Eelnõu kooskõlastamiseks

1

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa

Nr Esitaja ja ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus

Justiitsministeerium

1. Seletuskirjas (lk 13) on selgitatud, et muudatused on

kooskõlas ka võlaõigusseadusest (VÕS) tuleneva

lepingu muutmise regulatsiooniga; nimelt nähakse

VÕS § 13 lõike 1 alusel võimalus lepingut muuta ka

seaduses sätestatud juhtudel ehk kõnesoleval juhul saab

lepingu muutmise võimaluse näha ette TKS-ga. Palume

seletuskirjas täpsustada, millised kavandatavad sätted

TKS-is konkreetselt annavad õiguse lepingu

ühepoolseks muutmiseks VÕS § 13 lg 1 järgi. Juhime

tähelepanu, et Riigikohus on leidnud, et "Lepingut võib

VÕS § 13 lõike 1 järgi muuta lepingupoolte

kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud

muul alusel. See kehtib ka tüüptingimustega lepingu

puhul. Tüüptingimusi kasutavale lepingupoolele ei

tulene seadusest õigust muuta lepingutingimusi

ühepoolselt, nagu võib järeldada kohtulahenditest.

Tüüptingimuste ühepoolse muutmise õigus peab

tulenema konkreetsest seaduse sättest või

lepingutingimusest." (RKTKo 7.04.2014. a nr 3-2-1-

12-14, p 32). VÕS-i kommenteeritud väljaandes on

selgitatud, et seaduses ettenähtud lepingu ühepoolse

muutmise õigust võib pool kasutada seaduses

ettenähtud eelduste olemasolul, st sõltumatult teise

poole nõusolekust. Poolte kokkulepet ei ole vaja seega

siis, kui seaduses on ette nähtud poole õigus lepingut

Arvestatud. Eelnõu seletuskirja on täiendatud ning täpsustatud on, et TKS § 4

lg 9 esimene lause „Kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud

arveedastusviisi igal ajal muuta“ näeb tarbijale ette õiguse

kestvuslepingu ühepoolseks muutmiseks kooskõlas VÕS § 13 lg-

ga 1.

2

muuta. Näiteks ei ole lepingu muutmiseks vaja poolte

kokkulepet SMGS-i art 21 §-s 1 sätestatud olukorras

ehk veotakistuse esinemisel raudteel. Tüüptingimuste

ühepoolne muutmine ei ole lubatud muudel kui

konkreetsest seadusesättest või lepingutingimusest

tulenevatel alustel

2. EN § 1 p-ga 1 muudetakse TKS § 4 lõiget 4.

Kavandatava muudatuse tulemusel peaks tarbija teatud

juhtudel ise omaalgatuslikult aktiivselt reageerima ostu

tõendava dokumendi saamiseks. Palume kaaluda, mis

meetmed tuleks täiendavalt eelnõusse lisada selleks, et

tagada tarbija õiguste parem kaitse, arvestades ostu

tõendava dokumendi olulisust. Leiame, et selline

lahendus, kus tarbijale tuleb esitada paberil ostu

tõendav dokument üksnes tarbija nõudmisel (st tarbija

peab ise omaalgatuslikult ja aktiivselt paberostutšeki

saamiseks tegutsema), ei pruugi olla mõistlik,

arvestades seda, et tarbijatele soovitakse õiguskorras

tagada kõrgetasemeline kaitse. Nimelt, seletuskirjas (lk

2) on leitud, et tarbija jaoks on oluline ostuhetkel

hinnata, kas ta võib näiteks tulevikus võimalike

pretensioonide esitamiseks vajada ostukviitungit või

mitte. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

(TTJA) on seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu

tõendada ka pangakonto väljavõttega. Samuti on MKM

leidnud lisas 1 (lk 11), et "Samas võrdsustab TTJA

pangakonto väljavõtte samamoodi ostukviitungiga."

Kaldume arvama, et pangakonto väljavõttega on

võimalik tõendada müügilepingu võimalikku

sõlmimist ja kaupluses tasumist, kuid võimalik ei ole

üldjuhul tõendada seda, milline konkreetne ese

kauplusest osteti (ehk müügilepingu eset). See aga

Selgitatud. Eelnõusse on sätestatud kaupleja kohustus väljastada tarbijale

vaikimisi, s.t ilma tarbija nõudmiseta paberostukviitung olukorras,

kus tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või

kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada.

Lisaks väljastatakse tarbijale paberostukviitungit alati siis, kui

tarbija seda ostuhetkel kauplejalt küsib.

Eelnõusse on kavandatud, et kaupleja ei pea vaikimisi paber-

ostukviitungit väljastama juhul, kui kaupleja poolt tarbijale

pakutav kliendikaart, mida tarbija ostmisel kasutab, võimaldab

tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustel.

Lisaks on eelnõu seletuskirja korrigeeritud ning selgitatud, et kuigi

olukorras, kus tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus peaks jõudma

kohtusse, kehtib reegel, et igaüks tõendab oma väited ise, on

praktikas sellest tarbija kasuks irdutud.

Samuti on ka tarbijavaidluste komisjon (TVK) toonud oma

juhendis välja, et kui tarbija esitab avalduse tarbijavaidluste

komisjonile, tuleb avaldusele esitada juurde maksekorraldus ehk

makset tõendav dokument. TVK loeb maksekorralduseks

maksekorralduse, pangakonto väljavõtte, sularahatšeki, kviitun-

gi.

3

tähendaks, et tarbija peaks suutma teatud juhtudel

vaidluse korral muude tõenditega tõendada, milline

konkreetne ese kauplusest osteti. Näiteks peaks tarbija

kohtumenetluses, kas taotlema kohtult tõendite

kogumist või paluma kohtult hea usu põhimõttest

lähtuvalt erandlikku tõendamiskoormise ümber-

pööramist. Kõik need meetodid tähendaksid tarbijale

suure tõenäosusega täiendavat ajalist ja rahalist

lisakulu, mis võib tekitada olukorra, et oma õiguste

jõustamine on tarbijale keerulisem ja seetõttu võib ta

loobuda oma õiguste kaitsmisest. Tarbijate õiguste

tagamise vajadusele on juhtinud tähelepanu ka lisas 1

Tallinna Linnakantselei.

Palume ka selgitada väidet: "Hilisem tõendamiskoor-

mus (et see kaup osteti just sealt) on jätkuvalt kauplejal,

s.t seda põhimõtet muudatustega ei muudeta." (vt

MKM-i vastus Lisa 1, lk 8). Kaupleja on TKS § 2 lõike

1 p 2 järgi isik, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud

tema majandus- või kutsetegevusega (st kaupleja ei ole

tarbija). Kahtleme, kas tõendamiskoormis ikka lasub

kauplejal, pigem on selline tõendamiskoormus tarbijal.

TsMS § lõike 1 esimese lause järgi peab "kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei

tulene teisiti". TTJA on 2020. a selgitanud, et kui kõik

ostud on tehtud ühe kaardimaksega, siis ühe asja ostu

tõendamine pangakonto väljavõttega on keeruline ja

soovitanud hoida alles ostutšekk kui kõige kindlam viis

ostu tõendamiseks. Pangakonto väljavõte on nö teine

ostu tõendav dokument.

Lisaks viis Eesti Kaupmeeste Liit enne VTK koostamist läbi

küsitluse, kus uuriti kauplejate valmisolekut ostukviitungeid

tagantjärgi n-ö välja võtta. Kaupmeeste poolt on selleks

valmisolek, kui ost on sooritatud pangakaardiga või ost on

registreeritud kliendikaardiga. Sellest tulenevalt kõnealune säte ka

sellisel kujul sõnastati.

Samuti ei ole kauplejal ka kehtiva regulatsiooni kohaselt kohustus

väljastada igal juhul ostukviitungit - nimelt sätestab TKS § 4 lg 5,

et väiksema kui 20 euro suuruse ostusumma korral väljastatakse

ostukviitung tarbija nõudmisel.

4

3. EN § 1 p 1 (TKS § 4 lõige 4) järgi on paberdokumendi

esitamise kohustus ka juhul, kui klient kasutab

kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu

säilitada kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist.

Märgime, et kaupleja võib tarbijale pakkuda ka

garantiid (VÕS § 155), mis võib olla pikem kui

seadusjärgne kaheaastane lepingutingimustele

mittevastavuse vastutuse periood. Täiendavalt juhime

tähelepanu, et asja asendamisel ja parandamisel

pikeneb seadusjärgne vastutuse aeg (VÕS § 218 lõige

31). Palume kaaluda, kas neid olukordi tuleks

kavandatavas regulatsioonis arvesse võtta.

Arvestatud. TKS § 4 lg 4 sõnastust on muudetud nii, et kauplejal on kohustus

väljastada ostu tõendav paberdokument mh juhul, kui tarbija

kasutab ostu sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija

ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustele.

Seega on muudatuste puhul arvestatud ka kaupleja poolt teatud

juhtudel antava müügigarantiiga (VÕS § 230) kui ka sellega, et

asja asendamisel ja parandamisel pikeneb seadusjärgne vastutuse

aeg (VÕS § 218 lõige 31).

4. EN § 1 p 3 (TKSi § 4 lõige 51) – eelnõust nähtub, et

muudatuste tagajärjel puudub kauplejal edaspidi üldine

kohustus väljastada tarbijale ostu tõendav dokument nn

digitaalsel kujul (tarbija e-postile või klienditeenindus-

keskkonda või internetipanka), sõltumata tarbija nõud-

misest. Seletuskirjas (lk 2) on selgitatud: "Seega, kuigi

muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust

ostukviitungit vaikimisi väljastada, on tarbijal võimalik

ostu hetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning

kauplejal on kohustus see paberil väljastada või saata

ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt."

Seega tundub olevat võimalik tõlgendus, et juhul, kui

tarbija küsib paberostukviitungit, on vaid sellisel juhul

võimalik kauplejal ostutšekk esitada tarbija nõusolekul

talle digitaalselt, kuid kauplejal pole kohustust omaal-

gatuslikult nn digitaalsel kujul ostutšekki tarbijale

edastada. Palume täiendavalt analüüsida ja selgitada,

millal on kauplejal digitaalse dokumendi (ostutšeki)

Arvestatud

osaliselt.

