Lisa 2. Märkuste tabel: Jäätmete raamdirektiivi läbivaatamise algatus
Märkuse esitaja
Märkuse sisu
Kommentaar
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
• Toetame üldiselt jäätmete raamdirektiivi sihipärast läbivaatamist, mis keskendub toidu- ja tekstiilijäätmete vähendamisele. Kuivõrd toidu- ja tekstiilitööstus on vastavalt esimene ja neljas kõige ressursimahukam sektor, siis on vajalik kehtestada sellised meetmed, mis aitaks kaasa vähendada toidujäätmete teket ning kiirendada tekstiilijäätmete kogumist, sortimist, korduskasutust ning ringlussevõttu.
• Komisjoni poolt aastaks 2030 seatud eesmärk vähendada toidujäätmete teket võrreldes aastaga 2020 töötlemises ja tootmises 10% ning jaemüügis ning tarbimises 30% on väga ambitsioonikas ning vajab seega väga häid meetmeid just tarbijate vaatest, sest tarbijate käitumis- ja tarbimisharjumusi on väga raske muuta.
• Tervitatav on Euroopa Komisjoni ettepanek kehtestada tekstiilitoodete ja jalanõude tootjate osas laiendatud tootjavastutuse süsteem, kuivõrd sellised süsteemid on juba aidanud parandada näiteks pakendite, patareide, akude ning elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete käitlemist. Siiski peab tarbija tulevikus arvestama sellega, et need tootjate poolt kantavad täiendavad kulud peab tarbija tulevikus kinni maksma, mis tähendab, et tooted lähevad tulevikus mõnevõrra kallimaks. Samas võib eeldada, et käitlemise kulud motiveerivad kauplejaid jäätmeid vähendama ning juba algusest peale „paremaid“ tooteid tootma.
• Põhjenduspunktis 24 tuuakse välja, et tarbijal ei ole piisavalt teadlikkust, et ta oskaks teha vahet, milline toode on sobilik taaskasutamiseks ning milline ümbertöötlemiseks. Seega on sel teemal oluline tarbija teadlikkuse tõstmine.
• Tekstiilijäätmete osas toome välja ka järgmist. Komisjoni poolt tellitud uuringu käigus juhtisid ringlussevõtutööstuse esindajad tähelepanu, et tekstiiltoodete ringlussevõtuskeemid nõuavad asjakohaseid üleminekuperioode, et luua ringlussevõtusuutlikkus ja süsteemid, mis tagaksid sisendi kvaliteedi. Tekstiilide segakoostisega rõivaste disain on väljakutse ringlussevõtule, samuti puuduvad automaatsed sorteerimistehnoloogiad ja võimalused, mis on vajalikud lähteainete ringlussevõtuks ettevalmistamiseks. See on ka meie vaatest murekoht, sest käesoleva eelnõuga ettenähtav üleminekuaeg tekstiili valdkonnas on üsnagi lühike. Saame aru, et see kuupäev on varasemalt kokku lepitud, aga arvestades tekstiilijäätmete olukorda ja seda, kus täna Eestis selles osas oleme, tuleks siin küsida ajapikendust, sest süsteem ei hakka tööle, kui meil ei ole loodud tekstiilijäätmete ümbertöötlemise võimekust. Art 22d lg-te 1 ja 2 kohaselt tagavad liikmesriigid, et 1. jaanuariks 2025. a tekstiiltoodete liigiti kogumise, korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu ning tekstiilijäätmete kogumise, peale- ja mahalaadimise, transpordi ja ladustamise infrastruktuuri ning toimingud ja muu käitlemise, sh hilisematel sortimis- ja töötlemistoimingutel, on kaitstud ilmastikutingimuste ja muude saasteallikate eest, et vältida kogutud tekstiilide kahjustamist ja ristsaastumist. Sama artikli lg 3 kohaselt tagab liikmesriik, et liigiti kogutud kasutatud tekstiiltooteid, tekstiiltooteid ja jalatsijäätmeid käsitatakse jäätmetena kogumisel. Eelnõust ega mõjude hinnangust e selgunud, kas EL plaanib neid tegevus omalt poolt toetada, sh toetada liikmesriikide tekstiili- ja jalatsitoodete tootjate registri loomist (art 22b).
• Eesti seisukohti kujundades tuleks kindlasti välja tuua, et vajame tekstiilijäätmete nõuetekohaseks käitlemiseks pikemat üleminekuaega ja võimalusel rahalist toetust käitlussüsteemi välja töötamiseks. Lisaks teeme ettepaneku, et EL loob ise EL ülese tekstiili- jalatsitoodete tootjate registri, kuna tegutseme ühtsel turul ja see aitaks kokku hoida ka registri halduskulusid.
Arvestatud osaliselt, küllaga antud muudatuste ülevaatamisel ei saa küsida pikendust 2025. aastaks seatud kokkuleppele, küllaga saame töögruppides välja tuua selle nõudega seotud kitsaskohad.
Ei nõustu väitega, et EL komisjoni poolt seatud eesmärgid on liiga ambitsioonikad. 2015. aastal leppis Eesti koos teiste ÜRO riikidega kokku kestliku arengu eesmärkides järgmiseks 15 aastaks ehk kuni 2030. ÜRO liikmesriikidelt, ka Eestilt, oodatakse poliitika kujundamisel nendest eesmärkidest lähtumist. Kestliku arengu eesmärk 12.3 käsitleb toiduraiskamist: „Vähendada 2030. aastaks jaekaubanduse ja tarbijate tekitatud toidujäätmeid poole võrra elaniku kohta. Vähendada toidu kadu tootmis- ja tarneahelas, kaasa arvatud saagikoristusjärgsed kaod.“ Seega ei saa me öelda, et eesmärgid on liiga ambitsioonikad, vaid need lähtuvad ÜRO kestliku arengu 12.3 eesmärgist. Oleme nõus, et keeruline on just tarbijate käitumis- ja tarbimisharjumusi muuta. Seda on eelkõige võimalik teha läbi teavitustöö ning kampaaniate. Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) on teinud uuringu, kuidas lõpptarbimises on võimalik toidujäätmeid vähendada. Uuring on leitav: JRC Publications Repository - Tools, best practices and recommendations to reduce consumer food waste - A compendium (europa.eu) Uuring toob välja erinevad metoodikad, kuidas tarbimisharjumusi muuta, annab soovitusi nügimisvõteteks ja poliitikakujundamiseks, toob häid näiteid toimivatest lahendustest ning annab lahendusi, kuidas väljaspool kodumajapidamisi toidujäätmete teket vähendada. Suurt rolli mängib ka toiduainete hinnatõus, mis paneb inimesi toitu väärtustama.
Terviseamet
Amet toetab Jäätmete direktiivi muudatusettepanekuid tekstiili ja toidu valdkonna osas. Nende muudatuste eesmärk on tagada Euroopa liidus keskkonna- ja tervisekaitse kõrgel tasemel.
Tekstiili jäätmete osas ameti tähelepanek puudutab e-poe tekstiili ja jalatsite jäätmete käitlemise reguleerimist. E-poed pakuvad mitte kõige kvaliteetsemat tekstiili, mille kasutamise aeg on lühike. Kes vastutab nende tekstiilide ja jalatsite aruandluse ja utiliseerimise/taaskasutamise eest? Kuidas nendele laieneb vastutus? Amet leiab, et E-kaubanduses peab samuti olema loodud mingi süsteem, mis paneb müüjale vastutuse müüdava kauba jäätmekäitluse osas.
Toidujäätmete osas 2030. aastaks on seatud eesmärgid vähendada toidujäätmete teket 10% võrra toidu töötlemisel ja tootmisel ning 30% võrra jaekaubanduses, toitlustusteenustes ja kodumajapidamistes. Oleme sisukohal, et need sihtarvud on loogilised ja teostatavad.
Jaekaubanduses on vajalik müügimahtude õige planeerimine, tootjate ja jaekaubanduse tihe koostöö, tootjatele tagasiside andmine, toiduainete tellimine ostetavates kogustes.
Suurem tähelepanu tuleb pöörata elanikkonna teadmiste/teadlikkuse tõstmisele, korraldada teavituskampaaniad: näiteks, „osta toitu nii palju, kui suudad ära süüa“, jm.
Arvestatud nii tekstiili kui ka toidujäätmete osas.
GUILD
Esiteks, mul on nii hea meel näha, et viimaks ometi hakkab olukorra tõsidusele ka kõrgemalt tähelepanu pöörama! Oleme enne GUILDi ateljeed tootnud ka erinevates Eesti allhanke ettevõtetes ning eriti, kui toodetakse välismaistele firmadele, siis “mahakantav” kanga kogus on märkimisväärne - tootjad saadavad kangaid varuga (defekti oht etc) ning allesjääva kanga tagasisaatmine on kallim kui mahakandmine. Oleme ka kogenud, et tootmisettevõtetes ei sorteerita kangaid, lõikepabereid, liimiriideid - ja tihtipeale isegi pappkaste - vaid kõik lähvad n.-ö ühte patta. Ja see on väga kurb.
Aga vastates teie esitatud küsimustele:
• Kas toetate algatust sellisel kujul või näete, et Eesti ei peaks seda toetama?
Jah! GUILDi ateljees oleme viimased 10a sorteerinud eraldi kõik alla 0,5m tootmisjäägid - vill, puuvill, siid, viskoos, paber eraldi. Tunnistan, et teiepoolne materjal on nii mahukas, et kogu teksti ma läbi töötada ei jõudnud, aga toon välja ühe olulise aspekti: oluline on, et EU väikeettevõtjatele ei langeks sellega liiga suur rahaline/ajaline koormus, sest väikeettevõtjad ei jõua niigi kõike hallata (minu alles nüüd teieni jõudev vastus + ajaline suutmatus nii mahukasse projekti süveneda on siinkohal heaks näiteks) ning kui lisandub üle jõu käiv rahaline koormus, siis hakatakse otsima võimalusi, kuidas tootehinda odavamaks saada, mis tähendab, et Euroopas sureb lõpuks rõivatootmine välja. See on juba alanud - Eesti on siinkohal heaks näiteks. Baltika on heaks näiteks.
