Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Põhimaksekonto)

1

EELNÕU

Märts, 2025

Võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste

muutmise seadus

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 709 lõike 151 punkti 3 täiendatakse pärast sõnu „mida pakutakse“ sõnadega

„Euroopa Liidus“;

2) paragrahvi 709 lõike 151 punkte 4 ja 5 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud makseteenus“

sõnadega „Euroopa Liidu piires“;

3) paragrahvi 709 lõike 151 punkti 6 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud makseteenused“

sõnadega „Euroopa Liidu piires“;

4) paragrahvi 7101 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui seadusest ei tulene teisiti, kohustub krediidiasutus osutama Euroopa Liidus seaduslikul

alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid ja

sõlmima tarbija põhjendatud huvi korral põhimakseteenuste osutamiseks makseteenuse lepingu

(edaspidi põhimakseteenuse leping). Krediidiasutus peab võimaldama põhimakseteenuseid

kasutada eri kanalite, sealhulgas internetirakenduse kaudu.“;

5) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Põhjendatud huvi tõendamine ei tohi tarbija jaoks olla ebamõistlikult koormav.“;

6) paragrahvi 7101 täiendatakse lõigetega 51–5³ järgmises sõnastuses:

„(51) Krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt rahapesu

ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 10 alusel kindlaks määratud riskiisust, kuid

võib riskide maandamiseks rakendada eelkõige järgmisi meetmeid:

1) määrata maksekontol olevate rahaliste vahenditega ühes kuus tehtavate maksete

maksimumsumma;

2) määrata ühe tehingu maksimumsumma, sealhulgas väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna

lepinguriiki või nendest lepinguriikidest tehtavate tehingute piirsumma;

3) määrata maksekontol hoiustatavate rahaliste vahendite maksimumsumma;

4) keelata sularaha väljavõtmine või piirata seda väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna

lepinguriiki.

(52) Käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud meetmeid ei kohaldata rahaülekannetele, millega

tasutakse ametiasutusele maksu, trahvi või riigilõivu.

2

(53) Käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud meetmete kohaldamine ei tohi olla sellise ulatuse

või iseloomuga, mis muudab tarbijale põhimakseteenuste kasutamise võimatuks või selliseks,

mille tõttu ei ole tarbijal ja tema ülalpeetavatel võimalik rahuldada oma elukondlikke

vajadusi.“;

7) paragrahvi 7101 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „23 ja 24“ tekstiosaga „23–25“;

8) paragrahvi 7101 lõikes 8 asendatakse sõna „sama“ sõnaga „viimane“;

9) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:

„(91) Krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuseid tarbijale osutama vähemalt eurodes.“;

10) paragrahvi 7101 lõike 12 punktis 3 asendatakse tekstiosa „23 ja 24“ tekstiosaga „23–25“;

11) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Käesolevas paragrahvis sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete

täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“;

12) paragrahvi 711 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) makseteenuse pakkuja kliendi makstavad tasud, sealhulgas teabe esitamise või

kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seotud tasud, ning kui see on asjakohane, siis teave

selliste tasude kujunemise ja tasu suuruse jaotuse kohta;“;

13) paragrahvi 711 lõike 1 punkti 24 täiendatakse pärast sõnu „võimaluste kohta“ sõnadega

„ning vastavad kontaktandmed“;

14) paragrahvi 711 lõiget 1 täiendatakse punktiga 25 järgmises sõnastuses:

„25) Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“;

15) seadust täiendatakse §-ga 7201 järgmises sõnastuses:

„§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine

(1) Krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja

käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.

(2) Krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui:

1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus;

2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni

kehtestavast õigusaktist rahvusvahelise sanktsiooni seaduse tähenduses.

(3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui:

1) tarbija on kasutanud maksekontot tahtlikult ebaseaduslikul eesmärgil;

2) tarbija on esitanud põhimakseteenustele juurdepääsu saamiseks ebaõiget teavet, kui õige

teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;

3) tarbija ei vasta enam käesoleva seaduse § 7101 lõikes 2 nimetatud tingimustele;

3

4) tarbija maksekontol ei ole vähemalt 24 järjestikuse kuu jooksul tehinguid tehtud;

5) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid

põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud alusel võib krediidiasutus

põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutuse rakendatud muud tarbija

suhtes riski maandavad meetmed on ammendunud.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel ütleb krediidiasutus

tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel lepingu ülesütlemise korral

ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud.

(7) Krediidiasutuse ülesütlemisavaldus tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja

arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokku lepitud keeles ja see peab sisaldama:

1) ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi

julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega;

2) makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õigust ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid

tingimusi;

3) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja Finantsinspektsiooni

kontaktandmeid.

(8) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesolevale paragrahvile,

kohaldatakse käesoleva seaduse § 720 lõikeid 3, 5 ja 6.

(9) Krediidiasutusepoolne põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul kui käesoleva

paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhul on tühine.

(10) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mitte vastav ülesütlemine on

tühine.

(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud

nõuetele vastavust tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“;

16) paragrahvi 725 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja makseinstrumendi kasutamise tegelikke kulusid.“;

17) paragrahvi 7332 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui autoriseerimata makse on algatatud makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja

makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2.“;

18) paragrahvi 7333 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Kui makse on algatatud makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja makseteenuse

pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1.“.

§ 2. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

4

Finantsinspektsiooni seaduse § 462 lõiget 8 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Inspektsioon hindab koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa

Keskpangaga intsidendi olulisust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.“.

§ 3. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 99 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 99. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 48, 49 või 50 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega

seotud krediidiandja või -vahendaja kohustuse või võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatud

vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 99¹ järgmises sõnastuses:

„§ 991. Krediidi kulukuse ülemmäära järgimata jätmine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülemmäära järgimata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.“.

§ 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 131 lõiget 1 täiendatakse punktiga 19 järgmises sõnastuses:

„19) selgitus, milles põhjendatakse käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 sätestatud

põhimakseteenuste osutamise kohustusest vabastamise soovi.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 871 järgmises sõnastuses:

„§ 871. Võrguühenduseta kaardipõhised maksetehingud

(1) Hädaolukorras, kui elektroonilise side võrgu toimimist, kaardipõhise maksetehingu

vastuvõtmist või selle tehingu töötlemist võimaldava infosüsteemi häire teeb võimatuks

kaardipõhise maksetehingu tegemise või takistab seda oluliselt, peavad krediidiasutus ja

5

välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaal võimaldama võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu

tegemist vastavalt Eesti Panga määratud tingimustele.

(2) Kui maksja konto suhtes on tehtud arestimisakt, kontol olev vara on arestitud või kontole

või kontol olevale varale on seatud käsutuspiirang, teeb krediidiasutus mõistlikke jõupingutusi

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksetehingute takistamiseks. Kui krediidiasutuse

jõupingutustest hoolimata ei ole võrguühenduseta kaardipõhist maksetehingut võimalik ära

hoida, loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksetehing krediidiasutuse suhtes

siduvaks ja krediidiasutuse vastutus arestimisaktist või käsutuspiirangust tulenevate kohustuste

täitmata jätmise eest on sel juhul välistatud.

(3) Võrguühenduseta kaardipõhiseks maksetehinguks valmisoleku loomise ja sellise

maksetehingu tegemise korra ja tingimused kehtestab Eesti Pank määrusega.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 881 järgmises sõnastuses:

„§ 881. Põhimakseteenuse osutamise kohustus

(1) Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaal on kohustatud osutama

võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid, kui käesolevas seaduses ei

ole sätestatud teisiti.

(2) Finantsinspektsioon võib vabastada krediidiasutuse ja välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali

tähtajaga või tähtajata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisest, kui see on

põhjendatud tulenevalt krediidiasutuse või filiaali tegevusest ja selle olulisusest Eestis.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase vabastuse andmisel hindab Finantsinspektsioon, kas:

1) vabastamine mõjutab oluliselt põhimakseteenuste kättesaadavust, toimepidevust ja

konkurentsi Eestis;

2) makseteenuste turuosa moodustab olulise osa krediidiasutuste makseteenuste turuosast

Eestis;

3) tarbijatele pakutavate maksekontode osakaal ületab kümmet protsenti kõigist krediidiasutuse

pakutavatest maksekontodest;

4) esineb muid asjaolusid, millel võib olla oluline tähtsus vabastuse rakendamisel.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud vabastuse andmise või sellest keeldumise kohta

teeb Finantsinspektsioon otsuse nelja kuu jooksul krediidiasutuse taotluse saamisest arvates.

Otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata krediidiasutusele kätte.

(5) Finantsinspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaolude

hindamiseks täiendavaid andmeid ja dokumente.

(6) Finantsinspektsioon võib omal algatusel käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase otsuse

kehtetuks tunnistada, kui vabastuse aluseks olnud asjaolud on muutunud või esinevad muud

asjaolud, mis on kehtetuks tunnistamisel olulise tähendusega. Krediidiasutus on kohustatud

teavitama Finantsinspektsiooni, kui ta enam ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3

sätestatud tingimusele.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 13427 järgmises sõnastuses:

6

„§ 13427. Põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 881 sätestatud põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumise

eest, sealhulgas põhimakseteenuste osutamiseks vajalike meetmete, protsesside või sise-

eeskirjade kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 ühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 14118 järgmises sõnastuses:

„§ 14118. Põhimakseteenuse osutamise kohustuse rakendamine

(1) Käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 nimetatud kohustust ei kohaldata krediidiasutusele ja

välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalile, kes ei osutanud võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151

nimetatud põhimakseteenuseid enne 2025. aasta 1. juunit, kui käesolevas paragrahvis ei ole ette

nähtud teisiti.

(2) Finantsinspektsioon võib kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidiasutust

või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenuseid, hinnates otsuse tegemisel käesoleva seaduse § 881 lõikes 3 nimetatud

asjaolusid.

(3) Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaal, kes osutas võlaõigusseaduse § 709

lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid enne 2025. aasta 1. juunit, peab pärast nimetatud

kuupäeva osutama põhimakseteenuseid vähemalt samas ulatuses kui enne nimetatud

kuupäeva.“.

§ 5. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 636 lõiget 1 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Finantsinspektsioonile tuleb ühtlasi edastada intsidendi üksikasjad ja teave selle kohta, mida

on intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta. Kui eelnimetatu esitamine

ei ole viivitamata võimalik, tuleb intsidendi üksikasjad ja vastav teave esitada esimesel

võimalusel.“;

2) paragrahvi 636 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud teavet ja

rakendab asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab vajaduse korral teisi

asjaomaseid riigiasutusi.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 1011 järgmises sõnastuses:

„§ 1011. Õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste

rikkumise korral

7

Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7201, 7211–7214, § 7215 lõikes

1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumise korral on Finantsinspektsioonil õigus

teha makseteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel

ettekirjutus.“;

4) seadust täiendatakse §-dega 1102–110⁴ järgmises sõnastuses:

„§ 1102. Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele ja ülesütlemisele esitatud nõuete

rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele või §-s 7201

sätestatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete rikkumise eest, sealhulgas

põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks või ülesütlemiseks vajalike meetmete või protsesside

kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1103. Maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele

esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-des 7113, 7116 või 7181 sätestatud maksekontoga seotud tasude

läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest, sealhulgas maksekontoga

seotud tasude esitamise, läbipaistvuse ja võrreldavuse tagamiseks vajalike meetmete,

protsesside või sise-eeskirjade kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest,

–

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1104. Makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-des 7115, 7211–7214 või § 7215 lõikes 1 sätestatud makseteenuse

üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest, sealhulgas makseteenuse üleviimise tagamiseks

vajalike meetmete, protsesside või sise-eeskirjade kehtestamise nõude või rakendamise

kohustuse rikkumise eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.

§ 6. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 9 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „kohustatud“ sõnaga „vähemalt“.

§ 7. Tarbijakaitseseaduse muutmine

8

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 65 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727,

7271“;

2) paragrahvi 65 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§-des 281, 42, 1132, 4012, 4062, 4192, 4193,

7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 ning § 725 lõikes 9 sätestatut" tekstiosaga „§-des 281, 42,

1132, 4012, 4062, 4192, 4193 ja § 725 lõikes 9";

3) paragrahvi 65 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „§-des 45, 50, 61, 6221, 236, 387, 420, 656,

73313 ja 881 sätestatu kohaselt“ tekstiosaga „§-des 45, 50, 61, 6221, 236, 387, 420, 656 ja 881

sätestatu kohaselt.";

4) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõikega 3 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektorile

või tema volitatud ametiisikule antud õigusi kohaldatakse Finantsinspektsiooni juhatusele või

tema volitatud ametiisikule võlaõigusseaduse §-s 73313 sätestatud õiguste ja kohustuste

ulatuses.“;

5) paragrahv 71 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 72 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 72. Tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 1132 sätestatud tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise

piirangute järgimata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“;

7) paragrahvid 721–723 tunnistatakse kehtetuks.

§ 8. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „….“ ……………… 2025

Algatab Vabariigi Valitsus……………. 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Märts, 2025

MÄRKUSTE TABEL

Nr

Märkused

Arvestatud/

Mitte-arvestatud/

Selgitatud

RaM’i seisukohad

II kooskõlastusring

Justiitsministeerium

1 Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu. Palume arvestada

käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega

tehtud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu

mõju kohta.

Arvestatud Arvestatud on enamuse eelnõus ja seletuskirjas tehtud märkustega.

Arvestatud ei ole osade märkustega, mis puudutavad terminite

muutmist, sest olemasolev termin on kasutusel ka mujal seaduses

ning ka teistes seadustes. Muutmine tekitaks ebaselgust.

Finantsinspektsioon

2 Eelnõu § 1 punkt 7

Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS)

§ 7101 lõigetega 51 ja 52 järgmiselt:

(51) Krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest lähtuvalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seaduse § 10 alusel määratletud riskiisust, kuid võib riskide

maandamiseks rakendada järgmiseid meetmeid:

1) määrata maksekontol olevate vahenditega sooritatavate maksete

maksimaalne summa ühes kuus;

2) määrata ühe tehingu maksimaalne summa või tehingute

maksimaalne arv ühes kuus, sealhulgas kolmandatesse riikidesse või

kolmandatest riikidest tehtavate tehingute summa piirmäär;

3) määrata maksekontol hoiustatavate vahendite maksimaalne

summa;

4) piirata või keelata sularaha väljavõtmine kolmandates riikides.

(52) Käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud piiranguid ei kohaldata

ülekannete suhtes, mille puhul sooritatakse makseid ametiasutusele

maksu, trahvi või riigilõivu tasumiseks.

Märgime, et tootepiirangute lubatavus maksekonto direktiivi

(edaspidi Direktiiv) alusel on õiguslikult keerukas teema, mistõttu

palume hinnata Eelnõu § 1 punkti 7 kooskõla Direktiiviga ning

vajadusel lisada vastavad selgitused seletuskirja.

Selgitatud Euroopa Pangandusjärelevalve (edaspidi EBA) on käsitlenud

tootepiirangute seadmise teemat oma 31. märtsi 2023. aasta

suunises rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide tõhusa juhtimise

poliitika ja kontrolli kohta finantsteenustele juurdepääsu andmisel

(EBA/GL/2023/04)1. Soovimatu de-riskingu suunise punktid 20

ning 21 näevad ette, et kui riigisisene õigus võimaldab, peaksid

krediidi- ja finantseerimisasutuste poliitika ja menetlused hõlmama

võimalusi ja kriteeriume konkreetsele kliendile pakutavate toodete

või teenuste omaduste individuaalseks ja riskitundlikuks

kohandamiseks.

Need peaksid hõlmama järgmisi variante:

a. pakkuma põhimaksekontosid, kui krediidiasutus on

direktiivi 2014/92/EL riikliku ülevõtmise kohaselt

kohustatud selliseid kontosid pakkuma;

b. kui riigisisene õigus võimaldab, kehtestama

finantstoodetele ja -teenustele sihipärased piirangud,

näiteks ülekannete summa, liik või arv või kolmandatesse

riikidesse/kolmandatest riikidest tehtavate tehingute

summa, eelkõige kui need kolmandad riigid on seotud

suurema rahapesu ja terrorismi rahastamise riskiga.

1 https://www.eba.europa.eu/sites/default/files/document_library/Publications/Guidelines/2023/EBA-GL-2023-

04/Translations/1061462/GLs%20on%20MLTF%20risk%20management%20%28EBA%20GL%202023%2004%29_ET_COR.pdf

2

Juhime tähelepanu, et Direktiivi preambuli punkti 44 ja artikli 17

lõike 4 kohaselt eeldusena ei tohi piirata põhimakseteenuse raames

tehtavaid toiminguid, nt maksetehingute arvu. Põhimakseteenustega

seotud tehingute arvu piiramise keeld on kehtestatud ka VÕS § 7101

lõikes 10. Piirangu eesmärgiks on säilitada põhimakseteenuse

efektiivsus ja atraktiivsus tarbijale ning piirata krediidiasutuste

võimalust suunata tarbijaid kasutama teisi, kõrgemate teenustasudega

teenuseid, mitte keeld kohaldada meetmeid kõrgemate rahapesu

riskide juhtimiseks. Samas on aga norm oma sõnastuses igasuguseid

tootepiiranguid välistav.

EBA riskide vähendamise suunises on viidatud toodete piiramise

võimalusele tarbijate kontekstis vaid erakorralistel juhtudel (EBA

pakub riskide vähendamise alternatiivina kliendile pakkuda

põhimakseteenust või piirata tooteid, kuna põhimakseteenus ise ongi

juba eelduslikult piiratum teenus) ning sedagi vaid teatud

riskigruppide kontekstis (isikud, kel on legitiimne põhjus mitte omada

traditsioonilisi isikusamasuse tuvastamist võimaldavaid dokumente

ehk kelle puhul esineks lepingu loomisest keeldumise alus

hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse teel).

Kui RM on Direktiivi tõlgendamisel jõudnud senisest erinevale

seisukohale tootepiirangute lubatavuse osas põhimakseteenuste

osutamisel, siis on oluline vastavat tõlgendust seletuskirjas selgitada,

et tagada põhimakseteenuste jätkuv kättesaadavus ning vältida

olukorda, kus tarbijatele põhimakseteenuste kättesaadavus väheneb

seonduvalt krediidiasutuste poolt ühepoolselt kohaldatavate

piirangutega, mida tarbijal ei ole võimalik mõjutada.

Arvestades, et Eelnõu § 1 punktiga 7 soovitakse reguleerida ka

tehinguid kolmandate riikidega/riikides, siis juhime täiendavalt

tähelepanu Direktiivi artikli 17 lõike 1 punktidele c) ja d), mille

kohaselt reguleerib Direktiiv tehingute tegemist Euroopa Liidus

(edaspidi EL), mistõttu tuleks analüüsida, kas käesoleva Eelnõu

raames on asjakohane reguleerida VÕS-is kolmandate riikidega

seotud ja kolmandates riikides tehtavaid tehinguid, kui see jääb

Direktiivi kohaldamisalast välja. Ka Eelnõu § 1 punktides 1-3 on

viidatud, et põhimakseteenustega seotud tehingud on piiratud EL-ga.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunkt 47 viitab samuti

liikmesriikide õigusele lubada konkreetsele kliendile pakutavate

toodete või teenuste omaduste riskitundlikuks kohandamiseks.

Leiame, et riskide leevendamiseks ette nähtud meetmed on

maksekonto direktiiviga kooskõlas. Maksekonto direktiivi

artikkel 1 lõige 7 sätestab, et põhimaksekonto avamine ja

kasutamine käesoleva direktiivi kohaselt peab olema

kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ. Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ, 26. oktoober 2005,

rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise

eesmärgil kasutamise vältimise kohta. Selle direktiivi

eesmärki on tõkestada rahandussüsteemi rahapesu ja

terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamist. Selle eesmärgi

täitmiseks on põhjendatud kõnealuste riskide maandamise

meetmete ettenägemine.

3

3 Eelnõu § 1 punkt 16

Eelnõu § 1 punktiga 16 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 1 järgmiselt:

krediidiasutus võib põhimakseteenuse üles öelda üksnes

erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.

Juhime tähelepanu, et antud sättest on pärast sõna

„põhimakseteenuse“ puudu sõna „lepingu“.

Arvestatud Lõikesse lisatud sõna „lepingu“.

4 Eelnõu § 1 punktiga 16 kehtestatakse VÕS § 7201 lõiked 4 ja 5

järgmiselt:

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud alusel

ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu

üles etteteatamistähtaega järgimata.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel

lepingu ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla

lühem kui kaks kuud.

Juhime tähelepanu, et VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 4 toodud viide

lõike 2 punktidele 1 ja 2 ei ole korrektne. Lõige 2 näeb juba ette, et

selles lõikes toodud alustel ütleb krediidiasutus põhimakseteenuse

lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles. Eelduslikult on soovitud

antud sättes viidata 7201 lõike 3 punktidele 1 ja 2.

Märgime, et VÕS § 7201 lõikes 5 toodud viide lõike 3 punktidele 3-6

ei ole korrektne. Lõikes 3 on kokku 5 alapunkti. Seega oleks korrektne

viidata lõike 3 punktidele 3-5.

Lisaks teeme ettepaneku liita VÕS § 7201 lõiked 4 ja 5, kuivõrd

mõlemad lõiked reguleerivad etteteatamistähtaegu lõikes 3 toodud

ülesütlemise aluste kasutamisel. Siinkohal juhime tähelepanu, et

eeltoodud muudatuse tegemisel tuleb jälgida, et VÕS § 7201 lõikes 9

on viidatud korrektsetele lõigetele.

Arvestatud Ebatäpsus parandatud.

Lõiked 4 ja 5 jäetud selguse mõttes eraldi.

5 Eelnõu § 1 punktiga 16 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 7 järgmiselt:

kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt

käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720.

Eelnõu seletuskirja lk 14-15 kohaselt „muudatuse tulemusel kohaldub

kõikidele juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud korralise ülesütlemise

Arvestatud VÕS § 7201 lõiget 7 on muudetud ja sätestatakse, et kohaldatakse §

720 lõikeid 3, 5 ja 6, mis reguleerivad lepingujärgsete tasude ja

kontol oleva raha kliendile väljamaksmise nõudeid.

4

regulatsioon ning neid tuleb kohaldada vastavalt konkreetsele

olukorrale.

FI hinnangul ei ole võimalik VÕS § 7201 alusel põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemisele kohaldada kogu VÕS §-i 720, kuivõrd antud

paragrahv reguleerib makseteenuse lepingu korralist ülesütlemist.

Eelnõu § 1 punktiga 16 VÕS-i lisatava § 7201 lõike 1 kohaselt võib

krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda aga üksnes

erakorraliselt. Märgime, et asjakohane on eelkõige VÕS § 720 lõigete

3, 5 ja 6 kohaldamise lubamine, mis reguleerivad lepingujärgsete

tasude ja kontol oleva raha kliendile väljamaksmise nõudeid.

6 Eelnõu § 1 punktiga 16 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 9 järgmiselt:

käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuetele mittevastav

ülesütlemine on tühine.

Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt „sama lisatava paragrahvi lõike 9

kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele

mittevastav ülesütlemine tühine.“

Juhime tähelepanu, et Eelnõu § 1 punktiga 16 VÕS-i lisatava § 7201

lõikes 9 viide lõigetele 4 ja 5 ning Eelnõu seletuskirjas viide lõigetele

5 ja 6 ei ole korrektne. Nõuded ülesütlemisele on sätestatud VÕS §

7201 lõigetes 4-6.

Arvestatud

osaliselt

Lõiget 9 muudetud ja viidatud lõigetele 5 ja 6. Lõige 5 näeb ette

kahe kuulise etteteatamistähtaja lepingu ülesütlemiseks ja lõige 6

näeb ette nõuded, millele ülesütlemisavaldus peab vastama.

Nendele nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.

7 Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse KAS-i §-ga 881 ja kehtestatakse

põhimakseteenuse osutamise kohustus krediidiasutustele ja välisriigi

krediidiasutuse filiaalidele. Selguse mõttes palume täiendada KAS §

881 lõiget 2 järgmiselt: „Finantsinspektsioonil on krediidiasutuste

põhjendatud taotlusel alusel /.../.“

Arvestatud Sõnastust on täpsustatud.

8 KAS § 881 lõiget 4 tuleb sätestada selliselt, et FI-l oleks õigus kaaluda

vabastuse andmist ja sellest keeldumist ehk FI-l pole kohustust anda

alati vabastust. Sellest tulenevalt palume sõnastada KAS § 881 lõiget

4 järgmiselt: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse

vabastuse andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon 4 kuu jooksul krediidiasutuse taotluse saamisest

arvates. Otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata

krediidiasutusele kätte.“

Palume täiendada KAS §-i 881 lõiget 6 järgmiselt: „(6)

Finantsinspektsioon võib omal algatusel käesoleva paragrahvi lõikes

Arvestatud

osaliselt

Lõiget 4 on vastavalt muudetud.

KAS §-i 881 lõiget 6 ei saa soovitud kujul muuta. Nimetatud

paragrahvi lõikes 3 ei ole sätestatud konkreetseid tingimusi, millele

vastavust saaks krediidiasutus hinnata. Tegemist on üldiste

asjaolude ja kriteeriumitega, mille hindamisel on FI-l

kaalutlusruum.

Lõiget 6 on muudetud selliselt, et krediidiasutus peab FI-d

teavitama, kui ta enam ei vasta vabastamise otsuses toodud

5

2 nimetatud otsuse kehtetuks tunnistada, kui vabastuse aluseks olnud

asjaolud on muutunud või esinevad muud erandlikud asjaolud.

Krediidiasutus on kohustatud teavitama Finantsinspektsiooni, kui ta

enam ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tingimustele.“

tingimustele.

9 Eelnõu § 5 punkt 3

Eelnõu § 5 punktiga 3 kehtestatakse makseasutuste ja e-raha asutuste

seaduse (edaspidi MERAS) § 1011 järgmiselt: võlaõigusseaduse §-des

7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1

ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on

Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva

seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.

Juhime korduvalt tähelepanu, et kuivõrd Eelnõuga soovitakse

kehtestada VÕS § 7201, mis sätestab kohustused põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemisele, on tarvilik antud paragrahv lisada ka MERAS

§ 1011 lõikes 1 loetletud sätete hulka, mille rikkumise korral on FI-l

õigus teha ettekirjutus.

Arvestatud MERAS § 1011 lõikes 1 loetletud sätete hulka lisatud VÕS § 7201.

10 Eelnõu seletuskiri lk 7

Eelnõu seletuskirja lk 7 kohaselt „Direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti

c kohaselt hõlmab põhimaksekonto teenuseid, mis võimaldavad

sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või

pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool

lahtiolekuaega ning artikli 17 lõike 1 punkti d kohaselt: i)

otsekorraldusi; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehinguid,

sealhulgas internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi,

krediidiasutuse terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu,

kui need on kättesaadavad. Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS §

709 lõike 151 punktides 3-6. VÕS-is puudub viide sellele, et

põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid

maksetehinguid, nii nagu seda sätestab maksekonto direktiivi artikli

17 lõike 1 punkt d. Eelnõuga viiakse VÕS § 709 lõige 151 punktid 3–

6 kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis d

sätestatuga.“

Teeme ettepaneku Eelnõu seletuskirja lk 7 väljatoodud selgitusi

täiendada ja viidata läbivalt ka Direktiivi artikli 17 lõike 1 punktile c

järgnevalt: „/---/VÕS-is puudub viide sellele, et põhimaksekontoga

seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid maksetehinguid,

nii nagu seda sätestab maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt

d. Samuti ei täpsusta VÕS, et sularaha väljavõtmine peab

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

6

põhimakseteenusena olema tagatud kogu liidus, nagu on sätestatud

maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis c. Eelnõuga viiakse

VÕS § 709 lõige 151 punktid 3–6 kooskõlla maksekonto direktiivi

artikli 17 lõike 1 punktides c ja d sätestatuga.“

11 Eelnõu seletuskiri lk 14

Eelnõu seletuskirja lk 14 kohaselt „kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis

5 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles

öelda, siis tarbija poolt uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks

taotluse esitamisel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisest keelduda ning tarbijal on võimalik avada sõlmida

uus põhimakseteenuse leping, kui vastavasisuline võlgnevus on

tarbija poolt kõrvaldatud.“

FI hinnangul oleks kohane eeltoodut ümber sõnastada nii, et Eelnõu

seletuskirjast oleks üheselt arusaadav, et juhul kui tarbija poolt on

võlgnevus kõrvaldatud, siis ei tohi võlgnevuse eelnevat olemasolu

võtta aluseks keeldumiseks põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest,

kuid välistatud ei ole, et krediidiasutus on kohustatud või võib

keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest seaduses toodud

juhtudel.

Tagamaks sätte kohaldamisel parem selgus, teeme ettepaneku

selgitada seletuskirjas järgmist: „Kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5

sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles

öelda, siis vastavasisulise võlgnevuse kõrvaldamisel tarbija poolt

peab tarbijal olema võimalik esitada taotlus uue põhimakseteenuse

lepingu sõlmimiseks ning krediidiasutus ei tohi uue põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisest keelduda põhjusel, et tarbija eelmine

põhimakseteenuse leping öeldi üles VÕS § 7201 lõike 3 punkti 5

alusel.“

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt ettepanekule muudetud.

12 Eelnõu seletuskiri lk 19-20

Eelnõu seletuskirja lk 19-20 kohaselt „Eelnõu § 5 punktiga 4 nähakse

ette rakendussäte põhimakseteenuse osutamise kohustuse osas.

Eelnõu § 881 lg 1 kohustab krediidiasutusi ja välisriigi krediidiasutuse

filiaale osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenuseid.“

Juhime tähelepanu, et antud rakendussäte nähakse ette Eelnõu § 4

punktiga 4, mitte Eelnõu § 5 punktiga 4. Lisaks kohustab

krediidiasutusi ja välisriigi krediidiasutuse filiaale osutama

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

7

võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid

Eelnõuga kehtestatav KAS § 881 lõige 1, mitte Eelnõu § 881 lõige 1.

13 Eelnõu seletuskiri lk 20

Eelnõu seletuskirja lk 20 kohaselt „Eelnõu § 8 lõige 2 näeb ette, et

juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust põhimakseteenuseid

pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka

neid põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad

põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded.“

Juhime tähelepanu, et eelkirjeldatud norm on sätestatud Eelnõu § 4

punktiga 4 kehtestatava KAS § 14118 lõikes 2, mitte Eelnõu § 8 lõikes

2.

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

14 Eelnõu seletuskiri lk 21

Eelnõu seletuskirja lk 21 kohaselt „Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse

MERAS-t §-ga 1102–1104 ning nähakse ette rahalised karistused

põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav

paragrahv sisaldub praegu TKS §-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise

menetlemise õigus on TTJA-l.“

Juhime tähelepanu, et rahalised karistused põhimakseteenuste

osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest näeb ette üksnes MERAS

§ 1102. Seega oleks Eelnõu seletuskirjas korrektne selgitada

järgnevalt: „Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-dega

1102–1104. MERAS §-ga 1102 nähakse ette rahalised karistused

põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav

paragrahv sisaldub praegu TKS §-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise

menetlemise õigus on TTJA-l.“

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

15 Eelnõu seletuskiri lk 25

Eelnõu seletuskirja lk 25 kohaselt „Eelnõu § 7 punktiga 5

tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud

vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise

rikkumine, põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete

rikkumine, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja

võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele

esitatud nõuete rikkumine.“

Juhime tähelepanu, et TKS §-d 71 ja 721–723 tunnistatakse kehtetuks

Eelnõu § 7 punktidega 5 ja 7, seega on Eelnõu seletuskirjas puudu

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

8

viide punktile 7.

16 Eelnõu seletuskirja lk 30 kohaselt „mõju avaldamise sagedus: pidev,

kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning

lisanduvad täiendavad kohustused. /---/ Ebasoovitavate mõjude

avaldumise risk: risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku

järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju

on positiivne, kuna väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei

saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste kohta. Selleks, et

riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja

efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus

finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.“

Juhime korduvalt tähelepanu, et TTJA-le muudatuste mõju

avaldamise sageduse juures ei ole selgitatud mõju TTJA-le, vaid FI-

le. Samuti on ebasoovitavate mõjude avaldumise riski selgitused

poolikud.

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud.

17 Eelnõu § 3 punktiga 1 täiendatakse KAVS-i §-ga 991 ning nähakse

ette rahalised karistused vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise eest.

Kuivõrd VÕS §-s 4034 sätestatud põhimõtted kattuvad teatud määral

KAVS §-des 49 ja 50 sätestatud kohustusega, mille eest on ette nähtud

karistus KAVS § 99 alusel, siis praktikas võib tekkida probleeme

isikute tegevuse kvalifitseerimisel. Eelnõu seletuskirja kohaselt

sanktsioneerivad KAVS-i väärteonormid eelkõige krediidiandjate

poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate

nõuetekohaste siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja

neid väärtegusid menetleb FI. Samas viitab ka VÕS § 4034 omakorda

KAVS §-le 49 ja §-le 50. Lisaks on KAVS-s § 49 lõige 4, mis ei ole

seotud siseeeskirjade kehtestamisega, vaid krediidivõimelisuse

hindamisega. On küsitav, kas isikut, kes ei veendu krediiti väljastades

tarbija krediidivõimelisuses ja rikub sellega nii VÕS § 4034 lõikes 6

kui ka KAVS § 49 lõikes 4 sätestatud kohustust, tuleks karistada

KAVS § 991 alusel kuni 400 000 euroga või KAVS § 99 alusel kuni

1 000 000 euroga? Kuna karistusseadustiku § 63 lõige 1 sätestab, et

kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri

süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus

seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, tuleks tulevikus

isiku selline tegu kvalifitseerida ikkagi KAVS § 99 alla.

