Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

Oktoober 2024
EELNÕU


Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 709 lõike 151 punkti 3 täiendatakse pärast sõnu „mida pakutakse“ sõnadega „Euroopa Liidus“;

2) paragrahvi 709 lõike 151 punkte 4 ja 5 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud makseteenus“ sõnadega „Euroopa Liidu piires“;

3) paragrahvi 709 lõike 151 punkti 6 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud makseteenused“ sõnadega „Euroopa Liidu piires“;

4) paragrahvi 7101 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga „kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele“;

5) paragrahvi 7101 lõike 2 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Põhjendatud huvi tõendamine ei tohi olla ebamõistlikult koormav.“;

7) paragrahvi 7101 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest, lähtudesvalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 10 alusel kindlaks määratletud riskiisust, kuid võib riskide maandamiseks rakendada järgmiseidi meetmeid:
1) määrata maksekontol olevate rahaliste vahenditega ühes kuus sooritatavate tehtavate maksete maksimaalne umsumma ühes kuus;
2) määrata ühe tehingu maksimaalne umsumma või tehingute maksimaalne umarv ühes kuus, sealhulgas kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest tehtavate tehingute summa piirmäär;
3) määrata maksekontol hoiustatavate rahaliste vahendite maksimaalne umsumma;
4) piirata või keelata sularaha väljavõtminest kolmandates riikides. 

(52) Käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud piiranguid ei kohaldata rahaülekannete suhtesle, millega puhul tasutakse sooritatakse makseid ametiasutusele maksu, trahvi või riigilõivu tasumiseks.“;

8) paragrahvi 7101 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „23 ja 24“ tekstiosaga „23–25“;

9) paragrahvi 7101 lõikes 8 asendatakse sõna „sama“ sõnaga „viimane“;

10) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:

„(91) Krediidiasutus on kohustatud tarbijale põhimakseteenuseid tarbijale osutama vähemalt eurodes.“;

11) paragrahvi 7101 lõike 12 punktis 3 asendatakse tekstiosa „23 ja 24“ tekstiosaga „23–25“;

12) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“;

13) paragrahvi 711 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuulutavad tasud, sealhulgas teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seonduvatud tasud, ningja kui see on asjakohane, siis teave selliste tasude summa kujuneminse ja koosseisu kohta;“;

14) paragrahvi 711 lõike 1 punkti 24 täiendatakse pärast sõnu „võimaluste kohta“ sõnadega „ning vastavad kontaktandmed“;

15) paragrahvi 711 lõiget 1 täiendatakse punktiga 25 järgmises sõnastuses:

„25) Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“;

16) seaduste 8. osa 40. peatüki 2. jao 1. jaotist täiendatakse §-ga 7201 järgmises sõnastuses:

„§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine

(1) Krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.

(2) Krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui:
1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus;
2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist.

(3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui:
1) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikeul eesmärkidegil;
2) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;
3) tarbija ei vasta enam käesoleva seaduse § 7101 lõikes 2 nimetatud tingimustele;
4) tarbija maksekontol ei ole vähemalt 24 järjestikuse kalendrikuu jooksul tehtud tehinguid;
5) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 32 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel lepingu ülesütlemise korral ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud.

(6) Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses märgitud teave tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles ja see peab sisaldama:
1) ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega;
2) makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid tingimusi;
3) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ningja Finantsinspektsiooni kontaktandmeid.

(7) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720.

(8) Krediidiasutuse poolnet põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.

(10) Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“;

17) paragrahvi 725 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja tegelikke makseinstrumendi kasutamise kulusid.“;

18) paragrahvi 7332 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui autoriseerimata makse algatati makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2.“;

19) paragrahvi 7333 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Kui makse algatati makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele.“.

§ 2. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduse § 462 lõiget 8 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„.Inspektsioon hindab koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa Keskpangaga intsidendi asjakohasust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.“.

§ 3. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seadust täiendatakse §-dega 991 ja 99² järgmises sõnastuses:

„§ 991. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise
eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 992. Krediidi kulukuse ülemmäära ülempiiri piirangu rikkujärgimata jätmine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülemmäära ülempiiri piirangu rikkujärgimata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.

§ 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmises muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 871 järgmises sõnastuses:

„§ 871. Võrguühenduseta kaardipõhised maksetehingud

(1) Hädaolukorras, kui elektroonilise side võrgu toimimist, kaardipõhise maksetehingu vastuvõtmist või selle tehingu töötlemist võimaldava infosüsteemi häire eiteeb võimaldatuks kaardipõhise maksetehingu teostagemiste või takistab seda oluliselt, peavadb krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal võimaldama võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu tegemist vastavalt Eesti Panga määratud tingimustele.

(2) Kui maksja konto suhtes on tehtud arestimisakt, kontol olev vara on arestitud või konto või kontol oleva vara suhtes kehtib käsutuspiirang, teeb krediidiasutus mõistlikke jõupingutusi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksetehingute takistamiseks. Kui krediidiasutuse jõupingutustest hoolimata ei ole võimalik ära hoida võrguühenduseta kaardipõhiset maksetehingu võimaldamist võimalik ära hoida, loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 kohane maksetehing krediidiasutuse suhtes siduvaks ja krediidiasutuse vastutus arestimisaktist või käsutuspiirangust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest on sellisel juhul välistatud.

(3) Võrguühenduseta kaardipõhiseks maksetehinguks valmisoleku loomise, maksetehingute teostagemise korra ja tingimused kehtestab Eesti Pank määrusega.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 881 järgmises sõnastuses:

„§ 881. Põhimakseteenuse osutamise kohustus

(1) Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal on kohustatud osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid.

(2) Finantsinspektsioonil on põhjendatud taotluse alusel õigus vabastada krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal tähtajaliselt või tähtajatult käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisest.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 kohast nimetatud otsuste tehesgemisel hindab Finantsinspektsioon hindab, kas krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse filiaali:
1) osutatavate teenuste pakkumine mõjutab oluliselt põhimakseteenuste kättesaadavust, toimepidevust ja konkurentsi Eestis;
2) makseteenuste turuosa moodustab olulise osa krediidiasutuste makseteenuste turuosast Eestis;
3) tarbijatele pakutavate maksekontode osakaal ületab kümmet protsenti kõigist krediidiasutuse pakutavatest maksekontodest;
4) taotlusest lähtudes on muid asjaolusid, millel võib olla oluline tähtsus vabastuse rakendamiseksl.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 kohase nimetatud otsuse teeb Finantsinspektsioon nelja4 kuu jooksul krediidiasutuse taotluse saamisest arvates.

(5) Finantsinspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaolude hindamiseks dokumente ja informatsiooni.

(6) Finantsinspektsioon võib omal algatusel käesoleva paragrahvi lõikes 2 kohase nimetatud otsuse kehtetuks tunnistada, kui vabastuse aluseks olnud asjaolud on muutunud või esinevad ilmnevad muud erandlikud asjaolud.“;

3) seaduse 12. peatükki täiendatakse §-ga 134276 järgmises sõnastuses:

„§ 134276. Põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 881 sätestatud põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 14118 järgmises sõnastuses:

„§ 14118. Põhimakseteenuse osutamise kohustuse rakendamine

(1) Käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 nimetatud kohustust ei rakendata krediidiasutusele ja välisriigi krediidiasutuse filiaalile, kes ei pakkuosutanud võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid enne 2025. aasta 1. juunitkäesoleva seaduse jõustumist.

(2) Kui krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse filiaal hakkab pärast 2025. aasta 1. juunit käesoleva seaduse jõustumist osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid, loetakse ta põhimakseteenuse osutajaks ning talle kohaldub käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 nimetatud kohustus.

(3) Finantsinspektsioon võib kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidiasutust ja välisriigi krediidiasutuse filiaali osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid, arvestades käesoleva seaduse § 881 lõikes 3 sätestatut.

§ 5. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 636 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Koos eelnimetatuga tuleb Finantsinspektsioonile tuleb ühtlasi edastada ka intsidendi üksikasjad intsidendi kohta ja informatsioon teave selle kohta, mida on intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta.“;

2) paragrahvi 636 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud informatsiooni teavet ja rakendab asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab Finantsinspektsioon vajadusel korral teisi vastavaid asjaomaseid riigiklikke asutusi.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 1011 järgmises sõnastuses:

„§ 1011. Õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumise korral

Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumise korral on Finantsinspektsioonil õigus teha makseteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“;

4) seadust täiendatakse §-dega 1102–110⁴ järgmises sõnastuses:

„§ 1102. Põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele ja §-s 7201 sätestatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1103. Maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-des 7113, 7116 ja 7181 sätestatud maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1104. Makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-des 7115, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 sätestatud makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.

§ 6. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 9 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „kohustatud“ sõnaga „vähemalt“.

§ 7. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 65 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271“;

2) paragrahvi 65 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1“;

3) paragrahvi 65 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, 73313“;

4) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõikega 3 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektorile või tema volitatud ametiisikule antud õigusi kohaldatakse Finantsinspektsiooni juhatusele või tema volitatud ametiisikule võlaõigusseaduse §-s 73313 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatuses.“;

5) paragrahv 71 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 72 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 72. Tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 1132 sätestatud tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“;

7) paragrahvid 721–723 tunnistatakse kehtetuks.

§ 8. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutminetäiendamine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 176 järgmises sõnastuses:
„§ 176. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise aluse rakendamine
Võlaõigusseaduse § 7201 lõike 3 punkti 5 rakendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist.“.

§ 9. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil.


Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, „….“ ……………… 2024
Algatab Vabariigi Valitsus……………. 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva eelnõuga:
a) Muudetakse võlaõigusseaduses olevat nn põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni. Eelnõuga täpsustatakse põhimakseteenusele juurdepääsu ja ülesütlemise regulatsiooni, et tagada krediidiasutuste ühtne tegevus ja praktika põhimakseteenuse pakkumisel. Põhimaksekonto all peetakse silmas tarbijale kui füüsilise isikule avatud pangakontot, mida ta saab kasutada kõige hädavajalikumate maksetehingute tegemiseks. Laiemalt on inimesele konto avamine ja sellele ligipääsu võimaldamine üks olulisemaid ja ka enamlevinumaid finantsteenuseid, mis on inimese igapäevase elu korraldamiseks väga vajalik ning tagab tarbijale sotsiaalse kindlustunde võimaldades teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine;
b) muudetakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi ka TTJA) ning Finantsinspektsiooni (edaspidi ka FI) finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevusi;
c) täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardipõhiseid makseid;
d) täpsustakse riigilõivuseadust nii, et soovi korral peab kuni 10 eurost riigilõivu sularahas vastu võtma, kuid asutus/institutsioon võib seda võimaldada teha ka suuremas summas.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja koostas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Jarmo Lilium (e-mail [email protected], tel 5302 6314). Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (e-mail [email protected], tel 5885 1423) Eelnõu toimetas keeleliselt personali- ja õigusosakonn Sirje Lilover (e-mail [email protected], tel 5885 1468).

