Uuringu raport

2024

Puhkuse andmise süsteem hooldusperedele

Aruanne

Maarja Käger, Kristiina Toomik

2

Uuring: Puhkuse andmise süsteem hooldusperedele

Autorid: Maarja Käger, Kristiina Toomik

Teostaja: Balti Uuringute Instituut

Tellija: Sotsiaalkindlustusamet

Viitamine: Käger, M., Toomik, K. (2024). Puhkuse andmise süsteem hooldusperedele Balti Uuringute Instituut. DOI https://doi.org/10.23657/AGFV-B197

Täname kõiki intervjuudes osalenud peretoetajaid, KOV-i spetsialiste, hooldusperesid ning uuringu valmimist toetanud tellija esindajaid Agnes Kulmarit ja Brit Kolpakovat.

Balti Uuringute Instituut Lai 30 51005 Tartu tel 699 9480 ibs.ee DOI: https://doi.org/10.23657/AGFV-B197

3

SISUKORD

Sissejuhatus ........................................................................................................................ 4

1. Hooldusperede taust, puhkuseandmise süsteem ..................................................... 5

2. Metoodika ..................................................................................................................... 8

3. Hooldusperede vajadus lapse hooldamisest puhkust võtta ................................... 10

4. Hooldamisest puhkuse võtmise takistused ............................................................. 15

4.1. Lapsega seotud takistused ................................................................................... 15

4.2. Süsteemiga seotud takistused .............................................................................. 15

4.3. Ressurssidega seotud takistused .......................................................................... 17

4.4. Hoiakute ja teadlikkusega seotud takistused ......................................................... 18

5. Lapse eest hoolitsemise kohustusest puhkuse võtmise praktikad ....................... 20

5.1 Lähiperekond, sugulased, sõbrad ja tuttavad ............................................................. 20

5.2 Laste bioloogilised vanemad ning sugulased ............................................................. 20

5.3 Lapsehoidja, sh puudega lastele ette nähtud lapsehoiuteenus .................................. 20

5.4 Laagrid ...................................................................................................................... 21

5.5 Huvitegevus ............................................................................................................... 21

5.6 Hoolduspere lapsevanemate elukorraldus ................................................................. 22

5.7 Puhkamine koos hoolduslastega ............................................................................... 22

6. Puhkuse võtmise või mittevõtmise mõju lastele ja peredele .................................. 23

7. Võimalik hooldusperede puhkusesüsteem .............................................................. 25

Kokkuvõte ......................................................................................................................... 29

Lisad .................................................................................................................................. 31

Lisa 1. Intervjuude kavad ................................................................................................. 31

4

SISSEJUHATUS

Hoolduspere kasvatab oma kodus teistest vanematest sündinud last. Ta hoolitseb lapse eest

kas pikaajaliselt, lapse täiskasvanuks saamiseni, või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab

taas lapse eest hoolt kanda. Perepõhist asendushooldust vajavale lapsele sobiva

hoolduspere leidmine ja lapse hooldusperre paigutamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Pärast lapse perre saabumist on perel võimalik kasutada erinevaid Sotsiaalkindlustusameti ja

KOV-i pakutavaid tugiteenuseid.

Lapse parima heaolu kindlustamiseks on tähtis, et hoolduspered saaksid vajalikku tuge laste

kasvatamisel. Varasemates uuringutes on põgusalt välja tulnud, et hoolduspere vanemad

vajavad muuhulgas võimalust võtta puhkust lapse eest hoolitsemise kohustusest. Leiti, et kui

hooldusperel on vajadust, kuid puudub võimalus puhkuse saamiseks, võib see negatiivselt

mõjutada hoolduspere vanema heaolu jm aspekte, mis omakorda mõjutavad lapsele

pakutavat hoolitsust. Täpsem info aga soovitud puhkuse osas puudus.

Aruande aluseks oleva miniuuringu keskmes oli vajadus välja selgitada ja hinnata, kas ja

milliseid meetmeid või teenuseid hoolduspered vajavad, et puhkust saada. Soov oli teada

saada, millised on perede vajadused lapse eest hoolitsemise kohustusest puhkust võtta,

millised on lapse vajadused pere puhkuse võtmise osas ja milliseid praktikaid seni lapse eest

hoolitsemise kohustusest puhkuse võtmiseks kasutatud on. Muuhulgas sooviti teada, mil

määral mõjutavad puhkusevajadust varasem laste hooldamise kogemus, hoolduskoormus,

pere struktuur, pere töö- jm kohustused, tugivõrgustiku olemasolu.

Selleks viidi uuringu raames läbi kokku 4 fookusrühmaintervjuud peretoetajate, KOV-ide

lastekaitsespetsialistide ja hooldusperede lapsevanematega. Intervjuude sisendit analüüsiti

lähtuvalt uurimisküsimustest. Arvestades uuringu metoodikat, ei pruugi aruanne kajastada

kõigi hooldusperede puhkusevajadusi, võimalusi ja takistusi.

Aruande esimene peatükk keskendub konteksti loomisele ehk põgusalt tuuakse välja kõige

olulisem seoses hooldusperede tausta ja praeguse puhkuseandmise süsteemiga. Teine

peatükk kajastab uuringu metoodikat ja piiranguid. Peatükid kolm kuni kuus kajastavad

erinevaid puhkusevajadusega seotud aspekte: hooldusperede vajadus lapse hooldamisest

puhkust saada, hooldamisest puhkuse võtmise takistused, puhkuse võtmise senised

praktikad ning puhkuse võtmise või mittevõtmise mõju lastele ja peredele. Seitsmes peatükk

kirjeldab intervjuudele ja intervjuude analüüsile tuginedes võimalikku hooldusperede

puhkusesüsteemi. Aruanne lõpeb kokkuvõtte ja järelduste ning lisadega.

5

1. HOOLDUSPEREDE TAUST, PUHKUSEANDMISE

SÜSTEEM

Olukorras, kus vanemad ei suuda ka toe korral kindlustada lapsele turvalist perekeskkonda

ning vanemlikku hoolt, on riigi ülesandeks tagada lapsele sobiv asendushooldus väljaspool

tema enda perekonda. Kõige üldisemas tähenduses mõistetakse asendushooldusena lapse

eest hoolitsemist väljaspool tema sünniperekonda kas lühi- või pikaajaliselt. Asendushoolduse

vormideks on lapsendamine, eestkoste ja asendushooldusteenus (hooldusperes, perekodus

ja asenduskodus).1

Asendushooldusteenust korraldavad kohalikud omavalitsused (KOV). KOV-e toetab

sotsiaalkindlustusamet ja riigieelarvest määratakse vastavalt riigieelarve võimalustele toetus

kohaliku omavalitsuse üksustele asendus- ja järelhooldusteenuse osutamiseks ja

korraldamiseks ning hooldusperede toetamiseks. Toetus jaotatakse kohaliku omavalitsuse

üksuste vahel proportsionaalselt vastavalt asendus- ja järelhooldusel viibinud isikute arvule.2

Lapse teenusele suunamisel tuleb eelistada hooldusperet. Hooldusperes võib samal ajal olla

kuni neli hooldatavat, sealhulgas hooldaja enda kuni 14-aastased lapsed ja teised hooldamist

vajavad isikud. Laste arvu suurendamine hooldusperes on lubatud vaid asendushooldusel

olevate laste huvides.3

Hoolduspereks saada soovija esitab avalduse sotsiaalkindlustusametile (SKA), kes teeb

hoolduspere sobivuse hindamise ja ettevalmistamisega seotud toimingud – muuhulgas viib

läbi pereuuringu (üheks osaks on tugivõrgustiku kaardistus) ning suunab hoolduspereks

saada soovija hoolduspere vanematele mõeldud PRIDE koolitusele4,5.

Sotsiaalkindlustusameti poolt hoolduspere vanemana sobivaks tunnistatud isiku andmed

kantakse sotsiaalteenuste- ja toetuste registrisse, kus moodustub nimekiri hooldusperedest,

kelle hulgast KOV-id saavad leida oma asendushooldusteenust vajavale lapsele sobiva pere.6

Hoolduspered on seega pered, kes võtavad enda hoole alla lapsi, kellel ei ole võimalik elada

oma sünniperes. Erihoolduspere on hoolduspere spetsiifilise ja suurema hooldusvajadusega

lastele. Hoolduspereks saab pere eelmainitud SKA hindamise alusel ja laps jõuab

hooldusperre KOV-i kaudu (KOV eestkostjana otsustab, millisesse hooldusperre laps läheb).

Hooldusperes KOV-i ja hoolduspere vahel sõlmitud asendushooldusteenuse osutamise

lepingu alusel kasvavat last nimetatakse aruandes edaspidi lihtsuse huvides hoolduslapseks.

1 Sotsiaalministeerium (2022). Asendus- ja järelhooldus. Kättesaadav: https://www.sm.ee/lapsed-ja- hoolekanne/lapsed-ja-pered/asendus-ja-jarelhooldus 2 Vt täpsemalt: Sotsiaalministeerium (2022). Asendus- ja järelhooldus. Kättesaadav: https://www.sm.ee/lapsed-ja- hoolekanne/lapsed-ja-pered/asendus-ja-jarelhooldus 3 Sotsiaalministeerium (2022). Asendus- ja järelhooldus. Kättesaadav: https://www.sm.ee/lapsed-ja- hoolekanne/lapsed-ja-pered/asendus-ja-jarelhooldus 4 Alates 2023. aastast korraldab PRIDE koolitusi Sotsiaalkindlustusamet, varem korraldas neid Tervise Arengu Instituut. 5 Sotsiaalministeerium (2023). Hoolduspere vanemaks saamine. Kättesaadav: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/asendushooldus-ja-kasuvanemlus/hoolduspereks- saamine 6 Sotsiaalministeerium (2022). Asendus- ja järelhooldus. Kättesaadav: https://www.sm.ee/lapsed-ja- hoolekanne/lapsed-ja-pered/asendus-ja-jarelhooldus

6

Hoolduspere vanemad toetavad lapse arengut, pakkudes talle kodusoojust ja armastust,

samal ajal säilitades sideme tema bioloogilise perega, kui see on võimalik.

Eestis on hoolduspere vanemate toetamiseks loodud mitmeid teenuseid, sealhulgas peretoe

teenus, psühholoogiline nõustamine, mentorlus, individuaalne supervisioon ja tugigrupid.7

KOV maksab perele lapse isiklike kulude katmise toetust ning hooldusperevanema toetust.

Riigilt saab pere riiklikke peretoetuseid, sh vanemahüvitist.

Varasemad uuringud näitavad mitmeid probleeme hooldusperede süsteemis. Näiteks on välja

toodud vajadus suurendada teadlikkust asendushoolduse olulisusest ning leida uusi

hooldusperesid. Samuti on toodud välja puhkusevõtmise võimaluse tähtsust hoolduspere

vanemate heaolu tagamisel, et jaksataks laste eest hoolitseda. Teiste riikide kogemus näitab,

et puhkuse võimaldamine on kriitilise tähtsusega aspekt, mis aitab ennetada läbipõlemist ja

tagab laste parima võimaliku hoolduse.

Täna ei ole hooldusperedel nn tavaperedest erinevaid puhkamise võimalusi. Mõningaseks

erandiks on erivajadustega lastega hoolduspered, kel on sarnaselt erivajadustega lapsi

kasvatavatele nn tavaperedele täiendava puhkuse võimalus. Järgnevalt on toodud

hooldusperede puhkusevõimalused ja hüvitised või tasud hoolduslapse hoolitsemise eest:

• Töötajate tavapärane puhkus, minimaalselt 28 päeva – puhkusetasu sõltub makstud

sotsiaalmaksust ja on üldjuhul tavapärase töötasuga sarnane.

• Lapsepuhkus – kuni 10 tööpäeva kuni lapse 14-aastaseks saamiseni. Lapsepuhkuse

hüvitis sõltub makstud sotsiaalmaksust, kuid on maksimaalselt 78,89 eurot päevas ja

sellelt võetakse maha tulumaks.8

• Puudega lapse vanema lapsepuhkus – lapsepuhkust täiendav kuni 12 tööpäeva

aastas (iga kuu üks täiendav puhkepäev) lapse 18-aastaseks saamiseni. Hüvitis on

kuni 223,60 eurot päevas ja sellelt võetakse maha tulumaks.9

• Tasustamata lapsepuhkus – eelnevaid võimalusi täiendav puhkusevõimalus, kuni 10

tööpäeva igal kalendriaastal lapse 14-aastaseks saamiseni (puudega lapse puhul 18-

aastaseks saamiseni).10

• Tugiisikuteenus kuni 18-aastasele raske ja sügava puudega lapsele. Teenuse raames

määratakse lapsele tugiisik, kes abistab puudega last arendavate tegevuste tegemisel

ja vaba aja veetmisel ning õpetab ja julgustab last igapäevaelus toime tulema.