•
• Seisukohtade kujundamisel saate lähtuda järgmistest mõtetest: Kuidas tekstiili laiendatud tootjavastutuse rakendamine võib mõjutada teie organisatsiooni? Ootame ka soovitusi, kuidas seda mõistlik oleks rakendada või ka arvamusi ja argumente selles osas, miks ei peaks Euroopa Liit tootja vastutust sellisel kujul kohustuslikuks muutma.
Meie oleme seni oma jäägid annetanud väiketegijatele, kes koovad kaltsuvaipu, teevad kodutute loomade varjupaikadele alusmatte (väikeseid villajääke saab patjade täidisena kasutada) ning ka Eesti noortele, kes soovivad hakata tekstiili taastootmisega tegelema. Meie poole pöördusid nad läbi Instagrami (konto @372au, Auli) - kui keegi vabatahtlikult säärase tööga tahab tegeleda, siis ilmselt tasuks neid sel teekonnal ka toetada! Kes meie teada tekstiili taastöötlusega siinkandis veel tegelevad on Soome ettevõte Rester.fi (meie kogused jäid nende jaoks väikeseks, neid soovitas meile Paragon Sleep) ning Astangu rehabilisatsioonikeskus (kasutavad jääke täitematerjalideks).
Kujutlen, et parim lahendus olekski luua süsteem:
- kodanikele rõivaste sorteerimiseks (teadlikkuse kasvatamine, millised rõivad on sobilikud taaskasutuskeskustele VS suured kogumisprügikastid erinevatele tekstiilidele a la puuvill / sünteetika / segu, aga ma ei ole kindel, kui edukas see saab olema, sest ikka ja jälle leiame kõik ju korteriühistute paberi-prügikastidest toidujäätmeid, mis siis veel rääkida sellest, et ole hea, tuvasta, mis kiust su vana sokk on ja vii vastavasse prügikasti sinu rajooni teises otsas..)
- tootjatele (nii kohalikud brändid kui ka õmblusvabrikud/kangakudujad) juhised, kuidas sorteerida erinevate materjalide lõikusjäägid ning nt kord nädalas/kahe takka käiks auto ja korjaks erinevad kastid peale ja viiks vastavasse taastöötluskeskusesse
•
• Samuti oleks oluline saada infot, kuidas tekstiilisektori register peaks töötama, millist funktsionaalsust sellest ootavad ettevõtjad ning mil määral selline süsteem halduskoormust tõsta võib?
Vt eelmine vastus. Tootmisettevõtted on pidevalt aja nappuses seega peaks selle tegema võimalikult loomulikuks, sujuvaks kõigi jaoks. Meie juurdelõikaja virises ka pikalt, et sortimine võtab nii palju aega, aga tänaseks on ta kohanenud ja mõistab vajalikkust.
•
• Lisaks sellele tasuks vaadata Artiklis 3 toodud mõisteid ning teada anda, kui mõni tekitab segadust.
• Avatud ollakse ka alternatiivsetele ettepanekutele, mida praegu ei ole direktiivi sõnastuses välja toodud.
Veel mõtteid:
1. infosemineri PDF’is selgus, et 9/10 eurooplastest leiavad, et rõivad peaksid kauem kestma - see on võimalik vaid tänu kvaliteetsematele materjalidele ning õmblustööle. Ilmselt ei ole 9/10 valmis aga rõivaste eest suuremat summat välja käima, sest Made in China/Romania/Bangladesh/etc masstoodangu hinnad on loonud illusiooni, et rõivatootmine on ja peabki olema odav. Odava rõivatootmise tõelist hinda aga maksavad kinni vaesuses elavad õmblejannad (peredega) ja loodus (siinkohal soovitan teile filmi Riverblue - selliseid peaks aeg-ajalt näitama ka televisiooni peakanalid õhtustel aegadel teadlikkuse tõstmiseks meelelahutuse asemel). Ilmselt tuleks tõsta inimeste teadlikkust üldse avalikus meediaruumis - mida tegelikult tähendab kvaliteetse rõiva õmblus, et korralikud asjad maksavadki rohkem ning inspireerida inimesi ka vanu rõivaid parandama, mitte lihtsalt uusi ostma. GUILDi kimonod peavad vastu enam kui 10 aastat - aga ikka ohatakse, et oi kui kallis.. Aga head asjad on väärt kogumist! Meie ka parandame oma rõivaid ja kübaraid, kuigi see ei ole ajaliselt kasumlik ettevõtmine.
2. Teadlikkust tasuks tõsta ka sünteetiliste rõivaste mõjust loodusele (sünteetiline kiud laguneb minimaalselt 400-1000 aastat) ning meie tervisele (hormonaalsüsteem saab häiritud, noortel eelpuberteet, vähk, viljatus, etc).
3. PDF’is oli punkt “kõik tekstiilitooted EL turul on ohtlike ainete vabad” - mul on väga kurb tõdeda, et see on peaaegu võimatu. Sellisel juhul peaks ära keelama sünteetilised rõivad ning absoluutselt KÕIK (ka looduslikust kiust) rõivad peaksid saama testitud kasutatud värvde/printide etc osas. Organic cotton võib kõlada hästi, aga kui see on värvitud ilma karmiinputukaid purustamata punaseks, siis on küsitav, kas see värv ikka on 100% ohutu.
4. “Tootja võtab vastutuse oma toote eest” - seda just kui praktiseeriks H&M oma conscious kampaaniaga, et “too oma vana meile, saad ale uue pealt ja meie taastöötleme sinu vana uueks”. Reaalsuses läheb neil taastöötlusesse 0,01% tagasiviidud rõivastest (huvi korral võin teile selle artikli välja otsida). Klient tunneb, et on head teinud, avalikkus tunnustab ka, aga reaalsuses saadetakse jäätmed ikka kolmandasse riiki, kus tihtipeale jõuavad jäätmed kas prügimäele või põletusahju. See on näiteks, et tuleb rakendada suuremat kontrolli jäätmete ja ka greenwashingu üle.
5. PDF’s tuli ka välja “direktiiv mõjutab oluliselt väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid”. Aga ennekõike peaks see mõjutama suuri ettevõtteid, sest suured tekitavad kõige enam jäätmeid. Tuli ka välja, et mikroettevõtted “cover 88% of the sector” - mul on väga raske uskuda, et väikesed maailma tegijad toodavad kamba peale kokku nii palju nagu Zara, H&M grupp etc. Mille alusel see statistika põhineb? Kui vaadata ettevõtete käibeid, siis pole küsimustki, kes enim teenib ja antud juhul on enimteenivad just massi tootvad suurettevõtted, kes müüvad odavat kaupa ehk palju.
6. Veel üks mõte: The textile industry representatives also emphasised the socio-economic and environmental benefits of circular business models such as the renting of textiles to extend textile lifetime compared to owned textiles. See idee on tore ja juba ühiskonnas hästi vastu võetud, aga miinuspool on järgmine: kõik rõivad saavad peale iga kandmist keemiliselt puhastatud ning ka sellel on oma panus keskkonna reostusele.
Arvestatud osaliselt. Info ja ettepanekud toome välja töögruppide aruteludes.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (edaspidi EPKK) on Eesti suurim põllumajandus-, toidutööstuste, maa- ning metsamajanduse ettevõtjaid ühendav katusorganisatsioon, koos liikmesorganisatsioonidega kuulub organisatsiooni üle 7000 liikme. EPKK tagasiside puudutab jäätmedirektiivi lisatavaid toidujäätmete sätteid ning peaasjalikult esitame toidutootjate ja -tööstuste vaadet.
Üldiselt saame nõustuda toidujäätme vähendamise eesmärgiga, mille puhul on võetud siht toidujäätmete vähendamiseks kogu toidutarneahela ulatuses. Siiski on meil sügavad kahtlused toidutööstustele määratud sihttaseme ehk toidujäätmete tekke vältimise sihtmäära täitmise osas. Meie hinnangul ei ole sihttaseme saavutamine seitsme aastaga teostatav, sest direktiivi muudatusettepanekus välja pakutud meetmed ei ole korrelatsioonis püstitatud sihtidega.
Toidujäätmete vähendamise sihttase
Komisjoni ettepaneku kohaselt lisatakse jäätmedirektiivi artikkel 9a. Sätte lõige 4 kohustab liikmesriike võtma tarvitusele meetmed toidujäätmete tekke vähendamiseks. Võrreldes 2020. a peavad toidutööstused 31. detsembriks 2030 vähendama toidujäätmete teket toidu töötlemisel 10%, samas toidujäätmete teket elaniku kohta arvestatakse koos toidu jaekaubanduse ja HoReCa sektoriga koos ning selles sektoris on vähendamise sihtarvuks 30%. Pöörame siinkohal tähelepanu, et kõige rohkem tekkib toidujäätmeid just kodumajapidamisest mistõttu jääb meile arusaamatuks, miks selle segmenti panust toidujäätmete vähendamisel alahinnatakse.
Direktiivi muudatusettepanekus on võrdlusaastaks seatud aasta 2020 ja dokumendi mõjuhinnangus viidatakse Eurostati kogutud toidujäätmete andmetele. Eurostati andmed Eesti kohta tuginevad SEI uuringul[1] „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidutarneahelas“ (edaspidi SEI uuring), milles tuuakse välja, et toidujäätmeid tekkis toidutööstuses 2020.a 31 622 tonni. Põllumajandus- ja Toiduameti teavitatud ja tegevusloaga toidu käitlejate registrist selgub, et Eestis tegutseb 1563 toidu tootmise ja töötlemisega tegelevat ettevõtet. Arvestamata ettevõtja suurust ja konkreetset tegevusvaldkonda tekkib toidujäätmeid ettevõtte kohta aastas 20 tonni ehk umbes 55 kg päevas. Seejuures ei ole täpselt teada, millist sorti toidujäätmetega on tegemist ega ka seda, kui suur osa nendest jäätmetest on nö vältimatud või välditavad jäätmed.
