Kirja edastamine

From: Eesti Üürnike Liit <[email protected]>

Sent: Tuesday, July 11, 2023 3:31 PM

To: Kaja Kallas <[email protected]>; Riigikantselei <[email protected]>

Subject: Vastus avalikule kirjale ja kohtumine pr Peaministriga

Tervist!

Palume Eesti Vabariigi Valitsuse esindajal vastata avalikule kirjale, mille adresseerisime ka peaminister

Kaja Kallasele – pöördumine ilmus 9. juunil 2023 Õhtulehes (vt manuses).

On 11. juuli, seega leiame, et on õige aeg meeldetuletuseks – ootame kirjalikku vastust.

Meie teema on teada ja tuntud – Eesti seaduskuulekate kodanike ja nende perede sundimine kodudest

lahkuma ilma kompensatsioonita juba 33ndat aastat kestva omandireformi käigus.

Soovime selles küsimuses kohtuda pr Peaministriga, et edastada meie tuhandetele võitluskaaslastele ja

juba ka sundüürnike nooremale põlvkonnale, kes lastena koos vanematega pidid Eesti Vabariigis jätma

oma kodud – milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht sundüürnike kompensatsioonita jätmises tänases

Euroopa Liidu õigusruumis.

Ühtlasi palume informatsiooni, mis on saanud Riigikogule 2016. aastal edastatud üle 5000 sundüürniku

allkirjaga pöördumisest – 10. jaanuaril 2017. aastal andis Riigikogu Vabariigi Valitsusele ülesande selle

pöördumise LAHENDAMISEKS. Kuidas on Vabariigi Valitsuses vahepealsetel aastatel pöördumisega

toimetatud ja mis tulemustele jõutud, kellele, mida ja millal on vastatud Valitsuse poolelt vaadates?

Ühtlasi kui oleks võimalik, sooviksime kohtuda pr Peaministriga sellessamas sundüürnike küsimuses, et

teada, kuidas teemaga edasi minna. Palume, kas me saaksime koostöös Riigikantseleiga korraldada

konstruktiivse kohtumise pr Kaja Kallase ja Eesti Üürnike Liidu esindajate vahel?

Lugupidamisega

Eesti Üürnike Liidu juhatuse nimel

Thea Grepp, Heimar Lenk, Urmi Reinde

Kontakt: 53083191

Õhtuleht 9juuni23 ÜürnikeLiit kujundus.pdf

Õhtuleht 9juuni23 sundüürnike tekst.docx

Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Rahandusministeerium Meie: 17.07.2023 nr 7-5.8/23-01416-2

      Kirja edastamine

      Edastan peaministrile 11.7.2023 saabunud Eesti Üürnike Liidu kirja ja sellele lisatud avaliku pöördumise Õhtulehes.   Palun vastuse koopia saata Riigikantseleile.     Lugupidamisega       (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik       Teadmiseks: Justiitsministeerium

13. juuni 2023. Eesti omandireformi ohvrite 32. leinapäev

Lugupeetud Vabariigi President Alar Karis, Peaminister Kaja Kallas, Riigikogu aseesimees Jüri Ratas! 13. juunil möödub kolmkümmend kaks aastat päevast, mil Toompeal kiideti heaks omandireformi aluste seadus (ORAS). Balti riikides läbi viidud rahvusvahelise uuringu andmeil tõsteti Eestis reformi käigus kodudest välja ligi 75 000 inimest. Meie oma rahandusministeerium toob ohvrite arvuks 22 000 perekonda. Enamik kodu kaotanuist olid sunnitud muretsema endale uue elamispinna krõbeda turuhinna eest. Paljud neist laenasid end vaeseks, osa sipleb tänaseni pangavõla valusais köidikuis. Eesti valitsused pole rohkem kui veerand sajandit neid perekondi mitte sendigi eest aidanud, rääkimata kaotuste kompenseerimisest. Ametlikus asjaajamises pole kombeks sundüürnikke isegi meenutada.