Tugiisikuteenust osutatakse vastavalt lapse vajadusele lasteaias, koolis, kodus ja

mujal.11

7 Kõik teenused ei ole peredele kogu aeg ja piiramatult kättesaadavad. Sõltuvalt teenusest on mõni vaid teatud perioodil või loetud kordadeks (https://sotsiaalkindlustusamet.ee/tugiteenused-hooldus-eestkoste-ja- lapsendajaperedele). 8 Sotsiaalkindlustusamet (2024) Lapsepuhkus ja puudega lapse vanema lapsepuhkus. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/perehuvitised-ja-muud-toetused/perehuvitiste-ulevaade/lapsepuhkus 9 Sotsiaalkindlustusamet (2024) Lapsepuhkus ja puudega lapse vanema lapsepuhkus. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/perehuvitised-ja-muud-toetused/perehuvitiste-ulevaade/lapsepuhkus 10 Sotsiaalkindlustusamet (2024) Lapsepuhkus ja puudega lapse vanema lapsepuhkus. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/perehuvitised-ja-muud-toetused/perehuvitiste-ulevaade/lapsepuhkus 11 Sotsiaalkindlustusamet (2023) Tugiisikuteenus raske ja sügava puudega lapsele. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2023-06/tugiisikuteenus.pdf

7

• Erihoolduspere puhkus lapse hooldamisest vähemalt 14 päeva aastas. Selle aja eest

makstakse perele tasu. Lapse hooldamise asendamisega seotud kulud kannab KOV

ja korraldab teenuse korraldaja.12

• Lapsendajale ja hooldusperedele mõeldud vanemahüvitis ja 70-päevane

lapsendajapuhkus lapsega kohanemiseks ja sideme loomiseks.

• Lapse isiklike kulude katmise toetus – toetuse suurus sõltub lapse individuaalsetest

vajadustest ja võib olla kuuti erinev, kuid ei tohi olla väiksem kui 2880 eurot ühes

aastas (keskmiselt 240 eurot kuus lapse kohta). Toetuse eesmärk on katta lapse

igapäevased vajadused, sealhulgas toit, riided ja ravimid.13

• Hooldusperevanema toetus – kuni lapse 18-aastaseks saamiseni või kuni õppeaasta

lõpuni, mil laps saab 19. KOV sõlmib hooldusperede vanematega hoolduslepingu ning

määrab toetuse suuruse ja tingimused. Hoolduspere vanemat toetatakse vähemalt

ühe kahendiku ulatuses töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel14 kehtestatud kuutasu

alammäärast ühe lapse hooldamise kohta ehk 2024. aastal 410 euro ulatuses15.

Mõistmaks võimaliku hooldusperede puhkusesüsteemi mastaapi, on oluline tuua välja, et

2024. aasta septembri seisuga on Eestis 129 hoolduspere. Peredes on kokku 169

hoolduslast. Lapsi perre ootavaid peresid oli 13. Täpsem statistika on tabelis 1.

Tabel 1. Hooldusperede statistika 2024. aasta septembri seisuga16

Hooldusperede arv17 129, sh 3 erihoolduspere, 3 kriisihoolduspere

• 1 lapsega – 97 pere

• 2 lapsega – 27 pere

• 3 lapsega – 4 pere

• 4 lapsega – 1 pere

Hooldusperedes hooldamisel olevate laste

arv

169, sh 0-3 aastaseid 28, 4-7 aastaseid 40, 8-19

aastaseid 10118

Aktiivseid hooldusperesid (ootavad last

perre)

13

Laste arv asutusepõhisel

asendushooldusteenusel

722 last19

12 Sotsiaalkindlustusamet (2023) Riigihange: Kriisihoolduspere teenuse ja erihoolduspere teenuse korraldamine Sotsiaalkindlustusametile. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2023- 12/265466_Tehniline_kirjeldus.pdf 13 Riigikogu (2024) Sotsiaalhoolekandeseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015005?leiaKehtiv 14 Riigikogu seadus (2024) Töölepingu seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/102052024028 15 Vabariigi Valitsuse määrus. (2024) Töötasu alammäära kehtestamine. https://www.riigiteataja.ee/akt/109122023005 16 Tellija andmed 17 Laste arv peres on perede hindamise ja ettevalmistamise faasi seisuga, jooksvaid andmeid ei koguta (nt kui perre sünnib lapse perre mineku järgselt bioloogiline laps). Üksikvanematega hooldusperede arvu ja tugivõrgustiku olemasolu jooksvat statistikat ei koguta. 18 Statistikat kogutakse lapse sünniaasta järgi ehk toodud statistika on lugemise lihtsustamise huvides umbkaudne. Hooldusperes/ perekonnas hooldamisel saavad olla noored kuni 19aastaseks saamiseni (selle õppeaasta lõpuni). 19 Ei hõlma turvakoduteenusel viibivaid lapsi.

8

2. METOODIKA

Uuringu eesmärk on kirjeldada ja analüüsida hooldusperede vajadust ning ootuseid lapse eest

hoolitsemise kohustusest puhkust saada.

Uuringu metoodikana kasutati dokumendianalüüsi ja poolstruktureeritud

fookusrühmaintervjuusid.

Dokumendianalüüsi raames analüüsiti põgusalt varasemalt ilmunud hooldusperede

toetuskorraldust ja puhkusevajadust puudutavaid uuringuid. Dokumendianalüüsi eesmärgiks

oli toetada intervjuude küsimustike koostamist ja intervjuude teostamist.

Uuringu raames viidi läbi 4 fookusrühma intervjuud, kus osales kokku 21 inimest.

Fookusrühma intervjuud viidi läbi kolme sihtrühma esindajatega: hooldusperesid toetavate

organisatsioonide peretoetajatega (1), kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatega või lapse

heaolu spetsialistidega (1) ning hooldusperedega (2).

Uuringus osales kokku 8 hooldusperesid toetavate organisatsioonide peretoetajat, 6 KOV

lastekaitsetöötajat või lapse heaolu spetsialisti ja 7 hooldusperede esindajat. Hooldusperede

kaasamise eest uuringusse vastutas Sotsiaalkindlustusamet (SKA), kelle ülesandeks perede

intervjuusse värbamisel oli tagada võimalikult erineva profiiliga (taust, laste arv, elukoht)

perede leidmine. SKA edastas hooldusperedele kutse uuringus osalemiseks ja registreerunud

peredele virtuaalintervjuu veebilingi ning eelküsitluse lingi. Kõigil intervjuus osalevatel

hooldusperedel paluti enne intervjuu toimumist täita eelküsimustik, mis kajastas pere

taustainfot (nt laste ja hoolduspere vanemate arv, elukoha piirkonna suurus, tugivõrgustiku

olemasolu). Eelküsimustiku eesmärk oli saada intervjuude analüüsi toetavat infot nii, et sellele

ei peaks kulutama intervjuude aega. Seda enam, et taustainfona vajati delikaatsemat ja

teistele intervjuus osalejatele mitte vajalikku infot.

Intervjuus osalenud pered olid pärit 6 erinevast Eesti KOV-ist, nendest 2 elasid suuremas

linnas ja 5 külas (hajaasustusega asula või vähem kui 300 elanikuga tiheasustusega asula).

Intervjuudes olid esindatud erineva suurusega pered.

Kuues peres kasvas üks hoolduslaps, ühes oli hoolduslapsi rohkem. Perede seas oli

esindatud 1 üksikvanemaga leibkond ning 6 kahe lapsevanemaga leibkonda. 4 intervjuus

osalenud peres kasvasid vaid hoolduslapsed, kolmes oli lisaks veel ka bioloogilisi lapsi.

Intervjuus osales 3 pere, kelle hoolduslapsed on erivajadusega või suurema

hoolduskoormusega. Lisaks osales üks pere, kus kasvas 1 erivajadusega bioloogiline laps.

Peretoe teenust osutavate organisatsioonide kontaktisikutega võttis ühendust

projektimeeskond. Intervjuukutsele eelnes SKA poolne uuringu vajalikkuse tutvustamine ja

organisatsioonide kontaktisikute kaardistamine. Intervjuudes osalenud peretoetajate hulgas

oli ka erihooldusperede kogemusega spetsialiste.

Intervjuudes osalesid 5 erineva Eesti KOV-i lastekaitsetöötajad või lapse heaolu spetsialistid.

Uuringus osalemise valmidusest SKA-le teada andnud lastekaitsetöötajate ja lapse heaolu

spetsialistide kontaktid andis uuringumeeskonnale tellija. Uuringumeeskond saatis saadud

kontaktidele uuringus osalemise kutse ja leppis kokku intervjuu aja.

Kõik intervjuud kestsid ligikaudu 90 minutit. Kaks intervjuud viidi läbi MS Teamsi ning kaks

Zoomi keskkonnas. Intervjuud salvestati ja transkribeeriti.

9

Uuringuaruande tõlgendamisel tuleb intervjueeritute väiksest hulgast ja nendeni jõudmise

metoodikast tulenevalt arvestada, et antud fookusrühma intervjuudes kajastatud kogemused

ja nende põhjal tehtud järeldused ei pruugi peegeldada kõigi sihtrühma alagruppide vajadusi.

Näiteks võib intervjuudest järeldada, et uuringus osalesid pigem positiivse kogemusega pered

ja aktiivsemad KOV-ide spetsialistid. Seega võib puhkusevajadus olla veelgi suurem ja

võimalikke puhkuse võtmise takistusi veelgi rohkem kui uuringu käigus tuvastada õnnestus.

Oluline on ka arvestada, et aruanne tugineb intervjuude sisendile, intervjueeritute kirjeldatud

juhtumeid ei ole projekti mahtu, metoodikat ja eesmärki silmas pidades kontrollitud ega

eriosalistega valideeritud nende nägemuse kuulmiseks.

10

3. HOOLDUSPEREDE VAJADUS LAPSE

HOOLDAMISEST PUHKUST VÕTTA

Uuringu käigus ilmnesid mitmed olulised aspektid seoses hooldusperede vajadusega võtta

puhkust. Rühmaintervjuud hooldusperede, peretoetajate ja kohalike omavalitsuste

lastekaitsespetsialistidega näitasid, et praegused võimalused puhkehetkede pakkumiseks on

KOV-ide ja perede puhul ebaühtlased ning puudub ühtne üleriigiline süsteem nende

tagamiseks. Intervjuudest selgus, et perede puhkusevajadus varieerub sõltuvalt perekonna

eluetapist, laste eripäradest, pere laste arvust ja vanustest ning hoolduspere lapsevanemate

tööst ja tegemistest. Intervjuude kohaselt ei mõjuta puhkusevajadust see, kui paljud pere

lapsed on bioloogilised või kasvavad peres hoolduspere lepingu alusel. Perede

puhkusevõimaluste vajadused ja soovid varieeruvad sõltuvalt pere tugistruktuuridest ja nende

stabiilsusest, sissetulekust ning pere enda lähenemisest elukorraldusele. Selles peatükis

antakse ülevaade hooldusperede puhkuse võtmise vajadustest ja puhkust puudutavatest

soovidest võimalikule hooldusperede puhkusekorraldusele.

Uuringu kohaselt peab riik tagama, et hooldusperede lapsevanemad jaksaksid lapse eest

hoolitseda. Mitmed intervjueeritud tõid välja, et hoolduspered on KOV-idele esimeseks

alternatiiviks laste lastekodusse saatmise asemel. Seetõttu peab KOV-i prioriteediks olema

hooldusperede lapsevanemate heaolu. Olukorras, kus perekonna heaolu ja jaks raugeb,

võivad pered viimase lahendusena lastest loobuda. Selle vältimiseks tuleb pakkuda

hooldusperedele puhkust ja muid tugiteenuseid. Nagu edaspidi näha, mõeldakse puhkuse all

nii puhkust hoolduskohustusest, võimalust pakiliste asjadega tegeleda (sh arstivisiidid, pere

teiste laste toetamise võimalus rahulikus keskkonnas, kvaliteetaja võimaldamine iga

pereliikmega) kui ka täiendavat võimalust ühise kvaliteetaja veetmiseks.

