Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

EELNÕU
30.07.2024

Tarbijakaitseseaduse muutmise seadus

§ 1. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduse §-s 4 tehakse järgmised muudatused:

1) lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kauba müümise või teenuse osutamise eest kohesel tasumisel kohustub kaupleja esitama tarbijale ostu tõendava paberdokumendi tarbija nõudmisel või juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ega ja kasuta kliendikaarti ei kasuta või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Tarbijale esitatavas ostu tõendavas dokumendis peab sisaldubuma vähemalt:
1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;
2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev;
3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.“;

2) lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud ostu tõendava paberdokumendi esitamise kohustust ei kohaldata, kui tarbija on andnud nõusoleku ostu tõendava dokumendi edastamiseks otema e-posti aadressile või sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse elektroonilisse klienditeeninduskeskkonda (edaspidi klienditeeninduskeskkond) või internetipanka. Selline dokument peab sisaldama vähemalt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teavet.“;

4) lõike 6 neljas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt;:
„Tarbijale tagatakse vähemalt üks tasuta arveedastusviis, võimaldades tal valida, kas arve edastatakse tema posti- või e-posti aadressile või arveteatevitusena lühisõnumi teel tema mobiiltelefoni numbrile.“;

5) paragrahvi 4 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Kestvuslepingu puhul võib kaupleja kasutada tarbijale nõusolekul arve edastamiseks tema nõusolekul kasutada ka klienditeeninduskeskkonda või internetipanka.“;

6) paragrahvi 4 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:
„(9) Kestvuslepingu puhul võib tarbija igal ajal enda valitud arve edastusviisi igal ajal muuta. Tarbija vaikimine või tegevusetus loetakse arve edastusviisi muutmise tahteavalduseks, kui kaupleja on tarbijale sellist tahteavalduse tegemise võimalustviisi pakkunud.“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juulil.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, …………….. 2024. a.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

30.07.2024
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõu eesmärk on muuta kehtivast tarbijakaitseseadusest (TKS) tulenevat tarbijale ostu tõendava dokumendi (edaspidi ostukviitung) ja kestvuslepingute alusel tarbijale arve edastamist reguleerivaid õiguskehtiva tarbijakaitse seaduse (TKS) norme nii, et väheneks asjatult väljaprinditavate ostukviitungite ning posti teel tarbijale saadetavate paberarvete hulk, mis omakorda avaldab positiivset mõju keskkonnale. Eelnõu laiem eesmärk on vähendada kauplejate keskkonnajalajälge ning suunata tarbijaid paberostukviitungite või paberarvete saamisest loobuma. Seejuures on eelnõu koostamisel arvestatud ka suuremat kaitset vajavate tarbijate (eelkõige vanemaealiste) soovi/vajadust saada ka pärast muudatuste jõustumist paberostukviitungeid ja/või igakuiseid paberarveid.
Ostukviitungeid ning paberarveid reguleerivaid õigusnorme muudeti viimati 2015. aastal ning kuigi valdavalts ulatuses on need muudatused oma eesmärgi saavutanud, on praktikas siiski tekkinud vajadus nendeid õigusnormide veelgi muuta täiendav muutmise vajadus. Koos tehnoloogia arenguga on muutumas tarbijate käitumisharjumused ning ka suur osa kauplejaid mõtlevad oma keskkonnajalajälje vähendamisele. Lisaks on tänu infoühiskonna arengule kauplejatel võimalik esidastada arveid eri viisidel, mida 2015. aastal veel ei olnud või mis ei olnud siis nii laialdaselt kasutusel. Selline uus edastusviis on näiteks arveteavituste edastamine lühisõnumigna (Short Message Service ehk SMS) tarbija mobiiltelefonile või ostukviitungite puhul kviitungi säilitamine konkreetse kaupleja mobiilirakenduses. Seega on oluline, et ostukviitungeid ja paberarveid reguleerivad õigusnormid käiks ajaga ningja tehnoloogia arenguga kaasas ning et need võimaldaksid kauplejatel oma keskkonnamõju vähendada.
1.2. Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja on koostasnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas ([email protected], tel 625 6459). Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollisnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunikud Ragnar Kass ([email protected]) ja Käddi Tammiku ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel ([email protected]).
1.3. Märkused
Käesolev eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õigusakti ülevõtmise või rakendamisega.
Eelnõu näeb ette tarbijakaitseseaduse 1. jaanuaril 2025. a jõustuva redaktsiooni RT I, 30.05.2024, 15 muutmise.
Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsuse koostamine, mis saadeti 13. oktoobril 2023. a huvipooltele kooskõlastamiseks ja huvipoolte tagasiside saamiseks.1 Väljatöötamiskavatsus annab ülevaate eelnõu algatamise põhjustest ning selle aluseks olevate uuringute ja kaasamisprotsessi detailidest. Vältimaks dubleerimist ei ole neid seletuskirjas korratud. Tagasiside väljatöötamiskavatsuse kohta on lisatud eelnõu seletuskirjale.
Seadus on kavandatud jõustuma 1. juulil 2025. a.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega.
2. Seaduse eesmärk
Ostukviitungid
Seaduse muudatuste üheks eesmärgiks on vähendada asjatult väljaprinditavate ostukviitungite hulka, kuivõrd tänapäeval prinditakse kauplustes (peamiselt toidupoodides) iga päev välja tuhandeid paberostukviitungeid, mida tarbija (enamjaolt) tegelikult ei vaja. Kehtiva seaduse kohaselt kohustub kaupleja tarbijale väljastama ostukviitungi juhul, kui tarbija ostusumma on suurem kui 20 eurot, kuid muudatuste jõustudes selline nõue kaobtatakse.
Kauplejad on ka omal algatusel teinud olulisi ja suuri samme, et oma keskkonnajalajälge vähendada: näiteks paljude toidukaupluste kliendikaartide omanikele on antud võimalus teha iseteeninduskeskkonnas või konkreetse kaupluse mobiilirakenduses vastav muudatus, mille kohaselt ei prindita paberostukviitungit vaikimisi välja, vaid tarbija saab ostukviitungiga tutvuda kaupleja kliendiiseteeninduskeskkonnas või saadetakse see tarbijale e-posti aadressiteel. Selge on see, et mitte kõik poed ei ole sellist muudatust teinud ning paljudes kauplustes puudub kliendikaardi või iseteeninduskassa kasutamise võimalus. Lisaks on Eestis suur hulk tarbijaid, kes eri põhjustel ei ole ise altid iseteeninduskassasid kasutama ning neile väljastatakse paberostukviitung vaikimisi, kuigi paljudes olukordades (peamiselt toidupoodide puhul) tarbijad ostukviitungit ei vajagi, sest sooritavad ostu pangakaardiga või kliendikaarti kasutades.
Seetõttu muudetakse kehtivat seadust selliselt, et kaupleja kohustub tarbijale väljastama paberostukviitungi üksnes juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas egja ei kasuta kliendikaarti või kasutab sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kaheks aastat jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Lisaks säilib ostukviitungi väljastamise kohustus juhul, kui tarbija teavitab ostuhetkel kauplejat paberostukviitungi saamise soovist. Seega, kuigi muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust ostukviitungit vaikimisi väljastada, on tarbijal võimalik ostu hetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning kauplejal on kohustus see paberil väljastada või saata ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt. Seega on ka tarbija jaoks oluline ostuhetkel hinnata, kas ta võib tulevikus näiteks võimalike pretensioonide esitamiseks vajada ostukviitungit või mitte, sest pretensioonide esitamise tõenäosus on väga erinev sõltuvalt sellest, kas ostetakse toidupoest toitu või elektroonikapoest elektroonikatoode. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) on siiski seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu tõendada ka pangakonto väljavõttega.
Paberarved
Paberarvete puhul puudub kauplejatel kehtiva seaduse kohaselt võimalus omal algatusel loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus tarbija on endaga suhtlemiseks andnud kauplejale näiteks oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Seega saadetakse tänasel päeval osadele tarbijatele (näiteks Telia AS-i puhul 4,7% ja Elisa AS-i puhul 9–10% tarbijatele) vanast harjumusest paberarveid, kuigi tõenäoliselt oleks suur osa nendest tarbijatest, kellele praegu saadetakse paberarveid, valmis saama arveid ka elektrooniliselt, e-posti või arveteavitusena lühisõnumi teel.
Kuivõrd posti teel saadetavate arvete eest ei ole kauplejatel kehtiva seaduse alusel õigus küsida lisatasu, kuigi see tähendab kauplejatele lisakulu (kauplejatelt saadud info kohaselt maksab ühe paberarve saatmine kauplejale keskmiselt 1 euro), siis ei ole tarbijad motiveeritud pöörduma ka kaupleja poole ning teavitama kauplejat oma valmisolekust paberarve saamisest loobuda.
Kauplejad on teinud mitmesuguseid omaalgatuslikke kampaaniaid (näiteks Telia kampaania „Murrame harjumusi, mitte puid“), mille eesmärk on olnud panna tarbijad loobuma paberarvete saamisest, kuid lisaks kampaaniate korraldamisele pakub püsivamat lahendust seadusemuudatuse tegemine.