Arvestatud KAVS § 991 sätestatud koosseis on viidud §-i 99.

9

Teeme ettepaneku nimetatud karistuskoosseisud üle vaadata ja

Eelnõu selles osas täpsustada. Lisaks palume selgitada, miks KAVS

§ 99 jääb rangema karistusega koosseisuks võrreldes loodava KAVS

§-ga 991.

Eesti Pangaliit

18 Eelnõu § 1 p 4

VÕS § § 710’ lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „lähtudes

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga

„kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele“;

VÕS § 710’ lõike 2 esimese lause muutmise põhjendusena on

seletuskirjas: „Krediidiasutus ei saa aga kehtestada selliseid

tüüptingimusi ega teenuse üldtingimusi, mis välistavad

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise. Tarbijate puhul peab

krediidiasutus arvestama põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel

maksekonto direktiivist tulenevate piirangutega. Eelnevast tulenevalt

jäetakse selguse mõttes lõikest 2 välja viide lõikele 1 ja lisatakse selle

asemel, et isik peab vastama seaduses sätestatud tingimustele.“

Palume seletuskirjas selgelt üle korrata, millised on need seadusega

sätestatud tingimused, millele tarbija peab vastama, et

põhimakseteenust saada.

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud. Selle tingimuse all, et isik vastab

seaduses sätestatud tingimustele, on mõeldud näiteks seda, et ei

esine RahaPTS-ist tulenevat alust põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisele, või et isiku puhul on näiteks tegemist Euroopa Liidus

seaduslikul alusel elava tarbijaga.

19 Eelnõu § 1 punkt 5

Muudatusega tunnistatakse kehtetuks VÕS § 7101 lõike 2 kolmas

lause.

VÕS § 7101 lõike 2 kolmas lause näeb ette, et tarbijal ei ole õigust

nõuda krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või kanali

kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi tarbijale ei

paku. Nimetatud lause tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga nähakse

krediidiasutuste seaduses (KAS) Finantsinspektsioonile (FI) ette

alused otsustamaks, kas krediidiasutus peab põhimakseteenuseid

pakkuma.

KAS-i lisatava §-ga 881 nähakse ette, millised krediidiasutused on

kohustatud põhimakseteenust pakkuma ning FI’le antakse pädevus

määrata ja vabastata krediidiasutusi sellisest kohustusest.

Arvestatud

osaliselt

Eelnõu on täiendatud rakendussättega, mille kohaselt

krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal, kes osutas

võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid

enne 2025. aasta 1. juunit, peab pärast nimetatud kuupäeva osutama

põhimakseteenuseid vähemalt samas ulatuses kui enne nimetatud

kuupäeva.

10

 Eeltoodud muudatuse eeldatav eesmärk on tagada, et

põhimakseteenuseid pakkuvate krediidiasutuse hulk oleks

piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, mistõttu on KAS’s tehtud

muudatustega antud FI’le pädevus hindamaks, kas

krediidiasutus peab põhimakseteenuseid pakkuma või mitte.

Sellist tõlgendust toetab ka KAS’i lisatud

hindamiskriteeriumite loetelu, mille järgi hindab FI

põhimakseteenuste kättesaadavust, konkurentsi Eestis, kas

tarbijatele pakutavate maksekontode osakaal ületab 10%

kõigist krediidiasutuse pakutavatest maksekontodest jne.

 Käesoleval juhul on tehtud muudatustega aga pandud mh

kohustus pakkuda kõiki VÕS § 709 lõikes 151 sätestatud

põhimakseteenuseid.

Seega tekib küsimus – kas muudatuse eesmärk eelkõige tagada

põhimakseteenuste pakkujate hulk Eestis ja/või näha ette kohustus

krediidiasutusel pakkuda kõiki seaduses sätestatud teenuseid, sh ka

neid, mida krediidiasutus täna veel ei paku. Ka põhimaksekonto

eelnõu märkuste tabeli punkti 23 kohaselt FI poolt tehtud

muudatusettepaneku kohaselt ei ole eesmärk kohustada

krediidiasutusi pakkuma kõiki VÕS § 709 lõikes 151 nimetatud

teenuseid, sh neid, mida krediidiasutus seni tarbijatele pakkunud ei

ole, vaid eesmärk on määrata FI’le pädevus kohustada turul

tegutsevaid krediidiasutusi põhimakseteenuseid pakkuma, et tagada

makseteenuste kättesaadavus ja ligipääsetavus tarbijatele.

Vastavalt EL makseteenuste direktiivis (direktiiv) sätestatule peaksid

krediidiasutused pakkuma põhimakseteenuseid ulatuses, millises nad

neid juba tarbijatele pakuvad. Seega on oluline, et direktiivi nõue

saaks üle võetud selgelt ja üheselt ning krediidiasutusele ei teki

kohustust pakkuda kõiki VÕS § 709 lõikes 151 nimetatud teenuseid,

nt juhime tähelepanu, et Eesti turul ei pakuta otsekorralduse teenust,

mis on eeltäheldatud lõike loetelus.

Lisaks leiame, et eelnõu § 4 punktis 4 toodud KAS § 14118 ei ole

vastavuses direktiiviga, sest uus turule siseneja on kohustatud

pakkuma kõiki § 709 lõikes 151 nimetatud teenuseid ning juba

olemasolevatele krediidiasutustele võib FI sellise kohustuse seada,

11

sekkudes krediidiasutuse teenuse pakkumise valikusse. Leiame, et

tegemist on ebaproportsionaalse meetmega.

Teeme ettepaneku täiendada eelnõud täiendades KAS’i §-ga 881

lõiget 1 järgnevalt:

(1) Krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal on

kohustatud osutama võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151

nimetatud põhimakseteenust ja vähemalt ulatuses, milles

nad neid juba tarbijatele pakuvad.

KAS § 14118 osas teeme ettepaneku sõnastada see vastavaks

seletuskirjas tooduga, kus fikseeritakse seaduse muudatuse

jõustumise ajaga põhimakseteenuseid pakkuvad krediidiasutused.

20 Eelnõu § 1 punkt 7

VÕS § 710 täiendamine lõigetega 51 ja 52

Toetame VÕS’i täiendamist § 7101 lõigetega 51 ja 52. Meie hinnangul

on see kooskõlas eesmärgiga mitte keelduda põhimakseteenusest

riskiisu alusel ehk korraliselt (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 2-21-

3553 punkt 21), samal ajal nähes seaduse tasemel ette sihipärased

maandavad meetmed. Viitame EBA 31.03.2023 soovimatu de-

riskingu suunistele (EBA/GL/2023/04), mille punktide 20 ning 21

järgi viidatakse haavtavate isikute puhul selliste meetmete

kasutamisele. Nimetatud meetmed on EBA juhendi punktis 21

sõnastatud laiemalt kui kavandatud VÕS § 7101 lõigete 51 ja 52

täiendused. Tulenevalt elulistest olukordadest ja riskipõhise

lähenemise loogikast, on tekkida võivad olukorrad sihipäraste

meetmete rakendamiseks väga erinevad, samuti erinevad pankade

vastavusraamistikud ja protsessid. Sellest lähtub meie hinnangul ka

EBA juhendi punkt 21. Krediidiasutustel tuleb meetmete

rakendamisel lähtuda finantskaasatuse ja rahapesu tõkestamise

nõuete vahelisest tasakaalust, mistõttu mitteammendava loetelu

esitamine on põhjendatud.

Sellest tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada lõige 51 järgmiselt:

„kuid võib riskide maandamiseks rakendada muuhulgas järgmiseid

meetmeid:“.

Arvestatud

osaliselt

Lõikes 51 on ette nähtud, et „kuid võib riskide maandamiseks

rakendada eelkõige järgmiseid meetmeid:“.

12

Eelnevaga seonduvalt teeme ettepaneku tunnistada kehtetuks VÕS §

7101 lõige 10 või sõnastada see sihipäraseid ning rahapesu

tõkestamisel kasutatavaid meetmeid arvestavaks. Märgime, et

rahapesu tõkestamiseks sihipäraste meetmete kasutusele võtmist

põhimakseteenuse puhul toetavad lisaks nimetatud EBA juhendile ka

direktiivi artikkel 16 lõige 4 ning 6, 19 lõiked 2 ning 3, preambuli

punktid 34, 37, 47.

Lisaks teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7101 lõige 51 järgmiselt:

„piirata või keelata sularahatehingud kolmandates riikides.“

Selliselt on selgesõnalisemalt jäetud võimalus sihipäraselt piirata ka

sularaha sissemakseid.

Teeme ettepaneku seletuskirja õigusselguse tagamiseks täiendada,

tuues välja, et muudatusega kaasnevalt ei muutu põhimõte, mille järgi

kõrvaldamata rahapesu kahtluse või hoolsusmeetmete võimatuse

puhul (vastavalt RahaPTS § 42) on tehingute tegemine jätkuvalt

keelatud.

21 Eelnõu § 1 punkt 12

Eelnõuga täiendatakse VÕS §-i 7101 lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist

tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“;

Eeldame, et lõikes peetakse silmas vaidlusi kohtuvälistes vaidluste

lahendamise organites või kohtus ja eesmärk on, et nende vaidluste

puhul ei rakendu tavaline tõendamiskoormis, kus isik peab enda nõuet

tõendama. Juhime tähelepanu, et pakutud sõnastuse puhul jääb

arusaamatuks, milliseid vaidlusi mis vaidlusi lahendavas organis

lõige 14 reguleerib ning teeme ettepaneku vastavalt sõnastust

täpsustada.

Arvestatud Lõikesse on lisatud täpsustus paragrahvi kohta, mille nõuetele

vastavust peab krediidiandja tõendama. Lisatud on selgitused

seletuskirja.

22 Eelnõu § 1 punkt 16

VÕS’i täiendatakse §-ga 7201. Põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemine.

Pangaliidu üldised märkused ja ettepanekud

Arvestatud Eelnõusse on lisatud tagasi säte, et krediidiasutus võib tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija on

hiljem avanud teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud

krediidiasutuses teise maksekonto, mille kaudu osutatakse talle

põhimakseteenust.

13

1) Eelnõu eelmises versioonis oli üle võetud direktiivi art 19 lg

2 p e), mille kohaselt krediidiasutus võib raamlepingu

ühepoolselt lõpetada, kui tarbija on hiljem avanud

liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise

maksekonto, mis võimaldab tal kasutada

põhimakseteenuseid. Vastavustabeli kohaselt punkt oli üle

võetud sättega VÕS § 7201 lg 3 p 4, mis ütles, et

„Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu üles öelda, kui tarbija on hiljem avanud teises Eesti

Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuses teise

maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust“.

Praegusest eelnõu tekstist on eelkirjeldatud sisuga punkt

puudu. Vastavustabeli kohaselt on PAD art 19 lg 2 p e) ikka

üle võetud sättega VÕS § 7201 lg 3 p 4, mis ütleb nüüd

„Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu üles öelda, kui tarbija maksekontol ei ole vähemalt

24 järjestikuse kalendrikuu jooksul tehtud tehinguid“.

Tegemist on ilmselge veaga. Palun viga parandada.

2) Eelmises punktis kirjeldatut arvesse võttes pole Pangaliidu

hinnangul uue eelnõu tekstiga kavandatud direktiivi art 19 lg

2 p e) ülevõtmine. Seletuskiri ei selgita, miks on otsustatud

punkt e) jätta üle võtmata. Seletuskiri ühelgi moel sellist

valikut ei käsitle ega põhjenda. Kooskõlastustabelis on

öeldud „Kõnealuse ülesütlemise aluse sätestamine ei ole

liikmesriigile kohustuslik.“, kuid pole selgitatud, mis allikale

väide tugineb. Pangaliidu hinnangul pole direktiivi tekstist

võimalik välja lugeda, et kõnealuse punkti puhul on selline

valikuvõimalus liikmesriigil. Üldiselt on liikmesriigi

valikuvõimalus sõnastatud direktiivis „liikmesriigid võivad“

(näiteks direktiivi art 16 lg 5 ja art 19 lg 3). Direktiivi art 19

lg 2 p e) kasutab sõnastust „krediidiasutus võib“, seega

valikuvõimalus on jäetud krediidiasutuse tasandile mitte

liikmesriigi tasandile. Ka art 19 lg 3 viitab, et art 19 lg 2 on

esitatud liikmesriigile kohustuslik miinimumloetelu ja lg 3

annab võimaluse liikmesriigile kehtestada piiratud arvu

konkreetseid lisajuhtumeid. Palume eelnõu koostajatel ette

valmistada sätted, mis võtaksid üle direktiivi art 19 lg 2 p e)

või alternatiivina esitada seletuskirjas selgituse, mis

põhjendaks, miks on Rahandusministeeriumi hinnangul

PAD sätestab, et krediidiasutus saab maksekonto lepingu üles

öelda, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on

põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada

artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Seega saab üles öelda üksnes

varem sõlmitud lepingu, millega tarbijal on tagatud võimalus

vahetada makseteenuse pakkujat, kuna seadus ei näe

krediidiasutusele ette alust keelduda lepingu sõlmimisest, kui isikul

juba on võimalus põhimakseteenuseid kasutada.

14

võimalik art 19 lg 2 nimetatud meetmete puhul rakendada

valikut.

3) Nõustume, et direktiivi art 16 lg 5 annab valikuvõimaluse

liikmesriigile. Kui Rahandusministeeriumi hinnangul ka art

19 lg 2 p e) on punkt, kus liikmesriik saab rakendada valikut,

siis käesolev kommentaar kohaldub ka direktiivi art 19 lg 2 p

e) osas. Direktiivi art 16 lg 5 annab liikmesriigile valiku, kas

anda krediidiasutustele võimaluse konto avamise taotluse

tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi

territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis

võimaldab kasutada põhimakseteenuseid. Kui Eesti jätab üle

võtmata ka direktiivi art 19 lg 2 p e), siis on Eesti valinud

lahenduse, kus krediidiasutus on kohustatud avama

põhimaksekonto tarbijale ja seda kohtlema

põhimaksekontona, sõltumata sellest mitu põhimaksekontot

tarbijal on tarbijal kliendisuhte sõlmimise ajal avatud või

kliendisuhte jooksul veel avab. Direktiiv samas rõhutab

tarbija õigust saada põhimakseteenuseid, mitte õigust avada

soovitud hulga põhimaksekontosid krediidiasutustes. Seega

küsimus on, kas Eestis on edaspidi tarbijal õigus vähemalt

ühele põhimaksekontole või peaaegu võõrandamatu õigus

piiramatule hulgale kontosuhetele ja kas krediidiasutused

peaksid kõiki tarbijatele avatud makseteenustega seotud

kontosid kohtlema põhimaksekontodena või ainult ühte

põhimaksekontot tarbija kohta.

HÕNTE kohaselt “Kui Euroopa Liidu õigusakt jätab

liikmesriigile õiguse selle õigusakti rakendamisel normide

täpsustamiseks, põhjendatakse eelnõu seletuskirjas

riigisiseselt kehtestatava regulatsiooni olemust ja vajalikkust

ning tuuakse välja võimalik alternatiiv.”. Seletuskirjas seda

tehtud pole. Lisaks on seletuskirjas selgitatud, et

seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust

(VTK) ega ka õiguslikke valikuid kajastavat kontseptsiooni,

kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist ja tuginetud

seejuures HÕNTE § 1 lõike 2 punktile 2, mis ütleb, et VTK

ei ole nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse

rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu

õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud VTK

nõuetest. Esiteks on küsitav, kas 11 aastat tagasi tehtud Eesti

seisukohtade seletuskiri täidab sisuliselt VTK eesmärki ja

15

nõudeid ka aastal 2024 ja teiseks 2013. aastal oli VTK

koostaja hinnangul Eesti tarbijal probleemidevaba ligipääs

põhimaksekontodele ja Eesti toetas oma seisukohtades

krediidiasutuste õigust vabalt otsustada, millistel tingimustel

ja kellega ta on nõus lepingut sõlmima. Seega kõnealuses

küsimuses mõju ei hinnatud ega käsitletud ka alternatiive.

Praktikas on aktsepteeritud VTK puudumist, kui seletuskiri

koostatakse sellevõrra põhjalikumalt ja kui seletuskiri

kajastab seadusandja kaalutlusi, sh alternatiive ja nende

mõju. Seletuskirjas on õigesti märgitud, et eelnõuga

riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), mis on põhiõigus,

mis laieneb ka juriidilistele isikutele, sh krediidiasutustele.

Vastavalt PS §-le 11 on piirangu õiguspärasuse üheks

eeltingimuseks proportsionaalsus. Direktiiv võimaldab riigi

poolt vähemsekkuvat ülevõtmist viisil, mis jätab

krediidiasutusele võimaluse keelduda kliendisuhte loomisest

kui ka vajadusel üles öelda kliendisuhe, kui tarbijal on avatud

mõni teine põhimaksekonto liikmesriigis. Koostatud

seletuskirjas pole hinnatud sekkuvama lahenduse

proportsionaalsust, ehk kas meetmed eelnõus pakutud viisil

on vajalikud või eesmärki on võimalik saavutada mõne teise,

krediidiasutusi vähem koormava abinõuga. Palume

ministeeriumil kaaluda uuesti eelnõus esitatud regulatiivset

lahendust ja esitada seletuskirjas alternatiivse lahenduse

kirjeldus, eelnõus valitud lahenduse põhjendused ja

proportsionaalsuse test.

4) Seletuskirja mõjude osas on tõdetud, et ebasoovitavate

mõjude avaldumise risk tarbijatele ja krediidiasutustele on

väike, kuid on jäetud kirjeldamata, millised ebasoovitavad

mõjud avalduda võivad.

23 Pangaliidu märkused ja ettepanekud VÕS § 720’ lõigete ja punktide

kaupa

VÕS § 720’ lõige 2 punkt 1 viitab RahaPTS § 42 lõikele 1, aga peaks

viitama lisaks ka RahaPTS § 42 lõikele 4.

Lisaks juhime tähelepanu, et kehtiva RahaPTS § 42 lõige 1 ei sisalda

selgesõnalist lepingu ülesütlemise õigust ja selline õigus tuleks sinna

lisada, et tekiks õigusselge võimalus üles öelda ka muid

Mittearvestatud RahaPTS § 42 lõikele 4 viitamine ei ole tarvilik. Sama paragrahvi

lõike 1 punkt 1 sätestab, et kohustatud isikul on keelatud luua

ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti

või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita käesoleva seaduse alusel

nõutavaid hoolsusmeetmeid. Lõige 4, milles on hoolsusmeetmena

välja toodud hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või

dokumentide küsimine, viitab omakorda sama paragrahvi lõikele 1,

mis kajastab hoolsusmeetmete täitmise võimatuse tagajärgi.

16

teenuselepinguid lisaks põhimakseteenuse lepingutele, mille

ülesütlemise võimalus luuakse uue VÕS § 720’ jõustamisega.

24 VÕS § 7201 lõike 2 punkt 2 „2) Krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu

etteteatamistähtaega järgimata üles, kui: 2) maksekonto sulgemise

kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni

kehtestavast õigusaktist.“

Eelnõus ettenähtud seadusemuudatus käsitleb üksnes

põhimaksekonto teemasid, kuid mõistlik oleks sätestada sõnaselge

erakorralise ülesütlemise võimalus ka teiste klientide puhul, kellele

põhimakseteenuse regulatsioon ei kohaldu. Nt kui isik on

sanktsioonide rikkumisega seotud ja krediidiasutus soovib ärisuhte

lõpetamist, peab krediidiasutus seda põhjendama läbi RahaPTS-i,

kuid kui meie riigis on sanktsioonide kohaldamine oluline teema,

peaks seadus selgesõnaliselt sätestama, et lepingu ülesütlemine ilma

etteteatamistähtaega järgimata laieneb kõikidele klientidele.

Mittearvestatud Põhimaksekonto regulatsiooni eesmärk on kindlaks määrata üksnes

millistel juhtudel saab põhimakseteenuse lepingu üles öelda. Nn

muude ärisuhete puhul ei ole krediidiasutus PAD-i nõuetega nii

piiratud nagu põhimakseteenuse puhul. RSanS, RahaPTS ja VÕS

võimaldavad lepinguid erakorraliselt üles ning põhjendatud ei ole

sanktsioonide kohta eraldi sätte väljatoomine.

RSanS-i § 14 näeb ette finantssanktsioonid.

25 VÕS § 720’ lõike 3 punkti 5 regulatsioon viitab vaid

makseteenuselepingust tulenevale teenustasu võlgnevusele.

Makseteenuselepingutes on ka muid olulisi kohustusi (nt

elektrooniliste maksevahendite kasutamist võimaldavate koodide

saladuses hoidmise kohustus), mille olulise rikkumise korral ei saa

mõistlikult eeldada, et lepingulised suhted jätkuksid ja sellisel juhul

peaks krediidiasutusel olema õigus makseteenuse leping

kliendipoolse rikkumise tõttu üles öelda.

Direktiivi art 19 lg 3 annab liikmesriigile õiguse määrata

lisajuhtumid, mille puhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse

lepingu üles öelda. Olulise lepingurikkumise tõttu lepingu

ülesütlemise õiguse andmine on kooskõlas siseriikliku õigusega, sest

VÕS § 116 lg 2 ja 196 võimaldab lepingulisest suhtest väljuda olulise

lepingurikkumise korral. Samuti on kehtivas õiguses näiteks

elektrituru võrguettevõtjale antud õigus tarbijaga sõlmitud

võrguleping erakorraliselt üles öelda, kui lepingu teine pool on

oluliselt rikkunud lepingust tulenevaid kohutusi (vt

Elektrituruseaduse § 91 lg 1 p 2 ja lg 4). Seetõttu ei näe me

põhjendust, miks selline ülesütlemise alus ei võiks olla seaduses

kehtestatud ka põhimakseteenuse lepingutele.

Mittearvestatud Maksekonto direktiivi artikkel 19 lg 3 annab õiguse määrata

täiendavalt kindlaks piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille

korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu

ühepoolselt lõpetada.

VÕS olulist lepingurikkumist ei defineeri ega anna ka ammendavat

loetelu, mida võib pidada oluliseks lepingu rikkumiseks. Lepingu

rikkumine on asjaolude ja tõlgendamise küsimus, mis on liialt lai

alus, et seda saaks direktiivi mõttes käsitleda kui piiratud arv

konkreetseid lisajuhtumeid.

17

26 VÕS § 720’ lõige 4 - juhime tähelepanu, et siin on viiteviga st viidata

tuleks lõikele 3, mitte lõikele 2.

Arvestatud Viide parandatud.

27 VÕS § 7201 lõige 5 – juhime tähelepanu, et siin on viiteviga st lõikes

3 ei ole punkti 6.

Arvestatud Viide parandatud.

VÕS § 720’ lõige 7 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemisel vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse

käesoleva seaduse § 720. Selline viide on vastuoluline, sest

erakorralisele ülesütlemisele ei saa kohalduda korralise ülesütlemise

regulatsioon. Seadus peab viitama konkreetsetele § 720 lõigetele,

mida tuleb järgida ka erakorralise ülesütlemise puhul.

Arvestatud VÕS § 7201 lõiget 7 on muudetud ja sätestatakse, et kohaldatakse §

720 lõikeid 3, 5 ja 6, mis reguleerivad lepingujärgsete tasude ja

kontol oleva raha kliendile väljamaksmise nõudeid.

28 § 7201 lg 7 – eelnõu seletuskirja lk 14 viimane lõik „Eelnõuga VÕS-

i lisatava § 7201 lõige 7 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemisel vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse

käesoleva seaduse § 720. Muudatuse tulemusel kohaldub kõikidele

juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud korralise ülesütlemise regulatsioon

ning neid tuleb kohaldada vastavalt konkreetsele olukorrale.“

Seletuskirjast ei tulene üheselt, kuidas põhimakseteenuse lõpetamine

tuleb üles öelda makseteenuse lepingu korralise lõpetamise (st VÕS

§ 720) alusel. Eelmise kooskõlastusringi ettepanekute alusel see

punkt justkui Pangaliidu ettepanekul muudeti (küsimus puudutas siis

tasude ja kontol oleva vara edasikandmise teemasid), kuid nüüd on nii

seaduses kui seletuskirjas see punkt veelgi ebaselgem.

Seletuskirja lõik 4 – „/---/ning tarbijal on võimalik avada sõlmida

uus põhimakseteenuse leping, kui /---/“

siin see “avada” on vist üleliigne?

Selgitatud Vaata vastust nr 27.

29 Eelnõu § 5

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 636 lõike 1

täiendamine

MERAS § 636 Intsidendist teatamine lõige 1 ütleb

järgmist: Makseteenuse pakkujad teavitavad viivitamata

Arvestatud

18

Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist, mis

on seotud nende pakutavate makseteenustega.

Paragrahvi 636 lõiget 1 täiendav lause ütleb järgmist:

„Koos eelnimetatuga tuleb Finantsinspektsioonile edasta ka

üksikasjad intsidendi kohta ja informatsioon selle kohta, mida on

intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta.“; 2)

paragrahvi 636 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11)

Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt

saadud informatsiooni ja rakendab asjakohasel juhul vastavaid

meetmeid, sealhulgas teavitab Finantsinspektsioon vajadusel korral

teisi vastavaid riiklikke asutusi.“;

Ehk kui need kaks lauset kokku panna, siis peaksime viivitamatult

teavitama intsidendist ja edastama üksikasjad intsidendi kohta ja

informatsioon selle kohta, mida on intsidendi lahendamiseks ette

võetud või plaanitakse ette võtta.

Vastavalt tänasele EBA juhisele esitame me esialgse aruandega (4

tunni jooksul peale intsidendi oluliseks liigitamist) üldise info

intsidendi kohta. EBA juhis ütleb esialgse aruande kohta järgmist:

Makseteenuse pakkujad peaksid esialgsetes aruannetes esitama

üldise teabe (st vormi A osa), märkides intsidendi põhitunnused ja

eeldatavad tagajärjed, lähtudes intsidendi avastamise hetkel või

oluliseks intsidendiks liigitamisel kättesaadavast teabest.

Makseteenuse pakkujad peaksid kasutama hinnangulisi andmeid, kui

tegelik teave ei ole kättesaadav.

Järgnevates aruannetes:

Vahearuandes (3 päeva jooksul esialgsest aruandest): Mis meetmeid

on seni rakendatud või kavatsetakse rakendada intsidendist

taastumiseks?

Lõpparuandes (20 tööpäeva jooksul peale vahearuande esitamist):

Peamised rakendatud parandusmeetmed või kavandatavad meetmed

intsidendi kordumise takistamiseks tulevikus, kui on juba teada.

Seega, nõue : …üksikasjad intsidendi kohta ja informatsioon selle

kohta, mida on intsidendi lahendamiseks ette võetud või plaanitakse

ette võtta

Ei ühti EBA juhises tooduga ja on ka praktikas keeruline teostada, sest

viivitamatul teavitamisel, ei ole teada kõik juhtumi asjaolud ja selle

19

lahendamise plaani. Leiame, et tuleb hoida ajaliselt lahus viivitamatu

teavitamine ja sisuline ülevaade.

Loodame, et rahandusministeeriumil on võimalik Pangaliidu

märkuste ja ettepanekutega eelnõu edasise menetlemise käigus

arvestada.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

30 Esmalt märgime, et eelnõu § 1 punktides 6, 12 ja 16 sätestatu, mille

kohaselt põhjendatud huvi tõendamine ei tohi olla ebamõistlikult

koormav (VÕS § 7101 lg 21), põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele

esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus (VÕS

§ 7101 lg 14) ning põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud

nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus (VÕS § 7201 lg

10), on äärmiselt positiivse mõjuga muudatused tarbijaõiguste

tagamise kontekstis laiemalt. Seda eeskätt põhjusel, et olukordades

kus krediidiasutuste poolt lepingu sõlmimisest keeldumiste või

lepingu ülesütlemistega seonduvad põhjendused võivad olla

üldsõnalised, ei ole sisuliselt võimalik tarbijatel ise tõendada, et nad

vastavad kõikidele panga üldtingimustele. Seega toetab TTJA

muudatusi, mille kohaselt tõendamiskoormis läheb krediidiasutustele.

Teadmiseks võetud

31 TTJA peab oluliseks avaldada arvamust eelnõu § 1 punkti 14 osas,

millega VÕS § 711 lõike 1 punkti 24 täiendatakse pärast sõnu

„võimaluste kohta“ sõnadega „ning vastavad kontaktandmed“.

Eelnõu sõnastusettepaneku kohaselt peab makseteenuse pakkuja

esitama teabe vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta.

Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 1 punkti 14 selliselt, et lisaks

kohtuvälisele vaidluste lahendamisele võimalusele esitatakse teave ka

vaidluste lahendamise võimalusele kohtumenetluses.

Nimelt, tarbijakaitseseaduse (TKS) § 40 lg 1 sätestab, et

tarbijavaidluste komisjon lahendab tarbijavaidlusi. TKS § 2 lg 1 p 6

defineerib tarbijavaidlust kui tarbija ja kaupleja vahelisest lepingust

tulenevate lepinguliste kohustustega seotud vaidlust. Juhul kui

põhimakseteenuse leping jääb sõlmimata, ei teki tarbija ja

makseteenuse pakkuja vahel lepingulist suhet. Teisisõnu on tegemist

lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkinud vaidlusega, mille

lahendamine ei kuulu TVK pädevusse.

Mittearvestatud VÕS § 711 lõike 1 punkti 23 sätestab, et makseteenuse pakkuja

esitab makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile

makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste

lahendamise korda käsitlevad tingimused. Nimetatud punkt hõlmab

endas ka kohtusse pöördumise võimaluste kohta teavet.

20

Selliseid lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevaid vaidlusi

lahendab täna maakohus, mistõttu oleks asjakohane lisada VÕS

§ 711 lg 1 punktis 24 viide kohtule.

32 Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201. VÕS § 7201 lg

3 p 3 kohaselt, krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija ei vasta enam

käesoleva seaduse § 7101 lõikes 2 nimetatud tingimustele. Juhime

tähelepanu, et VÕS § 7101 lg 2 ei sisalda tingimusi, millele § 7201

lg 3 p 3 viitab, samas seletuskirjas on tingimused välja toodud.

Ehkki eelnõu § 1 punktiga 4 tehakse muudatus, mille kohaselt §-s

7101 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „lähtudes

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga

„kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele“, peaks VÕS § 7101

lg 2 kajastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud tasude

võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole

juurdepääsu kohta1, artikli 19 lõikes 2 nimetatud tingimusi. Eelnevat

toetab ka seletuskirjas sätestatu (eelnõu § 1 punkti 16 selgitus, lk 11-

12)- TTJA palub eelnõus vastavad muudatused teha, tagamaks

õigusselgus ning võimaldamaks üheselt ja lihtsalt aru saada, milliste

tingimuste täitmata jätmise korral võib krediidiasutus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda.

Mittearvestatud VÕS § 7101 lg 2 sätestab, et krediidiasutus on Euroopa Liidus

seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709

lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud

tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste

lepingu (edaspidi põhimakseteenuse leping). Tingimus on asjaolu,

millest oleneb mingi muu asjaolu. Ehk et tingimuseks on see, et isik

elab El-is seaduslikult ning tal on põhjendatud huvi kõnealuse

lepingu sõlmimiseks.

33 Lõpetuseks tänab TTJA, et arvestati TTJA varasema ettepanekuga

viia TKS §-des 71, 721, 722 ja 723 sisalduvad väärteokoosseisud FI

ainupädevusse (KKM ülempiiri rikkumine, vastutustundliku

laenamise põhimõtte rakendamata jätmine, maksekonto- ja

teenustega seonduv). Eelnõu § 7 punktiga 5 tehakse vastavad

muudatused ning nimetatud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks

määratakse TTJA asemel FI.

Teadmiseks

võetud

Õiguskantsler

34 Väärib kiitust, et võlaõigusseadust soovitakse täiendada selliselt, et

krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 10 alusel,

küll aga võib pank oma riskide maandamiseks rakendada pangakonto

kasutamise piiranguid. Eelnõu järgi ei rakendata piiranguid juhul, kui

inimene soovib teha ametiasutusele makse trahvi, maksu või

Teadmiseks võetud

21

riigilõivu tasumiseks. Neis mõlemas muudatuses on arvestatud

õiguskantsleri ettepanekut Riigikogule.

35 Kuigi eelnõuga kavandatavad muudatused annavad inimesele

senisest parema ligipääsu põhimakseteenusele ja seeläbi ka võimaluse

tasuda riigilõivu oma pangakontolt, on küsitav, kas olukorda aitab

parandada see, kui riigilõivuseaduse§ 9 lõikesse 3 lisatakse sõna

„vähemalt“. Niisugune täiendus osutab sellele, et riigiasutus võib

sularahas vastu võtta ka riigilõivu, mis on suurem kui kümme eurot.