Mitmed peretoetajad leidsid, et riik peab hooldusperedele pakkuma erinevaid toetavaid

teenuseid, et laps saaks peres elada. Peredesse jõudnud lapsed on suure

traumakogemusega, mille tõttu on hooldusperel suur ja raske ülesanne laste elu senist

kurssi ja mustreid muuta. Juriidiliselt seob peresid hoolduslastega hooldusleping, lapse

eeskostjaks jääb KOV. Ehk oma olemuselt on mõne intervjueeritu hinnangul sisuliselt tegu

töölepinguga, kuhu võiks olla sisse kirjutatud ka kohustus puhkust võtta. Seda enam, et pered

tõdesid, et hoolduslaste puhul tunnetavad nad tavapärasest suuremat vastutust ja vajadust

pidevalt aru anda tehtavast. Samas näitasid intervjuud lastekaitseametnike ja peredega, et

ennekõike vaadatakse hoolduslapsi osana enda tavapärasest peredünaamikast ning

kohustuslikku puhkust lapsest eemaldamisena ei pooldatud. Küll aga nõustusid kõik

intervjuudes osalenud, et KOV peab toetama peresid lühiajaliste puhkehetkede võtmisel ning

erakorralistes olukordades, näiteks läbi lapsehoiuteenuse.

Hooldusperesid väsitab intervjuude kohaselt ka suur aruandlus- ja selgituskohustus.

Lapsevanemate, peretoetajate ja KOV lastekaitseametnike sõnul tuleb neil pidevalt lapse

õiguste nimel tegeleda bürokraatiaga. Näiteks on pered ja peretoetajad pidanud korduvalt

selgitama laagrikulude hüvitise saamiseks, miks laager vajalik on. Hoolduspered ja

peretoetajad nentisid, et pidevalt esineb olukordi, kus ametnikud ei mõista nende vajadusi või

murekohti. Samuti on esinenud juhtumeid, kus pere jääb mitme institutsiooni vahele oma

murega. Näiteks esines ühel perel raskusi lasteaia kohatasust vabastuse saamisel, sest

digitaalsed süsteemid ei võimaldanud lapsele kohatasust vabastust pakkuda ja

11

ametiasutustest soovitati ringiratast järgmise asutuse poole pöörduda. Pered sooviksid

süsteemi poolt rohkem mõistmist ja vastutulekut, kuid hetkel tuntakse, et suhtlus ametnikega

on täiendavaks koormaks hoolduspereks olemisele. Seega tasub hooldusperede jaksu ja

lapsele keskendumise tagamiseks vaadata üle aruandlus- ja selgituskohustuse mõistlikkus

ning lähtuda süsteemi arendamisel ja muutmisel perede heaolust.

Hooldusperede puhkusevajadus tuleneb sageli füüsilisest ja emotsionaalsest

koormusest, mis kaasneb suure traumakogemusega laste hooldamisega. Vajadust

puhkehetkedeks kogevad kõik lastega pered isegi olukorras, kus algul seda eitatakse. Pidev

laste eest hoolitsemine ilma puhkepausideta võib viia väsimuse ja läbipõlemiseni, mis

omakorda mõjutab pere tasakaalu ja heaolu. On perekondi, mis toimetavad kurnatuse piiril ja

peresid, kus lapsevanemate kurnatuse tõttu on lapsed pidanud lahkuma. Olukorras, kus perel

puudub usalduslik suhe KOV-i spetsialistiga, puuduvad üleeestilised teenused ja ühtsed

lähenemised ning puhkusevajaduse lahendusena nähakse lapse perest eemaldamist (vt ptk

4), ei pruugi KOV-i spetsialistid perede tegelikust puhkusevajadusest teadlikud olla. Ka pered

ise ei pruugi intervjuude kohaselt puhkusevajadust sageli õigeaegselt märgata ega tunnistada.

Seega on vajalik teadlikkuse tõstmine puhkusevajaduse olulisusest ja puhkusevajaduse

märkamisest ning hooldusperede nügimine (nudging) puhkust võtma.

Intervjuudest selgus, et perede vajadused toetatud puhkuseks on eelkõige lühiajalised

ning tihti on vajadus puhkuseks suurem üksikvanematel ja neil, kellel puudub

tugivõrgustik. Tugeva tugivõrgustikuga peredel on sageli lihtsam endale puhkehetki

võimaldada nt teatrisse või arsti juurde minekuks, kuid ka nende puhul oli näha kohatist abi

palumisega kaasnevat halba enesetunnet. Lisaks toodi välja kohatist vajadust hoidja kulude

hüvitamiseks ning hoiu aja tasustamiseks. Tugeva tugivõrgustikuta peredel on aga künnis

puhkehetke võtmiseks suurem ja seda tehakse vaid äärmisel vajadusel, näiteks arsti juurde

minekuks, mis pole oma olemuselt endale aja võtmine, vaid kriitiliste toimetustega tegelemine.

Seega vajavad mingisuguseidki tugivõrgustiku tuge täiendavaid teenuste võimalusi kõik

hoolduspered.

Intervjuude kohaselt mõjutab puhkusevajadust ka see, kui vanalt laps perre jõuab. Leiti,

et teismeliste ja koolilaste puhul on lapsed tõenäoliselt pikalt kehvades tingimustes olnud ja /

või vanema kaotus on traumaatilisem. Seega lisanduvad traumakogemusele teismeea ja/või

kooli probleemid, millega tegeleda.

Ühe intervjuus osalenu hinnangul puhkusevajadus kasvab, kui hooldusperes on

kasvanud rohkem kui üks hoolduslaps. Hoolduspered võivad tunda survet ja soovi

ühiskonda panustada mitmele hoolduslapsele kodu pakkumise läbi. Intervjueeritute hulgas oli

neid, kes olid laste kasvatamiseks sõlminud KOV-iga kokkuleppe täiendava toetuse

saamiseks. See näitab, et mõnes KOV-is mõistetakse pere koormust, väärtustatakse nende

valmidust perre järjest uusi hoolduslapsi võtta ja ollakse valmis selle pingutuse eest tööl

käimisele sarnasemat tasu maksma. Samas tõdeti, et hoolduskohustusest puhkuse andmise

võimalustele hetkel väga mõeldud pole. Leiti, et hooldusvanemates võib kasvada aja jooksul

väsimus, sest iga laps jätab perekonda oma jälje. Perede aja jooksul tekkivat väsimust aitaks

ennetada neile puhkusevõimaluste pakkumine. Lisaks näitasid intervjuud, et

puhkusevõimaluste ja täiendava tugistruktuuri pakkumine võib suurendada hooldusperede

hulka ja perede valmisolekut ühe lapse perest välja kasvades järgmist last perre võtta.

Peretoetajate hinnangul on eriti suur puhkuse vajadus peredel, kes saavad

hoolduspereks õhinapõhiselt või kelle perre saabub esimene laps. Sellistel peredel ei

pruugi olla piisavaid teadmisi hooldusperede tugistruktuuridest, traumakogemusega laste

12

kasvatamisest ega võimalikest ees seisvatest bürokraatlikest toimingutest. Kuigi kõik pered

läbivad pereuuringu ja ettevalmistava koolituse, ei pruugi neil enne lapse jõudmist olla piisavat

ettekujutust lapse kasvatamisega seonduvatest väljakutsetest. Kui laps perre tuleb ja SKA

tugi KOV-i toega asendub, raugeb eriti nõrgema KOV-i toetuse puhul riiklike tugimeetmete

puudumise tõttu aja jooksul pere jõud ja energia.

Puhkuse võimaldamist peeti intervjuudes kriitiliseks just emotsionaalse tasakaalu

taastamiseks ning lapsevanematele isiklike hetkede lubamiseks. Kui suhe paarina on

korras ja endal on piisavalt puhkehetki, on ka rohkem jaksu last toetada.

“Mina pean ütlema küll, et vahest on küll selline tunne, et väikest puhkust

oleks vaja. Kuna meie laps ei taha ka laagrisse kuhugile minna, siis ei

ole nagu niisugust aega meil, kust me saaksime abikaasaga kahekesi

olla. Kuna lapsed ka ei saa käia, nad elavad kaugel ja neil on nüüd endal

väikesed lapsed. Et siis, et siis on küll vahest tunne, et võiks olla mingi

oma väike, oma nagu selline aeg ka.” Hoolduspere lapsevanem

Hoolduslapse kasvatamisega kaasnevad lapsevanemate jaoks tihti ka tööpäeva sisse

jäävad laste arstivisiidid, nõustamis- ja teraapiateenused, koolikorraldus ning

järeleaitamistunnid. Ühe intervjuus osalenu sõnutsi tuleb hoolduslastega eriti just

algusfaasis külastada mitmeid eriarste, kelleni vanemliku hoole puuduse tõttu varem pole

jõutud. Samuti võib suureneda vanemate hoolduskoormus seni varjus olnud diagnooside

ilmnemise tõttu. Teisalt toodi aga intervjuudes välja, et laste hooldamise keerukus on erinev

sõltumata lapse erivajaduse olemasolust. Samuti nenditi, et hoolduskoormus võib olla

suurem, kui lapsed pole näiteks varasemalt käinud pikalt koolis ning klassile järgi jõudmine

vajab tavapärasest suuremat pingutust. Üks suurenenud hoolduskoormuse näide tuli perelt,

kes sõidutas hoolduslast iga päev pika perioodi jooksul u 20 kilomeetri kaugusele kooli ja

tagasi. Sellel lapsel puudus varasemast koolis käimise harjumus, mistõttu tahtis pere anda

endast parima, et last kooliga kohanemise teekonnal toetada. Teine näide tuli perelt, kus laps

oli alguses koduõppel kuna teadmised olid liiga ebaühtlased võrreldes võimalike uute

klassikaaslastega. Kõik intervjuus osalenud spetsialistid ja lapsevanemad tõid välja, et

hoolduspered teevad endast parima, et aidata last õigele kursile suunata. See tähendab ka

aeg-ajalt töölt puudumist, intensiivsemaid päevi ning aja- ja rahakulu. Viimase puhul tõid pered

välja näiteks sõidu-, aja- ja teenuste kasutamise kulu, töölt eemal oldud aja tõttu saamata

jäänud tulu ja kogu asjaajamisega seotud pinget. Kirjeldatud suurema hoolduskoormuse tõttu

leitakse, et riigil või KOV-idel oleks mõistlik pakkuda peredele tuge puhkehetkede saamiseks.

“Ei, no meil oli nagu kõige keerulisem aeg kuskil kaks aastat /…/. Kui me

ta saime, siis ta polnud aasta otsa koolis käinud. Ja siis meil oli

koduõppeaasta. Korraldasime nagu, et tagasi järgi jõuaks.” Hoolduspere

lapsevanem

“/…/ meil on nagu see koormus ka abikaasaga, et meil laps käib kaugel

koolis. Et me iga päev viime teda 17 kilomeetrit kooli ja tagasi. Kuna tal

oli see hulkumise probleem, siis lihtsalt on kõikide jaoks meil nagu

kindlam, kui me ise ta viime kooli ja toome ära.“ Hoolduspere

lapsevanem

Hoolduspered vajavad puhkust hoolduskohustusest või abi laste hoidmisel ka

erakorraliste ja ette planeeritud töökohustuste või hoolduspereks olemisega

kaasnevate kohustuste (näiteks koolitustel osalemine) täitmisel ja terviseprobleemide

13

korral. Tänases praktikas on intervjuude kohaselt tulnud ette olukordi, kus perevanema

terviseprobleemide tekkimisel on hoolduspere leping lõpetatud, sest pere on palunud abi

ajutise hoiuteenuse leidmisel lapsele. Peretoetajad ja pered tõid välja, et ka eriolukordades,

näiteks haigestumise korral, pole alati võimalik anda hoolduslapsi enda lähisugulastele hoida,

kuna neil puuduvad oskused traumakogemusega lapsega toime tulemiseks. Eriti keerulised

on sellised olukorrad peredes, kellel puudub tugev lähiringkond teiste sugulaste, sõprade või

tuttavate näol. Näiteks on hooldusvanemate enda vanemad sageli meie seast lahkunud, liiga

eakad või on hõivatud teiste kohustustega. Lapsehoiuteenuse pakkumine hooldusperedele

võimaldaks neil senisest kindlamalt tunda ennast võimalike erakorraliste olukordade ajal, kus

lapsele on vaja ajutist hoidjat.