Kõige kõrgem osakaal toidutööstuse toidujäätmete tekkes oli SEI uuringu kohaselt puu- ja köögiviljatööstusel (52%), lihatööstusel 13% ja teraviljatööstusel (9%). Uuring näitas, et piimatööstustes tekkis toidujäätmeid 1356,8 tonni aastas, millest biolagunevad köögi- ja sööklajäätmeid (liigiti kogutud ja segaolmejäätmetes sisalduv, jäätmekoodid 20 01 08; 20 03 01) oli 536,83 t, loomsete kudede jäätmeid (jäätmekood 02 02 02) 233,66 t ning tarbimis- või töötlemiskõlbmatud materjale (jäätmekoodid 02 02 03; 02 03 04) 586,31 t. Pagaritööstusel oli aastas 1987,02 tonni, sellest biolagunevad köögi- ja sööklajäätmeid 913,47 t, toiduõli ja -rasv (jäätmekood 20 01) 2517,19 t ning orgaanilisi jäätmed, mida ei ole nimetatud koodinumbriga (jäätmekood 16 03 06) 1056,36 t. Lihatööstuses tekkis toidujäätmeid 2020.a 4035,32 t, sellest loomsete kudede jäätmeid 2964,92 t, biolagunevad köögi- ja sööklajäätmeid 798,10 t ning toiduõli ja -rasva 272,3 t. Kõige enam tekkib toidujäätmeid Eestis puu- ja köögiviljatööstuses 16 337,06 tonni, millest 95% on taimsete kudede jäätmed (jäätmekood 02 01 03). Uuringus kasutusel olnud jäätmekoodid on paika pandud EL-i delegeeritud õigusaktiga[2]. Esitatud jäätmekoodid on üldised - sisaldades mh erineva olemuse ja päritoluga jäätmeid (nii välditavaid kui vältimatuid). Mistõttu uuringus esitatud jäätmekoodidest ei tule välja, millised jäätmed spetsiifilisemalt lähevad nimetatud jäätmekoodide alla? Samuti ei selgu kui suur osa nendest jäätmetest on reaalselt välditavad ja toiduna kasutatavad ning kui suur osa on nn vältimatuid jäätmeid ehk neid mida ei saa ega tohigi toiduks kasutada ja on seetõttu otstarbekas käidelda edaspidigi nt loomasöödana või biogaasi toormena. Seni kuni me ei suuda hinnata tegelikult kui suurest hulgast välditavatest toidujäätmetest on juttu, on keeruline hinnata kas 10%-line toidujäätmete vähendamine kuue aastaga on toidutööstuste reaalne või ebareaalne eesmärk.
Meetmed toidujäätmete vältimiseks
SEI uuringus on välja toodud ettevõtjate hinnangud toidujäätmete tekke põhjustest. Kõige enam nimetasid uuringus osalenud ettevõtjad toidujäätmete ja kõrvalsaaduste tekkepõhjusteks tootmisprotsessi iseärasusi. Oluliste toidujäätmete tekkimise põhjustena mainiti veel tootmispraaki, valmistoote kvaliteedi mitte tagamist, aga ka toorme puudulikku kvaliteeti, edasimüüjate nõudeid ja müügistrateegiaid, toiduohutuse ja -hügieeninõudeid, toiduainete transporti ning tootearendust.
Toidujäätmed, samuti toidukadu on otseselt seotud kulude vähendamisega ja ressursside raiskamisega, seepärast on ettevõtted hinnanud kõiki võimalusi, et toidujäätmete teket vältida ja vähendada. Komisjoni ettepaneku kohaselt lisatakse jäätmedirektiivi artikkel 9a, mille lõige 1 sõnastab meetmed toidujäätmete vältimiseks, mida liikmesriigid peavad rakendama. Need meetmed hõlmavad järgmist:
• toidu raiskamise vähendamiseks suunatud käitumise muutmise sekkumiste ja toidujäätmete vältimise alase teadlikkuse tõstmise teabekampaaniate väljatöötamine ja toetamine;
• toidu tarneahela toimimise ebatõhususe tuvastamine ja kõrvaldamine ning koostöö toetamine kõigi osaliste vahel, tagades samal ajal ennetusmeetmete kulude ja tulude õiglase jaotuse;
• toidu annetamise ja muu toiduks tarbimise ümberjagamise soodustamine, eelistades seda kasutada inimtoiduks mitte loomasöödaks ja ümbertöötlemist muuks otstarbeks kui toiduks;
• koolituse ja oskuste arendamise toetamine ning rahastamisvõimalustele juurdepääsu hõlbustamine, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning sotsiaalmajanduses osalejate jaoks.
Kõik direktiivi ettepanekus nimetatud meetmed on nö pehmed tegevused - koolitused, teadlikkuse tõstmine, tähelepanu juhtimine, ega too kaasa toidutööstuste sihtmäära saavutamist vaid need tegevused loetakse hiljem tarneahela teiste osapoolte tegevuseks. SEI uuringus on toidujäätmete vältimise meetmeteks nimetatud tehnoloogilised parendused, nii ütles 28% küsitletud ettevõtjatest. 24% ettevõtjatest arvasid, et abiks oleks töötajate koolitamisest. Ära märgitud said meetmena ka tarbijate teadlikkuse tõstmine ja pakendite arendamine, mille puhul on samuti küsitav, et kuidas need tegevused panustavad toidutööstustele määratud sihtarvu täitmist? Ehk kuidas mitte toiduainetööstuses rakendatavad meetmeid arvutuslikult toidujäätmete vähendamise eesmärgi saavutamisel arvesse võetakse? Meie meelest saab toidutööstustes toidujäätmeid vältida vaid läbi kolme tegevuse ning kahel juhul kolmest nõuavad tegevused lisainvesteeringuid.
1. Toiduainetööstuste tootmisprotsessi täiendamine – nõuab tootmistsükli hindamist, tootmisprotsessi täiendamisel on vajadus lisainvesteeringuteks. Edasine kõrvalsaaduste väärindamine eeldab olulisi ja sisulisi muudatusi tootmisprotsessis, nagu vastavasuunalist tootearendust, teaduskoostööd ning tööstussümbioosi lahendusi. Lisaks tuleb maandada uudsete toodetega turule viimise riske.
2. Toidukadude käitlemine, kõrvalsaaduste ja jääkide taaskasutamine – eeldab koostööd teadusasutustega ja investeeringuid tehnoloogia juurutamisesse. Koostöö TA-ga tootearendamisel või tehnoloogia täiendamisel on pikk protsess, võttes aega minimaalselt 3-4 aastat. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et tootmiskao suurus, mida uueks tooteks saaks taaskasutada, on väike (vt lk 2 jäätmete koguseid). Seega on oluline hinnata majanduslikku mõju - kas kõrvalsaadusete ja jääkide ümbertöötlemine on ressursside kasutamise mõttes (energia, vesi, kanalisatsioon jt) edasisel tootmisetapil mõttekas.
Tootmispraagi puhul on üheks probleemiks jäägi erinev kvaliteet ja koostis. Põhimõtteliselt tuleb igat praakpartiid vaadelda kui iseseisvat toormaterjali. Ühes tööstusüksuses tekkivaid praaktooteid ei ole võimalik toota üheks uueks tooteks. Nt kui mõeldav on, et leivatööstus kus tootesortimenti kuuluvad nii leivad, saiad, sepikud kui muud teraviljatooted, käitleb nende toodete jääke ja kõrvalsaaduseid koos (segab jäägid kokku ja valmistab tootmisjääkidest uue leiva?). Kuidas sellist jääkidest valmistatud toodet nimetada või kuidas esitada tarbijale toote kohta kohustuslikku toidualast teavet? Need on küsimused, millega ettevõtja paratamatult kohe kokku puudub, kui ta tootmisprotsessis tekkinud kõrvalsaadusi ümber käideldes hakkab tootma uut toidutoodet.
Kindlasti on oluline märkida, et toidutootmise kõrvalsaaduste ja jääkide käitlemine sh nt kaubanduses müümata jäänud toidu ümberkäitlemine ei saa toimuda tavapärases tootmisüksuses. Sest sellega kaasneb toidutootjale liialt suur toiduohutuse risk. Mõistlik oleks arendada uued eraldiseisvad tootmisüksused, nende käimalükkamiseks oleks vaja riigipoolset toetust ja koostööd TA-ga.
3. Toidu annetamine – toidutööstuse mõttes on siin eelkõige mõeldav tootmispraakide ja realiseerimata toidutoodete annetamine. Üldiselt toidutööstused täna juba annetavad realiseerimata tooteid. Tootmispraakide üleandmiseks on vaja spetsiaalset pakendit või taarat ning nende sorteerimine on pigem keeruline. Seetõttu loovutatakse tooted käitlemiseks loomasöödaks või biogaasiks.
Kokkuvõtlikult saame öelda, et EPKK hinnangul direktiivi ettepanekus toidukadude tekke vältimise meetmetega on võimalik toidujäätmete teket vähendada toidutööstustes vaid kuni 2%. Suurema kui 2%-lise toidujäätmete sihtmäära saavutamiseks peab olema riigi poolt välja töötatud toetusmeetmete pakett, mis sisaldab tuge uute tehnoloogiate arendamiseks, abi uute seadmete soetamiseks ja tootmisüksuste ehitamiseks ning teadusarendusekspertide kaasamiseks.
[1] „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidutarneahelas“ Uuringu lõpparuanne, mai 2021, https://kliimaministeerium.ee/media/1164/download
[2] Euroopa Komisjoni delegeeritud otsus (EL) 2019/1597, 3. mai 2019, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ toidujäätmete koguse ühtse mõõtmise ühise metoodika ja kvaliteedi miinimumnõuete osas
Osaliselt arvesse võetud.
Artiklis 9a punktis 4 toodud meetmed on mõeldud liikmesriikidele, arvesse võtmiseks siseriiklike meetmete kehtestamisel. Liikmesriigile on jäetud vabadus valida ise enda riigisisest olukorda arvesse võttes meetmed, millega sihtarve saavutada.
Keskkonnaamet
Keskkonnaamet toetab Euroopa Komisjoni algatust, mille eesmärgiks on käidelda tekstiilijäätmeid kestlikumalt ning vähendada toiduraiskamist. Ettepanekuga tutvudes tekkisid järgmised küsimused/tähelepanekud:
1. Vastavalt jäätmeseaduse § 136 14 tuleb kohalikel omavalitsustel (edaspidi korraldada tekstiilijäätmete liigiti kogumine tähtajaga 01.01.2025. Antud raamdirektiivi muudatustega hakkavad nende kogumise eest vastutama tootjavastutusorganisatsioonid (edaspidi TVO), kuid direktiiv jõustub ilmselt peale nimetatud tähtaega. Seega, kuidas tuleb Keskkonnaametil nõustada KOVe ? Kas neil tuleb enne raamdirektiivi jõustumist ära korraldada tekstiilijäätmete kogumine ning hiljem langeb selle vastutaja roll TVOdele?
