Perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu Justiits- ja Digiministeeriumiga kooskõlastamine

EELNÕU
14.03.2025

Perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seadus

§ 1. Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine

Perekonnaseisutoimingute seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõike 2 punkt 1 ja lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 3 lõiget 31 täiendatakse läbivalt enne sõna „kohaliku“ sõnaga „maakonnakeskuse“;

3) paragrahvi 7 lõikes 41 asendatakse sõnad „turvalises veebikeskkonnas“ sõnadega „rahvastikuregistri turvalises veebikeskkonnas (edaspidi turvaline veebikeskkond)“;

4) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 72 järgmises sõnastuses:

„(72) Perekonnaseisuasutusele esitatavas avalduses ei pea märkima käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 11 nimetatud andmeid kuni kümneaastase lapse kohta. Need kantakse rahvastikuregistrisse automaatselt.“;

5) paragrahvi 12 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Rahvastikuregistri volitatud töötleja parandab Siseministeeriumi korraldusel perekonnaseisuandmetes vea, et tagada andmete õigsus.“;

6) paragrahvi 13 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Rahvastikuregistri volitatud töötleja muudab Siseministeeriumi korraldusel perekonnaseisuandmeid, et tagada andmete õigsus.“;

7) paragrahvi 15 lõike 1 esimest lauset täiendatakse enne sõna „Isikul“ tekstiosaga „Vähemalt 15-aastasel“;

8) paragrahvi 152 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud elektrooniline teatis või perekonnaseisudokumendi koopia kinnitatakse digitaaltempli või perekonnaseisuametniku digitaalallkirjaga. Paberteatise või perekonnaseisudokumendi paberkoopia kinnitab perekonnaseisuametnik allkirja ja väikese riigivapi pitseriga.“;

9) seadust täiendatakse §-dega 211 ja 212 järgmises sõnastuses:

„§ 211. Tervishoiuteenuse osutaja tõendi väljastamine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja väljastab sünni kohta tõendi, millel on järgmised andmed:
1) lapse sugu;
2) lapse sünniaeg ja -koht;
3) ema isikunimi;
4) ema isikukood või selle puudumise korral sünniaeg.

(2) Tervishoiuteenuse osutaja ei pea väljastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tõendit, kui laps sünnib tema juuresolekuta ja ta ei saa teha pärast sündi kindlaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid.

§ 212. Tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünni registreerimine

(1) Kui tervishoiuteenuse osutaja ei väljasta käesoleva seaduse § 211 lõikes 1 nimetatud tõendit, esitab lapse seaduslik esindaja § 23 lõikes 1 nimetatud tähtajal perekonnaseisuasutusele muid tõendeid, mille alusel saab teha kindlaks § 211 lõikes 1 nimetatud andmed.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel esitatud tõendid ei ole käesoleva seaduse § 211 lõikes 1 nimetatud andmete kindlakstegemiseks piisavad või enne nende esitamist on möödunud § 23 lõikes 1 nimetatud tähtaeg:
1) keeldub perekonnaseisuasutus sünni registreerimisest;
2) pöördub lapse seaduslik esindaja andmete kindlakstegemiseks kohtusse.“;

10) paragrahvi 22 lõikes 4 asendatakse sõnad „registreerib sünni ametiülesande korras“ sõnadega „esitab sünni registreerimise avalduse“;

11) paragrahvi 23 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Sünni registreerimise avalduse võib esitada turvalises veebikeskkonnas, kui Eesti tervishoiuteenuse osutaja on andnud lapsele isikukoodi.“;

12) paragrahvi 24 lõike 2 esimene ja teine lause muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„Lapse sugu, sünniaeg ja isikukood kantakse rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi, käesoleva seaduse § 212 lõikes 1 nimetatud tõendite või kohtulahendi alusel. Kui välisriigi tervishoiuteenuse osutaja tõendil ei ole lapse isikukoodi, antakse talle Eesti isikukood rahvastikuregistri seaduse § 40 lõike 2 punkti 2 alusel enne sünni registreerimist Eesti perekonnaseisuasutuses.“;

13) paragrahvi 24 lõike 4 teises lauses asendatakse sõnad „Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni“ sõnaga „Välisriigi“;

14) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Lapse kodakondsust ei kanta sünni registreerimisel rahvastikuregistrisse, kui:
1) tema vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud või
2) tal on vaid üks vanem ja see vanem ei ole ühegi riigi kodanik.“;

15) paragrahvi 24 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 25 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „tõendi“ tekstiosaga „, käesoleva seaduse § 212 lõikes 1 nimetatud tõendite“;

17) paragrahvi 38 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

18) paragrahvi 41 lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „määratakse“ sõnadega „rahvastikuregistri broneerimissüsteemis“;

19) paragrahvi 44 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

20) paragrahvi 45 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „perekonnaseisuametnik“ sõnadega „rahvastikuregistri broneerimissüsteemis“;

21) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Perekonnaseisuametnik võib välisriigi perekonnaseisudokumendi alusel muuta või lisada perekonnaseisuandmeid isiku kohta, kellel on kehtiv e-residendi digitaalne isikutunnistus.“;

22) paragrahvi 52 lõikes 1 asendatakse sõnad „linna- ja vallavalitsuse ning“ sõnadega „maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksuse ja“.

§ 2. Rahvastikuregistri seaduse muutmine

Rahvastikuregistri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) Eestis elukoha rahvastikuregistrisse kandnud muu Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanik (edaspidi koos Euroopa Liidu kodanik);“;

2) seadust täiendatakse §-ga 51 järgmises sõnastuses:

„§ 51. Alaealise haldusteovõime laiendamine

Vähemalt 15-aastane alaealine võib teha järgmisi käesolevas seaduses sätestatud menetlustoiminguid:
1) esitada § 21 lõike 1 punktis 17 nimetatud ütluspõhiseid andmeid;
2) saada § 45 kohaselt enda kohta rahvastikuregistrisse kantud andmeid ja teavet andmete töötlemise kohta;
3) kehtestada § 57 lõike 1 kohaselt oma rahvastikuregistri andmetele juurdepääsu piirangu;
4) esitada § 99 kohaselt rahvastikuregistrisse kandmiseks kontaktandmed ja lisa-aadressi.“;

3) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Alla 15-aastase isiku kontaktandmeid rahvastikuregistrisse ei kanta.“;

4) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kuni kümneaastase lapse kõrgeim omandatud haridustase kantakse rahvastikuregistrisse automaatselt.

(5) Ütluspõhiseid andmeid omandatud kõrgeima haridustaseme kohta ei pea esitama kuni kümneaastase lapse kohta.“;

5) paragrahvi 33 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 33. Andmete kontrollimine ja ebaõigete andmete parandamine

(1) Volitatud töötleja kontrollib rahvastikuregistri andmete õigsust ja parandab ebaõiged andmed:
1) käesoleva seaduse § 32 lõikes 3 sätestatud juhul;
2) juhul, kui volitatud töötlejat on teavitatud ebaõigetest andmetest või ta on avastanud andmete ebaõigsuse muul viisil.“;

6) paragrahvi 35 lõikest 3, § 36 punktist 2, § 38 lõike 1 punktist 4, § 40 lõike 3 punktist 5, § 69 lõigetest 7 ja 8 ning § 110 teisest lausest jäetakse välja sõnad „, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni“;

7) paragrahvi 36 punktis 1 asendatakse sõnad „meditsiinilise sünnitõendi“ sõnadega „perekonnaseisutoimingute seaduse § 211 lõikes 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutaja tõendi“;

8) paragrahvi 38 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Rahvastikuregistri subjekti staatust määrava dokumendi tähtaja lõppemise korral lõpeb rahvastikuregistri subjekti staatus järgmiselt:
1) välismaalasel välismaalaste seaduse § 43 lõikes 4 või 5 sätestatud tähtaja saabumisel, kui ta ei taotle tähtajalist elamisluba või selle pikendamist või pikaajalise elaniku elamisluba;
2) Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmel Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 10 lõikes 23 sätestatud tähtaja saabumisel, kui ta ei taotle tähtajalist elamisõigust või selle pikendamist või alalist elamisõigust.“;

9) paragrahvi 38 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Eesti kodakondsuse kaotamise korral lõpeb rahvastikuregistri subjekti staatus kuus kuud pärast kodakondsuse kaotamist.“;

10) paragrahvi 39 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Isikukood on isiku soo ja sünniaja alusel moodustatud number, mis võimaldab määrata isiku üheselt kindlaks.“;

11) paragrahvi 39 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Eeldatakse, et isikukood vastab nõuetele, kui on järgitud Eesti standardit EVS 585.“;

12) paragrahvi 40 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „punktides 4 ja 5 sätestatud juhtudel“ tekstiosaga „punkti 4 kohaselt“;

13) paragrahvi 41 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „punktides 4 ja 5 sätestatud juhtudel“ tekstiosaga „punktis 4 sätestatud juhul“;

14) paragrahvi 44 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Käesolevat peatükki ei kohaldata, kui antakse juurdepääs avaliku teabe seaduse §-s 31 sätestatud korras:
1) käesoleva seaduse § 47 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud kujul andmetele;
2) surnu nimele, soole, sünni- või surmaajale või isikukoodile.“;

15) paragrahvi 47 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) avalikult kättesaadava andmestikuna.“;

16) paragrahvi 47 lõiget 3, § 51 lõikeid 1 ja 2 ning lõike 5 punkti 1 ning § 54 lõiget 1 täiendatakse pärast arvu „44“ tekstiosaga „lõike 1“;

17) paragrahvi 53 lõikes 13 asendatakse sõnad „rahvastikuregistrisse kantud isiku enda, tema alaealiste laste ja eestkostetavate ning surnud abikaasa või registreeritud elukaaslase andmetele“ sõnadega „andmete loetelu nendele juurdepääsu tagaja kaupa ja“;

18) paragrahvi 58 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva seaduse § 25 punktis 3 sätestatud andmetele juurdepääsu õigust ei ole õigustatud huvi korral.“;

19) paragrahvi 70 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1, 6, 7 või 8 alusel ei muudeta elukoha aadressi juhul, kui rahvastikuregistrisse on kantud viibimiskoha aadress, sest isik on asunud või paigutatud:“;

20) paragrahvi 70 lõike 2 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 71 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui isiku andmed kantakse esimest korda rahvastikuregistrisse talle Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljaandmisel, kantakse rahvastikuregistrisse selle dokumendi taotluses esitatud elukoha aadress.“;

22) paragrahvi 74 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

(21) Euroopa Liidu kodanik ei pea kinnitama elektroonilist elukohateadet digitaalallkirjaga juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) ta on Eestist lahkunud;
2) ta esitab oma välisriigi elukoha andmed käesoleva seaduse § 80 lõike 1 alusel;
3) kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud tema isikusamasuses.“;

23) paragrahvi 74 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Käesoleva seaduse § 40 lõike 3 punktis 5 sätestatud juhul esitatakse elukohateade isiklikult kohapeal.“;

24) paragrahvi 75 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „kontaktandmed“ tekstiosaga „arvestades käesoleva seaduse § 21 lõiget 3“;

25) paragrahvi 75 lõike 1 punktis 6 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 sätestatut“ tekstiosaga „lõikeid 2 ja 5“;

26) paragrahvi 75 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui elukoha andmed kantakse rahvastikuregistrisse käesoleva seaduse § 40 lõike 3 punktis 5 sätestatud juhul, märgitakse elukohateates selle esitaja ja isiku kohta, kelle elukoha andmed elukohateates esitatakse:
1) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3–6 nimetatud andmed;
2) käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktides 2, 3, 5 ja 10 nimetatud andmed, välja arvatud juhul, kui need on kohaliku omavalitsuse üksusele isikut tõendavalt dokumendilt kättesaadavad.“;

27) paragrahv 76 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 79 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui hooldusõiguslikul vanemal ei ole alaealise lapse elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks teise hooldusõigusliku vanema nõusolekut, on tal õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole, kes viib läbi käesoleva seaduse 11. peatükis sätestatud menetluse.“;

29) paragrahv 82 tunnistatakse kehtetuks;

30) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui isik ei kasuta enam rahvastikuregistrisse kantud aadressijärgset elukohta ja tema rahvastikuregistrijärgne viibimiskoht on käesoleva seaduse § 96 lõikes 1 nimetatud viibimiskoht, säilitab kohaliku omavalitsuse üksus tema elukoha aadressi rahvastikuregistri aktuaalsete andmete hulgas linna ja linnaosa või valla täpsusega.“;

31) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui hooldusõiguslikul vanemal ei ole alaealise lapse elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks teise hooldusõigusliku vanema nõusolekut, kuid kohaliku omavalitsuse üksusele teadaolevalt kasutab laps elukohateates märgitud ruumi oma käesoleva seaduse § 65 lõikes 1 sätestatud elukohana, kannab kohaliku omavalitsuse üksus selle aadressi tema elukoha aadressina rahvastikuregistrisse, kui:
1) lapse elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks ei saa lapse teise hooldusõigusliku vanemaga mõistliku aja jooksul ühendust või
2) teine hooldusõiguslik vanem ei anna lapse elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks nõusolekut ja tal ei ole sellest keeldumiseks mõistlikku põhjendust.“;

32) paragrahvi 91 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui isiku rahvastikuregistrijärgne viibimiskoht on käesoleva seaduse § 96 lõikes 1 nimetatud viibimiskoht, säilitab kohaliku omavalitsuse üksus tema elukoha aadressi rahvastikuregistri aktuaalsete andmete hulgas linna ja linnaosa või valla täpsusega.“;

33) paragrahvi 91 lõike 2 esimesest lausest ja § 1101 tekstist jäetakse välja sõnad „, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanik“ vastavas käändes;

34) paragrahvi 94 lõikes 2 asendatakse sõna „aadressiobjekt“ tekstiosaga „aadressiandmete süsteemi infosüsteemi andmetel käesoleva seaduse § 77 kohane ruum“;

35) paragrahvi 100 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui isik pöördub menetluses avalikku ülesannet täitva asutuse või isiku poole ja esitab lisa-aadressi või kontaktandmed, mis erinevad rahvastikuregistri andmetest või mida rahvastikuregistris ei ole, kannab avalikku ülesannet täitev asutus või isik need rahvastikuregistrisse.“;

36) paragrahvi 100 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata alla 15-aastase isiku kontaktandmetele.“;

37) seadust täiendatakse §-ga 1071 järgmises sõnastuses:

„§ 1071. Kuni kümneaastase lapse kõrgeima omandatud haridustaseme kehtivuse lõpetamine ja selle rahvastikuregistrisse kandmine

Kui enne käesoleva paragrahvi jõustumist on rahvastikuregistrisse kantud kuni kümneaastase lapse käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 17 nimetatud haridustase, lõpetatakse selle kehtivus ja kantakse kõrgeim omandatud haridustase aktuaalsete andmete hulka § 21 lõike 4 kohaselt.“;

38) seadust täiendatakse §-ga 1103 järgmises sõnastuses:

„§ 1103. Alla 15-aastase isiku kontaktandmete kehtivuse lõpetamine

Kui enne käesoleva paragrahvi jõustumist on rahvastikuregistrisse kantud alla 15-aastase isiku kontaktandmed, lõpetatakse nende kehtivus.“;

39) seadust täiendatakse §-ga 1126 järgmises sõnastuses:

„§ 1126. Isiku elukoha aadressi aktuaalsuse taastamine pärast omaniku nõudmisel selle kehtivuse lõpetamist

Kui isiku elukoha aadressi kehtivus on lõpetatud käesoleva seaduse § 91 lõike 1 alusel ajal, millal ta viibis § 96 lõikes 1 nimetatud viibimiskohas, taastab kohaliku omavalitsuse üksus selle aktuaalsuse linna ja linnaosa või valla täpsusega.“.

§ 3. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 4, 7, 13, 14, 18 ja 20 ning § 2 punktid 2–4, 12, 13, 18, 21, 23–26 ja 35–38 jõustuvad 2025. aasta 15. detsembril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 2, 10 ja 22 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, ………………… 2025
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2025

Perekonnaseisutoimingute seaduse ja
rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri
Lisa 1

KAVAND
14.03.2025

SISEMINISTER

MÄÄRUS

Ministri määruste muutmine seoses
perekonnaseisutoimingute seaduse ja
rahvastikuregistri seaduse muutmise seadusega

Määrus kehtestatakse perekonnaseisutoimingute seaduse § 2 lõike 2, § 7 lõike 9 ja § 9 lõike 11 ning rahvastikuregistri seaduse § 40 lõike 6, § 53 lõike 13 ja § 70 lõike 5 alusel.

§ 1. Siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määruse nr 2 „Elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmise kord, vormid ja nende täitmise juhend“ muutmine

Siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määruses nr 2 „Elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmise kord, vormid ja nende täitmise juhend“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui isik esitab elukohateate kohaliku omavalitsuse üksuses kohapeal, tuvastatakse elukohateate esitanud isik kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel.

(2) Kui isikukoodi taotletakse käesoleva määruse §-s 8 või 9 nimetatud juhul, tuvastatakse taotluse esitaja isik isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõike 2 punktides 1, 12–8 või §-s 4 sätestatud dokumendi, Euroopa Liidu muu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni välja antud isikut tõendava dokumendi või välisriigi reisidokumendi alusel.

(3) Alla 15-aastane isik, kellele ei ole välja antud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumenti, tuvastatakse seadusliku esindaja ütluste ja vajaduse korral muude tõendite alusel.

(4) Vajaduse korral tuvastatakse isik, kellel ei ole käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumenti, muu dokumendi alusel.

(5) Alaealise lapse või eestkostetava eest esitab elukohateate tema vanem, eestkostja või eestkosteasutuse volitatud esindaja. Elukohateate esitaja tuvastatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendi ja seadusliku esinduse õigus esindusõigust tõendava dokumendi alusel.

6) Kui elukohateatele on lisatud välisriigis välja antud dokument, peab see olema tõlgitud eesti, vene või inglise keelde, välja arvatud juhul, kui dokument on ühes eelpool mainitud keeles. Tõlke peab olema teinud vandetõlk. Välisriigis välja antud dokument peab olema legaliseeritud või apostilliga kinnitatud, kui välislepingus ei ole ette nähtud teisiti.“;

2) määruse lisa 1 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 2. Siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ muutmine

Siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määruses nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõigetes 1 ja 3 ja § 6 lõikes 2 asendatakse sõnad „meditsiinilise sünnitõendi“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja tõendi“;

2) määrust täiendatakse §-ga 72 järgmises sõnastuses:

„§ 72. Isikukoodi andmine Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna muu liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodaniku elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisel

Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna muu liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanikule, kelle elukoht registreeritakse Eestis esimest korda ja kellele ei ole varem isikukoodi antud, annab isikukoodi elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksus elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmisel.“;

3) paragrahvi 8 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 10 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui isikukoodi taotletakse käesoleva määruse §-s 8 või 9 nimetatud juhul, tuvastatakse taotluse esitaja isik isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõike 2 punktides 1, 12–8 või §-s 4 sätestatud dokumendi või välisriigi reisidokumendi alusel.“;

5) määruse lisa 1 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 3. Regionaalministri 3. mai 2010. aasta määruse nr 8 „Perekonnaseisuasutusele esitatavate avalduste, paberil tehtavate perekonnaseisukannete ja perekonnasündmuse kohta väljastatavate tõendite vormid, abieluvõimetõendile kantavad andmed ning võõrkeelses tõendis kasutatavate keelte loetelu“ muutmine

Regionaalministri 3. mai 2010. aasta määruse nr 8 „Perekonnaseisuasutusele esitatavate avalduste, paberil tehtavate perekonnaseisukannete ja perekonnasündmuse kohta väljastatavate tõendite vormid, abieluvõimetõendile kantavad andmed ning võõrkeelses tõendis kasutatavate keelte loetelu“ lisad 6, 61, 7, 15 ja 151 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 4. Regionaalministri 22. juuni 2010. aasta määruse nr 9 „Perekonnaseisukannete tegemise ning väljatrüki edastamise ja säilitamise kord“ muutmine

Regionaalministri 22. juuni 2010. aasta määruses nr 9 „Perekonnaseisukannete tegemise ning väljatrüki edastamise ja säilitamise kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõikes 2 asendatakse sõnad „valla- või linnavalitsuse“ sõnadega „maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse“;

2) paragrahvi 101 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „perekonnaseisuasutuse asukohajärgne“;

3) paragrahvi 11 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „valla- või linnavalitsusel“;

4) paragrahvi 21 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 211 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõnad „meditsiinilise sünnitõendi“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja tõendi“;

6) paragrahvi 31 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 52 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

8) määrust täiendatakse §-ga 541 järgmises sõnastuses:

„§ 541. Valla-või linnavalitsuse poolt ajavahemikus 2024. aasta 1. jaanuar kuni 2024. aasta 31. detsember sünnikandes avastatud vea parandamine

Vahemikus 2024. aasta 1. jaanuar kuni 2024. aasta 31.detsember valla- või linnavalitsuse poolt tehtud sünnikandes avastatud vea parandab selle valla- või linnavalitsuse asukohajärgne maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksus.“.

§ 5. Siseministri 27. detsembri 2022. aasta määruse nr 51 „Rahvastikuregistrisse kantud isiku enda, tema alaealiste laste ja eestkostetavate ning surnud abikaasa või registreeritud elukaaslase andmetele juurdepääsu tagamise täpsem kord“ muutmine

Siseministri 27. detsembri 2022. aasta määruse nr 51 „Rahvastikuregistrisse kantud isiku enda, tema alaealiste laste ja eestkostetavate ning surnud abikaasa või registreeritud elukaaslase andmetele juurdepääsu tagamise täpsem kord“ pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Rahvastikuregistrisse kantud isiku enda, tema alaealiste laste ja eestkostetavate ning surnud abikaasa või registreeritud elukaaslase andmete loetelu nendele juurdepääsu tagaja kaupa“.

§ 6. Määruse jõustumine

Määruse § 1, § 2 punktid 2–5 ja § 4 punktid 1–3 ja 5–8 jõustuvad 1. juunil 2025. aastal.



(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro
siseminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Tarmo Miilits
kantsler



Lisa 1. Elukohateade
Lisa 1. Taotlus isikukoodi saamiseks (§ 8 lõigete 1 ja 4 alusel esitatav taotlus)
Lisa 6. Abielu lahutamise ühine avaldus
Lisa 61. Abielu lahutamise ühine avaldus
Lisa 7. Abielu lahutamise eraldi esitatav avaldus
Lisa 15. Abielulahutuse kanne
Lisa 151. Abielulahutuse kanne

KAVAND
14.03.2025

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses
perekonnaseisutoimingute seaduse ja
rahvastikuregistri seaduse muutmise seadusega

Määrus kehtestatakse rahvastikuregistri seaduse § 20 lõike 3, § 29 lõike 3 ja § 82 lõigete 2 ja 3 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määruse nr 128 „Elukoha aadresse edastavate ning lisa-aadresse ja kontaktandmeid rahvastikuregistrisse kandvate avalikku ülesannet täitvate asutuste ja isikute ning isiku viibimiskoha aadressi andmeandjate loetelu ning elukoha aadressi edastamise, lisa-aadressi ja kontaktandmete rahvastikuregistrisse kandmise ja isiku viibimiskoha andmete esitamise kord“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määruses nr 128 „Elukoha aadresse edastavate ning lisa-aadresse ja kontaktandmeid rahvastikuregistrisse kandvate avalikku ülesannet täitvate asutuste ja isikute ning isiku viibimiskoha aadressi andmeandjate loetelu ning elukoha aadressi edastamise, lisa-aadressi ja kontaktandmete rahvastikuregistrisse kandmise ja isiku viibimiskoha andmete esitamise kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Lisa-aadresse ja kontaktandmeid rahvastikuregistrisse kandvate avalikku ülesannet täitvate asutuste ja isikute ning isiku viibimiskoha aadressi andmeandjate loetelu ning lisa-aadressi ja kontaktandmete rahvastikuregistrisse kandmise ja isiku viibimiskoha andmete esitamise kord“;

2) preambulist jäetakse välja tekstiosa „§ 82 lõigete 3 ja 4,“;

3) paragrahvi 1 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

4) määruse 2. peatükk tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määruse nr 129 „Rahvastikuregistri ülesehitus, turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate üleantavate andmete loetelu“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määruses nr 129 „Rahvastikuregistri ülesehitus, turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate üleantavate andmete loetelu“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 11 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Registrisse kantavad kontaktandmed on järgmised:
1) e-posti aadress;
2) telefoninumber.

(2) Registrisse kantakse kontaktandmete kohta:
1) kehtivuse alguse ja lõppemise kuupäev;
2) andmed valideerimise kehtivuse kohta.“;

2) paragrahvi 29 lõike 2 punktis 1, § 37 lõike 1 punktis 8, § 39 lõikes 3 ja §-s 48 asendatakse sõnad „meditsiiniline sünnitõend“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja tõend“ vastavas käändes;

3) paragrahvi 53 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„Riigi Infosüsteemi Amet annab andmed kontaktandmete ja kontaktandmete valideerimise kehtivuse kohta ning andmed lisa-aadressi kohta.“.

§ 3. Määruse jõustumine

Määruse § 2 punktid 1 ja 4 jõustuvad 15. detsembril 2025. aastal.



(allkirjastatud digitaalselt)

Kristen Michal
peaminister


(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro
siseminister


(allkirjastatud digitaalselt)

Keit Kasemets
riigisekretär

Perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse
muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 2
Kooskõlastustabel

Asutus
Märkus
Kommentaar
Eesti Perekonnaseisuametnike Kutseliit
Tallinna Perekonnaseisuamet teeb ettepaneku jätta eelnõu § 1 punkt 16, millega soovitakse täiendada PKTS-s § 41 lg 1 esimest lauset perekonnaseisutoimingute seaduse muutmisest seadusest välja, kuna see on ennatlik.

Eelnõu § 1 punktidega 16 ja 18 planeeritakse täiendada PKTS-i § 41 lõike 1 esimest lauset ning määratleda, et abiellumise kuupäeva määrab perekonnaseisuametnik Rahvastikuregistri broneerimissüsteemis.

Teeme ettepaneku jätta eelnõu § 1 punkt 16, millega soovitakse täiendada PKTS-s § 41 lg 1 esimest lauset, et abiellumise kuupäeva määramine seotakse broneerimissüsteemiga, perekonnaseisutoimingute seaduse muutmisest seadusest välja alljärgnevatel põhjustel:

• Abielu sõlmimise teenus on ühtne tervik, mis koosneb riiklikust teenusest ja kohaliku omavalitsuse teenusest. Abielluja peab täpselt saama aru, millist teenust ta valib ja mis on teenuse lõpphind.
• Lahendamata on küsimus, kuidas broneerimissüsteemi arendada selliselt, et lisaks riigilõivule oleks tagatud koheselt omavalitsuste teenuse eest tasumine. Kohalikel omavalitsustel on abielu sõlmimise teenuse pakkumine reguleeritud erinevalt, arvestades nõudlust ning sellest lähtub töökorraldus.
• Ei saa tekitada olukorda, kus isikule võib jääda pärast riigilõivu tasumist ekslikult mulje, et temal on koheselt ka KOVi teenus broneeritud kuigi vastava teenuse eest ei ole veel tasutud. Tarbijakaitseseadusest tuleneb samuti, et teenust pakkudes teavitab kaupleja tarbijat teenuse eest tasutavast lõpphinnast.
• Seletuskirjas väljatoodu ei vasta tegelikkusele kui ei ole loodud terviklahendusi. E-teenuste arendamise eesmärgiks saavad olla näiteks efektiivsus või kasutajamugavus, kuid planeeritava muudatusega neid praeguses eelnõus pakutud lahendusega kõikide kasutajate jaoks ei kaasne. Poolikud tarkvaralised lahendused tekitavad inimestes pahameelt ja ei muuda teenust mugavamaks ei abiellujate ega ametnike jaoks.
Märkustega arvestamine on Eesti Perekonnaseisuametnike Kutseliiduga ([email protected]) läbi räägitud.

Märkusega mittearvestatud.

Selle muudatuse jõustumistähtajaks eelnõus planeeritakse 15. detsember 2025. aasta. Seletuskirja täiendatakse selgitustega.

Tartu Linnavalitsus teeb ettepaneku muuta ka rahvastikuregistri seaduse § 76 lõikes 1 sätestatud paberkandjal esitatud elukohateate säilitustähtajaks 5 aastat või tunnistada kogu paragrahv kehtetuks ja iga asutus kehtestab ise säilitustähtaja alljärgnevatel põhjustel:

• Kõik elukohateated skaneeritakse, laaditakse üles ja säilitatakse rahvastikuregistris, nii nagu ka kõik muud rahvastikuregistris tehtud kannete aluseks olevad dokumendid, nt abiellumisavaldused, abielu lahutamise avaldused, sünni registreerimise avaldused (neil puudub üldse seadusest tulenev säilitustähtaeg).
• On täiesti põhjendamatu nõuda kohalikul omavalitsusel paberkandjal elukohateadete säilitamist 10 aastat, mis on asutusele liigselt koormav nii arhiivimise nõuetele vastava ruumi ja pinna leidmisel.
• viimased kümmekond aastat pole küll ühtegi taotlust paberkandjal elukohateate väljastamiseks esitatud.
• Meie hinnangul piisab, kui elukohateade on üles laaditud rahvastikuregistrisse ja elukoha registreerimise toimikus on kättesaadavad kõik alusdokumendid.
• Elukohateatel puudub selline õiguslik tähendus, nagu näiteks on abiellumisavaldusel, abielu lahutamise avaldusel, sünni registreerimise avaldusel. Elukoha aadressi on õiguslik tähendus eelkõige avaliku ülesande täitmisel, see ei anna isikule õigust kasutada ruumi elukohana, kuid puudub ruumi kasutamise õigus.
• Lisaks muudavad inimesed elukohta tänapäeval märksa tihedamini kui varasemalt. Seetõttu ei ole elukohateate säilitamisel enam sellist tähendust nagu oli seda varasemalt. Seega puudub põhjendatud vajadus elukohateadete säilitamiseks kauem kui teistel RR alusdokumentidel.
Märkusega arvestatud.

RRS-i § 76 tunnistatakse kehtetuks.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Kooskõlastame perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu järgmiste liikmetelt laekunud märkuste ja ettepanekutega.
1. Sünni registreerimise menetluse viimine 79-st valla- ja linnavalitsusest 16-sse maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksusesse (edaspidi MK KOV).

1.1.Tähelepanu on juhitud, et lapse sünni registreerimis viimine MK KOVidesse suurendab ilmselgelt nende halduskoormust. Eelnõu dokumentidest aga ei selgu, kuidas kujuneb sellisel juhul nende rahastamine. Seletuskirja p-s 7 (Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud) on toodud üksnes üldiselt PPA ametnike koolituse vajadus ja IT arenduse kulud.
Seega teeme ettepaneku täpsustada eelnõus ja/või seletuskirjas rahastamise küsimusi.
Märkustega arvestamine on Eesti Linnade ja Valdade Liidust Tiina Üksväravaga ([email protected]) läbi räägitud.

Märkusega osaliselt arvestatud.

Selgitatud.

ELVL on tõlgendanud seletuskirja teksti laiendavalt ja leiab, et seal on tähelepanu juhitud sellele, et sünni registreerimise pädevuse üleviimine ilmselgelt suurendab MK KOV-ide halduskoormust. Seletuskirjas on öeldud: „MK KOV-ide töökoormus võib suureneda, kuid mitte oluliselt, sest suurem osa sünni registreerimise avaldusi esitatakse juba praegu e-teenuse kaudu. Kui arvestada juba lisanduvate automaatsete sünni registreerimistega, siis menetluste arv MK KOV-ides ei ole väga suur.“

Selleks, et seletuskirja ei oleks võimalik laiendavalt tõlgendada, on muudetud seletuskirja teksti.

MK KOV-ide koormus pigem väheneb. Seoses sünni registreerimise automatiseerimise ja laste sündide arvu vähenemisega MK KOV-ide koormus sünni registreerimisel on oluliselt langenud ning pädevuse viimine MK KOV-i aitab seda leevendada. Rahastamine toimub jätkuvalt tulenevalt toimingute arvust ja selles osas ei ole hetkel muudatusi planeeritud.

1.2. Samas on meile laekunud ka tagasisidet, kus tuuakse välja murekohad seoses kavandatava muudatusega.
Seletuskirjas viidatakse, et sünni registreerimise menetluse viimine 79-st KOV-ist 16 MK KOV-i oli käsitletud 2021. aasta detsembris EIS-i kooskõlastamisele saadetud väljatöötamiskavatsuses.

Oma vastuskirjas (03.01.22) on ELVL mh märkinud, et: „Nagu nähtub ka väljatöötamise kavatsusest (lk 6-7), on kohalikke omavalitsusi, kes toetab taolist lähenemist, kuid on ka omavalitsusi, kes on välja toonud probleeme, kui sünde registreerivate KOV-ide arv väheneb.“

Nimetatud küsimused ei ole täielikult kaotanud oma aktuaalsust ka käesolevaks hetkeks.

Ehkki selle aasta aprillis käivitus automaatne sünnikannete tegemine rahvastikuregistris (RR-is) ja suur osa sünnikandeid tehakse juba praegu ilma ametniku sekkumiseta, sunnitakse seaduse muudatusega lapsevanemaid sõitma, olenevalt asukohast, üsna kaugele paberil lapse sündi registreerima. Interneti kasutamine ei ole Eesti riigis kodaniku kohus, pigem õigus ning kõiki kodanikke tuleb kohelda võrdselt. Lisaks sellele, et inimesel ei pea olema interneti ühendust, ei pea tal olema ka autot ning ühistransport ei pruugi toimida piirkonniti optimaalselt sünni registreerimiseks.

Valla- ja linnavalitsus asub oma elanikele kõige lähemal ning annab inimestele võimaluse registreerida oma laps kiiresti ja mugavalt.

Seega on oluline, et ka kavandatava muudatuse järgselt oleks tagatud teenuse tegelik kättesaadavus kõigi jaoks ning et võimaliku muudatuse tõttu ei osutuks osade inimeste jaoks teenus raskesti kättesaadavaks. Lisame, et kuna tegemist on nö kohustusliku teenusega inimese seisukohalt, siis peaks riik tagama selle täitmiseks võimalikult soodsamad tingimused kõigile.

Arvestades ülaltoodut teeme ettepaneku veelkord täpsemalt analüüsida muudatuse võimalikke mõjusid, sh kohapeal registreerimise põhjuseid, automaatkannete dünaamikat alates aprillist jms
Selgitatud.

Seletuskirjas on välja toodud, et sünnitushaiglad asuvad niigi juba maakonnakeskustes, mis tähendab, et lapse sünnitamiseks tuleb ka see, kes soovib või vajab avalduse esitamist paberkandjal, maakonnakeskusesse. Võib küll öelda, et kõik ei kasuta internetti ja MK KOV-i peab väga palju sõitma aga reaalsus on see, et väikestes KOV-ides kohapeal praktiliselt paberil avaldusi enam ei esitata ning ka väikeste KOV-ide kontorid ei asu maapiirkondades alati jalutuskäigu kaugusel. On KOV-e, kes asuvadki samas linnas, kus maakonnakeskus.

Alaealiste sünnitajate puhul on sageli teine lapsevanem täisealine, kes saab korraldada maakonnakeskuses käimise. Kui on tegemist alaealise üksikemaga, on vaja menetlusse kaasata elukohajärgne KOV, kes saab vajadusel korraldada transpordi ning aidata asjaajamisel. Sama kehtib selliste vanemate suhtes, kellele endale on määratud eestkostja.

Juhul, kui sündide arv veelgi kahaneb ning tekib vajadus ka sünde registreerivate maakonnakeskuste vähendamiseks, siis kindlasti kaalume lahenduse leidmist selleks, et kuidas haavatavad sihtrühmad saaksid ka neile sobival viisil sünni registreerimise avalduse esitada.

2. Ebaselgeks on jäänud järgmine küsimus. Kas pärast seda, kui sündi hakkavad registreerima ainult MK KOVid, saab inimene, kes on valinud sünni n.ö digiregistreerimise, ka sünnitõendi paberil väljatrüki MK KOVist? Kas sünni puhul jääb KOVidele paberdokumendi väljastamise kohustus ja õigus alles?

Täna inimesed, kes tahavad, et neil oleks paberkandjal lapse sündi tõendav dokument, tulevad omavalitsuse ametiasutusse – kas registreeringu tegemiseks koos tõendi saamisega või lihtsalt tõendit saama.
Selgitatud

Muudatuse järgselt ei saa sünnitõendit igast KOV-ist kätte vaid tuleb valida siiski endale lähim MK KOV. Seda põhjusel, et tõendi väljastamine on sünni registreerimise menetluse protsessi osa ja kui pädevus kaob, siis ei ole võimalik eraldi ka ainult tõendit trükkida. Ka elektroonilise tõendi valinud sünni registreerijate arv on ajas kasvutrendis, sest Eestis kasutamiseks sünnitõendit paberkandjal praktiliselt vaja ei lähe.

3. Teeme ettepaneku muuta ka rahvastikuregistri seaduse § 76 lõikes 1 sätestatud paberkandjal esitatud elukohateate säilitustähtajaks 5 aastat või tunnistada kogu paragrahv kehtetuks ja iga asutus kehtestab ise säilitustähtaja.

Kõik elukohateated skaneeritakse, laaditakse üles ja säilitatakse rahvastikuregistris, nii nagu ka kõik muud rahvastikuregistris tehtud kannete aluseks olevad dokumendid, nt abiellumisavaldused, abielu lahutamise avaldused, sünni registreerimise avaldused (neil puudub üldse seadusest tulenev säilitustähtaeg). On põhjendamatu nõuda kohalikul omavalitsusel paberkandjal elukohateadete säilitamist 10 aastat, mis on asutusele liigselt koormav arhiivimise nõuetele vastava ruumi ja pinna leidmisel. Samuti ei ole teada, et viimased kümmekond aastat oleks taotlusi paberkandjal elukohateate väljastamiseks esitatud. Piisab, kui elukohateade on üles laaditud rahvastikuregistrisse ja elukoha registreerimise toimikus on kättesaadavad kõik alusdokumendid. Elukohateatel puudub ka selline õiguslik tähendus, nagu näiteks on abiellumisavaldusel, abielu lahutamise avaldusel, sünni registreerimise avaldusel. Elukoha aadressil on õiguslik tähendus eelkõige avaliku ülesande täitmisel, see ei anna isikule õigust kasutada ruumi elukohana, kui puudub ruumi kasutamise õigus.

Seega puudub põhjendatud vajadus elukohateadete säilitamiseks kauem kui teistel RR alusdokumentidel.
Märkusega arvestatud.

RRS-i § 76 tunnistatakse kehtetuks.

4. Sünni registreerimise menetlus assisteerimata sünnituse juhuks.
Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse perekonnaseisutoimingute seaduse § 23 lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kui laps sünnib tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta ja tervishoiuteenuse osutaja ei väljasta sünni kohta tõendit (edaspidi tervishoiuteenuse osutaja tõend), esitab lapse seaduslik esindaja võimaluse korral käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 nimetatud andmeid tõendavad dokumendid, mille alusel on võimalik veenduda, et laps põlvneb emast. Kui dokumente ei esitata või need ei ole sünnikandeks piisavad, tuvastatakse lapse emast põlvnemine kohtus.“

Ettepanek on sõnastada perekonnaseisutoimingute seaduse § 23 lõige 21 järgmiselt:
„(21) Kui laps sünnib tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta ja tervishoiuteenuse osutaja ei ole väljastanud sünni kohta tõendit (edaspidi tervishoiuteenuse osutaja tõend), esitab lapse seaduslik esindaja võimaluse korral käesoleva seaduse § 24 lõikes 6 nimetatud andmeid tõendavad dokumendid, või muud dokumendid, mille alusel on võimalik veenduda, et laps põlvneb emast. Kui dokumente ei esitata või need ei ole sünnikandeks piisavad, tuvastatakse lapse emast põlvnemine kohtus.“

Uue regulatsiooniga soovitakse muuta sünni registreerimise menetlust assisteerimata sünnituse juhuks. Muudatusel on positiivne mõju, sest ka praegu esineb selliseid menetlusi.
Kehtiva perekonnaseisutoimingute seaduse § 22 lõike 1 kohaselt kantakse sünni registreerimisel rahvastikuregistrisse lapse isikunimi, sugu, sünniaeg, isikukood, sünnikoht, kodakondsus, emakeel ja rahvus, ema isikukood, isa või teise vanema isikukood, hooldusõiguse kuuluvus.

Seletuskirjas märgitakse, et muudatus annab võimaluse registreerida lapse sünd rahvastikuregistris täiendavate tõendite alusel, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapse sünni juures viibinud ega väljasta lapse sündi tõendavat dokumenti.