“Kui mina olen oma murega lastekaitsetöötaja poole pöördunud, olen

saanud ähvardust, et kas sa põhimõtteliselt, kas sa tahad lastest ilma

jääda.” Hoolduspere lapsevanem

“Alguses, kui ma pidin käima igasugustel koolitustel, oligi väga

keeruline., /…/ Kuna laps jooksis ära, siis polnud mitte keegi nõus

temaga tulema ja olema. Et oli väga raske leida seda asendajat, kes

oleks päeval, kui ma olen koolitusel, temaga kodus.” Hoolduspere

lapsevanem

Hooldusperede puhkusevajadust suurendab ka asjaolu, et tavalised lastele suunatud

tegevusvõimalused ei pruugi olla traumakogemustega lastele sobilikud ja seetõttu jääb

hooldusperede vanematel tavapärane laagrite või huvitegevuse aegne puhkehetk

saamata. Perede ja peretoetajate kogemuses võib hoolduslastega tegelemine

traumakogemusest ja käitumishäiretest tulenevalt nõuda eraldi väljaõpet. Vastava

väljaõppega teenusepakkujaid aga palju ei ole. Traumakogemusega lastele suunatud laagreid

on varasemalt Eestis katsetatud ja neid toodi kõigis intervjuudes välja kui positiivseid laagrite

näiteid, kuid rahastuse puuduse tõttu neid täna ei korraldata. Seega on hoolduslaste

eripäradega arvestavate hoolduspere vanematele puhkehetki võimaldavate teenuste või

tegevuste pakkumine väga oluline.

„Lihtsalt ongi see, et meil ei ole kusagile lapsi panna. Et need on väga

kallid teenused, olgu need laagrid või mis iganes. Aga kahjuks meie

regioonis omavalitsused ikka ühestki otsast ei aita.” Peretoetaja

Puhkusevajadust suurendab ka see kui peres on rohkem lapsi. Sageli soovitatakse iga

lapsega individuaalselt aega veeta, kuid kui lähikonnas pole kedagi, kes oleks valmis või

võimeline sel ajal teiste lastega olema, pole see võimalik. Seega oleks puhkusevõimalused

vajalikud ka lastega individuaalse kvaliteetaja veetmiseks või individuaalselt nendega

tegelemiseks, nt kooliülesannete lahendamise toetamiseks. Oluline on siin aga perekonna kui

terviku vaatamine: lapsed tunneksid ennast ebavõrdsena kui kvaliteetaega saaksid teenuste

ainult hoolduslapsele suunatuse korral vaid bioloogilised lapsed. Lisaks on intervjuudele

tuginedes ebatõenäoline, et pere puhkusevõimalust kasutaks kui teenused on ainult

hoolduslapsele: teistele lastele samaks ajaks eraldi hoidja otsimine võib olla liiga keeruline ja

ka kulukas. Seega tuleb mitmelapselistele peredele mõeldes hoolikalt läbi mõelda, kuidas

võimalik puhkusesüsteem toimiks, et puhkusevõimalust kasutataks ja see lapsevanematel

energiat taastada aitaks.

Eelnev näitab, et hoolduspered vajavad puhkust hoolduskohustusest nii pakiliste

toimetuste teostamiseks, pere heaolu ja toimimist tagavate ennetustegevustega tegelemiseks

14

kui ka endale aja võtmiseks. Intervjuudele tuginedes on aga perede vajadused puhkusele

erinevad. On peresid, kes vajavad regulaarseid paaritunniseid lapsehoiu võimalusi, et ennast

laadida, paarina midagi teha või pakiliste toimetustega tegelda. On ka hooldusperesid, kelle

lapsed vajavad terapeutilisi laagreid – annaksid samaaegselt ka vanematele

puhkusevõimaluse. Läbivalt oli näha paindlikkuse vajadus kasutatava puhkuse täpse vormi ja

kestvuse osas. On peresid, kes rahulduksid täiendavate tasustamata puhkepäevadega

puhkehetke võtmiseks, kuid ka peresid, kus sissetulekute või sotsiaalsete tagatiste kaotamisel

puhkusevõimalusi ei kasutataks. Küll aga leiti, et peredele ei tohiks lastest eraldi puhkamist

teha kohustuslikuks. Erandiks oli peretoetajate intervjuu, kus mõned intervjueeritud pidasid

väga oluliseks ka lastest eraldi puhkamist. Oluline on mõista, et erinevatele peredele ja lastele

võivad sobida erinevad puhkamise viisid ja võimalik puhkusesüsteemi korraldus peab lähtuma

peredele ja hoolduslastele võimalikult suure heaolutunde tagamisest. Oluline võib olla ka

perede teadlikkuse tõstmine oma aja võtmise vajalikkusest, et oleks jaksu laste eest

hoolitseda. See eeldab muuhulgas pere kui terviku vaatamist: selleks, et puhkusevõimalusi

kasutataks ja nendest oleks kasu jõuvarude taastamiseks, peab läbi olema mõeldud ka pere

teiste laste hoidmine.

“Minu jaoks on ta minu laps ja siis keegi ütleb, et ma pean tast puhkama.

Kuigi ma võib-olla see hetk seda vajadust ei näe või, või põhjust, siis

nagu tundub/…/, et laps võetakse käest ära või sunniviisiliselt

[eraldatakse].” Hoolduspere lapsevanem

15

4. HOOLDAMISEST PUHKUSE VÕTMISE

TAKISTUSED

Rühmaintervjuude põhjal võib hooldamisest puhkuse võtmise takistused jagada järgmistes

alapeatükkides põhjalikumalt kajastatavateks lapse, süsteemi, ressursside ja hoiakute ja

teadlikkusega seotud takistusteks. Nagu näha, võivad sarnaselt puhkusevajadusele ka

puhkuse võtmise takistused olla perekonniti erinevad. Lisaks näitasid intervjuud, et

mitmelapselistes, keerulisemate lastega, ühe lapsevanemaga, puuduliku tugistruktuuriga ja

hõredamalt asustatud piirkonnas elavates peredes on puhkehetkede tekitamine keerulisem.

4.1. Lapsega seotud takistused

Üheks sagedasemaks puhkuse võtmise takistuseks toodi hoolduslaste traumakogemusi ja

käitumuslikke eripärasid. Kõik sihtrühmad leidsid, et hoolduslapsi ei saa sageli seetõttu

lihtsalt teistele hoida anda. Traumakogemusega lapsed võivad vajada kindlat päevakava ja

harjumuslikule teistsugust reageerimist eriolukordades – lähisugulased tihti ei sobi või ei saa

hakkama ja vastavate oskustega hoidjaid ei pruugi leiduda. Leiti, et hoidmine on keerulisem

ka erivajadustega laste puhul: raske on leida tugivõrgustikust kedagi, kes erivajadustega

lapsega toime tuleks.

Kõigist intervjuudest tuli välja ühe olulise takistusena mure lapse heaolu ja turvatunde pärast

puhkuse ajal. Olgugi, et puhkust vajatakse, loobutakse või loobutaks lapse heaolule mõeldes

juba eos mõttest ilma lapseta päriselt puhata. Läbivalt leiti, et puhkuse teenuse pakkumise

puhul ei tohi tekkida olukorda, kus lapsi n-ö loksutatakse ühest võõrast kohast teise või lapsel

tekib tunne, et pere lapsi ebavõrdselt koheldakse. Vajalik on turvalise ja regulaarse puhkuse

võtmise süsteemi olemasolu, kuid hetkel selliseid võimalusi pole. Oluline on ka paindlikkus,

sest sõltuvalt lapsest võib laps halvasti reageerida sellele kui võõras inimene perre tuleb või

kui laps võõra inimese juurde minema peab.

Hoolduslaste traumakogemuste, käitumuslike eripärade ja turvatundega seonduva

takistusena on keerulisem võtta puhkust vahetult peale lapse perre tulekut. Siis alles

õpitakse teineteist tundma ja luuakse kiindumuslikku suhet. Lapse juurest ära minek

raskendaks kiindumusliku suhte loomist. Sõltuvalt perest, lapsest ja olukorrast võib see aeg

olla paarist nädalast paari aastani.

4.2. Süsteemiga seotud takistused

Igast intervjuust tuli välja probleeme KOV-i või KOV-i lastekaitsespetsialistidega

suhtlemisel, kuigi vaatenurgad erinesid ja kohati ei jagatud enda, vaid teiste kogemusi20.

Rühmade üleselt toodi järgmiseid näiteid puhkuse võtmist takistavatest suhetest:

• KOV-i spetsialist vahetub väga tihti ja ei teosta kodukülastusi. Kui töötajad vahetuvad

tihti, ei jõua perel tekkida usalduslikku suhet KOV-i töötajatega puhkusevajaduse

20 Peretoetajad olid kõige kriitilisemad, mis on ka arusaadav kuna nad on kokku puutunud paljude perede ja omavalitsustega. KOV-i spetsialistide ja perede intervjuudes osalesid pigem aktiivsemad KOV-i spetsialistid ja pigem positiivse suhtluskogemusega pered.

16

tunnistamiseks. Usaldusväärsete suhete loomist ja puhkusevajaduse märkamist

raskendab ka kodukülastuste mitte tegemine.

• KOV-ide valmidus ja võimekus peresid toetada ja perede muredele lahendusi leida on

erinev. Lahenduste leidmist ja ellu viimist raskendab sagedane KOV-i spetsialistide

vahetumine ning hooldusperede temaatika vähene mõistmine ja selle oluliseks mitte

pidamine.

• Perede intervjuudest selgus, et erinevad KOV-id pakuvad peredele erinevaid

teenuseid ja/või ei pruugi kõik KOV-id peredele kõigist neile mõeldud võimalustest ja

võimaluste muutustest teada anda. Näiteks mõnes KOV-is on pakutud lapsehoidja

kulude21, lasteaiakohatasu või reisimise hüvitamist, enamuses mitte; mõni pere on

mujalt kuulnud soovitust julgelt täiendavat toetust küsida.

• Nii peretoetajate kui ka perede intervjuude põhjal on paljud pered kaotanud usalduse

süsteemi vastu. Neil on hirm ametnike ja süsteemiga suhtlemise osas. Toodi

juhtumeid, kus omavalitsus on puhkuse soovi või vajaduse peale reageerinud lapse

ära võtmise või sellega ähvardamisega. Negatiivne suhtumine on võtnud ära soovi

KOV-iga muredest või vajadustest rääkida, mis omakorda takistab ka tulevast

võimalikku puhkuse võtmist.

• Mõned peretoetajad olid seda meelt, et kohati võib KOV-i lastekaitsespetsialist küll olla

pere poolt ja tema vajadusi mõista, kuid takistavaks saab KOV-i juhtkond: kui

hooldusperede eripära ja vajadusi ei mõisteta, ei pruugita täiendavaid kulusid

võimaldada.

Puhkusevõtmist takistavana tulid intervjuudest välja ka bürokraatia ja regulatsioonidega

seonduvad kohustused, piirangud ja ebameeldivused. Näiteks Eestist väljapoole reisides

tuleb KOV-ilt luba taotleda ja sõltuvalt KOV-ist võib olla nõue, et taotlus esitataks 30 päeva

enne minekut. Mõnel perel on selline luba mitme aasta peale ette saadud, mõni peab iga kord

seda taotlema. Mõnel on kogemus, et loa võib ka paari päevaga saada. Kui ühes peres on

mitme erineva KOV-i lapsed hooldamisel, tuleb aga iga lapse jaoks just tema KOV-ilt luba

taotleda, mis teeb protsessi aeganõudvamaks ja tülikamaks. Ehk ühist puhkehetke ei pruugita

tülikate protseduuride ja eelduslikult pikkade menetlusaegade tõttu võtta. Mõnele

mitmelapselisele hooldusperele võib takistavaks saada ka see kui üks KOV on valmis oma

lapse reisikulud hüvitama ja teine mitte. Takistusena tuli ka vajadus pidevalt KOV-ilt abi või

kulude katmist küsida – kui nn puhkehetki võimaldavate tegevuste eelarve on perele teada ja

kindel, on sellega lihtsam toimetada. Nimelt jõuti mõlemas perede intervjuus aruteluga sinna,

et võiks olla mingi eelarve, mille piires pere saab ilma lapsele huvitegevusi, laagreid,

teenuseid, reise vms valida ilma, et neid ükshaaval kooskõlastama peaks.

KOV-i spetsialistid ja pered nägid puhkuse võtmise ühe takistusena ka aruannete esitamise

ja kulude eesmärgipõhisuse põhjendamise vajadust. Kui juba praegu peab KOV-ile

laagrivajadust põhjendama, siis suuremate summadega puhkuse kulude aruandlus

suurendaks aruandluskohustust ja selgitamisvajadust veelgi.