Lugupeetud Alar Karis, Kaja Kallas, Jüri Ratas! Teie olete need, kelle initsiatiivist ja otsustamisest oleneb paljude omandireformi ohvrite edasine suhtumine oma riiki. Sundüürnike ühenduse juhtidena teame, et kodu kaotanud inimesed ja nende järeltulijad väljendavad tihti pettumust, sest selle riigi eest me kõik koos Lauluväljakul kord laulsime. Iga seitsmes Balti ketis seisnud eestlane tõsteti reformi käigus oma kodust välja, mõnigi koos mööbliga otse tänavale. Ei aidanud kohale kutsutud politsei, sest tema lähtus ametlikust tagastamise otsusest ja korteri vabastamise korraldusest. Ametkondadel polnud kohustust lageda taeva alla jäetud peresid aidata. Kohalikele omavalitsustele probleemi lahendamiseks vahendeid ei antud. Me ei suuda tihtipeale mõista, kuidas võis Hitleri võimu ajal süütuid juute peksta, mõnitada, surmalaagrisse saata? Kuidas sai puhkeda üleöö verine Vene ja Ukraina vaheline sõda? Kuidas sai Stalini ajal Eesti taludest pered autode peale laadida ja Siberisse küüditada? „Küüditamine“ tähendab sõnaraamatu järgi inimeste sunniviisilist ümberasustamist/ deporteerimist. Ka omandireformi käigus püsielanike väljaajamist saab küüditamiseks nimetada. Paljude

eestlaste seas levib mõru nali, et kui Stalin küüditas kahe tunniga, siis oma elanike välja tõstmiseks läks kaks aastat. Selliseid hinnanguid omaenda riigi kohta on valus kuulata. Kuid neile on ainet andnud riik ise. Eesti eliit peaks leidma endas julgust ja õiglustunnet, et omandireformi ülekohus kord selgeks rääkida. Nii nagu tegi seda 2008. aastal Kanada juhtkond omal ajal kodudest röövitud indiaanlastest 150 000 lapse piinamise ja seksuaalse kuritarvitamise pärast. Samal aastal vabandas Austraalia valitsus selle mandri kunagiste põliselanike, aborigeenide lastelaste ees. Sellega paluti andeks suure ülekohtu eest, mis tekitati põlisperekondi lahutades, kodudest välja ajades ja lapsi valgete peredesse kasvatada andes. Iirimaa valitsus vabandas 2013. aastal mitu kümnendit kestnud vallasemade orjastamise ja väärkohtlemise eest, mille käigus suur osa emadelt äravõetud lastest suri südametute nunnade hoolde jäetud lastekodudes. Osa riigipäid on pidanud vajalikuks mineviku vigu tunnistada ja nende eest andeks paluda Ka Alar Karis või Kaja Kallas peaksid leidma julgust oma isamaa varasemate juhtide eksimuste eest vabandust paluda. Või pööraks hoopis kõrgeima rahva toetusega erakonna, opositsioonilise EKRE värvikas juht ja hästi poliitikas ning ajaloos orienteeruv Martin Helme varem tehtud ränkadele vigadele tähelepanu? Lugupeetud Alar Karis, Kaja Kallas, Jüri Ratas! Tagastatud majades Nõukogude ajal elanud perekonnad ei vastuta natsionaliseerimise ülekohtu eest. Need perekonnad ei ole süüdi. Nemad said elamispinna ausal teel tollal kehtinud seaduste alusel. Nad olid korterivaldajad, kes said orderi elamispinna kasutamise õigusega piiramatuks ajaks. Aastakümneid elati, remonditi ja säilitati vanu maju kasutamiskõlblikena. Omandireformi käigus kujunes endistest korterivaldajaist omaette kogukond, kelle Üürnike Liit ristis sundüürnikeks. Valdavalt uusomanikud oma majja nn kohustuslikke üürnikke ei tahtnud ja algas inimeste massiline välja tõrjumine. Nii sündis uus ülekohus, kuigi ORAS-e § 2 keelab uue ülekohtu tekitamise. Ükski taasiseseisvunud valitsus selle seaduspügala täitmisega hakkama pole saanud. Sisuliselt riik, mis laseb ülekohtul sundüürnike suhtes pikalt kesta, on 32 aastat järjest seadust rikkunud.

