Tagasiside

Haridus- ja teadusministeerium

Munga 18, 50088 Tartu

29. jaanuar 2025

ARVAMUS

Kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse kohta

Täname Eesti Proviisorapteekide Liidu (EPAL) nimel võimaluse eest edastada meiepoolsed seisukohad

Kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) kohta.

Eesti Proviisorapteekide Liitu (EPAL) kuuluvad üldapteekide omanikud, kes on suurimad praeguse

proviisoriõppe ja tulevase ravimiteaduse bakalaureuse ja magistriõppe lõpetajate tööandjad Eestis.

Kokku esindab meie liit 305 apteeki, kus töötavad 1170 apteekrit.

Tunnustame ministeeriumit lahenduste otsimise initsiatiivi eest. Eesti tervishoius, sealhulgas ka

apteekides, on tööjõu puudus süvenemas. Vananev elanikkond tingib järjest suurenevad vajaduse

tervishoiu teenuste järele ning ülemaailmselt otsitakse võimalusi rollide ja tegevuste

ümberjaotamiseks tervishoius. Apteekrid on tervishoiutöötajad, kelle roll esmatasandi tervishoius

võiks olla oluliselt suurem ja selles suunas on Eesti liikumas. Haridussüsteem peaks seda suunda

kindlasti toetama ning meie kõrgharidust pakkuvatel koolidel on siin väga oluline roll. Loodame, et see

väljatöötamiskavatsus suurendab koostööd erinevate Eesti kõrgkoolide vahel, kus pakutakse

farmaatsia haridust ning riiklikult tagatakse piisavas mahus apteekrite juurdekasv, et oleks tagatud

ravimite väljastamine ja erialane nõustamine apteekides. VTKs välja toodud vajadus, et tuleb tagada

ravimitööstusele, ravimivaldkonnaga seotud institutsioonidele ja kogu tervishoiusüsteemile piisavalt

magistri- ja doktorikraadiga ravimiteadlasi ning garanteerida ravimiteaduse alase akadeemilise

kõrghariduse järjepidevus Eestis. Oleme selle väitega väga nõus. Samas on apteekide vaatest

esmatähtis tagada, et inimesed saaksid kätte vajalikud ravimid koos pädeva nõustamisega ning

apteekrid osutada apteekides Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa poolt planeeritavaid teenuseid.

Eelmisel aastal avaldas Kutsekoda kaks OSKA raportit, mis puudutasid ka farmaatsia haridusega tööjõu

vajadusi: „Tulevikuvaade tööjõuvajadusele: tervishoid“ ja „Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste

vajadusele: farmaatsiatööstus“. Kahjuks ei ole neid raporteid VTK’s välja toodud. Vaadates raportite

kokkuvõtteid, siis on 10 aasta pärast Eesti puudu 156 proviisorit ja seda ainult apteegisektoris.

Farmatseutide puhul ei ole puudus nii suur, kuid samuti on näha, et see eriala vajab väljaõpet vähemalt

samas mahus, mis praegu.

Seetõttu on EPAL veendumusel, et kindlasti on vaja suurendada just apteekides töötavate proviisorite

väljaõpet ning ka farmatseutide õppel on oluline roll apteegiteenuse kättesaadavuse tagamisel. Nagu

ka VTK välja toob, on apteekide senise toimimise tagamine vähese tööjõu tingimustes äärmiselt

keeruline ja vajadus ravimiteadlaste (ehk siis farmatseutide ja proviisorite) järele on suur.

VTK keskendub suuresti Tartu Ülikooli farmaatsiaõppele, kuid apteekide esindajana näeme, et vajalik

oleks terviklahendus, mis ei vastandaks meie väikeses Eestis kahte kõrgkooli, vaid otsiks lahendust,

kuidas tagada inimestele hädavajaliku teenuse kättesaadavus ja kvaliteet. Ravimitööstus Eestis on

tagasihoidlik, ja isegi siis, kui positiivsed prognoosid täituvad ning ravimite tootmisega tegelevate

ettevõtete areng hoogustub, jääb kindlasti nende ravimiarendajate vajadus Eestis väiksemaks kui

apteekides vajatavate töötajate arv. Oluline oleks meie meelest ka riiklikult hinnata, kas kavandatavas

mahus kõrgharidust saavatele ravimiarendajatele suudetakse edaspidi Eestis töö tagada.

EPAL toetab põhimõtteliselt algatust viia proviisorite õpetamine vastavusse tööturu muutuste ja

vajadustega. Kindlasti on ratsionaalne viieaastase integreeritud proviisoriõppe jagamine eraldi

kolmeaastaseks bakalaureuseõppeks ja kaheaastaseks magistriõppeks (3+2 mudel), mis võimaldab

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmatseudina lõpetanutel integreeruda Tartu Ülikooli poolt pakutavasse

magistriõppesse. Kolmeaastase õppe läbimise järel omandatakse farmatseudi kutse ja jätkates

õpinguid magistriõppes, on võimalik saada proviisori kutse. Oleme sellise lahenduse vajalikkusele

juhtinud tähelepanu palju aastaid. Kahtlemata on see samm õiges suunas. 3 aastase õppe läbinud

saavad alustada apteegis tööd ning veenduda, et neile eriala sobib, ja seejärel on enam motiveeritud

jätkama magistriõppes.

Samas on VTK’s mitmeid väiteid ja fakte, mis meie hinnangul ei kajasta reaalselt olukorda ja vajadusi

apteegisektoris.

