Õigusakti eelnõu

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Siseministeerium Haridus- ja Teadusministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium Kliimaministeerium

Meie 23.10.2023 nr 1.2-2/125-1

Eelnõu kooskõlastamine

Esitame teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks rahvatervishoiu seaduse eelnõu. Palun esitage oma seisukohad hiljemalt 30.11.2023. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut terviseminister Lisad: Rahvatervishoiu seaduse eelnõu_2023 Rahvatervishoiu seaduse eelnõu seletuskiri_2023 Rahvatervishoiu seaduse eelnõu_Seletuskirja_lisa_1_(rakendusakti_kavand)_2023 Lisaadressaadid: Kooskõlastamiseks: Kaitseministeerium Kooskõlastamiseks: Kultuuriministeerium Kooskõlastamiseks: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium Kooskõlastamiseks: Välisministeerium Kooskõlastamiseks: Justiitsministeerium Kooskõlastamiseks: Riigikantselei Arvamuse avaldamiseks: Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus Arvamuse avaldamiseks: Eesti Linnade ja Valdade Liit Arvamuse avaldamiseks: Eesti Perearstide Selts Arvamuse avaldamiseks: Tervise Arengu Instituut Arvamuse avaldamiseks: Tervisekassa Arvamuse avaldamiseks: õiguskantsler Arvamuse avaldamiseks: Terviseamet Arvamuse avaldamiseks: Sotsiaalkindlustusamet

2 Ingrid Põldsaar [email protected]

Rahvatervishoiu seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga kehtestatakse uus rahvatervishoiu seaduse (RTerS) terviktekst, mis vastab 21. sajandi

rahvatervishoiu valdkonna (varem nimetatud rahvatervise valdkonnaks) käsitlusele. Eelnõuga

asendatakse kehtiv rahvatervise seadus.

Eelnõuga võetakse õigusaktides kasutusele termin „rahvatervishoid“, kuna termin „rahvatervis“

on keeleteadlaste hinnangul valdkonna nimetamiseks ebaõnnestunud ning samas kasutab Eesti

teadlaskond1 terminit „rahvatervishoid“.

Eelnõu seab eesmärgiks rahvastiku tervise paranemise. Tervis ei ole pelgalt haiguse puudumine,

vaid inimese sotsiaalse, füüsilise ja vaimse heaolu seisund. Rahvatervishoid on sektoritevaheline

horisontaalne valdkond, mille eesmärk on parandada teiste valdkondadega koostöös inimeste

tervist ja heaolu ning mis püüdleb kaitsetegurite suurendamise ja riskitegurite vähendamise ja

nende mõju ennetamise poole. Rahvatervishoiu tegevused on muu hulgas suunatud sellele, et

võimestada teisi valdkondi ja sektoreid inimeste tervise ja heaolu eest seisma.

Rahvatervishoid ja tervishoid on mõlemad tervisesüsteemi osad ning omavahel tihedalt seotud

valdkonnad. Tervisesüsteem on kõigi nende avalik-õiguslike ja eraorganisatsioonide, asutuste ja

ressursside kogum, mille esmane ülesanne on parandada, säilitada ja taastada tervist.

Tervisesüsteem hõlmab nii üksikisikule ja elanikkonnale suunatud teenuseid kui ka tegevusi

teiste valdkondade poliitika ja meetmete mõjutamiseks, et need arvestaksid sotsiaalsete,

keskkonnaalaste ja majanduslike tervisemõjuritega.2 Rahvatervishoiu poliitika eesmärk on

tagada inimeste tervise kaitse, luua tingimused elanike eeldatava ja tervena elatud eluea tõusuks,

ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid ja ebavõrdsust elanike terviseseisundis

ning saavutada positiivseid muutusi rahvastiku tervises.

Tervishoiuvaldkond hõlmab tervishoiuteenuseid haiguste ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

raviks. Samas on klassikaliselt haiguste ennetamiseks või varajaseks avastamiseks mõeldud

tervishoiuteenuseid (tervisekontrollid, immuniseerimine, sõeluuringud jne) sageli käsitletud

rahvatervishoiu valdkonna tegevustena. Haiguste ennetamine on seega rahvatervishoiu ja

tervishoiuvaldkonna oluline ühisosa. Küll aga ei reguleeri RTerS haiguste ennetamise valdkonna

tegevusi, sest need on reguleeritud teistes õigusaktides (tervishoiuteenuste korraldamise seadus

ja selle alamaktid, töötervishoiu ja tööohutuse seadus, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus

jne).

Alljärgnev joonis selgitab Eesti tervisesüsteemi kui tervikut:

1 Eesti teadusinfosüsteemis esitatud Euroopa teadusvaldkondade ja -erialade klassifikaator (CERCS) sisaldab eriala „B680 „Rahvatervishoid ja

epidemioloogia!. 2 Tallinna harta: tervisesüsteemid tervise ja jõukuse heaks. WHO Euroopa Regionaalbüroo. 2008. http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/2083/1/WHO2008.pdf

2

Eesti tervisesüsteemi mudel. Sotsiaalministeerium.

Majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine Eestis eri sotsiaalsete rühmade ja

regioonide vahel kajastub tugevalt rahvastiku tervises. Eestis on selgepiiriliselt välja kujunenud

kergesti haavatavad sotsiaalsed riskirühmad, kuhu kuuluvatel inimestel on tervisele

ebasoodsamad elu- ja töötingimused, kehvemad võimalused tervislikeks valikuteks, probleeme

jõudmisega tervishoiuteenuseid saama ning reeglina tervist ohustav kõrgenenud riskikäitumine.

Just teravnenud sotsiaalsed probleemid ja keskkonnaseisundi vajakajäämised suurendavad

tervise kahjustamise riski.

Igaühel on õigus tervise kaitsele vastavalt põhiseadusele ning ühiskond peab tagama inimestele

eeldused võimalikult hea terviseseisundi saavutamiseks. Õigus tervise kaitsele, õigus tervisele

ja ohutule elu-, õpi-, töö- ja psühhosotsiaalsele keskkonnale on fikseeritud meie põhiseaduses,

Euroopa Ühenduse asutamislepingus, Euroopa sotsiaalhartas ja mitmes muus rahvusvahelises

dokumendis.3 Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on kirjeldatud riigi kohustust ennetavate

meetmete toel kaitsta inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Kommenteeritud väljaandes on

märgitud, et põhiseaduse § 28 lõikest1 tuleneb ka riigi kohustus rakendada positiivseid

meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu (nt välisõhu kvaliteet, ohutu

müratase, toiduohutus, kaitse kiirguse ja asbesti eest). Tuleb rakendada meetmeid, et vältida

3 Sotsiaalministeerium (2006). Rahvastiku tervisepoliitika „Investeering tervisesse“ konsensuslik positsioon.

3

inimeste haigestumist (nt nakkushaigustesse, kutsehaigustesse, depressiooni) ning vigastuste

teket (nt toodetud ohtliku mänguasja tõttu) ja surma (nt surmaga lõppeda võivad

liiklusõnnetused). Tervisliku ja ohutu elukeskkonna tagamiseks rakendatavad meetmed peavad

kajastuma õigusaktides (nt nõuded mänguasjade ohutusele, vee kvaliteedile, reisijateveo

ohutusele, jäätmekäitlusele; õigusaktis sätestatud keeld käidelda narkootilisi ja psühhotroopseid

aineid ja vastav karistus selle keelu rikkumise eest, kohustus anda toote kohta tõest infot). Kuna

kehtestatud nõuetest on kasu vaid siis, kui neid järgitakse, tuleb erilist tähelepanu pöörata

riikliku järelevalve tõhususele. RTerS on üks osa terviklikust süsteemist, et luua eeldused

inimeste tervise kaitse tagamiseks põhiseaduse tähenduses.4

Analüüsid on näidanud, et umbes neli kümnest surmajuhust Eestis on seostatav muudetava

riskikäitumisega, riskikäitumist omakorda mõjutab nii ümbritsev elukeskkond kui ka see,

missugused valikud on kõige lihtsamini kättesaadavad, missugused on ühiskonnas hoiakud, aga

ka inimeste teadlikkus terviseriskidest.5

Ühiskonna edukus ja majanduslik heaolu on otseses sõltuvuses elanikkonna töövõimelisusest ja

tervisest. Kuigi tervis on iseseisvalt oluline väärtus, on see samal ajal majandusliku jõukuse

eeltingimus. Rahvastiku tervise seisundit on võimalik sihikindlalt parandada ning ebavõrdsust

tervises ennetada ja vähendada. Terved inimesed on tööviljakamad, tarbivad vähem sotsiaal- ja

tervishoiuteenuseid, neil on rohkem võimalusi osaleda sotsiaalses, poliitilises ja majanduselus.6

Rahvatervishoiu valdkonna eesmärk on muu hulgas kujundada ühiskonda selliselt, et iga

poliitika kavandamisel ja elluviimisel hinnataks ja arvestataks selle mõjuga inimeste tervisele.

Valitsused ja kõik muud otsusetegijad vastutavad oma inimeste tervises väljenduvate

tagajärgede eest, mis tulenevad nende poliitikast või nende poliitika puudumisest. Vastutus

rahvastiku tervise eest on ühine vastutus, mis hõlmab ühiskonna kõiki sektoreid,

organisatsioone, rühmi ja üksikisikuid.7

Rahvatervishoiu poliitika rakenduslike tegevussuundade elluviimisel tuleb ressursside

efektiivsel ja läbipaistval kasutamisel lähtuda tõenduspõhistest teadmistest. Teadusuuringud,

sealhulgas hindamisuuringud, määravad kindlaks tõhusamad ja ka kuluefektiivsemad

lähenemisviisid terviseteenustes ning riskijuhtimise meetmed keskkonnatervishoiu valdkonnas.

Tõenduspõhine info peab muutuma kättesaadavaks otsusetegijatele ning neist tuleb lähtuda

igapäeva praktikas.

Rahvatervishoiu valdkonna arendamiseks peavad püsivalt olemas olema intellektuaalsed ja

finantsvahendid. Tegevused rahvastiku tervise parandamiseks peavad põhinema kokku lepitud

kontseptsioonil ja RTerS-i eelnõu eesmärk on anda neile õiguslik alus. Eelnõuga soovitakse

sätestada uus RTerS-i terviktekst, mis vastaks võrreldes kehtiva rahvatervise seadusega paremini

praegusele praktikale ja vajadusele, oleks normitehniliselt korrektne ja senisest paremini

rakendatav. Kehtiva RTerS-i kitsaskohti selgitatakse täpsemalt peatükis 2.1.

4 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2020). https://www.pohiseadus.ee/ 5 Eesti Riigi terviseprofiil 2021. https://health.ec.europa.eu/system/files/2022-01/2021_chp_et_estonian.pdf 6 Euroopa Komisjon (2013). Commission staff working document „Investing in Health“. https://link.springer.com/content/pdf/10.1007/BF03391689.pdf 7 Sotsiaalministeerium (2006). Rahvastiku tervisepoliitika „Investeering tervisesse“ konsensuslik positsioon.

4

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja autorid on Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna juhataja Heli

Laarmann ([email protected]), rahvatervise osakonna juhataja Katrin Karolin (teenistusest

lahkunud), rahvatervise osakonna keskkonnatervise ja kemikaaliohutuse juht Aive Telling

([email protected]), rahvatervise osakonna nõunikud Liis Reiter (teenistusest lahkunud),

Ramon Nahkur ([email protected]), Annemari Linno ([email protected]), Sille Pihlak

([email protected]), Kadi Reintam ([email protected]), Kerli Reintamm

([email protected]), Ingrid Põldsaar ([email protected]), Gerlin Lõhmus

([email protected]), Marilin Lutsoja ([email protected]) ning tervisesüsteemi

arendamise osakonna nõunik Eleri Lapp ([email protected]) ja sama osakonna nõunik Ingrid

Ots-Vaik (muutnud ametikohta samas osakonnas).

Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja

Ebe Sarapuu ([email protected]) ja andmekogude peatüki osas õigusnõunik Nele Nisu

(teenistusest lahkunud). Seletuskirja mõjude osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi analüüsi

ja statistika osakonna nõunik Kristina Köhler (teenistusest lahkunud) ning seda on uuendanud

sama osakonna analüütikud Age Viira ([email protected]) ja Marion Rummo

([email protected]) ning nõunik Liisa Koreinik ([email protected]).

Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse

keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]).

Eelnõu koostamisse on panustanud Tervise Arengu Instituudi tervisedendamise osakonna

juhataja Tiia Pertel ([email protected]) ja Terviseameti keskkonnatervise osakonna juhataja

Leena Albreht ([email protected]).

Eelnõu koostamisel olid partneriteks Rahandusministeerium, Siseministeerium,

Justiitsministeerium ja Kliimaministeerium. Koostööd tehti ka Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumiga ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Eelnõu on enne

kooskõlastusringile saatmist tutvustatud Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajale ning

varasemate kooskõlastusringide puhul ka koolide esindajatele, sealhulgas Eesti Koolijuhtide

Ühenduse esindajatele. Eelnõu terminoloogia suhtes on konsulteeritud meditsiiniterminoloogia

komisjoniga.

1.3. Märkused

Eelnõu ettevalmistustega alustati 2012. aastal ning 04.10.2013 esitati ministeeriumidele

kooskõlastamiseks uue tervikteksti väljatöötamiskavatsus (edaspidi VTK).

Uue RTerS-i loomise aluseks olid 2012. aastal WHO poolt Eestile esitatud ettepanekud.8 Need

ettepanekud tuginesid kehtiva RTerS-i analüüsile ja praktilisele rahvatervishoiu korralduse

süsteemile Eestis. WHO hinnanguid ja soovitusi on RTerS-i eelnõu väljatöötamisel läbivalt

arvestatud.

5

RTerS-i VTK kohta laekunud tagasisidet arvestati eelnõu ettevalmistamisel. Asjassepuutuvate

ministeeriumide (eelkõige Siseministeerium, Justiitsministeerium, Rahandusministeerium,

Kliimaministeerium) ja Sotsiaalministeeriumi haldusala asutuste (Terviseamet, Tervise Arengu

Instituut) esindajatega toimusid arutelud ning koostöös lepiti kokku lahendused.

Kuigi enamik probleeme, mida eelnõuga soovitakse lahendada, on jäänud võrreldes VTK-s

kajastatud kitsaskohtadega printsiibis samaks, on mitu neist saanud eelnõu väljatöötamise

käigus võrreldes esialgse plaaniga teistsuguse lahenduse. Samuti on mõned probleemid saanud

võrreldes VTK-ga täpsema määratluse.

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu ministeeriumidele, Eesti Linnade Liidule ja Eesti

Maaomavalitsuste Liidule kooskõlastamiseks ning Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile,

Tervisekassale, Sotsiaalkindlustusametile, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele ja

maavalitsustele arvamuse avaldamiseks ka 2017. aasta juunis.9 2017. aasta detsembris esitati

eelnõu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile10. Pärast seda eelnõu menetlemine seiskus.

Seoses valitsuse vahetusega saadeti eelnõu uuesti ministeeriumidevahelisele

kooskõlastusringile 2019. aasta oktoobris. Vabariigi Valitsus kiitis eelnõu heaks 2021. aasta

novembris, millele järgnes arutelu Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja esimene lugemine

Riigikogus. Muudatusettepanekuid laekus eelnõu kohta üle 350, mistõttu eelnõu lugemine

Riigikogus takerdus. 2023. aasta kevadel tööd alustanud uue Riigikogu koosseisu tööle asumisel

langes eelnõu Riigikogu menetlusest välja. 2023. aasta kevadel moodustatud uus Vabariigi

Valitsus lisas rahvatervise seaduse nüüdisajastamise oma tegevusprogrammi.

Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste riigisiseste strateegiadokumentidega:

1) riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“;11

2) Eesti säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“;12

3) rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 (RTA);13

4) heaolu arengukava 2023–2030;14

5) siseturvalisuse arengukava 2020–2030;15

6) vägivallaennetuse kokkulepe 2021–2025;16

7) üleriigiline planeering „Eesti 2030+“;17

8) Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030;18

9) keskkonnavaldkonna arengukava 2030 (KEVAD);19

10) Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030.20

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu

õigusaktidega.

8 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act. 9 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aaf04a1f-4266-43d2-99eb-acb24011ce69 10 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0b55e866-a9f3-4275-b27f-9a59d62fe4c0 11 https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia 12 https://www.riigikantselei.ee/media/280/download 13 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rta_05.05.pdf 14 https://www.sm.ee/heaolu-arengukava-2023-2030#arhiiv 15 https://www.siseministeerium.ee/et/STAK2030 16 Vägivalla ennetamise strateegia lõpparuanne ja vägivallaennetuse kokkulepe 2021-2025 – EIS (valitsus.ee) 17 https://planeerimine.ee/ruumiline-planeerimine/yrp/ 18 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1279/3848/12793882.pdf 19 https://envir.ee/kevad 20 https://www.riigiteataja.ee/akt/320022015002

6

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone:

1) biotsiidiseadus (RT I, 03.02.2023, 3);

2) ehitusseadustik (RT I, 30.06.2023, 3);

3) elektroonilise side seadus (RT I, 20.12.2022, 10);

4) Euroopa Liidu kodaniku seadus (RT I, 06.07.2023, 26);

5) kemikaaliseadus (RT I, 03.02.2023, 5);

6) koolieelse lasteasutuse seadus (RT I, 28.12.2022, 47);

7) liiklusseadus (RT I, 30.06.2023, 34);

8) loomakaitseseadus (RT I, 16.12.2022, 11);

9) majandustegevuse seadustiku üldosa seadus (RT I, 06.04.2021, 5);

10) meediateenuste seadus (RT I, 15.06.2022, 3);

11) meretöö seadus (RT I, 30.06.2023, 50);

12) mõõteseadus (RT I, 12.12.2018, 57);

13) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (RT I, 11.03.2023, 72);

14) narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (RT I, 03.02.2023,

6);

15) noorsootöö seadus (RT I, 16.06.2020, 10);

16) põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (RT I, 11.03.2023, 79);

17) rahvatervise seadus (RT I 1995, 57, 978) tunnistatakse kehtetuks;

18) ravimiseadus (RT I, 11.03.2023, 84);

19) reklaamiseadus (RT I, 17.03.2023, 21);

20) sotsiaalhoolekande seadus (RT I, 06.07.2023, 91);

21) sõjahaudade kaitse seadus (RT I, 07.03.2023, 62);

22) tarbijakaitseseadus (RT I, 06.07.2023, 95);

23) Tervisekassa seadus (RT I, 11.03.2023, 57);

24) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I, 11.03.2023, 94);

25) tubakaseadus (RT I, 07.03.2023, 20);

26) vangistusseadus (RT I, 06.07.2023, 115);

27) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (RT I, 06.07.2023, 119);

28) välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus (RT I, 10.07.2020, 61).

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega21, milles sätestatakse Eestis viibivate

isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused, sealjuures inimese õigus tervisele ja elule.

Riik peab rakendama ennetavaid meetmeid inimeste vaimse ja füüsilise tervise kaitsmiseks ning

tervisliku ja ohutu elukeskkonna tagamiseks. Lisaks on riigil kohustus rahva tervise kaitseks

võtta muid ennetusmeetmeid, mis on vajalikud selleks, et inimeste vaimse ja füüsilise tervise

seisund oleks võimalikult hea.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

21 https://www.riigiteataja.ee/akt/127042011002

7

2.1. Seaduse eesmärk ja kavandatud lahendused

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 16822 kohaselt peab kogu liidu poliitika ja meetmete

määratlemisel ja rakendamisel olema tagatud inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse ning

loodud tingimused tervise arenguks. Samuti on tervise ja elu kaitse Eesti Vabariigi põhiseaduses

sätestatud kaalukad põhiõigused. Käesoleva eelnõu eesmärk on luua eeldused rahvatervishoiu

valdkonna süsteemseks korraldamiseks ja inimeste tervise kaitseks ning seeläbi rahvastiku

tervise olukorra paranemiseks.

Kuigi kavandatava seaduse eesmärk on sarnane kehtiva RTerS-i omaga, soovitakse eelnõuga

luua regulatsioon, mis nende eesmärkide saavutamist senisest enam toetab. Eelnõu algatamine

on vajalik, et viia Eesti rahvatervishoiu käsitlus Eesti õiguses kooskõlla 21. sajandi

rahvatervishoiu käsitluse, praeguse praktika ja vajadusega. Seega on eelnõu algatamise eesmärk

uuendada ja ajakohastada rahvatervishoiu valdkonna regulatsiooni selleks, et oleksid olemas

eeldused järgmiste rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks: inimeste tervise kaitse tagamine,

elanike eeldatava ja tervena elatud eluea pikenemine, terviseriskide ja tervisekahjustuste

vähenemine ja tõhus vältimine, ebavõrdsuse vähenemine terviseseisundis, positiivsed

muudatused rahvastiku tervises ning üldine tervist toetav keskkond Eestis.

Eelkõige saavutatakse need eeldused, sätestades:

- ajakohastatud rahvatervishoiu valdkonna terminid ja senisest selgemad põhimõtted,

millest rahvastiku tervise arendamisel ja rahvatervishoiu korraldamisel lähtutakse;

- senisest selgemad rahvatervishoiu valdkonna tegevused nii riigi kui KOVi tasandil;

- täpsemad nõuded ja täiendavad piirangud iluteenuste valdkonnas;

- ajakohastatud nõuded laste- ja hoolekandeasutustele, sealhulgas toitlustamisele;

- täiendavad võimalused tervisekaitse valdkonnas järelevalve tegemiseks ja ajakohastatud

trahvimäärad inimeste tervise kaitseks sätestatud nõuete rikkumise eest.

Selleks, et oleks tagatud inimeste tervise kaitse ja terviseohutus, sätestatakse eelnõuga

ülesanded, piirangud ja nõuded (vt 3. peatükk), riiklik ja haldusjärelevalve (vt 6. peatükk) ning

vastutus seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest (vt 7. peatükk).

Eelnõu eesmärk ja põhimõtted on kooskõlas rahvusvaheliste nõuete ja Euroopa Liidu

õigusruumiga. Kuna kehtivat RTerS-i muudetakse terminoloogiliselt ja ülesehituselt suurel

määral, sätestatakse uus seaduse terviktekst.

Tervise Arengu Instituut (edaspidi TAI) ja konsultatsioonifirma CPD korraldasid uuringu

„Paikkonna tervisedenduse tugistruktuuri arendusvõimalused Eestis“23, mille raames tehti Eesti

paikkondliku tervisedenduse süsteemi analüüs, koondati ettepanekud tulenevalt

rahvusvahelisest praktikast ning selgitati välja tervisedenduse tugistruktuuri arendamise

võimalused, sealhulgas eri tasandite funktsioonide ja vastutusvaldkondade kindlaks

määramiseks. Kuigi pärast analüüsi tegemist on mitmed tervisedenduse valdkonnaga seotud

asjaolud muutunud (haldus- ja riigireformiga seoses), on uuringu lõppraporti tulemusi eelnõu

koostamisel siiski osaliselt arvesse võetud. 2023. aasta suvel kirjutati varam kooskõlastusringid

22 Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid. ELT C 326/4. 26.10.2012. https://eur-

lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:12012E/TXT:ET:PDF 23 https://www.terviseinfo.ee/images/Paikkonna_tervisedenduse_tugistruktuuri_arendusvimalused_Eestis.pdf

8

läbinud eelnõu veelgi selgemaks, arvestades seejuures TAI seniseid kogemusi ja teadmisi, mis

neil on kogunenud kohaliku tasandi tervise- ja heaoluprofiilide koostajate ja nende elluviijate

nõustamisel. Samuti võeti arvesse TAI 2021. aastal koostatud uuringuaruande „Rahvatervis ja

turvalisus kohalikes omavalitsustes“ järeldusi.

Eelnõuga tehtavad peamised muudatused võrreldes kehtiva õigusega

1. Kehtiv RTerS on normitehniliselt ja keeleliselt vananenud ning sisaldab sätteid, mida

praktikas ei rakendata ning samas ei sisalda kõiki vajalikke riigi tasandi rahvatervishoiuga

seotud ülesandeid. Kehtiv RTerS on liiga tervisekaitse keskne.

Eelnõuga asendatakse nii RTerS-is kui ka teistes õigusaktides läbivalt termin „rahvatervis“

terminiga „rahvatervishoid“. Samuti korrigeeritakse eelnõuga kõiki õigusakte, kus on keeleliselt

ebakorrektselt kasutatud rahvatervishoiuga seotud mõisteid („rahvatervis“, „rahvatervise kaitse“

jms).

Uus RTerS ei sisalda enam dubleerivaid sätteid ning rakendusaktid korrastatakse: vajaduse

korral kehtestatakse määrused tulevikus eriseaduste (toote nõuetele vastavuse seadus,

tervishoiuteenuste korraldamise seadus) alusel, üksteist dubleerivad määrused ühendatakse,

ebavajalikud volitusnormid kaotatakse.

Kehtivas RTerS-is ei ole sätestatud mitut üldist nõuet, mis peaksid olema kehtestatud seaduse

tasandil, kuid on praegu reguleeritud ainult RTerS-i alusel kehtestatud määrustes: nõuded

balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule mudale ja turbale, nõuded

elukeskkonna füüsikalistele ohuteguritele, nõuded sotsiaalteenuse osutamise elukeskkonnale,

nõuded toitlustamisele haridus-, tervishoiu- ja hoolekandeasutustes, noorte püsilaagris ning

vanglates ja arestimajades. RTerS ei aita sealjuures piisavalt kaasa haridusasutustes laste

tasakaalustatud toitumise toetamisele. Eelnõuga sätestatakse senisest selgemalt üldhariduskooli

ja kutseõppeasutuse direktori roll tasakaalustatud toitumist soodustava õpikeskkonna

kujundamisel.

Praegu kehtiv RTerS on liiga tervisekaitse (keskkonnatervishoiu) valdkonna keskne ning

negatiivsete tervisemõjude ennetamise ja rahvastiku tervise edendamisega seotud ülesanded ei

ole seaduse tasandil piisavalt selgelt reguleeritud. Uus RTerS on vastavuses praeguse

rahvatervishoiu korralduse praktika ja vajadusega. Uues RTerS-is on seaduse tasandil

defineeritud ka keskkonnatervishoiu valdkond (varem nimetatud tervisekaitse või

keskkonnatervise valdkonnaks). Lisaks keskkonnatervishoiu valdkonna ülesannetele on seaduse

tasemel sätestatud Sotsiaalministeeriumi (edaspidi SoM) haldusala kohustus isikuid ja asutusi

rahvatervishoiu valdkonnas nõustada ja juhendada, et aidata ennetada ebasoovitavaid

tervisemõjusid. Eelnõus kajastatakse ka TAI kaudu elluviidavaid rahvatervishoiu, sealhulgas

tervisedenduse tegevusi, mida siiani RTerS-is ei käsitletud (seda nii § 11 sätetes, kus

sõnastatakse SoMi ja tema valitsemisala ülesanded, ka § 8 sätetes, kus on välja toodud TAI

täidetavad ülesanded seoses kohalike omavalitsuste (edaspidi KOV) koostatavate tervise- ja

heaoluprofiilidega).

2. Uus RTerS sisaldab kõigi ministeeriumide ülesandeid rahvatervishoiu korraldamisel.

Lisaks oma valitsemisala ja pädevuse piires rahvatervishoiu meetmete elluviimisel peavad

9

ministeeriumid tagama oma valitsemisalas iga asjaomase otsustuse ja tegevuse kavandamisel ja

elluviimisel selle rahvastiku tervisele avalduva mõju hindamise ja sellega arvestamise.

3. Praegu ei ole RTerS-i alusel hoolekandeasutustele kehtestatud tervisekaitsenõuded

sotsiaalhoolekande seadusega (SHS) kooskõlas. Seepärast pole kõigi teenuste puhul selgelt

mõistetav, kas konkreetsele teenusele RTerS-i alusel kehtestatud nõuded kehtivad. Selleks, et

oleks selge, millistele hoolekandeasutustele millised nõuded kehtivad, muudetakse käesoleva

eelnõuga SHS-i. Iga teenuse juures, mille puhul on RTerS-i alusel kehtestatud nõuded teenuse

osutamise kohale või toitlustamisele, lisatakse vastav viide. Uue RTerS-i alusel on plaanis

kehtestada hoolekandeasutustele uued elukeskkonda ja toitlustamist reguleerivad määrused ning

nõudeid hoolekandeasutustes viibivate isikute tervise kaitseks ajakohastatakse.

4. Kehtivas RTerS-is sätestatud KOV-ide ülesanded rahvastiku tervise edendamisel ei toeta

piisavalt arusaama, et rahvatervishoid on sektoritevaheline planeerimisvaldkond, millega KOV

peab oma arengu kavandamisel sihipäraselt tegelema. Mitu KOV-ide ülesannet on kehtivas

RTerS-is praeguseks ebatäpsed ja rakendamatud (tervisekaitsealane järelevalve ja haiguste

ennetamisele suunatud tegevuste korraldamine). See on üks põhjuseid, mille tõttu

rahvatervishoiu tegevuste sisu ja kvaliteet Eesti eri piirkondades oluliselt varieeruvad – puudub

ühtne arusaam rahvatervishoiu valdkonna sisust ning kohustustest selles vallas.

5. Kehtiva RTerS-i alusel sätestatud nõuded ja piirangud iluteenuste osutajatele ei ole

ajakohased ega piisavad nende teenuste osutamisel terviseohutuse tagamiseks. Uue RTerS-iga

ajakohastatakse iluteenuse mõistet, et oleks selge, kellele täpselt RTerS-i regulatsioon kehtib

ning sätestatakse iluteenuse osutajate kohustus omada tõendatud teadmisi ja oskusi teenuse

ohutuks osutamiseks ja tõsise soovimatu mõju ennetamiseks. Täpsemad nõuded

teenuseosutajate teadmistele ja oskustele sätestatakse RTerS-i alusel kehtestatavas määruses

ning neid on plaanis võrreldes kehtiva määruse nõuetega ajakohastada. Solaariumi- ja

tätoveerimisteenuse osutamine alaealistele ning tätoveerimisteenus, mille puhul tätoveerimistint

süstitakse või sisestatakse silmamuna sisse, keelatakse.

6. Kehtiv RTerS ei sisalda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371

(tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr

1082/2013/EL) rakendamiseks vajalikke sätteid. Uues RTerS-is sätestatakse piiriülese mõjuga

terviseohust teavitamise ja sellele reageerimisega seotud kohustused Terviseametile ja

tervishoiuteenuse osutajatele.

7. Praegu ei reguleerita üheski õigusaktis üheselt arusaadavalt illegaalsete uimastite

tarvitamisest põhjustatud kahjude vähendamise teenuste osutamisega seonduvat. Need on

teenused, mida rahastatakse riigieelarvest ning mille arendamist ja osutamist korraldab SoM

TAI kaudu. Eelnõu rakendussätetes muudetakse NPALS-i ning sellega luuakse nende teenuste

arendamisele ja osutamisele üheselt mõistetav õiguslik alus. Samuti ei ole piisavalt selgelt

sätestatud KOV-ide roll nende teenuste pakkumisele kaasa aidata. Eelnõuga sätestatakse

NPALS-is KOV-ide kaasaaitamiskohustus narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise

teenuste osutamisel.

8. Rahvatervishoiuga seotud õigusaktides sätestatud rahatrahvide ülemmäärad ei ole enam

ajakohased. Eelnõuga muudetakse maksimaalseid trahvi- ja sunnirahamäärasid RTerS-is.

10

Karistusmäärade sätestamisel on lähtutud printsiibist, et karistus peaks olema piisavalt mõjus,

et motiveerida isikuid hoiduma võimalikest nõuete rikkumistest. Madal rahatrahvi ja sunniraha

ülemmäär ei pruugi tagada oluliste rikkumiste korral üldpreventatiivsete eesmärkide

saavutamist. Samuti ei ole Terviseametil õigust inimeste tervisekaitse aspektist tulenevalt teha

järelevalvet toote või teenuse kauplemisvõtte, sealhulgas reklaami õiguspärasuse üle ega

seaduses sätestatud nõuete rikkumise korral isikut vastutusele võtta. Eelnõuga laiendatakse

Terviseameti järelevalvepädevust.

9. Seaduses sätestatakse ka piirangud ja nõuded tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise

või parandamise eesmärgil pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele. Piirangute ja nõuete

eesmärk on võimaldada kasutada pakutavaid teenuseid ja tooteid ohutult ning välistada eriti

ohtlike teenuste ja toodete pakkumine ilma vastava tervishoiutöötajapoolse ettekirjutuse ja

järelevalveta. Samuti on eesmärk takistada ohtlike kemikaalide väärkasutamist ning üleskutseid

ohtlike toodete (sh kemikaalide), tegevuste ja teenuste kasutamiseks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kaheksast peatükist ja 66 paragrahvist.

Eelnõu 1. peatükis esitatakse seaduse üldsätted.

Eelnõu §-s 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala.

Seaduse reguleerimisala jääb võrreldes kehtiva RTerS-iga sarnaseks. Samas on võrreldes kehtiva

õigusega tehtud muudatusi riigiasutuste, KOV-ide, avalik-õiguslike ja eraõiguslike juriidiliste

isikute ning füüsiliste isikute ülesannetes, nõuetes ja piirangutes või nende sõnastustes. Sisuliste

muudatuste sisu on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas läbivalt asjakohaste paragrahvide juures.

Eelnõu § 1 lõikes 1 sätestatakse, et RTerS reguleerib riigi ja KOV-i ülesandeid rahvatervishoiu

korraldamisel. Selleks, et tagada rahvatervishoiu valdkonna ja RTerS-is sätestatud eesmärkide

saavutamine, on vaja fikseerida eri asutuste ja isikute rollid ja ülesanded.

Lisaks riigiasutuste ja KOV-i ülesannetele reguleeritakse RTerS-is ülesandeid, piiranguid ja

nõudeid, mille täitmine on rahvatervishoiuga seotud eesmärkide saavutamiseks ja inimeste

tervise kaitse tagamiseks vajalikud.

Selleks, et tagada seaduses sätestatud nõuete täitmine, sätestatakse riiklik ja haldusjärelevalve

ning vastutus nõuete rikkumise eest. Samuti reguleeritakse RTerS-is rahvastiku tervisega

seonduvate riiklike andmekogude loomist ja pidamist ning rahvatervishoiu meetmete

rahastamist.

Eelnõu § 1 lõikes 2 sätestatakse, et RTerS-is ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse

haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades RTerS-i erisusi.

11

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõikes 1 sätestatakse, et seadust kohaldatakse

igale ettevõtjale ja tema majandustegevusele kõigil tegevusaladel, kui seaduses ei ole ette nähtud

teisiti. RTerS-is ei korrata seda sätet.

Eelnõu §-s 2 sõnastatakse seaduse eesmärk.

Seaduse eesmärk on võrreldes kehtiva RTerS-iga ümber sõnastatud, keskendudes vajadusele

tagada inimeste tervise kaitse, luua tingimused elanike eeldatava ja tervena elatud eluea

pikenemiseks, ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid ja ebavõrdsust elanike

terviseseisundis ning saavutada seeläbi positiivseid muutusi rahvastiku tervises.

Need eesmärgid lähtuvad Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevast kohustusest rakendada

meetmeid, mis aitavad maksimaalselt kaasa tervist toetava elukeskkonna kujunemisele ja heaolu

suurenemisele ning põhinevad järgmistel põhiväärtusel:

- tervise kaitse on inimõigus;

- rahvastiku tervise arengu eest vastutavad ühiselt kõik ühiskonna osapooled;

- ühiskonna kõikide sektorite ja tasandite tegevus rahvatervishoiu tegevuste elluviimisel

peab eelkõige olema suunatud nendele sihtrühmadele, kes on kõige rohkem haavatavad;

- tervisepoliitika elluviimine peab püüdlema tõendus- ja teadmispõhisuse poole.

Seaduse eesmärki aitavad saavutada seaduses sätestatud ülesanded, nõuded ja piirangud. Kuna

rahvatervishoid on horisontaalne, mitme sektori ja haldusala vaheline valdkond, aitavad seda

eesmärki täita ka teised õigusaktid ja teiste ministeeriumide kaudu korraldatavad tegevused, mis

omavad mõju rahvastiku tervisele. RTerS ei sisalda kõiki üksikasjalikke tegevusi, mida RTerS-i

ja rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks tehakse, vaid annab raamistiku nende tegevuste

korraldamiseks ning aitab seeläbi tagada valdkonna tegevuste jätkusuutlikkuse.

Kuna elanike tervist mõjutab eelkõige neid ümbritsev elukeskkond, on suur vastutus RTerS-i

eesmärkide saavutamisel KOV-idel, kes oma otsuste ja planeeritavate tegevustega mõjutavad

oluliselt elukeskkonda ja seeläbi ka oma haldusterritooriumi elanike tervist.

Eelnõu §-des 3–5 sätestatakse mitme seaduses kasutatud termini tähendused.

Eelnõus on võrreldes kehtiva RTerS-iga mitut terminit ajakohastatud ja muudetud. Samuti on

tekkinud vajadus uute mõistete (keskkonnatervishoid, tervisemõju jne) defineerimiseks. Kõiki

kehtivas RTerS-is kasutatavaid mõisteid eelnõus enam ei kasutata (nt tervisekasvatus).

Rahvatervishoiu, tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu mõisted on sätestatud §-des 5–7.

Eelnõu §-s 3 on defineeritud terminid „tervis“, „rahvastiku tervis“ ja „avalikkus“.

Eelnõu § 3 lõikes 1 defineeritakse tervise mõiste, mille aluseks on võetud laialdaselt kasutuses

olev WHO mõiste. Tervise mõiste defineerimine RTerS-is on oluline mõistmaks, et tervis pole

ainult haiguse puudumine, vaid on oluliselt laiem kontseptsioon ning tervis jääb terviseks, on

see täielik või mitte. Tervise all mõistetakse füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit.

Rahvatervishoiu meetmed on seega suunatud mitte ainult kitsalt terviskäitumise mõjutamisele

12

või haiguste ennetamisele, vaid laiemas tähenduses inimeste heaolu, elukvaliteedi ja turvalisuse

parandamisele.

Mõistet „inimese tervis“ kasutatakse seadusesätetes, kus on oluline tagada arusaamine, et

räägitakse inimese, mitte nt looma või taime tervisest. Sellest tulenevalt kasutatakse mõistet

„inimese tervis“ eelkõige teiste mõistete selgitustes. Mõistet „elanike tervis“ kasutatakse sätetes,

kus on oluline inimeste elukoht.

Eelnõu § 3 lõikes 2 defineeritakse rahvastiku tervise mõiste ja see tähendab kindla territooriumi

elanike või eri rahvastikurühmade tervise seisundit. Rahvastiku tervise seisundi mõjutamine

positiivses suunas on rahvatervishoiu peamine ülesanne. Seega on rahvastiku tervise mõiste

sisustamine vajalik, et mõista, mille jaoks rahvatervishoiu tegevusi ellu viiakse. Rahvastiku

tervise seisund sõltub sisuliselt paljude üksikisikute terviseseisundist, kuid oluline on ka tervise

kui ressursi jaotumine üksikisikute vahel. Seega ei ole rahvatervishoiu eesmärk saavutada

pelgalt võimalikult kõrge keskmine eluiga, vaid vähendada ka eri gruppide vahelist ebavõrdsust

tervises.

Eelnõu § 3 lõikes 3 defineeritakse avalikkuse mõiste, mis käesolevas seaduses tähendab

eelnevalt kindlaks määramata füüsiliste ja juriidiliste isikute ringi. Avalikkuse all mõistetakse

ka sotsiaalmeedias loodud suhtlusgruppe, veebilehti, foorumeid ja muud taolist.

Mõiste sisustamine on vajalik, et suurendada õigusselgust sättes, kus on esitatud piirangud

juriidilisele ja füüsilisele isikule eesmärgiga vähendada tervist või elukeskkonda kahjustada

võivaid tegevusi. Mõiste aitab selgemalt eristada avalikku teavet eraviisilisest teabest.

Eelnõu §-s 4 selgitatakse elukeskkonna, tervisemõjuri ja tervisemõju tähendust RTerS-i

tähenduses. Mõisted „elukeskkond“ ja „tervisemõjur“ on ka kehtivas seaduses, käesolevas

eelnõus on need vaid selgemalt lahti kirjutatud. Eelnõus on selguse huvides täpsustatud ka

tervisemõju tähendust. Tervise ja haiguste kujunemine on seotud nii bioloogiliste,

psühholoogiliste, sotsiaalsete kui ka kultuuriliste aspektidega. Mõistete defineerimisel on

kasutatud ka Dahlgren-Whitehead118 tervise tegurite mudelit, mis rõhutab tervise ja haiguste

kujunemise terviklikumat ja mitmekihilisemat arusaama. Ka Eesti inimarengu aruande 2023119

üheks põhisõnumiks on terviklik lähenemine, mis tähendab seda, et lisaks inimese eluviisile on

oluline võtta arvesse ka sotsiaalset konteksti ja keskkonnategureid.

Eelnõu § 4 lõikes 1 defineeritakse elukeskkonna mõiste. Elukeskkonnana käsitatakse erinevaid

sotsiaal-majanduslikke (nt inimese elukoht, sissetulek, elukutse ja haridustase, eluaseme tüüp ja

kvaliteet jms), psühhosotsiaalseid (nt sotsiaalne tugi ja emotsionaalne toetus, elukorraldus,

usaldus, enesehinnang jms), loodusliku keskkonna (rohealad, looduslik valgus, välisõhk,

mikroorganismid, loomastik ja putukad linnakeskkonnas, aga ka metsad ja veekogud jms) ja

tehiskeskkonna (elamud ja hooned, nende planeeringud, ehitamisel ja siseruumides kasutatud

materjalid ja tooted) tegureid. Tegurite mõju võib avalduda inimese tervisele kohe, pikema aja

möödumisel või alles järgmise põlvkonna tervisenäitajates. Elukeskkonna defineerimine on

118 The Dahlgren-Whitehead model of health determinants: 30 years on and still chasing rainbows. Public Health, 199, 20–24. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2015.02036 ) 119 Sisask, M. (toim) 2023. Eesti inimarengu aruanne 2023. Vaimne tervis ja heaolu. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu. 2023.inimareng.ee

https://doi.org/10.58009/aere-perennius0043

13

vajalik, et elukeskkonna ulatus oleks selgem ja et paremini mõista millistele teguritele võivad

rahvatervishoiu meetmed olla suunatud.

RTerS-is on elukeskkonna mõiste defineerimisel kasutatud Eesti Keele Instituudi Sõnaveebi

rahvatervishoiu sõnastikku. Kuna elukeskkonna mõiste on väga lai, siis on eelnõusse lisatud, et

seaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse või valdkonna eest vastutava ministri määrustes võib

elukeskkonna mõistet piiritleda. Näiteks elukeskkonna piiritlus § 16 lõike 4 alusel antud

valdkonna eest vastutava ministri määruses ei kattu elukeskkonna piiritlusega § 21 lõike 3 alusel

antud valdkonna eest vastutava ministri määruses.

Eelnõu § 4 lõike 2 kohaselt on tervisemõjuriks nii terviseriske põhjustavad tegurid kui ka tervist

edendavad ja kaitsvad tegurid.

Terviseriske põhjustavad tegurid ehk riskitegurid võivad avaldada ebasoovitavat mõju inimese

või rahvastiku tervisekäitumisele, tervisealastele hoiakutele ja tervisele. Riskiteguriteks võivad

olla nii füüsilisest keskkonnast tulenevad (nt ebapiisav õhukvaliteet, läbimõtlemata

planeeringud, sobimatud viimistlusvahendid sisekujunduses), sotsiaal-majanduslikud (nt madal

haridustase, madal sissetulek ja sellest tingitud piirangud võimalustele) kui ka psühhosotsiaalsed

(nt enesehinnang, kehvad sotsiaalsed suhted kodus, koolis või tööl, stigmad ühiskonnas) tegurid.

Tervist edendavad ja kaitsvad tegurid ehk kaitsetegurid võivad avaldada tervist toetavat mõju.

Kaitsetegurid võivad samuti olla nii füüsilisest keskkonnast tulenevad (nt puhas õhk,

ligipääsetavad ja tervislikke valikuid toetavad planeeringud, liikuvust toetav teedevõrgustik),

sotsiaal-majanduslikud (nt haridus ja teadlikkus, parem teenustele ligipääsetavus

maapiirkondades, tervisesõbralik elamufond) kui ka psühhosotsiaalsed (nt tervislikke harjumusi

toetav ühiskond, pere tugi, positiivsed sotsiaalsed suhted kodus, koolis või tööl) tegurid.

Eelnõu § 4 lõikes 3 on selgitatud, et tervisemõjuna käsitatakse seaduses tervisemõjuri

põhjustatud muutusi inimese ja tema järeltulijate organismis, sealhulgas elundites, kudedes,

rakkudes või nende talitluses, tervisekäitumises ja tervisealastes hoiakutes, samuti

psühhosotsiaalses toimimises. Tervisekäitumise mustrid ja tervisealased hoiakud, aga ka

muutused organismis, elundites, kudedes, rakkudes või nende talitluses võivad kanduda

järgmisesse põlvkonda (nt püsivad orgaanilised ühendid ladestuvad organismi ja võivad kaduda

ema organismi vahendusel lapse organismi, põhjustades hiljem näiteks allergilisi reaktsioone

või viljatust, soodustavad pahaloomuliste kasvajate teket, võivad tekitada perifeerse ja

kesknärvisüsteemi, siseorganite ja immuunsussüsteemi kahjustusi). Negatiivne mõju

psühhosotsiaalsele toimimisele võib avalduda näiteks müra, psühholoogilise mõjutustegevuse,

isikuvabaduste piiramise, vägivalla või sellega ähvardamise jmt tõttu. Halvenenud

psühhosotsiaalne toimimine võib soodustada nii psüühika- ja käitumishäirete kui ka somaatiliste

häirete kujunemist ja avaldumist ning see võib olla omakorda riskitegur tervist kahjustavaks

(riskeerivaks) käitumiseks. Tervisemõju tähendab mistahes tervist soodustavat või kahjustavat

muutust inimese organismis. Nende mõistete sisustamine on vajalik, et oleks arusaadav, millele

on suunatud rahvatervishoiu meetmed. Rahvatervishoiu meetmete eesmärk on saavutada

olukord, kus inimesi mõjutaks võimalikult vähe riskitegureid (ehk neid tegureid tuleb

vähendada, leevendada või nende mõju ennetada) ja võimalikult palju kaitsetegureid (selleks

tuleb selliseid tegureid juurde tekitada või nende mõju tugevdada).

14

Eelnõu §-s 5 sätestatakse rahvatervishoiu mõiste, põhimõtted ja meetmed.

Kehtivas RTerS-is ei ole selget rahvatervishoiu meetmete süsteemi sätestatud. Sätestatud on küll

tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise põhiülesanded ning elukeskkonna ja

tervisekaitse põhinõuded, samuti haiguste ennetamise ja tervise edendamise vahendid, kuid need

on osaliselt aegunud ega moodusta praeguseks piisavalt selget tervikut, mispärast võivad

rahvatervishoiu meetmete kaudu taotletavad eesmärgid jääda ebaselgeks. Käesoleva paragrahvi

eesmärk on anda rahvatervishoiu meetmetele õiguslik tugi ja raamistik. Võrreldes praegu

kehtiva RTerS-iga võetakse kasutusele termin „rahvatervishoid“ termini „rahvatervis“ asemel.

Valdkonna nimetuse muutmisega seoses ei tehta võrreldes 01.01.2018 kehtima hakanud RTerS-

i redaktsiooniga sisulisi muudatusi selles, kuidas valdkonda defineeritakse ning millega

rahvatervishoiu valdkond sisuliselt tegeleb. Küll aga sätestatakse eelnõuga kaks peamist

rahvatervishoiu põhimõtet, mida siiani seaduse tasandil sätestatud pole.

Eelnõu § 5 lõikes 1 sätestatakse rahvatervishoiu mõiste. Eelnõuga asendatakse seni õigusaktides

kasutusel olnud termin „rahvatervis“ terminiga „rahvatervishoid“. Rahvatervise mõiste on

Eestis kasutusele võetud 1994. aastal ning on keeleteadlaste hinnangul ebaõnnestunud, kuna

sõna „tervis“ viitab seisundile ning on objektisõna, mis ei ole ühe valdkonna tähistamiseks sobiv.