1.3 Märkused

Eelnõuga muudetakse:
• Võlaõigusseadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 18.
• Finantsinspektsiooni seadust redaktsioonis RT I, 08.10.2024, 8.
• Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 28.
• Krediidiasutuste seadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 16.
• Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust redaktsioonis RT I, 21.06.2024, 49.
• Riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 17.08.2024, 13.
• Tarbijakaitseseadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 22.
• Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 23.

Eelnõu on seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246) (edaspidi maksekonto direktiiv);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1–15);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018 direktiiv (EL) 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 43–74).

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2023–2027.

Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist („Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“ § 1 lõike 2 punkt 2). TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevuste muutmisega ning RahaPTS-i ja võrguühenduseta kaardipõhiste maksete regulatsiooniga ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju. Riigilõivuseaduse täpsustamise puhul on tegemist tehnilise muudatusega.

Seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega, kui PS ei näe ette teisiti. Eelnõus ei ole sätteid, mis puudutaksid PS § 104 toodud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõuet.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärgiks on tagada isikutele parem põhimakseteenuste kättesaadavuse võimalus. See tähendab nii seda, et isikule oleks tagatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimine ning ka seda, et lepingut hiljem ilma mõjuva põhjuseta üles ei öeldaks.

Põhimakseteenusteks on näiteks toimingud, mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks, maksekontoga seotud põhilised makseteenused nagu rahaülekanded maksjalt saajale, raha sissemaksmine ja laekumised tarbija maksekontole, sularaha väljavõtmine ning muude makseinstrumentide kasutamine nagu otsekorraldused ja püsikorraldused.

Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on pangakontota võimatu või väga keeruline teostada omandiõigust (põhiseaduse, edaspidi PS § 32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).2

Põhimaksekonto regulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta3 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246).

Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi VÕS). Maksekonto direktiiv puudutab füüsilistele isikutele4 (edaspidi tarbija) avatud maksekontosid ja sellega seotud makseteenuste pakkumist.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt peaksid põhimaksekontoga seotud teenused hõlmama raha kontole paigutamise ja sularaha väljavõtmise võimalust. Tarbijatel peaks olema võimalik teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine, sealhulgas kasutades otsekorraldusi, kreeditkorraldusi ja maksekaarti. Sellised teenused peaksid võimaldama tarbijatel osta kaupu või teenuseid internetis ning algatada maksekäsundeid krediidiasutuse internetirakenduste kaudu, kui need on olemas. Juurdepääs põhimaksekontole ei tohiks siiski olla piiratud elektroonilise kasutamisega, kuna see tekitaks tõkkeid tarbijatele, kellel ei ole internetiühendust. Loetellu ei kuulu krediitkaart ega krediitkaarditehingud.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunkt 47 näeb ette, et krediidiasutus peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas.

Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a. otsuses nr 2-21-35525. Selles kohtuasjas oli arutusel hagi, mille tarbijast klient esitas Swedbanki vastu temaga sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi lepingu lõpetamise tõttu. Pank põhjendas lepingu ülesütlemist kliendi kõrge rahapesuriskiga.
Riigikohtus oli kohtuasja üheks põhiliseks vaidlusküsimuseks, kas krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ühepoolselt üles öelda, arvestades nii võlaõigusseaduse kui ka Euroopa Liidu õigusega – eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. a direktiiviga 2014/92/EL – tarbijate kaitseks kehtestatud reegleid.
Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2.

Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.

Arvestades ülaltoodut, täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla maksekonto direktiivis sätestatuga.

Teiseks eesmärgiks on tagada, et finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel oleks riiklik finantsjärelevalve korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt, mistõttu on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel. Praegu on mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkonnas jagatud pädevus (TKS § 65 lõige 5 ja § 75 lõige 4) TTJA ja FI kohustuste osas ning oluline on see selgelt piiritleda, et see vastaks praktilistele vajadustele. Eelnõuga muudetakse TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevusi, võttes arvesse TTJA-s esinenud õiguslikke probleeme finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel. Muudatuse jõustamine aitaks luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendaks krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt.

Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine, topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu suurendab ka see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (Finantsinspektsiooni seaduse, edaspidi FIS, § 54 lõige 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA-lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud.

TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. Lisaks on väärtegude menetlemisel tekkinud kohati vajadus FI süvendatud finants- ja panganduse IT-taristualaste teadmiste kaasamiseks. Seda isegi mitte finants- või õiguskeskkonna keerukuse pärast, milles navigeerimiseks on TTJA-l võimekus olemas, vaid kohatine praktiliste tööriistade ja oskusteabe vajadus, et töötada efektiivselt näiteks krediiditoimiku või pankade finantsilise infotehnoloogilise keskkonnaga.

Kolmandaks eesmärgiks on tagada hädaolukorras võrguühenduseta kaardimaksete tegemine. Hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 kohaselt korraldab Eesti Pank makseteenuste ja sularaharingluse, kui elutähtsate teenuste toimepidevust.

HOS § 37 lõige 3 punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustus seada nõuded teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste elutähtsate teenuste katkestuse korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras.

Praegu on Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta määruse nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ järgi elutähtsateks makseteenusteks elutähtsa teenuse osutaja (ETO) osutatavad makseteenused – pangasisesed maksed, ETO-de vahelised maksed ja ETO osutatavad kaardimaksed. Lisaks nõuab Eesti Pank oma määrusega ETO pankadelt meetmete võtmist kriitiliste tegevuste toimimiseks vajalike oluliste infosüsteemide ja seadmete toimepidevuse tagamiseks. Kaardimaksete toimimiseks on ETO pangad võtnud meetmed, et tagada elutähtsa teenuse toimimine siis, kui kaardiväljastaja panga infosüsteemid on tõrke (kas küberründe või tehnilise tõrke) tagajärjel kättesaamatud või puudub sideühendus kaardi väljastaja panga ja tema kaarditehingute töötleja vahel. Kehtiva HOS nõuete täitmise kontrollimise käigus on selgunud, et puudub lahendus juhuks, kui kaupmehe teenusepakkuja panga infosüsteemid ei toimi või puudub sideühendus kaupmehe ja tema panga vahel.

Venemaa peetav sõda Ukrainas on suurendanud küberohtusid. Küberründed Eesti kriitilisele infrastruktuurile on muutunud sagedasemaks ja intensiivsemaks ning see on peamine põhjus, miks on vaja täiendavaid meetmeid elutähtsate makseteenuste, sh kaardimakseteenuse toimepidevuse tagamiseks. Küberründed6 kriitilisele taristule on meie igapäevane reaalsus ja vaatamata pankade poolt praeguseks kasutusele võetud ennetavatele meetmetele, võivad küberründed mõjutada elutähtsate makseteenuste toimimist.

Eelnõuga täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardimakseid. Kaardimakse kui elutähtsa makseteenuse toimimine on ühiskonna sujuvaks toimimiseks äärmiselt tähtis – iga päev tehakse Eesti pankade välja antud pangakaartidega üle miljoni kaarditehingu ning suuremalt jaolt tasutakse igapäevaostude eest pangakaardiga. Eesti Kaupmeeste Liidu uuringu järgi tasutakse poes ostude eest lausa 70% ulatuses pangakaardiga ning sularaha eest tehakse 30% ostudest. Inimeste makseharjumused näitavad, et sageli ei ole inimestel sularaha isegi väiksemate ostude sooritamiseks.

Võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamine on toimunud tihedas koostöös sidusrühmadega. Eesti Pank koostöös ETO pankadega alustasid kõne all oleva võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamist 2022. aasta mais. Pankadega on lahendus sisuliselt kokku lepitud. Võrguühenduseta kaardimakselahendus hakkab toimima kooskõlaliselt rahvusvaheliste kaardiskeemide reeglitega ning selle tagamiseks on tehtud tihedat koostööd Mastercardi ja Visa kaardiorganisatsioonidega.

Neljas muudatus on seotud Õiguskantsleri ettepanekuga Riigikogule RahaPTS-i, KAS-i, VÕS-i ja RLS-i põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Õiguskantsler on oma ettepanekus selgitanud, et talle on esitatud mitu avaldust, millest selgub, et pank on keeldunud pangakonto avamisest või on konto sulgenud ning samal ajal keelduvad ka kõik teised Eesti pangad pangakontot avamast. Õiguskantsleri hinnangul on tõenäoliselt pangad teinud need otsused RahaPTS-is kehtestatud nõuetest lähtudes, mis ei luba krediidiasutustel teatud tingimustel teenust osutada või kohustavad teenuse osutamise lõpetama. Kuna kohtusse pöördumiseks vajaliku riigilõivu, mis ületab 10 eurot, kui ka eeldatavasti muid riigilõive saab tasuda ainult pangakontole, siis on selline olukord Õiguskantsleri hinnangul põhiseadusega vastuolus.

Üheks alternatiivseks võimaluseks olukorda lahendada on Õiguskantsleri hinnangul kohustada panku avama igale inimesele pangakonto ja seada kõrge rahapesu või terrorismi rahastamise riski korral konto kasutamisele piirangud, mis seda riski vähendavad. Selleks tuleb Õiguskantsleri hinnangul teha RahaPTS-is, KAS-is ja VÕS-is muudatus, mis kohustaks pankasid teatud tingimustel avama inimesele piirangutega pangakonto.

Põhimakseteenuste osutamise kohustus füüsilisest isikust kliendile kehtib ka praegu ja seda kohustust, kui ka erakorralise ülesütlemise tingimusi käesoleva seadusega täpsustatakse. Samuti saavad krediidiasutused ja makseasutused kehtestada riski maandavaid piiranguid ja teatud juhtudel on RahaPTS-i kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid kehtestama.

Eelnõuga nähakse VÕS-is ette, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. See tähendab, et ka kõrgema riskiga kliendikategooriaid ei tohiks riskiisus tervikuna välistada, vaid neile tuleb välja töötada spetsiifilised meetmed kõrgemate riskide maandamiseks. Eelnõu näeb ette võimaluse rakendada riskide maandamiseks erinevaid meetmed. Nendeks on võimalus 1) määrata maksekontol olevate vahenditega sooritatavate maksete maksimaalne summa ühes kuus; 2) määrata ühe tehingu maksimaalne summa või tehingute maksimaalne arv ühes kuus, sealhulgas kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest tehtavate tehingute summa piirmäär; 3) määrata maksekontol hoiustatavate vahendite maksimaalne summa ning 4) piirata või keelata sularaha väljavõtmine kolmandates riikides. 

Viiendaks, eelnõuga täpsustatakse ka riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) sätet, mis näeb ette riigilõivu sularahas vastuvõtmise kohustuse. RLS § 9 lõike 3 järgi on riigilõivu tasuja soovil riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas. Seda normi on aga tõlgendada viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas summas kui 10 eurot või et kohustab riigilõivu võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu tasumisel suuremas summas kui 10 eurot. Muudatusega nähakse ette, et sularaha on kohustatud vastu võtma vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 9 paragrahvist. Viimases paragrahvis nähakse ette seaduse jõustumine.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse VÕS-i.