1. VTK toob välja, et viimastel aastatel on vähenenud huvi proviisoriõppe vastu ja sellest tulenevalt on ka lõpetajate hulk väike. Vähese huvi põhjuseks võib olla õppekava paindlikkuse puudus, aga ka farmaatsia valdkonna vähene tuntus ja negatiivne kuvand ühiskonnas ning proviisori rolli ebamäärasus esmatasandi tervishoiu süsteemis. Meie kommentaar. Erinevad uuringud aga näitavad, et apteek on kõige enam külastatav terviseasutus Eestis, kus käib aastas ligi 95% elanikkonnast. Seega ei saa küll tõdeda, et inimesed ei tea, mis on apteek, mis on farmaatsiavaldkonna argiseim näide. Pigem soovitakse apteegist saada abi enam kui varem, näiteks vaktsineerimine, tervisenäitajate mõõtmine ja teised teenused on paljude inimeste jaoks apteegist kergesti kättesaadavad. Seega on oluline saavutada apteekri kui

tervishoiutöötaja suurem roll tervishoius ja ühiskonnas. Kahel viimasel aastal on olnud TÜ farmaatsiaõppe eriala konkurss isegi mõnevõrra suurem kui arstidel. Probleemiks on olnud aga proviisori eriala lõpetajate vähesus. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppida soovijate arv on olnud suhteliselt kõrge juba aastaid. Seega ei saa kuidagi nõustuda väitega farmaatsiavaldkonna vähesest tuntusest või negatiivsest kuvandist.

2. VTK toob välja, et riiklikul tasandil pole täpselt paika pandud pädevused ja rollid erineva tasemega spetsialistidel. Meie kommentaar. Me ei ole selle väitega nõus, sest kehtiv õigusruum juba sätestab selgelt farmatseudi ja proviisori pädevuste ja rollide erisused. Apteegi omanik ja pädev isik saab olla vaid proviisor, kellel on laiaulatuslikum haridus, mis sisaldab lisaks farmaatsiateadmistele ka äri- ja organisatsiooni korraldust, enam teadmisi ravimiteadusest ja selle suundumustest. Eelmisel aastal rakendus täiendav nõue, et üle 4000 elanikuga asulates peab ka apteegi pädeva isiku asendaja olema proviisor. Kahe aasta pärast rakendub nõue, et kui apteegi juhataja tahab töötada vähendatud koormusega, peab ka tema asendaja olema proviisor. Seega on riiklikult reguleeritud, et proviisori roll on suuremas plaanis on tagada kvaliteetne apteegiteenus ning korraldada apteegi tööd. Farmatseudid on ennast aastate jooksul tõestanud kui kvaliteetse apteegiteenuse pakkujad.

Eestis on aastaid farmatseudid ja proviisorid koos apteegis tegutsenud, ka kutsestandardid on

paigas. Apteegisektor on üks enam reguleeritud valdkondi, kus riiklik järelevalveasutus

pidevalt teenuse kvaliteeti kontrollib. Apteegi omanik peab tagama, et apteegis on tööl piisav

hulk pädevaid spetsialiste, lähtuvalt apteegi spetsiifikast ja vajadustest. Riiklikult kindlasti ei

ole vaja hakata paika panema, milline on iga töötaja konkreetne roll apteegis, see oleks tarbetu

ja koormav bürokraatia ning mikromanageerimine. Apteegikülastaja jaoks on oluline, et talle

tagatakse professionaalne teenus, mitte see, milline on töötaja baasharidus (eeldusel, et see

vastab senistele nõuetele).

3. VTK toob välja, et apteegisektor peab tegema muudatusi tööturul, mis on seotud nende spetsialistidele töö ja sobiva palga pakkumisega vastavalt nende kvalifikatsioonile.

Meie kommentaar. On arusaamatu, kuidas kõrghariduse seaduse muutusega pannakse sektorile kohustus muuta töötajate palku. Töötasu on tööandja ja -võtja omavaheline kokkulepe ja sõltub töökohustustest jmt. Ka proviisoriharidusega inimeste palgad ei ole võrdsed - 2 töötajaga apteegi juhataja palk ei ole loomulikult sama, mis enam kui 20 töötajaga apteegi juhataja palk, tulenevalt koormuse ja vastutuse mahu erinevusest. Uute teenuste puhul on oluline analüüsida, millised peavad olema teenuse osutamiseks

vajalikud pädevused. Näiteks sõeluuringute kodutestide puhul on vajalik paaritunnine koolitus,

vaktsineerimise puhul on aga tulevikus vajalik palju mahukam koolitus, mis käsitleb ka

esmaabi, vaktsineerimise riske jms. Selliste pädevuste kirjeldamiseks on vajalikud juhendid,

mis on teenusepõhised ja ajas kergesti muudetavad, need ei peaks kindlasti olema seadustesse

kirjutatud.

Euroopa liidus on apteekide õigusruum jäetud suuresti liikmesriikide otsustada. Põhjamaades,

kust ka Eesti oma apteegisüsteemi väljaehitamisel on sageli eeskuju võtnud, on nii 3-aastase

kui ka 5-aastase õppega apteekrid mõlemad tunnustatud ravimispetsialistid, kes osutavad

kvaliteetset apteegiteenust. Juhtimise ja apteegi omamise rollid on reeglina proviisoritel.