21 Konkreetse KOV puhul polnud intervjueeritu kindel, kas see võimalus jätkuvalt eksisteerib või on võimalusi koomale tõmmatud.

17

”Sest kui meie seda … laagrit tahtsime, siis me ikka väga-väga pidime

käima tõestamas, et miks seda on vaja. Ja üldiselt suht keeruliselt läks.”

Peretoetaja

Bürokraatiaga seonduvalt jäi peretoetajate intervjuus kõlama ka vastutuse aspekt: kes

vastutab kui hooldamisest puhkamise ajal mingi probleem tekib. On neid, kelle hinnangul on

igati mõistetav, et vastutus jääb perele, mis annab neile ka vabama võimaluse ise valida

turvaline isik, kelle hoolde laps jätta. Seda enam, et kohati pole tugivõrgustikust või

lähiümbrusest võtta näiteks keskharidusega inimesi, kes oleksid valmis last natuke aega

hoidma (mõnelt ajutiselt hoidjalt on nõutud keskhariduse olemasolu, kusjuures keskhariduse

omandamine on haridussüsteemi arenedes alles hiljuti tavalisemaks muutunud). On aga ka

neid, kelle hinnangul peaks see isik piisavalt pädev olema ise vastutamiseks. Mõnes KOV-is

on ka pereliikmetega sõlmitud hoolduspere lapse hoidmise leping samas kui paljudes KOV-

ides seda tehtud ei ole. Intervjuudes osalenud pered aga vastutuse teemat ei tõstatanud ega

pidanud oluliseks.

Intervjuusid kokkuvõtvalt on üheks suurimaks süsteemiga seotud takistuseks hooldusperede

toetamise süsteemi killustatus ehk KOV-ide erinev võimekus ja lähenemine hooldusperede

toetamisele ja tsentraalse toe või kontrolli puudumine. Peretoetajate hinnangul võiks keskne

valdkonna koordineerimine aidata leevendada mitmeid käesolevas peatükis toodud takistusi,

sh perede toetamise vajaduse mõistmine, teadlikkus võimalikest peresid toetavatest

teenustest, puhkust võimaldavate teenuste eksisteerimine ja neile ligipääsetavus.

4.3. Ressurssidega seotud takistused

Kõik sihtrühmad tõid välja rahalisi piiranguid puhkuse võtmisel. Intervjuud näitasid, et on

peresid, kes on valmis kõik lapse kulud katma, sh laagrisse või välisreisile minnes. Samas on

peresid, kes eeldavad, et suuremad kulud katab KOV kui lapse eestkostja. On ka peresid, kus

lapse kulude katmist ei ole eeldatud, kuid samas tõdeti, et majanduslik olukord ei võimalda

välisreisi või mitut laagrit, kuigi see võiks nii perele kui ka lapsele kasuks tulla. Peretoetajad

tõdesid, et hooldusperedel puudub mõnikord võimalus ennast sissetulekust ilma jätta (nt

tasustamata või osaliselt tasustatud puhkusepäevana) või täiendavaid kulusid teha, et endale

puhkust lubada. Hooldusperede seas oli neid, kes jätaksid majanduslikel põhjustel ära

hooldusperedele suunatud laagri või muu puhkuse saamise võimaluse kui ise tuleb tasuda

iseenda ja teiste laste kulud või ise leida võimalused teiste laste hoidmiseks.

Rahalised piirangud on ka KOV-il: KOV-iti on hooldusperedele pakutavad teenused väga

erinevad. Intervjuudest jäi ka mulje, et kohati võivad KOV-il rahalised võimalused olemas olla,

kuid neid ei reklaamita või on töötajate suhtumine negatiivne, mistõttu hoolduspered ei julge

või taha neid või võimalikke täiendavaid hüvesid küsida.

Intervjuusid läbivalt tuli välja tugivõrgustiku olulisus. Juhul, kui hooldusperel on

tugivõrgustik, kes on valmis ja võimeline hoolduslast hoidma, on perel lihtsam puhkehetki

endale lubada. Kui tugivõrgustik puudub, elab kaugemal, puuduvad oskused või valmidus

konkreetse lapsega toime tulemiseks (sageli traumakogemuse ja/või erivajadustega), neile ei

juleta abivajadust tunnistada või neilt on muul põhjusel raske abi paluda, on ka keerulisem

puhkehetke võtta. Sel juhul oldaks rohkem valmis muid puhkuse võimalusi kasutama.

Intervjuusid läbivalt leiti, et isegi kui hoolduspere lapsevanem oleks valmis puhkust võtma või

on üritanud seda võtta, on seistud silmitsi puhkuse võimaldamiseks sobilike võimaluste

18

või teenuste puudusega. Seda eriti väiksemates piirkondades ja erivajaduste või suurema

traumakogemusega lapsega. Soovitud teenustena toodi näiteks mõnetunnist lapsehoidmist

(sh maakohas ja erivajadustega lapsele, hoolduspere kodus ja/või hoidja juures), teraapilisi

laagreid (paaripäevased kuni nädalased) ja päevakeskuseid, kus on traumakogemusega laste

spetsialistid tööl. Teenuste puudumise põhjustena tulid välja spetsialistide puudus, väikses

piirkonnas ebapiisav koormus ning perede ja KOV-ide vähene maksevalmidus teenuste eest.

4.4. Hoiakute ja teadlikkusega seotud takistused

Intervjuusid läbivalt oli näha, et puhkuse võtmise takistuseks võivad olla puhkusevajadusest

mitte teavitamine, puhkusevajaduse mitte tunnistamine ning ka suur eneseohverdus

lapse heaolu nimel. Kui KOV-i spetsialistid olid pigem seda meelt, et nad on teadlikud perede

puhkusevajadusest (peredel pole puhkusevajadust) ja puhkusevajadusega kindlasti

pöördutaks nende poole, siis intervjuudest peretoetajate ja peredega tuli mitmeid

vastupidiseid olukordi. Sõltuvalt suhetest peretoetajaga või KOV-i spetsialistiga ei pruugi pere

puhkusevajadusest (õigeaegselt) neile teada anda. Toodi mitmeid juhtumeid, kus muidu

tundus pere suhe KOV-i spetsialistiga hea olevat, kuid väga ootamatult palus perevanem

lapse perest siiski ära viia jaksu lõppemise pärast ehk alati pole peredel oskust või julgust abi

küsida. Seda kinnitab asjaolu, et perede intervjuude kohaselt ei juleta alati ka lähedastele oma

väsimust tunnistada ja neilt abi küsida või ei taheta, et ainuüksi kaastundest last hoitaks.

Intervjuude kohaselt ei taheta sageli puhkusevajadust tunnistada kuna (siis) peetakse ennast

või peavad mõned KOV-i spetsialistid peret läbi kukkunuks. Peredel on suur eestlaslik soov

ise hakkama saada. Lisaks kardetakse, et puhkusevajadusest kuuldes võtab KOV laps perest

ära.

Eriti perede intervjuudes seati esikohale lapse heaolu ja pigem lühiajalises, mitte pikas

perspektiivis. Isegi pered, kes tundsid, et vajavad puhkust, leidsid, et see pole lapse heaolu

pärast näiteks tulenevalt kiindumushäirest mõnda aega peale lapse perre tulekut võimalik.

Mõtlemata sellele, et kui puhkust või aega iseendale ja vanematele kui paarile näiteks kahe

aasta jooksul kordagi ei võta, ei pruugi vastu pidada ja pere laguneb või laps läheb perest ära.

Olgugi, et intervjuudes osalenud KOV-i spetsialistid ja pered mõistsid puhkuse võtmise

vajadust, siis nähtus intervjuudest, et perede käekäiku uurides pigem ei küsita otse, kas pere

puhkust vajab. Pered tõdesid, et kui KOV-i spetsialist või peretoetaja küsib, kuidas läheb, ei

pruugita selle pealegi tulla, et puhkuse vajaduse vaatevinklist küsimusele mõelda. Ehk

puhkusevajadust tuleks peredega konkreetsemalt käsitleda.

Peretoetajad ja pered tõid välja ka ühiskonna mõistmatuse probleemi. Ühelt poolt

tunnetatakse, et ühiskond ei mõista kohati, et hoolduslapsi ei saa alati teistele pereliikmetele

hoida anda kuna nad ei pruugi lapsega toime tulla. Teisalt arvati, et vaadataks imelikult või

hakataks vanemaid sildistama kui ühed lapsed ühes ja teised teises kohas puhkavad või aega

veedavad (näiteks bioloogilised lapsed vanemate või vanavanematega ja hoolduslapsed neile

suunatud teenusel). Olulise takistusena tuli välja ka nii perede, KOV-i spetsialistide kui ka

laiema ühiskonna mõistmatus, et mille poolest hoolduspere laps erilisem on kui bioloogiline

laps, et temast puhkama peab või et miks vastavat võimalust ainult hoolduspere

lapsevanematele pakutaks.

“Et need, kes ei ole hooldusvanemad ise, need ei saa aru, miks ma ei

saada oma lähedase vanema juurde. Et siis hakatakse kohe sildistama,

19

et ma teen vahet nüüd bioloogilistel ja hoolduslastel. Ei tee vahet, lihtsalt

mu vanemad ei saa nende lastega hakkama.” Peretoetaja

Varasemas süsteemi ja suhetega seotud alapeatükis tooduga seondub ka perede

negatiivsete kogemuste levik ja mõju hoiakutele. Intervjuude kohaselt levib info perede

negatiivsetest kogemustest KOV-iga suhtlemisel ning suurendab KOV-iga suhtlemise ja KOV-

ilt abi küsimise hirmu.

20

5. LAPSE EEST HOOLITSEMISE KOHUSTUSEST

PUHKUSE VÕTMISE PRAKTIKAD

Hoolduslaste eest hoolitsemise kohustusest puhkuse võtmise praktikad on intervjuude

sisendil sarnased üleüldistele lastest hingetõmbehetke võtmise praktikatele. Järgnevalt on

välja toodud intervjuudega kaardistatud hoolduslastest hoolitsemise kohustusest puhkuse

võtmise praktikad.

5.1 Lähiperekond, sugulased, sõbrad ja tuttavad

Kõikide sihtrühmade üleselt toodi intervjuudes välja kõige levinuma puhkuse võtmise viisina

hoolduslaste ja bioloogiliste laste hoiule andmine enda pereliikmetele, lähisugulastele ning

sõpradele ja tuttavatele. Lähiperekonnas hoiavad lapsi lühemate ajavahemike vältel näiteks

perede endi suuremad või juba perest välja kasvanud lapsed. Mõned tõid puhkuse võtmise

praktikana ka seda kui kahe lapsevanemaga peres läheb regulaarselt kord üks ja siis teine

vanematest midagi meeldivat tegema ja teine jääb üksi pere eest hoolitsema (vt ptk 5.6).

Sugulastest hoiavad lapsi tihtipeale vanavanemad ning teised sugulased. Samuti hoiavad

lapsi lähedased sõbrad ja tuttavad, sh naabrid. Lapsi hoitakse üldjuhul tasuta ning ilma

formaalse lepinguta. Samas on intervjuude kohaselt ka praktikaid, kus hoiuaega ja

transpordikulusid hüvitatakse. Mõningate perede või KOV-ide puhul on ajutiste hoidjatega (nt

perest välja kasvanud lapsed) ka vabatahtliku hoidja lepingud sõlmitud.

5.2 Laste bioloogilised vanemad ning sugulased

Lapsed, kellel on säilinud kontakt enda bioloogiliste vanemate ja sugulastega, käivad neil aeg-

ajalt külas. Intervjuude kohaselt pakub ka see hoolduspere lapsevanematele väikseid

puhkehetki. Mõningatel juhtudel võivad lapsed enda bioloogilise pere juures veeta näiteks

terve nädalavahetuse. Siiski nenditi, et kõikidel hoolduslastel ei ole enda bioloogiliste

sugulastega kontakti säilinud ning mõned bioloogilised vanemad ja sugulased pole nõus

lapsega pikemalt aega veetma. Vahel võib suhtlus bioloogiliste vanematega tekitada lastes

küsimusi ning käitumisraskusi, mis lõpuks suurendab hooldusvanema koormust.