TKS § 4 lõike 51 mõte on see, et kauplejal puudub kohustus

väljastada paberostukviitung juhul, kui tarbija on andnud nõusole-

ku ostukviitungi edastamiseks digitaalselt (näiteks klienditee-

ninduskeskkonda või e-postiaadressile). Seda mõtet on seletuskir-

jas selgitatud. Lõikes 4 on sätestatud eraldi juhud, millal kaupleja

on kohustatud paberostukviitungi tarbijale väljastama.

Eelnõu seletuskirja on vastavalt muudetud, et oleks üheselt aru-

saadav, et paberostukviitungi ning digitaalselt saadetud ostukvii-

tungi puhul on mõlemal juhul tegemist kirjalikku taasesitamist

võimaldava vormiga.

Samuti on eelnõu lõiget 51 täiendatud vastavalt, et tarbija peab

andma kauplejale sõnaselge nõusoleku digitaalse ostukviitungi

edastamiseks

Mis puudutab püsiva andmekandja kasutamise nõude

kehtestamist, siis eelnõu koostajad ei pea seda vajalikuks. Ka

tänasel päeval edastavad osad kauplejad (peamiselt toidupoed)

5

esitamise kohustus ja selgemalt õigusaktis see nõue

sõnastada.

Seonduvalt kavandatava TKS § 4 lõigetega 4 ja 51

juhime tähelepanu ka järgnevale. Seletuskirja põhjal

võib jõuda järeldusele justkui oleks paberostukviitung

õiguslikult midagi muud võrreldes nn digitaalselt edas-

tatava ostukviitungiga. Õiguslikult aga on mõlemal

juhul tegemist kirjalikku taasesitamist võimaldava

vormiga. Seega palume täpsustada, kas termineid

mõistetakse ja kasutatakse eelnõus korrektselt. Nimelt,

seletuskirjas (lk 5) on selgitatud, et "Kui kaupleja esitab

tarbijale ostukviitungi kirjalikku taasesitamist võimal-

davas vormis, ei ole vaja paberostukviitungit edasta-

da." ja "Samuti sätestatakse, et tarbijale kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis saadetav arve peab

sisaldama vähemalt lõikes 4 olevat kohustuslikku

teavet." Kehtivast TKS § 4 lõikest 4 tuleneb kauplejale

kohustus esitada tarbijale kirjalikus või tarbija nõus-

olekul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

kauba müümist või teenuse osutamist tõendav doku-

ment. TsÜS § 78 lõike 1 järgi nõuab kirjalik vorm

tehingupoolte poolt omakäelist allkirjastamist, tehingu

kirjaliku vormiga loetakse reeglina võrdseks ka elek-

trooniline vorm (TsÜS § 80 lõige 1). TsÜS § 80 lõige 2

kohaselt peab tehing elektroonilise vormi järgimiseks

olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil,

sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema

tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjas-

tatud (TsÜS § 80 lg 3 kolmanda lause järgi on elektroo-

niliseks allkirjaks ka digitaalallkiri). Kuna tavapärased

paberostutšekid, mis kauplustes väljastatakse, ei ole

eelduslikult reeglina omakäeliselt (ega eelduslikult ka

tarbija nõusolekul ostukviitungeid klienditeeninduskeskkonda,

mis ei ole tarbija mõjussfääris. See on siiani hästi toimunud, sest

kauplejad on tarbijaid sellise lahenduse poole läbi kampaaniate ka

suunanud ning praktikas ei ole probleeme esinenud.

6

elektrooniliselt allkirjastatud), ei saaks sellised paber-

ostutšekid olla kirjalikule vorminõudele vastavad TsÜS

§ 78 lõike 1 järgi. See, et ostutšekk väljastatakse pabe-

ril, ei muuda seda automaatselt kirjalikule vorminõude-

le vastavaks. Võimalik tundub olevat järeldus, et selli-

sed paberostutšekid vastavad kirjalikku taasesitamist

võimaldavale vormile (TsÜS § 79) nagu seda võiksid

olla ka nn digitaalsed ostutšekid. Kirjalikku taasesita-

mist võimaldava vormi sisu sätestab TsÜS § 79. TsÜS-

i kommenteeritud väljaandes on leitud, et sellisele

vorminõudele vastaks näiteks see, kui info on talletatud

paberkandjale või arvutis, aga sellele vormile võib

vastata ka faksi, e-kirja või SMS-i saatmine. Oluline

on, et salvestatud infot oleks hiljem võimalik lugeda,

andmekandja võimaldaks infot püsivalt salvestada,

infot saaks kirjalikult taasesitada (st lihtsalt loetavalt

kirjatähtedena taasesitada, sh arvuti- või telefoniekraa-

nil).

Märgime, et igal juhul peaks olema tarbijale tagatud

hilisem ligipääs muutmata kujul ostutšekile. Palume

kaaluda, kas kavandatavate muudatuste puhul võiks

olla asjakohane rääkida püsiva andmekandja mõistest

(VÕS § 111) ja kas selliselt võiks olla võimalik tagada

tarbijate õigusi paremini. Nimelt, arvesse tuleks ka

võtta erinevaid võimalikke negatiivseid takistusi –

näiteks, mida peaks tarbija tegema siis, kui kliendi-

teeninduskeskkond ühel päeval enam ei tööta või muul

põhjusel tarbija ei saa enam endast mittesõltuvatel

põhjustel klienditeeninduskeskkonda, st ostu tegemist

tõendavale dokumendile või arvele enam ligi? Kui

7

kaupleja esitab tarbijale pärast ostu näiteks paberostu-

tšeki, on paberostutšekk tarbija nn mõjusfääris ja

vastutusalas ning kui tarbija nt kaotab paberostutšeki

ära, on see juhtunud eelduslikult tarbijast (mitte kauple-

jast) lähtuvatest põhjustest. Ostutšeki edastamine

elektroonilisse klienditeeninduskeskkonda tähendaks

aga seda, et ostutšekk ei pruugi olla tarbija nn mõju-

sfääris, vaid ligipääs ostu tõendavatele dokumentidele

on kaupleja tagada. Sellest lähtuvalt palume kaaluda,

kas kavandatavate muudatuse puhul võiks olla asja-

kohane rääkida püsiva andmekandja mõistest, mille

sätestab VÕS § 111. Püsiva andmekandja termin tule-

neb EL õigusest ja püsivaks andmekandjaks võivad olla

paberkandjad, e-kirjad, disketid, CD-ROM-id, DVD-d,

mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad, tekstisõnumid

ning muud meediumid, mis vastavad VÕS §-s 111

nimetatud kriteeriumidele. Püsivaks andmekandjaks ei

ole veebilehed, mis nimetatud tunnustele ei vasta.

Oluline on ka see, et püsiv andmekandja ja kirjalikku

taasesitamist võimaldav vorm ei ole samatähendus-

likud terminid.

Mis puudutab kavandatavas TKS § 4 lõikes 51 nime-

tatud tarbija antud nõusolekut, siis palume kaaluda, mis

viisil peaks tarbija selle nõusoleku andma, nt kas sellise

nõustumise võiks kaupleja sätestada ka oma tüüptin-

gimustes või peaks tarbija selleks eraldi nõusoleku

andma, ise aktiivselt tegutsedes, nt lahtri märkima, ise

valiku tegema, sisestama andmed vms. Vaadates teisi

TKS-i ja VÕS-i sätteid, on tihti kasutatud sõnastust

"sõnaselge nõusolek" (nt VÕS § 281 lõige 1, VÕS §

551 lõige 6, TKS § 4 lõige 7). Palume seega ka kaaluda,

8

kas selline sõnaselge nõusoleku nõue võiks aidata

kaasa tarbijate õiguste paremale tagamisele. TsÜS § 68

lõige 2 sätestab otsese tahteavalduse mõiste ning

kommenteeritud väljaande autorid on selgitanud, et

"sõnaselge“ tähendab, et tahe on otseselt ja vahetult

väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või kirja-

likult.

5. EN § 1 p 4 (TKS § 4 lõige 6) – palume selgitada,

millistest tingimustest lähtuvalt oleks kauplejal õigus

nõuda tarbijalt kulude hüvitamist. Seletuskirjas (lk 5)

on leitud, et "Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii

elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti

teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida

tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis kauple-

jate hinnangul on praegu summas 1 eurot. Kauplejal on

õigus nõuda sellisel juhul tarbijal postikulude hüvita-

mist, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb

tarbijale edastada tasuta." Märgime, et VÕS § 281

sätestab tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava

lepingu puhul. Palume ka kaaluda, kas oleks vajalik

lisada VÕS § 281 lõikega 2 analoogiline säte, mis pii-

raks kaupleja õigust nõuda kulude hüvitamist selliselt,

et tarbijalt nõutav tasu ei või ületada kulu, mis tekib

kauplejal sellise arveedastusviisi kasutamise eest.

Seletuskirjast (lk 5) on võimalik järeldada, et TKS § 4

lõike 6 eesmärk peaks olema see, et tarbija üks ja

mittedubleeriv valitav arveedastusviis peab olema igal

juhul tasuta. Palume hinnata, kas säte võib võimaldada

tarbijale kahjulikku tõlgendust, mille kohaselt tarbija

üksainus valitav arve edastusviis ei pea igal juhul ole-

ma tasuta, vaid kõigest vähemalt üks arveedastusviis

terves valikus, mille hulgast tarbija saab/peab valiku

Selgitatud. Kuivõrd eelnõus on toodud välja, et kauplejal on õigus nõuda

tarbijalt postikulude hüvitamist, siis ei pea eelnõu koostaja

vajalikuks eraldi sätestada, et tarbijalt nõutav summa ei tohi

ületada kulu, mis tekib kauplejal sellise arveedastusviisi

kasutamise eest.

Lisaks on lõike 6 (tulenevalt eelnõu muudatustest lõige 61)

sõnastust täpsustatud selliselt, et tarbijal on võimalik ise valida,

millisesse kanalisse on kaupleja kohustatud tarbijale tasuta arve

edastama. Sõnastuse muutmisega eemaldatakse võimalus

kõnealust sätet tõlgendada tarbija suhtes kahjulikult.