Eelnõu § 1 punktidega 1–3 täiendatakse VÕS-i § 709 lõike 151 punkte 3–6, mis reguleerib seda, millised on maksekontoga seotud põhimakseteenused, mida tarbijale makseteenuse lepingu alusel pakutakse.

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c kohaselt hõlmab põhimaksekonto teenuseid, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning artikli 17 lõike 1 punkti d kohaselt: i) otsekorraldusi; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehinguid, sealhulgas internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi, krediidiasutuse terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad.

Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151 punktides 3-6. VÕS-is puudub viide sellele, et põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid maksetehinguid, nii nagu seda sätestab maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d.

Eelnõuga viiakse VÕS § 709 lõige 151 punktid 3–6 kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis d sätestatuga.

Eelnõu § 1 punktiga 4 asendatakse VÕS § 7101 lõike 2 esimeses lauses tekstiosa „lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga „kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele“.

VÕS § 7101 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. Nimetatud lõikes 1 on sätestatud, et kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses.

VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt sõlmib krediidiasutus põhimakseteenuste lepingu tarbijaga kahe tingimuse täitmise korral. Esiteks tarbijal peab olema põhjendatud huvi, teiseks tarbija poolt taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustel. Kõnealuse paragrahvi lõige 2 on lõike 1 suhtes erinorm ning kohaldub tarbijatele, seevastu lõige 1 on laiem ja kohaldub ka teistele, sealhulgas juriidilistele isikutele. Need lõiked ei ole aga piisavalt selged ja võivad viia eksliku järelduseni, et krediidiasutus võib oma teenuste üldtingimustes või makseteenuse osutamise tüüptingimustes ette näha kriteeriume, mille alusel otsustada, kas sõlmida tarbijaga põhimakseteenuste leping või mitte.

Krediidiasutus ei saa aga kehtestada selliseid tüüptingimusi ega teenuse üldtingimusi, mis välistavad põhimakseteenuse lepingu sõlmimise. Tarbijate puhul peab krediidiasutus arvestama põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel maksekonto direktiivist tulenevate piirangutega. Eelnevast tulenevalt jäetakse selguse mõttes lõikest 2 välja viide lõikele 1 ja lisatakse selle asemel, et isik peab vastama seaduses sätestatud tingimustele.

Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks § 7101 lõike 2 kolmas lause, mis näeb ette, et tarbijal ei ole õigust nõuda krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või kanali kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi tarbijale ei paku. Nimetatud lause tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga nähakse KAS-is Finantsinspektsioonile ette alused otsustamaks, kas krediidiasutus peab põhimakseteenuseid pakkuma.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse § 7101 lõikega 21, mis näeb ette, et põhjendatud huvi tõendamine ei tohi olla ebamõistlikult koormav. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. Maksekonto direktiivi artikkel 16 lõige 2 sätestab selle kohta, et liikmesriigid tagavad, et kõnealuse õiguse teostamine ei ole tarbija jaoks liiga keeruline ega tülikas. Sellest lähtuvalt sätestatakse niisugune nõue ka VÕS-is.

Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse VÕS-i sätetega, mille kohaselt krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust.

RahaPTS § 10 sätestab, et riskiisu on kohustatud isiku riskide taseme ja riskide tüüpide kogum, mida ta on valmis oma tegevuse käigus võtma oma majandustegevuse ja strateegiliste eesmärkide elluviimise nimel ja mille kinnitab kohustatud isiku kõrgem juhtkond kirjalikus vormis (lg 1) ning käesoleva paragrahvi lõike 1 rakendamisel määrab kohustatud isik vähemalt selle, millistele tunnustele vastavate isikutega ta soovib ärisuhteid vältida ning milliste puhul ta kohaldab tugevdatud hoolsusmeetmeid, sealhulgas hindab kohustatud isik selliste isikutega kaasnevaid riske ning määrab nende riskide maandamiseks asjakohased meetmed (lõige 3). See tähendab, et ka kõrgema riskiga kliendikategooriaid ei tohiks riskiisus tervikuna välistada, vaid neile tuleb välja töötada spetsiifilised meetmed kõrgemate riskide maandamiseks. Kõrgema riskiga isikute puhul tuleb kohaldada tugevdatud hoolsusmeetmeid ning eelnõu näeb ette, milliseid meetmeid võib krediidiasutus rakendada riskide maandamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 7, mis reguleerib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale teabe esitamise kohustust. Esitada tuleb käesoleva seaduse § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud teave ning avaldama vastavad kontaktandmed.

Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu kohta teabe esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.

VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.

Maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse kõnealust lõiget punktiga 25, millega lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada tarbijale Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 8, mille kohaselt ei ole krediidiasutusel lubatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid, välja arvatud juhul, kui sama tingimus kehtib kõikide tarbijate kohta.

Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et juurdepääs põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste või krediidiasutuse aktsiate ostmisest, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes.

VÕS § 7101 lõige 8 annab krediidiasutustele võimaluse kohustada tarbijaid ostma lisateenuseid põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena, juhul kui see kehtib kõigi tarbijate osas. Eelnev ei ole aga vastavuses Maksekonto direktiiviga, mis vastupidiselt aktsiate ostmisele keelab igal juhul põhimakseteenuse lepingu sõlmimist siduda lisateenuste ostmisega.

Eelnõu § 1 punktiga 10 sätestatakse, et krediidiasutus on kohustatud tarbijale põhimakseteenuseid osutama vähemalt eurodes.

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende territooriumil asuvad krediidiasutused pakuvad põhimaksekontot vähemalt asjaomase liikmesriigi omavääringus. VÕS-is seda sätestatud ei ole. Eelnõuga viiakse Eesti õigus kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 12, mis reguleerib krediidiasutuse poolt tarbijale teabe esitamist üldtingimustes või põhimakseteenuse osutamise tüüptingimustes. Kuivõrd eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, punktiga 25, millega lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada tarbijale Finantsinspektsiooni kontaktandmed, siis seetõttu on vajalik vastava teabe ette nägemine ka kõnealuse paragrahvi lõikes 12.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse VÕS § 7101 lõikega 14, mille kohaselt põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Olukorras, kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on kas üld- või napisõnalised või üldse puudulikud, on tarbijal ennast nende vastu keeruline kaitsta, sest sisuliselt tuleks näidata, et tarbija vastab kõikidele panga üldtingimustele. Sätte lisamine võimaldaks vabastada tarbija sellisest tõendamiskoormusest.

Eelnõu § 1 punktiga 13 viiakse VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 kooskõlla PSD2 artikli 52 lõike 3 punktis a sätestatuga. Osundatud PSD2 säte näeb ette, et makseteenuse kasutajale esitatakse tasude, intresside ja vahetuskursside kohta kõik makseteenuse kasutaja poolt makseteenuse pakkujale makstavad tasud, sealhulgas need, mis on seotud käesoleva direktiivi alusel teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega, ja kui see on asjakohane, selliste tasude summa koosseis.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 sõnastatakse selliselt, et VÕS-is viidatud tasude kujunemise aluste või nende jaotuse all on üheselt mõistetav olukord, kus kui tasu koosneb mitmest elemendist ja/või on fikseerimata (nt intresside või valuutakursiga seonduvalt), on makseteenuse pakkuja kohustatud esitama kliendile teabe, kuidas selline summa on kujunenud (VÕS-i täna kehtivas sõnastuses „kujunemise alus“) ja/või jaotus selle kohta, millest tasu summa koosneb/milline on tasu koosseis (VÕS-i täna kehtivas sõnastuses „kujunemise jaotus“). Lisaks sätestatakse VÕS-is PSD2 kõnesolevast artiklist normi see osa, mis sätestab teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seonduvate tasude esitamise kohustuse.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse VÕS § 711 lõike 1 punktis 24 ette nähtud kohustust makseteenuse pakkujal esitada makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile  teave vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta, kohustusega esitada ka vastavad kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu kohta teabe esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.

VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 25 ning lisatakse makseteenuse pakkujale kohustus esitada tarbijale ka Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201 ning nähakse ette põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsioon.

Riigikohus leidis otsuses nr 2-21-3552, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2.

Sellepärast täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS-i põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla direktiivis sätestatuga.

Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.

Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel (paragrahvi pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna lisada sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles öelda). Selles paragrahvis sätestatud ülesütlemise alused kehtivad ainult VÕS § 7101 lõikes 2 nimetatud põhimakseteenuse lepingute kohta. Vajab aga märkimist, et kõik tarbijad ei kuulu selle paragrahvi kohaldamisalasse. Näiteks näeb viimati osundatud paragrahv ühe tingimusena ette, et põhimakseteenuse osutamise kohustus on ainult tarbijale, kes elab Euroopa Liidus seaduslikult. Nende tarbijate puhul, kellele kõnealune paragrahv ei kohaldu, on võimalik makseteenuse leping ka korralisel üles öelda.

Ka maksekonto direktiivi preambuli punktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Kuna VÕS § 7101 lõigete 2 ja 3, millega on üle võetud direktiivi artikli 16 lõiked 1 ja 2, järgi on krediidiasutusel kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, ei saa sellises olukorras krediidiasutus ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt, nagu sätestab VÕS § 720 lõige 2) tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. See tähendab, et tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu saab üles öelda üksnes erakorraliselt.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõiked 2 ja 3 sätestavad need juhud, millal krediidiasutusel on õigus põhimakseteenuse leping üles öelda.

Lõikes 2 on sätestatud need juhud, millal krediidiasutus on kohustatud lepingu üles ütlema ning lõikes 3 on krediidiasutusele jäetud selles osas otsustusruum. Lõigete 2 ja 3 puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lõikes 2 sätestatud juhtudest, millal krediidiasutus võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Nendeks on:
a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;
b) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid;
c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;
d) tarbija ei ela EL-s enam seaduslikult.

Kehtiv VÕS § 7101 lõige 5 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduma RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alustel. Sarnaselt põhimakseteenuse lepingu sõlmimise keelule nimetatud alusel, sätestatakse eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 2 punktis 1 kohustus öelda sellisel juhul juba sõlmitud põhimakseteenuse leping etteteatamistähtaega järgimata üles. Kehtiva RahaPTS § 42 lõike 1 järgi on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ta ei suuda täita käesoleva seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid; 2) tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. RahaPTS § 42 lõike 4 kohaselt, kui selle paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest tehingust rahapesu andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras. Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse osutamise kliendile täielikult.

