3

Asjaõigusseaduse § 126 muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lisa nr 2

Eelnõu kooskõlastamise käigus esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel

Jrk nr

Kooskõlastaja/ Märkused/ettepanekud Seisukoht või selgitus

Keskkonnaministeerium

1 Seletuskirja leheküljel 10 on toodud „3)[r]isk, et loovutatud varade suunamisega otse KOVi ja vastavate rahastamismeetmete loomisega kaob riigil ülevaade, kui palju varasid on loovutatud ja millised on peamised probleemid, mis vajavad riigiüleselt lahendamist ja poliitikate muutmist. Riski maandamiseks on vaja leida võimalused vastava info keskseks kogumiseks (nt Maa-ameti poolt notaritelt kogutava kinnisvaratehingute info laiendamiseks selliselt, et lisaks müügitehingutele kogutakse ka infot loovutamiste, pärimiste jm tehingute kohta).“ Maakatastriseaduse (edaspidi MaaKatS) § 9 lõike 21 kohaselt on tehingute andmebaas moodustatud maa korralise ja erakorralise hindamise alusandmete kogumiseks ja maa väärtust kajastavate andmete töötlemiseks. Andmebaasi kogutakse kõigi kinnisvara võõrandamistehingute andmed üle Eesti notaritelt läbi e-notari infosüsteemi. Võõrandamistehingu liik võib olla müük, vahetus, kinge või muu. Tehingu täpsemat eesmärki tehingu tõestanud notar praegu ei määratle ning seda ei eelda ka MaaKatS, mis sätestab tehingu määratlemise nõuded. Pärimiste kohta praegu Maa-ametile andmeid ei esitata ja muude ühepoolsete avalduste (sh kinnisomandist loobumiste) kohta samuti valdavalt andmed puuduvad. Märgime, et ainuüksi Maa-ameti tehingute andmebaasi pidamise eesmärki silmas pidades ei ole info pärimiste ega kinnisasjade omandi loovutamiste kohta vältimatult vajalik, kuna tehingute andmebaasi peamiseks eesmärgiks on koguda ja töödelda infot maa väärtuse kohta. Juhul, kui peetakse

Mittearvestatud. Selgitatud. Ei pea vajalikuks õigusakti tasandil sätestada kohalike omavalitsuste kohustust esitada Rahandusministeeriumile kord aastas ülevaade kinnisomanditest, mille kohalik omavalitsus on muudetava AÕS § 126 alusel omandanud. Kaalume info kogumiseks ja edastamiseks muid mitteregulatiivseid võimalusi.

vajalikuks, et Maa-amet hakkaks tehingute andmebaasi koguma andmeid ka AÕS § 126 kohaste kinnisomandi loovutamise tehingute ja pärimiste kohta, on vaja muudatused läbi rääkida notaritega, kes Maa-ametile tehingute andmeid edastavad, samuti on vaja muuta MaaKatS-i ja näha ette andmebaaside arendustööd. Vaja on arendada nii e-notari infosüsteemi kui ka Maa-ameti tehingute andmebaasi selliselt, et lisatakse tehingu eesmärgi andmeväli eristamaks kinnisomandi loovutamise tehinguid. Meie hinnangul ei ole kirjeldatud mahuga muudatused mõistlikud, kuna kinnisomandi loovutamise tehinguid tehakse aastas vaid ligi 50 korral, samuti ei vaja Maa- amet tasuta käsutuste infot maa hindamise ega väärtusega seotud ülesannete täitmiseks. Selliste andmete näol oleks tegemist vaid aruandlusega. Teeme ettepaneku sätestada õigusakti tasandil kohalike omavalitsuste kohustus esitada Rahandusministeeriumile kord aastas ülevaade kinnisomanditest, mille kohalik omavalitsus on muudetava AÕS § 126 alusel omandanud

Eesti Linnade ja Valdade Liit

2 Eesti Linnade ja Valdade Liit ei pea võimalikuks kooskõlastada asjaõigusseaduse (AÕS) § 126 muutmise seaduse eelnõu järgmistel põhjustel. Leiame, et asjaõigusseadus tuleb jätta kavandatud viisil muutmata, kuna kavandatav seadusemuudatus rikub kohaliku omavalitsuse finantsgarantiid ega lahenda nn tühjade korterite probleemi. Asjaõigusseaduse muutmise ajendiks on asjaolu, et probleemsetest korteritest riigi kasuks loobumine on muutunud riigile kulukaks ning korterite riigile loovutamise süveneva tendentsi tõttu suurenevad riigi kulud veelgi. Selle asemel, et riiklikul tasandil tegeleda rahvaarvu vähenemise, ääremaastumise, töötuse ning majandusliku toimetuleku probleemidega, soovitakse tekkinud kahjulikud tagajärjed jätta kohalike omavalitsuste kanda. Lisame, et ehkki eelnõu on seletuskirja kohaselt suunatud korterite loovutamise regulatsioonile, puudutab seadusemuudatus tegelikult kõiki

Mittearvestatud. Selgitatud. Võrreldes 2018. aastaga, mil samasugune eelnõu kooskõlastamiseks esitati, on olukord oluliselt muutunud. Riik on probleemiga tegelenud ning algatas sellekohase pilootprojekti koostöös 3 kohaliku omavalitsusega (edaspidi KOV), mille käigus on katsetatud läbi erinevad menetlustoimingud mitteatraktiivsete korteriomanditega tegelemisel. Just selle pilootprojekti tulemusena sai selgeks, et riigil ei ole võimalik lahendada tühjenevate kortermajade probleemi ilma KOVide sellekohase tegevuseta. Selliste riigi omandis olevate korteriomandite puhul tasub riik küll nende korterite ülalpidamiskulud, kuid kortermajad tervikuna lagunevad edasi ja on nii ohuks kui kvaliteeti vähendavaks teguriks kohalikus elukeskkonnas. KOV saab aga loovutatud varadega sõltuvalt kohaliku elamumajanduse ümberkorralduse konkreetsetest eesmärkidest leida erinevaid sisulisi lahendusi ja

kinnisomandeid. Prognoosimatu on, missuguseid ja mis mahus kinnisasju hakatakse tulevikus omanike poolt loovutama ning missugused kulud sellega kaasnevad. ELVL ei nõustu asjaõigusseaduse muutmisega kavandatud viisil, sest eelnõu ei näe ette regulatsiooni, mis tagab kohalike omavalitsuste rahastamise seadusemuudatusega ettenähtud kohustuste täitmiseks. Ka seletuskirja lisas toodud kavandite kohaselt on meetmed seotud üksnes korteriomanditega. Ülesannet ei saa määratleda omavalitsuslikuks vaid selle alusel, et kinnisomand asub kohaliku omavalitsuse territooriumil ja kas eraõiguslik isik soovib jätkata enda vara suhtes omandiõiguse teostamist. Kohalike omavalitsuste ülesannete hulka ei kuulu eraomanike eest nende jaoks mitteatraktiivse ja majanduslikult ebamõistlikuks muutunud varaliste kohustuste üle võtmine ning eraõiguslikest suhetest tekkinud tagajärgedega tegelemine. Selle asemel, et muuta kohustatud subjekti, tuleks riigil töötada välja jätkusuutlikud lahendused ning regulatsioon, mis ei võimaldaks eraomanikel delegeerida enda varalisi kohustusi avalikule võimule ilma vastutuseta. Juhul, kui kõnealuse seadusemuudatusega ei kaasne kohalike omavalitsusüksuste adekvaatset rahastamist, rikub riik Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 154, § 157 lõikest 2 ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklist 9 tulenevat kohalike omavalitsusüksuste finantsgarantiid. Lähtudes eeltoodust teeme ettepaneku jätta asjaõigusseadus kavandatud viisil muutmata ning tegeleda riiklikul tasandil elamispindade tühjenemise põhjustega. Juhul, kui kohalike omavalitsusüksuste kanda jäävad kõik loovutatud kinnisomanditega seotud kulud, peab riik tagama kohalikele omavalitsustele nende kulude täieliku rahastamise.