Keeleeksperdid on soovitanud võtta rahvatervise asemel kasutusele termini „rahvatervishoid“.

Ka Eesti Keele Instituudi seisukoht on, et sõna „rahvatervis“ ei sobi analoogselt sõnaga

„keskkonnatervis“ valdkonna nimetamiseks: „keskkonnatervishoid“ on valdkonna nimetusena

parem kui „keskkonnatervis“. Sõnaga „tervishoid“ on võimalik valdkonda tähistada, aga sõnaga

„tervis“ mitte.“24 Tallinna Ülikooli lingvistikaprofessor Krista Kerge on väljendanud sama

seisukohta: „Väljend „rahvatervis“ (ingl public health), mis hõlmab tervisedenduse ja ennetuse,

on ebaõnnestunud mitmel põhjusel. Esiteks märgitakse kogu tervishoiu klassifikatsiooni

ülejäänud valdkonnasõnadega tegevust või protsessi (edendus, ennetus, taastus, ravi), mistõttu

„rahvatervise“ mõiste langeb üldisest süsteemist välja. …//… „Tervis“ kui objektisõna25 ei sobi

tegevuste (edenduse ja ennetuse) ühisnimetajaks. …//…tervise täiendeid enamasti võimatu

temaga kokku kirjutada.“26

Rahvatervishoid on sektoritevaheline valdkond, mis hõlmab kõiki rahvastiku tervist

parandavaid ning ebasoovitavat tervisemõju ennetavaid ja vähendavaid organiseeritud tegevusi

eesmärgiga pikendada inimeste eluiga, parandada nende elukvaliteeti ja vähendada tervisealast

ebavõrdsust. RTerS-is sätestatud mõiste peamine eesmärk on anda edasi rahvatervishoiu

valdkonna ülest ehk horisontaalset olemust ning rõhutada tervisealase ebavõrdsuse vähendamise

eesmärki. Mõiste defineerimisel on silmas peetud selle sobivust just Eesti konteksti, samuti meie

rahvatervishoiu poliitika ja käesoleva eelnõu eesmärke.

Eelnõu § 5 lõikes 2 sätestatakse põhimõtted, millest tuleb rahvatervishoiu poliitika ja meetmete

kujundamisel ning mistahes rahvastiku tervist mõjutavate otsuste tegemisel ja nendest

tulenevate tegevuste elluviimisel lähtuda. Üks nendest põhimõtetest on ühise vastutuse

24 Argo Mund, Eesti Keele Instituut, 22.03.2018 25 Objektisõna tähendab sõna, mis väljendab objekti ehk teisisõnu sihitist. See tähendab, et liitsõnas „tervishoid“ on sõna „tervis“ sihitise

funktsioonis. Valdkonnasõna märkivas terminis peab olema ka tegevuste ühisnimetaja (tervise kontekstis näiteks „hoid“ või „edendus“ 26 Krista Kerge. Terminist „rahvatervis“. Õiguskeel 5, 1996

15

põhimõte, mis on sisuliselt sätestatud ka kehtivas RTerS-is eri osapooltele kehtestatud

elukeskkonna ja tervisekaitse põhinõuete kaudu. Eelnõuga kehtestatakse see põhimõte

kompaktselt ühe põhimõttena. Ühise vastutuse põhimõte tähendab, et rahvastiku tervise

arendamise eest vastutavad kõik osapooled, kes mõjutavad oma tegevusega rahvastiku tervist

ning kellel on võimekust enda või teiste tervise eest vastutust võtta. Vastutust rahvastiku tervise

eest tuleb võtta, alustades üksikisikust ja tema valikutest, liikudes järjest kõrgemale:

organisatsioonide, kogukondade ja sektorite tasandile. See tähendab, et ka üksikisikul on

vastutus iseenda terviseseisundi kujundamise eest, lapsevanematel on vastutus laste tervise eest

(see kohustus tuleneb ka lastekaitseseadusest), samas vastutavad ka nt tööandjad oma töötajate

terviseseisundi eest, KOV oma elanike terviseseisundi eest ning lõpuks ka ministeeriumid ja

Vabariigi Valitsus kogu rahvastiku tervise eest.

Lisaks ühise vastutuse põhimõttele sätestatakse eelnõuga tervise kõrgetasemelise kaitse

põhimõte, mida tuleb praktikas järgida ka praegu, kuna see tuleneb rahvusvahelistest

õigusaktidest ja ka Eesti Vabariigi põhiseadusest, kuid selle põhimõtte täpsem lahtimõtestamine

on asjakohane RTerS-is kui rahvatervishoiu valdkonna üldseaduses.

Lissaboni lepinguga suurenes tervishoiupoliitika tähtsus. Euroopa Liidu toimise lepingus

(edaspidi ELTL) on sätestatud, et kogu liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel

tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. See eesmärk saavutatakse liidu toetusega

liikmesriikidele ja koostöö edendamisega. Peamine vastutus tervise kaitsmise ja eelkõige

tervishoiusüsteemide eest lasub endiselt liikmesriikidel. Samas on EL-il tähtis roll rahvastiku

tervise parandamisel, haiguste ennetamisel ja ohjamisel ning inimese tervist ohustavate tegurite

leevendamisel ja liikmesriikide tervishoiustrateegiate ühtlustamisel.

Tervise kõrgetasemelise kaitse on sätestatud ELTL artiklis 168 ja EL-i põhiõiguste harta artiklis

35. EL-i õiguse rakendajana on Eesti riigil seega kohustus aidata aktiivselt kaasa tervise

kaitstuse kõrge taseme saavutamisele, valides ja kohaldades selleks sobilikke meetmeid. Tervise

kõrgetasemelise kaitse põhimõte tähendab iga sektori ja valdkonna otsusetegijate kohustust

arvestada oma otsustusest tuleneva mõjuga rahvastiku tervisele ning inimese tervise kõrgelt

väärtustamist. See eeldab otsustamisel inimeste tervisele kaasnevate mõjude hindamist ning

otsuse tegemisel tervise kui kaaluka väärtusega arvestamist. Inimese õigus oma tervise kaitsele

on kaalukas põhiõigus, millega tuleb arvestada igas valdkonnas ja sektoris.

Riigil on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 28 tulenev kohustus muu hulgas ennetavate meetmete

toel kaitsta määramata hulga inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Riigil on kohustus rakendada

positiivseid meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Tuleb võtta meetmeid,

et vältida inimeste haigestumist ja vigastuste teket. Tervisliku ja ohutu elukeskkonna tagamiseks

võetavad meetmed peavad kajastuma õigusaktides.27

Samuti on tervise kõrgetasemelise kaitse põhimõte seotud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 16

sätestatud põhiõigusega, milleks on inimese põhiõigus elule. RTerS sisaldab sätteid, mis on

otseselt või kaudselt seotud inimese elu kaitsmisega. Inimese õigust elule võib pidada kõige

olulisemaks põhiõiguseks, sest see on kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamise eelduseks.

27 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2021). https://www.pohiseadus.ee/

16

Eelnõu § 5 lõikes 3 sätestatakse rahvatervishoiu meetmed, mis on vajalikud seaduse eesmärkide

saavutamiseks.

Rahvatervishoiu meetmed on järgmised:

1. Rahvastiku tervise jälgimine ja analüüsimine

Rahvatervishoiu valdkonna keskseks tegevuseks on hinnata rahvastiku terviseseisundit (sh

laiemat heaoluseisundit) ja seda mõjutavaid faktoreid. Selle ülesande täitmiseks peetakse

andmekogusid, korraldatakse uuringuid ning koostatakse tervise- ja heaoluprofiile (maakonna

või piirkonna tasandil) jne. Kogutud ja analüüsitud andmete põhjal on võimalik planeerida ja

rakendada rahvastiku tervist toetavaid meetmeid, sealhulgas tervisedenduse ja

keskkonnatervishoiu meetmeid, nii riigi, maakonna, KOV-i, kogukonna kui ka organisatsiooni

tasandil.

2. Elanike, organisatsioonide ja kogukondade tervisealane võimestamine, sealhulgas

tõenduspõhise terviseteabe kättesaadavaks tegemine ja elanike terviseharituse

parandamine

Meede on otseselt seotud punktidega 3 ja 4. Rahvatervishoiu üks eesmärke on suurendada

üksikisikute ja ühiskonnagruppide (organisatsioonide ja kogukondade) võimekust oma tervist

kontrollida. Võimestamine on tervisedenduse peamine kontseptsioon, mida mõistetakse kui

inimeste või gruppide suutlikkust oma tervisemõjureid kontrollida. Kuna enamik rahvastiku

tervist mõjutavaid faktoreid (tervisemõjureid) on rahvatervishoiu valdkonna välised, on

rahvatervishoiu eesmärk suurendada kõikvõimalike valdkondade esindajate ja tasandite

suutlikkust enda ja teiste (ja seeläbi kogu rahvastiku) tervist positiivselt mõjutada.

Riiklikult on rahvatervishoiu valdkonna viimaste aastate üks prioriteete olnud KOV-ide

iseseisva võimekuse suurendamine oma elanike tervise edendamisel ja elanike tervist toetava

elukeskkonna loomisel. Mitu riiklikku arengukava, sealhulgas RTA, rõhutavad kohaliku tasandi

tähtsust valdkondlike eesmärkide saavutamisel. RTA elluviimise ja juhtimise peatükis

rõhutatakse eesmärkide saavutamisel tiheda koostöö olulisust KOV-ide koostöökogudega.

Samuti peetakse oluliseks, et eri tasandite strateegilistes dokumentides seatud eesmärgid ja

kavandatud tegevused oleksid kooskõlas. RTA eesmärkide saavutamiseks on välja toodud

olulisemad põhimõtted, milles kajastub kohaliku tasandi tähtsus, näitekskogukondade

kaasamine – inimeste elukeskkonna loomisel ja parandamisel ning tervise toetamisel ja

edendamisel on kogukonnal ja kohalikul tasandil väga suur roll, sest just see on tasand, mis

kujundab inimeste elukeskkonna avaliku ruumi ja väärtused ning puutub vahetult inimestega

kokku. Oluline on ka paikkonna tasandil toimuv tõenduspõhine tegevus. Tervisega seotud

eesmärkide saavutamisel on oluline avaliku, kolmanda ja erasektori (sh tööandjate) koostöö, mis

hõlmaks eri valdkondi nii riigi kui ka kohalikul tasandil ning kaasaks kogukondi.” 28

RTA 2009-2020 ja RTA 2020-2030 kaudu on rahvatervishoiu arendamiseks ning kogukondade

ja organisatsioonide võimestamiseks tervise edendamisel korraldatud hulganisti koolitusi

28 Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rta_05.05.pdf

17

üldelanikkonnale, rahvatervishoiu, sealhulgas tervisedenduse valdkonna spetsialistidele, KOV-

ide juhtidele ja teiste valdkondade esindajatele, kes oma tegevusega võivad mõjutada rahvastiku

tervist. Samuti on suunatud ressursse tegevuskohapõhiste (kogukond/organisatsioon)

tervisedenduse võrgustike (tervist edendavad koolid, lasteaiad, töökohad ja haiglad)

arendamiseks.

Kogukondade, organisatsioonide ja isikute võimestamisega tegelevad SoM-i kõrval ka teised

valitsusasutused. Näiteks tegeleb Siseministeerium turvalisust edendavate kogukondade

arendamisega, Justiitsministeerium toetab KOV-e süütegude ennetamise meetmete

väljatöötamisel jne.

Oluline on teha KOV-idele kättesaadavaks rahvastiku tervise seisundit kirjeldav statistika.

Kohalikul tasandil rahvatervishoiu arendamiseks on vaja juhendeid ja parima praktika

vahendamist. Näiteks tegeleb TAI tervise- ja heaoluprofiilide koostamise juhendamisega ja

tagasiside andmisega, korraldab regulaarseid rahvatervishoiu valdkonna spetsialistide

kohtumisi, on loonud veebilahenduse heade kogemuste vahendamiseks jne.

Selleks, et elanikkonnal oleksid võimalused ja teadmised tervist toetavate valikute tegemiseks

ning tervist soodustava elukeskkonna kujundamiseks, on vaja tagada tõenduspõhise terviseteabe

kättesaadavus. Terviseteavet jagatakse nii riiklike infokanalite kaudu, mis on mõeldud

spetsiifiliselt terviseinfo jagamiseks (nt TAI hallatavate veebilehtede kaudu), kui ka näiteks

haridussüsteemi kaudu. See rahvatervishoiu meede on otseselt seotud inimõigusega omada

juurdepääsu infole

Tervist toetava eluviisi toetamiseks on vaja levitada usaldusväärset teavet, aga samas on tarvis

parandada ka elanikkonna tervisealast kirjaoskust, kuivõrd tänapäevases infoühiskonnas on

võimalik väga kergesti sattuda ebakorrektse terviseinfo mõjuvälja. Seega on üheks oluliseks

rahvatervishoiu tegevusvaldkonnaks kvaliteetse ja ebakvaliteetse terviseinfo eristamise ning

tõenduspõhise terviseinfo leidmise õpetamine. Rahvatervishoiu üks meede on elanikkonna

terviseharituse suurendamine, et inimestel endil oleksid vajalikud teadmised ja oskused oma

terviseseisundi parandamiseks või hea terviseseisundi säilitamiseks. Terviseharituse

suurendamine tähendab tervisealase kirjaoskuse suurendamist ning tuleneb ingliskeelsest

mõistest health literacy.

3. Elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine

Inimeste tervist mõjutab olulisel määral neid ümbritsev keskkond. Rahvatervishoiu üks keskseid

ideid on lihtsustada ja soodustada tervislikke valikuid ning luua tervist toetav, turvaline ja heaolu

soodustav elukeskkond. Seega on vaja elukeskkonna arendamisel ja kujundamisel pidada silmas

selle mõju inimeste tervisepotentsiaalile ning saavutada selliseid muutusi, mis soodustaksid

tervist ja iseseisvat toimetulekut. Elukeskkonna kujundamine toimub pidevalt poliitiliste ja

ühiskondlike otsuste kaudu nii riiklikul, paikkondlikul, kogukondlikul kui ka isiku tasandil.

Selguse mõttes on tegevuses tervise kõrval rõhutatud ka heaolu ja turvalisust toetava

elukeskkonna vajadust, kuigi iseenesest hõlmab tervise mõiste ise samuti heaolu ning keskkonna

turvalisus on oluline tervisemõjur.

18

Paljude tervisedenduse tegevuste (vt § 6) üheks aspektiks on ka elukeskkonna kujundamine,

näiteks vigastuste ennetamisel, vaimse tervise edendamisel, kehalise aktiivsuse edendamisel,

aga ka teiste tervisedenduse tegevuste elluviimisel tuleb alustada keskkonna kujundamisest. Ka

WHO on oma materjalides rõhutanud, et tervist toetava elukeskkonna kujundamine on üks

keskseid rahvatervishoiu meetmeid29. Seega on punkt 3 otseselt seotud punktiga 4.

4. Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete ning muude rahvastiku tervist

toetavate meetmete elluviimine

Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmed sõnastatakse eelnõu §-des 6 ja 7. Kuna

rahvatervishoiu meetmed peavad olema kooskõlas eri sihtrühmade vajadustega ning uusi olulisi

rahvastiku tervist mõjutavaid tegureid võib ilmneda ootamatult, pole otstarbekas ega võimalik

tuua välja ammendavat rahvatervishoiu meetmete loetelu. Sisuliselt on rahvatervishoiu

meetmed kõik organiseeritud tegevused, mille eesmärk on suurendada inimeste kontrolli oma

tervise üle ning parandada seeläbi oma terviseseisundit.

Eelnõu §-s 6 sätestatakse tervisedenduse mõiste ja meetmed.

Tervisedenduse mõistet on võrreldes kehtiva RTerS-iga muudetud. Paljud siiani tervisedenduse

all käsitletud tegevused on viidud uues RTerS-is rahvatervishoiu meetmete alla, kuna need on

olulised nii tervisedenduse kui ka keskkonnatervishoiu kontekstis. Rahvatervishoid on ühelt

poolt strateegilise planeerimise valdkond, mille üks peamisi eesmärke ja tegevusi on kujundada

eri valdkondade ja osapoolte tegevust selliselt, et see oleks rahvastiku tervist toetav (põhimõtet

„tervis igas poliitikas“ juurutav tegevus). Teisalt on oluline ellu viia ka spetsiifilisi, sihitatud

sekkumisi ja meetmeid rahvastiku tervise parandamiseks ning ebasoovitavate tervisemõjude

vähendamiseks ja ennetamiseks. Need spetsiifilised valdkonnad, millega tervisedenduse

meetmeid planeeritakse, on nimetatud eelnõu § 6 lõikes 2. Tervisedenduse meetmete

kujundamise ja korraldamise ülesanne on RTerS-is sätestatud SoM-i ülesandena, samas on kõigil

ministeeriumidel kohustus tagada oma valitsemisalas RTerS-i eesmärkide täitmiseks vajalike

rahvatervishoiu meetmete, sealhulgas tervisedenduse meetmete elluviimine. Samuti peavad

tervisedenduse meetmeid ellu viima KOV-id.

Kehtivas RTerS-is on tervise edendamise põhiülesannete ja tervist edendavate vahendite

sõnastused vananenud. Samas on puudu tegevusvaldkonnad ja eesmärgid, millest lähtuvalt tuleb

tervist edendavaid tegevusi ellu viia. Täpsed sihtrühmad ja tegevused sõltuvad piirkonna

vajadusest ning tegevuste elluviimisel tuleb tugineda viimasele parimale teadmisele, mis on

tegevuse elluviijale (nt KOV-ile) kättesaadav. Tervisedenduse meetmed võivad olla

populatsioonipõhised, kuid vajadusel ka individuaalsed üksikisikutele suunatud sekkumised.

Tegevusvaldkondade sätestamisel on aluseks võetud nii WHO suunised30 kui ka RTA 2020–

203031, milles on valdkondade kaupa seatud riiklikud rahvatervishoiuga seotud eesmärgid.

Tegevusvaldkonnad on kooskõlas ka eelnõu menetlemise ajal koostamisel olevas RTA-s 2020–

2030 sätestatuga.

29 https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/344398/9789289050999-eng.pdf?sequence=3&isAllowed=y 30 https://www.aspher.org/download/138/booklet-competencesephos-volume-3.pdf 31 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rta_05.05.pdf

19

Eelnõu § 6 lõikes 1 sätestatakse, et tervisedendus on rahvatervishoiu haru, mille meetmete

eesmärk on vähendada riskitegureid, ennetada ja ohjata nende toimet ning suurendada

kaitsetegureid, et võimaldada inimestel saada suurem kontroll oma tervise üle ja seda seeläbi

tugevdada.

Eelnõu § 6 lõikes 2 sätestatakse tervisedenduse meetmed.

Tervisedenduse meetmed on:

1) vigastuste ennetamine ja vähendamine

Vigastused on haigusliik, mida eristab teistest see, et haigestumine on väga suures osas välditav

ning seda on võimalik teha nii turvalise keskkonna loomise kui ka elanikkonna teavitamise

kaudu. Samas on vigastusliigid eriilmelised ning võivad vajada erinevaid sekkumisi. Vigastuse

alaliigid põhjuste järgi on järgmised: liiklusvigastused, kukkumised, mehaanilise jõu toimel

tekkinud vigastused (sh söövitused, hammustused, põletused jne), uppumised ja lämbumised,

suitsu, tule ja leekide toimel tekkinud vigastused, külmumised, juhuslikud mürgistused, ründest

tingitud vigastused, enese vastu suunatud vägivallast tingitud vigastused (sh suitsiidid) ja

ebaselge tahtlusega sündmuse tagajärjel tekkinud vigastused.

Eesti vigastushaigestumus ja -suremus on EL-i keskmisest suurem, mistõttu on tegemist on

prioriteetse valdkonnaga. Vigastuste ennetamiseks ja vähendamiseks nähakse ette tegevusi

mitmes valdkondlikus arengukavas.32

2) nakkushaiguste leviku ennetamine ja vähendamine

Nakkushaiguste leviku ennetamisel ja vähendamisel on suur roll tervishoiuteenuse pakkujatel,

kuid nakkushaiguste leviku ennetamisele saab tervisedenduse kaudu kaasa aidata elukeskkonna

ja tervisekäitumise kujundamisel ning teadlikkuse suurendamisel lihtsatest viisidest kuidas

ennetada ja vähendada nakkushaiguste levikut (nt nõuetele vastav ventilatsioon ruumides,

ruumide piisav õhutamine, käte pesemine, toiduhügieen, immuniseerimine).

3) uimastavate ja sõltuvust tekitavate ainete tarvitamise ennetamine ja vähendamine

Uimastavad ja sõltuvust tekitavad ained ehk uimastid on alkohol, tubakas, narkootilised ja

psühhotroopsed ained (sh illegaalsed narkootikumid) ja muud keemilised ained, mis mõjutavad

inimese enesetunnet, käitumist ja teda ümbritseva maailma tajumist ning võivad tekitada

sõltuvust33. Selliste ainete tarvitamine omab ühiskonnale ja üksikisikutele olulist negatiivset

mõju, mistõttu on nende tarvitamise vähendamine riiklik prioriteet.34

32 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rta_05.05.pdf, https://www.siseministeerium.ee/et/STAK2030, Vägivalla

ennetamise strateegia lõpparuanne ja vägivallaennetuse kokkulepe 2021-2025 – EIS (valitsus.ee),

https://www.transpordiamet.ee/liiklusohutusprogramm 33 Mis on narkootikumid ja kuidas neid liigitatakse? - Narko 34 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rta_05.05.pdf,https://www.tai.ee/sites/default/files/2021-

04/alkoholipoliitika_roheline_raamat.pdf,https://untobaccocontrol.org/impldb/wp-

20

4) tasakaalustatud toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine

Tasakaalustatud toitumine ja regulaarne kehaline aktiivsus on vajalik paljude

terviseprobleemide ennetamiseks, mis on muu hulgas seotud ülemäärase kehakaaluga.35 Kuna

samamoodi nagu paljudes teistes Euroopa riikides on ka Eestis ülekaaluliste osakaal

elanikkonnas üha suurenemas, on SoM koostanud toitumise ja liikumise rohelise raamatu

esialgse tööversiooni36, milles pakutakse probleemide lahendamiseks välja valdkonna

poliitikasuunad.

5) vaimse tervise edendamine

Inimeste füüsiline tervis saab tihti rohkem tähelepanu kui mentaalne tervis, mistõttu on oluline

rõhutada, et ka vaimse tervise edendamisega tuleb süsteemselt tegeleda37. Eestis on depressiooni

levimus tõusuteel ning ka suitsiidide suhtarv on võrreldes EL-i keskmisega oluliselt suurem.

Vaimse tervise edendamisel on väga oluline roll kohalikul ja kogukondlikul tasandil – KOV-id,

tööandjad, haridusasutused jpt saavad palju teha selleks, et meie elukeskkond oleks vaimset

tervist toetav. Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon on koostanud vaimse tervise strateegia

aastateks 2016–202538, kus on kirjeldatud palju tegevusi, mida eri tasanditel saaks ellu viia, et

rahvastiku vaimse tervise seisundit parandada. Laste vaimse tervise igakülgset toetamist käsitleb

integreeritud teenuste kontseptsioon, mis rõhutab eeskätt lapse igapäevase elukeskkonna

toetamise tähtsust ja vajalike teenuste korraldamist39. SoM-i koostatud vaimse tervise rohelise

raamat kiideti 22.04.2021 Vabariigi Valitsuse poolt heaks40. Roheline raamat annab juhised

vaimse tervise valdkonna süsteemseks arenguks, rohelise raamatu elluviimist rahastatakse RTA

programmide kaudu. Lisaks valmis 2022. aasta lõpus Vaimse tervise tegevuskava 2023-2026,

milles on ennetusele ja edendusele pühendatud eraldi peatükk.

6) seksuaaltervise edendamine

Seksuaaltervis on inimese seksuaalsust puudutav füüsilise, emotsionaalse, vaimse ja sotsiaalse

heaolu seisund. Seksuaaltervis ei tähenda vaid laste saamisega ning seksuaalsel teel levivate

haigustega seotud küsimustega tegelemist, vaid ka näiteks paarisuhete kvaliteedi arendamist.

Hea seksuaal- ja reproduktiivtervise ja vastutustundliku seksuaalkäitumise kujundamise üheks

eelduseks on seksuaal- ja reproduktiivtervisealane haritus. Muu hulgas on oluline tagada

elanikkonna teavitamine pereplaneerimise meetoditest. Seksuaalhariduse eesmärk on toetada

noorte seksuaalset arengut, saavutada positiivne enesehinnang ning austus enese ja teiste vastu.41

Sarnaselt teiste tervisedenduse valdkondadega saavad ka seksuaaltervise edendamisse

panustada eri osapooled: haridusvaldkonna ja tervishoiuvaldkonna kõrval saavad ka teised

content/uploads/reports/estonia_annex2_tobacco_green_paper.pdf,https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/Tervislik_eluviis/valge_raamat.pdf 35 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rta_05.05.pdf 36 Toitumise ja liikumise roheline raamat | Sotsiaalministeerium (sm.ee) 37 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rta_05.05.pdf 38 https://www.vatek.ee/_files/ugd/21ebf3_33462095e80e4ff6960646b8a8f61240.pdf 39 Sotsiaalministeerium (2015). Integreeritud teenused laste vaimse tervise toetamiseks: ennetus, varajane märkamine ja õigeaegne abi. Kontseptsioon. int_teenuste_kontseptsioon_laste_vaimse_tervise_toetamiseks_valmis_logodega.pdf (sm.ee) 40 https://www.sm.ee/et/uudised/vaimse-tervise-roheline-raamat-sai-valitsuse-heakskiidu 41 Microsoft Word - Seksuaal-ja reproduktiivtervise arengusuunad 2013-2017.doc (estl.ee)

21

riiklikud ja kohalikud asutused levitada tõenduspõhist infot seksuaaltervise kohta, tagada

juurdepääs nõustamisteenustele jne.

Eelnõu § 6 lõikes 3 sätestatakse, et nakkushaiguste ennetamine ja nendest rahvatiku tervisele

tingitud mõjude ohjamine on sätestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses.

Eelnõu §-s 7 sätestatakse keskkonnatervishoiu, ohuteguri ja terviseriski mõiste ning

keskkonnatervishoiu meetmed

Eelnõuga ajakohastatakse keskkonnatervishoiu valdkonna käsitlus RTerS-is. Kehtivas RTerSis

ei ole keskkonnatervishoidu eraldi mõistena ega valdkonna eesmärki fikseeritud, vaid on

kitsamalt käsitletud tervisekaitse põhiülesandeid ja -nõudeid. Samuti ei ole kehtivas RTerS-is

sätestatud ohutegureid ega keskkonnatervishoiu meetmeid. Keskkonnatervishoiu laiema

käsitlusega antakse eelnõus valdkonnast terviklikum üldpilt.

Praktikas ja Terviseameti põhimääruses on keskkonnatervishoiu valdkonna nimetamiseks olnud

kasutusel mõiste „keskkonnatervis“. See on keeleliselt ebaõnnestunud ning koos termini

„rahvatervis“ ajakohastamisega võetakse analoogselt kasutusele ka termin

„keskkonnatervishoid“. Täiendavad selgitused mõistete ajakohastamise kohta on esitatud

rahvatervishoiu mõiste selgituste juures (vt § 5 lõike 1 selgitusi).

Keskkonnatervishoiu all mõeldakse rahvatervishoiu haru, mis tegeleb elukeskkonna

muutmisega inimeste tervisele soodsamaks. WHO andmete42 kohaselt on maailmas 23%

kõikidest surmadest ja 26% alla viieaastaste laste surmadest seotud keskkondlike ohutegurite

toimega. WHO Euroopa regioonis on keskkonna kanda hinnanguliselt 20% kõikidest surmadest.

WHO andmetel on hinnanguliselt kuni 22% rahvastiku tervisekaotustest (DALY) otseselt seotud

elu- ja töökeskkonnast tulenevate ohutegurite toimega. Eelkõige mõjutavad keskkonnategurid

lapsi, kusjuures alla 5-aastaste arvele langeb koguni 40% keskkonna negatiivsest tervisemõjust.

Lisaks lastele on keskkonnamõjudele vastuvõtlikumad rasedad ja eakad.

Teadaolevalt põhjustavad või soodustavad saastunud õhk, vesi, pinnas, otsene kokkupuude

kemikaalidega, kliimamuutused ja UV-kiirgus umbes saja erineva haiguse ja tervisekahjustuse

teket. Keskendudes keskkondlike ohutegurite väljaselgitamisele ja nende toimega seotud

terviseriskide vähendamisele on võimalik tervisekaotusi vähendada ja ennetada. Keskkondlikest

ohuteguritest tulenevate probleemide ennetamiseks ja avaldunud mõjude ohjamiseks on oluline

koostöö eri sektorite vahel.

Riigi tasandil on keskkonnatervishoiu poliitika ja selle tegevuste kavandamisel ja elluviimisel

eelkõige vastutus SoM-il, Kliimaministeeriumil, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumil, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil,

Siseministeeriumil, Terviseametil, Keskkonnaametil, Põllumajandus- ja Toiduametil ning

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil.

42 WHO (2016). Preventing disease through healthy environments: a global assessment of the burden of disease from environmental risks.

http://apps.who.int/iris/bitstream/10665/204585/1/9789241565196_eng.pdf?ua=1

22

Keskkonnatervishoiuga seotud sätteid on ka teistes seadustes ja otsekohalduvates EL-i

õigusaktides, mis käsitlevad toodete ja teenuste ohutust, keskkonnakaitset jms. Näiteks

veeseadus, mis reguleerib vee kasutamist ja kaitset, sealhulgas joogivee küsimusi,

kemikaaliseadus, mis käsitleb kemikaali käitlemist ja kemikaali käitlemisega seotud

majandustegevuse piiramist, REACH-määrus, mis käsitleb kemikaalide registreerimist,

hindamist, autoriseerimist ja piiramist, atmosfääriõhu kaitse seadus, mis reguleerib

õhukvaliteedi (sh ebameeldiva lõhna ja välisõhus leviva müra) küsimusi, ehitusseadustik, mis

reguleerib muu hulgas ehitist puudutavat terviseohutust ja hoonete sisekliimat,

tarbijakaitseseadus, mis käsitleb teenuseohutust jne.

Eelnõu § 7 lõikes 1 sätestatakse keskkonnatervishoiu mõiste. Mõiste sõnastamisel on aluseks

võetud WHO kasutatavad keskkonnatervishoiu valdkonna määratlused (nt WHO Regional

Office for Europe (1994) „Environmental Health Action Plan for Europe“43).

Eelnõu § 7 lõikes 2 on defineeritud ohuteguri mõiste, et oleks selge, milliste ohutegurite

olemuslike omaduste väljaselgitamisega keskkonnatervishoid tegeleb. Ohutegurid võivad

RTerS-i tähenduses olla:

1) füüsikalised (nt ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, müra, vibratsioon, temperatuur, õhu

liikumise kiirus, niiskus),

2) keemilised (nt ohtlikud kemikaalid kas otsese kokkupuute või saastunud õhu, toidu, vee

jms kaudu) või

3) bioloogilised (nt mikroorganismid, parasiidid joogivee, toidu, sise- ja välisõhu,

suplusvee, pinnase jms kaudu).

Eelnõu § 7 lõikes 3 on defineeritud terviseriski mõiste. Keskkonnatervishoiu valdkond tegeleb

terviseriskide hindamise ja ohjamisega.

Keskkonnatervishoiu valdkonnas tegeletakse terviseriskide hindamise ja analüüsimisega ning

nende ohjamisega juba enne seda, kui need on jõudnud kellegi tervist negatiivselt mõjutada. Kui

terviseriski ei ole suudetud eemaldada/ohjata, tuleb tegeleda ebasoovitava tervisemõju

ohjamisega.

Eelnõu § 7 lõikes 4 sätestatakse keskkonnatervishoiu meetmed:

1. Ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine

Inimese tervise seisukohalt on oluline välja selgitada ohutegurid, mis võivad mõjutada tema

tervist. Seejärel tuleb teha kindlaks teguri olemuslikud omadused, st sellised omadused, mida ei

saa muuta. Näiteks kui ohuteguri puhul on tegemist kemikaaliga, on oluline teada, millised on

selle kemikaali füüsikalis-keemilised, toksilised, ökotoksilised jms omadused, mida ei saa

muuta.

Tegevuse täitmise eest vastutab isik/asutus, kes on potentsiaalselt ebasoovitavat tervisemõju

põhjustava teguri eest vastutav. See võib olla riigiasutus, KOV, avalik-õiguslik või eraõiguslik

juriidiline isik ja füüsiline isik (tootja või teenuseosutaja) oma pädevuse piires ja vastavalt oma

43 https://apps.who.int/iris/handle/10665/347386

23

tegevusalale. Lisaks on riigiasutustel (Terviseamet, Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet jt) ülesande täitmisel toetav roll, et aidata keskkonnatervishoiu probleeme

identifitseerida – ohutegureid kindlaks määrata ja nende olemuslikke omadusi välja selgitada.

2. Ohutegurist tulenevate terviseriskide hindamine ja ohjamine

Terviseriski hindamine tähendab ebasoovitava toime prognoosimist organismi kokkupuutel

ohuteguriga. Sealjuures hinnatakse toime ilmnemise tõenäosust ja raskusastet, mis oleneb

ohuteguri olemuslikest omadustest, kokkupuute kestusest ja ulatusest. Selleks, kas ohutegur

kujutab terviseriski, on vaja välja selgitada võimalik kokkupuude, kokkupuute tingimused

(doos, kokkupuute aeg jms) ja nende andmete alusel on võimalik prognoosida toimet. Teades

tervisriski ja seda mõjutavaid tegureid, on võimalik välja töötada meetmed riskide ennetamiseks

ja ohjamiseks. Me ei saa muuta olemuslikke omadusi, küll aga on võimalik reguleerida näiteks

kokkupuudet ja annust. Erinevate meetmetega saab vähendada või vältida kokkupuudet (nt

kaitsevahendid, väga ohtlike kemikaalide kasutamise keelustamine jms), kehtestada piirangud

kokkupuute ajale ja annusele jms.

Tooteohutuse seisukohast on väga oluline kasutada neid üksnes ettenähtud kasutusalal ning

järgides ettenähtud kasutamistingimusi, mis on välja töötatud eesmärgiga viia kasutamisega

kaasneda võiv ebasoovitav tervisemõju miinimumini või täielikult välistada. Näiteks ilmneb, et

põhjavee kaudu satub kindlas piirkonnas joogivette kemikaal, mis teatud doosis avaldab

negatiivset tervisemõju. Terviseameti ülesanne on sellisel juhul korraldada joogivee terviseriski

hinnang eksponeeritud elanikkonna suhtes ning vastavalt tulemustele teha vajaduse korral

teavitustööd ja pakkuda välja ohjamismeetmed. Oletades, et joogivee käitlejal on saastet

joogiveehaarde valgalal raske mõjutada, peavad teised osapooled (Kliimaministeerium

veemajanduskava meetmeprogrammi kaudu, Keskkonnaamet loamenetluse kaudu, tootja

tegevuse muutmisega, KOV joogivee kättesaadavuse korraldamisega jne) leidma viisi olukorra

ohjamiseks.

Terviseriskide hindamise ahelas on roll ja vastutus kõigil – nii KOV-il, Terviseametil,

avalikõiguslikul ja eraõiguslikul juriidilisel isikul kui ka füüsilisel isikul vastavalt oma

tegevusalale. Terviseriskide hindamine ja ohjamine ei ole eraldiseisev töö, vaid eri osapooled

peaksid oma ülesannete täitmisel sellega pidevalt tegelema, näiteks KOV planeeringute ja

ehitusprojektide kooskõlastamisel, supluskohtade terviseohutuse tagamisel ja jäätmemajanduse

korraldamisel. Terviseamet täidab ülesannet järelevalve ja sihtuuringute tulemuste alusel,

avalik-õiguslik ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik teenuse osutamisel, kaupade

tootmisel jne.

Terviseriskide hindamisel on oluline pädevuse, oskuste ja teadlikkuse suurendamine. Tegevus

aitab vältida olukordi, kus näiteks KOV annab kaasnevatele terviseriskidele mõtlemata loa mõne

ehitise püstitamiseks, millega hiljem tekib müra, õhusaaste või muu terviserisk. Näiteks

tuulikupargi kavandamisel on vaja teada ja arvestada, millised riskid selle rajamise tagajärjel

tekivad ning neid riske võimalikult palju maandada. Eri osapoolte sekkumist on vaja juba

algstaadiumis – ruumilisel planeerimisel ja keskkonnamõju (sh tervisemõju) hindamisel.

Terviseameti pädevuses on anda tuulegeneraatorite müra ja vibratsiooni terviseriski hinnang

kavandatud tingimustel, KOV-i ülesanne on vastavalt hinnangule otsustada edasiste tegevuste

kohta. Sama terviseriskide hindamise ja arvestamise põhimõte kehtib ka ruumilise planeerimise

24

puhul laiemalt, näiteks asulate ja linnakeskkonna kujundamisel selliselt, et see oleks

keskkonnasõbralik, tervist toetav ja edendav (nt toetab jalgsi ja rattaga liikumist, rohealade

säilitamist ja arendamist, kliimakindlat keskkonda ja infrastruktuuri jpm).

3. Ohuteguri tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude vähendamine

Kui ohutegur on avaldanud tervisemõju, on oluline tervisemõju hinnata ja selgitada välja, millest

see on tekkinud, samuti leida meetmed mõju minimeerimiseks või kõrvaldamiseks. Tegevus on

oma olemuselt sarnane terviseriski hindamisega, kuid kui viimati nimetatuga on võimalik

tervisemõju ennetada, on selles staadiumis rõhk leevendavate meetmete leidmisel (kuna

tervisemõju võib olla juba avaldunud).

Tegevusega tuleb alustada, kui näiteks Terviseamet on oma töö käigus tehtud riskihindamise,

seire või riikliku järelevalve tulemusel hinnanud, et teatud piirkonnas ja loodud tingimustel on

tekkinud võimalik oht tervisele teatud ohuteguri(te)le eksponeerituse tulemusel. Ülesanne on

täitmiseks ka KOV-ile, kes selgitab välja oma piirkonna inimeste tervist negatiivselt mõjutavad

elukeskkonna tegurid ning analüüsib neid. Kui teatud ohuteguri kohta ei ole piisavalt andmeid,

aga on olemas oht, et see võib elanike tervist negatiivselt mõjutada, peab ülesande täitja

planeerima täpsema uuringu (tervisemõju hinnangu). Näiteks kui tegemist on KOV-i

territooriumil asetseva suurõnnetuse ohuga ettevõttega, mille tegevuse tagajärjel on tekkinud

kaebused objekti lähistel asuvatelt elamualadelt, on KOV-i ülesanne võimalikud ohutegurid ja

nende mõju välja selgitada. Tegemist ei ole oma olemuselt täiendava ülesande panemisega, kuna

ka praegu tegeleb KOV oma territooriumi elanike tervise ja heaolu küsimuste lahendamisega.

Tegevuse elluviimiseks on oluline riigi ja KOV-i koostöö. Riigi ülesanne on nõustada ja

võimaluse korral toetada KOV-i ohutegurite ja tervisemõju väljaselgitamisel. Tervisemõju

hindamise ja ohjamise roll on ka avalik-õiguslikul ja eraõiguslikul juriidilisel isikul, samuti

füüsilisel isikul, kui näiteks kemikaalide käitleja, toodete valmistaja või teenuseosutaja tegevuse

tagajärjel tekib võimalik oht tervisele.

Tervisemõju hindamine võib muu hulgas sisaldada kliinilisi uuringuid ja haavatava sihtrühma

biomonitooringut, mis aitab tervisemõju seoseid keskkonnaga paremini luua. Tervisemõju

hinnangu eesmärk on pakkuda otsustajatele tõenduspõhiseid soovitusi ohutegurite tervisemõju

ohjamiseks.

Tervisemõjude hindamine saab toimuda ka KOV-i arengukava koostamise käigus (enne

arengukava koostamist tuleb analüüsida rahvastiku tervist mõjutavaid asjaolusid). Kui leitakse

oluline KOV-i elanike tervist mõjutav ohutegur, tuleks selle tervisemõju ohjamiseks planeerida

tegevused kohalikku arengukavasse. Tervisemõjude hindamisel on juhtiv roll Terviseametil,

kelle üks tegevusvaldkond on keskkonnatervishoiu riskianalüüsi korraldamine ja tegemine.

Samuti nõustab Terviseamet riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi, avalik-õiguslikke ja

eraõiguslikke juriidilisi isikuid ning füüsilisi isikuid terviseriskide ja -mõjude suhtes, samuti

annab soovitusi terviseriskide ja ebasoovitava tervisemõju ohjamiseks. Seda teeb Terviseamet

oma pädevuse piires ja lähtuvalt oma põhimäärusest. Näiteks annab Terviseamet oma pädevuse

piires teavet ohuteguri olemusliku omaduse kohta ja prognoosib ebasoovitavat toimet organismi

kokkupuutel ohuteguriga. Sealjuures hindab amet toime ilmnemise tõenäosust ja raskusastet.

Eelnimetatud info esitamisel on otsustajal võimalik teha järeldusi ja oma planeerida tegevust

selliselt, et oleks tagatud terviseohutus. Lisaks Terviseametile tegeleb keskkonnast tulenevate

25

ohutegurite tervisemõjude hindamisega ka Põllumajandus- ja Toiduamet, kelle pädevuses on

toiduohutus.

Kui tegemist on kohaliku elu küsimusega, peaks KOV tervisemõju hindamise tellima. Sõltuvalt

olukorrast (hindamise mahukusest, maksumusest, raskusastmest jm) saab Terviseamet

hindamise teha, seda koordineerida ja/või nõustada KOV-i tervisemõju hindamise tegemisel

(milline on uuritav sihtrühm, millist metoodikat kasutada jne).

4. Ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ebasoovitavate

tervisemõjude ennetamise võimalustest teadlikkuse suurendamine

Oluline on suurendada elanike teadlikkust, et inimesed oskaksid teha ohutumaid ja tervislikke

valikuid, näiteks kemikaalide kasutamisel ja paljude teiste igapäevaelu puudutavate otsuste

tegemisel, mis võivad mõjutada enda ja teiste tervist.

Sisuliselt on teadlikkuse suurendamine üks ebasoovitavate tervisemõjude ohjamise meetmeid.

Selleks, et üksikisikute käitumise mõjutamine ei jääks ohjamismeetmena kõrvale, on eelnõu

koostaja seda meedet keskkonnatervishoiu meetmena eraldi rõhutanud. Ülesanne on eelnõu

kohaselt täitmiseks nii riigile (Terviseametile) kui ka KOV-ile. Terviseameti ülesanne on

teavitada avalikkust seire ja järelevalve käigus avastatud võimalikest terviseriskidest ja nende

vältimisest. KOV-i ülesanne on korraldada elanike haigusi ennetavaid tegevusi ehk kui KOV-il

on teave, et tema piirkonnas tarbib suur hulk inimesi joogivee nõuetele mittevastavat kaevuvett,

on KOV-i ülesanne tarbijaid sellega seonduvatest riskidest teavitada. Ülesannet saavad KOV ja

Terviseamet täita ka koostöös, samuti teiste ametite ja inspektsioonidega, kes saavad konkreetse

probleemi ohjamiseks adekvaatset infot anda.

Eelnõu 2. peatükis reguleeritakse rahvatervishoiu korraldust, mille eesmärk on fikseerida eri

osapoolte vastutus eelnõu §-s 5 sätestatud rahvatervishoiu meetmete elluviimisel. Selle

tulemusel luuakse terviklik rahvatervishoiu korraldus, mis aitab saavutada RTerS-i ja valdkonna

eesmärke.

Eelnõu 2. peatükis sätestatakse Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide, sealhulgas SoM-i ja KOV-

ide ülesanded. Samuti sätestatakse 2. peatükis eraldiseisvalt SoM-i ülesannetest Terviseameti

Euroopa ja rahvusvahelise tasandi ülesanded ning Terviseameti õigused tasuliste teenuste

osutamisel.

Võrreldes kehtiva RTerS-iga on eelnõus täpsustatud riiklikke rahvatervishoiuga seotud

ülesandeid ja ajakohastatud KOV-ide rahvatervishoiuga seotud ülesandeid. Täpsemalt on

muudatusi võrreldes kehtiva õigusega kirjeldatud vastavate paragrahvide juures. Suures osas on

muudatuste näol tegemist õiguse ajakohastamisega vastavalt valdkonna arengule ja eri osapoolte

väljakujunenud praktikale.

WHO soovitas Eestil RTerS-is reguleerida kõigi tasandite vastutus rahvastiku tervise eest. Muu

hulgas soovitas WHO välja tuua Vabariigi Valitsuse ja valitsusasutuste rolli, rõhutada SoM-i

vastutust tagada õigus tervisele ning fikseerida KOV-ide ülesanne arendada tervist toetavat

26

kohalikku poliitikat.44 Neid soovitusi eelnõu väljatöötamisel ka järgiti – eelnõus on võrreldes

kehtiva RTerS-iga täpsustatud nii Vabariigi Valitsuse, KOV-ide kui ka SoM-i haldusala

ülesandeid. Samuti sätestatakse eelnõus kõigi teiste ministeeriumide roll RTerS-i eesmärkide

saavutamisel.

Kuigi Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide ülesanded on reguleeritud Vabariigi Valitsuse

seaduses, on RTerS-is kui valdkonna üldseaduses oluline tervikuna välja tuua eri osapoolte

vastutus inimeste tervise kaitsmisel ja rahvastiku tervise arendamisel. Analoogselt on

valdkonnaseadustes eri osapoolte rollid sätestatud näiteks lastekaitseseaduses ja

korrakaitseseaduses.

Üks WHO peamisi suuniseid rahvatervishoiu poliitika kujundamisel on tagada eri

valitsemistasanditel eeldused elanike tervise ja heaolu eest seismiseks.45 Selleks, et

otsusetegemisel arvestataks kõigil valitsemistasanditel rahvastiku tervisega, on vaja seda

protsessi järjepidevalt suunata. Otsusetegijate tähelepanu tuleb juhtida võimalustele rahvastiku

tervist positiivselt mõjutada ning samas tuleb hinnata ja arvesse võtta ka otsuste potentsiaalset

negatiivset mõju. Selleks on vajalik rahvatervishoiualane kompetents igal otsustustasandil ja

arengu kavandamise juures.

Paikkondlikul tasandil tervisedenduse valdkonna kitsaskohtadest ja arenguvõimalustest

teadlikuks saamiseks korraldas TAI uuringu46, mille raames analüüsiti rahvatervishoiu süsteeme

Eestis ja valitud välisriikides (Rootsi, Taani, Inglismaa, Kanada ja Austraalia). Analüüsi raportis

tehti mitmeid soovitusi, mida võeti eelnõu koostamisel arvesse:

1) säilitada tervisedenduse riiklik juhtimine SoM-is ning TAI roll paikkonna tervisedenduse

arengu riikliku planeerijana ja koordineerijana;

2) suurendada KOV-ide rolli tervisedenduslikes tegevustes;

3) suurendada teiste sektorite ja osapoolte kaasamist paikkonna tervisedendusse erinevate

koostöövormide soodustamise kaudu;

4) muudatuste planeerimisel arvestada nende võimaliku mõjuga rahvatervishoiu

eesmärkide saavutamisele.

Eelnõu §-s 8 selgitatakse tervise- ja heaoluprofiili tähendust ning sätestatakse nõuded tervise-

ja heaoluprofiilis esitatavale teabele ja profiili uuendamisele. Tervise- ja heaoluprofiil on

strateegilise planeerimise alusdokument, milles on kirjeldatud ja analüüsitud kindla

territooriumi (maakonna, kahe või enama KOV-i üksuse või KOV-i rahvastiku tervise seisundit

ning sellel territooriumil esinevaid tervisemõjureid (vt ka RTerS §-s 4 sätestatud mõisteid).