Teise juhuna, millal krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu üles ütlema, nähakse VÕS-i lisatava § 7201 lõike 2 punktis 2 ette, et maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 14 punkt 4 sätestab, et finantssanktsioon on rahvusvaheline sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu konto avamine ja kasutamine. Krediidiasutused on RSanS § 20 lõike 1 punkt 1 järgi erikohustusega isikud. Erikohustusega isiku kohustused on sätestatud §-s 20 ning selle lõige 1 kohaselt erikohustustega isik kontrollib finantssanktsiooni jõustumisel, muutmisel või lõppemisel, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt. Kui erikohustustega isik tuvastab finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata Rahapesu Andmebürood.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 3 sätestatud alustel võib krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kuid see ei ole kohustus.

Selles lõikes nimetatud juhtudel on krediidiasutusel võimalus igal konkreetsel juhul hinnata lepingu ülesütlemise põhjendatust. Soome õiguses on samuti analoogselt VÕS § 720¹ lõike 3 punktides 3 ja 5 nimetatud juhtudega ette nähtud pangale õigus leping lõpetada, erinevalt eespool lõikes 2 punktis 1 nimetatud juhtudel lepingu tühistamisest (Act on Credit Institutions, Section 6b (1054/2016)). Läti õiguses on analoogsel juhul meie VÕS § 720¹ lõike 3 punktidega 3-5 jäetud samuti krediidiasutusele lepingu lõpetamise üle otsustamisel diskretsiooniõigus (Law on Payment Services and Electronic Money Section 97.5).

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punktid 1 ja 2 näevad krediidiasutusele ette õiguse, mitte kohustuse, öelda tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles juhul, kui tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel (punkt 1) või kui tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud (punkt 2). Nende punktide puhul ei ole ette nähtud kohustuslikku ülesütlemist, kuna see võib tekitada ebasoovitava ülereageerimise ohu kliendi suunal. Igasuguse ebaseadusliku tegevuse puhul ei ole põhjendatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Kui isik on saanud ebaõiget teavet esitades juurdepääsu maksekontole, siis hiljem võib isik vastata tingimustele, mis on maksekonto saamiseks vajalikud ning sel juhul saab krediidiasutus otsustada, kas kõnealusel juhul on ülesütlemine põhjendatud.

Lõike 3 punkt 3 kohaselt võib krediidiasutuses põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult. Nimetatud juhul ei pruugi olla alati vajalik põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Näiteks olukord, kus välismaalasel on tähtajaline elamisluba kehtetuks tunnistatud, kuid isik jätkab riigis ebaseaduslikult töötamist. Välismaalaste seadus näeb ette, et tööandja, kes võimaldas ebaseaduslikult riigis viibival välismaalasel Eestis töötada, on kohustatud maksma kogu välismaalasele maksmata jäänud töötasu, sealhulgas töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed, ning vajaduse korral kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud välismaalasele maksmata jäänud töötasu saatmisega (§ 2861 lõige 1). Ka ebaseaduslikult riigis viibiv isik vajab töötasu kättesaamiseks maksekontot ning isikul on riigist lahkumise kohustuse täitmiseks vaja maksekontot näiteks lennupiletite ostmiseks. Riigis ebaseaduslikult töötamine ei tähenda, et igal juhul esineks alus põhimakseteenuse ülesütlemiseks ka maksekonto direktiivi art 19 lõike 2 punktis a nimetatud juhul, et tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel. Sellisel juhul peaks ebaseaduslik tegevus olema seotud põhimaksekonto kasutamise kuritarvitamisega.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punkt 4 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lõike 2 punktis b sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid. Siinkohal on krediidiasutusel õigus otsustada, kas öelda põhimakseteenuse leping üles või ei.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punkt 5 näeb ette, et krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Selle punktiga on kasutatud maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud võimalust kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada.

Kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse esitamisel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda ning tarbijal on võimalik avada sõlmida uus põhimakseteenuse leping, kui vastavasisuline võlgnevus on tarbija poolt kõrvaldatud.

Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette, et krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alus. Selle lõike puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lõikest 4, mis näeb ette, et kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub lõpetamine viivitamata.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 5 näeb ette juhud, millal põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisest etteteatamistähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. Siin on lähtutud maksekonto direktiivi artikli 19 lõikest 4, mis sätestab, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal põhjustel, teavitab ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui selline põhjenduse teatamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 5 osundatud juhud vastavad maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 4 sätestatule.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 6 näeb ette nõuded, millele krediidiasutuse ülesütlemisavaldus peab vastama. Nende nõuete kehtestamisel on lähtutud direktiivi artikli 19 lõigetest 4 ja 5. Samasugused nõuded näeb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisele ette kehtiv VÕS § 7101 lõiked 6 ja 7.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 7 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisel vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720. Muudatuse tulemusel kohaldub kõikidele juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud korralise ülesütlemise regulatsioon ning neid tuleb kohaldada vastavalt konkreetsele olukorrale.

Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 8 sätestab, et krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine. Kuna kõnesolevad paragrahvis on sätestatud ammendavalt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused, ei ole muul juhul lepingu ülesütlemine lubatud. Sama lisatava paragrahvi lõike 9 kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine.

Sarnaselt eelnõuga VÕS-i lisatava § 7101 lõikega 14, mille kohaselt põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus, sätestatakse, et ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse VÕS § 725 lõiget 7, mis sätestab, et saaja ja tema makseteenuse pakkuja vahelise makseteenuse lepinguga võib ette näha õiguse leppida maksjaga kokku tasus või pakkuda temale allahindlust mõne kindla makseinstrumendi kasutamise eest. Eelnõuga lisatakse nõue, nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja tegelikke makseinstrumendi kasutamise kulusid. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 62 lõikega 3, mille kohasel ei tohi mis tahes kohaldatavad tasud ületada otseseid kulusid, mis makse saaja kannab seoses konkreetse makseinstrumendi kasutamisega.
 
Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse VÕS § 7332 lõiget 3, mis reguleerib maksesumma tagastamist, kui autoriseerimata makse algatati makse algatamise teenuse kaudu. Muudatusega nähakse ette, et sellisel juhul tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, ehk et erinevalt kehtivast normist, kus maksjal on õigus nõuda maksesumma tagastamist, on muudatuse kohaselt maksja makseteenuse pakkuja kohustatud autoriseerimata makse puhul maksesumma maksjale viivitamata tagastama. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 73 lõikega 2, mis näeb kõnealusel juhul ette maksesumma viivitamata tagastamise.

Eelnõu § 1 punktiga 19 muudetakse VÕS § 7333 lõiget 11. Kehtiv säte näeb ette, et kui makse algatati makse algatamise teenuse kaudu, võib maksja täitmata või valesti täidetud makse korral nõuda oma makseteenuse pakkujalt, kelle juures tal on maksekonto, maksesumma tagastamist. Muudatusega sätestatakse, et sellisel juhul on makseteenuse pakkujal kohustus maksesumma tagastada. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 90 lõikega 1, mis näeb kõnealusel juhul ette maksesumma tagastamise kohustuse.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse FIS-i.

Eelnõu §-ga 2 täiendatakse FIS § 462 lõiget 8 uue lausega. Lõike 8 esimene lause sätestab, et Inspektsioon teavitab pärast makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 636 lõikes 1 nimetatud teate saamist viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ja Euroopa Keskpanka olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist. Viidatus lõikele lisatakse teine lause, mille kohaselt Inspektsioon hindab koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa Keskpangaga intsidendi asjakohasust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.“

Selle täiendusega viiakse FIS kooskõlla PSD2 artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAVS-i.

Eelnõu § 3 punktiga 1 täiendatakse KAVS-i §-ga 991 ning nähakse ette rahalised karistused vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest.

Kehtivas õiguses on vastutustundetult antud laenude osas väärteokoosseis TKS §-is 71. See paragrahv tunnistatakse kehtetuks ning väärteokoosseis tuuakse KAVS-i, kuna selles osas läheb väärteokoosseisu menetlemise pädevus FI-le.

Praegu on vastutustundetult antud laenude suhtes väärteomenetluse pädevus TTJA-l. Riikliku järelevalve pädevust TTJA-l selles osas ei ole, kuivõrd TKS § 65 lõige 1 viitab üksnes VÕS §-is 4034 sisalduvatele teavitamiskohustustele.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud väärteod on sätestatud nii KAVS-is (§ 99), KAS-s (§ 13419) kui ka TKS-s (§ 71). KAVS-i ja KAS-i väärteonormid sanktsioneerivad eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja neid väärtegusid menetleb FI. KAVS ja VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd TKS § 71 viitab KAVS-le. Seega mõlemal asutusel on õigus menetleda väärtegu, kuid ainult FI-l on võimalik hinnata rikkumist kogumis (nii VÕS-i kui ka KAVS-i sätete alusel). FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule, mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle väärteomenetlusse.

Vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumiste jagamine kahe erineva asutuse vahel ei ole otstarbekas. FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine), rikkumise hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamine on TTJA jaoks raskendatud. Kuigi TTJA-l on õigus teha kontrolltehingut tarbijate huve kaitsvatest liidu õigusaktidest tulenevate korrarikkumiste väljaselgitamiseks, on kontrolltehingu puhul tegemist riikliku järelevalve meetmega, mille tulemuseks saab olla vaid ettekirjutus. Väärteomenetluses ei ole kontrolltehingu tegemine lubatav (TKS § 63 - seletuskiri7).

Väärteomenetluses ei saa kontrolltehingut kasutada, kuna sellega sisuliselt matkitakse süütegu. Kohtupraktikas on leitud, et kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod katsestaadiumisse. Väärteokatse ei ole üldjuhul karistatav (karistusseadustiku § 251). TKS § 63 lg 11 järgi on kontrolltehingu käigus teostatud tehing tühine. Seega ei ole kontrolltehingut võimalik kasutada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste väljaselgitamiseks ning lähtuda saab üksnes tarbija kaebustest ja pöördumistest. Kahetsusväärselt on praktika näidanud, et inimesed ei pöördu vastutustundetult antud laenude puhul TTJA poole. Sellest tulenevalt ei ole TTJA ka viimase kolme aasta (enne 2023) jooksul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väärtegusid menetlenud. Kuigi tarbijatele on pöördumistes soovitatud 2023. aastal koostatud TTJA väärteoteate vormi, seda on tutvustatud ka võlanõustajatele ning see on igaühele kodulehel leitav, siis on tänase päeva seisuga laekunud kõigest kaks väärteoteadet, mõlemad Eesti Võlanõustajate Liidu kaudu. Neist ühe puhul algatati väärteomenetlus TKS § 71 alusel.

Seepärast viiakse TKS §-s 71 sätestatud väärteo menetlemine vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise eest FI ainupädevusse. FI-l on ligipääs krediiditoimikule, seega rikkumiste tuvastamine on oluliselt lihtsam. Süüteokoosseis viitab VÕS-ile, mis omakorda viitab ka KAVS-i sätetele. KAVS-i üle teeb järelevalvet FI, seega saab FI hinnata rikkumist kogumis. FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi järelevalve korras. Otstarbekas on anda FI-le pädevus ka väärteomenetluseks.