võimalusi: inimesi ümber kolida, korteriomandeid võõrandada, korterelamu lammutada või võimaluste olemasolu korral ka renoveerida ja võtta oma ülesannete täitmiseks kasutusse. Korterelamute tühjenemine on ainult üks elanikkonna kahanemise tagajärgedest ning on oluline, et KOVidel tekiks visioon ja ruumiline arenguplaan oma territooriumil, kuidas kohandada elukeskkonda vastavalt elanike arvule ja vajadustele. Elamumajanduse ümberkorraldamisega on seotud ka infrastruktuuri arendamine ja teenuste pakkumine. Tühjenevate korterelamute lahendamisel on tähtis elanikega vahetu suhtlus, eriti tühjenevate korterelamute viimaste elanikega, kes võivad vajada ka KOVi teisi teenuseid (nt sotsiaalteenuseid). See, mida juba üleskerkinud tühjenevate kortermajade probleemi lahendamisel riigil oli võimalik teha, seda ka tehti: selgitati välja konkreetsed võimalused ja probleemkohad, koostati ruumilised ja õiguslikud analüüsid ja lahendused, lisaks selgitati välja ka vajalikud kulud ning ette nähti rahalised vahendid. Koostatud on praktilised juhendid ja näidisdokumendid ettetulevate õiguslike probleemide ning kitsaskohtade lahendamiseks. Hetkeseisuga on riik KOVide kulude katmiseks lähiaastatel (AÕS § 126 muutmise järgselt) eraldanud rahalisi vahendeid 4 660 000 eurot. Edaspidiselt tuleks täiendavad kulud taotleda uuesti vastavalt eelarveprotsessile. Ei saa väita, et riik ei ole ette näinud finantsilist garantiid. Meetmed on tõesti seotud üksnes korteriomanditega, kuid statistika näitab, et muud vara loovutataksegi äärmiselt vähe. Seletuskirjas olev tabel nr 1 näitab, et 97% praegu riigile loovutatud kinnistute sihtotstarbed on seotud KOVi elamu- ja kommunaalmajanduse ülesannete täitmisega vastavalt KOKS § 6 lõigetele 1 ja 2 ja ainult 3% ei ole seotud KOKS § 6 nimetatud ülesannetega (maatulundusmaa, tootmismaa, sihtotsatarbeta maa). Loovutamine on oma olemuselt sarnane pärimise juhtudega, kus puudub pärijate tahe vara vastu võtta ja kus vastav kohustus on suunatud KOVile (pärimisseaduse §-dega 11 ja 18, mille kohaselt on pärijate puudumisel seadusjärgseks pärijaks pärandi avanemise koha KOV). Sealjuures on osa vara selline, mis on KOVile kasulik.

Riiklikul tasandil rahvaarvu vähenemise, ääremaastumise, töötuse ning majandusliku toimetuleku probleemidega tegelemine on äärmiselt vajalik ja seda tulebki teha, kuid isegi kui need riigi tegevused suures plaanis positiivselt lahenema hakkavad, ei lahenda see ikkagi konkreetset loovutatud varade probleemi, mida reguleerib AÕS § 126. Tühjenevate kortermajade ja loovutatud korteriomanditega on vaja tegeleda nüüd ja praegu ning läbiviidud pilootprojekt näitas selgelt, et KOV on selles küsimuses keskne lahendaja, mistõttu soovib Rahandusministeerium koos AÕS § 126 muutmisega käivitada meetmed KOVide jaoks tühjenevate kortermajade probleemi lahendamiseks, kuna vastavad rahalised vahendid selleks on juba eraldatud.

Eesti Omanike Keskliit

3 EOKL ei toeta asjaõigusseaduse § 126 muutmist.

Üldjuhul kaotab omanik oma kinnistu vastu huvi ning loovutab selle riigile, kui

kinnistut ei ole võimalik sihipäraselt kasutada; selle ülalpidamiskulud

ületavad kinnistu kasutamisest saadavat kasu ja kinnistul puudub

kinnisvaraturul väärtus. Eeltoodud mõjude esile kutsumisel on riigi roll

võrreldes kohaliku omavalitsusega silmapaistvalt suurem. Toome siinkohal

näiteks riiklike muinsuskaitsealade loomise Vabariigi Valitsuse poolt. Kõik

sellekohased otsused on valitsuses langetatud ilma majanduslikke mõjusid

analüüsimata. Sh ei selgita(nud) Vabariigi Valitsus välja, kas otsusega ligi 100

000 omanikule kaasneva suureneva vastutuse, omandiõiguse piirangute,

suurenevate korrashoiu- ja ülalpidamiskulude ning topelt halduskoormuse

tingimustes kinnistul mingigi väärtus säilib. Sama tegutsemispraktika on

Mittearvestatud. Selgitatud. Vastab tõele, et üldjuhul kaotab omanik oma kinnistu vastu huvi ning loovutab selle riigile, kui kinnistut ei ole võimalik sihipäraselt kasutada; selle ülalpidamiskulud ületavad kinnistu kasutamisest saadavat kasu ja kinnistul puudub kinnisvaraturul väärtus. Samas näitab statistika (vt seletuskirjas tabel nr 1), et 97% praegu riigile loovutatud kinnistute sihtotstarbed on seotud KOVi elamu- ja kommunaalmajanduse ülesannete täitmisega vastavalt KOKS § 6 lõigetele 1 ja 2 ja ainult 3% ei ole seotud KOKS § 6 nimetatud ülesannetega (maatulundusmaa, tootmismaa, sihtotsatarbeta maa). Praegusel ajal on aga enamasti loovutatud korteriomandeid tühjenevates kortermajades. Muude varade osas peaks kehtima analoogia olukorraga, mis kehtib KOVi poolt vara pärimisega, kusjuures osa sellist vara on KOVile vajalik ja kasulik.

kasutusel ka uute muinsuskaitsealade moodustamisel (Sillamäe) ja

olemasolevate laiendamisel.

Ka maapiirkondades asuvate korteriomandite väärtusetuks muutumine on

seotud riigi otsustega, eelkõige eluasemestrateegiaga, mis suunab inimesi

otsima kvaliteetset ja jätkusuutlikku eluaset piirkondadest, kus

eluasemefondi uuenemine toimub vabaturu tingimustes, kinnisvaraturg on

likviidne, riiklikke omandipiiranguid on vähe ning avalike teenuste kvaliteet ja

hinnatase on atraktiivne. Samuti kiirendab maapiirkondades asuvate

korteriomandite hülgamist 2018 jõustunud KrtS, mis muutis oluliselt

korteriomanike kokkuleppe-, eriomandi eseme ja kaasomandi eseme

muutmise ja korteriühistu vastutuse tingimusi, tekitades juurde terve rea

uusi korteriomandite väärtusetuks muutumise riske ja võimalusi.

Sõltumata sellest, milline on riigi tahe kinnistute väärtust ja omanikutunde

vähenemist mõjutavate otsuste juures, peab kinnistute omanikel, ja

kinnisvaraturul laiemalt, säilima kindlustunne selles, et riik tunnetab oma

otsuste tagajärgi. Seetõttu leiab EOKL, et täna kehtiv AÕS-s sätestatud

regulatsioon, kus väärtusetuks muutunud kinnisvara omanikuks saab riik, on

sobivaim viis kinnistuomanike ja riigi vastanduvate huvide

tasakaalustamiseks.

EOKL on hea meelega valmis tegema Rahandusministeeriumiga koostööd

väärtusetuks muutunud kinnistute probleemile sobivate lahenduse leidmisel.

Kuna probleemi tegelik ulatus on tänaseks loovutatud kinnistutega võrreldes

sadu kordi suurem, siis ei ole KAHOS-e regulatsiooni abil seda võimalik

lahendada. Seetõttu oleme seisukohal, et lisaks kohalikele omavalitsustele

tuleb lahendusse haarata korteriühistud ja muuta KrtS-i ja MuKS-i

regulatsioone.