Olukorras, kus meil on tõsine puudus apteekritest ei ole mõistlik hakata uusi kunstlikke,

bürokraatlikke tõkkeid ehitama, keskenduda tuleks hoopis reaalsete lahenduste leidmisele.

Seega, mis puudutab VTK’s väljapakutud proviisorite-farmatseutide pädevuste piiritlemist, siis

meie hinnangul peaks lähtepunktiks olema mitte tänastelt farmatseutidelt „õiguste

äravõtmine“, vaid ratsionaalne, vajadus- ja tulemuspõhine analüüs reaalsetest võimekustest

ja vajadustest.

EPAL on ka juba varem väljendud oma arvamust tulevase ravimiteaduse õppekavade ainete ja nende

proportsioonide kohta. Oleme seisukohal, et tänapäeva apteeker vajab oma igapäevatöös pigem enam

kliinilisi kui keemiateadusel põhinevaid õppeaineid. Tööandjatena näeme väga selgelt just kiinliste

teadmiste laiendamise vajadust ja kirjeldame allpool oma seisukohta.

Nõustamine. Ravimiamet, kui apteegisektori järelevalve asutus Eestis, on järjest enam välja

toonud, et apteekri kõige olulisem roll on just nõustamine ja vastavalt muudeti ka

apteegiteenustega seonduvaid regulatsioone eelmisel aastal. Kõikidele inimestele, kes käivad

apteegis ravimeid ostmas, peab olema tagatud nõustamine. Ei ole oluline, kas inimene ostab

käsimüügiravimeid või retseptiravimeid, apteeker peab selgitama, miks inimene seda ravimit

vajab, millised võivad olla koos- ja kõrvaltoimed teiste ravimitega ja toiduga, kuidas võib ravim

mõjutada tema igapäevatoiminguid jne. Patsiendiohutuses on apteekritel järjest suurem roll,

sest just meie ulatame inimesele ravimi, millel on ravitoimed kui seda õigesti tarvitada, kuid

kindlasti ka toimed, mida inimene ei oota ja ei oska neid ka karta. Seega peab

farmaatsiahariduses tunduvalt suurendama kliiniliste ainete osakaalu, sest just seda

apteekritelt oodatakse. Õppekava peaks tagama paindlikkuse, et apteeki oma töökohana

nägev tudeng saaks enam õppida talle vajalikke oskusi. Apteeker on oluline

osapool esmatasandi tervishoius ja temalt eeldatakse palju enamat kui lihtsalt ravimikarbi

väljastamist.

Riik on järjest enam pööramas tähelepanu haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele.

Selles suunas arenevad ka apteegid. Tervisevaldkonna strateegilistes dokumentides ja

seaduste muutmise plaanides on kirjas, et apteekrite roll suureneb ja muutub oluliselt – osad

tervishoiuteenused liiguvad apteeki. Apteek on kõige kättesaadavam terviseasutus, kuhu

igaüks saab piiranguteta sisse astuda ja küsida nõu oma tervise ning ravimite kohta. Selleks

peab ka Eestis pakutav farmaatsia/ravimiteaduse haridus apteekri ette valmistama.

Vaktsineerimine, sõltuvusnõustamine, tervisenäitajate mõõtmine – see on juba lähitulevikus

iga apteekri töö. Uute teenustena pakutakse paljudes Euroopa apteekides järgnevaid: ravimite

kasutamise hindamine, krooniliste haigete nõustamine, esmase ravimi nõustamine, vajadusel

retsepti pikendamine, vaktsineerimine. Sellise pädevuse peavad saama kõik farmaatsiaõppe

lõpetanud. Apteeker on osa inimese ravi- ja tervisemeeskonnast. Lisaks ravimitega otseselt

seotud teemadele on apteekri võtmeoskusteks motiveeriv intervjueerimine, vaimse tervise

probleemide märkamine, kahjude vähendamise teenused ja palju muud. Baasteadmised

peavad tudengid saama 3 aasta õppes, proviisor aga peab olema väga hea spetsialist, kes

suudaks mõelda patsiendile ja teenusele kui tervikule.

Proviisoriõppes on väga oluline ka ettevõtlus ja organisatsiooni juhtimine. Vaid proviisor saab

Eestis omada apteeki ja ka juhtida seda. Apteeker kui apteegi omanik on oluline osapool

tervishoiu korraldamisel. Proviisori õppekavas on just apteegipidamise pädevuse omandamine

väga oluline. Vaadates praegust demograafilist seisu, siis väga suur osa tuleviku magistriõppe

lõpetajatest ilmselt jõuab ka apteegi omamiseni/juhatamiseni. Kindlasti on oluline ka

tervishoiu ökonoomika ja innovatsioon, EL’i ja Eesti regulatsioonid tervishoius.

Eespool me juba tõime välja, et teatud rollides saab apteekides tegutseda vaid proviisor.

Tööturu suundumused on paraku sellised, et paljud inimesed tahavad jätta vaba aega endale

ja oma perele ning täiskohaga tööl käivate inimeste arv väheneb. Eakamad inimesed ei suuda

sageli tervislikel põhjustel täiskoormusega töötada või vajavad muudel põhjustel rohkem vaba

aega. Seega saab proviisori rolli suurenemine olema väga suureks väljakutseks valdkonnale.

Just apteeki tööle minemiseks vajalikku pädevust ning kutset omavate farmaatsia õppesuuna

lõpetajate arvu suurendamine on väga vajalik, et ravimid oleksid ka edaspidi Eesti inimestele

kättesaadavad. EPAL on seisukohal, et ravimiarenduse osakaal proviisoriõppes ei tohi tekitada

olukorda, kus apteekides napib spetsialiste, sest õppekava on liiga keeruline ja spetsiifiline ning

ei vasta ühiskonna ja tööjõuturu vajadustele.