Eelnõu § 3 punktiga 2 täiendatakse KAVS-i §-ga 992 ning nähakse ette rahalised karistused krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest.

Kehtivas õiguses on väärteokoosseis krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest TKS §-s 72 ning väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on TTJA. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2 ettekirjutuste tegemise õigus. KAVS § 57 ja 58 kohaselt on krediidiandjatel ja -vahendajatel FI ees aruandluskohustus.

Krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist on TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Kuna krediidiandjatel on Finantsinspektsiooni ees aruandluskohustus, mis sisaldab muu hulgas kohustust esitada aruandeid kõikide väljastatud krediitide kulukuse määrade kohta, siis on ka Finantsinspektsioonil lihtsam tuvastada krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumisi.

Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul). Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka õiguskirjanduses8. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.

VÕS § 4062 lõige 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määr ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära.. Selle jaoks on TKS § 21 lõike 2 punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus, FI peab statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle9 ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, on otstarbekas jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse KAS-i.

Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse seaduse 7. peatüki 3. jagu paragrahviga 871 ning nähakse ette võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute regulatsioon.

KAS § 3 lõike 2 kohaselt on  krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal HOS § 36 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. Osundatud sätte kohaselt korraldab Eesti Pank elutähtsate teenuste – makseteenus, sularaharinglus – toimepidevust. HOS § 37 lõige 3 punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustus seada nõuded teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste elutähtsate teenuste katkestuse korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras.

Võrguühenduseta kaarditehingute ulatus ja maht on piiratud ja sellest tulenevalt riskid väikesed. Hädaolukorra lahendusena on kavas võimaldada võrguühenduseta kaardimakset vaid piiratud müügikohtades – toitu, kütust ja ravimeid müüvates ETO kaupmeeste juures ning kliendipõhise limiidi seadmine pangakaardile minimeerib panga krediidiriski. Teisisõnu, võrguühenduseta saab teha tehinguid vaid kolmes sektoris – toitu, kütust ja ravimeid müüvate ETO kaupmeeste juures ning iga kaardiomanik saab võrguühenduseta tehinguid teha üksnes summa piires, mille tema pank on kaardi kiibile kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise tulemusel seadnud. Pank teeb limiidi otsuse kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise tulemusena. Seega, tegu on panga otsusega, kas limiidid saavad olema kliendipõhised või nö sektoripõhised (nt tava-, kuldklientide põhised). Eeldada võib, et igale kliendile eraldi limiidi määramine ja seadmine oleks pangale liigressursimahukas, et seda rakendada. Hinnanguliselt, limiidid võiksid jääda 50 - 200 euro piiresse, kuid taaskord – see sõltub panga otsusest ja ei ole reguleeritud keskpanga poolt. Vastavalt rahvusvaheliste kaardiorganisatsioonide Mastercardi ja Visa reeglitele on võrguvälise kaarditehingu maksimaalseks summaks 200€ ühe tehingu kohta.
Paragrahviga 871 lõikega 3 nähakse ette volitusnorm Eesti Pangale määruse kehtestamiseks. Määrusega täpsustatakse võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute aluseid ja korda mis hõlmab nii võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu tegemise eeldusi ja tingimusi kui ka vajaliku tehnilise valmisoleku loomist ja maksetehingute teostamise tehnilisi nõuded.
Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse seaduse 7. peatüki 3. jagu paragrahviga 881, milles nähakse ette põhimakseteenuse osutamise kohustuse regulatsioon.
KAS-i lisatava §-ga 881 nähakse ette, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust pakkuma ning FI-le antakse pädevus määrata ja vabastata krediidiasutusi sellisest kohustusest.

Võrreldes praegu kehtiva regulatsiooniga põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud krediidiasutuste ring ei muutu. Kehtiv VÕS näeb samuti ette, et põhimakseteenust on kohustatud osutama kõik krediidiasutused.

Eelnõu näeb aga ette FI-le pädevuse vabastada krediidiasutus tähtajaliselt või tähtajatult käesoleva põhimakseteenuse osutamise kohustusest. FI on ühtlasi ka maksekonto direktiivi mõistes pädev asutus, kes hakkab põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama. FI-le sellise pädevuse andmine võimaldab FI-l vajadusel tagada põhimakseteenuste kättesaadavust ning teisalt vabastada krediidiasutus põhimakseteenuse pakkumise kohustusest. Selline paindlikkus tagab põhimakseteenuse kättesaadavuse, kuivõrd võimaldab arvestada muutuva turuolukorraga.

Lõikes 3 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel FI hindab, kas on põhjendatud vabastada krediidiasutus põhimakseteenuse osutamise kohustusest ning vastupidi. Lõikes esitatud kriteeriumid on kooskõlas maksekonto direktiivi artikli 16 lõikega 1, mille kohaselt tagavad liikmesriigid, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi preambuli punkti 38 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks arvessevõetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas.

Lõige 6 näeb FI-le ette õiguse tunnistada kehtetuks otsus, millega krediidiasutus vabastati põhimakseteenuse osutamise kohustusest. Sellise õiguse andmine on põhjendatud seetõttu, et tagab teenuse kättesaadavust ja ligipääsetavust, kui seda nõuab muutunud turuolukord.

Eelnõu § 4 punktiga 3 nähakse ette, et põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Eelnõu § 5 punktiga 4 nähakse ette rakendussäte põhimakseteenuse osutamise kohustuse osas. Eelnõu § 881 lg 1 kohustab krediidiasutusi ja välisriigi krediidiasutuse filiaale osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid. Rakendussätetega nähakse ette, et sellist kohustust ei ole nendel krediidiasutusel ja välisriigi krediidiasutuste filiaalidel, kes sellist teenust enne käesoleva seaduse jõustumist ei ostunaud. Selliselt ei teki kõikidele krediidiasutusele ja välisriigi krediidiasutuste filiaalidele automaatselt pärast seaduse jõustumist kohustust pakkuda põhimakseteenust. Eesti krediidiasutustest pakuvad põhimakseteenuseid: AS LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS, Luminor Bank AS ja Swedbank AS. Hetkel ei paku põhimakseteenuseid: AS Inbank, Bigbank AS, Holm Bank AS. Lisaks pakub põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi krediidiasutuse filiaal, milleks on AS Citadele banka Eesti filiaal.

Eelnõu § 8 lõige 2 näeb ette, et juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust põhimakseteenuseid pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka neid põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded. Seega juhul, kui krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse filiaal otsustab pakkuda vabatahtlikult põhimakseteenust, peab ta järgima samu nõudeid nagu teised teenusepakkujad, mis omakorda tagab, et tarbijad saavad igalt teenusepakkujalt samaväärset teenust ja kaitset ning et turul valitsevad võrdsed konkurentsitingimused, sõltumata sellest, kas algselt oli kohustus neid teenuseid pakkuda või mitte.

Sama paragrahvi lõige 3 annab Finantsinspektsioon õiguse kohustada sellist krediidiasutust ja välisriigi krediidiasutuse filiaali, kes enne seaduse jõustumist põhimakseteenust ei pakkunud, seda osutama. FI-le sellise õiguse andmine aitab tagada põhimakseteenuste laialdase kättesaadavuse olukorras, kus teenus ei ole näiteks kõikides piirkondades või teatud tarbijarühmadele kättesaadav või kus see on vajalik ebapiisava konkurentsi tõttu.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse MERAS-st.

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse MERAS § 636 lõiget 1, mis reguleerib  operatsiooni- või turvaintsidendist teavitamist. Lõige 1 sätestab, et makseteenuse pakkujad teavitavad viivitamata Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist, mis on seotud nende pakutavate makseteenustega. Lõiget 1 täiendatakse teise lausega, mille kohaselt koos eelnimetatuga tuleb Finantsinspektsioonile edasta ka üksikasjad intsidendi kohta ja info selle kohta, milliseid samme on intsidendid lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta.
Sellega viiakse MERAS kooskõlla PSD2-ga, mille artikkel 96 lõikest 2 tulenevalt hindavad EBA ja EKP koostöös päritoluriigi pädeva asutusega intsidendi asjakohasust teiste asjakohaste liidu ja siseriiklike asutuste jaoks ning teavitavad neid vastavalt. EKP teavitab Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeid maksesüsteemi jaoks asjakohastest probleemidest.

Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS-e § 636 lõikega 11, mille kohaselt Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud infot ja rakendab asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab Finantsinspektsioon vajadusel korral teisi vastavaid riiklikke asutusi. Selle täiendusega viiakse MERAS kooskõlla PSD2 artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

Eelnõu § 5 punktiga 3 täiendatakse MERAS-st §-ga 1011 ning nähakse ette FI õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel. Muudatuse kohaselt on FI-l õigus VÕS §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.

Tegemist ei ole uute alusega ettekirjutuse tegemiseks. Kehtivas õiguses sisalduvad nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid TKS-s ning järelevalvepädevus on TTJA-l. Eelnõuga muudetakse TKS-i, nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid tuuakse MERAS-sse ning viiakse FI järelevalve alla.

FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA-le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku ja kompleksset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi pädevusi, mis on Finantsinspektsioonil tulenevalt oma rollist finantsjärelevalve teostajana olemas. Eelnõuga tehtav muudatus aitab luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendab krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt.

Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-ga 1102–110⁴ ning nähakse ette rahalised karistused põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS §-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

TTJA-l on eelkõige võimekus kujundada seisukohti, kas põhimakseteenuse alaste rikkumiste puhul on tegu ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega. Näiteks juhul, kui krediidiasutus piirab tüüptingimustega täitemenetluse võlgnike ligipääsu põhimakseteenusele (2019. aastal teostatud järelevalvemenetlused). Ainuüksi VÕS § 7101 alusel on aga selliste rikkumiste menetlemine keerulisem, kui keeldutakse RahaPTS alustel. FI-l oleks aga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alast ekspertiisi kogemust. Samuti juhinduvad pangad oma tegevuses ka FI rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise juhenditest. Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i asemel MERAS-s.

MERAS §-ga 1103 ning nähakse ette rahalised karistused maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 722 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus, siis oleks FI-l oleks võimalik hinnata rikkumist kogumis. Seetõttu peaks TKS § 722 väärtegu olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI.

MERAS §-ga 1104 ning nähakse ette rahalised karistused makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 723 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus, siis oleks FI-l võimalik hinnata rikkumist kogumis. TKS § 723 väärtegu peaks olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI. FI-l on valdkonnaspetsiifilised teadmised, mis võimaldab menetleda kiiremini ja efektiivsemalt.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse RLS-i.

RLS § 9 lõige 3 sedastab, et riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas.

Normist nähtub, et seadus annab riigilõivu tasuvale isikule õiguse taotleda riigilõivu tasumist sularahas. Sellest saab järeldada seadusandja eelduse, et reeglina võetakse riigilõiv vastu elektroonilise maksena.