Samuti on senine praktika näidanud, et sõltumata sellest, kes loovutatud vara haldamise eest vastutab, tuleb ette näha eelarvelised vahendid vara haldamiseks. Vara haldamisega seotud kulud ei sõltu oluliselt sellest, kas haldajaks on riik või KOV, vaid vara liigist ja tegelikust vajadusest. Riik käivitas 2019. aastal tühjenevate kortermajade pilootprojekti koostöös 3 KOViga, mille käigus on katsetatud läbi erinevad menetlustoimingud mitteatraktiivsete korteriomanditega tegelemisel. Just selle pilootprojekti tulemusena sai selgeks, et riigil ei ole võimalik lahendada tühjenevate kortermajade probleemi ilma KOVide sellekohase tegevuseta. Selliste riigile loovutatud korteriomandite puhul tasub riik küll nende ülalpidamiskulud, kuid kortermajad tervikuna lagunevad edasi ja on nii ohuks kui kvaliteeti vähendavaks teguriks kohalikus elukeskkonnas. KOV saab aga loovutatud varadega sõltuvalt kohaliku elamumajanduse ümberkorralduse konkreetsetest eesmärkidest leida erinevaid sisulisi lahendusi ja võimalusi: inimesi ümber kolida, korteriomandeid võõrandada, korterelamu lammutada või võimaluste olemasolu korral ka renoveerida ja võtta oma ülesannete täitmiseks kasutusse. On koostatud vastavad ruumilised ja õiguslikud analüüsid ja praktilised juhendid ettetulevate õiguslike probleemide ning kitsaskohtade lahendamiseks ning arvestatud välja kulud ning koostamisel on vastavad rahalised meetmed. Hetkeseisuga on riik KOVide kulude katmiseks lähiaastatel (AÕS § 126 muutmise järgselt) eraldanud rahalisi vahendeid kokku summas 4 660 000 eurot. Edaspidiselt tuleks täiendavad kulud taotleda uuesti vastavalt eelarveprotsessile. Muinsuskaitseliste ning korteriomandi- ja korteriühistuseadusest tulenevate probleemidega tuleb loomulikult tegeleda, kuid hetkel soovib Rahandusministeerium koos AÕS § 126 muutmisega käivitada meetmed KOVide jaoks tühjenevate kortermajade probleemi lahendamiseks, kuna vastavad rahalised vahendid selleks on juba eraldatud.

Asjaõigusseaduse § 126 muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Rakendusaktide kavandid

KAVAND 1

RIIGIHALDUSE MINISER

MÄÄRUS

Ida-Viru maakonna tühjenevate korterelamute

probleemistiku lahendamise toetusmeede

Määrus kehtestatakse riigieelarve seaduse § 53¹ lõike 1 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala ja meetme rakendamise piirkond

(1) Määrusega kehtestatakse tingimused Ida-Viru maakonna tühjenevate korterelamute

probleemistiku lahendamise toetusmeetmest (edaspidi meede) toetuse (edaspidi toetus) andmiseks,

kasutamiseks ja tagasinõudmiseks.

(2) Meetme rakendamise piirkond on Ida-Viru maakond.

§ 2. Toetuse andmise eesmärk ja tulemus

(1) Toetuse andmise eesmärk on parandada Ida-Viru maakonna elukeskkonna kvaliteeti ja

elanikkonna elutingimusi ning tõsta elukondliku kinnisvara väärtust, vähendades riigi ja kohaliku

omavalitsuse üksuste koostöös väheväärtuslike ja alakasutatud korterelamute hulka.

(2) Määrusega panustatakse meetme tulemusnäitajate saavutamisse, milleks on toetuse abil

vähendatud amortiseerunud ja alakasutatud korterelamute netopinna ruutmeetrite arv ja nendes

paiknevate korteriomandite arv.

(3) Toetusega panustatakse väljundnäitaja saavutamisse, milleks on:

1) kaardistatud tühjenevate korterelamute arv;

2) tühjenevast korterelamust ümberkolimisel abistatud leibkondade arv;

3) nende kinnisasjade arv, kus on korteriomandid ja korteriühistu lõpetatud.

§ 3. Meetme rakendamine

(1) Meetme töötab välja ja selle rakendamise eest vastutab Rahandusministeerium.

(2) Meetme rakendamist korraldab Riigi Tugiteenuste Keskus (edaspidi RTK), kelle ülesanne on

korraldada taotlusvoor Ida-Viru maakonna kohaliku omavalitsuse üksustele, teha oma veebilehel

teatavaks toetusmeetme rakendamise alusdokumendid, nõustada kohaliku omavalitsuse üksust

meetmega seotud küsimustes, menetleda esitatud taotlusi, teha väljamakseid, kontrollida

vahendite kasutamist ning korraldada seiret ja aruandlust.

2. peatükk

Taotlemise tingimused, toetatavad tegevused, toetuse suurus, abikõlblikud kulud ja

abikõlblikkuse periood

§ 4. Tingimused toetuse taotlejale ja taotluse esitamisele

(1) Toetust võib taotleda Ida-Viru maakonna kohaliku omavalitsuse üksus (edaspidi ka taotleja).

(2) Taotlemise eeltingimuseks on kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud õigusakt, milles on

taotlejale kohalduvate nõuete täitmiseks täpsustatud tühjenevate korterelamute probleemistiku

lahendamise tingimused oma haldusterritooriumil, sealhulgas vähemalt:

1) linna- või vallavalitsuse ülesanded tühjenevate korterelamute probleemistiku lahendamisel;

2) asenduskorteri omandamise kompensatsiooni maksmise kord, milles on arvesse võetud §-s 9

sätestatud nõudeid.

(3) Toetuse taotlemiseks esitatakse taotlused koos selle juurde kuuluvate dokumentidega (edaspidi

taotlus) RTK-le elektroonilise keskkonna (edaspidi e-toetuse keskkond) kaudu.

§ 5. Toetatavad tegevused

(1) Meetme raames antakse toetust meetme rakendamise piirkonna kohaliku omavalitsuse

üksusele tema haldusterritooriumil tühjenevate korterelamute probleemistiku lahendamiseks, mis

hõlmab tühjenevate korterelamute väljaselgitamist, asustatuse ja seisundi hindamist, tühjeneva

korterelamu kõigi korteriomandite omandamist, leibkondade ümberkolimist ja omandatud

tühjenevate korterelamute lammutamist ning muid kaasnevaid tegevusi, panustades seeläbi §-s 2

nimetatud eesmärgi, tulemus- ja väljundnäitajate saavutamisse.

(2) Meetme rakendamisel käsitatakse termineid järgmises tähenduses:

1) korterelamu – elamu, milles on kolm või enam korteriomandit;

2) tühjenev korterelamu – alates 18 korteriga korterelamu, mille rohkem kui poolte korterite ja

muudel juhtudel rohkem kui kolme neljandiku korterite kasutamisest on loobutud ning

korterelamut ei ole tehniliselt ja/või majanduslikult otstarbekas rekonstrueerida;

3) korter – korterelamus paiknev korteriomand, mida kasutatakse eluruumina;

4) leibkond – isik või ühist kodust majapidamist jagavad isikud;

5) leibkonna ümberkolimine – leibkonna abistamine uue elukoha leidmisel ja kolimisel;

6) korterelamu ümberkorraldamine – kohaliku omavalitsuse üksuse tegevused, mis on suunatud

tühjeneva korterelamu täielikuks omandamiseks, viimaste elanike abistamiseks ümberkolimisel ja

korterelamu lammutamiseks ning korteriomandite ja korteriühistu lõpetamiseks.

§ 6. Projekt ja selle etapid

(1) Toetust taotletakse ja kasutatakse ühele projektile kahes etapis.

(2) Projekt hõlmab ühe või mitme korterelamu ümberkorraldamist.