Ka avalik sektor on siin näidanud head eeskuju ning alates 1. juulist 2019 on võimalik avalikule sektorile saata üksnes e-arveid ning ühe põhjusena on toodud mh välja, et paberarvete saatmine on kulukas.2 Sellest lähtudes on paberarvete saatmist reguleerivate õigusnormide eesmärk hoogustada elektrooniliste arvete kasutamist tarbijate seas, võttes samal ajal arvesse seda, et osa ühiskonnaliikmetest vajab siiski ka paberarveid (eelkõige vanemaealised). Seega on muudatused kujundatud selliselt, et tarbijatele saadetakse arveid eelkõige elektrooniliselt, kuid kauplejatel on kohustus saata paberarveid nendele tarbijatele, kes seda soovivad või vajavad.
Väljatöötamiskavatsuse kohta oodati arvamusi:
• ettevõtlusorganisatsioonidelt (Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ);
• tarbijaid esindavatelt organisatsioonidelt (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Tarbijakaitse Liit, Eesti Omanike Keskliit);
• muudelt huvigruppidelt (keskkonnateemadega tegelev SA Rohetiiger).
Väljatöötamiskavatsuse kohta esitasid arvamuse Justiitsministeerium, Kaupmeeste Liit, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tallinna Linnakantselei ning Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ. Kõik väljatöötamiskavatsusele arvamuse esitanud toetasid väljapakutuid muudatusi, v.a Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes viitas paberarvete vähendamise kavatsuse probleemkohtadele.
Pärast VTK-le kohta tagasiside saamist kohtuti TTJA, Elisa Eesti AS-i, Telia AS-i ningja SA Rohetiigriga ning arutati TTJA tõstatatud murekohti. Pärast kohtumist TTJA-ga loobuti VTK-s tehtud ettepanekust, mille kohaselt on kauplejal võimalik loobuda paberarve saatmisest juhul, kui tarbija on vormistanud endale e-arve. Muudatuse tingis TTJA tähelepanek, et e-arve olemasolu ei pruugi näidata seda, et tarbijal on (piisav) digivõimekus või internetiühendus arve sisuga tutvumiseks, kuivõrd paljudel vanematel inimestel on vormistatud küll pangas e-arve, kuid tegelikkuses puudub neil võimekus sellega tutvuda (näiteks e-arve on vormistatud digipädevate lähedaste abiga), mistõttu vajavad nad paberarveid. Väljatöötamiskavatsuse kohta esitati ka muid tähelepanekuid ning märkusi, millega on eelnõu koostamisel arvestatud. Kooskõlastustabel on leitav seletuskirja lisana.
Muudatused on kooskõlas ka võlaõigusseadusest (VÕS) tuleneva lepingu muutmiste reguleerivateatsiooni võlaõigusseaduse (VÕS) normidega. Paberarveid puudutavate õigusnormide muutmine eeldab ka üldjuhul ka kaupleja ningja tarbija vahel sõlmitud lepingu muutmist ning VÕS-i § 13 lgõike 1 annab alusel saab lepingut muuta ka muul viisil kui poolte kokkuleppel lepingut muuta. Nimelt näebhakse VÕS-i § 13 lõigeg 1 aluselette võimaluse muuta lepingut muuta ka seaduses sätestatud juhtudel ehk antudkõnealusel juhul saab lepingu muutmise võimaluse ette näha ette ka tarbijakaitseseadusega.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, teiste seaduste ja ELi õigusega.
Tarbijakaitseseaduse muutmine, mille eesmärk on vähendada asjatult väljaprinditavate paberarvete ning ostukviitungite hulka, ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Seaduse muudatused on puutumuses põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega. Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsetele meetmetele. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks.3 Ettevõtja õigust olla vaba riigi sekkumisest on kohus käsitlenud laialt. Riigikohus peab sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni ettevõtlusvabadust riivavaks.4 Seejuures aga piisab ettevõtlusvabaduse piiramiseks igast mõistlikust põhjusest, kuivõrd tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.5
Seadusemuudatus on vastutulek Eesti Kaupmeeste Liidu ning SA Rohetiigri tehtud ettepanekule, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate ostukviitungite ja paberarvete hulka nii kulude optimeerimise kui ka keskkonnasäästlikkuse eesmärgikidel. Muudatused eeldavad kauplejatelt teatavaid kulutusi, näiteks kassasüsteemide ümberseadistamist, kuid see kulu ei ole Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul kuigi suur. Samuti on tõenäoline, et osad kauplejad jätkavad tegutsemist kehtivas seaduses sätestatud põhimõtte alusel.
Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse tarbijakaitseseadust ja teisega nähakse ette eelnõu jõustumine seadusena.
Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse ja sõnastatakse ümber TKS-i § 4 lõiget 4, millega nähesakse ette, et kaupleja kohustub esitama tarbijale kauba müümise või teenuse osutamise eest kohustub kaupleja tarbijale tasumise korralesitama ostu kinnitava pabertõendi (eespool ja edaspidi ostukviitung) sõltumata ostusumma suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung tarbijale esitada, kui ostusumma on vähemalt 20 eurot) üksnes siis, kui tarbija sooritab ostu sularahas egja ei kasuta kliendikaarti või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kaheks aastat jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Samuti säilib tarbijal võimalus saada paberostukviitung, kui ta sellest kauplejat ostuhetkel teavitab. Seega on ka tarbija jaoks oluline ostuhetkel hinnata, kas tal võib tulevikus ostukviitungit vaja minna või mitte. Ostukviitungi vajadus sõltub suuresti sellest, mida konkreetsest kauplusest ostetakse.
Kaheaastane oOstuajaloo kaheaastase säilitamise kohustus tuleneb sellest, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 218 lõike 2 kohaselt vastutab müüja tarbijale müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest.
TKS-i § 4 lõikes 4 sätestatakse täiendavalt andmed (samad andmed on sätestatud ka kehtiva seaduse §-s 4), mis peavad tarbijale esitatavas ostu tõendavas dokumendis sisalduma. Need andmed on: 1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress; 2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev; 3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.
Eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks TKS-i § 4 lõige 5, kuivõrd seadusemuudatustega jõustumisel kaotatakse ära kaupleja kohustus väljastada tarbijale vaikimisi ostukviitung olukorras, kus ostusumma on suurem kui 20 eurot.
Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 51, millega nähakse ette, et lõikes 4 sätestatud paberostukviitungi esitamise kohustust ei kohaldata olukorras, kus tarbija on andnud kauplejale nõusoleku ostukviitungi edastamiseks oma e-postiaadressile või sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse klienditeeninduskeskkonda või internetipanka. Kui kaupleja esitab tarbijale ostukviitungi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, ei ole vaja paberostukviitungit edastada. Sellist praktikat kasutavaddasi toimivad tänapäeval osa jaekauplejaid, kes saadavad neile kliendikaardi omanikele, kes on kauplejale andnud oma e-posti aadressi, ostukviitungi otse meilile, mis on ühtlasi ka ostu kinnitavaks tõendiks pretensiooni esitamise korral. Samuti sätestatakse, et tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetav arve peab sisaldama vähemalt lõikes 4 olevatsätestatud kohustuslikku teavet.
Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse TKS-i § 4 lõike 6 neljandat lauset ning sätestatakse, et kaupleja peab tarbijale tagama vähemalt ühe tasuta arveedastusviisi, võimaldades tarbijal valida, kas arve edastatakse tarbija posti- või e-postiaadressile või arveteavitusena lühisõnumi teel tema mobiiltelefoninumbrile.
Kuivõrd arve edassitamine on põhitingimus, et tarbija saaks kauplejalet saadud kauba või teenuse eest tasuda, tuleb tarbijale tagada tema enda valikul üks tasuta kanal (kas e-post, arveteavitusena lühisõnumi teel mobiiltelefonile või tavapost), mille kaudu kaupleja tarbijale arve tasuta saadab. Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis kauplejate hinnangul on praegu summas 1 eurot. Kauplejal on õigus nõuda sellisel juhul tarbijalt postikulude hüvitamist, välja arvatud juhul, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb tarbijale edastada tasuta.
Kuigi ka e-arve onsaadetakse elektroonilisne kanali kaudu, siis seda saatmiskanalit tasuta kanalina ei käsitata. See Eelnev tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest küsinõuda postikulude hüvitamist ehk lugepidada seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK kohta-le välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega tutvumiseks. Seega, kui tarbija on tellinud endale e-arve ning tänasel päevaltalle saadetakse talle ka arveid ka posti teel, siis ei anna e-arve olemasolu kauplejale õigust paberarve saatmisest vaikimisi loobuda paberarve saatmisest.
Riigikohus on oma 24. novembri 2015. a lahendi nr 3-2-1-135-15 punktis 17 leidnud, et näiteks juhul, kui klient on lepingu sõlminud interneti teel ning talle saadetakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis arve tasuta e-posti teel, siis võib temalt paberarvete saatmise eest tasu küsimine olla põhjendatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldavaks vormiks võib lugepidada ka lühisõnumit.