Normist nähtub, et riigilõivu võtva asutuse kaalutlusruum on kuni 10-eurose riigilõivu sularahas tasumise taotlemisel piiratud. RLS § 9 lõige 3 nõuab kuni 10 euro suuruse riigilõivu sularahas tasumise taotluse rahuldamist ilma täiendavaid tingimusi esitamata. Seadusandja on seega jätnud riigilõivu võtjale võimaluse keelduda suurema kui 10-eurose riigilõivu vastuvõtmisest sularahas. RLS aga ei sätesta expressis verbis keeldu võtta põhjendatud vajadusel riigilõivu vastu sularahas kas suuremas summas kui 10 eurot.10

Sularaha käitlemisel kehtivad äärmiselt ranged reeglid ning suure hulga sularaha käitlemine muudab lõivustatud toimingute tegemise ja taotletud haldusaktide andmise kulukaks. Seega on seadusandja arvestanud riigilõivu võtvate asutuste vajadusega piirata sularaha vastuvõtmist väga suurtes summades.

RLS-s ei ole riigilõivu võtjate kohustust võtta riigilõivu vastu üksnes pangaülekandena, kaardimaksega või muu elektroonilisel kujul ega üldist keeldu võtta riigilõiv vastu sularahas. Normi eesmärgi määratlemisel saab püüda välja selgitada ka seadusandja tahe normi kehtestamisel. Selleks saab lisaks tugineda ka selle eelnõu seletuskirjale, millega norm kehtestati. RLS § 9 lõige 3 on analoogses sõnastuses kehtinud juba üle 20 aasta. Näiteks sedastab 7. detsembril 2006. aasta vastu võetud riigilõivuseaduse11 seletuskiri järgmist:
“(3) Riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 100 krooni suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas.“

2006. aasta seaduse seletuskirjas on normi kohta märgitud järgmist:
„[RLS § 9] Lõige 3 on eelnõus võrreldes kehtiva seadusega muutmata kujul, kuid viidud siiski eraldiseisvasse lõikesse, mis on normitehniliselt korrektsem. Seega ka edaspidi on riigilõivu võtjad kohustatud aktsepteerima sularahamakseid ja seda vähemalt kuni 100 kroonise riigilõivu puhul. /…/.“

Tänast sularahas riigilõivu vastuvõtmise reeglistikku ei ole sisuliselt muudetud. Järelikult võib kehtiva normi tõlgendamisel juhinduda seadusandja kavatsusest 2006. aastal. Tolleaegses seletuskirjas on sõnaselgelt väljendatud eesmärk seada riigilõivu võtjale miinimumkohustus riigilõivu sularahas vastuvõtmiseks. Riigilõivu tasuja taotlus maksta riigilõivu sularahas tuli igal juhul rahuldada vähemalt 100-kroonise riigilõivu puhul. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel jättis seadusandja riigilõivu võtjale võimaluse lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

Tolleaegsest seletuskirjast ei leia otsest ega kaudset viidet võimalusele tõlgendada normi viisil, mis keelaks võtta vastu sularaha suuremas summas kui 100 krooni või kohustaks riigilõivu võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu tasumisel suuremas summas kui 100 krooni.

Eurole üleminekuga seoses uue riigilõivuseaduse tervikteksti väljatöötamisel ei seatud samuti eesmärgiks muuta sularahas riigilõivu vastuvõtmise reegleid.12

Eelnevat kokku võttes saab järeldada, et RLS § 9 lõige 3 võimaldab selle põhiseaduspärast rakendamist viisil, mis ei riiva põhjendamatult isikute põhiõiguseid ega -vabadusi ning viisil, mis tagab muuhulgas ka kaebeõiguse realiseerimise ilma põhjendamatute takistusteta.

Kuivõrd seda normi on praktikas tõlgendatud viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas summas kui 10 eurot, siis nähakse muudatusega ette, et sularaha on kohustatud vastu võtma vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse TKS-i.

Eelnõu § 7 punktiga 1 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 1 välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271“.

Osundatud paragrahvis viidatud VÕS-i sätted viiakse üle MERAS-sse. Pädevuste dubleerimise ennetamise eesmärgil on põhjendatud viia VÕS § 711 ja 711.1 FI ainupädevusse, arvestades, et kõnealused sätted käsitlevad makseteenuse pakkuja ja kliendi vahelisest makseteenuse lepingust tulenevaid teavitamiskohustusi. Nii makseteenuste direktiivis (PSD2 artikkel 4 punkt 10) kui ka siseriiklikus õiguses (KAS § 89 lõige 1, MERAS § 10 lõige 1) käsitletakse "kliendina" nii füüsilisest kui ka juriidilisest isikust makseteenuse kasutajaid. Seega tegemist ei ole üksnes tarbija õigusi tagava sättega, vaid kliendi õiguste kaitse tagamisega laiemalt.

Maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine (TKS § 722) on peaasjalikult seotud pangateenuste ja lisateenuste hinnakirja avaldamisega tarbijale (VÕS § 7113, § 7116) ning tarbija makstud tasudest ülevaate andmisega (VÕS § 7181). Kõik nimetatud sätted sisaldavad omakorda viidet kas MERAS-ile või KAS-ile, mille üle teostab järelevalvet FI. Kusjuures FI on tulenevalt MERAS §-st 911 loonud veebilehe minuraha.ee makseteenuste tasude võrreldavuse tagamiseks. Seega omab FI juba teavet maksekontoga seotud tasude kohta. Järelevalvesubjektidel on FI ees ka aruandluskohustus. FI-l on võimalik hinnata rikkumisi kogumis ning TKS § 722 tuleks anda FI ainupädevusse.

Eelnõu § 7 punkt 2 jäetakse TKS-i § 65 lõikest 2 välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 ning“.

Osundatud võlaõigusseaduse paragrahvid viiakse üle MERAS-sse. TKS-st välja jäetavad paragrahvid lähtuvad maksekonto direktiivist, mille preambuli põhjenduspunktis 50 on välja toodud, et selleks, et hõlbustada makseteenuse pakkujatel teenuse osutamist piiriüleselt ning lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist, peaksid maksekonto direktiivi täitmist tagavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all. Eestis on selliseks asutuseks FI, mistõttu ei peaks olema pädevaks asutuseks TTJA.

Eelnõu § 7 punktiga 3 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 3 välja viide VÕS §-le 73313.

Osundatud VÕS-i paragrahv viiakse üle MERAS-sse. VÕS § 73313 sätestab, et seadusega sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut rikkunud makseteenuse pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Kuna VÕS §-d 711 ja 7111 (makseteenuste lepingu kohta teabe esitamine) antakse FI ainupädevusse, samuti liiguvad ka teised (põhi)makseteenuse lepingu sätted (sh §-id 7101, 7211–7214 ja § 7215) FI ainupädevusse, siis tuleb ka viide VÕS §-le 73313 nimekirjast eemaldada.

Eelnõu § 7 punktiga 4 täiendatakse TKS § 65 lõikega 6, mis annab FI-le õiguse maakohtu kaudu nõuda VÕS nõuete täitmist, nii nagu TTJA-l on kehtiva TKS § 65 lg 3 järgi.

Eelnõu § 7 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise rikkumine, põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine.

TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks. TKS §-s 71 sätestatud väärteokoosseis sätestatakse KAVS-s ning §-d 721–723 MERAS-s. Nimetatud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks määratakse TTJA asemel FI.

Eelnõu § 7 punktiga 6 muudetakse TKS § 72 pealkirja ja lõiget 1.

Paragrahvist jäetakse välja VÕS §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri rikkumise väärteokoosseis. TKS §-st 72 tulenevalt on TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmisel väärtegude kohtuväliseks menetlejaks. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2 ettekirjutuste tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).

Teadaolevalt on krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Teadaolevalt ei ole aga TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise osas ei ettekirjutusi teinud ega väärtegusid menetlenud.

Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul). Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on vaja tuvastada ka subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka õiguskirjanduses13. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.

Täiendavalt tasub välja tuua, et VÕS § 4062 lõikes 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määra ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21 lõike 1 punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on niikuinii FI ees aruandluskohustus, FI peab isegi statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle14 ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, teeb TTJA teeb ettepaneku jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.
Eelnõu §-ga 8 muudetakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust ning nähakse ette kuue kuuline üleminekuperiood VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5 nimetatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise aluse rakendamisele, mille kohaselt võib kõnealuse lepingu üles öelda, kui maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Üleminekuperiood on vajalik, et krediidiasutused saaksid teha oma infosüsteemides vajalikud muudatused.
4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

• Eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta15 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246)
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv)

5.1 Eelnõu vastavus EV põhiseadusele

Eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuna seadusega kehtestatakse nõuded põhimakseteenuse osutamisele ning võrguühenduseta kaardipõhistele maksetehingutele. Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse. Ettevõtlusvabadust võib piirata seadusega. Finantsasutustele on nende tegevuse iseloomust tulenevalt avalikkusel kõrgemad ootused ja nõuded, seetõttu on nendele kehtestatud ulatuslikult regulatsioone nii EL tasandil kui siseriiklikult. Eelnõuga kehtestatav põhimakseteenuste regulatsioon ei ole aga krediidiasutustele sisuliselt uus, kuivõrd põhimakseteenuse osutamise kohustus on neil juba ka praegu.

Põhiseaduse § 32 sätestab õiguse igaühel enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Maksekonto direktiivi regulatsioon parandab inimeste omandi kasutamise põhiõigust seeläbi, et eelnõuga tagatakse tarbijale parem juurdepääs maksekontole ja sellel olevale rahale. Paraneb maksekontoga seotud põhiliste makseteenuste kättesaadavus ja annab tarbijale võimaluse kasutada tänapäevaseid elektroonseid maksevõimalusi.
RLS muudatusega sama – inimene saab maksta sularahas.

6. Seaduse mõjud

Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade eelnõuga seotud peamistest mõjudest. Põhimaksekonto regulatsioon puudutab krediidiasutusi, kohustades teatud krediidiasutusi teatud tingimustel tarbijaile maksekonto avama ning sätestades, millistel juhtudel on krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.

TTJA ja FI pädevuste ümberjagamine puudutab eelkõige nimetatud asutusi, kuna muutuvad riikliku järelevalve ja väärtegude menetlemise pädevused.

Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine puudutab ETO krediidiasutusi, ETO kaupmehi, kelle makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse ning tarbijaid, kes sellist kaardimakse võimalust kasutavad.

6.1 Põhimakseteenusega seotud muudatuste mõju

Eelnõuga sätestatakse, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama.

Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele

Muudatus võib mõju avaldada enamikele Eestis tegutsevatele (suurematele) krediidiasutustele. Eestis on 2023. aasta lõpu seisuga16 registreeritud 9 krediidiasutust ning 5 välisriigi krediidiasutuse filiaali. Eestis pakuvad teadaolevalt põhimakseteenuseid 7 krediidiasutust: AS LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS, Luminor Bank AS ja Swedbank AS. Lisaks pakub põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi krediidiasutuse filiaal, milleks on AS Citadele banka Eesti filiaal. Seega hetkel ei paku põhimakseteenuseid: AS Inbank, Bigbank AS, Holm Bank AS.
Mõju ulatus: Mõju ulatust saab pidada keskmiseks. Eelnõuga nähakse põhimakseteenuse osutamise kohustus ette nendele krediidiasutustele ja välisriigi krediidiasutuse filiaalile, kes juba praegu osutavad põhimakseteenust. Seega ei ole tegemist uue kohustusega. Eelnõu näeb ette, et need krediidiasutused, kes ei pakkunud põhimakseteenuseid enne käesoleva seaduse jõustumist, ei ole kohustatud seda pakkuma ka pärast käesoleva seaduse jõustumist. Siiski täiendaks seadust nii, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. Ehk see tähendab, et krediidiasutused, kes hetkel põhimakseteenust osutavad, ei saa enam riskiisu taha nö peitu pugedes põhimakseteenuse osutamisest keelduda (mõnevõrra utreeritud sõnastuses).

Samuti näeb eelnõu ette kindlad alused, üksnes millistel juhtudel saab krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda. Nende aluste ettenägemine piirab krediidiasutuste võimalust leping üles öelda, mis tähendab, et kõrgemale riskile viitavad asjaolud tuleb tuvastada ja neid juhtida. Krediidiasutus ei saa lepingut üles öelda kõrgemast riskist loobumiseks. See kehtib ka lepingu sõlmimise puhul. See võib tähendab, et krediidiasutus peab näiteks suurendama tugevdatud hoolsusmeetmete kasutamist ning rakendama asjakohaselt eelnõuga ette nähtud riskide maandamise meetmeid. Kokkuvõttes võivad muudatusega kaasneda krediidiasutuste käitumises muudatused, kuid sellega ei kaasne eeldatavalt kohanemisraskusi, sest kaasnevad tegevused ei ole iseenesest krediidiasustuse jaoks uued.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on väike, sest eelnõu näeb ette põhimakseteenuse osutamise kohustuse nendele krediidiasutustele, kes seda ka praegu osutavad, ning sellist kohustust ei lisandu neile, kes põhimakseteenust praegu ei paku.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline mõjude avaldumise risk on väike. Põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud krediidiasutuste ring eelnõuga ei muutu. Samuti ei muutu krediidiasutuste jaoks põhimakseteenuse pakkumise sisu.

Sihtrühm 2: mõju tarbijatele.

Sihtrühmaks on kõik inimesed, kes soovivad või kellel on olemas põhimakseteenuse osutamise leping.

Mõju ulatus: kuna Eestis ei ole maksekonto avamine üldjuhul raske, siis ei ole mõju tervikuna väga suur. Eesti Panga 2023. aasta kohta avaldatud statistika17 järgi oli tolle aasta lõpu seisuga krediidiasutustel 2,43 miljonit hoiust omavat klienti, st maksekontot, kellest eraisikuid oli 2,12 miljonit. Aastaga kasvas hoiuseklientide koguarv 100 000 võrra, sh eraisikutest klientide arv 88 000 võrra. Aasta jooksul suleti 50 000 eraisiku põhimaksekontot, mida on võrreldes eelmise aastaga 29 000 võrra vähem. Mitteresidentidest eraisikute põhimaksekontosid suleti aasta jooksul 3900. Juriidiliste isikute põhimaksekontosid suleti 14 000 juhul, neist 535 kuulus mitteresidentidele. Aasta jooksul avati 117,1 tuhat esmast põhimaksekontot, seega hinnanguliselt lükati tagasi 4% kõikidest põhimaksekonto avamise taotlustest. Arvestada tuleb, et pankade poolt esitatud statistika on pangapõhine ehk kui kliendi maksekonto selles pangas suleti, siis sama isik võis jätkata makseteenuste kasutamist või avada uue maksekonto mõnes teises pangas. See tähendab seda, et isikupõhiselt kliendiinfot ei ole võimalik esitada. Peamised põhjused maksekonto avamisest keeldumiseks olid seotud kas pankade riskiisuga, asjaoluga et isiku huvi makseteenuste kasutamiseks Eestis oli ebaselge (seos Eestiga ei olnud piisav) või kui klient ei esitanud konto avamiseks vajalikku teavet. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui ei esine nimetatud puudusi, ei ole konto avamine klientidele keeruline või aeganõudev. Arvestades kogu Eesti elanikkonda, saab mõju pidada väikeseks. Küll aga võib olla arvestatav mõju sellele tarbijate sihtgrupile, kel on olnud raskusi konto avamisega.

Mõju avaldamise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on arvestades kogu elanikkonda pigem väike, ses üldjuhul suurem osa füüsilisi isikuid ei puutu igapäevaselt kokku põhimakseteenuse lepingute sõlmimise ega lepingute lõpetamise/ülesütlemisega.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Muudatus avaldab tarbijatele positiivset mõju, kuna muudatuse tulemusena sätestatakse selgelt teatud krediidiasutuste kohustus osutada tarbijaile põhimakseteenust ning sätestades need juhud, millal on krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda. Edaspidi ei saa krediidiasutus jätta lepingut sõlmimata kõrgemast riskist loobumiseks ega samal põhjusel ka lepingut üles öelda, mis omakorda parandab põhimakseteenuse kättesaadavust kliendigruppides, kellel on raskusi põhimakseteenusele ligipääsemisega.

6.2 TTJA ja FI pädevuste muutmine

Sihtrühm nr 1: FI-s töötas 2024. aasta alguse seisuga 131 inimest.

Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuna riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevuste ulatus suureneb, mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. Hinnanguliselt täiskohaga töötajat ei ole juurde vaja ja piisaks 0,25 kohaga töötajast. Seda seetõttu, et tegemist on ainult ühe osaga makseteenustest, mille täitmist me nagunii juba kontrollime. Juurde tulev koormus oluliselt ei suurene. 2023. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 3567 eurot, kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust.
Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. FI teostab järelevalvet riskipõhiselt ja järelevalvemenetluse arv sõltub mitmetest asjaoludest, eelkõige pankade enda tegevusest põhimakseteenuste pakkumisel, tarbijakaebustest ja muudest allikatest laekuvast infost. Olemasolevatele kohustustele selles vallas lisandub lihtsalt juurde võimalus viia läbi menetlusi veel põhjalikumalt. Seega, ei arva, et arv muudatuse tulemusel oluliselt kasvab.
Mõju ulatus: Väike, arvestades seda, et tervikuna FI ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema ning jätkab oma põhitegevusega ning mitmetes väärteo- või järelevalvemenetlustes, mis antakse FI ainupädevusse, on FI-l juba praegu TTJA-ga jagatud pädevus.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on tõenäoline, kuna suureneb töökoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise pädevuse suurenemise tõttu.

Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks, arvestades seda, et tervikuna Finantsinspektsioon ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema.

Sihtrühm nr 1: TTJA

Sihtrühm nr 2: TTJA-s on täna kaks ametikohta, milles kummagi puhul tehakse finantsteenustega seotud järelevalvet, seega kokku 1 FTE.

Mõju ulatus: TTJA halduskoormus ilmselt mõnevõrra langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevusi liiguvad FI-le. Samas leidis Riigikontroll oma 2023. aasta auditis18 „Vastutustundlik ja teadlik laenamine ning tarbijakaitse pangaväliste krediidiandjate tarbimislaenude puhul“, et TTJA peaks senisest rohkem hindama tarbijate puuduliku teavitamisega seotud riske ja viia läbi asjakohaseid kontrolle. Lisaks on täna Riigikogus krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu, millega kaasneb TTJA-le töökoormuse tõus seoses täiendava teavitamiskohustuste täitmise üle järelevalve teostamisega. Seega on võimalik vabanev ressurss suunata sellesse.

Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused.

Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel

6.3 Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine

Mõju sihtrühm/ulatus: Eesti ETO pangad, toitu, ravimeid ja kütust müüvad ETO kaupmehed, kaupmeeste piiriülesed teenusepakkujad. Eesti ETO pangad – 5 panka: AS SEB Pank; Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. ETO kütusemüüjad - 6 (AS Alexela, Olerex, Circle-K, Neste Eesti AS, Terminal, Premium 7, Jetoil). Toitu müüvad ETO kaupmehed ei ole veel teada. Ravimeid müüvad ETO kaupmehed ei ole veel teada.

Lahenduse realiseerimine mõjutab ETO pankasid ning kriitiliselt olulisi kaupmehi, kelle makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse. Lahenduse realiseerimiseks tuleb ETO pankadel seada kliendipõhine võrguühenduseta limiit kaardi kiibile ning tagada makseterminalide võrguühenduseta kaardimakse võimekus, tehes vajalikud terminaliseadistused. Valitud sektorite (toit, ravimid, kütus) ETO kaupmehed peavad võimaldama pankadel seadistusi teha ning kaupmehed peavad olema valmis võrguühenduseta kaarditehingut aktsepteerima. Juhul, kui kaupmees kasutab piiriüleseid teenusepakkujaid, langeb ka neile kohustus seadistada makseterminalid võrguühenduseta kaardimakse võimeliseks. Mõju ulatust saab pidada väikeseks, kuna see ei mõjuta sihtrühma igapäevast toimimist ega eelda tegevusi muudatustega kohanemiseks. Kaardi kiibile limiidi seadmine ning makseterminalide seadistamine on ühekordne tegevus ning kaardiga maksmine jätkub samal viisil. Eelduslikult kannab krediidiasutus kohustuse realiseerimisega kaasnevad kulutused, st et ainult juhul, kui pankade poolt terminalide seadistamise eel tuleb kaupmeestel teha teatavaid arendusi selleks, et pank saaks võrguühenduseta kaardimaksete võimaldamiseks vajalikud seadistused teha, siis need kulud kannab kaupmees ise.

Eesti Pank reguleerib oma määrusega ETO pankade kohustuse võrguühenduseta kaardimakset pakkuda. ETO kaupmeeste ning nende välismaiste teenusepakkujatele võrguühendusete kaardimakse lahenduse ja aktsepteerimisega seonduvad kohustused peab seadma vastava sektori ETO kaupmehe elutähtsat teenust korraldav asutus (edaspidi ka ETKA) – kütusekaupmeeste ETKA-na Kliimaministeerium, toidumüüjate sektorile Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning ravimisektorile Sotsiaalministeerium.

Mõju avaldamise sagedus. Küberründeid ja sideühenduse katkestusi, mis on avaldanud negatiivset mõju elutähtsatele makseteenuste toimimisele, on viimastel aastatel olnud pigem harva ja nende mõju makseteenuste toimimisele on olnud lühiajaline (kuni 23 h). Samal ajal on küberohud seoses geopoliitilise olukorraga järsult kasvanud, ründed on intensiivsemad ja sagedasemad ning see, et ETO pankade ning kaardimakse töötlejate kaitse on rünnetele vastu pidanud, ei anna garantiid tulevikuks. Tsiviilkriise ja küberohtusid silmas pidades, eriti pikaajalises horisondis, on võrguühenduseta kaardimaksete lahendus kindel meede, mis tagab elutähtsa kaarditeenuse toimimise juhul, kui side on katkenud või panga infosüsteemid on kättesaamatud. Mõju avaldumise sagedust saab pidada väikeseks, kuna see on ebaregulaarne ja harv.