(3) Projekti esimeses etapis on toetatavad järgmised tegevused:

1) projektijuhtimine;

2) korterelamute asustatuse, tehnilise seisukorra ja rekonstrueerimise otstarbekuse hindamine,

sealhulgas korterelamute vastavuse hindamine kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse

(edaspidi KAHOS) § 4 lõike 1 punktis 10 sätestatud eesmärgile;

3) korterelamute tehniliste ja muude meetme eesmärgi täitmiseks vajalike ekspertiiside ja

hinnangute tellimine ja koostamine.

(4) Projekti teises etapis on toetatavad järgmised tegevused:

1) projektijuhtimine;

2) tühjeneva korterelamu tehniliste ja muude meetme eesmärgi täitmiseks vajalike ekspertiiside ja

hinnangute tellimine ja koostamine;

3) tühjeneva korterelamu korteriomandite omandamine või sundvõõrandamine, sealhulgas

KAHOS-es sätestatud vastava menetluse läbiviimine;

4) korteriomandi väärtuse hindamine;

5) asenduskorteri omandamine ja renoveerimine;

6) leibkonnale asenduskorteri omandamise toetamine;

7) leibkonna ümberkolimisega seotud tegevused;

8) tühjeneva korterelamu ja selle ümbruse ohutust tagavate meetmete rakendamine hoone

lammutuseni;

9) taotleja omandatud korterelamu lammutamine ja kinnisasja korrastamine.

(5) Lõike 4 punktis 6 nimetatud asenduskorterina käsitatakse leibkonna ümberkolimiseks sobivat

korterit, mis ei asu tühjenevas korterelamus ja vastab leibkonna põhjendatud vajadustele.

(6) Lõike 4 punktis 9 nimetatud omandatud korterelamuna käsitatakse tühjenevat korterelamut,

mille kõik korteriomandid on toetatud tegevuse tulemusena omandanud kohaliku omavalitsuse

üksus kui taotleja.

(7) Projekti järeltegevuseks on taotleja omandatud ja lammutatud korterelamu korteriomandite ja

korteriühistu lõpetamine ning § 10 lõikes 2 sätestatud tingimuste täitmise kontrollimine.

§ 7. Toetuse suurus

(1) Toetuse suurus on kuni 100 protsenti projekti abikõlblikest kuludest vastavalt projektis

sisalduvatele ühikutele, nende arvule ja ühikule kehtestatud hinnale (edaspidi ühikuhind).

(2) Abikõlblike kulude ühikud on järgmised:

1) tühjeneva korterelamu ühe omandatava korteriomandi omandamise kulu, mis sisaldab § 8

lõigetes 2 ja 3 nimetatud kulu, välja arvatud lõike 3 punktides 6, 7 ja 13 nimetatud kulu;

2) ühe asenduskorteri kulu, mis sisaldab § 8 lõike 3 punktides 6 ja 7 nimetatud kulu;

3) tühjeneva korterelamu netopinna ühe ruutmeetri lammutamise kulu, mis sisaldab § 8 lõike 3

punktis 13 nimetatud kulu.

(3) Lõikes 2 nimetatud abikõlblike kulude ühikute ühikuhinnad kehtestatakse § 12 lõikes 1

nimetatud käskkirjaga.

(4) Kui kohaliku omavalitsuse üksuse toetatava tegevuse kulud on suuremad kui eraldatud toetuse

suurus, katab toetuse suurust ületavad kulud kohaliku omavalitsuse üksus omafinantseeringuna.

(5) Kasutamata jäänud toetus vastavalt ühikutele ja ühikuhindadele või taotleja makstud

kompensatsioon, mis on tagasi nõutud või toetusest loobumisel tagasi makstud, tagastatakse RTK-

le.

§ 8. Abikõlblikud ja abikõlbmatud kulud toetuse kasutamisel

(1) Meetme raames loetakse abikõlblikuks kuluks kohaliku omavalitsuse üksuse tehtud kulud, mis

on otseselt vajalikud §-s 2 nimetatud toetuse eesmärgi saavutamiseks ja § 6 lõigetes 3 ja 4

nimetatud tegevusteks ning mis on tehtud projekti abikõlblikkuse perioodil ja arvestades

käesolevas määruses sätestatud piiranguid.

(2) Esimese etapi tegevuste abikõlblikud kulud on:

1) projektijuhtimiseks ja projekti tulemuste saavutamiseks vajalik tööjõukulu;

2) tühjeneva korterelamu tehnilise ja muu meetme eesmärgi täitmiseks vajaliku ekspertiisi ning

hinnangu koostamise kulu;

3) meetme eesmärgi täitmiseks vajaliku õigusnõustamise kulu.

(3) Teise etapi tegevuste abikõlblikud kulud on:

1) projektijuhtimise ja projekti tulemuste saavutamiseks vajalik tööjõukulu;

2) tühjenevate korterelamute tehniliste ja muude meetme eesmärgi täitmiseks vajalike

ekspertiiside ja hinnangute koostamise kulu;

3) meetme eesmärgi täitmiseks vajaliku õigusnõustamise kulu;

4) korteriomandi väärtuse, sealhulgas KAHOS §-des 11–17 sätestatud tasu ja täiendavate hüvitiste

hindamisega seotud kulu;

5) korteriomandi omandamise kulud, sealhulgas KAHOS §-des 11–17 sätestatud tasu ja

täiendavad hüvitised;

6) asenduskorteri omandamise ja renoveerimise kulu;

7) leibkonnale asenduskorteri omandamise kompenseerimise kulu;

8) leibkonna ümberkolimise kulu;

9) korteriomandi omandamisega seotud seadusest tulenevad kulud;

10) omandatud korteriomandite haldus- ja kommunaalkulud ning omanikukohustuste täitmisega

seotud kulud;

11) tehno- ja kommunikatsioonisüsteemidega liitumise või nendega ühenduse katkestamise kulu;

12) tühjeneva korterelamu ajutise sulgemise ja konserveerimisega seotud kulud;

13) tühjeneva korterelamu lammutamise ja kinnisasja korrastamise kulu, sealhulgas ehitise

lammutamise projekteerimise, omanikujärelevalve, lammutusjäätmete käitlemise ja haljastamise

kulud;

14) muud projekti eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja põhjendatud kulud.

(4) Lõike 3 punktides 6 ja 7 nimetatud kulud on abikõlblikud järgmistel tingimustel:

1) asenduskorter asub Ida-Viru maakonnas ja omandatava eluruumi ostuhind ei ole suurem kui

viiekordne § 12 lõikes 1 nimetatud käskkirjaga kehtestatud asenduskorteri kulu ühikuhind;

2) asenduskorteri võtab oma alalise elukohana kasutusse kohaliku omavalitsuse üksuse

omandatavast tühjenevast korterelamust ümber kolinud leibkond;

3) asenduskorter võetakse leibkonna alalise elukohana kasutusse kohaliku omavalitsuse üksusega

sõlmitud üürilepingu alusel või omandades selle asenduskorteri omandamise kompensatsiooni

kasutades;

4) asenduskorter peab omandamisel või pärast renoveerimist vastama ehitusseadustiku § 11 lõike

4 alusel antud määruses eluruumile kehtestatud nõuetele.

(5) Lõike 3 punktis 7 nimetatud kulu on abikõlblik 100 protsenti, kuid mitte rohkem kui § 12 lõikes

1 nimetatud käskkirjaga kehtestatud asenduskorteri kulu ühiku ühikuhind. Kui asenduskorteri

omandamise kulu ületab abikõlbliku kulu ühiku ühikuhinda, peab asenduskorteri omandaja

tagama ülejäänud maksumuse omafinantseeringuna.

(6) Lõike 3 punktis 7 nimetatud kulu on abikõlblik, kui asenduskorteri ostuhind vastab kohalikule

turuhinnale. Kohaliku omavalitsuse üksuse omandis oleva asenduskorteriks sobiva korteri

väärtuse määramiseks tellib kohaliku omavalitsuse üksus selle väärtuse hindamise

kutsetunnistusega hindajalt.

