Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Dokumendiregister	Justiitsministeerium
Viit	8-2/4985
Registreeritud	22.10.2024
Sünkroonitud	23.10.2024
Liik	Sissetulev kiri
Funktsioon	8 Eelnõude menetlemine
Sari	8-2 Arvamused teiste ministeeriumide eelnõudele (arvamused, memod, kirjavahetus)
Toimik	8-2/2024
Juurdepääsupiirang	Avalik
Juurdepääsupiirang
Adressaat	Rahandusministeerium
Saabumis/saatmisviis	Rahandusministeerium
Vastutaja	Katariina Kärsten (Justiitsministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õiguspoliitika valdkond, Õiguspoliitika osakond, Õigusloome korralduse talitus)
Originaal	Ava uues aknas

Dokument on kokkuvõtte tegemiseks liiga mahukas (223229 tm).

Failid

1.1-10.12913-8 21.10.2024 Õigusakti eelnõu.asice

EN PAD.pdf

Põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni muutmine.pdf

Põhimaksekonto eelnõu märkuste tabel.pdf

SK PAD.pdf

Kooskõlastatavad dokumendid.txt

EN PAD.pdf

Oktoober 2024

EELNÕU

Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 709 lõike 151 punkti 3 täiendatakse pärast sõnu „mida pakutakse“ sõnadega

„Euroopa Liidus“;

2) paragrahvi 709 lõike 151 punkte 4 ja 5 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud makseteenus“

sõnadega „Euroopa Liidu piires“;

3) paragrahvi 709 lõike 151 punkti 6 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud makseteenused“

sõnadega „Euroopa Liidu piires“;

4) paragrahvi 7101 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „lähtudes käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga „kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele“;

5) paragrahvi 7101 lõike 2 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Põhjendatud huvi tõendamine ei tohi olla ebamõistlikult koormav.“;

7) paragrahvi 7101 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt rahapesu

ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 10 alusel määratletud riskiisust, kuid võib

riskide maandamiseks rakendada järgmiseid meetmeid:

1) määrata maksekontol olevate vahenditega sooritatavate maksete maksimaalne summa ühes

kuus;

2) määrata ühe tehingu maksimaalne summa või tehingute maksimaalne arv ühes kuus,

sealhulgas kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest tehtavate tehingute summa

piirmäär;

3) määrata maksekontol hoiustatavate vahendite maksimaalne summa;

4) piirata või keelata sularaha väljavõtmine kolmandates riikides.

(52) Käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud piiranguid ei kohaldata ülekannete suhtes, mille

puhul sooritatakse makseid ametiasutusele maksu, trahvi või riigilõivu tasumiseks.“;

8) paragrahvi 7101 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „23 ja 24“ tekstiosaga „23–25“;

9) paragrahvi 7101 lõikes 8 asendatakse sõna „sama“ sõnaga „viimane“;

10) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:

„(91) Krediidiasutus on kohustatud tarbijale põhimakseteenuseid osutama vähemalt eurodes.“;

11) paragrahvi 7101 lõike 12 punktis 3 asendatakse tekstiosa „23 ja 24“ tekstiosaga „23–25“;

12) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral

krediidiasutus.“;

13) paragrahvi 711 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuuluvad tasud, sealhulgas teabe esitamise

või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seonduvad tasud, ja kui see on asjakohane,

selliste tasude summa kujunemine ja koosseis;“;

14) paragrahvi 711 lõike 1 punkti 24 täiendatakse pärast sõnu „võimaluste kohta“ sõnadega

„ning vastavad kontaktandmed“;

15) paragrahvi 711 lõiget 1 täiendatakse punktiga 25 järgmises sõnastuses:

„25) Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“;

16) seaduse 8. osa 40. peatüki 2. jao 1. jaotist täiendatakse §-ga 7201 järgmises sõnastuses:

„§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine

(1) Krediidiasutus võib põhimakseteenuse üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas

paragrahvis sätestatud juhtudel.

(2) Krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui:

1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus;

2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni

kehtestavast õigusaktist.

(3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui:

1) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;

2) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise

korral ei oleks tal sellist õigust olnud;

3) tarbija ei vasta enam käesoleva seaduse § 7101 lõikes 2 nimetatud tingimustele;

4) tarbija maksekontol ei ole vähemalt 24 järjestikuse kalendrikuu jooksul tehtud tehinguid;

5) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid

põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi

ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud.

(6) Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses märgitud teave tuleb esitada tasuta püsival

andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud

keeles ja see peab sisaldama:

1) ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi

julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega;

2) makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid

tingimusi;

3) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning Finantsinspektsiooni

kontaktandmeid.

(7) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesolevale paragrahvile,

kohaldatakse käesoleva seaduse § 720.

(8) Krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva

paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.

(10) Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral

krediidiasutus.“;

17) paragrahvi 725 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja tegelikke makseinstrumendi kasutamise kulusid.“;

18) paragrahvi 7332 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui autoriseerimata makse algatati makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja

makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2.“;

19) paragrahvi 7333 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Kui makse algatati makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja makseteenuse

pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

tingimustele.“.

§ 2. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduse § 462 lõiget 8 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„.Inspektsioon hindab koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa

Keskpangaga intsidendi asjakohasust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.“.

§ 3. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seadust täiendatakse §-dega 991 ja 99² järgmises sõnastuses:

„§ 991. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 992. Krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.

§ 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmises muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 871 järgmises sõnastuses:

„§ 871. Võrguühenduseta kaardipõhised maksetehingud

(1) Hädaolukorras, kui elektroonilise side võrgu toimimist, kaardipõhise maksetehingu

vastuvõtmist või selle tehingu töötlemist võimaldava infosüsteemi häire ei võimalda

kaardipõhise maksetehingu teostamist või takistab seda oluliselt, peab krediidiasutus ja

välisriigi krediidiasutuse filiaal võimaldama võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu

tegemist vastavalt Eesti Panga määratud tingimustele.

(2) Kui maksja konto suhtes on tehtud arestimisakt, kontol olev vara on arestitud või konto või

kontol oleva vara suhtes kehtib käsutuspiirang, teeb krediidiasutus mõistlikke jõupingutusi

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksetehingute takistamiseks. Kui krediidiasutuse

jõupingutustest hoolimata ei ole võimalik ära hoida võrguühenduseta kaardipõhise

maksetehingu võimaldamist, loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 kohane maksetehing

krediidiasutuse suhtes siduvaks ja krediidiasutuse vastutus arestimisaktist või käsutuspiirangust

tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest on sellisel juhul välistatud.

(3) Võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu valmisoleku loomise, maksetehingute

teostamise korra ja tingimused kehtestab Eesti Pank.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 881 järgmises sõnastuses:

„§ 881. Põhimakseteenuse osutamise kohustus

(1) Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal on kohustatud osutama võlaõigusseaduse

§ 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid.

(2) Finantsinspektsioonil on põhjendatud taotluse alusel õigus vabastada krediidiasutus ja

välisriigi krediidiasutuse filiaal tähtajaliselt või tähtajatult käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud kohustuse täitmisest.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse tegemisel Finantsinspektsioon hindab, kas

krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse filiaali:

1) osutatavate teenuste pakkumine mõjutab oluliselt põhimakseteenuste kättesaadavust,

toimepidevust ja konkurentsi Eestis;

2) makseteenuste turuosa moodustab olulise osa krediidiasutuste makseteenuste turuosast

Eestis;

3) tarbijatele pakutavate maksekontode osakaal ületab kümmet protsenti kõigist krediidiasutuse

pakutavatest maksekontodest;

4) taotlusest lähtudes on muid asjaolusid, millel võib olla oluline tähtsus vabastuse

rakendamiseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse teeb Finantsinspektsioon 4 kuu jooksul

krediidiasutuse taotluse saamisest arvates.

(5) Finantsinspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaolude

hindamiseks dokumente ja informatsiooni.

(6) Finantsinspektsioon võib omal algatusel käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse

kehtetuks tunnistada, kui vabastuse aluseks olnud asjaolud on muutunud või esinevad muud

erandlikud asjaolud.“;

3) seaduse 12. peatükki täiendatakse §-ga 13426 järgmises sõnastuses:

„§ 13426. Põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 881 sätestatud põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumise eest,

kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 14118 järgmises sõnastuses:

„§ 14118. Põhimakseteenuse osutamise kohustuse rakendamine

(1) Käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 nimetatud kohustust ei rakendata krediidiasutusele ja

välisriigi krediidiasutuse filiaalile, kes ei pakkunud võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151

nimetatud põhimakseteenuseid enne käesoleva seaduse jõustumist.

(2) Kui krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse filiaal hakkab pärast käesoleva seaduse

jõustumist osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid, loetakse

ta põhimakseteenuse osutajaks ning talle kohaldub käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 nimetatud

kohustus.

(3) Finantsinspektsioon võib kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidiasutust

ja välisriigi krediidiasutuse filiaali osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenuseid, arvestades käesoleva seaduse § 881 lõikes 3 sätestatut.

§ 5. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 636 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Koos eelnimetatuga tuleb Finantsinspektsioonile edasta ka üksikasjad intsidendi kohta ja

informatsioon selle kohta, mida on intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette

võtta.“;

2) paragrahvi 636 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud informatsiooni

ja rakendab asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab Finantsinspektsioon

vajadusel korral teisi vastavaid riiklikke asutusi.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 1011 järgmises sõnastuses:

„§ 1011. Õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste

rikkumisel

Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1

ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha

maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“;

4) seadust täiendatakse §-dega 1102–110⁴ järgmises sõnastuses:

„§ 1102. Põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele ja §-s 7201

sätestatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1103. Maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele

esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-des 7113, 7116 ja 7181 sätestatud maksekontoga seotud tasude

läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1104. Makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-des 7115, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 sätestatud makseteenuse

üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.

§ 6. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 9 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „kohustatud“ sõnaga „vähemalt“.

§ 7. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 65 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727,

7271“;

2) paragrahvi 65 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1“;

3) paragrahvi 65 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, 73313“;

4) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõikega 3 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektorile

või tema volitatud ametiisikule antud õigusi kohaldatakse Finantsinspektsiooni juhatusele või

tema volitatud ametiisikule võlaõigusseaduse §-s 73313 sätestatud õiguste ja kohustuste

ulatuses.“;

5) paragrahv 71 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 72 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 72. Tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmine

Võlaõigusseaduse §-s 1132 sätestatud tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise

piirangute järgimata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“;

7) paragrahvid 721–723 tunnistatakse kehtetuks.

§ 8. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadust täiendatakse §-ga 176 järgmises sõnastuses:

„§ 176. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise aluse rakendamine

Võlaõigusseaduse § 7201 lõike 3 punkti 5 rakendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist.“.

§ 9. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „….“ ……………… 2024

Algatab Vabariigi Valitsus……………. 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

Põhimaksekonto eelnõu märkuste tabel.pdf

September, 2024

MÄRKUSTE TABEL

Märkused

Arvestatud/

Mitte-

arvestatud/

Selgitatud

RaM märkused

Justiitsministeerium

1 Rahandusministeerium on saatnud Justiitsministeeriumile

kooskõlastamiseks võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (eelnõu).

Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu järgmiste

märkustega. 1. Palume arvestada käesoleva kirja lisades

esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud

normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu

mõju kohta.

Arvestatud Kõikide märkustega on arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on esitatud märkuste põhjal muudetud ja

täiendatud.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

2 MKM kooskõlastab võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (puudutab

põhimakseteenust, FI ja TTJA pädevusi, riigilõivu)

märkusteta.

Mari-Liis Aas

tarbijakaitse nõunik

Ettevõtluse osakond

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

12.07.2024 e-kiri

Teadmiseks

võetud

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

3 Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kooskõlastab

märkustega võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 7101 lõikele 2

on krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale

tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija

põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu

Arvestatud Eelnõu on täiendatud ning muudetud on VÕS § 7101 lõiget 2.

Muudatusega asendatakse nimetatud lõikes tekstiosa „lähtudes

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga

„kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele.

Muudatuse tulemusel ei ole põhimakseteenuste lepingu sõlmimine

tingitud makseteenuse pakkuja poolt kehtestatud teenuste

üldtingimustest või makseteenuse osutamise tüüptingimustest.

(edaspidi põhimakseteenuse leping), lähtudes käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. VÕS § 7101

lõikes 1 on sätestatud, et kui isik ja tema taotletavad

lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja

makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele

või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib

makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga

makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab

talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1

nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud

üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja

ulatuses.

VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt sõlmib

krediidiasutus põhimakseteenuste lepingu tarbijaga kahe

tingimuse täitmise korral. Esiteks tarbijal peab olema

põhjendatud huvi, teiseks tarbija poolt taotletavad

lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja

makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele

või makseteenuse osutamise tüüptingimustel. Eelneva põhjal

võib järeldada, et krediidiasutus võib oma tootetingimustes

ette näha kriteeriume, mille alusel otsustada, kas sõlmida

tarbijaga põhimakseteenuste lepingu või mitte. Näiteks AS

LHV Pank üldtingimuste punkt 5.2 sätestab, et Pangal on

õigus makseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui

selleks on mõjuv põhjus. Punktides 5.2.1 – 5.2.12 on

sätestatud loetelu mõjuvatest põhjustest, millal Pank võib

keelduda makseteenuse lepingu sõlmisest. Näiteks sätestab

punkt 5.2.8, et makseteenuse lepingu sõlmimata jätmiseks on

mõjuvaks põhjuseks eelkõige asjaolu, kui Panga hinnangul

on isik seotud tegevusvaldkonna, territooriumi, ühenduse või

režiimiga, mille suhtes on kehtestatud Sanktsioonid.

AS LHV Pank üldtingimused. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.lhv.ee/et/uldtingimused

VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjus võivad krediidiasutused

sõltuvalt ettevõtlusmudelist või regionaalsetest omapäradest

piirata teatud isikute juurdepääsu pangakonto kasutamise

võimalusele, mis võib negatiivselt mõjutada

ettevõtluskeskkonda ja regionaalset arengut. Näiteks võib

Ukraina sõjapõgenikust põllumajandustootja abitöölise

(näiteks maasikakorjaja) puhul krediidiasutus keelduda

pangakonto avamisest viidates oma tootetingimustele,

näiteks sellele, et isik ei esitanud krediidiasutuse nõudmisel

oma vara või rikkuse päritolu seaduslikkuse tõendamiseks

piisavalt andmeid või dokumente, kuid paraku nimetatud

isikul võib puududa võimalus esitada dokumente, põhjusel,

et viimane oli sunnitud põgenema sõjategevuse tõttu ja

dokumendid võisid jääda kodumaale või hävida sõjategevuse

tõttu. Samuti on olemas teatud hulk Võrumaa elanikke, kes

ka tänapäeval käivad tööl Pihkvas, mida krediidiasutus võib

pidada piisavaks seotuseks režiimiga, mille suhtes on

kehtestatud sanktsioonid ning sellel alusel keelduda

makseteenuse lepingu sõlmimisest.

Tänapäeval on pangakonto omamine, nagu on leitud ka

eelnõu seletuskirjas, majanduslikus ja ühiskondlikus elus

hädavajalik tingimus. Antud seisukohta kinnitas ka

õiguskantsler, märkides, et pangakonto kasutamise võimalus

mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on

pangakontota võimatu või väga keeruline põhiseaduse (PS)

alusel teostada omandiõigust (PS § 32), osaleda ettevõtluses

(PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda

oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste

kaitseks kohtusse (PS § 15).

Euroopa Parlament on leidnud oma soovitustes komisjonile,

et igal tarbijal, st mis tahes füüsilisel isikul, kes tegutseb

muudel kui kaubanduslikel, ärilistel või ametialastel

eesmärkidel, kes elab liidus seaduslikult ja kel vastavas

liikmesriigis maksekontot veel ei ole, peab olema õigus

avada liikmesriigis tegutseva makseteenuse pakkuja juures

põhimaksekonto ja seda kasutada. Samuti leidis Euroopa

Parlament, et põhimaksekonto avamisest võib keelduda või

selleks antud loa tühistada liidu või liikmesriigi asjaomaste

õigusaktide alusel ainult objektiivsetel põhjustel, mis

puudutavad näiteks järgmisi juhte:

a) rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitlevate õigusaktide

mittetäitmine,

b) pettus, usalduse kuritarvitamine või dokumentide

võltsimine,

c) põhimaksekontoga seotud nõuete tõsine ja pidev

rikkumine.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL

maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto

vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L

257, 28.8.2014, lk 214–246) artikkel 16 lõigete 2 ja 6

koosmõjust tulenevalt on regulatsiooni eesmärgiks tagada

tarbijatele ligipääs põhimaksekontole ning põhimõte, et

põhimaksekonto avamisest keeldumise alused on

kindlaksmääratud pigem seaduse tasandil.

Õiguskantsler on leidnud märgukirjas, et tuleb nentida, et

VÕS § 7101 ja KAS § 89 lg 9 ei ole koostoimes piisavalt

selged, et tagada kõigile tarbijatele juurdepääs pangakontole

ja selle kaudu põhimakseteenustele. VÕS § 7101 ei pane

pankadele sõnaselgelt ka kohustust tagada tarbijale

põhimakseteenused olenemata tema finantsolukorrast.

Eelnevat arvesse võttes teeme ettepaneku kaaluda VÕS §

7101 lõigete 1 ja 2 muutmist selliselt, et põhimakseteenuste

lepingu sõlmimine ei oleks tingitud makseteenuse pakkuja

poolt kehtestatud teenuste üldtingimustest või makseteenuse

osutamise tüüptingimustest.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

4 Täname võimaluse eest avaldada arvamust võlaõigusseaduse

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu kohta, mis puudutab eelkõige põhimaksekonto

Arvestatud VÕS § 711 lõige 1 punkti 25 on muudetud, kuid mitte välja

pakutud sõnastuses. Pakutud sõnastus dubleerib osaliselt sama

lõike punkte 23 ja 24, milles on vastavalt ette nähtud, et esitada

avamise ja sulgemise regulatsiooni muutmist. Toome

järgnevalt välja TTJA ettepanekud eelnõu ja seletuskirja

osas.

TTJA ei nõustu muudatusega, et võlaõigusseaduse (VÕS) §

711 lõiget 1 täiendatakse punktiga 25 järgmises sõnastuses:

„25) tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni

kontaktandmed“. Palume kaaluda sätte ümbersõnastamist

järgmiselt: "teave tarbija võimaluste kohta pöörduda kohtu ja

kohtuvälise vaidlusi lahendava organi poole ning vastava

organi ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“

Palume võimalusel mitte tuua välja konkreetselt

tarbijavaidluste komisjoni (TVK või komisjon). Nimetatud

komisjon lahendab ainult tarbija ja kaupleja vahelisest

lepingust tulenevate lepinguliste kohustustega seotud

vaidlusi (tarbijakaitseseaduse – TKS - § 40 lg 1 ja § 2 lg 1 p

6). Praeguses sõnastuses jääb ekslik mulje, et tarbijal on

õigus pöörduda ka näiteks põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise korral tarbijavaidluste komisjoni,

sest VÕS § 7101 (lepingu sõlmimine) lg 7 viitab kõnealusele

sättele. Aga kui põhimakseteenuse leping jääb sõlmimata,

siis ei teki tarbija ja panga vahel ka lepingulist suhet.

Teisisõnu on tegemist lepingueelsete läbirääkimiste käigus

tekkinud vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu TVK

pädevusse. Sellised vaidlusi lahendab täna maakohus, sellest

tulenevalt palume lisada ka viide kohtule.

Jääme seisukohale, et kuigi turuosalised ise peaksid suutma

eristada lepingulisi ja lepinguväliseid vaidlusi, siis juba

2024. aasta TVK praktika on näidanud, ei paraku see nii alati

pole. Turule selguse toomiseks tasub kaaluda nimetatud sätte

ümbersõnastamist.

tuleb makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja

vaidluste lahendamise korda käsitlevad tingimused ning teave

vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta.

Sõnastatud järgmiselt: 25) kohtuvälise vaidluse lahendava organi

ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Seletuskirja on lisatud selgitus lepinguliste ja lepinguväliste

vaidluste lahendamise kohta põhimakseteenuse lepingu sõlmimise

vaatest.

Eesti Pangaliit

5 Võlaõigusseaduse (VÕS) muutmine

VÕS § 7101 lõike 2 täiendamine

Mittearvestatud Eelnõust on välja jäetud maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 2

punktis e sätestatud tingimus, et põhimakseteenuse lepingu võib

üles öelda juhul, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal

Teeme ettepaneku lisada sättesse (alla joonitud lauseosa):

(2) Krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel

elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151

nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud

tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste

lepingu (edaspidi põhimakseteenuse leping), lähtudes

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest,

väljaarvatud kui tarbijal on Eesti Vabariigi territooriumil

asutatud krediidiasutuses või Euroopa Liidu liikmesriigi

territooriumil asutatud krediidiasutuse Eesti Vabariigi

filiaalis maksekonto, mille kaudu osutatakse talle

põhimakseteenust. Krediidiasutus peab võimaldama

põhimakseteenuseid kasutada eri kanalite, sealhulgas

internetirakenduse kaudu. Tarbijal ei ole õigust nõuda

krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või

kanali kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi

tarbijale ei paku.

Kommentaar

Direktiiv 2014/92/EL art 16 lg 5 sätestab:

Liikmesriigid võivad lubada põhimaksekontot pakkuvatel

krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata,

kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil

asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal

kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid, välja arvatud

juhul, kui tarbija teatab, et ta on saanud teatise maksekonto

sulgemise kohta.

Kui teises krediidiasutuses põhimakse teenuse kasutamine

on aluseks põhimakse teenuse ülesütlemiseks, siis peaks

olema see ka põhimakse teenuse osutamisest keeldumise

aluseks.

Seletuskirjas (lk 15) on ka selgitatud, et VÕS-i lisatava §

7201 lõikega 7 sätestatakse krediidiasutusele õigus

täitemenetluse seadustiku §-s 631 nimetatud elektroonilise

arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal teise

juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal

kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Eelnõuga ei

sätestata ka alust keelduda maksekonto avamisest juhul, kui

tarbijal juba on teine maksekonto, mis võimaldab

põhimakseteenuste kasutamist.

Kõnealuse ülesütlemise aluse sätestamine ei ole liikmesriigile

kohustuslik. Direktiivi eesmärk on elavdada finantsteenuste

tarbimist ning konkurentsi erinevate pakkujate vahel. Direktiiv

lubab tarbijale kehtestada või sälitada soodsamaid tingimusi.

maksekonto olemasolu nii põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisel kui ka lepingu ülesütlemisel. Eelnõus vastav säte

hetkel puudub.

6 VÕS § 7102 lõike 4 täiendamine

Eelnõuga täiendatakse VÕS § 7102 lõike 4 teist lauset pärast

sõna „asjaolust“ sõnadega „ning esitab juhtumi üksikasjad ja

teabe vastavate abinõude kasutamise kohta“;

Seletuskirja sõnastus on viitega ebatäpne: Muudatus on

vajalik, kuna PSD2 artikkel 68 lõige 2 näeb kõnealusel juhul

ette, et kontot haldav makseteenuse pakkuja teatab

kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse

pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale

asutusele.

Õige viide on artikkel 68 lõige 6.

Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on muudetud. PSD2 artikli 68 lõike 6

ülevõtmist käsitlev säte on viidud VÕS-ist üle makseasutuste ja e-

raha asutuste seadusesse ning sätte sõnastust on täpsustatud.

7 VÕS § 7201 lõige 1

Palume täpsustada tarbija mõistet ning täiendada vastavalt

seletuskirja. Krediidiasutuste jaoks on oluline, et seadus

täpselt piiritleks, milliste tarbijate puhul lepingu ülesütlemise

erisused kehtivad. Tarbija mõiste on täna defineeritud VÕS

§ 1 lõikes 5, kuid kõik selle mõiste alla minevad tarbijad ei

kuulu maksekonto direktiivi kohaldamisalasse. Eelnõu järgi

on VÕS § 7201 uue sõnastuse eesmärk viia Eesti seadus

kooskõlla maksekonto direktiiviga.

Seletuskirjas (lk. 12) on öeldud: „Eelnõuga VÕS-i lisatav §

7201 lõige 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus

saab põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes

erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel

(paragrahvi pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt

ülesütlemisest – juhul kui sinna lisada sõna „erakorraline“,

siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles

öelda).“ Arvestades, et väljaspool EL elavatele tarbijatele

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise kohutus ei laiene, siis

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud järgmiselt.

Selles paragrahvis sätestatud ülesütlemise alused kehtivad ainult

VÕS § 7101 lõikes 2 nimetatud põhimakseteenuse lepingute kohta.

Kõik tarbijad aga ei kuulu selle paragrahvi kohaldamisalasse.

