Vabariigi Valitsuse arvamus võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (621 SE) kohta

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Riigikogu õiguskomisjon

[email protected]

Vabariigi Valitsuse arvamus

võlaõigusseaduse muutmise seaduse

eelnõu (621 SE) kohta

Riigikogu edastas Vabariigi Valitsusele arvamuse andmiseks Eesti Keskerakonna fraktsiooni

algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (621 SE). Eelnõuga soovitakse muuta

võlaõigusseaduse (VÕS) § 411 lõiget 4, sätestades, et juhul, kui elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu puhul toimub ennetähtaegne tagasimaksmine fikseerimata

intressimääraga perioodil, puudub krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt saamata jäänud intressi,

kui lepingu lõpetamisest teavitatakse vähemalt üks kuu ette. Eesmärgiks on muuta tarbija

jaoks soodsamaks eluasemelaenu teise panka viimine ning selle regulatiivse tõkke

eemaldamisega tõsta konkurentsi Eesti pangandusturul.

Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 08.05.2025 istungil, tuginedes Justiits- ja Digiministeeriumi

ning Rahandusministeeriumi arvamustele. Valitsus otsustas eelnõu mitte toetada. Otsuse

tegemise kaalutlused olid järgmised:

VÕS § 411 lõige 1 sätestab elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivi

2014/17/EL1 artiklist 25 alusel õiguse tarbijal tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused

osaliselt või täielikult täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata

jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid.

VÕS § 411 lõike 4 kohaselt peab tarbija sõltumata krediidi ennetähtaegsest tagasimaksmisest

siiski tasuma lepingujärgse intressi, kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu

puhul toimub ennetähtaegne tagasimaksmine fikseerimata intressimääraga perioodil,

mispuhul võib krediidiandja nõuda tarbijalt saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivi artikli 25 lõike 3 kohaselt võivad

liikmesriigid ette näha, et krediidiandjal on õigus saada põhjendatud juhtudel õiglast ja

objektiivset kompensatsiooni selliste võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi

ennetähtaegse tagasimaksmisega, kuid et nad ei või selle eest tarbijale määrata trahvi.

Kompensatsioon ei tohi ületada krediidiandja kantud rahalist kahju.

Eelnevast nähtub, et Euroopa Liidu õigus annab liikmesriikidele võimaluse teatud tingimuste

raames määrata kindlaks ennetähtaegse tagastamisel tekkiva hüvitise suurus. Kehtiva õiguse

raames on leitud, et õiglaseks ja objektiivseks hüvitiseks, mis ei ületa krediidiandja kantud

rahalist kahju, on kolme kuu intressile vastav summa.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 34).

Meie 20.05.2025 nr 1.1-11/1843-4

2

Eelnõu seletuskirjas ei ole põhjendatud, millistele andmetele tuginedes on valitud just eelnõus

ette nähtud hüvitise suurus (sisuliselt ühe kuu intress) ning analüüs selle kohta, kas seda saab

krediidiandja kulusid arvesse võttes pidada objektiivseks ja õiglaseks. Kuna tegemist on laia

ja olulise mõjuga muudatusettepanekuga, peab sellele eelnema põhjalik mõjuanalüüs.

Lisaks võttis valitsus arvesse Euroopa Kohtu 14.03.2024 otsust kohtuasjas nr C-536/22, mis

käsitles viidatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivi art 25 lõiget 32.

Kohus leidis, et tõlgendus, mis välistab liikmesriikide võimaluse näha ette hüvitis

ennetähtaegse tagasimaksmise korral krediidiandja saamata jäänud tulu hüvitamiseks, oleks

vastuolus direktiivi eesmärgiga.3 Samuti märkis kohus, et direktiivi eesmärgid ei piirdu

sooviga pakkuda kõrgetasemelist tarbijakaitset, vaid hõlmavad ka elamukinnisvaraga seotud

krediidilepingute tõhusa ja konkurentsivõimelise siseturu loomist. Järelikult võib liikmesriigi

seadusandja – arvestades talle jäetud võimalust määrata kindlaks lubatavad kuluelemendid –

arvata hüvitatavate elementide hulka krediidiandja saamata jäänud tulu, kui ta leiab, et see on

vältimatult vajalik direktiivi eesmärkide edendamiseks oma elamukinnisvara turul. Kui

tegemist on korraga, mis ei võimalda krediidiandjatel oodatava lepingulise intressi kaotuse

eest hüvitist saada, siis võivad krediidiandjad valida strateegia, millel on potentsiaalselt

soovimatu mõju direktiivi eesmärkidele – näiteks krediiditoodete valiku piiramine

pakkumuses või kõikidelt tarbijatelt kõrgemate intresside nõudmine.4

Vabariigi Valitsus peab oluliseks analüüsida muudatusega kaasnevaid potentsiaalseid mõjusid

(positiivseid kui ka negatiivseid) nii tarbijatele kui ka elamukinnisvaraturule. Muu hulgas on

teada mitu krediidiasutust Eestis, kes praktikas eelnimetatud hüvitist ei võta või võtavad seda

vähendatud ulatuses. Seetõttu tasub jälgida, kas ja millisel määral võib muutuda edaspidi teiste

krediidiasutuste praktika.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Mirjam Rannula 5646 7227

[email protected]

2 Art 25 lõige 3: Liikmesriigid võivad ette näha, et krediidiandjal on õigus saada põhjendatud juhtudel õiglast ja objektiivset

kompensatsiooni selliste võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega, kuid et nad ei või selle eest tarbijale määrata trahvi. Siinkohal ei või kompensatsioon ületada krediidiandja kantud rahalist kahju. Nende tingimuste raames võivad liikmesriigid ette näha, et kompensatsioon ei või ületada teatavat taset või et see on lubatud ainult teatava perioodi eest. 3 Otsuse punkt 46. 4 Otsuse punkt 47.