2. Milline saab jäätme raamdirektiivi muudatuste jõustumisel olema järelevalve roll?
3. Kas Kliimaministeerium on korraldanud uuringu tekstiilijäätmete käitlusvõimalustest Eestis?
Teadmiseks võetud. Info ja küsimused toome välja töögruppide aruteludes.
3. Jah, hetkel on käimas uuring tekstiilijäätmete käitlusvõimaluste väljaselgitamiseks.
Stockmann
Stockmanni vaates näeme, et tekstiilijäätmete käitlemine võiks meie jaoks tähendada:
• Investeerida täiendava ala loomisse, kuhu tekitada kogumispunkt ja kastid;
• Inimeste tööaeg nende kastide ja jäätmete käitlemiseks;
• Mida spetsiifilisem on tekstiili jäätmete kogumine, seda enam kulu see ettevõtjatele tekitab (sorteerimine materjali kaupa, värvitoonide kaupa jne);
• Sarnaselt pandisüsteemile toetame pigem üleriigiliselt reguleeritud süsteemi, kus on kogumispunktid ning teatud intervalli järel toimub kogumispunktidest jäätmete vedu;
• Mõõdikud võiksid olla pigem riiki sisenevate /müüdavate toodete kaalude (tonnide) järgi;
• Kaaluda süsteemi kõigile ettevõtjatele, kuna mõnes riigis võib keskmise või väikese suurusega ettevõtjate moodustada suure osa turust.
Toidujäätmete osas toetame, et erinevatel sektoritel (jaekauplused, horeca jne) on erinevad mõõdikud ja eesmärgid. Maksusoodustuse või riigitoetusmehhanismide korral kaaluda erinevaid poolt ja vastuargumente, et mitte saada ootustele vastupidine tulemus. Soodustused ja toetused peavad suunama ettevõtjaid lõppeesmärgi suunas ehk siis toidujäätmete vähendamise suunas.
Tekstiilijäätmete osas võetud teadmiseks. Info ja ettepanekud toome välja töögruppide aruteludes.
Todujäätmete osas arvestatud.
Paragon Sleep As
Paragon Sleep As edastab seisukohad:
1. Kuna valdav osa EU-s müüdavatest tekstiilidest toodetakse väljaspoolt EU-d,
siis peaks tootjavastutust kandma eelkõige mitte EU tekstiilitoodete tootja ,vaid
kauplejad või mõlemad proportsionaalselt.
2. Tegelik tootearendus toimub praktikas selliselt ,et suure osa tekstiiltoodetest (riided näitena) arendavad välja mitte tootjad, vaid suurte kaubanduskettide palgal olevad disainerid, tootearendajad jne. ja need tooted lastakse valmistada
odavamate tööjõukuludega EU välistes riikides ,st. ka tootedisaini keskkonnasõbralikkuse ja taaskasutuse võimalikkuse määravad kaubanduskettide palgal olevad tootearendajad , disainerid jne.
Seegi praktika kinnitab arvamust ,et tootjavastutust peaksid kandma valdavalt tekstiil- toodetega kauplejad analoogiliselt pakendivaldkonnas juurutatud praktikatele.
3. Suur osa kogumist / ümbertöötlemist vajavatest post-consumer tekstiilijäätmetest
(valdavalt jällegi rõivad) Eestis (ja ka Leedus) tekib kasutatud tekstiilide sorteerimiskeskuste tulemusena (Humana jt.) , nende tekstiilide päritolu ei ole kohalik ,vaid Eestis valdavalt Skandinaavia päritolu,sorteerimise tulemusena ligikaudu 25% sorteeritust liigitatakse kohe jäätmeteks st. koormad Eesti jäätmekäitlussüsteemi. Siis võib-olla ka vastuolu kehtivate seadustega,kuna
varjatult veetakse kasutatud riiete nimetuse taha peidetult Eesisse sisse tegelikult ju tekstiilijäätmeid. Selle 25% osa ökoloogiline jalajälg on suur ,kuna valdav saastaja on (CO2) on transport . Mõistlik oleks ,kui kogutud post-consumer tekstiilid sorteeritakse tekkeriigis ja teistesse riikidesse lubatakse ilma erilubadeta eksportida vaid algselt eesmärgil (st. rõivast saaks kasutada / müüa kasutatud rõivana jne. ). Keskkonnaamet peaks seda teemat põhjalikumalt uurima ,kas on rikutud EU jäätmekaubanduse eeskirju.
4. Liigiti kogutud tekstiilijäätmete taaskasutuse ja ringlussevõtu kohta.
EU ettepanekutes viidati vajadusele arendada tekstiiltoode kiuks ja kiud uuesti
tekstiilitooteks tehnoloogiaid. Sellise tehnoloogiaga saab uuesti ringlusse võtta
vaid väikese osa liigiti kogutud post-consumer tekstiilidest ,kuna EL tekstiilidirektiivi nõuded kiusisalduse näitamiseks tarbijale tootest on nii ranged ,et praktikas ei ole need kasutatud tekstiilide ringlussevõtu vallas täidetavad ,kuna kasutatud tekstiiltoodete materjalisisaldus ja kasutatud materjal ei ole mõistlike kuludega identifitseeritav.
Viide :
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1007/2011,
27. september 2011,
tekstiilkiudude nimetuste ja tekstiiltoodete kiukoostise märgistamise ja tähistamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 73/44/EMÜ ning Euroop
Vaja oleks direktiivi sisse viia muudatused,kuidas näidata kiusisaldust ,kui tooraineks on postconsumer tekstiilist ümbertöödeldud kiud. Tekstiiltoodete taaskiustamise teel saadud tekstiilkiudude kasutamist
toodetes takistavad veel :
A.Suur osa tekstiiltoodetest ei ole taaskiustatavad tehnoloogilistel põhjustel ega tekstiilitööstuses kiuna taaskasutatavad (impregneeritud või kuumtöödeldud tekstiilid – siis on tekstiilkiud muundunud tegelikult plastiks)
B. Suur osa tekstiilitooteid on eelnevat töödeldud tulekindlaks,kasutades leegiaeglustuskemikaale – nende taaskiustamise ja toodetes taaskasutamisega satuvad
loodusesse mürgised ained . Selliseid tekstiiltooteid sorteerimise käigus eraldada üldisest voost en keeruline st. probleemi lahendamise asemel tekitatakse keskkonnale uus probleem.
C. Praegused tekstiilitootmise liinid (kraasid eelkõige) on arendatud masinatootjate poolt välja töötamiseks fikseeritud parameetritega (jämedus,pikkus,polümeeri tüüp) ja eelkõige
valgete tekstiilkiududega põhjusel ,et tootmine oleks max. efektiivne ja enegiasäästlik.
Üldjuhul samadel masinatel rõivastest taaskiustatud kiudu tehnoloogiliselt kasutada ei saa
st. puuduvad maailmas piisavad tootmisvõimsused taaskasutatud kiud kasutamiseks.
D. Post-consumer tekstiilidest taaskiustatud kiudude taaskasutus tekstiilitootmises nõuab
tegelikult eraldi tootmishoonete ja tootmisliinide rajamist ,sest sellise tootmise käigus tekib palju tolmu ja ei saa kasutada esmast toorainet kasutavaid tootmisliine (toote saastumise oht) . Ka tehnoloogia on olemuslikult erinev. Kuna taaskiustatud kiu kvaliteet on võrreldes esmase kiuga ka palju madalam (mittehomogeenne pikkus,jämedus,keemiline koostis),siis
on selle kasutamine toodetes piiratud võimalustega ja toote kvaliteet samuti madal ning toodete omahind vähese tootmisefektiivsuse tõttu kõrgem.
Seetõttu ei ole ka selliste kiudude kasutamine laiemalt levinud ega perpektiivne enne kui on olemas vastava tooraine kasutamiseks disainitud masinad / tootmisliinid.
Samuti peavad taaskiustatud kiudu toorainena kasutavad liinid ja tootmishooned olema tavalisest tunduvalt tugevama ventilatsiooniga (suuremad kulud ja jalajälg) ning tööliste
tervisekaitse täiesti teisel tasemel (efektiivsed maskid jne.) .
E. Kuna suur osa post-consumer tekstiilidest ei ole üldse või mõistlike kuludega ümbertöödeldav taaskasutatavaks kiuks ,siis tuleb alternatiivina arendada ja anda võimalus post-consumer tekstiilidest võtta ringlusse pürolüüsitehnoloogiaga abil st. toota neist keemiatooteid ja nt. gaasi. Kuna ca. 75% tekstiilimaterjalist on sünteetilised (valdavalt polyester) ,siis teemat uurinud teadlaed paevad sellist tekstiijäätmete ringlussevõtu viisi üheks perspektiivikamaks ja odavamaks.
Väheneks ka vajadus fossiilseid maavarasid toorainena kasutada,need asenduksid tekstiili ja ka pakendijäätmetega.
Vastavad uuringud on Eestis tehtud ja sellise ringlussevõtu viis võimalikuks perspektiivikaks tunnistatud. Vajalik on luua katseseadmed ja tootmisvõimsused.
Eestis on vastavad teadmised ka seoses põlevkiviõli tootmisega heal tasemel olemas.
Pürolüüsi tehnoloogia abil ringlusse võtu eelisteks on :
1. Tekstiilijääde ei vaja siis väga põhjalikku ja kallist sorteerimist.
2. Pürolüüsi saab läbi viia tekstiili ja plastijäätmetele ühiselt või segatuna põlevkiviga.
3. Saadus on kergelt turustatav ja kasutatav keemiatööstuse toorainena.
Teadlaste väitel on sellised uuringud praegu maailmas teinud suure tõusu st. teadlased on ilmselt konsensuslikult samuti seisukohal ,et selline tekstiilijäätmete ringlussevõtu tehnoloogia on 1 perspektiivikamatest.