(7) Teise etapi tegevustega seotud kulud on abikõlblikud tingimusel, et esimese etapi tegevused

on lõpetatud ja tegevusi tõendava vahearuande on RTK kinnitanud.

§ 9. Asenduskorteri omandajale esitatavad nõuded asenduskorteri omandamise

kompensatsiooni kasutamisel

(1) Asenduskorteri omandamist toetatakse juhul, kui asenduskorteri omandaja:

1) on füüsiline isik;

2) omandis on tühjenevas korterelamus asuv ja leibkonna alalise elukohana kasutatav korter, mille

omandab kohaliku omavalitsuse üksus §-s 2 nimetatud toetuse andmise eesmärgi saavutamiseks;

3) alaline elukoht on kohaliku omavalitsuse üksuse omandatavas tühjenevas korterelamus asuvas

korteris vähemalt selle ajani, kui kohaliku omavalitsuse üksus on alustanud tühjeneva korterelamu

suhtes projekti esimese etapi tegevusi;

4) või tema leibkonnaliikmete omandis ei ole muud eluruumina kasutatavat kinnisasja,

korteriomandit, hoonestusõigust või korterihoonestusõigust ega sellise kinnistu kasutusõigust kui

toetusmeetme eesmärgi saavutamiseks võõrandatav korteriomand.

(2) Asenduskorteri omandajal ei või olla:

1) avalike andmebaaside andmetel võlgnevusi suuremas summas kui 1500 eurot, välja arvatud

juhul, kui need on ajatatud;

2) võlgnevusi korteriühistu ees enda omandis oleva korteri eest suuremas ulatuses kui kolme kuu

majanduskulude summa, välja arvatud juhul, kui need on ajatatud.

(3) Asenduskorteri omandaja suhtes ei või:

1) olla algatatud füüsilise isiku pantrotimenetlust või kohtumäärusega välja kuulutatud pankrotti,

välja arvatud juhul, kui taotleja on vabastatud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest;

2) olla pooleli täitemenetlust rahalise nõude rahuldamiseks;

(4) Kohaliku omavalitsuse üksus maksab asenduskorteri omandamise kompensatsiooni

asenduskorteri omandaja näidatud notarikontole, seejuures osaleb valla- või linnavalitsuse

volitatud esindaja asenduskorteri omandamise notariaalses tehingus, ning kui tehingu tingimused

vastavad § 4 lõikes 2 nimetatud õigusaktis ja asenduskorteri omandamisele seatud tingimustele,

annab nõusoleku määratud toetuse kandmiseks notarikontolt asenduskorteri müüjale.

§ 10. Täiendavad tingimused asenduskorteri omandamise korral

(1) Ühe leibkonna asenduskorteri omandamist on meetmest võimalik toetada üks kord.

(2) Asenduskorter peab olema vähemalt neli aastat omandamise kuupäevast alates asenduskorteri

omandaja:

1) omandis või kaas- või ühisomandis;

2) alaline elukoht;

3) elukoht rahvastikuregistri andmetel.

(3) Lõike 2 punktis 2 nimetatud alalise elukohana käsitatakse elukoha aadressi, kus isik veedab

enamiku oma igapäevasest puhke- ja uneajast.

(4) Asenduskorteri omandaja loetakse lõike 2 punktis 1 nimetatud tingimust rikkunuks ka juhul,

kui asenduskorteri võõrandamine toimub täite- või pankrotimenetluse tõttu.

(5) Lõikes 2 nimetatud nõuete täitmata jätmise korral on kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus

tagasi nõuda asenduskorteri omandamise kompensatsioon järgmistel tingimustel:

1) kui asenduskorteri omandaja on rikkunud nõudeid ühe aasta jooksul alates asenduskorteri

omandamise kuupäevast, on kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus nõuda tagasi 100 protsenti

väljamakstud kompensatsioonist;

2) kui asenduskorteri omandaja on rikkunud nõudeid teise aasta jooksul alates asenduskorteri

omandamise kuupäevast, on kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus nõuda tagasi 75 protsenti

väljamakstud kompensatsioonist;

3) kui asenduskorteri omandaja on rikkunud nõudeid kolmanda aasta jooksul alates asenduskorteri

omandamise kuupäevast, on kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus nõuda tagasi 50 protsenti

väljamakstud kompensatsioonist;

4) kui asenduskorteri omandaja on rikkunud nõudeid neljanda aasta jooksul alates asenduskorteri

omandamise kuupäevast, on kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus nõuda tagasi 25 protsenti

väljamakstud kompensatsioonist.

§ 11. Toetuse kasutamise abikõlblikkuse periood ja projekti kestus

(1) Toetuse kasutamise abikõlblikkuse periood on taotluse rahuldamise otsuses määratud

ajavahemik, mille kestel tehakse projekti tegevusi ja tekivad projekti kulud.

(2) Toetuse kasutamise abikõlblikkuse periood algab taotluse esitamise tähtpäevast arvates.

(3) Toetuse kasutamise abikõlblikkuse periood on kuni 18 kuud, arvestades lõikes 4 sätestatud

tegevuste etappide tähtaegu. RTK võib erandkorras pikendada toetuse kasutamise abikõlblikkuse

perioodi kuni kuus kuud, kui projekti kestust on vaja pikendada kohaliku omavalitsuse üksusest

mitteoleneval põhjusel ja kohaliku omavalitsuse üksus on esitanud vastavasisulise põhjendatud

taotluse.

(4) Projekti esimese etapi tegevuste abikõlblikkuse periood on kuni kuus kuud ja teise etapi

tegevuste abikõlblikkuse periood kuni 18 kuud taotluse esitamisest arvates.

(5) Paragrahvi 6 lõikes 7 nimetatud järeltegevuse periood on kaks aastat lõpparuande esitamisest

arvates.

(6) Projekt loetakse lõppenuks pärast järelaruande kinnitamist.

3. peatükk

Taotlusvooru korraldamine, taotluste menetlemine, otsused, aruandlus ja toetuse

tagasinõudmine

§ 12. Taotlusvooru korraldamiseks antava toetuse suurus

(1) Taotlusvooru rahaline maht, meetme rakendaja halduskulud, kulude ühikute ühikuhinnad ja

kohaliku omavalitsuse üksusele antava toetuse maksimaalne summa taotlusvoorus kehtestatakse

riigihalduse ministri käskkirjaga.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksusele antava toetuse indikatiivne suurus taotlusvoorus otsustatakse

järgmiselt:

1) 50 protsenti taotlusvooru vahenditest jaotatakse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel võrdselt;

2) 50 protsenti taotlusvooru vahenditest jagatakse vastavalt kohaliku omavalitsuse üksuses

elavate inimeste arvule.

(3) Taotlusvooru rahalise mahu ja kohaliku omavalitsuse üksusele antava toetuse maksimaalse

summa arvestamiseks saadab Rahandusministeerium kohaliku omavalitsuse üksustele teabe

taotlusvooru tingimuste ja vooru vahendite riigi rahalise toetuse maksimaalse võimaliku summa

kohta. Kohaliku omavalitsuse üksus esitab Rahandusministeeriumile kirjalikult teada antud

tähtpäevaks andmed summa kohta, mille ulatuses on kohaliku omavalitsuse üksus valmis

taotlusvoorus osalema.

(4) Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei soovi taotlusvoorus osaleda või taotlusvooru vahendeid

võimalikus maksimaalses summas kasutada, võib voorust üle jäänud vahendid jagada teiste

kohaliku omavalitsuse üksuste vahel lähtuvalt lõikes 2 toodud põhimõtetest, suurendades lõike 2

punktis 1 kavandatud kohaliku omavalitsuse üksuse maksimaalset summat.

§ 13. Taotlusele esitatavad nõuded

(1) Taotlusi saab esitada taotlusvoorus.

