Elekter pole mugavus- vaid elutähtis teenus!
Eesti Külaliikumine Kodukant
Avalik pöördumine Vabariigi valitsuse ning OÜ Elektrilevi juhatuse poole.
Lugupeetud Kaja Kallas ning Mihkel Härm!
Pöördume teie poole mureliku tõdemusega, et Eesti elektriliinide väga halva seisukorra tõttu
on paljudes piirkondades elamine, ettevõtlusega tegelemisest rääkimata, muutunud
võimatuks ning olukorra tõsidusest ei saada siiani lõpuni aru. Tegemist ei ole üksikute
perekondade murega vaid see annab hoogu suurte ühiskondlike protsesside negatiivses
suunas liikumisele. Üle riigi ühtlaselt paiknev elanikkond on eksistentsiaalse tähtsusega nii
sisejulgeoleku kui ka laiemalt riigi kaitsevõime seisukohast, seetõttu soovime selgeid
vastuseid, kuidas oleme jõudnud olukorda, kus tavaline talveilm on muutunud meile
julgeolekuohuks ning millised erakorralised otsused on olukorra võimalikult kiireks
parandamiseks kavas nüüd ja kohe vastu võtta.
Kodukant on Siseministeeriumi starteegilise partnerina andmas oma panust
elanikkonnakaitse ja kriisideks valmisoleku teemal. Oma kohtumistel üle Eesti meie
kogukondadega on tihti öeldud kohalike inimeste poolt, et antaks meile kasvõi elekter,
internet ja korralikud teed, kõige muuga saame ise hakkama! Inimesed on valmis ise
panustama aga tegelikult peavad riiklikud teenused nagu ühistransport, lasteaed, kool ja
tervishoiuteenused olema kättesaadavad olenemata inimeste elu- ja töökohast. Väga raske
on käia inimestele rääkimas, et võimalikeks kriisiolukordadeks tasub valmistuda, varuda
erakorraliste, suurte tormide või vaenlase poolt põhjustatud elektrikatkestuste ajaks vett,
toitu ja küünlaid ja mõelda kuidas ennast soojas hoida kui see “erakorraline” olukord on
nende jaoks täiesti tavaline ja igapäevane! Mis siis veel saab kui peaks päriselt erakorraline
olukord saabuma? Selleks ajaks pole maale enam kedagi elama jäänud ja kõigil, kel vähegi
mõistust peas, on leidnud endale koha suurlinna mugavusi nautivas peres?
Võrgu uuendamisel on kaablite maa alla panek hinnanguliselt kaks korda kallim. Ometi on
näiteks Soome võtnud selle endale strateegiliseks eesmärgiks ja oskab kulud-tulud tervikuna
kokku lüüa. Kui palju maksab siis pidevate rikete likvideerimine? Kes neid meil 20 aasta
pärast üldse likvideerib, vastavate töötajate leidmine on juba praegu keeruline! Kui palju
maksab riigile see, et inimesed koonduvad paari-kolme suuremasse linna ja meie maa jääb
tühjaks, ilma kaitseta? Soome pikalt ettevaatava tegevuse positiivseid tulemusi võrdluses
Eesti tegevusetusega antud valdkonnas on selgelt näha - samal ajal kui Eestis on üle 15 000
tarbimiskoha ilma elektrita, on terve Soome peale neid 1000. Mõned päevad varasemas
võrdluses: Eestis 3000, Soomes 3!
Elektrilevi andmed näitavad, et statistiliselt on katkestuste arv vähenenud aga see pole
tingitud mitte meie riigijuhtide ja -ettevõtete ettenägelikust ja targast tegevusest vaid lihtsalt
taevataadi heldusest, kes viimastel aastatel pole meie laiuskraadil tavaliste lumerohkete
talvedega meid “õnnistanud”. Meie elektri ülekandevõrgu seisukord on nüüd lihtsalt jõudnud
kriitilise piirini ja tegelikult on avalik saladus, et ammu amortiseerunud liinid on praegu nagu
kaardimajakeste otsas ja kõik hoiavad hinge kinni, et jumala eest ainult tuuleke puhuma ei
hakkaks. Kui meie elu halvamiseks pole muud vaenlast vajagi peale tavapärase muutliku
ilma, siis mis sisejulgeolekust me räägime?