Mõiste sisustamine on vajalik, kuna KOV-i üksustel on ülesanne ühiselt koostada maakonna või

kahe või enama KOV-i üksuse tervise- ja heaoluprofiil. Kuigi otsest RTerSist tulenevat kohustust

selleks üksikutele KOV-idele ei ole, koostatakse sellist profiili praktikas ka üksikute KOV-ide

kaupa. Tervise- ja heaoluprofiile koostavad ja kasutavad KOV-id kohaliku tasandi poliitika

kujundamisel ja elluviimisel juba 2010. aastast, lähtudes kehtivast RTerS-ist.. Tervise- ja

heaoluprofiili koostamine ja selle tulemustega arvestamine on olnud praktikas ebaühtlane.

KOVide esindajad on toonud ühe põhjusena välja ebaselge õigusruumi. Seetõttu tuuakse

käesoleva sättega võrreldes kehtiva seadusega sisse selgemalt tervise- ja heaoluprofiili tähendus,

44 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act 45 https://www.emro.who.int/images/stories/emhj/documents/vol22/09/22-09-09-t1.pdf?ua=1 46 http://www.terviseinfo.ee/images/Paikkonna_tervisedenduse_tugistruktuuri_arendusvimalused_Eestis.pdf

27

minimaalne teave, mis peab olema tervise- ja heaoluprofiilis kajastatud, maakondade tervise- ja

heaolu lühiülevaadete koostamine TAI poolt, tervise- ja heaoluprofiili koostamiseks ja

elluviimiseks kõigile kättesaadavad juhised kvaliteedi ja tõenduspõhisuse parandamiseks. Seni

koostatud maakondade tervise ja heaolu ülevaated on leidnud tervise- ja heaoluprofiilide

koostamisel sagedast kasutamist ja nende kättesaadavus vähendab KOV-ide töömahtu profiilide

koostamisel. Juhised profiilide koostamiseks ja elluviimiseks abistavad KOV-e tööde

planeerimisel ja loovad tingimused paremate tervisetulemuste saavutamiseks. Tervise- ja

heaoluprofiilide koostöö võrgustikku koordineerib TAI. Koostöös maakondlike

arendusorganisatsioonidega nõustab TAI tervise- ja heaoluprofiilide põhjal kavandatud

tegevuste elluviimist ja võrgustike arendustegevust, aidates ja koostades ka asjakohaseid

abimaterjale profiilide koostajatele. Kõik avaldatud maakonna ja KOV-ide poolt koostatud

tervise- ja heaoluprofiilid on leitavad veebilehel terviseinfo.ee. TAI-sse on koondunud

tõenduspõhise tervisepoliitika kompetents ja seetõttu on mõistlik juba praegu praktikas

täidetavale TAI ülesandele anda õiguslik alus. Sellega tagatakse nõustamise jätkumine tulevikus

ning luuakse paremad tingimused KOV-i tasandil rahvatervishoiu eesmärkide saavutamisele

suunatud vahendite efektiivsemaks kasutamiseks. Võrreldes kehtiva RTerS § 11 lõikega 2

tuuakse käesoleva eelnõuga suuremat paindlikkust ka tervise- ja heaoluprofiilide uuendamisse.

Edaspidi on vaja vähemalt üks kord nelja aasta jooksul hinnata profiili uuendamise vajadust,

kuid profiili ei ole tingimata vaja uuendada nelja aasta jooksul.

Eelnõu § 8 lõike 1 kohaselt on tervise- ja heaoluprofiil strateegilise planeerimise alusdokument,

milles tuleb esitada maakonna kahe või enama KOV-i üksuse või KOV-i üksuse elanike

üldandmed (nt rahvaarv, rahvastiku soo- ja vanusjaotus, rahvastiku rahvuslik jaotus, haridustase

jne), kirjeldus ja analüüs.

Eelnõu § 8 lõike punkti 1 kohaselt tuleb tervise- ja heaoluprofiilis maakonna või kahe või

enama KOV-i üksuse rahvastiku üldandmed ning sellel territooriumil esinevate riski- ja

kaitsetegurite elukaareülene kirjeldus ja analüüs. Rahvastiku tervist on vajalik analüüsida

elukaareüleselt ehk sünnist surmani, tuues välja rahvastiku tervise olulisemad näitajad (nt

suremuse ja haigestumuse peamised põhjused, haiguskaotus, suremuskaotus, tervisekaotus,

alkoholisurmad, suremus nakkushaigustesse, vigastussuremus jt rahvastiku tervist, sh heaolu)

vanuserühmiti, pöörates tähelepanu nendele rühmadele, kus on probleemid kõige suuremad.

Saadud teabele tuginevalt saab edaspidi ellu viia tõenduspõhiseid tegevusi, mis lähtuvad

erinevate vanuserühmade vajadustest ja võimalustest. Lisaks eelnimetatud andmetele tuleb

tervise- ja heaoluprofiilis välja tuua riski- ja kaitsetegurid, mida on selgitatud käesoleva seaduse

§ 4 juures.. Riskitegurite leevendamine ja kaitsetegurite tugevdamine aitab saavutada

positiivseid tervisetulemeid.

Eelnõu § 8 lõike 1 punkti 2 kohaselt on vaja tervise- ja heaoluprofiilis esitada maakonnapõhised

rahvatervishoiu strateegilised eesmärgid ja tegevuskava eesmärkide elluviimiseks.

Strateegilised eesmärgid tulenevad tervise- ja heaoluprofiilist saadud teabest. Strateegilised

eesmärgid on olulised, et oodatav mõju rahvastiku või rahvastikurühma tervisele järgnevatel

aastatel oleks üheselt sõnastatud. Eesmärkide seadmisel on oluline, et eesmärk väljendaks

selgelt taotletavat mõju, see peab olema mõõdetav ja hinnatav. Eesmärgid, nende valik ja seotus

tervise- ja heaoluprofiili analüüsitulemustega tuuakse selgesõnaliselt tervise- ja heaoluprofiilis

välja.

28

Eelnõu § 8 lõike 1 punktis 3 sätestatakse nõue koostada tervise- ja heaoluprofiilis analüüsitud

andmete põhjal kokkuvõte tervise- ja heaolunäitajatest ning riski- ja kaitseteguritest. Tervise- ja

heaoluprofiilis sisalduvate andmete analüüsi põhjal on vaja jõuda järeldusteni, missuguste

näitajate ja tegevustega tuleks esmajoones tegeleda. Kuna avalikus sektoris tegutsetakse alati

piiratud ressursside olukorras, siis on äärmiselt oluline teha tõenduspõhised ja kaalutletud

rahastamisotsused. Selleks, et kaitsetegureid tugevdada ja olemasolevaid vahendeid parimal

võimalikul viisil kasutada, tuleb teadmistele tuginedes valida prioriteedid. Tervise- ja

heaoluprofiili koostamine ja andmete analüüsimine aitab seada prioriteete, planeerida ressursse

ja kavandada tulemuslikke tegevusi. Lisaks lihtsustab kokkuvõtte tegemine tervise- ja

heaoluprofiili loetavust ja kasutatavust.

Eelnõu § 8 lõike 1 punktis 4 sätestatakse nõue koostada tervise- ja heaoluprofiili eesmärkide

elluviimiseks detailne tegevuskava mõõdetavate ja hinnatavate indikaatoritega, millest lähtuvalt

tegevusi ellu viiakse. Tegevuskava koostamise eesmärk on suurendada elanikkonna heaolu ja

parandada elukvaliteeti parema tervise kaudu ning juhtida tähelepanu maakonnas ja KOV-ides

tehtavate otsuste mõjule elanike tervisele ja heaolule. Tegevuskava peab sisaldama

planeeritavaid tegevusi aastapõhiselt ja tegevused peavad olema hinnatavad. Aastapõhine

tegevuskava koos hinnatavate tegevuste mõõdikutega aitab jälgida ja seirata tegevuste

elluviimise tulemuslikkust ning kaardistada võimalikke takistusi ja võimalusi. Sellest teabest

lähtuvalt saab vajaduse korral teha tegevuskavas muudatusi, mis aitaksid eesmärke paremini

ellu viia.

Eelnõu § 8 lõikes 2 sätestatakse, et tervise- ja heaoluprofiili koostamisel on kohustus arvestada

SoM-i valitsemisala asutuse koostatud juhistega, mis asuvad valitsemisala asutuse kodulehel.

Tervise- ja heaoluprofiilide ning tegevuskavade koostamise juhendamisega tegeleb riigi tasandil

TAI, kes on välja töötanud juhendmaterjalid, mis abistavad KOV-e profiili koostamisel. Oluline

on, et tervise- ja heaoluprofiili koostajatel oleksid aluseks ja abiks selged juhised, millest

alustada, mida silmas pidada ja kuidas profiili koostada ning mida peaks profiil sisaldama.

Kajastatud peaksid olema kõik olulised andmed, et profiilid oleksid ajas võrreldavad ning need

lähtuksid tõenduspõhisusest.

Eelnõu § 8 lõikes 3 on pandud SoM-i valitsemisala asutusele TAI-le kohustus nõustada KOV-e

tervise- ja heaoluprofiili koostamisel ja seatud eesmärkide saavutamisel, lähtudes § 8 lõikes 2

sätestatud juhistest, koordineerida riigiülest koostööd tervise- ja heaoluprofiilide koostamisel ja

seatud eesmärkide saavutamisel ning koostada maakondade tervise ja heaolu lühiülevaated.

Maakondade tervise ja heaolu ülevaated on lühikesed statistilised profiilid võrreldavate

andmetega maakondade lõikes, mis aitavad positsioneerida maakondi Eesti keskmiste näitajate

lõikes ning võrrelda maakonna heaolu näitajates toimunud muutusi ajas. Ülevaated on

abivahendiks tervise- ja heaoluprofiilide koostamiseks. Maakondade tervise ja heaoluülevaated

koostatakse vähemalt kord nelja aasta jooksul. Kuna juba praegu nõustab TAI kohalikke

omavalitsusi, koordineerib riigiülest koostööd ja koostab maakondade tervise ja heaolu

lühiülevaateid, siis on oluline sõnastada tegevuste jätkamine seaduse tasandil, mis tagab KOV-

dele ka edaspidi eelnimetatud abivahendid.

Eelnõu § 8 lõikes 4 sätestatakse, et tervise- ja heaoluprofiili koostajal on kohustus hinnata

profiili uuendamise vajadust vähemalt üks kord nelja aasta jooksul. Kuna elukeskkonna

tingimused ja mõju tervisele ajas muutuvad, siis on oluline tervise- ja heaoluprofiili uuendamise

29

vajaduse hindamiseks üle hinnata lõikes 1 toodud terviseandmed, hinnata teostatud tegevuste

mõju ja vajadust seniste kavandatud tegevuste muutmiseks.

Eelnõu §-s 9 sätestatakse Vabariigi Valitsuse ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel.

Vabariigi Valitsusele seatakse eelnõuga kohustus välja töötada ja kinnitada rahvatervishoiuga

seotud riiklikud strateegiad ning tagada rahvatervishoiu valdkonna jätkusuutlik rahastamine.

Vabariigi Valitsuse vastutuse sätestamine valdkonna strateegilise juhtimise ja jätkusuutliku

rahastamise eest on vajalik seaduse eesmärkide täitmiseks ning selleks, et tagada rahvastiku

tervise areng, sealhulgas inimeste tervise kaitse. Eelnõu väljatöötamise ajal toimub

rahvatervishoiu strateegiline juhtimine RTA kaudu. Samas on rahvatervishoiuga seotud veel

teisedki arengukavad, näiteks siseturvalisuse arengukava, heaolu arengukava jpt.

Jätkusuutliku rahastamise tagamise ülesannet valitsusel kehtiva RTerS-i alusel ei ole, kuid

Vabariigi Valitsuse ülesanneteks on juba praegu tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise

edendamisega seotud riiklike programmide kinnitamine ning riigi tervisekaitse ja tervise

edendamise poliitika juhtimine. Kehtiva seaduse kohaselt finantseeritakse tervisekaitse,

haiguste ennetamise ja tervise edendamisega seotud riiklikke programme riigieelarvest.

Täpsemalt on valdkondlike arengudokumentide koostamise ja nendes ette nähtud tegevuste

rahastamise põhimõtted sätestatud riigieelarve seaduses. Ka WHO47 on soovitanud õigusakti

tasandil rõhutada Vabariigi Valitsuse rolli.

Eelnõu §-s 10 sätestatakse ministeeriumide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel.

Tagamaks põhimõtte „tervis igas poliitikas“ rakendamine ehk rõhutamaks eri osapoolte

vastutust rahvastiku tervise mõjutamise ja selle arengu tagamise eest, sätestatakse RTerS-is

ministeeriumide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel. Põhimõte „tervis igas poliitikas“ on

horisontaalne strateegia, mille keskmes on teadvustada tervisemõjureid, mida saab mõjutada ja

kontrollida eri sektorite poliitikaga.

Tervislike eluviiside ja tervist toetava elukeskkonna loomine on võimalik ainult

valdkonnaüleses koostöös. Ka WHO on rõhutanud, et mõju tervisele tuleb arvesse võtta kõigis

valdkondades, mis võivad rahvatervishoidu mõjutada (nt rahandus, transport, põllumajandus,

keskkond, linnaplaneerimine, haridus jne).48 Seepärast sätestatakse eelnõu § 10 lõikes 1

ministeeriumide kohustus tagada oma valitsemisalas ja pädevuse piires rahvatervishoiu

meetmete elluviimine. Iga ministeeriumi täpsemad ülesanded, vastutus ja pädevus on sätestatud

Vabariigi Valitsuse seaduses, eriseadustes ja asutuse põhimääruses. RTerS-i üks eesmärk on

reguleerida rahvatervishoiu terviklikku korraldust. Sätte mõte on avada kõigi ministeeriumide

rolli ja vastutust rahvastiku tervise mõjutamisel.

Eelnõu § 10 lõikes 2 sätestatakse ministeeriumide kohustus iga asjaomase otsustuse ja tegevuse

kavandamisel ja elluviimisel hinnata selle mõju rahvastiku tervisele ning sellega arvestada.

Selline mõjude hindamise kohustus on analoogselt sätestatud näiteks korrakaitseseaduse § 19

lõikes 2 süütegude ennetamise kontekstis. Praegu teeb TAI ettevalmistusi, et kohandada Eestile

47 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act 48 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act

30

universaalne tervisemõju hindamise vahend (ingl health impact assessment tool), mida saab

nimetatud ülesande täitmisel tulevikus kasutusele võtta.

Samuti on nimetatud sättega seotud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 46 lõike 1 punkt

1 – eelnõu seletuskirjas tuleb selgitada seaduse rakendamisest eeldatavasti tulenevaid

sotsiaalseid mõjusid. Mõjude hindamine on protsess, mille abil kogutakse tõendusmaterjali

planeeritavate poliitikavalikute eeliste ja puuduste kohta, hinnates nende potentsiaalseid

tagajärgi ning kasutuselolevate poliitikavahendite tulemuslikkust või mõju49.

Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei 2012. aastal koostatud mõjude hindamise metoodika

(täiendatud viimati 2021.a) kohaselt tuleb muu hulgas hinnata sotsiaalset mõju. Mõjude kuus

põhivaldkonda jagunevad omakorda alavaldkondadeks. Poliitikakujundaja kohuseks on

analüüsida kõikide mõjude avaldumist mõjude alavaldkonna tasemel. Mõjude määratlemise

kontrollküsimustiku50 kohaselt on sotsiaalse mõju alavaldkonnaks tervishoiukorraldus ja

inimeste tervis.

1. Kontrollküsimused sotsiaalse mõjude hindamiseks alavaldkonnas „tervishoiukorraldus

ja inimeste tervis“ on järgmised: Kas eelnõu mõjutab otseselt või kaudselt inimeste vaimset või

füüsilist tervist, sh suremust, haigestumust, puudega isikuid jne?

2. Kas eelnõu mõjutab haiguste või tervisekahjustuste riskitegureid (elutingimuste, müra,

õhu, vee jm keskkonna, sh töökeskkonna mõju tervisele, turvalisust, vigastuste ohtu jne)?

3. Kas eelnõu mõjutab inimeste tervisekäitumist ja tervise eeldusi, sh tubaka- ja

alkoholitoodete tarbimine, füüsiline tegevus, tervislik toitumine, vaba aja veetmine?51

Eesti Vabariigi põhiseadusest tuleneb riigil kohustus tagada inimeste tervise kaitse, mis hõlmab

muu hulgas põhimõtet, et mistahes meetmete ja tegevuste planeerimisel tuleb hinnata nende

mõju rahvastiku tervisele ning et riik peab arendama ja tagama teenuseid, et saavutada

rahvastiku tervise võimalikult hea seisund. Sätte eesmärk on reguleerida kõigi asjaomaste

ministeeriumide vastutust rahvastiku tervise mõjutamise eest. Samuti on säte seotud uues RTerS-

is sätestatud rahvatervishoiu põhimõtetega: ühise vastutuse ja tervise kõrgetasemelise kaitse

põhimõttega.

Kopenhaageni ülikooli hinnangul52on peamised tervise ebavõrdsust mõjutavad tegurid näiteks

lapse varajane areng, toimetulek koolis, sissetulek/vaesus, toitumine, füüsiline aktiivsus,

alkohol/narkootikumid jne. Poliitikavaldkonnad, mille kaudu saab neid tegureid mõjutada on,

näiteks hariduspoliitika, perepoliitika, rahandus jne.

Rahvatervishoiu valdkonna heade tulemuste saavutamiseks on vajalik otsusetegijatele

teadvustada võimalusi langetada elanike tervist toetavaid otsuseid eri valdkondades. See on

oluline, kuna suures ulatuses mõjutavad rahvastiku tervist, sealhulgas tervisealast ebavõrdsust,

tervisepoliitikavälised otsused. Kõik valitsusasutused peavad oma poliitika kujundamisel ja

49 https://www.riigikantselei.ee/media/1036/download 50 https://www.just.ee/oigusloome-arendamine/hea-oigusloome-ja-normitehnika/oigustloovate-aktide-mojude-hindamine 51 http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/mojude_hindamise_metoodika.pdf 52 Copenhagen University: Tackling Health Inequalities Locally - the Scandinavian Experience (2015) https://static-

curis.ku.dk/portal/files/276166388/DiderichsenHEIAP2015.pdf

31

väljatöötamisel võtma arvesse nende mõju tervisele ning lähtuma tervise kõrgetasemelise kaitse

põhimõttest (vt § 5 lg 2 p 2). See põhimõte tähendab, et tervis on oluline väärtus, mille kaitse,

säilitamise ja parandamise eest peavad vastutama kõik osapooled. Ka Alma-Ata deklaratsioonis

on kinnitatud, et parima võimaliku terviseseisundi saavutamine on olulisim ülemaailmne

sotsiaalne eesmärk, mille saavutamine nõuab lisaks tervisesektorile mitmete teiste sotsiaal- ja

majandussektorite tegevust.53

Ka WHO on soovitanud Eestil RTerS-iga sätestada raamistik, mis toetaks muu hulgas põhimõtet

„tervis igas poliitikas“ ja intersektoraalset tervisekäsitlust54. WHO soovitused põhinevad

arusaamal, et iga poliitikavaldkond võib potentsiaalselt mõjutada tervist ja tervise ebavõrdsust.

Kuigi tervis ei ole paljude valdkondade fookuses, tuleb kõigi valdkondade tegevuste

kavandamisel arvestada potentsiaalseid mõjusid rahvastiku tervisele. Lisaks potentsiaalsetele

ebasoovitavatele tervisemõjudele võivad vastasel juhul jääda märkamatuks võimalused

rahvastiku tervise positiivseks mõjutamiseks. Sektoritevahelisel koordineeritud koostööl on

suur võimalus omada olulist mõju rahvastiku tervisele.55 Siin on suur roll SoM-il kui

rahvatervishoiu poliitika kujundamise eest vastutaval valitsusasutusel. SoM-i üksikasjalikumad

ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel sätestatakse RTerS §-s 11.

Eelnõu §-s 11 sätestatakse SoM-i ja selle valitsemisala ülesanded rahvatervishoiu

korraldamisel.

Eelnõu §-s 11 sätestatud SoM-i ülesandeid täidetakse muu hulgas TAI ja Terviseameti kaudu.

Eraldi paragrahvis on sätestatud Terviseameti Euroopa ja rahvusvahelise tasandi ülesanded (vt

§ 12). Kehtivas RTerS-is ei ole TAI kaudu elluviidavaid tegevusi kajastatud. SoM-ile, TAI-le

ega Terviseametile ei kaasne eelnõuga otseseid uusi ülesandeid, kuna praktikas on neid

ülesandeid täidetud juba praegu. SoM-ile kehtivad ka eelnõu §s 10 sätestatud ülesanded.

Eelnõu § 11 punktis 1 sätestatakse, et SoM kujundab rahvatervishoiu poliitikat ning koostab

õigusaktide eelnõusid ja strateegiaid, analüüsib rahvastiku tervist ja tervisemõjureid ning

korraldab sellel eesmärgil teadus- ja arendustegevust, asutab andmekogusid ja võimaldab nende

pidamist. Kui poliitikakujundamine ja õigusaktide eelnõude koostamine ning strateegiline

planeerimine rahvatervishoiu valdkonnas on ministeeriumi roll, siis teadus- ja arendustegevust

viivad ellu eelkõige rakendusasutused. Samas ei ole SoM ainus ministeerium, kelle pädevusse

kuuluvad rahvatervishoiuga seotud küsimused, näiteks Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium vastutab toiduohutuse valdkonna eest. Nimetatud säte ei muuda

juba paigas olevaid pädevuse piire ning ministeeriumid lähtuvad oma töös Vabariigi Valitsuse

seadusest ja oma põhimäärustest.

WHO on soovitanud RTerS-is rõhutada rahvatervishoiuga seotud analüüside ja strateegilise

planeerimise komponenti. Rahvatervishoiu poliitika arendamiseks vajalike tegevuste

koordineerimine toimub RTA kaudu. RTA-ga seotud strateegilises planeerimises mängib olulist

rolli RTA juhtkomitee, kelle ülesanne on planeerida RTA järgmise perioodi konkreetsed

53 Alma Ata deklaratsioon (1978). 54 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act 55 https://apps.who.int/iris/handle/10665/130067

32

tegevused ja nende elluviimiseks vajalikud rahalised ressursid. RTA juhtkomiteesse kuuluvad

ministeeriumide, KOV-ide ja valitsusväliste organisatsioonide esindajad.

Teisalt on oluline seaduse tasandil välja tuua, et olemas peavad olema eeldused, et

poliitikakujundamine saaks toimuda, tuginedes teadmisele ja tõendusele tänu analüüsidele ja

andmekogude kaudu saadavatele andmetele.

Eelnõu § 11 punktis 2 sätestatakse SoM-i ülesanne osaleda rahvatervishoiuga tihedalt seotud

valdkondade õigusaktide eelnõude, poliitikadokumentide ja strateegiate ettevalmistamises

eesmärgiga tagada tervisemõju hindamine ja sellega arvestamine kõigis asjaomastes

valdkondades. Rahvatervishoiu tulemuslikuks toimimiseks peab selle korraldus olema stabiilne,

mis eeldab püsistruktuuri olemasolu – see asub SoM-is. Ka WHO56 soovitas RTerS-is rõhutada

SoM-i rolli teiste sektorite ja osapoolte tegevuse mõjutamisel ja nõustamisel. SoMi rahvatervise

osakonna põhiülesanne on luua eeldused tervist säästva ja tervisliku elukeskkonna tekkeks,

edendada terviseteadlikkust ning ennetada haigusi ja nendega kaasnevat kahju.

Mitme ministeeriumi valitsemisala tegevused mõjutavad otseselt rahvastiku tervist ning neile

sätestatakse ka RTerS-is rahvatervishoiuga seotud ülesanded (vt eelnõu § 10). Kuna SoM on

rahvatervishoiu kujundamisel põhivastutaja, on vajalik, et SoM osaleks rahvatervishoiuga

otseselt seotud valdkondade planeerimise protsessis. Samas tuleb rõhutada, et rahvatervishoiu

valdkond on väga lai ning spetsiifilisemad rahvatervishoiuga seotud valdkonnad on teiste

ministeeriumide valitsemisalas (nt toiduohutus, mis on rahvatervishoiu alavaldkond,

tarbijakaitse, keskkonnakaitse, siseturvalisus jne). SoM ei sekku küll teiste ministeeriumide

valitsemisalasse, kuid kui SoM-ile kui rahvatervishoiu poliitika kujundajale jääb silma mõne

teise valitsusasutuse tegevus (või tegevusetus), mis mõjutab rahvastiku tervist negatiivselt, on

SoM-i ülesanne sellele tähelepanu juhtida, anda soovitusi olukorra muutmiseks jne. Samuti on

SoM-i roll juhtida tähelepanu, kui mõne planeeritava tegevuse puhul ei ole piisavalt hinnatud

või arvesse võetud selle mõju rahvastiku tervisele. SoM-il on kohustus olla kaasatud kõigi

selliste õigusaktide kooskõlastusringi, mis omavad mõju rahvastiku tervisele.

SoM pakub võimaluste piires tuge mõjude hindamisel (vt eelnõu § 10 lg 2). Samas tuleb

rõhutada, et iga ministeerium peab esmajoones ise tagama oma valitsemisalas tehtavate otsuste

ja tegevuste mõjude hindamise. SoM on selle ülesande täitmisel toeks nii suurel määral, kui see

on piiratud ressurssidest tingitult võimalik.

Eelnõu § 11 punktis 3 sätestatakse SoM-i ülesanne juhtida rahvatervishoiu poliitika

kujundamiseks vajalikku riigisisest ja rahvusvahelist koostööd või selles osaleda. SoM kujundab

Eestis rahvatervishoiu poliitikat. Kuna tegemist on horisontaalse valdkonnaga, mida mõjutavad

paljudes teistes sektorites tehtavad otsused ja rakendatavad meetmed, peab SoM aktiivselt olema

kaasatud tegevustesse, millel on oluline mõju rahvastiku tervisele. Mitmes valdkonnas on

vajalik haldusaladeülene koostöö, et saavutada häid tulemusi (nt vigastuste ennetamine,

turvalisuse edendamine, riskikäitumise vähendamine jne). Sellise koostöö edendamiseks on

loodud haldusaladeüleseid töögruppe ja komisjone (nt liiklusohutuskomisjon, süüteo ennetuse

nõukogu alla kuuluv kohaliku ennetuse töögrupp jne).

56 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act

33

Lisaks riigisisesele koostööle on vaja teha koostööd teiste riikidega, eelkõige teiste EL-i

liikmesriikide ja naaberriikidega, sealhulgas rahvusvaheliste organisatsioonidega. Mitmed

rahvastiku tervist mõjutavad tegurid võivad olla piiriülese iseloomuga ning rahvatervishoiu

meetmete planeerimisel tuleb arvestada nii rahvusvahelist kui ka naaberriikide õiguskorda,

süsteeme ja olukorda.

Ka käesoleva paragrahvi punktis 2 sätestatud ülesande täitmine eeldab koostööd teiste

riigiasutustega. Selleks, et ka teiste ministeeriumide õigusaktide ja strateegiate koostamisel ning

poliitikakujundamiseks vajalikes protsessides võetaks arvesse ka rahvastiku tervise

arenguvajadusi ning otsuste ja tegevuste mõju rahvastiku tervisele, on vajalik järjepidev

koostöö. Kaasamine on poliitikakujundamise protsessis hea tava.

Eelnõu § 11 punktis 4 sätestatakse, et SoM kujundab oma valitsemisalas tervisedenduse ja

keskkonnatervishoiu meetmeid ja muid rahvastiku tervist toetavaid meetmeid ning korraldab

nende elluviimist. Konkreetseid keskkonnatervishoiu ja tervisedenduse tegevusi planeeritakse

valdkondliku arengukava (RTA) kaudu. Mitmed keskkonnatervishoiu ja tervisedenduse

tegevused võivad olla sisuliselt ka koolitamis-, juhendamis- ja nõustamistegevused, mistõttu on

käesolev punkt otseselt seotud eelnõu § 11 punktidega 6 ja 7.

Tervisedenduse tegevusi viiakse SoM-i valitsemisalas eelkõige ellu TAI kaudu. TAI tegevused

elanikkonna tervisealasel võimestamisel tervisedenduse valdkonnas on näiteks alkoholi

liigtarvitamise ennetamine, narkomaania ennetamine, tasakaalustatud toitumise ja kehalise

aktiivsuse edendamine, vaimse tervise edendamine, turvalise seksuaalkäitumise edendamine

jne. Paljud tervist edendavad tegevused on suunatud sidusrühmade mõjutamisele, näiteks

tööandjatele, lasteaedadele ja koolidele, kuid viiakse ellu ka elanikkonnale mõeldud

teavitustegevusi. Tervisedenduse tegevusi viib aga teatud määral ellu ka Sotsiaalkindlustusamet

(nt vaimse tervise edendamise ja vägivallast tingitud vigastuste ennetamise kontekstis).

Keskkonnatervishoiu meetmeid viib SoM-i valitsemisalas ellu eelkõige Terviseamet, kes hindab

keskkonnast tulenevaid terviseriske. Selleks selgitab Terviseamet välja võimalikud ohutegurid,

hindab elanike kokkupuudet nendega, sealhulgas teeb laboratoorseid uuringuid, et hinnata

toodete, teenuste ja keskkonna terviseohutust ning määrata kindlaks nakkustekitajad. Samuti

tegeleb Terviseamet teadlikkuse suurendamisega keskkonnatervishoiu valdkonnas, et saavutada

positiivne mõju rahvastiku tervisele.

Eelnõu § 11 punktis 5 sätestatakse SoM-i ülesanne luua rahvatervishoiu ja sellega tihedalt

seotud valdkondade arendamiseks ja juhtimiseks ning elanike terviseharituse parandamiseks

vajalikke juhiseid ja e-lahendusi ning korraldada täienduskoolitusi. Kuna rahvatervishoid on

horisontaalne ja sektoritevaheline valdkond, millesse panustavad paljud osapooled ja sektorid,

on vaja suurendada kõigi nende valdkondade esindajate rahvatervishoiualast kompetentsi ehk

tegeleda nende tervisealase võimestamisega, mis on RTerS §-s 5 sätestatud rahvatervishoiu

meede. Konkreetsed tegevused planeeritakse valdkondliku arengukava (RTA) kaudu.

Ülesande täitmine toimub peamiselt TAI ja Terviseameti kaudu. Näiteks tegeleb TAI pidevalt

KOV-idele jt sihtrühmadele juhendite väljatöötamisega, pakub koolituskeskuse kaudu koolitusi

sotsiaaltöötajatele, tervishoiutöötajatele, KOV-i ametnikele jt.

34

Mida enam osapooli näeb oma tegevuse ning rahvatervishoiu eesmärkide ja tulemuste vahel

seost, seda paremaid tulemusi on võimalik rahvatervishoius saavutada. Seega on see ülesanne

vajalik põhimõtte „tervis igas poliitikas“ juurutamiseks Eestis. WHO on soovitanud RTerS-is

täpsustada vajalike osapoolte koolitamist kui olulist tegevust rahvatervishoiu valdkonnas.57

Eelnõu § 11 punktis 6 sätestatakse SoM-i ülesanne nõustada riigi- ja KOV-i asutusi ning isikuid

riskitegurite vähendamiseks ja ohjamiseks, nende toime ennetamiseks ning kaitsetegurite

tugevdamiseks. Seda ülesannet täidavad vastavalt oma pädevusele ja põhiülesannetele nii SoM

ise kui ka SoM-i rakendusasutused. Näiteks on TAI-l välja kujundatud veebipõhine

toitumisnõustamise teenus ja rakendus toitumisharjumuste jälgimiseks, samuti nõustab TAI

KOV-e tervisedenduse tegevuste elluviimisel jne.

Terviseamet nõustab riigi- ja KOV-i asutusi, avalik-õiguslikke ja eraõiguslikke juriidilisi isikuid

ning füüsilisi isikuid terviseriskide ja -mõjude suhtes ning annab soovitusi terviseriskide ja

ebasoovitava tervisemõju ohjamiseks.

SoM pakub võimaluste piires tuge mõjude hindamisel (vt eelnõu § 10 lg 2). Samas tuleb

rõhutada, et iga ministeerium peab esmajoones ise tagama oma valitsemisalas tehtavate otsuste

ja tegevuste mõjude hindamise. SoM on selle ülesande täitmisel toeks nii suurel määral, kui see

on piiratud ressurssidest tingitult võimalik.

Eelnõu §-s 12 sätestatakse Terviseameti Euroopa ja rahvusvahelise tasandi ülesanded

ning Terviseameti õigused tasuliste teenuste osutamisel.

Terviseamet on juhtiv, koordineeriv, nõustav ja järelevalvet tegev asutus tervishoiu,

nakkushaiguste seire, ennetuse ja tõrje, keskkonnatervishoiu, kemikaaliohutuse ja

meditsiiniseadmete ohutuse valdkonnas. Ameti tegevuse eesmärk on kehtiva põhimääruse

kohaselt tervist kaitsva ja parendava elukeskkonna kujundamisele suunatud ning kvaliteetsele

tervisekaitse- ja tervishoiuteenusele orienteeritud rahvastiku tervise poliitika elluviimine

järgmistes valdkondades: tervishoid, nakkushaiguste epidemioloogia, tervist toetav ja ohutu

elukeskkond, kemikaaliohutus, meditsiiniseadmete ohutus ja tervishoiusüsteemi toimepidevus

kriisides. Kehtivas RTerS-is on Terviseameti ülesanded väga detailselt nimetatud ning seega

dubleerib seadus praktiliselt ameti põhimäärust. Eelnõuga sätestatakse Terviseameti Euroopa ja

rahvusvahelise tasandi ülesanded ning õigused tasuliste teenuste osutamisel. Lisaks sellele

viiakse Terviseameti kaudu ellu SoM-i keskkonnatervishoiuga seotud ülesandeid (vt § 11).

Siiani on kehtivas RTerS-is fikseerimata Terviseameti kohustus täita pädeva asutuse ülesandeid

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2022/2371, milles käsitletakse

tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL

(EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 314, 6.12.2022, lk 26–63). Terviseamet on määruse jõustumise

järel ametlikult nimetatud pädevaks asutuseks ning täidab juba praegu vastavaid ülesandeid.

Kehtiva RTerS-i kohaselt on Terviseameti ülesanne teavitada Euroopa Komisjoni ja WHO-d

rahvastiku tervist ohustavast rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorrast. Samas ei piirdu riikliku

rahvusvaheliste terviseregulatsioonide (International Health Regulations, edaspidi IHR)

57 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act

35

kontaktpunkti ülesanded vaid teavitamisega, mistõttu sätestatakse eelnõuga Terviseameti üldine

kohustus täita riikliku kontaktpunkti kõiki ülesandeid IHR-i kohaselt. Samuti on Terviseameti

kohustused seoses IHR-iga sätestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses (NETS).

Sisuliselt aga täidab Terviseamet juba praegu kõiki IHR-iga kaasnevaid pädeva ja volitatud

asutuse ülesandeid, mistõttu eelnõuga Terviseametile uusi ülesandeid ei kaasne.

Eelnõu § 12 lõike 1 punktis 1 sätestatakse, et Terviseamet täidab pädeva asutusena ülesandeid

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete

kohta (ELT L 342, 22.12.2009, lk 59–209) kohaselt. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EÜ) nr 1223/2009 kohase pädeva asutusena haldab ja kasutab Terviseamet teavet, mida artikli

13 kohaselt edastavad vastutavad isikud kosmeetikatoote kohta EL-i ühtsesse andmebaasi. Seda

teavet kasutatakse turujärelevalve, turuanalüüsi ja tarbijate teavitamise eesmärgil. Terviseameti

ülesandeks on veel kontrollida kosmeetikatoote kohta peetavat toote andmikku, koguda ja

menetleda teavet kosmeetikatoote kasutamisel ilmnenud tõsise soovimatu mõju kohta, teha

koostööd asjaomaste rahvusvaheliste institutsioonidega ning analüüsida ja anda aru järelevalve

toimimisest komisjonile.

Eelnõu § 12 lõike 1 punktis 2 sätestatakse ka, et Terviseamet täidab pädeva asutuse ülesandeid

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 2022/2371.

23.11.2022 jõustunud piiriüleseid terviseohte käsitleva määruse (EL) 2022/2371 eesmärk on

toetada EL-i liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ja EL ametite vahelist koostööd ja

koordineerimist, et parandada inimestel esinevate raskete haiguste üle piiride leviku ärahoidmist

ja tõrjumist, võidelda muude tõsiste piiriüleste terviseohtude vastu ning aidata tagada inimeste

tervise kõrgetasemeline kaitse liidus. Määrust (EL) nr 2022/2371 kohaldatakse rahvatervishoiu

meetmete suhtes tõsiste piiriüleste terviseohtude korral, mis kuuluvad järgmistesse

kategooriatesse:

a) bioloogilist päritolu ohud, mille hulka kuuluvad:

i. nakkushaigused, sealhulgas zoonootilised nakkushaigused;

ii. nakkushaigustega seotud antimikroobne resistentsus (AMR) ja tervishoiuteenuste

osutamisega seotud nakkused (edaspidi „seonduvad spetsiifilised terviseprobleemid”);

iii. biotoksiinid või muud kahjulikud bioloogilised mõjurid, mis ei ole seotud

nakkushaigustega;

b) keemilist päritolu ohud;

c) keskkonnast tulenevad ohud, kaasa arvatud kliimaohud;

d) teadmata päritolu ohud ja

e) sündmused, mis IHR-i kohaselt võivad kujutada endast rahvastiku tervist ohustavat

rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorda (edaspidi „rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise

hädaolukord“), eeldusel et need kuuluvad mõnda punktides a–d nimetatud ohukategooriasse.

Määruse (EL) 2022/2371 tähenduses on tõsine piiriülene terviseoht bioloogiline, keemiline,

keskkonnaalane või teadmata päritolu eluohtlik või muidu tõsine oht, mis levib või kätkeb

märkimisväärset levimise ohtu üle liikmesriikide piiride ning mille puhul võib olla vajalik

koordineerimine liidu tasandil, et tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

36

Sarnaselt IHR-iga käsitleb ka määrus (EL) 2022/2371 lisaks nakkushaigustele ja

nakkushaigustega seotud eriküsimustele (nt AMR) keemilist päritolu, keskkonnast tulenevaid ja

teadmata päritoluga piiriüleseid ohte rahvastiku tervisele.

Seega kohustab otsus liikmesriike varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi (Early Warning

and Response System, EWRS) kaudu teavitama ka mittenakkuslikest ohtudest inimeste tervisele,

mis võivad levida piiriüleselt. Riiklikud pädevad asutused (Eestis Terviseamet) või Euroopa

Komisjon edastavad varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemis hoiatusteate, kui tekkiv või

arenev tõsine piiriülene terviseoht vastab kõigile järgmistele kriteeriumitele:

a) see on asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või põhjustab või võib

põhjustada inimeste märkimisväärset haigestumust või suremust või selle ulatus kasvab kiiresti

või võib kasvada kiiresti või see ületab või võib ületada riigi reageerimisvõime;

b) see mõjutab või võib mõjutada rohkem kui üht liikmesriiki;

c) see nõuab või võib nõuda koordineeritud reageerimist liidu tasandil.

Hoiatusteate edastamisel teevad riiklikud pädevad asutused ja Euroopa Komisjon varajase

hoiatamise ja reageerimise süsteemi kaudu viivitamata teatavaks kogu nende käsutuses oleva

kättesaadava asjakohase teabe, mis võib olla kasulik reageerimise koordineerimisel, nagu:

a) haigusetekitaja laad ja päritolu;

b) haigusjuhtumi või puhangu kuupäev ja koht;

c) edasikandumise või leviku viisid;

d) toksikoloogilised andmed;

e) tuvastamise ja kinnitamise meetodid;

f) rahvatervishoiu riskid;

g) rahvatervishoiu meetmed, mida on rakendatud või mida kavatsetakse võtta

riigi tasandil;

h) muud kui rahvatervise (rahvatervishoiu) meetmed, sealhulgas valdkondadeülesed

meetmed;

i) kas esineb kiireloomuline vajadus meditsiiniliste vastumeetmete järele või nende

nappus;

j) piiriülese hädaabi taotlemine ja pakkumine, näiteks patsientide meditsiinilistel põhjustel

ümberpaigutamine või tervishoiutöötajate lähetamine ühest liikmesriigist teise, eelkõige

naaberpiirkondade piiriülestel aladel;

k) isikuandmed, mida on vaja kontaktide jälgimiseks;

l) mis tahes muu asjaomase tõsise piiriülese terviseohuga seotud asjakohane teave.

Alternatiivina RTerS-ile kaaluti piiriülese terviseohuga seonduva reguleerimist NETS-is, kuid

kuna määruse (EL) 2022/2371 rakendusala on laiem kui nakkushaigused, ei oleks see NETS-i

reguleerimisalaga kooskõlas. Samuti kaaluti piiriülese terviseohuga seonduva reguleerimist

hädaolukorra seaduses, kuid ka see ei osutunud võimalikuks, kuna piiriülese terviseohu

ilmnemine ei pruugi Eesti jaoks alati tähendada hädaolukorda hädaolukorra seaduse tähenduses.

Kuna määrus (EL) 2022/2371 eeldab mittenakkusliku piiriülese terviseohu ad hoc

monitooringut riigi tasandil, ei saa mittenakkuslike terviseohtude monitooringusüsteemi

toimimise mehhanisme õiguslikult siduda hädaolukorraga, millega toimetulekuks on sätestatud

omad mehhanismid.

37

Eelnõu § 12 lõike 1 punktis 3 sätestatakse Terviseameti kohustus täita riikliku kontaktpunkti

ülesandeid IHR kohaselt.

Kontaktpunkt on riigi poolt määratud riiklik keskus, mis peab olema WHO IHR-i

kontaktpunktile pidevalt kättesaadav IHR-i alusel. Riikliku IHR-i kontaktpunkti funktsioonid

on:

a) edastada riigi volitusel WHO IHR-i kontaktpunktile vältimatult vajalikku teavet IHR-i,

eeskätt artiklite 6 ja 12, rakendamise kohta;

b) edastada teavet ja koguda infot riigi administratsiooni vastavatelt sektoritelt, kaasa arvatud

nendelt, kes vastutavad seire ja teavitamise, sissesõidupunktide käitlemise,

rahvatervishoiu teenistuste, kliinikute ja haiglate ning muude valitsusasutuste käitlemise eest.

Eelnõu § 12 lõikes 2 sätestatakse Terviseameti õigus osutada oma põhitegevusega seotud

tasulisi teenuseid keemiliste, bioloogiliste ja füüsikaliste ohutegurite määramiseks ja

riskihindamiseks, kui see ei takista tema põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmist.

Analoogne säte on ka kehtivas RTerS § 21 lõikes 5, mis sätestab, et Terviseamet osutab tellija

taotlusel tasulisi tervisekaitseteenuseid keemiliste, bioloogiliste ja füüsikaliste ohutegurite

määramiseks ning riskihindamiseks valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud

korra ja hinnakirja kohaselt.

Eelnõu § 12 lõikes 3 sätestatakse, et Terviseameti tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise

korra, hinnakirja ja ülemmäärad kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk terviseminister

määrusega. Terviseamet osutab hinnakirja kohaselt tasulisi teenuseid juriidilise või füüsilise

isiku, riigi- või KOV-i asutuse taotluse alusel keemiliste, bioloogiliste ja füüsikaliste ohutegurite

määramiseks ning riskihindamiseks. Analoogne kord on kehtinud 2000. aastast. Vastavalt

põhiseadusele tuleb avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestada seaduse alusel ning seega

tuleb määrata seaduses ka tasu arvutamise alused. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes58 on

märgitud järgmist: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine

täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse

iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu

alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms

(RKPJKo 19.12.2003, 3-4-1-22-03)“.

Eelnõu § 12 lõikes 3 on ka märgitud, et tasuliste teenuste hinnad ja ülemmäärad kujundatakse

põhjendatud kulude alusel, võttes aluseks teenuse osutamiseks vajalikud tööjõu-, materjali-,

seadmete ja üldkulud. Tasuliste tervisekaitseteenuste hinnakujunduse aluseks on analüüsi

tegemiseks kasutatav metoodika, kus on kajastatud analüüsi tegemiseks vajalikud materjalid ja

seadmed ning juhised analüüsi tegemiseks. Hinna kujundamisel jaotatakse kulud otsesteks ja

kaudseteks kuludeks. Otseste kulude kalkuleerimisel arvestatakse konkreetse analüüsiga seotud

tööjõu-, materjalide, kemikaalide ja tarvikute kulusid ning kulutusi kasutatavatele seadmetele.

Kaudseteks kuludeks on administratsiooni töötasu, tööjõumaksud, hoonete majanduskulud (vesi

ja kanalisatsioon, elekter, valve jms), telefoni-, sõiduki-, inventari-, infotehnoloogia- ja

koolituskulud ning asutuse üldkulud. Analüüsi omahinnale lisatakse kaudsed kulud protsendina

otsestest kuludest. Rakendusakti kavand on lisatud seletuskirjale.

58 https://pohiseadus.ee/sisu/3591

38

Eelnõu § 12 lõikes 4 sätestatakse, et Terviseametil on õigus arvutada tasuliste

tervisekaitseteenuste hinnakirjas nimetamata uuringu maksumus analoogilise uuringu hinna

alusel.

Eelnõu §-s 13 sätestatakse KOV-i ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel.

Rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks tuleb saavutada elukeskkonnas ja poliitikas

muutusi, mis toetaksid tervist ja tervislikke valikuid (s.o sotsiaalökoloogiline lähenemisviis).

Selleks peavad tegevusi ellu viima need inimesed või grupid, kellel on reaalselt võimu ja/või

võimalusi sotsiaalpoliitilisi muutusi ellu kutsuda. Eesti kontekstis saab võimust rääkida riigi ja

KOV-i tasandil. Mitme välisriigi kogemuse põhjal saab väita, et oluline eeldus muutuste

realiseerumiseks ning rahvatervishoius heade tulemuste saavutamiseks on just kohaliku tasandi

roll, motivatsioon ja valmisolek rahvatervishoiuga tegeleda. Sellest tulenevalt on eri riikides

rahvastiku tervist mõjutavates tegevustes kohaliku tasandi osatähtsust pidevalt suurendatud.

Kohalikul tasandil on üldjuhul (võrreldes riikliku tasandiga) suuremad võimalused teiste

sektorite kaasamiseks tervist toetavatesse tegevustesse.59

KOV-id peavad oma haldusterritooriumil otsustama ja korraldama kõiki kohaliku elu küsimusi.

Mõiste „kohaliku elu küsimus“ ei ole aga täpselt määratletud ning tekitab seepärast

keskvalitsuse ja KOV-i vahel vastutuse jagunemisel küsitavusi. Piiri tõmbamiseks, kas tegemist

on kohaliku elu küsimusega, võib lähtuda subsidiaarsusprintsiibist, mille puhul jäetakse

ülesannete täitmine kodanikule kõige lähemale sobivaimale üksusele. Samuti saab kohaliku elu

küsimuse määratlemiseks kaaluda, kas küsimus on seotud kohaliku kogukonnaga.60

Ülaltoodut arvesse võttes on asjakohane paljusid rahvatervishoiuga seotud ülesandeid lugeda

kohaliku elu küsimusteks ning anda suur osa vastutusest rahvastiku tervise arendamisel

KOVidele, sest KOV vastutab kõige otsesemalt elanikke ümbritseva elukeskkonna kujundamise

eest, samuti on KOV-i ülesanne abivajavate isikute abistamine, lastekaitse korraldus jne. Riigi

tasandi roll on KOV-e rahvatervishoiuga seotud ülesannete täitmisel toetada nõustamise,

töövahendite jt KOV-e võimestavate abinõudega. RTA kaudu on järjepidevalt ellu viidud

tegevusi kohaliku tasandi tervisevõimekuse suurendamiseks ning taoliste meetmete

rakendamine jätkub ka tulevikus. 2021. aastal ilmunud uuringuaruandest selgus, et üle 80%

KOV-i juhtidest peab vajalikuks, et kõikide valdkondade planeerimisel tuleb arvestada tegevuste

mõju nii rahvastiku tervisele kui ka turvalisusele. Lisaks nõustus üle 70% juhtidest väitega, et

just KOV-del on oma elanike tervise edendamisel juhtiv roll61, mis näitab, et KOV-id saavad aru

valdkonna olulisusest ja neil on ka valmisolek valdkonnaga tegeleda.