Sundüürnikud peavad reformi enda suhtes julmaks ja ebaõiglaseks. Seda on nimetatud isegi krõbedamalt – pogrommiks ja deporteerimiseks. Rahandusministeeriumi poolt tellitud Tallinna Ülikooli teadlaste uurimistöö „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud” (2022, leitav ministeeriumi kodulehelt) jõudis tõsise järelduseni: reform on ülekohtune ja sundüürnikele tehti liiga. Avaliku arvamuse uuring näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt. On aeg astuda samme vigade heastamiseks ja sundüürnike kaotuste kompenseerimiseks. Kui Alar Karis peab end kogu rahva presidendiks, saaks ta astuda esimese sammu. Teda toetaks demokraatliku valitsuse peaminister, kes alustaks õigusriikliku kompensatsiooni teemal sundüürnike esindajatega läbirääkimisi. Riigikogu opositsioon peaks neid samme toetama. Musta värvi saaks Eesti lähiajaloo ühel häbiväärselt leheküljelt maha pühkida. On ammu aeg omandireform, kus Eesti inimestega käituti genotsiidiga võrreldavalt, tunnistada lisaks teadlastele ka riigikogu tasemel ühe elanikkonna grupi suhtes ebaõiglaseks. Saaksime üheskoos asuda kompensatsiooni mehhanismi välja töötama ja võiksime julgemalt tulevikku vaadata. Siis ei peaks me enam häbenema vanu pildialbumeid, kus vanavanemate või isade-emade käest riigi poolt ära võetud kodud valusaid mäelestusi peidavad. Siis saaksid sundüürnike lapsed ja lapselapsed tunnustada riiki, mis julgeb ajaloole ausalt silma vaadata.

Eesti Üürnike Liit Kontakt: 53083191, [email protected] Pildil: Omandireformi kohta on kirjutatud hulk tõsiseid raamatuid ja põhjalikke analüüse, mis sisaldavad ängistavaid lehekülgi, jutustades sundüürnike kallal toime pandud jõhkrustest. Reformi ülekohus ühe elanikkonna grupi suhtes on üksikasjalikult kirja pandud. Oleneb nüüd Eesti valitsuse sammudest, kas saab neile raamatuile lähiajal vabanduskirjad juurde panna. Siis väheneksid edaspidi vaidlused taasiseseisvumise aja esimese kolme aastakümne riigijuhtide tegude ja eksimuste üle – sarnased vaidlused, mida peame täna Pätsi või Smuuli nimede ümber. Muidu on

tudengid ja teadusmehed, kes viiekümne või saja aasta pärast Eesti 21. sajandi lähiajalugu uurima asuvad, sunnitud omandireformi aastaid väga mustades värvides kirjeldama. See õudne aeg võiks lõppeda küll.

Omandireformi kohta on kirjutatud hulk tõsiseid raamatuid ja põhjalikke analüüse, mis sisaldavad ängistavaid lehekülgi, jutustades sundüürnike kallal toime pandud jõhkrustest. Reformi ülekohus ühe elanikkonna grupi suhtes on üksikasjalikult kirja pandud. Oleneb nüüd Eesti valitsuse sammudest, kas saab neile raamatuile lähiajal vabanduskirjad juurde panna. Siis väheneksid edaspidi vaidlused taasiseseisvumise aja esimese kolme aastakümne riigi- juhtide tegude ja eksimuste üle – sarnased vaidlused, mida peame täna Pätsi või Smuuli nime ümber. Muidu on tudengid ja teadusmehed, kes viiekümne või saja aasta pärast Eesti 21. sajandi lähiajalugu uurima asuvad, sunnitud omandireformi aastaid väga mustades värvides kirjeldama. See õudne aeg võiks lõppeda küll.