Farmaatsia instituudi valmisolek õpetada maailmatasemel ravimite arenduse ja tootmisega

seotud aineid, on väga tervitatav. Vaadates väljapakutud õppekava, oleme seisukohal, et

vajalik oleks arutelu, kui palju apteekreid ja kui palju teistel ametikohtadel töötavaid

ravimiteadlasi oleks Eestile vaja. Ravimite valmistamine apteekides on muutunud

marginaalseks. Tööstuslikult valmistatud ravimid moodustavad peamise osa meil

kasutatavatest ravimitest. Ravimi väljatöötamise ja sellele müügiloa saamise protsessid on

pikad ja kulukad. Seetõttu on ka arusaadav, miks paljudes riikides võib apteegis valmistada

vaid neid ravimeid, millel tööstuslik alternatiiv puudub. Eestis vajavad ekstemporaalseid

ravimeid peamiselt lapsed, kelle jaoks ei ole ravimiturul kättesaadavad õiges annuses või

ravimvormis ravimid. Olulised on ka patsiendid, kes vajavad personaliseeritud lahendusi, kuid

neid on siiski väga vähe võrreldes kõikide ravimikasutajatega. Ravimite valmistamine apteegis

on tulevikus ilmselt pigem üksikute, kompetentsikeskuse moodi apteekide tegevus. Juba

praegu valmistavad ravimeid vaid veerand Eesti apteekidest ja ka nendest paljud valmistavad

vaid mõne üksiku ravimi aastas. Apteegis valmistatavad ravimid moodustavad 0,25%

ravimiturust.

VTK’s välja toodud uued ravimivormid, ravimite disain ja ravimite toomine on olulised suunad

Eesti ravimiteaduses, kuid paraku ei leia need laiemat kasutust igapäevaselt. Tehnoloogilist

võimekust, mida õpetatakse juba praegu farmaatsiaõppes, ei ole EPAL’i teada üheski Eesti

üldapteegis ja arvestades, et riik ei ole sel suunal lähiajal planeerimas ühtegi muudatust, mis

võimaldaks apteekidel enam investeerida ravimite valmistamisse, siis ei näe me ka tulevikus

selle valdkonna kiiret arengut. Riik on vastupidi loonud võimaluse, et üks apteek võib teiselt

valmistatava ravimi osta, mis loodetavasti juurdehindluse reeglite ja ruuminõuete muutudes

loob edaspidi eelduse ekstemporaalsete ravimite valmistamise kompetentsikeskuste tekkele

ja selle valdkonna innovatsioonile taolistes keskus-apteekides. Uued ravimvormid ja

lahendused, millele VTK on viidanud, eeldavad mahukaid investeeringuid apteekides. Neid

suudavad aga teha vaid vähesed, seega räägime pigem üksikutest täiendatud kompetentsiga

apteekidest, mis on spetsialiseerunud ravimite valmistamisele ja seetõttu vajaksid ravimite

disaini oskustega proviisoreid.

Seetõttu näeb EPAL, et välja pakutud õppekava on põhjendamatult kaldu ravimiarenduse ja -tööstuse

tööandjate poolt vajatavate õppeainete suunal. Üldapteegid, mis on suurimad tööandjad nii

farmatseudi- kui proviisori kutsega inimestele, ei vaja aga nii põhjalike tehnoloogiliste teadmistega

töötajaid. Laiapõhjaline akadeemiline haridus on oluline, kuid tudengeid tuleks eeskätt ette valmistada

tööks, mida nad tulevikus tegema hakkavad. Farmaatsiaõppe tudengite suur väljalangevus on olnud

probleem juba mitmed aastad, diplomini jõuab vaid 55% üliõpilastest.

Kokkuvõtteks, vaadates praeguseid riigi ravimivaldkonna alusdokumente, näiteks ravimipoliitika

dokumenti, esmatasandi arengukava kavandit jne, siis näeme, et kogu ravimiteaduse õpe peaks olema

märksa rohkem kliiniline kui täppisteadustel põhinev. Selles osas oleme endiselt arusaamal, et

õppekava osakaalud vajaksid täiendavat arutelu ja/või paindlikkust kohustuslike õppeainete valikul.

Oluline on, et tulevikus oleksid kõik farmaatsiaõppe lõpetajad Eestis pädevad üldapteegis töötama ja

neid lõpetaks piisavas hulgas, et tagada inimestele ravimite ja vajaliku nõu saamine.

Lõpetuseks rõhutame vajadust farmaatsiavaldkonna õppekavade ja pädevuste muutmisel süsteemselt

läbi mõelda ka muude õigusaktide (ennekõike ravimiseadus ja alanevad õigusaktid) muutmine viisil,

mis toetaks Eesti patsientide, ettevõtjate ja tööjõuturu vajadusi ning ootusi.

Loodame, et meie kommentaarid on arusaadavad ja neist on abi. Küsimuste korral võtke palun

ühendust allakirjutanuga. Ühtlasi palume hoida meid kaasatuna ka kõnealuse eelnõu edasise

menetluse juures.