On arusaamatu miks ei luba EL selliseid materjale pürolüüsida (väide ,et jäätmeid ei lubata EL poolt pürolüüsida pärineb Kaupo Heinmalt). Pürolüüsimine oleks 1 paremaid lahendusi ja ühtlasi säästaks põlevkivi, mille kaevandamisel tekib teatavasti väga palju aherainet ja muid jäätmeid ,millele eriti rakendust ei ole leitud 80.a – 90.a. jooksul
Eestis on teemat süvendatud uurinud ,võiksite temaga teema kohta täiendav info saamiseks ühendust võtta:
Hella Riisalu, PhD / Senior Researcher / Laboratory of Fuels Technology
Oil Shale Competence Center / Virumaa College
TalTech University
+372 511 6670, +372 332 5477
[email protected] / www.pkk.ee
Kokkuvõtteks :
1.Kuna hetkel puudub EU-s piisav võimekus liigiti kogutud tekstiilijäätmete ringlussevõtuks nii jääde – kiud tehnoloogiaga ,kui ka muude tehnoloogiatega (pürolüüs,komposiitmaterjalid), ei ole mõistlik ka selle jäätmeliigi liigiti kogumist suures mahus sisse viia 01.01.2025. või siis koguda ja ladestada nn. Riigi poolt loodavasse Jäätmereservi kuni tehnoloogia ringlussevõtuks areneb.Teadlaste poolt on tehtud ettepanek,et kui tänaste teadmiste ja tehnoloogia baasil pole võimalik jäätmeid ringlusse võtta siis võiks need tulevikuks,kui perspektiivse tooraineallika ladustada .
Täna tekstiilijäädet toorainena kasutavate tootjate vajadused on kaetud post-industrial jäätmetekkega ja ka sellise jäätme osas on turul pigem üleküllus.
2. Võimalikke tekstiilijäätmete ringlussevõtu tehnoloogiate valikut tuleks laiendada ja vastavaid uuringuid läbi viia (pürolüüs , komposiitmaterjalide tootmine,tahkekütuste tootmine,puuvillajäätme kasutamine tselluloositootmises). Suund peaks olema esmajoones tootearendustele,mille käigus tekiksid pikema eluajaga tooted nt. plaatmaterjalid ,ehitusmaterjalid jne. või siis konverteeritakse tekstiil keemiatoodeteks vähendades sellega vajadust fossilse tooraine järele (pürolüüs). Tekstiilijäätme ringlussevõtt meetodil : jääde – taaskiustamine – tekstiiltoode on erinevatel põhjustel piiratud (sellise tootmise vähene efektiivsus , kõrge omahind , tehnoloogia puudumine , uue saaste tekkimine ümbertöötlemisprotsessi käigus (tekstiilitolm,mis inimesele väga kahjulik). Samuti tuleks EU ametnike poolt kaardistada tekstiilijäädet ümbertöötlevate olemasolevate firmade võrgustik ja info ,mis jäätmeliike ja mis mahus nad ümber töötlema oleks võimelised.
Siis täpsustuks.ka vajadus liigiti kogumise koguste ja vajalikkuse osas. See info tuleks teha kättesaadavaks jäätmevaldajatele.
Soovitame lugeda ka teadlaste ettekandeid ,2022.a. konverentsilt (Aarna,Riisalu):
https://taltech.ee/polevkivi-kompetentsikeskus-konverentsid
3.Tuleks võimalikult kiiresti selgeks saada ka tootjavastutuse rahalised määrad ,et võimalikele valdkonda investeerijatele anda sisend otsustamaks ,kas on majanduslikult mõistlik tekstiilijäätmete kogumissüsteemidesse ,sorteerimissüsteemidesse,taaskiustamislinnidesse ja selliseid kiude kasutatavatesse
tehastesse / tootmisliinidesse investeerida. Tänases turuseisus ei ole selline tegevus isetasuv st. saadav toote omahind on kõrgem ,kui saadav müügitulu.
Tootjavastustust peaksid kandma analoogiliselt pakenditega eelkõige tekstiiltoodete Eesti turule müüjad ,mitte kohalikud valmistajad ,kes valdavalt tekstiiltooted ekspordivad (Wendre, Aston Synthetics OÜ,
M.Autex,Paragon Sleep As, Mivar ,Lemoine Eesti , Hilding Baltic , Trendsetter Eesti , Galvi-Linda kui suuremaid välja tuua .
4.Kuna kogutavad tekstiilijäätme kogused on tunduvalt suuremad,kui nende kasutusvõimalused EL tekstiilitootmistes,siis tuleks välja selgitada tekstiilijäätme kasutusvõimalused ja tehnoloogiad muudes tekstiilitootmise välistes tootmisharudes (keemia,ehitusmaterjalid) või energeetikas.
5.Üle on vaja vaadata tekstiilidirektiiv : kuidas märgistada taaskiustatud tekstiilidest tooteid ja lõdvendada märgistuse nõudeid ,eelkõige kiuliikige % koostise näitamise nõudeid ,ei ole võimalik 3% täpsust tagada.
6. Kuna tekstiiltoodete nomenklatuur maailmas on väga suur ,siis tuleks täpsustada,milliseid tekstiiltooteid liigiti koguda ,ringlussevõtu võimalused on suuremad nt. 100% puuvillasisaldusega toodetel (voodipesu,T-särgid,käterätid). Seda saaks teha TARIC koodide kaudu ,määratleda millise koodiga tekstiiltooteid liigi koguda ja milliseid mitte. Tuleks koguda esmajoones neid nomenkatuure ,mille osas ringlussevõtu võimalused on olemas . Paljude tekstiilitoodetega seda pole võimalik teha st. pole mõistlik neid ka liigiti koguda.
7. Tuleks välja töötada juhised,kas ja kuidas koguda tooteid,mis koosnevad erinevatest materjaliliikidest.
Näited :
A.sulepadi,tekk ,sulega täidetud jope . Need tooted koosnevad osaliselt tekstiilist, kuid valdavalt loomsest materjalist (sulg). Kas sellised tooted läheksid segaolmejäätmetesse või on tegemist loomse jäätmega.
B. Poroloonplaadi või puruga aiamööbli padjad ja madratsid – osaliselt tekstiil kuid valdavalt P.Uretaan –
Kas liigitud segaolmejäätmesse ?
C. Vedrumadratsid – koosneb tekstiilist,poroloonist,metallvedrust – kas see liigitub segaolmejäätmeks ?
8. Oli üleval küsimus ,kas liita tootjavastusega ka mikrotootjad – Eesti näitel – palju tekstiiltooteid jõuab turule väikeste maaletoojate kaudu nt. Poolast ja müüakse laatadel ning turgudel. Loogiline oleks ,et sellised firmad ka tootjavastutust kannaksid. Seega toetame sellistele firmadele tootjavastutuse rakendamist.
Samuti peaks tootjavastutus laienema sorteerimiskeskustele,kes toovad kasutatud tekstiile sisse teistest riikidest.
9. Vajab lahendamist,kes ja kuidas kannab tootjavastutust e-kaubanduse teel teistest riikidest sh. EU välistest
saabuvate tekstiiltoodete eest – kauba tellija / ostja ?
10. Juhiks tähelepanu ka sellele ,et tekstiilitoodete keskkonnajalajälg on viimastel aastatel tunduvalt vähenenud,kuna suur osa toodetes kasutavast polüestrist on toodetud juba ringlussevõetud materjalist,toorainena kasutatakse tarbijajärgseid PET pudeleid. Kahjuks ei erista EL TARIC tollikoodi järgi
naftaproduktidest toodetud polyesterkiude ja PET pudelitest toodetud polüesterkiude,et oleks täpsem statistika kättesaadav. Oleks mõistlik teha ettepanek sisse viia eri tollikoodid ringlussevõetud materjalidest valmistatud toorainetele ja esmasest toorainest valmistatud materjalidele ,et saada paremad ja täpsemad andmed.
11. Eestis oleks mõistlik luua tasustatud ekspertide grupp ,kes aitakse Kliimaministeeriumil tekstiilijäätmete ringlussevõtu mõistliku süsteemi arhitekstuuri välja mõelda, kaasatud võiks olla olema näiteks:
1. Jäätmekäitlejate esindaja (Ragn Cells,EKT,Green Marine)
2.Teadlaste esindajad nt. H.Riisalu , T.Plamus,A.Krumme
3.Rõivadisainereid : R.Aus
4.Praktikud : Paragon Sleep As – Innar Susi , VKG – I.Aarna , keegi Enefitist (põlevkivikeemia,IRU)
5.Erialaliidud
6.Stockholmi Instituut – H.Moora
7.Kliimaministeeriumi esindaja
12. Kliimaministeerium peaks looma ka andmebaasi kontaktidega ,et teemad jõuaksid õigete inimesteni,kes oskavad asjalikku tagasisidet ja sisendit anda.
Nt. Teade Lisaks korraldame huvitatud osapooltele algatuste tutvustamiseks infoseminari 31. augustil kl 13 Teamsi vahendusel. ei olnud saadetud ei Eesti suurematele teksillitootjatele , ümbertöötlejatele (Paragon Sleep As) ega kompetentsi omavatele teadlastele (Tiia Palmus , H.Tiikmaa) . Saime sellise koosoleku korraldamisest teada juhukanalite kaudu. See ei ole aktsepteeritav ,kui soovite reaalset asjalikku tagasisidet ja mitte linnuksest ,et mingi tegevus on justkui kaasamise kohta toimunud.
Arvestatud osaliselt. Info ja ettepanekud toome välja töögruppide aruteludes
Humana Eesti
Manuses on Humana organisatsioonide ühine seisukoht, mille kõige olulisemad punktid siin välja tooksin. Põhjalikumad selgitused on dokumendis kirjas.
• Prügihierarhia järgi on korduvkasutus alati parem kui ümbertöötlus, seega peaks alati eelistama korduvkasutust ükskõik kus maailmas ümbertöötlusele Euroopas.