Lugupeetud Vabariigi President Alar Karis, Peaminister Kaja Kallas, Riigikogu aseesimees Jüri Ratas!

13. juunil möödub kolmkümmend kaks aastat päevast, mil Toompeal kiideti heaks omandireformi aluste seadus (ORAS). Balti riikides läbi vii- dud rahvusvahelise uuringu andmeil tõsteti Eestis reformi käigus kodudest välja ligi 75 000 inimest. Meie oma rahandusministeerium toob ohvrite arvuks 22 000 perekonda.

Enamik kodu kaotanuist olid sun- nitud muretsema endale uue elamis- pinna krõbeda turuhinna eest. Pal- jud neist laenasid end vaeseks, osa sipleb tänaseni pangavõla valusais köidikuis. Eesti valitsused pole roh- kem kui veerand sajandit neid pere- kondi mitte sendigi eest aidanud, rää- kimata kaotuste kompenseerimisest. Ametlikus asjaajamises pole kom- beks sundüürnikke isegi meenutada.

Lugupeetud Alar Karis, Kaja Kallas, Jüri Ratas!

Teie olete need, kelle initsiatiivist ja otsustamisest oleneb paljude oman- direformi ohvrite edasine suhtumine oma riiki. Sundüürnike ühenduse juhtidena teame, et kodu kaotanud inimesed ja nende järeltulijad väljen- davad tihti pettumust, sest selle riigi eest me kõik koos Lauluväljakul kord laulsime.

Iga seitsmes Balti ketis seisnud eestlane tõsteti reformi käigus oma kodust välja, mõnigi koos mööbliga otse tänavale. Ei aidanud kohale kut- sutud politsei, sest tema lähtus amet- likust tagastamise otsusest ja korteri vabastamise korraldusest. Ametkon- dadel polnud kohustust lageda taeva alla jäetud peresid aidata. Kohalikele omavalitsustele probleemi lahenda- miseks vahendeid ei antud.

Me ei suuda tihtipeale mõista, kui- das võis Hitleri võimu ajal süütuid juu- te peksta, mõnitada, surmalaagrisse saata? Kuidas sai puhkeda üleöö ve- rine Vene ja Ukraina vaheline sõda? Kuidas sai Stalini ajal Eesti taludest pered autode peale laadida ja Sibe- risse küüditada?

„Küüditamine“ tähendab sõna- raamatu järgi inimeste sunniviisilist ümberasustamist/deporteerimist. Ka omandireformi käigus püsielanike väljaajamist saab küüditamiseks ni- metada. Paljude eestlaste seas levib mõru nali, et kui Stalin küüditas kahe tunniga, siis oma elanike välja tõstmi- seks läks kaks aastat.

Selliseid hinnanguid omaenda riigi kohta on valus kuulata. Kuid neile on ainet andnud riik ise. Eesti eliit peaks leidma endas julgust ja õiglustun- net, et omandireformi ülekohus kord selgeks rääkida. Nii nagu tegi seda 2008. aastal Kanada juhtkond omal ajal kodudest röövitud indiaanlas- test 150 000 lapse piinamise ja sek-

suaalse kuritarvitamise pärast. Samal aastal vabandas Austraalia valitsus selle mandri kunagiste põliselanike, aborigeenide lastelaste ees. Sellega paluti andeks suure ülekohtu eest, mis tekitati põlisperekondi lahutades, kodudest välja ajades ja lapsi valgete peredesse kasvatada andes. Iirimaa valitsus vabandas 2013. aastal mitu kümnendit kestnud vallasemade or- jastamise ja väärkohtlemise eest, mil- le käigus suur osa emadelt äravõe- tud lastest suri südametute nunnade hoolde jäetud lastekodudes.