Lugupidamisega

Ly Rootslane Eesti Proviisorapteekide Liit Juhatuse liige 5886 3915

Koopia:

Sotsiaalministeerium

Haridus- ja teadusministeerium

Munga 18, 50088 Tartu

29. jaanuar 2025

ARVAMUS

Kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse kohta

Täname Eesti Proviisorapteekide Liidu (EPAL) nimel võimaluse eest edastada meiepoolsed seisukohad

Kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) kohta.

Eesti Proviisorapteekide Liitu (EPAL) kuuluvad üldapteekide omanikud, kes on suurimad praeguse

proviisoriõppe ja tulevase ravimiteaduse bakalaureuse ja magistriõppe lõpetajate tööandjad Eestis.

Kokku esindab meie liit 305 apteeki, kus töötavad 1170 apteekrit.

Tunnustame ministeeriumit lahenduste otsimise initsiatiivi eest. Eesti tervishoius, sealhulgas ka

apteekides, on tööjõu puudus süvenemas. Vananev elanikkond tingib järjest suurenevad vajaduse

tervishoiu teenuste järele ning ülemaailmselt otsitakse võimalusi rollide ja tegevuste

ümberjaotamiseks tervishoius. Apteekrid on tervishoiutöötajad, kelle roll esmatasandi tervishoius

võiks olla oluliselt suurem ja selles suunas on Eesti liikumas. Haridussüsteem peaks seda suunda

kindlasti toetama ning meie kõrgharidust pakkuvatel koolidel on siin väga oluline roll. Loodame, et see

väljatöötamiskavatsus suurendab koostööd erinevate Eesti kõrgkoolide vahel, kus pakutakse

farmaatsia haridust ning riiklikult tagatakse piisavas mahus apteekrite juurdekasv, et oleks tagatud

ravimite väljastamine ja erialane nõustamine apteekides. VTKs välja toodud vajadus, et tuleb tagada

ravimitööstusele, ravimivaldkonnaga seotud institutsioonidele ja kogu tervishoiusüsteemile piisavalt

magistri- ja doktorikraadiga ravimiteadlasi ning garanteerida ravimiteaduse alase akadeemilise

kõrghariduse järjepidevus Eestis. Oleme selle väitega väga nõus. Samas on apteekide vaatest

esmatähtis tagada, et inimesed saaksid kätte vajalikud ravimid koos pädeva nõustamisega ning

apteekrid osutada apteekides Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa poolt planeeritavaid teenuseid.

Eelmisel aastal avaldas Kutsekoda kaks OSKA raportit, mis puudutasid ka farmaatsia haridusega tööjõu

vajadusi: „Tulevikuvaade tööjõuvajadusele: tervishoid“ ja „Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste

vajadusele: farmaatsiatööstus“. Kahjuks ei ole neid raporteid VTK’s välja toodud. Vaadates raportite

kokkuvõtteid, siis on 10 aasta pärast Eesti puudu 156 proviisorit ja seda ainult apteegisektoris.

Farmatseutide puhul ei ole puudus nii suur, kuid samuti on näha, et see eriala vajab väljaõpet vähemalt

samas mahus, mis praegu.

Seetõttu on EPAL veendumusel, et kindlasti on vaja suurendada just apteekides töötavate proviisorite

väljaõpet ning ka farmatseutide õppel on oluline roll apteegiteenuse kättesaadavuse tagamisel. Nagu

ka VTK välja toob, on apteekide senise toimimise tagamine vähese tööjõu tingimustes äärmiselt

keeruline ja vajadus ravimiteadlaste (ehk siis farmatseutide ja proviisorite) järele on suur.

VTK keskendub suuresti Tartu Ülikooli farmaatsiaõppele, kuid apteekide esindajana näeme, et vajalik

oleks terviklahendus, mis ei vastandaks meie väikeses Eestis kahte kõrgkooli, vaid otsiks lahendust,

kuidas tagada inimestele hädavajaliku teenuse kättesaadavus ja kvaliteet. Ravimitööstus Eestis on

tagasihoidlik, ja isegi siis, kui positiivsed prognoosid täituvad ning ravimite tootmisega tegelevate

ettevõtete areng hoogustub, jääb kindlasti nende ravimiarendajate vajadus Eestis väiksemaks kui

apteekides vajatavate töötajate arv. Oluline oleks meie meelest ka riiklikult hinnata, kas kavandatavas

mahus kõrgharidust saavatele ravimiarendajatele suudetakse edaspidi Eestis töö tagada.

EPAL toetab põhimõtteliselt algatust viia proviisorite õpetamine vastavusse tööturu muutuste ja

vajadustega. Kindlasti on ratsionaalne viieaastase integreeritud proviisoriõppe jagamine eraldi

kolmeaastaseks bakalaureuseõppeks ja kaheaastaseks magistriõppeks (3+2 mudel), mis võimaldab

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmatseudina lõpetanutel integreeruda Tartu Ülikooli poolt pakutavasse

magistriõppesse. Kolmeaastase õppe läbimise järel omandatakse farmatseudi kutse ja jätkates

õpinguid magistriõppes, on võimalik saada proviisori kutse. Oleme sellise lahenduse vajalikkusele

juhtinud tähelepanu palju aastaid. Kahtlemata on see samm õiges suunas. 3 aastase õppe läbinud

saavad alustada apteegis tööd ning veenduda, et neile eriala sobib, ja seejärel on enam motiveeritud

jätkama magistriõppes.

Samas on VTK’s mitmeid väiteid ja fakte, mis meie hinnangul ei kajasta reaalselt olukorda ja vajadusi

apteegisektoris.