(2) Taotluses esitatakse vähemalt järgmine informatsioon:

1) taotleja nimi;

2) tegevuse eesmärgid, väljundid ja tulemused;

3) tegevuse ajakava ja tegevusplaan, mis sisaldab muu hulgas infot tegevuse raames planeeritud

hinnatavate ja ümber korraldatavate korterelamute kohta;

4) tegevuse algus- ja eeldatav lõpptähtpäev;

5) kinnitus määruses sätestatud toetuse kasutamise põhimõtete järgmise kohta;

6) tegevuse eelarve vastavalt § 7 lõikes 2 nimetatud kulu ühikute arvule;

7) viide kehtestatud § 4 lõikes 2 nimetatud õigusaktile.

(3) Taotluste vastuvõtmise alustamisest ja taotluse esitamise tähtpäevast teavitab RTK piirkonna

kohaliku omavalitsuse üksusi kirjalikult.

(4) Taotluse esitab kohaliku omavalitsuse üksuse esindaja e-keskkonna kaudu digitaalselt

allkirjastatuna.

§ 14. Taotleja ja taotluse nõuetele vastavuse kontroll

(1) Taotluse menetlemine koosneb taotluse ja taotleja nõuetele vastavuse kontrollist ning taotluse

rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse tegemisest.

(2) RTK kontrollib taotluse ja taotleja vastavust §-des 2, 4–8, 11 ja 13 esitatud nõuetele.

(3) Taotluse menetlemise käigus võib RTK nõuda taotlejalt taotluse täiendamist või muutmist, kui

taotlus ei ole piisavalt selge või selles esinevad puudused.

(4) Taotluse menetlemise tähtaeg on kuni 20 tööpäeva taotluse esitamise tähtpäevast alates. Kui

taotluses avastatakse puudusi, teavitab RTK sellest viivitamata taotlejat ja annab puuduste

kõrvaldamiseks aega üldjuhul kuni kümme tööpäeva, mille võrra pikeneb taotluse menetlemise

tähtaeg.

(5) Kui taotlus ei vasta nõuetele ja taotleja ei vii seda lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul nõuetega

vastavusse, teeb RTK taotluse rahuldamata jätmise otsuse.

(6) Kui taotleja või taotlus ei vasta §-des 2, 4–8, 11 ja 13 esitatud nõuetele, teeb RTK taotluse

rahuldamata jätmise otsuse.

(7) Kui nõuetele vastava taotlusega taotletud summa ületab § 12 lõikes 1 nimetatud käskkirjas

kohalikule omavalitsusele otsustatud toetuse maksimaalset summat, on RTK-l õigus pidada

taotlejaga läbirääkimisi ümber korraldatavate korterelamute arvu vähendamise või taotleja

omafinantseeringu suurendamise üle.

§ 15. Taotluse rahuldamine ja rahuldamata jätmine

(1) Taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse teeb RTK.

(2) Taotluse rahuldamise otsus tehakse nõuetele vastavaks tunnistatud taotluste puhul.

(3) Taotluse rahuldamise otsuses esitatakse järgmised andmed:

1) otsuse tegemise kuupäev;

2) kohaliku omavalitsuse üksuse nimi ja aadress;

3) taotluse nimetus ja number;

4) toetuse summa;

5) tegevuse eesmärk, toetatavad tegevused ja nende tegemise eeldatav ajakava;

6) tegevuse abikõlblikkuse periood;

7) kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused;

8) toetuse maksmise aluseks olevate dokumentide, teabe ja aruannete esitamise kord;

9) toetuse tagasinõudmise alused ja taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise alused;

10) viide otsuse vaidlustamise tähtaja ja korra kohta;

11) otsuse tegija andmed;

12) toetuse maksmise tingimused;

13) muu vajalik teave.

(4) Taotlus ja selle kohta täiendavalt esitatud teave on taotluse rahuldamise otsuse lahutamatu lisa.

Taotluse rahuldamise otsuses võib jätta märkimata taotluses sisalduva teabe ja sellele viidata, kui

teave võetakse otsustamisel arvesse taotluses esitatud sõnastuses.

(5) Taotluse rahuldamata jätmise otsuses esitatakse järgmised andmed:

1) otsuse tegemise kuupäev;

2) taotleja nimi, aadress ja registrikood;

3) taotluse nimetus;

4) otsuse põhjendus;

5) selgitus otsuse vaidlustamise tähtaja ja korra kohta, kui taotlejal on vaide esitamise õigus;

6) otsuse tegija andmed;

7) muu vajalik teave.

§ 16. Toetuse tagasinõudmine

(1) Otsus toetuse tagasinõudmise või toetuse osalise tagasinõudmise kohta tehakse järgmistel

juhtudel:

1) ilmneb asjaolu, mille korral taotlust ei oleks rahuldatud;

2) toetust taotletakse või on makstud abikõlbmatule kulule;

3) kohaliku omavalitsuse üksus on jätnud taotluse rahuldamise otsuses toodud tingimuse või nõude

osaliselt või täielikult täitmata ning see on mõjutanud kulu abikõlblikkust;

4) ilmneb, et projekti eesmärkide saavutamine ei ole võimalik või projekti tegevuste tähtaegu ei

ole järgitud;

5) kohaliku omavalitsuse üksuse avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmise kohta ei rahuldata

ja kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel võimalik jätkata;

6) kohaliku omavalitsuse üksus esitab avalduse toetusest loobumise kohta.

(2) Toetuse tagasinõudmise või osalise tagasinõudmise otsust ei tehta, kui:

1) puudus on võimalik kõrvaldada või kohustus või nõue täita ettekirjutuse täitmisega;

2) kohaliku omavalitsuse üksus on avastanud ja teatanud RTK-le esimesel võimalusel kirjalikult,

et talle on hüvitatud abikõlbmatu kulu, ning tagastanud RTK nõusolekul toetuse kümne tööpäeva

jooksul RTK-lt kirjalikult või registri kaudu edastatud nõusoleku saamisest arvates;

3) kohaliku omavalitsuse üksuselt tagasi nõutav summa jääks alla 100 euro.

(3) Toetuse tagasinõudmise või osalise tagasinõudmise otsuse võib teha kahe aasta jooksul

kohaliku omavalitsuse üksuse viimase kohustuse täitmise lõppemisest arvates.

(4) Kui toetuse tagasinõudmise või osalise tagasinõudmise otsuse tegemisel ei ole kohustuse või

nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb

põhjendatud oht, et kohustuse või nõude täitmata jätmine toob kaasa rahalise mõju, vähendatakse

toetust kaalutlusõigust kohaldades 2, 5, 10, 25 või 100 protsenti.

(5) Toetuse osalise tagasinõudmise otsuse tegemisel vähendatakse taotluse rahuldamise otsuses

sätestatud toetuse summat. Kui vähendamise aluseks oleva kulu katteks on toetus välja makstud,

märgitakse otsuses tagastamisele kuuluv toetuse summa.

(6) Kui toetuse tagasinõudmise otsuse kohaselt kuulub tagasimaksmisele kogu taotluse

rahuldamise otsuses nimetatud toetus, tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus kehtetuks. Otsuses

märgitakse tagastamisele kuuluv toetuse summa.

(7) Kohaliku omavalitsuse üksus peab maksma tagasi toetuse tagasimaksmise või osalise

tagasimaksmise otsuses nimetatud tagasimaksmisele kuuluva toetuse 60 kalendripäeva jooksul

otsuse kehtima hakkamise päevast alates, välja arvatud juhul, kui tagasimaksmine on ajatatud

kohaliku omavalitsuse üksuse põhjendatud taotluse alusel. Ajatamise taotlus tuleb esitada

hiljemalt toetuse tagasimakse tähtpäeval.