• Sorteerimisprotsess on kallis, seda eriti Euroopas, seega peaks raamistik võimaldama sorteerimisprotsessi kontrollitud läbiviimist ka väljaspool OECD riike. Toodang liiguks sealt muuhulgas tagasi Euroopasse (nii korduvkasutuseks kui ümbertöötluseks). Samuti vajavad tekstiilikäitlejad ELi tuge sorteerimise arendamiseks Euroopas.
Arvestatud osaliselt. Info ja ettepanekud toome välja töögruppide aruteludes.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
Strateegia „Talust taldrikule“ koostatud seisukohtades oleme väljendanud, et toetame meetmeid, millega vähendatakse toidukao ja toidujäätmete teket. Eesti toetab samuti toidukadude sihtmäärade kehtestamist. Toidujäätmete tekke vähendamise õiguslikult siduva eesmärgi seadmisel on oluline lähtuda usaldusväärsetest andmetest ja sellest, millised toidujäätmed on välditavad ning millistes toidutarneahela etappides on toiduraiskamine suurim. Toetame jätkuvalt neid seisukohti ning leiame, et toiduraiskamist on vaja vähendada toidutarneahela kõikides etappides.
Eelnõuga seatakse sihid liikmesriikidele ning nende saavutamisel jäetakse riikidele paindlikkus lähtuda riigisisesest olukorrast. Sellega on vastutus pandud üksnes liikmesriikidele. Tulemuse saavutamist mõjutab aga samuti Komisjoni strateegias „Talust taldrikule“ ettenähtud õiguslike algatustega edasi liikumine, näiteks on takerdunud toidu säilimisaegade märgistamise eelnõu menetlusprotsess.
Komisjon on välja toonud asjaolu, et 10% toiduraiskamisest on tingitud just säilimisaegade valesti mõistmisest (toidukäitleja ebatäpne märgistus, tarbijapoolne mõistete mitteeristamine). Seetõttu on ülioluline, et Komisjon liigub edasi säilimisaegade märgistamise eelnõuga, kuna see mõjutab olulisel määral kõikide liikmesriikide toiduraiskamise vähendamise sihttasemete saavutamist. Siinkohal soovime lisaks märkida, et toidukäitlejate pakendi muutmisega seotud halduskoormuse vähendamiseks tuleks liikuda edasi toidu märgistuse teemaliste eelnõude tervikpaketiga (lisaks säilimisajale alkoholi, pakendi esikülje märgistuse, toitumisalaste põhijoonte ja päritolu eelnõud).
Eelnõu kohaselt on toiduraiskamise vähendamiseks rakendatavate meetmete mõjususe hindamine liikmesriigi kohustus. Suures pildis näeme alles 2024. aasta kordusuuringus, kas senised tegevused on aidanud vähendada toiduraiskamist Eestis. Keeruline on hinnata üksiktegevuste mõjusust, et prioriseerida sekkumismeetmeid. Selles osas on vaja Komisjoni abi, kellel on võimalus saada sisend kõikidelt liikmesriikidelt kasutusele võetud meetmetest
ning korraldada uuring meetmete tõhususe kohta. Kogutud andmed aitavad paremini hinnata, milliseid meetmeid tuleks edaspidi kohaldada ning anda liikmesriikidele teaduspõhiseid soovitusi mõjusamatest meetmetest. Selline kohustus Komisjonile võiks olla adresseeritud kõnealuse eelnõu artiklis 9a.
Tänane Eesti toidutarneahela toiduraiskamise statistika baseerub 2021. aasta SEI uuringul, mille andmeid on kasutatud Eurostat ELi riikide võrdluses. SEI uuringu raporti sissejuhatavas osas on viidatud, et sarnase metoodikaga uuringud on tellitud Keskkonnaministeeriumi poolt samuti 2014. aastal ja 2015. aastal. Näiteks kodumajapidamiste kohta tehtud uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et üks inimene tekitas 2020. aastal kodumajapidamises toidujäätmeid 13% enam kui 2014. aastal. Kui toidutarneahela sektorites on toidujäätmete teke 2020. aastal pigem suurenenud, siis toitlustussektoris on see võrreldes 2015. aastaga pigem langenud (ligi 19%), põhjuseks Covid-19 pandeemia. Siin tasub täpsemalt hinnata kaasates valdkonna eksperte, kas Eestis tehtud varasemad sarnasel metoodikal tehtud uuringuandmed on sobivad ja mõistlikud kasutusele võtta baasaasta arvestuses (arvestades eriti toitlustuses tekkinud 2020. aasta jäätmekoguseid ja jäätmeteke kandumist mujale, eelkõige kodumajapidamistesse), nagu eelnõu artikkel 9a (5) võimaluse annab, võttes arvesse samuti jäätmearuandluse infosüsteemi andmetest nähtuvat toiduraiskamise vähenemise või suurenemise trendi.
Selguse huvides tuleks eelnõus kasutatud terminid ühtselt defineerida - eelnõus, muuhulgas sihttasemete määratlemisel on kasutatud termineid "primary production", "processing", "manufacturing", "retail", "other distribution" jne. Nendest on üksnes "primary production" ja "retail" defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 178/2002 (EL toiduseadusandlus). Vastasel juhul tekitab segadust toidutarneahela etappide ja sihttasemete määratlemine, näiteks on selgusetu, kuidas eristatakse termineid "processing" ja "manufacturing". Jäätmetekke valdkonnas tuleks kasutada juba defineeritud mõisteid või uued mõisted defineerida kõnealuses õigusaktis.
Eelnõu artiklis 9a (4) sihtmäärade seadmisel tuleks kasutada ühtseid ühikuid, et tagada andmete võrreldavus.
Toetame lähenemist, et ka esmatootmises peab toiduraiskamist vähendama, kuid sellele ei seata arvulist eesmärki. Taimekasvatuses sõltub esmatootmise tulem suuresti välistest faktoritest, nagu ilmastik, mida tootja ei saa ise planeerida ega juhtida. Loomakasvatuses tuleb soodustada innovatsiooni, et vähendada toodangu ülejääke või võtta biojääke rohkem ringlusesse. Esmatootmises on oluline hoida mitmekülgset toodangut, soodustada orgaaniliste jäätmete ringlussevõttu, toetada keskkonnahoidlikku tootmist ning innovaatilisi bioressursi väärindamise lahendusi.
Äärmiselt vajalik on tarbijat teavitada toidutootmise protsessist, et tarbija mõistaks ja teadvustaks, milline on toidutootmise jalajälg loodusressurssidele, kes ja kuidas on panustanud toidu tootmisesse ning kõigi toidutarneahela osaliste rolli toiduraiskamise vähendamisel. Tarbijakäitumise muutmine vajab teavitamist, tuge ja suunamist, aga samuti kogu toidutarneahela oluliselt koordineeritumat tegevust seda nii riigisiseselt kui ka EL tasemel.
Arvestatud osaliselt. Komisjon juba toob välja parimaid praktikaid toidujäätmete vähendamiseks läbi töögruppide. Samuti on Euroopa Keskkonnagentuur (EEA) tegemas ülevaadet EL liikmesriikide toidujäätmete vähendamise meetmetest ning planeerivad avaldavad enda tulemused 2024 aasta kevadel ning 2024 aastal valmib ka toidu raiskamise meetmete tõhususe ülevaade.
Toidujäätmete kogust inimese kohta ei ole otstarbekas arvestada toidutööstuse, toitlustuse ja jaekaubanduse puhul kuna osa Eestis toodetud toidukaupadest eksporditakse ning nende valmistamisel tekkinud tootmisjäägid ja muud seotud jäätmed jäävad töötlemiseks Eestisse.
Kaupmeeste Liit
Kaubandusettevõtete jaoks on kindlasti jõukohane 2030 aastaks vähendada toidukadu vrdl 2020 aastaga 15%. Usutavasti on tehtav ka 30%. Aga see on võimalik siis, kui täiendavaid keelde ja piiranguid jaekaubandusele ei seata.
Kõige tõhusam meede on tellitavate koguste täpsem sihtimine. Valmistoidu lettides tuleb järgida klientide külastusstatistikat, mitte kuhjata lette valikuga üle nendel kellaaegadel, kui kliendikülastus poes on madal. Ülejäänud tulemus on tehtav läbi annetamise, allahindluste samal päeval aeguvale toidule ja tulemusele orienteeritud koostöö järelevalveasutuse ja toidu tarnijatega. Tarbijate teavitus saab olema eelkõige selle kohta, miks me ei suuda pakkuda täis valmistoiduletti kuni poe sulgemiseni.
Meie üldine tugev soovitus on mitte panna jaekaubanduse, horeca ja kodumajapidamiste tarbimist ühte patta. Kodumajapidamised ei suuda vähendada kaubanduse toidukadu ja kaubandus ei suuda vähendada kodumajapidamiste oma. Igaüks saab mõjutada ja vastutada enda tegevuse eest. Mulle on täiesti arusaamatu Euroopa Komisjoni loogika, kuidas üldse saab panna ühine eesmärk erinevatele turuosalistele ja veel eriti liita sinna juurde tarbijad.
Mis puudutab tekstiili tootjavastutuse süsteemi, siis meil on kahjuks liiga vähe jaekette liikmeskonnas, et suuta siin kaasa rääkida sisukalt. Materjalivoo omanikud peaksid olema eelkõige tootjad ja maaletoojad kuna ilma eelisõiguseta materjali kokku korjata ei suuda nad täita oma kohustusi. Kauplused meie liikmeskonnas on nõus rõivajäätmeid enda territooriumil tasuta tarbijatelt tagasi võtma, nagu täna teevad ka elektroonikapoed ja tehakse patareide ja pakenditega. Ilmselt kaupluste suurus ja tagaruumide maht või olemasolu on peamised piiravad tegurid.
Tekstiili osas teadmiseks võetud. Toidujäätmete osas arvestatud selles osas, et seada kodumajapidamistele, jaekaubandusele ja HoReCa-le erinev sihtmäär.
Eesti Toiduainetööstuse Liit
Täname võimaluse eest väljendada Toiduliidu seisukohta Jäätmedirektiivi muutmise eelnõu osas. Arvestades, et globaalselt läheb iga aasta raisku ca kolmandik toidust ja toidul on väga suur keskkonnamõju (kolmandik kliimaheitmetest tuleb toidusüsteemist (mitte toidutööstusest üksi)), on toidujäätmete vähendamine kahtlemata oluline teema.