9

langetama, peab olema tasuta. Selliselt võivad tekkida

nt olukorrad, kus kaupleja saaks otsustada, et üks ja

ainus arve tasuta arve edastusviis on e-postiga arve

edastamine, kuid postiaadressile paberarve saamine

oleks igal juhul tasuline, sh ka siis, kui see oleks ainus

tarbija valitud arveedastusviis. Juhul, kui selline tarbi-

jale kahjulik tõlgendus on võimalik, paluksime sätte

sõnastust täpsustada. Sellise võimaliku riski tõenäosuse

esinemist kinnitab lisas 1 EKTK punktis 5 esitatud

kommentaar: "Näiteks kui tarbija on tellinud endale e-

arve ja kaupleja on andnud teada, et e-arve saamine on

tasuta, kuid muud arve saatmise viisid mitte, siis ei

tohiks tarbijal olla õigust nõuda kauplejalt, et tasuta

kanaliks oleks paberarve saatmine. Seega tarbijal

peaks olema õigus muuta tasuta kanalit üksnes teatud

juhtudel, näiteks siis, kui kaupleja on tasuta kanaliks

määranud e-arve, kuid tarbija ei soovi e-arvet, vaid

soovib saada arvet oma meilile."

Lisaks palume sätet täpsustada selliselt, et sättest

enesest oleks selgelt aru saada, kas säte kehtestab

loetelu kõikidest lubatavatest arveedastusviisidest või

sätestab loetelu nendest arveedastusviisidest, mida

kaupleja peab tarbijale igal juhul pakkuma tasuta (v.a

juhul, kui tarbija soovib saada sama arvet dubleerival

viisil). Seletuskirjas (lk 5) on leitud, et kuigi ka e-arve

on elektrooniline kanal, siis seda tasuta kanalina ei

käsitata. Leiame, et kavandatavast sättest ei tulene

selgelt välja see, et säte reguleerib kohustuslikku tasuta

kanalites arvete edastamist, mitte üldiselt arvete

edastamist. Leiame, et seega võib tekkida segadus ja

küsimus, kas kauplejal on õigus edastada arveid ka

10

muude kanalite vahendusel, kui tarbija sellist edastus-

viisi soovib valida (nt e-arve). Hetkel võib sättest

järeldada, et tegu on kinnise loeteluga, mis ei võimalda

kauplejal pakkudagi teisi (tasuta) arveedastusviise.

6. EN § 1 p 5 (TKS § 4 lõige 7) – palume kaaluda, mis

viisil peaks tarbija selle nõusoleku andma, nt kas sellise

nõustumise võiks kaupleja sätestada ka oma tüüptingi-

mustes või peaks tarbija eraldi selleks andma nõus-

oleku, ise aktiivselt tegutsedes, nt lahtri märkima, ise

valiku tegema, sisestama andmed vms). Vaadates teisi

TKS-i ja VÕS-i sätteid, on tihti kasutatud sõnastust

"sõnaselge nõusolek" (nt VÕS § 281 lõige 1, VÕS §

551 lõige 6, TKS § 4 lõige 7). Paluksime seega ka

kaaluda, kas selline sõnaselge nõusoleku nõue võiks

aidata kaasa tarbijate õiguste paremale tagamisele.

TsÜS § 68 lõige 2 sätestab otsese tahteavalduse mõiste

ning kommenteeritud väljaande autorid on selgitanud,

et "sõnaselge“ tähendab, et tahe on otseselt ja vahetult

väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või

kirjalikult.

Lisaks palume selgitada, miks on tõendamiskoormuse

ümberpöördumise põhimõte võrreldes kehtiva TKS § 4

lõikega 7 kavandatavast sättest välja jäetud. Palume

sellest lähtuvalt ka kaaluda, kas tarbija huvides oleks

see, kui selline lause lisada kavandatava TKS § 4

lõikesse 7. Kehtiv TKS § 4 lg 7 sätestab teises lauses,

et tarbijalt nõusoleku saamist tõendab vaidluse korral

kaupleja.

Arvestatud. TKS § 4 lõikesse 61 on lisatud sarnaselt kehtivale seadusele säte,

et vaidluse korral tõendab tarbijalt nõusoleku saamist kaupleja.

7. EN § 1 p 7 (TKS § 4 lg 9) – üheselt ei ole selge, mida

tähendab lauseosa: "kui kaupleja on tarbijale sellist

tahteavalduse tegemise viisi pakkunud." Palume

selgitada, mida täpsemalt on selle lauseosa all mõeldud

Arvestatud. TKS § 4 lg 9 sõnastust on muudetud järgmiselt: „Kui kaupleja teeb

tarbijale arve edastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija

sellega nõustunuks, kui ta ei ole kaupleja vastavasisulises

11

ja kuidas praktikas peaks kauplejapoolne tahteavalduse

tegemise viisi pakkumine välja nägema.

Kavandatav säte ei pruugi olla sellises sõnastuses

kooskõlas TsÜS § 68 lõikega 3. Palume sätet seega ka

täpsustada. TsÜS § 68 lõige 3 sätestab: "Vaikimist või

tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise

või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb

seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest

praktikast." Juhime tähelepanu, et Riigikohus on

leidnud, et tahteavaldus on õiguslike tagajärgede

kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine (RKTKm

02.12.2020. a, nr 2-18-9475, p 13.1). Seega peaks

vaikimise või tegevusetuse tahteavalduseks lugemise

ehk vaikimise või tegevusetuse konkreetne õiguslik

tagajärg tulenema seadusest (nt, et vaikimine loetakse

millegagi nõustumiseks, saabub kindel tagajärg).

Hetkel jääb sätte teise lause sisu arusaamatuks ja sätet

oleks võimalik justkui tõlgendada selliselt, et kauplejal

oleks ühepoolne õigus otsustada selle üle, kas ja milline

tähendus anda tarbija võimalikule vaikimisele või

tegevusetusele. Sellisel juhul ei tulene tarbija vaikimise

või tegevusetuse tahteavalduseks lugemise alus ei

seadusest, eelduslikult ka mitte lepingust ega

lepingupoolte praktikast lähtuvalt, vaid kaupleja enese

otsustusõigusest lähtuvalt. See ei ole kooskõlas TsÜS §

68 lõikega 3. Mõned näited kehtivast õigusest:

nt sätestab VÕS § 20 lõige 3, et /…/ "tuleb pakkumusele

mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel

juhul nõustumuseks."

VÕS § 99 lõige 1 sätestab, et "Ettevõtjal ei teki tarbijale

tellimata asja saatmise, teenuse osutamise või muu

tahteavalduses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole

muudatusega nõus.“

Lisaks on tarbija õiguste kaitsmiseks lisatud eelnõusse kaupleja

poolne kohustus teavitada tarbijat vaikimise tagajärgedest – TKS

§ 4 lg 9 kolmas lause.

12

soorituse tegemise korral tarbija vastu nõudeid.

Tarbija vaikimist või tegevusetust ei loeta tarbija

nõustumuseks." VÕS § 719'1 lõike 2 esimene lause

"Makseteenuse pakkuja ja klient võivad kokku leppida,

et klient on andnud nõusoleku muuta lepingut ka

sellisel juhul, kui makseteenuse pakkuja klient ei ole

enne muudatuse jõustumist teatanud, et ei ole

muudatusega nõus."

Palume ka kaaluda, kas tarbija huve võiks paremini

aidata tagada see, kui kauplejal oleks ka konkreetne

kohustus teavitada tarbijat sõnaselgelt ja üheselt

mõistetavalt vaikimise tagajärgedest. Selline kaupleja

kohustus võiks aidata tagada seda, et kui mingil

põhjusel ei ole tarbija poolt kauplejale antud e-posti

aadress õige, ei ole enam kasutuses või tarbija ei saa e-

postile ligi vms, siis on tarbija tähelepanu juhitud

sellele, et arveid hakatakse edastama ilma tarbija

poolse aktiivse sekkumiseta e-posti aadressile. Selliselt

oleks tarbija muudatusest teadlik ja tal oleks võimalus,

kas e-posti aadress ära muuta või astuda aktiivseid

samme, et temale paberarvete edastamine jätkuks.

Näiteks toome kehtivast õigusest VÕS § 7191 lõike 2

teise lause: "Sellisel juhul peab makseteenuse pakkuja

teavitama klienti vaikimise tagajärgedest ja õigusest

leping käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt üles

öelda.".

8. Palume arvestada ka kirjale lisatud eelnõu failis

esitatud normitehniliste ja keelemärkustega ning

märkustega eelnõu seletuskirja kohta.

Arvestatud.

Eesti Kaupmeeste Liit

13

Eesti Kaupmeeste Liit toetab jätkuvalt eelnõus välja

toodud kavatsust ostukviitungite ja paberarvete väljas-

tamisest loobumist ja suundumist paberivaba arvelda-

mise suunas.

Teadmiseks

võetud.

Kaubandus-Tööstuskoda

1. Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 1 välja

toodud kavatsust ostukviitungite ja paberarvete väljas-

tamisest loobumist. Kaubanduskoja hinnangul on

tegemist hea muudatusega, sest seeläbi vähenevad ette-

võtete kulud ja koormus ning muudatusega kaasneb

positiivne mõju keskkonnale.

Teadmiseks

võetud.

2. Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 4 toodud

põhimõtet, et kaupleja peab tarbijale tagama vähemalt

ühe tasuta arveedastusviisi, võimaldades tarbijal valida,

kas arve edastatakse tarbija posti- või e-postiaadressile

või arveteavitusena lühisõnumi teel tema mobiiltelefo-

ninumbrilt ning kui tarbija soovib arvet saada topelt nii

elektroonilise kanali kui ka posti teel, siis on kauplejal

õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu.

Teadmiseks

võetud.