RTerS-is sätestatud KOV-ide ühised ehk maakonna või piirkonna tasandil elluviidavad

ülesanded ajakohastati eelnõuga 432 SE ning käesoleva eelnõuga on vaja vaid mõne ülesande

sõnastust täpsustada. KOV-i tasandi ülesanded on kehtivas RTerS-is jätkuvalt ajakohastamata ja

ebaselged ning teatud määral rakendamatud. KOV-idel on kehtiva RTerS-i alusel kohustus

korraldada elanikkonna haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud tegevusi oma

maa-alal, samuti korraldada tervisekaitsealaste õigusaktide täitmist.

59 TAI, CPD (2012). http://www.terviseinfo.ee/images/Paikkonna_tervisedenduse_tugistruktuuri_arendusvimalused_Eestis.pdf 60 https://www.fin.ee/media/8314/download 61 Rahvatervis_ja_turvalisus_kohalikes_omavalitsustes_web.pdf (tai.ee)

39

Selleks, et oleks üheselt selge, milliste rahvatervishoiu meetmete elluviimise eest KOV-id

vastutavad, ajakohastatakse käesoleva eelnõuga nende ülesandeid võrreldes kehtiva RTerS-iga.

Eelnõuga ei anta KOV-idele uusi ülesandeid, kuid üksikute KOV-ide ülesanded muutuvad

eelnõu jõustumisel senisest selgemaks, samuti muutub eelnõu jõustumisel kehtetuks mitu KOV-

i ülesannet, mille elluviimisel KOV-i rolli tänapäeval enam ei nähta (nt laste ennetavate

tervisekontrollide ja immuniseerimise korraldamine). Eelnõuga viiakse KOV-i ülesanded

kooskõlla KOV-ide ühiselt koostööna täidetavate ülesannetega ning sätestatakse selgelt KOV-

ide vastutus rahvastiku tervise edendamisel.

Kuigi paljud KOV-id (eriti väiksemad ja haldussuutlikkuselt nõrgemad) pole süsteemselt

rahvatervishoiuga tegelenud, loodi haldusreformi elluviimisega eeldused olukorra

paranemiseks. Lisaks rahvatervishoiuga seotud ülesannetele, mis on KOV-idele kehtinud

RTerS-ist tulenevalt, vastutavad KOV-id veel paljude rahvatervishoiuga otseselt seotud

valdkondade tegevuste eest (nt noorsootöö, sotsiaalhoolekanne, haridus jne).

Täpsemalt on KOV-ide ülesandeid ja nendega seotud muudatusi kirjeldatud konkreetsete lõigete

juures alljärgnevalt.

Eelnõu § 13 lõikes 1 sätestatakse KOV-ide ühiselt täidetavad ülesanded. Sisulisi muudatusi

võrreldes 01.01.2018 kehtima hakanud RTerS-i redaktsiooniga ei tehta.

Rahvatervishoiu meetmeid tuleb planeerida paralleelselt muude maakonna arendustegevustega,

pidades silmas kõikides valdkondades planeeritavate tegevuste mõju rahvastiku tervisele ning

samas planeerides spetsiifilisi tegevusi, mis on vastava maakonna või piirkonna rahvastiku

tervise seisundi parandamiseks vajalikud. Kuna rahvatervishoid on planeerimisvaldkond, siis on

oluline, et rahvatervishoiu tegevuste elluviimise ja valdkonna koordineerimise eest vastutaks

sama asutus/koostööorgan, kes vastutab ka üldise maakonna arengu planeerimise eest.

Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 1 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne kujundada elanike tervist,

heaolu ja turvalisust toetavat elukeskkonda. Elukeskkonna kujundamisel tuleb lähtuda tervise

kõrgetasemelise kaitse põhimõttest. Tervis on inimese põhiõigus, mis tähendab, et ühiskond

peab tagama kõigile inimestele eeldused võimalikult hea terviseseisundi saavutamiseks.

Elanike terviseseisundit mõjutavad väga erinevad faktorid (vt termineid „tervisemõju“,

„tervisemõjur“, „ohutegur“), sealhulgas keskkondlikud mõjurid. Õigus tervisele ja ohutule elu,

õpi-, töö- ja psühhosotsiaalsele keskkonnale on fikseeritud Eesti Vabariigi põhiseaduses.

Elukeskkonna tähendust on selgitatud eelnõu § 4 lõike 1 juures.

Kuna KOV-idel on ülesanne ühiselt suunata maakondlikku arengut ning seeläbi tehakse

maakonna tasandil otsuseid, mis mõjutavad otseselt meie elukeskkonda ja selle kaudu ka meie

tervist, on asjakohane sätestada KOV-ide ühiselt täidetav kohustus kujundada elukeskkonda

selliselt, et see oleks elanike tervist toetav. Selleks, et oleks väga selge, et siin mõeldakse tervist

selle laias tähenduses (füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu) ning et ka elukeskkonna turvalisus

on oluline tervist mõjutav faktor, on ülesandes eraldi välja toodud ka heaolu ja turvalisus. Seega

peavad KOV-id kõikide meetmete ja tegevuste planeerimisel arvestama planeeritavate tegevuste

potentsiaalset mõju elanike tervisele, et elukeskkond oleks tervist, heaolu ja turvalisust toetav.

40

Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 2 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne koostada maakonna või

kahe või enama KOV-i üksuse tervise- ja heaoluprofiil ning arvestada selles sisalduva teabega

maakonna arengustrateegia koostamisel või kahe või enama omavalitsuse üksuse

arengustrateegia koostamisel.

Tervise- ja heaoluprofiil on tõhusaks strateegiliseks planeerimiseks vajalikke andmeid koondav

andmete kogum, mille sisu on sätestatud RTerS §-s 8. Tervise- ja heaoluprofiili koostamine on

vajalik teatud territooriumi elanike tervisest ja tervisemõjuritest ülevaate saamiseks ning selles

sisalduvat teavet tuleb arvestada maakonna või kahe või enama KOV-i üksuse arengustrateegia

koostamisel. Tervise- ja heaoluprofiili koondatud andmed aitavad mõista, milliseid tegevusi

tuleb planeerida ja ellu viia, et suurendada elanikkonna heaolu, parandada inimeste elukvaliteeti

ning seeläbi parandada ka elanike tervisenäitajaid. Seega aitab tervise- ja heaoluprofiili

koostamine kaasa teadmistel põhinevale poliitikakujundamisele, mis on ka riiklik põhimõte.

Tervise- ja heaoluprofiil koostatakse sama maakonna või kahe või enama KOV-i üksuse kohta,

mille kohta koostatakse arengustrateegia (lähtuvalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

(KOKS) §-st 373 ). See on vajalik, kuna iga otsus (poliitiline, majanduslik vm) mõjutab

potentsiaalselt rahvastiku tervist ning iga tasandi otsusetegijad peavad kõigi valdkondade

tegevuste planeerimisel võtma vastutuse rahvastiku tervise eest. Tervise- ja heaoluprofiilis

sisalduvat teavet tuleb maakonna arengustrateegia koostamisel arvestada. Lisaks aitab tervise-

ja heaoluprofiil näha seoseid eri valdkondades tehtavate otsuste, planeeritavate tegevuste ja

tervisemõjurite vahel. Profiili koostamine aitab maakonna62 arengustrateegia koostamise eel

saada ülevaate elanike tervist, heaolu ja turvalisust mõjutavatest teguritest ja seada prioriteete

ning sõnastada otseselt elanike tervist ja heaolu puudutavaid eesmärke.

Tervise- ja heaoluprofiilide koostamise juhendamisega tegeleb riigi tasandil TAI, kes on välja

töötanud juhised, mis on välja toodud käesoleva eelnõu § 8 lõikes 2. Lisaks koostab TAI

maakondade tervise ja heaolu lühiülevaated, mida on kirjeldatud käesoleva eelnõu § 8 lõikes 3.

KOV-id saavad neid tervise- ja heaoluprofiilide koostamisel kasutada ja analüüsi aluseks võtta.

On oluline, et profiilides oleksid kajastatud kõik olulised andmed ning et profiilid oleksid

võrreldavad. Kuna profiil ei sisalda vaid SoM-i haldusala andmeid, on oluline, et ka teised

ministeeriumid ja nende haldusala asutused annaksid tervise- ja heaoluprofiilide koostamiseks

vajalikke andmeid ja statistikat ning teeksid selles osas TAI-ga koostööd. Näiteks sisaldab

tervise- ja heaoluprofiil ka paljusid siseturvalisuse ja ohutusega seotud indikaatoreid, mille

kohta on parimad andmed hoopis Siseministeeriumil ja Justiitsministeeriumil.

Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 3 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne viia ellu tervisedenduse ja

keskkonnatervishoiu meetmeid maakonnas või kahes või enamas KOV-i üksuses vähemalt

tervise- ja heaoluprofiilis kajastatud riskitegurite leevendamiseks ja kaitsetegurite

tugevdamiseks. Tervise- ja heaoluprofiil sisaldab kokkuvõtet maakonna või piirkonna

peamistest tervisemõjuritest. Riskitegurite leevendamiseks ja kaitsetegurite tugevdamiseks tuleb

KOV-i üksustel ühiselt planeerida tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmeid, mis on

vajalikud maakonna või kahe või enama KOV-i üksuse rahvastiku tervise seisundi

62 Maakonna arengustrateegia on aluseks maakonna KOV-ide poolt ühiselt maakonna arengu suunamisele, investeeringute kavandamisel,

investeeringuteks toetuste taotlemisel jne.

41

parandamiseks. Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmed on sätestatud RTerS §-des 6 ja

7. KOV-idel on suur otsustusõigus selles osas, milliseid meetmeid viia ellu ühiselt ja milliseid

eraldiseisvalt.

Põhifookus meetmete, sealhulgas teenuste planeerimisel peab olema just nendel, mis aitavad

maakonna või kahe või enama KOV-i üksuse rahvastiku tervise seisundit kõige enam parandada

ning aitavad kaasa kõige problemaatilisemate asjaolude lahendamisele. Paljude rahvastiku

tervist toetavate teenuste osutamine on korraldatud riiklikult, kuid ka KOV-id peavad jälgima,

milliste teenuste järele nende piirkonnas on vajadus. Samuti saavad KOV-id aidata kaasa

riiklikult osutatavate teenuste kättesaadavusele oma piirkonnas (nt kahjude vähendamise teenus)

või pakkuda teenuseid ka omalt poolt (nt hariduslikud tugiteenused, vaimse tervise teenused,

turvalisuse tagamiseks vajalikud teenused, transporditeenused jne).

Analoogsed ülesanded on KOV-idel ka eraldiseisvalt, kuid praktika on näidanud, et mitmed

rahvatervishoiu probleemid on maakondliku ulatusega ning sellisel juhul on kulutulusam ja

tõhusam planeerida meetmeid, sekkumisi ja teenuseid maakonna või mitme KOV-i tasandil ning

KOVi üksuste üleselt. Need võivad näiteks olla alkoholi või illegaalsete uimastite tarvitamisega

seotud probleemid, väheste vanemlike oskustega seotud probleemid, mõne rahvatervishoiu

seisukohast olulise teenuse (ka nt sotsiaalteenuse) kättesaadavusega seotud probleemid jpm.

Samuti võib olla otstarbekas korraldada KOV-ide koostöös teavitus- ja arendustegevusi (nt

spetsialistide koolitused, konverentsid, elanikkonna teavitamine).

Uues RTerS-is kasutatakse üldnimetaja „rahvastiku tervist toetavad tegevused“63 asemel

väljendit „tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmed“. Kuna käesoleva eelnõuga

ajakohastatakse võrreldes kehtiva RTerS-iga ka mõisteid, sealhulgas tervisedenduse mõiste ja

tegevused, ning siiani kasutusel olnud termini „tervisekaitse“ asemel võetakse kasutusele

tänapäevasem termin „keskkonnatervishoid“, võetakse käesoleva eelnõuga ka KOV-i

ülesannete paragrahvis kasutusele uued mõisted. Sisulisi muudatusi ülesannetes sellega ei

kaasne, kuid tänu sellele saab selgemaks, milliseid tegevusi peavad KOV-id rahvastiku tervise

arendamisel ellu viima.

Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete sisu ning KOV-i rolli nende elluviimisel on

täpsemalt kirjeldatud käesoleva eelnõu § 13 lõike 2 punkti 3 selgitustes.

Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 4 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne toetada riiklike

rahvatervishoiu meetmete elluviimist maakonnas või kahes või enamas KOV-i üksuses. Riiklike

rahvatervishoiu meetmete all mõeldakse nt riiklikul tasandil väljatöötatud rahvastiku tervise

parandamise programme ja kampaaniaid, mis on ette nähtud elluviimiseks üle Eesti (nt TAI

ennetusnõukogu poolt hinnatud ennetustegevuse programmid Imelised Aastad, VEPA, Gordoni

perekool, toitumis- ja liikumisteemalised, seksuaaltervisealased ja muud kampaaniad).

Riiklikke rahvatervishoiu meetmeid rahastatakse erinevatest allikatest, näiteks riigieelarvest,

välisvahenditest.

63 Mõiste „rahvastiku tervist toetavad tegevused“ võeti RTerS-is kasutusele 01.01.2018 seoses eelnõuga 432 SE tehtud muudatustega.

42

Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 5 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne luua maakonnas või kahes

või enamas KOV-i üksuses rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade juhtimiseks

vajalikke võrgustikke ning korraldada nende tööd.

Koostöövõrgustike töö koordineerimine on maakonna tasandil keskne rahvatervishoiu meede.

Juba praegu toimib maakondades mitu rahvatervishoiu seisukohast olulist töörühma ja

komisjonid, näiteks turvalisuse nõukogu, mille käivitamist ja tegevust toetatakse ESF-i meetme

kaudu ning mis mängib olulist rolli riiklike siseturvalisuse eesmärkide elluviimisel ja

kogukondliku turvalisuse edendamisel. Samuti on kõigis maakondades loodud tervisenõukogu,

mis on pigem spetsialistide tasandi töögrupp. On asjakohane, et sama koostööorgan või asutus,

kes maakonna/piirkonna tasandil koostab arengustrateegiat ning tervise- ja heaoluprofiili, juhib

ka rahvatervishoiu valdkonna juhtimiseks vajalikke võrgustikke.

Sellised võrgustikud on vajalikud, et maakondlikul tasandil tekiks ja säiliks valdkondade ja

ametkondade vaheline koostöö. Paljude elanike heaolu ja tervist mõjutavate probleemide

lahendamine on mitme osapoole ülesanne ja vastutus, näiteks noorte uimastitarvitamisega

seotud probleemide puhul on kaasatud sotsiaalharidus- ,kui tervise- ja, siseturvalisuse valdkond;

vigastuste ennetamiseks on vajalik koostöö politsei, pääste- ja sotsiaalvaldkonna vahel.

Ka riigi tasandil on loodud mitu intersektoraalset töögruppi ja nõukogu – vajadust selle järele

on nähtud, kuna vaid oma haldusala sees ei ole võimalik komplekssetele probleemidele häid

lahendusi leida. Näiteks võib tuua Justiitsministeeriumi koordineeritava süüteoennetuse

nõukogu, millel on ka kohaliku süüteoennetuse alatöörühm. Sarnased koostöömehhanismid on

vajalikud ka maakondlikul tasandil.

Eelnõu § 13 lõikes 2 sätestatakse KOV-ide eraldiseisvad ülesanded, mida igal KOV-il tuleb

täita. Tegemist ei ole sisuliselt uute ülesannetega, kuivõrd KOV-idel on ka kehtiva RTerS-i alusel

kohustus korraldada elanikkonna tervise edendamisele ja haiguste ennetamisele suunatud

tegevust oma haldusterritooriumil. Tervise edendamine on kehtiva RTerS- § 2 punkti 4

tähenduses inimese tervist väärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamine ning

tervist toetava elukeskkonna sihipärane arendamine. Tervisedenduse vahenditeks on kehtiva

RTerS-i alusel muu hulgas terviseteabe levitamine ja tervislike eluviiside motiveerimine,

tervistavate teenuste arendamine, eluviisi mõjutamine ja käitumisriski vähendamine ning tervist

soodustava elukeskkonna kujundamine. Paljusid neid mõisteid ja tervist edendavaid tegevusi

ajakohastatakse käesoleva eelnõuga.

Paljud eelnõu § 13 lõikes 2 sätestatud ülesannetest on KOV-idele täitmiseks ka ühiselt (eelnõu

§ 13 lg 1) – KOV-idel on suur otsustusõigus selles osas, milliseid tegevusi viia ellu ühiselt ja

milliseid eraldiseisvalt.

2015. aastal TAI korraldatud küsitluse64 kohaselt nõustus 89% KOV-ide juhtivametnikest

väitega, et tervislikke valikuid toetava elukeskkonna kujundamine ja elanike tervislike eluviiside

soodustamine on KOV-i oluline ülesanne. Samuti peetakse kuriteoennetust ja turvalise

64 TAI (2015). E-küsitlus „Tervise ja heaolu arendamine kohalikus omavalitsuses“. Avaldamata andmed.

43

elukeskkonna kujundamist KOV-i tasandil oluliseks teemaks. Paraku on teadlikkus nimetatud

valdkondadest KOV-iti ebaühtlane ning ka tegevustega kaetus erinev65.

TAI ja uuringufirma CPD66 korraldatud uuringu lõppraportis tõdetakse, et üks suuri

paikkondliku tervisedenduse korralduse puudusi on KOV-ide ülesannete ebaselgus ning suur

üldistusaste RTerS-is. Eelnõuga sätestatakse KOV-ide roll RTerS-i eesmärkide täitmisel senisest

sõnaselgemalt, et tagada õigusselgus ja parem mõistmine eri asutuste ja osapoolte rollidest

rahvastiku tervise arendamisel.

Käesoleva eelnõuga kaotatakse RTerS-ist KOV-i ülesanne korraldada mitmeid elanikkonna

haiguste ennetamisele suunatud tegevusi. Haiguste ennetamise meetmeid viivad kehtiva RTerS-

i tähenduses ellu eelkõige tervishoiuteenuse osutajad. Kehtiva RTerS-i kohaselt on haiguste

ennetamise vahenditeks muu hulgas laste tervisliku arengu tagamiseks ja tervisehäirete

varajaseks avastamiseks laste ennetav arstlik tervisekontroll, nakkushaiguste levikut tõkestavate

abinõude rakendamine ja kaitsepookimine nakkushaiguste vältimiseks, krooniliste

mittenakkuslike haiguste ennetamiseks riskitegurite kontrollimine, haiguste varase avastamise

programmide väljatöötamine ja riskirühmade uurimine ning tervist kahjustavat tööd tegevate

inimeste tervise eelnev ja perioodiline arstlik kontrollimine töötingimuste tõttu tekkida võivate

tervisehäirete ja kutsehaiguste ärahoidmiseks ja varajaseks avastamiseks. Ühegi sellise haigusi

ennetava vahendi elluviimist praegu enam KOV-idelt ei eeldata, kuna selliseid meetmeid

rakendatakse tervishoiusüsteemi kaudu.

Samas käsitatakse kehtiva RTerS-i alusel krooniliste mittenakkuslike haiguste ennetamiseks

vältivate programmide väljatöötamist kui haiguste ennetamise vahendit. Populatsiooni tasandil

on selline tegevus tänapäevaste rahvatervishoiu valdkonna terminite järgi pigem tervisedenduse

valdkonna meede. Uues RTerS-is on tervisedenduse meetmed defineeritud valdkondade kaudu:

1) vigastuste ennetamine ja vähendamine;

2) nakkushaiguste leviku ennetamine ja vähendamine;

3) uimastavate ja sõltuvust tekitavate ainete tarvitamise ennetamine ja vähendamine;

4) tasakaalustatud toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine;

5) vaimse tervise edendamine;

6) seksuaaltervise edendamine.

KOV-idel on ülesanne rakendada tervisedenduse meetmeid vastavalt konkreetse KOV-i

territooriumil esinevatele riski- ja kaitseteguritele. Ka eespool nimetatud meetmed on sisuliselt

suuresti käsitatavad mittenakkuslike haiguste ennetamisena. Seega on uues RTerS-is jäetud

KOV-idele rohkem vabadust lähtuda just enda elanike tervist ohustavatest probleemidest. KOV-

ide ülesandeid on oluliselt ajakohastatud ning eemaldatud on praeguseks ebakohased ülesanded

kehtiva RTerS § 10 lõike 2 ja RTerS § 5 koosmõjus.

Eelnõuga kaotatakse RTerS-ist ka KOV-i ülesanne korraldada tervisekaitsealaste õigusaktide

täitmist ja kontrollida nende järgimist. Tegemist on ebavajaliku sättega, kuivõrd nõuded

rahvastiku tervise kaitseks on sätestatud RTerS-i alusel kehtestatud määrustes ning nende nõuete

65 RAKE (2016). http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuriteoennetus_kohalikul_tasandil_lopparuanne.pdf 66 Paikkonna tervisedenduse tugistruktuuri arendusvõimalused Eestis (terviseinfo.ee)

44

täitmine on igal juhul kohustuslik. Iga asutus (hoolekandeasutused, lasteasutused jt), kellele

määrused kohalduvad, vastutavad nõuete täitmise eest ning riiklikku järelevalvet nende nõuete

järgimise eest teeb Terviseamet. KOV-id võivad nende asutuste suunal teha küll

tervisedenduslikku tööd, kuid antud sõnastuses on tegemist ülesandega, mille täitmist

tänapäeval enam KOV-idelt ei eeldata. Küll aga on KOV-idel keskkonnatervishoiu meetmete

elluviimise kohustus, mis on seotud juba praegu teiste õigusaktide alusel sätestatud KOV-i

kohustustega (nt planeeringute kooskõlastamise kohustus, mürakaartide koostamise kohustus,

keskkonnamõju hindamise kohustus jne).

KOV-i ülesannete ajakohastamisel võrreldes kehtiva RTerS-iga on eeskuju võetud Norra

rahvatervise seadusest, mis kehtib aastast 2012. Ka Norras tähtsustatakse kohaliku tasandi rolli

rahvastiku tervise arendamisel. Nende rahvatervise seaduse üks peamisi eesmärke oli seda

rõhutada ning luua eeldused süstemaatiliseks ja pikaajaliseks rahvatervisealaseks tööks.67 Norra

rahvatervise seadus ja Eesti rahvatervishoiu seadus püüdlevad seega suuresti sarnaste

eesmärkide ja tulemuste poole.

2016. aastal tehtud uuringus leiti, et Norra uuel rahvatervise seadusel ning KOV-i senisest

selgema rolli sätestamisel rahvastiku tervise arendamisel oli mitmeid positiivseid tulemusi.

Näiteks andis see kohaliku tasandi rahvatervishoiu valdkonna töötajatele senisest enam tuge

oma töö tegemiseks ja selle vajalikkuse selgitamiseks. Samuti muutis see kohaliku tasandi

rahvatervishoiu valdkonna esindajate rolli, andis neile suurema vastutuse ja laiendas nende

tegevusala. Nimelt hakati neid rohkem kaasama eri valdkondade tegevustesse ning nende

võimalused põhimõtte „tervis igas poliitikas“ rakendamisel KOV-is suurenesid.68

Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 1 sätestatakse analoogselt § 13 lõike 1 punktiga 1 KOV-i kohustus

ka eraldiseisvalt kujundada elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetavat elukeskkonda

(analoogne ülesanne on KOV-idel ühiselt täitmiseks). Muu hulgas on KOV-il kohustus

asjaomaste otsustuste ja tegevuste kavandamisel ja elluviimisel hinnata ja arvestada nende

otsustuste ja tegevuste mõju rahvastiku tervisele. Elukeskkonna tähendust on selgitatud eelnõu

§ 4 lõikes 1. Elukeskkonna kujundamisel tuleb lähtuda tervise kõrgetasemelise kaitse

põhimõttest. Tervis on inimese põhiõigus, mis tähendab, et ühiskond peab tagama kõigile

inimestele eeldused võimalikult hea terviseseisundi saavutamiseks. Tervist toetav elukeskkond

on RTerS-i eesmärkide täitmise üks peamisi eeldusi. Selleks tuleb teha pingutusi nii riigi,

regiooni/maakonna kui ka kohalikul tasandil.

Rahvatervishoiu valdkonnas heade tulemuste saavutamiseks on kõigil tasanditel vaja rõhutada

eri valdkondade esindajate ja otsusetegijate vastutust elanike tervist toetavate otsuste

langetamise eest. See on oluline, kuna suures ulatuses mõjutavad rahvastiku tervist, sealhulgas

tervisealast ebavõrdsust, tervisepoliitikavälised otsused. Kõik isikud ja asutused, kes osalevad

poliitikakujundamises ja seeläbi elukeskkonna kujundamises, peavad võtma arvesse oma

tegevuse potentsiaalset mõju rahvastiku tervisele ning lähtuma tervise kõrgetasemelise kaitse

põhimõtetest (vt § 5 lg 2 p 2).

67 The Norwegian Public Health Act (2012). http://app.uio.no/ub/ujur/oversatte-lover/data/lov-20110624-029-eng.pdf 68 Lyshol, H. (2016). Municipal public health officials and the Public Health Act. Scandinavian Journal of Vocations in Development.

http://dx.doi.org/10.7577/sjvd.1796

45

Kuna iga tegevus ja otsustus võib potentsiaalselt mõjutada rahvastiku tervist, on vajalik, et KOV

hindaks oma otsuste ja tegevuste potentsiaalset mõju elanike tervisele. Ka WHO on Eestil

soovitanud RTerS-is kirjeldada mehhanisme, kuidas kohalikul tasandil võetakse planeerimisel

arvesse rahvastiku tervist.69 Kuna KOV-i otsused ja tegevused mõjutavad otseselt meie

elukeskkonda ja selle kaudu ka meie tervist, on asjakohane sätestada KOV-i kohustus kujundada

elukeskkonda selliselt, et see oleks elanike tervist toetav. Selleks, et oleks väga selge, et siin

mõeldakse tervist selle laias tähenduses (füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu) ning et ka

elukeskkonna turvalisus on oluline tervist mõjutav faktor, on ülesandes eraldi välja toodud ka

heaolu ja turvalisus.

Kopenhaageni ülikooli hinnangul70 mõjutab tervise ebavõrdsust mitu tegurit, nagu lapse

varajane areng, toimetulek koolis, sissetulek, füüsiline aktiivsus, toitumine jne. Tegureid saab

mõjutada erinevate poliitikavaldkondade kaudu, nagu näiteks hariduspoliitika, perepoliitika,

rahanduspoliitika, tervishoid jne.

Ka WHO on soovitanud Eestil RTerS-iga sätestada raamistik, mis toetaks muu hulgas „tervis

igas poliitikas“ põhimõtet ja intersektoraalset tervisekäsitlust.71 WHO soovitused põhinevad

arusaamal, et iga poliitikavaldkond võib potentsiaalselt mõjutada tervist ja tervise ebavõrdsust.

Kuigi tervis ei ole paljude valdkondade tähelepanu keskpunktis, tuleb kõigi valdkondade

tegevuste kavandamisel arvestada potentsiaalseid mõjusid rahvastiku tervisele. Lisaks

potentsiaalsetele ebasoovitavatele tervisemõjudele võivad vastasel juhul jääda märkamatuks

võimalused rahvastiku tervise positiivseks mõjutamiseks.

SoM-i valitsemisala ülesanne on muu hulgas nõustada KOV-e, kuidas ebasoovitavaid

tervisemõjureid vähendada ja ohjata, nende toimet ennetada ja soovitavaid tervisemõjureid

suurendada. Samuti on SoM-i valitsemisala ülesanne luua rahvatervishoiu arendamiseks

vajalikke juhendeid loomine ja korraldada täienduskoolitusi. TAI on KOV-idele korraldanud

järjepidevalt koolitusi, et anda teadmisi, kuidas eri valdkondade tegevused võivad rahvastiku

tervist mõjutada ning nii KOV-i spetsialistide kui ka juhtide teadmisi tervisemõjude hindamisest

suurendada – nende koolitustega plaanitakse ka jätkata, et toetada käesoleva seaduse

rakendumist. Samuti tehakse ettevalmistusi, et kohandada Eestile universaalne tervisemõju

hindamise vahend (ingl health impact assessment tool), mida saab tulevikus nimetatud ülesande

täitmisel kasutada.

Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 2 sätestatakse KOV-i üksuse kohustus selgitada välja vajalik teave

oma haldusterritooriumil rahvatervishoiu meetmete planeerimiseks rahvastiku tervise olukorra,

suundumuste ja vajaduste kohta.

Oma valla või linna territooriumil arendustegevuse koordineerimine ja selleks vajalik

strateegiline planeerimine on üks KOV-i ülesannetest. KOKS § 37 lõikes 1 on sätestatud

KOVide kohustus koostada arengukava ja eelarvestrateegia, mis on aluseks eri eluvaldkondade

arengu integreerimisele ja koordineerimisele. KOV-i arengukava kohustuslikud osad on

sätestatud KOKS § 37 lõikes 2. KOV peab oma arengukavas esitama eri valdkondade kaupa

69 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act 70 Copenhagen University: Tackling Health Inequalities Locally - the Scandinavian Experience (2015). https://static-

curis.ku.dk/portal/files/276166388/DiderichsenHEIAP2015.pdf 71 WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act

46

probleemide ja võimaluste hetkeolukorra analüüsi. Sisuliselt tähendab see KOKS-is sätestatud

nõue, et KOV-i arengu kavandamine peab tuginema teadmistele.

Rõhutamaks, et ka rahvastiku tervise arengu suunamine peab põhinema analüüsidel ja

hindamistel, sätestatakse RTerS-is spetsiifiliselt rahvatervishoiu kontekstis olulise teabe

kogumise kohustus. Üks võimalik tööriist, mis aitab KOV-il mõista oma haldusterritooriumi

sotsiaal-majanduslikku olukorda ning selle väljendumist KOV-i elanike tervises ja heaolus, on

tervise- ja heaoluprofiil. Kuigi seaduses ei sätestata KOV-ile kohustust eraldi profiili koostada,

on see siiski soovituslik, kuna profiili koostamine aitab välja selgitada, millised tegevused ja

valdkonnad peaksid olema KOV-i territooriumil prioriteetsed. Samuti on tervise- ja

heaoluprofiili koostamine abiks teenuste planeerimisel ning see aitab näha seoseid eri

valdkondade tegevuste ja rahvastiku tervise vahel. Teadmistepõhine planeerimine aitab kokku

hoida kulusid.

TAI on aastast 2019 tegelenud arendustööga, et muuta tervise- ja heaoluprofiil veebipõhiseks,

uuendada selles kajastatavaid indikaatoreid ja muuta e-profiil KOV-ide jaoks nii eeltäidetuks

kui võimalik. See vähendab oluliselt KOV-ide halduskoormust profiili koostamisel ning teeb

sellest mugava ja hästi kasutatava töövahendi. Samuti soovitakse profiili lisada tegevuskava

loomise funktsioon, mis aitaks KOV-idel sobivaid sekkumisi planeerida.

Maakonna või kahe või enama KOV-i üksuse tasandil on tervise- ja heaoluprofiili koostamine

kohustuslik (RTerS § 13 lg 1 p 2). KOV-i tasandi profiil aitab mõista konkreetse KOV-i olukorda

ning arenguvajadusi ja -võimalusi. Samas saavad KOV-i tasandi profiilid olla aluseks maakonna

tasandil ühiste tegevuste kavandamisel ning aitavad mõista, milliste rahvastiku tervist

mõjutavate probleemkohtadega on mõistlik tegeleda mitme KOV-i koostöös. Kuigi paljud

rahvastiku tervise olukorra hindamiseks vajaminevad andmed võivad olla kättesaadavad (nt TAI

tervisestatistika või Statistikaameti andmed), võib selleks, et hinnata rahvastiku tervise arengu

vajadusi ehk seda, mis on statistiliste näitajate taga või mis on mõne rahvatervishoiu seisukohast

olulise probleemi põhjus, võib olla vajalik teha ka täiendavaid uuringuid ja hindamisi. Samuti

on KOV-il juba praegu kohustus teha keskkonnatervishoiuga seotud hindamisi, näiteks selleks,

et veenduda müra, saastet jm keskkonnatervishoidu puudutavate nõuete täitmises. Täpsemalt on

KOV-i keskkonnatervishoiuga seotud ülesanded sätestatud eelnõu § 13 lõike 2 punktis 4. Lisaks

on KOV-idel keskkonnatervishoiuga seotud ülesandeid ka teiste eriseaduste alusel (nt

planeerimisseadus, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus jne).

Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 3 sätestatakse KOV-i ülesanne viia oma haldusterritooriumil ellu

tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmeid peamiste riskitegurite leevendamiseks ja

kaitsetegurite tugevdamiseks. Kokkuvõtvalt võib neid tegevusi nimetada ennetustegevusteks

ning KOV-il on ülesanne neid vastavalt oma KOV-i rahvastiku terviseseisundile ja vajadustele

ellu viia. Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmed on sätestatud RTerS §-des 6 ja 7.

Lisaks „tervis igas poliitikas“ põhimõtte rakendamisele, mille puhul hinnatakse mõju rahvastiku

tervise seisundile iga otsustuse ja tegevuse elluviimisel, on tarvis rakendada ka spetsiifilisi

sekkumisi ennetustegevuste näol, mille eesmärk on saavutada positiivsed muutused rahvastiku

tervises. KOV-id tegutsevad alati piiratud ressursside tingimustes, mistõttu sätestatakse RTerS-

is põhimõte, et ennetustegevusi tuleks ellu viia vähemalt peamiste riskitegurite leevendamiseks

47

ja kaitsetegurite tugevdamiseks. See eeldab omakorda teabe kogumist, et need tegurid välja

selgitada.

KOV-ide roll tervisedenduse meetmete elluviimisel

KOV-il on ka kehtiva RTerS-i alusel kohustus viia ellu tervist edendavaid tegevusi.

Tervisedenduse valdkonna eesmärk on ühelt poolt vähendada riskitegureid ja ennetada nende

toimet ning teiselt poolt suurendada kaitsetegureid ja nende toimet, mis aitaksid potentsiaalset

ebasoovitavat tervisemõju ennetada. Võrreldes kehtiva RTerS-iga sätestatakse uues RTerS-is

tervisedenduse meetmed alavaldkondade kaupa:

1) vigastuste ennetamine ja vähendamine;

2) nakkushaiguste leviku ennetamine ja vähendamine;

3) uimastite tarvitamise ennetamine ja vähendamine;

4) tasakaalustatud toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine;

5) vaimse tervise edendamine;

6) seksuaaltervise edendamine.

Spetsiifilised tervisedenduse meetmed sõltuvad konkreetse KOV-i vajadustest ja olukorrast.

Tervisedenduse meetmete kavandamine toimub KOV-i arengukava koostamise protsessi kaudu

ning enne meetmete kavandamist peab olema teada ja analüüsitud konkreetse KOV-i rahvastiku

tervise seisund. Tervisedenduse valdkond on lai ning kindlasti võib tervisedenduse tegevustena

käsitada mõne sellise valdkonna tegevust, mida eelnõu § 6 lõike 2 punktides 1–6 kirjeldatud ei

ole, kuid oluline on tegevuse planeerimisel tugineda reaalselt konkreetse piirkonna rahvastiku

tervise olukorrast tingitud vajadusele. Meetmete planeerimisel tuleb valida sellised

ennetustegevused, mis tuginevad tõenduspõhistele andmetele või tõendatud positiivsele mõjule.

KOV-ide roll keskkonnatervishoiu meetmete elluviimisel

Keskkonnatervishoiu meetmed on sätestatud RTerS §-s 7. Kuigi kehtivas RTerS-is ei ole

keskkonnatervishoiu meetmeid sätestatud, ei ole nende tegevuste elluviimine KOV-i jaoks uus

ülesanne. Kehtiva RTerS-i alusel on KOV-idel kohustus kujundada tervist soodustavat

elukeskkonda ja korraldada tervisekaitsealaste õigusaktide täitmist. KOV vastutab paljude

keskkonnatervishoidu puudutavate nõuete täitmise eest (supluskohtade ohutus, müra, saaste

jne).

Alljärgnevalt on kirjeldatud eelnõus sätestatud keskkonnatervishoiu meetmeid ja ootusi KOV-

ile nende elluviimise korraldamisel:

1) ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine

KOV saab seda ülesannet täita plaanipäraselt, nähes vastavad tegevused ette KOV-i

arengukavas, kuid selleks võib tekkida vajadus ka jooksvalt (nt kodaniku kaebuse põhjal). Kui

mõne ohuteguri kohta ei ole piisavalt andmeid, aga on risk, et see võib KOV-i elanike tervist

negatiivselt mõjutada, peaks KOV planeerima täpsema uuringu/analüüsi. Nagu

keskkonnatervishoiu meetmete selgituse osas mainitud, on selle ülesande juures toetav roll

riigiasutustel (Terviseamet, Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet jne),

kes aitavad oma pädevuse piires KOV-il keskkonnatervishoiu valdkonnas tõusetunud probleeme

48

identifitseerida, ohutegureid KOV-i piirkonnas kindlaks määrata ja nende olemuslikke omadusi

välja selgitada.

2) ohutegurist tulenevate terviseriskide hindamine ja ohjamine

Terviseriskide hindamine ei ole KOV-i jaoks eraldiseisev töö, vaid tegevus, millega KOV peaks

pidevalt oma ülesannete täitmisel tegelema, näiteks jäätmemajanduse korraldamisel, veekogude

terviseohutuse tagamisel, planeeringute ja ehitusprojektide kooskõlastamisel. Kehtiva RTerS-i

alusel on KOV-idel kohustus korraldada tervisekaitsealaste õigusaktide täitmist.

Praktikas on teada olukorrad, kus KOV on kaasnevaid terviseriske piisavalt arvesse võtmata

andnud kooskõlastuse mõne ehitise püstitamiseks, millega hiljem kaasneb liigne müra või mõni

muu terviserisk. Selliseid olukordi tuleks ennetada ning KOV peaks oma ülesannete täitmisel

pidevalt hindama oma tegevuse, sealhulgas kooskõlastuste andmise mõju inimeste heaolule ja

tervisele. Kuigi see põhimõte ja ülesanne ei ole KOV-idele uus, fikseeritakse see uues RTerS-is

senisest selgemalt. Mistahes poliitika/meetme/tegevuse planeerimisel ja elluviimisel tuleb

hinnata ka selle potentsiaalset mõju rahvastiku tervisele ning vastutada oma tegevuse mõju eest.

3) ohuteguri tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude vähendamine

Tervisemõjude hindamiseks on otstarbekas koostada tervise- ja heaoluprofiil, mille alusel

kavandada oluliste ebasoovitavate tervisemõjude ohjamiseks tegevusi (KOV-i arengu- ja

tegevuskavasse), küll aga pole profiili koostamine kohustuslik. Samuti võib tervisemõjude

hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude vähendamine keskkonnatervishoiu valdkonnas

toimuda arengukavaväliselt, näiteks siis, kui kodanik kaebab müra või muu tervist

potentsiaalselt mõjutava teguri üle, peaks KOV asjaolusid uurima ning probleemi tuvastamisel

selle vajaduse korral kõrvaldama (s.o kohaliku elu küsimus). See saab toimuda koostöös

Terviseametiga. Kuigi KOV-ile ei ole see võrreldes praegusega uus kohustus, on KOV-i roll

keskkonnatervishoiu valdkonnas RTerS-is kui valdkonna üldseaduses vaja fikseerida.

Praktikas on olnud vaidluskohti selles, kes peaks keskkonnatervishoiu valdkonnas vajalike

uuringute/analüüside eest tasuma. SoM-i hinnangul on see ülesanne kohaliku iseloomuga

küsimus – kui KOV-i territooriumil on ohuallikas, peab vastav KOV selle mõju inimestele ja

keskkonnale välja selgitama. Ohuallika omanik võib olla ka avalik-õiguslik või eraõiguslik

juriidiline isik või füüsiline isik, kes tuleb vajaduse korral vastutusele võtta ja kes sellisel juhul

peab ise vastavad uuringud tellima või nende eest tasuma. Tervisemõju hindamise ja

ebasoovitava tervisemõju vähendamise kohta annavad KOV-ile oma pädevuse piires nõu

riigiasutused (Terviseamet, Keskkonnaamet jne) olenevalt probleemist.

4) ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ebasoovitavate

tervisemõjude ennetamise võimalustest teadlikkuse suurendamine

Elanike teadlikkuse suurendamine on üks ebasoovitavate tervisemõjude ja riskide ohjamise

viise. Selleks, et teadvustada, et ka keskkonnatervishoiu valdkonnas tuleb muu hulgas suunata

tähelepanu üksikisikutele, on see tegevus eelnõus eraldi välja toodud.

49

Tegemist ei ole KOV-ide jaoks uue ülesandega, kuivõrd kehtiva RTerS-i alusel on KOV-i

ülesanne korraldada elanike tervist edendavaid tegevusi, levitada terviseteavet ja vähendada

käitumisriski. Kuigi need ülesanded on kehtivas RTerS-is sätestatud tervise edendamise

vahenditena, on need tänapäeval sisuliselt käsitatavad ka keskkonnatervishoiu meetmetena.

Sealjuures on tervisedendus ja keskkonnatervishoid omavahel tihedalt seotud ning neil on ka

teatav ühisosa (nt vigastuste ennetamise kontekstis). Paraku jäävad indiviidi tasandile suunatud

tegevused keskkonnatervishoiu valdkonnas tihtipeale tagaplaanile. Samuti ei mõelda

tervisedenduse tegevuste planeerimisel tihti keskkonnast tingitud ohuteguritele. Seepärast on

oluline inimeste teadlikkuse suurendamine ka keskkonnatervishoiu valdkonnas eraldi välja tuua.

Seda ülesannet saavad KOV-id täita koostöös Terviseameti ja teiste ametite ja

inspektsioonidega, kes on spetsiifilistes teemavaldkondades pädevad asutused ning saavad

KOV-e ennetustegevuste kavandamisel nõustada.

Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 4 sätestatakse KOV-i ülesanne luua kohalikul tasandil

rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade juhtimiseks vajalikke võrgustikke ja

korraldada nende tööd. Analoogselt maakonna tasandiga on ka kohalikul tasandil

rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade juhtimiseks vaja luua võrgustikke ja

korraldada nende tööd. Sarnaselt maakondliku tasandiga on ka kohalikul tasandil

koostöövõrgustike töö koordineerimine keskne tegevus rahvatervishoiu valdkonnas. Paljudes

suuremates KOV-ides on juba praegu loodud tervisenõukogu. Sisuliselt on olenemata KOV-i

suurusest vajalik valdkondadeülest koostööd järjepidevalt juhtida. See on vajalik nii

territooriumi elanike rahvastiku tervise seisundi analüüsimisel kui ka rahvastiku tervise

arendamiseks vajalike meetmete planeerimisel ja elluviimisel. Selleks, et valdkondadeüleselt ja

koordineeritult rahvastiku tervist toetavaid tegevusi planeerida ja ellu viia, tuleb luua

koostöövõrgustikke ning nende tööd süsteemselt korraldada.

Eelnõu 3. peatükis sätestatakse ülesanded, piirangud ja nõuded inimeste tervise kaitseks.

Kolmandas peatükis reguleeritakse erinevate isikute ülesandeid, nõudeid ja piiranguid. Enamik

nendest nõuetest on olnud sätestatud ka kehtivas RTerS-is või selle alusel kehtestatud määrustes.

Muudatusi võrreldes kehtiva RTerS-iga on selgitatud vastavate paragrahvide juures. Samas on

ka nõudeid ja ülesandeid, mida uue RTerS-i alusel enam ei kehtestata.

Kehtivas RTerS-is on kehtestatud tervisekaitsenõuded reisirongidele ja reisiteenustele. Tänaseks

puudub vajadus selliste nõuete kehtestamiseks, kuna ühissõidukeid ja teisi reisiteenuseid

puudutavad tervisekaitsenõuded (nt sõitjateruumi küttesüsteem ja sisekliima, valgustus,

müratase, sõiduki sisustus ja turvaseadmed) on seotud sõidukite tehnonõuetega, mis on juba

tootja poolt algselt kindlaks määratud ning kehtivatele nõuetele vastavaks viidud. Sõiduki

tehnonõuded on reguleeritud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala

õigusaktides. Mõned nõuded (reisiveeremi õhutemperatuuri määrad, reisiveeremi

salongivalgustus jms) viiakse üle Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala

määrusesse „Raudtee tehnokasutuseeskiri“. Peale selle laieneb reisiteenustele

tarbijakaitseseadus, milles on sätestatud, et kaup ja teenus peavad vastama kehtestatud nõuetele,

olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija elule, tervisele ja varale ning selliste omadustega,

mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab.

50

Kehtivas RTerS-is on volitusnorm kosmeetikatoodete terviseohutuse kontrollimiseks. Eelnõus

seda enam ei sätestata, kuna määruse aluseks olnud direktiivides esitatud kosmeetikatoodete

koostisainete määramismeetodid on aegunud ja laborites neid praktiliselt ei kasutata.

Kosmeetikatoodetest proovide võtmisel ja analüüside tegemisel juhindutakse määruse (EÜ) nr

1223/2009 artiklist 12, mille kohaselt tuleb kasutada usaldusväärseid ja reprodutseeritavaid

meetodeid, mis on kooskõlas asjakohase harmoneeritud standardiga.

Välisõhus levivat müra reguleerib 01.01.2017 jõustunud atmosfääriõhu kaitse seadus ja selle

alusel kehtestatud keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a määrus nr 71 „Välisõhus leviva

müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“. RTerS-i

jäävad ka edaspidi siseruumis leviva müra nõuded.

Osa koolieelsete lasteasutuste ja koolide päevakava nõudeid viiakse üle Haridus- ja

Teadusministeeriumi valitsemisala õigusaktidesse, kuna need sobivad nende reguleerimisalasse

paremini (õppekavade osana).

Võrreldes kehtiva RTerS-iga on uus tervishoiutöötajate kohustus teavitada Terviseametit teatud

tunnustega haigestumisest. Samuti ei ole varem seaduse tasemel olnud sätestatud nõudeid ega

piiranguid iluteenuse osutajatele. Kuigi teatud nõuded ja piirangud nendele isikutele on varem

olnud reguleeritud määrusega, sätestatakse eelnõuga ka täiesti uusi nõudeid ja piiranguid.

Eelnõu §-s 14 sätestatakse tervishoiuteenuse osutajale kehtivad nõuded seoses rahvastiku

tervisele potentsiaalset ohtu kujutavate olukordadega. Kohustus on seotud Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määrusega 2022/2371, milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid ja

millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL. Nimetatud määrus kohustab

liikmesriike varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi kaudu teavitama ka mittenakkuslikest

rahvatervise (rahvatervishoiu) ohtudest, mis võivad levida piiriüleselt. Vastava teate edastab

Eestis varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi kaudu Terviseamet, kes on eelnõu § 12 lõike

1 kohaselt pädev asutus.

NETS-is on sätestatud tervishoiuteenuse osutaja kohustus teavitada nakkusjuhtudest (mis võib

olla ka piiriülene terviseoht), kuid kuna otsuse nr 1082/2013/EL rakendusala on oluliselt laiem

kui nakkushaigused, on vaja sätestada teavitamiskohustus mistahes piiriülese terviseohu

tuvastamise korral.

Eelnõu § 14 lõikes 1 sätestatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustus teavitada viivitamata

Terviseametit haigestumisest, mis on asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või

põhjustab või võib põhjustada inimeste märkimisväärset haigestumust või suremust või mille

ulatus kasvab kiiresti või võib kasvada kiiresti.

Ohuteate edastamine teistele liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile eeldab, et Eestis on

õiguslikult sätestatud mehhanismid, mille kaudu pädev asutus (Terviseamet) saab esmase

ohusignaali. Selline ohusignaal pärineb kõige tõenäolisemalt tervishoiusüsteemist seeläbi, et

elanikkonna hulgas ilmnevad ebatavalised haigestumised. Seega on vajalik, et tervishoiuteenuse

osutajal oleks kohustus Terviseametit teavitada asjaoludest, mis viitavad terviseohule ja võivad

seetõttu olla ka potentsiaalselt piiriülesed terviseohud.

