Vastus selgitustaotlusele

Tatari tn 39 / 10134 Tallinn / 627 4135 / [email protected] / www.aki.ee

Registrikood 70004235

Lp Jaanika Reilik-Bakoff

Vandeadvokaat

Advokaadibüroo Pallo & Partnerid

Raatuse 20

TARTU

E-post: [email protected]

Teie: 05.01.2024 Meie: 05.02.2024 nr 2.1-5/24/56-2

Vastus selgitustaotlusele

Andmekaitse Inspektsioon sai Teie pöördumise, milles märgite, et vallavalitsus on tunnistanud

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ja töölt vabastamise käskkirja AvTS § 35 lg 1 punktide 2 ja

12 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kuna teenistuja on selle vaidlustanud

halduskohtus. Küsite, kas teenistusest vabastamise käskkiri peaks olema avalikult kättesaadav

nii volikogu liikmetele kui kolmandatele isikutele ning kellel on õigus teabele juurdepääsu

piiramist vaidlustada.

AvTS § 35 lg 1 p 2 kohustab teabevaldajaid tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud

teabeks riikliku järelevalve, haldusjärelevalve ja teenistusliku järelevalve menetluse käigus

kogutud teabe kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni. Eeltoodud säte eraldi

distsiplinaarmenetluse käigus kogutud teabele ei viita. Siiski on ka distsiplinaarmenetlus oma

olemuselt järelevalvemenetlus, mille käigus tuleb välja selgitada distsiplinaarsüüteo toime

panemine. Seega sisaldab distsiplinaarmenetlus ka süüteomenetluse elemente, millisel juhul

tuleb isikule tagada karistusõigusele omaselt isiku kõrgendatud kaitstus ja süütuse

presumptsiooni põhimõtete järgimine distsiplinaarsüüteo menetluses.

Eeltoodut toetab ka põhiseaduse § 22 kommentaari punkt 5,1 mis selgitab süütuse

presumptsiooni olemust ja kohaldatavust järgnevalt: ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis leiab

süütuse presumptsiooni art 11 lg-st 1, mis ütleb: „Igal süüteos süüdistataval inimesel on õigus

sellele, et teda peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud avalikul

kohtulikul arutamisel, kus talle on tagatud kõik võimalused kaitseks.“ Kodaniku- ja poliitiliste

õiguste rahvusvahelise pakti art 14 lg 2 näeb sarnaselt EIÕK art 6 lg-ga 2 ette, et „igal kuriteos

süüdistataval inimesel on õigus sellele, et teda loetakse süütuks, kuni tema süü pole seaduse

kohaselt tõestatud“. Seega EIÕKi, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja

inimõiguste ülddeklaratsiooni süütuse presumptsiooni defineerivad sõnastused suuresti

kattuvad, kuigi on väidetud, et ülddeklaratsiooni kohaldatavusala on laiem, hõlmates

süütegusid üldiselt, samas kui konventsioon sarnaselt paktiga viitab vaid neist raskemaile ehk

kuritegudele (seda ka inglis-, mitte üksi eestikeelses tõlkes). Siinjuures tuleb siiski arvestada,

1 https://pohiseadus.riigioigus.ee/v1/eesti-vabariigi-pohiseadus/ii-pohioigused-vabadused-ja-kohustused-ss-8- 55/ss-22-suutuse

2 (3)

et EIK kohtupraktikas kujundatud nn Engeli kriteeriumide kohaselt kohalduvad

kriminaalmenetluse garantiid ka nendele süütegudele, mis ei ole formaalselt kuriteod, kuid

sisaldavad pönaalset mateeriat. Nii on EIK jaatanud EIÕK art 6 lg 2 kohaldatavust lisaks

kriminaalmenetlusele ka nt distsiplinaarmenetluses ja haldusmenetluses. Seega võib asuda

seisukohale, et ka konventsiooni järgi laieneb süütuse presumptsioon väljapoole

kriminaalmenetlust ning sõnastuslikud erinevused ei mõjuta erinevate rahvusvaheliste

instrumentidega tagatud süütuse presumptsiooni kaitseala ulatust.

Käskkirjade/haldusaktide osas eristatakse teoorias haldusakti formaalset ja materiaalset

õigusjõudu. Materiaalselt on haldusakt jõustunud adressaadile teatavakstegemise hetkest.

Seevastu formaalselt on haldusakt jõustunud sellest hetkest, kui haldusakti vaidlustamise

tähtaeg on möödunud. HMS § 67 kohaselt tekib isikul usalduse kaitse ehk õiguspärane ootus,

et haldusakti enam ei muudeta ega tunnistata kehtetuks alles pärast haldusakti vaidlustamise

tähtaja möödumist ehk formaalset jõustumist.