Näiteks näeb viimati osundatud paragrahv ühe tingimusena ette,

et põhimakseteenuse osutamise kohustus on ainult tarbijale, kes

elab Euroopa Liidus seaduslikult. Nende tarbijate puhul, kellele

kõnealune paragrahv ei kohaldu, on võimalik makseteenuse leping

ka korraliselt üles öelda.

ei laiene nendega sõlmitud põhimakseteenuse lepingutele ka

maksekonto direktiivist tulenevad ülesütlemise alused.

Seega palume seletuskirja muuta ja välja tuua, et teatud

tarbijate puhul on võimalik ka põhimakseteenuse lepingu

korraline ülesütlemine. See märkus on otseselt seotud ka §

7201 lõikega 9, mis deklareerib, et kõikidel muudel alustel

ülesütlemine on tühine.

8 VÕS § 7202 lõige 3 punkt 4

Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7201 lg 3 p 4 järgmiselt:

4) tarbijal on teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud

krediidiasutuses või Euroopa Liidu liikmesriigi

territooriumil asutatud krediidiasutuse Eesti Vabariigi

filiaalis maksekonto, mille kaudu osutatakse talle

põhimakseteenust;

Kommentaar

EL-i krediidiasutuste filiaalid võivad suuta täita täielikult

põhimakseteenuse osutaja funktsiooni (nt Citadele – ATM-

võrgustik, maksekaardid, pangakontorid, internetipank jm)

ja tulevikku vaatavalt olla elutähtsa teenuse osutajad.

Arvestatud Kõnealune lepingu ülesütlemise alus on eelnõust välja jäetud.

Vaata selgitust number 5.

9 VÕS § 7201 lõige 3 punkti 6

Eelnõuga täiendatakse seadust §-ga 7201 järgmises

sõnastuses:

§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine

(3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu üles öelda, kui:

6) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul

olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse

lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav

summa on suurem kui 100 eurot.

Seoses punktiga 6 teeme ettepaneku mitte määrata

minimaalset võla summat. Panga teenuste teenustasud on

väikesed ja enamike klientide puhul näitab 180 päeva

statistika, et võlgnevused jäävad alla 10 euro põhivõlg. 100

Osaliselt

arvestatud

Minimaalne summa suurus on eelnõust välja jäetud.

Täiendav ettepanek laiendada VÕS § 7201 lõike 3 punkti 6

sõnastust, hõlmates põhimakseteenuse lepingu erakorralise

ülesütlemise alustega ka muude lepingute oluliste kohustuste

rikkumise, ei ole maksekonto direktiiviga kooskõlas. Maksekonto

direktiivi artikkel 19 lõige 3 sedastab, et liikmesriigid võivad

täiendavalt kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid

lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto

raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Sellised juhtumid põhinevad

nende territooriumil kohaldatava siseriikliku õiguse sätetele ning

nende eesmärk on hoida ära tarbijate poolt põhimaksekonto

juurdepääsuõiguse kuritarvitamist. Üldistatult, konkreetselt

määratlemata kohustuste rikkumise sätestamine ei ole kooskõlas

nimetatud artikliga, kuivõrd selline alus ei ole käsitatav kui

piiratud arv konkreetseid lisajuhtumeid. Selline alus annaks laiad

eurose võlamäära korral jääks enamik makseteenuseid

sulgemata ja lepingute lõpetamine toimuks pigem punkti 5

alusel, mis tähendab põhjendamatut lepingute lõpetamise

venitamist ja võlakoorma kasvatamist kliendi suhtes.

Võlgnevuses kontode sulgemine on oluline, sest seeläbi saab

hoida kliendibaasi korras.

Kuivõrd punkti 6 muudatused on uudsed ja rakendamine

eeldab IT arendusi, siis soovime punktile 6 ülemineku aega,

seaduse muudatuse jõustumisest + 6 kuud.

Täiendavalt teeme ettepaneku laiendada VÕS § 7201 lõike 3

punkti 6 sõnastust, hõlmates ka muude lepingute oluliste

kohustuste rikkumise. Meie hinnangul on säte hetkel

sõnastatud liiga kitsalt, keskendudes vaid teenustasude

võlgnevusele. Põhimakseteenuse osutamise lepingutes on ka

muid kohustusi, mida klient peab järgima ja mille olulise

rikkumise korral peaks krediidiasutusel olema õigus leping

üles öelda (nt kaardi- ja internetipanga lepingute puhul

maksevahendi isikliku kasutamise kohustus;

turvaelementide saladuses hoidmise kohustus; maksekonto

lepingu puhul pangale hoolsusmeetmete täitmiseks vajalike

andmete ja dokumentide esitamise kohustus).

õigused põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks.

10 VÕS § 7201 lõige 4

Eelnõuga soovitakse sätestada § 7201 lõige 4 järgmises

sõnastuses:

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud

alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega

järgimata. Muudel alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi

ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks

kuud.

Sisuliselt tähendab, et lõike 3 punktides 3-6 juhtudel on

ülesütlemise aeg 6+2 kuud. Leiame, et võlgnevuse (lõige 3

punkt 6) ja ka kohustuste rikkumise (meie ettepanek punktis

Mittearvestatud Nimetatud tähtajad on sätestatud maksekonto direktiivi artikkel 9

lõikes 4, mis näeb ette, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui

krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide

b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal põhjustel, teavitab ta

vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat

kirjalikult ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud

juhul, kui selline põhjenduse teatamine oleks vastuolus riigi

julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Kui krediidiasutus

lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub

lõpetamine viivitamata.

Eelnõus sätestatud tähtajad vastavad nimetatud arttiklis sätestatud

tähtaegadele.

5) puhul ei ole mõistlik lasta viivisel suureneda või kohustuse

rikkumisel jätkuda. Ettepanek ka punkti 6 puhul lubada

etteteatamiseta lõpetamist ehk siis vastavalt punktis 6 toodud

ajale (6 järjestiku kuu jooksul on teenus võlas või

rikkumises, siis seitsmendal kuul on õigus teenuse

ülesütlemiseks erakorraliselt). Võla tekkimisest teavitamise

kohustus eksisteerib krediidiasutusel endiselt, mistõttu

teenuseid ei suleta ilma ette teatamata. Samuti on tava, et

klientidele jäetakse mõistlik aeg võla maksmiseks, enne

teenuse lõplikku sulgemist.

11 VÕS § 7201 lõige 6

Eelnõu kohaselt on krediidiandjal õigus pärida andmeid

täitmisregistrist tarbija teise konto olemasolu kohta kui

tarbija on andnud selleks nõusoleku. Pangaliit ei toeta

nõusoleku põhist lähenemist, sest andmete saamine teenib

kohustatud isiku jaoks eesmärki tuvastamaks alused, kas

põhimakseteenuse pakkumiseks võib esineda seadusega ette

nähtud keeldumise alus.

Nõusoleku puudumisel või selle tagasi võtmisel ei saa

kohustatud isik pakutud muudatuse alusel tuvastada, kas

isikul on teises krediidiasutuses maksekonto, mille kaudu

osutatakse talle põhimakseteenust ning nimetatud alus

seaduses muutub sisutuks. Seetõttu pooldame selge ja ühese

õigusliku aluse viimist õiguslikku raamistikku, mille alusel

krediidiasutus saab tuvastada reaalset kliendi vajadust

elutähtsaks teenuseks. Seejuures ei leia seletuskirjast ühtegi

põhjendust selle nõude kehtestamisele.

Oleme seisukohal, et olukorras, kus maksekonto direktiiv

võimaldab ja ka Eesti seadus hakkab võimaldama sellel

põhjusel lepingu sõlmimisest keelduda, ei tohiks sellise fakti

kontrollimine sõltuda sellest, kas tarbija annab selleks

nõusoleku. Juhul, kui eelnõu muutmine ei ole mingil

põhjusel võimalik, palume seletuskirja täiendada, esitades

põhjendused, miks on vaja tarbija nõusolekut.

Mittearvestatud Kuna eelnõust on välja jäetud alus keelduda põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisest juhul, kui tarbijal juba on teine vastav konto

ning välja on jäetud ka vastav lepingu ülesütlemise alus, siis

jäetakse eelnõust välja ka õigus pärida sellel eesmärgil

täitmisregistri kaudu andmeid.

Täiendav märkus lõike 6 osas, kus § 7101 lõikes 51 viide on

vale.

(6) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s

63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal

käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi

lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu, kui

tarbija on andnud selleks kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis nõusoleku.

12 VÕS § 7101 täiendamine

Teeme ettepaneku täiendada VÕS § 7101 uue lõikega, mis

selgesõnaliselt võimaldaks krediidiasutusel

põhimakseteenuse osutamist piirata. Ettepaneku aluseks on

seletuskirja lk. 3 ja 7 märgitud selgitused, mille kohaselt

saavad krediidiasutused ja makseasutused kehtestada riski

maandavaid piiranguid ja teatud juhtudel on RahaPTS-i

kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid kehtestama. Meie

hinnangul puuduvad kehtivas seaduses normid, mis

võimaldaksid põhimakseteenustele kehtestada riske

maandavaid piiranguid. Kui seaduseandja leiab, et need on

juba olemas, siis alternatiivina eelnõu muutmisele palume

sellistele sätetele seletuskirjas selgelt viidata.

Arvestatud Eelnõusse on lisatud võimalus kehtestada konto kasutamisele

teatud riske maandavaid piiranguid.

13 VÕS § 7201 lõige 7 seletuskirja täiendamine

Teeme ettepaneku täiendada eelnõu seletuskirja VÕS § 7201

lõike 7 osas. Hetkel sätestab eelnõu, et juhul, kui

krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt

käesoleva paragrahvi lõike 3 punktidele 3–6, siis

kohaldatakse VÕS § 720 lõigetes 3, 5 ja 6 sätestatut. Kas

seadusandja mõte on olnud see, et kõikidel muudel

erakorralise lõpetamise juhtudel ei kuulu kohaldamisele

VÕS § 720 lg 3 (mis näeb ette, et tarbija peab teenustasusid

maksma vaid perioodi eest kuni lepingu lõppemiseni) või

VÕS § 720 lõige 5 (mille kohaselt on krediidiasutusel

kohustus välja maksta lepingu lõppemisel kontol olnud

jääk)? Palume seletuskirjas sellisel juhul viidata, millised

Arvestatud Muudetud on nii eelnõu kui ka seletuskirja. Eelnõus nähakse ette,

et ka kõikide muude põhimakseteenuse lepingu erakorraliste

ülesütlemiste puhul kohaldatakse VÕS §-i 720. Muudatuse

tulemusel kohaldub kõikidele juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud

korralise ülesütlemise regulatsioon ning neid tuleb kohaldada

vastavalt konkreetsele olukorrale. Kui põhimakseteenuse leping

öeldakse üles nt RahaPTS-i alusel, siis võimaldab VÕS § 720

hinnata, kas on võimalik kohaldada nt selle paragrahvi lõiget 5,

mille kohaselt makseteenuse lepingu lõppemisel peab

makseteenuse pakkuja maksma kontol oleva raha kliendile või

tema määratud kolmandale isikule välja või kandma selle kliendi

määratud kontole sama või teise makseteenuse pakkuja juures, kui

seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

sätted kuuluvad kohaldamisele juhtudel, kus

põhimakseteenuse leping öeldakse üles VÕS § 7201 lõike 3

punktide 1 või 2 alusel. Hetkel on selgusetu, mis arvestuse

järgi maksab tarbija sel juhul teenustasusid ning mida tuleks

teha tarbija maksekontol oleva jäägiga, kui ei kohaldu VÕS

§ 720 lõiked 3 ja 5.

14 Täiendav ettepanek täiendada eelnõud VÕS §-i 4034

lõikega 31

Eelnõuga täiendatakse võlaõigusseadust VÕS § 720¹ lõikega

6 andes sellega põhimakseteenuse pakkumise raames

juurdepääsu täitmisregistrile. Leiame, et oleks asjakohane ja

põhjendatud anda krediidiasutusele juurdepääs

täitmisregistrile lisaks ka vastutustundliku laenuandmise

põhimõtte rakendamisel tarbija krediidivõimelisuse

hindamise eesmärgil. Vastava juurdepääsu olemasolu

võimaldaks krediidiasutusel, kelle poole tarbija on

pöördunud laenutaotlusega, saada õiget teavet tarbija

kontode olemasolu kohta teistes krediidiasutustes, mis on

vajalik tarbija olemasolevate finantskohustuste kindlaks

tegemiseks ja mis hoiaks ära tarbijapoolse tahtliku või

tahtmatu ebatäpse teabe esitamise.

Teeme ettepaneku täiendada eelnõud VÕS §-i 4034 lõikega

31 järgmises sõnastuses:

(31) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s

63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal

teis(t)e maksekonto(de) olemasolu, kui tarbija on andnud

selleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

nõusoleku.

Põhjendus:

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 4034 lõikega 31 sätestatakse

krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 631

nimetatud elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel

kontrollida tarbijal teis(t)e maksekonto(de) olemasolu

krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil. Krediidiandjatel

Mittearvestatud Käesoleva eelnõu keskmes on põhimakseteenuse regulatsiooni

kehtestamine ning vastutustundliku laenamise teemat sellega ei

reguleerita.

on kohustus kontrollida finantskohustuste olemasolu ja

tuvastada muud krediidivõtja kohustused. Sellise kohustuse

täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele

arestimissüsteemile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto

olemasolu. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija

kirjalikule nõusolekule.

Alternatiivina võib selle päringu ette näha krediidiandja

kohustusena ja sel juhul oleks andmete väljastamise aluseks

seadusest tuleneva kohustuse täitmine.

15 Krediidiasutuste seaduse (KAS) muutmine

KAS § 3 lõige 22 ja § 3 lõige 31

Teeme ettepaneku välja jätta eelnõust KAS § 3 lõike 22 ja §

3 lõike 31.

Kommentaar

Kehtiv hädaolukorra seaduse § 37 sätestab elutähtsa teenuse

toimepidevust korraldavale asutusele, sh Eesti Pangale

kohustuse kehtestada määrusega nõuded elutähtsa teenuse

tasemele. Seega, eraldi volitusnormi pole KAS-iga vaja Eesti

Pangale anda. Nii ongi tänaseks juba võrguühenduseta

kaardipõhise maksetehingu nõue Eesti Panga poolt

määrusega kehtestatud.

Teeme ettepaneku muuta KAS § 3 lõike 23 sõnastust ja

sõnastada see järgnevalt:

„Kui krediidiasutus osutab elutähtsa teenuse osutajana Eesti

Panga poolt nõutavat võrguühenduseta kaardipõhist

makseteenust, siis on see õiguslikult siduv ka siis, kui maksja

konto suhtes on tehtud arestimisakt, kontol olev vara on

arestitud või konto või kontol oleva vara suhtes kehtib

käsutuspiirang, kui krediidiasutus on pärast arestimisest või

käsutuspiirangust teada saamist rakendanud mõistlikke

jõupingutusi hoidmaks ära viidatud maksetehingute

võimaldamist. Eeltoodud juhul ei vastuta krediidiasutus

võimalike arestinõuete või muul viisil kontol oleva vara

Arvestatud

osaliselt

Leiame, et KAS-i täiendamine on vajalik. Krediidiasutuste

tegevust reguleerib KAS, mistõttu tuleb krediidiasutustele kui

elutähtsa teenuse osutajatele kõnealune kohustus ette näha selgelt

ka KAS-is. Hädaolukorra seaduse § 37 lg 2 on üldine

delegatsiooninorm, mis lubab määrusega kehtestada elutähtsa

teenuse kirjelduse ja selle toimepidevuse nõuded. Ei kehtivas

KAS-is ega HOS-is ei ole võrguühenduseta kaardipõhiste

makseteenuste osutamise kohustust, seetõttu tuleb see ette näha

ning HOS-i alusel saab kehtestada selle teenuse kirjelduse ja

toimepidevuse nõuded.

Seletuskirja on muudetud.

suhtes kehtiva käsutuspiirangu järgimata jätmise eest.“

Osundame, et Eesti Panga presidendi 18.08.2024 määrusega

nr 8 „Eesti Panga presidendi määruse muutmine“ sätestati

uued elutähtsa teenuse osutaja nõuded. Määruse seletuskirja

kohaselt tuleks täiendada KAS-i muudatusega, mis

vabastaks krediidiasutuse vastutusest olukorras, kus ta on

teinud kõik endast oleneva, et arestinõuet mitte rikkuda, aga

see toimub kaardimaksete võrgulahenduseta režiimis sellest

hoolimata. Olukorras, kus võrguühendused ei toimi, tuleks

kaardipõhine maksetehing lugeda siduvaks ka juhul, kus

konto või sellel oleva vara suhtes on kehtiv arest või

käsutuspiirang.

Täiendavalt teeme ettepaneku seletuskirja lk-lt 19 eemaldada

detailsed selgitused võrguühenduseta kaardimakse

toimimisest, kuivõrd see suurendab krediidi- ja pettuseriske,

mida krediidiasutused seoses nõutud lahendusega taluma

peavad. Arvestades ka ettepanekut KAS § 3 lg 22 ja § 3 lg 31

eemaldamiseks, ei ole need selgitused ka sisuliselt vajalikud.

16 RahaPTS § 42 lõige 1

Pangaliit toetab õigusliku raamistiku korrastamist

eesmärgiga vältida pankade üle-reageerimist tarbijatele

põhimakseteenuste pakkumata jätmisel ja viies Eesti õigus

kooskõlla makseteenuse direktiiviga, samaaegselt lähtudes

Riigikohtu 22.03.2023. a lahendis nr 2-21-3552/52 toodust.

Pangaliit ei toeta RahaPTS § 42 lõike 1 muutmist pakutud

kujul. Vastavalt eelnõule ja seletuskirjale jäetakse alustest,

mille järgi on keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu

tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, välja

suutmatus täita ärisuhte seire hoolsusmeedet ja rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtlus.

Leiame, et muudatus selliselt tooduna ei ole kooskõlas

RahaPTS-i eesmärgi (paragrahv 1 lõige 1) ja rahvusvaheliste

põhimõtetega, sest muudatuse tagajärjel muutuks ärisuhte

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

seire teostamata jätmisel ja rahapesu või terrorismi

rahastamise kahtluse tuvastamisel tehingu tegemise või

ärisuhte loomise või jätkamise otsustamine kohustatud isiku

äriliseks kaalutluseks (riskiisu). Nimetatu ei soosi meie

hinnangul ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja

läbipaistvust ega Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning

majandusruumi kasutamise tõkestamist rahapesuks ja

terrorismi rahastamiseks. Juhime ka tähelepanu, et

krediidiasutustel ei ole lubatud tarbijaga ärilistel kaalutlustel

(riskiisu) ärisuhet lõpetada, vaid üksnes konkreetsetel

makseteenuste direktiivis loetletud alustel, sh näiteks kui

tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel

eesmärkidel. Näeme muudatuses lisaks potentsiaalset

vastuolu eelnõu seletuskirjas viidatud õigusallikate ja

põhimõtetega. Mainime, et eelnõu seletuskirja FATF

metodoloogia punkti 10.19 käsitlus lähtub põhimõttest, et

kohustatud isik ei loo ärisuhet ega tee tehingut, kui ta ei

suuda hoolsusmeetmeid täita – nimetatu alt ei ole välistusena

viidatud ärisuhte seire osas kohustatud isiku lõplikule

järeldusele, et seda hoolsusmeedet täita ei saa. Lisaks ei

käsitle metodoloogia punkt tegutsemist rahapesukahtluse

puhul, mistõttu sellest vaatest see punkt pakutud

seadusemuudatust ei toeta.

Mainime siinkohal veel, et EL rahapesu tõkestamise määrus

ei ole veel kehtiv – ühtlasi selle artikkel 20 (1) punkt f

nimetab hoolsusmeetmena ka ärisuhte seiret. Eeltoodust

lähtuvalt on pakutud muudatuse ja EL määruse vahel

vastuolu. Märgime veel, et ärisuhte seire osaks on ka vara või

rikkuse päritolu kontrollimine, mistõttu kohustatud isikute

suunamine jätkuvaks teenuse pakkumiseks olukorras, kus

hoolsusmeetmete kohaldamine on osutunud siiski

võimatuks, võib tekitada korduvaid ning ebavajalikke

jätkuvaid toiminguid ning sellega kaasnevalt Rahapesu

Andmebüroo teavitamisega koormamist.

Lisaks on RahaPTS eelnõu 130SE seletuskirjas mainitud §

42 muudatuse osas, et „keeld luua ärisuhet või võimaldada

tehingu tegemist või lõpule viimist kehtib sõltumata sellest,

millised on need seadusega nõutavaid hoolsusmeetmed,

mida kohustatud isik täita ei suuda. Muudatus on vajalik

tulenevalt direktiivi artikli 13 lõikest 4 ja FATF

metodoloogia punktist 10.19.“. Seetõttu on praegune

muudatus vastuolus varasema rahandusministeeriumi

hinnanguga hetkel kehtivale AML direktiivile ja FATF

metodoloogiaga.

Järgmiseks on muudatus vastuolus eelnõu seletuskirjas

toodud sätte muudatuse eesmärgiga – „põhimaksekonto

avamise ja sulgemise regulatsiooni muutmine“, sest

muudatus puudutab ka kõiki teisi isikuid, kes jäävad

makseteenuste direktiivi kohaldamisalast välja, s.t.

äriühingud ja isikud, kes ei ole tarbijad. Direktiivi

reguleerimisalast jäävad välja ka juriidilistele isikutele

kuuluvad maksekontod (ettevõtjate, väikeste- ja

mikroettevõtjate maksekontod) ja muud teist liiki kontod

(näiteks kontsernikontod, hoiustamisvõimalusega kontod,

laenukontod jne). Muudatuse universaalsus ei ole meie

hinnangul eelnõu seletuskirjas põhjendamist leidnud.

Meie arvamusel ei saa antud tarbijate de-riskimise

vähendamise lahenduseks olla kohustatud isiku subjektiivset

otsustust eeldavate elementide (s.t. RP või TR kahtluse või

ärisuhte seire võimalikkuse otsus) eemaldamine õigusaktist,

vaid selliste otsustusprotsesside regulatiivne ning

eesmärgipärane täpsustamine - õigusaktis või järelevalve-

alastes juhendites.

Veel, sätte muutmine pakutud kujul tekitab tulevikus

tõenäoliselt õigusselgusetust süstemaatilisel tõlgendamisel,

sest ühelt poolt kaob RahaPTS-st kohustus ärisuhte seire

võimatuse või rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse

puhul ärisuhe lõpetada, kuid teisalt kehtestab seadusandja

makseteenuste direktiivist tulenvad alused

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks VÕS § 7201 lõikes

3 (punkt 1 maksekonto kasutamine ebaseaduslikel

eesmärkidel).

Viimaks leiame, et sätte muutmine mõjutab analoogiliselt

eeltooduga ka selliste isikutega ärisuhete sõlmimist või

lõpetamist, kelle osas ei saa erikohustusega isik RSanS

tähenduses teostada ärisuhte seiret eesmärgiga tuvastada

rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine või kelle osas on

rahvusvahelise sanktsiooni kahtlus. Nimelt tuleb vastavalt

rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 21 lõikele 11

erikohustusega kohaldada ka ärisuhte seiret. Kuna RSanS-s

puuduvad ärisuhte lõpetamise õiguslikud käitumisjuhised,

kuulub RSanS § 2 lg 2 alusel kohaldamisele RahaPTS. Seega

edaspidiselt olukorras, kus erikohustusega isikul puudub

võimalus teostada ärisuhte seiret, oleks seadusemuudatuse

järgselt õiguslikult ärisuhte jätkamise või algatamisest

keeldumise otsustamine erikohustusega isiku äriline

kaalutlus.

Teeme ettepaneku RahaPTS-s täpsustada sõnaselgelt, et § 42

lõige 1 alused on erakorralised ülesütlemise alused ja teiseks,

lähtudes Riigikohtu lahendis nr 2-21-3552/52 punktis 21.2.

toodust, et põhimakseteenuse pakkumisest keeldumine ei ole

põhjendatud riskiisu alusel, s.t. juhtudel, kui

hoolsusmeetmete (tugevdatud korras) kohaldamine on

kohustatud isiku hinnangul liiga tülikas või kulukas.

Pangaliit on valmis jätkama arutelusid sellest, kuidas

õigusaktide tasandil vähendada de-riskimist ja muuta

hoolsusmeetmete kohaldamist veel efektiivsemaks.

17 RahaPTS § 42 lõige 4

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RahaPTS § 42 lõige 4.

Muudatusega soovitakse lõpetada olukord, kus ainuüksi ühe

päringule vastamata jätmise tõttu ei lõpetataks klientidega

ärisuhteid, vaid kohaldataks tugevdatud hoolsusmeetmeid.

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

Meie hinnangul päringuga kliendi poole pöördumine on

üldjuhul juba olemuslik täiendavate või tugevdatud

hoolsusmeetmete kohaldamine ja tulenevalt

ressursimahukusest ei kohaldata seda kergekäeliselt.