Kui postiaadressile ning e-posti aadressile saatmise võimalus on olemas ka kehtiva seaduse puhul, siis arveteavituste saatmine lühisõnumigna mobiiltelefonile on uus võimalussaatmisviis, mida kehtiv seadus teha ei võimalda. Arutelude käigus on eelnõu koostajad leidnud, et arveteavituste edastaminest lühisõnumigna mobiiltelefonile on kasutavad paljude kauplejadte puhul toimiv praktika (seni saadeti arve lühisõnumigna tarbija mobiiltelefonile dubleerivalt) ning suur osa tarbijatest on selle muudatuse omaks võtnud (näiteks Telia AS ning Elisa AS saadavad iga kuu teateidvitusi arve suuruse kohta lühisõnuminga ca 30 000 kliendile).
Kohustuslikud andmed, mida tarbijale esitatav arve peab sisaldama, on loetletud raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2, milles sätestatakse, et kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument (arve) sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid:
1) toimumisaeg;
2) majandusliku sisu kirjeldus;
3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa.
Arveteadevitus ei ole arve selle klassikalises tähenduses, kuivõrd lühisõnumi kaudu ei ole võimalik saata kogu infot, mis arvel kajastub. Eelduste kohaseltlikult on raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud teavet võimalik saata arveteavitusena lühisõnumigna tarbija mobiiltelefonile.
Elektrituruseaduses (ELTS), mis on eriseaduseks tarbijakaitseseadusele ja raamatupidamise seadusele suhtes, on §-s 751 sätestatud põhjalik loetelu andmetest, mida tarbijale esitatav arve peab sisaldama. Seega peavad elektriettevõtjad juhul, kui nad soovivad tarbijatele saata arveteateidvitusi lühisõnuminga, hindama, kas lühisõnumisse on võimalik mahutada kogu §-s 751 nõutud teave, et tagada kooskõla elektrituruseadusega.
Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse TKS-i § 4 lõiget 7 ning nähakse ette, et kestvuslepingu korral võib kaupleja tarbija nõusolekul saata arve ka klienditeeninduskeskkonda või internetipanka, kus tarbija saab arve ningja selle sisuga tutvuda. Sellisel juhul on tegemist TKS-i § 4 lõikes 6 sätestatava tasuta arveedastusviiside tasuta alternatiiviga.
Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks kehtiva seaduse § 4 lõikes 8 sisalduv volitusnorm, kuidgi seda ei ole sisustatud alates seaduse jõustumisest 2016. aasta 1. märtsil ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise täpsemad nõuded. Seega ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis lootekitab normi adressaadisle või rakendajasle ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega, kuid määruse andjal ei ole olnud selleks reaalset vajadust.
Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse TKS-i § 45 lõikega 9, mille kohaselt on kestvuslepingu puhul tarbijal igal ajal võimalik arvesaamise kanalit muuta. Lisaks nähakse kavandatud lõikega 9 ette, et tarbija vaikimine või tegevusetus loetakse kestvuslepingu raames saadetava arve edastamise usviisi muutmise tahteavalduseks, kui kaupleja on tarbijale sellist tahteavalduse tegemise võimalustiisi pakkunud.
Eelnõukohase § 4 lõike 9 teise lause eesmärk on võimaldada kauplejal olukorras, kus tarbija on kauplejatalle varem andnud endaga kontakteerumiseks/suhtlemiseks e-posti aadressi, võib kaupleja edastada arveid tarbija e-posti aadressile, teavitades sellest tarbijat ette – näiteks paberarvel tarbijat teavitades tarbijat paberarvel, et edaspidi saadetakse arved tarbija e-posti aadressile, agakuid kui tarbija soovib selleks et ka edaspidi paberarveid saada, tuleb tal kauplejaga ühendust võtta (näiteks helistades kauplejanende klienditeenindusse helistades). Sellise muudatuse eelduseks on asjaolu, et kui tarbija on kauplejale oma e-posti aadressi andnud, siis on kauplejal õigustatud ootus eeldada, et tarbija kauplejale antud e-posti aadressi ka kasutab. E-posti aadressi puudumise korral võib kaupleja saata arveteavituste tarbijale lühisõnumigna mobiiltelefonile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui ta soovib siiski arvet siiski mõne teise kanali kaudu saada. Tarbijateavitus tuleks arve saamise kanali muutusest teavitada tuleks samuti teha tarbijale paberarvel, selgitadeslisades juurde informatsiooni, kuidas tarbija saab kauplejat teavitada, kui ta soovib endiseltjätkuvalt saada paberarveid saada. Praktikas tekib selleks vajadus juhul, kui tarbijal puudub e-posti aadress, kuid ta on kauplejale edastanud oma telefoninumbri.