Perekonnaseisuasutus ei saa lapse sündi rahvastikuregistris registreerida pelgalt ütluste alusel. Uus regulatsioon on sõnastatud nii, et perekonnaseisuametnikule tuleb esitada võimaluse korral dokumente, mida lapse ema ei saa mingil moel esitada. Lapse ema ei saa esitada tõendavaid dokumente lapse isikukoodi, lapse nime, kodakondsuse, emakeele, rahvuse ega hooldusõiguse kohta. Ta saab esitada avalduse lapse sünni registreerimiseks, kus on kõik eelpool nimetatud andmed ja tegelikult vajaminevad andmed ehk andmed, kes on lapse ema, millal ja kus laps sündis ja mis soost laps on. Viidates perekonnaseisutoimingute seaduse § 22 lõikele 1 anname emale võimaluse esitada tõendava dokumendina sünni registreerimise avalduse, mis sisuliselt on ütluspõhised andmed. Andmed, mille alusel on võimalik veenduda, et laps põlvneb emast, on tervishoiuteenuse osutaja tõendi andmed ja üksnes neid andmeid on vaja dokumentidega tõendada.

Seetõttu on asjakohasem viidata eelnõu § 1 punktis 14 nimetatud täiendusele, millega täiendatakse perekonnaseisutoimingute seaduse § 24 lõikega 6:
(6) Tervishoiuteenuse osutaja tõendil märgitakse vähemalt järgmised andmed:
1) lapse sugu;
2) lapse sünniaeg ja -koht;
3) ema isikunimi;
4) ema isikukood või selle puudumise korral sünniaeg.
Märkusega osaliselt arvestatud.

Esitatud ettepanek on asjakohane ja põhjendatud, kuid normitehniliselt ei ole hea viidata sättele, mis on seaduses tagapool. Seetõttu tehakse eelnõus muudatus ja täiendatakse PKTS-i §-ga 211 ja 212.

5. Abiellumise kuupäeva ja abielulahutuse päeva määramine.

Eelnõu § 1 punktidega 16 ja 18 täiendatakse vastavalt perekonnaseisutoimingute seaduse § 41 lõike 1 esimest lauset ja § 45 lõiget 2 ning määratletakse, et abiellumise kuupäeva ja abielulahutuspäeva määrab perekonnaseisuametnik rahvastikuregistri broneerimissüsteemis. Seletuskirjas selgitatakse, et broneerimissüsteem võimaldab lihtsalt ja kiiresti broneerida abiellumise ja abielu lahutamise aega. Edaspidi peab perekonnaseisuametnik märkima abiellumise ja abielu lahutamise aeg broneerimissüsteemis, mis annab ülevaate sellest, mis päevadel ja kellaaegadel on ajad juba broneeritud ja mis ajad on veel vabad. Ettepanek on jätta eelnõust välja § 1 punkt 16, millega soovitakse täiendada perekonnaseisutoimingute seaduse § 41 lg 1 esimest lauset, kuna see on ennatlik.

Abielu sõlmimise teenus koosneb riiklikust teenusest ja kohaliku omavalitsuse teenusest. Lahendamata on jäänud küsimus, kuidas broneerimissüsteemi arendada sellisel viisil, et lisaks riigilõivule oleks abiellujal võimalik kohe tasuda ka kohaliku omavalitsuse teenuse eest. Kohalikel omavalitsustel on abielu sõlmimise teenuse osutamine reguleeritud erinevalt, arvestades teenuse nõudlust, ning sellest lähtub ka töökorraldus. Kohaliku omavalitsuse teenuse hinda mõjutab näiteks abielu sõlmimise aeg (nt laupäeval osutatav teenus on kallim), kasutatav saal ja abielu võõrkeeles sõlmimise soov.

Inimene peab aru saama, mis on teenuse sisu ja lõplik hind. Abiellujal peab abielu kellaaega ja päeva broneerides olema tagatud võimalus tasuda kohe ka kohaliku omavalitsuse teenuse eest. Ei saa tekitada olukorda, kus isikule võib jääda pärast riigilõivu tasumist ekslikult mulje, et temal on broneeritud ka kohaliku omavalitsuse teenus, kuigi vastava teenuse eest ei ole veel tasutud. E-teenuste arendamise eesmärgiks saavad olla näiteks efektiivsus või kasutajamugavus, kuid kavandatava muudatusega neid eesmärke ei saavutata. Poolikud tarkvaralised lahendused
tekitavad inimestes pigem pahameelt ja ei muuda teenust mugavamaks ei abiellujate ega ametnike jaoks.

Selleks, et broneerimissüsteemi oleks mugav kasutada ja see oleks usaldusväärne nii abiellujate kui ka ametnike jaoks, tuleb lahendada rida küsimusi, millele Tallinna Perekonnaseisuamet on varasemalt tähelepanu juhtinud.

Tallinna Perekonnaseisuamet kohtus 11. jaanuaril 2023 Siseministeeriumi ja SMIT-i arendajatega, et arutada broneerimissüsteemi arendamise küsimusi. Kohtumisel jõuti arusaamale, et Tallinna Perekonnaseisuamet vajab oma paljude ametnike ja erinevate saalide tõttu eritingimusi.

Kohtumisel Siseministeeriumiga 20. juunil 2024 kaardistati broneerimissüsteemiga seotud tähelepanekuid. Need olid:
• kohaliku omavalitsuse ruumi tasu maksmise link. Tasu maksmise link peaks olema broneerimissüsteemis ning makstav summa seadistatav vastavalt abiellumise päevale ja valitud ruumile. Siinjuures on oluline maksmisel tagasisuunamine portaali (makselingi teenus peaks võimaldama call back URL-i lisamist). Tuleb selgeks teha, kas sellist lahendust on võimalik luua ning mis saab siis, kui pärast tasu maksmist ei suunata inimest tagasi portaali või tasu maksmisel läheb midagi valesti;
• ajabroneeringu kinnitamise hetk. Tuleb selgeks teha, kas ajabroneeringu kinnitamise hetk on enne või pärast kohaliku omavalitsuse tasu maksmist ning mis nupuvajutusega see nö aktiveerub. Samuti tuleb selgeks teha, mis hetkel hakkab jooksma makse tegemiseks ettenähtud 15-minutiline ajalimiit;
• broneeringutega seotud õigused. Tuleb selgeks teha, kellel on õigus hallata teenuseid ja ruume ning kellel on õigus kalendris aegu vaadata või muuta.
Tallinna Perekonnaseisuamet ja Siseministeerium leppisid 20. juuni 2024 kohtumisel kokku, et Tallinna linn ei liituks alguses broneerimissüsteemiga, vaid vaataks, kuidas väiksematel kohalikel omavalitsustel süsteem toimib. Samuti lepiti kokku, et broneerimissüsteemi kasutuselevõtul rakendaks Tallinna Perekonnaseisuamet broneerimissüsteemi esmalt vaid lahutusele.

Tallinna Perekonnaseisuametis sõlmitakse 43% kõikidest Eestis sõlmitavatest abieludest ning väga oluline on, et automatiseeritud lahendused oleksid loogilised ning aitaksid ressurssi kokku hoida. Broneerimissüsteemi haldamine erinevate saalide vahel peab olema lihtne ja loogiline. Lisaks e-teenuse kasutajatele käivad abiellujad avaldust esitamas ka kohapeal. Kuna abielu sõlmimine on inimese elus üks olulisemaid sündmusi, siis abiellumise koha, päeva ja kellaja kinnitamisel peab tarkvara toimima arusaadavalt. Abielluja peab täpselt aru saama, millist teenust ta valib ja mis on teenuse lõpphind. Broneerimissüsteemi arendajad koostöös Tallinna linna infosüsteemide analüütikutega saavad leida tarkvaralisi võimalusi, kuidas e-teenuses aega broneerides suunata inimene rahvastikuregistrist Tallinna linna maksevormile ja sealt tagasi rahvastikuregistrisse.
Esmalt peavad olema loodud läbitestitud tarkvaralised lahendused, mis arvestavad tervikteenuse olemusega. Enne vastavate tarkvaraliste lahenduste loomist on seaduse muudatus ennatlik. Broneerimissüsteemi kasutamise kohustus pooliku lahendusena ei täida oma eesmärki ning loob ebamõistliku segaduse.
Märkusega mittearvestatud.

Selle muudatuse jõustumistähtajaks eelnõus planeeritakse 15. detsember 2025. aasta. Seletuskirja täiendatakse selgitustega.
Haridus- ja Teadusministeerium
Siseministeerium esitas kooskõlastamiseks perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastab eelnõu märkustega.
Eelnõu § 2 punkti 5 muudatusega täiendatakse rahvastikuregistri seaduse (RRS) §-i 21 lõikega 3 selliselt, et edaspidi ei ole isikule kohustuslik esitada rahvastikuregistrisse kuni 12-aastase lapse kohta kõrgeimat omandatud haridustaset, sest kuni 12-aastase lapse kohta kantakse registrisse klassifikaatorist haridustase A0 automaatselt. Ühtlasi tähendab see, et kuni 12-aastase lapse kõrgeimaks haridustasemeks ei saa klassifikaatorist määrata taset A1.1
Esmalt teeme ettepaneku asendada eelnõus sätestatud vanus „kuni 12-aastane“ vanusega „kuni 10-aastane“. Põhikooli II kooliastme lõpetab laps tavapäraselt 12–13-aastaselt. On ka neid lapsi, kes alustavad kooliteed veidi enne 6-aastaseks saamist ja on II kooliastme lõpus 11-aastased. Andekas laps võib liikuda klassist-klassi ka tavapäraselt kiiremas tempos. Seega ei saa välistada, et keegi jõuab ka 10-aastaselt II kooliastme läbitud. See tähendab, et eelnõus märgitud kuni 12-aastasel lapsel võib olla juba kõrgem haridustase kui A0.
Märkustega arvestamine on Haridus- ja Teadusministeeriumist Kristel Mölleriga ([email protected]) läbi räägitud.

Märkusega arvestatud.

Eelnõus on vanus muudetud. Eelnõu kohaselt määratakse haridustase automaatselt kuni 10-aastase lapse kohta.

Teiseks märgime, et rahvastikuregistris kasutatav klassifikaatorite sõnastus vajaks meie hinnangul ajakohastamist. Rahvastikuregistris kasutatakse sama klassifikaatorit, mida kasutab Statistikaamet, mis omakorda põhineb rahvusvahelisel ühtsel hariduse liigitusel (ISCED):2 ISCED 0 - alusharidus (early childhood education), ISCED 1 - põhikooli I ja II kooliaste (primary education), ISCED 2 – põhikooli III kooliaste (lower secondary education) jne.

Andmed kõrgeima haridustaseme kohta annab Haridus- ja Teadusministeerium 3 7-aastase, hiljemalt 8-aastase lapse haridustase on alusharidus4 (klassifikaator A0), mistõttu klassifikaatoris A0 kasutatav mõiste „hariduseta“ ei ole täpne. Klassifikaatoris A1 sisalduvat mõistet „algharidus“ kehtivas haridusõiguses ei kasutata,5 mistõttu võib ka see mõiste tänases õigusruumis pigem segadust tekitada. Pärast alusharidust on järgmine haridustase põhiharidus.
Selgitatud.

Siseministeerium edastas selle ettepaneku Statistikaametile, sest klassifikaatorite muutmine ei ole Siseministeeriumi vastutusalas.
Maa-amet
Siseministeerium esitas 08.08.2024 Maa-ametile „Perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu“ (edaspidi eelnõu) arvamuse esitamiseks.
Maa-amet esitab eelnõu kohta järgmise ettepaneku:
Eelnõu punkti 25 kohaselt asendatakse paragrahvi 94 lõikes 2 sõnad „kus puudub aadressiobjekt“ sõnadega „mis ei ole aadressiandmete süsteemi infosüsteemis“. Muudatuse eesmärk on seletuskirja kohaselt välistada isiku uue elukohana aadress, kus ei ole võimalik püsivalt elada ning kohaliku omavalitsuse üksus saaks isiku elukoha andmete kehtivuse rahvastikuregistris lõpetada.
Juhime tähelepanu, et Teie poolt pakutud sõnastus ei ole täpne, kuna aadressiandmete süsteemi infosüsteemis kajastatakse ka hoonestamata katastriüksuse aadresse, (aadressiandmete süsteemi infosüsteemis on aadress leitav, kuid ei pruugi olla sobilik elukohana registreerimiseks, kuna on hoonestamata).
Teeme ettepaneku paragrahvi 94 lõike 2 võimaliku sõnastuse osas:
„(2) Kui isiku elukoha aadressina on rahvastikuregistrisse kantud aadress, mis ei vasta käesoleva seaduse § 77 toodud nõuetele, või kui aadressiandmete süsteemi infosüsteemis toimunud aadressiandmete muudatuste alusel ei vasta isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha uus aadress käesoleva seaduse § 77 toodud nõuetele, lõpetab kohaliku omavalitsuse üksus tema elukoha andmete kehtivuse rahvastikuregistris.“.
Palume Teil täpsustada ja parandada ka eelnõu punkti 25 seletuskirja teksti ülevalpool toodud muudatuse suhtes.
Märkustega arvestamine on Maa-ametist Mall Lehe ([email protected]) ja Keiti Pärnaga ([email protected]), läbi räägitud.

Märkusega osaliselt arvestatud.

Siseministeerium muudab eelnõu sõnastust, kuid ei saa kasutada Maa-ameti välja pakutud sõnastust, sest selle sõnastuse kohaselt peaks aadress vastama RRS-i § 77 nõuetele, kuid aadress ei saa vastata RRS-i § 77 nõuetele. Ruum peab vastama RRS-i § 77 nõuetele.
Andmekaitse Inspektsioon
Täname, et saatsite Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) arvamuse avaldamiseks perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) ja rahvastikuregistri seaduse (RRS) muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). AKI-l on eelnõuga seonduvalt järgmised tähelepanekud. Eelnõu seletuskirjas on õigesti märgitud, et valdkonna eest vastutav minister ei ole PKTS §-s 24 nimetatud tervishoiuteenuse osutaja tõendi andmekoosseisu määrusega kehtestanud. Selle probleemi lahendamiseks soovitakse määrata tõendi andmekoosseisu PKTS-s, mis on iseenesest õige lahendus. Küll aga peab AKI rõhutama, et tõendis sisalduvate isikuandmete kooseis peab olema seadusega piiritletud ehk ei ole õige jätta tervishoiuteenuse osutajale otsustada, millised veel andmed, lisaks seaduses märgitud minimaalsele andmestikule, ta tõendile märgib. Seega ei sobi eelnõus pakutud § 24 lg 6 sõnastus, kuna see ei anna ammendavat loetelu tõendile kantavatest isikuandmetest. AKI soovitab võtta PKTS § 24 lg 6 sõnastusest välja sõna „vähemalt“.
Märkustega arvestamine on Andmekaitse Inspektsioonist Irina Meldjukiga ([email protected]) läbi räägitud.

Märkusega arvestatud.

PKTS-i § 24 lõikest 6 on sõna vähemalt välja jäetud.

AKI juhib tähelepanu, et kehtiva PKTS § 24 lg 5 viitab valdkonna eest vastutava ministri määrusele, mida tegelikult ei eksisteeri. Siinkohal tuleb märkida, et kehtiva seaduse sõnastus ei anna määruseandjale kaalutlusruumi tõendi vormi kehtestamise või kehtestamata jätmise osas, vaid nimetatud volitusnorm nimelt kohustab tõendi vormi määrusega kehtestama.

Seega kui seadusandja leiab, et nimetatud tõendi vormi ei pea ilmtingimata määrusega kehtestama ning piisab seadusega tõendi andmekoosseisu sätestamisest, peaks PKTS § 24 lg 5 sõnastuse täpsustama selliselt, et valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada tervishoiuteenuse osutaja tõendi vormi määrusega. Juhul, kui nimetatud tõendi vormi määrusega kehtestamine on siiski seadusandja hinnangul vajalik, oleks mõistlik võtta vastav rakendusakt vastu koos praeguse eelnõuga.
Märkusega arvestatud.

Kuna volitusnormi alusel vormi ei kehtestata, siis tunnistatakse PKTS-i § 24 lõikes 5 olev volitusnorm kehtetuks.

Eelnõu § 2 p-ga 28 tehtava RRS § 100 lg 1 muudatusega laiendatakse sätte mõju ka RR-i mittesubjektidele ehk e-residentidele. Seletuskirjas märgitakse, et RR-i andmete kasutajate arvates peaks ka mittesubjektide kontaktandmed ja lisa-aadresse RR-i kandma ning on oluline, et kontaktandmed oleks ajakohased ning kõik avalikku ülesannet täitvad asutused edastaksid neid RR-i.

AKI hinnangul ei ole üleüldse (mitte ainult e-residendi puudutavalt) nimetatud viisil andmete kogumine andmesubjekti jaoks piisavalt läbipaistev (vt IKÜM art 5 lg 1 p a), kuna esitades oma lisa-aadressi või muu kontaktinfo konkreetse menetluse käigus avalikku ülesannet täitvale asutusele juhindub isik konkreetsest vajadusest ega eelda, et sedasama kontakti hakatakse kasutama temaga ühenduse võtmiseks teiste isikute ja asutuste poolt menetlusega mitteseotud küsimustega seoses. Isikuandmeid tohib koguda täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei tohi töödelda hiljem viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus (IKÜM art 5 lg 1 p b). Seega jääb nimetatud viisil isikuandmete töötlemise puhul küsitavaks ka isikuandmete töötlemise eesmärgi piirang.

Lisaks läbipaistvuse ja eesmärgipärasuse põhimõtete problemaatikale kerkib küsimus ka nimetatud viisil RR-i sattunud andmete asjakohasuse ja korrektsuse kohta. Näiteks kasutavad inimesed tihtipeale teatud asutusega suhtlemisel esindajat (kas lepingulist või siis lihtsalt suhtlevad oma sugulase või tuttava abil). Ei ole välistatud, et RRS § 100 lg-s 1 nimetatud viisil andmete töötlemisel võivad esindaja kontaktandmed sattuda esindatava RR-i (millest esindaja omakorda ei saa teada muudmoodi, kui ühel hetkel esindatavale adresseeritud kirja või kõne saamisel). Seega ei taga RRS § 100 lg 1 piisaval määral isikuandmete õigsust.

Inspektsioonile teadaolevalt esineb praktikas mitmeid probleeme ka sellega, et kui ühes andmekogus (nt e-maksuametis) muudetakse ära kontaktinfo e-posti näol, siis hõivatakse see aadress ka rahvastikuregistrisse kui lisa-aadress. Samas, kui seda omakorda e-maksuametis muudetakse, ei toimu muudatus sama operatiivselt rahvastikuregistris. Sellise probleemi on näiteks välja toonud pankrotihaldurid, kes saavad enda e-postiaadressile isikute kohta teateid, mille adressaadid nad ei ole (nt kutsed erinevatele sõeluuringutele jne) ka pikka aega peale pankrotimenetluse lõppu ja kontaktandmete muutust.

Üllatoodud viidatud probleemkohtadest tulenevalt soovitab AKI hinnata uuesti RRS §-s 100 sätestatud viisil isikuandmete töötlemise seaduslikkuse, vajaduse ja viisi.
Selgitatud.

RRS-i § 99 lõike 1 punkti 4 kohaselt võib isiku kontaktandmed ja lisa-aadressi RR-i kanda RRS-i §-s 100 sätestatud korras. RRS-i § 100 lõike 1 kohaselt kui RR-i subjektiks olev isik pöördub menetluse käigus avalikku ülesannet täitva asutuse või isiku poole ning esitab lisa-aadressi ja kontaktandmed, mis erinevad RR-i kantud andmetest, kannab avalikku ülesannet täitev asutus või isik need RR-i.

RRS-i § 100 lõike 2 kohaselt RRS-i § 100 lõikes 1 nimetatud asutuste ja isikute loetelu ning lisa-aadresside ja kontaktandmete RR-i kandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Seega inimene saab Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018 aasta määruse nr 128 „Elukoha aadresse edastavate ning lisa-aadresse ja kontaktandmeid rahvastikuregistrisse kandvate avalikku ülesannet täitvate asutuste ja isikute ning isiku viibimiskoha aadressi andmeandjate loetelu ning elukoha aadressi edastamise, lisa-aadressi ja kontaktandmete rahvastikuregistrisse kandmise ja isiku viibimiskoha andmete esitamise kord“ §-st 6 üle vaadata ja tutvuda, millised asutused edastavad RR-i tema kontaktandmeid. Seega ei saa väita, et andmete sellisel kujul kogumine ei oleks läbipaistev.

RRS-i § 100 lõike 1 muudatusega laiendatakse sätte mõju RR-i mittesubjektidele. Kehtiva RRS-i kohaselt on hõlmataud vaid RR-i subjektid.

Kontaktandmeid kogutakse ka mittesubjektide kohta (PPA, KOVid, RIK, SKA, TRA, EMTA, Välisministeerium jne), samuti vajatakse neid andmeid, sest mittesubjektsus ei tähenda, et inimene Eestis ei toimeta ega vaja suhtlemist. Näiteks ei ole subjektid e-residendid, aga ka PPA hinnangul peaksid nende kontaktandmed ja lisa-aadressid RR-is olema. PPA küll saab oma infosüsteemis nende kontakte kasutada, kuid ka teiste riigiasutuste jaoks on see info oluline inimeste teavitamiseks või suhtlemiseks.

Mittesubjektide puhul võimaldaks nt lisa-aadressi olemasolu kaudselt hinnata nende Eestis viibimist ja isegi täpsemat asukohta. Välisriigi kontaktandmed annavad võimaluse inimesega ühendust saamiseks ka pärast Eestist lahkumist.

Siseministeerium on analüüsinud kontaktandmete kvaliteeti. On tõesti juhtunud, et RR-i on edastatud mitte ainult isiku enda, vaid ka abikaasa, laste, vanemate, tööandja, hooldajate kontakte ja seda nii RR-i subjektide kohta kui ka arhiivsete isikute kohta. Samas on selliste andmete osakaal väga väike ja enamasti ka õige, kui nt vanaema eest laps asju ajab ja temaga seotud infot vahendab. Üldjuhul on inimesel ikka enda kontaktandmed, sest RRS-i § 98 kohaselt on RR-i subjektiks olev isik kohustatud tagama oma kontaktandmete olemasolu ja õigsuse RR-is RRS-is sätestatu kohaselt.

Probleem tekib, kui lapsed saavad täiskasvanuks ja nendega on seotud vanemate kontaktid. Selle vastu on praegu võideldud 16-18 aastastele teavitusi saates, et nad oma kontaktid korda teeks ja tulevikus üldse laste kontaktide kogumise lõpetamisega.

Pankrotihaldurite kontaktandmete lisamise probleem on lahendatud koostöös EMTA-ga ja neid andmeid enam ei edastata.

Laiemalt tuleb kontaktandmete kvaliteedihüpe paremuse poole pooleliolevas projektis, kus kontaktandmeid hakatakse edastama vaid läbi Postkasti 2.0 mooduli.

Lisaks märgime, et õigustatud huvi alusel (RRS-i mõistes) on juurdepääsuõigus andmetele nii püsiva juurdepääsuna kui üksikpäringutena. Püsiva juurdepääsuga andmesaajaid on praegu 111.

Juurdepääsu isikuandmetele hinnatakse vastavalt taotletud andmete kasutamise eesmärgile ja andmete töötlemise seaduslikule alusele. Enne (kontakt)andmetele juurdepääsu saamist on hinnatud andmesaaja õigust juurdepääsule vs isiku õigused, kelle andmetele juurdepääsu taotletakse. Tihtipeale on isikutega kontakteerumine seotud näiteks omandit puudutavates küsimustes. Näiteks erinevate projekteerimistöödega või planeeringutega seoses, vms. Seega on kinnistuomanike huvides saada võimalikult efektiivselt teavet tema omandit puudutava tegevuse kohta. On olnud ka juhtumeid, kus isikud on pöördunud Siseministeeriumi poole selgituse saamiseks, miks pole nendeni jõudnud teavitused võlanõuetest, jms.

RRS ei sea samalaadseid piiranguid elukoha andmete väljastamisele (nii nagu õigustatud huvi alusel pole lubatud juurdepääs kõigile kontaktandmetele), samas kontaktandmete, peamiselt e-posti teel isiku poole pöördumine, oleks vähem riivav kui elukoha andmete edastamine. Kontaktandmetele juurdepääsu võimaldamine ei tähenda ka, et automaatselt väljastataks alati nii e-posti aadress kui telefon vaid seda vajadust kaalutakse vastavalt konkreetsele olukorrale.
Rahandusministeerium
Edastan perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta järgmise märkuse:

Eelnõuga üldiselt parandatakse rahvastikuregistri elukoha andmete kvaliteeti. Siiski, Siseministeeriumi seisukoht on, et hariduse andmist ei pea siduma RR-i järgse elukohaga. "Kui laps reaalselt mingis KOV-is elab, siis peaks see KOV ka lapsele koolikohta ja lasteaiakohta pakkuma sõltumata sellest, kas lapsel on selles KOV-is RR-i järgne elukoht või mitte." Sellega ei saa nõustuda, sellepärast, et Rahvastikuregistri elukoha andmed peaksid vastama antud omavalitsuses tegelikult elavatele inimestele. Sellest sõltub paljude avalike teenuste, mh hariduse rahastamine. Kohalike omavalitsuste asutused ei peaks pidama selleks oma alternatiivset elanike registrit.
Selgitatud

Leiame, et juhul kui alaealise lapse elukoha andmed jäävad muutmata seoses teise vanema nõusoleku mitteandmisega ja vanematel soovitakse pöörduda kohtusse hooldusõiguste/elukoha otsustusõiguse määramiseks, siis lapse huvid peaksid siiski saama kiirelt kaitstud vaatamata sellele, et RR-is puudub lapsel elukoht.

Seega ei peaks kõigil juhtudel toetuma rangelt rahvastikuregistri elukoha andmetele. Üksikjuhtudel tuleks teha kaalutlusotsus nt lasteaia/koolikoha saamisel, kui on tõendatud, et laps vastava KOV-i territooriumil elab.
Regionaal- ja Põllumajandus- ministeerium
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kooskõlastab perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse järgmise märkusega.
Eelnõu § 2 punktiga 20 tehtava muudatuse kohaselt antakse kohaliku omavalitsuse üksusele õigus teatud tingimustel kanda lapse elukoht rahvastikuregistrisse vaid ühe vanema taotluse või nõusoleku alusel. Selleks peab kohaliku omavalitsuse üksus eelnõu kohaselt läbi viima rahvastikuregistri seaduse 11. peatükis sätestatud menetluse ning ühtlasi veenduma, et laps elab peamiselt elukohateates märgitud kohaliku omavalitsuse üksuses. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium teeb ettepaneku seletuskirjas täpsustada, millised on kohaliku omavalitsuse üksuse praktilised võimalused lapse tegeliku elukoha välja selgitamiseks. Samuti tuleks kaaluda rahvastikuregistri seaduse täiendamist sättega, mille kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksusel riikliku järelevalve tegemise õigus lapse tegeliku elukoha välja selgitamisel ning selleks vajalike korrakaitseseaduses sätestatud erimeetmete kasutamiseks.
Märkusega arvestamine Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist Martin Kulpiga ([email protected]) läbi räägitud.

Märkusega mittearvestatud.

Selgitatud.

Antud teemaga seoses toimus 6. septembril 2024. aastal kohtumine, kus osalesid ka Regionaal-ja Põllumajandusministeeriumist Martin Kulp ja Oliivia Taluste.
Elukoha registreerimine on haldusmenetlus ning HMS-i § 38 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Konkreetsete näitena saab tõendeid koguda kodukülastusega, vestlusega vanemate ja lapsega, lasteaialt või koolilt infot küsida, kohtulahendiga tutvuda, kui selles asjad on vanem lahend olemas jne.
Õiguskantsleri Kantselei
Lapse sünni registreerimine

Hea meel on näha, et eelnõu korrastab lapse sünni registreerimist puudutavaid sätteid ning võimaldab registreerida lapse sünni ka muude tõendite kui ainult tervishoiuteenuse osutaja tõendi alusel, mis võimaldab kindlaks teha, et laps põlvneb emast.
Märkusega arvestamine Õiguskantsleri Kantseleist Angelika Sarapuuga ([email protected]) läbi räägitud.

Teadmiseks võetud.

Lapse elukoha registreerimine

Muudatus, mis võimaldab omavalitsusüksusel kanda registrisse lapse elukoha aadressi vaid ühe vanema taotluse alusel, on vajalik ja mõistlik.

Probleem, millele õiguskantsleri ametkond on tähelepanu juhtinud, ilmneb olukorras, kus lapse tegelik peamine elukoht on ilmne ja tõendatav, kuid üks vanem kiuslikult keeldub elukohateadet esitamast. Seega peaks pakutav lahendus reguleerima selliseid juhtumeid, kus lapsel on üks peamine elukoht ning kus haldusmenetluses tuleks kindlaks teha vaid faktiline olukord.

Eelnõus pakutud säte näeb aga ette, et lastekaitsetöötaja hindab lapse huvisid. See tähendab, et lastekaitsetöötaja peaks läbi viima põhjaliku menetluse lapse huvide hindamiseks (lastekaitseseaduse § 21), mille käigus selgitaks ta välja kõik olulised asjaolud ja põhjendaks, miks on lapse tegeliku elukoha registreerimine lapse huvides.

Juhul kui eelnõusse jääb viide lapse huvidele, tekib oht, et seni tsiviilkohtumenetluses peetud vanematevahelised vaidlused hooldus- ja suhtlusõiguse üle kanduvad registrikande vaidlusesse (haldus-, vaide- või halduskohtumenetlusse). Küsimus, kus laps elama peaks, on üks olulisematest küsimustest hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustes. Seega võib juhtuda, et sama küsimuse üle toimub samaaegselt kaks vaidlust: registrikandest alguse saanud vaidlus halduskohtumenetluses ning hooldus- või suhtlusõiguse vaidlus tsiviilkohtumenetluses.

Seetõttu võiks § 79 lõige 6 peamine sisu olla see, et omavalitsus registreerib lapse elukohaks elukohateates märgitud linna või valla, kui see linn või vald on veendunud, et laps elab peamiselt seal. Nii oleks säte kooskõlas teiste RRS-i sätetega (eelkõige § 65 lg 1), et rahvastikuregistrisse kantakse elukohana aadress, kus inimene alaliselt või peamiselt elab.

Selles, kus laps peamiselt elab, on omavalitsuse ametnikul (nt lastekaitsetöötajal) võimalik veenduda mitmel moel: näiteks kodukülastusega, vestlusega vanemate ja lapsega, lasteaialt või koolilt saadud info põhjal, kohtulahendi alusel jne. Teisisõnu viib ametnik läbi haldusmenetluse, mille käigus on tal endal õigus otsustada, milliseid tõendeid koguda, et tuvastada lapse elukoht (haldusmenetluse seaduse § 5 lõiked 1 ja 2, § 38 lg 1 ja 2).

Niisiis saaks lastekaitsetöötaja arvamus piirduda vaid sellega, et ta selgitab välja, kus laps peamiselt elab. See asjaolu tuleks tal tuvastada ka siis, kui ta hindaks, mis on lapse huvides parim, sest lapse huve saab hinnata pärast kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamist.

Säte võiks seada lisatingimuseks selle, et lapse teine vanem on lapse elukoha registreerimise vastu või ei ole temaga võimalik mõistliku aja jooksul ühendust saada. Selline tingimus tagab, et ametnik püüab ühendust võtta ka teise vanemaga ja ta ära kuulata. Nii välistatakse ka nende juhtumite lahendamine, kus vanemad on ühel nõul ega vaja haldusorgani abi lapse elukoha registreerimisel.

Oleme varem märkinud, et linna- või vallavalitsusel võiks olla võimalik lähtuda ka kohtulahendist, millest selgub lapse elukoha aadress (nt suhtluskorra määrusest või kohtulikult kinnitatud vanematevahelisest kompromissist, kust selgelt nähtub, et laps elab vaid ühel aadressil). Oleme jätkuvalt sellel seisukohal, kuid leiame, et kohalikul omavalitsusel on mõistlikum kasutada sellist kohtulahendit ühe tõendina teiste hulgas. Kui seadus kohustab lähtuma üksnes kohtulahendist, on oht, et asjaolud on muutunud ning kohtulahendis märgitu ei ole enam ajakohane. Vajaliku paindlikkuse tagaks aga see, kui ametnik saaks kohtulahendist lähtuda ühe tõendina teiste tõendite kõrval.

Selguse huvides oleks hea eelnõus täpsustada, et lisatav § 79 lõige 6 on erand § 75 lõikest 3, mis kohustab vanemat vajaduse korral esitama elukohateates teise hooldusõigusliku vanema nõusoleku.

Samuti võiks kaaluda, kas on vaja § 79 lõikes 5 rõhutada, mis seadusest lapse elukoha registreerimisel lähtutakse. Õiguse rakendaja peab üldjuhul kohaldama asjakohaseid seadusi ka siis, kui tema tööd reguleeriv seadus otsesõnu seda ei ütle. Kõnealusel juhul jätab viide lastekaitseseadusele mulje, nagu peaks lapse elukoha registreerimisel lähtuma lapse parimate huvide põhimõttest ehk selgitama lapse huve hinnates välja, kas lapse huvides on see, et tema peamine elukoht registrisse kantakse.
Märkusega arvestatud.

Eelnõusse on muudatused sisse viidud.

Alaealise haldusteovõime laiendamine

Muudatus, millega laiendatakse vähemalt 15-aastase alaealise haldusteovõimet, on tervitatav ja seletuskirjas esitatud selgitusi arvestades mõistlik samm, mis suurendab alaealise otsustus- ja vastutusvõimet.

Õiguskantsler juhtis kirjas Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehele tähelepanu, et oleks vaja üle vaadata seadustes sätestatud vanusepiirid tervikuna ning analüüsida, kuidas need omavahel kokku kõlavad. Riigikogu võib vaatluse alla võtta ainult need eapiirid, mis puudutavad noore otsustusõigust (sh ka hariduse ja tervishoiu valdkonnas).

Võiks kaaluda, kas anda eelnõuga vähemalt 15-aastasele ka elukohateate esitamise õigus, kui analüüs näitab, et selline muudatus sobitub ülejäänud õiguskorraga.
Selgitatud.

Siseministeerium kaalus ka elukohateate esitamise võimaldamist alaealisele alates 15- eluaastast, kuid jõudis järeldusele, et esimeses etapis võiks alustada rahvastikuregistrisse selliste andmete esitamisega, millel on väiksem õiguslik kaal, näiteks ütluspõhised andmed ja kontaktandmed. Kuid tulevikus võib ka elukohateate esitamine tulla uuesti kaalumisele kui on juba praktikat, mille pealt öelda, kuidas näiteks alates 15- aastaste puhul kulgeb kontaktandmete ja ütluspõhiste andmete esitamine ning kas esineb selles probleeme, mida ei osatud ette näha.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Märkusteta kooskõlastamine.

Politsei- ja Piirivalveamet
Eelnõu § 2 punkti 6 osas teeme ettepaneku õigusselguse huvides see ühetaoliselt sõnastada teiste seadustega viisil „kui ta ei ole taotlenud elamisloa pikendamist, uut tähtajalist elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba.“
Märkustega arvestamine Politsei- ja Piirivalveametist Liis Valguga ([email protected] ) läbi räägitud.

Mittearvestatud.

Kasutatakse sarnast sõnastust nagu on teistes kohtades RRS-is-

Eelnõu § 2 punktide 26, 29 ja 31 muudatustega lõpetatakse alla 15-aastaste isikute kontaktandmete kogumine rahvastikuregistrisse. Märgime, et PPA saadab andmevahetuse käigus rahvastikuregistrisse kõikide subjektide kontaktandmed ja selleks, et hakata alla 15- aastaste andmeid eristama tuleb teha arendusi mitmes PPA andmebaasis. Nimetatud arendusi ei ole planeeritud.
Selgitatud.

Seni, kuni PPA arendused valmis saavad, saab RR-i pool blokeerida alla 15-aastaste kontaktandmete vastuvõtmise RR-i.

Eelnõu § 2 punktiga 28 muudetakse RRS-i § 100, millega pannakse avalikku ülesannet täitvatele asutustele kohustus edastada rahvastikuregistrisse ka nende isikute aadressid ja kontaktandmed, kes ei ole rahvastikuregistri subjektid. PPA-s puudutab see näiteks lühiajaliselt Eestisse tööle tulevaid välismaalasi ja e-residente. Lühiajalise töötamise registreerimise menetluses edastab PPA rahvastikuregistrisse välismaalase aadressi vaid juhul, kui välismaalasele on vaja tellida isikukood (emaili ja telefoninumbrit ei edastata). Kui isikul on isikukood olemas, siis aadressi andmeid rahvastikuregistrisse ei edastata. Lühiajalise töötamise taotluse esitab tööandja, seega tegemist ei ole välismaalase enda poolt esitatud andmetega vaid vahendatud andmetega ja tihti annavad tööandjad hoopis oma kontaktandmed isiku kontaktandmeteks. Seega tuleks kaaluda, kas on asjakohane neid andmeid rahvastikuregistrisse kanda. Rahvastikuregistrisse muude kontaktandmete saatmine ja kõikide lühiajaliselt töötajate kontaktandmete saatmine nõuab arendusi, mida planeeritud ei ole.
Selleks, et hakata e-residentide menetluses soovitud kontaktandmeid edastama ja andmete muudatusi edastama, on samuti vaja arendustegevusi, mida ei ole planeeritud. Muuhulgas märgime, et eelnevalt viidatud sätte sõnastus paneb asutustele kohustuse keerukama lahenduse arendamiseks, mis nõuab eelnevat andmete võrdlemist, et tuvastada, kas esitatud andmed on juba rahvastikuregistris olemas või on midagi muutunud. PPA näeb, et haldusorganil peaks olema võimalus andmed igal juhul edastada ja rahvastikuregister ise kontrollib, kas need on juba olemas või on midagi muutunud võrreldes varem esitatud andmetega.
Märkusega arvestatud.

Seletuskirja lk 10 teise lõigu tekstist jääb ekslikult mulje, et PPA väljastab kõnealustele lastele elamisloakaarte ilma kodakondsuse kandeta või vale kodakondsuse andmetega. Elamisloakaardi menetluses selgitatakse välja lapse kodakondsus ja seega ei ole riigi infosüsteemides elamisloakaarte valede kodakondsuse kannetega. Sünni registreerimise alusel väljastatakse lapsele automaatselt elamisluba (st staatus, mitte dokument) ja kui sünni registreerimisel ei ole kodakondsus määratletud, siis jääb ka elamisloal vastav väli tühjaks, kuni vanem pöördub PPA poole, et lapsele isikut tõendav dokument (elamisloakaart) taotleda ja selle menetluse käigus selgitatakse välja, mis on lapse kodakondsus (reeglina vanema ütluste alusel). Kuid kohustus lapsele isikut tõendav dokument taotleda tekib alles lapse 15. aastaseks saamisel ja seega võib minna kaua aega enne kui andmed lapse kodakondsuse kohta selguvad. Probleemi püstitusega on PPA nõus ja leiame samuti, et juba sünni registreerimisel peaksid vanemad määratlema lapse kodakondsuse. Parandamist vajab vaid eelnõu seletuskirja vastava probleemi olemuse kirjeldus.
Märkusega arvestatud.

Seletuskirja on muudetud.

Seoses rahvastikuregistri seaduse muutmisega, toome välja ka veel ühe probleemkoha, mis võib vajada seaduse tasandil lahendamist. Praktikas on ilmnenud, et kui rahvastikuregistris registreeritakse ekslikult elukohast välja Suurbritannia kodanik, kellel oli läbi elukoharegistreerimise tähtajaline elamisõigus Eestis vastavalt Euroopa Liidu kodaniku seadusele ja kellele laieneb Suurbritannia EL-ist väljaastumise lepingu järgi õigus säilitada oma elamisõigus ja varasem staatus, siis puudub võimalus vea parandamiseks ja isiku staatuse taastamiseks rahvastikuregistris. Euroopa Liidu kodaniku seaduse alusel omandab EL kodanik tähtajalise elamisõiguse rahvastikuregistris elukoha registreerimisega (ELKS § 13 lg 1) ning elamisõigus lõppeb elukoha registreerimise lõppemisega (ELKS § 15 lg 1 p 1). Seega, kui on tehtud toiminguga viga ja ekslikult on isiku tähtajalise elamisõiguse kehtivus lõppenud, siis peab olema nii õiguslik alus kui ka tehniline lahendus vea parandamiseks. Palume hinnata, kas antud kirjeldusele vastavate vigade lahendamiseks on vaja seaduses muudatusi teha või on tegemist vaid tehnilise võimekuse puudumisega andmebaasis parandusi teha.
Märkusega osaliselt arvestatud.

Selle eelnõu raames seda muudatust ei tehta, sest see muudatus nõuab laiemat analüüsi nii rahvastikuregistri seaduse kui ka Euroopa Liidu kodaniku seaduse vaates, aga see teema võetakse analüüsimisse tuleviku vaates.