Samas ei selgu normist ega ka seadusemuudatuse seletuskirjast, mis

kaalutlustel peaks riigiasutus riigilõivu sularahas vastu võtma. Pole

ka arusaadav, kuidas inimene peaks riigiasutusele teada andma, et ta

soovib riigilõivu tasuda sularahas või kuidas tuleb inimesel

riigiasutusele oma soovi põhjendada. Ei ole arusaadav, kas

seletuskirjas nimetatud põhjendatud vajaduseks on üksnes

pangakonto puudumine või on inimesel ka muul põhjusel võimalik

tasuda riigilõivu sularahas. Pakutud lahendus ei ole seetõttu

õigusselge.

Palun kaaluge eelnõu § 1 punktis 12 esitatud võlaõigusseaduse § 7101

lõike 14 sõnastuse täpsustamist. Norm näeb praegu ette, et

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist

tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Seletuskirjast selgub, et

muudatusega soovitakse võtta tarbijalt kohustus tõendada, et ta vastab

kõigile panga üldtingimustele, kui pank on keeldunud temaga

põhimakseteenuse lepingut sõlmimast. Sätte sõnastus ega seletuskiri

ei võimalda üheselt aru saada, millisel juhul ja mis nõuete täitmist või

täitmata jätmist peab tõendama krediidiasutus.

Arvestatud osaliselt Leiame, et on ebamõistlik hakata ette nägema täpseid aluseid, et

mis tingimustel peavad riigiasutused sularaha vastu võtma.

Teadaolevalt on täna selliseid olukordi, kus soovitakse riigilõivu

sularahas maksta, väga vähe ning seetõttu on ebaproportsionaalne

hakata sätestama õigusaktis ette täpsemaid tingimusi, sisuliselt

oleks tegemist ülereguleerimisega.

Sularahas maksmise põhjus võib olla nii maksekonto puudumine

kui ka mõni muu – lihtsalt kui inimene leiab, et nii on talle

mugavam/kiirem ja kui riigiasutus on valmis ka sularaha suuremas

summas kui 10 eurot vastu võtma (sh juhul kui konkreetse olukorra

tekkimisel on riigiasutusel võimalik tagasi anda ka vahetusraha, nt

kui inimene maksab 100 euroga kuid riigilõiv on sellest väiksem).

Inimese poolt teada andmine – see sõltub olukorras, kas inimene

tuleb vastavasse riigiasutusse ise koha peale ja annab siis teada, et

soovib riigilõivu sularahas maksta või uurib eelnevalt telefoni teel

sularahas maksmise võimalusi.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

37 Eesti Kaubandus-Tööstuskoda tänab võimaluse eest avaldada

arvamust võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Annan teada, et

Kaubanduskojal ei ole täiendavaid kommentaare.

Teadmiseks võetud

Rahapesu Andmebüroo

Rahapesu Andmebüroo tänab võimaluse eest esitada oma arvamus II

kooskõlastusringile saadetud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, mis

puudutab eelkõige põhimaksekonto avamise ja sulgemise

Teadmiseks võetud

22

regulatsiooni muutmist. Olles tutvunud eelnõu ja selle juurde

koostatud dokumentidega, anname teada, et Rahapesu Andmebürool

ei ole käesoleval ajahetkel lisada omapoolseid ettepanekuid ega

kommentaare.

I kooskõlastusring

Justiitsministeerium

1 Rahandusministeerium on saatnud Justiitsministeeriumile

kooskõlastamiseks võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). Justiitsministeerium

kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega. 1. Palume arvestada

käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega

tehtud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu

mõju kohta.

Arvestatud Kõikide märkustega on arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on esitatud märkuste põhjal muudetud ja

täiendatud.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

2 MKM kooskõlastab võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (puudutab põhimakseteenust, FI ja

TTJA pädevusi, riigilõivu) märkusteta.

Mari-Liis Aas

tarbijakaitse nõunik

Ettevõtluse osakond

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

12.07.2024 e-kiri

Teadmiseks võetud

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

3 Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kooskõlastab märkustega

võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu.

Vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 7101 lõikele 2 on

krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale

käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste

osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima

põhimakseteenuste lepingu (edaspidi põhimakseteenuse leping),

lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. VÕS

§ 7101 lõikes 1 on sätestatud, et kui isik ja tema taotletavad

lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse

pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse

osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku

nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse

Arvestatud Eelnõu on täiendatud ning muudetud on VÕS § 7101 lõiget 2.

Muudatusega asendatakse nimetatud lõikes tekstiosa „lähtudes

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest“ tekstiosaga

„kui isik vastab seaduses sätestatud tingimustele.

Muudatuse tulemusel ei ole põhimakseteenuste lepingu sõlmimine

tingitud makseteenuse pakkuja poolt kehtestatud teenuste

üldtingimustest või makseteenuse osutamise tüüptingimustest.

23

pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3

lõikes 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud

üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses.

VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt sõlmib krediidiasutus

põhimakseteenuste lepingu tarbijaga kahe tingimuse täitmise korral.

Esiteks tarbijal peab olema põhjendatud huvi, teiseks tarbija poolt

taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja

makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või

makseteenuse osutamise tüüptingimustel. Eelneva põhjal võib

järeldada, et krediidiasutus võib oma tootetingimustes ette näha

kriteeriume, mille alusel otsustada, kas sõlmida tarbijaga

põhimakseteenuste lepingu või mitte. Näiteks AS LHV Pank

üldtingimuste punkt 5.2 sätestab, et Pangal on õigus makseteenuse

lepingu sõlmimisest keelduda, kui selleks on mõjuv põhjus. Punktides

5.2.1 – 5.2.12 on sätestatud loetelu mõjuvatest põhjustest, millal Pank

võib keelduda makseteenuse lepingu sõlmisest. Näiteks sätestab

punkt 5.2.8, et makseteenuse lepingu sõlmimata jätmiseks on

mõjuvaks põhjuseks eelkõige asjaolu, kui Panga hinnangul on isik

seotud tegevusvaldkonna, territooriumi, ühenduse või režiimiga,

mille suhtes on kehtestatud Sanktsioonid.

AS LHV Pank üldtingimused. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.lhv.ee/et/uldtingimused

VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjus võivad krediidiasutused

sõltuvalt ettevõtlusmudelist või regionaalsetest omapäradest piirata

teatud isikute juurdepääsu pangakonto kasutamise võimalusele, mis

võib negatiivselt mõjutada ettevõtluskeskkonda ja regionaalset

arengut. Näiteks võib Ukraina sõjapõgenikust põllumajandustootja

abitöölise (näiteks maasikakorjaja) puhul krediidiasutus keelduda

pangakonto avamisest viidates oma tootetingimustele, näiteks sellele,

et isik ei esitanud krediidiasutuse nõudmisel oma vara või rikkuse

päritolu seaduslikkuse tõendamiseks piisavalt andmeid või

dokumente, kuid paraku nimetatud isikul võib puududa võimalus

esitada dokumente, põhjusel, et viimane oli sunnitud põgenema

sõjategevuse tõttu ja dokumendid võisid jääda kodumaale või hävida

sõjategevuse tõttu. Samuti on olemas teatud hulk Võrumaa elanikke,

kes ka tänapäeval käivad tööl Pihkvas, mida krediidiasutus võib

pidada piisavaks seotuseks režiimiga, mille suhtes on kehtestatud

24

sanktsioonid ning sellel alusel keelduda makseteenuse lepingu

sõlmimisest.

Tänapäeval on pangakonto omamine, nagu on leitud ka eelnõu

seletuskirjas, majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik

tingimus. Antud seisukohta kinnitas ka õiguskantsler, märkides, et

pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste

põhiõigusi, sest tänapäeval on pangakontota võimatu või väga

keeruline põhiseaduse (PS) alusel teostada omandiõigust (PS § 32),

osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19),

hoolitseda oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste

kaitseks kohtusse (PS § 15).

Euroopa Parlament on leidnud oma soovitustes komisjonile, et igal

tarbijal, st mis tahes füüsilisel isikul, kes tegutseb muudel kui

kaubanduslikel, ärilistel või ametialastel eesmärkidel, kes elab liidus

seaduslikult ja kel vastavas liikmesriigis maksekontot veel ei ole,

peab olema õigus avada liikmesriigis tegutseva makseteenuse

pakkuja juures põhimaksekonto ja seda kasutada. Samuti leidis

Euroopa Parlament, et põhimaksekonto avamisest võib keelduda või

selleks antud loa tühistada liidu või liikmesriigi asjaomaste

õigusaktide alusel ainult objektiivsetel põhjustel, mis puudutavad

näiteks järgmisi juhte:

a) rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitlevate õigusaktide

mittetäitmine,

b) pettus, usalduse kuritarvitamine või dokumentide võltsimine,

c) põhimaksekontoga seotud nõuete tõsine ja pidev rikkumine.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga

seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja

põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–

246) artikkel 16 lõigete 2 ja 6 koosmõjust tulenevalt on regulatsiooni

eesmärgiks tagada tarbijatele ligipääs põhimaksekontole ning

põhimõte, et põhimaksekonto avamisest keeldumise alused on

kindlaksmääratud pigem seaduse tasandil.

Õiguskantsler on leidnud märgukirjas, et tuleb nentida, et VÕS § 7101

ja KAS § 89 lg 9 ei ole koostoimes piisavalt selged, et tagada kõigile

tarbijatele juurdepääs pangakontole ja selle kaudu

põhimakseteenustele. VÕS § 7101 ei pane pankadele sõnaselgelt ka

25

kohustust tagada tarbijale põhimakseteenused olenemata tema

finantsolukorrast.

Eelnevat arvesse võttes teeme ettepaneku kaaluda VÕS § 7101 lõigete

1 ja 2 muutmist selliselt, et põhimakseteenuste lepingu sõlmimine ei

oleks tingitud makseteenuse pakkuja poolt kehtestatud teenuste

üldtingimustest või makseteenuse osutamise tüüptingimustest.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

4 Täname võimaluse eest avaldada arvamust võlaõigusseaduse ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta,

mis puudutab eelkõige põhimaksekonto avamise ja sulgemise

regulatsiooni muutmist. Toome järgnevalt välja TTJA ettepanekud

eelnõu ja seletuskirja osas.

TTJA ei nõustu muudatusega, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 711 lõiget

1 täiendatakse punktiga 25 järgmises sõnastuses: „25) tarbijavaidluste

komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed“. Palume kaaluda

sätte ümbersõnastamist järgmiselt: "teave tarbija võimaluste kohta

pöörduda kohtu ja kohtuvälise vaidlusi lahendava organi poole ning

vastava organi ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“

Palume võimalusel mitte tuua välja konkreetselt tarbijavaidluste

komisjoni (TVK või komisjon). Nimetatud komisjon lahendab ainult

tarbija ja kaupleja vahelisest lepingust tulenevate lepinguliste

kohustustega seotud vaidlusi (tarbijakaitseseaduse – TKS - § 40 lg 1

ja § 2 lg 1 p 6). Praeguses sõnastuses jääb ekslik mulje, et tarbijal on

õigus pöörduda ka näiteks põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

keeldumise korral tarbijavaidluste komisjoni, sest VÕS § 7101

(lepingu sõlmimine) lg 7 viitab kõnealusele sättele. Aga kui

põhimakseteenuse leping jääb sõlmimata, siis ei teki tarbija ja panga

vahel ka lepingulist suhet. Teisisõnu on tegemist lepingueelsete

läbirääkimiste käigus tekkinud vaidlusega, mille lahendamine ei

kuulu TVK pädevusse. Sellised vaidlusi lahendab täna maakohus,

sellest tulenevalt palume lisada ka viide kohtule.

Jääme seisukohale, et kuigi turuosalised ise peaksid suutma eristada

lepingulisi ja lepinguväliseid vaidlusi, siis juba 2024. aasta TVK

praktika on näidanud, ei paraku see nii alati pole. Turule selguse

toomiseks tasub kaaluda nimetatud sätte ümbersõnastamist.

Arvestatud VÕS § 711 lõige 1 punkti 25 on muudetud, kuid mitte välja pakutud

sõnastuses. Pakutud sõnastus dubleerib osaliselt sama lõike punkte

23 ja 24, milles on vastavalt ette nähtud, et esitada tuleb

makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste

lahendamise korda käsitlevad tingimused ning teave vaidluste

kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta.

Sõnastatud järgmiselt: 25) kohtuvälise vaidluse lahendava organi ja

Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Seletuskirja on lisatud selgitus lepinguliste ja lepinguväliste

vaidluste lahendamise kohta põhimakseteenuse lepingu sõlmimise

vaatest.

Eesti Pangaliit

26

5 Võlaõigusseaduse (VÕS) muutmine

VÕS § 7101 lõike 2 täiendamine Teeme ettepaneku lisada sättesse (alla joonitud lauseosa):

(2) Krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale

tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi

korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu (edaspidi

põhimakseteenuse leping), lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud tingimustest, väljaarvatud kui tarbijal on Eesti Vabariigi

territooriumil asutatud krediidiasutuses või Euroopa Liidu

liikmesriigi territooriumil asutatud krediidiasutuse Eesti Vabariigi

filiaalis maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust.

Krediidiasutus peab võimaldama põhimakseteenuseid kasutada eri

kanalite, sealhulgas internetirakenduse kaudu. Tarbijal ei ole õigust

nõuda krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või kanali

kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi tarbijale ei

paku.

Kommentaar

Direktiiv 2014/92/EL art 16 lg 5 sätestab:

Liikmesriigid võivad lubada põhimaksekontot pakkuvatel

krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata, kui

tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva

krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli

17 lõikes 1 loetletud teenuseid, välja arvatud juhul, kui tarbija teatab,

et ta on saanud teatise maksekonto sulgemise kohta.

Kui teises krediidiasutuses põhimakse teenuse kasutamine on aluseks

põhimakse teenuse ülesütlemiseks, siis peaks olema see ka põhimakse

teenuse osutamisest keeldumise aluseks.

Seletuskirjas (lk 15) on ka selgitatud, et VÕS-i lisatava § 7201 lõikega

7 sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s

631 nimetatud elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel

kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu nii põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisel kui ka lepingu ülesütlemisel. Eelnõus vastav säte

hetkel puudub.

Mittearvestatud Eelnõust on välja jäetud maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 2

punktis e sätestatud tingimus, et põhimakseteenuse lepingu võib

üles öelda juhul, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal

juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal

kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Eelnõuga ei

sätestata ka alust keelduda maksekonto avamisest juhul, kui tarbijal

juba on teine maksekonto, mis võimaldab põhimakseteenuste

kasutamist.

Kõnealuse ülesütlemise aluse sätestamine ei ole liikmesriigile

kohustuslik. Direktiivi eesmärk on elavdada finantsteenuste

tarbimist ning konkurentsi erinevate pakkujate vahel. Direktiiv

lubab tarbijale kehtestada või sälitada soodsamaid tingimusi.

27

6 VÕS § 7102 lõike 4 täiendamine

Eelnõuga täiendatakse VÕS § 7102 lõike 4 teist lauset pärast sõna

„asjaolust“ sõnadega „ning esitab juhtumi üksikasjad ja teabe

vastavate abinõude kasutamise kohta“;

Seletuskirja sõnastus on viitega ebatäpne: Muudatus on vajalik, kuna

PSD2 artikkel 68 lõige 2 näeb kõnealusel juhul ette, et kontot haldav

makseteenuse pakkuja teatab kontoteabe teenuse pakkuja või makse

algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult

pädevale asutusele.

Õige viide on artikkel 68 lõige 6.

Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on muudetud. PSD2 artikli 68 lõike 6

ülevõtmist käsitlev säte on viidud VÕS-ist üle makseasutuste ja e-

raha asutuste seadusesse ning sätte sõnastust on täpsustatud.

7 VÕS § 7201 lõige 1

Palume täpsustada tarbija mõistet ning täiendada vastavalt

seletuskirja. Krediidiasutuste jaoks on oluline, et seadus täpselt

piiritleks, milliste tarbijate puhul lepingu ülesütlemise erisused

kehtivad. Tarbija mõiste on täna defineeritud VÕS § 1 lõikes 5, kuid

kõik selle mõiste alla minevad tarbijad ei kuulu maksekonto direktiivi

kohaldamisalasse. Eelnõu järgi on VÕS § 7201 uue sõnastuse eesmärk

viia Eesti seadus kooskõlla maksekonto direktiiviga.

Seletuskirjas (lk. 12) on öeldud: „Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige

1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab

põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja

käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel (paragrahvi pealkirjas

räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna lisada

sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka

korraliselt üles öelda).“ Arvestades, et väljaspool EL elavatele

tarbijatele põhimakseteenuse lepingu sõlmimise kohutus ei laiene, siis

ei laiene nendega sõlmitud põhimakseteenuse lepingutele ka

maksekonto direktiivist tulenevad ülesütlemise alused. Seega palume

seletuskirja muuta ja välja tuua, et teatud tarbijate puhul on võimalik

ka põhimakseteenuse lepingu korraline ülesütlemine. See märkus on

otseselt seotud ka § 7201 lõikega 9, mis deklareerib, et kõikidel

muudel alustel ülesütlemine on tühine.

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud järgmiselt.

Selles paragrahvis sätestatud ülesütlemise alused kehtivad ainult

VÕS § 7101 lõikes 2 nimetatud põhimakseteenuse lepingute kohta.

Kõik tarbijad aga ei kuulu selle paragrahvi kohaldamisalasse.

Näiteks näeb viimati osundatud paragrahv ühe tingimusena ette, et

põhimakseteenuse osutamise kohustus on ainult tarbijale, kes elab

Euroopa Liidus seaduslikult. Nende tarbijate puhul, kellele

kõnealune paragrahv ei kohaldu, on võimalik makseteenuse leping

ka korraliselt üles öelda.

8 VÕS § 7202 lõige 3 punkt 4

Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7201 lg 3 p 4 järgmiselt:

Arvestatud Kõnealune lepingu ülesütlemise alus on eelnõust välja jäetud. Vaata

selgitust number 5.

28

4) tarbijal on teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud

krediidiasutuses või Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil

asutatud krediidiasutuse Eesti Vabariigi filiaalis maksekonto, mille

kaudu osutatakse talle põhimakseteenust;

Kommentaar

EL-i krediidiasutuste filiaalid võivad suuta täita täielikult

põhimakseteenuse osutaja funktsiooni (nt Citadele – ATM-võrgustik,

maksekaardid, pangakontorid, internetipank jm) ja tulevikku

vaatavalt olla elutähtsa teenuse osutajad.

9 VÕS § 7201 lõige 3 punkti 6

Eelnõuga täiendatakse seadust §-ga 7201 järgmises sõnastuses:

§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine

(3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu

üles öelda, kui:

6) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud

piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate

kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100

eurot.

Seoses punktiga 6 teeme ettepaneku mitte määrata minimaalset võla

summat. Panga teenuste teenustasud on väikesed ja enamike klientide

puhul näitab 180 päeva statistika, et võlgnevused jäävad alla 10 euro

põhivõlg. 100 eurose võlamäära korral jääks enamik makseteenuseid

sulgemata ja lepingute lõpetamine toimuks pigem punkti 5 alusel, mis

tähendab põhjendamatut lepingute lõpetamise venitamist ja

võlakoorma kasvatamist kliendi suhtes. Võlgnevuses kontode

sulgemine on oluline, sest seeläbi saab hoida kliendibaasi korras.

Kuivõrd punkti 6 muudatused on uudsed ja rakendamine eeldab IT

arendusi, siis soovime punktile 6 ülemineku aega, seaduse muudatuse

jõustumisest + 6 kuud.

Täiendavalt teeme ettepaneku laiendada VÕS § 7201 lõike 3 punkti 6

sõnastust, hõlmates ka muude lepingute oluliste kohustuste

rikkumise. Meie hinnangul on säte hetkel sõnastatud liiga kitsalt,

keskendudes vaid teenustasude võlgnevusele. Põhimakseteenuse

osutamise lepingutes on ka muid kohustusi, mida klient peab järgima

ja mille olulise rikkumise korral peaks krediidiasutusel olema õigus

Osaliselt arvestatud Minimaalne summa suurus on eelnõust välja jäetud.

Täiendav ettepanek laiendada VÕS § 7201 lõike 3 punkti 6

sõnastust, hõlmates põhimakseteenuse lepingu erakorralise

ülesütlemise alustega ka muude lepingute oluliste kohustuste

rikkumise, ei ole maksekonto direktiiviga kooskõlas. Maksekonto

direktiivi artikkel 19 lõige 3 sedastab, et liikmesriigid võivad

täiendavalt kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid

lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto

raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Sellised juhtumid põhinevad

nende territooriumil kohaldatava siseriikliku õiguse sätetele ning

nende eesmärk on hoida ära tarbijate poolt põhimaksekonto

juurdepääsuõiguse kuritarvitamist. Üldistatult, konkreetselt

määratlemata kohustuste rikkumise sätestamine ei ole kooskõlas

nimetatud artikliga, kuivõrd selline alus ei ole käsitatav kui piiratud

arv konkreetseid lisajuhtumeid. Selline alus annaks laiad õigused

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks.

29

leping üles öelda (nt kaardi- ja internetipanga lepingute puhul

maksevahendi isikliku kasutamise kohustus; turvaelementide

saladuses hoidmise kohustus; maksekonto lepingu puhul pangale

hoolsusmeetmete täitmiseks vajalike andmete ja dokumentide

esitamise kohustus).

10 VÕS § 7201 lõige 4

Eelnõuga soovitakse sätestada § 7201 lõige 4 järgmises sõnastuses:

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alusel

ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu

üles etteteatamistähtaega järgimata. Muudel alustel lepingu

ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem

kui kaks kuud.

Sisuliselt tähendab, et lõike 3 punktides 3-6 juhtudel on ülesütlemise

aeg 6+2 kuud. Leiame, et võlgnevuse (lõige 3 punkt 6) ja ka

kohustuste rikkumise (meie ettepanek punktis 5) puhul ei ole mõistlik

lasta viivisel suureneda või kohustuse rikkumisel jätkuda. Ettepanek

ka punkti 6 puhul lubada etteteatamiseta lõpetamist ehk siis vastavalt

punktis 6 toodud ajale (6 järjestiku kuu jooksul on teenus võlas või

rikkumises, siis seitsmendal kuul on õigus teenuse ülesütlemiseks

erakorraliselt). Võla tekkimisest teavitamise kohustus eksisteerib

krediidiasutusel endiselt, mistõttu teenuseid ei suleta ilma ette

teatamata. Samuti on tava, et klientidele jäetakse mõistlik aeg võla

maksmiseks, enne teenuse lõplikku sulgemist.

Mittearvestatud Nimetatud tähtajad on sätestatud maksekonto direktiivi artikkel 9

lõikes 4, mis näeb ette, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui

krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b,

d ja e ning lõike 3 ühel või enamal põhjustel, teavitab ta vähemalt

kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult ja

tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui

selline põhjenduse teatamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või

avaliku korra eesmärgiga. Kui krediidiasutus lõpetab lepingu

vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub lõpetamine viivitamata.

Eelnõus sätestatud tähtajad vastavad nimetatud arttiklis sätestatud

tähtaegadele.

11 VÕS § 7201 lõige 6

Eelnõu kohaselt on krediidiandjal õigus pärida andmeid

täitmisregistrist tarbija teise konto olemasolu kohta kui tarbija on

andnud selleks nõusoleku. Pangaliit ei toeta nõusoleku põhist

lähenemist, sest andmete saamine teenib kohustatud isiku jaoks

eesmärki tuvastamaks alused, kas põhimakseteenuse pakkumiseks

võib esineda seadusega ette nähtud keeldumise alus.

Nõusoleku puudumisel või selle tagasi võtmisel ei saa kohustatud isik

pakutud muudatuse alusel tuvastada, kas isikul on teises

krediidiasutuses maksekonto, mille kaudu osutatakse talle

põhimakseteenust ning nimetatud alus seaduses muutub sisutuks.

Seetõttu pooldame selge ja ühese õigusliku aluse viimist õiguslikku

raamistikku, mille alusel krediidiasutus saab tuvastada reaalset

Mittearvestatud Kuna eelnõust on välja jäetud alus keelduda põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisest juhul, kui tarbijal juba on teine vastav konto

ning välja on jäetud ka vastav lepingu ülesütlemise alus, siis

jäetakse eelnõust välja ka õigus pärida sellel eesmärgil

täitmisregistri kaudu andmeid.

30

kliendi vajadust elutähtsaks teenuseks. Seejuures ei leia seletuskirjast

ühtegi põhjendust selle nõude kehtestamisele.

Oleme seisukohal, et olukorras, kus maksekonto direktiiv võimaldab

ja ka Eesti seadus hakkab võimaldama sellel põhjusel lepingu

sõlmimisest keelduda, ei tohiks sellise fakti kontrollimine sõltuda

sellest, kas tarbija annab selleks nõusoleku. Juhul, kui eelnõu

muutmine ei ole mingil põhjusel võimalik, palume seletuskirja

täiendada, esitades põhjendused, miks on vaja tarbija nõusolekut.

Täiendav märkus lõike 6 osas, kus § 7101 lõikes 51 viide on vale.

(6) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63

nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva

seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4

nimetatud teise maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku.

12 VÕS § 7101 täiendamine

Teeme ettepaneku täiendada VÕS § 7101 uue lõikega, mis

selgesõnaliselt võimaldaks krediidiasutusel põhimakseteenuse

osutamist piirata. Ettepaneku aluseks on seletuskirja lk. 3 ja 7

märgitud selgitused, mille kohaselt saavad krediidiasutused ja

makseasutused kehtestada riski maandavaid piiranguid ja teatud

juhtudel on RahaPTS-i kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid

kehtestama. Meie hinnangul puuduvad kehtivas seaduses normid, mis

võimaldaksid põhimakseteenustele kehtestada riske maandavaid

piiranguid. Kui seaduseandja leiab, et need on juba olemas, siis

alternatiivina eelnõu muutmisele palume sellistele sätetele

seletuskirjas selgelt viidata.

Arvestatud Eelnõusse on lisatud võimalus kehtestada konto kasutamisele

teatud riske maandavaid piiranguid.

13 VÕS § 7201 lõige 7 seletuskirja täiendamine

Teeme ettepaneku täiendada eelnõu seletuskirja VÕS § 7201 lõike 7

osas. Hetkel sätestab eelnõu, et juhul, kui krediidiasutus ütleb

põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesoleva paragrahvi lõike

3 punktidele 3–6, siis kohaldatakse VÕS § 720 lõigetes 3, 5 ja 6

sätestatut. Kas seadusandja mõte on olnud see, et kõikidel muudel

erakorralise lõpetamise juhtudel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 720

lg 3 (mis näeb ette, et tarbija peab teenustasusid maksma vaid perioodi

eest kuni lepingu lõppemiseni) või VÕS § 720 lõige 5 (mille kohaselt

on krediidiasutusel kohustus välja maksta lepingu lõppemisel kontol

Arvestatud Muudetud on nii eelnõu kui ka seletuskirja. Eelnõus nähakse ette,

et ka kõikide muude põhimakseteenuse lepingu erakorraliste

ülesütlemiste puhul kohaldatakse VÕS §-i 720. Muudatuse

tulemusel kohaldub kõikidele juhtudele VÕS §-s 720 sätestatud

korralise ülesütlemise regulatsioon ning neid tuleb kohaldada

vastavalt konkreetsele olukorrale. Kui põhimakseteenuse leping

öeldakse üles nt RahaPTS-i alusel, siis võimaldab VÕS § 720

hinnata, kas on võimalik kohaldada nt selle paragrahvi lõiget 5,

mille kohaselt makseteenuse lepingu lõppemisel peab

makseteenuse pakkuja maksma kontol oleva raha kliendile või tema

määratud kolmandale isikule välja või kandma selle kliendi

31

olnud jääk)? Palume seletuskirjas sellisel juhul viidata, millised sätted

kuuluvad kohaldamisele juhtudel, kus põhimakseteenuse leping

öeldakse üles VÕS § 7201 lõike 3 punktide 1 või 2 alusel. Hetkel on

selgusetu, mis arvestuse järgi maksab tarbija sel juhul teenustasusid

ning mida tuleks teha tarbija maksekontol oleva jäägiga, kui ei

kohaldu VÕS § 720 lõiked 3 ja 5.

määratud kontole sama või teise makseteenuse pakkuja juures, kui

seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

14 Täiendav ettepanek täiendada eelnõud VÕS §-i 4034 lõikega 31

Eelnõuga täiendatakse võlaõigusseadust VÕS § 720¹ lõikega 6 andes

sellega põhimakseteenuse pakkumise raames juurdepääsu

täitmisregistrile. Leiame, et oleks asjakohane ja põhjendatud anda

krediidiasutusele juurdepääs täitmisregistrile lisaks ka

vastutustundliku laenuandmise põhimõtte rakendamisel tarbija

krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil. Vastava juurdepääsu

olemasolu võimaldaks krediidiasutusel, kelle poole tarbija on

pöördunud laenutaotlusega, saada õiget teavet tarbija kontode

olemasolu kohta teistes krediidiasutustes, mis on vajalik tarbija

olemasolevate finantskohustuste kindlaks tegemiseks ja mis hoiaks

ära tarbijapoolse tahtliku või tahtmatu ebatäpse teabe esitamise.

Teeme ettepaneku täiendada eelnõud VÕS §-i 4034 lõikega 31

järgmises sõnastuses:

(31) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63

nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal teis(t)e

maksekonto(de) olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku.

Põhjendus:

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 4034 lõikega 31 sätestatakse

krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 631 nimetatud

elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal

teis(t)e maksekonto(de) olemasolu krediidivõimelisuse hindamise

eesmärgil. Krediidiandjatel on kohustus kontrollida finantskohustuste

olemasolu ja tuvastada muud krediidivõtja kohustused. Sellise

kohustuse täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele

arestimissüsteemile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto

olemasolu. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija kirjalikule

nõusolekule.

Mittearvestatud Käesoleva eelnõu keskmes on põhimakseteenuse regulatsiooni

kehtestamine ning vastutustundliku laenamise teemat sellega ei

reguleerita.

32

Alternatiivina võib selle päringu ette näha krediidiandja kohustusena

ja sel juhul oleks andmete väljastamise aluseks seadusest tuleneva

kohustuse täitmine.

15 Krediidiasutuste seaduse (KAS) muutmine

KAS § 3 lõige 22 ja § 3 lõige 31

Teeme ettepaneku välja jätta eelnõust KAS § 3 lõike 22 ja § 3 lõike 31.

Kommentaar

Kehtiv hädaolukorra seaduse § 37 sätestab elutähtsa teenuse

toimepidevust korraldavale asutusele, sh Eesti Pangale kohustuse

kehtestada määrusega nõuded elutähtsa teenuse tasemele. Seega,

eraldi volitusnormi pole KAS-iga vaja Eesti Pangale anda. Nii ongi

tänaseks juba võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu nõue

Eesti Panga poolt määrusega kehtestatud.

Teeme ettepaneku muuta KAS § 3 lõike 23 sõnastust ja sõnastada see

järgnevalt:

„Kui krediidiasutus osutab elutähtsa teenuse osutajana Eesti Panga

poolt nõutavat võrguühenduseta kaardipõhist makseteenust, siis on

see õiguslikult siduv ka siis, kui maksja konto suhtes on tehtud

arestimisakt, kontol olev vara on arestitud või konto või kontol oleva

vara suhtes kehtib käsutuspiirang, kui krediidiasutus on pärast

arestimisest või käsutuspiirangust teada saamist rakendanud

mõistlikke jõupingutusi hoidmaks ära viidatud maksetehingute

võimaldamist. Eeltoodud juhul ei vastuta krediidiasutus võimalike

arestinõuete või muul viisil kontol oleva vara suhtes kehtiva

käsutuspiirangu järgimata jätmise eest.“ Osundame, et Eesti Panga

presidendi 18.08.2024 määrusega nr 8 „Eesti Panga presidendi

määruse muutmine“ sätestati uued elutähtsa teenuse osutaja nõuded.

Määruse seletuskirja kohaselt tuleks täiendada KAS-i muudatusega,

mis vabastaks krediidiasutuse vastutusest olukorras, kus ta on teinud

kõik endast oleneva, et arestinõuet mitte rikkuda, aga see toimub

kaardimaksete võrgulahenduseta režiimis sellest hoolimata.

Olukorras, kus võrguühendused ei toimi, tuleks kaardipõhine

maksetehing lugeda siduvaks ka juhul, kus konto või sellel oleva vara

suhtes on kehtiv arest või käsutuspiirang.

Täiendavalt teeme ettepaneku seletuskirja lk-lt 19 eemaldada

detailsed selgitused võrguühenduseta kaardimakse toimimisest,

Arvestatud osaliselt Leiame, et KAS-i täiendamine on vajalik. Krediidiasutuste tegevust

reguleerib KAS, mistõttu tuleb krediidiasutustele kui elutähtsa

teenuse osutajatele kõnealune kohustus ette näha selgelt ka KAS-

is. Hädaolukorra seaduse § 37 lg 2 on üldine delegatsiooninorm,

mis lubab määrusega kehtestada elutähtsa teenuse kirjelduse ja selle

toimepidevuse nõuded. Ei kehtivas KAS-is ega HOS-is ei ole

võrguühenduseta kaardipõhiste makseteenuste osutamise

kohustust, seetõttu tuleb see ette näha ning HOS-i alusel saab

kehtestada selle teenuse kirjelduse ja toimepidevuse nõuded.

Seletuskirja on muudetud.