Eeltoodust tulenevalt on Andmekaitse Inspektsioon seisukohal, et adressaadi jaoks jõustub

haldusakt kätte toimetamisest alates ning on täitmiseks kohustuslik. Seega kõik haldusaktid

peavad olema kättesaadavad neile isikutele, keda need puudutavad. Kuna aga

järelevalvemenetluses tehtud otsuste/haldusaktide üldsusele avalikustamise eesmärgiks on

eelkõige asutuse tegevuse läbipaistvuse ja menetluspraktika avalikustamine, siis inspektsiooni

hinnangul on järelevalve- ja distsiplinaarmenetluse käigus tehtud otsused piiranguga kuni

otsuse lõpliku jõustumiseni ja kuuluvad avalikustamisele peale kaebetähtaja möödumist.

Antud juhul puudutab Teie küsimus distsiplinaarmenetluses tehtud otsust/käskkirja, milles on

kohtuvaidlus pooleli, siis ei saa ka asuda seisukohale, et tegemist oleks distsiplinaarmenetluses

jõustunud süüdimõistava otsusega, mis peaks olema avalik ja kõigile kättesaadav. Eeltoodust

tulenevalt on inspektsioon seisukohal, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõtted ja käskkirjad on

piiranguga kuni otsuse lõpliku jõustumiseni.

Tõsi, AvTS § 36 lg 1 punkti 6 kohaselt ei tohi tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks riigi-

või kohaliku omavalitsuse ametniku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku juriidilise isiku

või füüsilise isiku mainet kahjustavat teavet, v.a eriliiki isikuandmed, mille avalikuks tulek

kahjustaks isiku eraelu puutumatust. Inspektsiooni hinnangul saab selline keeld olla siiski teabe

osas, mis on lõplikult kinnitust leidnud. Kui avalikustada distsiplinaarkäskkiri/otsus, mille osas

on kohtus vaidlus alles pooleli, siis pole veel selge, kas isik on üldse pannud toime teo, mis

tema mainet kahjustaks ehk kas ta üldse on milleski süüdi.

AvTS § 35 lg 1 p 12 kohustab teabevaldajaid kehtestama piirangu teabele, mis sisaldab

isikuandmeid, kui sellise teabe avalikustamine kahjustaks oluliselt isiku eraelu puutumatust.

Kuna eeltoodud sätte puhul on tegemist kaalutlusotsusega ning inspektsioonile ei ole teada, mis

andmeid kõnealused dokumendid sisaldavad, siis ei saa inspektsioon siin ka hinnangut anda.

Eeltoodud piirangu kehtestamisel peab teabevaldaja olema võimeline hindama ja põhjendama,

milles teave/dokumendi avalikustamisel seisneb isikule oluline eraelu riive.

Mis aga puudutab volikogu liikme õigust teavet küsida ja saada, siis siin on tegemist asutuse

sisesuhtega. Volikogu liikme õigust saada teavet ei reguleeri AvTS, vaid reguleerib kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 26, mille osas puudub inspektsioonil pädevus hinnanguid

anda ja järelevalvet teostada.

Küsite ka kellel on õigus eeltoodud teabele juurdepääsu piiramist AvTS § 4 lg 5 kohaselt

vaidlustada. Kas juurdepääsu piiramise vaidlustamiseks peab esinema otsene subjektiivne

õiguste riive (nt konkreetse teenistuja puhul) või võib kirjeldatud teabe juurdepääsu piiramist

3 (3)

vaidlustada ka antud näite puhul vallavolikogu liige või muu kolmas isik, kellel otsene

puutumus viidatud distsiplinaarmenetlusega puudub?

Vaiet saab esitada isik, kelle subjektiivseid õigusi on rikutud. HMS § 71 lg 1 ei näe ette

võimalust, et vaiet võiks esitada isik, keda haldusakt või toiming üldse ei puuduta, s.t vaiet ei

ole võimalik esitada kellegi kolmanda isiku huvides või lihtsalt objektiivse õiguspärasuse

kaitsmiseks õiguskorras. Ehk kui isik esitab teabenõude eeltoodud käskkirja väljastamiseks ja

sellest keeldutakse ning isik leiab, et keeldumine ei olnud õiguspärane, on tal õigus esitada vaie.

Volikogu liige volikogu liikmena vaiet esitada ei saa, kuna tema teabe saamise õigus ei tulene

avaliku teabe seadusest, vaid tuleneb kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest, mille üle

inspektsioon järelevalvet ei teosta.

Loodan, et saite oma küsimustele ammendavad vastused.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Elve Adamson

jurist

peadirektori volitusel