3. Kaubanduskoda leiab, et eelnõu seletuskirjas ei ole pii-

savalt põhjendatud, miks loobuti eelnõus punktist,

mille kohaselt on kauplejal võimalik loobuda paberarve

saatmisest juhul, kui tarbija on vormistanud endale e-

arve (eelnõu seletuskiri lk 3-4) ning millistele andme-

tele tuginedes antud punktist eelnõus loobuti. Kauban-

duskoda palub kaaluda varianti lisada eelnõusse punkt,

mille kohaselt juhul, kui tegemist on kestvuslepinguga

ning tarbija on avaldanud kauplejale oma e-posti

aadressi või tellinud e-arve, ei pea kaupleja tarbijale

tasuta paberarve võimalust pakkuma.

Selgitatud. Vt vastust Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu

kommentaarile nr 2.

14

Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni

Liit

1. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

(ITL) tänab ja tunnustab Majandusja Kommunikatsi-

ooniministeeriumit tarbijakatseseaduse muutmise eel-

nõu (edaspidi: eelnõu) ettevalmistamisel ettevõtjate

varase ja konstruktiivse kaasamise eest erinevate

lahendusvariantide kaalumisel. Leiame, et eelnõuga on

võetud õige suund ebavajalike paberarvete ja ostu-

kviitungite hulga vähendamiseks ning meil on hea meel

tõdeda, et ITLi ettepanekuid eelnõule eelnenud välja-

töötamiskavatsusele (edaspidi: VTK) on (osaliselt) ar-

vestatud. ITL on eelnõud analüüsinud ja esitab käes-

olevaga oma küsimused ja täiendavad ettepanekud.

Teadmiseks

võetud.

2. ITL-i hinnangul on oluline ja väga positiivne, et eelnõu

võimaldab lõpetada kauplejal paberarve saatmise, kui

ta teavitab tarbijat eelnevalt arvesaamise kanali muut-

misest ja annab talle võimaluse valida mõni muu arve

saamise viis. Leiame, et põhjendatud on ühtse loogika

kasutamine igas olukorras, sh ka e-arve panka tellimise

järgselt – kaupleja teavitab tarbijat eelnevalt paberarve

saatmise lõpetamisest, andes talle võimaluse soovi

korral paberarve taastada või valida mõni muu arve

saamise viis. Meie hinnangul eelnõu tekst nimetatud

lähenemist ka võimaldab ja peabki võimaldama (eel-

nõu § 1 p 4 ja p 5). Samas on hetkel seletuskiri (vt

eelnõu § 1 p 4 kohta käivad kommentaarid seletuskirjas

lk 5) eelnõu ja eelkirjeldatud põhimõttega teatavas vas-

tuolus, mis võib tekitada praktikas segadust tõlgendus-

tes, asuda pidurdama keskkonnasäästlikele e-arvetele

üleminekut ja soosida alusetut topeltarvete esitamist.

Selgitatud. Seletuskirja ja eelnõud on vastavalt täiendatud. Seletuskirjas oleva

e-arve kohta käiva selgituse mõte on olnud selles, et kui tarbija on

valinud/tellinud endale e-arve siis ei tohiks lugeda arve edastamist

posti vms teel dubleeriva arve saatmiseks, mille eest on kauplejal

võimalik küsida postikulude hüvitamist.

Samas näiteks olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve ning

lisaks saadetakse talle arveid ka posti teel, kuid tarbija on eelnevalt

edastanud kauplejale endaga suhtlemiseks e-postiaadressi või

mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja teha tarbijale ettepaneku

arve saamise kanali muutmiseks (seda võimaldab TKS § 4 lg 9),

kuid seejuures ei tohi tekkida olukorda, kus kaupleja loeb e-arve

tasuta kanaliks ning küsib tarbijalt posti teel saadetava arve eest

postikulude hüvitamist.

Seletuskirjas oleva info mõte on olnud selles, et vanemad tarbijaid,

kes on tellinud endale e-arve, et ei peaks igakordse arve

15

Palume eemaldada seletuskirjast (lk 5) eksitav lõik:

„Kuigi ka e-arve on elektrooniline kanal, siis seda

tasuta kanalina ei käsitata.

Eelnev tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on

tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et kaupleja

võib postiaadressile saadetava arve eest küsida

postikulude hüvitamist ehk lugeda seda dubleeriva arve

saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides

VTK-le välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei

tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega

tutvumiseks. Seega, kui tarbija on tellinud endale e-

arve ning tänasel päeval saadetakse talle ka arveid posti

teel, siis ei anna e-arve olemasolu kauplejale õigust

vaikimisi loobuda paberarve saatmisest.

maksmisega kellegi abi paluma, ei satuks olukorda, kus tal ei ole

võimalik arve sisuga tutvuda.

4. Eelnõu sätestab, et tarbija peab saama valida arveedas-

tusviiside vahel (paberarve või arve e-posti aadressile

või arveteavitus lühisõnumiga) ning seda mitte üksnes

kestvuslepingute puhul, vaid ka ühekordsete lepingute

sõlmimisel. Selguse mõttes palume eelnõus ja seletus-

kirjas täpsustada, et lühisõnumiga arveteavitus on

kaupleja pakutavas arveedastusviiside valikus juhul,

kui kauplejal on selleks tehniline võimalus ja kaupleja

sellist võimalust pakub. Eelnõu praeguse versiooni

kohaselt jääb tarbijale (tasuta) paberarve nõudmise

võimalus alles ja meie hinnangul võib alati vaikimisi

valikus olla ka e-posti aadressile arve saatmise võima-

lus.

Palume eelnõu materjalides täpsustada, et teavituska-

nalite valik sõltub kauplejate tehnilistest võimalustest.

Seejuures ei tohi kindlasti eelnõu ja seletuskirjaga

piiratatulevikus tekkida võivaid erinevaid innovaatilisi

Arvestatud. Eelnõu ning seletuskirja on vastavalt muudetud/täiendatud selli-

selt, et lähtutakse tehnoloogianeutraalsusest ning sellest, et tarbijal

on võimalik valida üksnes nende arveedastusviiside vahel, mida

kaupleja oma klientidele pakub.

16

lahendusi ja tuleb lähtuda tehnoloogianeutraalsuse

põhimõttest

5. ITL rõhutab jätkuvalt vajadust ajakohastada ka elek-

troonilise side seaduses sätestatud lepingu muudatus-

test teavitamise korda. Olukorras, kus kogu ettevõtlus-

sektor teeb tänu käesoleva eelnõuga kavandatavatele

muudatustele digihüppe, on sidesektor endiselt surutud

kasutama aegunud teavitusviise. Oleme veendunud, et

analoogselt paberarvetega ei tohiks kehtiv regulatsioon

enam nõuda ka keskkonnajalajälge asjatult kasvatavaid

paberkandjal teavitusi.

Teadmiseks

võetud.

Eesti Omanike Keskliit

Eesti Omanike Keskliit on tutvunud tarbijakaitsesea-

duse muutmise seaduse eelnõuga. Kiidame muudatu-

sed heaks.

Teadmiseks

võetud.

1

EELNÕU

20.11.2024

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seadus

§ 1. Tarbijakaitseseaduse §-s 4 tehakse järgmised muudatused:

1) lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kauba müümise või teenuse osutamise eest kohesel tasumisel kohustub kaupleja esitama

tarbijale ostu tõendava paberdokumendi tarbija nõudmisel. Ostu tõendav paberdokument

esitatakse ka juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või kasutab

kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab

asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud

tingimustele.

2) paragrahvi täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

(41) Ostu tõendavas dokumendis sisaldub vähemalt:

1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;

2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev;

3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.“;

3) lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Ostu tõendava paberdokumendi esitamise kohustust ei kohaldata, kui tarbija on andnud

sõnaselge nõusoleku ostu tõendava dokumendi edastamiseks oma e-posti aadressile või

sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse elektroonilisse klienditeeninduskeskkonda või

internetipanka.“;

5) lõike 6 neljas lause tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi täiendatakse lõigetega 61 ja 62 järgmises sõnastuses:

„(61) Tarbijale tagatakse vähemalt üks tasuta arveedastusviis. Tarbijal peab olema võimalus

valida arveedastus tema e-posti või e-postiaadressile. Olenemata muudest arveedastusviisi

valikuvõimalustest, peab tarbijal olema võimalus valida arveedastus tema posti- või e-

postiaadressile. Tarbija valikut tõendab vaidluse korral kaupleja.

(62) Kui tarbija soovib saada arvet mitmel viisil ja üks neist on arve edastus postiaadressile, on

kauplejal õigus nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kauplejal ei ole õigust nõuda postikulude hüvitamist, kui teiseks arveedastusviisiks on

masintöödeldav arve (e-arve).“;

7) lõiked 7 ja 8 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud arveedastusviisi igal ajal muuta. Kui

kaupleja teeb tarbijale arve edastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija sellega

nõustunuks, kui ta ei ole kaupleja vastavasisulises tahteavalduses ette nähtud tähtaja jooksul

teatanud, et ta ei ole muudatusega nõus. Kaupleja on kohustatud tarbijat teavitama vaikimise

tagajärgedest.“.

2

§ 2. Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, …………….. 2024. a.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

1

20.11.2024

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on muuta tarbijale ostu tõendava dokumendi (edaspidi ostukviitung) ja arve

edastamist reguleerivaid kehtiva tarbijakaitseseaduse (TKS) norme nii, et väheneks asjatult

väljaprinditavate ostukviitungite ning posti teel tarbijale saadetavate paberarvete hulk.

Eelnõu laiem eesmärk on vähendada kauplejate keskkonnajalajälge ning suunata tarbijaid

paberostukviitungite või paberarvete saamisest loobuma. Seejuures on eelnõu koostamisel

arvestatud suuremat kaitset vajavate tarbijate (eelkõige vanemaealiste) soovi/vajadust saada

ka pärast muudatuste jõustumist paberostukviitungeid ja/või igakuiseid paberarveid.