Ärisuhte lõpetamised ei toimu praktikas kergekäeliselt ja

põhjusel, et klient panga esimesel pöördumisel teadmatusest

jätab vastamata ning pank lõpetab sellele järgnevalt koheselt

ärisuhte.

Tagamaks senisest veelgi selgemalt, et ärisuhe tarbijaga

lõpetataks üksnes siis, kui eelnevalt on täidetud tugevdatud

hoolsusmeetmete kohaldamise kohustus ning muud

rakendatavad meetmed on ammendunud (millele viitab ka

seletuskiri), siis pakume lahendusvariantidena enda

ettepankuid, mis on toodud § 6 lõike 1 juures. Peame

oluliseks jätkuvalt sellise kohustuse ette nägemist seaduse

tasandil, mille järgi on kohustatud isikute klientidel kohustus

õiguspärastele päringutele vastata, sest vastupidisel juhul

suureneb risk klientide poolt rahapesu tõkestamise eesmärgil

esitatud päringutele vastamata jätmiseks.

Rahapesu Andmebüroo

18 Rahapesu Andmebüroo, olles tutvunud eelnõu ja selle juurde

koostatud seletuskirjaga, esitab alljärgnevad märkused ning

tähelepanekud.

1. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse

muudatused.

1.1.Kokkuvõte kavandatavatest muudatustest rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses ja sellega

seonduvalt võlaõigusseaduse täiendamisest.

Eelnõu §-ga 6 tehakse rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduses (edaspidi RahaPTS) järgmised

muudatused:

„1) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

Arvestatud Kõnealused RahaPTS-i muudatused on eelnõust välja jäetud.

„Kohustatud isikul on keelatud luua ärisuhet või võimaldada

tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames,

kui ta ei suuda rakendada käesoleva seaduse § 20 lõike 1

punktides 1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid.“;

2) paragrahvi 42 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.“

Eelnõu järgi on edaspidi RahaPTS-i kohaselt keelatud

ärisuhte loomine ja tehingu tegemine või lõpuleviimine

ainult siis, kui kohustatud isik ei suuda rakendada RahaPTS

§ 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid. See

tähendab, et seaduses kehtestatud tehingu tegemise ja

ärisuhte loomise keeld muutub kitsamaks ning keeldumise

alustest jääb välja üks senine hoolsusmeede (ärisuhte seire)

ja rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus. Samuti

kaotatakse eelnõuga RahaPTS § 42 lõikes 4 sätestatud alus

kohustatud isiku poolt kestvusleping etteteatamistähtaega

järgimata erakorraliselt üles öelda. Sellega seonduvalt

lisatakse ühtlasi VÕS-i säte, mille kohaselt ütleb

krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu

etteteatamistähtaega järgimata üles siis, kui: 1) esineb

RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto

sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni

seaduse alusel kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni

rakendamisest.

1.2.RahaPTS § 42 lõike 4 kehtetuks tunnistamine.

Eelnõuga tekitatud õiguslik konstruktsioon, millega

tunnistatakse kehtetuks RahaPTS § 42 lõige 4 ja täiendatakse

VÕS-i §-ga 7201 läheb RAB-i hinnangul vastuollu kehtiva

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849

artikli 14 lõikega 4 ning FATF standardil põhineva

hindamismetoodika kriteeriumiga 10.19.

Direktiivi (EL) 2015/849 artikli 14 lõike 4 kohaselt näevad

liikmesriigid ette, et kui kohustatud isik ei suuda täita artikli

13 lõike 1 esimese lõigu punktis a, b või c sätestatud kliendi

suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid, ei tohi ta

pangakonto kaudu tehinguid teha, ärisuhet luua ega tehingut

lõpule viia ning peab asjaomase ärisuhte lõpetama ja

kaaluma kliendiga seoses kahtlasest tehingust teatamist

rahapesu andmebüroole kooskõlas artikliga 33.

Liikmesriigid ei kohalda esimest lõiku notarite, muude

sõltumatute õigusteenuse osutajate, audiitorite, väliste

raamatupidamisteenuse osutajate ja maksunõustajate suhtes

ainult rangelt sellises ulatuses, kuivõrd kõnealused isikud on

seotud kliendi õigusliku seisundi hindamisega või ülesannete

täitmisega kõnealuse kliendi kaitsja või esindajana

kohtumenetluses või sellega seoses, sealhulgas seoses

nõustamisega menetluse algatamise või vältimise asjus.

Kavandatava eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RahaPTS §

42 lõige 4, millega kaotatakse seega kõigi kohustatud isikute

jaoks alus ükskõik millise kliendisuhte või tehingu puhul

hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral

kestvuslepingu etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt

üles ütlemiseks. Sama eelnõuga VÕS-i lisatav uus säte §

7201 reguleerib rangelt krediidiasutuste õigust

põhimakseteenuse leping üles öelda. See tähendab, et

eelnõuga tekitatakse õiguslik olukord, kus teistel kohustatud

isikutel peale krediidiasutuste puudub seadusest tulenev alus

ärisuhte lõpetamiseks hoolsusmeetmete täitmise võimatuse

tõttu, mis läheb otseselt vastuollu direktiivi (EL) 2015/849

artikli 14 lõikega 4.

FATF standardil põhineva hindamismetoodika kriteeriumi

10.19 järgi, kui finantsasutus1 ei suuda järgida

hoolsusmeetmeid, tuleks nõuda, et ta ei avaks kontot, ei

alustaks ärisuhteid ega sooritaks tehingut; või tuleks nõuda

ärisuhte lõpetamist, kusjuures FATF-i standardi soovituse 10

kohaselt on mh selliseks relevantseks hoolsusmeetmeks ka

ärisuhte seire (d). FATF-i standardi soovitus 10 hõlmab

krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse osutamisest märksa

laiemat katteala. Sealjuures on oluline silmas pidada seda, et

ka kitsalt krediidiasutused võivad pakkuda teenuseid, mis ei

ole hõlmatud vaid põhimakseteenuse osutamisega – nt

pakuvad suuremad pangadinvesteerimisteenust jms. See

võib praktikas tekitada eriskummalise olukorra, kus nt sama

kliendi poolt samas pangas põhimaksekonto ja

investeerimiskonto avamise ning neil tehingute tegemise

osas kehtib erinev regulatsioon, kusjuures

investeerimiskonto osas puuduks pangal seadusest tulenev

alus ärisuhte lõpetamiseks hoolsusmeetmete täitmise

võimatuse tõttu, samas kui põhimaksekonto puhul on selline

alus VÕS-i lisatava §-ga 7201 loodud.

Samuti väärib märkimist, et ka rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamist puudutavas õigusaktide paketis

sisalduv Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EU)

2024/1624 artikkel 21 (1) näeb ette direktiivi (EL) 2015/849

artikli 14 lõikega 4 sarnase regulatsiooni. Arvestades seda, et

kõnealune määrus jõustub suuresti juba 2027. aastal, oleks

igati mõistlik juba käesoleval hetkel seadusandlikke valikuid

tehes lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

laiemast arengusuunast ning kehtestatava regulatsiooni

sobitumisest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist

puudutava õigusaktide paketiga. Eelnõu juurde koostatud

seletuskirjast nähtuvalt on selline kooskõla tegelikult samuti

seadusandja eesmärgiks.

Lisaks otsesele vastuolule direktiiviga (EL) 2015/849, AML-

paketti kuuluva määrusega (EU) 2024/1624 ja FATF

standardil põhineva hindamismetoodika kriteeriumiga

10.19, ei saa RAB isegi teoreetilisel tasandil pidada nii

põhimõttelist kõiki kohustatud isikuid puudutavat muudatust

kogu rahapesu tõkestamise süsteemis piisavalt läbimõelduks.

Seda eriti olukorras, kus kavandatava eelnõu eesmärgiks on

lahendada väga kitsast ja spetsiifilist probleemi

põhimaksekonto (füüsiliste isikute) jaoks kättesaadavuse

osas. Silmas tuleb pidada, et rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamist puudutava õigusaktide paketi

jõustumisel laieneb kohustatud isikute ring veelgi. Seega

tuleks kõiki kohustatud isikuid puudutavad muudatused läbi

analüüsida oluliselt süsteemsemalt, teostada asjakohastel

juhtudel ka vastavad mõjuhinnangud ja -analüüsid ning seda

tehes vajadusel arvestada konkreetsete kohustatud isikute

liikide spetsiifikaga ning nendele iseloomulike riskidega.

Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust

kavandatud kujul mitte implementeerida ja jääda kehtiva

regulatsiooni juurde.

19 1.3.Ärisuhte seire kaotamine RahaPTS § 42 lõikes 1

sätestatud hoolsusmeetmete kataloogist, mille täitmise

võimatus on tehingu tegemisest ja ärisuhte loomisest

keeldumise alus.

RAB ei nõustu kaalutlustega, millega jäetakse välja

RahaPTS § 20 lõige 1 punkt 6 (ärisuhte seire)

hoolsusmeetmete nimekirjast, mille täitmise võimatus on

kohustatud isiku jaoks tehingu tegemisest ja ärisuhte

loomisest keeldumise aluseks.

Nagu käesoleva vastuse punktis 1.2. viitasime, on FATF-i

standardi soovituse 10 kohaselt finantsasutuse jaoks mh

selliseks relevantseks hoolsusmeetmeks, mille täitmise

võimatus peaks tingima tehingu tegemisest ja ärisuhte

loomisest keeldumise, ka ärisuhte seire(d). Samas on

ärisuhte seire näol ka laiemalt tegemist äärmiselt olulise

hoolsusmeetmetega, mis ei ole vähem tähtis kui teised

RahaPTS-is sätestatud hoolsusmeetmed. Riskid ei avaldu ja

tõusetu ainult ärisuhte loomise etapis, vaid jätkuvad ka

ärisuhte kestel. Eeltoodut arvestades oleme seisukohal, et

RahaPTS § 42 lõike 1 alustest ei tohiks ärisuhte seire aspekti

välja jätta ja soovitame kaaluda sõnastada lause esimeses

pooles selgelt, et keelatud on mitte ainult luua ärisuhet, vaid

ka jätkata ärisuhet. Sealjuures on oluline arvestada, et

praktikas tehakse suurem osa RAB-ile suunatud teadete

edastustest just ärisuhte kestel ning enamus kahtlustest, mida

RAB uurib ja uurimisasutustele edastab, leiavad aset just

ärisuhte käigus.

Arvestatud Kõnealune muudatus eelnõust välja jäetud.

Ühtlasi märgime, et kavandatud muudatusega tehakse

praktikas sisutühjaks RahaPTS § 42 lõike 1 osa, kus

kohustatud isikul on RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5

nimetatud hoolsusmeetmete rakendamise võimatusel keeld

võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist ärisuhte

raames. RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud

hoolsusmeetmed on suunatud ärisuhte loomise etapile

(RahaPTS § 19 lg 5). Seega kaotades keeldumise alusena §-

st 42 ärisuhte seire ehk RahaPTS § 20 lõike 1 punkti 6, pole

kohustatud isikul tegelikkuses ühtegi hoolsusmeedet, mille

täitmise võimatuse alusel oleks võimalik ärisuhte kestel

tehingu tegemisest või lõpuleviimisest keelduda.

Kui seadusandja eesmärgiks on kehtima hakkava

regulatsiooni kooskõla ka lähiaastatel jõustuva nn AML-

paketiga, on ühtlasi oluline märkida, et Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EU) 2024/1624 artikliga 20 koosmõjus

artikliga 21 tuuakse ärisuhte seire hoolsusmeetmena täitmise

võimatus keeldumise alusena taas sisse. See tähendab, et

hiljemalt viidatud määruse jõustumisel 2027. aastal tuleks

RahaPTS § 42 lõike 1 aluseid jälle laiendada. On sealjuures

markantne, et alles 20.07.2020 jõustunud RahaPTS-i

muudatustega laiendati RahaPTS § 42 lõikes 1 toodud

keeldumise aluseid, kuna seni kehtinud regulatsioon, mis

hõlmas endas vaid RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–3

toodud hoolsusmeetmeid, oli seadusandja hinnangul liiga

kitsas. Viidatud eelnõu seletuskirja põhjenduste kohaselt

muudeti paragrahvi pealkirja ja lõiget 1, täpsustamaks, et

keeld luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või

lõpule viimist kehtib sõltumata sellest, millised on need

seadusega nõutavaid hoolsusmeetmed, mida kohustatud isik

täita ei suuda. Muudatus oli seadusandja hinnangul vajalik

tulenevalt direktiivi artikli 13 lõikest 4 ja FATF

metodoloogia punktist 10.19.

Pidevalt muutuvad konkreetset küsimust puudutavad

seadusandlikud lähenemised ja sellest ajendatud

järjekindlusetus seadusloomes läheb vastuollu hea

õigusloome tavaga ning laiemalt ka põhiseadusliku

õiguskindluse põhimõttega.

Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust

kavandatud kujul mitte implementeerida ja jääda kehtiva

regulatsiooni juurde.

20 1.4.Rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus kui ärisuhte

loomisest või tehingu tegemisest keeldumise alus.

RAB näeb ohtlikku tendentsi selles, kui kohustatud isik (sh

krediidiasutus) ei saa keelduda edasiselt tehingu tegemisest

rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral. Saab

möönda, et üks asi on isiku õigus põhimaksekontot omada,

mida saab laiendada ka kurjategijatele, aga teine asi on

rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega tehingute

imperatiivne võimaldamine. Krediidiasutusel on võimalus

oma riskiisu piire paika pannes ja sise-eeskirjade alusel

teatavaid tehinguid küll vältida, aga kui seadusest tulenevat

kohustust selleks enam ei ole, on see kindlus palju madalam.

Sellega seostub ka ärisuhte seire väljajätmine

hoolsusmeetmena, mille täitmine on ärisuhte loomise või

tehingust keeldumise aluseks – kui kohustatud isik ärisuhtest

aru ei saa, siis on raske ka üksikut tehingut monitoorida.

RahaPTS § 19 lõige 1 punkt 4 sätestab, et kohustatud isik

kohaldab hoolsusmeetmeid rahapesu või terrorismi

rahastamise kahtluse korral hoolimata ükskõik millisest

seaduses nimetatud mööndusest, erandist või piirsummast.

See tähendab, et kui esineb rahapesu kahtlus, peab

kohustatud isik pidevalt hoolsusmeetmeid kohaldama ja kui

kahtlust siiski ületada võimalik pole, siis see protsess jääbki

korduma, kuni kohustatud isik ärisuhte hoolsusmeetmete

täitmise võimatuse alusel lõpetab.

Selline lähenemine on kirjeldatud ka Finantsinspektsiooni

soovitusliku juhendi „Krediidi- ja finantseerimisasutuste

organisatsiooniline lahend ning ennetavad meetmed

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks“4 punktis

6.2.3., mille kohaselt peab kohustatud isik andmete

ebapiisavuse või tõele mittevastavuse või rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtluse korral kohaldama

hoolsusmeetmeid seni, kuni andmeid on kogutud piisavalt,

kuni andmete tõelevastavuses ollakse veendunud või kuni

rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus kõrvaldatakse.

Samal ajal kehtib juhendi punktist 6.2.2 tulenev nõue, et

tehinguid võib teostada vaid erandlikel asjaoludel. Juhendi

punkt 6.2.4. näeb ette, et kui mõistliku aja möödudes ei ole

kohustatud isik suutnud juhendi punktis 6.2.3 nimetatud

tegevuse käigus kohaldada piisavalt hoolsusmeetmeid, et

ammendavalt koguda andmeid ning veenduda andmete

tõelevastavuses või kõrvaldada rahapesu või terrorismi

rahastamise kahtlust, peab kohustatud isik ärisuhte

erakorraliselt üles ütlema vastavalt juhendi punktis 6.3.3

toodud nõuetele.

Kohustus ärisuhte ülesütlemist põhjendada tuleb

krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lõikest 91. Kaotades

rahapesu kahtluse kui ärisuhte loomisest või tehingu

tegemisest keeldumise aluse, tähendab see, et praktikas

hakatakse maskeerima põhjuseid, miks krediidiasutus

ärisuhte loomisest keeldub või ärisuhte üles ütleb, kuna kõik

põhjendused seisnevad selles, et hoolsuskohustust ei ole

võimalik rakendada. Kogumis muudab see olukorra tarbija

seisukohast varasemast läbipaistmatumaks.

Ühtlasi märgime uuesti, et ehkki eelnõu on suunatud

krediidiasutuste ja põhimaksekonto problemaatikale, siis

kavandatav muudatus mõjutab kõiki kohustatud isikuid – sh

nt ka kuni 2026. aasta suveni kehtivate tegevuslubadega

VASP-e jne. Eelnõu alusel lisatav VÕS § 7201 on suunatud

põhimakseteenusele, samas on suur osa krediidiasutuste

kliente juriidilised isikud. Kui probleemi keskmes on

füüsilised isikud, siis tasub tõsist kaalumist, kas muutma

peaks kogu kehtivat regulatsiooni.

Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust

kavandatud kujul mitte implementeerida ja jääda kehtiva

regulatsiooni juurde.

21 2. Võlaõigusseaduse muudatused.

2.1.VÕS täiendamine §-ga 7201.

Eelnõu § 1 p-ga 6 täiendatakse seadust §-ga 7201.

RAB-i hinnangul on äärmiselt tervitatav ja oluline täpsustus

seaduses see, et eraisikul ei teki automaatselt õigust kõikides

pankades kontot omada.

Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt nähakse eelnõuga ette, et

krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil

asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab

tal kasutada käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 loetletud

teenuseid. Samal põhjusel võib krediidiasutus

põhimakseteenuse lepingu ka üles öelda. Sellise õiguse

täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele

arestimissüsteemile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto

olemasolu. Maksekonto direktiivi art 16 lõige 5 näeb ette, et

krediidiasutused võivad enne põhimaksekonto avamist

kontrollida, kas tarbijal on maksekonto või ei ole

maksekontot samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse

juures, mis võimaldab tarbijal kasutada artikli 17 lõikes 1

loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad selleks toetuda

tarbija kirjalikule kinnitusele. RAB toob esile, et kavandatav

VÕS § 7201 lõige 6 võimaldab seada praktikas piirangu, sest

teise maksekonto olemasolu kontrollimiseks on vaja tarbija

kirjalikku nõusolekut. Teeme ettepaneku, et kirjalik

nõusolek saaks olla lisatud ka konto avamise taotlusesse.

Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt sätestatakse eelnõuga

VÕS-i lisatava § 7201 lõikega 7 krediidiasutusele õigus

täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) §-s 631 nimetatud

elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel kontrollida

tarbijal teise maksekonto olemasolu nii põhimakseteenuse

Arvestatud

osaliselt

Eelnõust on välja jäetud alus keelduda põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest juhul, kui tarbijal juba on selline leping teise

krediidiasutuse juures. Sellest tulenevalt on välja jäetud ka

täitmisregistrit puudutab osa.

Seletuskirjas on ebatäpsused parandatud.

Mis puudutab ettepanekut kaaluda, kas oleks põhjust eelnõu

täiendada selliselt, et see ei puudutaks ainult krediidiasutusi, vaid

ka makseasutusi, siis sellise muudatuse tegemine ei ole

põhjendatud. Eestis FI tegevusloa saanud makseasutused või e-

raha asutused sellisel kujul ja ulatuses makseteenuseid ei paku

nagu krediidiasutused. Lisaks enamik makseasutusi pakub neid

teenuseid (s.t. makseteenuseid) pankade vahendusel. Ka ei ole

Eestis makseasutused otseselt keskseste arveldussüsteemide

liikmed erinevalt mõnest muust riigist (nt Leedust). Lisaks

arvestades ka makseasutuste ja e-raha asutuste väiksemaid mahte,

ei ole sellise kohustuse sätestamine proportsionaalne.

RahaPTS § 42 lõike 4 muudatus on eelnõust välja jäetud.

lepingu sõlmimisel kui ka lepingu ülesütlemisel. Selles osas

viitab seletuskiri aegunud regulatsioonile, kuna TMS § 631

on alates 01.01.2024 kehtetu. Eelnõus endas on viide TMS

§-s 63 nimetatud täitmisregistrile.

Samuti on eksitav viide seletuskirja leheküljel 22, mille

kohaselt „FATF standardit ega hindamismetoodikat pole

lähiajal kavas muuta“. Tegelikkuses on FATF metoodika

muutmisel.

RAB soovitab kaaluda, kas oleks põhjust eelnõud täiendada

selliselt, et see ei puudutaks ainult krediidiasutusi, vaid ka

makseasutusi. Direktiiv (EU) 2018/843 räägib panga- ja

maksekontodest. Kõik makseteenuse pakkujad

(makseasutused ja e-raha asutused) pole praegu veel ilmselt

e-arestiga liitunud. See ühtlasi tähendaks, et kui pidada

lähenemist võimalikuks, vajab eelnõu terminite laiemat

töötlemist – nt kavandatav VÕS § 7201 lõige 3 punkt 4 viitab

ainult krediidiasutustele. Samuti soovitame kaaluda, kas

oleks põhjendatud tingimusi veel laiendada nii, et

ilmtingimata ei pea isikul olema konto Eesti territooriumil

asutatud krediidi- või makseasutuses, vaid (nt lähtudes

kapitali vabast liikumisest) piisab ka sellest, kui (era)isikul

on avatud konto teise EL liikmesriigi territooriumil asuvas

krediidi- või makseasutuses. See välistaks olukorra, kus nt

nn „Eestisse kaheks nädalaks puhkusele tulev turist“ saaks

nõuda siin konto avamist.

RahaPTS § 42 lõike 4 kehtetuks tunnistamisega kaob

seadusest ära ka lause: „Ärisuhe loetakse lõppenuks

ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab

kohustatud isik teenuse osutamise kliendile täielikult“.

Esmapilgul ei näi, et see oluline täpsustus oleks leidnud

kajastamist eelnõuga loodavas VÕS §-s 7201. Kavandatav

VÕS § 7201 sätestab küll ülesütlemise etteteatamistähtaega

järgimata, kuid ei täpsusta, milline on ajaline piirang.

Kuivõrd tegemist on olulise nõudega, peaks see ka edaspidi

kindlasti kas VÕS-is või RahaPTS-is sisalduma.

22 2.2.Rahvusvaheline sanktsioon põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise alusena.

Eelnõuga lisatakse VÕS-i säte, mille kohaselt ütleb

krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu

etteteatamistähtaega järgimata üles siis, kui: 1) esineb

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42

lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto sulgemise kohustus

tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel

kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest.

Eelnõu seletuskirjas viidatakse 2. punkti puhul eelkõige

rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 14

punkti 4 finantssanktsioonile („sanktsioon, millega

keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis

ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu

konto avamine ja kasutamine“). Teeme ettepaneku viidata ka

Vabariigi Valitsuse sanktsioonile, kuna teoreetiliselt võib

sellise piirangu kehtestada ka Vabariigi Valitsus. Lisaks ei

ole korrektne viide, et rahvusvaheline sanktsioon on

kehtestatud RSanS-i alusel. Eestile siduvaid rahvusvahelisi

sanktsioone kehtestavad üldjuhul EL ja ÜRO ja seda ei tehta

Eesti RSanS-i alusel.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada punkt 2

alljärgnevalt:

„2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist

või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast

õigusaktist“.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

Finantsinspektsioon

23 Eelnõu § 1

1. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse võlaõigusseaduse

(edaspidi VÕS) § 7101 lõikega 21 järgmiselt:

„Põhimakseteenust on kohustatud osutama krediidiasutuste

seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tingimustele vastav elutähtsat

teenust osutav krediidiasutus.“

Arvestatud Eelnõu on muudetud. KAS-is on ette nähtud kõikidele

krediidiasutustele kohustus pakkuda põhimakseteenust ning FI-le

on ette nähtud võimalus krediidiasutus sellisest kohustusest

vabastada.

Eelnõu seletuskirja lk 8 kohaselt „Pangakonto olemasolu on

tänapäeva majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik

tingimus. Konto mitte-omamine võib ühelt poolt takistada

isiku juurdepääsu elutähtsatele teenustele ja teiselt poolt võib

see ka takistada maksete tegemist ametiasutustele (maksud,

trahvid, riigilõivud). Makseteenused on hädaolukorra

seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 tähenduses elutähtsad,

mille toimepidevust korraldab Eesti Pank. Elutähtsaks

teenuseks loetletakse teenust, millel on ülekaalukas mõju

ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult

inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või

üldhuviteenuse toimimist. Sama paragrahvi lõige 3 näeb, ette

elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi

krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitab Eesti Pank.