1. VTK toob välja, et viimastel aastatel on vähenenud huvi proviisoriõppe vastu ja sellest tulenevalt on ka lõpetajate hulk väike. Vähese huvi põhjuseks võib olla õppekava paindlikkuse puudus, aga ka farmaatsia valdkonna vähene tuntus ja negatiivne kuvand ühiskonnas ning proviisori rolli ebamäärasus esmatasandi tervishoiu süsteemis. Meie kommentaar. Erinevad uuringud aga näitavad, et apteek on kõige enam külastatav terviseasutus Eestis, kus käib aastas ligi 95% elanikkonnast. Seega ei saa küll tõdeda, et inimesed ei tea, mis on apteek, mis on farmaatsiavaldkonna argiseim näide. Pigem soovitakse apteegist saada abi enam kui varem, näiteks vaktsineerimine, tervisenäitajate mõõtmine ja teised teenused on paljude inimeste jaoks apteegist kergesti kättesaadavad. Seega on oluline saavutada apteekri kui

tervishoiutöötaja suurem roll tervishoius ja ühiskonnas. Kahel viimasel aastal on olnud TÜ farmaatsiaõppe eriala konkurss isegi mõnevõrra suurem kui arstidel. Probleemiks on olnud aga proviisori eriala lõpetajate vähesus. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppida soovijate arv on olnud suhteliselt kõrge juba aastaid. Seega ei saa kuidagi nõustuda väitega farmaatsiavaldkonna vähesest tuntusest või negatiivsest kuvandist.

2. VTK toob välja, et riiklikul tasandil pole täpselt paika pandud pädevused ja rollid erineva tasemega spetsialistidel. Meie kommentaar. Me ei ole selle väitega nõus, sest kehtiv õigusruum juba sätestab selgelt farmatseudi ja proviisori pädevuste ja rollide erisused. Apteegi omanik ja pädev isik saab olla vaid proviisor, kellel on laiaulatuslikum haridus, mis sisaldab lisaks farmaatsiateadmistele ka äri- ja organisatsiooni korraldust, enam teadmisi ravimiteadusest ja selle suundumustest. Eelmisel aastal rakendus täiendav nõue, et üle 4000 elanikuga asulates peab ka apteegi pädeva isiku asendaja olema proviisor. Kahe aasta pärast rakendub nõue, et kui apteegi juhataja tahab töötada vähendatud koormusega, peab ka tema asendaja olema proviisor. Seega on riiklikult reguleeritud, et proviisori roll on suuremas plaanis on tagada kvaliteetne apteegiteenus ning korraldada apteegi tööd. Farmatseudid on ennast aastate jooksul tõestanud kui kvaliteetse apteegiteenuse pakkujad.

Eestis on aastaid farmatseudid ja proviisorid koos apteegis tegutsenud, ka kutsestandardid on

paigas. Apteegisektor on üks enam reguleeritud valdkondi, kus riiklik järelevalveasutus

pidevalt teenuse kvaliteeti kontrollib. Apteegi omanik peab tagama, et apteegis on tööl piisav

hulk pädevaid spetsialiste, lähtuvalt apteegi spetsiifikast ja vajadustest. Riiklikult kindlasti ei

ole vaja hakata paika panema, milline on iga töötaja konkreetne roll apteegis, see oleks tarbetu

ja koormav bürokraatia ning mikromanageerimine. Apteegikülastaja jaoks on oluline, et talle

tagatakse professionaalne teenus, mitte see, milline on töötaja baasharidus (eeldusel, et see

vastab senistele nõuetele).

3. VTK toob välja, et apteegisektor peab tegema muudatusi tööturul, mis on seotud nende spetsialistidele töö ja sobiva palga pakkumisega vastavalt nende kvalifikatsioonile.

Meie kommentaar. On arusaamatu, kuidas kõrghariduse seaduse muutusega pannakse sektorile kohustus muuta töötajate palku. Töötasu on tööandja ja -võtja omavaheline kokkulepe ja sõltub töökohustustest jmt. Ka proviisoriharidusega inimeste palgad ei ole võrdsed - 2 töötajaga apteegi juhataja palk ei ole loomulikult sama, mis enam kui 20 töötajaga apteegi juhataja palk, tulenevalt koormuse ja vastutuse mahu erinevusest. Uute teenuste puhul on oluline analüüsida, millised peavad olema teenuse osutamiseks

vajalikud pädevused. Näiteks sõeluuringute kodutestide puhul on vajalik paaritunnine koolitus,

vaktsineerimise puhul on aga tulevikus vajalik palju mahukam koolitus, mis käsitleb ka

esmaabi, vaktsineerimise riske jms. Selliste pädevuste kirjeldamiseks on vajalikud juhendid,

mis on teenusepõhised ja ajas kergesti muudetavad, need ei peaks kindlasti olema seadustesse

kirjutatud.

Euroopa liidus on apteekide õigusruum jäetud suuresti liikmesriikide otsustada. Põhjamaades,

kust ka Eesti oma apteegisüsteemi väljaehitamisel on sageli eeskuju võtnud, on nii 3-aastase

kui ka 5-aastase õppega apteekrid mõlemad tunnustatud ravimispetsialistid, kes osutavad

kvaliteetset apteegiteenust. Juhtimise ja apteegi omamise rollid on reeglina proviisoritel.

Olukorras, kus meil on tõsine puudus apteekritest ei ole mõistlik hakata uusi kunstlikke,

bürokraatlikke tõkkeid ehitama, keskenduda tuleks hoopis reaalsete lahenduste leidmisele.