Ostukviitungeid ning paberarveid reguleerivaid õigusnorme muudeti viimati 2015. aastal

ning kuigi valdavalt on need muudatused oma eesmärgi saavutanud, on praktikas siiski

tekkinud vajadus neid õigusnorme veelgi muuta. Koos tehnoloogia arenguga on muutumas

tarbijate käitumisharjumused ning ka suur osa kauplejaid mõtlevad oma keskkonnajalajälje

vähendamisele. Lisaks on tänu infoühiskonna arengule kauplejatel võimalik edastada arveid

viisidel, mida 2015. aastal veel ei olnud või mis ei olnud siis nii laialdaselt kasutusel. Selline

uus edastusviis on näiteks arveteate edastamine lühisõnumina (Short Message Service ehk

SMS) tarbija mobiiltelefonile või ostukviitungite puhul kviitungi säilitamine konkreetse

kaupleja mobiilirakenduses. Seega on oluline, et ostukviitungeid ja paberarveid

reguleerivad õigusnormid käiks ajaga ja tehnoloogia arenguga kaasas ning et need

võimaldaksid kauplejatel oma keskkonnamõju vähendada.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

ettevõtluse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas ([email protected],

tel 625 6459). Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunikud Ragnar Kass

([email protected]) ja Käddi Tammiku ([email protected]). Eelnõu ja

seletuskirja on keeletoimetanud Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse

toimetaja Merike Koppel ([email protected]).

1.3. Märkused

Käesolev eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu

õigusakti ülevõtmise või rakendamisega.

Eelnõu näeb ette tarbijakaitseseaduse 1. jaanuaril 2025. a jõustuva redaktsiooni RT I,

04.07.2024, 22 muutmise.

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus (VTK), mis saadeti 13. oktoobril 2023. a

huvirühmadele kooskõlastamiseks ja tagasiside saamiseks.1 Väljatöötamiskavatsus annab

ülevaate eelnõu algatamise põhjustest ning selle aluseks olevate uuringute ja

1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/07acbed1-25fe-4d8b-986a-e9d4244cd57c.

2

kaasamisprotsessi detailidest. Vältimaks dubleerimist ei ole neid siinses seletuskirjas

korratud.

Seadus on kavandatud jõustuma 1. juulil 2025. a.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega.

2. Seaduse eesmärk

Ostukviitungid

Seaduse muudatuste üks eesmärk on vähendada asjatult väljaprinditavate ostukviitungite

hulka, kuivõrd tänapäeval prinditakse kauplustes (peamiselt toidupoodides) iga päev välja

tuhandeid paberostukviitungeid, mida tarbija enamjaolt tegelikult ei vaja. Kehtiva seaduse

kohaselt kohustub kaupleja tarbijale väljastama kirjalikus või tarbija nõusolekul kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ostukviitungi juhul, kui tarbija ostusumma on suurem kui

20 eurot, kuid muudatuste jõustudes selline nõue kaob.

Kauplejad on ka omal algatusel teinud olulisi ja suuri samme, et oma keskkonnajalajälge

vähendada: näiteks paljude toidukaupluste kliendikaartide omanikele on antud võimalus

teha klienditeeninduskeskkonnas või konkreetse kaupluse mobiilirakenduses vastav

muudatus, mille kohaselt ei prindita paberostukviitungit vaikimisi välja, vaid tarbija saab

ostukviitungiga tutvuda kaupleja klienditeeninduskeskkonnas või saadetakse see tarbijale

e-posti teel. Selge on see, et mitte kõik poed ei ole sellist muudatust teinud ning paljudes

kauplustes puudub kliendikaardi või iseteeninduskassa kasutamise võimalus. Lisaks on

Eestis suur hulk tarbijaid, kes eri põhjustel ei ole ise altid iseteeninduskassasid kasutama

ning neile väljastatakse paberostukviitung vaikimisi, kuigi paljudes olukordades (peamiselt

toidupoodide puhul) tarbijad ostukviitungit ei vajagi. Lisaks sooritatakse suur hulk oste

pangakaarti kasutades, millega on hiljem võimalik ostu tegemist konkreetsest poest ning

kuupäeval lihtsasti tõendada. Kuivõrd tarbijakaitseseadusest ega ka ühestki muust seadusest

ei tulene, et ostukviitung on ainus ostu tõendav dokument, on tarbijal võimalik ostu

sooritamist tõendada ka muude tõenditega, sh pangakonto väljavõttega.

Seetõttu muudetakse kehtivat seadust selliselt, et kaupleja kohustub tarbijale väljastama

paberostukviitungi üksnes juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ning ei kasuta

kliendikaarti või kasutab sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada

perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja

vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel. Lisaks säilib ostukviitungi

väljastamise kohustus juhul, kui tarbija teavitab ostuhetkel kauplejat paberostukviitungi

saamise soovist. Sellest tulenevalt, kuigi muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam

kohustust paberostukviitungit vaikimisi väljastada (v.a sularahamaksega seotud erandid),

on tarbijal võimalik ostuhetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning kauplejal on kohustus

see paberil väljastada või saata ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt tarbija e-

postiaadressile või teha ostukviitung klienditeeninduskeskkonnas kättesaadavaks.

Paberarved

Paberarvete puhul puudub kauplejatel kehtiva seaduse kohaselt võimalus omal algatusel

loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus tarbija on endaga suhtlemiseks andnud

kauplejale näiteks oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Seega saadetakse tänasel

3

päeval osadele tarbijatele (näiteks Telia AS-i puhul 4,7% ja Elisa AS-i puhul 9–10%

tarbijatele) vanast harjumusest paberarveid, kuigi tõenäoliselt oleks suur osa nendest

tarbijatest, kellele praegu saadetakse paberarveid, valmis saama arveid ka elektrooniliselt,

e-posti või arveteatena lühisõnumi teel.

Kuivõrd posti teel saadetavate arvete eest ei ole kauplejatel kehtiva seaduse alusel õigus

küsida lisatasu, kuigi see tähendab kauplejatele lisakulu (kauplejatelt saadud info kohaselt

maksab ühe paberarve saatmine kauplejale keskmiselt 1 euro), siis ei ole tarbijad

motiveeritud pöörduma ka kaupleja poole ning teavitama kauplejat oma valmisolekust

paberarve saamisest loobuda.

Kauplejad on teinud mitmesuguseid omaalgatuslikke kampaaniaid (näiteks Telia kampaania

„Murrame harjumusi, mitte puid“), mille eesmärk on olnud panna tarbijad loobuma

paberarvete saamisest, kuid lisaks kampaaniate korraldamisele pakub püsivamat lahendust

seadusemuudatuse tegemine.

Ka avalik sektor on siin näidanud head eeskuju ning alates 1. juulist 2019 on võimalik

avalikule sektorile saata üksnes e-arveid ning ühe põhjusena on toodud mh välja, et

paberarvete saatmine on kulukas.2 Sellest lähtudes on paberarvete saatmist reguleerivate

õigusnormide eesmärk hoogustada elektrooniliste arvete kasutamist tarbijate seas, võttes

samal ajal arvesse seda, et osa ühiskonnaliikmetest vajab siiski ka paberarveid (eelkõige

vanemaealised, kellel puudub või on vähene digivõimekus). Sellest tulenevalt on

muudatused kujundatud selliselt, et tarbijatele saadetakse arveid eelkõige elektrooniliselt,

kuid kauplejatel on kohustus saata paberarveid nendele tarbijatele, kes seda soovivad või

vajavad.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, teiste seaduste ja ELi õigusega.

Tarbijakaitseseaduse muutmine, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate paberarvete

ning ostukviitungite hulka, ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Seaduse muudatused on puutumuses põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega.

Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena

käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsetele meetmetele. Ettevõtlus-

vabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid

takistusi ettevõtluseks.3 Ettevõtja õigust olla vaba riigi sekkumisest on kohus käsitlenud

laialt. Riigikohus peab sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni ettevõtlusvabadust

riivavaks.4 Seejuures aga piisab ettevõtlusvabaduse piiramiseks igast mõistlikust põhjusest,

kuivõrd tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.5

Seadusemuudatus on vastutulek Eesti Kaupmeeste Liidu ning SA Rohetiigri tehtud ette-

panekule, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate ostukviitungite ja paberarvete

hulka nii kulude optimeerimise kui ka keskkonnasäästlikkuse eesmärgil. Muudatused

eeldavad kauplejatelt teatavaid kulutusi, näiteks kassasüsteemide ümberseadistamist, kuid

2 https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/riigi-raamatupidamine/e-arved 3 https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31, p 7. 4 Samas, p 7. 5 RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15, p 19.

4

see kulu ei ole Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul kuigi suur. Samuti on tõenäoline, et osad

kauplejad jätkavad tegutsemist kehtivas seaduses sätestatud põhimõtte alusel.

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse tarbijakaitseseadust ja

teisega nähakse ette eelnõu jõustumine seadusena.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TKS-i § 4 lõiget 4, nähes ette, et kaupleja kohustub

esitama tarbijale kauba või teenuse eest tasumise korral ostu kinnitava pabertõendi (eespool

ja edaspidi ostukviitung) sõltumata ostusumma suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb

ostukviitung tarbijale esitada, kui ostusumma on vähemalt 20 eurot) üksnes siis, kui tarbija

sooritab ostu sularahas ja ilma kliendikaarti kasutamata või kasutades kliendikaarti, mis ei

võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud

tingimustel.

Samuti säilib tarbijal võimalus saada ostukviitung, kui ta sellest soovist kauplejat ostuhetkel

teavitab.

Enne VTK koostamist viis Eesti Kaupmeeste Liit erineva suuruse ja käibega ettevõtete seas

läbi küsitluse, mille käigus uuriti kauplejate valmisolekut tagantjärgi ostukviitungeid

väljastada. Küsitlusele vastas 78 kauplejat ning küsitlusest nähtus, et kauplejatel on

valmisolek tagantjärgi ostukviitungeid väljastada, kui ost on registreeritud vähemalt

kliendikaardiga. Lisaks nähtus küsitlusest, et sularaha kasutatakse väiksemate

ostusummade puhul ning ost sooritatakse pangakaardiga, kui ostusumma on suurem.

Mis puudutab ostu tõendamist, siis on TTJA 2019. a avaldanud seisukoha, et tarbijal on

võimalik ostu tõendada mh pangakonto väljavõttega – sellega on tarbijal võimalik tõendada

müügilepingu sõlmimist ning tehingu tegemise kuupäeva.