33

kuivõrd see suurendab krediidi- ja pettuseriske, mida krediidiasutused

seoses nõutud lahendusega taluma peavad. Arvestades ka ettepanekut

KAS § 3 lg 22 ja § 3 lg 31 eemaldamiseks, ei ole need selgitused ka

sisuliselt vajalikud.

16 RahaPTS § 42 lõige 1

Pangaliit toetab õigusliku raamistiku korrastamist eesmärgiga vältida

pankade üle-reageerimist tarbijatele põhimakseteenuste pakkumata

jätmisel ja viies Eesti õigus kooskõlla makseteenuse direktiiviga,

samaaegselt lähtudes Riigikohtu 22.03.2023. a lahendis nr 2-21-

3552/52 toodust.

Pangaliit ei toeta RahaPTS § 42 lõike 1 muutmist pakutud kujul.

Vastavalt eelnõule ja seletuskirjale jäetakse alustest, mille järgi on

keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või

lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, välja suutmatus täita ärisuhte

seire hoolsusmeedet ja rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus.

Leiame, et muudatus selliselt tooduna ei ole kooskõlas RahaPTS-i

eesmärgi (paragrahv 1 lõige 1) ja rahvusvaheliste põhimõtetega, sest

muudatuse tagajärjel muutuks ärisuhte seire teostamata jätmisel ja

rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse tuvastamisel tehingu

tegemise või ärisuhte loomise või jätkamise otsustamine kohustatud

isiku äriliseks kaalutluseks (riskiisu). Nimetatu ei soosi meie

hinnangul ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust ega

Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamise

tõkestamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Juhime ka

tähelepanu, et krediidiasutustel ei ole lubatud tarbijaga ärilistel

kaalutlustel (riskiisu) ärisuhet lõpetada, vaid üksnes konkreetsetel

makseteenuste direktiivis loetletud alustel, sh näiteks kui tarbija

kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel. Näeme

muudatuses lisaks potentsiaalset vastuolu eelnõu seletuskirjas

viidatud õigusallikate ja põhimõtetega. Mainime, et eelnõu

seletuskirja FATF metodoloogia punkti 10.19 käsitlus lähtub

põhimõttest, et kohustatud isik ei loo ärisuhet ega tee tehingut, kui ta

ei suuda hoolsusmeetmeid täita – nimetatu alt ei ole välistusena

viidatud ärisuhte seire osas kohustatud isiku lõplikule järeldusele, et

seda hoolsusmeedet täita ei saa. Lisaks ei käsitle metodoloogia punkt

tegutsemist rahapesukahtluse puhul, mistõttu sellest vaatest see punkt

pakutud seadusemuudatust ei toeta.

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

34

Mainime siinkohal veel, et EL rahapesu tõkestamise määrus ei ole

veel kehtiv – ühtlasi selle artikkel 20 (1) punkt f nimetab

hoolsusmeetmena ka ärisuhte seiret. Eeltoodust lähtuvalt on pakutud

muudatuse ja EL määruse vahel vastuolu. Märgime veel, et ärisuhte

seire osaks on ka vara või rikkuse päritolu kontrollimine, mistõttu

kohustatud isikute suunamine jätkuvaks teenuse pakkumiseks

olukorras, kus hoolsusmeetmete kohaldamine on osutunud siiski

võimatuks, võib tekitada korduvaid ning ebavajalikke jätkuvaid

toiminguid ning sellega kaasnevalt Rahapesu Andmebüroo

teavitamisega koormamist.

Lisaks on RahaPTS eelnõu 130SE seletuskirjas mainitud § 42

muudatuse osas, et „keeld luua ärisuhet või võimaldada tehingu

tegemist või lõpule viimist kehtib sõltumata sellest, millised on need

seadusega nõutavaid hoolsusmeetmed, mida kohustatud isik täita ei

suuda. Muudatus on vajalik tulenevalt direktiivi artikli 13 lõikest 4 ja

FATF metodoloogia punktist 10.19.“. Seetõttu on praegune muudatus

vastuolus varasema rahandusministeeriumi hinnanguga hetkel

kehtivale AML direktiivile ja FATF metodoloogiaga.

Järgmiseks on muudatus vastuolus eelnõu seletuskirjas toodud sätte

muudatuse eesmärgiga – „põhimaksekonto avamise ja sulgemise

regulatsiooni muutmine“, sest muudatus puudutab ka kõiki teisi

isikuid, kes jäävad makseteenuste direktiivi kohaldamisalast välja, s.t.

äriühingud ja isikud, kes ei ole tarbijad. Direktiivi reguleerimisalast

jäävad välja ka juriidilistele isikutele kuuluvad maksekontod

(ettevõtjate, väikeste- ja mikroettevõtjate maksekontod) ja muud teist

liiki kontod (näiteks kontsernikontod, hoiustamisvõimalusega

kontod, laenukontod jne). Muudatuse universaalsus ei ole meie

hinnangul eelnõu seletuskirjas põhjendamist leidnud.

Meie arvamusel ei saa antud tarbijate de-riskimise vähendamise

lahenduseks olla kohustatud isiku subjektiivset otsustust eeldavate

elementide (s.t. RP või TR kahtluse või ärisuhte seire võimalikkuse

otsus) eemaldamine õigusaktist, vaid selliste otsustusprotsesside

regulatiivne ning eesmärgipärane täpsustamine - õigusaktis või

järelevalve-alastes juhendites.

35

Veel, sätte muutmine pakutud kujul tekitab tulevikus tõenäoliselt

õigusselgusetust süstemaatilisel tõlgendamisel, sest ühelt poolt kaob

RahaPTS-st kohustus ärisuhte seire võimatuse või rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtluse puhul ärisuhe lõpetada, kuid teisalt

kehtestab seadusandja makseteenuste direktiivist tulenvad alused

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks VÕS § 7201 lõikes 3 (punkt

1 maksekonto kasutamine ebaseaduslikel eesmärkidel).

Viimaks leiame, et sätte muutmine mõjutab analoogiliselt eeltooduga

ka selliste isikutega ärisuhete sõlmimist või lõpetamist, kelle osas ei

saa erikohustusega isik RSanS tähenduses teostada ärisuhte seiret

eesmärgiga tuvastada rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine või kelle

osas on rahvusvahelise sanktsiooni kahtlus. Nimelt tuleb vastavalt

rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 21 lõikele 11 erikohustusega

kohaldada ka ärisuhte seiret. Kuna RSanS-s puuduvad ärisuhte

lõpetamise õiguslikud käitumisjuhised, kuulub RSanS § 2 lg 2 alusel

kohaldamisele RahaPTS. Seega edaspidiselt olukorras, kus

erikohustusega isikul puudub võimalus teostada ärisuhte seiret, oleks

seadusemuudatuse järgselt õiguslikult ärisuhte jätkamise või

algatamisest keeldumise otsustamine erikohustusega isiku äriline

kaalutlus.

Teeme ettepaneku RahaPTS-s täpsustada sõnaselgelt, et § 42 lõige 1

alused on erakorralised ülesütlemise alused ja teiseks, lähtudes

Riigikohtu lahendis nr 2-21-3552/52 punktis 21.2. toodust, et

põhimakseteenuse pakkumisest keeldumine ei ole põhjendatud

riskiisu alusel, s.t. juhtudel, kui hoolsusmeetmete (tugevdatud korras)

kohaldamine on kohustatud isiku hinnangul liiga tülikas või kulukas.

Pangaliit on valmis jätkama arutelusid sellest, kuidas õigusaktide

tasandil vähendada de-riskimist ja muuta hoolsusmeetmete

kohaldamist veel efektiivsemaks.

17 RahaPTS § 42 lõige 4

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RahaPTS § 42 lõige 4.

Muudatusega soovitakse lõpetada olukord, kus ainuüksi ühe

päringule vastamata jätmise tõttu ei lõpetataks klientidega ärisuhteid,

vaid kohaldataks tugevdatud hoolsusmeetmeid. Meie hinnangul

päringuga kliendi poole pöördumine on üldjuhul juba olemuslik

täiendavate või tugevdatud hoolsusmeetmete kohaldamine ja

tulenevalt ressursimahukusest ei kohaldata seda kergekäeliselt.

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

36

Ärisuhte lõpetamised ei toimu praktikas kergekäeliselt ja põhjusel, et

klient panga esimesel pöördumisel teadmatusest jätab vastamata ning

pank lõpetab sellele järgnevalt koheselt ärisuhte.

Tagamaks senisest veelgi selgemalt, et ärisuhe tarbijaga lõpetataks

üksnes siis, kui eelnevalt on täidetud tugevdatud hoolsusmeetmete

kohaldamise kohustus ning muud rakendatavad meetmed on

ammendunud (millele viitab ka seletuskiri), siis pakume

lahendusvariantidena enda ettepankuid, mis on toodud § 6 lõike 1

juures. Peame oluliseks jätkuvalt sellise kohustuse ette nägemist

seaduse tasandil, mille järgi on kohustatud isikute klientidel kohustus

õiguspärastele päringutele vastata, sest vastupidisel juhul suureneb

risk klientide poolt rahapesu tõkestamise eesmärgil esitatud

päringutele vastamata jätmiseks.

Rahapesu Andmebüroo

18 Rahapesu Andmebüroo, olles tutvunud eelnõu ja selle juurde

koostatud seletuskirjaga, esitab alljärgnevad märkused ning

tähelepanekud.

1. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse

muudatused.

1.1.Kokkuvõte kavandatavatest muudatustest rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduses ja sellega seonduvalt

võlaõigusseaduse täiendamisest.

Eelnõu §-ga 6 tehakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seaduses (edaspidi RahaPTS) järgmised muudatused:

„1) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohustatud isikul on keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu

tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda

rakendada käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud

hoolsusmeetmeid.“;

2) paragrahvi 42 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.“

Eelnõu järgi on edaspidi RahaPTS-i kohaselt keelatud ärisuhte

loomine ja tehingu tegemine või lõpuleviimine ainult siis, kui

kohustatud isik ei suuda rakendada RahaPTS § 20 lõike 1 punktides

1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid. See tähendab, et seaduses

kehtestatud tehingu tegemise ja ärisuhte loomise keeld muutub

kitsamaks ning keeldumise alustest jääb välja üks senine

Arvestatud Kõnealused RahaPTS-i muudatused on eelnõust välja jäetud.

37

hoolsusmeede (ärisuhte seire) ja rahapesu või terrorismi rahastamise

kahtlus. Samuti kaotatakse eelnõuga RahaPTS § 42 lõikes 4 sätestatud

alus kohustatud isiku poolt kestvusleping etteteatamistähtaega

järgimata erakorraliselt üles öelda. Sellega seonduvalt lisatakse

ühtlasi VÕS-i säte, mille kohaselt ütleb krediidiasutus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata

üles siis, kui: 1) esineb

RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto sulgemise

kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel

kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest.

1.2.RahaPTS § 42 lõike 4 kehtetuks tunnistamine.

Eelnõuga tekitatud õiguslik konstruktsioon, millega tunnistatakse

kehtetuks RahaPTS § 42 lõige 4 ja täiendatakse VÕS-i §-ga 7201

läheb RAB-i hinnangul vastuollu kehtiva Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 artikli 14 lõikega 4 ning FATF

standardil põhineva hindamismetoodika kriteeriumiga 10.19.

Direktiivi (EL) 2015/849 artikli 14 lõike 4 kohaselt näevad

liikmesriigid ette, et kui kohustatud isik ei suuda täita artikli 13 lõike

1 esimese lõigu punktis a, b või c sätestatud kliendi suhtes

rakendatavaid hoolsusmeetmeid, ei tohi ta pangakonto kaudu

tehinguid teha, ärisuhet luua ega tehingut lõpule viia ning peab

asjaomase ärisuhte lõpetama ja kaaluma kliendiga seoses kahtlasest

tehingust teatamist rahapesu andmebüroole kooskõlas artikliga 33.

Liikmesriigid ei kohalda esimest lõiku notarite, muude sõltumatute

õigusteenuse osutajate, audiitorite, väliste raamatupidamisteenuse

osutajate ja maksunõustajate suhtes ainult rangelt sellises ulatuses,

kuivõrd kõnealused isikud on seotud kliendi õigusliku seisundi

hindamisega või ülesannete täitmisega kõnealuse kliendi kaitsja või

esindajana kohtumenetluses või sellega seoses, sealhulgas seoses

nõustamisega menetluse algatamise või vältimise asjus.

Kavandatava eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RahaPTS § 42 lõige 4,

millega kaotatakse seega kõigi kohustatud isikute jaoks alus ükskõik

millise kliendisuhte või tehingu puhul hoolsusmeetmete kohaldamise

võimatuse korral kestvuslepingu etteteatamistähtaega järgimata

erakorraliselt üles ütlemiseks. Sama eelnõuga VÕS-i lisatav uus säte

§ 7201 reguleerib rangelt krediidiasutuste õigust põhimakseteenuse

leping üles öelda. See tähendab, et eelnõuga tekitatakse õiguslik

38

olukord, kus teistel kohustatud isikutel peale krediidiasutuste puudub

seadusest tulenev alus ärisuhte lõpetamiseks hoolsusmeetmete

täitmise võimatuse tõttu, mis läheb otseselt vastuollu direktiivi (EL)

2015/849 artikli 14 lõikega 4.

FATF standardil põhineva hindamismetoodika kriteeriumi 10.19

järgi, kui finantsasutus1 ei suuda järgida hoolsusmeetmeid, tuleks

nõuda, et ta ei avaks kontot, ei alustaks ärisuhteid ega sooritaks

tehingut; või tuleks nõuda ärisuhte lõpetamist, kusjuures FATF-i

standardi soovituse 10 kohaselt on mh selliseks relevantseks

hoolsusmeetmeks ka ärisuhte seire (d). FATF-i standardi soovitus 10

hõlmab krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse osutamisest märksa

laiemat katteala. Sealjuures on oluline silmas pidada seda, et ka kitsalt

krediidiasutused võivad pakkuda teenuseid, mis ei ole hõlmatud vaid

põhimakseteenuse osutamisega – nt pakuvad suuremad

pangadinvesteerimisteenust jms. See võib praktikas tekitada

eriskummalise olukorra, kus nt sama kliendi poolt samas pangas

põhimaksekonto ja investeerimiskonto avamise ning neil tehingute

tegemise osas kehtib erinev regulatsioon, kusjuures

investeerimiskonto osas puuduks pangal seadusest tulenev alus

ärisuhte lõpetamiseks hoolsusmeetmete täitmise võimatuse tõttu,

samas kui põhimaksekonto puhul on selline alus VÕS-i lisatava §-ga

7201 loodud.

Samuti väärib märkimist, et ka rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamist puudutavas õigusaktide paketis sisalduv Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EU) 2024/1624 artikkel 21 (1) näeb

ette direktiivi (EL) 2015/849 artikli 14 lõikega 4 sarnase

regulatsiooni. Arvestades seda, et kõnealune määrus jõustub suuresti

juba 2027. aastal, oleks igati mõistlik juba käesoleval hetkel

seadusandlikke valikuid tehes lähtuda rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise laiemast arengusuunast ning kehtestatava

regulatsiooni sobitumisest rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamist puudutava õigusaktide paketiga. Eelnõu juurde koostatud

seletuskirjast nähtuvalt on selline kooskõla tegelikult samuti

seadusandja eesmärgiks.

Lisaks otsesele vastuolule direktiiviga (EL) 2015/849, AML-paketti

kuuluva määrusega (EU) 2024/1624 ja FATF standardil põhineva

hindamismetoodika kriteeriumiga 10.19, ei saa RAB isegi

39

teoreetilisel tasandil pidada nii põhimõttelist kõiki kohustatud isikuid

puudutavat muudatust kogu rahapesu tõkestamise süsteemis piisavalt

läbimõelduks. Seda eriti olukorras, kus kavandatava eelnõu

eesmärgiks on lahendada väga kitsast ja spetsiifilist probleemi

põhimaksekonto (füüsiliste isikute) jaoks kättesaadavuse osas. Silmas

tuleb pidada, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist

puudutava õigusaktide paketi jõustumisel laieneb kohustatud isikute

ring veelgi. Seega tuleks kõiki kohustatud isikuid puudutavad

muudatused läbi analüüsida oluliselt süsteemsemalt, teostada

asjakohastel juhtudel ka vastavad mõjuhinnangud ja -analüüsid ning

seda tehes vajadusel arvestada konkreetsete kohustatud isikute liikide

spetsiifikaga ning nendele iseloomulike riskidega.

Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust kavandatud kujul

mitte implementeerida ja jääda kehtiva regulatsiooni juurde.

19 1.3.Ärisuhte seire kaotamine RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud

hoolsusmeetmete kataloogist, mille täitmise võimatus on tehingu

tegemisest ja ärisuhte loomisest keeldumise alus.

RAB ei nõustu kaalutlustega, millega jäetakse välja RahaPTS § 20

lõige 1 punkt 6 (ärisuhte seire) hoolsusmeetmete nimekirjast, mille

täitmise võimatus on kohustatud isiku jaoks tehingu tegemisest ja

ärisuhte loomisest keeldumise aluseks.

Nagu käesoleva vastuse punktis 1.2. viitasime, on FATF-i standardi

soovituse 10 kohaselt finantsasutuse jaoks mh selliseks relevantseks

hoolsusmeetmeks, mille täitmise võimatus peaks tingima tehingu

tegemisest ja ärisuhte loomisest keeldumise, ka ärisuhte seire(d).

Samas on ärisuhte seire näol ka laiemalt tegemist äärmiselt olulise

hoolsusmeetmetega, mis ei ole vähem tähtis kui teised RahaPTS-is

sätestatud hoolsusmeetmed. Riskid ei avaldu ja tõusetu ainult ärisuhte

loomise etapis, vaid jätkuvad ka ärisuhte kestel. Eeltoodut arvestades

oleme seisukohal, et RahaPTS § 42 lõike 1 alustest ei tohiks ärisuhte

seire aspekti välja jätta ja soovitame kaaluda sõnastada lause esimeses

pooles selgelt, et keelatud on mitte ainult luua ärisuhet, vaid ka jätkata

ärisuhet. Sealjuures on oluline arvestada, et praktikas tehakse suurem

osa RAB-ile suunatud teadete edastustest just ärisuhte kestel ning

enamus kahtlustest, mida RAB uurib ja uurimisasutustele edastab,

leiavad aset just ärisuhte käigus.

Ühtlasi märgime, et kavandatud muudatusega tehakse praktikas

sisutühjaks RahaPTS § 42 lõike 1 osa, kus kohustatud isikul on

Arvestatud Kõnealune muudatus eelnõust välja jäetud.

40

RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud hoolsusmeetmete

rakendamise võimatusel keeld võimaldada tehingu tegemist või

lõpuleviimist ärisuhte raames. RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5

nimetatud hoolsusmeetmed on suunatud ärisuhte loomise etapile

(RahaPTS § 19 lg 5). Seega kaotades keeldumise alusena §-st 42

ärisuhte seire ehk RahaPTS § 20 lõike 1 punkti 6, pole kohustatud

isikul tegelikkuses ühtegi hoolsusmeedet, mille täitmise võimatuse

alusel oleks võimalik ärisuhte kestel tehingu tegemisest või

lõpuleviimisest keelduda.

Kui seadusandja eesmärgiks on kehtima hakkava regulatsiooni

kooskõla ka lähiaastatel jõustuva nn AML-paketiga, on ühtlasi oluline

märkida, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EU) 2024/1624

artikliga 20 koosmõjus artikliga 21 tuuakse ärisuhte seire

hoolsusmeetmena täitmise võimatus keeldumise alusena taas sisse.

See tähendab, et hiljemalt viidatud määruse jõustumisel 2027. aastal

tuleks RahaPTS § 42 lõike 1 aluseid jälle laiendada. On sealjuures

markantne, et alles 20.07.2020 jõustunud RahaPTS-i muudatustega

laiendati RahaPTS § 42 lõikes 1 toodud keeldumise aluseid, kuna seni

kehtinud regulatsioon, mis hõlmas endas vaid RahaPTS § 20 lõike 1

punktides 1–3 toodud hoolsusmeetmeid, oli seadusandja hinnangul

liiga kitsas. Viidatud eelnõu seletuskirja põhjenduste kohaselt

muudeti paragrahvi pealkirja ja lõiget 1, täpsustamaks, et keeld luua

ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpule viimist kehtib

sõltumata sellest, millised on need seadusega nõutavaid

hoolsusmeetmed, mida kohustatud isik täita ei suuda. Muudatus oli

seadusandja hinnangul vajalik tulenevalt direktiivi artikli 13 lõikest 4

ja FATF metodoloogia punktist 10.19.

Pidevalt muutuvad konkreetset küsimust puudutavad seadusandlikud

lähenemised ja sellest ajendatud järjekindlusetus seadusloomes läheb

vastuollu hea õigusloome tavaga ning laiemalt ka põhiseadusliku

õiguskindluse põhimõttega.

Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust kavandatud kujul

mitte implementeerida ja jääda kehtiva regulatsiooni juurde.

20 1.4.Rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus kui ärisuhte

loomisest või tehingu tegemisest keeldumise alus.

RAB näeb ohtlikku tendentsi selles, kui kohustatud isik (sh

krediidiasutus) ei saa keelduda edasiselt tehingu tegemisest rahapesu

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

41

või terrorismi rahastamise kahtluse korral. Saab möönda, et üks asi on

isiku õigus põhimaksekontot omada, mida saab laiendada ka

kurjategijatele, aga teine asi on rahapesu või terrorismi rahastamise

kahtlusega tehingute imperatiivne võimaldamine. Krediidiasutusel on

võimalus oma riskiisu piire paika pannes ja sise-eeskirjade alusel

teatavaid tehinguid küll vältida, aga kui seadusest tulenevat kohustust

selleks enam ei ole, on see kindlus palju madalam. Sellega seostub ka

ärisuhte seire väljajätmine hoolsusmeetmena, mille täitmine on

ärisuhte loomise või tehingust keeldumise aluseks – kui kohustatud

isik ärisuhtest aru ei saa, siis on raske ka üksikut tehingut monitoorida.

RahaPTS § 19 lõige 1 punkt 4 sätestab, et kohustatud isik kohaldab

hoolsusmeetmeid rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral

hoolimata ükskõik millisest seaduses nimetatud mööndusest, erandist

või piirsummast. See tähendab, et kui esineb rahapesu kahtlus, peab

kohustatud isik pidevalt hoolsusmeetmeid kohaldama ja kui kahtlust

siiski ületada võimalik pole, siis see protsess jääbki korduma, kuni

kohustatud isik ärisuhte hoolsusmeetmete täitmise võimatuse alusel

lõpetab.

Selline lähenemine on kirjeldatud ka Finantsinspektsiooni

soovitusliku juhendi „Krediidi- ja finantseerimisasutuste

organisatsiooniline lahend ning ennetavad meetmed rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamiseks“4 punktis 6.2.3., mille kohaselt

peab kohustatud isik andmete ebapiisavuse või tõele mittevastavuse

või rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral kohaldama

hoolsusmeetmeid seni, kuni andmeid on kogutud piisavalt, kuni

andmete tõelevastavuses ollakse veendunud või kuni rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtlus kõrvaldatakse. Samal ajal kehtib

juhendi punktist 6.2.2 tulenev nõue, et tehinguid võib teostada vaid

erandlikel asjaoludel. Juhendi punkt 6.2.4. näeb ette, et kui mõistliku

aja möödudes ei ole kohustatud isik suutnud juhendi punktis 6.2.3

nimetatud tegevuse käigus kohaldada piisavalt hoolsusmeetmeid, et

ammendavalt koguda andmeid ning veenduda andmete

tõelevastavuses või kõrvaldada rahapesu või terrorismi rahastamise

kahtlust, peab kohustatud isik ärisuhte erakorraliselt üles ütlema

vastavalt juhendi punktis 6.3.3 toodud nõuetele.

Kohustus ärisuhte ülesütlemist põhjendada tuleb krediidiasutuste

seaduse (KAS) § 89 lõikest 91. Kaotades rahapesu kahtluse kui

42

ärisuhte loomisest või tehingu tegemisest keeldumise aluse, tähendab

see, et praktikas hakatakse maskeerima põhjuseid, miks

krediidiasutus ärisuhte loomisest keeldub või ärisuhte üles ütleb, kuna

kõik põhjendused seisnevad selles, et hoolsuskohustust ei ole

võimalik rakendada. Kogumis muudab see olukorra tarbija

seisukohast varasemast läbipaistmatumaks.

Ühtlasi märgime uuesti, et ehkki eelnõu on suunatud krediidiasutuste

ja põhimaksekonto problemaatikale, siis kavandatav muudatus

mõjutab kõiki kohustatud isikuid – sh nt ka kuni 2026. aasta suveni

kehtivate tegevuslubadega VASP-e jne. Eelnõu alusel lisatav VÕS §

7201 on suunatud põhimakseteenusele, samas on suur osa

krediidiasutuste kliente juriidilised isikud. Kui probleemi keskmes on

füüsilised isikud, siis tasub tõsist kaalumist, kas muutma peaks kogu

kehtivat regulatsiooni.

Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku muudatust kavandatud kujul

mitte implementeerida ja jääda kehtiva regulatsiooni juurde.

21 2. Võlaõigusseaduse muudatused.

2.1.VÕS täiendamine §-ga 7201.

Eelnõu § 1 p-ga 6 täiendatakse seadust §-ga 7201.

RAB-i hinnangul on äärmiselt tervitatav ja oluline täpsustus seaduses

see, et eraisikul ei teki automaatselt õigust kõikides pankades kontot

omada.

Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt nähakse eelnõuga ette, et

krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda,

kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud

krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada

käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 loetletud teenuseid. Samal

põhjusel võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu ka üles öelda.

Sellise õiguse täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele

arestimissüsteemile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto

olemasolu. Maksekonto direktiivi art 16 lõige 5 näeb ette, et

krediidiasutused võivad enne põhimaksekonto avamist kontrollida,

kas tarbijal on maksekonto või ei ole maksekontot samas liikmesriigis

asuva krediidiasutuse juures, mis võimaldab tarbijal kasutada artikli

17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad selleks

toetuda tarbija kirjalikule kinnitusele. RAB toob esile, et kavandatav

VÕS § 7201 lõige 6 võimaldab seada praktikas piirangu, sest teise

Arvestatud osaliselt Eelnõust on välja jäetud alus keelduda põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest juhul, kui tarbijal juba on selline leping teise

krediidiasutuse juures. Sellest tulenevalt on välja jäetud ka

täitmisregistrit puudutab osa.

Seletuskirjas on ebatäpsused parandatud.

Mis puudutab ettepanekut kaaluda, kas oleks põhjust eelnõu

täiendada selliselt, et see ei puudutaks ainult krediidiasutusi, vaid

ka makseasutusi, siis sellise muudatuse tegemine ei ole

põhjendatud. Eestis FI tegevusloa saanud makseasutused või e-raha

asutused sellisel kujul ja ulatuses makseteenuseid ei paku nagu

krediidiasutused. Lisaks enamik makseasutusi pakub neid

teenuseid (s.t. makseteenuseid) pankade vahendusel. Ka ei ole

Eestis makseasutused otseselt keskseste arveldussüsteemide

liikmed erinevalt mõnest muust riigist (nt Leedust). Lisaks

arvestades ka makseasutuste ja e-raha asutuste väiksemaid mahte,

ei ole sellise kohustuse sätestamine proportsionaalne.

RahaPTS § 42 lõike 4 muudatus on eelnõust välja jäetud.

43

maksekonto olemasolu kontrollimiseks on vaja tarbija kirjalikku

nõusolekut. Teeme ettepaneku, et kirjalik nõusolek saaks olla lisatud

ka konto avamise taotlusesse.

Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt sätestatakse eelnõuga VÕS-i

lisatava § 7201 lõikega 7 krediidiasutusele õigus täitemenetluse

seadustiku (edaspidi TMS) §-s 631 nimetatud elektroonilise

arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal teise maksekonto

olemasolu nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel kui ka lepingu

ülesütlemisel. Selles osas viitab seletuskiri aegunud regulatsioonile,

kuna TMS § 631 on alates 01.01.2024 kehtetu. Eelnõus endas on viide

TMS §-s 63 nimetatud täitmisregistrile.

Samuti on eksitav viide seletuskirja leheküljel 22, mille kohaselt

„FATF standardit ega hindamismetoodikat pole lähiajal kavas

muuta“. Tegelikkuses on FATF metoodika muutmisel.

RAB soovitab kaaluda, kas oleks põhjust eelnõud täiendada selliselt,

et see ei puudutaks ainult krediidiasutusi, vaid ka makseasutusi.

Direktiiv (EU) 2018/843 räägib panga- ja maksekontodest. Kõik

makseteenuse pakkujad (makseasutused ja e-raha asutused) pole

praegu veel ilmselt e-arestiga liitunud. See ühtlasi tähendaks, et kui

pidada lähenemist võimalikuks, vajab eelnõu terminite laiemat

töötlemist – nt kavandatav VÕS § 7201 lõige 3 punkt 4 viitab ainult

krediidiasutustele. Samuti soovitame kaaluda, kas oleks põhjendatud

tingimusi veel laiendada nii, et ilmtingimata ei pea isikul olema konto

Eesti territooriumil asutatud krediidi- või makseasutuses, vaid (nt

lähtudes kapitali vabast liikumisest) piisab ka sellest, kui (era)isikul

on avatud konto teise EL liikmesriigi territooriumil asuvas krediidi-

või makseasutuses. See välistaks olukorra, kus nt nn „Eestisse kaheks

nädalaks puhkusele tulev turist“ saaks nõuda siin konto avamist.

RahaPTS § 42 lõike 4 kehtetuks tunnistamisega kaob seadusest ära ka

lause: „Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega

kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse osutamise

kliendile täielikult“. Esmapilgul ei näi, et see oluline täpsustus oleks

leidnud kajastamist eelnõuga loodavas VÕS §-s 7201. Kavandatav

VÕS § 7201 sätestab küll ülesütlemise etteteatamistähtaega järgimata,

kuid ei täpsusta, milline on ajaline piirang. Kuivõrd tegemist on

44

olulise nõudega, peaks see ka edaspidi kindlasti kas VÕS-is või

RahaPTS-is sisalduma.

22 2.2.Rahvusvaheline sanktsioon põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise alusena.

Eelnõuga lisatakse VÕS-i säte, mille kohaselt ütleb krediidiasutus

tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega

järgimata üles siis, kui: 1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto

sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel

kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest.

Eelnõu seletuskirjas viidatakse 2. punkti puhul eelkõige

rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 14 punkti 4

finantssanktsioonile („sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist

sanktsiooni rakendavas õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-,

makse-, väärtpaberi- või muu konto avamine ja kasutamine“). Teeme

ettepaneku viidata ka Vabariigi Valitsuse sanktsioonile, kuna

teoreetiliselt võib sellise piirangu kehtestada ka Vabariigi Valitsus.

Lisaks ei ole korrektne viide, et rahvusvaheline sanktsioon on

kehtestatud RSanS-i alusel. Eestile siduvaid rahvusvahelisi

sanktsioone kehtestavad üldjuhul EL ja ÜRO ja seda ei tehta Eesti

RSanS-i alusel.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada punkt 2

alljärgnevalt:

„2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või

Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist“.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

Finantsinspektsioon

23 Eelnõu § 1

1. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse võlaõigusseaduse (edaspidi

VÕS) § 7101 lõikega 21 järgmiselt: „Põhimakseteenust on kohustatud

osutama krediidiasutuste seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tingimustele

vastav elutähtsat teenust osutav krediidiasutus.“

Eelnõu seletuskirja lk 8 kohaselt „Pangakonto olemasolu on

tänapäeva majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik tingimus.

Konto mitte-omamine võib ühelt poolt takistada isiku juurdepääsu

elutähtsatele teenustele ja teiselt poolt võib see ka takistada maksete

tegemist ametiasutustele (maksud, trahvid, riigilõivud).

Makseteenused on hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3

tähenduses elutähtsad, mille toimepidevust korraldab Eesti Pank.

Arvestatud Eelnõu on muudetud. KAS-is on ette nähtud kõikidele

krediidiasutustele kohustus pakkuda põhimakseteenust ning FI-le

on ette nähtud võimalus krediidiasutus sellisest kohustusest

vabastada.

45

Elutähtsaks teenuseks loetletakse teenust, millel on ülekaalukas mõju

ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste

elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse

toimimist. Sama paragrahvi lõige 3 näeb, ette elutähtsat teenust

osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide

loetelu kinnitab Eesti Pank.

Eestis on põhimakseteenuste pakkumise kohustus seatud

krediidiasutustele ning vastav nõue teistele finantsturu osalistele ei

kohaldu. KAS § 89 lõige 9 sätestab, et krediidiasutus võib ise

otsustada, keda teenindada ja keda mitte, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. VÕS 7101 lõige 2 on selliseks erandiks. Nimelt

kohustab VÕS § 7101 lõige 2 krediidiasutust sõlmima

põhimakseteenuste osutamiseks lepingu Euroopa Liidus seaduslikul

alusel viibiva tarbijaga, kui tarbijal on selle vastu põhjendatud huvi.“

Viitame, et viimases lauses olev viide normile on ebatäpne. Õige säte,

mis reguleerib elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja

välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitamist, on KAS § 3

lõige 3, mitte HOS § 36 lõige 3.