Teeme ettepaneku arutada PPA-d puudutavate muudatuste sisu täiendavalt omavahel läbi, et hinnata nende vajalikkust ning, kui eelnõusse jäävad muudatused, mis nõuavad arendusi ja muudatusi senises andmevahetuses, siis tuleb nende jõustumisaeg kehtestada kaugemasse tulevikku, et oleks võimalik arendustööd planeerida.
Märkusega arvestatud.

Eelnõuga seoses toimus 7. oktoobril 2024. aastal Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna ja Politsei- ja Piirivalveameti kohtumine.
Justiitsministeerium
Siseministeerium on Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks esitanud perekonnaseisutoimingute seaduse (PKST) ja rahvastikuregistri seaduse (RRS) eelnõu. Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu märkustega.
1. Eelnõu § 1 p-d 4 ja 5 (PKST § 12 lg 5 ja § 13 lg 9) – muudatustega asendatakse „vastutav töötleja“ nimeliselt Siseministeeriumiga. Palume seletuskirjas selgitada, et vastav muudatus on tehtud seetõttu, et antud olukorras on Siseministeerium perekonnaseisuasutuse rollis, mitte vastutava töötleja rollis.
Kehtiv seadus lubab volitatud töötlejal parandada vastutava töötleja korraldusel andmed, kui viga on tekkinud andmehõive käigus või on tekkinud tarkvarast tingitud vead. Muudatusega jäetakse need alused sättest välja ja nähakse laiemalt ette, et volitatud töötleja võib Siseministeeriumi korraldusel parandada vea, et tagada andmete õigsus. Seletuskirjas on öeldud üksnes, et kehtiv regulatsioon ei taga vajalikku paindlikkust, sest teatud juhtudel peab rahvastikuregistri (RR) volitatud töötleja tegema muudatusi ja parandusi andmete õigsuse tagamiseks ka juhtudel, kui vead ei ole tarkvarast tingitud.

Palume seletuskirjas välja tuua mõned näited, millised on need teised olukorrad peale andmehõive käigus ja tarkvarast tingitud vigade, kus Siseministeeriumile kui perekonnaseisuasutusele saab teatavaks mõni viga andmetes.
Märkustega arvestamine Justiitsministeeriumist Piret Elenurmega ([email protected]) läbi räägitud.

Märkusega arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud, et vastutav töötleja asendatakse nendes sätetes Siseministeeriumi sõnaga põhjusel, et nendel juhtudel on Siseministeerium mitte RR-i volitatud töötleja rollis, vaid perekonnaseisuasutuse rollis.

Seletuskirjas paluti välja tuua mõned näited, millised on need teised olukorrad peale andmehõive käigus ja tarkvarast tingitud vigade, kus Siseministeeriumile kui perekonnaseisuasutusele saab teatavaks mõni viga andmetes.

Näiteks teostab Siseministeerium perekonnaseisuasutuse rollis kvaliteeditöid, mille käigus avastatakse ja korrigeeritakse vanu vigu andmetes, nt sünnikoht on pandud vana halduse jaotuse järgi.

2. Eelnõu § 1 p 6 (PKTS § 15 lg 1) – „edaspidi käesolevas paragrahvis tõend“ ei muuda regulatsiooni selgemaks ja täpsemaks, sest §-s 151 räägitakse samast tõendist. Teeme ettepaneku § 1 p 6 muudatust mitte teha, sest ilma muudatuseta on §-d 15 ja 151 arusaadavad.
Märkusega arvestatud.

Sätte sõnastusest on välja jäetud „edaspidi käesolevas paragrahvis tõend“.

3. Eelnõu § 1 punkt 9 (PKTS § 23 lg 21) – pooldame, et tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta sündinud lapse põlvnemise emast saab registreerida ka ilma kohtusse pöördumiseta, kui on sündi registreerivale ametnikule võimalik tõendada, et laps temast põlvneb.
Eelnõu järgi peavad vanemad võimaluse korral esitama PKTS § 22 lõikes 1 nimetatud andmeid tõendavad dokumendid, mille alusel on võimalik veenduda, et laps põlvneb emast. PKTS § 22 lõige 1 sätestab, et sünni registreerimisel kantakse RR-i järgmised andmed: 1) lapse isikunimi, sugu, sünniaeg, isikukood, sünnikoht, kodakondsus, emakeel ja rahvus; 2) ema isikukood; 3) isa või teise vanema isikukood; 4) hooldusõiguse kuuluvus.

Kiirabikaart, rasedakaart ja muud tõendid, mis kinnitavad, et naine oli rase ja/või võis sünnitada, on seotud punktidega 1 ja 2.

PKTS § 22 lõike 1 punktid 3 ja 4 ei ole seotud tõenditega, mis kinnitaksid lapse põlvnemist emast. Teise vanema vanemluse tekkimist reguleerivad perekonnaseadus ning kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus (ei pruugi alati olla bioloogiline ja seega ka DNA analüüsiga seda seost ei ole võimalik tõendada). See pole seotud lapse emast põlvnemise tõendamisega.

Seetõttu leiame, et viide PKTS § 22 lõikele 1 ei ole korrektne ning sätet tuleks täpsustada ning selgitada tõendite ja PKTS-s toodud punktide seost seaduse seletuskirjas põhjalikumalt.
Märkusega arvestatud.

Eelnõus on sätet ja selle asukohta muudetud.

4. Eelnõu § 1 p 19 (PKTS § 51) – kavandatava sättega nähakse ette, et kui isik, kelle andmed on kantud RR-i, esitab Eesti ametiasutusele välisriigi perekonnaseisudokumendi, mille andmed erinevad tema RR-i andmetest, edastab Eesti ametiasutus selle perekonnaseisuasutusele ning perekonnaseisuametnik otsustab, kas muuta dokumendi alusel isiku RR-i andmeid. Seletuskirjas ei ole selgitatud, millest lähtuvalt perekonnaseisuametnik oma otsuse tegemisel lähtub. Palume selles osas seletuskirja täiendada.
Märkusega arvestatud.

Seletuskirja täiendatud.

5. Eelnõu § 2 p 3 (RRS § 51) – Endiselt on sees 15 aastaste laste "ütluspõhiste andmete" kogumine riigi poolt. Teeme ettepaneku see välja jätta. Siiani ei ole jälgitav, millises menetluses täpselt, mis eesmärgil ja mis normi alusel neid andmeid lastelt riik küsima hakkab, sh kas nende ütluste andmine lastele on kohustuslik jne. Seletuskirjas (lk 4) on märgitud: „Ka Justiitsministeerium on oma märkustes puudutanud muudatust, millega laiendatakse RRS-is sätestatud teatud rahvastiku toimingute menetlustes vähemalt 15-aastase alaealise haldusteovõimet. Justiitsministeerium palus lisada eelnõu seletuskirja põhjendused, miks on ütluspõhiste andmete esitamine vähemalt 15-aastase isiku enda poolt vajalik. Antud ettepanekuga on arvestatud ja põhjendused on seletuskirja lisatud.“ Seletuskirjas (lk 13) selgitatakse: „Rahvastiku toimingute puhul on analüüs näidanud, et alaealise haldusteovõime laiendamisel võiks alustada alaealisele RR-i andmetele juurdepääsu andmisega (enda andmete nägemisega) ja RR-i selliste andmete esitamisega, millel on väiksem kaal ja mõju.“. Palume seletuskirjas kirjeldada põhjalikumalt tehtud analüüsi. Palume esitatud selgitust täiendada ja detailsemalt iga andmeelemendi osas eraldi põhjendada, miks antakse alaealisele nende andmete muutmise õigus (ja miks teiste andmete puhul ei anta).

Seletuskirjas (lk 13) on selgitatud: „Haldusteovõimet kavandatakse eelnimetatud toiminguteks laiendada alates 15. eluaastast, sest ka isikut tõendavat dokumenti saavad taotleda iseseisvalt 15-aastased. Seega, analoogiast lähtudes võiks sama vanus olla ka RR-i andmetele juurdepääsuks ja teatud andmete RR-i esitamiseks.“ Juhime tähelepanu, et isikuandmete kaitse seaduse § 8 alusel on otsustatud et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punkti a seoses infoühiskonna teenuste pakkumisega otse lapsele, on lapse isikuandmete töötlemine lubatud, kui laps on vähemalt 13-aastane. Isikuandmete kaitse seaduse ettevalmistamisel arutati vanusepiiri teemat ja otsustati sätestada võimalikult madal vanusepiir. Palume seletuskirja täiendada põhjendustega, miks eelnõuga on valitud vanuse piiriks 15., mitte 13. eluaasta. Palume selgitada alaealise teovõime laiendamise põhimõtteid.
Märkusega osaliselt arvestatud.

Seletuskirja täiendatud.

Isikuandmete kaitse seaduse § 8 alusel on otsustatud et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punkti a seoses infoühiskonna teenuste pakkumisega otse lapsele, on lapse isikuandmete töötlemine lubatud, kui laps on vähemalt 13-aastane. Isikuandmete kaitse seaduse ettevalmistamisel arutati vanusepiiri teemat ja otsustati sätestada võimalikult madal vanusepiir. Kuna vähemalt 15-aastane alaealine saab ise taotleda ID-kaarti, passi ja elamisloakaarti ning turvalisse veebikeskkonda ehk e-rahvastikuregistrisse saab sisse logida vaid ID- kaardi või elamisloa kaardiga, siis on lähtutud samast vanusest, mis võimaldab alaealisel ise neid isikut tõendavaid dokumente taotleda, et alaealised saaksid turvalisse veebikeskkonda sisse logida. Samas, võib olla juhtumeid, kus vanemad on juba varasemalt lapsele isikut tõendavad dokumendid taotlenud. Kuigi antud eelnõuga soovitakse selleks vanuseks sätestada 15- eluaastat, kus alaealine võib teha iseseisvalt teatud menetlustoiminguid, ei tähenda see seda, et tulevikus ei võiks seda vanust veelgi alandada kui see näib põhjendatud olevat.

6. Eelnõu § 2 p 4 (RRS § 21) – muudatusega nähakse ette, et alla 12-aastaste laste kohta enam kõrgeima haridustaseme andmeid RR-i kandma ei pea, vaid need tekivad sinna automaatselt, määrates tasemeks hariduseta/alusharidus. Juhime tähelepanu, et teatud harvadel juhtudel võib siiski tulla ette olukordi, kus 12-aastane on juba lõpetanud mõne muu haridustaseme ning sellisel juhul peaks säilima võimalus seda automaatkannet muuta. Palume seletuskirjas välja tuua, et selline võimalus on tagatud.
Märkusega arvestatud.

Muudatus on nii eelnõu kui ka seletuskirja. Muudatus on kooskõlastatud ka Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kes pakkus selleks vanuseks välja 10-aastast last. Haridus- ja Teadusministeeriumi põhjendus oli siinkohal järgmine: „Pakume selleks küsitud noorimaks vanuseks eelnõus sätestatud „kuni 12-aastane“ asemel „kuni 10-aastane“. On 7-, hiljemalt 8-aastase (seadus lubab asuda koolikohustust täitma ühe õppeaasta võrra hiljem) lapse haridustase „alusharidus“, olenemata sellest, kas ta on käinud lasteaias või mitte. Põhikooli II kooliastme lõpetab laps tavaliselt 12-13-aastaselt“.

7. Eelnõu § 2 p 11 (RRS § 47) – eelnõu täiendatakse sättega, mis lubab väljastada RR-ist andmeid, mis ei võimalda isikut otseselt või kaudselt tuvastada, avalikult kättesaadava andmestikuna. Seletuskirjas puuduvad selgitused selle kohta, milliseid andmeid edaspidi avaandmetena RR-ist kätte saab ja kuidas see eristub statistilisest koondist. Palume esitada seletuskirjas mõned näited.
Märkusega arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud.

RR-ist on lubatud väljastada andmeid, mis ei võimalda isikut otseselt või kaudselt tuvastada, ka avalikult kättesaadavate andmekogumitena ehk andmestikena. Sellisteks andmestikeks on näiteks abielu sõlmimise menetlustoimingute statistika RR-i andmete alusel avaandmete portaalis1. Statistilise koondi väljastamiseks peab enne andmetega tööd tegema. See ei ole nii-öelda valmis avalik andmestik, mida saaks kohe avaldada.

8. Eelnõu § 2 p 12 (RRS § 471) – muudatuse kohaselt saavad surnud isiku isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 9 lõikes 4 nimetatud andmed RR-is masintöödeldavaks avaandmeteks. Juhime tähelepanu, et IKS § 9 lõike 4 kohaselt on töödeldavateks isikuandmeteks üksnes andmesubjekti nimi, sugu, sünni- ja surmaaeg, surma fakt ning matmise aeg ja koht. Juhul kui on põhjendatud avaldada ka surnud isiku isikukood, tuleb RRS-is näha ette vastavasisuline erand.
Märkusega arvestatud.

Eelnõu on selles osas täiendatud ning RRS-i lisatakse lisaks IKS-i § 9 lõikes 4 nimetatud andmetele ka isikukood.

9. Mõjuanalüüs – palume mõjuanalüüsi kokkuvõttes hinnata kõigi eelnõu muudatuste koondmõju nii halduskoormuse muutumisele (füüsilised isikud, ettevõtjad) kui ka riigi- ja KOV asutuste töökoormuse muutumisele koos lühikese põhjendusega, et selguks eelnõu kumulatiivne mõju nende sihtrühmade koormusele. Siin võib tekkida vajadus erinevaid sihtrühmade gruppe ka eristada, kui koondmõju neile avaldub erinevalt - nt mõne jaoks koormus väheneb, teiste jaoks suureneb. Kui koormus nii suureneb kui ka väheneb ja koondmõju koormusele on raske hinnata, siis tuleks nii ka märkida. Palume arvestada ka lisatud seletuskirja failis toodud märkustega.
Märkusega arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud vastavalt esitatud märkustele.

Perekonnaseisutoimingute seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga tehakse rahvastiku toimingute tõhustamiseks ja kitsaskohtade lahendamiseks järgmised peamised muudatused:
1) sünni registreerimise menetluses:
• vähendatakse sünni registreerimise kohti;
• võimaldatakse registreerida tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünd muude piisavate tõendite korral ilma kohtusse pöördumata;
2) elukoha registreerimise menetluses:
• võimaldatakse registreerida lapse elukoht kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi KOV) algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta;
• võimaldatakse moodustada Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodanikule, kes ei ole Eesti kodanik, või Šveitsi Konföderatsiooni kodanikule (edaspidi koos EL-i kodanik) isikukood elukoha registreerimise menetluses;
• lihtsustatakse EL-i kodaniku elukoha registreerimist Eestist välisriiki;
3) laiendatakse 15–17-aastase haldusteovõimet, võimaldades tal:
• näha oma rahvastikuregistri (edaspidi RR) andmeid ja seada nendele juurdepääsu piirangut;
• esitada RR-i kontaktandmeid, lisa-aadressi ja ütluspõhiseid andmeid.

Eelnõu avaldab eeskätt mõju KOV-ide perekonnaseisuametnikele ja registripidajatele ning sotsiaalset mõju. Eelnõu aitab tõhustada rahvastiku toimingute valdkonna menetlusi, kiirendada ja lihtsustada riigiga suhtlemist ning seeläbi vähendada töö- ja haldus­koormust.

Eelnõu on kavandatud jõustuma kolmes osas: üldises korras, 2025. aasta 15. detsembril ja 2026. aasta 1. jaanuaril (vt seletuskirja p 9).

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna:
1) õigusnõunik Annika Nõmmik Aydin ([email protected], tel 612 5184);
2) juhataja Enel Pungas ([email protected], tel 612 5163);
3) rahvastikuregistri halduse talituse:
• juhataja Mairis Kungla ([email protected], tel 612 5208);
• nõunik Kristiina Randmäe ([email protected], tel 612 5015);
• nõunik Helle Jürna ([email protected], tel 612 5101);
• nõunik Katrin Jõesalu ([email protected], tel 612 5173);
• nõunik Helika Villmäe ([email protected], tel 5919 3769);
4) perekonnaseisutoimingute talituse:
• juhataja Karin Saan ([email protected], tel 5308 8393);
• nõunik Viiu-Marie Fürstenberg ([email protected], tel 612 5160);
• nõunik Ulvi Klaar ([email protected], tel 612 5168);
• nõunik Pille Lember ([email protected], tel 612 5226);
5) rahvastikuregistri andmekvaliteedi talituse juhataja Marina Grentsman ([email protected], tel 612 5175).

Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi õigusosakonna õigusnõunikud Kristi Kool ([email protected], tel 612 5166) ja Kertu Nurmsalu ([email protected], tel 612 5084).

Eelnõu ja seletuskirja, välja arvatud lisad, on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi õigus­osakonna keeletoimetaja Heike Olmre ([email protected], tel 612 5241).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu, Euroopa Liidu õiguse rakendamise ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõuga muudetakse:
1) perekonnaseisutoimingute seadust (edaspidi PKTS) avaldamismärkega RT I, 29.06.2024, 18;
2) rahvastikuregistri seadust (edaspidi RRS) avaldamismärkega RT I, 18.10.2024, 4.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus, sest ei muudeta seadust, mille vastuvõtmiseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 kohaselt vaja Riigi­kogu koosseisu häälteenamust.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Vajalikkus, eesmärk ja kavandatud lahendused

Rahvastiku toimingute praktikas on ilmnenud kitsaskohti, mis raskendavad menetlust ja riigiga suhtlemist ning tekitavad tarbetuid kulusid ja kohtuvaidlusi. Näiteks:
1) sünni registreerimise menetluses:
• kuna perekonnaseisuametnikud registreerivad sünde tänu automaatsetele sünnikanne­tele1 vähem, tekitab kõigis 79 KOV-is perekonnaseisuametniku hoidmine rohkem kulusid, kui õigustatud;
• kuna tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünni registreerimine ei ole selgelt regulee­ritud, on tekkinud kohtuvaidlusi;
• kuna kolmanda riigi kodanik ei saa lapse sünni registreerimisel avaldada tema koda­kondsust, on nii tema halduskoormus kui ka riigi töökoormus suurem, kui vaja;
2) elukoha registreerimise menetluses:
• kuna teise vanema nõusolekuta lapse elukoha registreerimine ei ole selgelt reguleeri­tud, on praktika KOV-iti erinev ja ei ole õigusselgust, kuidas on kohane toimida;
• kuna EL-i kodaniku elukoha registreerimise menetlus on nii talle kui ka riigile tarbetult koormav, on vaja võimaldada RR-i andmete ajakohasuseks EL-i kodaniku välisriigi elukohta lihtsamalt RR‑i esitada ja moodustada talle isikukood elukoha registreerimise menetluses;
3) kuna alaealise haldusteovõimet on laiendatud muu hulgas KOV-i valimistel osalemiseks, on mõistlik võimaldada tal ka iseseisvalt näiteks vaadata ja ajakohastada RR-is oma kontaktandmeid.

Eelnõu eesmärk on sellised kitsaskohad lahendada, et:
• tõhustada menetlusi;
• hoida kokku riigi kulusid;
• hoida ära tarbetuid kohtuvaidlusi;
• kiirendada ja lihtsustada riigiga suhtlemist ning seeläbi
• vähendada inimeste halduskoormust ja riigi töökoormust.

Halduskoormust vähendavad järgmised muudatused:
1) sünni registreerimise menetluses:
• võimaldatakse registreerida tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünd muude piisavate tõendite korral ilma kohtusse pöördumata;
• võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul oma lapse sünni registreerimisel avaldada tema kodakondsus;
2) elukoha registreerimise menetluses:
• võimaldatakse registreerida lapse elukoht KOV-i algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta;
• lihtsustatakse EL-i kodaniku elukoha registreerimist Eestist välisriiki;
• täpsustatakse viibimiskohas viibija elukoha andmete muutmist;
3) laiendatakse teatud menetlustoiminguteks 15–17-aastase haldusteovõimet;
4) pikendatakse EL-i kodaniku perekonnaliikme RR-i subjektsuse kehtivusaega.

Riigi töökoormust vähendavad järgmised muudatused:
1) sünni registreerimise menetluses koondatakse sünni registreerimise pädevus 16 maakonna­keskuse KOV-i (edaspidi MK KOV);
2) elukoha registreerimise menetluses:
• kaotatakse võimalus esitada elukohateade avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule;
• võimaldatakse lõpetada elukoha andmete kehtivus, kui RR-i järgsel elukoha aadressil ei ole RRS-i § 77 kohast ruumi;
• võimaldatakse moodustada EL-i kodanikule isikukood elukoha registreerimise menetluses;
3) andmete RR-i kandmisel:
• määratakse RR-is kuni kümneaastase lapse haridustasemeks automaatselt „hariduseta/
alusharidus“;
• lõpetatakse alla 15-aastase kontaktandmete RR-i kandmine ja juba RR-i kantud kontakt­andmete kehtivus;
• võimaldatakse kanda RR-i Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi esmataotluses esitatud välisriigi elukoha täpne aadress;
4) RR-i andmetele juurdepääsu andmisel:
• võimaldatakse anda RR-i andmesaajale õigustatud huvi korral juurdepääs isiku kontakt­andmetele;
• võimaldatakse anda juurdepääs statistilisele koondile, avalikult kättesaadavale andmes­tikule ning surnu nimele, soole, sünni- ja surmaajale ja isikukoodile avaliku teabe seaduse alusel.

2.2. Põhiseaduspärasus

Eelnõu võib riivata järgmisi PS-i põhiõigusi:
• § 12: kõik on seaduse ees võrdsed;
• § 14: õigus korraldusele ja menetlusele2;
• § 19: õigus vabale eneseteostusele;
• § 26: õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Kuigi PS-is ei ole inimväärikust eraldi põhiõigusena nimetatud, on see põhiseadusliku põhi­mõttena §-s 10. PS-i §-st 14 tuleneva hea halduse põhimõtte kohaselt tuleb tagada inimesele menetluses vajalik teave ja anda talle piisavalt selgitusi, et võimaldada tal teostada oma õigusi ja vabadusi. Tagatud peab olema, et igal muudatusel on seaduslik alus, muudatused on proport­sionaalsed ja põhiõiguste kaitseks võetakse piisavaid meetmeid. Samuti, lähtudes riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS-i § 3) ja asjaolust, et osa eelnõukohastest muudatustest on seotud isikuandmete töötlemisega, tuleb need sätestada seaduses.

PS-i kommenteeritud väljaandes on § 26 käsitluses isikuandmete töötlemise kohta märgitud:

Informatsiooniline enesemääramine tähendab igaühe õigust ise otsustada, kas ja kui palju tema kohta andmeid kogutakse ja salvestatakse, seetõttu on eraelu kaitse üheks oluliseks valdkonnaks isikuandmete kaitse. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud: „Eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist.“ (RKHKo 12.07.2012, 3-3-1-3-12, p 19).3

Eelnõuga nähakse ette selged isikuandmete töötlemise reeglid ja kontrollimeetmed, mis võimaldavad tuvastada vigu andmetöötluses. Eelnõu tervikuna pigem suurendab põhiõiguste adressaatide õigusi, näiteks:
• laiendatakse 15–17-aastase haldusteovõimet;
• võimaldatakse samu kontaktandmeid ja lisa-aadressi kanda RR-i ka juhul, kui need on juba RR‑i kantud;
• võimaldatakse registreerida tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünd muude piisavate tõendite korral ilma kohtusse pöördumata.

Samas tehakse eelnõuga ka muudatusi, millega kitsendatakse põhiõiguste adressaatide õigusi. PS-i §‑s 11 on sätestatud, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PS-iga. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega peab põhiõiguse riivel olema legitiimne eesmärk ja riive selle saavutamiseks proportsionaalne: sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõiguse riive on:
• sobiv, kui see aitab saavutada legitiimset eesmärki;
• vajalik, kui seda ei ole võimalik saavutada, kasutades põhiõigusi vähem riivavat meedet, ning
• mõõdukas, kui see ei moonuta ühiskonna demokraatlikkust ja põhiõiguse olemust.4

1) Vähendatakse sünni registreerimise kohti: sünni registreerimise pädevus koondatakse 16 MK KOV-i. See riivab PS-i §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ning §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Legitiimne eesmärk on tagada sünni registreerimise kvaliteet ja perekonnaseisuametnike pädevuse ajakohasus ning vähendada riigi kulusid.

• Sobivus. Sünni registreerimise pädevuse 16 MK KOV-i koondamise tõttu on nende perekonnaseisuametnikel edaspidi rohkem sünni registreerimise menetlusi. Tänu sellele on sünni registreerimisel tagatud järjepidev praktika, ühtlasem kvaliteet ja pädevuse ajakohasus. Samuti vähenevad riigi kulud, sest ülejäänud 63 KOV-is ei ole vaja hoida sünni registreerimise pädevusega perekonnaseisuametnikku, eriti kui sünde registreeri­takse harva.

• Vajalikkus. Suurem osa sünni registreerimise avaldustest esitatakse RR-i turvalises veebikeskkonnas (edaspidi e-rahvastikuregister). Neist omakorda suurema osa alusel tehakse RR-i automaatne sünnikanne, misjuhul ei ole perekonnaseisuametnikul vaja sündi registreerida. Kuna kõigi KOV‑ide perekonnaseisuametnikele ei jagu pädevuse hoidmiseks piisavalt sünni registreerimise menetlusi, ei ole mõistlik viia neid läbi kõigis 79 KOV-is.

• Mõõdukus. Sünniandmetest olenevad paljud teised menetlused, teenused ja toetused, näiteks sünnitoetus ja vanemahüvitis. Seetõttu on oluline, et sünd registreeritaks RR-is nõuetekohaselt. Kõigis 79 KOV-is ei ole perekonnaseisuametnikel sündide arvu või automaatsete sünnikannete tõttu piisavalt sünni registreerimise menetlusi, et säilitada pädevus. Pädevust saaks hoida ka perekonnaseisuametnikke rohkem koolitades, kuid see ei ole jätkusuutlik: kui ametnikud ei saa omandatud oskusi praktikas kasutada, ununevad need ajapikku. Seega on sünni registreerimise pädevuse säilitamiseks mõistlik koondada see 16 MK KOV-i.

Muudatus tähendab, et kui muu KOV-i elanik soovib registreerida sünni kohapeal, peab ta edaspidi läbima suurema vahemaa. See tähendab suuremat aja- ja transpordikulu, kuid arvestades Eesti väiksust, ei ole lisavahemaa nii suur, et tekitaks ebamõistlikult suurt kulu. Enamik inimesi saab esitada sünni registreerimise avalduse e‑rahvastiku­registris. Kohapeale minek võib olla vajalik erandjuhul, näiteks kui lapse vanem on alaealine. Kuna enamik inimesi ei pea sündi kohapeal registreerima, ei ole riive võrreldes legitiimse eesmärgiga intensiivne. Isegi kui inimene peab minema sünni registreerimiseks kohapeale, ei tule seda teha tihti, vaid üldjuhul paar korda elus. Samuti on sünni registreerimise koondamine 16 MK KOV-i otstarbekam, sest see aitab hoida kokku riigi kulusid. Seega on meede mõõdukas.

Järeldus: meede on proportsionaalne, sest legitiimne eesmärk tagada sünni registreerimise kvaliteet ja perekonnaseisuametnike pädevuse ajakohasus ning vähendada riigi kulusid kaalub üles vaba eneseteostuse ning perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse riive.

2) Antakse õigustatud huvi korral juurdepääs RR-i kantud kontaktandmetele. See võib riivata PS-i §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Legitiimne eesmärk on tagada võimalus võtta inimesega kiiresti ja mugavalt ühendust.

• Sobivus. Kui RR-i kantud kontaktandmetele antakse õigustatud huvi korral juurdepääs, on RR-i andmesaajatel võimalik inimesega kiiresti ja mugavalt ühendust võtta. Kuna kehtiva RRS-i kohaselt ei saa õigustatud huvi korral RR-i kantud kontaktandmetele juurdepääsu anda, ei ole muid lahendusi, kui muuta RRS-i, et ametnik saaks kaaluda, kas konkreetsel juhul on juurdepääs õigustatud või mitte.

• Vajalikkus. Et kiiresti ühendust võtta, ei piisa näiteks elukoha aadressist, sest ei saa eeldada, et inimene saab kirja kohe kätte või et tal on võimalik kohe sellele vastata. E‑posti aadress või telefoninumber suurendab võimalust saada inimesega kiiremini ja mugavamalt ühendust. Seega ei ole alternatiivi, mis oleks leebem, kuid aitaks sama hästi legitiimset eesmärki saavutada.

• Mõõdukus. Kuna edaspidi on RR-i kantud kontaktandmetele õigustatud huvi korral juurdepääs rohkematel andmesaajatel, võib see riivata andmesubjekti õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Samas on üldjuhul tema enda huvi, et temaga saaks vajadusel kiiresti ja mugavalt ühendust e-posti või telefoni teel. Seega on mõistlik, et ametnik saaks anda RR-i kantud kontaktandmetele põhjendatud juhul juurdepääsu. Kui seda ei tehtaks, oleks tõenäolisem, et võetakse ühendust kirja teel. See on nii inimesele endale kui ka ühendusevõtjale aeganõudvam ja tülikam.

Järeldus: meede on proportsionaalne, sest legitiimne eesmärk tagada võimalus võtta inimesega kiiresti ja mugavalt ühendust kaalub üles perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse riive.

3) Võimaldatakse registreerida lapse elukoht KOV-i algatusel ilma teise hooldusõigus­liku vanema nõusolekuta. See võib riivata PS-i §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Legitiimne eesmärk on tagada lapsele tema tegeliku elukoha lähedal toetused ja teenused.

• Sobivus. Kui lapse elukoht on registreeritud selles KOV-is, kus ta tegelikult elab, saab ta seal elukohajärgseid toetusi ja teenuseid, näiteks lasteaia- või koolikoha. Kuna RRS ei luba otsesõnu registreerida lapse elukohta teise hooldusõigusliku vanema nõus­olekuta, ei ole KOV-ides selles ühtset praktikat ja osa KOV-e ei registreeri sellisel juhul elukohta üldse. Seetõttu ei ole legitiimse eesmärgi saavutamiseks muud lahendust kui sätestada RRS-is, millal on võimalik teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta lapse elukohta registreerida.

• Vajalikkus. Et laps saaks oma elukoha läheduses näiteks koolis või lasteaias käia, on vaja, et tema RR-i järgne elukoht oleks selles KOV-is. Kui ei saada näiteks teise hooldusõigusliku vanemaga ühendust, et küsida temalt lapse elukoha registreerimiseks nõusolek, võib laps jääda ilma vajalikest elukohajärgse KOV-i toetustest ja teenustest. Näiteks võib lapse RR-i järgne elukoht olla saja kilomeetri kaugusel tema tegelikust elukohast ja nii kaugele kooli või lasteaeda sõita ei ole mõistlik. Seega ei ole alternatiivi, mis oleks leebem, kuid aitaks sama hästi legitiimset eesmärki saavutada.

• Mõõdukus. Kuna edaspidi on teatud juhtudel võimalik registreerida lapse elukoht teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, võib see riivata teise vanema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Samas peaks olema mõlema vanema huvides, et laps saaks oma tegeliku elukoha läheduses vajalikke toetusi ja teenuseid. Kuna avalikud toetused ja teenused on üldjuhul elukohajärgsed, on oluline, et lapsel oleks RR-is õige elukoha aadress. Elukoha aadressi ei ole võimalik ilma teise hooldusõigusliku vanema nõus­olekuta muuta igal juhul, näiteks kui laps elab osa ajast ühe vanemaga ja osa ajast teisega või on pooleli kohtuvaidlus lapse elukoha üle. Seda on võimalik teha vaid juhul, kui teise hooldusõigusliku vanemaga ei saada mõistliku aja jooksul ühendust või tal ei ole mõistlikku põhjendust, miks ta lapse elukoha aadressi muutmiseks nõusolekut ei anna. Seega on lapse elukoha registreerimiseks üldjuhul endiselt vaja teise hooldusõigusliku vanema nõusolekut. Erandjuhul kaalub aga vajadus registreerida lapse tegelik elukoht, et tal oleks võimalik saada elukoha lähedal toetusi ja teenuseid, üles teise hooldus­õigusliku vanema perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse võimaliku riive.

Järeldus: meede on proportsionaalne, sest legitiimne eesmärk tagada lapsele tema tegeliku elukoha lähedal toetused ja teenused kaalub üles perekonna- ja eraelu puutumatuse riive.

4) Võimaldatakse KOV-il säilitada isiku elukohana RR-is linn ja linnaosa või vald, kui isik ei kasuta enam RR-i järgset elukohta ja viibib RRS-i § 96 lõikes 1 nimetatud viibimiskohas. See riivab PS-i §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ning §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Legitiimne eesmärk on tagada isikule elukohajärgse KOV-i toetused ja teenused. Selleks on vaja juhul, kui isiku elukoha aadressi kehtivus on lõpetatud omaniku nõudmisel, säilitada see RR‑is linna ja linnaosa või valla täpsusega ka ilma isiku taotluseta.

• Sobivus. RRS-i § 91 lõike 1 kohaselt võib isik taotleda, et KOV säilitaks tema elukoha­na RR‑is linna ja linnaosa või valla pärast seda, kui aadressi kehtivus on RR-is omaniku nõudmisel lõpetatud. Kuna isikul, kes viibib näiteks hoolekandeasutuses või vanglas, ei ole alati lihtne seda taotleda, on mõistlik, et KOV saaks jätta RR-is isiku elukohaks linna ja linnaosa või valla ilma tema algatuseta. See võimaldab talle tagada elukohajärgse KOV-i toetused ja teenused.

• Vajalikkus. Kuna suurem osa avalikest toetustest ja teenustest on elukohajärgsed, on oluline, et isikul oleks RR-is elukoha aadress. Kui selle kehtivus on omaniku nõudmisel RR-is lõpetatud, võivad elukohajärgse KOV-i toetused ja teenused katkeda. Selleks, et KOV-il oleks võimalik ka ilma isiku taotluseta säilitada tema elukohana RR-is linn ja linnaosa või vald, tuleb muuta RRS-i. Muid lahendusi ei ole.

• Mõõdukus. Elukoha andmetest olenevad paljud menetlused, teenused ja toetused, näiteks KOV-i sotsiaaltoetused. Seetõttu on oluline, et isikul oleks RR-is elukoha aadress. Kui KOV ei säilita isiku taotluseta RR-is tema elukohana linna ja linnaosa või valda, võivad elukohajärgse KOV-i toetused ja teenused katkeda. On juhte, kus isikul ei ole võimalik taotlust esitada. Seega on talle positiivne, kui elukohana saab edaspidi säilitada linna ja linnaosa või valla ilma tema taotluseta. Kui isikule see ei sobi, on võimalik esitada elukohateatega täpne elukoha aadress. Seega on meede mõõdukas.

Järeldus: meede on proportsionaalne, sest legitiimne eesmärk tagada isikule elukohajärgse KOV-i toetused ja teenused kaalub üles vaba eneseteostuse ning perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse riive.

5) KOV lõpetab RR-is elukoha aadressi kehtivuse juhul, kui sellel ei ole aadressiandmete süsteemi infosüsteemi (edaspidi ADS-i infosüsteem) andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi. See riivab PS-i §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ning §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Legitiimne eesmärk on tagada, et elukohajärgse KOV-i toetusi ja teenuseid saaksid vaid selle KOV-i tegelikud elanikud. Selleks on vaja, et RR-is oleks õige elukoha aadress.

• Sobivus. KOV registreerib ka praegu omal algatusel elukoha aadresse ja lõpetab nende kehtivust. Muudetakse vaid selgemaks, et KOV võib lõpetada RR-i järgse elukoha aadressi kehtivuse ka juhul, kui sellel ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi.

• Vajalikkus. Kuna suurem osa avalikest toetustest ja teenustest on elukohajärgsed, on oluline, et isikul oleks RR-is õige elukoha aadress. Kui isik ise selle õigsust ei taga, ei ole muud lahendust kui anda KOV-ile õigus lõpetada RR-is tema elukoha aadressi kehtivus, kui sellel ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi.

• Mõõdukus. Elukoha andmetest olenevad paljud menetlused, teenused ja toetused, näiteks KOV-i sotsiaaltoetused. Seetõttu on oluline, et isikul oleks RR-is õige elukoha aadress. Isik peab tagama, et tema elukoht oleks registreeritud aadressil, kus ta tegelikult elab, ja et sellel aadressil oleks RRS-i § 77 kohane ruum. Nii on talle tagatud ka elukoha­järgse KOV-i toetused ja teenused. Juhuks, kui isik ei esita õiget elukoha aadressi, antakse KOV-ile õigus lõpetada RR‑is selle kehtivus. Seega on meede mõõdukas.

Järeldus: meede on proportsionaalne, sest legitiimne eesmärk tagada, et elukohajärgse KOV-i toetusi ja teenuseid saaksid vaid selle KOV-i tegelikud elanikud, kaalub üles vaba eneseteostuse ning perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse riive.

2.3. Kooskõla isikuandmete kaitse üldmäärusega

Eelnõu on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega5.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 35 lõikes 1 on sätestatud kohustus hinnata enne isiku­andmete töötlemist selle mõju juhul, kui isikuandmete töötlemise, eelkõige uut tehnoloogiat kasutava töötlemise tulemusena ning isikuandmete töötlemise laadi, ulatust, konteksti ja ees­märke arvesse võttes tekib tõenäoliselt füüsiliste isikute õigustele ja vabadustele suur oht. Andmekaitse Inspektsiooni hinnangul on oht suur näiteks juhul, kui töödeldakse tervise­andmeid haiglates või tervisekeskustes või edastatakse isikuandmeid välisriikidesse.

Eelnõuga ei looda uusi isikuandmete töötlemise viise. Samuti ei reguleerita isikuandmete edastamist välisriiki. Üksnes korrastatakse ja tehakse ökonoomsemaks olemasolevaid töötlus­viise. PKTS-i ja RRS-i täpsustatakse, et tagada üheselt mõistetavus, näiteks kodakondsuse avaldamise põhimõtetes. Samuti leevendatakse õigustatud huvi korral andmetele juurdepääsu andmist, sest kehtiv õigus on rangem kui isikuandmete kaitse üldmääruses nõutud (vt seletus­kirja p-s 3 § 2 p 18 selgitust). Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punkti f kohaselt võib isikuandmeid töödelda, kui see on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui tema huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja vabadused, eriti kui andmesubjekt on laps.

Isikuandmete töötlemist on muudatuste kaupa selgitatud seletuskirja punktis 3.

2.4. Väljatöötamiskavatsus

Enne eelnõu saatis Siseministeerium eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks kaks väljatöötamiskavatsust:
1) 2021. aasta detsembris perekonnaseisutoimingute seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsu­se6, milles käsitleti sünni registreerimise pädevuse koondamist 16 MK KOV-i;
2) 2023. aasta mais rahvastiku toimingute valdkonnaga seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse7.

2021. aasta väljatöötamiskavatsus

2021. aasta väljatöötamiskavatsus esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Kirikute Nõukogule, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Perekonnaseisuametnike Kutseliidule, Notarite Kojale, Politsei- ja Piiri­valveametile (edaspidi PPA), Riigikogule, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arendus­keskusele (edaspidi SMIT) ning Õiguskantsleri Kantseleile.

Rahandusministeerium ning Eesti Linnade ja Valdade Liit märkisid, et sünni registreerimise pädevuse 16 MK KOV-i koondamist oleks vaja lisaanalüüsida ja et sünni registreerimine ei tohiks inimestest kaugeneda. Siseministeerium lisaanalüüsis sünni registreerimise statistikat ja automaatsete sünnikannete mõju sünni registreerimisele ning leidis, et sünni registreerimise pädevuse 16 MK KOV-i koondamine on põhjendatud, sest kohapeal avalduse esitajate arv on suuresti vähenenud. Seetõttu ei ole põhjendatud hoida sünni registreerimiseks perekonnaseisu­ametnikke kõigis 79 KOV-is, eriti kuna neil kõigil ei ole pädevuse säilitamiseks piisavalt menetlusi. Samuti on kulukas läbida vaid mõne sünni registreerimise vajaduse tõttu perekonna­seisuametniku eksamit.

2023. aasta väljatöötamiskavatsus

2023. aasta väljatöötamiskavatsus esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Noorte­ühenduste Liidule, Eesti Perekonnaseisuametnike Kutseliidule, Maa-ametile, PPA-le, Riigi­kogule, SMIT-ile ning Õiguskantsleri Kantseleile.

Olulisemad kooskõlastusmärkused olid järgmised.

1. Paljud kooskõlastajad, näiteks Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Eesti Linnade ja Valdade Liit tõid välja vajaduse lisaanalüüsida lapse elukoha registreerimist juhul, kui üks hooldusõiguslikest vanematest ei anna selleks nõusolekut. Arutamiseks korraldas Siseministeerium märkuse esitajatega mitu koosolekut ja üheskoos otsustati, kuidas seda eelnõuga reguleeritakse.

2. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palus arvestada oma analüüsiprojektiga RR‑i kontaktandmete kvaliteedi parandamise kohta. Sellega on arvestatud.

3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palus kaaluda RR-i kontaktandmete hulka pangakonto numbri lisamist. Seda käsitletakse eraldi RR-i visioonis8 ja tehakse otsus, kas pangakonto number RR-i lisada või mitte. Eelnõuga seda ei tehta.

4. Haridus- ja Teadusministeerium tegi ettepaneku võimaldada Eestis pikaajalise viisa alusel viibijal oma elukohta registreerida, et tagada tema lapsele hariduse kättesaadavus. Sellega ei ole arvestatud. Seda on ka varem Haridus- ja Teadusministeeriumiga arutatud ning Sise­ministeeriumi seisukoht ei ole muutunud. Hariduse andmist ei pea siduma RR-i järgse elukohaga. Kui laps KOV-is elab, võiks KOV talle ka kooli- ja lasteaiakohta pakkuda, sõltumata sellest, kas tema elukoht on RR-i järgi selles KOV-is või mitte.

5. Sotsiaalministeerium palus rahvastiku toimingute menetlustes 15–17-aastase haldusteo­võime laiendamise kohta täpsustada, misjuhul kaoks seaduslikul esindajal õigus alaealise andmeid muuta ja esitada. Samuti palus Sotsiaalministeerium selgitada, kas muudatus võib mõjutada neid, kes on lapsendatud, kuid sellest ei tea, ja kellel võib enda andmeid RR‑is nähes tekkida arusaam, et nad on lapsendatud, näiteks taastatud sünniakti tõttu.

Sotsiaalministeeriumi ettepanekut on arvestatud ja seletuskirjas toodud näiteid, et oleks selge, mis andmeid saab edaspidi muuta ja esitada 15–17-aastase seaduslik esindaja ning mis andmeid ka alaealine ise. Alaealine ei näe RR-is lapsendamise andmeid.

Rahvastiku toimingute menetlustes 15–17-aastase haldusteovõime laiendamist kommentee­ris ka Justiitsministeerium, paludes seletuskirjas põhjendada, miks on alaealisel vaja esitada ütluspõhiseid andmeid ise. Seda on tehtud.

6. Justiitsministeerium avaldas arvamust muudatuse kohta, millega võimaldatakse EL-i koda­nikul esitada välisriiki elama asumise korral elukohateade elektrooniliselt digiallkirjasta­mata, näiteks kui EL-i kodanik saadab elukohateate omanimeliselt e-posti aadressilt või kui ametnik on muul moel veendunud tema isikusamasuses. Justiitsministeerium leidis, et tekib oht, et andmed on valed või need on esitanud vale isik. Samuti juhtis Justiitsministeerium tähelepanu, et ei ole selge, kas on kaalutud kindlamaid lahendusi, näiteks elukoha andmete RR-i kandmist oma käega allkirjastatud avalduse ja isikut tõendavast dokumendist tehtud foto alusel. Justiitsministeeriumi hinnangul vähendaks see pettuse riski ja tagaks RR-is parema andmekvaliteedi.

Siseministeerium on kasutanud praktikas alternatiivseid lahendusi, kuid need ei ole tulemust andnud. Kui elukohateate esitamine on EL-i kodanikule keeruline, ei soovi ta seda teha ja tema elukoha andmed jäävad RR-is muutmata. Kuna Eestile on oluline, et RR‑i andmed oleksid õiged, on eesmärk teha elukohateate esitamine EL-i kodanikule välisriiki elama asumise korral võimalikult lihtsaks.

7. Justiitsministeerium on küsinud, kas muudatus, millega võimaldatakse lõpetada elukoha andmete kehtivus, kui RR-i järgsel elukoha aadressil ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi, võib tähendada isikuandmete automaattöötlust isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 22 tähenduses. Andmetöötlus ei ole sellisel juhul automatiseeritud. Otsuse elukoha andmete kehtivuse lõpetamise kohta teeb ametnik.

Lähtudes Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktidest 1 ja 5 ei koostatud väljatöötamiskavatsust muudatuste kohta, mis on kiireloomulised või millel ei ole olulist mõju.

1. Kiireloomuline muudatus: Riigikogu on algatanud eelnõusid9, et reguleerida olukorda, kus laps sünnib tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta, kuid Vabariigi Valitsus ei ole neid toetanud. Riigikogu õiguskomisjon on andnud Siseministeeriumile ja Sotsiaalministeeriu­mile suunise kiiresti luua regulatsioon, mis võimaldaks tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünni registreerida ka kohtusse pöördumata, et vähendada inimeste halduskoormust.

2. Olulise mõjuta muudatused: tehnilised muudatused tehakse eelnõu § 1 punktidega 3, 5, 6, 8, 15 ja 17–20 ning § 2 punktidega 1, 5–7, 10, 11, 14–17, 19, 20, 27, 29, 30, 32–34 ja 39 (vt seletuskirja p 3).

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist:
• §-ga 1 muudetakse PKTS-i ja §-ga 2 RRS-i ning
• §-ga 3 nähakse ette seaduse jõustumise aeg.

3.1. PKTS-i muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks PKTS-i § 3 lõike 2 punkt 1 ja lõige 3, et koondada sünni registreerimise pädevus 16 MK KOV-i.
• PKTS-i § 3 lõike 2 punkti 1 kohaselt on KOV-id perekonnaseisuasutused.
• PKTS-i § 3 lõike 3 kohaselt registreerivad KOV-id sünde ja väljastavad esmaseid sünni­tõendeid.

Pärast muudatust ei ole kõigil KOV-idel pädevust sündi registreerida, ainult MK KOV‑idel. Suurem osa inimesi esitab sünni registreerimise avalduse e-rahvastikuregistris, mitte ei lähe KOV-i kohapeale. Kohapeal esitatakse sünni registreerimise avaldus enamasti juhul, kui e‑rahvastikuregistrit ei ole võimalik kasutada, näiteks kui vanem on alaealine või kui RR-is ei ole sünni kohta tervishoiuteenuse osutaja tõendit. Seetõttu ei ole otstarbekas hoida sünni registreerimise pädevust nii paljudes KOV-ides.

5. aprillil 2024 hakati tegema automaatseid sünnikandeid. Tänu sellele tehakse suur osa sünni­kandeid perekonnaseisuametniku sekkumiseta. 2024. aasta 5. aprillist aasta lõpuni registreeriti 52 KOV-is alla kümne sünni. Kokku tehti Eestis selles ajavahemikus 7043 sünnikannet, millest 1458 tegid perekonnaseisuametnikud ja 5585 Siseministeerium automaatkandega. Perekonna­seisuametnikud tegid sünnikandeid MK KOV-ides 1096 (75,2%) ja ülejäänud KOV-ides 362 (24,8%).

Seega, kui sündi registreerivad vaid 16 MK KOV-i, on tagatud sünni registreerimise parem kvaliteet ja perekonnaseisuametnike pädevuse ajakohasus. Samuti vähenevad riigi koolitus­kulud ja kaovad 63 KOV-i sünni registreerimise kulud.

Eesti Linnade ja Valdade Liit toetab muudatust.

Eelnõu § 1 punktiga 2 asendatakse PKTS-i § 3 lõikes 31 KOV MK KOV-iga. Kehtivas lõikes on reguleeritud KOV-ile perekonnaseisutoimingu tegemise kulude hüvitamist. Arvestades, et sünni registreerimise pädevus koondatakse MK KOV-idesse (vt § 1 p 1 selgitust), teevad pere­konnaseisutoiminguid edaspidi vaid MK KOV-id.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täpsustatakse PKTS-i § 7 lõikes 41 õigusselguseks, et „turvaline veebi­keskkond“ on PKTS-is e-rahvastikuregister. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määruse nr 129 „Rahvastikuregistri ülesehitus, turvaklass, täpne andmekoosseis ja andme­andjate üleantavate andmete loetelu“ § 11 punkti 7 kohaselt tagatakse e-rahvastikuregistris juurdepääs RR-i andmetele ja teenustele. Seega ei saa teha PKTS-i alusel toiminguid muus turvalises veebikeskkonnas.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse PKTS-i § 9 lõikega 72, mille kohaselt ei pea perekonna­seisuasutusele esitatavas avalduses märkima kõrgeimat omandatud haridustaset kuni kümne­aastase lapse kohta. See kantakse RRS-i § 21 lõike 4 kohaselt RR-i automaatselt. Nii välista­takse olukorrad, kus näiteks vanemad määravad ekslikult oma eelkooliealisele lapsele haridus­taseme, mida ei saa nii väikesel lapsel olla (vt ka § 2 p 4 selgitust).

Eelnõu § 1 punktidega 5 ja 6 muudetakse PKTS-i § 12 lõiget 5 ja § 13 lõiget 9, mille kohaselt võib RR-i volitatud töötleja vastutava töötleja korraldusel parandada perekonnaseisuandmetes andmehõives tekkinud või tarkvarast tingitud vead.

Ainult andmehõives tekkinud või tarkvarast tingitud vigade parandamisega ei ole võimalik andmete õigsust täielikult tagada. On ka juhtumeid, kus RR-i volitatud töötleja peab andmeid nende õigsuse tagamiseks muutma või parandama muul põhjusel. Seetõttu laiendatakse sõnastust selliselt, et RR-i volitatud töötleja parandab (§ 12 lg 5) või muudab (§ 13 lg 9) Siseministeeriumi korraldusel perekonnaseisuandmeid, et tagada nende õigsus.

RR-i vastutav töötleja asendatakse Siseministeeriumiga põhjusel, et perekonnaseisuandmete õigsuse tagajana on Siseministeerium mitte RR-i vastutav töötleja, vaid perekonnaseisuasutus. Siseministeerium kontrollib perekonnaseisuasutusena ka andmekvaliteeti, sealhulgas parandab vanu vigu, näiteks kui sünnikoht on kantud RR-i vana haldusjaotuse järgi.

Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse PKTS-i § 15 lõiget 1, et võimaldada väljastada perekonna­sündmuse tõend ka 15–17-aastasele. Praegu alaealisel seda õigust ei ole. Seega laiendatakse eelnõuga 15–17-aastase haldusteovõimet. See lihtsustab asjaajamist ja vähendab bürokraatiat (vt ka § 2 p 2 selgitust).

Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse PKTS-i § 152 lõiget 21, mille kohaselt kinnitatakse elektrooniline tõend digitaaltempli või perekonnaseisuametniku digitaalallkirjaga. Perekonna­seisudokumendi paberkoopia kinnitab perekonnaseisuametnik allkirjaga ja perekonnaseisu­asutuse pitseriga.
• „Tõend“ asendatakse „teatise või perekonnaseisudokumendi koopiaga“, sest kehtiv lõige täiendab sama paragrahvi lõiget 2. Kehtivast sõnastusest võib aga jääda mulje, justkui oleks mõeldud perekonnasündmuse tõendit.
• „Perekonnaseisuasutuse pitser“ asendatakse „väikese riigivapi pitseriga“. Sama muudatus tehti 22. märtsil 2022 jõustunud rahvastikuregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega10 PKTS-i § 151 lõikes 5. Paragrahvi 152 lõikes 21 jäi see ekslikult muutmata.

Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse PKTS-i §-dega 211 ja 212, et reguleerida tervishoiuteenuse osutaja tõendi väljastamist ja sünniandmete kindlakstegemist ja sünni registreerimist juhul, kui seda tõendit ei ole.

Enamik lapsi sünnib Eestis haiglas ehk tervishoiuteenuse osutaja juuresolekul. Tervishoiu­teenuse osutaja väljastab sünni kohta tõendi ja moodustab lapsele isikukoodi. Isikukood saadetakse elektroonselt koos tervishoiuteenuse osutaja tõendiga RR-i, pärast mida on lapse seaduslikul esindajal võimalik esitada sünni registreerimise avaldus. Mõnikord sünnib laps tervishoiuteenuse juuresolekuta, näiteks teel haiglasse või kutsutakse pärast äkksünnitust kiirabi ning ema ja laps vaadatakse haiglas seejärel läbi. Praktikas väljastab ka sellistel juhtudel tervishoiuteenuse osutaja sünni kohta tõendi. Kui aga näiteks perekond ei kutsu äkksünnituse järel kiirabi ja jääb mõneks ajaks koju taastuma, siis tõendit ei väljastata.

Kehtiva PKTS-i § 24 lõike 2 ja § 25 lõike 1 alusel kantakse ema ja lapse andmed RR-i tervis­hoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel. Praktikas on ette tulnud olukordi, kus pere­kond ei pöördunud sünniandmete kindlakstegemiseks kohtusse, vaid vaidlustas selle, et pere­konnaseisuasutus oli jätnud sünni registreerimise avalduse läbi vaatamata. Praktikas on seega tekkinud vaidlusi tavaliselt assisteerimata kodusünnituse korral, kuna sel juhul ei viibinud tervishoiuteenuse osutaja sünni juures ega väljastanud selle kohta tõendit.

Kohtuvaidlustes on Siseministeeriumile ette heidetud, et sünni registreerimise alusdokumenti ei ole ühtselt reguleeritud ega kehtestatud tervishoiuteenuse osutaja tõendi andmete koosseisu. Tallinna Halduskohus on leidnud:

Meditsiinilise sünnitõendi reguleerimine on lünklik ega moodusta ühtset ja selget tervikut. Meditsiinilist sünnitõendit reguleeritakse n.ö möödaminnes muude küsimuste raames.11

Seega sätestatakse §-s 211 tervishoiuteenuse osutaja tõendi andmete koosseis ja reguleeritakse, mis juhtudel tervishoiuteenuse osutaja seda tõendit ei väljasta.

1) Lõikes 1 sätestatakse, et tervishoiuteenuse osutaja väljastab lapse sünni kohta tõendi, millel on järgmised andmed:
1) lapse sugu;
2) lapse sünniaeg ja -koht;
3) ema isikunimi;
4) ema isikukood või selle puudumise korral sünniaeg.

Samad andmed annab lapsele isikukoodi moodustamiseks RR-i praegu sünnitusabi andnud tervishoiuteenuse osutaja, lähtudes siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määrusest nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“.

Lisaks andmekoosseisu kehtestamisele ühtlustatakse terminikasutust. PKTS-is ja RRS-is on kasutusel nii „meditsiiniline sünnitõend“ kui ka „tervishoiuteenuse osutaja tõend“. See ei ole õigusselge. Eelnõus eelistatakse terminit „tervishoiuteenuse osutaja tõend“, sest see rõhutab tõendi väljastajat. Tõendil ei ole ühtset vormi, vaid sünd on võimalik registreerida erinevate tervishoiuteenuse osutaja tõendite alusel.

2) Lõikes 2 sätestatakse, et tervishoiuteenuse osutaja ei pea sünni kohta tõendit väljastama, kui laps sünnib tema juuresolekuta ja ta ei saa teha pärast sündi kindlaks sünniandmeid. See jätab tervishoiuteenuse osutajale võimaluse tõendi väljastamisest keelduda, kui laps sünnib tema juuresolekuta. Praktikas on need olukorrad, kus sünnitus on lõppenud ning tervishoiu­teenuse osutaja ei osuta emale ja lapsele sünnitusabi.

Paragrahvis 212 reguleeritakse juhtumeid, kus tervishoiuteenuse osutaja ei väljasta lapse sünni kohta tõendit.
1) Lõike 1 kohaselt esitab lapse seaduslik esindaja perekonnaseisuasutusele sel juhul muud tõendid, mille alusel saab teha kindlaks sünniandmed.
2) Lõikes 2 sätestatakse, et kui muud tõendid ei ole sünniandmete kindlakstegemiseks piisavad või enne nende esitamist on möödunud sünni registreerimise kuni kahekuune tähtaeg, keeldub perekonnaseisuasutus sünni registreerimisest ja lapse seaduslik esindaja pöördub sünniandmete kindlakstegemiseks kohtusse.

Näiteks võib olla emal, kes sünnitab lapse tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta, võimalik tõendada, et ta oli rase, näidata sünnitustähtaega, esitada kiirabikaart või lasta teha DNA-test, mis tõendab tema ja lapse sugulust. Samas ei piisa pelgalt DNA-testist, sest perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 83 kohaselt on lapse ema naine, kes on lapse sünnitanud, mitte üksnes temaga suguluses. Perekonnaseisuametnik peab seega saama veenduda, et naine on lapse sünnitanud. Kui sünni kohta ei ole võimalik muid tõendeid esitada, peab lapse seaduslik esindaja pöörduma sünniandmete kindlakstegemiseks kohtusse.

Perekonnaseisuametnikule jääb võimalus keelduda sünni registreerimisest ebapiisavate tõendi­te alusel. Kui on otsustatud sünnitada tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta, peab paraku arvestama ka sellega, et sünni registreerimiseks on vaja esitada lapse sünni kohta tõendeid. Perekonnaseisuasutus ei saa lapse sündi RR-is registreerida pelgalt ütluste alusel, sest sünni registreerimisel luuakse suhe lapse ja tema vanemate vahel ning tekivad kaugeleulatuvad õigus­tagajärjed.

Tervishoiuteenuse osutaja tõendita sündi registreerides tuleb tähele panna ka seda, et see on võimalik vaid juhul, kui lapse sünnist ei ole möödunud sünni registreerimise tähtaega. Kui see tähtaeg on läbi, tehakse sünniandmed kindlaks kohtus. Lapse seaduslik esindaja peab sellisel juhul esitama maakohtusse tuvastushagi emast põlvnemise tuvastamise avaldusega.

Praktiline vajadus ja reguleerimisettepanekud

Muudatus on vajalik, sest praktikas on olnud juhtumeid, kus laps on sündinud tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta ja sünni registreerimiseks ei ole tervishoiuteenuse osutaja tõendit. Tervis­hoiuteenuse osutaja ei väljasta lapse sünni kohta tõendit, kui ta ei ole vahetult lapse sünni juures olnud ja sünnitus on lõppenud. Samuti on olnud juhtumeid, kus on keeldutud emast põlvnemise tuvastamiseks kohtusse pöördumast. Selle asemel on esitatud halduskohtusse KOV-i peale kaebus sünni registreerimisest keeldumi­se kohta või pöördutud õiguskantsleri poole.

Ühel korral on kohus keeldunud emast põlvnemise tuvastamise avaldust menetlusse võtmast põhjusel, et perekonnaseisuasutusel on lapse sünni registreerimiseks vajalike tõendite kogumi­sel ja hindamisel samad võimalused kui kohtul.12 Ka Õiguskantsleri Kantseleiga on olnud assisteerimata kodusünnituse teemal kohtumisi. Õiguskantsleri Kantselei väljendas 31. jaanuari 2022. aasta kohtumisel Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumiga seisukohta, et kodusünnitus ei ole Eestis keelatud ja perekondi, kes on selle valinud, ei tohiks karistada läbi selle, et nad peavad emast põlvnemist tuvastama kohtus.

Riigikogu on algatanud sellel teemal ka eelnõusid13, kuid Vabariigi Valitsus ei ole neid toeta­nud. Sellest hoolimata on Riigikogu õiguskomisjon andnud Siseministeeriumile ja Sotsiaal­ministeeriumile suunise õigusruumi korrastada ning Siseministeerium on lubanud seda uuesti analüüsida ja kehtivat õigust muuta. Lisaanalüüs on oluline, sest kui RR-is luuakse suhe lapse ja tema vanemate vahel, tekivad kaugeleulatuvad õigustagajärjed: laps saab sünnijärgse koda­kondsuse, tekivad pärimissuhted lapse ja vanemate vahel, vanemad saavad teostada hooldus­õigust, makstakse toetusi, osutatakse arstiabi jne.

Siseministeerium on olnud seisukohal, et sünni tõendamise peaks lahendama tervishoiuteenuse osutajad. Seda seisukohta toetab ka teiste riikide praktika. Näiteks väljastab Saksamaal sünni registreerimise kohta tõendi tervishoiuteenuse osutaja, et liita nii kodus üksi sünnitanud ema kui ka laps tervishoiusüsteemi. Sellele on olnud tugevalt vastu Sotsiaalministeerium, kuna tervishoiuteenuse osutajad ei pea seda lahendust eetiliseks. Sotsiaalministeerium ja tervishoiu­teenuse osutajad kardavad assisteerimata kodusünnituse populariseerimist, mis võib suurenda­da vastsündinute suremust. Eestis on see praegu väga madal.

Siseministeeriumile on oluline, et sünd registreeritaks ka juhul, kui laps on sündinud tervishoiu­teenuse osutaja juuresolekuta ja tervishoiuteenuse osutaja ei ole talle vahetult pärast sündi moodustanud isikukoodi. Kui lapse sünd on registreerimata ja tal puudub isikukood, ei ole riigil tema olemasolu kohta andmeid. Nii ei saa riik last ka aidata.

Eelnõu § 1 punktiga 10 asendatakse PKTS-i § 22 lõikes 4 „sünni registreerimine“ „sünni registreerimise avalduse esitamisega“. Kehtiva lõike kohaselt registreerib eestkostja ülesandeid täitev valla- või linnavalitsus sünni ametiülesande korras seitsme tööpäeva jooksul eestkostja ülesannetesse asumise päevast arvates. Edaspidi ei registreeri sünde kõik KOV-id, vaid ainult MK KOV-id (vt § 1 p 1 selgitust). Küll aga võib PKS-i § 176 lõike 1 kohaselt olla lapse RR‑i kantud elukoha järgsel KOV-il eestkostja ülesannete täitmise kohustus. Sel juhul esitab see KOV sünni registreerimise avalduse MK KOV-ile.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse PKTS-i § 23 lõiget 3, mille kohaselt esitatakse digi­allkirjastatud sünni registreerimise avaldus e-rahvastikuregistris, kui Eesti14 tervishoiuteenuse osutaja on sünnitõendi andmed RR-ile edastanud.
1) Jäetakse välja nõue sünni registreerimise avaldus digiallkirjastada, sest e-rahvastikuregistris ei pea seda tegema. E-rahvastikuregistrisse sisselogimiseks tuleb end tuvastada ja seetõttu piisab sünni registreerimise avaldust esitades lihtsalt kinnitusest.
2) Asendatakse „RR-ile andmete esitamine“ „isikukoodi andmisega“, et tagada suurem õigus­selgus. E-rahvastikuregistris on võimalik esitada sünni registreerimise avaldus juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja on lapsele isikukoodi andnud ja see on RR-is olemas. Lisaks saab sünni registreerimise avalduse esitada MK KOV-is kohapeal (vt ka § 1 p 1 selgitust).

Eelnõu § 1 punktiga 12 muudetakse PKTS-i § 24 lõike 2 esimest ja teist lauset. Kehtivas lõikes on sätestatud, et lapse sugu, sünniaeg ja isikukood kantakse RR-i tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel. Kui välisriigis väljaantud tervishoiuteenuse osutaja tõen­dil isikukood puudub, antakse lapsele Eesti isikukood RRS-i alusel enne sünni registreerimist Eesti välisesinduses või Eesti perekonnaseisuasutuses.

1) Täpsustatakse, et lapse soo, sünniaja ja isikukoodi võib RR-i kanda ka PKTS-i § 212 lõike 1 alusel esitatud tõendite alusel, mis esitatakse perekonnaseisuasutusele juhul, kui sünni kohta ei ole tervishoiuteenuse osutaja tõendit (vt ka § 1 p 9 selgitust).

2) Jäetakse välja „Eesti välisesindus“. Eesti välisesindused ei registreeri sünde ja praktikas ei anna nad seetõttu ka enne sünni registreerimist isikukoodi. Eesti välisesindus annab lapsele isikukoodi ainult juhul, kui sünd on välisriigi perekonnaseisuasutuses juba registreeritud ja välisesindus kannab sünnidokumendi andmehõivekandega RR-i. Seega viiakse lõige koos­kõlla Eesti välisesinduse PKTS-i kohase pädevuse ja praktikaga.

3) Täpsustatakse õigusselguseks viidet RRS-ile: kui välisriigi tervishoiuteenuse osutaja tõen­dil ei ole lapse isikukoodi, antakse talle Eesti isikukood RRS-i § 40 lõike 2 punkti 2 alusel.

Eelnõu § 1 punktidega 13 ja 14 muudetakse PKTS-i § 24 lõiget 4 ja täiendatakse paragrahvi lõikega 41 kolmanda riigi kodaniku lapse sünni registreerimisel tema kodakondsuse avaldamise kohta.

Kehtiva lõike 4 kohaselt kantakse RR-i lapse kodakondsuseks sünni registreerimisel Eesti koda­kondsus, kui vähemalt ühel vanemal on Eesti kodakondsus. EL-i kodaniku lapse kodakondsus kantakse RR-i vanemate avalduse alusel. Ei ole aga reguleeritud kolmanda riigi kodaniku õigust lapse sünni registreerimisel tema kodakondsust avaldada. Praegu avaldab kolmanda riigi kodanik selle 1) PPA-le, kui ta taotleb oma alla 15-aastasele lapsele Eesti isikut tõendavat dokumenti, misjärel liiguvad andmed PPA-st RR-i, või 2) MK KOV-ile, kui ta taotleb lapse kolmanda riigi kodakondsust tõendava dokumendi RR-i kandmist. See tekitab järgmisi probleeme.

1) Välismaalaste seaduse 2017. aasta muudatuse15 alusel saab laps automaatselt tähtajalise elamisloa, kui tema vanem on välismaalane, kes elab Eestis elamisloa alusel. Selleks ei viida läbi menetlust ega võeta ühendust vanematega. Kui lapse kodakondsust ei kanta sünni registreerimisel RR-i, jääb see ka automaatse elamisloa vormistamisel märkimata. PPA tuvastab sellisel juhul lapse kodakondsuse hiljem, kui ta taotleb isikut tõendavat dokumenti. See võib juhtuda alles siis, kui laps on saanud 15-aastaseks, kuna tal pole kohustust isikut tõendavat dokumenti varem taotleda.

2) Eraldi probleem on, kui üks vanem on EL-i kodanik ja teine kolmanda riigi oma. Praegu saavad sellised vanemad sünni registreerimisel valida lapsele EL-i kodakondsuse, kuid mitte kolmanda riigi oma. Praktikas on ette tulnud olukordi, kus vanemad ei soovi lapse sünni registreerimisel valida talle EL-i kodakondsust ja jätavad kodakondsuse seetõttu valimata. Sellisel juhul ei tea PPA, kas vormistada lapsele automaatne elamisluba või on tal EL-i kodanikuna automaatne elamisõigus. Kuna suure osa e-rahvastikuregistris esitatud sünni registreerimise avalduste alusel tehakse sünnikanne automaatselt, ei ole enam pere­konnaseisuametnikku, kes saaks võtta vanematega kodakondsuse valimata jätmise korral ühendust. Seetõttu on parem, kui vanemad saavad kohe valida lapse sünni registreerimisel sobiva kodakondsuse ja ei teki juurde kodakondsuseta lapsi.

3) Lisaks, kui lapse kodakondsus on RR-is märkimata, ei ole andmed riigi infosüsteemides täpsed ja tekib segadus ka Eesti elanikkonna statistikas.

Seega:
• muudetakse lõiget 4 nii, et edaspidi kantakse ka kolmanda riigi kodaniku lapse sünni registreerimisel tema kodakondsus RR-i vanemate avalduse alusel;
• täpsustatakse lõikes 41, et lapse kodakondsus jääb sünni registreerimisel RR-i kandmata, kui:
• tema vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud või
• tal on vaid üks vanem ja see vanem ei ole ühegi riigi kodanik.

Kodakondsuse seaduse § 13 lõike 4 kohaselt saab laps, kes on Eestis sündinud või asub kohe pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, Eesti kodakondsuse naturali­satsiooni korras sünni hetkest arvates, kui tema vanemad või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on selleks ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat. Kui lapsel on õigus saada sellel alusel Eesti kodakondsus, ei kanta seda RR-i sünni registreerimisel, vaid otsuse teeb PPA ja edastab seejärel lapse koda­kondsuse andmed RR-i. Kui aga lapse üks vanem on mõne riigi kodanik ja teine mitte, ei ole lapsel õigus saada Eesti kodakondsust sellel alusel, kuna tal on kodakondsusega vanem olemas. Seetõttu ei saa sellise lapse kodakondsust sünni registreerimisel jätta RR-i kandmata, vaid seda tehakse edaspidi vanemate avalduse alusel.

Vanemad saavad lapse sünni registreerimisel avaldada selle kodakondsuse, mis on nende endi kohta RR-i kantud. Näiteks, kui üks vanematest on Ameerika Ühendriikide ja teine Soome kodanik, on neil võimalus avaldada, kumma riigi kodakondsusega nad soovivad oma lapse sünni registreerida. Kui aga kaks Ameerika Ühendriikide kodanikku registreerivad oma lapse sünni, ei saa nad avaldada, et lapsel on Soome kodakondsus. Samas, kui vanemad tõendavad hiljem, näiteks PPA-s lapsele elamisloakaarti taotledes, et lapsel on muu riigi kodakondsus, on võimalik esitada RR-is andmete muutmiseks muu riigi kodakondsust tõendav dokument. Samuti on PPA-l võimalik kontrollida lapse sünni registreerimisel avaldatud kodakondsuse õigsust, küsides vajadusel vanematelt tõendeid.

Eelnõu § 1 punktidega 15 ja 17 tunnistatakse kehtetuks PKTS-i § 24 lõige 5 ja § 38 lõike 1 punkt 3.

1) Paragrahvi 24 lõike 5 kohaselt kehtestab lapse sündi registreerivale perekonnaseisuamet­nikule esitatava tervishoiuteenuse osutaja tõendi vormi valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kuna seda määrust kehtestatud ei ole ja tervishoiuteenuse osutaja tõendi andmete koosseis sätestatakse eelnõuga PKTS-i § 211 lõikes 1 (vt § 1 p 9 selgitust), ei ole seda volitusnormi vaja ja see tunnistatakse kehtetuks.

2) Paragrahvi 38 lõike 1 punkti 3 kohaselt lisatakse abiellumisavaldusele kohtumäärus ala­ealise abielluja teovõime laiendamise kohta. 1. novembril 2022 jõustus karistusseadustiku, perekonnaseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seadus (seksuaalse enese­määramise ja abiellumise eapiiri muutmine)16, millega tunnistati kehtetuks PKS-i § 1 lõige 3, mis võimaldas kohtul 15–17-aastase teovõimet abiellumiseks laiendada. Kuna enam see võimalik ei ole, tunnistatakse ka PKTS-i § 38 lõike 1 punkt 3 kehtetuks. Muudatuse mõju on hinnatud selle seaduse eelnõu seletuskirjas17.

Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse PKTS-i § 25 lõiget 1. Kehtiva lõike kohaselt kantakse lapse ema andmed RR-i tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel. Kuna edas­pidi on võimalik sünd registreerida ka PKTS-i § 212 lõike 1 alusel esitatud tõendite alusel (vt § 1 p 9 selgitust), nimetatakse § 25 lõikes 1 ka need.

Eelnõu § 1 punktidega 18 ja 20 täiendatakse PKTS-i § 41 lõike 1 esimest lauset ja § 45 lõiget 2 abiellumis- ja abielulahutusaja kohta.

Abiellumisaeg määratakse kehtiva § 41 lõike 1 kohaselt kokkuleppel abiellujatega. Abielu­lahutusaja määrab kehtiva § 45 lõike 2 kohaselt abielu lahutuse avalduse vastuvõtmisel pere­konnaseisuametnik. Lõikeid täiendatakse selliselt, et edaspidi määratakse need ajad RR‑i broneerimissüsteemis18. Kui abiellumis- või abielu lahutamise avaldus esitatakse MK KOV-is kohapeal, märgib perekonnaseisuametnik kokkulepitud abiellumis- või abielulahutusaja samuti broneerimissüsteemi.

Broneerimissüsteem toimib nii, et perekonnaseisuametnik määrab selles võimalikud abiellu­mis- ja abielulahutusajad ja -ruumid. Seejärel on abiellumis- või abielu lahutamise avalduse esitajatel võimalik valida nendest endale sobivaim. Broneerimissüsteem on vajalik, et tagada abiellujatele ja abielu lahutajatele aja ja ruumi valikul võrdsed võimalused.

Erinevalt abielulahutusest on abiellumisel kaks osa: 1) PKTS-i toimingud alates abiellumis­avalduse vastuvõtmisest kuni abielukande RR-i tegemiseni ja 2) pidulik tseremoonia MK KOV‑is. PKTS-i toimingute eest tasuvad abiellujad riigilõivu, piduliku tseremoonia eest MK KOV-i teenustasu. Kahe osa ühtseks toimimiseks lisatakse e-rahvastikuregistrisse vajalik teave ja menetlussammud, kuid vajalikud võivad olla ka MK KOV-i IT-lahendused näiteks teenustasu maksmiseks, kuna RR-i broneerimissüsteemi ei saa lisada selleks pangalinke.

Eelnõu § 1 punktiga 19 tunnistatakse kehtetuks PKTS-i § 44 lõike 2 punkt 3, mille kohaselt tuleb abielu lahutamise avalduses märkida, mitmendat abielu lahutatakse. Praktikas on ilmne­nud, et ei ole üheselt mõistetav, kas arvestada tuleb ainult abielusid, mis lahutati, või ka neid, mis lõppesid abikaasa surma tõttu. Abielu lahutamise menetluses ei ole tähtis, mitmes abielu läbi saab. On oluline vaid, et RR-is oleks lahutatava abielu dokument. Ka statistikaks ei võeta seda infot RR-ist. Seetõttu tunnistatakse see punkt kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 21 täiendatakse PKTS-i § 51 lõikega 12.

Kehtiva paragrahvi lõikes 11 on sätestatud, et kui RR-i mittesubjekti välisriigi perekonnaseisu­dokumendi andmed erinevad RR-i kantud Eesti perekonnaseisutoimingu andmetest või selle dokumendi andmed on surmaandmed, kantakse need RR-i ka muudel juhtudel, kui on nimeta­tud sama paragrahvi lõikes 1. See tähendab, et praegu muudetakse RR-i mittesubjekti pere­konnaseisuandmeid vaid juhul, kui registreeritakse Eesti perekonnasündmus, sealhulgas surm, või muudetakse Eesti perekonnasündmuse andmeid välisriigi perekonnaseisudokumendi alusel.

E‑residendil ei ole RR-is Eesti perekonnasündmuse andmeid ja üldjuhul saab tema perekonna­seisuandmeid muuta uue digitaalse isikutunnistuse taotluse esitamise korral. Samas võib olla vaja korrastada andmeid, näiteks nime või sugu, ka enne seda. Praegu ei ole perekonnaseisu­ametnikul võimalik seda teha. Samuti võib andmete muutmise vajadus tulla ette Sotsiaal­kindlustusametil pensioni või muu toetuse maksmiseks.

Seetõttu sätestatakse lõikega 12, et perekonnaseisuametnik võib muuta või lisada e-residendi perekonnaseisuandmeid välisriigi perekonnaseisudokumendi alusel. Välisriigi dokument võib olla näiteks lapse sünni, abielu, abielulahutuse, põlvnemise, nime muutmise või surma kohta. Et perekonnaseisuandmed saaks kanda RR-i, peavad välisriigi dokumendil olema kõik vajalikud andmed. Näiteks peavad sünnitõendil olema muu hulgas lapse ees- ja perekonnanimi, sünniaeg ja -koht ning sugu, vanemate ees- ja perekonnanimi, sünniaeg, kui see on teada, välisriigi isikukood ja kodakondsus ning tõendi väljastamise andmed.

Perekonnaseisuametnikule jääb seega kaalutlusõigus, kas perekonnaseisuandmete muutmine või lisamine on põhjendatud. PKTS-i § 50 lõikes 1 on sätestatud, et kui perekonnaseisuandmete muudatused on kinnitatud või tuvastatud välisriigis, kantakse muutunud või tekkinud pere­konnaseisuandmed andmehõivekandega RR-i juhul, kui neid Eestis tunnustatakse. RR-i kantakse andmed, mida Eestis perekonnasündmuse kohta registreeritakse. Samamoodi, kui e‑residendi välisriigi perekonnaseisudokumendil kõiki vajalikke andmeid ei ole, otsustab perekonnaseisuametnik, kas teha andmehõivekanne või mitte.

Eelnõu § 1 punktiga 22 asendatakse PKTS-i § 52 lõikes 1 „linna- ja vallavalitsus“ „MK KOV‑iga“. Kehtivas lõikes on reguleeritud haldusjärelevalvet perekonnaseisutoimingute tegemise üle. Kuna perekonnaseisutoiminguid teevad edaspidi vaid MK KOV-id (vt § 1 p 1 selgitust), teeb Siseministeerium ka haldusjärelevalvet edaspidi ainult MK KOV-ide, mitte kõigi KOV‑ide üle.

3.2 RRS-i muutmine

Eelnõu § 2 punktidega 1, 6 ja 33 täpsustatakse RRS-i § 5 punktis 2, § 35 lõikes 3, § 36 punktis 2, § 38 lõike 1 punktis 4, § 40 lõike 3 punktis 5, § 69 lõigetes 7 ja 8, § 91 lõikes 2 ning §‑des 110 ja § 1101 viidet EL-i kodanikule. Euroopa Liidu kodaniku seaduse (edaspidi ELKS) § 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse ELKS-i Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodanikule, kes ei ole Eesti kodanik, ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanikule ning nende perekonnaliikmetele, kui ELKS-is ei ole sätestatud teisiti. RRS-is on praegu valdavalt sõnastus „Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanik“, mis ei välista selgelt Eesti kodanikku. RRS-i § 5 punktis 5 ja § 42 punktis 4 on puudu ka viide Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigile ja Šveitsi Konföderatsioonile. Seega täpsus­tatakse õigusselguseks läbivalt sõnastust, võttes RRS-i § 5 punktis 2 kasutusele koondlühendi „Euroopa Liidu kodanik“.

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse RRS-i §-ga 51, et laiendada 15–17-aastase haldusteo­võimet. Selleks sätestatakse, et ta võib teha järgmisi RRS-is sätestatud menetlustoiminguid:
1) esitada RRS-i § 21 lõike 1 punkti 17 kohaselt ütluspõhiseid andmeid rahvuse, emakeele ja omandatud kõrgeima haridustaseme kohta;
2) saada RRS-i § 45 kohaselt enda kohta RR-i kantud andmeid ja teavet andmete töötlemise kohta;
3) kehtestada RRS-i § 57 lõike 1 kohaselt oma RR-i andmetele juurdepääsu piirangu;
4) esitada RRS-i § 99 kohaselt RR-i kandmiseks kontaktandmed ja lisa-aadressi.
Samad õigused on paralleelselt alaealise seaduslikul esindajal.

Haldusmenetluse seaduse § 12 lõike 2 kohaselt ei või alaealine ja muu piiratud teovõimega isik teha haldusmenetluses iseseisvalt menetlustoiminguid, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. RRS-is ei ole praegu erandit sätestatud ja alaealisel ei ole seetõttu juurdepääsu oma RR-i andmetele, sealhulgas e-rahvastikuregistris, ega õigust kehtestada nendele juurdepääsu piiran­gut. Samuti ei saa alaealine iseseisvalt RR-i esitada ütluspõhiseid andmeid ega kontaktandmeid ja lisa-aadressi.

Paljudes teistes seadustes on alaealise haldusteovõimet laiendatud. Näiteks saab vähemalt 15‑aastane alaealine taotleda ise ID-kaarti, passi ja elamisloakaarti. KOV-i volikogu valimistel on 16-aastane valimisõiguslik. Samas ei näe ta praegu oma valimis- ega kontaktandmeid RR‑is, mis piirab tema võimalusi saada teavet valimistel osalemiseks. Seevastu Riigikogu valimistel on hääletamisõigus vähemalt 18‑aastasel Eesti kodanikul ja seadusandja ei ole näinud ette erandit. Seega, alaealise haldusteovõime laiendamisel võetakse arvesse konkreetset valdkonda ja hinnatakse riske, kas haldusteovõime laiendamine on põhjendatud või mitte.

Rahvastiku toimingute valdkonnas on võimalik laiendada alaealise haldusteovõimet kõikideks või osa toiminguteks. Siseministeerium on analüüsides jõudnud järeldusele, et võiks alustada sellega, et anda alaealisele RR-is oma andmetele juurdepääs ja võimaldada tal esitada andmeid, millel on väiksem mõju. Seetõttu võiks alaealisel olla esialgu õigus esitada vaid ütluspõhiseid andmeid ning kontaktandmeid ja lisa-aadressi.