Juhin aga Teie tähelepanu sellele, et kõik toidu- ja joogitööstuse ettevõtted püüavad oma tootmist korraldada minimaalsete kulude ja kadudega. Vastasel juhul poleks ettevõtteid toiduturu äärmiselt tihedas konkurentsis lihtsalt enam olemas.
Meie hinnangul on selliste meetmete, nagu koolitused, teadlikkuse tõstmine, tähelepanu juhtimine ja jne potentsiaal tööstustes täielikult ammendunud. Kadude vähendamine on ammu muutunud osaks igapäevasest tootmisprotsessist, seda ilma eurosuunistetagi. Väga suure panuse ja hoova on andnud ka toorainete järsk kallinemine ning tootmisprotsessides juba tehakse kõik, et tooraine maksimaalsel määral toodeteks väärindada.
SEI uuringust nähtub, et tööstuste toidujäätmetest rääkides peetakse eelkõige silmas tootmisjääke, samas valmistoodete ehk toidukao osakaal on tööstustes kaduvväike.
Edasine kõrvalsaaduste väärindamine eeldaks olulisi ja sisulisi muudatusi, nagu vastavasuunalist tootearendust, teaduskoostööd ning tööstussümbioosi lahendusi. Samuti on ilmselt vajalikud mahukad investeeringud ning katta tuleks uudsete toodetega turule mineku riskid.
Samuti on meie jaoks olulised teemad:
• Kuidas protsenti mõõdetakse. Per capita ei tundu õige tööstuse vaatest, õigem oleks per toodetud maht, kuna ettevõtted võivad ju suurendada oma ekspordi mahtu või turuosa ja kuna kaod on otseses sõltuvuses toodetud mahust, siis peaks see pigem olema seotud sellega;
• Kuidas siseriiklikult edasi jagame tööstuse kohustuse – kas vaatame, mis kategooriates on juba saavutatud nn maailmaklassi tase, millistes on raiskamist rohkem ja vajaks rohkem vähendamist. Kas suudame seda? Näiteks jookide tootmisel, on kadu tonni toodangu kohta koheselt väiksem kui olukorras, kus toodetakse rohkem valmistoite ja köögiviljatooteid. Sellega seoses mõte, et võibolla oleks hea, kui oleks võimalik tuvastada mingite parimate praktikate järgi iga kategooria jaoks realistlikud piirmäärad, kui palju tonni toodangu kohta toidukadu võiks tekkida. Võibolla mõnes kategoorias oleme juba realistlikult saavutatava miinimumi piiril, aga samas saame ikka eesmärgi vs 2020 vähendada 10%;
• Aegajalt on siiski ettevõtetel ka keeruline otsustada, kas mingi komponent on toidujääde või toidukadu. Nt kõrvitsaseemned, porgandikoored jne. Ja see võibki erineda ka riigiti, kus millised tarbimistraditsioonid on. Näiteks porgandikoored ei ole toidukadu, on toidujäätmed, kuna valdavalt neid siiski pole harjumust söögiks kasutada. Kui nad aga peaks olema ettevõtte jaoks toidukadu, siis suureneb ju ettevõtte toidukadu ja see suunab neid potentsiaalselt nö eeltöödeldud köögiviljade hankimisele. Suures pildis ei pruugi see kogu ahelat arvestades toidukao vähendamise seisukohalt parem olla, küll aga võib muuta toote omahinda oluliselt kallimaks;
• Seos pakendi vähendamise eesmärkidega – tööstuse võimalus nt aidata kaasa kodumajapidamistes toidukao vähendamisele on pakkuda selliseid portsjonisuuruseid, mis on kooskõlas tarbitava kogusega. Pakendi vähendamise eesmärk võib aga suunata suuremate portsude peale pigem. Seega - pakendi vähendamise eesmärgid ja toidukao vähendamise eesmärgid ei tohi olla omavahel vastuolus.
Kokkuvõttes ei näe me võimalust, et tööstuste tootmiskadusid saaks pelgalt teavituskampaaniate najal, ilma tõsiste toetusmeetmeteta, märgavalt veel vähendada.
Arvestades, et esitletud statistika põhineb ka väga kaudsetel hinnangutel, ja kuna toetusmeetmeid välja ei pakuta, siis teeme ettepaneku vähendada toidutööstuste toidukao eesmärki välja pakutud 10% pealt 1% tasemele.
Osaliselt arvesse võetud. Tööstuse kohustuste siseriiklikul edasiliikumisel teeme eraldi ümarlaua.
Pakendite osas peab mõlemaid aspekte silmas pidama, nii toidujäätmete ja toidukao vähendamist kui ka pakendimääruses toodud nõudeid. Tuleb leida mõistlik ja kaalutletud lahendus mõlemate aktide eesmärkide täitmiseks.
FudLoop
FudLoopi ettepanek on eristada sihtmäärade vähendamist järgmise kolme sektori lõikes erinevalt: kaubanduses, toitlustuses ja kodumajapidamistes.
Põhjendus on selles, et sektoriti on võimalused ja lahendused toidu raiskamise vähendamiseks väga erinevad. Ühtse sihtmärgi seadmine sektorite
lõikes lihtsustab probleemi olemust ja ei aita kaasa võimalike lahenduste leidmisele. Kõrgem sihtmäär peaks kehtima kaubandusele, kus lahenduste leidmine toidukao vähendamiseks on kõige lihtsam, madalamad sihtmäärad peaksid kehtima toitlustusele ja kodumajapidamistele kus lahenduste leidmine keerukam.
Arvestatud, et sihtmäärad võiksid olla eraldi.
Teeme Ära SA
Teeme Ära Sihtasutuse ettepanekud jäätmete raamdirektiivi muudatusettepanekutele tarbijajärgse tekstiili kestliku käitlemise toetamiseks
Teadusuuringute Ühiskeskuse uuringu kohaselt[1] satub Euroopas segaolmejäätmete hulka 78% tarbijajärgsest tekstiilist (sh rõivad, jalanõud, kodutekstiilid, tehnilised tekstiilid). Liigiti kogutud 22% leiab kasutust järgnevalt:
-8% korduskasutatakse EL-is;
-38% korduskasutatakse väljaspool EL-i
-32% võetakse ringlusse EL-is;
-20% võetakse ringlusse väljaspool EL-i; ning
-ülejäänud 2% eksporditakse.
Arvestades Eesti Riigikontrolli poolt rõhutatud süsteemset probleemi jäätmete liigiti kogumise korraldamisega kohalikes omavalitsustes ning ringlusse suunamise järelevalve korraldamisega prügilates; ning
Eesti majanduse väheseid edusamme viimase aastakümne jooksul parandada materjali tootlikkust ja teisese materjali ringlussevõttu; ja
tekstiilisektorit iseloomustavaid rahvusvahelisi tarneahelaid ning tootmise ja tarbimise vahelisi pikki distantse
teeb Teeme Ära SA järgnevad ettepanekud direktiivi teksti edasiarenduseks ja Eesti õigusesse ülevõtmisel arvestamiseks, rõhutades kolme peamist aspekti:
1) sihtmäärade sätestamata jätmine on kaotatud võimalus roheleppe eesmärkide saavutamiseks;
2) nõue kohustusliku tootjavastutussüsteemi loomiseks ei adresseeri kehtivate süsteemide puudujääke;
3) uued kohustused liikmesriikidele tekstiilijäätmete käitlemiseks ei keskendu piisavalt jäätmehierarhia prioriteetsemale osale, sh tootmise vähendamisele.
1. Sihtmäärade sätestamata jätmine on kaotatud võimalus roheleppe eesmärkide saavutamiseks
Meie ettepanek on sätestada progressiivsed jäätmetekke (max kg/per capita /per annum), liigiti kogumise ja ringlussevõtu eesmärgid aastast 2025 ja edasi. Mõjuhinnangus selgitatakse, et direktiiviga ei nähta ette siduvaid ringlussevõtu eesmärke tarbijajärgsete tekstiilijäätmete puuduliku info tõttu. See läheb aga vastuollu tekstiilistrateegia ettepanekutega, millel oli ka Euroopa Parlamendi saadikute toetus. Andmete puudumine ei tohiks olla põhjuseks probleemse valdkonna reguleerimata jätmiseks vaid stiimul andmekogumise võimekuse parandamiseks. Euroopa Kohus on oma hiljutises raportis leidnud, et mõjusamate ja konkreetsemate poliitikameetmete kehtestamine roheleppe eesmärkide saavutamiseks on enam kui õigustatud.
Massiandmete pinnalt on meil teadmine, et Euroopa Liidus tekib ülemäära palju tekstiilijäätmeid inimese kohta aastas (keskmiselt 2-15 kg/a) ning kodutekstiilide ja rõivaste turu maht on iga aasta üle 500 miljardi euro. Eestis on tekstiilijäätmete teke inimese kohta üle Euroopa keskmise (17 kg/per capita/2021). See tähendab kuhjuvat tekstiilide hulka, mille ringlussevõtu saavutamine roheleppe perioodi jooksul ja selle eesmärkide saavutamiseks on võimatu. Viimatine segaolmejäätmete uuring Eestis näitas, et tekstiile leidub selles 5,81%, mis päädib selle hulga tekstiilide vältimatu ladestamise või põletamisega.