Tarbija vaikimistne või tegevusetust loetakse tahteavalduseks kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lõikega 4 olukorras, kus tarbija ei pöördu kaupleja poole arve saamise kanali muutmiseks. Sellisel juhul loetakse, etpeetakse tarbijat nõustubnuks arve saamisega elektroonilise edastusviisi kaudu.
Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad muudatused 1. juulil 2025. aastal.
Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvarade ümberseadistamiseks.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei kasutata uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ostukviitungite ja paberarvete väljastamine kaupleja poolt tarbijale ei ole kuidagi Euroopa Liidu õigusaktidega reguleeritud, seega on tegemist liikmesriigi pädevuses oleva küsimusega.
6. Seaduse mõjud
1. muudatus 1: kauplejal säilib vaikimisi ostukviitungi vaikimisi väljastamise kohustus olukorras, kus tarbija sooritab ostu sularahas egja kasuta kliendikaarti ei kasuta või kasutab ostu sooritamiseks sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kaheks aastat jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Tarbijal säilib võimalus küsida kauplejalt ostuhetkel ostukviitungit ning kauplejal säilib kohustus see tarbijale paberil väljastada või see tarbija nõusolekul näiteks tema e-posti aadressile saata.
1. sihtrühm: kõik jaekauplejad, kes pärast muudatuste jõustumist muudavad oma kassasüsteeme selliselt, et need ei prindiks enam paberostukviitungeid sõltumata ostusummast vaikimisi välja, v.a sularahas ningja kliendikaarti registreerimata tehtud või selliste kliendikaartidega tehtud ostud, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada kaheks aastat jooksul alates pärast ostu sooritamisest säilitada.
Mõju ulatus
Muudatused puudutavad jaekauplejaid, kellel on reaalsed kauplused. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2022. aasta seisuga 23 149 kauplejat, kes tegelevasid hulgi- või jaekaubandusega, kuid kõik neist ei olnud VTK sihtrühm, kuivõrd muudatused puudutavad mh ka e-kaubandust, mida VTK ei hõlma.
Muudatus ei puuduta kõiki jaekauplejaid, vaid üksnes neid, kes soovivad või kellel on võimekus vastavaid muudatusi oma kassasüsteemides teha. Seega on kauplejatel võimalik ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata tarbijatele vaikimisi paberostukviitungite vaikimisi väljastamist.
Mõju ulatus on üks kord suur, kuivõrd kauplejad peavad muudatustega kaasatulemiseks esmalt oma kassasüsteeme muutma selliselt, et nende süsteemid ei prindiks enam vaikimisi ning olenemata ostusummast ostukviitungeid välja (v.a sularaha ningja kliendikaardiga seotud erandid).
Paberostukviitungite väljaprintimist reguleerivate õigusnormide muutmisel on jaekauplejatele peamiselt positiivne mõju, kuivõrd paberostukviitungeid ei prinditaks enam vaikimisi välja (v.a sularaha ningja kliendikaardiga seotud erandid). Näiteks tegi Eestis tegutsev jaekaupleja Rimi 2022. aastal oma iseteeninduskassades muudatuse, mille kohaselt ei prindita paberostukviitungit enam vaikimisi välja, vaid paberostukviitungi saamiseks tuleb tarbijal teha ekraanil vastav linnuke – sellega on Rimi hoidnud Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit, sellest 6,8 miljonit Eestis.6 Samalaadseid muudatusi on teinud ka teised jaekauplejad.
Jaekauplejatele võib avaldada lühikest aega negatiivset mõju ühekordne kassasüsteemide ümberseadistamine nii, et paberil ostukviitungeid ei prinditaks enam vaikimisi välja. Kulu suurus sõltub suuresti sellest, kui keerukas on jaekauplejate kasutatav kassasüsteem. Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul, kes oli väljatöötamiskavatsuse koostamise protsessi kaasatud, ei ole kassasüsteemide ümberseadistamise kulu märkimisväärne.
Pärast muudatuste tegemist vähenevad jaekauplejate koormus ning tindi- ja paberikulud, sest ostukviitung prinditakse tarbijale välja üksnes siis, kui tarbija selleks ostuhetkel soovi avaldab, v.a eespool mainitud sularaha ning kliendikaardiga seoses puhul tehtavad erandid, mille puhul kus kauplejal säilib kauplejal kohustus ostukviitung tarbijale ostuhetkel vaikimisi anda.
