Rahandusministeerium 11.03.2025
Arvamus krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu kohta
Täname võimaluse eest avaldada teistkordselt arvamust krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu kohta. Kinnitame, et oleme jätkuvalt seisukohal, et nimetatud register aitab kaasa vastutustundliku laenuandmise põhimõtte realiseerimisele Eestis.
Esitaksime eelnõu kohta järgmised märkused:
1. Eelnõu § 7 lg 2: jääme seisukohale, et alla 30 päevane makseviivitus ei anna indikatsiooni selle kohta, et tarbijal oleks probleeme krediidivõimelisusega. Eelnõu esimeses versioonis olnud 7 päeva on küll asendatud 14 päevaga, kuid on jätkuvalt vastuolus IKS § 10 kohaselt ette nähtud minimaalselt 30 päevase viivitusperioodi nõudega. Seega oleks 14 päevaste makseviivituste registrisse kandmine ja avaldamine vastuolus kehtiva õigusega. Lisaks toome välja, et uue tarbijakrediididirektiivi põhjenduspunkt 91 defineerib tarbija finantsraskusena alles 90 päevast makseviivitust ning sellisena oleks krediiditeabe jagamise seaduse regulatsioon vastuolus ka uue EL tarbijakrediidi normistiku mõttega. Kooskõlastustabeli on väidetud, et 14 päeva on piisav aeg, mille jooksul on krediiidiandja eelduslikult ka tarbijale kohustuse täitmist meelde tuletanud ja tarbijal on võimalik võlgnevus likvideerida, praktikas see paraku nii ei ole (mh meie eelmises kirjas viidatud raske haiguse, puhkusel oleku vms põhjusel). Samuti jääb ebaselgeks, miks ühes registris tohib avaldada 14-päevaseid viivitusi, teistes aga alles 30 päevaseid. Sellisel erineval kohtlemisel puudub sisuline põhjendus.
2. Eelnõu § 7 lg 4 kohaselt kehtestab krediiditeaberegistri põhimääruse valdkonna eest vastutav minister määrusega ning kooskõlastustabeli kohaselt hakkab antud määrus reguleerima ka andmesubjektide õiguste teostamise korda. Seletuskirjas toodud määruse kavand on üldsõnaline ja sellest nähtub andmesubjektide õiguste teostamise kontekst pelgalt §-ist 5: „Ebaõigete andmete parandamine ja täiendamine“. Juhime tähelepanu, et IKÜM art. 13 jj kohaselt on andmesubjektide õiguste spekter palju laiem kui pelgalt õigus andmete õigsusele/parandamisele. Ebaselgeks jääb, kes (Rahandusministeerium või registripidaja) ja kuidas tagab andmesubjekti teavitamise (IKÜM art. 14) ja tema õiguse tutvuda oma andmete töötlemist puudutava informatsiooniga, mh nõuda vastavat koopiat (IKÜM art. 15) või ka isikuandmete töötlemise piiramist (IKÜM art. 18). See ei selgu ei eelnõust ega ka põhimääruse kavandist ja seetõttu palume seda enne eelnõu vastuvõtmist kindlasti täpsustada. Samuti märgime, et seletuskirjas mainitud Soome ja Rootsi lahendust „Tagamaks andmesubjekti kontrolli tema andmete õiguspärase kasutamise üle ning aitamaks kaasa pettuste riski maandamisele peavad Rootsis krediidibürood teavitama iga kord andmesubjekti tema kohta andmete väljastamisest. Samasugust lahendust planeeritakse ka Soomes loodava krediidiregistri osana.“ tuleks tsitaadis välja toodud põhjustel kasutada ka Eestis. Sellekohane regulatsioon peaks sisalduma krediiditeabe jagamise seaduses.
3. Eelnõu § 8 lg 3 kohaselt vabaneb krediiditeabe andja käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusest ajal, mil registriteenuse osutamine ei ole temast sõltumatutel põhjustel võimalik. Arvestades, et registriteenust osutab eelnõu kohaselt siiski registri pidaja, mitte krediiditeabe andja, on sätte sõnastus sellisel kujul natuke eksitav ja vajaks muutmist. Kaaluda võiks nt sõnastust „... ajal mil, registripidajal ei ole krediiditeabe andjast mittetulenevatel põhjustel võimalik registriteenust osutada“.
4. Eelnõu § 9 lg 3 sõnastus “Kirjalik avaldus nimekirja kandmiseks ja nimekirjast kustutamiseks esitab tarbija registripidajale” vajaks keelelist parandamist.
5. Soovitame veelkord läbi mõelda laenukeeldu rikkudes antud laenu tsiviilõiguslikud tagajärjed. Kooskõlastustabelis selgitatakse, et tarbija õigus maksta krediit tagasi esialgses lepingus sätestatud tingimustel muudab laenukeelu nimekirja eesmärgi sisutühjaks. ehtib TsÜS § 84 lõikes 1 sätestatud põhimõte, et tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Sellisel juhul muutub aga samamoodi laenukeeld sisutühjaks, sest keeldu eiranud krediidiandja ei riski tsiviilõiguslikus kontekstis sisuliselt mitte millegagi. Motiveerimaks krediidiandjaid laenukeeldu järgima peaks seda rikkudes sõlmitud leping kuuluma kas täitmisele esialgsetel tingimustel (kuid ilma intressi ja tasudeta), kohalduma Justiitsministeeriumi pakutud lahendus (VÕS § 408 lõigetes 4 ja 5 sätestatud tagajärjed) või siis peaks laenuandja üldse kaotama laenu tagasinõudmise õiguse. Praegusel kujul ei ole laenukeelul sisulisi õiguslikke tagajärgi ja regulatsiooniga taotletud eesmärk, milleks on seletuskirja kohaselt vältida krediidiandja poolset lepingu sõlmimist nimekirja kantud inimesega, ei ole ,saavutatav.
6. Eelnõus puudub regulatsioon registripidaja tsiviilvastutuse osas. Ulatuses, milles registripidaja vastutus on ette nähtud IKÜM-ga, on see põhjendatud. Samas võib registripidaja tegevus kaasa tuua varalise kahju nt ebaõigete andmete kajastamise korral krediiditeabe registris registrit kasutavatele krediidiandjatele. Soovitame kaaluda võimalust sellise kahju osas ette näha registripidaja vastutus, samuti registripidaja kohustus vastav vastutus kindlustada. Vastupidisel juhul võib tekkida olukord, kus kantava kahju eest vastutab kogu ulatuses Eesti Vabariik.
Lugupidamisega,
prof. Karin Sein
kaasprof. Piia Kalamees
kaasprof. Paloma Krõõt Tupay