§ 17. Aruannete esitamine

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus esitab RTK-le aruanded toetuse kasutamise ning saavutatud

väljundite ja tulemuste kohta taotluse rahuldamise otsuses sätestatud tähtaegadel.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus esitab RTK-le järgmised aruanded:

1) vahearuanne, mis sisaldab esimese etapi tegevuste tulemusi;

2) lõpparuanne, mis sisaldab teise etapi tegevuste tulemusi;

3) järelaruanne, mis sisaldab projekti järeltegevuste tulemusi ja mis esitatakse kaks kalendriaastat

pärast lõpparuande kinnitamist.

(3) RTK menetleb lõikes 2 nimetatud aruannet maksimaalselt 20 tööpäeva selle registreerimisest

arvates. Kui aruande kontrollimisel avastatakse ebatäpsusi, teavitatakse sellest viivitamata

kohaliku omavalitsuse üksust ja määratakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste

kõrvaldamiseks antakse tähtaeg kuni kümme tööpäeva, sealjuures pikeneb aruande menetlemise

tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks antud aja võrra.

(4) RTK kehtestab aruande vormid ja teeb need kättesaadavaks oma veebilehel.

(5) Vahearuandes esitab kohaliku omavalitsuse üksus muu hulgas:

1) ülevaate esimese etapi käigus hinnatud korterelamutest ja nende vastavusest KAHOS § 4 lõike

1 punktis 10 sätestatud eesmärgile;

2) täpsustatud tegevuse eelarve vastavalt esimese etapi käigus täpsustatud § 7 lõikes 2 nimetatud

kulu ühikutele.

(6) Kui lõikes 5 nimetatud vahearuandest selgub, et hinnatud korterelamu ei vasta KAHOS § 4

lõike 1 punktis 10 sätestatud eesmärgile, siis selle korterelamu ümberkorraldamisega tegevuste

teisel etapil ei jätkata. Esimese etapi tegevusteks nõuetekohaselt kasutatud toetust tagasi ei nõuta.

(7) Kui lõikes 5 nimetatud vahearuandest selgub, et ükski tegevuse esimese etapi raames hinnatud

korterelamutest ei vasta KAHOS § 4 lõike 1 punktis 10 sätestatud eesmärgile või toetatud

tegevusega ei ole võimalik muul põhjusel jätkata, siis loetakse vahearuanne lõpparuandeks ja

kinnitatakse lõpparuandena. Kirjeldatud juhul eraldi lõpparuannet ega järelaruannet ei esitata.

(8) Kui esimese etapi käigus on selgunud, et on vajadus teha muudatusi teisel etapil ümber

korraldatavate korterelamute nimekirjas, esitab kohaliku omavalitsuse üksus vahearuandes

vastava muudatusettepaneku koos täpsustatud eelarvega. RTK-l on õigus aktsepteerida

ümberkorraldatavate korterelamute nimekirja ja toetuse summa muudatus vastavate eelarveliste

vahendite olemasolul, tingimusel et ümberkorraldatavate korterelamute arv ei suurene.

(9) Lõpparuandes esitab kohaliku omavalitsuse üksus muu hulgas:

1) ülevaate teise etapi käigus ümber korraldatud korterelamutest, sh omandatud korteriomandite

arv, lammutatud korterelamute netopinna ruutmeetrite arv;

2) ülevaate asenduskorteritest, mille võtsid kasutusele teise etapi käigus tühjenevatest

korterelamutest ümber kolinud leibkonnad, sealhulgas asenduskorteri omandaja omandatud

asenduskorteritest;

3) asenduskorterite arvu.

(10) Kui lõpparuande esitamise ajaks omandatakse vähem korteriomandeid, lammutatakse vähem

korterelamute netopinna ruutmeetreid või võetakse kasutusele vähem asenduskortereid, kui oli

esitatud vahearuandes, kohustub kohaliku omavalitsuse üksus tagastama kasutamata jäänud

toetusvahendid vastavalt ühikuhinnale ja ühikute arvule.

(11) Järelaruandes esitab kohaliku omavalitsuse üksus:

1) ülevaate taotleja poolt teise etapi käigus ümber korraldatud korterelamute korteriomandite ja

korteriühistu lõpetamisest;

2) ülevaate toetuse kasutamise vastavusest § 10 lõikes 2 sätestatud tingimustele ning § 10 lõike 5

alusel tagasi nõutud kompensatsioonist.

(12) RTK-l on õigus teostada kohaliku omavalitsuse üksuses kohapealset toetuse kasutamist

kajastavate andmete ja dokumentide kontrolli. RTK-l on õigus nõuda kohaliku omavalitsuse

üksuselt projektiga seotud toetatud tegevuste ja kulude kohta mistahes täiendavate andmete ja

dokumentide esitamist.

§ 18. Toetuse väljamaksmine

RTK maksab toetuse kohaliku omavalitsuse üksusele välja ettemaksena üldjuhul kümne tööpäeva

jooksul järgmiselt:

1) pärast taotluse rahuldamise otsuse tegemist esimese etapi tegevusteks kümme protsenti toetuse

kogusummast;

2) pärast vahearuande kinnitamise otsuse tegemist teise etapi tegevusteks vahearuandes

täpsustatud kogu toetuse summa.

4. peatükk

Kohaliku omavalitsuse üksuse õigused ja kohustused

§ 19. Kohaliku omavalitsuse üksuse õigused

Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus saada RTK-lt informatsiooni ja nõuandeid, mis on seotud

määruses sätestatud nõuete ja kohustuste täitmisega.

§ 20. Kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused

Kohaliku omavalitsuse üksus kohustub tagama määruses ja taotluse rahuldamise otsuses sätestatud

kohustuste täitmise, sealhulgas:

1) panustama meetme eesmärkide saavutamisse taotluses esitatud tulemuste osas ja korraldama

tühjenevate korterelamute probleemistiku lahendamist oma territooriumil;

2) edastama RTK-le hiljemalt taotluse esitamisel teabe § 4 lõikes 2 nimetatud kehtiva õigusakti

kohta;

3) tagama projekti elluviimise taotluse rahuldamise otsuses sätestatud ajakavas;

4) kontrollima asenduskorteri omandaja vastavust §-s 9 ja omandatava asenduskorteri vastavust §

8 lõikes 4 sätestatud tingimustele;

5) nõudma asenduskorteri omandamise kompensatsiooni tagasi, kui asenduskorteri omandaja ei

ole täitnud määruse § 10 lõikes 2 nimetatud nõudeid, välja arvatud juhul, kui tegemist on

vääramatu jõu tagajärjel tekkinud muutusega;

6) kandma projekti elluviimisel vabanenud toetuse, tagasi nõutud kompensatsiooni ja kasutamata

jäänud toetusvahendid vastavalt ühikutele ja ühiku hinnale tagasi RTK arvelduskontole hiljemalt

aruande kinnitamise otsuses märgitud tähtpäeval;

7) esitama RTK-le ette nähtud vormil e-keskkonna kaudu aruanded projekti vahendite kasutamise

kohta;

8) esitama RTK määratud tähtajaks nõutud informatsiooni;

9) säilitama toetuse andmise ja kasutamisega seotud dokumente dokumentide tekkimisele järgneva

seitsme aasta jooksul.

5. peatükk

Vaidemenetlus

§ 21. Vaide esitamine ja menetlemine

Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus esitada RTK otsuse või toimingu peale vaie

haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Vaide lahendab RTK.

Asjaõigusseaduse § 126 muutmise eelnõu

seletuskirja juurde

Lisa 1

Rakendusaktide kavandid

KAVAND 2

RIIGIHALDUSE MINISTER

MÄÄRUS

Tühjenevate korterelamute probleemistiku lahendamise toetusmeede

Määrus kehtestatakse riigieelarve seaduse § 53¹ lõike 1 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse tingimused tühjenevate korterelamute probleemistiku lahendamise

toetusmeetmest (edaspidi meede) toetuse (edaspidi toetus) andmiseks, kasutamiseks ja

tagasinõudmiseks.

Määruse ülejäänud tekst on analoogne KAVAND 1 tekstiga, aga hakkab kehtima üleriigiliselt.