Mõju avaldumise sagedus: suur
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: keskmine
Riskide avaldumise sagedust on praegu keeruline prognoosida, kuid hinnalisemate toodete (näiteks tehnikatoodete) puhul on tarbijal alati võimalik küsida ostu sooritamise ajal ostukviitungit ning osad kauplejad pakuvad kliendikaardi omanikele ka võimalust saada ostukviitung e-posti teel, mis omakorda vähendab riskide avaldumise sagedust. Kuivõrd tarbijal on alati võimalik ostu sooritamisel ostukviitung saada, siis on ka tarbija enda huvides hinnata, milliste toodete puhul võib ta tulevikus ostukviitungit vajada ja milliste puhul mitte – suure tõenäosusega on see vajalik kallimate toodete puhul ning väiksema tõenäosusega vajatakse ostukviitungit näiteks toidupoodidest toidu ostmise puhul.
Muudatus ei puuduta kõiki kauplejaid, vaid üksnes neid, kesllel on valmisolek muutma oma kassasüsteeme selliselt muuta, et paberostukviitungeid enam vaikimisi välja ei prindita, v.a sularaha janing kliendikaardiga seotud erandid – selle eelduseks on asjaolu, et kaupleja kassasüsteemid võimaldavad ostukviitungeid vähemalt kakshe aastat jooksul pärast ostu sooritamist tagantjärele säilitada.
Leevendavaid meetmeid otseselt kauplejatele mõeldud ei ole, kuid üheks leevendavaks meetmeks saab pidada seda, et kauplejatel on võimalik ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata tänapraeguse praktikaga, mille kohaselt ja printidaditakse paberostukviitungeid jätkuvaendiselt vaikimisi välja.
Mõju olulisus: oluline
2. sihtrühm: kõik jaekauplustes oste sooritavad tarbijad
Mõju ulatus
Paberostukviitungite väljastamist reguleerivate õigusnormide muutmine nõuab tarbijatelt esialgu harjumist olukorraga, kus kaupleja ei väljasta enam paberostukviitungit olenemata ostukorvi suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung väljastada, kui ostusumma on suurem kui 20 eurot), v.a juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas egja kasuta kliendikaarti ei kasuta või kasutab ostu sooritamiseks sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kakshe aastat jooksul pärast ostu sooritamist säilitada.
Tarbija jaoks suureneb ostu tõendamise koormus siiski näiteks olukorras, kus tarbija soovib esitada kauplejale pretensiooni. See risk on aga maandatud sellega, et tarbijal on võimalik ostu tõendada ka pangakonto väljavõttega. Samuti säilib tarbijal võimalus näiteks olukorras, kus tarbija ostab tehnikaseadme vms, küsida kauplejalt ostu hetkel ostukviitungit. Samuti on TTJA seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu sooritamist konkreetsest kauplusest tõendada ka pangakonto väljavõttega.
Mõjude avaldamise sagedus: suur
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline
Tarbijakaitseseadusesse lisatakse säte, mille kohaselt tuleb kauplejal väljastada tarbijale ostukviitung vaikimisi, kui tarbija sooritab ostu sularahas jega kasuta kliendikaarti ei kasuta või kasutab ostu sooritamiseks sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kakshe aastat jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Selle eesmärk on vältida olukordi, kus tarbija soovib esitada näiteks kauplejale pretensiooni, kuid tal puudub võimalus ostu ning ostu sooritamise kuupäeva tõendada. Seega sellise sätte lisamise eesmärk on kaupleja ja tarbija vahelisi vaidlusi juba ennetavalt vältida.
Mõju olulisus: väheoluline
3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA
Mõju ulatus
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui riikliku järelevalveasutuse koormus võib ostukviitungeid reguleerivate õigusnormide muutmisega seoses esialgu küll suureneda, kuid see peaks vähenema kohe, kui tarbijad on muudatustega harjunud ning need omaks võtnud. On tTõenäoline, et tarbijad pöörduvad pärast muudatuste jõustumist TTJA poole, kes peab uut korda tarbijatele selgitama. Eeldatavasti on pöördumiste arv siiski vähene, sest kauplejatel endal on muudatustest teatamisel oluline roll (näiteks pannakse kassade juurde vastavad sildid) vms.
Mõju avaldumise sagedus: algselt võib kokkupuude olla keskmine, kuid muudatustega harjumisel pigem väike.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline
Mõju olulisus: väheoluline
2. muudatus: kaupleja peab tagama tarbijale ühe tasuta kanali arve saatmiseks, võimaldades arvet tellida postiaadressile, e-posti aadressile või arveteadet lühisõnumigna mobiiltelefonile. Tarbija nõusolekul võib kaupleja kasutada arve edastamiseks sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavat elektroonilist klienditeeninduskeskkonda või internetipanka. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, võib kaupleja tarbijat varem teavitades saata edaspidi arveid tarbija e-posti aadressile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib saada arveid saada mõne muu kanali kaudu. E-posti aadressi puudumise korral võib kaupleja tarbijat teavitades saata arveteatevituse lühisõnuminga mobiiltelefonile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib arvet mõne teise kanali kaudu saada.