51

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371 (tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta

ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL) tähenduses on tõsine piiriülene

terviseoht bioloogiline, keemiline, keskkonnaalane või teadmata päritolu eluohtlik või muidu

tõsine oht, mis levib või kätkeb märkimisväärset levimise ohtu üle liikmesriikide piiride ning

mille puhul võib olla vajalik koordineerimine liidu tasandil, et tagada inimeste tervise

kõrgetasemeline kaitse.

Eelnõu § 14 lõikes 2 sätestatakse, et haigestumise puhul, mis on asjaomase koha ja aja kohta

ebaharilik või ootamatu või põhjustab või võib põhjustada inimeste märkimisväärset

haigestumust või suremust või mille ulatus kasvab kiiresti või võib kasvada kiiresti, tuleb teabe

valdajal Terviseameti nõudmisel esitada sellise haigestumise jaotumise, leviku, raskusastme

muutuste ja muude asjaolude jälgimiseks vajalikud andmed, sealhulgas isikuandmed vastavalt

vajadusele. Tegu on teabe kogumisega, mis on vajalik mittenakkuslikku või tundmatu päritolu

rahvatervise (rahvatervishoiu) ohu (haigestumuse) ad hoc monitooringuks. Teabe kogumine

tervishoiuteenuse osutajate poolt on vajalik, et jälgida näiteks haigestumuse jaotumist, levikut

ja raskusastet.

Säte on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2022/2371, mis (tõsiste

piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL)

kohustab liikmesriike varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi kaudu teavitama muu hulgas

mittenakkuslikest rahvatervise (rahvatervishoiu) ohtudest, mis võivad levida piiriüleselt.

Vastava teate edastab Eestis varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemis Terviseamet, kes on

eelnõu § 12 lõike 1 punkti 2 kohaselt pädev ja volitatud asutus Eestis.

Mittenakkusliku piiriülese tervisohu ilmnemise korral käivitatakse EL-i tasandil ad hoc

monitooring. Monitooringu all mõistetakse seisundi, olukorra või tegevuse muutuste pidevat

jälgimist, tuvastamist või läbivaatamist, sealhulgas püsifunktsiooni, mis kasutab andmete

süstemaatilist kogumist tõsiste piiriüleste terviseohtudega seotud kindlaksmääratud näitajate

kohta ja nende näitajate analüüsimist. Komisjon võtab rakendusaktidega vajaduse korral vastu

haigusjuhtude määratlused, mida kasutatakse ad hoc monitooringus, et tagada kogutavate

andmete võrreldavus ja ühitatavus liidu tasandil. Monitooringu raames saadud teave, mida

liikmesriigid varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi edastavad, sisaldab eelkõige mis

tahes muutusi asjaomase ohu geograafilises jaotumises, levikus ja raskusastmes ning

tuvastamisvahendeid, kui nende kohta on andmed kättesaadavad.

Nimetatud otsus eeldab, et ka liikmesriigi tasandil käivitatakse ohu avastamiseks ja ohuga

seotud olukorra arengu jälgimiseks ad hoc riigisisene monitooringusüsteem. Mittenakkuslike

terviseohtude monitooring (nt ebatavalisest haigestumistest teavitamine) ei ole vajalik mitte

üksnes juhul, kui see kätkeb piiriülest terviseohtu, vaid inimeste tervise kaitse eesmärgil

potentsiaalselt ka juhul, kui selle mõõtmed jäävad riigipiiridesse.

Mittenakkuslike piiriüleste terviseohtude ad hoc monitooring on alternatiiv püsiseirele (nagu

see toimib nakkushaiguste valdkonnas). Ad hoc monitooringu raames toimuva teavitamise,

teabe kogumise ja analüüsimise üksikasjad peavad vastama täpsele olukorrale või sündmusele

ning olema samal ajal nii piisavad kui ka proportsionaalsed. Samas ei ole rahvastiku tervist

ohustavaid sündmusi ega ohte ning nende eripärasid võimalik ennustada. Seepärast tuleb

52

sõnastada võimalikult paindlik säte, mille alusel oleks pädeval asutusel (Terviseametil) võimalik

saada haigestumuse jälgimiseks vajalikud andmed.

Paragrahvi 14 lõike 2 kohaselt on teabe valdaja kohustatud Terviseameti nõudmisel esitama

asjakohased andmed, sealhulgas isikuandmed vastavalt vajadusele. Isikuandmete edastamine

peab olema kooskõlas otsuse nr 1082/2013/EL artikli 9 alapunktiga 3(i) ja artikliga 16.

Eelnõu § 15. Piirangud ja nõuded inimese tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või

parandamise eesmärgil pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele

Eelnõu § 15 ehk piirangud ja nõuded inimese tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või

parandamise eesmärgil pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele on kooskõlas Eesti

Vabariigi põhiseaduse §-ga 19, mille kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel

ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima

seadust. Käesoleval juhul on isikute võimalikud põhiõiguste riived (eneseteostusvabadus,

ettevõtlusvabadus, õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud infot) õigustatud

tulenevalt põhiseaduse §-dest 16 ja 28 (isikute elu ja tervise kaitsmine). Tulenevalt põhiseaduse

§-s 16 sätestatud põhiõigusest elule ja § 28 esimeses lauses sätestatud tervisekaitse põhiõigusest

on riigil vastutus oma inimeste elu ja tervise eest ning seega on vajalik luua ka regulatsioon elu

ja tervise kaitse põhiõiguste tagamisel.

Piirangud ja nõuded tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise eesmärgil

pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele on kehtestatud, et kaitsta inimesi otseselt

tervisele ohtlike toodete ja teenuste eest. Järelevalve on aastate lõikes pidanud korduvalt

tegelema probleemidega, kus inimestele on müüdud ja soovitatud tervise parandamise eesmärgil

seespidiseks tarbimiseks ohtlikke kemikaale (nt

https://naistekas.delfi.ee/artikkel/83301021/silmaarstide-selts-hoiatab-silmade-ravimine-mms-

ja-dmso-nimeliste-imerohtudega-voib-loppeda-pusivate-silmakahjustustega) või pakutud

teenust mürgiste taimsete või loomsete saadustega. Viimati nimetatu puhul on teada ka vähemalt

üks surmajuhtum (https://www.err.ee/865857/surm-konnamurgiseansil-keskealise-mehe-suda-

seiskus). Samuti on ajakirjanduses viiteid, kus soovitatakse erinevate haiguste raviks kasutada

mürgiseid seeni (https://www.delfi.ee/artikkel/69764467/lugeja-punane-karbseseen-midagi-

enamat-kui-lihtsalt-ilus-murgiseen). Kuna tavainimesel puuduvad teadmised, kuidas kasutada

mürgiseid seeni, taimi ja loomi selliselt, et see tervisele ohutu oleks, siis võivad kergesti tekkida

õnnetusjuhtumid. Seetõttu on § 15 eesmärk piirata elule ja tervisele ohtlike taimede, seente ja

loomade ning taimsete või loomsete saaduste kättesaadavust, samuti on §-s 15 sätestatud, et

nende kasutamine peab toimuma ainult tervishoiutöötaja ettekirjutusel või juuresolekul. Samuti

on §-s 15 välja toodud piirangud ohtlikuks klassifitseeritud kemikaalide kasutamisele tervise

parandamise eesmärgil, juhul kui see ei ole lubatud mõne teise eriseaduse kohaselt (nt

ravimiseadus või toiduseaduse).

Põhiseaduse § 19 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja

vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja

vabadusi ning järgima seadust. Põhiseaduse § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda

53

ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle

õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, on see õigus võrdselt Eesti

kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Põhiseaduse

§ 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud infot sõnas,

trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste

inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ja hea nime kaitseks.

Vaba eneseteostus kui inimväärikuse väljendus hõlmab sisuliselt kogu mõeldavat inimtegevuse

spektrit. Eneseteostusvabaduse elementideks on1:

 vaba enesemääramine;

 vaba eneseväljendus ja enesekujutamine ning

 tegutsemisvabadus ehk vabadus teha või tegemata jätta seda, mida isik soovib.72

Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu antud määratluse järgi kõiki

tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (vt RKPJKo

28.04.2000, 3-4-1-6-00; RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-20-15, p 43). Ettevõtlusvabadus annab

isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse,

teisalt ka õiguse teatud positiivsete meetmete järele.

Põhiseaduse kohaselt teksti kohaselt hõlmab väljendusvabadus ideid, arvamusi, veendumusi ja

muud infot, seega igasugust eneseväljendust, millel on põhiseaduse teksti kohaselt informatiivne

tähendus. Väljendusvabaduse kaitse ei laiene üksnes infole ja ideedele, mida võetakse vastu

heasoovlikult või käsitatakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab,

šokeerib ja häirib (vt nt EIKo 5493/72, Handyside vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976).73

Ettevõtlusvabadust, vaba eneseteostuse vabadust ning väljendusvabadust riivatakse järgmiselt:

§ 15 lõike 1 kohaselt ei tohi juriidiline ning füüsiline isik inimese tervise hoidmise, kaitsmise,

edendamise või parandamise eesmärgil kutsuda avalikkust üles kasutama taimi, loomi, taimseid

ja loomseid saadusi ning erinevaid aineid ja segusid keha pinnale kandmise või kehasse viimise

teel, kui tegemist on selliste taimede, loomade, taimsete ja loomsete saaduste ning ainete ja

segudega, mille kasutamisega kaasneb oluline või kõrgendatud oht inimese elule, tervisele või

elukeskkonnale.

§ 15 lõigete 2-5 kohaselt peab teenuste või tegevuste tasuta või tasu eest kättesaadavaks

tegemisel teenusepakkuja, kes kasutab teenuse kättesaadavaks tegemisel taime, looma või

taimset või loomset saadust, veenduma teadusandmetele tuginedes või kui selline asjaolu on

üldteada, et tegemist on kasutamise hetkel tervisele ohutu taime, looma või taimse või loomse

saadusega. Taimne saadus RTerS-i tähenduses on taim, seen, vetikas, samblik ja muu taoline,

selle eritised või erinevad osad värskena või säilitatuna mistahes säilitusviisil. Taimse saadusena

käsitletakse ka tükeldatud, pulbristatud või jahvatatud taime või taime osi ja kuivatatud eritisi.

Loomne saadus RTerS-i tähenduses on mistahes loom, sealhulgas nii selgroogne kui selgrootu

1 (vt nt R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Juura 2004, lk 347–348; T. Annus. Riigiõigus. 2. tr. Juura 2006, lk 255–256) 72 https://pohiseadus.ee/sisu/3490 73 https://pohiseadus.ee/sisu/3516

54

loom, ja mikroorganism, sellest eraldatud organ, osa või sekreet värskena või säilitatuna

mistahes säilitusviisil. Loomse saadusena käsitatakse ka tükeldatud, pulbristatud või jahvatatud

looma organeid, osi ja kuivanud sekreeti. Inimese tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või

parandamise eesmärgil avalikkusele teenuste, tegevuste, taimede, loomade ning taimsete ja

loomsete saaduste tasuta või tasu eest kättesaadavaks tegemisel on mürgiste taimede või

loomade ja mürgiste taimsete või loomsete saaduste kasutamine lubatud üksnes

tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutusel või juuresolekul või vastavalt eriseaduses sätestatule.

§ 15 lõike 6 kohaselt ei tohi avalikkusele pakutavate inimese tervise hoidmise, kaitsmise,

edendamise või parandamise eesmärgil teenuste või tegevuste tasuta või tasu eest

kättesaadavaks tegemisel müüa, levitada teavet ja kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 1272/2008, 16. detsember 2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist,

märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ

ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006, põhjal ohtlikuks

klassifitseeritud aineid ja segusid, välja arvatud juhul kui see on lubatud eriseaduste kohaselt.

§ 15 lõike 7 kohaselt kehtib § 15 lõige 6 toodud piirang ka inimese tervise hoidmise, kaitsmise,

edendamise või parandamise eesmärgil valmistatavate segude lähteaineteks olevate määruse

(EÜ) nr 1272/2008 mõistes ohtlikuks klassifitseeritud kemikaalide kohta, isegi kui segamise

tagajärjel saadud segu ise ei klassifitseeru ohtlikuks CLP-määruse mõistes, välja arvatud juhul

kui see on lubatud eriseaduste kohaselt.

§ 15 kasutatud mõistete all on silmas peetud järgmist:

 Avalikkuse mõiste on defineeritud eelnõu § 3 lõikes 3.

 Kättesaadavaks tegemine on käesoleva paragrahvi mõistes toote või teenuse tasu eest või

tasuta pakkumine majandustegevuse käigus kas levitamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks.

 Taimne ja loomne saadus on defineeritud lõigetes 3 ja 4 toodud selgitustes.

 Eriseaduste all on silmas peetud näiteks ravimiseadust (ravimi komponentide hulka võib

kuuluda mõni mürgine taimne või loomne saadus või ohtlikuks klassifitseeritud kemikaal),

toiduseadust (nt 30%-line söögiäädikas on ohtlikuks klassifitseeritud CLP-määruse mõistes,

kuid seda tohib müüa ja kasutada toiduna) ja muud võimalikud olemasolevad või tulevikus

kehtima hakkavad teemat puudutavad õigusaktid.

Põhiseaduse § 19 lõige 1 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda

piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega otseselt keelatud (RKTKo 13.01.2010, 3-2-

1-152-09). Seega on õigust vabale eneseteostusele võimalik piirata seaduse alusel ja selle õiguse

piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast

mõistlikust põhjusest (RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15). See põhjus peab johtuma avalikust

huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja

enesestmõistetavalt õiguspärane.74 Väljendusvabaduse riive legitiimne eesmärk on muuhulgas

teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitse.

Käesoleval juhul on eelpoolnimetatud põhiõiguste piiramise põhjuseks põhiseaduse §-des 16 ja

28 sätestatud põhiõiguste kaitse (isikute elu ja tervise kaitsmine). Tulenevalt põhiseaduse § 16

74 https://pohiseadus.ee/sisu/3502

55

sätestatud põhiõigusest elule ja § 28 esimeses lauses sätestatud tervisekaitse põhiõigusest on

riigil vastutus oma inimeste elu ja tervise eest, mida saab ellu viia ainult adekvaatseid meetmeid

rakendades. Ebapiisav regulatsioon meetmete rakendamiseks võib kujutada endast riigipoolset

tegevusetust elu ja tervisekaitse põhiõiguste tagamisel.

Käesoleva eelnõu §-s 15 on seatud piirangud mürgiste taimede, loomade, taimsete ja loomsete

saaduste ning ohtlikuks klassifitseeritud kemikaalide kättesaadavaks tegemisele ja kasutamisele

inimese füüsilise ja vaimse tervise ehk üldiselt inimese tervise hoidmisele, kaitsmisele,

edendamisele või parandamisele. Seni ei ole Eesti õigusaktides selliseid piiranguid seatud.

Inimesed kasutavad sageli alternatiivseid ravimeetodeid, nagu homöopaatia, kristalliravi, reiki,

erinevad taimed ja loomad, erinevad kemikaalid ja meetodid mitmesuguste haiguste ravimiseks,

kui nad ei ole teadus- ja tõenduspõhisest meditsiinist abi saanud või ei usalda oma arsti. Õnneks

küll näitab Tervisekassa ja Kantar Emori 2022. aastal tehtud uuring „Eesti elanike hinnangud

arstiabile“, et 76% eestimaalastest on veendunud oma perearsti suutlikkuses neid enamikus

terviseküsimustes aidata75. Kuigi see on väga suur number, näitab see uuring ka seda, et ligi

veerand inimestest ei usalda oma perearsti. Kui inimene ei ole saanud abi teadus- ja

tõenduspõhiselt meditsiinilt või ei usalda oma arsti, pöördutakse alternatiivsete ravimeetodite

poole. Kuna alternatiivsed meetodid ei nõua nende kättesaadavaks tegijatelt sageli väljaõpet ja

neid saab kättesaadavaks teha sisuliselt igaüks, on see tinginud, et turul soovitatakse ja tehakse

kättesaadavaks inimestele mitmeid alternatiivseid meetodeid. Seda tihtilugu ka inimeste poolt,

kellel puuduvad teadmised selle meetodi osas ja oskused meetodiga kaasnevate ohtude

ohjamiseks. Paragrahvi 15 eesmärk ei ole keelata selliste meetodite pakkumist või neisse

uskumist, kuna ka platseeboefekt võib anda märkimisväärseid ravitulemusi. Samuti on teada, et

ka mitmel kättesaadavaks tehtaval meetodil, nagu näiteks ravimtaimed, võib olla ravivaid

toimeid. Küll aga on § 15 eesmärk takistada otseselt mürgiste taimede, loomade, taimsete ja

loomsete saaduste ning ohtlike kemikaalide kättesaadavaks tegemist ja kasutamist inimeste

füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, kaitsmiseks, edendamiseks või parandamiseks.

Põhjuseks on mürgiste taimede ja loomade meelega või kogemata kasutamisest tingitud

mürgistused ja ka mõned esinenud surmajuhtumid, samuti inimeste teadmatus ja oskamatus neid

taimi, loomi ja saadusi ohutult käsitseda. Samuti on ohtlike kemikaalide kättesaadavuse, teabe

levitamise ja kasutamise piirangu põhjuseks inimeste teadmatus, kuidas ohtlike kemikaalidega

ümber käia. Seetõttu on piiranguga hõlmatud ka ohtlike kemikaalide kasutamine mitteohtlike

segude valmistamiseks, kuna ohtliku kemikaali käsitsemiseks puuduvad valdaval hulgal

tarbijatest vajalikud isikukaitsevahendid ning teadmised nende vahendite valimisest ja

kasutamisest.

Eelnõu §-s 15 sätestatud keeldude ja piirangute kehtestamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas

soovitud eesmärgi saavutamiseks. Sobiv on iga abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi

saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi

juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Piisab, kui tegemist on sammuga õiges suunas,

vahendiga, mis seatud eesmärgi saavutamisele kaasa aitab, seda edendab. Käesoleval juhul on

piirangu näol tegemist sobiva meetmega, kuna üleskutseid tegevustele, millega kaasneb oht

inimese tervisele ja elukeskkonnale on jätkuvalt üsna palju. Üleskutsete järgimine heausklike

75 https://www.tervisekassa.ee/sites/default/files/uuringud_aruanded/Elanike%20hinnangud%20arstiabile%202022_KantarEmor.pdf

56

inimeste poolt võib aga viia märkimisväärsete tervisekahjudeni, samuti surmani. Sobiv meede

on ka piirata ilmselgelt ohtlike taimede ja loomade, taimsete ja loomsete saaduste ning

kemikaalide kättesaadavaks tegemist avalikkusele, kellel ei pruugi olla teadmisi ja oskusi enda

ja keskkonna kaitsmiseks võimalike ohtude eest. Piirangu eesmärk on vähendada mürgiste

taimede ja loomade, taimsete ja loomsete saaduste ning ohtlike kemikaalide kättesaadavust, et

ennetada võimalike mürgistusjuhtude ja surmajuhtude esinemist. Tegemist ei ole aga absoluutse

keeluga, kuna teatavatel tingimustel on nende kasutamine siiski lubatud, näiteks juhul, kui

eriseadused seda lubavad.

Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Eelduseks on, et leebem

vahend on ilma kahtluseta eesmärgi saavutamiseks sama kohane ega rõhu lisaks kolmandaid

isikuid ega üldsust. SoM on kaalunud piirangu kehtestamisel erinevaid alternatiive, kuid ükski

alternatiivina kaalutud meede ei taga inimeste elu ja tervise kaitse eesmärki sellisel määral, mis

oleks võrreldav käesoleva keeluga.

Alternatiivina kaaluti järgmisi meetmeid:

a) parem teavitustöö, kuid on näha, et see ei aita kaasa sama tõhusalt eesmärgi

saavutamisele, kuna teavitustöö üksi ei ole piisavalt efektiive.

b) piisavat kaitset ei taga soovitused ja vabatahtlikud meetmed.

c) kaaluti ka inimeste teadlikkuse suurendamist alternatiivsetest meetoditest, kuid mõned

ajakirjanduses meetodeid tutvustavad tegevused näitasid, et see pigem suurendab alternatiivsete

meetodite levikut, kuna inimesed ühelt poolt saavad teadlikumaks sellest, mis meetodeid olemas

on ja teisest küljest arvavad sel juhul, et neil on piisav pädevus, et selliseid meetodeid kasutada76.

Abinõu on mõõdukas, kui kasutatud vahendid on soovitud eesmärgiga proportsionaalsed.

Siinjuures tuleb ühelt poolt kaaluda põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt

aga eesmärgi tähtsust. Kaalumisel kehtib reegel mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda

kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks

kaaluti vabadusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust.

Tulemusena otsustati, et sätestatakse küll piirangud, aga tegemist ei ole absoluutse keeluga.

Ühelt poolt on tehtud erisus eriseadustele (nt ravimiseadus, toiduseadus). Ravimite koostisesse

võib kuuluda ohtlikuks klassifitseeritud kemikaale või loomseid või taimseid mürke (nt

maomürk, botuliin jne). Samuti on tehtud erand toiduseadusele, kuna ka igapäevaselt kasutatav

30%-line äädikas on CLP-määruse alusel klassifitseeritud ohtlikuks kemikaaliks. Kuna aga

erisusi lubavaid seadusi võib olla rohkem või tekkida juurde, ei ole seaduse tekstis erandeid

lubavate õigusaktide nimetused välja toodud. Tervist ja elukeskkonda kahjustada võivale

tegevusele üleskutsumise piirangu puhul on keeld mõõdukas, kuna heausklike inimeste poolt

üleskutsete järgimisel võib olla tulemuseks tervisekahju või halvemal juhul ka surm (nt

üleskutsed tarvitada ohtlikke kemikaale või mürgiseid taimi või loomi tervise hoidmiseks

kaitsmiseks, edendamiseks või parandamiseks). Käesoleval juhul on tehtud piirang ainult

sellistele üleskutsetele, millega kaasneb oht inimese tervisele ja elukeskkonnale.

Korrakaitseseaduse § 5 lõike 3 kohaselt on oluline oht oht isiku tervisele, olulise väärtusega

76 https://ekspress.delfi.ee/artikkel/83201307/hannes-vorno-andis-kloordioksiidi-grupeeringule-hoogu-juurde

57

varalisele hüvele, keskkonnale või käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetamata kuriteo

toimepanemise oht. Samas seaduse lõike 4 kohaselt on kõrgendatud oht on oht isiku elule,

kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure

keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või

22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Eelnõus kitsendatakse korrakaitseseaduse

olulise ja kõrgendatud ohu tähendust ning märgitakse, et käesoleva seaduse tähenduses on oht

isiku elule, tervisele või elukeskkonnale. Näiteks kuuluvad siia alla üleskutsed kasutada ohtlikke

kemikaale selleks mitteettenähtud viisil (näiteks haavadel nende parandamiseks, sissejoomiseks

vms), mürgiseid seeni või taimi tervise parandamise või naudingu esilekutsumiseks jms. Mõte

on piirata üleskutseid tegevusteks, mis on inimesele igal juhul lühemas või pikemas

perspektiivis (kroonilised mõjud) tervise- või eluohtlikud, aga mitte tegevustele, mis tervele

inimesele on kasulikud, aga mis teatud spetsiifilise terviseseisundi puhul võivad olla ohtlikud.

Riigile paneb PS § 28 lg 1 kohustuse kaitsta inimese tervist ehk riigil tuleb rakendada meetmeid,

et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu, vältida tuleb inimeste haigestumist ning

vigastuste teket ja surma. Sedavõrd olulise eesmärgi täitmiseks ehk isikute elu ja tervise

kaitsmiseks ei ole ükski proportsionaalne meede, mis mingilgi viisil eesmärgi saavutamisele

kaasa aitab, üleliigne. Parim tulemus saavutatakse teavitustöö, regulatsiooni ja toimiva

järelevalve koostoimes.

Eelnõu § 15 lõikes 1 sätestatakse, et juriidiline ega füüsiline isik ei tohi inimese tervise

hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise eesmärgil kutsuda avalikkust üles kasutama

taimi, loomi, taimseid ja loomseid saadusi ega aineid ja segusid keha pinnale kandmise või

kehasse viimise teel, kui tegemist on selliste taimede, loomade, taimsete ja loomsete saaduste

ning ainete ja segudega, mille kasutamisega kaasneb oht inimese elule, tervisele või

elukeskkonnale. Säte on analoogne võrreldes kehtiva õigusega (RTerS § 12 lg 6), mis sätestab,

et avalik- ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik ei tohi levitada inimese tervist ja

elukeskkonda kahjustada võivaid ideid, arvamusi, veendumusi ja muud teavet sõnas, trükis või

muul viisil. Eelnõus on kehtiva seaduse sõnastust muudetud võttes eeskujuks reklaamiseaduse

§ 3 lõike 4 punkt 4, mis sätestab, et reklaam ei tohi kutsuda üles inimese tervist ega keskkonda

kahjustavale tegevusele. Sätte sõnastuse muutmise põhjus on regulatsiooni selgemalt piiritleda,

et isikutel oleks arusaadav, missuguste kohustuste rikkumine toob kaasa Terviseameti poolse

järelevalvemenetluse. Kehtivas RTerS-is on tegemist väga üldise sõnastusega. Selle alusel ei ole

otseselt järelevalvemenetlust alustatud, kuid seda punkti on kasutatud nii nimetatud hoiatava

punktina mitmetel juhtudel, kus on propageeritud näiteks ohtlike kemikaalide (MMS)

kasutamist inimeste ravimiseks. Kahjuks aga ei anna see punkt alust alustada väärteomenetlust

või rakendada sunnimeetodeid tegevuse lõpetamiseks. Hoiatus on mõningail juhtudel küll

aidanud kolmandate isikute puhul. Näiteks MMS-i propageerimisel on selle sätte kasutamine

internetiportaali haldajate puhul aidanud propaganda eemaldada või Facebooki grupi sulgeda,

kuid see ei ole mõjunud reaalselt propagandat teinud või reklaami tellinud isikute puhul. Seega

on selle sätte tõhusus olnud küsitava väärtusega. Avalik huvi kaalub üles põhiõiguste riive, kuna

selle sätte mitte rakendamine võib ohustada inimeste elu ja tervist. Reklaamiseaduses ja toote

nõuetele vastavuse seaduses olemasolevad sarnased punktid ei reguleeri teatavaid olukordi.

Nimelt on reklaamiseadus suunatud eelkõige majandusliku kasu saamisele reklaami tulemusena

ning toote nõuetele vastavuse seadus keskendub konkreetse toote ohutusele. Karistusseadustik

58

näeb aga ette karistused juhul, kui juba on kahju sündinud või kui kutsutakse üles või

kallutatakse kuritegu sooritama. Nende kõrval on aga praegu seadustes katmata jäänud see osa,

mis puudutab näiteks sotsiaalmeedias esitatud üleskutseid erinevate ainete tarbimisele tervise

parandamise või naudingu saamise eesmärgil, nagu näiteks kloordioksiidi kasutamine tervise

parandamiseks. Tulenevalt eelöeldust on selle punkti all spetsiifiliselt silmas peetud üleskutseid

tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise eesmärgil erinevate ainete ja segude,

taimede, loomade ning taimsete ja loomsete saaduste kasutamiseks keha pinna katmise või

kehasse viimise teel (sissesöömine, sissehingamine, pealemäärimine jms), kui tegemist on ainete

ja segude, taimede, loomade ning taimsete ja loomsete saadustega, mille kasutamisega võib

kaasneda tõsine oht inimese elule, tervisele või elukeskkonnale. Ohu all ei peeta siinjuures

silmas ainult vahetult tekkivat kiiret ohtu, vaid ka ohtu tervisele ja elukeskkonnale, mis võib

tekkida ainete ja segude, taimede, loomade ning taimsete ja loomsete saaduste pikaajalise

kasutamise tulemusena ehk nn kroonilise mõjuna.

Eelnõu § 15 lõikes 2 sätestatakse järgmine nõue – inimese tervise hoidmise, kaitsmise,

edendamise või parandamisele eesmärgil avalikkusele pakutavate teenuste või tegevuste tasuta

või tasu eest kättesaadavaks tegemisel peab teenusepakkuja, kes kasutab teenuse pakkumisel

taime või looma või taimset või loomset saadust, veenduma teadusandmetele tuginedes või kui

selline asjaolu on üldteada, et tegemist on kasutamise hetkel tervisele ohutu taime või loomaga

või taimse või loomse saadusega.

Avalikkuse mõiste on defineeritud eespool (vt eelnõu § 3 lg 3). Mõiste „taim“ hõlmab käesoleva

seaduse kontekstis lisaks taimedele ka vetikaid, seeni, samblikke ja muud taolist. Mõiste „loom“

hõlmab käesoleva seaduse kontekstis selgroogseid kui selgrootuid loomi ja mikroorganisme

jms. Seaduses osutatud nõude täitmiseks peab teenusepakkujal olema taasesitatavas vormis

materjal, mis pärineb rohkem kui ühest kaasaegsest teaduslikust allikast, ja kinnitab, et tegemist

on kasutamishetkel tervisele ohutu taime või looma või taimse või loomse saadusega (nt mõned

taimed või taimsed või loomsed saadused on värskena tervisele ohtlikult mürgised, aga pärast

kuumtöötlust enam mitte). Käesoleva lõike kehtestamise eesmärk on vähendada võimalust, et

teadmatusest või kogemata põhjustatakse teistele inimestele tervisekahjustus.

Eelnõu § 15 lõikes 3 defineeritakse see, mis on taimne saadus. Taimne saadus on RTerS-i

tähenduses taim, seen, vetikas, samblik ja muu taoline, selle eritised või erinevad osad värskena

või säilitatuna mistahes säilitusviisil. Taimse saadusena käsitatakse ka tükeldatud, pulbristatud

või jahvatatud taime, selle kuivatatud eritisi või selle osi ja kuivatatud eritisi. Taimseks

saaduseks ei loeta käesoleva paragrahvi kontekstis taimest, selle eritistest või selle osadest

keemilise töötluse teel eraldatud üksikuid ühendeid. Säilitusviiside all on silmas peetud

külmutamist, kuivatamist, piirituses, õlis, mõnes lahustis või muus taime omaduste säilimiseks

vajalikus keskkonnas säilitamist.

Eelnõu § 15 lõikes 4 defineeritakse see, mis on loomne saadus. Loomne saadus on RTerS-i

tähenduses mistahes selgroogne või selgrootu loom, ja mikroorganism, sellest eraldatud organ,

osa või sekreet värskena või säilitatuna mistahes säilitusviisil. Loomse saadusena käsitatakse ka

tükeldatud, pulbristatud või jahvatatud looma organeid, osi ja kuivanud sekreeti. Loomseks

59

saaduseks ei loeta loomast, selle organitest, osadest või sekreedist keemilise töötluse teel

eraldatud üksikuid ühendeid.

Eelnõu § 15 lõikega 5 kehtestatakse piirang sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil

avalikkusele teenuste, tegevuste, taimede, loomade ning taimsete ja loomsete saaduste tasuta või

tasu eest pakkumisel ja kättesaadavaks tegemisel on mürgiste taimede või loomade ja mürgiste

taimsete või loomsete saaduste kasutamine lubatud ainult tervishoiuteenuse osutaja

ettekirjutusel või juuresolekul või eriseaduse kohaselt.

Piirangu eesmärk on tagada, et juhul, kui on vaja kasutada mürgiseid taimi või loomi, või

taimseid või loomseid saadusi, tehakse seda lähtudes kõigist ohutusmeetmetest ja seda teeb

inimene, kellel on olemas vastavad teadmised, väljaõpe ja oskus osutada vajadusel korral

esmaabi.

Eelnõu § 15 lõikega 6 kehtestatakse järgmine keeld – sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud

eesmärgil toodete, teenuste ja tegevuste tasuta või tasu eest kättesaadavaks tegemisel on

keelatud müüa, levitada teavet ja kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr

1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning

millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning

muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006, põhjal ohtlikuks klassifitseeritud aineid ja segusid,

välja arvatud juhul, kui see on lubatud eriseaduse kohaselt.

Selle keeluga takistatakse ohtlike kemikaalide müüki, nendega teenuse osutamist ja nende

propageerimist tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise eesmärgil, kuna see

võib põhjustada märkimisväärset kahju inimeste tervisele ja elukeskkonnale. Eriseaduste all on

siinjuures silmas peetud muu hulgas näiteks ravimiseadust, kuna mõningad ravimite toimeained

või abiained võivad olla klassifitseeritud ohtlikeks kemikaalideks. Samamoodi on näiteks

toiduseaduse alusel lubatud kasutada äädikat, mis klassifitseerub määruse (EÜ) nr 1272/2008

alusel ohtlikuks kemikaaliks. Eesmärk ei ole keelata ohtlike kemikaalide kasutamist kui sellist.

Eesmärk on keelustada ohtlike kemikaalide kasutamine selleks mitte ettenähtud viisil, eriti

situatsioonis, kus seda teeb inimene, kellel puuduvad vastavad teadmised konkreetse

kemikaaliga seotud riskide ohjamisest ning kes võib seeläbi kahjustada oluliselt iseennast, teisi

inimesi ja keskkonda.

Eelnõu § 15 lõikega 7 laiendatakse lõikes 6 sätestatud piirangut – lõikes 6 sätestatud piirang

kehtib ka lõikes 6 nimetatud eesmärgil valmistatavate segude lähteaineteks olevate määruse

(EÜ) nr 1272/2008 mõistes ohtlikuks klassifitseeritud kemikaalide kohta, isegi kui segamise

tagajärjel saadud segu ise ei klassifitseeru ohtlikuks määruse (EÜ) nr 1272/2008 mõistes, välja

arvatud juhul kui see on lubatud eriseaduste kohaselt.

Keeluga takistatakse tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise eesmärgil

ohtlikest ainetest segude tegemist. Seda isegi juhul, kui saadav segu ei klassifitseeru ohtlikuks.

Keelu eesmärgiks on takistada inimestel ohtlike kemikaalide kasutamist selleks mitte ettenähtud

viisil ning minimeerida võimalus, et ohtlike kemikaalide segamisel saab inimene

60

tervisekahjustuse, kuna ta ei oska kemikaalidest tulenevat ohtu hinnata ning rakendada riski

ohjamiseks vajalikke meetmeid.

Eelnõu §-s 16 sätestatakse nõuded elukeskkonna füüsikalistele ohuteguritele. Võrreldes kehtiva

õigusega ei kaasne selle paragrahviga sisulisi muudatusi – kehtiva RTerS § 8 lõike 2 punkti 17

alusel kehtestatud määrustes on samuti kehtestatud nõuded kõikidele eelnimetatud füüsikalistele

ohuteguritele. Sisulisi muudatusi eelnõuga nendes nõuetes ei tehta.

Eelnõu § 16 lõikes 1 sätestatakse, et füüsikalised ohutegurid RTerS-i tähenduses on vibratsioon,

mitteioniseeriv kiirgus ja müra, sealhulgas ultra- ja infraheli, mis on inimese tervist mõjutavatest

füüsikalistest keskkonnateguritest olulisimad.

Eelnõu § 16 lõikes 2 sätestatakse, et füüsikaliste ohutegurite tase elukeskkonnas peab olema

inimese tervisele ohutu ning neid iseloomustavad füüsikalised näitajad peavad vastama

kehtestatud piirväärtustele.

Müra on heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrgusega ja tugevusega toonidest ning

avaldab häirivat või tervist kahjustavat mõju organismile. Müral on otsene kahjulik toime

kuulmiselunditele, mille tagajärjel võib tekkida kuulmislangus, aga müra põhjustab ka

unehäireid, ärevust ja ärrituvust ning soodustab südame-veresoonkonnahaiguste teket.

Südameveresoonkonnahaigused on omakorda sageli enneaegsete surmade põhjusteks. Euroopa

Keskkonnaameti (EEA) koostatud müra faktilehe kohaselt tekitab kõige enam müraga seotud

terviseprobleeme transpordi ja teedevõrguga seotud müra linnapiirkondades (European

Environment Agency, 202178). EEA hinnangu kohaselt on müra tervisemõjusid varem pigem

alahinnatud ja keskkonnamüra põhjustab Euroopas igal aastal 12 000 enneaegset surma, 48 000

inimest tuleb hospitaliseerida, kaheksal miljonil on unehäired ning 22 miljonit inimest on mürast

häiritud või ärritunud (Euroopa Keskkonnaamet, 2021). Viimastel andmetel79 kannatab Eestis

kõrgete müratasemete tõttu üle 300 000 inimese, mis on üle 22% (iga viies inimene) kogu

elanikkonnast.

Ultraheli on heli, mille sagedus on üle 20 000 Hz. Infraheli on heli, mille rõhu muutumise

sagedus on alla 20 Hz ehk alla keskmise inimese alumist kuuldeläve. Kuigi ultra- ja infraheli ei

tajuta päris heli või mürana, võivad nad vastavalt oma amplituudile inimesele siiski mõju

avaldada. Kuigi keskmise inimese kuuldetaju (kõrvade ehitus) ei ole ultraheli suhtes piisava

tundlikkusega, võib ultraheli teatud tingimustel kahjustada kuulmist, põhjustada üldist nõrkust,

unehäireid ja peavalu. Tugeva infraheliga võib kaasneda peapööritus, valu kõrvades, tugev

väsimus ja seletamatu hirmutunne. Ohtlikuks võib osutuda inimese siseelundite

omaresonantssagedusega võrdse sagedusega infraheli. RTerS-s käsitletakse ultra- ja infraheli,

üheskoos müraga, sest tegemist on samuti heliga, mis võib põhjustada häiringuid.

Vibratsioon on masinates, mehhanismides, konstruktsioonides jm toimuv mehaaniline

võnkumine. Vibratsiooni puhul kandub võnkumine üle kogu inimese kehale, mille tagajärjel

võivad tekkida pearinglus ja peavalu, kuulmis- ja nägemisteravuse nõrgenemine,

78 https://www.eea.europa.eu/themes/human/noise/noise-2 79 https://www.eea.europa.eu/themes/human/noise/noise-fact-sheets/noise-country-fact-sheets-2021/estonia

61

koordinatsioonihäired, väljasirutatud käte värisemine. Inimene muutub kergesti ärrituvaks,

tekivad unehäired ja kiire väsimine.

Kiirgused liigitatakse nende võime järgi organismile kahju tekitada kaheks - ioniseerivaks

(radioaktiivne) ja mitteioniseerivaks kiirguseks (madalasageduslik osa elektromagnetkiirgusest,

mille kvandi energia on nii väike, et ei tekita otseseid muudatusi aatomite struktuuris).

Mitteioniseeriva kiirguse alla kuuluvad valgus-, infrapuna- ja ultraviolettkiirgus ning raadio- ja

mikrolained. Gamma- ja röntgenikiirgusega (mis on ioniseeriv kiirgus) võrreldes on

mitteioniseeriv kiirgus tervisele kahjutum. Ioniseeriv kiirgus kuulub kliimaministeeriumi

valitsemisalasse ja seda reguleeritakse peamiselt kiirgusseadusega.

Ettevaatusprintsiibi põhimõttel on WHO ja rahvusvaheline mitteioniseeriva kiirguse eest

kaitsmise komisjon (INCPR) kehtestanud elektromagnetväljadele soovituslikud piirväärtused.

RTerS-i alusel kehtestatavate nõuete eesmärk on tagada tervisele ohutu elukeskkond ning vältida

elektromagnetväljade kiirguse toimega seonduvaid tervisehäireid ja haigusi. Piirväärtuste

kehtestamise aluseks on elektromagnetväljade lävitasemed, millest alates võib avalduda toime

tervisele. Läviväärtused on leitud loomkatsetega. Elanikonnale kehtestatud

elektromagnetväljade piirväärtused on läviväärtustest 50 korda madalamad. Enamik riike (sh

Eesti) lähtub riiklike nõuete kehtestamisel WHO ja ICNIRP suunistest, mille aluseks on

praegused parimad teadmised elektromagnetväljade mõjust tervisele.

Eelnõu § 16 lõikes 3 sätestatakse, et füüsikalise ohuteguri allika valdaja tagab allika vastavuse

kehtestatud nõuetele. Näiteks peab mobiilsideoperaator paigaldama ja seadistama tugijaama

selliselt, et töötades vastaks see mitteioniseeriva kiirguse elukeskkonna normidele. Sama kehtib

ka müra- ja vibratsiooniallikate puhul, ehk valdaja peab tagama vastavuse nendele ohuteguritele

kehtestatud normidele.

Eelnõu § 16 lõikes 4 sätestatakse, et täpsemad nõuded vibratsiooni, mitteioniseeriva kiirguse ja

siseruumis leviva müra, sealhulgas ultra- ja infraheli ohutusele elukeskkonnas ning nende

tasemete mõõtmise meetodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Müra

nõuded kehtestatakse RTerS-i alusel üksnes siseruumidele, sest välisõhus leviva müra

normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid on atmosfääriõhu

kaitse seaduse kohaselt kliimaministri vastutuses.

Eelnõu §-s 17 sätestatakse nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule

mudale ja turbale ning nende käitlemisele ja märgistamisele. Sätte eesmärk on tagada

balneoloogilistes, sealhulgas füsioterapeutilistes protseduurides (vannid, mähised, kompressid

jms) kasutatava muda ja turba ohutus.

Kehtiva RTerS-i alusel on kehtestatud nõuded ravimuda turustamisele, säilitamisele ja

kasutamisele, kuid puuduvad nõuded selle ohutuse tagamiseks vajalikele kriteeriumitele, nagu

ohtlike kemikaalide ja mikroobide lubatud sisaldus jms. Seega puudub praegu õiguslik alus, et

tunnistada muda saastunuks ning nõuda selle kasutuselt kõrvaldamist.

Eelnõu § 17 lõikes 1 sätestatakse üldine nõue, et balneoloogilistes protseduurides kasutatav

looduslik muda ja turvas peavad olema inimese tervisele ohutud.

62

Eelnõu § 17 lõike 2 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk terviseminister

täpsemad nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule mudale ja turbale

ning nende käitlemisele ja märgistamisele.

Muda ja turvast kasutatakse Eestis balneoloogilistes protseduurides juba ligi 200 aastat ning

selliseid protseduure teostavaid ettevõtteid on Eestis mitu. Selleks, et kaitsta tarbijaid

ebakvaliteetse teenuse ning sellega kaasnevate terviseohtude eest, sätestatakse mudale ja turbale

ning nende käitlemisele nõuded. See on vajalik, kuna kaevandatav ja protseduurides kasutatav

muda ja turvas võivad tekke ja käitlemise käigus saastuda näiteks raskmetallidega ja teiste

ohtlike kemikaalidega, samuti patogeensete mikroobidega. Mikroobid võivad sattuda

nahavigastuste (ka mikroskoopiliste) kaudu organismi ja põhjustada haigusseisundeid, näiteks

haavainfektsioone, silmainfektsioone, keskkõrva põletikke, kuseteede põletikke, samuti

mädaseid naha ja pehmete kudede infektsioone, koe nekroosi jne. Enamik raskemetalle on

organismile ka väga väikestes kogustes kahjulikud, kantserogeensed või mürgised, kahjustades

kesknärvisüsteemi, maksa, neerusid, nahka, luid ja hambaid. Kõik need ained on võimelised

läbima nahka ning ladestuma organismis, seda eriti kuuma vanni või mähise korral. Kuigi

kahjulik toime ei ilmne kohe, võivad kemikaalid korduvate protseduuride tagajärjel koguneda

organismi tervist kahjustavas koguses.

Mudast tehtud kosmeetikatoodetele laienevad RTerS-is ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EÜ) nr 1223/2009 sätestatud nõuded.

Määruse eelnõu koostamisse on kaasatud ka Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži tervisedenduse

ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskuse (TERE KK) muda valdkonna spetsialistid.

Rakendusakti kavand on lisatud seletuskirjale.

Eelnõu §-s 18 sätestatakse nõuded ja piirangud kosmeetikatoodete tootmisel,

kättesaadavaks tegemisel ja kasutamisel.

Regulatsiooni eesmärk on tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse ja toimiv siseturg.

Kosmeetikatoodete terviseohutuse tagamise, nende turul kättesaadavaks tegemise ja kasutamise

kohta kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1223/2009. Käesolevas

paragrahvis sätestatud regulatsioonid tulenevad nimetatud määruse nõuetest ega ole võrreldes

kehtiva RTerS-iga muutunud. Võrreldes kehtiva RTerS-iga tehakse eelnõuga terminoloogiline

täpsustus selliste isikute puhul, kellele § 18 lõiked 1 ja 2 kohalduvad, kuid tegemist ei ole sisulise

muudatusega, kuivõrd Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1223/2009 ja komisjoni

määrus (EL) nr 655/2013, millega kehtestatakse ühtsed nõuded kosmeetikatoodete kohta

esitatavate väidete põhjendamiseks (ELT L 190, 11.7.201, lk. 31–34), on kehtinud juba praegu

kõigile ettevõtjatele.

Eelnõu § 18 lõikes 1 sätestatakse kohustus sellisele ettevõtjale majandustegevuse seadustiku

üldosa seaduse tähenduses, kes vastutab kosmeetikatoote tootmise, turule laskmise või

kättesaadavaks tegemise eest, tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr

1223/2009 ja komisjoni määruses (EL) nr 655/2013 sätestatud asjakohaste nõuete täitmine. Sätte

eesmärk on kosmeetikatoote kättesaadavaks tegemise eest vastutavale isikule teada anda, millise

põhilise õigusaktiga reguleeritakse kosmeetikatoodete tootmist, kättesaadavaks tegemist ja

kasutamist, samuti väidete põhjendamiseks. Kasutatavad terminid on sisustatud Euroopa

63

Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1223/2009. Nimetatud määruse artikli 4 kohaselt on

ühenduses toodetud toote puhul vastutavaks isikuks ühenduses asutatud tootja või tema volitatud

esindaja ning ühendusevälise tootmise korral tootja poolt volitatud isik, kes asub ühenduses.

Impordi korral vastutab turule laskmise eest importija. Teatud juhtudel võib turule laskmise eest

vastutav isik olla ka levitaja. Turule tohib lasta või kättesaadavaks teha üksnes selliseid tooteid,

mis vastavad määruses sätestatud nõuetele. Tooted peavad vastama nõuetele, sõltumata nende

kättesaadavaks tegemise viisist ja kauplemisvõttest (jaekaubandus, hulgikaubandus, e-

kaubandus, tänava- ja turukaubandus jms).

Eelnõu § 18 lõikes 2 sätestatakse ettevõtjale, kes toodab, impordib või levitab kosmeetikatoodet

või kasutab seda kutsealases tegevuses, ja tervishoiuteenuse osutajale kohustus teavitada

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 artikli 23 kohaselt viivitamata

Terviseametit kosmeetikatoote kasutamisel ilmnenud tõsisest soovimatust mõjust. Tõsine

soovimatu mõju on kosmeetikatoote kasutamisel ilmnenud kõrvaltoime, mille tagajärjeks on

ajutine või püsiv talituslik häire, puue, haiglaravile suunamine, kaasasündinud väärareng, otsene

risk elule või surm. Teavitamise eesmärk on välja selgitada probleemsed tooted, analüüsida,

millised ained võivad põhjustada oluliselt tervist kahjustavaid kõrvalmõjusid ning kõrvaldada

sellised tooted tootmisest ja müügilt. Teavitama peavad vastutavad isikud, levitajad,

kosmeetikatooteid kutsealaselt kasutavad ja tervishoiuteenust osutavad isikud (nt

dermatoloogid, allergoloogid jt). Teavitamise ühtlustamiseks on komisjon välja töötanud

asjakohased ankeedid ja juhised nende täitmiseks. Teave tuleb esitada Terviseametile, kes

edastab selle teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja vastutavale isikule. Teabe

edastamiseks vajalikud ankeedid ja juhised on tõlgitud eesti keelde ning avalikustatud

Terviseameti veebilehel.