Õigus esitada ütluspõhiseid andmeid ning kontaktandmeid ja lisa-aadressi

1) Ütluspõhistel andmetel rahvuse, emakeele ja omandatud kõrgeima haridustaseme kohta ei ole nii suurt õiguslikku kaalu kui näiteks elukoha andmetel. Rahvuse ja emakeele määrab igaüks siseveendumuse järgi ning riik ei saa kontrollida nende õigsust. Omandatud kõrgei­ma haridustaseme kohta kogutakse ütluspõhiseid andmeid pigem harva. Seega ei ole väga suure negatiivse mõju riski, isegi kui alaealine esitab valeandmeid. Ei ole põhjust eeldada, et alaealised esitaksid valeandmeid rohkem kui täiskasvanud. Andmete kvaliteet jääb samaks. Ütluspõhiseid andmeid saab esitada nii e-rahvastikuregistris kui ka erinevates menetlustes, näiteks elukohateate esitamisel.

Hoolimata sellest, et Eestis peetakse Eesti hariduse infosüsteemi (edaspidi EHIS), on oluline koguda omandatud kõrgeima haridustaseme andmeid RR-i ka ütluspõhiselt. EHIS-es on vaid Eestis hariduse omandanu haridusdokumendid, kuid ei ole nende andmeid, kes on õppinud välisriigis või omandanud hariduse enne EHIS-e loomist. Seega kantakse RR-i omandatud kõrgeimat haridustaset nii EHIS-e kui ka ütluspõhiste andmete põhjal.

2) Kontaktandmete ja lisa-aadressi esitamisega saab alaealine tagada, et temani jõuab vajalik info, näiteks KOV-i volikogu valimiste teabeleht. Kui 15–17-aastase kohta on vaja edastada teavet tema seaduslikule esindajale, kasutatakse esindaja kontaktandmeid. Seega ei teki olukorda, kus alaealiseni jõuab teave, mis temani jõudma ei peaks.

Õigus piirata oma andmetele juurdepääsu

Kui 15–17-aastasele antakse õigus pääseda RR-is juurde oma andmetele ning esitada RR‑i ütluspõhiseid andmeid, kontaktandmeid ja lisa-aadressi, võib eeldada, et ta on võimeline otsustama, kas ta soovib, et tema andmeid kasutatakse talle reklaami saatmiseks või uuringus osalema kutsumiseks. Seega antakse 15–17-aastasele ka õigus kehtestada oma andmetele juurdepääsu piirang. Piirang ei tähenda, et andmeid ei saaks kasutada näiteks avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks, vaid see on kitsalt reklaami- ja uuringupiirang, millel ei ole suurt õiguslikku mõju.

Vanusepiiri valik

Haldusteovõimet laiendatakse eelnõuga alates 15. eluaastast, sest ka isikutunnistust, passi ja elamisloakaarti saavad taotleda iseseisvalt vähemalt 15-aastased (isikut tõendavate dokumenti­de seaduse § 10 lg 3 ja välismaalaste seaduse § 17). Seega võiks sama vanus olla oma RR-i andmetele juurdepääsuks ja nendele juurdepääsu piirangu kehtestamiseks ning ütluspõhiste andmete, kontaktandmete ja lisa-aadressi RR‑i esitamiseks. KOV-i volikogu valimistel on vähemalt 16-aastasel õigus hääletada, aga oma kontaktandmeid ei saa ta praegu RR-i esitada ega seega nende õigsust RR-is tagada, et valimiste teabeleht talle saadetaks. Kui seada haldus­teovõime vanusepiiriks 16, ei pruugi jõuda osa alaealisi enne KOV‑i volikogu valimiste teabe­lehe saatmist enda kontaktandmeid RR-i esitada, näiteks kui nad saavad 16-aastaseks vahetult enne valimisi.

E‑rahvastikuregistrisse saab sisse logida samuti isikutunnistuse või elamisloakaardiga19. See­tõttu ei laiendata haldusteovõimet alla 15. eluaasta, olenemata sellest, et IKS-i § 8 lõikes 1 on sätestatud, et lapse isikuandmeid võib tema nõusoleku alusel20 talle infoühiskonna teenuste otse pakkumiseks töödelda juhul, kui ta on vähemalt 13-aastane. IKS-i koostamisel arutati vanuse­piiri ja otsustati see sätestada võimalikult madal.21 Rahvastiku toimingute valdkonnas oleks 13 eluaastat eelnõu koostajate hinnangul liiga madal vanusepiir. Kuigi eelnõuga sätestatakse vanusepiiriks 15 eluaastat, ei tähenda see, et tulevikus ei võiks seda alandada, kui see on põhjendatud.

Eelnõu § 2 punktidega 3 ja 24 täiendatakse RRS-i § 21 lõikega 3 ja lisatakse § 75 lõike 1 punkti 3 sellele viide. Uue lõike kohaselt ei kanta RR-i alla 15‑aastase kontaktandmeid. Kuna RR-is on seos alaealise ja tema seadusliku esindaja vahel ning andmed hooldusõiguse kohta, on võimalik RR-ist saada esindaja kontaktandmed (vt § 2 p‑de 36 ja 38 selgitust).

Eelnõu § 2 punktidega 4 ja 25 täiendatakse RRS-i § 21 lõigetega 4 ja 5 ning lisatakse § 75 lõike 1 punkti 6 viide lõikele 5.
1) Lõike 4 kohaselt kantakse kuni kümneaastase lapse kõrgeim omandatud haridustase RR-i automaatselt.
2) Lõike 5 kohaselt ei pea RR‑i esitama ütluspõhiseid andmeid kuni kümneaastase lapse omandatud kõrgeima haridustaseme kohta.

Väikesele lapsele haridustaseme määramine on tekitanud praktikas segadust ja vahel määravad vanemad kuni kümneaastasele lapsele vale haridustaseme. Seetõttu lihtsustatakse haridus­taseme määramist nii, et kuni kümneaastasele lapsele määratakse automaatselt haridustase „hariduseta/alusharidus“, arvestades, et tal ei saa kõrgemat lõpetatud haridust olla. Muudatus tagab RR-i andmete õigsuse ja täielikkuse. Samuti lihtsustab see ametnike ja RR-i klienditoe tööd, sest nad ei pea haridustaseme määramises enam nii palju nõustama ega ekslikult määratud haridustaseme parandamiseks lapse seadusliku esindajaga suhtlema.

Kui on mõni kuni kümneaastane laps, kellel on kõrgem haridustase kui „hariduseta/alus­haridus“, ei saa tema vanem automaatselt määratud haridustaset e-rahvastikuregistris ise muuta. Sellisel juhul saab ta esitada haridustaset tõendava alusdokumendi RR-i klienditoele, kes parandab andmed RR‑is. See ei ole vajalik juhul, kui laps on omandanud hariduse Eestis – sel juhul saadakse omandatud kõrgeim haridustase RR-i ka EHIS-est.

Esimesel kooskõlastusringil oli eelnõus vanusepiir 12 eluaastat. Haridus- ja Teadusministeeriu­miga nõu pidades leiti, et võib olla andekaid lapsi, kes lõpetavad alushariduse kiiremini. See­tõttu alandati vanusepiir kümme eluaastani.

Eelnõu § 2 punktiga 5 muudetakse RRS-i § 33 lõiget 1 RR-i andmete kontrollimise ja eba­õigete andmete parandamise kohta ning täpsustatakse paragrahvi pealkirja.

Kehtiva lõike kohaselt peab RR-i volitatud töötleja kontrollima RR-i andmete õigsust ja eba­õiged andmed parandama, kui:
• isik on vaidlustanud tema kohta RR-i kantud andmete õigsuse;
• samade andmete kohta on esitatud mitu andmekuju;
• esitatud andmed ei ole teiste andmetega loogiliselt seotud;
• andmed on ilmselgelt ebaõiged või
• andmeandja või -saaja teatab ebaõigetest andmetest.

Ebaõiged andmed võib aga avastada ja nendest teatada peale andmeandja või -saaja ka RR-i vastutav töötleja või muu asutus. Oluline on ka sel juhul ebaõiged andmed parandada. Seetõttu kohustatakse RR-i volitatud töötlejat parandama ebaõiged andmed, hoolimata sellest, kes teda nendest teavitab. Samuti kohustatakse ebaõiged andmed parandama juhul, kui RR-i volitatud töötleja on avastanud ebaõigsuse muul viisil.

Paragrahvi pealkirjas täpsustatakse õigusselguseks, et ebaõigete andmete parandamise kõrval on selles reguleeritud ka RR-i andmete kontrollimist. Andmete kontrollimine ja ebaõigete andmete parandamine on eri tegevused. Andmete kontrollimine tähendab nende ülevaatamist, et veenduda nende täpsuses ja täielikkuses. Juhul, kui kontrollimisel avastatakse andmetes viga või puudus, parandatakse ebaõiged andmed.

Eelnõu § 2 punktiga 7 asendatakse RRS-i § 36 punktis 1 termin „meditsiiniline sünnitõend“ terminiga „tervishoiuteenuse osutaja tõend“ (vt § 1 p 9 selgitust). Õigusselguseks lisatakse ka viide PKTS‑i § 211 lõikele 1, milles sätestatakse tervishoiuteenuse osutaja tõendi andmete koosseis.

Eelnõu § 2 punktiga 8 täiendatakse RRS-i § 38 lõiget 2 RR-i subjektsuse lõppemise kohta RR‑i subjekti staatust määrava dokumendi tähtaja lõppemise korral.

Kehtiva lõike kohaselt lõppeb RR-i subjekti staatust määrava dokumendi tähtaja lõppemise korral välismaalase RR-i subjektsus välismaalaste seaduse § 43 lõikes 4 või 5 sätestatud tähtaja saabumisel, kui ta ei taotle tähtajalist elamisluba või selle pikendamist või pikaajalise elaniku elamisluba (eelnõus p 1). Lõiget täiendatakse EL-i kodaniku perekonnaliikmega nii, et tema RR-i subjektsus lõppeb ELKS-i § 10 lõikes 23 sätestatud tähtaja saabumisel, kui ta ei taotle tähtajalist elamisõigust või selle pikendamist või alalist elamisõigust (p 2).

Muudatus on vajalik, et viia RRS kooskõlla ELKS-iga. Kehtiva RRS-i kohaselt ei ole EL-i kodaniku perekonnaliige pärast elamisõiguse kehtivusaja lõppu enam RR-i subjekt. ELKS-i § 10 lõike 23 kohaselt on tal aga õigus viibida Eestis 90 päeva jooksul pärast elamisõiguse kehtivusaja lõppu, kui tema elamisõigus lõppeb tähtaja möödumisega. Kui EL-i kodaniku perekonnaliikmel on ELKS-i kohaselt viibimisõigus, peaks ta olema ka RR-i subjekt. Nii on tal võimalik saada RR-i subjektsuse põhiseid avalikke teenuseid ja toetusi. Muudatus loob EL-i kodaniku perekonnaliikmele RR-i subjektsuses analoogse olukorra Eestis elava välismaalasega, kelle viibimisõigus tuleneb välismaalaste seadusest.

Eelnõu § 2 punktiga 9 täiendatakse RRS-i § 38 lõikega 3 RR-i subjektsuse lõppemise kohta Eesti kodakondsuse kaotamise korral.

Lõikes sätestatakse, et Eesti kodakondsuse kaotamise korral lõppeb RR-i subjektsus kuus kuud pärast kodakondsuse kaotamist. Kuna praegu ei ole tähtaega sätestatud, lõppeb RR-i subjektsus kohe pärast kodakondsuse kaotamist. RR-i subjektsus on aga oluline säilitada, et isikul oleks võimalik saada edasi RR-i subjektsuse põhiseid avalikke teenuseid ja toetusi ajal, millal ta taotleb uut viibimisalust, näiteks tähtajalist elamisluba. RR-i subjektsuse lõppemise tähtajaks on valitud kuus kuud, lähtudes elamisloa menetluse ajast. Praktikas ei lõpetata Eesti koda­kondsuse kaotamise korral RR-i subjektsust enne kuut kuud juba praegu.

Sarnane regulatsioon on RRS-is ka näiteks välismaalasele, kelle tähtajalise elamisloa kehtivus­aeg on lõppenud, kuid kes on esitanud välismaalaste seaduses ettenähtud tähtaja jooksul selle pikendamise taotluse. RRS-i uue tervikteksti eelnõu seletuskirjas22 on põhjendatud seda vaja­dust järgmiselt:

Muudatuse on tinginud vajadus reguleerida eespool nimetatud juhtudel isikutele avalike teenuste osutamise vajadust ja võimalust. Rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmed on aluseks avaliku ülesande täitmisel, kui selle ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega. Nende isikute andmed, kes ei ole kehtiva RRS kohaselt rahvastikuregistri subjektid, kantakse rahvastikuregistri arhiivi (sh elukoha andmed). Seega ei ole sellistele isikutele võimalik osutada elukohajärgseid avalikke teenuseid. Samas viibivad need isikud Eestis seaduslikul alusel ning näiteks elamisloa või -õiguse pikendamise puhul on nende rahvastikuregistri subjekti staatuse taassaamine väga tõenäoline. Kehtiva regulatsiooni kohaselt oleks aga nende isikute andmed vahepealsel ajal, st elamisloa või -õiguse kehtivuse tähtaja lõppemisest kuni pikendamise otsuse tegemiseni, rahvastikuregistri arhiivis ja nad ei olekski justkui vastava kohaliku omavalitsuse elanikud, see aga ei võimalda neil avalikke teenuseid saada. Muudatusega tagatakse, et nende isikute olukord seaduslikult Eestis viibimise ajal ei halveneks.

Eelnõu § 2 punktidega 10 ja 11 muudetakse RRS-i § 39 lõiget 1 ja täiendatakse paragrahvi lõikega 11. Kehtivas lõikes 1 on määratletud isikukood kui isiku soo ja sünniaja alusel moo­dustatud ning Eesti Vabariigi standardile vastav isiku üheselt kindlaksmääramist võimaldav number. Kuna isikukoodi puhul ei ole standardi järgimine Euroopa Liidu õigusakti ega rahvus­vahelise kokkuleppe kohaselt kohustuslik, saab see olla üksnes soovituslik. Seega jäetakse standardiviide lõikest 1 välja ja sätestatakse lõikes 11, et standardi järgimine ei ole kohustuslik, kuid kui seda on tehtud, eeldatakse, et isikukood vastab nõuetele. Õigusselguseks täpsustatakse ka, et mõeldud on Eesti standardit EVS 585.

Eelnõu § 2 punktidega 12 ja 13 jäetakse RRS-i § 40 lõikest 5 ja § 41 lõikest 1 välja viide § 40 lõike 3 punktile 5, et kaotada EL-i kodaniku kohustus esitada enne elukohateadet isikukoodi taotlus.

Kehtiva § 40 lõike 5 ja § 41 lõike 1 kohaselt peab Eesti isikukoodita EL-i kodanik esitama enne esimest korda elukoha andmete RR-i kandmist (§ 40 lg 3 p 5) isikukoodi taotluse, sest KOV moodustab isikukoodi eraldi menetluses. See tähendab, et elukoha registreerimiseks peab EL-i kodanik esitama kõigepealt isikukoodi taotluse ja seejärel elukohateate. Menetluse lihtsusta­miseks hakkab KOV isikukoodi andma elukoha registreerimise menetluse osana sarnaselt näiteks abielu ja sünni registreerimise menetlusega. Seega saab EL‑i kodanik edaspidi esitada vaid ühe taotluse, mis on kiirem ja lihtsam nii EL-i kodanikule kui ka KOV‑ile.

2022. aastal anti elukoha registreerimiseks isikukood 2961 EL-i kodanikule, 2023. aastal 2572‑le ja 2024. aastal 2633-le.

Eelnõu § 2 punktidega 14 ja 16:
• täiendatakse RRS-i § 44 lõikega 2, et sätestada, millal ei kohaldata RRS-i 8. peatükis sätestatud RR-i andmetele juurdepääsu korda;
• täpsustatakse § 47 lõikes 3, § 51 lõigetes 1 ja 2 ning lõike 5 punktis 1 ning § 54 lõikes 1 viidet §-le 44, kuna selles on edaspidi mitu lõiget.

8. peatükis sätestatud RR-i andmetele juurdepääsu korda ei kohaldata, kui juurdepääs antakse avaliku teabe seaduse §‑s 31 sätestatud korras:
• RRS-i § 47 lõike 1 punktis 2 nimetatud statistilisele koondile või punktis 3 nimetatud avalikult kättesaadavale andmestikule või
• surnu nimele, soole, sünni- või surmaajale või isikukoodile.

Statistilisele koondile ja avalikult kättesaadavale andmestikule juurdepääsu andmine

Kuna statistilise koondi ja avalikult kättesaadava andmestiku põhjal ei ole võimalik isikut otseselt või kaudselt tuvastada, ei ole need isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 1 tähenduses isikuandmed. Seega saab teha need avaandmetena kõigile kättesaadavaks.

Surnu andmetele juurdepääsu andmine

IKS-i § 9 lõike 1 kohaselt kehtib andmesubjekti nõusolek tema eluajal ja kümme aastat pärast tema surma, kui ta ei ole otsustanud teisiti. Kui andmesubjekt on surnud alaealisena, kehtib tema nõusolek 20 aastat pärast tema surma. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei ole nõusolekut vaja, kui töödeldakse üksnes andmesubjekti nime, sugu, sünni- ja surmaaega, surma fakti ning matmise aega ja kohta. Seega ei ole nende andmete töötlemiseks vaja ka andmesubjekti pärija nõusolekut.

Eelnõuga antakse õigus anda surnu IKS-i § 9 lõikes 4 nimetatud andmetele juurdepääs ava­andmetena nagu statistilise koondi ja avalikult kättesaadava andmestiku puhul. Juurdepääs antakse vaid andmetele, mida RR-i kantakse. Eraldi ei nimetata eelnõus surma fakti, sest see on kaetud surmaajaga: kui RR-i on kantud surmaaeg, on isik surnud. Erinevalt IKS-i § 9 lõikest 4 nimetatakse aga surnu isikukood. Isikukoodi on vaja, et teha RR-is surnu kohta täpne päring. Kui surnu andmed on avaandmetena kättesaadavad, kasutatakse tehnilistes lahendustes isikukoodi kui isiku tuvastamiseks täpseimat viisi. Praegu saab küll teha RR-is isikukoodiga üksikpäringuid, aga et tulevikus isikukoodipõhist pärimist edendada, on vaja ehitada parem isikukoodipõhine tehniline lahendus. Näiteks saab erinevatesse registritesse lisada liidese, kui registris on isik seostatud isikukoodiga. Nii saab teises registris kontrollida RR-ist isikukoodi põhjal surnu andmeid. Kuna isikukoodi on vaja tehnilisel põhjusel, ei lisata seda IKS-i § 9 lõikesse 4, vaid ainult RRS-i kui IKS-i eriseadusesse.

Muudatus võimaldab surnu andmeid laiemalt tasuta kasutada, sealhulgas erasektoril. Nii on asutustel ja ettevõtjatel teenuste osutamiseks õigemad andmed ning keegi ei saa surnu andmete mitteteadmist ära kasutada. Asutused ja ettevõtjad saavad hoida enda andmeid aktuaalsena. Lisaks ei pea Siseministeerium läbi viima nii palju surnu andmetele juurdepääsu andmise menetlusi. Asutused ja ettevõtjad saavad surnu andmeid pidevalt uuendada, et nende kasuta­mise eesmärk oleks täidetud.

Eelnõu § 2 punktiga 15 täiendatakse RRS-i § 47 lõiget 1 punktiga 3.

Kehtiva lõike kohaselt võib RR-ist väljastada andmeid, mis ei võimalda isikut otseselt või kaudselt tuvastada:
1) etteantud tunnuste alusel koostatud valimisse kantud isikute elukoha aadresside nimekirjana muid RR-i kantud andmeid väljastamata ja
2) statistilise koondina.

Loetelu täiendatakse avalikult kättesaadava andmestikuga. Selline andmestik on näiteks ava­andmete portaalis abielu sõlmimise menetlustoimingute statistika RR-i andmete alusel23. Avalikult kättesaadav andmestik erineb statistilisest koondist selle poolest, et statistilise koondi väljastamiseks peab enne andmeid töötlema – see ei ole valmis andmestik, mida saaks kohe avaldada.

Eelnõu § 2 punktiga 17 muudetakse RRS-i § 53 lõiget 13, milles on volitatud valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama RR-i kantud isiku enda, tema alaealiste laste ja eestkostetavate ning surnud abikaasa või registreeritud elukaaslase andmetele juurdepääsu tagamise täpsema korra. Õigusselguseks tuuakse esile, et selle volitusnormi alusel kehtestatakse ka andmete loetelu nendele juurdepääsu tagaja kaupa. Praegu on volitusnormis vaid „kord“, kuid määruses on kehtestatud ka andmeloetelu.

Eelnõu § 2 punktiga 18 muudetakse RRS-i § 58 lõiget 3. Selle kohaselt ei ole õigustatud huvi korral õigust pääseda juurde andmetele juurdepääsu andmetele ega RRS-i § 100 lõikes 1 nimetatud kontaktandmetele, välja arvatud juhul, kui:
1) kontaktandmed on esitatud KOV-ile muus menetluses;
2) kontaktandmetele juurdepääsu õigustatud huvi alus on teenuse osutamine avaliku ülesande täitjale.

Eelnõuga jäetakse välja õigustatud huvi korral kontaktandmetele juurdepääsu andmise piirang. Praktikas ei võimalda kehtiv lõige kontaktandmetele õigustatud huvi korral juurdepääsu anda, välja arvatud erijuhul. On olukordi, kus ühele asutusele – näiteks Maksu- ja Tolliametile tulu­deklaratsioonis – esitatud ja RR-i kantud kontaktandmetele ei saa teisele asutusele juurdepääsu anda, isegi kui tal on nende vastu põhjendatud huvi. Sageli on kontaktandmeid vaja lepingulise kohustuse täitmiseks, näiteks selleks, et teavitada kinnistuomanikke trasside projekteerimisest, kuid ka selleks ei ole võimalik kehtiva lõike alusel kontaktandmeid saada.

Samas kogutakse just RR-i kontaktandmeid ning lähtuma peaks 1) RR-i eesmärgist anda füüsi­lisele ja juriidilisele isikule õigustatud huvi korral kontaktandmetele juurdepääs, et taaskasutada RR-i andmeid, ning 2) andmete ühekordse küsimise põhimõttest. Seega on kohane anda õigus­tatud huvi korral juurdepääs kontaktandmetele, sealhulgas nendele, mille on kogunud teine asutus, kuid mis on kehtiva lõike kohaselt õigustatud huvi korral juurdepääsupiiranguga.

Kehtiv lõige avaldab negatiivset mõju nii isikule kui ka tema kontaktandmetele juurdepääsu taotlejale. Näiteks on olnud olukordi, kus põhjusel, et õigustatud huvi korral ei anta kontakt­andmetele juurdepääsu, ei ole isik saanud kätte võlanõuet, mis on omakorda viinud nõude kasvuni, või gaasiettevõtjal ei ole olnud võimalik teavitada kliente gaasikatkestusest. Õigusta­tud huvi korral tehtud päringud on juurdepääsu taotlejale ka tasulised. See toob kaasa olukorra, kus juurdepääsu eest on tasutud ja õigustatud huvi on hinnatud põhjendatuks, kuid juurdepääsu­piirangu tõttu ei ole võimalik kontaktandmetele RR‑is juurdepääsu anda.

Igal üksikjuhul, kui kontaktandmetele juurdepääsu andmist otsustatakse, hindab otsustaja ühelt poolt andmetele juurdepääsu taotleja õigustatud huvi ja teiselt poolt andmesubjekti õigust eraelu puutumatusele. Eelnõuga see ei muutu, vaid võimaldatakse üksnes kontaktandmetele juurdepääsu taotlejal õigustatud huvi korral täita paremini näiteks oma lepingulisi kohustusi. Näiteks saab ettevõtja, kes rajab trassi, teavitada tõhusamalt kinnistuomanikke ja sõlmida servituudi seadmisel maaomanikega kokkuleppeid.

Õigustatud huvi korral on võimalik saata küll ka kiri isiku elukoha aadressil, sest sellel ei ole samasugust juurdepääsupiirangut, kuid see pole tõhus ega mugav. Lisaks töötleks postiga kirja saatmise korral isikuandmeid palju rohkem inimesi. Samuti on see kulukam kui e-kirja saatmine või helistamine. Võib ka öelda, et elukoha aadressile juurdepääsu andmine on pigem suurem eraelu puutumatuse riive kui telefoninumbrile või e-posti aadressile juurdepääsu andmine.

Kontaktandmetele juurdepääsu taotluse läbivaatamisel hinnatakse, kas on põhjendatud anda juurdepääs ainult telefoninumbrile või e‑posti aadressile või mõlemale või on kohane juurde­pääsu andmisest keelduda. Seega, iga kord hinnatakse kontaktandmete saamise vajadust ja põhjendatust ning sellest lähtudes tehakse otsus. Otsustamisel lähtutakse isikuandmete töötle­mise põhimõtetest, sealhulgas eesmärgipärasusest ja minimaalsusest.

Muudatus on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega, mille artikli 6 lõike 1 punkti f kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps. Kehtiva lõike alusel on aga välistatud kontaktandmetele juurde­pääs teatud juhtudel juba enne sellist kaalumist, mis võiks viia järelduseni, et andmetöötlus on põhjendatud.

Endiselt jääb kehtima piirang, et kontaktandmetele ei anta juurdepääsu reklaamiks (RRS-i § 51 lg 5 p 3) ega uuringuks, välja arvatud avaliku ülesande täitjale teenuse osutamise korral (p 4).

Eelnõu § 2 punktiga 19 muudetakse RRS-i § 70 lõiget 2 isiku RR-i järgse elukoha aadressi muutmata jätmise kohta.

Kehtiva lõike kohaselt ei ole isiku RR-i kantud elukoha aadressi muutmise aluseks isiku asu­mine või paigutamine statsionaarsele haiglaravile, ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavasse hoolekandeasutusse, hooldamisele hooldusperesse, kinnipidamisasutusse või kaitseväeteenis­tusse. Praktikas on see sõnastus tekitanud küsimusi, sest ei ole selgelt aru saada, kas on mõeldud, et ei tohi elukohta registreerida lõikes nimetatud viibimiskohta või ei tohi üldse elukoha aadressi muuta, kui isik on selles viibimiskohas.

Seega täpsustatakse õigusselguseks sissejuhatavas lauseosas, et RR-i järgset elukoha aadressi ei muudeta, kui RR-i on kantud viibimiskoha aadress põhjusel, et isik on asunud või paigutatud statsionaarsele haiglaravile, ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavasse hoolekandeasutusse, hooldamisele hooldusperesse või kinnipidamisasutusse24. See on erand RRS-i § 70 lõike 1 juhtudest, kui RR-i järgset elukoha aadressi võib muuta elukohateate alusel (p 1), konsulaar­seaduses sätestatud korras isiku teate alusel välisriigis alaliselt või peamiselt elamise korral (p 6), välisriigi asutuselt saadud andmete alusel (p 7) või kohtulahendi alusel, millega otsusta­takse lapsendamine (p 8).

Eelnõu § 2 punktiga 20 tunnistatakse kehtetuks RRS-i § 70 lõike 2 punkt 6, mille kohaselt ei muudeta RR-i järgset elukoha aadressi alusel, et isik asub kaitseväeteenistusse. Praktikas on tihti olukordi, kus kaitseväelased elavad teenistuse ajal ka kodus, ja kui nad perekonnaga kolivad, on vaja registreerida ka uue elukoha aadress. Kehtiv punkt seda ei võimalda, mistõttu tunnistatakse see kehtetuks. Edaspidi saavad kaitseväelased uue elukoha aadressi registreerida, olenemata RR-i järgsest viibimiskohast.

Eelnõu § 2 punktiga 21 muudetakse RRS-i § 71 lõiget 3 elukoha andmete RR-i kandmise kohta juhul, kui isiku andmed kantakse RR-i esimest korda Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljaandmisel.

Kehtiva lõike kohaselt kantakse sellisel juhul RR-i elukoha andmetena välisriigi nimetus, mitte täpne aadress. See tähendab, et isik peab elukoha aadressi RR-i kandmiseks esitama elukoha­teate. See on lisakohustus. Et vältida tarbetut koormust, sätestatakse, et kui isik taotleb esimest korda Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti, kantakse RR-i selle dokumendi taotluses esitatud elukoha aadress. Andmete edastamise viis ei muutu: andmed saadi ka varem taotluselt. Täpsustatakse aga lisaks seda, et elukoha aadressi ei võeta mitte kontaktandmetest, nagu on sätestatud kehtivas lõikes, vaid andmetest üldisemalt. See lisab selgust, kuna kontaktandmed saavad RR-is olla ainult e-posti aadress ja telefoninumber ning nii võiks jääda mulje, justkui need saaks kanda elukoha aadressina RR-i.

Muudatus hõlmab vaid Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi esmataotlust. Järgmistel kordadel kohaldatakse välisriigis elavale Eesti kodanikule kehtivaid nõudeid, st uue elukoha aadressi registreerimiseks peab esitama elukohateate.

Eelnõu § 2 punktidega 22 ja 23 täiendatakse RRS-i § 74 lõigetega 21 ja 22 EL-i kodaniku elukohateate esitamise kohta.

1) Lõikes 21 sätestatakse tingimused, millal ei pea EL-i kodanik elektroonilist elukohateadet digiallkirjastama.

EL-i kodanik peab RRS-i § 80 lõike 1 kohaselt esitama oma välisriigi elukoha aadressi RR‑i kandmiseks elukohateate RR-i kantud Eesti elukoha järgsele KOV-ile või RR-is Eesti elukoha puudumise korral RR-i volitatud töötlejale. EL-i kodanik võib olla aga juba Eestist lahkunud ja tal ei pruugi olla võimalik kasutada enam e-rahvastikuregistrit ega anda digi­allkirja. Sel juhul on tal võimalik esitada elukohateade vaid postiga. Seetõttu ei lõpeta EL‑i kodanikud sageli Eestist lahkudes oma elukoha andmete kehtivust RR-is. Nii jäävad nad RR-i subjektideks ja nende tähtajaline elamisõigus kehtib edasi, välja arvatud juhul, kui ruumi omanik nõuab elukoha andmete muutmist.

Et tagada RR-i andmete ajakohasus, on vaja võimaldada EL-i kodanikul esitada elektrooni­line elukohateade digiallkirjata, näiteks kui see saadetakse omanimeliselt e-posti aadressilt või kui ametnik on muul moel veendunud EL-i kodaniku isikusamasuses. ELKS‑i § 2 lõikes 5 on sätestatud, et EL-i kodaniku või tema perekonnaliikme isik tuvastatakse või tema isikusamasust kontrollitakse isikut tõendava dokumendi alusel või selle puudumise korral muu dokumentaalse tõendi alusel. See, mis tõendi alusel loeb ametnik isikusamasuse tõendatuks, on KOV-i kaalutlusõigus. Kui välisriigi elukoha andmed kantakse RR-i, lõppeb ka EL-i kodaniku tähtajaline elamisõigus ja PPA tunnistab kehtetuks tema isikutunnistuse.

RR-i andmete ajakohasuse tagamiseks ei piisa ainult sellest, et EL-i kodanikke enne püsivalt välisriiki kolimist elukohateate esitamise võimalustest teavitada, sest osa EL-i kodanikke on praeguseks juba Eestist lahkunud. Eeldatavasti on ka tulevikus juhtumeid, kus EL-i kodanik ei esita RR-i kandmiseks oma välisriigi elukoha andmeid kas teadmatusest või tahtlikult, isegi kui talle seda kohustust meelde tuletatakse.

Muudatus tõhustab elukoha registreerimise menetlust. Samuti saavutatakse RR-is parem andmekvaliteet, mis võimaldab KOV-il pidada oma elanike üle korrektsemat arvestust. KOV-i ülesanne osutada oma elanikele teenuseid ja anda toetusi on ebaõigete elukoha andmete korral raskendatud. Muudatus mõjutab ka PPA andmete kvaliteeti, sest elamis­õiguse andmeid töödeldakse elamislubade ja töölubade registris. Elektroonilise elukoha­teate esitamine on lihtsam ja kiirem ning tagab paremini, et EL-i kodanik esitab uue elukoha aadressi RR-i kandmiseks ja elukoha andmed on seega registrites õiged.

2) Lõikes 22 sätestatakse, et juhul, kui isikukoodita EL-i kodaniku elukoha kannab pärast isikukoodi andmist RR-i KOV (RRS-i § 40 lg 3 p 5), esitatakse elukohateade isiklikult kohapeal. Kuna EL-i kodanikule antakse edaspidi isikukood elukoha registreerimise menetluse osana (vt § 2 p-de 12 ja 13 selgitust), st ta esitab vaid elukohateate, tuleb see esitada KOV‑is kohapeal nagu isikukoodi taotlus praegu.

Eelnõu § 2 punktiga 26 täiendatakse RRS-i § 75 lõikega 11 EL-i kodaniku elukohateate andmete koosseisu kohta. Lõikes sätestatakse, et juhul, kui KOV annab EL-i kodanikule isiku­koodi, et kanda tema elukoha andmed esimest korda RR-i (RRS-i § 40 lg 3 p 5), peab EL-i kodanik elukohateates märkima enda ja vajadusel teiste isikute, näiteks abikaasa või lapse kohta:
1) RRS-i § 75 lõike 1 punktides 1 ja 3–6 nimetatud andmed:
• isikunimi;
• kontaktandmed;
• olemasolu korral välisriigi isikukood;
• välisriigist saabumisel eelmise elukoha riik ja Eestist välismaale lahkumise aeg;
• kõrgeim omandatud haridustase;
• ütluspõhised andmed rahvuse, emakeele ja omandatud kõrgeima haridustaseme kohta, kui neid ei ole RR-is või kui haridustase on muutunud ja muudatust ei ole RR-i kantud RRS-i § 21 lõike 1 punkti 16 alusel;
2) RRS-i § 41 lõike 1 punktides 2, 3, 5 ja 10 nimetatud andmed:
• sugu;
• sünniandmed, sealhulgas sünniaeg ja -koht;
• kodakondsuse andmed;
• isikut ja kodakondsust tõendava dokumendi andmed.

RRS-i § 41 lõike 1 punktides 2, 3, 5 ja 10 nimetatud andmed tuleb esitada vaid juhul, kui need ei ole KOV-ile isikut tõendavalt dokumendilt kättesaadavad. See tähendab, et kui EL-i kodanik esitab kohapeal elukohateadet esitades oma isikut tõendava dokumendi, millel on RRS-i § 41 lõike 1 punktides 2, 3, 5 ja 10 nimetatud andmed, ei pea ta neid elukohateatele enam lisama.

Muudatus on vajalik, sest edaspidi antakse isikukood elukoha registreerimise menetluse osana (vt § 2 p-de 12 ja 13 selgitust). Seetõttu peavad elukohateates olema märgitud andmed, mida on vaja isikukoodi moodustamiseks ja mis praegu esitatakse isikukoodi taotluses.

Eelnõu § 2 punktiga 27 tunnistatakse kehtetuks RRS-i § 76, milles on reguleeritud elukoha­teate säilitamist. Lõike 1 kohaselt säilitatakse seda kümme aastat. Tartu Linnavalitsus tegi koos­kõlastusringil ettepaneku lühendada säilitustähtaega viiele aastale või tunnistada paragrahv kehtetuks, põhjendades, et:

piisab, kui elukohateade on üles laaditud rahvastikuregistrisse ja elukoha registreerimise toimi­kus on kättesaadavad kõik alusdokumendid. Elukohateatel puudub selline õiguslik tähendus, nagu näiteks on abiellumisavaldusel, abielu lahutamise avaldusel, sünni registreerimise avaldu­sel. Elukoha aadressi[l] on õiguslik tähendus eelkõige avaliku ülesande täitmisel, see ei anna isikule õigust kasutada ruumi elukohana, kuid puudub ruumi kasutamise õigus.

Siseministeerium on ettepanekut analüüsinud ja leiab, et on põhjendatud tunnistada § 76 kehtetuks, sest praktikas ei lähe paberil elukohateateid üldjuhul vaja. Paberil elukohateadet võib minna vaja üliharva, näiteks kui on vaja kontrollida allkirja õigsust. Võib aga eeldada, et probleemid ilmnevad üldjuhul kiiresti ja allkirja õigsuse kontrollimiseks ei ole vaja paberil elukohateateid säilitada kümme aastat. Oluline on, et elukohateade on olemas RR-is ja elukoha registreerimise toimikus on vajalikud alusdokumendid. Seetõttu on säilitustähtaja reguleerimi­ne RRS-is ebamõistlik. Paragrahvi kehtetuks tunnistamise järel kehtestavad KOV‑id paberil elukohateate säilitamise tähtaja ise oma dokumendihaldussüsteemi liigitusskeemis või teabe tervikülevaates.

Eelnõu § 2 punktidega 28 ja 31 täiendatakse RRS-i § 79 lõikega 6 ja § 87 lõikega 5, et reguleerida lapse elukoha aadressi RR-i kandmist KOV-i algatusel juhul, kui ühel hooldus­õiguslikul vanemal ei ole selleks teise hooldusõigusliku vanema nõusolekut.

RRS-is ei ole seda praegu sõnaselgelt reguleeritud, mistõttu peavad KOV-id lähtuma RRS-i § 79 lõikest 5, mille kohaselt järgitakse alaealise lapse elukoha aadressi RR-i kandmisel PKS-i ja lastekaitseseadust. See tähendab, et ühise hooldusõiguse korral peab olema elukoha aadressi RR-i kandmiseks mõlema vanema nõusolek. RRS-i § 84 lõike 1 punkti 3 alusel keeldub KOV elukoha aadressi RR‑i kandmisest, kui elukohateate andmed on puudulikud.

Praegu registreerib KOV õiguslünga ületamiseks ühe hooldusõigusliku vanema nõusolekuta lapse elukoha RRS-i § 86 alusel, mille kohaselt võib KOV algatada elukoha aadressi RR-i kandmise või selle muutmise, kui isik viibib püsivalt KOV-i territooriumil ja on RR-i subjekt ning tema elukoha aadress ei ole kantud RR-i või isiku kinnitusel ei kasuta ta enam RR-i kantud aadressijärgset elukohta. KOV võib selle algatada sotsiaalhoolekande-, meditsiini-, pääste-, politsei- või muu asutuse või isiku antud andmete alusel RRS-i 11. peatükis sätestatud korras. See ei ole aga piisavalt õigusselge alus.

Seetõttu antakse § 79 lõikes 6 hooldusõiguslikule vanemale õigus pöörduda KOV-i, kui tema alaealise lapse elukoha aadressi RR-i kandmiseks ei ole teise hooldusõigusliku vanema nõus­olekut, ja KOV võib seejärel viia läbi RRS-i 11. peatükis sätestatud elukoha andmete muutmise menetluse. Paragrahvi 87 lõikes 5 täpsustatakse, et see on lubatud, kui KOV-ile teadaolevalt kasutab laps elukohateates märgitud ruumi oma alalise või peamise elukohana ja on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) lapse elukoha aadressi RR-i kandmiseks ei saa lapse teise hooldusõigusliku vanemaga mõistliku aja jooksul ühendust või
2) teine hooldusõiguslik vanem ei anna lapse elukoha aadressi RR-i kandmiseks nõusolekut ja tal ei ole sellest keeldumiseks mõistlikku põhjendust.

On oluline, et iga kord proovitaks saada teise hooldusõigusliku vanemaga ühendust, et saada temalt nõusolek lapse elukoha registreerimiseks. Ainult juhul, kui ühendust või nõusolekut ei saada, tuleb lähtuda § 79 lõikest 6 ja § 87 lõikest 5. Sätteid ei kohaldata jagatud vanemlusele, mille korral elab laps osa ajast ühe hooldusõigusliku vanemaga ja osa teisega. Sellisel juhul tuleb vanematel pöörduda kohtusse ja taotleda otsustusõiguse üleandmist ühele vanemale (PKS-i § 119).

1) KOV-ile teadaolevalt elukohateates märgitud ruumi alalise või peamise elukohana kasutamine

KOV-i ülesanne on tuvastada lapse alaline või peamine elukoht, mitte hinnata, kas ta veedab rohkem aega ühe või teise hooldusõigusliku vanema juures või kumma juures oleks tal parem elada. KOV-ile teadaolevalt kasutab laps elukohateates märgitud ruumi oma alalise või peamise elukohana juhul, kui KOV on tema faktilise elukoha kindlaks teinud. Arvesta­des, et elukoha registreerimine on haldusmenetlus, võib KOV haldusmenetluse seaduse § 38 kohaselt nõuda nii menetlusosaliselt kui ka muult isikult tema käsutuses tõendeid ja andmeid, mille alusel teeb KOV kindlaks elukoha registreerimiseks olulised asjaolud. Tõend võib olla näiteks menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paik­vaatlus, tunnistaja ütlus ja eksperdi arvamus. KOV saab koguda tõendeid, näiteks külastades lapse kodu, vesteldes lapse ja tema vanematega, küsides teavet lasteaialt või koolilt või tutvudes kohtulahendiga, mis annab näiteks ühele vanemale ainuhooldusõiguse või elukoha registreerimises otsustusõiguse või millest selgub lapse elukoht. Lapse elukoht võib selguda ka näiteks suhtluskorra määrusest või kohtulikult kinnitatud vanematevahelisest kompro­missist.