1. sihtrühm: kestvuslepingute alusel tarbijatele teenuseid osutavad kauplejad. Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamisega tegeleb 590 ettevõtjat; veevarustuse, kanalisatsiooni, jäätme- ja saastekäitlusega tegeleb 318 ettevõtjat; info- ja sidega 12 122 ettevõtjat ning finants- ja kindlustustegevusega 9 834 ettevõtjat.
Mõju ulatus
Kauplejate halduskoormus väheneb, kuivõrd kauplejal puudub edaspidi kohustus saata dubleerivaid paberarveid posti teel juhul, kui tarbijal on näiteks oma e-posti aadress või tarbija on edastanud kauplejale oma telefoninumbri. Kauplejatele tähendab paberarvete dubleerivast saatmisest loobumine ka majanduslikku kokkuhoidu, sest kauplejate edastatud info kohaselt on ühe paberarve saatmise kulu kauplejale ca 1 euro. Kindlasti on neid tarbijaid, kes soovivad edaspidigi saada paberarveid (peamiselt vanemaealised) ning nende saamist tuleb neile tarbijatele tasuta võimaldada, kuid muudatustel on positiivne mõju keskkonnale, sest paberarvete saatmise vajadus väheneb.
Mõju avaldumise sagedus: keskmine
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: väike
Mõju olulisus: väheoluline
2. sihtrühm: tarbijad, kes tarbivad teenuseid kestvuslepingute alusel
Mõju ulatus: kõik tarbijad (peamiselt vanemaealised), kes soovivad tulevikus saada paberarvet, seda ka saavad. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, siis on kauplejal õigus eeldada, et tarbija seda ka kasutab ning sellest lähtudes võib kaupleja edastada arved posti teel saatmise asemel elektrooniliselt tarbija e-posti aadressile. Kui tarbijal ei ole oma e-posti aadressi, kuid ta on kauplejale andnud oma mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja edastada info arve suuruse kohta (n-ö arveteadevitus) tarbijale lühisõnuminga. Samas tuleb mõlemal juhul anda tarbijale võimalus arve saamise kanalit muuta, kuid see on ühekordne tegevus ehk kui tarbija ei soovi saada arvet e-posti ega arveteadetvitust lühisõnumi teel, siis tuleb tal kauplejat sellest lihtsalt teavitada.
Mõjude avaldumise risk: väike
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline
Mõju olulisus: väheoluline
3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA
Mõju ulatus
TTJA töökoormus tarbijate pöördumiste arvu kasvu tõttu eeldatavasti ei suurene, kuivõrd tarbijatel on ka pärast muudatuste jõustumist võimalik paberarvet saada: selleks tuleb üks kord kaupleja poole pöörduda ning edaspidi on kauplejal kohustus saata tarbijale ikkagi paberarve.
Mõju avaldumise sagedus: väike
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline
Mõju olulisus: väheoluline
Kaasnev mõju: keskkonnamõju
Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberostukviitungite asjatul väljaprintimisel ning paberarvete saatmisel on arvestatav koormus keskkonnale.
Nagu eespool välja toodud, siis tegi näiteks jaekauplus Rimi 2022. aastal iseteeninduskassade süsteemides muudatuse, mille kohaselt ei väljastata paberostukviitungeid enam vaikimisi, vaid paberkviitungi saamiseks tuleb tarbijal teha iseteeninduskassa ekraanil vastav linnuke. Sellise muudatuse tulemusel hoidis Rimi terves Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit. Pärast muudatuste jõustumist saaks sama praktikat edukalt kasutada ka kassiiriga kassade puhul ning sellisel juhul hoiaksid kauplejad kokku märgatavas koguses paberit, mida praegu asjatult välja prinditakse.
Paberarvete puhul hoiaksid kauplejad samuti suurel määral paberit kokku, lõpetades dubleerivate paberarvete edastamise neile tarbijatele, kellele saadetakse vanast harjumusest paberarve topeltdubleerivalt. Selge on see, et teataval määral saadavad kauplejad paberarveid tarbijatele posti teel edaspidigi (peamiselt vanemaealistele tarbijatele), kuid dubleeriva paberarve saatmise lõpetamine on oluline keskkonnahoid.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.
8. Rakendusaktid
Eelnõu rakendamisega ei kaasne vajadust rakendusakte muuta ega kehtestada.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 1. juulil 2025. aastal. Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvara ümberseadistamiseks.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, SA-le Rohetiiger, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Kindlustusseltside Liidule, MTÜ Eesti Tarbijakaitse Liidule ning Eesti Omanike Keskliidule.
________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2024. a.

(allkirjastatud digitaalselt)