Eestis on põhimakseteenuste pakkumise kohustus seatud

krediidiasutustele ning vastav nõue teistele finantsturu

osalistele ei kohaldu. KAS § 89 lõige 9 sätestab, et

krediidiasutus võib ise otsustada, keda teenindada ja keda

mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS 7101 lõige 2

on selliseks erandiks. Nimelt kohustab VÕS § 7101 lõige 2

krediidiasutust sõlmima põhimakseteenuste osutamiseks

lepingu Euroopa Liidus seaduslikul alusel viibiva tarbijaga,

kui tarbijal on selle vastu põhjendatud huvi.“

Viitame, et viimases lauses olev viide normile on ebatäpne.

Õige säte, mis reguleerib elutähtsat teenust osutavate

krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide

loetelu kinnitamist, on KAS § 3 lõige 3, mitte HOS § 36 lõige

FI hinnangul on täiendava selguse loomine

põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud isikute

määramise osas oluline ja vajalik, kuid ei poolda seda, et

põhimakseteenuste osutamise kohustus oleks piiratud üksnes

elutähtsa teenuse osutaja (edaspidi ETO) määramise

reeglitega ja oleks Eesti Panga (edaspidi EP) pädevuses.

Elutähtsa teenuse ja põhimakseteenuste samastamine ei ole

põhjendatud.

Eelnõu seletuskirjas puudub sisuline analüüs Eelnõus

esitatud tingimuste kehtestamise õiguspärasuse kohta.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL

maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto

vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta

(edaspidi Maksekonto direktiiv) artikli 16 lõike 1 kohaselt

tagavad liikmesriigid, et põhimaksekontot pakuvad

tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv

krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs

kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende

territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist.

Maksekonto direktiivi preambuli punkti 38 kohaselt peaksid

liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate

krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks,

/---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks

arvesse võetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste

võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus,

tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste

turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse

pakutavate maksekontode seas.

Krediidiasutuste seaduse (edaspidi KAS) § 3 lõikes 2

sätestatud tingimused ETO määramiseks on järgmised: 1)

tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab

märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning

maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja arveldussüsteemide

seaduses sätestatud arveldussüsteemi järjepidevat toimimist;

2) tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis

finantsteenuseid kasutavate klientide arvust; 3) tema Eestis

kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti

krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust.

Eeltoodust lähtuvalt, kuigi ETO ja põhimakseteenuste

osutaja määramise tingimused on sarnased, pole vastavad

tingimused identsed. Veelgi enam, ETO määramiseks hindab

EP eelkõige krediidiasutuse võimalikku mõju üksnes

kriisisituatsioonis ja krediidiasutuse üldist toimepidevust,

põhimakseteenuste regulatsioon kohaldub seevastu igal ajal

ja keskendub eelkõige teenuse kättesaadavuse tagamisele

võimalikult suurele hulgale tarbijatele.

Regulatsioonide erisust ilmestab ka see, et EP Presidendi

määruse „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja

toimepidevuse nõuded“ § 6 kohaselt peab ETO

hädaolukorras tagama ainult osa oma teenuste toimimisest.

HOS-i eesmärk ei ole tagada igapäevaste pangateenuste

kättesaadavus, vaid seda, et krediidiasutus on piisavalt

toimepidev tagamaks kriisisituatsioonis teenuste

toimepidevuse tavalisest vähendatud osas. Seetõttu on ka

lävend ETO määramiseks mõneti kõrgem, kui

põhimakseteenuste osutaja määramiseks kehtestatud

nõuded, mida on kirjeldatud Maksekonto direktiivi

preambuli punktis 38. Samas on viidatud põhimakseteenuste

osutaja määramise kriteeriumid täpsemad ja spetsiifilisemad

ning keskenduvad üksnes põhimakseteenuste osutamisega

seonduvale, mitte näiteks hoiustega seonduvale (vt KAS § 3

lõige 2 punkt 3).

Arvestades, et FI määratakse Eelnõu kohaselt Maksekonto

direktiivi mõistes pädevaks asutuseks, kes hakkab

põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama, on

ebaselge, miks seotakse põhimakseteenuste osutamise

elutähtsa teenuse osutamisega ning Eelnõuga määratakse

EP-le kaudselt pädevus määrata lisaks ETO-dele ka

põhimakseteenuste osutajaid, seda enam, et EP-l puudub

põhimakseteenustega ja Maksekonto direktiivis sätestatuga

sisuline kokkupuude ning seadusjärgne järelevalvepädevus.

Viidatud täiendus nõuaks ka EP-lt täiendavaid toiminguid ja

asjakohaste protseduuride kehtestamist, et tagada

põhimakseteenuste kättesaadavus ja tarbijate huvide kaitse.

Olukord, kus VÕS-is kehtestatud põhimakseteenuste

regulatsioon ei kohaldu kõigile turul tegutsevatele

krediidiasutustele, vaid üksnes ETO-dele, võib tekitada

turumoonutusi ja vähendada maksekontode turul

konkurentsi. Seejuures on oluline luua selgust küsimuses,

kas mitte ETO-dest krediidiasutused, kes osutavad tarbijatele

VÕS § 709 lõikes 151 loetletud makseteenuseid, on VÕS-i

kohaldamisalast välistatud, st kas sellistel krediidiasutustel

on seeläbi võimalik makseteenuse lepingu sõlmimise

tingimusi ise kehtestada ning kehtestada VÕS §-s 7101

sätestatust erinevaid tingimusi makseteenuse lepingu

sõlmimiseks. On oluline tagada VÕS-is kehtestatud kaitse

kõigile põhimakseteenuste tarbijatele ka siis, kui

põhimakseteenust pakub krediidiasutus, kes selleks

kohustatud ei ole.

Lisaks võib selline käsitlus tekitada olukorra, kus FI ei saa

tagada põhimakseteenuste kättesaadavust, sest FI-l puudub

pädevus põhimakseteenuste osutajate määramiseks, st

pädevus kohustada turul tegutsevaid, kuid ETO määratlust

mitteomavaid krediidiasutusi, põhimakseteenuseid

pakkuma, vaid peab selleks pöörduma EP poole, kes peaks

krediidiasutuse ETO-ks määrama. Arvestades seda, et ETO

ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on

sarnased, kuid pole identsed, võib juhtuda, et EP

krediidiasutust ETO-ks ei määra, siis vastavale

krediidiasutusele ei teki ka kohustust põhimakseteenuseid

pakkuda, mistõttu võivad põhimakseteenused olla vähem

kättesaadavad.

Eeltoodust lähtuvalt ei tohi samastada põhimakseteenuste

osutajaid ja ETO-sid, sest neid puudutavate regulatsioonide

eesmärk on erinev. ETO peab suutma kriisisituatsioonis

tagada teenuste toimepidevuse ning omama vastavaid

protseduure ning selle eest vastutab EP. Põhimakseteenuste

regulatsioon on aga üleüldine ning käsitleb eelkõige

igapäevast makseteenuste kättesaadavust ja ligipääsetavust,

mille eest vastutab Eelnõu jõustumisel FI. Eelnevast lähtudes

teeme ettepaneku määrata FI-le pädevused

põhimakseteenuste osutajate määramiseks.

Lisaks teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu seletuskirjas, et

juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust

põhimakseteenuseid pakkuda, pakuvad tarbijatele

põhimakseteenuseid, siis loetakse ka neid

põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad

põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded.

24 Eelnõu § 1 punktiga 2 kehtestatakse VÕS § 7101 lõige 14

järgmiselt: Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud

nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.

Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt: „Olukorras, kus

krediidiasutuse keeldumise põhjendused on kas üld-või

napisõnalised või üldse puudulikud, on tarbijal ennast nende

vastu keeruline kaitsta, sest sisuliselt tuleks näidata, et tarbija

vastab kõikidele panga üldtingimustele. Sätte lisamine

võimaldaks vabastada tarbija sellisest

tõendamiskoormusest.“

Rõhutame, et ka lepingu ülesütlemise puhul võib tekkida

olukord, kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on

ebaselged või puudulikud. Tarbijal võib olla keeruline

tõendada, et ta ei ole rikkunud lepingu tingimusi või et

krediidiasutus on käitunud ebaõiglaselt. Seega on

põhjendatud, et ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise

korral lasub tõendamiskoormus krediidiasutusel. Eeltoodust

tulenevalt teeme ettepaneku sätestada VÕS § 7201 lõige 10

järgmiselt: „(10) Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele

esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral

krediidiasutus.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt ettepanekule täiendatud.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1

punktiga 25 järgmiselt: Makseteenuse pakkuja esitab

makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile

järgmised andmed ja tingimused: 25) tarbijavaidluste

komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Juhime tähelepanu, et ka VÕS-i kehtivas versioonis (§ 711

lõike 1 punktis 24) on sätestatud makseteenuse pakkujale

kohustus esitada igale kliendile makseteenuse lepingu

tingimuste kohta teave vaidluste kohtuvälise lahendamise

võimaluste kohta. Arvestades, et Eestis on vaidluste

kohtuvälise lahendamise asutuseks hetkel tarbijavaidluste

komisjon, kordab Eelnõu § 1 lõikes 5 väljatoodu osaliselt

juba olemasolevat sätet. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku

sõnastada VÕS § 711 lõike 1 punkti 25 järgmiselt:

„Makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse lepingu

tingimuste kohta igale kliendile järgmised andmed ja

tingimused: 25) Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“

Lisaks juhime tähelepanu, et tulenevalt VÕS § 711 lõike 1

täiendamisest punktiga 25 on vajalik täiendada ka VÕS §

7101 lõiget 7 ja lõike 12 punkti 3 viitega VÕS § 711 lõike 1

punktile 25.

Näiteks, VÕS § 7101 lõiget 7 võiks muuta järgmiselt: „(7)

Krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama käesoleva

seaduse § 711 lõike 1 punktides 23-25 nimetatud teabe ning

avaldama vastavad kontaktandmed.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

Vaata ka vastust nr 4.

25 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3

punkt 4 järgmiselt: Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija on hiljem

avanud teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud

krediidiasutuses teise maksekonto, mille kaudu osutatakse

talle põhimakseteenust.

Arvestatud Eelnõust on välja jäetud alus öelda põhimakseteenuse leping üles

juhul, kui tarbija on hiljem avanud teise maksekonto, mille kaudu

osutatakse talle põhimakseteenust.

Eelnõu seletuskirja lk 14 kohaselt näeb see säte ette

Maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 2 punktis e sätestatud

tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda

juhul, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba

on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal

kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid.

Juhime tähelepanu, et Eelnõuga ei ole kehtestatud

põhimaksekonto olemasolu kui põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise alust, mistõttu ei ole asjakohane

seda sätestada ka ülesütlemise alusena. Kui krediidiasutus ei

saa keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest alusel,

et tarbijal on juba teine põhimaksekonto, kuid saab seejärel

lepingu üles öelda samal alusel, tekib olukord, mis võib

kahjustada tarbija õiguskindlust ja usaldust finantssüsteemi

vastu.

Täiendavalt märgime, et Maksekonto direktiivi eesmärk on

tagada õiglane konkurents finantsteenuste turul. Maksekonto

direktiivi artikli 16 lõike 1 ja preambuli punkti 38 kohaselt ei

tohi põhimaksekonto pakkumine tuua kaasa

konkurentsimoonutusi. Regulatsioon peab aitama ennetada

olukordi, kus krediidiasutused saavad kasutada

põhimaksekonto olemasolu ettekäändena lepingute

ülesütlemiseks, mis kahjustaks konkurentsi ja tarbijate

ligipääsu põhimakseteenustele. Kui võimaldada

krediidiasutustel üles öelda põhimakseteenuse leping

tarbijaga pelgalt seetõttu, et tarbijal on juba teine

põhimaksekonto Eesti krediidiasutuses, võib see tuua kaasa

konkurentsi kahjustavaid praktikaid (sh tarbijate võimalik

liikumine välismaiste krediidiasutuste juurde).

Palume see säte Eelnõust kustutada.

26 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3

punkt 6 järgmiselt: Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei

ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt

rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui

100 eurot.

Eelnõu seletuskirja lk 9 kohaselt selle punktiga on kasutatud

Maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud võimalust

kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid,

mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto

raamlepingu ühepoolselt lõpetada.

Palume täpsustada Eelnõu seletuskirja selliselt, et kuigi VÕS

§ 7201 lõike 3 punktis 6 sätestatud juhul võib krediidiasutus

põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue

põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse esitamisel ei

tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keelduda ning tarbijal on võimalik avada

sõlmida uus põhimakseteenuse leping, kui vastavasisuline

võlgnevus on tarbija poolt kõrvaldatud.

27 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 4

järgmiselt: Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2

sätestatud alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega

järgimata. Muudel alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi

ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks

kuud.

Eelnõus tuleb selgelt ja arusaadavalt sätestada, millised on

Eelnõus viidatud „muud alused“. Teeme ettepaneku

sõnastada VÕS § § 7201 lõike 4 järgmiselt: „Käesoleva

paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alusel ütleb

krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu

ülesetteteatamistähtaega järgimata. Käesoleva paragrahvi

lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel lepingu ülesütlemisel

ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui

kaks kuud.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 5

punkt 2 järgmiselt: Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

toodud teave tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal,

selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte

vahel kokkulepitud keeles ja see peab sisaldama: 2) teavet

vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning

tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni

kontaktandmed.

Juhime tähelepanu, et Eestis on hetkel vaidluste kohtuvälise

lahendamise asutuseks tarbijavaidluste komisjon, mistõttu ei

ole asjakohane viidata nii kohtuvälise vaidluse lahendamise

võimalustele kui ka tarbijavaidluste komisjonile. Teeme

ettepaneku sõnastada VÕS § 7201 lõike 5 punkti 2 järgmiselt:

„2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste

kohta ning Finantsinspektsiooni kontaktandmeid;“.

28 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 5

järgmiselt: Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses toodud

teave tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja

arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel

kokkulepitud keeles ja see peab sisaldama: 1) makseteenuse

lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise

korda käsitlevaid tingimusi; 2) teavet vaidluste kohtuvälise

lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste

komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed; 3)

ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle

avalikustamine on vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku

korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seadusega.

Ülesütlemise põhjus on põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise teavituses üks olulisemaid aspekte, mistõttu

oleks asjakohane sätestada põhjuse esitamise nõue sättega

toodud loetelus esimesena. Teeme ettepaneku tõsta VÕS §

7201 lõike 5 punktis 3 viidatu antud sätte esimeseks punktiks.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

29 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 6

järgmiselt: Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel

kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning

käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teise

maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku.

Arvestades, et Eelnõus ja VÕS-is puudub säte § 7101 lõige 51

ning Eelnõus viidatud VÕS § 7201 lõike 3 punkt 4 ei sätesta

maksekonto tüüpi, vaid viitab ülesütlemise alusele, teeme

ettepaneku muuta VÕS § 7201 lõige 6 järgmiselt:

„Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63

nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal

käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenustega seotud maksekonto olemasolu, kui

tarbija on andnud selleks kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis nõusoleku“.

10. Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt „Eelnõu koostamise

käigus kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste

lepingu sõlmimise regulatsiooniga, sätestades KAS-is,

millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust

osutama ning ühtlasi andes FI-le õiguse krediidiasutus

sellisest kohustusest vabastada. Sellest aga loobuti, kuna

lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid

sisalduma lepinguid reguleerivas seaduses ehk VÕS-is.

Sellise lahenduse puhul tekiks olukord, kus

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon sisaldub

kahes erinevas seaduses, mis raskendab sellest aru saamist.“

Juhime tähelepanu, et eeltoodud selgitustega ei ole

põhjendatud, miks loobuti variandist anda FI-le õigus

krediidiasutus põhimakseteenuste osutamise kohustusest

vabastada. Käesolevas sõnastuses jääb ebaselgeks, mida

täpselt Eelnõu koostamisel kaaluti, sest põhimakseteenuse

lepingu sõlmimise regulatsioon juba sisaldub VÕS-is.

Leiame, et selguse huvides oleks vajalik seletuskirja

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud.

täpsustamine. Ühtlasi märgime, et FI hinnangul ei oleks FI

pädevuse puhul määrata krediidiasutusi või vabastada

krediidiasutusi kohustusest põhimakseteenuseid osutada,

tegemist lepingulise suhtega, vaid tavapärase FI

järelevalvealase tegevusega ehk haldusmenetlusliku

protseduuriga. Seetõttu jääb ebaselgeks seletuskirjas

sätestatu nagu FI pädevuse puhul määrata krediidiasutusi,

kes on kohustatud põhimakseteenuseid osutama puhul tekiks

oht, et põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon

sisaldub kahes erinevas seaduses.

31 Eelnõu § 2

11. Eelnõuga täiendatakse Finantsinspektsiooni seaduse

(edaspidi FIS) § 462 lõiget 8 järgmiselt: Inspektsioon hindab

operatsiooni- või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste

pädevate asutuste jaoks ning vajaduse korral teavitab neid.

Seletuskirja kohaselt viiakse selle täiendusega FIS kooskõlla

makseteenuste direktiivi (edaspidi PSD2) artikli 68 lõikega

6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja

kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse

pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale

asutusele.

Juhime tähelepanu, et Eelnõu täiendusega kohustatakse FI-d

hindama operatsiooni-või turvaintsidendi asjakohasust

riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning vajadusel peaks FI

hakkama neid teavitama, kuid ei ole selge mille alusel

(õiguslik alus), kellele (kes on riigisisesed pädevad

asutused), mis tingimustel ja mida täpselt.

Viidatud PSD2 artikli 68 lõige 6 sätestab, et lõikes 5 osutatud

juhtudel teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja

kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse

pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale

asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju

juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab

juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on muudetud. PSD2 artikli 68 lõike 6

ülevõtmist käsitlev säte on viidud VÕS-ist üle makseasutuste ja e-

raha asutuste seaduse §-i 636, mis reguleerib operatsiooni- või

turvaintsidendist teavitamist.

Täpsustatud on sätte sõnastuses toiminguid, mida tuleb

intsidendist teavitamisel teha.

Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 sõnastust on muudetud.

Muudetud säte näeb ette, et Inspektsioon hindab koostöös Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa Keskpangaga

intsidendi asjakohasust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab

neid vastavalt. Muudetud säte vastab FIS § 462 reguleerimisalale.

Eelnõus on aga „Inspektsioon hindab operatsiooni- või

turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste

jaoks ning vajaduse korral teavitab neid.“ Ehk PSD2 artikli

68 lõikest 6 ei tule selgelt välja Eelnõuga pakutud FIS § 462

lõike 8 täiendus.

Lisaks juhime tähelepanu, et FIS § 462 reguleerib FI

koostööd Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja

seotud organisatsioonidega, mitte riigisiseste asutustega.

Sellest tulenevalt ei sobitu Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike

8 täiendus sama paragrahvi reguleerimisalaga.

Kokkuvõtlikult palume vastav täiendus kustutada või viia

kooskõlla PSD2-ga (kui on mõeldud PSD2 artikli 96 lõige

2).

32 Eelnõu § 3

Eelnõu seletuskirja lk 18 kohaselt „FI-l on juba pädevus

menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi

järelevalve korras.“

FI hinnangul vajab antud lause täpsustamist. FI pädevus

hõlmab käesoleval hetkel eelkõige krediidiandjate poolt

tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate

nõuetekohaste sise-eeskirjade ja esitatud andmete

kontrollimise metoodika kehtestamata jätmist.

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

33 Eelnõu § 4

Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse KAS § 88 lõiget 5

punktiga 12 järgmiselt: teisele krediidiasutusele, et

kontrollida võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

maksekonto olemasolu.

Arvestades, et VÕS § 709 lõige 151 ei sätesta maksekonto

tüüpi, vaid loetleb maksekontoga seotud

põhimakseteenused, teeme ettepaneku sõnastada KAS § 88

lõike 5 punkti 12 järgmiselt: „12) teisele krediidiasutusele, et

kontrollida võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenustega seotud maksekonto olemasolu.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

34 Eelnõu § 5

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse makseasutuste ja e-raha

asutuste seaduse (edaspidi MERAS) §-ga 1011 järgmiselt:

„Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116,

7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271

sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil

õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des

100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“

Juhime tähelepanu, et kuivõrd Eelnõuga soovitakse

kehtestada VÕS-i uus norm § 7201, mis sätestab kohustused

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele, on vaja antud

paragrahv lisada ka MERAS §-s 1011 loetletud sätete hulka,

mille rikkumise korral on FI-l õigus teha ettekirjutus. Seega

teeme ettepaneku sõnastada MERAS §-i 1011 järgnevalt:

„Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116,

7181, 7201, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271

sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil

õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des

100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

35 Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS § 1102 lõikega

1 järgmiselt: Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete

rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300

trahviühikut.

Pöörame tähelepanu, et Eelnõuga kehtestatava MERAS §-i

1102 pealkirjas on viidatud põhimakseteenuste osutamisele

esitatud nõuete rikkumisele. Põhimakseteenuste osutamisele

esitatud nõuded võivad hõlmata nii põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisele kui ka põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemisele esitatud nõudeid. Eelnõuga tuleb sätestada, et

krediidiasutust oleks võimalik vastutusele võtta ka

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise nõuete rikkumise

osas. Karistuse määramisel üksnes lepingu sõlmimise nõuete

rikkumise eest võib anda põhimakseteenuste osutajatele

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

väära mulje, nagu oleks lepingu ülesütlemise nõuete

rikkumine vähem tõsine. Tarbijate huvide kaitse seisukohast

on oluline, et seadus kaitseks tarbijat kõikides olukordades,

mis võivad teda kahjustada. Karistuste sätestamine mõlema

rikkumise korral aitab tagada, et krediidiasutused järgivad

kehtestatud nõudeid hoolikalt ja vastutustundlikult.

Arvestades, et Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS §

7201, mis on kavandatud reguleerima põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemist, teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 5

punkti 2 järgmiselt: „Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele ja §-s 7201 sätestatud

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete

rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300

trahviühikut.“

36 Eelnõu § 6

Kehtiva AMLD artikli 14 lõike 4 ja FATF-i soovituse nr 105

kohaselt on kohustatud isikutel kohustus lõpetada ärisuhe

hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral. Eelnõu § 6

punkt 2 kaotab igasuguse kohustuse lõpetada ärisuhe ning ka

Eelnõu § 6 punkt 1 vastavat kohustust ei sätesta. Selliselt ei

ole Eelnõuga muudetud rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seadus (edaspidi RahaPTS) kooskõlas ei AMLD

ega vastava valdkonna rahvusvaheliste standarditega. Teeme

ettepaneku tagada Eelnõuga ärisuhte lõpetamise kohustus

hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral.

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

37 Eelnõu § 6 punkt 1 kitsendab hoolsusmeetmete loetelu, mille

kohaldamise võimatusel on keelatud ärisuhet luua,

võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist. Loetelust on

välja jäetud ärisuhte seire võimatus. Kehtiv AMLD küll

sellist kitsendamist võimaldab, kuid FATF-i soovitus nr 10

mitte (ülal viidatud FATF-i soovitus nr 10 viitab lõigetes (a)

kuni (d) loetletud hoolsusmeetmetele, milledest lõige (d) on

hoolsusmeetmete jätkuv kohaldamine ärisuhte kestel

eelkõige tehingute jälgimise kontekstis. Lõiget (d) käsitleb

FATF-i soovituste täitmise hindamismetoodika kriteerium

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

10.7). Seega, mõistes seletuskirjas välja toodud põhjendusi

ärisuhte seire kõrvaldamise kohta loetelust, võib see

muudatus kaasa tuua vastuolu selle valdkonna

rahvusvaheliste standarditega. Palume hinnata Eelnõu § 6

punkti 1 FATF-i soovituse nr 10 tähenduses.

38 Saame aru, et rahapesu kahtluse korral on

finantseerimisasutustel endiselt õigus ärisuhe üles öelda

juriidiliste isikutega, tuginedes oma riskiisule ja sõlmitud

lepingu tingimustele. Arvestades, et see on seotud isikutele

oluline seisukoht, teeme ettepaneku seda sõnaselgelt

seletuskirjas kajastada.

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

39 Eelnõu seletuskirja lk 23 kohaselt „lepinguliste suhete osas

võib takistuseks saada kohustatud isiku riskiisu, kuid sellisel

juhul on õigussuhte sõlmimata jätmine või lõpetamine äriline

otsus mitte seadusest tulenev kohustus.“

FI hinnangul ei tohiks tarbijaga põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise aluseks olla krediidiasutuse riskiisu

ning äriliste otsuste alusel ei tohi krediidiasutus keelduda

tarbijale põhimakseteenuse pakkumisest, sest see oleks

vastuolus põhimakseteenuste regulatsiooni mõttega.

Maksekonto direktiivis ja Eelnõus on sätestatud tingimused,

millal võib krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisest keelduda, mistõttu teeme ettepaneku

ülal viidatud osa Eelnõu seletuskirjast kustutada.

Arvestatud Kõnealune muudatus ja vastav osa seletuskirjas on eelnõust välja

jäetud.