Eelnõu § 18 lõikes 3 sätestatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr

1223/2009 artikli 19 lõikes 4 nimetatud kosmeetikatoodete kohta esitab toote kättesaadavaks

tegemise eest vastutav isik sama määruse artikli 19 lõikes 1 nõutud teabe tootemahutil või

pakendil või tootega kaasa antaval teabelehel. Selle sättega reguleeritakse eelnevalt

pakendamata kosmeetikatoodete märgistamist. Nimetatud määruse artiklis 19 kehtestatakse

nõuded toote märgistamiseks, kusjuures need kehtivad eelkõige selliste toodete kohta, mis on

kättesaadavaks tegemiseks eelnevalt pakendatud. Samas pakendatakse teatud juhtudel tooteid

ka vahetult ostja juuresolekul müügikohas. Selliste toodete märgistamise kohta teabe esitamist

ei reguleerita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1223/2009, nõuded selle kohta

kehtestab liikmesriik (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 art 19 lg 4).

Võttes eeskujuks teiste liikmesriikide (Rootsi, Soome jt) analoogseid nõudeid, kehtestatakse

Eestis, et artikli 19 lõikes 1 nõutud teave esitatakse vahetult tootemahutil või -pakendil või

antakse ostjale kaasa eraldi teabeleht. Eelnõus kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 1223/2009 termineid, mille kohaselt on tootemahuti pakend, mis tootega

vahetult kokku puutub; pakendi all mõistetakse tootemahutit ümbritsevat pakendit.

Eelnõu § 18 lõigetes 4–6 sätestatakse, et kosmeetikatooteid, mis on ette nähtud hammaste

valgendamiseks või pleegitamiseks ja mis sisaldavad vesinikperoksiidi või millest vabaneb

vesinikperoksiidi vahemikus > 0,1% ≤ 6% (edaspidi hambavalgendustooted), on lubatud müüa

üksnes hambaarstidele hulgikaubanduse korras.

64

Kõnealune kosmeetikatoode on ette nähtud hammaste valgendamiseks ja pleegitamiseks ning

see sisaldab või sellest vabaneb vesinikperoksiidi vahemikus > 0,1% ≤ 6%.

Hambavalgendamiseks ette nähtud toode kui kosmeetikatoode (st vastab kosmeetikatoote

määratlusele) ei tohi sisaldada või sellest ei tohi vabaneda rohkem kui 6% vesinikperoksiidi.

Tarbijaohutuse komitee andmetel on selline toode ohutu üksnes siis, kui on täidetud teatud

ohutust tagavad tingimused. Enne kasutamist peab kliinilise läbivaatuse käigus olema kindlaks

tehtud, et puuduvad riskitegurid ja probleeme tekitada võiv suuõõnepatoloogia ning on välja

töötatud kasutamistsükkel (kui sageli ja millise kestusega kasutada). Seepärast peab kõigi

selliste toodete esmakasutajaks olema hambaarst või peab toote kasutamine toimuma tema

otsese järelevalve all, et oleks tagatud kasutamise ohutus. Alles pärast spetsialistide poolt

kontrollitud ja juhendatud esmast kasutamist võib klient ise protseduure jätkata, kusjuures

hambaarstid teevad neile siis toote kättesaadavaks kasutustsükli lõpetamiseks. Seega ei tohi

hammaste valgendamiseks ja pleegitamiseks kasutatavad kosmeetikatooted, mis sisaldavad või

millest vabaneb vesinikperoksiidi vahemikus 0,1–6%, olla vabalt kättesaadavad tavatarbijale,

vaid neid tohib müüa üksnes hambaarstidele. Sellesisuline nõue on kehtestatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) 1223/2009 III lisas viitenumbri 12 all.

Õigusaktiga on kehtestatud küll nõue, et kõnealuseid kosmeetikatooteid tohib müüa üksnes

hambaarstidele, kuid kuidas seda tagada, on liikmesriigi lahendada. Sel eesmärgil otsustati

lubada müüa neid tooteid Eestis üksnes hulgimüügis, kuna jaemüügi korral on praktiliselt

võimatu kontrollida, et ostjaks oleks hambaarst. Hulgikaupleja, kes müüb

hambavalgendustooteid, peab esitama majandustegevusteate hulgikaubanduse tegevusalal.

Registreeritud koodi järgi on järelevalvel võimalik leida hambavalgendustooteid müüvad

kauplejad ning kontrollida müügidokumente, et tuvastada, kellele tooted müüdi. EMTAK-it on

täiendatud asjakohase tegevusalaga: kood 46451, tegevusala: parfüümide ja kosmeetika

hulgimüük, mille alla kuuluvad parfümeeria ja kosmeetika ja seebi hulgimüük ning sinna on

alategevusena lisatud hammaste valgendamiseks või pleegitamiseks ettenähtud toodete

hulgimüük hambaarstidele. Majandustegevusteatel tuleb lisaks majandustegevuse seadustiku

üldosa seaduses sätestatule esitada ka tegevuskoht või tegevuskohad ning e-kaubanduse puhul

veebilehe aadress ja müüdava kauba nimetus (hambavalgendustooted).

Eelnõu §-s 19 sätestatakse nõuded ja piirangud iluteenuste osutamisele.

Eelnõu §-s 19 sätestatud nõuete ja piirangute eesmärk on vähendada ilu- ja isikuteenuste ehk

juuksuri-, kosmeetiku-, solaariumi-, tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha augustamise teenuse ning

küüne-, ripsme- ja kulmutehniku teenuse (edaspidi iluteenus) osutamise potentsiaalseid riske

inimese tervisele. Iluteenused on ühiskonnas laialdaselt kasutusel ning nende teenuste

osutamisel kasutatakse erinevaid kemikaale, kosmeetikatooteid, mehaanilisi vahendeid ja

elektroonilisi seadmeid, mille ebakorrektne ja asjatundmatu kasutamine võib teenusesaajatele

põhjustada soovimatuid mõjusid või pikaajalisi tüsistusi. SA Kutsekoda poolt 2021. aastal

avaldatud isikuteenuste uuringust80, mille väljatöötamisse oli kaasatud ka valdkonna

ekspertkogu, ja Terviseameti poolt erinevatel aastatel tehtud sihtuuringute tulemustest on

selgunud, et Eestis pakutavate iluteenuste kvaliteet ja hügieeninõuetest kinnipidamine on

ebaühtlase tasemega, mistõttu pole teenuste ohutus piisavalt tagatud.

80 https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2017/10/oska_isikuteenused_veeb.pdf

65

Kehtiv RTerS ei sisalda nõudeid ega piiranguid iluteenuste osutamisele. Samas on RTerS-i alusel

kehtestatud määrus, mis nende teenuste osutamisega seonduvat reguleerib. Kuna põhiõigusi (nt

ettevõtlusvabadust) piiravad nõuded peavad olema sätestatud seaduse tasandil, sätestatakse

mõned praegu määruses sätestatud nõuded ja piirangud tulevikus seaduse tasandil. Eelnõus

reguleeritakse selgemalt ja täpsemalt iluteenuste mõiste ning ajakohastatakse iluteenuste

osutamisele kehtivaid nõudeid. Iluteenuste osutajatele/osutamisele kehtestatakse ka täiesti uusi

nõudeid ja piiranguid. Täpsemalt on võrreldes kehtiva õigusega seotud muudatusi kirjeldatud

konkreetsete sätete juures. Iluteenuste nõuete väljatöötamisel on arvestatud SoM-i

eestvedamisel loodud iluteenuste määruse muutmise töögrupi ettepanekutega.

Eelnõu § 19 lõikes 1 sätestatakse iluteenuse mõiste. Iluteenus on RTerS-i tähenduses juuksuri,

kosmeetiku-, solaariumi-, tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha augustamise teenus ning küüne-,

ripsme- ja kulmutehniku teenus.

Mõiste defineerimisel on aluseks võetud kehtiva RTerS-i alusel kehtestatud määruses

„Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisele“ kasutatud mõiste, kuid seda on eelnõuga

kaasajastatud, laiendades mõistet ka tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha augustamise teenuse ning

küüne-, ripsme- ja kulmutehniku teenusega. Kehtivas määruses on tätoveerimis- ja

küünetehniku teenus küll nimetatud, kuid neid on käsitatud kosmeetikateenustena. Selguse

huvides nimetatakse need teenused tulevikus eraldiseisvate iluteenustena. Samal põhjusel on

eraldiseisvate teenustena iluteenuste mõistes välja toodud ka keha augustamise teenus ning

ripsme- ja kulmutehniku teenus. Nimetatud teenused on turul laialt levinud, kuid on äärmiselt

oluline, et teenust osutataks ohutult, kuna nende teenuste mittenõuetekohase osutamisega võib

teenusesaajale kaasneda olulisi terviseriske. Seetõttu tuleb mõistet nende teenustega laiendada.

Sisuliselt kehtivad nõuded nimetatud teenustele ka kehtiva määruse alusel. Kuna tätoveerimis-

ja püsimeigiteenusele kehtestatavad nõuded on sarnased ja enamasti käsitletakse neid teenuseid

käsikäes, on ka püsimeigiteenus edaspidi eraldiseisvana nimetatud. Kaasajastatud mõistes ei ole

enam eraldi nimetatud maniküüri- ja pediküüriteenust, sest need teenused on määruse

tähenduses edaspidi käsitatavad kosmeetikuteenustena, mis ei välista seda, et neid teenuseid ei

võiks eraldiseisvalt osutada. Iluteenuse mõiste ei sisalda enam ka saunateenust. Tulenevalt

tarbijakaitseseadusest peavad teenused olema kliendi tervisele ohutud. See nõue kehtib ka

saunateenusele, mistõttu puudub vajadus eraldiseisvate spetsiifiliste nõuete sätestamiseks.

Eelnõu § 19 lõikes 2 sätestatakse nõuded iluteenust vahetult osutavale isikule. Kehtivas

iluteenuseid reguleerivas sotsiaalministri määruses „Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste

osutamisele“ on sätestatud nõuded iluteenuseid osutavale personalile, mille kohaselt peab

iluteenuse vahetu osutaja omama tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise

alaseid teadmisi, näiteks vajalikke teadmisi nakkus- ja nahahaiguste levikust, ennetamisest ja

tõrjest ning seadmete ja pindade steriliseerimisest. Eelnõuga täpsustakse ja ajakohastatakse

regulatsiooni võrreldes kehtiva RTerS-i alusel sätestatuga.

Eelnõuga sätestatakse, et iluteenust vahetult osutaval isikul peavad olema tõendatud teadmised

ja oskused teenuse ohutuks osutamiseks ja tõsise soovimatu mõju ennetamiseks.

Nõude eesmärk on tagada, et iluteenuseid vahetult osutavatel isikutel oleks piisavalt teoreetilisi

teadmisi ja ka praktilisi oskusi protseduuri ohutuks teostamiseks, ning seeläbi parandada

iluteenuste kvaliteeti. Piisavate teadmiste ja oskuste omamise korral oskab iluteenuse vahetu

66

osutaja kasutada protseduuride tegemiseks vajalikke seadmeid oskuslikult ja ohutult, nõustada

tarbijat protseduuride ja vastunäidustuste suhtes, säilitada puhast keskkonda ning vältida

nakkus- ja nahahaiguste levikut. Täpsemad nõuded iluteenuseid vahetult osutavale isikule

sätestatakse määruses.

Eelnõu § 19 lõikes 3 keelatakse solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutajal osutada solaariumi-

ja tätoveerimisteenust alaealistele. See on võrreldes kehtiva RTerS-iga uus piirang, mis on

tingitud selles valdkonnas avaldunud ja üha hoogustuvast probleemist.

Alates 2000ndate algusest on Eestis melanoomi haigestunud inimeste hulk hüppeliselt kasvanud

(2000. aastal 119 esmasjuhtu, 2004. aastal 148, 2008. aastal 163, 2012. aastal 215, 2016. aastal

220 ja 2019.aastal 242).81 Melanoom on 15–29-aastaste seas üks enamlevinud vähkkasvajatest.

WHO on lisanud solaariumi esimese grupi kantserogeenide hulka, mis tähendab, et selle seos

vähki haigestumisega on teaduslikult tõestatud82,. Teadusuuringud näitavad, et inimestel, kes on

elu jooksul vähemalt ühe korra solaariumi külastanud on 20% suurem tõenäosus haigestuda

melanoomi kui solaariumit mittekülastavatel inimestel ja risk suureneb iga kasutuskorraga. Kui

esimene solaariumikülastus on toimunud nooremas eas, enne 35. eluaastat, tõuseb haigestumise

risk 59%.83, 84 Lisaks suureneb risk haigestuda basalioomi ja lamerakkvähki, eriti kui solaariumi

kasutamine toimub nooremas eas.

Melanoomi ennetamiseks ja selle leviku vähendamiseks elanikkonnas on WHO soovitanud

keelata alaealistel solaariumi kasutamine ning mitu riiki on seda soovitust juba järginud.

Euroopa riikidest on 2021. aasta seisuga keelatud solaariumi kasutamine alla 18-aastastele 25

riigis. Brasiilias ja Austraalias on solaarium keelatud kogu elanikkonnale.85 Lisaks alaealiste

solaariumi kasutamise keelule on Prantsusmaal keelatud ka solaariumite reklaamimine ja

propageerimine. Ka Eesti nahaarstid on andnud soovituse alaealiste solaariumi kasutamine

keelustada. Selleks, et nahavähi teket vähendada, on oluline ka Eestis WHO ja nahaarstide

soovitusi järgida.

Alaealiste tätoveerimise piirangu eesmärk on ennetada lapse heaolu, tervist ja arengut

ohustavaid tegureid ning ebasoovitavaid tervisemõjusid: nakkushaigusi, nahakahjustusi ja

tätoveerimisvärvides kasutatavatest ainetest tingitud terviseohte. Alaealistele

tätoveerimisteenuse osutamise keelamine on kooskõlas lastekaitseseaduse eesmärgiga.

Tätoveeringud muutuvad üha populaarsemaks. ELis on tätoveeritud inimeste arv kasvanud 5%lt

2003. aastal 12%-ni 2016. aastal (60 miljonit inimest ELi 28 liikmesriigis) ning vähemalt pooltel

neist on rohkem kui üks tätoveering. Eriti populaarne on tätoveerimine noorte (16–34 aastased)

seas, kellest EL-is 20–30%-l on tätoveering.86 Kuigi tätoveerimine muutub järjest

populaarsemaks, on sellega seotud ka mitmed terviseohud, mis tulenevad nii teostatavast

81 Eesti vähiregister, Tervise Arengu Instituudi andmebaas 82 http://monographs.iarc.fr/ENG/Monographs/vol100D/index.php 83 Boniol M, Autier P, Boyle P, Gandini S. Cutaneous melanoma attributable to sunbed use: systematic review and meta-analysis. BMJ 2012;

345:e4757 and [Correction] BMJ 2012; 345:e8503, 84 Colantonio S, Bracken MB, Beecker J. The association of indoor tanning and melanoma in adults: systematic review and meta-analysis. J Am Acad Dermatol. 2014; 70(5):847–857.e818. 85 https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC9221787/ 86 Safety of tattoos and permanent make-up Final report http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC101601/fr_tattoos.pdf

67

protseduurist kui ka kasutatavatest värvainetest. Tätoveerimise puhul viiakse värvained naha

dermise kihti ja need jäävad sinna kogu eluks.

Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus (Joint Research Centre (JRC)) tegi aastatel

2014–2016 põhjaliku uuringu tätoveerimise ja püsimeigi kohta eesmärgiga koguda infot

Euroopa Liidu turul olevate tätoveerimis- ja püsimeigivärvide koostise ja võimalike

terviseohtude kohta. Uuringu raames on avaldatud kaks raportit87, 88, mis toovad välja

tätoveerimisega seotud probleemid. Süsteemi RAPEX89kaudu esitati 2011.–2016. aastal 111

teadet tätoveerimis- ja püsimeigivärvide kohta, mis sisaldasid nõuetele mittevastavas koguses

ohtlikke kemikaale.

Tätoveerimisvärvidega seotud probleemid tulenevad põhiliselt sellest, et tätoveerimisvärvides

kasutatavad pigmendid pole toodetud vastavaks otstarbeks. Seetõttu pole värvid läbinud

vastavat riskihindamist ning nende süstimise ja kestusega inimkehas pole arvestatud. Vastavad

värvipigmendid on tavaliselt toodetud muuks kasutusotstarbeks, nagu tekstiili, autoosade või

plasti värvimiseks. Neid värve kasutatakse tätoveerimisel, kuna need on püsivad ja väga

vastupidavad. Tätoveerimisvärvid võivad sisaldada raskmetalle (kroom, nikkel, vask, koobalt)

ja orgaanilisi ühendeid (aromaatsed amiinid, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud), millel

võib olla negatiivne mõju tervisele. Näiteks kasutatakse tätoveerimisvärvides värvainetena

asovärve, mis päikese ja UV-kiirguse mõjul eraldavad aromaatseid amiine, mis võivad olla

kantserogeensed. Mida varasemas eas laseb inimene endale tätoveeringu teha ning puutub

seekaudu kokku potentsiaalselt kantserogeensete ainetega, seda suurem tõenäosus on elu jooksul

haigestuda. Kuigi tätoveerimisvärvid jäävad nahakihti püsima, eemaldub osa värvist

lümfisüsteemi ja veresoonte kaudu, mistõttu on leitud tätoveerimisvärve tätoveeritud inimeste

lümfisõlmedest.90

Lisaks esineb tätoveerimisel põletiku- ja infektsioonioht. Põletik tekib kaitsereaktsioonina naha

vigastamisel ning infektsioonid võivad esineda, kui mikroobid sisenevad kehasse läbi vigastatud

naha. Tõsisemad infektsioonid võivad esineda, kui bakterid (streptokokk, stafülokokk,

mükobakter), viirused (papilloom, herpes või hepatiit), seened satuvad haavadesse. Terviseameti

sihtuuringus91 on välja toodud, et tätoveeritud inimestel on üheksa korda suurem oht nakatuda

C-hepatiiti. C-viirushepatiiti haigestumine on Eestis õnneks viimasel aastakümnel vähenenud

mitmekordselt. Kui aastatel 2001-2011 registreeriti kokku 1139 haigusjuhtu (17-306

haigusjuhtu aastas, keskmiselt 103), siis aastatel 2012-2022 registreeriti kokku 139 haigusjuhtu

(5-28 haigusjuhtu aastas, keskmiselt 12,6). Võimalik levikufaktor/nakatumiskoht aastatel 2012-

2022 on teada 54%-l juhtudest, neist oletatavalt on tätoveerimisega seotud neli haigusjuhtu

(2,9% haigete üldarvust).

87 Safety of tattoos and permanent make-up Compilation of information on legislative framework and analytical methods http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC94760/wp1_tr_pubsy.pdf 88 Safety of tattoos and permanent make-up State of play and trends in tattoo practices

http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC96808/wp2_report_on_tattoos_pubsy.pdf 89 RAPEX on Euroopa Liidu liikmesriikide tooteohutuse üle järelevalvet tegevate institutsioonide kasutatav infosüsteem, mille kaudu

edastatakse informatsiooni tarbijale tõsist ohtu põhjustavate tööstuskaupade ning nende suhtes rakendatud meetmete kohta. 90 2014, Lehner et al.; 2014, Soran A. et al.; 2013, Balasubramanian I. et al.; 2013, Yactor A. R. et al.; 2008, Peterson S. et al; 2009, Jaigirdar, A. et al.; 2008, Dominguez E. et al.; 2004, Honegger M. et al.; 2001, Moehrle M. et al.

91 Terviseamet (2012). Sihtuuring: Ilu- ja isikuteenuste osutamine. Piiripealsed teenused.

68

Tätoveerimine on Euroopas alaealistele keelatud Küprosel, Taanis, Prantsusmaal, Maltal,

Rumeenias, Rootsis ja Suurbritannias. Mitmes riigis (Leedu, Itaalia, Saksamaa, Horvaatia,

Austria) on tätoveerimine lubatud 16–17-aastastel eeskostja nõusolekul. Kuna Eestis

sätestatakse alaealistele tätoveerimisteenuse osutamise keeld otseselt laste kui haavatava

sihtrühma tervise kaitse eesmärgil, ei anta lastele tätoveeringute tegemiseks võimalust ka

eestkostja loal.

Tätoveerimisteenuse osutajad on samuti alaealiste tätoveerimise piirangut pooldanud. SoMis

toimus 2014. aastal kohtumine Tallinnas tegutsevate tätoveerimisteenuse osutajatega, et arutada

tätoveerimisteenuse osutamisele tervisekaitsenõuete kehtestamist. Kohtumisel arutati ka

alaealistele teenuse osutamise keelu kehtestamise küsimust. Kõik kohtumisel osalenud

tätoveerimisteenuse osutajad nõustusid, et alaealistele peaks olema teenuse osutamine keelatud

ning ei pooldanud tätoveerimisteenuse osutamise lubamist alla 18-aastastele eestkostja loal.

Paljud tätoveerimisteenuse osutajad keelduvad juba praegu alaealistele teenuse osutamisest.

Vaba eneseteostuse õigus versus tervise kaitse

Eelnõu § 19 lõikes 3 sisalduv piirang riivab põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale

eneseteostusele. Riigikohus on märkinud, et põhiseaduse § 19 lõige 1 on lihtsa

seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei

ole põhiseadusega otseselt keelatud (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09). Seega on õigust vabale

eneseteostusele võimalik piirata seaduse alusel ja selle õiguse piiramiseks piisab igast

mõistlikust põhjusest, milleks käesoleval juhul on isikute elu ja tervise kaitsmine põhiseaduse

§-dega 16 ja 28 kooskõlas.

Tulenevalt põhiseaduse §-s 16 sätestatud põhiõigusest elule ja § 28 esimeses lauses sätestatud

tervisekaitse põhiõigusest on riigil vastutus oma inimeste elu ja tervise eest, mida saab ellu viia

ainult adekvaatseid meetmeid rakendades. Ebapiisav regulatsioon meetmete rakendamiseks

võib kujutada endast riigipoolset tegevusetust elu ja tervisekaitse põhiõiguste tagamisel.

Eelnõuga kavandatud keeld on läbinud diskussiooni huvigruppidega ning vastav regulatsioon

on ette valmistatud ekspertide ja huvirühmadega koostöös. Piirangu väljatöötamisse on olnud

kaasatud arstid ja teenusepakkujate esindajad. Ilu- ja isikuteenuste töörühm on kohtunud alates

2013. aasta jaanuarist kuni 2018. aasta veebruarini kokku kaheksal korral. Kõik kohtumistel

osalenud nõustusid, et alaealistele isikutele peaks solaariumiteenuse osutamine olema keelatud

ning sellise piirangu järele on terav vajadus lähtudes alaealiste tervise kaitse seisukohast. Samuti

on arutelud toimunud tätoveerimisteenuse osutajatega, kes on samuti nõustunud, et alaealistele

tätoveerimisteenuse osutamise keelamine on mõistlik.

Näiteks Brasiilia ja Austraalia on keelustanud solaariumite kasutamise ja solaariumiseadmete

müügi täielikult kogu elanikkonnale92, mida on peetud proportsionaalseks meetmeks rahvastiku

tervise kaitseks arvestades terviseohu tõsidust. Täielikku keelamist toetasid nii teaduslik

tõendatus solaariumi ohtlikkusest tervisele, riigipoolne abi solaariumiteenuse pakkujatele

äritegevuse ümberkorraldamiseks kui ka majanduslik analüüs solaariumikeelu üldisest

majanduslikust kasust, vähendades tervisesektori kulutusi.

92 https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC9221787/

69

Eelnõu § 19 lõikes 3 sätestatud keelu kehtestamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas soovitud

eesmärgi saavutamiseks93. Sobiv on iga abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist.

Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta

piirangu eesmärgi saavutamist (RKPJKo 3-4-1-25-09). Piisab, kui tegemist on sammuga õiges

suunas, vahendiga, mis seatud eesmärgi saavutamisele kaasa aitab, seda edendab. Käesoleval

juhul on tegemist sobiva meetmega. Alaealistele solaariumiteenuse keelustamine vähendab neile

solaariumiteenusest tekkivat terviseohtu. Teadusuuringud on tõestanud, et noores eas solaariumi

kasutamine suurendab melanoomi haigestumise riski. Seega aitab muudatus tulevikus

melanoomi haigestumist vähendada, pikendab tervelt elatud eluaastaid ja vähendab ravi- jm

kulusid. Alaealistele tätoveerimisteenuse keelustamisega vähendatakse alaealiste riski nakatuda

nakkushaigustesse ja lisaks vähendatakse ohte, mis tulenevad tätoveerimisvärvidest ja

protseduurist endast.

Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo 3-4-1-25-09).

Eelduseks on, et leebem vahend on ilma kahtluseta eesmärgi saavutamiseks sama kohane ega

rõhu lisaks kolmandaid isikuid ega üldsust. SoM on kaalunud piirangu kehtestamisel erinevaid

alternatiive, kuid ükski alternatiivina kaalutud meede ei taga alaealiste elu ja tervise kaitse

eesmärki sellisel määral, mis oleks võrreldav keeluga osutada solaariumi- ja tätoveerimisteenust

alaealistele.

Alternatiivina kaalutud parem teavitustöö ei aita kaasa sama tõhusalt eesmärgi saavutamisele,

kuna teavitustöö üksi ei ole piisavalt efektiivne. Samuti ei taga alaealiste tervise piisavat kaitset

soovitused ega vabatahtlikud meetmed. Parim tulemus saavutatakse teavitustöö, regulatsiooni

ja toimiva järelevalve koostoimes.

Lapsevanema või eestkostja nõusolekul teenuse osutamise lubamine ei ole sama tõhus meede

kuna sõltub tema väärtushinnangutest ja tema enda käitumisest ning on osutunud teatud juhtudel

ebaefektiivseks94. Vanemal ei pruugi olla piisavaid teadmisi teenuse terviseohtudest, et ennetada

lapse heaolu, tervist ja arengut ohustavaid tegureid ning ebasoovitavaid tervisemõjusid, näiteks

nakkushaigusi, nahakahjustusi ja tätoveerimisvärvides kasutatavatest ainetest tingitud

terviseohte. Lisaks tekib vanema või eestkostja nõusoleku nõudmisel veel suurem

halduskoormus ja bürokraatia suurenemine teenusepakkujatele, sest nõusolek peaks olema

kirjalik ning sellega seoses tekib küsimus nõusolekute säilitamises ja andmete töötlemises.

Eeskostja nõusolekuga alaealisele teenuse osutamisel tekib suurem halduskoormus

teenuseosutajale kui alaealisele teenuse osutamisest keeldumisel ning kahtluse korral vanuse

tõendamiseks dokumendi küsimine.

Mõõdukas on abinõu, kui kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.

Siinjuures tuleb ühelt poolt kaaluda põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt

aga eesmärgi tähtsust (RKPJKo 3-4-1-25-09). Kaalumisel kehtib reegel: „Mida intensiivsem on

põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused“. Abinõu

mõõdukuse üle otsustamiseks kaaluti vaba eneseteostuse õigusesse sekkumise ulatust ja

93 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (www.pohiseadus.ee, § 11 kommentaarid). http://www.pohiseadus.ee/ 94 https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/255695/9789241512596-eng.pdf

70

intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Õigus vabale eneseteostusele kujutab endast

üldist vabaduspõhiõigust, mis peab taanduma, kui sellega riivatakse mõne teise põhiõiguse

kaitseala (vt PS § 19 lg 2). Õigused elu ja tervise kaitsele kui otsesõnu põhiseaduse §-des 16 ja

28 märgitud õigused on sellisteks põhiõigusteks, mille ees õigus vabale eneseteostusele peab

taanduma. Riigile paneb põhiseaduse § 28 lõige 1 kohustuse kaitsta inimese tervist ehk riigil

tuleb rakendada meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu, vältida tuleb

inimeste haigestumist ning vigastuste teket ja surma. Sedavõrd olulise eesmärgi täitmiseks ehk

isikute elu ja tervise kaitsmiseks ei ole ükski meede, mis mingilgi viisil eesmärgi saavutamisele

kaasa aitab, üleliigne.

Kuigi teenuseosutajale kehtestatud keeld osutada solaariumi- ja tätoveerimisteenust on vaba

eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta see endast kaalukat alaealiste õiguste riivet, mis ei

võimaldaks neil üldse vastavat teenust saada. Kui isik soovib kasutada solaariumi ja

tätoveerimisteenust, saab ta seda teha alates 18. eluaastast, kui ta on täielikult teovõimeline, on

paremini võimeline mõistma teenusega kaasnevaid ohte ja saab võtta vastutuse oma tervise eest.

Eelnõu § 19 lõikes 4 keelatakse osutada tätoveerimisteenust, mille puhul tätoveerimistint

süstitakse või sisestatakse silmamuna sisse. Tegemist on ühe tätoveerimise alaliigiga, mis on

väga suure riskiga ning mille puhul on suur püsiva tervisekahjustuse tekke oht. Protseduuri

võimalikeks tervisekahjustusteks on põletikud, reaktsioon silma sisestatud värvipigmendile,

valgustundlikkus, nägemise langus kuni pimedaks jäämise või silma kaotuseni.95 Protseduuri ei

tohi selle invasiivse olemuse ja võimalike pöördumatute tervisekahjustuste ohu tõttu teha

tätoveerimisteenuse osutajad. Praegu ei ole Eestis sellise teenuse osutajaid ning tätoveerimise

alaliik ei ole laialt levinud. Sellise tätoveerimise liigi on keelanud ka Austraalia, Uus-Meremaa,

USA osariikidest Oklahoma, Indiana ja Washington, Kanadas Ontario provints.

Eelnõu § 19 lõikes 5 antakse solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutajale õigus lõikes 3

sätestatud keelu järgimiseks nõuda isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda teenuse

osutamisest eelnimetatud dokumendi esitamata jätmise korral. Säte on vajalik selleks, et

teenuseosutajal oleks võimalik veenduda, et tal on õigus kliendile teenust osutada ning võimalus

keelduda teenuse osutamisest.

Eelnõu § 19 lõike 6 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk terviseminister

terviseohutuse tagamiseks täpsemad nõuded iluteenuse osutajale, tema teadmistele ja oskustele

ning iluteenuse osutamisele, sealhulgas teenuse osutamise ruumidele ja vahenditele. Määrusega

kehtestatakse nõuded juuksuri-, kosmeetiku-, solaariumi-, tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha

augustamise ning küüne-, ripsme- ja kulmutehniku teenuse osutamisele. Määrusega

kehtestatakse üldised nõuded iluteenuse osutamiseks sobivale ruumile, sisustusele, sisekliimale

ja seadmetele ning iluteenuse osutamisele ja osutajale. Määruse eesmärk on tagada, et pakutavad

teenused oleksid tervisele ohutud ning selliste omadustega, mida teenusesaaja õigustatult

eeldab.

Määruse kavand on lisatud seletuskirjale.

95 https://www.aao.org/eye-health/tips-prevention/eyeball-tattoos-are-even-worse-than-they-sound

71

Eelnõu §-s 20 sätestatakse nõuded ujumis- ja suplemisteenuse osutamisele. Ujulates,

basseinides ja veekeskustes on nende kasutajatel kokkupuude mikrobioloogiste, keemiliste jm

teenuse ohutust puudutavate ohuteguritega. Näiteks on ujula kasutajal risk haigestuda

nakkushaigusesse, mis võib tekkida vee kaudu leviva fekaalse reostuse tõttu. See võib tekkida

ujula kasutajate endi tekitatud reostuse või ka mikrobioloogiliselt saastunud toorvee tõttu.

Paljud vee mikrobioloogilised reostumised on tekkinud puuduva või ebapiisava desinfektsiooni

tõttu. Samuti reostab inimene ise vett mittefekaalsete patogeenidega (ebapiisava hügieeni ja

ümbruskonnast edasikantud reostuse tõttu). Basseinivesi peab olema epidemioloogiliselt

(nakkushaiguste levimise suhtes) ja keemiliselt ohutu.

Mikroorganismide hävitamiseks, orgaaniliste ainete jääkide kõrvaldamiseks ja vetikate

vohamise takistamiseks vajab basseinivesi desinfitseerimist. Ujumis- ja suplemisteenuse

ohutust ei tagata üksnes veekvaliteediga, vaid väga palju sõltub ka teenuse osutamise

keskkonnast ja iseloomust (nt veeatraktsioonide ohutus, alkoholimüük SPAdes, vigastuste

tekkimise risk) ja teenuse osutamisest (nt teenuseosutajapoolne enesekontroll ja suplejate

järelevalve, esmaabi andmise võimekus).

Eelnõu §-s 20 ja sama paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatakse nõuded suplemisteenuse osutajale,

ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, nende ruumidele, ohutusele, basseiniveele ja teenuse

osutamisele.

Supelrandadele, joogiveele ja mineraalveele on nõuded kehtestatud veeseaduse alusel.

Eelnõu § 20 lõike 1 punktis 1 sätestatakse ujulas, basseinis või veekeskuses ujumis- või

suplemisteenuse osutajale kohustus tagada ohutud kasutamistingimused, kasutatava vee

nõuetekohasus ning vee kontroll ja uuringud akrediteeritud laboris.

Eelnõu § 20 lõike 1 punktis 2 sätestatakse ujulas, basseinis või veekeskuses ujumis- või

suplemisteenuse osutajale kohustus avaldada teave ujulas, basseinis ja veekeskuses kasutatava

vee kvaliteedinäitajate kohta.

Eelnõu § 20 lõike 2 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk terviseminister

terviseohutuse tagamiseks täpsemad nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, nende

ruumidele, ohutusele, basseiniveele ja teenuse osutamisele. Nõuded on täitmiseks ujumisega

seonduvaid teenuseid osutavatele avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele,

sealhulgas koolidele ja koolieelsetele lasteasutustele, kes osutavad teenuseid tasu eest või tasuta.

Nõuded kehtivad ujula ja veekeskuse basseinide ja veeatraktsioonide vee kohta. Rakendusakti

kavand on lisatud seletuskirjale.

Eelnõu §-s 21 sätestatakse nõuded elukeskkonnale sotsiaalteenuse osutamisel.

Kehtiva RTerS-i alusel on sätestatud tervisekaitsenõuded koolieelsetele lasteasutustele,

üldhariduskoolidele, hoolekandeasutustele ja noorte püsilaagritele, sealhulgas koolieelsete

lasteasutuste ja koolide päevakavadele ning õppekorraldusele. Seda aga vaid RTerS-i alusel

kehtestatud määrustes, mitte seaduse tasandil. Oluline on, et seaduse tasandil oleks arusaadav,

millistele hoolekandeasutustele kehtivad lisaks SHS-i alusel sätestatud nõuetele ka nõuded

72

teenuse osutamise elukeskkonnale. Selleks, et oleks üheselt selge, milliste asutuste

elukeskkonnale nõuded sätestatakse, tehakse muudatused ka SHS-is (vt käesoleva seaduse

rakendussätteid).

Kui täpsemad nõuded haridusasutuse ja noorte püsilaagri elukeskkonnale sätestatakse edaspidi

AHS-i, PGS-i ja kutseõppeasutuse seaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valituse määrustes,

sätestatakse teatud üldnõuded eelnõuga ka seaduse tasandil. Elukeskkond on defineeritud RTerS

§-s 4 ning see võib hõlmata kõiki inimest ümbritsevaid sotsiaalmajanduslikke,

psühhosotsiaalseid ning loodusliku ja tehisliku keskkonna tegureid. Asutustes ja sotsiaalteenuse

osutamiseks kasutatavates kohtades, millele käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded kehtivad,

on oluline hoida neid tegureid kontrolli all või suunata selliselt, et need oleksid inimestele

ohutud ja nende tervist toetavad.

Eelnõu § 21 lõikes 1 sätestatakse, et sotsiaalteenuse osutamise elukeskkond, millele on SHSis

ja selle alusel kehtestatud vastavad nõuded (st nõuded elukeskkonnale), peab olema neis

viibivate inimeste tervisele ohutu ja tervist toetav. See tähendab, et kõigi sotsiaalteenuste

osutamine, mille puhul on SHS-is või selle rakendusaktis viidatud RTerS-is kehtestatud

elukeskkonna nõuetele, peab vastama RTerS §-s 21 sätestatud nõuetele.

Ühelt poolt on oluline tagada, et kõnealustes asutustes ja sotsiaalteenuste osutamisel oleks

inimesi ümbritsev keskkond ohutu. Selleks sätestatakse RTerS § 21 lõike 3 alusel nõuded

eesmärgiga kaitsta ja toetada nimetatud asutustes viibivate ja sotsiaalteenust saavate inimeste

tervist. Teisalt on oluline kujundada nimetatud asutuste ja sotsiaalteenuste osutamise

elukeskkond selliseks, et see oleks laiemas mõttes inimeste füüsilist, vaimset ja ka sotsiaalset

heaolu toetav. Asutused ja teenuseosutajad vastutavad selle eest, et asutuses viibivatel ja

sotsiaalteenust saavatel inimestel oleks võimalikult head võimalused saavutada oma

maksimaalne tervisepotentsiaal, sealhulgas toetada inimväärikust ja eneseteostust, järgides

sealjuures inimõigusi. Seega tuleb suunata asutuse mõjusfääris olevaid tervisemõjureid.

Rahvatervishoiu valdkonna üks peamisi eesmärke on luua tervist toetav elukeskkond – see on

üks rahvatervishoiu meede. Sotsiaalteenuste osutamise elukeskkonnale sätestatakse RTerS-i

alusel nõuded, kuna neis asutustes viibitakse üldjuhul pikema aja vältel, sageli ei ole inimesel

endal võimalik teda ümbritsevat keskkonda muuta ning nendes viibivad inimesed on

eritähelepanu vajavad või haavatavad sihtrühmad, kellel pole alati kõiki võimalusi ise enda

õiguste eest seista (nt lapsed ja erivajadusega inimesed). Samas ei kehtestata RTerS-i alusel

nõudeid igale sotsiaalteenuse osutamise elukeskkonnale. Paljude sotsiaalteenuse osutajate puhul

piisab SHS-i alusel sätestatud nõuetest. Samuti kehtib kõigile teenustele ka tarbijakaitseseadus,

mille kohaselt peavad kõik teenused olema inimese tervisele ohutud. Seega sätestatakse RTerS-

i alusel täpsemad elukeskkonna nõuded vaid neis asutustes ning nende sotsiaalteenuste

osutamise kohale, mille puhul neile juba kehtivatest nõuetest ei piisa tulenevalt teenuse

olemusest või teenuse sihtrühmast.

Eelnõu § 21 lõikes 2 täpsustatakse, kuidas sotsiaalteenuse osutamisel tervisele ohutut ja tervist

toetavat elukeskkonda saavutada: selleks tuleb hinnata ja ohjata terviseriske, vähendada

riskitegureid ja ennetada nende toimet. Sotsiaalteenuste osutamise elukeskkonna kujundamisega

tuleb tegeleda süsteemselt. Ohjata tuleb neid tervisele negatiivset mõju omavaid tegureid ehk

riskitegureid, mille mõjutamine on asutuse või teenusepakkuja võimuses. Esmalt on vajalik

73

koostada terviseriskide hinnang, et selgitada välja milliste teguritega asutuses viibivad inimesed

kokku puutuvad ja milliste meetmetega on võimalik ebasoovitavaid tervisemõjusid ennetada.

Sealjuures tuleb arvesse võtta isikute asutuses viibimise aega, asutuse tüüpi ja asutuses viibivat

sihtrühma.

Eelnõu § 21 lõike 3 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk terviseminister

täpsemad nõuded sotsiaalteenuse osutamise elukeskkonnale ning terviseriskide ohjamisele ja

riskitegurite vähendamisele selles elukeskkonnas. Kehtiva RTerS-i alusel on kehtestatud viis

hoolekandeasutusele ehk SHS-i tähenduses sotsiaalteenuseid osutavale asutusele kehtivat

tervisekaitsenõuete määrust: tervisekaitsenõuded asendushooldusteenusele pere- ja

asenduskodus, laste hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded, tervisekaitsenõuded

lapsehoiuteenusele, tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile ning

täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded. Uute määruste kehtestamisel soovitakse

neid regulatsioone optimeerida ja ajakohastada ning erinevates määrustes sotsiaalteenustele

kehtivad üksteist dubleerivad sätted kaotada. Samuti soovitakse kaotada ebakõlad SHS-i ja

RTerS-i alusel kehtestatavate tervisekaitsenõuete määruste vahel ning kaasajastada määrused,

võttes sealjuures arvesse vahepeal SHS-is tehtud muudatusi. Praegu kehtivates määrustes ei ole

tehtud kõiki vajalikke parandusi seoses 2015. aastal vastu võetud uue SHS-iga. Rakendusaktide

kavandid on lisatud seletuskirjale.

Eelnõu §-s 22 sätestatakse nõuded toitlustamisele tervishoiu- ja haridusasutuses, noorte

püsilaagris, vanglas ja arestimajas, kinnipidamiskeskuses ning sotsiaalteenuse osutamisel.

Samuti sätestatakse kohustus koolieelse lasteasutuse, üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse

direktorile kehtestada nõuded ja piirangud haridusasutuses (sh selle territooriumil) müügiks

pakutavale toidule, et tagada nimetatud asutustes tasakaalustatud toitumist soodustav keskkond.

Kehtivas RTerS-is puudusid seaduse tasemel toitlustamisega seotud nõuded. Lõigetes 1 ja 2

sätestatud nõuded olid varem sätestatud RTerS-i alusel kehtestatud määrustes ja sisuliselt ei ole

nendes nõuetes võrreldes kehtiva õigusega midagi uut. Täpsemad nõuded toitlustamisele

sätestatakse jätkuvalt RTerS-i alusel kehtestatud määrustes, mida on plaanis ka ajakohastada.

Oluline on, et oleks üheselt arusaadav, kas sotsiaalteenuse osutamise raames korraldatud

toitlustamisele kehtivad ka RTerS-i alusel kehtestatavad nõuded toitlustamisele. Selguse

loomiseks tehakse muudatused ka SHS-is ning lisatakse sellisel juhul viide RTerS-ile (vt

käesoleva seaduse rakendussätteid).

Võrreldes kehtiva õigusega sätestatakse kohustus üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse

direktorile kehtestada nõuded ja piirangud haridusasutuses ja selle territooriumil müügiks

pakutavale toidule.

Eelnõu § 22 lõikes 1 sätestatakse, et toitlustamine haiglas, koolieelses lasteasutuses,

statsionaarse õppega üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses, noorte püsilaagris, vanglas,

kinnipidamiskeskuses ja arestimajas, samuti sellise sotsiaalteenuse osutamisel, mille korral on

SHS-i või selle rakendusakti alusel kohustus tagada nõuetele vastav toitlustamine, peab olema

eakohane, regulaarne ja vastama toitlustatava inimese terviseseisundile vastav ning katma

asutuses viibimise ajale vastava osakaalu toitlustatava inimese ööpäevasest toiduenergia- ja

toitainevajadusest.

74

Ka kehtiva RTerS-i alusel kehtestatud määrustes on sätestatud toitlustamise nõuded

haridusasutuses, haiglas, noorte püsilaagris, vanglas ja arestimajas ning sotsiaalteenuste

osutamisel. See on oluline tagamaks, et neis asutustes viibivate ja sotsiaalteenuseid saavate

isikute põhiõigused, sealhulgas õigus tervise kaitsele oleksid tagatud. Nimetatud asutustes

viibivad isikud pikka aega või olulise osa oma päevast. Samuti võivad nendes asutustes viibivad

või teenust saavad isikud olla haavatavad grupid (nt lapsed, piiratud teovõimega inimesed,

eakad, erivajadusega inimesed jne), kes ei pruugi olla võimelised ise enda õiguste eest seisma.

Seega tuleb regulatsiooniga tagada, et nende toitlustamine oleks nende tervist toetav. Kui lõikes

1 nimetatud asutuse toitlustamisele ei ole kehtestatud nõudeid eraldi määruses, siis tuleb lähtuda

üksnes lõigetes 1 ja 2 sätestatust.

Eelnõu § 22 lõikes 2 sätestatakse, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuses ja

sotsiaalteenuse osutamisel peab olema nähtavas kohas ja tasuta kättesaadav veeseaduse alusel

kehtestatud nõuetele vastav joogivesi. Need nõuded on analoogselt sätestatud ka kehtiva RTerS-

i alusel kehtestatud määrustes ning on vajalikud, et tagada tervishoiu- ja haridusasutustes,

vanglates ja arestimajades ning noorte püsilaagrites viibivate ja sotsiaalteenust saavate isikute

õigus tervise kaitsele. Joogivesi on eluks otseselt vajalik ning selle kättesaadavus ei tohi olla

piiratud sotsiaalteenuse osutamisel ja sellistes asutustes, milles viibivad isikud on seal pikemat

aega ning võivad kuuluda haavatavatesse gruppidesse. Kuna see on kõigi lõikes 1 nimetatud

asutuste ja sotsiaalteenuse osutamise kohta kehtiv nõue, on asjakohane tuua see seaduse

tasandile ning vältida üksteist dubleerivate sätete loomist määrustes.

Eelnõu § 22 lõike 3 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk terviseminister

täpsemad nõuded toitlustamisele ja selle dokumenteerimisele RTerS § 22 lõikes 1 nimetatud

asutustes ehk haiglas, vanglas, kinnipidamiskeskuses ja arestimajas ning täiskasvanutele

sotsiaalteenuse osutamisel. Need nõuded täiendavad teisi toitu reguleerivaid õigusakte (nt

toiduseadus), milles kehtestatud nõuded samuti toitlustamise puhul kehtivad. Praegu

reguleerivad RTerS-i alusel toitlustamist nendes asutustes neli määrust: tervisekaitsenõuded

toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis, tervisekaitsenõuded toitlustamisele

tervishoiu- ja hoolekandeasutuses, noorte püsilaagrite tervisekaitsenõuded ja toidunormid

kinnipidamisasutuses. Uute määruste kehtestamisel ajakohastatakse nimetatud asutustes ja

sotsiaalteenuse osutamisel kehtivaid toitlustamise nõudeid. Näiteks plaanitakse mitme

sotsiaalteenuse puhul toitlustamise nõuded teha paindlikumaks, et olla kooskõlas teenuse

eesmärgi ja korralduse viisiga. Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale.

Eelnõu § 22 lõike 4 alusel kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega nõuded toitlustamisele

ja selle dokumenteerimisele koolieelses lasteasutuses, statsionaarse õppega üldhariduskoolis,

kutseõppeasutuses ning lastele sotsiaalteenuse osutamisel.

Eelnõu § 22 lõikes 5 sätestatakse üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse direktori kohustus

kehtestada tasakaalustatud toitumist soodustava keskkonna tagamiseks nõuded ja piirangud

haridusasutuses müügiks pakutavale toidule, arvestades SoM-i valitsemisala asutuse koostatud

riiklikku juhist, mis on avaldatud SoM-i valitsemisala kodulehel. Nõuded ja piirangud esitatakse

enne kehtestamist arvamuse andmiseks hoolekogule või erakooli nõukogule.

Sellise kohustuse sätestamise eesmärk on tagada õpilaste tervise kaitse ning ennetada ja

välistada tervist mittetoetavate toitude müümine koolides, sealhulgas suurendada teadlikkust

75

sellest, millised need toidud on. Peamine toitumisega seotud ülemäärase kehakaalu tekke põhjus

on toiduga saadava energia tasakaalutus, mis tähendab, et toiduga saadakse rohkem energiat, kui

keha suudab kulutada. Selle üks põhjuseid on kestev ja liigne väikse toiteväärtuse ja suure

energiasisaldusega toidu tarbimine. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt on oli

2021/2022. õppeaastal ülemäärase kehakaaluga 11-15 aastaseid õpilasi 20% (2001/2002.

õppeaastal oli see näitaja 7%). Poiste hulgas on ülekaalulisi rohkem (25%) kui tüdrukute hulgas

(15%). Seega näitavad uuringutest tulenevad andmed selgelt, et õpilaste ülekaalulisus on Eesti

kontekstis oluline ja suurenev probleem.

Paljudes haridusasutustes on lisaks kooli korraldatud toitlustamisele võimalus osta erinevaid

toite. 2018/2019. õppeaastal toimunud COSI uuringuga leiti, et osalenud 191 koolist 39%

territooriumil oli olemas puhvet või kohvik ning vähem kui kümnendikus koolides

müügiautomaat. Pole teada, mitu ettevõtet koolides kohvikuid ja müügiautomaate omavad.