Seega, mis puudutab VTK’s väljapakutud proviisorite-farmatseutide pädevuste piiritlemist, siis

meie hinnangul peaks lähtepunktiks olema mitte tänastelt farmatseutidelt „õiguste

äravõtmine“, vaid ratsionaalne, vajadus- ja tulemuspõhine analüüs reaalsetest võimekustest

ja vajadustest.

EPAL on ka juba varem väljendud oma arvamust tulevase ravimiteaduse õppekavade ainete ja nende

proportsioonide kohta. Oleme seisukohal, et tänapäeva apteeker vajab oma igapäevatöös pigem enam

kliinilisi kui keemiateadusel põhinevaid õppeaineid. Tööandjatena näeme väga selgelt just kiinliste

teadmiste laiendamise vajadust ja kirjeldame allpool oma seisukohta.

Nõustamine. Ravimiamet, kui apteegisektori järelevalve asutus Eestis, on järjest enam välja

toonud, et apteekri kõige olulisem roll on just nõustamine ja vastavalt muudeti ka

apteegiteenustega seonduvaid regulatsioone eelmisel aastal. Kõikidele inimestele, kes käivad

apteegis ravimeid ostmas, peab olema tagatud nõustamine. Ei ole oluline, kas inimene ostab

käsimüügiravimeid või retseptiravimeid, apteeker peab selgitama, miks inimene seda ravimit

vajab, millised võivad olla koos- ja kõrvaltoimed teiste ravimitega ja toiduga, kuidas võib ravim

mõjutada tema igapäevatoiminguid jne. Patsiendiohutuses on apteekritel järjest suurem roll,

sest just meie ulatame inimesele ravimi, millel on ravitoimed kui seda õigesti tarvitada, kuid

kindlasti ka toimed, mida inimene ei oota ja ei oska neid ka karta. Seega peab

farmaatsiahariduses tunduvalt suurendama kliiniliste ainete osakaalu, sest just seda

apteekritelt oodatakse. Õppekava peaks tagama paindlikkuse, et apteeki oma töökohana

nägev tudeng saaks enam õppida talle vajalikke oskusi. Apteeker on oluline

osapool esmatasandi tervishoius ja temalt eeldatakse palju enamat kui lihtsalt ravimikarbi

väljastamist.

Riik on järjest enam pööramas tähelepanu haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele.

Selles suunas arenevad ka apteegid. Tervisevaldkonna strateegilistes dokumentides ja

seaduste muutmise plaanides on kirjas, et apteekrite roll suureneb ja muutub oluliselt – osad

tervishoiuteenused liiguvad apteeki. Apteek on kõige kättesaadavam terviseasutus, kuhu

igaüks saab piiranguteta sisse astuda ja küsida nõu oma tervise ning ravimite kohta. Selleks

peab ka Eestis pakutav farmaatsia/ravimiteaduse haridus apteekri ette valmistama.

Vaktsineerimine, sõltuvusnõustamine, tervisenäitajate mõõtmine – see on juba lähitulevikus

iga apteekri töö. Uute teenustena pakutakse paljudes Euroopa apteekides järgnevaid: ravimite

kasutamise hindamine, krooniliste haigete nõustamine, esmase ravimi nõustamine, vajadusel

retsepti pikendamine, vaktsineerimine. Sellise pädevuse peavad saama kõik farmaatsiaõppe

lõpetanud. Apteeker on osa inimese ravi- ja tervisemeeskonnast. Lisaks ravimitega otseselt

seotud teemadele on apteekri võtmeoskusteks motiveeriv intervjueerimine, vaimse tervise

probleemide märkamine, kahjude vähendamise teenused ja palju muud. Baasteadmised

peavad tudengid saama 3 aasta õppes, proviisor aga peab olema väga hea spetsialist, kes

suudaks mõelda patsiendile ja teenusele kui tervikule.

Proviisoriõppes on väga oluline ka ettevõtlus ja organisatsiooni juhtimine. Vaid proviisor saab

Eestis omada apteeki ja ka juhtida seda. Apteeker kui apteegi omanik on oluline osapool

tervishoiu korraldamisel. Proviisori õppekavas on just apteegipidamise pädevuse omandamine

väga oluline. Vaadates praegust demograafilist seisu, siis väga suur osa tuleviku magistriõppe

lõpetajatest ilmselt jõuab ka apteegi omamiseni/juhatamiseni. Kindlasti on oluline ka

tervishoiu ökonoomika ja innovatsioon, EL’i ja Eesti regulatsioonid tervishoius.

Eespool me juba tõime välja, et teatud rollides saab apteekides tegutseda vaid proviisor.

Tööturu suundumused on paraku sellised, et paljud inimesed tahavad jätta vaba aega endale

ja oma perele ning täiskohaga tööl käivate inimeste arv väheneb. Eakamad inimesed ei suuda

sageli tervislikel põhjustel täiskoormusega töötada või vajavad muudel põhjustel rohkem vaba

aega. Seega saab proviisori rolli suurenemine olema väga suureks väljakutseks valdkonnale.

Just apteeki tööle minemiseks vajalikku pädevust ning kutset omavate farmaatsia õppesuuna

lõpetajate arvu suurendamine on väga vajalik, et ravimid oleksid ka edaspidi Eesti inimestele

kättesaadavad. EPAL on seisukohal, et ravimiarenduse osakaal proviisoriõppes ei tohi tekitada

olukorda, kus apteekides napib spetsialiste, sest õppekava on liiga keeruline ja spetsiifiline ning

ei vasta ühiskonna ja tööjõuturu vajadustele.