Ebasoovitavate mõjude hinnang - riskid.
Ebasoovitavate mõjude risk kaasneb juhul, kui lisanduvad ülesanded osutuvad sihtrühma jaoks koormavaks. Eesti Pank koos ETO pankadega on analüüsinud võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse riske ja mõjusid sihtrühmale.

Pangale tekib krediidirisk, kui kaardiomanikest pangaklientidel ei ole tehinguteks piisavalt vabu vahendeid või pannakse toime lahenduse väärkasutus. Lahenduse rakendamisega kaasneb võimalus, et pangakaardile seatud võrguühenduseta kaardimakse limiite tarvitatakse mittevajaduspõhiselt või kuritahtlikult (pettuse risk) ning samuti on võimalus, et tarbija pangakontol on vabu vahendeid vähem kui pangakiibile kantud limiit, s.t et hädaolukorras saab tarbija kiibile kantud summa ulatuses tehingud ära teha selleks reaalselt vahendeid omamata ning sellest võib tekkida krediidiasutusele kahjusid.

Et saada infot kõige probleemsemate pangaklientide kohta, analüüsis Eesti Pank, kui paljude pangaklientide kontol on kuu lõpuks vähem 50€ ning vähem kui 200€. Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (HFCS, aprill 2021) andmetel selgus, kolmandikul Eesti inimestest oli kuu lõpus nõudmiseni hoiuse kontol alla 50 euro ning 45% isikutel alla 200 euro. Põhjendatud eeldus nimetatud näitajate juures on see, et tööga hõivatud pangaklientidel ehk suurel osal inimestest, kellel nõudmiseni hoiuste kontojääk on kuu viimasel päeval alla 50 või 200 euro, laekub sissetulek järgmise kuu alguses, mis tagab võrguühenduseta limiidi arvelt tehtud ja ootel olevate tehingute kohese debiteerimise ning sel puhul ei too see pangale krediidiriski realiseerumist.

Panga krediidirisk on kontrolli all hoitav lahenduse funktsionaalsusega. Et hoida riskid väikesed, on võrguühenduseta kaardimakse võimalik vaid piiratud ulatuses ja mahus – vaid valitud sektorite (toit, kütus, ravimid) ETKA-de määratud ETO kaupmeeste müügikohtades ning panga seatud kliendipõhise limiidi piires. Võimalike pettuste tuvastamiseks ja piiramiseks on ETO panga ülesanne monitoorida ETO kaupmeestelt tulevaid tehinguid. Turvalisust tõstab lahenduse funktsionaalsus – võrguühenduseta tehingu tegemiseks peab tarbija tehingu PIN-koodiga kinnitama ning tarbijale panga antud limiit väheneb iga ostu järel kuni hetkeni, mil kaarditeenus taas tavapäraselt toimib.

Ebasoovitavate mõjude hinnang – lahenduse realiseerimise potentsiaalne kulu sidusrühmadele

Kululiik
Võrguühenduseta kaardimaksete realiseerimise potentsiaalne kulu

Kulu (eur)
Kommentaar
ETO pankade krediidi- ja väärkasutuse riski kulu
Pole teada
Kliendipõhise limiidiga on pangal võimalus tuua krediidirisk aktsepteeritavale tasemele
Kaardimakset vastu võtva panga arenduskulu (pangakaartide ja POS terminalide seadistamine)
25 000 – 35 000
Esitatu on ühe panga hinnang arenduskulu kohta
Kaupmeeste POS terminalide seadistamise kulu
Pole teada
Analüüs on teostamisel




Lahenduse positiivne mõju seisneb selles, et inimesed saavad teha hädaolukorras kriitiliselt olulisi esmatarbekaupade (toit, kütus, ravimid) oste ka siis, kui kaupmehe makseterminal ei ole tõrgete tõttu ühenduses panga süsteemiga.
Võrreldes võrguühenduseta kaardimakse lahenduse ebasoovitavat mõju ja võrguühenduseta kaardimakse lahenduse realiseerimisest tulenevat ühiskondlikku kasu, on viimane oluliselt suurem – ETO müügikohtades jätkuvad kriitilised ostud ka katkestuste korral ning inimestel säilib turva- ja kindlustunne, et ühiskonna toimimiseks kaalukat mõju avaldava elutähtsa teenuse varulahendusega tagab riik võimaluse toidu, kütuse ja ravimite ostmiseks ka juhul, kui kaardimaksed ei tööta. Ilma kõnealuse varulahenduseta on kriisi ajal ainus alternatiiv kaardimaksele võtta pangaautomaadist välja sularaha, kuid see toob alati kaasa klientide närvilisuse, pikad sularahaautomaatide järjekorrad ja täiendava sularahanõudluse. Lisaks kaupmeestele alternatiivkulu katkestatud ostude näol ja sularahakäitluse kulu kasv.
Seda arvesse võttes on võrguühenduseta kaardimakse lahendus otstarbekas kasutusele võtta kõigis ETO tanklakettide müügikohtades ning tulevikus ka ETO toidukaupade jaekettide ja ETO apteegikettide müügikohtades. Kriisilahenduse meetme alternatiivina oleks laiendada sularahaautomaatide võrku. Võrreldes sularahavõrgu laiendamisel kaasnevate püsikuludega on võrguühenduseta kaardimakse vähemkulukas lahendus.
Toimepidevuse meetmete rakendamine aitab parandada elutähtsa teenuse toimimist kriisides ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku. Võrreldes võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse realiseerimisest tulenevat kasu, s.t kaarditehingute toimine hädaolukorras ning ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski, hindame ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski keskmiseks.
Mõju sihtrühm on keskmine. Mõju sihtrühm oleneb sellest, kui laialdaselt realiseerida võrguühenduseta kaardimakse kaupmeeste juures. Plaanide järgi on sihtrühmaks nii eraisikud kui ka juriidilised isikud ning kavas on võrguühenduseta limiit seada nii krediit- kui ka deebetkaartidele. Võrguühenduseta kaardimakse võetakse kasutusele piiratud ringis – toitu, kütust ja ravimeid müüvad ETO kaupmehe müügikohad. Kuigi eraisikute puhul on potentsiaalselt sihtrühmaks kõik deebet- ja krediitkaarti omavad isikud, avaldab muudatus mõju ainult neile, kes sellist kaardimaksevõimalust hädaolukorras kasutavad. Võrguühenduseta kaardimakset on võimalik teha piiratud kohtades ning alles jääb ka võimalus kasutada alternatiivseid maksevõimalusi.
Mõju ulatus on keskmine. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerimine mõjutab kõiki ETO pankasid ning kolme sektori (kütus, toit ja ravimid) ETO kaupmehi. Kui ETO kaupmees kasutab piiriülest teenusepakkujat kaardimakse vastuvõtjana, siis ka neid.
Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on kokkuvõttes tegemist keskmise mõjuga. Eelduslikult ei põhjusta pankade suurenev krediidirisk pangateenuste kallinemist.
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele
Mõju sihtrühm: Eesti Pank
Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine, sh teenuse toimepidevuse tagamine on Eesti Panga püsiv kriisiülesanne. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerumine avaldab mõju Eesti Panga tegevusele, sest tema töötajad kontrollivad ETO pankade toimepidevuse plaanide ja riskihinnangute hindamise käigus vähemalt üks kord kahe aasta jooksul, kas ETO pangad on realiseerinud võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse. Kulusid selle ülesandega ei kaasne, kuna plaanide ülevaatamist teostatakse regulaarselt nagunii.
Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada keskmiseks.

6.4 RLS-i muudatus

RLS-i muudatustega ei kaasne olulist mõju, kuna eelnõuga üksnes täpsustatakse, et riigilõivu võtja on kohustatud vastu võtma sularahas riigilõivu vähemalt 10 euro ulatuses (kehtiv sõnastus annab võimaluse tõlgendada selliselt, et justkui oleks keelatud rohkem kui 10 euro ulatuses sularaha vastu võtta).

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamisega kaasneb vajadus muuta Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta määrust nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ Eelnõu rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi määrusi ega tunnistada kehtetuks olemasolevaid.

9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil. Seaduse hilisem jõustumine on vajalik, et sihtrühmadel oleks piisavalt aega muudatusteks ette valmistada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile.

Eelnõu on läbinud esimese kooskõlastusringi ning see esitati kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ja Kliimaministeeriumile. Eelnõu edastati arvamuse avaldamiseks Riigikantseleile, Õiguskantslerile, Eesti Pangaliit MTÜ-le, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Väikekaupmeeste Liidule, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale ning Kaubandus- ja Tööstuskojale.

Esitatud märkustega arvestamine on leitav eelnõule lisatud märkuste tabelist.
Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a
(allkirjastatud digitaalselt)




Lisa. Vastavustabelid
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta
EL õigusakti artikkel
(direktiivi 2014/92/EL sätted)
Eesti õigusakt
Eesti õigusakti säte
Selgitus
Art 16 (1)
VÕS
§ 7101 lg 2 ja 21
 Vastab
Art 19 (2) a
VÕS
 § 7201 lg 3 p 1
Vastab
Art 19 (2) b
VÕS
§ 7201 lg 3 p 5
Vastab
Art 19 (2) c
VÕS
§ 7201 lg 3 p 2
Vastab
Art 19 (2) d
VÕS
§ 7201 lg 3 p 3
Vastab
Art 19 (2) e
VÕS
§ 7201 lg 3 p 4
Vastab
Art 19 (3)
VÕS
§ 7201 lg 3 p 6
Rakendatakse valikut
Art 19 (3)
VÕS
§ 7201 lg 2 p 2
Rakendatakse valikut
Art 19 (4)
VÕS
§ 7201 lg 4 ja lg 5
Vastab
Art 19 (5)
VÕS
§ 711 lg 1 p 25
 Vastab



EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/2366, 25. november 2015, makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta
EL õigusakti artikkel
(direktiivi (EL) 2015/2366 sätted)
Eesti õigusakt
Eesti õigusakti säte
Selgitus
Art 52 (3) a
VÕS
§ 711 lg 1 p 9
Vastab
Art 62 (3)
VÕS
§ 725 lg 7
Vastab
Art 68 (6)
VÕS
§ 7102 lg 4
 Vastab
Art 68 (6)
Viimane lause
FIS
§ 462 lg 8
Vastab
Art 73 (2)
VÕS
§ 7332 lg 3
 Vastab
Art 90 (1)
VÕS
§ 7333 lõige 11
Vastab
Art 96 (1)
FIS
§ 462 lg 8 ja lg 81
Vastab