40 Eelnõu § 8

Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt

„Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus

(KAVS § 57 ja 58).“

Eelnõu seletuskiri vajab täpsustamist, kuivõrd KAVS §-id 57

ja 58 sätestavad aruandluskohustused üksnes KAVS

subjektidele, s.o. krediidiandjatele ja -vahendajatele. Samas

ei tulene KAVS-st aruandluskohustust teistele

finantsjärelevalve subjektidele, sh krediidiasutustele.

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud.

41 Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui

Arvestatud Seletuskirja on täpsustatud.

KKM ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga

ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt“.

Kuivõrd Eelnõu üheks eesmärgiks on täiendada KAVS-i §-

ga 992, millega nähakse ette rahalised karistused krediidi

kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest, jääb antud

lause sõnastus arusaamatuks. Kui Eelnõu seletuskirja

kohaselt on krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu

rikkumine reaalsuses tuvastatav üksnes kohtu poolt, ei saaks

sellisel juhul ka FI nimetatud rikkumise üle väärteomenetlust

läbi viia. Palume Eelnõu seletuskirja selles osas täpsustada.

42 Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „Selle jaoks on TKS § 21

lg 1 p-is 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult

kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda

TKS-i sätet praktikas kasutatud“.

Viide tarbijakaitseseadusele vajab täpsustamist. TKS § 21

lõikes 1 ei ole alapunkte. Eelduslikult on mõeldud TKS § 21

lõike 2 punkti 6.

Arvestatud Seletuskirjas on vale viide parandatud.

43 Muud tähelepanekud Eelnõu kohta

Eelnõu seletuskirja lk 31 kohaselt „Mõju avaldamise

sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet

igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. /.../

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on

ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning

väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on

positiivne, kuna väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna

TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste

kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud

võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda

mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve

teostamisel ja väärtegude menetlemisel.“

Juhime tähelepanu, et TTJA-le muudatuste mõju avaldamise

sageduse juures ei ole selgitatud mõju TTJA-le, vaid FI-le.

Samuti on ebasoovitavate mõjude avaldumise riski

selgitused poolikud.

Arvestatud Seletuskirjas on mõjude hindamise osa täpsustatud.

44 Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 3 kohaselt peavad

liikmesriigid tagama, et nende territooriumil asuvad

krediidiasutused pakuvad põhimaksekontot vähemalt

asjaomase liikmesriigi omavääringus.

Eelviidatut kehtivas Eesti õiguses sätestatud ei ole. Seega ei

ole Eesti õigus kooskõlas Maksekonto direktiivi artikli 17

lõikega 3, kuna ei nõua selgelt, et krediidiasutused peavad

pakkuma põhimaksekontot eurodes.

Teeme ettepaneku viia VÕS kooskõlla Maksekonto

direktiivi artikli 17 lõikega 3, täiendades VÕS § 7101

järgmiselt: „Krediidiasutus on kohustatud tarbijale

põhimakseteenuseid osutama vähemalt eurodes.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

45 VÕS § 7101 lõike 8 kohaselt ei ole krediidiasutusel lubatud

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat

kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse

aktsiaid, välja arvatud juhul, kui sama tingimus kehtib

kõikide tarbijate kohta.

Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 9 kohaselt peavad

liikmesriigid tagama, et juurdepääs põhimaksekontole ei

sõltu täiendavate teenuste või krediidiasutuse aktsiate

ostmisest, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib

krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes.

VÕS § 7101 lõikega 8 annab Eesti seadusandja

krediidiasutustele võimaluse kohustada tarbijaid ostma

lisateenuseid põhimakseteenuse lepingu sõlmimise

eeltingimusena, juhul kui see kehtib kõigi tarbijate osas.

Eelnev ei ole aga vastavuses Maksekonto direktiiviga, mis

vastupidiselt aktsiate ostmisele keelab igal juhul

põhimakseteenuse lepingu sõlmimist siduda lisateenuste

ostmisega.

Teeme ettepaneku viia VÕS § 7101 lõige 8 kooskõlla

Maksekonto direktiivi artikli 16 lõikes 9 sätestatuga

järgmiselt: „Krediidiasutusel ei ole lubatud

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat

kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

aktsiaid, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib

kõikide tarbijate kohta.“

46 Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c) kohaselt

hõlmab põhimaksekonto teenuseid, mis võimaldavad

sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus

pangakontoris või pangaautomaadist nii krediidiasutuse

lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning artikli 17

lõike 1 punkti d) kohaselt: i) otsekorraldusi; ii)

maksekaardiga tehtavad maksetehinguid, sealhulgas

internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi,

krediidiasutuse terminalides, kontorites ja

internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad.

Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151

punktides 3-6. VÕS-is puudub viide sellele, et

põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus

tehtavaid maksetehinguid, nii nagu seda sätestab

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d. Teeme

ettepaneku viia VÕS § 709 lõige 151 punktid 4-6 kooskõlla

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis d sätestatuga

järgmiselt:

„3) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 1

punktis 2 nimetatud makseteenused, mida pakutakse

Euroopa Liidus krediidiasutuse klientide teenindamiseks ette

nähtud tegevuskohas või sularaha- või makseautomaadis

krediidiasutuse lahtiolekuajal või väljaspool lahtiolekuaega;

4) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2

punktis 1 nimetatud makseteenus Euroopa Liidu piires;

5) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2

punktis 2 nimetatud makseteenus Euroopa Liidu piires,

sealhulgas maksed internetis;

6) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2

punktis 3 nimetatud makseteenused Euroopa Liidu piires,

mida saab algatada sularaha- või makseautomaadist,

krediidiasutuse klientide teenindamiseks ette nähtud

tegevuskohas või krediidiasutuse internetirakenduse

kaudu.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

47 Täiendavad ettepanekud

Kohapealse kontrolli regulatsiooni muudatused – oleme

edastanud 08.05.2022 RM-le ettepanekud kohapealse

kontrolli regulatsiooni muutmiseks. Palume vastavaid

ettepanekudi arvesse võtta ja viia need muudatused sisse ka

kehtivatesse eriseadustesse.

28. MERAS-es tegevusloa lõppemine – oleme saatnud

omapoolsed ettepanekud 11.10.2022 kirjaga nr 5- 10/6307.

Ettepanekud on tingitud vajadusest muuta ja ühtlustada

regulatsiooni, mis puudutab äriühingu lõpetamist subjekti

enda algatusel ning ka MERAS-es sätestada, et vabatahtliku

lõpetamise korral on vajalik FI luba. Täna kehtiv

regulatsioon võimaldab ühingu majandustegevuse

lõpetamist ilma FI sekkumiseta.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

48 Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda)

tänab Rahandusministeeriumit võimaluse eest avaldada

arvamust võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, millega

muudetakse põhimaksekonto avamise ja sulgemise

regulatsiooni. Oleme eelnõuga tutvunud ning esitame

järgnevalt Kaubanduskoja kommentaarid:

Eelnõu § 1 p 6 kohaselt lisatakse võlaõigusseadusesse § 7201,

kus sätestatakse põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise

kord. Plaanitava sätte lg 1 kohaselt võib krediidiasutus

põhimakseteenuse lepingu sõlminud tarbijaga lepingu üles

öelda üksnes erakorraliselt ja nimetatud paragrahvis

sätestatud juhtudel.

Rõhutame, et krediidiasutuste jaoks on oluline, et seadus

täpselt piiritleks, milliste tarbijate puhul lepingu ülesütlemise

erisused kehtivad. Tarbija mõiste on kehtivas seaduses

defineeritud võlaõigusseaduse § 1 lõikes 5, kuid kõik selle

mõiste alla minevad tarbijad ei kuulu maksekonto direktiivi

kohaldamisalasse. Eelnõu järgi on VÕS § 7201 uue sõnastuse

Arvestatud Vaata vastust nt 7.

eesmärk viia Eesti seadus kooskõlla maksekonto

direktiiviga. Arvestades, et näiteks väljaspool EL elavatele

tarbijatele põhimakseteenuse lepingu sõlmimise kohutus ei

laiene, siis ei laiene nendega sõlmitud põhimakseteenuse

lepingutele ka maksekonto direktiivist tulenevad

ülesütlemise alused. Seega palume seletuskirja muuta ja

välja tuua, et teatud tarbijate puhul on võimalik ka

põhimakseteenuse lepingu korraline ülesütlemine.

49 Eelnõuga täiendatakse seadust §-ga 7201 lg 3 p-ga 6

järgmises sõnastuses: krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei

ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt

rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate

kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui

100 eurot.

Kaubanduskoda teeb ettepaneku laiendada VÕS § 7201 lõike

3 punkti 6 sõnastust, hõlmates ka muude lepingute oluliste

kohustuste rikkumise. Hetkel on säte sõnastatud liiga kitsalt,

keskendudes vaid teenustasude võlgnevusele.

Põhimakseteenuse osutamise lepingutes on ka muid

kohustusi, mida klient peab järgima ja mille olulise

rikkumise korral peaks krediidiasutusel olema õigus leping

üles öelda (nt kaardi- ja internetipanga lepingute puhul

maksevahendi isikliku kasutamise kohustus;

turvaelementide saladuses hoidmise kohustus; maksekonto

lepingu puhul pangale hoolsusmeetmete täitmiseks vajalike

andmete ja dokumentide esitamise kohustus). Seega

Kaubanduskoda teeb ettepaneku laiendada VÕS § 7201

lõike 3 punkti 6 sõnastust, hõlmates ka muude lepingute

oluliste kohustuste rikkumise.

Mittearvestatud Muudatus ei ole PAD-iga kooskõlas.

Vaata vastust nr 9.

50 Eelnõu § 6 puntiga 1 muudetakse rahapesu tõkestamise

seaduse § 42 lg 1 sõnastust. Kehtiva lõike 1 kohaselt on

kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada

tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames,

Arvestatud Muudatus on eelnõust välja jäetud.

kui ta ei suuda täita hoolsusmeetmeid või kui tal on kahtlus,

et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega.

Muudatuse (eelnõu § 6 p 1) kohaselt jäetakse alustest välja

suutmatus täita ärisuhte seire hoolsusmeedet ja kahtlus, et

tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega.

Rahapesu tõkestamise seaduse § 1 lg 1 kohaselt on nimetatud

seaduse eesmärk ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja

läbipaistvust suurendades tõkestada Eesti rahandussüsteemi

ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi

rahastamiseks. Oleme seisukohal, et plaanitav muudatus ei

ole kooskõlas rahapesu tõkestamise seaduse eesmärgiga ja

rahvusvaheliste põhimõtetega, sest muudatuse tagajärjel

muutuks ärisuhte seire teostamata jätmisel ja rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtluse tuvastamisel tehingu

tegemise või ärisuhte loomise või jätkamise otsustamine

kohustatud isiku äriliseks kaalutluseks (riskiisu). Nimetatu ei

soosi meie hinnangul ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja

läbipaistvust ega Eesti rahandussüsteemi ning

majandusruumi kasutamise tõkestamist rahapesuks ja

terrorismi rahastamiseks.

Õiguskantsler

51 Tänanvõimaluse eest avaldada arvamusteelnõu kohta, mis

puudutab eelkõige põhimaksekonto avamise ja sulgemise

regulatsiooni muutmist (võlaõigusseaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu).

1.Eelnõuseletuskirjason viidatud õiguskantsleri

seisukohtadele seoses anonüümsete kontodega.

Anonüümsetele kontodeleei ole õiguskantsler viidanud1 ja

on teadmata, mida taoliste kontode all üldse silmas on

peetud. Õiguskantsleri seisukohad seoses

põhimakseteenusega füüsilisele isikule on seotud sisulises

vaates pigem nn tootepiirangute seadmisega ning see nähtub

selgelt ka Riigikogule tehtud ettepanekust.

Arvestatud Eelnõus on ette nähtud võimalus seada maksekontole riske

maandavaid piiranguid.

Jätkuvalt väärib analüüsimist, kas erinevate

hoolsusmeetmete rakendamine tehingupõhiselt (nn

tootepiirangud) võiks olla lahenduseks, mis ühelt poolt

tagaks rahapesu riski ja terrorismi rahastamise riski

maandamise Euroopa Liidu nõuetega kooskõlaliselt, kuid

samas võimaldaks tagada inimeste põhiõigused nende

igapäevaelus (vt ka Euroopa Komisjoni aruannet Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL

(maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto

vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta)

kohaldamise kohta).

1 Vt ka Rahanduskomisjoni 30.04.2024 istungi protokoll.

2. Õiguskantsleri ettepanekust johtuvalt täiendatakse

riigilõivuseaduse § 9 lõiget 3 pärast sõna „kohustatud“

sõnaga „vähemalt“. Niisiis näeb riigilõivuseaduse § 9 lõike

3 peale muudatuse jõustumist ette, et riigilõivu tasuja soovil

on riigilõivu võtja kohustatud vähemalt 10 euro suuruse

riigilõivu vastu võtma sularahas. Selline kohustus on

riigiasutusel ka praegu. Eelnõu seletuskirjas (lk 25) on

märgitud, et „sellest suuremas summas sularaha

vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal võimalus lahendada

riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest

lähtuvalt.“

See muudatus ei lahenda õigusselgelt õiguskantsleri

ettepanekuga tõstatatud probleemi. Õiguskantseri ettepaneku

tuumaks on see, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 ja

§ 14 koostoimest tuleneb, et igaühel peab olema võimalus

tasuda kohtusse pöördumiseks nõutav riigilõiv sularahas või

pangakonto kaudu.

Praegu väljapakutav regulatsioon jätab ebaselgeks, kas ja

kuidas hakkab toimuma riigilõivu sularahas tasumise

põhjendatud vajaduse hindamine ja mida inimene selleks

tegema peab. Seetõttu on kaheldav, kas kõnealune muudatus

Antud selgitus Eelnõuga on täiendatud põhimakseteenuste regulatsiooni, mis

võimaldab tarbijatel paremat ligipääsu põhimakseteenustele.

tagab õiguskantsleri ettepanekus kirjeldatud probleemile

põhiseaduspärase lahenduse.

SK PAD.pdf

Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva eelnõuga:

a) Muudetakse võlaõigusseaduses olevat nn põhimaksekonto avamise ja sulgemise

regulatsiooni. Eelnõuga täpsustatakse põhimakseteenusele juurdepääsu ja ülesütlemise

regulatsiooni, et tagada krediidiasutuste ühtne tegevus ja praktika põhimakseteenuse

pakkumisel. Põhimaksekonto all peetakse silmas tarbijale kui füüsilise isikule avatud

pangakontot, mida ta saab kasutada kõige hädavajalikumate maksetehingute

tegemiseks. Laiemalt on inimesele konto avamine ja sellele ligipääsu võimaldamine üks

olulisemaid ja ka enamlevinumaid finantsteenuseid, mis on inimese igapäevase elu

korraldamiseks väga vajalik ning tagab tarbijale sotsiaalse kindlustunde võimaldades

teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine

põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine;

b) muudetakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi ka TTJA) ning

Finantsinspektsiooni (edaspidi ka FI) finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja

järelevalvemenetluse pädevusi;

c) täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid

kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardipõhiseid makseid;

d) täpsustakse riigilõivuseadust nii, et soovi korral peab kuni 10 eurost riigilõivu sularahas

vastu võtma, kuid asutus/institutsioon võib seda võimaldada teha ka suuremas summas.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja koostas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna

nõunik Jarmo Lilium (e-mail [email protected], tel 5302 6314). Eelnõu juriidilist kvaliteeti

kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (e-mail

[email protected], tel 5885 1423) Eelnõu toimetas keeleliselt personali- ja õigusosakonn

Sirje Lilover (e-mail [email protected], tel 5885 1468).

1.3 Märkused

Eelnõuga muudetakse:

 Võlaõigusseadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 18.

 Finantsinspektsiooni seadust redaktsioonis RT I, 08.10.2024, 8.

 Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 28.

 Krediidiasutuste seadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 16.

 Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust redaktsioonis RT I, 21.06.2024, 49.

 Riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 17.08.2024, 13.

 Tarbijakaitseseadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 22.

 Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadus redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 23.

Eelnõu on seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude

võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (ELT L

257, 28.8.2014, lk 214–246) (edaspidi maksekonto direktiiv);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr

1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L

337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2015/751 kaardipõhiste

maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1–15);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018 direktiiv (EL) 2018/843, millega

muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või

terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse

direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 43–74).

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga 2023–2027.

Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat

kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist („Hea õigusloome ja normitehnika

eeskirja“ § 1 lõike 2 punkt 2). TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja

järelevalvemenetluse pädevuste muutmisega ning RahaPTS-i ja võrguühenduseta kaardipõhiste

maksete regulatsiooniga ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.

Riigilõivuseaduse täpsustamise puhul on tegemist tehnilise muudatusega.

Seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega, kui PS ei näe ette teisiti. Eelnõus ei ole sätteid, mis puudutaksid PS §

104 toodud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõuet.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärgiks on tagada isikutele parem põhimakseteenuste kättesaadavuse võimalus. See

tähendab nii seda, et isikule oleks tagatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimine ning ka seda,

et lepingut hiljem ilma mõjuva põhjuseta üles ei öeldaks.

1 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092

Põhimakseteenusteks on näiteks toimingud, mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks

ja sulgemiseks, maksekontoga seotud põhilised makseteenused nagu rahaülekanded maksjalt

saajale, raha sissemaksmine ja laekumised tarbija maksekontole, sularaha väljavõtmine ning

muude makseinstrumentide kasutamine nagu otsekorraldused ja püsikorraldused.

Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on

pangakontota võimatu või väga keeruline teostada omandiõigust (põhiseaduse, edaspidi PS §

32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja

laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).2

Põhimaksekonto regulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2014/92/EL

maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole

juurdepääsu kohta3 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246).

Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi VÕS).

Maksekonto direktiiv puudutab füüsilistele isikutele4 (edaspidi tarbija) avatud maksekontosid

ja sellega seotud makseteenuste pakkumist.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt peaksid põhimaksekontoga seotud

teenused hõlmama raha kontole paigutamise ja sularaha väljavõtmise võimalust. Tarbijatel

peaks olema võimalik teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine

põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine, sealhulgas

kasutades otsekorraldusi, kreeditkorraldusi ja maksekaarti. Sellised teenused peaksid

võimaldama tarbijatel osta kaupu või teenuseid internetis ning algatada maksekäsundeid

krediidiasutuse internetirakenduste kaudu, kui need on olemas. Juurdepääs põhimaksekontole

ei tohiks siiski olla piiratud elektroonilise kasutamisega, kuna see tekitaks tõkkeid tarbijatele,

kellel ei ole internetiühendust. Loetellu ei kuulu krediitkaart ega krediitkaarditehingud.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunkt 47 näeb ette, et krediidiasutus peaks keelduma

põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt

rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide

mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi

asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on

liiga tülikas või kulukas.

2 Õiguskantsler, Märgukiri põhimakseteenuste tagamise kohta,

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/M%C3%A4rgukiri%20p%C3%B5himakseteenuste%20taga

mise%20kohta.pdf. 3 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092 4 Direktiivi reguleerimisalast jäävad välja juriidilistele isikutele kuuluvad maksekontod (ettevõtjate, väikeste– ja

mikroettevõtjate maksekontod) ja muud teist liiki kontod (näiteks kontsernikontod, hoiustamisvõimalusega kontod ,

laenukontod jne).

Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a.

otsuses nr 2-21-35525. Selles kohtuasjas oli arutusel hagi, mille tarbijast klient esitas Swedbanki

vastu temaga sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi lepingu lõpetamise tõttu. Pank põhjendas

lepingu ülesütlemist kliendi kõrge rahapesuriskiga.

Riigikohtus oli kohtuasja üheks põhiliseks vaidlusküsimuseks, kas krediidiasutus võib tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ühepoolselt üles öelda, arvestades nii võlaõigusseaduse kui

ka Euroopa Liidu õigusega – eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. a

direktiiviga 2014/92/EL – tarbijate kaitseks kehtestatud reegleid.

Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2 loetletakse

ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike

3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise

aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi

2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine

olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720

lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2.

Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis

korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest

ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi

art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.

Arvestades ülaltoodut, täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla maksekonto direktiivis sätestatuga.

Teiseks eesmärgiks on tagada, et finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel

oleks riiklik finantsjärelevalve korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt, mistõttu on

oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude

menetlemisel. Praegu on mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkonnas jagatud pädevus (TKS

§ 65 lõige 5 ja § 75 lõige 4) TTJA ja FI kohustuste osas ning oluline on see selgelt piiritleda, et

see vastaks praktilistele vajadustele. Eelnõuga muudetakse TTJA ning FI finantsvaldkonnaga

seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevusi, võttes arvesse TTJA-s esinenud õiguslikke

probleeme finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel. Muudatuse jõustamine

aitaks luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendaks krediidiasutuste

halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt.

Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine,

topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu

suurendab ka see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (Finantsinspektsiooni seaduse,

edaspidi FIS, § 54 lõige 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA-

lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud.

5 2-21-3552/52 (riigikohus.ee)

TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste

järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda

finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. Lisaks on väärtegude menetlemisel tekkinud

kohati vajadus FI süvendatud finants- ja panganduse IT-taristualaste teadmiste kaasamiseks.

Seda isegi mitte finants- või õiguskeskkonna keerukuse pärast, milles navigeerimiseks on

TTJA-l võimekus olemas, vaid kohatine praktiliste tööriistade ja oskusteabe vajadus, et töötada

efektiivselt näiteks krediiditoimiku või pankade finantsilise infotehnoloogilise keskkonnaga.

Kolmandaks eesmärgiks on tagada hädaolukorras võrguühenduseta kaardimaksete tegemine.

Hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 kohaselt korraldab Eesti Pank makseteenuste

ja sularaharingluse, kui elutähtsate teenuste toimepidevust.

HOS § 37 lõige 3 punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse

kohustus seada nõuded teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste

elutähtsate teenuste katkestuse korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras.

Praegu on Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta määruse nr 7 „Makseteenuse ja

sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ järgi elutähtsateks makseteenusteks

elutähtsa teenuse osutaja (ETO) osutatavad makseteenused – pangasisesed maksed, ETO-de

vahelised maksed ja ETO osutatavad kaardimaksed. Lisaks nõuab Eesti Pank oma määrusega

ETO pankadelt meetmete võtmist kriitiliste tegevuste toimimiseks vajalike oluliste

infosüsteemide ja seadmete toimepidevuse tagamiseks. Kaardimaksete toimimiseks on ETO

pangad võtnud meetmed, et tagada elutähtsa teenuse toimimine siis, kui kaardiväljastaja panga

infosüsteemid on tõrke (kas küberründe või tehnilise tõrke) tagajärjel kättesaamatud või puudub

sideühendus kaardi väljastaja panga ja tema kaarditehingute töötleja vahel. Kehtiva HOS nõuete

täitmise kontrollimise käigus on selgunud, et puudub lahendus juhuks, kui kaupmehe

teenusepakkuja panga infosüsteemid ei toimi või puudub sideühendus kaupmehe ja tema panga

vahel.

Venemaa peetav sõda Ukrainas on suurendanud küberohtusid. Küberründed Eesti kriitilisele

infrastruktuurile on muutunud sagedasemaks ja intensiivsemaks ning see on peamine põhjus,

miks on vaja täiendavaid meetmeid elutähtsate makseteenuste, sh kaardimakseteenuse

toimepidevuse tagamiseks. Küberründed6 kriitilisele taristule on meie igapäevane reaalsus ja

vaatamata pankade poolt praeguseks kasutusele võetud ennetavatele meetmetele, võivad

küberründed mõjutada elutähtsate makseteenuste toimimist.

Eelnõuga täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid

kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardimakseid. Kaardimakse kui

elutähtsa makseteenuse toimimine on ühiskonna sujuvaks toimimiseks äärmiselt tähtis – iga

päev tehakse Eesti pankade välja antud pangakaartidega üle miljoni kaarditehingu ning

suuremalt jaolt tasutakse igapäevaostude eest pangakaardiga. Eesti Kaupmeeste Liidu uuringu

järgi tasutakse poes ostude eest lausa 70% ulatuses pangakaardiga ning sularaha eest tehakse

6 https://www.eestipank.ee/press/hansabis-toimus-kuberintsident-pangateenused-eestis-toimivad-uuendatud-0403-02032024

30% ostudest. Inimeste makseharjumused näitavad, et sageli ei ole inimestel sularaha isegi

väiksemate ostude sooritamiseks.

Võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamine on toimunud tihedas koostöös

sidusrühmadega. Eesti Pank koostöös ETO pankadega alustasid kõne all oleva

võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamist 2022. aasta mais. Pankadega on

lahendus sisuliselt kokku lepitud. Võrguühenduseta kaardimakselahendus hakkab toimima

kooskõlaliselt rahvusvaheliste kaardiskeemide reeglitega ning selle tagamiseks on tehtud

tihedat koostööd Mastercardi ja Visa kaardiorganisatsioonidega.