Lätis on andmete puudulikkusest lähtuvalt tehtud ettepanek seada alljärgnevad eesmärgid, mis näitavad veelgi, et ka väheste andmete pinnalt on võimalik kehtestada realistlikke ja põhistatud sihtmäärasid:
- turule lastud toodete mahust liigiti kogumise kohustus 25% aastaks 2025 ja 40% aastaks 2030 (varasemad andmed näitavad, et 2018. aastal koguti Lätis 4,5% ja 2022. aastal 17%);
- liigiti kogutud tekstiilidest korduskasutada 35% aastaks 2025 ja 40% aastaks 2030 (2018. aastal korduskasutati 51%, 2022. aastal 29%);
- liigiti kogutud tekstiilijäätmetest materjalina ringlusse võtta 2% aastaks 2025 ja 6% aastaks 2030 (2018. aastal saavutati 1% ringlussevõtt ja 2022. aastal 0.3%)
Prantsusmaa ja Hollandi laiendatud tootjavastuse süsteemide eeskujul võiks sätestada:
- 60% liigiti kogumise eesmärk aastaks 2030 (Prantsusmaal on 60% liigiti kogumise nõue aastaks 2028; Holland on seadnud korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärgiks 75% aastaks 2030);
- sätestada 30% korduskasutuse nõue aastaks 2030 (Hollandis on seatud eesmärgiks 25% aastaks 2030);
- sätestada 30% EU-ülene ringlussevõtu eesmärk (Prantsusmaal on kehtestatud astmeline kohustus ringlusse võtta 70% liigiti kogutud tekstiilidest aastaks 2024 ja 80% aastaks 2030 (seejuures ei hõlma see korduskasutuse määra). Seejuures peaks astmeliselt olema kiust kiuks ringlusse võetud 5% tekstiilidest aastaks 2030 ja 10% aastaks 2035 (Hollandil on kiust kiuks ringlussevõtu eesmärgid 25% aastaks 2025 ja 33% aastaks 2030.
- Selgelt tuleks ära sõnastada suletud-ringi ringlussevõtu definitsioon ja eesmärk, st sektorisisese kasutamise läbipaistvuse tagamine.
2. Nõue kohustusliku tootjavastutussüsteemi loomiseks ei adresseeri kehtivate süsteemide puudujääke
Direktiivi muudatuseettepaneku kõige mõjusam meede on riiklike laiendatud tootjavastutussüsteemide loomine. Läbipaistva ja toimiva ringlussevõtusüsteemiga luuakse arenguvõimalus Eesti majandusele. On hinnatud, et korduskasutuseks kogutud tekstiilide käitlemiseks tekib igast 1000t tekstiilist 20-25 töökohta. Seda enam on õigustatud üle-Euroopalise jäätmeennetuse mõõdikute seadmine, nt vähendada iga-aastaselt tekstiilijäätmete teket inimese kohta või seada koos kohustusliku liigiti kogumise määraga progressiivne piirmäär max kg/per capita/ a alates 2025. aastast kuni 2035. aastani. Käesolevas ettepanekus sõnastatud tootjavastutussüsteemide eesmärk läheb vastuollu selle printsiibi enda mõttega. Loodavate süsteemide eesmärk ei peaks olema jäätmekäitlussüsteemide finantseerimine vaid selliste süsteemide loomine, mis tootjaid tõeliselt motiveeriks tootma vähem ja kvaliteetseid tooteid. Süsteemid peaks toetama juba kehtivat seaduses ettenähtud nõuet juba disaini faasis hõlbustada toodetest tekkivate jäätmete korduskasutust, demonteerimist ja ringlussevõttu, sh välistama toksiliste ainete kasutamise ja printsiibis vähendama esmase toote tootmise mahte. Tootjavastutusorganisatsioonide toimimise läbipaistvuseks on vaja välja töötada OECD suunistega kooskõlas kriteeriumid, mis mh näitaks, kuidas on kaasatud sotsiaalsed ettevõtted.
Direktiivi ettepanek tootjavastutussüsteemide kohustusele puudutab vaid tarbijajärgseid tekstiile. Meie ettepanek on hõlmata ka tööstus- ja tarbimiseelne tekstiil (ca 1,7 miljonit tonni EL-is), mis harmoniseeriks tekstiilide ringlusele lähenemise sõltumata selle kasutusalast.
Me ei toeta lähenemist, et alla 10-töötajaga ettevõtetele ei laieneks direktiivis sõnastatud nõuded tootjavastutuse süsteemidesse kuulumiseks. Sellise erandiga välistataks 88% sektorist ja tehakse alusetu erand ´saastaja maksab´ printsiibi järgimise nõudmiseks. Eunomia raport on meie hinnangul piisavalt hinnanud, millised administratiivsed kohustused võivad olla ebavajalikud väike-ettevõtetele, kuid üldprintsiip kestlikkuse põhimõtete järgimiseks ja ringmajanduse toetamiseks peaks olema võrdselt nõutav iga suurusega ettevõttelt. 99,8% Euroopa Liidus registreeritud ettevõtetest on väikesed või keskmise suurusega ja kuigi mahult väikesed, hõlmavad nad enamuse tööjõust. Enamgi veel, just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted on võimekad Euroopa roheleppeks vajalike muutuste ja innovatsiooniga oluliselt paindlikumalt kaasuma, kui seda on rahvusvahelised korporatsioonid, mille tegevus on rajasõltuv ning investeeringutemahukas.
Me teeme ettepaneku, et veebiplatvormide müügikohad peavad tõendama, et pakkujad on liitunud tootjavastutussüsteemidega enne nende müügile laskmise lubamist. Enesekontrolli süsteem ei ole usaldusväärne ega läbipaistev ning vastutuse lasumine veebimüüjal ei taga tootjavastutuse eesmärgi täitmist. Soovitused saksa mudeli näitel sellise süsteemi toimimiseks on kirjeldatud UBA poolt. Seejuures toetame nõude kehtestamist ESPR´is, millega tagatakse veebimüügikaubamajade vastutus tootjavastutuse nõuete täitmata jätmise eest puhkudel, kui tegelikku turule laskjat ei ole võimalik tuvastada (importijat, edasimüüjat, tootjat või EL-i ametlikku müügiesindajat).
Direktiiv peaks hõlmama laiemat tekstiilide kasutust, et vähendada jäätmeks muutumisega kaasnevaid kulusid kohalikele omavalitsustele (nt madratsid, tekid, vaibad, meditsiinivaldkonnas tekkivad tekstiilid). Seeläbi hoogustatakse ka selliste ärimudelite arendamist, mis pika elueaga toodete hooldamist ja parandamist võimaldaks ja seeläbi looks tootega kaasnevalt töökohti selle kasutuskohas, mitte ainult selle tootmisega seoses.
Juhime ka tähelepanu, et tekstiilidega seotud definitsioonid peaks olema läbivad ja harmoniseeritud kõikides asjakohastest tekstides ESPR delegeeritud aktid tekstiilidele, jäätmete raamdirektiivis, tekstiilide märgistamise määruses.
3. Uued kohustused liikmesriikidele tekstiilijäätmete käitlemiseks ei keskendu piisavalt jäätmehierarhia prioriteetsemale osale, sh tootmise vähendamisele.
Poliitikakujundamisel soovitame lähtuda Teadusuuringute Ühiskeskuse andmetest, mis näitab väga madalat liigiti kogumise ja hilisema ringlussevõtu määra. Samuti asjaolu, et niidiks kedratavate kiudude sobivus rõivaks tootmises on äärmiselt piiratud ja seetõttu peaks poliitikakujundamises oluliselt enam keskenduma tootmise vähendamisele.
Ökomodulatsiooni kriteeriumid peaks suunama tööstust vähem eelistama raskesti või üldse mitte ringlussevõetavat materjali, millest koosneb täna enamus kogutud tekstiilidest. Toodete kasutusea pikkuse peaks seejuures samuti olema üks määravatest kriteeriumitest ökomodulatsiooni disainis. Me ei toeta kaalupõhist arvestust tootjavastutussüsteemide rahalise panustamise aluseks. Toote kaalul ei ole otsest seost selle ringlussevõetavuse ega kasuliku elueaga. Eelised teisese materjali sisalduse kohta (kius-kiuks) või tootmisaja märkimise kohta peaks kajastuma kõrgemate tasude kõrval nt probleemselt ringlussevõetavate materjalide või väga ohtlike ainete kasutamise korral.
10% tootjavastutusüsteemidega kogutud vahenditest peaks investeerima ühisesse korduskasutuse ja parandusteenuste arendamisse tekstiilisektoris. Tootjale ette nähtud tasu peaks olema motiveeriv, et toota vähem, toetada tekstiilijäätmetest mõjutatud kogukondi, eemaldada probleemseid aineid tootmisest ja tootest ning avalikustada info tarneahela ja tootmismahtude kohta. Tootmise piiramiseks ei peaks lisatasud kehtima ainult tootele vaid ka tootmismahule, nt igale tootele, kui ületatakse 500 000 tk/a tootmismahtu.
Tootjavastutusüsteemide vahendid peaks sisaldama ka väljaspoole Euroopa Liitu eksporditud ja prügistatud tekstiilide põhjustatud kahjude hüvitamist. On märkimisväärne seejuures, et Eesti on EL-i kaheksas suurim tekstiilide eksportija Keeniasse.
Toetame meetmeid, mis teevad jälgitavaks info turule lastud toodete kohta. See peaks olema jaotatav ka tootja ja tootmistehaste kaupa ning sisalduma digitaalses tootepassis. Ökomodulatsioon peaks ka pakkuma eeliseid neile tootjatele, kelle turule lastavate toodete mahud ajas vähenevad.
Teeme Ära Sihtasutus on ÜRO Keskkonnaorganisatsiooni akrediteeritud liige. Rahvusvahelise organisatsioonina pakume kodanikuühendustele võimalust olla esindatud ning panustada rahvusvahelisse poliitikakujundamisse läbi UN Environment’i koondatud huvigruppide töös osalemise. Oleme Eesti Vabaühenduste Liidu huvikaitsevõrgustiku liige, Euroopa jäätmeteta majanduse võrgustiku (Zero Waste Europe) liige ja ülemaailmse plastivabaliikumise #BreakFreeFromPlastic juhtliige.
[1] European Commission, Joint Research Centre. Techno-scientific assessment of the management options for used and waste textiles. 2023
Arvestatud osaliselt. Mikroettevõtjate erandi kohta eraldi seisukohta ei koostata, sest nii tekstiilstrateegia kui ka ringmajanduse tegevuskava seisukohtades oleme välja toonud, et soovime väikeettevõtjatele eraandeid ning lihtsamat aruandlust. See küll ei tähenda, et väikeettevõtjad ei saaks ja ei võiks Eestis tootjavastutusega liituda või seda ise luua.
Samuti ei loodud seisukohta sihtmäärade loomist tekstiilivaldkonnale, kuna Euroopa Komisjonil on see lähiaastatel plaanis, sihtmäära mitte seadmine hetkel annab võimaluse tootjavastutussüsteeme rahulikumas tempos ja läbimõeldumalt rakendada.