5.3 Lapsehoidja, sh puudega lastele ette nähtud lapsehoiuteenus

Sihtrühmade üleselt tõid intervjuus osalenud välja, et pered kasutavad laste hoidmiseks

mõnikord lapsehoiuteenuseid, sh lapsehoidjaid. Lapsehoiuteenus on alternatiiviks lapse hoida

andmisele lähisugulastele ja tuttavatele, kui neile ei ole mingil põhjusel võimalik lapsi hoida

anda. Intervjuudes osalenud KOV-i lastekaitsespetsialistide kogemusel on pered üldjuhul ise

teenuse eest tasunud. Samas toodi välja perede intervjuus, et mõningatele peredele on KOV

ka ise lapsehoiuteenuse rahastamist pakkunud. Lapsehoiuteenust kasutatakse korraga

kõigile pere lastele, st perede ootus on, et hoidja hoolitseb korraga kõigi laste, mitte vaid

hoolduslaste eest.

Lapsehoiuteenust pakuvad vahel ka teised hoolduspered. Ühe KOV lastekaitsespetsialisti

kogemuses on Eestis vähemalt üks hoolduspere, kes pakub MTÜ-na tasu eest teistele

hooldusperedele lastehoiuteenust. Teise hoolduspere pakutava lapsehoiuteenuse eeliseks on

21

asjaolu, et hooldusperel on teadmised ja oskused traumakogemusega lastega suhtlemisel

ning nende suunamisel. Kõigil lapsehoidjatel ei pruudi olla selliseid oskuseid.

Vastupidiselt nn tavahoolduslastele on raske ja sügava puudega lastele lapsehoiuteenus juba

olemas. Selle kasutamist tõi üks intervjuus osalenud erihoolduspere ka välja. Puudega laste

hoiuteenuse eesmärgiks on pakkuda hooldusperedele tuge ja toimetulekut laste

kasvatamisel. Teenuse vältel hoolitsetakse kõigi puudega last puudutavate eripärasuste eest

ning lapsehoidjad on lapsehoidja kutsestandardiga22.

5.4 Laagrid

Lapse eest hoolitsemise kohustusest puhkamise võimalusena toodi intervjuudes välja ka

laagreid. Lapse laagris olles on vanematel võimalik võtta aega endale, teistele pereliikmetele

ja pakilistele toimetustele. Paraku ei ole kõik lapsed nõus laagrisse minema või seal olema ja

seega pole kõigil vanematel võimalik laagrite abil endale puhkehetke võtta.

Laste ja noorte laagrid toimuvad peamiselt koolivaheaegadel, osaliselt ka nädalavahetustel.

Eelistatud on laagrid, kus töötajatel on nende laste eripära arvestavad kogemused, näiteks

teraapilised laagrid, või toimetatakse väiksemates rühmades. Nimelt toodi välja, et enamus

lastelaagreid ei pruugi sobida traumakogemusega lastele ja suurendavad nende

traumakogemust ja/või riskikäitumist.

Laagrite kulude katmisel abistab peresid kohati KOV, kuid on ka piirkondi või peresid, kus

KOV-i finantsiline tugi puudub. Riiklik süsteem laagrite hüvitamiseks puudub, mistõttu on

peredele pakutavad toetused ja võimalused erinevad ning on ka peresid, kes kulude

hüvitamise võimalusega üldse kursis ei ole.

Intervjueeritud nentisid, et puhkuse saamiseks peavad laagrites või muudes tegevustes

osalema kõik peres kasvavad lapsed, mitte ainult hoolduslaps.

5.5 Huvitegevus

Puhkehetki on vanematel võimalik saada ka siis, kui lapsed huvihariduses või -tegevuses

osalevad. Sõltuvalt lapse vanusest toimub huvitegevus aga sageli ajal, mil lapsevanem on

tööl. Seega ei pruugi laste osalus huvitegevuses kõigile vanematele puhkehetke pakkuda.

Lastele suunatud tegevused varieeruvad piirkonniti, kuid enamuses Eesti piirkondades on

võimalik valida erinevate huvihariduse ja -tegevuse võimaluste seast.

On hooldusperesid, kelle jaoks ei ole probleem laste huvitegevuse eest maksta, kuid on ka

neid, kelle jaoks on huvitegevusega kaasnevad kulud liialt suured. Pere väheste rahaliste

võimaluste tõttu võib ühelt poolt jääda kannatajaks laps, kes ei saa tegevustes osaleda.

Teisalt jääb ka vanem puhkehetke võimalusest ilma. Intervjuudes käidi välja mõte, et

huvitegevuse ja lastelaagrite kulude katmiseks võiks igale perele olla ette nähtud kindel

igaaastane eelarve, millega nad toimetada saavad.

22 Sotsiaalkindlustusamet. Lapsehoiuteenus raske ja sügava puudega lapsele. https://www.google.com/url?sa=t&source=web&rct=j&opi=89978449&url=https://sotsiaalkindlustusamet. ee/media/3457/download&ved=2ahUKEwjgmqzPwJOJAxWOLhAIHU4wGGQQFnoECBMQAQ&usg=AOvVaw3G 7rzPtu5Mfzen1ACUjP0k

22

5.6 Hoolduspere lapsevanemate elukorraldus

Intervjuus osalenud KOV-i lastekaitsespetsialist tõi ühe levinud praktikana välja peresisese

partnerite vahelise üksteisele aja andmise. Ühes hooldusperes käivad mõlemad

lapsevanemad korda mööda aeg-ajalt kodust nädalavahetuseks eemal ning külastavad selle

aja vältel näiteks sugulasi või veedavad aega spaas. Selline elukorraldus võimaldab

lapsevanematel saada puhkehetki peresisese aja planeerimise tulemusel. Üks intervjuus

osalenud peretoetaja aga nentis, et tema hinnangul ei saa partnerite omavaheliste

hingetõmbepauside andmist puhkuseks nimetada. Üldiselt aga leiti, et ka selline lähenemine

pakub võimalusi jõuvarude taastamiseks, kuid vajalik on ka paarina koos puhkamise

võimaldamine.

5.7 Puhkamine koos hoolduslastega

Hoolduspered leiavad võimalusi puhkehetkedeks ka koos lastega puhates. Kuigi aruandes

keskendutakse ennekõike puhkamisele hoolduskohustusest, rõhutati intervjuudes korduvalt

soovi ja vajadust koos lastega puhata või miskit teha.

Pere ühist ajaveetmist ja igapäevaelu rütmist välja saamist nähakse hea viisina puhkamiseks.

Näidetena toodi reisimist nii Eesti-siseselt, kui ka välismaale. Üks lastekaitsetöötaja märkis,

et sageli ei mõtle (uued) hoolduspered puhkusevajaduse tekkimisel kohe sellele, et nad

võiksid puhata koos lastega. Ideega tutvudes kasutavad nad seda võimalust aga meeleldi.

Välismaale reisides teavitavad pered KOV-i lastekaitsespetsialiste, et saada vajalik luba

hoolduslastega reisimiseks.

Intervjuude kohaselt on hooldusperesid, kes katavad puhkusega seotud kulud

omavahenditest, kui ka peresid, kes taotlevad kohaliku omavalitsuse toetust hoolduslaste

kulude katmiseks. On ka juhtumeid, kus KOV hüvitas proaktiivselt osa hoolduslapse kuludest

kui reisiplaanidest kuulis. Intervjuudes osales ka üks pere, kelle hoolduslepingus on eraldi

välja toodud, et KOV hüvitab hoolduslapsele ühe reisi aastas. Samuti oli neid, kelle kogemusel

KOV on keeldunud lapse kulude katmisest.

Koos hoolduslapsega puhkamisena toodi ka vajadust arste ja muid spetsialiste külastada ehk

lapse paremaks toetamiseks on vajadus ka täiendavaks puhkuseks tööst, mitte ainult

hoolduskohustusest.

Intervjuudest võib järeldada, et hoolduspered hindavad ühist puhkust lastega ja kasutavad

seda võimalust sõltuvalt oma vajadustest ja ressurssidest. Lisaks oli näha, et sageli

ohverdatakse nn tavapuhkepäevi või lepitakse väiksema töötasuga, et lapsega arstide või

muude spetsialistide juures käia.

23

6. PUHKUSE VÕTMISE VÕI MITTEVÕTMISE MÕJU

LASTELE JA PEREDELE

Intervjuudes käsitleti ka puhkuse võtmise või mittevõtmise mõju lastele ja peredele. Kuna

teema seondub tihedalt puhkusevõtmise vajaduste ja takistuste peatükis tooduga,

kajastatakse siin teemat kokkuvõtvalt.

Sõltuvalt lapse vanusest, traumakogemusest ja peres oleku ajast võib lapse esmane

reaktsioon vanema puhkuse võtmisele olla negatiivne: kardetakse hülgamist ja

tavapärasest rutiinist välja minekut, pannakse hooldajaid proovile, ollakse tavapärasest

emotsionaalsem, jne. Üks pere tõi näite, kus laps tegi teadlikult laagris pahandust, et tagasi

koju saada. Mitmed lapsevanemad tõdesid ja ka kartsid, et naastes võib minna aega enne kui

vanasse rütmi tagasi saadakse ja käitumine puhkuse eelsele sarnaneb.

Mõnes intervjuus toodi negatiivset mõju omavana sellist puhkust, kus hoolduspere vanem

saab hoolduskohustusest puhata ajal, mil laps oma bioloogiliste vanematega on. Nimelt võib

laps isegi lühiaegse külastuskäigu korral võtta omaks või pöörduda tagasi varasemalt

kinnistunud negatiivse käitumise poole. Negatiivsest käitumisest (uuesti) lahti saamine eeldab

hooldusvanematelt suurt kannatlikkust ja järjepidevust. Lisaks võib intervjuude kohaselt olla

bioloogiliste vanemate külastamine lapsele emotsionaalselt keeruline: loodetakse, et

vanemad muutuvad ja ühel hetkel saab nende juurde tagasi minna. Seega võib lühiaegne

puhkus lapse bioloogiliste vanemate juures tuua hoolduspere vanematele ajutise

tavapärasest suurema koormuse: laps võib vajada enam tuge nii emotsionaalsete kui ka

käitumuslike probleemide lahendamisel.

Samas leiti kõigis intervjuudes, et puhkus võib lapsele olla väga tore ning arendav

kogemus. Positiivselt toodi esile teraapilisi ja lapse huvidega seotud laagreid ning nn

küllaminekuid toredatele inimestele. Leiti, et puhkuse võtmist tuleb lapsele serveerida nii, et

ta ei tunnetaks, et teda lihtsalt minema saadetakse või temast puhata tahetakse ja seega

peaks ka näiteks lapsehoidja juurde minek või tema külla tulek olema midagi toredat ja

oodatut. Üks lapsevanem ütles, et nemad on lapsega rääkinud laagrist ka kui lapse

võimalusest võtta puhkus hooldusvanematest ning igapäevastest kohustustest. Üks vanem

leidis, et puhkuse võtmine aitab lapsel ka aru saada, et ära minnes tullakse tagasi ja et

vahepeal ära käimine on loomulik elu osa.

Pikaaegsema mõjuna tõdeti, et kui lapsevanemal on aeg-ajalt võimalus oma ajaks,

energiavarude taastamiseks, on tal ka rohkem jaksu last paremini toetada ja pere toimimas

hoida. See omakorda suurendab tõenäosust, et lapse käitumisprobleemid paranevad, ta

püsib täiskasvanuks saamiseni peres, omab rohkemaid terveid suhteid ja tuleb hiljem

iseseisva eluga toime.23 Seega võiks positiivsed võimalikud mõjud esmase negatiivse mõju

üles kaaluda. See omakorda aga tähendab, et puhkuse mitte võtmise võimalik mõju on

pere lagunemine ja/või lapse perest eraldamine kuna vanemad ei jaksa pere koos hoida

või ei tule lapse hooldamisega toime.

23 Vt ka Tohver, S. (2018) võimalikud takistused hoolduspere teenuse pakkumisel praktiseerivate hooldusperede näitel. Magistritöö. Kättesaadav: https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/dc993b5d-29fc-4cf0-b1d6- d923902c1104/content

24

Ka lapsevanema vaatevinklist on puhkuse võtmisel nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid.

Olgugi, et intervjuude lõpuks tõdeti puhkuse võtmise pikaaegset positiivset mõju, oldi pigem

seda meelt, et hoolduslapsest puhkamine pole mõistlik ilma vajaduseta. Ühelt poolt rõhutati

lapse heaolule (traumakogemus). Teisalt peegeldus ka lapsevanema ebakindlus selle osas,

kuidas laps toime tuleks ja kuidas ise puhkuse järgselt toime tuldaks.