Neljas muudatus on seotud Õiguskantsleri ettepanekuga Riigikogule RahaPTS-i, KAS-i, VÕS-

i ja RLS-i põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Õiguskantsler on oma ettepanekus selgitanud, et

talle on esitatud mitu avaldust, millest selgub, et pank on keeldunud pangakonto avamisest või

on konto sulgenud ning samal ajal keelduvad ka kõik teised Eesti pangad pangakontot avamast.

Õiguskantsleri hinnangul on tõenäoliselt pangad teinud need otsused RahaPTS-is kehtestatud

nõuetest lähtudes, mis ei luba krediidiasutustel teatud tingimustel teenust osutada või

kohustavad teenuse osutamise lõpetama. Kuna kohtusse pöördumiseks vajaliku riigilõivu, mis

ületab 10 eurot, kui ka eeldatavasti muid riigilõive saab tasuda ainult pangakontole, siis on

selline olukord Õiguskantsleri hinnangul põhiseadusega vastuolus.

Üheks alternatiivseks võimaluseks olukorda lahendada on Õiguskantsleri hinnangul kohustada

panku avama igale inimesele pangakonto ja seada kõrge rahapesu või terrorismi rahastamise

riski korral konto kasutamisele piirangud, mis seda riski vähendavad. Selleks tuleb

Õiguskantsleri hinnangul teha RahaPTS-is, KAS-is ja VÕS-is muudatus, mis kohustaks

pankasid teatud tingimustel avama inimesele piirangutega pangakonto.

Põhimakseteenuste osutamise kohustus füüsilisest isikust kliendile kehtib ka praegu ja seda

kohustust, kui ka erakorralise ülesütlemise tingimusi käesoleva seadusega täpsustatakse.

Samuti saavad krediidiasutused ja makseasutused kehtestada riski maandavaid piiranguid ja

teatud juhtudel on RahaPTS-i kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid kehtestama.

Eelnõuga nähakse VÕS-is ette, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. See tähendab, et ka kõrgema

riskiga kliendikategooriaid ei tohiks riskiisus tervikuna välistada, vaid neile tuleb välja töötada

spetsiifilised meetmed kõrgemate riskide maandamiseks. Eelnõu näeb ette võimaluse

rakendada riskide maandamiseks erinevaid meetmed. Nendeks on võimalus 1) määrata

maksekontol olevate vahenditega sooritatavate maksete maksimaalne summa ühes kuus; 2)

määrata ühe tehingu maksimaalne summa või tehingute maksimaalne arv ühes kuus, sealhulgas

kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest tehtavate tehingute summa piirmäär; 3)

määrata maksekontol hoiustatavate vahendite maksimaalne summa ning 4) piirata või keelata

sularaha väljavõtmine kolmandates riikides.

Viiendaks, eelnõuga täpsustatakse ka riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) sätet, mis näeb ette

riigilõivu sularahas vastuvõtmise kohustuse. RLS § 9 lõike 3 järgi on riigilõivu tasuja soovil

riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas. Seda normi

on aga tõlgendada viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas summas kui 10 eurot või et

kohustab riigilõivu võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu

tasumisel suuremas summas kui 10 eurot. Muudatusega nähakse ette, et sularaha on kohustatud

vastu võtma vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on

riigilõivu võtjal võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud

vajadusest lähtuvalt.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 9 paragrahvist. Viimases paragrahvis nähakse ette seaduse jõustumine.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse VÕS-i.

Eelnõu § 1 punktidega 1–3 täiendatakse VÕS-i § 709 lõike 151 punkte 3–6, mis reguleerib

seda, millised on maksekontoga seotud põhimakseteenused, mida tarbijale makseteenuse

lepingu alusel pakutakse.

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c kohaselt hõlmab põhimaksekonto teenuseid,

mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või

pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning artikli

17 lõike 1 punkti d kohaselt: i) otsekorraldusi; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehinguid,

sealhulgas internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi, krediidiasutuse

terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad.

Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151 punktides 3-6. VÕS-is puudub viide

sellele, et põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid

maksetehinguid, nii nagu seda sätestab maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d.

Eelnõuga viiakse VÕS § 709 lõige 151 punktid 3–6 kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17

lõike 1 punktis d sätestatuga.

Eelnõu § 1 punktiga 4 asendatakse VÕS § 7101 lõike 2 esimeses lauses tekstiosa „lähtudes

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga „kui isik vastab seaduses

sätestatud tingimustele“.

VÕS § 7101 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale

tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks

kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu, lähtudes

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. Nimetatud lõikes 1 on sätestatud, et kui

isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse

pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele,

sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega

makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1

nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega

määratud korras ja ulatuses.

VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt sõlmib krediidiasutus põhimakseteenuste

lepingu tarbijaga kahe tingimuse täitmise korral. Esiteks tarbijal peab olema põhjendatud huvi,

teiseks tarbija poolt taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja

makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise

tüüptingimustel. Kõnealuse paragrahvi lõige 2 on lõike 1 suhtes erinorm ning kohaldub

tarbijatele, seevastu lõige 1 on laiem ja kohaldub ka teistele, sealhulgas juriidilistele isikutele.

Need lõiked ei ole aga piisavalt selged ja võivad viia eksliku järelduseni, et krediidiasutus võib

oma teenuste üldtingimustes või makseteenuse osutamise tüüptingimustes ette näha

kriteeriume, mille alusel otsustada, kas sõlmida tarbijaga põhimakseteenuste leping või mitte.

Krediidiasutus ei saa aga kehtestada selliseid tüüptingimusi ega teenuse üldtingimusi, mis

välistavad põhimakseteenuse lepingu sõlmimise. Tarbijate puhul peab krediidiasutus arvestama

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel maksekonto direktiivist tulenevate piirangutega.

Eelnevast tulenevalt jäetakse selguse mõttes lõikest 2 välja viide lõikele 1 ja lisatakse selle

asemel, et isik peab vastama seaduses sätestatud tingimustele.

Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks § 7101 lõike 2 kolmas lause, mis näeb ette, et

tarbijal ei ole õigust nõuda krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või kanali

kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi tarbijale ei paku. Nimetatud lause

tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga nähakse KAS-is Finantsinspektsioonile ette alused

otsustamaks, kas krediidiasutus peab põhimakseteenuseid pakkuma.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse § 7101 lõikega 21, mis näeb ette, et põhjendatud huvi

tõendamine ei tohi olla ebamõistlikult koormav. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et

krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709

lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi

korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

tingimustest. Maksekonto direktiivi artikkel 16 lõige 2 sätestab selle kohta, et liikmesriigid

tagavad, et kõnealuse õiguse teostamine ei ole tarbija jaoks liiga keeruline ega tülikas. Sellest

lähtuvalt sätestatakse niisugune nõue ka VÕS-is.

Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse VÕS-i sätetega, mille kohaselt krediidiasutus ei või

keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud

riskiisust.

RahaPTS § 10 sätestab, et riskiisu on kohustatud isiku riskide taseme ja riskide tüüpide kogum,

mida ta on valmis oma tegevuse käigus võtma oma majandustegevuse ja strateegiliste

eesmärkide elluviimise nimel ja mille kinnitab kohustatud isiku kõrgem juhtkond kirjalikus

vormis (lg 1) ning käesoleva paragrahvi lõike 1 rakendamisel määrab kohustatud isik vähemalt

selle, millistele tunnustele vastavate isikutega ta soovib ärisuhteid vältida ning milliste puhul ta

kohaldab tugevdatud hoolsusmeetmeid, sealhulgas hindab kohustatud isik selliste isikutega

kaasnevaid riske ning määrab nende riskide maandamiseks asjakohased meetmed (lõige 3). See

tähendab, et ka kõrgema riskiga kliendikategooriaid ei tohiks riskiisus tervikuna välistada, vaid

neile tuleb välja töötada spetsiifilised meetmed kõrgemate riskide maandamiseks. Kõrgema

riskiga isikute puhul tuleb kohaldada tugevdatud hoolsusmeetmeid ning eelnõu näeb ette,

milliseid meetmeid võib krediidiasutus rakendada riskide maandamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 7, mis reguleerib põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale teabe esitamise kohustust. Esitada tuleb

käesoleva seaduse § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud teave ning avaldama vastavad

kontaktandmed.

Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu kohta teabe

esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale

lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta

võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks

lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.

VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud

teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.

Maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale esitada teave: 1) kaebuse

esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega

ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi

kontaktid.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse

kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse kõnealust lõiget punktiga

25, millega lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning

kohustusest esitada tarbijale Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 8, mille kohaselt ei ole krediidiasutusel

lubatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat kohustada kasutama

lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid, välja arvatud juhul, kui sama tingimus kehtib

kõikide tarbijate kohta.

Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et juurdepääs

põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste või krediidiasutuse aktsiate ostmisest, välja

arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes.

VÕS § 7101 lõige 8 annab krediidiasutustele võimaluse kohustada tarbijaid ostma lisateenuseid

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena, juhul kui see kehtib kõigi tarbijate osas.

Eelnev ei ole aga vastavuses Maksekonto direktiiviga, mis vastupidiselt aktsiate ostmisele

keelab igal juhul põhimakseteenuse lepingu sõlmimist siduda lisateenuste ostmisega.

Eelnõu § 1 punktiga 10 sätestatakse, et krediidiasutus on kohustatud tarbijale

põhimakseteenuseid osutama vähemalt eurodes.

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende

territooriumil asuvad krediidiasutused pakuvad põhimaksekontot vähemalt asjaomase

liikmesriigi omavääringus. VÕS-is seda sätestatud ei ole. Eelnõuga viiakse Eesti õigus

kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 12, mis reguleerib krediidiasutuse poolt

tarbijale teabe esitamist üldtingimustes või põhimakseteenuse osutamise tüüptingimustes.

Kuivõrd eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, punktiga 25, millega lisatakse

krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada

tarbijale Finantsinspektsiooni kontaktandmed, siis seetõttu on vajalik vastava teabe ette

nägemine ka kõnealuse paragrahvi lõikes 12.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse VÕS § 7101 lõikega 14, mille kohaselt põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Olukorras,

kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on kas üld- või napisõnalised või üldse

puudulikud, on tarbijal ennast nende vastu keeruline kaitsta, sest sisuliselt tuleks näidata, et

tarbija vastab kõikidele panga üldtingimustele. Sätte lisamine võimaldaks vabastada tarbija

sellisest tõendamiskoormusest.

Eelnõu § 1 punktiga 13 viiakse VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 kooskõlla PSD2 artikli 52 lõike 3

punktis a sätestatuga. Osundatud PSD2 säte näeb ette, et makseteenuse kasutajale esitatakse

tasude, intresside ja vahetuskursside kohta kõik makseteenuse kasutaja poolt makseteenuse

pakkujale makstavad tasud, sealhulgas need, mis on seotud käesoleva direktiivi alusel teabe

esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega, ja kui see on asjakohane, selliste

tasude summa koosseis.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 sõnastatakse selliselt, et VÕS-is viidatud tasude kujunemise aluste

või nende jaotuse all on üheselt mõistetav olukord, kus kui tasu koosneb mitmest elemendist

ja/või on fikseerimata (nt intresside või valuutakursiga seonduvalt), on makseteenuse pakkuja

kohustatud esitama kliendile teabe, kuidas selline summa on kujunenud (VÕS-i täna kehtivas

sõnastuses „kujunemise alus“) ja/või jaotus selle kohta, millest tasu summa koosneb/milline on

tasu koosseis (VÕS-i täna kehtivas sõnastuses „kujunemise jaotus“). Lisaks sätestatakse VÕS-

is PSD2 kõnesolevast artiklist normi see osa, mis sätestab teabe esitamise või kättesaadavaks

tegemise viisi ja sagedusega seonduvate tasude esitamise kohustuse.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse VÕS § 711 lõike 1 punktis 24 ette nähtud kohustust

makseteenuse pakkujal esitada makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile teave

vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta, kohustusega esitada ka vastavad

kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu

kohta teabe esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb

tarbijale lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse

kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste

kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.

VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud

teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse

kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1

punktiga 25 ning lisatakse makseteenuse pakkujale kohustus esitada tarbijale ka

Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201 ning nähakse ette põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemise regulatsioon.

Riigikohus leidis otsuses nr 2-21-3552, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2

loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused

ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud

ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast

direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute

ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul

VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2.

Sellepärast täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS-i põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise

regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla direktiivis sätestatuga.

Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis

korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest

ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi

art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.

Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab

põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud

juhtudel (paragrahvi pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna

lisada sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles öelda).

Selles paragrahvis sätestatud ülesütlemise alused kehtivad ainult VÕS § 7101 lõikes 2 nimetatud

põhimakseteenuse lepingute kohta. Vajab aga märkimist, et kõik tarbijad ei kuulu selle

paragrahvi kohaldamisalasse. Näiteks näeb viimati osundatud paragrahv ühe tingimusena ette,

et põhimakseteenuse osutamise kohustus on ainult tarbijale, kes elab Euroopa Liidus

seaduslikult. Nende tarbijate puhul, kellele kõnealune paragrahv ei kohaldu, on võimalik

makseteenuse leping ka korralisel üles öelda.

Ka maksekonto direktiivi preambuli punktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama

põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude

ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Kuna VÕS § 7101 lõigete

2 ja 3, millega on üle võetud direktiivi artikli 16 lõiked 1 ja 2, järgi on krediidiasutusel kohustus

pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, ei saa sellises olukorras krediidiasutus ilma mõjuva

põhjuseta (s.o korraliselt, nagu sätestab VÕS § 720 lõige 2) tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingut üles öelda. See tähendab, et tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu saab üles öelda üksnes erakorraliselt.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõiked 2 ja 3 sätestavad need juhud, millal krediidiasutusel on

õigus põhimakseteenuse leping üles öelda.

Lõikes 2 on sätestatud need juhud, millal krediidiasutus on kohustatud lepingu üles ütlema ning

lõikes 3 on krediidiasutusele jäetud selles osas otsustusruum. Lõigete 2 ja 3 puhul on lähtutud

maksekonto direktiivi art 19 lõikes 2 sätestatud juhtudest, millal krediidiasutus võib

raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Nendeks on:

a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;

b) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid;

c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe

esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;

d) tarbija ei ela EL-s enam seaduslikult.

Kehtiv VÕS § 7101 lõige 5 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keelduma RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alustel. Sarnaselt põhimakseteenuse

lepingu sõlmimise keelule nimetatud alusel, sätestatakse eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike

2 punktis 1 kohustus öelda sellisel juhul juba sõlmitud põhimakseteenuse leping

etteteatamistähtaega järgimata üles. Kehtiva RahaPTS § 42 lõike 1 järgi on kohustatud isikul

keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte

raames, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ta ei suuda täita käesoleva seaduse

alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid; 2) tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi

rahastamisega. RahaPTS § 42 lõike 4 kohaselt, kui selle paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud

olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete

rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu

rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping

etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest

tehingust rahapesu andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras. Ärisuhe loetakse

lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse

osutamise kliendile täielikult.

Teise juhuna, millal krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu üles ütlema,

nähakse VÕS-i lisatava § 7201 lõike 2 punktis 2 ette, et maksekonto sulgemise kohustus tuleneb

rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist. Rahvusvahelise

sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 14 punkt 4 sätestab, et finantssanktsioon on

rahvusvaheline sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas

õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu konto avamine ja

kasutamine. Krediidiasutused on RSanS § 20 lõike 1 punkt 1 järgi erikohustusega isikud.

Erikohustusega isiku kohustused on sätestatud §-s 20 ning selle lõige 1 kohaselt erikohustustega

isik kontrollib finantssanktsiooni jõustumisel, muutmisel või lõppemisel, kas temaga ärisuhtes

olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt. Kui erikohustustega isik tuvastab

finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub

finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata Rahapesu

Andmebürood.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 3 sätestatud alustel võib krediidiasutus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kuid see ei ole kohustus.

Selles lõikes nimetatud juhtudel on krediidiasutusel võimalus igal konkreetsel juhul hinnata

lepingu ülesütlemise põhjendatust. Soome õiguses on samuti analoogselt VÕS § 720¹ lõike 3

punktides 3 ja 5 nimetatud juhtudega ette nähtud pangale õigus leping lõpetada, erinevalt

eespool lõikes 2 punktis 1 nimetatud juhtudel lepingu tühistamisest (Act on Credit Institutions,

Section 6b (1054/2016)). Läti õiguses on analoogsel juhul meie VÕS § 720¹ lõike 3 punktidega

3-5 jäetud samuti krediidiasutusele lepingu lõpetamise üle otsustamisel diskretsiooniõigus

(Law on Payment Services and Electronic Money Section 97.5).

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punktid 1 ja 2 näevad krediidiasutusele ette õiguse,

mitte kohustuse, öelda tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles juhul, kui tarbija

kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel (punkt 1) või kui tarbija esitas

ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal

sellist õigust olnud (punkt 2). Nende punktide puhul ei ole ette nähtud kohustuslikku

ülesütlemist, kuna see võib tekitada ebasoovitava ülereageerimise ohu kliendi suunal.

Igasuguse ebaseadusliku tegevuse puhul ei ole põhjendatud põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemine. Kui isik on saanud ebaõiget teavet esitades juurdepääsu maksekontole, siis hiljem

võib isik vastata tingimustele, mis on maksekonto saamiseks vajalikud ning sel juhul saab

krediidiasutus otsustada, kas kõnealusel juhul on ülesütlemine põhjendatud.

Lõike 3 punkt 3 kohaselt võib krediidiasutuses põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija

ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult. Nimetatud juhul ei pruugi olla alati vajalik

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Näiteks olukord, kus välismaalasel on tähtajaline

elamisluba kehtetuks tunnistatud, kuid isik jätkab riigis ebaseaduslikult töötamist.

Välismaalaste seadus näeb ette, et tööandja, kes võimaldas ebaseaduslikult riigis viibival

välismaalasel Eestis töötada, on kohustatud maksma kogu välismaalasele maksmata jäänud

töötasu, sealhulgas töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed, ning

vajaduse korral kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud välismaalasele

maksmata jäänud töötasu saatmisega (§ 2861 lõige 1). Ka ebaseaduslikult riigis viibiv isik vajab

töötasu kättesaamiseks maksekontot ning isikul on riigist lahkumise kohustuse täitmiseks vaja

maksekontot näiteks lennupiletite ostmiseks. Riigis ebaseaduslikult töötamine ei tähenda, et

igal juhul esineks alus põhimakseteenuse ülesütlemiseks ka maksekonto direktiivi art 19 lõike

2 punktis a nimetatud juhul, et tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel

eesmärkidel. Sellisel juhul peaks ebaseaduslik tegevus olema seotud põhimaksekonto

kasutamise kuritarvitamisega.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punkt 4 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lõike 2

punktis b sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui rohkem

kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid. Siinkohal on

krediidiasutusel õigus otsustada, kas öelda põhimakseteenuse leping üles või ei.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punkt 5 näeb ette, et krediidiasutus võib tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui maksekontol ei ole vähemalt kuue

järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks. Selle punktiga on kasutatud maksekonto direktiivi artikli 19

lõikes 3 sätestatud võimalust kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille

korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada.

Kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse

lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse

esitamisel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda ning

tarbijal on võimalik avada sõlmida uus põhimakseteenuse leping, kui vastavasisuline võlgnevus

on tarbija poolt kõrvaldatud.

Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette, et krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides

1 või 2 sätestatud alus. Selle lõike puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lõikest 4, mis

näeb ette, et kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub

lõpetamine viivitamata.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 5 näeb ette juhud, millal põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemisest etteteatamistähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. Siin on lähtutud maksekonto

direktiivi artikli 19 lõikest 4, mis sätestab, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutus

lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal

põhjustel, teavitab ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult

ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui selline põhjenduse teatamine

oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201

lõikes 5 osundatud juhud vastavad maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 4 sätestatule.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 6 näeb ette nõuded, millele krediidiasutuse

ülesütlemisavaldus peab vastama. Nende nõuete kehtestamisel on lähtutud direktiivi artikli 19

lõigetest 4 ja 5. Samasugused nõuded näeb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

keeldumisele ette kehtiv VÕS § 7101 lõiked 6 ja 7.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 7 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisel

vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720. Muudatuse

tulemusel kohaldub kõikidele juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud korralise ülesütlemise

regulatsioon ning neid tuleb kohaldada vastavalt konkreetsele olukorrale.

Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 8 sätestab, et krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on

tühine. Kuna kõnesolevad paragrahvis on sätestatud ammendavalt põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise alused, ei ole muul juhul lepingu ülesütlemine lubatud. Sama lisatava paragrahvi

lõike 9 kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine

tühine.

Sarnaselt eelnõuga VÕS-i lisatava § 7101 lõikega 14, mille kohaselt põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus, sätestatakse, et ka

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral

krediidiasutus.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse VÕS § 725 lõiget 7, mis sätestab, et saaja ja tema

makseteenuse pakkuja vahelise makseteenuse lepinguga võib ette näha õiguse leppida

maksjaga kokku tasus või pakkuda temale allahindlust mõne kindla makseinstrumendi

kasutamise eest. Eelnõuga lisatakse nõue, nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja tegelikke

makseinstrumendi kasutamise kulusid. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste

direktiivi artikli 62 lõikega 3, mille kohasel ei tohi mis tahes kohaldatavad tasud ületada

otseseid kulusid, mis makse saaja kannab seoses konkreetse makseinstrumendi kasutamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse VÕS § 7332 lõiget 3, mis reguleerib maksesumma

tagastamist, kui autoriseerimata makse algatati makse algatamise teenuse kaudu. Muudatusega

nähakse ette, et sellisel juhul tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma

vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, ehk et erinevalt kehtivast normist, kus maksjal on õigus

nõuda maksesumma tagastamist, on muudatuse kohaselt maksja makseteenuse pakkuja

kohustatud autoriseerimata makse puhul maksesumma maksjale viivitamata tagastama. See

muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 73 lõikega 2, mis näeb kõnealusel

juhul ette maksesumma viivitamata tagastamise.

Eelnõu § 1 punktiga 19 muudetakse VÕS § 7333 lõiget 11. Kehtiv säte näeb ette, et kui makse

algatati makse algatamise teenuse kaudu, võib maksja täitmata või valesti täidetud makse korral

nõuda oma makseteenuse pakkujalt, kelle juures tal on maksekonto, maksesumma tagastamist.

Muudatusega sätestatakse, et sellisel juhul on makseteenuse pakkujal kohustus maksesumma

tagastada. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 90 lõikega 1, mis

näeb kõnealusel juhul ette maksesumma tagastamise kohustuse.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse FIS-i.

Eelnõu §-ga 2 täiendatakse FIS § 462 lõiget 8 uue lausega. Lõike 8 esimene lause sätestab, et

Inspektsioon teavitab pärast makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 636 lõikes 1 nimetatud

teate saamist viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ja Euroopa Keskpanka

olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist. Viidatus lõikele lisatakse teine lause, mille

kohaselt Inspektsioon hindab koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa

Keskpangaga intsidendi asjakohasust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.“

Selle täiendusega viiakse FIS kooskõlla PSD2 artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot

haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse

pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama

asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit

ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAVS-i.

Eelnõu § 3 punktiga 1 täiendatakse KAVS-i §-ga 991 ning nähakse ette rahalised karistused

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest.

Kehtivas õiguses on vastutustundetult antud laenude osas väärteokoosseis TKS §-is 71. See

paragrahv tunnistatakse kehtetuks ning väärteokoosseis tuuakse KAVS-i, kuna selles osas läheb

väärteokoosseisu menetlemise pädevus FI-le.

Praegu on vastutustundetult antud laenude suhtes väärteomenetluse pädevus TTJA-l. Riikliku

järelevalve pädevust TTJA-l selles osas ei ole, kuivõrd TKS § 65 lõige 1 viitab üksnes VÕS §-

is 4034 sisalduvatele teavitamiskohustustele.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud väärteod on sätestatud nii KAVS-is

(§ 99), KAS-s (§ 13419) kui ka TKS-s (§ 71). KAVS-i ja KAS-i väärteonormid sanktsioneerivad

eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste

siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja neid väärtegusid menetleb FI. KAVS ja

VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd TKS § 71 viitab KAVS-le. Seega mõlemal asutusel

on õigus menetleda väärtegu, kuid ainult FI-l on võimalik hinnata rikkumist kogumis (nii VÕS-

i kui ka KAVS-i sätete alusel). FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule,

mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle

väärteomenetlusse.

Vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumiste jagamine kahe erineva asutuse vahel ei ole

otstarbekas. FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine), rikkumise

hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs

krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamine on TTJA jaoks raskendatud.