2) Lapse teise hooldusõigusliku vanemaga ei saa mõistliku aja jooksul ühendust või ta ei anna nõusolekut ja tal ei ole selleks mõistlikku põhjendust

Mõistlikku aega tuleb hinnata, lähtudes konkreetsest juhtumist. Ei saa eeldada, et kõigis juhtumites on mõistlik aeg sama. KOV-il tuleb aktiivselt tegutseda, et saada teise hooldus­õigusliku vanemaga ühendust. Kui see ei õnnestu, peab KOV hindama, kui kaua on konkreetsel juhul mõistlik oodata. Paragrahvi 79 lõiget 6 ja § 87 lõiget 5 saab kohaldada ka juhul, kui üks hooldusõiguslik vanem on kolinud välisriiki ja teisel vanemal ega KOV‑il ei ole tema uusi kontaktandmeid.

Mõistlik põhjendus on puudu näiteks juhul, et hooldusõiguslikul vanemal, kes on nõusoleku andmisest keeldunud, ei ole tõendeid selle kohta, et lapsel on mitu elukohta või et lapse alaline või peamine elukoht on just tema juures, ega veenvat selgitust, miks lapse elukohta ei saa teise vanema juurde registreerida.

Oluline on rõhutada, et kui § 87 lõike 5 tingimused ei ole täidetud, st KOV-il ei ole võimalik kindlaks teha, et laps elab püsivalt just ühe hooldusõigusliku vanema juures, ei või KOV teise vanema nõusolekuta lapse elukohta registreerida, vaid lõpetab menetluse.

Lapse hooldusõiguslik vanem, kes on teise vanema nõusolekuta lapse elukoha registreerimist taotlenud, saab sellest keeldumist vaidlustada. Samuti saab vanem, kes nõusolekut ei andnud, vaidlustada lapse elukoha registreerimise, kui KOV on seda teinud. Esitada saab vaide (RRS-i § 104) või pöörduda halduskohtusse.

Muudatusettepaneku kujunemine

25. septembril 2023 korraldas Siseministeerium koosoleku „Lapse elukoha registreerimine teise vanema nõusolekuta“. Koosolekul olid esindatud kõik asutused, kes olid 2023. aasta väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamisel sellel teemal arvamust avaldanud, näiteks Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Sotsiaal­ministeerium, Õiguskantsleri Kantselei ning Eesti Linnade ja Valdade Liit. Arutati, kas lapse elukohta tohib registreerida ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta. Sageli tuleb KOV-is menetleda elukohateateid, millega üks hooldusõiguslik vanem soovib registreerida lapse elukoha, kuid selleks ei ole teise hooldusõigusliku vanema nõusolekut: kas ei saada temaga ühendust või ta keeldub nõusolekut andmast.

Koosolekul lepiti kokku, et Siseministeerium analüüsib koostöös Sotsiaalministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti ja KOV-idega:
• mis põhjustel on olnud vaja registreerida lapse elukohta teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta;
• kuidas on sellistel juhtudel elukohateateid menetletud;
• kui palju on selliseid juhte olnud;
• mis muutuks lastekaitsetöötajate hinnangul nende töös, kui RRS-i muuta;
• kui suur on KOV-i registripidajate, lastekaitsetöötajate ja perelepitajate hinnangul vajadus RRS-i muuta.

Siseministeerium koostas KOV-i registripidajate, lastekaitsetöötajate ja perelepitajate vastuste põhjal hetkeolukorra kirjelduse, mille edastas koosolekul osalejatele 13. märtsil 2024. Hetke­olukorra kirjeldusest lähtudes teatasid koosolekul osalejad, et toetavad RRS-i muutmist. Sise­ministeerium koostas 2024. aasta aprillis esialgse muudatusettepaneku, mille kohaselt võib KOV juhul, kui lastekaitsetöötaja on esitanud kirjaliku põhjendatud seisukoha, et alaealise lapse elukoha aadressi RR-i kandmine on lapse huvides, kanda selle RR-i ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) KOV ei saa lapse elukoha aadressi RR-i kandmiseks teise vanemaga mõistliku aja jooksul ühendust;
2) teine vanem ei anna lapse elukoha aadressi RR-i kandmiseks nõusolekut ja tal ei ole sellest keeldu­miseks mõistlikku põhjendust;
3) KOV on veendunud, et lapse peamine elukoht on elukohateates märgitud KOV-is;
4) lapse elukoha aadressi RR-i kandmine on vastavuses kohtulahendiga.

6. septembril 2024 korraldas Siseministeerium järgmise koosoleku, kus otsustati jätta seadus­eelnõu sõnastusest välja:
• lapse huvide kaalumine;
• lastekaitsetöötaja – asendati KOV-iga, kes otsustab, kas kaasata lastekaitsetöötaja;
• kohtulahend, sest see on üks tõenditest, mida KOV saab kasutada elukoha tuvastamiseks.

Otsene viide lapse huvide kaalumisele jäeti välja seetõttu, et haldusmenetluses tuleks teha kindlaks vaid faktiline olukord ehk see, kus laps elab. Faktilise elukoha kindlakstegemine ei sõltu lapse huvidest. Kui viidata lapse huvidele, tekib oht, et seni tsiviilkohtumenetluses peetud vanematevahelised vaidlused hooldus- ja suhtlusõiguse üle kanduvad elukoha registreerimise vaidlusse ja seega haldus-, vaide- või halduskohtumenetlusse. See, kus laps elama peaks, on üks olulisematest küsimustest hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustes. Seega võib juhtuda, et sama küsimuse üle on samal ajal kaks kohtuvaidlust: elukoha registreerimise vaidlus halduskohtu­menetluses ja hooldus- või suhtlusõiguse vaidlus tsiviilkohtumenetluses. Selliste olukordade vältimiseks ja vähendamiseks otsustati jätta lapse huvide kaalumisele viitamata.

Viide lastekaitsetöötajale jäeti välja seetõttu, et lapse elukohta on võimalik välja selgitada ka teistel KOV-i ametnikel. Seda, kas konkreetsel juhul on vaja lastekaitsetöötaja hinnangut, peaks otsustama KOV. Kui ilmneb ilmseid tõendeid, näiteks kohtulahend, ei pruugi olla vaja laste­kaitsetöötajat kaasata ja menetluse saab läbi viia KOV-i registripidaja. Nii arvestatakse ka vajadusega vähendada lastekaitsetöötajate koormust, millele on viidatud 2023. aastal koos­kõlastamisele saadetud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu välja­töötamise kavatsuses laste heaolu suurendamiseks25, milles oli ettepanek muuta lastekaitse­töötaja ülesandeid, sealhulgas käsitletud võimalust jagada neid teiste KOV‑i ametnikega. See ettepanek on ka laste ja perekondade huvides, sest jätab lastekaitsetöötajatele rohkem aega abistada abivajavaid ja hädaohus lapsi. Samas säilib teistel KOV-i ametnikel võimalus kaasata lastekaitsetöötaja, kui see on konkreetsel juhul vajalik.

Eelnõu § 2 punktiga 29 tunnistatakse kehtetuks RRS-i § 82, milles on reguleeritud elukoha­teate esitamist avalikku ülesannet täitvale asutusele ja isikule, kes edastab selle KOV‑ile. Sise­ministeerium küsis avalikku ülesannet täitvatelt asutustelt ja isikutelt, kas praktikas on olnud vaja seda paragrahvi kohaldada. Selgus, et ei ole, sest elukohateate esitamiseks saab kasutada e‑rahvastikuregistrit. Seetõttu tunnistatakse paragrahv kehtetuks.

Eelnõu § 2 punktiga 30 täiendatakse RRS-i § 87 lõikega 31. Paragrahvis 87 on reguleeritud KOV-i algatusel RR-is elukoha andmete muutmist. Lõikega 31 sätestatakse, et KOV säilitab isiku elukoha aadressi RR-i aktuaalsete andmete hulgas linna ja linnaosa või valla täpsusega, kui isik ei kasuta enam RR-i kantud aadressijärgset elukohta ja ta viibib RR‑i järgi RRS-i § 96 lõikes 1 nimetatud:
1) ööpäevaringses sotsiaalteenust osutavas hoolekandeasutuses, välja arvatud juhul, kui isik on lähisuhtevägivalla ohver;
2) hooldusperes hooldamisel;
3) vanglas kinnipeetavana;
4) kaitseväeteenistuses;
5) üliõpilaskodus või ühiselamus;
6) Eesti riigi või tööandja välislähetuses;
7) välismaal õppimiseks.

See on vajalik juhul, kui ruumi omanik ei algata elukoha aadressi muutmist, aga KOV-ile on teada, et isik ei ela enam oma RR‑i järgsel elukoha aadressil. Sel juhul saab KOV ebaõige aadressi ära muuta, säilitades RR-i aktuaalsete andmete hulgas linna ja linnaosa või valla. Elukoha aadressi võib olla vaja muuta, isegi kui ruumi omanik seda ei algata, näiteks juhul, kui isik on maja maha müünud ja uus omanik ei algata elukoha aadressi muutmist, mistõttu võib eelmise omaniku elukoha aadress jääda RR-is valeks. Võib ka juhtuda, et isik ise on maja omanik ja teda ei saa sealt muul viisil välja registreerida, sest ei ole teist omanikku, kes seda nõuaks. Väljaregistreerimine võib aga olla oluline näiteks, kui majas elab pensionär, kes ei saa üksi elava pensionäri toetust seetõttu, et seal on RR-i järgi veel kellegi elukoht, kuigi ta seal ei ela. Kui KOV on sellisest olukorrast teadlik, saab ta ebaõige elukoha aadressi omal algatusel ära muuta.

Eelnõu § 2 punktidega 32 ja 39 muudetakse RRS-i § 91 lõike 1 teist lauset ja täiendatakse rakendussätteid §-ga 1126 elukoha aadressi muutmise kohta juhul, kui isik viibib RR-i järgi RRS-i § 96 lõikes 1 nimetatud:
1) ööpäevaringses sotsiaalteenust osutavas hoolekandeasutuses, välja arvatud juhul, kui isik on lähisuhtevägivalla ohver;
2) hooldusperes hooldamisel;
3) vanglas kinnipeetavana;
4) kaitseväeteenistuses;
5) üliõpilaskodus või ühiselamus;
6) Eesti riigi või tööandja välislähetuses;
7) välismaal õppimiseks.

Kehtiva § 91 lõike 1 kohaselt võib isik või tema seaduslik esindaja sel juhul taotleda elukoha aadressi säilitamist RR-i aktuaalsete andmete hulgas linna ja linnaosa või valla täpsusega pärast seda, kui omaniku nõudmisel on isiku elukoha aadressi kehtivus RR-is lõpetatud. Kuna isikul, kes viibib näiteks hoolekandeasutuses või vanglas, ei ole alati lihtne seda taotleda, on mõistlik, et KOV saaks ruumi omaniku nõudmisel elukoha aadressi muutmise korral jätta RR-is isiku elukohaks linna ja linnaosa või valla ilma tema algatuseta. Seetõttu muudetakse § 91 lõike 1 teist lauset nii, et edaspidi säilitab KOV elukoha aadressi RR-i aktuaalsete andmete hulgas linna ja linnaosa või valla täpsusega, kui isik viibib RR-i järgi RRS‑i § 96 lõikes 1 nimetatud viibimiskohas. Paragrahvi 91 lõiget 1 ei kohaldata, kui isik on vahepeal esitanud oma uue elukoha aadressi.

Et kohelda isikuid võrdselt, täiendatakse rakendussätteid §-ga 1126. Selles sätestatakse, et kui isiku elukoha aadressi kehtivus on lõpetatud RRS-i § 91 lõike 1 alusel ajal, millal ta viibis § 96 lõikes 1 nimetatud viibimiskohas, taastab KOV selle aktuaalsuse linna ja linnaosa või valla täpsusega. See on vajalik, kui KOV ei saanud omaniku nõudmisel elukoha aadressi kehtivuse lõpetamise ajal seda linna ja linnaosa või valla täpsusega säilitada põhjusel, et viibimiskoha andmed ei olnud veel kantud RR-i, kuid KOV teab, et isik viibis sellel ajal RRS‑i § 96 lõikes 1 nimetatud viibimiskohas. Aadressi aktuaalsus taastatakse, kui mitteaktuaalsete andmete hulka kandmise alus on olnud õigusvastane, kehtetu või tühine või on tehtud viga (RRS-i § 26 lg 3).

Eelnõu § 2 punktiga 34 muudetakse RRS-i § 94 lõiget 2, milles on sätestatud, et kui isiku RR‑i järgsel elukoha aadressil puudub aadressiobjekt, lõpetab KOV RR-is elukoha andmete kehtivu­se. Kuna „aadressiobjekt“ hõlmab ka hoonestamata katastriüksust, on praegu võimalik kanda RR‑i elukoha aadressina ruum, kus ei ole võimalik alaliselt elada.

Et seda vältida, täpsustatakse, et KOV lõpetab RR-is elukoha aadressi kehtivuse juhul, kui sellel ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi, st eluruumi või muud ruumi, kui isik:
1) taotleb ehitatava hoone või muu ruumi aadressi elukoha aadressina RR-i kandmist;
2) tõendab sellise ruumi kasutamist elukohana, mis ei ole eluruum;
3) taotleb Eesti laevaregistrisse kantud laeva laevapere liikmena laeva ja selle kodusadama asukohajärgse KOV-i kandmist oma elukoha aadressiks.

Muudatus on vajalik, et elukoht ei oleks registreeritud sinna, kus isik tegelikult ei ela ja kus ei ole võimalik elada. On oluline, et elukoha andmed oleksid RR-is õiged, sest paljusid avalikke teenuseid osutatakse ja toetusi antakse elukoha järgi.

Eelnõu § 2 punktiga 35 muudetakse RRS-i § 100 lõiget 1. Kehtivas lõikes on sätestatud, et kui RR-i subjekt esitab menetluses avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule kontakt­andmed või lisa-aadressi, mis erinevad RR-i andmetest, kannab asutus või isik need RR-i.

1) Lõikes asendatakse „RR-i subjekt“ „isikuga“, sest praktikas esitatakse RR-i ka e-residentide kontaktandmeid ja lisa-aadresse, kuid nemad ei ole RR-i subjektid. On oluline kanda ka nende kontaktandmed ja lisa-aadressid RR-i, et riigiasutused ja KOV-id saaksid vajadusel nendega ühendust. E-residentsuse eesmärk on muu hulgas Eestis äri ajamine ja seetõttu on vaja pärida RR-ist ka e‑residentide andmeid. Andmeid võib olla vaja ka ettevõtluse järele­valveks. Eesmärk on, et kontaktandmed ja lisa-aadress oleksid ühest kohast kättesaadavad, mitte ei peaks neid pärima erinevatest registritest. Samuti on oluline, et need oleksid aja­kohased ning kõik avalikku ülesannet täitvad asutused ja isikud kannaksid need RR-i.

2) Lisaks täpsustatakse õigusselguseks, et kontaktandmed ja lisa-aadress kantakse RR-i ka juhul, kui neid RR‑is ei ole, mitte ainult juhul, kui andmed erinevad RR-i andmetest. Praegu tuleb see põhimõte välja vaid tõlgendamise teel.

Muudatus ei riiva intensiivselt isikute põhiõigusi. Samuti ei ole sellel märkimisväärset koormavat mõju.

Eelnõu § 2 punktidega 36 ja 38 täiendatakse RRS-i § 100 lõikega 11 ja rakendussätteid §‑ga 1103, et lõpetada alla 15-aastase kontaktandmete kandmine RR-i.

1) Kuivõrd alaealise lapsega seotud küsimustes võetakse ühendust tema seadusliku esindajaga, ei ole vaja lapse kontaktandmeid RR-i kanda. Seetõttu jäetakse see kohustus § 100 lõike­ga 11 ära. Edaspidi kantakse RR-i ainult vähemalt 15-aastase alaealise kontaktandmed, sest eelnõu § 2 punktiga 2 laiendatakse tema haldusteovõimet, sealhulgas antakse õigus esitada kontaktandmed RR-i ise. Olenevalt sellest, kas on vaja võtta ühendust alaealise endaga või tema seadusliku esindajaga, on võimalik kasutada alaealise või esindaja kontaktandmeid.

2) Kuna edaspidi kantakse RR-i vaid vähemalt 15-aastase alaealise kontaktandmed, täpsusta­takse §-s 1103, et enne paragrahvi jõustumist RR-i kantud alla 15-aastase kontaktandmete kehtivus lõpetatakse.

Eelnõu § 2 punktiga 37 täiendatakse RRS-i rakendussätteid §‑ga 1071, et lõpetada kuni kümneaastase lapse kõrgeima omandatud haridustaseme kehtivus RR-is. Kui enne selle paragrahvi jõustumist on RR-i kantud kuni kümneaastase lapse RRS-i § 21 lõike 1 punktis 17 nimetatud kõrgeim omandatud haridustase, lõpetatakse selle kehtivus ja määratakse uueks haridustasemeks RRS-i § 21 lõike 4 kohaselt automaatselt „hariduseta/alusharidus“ (vt § 2 p 4 selgitust).

3.3. Eelnõu jõustumine

Eelnõu §-ga 3 sätestatakse eelnõu jõustumise aeg. Eelnõu jõustub kolmes osas:
1) § 1 punktid 3, 5, 6, 8, 9, 11, 12, 15–17, 19 ja 21 ning § 2 punktid 1, 5–11, 14–17, 19, 20, 22, 27–34 ja 39 jõustuvad üldises korras;
2) § 1 punktid 4, 7, 13, 14, 18 ja 20 ning § 2 punktid 2–4, 12, 13, 18, 21, 23­–26 ja 35–38 jõustuvad 2025. aasta 15. detsembril;
3) § 1 punktid 1, 2, 10 ja 22 jõustuvad 2026. aasta 1 jaanuaril.

Jõustumisajad erinevad IT arendustööde valmimise aja tõttu. Osa muudatusi jõustub üldises korras, sest nende rakendamiseks ei ole vaja teha eeltööd, arendada IT-d ega pikemalt kohaneda.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

PKTS-is ja RRS-is ühtlustatakse terminikasutust: „meditsiiniline sünnitõend“ asendatakse „tervishoiuteenuse osutaja tõendiga“ (vt seletuskirja p-s 3 § 1 p 9 ja § 2 p 7 selgitust). Praegu on kasutusel mõlemad terminid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole töötatud välja Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks. Eelnõu on kooskõlas isiku­andmete kaitse üldmäärusega (vt seletuskirja p 2.3).

6. Seaduse mõjud

Sisukor
d
6.1. Koondatakse sünni registreerimise pädevus 16 MK KOV-i 34
6.2. Määratakse RR-is kuni kümneaastase lapse haridustasemeks automaatselt „hariduseta/alusharidus“ 39
6.3. Laiendatakse 15–17‑aastase haldusteovõimet 41
6.4. Reguleeritakse tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünni registreerimist 43
6.5. Võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul oma lapse sünni registreerimisel avaldada tema kodakondsus 45
6.6. Pikendatakse EL-i kodaniku perekonnaliikme RR-i subjektsuse kehtivusaega 46
6.7. Võimaldatakse anda EL-i kodanikule isikukood elukoha registreerimise menetluses 47
6.8. Tehakse osa surnu andmeid avalikult kättesaadavaks 48
6.9. Võimaldatakse kontaktandmetele juurdepääs õigustatud huvi korral 49
6.10. Võimaldatakse kanda RR-i Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi esmataotluses esitatud välisriigi elukoha täpne aadress 52
6.11. Võimaldatakse EL-i kodaniku elukoha Eestist välisriiki registreerimise korral esitada elukohateade elektrooniliselt digiallkirjastamata 53
6.12. Võimaldatakse registreerida lapse elukoht KOV-i algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta 55
6.13. Kaotatakse võimalus esitada elukohateade avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule 58
6.14. Võimaldatakse lõpetada RR-i järgse elukoha aadressi kehtivus, kui sellel ei ole RRS-i § 77 kohast ruumi 59
6.15. Kohustatakse avalikku ülesannet täitvat asutust ja isikut kandma oma menetluses RR-i ka RR-i mittesubjekti kontaktandmed ja lisa-aadressi 60
6.16. Lõpetatakse alla 15-aastase kontaktandmete RR-i kandmine 61
6.17. Koondmõju inimeste ja ettevõtjate halduskoormusele 62

6.1. Koondatakse sünni registreerimise pädevus 16 MK KOV-i

6.1.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

1) Sihtrühm: MK KOV-ide (16) perekonnaseisuametnikud, kes registreerivad sünde. Sihtrühm on väike: igas MK KOV-is üldjuhul üks-kaks ametnikku.

• Mõju ulatus on keskmine. Kuigi võib muutuda töökorraldus, ei kaasne eeldatavasti kohane­misraskusi, sest MK KOV-id registreerivad sünde ka praegu. Võib sageneda selliste sünni registreerimise avalduste menetlus, mida ei ole võimalik e-rahvastikuregistris esitada. E‑avalduse alusel sünni registreerimise koormus aga pigem väheneb, kuna 5. aprillil 2024 hakati RR‑is sellistel juhtudel tegema automaatseid sünnikandeid.26

• Mõju esinemise sagedus on keskmine. Osa perekonnaseisuametnikke registreerib sünde igal tööpäeval, näiteks Tartu Linnavalitsus 2023. aastal 826 sündi, Tallinna Perekonnaseisu­amet 3609 ja Pärnu Linnavalitsus 373. Kuna 5. aprillil 2024 hakati RR-is tegema automaat­seid sünnikandeid, on perekonnaseisuametniku registreeritud sündide arv suuresti vähene­nud. Näiteks 2024. aasta mais registreeriti RR‑is 815 sündi: 172 korral tegi kande ametnik (21%) ja 643 korral tehti automaatkanne (79%). 108 automaatkannet vaatas läbi perekonna­seisuametnik, et väljastada paberil sünnitõend. E-rahvastikuregistris esitati 84% selle kuu sünni registreerimise avaldustest. Kuna inimestel on vaja MK KOV-i kohapeale sündi registreerima minna vähe, ei avaldu ka mõju MK KOV-idele tihti, vaid keskmiselt.

Tabel 1. Registreeritud sündide koguarv KOV-ides aastatel 2021–2023 (allikas: RR)
Sünni registreerija
2021. aasta
2022. aasta
2023. aasta
MK KOV (16)
8034
6944
6489
KOV (63)
5104
4644
4232
Kokku
13 138
11 588
10 721

Tabel 2. Registreeritud sündide arv KOV-iti aastatel 2021–2023 (allikas: RR)27

Perekonnaseisuasutus
2021
2022
2023
1.
Harku Vallavalitsus
174
168
153
2.
Jõelähtme Vallavalitsus
69
57
52
3.
Kuusalu Vallavalitsus
54
48
51
4.
Raasiku Vallavalitsus
63
74
42
5.
Rae Vallavalitsus
397
334
295
6.
Viimsi Vallavalitsus
242
213
176
7.
Keila Linnavalitsus
94
103
75
8.
Loksa Linnavalitsus
14
9
9
9.
Maardu Linnavalitsus
95
94
75
10.
Tallinna Perekonnaseisuamet
4472
3876
3609
11.
Kose Vallavalitsus
85
79
79
12.
Anija Vallavalitsus
67
56
47
13.
Lääne-Harju Vallavalitsus
96
109
116
14.
Kiili Vallavalitsus
95
68
75
15.
Saku Vallavalitsus
141
111
126
16.
Saue Vallavalitsus
329
281
231
17.
Hiiumaa Vallavalitsus
82
62
62
18.
Toila Vallavalitsus
23
22
22
19.
Narva-Jõesuu Linnavalitsus
18
13
135
20.
Kohtla-Järve Linnavalitsus
114
131
35
21.
Lüganuse Vallavalitsus
34
41
22
22.
Alutaguse Vallavalitsus
30
16
273
23.
Sillamäe Linnavalitsus
50
56
133
24.
Narva Linnavalitsus
343
283
17
25.
Jõhvi Vallavalitsus
179
127
48
26.
Jõgeva Vallavalitsus
150
122
107
27.
Põltsamaa Vallavalitsus
65
63
84
28.
Mustvee Vallavalitsus
28
33
23
29.
Türi Vallavalitsus
112
100
98
30.
Järva Vallavalitsus
98
98
90
31.
Paide Linnavalitsus
84
70
87
32.
Haapsalu Linnavalitsus
108
94
89
33.
Lääne-Nigula Vallavalitsus
60
67
71
34.
Vormsi Vallavalitsus
0
1
1
35.
Tapa Vallavalitsus
85
97
73
36.
Vinni Vallavalitsus
59
56
52
37.
Väike-Maarja Vallavalitsus
65
54
46
38.
Viru-Nigula Vallavalitsus
38
31
33
39.
Rakvere Vallavalitsus
54
27
44
40.
Haljala Vallavalitsus
44
23
23
41.
Rakvere Linnavalitsus
149
153
120
42.
Kadrina Vallavalitsus
55
49
33
43.
Põlva Vallavalitsus
119
100
107
44.
Räpina Vallavalitsus
48
45
34
45.
Kanepi Vallavalitsus
45
55
49
46.
Pärnu Linnavalitsus
475
408
373
47.
Tori Vallavalitsus
124
137
137
48.
Põhja-Pärnumaa Vallavalitsus
74
70
67
49.
Lääneranna Vallavalitsus
35
40
32
50.
Häädemeeste Vallavalitsus
55
38
32
51.
Saarde Vallavalitsus
43
34
21
52.
Kihnu Vallavalitsus
10
7
6
53.
Rapla Vallavalitsus
146
122
91
54.
Kehtna Vallavalitsus
46
47
40
55.
Kohila Vallavalitsus
91
70
63
56.
Märjamaa Vallavalitsus
61
66
54
57.
Muhu Vallavalitsus
21
21
11
58.
Ruhnu Vallavalitsus
3
0
1
59.
Saaremaa Vallavalitsus
286
287
274
60.
Tartu Linnavalitsus
1071
889
826
61.
Elva Vallavalitsus
171
145
118
62.
Tartu Vallavalitsus
198
171
165
63.
Kambja Vallavalitsus
197
166
168
64.
Peipsiääre Vallavalitsus
44
36
42
65.
Kastre Vallavalitsus
89
86
88
66.
Nõo Vallavalitsus
42
49
34
67.
Luunja Vallavalitsus
90
78
76
68.
Valga Vallavalitsus
99
112
95
69.
Otepää Vallavalitsus
71
78
36
70.
Tõrva Vallavalitsus
46
36
45
71.
Viljandi Linnavalitsus
160
139
152
72.
Viljandi Vallavalitsus
131
102
113
73.
Põhja-Sakala Vallavalitsus
69
57
54
74.
Mulgi Vallavalitsus
51
54
46
75.
Võru Vallavalitsus
109
87
90
76.
Rõuge Vallavalitsus
37
36
23
77.
Antsla Vallavalitsus
28
35
21
78.
Setomaa Vallavalitsus
28
16
14
79.
Võru Linnavalitsus
111
100
91

KOKKU
13 138
11 588
10 721

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. MK KOV-ide töökoormus võib suureneda, kuid mitte oluliselt, sest suurem osa sünni registreerimise avaldusi esitatakse juba praegu e‑rahvastikuregistris. Kui arvestada, et tänu automaatsetele sünnikannetele on sünni registreerimise koormus MK KOV-ides vähenenud, ei ole see ka pärast muudatust väga suur ja perekonnaseisuametnikel on rohkem aega keerulisemateks juhtumiteks. Kuna MK KOV‑ides on olnud seni rohkem sünni registreerimise menetlusi kui ülejäänud KOV‑ides, on nende perekonnaseisuametnikel ka suurem kogemus erinevate juhtumite lahendamisel. Seega ei vaja nad keerulisemate juhtumite lahendamiseks Siseministeeriumilt nii palju juhendamist, vaid saavad iseseisvalt sünnid kiiresti ja õigesti registreeritud.

Umbes 15% juhtudel registreeritakse sünd KOV-is kohapeal, kuigi seda ei pea tegema. Kuna väikeste KOV-ide elanikud ei pruugi soovida läbida edaspidi pikka vahemaad, et registreerida sünd MK KOV-is, võivad nad eelistada rohkem e-rahvastikuregistrit ja osa sündidest võidakse registreerida automaatselt. See hoiab kokku perekonnaseisuametnike tööaega keerukamateks sünni registreerimise juhtumiteks.

2) Sihtrühm: muude KOV-ide (63) perekonnaseisuametnikud, kes registreerivad sünde. Siht­rühm on väike: igas KOV-is üldjuhul üks-kaks ametnikku.

• Mõju ulatus on suur, sest kuna sünni registreerimise pädevus koondatakse 16 MK KOV-i, ei täida ülejäänud KOV-id enam seda ülesannet. Töökorraldus muutub märkimisväärselt ja see eeldab sihiteadlikku kohanemist, arvestades, et kui sünde ei registreerita, ei ole vaja 63 KOV-is enam ka perekonnaseisuametnikke.

• Mõju esinemise sagedus varieerub KOV-iti sõltuvalt sellest, kui tihti on seni olnud vaja sündi registreerida (vt tabel 2): mõnes KOV-is vähe, mõnes iga päev. Samas hakati 5. aprillil 2024 tegema automaatseid sünnikandeid, mis on juba vähendanud perekonna­seisuametnike töökoormust märgatavalt. Näiteks 2024. aasta mais registreeriti RR‑is 815 sündi: 172 korral tegi kande ametnik (21%) ja 643 korral tehti automaatkanne (79%). 108 automaatkannet vaatas läbi perekonnaseisuametnik, et väljastada paberil sünnitõend. E-rahvastikuregistris esitati 84% selle kuu sünni registreerimise avaldustest. Seega on vajadus minna KOV-i kohapeale sündi registreerima pigem väike.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on keskmine. Kuna perekonnaseisuametniku registree­ritud sündide arv on tänu automaatsetele sünnikannetele nüüdseks märgatavalt kahanenud, on juba praegu paljudele KOV-idele koormav hoida tööl kahte perekonnaseisuametnikku. Kuigi KOV-ides ei pruugi olla vaja sündi nii tihti registreerida, et oleks vaja kahte pere­konnaseisuametnikku, on vaja hoida pädevat asendajat puhkuseks ja haigestumise korral.

Kuna muud KOV-id peale MK KOV-ide edaspidi sünde ei registreeri, peavad nad leidma oma perekonnaseisuametnikele uued ülesanded. Samas teevad KOV-i ametnikud pere­konnaseisuametniku tööd tihti osakoormusega ja täidavad ka praegu teisi ülesandeid. Seega ei pruugi see olla probleem. Siiski ei saa välistada, et osa KOV-ides võib muudatus tähen­dada perekonnaseisuametniku koondamist, kui ei ole piisavalt uusi ülesandeid anda.

Positiivne on, et KOV saab soovi korral suunata perekonnaseisuametnikud, kes praegu sünde registreerivad, tööle KOV-i teistesse valdkondadesse. Kuna sünni saab registreerida e-rahvastikuregistris või lähimas MK KOV-is, ei ole ka mõistlik hoida igas väikeses KOV‑is, kus võib olla aastas vaja registreerida vaid paar sündi, eraldi kahte perekonnaseisu­ametnikku.

Lisaks perekonnaseisuametnikele mõjutab muudatus ka sotsiaal- ja lastekaitse valdkonna spetsialiste. KOV võib olla lapse seaduslik eestkostja ja seega peab esitama tema sünni registreerimise avalduse. Sellisel juhul ei saa avaldust esitada e-rahvastikuregistris, vaid tuleb edaspidi minna MK KOV-i kohapeale. Samas ei tule selliseid olukordi ette väga sageli.

3) Sihtrühm: Siseministeeriumi ametnikud, kes juhendavad perekonnaseisuametnikke pere­konnaseisutoimingute tegemisel. Sihtrühm on väike: umbes kümme ametnikku.

• Mõju ulatus on väike. Kuigi Siseministeeriumi ametnike töökorraldus võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi, sest sünni registreerimise menetlus jääb üldjoontes samaks – muutuvad vaid kohad, kus sündi registreeritakse. Kuna sünni registreerimise kohti jääb vähemaks, jääb vähemaks ka perekonnaseisuametnikke, keda Siseministeerium juhendab ja koolitab ning kellele on vaja eksameid korraldada. Kuna sünde registreerivad edaspidi vaid MK KOV-id, kellel on rohkem menetlusi ja seega rohkem praktikat, on nad loodetavasti pädevamad iseseisvalt keerulisemaid juhtumeid lahendama. MK KOV-ides on ka väiksem tööjõu voolavus. Tänu sellele on nende perekonnaseisuametnikel pikem töö­staaž ja suurem kogemus perekonnaseisuametnikena. Ülejäänud KOV-ide perekonnaseisu­ametnike voolavus on suurem, ning kuna tulevikus ei vaja need KOV‑id perekonnaseisu­ametnikke, ei pea Siseministeeriumi ametnikud neid enam koolitama ja eksamineerima. See hoiab kokku Siseministeeriumi ametnike tööaega, et juhendada MK KOV-i perekonna­seisuametnikke keerulisemates juhtumites.

• Mõju esinemise sagedus on suur. Mõju avaldub regulaarselt. Siseministeerium peab taga­ma sünni registreerimise menetluse kvaliteedi.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike või puudub. Muudatus on Siseministeeriumi ametnikele positiivne, kuna tõenäoliselt väheneb vajadus perekonnaseisuametnikke juhen­dada. Samas võib perekonnaseisuametnikel olla muudatuse järel alguses rohkem küsimusi. Tõenäoliselt aga varsti küsimuste arv väheneb, kui nad on uue töökorraldusega harjunud.

6.1.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: vanemad, kes registreerivad lapse sünni. Sihtrühm on suur, sest ühel või teisel viisil võivad sünni registreerimisega kokku puutuda kõik Eesti elanikud, keda on 2024. aasta seisuga 1 374 687.28

• Mõju ulatus on keskmine. Kuna edaspidi ei saa enam sündi kõigis 79 KOV-is registreerida, peab sõitma pikema vahemaa MK KOV‑i, kui soovitakse või on vaja esitada sünni registreeri­mise avaldus kohapeal. Mõju on kõige suurem seega neile, kes elavad maakonnakeskustest kaugel. Samas on sünni registreerimise avalduse esitamise ja seega pikema vahemaa läbimise vajadus harv. Samuti on Eestis vahemaad linnade vahel väikesed. Kuigi sihtrühma käitumine võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

• Mõju esinemise sagedus on väike, kuna sündi ei ole vaja registreerida tihti ja mõni inimene ei tee seda kunagi. Näiteks on Statistikaameti andmetel ühel Eestis elaval emal keskmiselt 1,9 last. Seejuures on see näitaja madalaim Ida-Virumaal ja Harjumaal ning kõrgeim Jõgevamaal ja Järvamaal.29

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on keskmine. Muudatus võib koormata, sest kohapeal sünni registreerimiseks peavad need, kes varem oleksid saanud ka väiksemas KOV-is sündi registreerida, läbima pikema vahemaa. Risk on suurem nende seas, kes ei saa e‑rahvastiku­registris sündi registreerida, näiteks alaealised vanemad. 2023. aastal ei saanud e‑rahvasti­kuregistris registreerida 1,5% sündidest. Sellistel juhtudel peab MK KOV-i kohapeale minema. Samas asuvad ka sünnitushaiglad ja lastearstid sageli maakonnakeskustes ning seda arvestades ei ole ebasoovitav mõju liiga suur. E-rahvastikuregistris esitatud sünni registreerimise avalduste arv on stabiilselt olnud üle 80% avalduste koguarvust: 2021. aastal 82%, 2022. aastal 81% ja 2023. aastal 83%.

Muudatusel võib olla ka emotsionaalne mõju. Inimene võib olla harjunud oma elukohajärgse KOV-iga suhtlema. Seetõttu võib muudatus olla emotsionaalselt raske. Samas, kui arvestada, et sündi registreeritakse harva, ei saa tekkida harjumust kindlas kohas just sündi registreerida.

Positiivne on, et kui sünni registreerib MK KOV-i perekonnaseisuametnik, kellel on selles tõenäoliselt rohkem kogemust ja pädevust, võib menetlus kiireneda.

Järeldus: muudatusel on oluline mõju. Osa KOV-idele on muudatus koormav, sest praeguste perekonnaseisuametnike tööülesandeid on vaja muuta või nad koondada. MK KOV-ides võib kohapeal sünni registreerimise arv kasvada, mistõttu võib vähesel määral suureneda ka töö­koormus. Inimestele võib mõjuda muudatus negatiivselt, sest teatud juhtudel peavad nad läbima lapse sünni registreerimiseks suurema vahemaa. Samas eelistab suurem osa registreerida sünni juba praegu e-rahvastikuregistris.

6.2. Määratakse RR-is kuni kümneaastase lapse haridustasemeks automaatselt „hariduseta/alusharidus“

6.2.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

1) Sihtrühm: KOV-i ametnikud, kes nõustavad vanemaid lapse haridustaseme määramisel, ja teised KOV-i ametnikud, kes puutuvad haridusandmetega kokku muudes menetlustes. Sihtrühm on väike: igas KOV-is üks-kaks ametnikku.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Praegu peavad KOV-i ametnikud vanemaid vahel nõustama, mis haridustase kuni kümneaastasele lapsele määrata. Muudatus aitab vähendada selgitustööd, sest vanemad ei pea edaspidi kuni kümneaastase lapse haridustaset esitama. Kuigi võib muutuda KOV-i ametnike töökorraldus, ei kaasne eeldatavasti kohane­misraskusi.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on KOV-i ametnikele positiivne, sest eeldatavasti väheneb selgitustöö. Samuti ei pea eksliku haridustaseme parandamiseks enam vanematega suhtlema.

2) Sihtrühm: SMIT. Sihtrühm on väike: paar töötajat.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. RR-i volitatud töötlejat SMIT-i mõjutab muudatus seetõttu, et tal on ülesanne parandada RR-is andmeid. Praegu, kui lapse vanemad kahtlevad, mida tema haridustasemeks määrata, pöörduvad nad vahel SMIT‑i RR-i kliendi­toe poole. Mõju võib esineda potentsiaalselt igal tööpäeval, kuid praktikas tuleb haridus­taseme määramise küsimusi ette harva. Kui lapsele on valitud vale haridustase, saab SMIT selle parandada, lahendades selliseid juhtumeid ükshaaval. Muudatuse järel parandab SMIT korraga kõigi kuni kümneaastaste laste eksliku haridustaseme, määrates selleks „hariduse­ta/alusharidus“. Samuti saab ta seda teha juhul, kui kuni kümneaastasele lapsele ei ole määratud haridustaset.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on SMIT-ile positiivne, sest vähe­neb RR-i klienditoe poole pöördumine selleks, et RR-is haridustaset parandada.

6.2.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: kuni kümneaastase lapse vanemad. Sihtrühma suurus on keskmine. 18. juuli 2024. aasta seisuga oli RR-is kuni kümneaastaste seas 12 450 last, kelle haridustase ei olnud „hariduseta/alusharidus“, samuti 37 908 last, kellel haridustase puudus. Selliste laste vanemaid on umbes 65 000.

• Mõju ulatus on keskmine. Kuni kümneaastase lapse haridustaseme määramine muutub lihtsamaks, selgemaks ja mugavamaks. Vanemad ei pea enam nuputama, mis haridustase RR-is määrata, sest kuni kümneaastase lapse haridustase määratakse RR-is automaatselt ja nad ei saa seda enam ise teha. Nii on edaspidi kõigi kuni kümneaastaste laste haridustase RR-is õige.

• Mõju esinemise sagedus on väike. Eeldatavasti ei puutu vanemad muudatusega kokku tihti. Enamik neist ei esita oma kuni kümneaastase lapse haridustaseme määramise kohta küsimu­si ega määra talle tegelikust kõrgemat haridustaset. On aga ka vanemaid, kes teadlikult määravad lapsele vale haridustaseme, näiteks doktorikraadi. Neile avaldab muudatus kõige suuremat mõju, sest sellistel juhtudel ei kanta kuni kümneaastasele lapsele enam ütlus­põhiste andmete põhjal kõrgemat haridustaset, kui tal päriselt on. Samas ka praegu leitakse need juhud üles ja parandatakse RR‑i andmete kvaliteedi tagamise töö osana, et RR-is oleksid laste haridusandmed õiged.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on vanematele positiivne, sest nad ei pea enam oma kuni kümneaastase lapse haridustaset RR-is ise määrama. Negatiivne mõju võib avalduda neile, kes teadlikult määravad lapsele vale haridustaseme, näiteks doktorikraadi, sest edaspidi nad seda enam teha ei saa. Samas leitakse ka praegu sellised vead üles ja parandatakse need RR‑i andmete kvaliteedi tagamise töö osana.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Mõju on sihtrühmadele positiivne, sest kõigil kuni kümneaastastel lastel on edaspidi RR-is õige haridustase.