Eelnevat kokkuvõtvalt võib puhkuse võtmine omada nii peredele kui ka lastele nii

negatiivset kui ka positiivset mõju. Intervjuusid analüüsides võib aga öelda, et pikk

ajaperiood ilma enda ja paari ajata võib vähendada pere jaksu toime tulla. Seega võib kohati

olla pere toimimise huvides vajalik ennetava tegevusena korrakski igapäeva rutiinist välja

astuda, kuigi see võib pikendada lapse kohanemisaega.

25

7. VÕIMALIK HOOLDUSPEREDE

PUHKUSESÜSTEEM

Uuringu üheks eesmärgiks oli kaardistada ootused võimalikule hooldusperede

puhkusesüsteemile. Intervjuude analüüsile tuginedes on järgnevalt toodud erinevaid aspekte,

millega võimalikku hooldusperede puhkusesüsteemi välja töötades arvestada võiks:

• Puhkuse võtmise süsteem peab olema terviklik (sh üleriigiliselt ja arvestades teisi

peredele pakutavaid teenuseid) ning hõlmama ka pere toimimist toetavaid

tugiteenuseid. Eesmärk on probleemide, sh läbipõlemise ja pere lapsest eemaldamise

ennetamine. Tulemuslikkuse tagamiseks peab puhkusesüsteem tekitama peres

turvatunnet ja tunde, et hoolduspereks olemine on pere, KOV-i ja riigi ühisprojekt.

• Puhkuse võtmine tuleks teha kohustuslikuks, et ennetada läbipõlemist. Sõltuvalt

perest võib see olla täiendav tasustatud puhkus kogu perega või hoolduslapsega

millegi tegemiseks või puhkus hoolduskohustusest. Ideaalis võiks peresid nügida

võtma puhkust ka hoolduskohustusest, kasvõi paari tunni kaupa. Puhkus on vajalik nii

lapsevanemate jaksu tagamiseks kui ka pere koos hoidmiseks. Puhkuse nõue ei

peaks seega tähendama, et laps teatud ajaks aastas vanematelt ära võetakse. Perel

peab jääma vabadus, kuidas puhkust võetakse: millal, kui pikalt korraga ja kus

hoolduskohustusest puhates laps sel ajal on. Puhkuse võtmist kohustuslikuks tehes

peab lapsele sobiliku asendushoolduse leidmiseks olema tagatud piisavalt

mitmekesiste teenuste olemasolu. See võimaldaks puhkuse võtmist ka neil vanematel,

kel pole võimalik tugivõrgustiku abi kasutada. Vanema lapse puhul peaks arvestama

ka tema arvamusega (nt kas ja millisesse laagrisse minna), et hülgamishirm ei

süveneks.

• Puhkusesüsteemi osaks olevad teenused peavad arvestama traumakogemusega

laste vajadustega: lapsed on oma suhete ja struktuurivajaduse mõttes mõneti nagu

erivajadustega lapsed ja teenuse osutajatel võiks olla piisavad oskused nende

vajadustega toime tulla. Abi võib olla teenuseosutajatele suunatud traumakogemuste

teemalistest koolitustest ja lähedastele või nn tavainimestele suunatud baasteadmisi

tõstvatest videokoolitustest traumakogemusega lapsega toime tulemiseks. Seda

enam, et intervjuude kohaselt laste traumakogemus erineb ning alati ei ole

eriväljaõppega hooldajad vajalikud. Seega võiksid nõuded hooldajale lähtuda lapsest

ja tema traumakogemusest ning pere võiks ise saada valida neile turvalisena tunduva

isiku.

• Puhkusesüsteem võiks üle-eestiliselt võimaldada nii paaritunniseid kui ka 1-2 nädalasi

puhkuseid, nii ootamatutes olukordades (nt arsti juurde minek) kui ka planeeritult (nt

pikema lastevaba välisreisi tegemiseks). Oluline on ennetada läbipõlemist ehk

ühekordne 5-7 päevane puhkus ilma täiendava tugistruktuurita ei pruugi perede

jaksule mõeldes piisav olla. Seda eriti laste puhul, kes on perre tulnud koolieas ehk

(vara)teismeea keerulisemale käitumisele lisaks on lapsed tõenäoliselt veelgi suurema

traumakogemusega. Intervjuudes toodi järgmiseid võimalikke teenuseid, mis peresid

aidata võiksid:

26

o Lapsehoidmine kas pere või hoidja juures. Alternatiiviks on

kriisihooldusperedele sarnane süsteem, mille abil laps vajadusel regulaarselt

hoitud oleks. Sõltuvalt olukorrast võib hoidjal korraga ka mitu last olla, et lapsed

üksteist tundma õpiksid ja neil oleks turvaline ning tore koos olla. Vajadus oleks

eriti vaheaegade välistel aegadel, mil hoiuvõimalusi on piiratumalt. Võimalusel

võiks seda teenust kasutada teatud regulaarsusega, et laps oleks hoidja ja

hoiukohaga tuttav.

o Päevased ja öised laste- või noortehoiud – kindel asutus, kus laps saab käia

erinevaid teenuseid saamas ja mille töötajatega lapsel usalduslikud suhted

saavad tekkida. Teenust võiks saada kasutada nii ajutisteks (regulaarseteks)

puhkehetkedeks kui ka hädaolukordadeks (nt lapsevanema arstivisiit). Hoius

võiksid töötada ka erialase väljaõppe saanud isikud, näiteks eripedagoogid,

psühholoogid, traumakogemuse väljaõppega spetsialistid. Võimalusel võiks

seda teenust kasutada teatud regulaarsusega, et laps oleks inimeste ja kohaga

tuttav.

o Kriisihoolduspered võiksid pakkuda hooldusperedele nn hingetõmbeteenust ja

nad võiksid selle eest ka lisatasu saada. Kriisihooldusperedel on

traumakogemusega laste kogemus ja regulaarne teenuse kasutamine aitaks

luua ka usalduslikke suhteid. Tegu ei saa aga olla ainsa puhkust võimaldava

teenusega kuna kriisihooldusperesid on Eestis vähe ja nad on intervjueeritute

sõnul üldjuhul hõivatud hooldatavate lastega.

o Puhkuse pered või nn hingetõmbeteenust pakkuvad pered. Puhkust võimaldav

pere saab eelnevalt hooldusperega tuttavaks, et hoid arvestaks maksimaalselt

lapsega ja lapsele oleks koht tuttav, kus ta hoolduspere puhkuse ajal viibib.

o Laagrid traumakogemusega lastele (ja nende peredele). Laagrid võiksid olla nii

nädalavahetustel kui ka vaheaegadel, lühi- ja pikaaegsed, et kõik lapsed ja

pered sobivad lahendused leiaksid. Lühiaegsed laagrid on vajalikud ka selleks,

et lapsi pikaaegsemateks laagriteks harjutada. Laagreid on mõistlik

integreerida hooldusperede vanemate ja teiste pereliikmete (sh õed-vennad)

harimise ja perede omavahelise kogemustevahetusega, et pere kui terviku

toimimisele ja hooldamiskohustuse edukale täitmisele kaasa aidata.

Intervjuudes osalenud leidsid, et kogu perele suunatud laagrid toetaksid ka

üksteise mõistmist ja arusaama, et polda üksi, mistõttu omaksid laagrid ka

psühholoogiliselt ja sotsiaalselt positiivset mõju. Arvestades, et hoolduslapsele

tuleks kasuks kui hoolduspere vanemad ja teised pere lapsed sellest osa

võtaksid, võiks laager olla nii hoolduslapsele, tema vanema(te)le kui ka teistele

õdedele-vendadele tasuta. Kui laagrist perele lisakulusid ja teiste laste

hoiuprobleemi ei teki, on ka lapsevanema osaluse tõenäosus ja laagri kasu

perele suurem.

o Hooldusperede kokkuviimine ja üksteisele nn puhkusehetke võimaldamine.

• Puhkusesüsteem peaks toetama pere kui terviku toimimist ja arvestama ka pere teiste

lastega, sh pakkuma teenust ka teistele pere lastele. Näiteks kui peres on ka

bioloogilised lapsed või hooldatavad lapsed on erinevate KOV-ide vastutusel, peaks

hoid olema organiseeritav nii, et vanemal on võimalik kõigi laste hooldamisest puhata

ja ta ei peaks mõtlema, kuidas teised lapsed hoitud saavad.

27

• Kõigile hooldusperedele, sõltumata nende elukoha kaugusest suuremast keskusest

või hoolduslapse KOV-i võimekusest, võiksid kättesaadavad olla sarnased teenused

ja kulude hüvitamise võimalused: lasteaia kohatasu katmine, teatud summa ulatuses

laagreid aastas, teatud summa ulatuses lühiaegse lapsehoiu kulude hüvitamine, jne.

Kõik hoolduspered peavad võimalustest ka teadlikud olema.

• Sõltumata puhkuse liigist peaksid pakutavad teenused olema peredele tasuta. Lisaks

ei tohi puhkusesüsteemi võimalusi kasutades pere sissetulekud ega sotsiaalsed

tagatised väheneda ehk näiteks lapsehoidjat palgates või last laagrisse saates ei

tohiks perele või lapsele makstavad hüvitised väheneda.

• Puhkuseks tuleb last ette valmistada, et hülgamiskogemuse süvenemise tõenäosus

võimalikult madal oleks. Lapsel ei tohi jääda tunnet, et ta saadetakse ära, et temast

puhkust soovitakse. Pigem peaks see mingi huvitav ja tore tegevus olema.

• Lisaks lapse hooldamisest puhkuse võtmisele võiks vanemate jaksu ja pere kui terviku

toimimist toetada pere koos puhkamine, ühise kvaliteetaja veetmine. Hooldusperede

vanematele võiks ette näha täiendavad riigi poolt tasustatud puhkusepäevad.

Puhkusetasu ei tohiks olla väiksem kui senine sissetulek, sest vastasel juhul ei

pruugita täiendavat puhkusevõimalust kasutada. Täpsustamist vajab kvaliteetaja

veetmise kulude hüvitamine: on neid, kelle hinnangul kulud peaks (osaliseltki) kandma

KOV, kuid on neid, kel ei valmista laste kulude katmine probleeme24.

Lisaks on oluline välja tuua, et intervjuudele tuginedes eeldab hooldusperede

puhkusesüsteemi eesmärgipärane rakendamine KOV-i ja hoolduspere usalduslikku ja

toetavat suhet. Probleemide ilmnemisel on oluline pere toetamine ja lahenduste otsimine,

mitte pere vastu toimetamine ja laste perest eemaldamine.

Olulisena tuli välja ka hooldusperede toimimist mõjutava tugistruktuuri, seadusandluse ja

reeglistiku üle vaatamise vajadus. Kui peredel on piisavalt teadmiseid-oskuseid (koolitused ja

nende ligipääsetavus sh laste hoiule mõeldes), nad tunnetavad ennast toetatuna ega pea

süsteemiga võitlema (kas puhkus ikka on vajalik või mitte, kas lapse laager on mõistlik või

mitte, kas lasteaia kohavabastus on teostatav teisest KOV-ist aasta keskel tulnud lapsele jne),

on neil ka rohkem jaksu last toetada ja puhkusevajadus väiksem.

Ühe võimalusena puhkusevõimaluste rahastamiseks toodi välja, et igal hoolduslapsel võiks

olla mingi eelarve, mida saab vanemale hingetõmbepausi andmiseks kasutada ja pere võiks

saada ise otsustada, kas ja milliseid teenuseid ta selle summa eest kasutab. See võimaldaks

kombineerida nii lühi- kui ka pikaajalisi puhkusevõimalusi (nt laagrid, huvitegevus,

lapsehoidja) ilma, et pidevalt KOV-i nõusolekut küsima peaks. Samas tuleb sellise eelarve

olemasolu kõrval jätta ruumi ka vajaduspõhise täiendava lisatoe pakkumiseks.

Hooldusperede üldise võimekuse ja nende toetamise kvaliteedi tõstmiseks leiti, et perede

toetamine võiks olla riiklikult koordineeritud ja peresid võiks toetada nii teadmiste, juriidiliste

kui ka finantsteemadega mõni katusorganisatsioon. Leiti, et kui peredel oleksid ühtsed

tingimused hoolduslaste eest hoolitsemisel ja neid ümbritseksid pädevad ja pere tegelikust

24 Intervjuudest jäi mulje, et on peresid, kus lapsesse suhtutakse kui hoolduslapsesse, kelle kõik kulud peab KOV kandma, kuid on ka peresid, kus kõik lapsed on pereliikmed ja neile võimaldatakse samu asju. Juhul kui viimasel perel on majanduslikult võimalik mitmeid huvitegevusi ja välisreise lubada, saab laps rohkemaid kogemusi hilisemaks eluks. Kui perel vastavaid võimalusi pole või hoolduslapse kulude võrra ei ole miski majanduslikult võimalik, piiratakse kogu pere võimalusi.