Tarbijakaitseseaduses ega ka muus seaduses ei ole sätestatud, et ostukviitung saab olla

ainsaks tõendiks ostu sooritamisest. Seega on tarbijal võimalik ostu tõendada ka muude

tõenditega, sh pangakonto väljavõttega. Praktika on, et isegi, kui kehtiva seaduse alusel

väljastatakse tarbijale paberostukviitung, siis need ikkagi kipuvad kaduma ja/või neil olev

tint aja jooksul kuluma ning tarbijad tõendavad ostu sooritamist muude vahenditega kui

paberostukviitung. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikest 1 tuleneb,

et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, on kohtuvälises praktikas toimunud

muutus, mille kohaselt peavad kauplejad piisavaks tõendiks ka pangakonto väljavõtet.

Sellise seisukoha on TTJA avaldanud ka oma juhendis „Pretensiooni esitamine ja garantii

ning kaebuse lahendamine6“ 2019. aasta lõpus, mis tähendab, et sellest on lähtutud pea viis

aastat ning kauplejad on sisult ümberpöördunud tõendamiskoormuse tänaseks omaks

võtnud. Seda näitab ka tarbijavaidluste komisjoni praktika, mille kohaselt juhul, kui tarbija

pöördub kaebusega komisjoni ning tal on võimalik lisada oma avaldusele juurde vaid ostu

tõendava dokumendina pangakonto väljavõte, on seda peetud piisavaks tõendiks. Pigem

käivad vaidlused selle üle, kas kauba puuduse tekitas tarbija tegevus või mitte.

6 https://www.ttja.ee/sites/default/files/failid/dokumendid/juhend_- _pretensiooni_esitamine_ja_garantii_ning_kaebuse_lahendamine.pdf

5

Seega saab asuda seisukohale, et tänaseks on välja kujunenud praktika, kus kauplejad

aitavad kaasa tarbija ostu tõendamisele või alternatiivselt panustavad aktiivselt selle ümber

lükkamisse, et konkreetne kaupleja oli see, kellega müügileping sõlmiti/kellelt konkreetne

toode osteti. See annab alust arvata, et juhul, kui tarbija ning kaupleja vaheline vaidlus jõuab

kohtusse ning kohtul tekib kahtlus, oleks kohus aldis hea usu põhimõttest lähtuvalt

tõendamiskoormuse ümber pöörama selliselt, et kauplejal tekiks kohustus tõendada, mis oli

see, mida tarbija tema käest ostis pangakonto väljavõttel nähtuva tehingu käigus ostis, kui

mitte asja, millel on esinenud puudus.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 41, milles sätestatakse andmed

(samad andmed on sätestatud ka kehtiva seaduse §-s 4), mis peavad tarbijale esitatavas ostu

tõendavas dokumendis sisalduma. Need andmed on: 1) kaupleja nimi või ärinimi ja

tegevuskoha aadress; 2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev; 3) iga kauba või

teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.

Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks TKS-i § 4 lõige 5, kuivõrd

seadusemuudatustega kaotatakse ära kaupleja kohustus väljastada tarbijale vaikimisi

ostukviitung olukorras, kus ostusumma on suurem kui 20 eurot.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 51, millega nähakse ette, et lõikes 4

sätestatud paberostukviitungi esitamise kohustust ei kohaldata olukorras, kus tarbija on

andnud kauplejale sõnaselge nõusoleku ostukviitungi edastamiseks oma e-postiaadressile

või sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse klienditeeninduskeskkonda või interneti-

panka. Sedasi toimivad tänasel päeval osa jaekauplejaid, kes on suunanud tarbijaid valima

digitaalse ostukviitungi näiteks klienditeeninduskeskkonnas.

Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse TKS-i § 4 lõike 6 neljas lause, mis sätestab: „arve

esitatakse tarbija valikul tema postiaadressile või e-posti aadressile“, kehtetuks.

Asjakohane regulatsioon kavandatakse muudetud sõnastuses uude lõikesse 61.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse TKS-i § 4 uute lõigetega 61 ja 62.

Lõikes 61 sätestatakse, et kaupleja peab tarbijale tema valikul tagama vähemalt ühe tasuta

arveedastusviisi. Tarbijal peab olema võimalus valida, arveedastus oma posti- või e-posti

aadressile. Kuigi osad kauplejad pakuvad oma klientidele lisaks klassikalistele

arveedastusviisidele (e-post ja/või tavapost) ka näiteks arveteate saatmist sõnumiga tarbija

mobiiltelefoninumbrile, siis siiski kõik kauplejad seda võimalust tarbijatele ei paku. Seega

on tarbijatel võimalik lisaks posti- või e-posti aadressile arveedastusviisile valida ka nende

arveedastusviisidel vahel, mida konkreetne kaupleja tarbijatele täiendavalt pakub. Tarbija

valikut peab vaidluse korral tõendama kaupleja.

Lisaks lähtutakse eelnõu tekstis ka tehnoloogianeutraalsusest, et mitte piirata tulevikus

tekkida võivaid innovaatilisi lahendusi ning sellest tulenevalt ei tooda sättes välja kõiki

võimalikke arveedastusviise, mida kauplejad tänasel päeval tarbijatele pakuvad.

Lõikes 62 sätestatakse, et kui tarbija soovib arvet mitmel viisil ja üks neist on arve

edastamine postiaadressile, on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui

muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kauplejal puudub õigus nõuda tarbijalt postikulude

hüvitamist, kui tarbija on valinud teiseks arveedastusviisiks e-arve.

6

Kuivõrd arve esitamine on eeldus selleks, et tarbija saaks kauplejale saadud kauba või

teenuse eest tasuda, tuleb tarbijale tagada tema enda valikul üks tasuta kanal (näiteks e-post,

mobiiltelefon või tavapost), mille kaudu kaupleja tarbijale arve tasuta saadab. Kui tarbija

soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti teel kui

ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis

kauplejate hinnangul on praegu 1 euro. Kauplejal on õigus nõuda sellisel juhul tarbijalt

postikulude hüvitamist, välja arvatud juhul, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb

tarbijale edastada tasuta.

Kuigi e-arve saadetakse elektroonilise kanali kaudu, siis seda saatmisviisi tasuta kanalina

ei käsitata. See tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda

see seda, et kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest nõuda postikulude hüvitamist

ehk pidada seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK

kohta välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt

digivõimekust e-arvega tutvumiseks. Näiteks on tõenäoline olukord, et vanemad inimesed

on vormistanud endale e-arve, kas ühekordselt panka pöördudes või nooremate lähedaste

abiga, et vältida olukordi, kus igakuiselt tuleks pöörduda panka või küsida lähedaste abi

arve(t)e tasumiseks. See ei tähenda aga seda, et kui tarbija on edastanud kauplejale endaga

suhtlemiseks e-postiaadressi või mobiiltelefonumbri, siis ei võiks kaupleja teha TKS § 4 lg

9 alusel tarbijale ettepaneku arve saamise kanali muutmiseks. Kui tarbija aga pöördub

kaupleja poole sooviga saada jätkuvalt paberarveid, ei tohiks tekkida olukordi, kus kaupleja

loeb e-arve tasuta kanaliks ning küsib tarbijalt arve posti teel saatmise eest postikulude

hüvitamist.

Riigikohus on oma 24. novembri 2015. a lahendi nr 3-2-1-135-15 punktis 17 leidnud, et

näiteks juhul, kui klient on lepingu sõlminud interneti teel ning talle saadetakse kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis arve tasuta e-posti teel, siis võib temalt paberarvete

saatmise eest tasu küsimine olla põhjendatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldavaks

vormiks võib pidada ka lühisõnumit.

Kui postiaadressile ning e-posti aadressile saatmise võimalus on olemas ka kehtiva seaduse

puhul, siis arveteate saatmine lühisõnumiga mobiiltelefonile on uus saatmisviis, mida

kehtiv seadus teha ei võimalda. Arutelude käigus selgus, et arveteate edastamist

lühisõnumiga mobiiltelefonile kasutavad paljud kauplejad (seni saadeti arveteade

lühisõnumiga tarbija mobiiltelefonile dubleerivalt) ning suur osa tarbijatest on selle

muudatuse omaks võtnud (näiteks Telia AS ning Elisa AS saadavad iga kuu teateid arve

suuruse kohta lühisõnumiga ca 30 000 kliendile).

Kohustuslikud andmed, mida tarbijale esitatav arve peab sisaldama, on loetletud

raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2, milles sätestatakse, et kui seaduses või selle alusel

antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument (arve) sisaldama

majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid:

1) toimumisaeg;

2) majandusliku sisu kirjeldus;

3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa.

Arveteade ei ole arve selle klassikalises tähenduses, kuivõrd lühisõnumi kaudu ei ole

võimalik saata kogu infot, mis arvel kajastub. Arveteate saatmisel on seega oluline, et

7

arveteatelt edasi liikumine kogu arve nägemiseks on tarbija jaoks võimalikult lihtne ega

nõua suuri lisapingutusi.

Eelnõu § 1 punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks kehtiva seaduse § 4 lõige 7 ja lõikes 8

sisalduv volitusnorm, mida ei ole sisustatud alates seaduse jõustumisest 2016. aasta

1. märtsil ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe

andmise täpsemad nõuded. Seega ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis

tekitab normi adressaadis või rakendajas ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega,

kuid määruse andjal ei ole olnud selleks reaalset vajadust.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 9, mille kohaselt on kestvuslepingu

puhul tarbijal igal ajal võimalik arveedastusviisi muuta. Kestvusleping on leping, mis on

suunatud püsivate või korduvate kohustuste täitmiseks. Tulenevalt kestvuslepingu

olemusest, s.t sellest, et tegemist on lepinguga, mis on suunatud püsivate või korduvate

kohustuste täitmiseks, nähakse lõikes 9 ette kaupleja võimalus teha tarbijale

arveedastusviisi muutmise ettepanek. Tegemist on VÕS § 13 lg-st 1 tuleneva alusega

(seadusest tulenev alus lepingu muutmiseks), mille kohaselt nähakse tarbijale

tarbijakaitseseadusega ette võimalus arve saamise kanalit igal ajal muuta. Kaupleja ei pea

võimaldama tarbijal arveedastusviisi tasuta muuta.