Farmaatsia instituudi valmisolek õpetada maailmatasemel ravimite arenduse ja tootmisega

seotud aineid, on väga tervitatav. Vaadates väljapakutud õppekava, oleme seisukohal, et

vajalik oleks arutelu, kui palju apteekreid ja kui palju teistel ametikohtadel töötavaid

ravimiteadlasi oleks Eestile vaja. Ravimite valmistamine apteekides on muutunud

marginaalseks. Tööstuslikult valmistatud ravimid moodustavad peamise osa meil

kasutatavatest ravimitest. Ravimi väljatöötamise ja sellele müügiloa saamise protsessid on

pikad ja kulukad. Seetõttu on ka arusaadav, miks paljudes riikides võib apteegis valmistada

vaid neid ravimeid, millel tööstuslik alternatiiv puudub. Eestis vajavad ekstemporaalseid

ravimeid peamiselt lapsed, kelle jaoks ei ole ravimiturul kättesaadavad õiges annuses või

ravimvormis ravimid. Olulised on ka patsiendid, kes vajavad personaliseeritud lahendusi, kuid

neid on siiski väga vähe võrreldes kõikide ravimikasutajatega. Ravimite valmistamine apteegis

on tulevikus ilmselt pigem üksikute, kompetentsikeskuse moodi apteekide tegevus. Juba

praegu valmistavad ravimeid vaid veerand Eesti apteekidest ja ka nendest paljud valmistavad

vaid mõne üksiku ravimi aastas. Apteegis valmistatavad ravimid moodustavad 0,25%

ravimiturust.

VTK’s välja toodud uued ravimivormid, ravimite disain ja ravimite toomine on olulised suunad

Eesti ravimiteaduses, kuid paraku ei leia need laiemat kasutust igapäevaselt. Tehnoloogilist

võimekust, mida õpetatakse juba praegu farmaatsiaõppes, ei ole EPAL’i teada üheski Eesti

üldapteegis ja arvestades, et riik ei ole sel suunal lähiajal planeerimas ühtegi muudatust, mis

võimaldaks apteekidel enam investeerida ravimite valmistamisse, siis ei näe me ka tulevikus

selle valdkonna kiiret arengut. Riik on vastupidi loonud võimaluse, et üks apteek võib teiselt

valmistatava ravimi osta, mis loodetavasti juurdehindluse reeglite ja ruuminõuete muutudes

loob edaspidi eelduse ekstemporaalsete ravimite valmistamise kompetentsikeskuste tekkele

ja selle valdkonna innovatsioonile taolistes keskus-apteekides. Uued ravimvormid ja

lahendused, millele VTK on viidanud, eeldavad mahukaid investeeringuid apteekides. Neid

suudavad aga teha vaid vähesed, seega räägime pigem üksikutest täiendatud kompetentsiga

apteekidest, mis on spetsialiseerunud ravimite valmistamisele ja seetõttu vajaksid ravimite

disaini oskustega proviisoreid.

Seetõttu näeb EPAL, et välja pakutud õppekava on põhjendamatult kaldu ravimiarenduse ja -tööstuse

tööandjate poolt vajatavate õppeainete suunal. Üldapteegid, mis on suurimad tööandjad nii

farmatseudi- kui proviisori kutsega inimestele, ei vaja aga nii põhjalike tehnoloogiliste teadmistega

töötajaid. Laiapõhjaline akadeemiline haridus on oluline, kuid tudengeid tuleks eeskätt ette valmistada

tööks, mida nad tulevikus tegema hakkavad. Farmaatsiaõppe tudengite suur väljalangevus on olnud

probleem juba mitmed aastad, diplomini jõuab vaid 55% üliõpilastest.

Kokkuvõtteks, vaadates praeguseid riigi ravimivaldkonna alusdokumente, näiteks ravimipoliitika

dokumenti, esmatasandi arengukava kavandit jne, siis näeme, et kogu ravimiteaduse õpe peaks olema

märksa rohkem kliiniline kui täppisteadustel põhinev. Selles osas oleme endiselt arusaamal, et

õppekava osakaalud vajaksid täiendavat arutelu ja/või paindlikkust kohustuslike õppeainete valikul.

Oluline on, et tulevikus oleksid kõik farmaatsiaõppe lõpetajad Eestis pädevad üldapteegis töötama ja

neid lõpetaks piisavas hulgas, et tagada inimestele ravimite ja vajaliku nõu saamine.

Lõpetuseks rõhutame vajadust farmaatsiavaldkonna õppekavade ja pädevuste muutmisel süsteemselt

läbi mõelda ka muude õigusaktide (ennekõike ravimiseadus ja alanevad õigusaktid) muutmine viisil,

mis toetaks Eesti patsientide, ettevõtjate ja tööjõuturu vajadusi ning ootusi.

Loodame, et meie kommentaarid on arusaadavad ja neist on abi. Küsimuste korral võtke palun

ühendust allakirjutanuga. Ühtlasi palume hoida meid kaasatuna ka kõnealuse eelnõu edasise

menetluse juures.

Lugupidamisega

Ly Rootslane Eesti Proviisorapteekide Liit Juhatuse liige 5886 3915

Koopia:

Sotsiaalministeerium