6.3. Laiendatakse 15–17‑aastase haldusteovõimet

6.3.1. Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm:
• KOV-id (79), kes tagavad 15–17-aastasele juurdepääsu tema RR-i andmetele ning kanna­vad RR-i tema ütluspõhised andmed rahvuse, emakeele ja omandatud kõrgeima haridus­taseme kohta, kontaktandmed ja lisa-aadressi;
• MK KOV-id (16), kes väljastavad 15–17-aastasele perekonnasündmuse tõendeid.
Sihtrühm on väike: kokku umbes paarsada KOV-i ametnikku.

• Mõju ulatus on keskmine. KOV-id tagavad ka praegu juurdepääsu RR-i andmetele. See ei ole uus ülesanne. Samas peavad KOV-id jälgima edaspidi alaealise vanust, et teada, kas nad peavad tagama talle juurdepääsu tema RR-i andmetele või kandma tema andmed RR-i. MK KOV-id peavad väljastama ka perekonnasündmuse tõendeid. Kuigi töökorraldus võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

• Mõju esinemise sagedus on pigem väike, sest eeldatavasti küsivad 15–17-aastased harva KOV-is oma RR-i andmetele juurdepääsu, esitavad andmeid RR-i või taotlevad perekonna­sündmuse tõendit.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on pigem väike. Kuna 15–17-aastased saavad esitada KOV‑ile vaid ütluspõhiseid andmeid, kontaktandmeid ja lisa-aadresse, ei ole ohtu, et kaasneb väga suur negatiivne mõju, isegi kui esitatakse valeandmeid. Seejuures on ka teovõimelisi täisealisi, kes võivad esitada valeandmeid, sealhulgas oma laste kohta. Seega ei ole risk uus. Positiivne on, et kui 15–17-aastastel tekib harjumus oma RR‑i andmeid vaadata ja ajakohastada, võib arvata, et nad teevad seda ka hiljem täiskasvanutena. See on KOV-idele oluline, tagamaks, et andmed oleksid RR-is õiged ja ajakohased. On teoreetiline risk, et 15–17-aastane ja tema vanem soovivad samal ajal esitada vastukäivaid andmeid, kuid tõenäosus, et keegi paha­tahtlikult esitab valeandmeid, on väike. Kui aga selline juhtum tuleb ette, võib see suurendada KOV-i töökoormust, et selgitada välja õiged andmed. Samuti ei ole ette näha, et negatiivseid tagajärgi võiks tuua 15–17-aastasele tema perekonnasündmuse tõendi väljastamine.

6.3.2. Sotsiaalne mõju

1) Sihtrühm: 15–17-aastase vanemad. Sihtrühm on keskmine: kuna 15–17-aastaseid on Eestis umbes 45 000, on nende vanemate arv suurusjärgus 80 000 – 90 000.

• Mõju ulatus on keskmine. 15–17-aastase vanemad peavad harjuma sellega, et neil ei ole enam ainuõigust pääseda juurde oma lapse RR‑i andmetele ega kõiki tema andmeid RR-i esitada. Vanemate käitumine võib muutuda, kuid eeldatavasti ei kaasne kohanemisraskusi. Näiteks võib tekkida esialgu vastuseis, kuna paljud vanemad on harjunud ise oma lapse andmeid esitama ja otsustama, mis andmeid esitada. Eeldatavasti harjuvad nad siiski uue süsteemiga ja kohandavad oma käitumist. Selle tulemusena võib vanemate sekkumine väheneda ja usaldus suureneda.

• Mõju esinemise sagedus võib varieeruda, sest eeldatavasti ei hakka kõik 15–17-aastased aktiivselt oma RR-i andmeid vaatama, andmeid RR-i esitama ega perekonnasündmuse tõendi väljastamist taotlema. Seega võib vanematele, kelle laps on aktiivsem, avalduda mõju sagedamini. Osale vanematest ei pruugi mõju üldse avalduda.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. On vanemaid, keda häirib näiteks, kui tema lapsele saadetakse kiri, et kontaktandmed peaks RR-is üle vaatama ja vajadusel neid uuendama. 15–17-aastase poole pöördutakse otse siiski vaid juhul, kui ta saab kõnealuses küsimuses iseseisvalt tegutseda. Näiteks saadetakse alaealisele KOV-i volikogu valimiste teabeleht ning edastatakse infot isikut tõendava dokumendi taotlemise menetluses ja EL-i kodanikule isikukoodi andmise või tema elukoha registreerimise menetluses, st menetlus­tes, kus alaealine saab olla ise avaldaja. Muudes menetlustes, kus alaealise haldusteovõimet ei ole laiendatud, tuleb suhelda tema vanema kui seadusliku esindajaga ja sel juhul kasutatakse suhtlemiseks vanema kontaktandmeid. Probleem on praegu, et vanemad ei pruugi olla esitanud RR-i 15–17-aastase kontaktandmetena tingimata just tema kontakt­andmeid, vaid enda omad, mis tähendab, et alaealise kontaktandmed ei ole RR-is õiged.

On teoreetiline risk, et 15–17-aastane ja tema vanemad esitavad RR-i samal ajal vastu­käivaid andmeid või et alaealine kas kogemata või tahtlikult esitab valeandmeid, kuid tõenäosus, et see on pahatahtlik, on väike. Kuna andmeid, mida 15–17-aastane edaspidi esitada saab, ei ole palju, ei kujune see eeldatavasti probleemiks. RRS-i § 98 kohaselt peab RR-i subjekt tagama oma kontaktandmete olemasolu ja õigsuse RR-is. 15–17-aastasel on edaspidi õigus esitada kontaktandmeid ise, kuid see ei kaota tema vanema kohustust tagada oma lapse andmete õigsus RR-is.

Positiivne mõju avaldub selles, et ka 15–17-aastane saab võtta osa oma andmete esitamise eest vastutuse. Nii ei pea vanem näiteks lapse telefoninumbri vahetamise korral meeles pidama, et uus telefoninumber tuleb esitada RR-i. Seda saab teha 15–17‑aastane ise ja vähendada sellega oma vanema halduskoormust. Positiivne mõju avaldub ka selles, et edaspidi saab 15–17-aastane taotleda enda perekonnasündmuse tõendi väljastamist ise ja ei pea seda paluma teha vanemal. See vähendab samuti vanema halduskoormust.

2) Sihtrühm: 15–17-aastased. Sihtrühma suurus on keskmine: umbes 45 000.

• Mõju ulatus on keskmine. Muudatus on 15–17-aastastele suur: edaspidi saavad nad vaadata oma RR-i andmeid, osa andmeid RR-i esitada ja taotleda perekonnasündmuse tõendi väljastamist. Kuna edaspidi saavad nad esitada RR-i osa andmeid ise, suureneb ka nende vastutus esitada õiged andmed. Samas on see võimalus, mitte kohustus. Alaealise, seal­hulgas tema andmete õigsuse eest vastutab endiselt tema vanem. 15–17-aastaste käitumine võib seega muutuda, kuid eeldatavasti ei kaasne kohanemisraskusi.

• Mõju esinemise sagedus varieerub, sest oleneb sellest, kas 15–17-aastane soovib vaadata oma RR-i andmeid, esitada RR-i andmeid või taotleda perekonnasündmuse tõendi väljasta­mist.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui 15–17-aastane saab taotleda ka enda perekonnasündmuse tõendi väljastamist või vaatab oma RR-i andmeid näiteks e-rahvastiku­registris, ei ole sellel otseseid negatiivseid tagajärgi. Alaealine on seetõttu lihtsalt oma andmetest paremini teadlik. Andmete RR-i esitamise puhul peab aga arvestama riskiga, et 15–17-aastane ei pruugi veel täielikult mõista, et valeandmete esitamisel võivad olla õigus­tagajärjed. Samas on ka teovõimelisi täiskasvanuid, kes ei taha esitada õigeid andmeid või ei saa aru, et valeandmete esitamine ei ole õige. Kui võimaldada 15–17-aastasel võtta selliseid väiksema kaaluga kohustusi, võimaldab see tal õppida oma tegude eest vastutama.

Järeldus: muudatusel on oluline mõju. Avaldub positiivne mõju 15–17-aastastele, sest nende õigused suurenevad.

6.4. Reguleeritakse tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünni registreerimist

6.4.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

1) Sihtrühm: MK KOV-i perekonnaseisuametnikud. Sihtrühm on väike: igas MK KOV-is üks-kaks. Muudatus ei mõjuta teisi KOV-e, kuna eelnõuga koondatakse sünni registreeri­mise pädevus MK KOV-idesse (vt seletuskirja p-s 3 § 1 p 1 selgitust).

• Mõju ulatus on keskmine. Kuigi perekonnaseisuametnike töökorraldus võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi, sest MK KOV-id registreerivad sünde ka praegu. Edaspidi tuleb perekonnaseisuametnikul hinnata, kas sünniandmete kohta on piisavalt tõendeid juhul, kui laps sündis tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta ja ei ole tervishoiu­teenuse osutaja tõendit. See on erijuhtum, mis nõuab rohkem tööd. MK KOV‑ide töö­koormus võib seetõttu kasvada. Praegu palutakse sellistel juhtudel pöörduda emast põlvne­mise tuvastamiseks kohtusse.

• Mõju esinemise sagedus on väike. Lapsi sünnib kodus harva. Siseministeeriumi andmetel registreeriti 2023. aastal kodusünnitusabi ämmaemanda tõendi alusel 80 sündi, kohtu­määruse või muude tõendite alusel 3. See tähendab, et 2023. aastal registreeriti kolm tervis­hoiuteenuse osutaja tõendita sündi.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk võib olla keskmine, sest perekonnaseisuametnikud võivad olla esialgu sünniandmete kindlakstegemisel ettevaatlikud. Eeldatavasti aga tekib vilumus otsustamises, kas on sünni registreerimiseks piisavalt tõendeid või peab tegema sünniandmed kindlaks kohus. Kuigi tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünde on aastas üksikuid, on need juhtumid olnud perekonnaseisuametnikele ajamahukad, eriti juhul kui vanemad on keeldunud tuvastamast lapse emast põlvnemist kohtus.

2) Sihtrühm: Siseministeeriumi ametnikud, kes juhendavad MK KOV-i perekonnaseisuamet­nikke sünni registreerimisel. Sihtrühm on väike: paar ametnikku.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Perekonnaseisuametnikud võivad esialgu vajada rohkem juhendamist. Samas, kuna eelnõuga koondatakse sünni registreerimise päde­vus MK KOV‑idesse, jääb vähemaks perekonnaseisuametnikke, keda on vaja juhendada. Samuti on tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünde vähe, mistõttu on juhendamisvajadus harv.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui perekonnaseisuametnik on teinud sünni­andmed kindlaks muude tõendite alusel, saab ta ise sünni registreerida. Seega on tulevikus veel vähem juhtumeid, kus perekond tuleb sünniandmete kindlakstegemiseks kohtusse suunata ja väheneb kodusünni registreerimise vaidluste arv.

3) Sihtrühm: kohtunikud ja kohtujuristid, kes lahendavad perekonnaasju, sealhulgas juhtu­meid, kus laps on sündinud tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta. Eestis on kohtunikke kokku üle 250, kuid muudatus mõjutab vaid väheseid. Seega on sihtrühm väike.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünde on vähe, mistõttu avaldub mõju kohtunikele harva. Seni on olnud mitu perekonda, kellel ei ole olnud sünni registreerimiseks tervishoiuteenuse osutaja tõendit ja kellel on palutud emast põlvemise tuvastamiseks kohtusse pöörduda, kuid kes on selle asemel vaidlustanud KOV-i sünni registreerimisest keeldumise otsuse halduskohtus. Edaspidi saavad pere­konnaseisuametnikud paljudel juhtudel registreerida sünni ka muude tõendite alusel ja sellised juhtumid kohtusse ei jõua.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on kohtunikele pigem positiivne, sest peaks vähenema sünni registreerimise vaidluste arv maakohtus. Samas võivad edaspidi halduskohtunikeni jõuda juhtumid, kus sünni kohta esitatud muud tõendid ei ole olnud perekonnaseisuametniku hinnangul piisavad ja ta on keeldunud sünni registreerimisest. Selliste vaidluste lahendamiseks peab kohtupraktika alles kujunema. Seega võib haldus­kohtunike koormus veidi suureneda, aga kuna sünni registreerimise vaidlusi on seni olnud vähe ja ei ole ette näha, et see arv märgatavalt suureneks, ei ole põhjust arvata, et mõju kohtunikele oleks tervikuna oluline.

6.4.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: vanemad, kelle laps on sündinud tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta. Sihtrühm on võrreldes sündide koguarvuga väike. 2023. aastal registreeriti kolm sündi, mille kohta ei olnud tervishoiuteenuse osutaja tõendit. Seega oli 2023. aastal mõjutatud vanemaid kuus.

Mõju ulatus on suur. Inimesele on mugavam ja kiirem, kui ta saab kohtusse pöördumise asemel registreerida sünni MK KOV-is ka juhul, kui tema laps on sündinud tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta ja tal ei ole tervishoiuteenuse osutaja tõendit.

Mõju esinemise sagedus on väike, sest vanematel on vaja lapse sündi registreerida harva ja suurem osa lastest sünnib tervishoiuteenuse osutaja juuresolekul.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Negatiivne mõju võib avalduda juhul, kui perekonnaseisuametnik hindab tõendeid ekslikult, mille tulemusel:
• registreeritakse emana naine, kes ei ole last sünnitanud – samas on võimalik lapse tegelikul emal pöörduda sellisel juhul kohtusse;
• suunatakse perekond tegema sünniandmeid kindlaks kohtus, kuigi tegelikult oleks saanud sünni registreerida perekonnaseisuametnik.
Üldjuhul on muudatusel vanematele positiivne mõju, sest kui laps on sündinud tervishoiu­teenuse osutaja juuresolekuta, aga perekonnaseisuametnik on sünniandmed muude tõendite alusel kindlaks teinud, ei pea nad minema emast põlvnemist tuvastama kohtusse. See vähendab vanemate halduskoormust.

Järeldus: muudatusel on oluline mõju. Positiivne mõju avaldub vanematele, kelle laps on sündinud tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta. Edaspidi saavad nad kohtusse pöördumise asemel registreerida oma lapse sünni MK KOV-is, kui nad esitavad sünni kohta muud piisavad tõendid. Muudatusel on positiivne mõju ka MK KOV-idele, sest võimaldab neil registreerida sünni tervishoiuteenuse osutaja tõendile lisaks muude piisavate tõendite alusel. Nii hoitakse kokku menetlusaega ja -kulusid, mis tekivad juhtudel, kui vanemad on vaja suunata kohtusse. Samuti väheneb eeldatavasti kohtunike töökoormus ja lapsed saavad RR‑is kiiremini isiku­koodi, tänu millele on nende huvid paremini kaitstud.

6.5. Võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul oma lapse sünni registreerimisel avaldada tema kodakondsus

6.5.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm:
1) MK KOV-i perekonnaseisuametnikud, kes registreerivad sünde: igas MK KOV-is üks-kaks;
2) PPA ametnikud, kes annavad elamislube ja -õigusi.
Sihtrühm on väike, hõlmates kokku kuni 100 ametnikku.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on keskmised. Ka EL-i kodanikud saavad oma lapse sünni registreerimisel avaldada lapse kodakondsuse. Seega on regulatsioon perekonnaseisuametnike­le tuttav ja eeldatavasti ei kaasne kohanemisraskusi. Mõju võib avalduda tööpäeviti, kuid mitte regulaarselt. Suur osa sünni registreerimise avaldusi esitatakse e-rahvastikuregistris ja nendest omakorda suure osa alusel tehakse automaatne sünnikanne. Seega ei pruugi osa perekonna­seisuametnikest muudatusega üldse kokku puutuda. Ka PPA ametnikele on regulatsioon tuttav, tänu millele ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi. Kui vanemad saavad lapse kodakondsuse avaldada juba sünni registreerimisel, ei ole PPA-l hiljem vaja isikut tõendava dokumendi väljaandmiseks tema kodakondsust kindlaks teha.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on keskmine. Võib juhtuda, et kodakondsus, mille kolman­da riigi kodanik on lapse sünni registreerimisel avaldanud, ei ole õige ja PPA peab õige koda­kondsuse välja selgitama. Positiivne on, et PPA saab väljastada kolmanda riigi kodaniku lapsele kohe õige kodakondsusega elamisloakaardi ja tal ei ole vaja selgitada kodakondsust välja siis, kui lapsele tullakse taotlema isikut tõendavat dokumenti. Tänu sellele väheneb PPA töö­koormus, eeskätt elamisloakaardi väljastamisel. Teisalt võivad PPA ametnikud vajada Sise­ministeeriumi juhendamist, et nad vajadusel kontrolliksid lapse sünni registreerimisel avaldatud kodakondsuse õigsust ja küsiksid vanematelt tõendeid.

6.5.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: kolmanda riigi kodanikud, kes soovivad registreerida Eestis oma lapse sünni. Siht­rühm on väike. 2021. aastal oli 13 138 registreeritud sünnist 490 sellised, kus lapse üks või mõlemad vanemad olid kolmanda riigi kodanikud ja lapse sünni registreerimisel jäi koda­kondsus määramata. 2022. aastal registreeriti selliseid sünde 715, sünde oli kokku 11 588.

Mõju ulatus on keskmine. Muudatus lihtsustab kolmanda riigi kodanike elu, sest edaspidi saavad nad oma lapse kodakondsuse avaldada sünni registreerimisel. Kuigi nende käitumine võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

Mõju esinemise sagedus on väike, kuna sündi ei ole vaja registreerida tihti ja mõni inimene ei tee seda kunagi.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on kolmanda riigi kodanikele positiiv­ne, sest lihtsustab ja kiirendab lapse kodakondsuse avaldamist ja õige kodakondsusega elamis­loa andmist. Kolmanda riigi kodanike halduskoormus väheneb, sest neid ei jooksutata enam mitme asutuse vahel.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Mõju on positiivne, sest väheneb nii ametnike töö­koormus kui ka kolmanda riigi kodanike halduskoormus.

6.6. Pikendatakse EL-i kodaniku perekonnaliikme RR-i subjektsuse kehtivusaega

6.6.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ning majandusele

Sihtrühm: RR-i andmesaajad. RRS-i § 6 lõike 2 kohaselt lähtutakse avaliku ülesande täitmisel RR-i põhiandmetest. Seega kuuluvad sihtrühma kõik avaliku ülesande täitjad, kes RR-i andmetele tuginevad, samuti eraõiguslikud isikud, kes RR-i andmeid õigustatud huvi korral kasutavad. Sihtrühm on suur: üle 200 asutuse ja eraõiguslikud isikud.

Mõju ulatus on väike. RR-i andmesaajad ei pea edaspidi enam ise meeles pidama, et EL-i kodaniku perekonnaliikme RR-i subjektsus ei lõppe mitte siis, kui lõppeb elamisõiguse kehtivus, vaid 90 päeva pärast seda, sest see peegeldub RR-is. Nende isikute andmed, kes ei ole RR‑i subjektid, kantakse RR-i arhiivi. Isikutel, kes ei ole RR-i subjektid, ei ole võimalik saada elukohajärgseid avalikke teenuseid ja toetusi. Samas viibivad EL-i kodaniku perekonnaliikmed 90 päeva jooksul pärast elamisõiguse kehtivusaja lõppemist Eestis seaduslikul alusel. Seega on RR-i andmesaajatele oluline, et EL-i kodaniku perekonnaliikmete puhul valitseks õigusselgus. Kuigi võib muutuda RR-i andmesaajate käitumine, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

Mõju esinemise sagedus on väike, kuigi eeldatavasti ei puutu RR-i andmesaajad igal tööpäeval kokku EL-i kodaniku perekonnaliikmetega, kes viibivad 90 päeva jooksul pärast elamisõiguse kehtivusaja lõppemist Eestis. Kokku tehakse RR‑i aastas üle 100 miljoni päringu. Võrdluseks: elamisõigus antakse aastas ligikaudu 150-le EL‑i kodaniku perekonnaliikmele. Seega puudutab kogupäringutest vaid väike osa EL-i kodanike perekonnaliikmeid.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub, sest muudatus suurendab õigusselgust ja sellel on RR-i andmesaajatele positiivne mõju.

6.6.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: EL-i kodaniku perekonnaliikmed. Sihtrühma võib hinnata väikeseks. Aastas antakse elamisõigus ligikaudu 150-le EL‑i kodaniku perekonnaliikmele. Tänu muudatusele on EL-i kodaniku perekonnaliikmetel edaspidi RR-i subjektsus ka 90 päeva jooksul pärast elamisõiguse kehtivusaja lõppemist, kuigi eeldatavasti ei viibi nad kõik kogu selle aja Eestis.

Mõju ulatus on väike. Tänu muudatusele on EL-i kodaniku perekonnaliikmetel edaspidi RR-i subjektsus ka 90 päeva jooksul pärast elamisõiguse kehtivusaja lõppemist ja nende RR-i andmeid sellel ajal ei arhiveerita. Kui nende andmed arhiveeritaks, oleks neil aeganõudvam ja koormavam saada avalikke teenuseid ja toetusi. Tänu muudatusele on aga neil need Eestis tagatud ka 90 päeva jooksul pärast elamisõiguse kehtivusaja lõppemist. Kuigi EL-i kodaniku perekonnaliikmete käitumine võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

Mõju esinemise sagedus võib varieeruda. Mõju avaldub sagedamini nendele EL-i kodaniku perekonnaliikmetele, kes kasutavad Eestis aktiivselt avalikke teenuseid ja saavad toetusi. Mõju avaldub seejuures üksnes nendele, kes kasutavad Eestis teenuseid või saavad toetusi 90 päeva jooksul pärast elamisõiguse kehtivusaja lõppemist.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on EL-i kodaniku perekonnaliikmetele positiivne. Nende RR-i andmed arhiveeritakse edaspidi 90 päeva pärast nende elamisõiguse lõppemist. Seni on nad RR-i subjektid ja KOV-i elanikud. Seega on neil ka 90 päeva jooksul pärast elamisõiguse lõppemist võimalik saada elukohajärgsest KOV-ist avalikke teenuseid ja toetusi. Muudatusega tagatakse, et EL-i kodaniku perekonnaliikmete olukord seaduslikult Eestis viibimise ajal ei halveneks.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Nii EL-i kodaniku perekonnaliikmetele kui ka RR-i andmesaajatele on mõju positiivne.

6.7. Võimaldatakse anda EL-i kodanikule isikukood elukoha registreerimise menetluses

6.7.1. Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: KOV-i ametnikud, kes registreerivad elukohti ja annavad isikukoode. Sihtrühm on väike: umbes 300.

Mõju ulatus on keskmine. KOV-i ametnik saab edaspidi viia läbi ühe menetluse, milles annab EL-i kodanikule nii isikukoodi kui ka registreerib tema elukoha. Seega lihtsustab muudatus KOV-ide tööd. Siseministeerium juhendab KOV-e nii enne muudatuse jõustumist kui ka hiljem, näiteks saavad nad esitada küsimusi nii telefoni ja e-posti teel kui ka näiteks igakuisel infotunnil, mida korraldab Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakond. Kuigi KOV-ide töökorraldus võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

Mõju esinemise sagedus on keskmine. KOV-id registreerivad EL-i kodanike elukohti ja anna­vad isikukoode regulaarselt. 2023. aastal esitati kokku üle 70 000 elukohateate, sealhulgas EL‑i kodanike elukohateated. Samas sagedus varieerub: osa KOV-i ametnikke puutub muudatusega kokku rohkem, osa vähem.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on KOV-idele positiivne, sest aitab hoida kokku tööaega keerulisemateks menetlusteks.

6.7.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: EL-i kodanikud, kellele tuleb elukoha registreerimiseks anda isikukood. Sihtrühm on keskmine. 2024. aastal anti elukoha registreerimiseks EL-i kodanikele isikukoodi taotluse alusel 2633 isikukoodi, 2023. aastal 2572, 2022. aastal 2961 ja 2021. aastal 3256. Kokku anti 2023. aastal üle 50 200 isikukoodi ja 2024. aastal üle 44 000.

Mõju ulatus on keskmine. EL-i kodanikule antakse edaspidi ühes menetluses nii isikukood kui ka registreeritakse tema elukoht ja tal on vaja selleks esitada vaid üks taotlus. Praegu on vaja esitada kaks taotlust, mis on koormav. Kuigi EL-i kodanike käitumine võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

Mõju esinemise sagedus on väike. EL-i kodanik peab taotlema isikukoodi üksnes ühel korral Eestisse saabumisel.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on EL-i kodanikele positiivne, sest kahe menetluse asemel viiakse läbi üks. Seega peab EL-i kodanik esitama vaid ühe taotluse, mille alusel antakse talle isikukood ja registreeritakse elukoht. See vähendab halduskoormust ja hoiab kokku tema aega.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Nii KOV-idele kui ka EL-i kodanikele on mõju positiivne.

6.8. Tehakse osa surnu andmeid avalikult kättesaadavaks

6.8.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ning majandusele

1) Sihtrühm: MK KOV-i registripidajad, kes annavad juurdepääsu RR-i andmetele, sealhulgas surnu andmetele. Sihtrühm on väike: umbes 30.

• Mõju ulatus on väike. Eeldatavasti registripidajate töökorraldus ei muutu. Kuna osa surnu andmeid – IKS-i § 9 lõikes 4 nimetatud andmed ja isikukood – on edaspidi avaandmetena kõigile kättesaadavad, võib väheneda töökoormus.

• Mõju esinemise sagedus võib olla keskmine, sest juurdepääsu surnu andmetele taotletakse ja antakse regulaarselt.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on registripidajatele positiivne, sest väheneb nende andmete hulk, millele peab andma juurdepääsu RRS-i 8. peatüki kohaselt.

2) Sihtrühm: Siseministeeriumi ametnikud, kes juhendavad MK KOV-i registripidajaid surnu andmetele juurdepääsu andmisel. Sihtrühm on väike: paar ametnikku.

• Mõju ulatus on väike. Alguses võib suureneda vajadus muudatust registripidajatele selgitada. Töökoormus eeldatavasti oluliselt siiski ei suurene.

• Mõju esinemise sagedus on keskmine. Registripidajaid võib olla vaja juhendada, kuid mitte regulaarselt.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on Siseministeeriumi ametnikele positiivne: arvestades, et osale surnu andmetele ei ole vaja enam eraldi juurdepääsu anda, ei ole selles vaja ka registripidajaid juhendada. Samas võib esialgu suureneda Siseministee­riumi ametnike selgitusvajadus ja seega töökoormus.

3) Sihtrühm: RR-i andmesaajad. Sihtrühm on suur: üle 200 asutuse ja eraõiguslikud isikud, näiteks pangad.

• Mõju ulatus on keskmine. Praegu saab osa surnu andmetele juurdepääsu üksikpäringu alusel, edaspidi on need avaandmetena kättesaadavad. See teeb osa surnu andmeid RR-i andmesaajatele lihtsasti ja kiiresti kättesaadavaks, tänu millele on neil ka lihtsam oma teenuseid pakkuda. Samuti võimaldavad surnu andmed olla eraõiguslikul isikul teadlik, millal suhe kliendiga tema surma tõttu lõppeb.

• Mõju esinemise sagedus on pigem väike või keskmine olenevalt RR-i andmesaajast. Osa neist võib vajada surnu andmeid regulaarselt, näiteks tagamaks, et pensioni või sotsiaal­toetust makstakse vaid elavale isikule. RR-i tehakse üle 100 miljoni päringu aastas ja päritud andmete hulgas on ka paljude surnute andmed. Näiteks 2023. aasta novembris suri RR-i andmetel 1321 isikut.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on RR-i andmesaajatele positiivne, sest neil on võimalik saada ajakohasemaid surnu andmeid kiiremini ja lihtsamini. See on vajalik näiteks teenuste osutamisel ja toetuste maksmisel. Eraõiguslikest isikutest võivad surnu andmeid vajada näiteks pangad. Paraneb ka eraõiguslike isikute koostöö riigiga, sest nad saavad tugineda õigetele andmetele.

6.8.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: inimesed, kes vajavad RR-ist surnu andmeid. Sihtrühm on potentsiaalselt suur.

Mõju ulatus on keskmine. Inimesed ei pea enam üldjuhul taotlema surnu andmetele juurde­pääsu, kuna osa neist on avalikult kättesaadavad. Nii saavad nad vajalikud andmed kiiremini ja mugavamalt kätte.

Mõju esinemise sagedus on väike. Eeldatavasti ei vaja inimesed surnu andmeid tihti.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on inimestele positiivne, sest osa surnu andmetele on võimalik lihtsamini ja kiiremini juurdepääsu saada. Inimene ei pea põhjendama, miks tal on neid vaja. Tänu sellele väheneb halduskoormus.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Mõju on positiivne: väheneb asutuste töökoormus ning inimeste ja ettevõtjate halduskoormus.

6.9. Võimaldatakse kontaktandmetele juurdepääs õigustatud huvi korral

6.9.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

1) Sihtrühm: MK KOV-i registripidajad, kes annavad RR-i andmetele õigustatud huvi korral juurdepääsu. Sihtrühm on väike: umbes 30.

• Mõju ulatus on keskmine. Kui registripidaja on hinnanud kontaktandmetele juurdepääsu taotleja õigustatud huvi ja leidnud, et juurdepääs on põhjendatud, ei saa ta seda õigustatud huvist hoolimata praegu anda. Seda põhjusel, et ei ole selliseid kontaktandmeid, millele oleks RRS-i kohaselt õigustatud huvi korral juurdepääs lubatud. Edaspidi saab registripidaja anda juurdepääsu ka RRS-i § 100 lõikes 1 sätestatud kontaktandmetele, millele praegu juurdepääsu ei anta. Võib muutuda töökorraldus, kuid eeldatavasti ei kaasne kohanemis­raskusi. Muudatus on registripidajatele pigem positiivne, sest neil on võimalik anda juurde­pääs kontaktandmetele igal juhul, kui selleks on õigustatud huvi. Seega, muudatus pigem vähendab töökoormust ja selgitusvajadust, kuna ei tule rakendada erandeid olenevalt sellest, mis alusel on kontaktandmed RR-i kantud.

• Mõju esinemise sagedus on keskmine. Mõju esineb regulaarselt, kuid varieerub: osa registripidajaid puutub muudatusega kokku rohkem, osa vähem. Sagedasti päritakse kontaktandmeid selleks, et teavitada maaomanikke projekteerimis- ja arendustöödest või saada ühendust hagi esitamiseks või vahel kohtueelse kokkuleppe saavutamiseks. Samuti päritakse kontaktandmeid näiteks välisriigi pärimismenetluses, et leida Eestis elavaid pärijaid.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Pigem on muudatus registripidajatele positiivne, sest neil on võimalik anda juurdepääs kontaktandmetele igal juhul, kui selleks on õigustatud huvi. Nad saavad hinnata, kas konkreetsel juhul on see olemas, ja teha kaalutlusotsuse, kas anda juurdepääs või mitte. Võib kaasneda risk, et vale kaalutlusotsuse­ga suureneb nende juhtude arv, kus juurdepääs on antud ekslikult. See võib omakorda kaasa tuua vaidlusi, kas juurdepääs on õigesti antud. Seetõttu võib suureneda mõnevõrra töö­koormus.

2) Sihtrühm: SMIT-i:
• RR-i kasutajatoe töötajad, kes annavad õigustatud huvi korral ühekordse päringu alusel juurdepääsu RRS-i § 100 lõikes 1 sätestatud kontaktandmetele, ning
• IT arendajad, kes peavad X-tee teenuseid muutma.
Sihtrühm on väike: alla kümne töötaja.

• Mõju ulatus on keskmine. Et oleks võimalik anda juurdepääs ka kontaktandmetele, mis on saadud mujalt kui KOV-idest, näiteks Maksu- ja Tolliametist, PPA-st või Transpordi­ametist, on vaja muuta X-tee teenuseid. Vajadus on ühekordne. Mõne X-tee teenuse puhul võib olla vaja nõustada selle kasutajaid. X-tee teenuse kasutajad on nii asutused kui ka ettevõtjad. Asutusi muudatus ei mõjuta, kuna nad saavad kontaktandmetele põhjendatud alusel ka praegu juurdepääsu.

Samuti mõjutab muudatus SMIT-i seetõttu, et SMIT annab RR-is juurdepääsu, kui seda taotletakse 20–100 isiku kontaktandmetele. Sel juhul tuleb SMIT-il iga kord hinnata, kas juurdepääsu andmine on põhjendatud. Kui see on põhjendatud ja on olemas isikukoodid, saab SMIT anda kontaktandmetele juurdepääsu automaatselt. Kontaktandmetele juurde­pääsu taotlusi rahuldatakse seega SMIT-is edaspidi rohkem. Tänu sellele ei ole vaja RR-i kasutajatoe töötajatel kontaktandmetele juurdepääsu andmise põhimõtteid nii palju selgita­da, sealhulgas seda, miks ei ole võimalik juurdepääsu anda.

• Mõju esinemise sagedus on pigem keskmine: IT arendustööd on küll ühekordsed, kuid SMIT annab kontaktandmetele juurdepääsu regulaarselt.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on SMIT-ile positiivne, sest ta ei pea enam kontaktandmetele juurdepääsu andmisel jälgima nende RR-i kandmise alust. Üksikpäringu alusel kontaktandmetele juurdepääsu andmisel peab SMIT nagu praegu hindama taotleja õigust juurdepääs saada, kuid positiivse otsuse korral ei pea enam valima, mis kontaktandmetele juurdepääs antakse. Kui andmesaajal on püsijuurdepääsuõigus, saab õigustatud huvi korral anda kontaktandmetele juurdepääsu automaatselt nagu praegu, st taotleja pääseb suurema tõenäosusega juurde andmetele, millele püsijuurdepääsu õigus on talle juba antud. Need on andmesaajad, kelle õigustatud huvi on Siseministeeriumile esitatud taotluse alusel hinnatud ja leitud, et sellel eesmärgil andmetele, sealhulgas kontakt­andmetele püsijuurdepääsu andmine on põhjendatud. Muul eesmärgil andmeid kasutada ei tohi. Negatiivne on, et SMIT‑i töökoormus suureneb ajutiselt, sest on vaja muuta X‑tee teenuseid selliselt, et võimaldada pääseda juurde ka nendele kontaktandmetele, millele juurdepääsu õigust ei ole olnud seni ka püsijuurdepääsuga andmesaajal.

3) Sihtrühm: Siseministeeriumi ametnikud, kes otsustavad õigustatud huvi korral RRS-i § 100 lõikes 1 sätestatud kontaktandmetele juurdepääsu üle. Sihtrühm on väike: paar ametnikku.

• Mõju ulatus on keskmine. Kontaktandmetele juurdepääsu taotluse menetlus ei muutu: endiselt hinnatakse iga kord, kas see on põhjendatud. Võib aga kaasneda suurem vajadus selgitada juurdepääsu taotlejale selle andmise põhimõtteid: tuleb muuta Siseministeeriumi juhendit MK KOV-i registripidajatele ja vajadusel neid koolitada. Kui seni on olnud mõni­kord vaja juurdepääsu taotlejale selgitada, et õigustatud huvi korral ei ole õigust kõiki kontaktandmeid saada, siis edaspidi seda vajadust enam ei ole. MK KOV-i registri­pidajatele, kes kontaktandmetele juurdepääsu üle otsustavad, on vaja selgitada, et kui taotlus on hinnatud põhjendatuks, ei pea enam jälgima, mis on olnud kontaktandmete RR-i kandmise alus, mida praegu eraldi kontrollitakse. Kuigi võib muutuda Siseministeeriumi töökorraldus, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

• Mõju esinemise sagedus on pigem keskmine. Mõju võib esineda igal tööpäeval.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on Siseministeeriumile positiivne, sest lihtsustab ametnike tööd. Edaspidi ei pea enam kontaktandmetele juurdepääsu andmisel eristama nende RR-i kandmise alust ega selgitama juurdepääsu taotlejatele juurdepääsu­õiguste erinevusi, välja arvatud reklaamiks või uuringuks juurdepääsu andmise piirang.

4) Sihtrühm: asutused, kes taotlevad õigustatud huvi korral juurdepääsu RRS-i § 100 lõikes 1 sätestatud kontaktandmetele. Sihtrühm on suur: üle 200 asutuse.

• Mõju ulatus on väike. Edaspidi saavad asutused juurdepääsu kontaktandmetele igal juhul, kui neil on selleks õigustatud huvi. Juurdepääs antakse sama X-tee teenuse kaudu. Seega ei pea nad ise IT-d arendama: sama X-tee teenus lihtsalt annab tõenäolisemalt vastuseks kontaktandmed.

• Mõju esinemise sagedus on keskmine. Üldjuhul eelistatakse ühendusevõtmiseks e-posti ja telefoni. Seega soovivad asutused taotleda juurdepääsu just e‑posti aadressile ja telefoni­numbrile. Kokku tehakse RR-i üle 100 miljoni päringu aastas, sealhulgas eresektori päringud, kuid vaid osa nendest on sellised, mille puhul tuleks keelduda kontaktandmetele juurdepääsu andmisest.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on asutustele positiivne, sest neil on võimalik tugineda ajakohasematele kontaktandmetele.

6.9.2. Mõju majandusele ja sotsiaalne mõju

1) Sihtrühm: ettevõtjad ja füüsilised isikud, kes taotlevad õigustatud huvi korral juurdepääsu RRS‑i § 100 lõikes 1 sätestatud kontaktandmetele. Sihtrühm võib olla suur.

• Mõju ulatus on keskmine. Muudatus võimaldab ettevõtjatel ja füüsilistel isikutel saada juurdepääsu kontaktandmetele igal juhul, kui neil on selleks õigustatud huvi. Kuigi võib muutuda nende käitumine, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi. Kuna ettevõtjatel ja füüsilistel isikutel on võimalik saada rohkem kontaktandmeid, on neil edaspidi lihtsam ja mugavam võtta inimestega vajadusel ühendust.

• Mõju esinemise sagedus on pigem väike, sest üldjuhul ei taotleta õigustatud huvi korral kontaktandmetele juurdepääsu regulaarselt.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Pigem on muudatus ettevõtjatele ja füüsiliste­le isikutele positiivne, sest õigustatud huvi korral kontaktandmetele juurdepääsu taotlusi rahuldatakse edaspidi rohkem. Kui ettevõtja kasutab X-tee teenust, millega on antud talle püsijuurdepääs kontaktandmetele, lähtudes sellest, kas juurdepääsu alus on õigustatud huvi või avaliku ülesande täitmine, võib tal olla vaja oma juurdepääsu tehniliselt seadistada. Samas on lõpptulemusena mõju positiivne, sest rohkematele kontaktandmetele juurdepääs aitab ettevõtjal ja füüsilisel isikul paremini saavutada oma eesmärke.

2) Sihtrühm: isikud, kelle RRS-i § 100 lõikes 1 sätestatud kontaktandmetele õigustatud huvi korral juurdepääs antakse. Sihtrühm võib olla suur.

• Mõju ulatus on keskmine. Eeldatavasti sihtrühma käitumine ei muutu. Kui muutub, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi. Võib aga juhtuda, et isik, kes ei soovi, et tema kontaktandmetele juurdepääs antakse, võib jätta täitmata kohustuse oma uued kontakt­andmed RR-i esitada.

• Mõju esinemise sagedus on pigem väike, sest üldjuhul ei anta õigustatud huvi korral kontaktandmetele juurdepääsu regulaarselt.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Pigem on muudatus sihtrühmale positiivne, sest saab olla kindel, et vajadusel saadakse nendega kiiresti ühendust. Negatiivne mõju võib avalduda neile, kes ei soovi, et nende kontaktandmetele juurdepääs antakse, näiteks liigse tülitamise vältimiseks või äärmuslikul juhul enda varjamiseks.

Järeldus: muudatusel on oluline positiivne mõju nii MK KOV-idele, SMIT-ile, Siseministee­riumile, RR‑i andmesaajatele kui ka suuremale osale isikutele, kelle RRS-i § 100 lõikes 1 sätestatud kontaktandmetele õigustatud huvi korral juurdepääs antakse, sest edaspidi saab vajadusel lihtsamalt ja mugavamalt ühendust võtta.

6.10. Võimaldatakse kanda RR-i Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi esma­taotluses esitatud välisriigi elukoha täpne aadress

6.10.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ning majandusele

1) Sihtrühm: KOV-i ametnikud, kes registreerivad elukohti. Sihtrühm on väike: umbes 300.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Muudatus on väike ja pigem vähendab KOV-i ametnike töökoormust elukoha registreerimisel. KOV-i ametnikud ei puutu muuda­tusega kokku regulaarselt igal tööpäeval.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on KOV-i ametnikele positiivne, sest enam ei pea kandma esimest korda Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi taotleja välisriigi elukoha täpset aadressi RR-i hiljem elukohateate alusel, vaid seda tehakse kohe isikut tõendava dokumendi taotluse põhjal. See hoiab kokku tööaega keerulisemateks menetlusteks.