Asjaõigusseaduse § 126 muutmise eelnõu

seletuskirja juurde

Lisa 1

Rakendusaktide kavandid

KAVAND 3

RIIGIHALDUSE MINISTER

MÄÄRUS

Asjaõigusseaduse § 126 alusel kohalikule omavalitsuse üksusele loovutatud korteriomandi

ülalpidamiskulude ajutiseks katmiseks antav toetus

Määrus kehtestatakse riigieelarve seaduse § 53¹ lõike 1 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse toetuse andmise alused asjaõigusseaduse § 126 alusel kohaliku

omavalitsuse üksusele loovutatud korteriomandi ülalpidamiskulude katmiseks antava toetuse

alused ja kord.

§ 2. Toetuse eesmärk

Toetuse andmise eesmärk on hüvitada kohaliku omavalitsuse üksuse jooksvad ja halduskulud,

mida nad kannavad asjaõigusseaduse § 126 alusel loovutatud korteriomandite ülalpidamisel kahe

aasta jooksul omandamisest kuni korteritele on leitud uus kasutus või lahendatakse probleemne

korterelamu.

§ 3. Toetuse rakendamine

Toetuse taotlusi menetleb, väljamakseid teeb ja järelevalvet teostab…. (edaspidi toetuse

rakendaja).

2. peatükk

Toetuse andmise alused, toetuse taotlemine ning nõuded taotlejale ja taotlusele

§ 4. Toetuse andmise alused

Toetust antakse kohaliku omavalitsuse üksusele, kellele on asjaõigusseaduse § 126 alusel loobutud

korteriomand, millele kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kahe aasta jooksul omandamisest leidnud

kasutust või mida ei ole õnnestunud võõrandada.

§ 5. Toetuse suurus ja arvestus

(1) Toetuse suuruseks on kohalikule omavalitsuse üksusele loovutatud korteriomandite arvule

vastav ülalpidamiskulu ühe korteriomandi kohta.

(2) Ühe korteriomandi ülalpidamiskuluna arvestatakse ….

§ 6. Toetuse taotlemine

(1) Taotlusvooru avamisest annab toetuse rakendaja teada oma veebilehel ja e-teeninduses.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus võib toetust taotleda üks kord aastas.

(3) Digitaalselt allkirjastatud taotluse esitab taotleja esindusõiguslik isik toetuse rakendajale.

§ 7 Nõuded toetuse taotlejale

Taotlejaks on Eestis asuv kohaliku omavalitsuse üksus, kellele on asjaõigusseaduse § 126 alusel

loovutatud korteriomand.

§ 8 Nõuded toetuse taotlusele

Taotluses esitatakse vähemalt järgmine informatsioon:

1) taotleja nimi;

2) loovutatud korterelamute nimekiri, mis sisaldab teavet korterelamute asukoha, suuruse

ja…kohta;

3) kinnitus määruses sätestatud toetuse kasutamise põhimõtete järgmise kohta;

4) …

4. peatükk

Taotluse menetlemine ja toetuse maksmine

§ 10. Taotluse menetlemine

(1) Taotluse menetlemine koosneb:

1) taotluse läbivaatamisest;

2) vajadusel selgituste ja lisateabe küsimisest;

3) taotleja ja taotluse nõuetele vastavuse kontrollist ja nõuetele vastavaks või mittevastavaks

tunnistamisest;

4) taotluse rahuldamisest või mitterahuldamisest.

(2) Taotluse menetlemise tähtaeg on kuni 15 tööpäeva alates taotlusvooru tähtpäevast. Toetuse

rakendaja võib taotluse menetlemise aega põhjendatud juhtudel pikendada kuni kümne tööpäeva

võrra, millest teavitab oma veebilehel.

(3) Kui taotluses avastatakse puudusi, teatatakse sellest viivitamatult taotlejale ja antakse puuduste

kõrvaldamiseks kuni kolmetööpäevane tähtaeg, mille võrra pikeneb taotluse menetlemise tähtaeg.

Toetuse rakendaja teeb taotluse rahuldamata jätmise otsuse, kui taotleja ei ole tähtaja jooksul

puudusi kõrvaldanud.

§ 11. Taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine

(1) Nõuetele vastava taotleja ja taotluse osas teeb toetuse rakendaja taotluse rahuldamise otsuse

või taotluse osalise rahuldamise otsuse.

(2) Taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse juhul, kui taotleja või taotlus ei vasta määruses

sätestatud tingimustele.

(3) Taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse teeb taotlejale toetuse rakendaja.

§ 12. Toetuse maksmise tingimused

Toetus makstakse toetuse saajale kümne tööpäeva jooksul pärast taotluse rahuldamise otsuse

tegemist.

5. peatükk

Toetuse saaja ning toetuse rakendaja õigused ja kohustused

§ 13. Toetuse saaja õigused ja kohustused

(1) Toetuse saajal on õigus saada toetuse rakendajalt teavet ja selgitusi, mis on seotud õigusaktides

sätestatud nõuete ja toetuse saaja kohustustega.

(2) Toetuse saaja kohustub:

1) esitama toetuse rakendaja nõudmisel teavet ettenähtud viisil ja tähtajal;

2) võimaldama toetuse rakendajal ja Rahandusministeeriumil teha kohapealset kontrolli ja

järelevalvet toetusega seotud dokumentide üle;

3) säilitama taotlusega seonduvat dokumentatsiooni ja materjale kümme aastat pärast toetuse

väljamaksmist;

4) teavitama viivitamata kirjalikult toetuse rakendajat kõigist esitatud andmetes toimunud

muudatustest või asjaoludest, mis võivad mõjutada toetuse saaja kohustuste täitmist;

5) maksma toetus osaliselt või täielikult tagasi, kui selgub, et toetuse saaja rikub määruses

sätestatud tingimusi või on kaldunud muul viisil kõrvale taotluses või taotluse rahuldamise otsuses

sätestatust.

§ 14. Toetuse rakendaja õigused ja kohustused

(1) Toetuse rakendajal on õigus:

1) teostada kohapealset kontrolli;

2) nõuda taotluses sisalduva kohta täiendavate andmete ja dokumentide esitamist;

3) nõuda toetuse osalist või täielikku tagastamist, kui toetuse saaja on rikkunud määruses

sätestatud tingimusi või on kaldunud muul viisil kõrvale taotluses või taotluse rahuldamise

otsuses sätestatust.

(2) Toetuse rakendajal on kohustus:

1) nõustada taotlejaid taotlusega seotud küsimustes;

2) teha taotlusvorm ja asjakohased juhendmaterjalid kättesaadavaks oma veebilehel;

3) toetuse tagasinõudmisel sätestada vastavas otsuses tagasinõudmise alus, tagasinõutav

summa, otsuse täitmise tähtaeg ja muu otsusega seotud oluline teave;

4) mitte avaldada taotlejate ja taotluste kohta menetluse käigus saadud teavet ega dokumente;

5) säilitada toetuse andmisega seotud dokumente kümme aastat arvates viimasest toetuse

andmisest;

6) pärast rahuldamise otsust teha oma veebilehel kättesaadavaks toetuse saaja nimi ja toetuse

summa.

§ 15. Toetuse tagastamine

(1) Toetuse rakendaja võib teha toetuse osalise või täies ulatuses tagasinõudmise otsuse, kui:

1) toetuse saaja on taotlemisel esitanud ebaõiget teavet või teave on jäetud esitamata;

2) toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata käesolevas määruses nimetatud

kohustuse;

3) ilmneb asjaolu, mille korral taotlust ei oleks rahuldatud.

(2) Toetuse tagasinõude otsuse võib teha ühe aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse

täitmise lõppemisest arvates, välja arvatud juhul, kui riigiabi andmist reguleerivast õigusaktist

tuleneb teisiti.

(3) Toetuse saaja peab tagasinõutud toetuse tagasi maksma 60 kalendripäeva jooksul otsuse

kehtima hakkamise päevast alates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Riina Solman

riigihalduse minister