Lisaks nähakse kavandatud lõikega 9 ette, et kui kaupleja on teinud tarbijale

arveedastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija sellega nõustunuks, kui ta pole

kaupleja vastavasisulises tahteavaluses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole

muudatustega nõus.

Eelnõukohase § 4 lõike 9 teise lause eesmärk on võimaldada kauplejal olukorras, kus tarbija

on talle varem andnud endaga kontakteerumiseks/suhtlemiseks e-posti aadressi, edastada

arveid tarbija e-posti aadressile, teavitades sellest tarbijat ette – näiteks teavitades tarbijat

paberarvel, et edaspidi saadetakse arved tarbija e-posti aadressile, kuid kui tarbija soovib ka

edaspidi paberarveid saada, tuleb tal kauplejaga ühendust võtta (näiteks helistades kaupleja

klienditeenindusse). Seega tuleks praktikas teha kaupleja poolne tahteavaldus viisil, milles

kaupleja seni tarbijaga suhelnud/arveid saatnud on.

Eelnõu kohaselt tuleb kauplejal määrata tarbijale kindel tähtaeg, mis aja jooksul peab tarbija

võtma kauplejaga ühendust, kui ta ei nõustu arve saamise viisi muudatustega.

Kaupleja on kohustatud tarbijat teavitama ka vaikimise tagajärgedest ehk sellest, et kui

tarbija ei pöördu näiteks kaupleja klienditeeninduse poole arve saamise kanali muutmiseks,

siis loetakse tema vaikimist selleks, et ta nõustub arve saamise kanali muutmisega. See aitab

tagada selle, et kui mingil põhjusel ei ole tarbija poolt kauplejale antud e-postiaadress õige,

ei ole enam kasutusel, tarbija ei saa kauplejale eelnevalt antud e-postile ligi, on tarbija

tähelepanu juhitud sellele, et arveid hakatakse edaspidi ilma tarbija aktiivse sekkumiseta

saatma tarbija poolt eelnevalt antud e-posti aadressile. Sellisel juhul on tarbijal võimalik

astuda aktiivseid samme, et talle paberarvete edastamine jätkuks.

Tarbija vaikimine või tegevusetus loetakse tahteavalduseks kooskõlas tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 68 lõikega 4.

Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad muudatused 1. juulil 2025. aastal.

8

Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma

kassasüsteemide ja majandustarkvarade ümberseadistamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ostukviitungite ja paberarvete

väljastamine kauplejalt tarbijale ei ole Euroopa Liidu õigusaktidega reguleeritud, seega on

tegemist liikmesriigi pädevuses oleva küsimusega.

6. Seaduse mõjud

Muudatus 1

Kauplejal säilib ostukviitungi vaikimisi väljastamise kohustus olukorras, kus tarbija

sooritab ostu sularahas ilma kliendikaarti kasutamata või kasutab ostu sooritamiseks sellist

kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja

vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustel. Tarbijal säilib võimalus küsida kauplejalt ostuhetkel

ostukviitungit ning kauplejal säilib kohustus see tarbijale paberil väljastada või see tarbija

nõusolekul näiteks tema e-posti aadressile saata.

sihtrühm: kõik jaekauplejad, kes pärast muudatuste jõustumist muudavad oma

kassasüsteeme selliselt, et need ei prindiks enam paberostukviitungeid sõltumata

ostusummast vaikimisi välja, v.a sularahas ja kliendikaarti registreerimata tehtud või selliste

kliendikaartidega tehtud ostud, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada perioodil,

millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustel.

mõju: muudatused avaldavad mõju majandusele ja keskkonnale. Seaduse muudatusel,

mille kohaselt kassasüsteemid ei prindi enam paberostukviitungeid sõltumata ostusummast

vaikimisi välja, on valdavalt positiivne mõju. Ettevõtete (jaekauplejate) jaoks on positiivne

majanduslik mõju, sest vähenevad majanduskulud. Keskkonnamõju on positiivne, sest

väheneb märkimisväärselt jäätmete teke. Jaekauplustes oste tegevatele tarbijatele olulisi

muutusi ei kaasne ning TTJA töökoormus võib lühiajaliselt kasvada, kuid pikemaajalisemat

mõju see kaasa ei too.

Mõju ulatus:

Muudatused puudutavad jaekauplejaid, kellel on füüsilised kauplused. Statistikaameti

andmetel oli Eestis 2022. aasta (uuem statistika ei ole veel kättesaadav) seisuga 23 149

kauplejat, kes tegelesid hulgi- või jaekaubandusega, kuid kõik neist ei olnud VTK sihtrühm,

kuivõrd siia alla on hõlmatud ka e-kaubandus, mida eelnõuga tehtavad muudatused ei

puuduta. Eesti Kaupmeeste Liidu poolt läbiviidud küsitlusele vastas kokku 78 erineva

suuruse ja käibega kauplejatelt. Võimekus ja valmisolek teha selliseid muudatusi on

eelkõige suurematel kauplustel. Muudatused puudutavad enamjaolt just toidukaupluseid,

kellel on suurel hulgal füüsilisi kaupluseid, kus prinditakse igapäevaselt välja väga suurel

hulgal ostukviitungeid ja kellel on suurem võimekus ostukviitungeid oma süsteemides

9

säilitada. Muudatus ei puuduta kõiki jaekauplejaid, vaid üksnes neid, kes soovivad või kellel

on võimekus vastavaid muudatusi oma kassasüsteemides teha. Seega on kauplejatel

võimalik ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata tarbijatele paberostukviitungite

vaikimisi väljastamist.

Mõju ulatus on üks kord suur, kuivõrd kauplejad peavad muudatustega kaasatulemiseks

esmalt oma kassasüsteeme muutma selliselt, et nende süsteemid ei prindiks enam vaikimisi

ning olenemata ostusummast ostukviitungeid välja (v.a sularahamaksega seotud erandid).

Paberostukviitungite väljaprintimist reguleerivate õigusnormide muutmisel on

jaekauplejatele peamiselt positiivne mõju, kuivõrd paberostukviitungeid ei prinditaks enam

vaikimisi välja (v.a sularahamaksega seotud erandid). Näiteks tegi Eestis tegutsev

jaekaupleja Rimi 2022. aastal oma iseteeninduskassades muudatuse, mille kohaselt ei

prindita paberostukviitungit enam vaikimisi välja, vaid paberostukviitungi saamiseks tuleb

tarbijal teha ekraanil vastav linnuke – sellega on Rimi hoidnud Baltikumis kokku 17,4 tonni

paberit, sellest 6,8 miljonit Eestis.7 Samalaadseid muudatusi on teinud ka teised

jaekauplejad, kes ei ole andmeid kokkuhoiu kohta avalikult avaldanud.

Jaekauplejatele võib avaldada lühikest aega negatiivset mõju ühekordne kassasüsteemide

ümberseadistamine nii, et paberil ostukviitungeid ei prinditaks enam igal juhul vaikimisi

välja. Kulu suurus sõltub suuresti sellest, kui keerukas on jaekauplejate kasutatav

kassasüsteem. Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul, kes oli väljatöötamiskavatsuse

koostamise protsessi kaasatud, ei ole kassasüsteemide ümberseadistamise kulu

märkimisväärne.

Pärast muudatuste tegemist vähenevad jaekauplejate koormus ning tindi- ja paberikulud,

sest ostukviitung prinditakse tarbijale välja üksnes siis, kui tarbija selleks ostuhetkel soovi

avaldab, v.a eespool mainitud sularahamaksetega seotud erandid, mille puhul säilib

kauplejal kohustus ostukviitung tarbijale ostuhetkel vaikimisi anda. Tindi- ja paberkulu

vähenemine konkreetses kaupluses sõltub suuresti kliendibaasi suurusest ehk sellest, kui

palju kliente konkreetset kauplust külastab. Mida suurem on kauplus ning tema kliendibaas,

seda suurem on ka kokkuhoid.

Mõju avaldumise sagedus: suur

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: keskmine

Riskide avaldumise sagedust on praegu keeruline prognoosida, kuid hinnalisemate toodete

(näiteks tehnikatoodete) puhul on tarbijal alati võimalik küsida ostu sooritamise ajal

ostukviitungit ning osad kauplejad pakuvad kliendikaardi omanikele ka võimalust saada

ostukviitung e-posti teel, mis omakorda vähendab riskide avaldumise sagedust. Samuti on

suurematel kauplejatel olemas näiteks võimalus, et tarbija logib oma kliendikontole sisse

ning saab seal ostukviitungida tutvuda/seda hiljem kasutada, kui tarbija soovib esitada

puudustega toote osas näiteks kauplejale pretensiooni. Kuivõrd tarbijal on alati võimalik

ostu sooritamisel ostukviitung saada, siis on ka tarbija enda huvides hinnata, milliste toodete

puhul võib ta tulevikus ostukviitungit vajada ja milliste puhul mitte – suure tõenäosusega

7 Rimi Eesti Food AS. Vastutustundliku ettevõtluse raport 2022. Kättesaadav veebis: https://www.rimi.ee/ettevottest/vastutustundliku-ettevotluse-raport-2022.

10

on see vajalik kallimate toodete puhul ning väiksema tõenäosusega vajatakse ostukviitungit

näiteks toidupoodidest toidu ostmise puhul.

Muudatus ei puuduta kõiki kauplejaid, vaid üksnes neid, kes on valmis muutma oma

kassasüsteeme selliselt, et paberostukviitungeid enam vaikimisi välja ei prindita, v.a

sularahamaksetega seotud erandid.

Ebasoovitavad mõjud avalduvad selles, et kauplejal võib tekkida täiendav koormus selles

osas, kui tarbija soovib esitada kauplejale pretensiooni ning tõendab ostu

pangakonto/kliendikaardi väljavõttega. See tähendab seda, et kaupleja peab oma süsteemist

konkreetse ostukviitungi leidma – see ei ole aga eelduslikult väga mahukas, sest pangakonto

väljavõttel oleva kuupäeva ning kellaaja või kliendikaardi alusel on ostukviitungi n-ö

taastamine üsna lihtne töö. Lisaks ei ole tarbija poolt pretensioonide esitamine ka

igapäevane tegevus.