Kuigi TTJA-l on õigus teha kontrolltehingut tarbijate huve kaitsvatest liidu õigusaktidest

tulenevate korrarikkumiste väljaselgitamiseks, on kontrolltehingu puhul tegemist riikliku

järelevalve meetmega, mille tulemuseks saab olla vaid ettekirjutus. Väärteomenetluses ei ole

kontrolltehingu tegemine lubatav (TKS § 63 - seletuskiri7).

Väärteomenetluses ei saa kontrolltehingut kasutada, kuna sellega sisuliselt matkitakse süütegu.

Kohtupraktikas on leitud, et kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod katsestaadiumisse.

Väärteokatse ei ole üldjuhul karistatav (karistusseadustiku § 251). TKS § 63 lg 11 järgi on

kontrolltehingu käigus teostatud tehing tühine. Seega ei ole kontrolltehingut võimalik kasutada

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste väljaselgitamiseks ning lähtuda saab üksnes

tarbija kaebustest ja pöördumistest. Kahetsusväärselt on praktika näidanud, et inimesed ei

pöördu vastutustundetult antud laenude puhul TTJA poole. Sellest tulenevalt ei ole TTJA ka

viimase kolme aasta (enne 2023) jooksul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

väärtegusid menetlenud. Kuigi tarbijatele on pöördumistes soovitatud 2023. aastal koostatud

TTJA väärteoteate vormi, seda on tutvustatud ka võlanõustajatele ning see on igaühele

kodulehel leitav, siis on tänase päeva seisuga laekunud kõigest kaks väärteoteadet, mõlemad

Eesti Võlanõustajate Liidu kaudu. Neist ühe puhul algatati väärteomenetlus TKS § 71 alusel.

Seepärast viiakse TKS §-s 71 sätestatud väärteo menetlemine vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamata jätmise eest FI ainupädevusse. FI-l on ligipääs krediiditoimikule, seega

rikkumiste tuvastamine on oluliselt lihtsam. Süüteokoosseis viitab VÕS-ile, mis omakorda

viitab ka KAVS-i sätetele. KAVS-i üle teeb järelevalvet FI, seega saab FI hinnata rikkumist

kogumis. FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi

järelevalve korras. Otstarbekas on anda FI-le pädevus ka väärteomenetluseks.

Eelnõu § 3 punktiga 2 täiendatakse KAVS-i §-ga 992 ning nähakse ette rahalised karistused

krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest.

Kehtivas õiguses on väärteokoosseis krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate

sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest TKS §-s 72 ning väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks on TTJA. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2

ettekirjutuste tegemise õigus. KAVS § 57 ja 58 kohaselt on krediidiandjatel ja -vahendajatel FI

ees aruandluskohustus.

Krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist on TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete

baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel

krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Kuna krediidiandjatel on Finantsinspektsiooni

ees aruandluskohustus, mis sisaldab muu hulgas kohustust esitada aruandeid kõikide väljastatud

krediitide kulukuse määrade kohta, siis on ka Finantsinspektsioonil lihtsam tuvastada krediidi

kulukuse määra ülempiiri rikkumisi.

Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine

vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul).

Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks

7 Seletuskiri RT I, 08.01.2020, 1 - jõust 17.01.2020

tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis,

õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida

karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka

õiguskirjanduses8. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi

kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.

VÕS § 4062 lõige 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määr

ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära.. Selle jaoks on TKS § 21 lõike 2

punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid

teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui

finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus, FI peab statistikat Eestis väljastatud

tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle9 ning omab suuremat võimekust nii

infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, on

otstarbekas jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise

menetlemiseks.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse KAS-i.

Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse seaduse 7. peatüki 3. jagu paragrahviga 871 ning nähakse

ette võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute regulatsioon.

KAS § 3 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal HOS § 36 lõike

3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. Osundatud sätte kohaselt korraldab Eesti

Pank elutähtsate teenuste – makseteenus, sularaharinglus – toimepidevust. HOS § 37 lõige 3

punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustus seada nõuded

teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste elutähtsate teenuste katkestuse

korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras.

Võrguühenduseta kaarditehingute ulatus ja maht on piiratud ja sellest tulenevalt riskid väikesed.

Hädaolukorra lahendusena on kavas võimaldada võrguühenduseta kaardimakset vaid piiratud

müügikohtades – toitu, kütust ja ravimeid müüvates ETO kaupmeeste juures ning kliendipõhise

limiidi seadmine pangakaardile minimeerib panga krediidiriski. Teisisõnu, võrguühenduseta

saab teha tehinguid vaid kolmes sektoris – toitu, kütust ja ravimeid müüvate ETO kaupmeeste

juures ning iga kaardiomanik saab võrguühenduseta tehinguid teha üksnes summa piires, mille

tema pank on kaardi kiibile kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise tulemusel

seadnud. Pank teeb limiidi otsuse kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise

tulemusena. Seega, tegu on panga otsusega, kas limiidid saavad olema kliendipõhised või nö

sektoripõhised (nt tava-, kuldklientide põhised). Eeldada võib, et igale kliendile eraldi limiidi

määramine ja seadmine oleks pangale liigressursimahukas, et seda rakendada. Hinnanguliselt,

limiidid võiksid jääda 50 - 200 euro piiresse, kuid taaskord – see sõltub panga otsusest ja ei ole

8 Kärner, M. Muudatused juriidilise isiku süüteovastutuses. Juridica, 2023. 9 Finantsinspektsioon. Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määr,

https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140 (11.08.2023)

reguleeritud keskpanga poolt. Vastavalt rahvusvaheliste kaardiorganisatsioonide Mastercardi ja

Visa reeglitele on võrguvälise kaarditehingu maksimaalseks summaks 200€ ühe tehingu kohta.

Paragrahviga 871 lõikega 3 nähakse ette volitusnorm Eesti Pangale määruse kehtestamiseks.

Määrusega täpsustatakse võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute aluseid ja korda mis

hõlmab nii võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu tegemise eeldusi ja tingimusi kui ka

vajaliku tehnilise valmisoleku loomist ja maksetehingute teostamise tehnilisi nõuded.

Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse seaduse 7. peatüki 3. jagu paragrahviga 881, milles nähakse

ette põhimakseteenuse osutamise kohustuse regulatsioon.

KAS-i lisatava §-ga 881 nähakse ette, millised krediidiasutused on kohustatud

põhimakseteenust pakkuma ning FI-le antakse pädevus määrata ja vabastata krediidiasutusi

sellisest kohustusest.

Võrreldes praegu kehtiva regulatsiooniga põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud

krediidiasutuste ring ei muutu. Kehtiv VÕS näeb samuti ette, et põhimakseteenust on

kohustatud osutama kõik krediidiasutused.

Eelnõu näeb aga ette FI-le pädevuse vabastada krediidiasutus tähtajaliselt või tähtajatult

käesoleva põhimakseteenuse osutamise kohustusest. FI on ühtlasi ka maksekonto direktiivi

mõistes pädev asutus, kes hakkab põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama. FI-

le sellise pädevuse andmine võimaldab FI-l vajadusel tagada põhimakseteenuste kättesaadavust

ning teisalt vabastada krediidiasutus põhimakseteenuse pakkumise kohustusest. Selline

paindlikkus tagab põhimakseteenuse kättesaadavuse, kuivõrd võimaldab arvestada muutuva

turuolukorraga.

Lõikes 3 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel FI hindab, kas on põhjendatud vabastada

krediidiasutus põhimakseteenuse osutamise kohustusest ning vastupidi. Lõikes esitatud

kriteeriumid on kooskõlas maksekonto direktiivi artikli 16 lõikega 1, mille kohaselt tagavad

liikmesriigid, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv

krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi

tarbijatele nende territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi

preambuli punkti 38 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate

krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga

välja selgitamisel peaks arvessevõetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus

ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil,

krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate

maksekontode seas.

Lõige 6 näeb FI-le ette õiguse tunnistada kehtetuks otsus, millega krediidiasutus vabastati

põhimakseteenuse osutamise kohustusest. Sellise õiguse andmine on põhjendatud seetõttu, et

tagab teenuse kättesaadavust ja ligipääsetavust, kui seda nõuab muutunud turuolukord.

Eelnõu § 4 punktiga 3 nähakse ette, et põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumise eest

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Eelnõu § 5 punktiga 4 nähakse ette rakendussäte põhimakseteenuse osutamise kohustuse osas.

Eelnõu § 881 lg 1 kohustab krediidiasutusi ja välisriigi krediidiasutuse filiaale osutama

võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid. Rakendussätetega nähakse

ette, et sellist kohustust ei ole nendel krediidiasutusel ja välisriigi krediidiasutuste filiaalidel,

kes sellist teenust enne käesoleva seaduse jõustumist ei ostunaud. Selliselt ei teki kõikidele

krediidiasutusele ja välisriigi krediidiasutuste filiaalidele automaatselt pärast seaduse

jõustumist kohustust pakkuda põhimakseteenust. Eesti krediidiasutustest pakuvad

põhimakseteenuseid: AS LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS, Luminor

Bank AS ja Swedbank AS. Hetkel ei paku põhimakseteenuseid: AS Inbank, Bigbank AS, Holm

Bank AS. Lisaks pakub põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi krediidiasutuse

filiaal, milleks on AS Citadele banka Eesti filiaal.

Eelnõu § 8 lõige 2 näeb ette, et juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust

põhimakseteenuseid pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka neid

põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad põhimakseteenuste regulatsioonist

tulenevad nõuded. Seega juhul, kui krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse filiaal otsustab

pakkuda vabatahtlikult põhimakseteenust, peab ta järgima samu nõudeid nagu teised

teenusepakkujad, mis omakorda tagab, et tarbijad saavad igalt teenusepakkujalt samaväärset

teenust ja kaitset ning et turul valitsevad võrdsed konkurentsitingimused, sõltumata sellest, kas

algselt oli kohustus neid teenuseid pakkuda või mitte.

Sama paragrahvi lõige 3 annab Finantsinspektsioon õiguse kohustada sellist krediidiasutust ja

välisriigi krediidiasutuse filiaali, kes enne seaduse jõustumist põhimakseteenust ei pakkunud,

seda osutama. FI-le sellise õiguse andmine aitab tagada põhimakseteenuste laialdase

kättesaadavuse olukorras, kus teenus ei ole näiteks kõikides piirkondades või teatud

tarbijarühmadele kättesaadav või kus see on vajalik ebapiisava konkurentsi tõttu.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse MERAS-st.

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse MERAS § 636 lõiget 1, mis reguleerib operatsiooni- või

turvaintsidendist teavitamist. Lõige 1 sätestab, et makseteenuse pakkujad teavitavad viivitamata

Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist, mis on seotud nende

pakutavate makseteenustega. Lõiget 1 täiendatakse teise lausega, mille kohaselt koos

eelnimetatuga tuleb Finantsinspektsioonile edasta ka üksikasjad intsidendi kohta ja info selle

kohta, milliseid samme on intsidendid lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta.

Sellega viiakse MERAS kooskõlla PSD2-ga, mille artikkel 96 lõikest 2 tulenevalt hindavad

EBA ja EKP koostöös päritoluriigi pädeva asutusega intsidendi asjakohasust teiste asjakohaste

liidu ja siseriiklike asutuste jaoks ning teavitavad neid vastavalt. EKP teavitab Euroopa

Keskpankade Süsteemi liikmeid maksesüsteemi jaoks asjakohastest probleemidest.

Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS-e § 636 lõikega 11, mille kohaselt

Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud infot ja rakendab

asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab Finantsinspektsioon vajadusel korral

teisi vastavaid riiklikke asutusi. Selle täiendusega viiakse MERAS kooskõlla PSD2 artikli 68

lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse

pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale

asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise

põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

Eelnõu § 5 punktiga 3 täiendatakse MERAS-st §-ga 1011 ning nähakse ette FI õigused

ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel. Muudatuse

kohaselt on FI-l õigus VÕS §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215

lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel teha maksteenuse pakkujale

käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.

Tegemist ei ole uute alusega ettekirjutuse tegemiseks. Kehtivas õiguses sisalduvad nimetatud

võlaõigusseaduse paragrahvid TKS-s ning järelevalvepädevus on TTJA-l. Eelnõuga

muudetakse TKS-i, nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid tuuakse MERAS-sse ning viiakse

FI järelevalve alla.

FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste

pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA-

le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat

finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku

ja kompleksset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab

pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi

pädevusi, mis on Finantsinspektsioonil tulenevalt oma rollist finantsjärelevalve teostajana

olemas. Eelnõuga tehtav muudatus aitab luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning

vähendab krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks

konkreetne kontaktpunkt.

Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-ga 1102–110⁴ ning nähakse ette rahalised

karistused põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS

§-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

TTJA-l on eelkõige võimekus kujundada seisukohti, kas põhimakseteenuse alaste rikkumiste

puhul on tegu ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega. Näiteks juhul, kui krediidiasutus

piirab tüüptingimustega täitemenetluse võlgnike ligipääsu põhimakseteenusele (2019. aastal

teostatud järelevalvemenetlused). Ainuüksi VÕS § 7101 alusel on aga selliste rikkumiste

menetlemine keerulisem, kui keeldutakse RahaPTS alustel. FI-l oleks aga põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alast ekspertiisi kogemust. Samuti juhinduvad

pangad oma tegevuses ka FI rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise juhenditest.

Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine

väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i

asemel MERAS-s.

MERAS §-ga 1103 ning nähakse ette rahalised karistused maksekontoga seotud tasude

esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 722 ning

selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i

sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus,

siis oleks FI-l oleks võimalik hinnata rikkumist kogumis. Seetõttu peaks TKS § 722 väärtegu

olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI.

MERAS §-ga 1104 ning nähakse ette rahalised karistused makseteenuse üleviimisele esitatud

nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 723 ning

selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i

sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus,

siis oleks FI-l võimalik hinnata rikkumist kogumis. TKS § 723 väärtegu peaks olema FI

ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI. FI-l on valdkonnaspetsiifilised

teadmised, mis võimaldab menetleda kiiremini ja efektiivsemalt.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse RLS-i.

RLS § 9 lõige 3 sedastab, et riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro

suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas.

Normist nähtub, et seadus annab riigilõivu tasuvale isikule õiguse taotleda riigilõivu tasumist

sularahas. Sellest saab järeldada seadusandja eelduse, et reeglina võetakse riigilõiv vastu

elektroonilise maksena.

Normist nähtub, et riigilõivu võtva asutuse kaalutlusruum on kuni 10-eurose riigilõivu

sularahas tasumise taotlemisel piiratud. RLS § 9 lõige 3 nõuab kuni 10 euro suuruse riigilõivu

sularahas tasumise taotluse rahuldamist ilma täiendavaid tingimusi esitamata. Seadusandja on

seega jätnud riigilõivu võtjale võimaluse keelduda suurema kui 10-eurose riigilõivu

vastuvõtmisest sularahas. RLS aga ei sätesta expressis verbis keeldu võtta põhjendatud

vajadusel riigilõivu vastu sularahas kas suuremas summas kui 10 eurot.10

Sularaha käitlemisel kehtivad äärmiselt ranged reeglid ning suure hulga sularaha käitlemine

muudab lõivustatud toimingute tegemise ja taotletud haldusaktide andmise kulukaks. Seega on

10 Sularahas riigilõivu vastuvõtmise miinimumlävendi suurus on ilmselt jäänud ajale jalgu ja võib vajada uuendamist, kuna on

kehtinud muutumatuna alates euro kasutusele võtmisest Eestis.

seadusandja arvestanud riigilõivu võtvate asutuste vajadusega piirata sularaha vastuvõtmist

väga suurtes summades.

RLS-s ei ole riigilõivu võtjate kohustust võtta riigilõivu vastu üksnes pangaülekandena,

kaardimaksega või muu elektroonilisel kujul ega üldist keeldu võtta riigilõiv vastu sularahas.

Normi eesmärgi määratlemisel saab püüda välja selgitada ka seadusandja tahe normi

kehtestamisel. Selleks saab lisaks tugineda ka selle eelnõu seletuskirjale, millega norm

kehtestati. RLS § 9 lõige 3 on analoogses sõnastuses kehtinud juba üle 20 aasta. Näiteks

sedastab 7. detsembril 2006. aasta vastu võetud riigilõivuseaduse11 seletuskiri järgmist:

“(3) Riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 100 krooni suuruse riigilõivu

vastu võtma sularahas.“

2006. aasta seaduse seletuskirjas on normi kohta märgitud järgmist:

„[RLS § 9] Lõige 3 on eelnõus võrreldes kehtiva seadusega muutmata kujul, kuid viidud siiski

eraldiseisvasse lõikesse, mis on normitehniliselt korrektsem. Seega ka edaspidi on riigilõivu

võtjad kohustatud aktsepteerima sularahamakseid ja seda vähemalt kuni 100 kroonise riigilõivu

puhul. /…/.“

Tänast sularahas riigilõivu vastuvõtmise reeglistikku ei ole sisuliselt muudetud. Järelikult võib

kehtiva normi tõlgendamisel juhinduda seadusandja kavatsusest 2006. aastal. Tolleaegses

seletuskirjas on sõnaselgelt väljendatud eesmärk seada riigilõivu võtjale miinimumkohustus

riigilõivu sularahas vastuvõtmiseks. Riigilõivu tasuja taotlus maksta riigilõivu sularahas tuli

igal juhul rahuldada vähemalt 100-kroonise riigilõivu puhul. Sellest suuremas summas sularaha

vastuvõtmisel jättis seadusandja riigilõivu võtjale võimaluse lahendada riigilõivu sularahas

tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

Tolleaegsest seletuskirjast ei leia otsest ega kaudset viidet võimalusele tõlgendada normi viisil,

mis keelaks võtta vastu sularaha suuremas summas kui 100 krooni või kohustaks riigilõivu

võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu tasumisel suuremas

summas kui 100 krooni.

Eurole üleminekuga seoses uue riigilõivuseaduse tervikteksti väljatöötamisel ei seatud samuti

eesmärgiks muuta sularahas riigilõivu vastuvõtmise reegleid.12

Eelnevat kokku võttes saab järeldada, et RLS § 9 lõige 3 võimaldab selle põhiseaduspärast

rakendamist viisil, mis ei riiva põhjendamatult isikute põhiõiguseid ega -vabadusi ning viisil,

mis tagab muuhulgas ka kaebeõiguse realiseerimise ilma põhjendamatute takistusteta.

Kuivõrd seda normi on praktikas tõlgendatud viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas

summas kui 10 eurot, siis nähakse muudatusega ette, et sularaha on kohustatud vastu võtma

11 Varasemalt kehtinud riigilõivuseaduse tekst korrastati ning seadus sätestati 2006. aastal uue terviktekstina, vt

https://www.riigiteataja.ee/akt/12765603 12 Eurodesse ümber arvutatud riigilõivumääradega riigilõivuseadus võeti vastu 22.04.2010, vt

https://www.riigiteataja.ee/akt/13310822

vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal

võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse TKS-i.

Eelnõu § 7 punktiga 1 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 1 välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115,

7116, 7181, 727, 7271“.

Osundatud paragrahvis viidatud VÕS-i sätted viiakse üle MERAS-sse. Pädevuste dubleerimise

ennetamise eesmärgil on põhjendatud viia VÕS § 711 ja 711.1 FI ainupädevusse, arvestades, et

kõnealused sätted käsitlevad makseteenuse pakkuja ja kliendi vahelisest makseteenuse

lepingust tulenevaid teavitamiskohustusi. Nii makseteenuste direktiivis (PSD2 artikkel 4 punkt

10) kui ka siseriiklikus õiguses (KAS § 89 lõige 1, MERAS § 10 lõige 1) käsitletakse

"kliendina" nii füüsilisest kui ka juriidilisest isikust makseteenuse kasutajaid. Seega tegemist ei

ole üksnes tarbija õigusi tagava sättega, vaid kliendi õiguste kaitse tagamisega laiemalt.

Maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine (TKS

§ 722) on peaasjalikult seotud pangateenuste ja lisateenuste hinnakirja avaldamisega tarbijale

(VÕS § 7113, § 7116) ning tarbija makstud tasudest ülevaate andmisega (VÕS § 7181). Kõik

nimetatud sätted sisaldavad omakorda viidet kas MERAS-ile või KAS-ile, mille üle teostab

järelevalvet FI. Kusjuures FI on tulenevalt MERAS §-st 911 loonud veebilehe minuraha.ee

makseteenuste tasude võrreldavuse tagamiseks. Seega omab FI juba teavet maksekontoga

seotud tasude kohta. Järelevalvesubjektidel on FI ees ka aruandluskohustus. FI-l on võimalik

hinnata rikkumisi kogumis ning TKS § 722 tuleks anda FI ainupädevusse.

Eelnõu § 7 punkt 2 jäetakse TKS-i § 65 lõikest 2 välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215

lõikes 1 ning“.

Osundatud võlaõigusseaduse paragrahvid viiakse üle MERAS-sse. TKS-st välja jäetavad

paragrahvid lähtuvad maksekonto direktiivist, mille preambuli põhjenduspunktis 50 on välja

toodud, et selleks, et hõlbustada makseteenuse pakkujatel teenuse osutamist piiriüleselt ning

lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist, peaksid maksekonto direktiivi

täitmist tagavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all. Eestis on selliseks asutuseks FI, mistõttu ei peaks olema

pädevaks asutuseks TTJA.

Eelnõu § 7 punktiga 3 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 3 välja viide VÕS §-le 73313.

Osundatud VÕS-i paragrahv viiakse üle MERAS-sse. VÕS § 73313 sätestab, et seadusega

sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut

rikkunud makseteenuse pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Kuna VÕS

§-d 711 ja 7111 (makseteenuste lepingu kohta teabe esitamine) antakse FI ainupädevusse,

samuti liiguvad ka teised (põhi)makseteenuse lepingu sätted (sh §-id 7101, 7211–7214 ja § 7215)

FI ainupädevusse, siis tuleb ka viide VÕS §-le 73313 nimekirjast eemaldada.

Eelnõu § 7 punktiga 4 täiendatakse TKS § 65 lõikega 6, mis annab FI-le õiguse maakohtu

kaudu nõuda VÕS nõuete täitmist, nii nagu TTJA-l on kehtiva TKS § 65 lg 3 järgi.

Eelnõu § 7 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud vastavalt

vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise rikkumine, põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja

võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete

rikkumine.

TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks. TKS §-s 71 sätestatud väärteokoosseis

sätestatakse KAVS-s ning §-d 721–723 MERAS-s. Nimetatud väärtegude kohtuväliseks

menetlejaks määratakse TTJA asemel FI.

Eelnõu § 7 punktiga 6 muudetakse TKS § 72 pealkirja ja lõiget 1.

Paragrahvist jäetakse välja VÕS §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri rikkumise

väärteokoosseis. TKS §-st 72 tulenevalt on TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt

nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmisel väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2 ettekirjutuste

tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).

Teadaolevalt on krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist TTJA senini menetlenud

pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning

vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Teadaolevalt ei

ole aga TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise osas ei ettekirjutusi teinud ega

väärtegusid menetlenud.

Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine

vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul).

Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks

tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on vaja tuvastada ka subjektiivne koosseis,

õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida

karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka

õiguskirjanduses13. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga

krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.

Täiendavalt tasub välja tuua, et VÕS § 4062 lõikes 1 sätestatud nn hoiatus, et

tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määra ületab rohkem kui kolmekordset

Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21

lõike 1 punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad

13 Kärner, M. Muudatused juriidilise isiku süüteovastutuses. Juridica, 2023.

tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja

eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on niikuinii FI ees aruandluskohustus, FI

peab isegi statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle14

ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse üle järelevalve näol, teeb TTJA teeb ettepaneku jätta FI-le ainupädevus krediidi

kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust ning nähakse ette kuue kuuline

üleminekuperiood VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5 nimetatud põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise aluse rakendamisele, mille kohaselt võib kõnealuse lepingu üles öelda, kui

maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid

põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Üleminekuperiood on vajalik, et

krediidiasutused saaksid teha oma infosüsteemides vajalikud muudatused.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

 Eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/92/EL

maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja

põhimaksekontole juurdepääsu kohta15 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr

1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L

337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv)

5.1 Eelnõu vastavus EV põhiseadusele

Eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuna seadusega kehtestatakse nõuded

põhimakseteenuse osutamisele ning võrguühenduseta kaardipõhistele maksetehingutele.

Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena

käsitatavasse tegevusse. Ettevõtlusvabadust võib piirata seadusega. Finantsasutustele on nende

tegevuse iseloomust tulenevalt avalikkusel kõrgemad ootused ja nõuded, seetõttu on nendele

kehtestatud ulatuslikult regulatsioone nii EL tasandil kui siseriiklikult. Eelnõuga kehtestatav

põhimakseteenuste regulatsioon ei ole aga krediidiasutustele sisuliselt uus, kuivõrd

põhimakseteenuse osutamise kohustus on neil juba ka praegu.