FI hinnangul on täiendava selguse loomine põhimakseteenuste

osutamiseks kohustatud isikute määramise osas oluline ja vajalik,

kuid ei poolda seda, et põhimakseteenuste osutamise kohustus oleks

piiratud üksnes elutähtsa teenuse osutaja (edaspidi ETO) määramise

reeglitega ja oleks Eesti Panga (edaspidi EP) pädevuses. Elutähtsa

teenuse ja põhimakseteenuste samastamine ei ole põhjendatud.

Eelnõu seletuskirjas puudub sisuline analüüs Eelnõus esitatud

tingimuste kehtestamise õiguspärasuse kohta.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga

seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja

põhimaksekontole juurdepääsu kohta (edaspidi Maksekonto direktiiv)

artikli 16 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et põhimaksekontot

pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv

krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile

asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende territooriumil ning vältida

konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi preambuli punkti 38

kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid

46

pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni

jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel

peaks arvesse võetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste

võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate

jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning

põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode

seas.

Krediidiasutuste seaduse (edaspidi KAS) § 3 lõikes 2 sätestatud

tingimused ETO määramiseks on järgmised: 1) tema osutatava

teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti

finantsturu stabiilsust ning maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja

arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi

järjepidevat toimimist; 2) tema klientide arv moodustab

märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide

arvust; 3) tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet

protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust.

Eeltoodust lähtuvalt, kuigi ETO ja põhimakseteenuste osutaja

määramise tingimused on sarnased, pole vastavad tingimused

identsed. Veelgi enam, ETO määramiseks hindab EP eelkõige

krediidiasutuse võimalikku mõju üksnes kriisisituatsioonis ja

krediidiasutuse üldist toimepidevust, põhimakseteenuste regulatsioon

kohaldub seevastu igal ajal ja keskendub eelkõige teenuse

kättesaadavuse tagamisele võimalikult suurele hulgale tarbijatele.

Regulatsioonide erisust ilmestab ka see, et EP Presidendi määruse

„Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse

nõuded“ § 6 kohaselt peab ETO hädaolukorras tagama ainult osa oma

teenuste toimimisest. HOS-i eesmärk ei ole tagada igapäevaste

pangateenuste kättesaadavus, vaid seda, et krediidiasutus on piisavalt

toimepidev tagamaks kriisisituatsioonis teenuste toimepidevuse

tavalisest vähendatud osas. Seetõttu on ka lävend ETO määramiseks

mõneti kõrgem, kui põhimakseteenuste osutaja määramiseks

kehtestatud nõuded, mida on kirjeldatud Maksekonto direktiivi

preambuli punktis 38. Samas on viidatud põhimakseteenuste osutaja

määramise kriteeriumid täpsemad ja spetsiifilisemad ning

keskenduvad üksnes põhimakseteenuste osutamisega seonduvale,

mitte näiteks hoiustega seonduvale (vt KAS § 3 lõige 2 punkt 3).

47

Arvestades, et FI määratakse Eelnõu kohaselt Maksekonto direktiivi

mõistes pädevaks asutuseks, kes hakkab põhimakseteenuste

pakkumise üle järelevalvet teostama, on ebaselge, miks seotakse

põhimakseteenuste osutamise elutähtsa teenuse osutamisega ning

Eelnõuga määratakse EP-le kaudselt pädevus määrata lisaks ETO-

dele ka põhimakseteenuste osutajaid, seda enam, et EP-l puudub

põhimakseteenustega ja Maksekonto direktiivis sätestatuga sisuline

kokkupuude ning seadusjärgne järelevalvepädevus. Viidatud täiendus

nõuaks ka EP-lt täiendavaid toiminguid ja asjakohaste protseduuride

kehtestamist, et tagada põhimakseteenuste kättesaadavus ja tarbijate

huvide kaitse.

Olukord, kus VÕS-is kehtestatud põhimakseteenuste regulatsioon ei

kohaldu kõigile turul tegutsevatele krediidiasutustele, vaid üksnes

ETO-dele, võib tekitada turumoonutusi ja vähendada maksekontode

turul konkurentsi. Seejuures on oluline luua selgust küsimuses, kas

mitte ETO-dest krediidiasutused, kes osutavad tarbijatele VÕS § 709

lõikes 151 loetletud makseteenuseid, on VÕS-i kohaldamisalast

välistatud, st kas sellistel krediidiasutustel on seeläbi võimalik

makseteenuse lepingu sõlmimise tingimusi ise kehtestada ning

kehtestada VÕS §-s 7101 sätestatust erinevaid tingimusi

makseteenuse lepingu sõlmimiseks. On oluline tagada VÕS-is

kehtestatud kaitse kõigile põhimakseteenuste tarbijatele ka siis, kui

põhimakseteenust pakub krediidiasutus, kes selleks kohustatud ei ole.

Lisaks võib selline käsitlus tekitada olukorra, kus FI ei saa tagada

põhimakseteenuste kättesaadavust, sest FI-l puudub pädevus

põhimakseteenuste osutajate määramiseks, st pädevus kohustada

turul tegutsevaid, kuid ETO määratlust mitteomavaid krediidiasutusi,

põhimakseteenuseid pakkuma, vaid peab selleks pöörduma EP poole,

kes peaks krediidiasutuse ETO-ks määrama. Arvestades seda, et ETO

ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased,

kuid pole identsed, võib juhtuda, et EP krediidiasutust ETO-ks ei

määra, siis vastavale krediidiasutusele ei teki ka kohustust

põhimakseteenuseid pakkuda, mistõttu võivad põhimakseteenused

olla vähem kättesaadavad.

Eeltoodust lähtuvalt ei tohi samastada põhimakseteenuste osutajaid ja

ETO-sid, sest neid puudutavate regulatsioonide eesmärk on erinev.

ETO peab suutma kriisisituatsioonis tagada teenuste toimepidevuse

48

ning omama vastavaid protseduure ning selle eest vastutab EP.

Põhimakseteenuste regulatsioon on aga üleüldine ning käsitleb

eelkõige igapäevast makseteenuste kättesaadavust ja ligipääsetavust,

mille eest vastutab Eelnõu jõustumisel FI. Eelnevast lähtudes teeme

ettepaneku määrata FI-le pädevused põhimakseteenuste osutajate

määramiseks.

Lisaks teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu seletuskirjas, et juhul kui

krediidiasutused, kellel ei ole kohustust põhimakseteenuseid

pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka

neid põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad

põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded.

24 Eelnõu § 1 punktiga 2 kehtestatakse VÕS § 7101 lõige 14 järgmiselt:

Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist

tõendab vaidluse korral krediidiasutus.

Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt: „Olukorras, kus krediidiasutuse

keeldumise põhjendused on kas üld-või napisõnalised või üldse

puudulikud, on tarbijal ennast nende vastu keeruline kaitsta, sest

sisuliselt tuleks näidata, et tarbija vastab kõikidele panga

üldtingimustele. Sätte lisamine võimaldaks vabastada tarbija sellisest

tõendamiskoormusest.“

Rõhutame, et ka lepingu ülesütlemise puhul võib tekkida olukord, kus

krediidiasutuse keeldumise põhjendused on ebaselged või

puudulikud. Tarbijal võib olla keeruline tõendada, et ta ei ole

rikkunud lepingu tingimusi või et krediidiasutus on käitunud

ebaõiglaselt. Seega on põhjendatud, et ka põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise korral lasub tõendamiskoormus krediidiasutusel.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sätestada VÕS § 7201 lõige

10 järgmiselt: „(10) Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele

esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt ettepanekule täiendatud.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 25

järgmiselt: Makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse lepingu

tingimuste kohta igale kliendile järgmised andmed ja tingimused: 25)

tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Juhime tähelepanu, et ka VÕS-i kehtivas versioonis (§ 711 lõike 1

punktis 24) on sätestatud makseteenuse pakkujale kohustus esitada

igale kliendile makseteenuse lepingu tingimuste kohta teave vaidluste

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

Vaata ka vastust nr 4.

49

kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta. Arvestades, et Eestis on

vaidluste kohtuvälise lahendamise asutuseks hetkel tarbijavaidluste

komisjon, kordab Eelnõu § 1 lõikes 5 väljatoodu osaliselt juba

olemasolevat sätet. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada

VÕS § 711 lõike 1 punkti 25 järgmiselt: „Makseteenuse pakkuja

esitab makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile

järgmised andmed ja tingimused: 25) Finantsinspektsiooni

kontaktandmed.“

Lisaks juhime tähelepanu, et tulenevalt VÕS § 711 lõike 1

täiendamisest punktiga 25 on vajalik täiendada ka VÕS § 7101 lõiget

7 ja lõike 12 punkti 3 viitega VÕS § 711 lõike 1 punktile 25.

Näiteks, VÕS § 7101 lõiget 7 võiks muuta järgmiselt: „(7)

Krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

keeldumise korral tarbijale esitama käesoleva seaduse § 711 lõike 1

punktides 23-25 nimetatud teabe ning avaldama vastavad

kontaktandmed.“

25 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3 punkt 4

järgmiselt: Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu üles öelda, kui tarbija on hiljem avanud teises Eesti Vabariigi

territooriumil asutatud krediidiasutuses teise maksekonto, mille

kaudu osutatakse talle põhimakseteenust.

Eelnõu seletuskirja lk 14 kohaselt näeb see säte ette Maksekonto

direktiivi artikli 19 lõike 2 punktis e sätestatud tingimuse, et

põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui tarbija on hiljem

avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise

maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud

teenuseid.

Juhime tähelepanu, et Eelnõuga ei ole kehtestatud põhimaksekonto

olemasolu kui põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise

alust, mistõttu ei ole asjakohane seda sätestada ka ülesütlemise

alusena. Kui krediidiasutus ei saa keelduda põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest alusel, et tarbijal on juba teine põhimaksekonto, kuid

saab seejärel lepingu üles öelda samal alusel, tekib olukord, mis võib

kahjustada tarbija õiguskindlust ja usaldust finantssüsteemi vastu.

Täiendavalt märgime, et Maksekonto direktiivi eesmärk on tagada

õiglane konkurents finantsteenuste turul. Maksekonto direktiivi

Arvestatud Eelnõust on välja jäetud alus öelda põhimakseteenuse leping üles

juhul, kui tarbija on hiljem avanud teise maksekonto, mille kaudu

osutatakse talle põhimakseteenust.

50

artikli 16 lõike 1 ja preambuli punkti 38 kohaselt ei tohi

põhimaksekonto pakkumine tuua kaasa konkurentsimoonutusi.

Regulatsioon peab aitama ennetada olukordi, kus krediidiasutused

saavad kasutada põhimaksekonto olemasolu ettekäändena lepingute

ülesütlemiseks, mis kahjustaks konkurentsi ja tarbijate ligipääsu

põhimakseteenustele. Kui võimaldada krediidiasutustel üles öelda

põhimakseteenuse leping tarbijaga pelgalt seetõttu, et tarbijal on juba

teine põhimaksekonto Eesti krediidiasutuses, võib see tuua kaasa

konkurentsi kahjustavaid praktikaid (sh tarbijate võimalik liikumine

välismaiste krediidiasutuste juurde).

Palume see säte Eelnõust kustutada.

26 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3 punkt 6

järgmiselt: Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse

kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse

lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on

suurem kui 100 eurot.

Eelnõu seletuskirja lk 9 kohaselt selle punktiga on kasutatud

Maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud võimalust

kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille

korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt

lõpetada.

Palume täpsustada Eelnõu seletuskirja selliselt, et kuigi VÕS § 7201

lõike 3 punktis 6 sätestatud juhul võib krediidiasutus

põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue

põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse esitamisel ei tohi

krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

keelduda ning tarbijal on võimalik avada sõlmida uus

põhimakseteenuse leping, kui vastavasisuline võlgnevus on tarbija

poolt kõrvaldatud.

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

27 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 4 järgmiselt:

Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alusel ütleb

krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles

etteteatamistähtaega järgimata. Muudel alustel lepingu ülesütlemisel

ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud.

Eelnõus tuleb selgelt ja arusaadavalt sätestada, millised on Eelnõus

viidatud „muud alused“. Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § § 7201

lõike 4 järgmiselt: „Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

51

sätestatud alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingu ülesetteteatamistähtaega järgimata.

Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel

lepingu ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla

lühem kui kaks kuud.“

Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 5 punkt 2

järgmiselt: Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses toodud teave tuleb

esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti

keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles ja see peab

sisaldama: 2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste

kohta ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni

kontaktandmed.

Juhime tähelepanu, et Eestis on hetkel vaidluste kohtuvälise

lahendamise asutuseks tarbijavaidluste komisjon, mistõttu ei ole

asjakohane viidata nii kohtuvälise vaidluse lahendamise võimalustele

kui ka tarbijavaidluste komisjonile. Teeme ettepaneku sõnastada VÕS

§ 7201 lõike 5 punkti 2 järgmiselt: „2) teavet vaidluste kohtuvälise

lahendamise võimaluste kohta ning Finantsinspektsiooni

kontaktandmeid;“.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

28 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 5 järgmiselt:

Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses toodud teave tuleb esitada

tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles

või muus poolte vahel kokkulepitud keeles ja see peab sisaldama: 1)

makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste

lahendamise korda käsitlevaid tingimusi; 2) teavet vaidluste

kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste

komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed; 3) ülesütlemise

põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus

Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seadusega.

Ülesütlemise põhjus on põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise

teavituses üks olulisemaid aspekte, mistõttu oleks asjakohane

sätestada põhjuse esitamise nõue sättega toodud loetelus esimesena.

Teeme ettepaneku tõsta VÕS § 7201 lõike 5 punktis 3 viidatu antud

sätte esimeseks punktiks.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

29 Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 6 järgmiselt:

Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud

täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse §

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

52

7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud

teise maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku.

Arvestades, et Eelnõus ja VÕS-is puudub säte § 7101 lõige 51 ning

Eelnõus viidatud VÕS § 7201 lõike 3 punkt 4 ei sätesta maksekonto

tüüpi, vaid viitab ülesütlemise alusele, teeme ettepaneku muuta VÕS

§ 7201 lõige 6 järgmiselt: „Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse

seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida

tarbijal käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

põhimakseteenustega seotud maksekonto olemasolu, kui tarbija on

andnud selleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

nõusoleku“.

30

10. Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt „Eelnõu koostamise käigus

kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste lepingu sõlmimise

regulatsiooniga, sätestades KAS-is, millised krediidiasutused on

kohustatud põhimakseteenust osutama ning ühtlasi andes FI-le õiguse

krediidiasutus sellisest kohustusest vabastada. Sellest aga loobuti,

kuna lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid sisalduma

lepinguid reguleerivas seaduses ehk VÕS-is. Sellise lahenduse puhul

tekiks olukord, kus põhimakseteenuse lepingu sõlmimise

regulatsioon sisaldub kahes erinevas seaduses, mis raskendab sellest

aru saamist.“

Juhime tähelepanu, et eeltoodud selgitustega ei ole põhjendatud, miks

loobuti variandist anda FI-le õigus krediidiasutus põhimakseteenuste

osutamise kohustusest vabastada. Käesolevas sõnastuses jääb

ebaselgeks, mida täpselt Eelnõu koostamisel kaaluti, sest

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon juba sisaldub

VÕS-is. Leiame, et selguse huvides oleks vajalik seletuskirja

täpsustamine. Ühtlasi märgime, et FI hinnangul ei oleks FI pädevuse

puhul määrata krediidiasutusi või vabastada krediidiasutusi

kohustusest põhimakseteenuseid osutada, tegemist lepingulise

suhtega, vaid tavapärase FI järelevalvealase tegevusega ehk

haldusmenetlusliku protseduuriga. Seetõttu jääb ebaselgeks

seletuskirjas sätestatu nagu FI pädevuse puhul määrata

krediidiasutusi, kes on kohustatud põhimakseteenuseid osutama

puhul tekiks oht, et põhimakseteenuse lepingu sõlmimise

regulatsioon sisaldub kahes erinevas seaduses.

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud.

31 Eelnõu § 2 Arvestatud.

53

11. Eelnõuga täiendatakse Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi

FIS) § 462 lõiget 8 järgmiselt: Inspektsioon hindab operatsiooni- või

turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning

vajaduse korral teavitab neid. Seletuskirja kohaselt viiakse selle

täiendusega FIS kooskõlla makseteenuste direktiivi (edaspidi PSD2)

artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse

pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse

pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele.

Juhime tähelepanu, et Eelnõu täiendusega kohustatakse FI-d hindama

operatsiooni-või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate

asutuste jaoks ning vajadusel peaks FI hakkama neid teavitama, kuid

ei ole selge mille alusel (õiguslik alus), kellele (kes on riigisisesed

pädevad asutused), mis tingimustel ja mida täpselt.

Viidatud PSD2 artikli 68 lõige 6 sätestab, et lõikes 5 osutatud juhtudel

teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse

pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist

viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama

asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev

asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid

meetmeid. Eelnõus on aga „Inspektsioon hindab operatsiooni- või

turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning

vajaduse korral teavitab neid.“ Ehk PSD2 artikli 68 lõikest 6 ei tule

selgelt välja Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 täiendus.

Lisaks juhime tähelepanu, et FIS § 462 reguleerib FI koostööd

Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja seotud

organisatsioonidega, mitte riigisiseste asutustega. Sellest tulenevalt ei

sobitu Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 täiendus sama paragrahvi

reguleerimisalaga. Kokkuvõtlikult palume vastav täiendus kustutada

või viia kooskõlla PSD2-ga (kui on mõeldud PSD2 artikli 96 lõige 2).

Eelnõu ja seletuskirja on muudetud. PSD2 artikli 68 lõike 6

ülevõtmist käsitlev säte on viidud VÕS-ist üle makseasutuste ja e-

raha asutuste seaduse §-i 636, mis reguleerib operatsiooni- või

turvaintsidendist teavitamist.

Täpsustatud on sätte sõnastuses toiminguid, mida tuleb intsidendist

teavitamisel teha.

Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 sõnastust on muudetud.

Muudetud säte näeb ette, et Inspektsioon hindab koostöös Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa Keskpangaga intsidendi

asjakohasust teiste liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.

Muudetud säte vastab FIS § 462 reguleerimisalale.

32 Eelnõu § 3

Eelnõu seletuskirja lk 18 kohaselt „FI-l on juba pädevus menetleda ka

vastutustundetult antud laenude rikkumisi järelevalve korras.“

FI hinnangul vajab antud lause täpsustamist. FI pädevus hõlmab

käesoleval hetkel eelkõige krediidiandjate poolt tarbija

krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste sise-

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

54

eeskirjade ja esitatud andmete kontrollimise metoodika kehtestamata

jätmist.

33 Eelnõu § 4

Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse KAS § 88 lõiget 5 punktiga 12

järgmiselt: teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse

§ 709 lõikes 151 nimetatud maksekonto olemasolu.

Arvestades, et VÕS § 709 lõige 151 ei sätesta maksekonto tüüpi, vaid

loetleb maksekontoga seotud põhimakseteenused, teeme ettepaneku

sõnastada KAS § 88 lõike 5 punkti 12 järgmiselt: „12) teisele

krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151

nimetatud põhimakseteenustega seotud maksekonto olemasolu.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

34 Eelnõu § 5

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse makseasutuste ja e-raha asutuste

seaduse (edaspidi MERAS) §-ga 1011 järgmiselt: „Võlaõigusseaduse

§-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes

1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on

Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva

seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“

Juhime tähelepanu, et kuivõrd Eelnõuga soovitakse kehtestada VÕS-

i uus norm § 7201, mis sätestab kohustused põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemisele, on vaja antud paragrahv lisada ka MERAS §-s 1011

loetletud sätete hulka, mille rikkumise korral on FI-l õigus teha

ettekirjutus. Seega teeme ettepaneku sõnastada MERAS §-i 1011

järgnevalt: „Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115,

7116, 7181, 7201, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271

sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha

maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud

alusel ettekirjutus.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

35 Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS § 1102 lõikega 1

järgmiselt: Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumise eest – karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Pöörame tähelepanu, et Eelnõuga kehtestatava MERAS §-i 1102

pealkirjas on viidatud põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete

rikkumisele. Põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuded võivad

hõlmata nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele kui ka

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõudeid. Eelnõuga

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

55

tuleb sätestada, et krediidiasutust oleks võimalik vastutusele võtta ka

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise nõuete rikkumise osas.

Karistuse määramisel üksnes lepingu sõlmimise nõuete rikkumise

eest võib anda põhimakseteenuste osutajatele väära mulje, nagu oleks

lepingu ülesütlemise nõuete rikkumine vähem tõsine. Tarbijate

huvide kaitse seisukohast on oluline, et seadus kaitseks tarbijat

kõikides olukordades, mis võivad teda kahjustada. Karistuste

sätestamine mõlema rikkumise korral aitab tagada, et

krediidiasutused järgivad kehtestatud nõudeid hoolikalt ja

vastutustundlikult.

Arvestades, et Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201, mis

on kavandatud reguleerima põhimakseteenuse lepingu ülesütlemist,

teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 5 punkti 2 järgmiselt:

„Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisele ja §-s 7201 sätestatud põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemisele esitatud nõuete rikkumise eest – karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“

36 Eelnõu § 6

Kehtiva AMLD artikli 14 lõike 4 ja FATF-i soovituse nr 105 kohaselt

on kohustatud isikutel kohustus lõpetada ärisuhe hoolsusmeetmete

kohaldamise võimatuse korral. Eelnõu § 6 punkt 2 kaotab igasuguse

kohustuse lõpetada ärisuhe ning ka Eelnõu § 6 punkt 1 vastavat

kohustust ei sätesta. Selliselt ei ole Eelnõuga muudetud rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (edaspidi RahaPTS)

kooskõlas ei AMLD ega vastava valdkonna rahvusvaheliste

standarditega. Teeme ettepaneku tagada Eelnõuga ärisuhte

lõpetamise kohustus hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral.

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

37 Eelnõu § 6 punkt 1 kitsendab hoolsusmeetmete loetelu, mille

kohaldamise võimatusel on keelatud ärisuhet luua, võimaldada

tehingu tegemist või lõpuleviimist. Loetelust on välja jäetud ärisuhte

seire võimatus. Kehtiv AMLD küll sellist kitsendamist võimaldab,

kuid FATF-i soovitus nr 10 mitte (ülal viidatud FATF-i soovitus nr

10 viitab lõigetes (a) kuni (d) loetletud hoolsusmeetmetele, milledest

lõige (d) on hoolsusmeetmete jätkuv kohaldamine ärisuhte kestel

eelkõige tehingute jälgimise kontekstis. Lõiget (d) käsitleb FATF-i

soovituste täitmise hindamismetoodika kriteerium 10.7). Seega,

mõistes seletuskirjas välja toodud põhjendusi ärisuhte seire

kõrvaldamise kohta loetelust, võib see muudatus kaasa tuua vastuolu

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

56

selle valdkonna rahvusvaheliste standarditega. Palume hinnata

Eelnõu § 6 punkti 1 FATF-i soovituse nr 10 tähenduses.

38 Saame aru, et rahapesu kahtluse korral on finantseerimisasutustel

endiselt õigus ärisuhe üles öelda juriidiliste isikutega, tuginedes oma

riskiisule ja sõlmitud lepingu tingimustele. Arvestades, et see on

seotud isikutele oluline seisukoht, teeme ettepaneku seda sõnaselgelt

seletuskirjas kajastada.

Arvestatud Kõnealune muudatus on eelnõust välja jäetud.

39 Eelnõu seletuskirja lk 23 kohaselt „lepinguliste suhete osas võib

takistuseks saada kohustatud isiku riskiisu, kuid sellisel juhul on

õigussuhte sõlmimata jätmine või lõpetamine äriline otsus mitte

seadusest tulenev kohustus.“

FI hinnangul ei tohiks tarbijaga põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise aluseks olla krediidiasutuse riskiisu ning

äriliste otsuste alusel ei tohi krediidiasutus keelduda tarbijale

põhimakseteenuse pakkumisest, sest see oleks vastuolus

põhimakseteenuste regulatsiooni mõttega. Maksekonto direktiivis ja

Eelnõus on sätestatud tingimused, millal võib krediidiasutus tarbijaga

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, mistõttu teeme

ettepaneku ülal viidatud osa Eelnõu seletuskirjast kustutada.

Arvestatud Kõnealune muudatus ja vastav osa seletuskirjas on eelnõust välja

jäetud.

40 Eelnõu § 8

Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „Finantsjärelevalvesubjektidel on

FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).“

Eelnõu seletuskiri vajab täpsustamist, kuivõrd KAVS §-id 57 ja 58

sätestavad aruandluskohustused üksnes KAVS subjektidele, s.o.

krediidiandjatele ja -vahendajatele. Samas ei tulene KAVS-st

aruandluskohustust teistele finantsjärelevalve subjektidele, sh

krediidiasutustele.

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud.

41 Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn

hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui KKM ületab rohkem

kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav

vaid kohtu poolt“.

Kuivõrd Eelnõu üheks eesmärgiks on täiendada KAVS-i §-ga 992,

millega nähakse ette rahalised karistused krediidi kulukuse määra

ülempiiri piirangu rikkumise eest, jääb antud lause sõnastus

arusaamatuks. Kui Eelnõu seletuskirja kohaselt on krediidi kulukuse

määra ülempiiri piirangu rikkumine reaalsuses tuvastatav üksnes

kohtu poolt, ei saaks sellisel juhul ka FI nimetatud rikkumise üle

Arvestatud Seletuskirja on täpsustatud.

57

väärteomenetlust läbi viia. Palume Eelnõu seletuskirja selles osas

täpsustada.

42 Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p-is

6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad

tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas

kasutatud“.

Viide tarbijakaitseseadusele vajab täpsustamist. TKS § 21 lõikes 1 ei

ole alapunkte. Eelduslikult on mõeldud TKS § 21 lõike 2 punkti 6.

Arvestatud Seletuskirjas on vale viide parandatud.

43 Muud tähelepanekud Eelnõu kohta

Eelnõu seletuskirja lk 31 kohaselt „Mõju avaldamise sagedus: Pidev,

kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning

lisanduvad täiendavad kohustused. /.../ Ebasoovitavate mõjude

avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku

järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju

on positiivne, kuna väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei

saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste kohta. Selleks, et

riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja

efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus

finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.“

Juhime tähelepanu, et TTJA-le muudatuste mõju avaldamise

sageduse juures ei ole selgitatud mõju TTJA-le, vaid FI-le. Samuti on

ebasoovitavate mõjude avaldumise riski selgitused poolikud.

Arvestatud Seletuskirjas on mõjude hindamise osa täpsustatud.

44 Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid

tagama, et nende territooriumil asuvad krediidiasutused pakuvad

põhimaksekontot vähemalt asjaomase liikmesriigi omavääringus.

Eelviidatut kehtivas Eesti õiguses sätestatud ei ole. Seega ei ole Eesti

õigus kooskõlas Maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3, kuna ei

nõua selgelt, et krediidiasutused peavad pakkuma põhimaksekontot

eurodes.

Teeme ettepaneku viia VÕS kooskõlla Maksekonto direktiivi artikli

17 lõikega 3, täiendades VÕS § 7101 järgmiselt: „Krediidiasutus on

kohustatud tarbijale põhimakseteenuseid osutama vähemalt

eurodes.“

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

45 VÕS § 7101 lõike 8 kohaselt ei ole krediidiasutusel lubatud

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat

kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid,

välja arvatud juhul, kui sama tingimus kehtib kõikide tarbijate kohta.

Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid

tagama, et juurdepääs põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

58

või krediidiasutuse aktsiate ostmisest, välja arvatud juhul, kui viimane

tingimus kehtib krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes.

VÕS § 7101 lõikega 8 annab Eesti seadusandja krediidiasutustele

võimaluse kohustada tarbijaid ostma lisateenuseid põhimakseteenuse

lepingu sõlmimise eeltingimusena, juhul kui see kehtib kõigi tarbijate

osas. Eelnev ei ole aga vastavuses Maksekonto direktiiviga, mis

vastupidiselt aktsiate ostmisele keelab igal juhul põhimakseteenuse

lepingu sõlmimist siduda lisateenuste ostmisega.

Teeme ettepaneku viia VÕS § 7101 lõige 8 kooskõlla Maksekonto

direktiivi artikli 16 lõikes 9 sätestatuga järgmiselt: „Krediidiasutusel

ei ole lubatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena

tarbijat kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse

aktsiaid, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib kõikide

tarbijate kohta.“

46 Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c) kohaselt hõlmab

põhimaksekonto teenuseid, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist

maksekontolt kogu liidus pangakontoris või pangaautomaadist nii

krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning

artikli 17 lõike 1 punkti d) kohaselt: i) otsekorraldusi; ii)

maksekaardiga tehtavad maksetehinguid, sealhulgas

internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi,

krediidiasutuse terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu,

kui need on kättesaadavad.

Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151 punktides 3-

6. VÕS-is puudub viide sellele, et põhimaksekontoga seotud

teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid maksetehinguid, nii nagu

seda sätestab Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d. Teeme

ettepaneku viia VÕS § 709 lõige 151 punktid 4-6 kooskõlla

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis d sätestatuga

järgmiselt:

„3) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 1 punktis 2

nimetatud makseteenused, mida pakutakse Euroopa Liidus

krediidiasutuse klientide teenindamiseks ette nähtud tegevuskohas või

sularaha- või makseautomaadis krediidiasutuse lahtiolekuajal või

väljaspool lahtiolekuaega;

4) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 1

nimetatud makseteenus Euroopa Liidu piires;

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

59

5) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 2

nimetatud makseteenus Euroopa Liidu piires, sealhulgas maksed

internetis;

6) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 3

nimetatud makseteenused Euroopa Liidu piires, mida saab algatada

sularaha- või makseautomaadist, krediidiasutuse klientide

teenindamiseks ette nähtud tegevuskohas või krediidiasutuse

internetirakenduse kaudu.“

47 Täiendavad ettepanekud

Kohapealse kontrolli regulatsiooni muudatused – oleme edastanud

08.05.2022 RM-le ettepanekud kohapealse kontrolli regulatsiooni

muutmiseks. Palume vastavaid ettepanekudi arvesse võtta ja viia need

muudatused sisse ka kehtivatesse eriseadustesse.

28. MERAS-es tegevusloa lõppemine – oleme saatnud omapoolsed

ettepanekud 11.10.2022 kirjaga nr 5- 10/6307. Ettepanekud on

tingitud vajadusest muuta ja ühtlustada regulatsiooni, mis puudutab

äriühingu lõpetamist subjekti enda algatusel ning ka MERAS-es

sätestada, et vabatahtliku lõpetamise korral on vajalik FI luba. Täna

kehtiv regulatsioon võimaldab ühingu majandustegevuse lõpetamist

ilma FI sekkumiseta.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

48 Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab

Rahandusministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust

võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu kohta, millega muudetakse põhimaksekonto avamise

ja sulgemise regulatsiooni. Oleme eelnõuga tutvunud ning esitame

järgnevalt Kaubanduskoja kommentaarid:

Eelnõu § 1 p 6 kohaselt lisatakse võlaõigusseadusesse § 7201, kus

sätestatakse põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise kord. Plaanitava

sätte lg 1 kohaselt võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu

sõlminud tarbijaga lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja

nimetatud paragrahvis sätestatud juhtudel.

Rõhutame, et krediidiasutuste jaoks on oluline, et seadus täpselt

piiritleks, milliste tarbijate puhul lepingu ülesütlemise erisused

kehtivad. Tarbija mõiste on kehtivas seaduses defineeritud

võlaõigusseaduse § 1 lõikes 5, kuid kõik selle mõiste alla minevad

tarbijad ei kuulu maksekonto direktiivi kohaldamisalasse. Eelnõu

järgi on VÕS § 7201 uue sõnastuse eesmärk viia Eesti seadus

kooskõlla maksekonto direktiiviga. Arvestades, et näiteks väljaspool

Arvestatud Vaata vastust nt 7.

60

EL elavatele tarbijatele põhimakseteenuse lepingu sõlmimise kohutus

ei laiene, siis ei laiene nendega sõlmitud põhimakseteenuse

lepingutele ka maksekonto direktiivist tulenevad ülesütlemise alused.

Seega palume seletuskirja muuta ja välja tuua, et teatud tarbijate

puhul on võimalik ka põhimakseteenuse lepingu korraline

ülesütlemine.

49 Eelnõuga täiendatakse seadust §-ga 7201 lg 3 p-ga 6 järgmises

sõnastuses: krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse

kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse

lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on

suurem kui 100 eurot.

Kaubanduskoda teeb ettepaneku laiendada VÕS § 7201 lõike 3 punkti

6 sõnastust, hõlmates ka muude lepingute oluliste kohustuste

rikkumise. Hetkel on säte sõnastatud liiga kitsalt, keskendudes vaid

teenustasude võlgnevusele. Põhimakseteenuse osutamise lepingutes

on ka muid kohustusi, mida klient peab järgima ja mille olulise

rikkumise korral peaks krediidiasutusel olema õigus leping üles öelda

(nt kaardi- ja internetipanga lepingute puhul maksevahendi isikliku

kasutamise kohustus; turvaelementide saladuses hoidmise kohustus;

maksekonto lepingu puhul pangale hoolsusmeetmete täitmiseks

vajalike andmete ja dokumentide esitamise kohustus). Seega

Kaubanduskoda teeb ettepaneku laiendada VÕS § 7201 lõike 3

punkti 6 sõnastust, hõlmates ka muude lepingute oluliste

kohustuste rikkumise.