Leevendavaid meetmeid kauplejatele otseselt mõeldud ei ole, kuid üheks leevendavaks

meetmeks saab pidada seda, et kauplejatel on võimalik ka peale seadusemuudatuste

jõustumist jätkata praeguse praktikaga ja printida paberostukviitungeid endiselt vaikimisi

välja.

Mõju olulisus: oluline

Sihtrühm: kõik jaekauplustes oste sooritavad tarbijad

Mõju ulatus

Paberostukviitungite väljastamist reguleerivate õigusnormide muutmine nõuab tarbijatelt

esialgu harjumist olukorraga, kus kaupleja ei väljasta enam paberostukviitungit olenemata

ostukorvi suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung väljastada, kui ostusumma

on suurem kui 20 eurot), v.a juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ilma kliendikaarti

kasutamata või kasutab ostu sooritamiseks sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija

ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel.

Samuti säilib tarbijal võimalus küsida kauplejalt ostu hetkel ostukviitungit kas siis

paberkujul või tarbija nõusolekul võib kaupleja selle saata ka näiteks tarbija e-

postiaadressile.

Mõjude avaldamise sagedus: suur

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Tarbijakaitseseadusesse lisatakse säte, mille kohaselt tuleb kauplejal väljastada tarbijale

ostukviitung vaikimisi, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja ei kasuta kliendikaarti või

kasutab ostu sooritamiseks sellist kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada

perioodil, millal kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja

vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel Selle eesmärk on vältida olukordi, kus

tarbija soovib esitada näiteks kauplejale pretensiooni, kuid tal puudub võimalus ostu ning

ostu sooritamise kuupäeva tõendada. Seega sellise sätte lisamise eesmärk on kaupleja ja

tarbija vahelisi vaidlusi juba ennetavalt vältida.

Mõju olulisus: väheoluline

11

Kaasnev mõju: keskkonnamõju

Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberostukviitungite asjatul

väljaprintimisel on arvestatav koormus keskkonnale, mille mõju on muudatuste jõustumisel

võimalik vähendada. Muudatuse jõustudes väheneb oluliselt jäätmete teke

(paberostukviitungite hulk, mis visatakse pärast ostu sooritamist prügikasti).

Nagu eespool välja toodud, siis tegi näiteks jaekauplus Rimi 2022. aastal

iseteeninduskassade süsteemides muudatuse, mille kohaselt ei väljastata

paberostukviitungeid enam vaikimisi, vaid paberkviitungi saamiseks tuleb tarbijal teha

iseteeninduskassa ekraanil vastav linnuke. Sellise muudatuse tulemusel hoidis Rimi terves

Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit. Pärast muudatuste jõustumist saaks sama praktikat

edukalt kasutada ka kassiiriga kassade puhul ning sellisel juhul hoiaksid kauplejad kokku

märgatavas koguses paberit, mida praegu asjatult välja prinditakse.

1. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA

Mõju ulatus

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui riikliku järelevalveasutuse koormus võib

ostukviitungeid reguleerivate õigusnormide muutmisega seoses esialgu küll suureneda,

kuid see peaks vähenema kohe, kui tarbijad on muudatustega harjunud ning need omaks

võtnud. On tõenäoline, et tarbijad pöörduvad pärast muudatuste jõustumist TTJA poole, kes

peab uut korda tarbijatele selgitama. Eeldatavasti on pöördumiste arv siiski vähene, sest

kauplejad võivad tarbijaid ka ise muudatustest tarbijaid teavitada (näiteks panna kassade

juurde vastavad sildid) vms ning tarbijatel on võimalik küsida ka konkreetselt kauplejalt

selgitusi. Eeldatavasti võib muudatus tuua kaasa töökoormuse ajutise kasvu, kuid ei eelda

asutuse tööprotsesside muutmist.

Mõju avaldumise sagedus: algselt võib kokkupuude olla keskmine, kuid muudatustega

harjumisel pigem väike.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

1. muudatus: kaupleja peab tagama tarbijale ühe tasuta kanali arve saatmiseks,

võimaldades arvet tellida postiaadressile, e-posti aadressile või kui kaupleja seda

võimaldab, siis arveteatena lühisõnumiga mobiiltelefonile või muu kanali kaudu.

Tarbija nõusolekul võib kaupleja kasutada arve edastamiseks sisselogimist ja isikutuvastust

võimaldavat elektroonilist klienditeeninduskeskkonda või internetipanka. Kui tarbija on

kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, võib kaupleja tarbijat varem teavitades saata

edaspidi arveid tarbija e-posti aadressile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui

tarbija soovib arveid saada mõne muu kanali kaudu. E-posti aadressi puudumise korral võib

kaupleja tarbijat teavitades saata arveteate lühisõnumiga mobiiltelefonile, andes tarbijale

võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib arvet mõne teise kanali kaudu saada.

Muudatused avaldavad mõju majandusele ja keskkonnale. Kestvuslepingute arvete

saatmise muudatusel on ettevõtete jaoks positiivne majanduslik mõju (majandamiskulude

ja postikulude kokkuhoid) ning väheneb lisaks ka halduskoormus (ühele kliendile

12

saadetakse üks arve). Samuti avaldub positiivne keskkonnamõju (paberarvete hulk

väheneb). Tarbijatele ja TTJA muudatustega olulisi mõjusid ei kaasne.

1. sihtrühm: kestvuslepingute alusel tarbijatele teenuseid osutavad kauplejad.

Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamisega tegeleb 590

ettevõtjat; veevarustuse, kanalisatsiooni, jäätme- ja saastekäitlusega tegeleb 318

ettevõtjat; info ja sidega 12 122 ettevõtjat ning finants- ja kindlustustegevusega 9 834

ettevõtjat.

Mõju ulatus

Kauplejate halduskoormus väheneb, kuivõrd kauplejal puudub edaspidi kohustus saata

dubleerivaid paberarveid posti teel juhul, kui tarbijal on näiteks oma e-posti aadress või

tarbija on edastanud kauplejale oma telefoninumbri. Kauplejatele tähendab paberarvete

dubleerivast saatmisest loobumine ka majanduslikku kokkuhoidu, sest kauplejate edastatud

info kohaselt on ühe paberarve saatmise kulu kauplejale ca 1 euro. Kindlasti on neid

tarbijaid, kes soovivad edaspidigi saada paberarveid (peamiselt vanemaealised) ning nende

saamist tuleb neile tarbijatele tasuta võimaldada, kuid muudatustel on positiivne mõju

keskkonnale, sest paberarvete saatmise vajadus väheneb.

Mõju avaldumise sagedus: keskmine

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: väike

Mõju olulisus: väheoluline

2. sihtrühm: tarbijad, kes tarbivad teenuseid kestvuslepingute alusel

Mõju ulatus: kõik tarbijad (peamiselt vanemaealised), kes soovivad tulevikus saada

paberarvet, seda ka saavad. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, siis

on kauplejal õigus eeldada, et tarbija seda ka kasutab ning sellest lähtudes võib kaupleja

edastada arved posti teel saatmise asemel elektrooniliselt tarbija e-posti aadressile. Kui

tarbijal ei ole oma e-posti aadressi, kuid ta on kauplejale andnud oma mobiiltelefoninumbri,

siis võib kaupleja edastada info arve suuruse kohta (n-ö arveteade) tarbijale lühisõnumiga.

Samas tuleb mõlemal juhul anda tarbijale võimalus arve saamise kanalit muuta, kuid see on

ühekordne tegevus ehk kui tarbija ei soovi saada arvet e-posti ega arveteadet lühisõnumi

teel, siis tuleb tal kauplejat sellest lihtsalt teavitada. Lisaks on kauplejal kohustus teavitada

tarbijat vaikimise tagajärgedest.

Mõjude avaldumise risk: väike

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA

Mõju ulatus

TTJA töökoormus tarbijate pöördumiste arvu kasvu tõttu eeldatavasti ei suurene, kuivõrd

tarbijatel on ka pärast muudatuste jõustumist võimalik paberarvet saada: selleks tuleb üks

kord kaupleja poole pöörduda ning edaspidi on kauplejal kohustus saata tarbijale ikkagi

paberarve.

13

Mõju avaldumise sagedus: väike

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

Kaasnev mõju: keskkonnamõju

Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberarvete dubleerival saatmisel on

arvestatav koormus keskkonnale, mida muudatuste jõustumisel on võimalik vähendada.

Paberarvete puhul hoiaksid kauplejad samuti suurel määral paberit kokku, lõpetades

dubleerivate paberarvete edastamise neile tarbijatele, kellele saadetakse vanast harjumusest

paberarve topelt. Selge on see, et teataval määral saadavad kauplejad paberarveid tarbijatele

posti teel edaspidigi (peamiselt vanemaealistele tarbijatele), kuid dubleeriva paberarve

saatmise lõpetamine on oluline keskkonnahoid.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamisega ei kaasne vajadust rakendusakte muuta ega kehtestada.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 1. juulil 2025. aastal. Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et

kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvara

ümberseadistamiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu on läbinud 2024. a augustis avaliku konsultatsiooni. Eelnõu saadeti

kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks Eesti Kaupmeeste

Liidule, Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Infotehnoloogia Liidule, SA-le Rohetiiger,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Omanike Keskliidule, Eesti

Kindlustusseltside Liidule, MTÜ-le Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste

Ettevõtjate Assotsiatsioonile.

Eelnõule on andnud oma tagasiside Justiitsministeerium, Eesti Kaupmeeste Liit,

Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ja Eesti

Omanike Keskliit. Huvigruppide arvamustega on võimaluse korral ka arvestatud.

Täpsemalt saab arvestatud ja arvestamata jäetud märkuste ja ettepanekute kohta lugeda

seletuskirja lisast.

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks

Justiitsministeeriumile.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Justiitsministeerium

22.11.2024 nr 2-2/2977-1

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse

eelnõu

Austatud Liisa-Ly Pakosta

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitab Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks

tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) eelnõu seletuskiri;

3) seletuskirja lisa (avaliku konsultatsiooni tagasiside)

Mari-Liis Aas

+372 625 6459 [email protected]