14 Finantsinspektsioon. Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määr,

https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140 (11.08.2023) 15 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092

Põhiseaduse § 32 sätestab õiguse igaühel enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Maksekonto direktiivi regulatsioon parandab inimeste omandi kasutamise põhiõigust seeläbi,

et eelnõuga tagatakse tarbijale parem juurdepääs maksekontole ja sellel olevale rahale. Paraneb

maksekontoga seotud põhiliste makseteenuste kättesaadavus ja annab tarbijale võimaluse

kasutada tänapäevaseid elektroonseid maksevõimalusi.

RLS muudatusega sama – inimene saab maksta sularahas.

6. Seaduse mõjud

Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade eelnõuga seotud peamistest mõjudest.

Põhimaksekonto regulatsioon puudutab krediidiasutusi, kohustades teatud krediidiasutusi

teatud tingimustel tarbijaile maksekonto avama ning sätestades, millistel juhtudel on

krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.

TTJA ja FI pädevuste ümberjagamine puudutab eelkõige nimetatud asutusi, kuna muutuvad

riikliku järelevalve ja väärtegude menetlemise pädevused.

Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine puudutab ETO krediidiasutusi,

ETO kaupmehi, kelle makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse

ning tarbijaid, kes sellist kaardimakse võimalust kasutavad.

6.1 Põhimakseteenusega seotud muudatuste mõju

Eelnõuga sätestatakse, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama.

Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele

Muudatus võib mõju avaldada enamikele Eestis tegutsevatele (suurematele) krediidiasutustele.

Eestis on 2023. aasta lõpu seisuga16 registreeritud 9 krediidiasutust ning 5 välisriigi

krediidiasutuse filiaali. Eestis pakuvad teadaolevalt põhimakseteenuseid 7 krediidiasutust: AS

LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS, Luminor Bank AS ja Swedbank AS.

Lisaks pakub põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi krediidiasutuse filiaal, milleks

on AS Citadele banka Eesti filiaal. Seega hetkel ei paku põhimakseteenuseid: AS Inbank,

Bigbank AS, Holm Bank AS.

Mõju ulatus: Mõju ulatust saab pidada keskmiseks. Eelnõuga nähakse põhimakseteenuse

osutamise kohustus ette nendele krediidiasutustele ja välisriigi krediidiasutuse filiaalile, kes

juba praegu osutavad põhimakseteenust. Seega ei ole tegemist uue kohustusega. Eelnõu näeb

ette, et need krediidiasutused, kes ei pakkunud põhimakseteenuseid enne käesoleva seaduse

jõustumist, ei ole kohustatud seda pakkuma ka pärast käesoleva seaduse jõustumist. Siiski

täiendaks seadust nii, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. Ehk see tähendab, et krediidiasutused, kes

16 https://www.eestipank.ee/press/statistikateade-finantsvahenduse-aastanaitajad-2023-26022024

hetkel põhimakseteenust osutavad, ei saa enam riskiisu taha nö peitu pugedes

põhimakseteenuse osutamisest keelduda (mõnevõrra utreeritud sõnastuses).

Samuti näeb eelnõu ette kindlad alused, üksnes millistel juhtudel saab krediidiasutus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda. Nende aluste ettenägemine piirab

krediidiasutuste võimalust leping üles öelda, mis tähendab, et kõrgemale riskile viitavad

asjaolud tuleb tuvastada ja neid juhtida. Krediidiasutus ei saa lepingut üles öelda kõrgemast

riskist loobumiseks. See kehtib ka lepingu sõlmimise puhul. See võib tähendab, et

krediidiasutus peab näiteks suurendama tugevdatud hoolsusmeetmete kasutamist ning

rakendama asjakohaselt eelnõuga ette nähtud riskide maandamise meetmeid. Kokkuvõttes

võivad muudatusega kaasneda krediidiasutuste käitumises muudatused, kuid sellega ei kaasne

eeldatavalt kohanemisraskusi, sest kaasnevad tegevused ei ole iseenesest krediidiasustuse jaoks

uued.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on väike, sest eelnõu näeb ette

põhimakseteenuse osutamise kohustuse nendele krediidiasutustele, kes seda ka praegu

osutavad, ning sellist kohustust ei lisandu neile, kes põhimakseteenust praegu ei paku.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline mõjude avaldumise risk on väike.

Põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud krediidiasutuste ring eelnõuga ei muutu. Samuti ei

muutu krediidiasutuste jaoks põhimakseteenuse pakkumise sisu.

Sihtrühm 2: mõju tarbijatele.

Sihtrühmaks on kõik inimesed, kes soovivad või kellel on olemas põhimakseteenuse osutamise

leping.

Mõju ulatus: kuna Eestis ei ole maksekonto avamine üldjuhul raske, siis ei ole mõju tervikuna

väga suur. Eesti Panga 2023. aasta kohta avaldatud statistika17 järgi oli tolle aasta lõpu seisuga

krediidiasutustel 2,43 miljonit hoiust omavat klienti, st maksekontot, kellest eraisikuid oli 2,12

miljonit. Aastaga kasvas hoiuseklientide koguarv 100 000 võrra, sh eraisikutest klientide arv

88 000 võrra. Aasta jooksul suleti 50 000 eraisiku põhimaksekontot, mida on võrreldes eelmise

aastaga 29 000 võrra vähem. Mitteresidentidest eraisikute põhimaksekontosid suleti aasta

jooksul 3900. Juriidiliste isikute põhimaksekontosid suleti 14 000 juhul, neist 535 kuulus

mitteresidentidele. Aasta jooksul avati 117,1 tuhat esmast põhimaksekontot, seega

hinnanguliselt lükati tagasi 4% kõikidest põhimaksekonto avamise taotlustest. Arvestada tuleb,

et pankade poolt esitatud statistika on pangapõhine ehk kui kliendi maksekonto selles pangas

suleti, siis sama isik võis jätkata makseteenuste kasutamist või avada uue maksekonto mõnes

teises pangas. See tähendab seda, et isikupõhiselt kliendiinfot ei ole võimalik esitada. Peamised

põhjused maksekonto avamisest keeldumiseks olid seotud kas pankade riskiisuga, asjaoluga et

isiku huvi makseteenuste kasutamiseks Eestis oli ebaselge (seos Eestiga ei olnud piisav) või kui

klient ei esitanud konto avamiseks vajalikku teavet. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui ei esine

17 https://www.eestipank.ee/press/statistikateade-finantsvahenduse-aastanaitajad-2023-26022024

nimetatud puudusi, ei ole konto avamine klientidele keeruline või aeganõudev. Arvestades kogu

Eesti elanikkonda, saab mõju pidada väikeseks. Küll aga võib olla arvestatav mõju sellele

tarbijate sihtgrupile, kel on olnud raskusi konto avamisega.

Mõju avaldamise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on arvestades kogu elanikkonda pigem

väike, ses üldjuhul suurem osa füüsilisi isikuid ei puutu igapäevaselt kokku põhimakseteenuse

lepingute sõlmimise ega lepingute lõpetamise/ülesütlemisega.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Muudatus avaldab tarbijatele positiivset mõju, kuna

muudatuse tulemusena sätestatakse selgelt teatud krediidiasutuste kohustus osutada tarbijaile

põhimakseteenust ning sätestades need juhud, millal on krediidiasutustel õigus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda. Edaspidi ei saa krediidiasutus jätta lepingut

sõlmimata kõrgemast riskist loobumiseks ega samal põhjusel ka lepingut üles öelda, mis

omakorda parandab põhimakseteenuse kättesaadavust kliendigruppides, kellel on raskusi

põhimakseteenusele ligipääsemisega.

6.2 TTJA ja FI pädevuste muutmine

Sihtrühm nr 1: FI-s töötas 2024. aasta alguse seisuga 131 inimest.

Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuna riikliku

järelevalve ja väärteomenetluste pädevuste ulatus suureneb, mis võib tähendada ka täiendavate

inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. Hinnanguliselt täiskohaga

töötajat ei ole juurde vaja ja piisaks 0,25 kohaga töötajast. Seda seetõttu, et tegemist on ainult

ühe osaga makseteenustest, mille täitmist me nagunii juba kontrollime. Juurde tulev koormus

oluliselt ei suurene. 2023. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 3567 eurot,

kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust.

Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt

ning lisanduvad täiendavad kohustused. FI teostab järelevalvet riskipõhiselt ja

järelevalvemenetluse arv sõltub mitmetest asjaoludest, eelkõige pankade enda tegevusest

põhimakseteenuste pakkumisel, tarbijakaebustest ja muudest allikatest laekuvast infost.

Olemasolevatele kohustustele selles vallas lisandub lihtsalt juurde võimalus viia läbi menetlusi

veel põhjalikumalt. Seega, ei arva, et arv muudatuse tulemusel oluliselt kasvab.

Mõju ulatus: Väike, arvestades seda, et tervikuna FI ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi

siiski tegema ning jätkab oma põhitegevusega ning mitmetes väärteo- või

järelevalvemenetlustes, mis antakse FI ainupädevusse, on FI-l juba praegu TTJA-ga jagatud

pädevus.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on tõenäoline, kuna suureneb töökoormus

riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise pädevuse suurenemise tõttu.

Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks, arvestades seda, et tervikuna

Finantsinspektsioon ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema.

Sihtrühm nr 1: TTJA

Sihtrühm nr 2: TTJA-s on täna kaks ametikohta, milles kummagi puhul tehakse

finantsteenustega seotud järelevalvet, seega kokku 1 FTE.

Mõju ulatus: TTJA halduskoormus ilmselt mõnevõrra langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja

väärteomenetluste pädevusi liiguvad FI-le. Samas leidis Riigikontroll oma 2023. aasta auditis18

„Vastutustundlik ja teadlik laenamine ning tarbijakaitse pangaväliste krediidiandjate

tarbimislaenude puhul“, et TTJA peaks senisest rohkem hindama tarbijate puuduliku

teavitamisega seotud riske ja viia läbi asjakohaseid kontrolle. Lisaks on täna Riigikogus

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu, millega kaasneb TTJA-le töökoormuse tõus seoses

täiendava teavitamiskohustuste täitmise üle järelevalve teostamisega. Seega on võimalik

vabanev ressurss suunata sellesse.

Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt

ning lisanduvad täiendavad kohustused.

Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja

järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus

riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna

väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste

kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt

on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja

väärtegude menetlemisel

6.3 Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine

Mõju sihtrühm/ulatus: Eesti ETO pangad, toitu, ravimeid ja kütust müüvad ETO kaupmehed,

kaupmeeste piiriülesed teenusepakkujad. Eesti ETO pangad – 5 panka: AS SEB Pank;

Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. ETO kütusemüüjad - 6

(AS Alexela, Olerex, Circle-K, Neste Eesti AS, Terminal, Premium 7, Jetoil). Toitu müüvad

ETO kaupmehed ei ole veel teada. Ravimeid müüvad ETO kaupmehed ei ole veel teada.

Lahenduse realiseerimine mõjutab ETO pankasid ning kriitiliselt olulisi kaupmehi, kelle

makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse. Lahenduse

realiseerimiseks tuleb ETO pankadel seada kliendipõhine võrguühenduseta limiit kaardi kiibile

18 Arvutivõrgus:

https://www.riigikontroll.ee/Auditeeritavaile/Audititeplaan/L%C3%B5ppenudauditid/tabid/284/AuditId/675/language/et-

EE/Default.aspx

ning tagada makseterminalide võrguühenduseta kaardimakse võimekus, tehes vajalikud

terminaliseadistused. Valitud sektorite (toit, ravimid, kütus) ETO kaupmehed peavad

võimaldama pankadel seadistusi teha ning kaupmehed peavad olema valmis võrguühenduseta

kaarditehingut aktsepteerima. Juhul, kui kaupmees kasutab piiriüleseid teenusepakkujaid,

langeb ka neile kohustus seadistada makseterminalid võrguühenduseta kaardimakse

võimeliseks. Mõju ulatust saab pidada väikeseks, kuna see ei mõjuta sihtrühma igapäevast

toimimist ega eelda tegevusi muudatustega kohanemiseks. Kaardi kiibile limiidi seadmine ning

makseterminalide seadistamine on ühekordne tegevus ning kaardiga maksmine jätkub samal

viisil. Eelduslikult kannab krediidiasutus kohustuse realiseerimisega kaasnevad kulutused, st et

ainult juhul, kui pankade poolt terminalide seadistamise eel tuleb kaupmeestel teha teatavaid

arendusi selleks, et pank saaks võrguühenduseta kaardimaksete võimaldamiseks vajalikud

seadistused teha, siis need kulud kannab kaupmees ise.

Eesti Pank reguleerib oma määrusega ETO pankade kohustuse võrguühenduseta kaardimakset

pakkuda. ETO kaupmeeste ning nende välismaiste teenusepakkujatele võrguühendusete

kaardimakse lahenduse ja aktsepteerimisega seonduvad kohustused peab seadma vastava

sektori ETO kaupmehe elutähtsat teenust korraldav asutus (edaspidi ka ETKA) –

kütusekaupmeeste ETKA-na Kliimaministeerium, toidumüüjate sektorile Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium ning ravimisektorile Sotsiaalministeerium.

Mõju avaldamise sagedus. Küberründeid ja sideühenduse katkestusi, mis on avaldanud

negatiivset mõju elutähtsatele makseteenuste toimimisele, on viimastel aastatel olnud pigem

harva ja nende mõju makseteenuste toimimisele on olnud lühiajaline (kuni 23 h). Samal ajal

on küberohud seoses geopoliitilise olukorraga järsult kasvanud, ründed on intensiivsemad ja

sagedasemad ning see, et ETO pankade ning kaardimakse töötlejate kaitse on rünnetele vastu

pidanud, ei anna garantiid tulevikuks. Tsiviilkriise ja küberohtusid silmas pidades, eriti

pikaajalises horisondis, on võrguühenduseta kaardimaksete lahendus kindel meede, mis tagab

elutähtsa kaarditeenuse toimimise juhul, kui side on katkenud või panga infosüsteemid on

kättesaamatud. Mõju avaldumise sagedust saab pidada väikeseks, kuna see on ebaregulaarne ja

harv.

Ebasoovitavate mõjude hinnang - riskid.

Ebasoovitavate mõjude risk kaasneb juhul, kui lisanduvad ülesanded osutuvad sihtrühma jaoks

koormavaks. Eesti Pank koos ETO pankadega on analüüsinud võrguühenduseta kaardimaksete

lahenduse riske ja mõjusid sihtrühmale.

Pangale tekib krediidirisk, kui kaardiomanikest pangaklientidel ei ole tehinguteks piisavalt

vabu vahendeid või pannakse toime lahenduse väärkasutus. Lahenduse rakendamisega kaasneb

võimalus, et pangakaardile seatud võrguühenduseta kaardimakse limiite tarvitatakse

mittevajaduspõhiselt või kuritahtlikult (pettuse risk) ning samuti on võimalus, et tarbija

pangakontol on vabu vahendeid vähem kui pangakiibile kantud limiit, s.t et hädaolukorras saab

tarbija kiibile kantud summa ulatuses tehingud ära teha selleks reaalselt vahendeid omamata

ning sellest võib tekkida krediidiasutusele kahjusid.

Et saada infot kõige probleemsemate pangaklientide kohta, analüüsis Eesti Pank, kui paljude

pangaklientide kontol on kuu lõpuks vähem 50€ ning vähem kui 200€. Eesti leibkondade

finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (HFCS, aprill 2021) andmetel selgus,

kolmandikul Eesti inimestest oli kuu lõpus nõudmiseni hoiuse kontol alla 50 euro ning 45%

isikutel alla 200 euro. Põhjendatud eeldus nimetatud näitajate juures on see, et tööga hõivatud

pangaklientidel ehk suurel osal inimestest, kellel nõudmiseni hoiuste kontojääk on kuu viimasel

päeval alla 50 või 200 euro, laekub sissetulek järgmise kuu alguses, mis tagab võrguühenduseta

limiidi arvelt tehtud ja ootel olevate tehingute kohese debiteerimise ning sel puhul ei too see

pangale krediidiriski realiseerumist.

Panga krediidirisk on kontrolli all hoitav lahenduse funktsionaalsusega. Et hoida riskid

väikesed, on võrguühenduseta kaardimakse võimalik vaid piiratud ulatuses ja mahus – vaid

valitud sektorite (toit, kütus, ravimid) ETKA-de määratud ETO kaupmeeste müügikohtades

ning panga seatud kliendipõhise limiidi piires. Võimalike pettuste tuvastamiseks ja piiramiseks

on ETO panga ülesanne monitoorida ETO kaupmeestelt tulevaid tehinguid. Turvalisust tõstab

lahenduse funktsionaalsus – võrguühenduseta tehingu tegemiseks peab tarbija tehingu PIN-

koodiga kinnitama ning tarbijale panga antud limiit väheneb iga ostu järel kuni hetkeni, mil

kaarditeenus taas tavapäraselt toimib.

Ebasoovitavate mõjude hinnang – lahenduse realiseerimise potentsiaalne kulu

sidusrühmadele

Kululiik

Võrguühenduseta kaardimaksete realiseerimise

potentsiaalne kulu

Kulu (eur) Kommentaar

ETO pankade krediidi-

ja väärkasutuse riski

kulu

Pole teada Kliendipõhise limiidiga on pangal

võimalus tuua krediidirisk

aktsepteeritavale tasemele

Kaardimakset vastu

võtva panga

arenduskulu

(pangakaartide ja POS

terminalide

seadistamine)

25 000 – 35

000

Esitatu on ühe panga hinnang

arenduskulu kohta

Kaupmeeste POS

terminalide

seadistamise kulu

Pole teada Analüüs on teostamisel

Lahenduse positiivne mõju seisneb selles, et inimesed saavad teha hädaolukorras kriitiliselt

olulisi esmatarbekaupade (toit, kütus, ravimid) oste ka siis, kui kaupmehe makseterminal ei ole

tõrgete tõttu ühenduses panga süsteemiga.

Võrreldes võrguühenduseta kaardimakse lahenduse ebasoovitavat mõju ja võrguühenduseta

kaardimakse lahenduse realiseerimisest tulenevat ühiskondlikku kasu, on viimane oluliselt

suurem – ETO müügikohtades jätkuvad kriitilised ostud ka katkestuste korral ning inimestel

säilib turva- ja kindlustunne, et ühiskonna toimimiseks kaalukat mõju avaldava elutähtsa

teenuse varulahendusega tagab riik võimaluse toidu, kütuse ja ravimite ostmiseks ka juhul, kui

kaardimaksed ei tööta. Ilma kõnealuse varulahenduseta on kriisi ajal ainus alternatiiv

kaardimaksele võtta pangaautomaadist välja sularaha, kuid see toob alati kaasa klientide

närvilisuse, pikad sularahaautomaatide järjekorrad ja täiendava sularahanõudluse. Lisaks

kaupmeestele alternatiivkulu katkestatud ostude näol ja sularahakäitluse kulu kasv.

Seda arvesse võttes on võrguühenduseta kaardimakse lahendus otstarbekas kasutusele võtta

kõigis ETO tanklakettide müügikohtades ning tulevikus ka ETO toidukaupade jaekettide ja

ETO apteegikettide müügikohtades. Kriisilahenduse meetme alternatiivina oleks laiendada

sularahaautomaatide võrku. Võrreldes sularahavõrgu laiendamisel kaasnevate püsikuludega on

võrguühenduseta kaardimakse vähemkulukas lahendus.

Toimepidevuse meetmete rakendamine aitab parandada elutähtsa teenuse toimimist kriisides

ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku. Võrreldes võrguühenduseta kaardimaksete

lahenduse realiseerimisest tulenevat kasu, s.t kaarditehingute toimine hädaolukorras ning

ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski, hindame ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski

keskmiseks.

Mõju sihtrühm on keskmine. Mõju sihtrühm oleneb sellest, kui laialdaselt realiseerida

võrguühenduseta kaardimakse kaupmeeste juures. Plaanide järgi on sihtrühmaks nii eraisikud

kui ka juriidilised isikud ning kavas on võrguühenduseta limiit seada nii krediit- kui ka

deebetkaartidele. Võrguühenduseta kaardimakse võetakse kasutusele piiratud ringis – toitu,

kütust ja ravimeid müüvad ETO kaupmehe müügikohad. Kuigi eraisikute puhul on

potentsiaalselt sihtrühmaks kõik deebet- ja krediitkaarti omavad isikud, avaldab muudatus mõju

ainult neile, kes sellist kaardimaksevõimalust hädaolukorras kasutavad. Võrguühenduseta

kaardimakset on võimalik teha piiratud kohtades ning alles jääb ka võimalus kasutada

alternatiivseid maksevõimalusi.

Mõju ulatus on keskmine. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerimine mõjutab kõiki ETO

pankasid ning kolme sektori (kütus, toit ja ravimid) ETO kaupmehi. Kui ETO kaupmees

kasutab piiriülest teenusepakkujat kaardimakse vastuvõtjana, siis ka neid.

Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski

arvestades on kokkuvõttes tegemist keskmise mõjuga. Eelduslikult ei põhjusta pankade

suurenev krediidirisk pangateenuste kallinemist.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: Eesti Pank

Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine, sh teenuse toimepidevuse tagamine on Eesti

Panga püsiv kriisiülesanne. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerumine avaldab mõju Eesti

Panga tegevusele, sest tema töötajad kontrollivad ETO pankade toimepidevuse plaanide ja

riskihinnangute hindamise käigus vähemalt üks kord kahe aasta jooksul, kas ETO pangad on

realiseerinud võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse. Kulusid selle ülesandega ei kaasne,

kuna plaanide ülevaatamist teostatakse regulaarselt nagunii.

Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada keskmiseks.

6.4 RLS-i muudatus

RLS-i muudatustega ei kaasne olulist mõju, kuna eelnõuga üksnes täpsustatakse, et riigilõivu

võtja on kohustatud vastu võtma sularahas riigilõivu vähemalt 10 euro ulatuses (kehtiv sõnastus

annab võimaluse tõlgendada selliselt, et justkui oleks keelatud rohkem kui 10 euro ulatuses

sularaha vastu võtta).

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamisega kaasneb vajadus muuta Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta

määrust nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ Eelnõu

rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi määrusi ega tunnistada kehtetuks olemasolevaid.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil. Seaduse hilisem jõustumine on vajalik, et sihtrühmadel

oleks piisavalt aega muudatusteks ette valmistada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile.

Eelnõu on läbinud esimese kooskõlastusringi ning see esitati kooskõlastamiseks

Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile,

Sotsiaalministeeriumile ja Kliimaministeeriumile. Eelnõu edastati arvamuse avaldamiseks

Riigikantseleile, Õiguskantslerile, Eesti Pangaliit MTÜ-le, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole, Eesti

Kaupmeeste Liidule, Eesti Väikekaupmeeste Liidule, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale

ning Kaubandus- ja Tööstuskojale.

Esitatud märkustega arvestamine on leitav eelnõule lisatud märkuste tabelist.

Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Lisa. Vastavustabelid

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud

tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta

EL õigusakti artikkel

(direktiivi 2014/92/EL sätted) Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus

Art 16 (1) VÕS § 7101 lg 2 ja 21 Vastab

Art 19 (2) a VÕS § 7201 lg 3 p 1 Vastab

Art 19 (2) b VÕS § 7201 lg 3 p 5 Vastab

Art 19 (2) c VÕS § 7201 lg 3 p 2 Vastab

Art 19 (2) d VÕS § 7201 lg 3 p 3 Vastab

Art 19 (2) e VÕS § 7201 lg 3 p 4 Vastab

Art 19 (3) VÕS § 7201 lg 3 p 6 Rakendatakse valikut

Art 19 (3) VÕS § 7201 lg 2 p 2 Rakendatakse valikut

Art 19 (4) VÕS § 7201 lg 4 ja lg 5 Vastab

Art 19 (5) VÕS § 711 lg 1 p 25 Vastab

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/2366, 25. november 2015, makseteenuste

kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise

ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

EL õigusakti artikkel

(direktiivi (EL) 2015/2366

sätted)

Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus

Art 52 (3) a VÕS § 711 lg 1 p 9 Vastab

Art 62 (3) VÕS § 725 lg 7 Vastab

Art 68 (6) VÕS § 7102 lg 4 Vastab

Art 68 (6)

Viimane lause FIS § 462 lg 8 Vastab

Art 73 (2) VÕS § 7332 lg 3 Vastab

Art 90 (1) VÕS § 7333 lõige 11 Vastab

Art 96 (1) FIS § 462 lg 8 ja lg 81 Vastab

Seosed

Nimi	K.p.	Δ	Viit	Tüüp	Org	Osapooled
Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine	22.11.2024	3	8-2/4985	Väljaminev kiri	jm	Rahandusministeerium

Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Failid

Digiallkirjad

Seosed