28

käekäigust huvi tundvad spetsialistid, oleks neil lihtsam. Ühes perede intervjuus tõdeti, et

praegu tegeleb hoolduslapse perre tulekuni perega SKA, kuid kui laps perre jõuab, läheb

vastutus üle KOV-ile ja pere jääb sageli üksi. Lisaks on erinevates KOV-ides erinev

lähenemine eriprobleemidele ja olukordadele. Seega on ebakindlus süsteemi toimimises, jne

ehk perel on palju stressiallikaid, mis mõjutab ka jaksu perega tegeleda.

Ühe murekohana seoses puhkusesüsteemi väljatöötamise ja valdkondliku poliitika üldisema

arendamisega ootavad peretoetajad ja aktiivsemad perevanemad riigilt rohkem

jätkusuutlikkust ja varasema teadmise arvestamist teemaga tegelemisel. Ametnike vahetusel

lähevad nende hinnangul tihti teadmised kaduma, mille tõttu puudub järjepidevus. Otsustajate

vahetudes alustatakse arutelusid uuesti, kuid tulemusteta. Varasemate uuringute tulemusi ei

arvestata piisavalt.

KOKKUVÕTE

Asendushooldus on lapse kasvatamine ja hoolitsemine väljaspool tema sünniperekonda

olukordades, kus lapsevanemad ei suuda pakkuda turvalist ja hoolivat keskkonda.

Asendushoolduse üheks vormiks on hoolduspere teenus, kusjuures asendushooldusel

olevate laste seisukohast on tegu eelistatuma kasvukeskkonnaga.

Hoolduspere hoolitseb lapse eest kas pikaajaliselt, lapse täiskasvanuks saamiseni, või

ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Erihoolduspere on

hoolduspere erivajadusega ja suurema hooldusvajadusega lastele. Intervjuud näitasid, et

laste hooldamise keerukus on erinev sõltumata erivajaduse olemasolust.

Perepõhist asendushooldust vajavale lapsele sobiva hoolduspere leidmine ja lapse

hooldusperre paigutamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Hooldusperesid peaksid

toetama ja neile erinevaid teenuseid pakkuma Sotsiaalkindlustusamet ja KOV.

Uuringu eesmärk oli koondada hooldusperede, peretoetajate ja KOV-i

lastekaitsespetsialistide hoiakuid, arvamusi, vajadusi, kogemusi ja ettepanekuid seoses

hoolduskohustusest puhkuse võtmisega. See aitab mõista hooldusperede puhkusevajadust

ja võimaliku süsteemi väljatöötamist puudutavaid aspekte.

Uuringust selgub, et paljud hoolduspered kogevad märkimisväärset füüsilist ja emotsionaalset

koormust, mis kaasneb traumakogemusega laste eest hoolitsemisega. Puhkusevajadust

hoolduskohustusest väljendasid enamik intervjueerituid, kuid sageli jääb selline vajadus

märkamatuks või tunnistamata. Eriti juhul, kui puudub usaldusväärne tugivõrgustik ja KOV-i

toetus.

Hoolduspered vajavad puhkusevõimalusi, mis varieeruvad paaritunnistest ajavahemikest kuni

nädala-kahe pikkuse perioodini. Täpne puhkusevajaduse pikkus on individuaalne ning sõltub

konkreetse pere ja seal kasvavate laste vajadustest ning soovidest. Uuringus osalenud pered

on üldjuhul saanud puhkehetki tänu lähiperekonnale, hoolduslaste bioloogilistele vanematele

ja sugulastele, lapsehoidjatele, laagritele ja huvitegevustele. Sagedased on ka juhud, kus

lapsevanemad pakuvad peresiseselt üksteisele puhkehetki, kuigi pere toimimiseks on oluline

ka paarina puhkamine. Enamus peresid hindavad kõrgelt ka perena koos puhkamist.

Uuring näitab, et mitte kõigil hooldusperedel pole võimalust eelnimetatud puhkusevõimalusi

kasutada ja nad vajaksid KOV-i või riigi nügimist ja tuge puhkehetkede saamiseks.

Puhkehetkede võimaldamine on keeruline olukorras, kus laps on keskmisest suurema

traumakogemusega ja erivajadustega ning lähiümbruses pole vastavate oskustega hoidjaid.

Suure takistusena tulid välja ka probleemid KOV-i või KOV-i lastekaitsespetsialistidega

suhtlemisel, bürokraatia ja regulatsioonidega seonduvad kohustused, pidev

selgitamiskohustus ning hooldusperede toetamise süsteemi killustatus. Puhkuse võtmise

võimalusi mõjutavad ka KOV-i rahalised piirangud teenuste pakkumiseks ja hüvitamiseks ning

perede rahalised piirangud teenuste tarbimiseks. Läbivalt tuli välja, et täna ei ole piisavalt

võimalusi traumakogemustega lastele lühiajalise asendushoolduse pakkumiseks, et vanemad

tugivõrgustiku puudumisel hoolduskohustusest puhkehetki saaksid. Kui puhkuse võtmise

võimalused paranevad, saab suureks väljakutseks puhkusevõimaluste kasutamisel olema

sildistamise vähendamine. Seda nii KOV-i spetsialistide kui ka ühiskonna poolt. Oluline on

luua turvaline ja toetav õhkkond teenuste tarbimiseks.

30

Uuring näitab, et hoolduspered vajavad puhkusevõimalusi, kuid sageli seda ei märgata või ei

julgeta tunnistada. Valehäbi vähendamiseks ja puhkuse normiks muutmiseks tuleb selle

võtmine muuta kohustuslikuks, et ennetada hooldusperede vanemate läbi põlemist. Puhkuse

võtmise täpsemad meetodid (sh seniseid puhkusevõimalusi täiendav puhkusevõimalus kogu

perega aja veetmiseks või puhkus hoolduskohustusest) ja kestvuse peaks aga iga pere ise

saama valida, et lapsed ja pered tunneksid ennast turvaliselt. See eeldab ka mitmekesiste

puhkuse võtmist soodustavate teenuste pakkumist või välja töötamist, et kõik pered leiaksid

endale ja lapsele sobilikud võimalused. Hoolduslapsel ega perel ei tohi tekkida tunnet, et neid

sunniviisiliselt üksteisest eraldataks. Oluline on ka puhkuse võtmise süsteemi terviklikkus ja

koosmõju teiste hooldusperedele pakutavate teenustega. Tähelepanuta ei tohi jätta teenuste

kättesaadavust ka hajaasustusega piirkondade hooldusperedele ning mitmelapselistele

peredele. Vajalik on seega üleriigiline, paindlik ja tugistruktuuriga hooldusperede

puhkusesüsteem, mis arvestaks traumakogemusega laste spetsiifilisi vajadusi ning annaks

hooldusperedele mitmekesised puhkusevõimalused. Usaldusväärse ja kättesaadava

puhkusesüsteemi loomine vähendaks perede läbipõlemise riski, toetaks pere tasakaalu ja

tagaks hoolduslastele turvalise ning püsiva kasvukeskkonna.

Võimalik puhkusesüsteem peab toetama nii hoolduslast kui ka hoolduspere kui tervikut. Ehk

mitmelapselise pere puhul tuleb mõelda kõigile peres kasvavatele lastele. Pakutavate

teenuste eesmärk peab olema pere toimetuleku parandamine. Juhul, kui teenuseid pakkudes

jäetakse tähelepanuta pere teised liikmed, on oht, et välja töötatavaid teenuseid ei kasutata

ja soovitud mõju perede jaksule jääb väheseks.

Puhkusesüsteemi ja hooldusperesid toetavaid teenuseid välja töötades tuleb tähelepanu

pöörata ka süsteemi terviklikkusele. KOV ja riik peavad peret toetama hoolduspereks olemise

teel ning laste kasvatamisse tuleb suhtuda ühise projektina. Ühelt poolt peab süsteem

julgustama peresid puhkusevõimalusi kasutama, kuid teisalt tuleb peredele ka selgitada

puhkuse võtmisest tulenevaid kasutegureid. Uuringust selgus, et hoolduspered pelgavad täna

KOV-iga usalduslikku kontakti loomast, sest kardetakse, et enda murede jagamisel

lõpetatakse nendega hooldusleping. Hooldusperede puhkusesüsteemi luues tuleb leida

võimalused ka KOV-ide vaheliste erisuste vähendamiseks ning tsentraalse toe pakkumiseks.

Hooldusperede võimaliku puhkusesüsteemi eesmärk peaks olema perede toetamine lapse

kasvatamises ning laste hooldusperedest eraldamise ja seeläbi traumakogemuse

suurendamise ennetamine. Laiemalt võiks aga kaaluda puhkehetkede võtmise võimaldamist

kõigile peredele, mitte ainult hooldusperedele. Kõik lapsi kasvatavad pered võivad vajada tuge

puhkehetkede võtmiseks, puhkuse vajaduse märkamiseks, laste teadlikumaks kasvatamiseks

ja vanemlike oskuste suurendamiseks.

31

LISAD

Lisa 1. Intervjuude kavad

Intervjuukava hooldusperesid toetavate organisatsioonide peretoetajatele

Sissejuhatus

1. Millised on teie kogemused hooldusperede puhkuse vajadusega?

2. Kuidas on hooldusperede vanemad üritanud hoolduspereks olemisest puhata?

3. Kuidas on teie kogemuses kasutatud puhkus mõjutanud hooldusperes kasvavat last?

4. Kuidas hoolduspered on teie hinnangul rahul olemasolevate võimalusega lapse eest

hoolitsemisest puhkust saada?

5. Kuidas te ise hindate hooldusperede praeguseid võimalusi puhkust saada?

6. Kas teile teadaolevalt on kusagil KOV-s või riigis mingeid mudeleid või algatusi, mis

on osutunud tõhusaks hoolitsemise kohustusest puhkuse võtmise võimaluste

suurendamisel?

7. Milliseid soovitusi annaksite, et parandada hooldusperede puhkuse saamise

võimalusi?

8. Kas on veel täiendavaid mõtteid või küsimusi seoses hooldusperede puhkuse võtmise

võimalustega, mis pole täna kajastust leidnud?

Lõpetamine

Intervjuukava hooldusperedele

Sissejuhatus

1. Kui te mõtlete hoolduspereks olemise kogemusele, kui suur on teie hoolduskoormus

ja milles see põhiliselt väljendub?

2. Mil määral ja milles saate laste kasvatamisel tuge tugivõrgustikult (nt sõbrad,

vanemad, lapsehoidja, KOV-i spetsialistid, organisatsioonid)?

3. Erinevates nii Eestis kui ka teistes riikides läbi viidud uuringutes on mainitud

hooldusperede lapse eest hoolitsemise kohustusest puhkuse võtmise võimaluse

vajadust. Kui oluliseks teie seda peate ja miks?

4. Kas on mingid kindlad perioodid või olukorrad, mil puhkust enim vaja on? Millal ja

miks?

5. Millist mõju võib puhkuse võtmine teie hinnangul avaldada peres kasvavale lapsele?

6. Kas, millal ja kui pikalt olete võtnud puhkust hoolitsemise kohustusest?

7. Kuidas oli lapse/laste hooldus sel ajal lahendatud?

8. Kuidas mõjutas puhkuse võtmine hooldusperes kasvavat last?

32

9. Kuidas hindate hooldusperede praeguseid võimalusi hoolitsemise kohustusest

puhkust saada?

10. Kuidas võiks teie nägemuses hoolitsemise kohustustest puhkuse võtmine välja näha?

Lõpetamine

Intervjuukava KOV spetsialistidele

Sissejuhatus

1. Millised on teie kogemused hooldusperede puhkuse vajadusega?

2. Kuidas on hooldusperede vanemad üritanud hoolduspereks olemisest puhata?

3. Kuidas on teie kogemuses kasutatud puhkus mõjutanud hooldusperes kasvavat last?

4. Kuidas hoolduspered on teie hinnangul rahul võimalusega puhkust saada?

5. Kuidas te ise hindate hooldusperede praeguseid võimalusi puhkust saada?

6. Kas teile teadaolevalt on kusagil KOV-s või riigis mingeid mudeleid või algatusi, mis

on osutunud tõhusaks hoolitsemise kohustusest puhkuse võtmise võimaluste

suurendamisel?

7. Milliseid soovitusi annaksite, et parandada hooldusperede puhkuse saamise

võimalusi?

Lõpetamine