2) Sihtrühm: RR-i andmesaajad. Sihtrühm on suur: üle 200 asutuse ja eraõiguslikud isikud.

• Mõju ulatus on keskmine. Kui elukoha aadress on RR-is täpne, on RR-i andmesaajatel vajadusel võimalik inimesega ühendust saada või talle vajalikku infot edastada, näiteks tähitud kirjaga.

• Mõju esinemise sagedus on pigem väike. Kuigi RR-i tehakse üle 100 miljoni päringu aastas, avaldub mõju RR-i andmesaajatele tõenäoliselt harva, sest on ainult väike võimalus, et päritakse elukoha aadressi just välisriigis sündinud Eesti kodaniku kohta, kelle puhul kantakse see RR-i, kui ta taotleb esimest korda Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on RR-i andmesaajatele positiivne, sest neil on võimalik saada täpsemaid andmeid, millele oma tegevuses tugineda.

6.10.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Eesti kodanikud, kes on sündinud välisriigis ja taotlevad esimest korda Eesti kodani­ku isikut tõendavat dokumenti. Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus on väike. Muudatus vähendab sihtrühma halduskoormust, sest täpne välisriigi elu­koha aadress võetakse Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi esmataotluselt ja seda ei pea hiljem elukohateatega esitama.

Mõju esinemise sagedus on väike. Muudatus hõlmab vaid esimest korda Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljaandmisel välisriigi elukoha aadressi RR-i kandmist. Järgmistel kordadel, kui isik taotleb isikut tõendavat dokumenti, kohaldub talle välisriigis elava Eesti kodaniku tavaregulatsioon, st tal tuleb esitada uus elukoha aadress elukohateatega.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on sihtrühmale positiivne, sest haldus­koormus väheneb.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Muudatus on positiivne, sest vähendab KOV-ide töökoormust ja RR-i andmesaajate halduskoormust, võimaldades neil saada RR-ist täpsemaid andmeid.

6.11. Võimaldatakse EL-i kodaniku elukoha Eestist välisriiki registreerimise korral esitada elukohateade elektrooniliselt digiallkirjastamata

6.11.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ning majandusele

1) Sihtrühm: KOV-i ametnikud, kes registreerivad elukohti. Sihtrühm on väike: umbes 300.

• Mõju ulatus on väike. Väheneb KOV-i töökoormus, sest kui EL-i kodanik registreerib oma elukoha Eestist välisriiki ja tema isikusamasus on kindlaks tehtud, saab ametnik võtta tema elukohateate vastu elektrooniliselt ka digiallkirjastamata. Ametnik ei pea selgitama, mis võimalusi on veel elukohateate esitamiseks, kui EL-i kodanikul ei ole digiallkirjastamis­võimalust.

• Mõju esinemise sagedus on väike. KOV-id registreerivad EL-i kodanike elukohti regulaar­selt, aga juhtumeid, kus EL-i kodanik esitab elektrooniliselt digiallkirjastamata elukoha­teate, tuleb eeldatavasti ette pigem harva. Samas sagedus varieerub: osa KOV-i ametnikke puutub muudatusega kokku rohkem, osa vähem.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on KOV-idele peamiselt positiiv­ne, sest tagab lihtsamalt korrektse arvestuse KOV-i elanike üle. Kuna KOV-i ülesanne on osutada oma elanikele avalikke teenuseid ja anda toetusi, on valede elukoha andmete korral arvestus keeruline ning teenuseid ja toetusi võidakse pakkuda ka neile, kes ei ole õigustatud neid saama. Lisaks on välisriigi elukoha registreerimise menetlus tänu muudatusele KOV‑i ametnikule edaspidi vähem koormav.

Muudatusega võib kaasneda risk, et vale isik esitab EL-i kodaniku eest andmeid ja et need andmed on valed. Seega on eriti oluline, et KOV-i ametnik oleks veendunud EL-i kodaniku isikusamasuses. Riski aitab maandada see, et kui selgub, et on muudetud vale isiku elukoha andmeid, saab need RR-is parandada.

2) Sihtrühm: RR-i andmesaajad. Sihtrühm on suur: üle 200 asutuse ja eraõiguslikud isikud.

• Mõju ulatus on väike. Kui elukoha andmed on RR-is õiged, saab RR-i andmesaaja oma tegevust paremini planeerida ja ellu viia, sealhulgas osutada teenuseid ja anda toetusi vaid neid saama õigustatud isikutele. Samas neid EL-i kodanikke, keda muudatus mõjutab, on vähe. Seega ei ole ka mõju RR-i andmesaajatele suur, kuigi muudatus vähendab toetuste maksmist ja teenuste osutamist isikutele, kes ei ole õigustatud neid saama.

• Mõju esinemise sagedus on eeldatavasti väike. Kuigi RR-i andmesaajad teevad RR-i kokku üle 100 miljoni päringu aastas, on juhtumeid, kus EL-i kodanik esitab elektrooniliselt digi­allkirjastamata elukohateate, eeldatavasti pigem vähe. Seetõttu on ka RR-i andmesaajate kokkupuude just selliste elukoha andmetega harv ja juhuslik.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on RR-i andmesaajatele peamiselt positiivne, sest neil on võimalik tugineda ajakohasematele ja õigematele elukoha andmetele. Negatiivne mõju võib avalduda seetõttu, et elektrooniliselt digiallkirjastamata elukohateate esitamisega võib kaasneda valeandmete esitamise risk, kui isikusamasuses ei ole piisavalt veendutud. Seda võib aga hinnata väiksemaks kui riski, mis kaasneb elukoha andmete muutmata jätmisega.

6.11.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: EL-i kodanikud, kes soovivad elukoha Eestist välisriiki registreerimise korral esitada elukohateate elektrooniliselt digiallkirjastamata, ja nende perekonnaliikmed. Sihtrühm on väike. Kuigi selliste juhtumite kohta ei ole ametlikku statistikat, on muudatus vajalik, sest Sise­ministeeriumile teadaolevalt pöörduvad EL-i kodanikud vahel selleks KOV-i poole.

Mõju ulatus on keskmine. Muudatus võimaldab EL-i kodanikul esitada elukohateate lihtsamini juhul, kui ta on juba Eestist lahkunud ja ei saa kasutada e-rahvastikuregistrit ega anda digi­allkirja. Praegu on sellisel juhul võimalik saata oma välisriigi elukoha andmed vaid posti teel paberil allkirjastatud elukohateatega, mida EL-i kodanik ei soovi ega pruugi teha. Kuigi EL-i kodanike käitumine võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

Mõju esinemise sagedus on väike. EL-i kodanikud ei pea elukohateadet esitama regulaarselt, vaid siis, kui nad on kolinud Eestist välisriiki.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on EL-i kodanikele peamiselt positiiv­ne, sest neil on edaspidi võimalik esitada elukohateade lihtsamini. Neil on võimalik oma välis­riigi elukoha andmed esitada ka juhul, kui nad ei saa kasutada e-rahvastikuregistrit või anda digiallkirja. Näiteks saavad nad edastada elukohateate omanimeliselt e-posti aadressilt või muul viisil, kui ametnik on veendunud elukohateate esitaja isikusamasuses. Praegu on võimalik saata oma välisriigi elukoha andmed vaid posti teel paberil allkirjastatud elukohateatega, mida EL-i kodanikud ei soovi teha.

Negatiivne mõju võib avalduda juhul, kui keegi esitab EL-i kodaniku eest tema nõusolekuta välisriigi elukoha andmed või ta teeb seda ekslikult ise, sest nende RR-i kandmisega muutub ka EL‑i kodaniku õiguslik staatus:
• EL-i kodaniku tähtajaline elamisõigus lõppeb, kui tal ei ole registreeritud elukohta Eestis (ELKS-i § 15 lg 1 p 1), ja
• elamisõiguse lõppemisel tunnistab PPA isikutunnistuse kehtetuks (lg 2).

Lisaks EL-i kodaniku tähtajalise elamisõiguse ja isikutunnistuse kehtivuse lõppemisele võib negatiivne mõju avalduda ka tema perekonnaliikmele, kelle tähtajaline elamisõigus sel juhul samuti lõppeb (ELKS‑i § 33 lg 1 p 4). Seetõttu on oluline, et EL-i kodaniku isikusamasuses oleks enne välisriigi elukoha andmete RR-i kandmist veendutud.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Nii KOV-idele, RR-i andmesaajatele kui ka EL-i kodanikele, kes soovivad esitada RR-i välisriigi elukoha andmed, on mõju positiivne.

6.12. Võimaldatakse registreerida lapse elukoht KOV-i algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta

6.12.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ning majandusele

1) Sihtrühm: KOV-i ametnikud, kes registreerivad elukohti. Sihtrühm on väike: umbes 300.

• Mõju ulatus on väike, sest KOV-i ametnikud registreerivad ka praegu laste elukohti. Kuna töökorraldust ei ole vaja oluliselt muuta, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi. Osa KOV-e ei registreeri praegu lapse elukohta ilma teise hooldusõigusliku vanema nõus­olekuta, osa registreerib. KOV-id on pigem ettevaatlikud, sest erand ei ole RRS-is otsesõnu sätestatud. Edaspidi saab tõenäoliselt rohkem juhtumeid lahenduse, sest KOV‑id teavad, et nad tohivad lapse elukoha ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta RRS-is sätestatud juhtudel registreerida.

• Mõju esinemise sagedus on väike. Juhtumeid, kus lapse elukoht tuleb registreerida KOV-i algatusel teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, tuleb ette, aga mitte regulaarselt igal tööpäeval. Mõju esinemise sagedus võib KOV-iti varieeruda. Siseministeerium küsis, kui palju on KOV-idel teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta lapse elukoha registreeri­mise juhtumeid olnud. Vastuste põhjal ei ole selliseid juhtumeid aasta kohta palju. Samas on juhtumite arv KOV-ides erinev. Üldjuhul on mõni kuni kümme juhtumit aastas, osa KOV-ides aga mõni kord kuus ja aasta peale mitukümmend.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on KOV-i ametnikele positiivne, sest annab kindluse, et KOV-i algatusel on lubatud lapse elukohta registreerida ka ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta. Edaspidi ei pea KOV-i ametnikud muid sätteid tõlgendama, vaid saavad hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid ja teha kaalutlusotsuse. KOV-i ametnikud ei saa muudatusega õigust määrata lapse elukohta, vaid õiguse kanda RR-i fakt, kus laps tegelikult elab.

2) Sihtrühm: KOV-i lastekaitsetöötajad. Sihtrühm on väike: umbes 200.

• Mõju ulatus on väike, sest on vähe juhtumeid, kus teise hooldusõigusliku vanema nõus­olekuta lapse elukoha registreerimise menetlusse tuleb kaasata lastekaitsetöötaja. Laste­kaitsetöö hõlmab ka praegu laste õiguste ja huvide esindamist, lastele ja perekondadele teenuste osutamise korraldamist ning koostööd asutuste ja organisatsioonidega. Seega ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi. Muudatus ei suurenda lastekaitsetöötaja volitusi: ei eeldata senisest aktiivsemat sekkumist lapse tegeliku elukoha määramiseks. Samuti ei suurene lastekaitsetöötajate töökoormus. Praegu kaasavad osa KOV-e lastekaitsetöötaja ka juhtumites, kus on selge, et laps elab selle vanema juures, kelle juurde tahetakse elukohta ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta registreerida, ja lapsega on kõik korras. Tulevikus sellistel juhtudel lastekaitsetöötajat kaasama ei pea, välja arvatud juhul, kui KOV-il on kahtlus, et laps on jäetud hooletusse või ta on ohus.

• Mõju esinemise sagedus on väike. Juhtumeid, kus lastekaitsetöötaja tuleb kaasata teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta lapse elukoha registreerimise menetlusse, tuleb ette, aga mitte regulaarselt igal tööpäeval. Mõju esinemise sagedus võib KOV-iti varieeruda.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on lastekaitsetöötajatele positiivne, sest annab võimaluse paremini kaitsta selliste laste huve, kes seda tegelikult vajavad, arvestades, et lastekaitsetöötaja ei pea tegelema teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta lapse elukoha registreerimise juhtumitega, kui laps ei ole ohus. Vajadusel kaasab elukohta registreeriv KOV-i ametnik lastekaitsetöötaja, kuid seda ei ole igal juhul vaja. Seega jääb lastekaitsetöötajal rohkem tööaega muudeks juhtumiteks.

3) Sihtrühm: RR-i andmesaajad. Sihtrühm on suur: üle 200 asutuse ja eraõiguslikud isikud. Kokku tehakse aastas RR-i üle 100 miljoni päringu, sealhulgas päringud, mis on seotud lapse elukoha registreerimisega teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta.

• Mõju ulatus on väike. Kui lapse elukoha andmed on RR-is õiged, on RR-i andmesaajal võimalus osutada teenuseid lapse elukohale lähemal.

• Mõju esinemise sagedus on pigem väike. Kuna RR-i tehakse kokku üle 100 miljoni päringu aastas, avaldub mõju RR-i andmesaajatele tõenäoliselt regulaarselt, arvestades, et elukoha andmete pärimise korral võib puutuda kokku juhtumiga, kus lapse elukoht on registreeritud KOV-i algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta. Need juhtumid on aga kõikidest lapse elukoha registreerimise juhtudest vaid väike osa ja veel väiksem osa kõikidest elukoha registreerimise juhtudest.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on RR-i andmesaajatele positiivne, sest neil on võimalik saada ajakohasemaid ja õigemaid andmeid, millele oma tegevuses tugineda. Tänu sellele paraneb ka erasektori koostöö riigiga.

4) Sihtrühm: kohtunikud ja kohtujuristid, kes lahendavad elukoha registreerimise vaidlusi. Eestis on kohtunikke kokku üle 250, kuid muudatus mõjutab vaid väheseid. Seega on sihtrühm väike.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Lapsi, kelle elukoht registreeritakse KOV-i algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, on aastas 100–200. Kuna ainult vähesed juhtumid on jõudnud kohtusse, võib eeldada, et edaspidi on selliseid juhtumeid kohtutel veel vähem, sest KOV-idele antakse võimalus teatud juhtudel registreerida lapse elukoht teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta ja vanemad ei pea selleks enam tingimata kohtusse pöörduma. Seetõttu avaldub mõju kohtunikele harva. Samas võivad kohtusse jõuda juhtumid, kus vaidlustatakse KOV-i tehtud elukohakanne.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on kohtunikele pigem positiivne, sest peaks vähenema elukoha registreerimise vaidluste arv. Samas võivad edaspidi jõuda kohtusse juhtumid, kus vaidlustatakse KOV-i tehtud elukohakannet. Kuna aga elukoha registreerimise vaidlusi on seni olnud vähe ja ei ole ette näha, et nende arv märgatavalt suureneks, ei ole põhjust arvata, et mõju kohtunikele oleks tervikuna oluline.

6.12.2. Sotsiaalne mõju

1) Sihtrühm: hooldusõiguslikud vanemad, kelle lapse elukoht registreeritakse KOV-i algatusel:
• vanemad, kelle soovil seda tehakse, ja
• vanemad, kes ei anna selleks nõusolekut.
Sihtrühm on väike. Selliste juhtumite arv erineb KOV-iti: mõnes KOV-is paar korda kuus, mõnes paar korda aastas. KOV-ide peale kokku on umbes 100–200 juhtumit aastas.

• Mõju ulatus võib olla suur, sest lapse elukoht võidakse registreerida ilma teise hooldus­õigusliku vanema nõusolekuta. Elukoha andmetel on suur õiguslik kaal, sest nendest olenevad paljud elukohajärgsed toetused ja teenused. Kuigi KOV-id registreerivad teisi sätteid tõlgendades ka praegu laste elukohti ilma teise hooldusõigusliku vanema nõus­olekuta, ei taga see ühtset praktikat. Kuna edaspidi on selleks sõnaselge alus, muutub lapse elukoha sellisel juhul registreerimine vanematele selgemaks ja läbipaistvamaks. Samas juhul, kui laps elab osa ajast ühe vanema juures ja osa teise juures, ei või KOV seda endiselt teha ja vanemal tuleb pöörduda kohtusse. Samuti ei hinda KOV-i ametnik lapse huve, vaid teeb kindlaks tema tegeliku elukoha. Kui on vaja hinnata lapse huve, tuleb vanemal pöörduda kohtusse.

Vanemad, kelle lapse elukoht registreeritakse ilma teise hooldusõigusliku vanema nõus­olekuta, ei pea oma käitumist muutma, sest nemad esitavad oma lapse elukoha aadressi samamoodi nagu praegu ja seetõttu ei kaasne ka kohanemisraskusi. Kohanemisraskusi võib muudatus tuua vanemale, kelle lapse elukoha registreerib KOV ilma tema nõusolekuta, sest tema arvamust ei võeta arvesse. Seetõttu peab ta kohanema: leppima tema nõusolekuta lapse elukoha registreerimise ja lapse uue elukohaga.

• Mõju esinemise sagedus on väike. Juhtumeid, kus KOV registreerib lapse elukoha ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, võib tulla ette, kuid mitte regulaarselt. Mõju võib avalduda mõni kord elus. Kui perekonnas on lapsi rohkem ja kolitakse tihti, võib mõju esineda mõnevõrra sagedamini.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on pigem keskmine.
• Sellele hooldusõiguslikule vanemale, kelle lapse elukoha registreerib KOV tema soovil ilma teise vanema nõusolekuta, on muudatus eeldatavasti positiivne, sest tegelikku lapse elukohta on RR‑is vaja näiteks kooli- ja lasteaiakoha määramisel. Seega, kui lapse elukoha andmed on RR-is õiged, on võimalik määrata lapsele näiteks tema elukoha lähedane kool. See lihtsustab asjaajamist ja võimaldab kasutada konkreetses KOV-is perekonnale mõeldud hüvesid. Samuti võib väheneda näiteks lapse kooli või lasteaeda viimise aeg ja kulu.
• Sellele hooldusõiguslikule vanemale, kelle lapse elukoha registreerib KOV ilma tema nõusolekuta, on muudatus eeldatavasti negatiivne, sest tema arvamusega ei arvestata, sealhulgas juhul, kui ei ole olnud võimalik temaga ühendust saada. Seega ei pruugi sel juhul KOV‑i otsus lapse elukoht registreerida olla kooskõlas vanema tahtega. Samas väljendab otsus lapse tegelikku elukohta.

2) Sihtrühm: lapsed, kelle elukoht registreeritakse KOV-i algatusel ilma teise hooldusõigus­liku vanema nõusolekuta. Sihtrühm on väike: neid lapsi on aastas 100–200.

• Mõju ulatus on keskmine. Kui KOV teeb kindlaks lapse tegeliku elukoha ja selle aadress kantakse RR-i, võib lapsel olla vaja kohaneda, sest ta võib olla saanud teenuseid teisest KOV-ist, kuigi ta seal reaalselt ei elanud. Kuna KOV-il on mugav ja kiire võimalus lapse elukoht teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta registreerida, saab ka laps oma elukoha järgses KOV-is kiiremini teenuseid ja toetusi.

• Mõju esinemise sagedus on väike. Juhtumeid, kus KOV registreerib lapse elukoha ilma tema teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, võib tulla ette, kuid eeldatavasti ei koli lapsed iga päev ega ilma teise vanema nõusolekuta. KOV-ide peale kokku on umbes 100–200 sellist juhtumit aastas.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on lapsele eeldatavasti positiivne, sest tema tegelikku elukohta on RR-is vaja näiteks kooli- või lasteaiakoha määramisel. Kui lapse elukoha andmed on RR-is õiged, on seega võimalik määrata talle näiteks tema elukoha lähedane kool.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Muudatus on positiivne hooldusõiguslikule vanema­le, kelle soovil registreerib KOV lapse elukoha ilma teise vanema nõusolekuta, ja tema lapsele. Negatiivne mõju võib avalduda vanemale, kes ei anna selleks nõusolekut. Samas teevad KOV‑id seda teisi sätteid tõlgendades teatud juhtudel juba praegu.

6.13. Kaotatakse võimalus esitada elukohateade avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule

6.13.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

1) Sihtrühm: avalikku ülesannet täitvad asutused ja isikud, kes elukohateateid KOV-idele edastavad. Sihtrühm on väike: Maksu- ja Tolliamet, Notarite Koda, PPA, Sotsiaalkindlus­tusamet ning Transpordiamet.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Avalikku ülesannet täitvatele asutustele ja isikutele ei esitata praktikas elukohateateid.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on avalikku ülesannet täitvatele asutustele ja isikutele positiivne, sest viib kehtiva õiguse praktikaga kooskõlla. Muudatust toetavad ka need asutused ja isikud ise.

2) Sihtrühm: KOV-i ametnikud, kes registreerivad elukohti. Sihtrühm on väike: umbes 300.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. KOV-i ametnike töökorraldus ei muutu, sest avalikku ülesannet täitvatele asutustele ja isikutele ei esitata praktikas elukohateateid ning seega ei edasta nad neid ka KOV-idele.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on KOV-i ametnikele positiivne. Suureneb selgus, sest tunnistatakse kehtetuks regulatsioon, mida praktikas ei rakendata.

6.13.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: inimesed, kes soovivad esitada elukohateate avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule. Praktikas neid praeguseks ei ole. Varasematel aastatel on esinenud vaid üksikuid juhtumeid.

• Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Inimesed on harjunud elukohateadet esitama KOV-is kohapeal või e-rahvastikuregistris. Samuti ei esita nad elukohateateid üldjuhul tihti, sest elukohta vahetatakse pigem harva. Seni on vaid väga väike hulk inimesi esitanud elukoha­teate avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule. Pikka aega ei ole selliseid juhtumeid üldse esinenud.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Eeldatavasti ei ole muudatusel olulist negatiivset mõju, sest säilib võimalus kasutada teisi elukohateate esitamise võimalusi.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Muudatus on sihtrühmadele positiivne, sest tunnista­takse kehtetuks regulatsioon, mida praktikas ei rakendata.

6.14. Võimaldatakse lõpetada RR-i järgse elukoha aadressi kehtivus, kui sellel ei ole RRS-i § 77 kohast ruumi

6.14.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ning majandusele

1) Sihtrühm: KOV-i ametnikud, kes registreerivad elukohti. Sihtrühm on väike: umbes 300.

• Mõju ulatus on väike. KOV registreerib ka praegu omal algatusel elukohti ja lõpetab elukoha andmete kehtivust. Muudetakse vaid selgemaks see, et KOV võib lõpetada RR-i järgse elukoha aadressi kehtivuse ka juhul, kui sellel ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi. Ametnik peab seega kindlaks tegema, kas ruum vastab RRS-i § 77 nõuetele. Arvatavasti ei ole neid juhtumeid palju ja eeldatavasti ei suurene KOV-i töökoormus oluliselt. Võib eeldada, et muudatus võimaldab probleemi täielikult kõrvaldada või aitab selliseid juhtumeid suuresti vähendada. Kuigi võib muutuda KOV-i töökorraldus, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi.

• Mõju esinemise sagedus on väike. Juhtumeid, kus KOV-il tuleb lõpetada RR-i järgse elukoha aadressi kehtivus, sest sellel ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi, tuleb ette pigem harva. Mõju esinemise sagedus võib aga KOV‑iti varieeruda.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on KOV-idele positiivne, sest annab kindluse, et nad võivad lõpetada RR-i järgse elukoha aadressi kehtivuse, kui sellel ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi.

2) Sihtrühm: RR-i andmesaajad. Sihtrühm on suur: üle 200 asutuse ja eraõiguslikud isikud. Kokku tehakse aastas RR-i üle 100 miljoni päringu.

• Mõju ulatus on suur. Kui elukoha andmed on RR-is õiged, saavad RR-i andmesaajad osutada teenuseid ja anda toetusi kõnealuse KOV-i tegelikele elanikele. Seega saavad toetusi ja teenuseid vaid need, kes on selleks õigustatud. Piiratud ressursside tingimustes on see eriti oluline.

• Mõju esinemise sagedus on pigem väike. Juhtumeid, kus KOV-il tuleb lõpetada RR-i järgse elukoha aadressi kehtivus, sest sellel ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi, tuleb ette pigem harva. Seetõttu on ka RR-i andmesaajate kokkupuude just selliste elukoha andmetega harv ja juhuslik.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on RR-i andmesaajatele positiivne, sest neil on võimalik tugineda ajakohasematele ja õigematele elukoha andmetele.

6.14.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: isikud, kelle RR-i järgsel elukoha aadressil ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS‑i § 77 kohast ruumi. Sihtrühm on väike: aastas on selliseid juhtumeid umbes 10–20.

Mõju ulatus on keskmine. Ka praegu peab RRS-i § 68 kohaselt tagama RR-is enda ning oma alaealiste laste ja eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse, kuigi seda nõuet vahel teadmatusest või tahtlikult ei järgita. Kuigi isikute käitumine võib muutuda, ei kaasne eeldata­vasti kohanemisraskusi.

Mõju esinemise sagedus on väike. Olukordi, kus KOV lõpetab RR-i järgse elukoha aadressi kehtivuse, sest sellel ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi, esineb pigem harva. Samas peab isik ise vastutama, et tema elukoht oleks registreeritud aadressil, kus ta tegelikult elab, ja et sellel aadressil oleks RRS-i § 77 kohane ruum. Nii on talle tagatud ka elukohajärgse KOV‑i teenused ja toetused.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on keskmine. Kui isik on esitanud teadmatusest või tahtlikult KOV-ile vale elukoha aadressi või on mujale elama asudes jätnud RR-is aadressi muutmata, võib KOV edaspidi lõpetada RR-is selle kehtivuse, kui sellel ei ole ADS-i info­süsteemi andmetel RRS-i § 77 kohast ruumi. Seejuures teavitab KOV enne elukoha aadressi kehtivuse lõpetamist sellest inimest ja annab talle teada, et ta peaks esitama RR-i õige aadressi. Kui inimene esitab kohe uue aadressi, kehtib tema elukoha aadress järjepidevalt. RRS-i § 77 kohase ruumi puudumise korral elukoha aadressi kehtivuse lõpetamine tagab, et elukoha­järgseid teenuseid ja toetusi saavad KOV-i tegelikud elanikud, eriti arvestades KOV-ide ressursside piiratust.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Muudatus on positiivne KOV-idele ja RR-i andme­saajatele, sest aitab korrastada RR-i andmeid. Isikutele, kelle RR-i järgsel elukoha aadressil ei ole ADS-i infosüsteemi andmetel RRS‑i § 77 kohast ruumi, võib muudatus olla negatiivne, kui nad on mujale elama asudes jätnud RR-is aadressi muutmata või tahtlikult esitanud vale­aadressi.

6.15. Kohustatakse avalikku ülesannet täitvat asutust ja isikut kandma oma menetluses RR-i ka RR-i mittesubjekti kontaktandmed ja lisa-aadressi

6.15.1. Mõju riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse ja notarite korraldusele

Sihtrühm: avalikku ülesannet täitvad asutused ja isikud: Kaitseressursside Amet, KOV-id, Maksu- ja Tolliamet, PPA, Riigi Infosüsteemi Amet, Sotsiaalkindlustusamet, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, Transpordiamet, Välisministeerium, kohtud ning notarid. Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Sihtrühma töökorraldus märgatavalt ei muutu, sest nad kannavad juba praegu RR-i kontaktandmeid ja lisa-aadresse. Laieneb vaid isikute ring, kelle puhul seda tehakse: edaspidi saab RR-i kanda ka RR-i mittesubjekti kontaktandmed ja lisa-aadressi. Seetõttu võib väga vähesel määral suureneda töökoormus. Samas on vaja RR-i mittesubjektide kontaktandmeid ja lisa-aadresse kanda RR-i harva.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on sihtrühmale positiivne, sest loob suurema selguse, kelle kontaktandmed ja lisa-aadressi peab RR-i kandma. Praktika on eba­ühtlane ning osa sihtrühmast kannab RR-i mittesubjektide kontaktandmeid ja lisa-aadresse RR‑i ka praegu.

6.15.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: RR-i mittesubjektid, kes esitavad kontaktandmed ja lisa-aadressi avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule. Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Kuna kontaktandmed ja lisa-aadress ei muutu üldjuhul tihti, esitatakse neid harva. Samas võib tänu muudatusele olla edaspidi rohkem RR-i mittesubjekte, kelle kontaktandmed ja lisa-aadress RR-i kantakse, sest see võimalus lisatakse sõnaselgelt RRS‑i. Kuigi RR-i mittesubjektide käitumine võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohanemisraskusi, sest teatud juhtudel on juba praegu kantud nende kontaktandmed ja lisa-aadress RR-i ning see ei ole neile raskusi valmistanud.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Pigem on muudatus RR-i mittesubjektidele positiivne, sest saab olla kindel, et vajadusel saadakse nendega kiiresti ühendust. Negatiivne mõju võib avalduda neile, kes ei soovi, et nendega ühendust võetakse, näiteks liigse tülitamise vältimiseks või äärmuslikul juhul enda varjamiseks.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Muudatus on positiivne, sest loob avalikku ülesannet täitvatele asutustele ja isikutele suurema selguse, kelle kontaktandmed ja lisa-aadress tuleb RR‑i kanda, ning tagab RR-i mittesubjektidele, et nende kontaktandmed ja lisa-aadress kantakse RR-i.

6.16. Lõpetatakse alla 15-aastase kontaktandmete RR-i kandmine

6.16.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

1) Sihtrühm: KOV-i ja teiste asutuste, näiteks Transpordiameti, Maksu- ja Tolliameti ning PPA ametnikud, kellele esitatakse alla 15-aastase kontaktandmeid. Sihtrühm on väike.

• Mõju ulatus on keskmine. Võib muutuda ametnike töökorraldus, aga eeldatavasti ei kaasne kohanemisraskusi, sest nad ei pea midagi uut õppima. Kuna alla 15-aastase kontaktandmeid ei kanta enam RR-i, võib väheneda töökoormus.

• Mõju esinemise sagedus on väike, kuna üldjuhul ei esitata alla 15-aastase kontaktandmeid KOV-is kohapeal. Need saab esitada e-rahvastikuregistris ja sellisel juhul kantakse need RR-i automaatselt. Ametnikel ei ole seega vaja tihti kontaktandmeid RR-i kanda.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on ametnikele positiivne, sest töö­koormus väheneb alla 15-aastase kontaktandmete RR-i kandmise võrra. Võib aga suureneda selgitusvajadus juhul, kui vanemad soovivad alla 15-aastase kontaktandmeid esitada. Eeldatavasti ei ole sellised juhtumid siiski sagedased.

2) Sihtrühm: SMIT-i IT arendajad. Sihtrühm on väike: paar töötajat.

• Mõju ulatus on väike või keskmine. RR-i volitatud töötleja SMIT peab arendama RR-i nii, et edaspidi ei oleks võimalik alla 15-aastase kontaktandmeid sinna kanda ega e-rahvastiku­registris esitada. Samuti tuleb lõpetada RR‑i juba kantud kontaktandmete kehtivus.

• Mõju esinemise sagedus on väike, sest RR-i arendamise ja kontaktandmete kehtivuse lõpetamise vajadus on ühekordne.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk puudub. Muudatus on SMIT-ile positiivne, sest väheneb RR-i andmete hulk ja tänu sellele ka andmete õigsuse kohta RR-i klienditoe poole pöördumine.

6.16.2. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: alla 15-aastaste seaduslikud esindajad. Sihtrühma suurus on keskmine: 2024. aasta 15. juuli seisuga oli RR-is 30 446 alla 15-aastase kontaktandmed, sealhulgas telefoninumber 17 529-l ja e-posti aadress 12 917-l.

• Mõju ulatus on keskmine. Edaspidi ei pea alla 15-aastase seaduslik esindaja esitama RR-i tema kontaktandmeid. See on üldjuhul tähendanud esindaja enda kontaktandmete mitmekordset esitamist. Kuigi seaduslike esindajate käitumine võib muutuda, ei kaasne eeldatavasti kohane­misraskusi, sest nad ei pea midagi uut õppima.

• Mõju esinemise sagedus on väike. Üldjuhul esitatakse alla 15-aastase kontaktandmed e‑rahvas­tikuregistris. Kuna edaspidi seal nende esitamise võimalust ei ole, ei tohiks tekkida muudatuse kohta ka küsimusi.

• Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on alla 15-aastaste seaduslikele esindajatele positiivne, sest alla 15-aastase kontaktandmeid ei ole vaja RR-i esitada. Negatiivne võib muudatus olla neile, kes soovivad seda teha. Samas tuleb võtta juba praegu alla 15-aastase puhul ühendust tema seadusliku esindajaga, kelle kontaktandmed kantakse endiselt RR-i.

Järeldus: muudatusel ei ole olulist mõju. Muudatus on positiivne nii asutustele kui ka suuremale osale alla 15-aastaste seaduslikele esindajatele.

6.17. Koondmõju inimeste ja ettevõtjate halduskoormusele

Eelnõuga tõhustatakse rahvastiku toimingute valdkonna menetlusi, et muuta need inimestele ja ettevõtjatele mugavamaks, kiiremaks ja lihtsamaks, sealhulgas kaotatakse võimalusel mitme­etapiline menetlus. Seeläbi väheneb halduskoormus. Näiteks võimaldatakse:
• registreerida tervishoiuteenuse osutaja tõendita sünd muude piisavate tõendite korral ilma kohtusse pöördumata;
• kolmanda riigi kodanikul avaldada oma lapse sünni registreerimisel tema kodakondsus;
• registreerida lapse elukoht KOV-i algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõus­olekuta;
• anda EL-i kodanikule isikukood elukoha registreerimise menetluses ja registreerida tema elukoht Eestist välisriiki elektroonilise digiallkirjastamata elukohateate alusel;
• määrata kuni kümneaastase lapse haridustase RR-is automaatselt;
• vähemalt 15-aastasel teha iseseisvalt osa menetlustoiminguid;
• pääseda osa surnu andmetele juurdepääsutaotluseta juurde.

Halduskoormust võib suurendada sünni registreerimise pädevuse koondamine 16 MK KOV-i, sest teatud juhtudel peavad inimesed sünni registreerimiseks läbima suurema vahemaa kui praegu. Samas üha enam sünde registreeritakse e-rahvastikuregistris ja juhtumeid, kus sünni registreerimiseks peab minema MK KOV-i kohapeale, on vähe.

Järeldus: kokkuvõttes eelnõuga halduskoormus väheneb.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja KOV-i tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

IT arendustööd

Seaduse rakendamiseks tuleb SMIT-il teha IT arendustöid, et võimaldada näiteks:
• kontaktandmetele juurdepääsu õigustatud huvi korral;
• vähemalt 15-aastasel logida sisse e-rahvastikuregistrisse;
• avalikkusel pääseda vabalt juurde osale surnu andmetele.
Kulud kaetakse SMIT-i eelarvest RR‑i pidamise rahast.

Abiellumisel on kaks osa: 1) PKTS-i toimingud alates abiellumisavalduse vastuvõtmisest kuni abielukande RR-i tegemiseni ja 2) pidulik tseremoonia MK KOV‑is. PKTS-i toimingute eest tasuvad abiellujad riigilõivu, piduliku tseremoonia eest MK KOV-i teenustasu. Kahe osa ühtseks toimimiseks lisatakse e-rahvastikuregistrisse vajalik teave ja menetlussammud, kuid vajalikud võivad olla ka MK KOV-i IT-lahendused näiteks teenustasu maksmiseks, kuna RR-i broneerimissüsteemi ei saa lisada selleks pangalinke.

Koolitusvajadus

Muudatuste rakendamisega võib kaasneda koolitusvajadus. Näiteks on PPA-l vaja oma amet­nikke juhendada, kuidas vajadusel küsida kolmanda riigi kodaniku lapse kodakondsuse kohta lisatõendeid. Siseministeeriumil on vaja ajakohastada KOV-idele mõeldud juhendeid.

Kulude kokkuhoid

Sünni registreerimise pädevus 16 MK KOV-i koondamine aitab paremini kasutada riigi raha. 2023. aastal eraldati tasandus- ja toetusfondist30 71 KOV-ile kuni tuhat eurot toetust sünni registreerimiseks. 35 KOV‑i registreerisid 2023. aastal keskmiselt ühe või vähem sündi nädalas, st alla 52 sünni aastas. Seetõttu on nende perekonnaseisuametnike koolituse ja eksami aeg ja kulud ebaproportsionaalsed. KOV-id, kes enam sünde ei registreeri, peavad leidma oma praegustele perekonnaseisuametnikele uued ülesanded. Osa KOV-ides võib olla vaja ametnikke koondada, kui ei ole piisavalt uusi ülesandeid anda. Muudatusega vähenevad eeldatavasti riigi kulud. Kulude kokkuhoiu kõrval lisatulu ei kaasne.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks tuleb muuta järgmisi määrusi:
1) Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määrus nr 128 „Elukoha aadresse edastavate ning lisa-aadresse ja kontaktandmeid rahvastikuregistrisse kandvate avalikku ülesannet täitvate asutuste ja isikute ning isiku viibimiskoha aadressi andmeandjate loetelu ning elu­koha aadressi edastamise, lisa-aadressi ja kontaktandmete rahvastikuregistrisse kandmise ja isiku viibimiskoha andmete esitamise kord“;
2) Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määrus nr 129 „Rahvastikuregistri ülesehitus, turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate üleantavate andmete loetelu“;
3) siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määrus nr 2 „Elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmise kord, vormid ja nende täitmise juhend“;
4) siseministri 3. jaanuari 2019. aasta määrus nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“;
5) regionaalministri 3. mai 2010. aasta määrus nr 8 „Perekonnaseisuasutusele esitatavate avalduste, paberil tehtavate perekonnaseisukannete ja perekonnasündmuse kohta väljasta­tavate tõendite vormid, abieluvõimetõendile kantavad andmed ning võõrkeelses tõendis kasutatavate keelte loetelu“;
6) regionaalministri 22. juuni 2010. aasta määrus nr 9 „Perekonnaseisukannete tegemise ning väljatrüki edastamise ja säilitamise kord“;
7) siseministri 27. detsembri 2022. aasta määrus nr 51 „Rahvastikuregistrisse kantud isiku enda, tema alaealiste laste ja eestkostetavate ning surnud abikaasa või registreeritud elu­kaaslase andmetele juurdepääsu tagamise täpsem kord“.

Rakendusakti kavandid on seletuskirja lisas 1.

Volitusnormide kehtetuks tunnistamine

1) Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks PKTS-i § 24 lõige 5, mille kohaselt kehtestab lapse sündi registreerivale perekonnaseisuametnikule esitatava tervishoiuteenuse osutaja tõendi vormi valdkonna eest vastutav minister määrusega. Arvestades, et see volitusnorm jõustus 1. juulil 2010, kuid seda määrust ei ole kehtestatud ja tervishoiuteenuse osutaja tõendi andmete koosseis sätestatakse eelnõuga PKTS-i § 211 lõikes 1, tunnistatakse see volitusnorm kehtetuks.

2) Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ka RRS-i § 82 lõiked 3 ja 4, mille kohaselt kehtestab avalikku ülesannet täitva asutuse ja isiku poolt elukoha aadresside edastamise korra ning nende asutuste ja isikute loetelu Vabariigi Valitsus määrusega. Neid volitusnorme ei ole edaspidi vaja, sest eelnõuga kaotatakse võimalus esitada avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule elukohateade.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu jõustub kolmes osas:
1) § 1 punktid 3, 5, 6, 8, 9, 11, 12, 15–17, 19 ja 21 ning § 2 punktid 1, 5–11, 14–17, 19, 20, 22, 27–34 ja 39 jõustuvad üldises korras;
2) § 1 punktid 4, 7, 13, 14, 18 ja 20 ning § 2 punktid 2–4, 12, 13, 18, 21, 23–26 ja 35–38 jõustuvad 2025. aasta 15. detsembril;
3) § 1 punktid 1, 2, 10 ja 22 jõustuvad 2026. aasta 1 jaanuaril.

Jõustumisajad erinevad IT arendustööde valmimise aja tõttu. Osa muudatusi jõustub üldises korras, sest nende rakendamiseks ei ole vaja teha eeltööd, arendada IT-d ega pikemalt kohaneda.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS)31 kaudu kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadus­ministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Kultuuriministeeriumile, Majandus- ja Kommunikat­siooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ja Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Noorteühenduste Liidule, Eesti Perekonnaseisuametnike Kutseliidule, Maa-ametile, PPA-le, SMIT-ile ja Õiguskantsleri Kantseleile.

Eelnõu kohta esitasid märkusi Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Rahan­dusministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Perekonnaseisuametnike Kutseliit, Maa-amet ning Õigus­kantsleri Kantselei. Märkustega on võimaluse piires arvestatud (vt seletuskirja lisa 2).

Kuna teised eelnõu kohta märkusi ei esitanud, võib Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. aasta määruse nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement“ § 7 lõike 4 kohaselt lugeda, et nad on selle vaikimisi kooskõlastanud.
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ................. 2025