Mittearvestatud Muudatus ei ole PAD-iga kooskõlas.

Vaata vastust nr 9.

50 Eelnõu § 6 puntiga 1 muudetakse rahapesu tõkestamise seaduse § 42

lg 1 sõnastust. Kehtiva lõike 1 kohaselt on kohustatud isikul keelatud

luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti

või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita hoolsusmeetmeid või kui tal

on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega.

Muudatuse (eelnõu § 6 p 1) kohaselt jäetakse alustest välja suutmatus

täita ärisuhte seire hoolsusmeedet ja kahtlus, et tegemist on rahapesu

või terrorismi rahastamisega.

Rahapesu tõkestamise seaduse § 1 lg 1 kohaselt on nimetatud seaduse

eesmärk ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust

suurendades tõkestada Eesti rahandussüsteemi ning majandusruumi

kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Oleme seisukohal,

et plaanitav muudatus ei ole kooskõlas rahapesu tõkestamise seaduse

eesmärgiga ja rahvusvaheliste põhimõtetega, sest muudatuse

Arvestatud Muudatus on eelnõust välja jäetud.

61

tagajärjel muutuks ärisuhte seire teostamata jätmisel ja rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtluse tuvastamisel tehingu tegemise või

ärisuhte loomise või jätkamise otsustamine kohustatud isiku äriliseks

kaalutluseks (riskiisu). Nimetatu ei soosi meie hinnangul

ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust ega Eesti

rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamise tõkestamist

rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks.

Õiguskantsler

51 Tänan võimaluse eest avaldada arvamusteelnõu kohta, mis puudutab

eelkõige põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni

muutmist (võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu).

1.Eelnõu seletuskirjas on viidatud õiguskantsleri seisukohtadele

seoses anonüümsete kontodega. Anonüümsetele kontodele ei ole

õiguskantsler viidanud ja on teadmata, mida taoliste kontode all üldse

silmas on peetud. Õiguskantsleri seisukohad seoses

põhimakseteenusega füüsilisele isikule on seotud sisulises vaates

pigem nn tootepiirangute seadmisega ning see nähtub selgelt ka

Riigikogule tehtud ettepanekust.

Jätkuvalt väärib analüüsimist, kas erinevate hoolsusmeetmete

rakendamine tehingupõhiselt (nn tootepiirangud) võiks olla

lahenduseks, mis ühelt poolt tagaks rahapesu riski ja terrorismi

rahastamise riski maandamise Euroopa Liidu nõuetega kooskõlaliselt,

kuid samas võimaldaks tagada inimeste põhiõigused nende

igapäevaelus (vt ka Euroopa Komisjoni aruannet Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL (maksekontoga seotud tasude

võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole

juurdepääsu kohta) kohaldamise kohta).

Arvestatud Eelnõus on ette nähtud võimalus seada maksekontole riske

maandavaid piiranguid.

1 Vt ka Rahanduskomisjoni 30.04.2024 istungi protokoll.

2. Õiguskantsleri ettepanekust johtuvalt täiendatakse

riigilõivuseaduse § 9 lõiget 3 pärast sõna „kohustatud“ sõnaga

„vähemalt“. Niisiis näeb riigilõivuseaduse § 9 lõike 3 peale

muudatuse jõustumist ette, et riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu

võtja kohustatud vähemalt 10 euro suuruse riigilõivu vastu võtma

sularahas. Selline kohustus on riigiasutusel ka praegu. Eelnõu

seletuskirjas (lk 25) on märgitud, et „sellest suuremas summas

sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal võimalus lahendada

Selgitatud Eelnõuga on täiendatud põhimakseteenuste regulatsiooni, mis

võimaldab tarbijatel paremat ligipääsu põhimakseteenustele.

62

riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest

lähtuvalt.“

See muudatus ei lahenda õigusselgelt õiguskantsleri ettepanekuga

tõstatatud probleemi. Õiguskantseri ettepaneku tuumaks on see, et

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 ja § 14 koostoimest tuleneb, et

igaühel peab olema võimalus tasuda kohtusse pöördumiseks nõutav

riigilõiv sularahas või pangakonto kaudu.

Praegu väljapakutav regulatsioon jätab ebaselgeks, kas ja kuidas

hakkab toimuma riigilõivu sularahas tasumise põhjendatud vajaduse

hindamine ja mida inimene selleks tegema peab. Seetõttu on

kaheldav, kas kõnealune muudatus tagab õiguskantsleri ettepanekus

kirjeldatud probleemile põhiseaduspärase lahenduse.

1

Võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva eelnõuga:

a) muudetakse võlaõigusseaduses olevat nn põhimaksekonto avamise ja sulgemise

regulatsiooni. Eelnõuga täpsustatakse põhimakseteenusele juurdepääsu ja ülesütlemise

regulatsiooni, et tagada krediidiasutuste ühtne tegevus ja praktika põhimakseteenuse

pakkumisel. Põhimaksekonto all peetakse silmas tarbijale kui füüsilise isikule avatud

pangakontot, mida ta saab kasutada kõige hädavajalikumate maksetehingute

tegemiseks. Laiemalt on inimesele konto avamine ja sellele ligipääsu võimaldamine üks

olulisemaid ja ka enamlevinumaid finantsteenuseid, mis on inimese igapäevase elu

korraldamiseks väga vajalik ning tagab tarbijale sotsiaalse kindlustunde võimaldades teha

põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine põhimaksekontole,

arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine;

b) muudetakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi ka TTJA) ning

Finantsinspektsiooni (edaspidi ka FI) finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja

järelevalvemenetluse pädevusi;

c) täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid

kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardipõhiseid makseid;

d) täpsustakse riigilõivuseadust nii, et soovi korral peab kuni 10 eurost riigilõivu sularahas

vastu võtma, kuid riigiasutus/institutsioon võib seda võimaldada teha ka suuremas

summas.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja koostas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna

nõunik Jarmo Lilium (e-mail [email protected], tel 5302 6314). Eelnõu juriidilist kvaliteeti

kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (e-mail

[email protected], tel 5885 1423) Eelnõu toimetas keeleliselt personali- ja õigusosakonn

Sirje Lilover (e-mail [email protected], tel 5885 1468).

1.3 Märkused

Eelnõuga muudetakse:

 Võlaõigusseadust redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 18.

 Finantsinspektsiooni seadust redaktsioonis RT I, 31.12.2024, 43.

 Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 12.

2

 Krediidiasutuste seadust redaktsioonis RT I, 03.12.2024, 12.

 Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 16.

 Riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 30.01.2025, 5.

 Tarbijakaitseseadust redaktsioonis RT I, 31.12.2024, 51.

Eelnõu on seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude

võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (ELT L 257,

28.8.2014, lk 214–246) (edaspidi maksekonto direktiiv);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul,

direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010

muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015,

lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute

vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1–15);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018 direktiiv (EL) 2018/843, millega muudetakse

direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise

eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja

2013/36/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 43–74).

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga 2023–2027.

Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat

kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist („Hea õigusloome ja normitehnika

eeskirja“ § 1 lõike 2 punkt 2). TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja

järelevalvemenetluse pädevuste muutmisega ning RahaPTS-i ja võrguühenduseta kaardipõhiste

maksete regulatsiooniga ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.

Riigilõivuseaduse täpsustamise puhul on tegemist tehnilise muudatusega.

Seadus on planeeritud jõustuma 2025. aasta 1. juunil.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega, kui PS ei näe ette teisiti. Eelnõus ei ole sätteid, mis puudutaksid PS §

104 toodud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõuet.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Põhimakseteenusega seonduvad muudatused

1 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092

3

Eelnõu peamiseks eesmärgiks on tagada füüsilistele isikutele parem põhimakseteenuste

kättesaadavuse võimalus. See tähendab nii seda, et isikule oleks tagatud põhimakseteenuse

lepingu sõlmimine ning ka seda, et lepingut hiljem ilma mõjuva põhjuseta üles ei öeldaks.

Põhimakseteenusteks on näiteks toimingud, mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks

ja sulgemiseks, maksekontoga seotud põhilised makseteenused nagu rahaülekanded maksjalt

saajale, raha sissemaksmine ja laekumised tarbija maksekontole, sularaha väljavõtmine ning

muude makseinstrumentide kasutamine nagu otsekorraldused ja püsikorraldused.

Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on

pangakontota võimatu või väga keeruline teostada omandiõigust (põhiseaduse, edaspidi PS §

32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja

laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).2

Põhimaksekonto regulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2014/92/EL

maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole

juurdepääsu kohta3 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246).

Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi VÕS).

Maksekonto direktiiv puudutab füüsilistele isikutele4 (edaspidi tarbija) avatud maksekontosid

ja sellega seotud makseteenuste pakkumist.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt peaksid põhimaksekontoga seotud

teenused hõlmama raha kontole paigutamise ja sularaha väljavõtmise võimalust. Tarbijatel

peaks olema võimalik teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine

põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine, sealhulgas

kasutades otsekorraldusi, kreeditkorraldusi ja maksekaarti. Sellised teenused peaksid

võimaldama tarbijatel osta kaupu või teenuseid internetis ning algatada maksekäsundeid

krediidiasutuse internetirakenduste kaudu, kui need on olemas. Juurdepääs põhimaksekontole

ei tohiks siiski olla piiratud elektroonilise kasutamisega, kuna see tekitaks tõkkeid tarbijatele,

kellel ei ole internetiühendust. Loetellu ei kuulu krediitkaart ega krediitkaarditehingud.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunkt 47 näeb ette, et krediidiasutus peaks keelduma

põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt

rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide

mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi

2 Õiguskantsler, Märgukiri põhimakseteenuste tagamise kohta,

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/M%C3%A4rgukiri%20p%C3%B5himakseteen

uste%20tagamise%20kohta.pdf. 3 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092 4 Direktiivi reguleerimisalast jäävad välja juriidilistele isikutele kuuluvad maksekontod (ettevõtjate, väikeste– ja

mikroettevõtjate maksekontod) ja muud teist liiki kontod (näiteks kontsernikontod, hoiustamisvõimalusega kontod

, laenukontod jne).

4

asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on

liiga tülikas või kulukas.

Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a.

otsuses nr 2-21-35525. Selles kohtuasjas oli arutusel hagi, mille tarbijast klient esitas Swedbanki

vastu temaga sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi lepingu lõpetamise tõttu. Pank põhjendas

lepingu ülesütlemist kliendi kõrge rahapesuriskiga.

Riigikohtus oli kohtuasja üheks põhiliseks vaidlusküsimuseks, kas krediidiasutus võib tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ühepoolselt üles öelda, arvestades nii võlaõigusseaduse kui

ka Euroopa Liidu õigusega – eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. a

direktiiviga 2014/92/EL – tarbijate kaitseks kehtestatud reegleid.

Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2 loetletakse

ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike

3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise

aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi

2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine

olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720

lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2.

Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis

korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest

ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi

art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.

Arvestades ülaltoodut, täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla maksekonto direktiivis sätestatuga.

Eeltoodu seondub ka Õiguskantsleri ettepanekuga Riigikogule RahaPTS-i, KAS-i, VÕS-i ja

RLS-i põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Õiguskantsler on oma ettepanekus selgitanud, et

talle on esitatud mitu avaldust, millest selgub, et pank on keeldunud pangakonto avamisest või

on konto sulgenud ning samal ajal keelduvad ka kõik teised Eesti pangad pangakontot avamast.

Õiguskantsleri hinnangul on tõenäoliselt pangad teinud need otsused RahaPTS-is kehtestatud

nõuetest lähtudes, mis ei luba krediidiasutustel teatud tingimustel teenust osutada või

kohustavad teenuse osutamise lõpetama. Kuna kohtusse pöördumiseks vajaliku riigilõivu, mis

ületab 10 eurot, kui ka eeldatavasti muid riigilõive saab tasuda ainult pangakontole, siis on

selline olukord Õiguskantsleri hinnangul põhiseadusega vastuolus.

Üheks alternatiivseks võimaluseks olukorda lahendada on Õiguskantsleri hinnangul kohustada

panku avama igale inimesele pangakonto ja seada kõrge rahapesu või terrorismi rahastamise

riski korral konto kasutamisele piirangud, mis seda riski vähendavad. Selleks tuleb

5 2-21-3552/52 (riigikohus.ee)

5

Õiguskantsleri hinnangul teha RahaPTS-is, KAS-is ja VÕS-is muudatus, mis kohustaks

pankasid teatud tingimustel avama inimesele piirangutega pangakonto.

Põhimakseteenuste osutamise kohustus füüsilisest isikust kliendile kehtib ka praegu ja seda

kohustust, kui ka erakorralise ülesütlemise tingimusi käesoleva seadusega täpsustatakse.

Samuti saavad krediidiasutused ja makseasutused kehtestada riski maandavaid piiranguid ja

teatud juhtudel on RahaPTS-i kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid kehtestama.

Eelnõuga nähakse VÕS-is ette, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. RahaPTS § 10 sätestab,

et riskiisu on kohustatud isiku riskide taseme ja riskide tüüpide kogum, mida ta on valmis oma

tegevuse käigus võtma oma majandustegevuse ja strateegiliste eesmärkide elluviimise nimel ja

mille kinnitab kohustatud isiku kõrgem juhtkond kirjalikus vormis (lõige 1). Käesoleva

paragrahvi lõike 1 rakendamisel määrab kohustatud isik vähemalt selle, millistele tunnustele

vastavate isikutega ta soovib ärisuhteid vältida ning milliste puhul ta kohaldab tugevdatud

hoolsusmeetmeid, sealhulgas hindab kohustatud isik selliste isikutega kaasnevaid riske ning

määrab nende riskide maandamiseks asjakohased meetmed (lõige 3). See tähendab, et ka

kõrgema riskiga kliendikategooriaid ei tohiks riskiisus tervikuna välistada, vaid neile tuleb välja

töötada spetsiifilised meetmed kõrgemate riskide maandamiseks. Eelnõu näeb ette võimaluse

rakendada riskide maandamiseks erinevaid meetmed. Nendeks on eelkõige võimalus 1) määrata

maksekontol olevate vahenditega sooritatavate maksete maksimaalne summa ühes kuus; 2)

määrata ühe tehingu maksimaalne summa või tehingute maksimaalne arv ühes kuus, sealhulgas

kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest tehtavate tehingute summa piirmäär; 3)

määrata maksekontol hoiustatavate vahendite maksimaalne summa ning 4) piirata või keelata

sularaha väljavõtmine kolmandates riikides.

Samuti tulevalt Õiguskantsleri ettepanekust täpsustatakse eelnõuga ka riigilõivuseaduse

(edaspidi RLS) sätet, mis näeb ette riigilõivu sularahas vastuvõtmise kohustuse. RLS § 9 lõike

3 järgi on riigilõivu tasuja soovil riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro suuruse riigilõivu

vastu võtma sularahas. Seda normi on aga tõlgendada viisil, mis keelab võtta vastu sularaha

suuremas summas kui 10 eurot või et kohustab riigilõivu võtjat aktsepteerima rangelt üksnes

elektroonilisi makseid riigilõivu tasumisel suuremas summas kui 10 eurot. Muudatusega

nähakse ette, et sularaha on kohustatud vastu võtma vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas

summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal võimalus lahendada riigilõivu sularahas

tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

2.2. Finantsinspektsiooni ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti pädevuse

ümberjagamisega seonduvad muudatused

Teiseks eesmärgiks on tagada, et finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel

oleks riiklik finantsjärelevalve korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt, mistõttu on

oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude

menetlemisel. Praegu on mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkonnas jagatud pädevus (TKS

§ 65 lõige 5 ja § 75 lõige 4) TTJA ja FI kohustuste osas ning oluline on see selgelt piiritleda, et

6

see vastaks praktilistele vajadustele. Eelnõuga muudetakse TTJA ning FI finantsvaldkonnaga

seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevusi, võttes arvesse TTJA-s esinenud õiguslikke

probleeme finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel. Muudatuse jõustamine

aitaks luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendaks krediidiasutuste

halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt.

Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine,

topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu

suurendab ka see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (Finantsinspektsiooni seaduse,

edaspidi FIS, § 54 lõige 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA-

lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud.

TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste

järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda

finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. Lisaks on väärtegude menetlemisel tekkinud

kohati vajadus FI süvendatud finants- ja panganduse IT-taristualaste teadmiste kaasamiseks.

Seda isegi mitte finants- või õiguskeskkonna keerukuse pärast, milles navigeerimiseks on

TTJA-l võimekus olemas, vaid kohatine praktiliste tööriistade ja oskusteabe vajadus, et töötada

efektiivselt näiteks krediiditoimiku või pankade finantsilise infotehnoloogilise keskkonnaga.

2.3. Hädaolukorras võrguühenduseta kaardimaksete võimaldamise kohustuse panemine

krediidiasutustele

Kolmandaks eesmärgiks on tagada hädaolukorras võrguühenduseta kaardimaksete tegemine.

Hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 kohaselt korraldab Eesti Pank makseteenuste

ja sularaharingluse, kui elutähtsate teenuste toimepidevust.

HOS § 37 lõige 3 punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse

kohustus seada nõuded teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste

elutähtsate teenuste katkestuse korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras.

Praegu on Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta määruse nr 7 „Makseteenuse ja

sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ järgi elutähtsateks makseteenusteks

elutähtsa teenuse osutaja (ETO) osutatavad makseteenused – pangasisesed maksed, ETO-de

vahelised maksed ja ETO osutatavad kaardimaksed. Lisaks nõuab Eesti Pank oma määrusega

ETO pankadelt meetmete võtmist kriitiliste tegevuste toimimiseks vajalike oluliste

infosüsteemide ja seadmete toimepidevuse tagamiseks. Kaardimaksete toimimiseks on ETO

pangad võtnud meetmed, et tagada elutähtsa teenuse toimimine siis, kui kaardiväljastaja panga

infosüsteemid on tõrke (kas küberründe või tehnilise tõrke) tagajärjel kättesaamatud või puudub

sideühendus kaardi väljastaja panga ja tema kaarditehingute töötleja vahel. Kehtiva HOS nõuete

täitmise kontrollimise käigus on selgunud, et puudub lahendus juhuks, kui kaupmehe

teenusepakkuja panga infosüsteemid ei toimi või puudub sideühendus kaupmehe ja tema panga

vahel.

7

Venemaa peetav sõda Ukrainas on suurendanud küberohtusid. Küberründed Eesti kriitilisele

infrastruktuurile on muutunud sagedasemaks ja intensiivsemaks ning see on peamine põhjus,

miks on vaja täiendavaid meetmeid elutähtsate makseteenuste, sh kaardimakseteenuse

toimepidevuse tagamiseks. Küberründed6 kriitilisele taristule on meie igapäevane reaalsus ja

vaatamata pankade poolt praeguseks kasutusele võetud ennetavatele meetmetele, võivad

küberründed mõjutada elutähtsate makseteenuste toimimist.

Eelnõuga täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid

kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardimakseid. Kaardimakse kui

elutähtsa makseteenuse toimimine on ühiskonna sujuvaks toimimiseks äärmiselt tähtis – iga

päev tehakse Eesti pankade välja antud pangakaartidega üle miljoni kaarditehingu ning

suuremalt jaolt tasutakse igapäevaostude eest pangakaardiga. Eesti Kaupmeeste Liidu uuringu

järgi tasutakse poes ostude eest lausa 70% ulatuses pangakaardiga ning sularaha eest tehakse

30% ostudest. Inimeste makseharjumused näitavad, et sageli ei ole inimestel sularaha isegi

väiksemate ostude sooritamiseks.

Võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamine on toimunud tihedas koostöös

sidusrühmadega. Eesti Pank koostöös ETO pankadega alustasid kõne all oleva

võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamist 2022. aasta mais. Pankadega on

lahendus sisuliselt kokku lepitud. Võrguühenduseta kaardimakselahendus hakkab toimima

kooskõlaliselt rahvusvaheliste kaardiskeemide reeglitega ning selle tagamiseks on tehtud

tihedat koostööd Mastercardi ja Visa kaardiorganisatsioonidega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 8 paragrahvist. Viimases paragrahvis nähakse ette seaduse jõustumine.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse VÕS-i.

Eelnõu § 1 punktidega 1–3 täiendatakse VÕS-i § 709 lõike 151 punkte 3–6, mis reguleerivad

seda, millised on maksekontoga seotud põhimakseteenused, mida tarbijale makseteenuse

lepingu alusel pakutakse.

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c kohaselt hõlmab põhimaksekonto teenuseid,

mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või

pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning artikli

17 lõike 1 punkti d kohaselt: i) otsekorraldusi; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehinguid,

sealhulgas internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi, krediidiasutuse

terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad.

6 https://www.eestipank.ee/press/hansabis-toimus-kuberintsident-pangateenused-eestis-toimivad-uuendatud-

0403-02032024

8

Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151 punktides 3-6. VÕS-is puudub viide

sellele, et põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid

maksetehinguid, nii nagu seda sätestab maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d. Samuti

ei täpsusta VÕS, et sularaha väljavõtmine peab põhimakseteenusena olema tagatud kogu liidus,

nagu on sätestatud maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis c.

Eelnõuga viiakse VÕS § 709 lõige 151 punktid 3–6 kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17

lõike 1 punktides c ja d sätestatuga.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 2.

VÕS § 7101 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale

tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks

kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu, lähtudes

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. Kuna eelnõuga KAS-i lisatava § 881 lõike

2 kohaselt on FI-l õigus vabastada krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal Eestis

põhimakseteenuse osutamise kohustusest, siis on vaja muuta vastavalt ka VÕS § 710¹ lõiget 2

ja täiendada seda selliselt, et selline kohustus on juhul, kui seadus ei näe ette teisiti. Vastasel

juhul tekib olukord, kus krediidiasutus on küll vabastatud põhimakseteenuse sõlmimisest FI

poolt KAS-i alusel, kuid vaatamata sellele on krediidiasutusel kohustus sõlmida tarbijaga

põhimakseteenuse leping VÕS-i alusel.

Lisaks on praegu kehtivas VÕS § 7101 lõikes 1 sätestatud, et kui isik ja tema taotletavad

lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste

üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja

isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust

eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses.

VÕS § 7101 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt sõlmib krediidiasutus põhimakseteenuste

lepingu tarbijaga kahe tingimuse täitmise korral. Esiteks tarbijal peab olema põhjendatud huvi,

teiseks tarbija poolt taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja

makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise

tüüptingimustel. Kõnealuse paragrahvi lõige 2 on lõike 1 suhtes erinorm ning kohaldub

tarbijatele, seevastu lõige 1 on laiem ja kohaldub ka teistele, sealhulgas juriidilistele isikutele.

Need lõiked ei ole aga piisavalt selged ja võivad viia eksliku järelduseni, et krediidiasutus võib

oma teenuste üldtingimustes või makseteenuse osutamise tüüptingimustes ette näha

kriteeriume, mille alusel otsustada, kas sõlmida tarbijaga põhimakseteenuste leping või mitte.

Krediidiasutus ei saa aga kehtestada selliseid tüüptingimusi ega teenuse üldtingimusi, mis

välistavad põhimakseteenuse lepingu sõlmimise. Tarbijate puhul peab krediidiasutus arvestama

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel maksekonto direktiivist tulenevate piirangutega.

Eelnevast tulenevalt jäetakse selguse mõttes lõikest 2 välja viide lõikele 1 ja lisatakse selle

asemel, et isik peab vastama VÕS-is sätestatud tingimustele. Näiteks, et tegemist on Eestis

9

kehtivat elamisluba või elamisõigust omava välismaalasega, samuti rahvusvahelise kaitse

taotlejaga rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS § 7101 lõikega 21, mis näeb ette, et põhjendatud huvi

tõendamine ei tohi olla ebamõistlikult koormav. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et

krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709

lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi

korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

tingimustest. Maksekonto direktiivi artikkel 16 lõige 2 sätestab selle kohta, et liikmesriigid

tagavad, et kõnealuse õiguse teostamine ei ole tarbija jaoks liiga keeruline ega tülikas. Sellest

lähtuvalt sätestatakse niisugune nõue ka VÕS-is.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse VÕS-i sätetega, mille kohaselt krediidiasutus ei või

keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud

riskiisust.

RahaPTS § 10 sätestab, et riskiisu on kohustatud isiku riskide taseme ja riskide tüüpide kogum,

mida ta on valmis oma tegevuse käigus võtma oma majandustegevuse ja strateegiliste

eesmärkide elluviimise nimel ja mille kinnitab kohustatud isiku kõrgem juhtkond kirjalikus

vormis (lg 1) ning käesoleva paragrahvi lõike 1 rakendamisel määrab kohustatud isik vähemalt

selle, millistele tunnustele vastavate isikutega ta soovib ärisuhteid vältida ning milliste puhul ta

kohaldab tugevdatud hoolsusmeetmeid, sealhulgas hindab kohustatud isik selliste isikutega

kaasnevaid riske ning määrab nende riskide maandamiseks asjakohased meetmed (lõige 3). See

tähendab, et ka kõrgema riskiga kliendikategooriaid ei tohiks riskiisus tervikuna välistada, vaid

neile tuleb välja töötada spetsiifilised meetmed kõrgemate riskide maandamiseks. Kõrgema

riskiga isikute puhul tuleb kohaldada tugevdatud hoolsusmeetmeid ning eelnõu näeb ette,

milliseid meetmeid krediidiasutus riskide maandamiseks rakendada võib.

Euroopa Pangandusjärelevalve (edaspidi EBA) on käsitlenud tootepiirangute seadmise teemat

oma 31. märtsi 2023. aasta suunises rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide tõhusa juhtimise

poliitika ja kontrolli kohta finantsteenustele juurdepääsu andmisel (EBA/GL/2023/04)7.

Soovimatu de-riskingu suunise punktid 20 ning 21 näevad ette, et kui riigisisene õigus

võimaldab, peaksid krediidi- ja finantseerimisasutuste poliitika ja menetlused hõlmama

võimalusi ja kriteeriume konkreetsele kliendile pakutavate toodete või teenuste omaduste

individuaalseks ja riskitundlikuks kohandamiseks. Need peaksid hõlmama järgmisi variante:

a) pakkuma põhimaksekontosid, kui krediidiasutus on direktiivi 2014/92/EL riikliku

ülevõtmise kohaselt kohustatud selliseid kontosid pakkuma; või

b) kui riigisisene õigus võimaldab, kehtestama finantstoodetele ja -teenustele sihipärased

piirangud, näiteks ülekannete summa, liik või arv või kolmandatesse riikidesse / kolmandatest

7 https://www.eba.europa.eu/sites/default/files/document_library/Publications/Guidelines/2023/EBA-GL-2023-

04/Translations/1061462/GLs%20on%20MLTF%20risk%20management%20%28EBA%20GL%202023%2004

%29_ET_COR.pdf

10

riikidest tehtavate tehingute summa, eelkõige kui need kolmandad riigid on seotud suurema

rahapesu ja terrorismi rahastamise riskiga.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks keelduma

põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, näiteks

rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide

mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi

asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on

liiga tülikas või kulukas. Siiski on võimalik, et tarbija saab mõnel juhul kuritarvitada oma õigust

avada ja kasutada põhimaksekontosid. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et

krediidiasutus võtab tarbija suhtes, kes on pannud toime sellise kuriteo nagu raske pettus

krediidiasutuse vastu, meetmeid, mille eesmärk on ära hoida selliste kuritegude kordumist.

Tulenevalt eeltoodust nähakse eelnõuga ette, et krediidiasutus võib riskide maandamiseks

rakendada järgmiseid meetmeid:

1) määrata maksekontol olevate rahaliste vahenditega ühes kuus tehtavate maksete

maksimumsumma;

2) määrata ühe tehingu maksimumsumma, sealhulgas väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna

lepinguriiki või nendest lepinguriikidest tehtavate tehingute piirsumma;

3) määrata maksekontol hoiustatavate rahaliste vahendite maksimumsumma;

4) piirata või keelata sularaha väljavõtmine väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna

lepinguriiki.

Seega eelnõu sätestab võimaluse seada põhimakseteenuse kasutamisele sihipäraseid piiranguid.

Kõik need piirangud on suunatud riskide vähendamisele ja võimaldavad kohaldada suurema

riskiga isikute puhul nõutavaid hoolsusmeetmeid.

VÕS-i lisatav § 7101 lõige 53 näeb ette, et riskide maandamiseks rakendatavad meetmed ei tohi

olla sellise ulatuse või iseloomuga, mis muudab tarbijale põhimakseteenuste kasutamise

võimatuks või selliseks, mille tõttu ei ole tarbijal ja tema ülalpeetava võimalik rahuldada oma

elukondlikke vajadusi.

Oluline on rõhutada, et eelnõu § 1 punktis 6 nimetatud piirangute kohaldamine ei tohiks olla

kõikehõlmav, vaid erandlik, ning piiranguid peaks rakendama üksnes siis, kui piiranguid

rakendamata ei saaks krediidiasutus tarbijale põhimakseteenuseid osutada tulenevalt tarbijaga

seotud ja temaga seoses tuvastatud riskidest. Seejuures peavad piirangud olema

proportsionaalsed ehk sobivad, vajalikud ja mõõdukad, võttes arvesse konkreetse tarbija ja

temaga seotud riskide eripära. Juhul, kui piirangute aluseks olevad riskid langevad ära, tuleb

kehtestatud piirangud viivitamata eemaldada.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 7, mis reguleerib põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale teabe esitamise kohustust. Esitada tuleb

käesoleva seaduse § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud teave ning avaldama vastavad

kontaktandmed.

11

Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu kohta teabe

esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale

lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta

võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks

lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.

VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud

teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.

Maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 5 kohaselt tuleb tarbijale esitada teave: 1) kaebuse

esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega

ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi

kontaktid.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse

kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse kõnealust lõiget punktiga

25, millega lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning

kohustusest esitada tarbijale Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 8, mille kohaselt ei ole krediidiasutusel

lubatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat kohustada kasutama

lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid, välja arvatud juhul, kui sama tingimus kehtib

kõikide tarbijate kohta.

Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et juurdepääs

põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste või krediidiasutuse aktsiate ostmisest, välja

arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes.

VÕS § 7101 lõige 8 annab krediidiasutustele võimaluse kohustada tarbijaid ostma lisateenuseid

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena, juhul kui see kehtib kõigi tarbijate osas.

Eelnev ei ole aga vastavuses maksekonto direktiiviga, mis vastupidiselt aktsiate ostmisele

keelab igal juhul põhimakseteenuse lepingu sõlmimist siduda lisateenuste ostmisega.

Eelnõu § 1 punktiga 9 sätestatakse, et krediidiasutus on kohustatud tarbijale

põhimakseteenuseid osutama vähemalt eurodes.

Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende

territooriumil asuvad krediidiasutused pakuvad põhimaksekontot vähemalt asjaomase

liikmesriigi omavääringus. VÕS-is seda sätestatud ei ole. Eelnõuga viiakse Eesti õigus

kooskõlla maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3.

Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse VÕS § 7101 lõiget 12, mis reguleerib krediidiasutuse poolt

tarbijale teabe esitamist üldtingimustes või põhimakseteenuse osutamise tüüptingimustes.

12

Kuivõrd eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 25, millega lisatakse

krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada

tarbijale FI kontaktandmed, siis seetõttu on vajalik vastava teabe ette nägemine ka kõnealuse

paragrahvi lõikes 12.

Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse VÕS § 7101 lõikega 14, mille kohaselt põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Olukorras,

kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on kas üld- või napisõnalised või üldse

puudulikud, on tarbijal ennast nende vastu keeruline kaitsta, sest sisuliselt tuleks näidata, et

tarbija vastab kõikidele panga üldtingimustele. Sätte lisamine võimaldaks vabastada tarbija

sellisest tõendamiskoormusest.

Eelnõu § 1 punktiga 12 viiakse VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 kooskõlla makseteenuste direktiivi

artikli 52 lõike 3 punktis a sätestatuga. Osundatud makseteenuste direktiivi säte näeb ette, et

makseteenuse kasutajale esitatakse tasude, intresside ja vahetuskursside kohta kõik

makseteenuse kasutaja poolt makseteenuse pakkujale makstavad tasud, sealhulgas need, mis on

seotud käesoleva direktiivi alusel teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja

sagedusega, ja kui see on asjakohane, selliste tasude summa koosseis.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 sõnastatakse selliselt, et VÕS-is viidatud tasude kujunemise aluste

või nende jaotuse all on üheselt mõistetav olukord, kus kui tasu koosneb mitmest elemendist

ja/või on fikseerimata (nt intresside või valuutakursiga seonduvalt), on makseteenuse pakkuja

kohustatud esitama kliendile teabe, kuidas selline summa on kujunenud (VÕS-i täna kehtivas

sõnastuses „kujunemise alus“) ja/või jaotus selle kohta, millest tasu summa koosneb/milline on

tasu suuruse jaotus (VÕS-i täna kehtivas sõnastuses „kujunemise jaotus“). Lisaks sätestatakse

VÕS-is makseteenuste direktiivi kõnesolevast artiklist normi see osa, mis sätestab teabe

esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seonduvate tasude esitamise

kohustuse.

Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse VÕS § 711 lõike 1 punktis 24 ette nähtud kohustust

makseteenuse pakkujal esitada makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile teave

vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta, kohustusega esitada ka vastavad

kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu

kohta teabe esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb

tarbijale lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse

kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste

kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.

VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud

teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.

13

VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse

kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1

punktiga 25 ning lisatakse makseteenuse pakkujale kohustus esitada tarbijale ka

Finantsinspektsiooni kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201 ning nähakse ette põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemise regulatsioon.

Riigikohus leidis otsuses nr 2-21-3552, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2

loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused

ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud

ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast

direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute

ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul

VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2.

Sellepärast täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS-i põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise

regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla direktiivis sätestatuga.

Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis

korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest

ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi

art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.

Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab

põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud

juhtudel (paragrahvi pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna

lisada sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles öelda).

Selles paragrahvis sätestatud ülesütlemise alused kehtivad ainult VÕS § 7101 lõikes 2 nimetatud

põhimakseteenuse lepingute kohta. Vajab aga märkimist, et kõik tarbijad ei kuulu selle

paragrahvi kohaldamisalasse. Näiteks näeb viimati osundatud paragrahv ühe tingimusena ette,

et põhimakseteenuse osutamise kohustus on ainult tarbijale, kes elab Euroopa Liidus

seaduslikult. Nende tarbijate puhul, kellele kõnealune paragrahv ei kohaldu, on võimalik

makseteenuse leping ka korralisel üles öelda.

Ka maksekonto direktiivi preambuli punktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama

põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude

ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Kuna VÕS § 7101 lõigete

2 ja 3, millega on üle võetud direktiivi artikli 16 lõiked 1 ja 2, järgi on krediidiasutusel kohustus

pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, ei saa sellises olukorras krediidiasutus ilma mõjuva

põhjuseta (s.o korraliselt, nagu sätestab VÕS § 720 lõige 2) tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingut üles öelda. See tähendab, et tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu saab üles öelda üksnes erakorraliselt.

14

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõiked 2 ja 3 sätestavad need juhud, millal krediidiasutusel on

õigus põhimakseteenuse leping üles öelda.

Lõikes 2 on sätestatud need juhud, millal krediidiasutus on kohustatud lepingu üles ütlema ning

lõikes 3 on krediidiasutusele jäetud selles osas otsustusruum. Lõigete 2 ja 3 puhul on lähtutud

maksekonto direktiivi art 19 lõikes 2 sätestatud juhtudest, millal krediidiasutus võib

raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Nendeks on:

a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;

b) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid;

c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe

esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;

d) tarbija ei ela EL-s enam seaduslikult;

e) tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto,

mis võimaldab tal kasutada põhimakseteenuseid.

Kehtiv VÕS § 7101 lõige 5 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keelduma RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alustel. Sarnaselt põhimakseteenuse

lepingu sõlmimise keelule nimetatud alusel, sätestatakse eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike

2 punktis 1 kohustus öelda sellisel juhul juba sõlmitud põhimakseteenuse leping

etteteatamistähtaega järgimata üles. Kehtiva RahaPTS § 42 lõike 1 järgi on kohustatud isikul

keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte

raames, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ta ei suuda täita käesoleva seaduse

alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid; 2) tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi

rahastamisega. RahaPTS § 42 lõike 4 kohaselt, kui selle paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud

olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete

rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu

rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping

etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest

tehingust rahapesu andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras. Ärisuhe loetakse

lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse

osutamise kliendile täielikult.

Teise juhuna, millal krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu üles ütlema,

nähakse VÕS-i lisatava § 7201 lõike 2 punktis 2 ette, et maksekonto sulgemise kohustus tuleneb

rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist. Rahvusvahelise

sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 14 punkt 4 sätestab, et finantssanktsioon on

rahvusvaheline sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas

õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu konto avamine ja

kasutamine. Krediidiasutused on RSanS § 20 lõike 1 punkt 1 järgi erikohustusega isikud.

Erikohustusega isiku kohustused on sätestatud §-s 20 ning selle lõige 1 kohaselt erikohustustega

isik kontrollib finantssanktsiooni jõustumisel, muutmisel või lõppemisel, kas temaga ärisuhtes

olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt. Kui erikohustustega isik tuvastab

finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub

15

finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata Rahapesu

Andmebürood.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 3 sätestatud alustel võib krediidiasutus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kuid see ei ole kohustus.

Selles lõikes nimetatud juhtudel on krediidiasutusel võimalus igal konkreetsel juhul hinnata

lepingu ülesütlemise põhjendatust. Soome õiguses on samuti analoogselt VÕS § 720¹ lõike 3

punktides 3 ja 5 nimetatud juhtudega ette nähtud pangale õigus leping lõpetada, erinevalt

eespool lõikes 2 punktis 1 nimetatud juhtudel lepingu tühistamisest (Act on Credit Institutions,

Section 6b (1054/2016)). Läti õiguses on analoogsel juhul VÕS § 720¹ lõike 3 punktidega 3-5

jäetud samuti krediidiasutusele lepingu lõpetamise üle otsustamisel diskretsiooniõigus (Law on

Payment Services and Electronic Money Section 97.5).

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punktid 1 ja 2 näevad krediidiasutusele ette õiguse,

mitte kohustuse, öelda tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles juhul, kui tarbija

kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel (punkt 1) või kui tarbija esitas

põhimakseteenustele juurdepääsu saamiseks ebaõiget teavet, kui õige teabe esitamise korral ei

oleks tal sellist õigust olnud (punkt 2). Nende punktide puhul ei ole ette nähtud kohustuslikku

ülesütlemist, kuna see võib tekitada ebasoovitava ülereageerimise ohu kliendi suunal.

Igasuguse ebaseadusliku tegevuse puhul ei ole põhjendatud põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemine. Kui isik on saanud ebaõiget teavet esitades juurdepääsu maksekontole, siis hiljem

võib isik vastata tingimustele, mis on maksekonto saamiseks vajalikud ning sel juhul saab

krediidiasutus otsustada, kas kõnealusel juhul on ülesütlemine põhjendatud.

Lõike 3 punkt 3 kohaselt võib krediidiasutuses põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija

ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult. Nimetatud juhul ei pruugi olla alati vajalik

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Näiteks olukord, kus välismaalasel on tähtajaline

elamisluba kehtetuks tunnistatud, kuid isik jätkab riigis ebaseaduslikult töötamist.

Välismaalaste seadus näeb ette, et tööandja, kes võimaldas ebaseaduslikult riigis viibival

välismaalasel Eestis töötada, on kohustatud maksma kogu välismaalasele maksmata jäänud

töötasu, sealhulgas töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed, ning

vajaduse korral kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud välismaalasele

maksmata jäänud töötasu saatmisega (§ 2861 lõige 1). Ka ebaseaduslikult riigis viibiv isik vajab

töötasu kättesaamiseks maksekontot ning isikul on riigist lahkumise kohustuse täitmiseks vaja

maksekontot näiteks lennupiletite ostmiseks. Riigis ebaseaduslikult töötamine ei tähenda, et

igal juhul esineks alus põhimakseteenuse ülesütlemiseks ka maksekonto direktiivi art 19 lõike

2 punktis a nimetatud juhul, et tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel

eesmärkidel. Sellisel juhul peaks ebaseaduslik tegevus olema seotud põhimaksekonto

kasutamise kuritarvitamisega.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punkt 4 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lõike 2

punktis b sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui rohkem

16

kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid. Siinkohal on

krediidiasutusel õigus otsustada, kas öelda põhimakseteenuse leping üles või ei.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punktiga 5 nähakse ette põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise võimalus olukorras, kus maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu

jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks. Selle punktiga on kasutatud maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud

võimalust kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral

krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada.

Kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 5 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse

lepingu üles öelda, siis vastavasisulise võlgnevuse kõrvaldamisel tarbija poolt peab tarbijal

olema võimalik esitada taotlus uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks ning krediidiasutus

ei tohi uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda põhjusel, et tarbija eelmine

põhimakseteenuse leping öeldi üles VÕS § 7201 lõike 3 punkti 5 alusel.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1

sätestatud alusel, ehk olukorras, kus esineb RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alus, võib

krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutuse poolt

rakendatud muud tarbija suhtes riski maandavad meetmed on ammendunud.

Maksekonto direktiivi preambuli punkti 47 kohaselt peaks krediidiasutus keelduma

põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt

rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide

mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi

asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on

liiga tülikas või kulukas. Siiski on võimalik, et tarbija saab mõnel juhul kuritarvitada oma õigust

avada ja kasutada põhimaksekontosid. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et

krediidiasutus võtab tarbija suhtes, kes on pannud toime sellise kuriteo nagu raske pettus

krediidiasutuse vastu, meetmeid, mille eesmärk on ära hoida selliste kuritegude kordumist.

Sellised meetmed võivad hõlmata näiteks selle tarbija jaoks põhimaksekontole juurdepääsu

piiramist teatavaks ajavahemikuks.

Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides

1 või 2 sätestatud alus. Selle lõike puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lõikest 4, mis

näeb ette, et kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub

lõpetamine viivitamata.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 6 näeb ette juhud, millal põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemisest etteteatamistähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. Siin on lähtutud maksekonto

direktiivi artikli 19 lõikest 4, mis sätestab, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutus

lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal

põhjustel, teavitab ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult

17

ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui selline põhjenduse teatamine

oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201

lõikes 5 osundatud juhud vastavad maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 4 sätestatule.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 7 näeb ette nõuded, millele krediidiasutuse

ülesütlemisavaldus peab vastama. Nende nõuete kehtestamisel on lähtutud direktiivi artikli 19

lõigetest 4 ja 5. Samasugused nõuded näeb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

keeldumisele ette kehtiv VÕS § 7101 lõiked 6 ja 7.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 8 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisel

vastavalt käesolevale paragrahvile, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720 lõikeid 3, 5 ja 6, mis

tähendab et ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele tuleb kohaldada nimetatud sätteid.

Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 9 sätestab, et krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on

tühine. Kuna kõnesolevad paragrahvis on sätestatud ammendavalt põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise alused, ei ole muul juhul lepingu ülesütlemine lubatud. Sama lisatava paragrahvi

lõike 9 kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine

tühine.

Sarnaselt eelnõuga VÕS-i lisatava § 7101 lõikega 14, mille kohaselt põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus, sätestatakse, et ka

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral

krediidiasutus.

Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse VÕS § 725 lõiget 7, mis sätestab, et saaja ja tema

makseteenuse pakkuja vahelise makseteenuse lepinguga võib ette näha õiguse leppida

maksjaga kokku tasus või pakkuda temale allahindlust mõne kindla makseinstrumendi

kasutamise eest. Eelnõuga lisatakse nõue, nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja

makseinstrumendi kasutamise tegelikke kulusid. See muudatus viib sätte kooskõlla

makseteenuste direktiivi artikli 62 lõikega 3, mille kohasel ei tohi mis tahes kohaldatavad tasud

ületada otseseid kulusid, mis makse saaja kannab seoses konkreetse makseinstrumendi

kasutamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 17 muudetakse VÕS § 7332 lõiget 3, mis reguleerib maksesumma

tagastamist, kui autoriseerimata makse algatati makse algatamise teenuse kaudu. Muudatusega

nähakse ette, et sellisel juhul tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma

vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, ehk et erinevalt kehtivast normist, kus maksjal on õigus

nõuda maksesumma tagastamist, on muudatuse kohaselt maksja makseteenuse pakkuja

kohustatud autoriseerimata makse puhul maksesumma maksjale viivitamata tagastama. See

muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 73 lõikega 2, mis näeb kõnealusel

juhul ette maksesumma viivitamata tagastamise.

18

Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse VÕS § 7333 lõiget 11. Kehtiv säte näeb ette, et kui makse

algatati makse algatamise teenuse kaudu, võib maksja täitmata või valesti täidetud makse korral

nõuda oma makseteenuse pakkujalt, kelle juures tal on maksekonto, maksesumma tagastamist.

Muudatusega sätestatakse, et sellisel juhul on makseteenuse pakkujal kohustus maksesumma

tagastada. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 90 lõikega 1, mis

näeb kõnealusel juhul ette maksesumma tagastamise kohustuse.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse FIS-i.

Eelnõu §-ga 2 täiendatakse FIS § 462 lõiget 8 uue lausega. Lõike 8 esimene lause sätestab, et

FI teavitab pärast makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 636 lõikes 1 nimetatud teate

saamist viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ja Euroopa Keskpanka olulisest

operatsiooni- või turvaintsidendist.

Viidatud lõikele lisatakse teine lause, mille kohaselt Inspektsioon hindab koostöös Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutuse ja Euroopa Keskpangaga intsidendi olulisust teiste

liikmesriikide jaoks ning teavitab neid vastavalt.“

Selle täiendusega viiakse FIS kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 68 lõikega 6, mille

kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse

algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave

peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus

hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAVS-i.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAVS § 99 ning nähakse ette rahaline karistus ka

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest.

Kehtivas õiguses on vastutustundetult antud laenude osas väärteokoosseis TKS §-is 71. See

paragrahv tunnistatakse kehtetuks ning väärteokoosseis tuuakse KAVS-i, kuna selles osas läheb

väärteokoosseisu menetlemise pädevus FI-le.

Praegu on vastutustundetult antud laenude suhtes väärteomenetluse pädevus TTJA-l. Riikliku

järelevalve pädevust TTJA-l selles osas ei ole, kuivõrd TKS § 65 lõige 1 viitab üksnes VÕS §-

is 4034 sisalduvatele teavitamiskohustustele.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud väärteod on sätestatud nii KAVS-is

(§ 99), KAS-s (§ 13419) kui ka TKS-s (§ 71). KAVS-i ja KAS-i väärteonormid sanktsioneerivad

eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste

siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja neid väärtegusid menetleb FI. KAVS ja

VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd TKS § 71 viitab KAVS-le. Seega mõlemal asutusel

on õigus menetleda väärtegu, kuid ainult FI-l on võimalik hinnata rikkumist kogumis (nii VÕS-

i kui ka KAVS-i sätete alusel). FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule,

19

mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle

väärteomenetlusse.

Vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumiste jagamine kahe erineva asutuse vahel ei ole

otstarbekas. FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine), rikkumise

hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs

krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamine on TTJA jaoks raskendatud.

Kuigi TTJA-l on õigus teha kontrolltehingut tarbijate huve kaitsvatest liidu õigusaktidest

tulenevate korrarikkumiste väljaselgitamiseks, on kontrolltehingu puhul tegemist riikliku

järelevalve meetmega, mille tulemuseks saab olla vaid ettekirjutus. Väärteomenetluses ei ole

kontrolltehingu tegemine lubatav (TKS § 63 - seletuskiri8).

Väärteomenetluses ei saa kontrolltehingut kasutada, kuna sellega sisuliselt matkitakse süütegu.

Kohtupraktikas on leitud, et kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod katsestaadiumisse.

Väärteokatse ei ole üldjuhul karistatav (karistusseadustiku § 251). TKS § 63 lg 11 järgi on

kontrolltehingu käigus teostatud tehing tühine. Seega ei ole kontrolltehingut võimalik kasutada

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste väljaselgitamiseks ning lähtuda saab üksnes

tarbija kaebustest ja pöördumistest. Kahetsusväärselt on praktika näidanud, et inimesed ei

pöördu vastutustundetult antud laenude puhul TTJA poole. Sellest tulenevalt ei ole TTJA ka

viimase kolme aasta (enne 2023) jooksul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

väärtegusid menetlenud. Kuigi tarbijatele on pöördumistes soovitatud 2023. aastal koostatud

TTJA väärteoteate vormi, seda on tutvustatud ka võlanõustajatele ning see on igaühele

kodulehel leitav, siis on tänase päeva seisuga laekunud kõigest kaks väärteoteadet, mõlemad

Eesti Võlanõustajate Liidu kaudu. Neist ühe puhul algatati väärteomenetlus TKS § 71 alusel.

Seepärast viiakse TKS §-s 71 sätestatud väärteo menetlemine vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamata jätmise eest FI ainupädevusse. FI-l on ligipääs krediiditoimikule, seega

rikkumiste tuvastamine on oluliselt lihtsam. Süüteokoosseis viitab VÕS-ile, mis omakorda

viitab ka KAVS-i sätetele. KAVS-i üle teeb järelevalvet FI, seega saab FI hinnata rikkumist

kogumis. FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi

järelevalve korras. Otstarbekas on anda FI-le pädevus ka väärteomenetluseks.

Kehtivas õiguses on väärteokoosseis krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate

sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest TKS §-s 72 ning väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks on TTJA. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2

ettekirjutuste tegemise õigus. KAVS § 57 ja 58 kohaselt on krediidiandjatel ja -vahendajatel FI

ees aruandluskohustus.

8 Seletuskiri RT I, 08.01.2020, 1 - jõust 17.01.2020

20

Krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist on TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete

baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel

krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Kuna krediidiandjatel on Finantsinspektsiooni

ees aruandluskohustus, mis sisaldab muu hulgas kohustust esitada aruandeid kõikide väljastatud

krediitide kulukuse määrade kohta, siis on ka Finantsinspektsioonil lihtsam tuvastada krediidi

kulukuse määra ülempiiri rikkumisi.

Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine

vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul).

Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks

tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis,

õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida

karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka

õiguskirjanduses9. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi

kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.

VÕS § 4062 lõige 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määr

ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära.. Selle jaoks on TKS § 21 lõike 2

punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid

teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui

finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus, FI peab statistikat Eestis väljastatud

tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle10 ning omab suuremat võimekust nii

infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, on

otstarbekas jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise

menetlemiseks.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse KAS-i.

Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse §-s 131 reguleeritud krediidiasustuse tegevusloa taotlemise

regulatsiooni nõudega esitada koos tegevusloa taotlusega selgitus, milles põhjendatakse

käesoleva seaduse § 881 lõikes 1 sätestatud põhimakseteenuste osutamise kohustusest

vabastamise soovi. Taotlejal tuleb see esitada üksnes juhul, kui soovitakse sellisest kohustusest

vabastust.

Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse seaduse 7. peatüki 3. jagu paragrahviga 871 ning nähakse

ette võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute regulatsioon.

KAS § 3 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal HOS § 36 lõike

3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. Osundatud sätte kohaselt korraldab Eesti

Pank elutähtsate teenuste – makseteenus, sularaharinglus – toimepidevust. HOS § 37 lõige 3

punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustus seada nõuded

9 Kärner, M. Muudatused juriidilise isiku süüteovastutuses. Juridica, 2023. 10 Finantsinspektsioon. Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määr,

https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140 (11.08.2023)

21

teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste elutähtsate teenuste katkestuse

korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras.

Võrguühenduseta kaarditehingute ulatus ja maht on piiratud ja sellest tulenevalt riskid väikesed.

Hädaolukorra lahendusena on kavas võimaldada võrguühenduseta kaardimakset vaid piiratud

müügikohtades – toitu, kütust ja ravimeid müüvates ETO kaupmeeste juures ning kliendipõhise

limiidi seadmine pangakaardile minimeerib panga krediidiriski. Teisisõnu, võrguühenduseta

saab teha tehinguid vaid kolmes sektoris – toitu, kütust ja ravimeid müüvate ETO kaupmeeste

juures ning iga kaardiomanik saab võrguühenduseta tehinguid teha üksnes summa piires, mille

tema pank on kaardi kiibile kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise tulemusel

seadnud. Pank teeb limiidi otsuse kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise

tulemusena. Seega, tegu on panga otsusega, kas limiidid saavad olema kliendipõhised või nö

sektoripõhised (nt tava-, kuldklientide põhised). Eeldada võib, et igale kliendile eraldi limiidi

määramine ja seadmine oleks pangale liigressursimahukas, et seda rakendada. Hinnanguliselt,

limiidid võiksid jääda 50 - 200 euro piiresse, kuid taaskord – see sõltub panga otsusest ja ei ole

reguleeritud keskpanga poolt. Vastavalt rahvusvaheliste kaardiorganisatsioonide Mastercardi ja

Visa reeglitele on võrguvälise kaarditehingu maksimaalseks summaks 200€ ühe tehingu kohta.

Paragrahviga 871 lõikega 3 nähakse ette volitusnorm Eesti Pangale määruse kehtestamiseks.

Määrusega täpsustatakse võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute aluseid ja korda, mis

hõlmab nii võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu tegemise eeldusi ja tingimusi kui ka

vajaliku tehnilise valmisoleku loomist ja maksetehingute teostamise tehnilisi nõuded.

Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse seaduse 7. peatüki 3. jagu paragrahviga 881, milles nähakse

ette põhimakseteenuse osutamise kohustuse regulatsioon.

KAS-i lisatava §-ga 881 nähakse ette, millised krediidiasutused on kohustatud

põhimakseteenust pakkuma ning FI-le antakse pädevus määrata ja vabastata krediidiasutusi

sellisest kohustusest.

Võrreldes praegu kehtiva regulatsiooniga põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud

krediidiasutuste ring ei muutu. Kehtiv VÕS näeb samuti ette, et põhimakseteenust on

kohustatud osutama kõik krediidiasutused.

Eelnõu näeb aga ette FI-le pädevuse vabastada krediidiasutus tähtajaga või tähtajata käesoleva

põhimakseteenuse osutamise kohustusest. FI on ühtlasi ka maksekonto direktiivi mõistes pädev

asutus, kes hakkab põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama. FI-le sellise

pädevuse andmine võimaldab FI-l vajadusel tagada põhimakseteenuste kättesaadavust ning

teisalt vabastada krediidiasutus põhimakseteenuse pakkumise kohustusest. Selline paindlikkus

tagab põhimakseteenuse kättesaadavuse, kuivõrd võimaldab arvestada muutuva

turuolukorraga.

Lõikes 3 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel FI hindab, kas on põhjendatud vabastada

krediidiasutus põhimakseteenuse osutamise kohustusest ning vastupidi. Sellist otsust tehes

hindab Finantsinspektsioon, kas krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse filiaali Eestis:

22

1) osutatavate teenuste pakkumine mõjutab oluliselt põhimakseteenuste kättesaadavust,

toimepidevust ja konkurentsi Eestis;

2) makseteenuste turuosa moodustab olulise osa krediidiasutuste makseteenuste turuosast

Eestis;

3) tarbijatele pakutavate maksekontode osakaal ületab kümmet protsenti kõigist krediidiasutuse

pakutavatest maksekontodest;

4) taotlusest lähtudes on muid asjaolusid, millel võib olla oluline tähtsus vabastuse

rakendamisel.

Põhimakseteenuse osutamise kohustusest vabastamine ei tohi halvendada üldist teenuste

kättesaadavust. Kõikide nende kriteeriumite ja asjaolude hindamine on vajalik, et tagada

põhimakseteenuste laialdane kättesaadavus. Lõikes esitatud kriteeriumid on kooskõlas

maksekonto direktiivi artikli 16 lõikega 1, mille kohaselt tagavad liikmesriigid, et

põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et

tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende

territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi preambuli punkti

38 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste

hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja

selgitamisel peaks arvesse võetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja

tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil,

krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate

maksekontode seas.

Lõige 6 näeb FI-le ette õiguse tunnistada kehtetuks otsus, millega krediidiasutus vabastati

põhimakseteenuse osutamise kohustusest. Sellise õiguse andmine on põhjendatud seetõttu, et

tagab teenuse kättesaadavust ja ligipääsetavust, kui seda nõuab muutunud turuolukord.

Eelnõu § 4 punktiga 4 nähakse ette, et põhimakseteenuse osutamise kohustuse rikkumise eest

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Eelnõu § 4 punktiga 4 täiendatakse KAS-i §-ga 14118, millega nähakse ette rakendussäte

põhimakseteenuse osutamise kohustuse osas. Eelnõuga kehtestatav § 881 lg 1 kohustab

krediidiasutusi ja välisriigi krediidiasutuse filiaale Eestis osutama VÕS § 709 lõikes 151

nimetatud põhimakseteenuseid. Rakendussätetega nähakse ette, et sellist kohustust ei ole

nendel krediidiasutusel ja välisriigi krediidiasutuste filiaalidel Eestis, kes sellist teenust enne

käesoleva seaduse jõustumist ei ostunaud. Selliselt ei teki kõikidele krediidiasutusele ja

välisriigi krediidiasutuste filiaalidele Eestis automaatselt pärast seaduse jõustumist kohustust

pakkuda põhimakseteenust. Eesti krediidiasutustest pakuvad põhimakseteenuseid: AS LHV

Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS, Luminor Bank AS ja Swedbank AS. Hetkel

ei paku põhimakseteenuseid: AS Inbank, Bigbank AS, Holm Bank AS. Lisaks pakub

põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi krediidiasutuse filiaal, milleks on AS

Citadele banka Eesti filiaal.

23

Sama paragrahvi lõige 3 annab FI-le õiguse kohustada sellist krediidiasutust ja välisriigi

krediidiasutuse filiaali Eestis, kes enne seaduse jõustumist põhimakseteenust ei pakkunud, seda

osutama. FI-le sellise õiguse andmine aitab tagada põhimakseteenuste laialdase kättesaadavuse

olukorras, kus teenus ei ole näiteks kõikides piirkondades või teatud tarbijarühmadele

kättesaadav või kus see on vajalik ebapiisava konkurentsi tõttu.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse MERAS-st.

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse MERAS § 636 lõiget 1, mis reguleerib operatsiooni- või

turvaintsidendist teavitamist. Lõige 1 sätestab, et makseteenuse pakkujad teavitavad viivitamata

Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist, mis on seotud nende

pakutavate makseteenustega. Lõiget 1 täiendatakse teise lausega, mille kohaselt koos

eelnimetatuga tuleb Finantsinspektsioonile edasta ka üksikasjad intsidendi kohta ja info selle

kohta, milliseid samme on intsidendid lahendamiseks ette võetud või plaanitakse ette võtta.

Küll aga kui sellise detailse info esitamine ei ole koheselt võimalik, siis võib seda teha ka

hiljem, kuid siiski esimesel võimalusel.

Sellega viiakse MERAS kooskõlla makseteenuste direktiiviga, mille artikkel 96 lõikest 2

tulenevalt hindavad EBA ja EKP koostöös päritoluriigi pädeva asutusega intsidendi

asjakohasust teiste asjakohaste liidu ja siseriiklike asutuste jaoks ning teavitavad neid vastavalt.

EKP teavitab Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeid maksesüsteemi jaoks asjakohastest

probleemidest.

Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS-e § 636 lõikega 11, mille kohaselt

Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt saadud infot ja rakendab

asjakohasel juhul vastavaid meetmeid, sealhulgas teavitab Finantsinspektsioon vajadusel korral

teisi vastavaid riiklikke asutusi. Selle täiendusega viiakse MERAS kooskõlla makseteenuste

direktiivi artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja

kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist

viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi

kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral

asjakohaseid meetmeid.

Eelnõu § 5 punktiga 3 täiendatakse MERAS-st §-ga 1011 ning nähakse ette FI õigused

ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel. Muudatuse

kohaselt on FI-l õigus VÕS §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7201, 7211–7214, §

7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel teha maksteenuse

pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.

Tegemist ei ole uute alusega ettekirjutuse tegemiseks. Kehtivas õiguses sisalduvad nimetatud

VÕS paragrahvid TKS-s ning järelevalvepädevus on TTJA-l. Eelnõuga muudetakse TKS-i,

nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid tuuakse MERAS-sse ning viiakse FI järelevalve alla.

24

FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste

pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA-

le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat

finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku

ja kompleksset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab

pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi

pädevusi, mis on Finantsinspektsioonil tulenevalt oma rollist finantsjärelevalve teostajana

olemas. Eelnõuga tehtav muudatus aitab luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning

vähendab krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks

konkreetne kontaktpunkt.

Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-dega 1102–110⁴. MERAS §-ga 1102 nähakse

ette rahalised karistused põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS

§-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

TTJA-l on eelkõige võimekus kujundada seisukohti, kas põhimakseteenuse alaste rikkumiste

puhul on tegu ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega. Näiteks juhul, kui krediidiasutus

piirab tüüptingimustega täitemenetluse võlgnike ligipääsu põhimakseteenusele (2019. aastal

teostatud järelevalvemenetlused). Ainuüksi VÕS § 7101 alusel on aga selliste rikkumiste

menetlemine keerulisem, kui keeldutakse RahaPTS alustel. FI-l oleks aga põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alast ekspertiisi kogemust. Samuti juhinduvad

pangad oma tegevuses ka FI rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise juhenditest.

Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine

väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i

asemel MERAS-s.

MERAS §-ga 1103 ning nähakse ette rahalised karistused maksekontoga seotud tasude

esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 722 ning

selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i

sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus,

siis oleks FI-l oleks võimalik hinnata rikkumist kogumis. Seetõttu peaks TKS § 722 väärtegu

olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI.

MERAS §-ga 1104 ning nähakse ette rahalised karistused makseteenuse üleviimisele esitatud

nõuete rikkumise eest.

25

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 723 ning

selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i

sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus,

siis oleks FI-l võimalik hinnata rikkumist kogumis. TKS § 723 väärtegu peaks olema FI

ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI. FI-l on valdkonnaspetsiifilised

teadmised, mis võimaldab menetleda kiiremini ja efektiivsemalt.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse RLS-i.

RLS § 9 lõige 3 sedastab, et riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro

suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas.

Normist nähtub, et seadus annab riigilõivu tasuvale isikule õiguse taotleda riigilõivu tasumist

sularahas. Sellest saab järeldada seadusandja eelduse, et reeglina võetakse riigilõiv vastu

elektroonilise maksena.

Normist nähtub, et riigilõivu võtva asutuse kaalutlusruum on kuni 10-eurose riigilõivu

sularahas tasumise taotlemisel piiratud. RLS § 9 lõige 3 nõuab kuni 10 euro suuruse riigilõivu

sularahas tasumise taotluse rahuldamist ilma täiendavaid tingimusi esitamata. Seadusandja on

seega jätnud riigilõivu võtjale võimaluse keelduda suurema kui 10-eurose riigilõivu

vastuvõtmisest sularahas. RLS aga ei sätesta expressis verbis keeldu võtta põhjendatud

vajadusel riigilõivu vastu sularahas kas suuremas summas kui 10 eurot.11

Sularaha käitlemisel kehtivad äärmiselt ranged reeglid ning suure hulga sularaha käitlemine

muudab lõivustatud toimingute tegemise ja taotletud haldusaktide andmise kulukaks. Seega on

seadusandja arvestanud riigilõivu võtvate asutuste vajadusega piirata sularaha vastuvõtmist

väga suurtes summades.

RLS-s ei ole riigilõivu võtjate kohustust võtta riigilõivu vastu üksnes pangaülekandena,

kaardimaksega või muu elektroonilisel kujul ega üldist keeldu võtta riigilõiv vastu sularahas.

Normi eesmärgi määratlemisel saab püüda välja selgitada ka seadusandja tahe normi

kehtestamisel. Selleks saab lisaks tugineda ka selle eelnõu seletuskirjale, millega norm

kehtestati. RLS § 9 lõige 3 on analoogses sõnastuses kehtinud juba üle 20 aasta. Näiteks

sedastab 7. detsembril 2006. aasta vastu võetud riigilõivuseaduse12 seletuskiri järgmist:

“(3) Riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 100 krooni suuruse riigilõivu

vastu võtma sularahas.“

11 Sularahas riigilõivu vastuvõtmise miinimumlävendi suurus on ilmselt jäänud ajale jalgu ja võib vajada

uuendamist, kuna on kehtinud muutumatuna alates euro kasutusele võtmisest Eestis. 12 Varasemalt kehtinud riigilõivuseaduse tekst korrastati ning seadus sätestati 2006. aastal uue terviktekstina, vt

https://www.riigiteataja.ee/akt/12765603

26

2006. aasta seaduse seletuskirjas on normi kohta märgitud järgmist:

„[RLS § 9] Lõige 3 on eelnõus võrreldes kehtiva seadusega muutmata kujul, kuid viidud siiski

eraldiseisvasse lõikesse, mis on normitehniliselt korrektsem. Seega ka edaspidi on riigilõivu

võtjad kohustatud aktsepteerima sularahamakseid ja seda vähemalt kuni 100 kroonise riigilõivu

puhul. /…/.“

Tänast sularahas riigilõivu vastuvõtmise reeglistikku ei ole sisuliselt muudetud. Järelikult võib

kehtiva normi tõlgendamisel juhinduda seadusandja kavatsusest 2006. aastal. Tolleaegses

seletuskirjas on sõnaselgelt väljendatud eesmärk seada riigilõivu võtjale miinimumkohustus

riigilõivu sularahas vastuvõtmiseks. Riigilõivu tasuja taotlus maksta riigilõivu sularahas tuli

igal juhul rahuldada vähemalt 100-kroonise riigilõivu puhul. Sellest suuremas summas sularaha

vastuvõtmisel jättis seadusandja riigilõivu võtjale võimaluse lahendada riigilõivu sularahas

tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

Tolleaegsest seletuskirjast ei leia otsest ega kaudset viidet võimalusele tõlgendada normi viisil,

mis keelaks võtta vastu sularaha suuremas summas kui 100 krooni või kohustaks riigilõivu

võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu tasumisel suuremas

summas kui 100 krooni.