Enim on sama uuringu andmetel Eesti koolides võimalik tasu eest saada maiustusi, mahlajooke,

võileibu ja karastusjooke. Oluliselt vähem on võimalik osta puuvilju ja köögivilju, mis on aga

just enim soovituslikud vahepalad. Ljudmila Schmidt kirjeldas Tartu Ülikooli peremeditsiini ja

rahvatervishoiu instituudis kaitstud magistritöös „Kooliõdede kogemused ülekaalulisuse

ennetamisega: kvalitatiivne uurimus Tartu ja Tallinna üldhariduskoolides“ muu hulgas õpilaste

ülekaalulisuse ennetamise takistusi koolikeskkonnas. Lisaks teistele teguritele nimetasid

kooliõed ülekaalulisuse ennetamist takistava tegurina koolipuhvetite ebatervislikku toiduvalikut

ja toiduautomaatide olemasolu koolides.96 Seega on Eesti koolides jätkuvalt suur arenguruum

selles, millised toidud on lastele haridusasutuses kättesaadavad.

Kool on võimalikuks kohaks ülekaalulisuse ennetamise sekkumismeetmetele, millega

mõjutatakse laste toitumiskäitumist ja mille eesmärk on muuta teadmisi ja suhtumist ning toidu-

ja joogitoodete kättesaadavust. Kooli ja koolieelse lasteasutuse põhiseid sekkumisi peetakse

tulemuslikeks, sest lapsed veedavad märkimisväärse osa oma ajast koolis või koolieelses

lasteasutuses.97 Laste ülekaalulisuse ennetamisel on oluline piirata lastele vähemsoovitatavate

(väikse toiteväärtuse ja suure energiasisaldusega) toitude kättesaadavust kooli ja koolieelse

lasteasutuste territooriumil. Laste toiduvalikute tegemist mõjutab ka see, kui toidutooted on

nähtavad ja kergesti kättesaadavad. Isoleeritud toidukeskkonna sekkumiste mõju uuringutes on

leitud, et kooli toidukeskkonna muutmine võib avaldada positiivset mõju laste

toitumiskäitumisele isegi siis, kui sellega ei kaasne samaaegset haridus- ega edendustegevust.98

Ka kehtiva RTerS-i alusel sätestatud määruses on statsionaarse õppega üldhariduskooli ja

kutseõppeasutuse pidajal kohustus tagada, et koolis tasuta või tasu eest pakutav toiduvalik

soodustaks tervislikku toitumist. Toiduvaliku tegemisel tuleb sealjuures kehtiva õiguse kohaselt

arvestada kooli hoolekogu ja tervisekaitseametnike ning õpilasomavalitsuse ettepanekuid.

Seega tuleks juba kehtivas RTerS-is sätestatu kohaselt koolis piirata tervist mittetoetavate

toitude müüki. Paraku on COSI uuringu andmetel võimalik järeldada, et jätkuvalt pakutakse

koolides müügiks ka toite, mis tasakaalustatud toitumist ei soodusta (nt karastusjoogid ja

soolased snäkid). Uue RTerS-iga pannakse peamine vastutus koolis müüdava toiduvaliku

96 Schmidt, L. 2019. Kooliõdede kogemused ülekaalulisuse ennetamisega: kvalitatiivne uurimus Tartu ja Tallinna üldhariduskoolides 97 Köhler, K., Eksin, M., Peil, E., Sammel, A., Uuetoa, M., Villa, I. 2016. Tõenduspõhisuse ülevaade: suhkruga magustatud jookide tarbimise ja sellest põhjustatud tervisekahjude vähendamine Eestis (Maailma Terviseorganisatsiooni EVIPneti algatus). Kopenhaagen, Maailma

Terviseorganisatsiooni Euroopa Regionaalbüroo. 98 European Comission. (2014). EU Action Plan on Childhood Obesity 2014-2020.

76

mõjutamisel haridusasutuse direktorile, kellel on ka juba praegu laiemalt roll tagada laste tervist

toetav õpikeskkond. Selleks, et haridusasutusi nimetatud ülesande täitmisel toetada ning oleks

selgelt arusaadav, millised on haridusasutuses pakutavat toitu puudutavad riiklikud soovitused,

on SoM-i haldusalas välja töötatud vastav juhend99.

Eelnõu 4. peatükis sätestatakse rahvastiku tervisega seonduvate andmekogude loomise ja

pidamise alused.

Peatükis sätestatakse vähiregistri, vähi sõeluuringute registri, raseduse infosüsteemi,

müokardiinfarktiregistri, tuberkuloosiregistri ja vee terviseohutuse infosüsteemi õiguslikud

alused. Andmekogud on vajalikud, et oleksid tagatud andmed tervisepoliitika kujundamiseks.

Võrreldes kehtiva õigusega pole selles peatükis sisulisi muudatusi tehtud, v.a § 23 lõige 4,

millega tehakse erisus avaliku teabe seadusest (AvTS).

Eelnõu §-s 23 sätestatakse üldsätted rahvastiku tervisega seonduvate riiklike

andmekogude pidamiseks.

Eelnõu §-des 24–28 nimetatud statistiliste andmetega andmekogu või infosüsteemi peetakse

poliitika kujundamise ja vastutava töötleja ülesannete täitmiseks (suures osas on

terviseandmetega seotud registrid TAI eesmärkide täitmiseks). Eelnõu §s 29 nimetatud

infosüsteemi peetakse veekvaliteedi kohta andmete kogumiseks ning rahvastiku tervise

kontekstis oluliste analüüside ja uuringute tegemiseks.

Eelnõu §-des 24-28 nimetatud riiklikesse andmekogudesse ja infosüsteemi kogutakse

isikuandmeid. Rahvastiku tervisega seotud riiklike andmekogude ja infosüsteemide eesmärk on

tagada andmed tõhusaks tervisepoliitika väljatöötamiseks, tervishoiuteenuste korraldamiseks,

haiguste ennetamiseks, tõrjemeetmete kavandamiseks, statistika korraldamiseks ja

rahvatervishoiualaseks uurimistööks. Teadus- ja uurimistööde põhjal on võimalik kujundada

tervisepoliitikat ning planeerida raha ja inimressursse.

Kogutud andmete peamisteks tarbijateks on tervishoiuteenuse osutajad, teadusasutused ja SoM.

Saadud teabe põhjal on võimalik teha analüüse, statistikat ja uurimistöid, töötada välja

tervisepoliitika muudatusi ja korraldada paremini tervishoiuteenuseid. Analüüside tulemuste

alusel tagatakse tervishoiuteenuste osutamise parem planeerimine, tehakse arendustegevusi

ravikvaliteedi parendamiseks, analüüsitakse riiklikul tasemel elanikkonna terviseseisundit,

edastatakse andmeid rahvusvahelistele organisatsioonidele ning tehakse epidemioloogilisi

uuringuid ja teaduslikke uurimistöid.

Tulenevalt sellest, et §-des 24–28 on esitatud spetsiifilised terviseandmed just tervisepoliitika

kujundamiseks ja uuringute tegemiseks, on need suures osas statistilised andmekogud ega ole

kasutuses terviseseisundi operatiivseks ja igapäevaseks hindamiseks. Just oma statistilise eripära

tõttu on neis olevate andmete töötlemine kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS)

§-s 6 sätestatud eesmärkidel, võimaldades ka kolmandatel isikutel teha isikuandmetel

põhinevaid uuringuid. Seetõttu on eesmärgipärane, kui selle seaduse alusel koondatud

99 https://terviseinfo.ee/images/Puhvetite_juhend.pdf

77

spetsiifilisi andmeid kasutatakse uuringuteks ja analüüsideks ka väljaspool vastutava töötleja

tegevusi. Muudel juhtudel ei ole need andmekogud omaette väärtuse kandjaks. Sellisel juhul

tuleks pöörduda siiski algallika juurde, milleks on tervishoiuteenuse osutaja või tervise

infosüsteemi andmestik. Viimased on ravitöös igapäevases kasutuses ning seal täieneb isiku

kohta käiv terviseandmestik iga päev. Seega tuleks muudel juhtudel tugineda andmekogudele,

mis on selleks mõeldud (kogu isiku käsitlust oma tervikus, mitte spetsiifilise haiguse kulg ja

selle võimalik kujunemine dünaamikas ühiskonna vaatest). Terviseamet teeb järelevalvet

tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ja terviseandmete säilitamisele kehtivate nõuete

üle, seda aga tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS), mitte RTerS-i. See ilmestab

veelgi, et käesolevad registrid ei peaks olema aluseks väljaspool teadust ja analüüse.

Eelnõu § 23 lõikes 1 sätestatakse vähiregistri, vähi sõeluuringute registri, raseduse

infosüsteemi, müokardiinfarktiregistri, tuberkuloosiregistri ja vee terviseohutuse infosüsteemi

põhimääruste sisu, milleks on:

1) volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud ja tema töötlejate ülesanded;

2) kogutavate andmete täpsem koosseis ja andmekogusse kandmise kord;

3) andmeandjad, nendelt saadavad andmed ja andmete esitamise viis;

4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;

5) vajaduse korral andmete täpsem säilitamise kord;

6) muud korraldusküsimused.

Eelnõu § 23 lõikes 2 sätestatakse eelnõu §-des 24–28 nimetatud statistiliste andmetega

andmekogu andmete väljastamine. Isikustatud andmeid väljastatakse teadus- või ajaloouuringu

ja statistika tegemiseks vastavalt isikuandmete kaitse seaduse §-s 6 nimetatud tingimustel. Kuigi

üldiselt on isikustatud andmete väljastamine keelatud, saab isikuandmete kaitse üldmääruse

alusel oma andmetega tutvumise õigust kasutada näiteks andmesubjekt ise.100 Kui andmesubjekt

on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid, siis kohaldub isikuandmete kaitse

üldmäärusest (GDPR) tulenev õigus (art 6 lg 1). Samuti on riive õigustatud teadusuuringute

eesmärgil, mille olulisust rõhutab ka isikuandmete kaitse üldmäärus.101 Loomulikult tuleb igal

juhul arvestada ka sellega, et kui eesmärk on saavutatav ilma isikustatud andmete väljastamiseta

(nt statistilise tulemi vastus või anonüümitud kujul), tuleks kaitsvaid meetmeid kindlasti

kohaldada ja täita eesmärk vähem riivaval moel. Seega tuleb väljastatava teabe puhul arvestada

RTerS-is sätestatud juurdepääsupiirangu erisusi.

Eelnõu § 23 lõikes 3 sätestatakse, et §-des 24–28 nimetatud andmekogu pidamise eesmärgi

täitmiseks võib andmekogu pidaja töödelda selliseid isiku varasemaid üldandmeid nagu ees- ja

perekonnanimi, isikukood ja sugu.

100 Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 15 101 Põhjenduspunkt 157: Registritest saadava teabe sidumise teel võivad teadlased saada uusi väärtuslikke teadmisi näiteks selliste laialt levinud

terviseseisundite kohta nagu südamehaigused, veresoonkonnahaigused, vähk, depressioon jne. Registrite alusel saab uuringutulemusi parendada, kuna need saadakse suuremast valimist. Sotsiaalteaduste valdkonnas võimaldavad registritel põhinevad teadusuuringud teadlastel

saada olulisi teadmisi paljude sotsiaalsete tingimuste nagu näiteks töötus, ja haridus pikaajalisest vastavusest muude elutingimustega. Registrite

alusel saadud uuringutulemused annavad usaldusväärseid ja kvaliteetseid teadmisi, mis võivad olla aluseks teadmistepõhise poliitika sõnastamisele ja rakendamisele, parandada paljude inimeste elukvaliteeti ja suurendada sotsiaalteenuste tõhusust. Teadusuuringute

hõlbustamiseks võib isikuandmeid töödelda teadusuuringute eesmärgil, mille suhtes kohaldatakse asjakohaseid tingimusi ja kaitsemeetmeid,

mis on sätestatud liidu või liikmesriigi õiguses.

78

Eelnõu § 23 lõikes 4 sätestatakse selge erisus AvTS-ist, mille üldine reegel on, et andmed on

kaitstud kuni 30 aastat isiku surmast (vt AvTS § 40 lg 3). RTerS §-des 24–28 reguleeritud

andmekogude andmeid säilitatakse tähtajatult, tekitades omakorda riske nii andmesubjekti kui

ka teatud juhtudel tema lähedaste eraelule. Kuna seaduse §-des 24–28 nimetatud andmekogudes

sisalduvad väga delikaatsed ehk eriliigilised isikuandmed, mille alusel võib olla võimalik teha

järeldusi ka andmesubjekti ülenejate või alanejate sugulaste pärilike haiguste kohta, tuleks

kogutavaid andmeid sellise riive eest kaitsta (nt võib riive ulatus hõlmata endas ka mitu

põlve)102. Kaitseklauslite sätestamisel lähtutakse sellest, et andmeid kaitstes ei ohustata algset

eesmärki ja isikud ei hoidu ravist kõrvale (koht kus algandmed üldse tekivad).

Eelnõu § 23 lõikes 5 sätestatakse §-des 24–28 nimetatud andmekogule või infosüsteemile

asjakohaste terviseandmete andjana tervise infosüsteem. Edastatavate andmete täpne koosseis

sätestatakse konkreetse andmekogu või infosüsteemi põhimääruses. Muudatus on tingitud

sellest, et teatud andmekogud juba tuginevad tervise infosüsteemi andmetele (nt vähi

sõeluuringute register) ning olukorras, kus andmeandjaks on tervise infosüsteem, tuleb andmete

edastamise õigus ette näha seaduses.103 Kuivõrd tervise infosüsteemi üks eesmärke on selgelt

teenindada ka teisi, terviseseisundit kajastavaid registreid nende pidamiseks, on selline

muudatus kooksõlas ka tervise infosüsteemi enese eesmärkidega.

Eelnõu §-s 24 sätestatakse vähiregistri loomise ja pidamise eesmärk ning andmete

kogumise ja esitamisega seotud kohustused.

Vähiregister tegutseb faktiliselt alates 1978. aastast, kuid vanimad andmed pärinevad juba

aastast 1968. Vähiregistri ülesanne on koguda võimalikult täpseid ja tõeseid andmeid kõigi

Eestis diagnoositud vähijuhtude kohta. Vähiregister on riikliku vähihaigestumusstatistika allikas

Eestis. Vähiregistri andmetel põhineb Eesti vähiseire vähihaigestumuse, vähi esinemisnäitajate

ja indikaatorite pideval hindamisel ning ajatrendide analüüsil.

Eelnõu § 24 lõikes 1 sätestatakse vähiregistri pidamise eesmärk. Vähiregister on andmekogu,

mida peetakse vähihaigestumuse, vähi levimuse ja vähihaigete elumuse analüüsimiseks,

tervishoiuteenuste ja vähitõrje korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja

ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas

epidemioloogiliste uuringute tegemiseks. Vähiregistri peamine ülesanne on pidada arvestust

Eesti rahvastikus diagnoositud pahaloomuliste kasvajate kohta, et epidemioloogiliste näitajate

abil iseloomustada võimalikult täpselt vähi esinemist rahvastikus. Lisaks on vähiregistri

andmete põhjal tehtavate uuringute alusel võimalik välja töötada uusi vähiravimeetodeid.

Eelnõu § 24 lõikes 2 sätestatakse tervishoiuteenuse osutaja ja riikliku ekspertiisiasutuse

kohtuarstliku eksperdi kohustus edastada andmed vähiregistrile. Vähijuhte nii elupuhuselt kui

102 Nt on järjest paremad andmetöötlustehnoloogiad ja erinevad avaandmete töötlusviisid võimelised töötlema ja ühildama erinevaid andmeid

ning tuletama ka esmapilgul isikustamata näivatest andmetest teatud seoseid ja mustreid. Viimased võivad viia selleni, et ollakse võimelised

tegema järeldusi ka lähedaste isikute kohta. Seetõttu tuleb järjest enam kaaluda privaatsust puudutavate normide väljatöötamisel seda, et andmete kättesaadavus ka peale andmesubjekti kui andmete algallika surma võib riivata siiski kellegi teise eraelu. Suurandmed ja mitme

andmekogu pseudonüümitud andmed võivad ühildamisel viia samuti teatud mustriteni, mis näiteks eraldi andmestikena otseselt isikule algselt

isegi ei viita. Seetõttu on nimetatud muudatus oluline ja põhimõtteline, et isikute eraelu kaitsta, ning võimaldab arvestada juba eos võimalikke innovaatilisi lahendusi tulevikus. 103 Vt nt TTKS § 593 lõige 7, mis sätestab, et andmeid väljastatakse tervise infosüsteemist .. kui tervise infosüsteemist andmete väljastamine

või edastamine on seaduses sätestatud.

79

ka pärast surma diagnoosival ja vähihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku

ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on kohustus esitada andmed vähiregistrile.

Eelnõu § 24 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida vähiregistrisse esitatakse ja

mida register kogub. Vähiregister on rahvusvahelise vähiseire osa (ülemaailmsed ja

üleeuroopalised statistilised andmebaasid). Vähiregister peab tagama esmaste vähijuhtude

hoolika loendamise, nende täpse klassifitseerimise ja kodeerimise, samuti täieliku jälgimise kuni

haigestunute emigreerumise või surmani vastavalt WHO, Rahvusvahelise Vähiuurimiskeskuse

(IARC) ja Rahvusvahelise Vähiregistrite Assotsiatsiooni (IACR) juhistele. Rahvusvaheliselt on

tõestatud, et efektiivse ennetus-, diagnostika- ja ravistrateegiaga on võimalik vähendada

haigestumust ning parandada haigete elumust ja elukvaliteeti. Mida kvaliteetsemad on

meditsiinilistesse registritesse kogutavad andmed, seda paremat haigestumuse prognoosi ja

kvaliteetsemat ravi on võimalik korraldada.

Võrreldes kehtiva redaktsiooniga ei ole andmekoosseisus sisulisi muudatusi tehtud.

Andmekoosseisus nimetatud andmeid kogutakse registri eesmärkide täitmiseks, sealhulgas

rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks (nt statistilise teabe edastus jms).

Vähiregister, tuberkuloosiregister ja raseduse infosüsteem on rahvastikupõhised registrid ja

nende kogutud andmed hõlmavad kõiki Eestis haigestunud (sündinud, surnud) isikuid olenemata

ravikindlustuse või kodakondsuse olemasolust.

Lisaks isiku üldandmetele töödeldakse vähiregistris vähihaige terviseandmeid, surmaandmeid

ja andmete esitaja andmeid. Need on vajalikud registri eesmärkide täitmiseks. Täpsemalt on

andmete kogumise vajadusi kirjeldatud ka registri põhimääruse menetlemisel koostatud

seletuskirjas.104

Eelnõu § 24 lõikes 4 sätestatakse, et vähiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja

alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule. Ka siin ei ole seniseid põhimõtteid

egasisu muudetud.

Kvaliteetsete andmete olemasolu eelduseks on andmekvaliteedi pidev monitooring ja andmete

täpsustamine vastavalt rahvusvahelistele registreerimisreeglitele ja nende muutustele. Seda on

vaja teha kogu registreerimisperioodi jooksul, et tagada andmete võrreldavus ajas ja teiste

riikidega. Eesti rahva tervise ja haigestumise pikaajaliseks jälgimiseks, teadusuuringute

tegemiseks ja tervisepoliitika kujundamiseks on vajalikud isikustatud andmed, mis muu hulgas

võimaldavad linkida andmeid teiste andmekogudega ja kontrollida neid alusdokumentidest.

Rahvastiku tervisepoliitika rakenduslike tegevussuundade elluviimisel tuleb ressursside

efektiivsel ja läbipaistval kasutamisel lähtuda tõenduspõhistest teadmistest. Analüüsid ja

mustrite jälgimine määravad kindlaks tõhusamad ja ka kuluefektiivsemad lähenemisviisid

tervise kaitsel.

Eelnõu § 24 lõikes 5 sätestatakse vähiregistri vastutava töötlejana TAI. Ka siin ei ole võrreldes

kehtiva regulatsiooniga muudatusi tehtud.

104 Vähiregistri põhimääruse menetluskäik: http://eelnoud.valitsus.ee/main#qo0XSt8O

80

Eelnõu § 24 lõikes 6 sätestatakse alus vähiregistri põhimääruse kehtestamiseks. Määruse

kavand on esitatud käesoleva seletuskirja lisas.

Eelnõu §-s 25 sätestatakse vähi sõeluuringute registri pidamise eesmärk ning andmete

kogumise ja esitamisega seotud kohustused.

Vähi sõeluuringute register (VSR) on rahvastikupõhine riiklik register, mille vastutav töötleja

on TAI ja millele esitavad tervise infosüsteemi (edaspidi TIS) vahendusel andmeid kõik

uuringuid tegevad tervishoiuteenuse osutajad, kellel on sõlmitud vastaval aastal Tervisekassaga

sõeluuringuprogrammis osalemise teenuse osutamise leping. VSR on digitaalne register,

millesse andmete esitamine käib TIS-i vahendusel ja mis suhtleb teiste riiklike andmekogudega

(rahvastikuregister, surmapõhjuste register ja vähiregister) X-tee andmevahetuskihi kaudu.

Tervisekassa ravikindlustuse andmekoguga toimub andmevahetus krüpteeritud kujul, meili teel.

Sõeluuring on meetod teatud tüüpi haiguse avastamiseks inimestel, kes ise ei ole (selle haiguse

kaebuste ega sümptomitega) arsti poole pöördunud. Seega kutsutakse sõeluuringus osalema

teatud sihtrühm rahvastikust, sõltumata nende inimeste kliinilistest sümptomitest. Tavaliselt

kutsutakse osalema sõeluuringus uuritava haiguse riskigrupp. Vähi sõeluuringute eesmärk on

vähi ennetamine ja varajane avastamine. Mida varem vähk avastatakse, seda paremad

võimalused on selle raviks.

Eelnõu § 25 lõikes 1 sätestatakse VSR-i pidamise eesmärk. VSR on andmekogu, mida peetakse

vähi sõeluuringute korraldamiseks, sõeluuringutega seotud uuringute ja sõeluuringujärgse ravi

andmete analüüsimiseks, vähi varajaseks avastamiseks, sõeluuringute kvaliteedi ja tõhususe

hindamiseks, samuti tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö,

sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks. VSR-i abil on võimalik koguda

tõenduspõhist infot vähiennetuse ja varajase avastamise strateegiate planeerimiseks ja

elluviimiseks Eestis.

Vajalikud andmed ei puuduta pelgalt uuringute tulemusi või inimese edasist terviseseisundit,

vaid ka teavet selle kohta, kui palju kutsututest jääb programmist välja, missuguseid

lisauuringuid programmi käigus tehakse, kuidas ravitakse avastatud vähieelseid seisundeid ja

pahaloomulisi kasvajaid ning milline on varajase avastamise ja ravi mõju elukvaliteedile ja

elumusele. Nimetatud info olemasolul on riigil võimalik rakendada vähiravi ressursse

otstarbekamalt, suunata ennetustegevust ja võtta vastu argumenteeritud otsused protsessi

muutmiseks, kui ilmnevad asjaolud, mis võimaldavad sõeluuringu hõlmatust suurendada või

parandada selle kvaliteeti. Lisaks on VSR-i üheks ülesandeks hõlbustada ja kaasajastada kutsete

edastamise protsessi.

Eelnõu § 25 lõike 2 alusel on tervishoiuteenuse osutajatel kohustus esitada TIS-i vahendusel

andmeid VSR-i. Register põhineb suuresti TIS-i esitatud andmetel ja tegemist ei ole uue

kohustusega võrreldes kehtiva korraga. VSR-i jõuavad andmed tervishoiuteenuse osutajatelt,

kellel on Tervisekassaga sõlmitud leping sõeluuringute tegemiseks ja kes teevad vastaval aastal

sõeluuringu sihtrühma kuuluvatele inimestele esmased uuringud, samuti tervishoiuteenuse

osutajad, kes avastatud patoloogia korral teevad lisauuringuid ja patsiente ravivad.

81

Sõeluuringute puhul on oluline, et võetaks arvesse ka neid uuringuid ja analüüse, mis tehakse

sõeluuringuprogrammi kuuluvatele inimestele programmiväliselt.

Kindlustatud isikute vajaduse teenuse järele ja teenuse kättesaadavuse hindamisel lähtub

Tervisekassaõigusaktidest, ravikindlustuse andmekogu ning epidemioloogilistest,

demograafilistest ja statistilistest andmetest, samuti erialaseltside hinnangutest, mis omavad

tähtsust teenuse vajaduse ja kättesaadavuse väljaselgitamisel.

Tervisekassa hindab tervishoiuteenuse rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle

otsustamisel kindlustatud isikute vajadust teenuse järele, teenuse kättesaadavust, teenuse

osutamise kvaliteeti ja tingimusi, teenuse hinda, riigi tervishoiupoliitika arengusuundi,

varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohast täitmist

tervishoiuteenuse osutaja poolt ning ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide

nõuetekohast täitmist tervishoiuteenuse osutaja poolt.

Eelnõu § 25 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida register kogub. Siin sisu ei

muutu.

VSR-i kogutakse andmeid, mis on vastavuses Euroopa Liidu kvaliteedinõuetega

sõeluuringuregistri andmekoosseisudele ja mille on heaks kiitnud Euroopa Komisjoni juures

tegutsev sõeluuringute eksperdigrupp. Registri andmeid ei kasutata aktiivses ravitöös ehk

raviarstidel ei ole juurdepääsu registri andmetele.

Andmed võimaldavad sõeluuringute kvaliteediindikaatorite rahvusvahelist võrdlust.

Indikaatoriteks on näiteks sõeluuringule kutsutute arv sihtrahvastikus (vanuserühmade kaupa),

sõeluuringutega hõlmatuse osakaal sihtrahvastikus ja kutsutute hulgas, Pap-testi, peitveretesti ja

mammogrammiga hõlmatus vastaval ajaperioodil sihtrahvastikus sõeluuringuprogrammis ja

väljaspool seda (vanuserühmade kaupa), esmase ja lisauuringu tulemused ja tehnilistel põhjustel

korratud testide arv, histoloogilise uuringu tulemus esineva patoloogia korral, sõeluuringute

käigus avastatud vähi juhud vanuserühmade kaupa, ravi jne. Detailsem andmete koosseis on

andmeväljade kaupa esitatud registri põhimääruses.

Võrreldes kehtiva RTerSiga ei ole andmekoosseisus sisulisi muudatusi tehtud.

Lisaks isiku üldandmetele töödeldakse VSR-is sõeluuringu sihtrühma kuuluva isiku

terviseandmeid, surmaandmeid ja andmete esitaja andmeid. Need on vajalikud registri

eesmärkide täitmiseks. Täpsemalt on andmete kogumise vajadusi kirjeldatud registri

põhimääruse menetlemisel koostatud seletuskirjas.105

Eelnõu § 25 lõikes 4 sätestatakse, et VSR-is säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja

alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule (vt selgitusi seletuskirja punkti § 24

lõike 4 alt). Võrreldes kehtiva RTerSiga ei ole muudatusi tehtud.

Eelnõu § 25 lõikes 5 sätestatakse, et VSR-i vastutav töötleja on TAI. Ka see on kehtiva

seadusega võrreldes sama.

105 Vähi sõeluuringute registri põhimääruse menetluskäik: http://eelnoud.valitsus.ee/main#EGNWTyBc

82

Eelnõu § 25 lõikes 6 sätestatakse alus VSR-i põhimääruse kehtestamiseks. Määruse kavand on

esitatud käesoleva seletuskirja lisas.

Eelnõu §-s 26 sätestatakse raseduse infosüsteemi pidamise eesmärk ning andmete

kogumise ja esitamisega seotud kohustused.

Eelnõu § 26 lõikes 1 sätestatakse raseduse infosüsteemi pidamise eesmärk. Raseduse

infosüsteem kuulub riigi infosüsteemi ning seda peetakse raseduse kulgemise, katkemise ja

katkestamise ning ema ja vastsündinu haigestumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste

korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning

statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

Eelnõu § 26 lõikes 2 sätestatakse, kes on kohustatud esitama andmeid raseduse infosüsteemi.

Eelnõu § 26 lõikes 3 sätestatakse üldistatult selliste andmete loetelu, mida raseduse

infosüsteemis töödeldakse. Raseduse infosüsteemi põhimääruses esitatakse kogutavate andmete

koosseisud täpsemalt. Võrreldes kehtiva RTerSiga ei ole andmekoosseisus sisulisi muudatusi

tehtud.

Eelnõu § 26 lõikes 4 sätestatakse, et raseduse infosüsteemi andmeid säilitatakse tähtajatult.

Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt raseduse infosüsteemi põhimääruses sätestatule.

Võrreldes kehtiva korraga siin sisu ei muutu.

Eelnõu § 26 lõikes 5 sätestatakse raseduse infosüsteemi vastutava töötlejana TAI. Ka see on

võrreldes kehtiva õigusega sama.

Eelnõu § 26 lõikes 6 sätestatakse alus raseduse infosüsteemi põhimääruse kehtestamiseks.

Rakendusakti kavand on lisatud seletuskirja.

Eelnõu §-s 27 sätestatakse müokardiinfarktiregistri pidamise eesmärk ja andmete

kogumise ja esitamisega seotud kohustused.

Eelnõu § 27 lõikes 1 sätestatakse müokardiinfarktiregistri eesmärk. Müokardiinfarktiregister on

andmekogu, mida peetakse müokardiinfarkti haigestumuse ja müokardiinfarktihaigete elumuse

analüüsimiseks, tervishoiuteenuse korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks,

diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas

epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

Eelnõu § 27 lõikes 2 sätestatakse, et müokardiinfarktijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma

diagnoosival ja müokardiinfarktihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal on kohustus esitada

andmeid müokardiinfarktiregistrile. See tagab ülevaate ägeda müokardinfarkti juhtudest, annab

võimaluse analüüsida haigestumust ja jälgida ravikvaliteeti ning korraldada tõhusalt

tervishoiuteenuse osutamist.

83

Eelnõu § 27 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida müokardiinfarktiregistrile

esitatakse ja mida register kogub. Võrreldes kehtiva RTerS-iga ei ole andmekoosseisus sisulisi

muudatusi tehtud.

Lisaks isiku üldandmetele töödeldakse müokardiinfarktiregistris müokardiinfarktihaige

terviseandmeid, surmaandmeid ja andmete esitaja andmeid. Need on vajalikud registri

eesmärkide täitmiseks. Täpsemalt on andmete kogumise vajadusi kirjeldatud registri asutamise

ja pidamise põhimääruse menetlemisel koostatud seletuskirjas.106

Eelnõu § 27 lõikes 4 sätestatakse, et müokardiinfarktiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult.

Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt müokardiinfarktiregistri põhimääruses sätestatule.

Siin sisu ei muutu.

Eelnõu § 27 lõikes 5 sätestatakse müokardiinfarktiregistri vastutava töötlejana SoM. Võrreldes

kehtiva korraga muudatusi tehtud ei ole.

Eelnõu § 27 lõikes 6 sätestatakse alus müokardiinfarktiregistri põhimääruse kehtestamiseks.

Määruse kavand on esitatud käesoleva seletuskirja lisas.

Eelnõu §-s 28 sätestatakse tuberkuloosiregistri pidamise eesmärk ning andmete

kogumise ja esitamisega seotud kohustused.

Tuberkuloosiregistrisse kogutakse andmeid tuberkuloosijuhtude registreerimiseks.

Tuberkuloosiregistrisse kogutakse kõik (nii elupuhuselt kui surma järel) diagnoositud

tuberkuloosijuhud. Andmekogusse kogutud andmete põhjal analüüsitakse tuberkuloosijuhtude

ravi kulgemist ja tõhusust. Lisaks riigisisesele analüüsile on Eestil kohustus andmeid edastada

rahvusvahelistele organisatsioonidele, kuna Eesti tuberkuloosihaigestumust jälgivad ka WHO

ja ECDC (Euroopa haiguste ennetamise ja kontrolli keskus), sest tuberkuloos on õhu teel leviv

eriti ohtlik nakkushaigus vastavalt NETS-ile ning nakkusohust teatamine on reguleeritud selle

alusel Eestis ja rahvusvaheliselt ELi direktiividega.

Eelnõu § 28 lõikes 1 sätestatakse tuberkuloosiregistri eesmärk. Tuberkuloosiregister on

andmekogu, mida peetakse tuberkuloosijuhtude registreerimiseks, tuberkuloosi ennetamiseks,

tuberkuloosihaigestumuse, tuberkuloosi levimuse ja tuberkuloosihaigete elumuse

analüüsimiseks, tervishoiuteenuste ja tuberkuloositõrje korraldamiseks, tervisepoliitika

väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku

uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

Eelnõu § 28 lõikes 2 sätestatakse, et tuberkuloosijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma

diagnoosival ja tuberkuloosihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku

ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on kohustus esitada andmeid tuberkuloosiregistrile.

106 Müokardiinfarktiregistri asutamise ja pidamise põhimääruse menetluskäik: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b5f320d3-736d-

461b-8ba2-36bceeaaeff3#gUlOB0Qn

84

Eelnõu § 28 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida tuberkuloosiregistrile

esitatakse ja mida register kogub. Võrreldes kehtiva RTerSiga ei ole andmekoosseisus sisulisi

muudatusi tehtud.

Lisaks isiku üldandmetele töödeldakse tuberkuloosiregistris tuberkuloosihaige tervise- ja

surmaandmeid ja andmete esitaja andmeid. Need on vajalikud registri eesmärkide täitmiseks.

Täpsemalt on andmete kogumise vajadusi kirjeldatud registri põhimääruse menetlemisel

koostatud seletuskirjas.107

Eelnõu § 28 lõikes 4 sätestatakse, et tuberkuloosiregistri andmeid säilitatakse tähtajatult.

Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt müokardiinfarktiregistri põhimääruses sätestatule.

Võrreldes kehtiva seadusega siin muudatusi tehtud ei ole.

Eelnõu § 28 lõikes 5 sätestatakse tuberkuloosiregistri vastutava töötlejana TAI. Võrreldes

kehtiva seadusega siin muudatusi tehtud ei ole.

Eelnõu § 28 lõikes 6 sätestatakse alus tuberkuloosiregistri põhimääruse kehtestamiseks.

Määruse kavand on esitatud käesoleva seletuskirja lisas.

Eelnõu §-s 29 sätestatakse vee terviseohutuse infosüsteemi pidamise eesmärk ning

andmete kogumise ja esitamisega seotud kohustused.

Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv 2000/60/EÜ, suplusvee direktiiv 2006/7/EÜ ja

joogivee direktiiv 2020/2184/EL panevad liikmesriikidele kohustuse vee ohutuse ja kvaliteediga

seotud andmete kogumiseks, analüüsimiseks ja avalikustamiseks. Lisaks direktiivide nõuetele

tuleneb andmete avalikustamise kohustus keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjades

otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonist (Århusi

konventsioon).

Eelnõu § 29 lõikes 1 sätestatakse vee terviseohutuse infosüsteemi pidamise eesmärk. Vee

terviseohutuse infosüsteemi peetakse joogi-, suplus- ja basseinivee, loodusliku mineraalvee ja

allikavee kvaliteedi kohta andmete kogumiseks, terviseohutuse analüüsiks, statistika ja

teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

Eelnõu § 29 lõikes 2 sätestatakse joogivee käitleja, loodusliku mineraalvee või allikavee käitleja

ning supluskoha ja ujula valdaja kohustus esitada andmed vee terviseohutuse infosüsteemi või

edastada andmed Terviseameti kaudu.

Eelnõu § 29 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida vee terviseohutuse

infosüsteem kogub. Võrreldes kehtiva seadusega ei ole andmekoosseisus sisulisi muudatusi

tehtud. Täpsemalt on andmete kogumise vajadusi kirjeldatud infosüsteemi asutamise ja

pidamise põhimääruse menetlemisel koostatud seletuskirjas.108

107 Tuberkuloosiregistri põhimääruse menetluskäik: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b0d952a3-d9be-41b7-91c9- 8148e6d9b261#T6XM5ilQ 108 Vee terviseohutuse infosüsteemi asutamise ja infosüsteemi pidamise põhimääruse menetluskäik:

http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e84abe90-1149-475a-a035-a2b4fff65cda#7WuStqOd

85

Eelnõu § 29 lõikes 4 sätestatakse vee terviseohutuse infosüsteemi vastutava töötlejana

Terviseamet nagu on ka kehtivas RTerS-is. Vastutav töötleja määratakse lähtuvalt sellest, kelle

ülesannete täitmiseks andmekogu peamiselt on loodud. Andmekogu vastutavaks töötlejaks on

Terviseamet, kes on selle andmekogu ainus andmete töötleja.

Eelnõu § 29 lõikes 5 sätestatakse alus vee terviseohutuse infosüsteemi põhimääruse

kehtestamiseks. Määruse kavand on esitatud käesoleva seletuskirja lisas.

Eelnõu 5. peatükis ja §-s 30 sätestatakse rahvatervishoiu meetmete rahastamise alused.

Rahvatervishoiu valdkonna rahastamine võrreldes kehtiva RTerS-iga praktikas ei muutu. Küll

aga sätestatakse selge alus KOV-i üksuste ühiste ülesannete täitmise rahastamiseks

riigieelarvest, mida praegu üheski õigusaktis ei ole, kuid mis maavalitsuste kadumisega

praktikaks sai.

Võrreldes kehtiva seadusega kaotatakse ebavajalikud teisi õigusakte dubleerivad rahastamise

sätted. Kehtivas RTerS-is on sätestatud tervisekaitse, tervise edendamise ja haiguste ennetamise

finantseerimise võimalus ravikindlustuse eelarvest. Praeguseks kehtib ravikindlustuse seadus,

mis reguleerib terviklikult ravikindlustuse süsteemi ning antud vahendite kasutamisega

seonduvad küsimused. Seega puudub vajadus seda reguleerida RTerS-is. Samuti ei reguleerita

enam avalik-õiguslike ja eraõiguslike juriidiliste isikute ega füüsiliste isikute kohustust enda

tegevusega ja RTerS-ist tulenevate kohustustega seotud kulud ise katta, sest selline nõue ei vaja

reguleerimist. Õigusaktidega kooskõlas olemisega seotud kulud tuleb ettevõtjatel ja füüsilistel

isikutel alati ise kanda.

Eelnõu § 30 lõikes 1 sätestatakse RTerS-is sätestatud riiklike rahvatervishoiu meetmete

riigieelarvest rahastamise kohustus. RTerS sätestab kõigi ministeeriumide vastutuse viia oma

valitsemisalas ellu rahvatervishoiu meetmeid. Rahvatervishoiu meetmed, sealhulgas

keskkonnatervishoiu ja tervisedenduse meetmed, on sätestatud eelnõu §-des 5, 6 ja 7. Riiklikeks

rahvatervishoiu meetmeteks saab seega pidada kõigi ministeeriumide oma valitsemisalast ja

pädevusest tulenevaid ülesandeid, mis kuuluvad rahvatervishoiu valdkonda. Kõik

ministeeriumid ja nende haldusala asutused tegutsevad oma põhimääruse ja Vabariigi Valitsuse

seaduse kohaselt, millega on ministeeriumide pädevus sätestatud ning käesoleva eelnõuga

pädevuse piire ei muudeta. Täpsemalt reguleerib riigieelarveliste vahendite kasutamise

tingimusi ja korda riigieelarve seadus.

Käesolevas eelnõus on oluline sätestada riiklike rahvatervishoiu meetmete rahastamine

riigieelarvest, kuna seaduse eesmärk on reguleerida terviklikult rahvatervishoiu korraldus.

Rahastamine on üks oluline korralduse komponent. Rahastamisallikate sätestamist RTerS-is kui

rahvatervishoiu valdkonna üldseaduses on soovitanud ka WHO, et tagada valdkonna

rahastamise jätkusuutlikkus.

Ka kehtivas RTerS-is on sätestatud, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise

edendamisega seotud riiklikke programme finantseeritakse riigieelarvest. Mõisted on küll

käesoleva eelnõuga mõnevõrra muutunud, kuid sisuliselt on tegemist samasisulise sättega.

86

Eelnõu § 30 lõikes 2 sätestatakse RTerS § 13 lõikes 1 sätestatud KOV-i üksuste ühiste

ülesannete täitmise riigieelarvest rahastamise kohustus. See on vajalik, kuna on vaja tagada

viidatud ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid. Nimetatud lõikes sätestatud KOV-ide ühised

ülesanded anti KOV-idele seoses maavalitsuste likvideerimisega ning eelarvevahendid nende

ülesannete täitmiseks kantakse ülesannete täitmise eest vastutavaks määratud asutusele

Rahandusministeeriumi kaudu rahandusministri käskkirja alusel.

Eelnõu § 30 lõikes 3 sätestatakse õigus rahastada KOV-i üksuste RTerS § 13 lõikes 2 sätestatud

ülesannete täitmist osaliselt riigieelarvest. Ka kehtivas RTerS-is on sätestatud õigus rahastada

KOV-i üksuste rahvatervishoiu tegevusi riigieelarvest. Kuna tegemist on KOV-i ülesandega,

pole seda võimalik täielikult riigieelarvest rahastada.

KOV-idel on oluline roll rahvastiku tervise parandamisel ning ebasoovitavate tervisemõjude

ennetamisel ja vähendamisel. Kuigi üldiselt peab KOV-i üksus oma seadusest tulenevaid

ülesandeid täitma oma eelarvevahenditest, peab siiski olema õiguslik alus anda KOV-i üksustele

rahvatervishoiu tegevuste elluviimise rahastamisel täiendavaid ressursse. Seda seetõttu, et

rahvatervishoiu valdkonnas ei ole aktsepteeritav olukord, kus KOV-i üksusel ei ole piisavalt

vahendeid, et mõnda rahvatervishoiu kontekstis hädavajalikku tegevust ellu viia.

Kuna rahvastiku tervist võivad mõjutada väga eriilmelised faktorid, mille avaldumise üle ei

pruugi KOV-i üksustel endal olla mõjuvõimu, võib tekkida olukordi, kus on vajalik riigieelarvest

KOV-idele eraldada täiendavaid vahendeid rahvatervishoiu meetmete elluviimiseks, näiteks

mõne suuremahulise tervisemõju hinnangu tellimiseks või mõne olulise terviseriski

eemaldamiseks (nakkushaiguse puhangust, töötusest või mõnest muust tervisemõjurist tingitud

terviserisk).

Eelnõu 6. peatükis sätestatakse järelevalve tegemise alused.

Võrreldes kehtiva RTerS-iga on ajakohastatud järelevalvega seonduvaid sätteid. Riiklikku ja

haldusjärelevalvet RTerS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise ja

terviseohutuse üle teeb Terviseamet. Võrreldes kehtiva RTerS-iga on teatud määral muutunud

nõuded, mille täitmise üle peab Terviseamet riiklikku ja haldusjärelevalvet tegema. Muudatusi

on kirjeldatud alljärgnevalt sisuparagrahvide juures.

Kehtivas RTerS-is on sätestatud sunniraha ülemmäärana 640 eurot. Eelnõu kohaselt enam

RTerS-is sunniraha ülemmäära ei kehtestata. Sellega seoses muutub ettekirjutuse täitmata

jätmise korral sunniraha ülemmääraks senise 640 euro asemel korrakaitseseaduses sätestatud

9600 eurot. Sunniraha peab olema piisavalt suur, et see omaks rikkumise tegijale motiveerivat

mõju. 640 eurot on praeguseks liiga väike summa, et see juriidilisele isikule motiveerivalt

mõjuda saaks. Haldussunnimeetmed peavad aga olema tõhusad.

Võrreldes kehtiva RTerS-iga on uus Terviseameti kohustus teha riiklikku ja haldusjärelevalvet

eelnõu §-s 15 sätestatud tervishoiuteenuse osutajate teavitamiskohustuse täitmise üle.

Terviseamet teeb riiklikku ja haldusjärelevalvet iluteenuse osutajatele sätestatud nõuete täitmise

üle ka kehtiva RTerS-i alusel kehtestatud määruse alusel. Iluteenuste ring küll eelnõuga ja ilu-

ja isikuteenuste määrusega täpsustub, kuid sisuliselt teeb Terviseamet juba praegu nende

teenuste üle järelevalvet, kuna siiani on need teenused kehtivas iluteenuste määruses olnud

87

käsitatavad kosmeetikateenustena. Võrreldes kehtiva RTerS-iga lisandub alaealistele

tätoveerimis- ja solaariumiteenuse osutamise keeld ning keelatakse ka osutada

tätoveerimisteenust, mille puhul tätoveerimistint süstitakse või sisestatakse silmamuna sisse.

Nende üle peab Terviseamet hakkama tegema riiklikku järelevalvet.

Kehtiva RTerS-i alusel ei ole Terviseametil sõnaselgelt sätestatud haldusjärelevalve tegemise

õigust, kuid see vajadus võib olla, kuivõrd teatud RTerS-is sätestatud nõuded võivad olla

täitmiseks haldusorganile või seotud haldusülesande täitmisega.

Korrakaitseseadust ei rakendata ühe haldusorgani poolt teise haldusorgani tegevuse

õiguspärasuse ja otstarbekuse üle järelevalve tegemisel ega ühe haldusekandja poolt teise

haldusekandja haldusülesande täitmise õiguspärasuse ja otstarbekuse üle järelevalve

tegemisel.109 Selleks, et tagada Terviseameti õigus teha inimeste tervise kaitseks sätestatud

nõuetest kinnipidamise üle järelevalvet ka haldusorganite ja haldusekandjate puhul, on uues

RTerS-is see ülesanne sõnaselgelt sätestatud. Terviseamet kaalub enne järelevalvemenetluse

alustamist vastavalt nõudest ja selle täitjast, kas tegu on riikliku või haldusjärelevalvega. Sellest

oleneb ka see, kas Terviseamet kasutab riikliku järelevalve tegemisel korrakaitseseaduses

sätestatud erimeetmeid või rakendub haldusjärelevalve puhul Vabariigi Valitsuse seadus.

Eelnõu § 31. sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve tegija

Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete ning

Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktide nõuete täitmise üle teeb Terviseamet.

Eelnõu §-s 32 sätestatakse riikliku järelevalve erimeetmed, mida korrakaitseorgan

(Terviseamet) võib RTerS-is sätestatud nõuete järgimise üle riikliku järelevalve tegemisel

kohaldada.

Võrreldes kehtiva õigusega on Terviseametil eelnõu kohaselt võimalik kasutada täiendavalt ka

korrakaitseseaduse §-s 44 sätestatud meetmeid. Seega tekib Terviseametil õigus rakendada

viibimiskeeldu. See meede võib olla vajalik ohu tõrjumiseks juhtudel, kus inimestele tehakse

kättesaadavaks teatud üritustel käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud piirangute alla kuuluvaid

aineid ja segusid, taimi ja loomi ning taimseid ja loomseid saadusi (nt laatadel kärbseseene

kapslite müük vms). Sellisel juhul on Terviseametil võimalus järelevalve käigus märgatud ohu

tõrjumiseks rakendada isikule viibimiskeeldu. Lisaks on Terviseametil eelnõu kohaselt võimalik

kasutada täiendavalt ka korrakaitseseaduse §-des 52 ja 53 sätestatud meetmeid. Seega tekib

Terviseametil õigus võtta hoiule vallasasju (KorS § 52) ning hoiulevõetud vallasasju müüa ja

hävitada (KorS § 53). Need meetmed võivad olla vajalikud ohu tõrjumiseks, kuivõrd

Terviseamet teeb järelevalvet näiteks balneoloogilistes protseduurides kasutatava muda ja

kosmeetikatoodete nõuetele vastavuse üle. Terviseametil võib tekkida vajadus võtta ekspertiisi

tegemiseks hoiule objekt, mille nõuetele vastavuse üle järelevalvet tehakse. Kui Terviseamet

tuvastab, et objekt (nt kosmeetikatoode) ei vasta nõuetele ning on põhjust arvata, et toote

käitlemisega võidakse kahjustada inimeste tervist, peab Terviseametil olema õigus see vallasasi

hoiule võtta ning ka hävitada.

109 Vt KorS § 1 lg 7 ning VVS §-d 75 ja 751.

88

Eelnõu 7. peatükis sätestatakse vastutus RTerS-is sätestatud nõuete rikkumise eest.