Osa riigipäid on pidanud vaja- likuks mineviku vigu tunnistada ja nende eest andeks paluda. Ka Alar Karis või Kaja Kallas peaksid leidma julgust oma isamaa varasemate juhti- de eksimuste eest vabandust paluda. Või pööraks hoopis kõrgeima rahva toetusega erakonna, opositsioonilise EKRE värvikas juht ja hästi poliitikas ning ajaloos orienteeruv Martin Hel- me varem tehtud ränkadele vigadele tähelepanu?

Lugupeetud Alar Karis, Kaja Kallas, Jüri Ratas!

Tagastatud majades Nõukogude ajal elanud perekonnad ei vastuta nat- sionaliseerimise ülekohtu eest. Need perekonnad ei ole süüdi. Nemad said elamispinna ausal teel tollal kehtinud seaduste alusel. Nad olid korterivalda- jad, kes said orderi elamispinna kasu- tamise õigusega piiramatuks ajaks.

Aastakümneid elati, remonditi ja säilitati vanu maju kasutamiskõlbli- kena. Omandireformi käigus kujunes endistest korterivaldajaist omaette kogukond, kelle Üürnike Liit ristis sundüürnikeks. Valdavalt uusoma- nikud oma majja nn kohustuslikke üürnikke ei tahtnud ja algas inimeste massiline välja tõrjumine.

Nii sündis uus ülekohus, kuigi ORAS-e § 2 keelab uue ülekohtu te- kitamise. Ükski taasiseseisvunud va- litsus selle seaduspügala täitmisega hakkama pole saanud. Sisuliselt riik, mis laseb ülekohtul sundüürnike suh-

tes pikalt kesta, on 32 aastat järjest seadust rikkunud.

Sundüürnikud peavad reformi enda suhtes julmaks ja ebaõiglaseks. Seda on nimetatud isegi krõbedamalt – pogrommiks ja deporteerimiseks.

Rahandusministeeriumi poolt tel- litud Tallinna Ülikooli teadlaste uuri- mistöö „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud” (2022, leitav mi- nisteeriumi kodulehelt) jõudis tõsise järelduseni: reform on ülekohtune ja sundüürnikele tehti liiga. Avaliku arva- muse uuring näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke kohel- di omandireformi käigus ebaõiglaselt.

On aeg astuda samme vigade heastamiseks ja sundüürnike kaotuste kompenseerimiseks.

Kui Alar Karis peab end kogu rahva presidendiks, saaks ta astuda esime- se sammu. Teda toetaks demokraatli- ku valitsuse peaminister, kes alustaks õigusriikliku kompensatsiooni teemal sundüürnike esindajatega läbirääkimi-

si. Riigikogu opositsioon peaks neid samme toetama.

Musta värvi saaks Eesti lähiajaloo ühelt häbiväärselt leheküljelt maha pühkida. On ammu aeg omandire- form, kus Eesti inimestega käituti genotsiidiga võrreldavalt, tunnistada lisaks teadlastele ka riigikogu tase- mel ühe elanikkonna grupi suhtes ebaõiglaseks. Saaksime üheskoos asuda kompensatsiooni mehhanismi välja töötama ja võiksime julgemalt tulevikku vaadata. Siis ei peaks me enam häbenema vanu pildialbumeid, kus vanavanemate või isade-emade käest riigi poolt ära võetud kodud valu- said mälestusi peidavad. Siis saaksid sundüürnike lapsed ja lapselapsed tunnustada riiki, mis julgeb ajaloole ausalt silma vaadata.

Eesti Üürnike Liit Kontakt: 53083191, [email protected]

REKLAAMTEKST

13. juuni 2023 — Eesti omandireformi ohvrite 32. leinapäev