Eurole üleminekuga seoses uue riigilõivuseaduse tervikteksti väljatöötamisel ei seatud samuti

eesmärgiks muuta sularahas riigilõivu vastuvõtmise reegleid.13

Eelnevat kokku võttes saab järeldada, et RLS § 9 lõige 3 võimaldab selle põhiseaduspärast

rakendamist viisil, mis ei riiva põhjendamatult isikute põhiõiguseid ega -vabadusi ning viisil,

mis tagab muuhulgas ka kaebeõiguse realiseerimise ilma põhjendamatute takistusteta.

Kuivõrd seda normi on praktikas tõlgendatud viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas

summas kui 10 eurot, siis nähakse muudatusega ette, et sularaha on kohustatud vastu võtma

vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal

võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse TKS-i.

Eelnõu § 7 punktiga 1 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 1 välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115,

7116, 7181, 727, 7271“.

Osundatud paragrahvis viidatud VÕS-i sätted viiakse üle MERAS-sse. Pädevuste dubleerimise

ennetamise eesmärgil on põhjendatud viia VÕS § 711 ja 711.1 FI ainupädevusse, arvestades, et

kõnealused sätted käsitlevad makseteenuse pakkuja ja kliendi vahelisest makseteenuse

lepingust tulenevaid teavitamiskohustusi. Nii makseteenuste direktiivis (makseteenuste

direktiivi artikkel 4 punkt 10) kui ka siseriiklikus õiguses (KAS § 89 lõige 1, MERAS § 10

13 Eurodesse ümber arvutatud riigilõivumääradega riigilõivuseadus võeti vastu 22.04.2010, vt

https://www.riigiteataja.ee/akt/13310822

27

lõige 1) käsitletakse "kliendina" nii füüsilisest kui ka juriidilisest isikust makseteenuse

kasutajaid. Seega tegemist ei ole üksnes tarbija õigusi tagava sättega, vaid kliendi õiguste kaitse

tagamisega laiemalt.

Maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine (TKS

§ 722) on peaasjalikult seotud pangateenuste ja lisateenuste hinnakirja avaldamisega tarbijale

(VÕS § 7113, § 7116) ning tarbija makstud tasudest ülevaate andmisega (VÕS § 7181). Kõik

nimetatud sätted sisaldavad omakorda viidet kas MERAS-ile või KAS-ile, mille üle teostab

järelevalvet FI. Kusjuures FI on tulenevalt MERAS §-st 911 loonud veebilehe minuraha.ee

makseteenuste tasude võrreldavuse tagamiseks. Seega omab FI juba teavet maksekontoga

seotud tasude kohta. Järelevalvesubjektidel on FI ees ka aruandluskohustus. FI-l on võimalik

hinnata rikkumisi kogumis ning TKS § 722 tuleks anda FI ainupädevusse.

Eelnõu § 7 punkt 2 jäetakse TKS-i § 65 lõikest 2 välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215

lõikes 1 ning“.

Osundatud võlaõigusseaduse paragrahvid viiakse üle MERAS-sse. TKS-st välja jäetavad

paragrahvid lähtuvad maksekonto direktiivist, mille preambuli põhjenduspunktis 50 on välja

toodud, et selleks, et hõlbustada makseteenuse pakkujatel teenuse osutamist piiriüleselt ning

lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist, peaksid maksekonto direktiivi

täitmist tagavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all. Eestis on selliseks asutuseks FI, mistõttu ei peaks olema

pädevaks asutuseks TTJA.

Eelnõu § 7 punktiga 3 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 3 välja viide VÕS §-le 73313.

Osundatud VÕS-i paragrahv viiakse üle MERAS-sse. VÕS § 73313 sätestab, et seadusega

sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut

rikkunud makseteenuse pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Kuna VÕS

§-d 711 ja 7111 (makseteenuste lepingu kohta teabe esitamine) antakse FI ainupädevusse,

samuti liiguvad ka teised (põhi)makseteenuse lepingu sätted (sh §-id 7101, 7211–7214 ja § 7215)

FI ainupädevusse, siis tuleb ka viide VÕS §-le 73313 nimekirjast eemaldada.

Eelnõu § 7 punktiga 4 täiendatakse TKS § 65 lõikega 6, mis annab FI-le õiguse maakohtu

kaudu nõuda VÕS nõuete täitmist, nii nagu TTJA-l on kehtiva TKS § 65 lg 3 järgi. Eelduslikult

ei too see kaasa kohtute töökoormuse suurenemist, kuna TTJA-lt võetakse vastav õigus ära.

Eelnõu § 7 punktidega 5 ja 7 tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud

vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise rikkumine,

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine, maksekontoga seotud tasude

läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele esitatud

nõuete rikkumine.

28

TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks. TKS §-s 71 sätestatud väärteokoosseis

sätestatakse KAVS-s ning §-d 721–723 MERAS-s. Nimetatud väärtegude kohtuväliseks

menetlejaks määratakse TTJA asemel FI.

Eelnõu § 7 punktiga 6 muudetakse TKS § 72 pealkirja ja lõiget 1.

Paragrahvist jäetakse välja VÕS §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri rikkumise

väärteokoosseis. TKS §-st 72 tulenevalt on TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt

nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmisel väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2 ettekirjutuste

tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).

Teadaolevalt on krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist TTJA senini menetlenud

pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning

vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Teadaolevalt ei

ole aga TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise osas ei ettekirjutusi teinud ega

väärtegusid menetlenud.

Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine

vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul).

Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks

tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on vaja tuvastada ka subjektiivne koosseis,

õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida

karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka

õiguskirjanduses14. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga

krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.

Täiendavalt tasub välja tuua, et VÕS § 4062 lõikes 1 sätestatud nn hoiatus, et

tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määra ületab rohkem kui kolmekordset

Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21

lõike 1 punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad

tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja

eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on niikuinii FI ees aruandluskohustus, FI

peab isegi statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle15

ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse üle järelevalve näol, teeb TTJA teeb ettepaneku jätta FI-le ainupädevus krediidi

kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.

14 Kärner, M. Muudatused juriidilise isiku süüteovastutuses. Juridica, 2023. 15 Finantsinspektsioon. Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määr,

https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140 (11.08.2023)

29

§ 8. Seaduse jõustumine

Siin tuleb põhjendada seaduse jõustumise aega.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

 Eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/92/EL

maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole

juurdepääsu kohta16 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul,

direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010

muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015,

lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv)

5.1 Eelnõu vastavus EV põhiseadusele

Eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuna seadusega kehtestatakse nõuded

põhimakseteenuse osutamisele ning võrguühenduseta kaardipõhistele maksetehingutele.

Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena

käsitatavasse tegevusse. Ettevõtlusvabadust võib piirata seadusega. Finantsasutustele on nende

tegevuse iseloomust tulenevalt avalikkusel kõrgemad ootused ja nõuded, seetõttu on nendele

kehtestatud ulatuslikult regulatsioone nii EL tasandil kui siseriiklikult. Eelnõuga kehtestatav

põhimakseteenuste regulatsioon ei ole aga krediidiasutustele sisuliselt uus, kuivõrd

põhimakseteenuse osutamise kohustus on neil juba ka praegu.

Põhiseaduse § 32 sätestab õiguse igaühel enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Maksekonto direktiivi regulatsioon parandab inimeste omandi kasutamise põhiõigust seeläbi,

et eelnõuga tagatakse tarbijale parem juurdepääs maksekontole ja sellel olevale rahale. Paraneb

maksekontoga seotud põhiliste makseteenuste kättesaadavus ja annab tarbijale võimaluse

kasutada tänapäevaseid elektroonseid maksevõimalusi.

RLS muudatusega sama – inimene saab maksta sularahas.

6. Seaduse mõjud

Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade eelnõuga seotud peamistest mõjudest.

Põhimaksekonto regulatsioon puudutab krediidiasutusi, kohustades teatud krediidiasutusi

16 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092

30

teatud tingimustel tarbijaile maksekonto avama ning sätestades, millistel juhtudel on

krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.

TTJA ja FI pädevuste ümberjagamine puudutab eelkõige nimetatud asutusi, kuna muutuvad

riikliku järelevalve ja väärtegude menetlemise pädevused.

Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine puudutab ETO krediidiasutusi,

ETO kaupmehi, kelle makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse

ning tarbijaid, kes sellist kaardimakse võimalust kasutavad.

6.1 Põhimakseteenusega seotud muudatuste mõju

Eelnõuga sätestatakse, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama.

Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele

Muudatus võib mõju avaldada enamikele Eestis tegutsevatele (suurematele) krediidiasutustele.

Eestis on 2023. aasta lõpu seisuga17 registreeritud 9 krediidiasutust ning 5 välisriigi

krediidiasutuse filiaali. Eestis pakuvad teadaolevalt põhimakseteenuseid 7 krediidiasutust: AS

LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS, Luminor Bank AS ja Swedbank AS.

Lisaks pakub põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi krediidiasutuse filiaal, milleks

on AS Citadele banka Eesti filiaal. Seega hetkel ei paku põhimakseteenuseid: AS Inbank,

Bigbank AS, Holm Bank AS.

Mõju ulatus: Mõju ulatust saab pidada keskmiseks. Eelnõuga nähakse põhimakseteenuse

osutamise kohustus ette nendele krediidiasutustele ja välisriigi krediidiasutuse filiaalile, kes

juba praegu osutavad põhimakseteenust. Seega ei ole tegemist uue kohustusega. Eelnõu näeb

ette, et need krediidiasutused, kes ei pakkunud põhimakseteenuseid enne käesoleva seaduse

jõustumist, ei ole kohustatud seda pakkuma ka pärast käesoleva seaduse jõustumist. Siiski

täiendaks seadust nii, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

lähtuvalt RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. Ehk see tähendab, et krediidiasutused, kes

hetkel põhimakseteenust osutavad, ei saa enam riskiisu taha nö peitu pugedes

põhimakseteenuse osutamisest keelduda (mõnevõrra utreeritud sõnastuses).

Samuti näeb eelnõu ette kindlad alused, üksnes millistel juhtudel saab krediidiasutus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda. Nende aluste ettenägemine piirab

krediidiasutuste võimalust leping üles öelda, mis tähendab, et kõrgemale riskile viitavad

asjaolud tuleb tuvastada ja neid juhtida. Krediidiasutus ei saa lepingut üles öelda kõrgemast

riskist loobumiseks. See kehtib ka lepingu sõlmimise puhul. See võib tähendab, et

krediidiasutus peab näiteks suurendama tugevdatud hoolsusmeetmete kasutamist ning

rakendama asjakohaselt eelnõuga ette nähtud riskide maandamise meetmeid. Kokkuvõttes

võivad muudatusega kaasneda krediidiasutuste käitumises muudatused, kuid sellega ei kaasne

17 https://www.eestipank.ee/press/statistikateade-finantsvahenduse-aastanaitajad-2023-26022024

31

eeldatavalt kohanemisraskusi, sest kaasnevad tegevused ei ole iseenesest krediidiasustuse jaoks

uued.

Eelnõuga nähakse FI-le ette õigus vabastada krediidiasutus põhimakseteenuse osutamise

kohustustest. Krediidiasutus, kes on vabastatud põhimakseteenuste osutamisest, pakub

makseteenuseid samal moel edasi nagu enne põhimakseteenuse osutamise kohustusest

vabastamist. Krediidiasutusel tuleb järgida kõiki makseteenuse pakkumisele kohalduvaid

nõudeid, kuid PAD regulatsiooni, kui sellist ei kohaldata. Eelduslikult ei too sellisest

kohustusest vabastamine kaasa krediidiasutuse käitumises olulisi muudatusi, kuivõrd

konkurentsiolukord tagab samaväärsete teenuste pakkumise.

FI-le ei ole eelduslikult mõju ulatus suur, sest Eestis pakuvad teadaolevalt põhimakseteenuseid

7 krediidiasutust ning põhimakseteenuse osutamise kohustusest vabastamise taotluse

lahendamise arv ei saa olla suur. FI ülesanded selle muudatuse tõttu ei muutu.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on väike, sest eelnõu näeb ette

põhimakseteenuse osutamise kohustuse nendele krediidiasutustele, kes seda ka praegu

osutavad, ning sellist kohustust ei lisandu neile, kes põhimakseteenust praegu ei paku.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline mõjude avaldumise risk on väike.

Põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud krediidiasutuste ring eelnõuga ei muutu. Samuti ei

muutu krediidiasutuste jaoks põhimakseteenuse pakkumise sisu.

Eelnõu kohaselt ei või krediidiasutus keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest lähtuvalt

RahaPTS § 10 alusel määratletud riskiisust. See tähendab, et krediidiasutuste õigus

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, muutub kitsamaks ning teenust tuleb osutada

ka kõrgema riskiga isikutele. Selle riski leevendamiseks sätestatakse krediidiasutusele võimalus

seada põhimakseteenuse kasutamisele sihipäraseid piiranguid. Piirangud on suunatud riskide

vähendamisele ja võimaldavad kohaldada suurema riskiga isikute puhul nõutavaid tugevdatud

hoolsusmeetmeid.

Sihtrühm 2: mõju tarbijatele.

Sihtrühmaks on kõik inimesed, kes soovivad või kellel on olemas põhimakseteenuse osutamise

leping.

Mõju ulatus: kuna Eestis ei ole maksekonto avamine üldjuhul raske, siis ei ole mõju tervikuna

väga suur. Eesti Panga 2023. aasta kohta avaldatud statistika18 järgi oli tolle aasta lõpu seisuga

krediidiasutustel 2,43 miljonit hoiust omavat klienti, st maksekontot, kellest eraisikuid oli 2,12

miljonit. Aastaga kasvas hoiuseklientide koguarv 100 000 võrra, sh eraisikutest klientide arv

88 000 võrra. Aasta jooksul suleti 50 000 eraisiku põhimaksekontot, mida on võrreldes eelmise

aastaga 29 000 võrra vähem. Mitteresidentidest eraisikute põhimaksekontosid suleti aasta

18 https://www.eestipank.ee/press/statistikateade-finantsvahenduse-aastanaitajad-2023-26022024

32

jooksul 3 900. Juriidiliste isikute põhimaksekontosid suleti 14 000 juhul, neist 535 kuulus

mitteresidentidele. Aasta jooksul avati 117,100 tuhat esmast põhimaksekontot, seega

hinnanguliselt lükati tagasi 4% kõikidest põhimaksekonto avamise taotlustest. Arvestada tuleb,

et pankade poolt esitatud statistika on pangapõhine ehk kui kliendi maksekonto selles pangas

suleti, siis sama isik võis jätkata makseteenuste kasutamist või avada uue maksekonto mõnes

teises pangas. See tähendab seda, et isikupõhiselt kliendiinfot ei ole võimalik esitada. Peamised

põhjused maksekonto avamisest keeldumiseks olid seotud kas pankade riskiisuga, asjaoluga et

isiku huvi makseteenuste kasutamiseks Eestis oli ebaselge (seos Eestiga ei olnud piisav) või kui

klient ei esitanud konto avamiseks vajalikku teavet. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui ei esine

nimetatud puudusi, ei ole konto avamine klientidele keeruline või aeganõudev. Arvestades kogu

Eesti elanikkonda, saab mõju pidada väikeseks. Küll aga võib olla arvestatav mõju sellele

tarbijate sihtgrupile, kel on olnud raskusi konto avamisega.

Mõju avaldamise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on arvestades kogu elanikkonda pigem

väike, ses üldjuhul suurem osa füüsilisi isikuid ei puutu igapäevaselt kokku põhimakseteenuse

lepingute sõlmimise ega lepingute lõpetamise/ülesütlemisega.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Muudatus avaldab tarbijatele positiivset mõju, kuna

muudatuse tulemusena sätestatakse selgelt teatud krediidiasutuste kohustus osutada tarbijaile

põhimakseteenust ning sätestades need juhud, millal on krediidiasutustel õigus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda. Edaspidi ei saa krediidiasutus jätta lepingut

sõlmimata kõrgemast riskist loobumiseks ega samal põhjusel ka lepingut üles öelda, mis

omakorda parandab põhimakseteenuse kättesaadavust kliendigruppides, kellel on raskusi

põhimakseteenusele ligipääsemisega.

6.2 FI ja TTJA pädevuste muutmine

Sihtrühm nr 1: FI-s töötas 2024. aasta alguse seisuga 131 inimest.

Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuna riikliku

järelevalve ja väärteomenetluste pädevuste ulatus suureneb, mis võib tähendada ka täiendavate

inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. Hinnanguliselt täiskohaga

töötajat ei ole juurde vaja ja piisaks 0,25 kohaga töötajast. Seda seetõttu, et tegemist on ainult

ühe osaga makseteenustest, mille täitmist me nagunii juba kontrollime. Juurde tulev koormus

oluliselt ei suurene. 2023. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 3567 eurot,

kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust.

Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt

ning lisanduvad täiendavad kohustused. FI teostab järelevalvet riskipõhiselt ja

järelevalvemenetluse arv sõltub mitmetest asjaoludest, eelkõige pankade enda tegevusest

põhimakseteenuste pakkumisel, tarbijakaebustest ja muudest allikatest laekuvast infost.

Olemasolevatele kohustustele selles vallas lisandub lihtsalt juurde võimalus viia läbi menetlusi

veel põhjalikumalt. Seega, ei arva, et arv muudatuse tulemusel oluliselt kasvab.

33

Mõju ulatus: Väike, arvestades seda, et tervikuna FI ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi

siiski tegema ning jätkab oma põhitegevusega ning mitmetes väärteo- või

järelevalvemenetlustes, mis antakse FI ainupädevusse, on FI-l juba praegu TTJA-ga jagatud

pädevus.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on tõenäoline, kuna suureneb töökoormus

riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise pädevuse suurenemise tõttu.

Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks, arvestades seda, et tervikuna

Finantsinspektsioon ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema.

Sihtrühm nr 2: TTJA

Sihtrühm nr 2: TTJA-s on täna kaks ametikohta, milles kummagi puhul tehakse

finantsteenustega seotud järelevalvet, seega kokku 1 FTE.

Mõju ulatus: TTJA töökoormusilmselt mõnevõrra langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja

väärteomenetluste pädevusi liiguvad FI-le. Samas leidis Riigikontroll oma 2023. aasta auditis19

„Vastutustundlik ja teadlik laenamine ning tarbijakaitse pangaväliste krediidiandjate

tarbimislaenude puhul“, et TTJA peaks senisest rohkem hindama tarbijate puuduliku

teavitamisega seotud riske ja viia läbi asjakohaseid kontrolle. Lisaks on täna Riigikogus

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu, millega kaasneb TTJA-le töökoormuse tõus seoses

täiendava teavitamiskohustuste täitmise üle järelevalve teostamisega. Seega on võimalik

vabanev ressurss suunata sellesse.

Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt

ning lisanduvad täiendavad kohustused.

Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja

järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus

riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna

väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste

kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt

on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja

väärtegude menetlemisel

6.3 Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine

19 Arvutivõrgus:

https://www.riigikontroll.ee/Auditeeritavaile/Audititeplaan/L%C3%B5ppenudauditid/tabid/284/AuditId/675/lan

guage/et-EE/Default.aspx

34

Mõju sihtrühm/ulatus: Eesti ETO pangad, toitu, ravimeid ja kütust müüvad ETO kaupmehed,

kaupmeeste piiriülesed teenusepakkujad. Eesti ETO pangad – 5 panka: AS SEB Pank;

Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. ETO kütusemüüjad - 6

(AS Alexela, Olerex, Circle-K, Neste Eesti AS, Terminal, Premium 7, Jetoil). Toitu müüvad

ETO kaupmehed ei ole veel teada. Ravimeid müüvad ETO kaupmehed ei ole veel teada.

Lahenduse realiseerimine mõjutab ETO pankasid ning kriitiliselt olulisi kaupmehi, kelle

makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse. Lahenduse

realiseerimiseks tuleb ETO pankadel seada kliendipõhine võrguühenduseta limiit kaardi kiibile

ning tagada makseterminalide võrguühenduseta kaardimakse võimekus, tehes vajalikud

terminaliseadistused. Valitud sektorite (toit, ravimid, kütus) ETO kaupmehed peavad

võimaldama pankadel seadistusi teha ning kaupmehed peavad olema valmis võrguühenduseta

kaarditehingut aktsepteerima. Juhul, kui kaupmees kasutab piiriüleseid teenusepakkujaid,

langeb ka neile kohustus seadistada makseterminalid võrguühenduseta kaardimakse

võimeliseks. Mõju ulatust saab pidada väikeseks, kuna see ei mõjuta sihtrühma igapäevast

toimimist ega eelda tegevusi muudatustega kohanemiseks. Kaardi kiibile limiidi seadmine ning

makseterminalide seadistamine on ühekordne tegevus ning kaardiga maksmine jätkub samal

viisil. Eelduslikult kannab krediidiasutus kohustuse realiseerimisega kaasnevad kulutused, st et

ainult juhul, kui pankade poolt terminalide seadistamise eel tuleb kaupmeestel teha teatavaid

arendusi selleks, et pank saaks võrguühenduseta kaardimaksete võimaldamiseks vajalikud

seadistused teha, siis need kulud kannab kaupmees ise.

Eesti Pank reguleerib oma määrusega ETO pankade kohustuse võrguühenduseta kaardimakset

pakkuda. ETO kaupmeeste ning nende välismaiste teenusepakkujatele võrguühendusete

kaardimakse lahenduse ja aktsepteerimisega seonduvad kohustused peab seadma vastava

sektori ETO kaupmehe elutähtsat teenust korraldav asutus (edaspidi ka ETKA) –

kütusekaupmeeste ETKA-na Kliimaministeerium, toidumüüjate sektorile Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium ning ravimisektorile Sotsiaalministeerium.

Mõju avaldamise sagedus. Küberründeid ja sideühenduse katkestusi, mis on avaldanud

negatiivset mõju elutähtsatele makseteenuste toimimisele, on viimastel aastatel olnud pigem

harva ja nende mõju makseteenuste toimimisele on olnud lühiajaline (kuni 23 h). Samal ajal

on küberohud seoses geopoliitilise olukorraga järsult kasvanud, ründed on intensiivsemad ja

sagedasemad ning see, et ETO pankade ning kaardimakse töötlejate kaitse on rünnetele vastu

pidanud, ei anna garantiid tulevikuks. Tsiviilkriise ja küberohtusid silmas pidades, eriti

pikaajalises horisondis, on võrguühenduseta kaardimaksete lahendus kindel meede, mis tagab

elutähtsa kaarditeenuse toimimise juhul, kui side on katkenud või panga infosüsteemid on

kättesaamatud. Mõju avaldumise sagedust saab pidada väikeseks, kuna see on ebaregulaarne ja

harv.

Ebasoovitavate mõjude hinnang - riskid.

Ebasoovitavate mõjude risk kaasneb juhul, kui lisanduvad ülesanded osutuvad sihtrühma jaoks

koormavaks. Eesti Pank koos ETO pankadega on analüüsinud võrguühenduseta kaardimaksete

lahenduse riske ja mõjusid sihtrühmale.

35

Pangale tekib krediidirisk, kui kaardiomanikest pangaklientidel ei ole tehinguteks piisavalt

vabu vahendeid või pannakse toime lahenduse väärkasutus. Lahenduse rakendamisega kaasneb

võimalus, et pangakaardile seatud võrguühenduseta kaardimakse limiite tarvitatakse

mittevajaduspõhiselt või kuritahtlikult (pettuse risk) ning samuti on võimalus, et tarbija

pangakontol on vabu vahendeid vähem kui pangakiibile kantud limiit, s.t et hädaolukorras saab

tarbija kiibile kantud summa ulatuses tehingud ära teha selleks reaalselt vahendeid omamata

ning sellest võib tekkida krediidiasutusele kahjusid.

Et saada infot kõige probleemsemate pangaklientide kohta, analüüsis Eesti Pank, kui paljude

pangaklientide kontol on kuu lõpuks vähem 50€ ning vähem kui 200€. Eesti leibkondade

finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (HFCS, aprill 2021) andmetel selgus,

kolmandikul Eesti inimestest oli kuu lõpus nõudmiseni hoiuse kontol alla 50 euro ning 45%

isikutel alla 200 euro. Põhjendatud eeldus nimetatud näitajate juures on see, et tööga hõivatud

pangaklientidel ehk suurel osal inimestest, kellel nõudmiseni hoiuste kontojääk on kuu viimasel

päeval alla 50 või 200 euro, laekub sissetulek järgmise kuu alguses, mis tagab võrguühenduseta

limiidi arvelt tehtud ja ootel olevate tehingute kohese debiteerimise ning sel puhul ei too see

pangale krediidiriski realiseerumist.

Panga krediidirisk on kontrolli all hoitav lahenduse funktsionaalsusega. Et hoida riskid

väikesed, on võrguühenduseta kaardimakse võimalik vaid piiratud ulatuses ja mahus – vaid

valitud sektorite (toit, kütus, ravimid) ETKA-de määratud ETO kaupmeeste müügikohtades

ning panga seatud kliendipõhise limiidi piires. Võimalike pettuste tuvastamiseks ja piiramiseks

on ETO panga ülesanne monitoorida ETO kaupmeestelt tulevaid tehinguid. Turvalisust tõstab

lahenduse funktsionaalsus – võrguühenduseta tehingu tegemiseks peab tarbija tehingu PIN-

koodiga kinnitama ning tarbijale panga antud limiit väheneb iga ostu järel kuni hetkeni, mil

kaarditeenus taas tavapäraselt toimib.

Ebasoovitavate mõjude hinnang – lahenduse realiseerimise potentsiaalne kulu

sidusrühmadele

Kululiik

Võrguühenduseta kaardimaksete realiseerimise

potentsiaalne kulu

Kulu (eur) Kommentaar

ETO pankade krediidi- ja

väärkasutuse riski kulu

Pole teada Kliendipõhise limiidiga on pangal võimalus

tuua krediidirisk aktsepteeritavale tasemele

Kaardimakset vastu võtva panga

arenduskulu (pangakaartide ja

POS terminalide seadistamine)

25 000 – 35 000 Esitatu on ühe panga hinnang arenduskulu

kohta

Kaupmeeste POS terminalide

seadistamise kulu

Pole teada Analüüs on teostamisel

36

Lahenduse positiivne mõju seisneb selles, et inimesed saavad teha hädaolukorras kriitiliselt

olulisi esmatarbekaupade (toit, kütus, ravimid) oste ka siis, kui kaupmehe makseterminal ei ole

tõrgete tõttu ühenduses panga süsteemiga.

Võrreldes võrguühenduseta kaardimakse lahenduse ebasoovitavat mõju ja võrguühenduseta

kaardimakse lahenduse realiseerimisest tulenevat ühiskondlikku kasu, on viimane oluliselt

suurem – ETO müügikohtades jätkuvad kriitilised ostud ka katkestuste korral ning inimestel

säilib turva- ja kindlustunne, et ühiskonna toimimiseks kaalukat mõju avaldava elutähtsa

teenuse varulahendusega tagab riik võimaluse toidu, kütuse ja ravimite ostmiseks ka juhul, kui

kaardimaksed ei tööta. Ilma kõnealuse varulahenduseta on kriisi ajal ainus alternatiiv

kaardimaksele võtta pangaautomaadist välja sularaha, kuid see toob alati kaasa klientide

närvilisuse, pikad sularahaautomaatide järjekorrad ja täiendava sularahanõudluse. Lisaks

kaupmeestele alternatiivkulu katkestatud ostude näol ja sularahakäitluse kulu kasv.

Seda arvesse võttes on võrguühenduseta kaardimakse lahendus otstarbekas kasutusele võtta

kõigis ETO tanklakettide müügikohtades ning tulevikus ka ETO toidukaupade jaekettide ja

ETO apteegikettide müügikohtades. Kriisilahenduse meetme alternatiivina oleks laiendada

sularahaautomaatide võrku. Võrreldes sularahavõrgu laiendamisel kaasnevate püsikuludega on

võrguühenduseta kaardimakse vähemkulukas lahendus.

Toimepidevuse meetmete rakendamine aitab parandada elutähtsa teenuse toimimist kriisides

ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku. Võrreldes võrguühenduseta kaardimaksete

lahenduse realiseerimisest tulenevat kasu, s.t kaarditehingute toimine hädaolukorras ning

ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski, hindame ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski

keskmiseks.

Mõju sihtrühm on keskmine. Mõju sihtrühm oleneb sellest, kui laialdaselt realiseerida

võrguühenduseta kaardimakse kaupmeeste juures. Plaanide järgi on sihtrühmaks nii eraisikud

kui ka juriidilised isikud ning kavas on võrguühenduseta limiit seada nii krediit- kui ka

deebetkaartidele. Võrguühenduseta kaardimakse võetakse kasutusele piiratud ringis – toitu,

kütust ja ravimeid müüvad ETO kaupmehe müügikohad. Kuigi eraisikute puhul on

potentsiaalselt sihtrühmaks kõik deebet- ja krediitkaarti omavad isikud, avaldab muudatus mõju

ainult neile, kes sellist kaardimaksevõimalust hädaolukorras kasutavad. Võrguühenduseta

kaardimakset on võimalik teha piiratud kohtades ning alles jääb ka võimalus kasutada

alternatiivseid maksevõimalusi.

Mõju ulatus on keskmine. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerimine mõjutab kõiki ETO

pankasid ning kolme sektori (kütus, toit ja ravimid) ETO kaupmehi. Kui ETO kaupmees

kasutab piiriülest teenusepakkujat kaardimakse vastuvõtjana, siis ka neid.

Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski

arvestades on kokkuvõttes tegemist keskmise mõjuga. Eelduslikult ei põhjusta pankade

suurenev krediidirisk pangateenuste kallinemist.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: Eesti Pank

37

Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine, sh teenuse toimepidevuse tagamine on Eesti

Panga püsiv kriisiülesanne. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerumine avaldab mõju Eesti

Panga tegevusele, sest tema töötajad kontrollivad ETO pankade toimepidevuse plaanide ja

riskihinnangute hindamise käigus vähemalt üks kord kahe aasta jooksul, kas ETO pangad on

realiseerinud võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse. Kulusid selle ülesandega ei kaasne,

kuna plaanide ülevaatamist teostatakse regulaarselt nagunii.

Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada keskmiseks.

6.4 Riigilõivu seaduse muutmine

RLS-i muudatustega ei kaasne olulist mõju, kuna eelnõuga üksnes täpsustatakse, et riigilõivu

võtja on kohustatud vastu võtma sularahas riigilõivu vähemalt 10 euro ulatuses (kehtiv sõnastus

annab võimaluse tõlgendada selliselt, et justkui oleks keelatud rohkem kui 10 euro ulatuses

sularaha vastu võtta).

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamisega kaasneb vajadus muuta Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta

määrust nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ Eelnõu

rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi määrusi ega tunnistada kehtetuks olemasolevaid.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2025. aasta 1. juunil. Seaduse hilisem jõustumine on vajalik, et sihtrühmadel

oleks piisavalt aega muudatusteks ette valmistada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu on läbinud esimese ja teise kooskõlastusringi ning see esitati kooskõlastamiseks

Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile,

Sotsiaalministeeriumile ja Kliimaministeeriumile. Eelnõu edastati arvamuse avaldamiseks

Riigikantseleile, Õiguskantslerile, Eesti Pangaliit MTÜ-le, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole, Eesti

Kaupmeeste Liidule, Eesti Väikekaupmeeste Liidule, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale

ning Kaubandus- ja Tööstuskojale.

Esitatud märkustega arvestamine on leitav eelnõule lisatud märkuste tabelist.

38

Algatab Vabariigi Valitsus 2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)

39

Lisa. Vastavustabelid

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud

tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta

EL õigusakti artikkel

(direktiivi 2014/92/EL sätted) Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus

Art 16 (1) VÕS § 7101 lg 2 ja 21 Vastab

Art 19 (2) a VÕS § 7201 lg 3 p 1 Vastab

Art 19 (2) b VÕS § 7201 lg 3 p 5 Vastab

Art 19 (2) c VÕS § 7201 lg 3 p 2 Vastab

Art 19 (2) d VÕS § 7201 lg 3 p 3 Vastab

Art 19 (2) e VÕS § 7201 lg 3 p 4 Vastab

Art 19 (3) VÕS § 7201 lg 3 p 6 Rakendatakse valikut

Art 19 (3) VÕS § 7201 lg 2 p 2 Rakendatakse valikut

Art 19 (4) VÕS § 7201 lg 4 ja lg 5 Vastab

Art 19 (5) VÕS § 711 lg 1 p 25 Vastab

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/2366, 25. november 2015, makseteenuste

kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise

ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

EL õigusakti artikkel

(direktiivi (EL) 2015/2366

sätted)

Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus

Art 52 (3) a VÕS § 711 lg 1 p 9 Vastab

Art 62 (3) VÕS § 725 lg 7 Vastab

Art 68 (6) VÕS § 7102 lg 4 Vastab

Art 68 (6), viimane lause FIS § 462 lg 8 Vastab

Art 73 (2) VÕS § 7332 lg 3 Vastab

Art 90 (1) VÕS § 7333 lõige 11 Vastab

Art 96 (1) FIS § 462 lg 8 ja lg 81 Vastab

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Riigikantselei

Võlaõigusseaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse

(Põhimaksekonto) eelnõu

Esitame Vabariigi Valitsuse istungile heakskiitmiseks võlaõigusseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu koos seletuskirja ja märkuste tabeliga,

mis on lisatud käesolevale kirjale.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Lisad:

1. Eelnõu

2. Seletuskiri

3. Märkuste tabel

Jarmo Lilium 5302 6314

[email protected]

Meie 25.03.2025 nr 1.1-10.1/2913-12