Kehtivas RTerS-is on võimalus väärteo korras karistada vaid kosmeetikatootele, selle tootmisele

ja kättesaadavaks tegemisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Eelnõuga laiendatakse

võrreldes kehtiva RTerS-iga nõudeid, mille rikkumise eest on võimalik väärteo korras karistada.

Need nõuded on tervishoiuteenuse osutaja kohustus Terviseametit terviseohust teavitada,

nõuded ja piirangud tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise eesmärgil

pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele, keeld osutada solaariumi- ja

tätoveerimisteenust alaealisele samuti osutada tätoveerimisteenust, mille puhul tätoveerimistint

süstitakse või sisestatakse silmamuna sisse. Need nõuded on võrreldes kehtiva RTerS-iga uued,

kuid nendega ei kaasne Terviseametile olulist lisakoormust, kuna väärtegude menetlust tuleb

ette harva.

Võrreldes kehtiva õigusega on muudetud maksimaalseid karistusmäärasid juriidilistele isikutele

kosmeetikatoodetega seotud nõuete rikkumise korral. Kui kehtivas RTerS-is on selleks määraks

3200 eurot, siis eelnõu kohaselt on selleks tulevikus 50 000 eurot. Karistusmäärade sätestamisel

on lähtutud printsiibist, et karistus peaks olema piisavalt mõjus, et motiveerida isikuid hoiduma

võimalikust nõuete rikkumisest. Madal rahatrahvi ülemmäär ei pruugi tagada oluliste rikkumiste

korral üldpreventatiivsete eesmärkide saavutamist.

Eelnõu §-s 33 sätestatakse vastutus terviseohust teavitamise nõude rikkumise eest.

Tervishoiuteenuse osutajatel on ülesanne Terviseametit teavitada haigestumisest, mis on

asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või põhjustab või võib põhjustada inimeste

märkimisväärset haigestumust või suremust või mille ulatus kasvab kiiresti või võib kasvada

kiiresti. Kui tervishoiuteenuse osutaja sellisest haigestumisest teada ei anna või ei esita andmeid,

mis on haigestumuse leviku ja raskusastme jälgimiseks vajalikud, võib sellega kaasneda oluline

oht või kahju õigushüvele või olulistele ühiskondlikele huvidele – inimeste tervisele. Kuna

praktikas saabki selle kohustuse täitmata jätmine ilmsiks tekkinud ohu või kahju kaudu, on

vajalik ka võimalus tervishoiuteenuse osutajaid väärteo korras karistada.

Haldussunnimeetmetest siinkohal ei piisa, kuna olukord, millega oluline oht või kahju kaasneb,

on rikkumise tuvastamisel juba tekkinud ning teavitamiskohustuse tagantjärele täitmine ei täida

enam seaduses sätestatud ülesande eesmärki.

Maksimaalseks karistusmääraks on juriidilisele isikule 100 000 eurot, mida võib pidada

piisavaks, et see oleks motiveeriv rikkumisest hoiduma. See summa on näiteks analoogne

01.10.2019 kehtima hakanud veeseaduses sätestatud trahvimääraga, mis on ette nähtud mereala

keskkonnaseisundit ohustavast tegevusest ja olukorrast teatamata jätmise eest.

Üldjuhul on menetleja kohustatud menetlust alustama, kui ei esine menetlust välistavaid

asjaolusid. Erandina sellest põhimõttest kehtestab väärteomenetluse seadustiku § 31 menetleja

õiguse ise otsustada, kas karistusmenetluse alustamine on toimepandud väärteo asjaolusid

arvesse võttes põhjendatud, vajalik ja mõistlik. See tähendab, et iga konkreetse juhtumi puhul

tuleb hinnata, kas riigi ressursside kulutamine vähetähtsa väärteo menetlemisele on

põhjendatud.

Menetlejal on kaalutlusõigus menetluse alustamise otsustamiseks, kuid menetluse alustamisest

loobumiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

89

1) tegemist peab olema vähetähtsa väärteoga ja

2) menetleja veendumuse kohaselt piisab isiku suulisest hoiatamisest või

3) väärteo toime pannud isiku väljaselgitamine on ebatõenäoline või

4) väärteomenetluse läbiviimine oleks teo asjaolusid arvestades ebamõistlikult kulukas.

Samas ei ole väärtegu vähetähtis, kui teo toimepanemisega on tekitatud kahju või kui

väärteoteates on osutatud tekitatud kahjule. Menetleja võib kahju määrata hinnanguliselt.

Väärtegu ei ole vähetähtis, kui on tekitatud reaalselt nähtav või tajutav kahju, sealhulgas

füüsiline kahju (nt kehavigastused, inimeste haigestumine jne).

Eelnõu §-s 34 sätestatakse vastutus tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise

eesmärgil pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele kehtestatud piirangute ja nõuete

rikkumise eest. Eelnõuga kehtestatakse §-s 15 sätestatud piirangute või nõuete rikkumise eest

trahvimääraks kuni 200 trahviühikut füüsilisele isikule ja kuni 80 000 eurot juriidilisele isikule.

Trahvimäärade seadmisel on arvestatud, et kõigi kehtestatud piirangute ja nõuete eiramine võib

põhjustada suurt kahju inimese tervisele ja raskematel juhtudel ka inimese surma. Karistus

sellise eksimuse puhul peab olema proportsionaalne, tõhus ja hoiatav. Eelnõuga sätestatavat

maksimaalset karistusmäära (80 000 eurot) võib pidada piisavaks, et see motiveeriks

rikkumisest hoiduma ja rikkumist lõpetama. Karistusmäärade arvestamisel on võetud ka

arvesse, et füüsilise isiku poolt tekitatav kahju on proportsionaalselt sarnase mõjuga kui

terviseohust teavitamise nõude rikkumine. Seega on füüsilisele isikule määratav trahv ka

sarnane terviseohust teavitamise nõude rikkumisel määratava trahviga. Ettevõttepoolse nõude

rikkumisel on hinnatud, et terviseohust teavitamise nõue (nt haigla poolt) võib põhjustada

suuremat tervisekahju kui tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise eesmärgil

pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele kehtestatud piirangute ja nõuete rikkumise

korral. Seega on siin ettevõtetele määratav trahv väiksem, kuid siiski piisavalt suur, et see oleks

proportsionaalne, tõhus ja hoiatav ning motiveeriks edaspidisest rikkumisest hoiduma.

Haldussunnimeetmetest siin ei piisa, kuna olukord millega oluline oht või kahju kaasneb, on

rikkumise tuvastamisel juba tekkinud ning inimeste elu ja tervis on juba ohtu pandud. Näiteks

on inimesi juba kutsutud üles tervist ja elukeskkonda kahjustavale tegevusele või tehtud

inimesele kättesaadavaks või osutatud teenust mürgiste taimede või loomade, taimsete või-

loomsete saaduste või ohtlike kemikaalidega. Seega on õigustatud väärteo korras karistamine.

Eelnõu §-s 35 sätestatakse vastutus kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks

tegemisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Kehtivas RTerS-is on nende nõuete rikkumise eest

võimalik karistuseks määrata kuni 3200-eurone rahatrahv. Karistusmäär kehtib aastast 2013.

Praegu lubab karistusseadustiku § 47 kohaldada juriidilisele isikule rahatrahvi kuni 400 000

eurot. Eelnõuga sätestatakse kosmeetikatoodetega seotud nõuete rikkumise eest ette nähtud

trahvimääradeks kuni 200 trahviühikut füüsilisele ja kuni 50 000 eurot juriidilisele isikule.

Muudatus on vajalik trahvimäärade tõsiseltvõetavuse tagamiseks. Kosmeetikatoodetele, nende

tootmisele ja kättesaadavaks tegemisele sätestatud nõuded on seotud EL-i määrusega, mis näeb

ette, et nimetatud nõuete rikkumise eest peavad olema ette nähtud tõhusad karistusmeetmed.

Vastavalt EL-i määruse 1223/2009 artiklile 37 peavad liikmesriigid kehtestama eeskirjad

määruse sätete rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ja võtma kõik vajalikud meetmed

nende rakendamise tagamiseks. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja

hoiatavad. Karistuse kohaldamise üheks põhimõtteks on, et rikkumine ei tohi ennast ära tasuda.

90

Olukorras, kus kosmeetikatoote turule laskmise tulud võivad ulatuda sadadesse tuhandetesse

eurodesse ja juriidilisele isikule on võimalik nõuete rikkumise eest määrata vaid kuni 3200 euro

suurune rahatrahv, ei avalda karistus mõju ega ole preventiivse iseloomuga. Eelnõuga

sätestatavat maksimaalset karistusmäära (50 000 eurot) võib pidada piisavaks, et see oleks

motiveeriv rikkumisest hoiduma. Trahvimäär on mõnevõrra kõrgem näiteks võrreldes toote

nõuetele vastavuse seaduse alusel kehtestatud toote turule laskmise ja turul kättesaadavaks

tegemise tingimuste rikkumise ning toote ohtudest teavitamata jätmise, samuti vastavusmärgise

väärkasutamise trahvisummaga, milleks on 32 000 eurot, kuid kuna antud juhul on nõuete

eiramise korral oht tekitada inimestele pöördumatuid tervisekahjustusi, on kõrgem trahvimäär

asjakohane.

Kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks tegemisele kehtestatud nõuete rikkumise

korral on vaja võimalust nõudeid rikkuv isik vastutusele võtta, kuna nimetatud rikkumise korral

võib sellega kaasneda oluline oht või kahju õigushüvele või olulistele ühiskondlikele huvidele

– inimeste tervisele. Näiteks RTerS § 18 lõikes 2 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumise

korral saabki selle kohustuse täitmata jätmine ilmsiks tekkinud ohu või kahju kaudu (ettevõtja

ei ole teavitanud kosmeetikatoote kasutamisel ilmnenud tõsisest soovimatust mõjust, mis võib

ohtu seada paljude tarbijate tervise). Haldussunnimeetmetest siinkohal ei piisa, kuna olukord,

millega oluline oht või kahju kaasneb, on rikkumise tuvastamisel juba tekkinud ning

teavitamiskohustuse tagantjärele täitmine ei täida enam seaduses sätestatud ülesande eesmärki.

Analoogne kahju võib tekkida juhul, kui ettevõtja on hambavalgendustooteid müünud isikutele,

kellele seda poleks tohtinud teha (ehk rikutud on RTerS § 18 lõiget 4) ning seeläbi on ohtu

pandud neid hambavalgendustooteid kasutavate isikute tervis. Ka sellise käitumise saab

tuvastada alles siis, kui reaalne oht või kahju on juba tekitatud, ning seepärast on õigustatud ka

väärteo korras karistamine.

Kui tegemist on näiteks olukorraga, kus inimene on asetatud ja jäetud tema tervist raskelt

kahjustada võivasse olukorda (nt on teadlikult müüdud kosmeetikatooteid, mis ei vasta nõuetele

ning mille kasutamise tagajärjel võib inimesele tekkida raske tervisekahjustus), on tegemist

kuriteokoosseisuga ning siis kohaldatakse karistusseadustikku.

Eelnõu §-s 36 sätestatakse vastutus iluteenustele sätestatud nõuete rikkumise eest, täpsemalt

alaealisele isikule solaariumi- või tätoveerimisteenuse osutamise eest ning osutades

tätoveerimisteenust, mille puhul tätoveerimistint süstitakse või sisestatakse silmamuna sisse.

Nimetatud rikkumise eest väärteo korras karistamine on vajalik, kuna haldussunnimeetmete

rakendamine ei ole sellise rikkumise korral asjakohane – rikkumine on piirangu järgimata

jätmisega juba korda saadetud ning kahju tehtud. Haldussundi saab kohaldada selliste

rikkumiste korral, mille puhul on võimalik ettevõtte tegevus teatud aja jooksul nõuetega

vastavusse viia ning nõuete rikkumise tõttu pole veel kahju tekkinud.

Trahvimäärade sätestamisel on arvestatud sihtrühmaga, kellele neid potentsiaalselt määratakse

ja nõuete eiramise potentsiaalsete tagajärgedega. 200 trahviühikut füüsilisele isikule ja 80 000

eurot on juriidilisele isikule piisavalt suur summa, et motiveerida teenuseosutajaid

õiguskuulekalt käituma. Kuna tätoveerimisega ja solaariumis päevitamisega kaasnevad noortele

olulised terviseriskid (vt selgitusi sisupeatüki selgituste juures), peab olema võimalus

teenuseosutajaid nõuete rikkumise eest karistada. Tegemist on maksimaalse trahvimääraga ning

91

trahvi määramisel lähtutakse konkreetsest olukorrast ja tegevuse raskusastmest (ühekordne või

pidev rikkumine jne).

Eelnõu §-s 37 reguleeritakse väärtegude kohtuvälise menetlusega seonduvat.

Eelnõu § 37 lõikes 1 sätestatakse, et RTerS §-des 33-36 sätestatud väärtegude kohtuväline

menetleja on Terviseamet.

Eelnõu § 37 lõikes 2 sätestatakse kohtu õigus kohaldada RTerS §-s 35 sätestatud väärteo

toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme konfiskeerimist vastavalt

karistusseadustiku §-le 83. Samasugune säte on ka kehtivas RTerS-is .

Eelnõu 8. peatükis esitatakse seaduse rakendussätted.

Eelnõu 8. peatüki 1. jaos muudetakse teisi seadusi ning tunnistatakse kehtiv RTerS

kehtetuks.

Üks läbivaid muudatusi rakendussätetes on uue RTerS-i eelnõuga seotud vajadus parandada

teistes seadustes kasutatavaid mõisteid ning asendada viited rahvatervise seadusele viidetega

rahvatervishoiu seadusele. Rahvatervis on keeleliselt ebakorrektne mõiste, mida on siiani

kasutatud rahvatervise valdkonna nimetamiseks. Samuti on paljudes seadustes kasutatud

väljendit „rahvatervise kaitse“, mis ei ole samuti keeleliselt korrektne. Mõiste „rahvastiku

tervis“ on defineeritud RTerS-is ning viitab kindla piirkonna elanike tervise seisundile. Seoses

sellega asendatakse õigusaktides läbivalt ka väljend „rahvatervise kaitse“ väljendiga „rahvastiku

tervise kaitse“.

Eelnõu §-ga 38 muudetakse biotsiidiseadust. Biotsiidiseaduse muudatus on vajalik, et

kaasajastada viide rahvatervishoiu seadusele (praegu rahvatervise seadusele).

Eelnõu §-ga 39 muudetakse ehitusseadustiku (EhS) § 130 lõiget 11. EhS-i kehtiva sätte kohaselt

on Terviseametil kohustus teostada järelevalvet ehitist puudutavate terviseohutuse nõuete

täitmise üle. Nimetatud ülesanne on sõnastatud liiga üldiselt ning käesoleva eelnõuga

täpsustatakse, et Terviseametil on kohustus EhS-i alusel ehitise terviseohutuse üle järelevalvet

teha juhul, kui Terviseametil on eriseaduse alusel kohustus teha järelevalvet tervisekaitsenõuete

täitmise üle ehitise kavandamisel või kasutamisel. Näiteks sätestatakse RTerS-i alusel

tervisekaitsenõuded koolieelsetele lasteasutustele ja koolidele ning paljudele

hoolekandeasutustele. Seega peab Terviseamet tegema EhS-i alusel järelevalvet selliste ehitiste

terviseohutuse üle, kus need asutused toimivad või hakkavad toimima.

Eelnõu §-ga 40 asendatakse elektroonilise side seaduse § 8 lõikes 2 sõna „rahvatervise“

sõnadega „rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida

mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki

alguses).

Eelnõu §-ga 41 muudetakse Euroopa Liidu kodaniku seadust. Seaduses asendatakse sõna

„rahvatervist“ läbivalt sõnadega „rahvastiku tervist“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja

92

korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva

peatüki alguses). Samuti asendatakse väljend „rahvatervise kaalutlustel“ väljendiga „rahvastiku

tervise kaitseks“, sest sisuliselt tähendab see seda sama ning mõistlik on mõistekasutus

ühtlustada.

Eelnõu §-ga 42 muudetakse kemikaaliseadust (KeMS). Seaduse muudatused on vajalikud

selleks, et tagada KeMS § 5 kohane hea laboritava kvaliteedisüsteem Eestis.

Hea laboritava (GLP) regulatsioon pärineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist

2004/9/EÜ, heade laboritavade inspekteerimise ja kontrollimise kohta (ELT L 50, 20.2.2004, lk

28—43) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2004/10/EÜ, mis käsitleb keemiliste

ainetega katsete tegemisel heade laboritavade põhimõtete rakendamist ja nende rakendamise

tõendamist puudutavate õigusnormide ühtlustamist (ELT L 50, 20.2.2004, lk 44—59). Selleks,

et täita direktiivide nõudeid ja vastata GLP põhimõtetele, peavad nõuded olema riigi

seadusandlusesse üle võetud ning nõuete tagamiseks tuleb nimetada uuringuid tegevate laborite

hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise asutus (edaspidi hea laboritava

kontrollasutus). Direktiivides sätestatud nõuded on üle võetud Eesti seadusandlusesse

kemikaaliseaduse alusel (määrus nr 61 „Hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja

tõendamise nõuded ning kord“ ja määrus nr 62 „Hea laboritava nõuded ja kord“), kuid

nimetamata on hea laboritava kontrollasutus, mida eelnõuga soovime lahendada.

Eelnõu § 42 punktiga 1 muudetakse ja sõnastatakse ümber kemikaaliseaduse § 6 lõige 1, mille

kohaselt on hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise asutuseks Terviseamet

(edaspidi hea laboritava kontrollasutus).

Kehtiva kemikaaliseaduse § 6 lõike 1 kohaselt volitab minister lepinguga kvaliteedijuhtimise

süsteemide hindamise alal rahvusvaheliselt tunnustatud asutuse tegutsema uuringuid tegevate

laborite GLP nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise asutusena ehk kontrollasutusena.

Aastatel 2006 - 2021 tegutses Eestis halduslepingu alusel hea laboritava kontrollasutusena SA

Eesti Akrediteerimiskeskus (EAK), mis nimetati 2021. aastal ümber MTÜ Eesti Standardimis-

ja Akrediteerimiskeskuseks (EVS). Leping kontrollasutusega lõppes 2021. aastal kuna EVS ei

soovinud kontrollasutusena jätkata. Selleks, et taastada programmi töö ja täita GLP põhimõtteid

on vajalik määrata Eestis uus GLP kontrollasutus.

Seaduse muudatusega nimetatakse uueks kontrollasutuseks Eestis Terviseamet, kes on ka

kemikaalide sealhulgas biotsiidide, detergentide ja kosmeetikatoodete puhul pädevaks

asutuseks, seega omavad asutuse töötajad ka erialast ettevalmistust ja praktilisi kogemusi

kemikaalide uuringutega seotud teadusvaldkondades. Kuna kontrollasutuse ülesanded võtab üle

riigiasutus, mis kuulub ühtlasi ka SoM-i haldusalasse, ei ole enam asjakohane volitada SoM-i

allasutust tegutsema kontrollasutusena lepingu alusel.

Eelnõu § 42 punktiga 2 jäetakse kemikaaliseaduse § 6 lõikest 2 välja tekstiosa

„Sotsiaalministeeriumi kaudu“, kuna kontrollasutuse ülesannete täitmiseks vajalik

riigieelarveline rahastus liigub SoM-ilt Terviseametile.

Eelnõu § 42 punktiga 3 tunnistatakse kemikaaliseaduse § 6 lõige 3 kehtetuks. Säte ei ole enam

asjakohane kuna kontrollasutust ei volitata edaspidi tegutsema lepingu alusel.

93

Eelnõu § 42 punktiga 4 jäetakse kemikaaliseaduse § 7 lõike 2 punktist 1 välja tekstiosa „ning

esitab Sotsiaalministeeriumile“. Tegevuskava esitamine SoM-ile pole enam asjakohane. SoM

teeb Terviseametiga hea laboritava valdkonnas ja ka tegevuskava koostamisel koostööd ning on

endiselt vastutav valdkonna õigusloome eest, kuid vajadus tegevuskava kontrollida ja kinnitada

puudub.

Eelnõu § 42 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks kemikaaliseaduse § 7 lõike 2 punktid 5 ja 7.

SoM-i teavitamine kontrollimisel avastatud puudustest ja tegevuste kohta aastaaruande

esitamine pole enam asjakohane. Puudustest teavitatakse asjakohaseid institutsioone nagu

Euroopa Komisjon ja OECD, samuti esitatakse inspekteerimiste kohta nimetatud

organisatsioonidele aastaaruanded. Eraldi ministeeriumile andmete esitamine pole vajalik.

Eelnõu § 42 punktiga 6 täiendatakse kemikaaliseaduse § 7 lõiget 2 punktidega 10 ja 11. Varem

olid täiendavad kontrollasutuse ülesanded sätestatud halduslepingus, kuid kuna

kontrollasutusega enam täiendavat lepingut ei sõlmita, tuleb seadust täiendada mõne

ülesandega.

KeMS § 7 lõike 2 punkt 10 kohaselt tuleb kontrollasutusel anda huvitatud isikutele teavet hea

laboritava nõuete kohta. Peamiselt puudutab see päringutele vastamist. Näiteks kui laborid

soovivad teada, kas nende poolt läbiviidavate uuringute korral on hea laboritava nõuetele

vastavust vaja taotleda.

Kemikaaliseaduse § 7 lõike 2 punkti 11 kohaselt esindab kontrollasutus Eesti Vabariiki

rahvusvahelistes institutsioonides ja organisatsioonides, mille töö käsitleb hea laboritava

nõudeid ja neile vastavuse kontrolli. Hea laboritava nõudeid käsitleb mitu töörühma, mille töös

tuleb kontrollasutusel osaleda, Eesti seisukohti esindada ja aruandeid esitada. Regulaarne töö ja

kohtumised toimuvad enamasti üks kord aastas nii Euroopa Komisjoni juures, kui ka OECD-s.

Samuti on ka Euroopa Ravimiameti juurde loodud töörühm, kelle tegevus ei ole toimunud

regulaarselt. Ühtlasi kohtuvad ka Põhjamaade kontrollasutused enamasti üks kord aastas.

Eelnõu §-ga 43 muudetakse koolieelse lasteasutuse seadust. Seaduses ei tehta sisulisi ega

praktikas muutusi kaasa toovaid muudatusi. Muudatustega viiakse mõisted kooskõlla uue

RTerS-iga.

Eelnõu § 43 punktiga 1 muudetakse koolieelse lasteasutuse seaduse § 11 lõike 2 punkti, milles

sätestatakse lasteasutuse asutamiseks ja tegevuseks vajalikku tingimust, milleks on sätte

kohaselts elukeskkond, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud nõuetele ja

õigusaktidega kehtestatud tuleohutusnõuetele. Samuti ei viidata kõnealuses punktis enam

päästealade nõuetele, kuna Siseministeeriumi hinnangul on tegu vananenud mõistega ning

piisab viitele tuleohutusnõuetele.

Eelnõu § 43 punktiga 2 täiendatakse koolieelse lasteasutuse seadust §-ga 162, milles

kehtestatakse lasteasutuse elukeskkonna nõuded. Lõikes 1 sätestatakse, et lasteasutuse

elukeskkond peab olema inimeste tervisele ohutu ja tervist toetav ning lõikes 2 sätestatakse, et

täpsemad nõuded lasteasutuse elukeskkonnale kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.

94

Eelnõu § 43 punktiga 3 muudetakse koolieelse laseasutuse seaduse § 23 lõike 1 punkti 1.

Praegu sisaldab nimetatud punkt viidet kehtiva RTerS-i alusel sätestatud määrusele

„Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale“. Kuna

käesoleva eelnõuga see määrus tühistatakse ning tulevikus kehtestatavas määruses ei plaanita

tervishoiutöötajale ülesandeid sätestada, sõnastatakse see säte ümber. Koolieelse lasteasutuse

seaduses säilitatakse tervishoiutöötaja ülesanne jälgida laste tervist ning informeerida lapse

tervisehäiretest vanemaid ja lapse arsti. Punktiga 4 tunnistatakse sama lõike punktid 2 ja 3

kehtetuks, kuna tervishoiutöötaja roll koolieelses lasteasutuses (juhul kui koolieelses

lasteasutuses tervishoiutöötaja töötab) ei ole koostada päevakava ega kontrollida toitlustamise

nõuetele vastavust. Päevakava koostamise pädevus koolieelses lasteasutuses on koolieelse

lasteasutuse pedagoogidel ja direktoril, toitlustamise nõuetele vastavuse üle teeb järelevalvet

Terviseamet.

Eelnõu § 43 punktiga 5 muudetakse 6. peatüki pealkirja ja punktiga 6 muudetakse § 28, milles

sätestatakse riiklik ja haldusjärelevalve lasteasutused, mida teostab Haridus- ja

Teadusministeerium eesmärgiga tagada alushariduse kättesaadavus ja sellele võrdsetel alustel

juurdepääsetavus, õppe ja kasvatuse korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus.

Elukeskkonna nõuete üle teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet Terviseamet. Punktiga 10

täiendatakse seadust riikliku järelevalve erimeetmetega, mis on samad võrreldes rahvatervishoiu

seaduse erimeetmetega.

Eelnõu §-ga 44 asendatakse liiklusseaduse § 12 lõikes 1 sõna „rahvatervise“ sõnaga

„rahvatervishoiu“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus (vt

selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).

Eelnõu §-ga 45 asendatakse loomakaitseseaduse § 36 lõikes 9 sõna „rahvatervise“ sõnadega

„rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus (vt

selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).

Eelnõu §-s 46 asendatakse majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 22 lõikes 6 sõna

„rahvatervise“ sõnadega „rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja

korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva

peatüki alguses).

Eelnõu §-ga 47 asendatakse meediateenuste seaduse § 52 lõike 2 punktis 2 sõna „rahvatervise“

sõnadega „rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida

mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki

alguses).

Eelnõu §-ga 48 muudetakse meretöö seaduse § 73 lõiget 2, kus asendatakse sõna „rahvatervise“

sõnaga „rahvatervishoiu“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus

(vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).

Eelnõu §-ga 49 muudetakse mõõteseaduse § 3 lõiget 1, kus asendatakse sõna „rahvatervise“

sõnaga „rahvatervishoiu“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus

(vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).

95

Eelnõu §-ga 50 muudetakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust (NETS).

Eelnõu § 50 punktiga 1 jäetakse NETS § 17 lõikest 1 välja tekstiosa „täidab rahvatervise

seaduses sätestatud ülesandeid ning“ kuna SoM täidab RTerS-is sätestatud ülesandeid ka ilma

seda seaduses sätestamata.

Eelnõu § 50 punktiga 2 asendatakse NETS § 21 lõikes 8 sõna „rahvatervist“ sõnadega

„rahvastiku tervist“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus (vt

selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).

Eelnõu §-ga 51 muudetakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete

seadust (NPALS).

Eelnõu § 51 punktiga 1 asendatakse NPALS-is läbivalt sõnad „kohalik omavalitsus“ sõnadega

„kohaliku omavalitsuse üksus“ vastavas käändes, et tagada ühtne mõistekasutus RTerS-iga ja

KOKS-iga.

Eelnõu § 51 punktiga 2 muudetakse seaduse reguleerimisala ning lisatakse narkomaaniast

tingitud kahjude vähendamise teenuste osutamise reguleerimine. Kehtivates õigusaktides

puudub selge kahjude vähendamise teenuste osutamise ja korraldamise alus, kuigi teenuseid on

SoM-i haldusala kaudu riigieelarvest valdkondliku arengukava (RTA) kaudu püsivalt rahastatud.

Kuna tegemist ei ole tervishoiuteenustega, ei kuulu nende teenuste osutamine TTKS-i

reguleerimisalasse. Seepärast on asjakohane reguleerida kahjude vähendamise teenuste

osutamist sarnaselt teiste narkomaaniaga seotud tegevustega NPALS-is, mis reguleerib ka

narkomaania leviku tõkestamist, narkomaania ravi ja narkomaanide rehabilitatsiooni.

Eelnõu § 51 punktiga 3 täiendatakse NPALS §-ga 112, millega reguleeritakse narkomaaniast

tingitud kahjude vähendamise teenuste osutamise korda.

NPALS § 112 lõikes 1 defineeritakse narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise teenuse

mõiste. Nimetatud teenuste eesmärk on minimeerida kahju ja kulutusi ühiskonnale, aine

kasutajale ja tema lähedastele ning vähendada narkootikumide tarvitamisest tingitud surmaga

lõppevate üledooside arvu.

NPALS § 112 lõikes 2 sätestatakse, et narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise teenuste

arendamist ja osutamist korraldab SoM või SoM-i hallatav riigi teadus- ja arendusasutus.

Teenuste rahastamine toimub riigieelarve seaduses sätestatud korras valdkondliku arengukava

kaudu, mistõttu puudub vajadus rahastamise korra eraldi väljatoomiseks NPALS-is. Kahjude

vähendamise teenused on vajalikud rahvastiku tervise arendamiseks ja narkomaaniast tingitud

haiguste leviku vähendamiseks. Nimetatud valdkonna arendamise eest vastutab riigi tasandil

SoM. TAI on praktikas siiani olnud kahjude vähendamise teenuste osutajate lepingupartner.

NPALS § 112 lõikes 3 sätestatakse KOV-ide ülesanne aidata kaasa kahjude vähendamise

teenuste osutamisele oma haldusterritooriumil. Kuigi KOV-il pole NPALS-ist tulenevalt

kohustust kahjude vähendamise teenuseid ise osutada, tuleb tal oma piirkonna elanikele

nimetatud teenuste osutamisele kaasa aidata. Näiteks peaks KOV aitama leida teenuse

96

osutamiseks sobivaid ruume ja motiveerida sihtrühma, et ta tuleks teenust saama, samuti aitama

oma piirkonnas leida sihtrühma kuuluvaid isikuid ja informeerida neid võimalustest abi saada.

Lähtuvalt KOKS § 6 lõikest 1 on KOV-ide ülesanne korraldada enda vallas või linnas

sotsiaalteenuseid, -toetusi ja muud sotsiaalabi. Narkomaania on probleem, mis on selgelt

kohaliku iseloomuga ning mille lahendamisele peavad KOV-id omalt poolt kaasa aitama. Seega

ei ole kahjude vähendamise teenuste osutamisele kaasaaitamise kohustus KOV-idele uus

ülesanne, mis tooks neile kaasa täiendavaid kulusid. Lisaks on KOV-idel NPALS-i alusel juba

kohustus igati soodustada narkomaania leviku tõkestamist taotlevate mittetulundusühingute ja

sihtasutuste tegevust.

Eelnõu §-ga 52 muudetakse noorsootöö seadust.

Eelnõu § 52 punktis 1 asendatakse viide rahvatervise seadusele viitega rahvatervishoiu seaduse

paragrahvidele, mille alusel on sätestatud noortelaagritele kehtivad tervisekaitsenõuded.

Eelnõu § 52 punktiga 2 täiendatakse seaduse § 101 lõikega 31, milles sätestatakse, et täpsemad

nõuded noortelaagri elukeskkonnale ning terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite

vähendamisele selles elukeskkonnas kehtestab kehtestatakse Vabariigi Valitsus määrusega.

Eelnõu § 52 punktidega 3-5 sätestatakse, et riikliku või haldusjärelevalvet noortelaagri

elukeskkonnale esitatud nõuete üle teeb Terviseamet. Tunnistatakse kehtetuks seaduse § 13

lõiked 11 ja 3, mis reguleerisid korrakaitse erimeetmeid ja sunniraha suurust ning täiendatakse

riikliku järelevalve erimeetmete osas § 131.

Eelnõu §-ga 53 muudetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses asendatakse viited rahvatervise seadusele viidetega

rahvatervishoiu seadusele.

Eelnõu § 53 punktides 1-6 sätestatakse nõuded füüsilisele õppekeskkonnale ning täpsemad

nõuded õppekeskkonnale ja terviseriskide ohjamisele õppekeskkonnas ning nõuded õplaskodule

kehtestab Vabariigi Valitsus määrustega.

Eelnõu § 53 punktiga 7 muudetakse § 42 lõiget 1, mille kohaselt korraldab kooli pidaja õpilaste

toitlustamise koolis rahvatervishoiu seaduse § 22 ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete

kohaselt.

Eelnõu § 53 punktides 8-10 sätestatakse riiklik ja haldusjärelevalve koolitervishoiuteenuse

osutamise ning kooli ja õpilaskodu elukeskkonna tingimuste üle.

Eelnõu §-ga 54 tunnistatakse RTerS (RT I 1995, 57, 978) kehtetuks.

Eelnõu §-ga 55 tehakse muudatused ravimiseaduses. Muudatused on vajalikud, et kaasajastada

ja korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva

peatüki alguses).

97

Eelnõu §-ga 56 tehakse muudatused reklaamiseaduses.

Eelnõu § 56 punktiga 1 täiendatakse reklaamiseadust lõikega 11, mis sätestab, et

reklaamiseaduse § 22 lõikes 1 nimetatud keeld ehk tervishoiuteenuse, sealhulgas kunstliku

viljastamise reklaami keeld laieneb ka väljaspool Eestit tervishoiuteenust osutava isiku

tervishoiuteenuse, sealhulgas kunstliku viljastamise reklaamile, kui see reklaam on suunatud

Eesti turule. Muudatus on vajalik, et oleks üheselt arusaadav, et reklaamikeeld kehtib ka nende

tervishoiuteenuse osutajate suhtes, kes suunavad oma reklaami Eestisse, kuid ise Eestis ei

tegutse. Samuti on edaspidi üheselt arusaadav, et nii Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

kui ka Terviseamet teevad järelevalvet reklaamiseaduse §-s 22 sätestatu üle lähtuvalt teenuse

sisust ja reklaami suunatusest Eesti turule, mitte sellest, kas ettevõte tegutseb Eestis või

välismaal. TTKS § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse,

vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada

inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning

taastada tervist. Tervishoiuteenuste loetelu on TTKS-i alusel kehtestatud valdkonna eest

vastutava ministri määrusega.

Eelnõu § 56 punktidega 2 ja 3 tehtavad muudatused on seotud Terviseameti

järelevalvepädevuse laiendamisega ja trahvimäärade tõstmisega. Reklaamiseaduse § 3 lõike 4

punkti 17 kohaselt ei tohi reklaam viidata kauba või teenuse haigust, talitlushäireid ega

väärarendeid ravivale, leevendavale või tõkestavale omadusele, välja arvatud seaduses

sätestatud juhtudel. Kuna sellise teabe jagamise tagajärjel võib isik toodet või teenust tarbides

alusetult loota ravitulemusi, võivad sellega kaasneda terviseriskid, näiteks inimese

terviseseisund halveneb, kuna toote kasutamise või teenuse saamisega ei kaasne lubatud

tervistavat mõju ning samal ajal ei saada tõenduspõhist abi või ravi. Samuti on praktikas teada,

et tooted või teenused, millele omistatakse ebaseaduslikke ravivaid omadusi, võivad olla hoopis

tervisele kahjulikud.

Siiani on Terviseametil olnud õigus reklaamiseaduse alusel teha järelevalvet meditsiiniseadme

ja tervishoiuteenuse reklaami õiguspärasuse üle ning Terviseametil on reklaamiseaduses

sätestatud väärtegude kohtuvälise menetleja roll nimetatud toodete ja teenuste reklaami osas.

Eelnõuga antakse Terviseametile õigus ja kohustus teha riiklikku järelevalvet ka

reklaamiseaduse § 3 lõike 4 punktis 17 sätestatud nõuete järgimise üle, kui Terviseamet teeb

pakutava teenuse või kauba üle järelevalvet eriseaduse alusel. See annab Terviseametile

võimaluse võtta vastutusele isikud, kes on kasutanud tõele mittevastavat väidet, et kaup või

teenus ravib haigusi, talitlushäireid või väärarendeid. Kuna Terviseamet on tervisekaitse

valdkonnas pädev asutus, tegeleb Terviseamet praktikas juba praegu selliste teenuseosutajate

kontrollimisega (nt kui on tulnud kaebusi või on ilmnenud, et keegi levitab ravimise eesmärgil

tooteid, mis tegelikkuses raviomadusi ei oma). Muudatusega kaasneb kohustus, aga ka võimalus

teenuseosutajaid senisest tulemuslikumalt kontrollida ja ka vastutusele võtta. Samas antakse

Terviseametile järelevalvepädevus reklaamiseaduse alusel vaid nende kaupade ja teenuste

reklaami puhul, mille üle Terviseamet teeb järelevalvet eriseaduse alusel, näiteks

kosmeetikatooted, iluteenused ja kemikaalid, millega seotud nõuete vastavuse üle on

Terviseametil ka RTerS-i ja kemikaaliseaduse alusel kohustus järelevalvet teha.

Eelnõu §-ga 57 tehakse muudatused SHS-is.

98

Muudatuste eesmärk on tagada selge arusaam sellest, millistele nõuetele peavad

hoolekandeasutused vastama. Praegu on nõuded sätestatud nii SHS-is kui ka RTerS-i alusel

sätestatud määrustes. Küll aga peaks olema seaduse tasandil üheselt arusaadav, millised nõuded

konkreetse hoolekandeasutuse puhul kehtivad. Samuti pole kõik praegu kehtivad nõuded

põhjendatud. Hoolekandeasutusi ja sotsiaalteenuseid on väga eriilmelisi ning kõigi nende puhul

tuleb eraldi kaaluda, millised nõuded on neis asutustes viibivate inimeste tervise kaitseks vajalik

sätestada. Üldine suund sotsiaalteenuste korralduses on see, et teenuste osutamine peab olema

paindlik, arvestama teenust saavate inimeste individuaalseid vajadusi ja neid igakülgselt toetama

ning soodustama iseseisvat toimetulekut. Sellest tulevalt on paljud praegu kehtivad nõuded

vananenud. Samas on vajalik tagada, et teenuste osutamise elukeskkond on inimeste jaoks

turvaline ja nende tervist toetav. Seda silmas pidades tehakse SHS-is muudatused ning

kehtestatakse tulevikus RTerS-i alusel määrused, milles sätestatakse täpsemad nõuded

hoolekandeasutuste elukeskkonnale ja toitlustamisele.

Eelnõu § 57 punktis 1 sätestatakse, et väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse osutamise

elukeskkond ja teenust saava isiku toitlustamine peavad vastama RTerS §-des 21 ja 22 ning

nende alusel kehtestatud nõuetele. Nimetatud teenusele on ka praegu RTerS-i alusel nõuded

kehtestatud. Täpsemad nõuded sätestatakse vajaduse korral RTerS-i alusel kehtestatavas

määruses, milles nõudeid vajaduse korral ajakohastatakse.

Eelnõu § 57 punktiga 2 tunnistatakse SHS § 30 lõike 1 teine lause kehtetuks. Need nõuded

kehtestatakse tulevikus RTerS-i alusel määrusega.

Eelnõu § 57 punktis 3 sätestatakse, et varjupaigateenuse osutamise elukeskkond peab vastama

RTerS §-s 21 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Praegu on RTerS-i alusel kehtestatud nõuded

ka toitlustamisele, mida tulevikus pole nimetatud teenuse puhul plaanis sätestada. Täpsemad

nõuded elukeskkonnale sätestatakse RTerS-i alusel kehtestatavas määruses, milles nõudeid

vajaduse korral ajakohastatakse.

Eelnõu § 57 punktis 4 sätestatakse, et turvakoduteenuse osutamise elukeskkond ja teenust saava

isiku toitlustamine peavad vastama RTerS §-des 21 ja 22 ning nende alusel kehtestatud nõuetele.

Täpsemad nõuded elukeskkonnale sätestatakse RTerS-i alusel kehtestatavas määruses, milles

nõudeid vajaduse korral ajakohastatakse. Ka praegu on RTerS-i alusel sätestatud nõuded

turvakoduteenuse elukeskkonnale (täiskasvanu hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuete määruse

alusel) ja elementaarsed nõuded toitlustamisele. Kehtiv SHS sätestab, et lapsele

turvakoduteenuse osutamisel peavad ruumid, nende sisustus jm vastama laste

hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuete määruses sätestatud tingimustele. Eelnõuga muudetakse

nimetatud viide laiemaks, hõlmates ka täiskasvanud.

Eelnõu § 57 punktis 5 sätestatakse nõuded eluruumi tagamise teenuse raames pakutavale

eluruumile. Eluruum peab tulevikus vastama RTerS §-s 21 ja selle alusel kehtestatud nõuetele.

Praegu peab pakutav eluruum SHS-i kohaselt vastama EhS § 11 lõike 4 alusel eluruumile

sätestatud nõuetele (v.a eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normile). EhS-i alusel eluruumile

kehtivad nõuded võivad olla sotsiaalteenuse raames pakutava elamispinna jaoks kohati

sobimatud ega pruugi vastata inimeste vajadustele. Tulevikus kehtestatakse täpsemad nõuded

pakutavale eluruumile RTerS-i alusel kehtestatavas määruses.

99

Eelnõu § 57 punktis 6 sätestatakse nõuded lapsehoiuteenusele, kui seda osutatakse väljaspool

lapse eluruume. Teenuse osutamise elukeskkond peab sellisel juhul vastama RTerS §-des 21 ja

22 ning nende alusel kehtestatud nõuetele. Nõuded lapsehoiuteenuse osutamise ruumile, samuti

mõningad toitlustamise nõuded on kehtestatud ka kehtiva RTerS-i alusel. Täpsemad nõuded

elukeskkonnale ja toitlustamisele sätestatakse vajaduse korral RTerS-i alusel kehtestatavas

määruses, milles nõudeid vajaduse korral ka ajakohastatakse.

Eelnõu § 57 punktiga 7 tunnistatakse SHS § 4512 lõike 1 punkt 6 kehtetuks. Lapse hooldamise

puhul peres kehtivad praegu teenuse osutamiseks kasutatavale eluruumile EhS § 11 lõike 4

alusel kehtestatud eluruumi nõuded, mis on kohati sotsiaalteenuse kontekstis sobimatud.

Tulevikus sätestatakse nõuded eluruumile RTerS-i alusel.

Eelnõu § 57 punktis 8 sätestatakse nõuded asendushooldusteenuse osutamise elukeskkonnale

ja toitlustamisele. Eelnõuga ajakohastatakse viiteid RTerS-ile. Eelnõuga sätestatakse, et

asendushooldusteenuse osutamise elukeskkond peab vastama RTerS §-des 21 ja 22 ning nende

alusel kehtestatud nõuetele. Kuna asendushooldusteenuse osutamisel on erinevaid vorme

(asenduskodu, perekodu, hoolduspere), plaanitakse ette näha erisused, millistele nõuetele

peavad teenuse osutamise elukeskkond ja toitlustamine olenevalt teenuse osutamise vormist

vastama. Minimaalselt kehtivad kõigile nendele teenusevormidele RTerS §-des 21 ja 22 seaduse

tasandil sätestatud nõuded. Vajaduse korral sätestatakse täpsemad nõuded nende paragrahvide

alusel kehtestatavates määrustes.

Praegu on RTerS-i alusel kehtestatud nõuded asendushooldusteenuse osutamise ruumile ja

teenuse osutamise raames pakutavale toitlustamisele (teenuse osutamisel asenduskodus ja

perekodus). Ka tulevikus sätestatakse need nõuded RTerS-i alusel kehtestatud määruses ning

vajaduse korral neid ajakohastatakse. Praegu ei kehti lapse hooldamisele peres toitlustamise

nõuded, kuid on elementaarne, et lastele oleks tagatud eakohane, regulaarne ja terviseseisundile

vastav toitlustamine, mis tagab piisavalt energiat ja toitaineid. Samuti on elementaarne, et

lapsele oleks kättesaadav nõuetele vastav joogivesi. Seega ei ole sätestatavad nõuded

teenuseosutaja või hoolduspere jaoks olemuslikult uued ega liigselt koormavad.

Eelnõu § 57 punktis 9 sätestatakse nõuded järelhooldusteenuse raames pakutavale eluasemele.

Järelhooldusteenuse raames pakutav eluase peab vastama RTerS §-s 21 ja selle alusel

kehtestatud nõuetele. Täpsemad nõuded kehtestatakse RTerS-i alusel kehtestatavas määruses.

Kuigi praegu ei ole järelhooldusteenuse raames pakutavale eluruumile nõudeid kehtestatud,

peab iga teenus olema inimese tervisele ohutu. Seega ei ole võimalik ka praegu järelhoolduse

raames pakkuda inimestele eluaset, mis ei vasta elementaarsetele nõuetele, mida eluruumilt võib

eeldada, ja mis pole nende tervisele ohutu. Järelhooldusteenus on osaliselt sarnane eluruumi

tagamise teenusega, mille raames pakutav eluruum peab kehtiva SHS-i alusel vastama EhS § 11

lõike 4 alusel eluruumile kehtestatud nõuetele ning millele on tulevikus samuti plaanis sätestada

nõuded RTerS § 21 alusel.

Eelnõu § 57 punktiga 10 muudetakse SHS § 47 lõike 33 punkti 4 sõnastust ning ajakohastatakse

viide RTerS-ile.

100

Eelnõu § 57 punktiga 11 muudetakse SHS § 55 lõike 1 punkti 4, kuna abivahendi müüjale või

üürijale ei ole sätestatud RTerS-i alusel tervisekaitsenõudeid.

Eelnõu § 57 punktiga 12 tunnistatakse SHS § 60 lõike 3 punkt 3 kehtetuks, kuna piisab

võimalusest sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse raames majutada SHS § 60 lõike 3 punktides 1

ja 2 sätestatud tingimustel. Puudub vajadus täiendavate nõuete kehtestamiseks, kuna kõik

erinevat tüüpi rehabilitatsiooniteenuse osutajad on võimelised vastama SHS § 60 lõike 3

punktides 1 ja 2 sätestatud tingimustele.

Eelnõu § 57 punktiga 13 muudetakse SHS § 66 punkti 4 seoses sellega, et sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenusele ei kehtestata enam tervisekaitsenõudeid, kuna piisab

tarbijakaitseseaduse § 9 lõikes 1 sätestatud üldnõudest, mille kohaselt peavad kõik teenused

olema inimeste tervisele ohutud ja selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab.

Eelnõu § 57 punktidega 14 ja 15 muudetakse SHS § 73 lõike 6 esimest lauset ja tunnistatakse

SHS § 73 lõige 7 kehtetuks. Tegemist ei ole sisuliste muudatustega. Punktiga 14 muudetakse

sõnastus laiemaks, viitamata konkreetsetele määrustele. Punktiga 15 eemaldatakse seadusest

säte, mis ei oma õiguslikku tähendust.

Eelnõu § 57 punktiga 16 muudetakse SHS § 83 lõike 1 punkti 13 sõnastust ja ajakohastatakse

viidet RTerS-ile.

Eelnõu § 57 punktidega 17–19 tehakse muudatused kinnise lasteasutuse teenust puudutavates

sätetes. Kinnise lasteasutuse teenuse osutamise elukeskkond ja teenust saava lapse toitlustamine

peavad vastama RTerS §-des 21 ja 22 ja nende alusel kehtestatud nõuetele. Ka praegu on selle

teenuse puhul sätestatud nõuded RTerS-i alusel, et tagada teenust saavate isikute tervise kaitse.

Vajaduse korral ajakohastatakse neid nõudeid võrreldes kehtiva määrusega.

Eelnõu § 57 punktiga 20 sõnastatakse ümber SHS § 153 alusel sätestatud sotsiaalteenuse

osutaja tegevusloa andmise tingimused. Kehtiva SHS-i alusel on sätestatud, et sotsiaalteenuse

osutamiseks antakse tegevusluba, kui teenuse osutamise koht vastab RTerS-i alusel kehtestatud

tervisekaitsenõuetele. Kuna teenuse osutamise kohale ja elukeskkonnale sätestatakse tulevikus

nõuded nii SHS-i kui ka RTerS-i alusel, on vajalik viidata mõlemale. Sisuliselt aga midagi ei

muutu, kuna ka praegu peavad kõik sotsiaalteenuseid osutavad asutused tagama, et täidetud

oleksid nii SHS-i kui ka RTerS-i alusel kehtestatud nõuded.

Eelnõu §-ga 58 asendatakse sõjahaudade kaitse seaduse § 10 lõikes 7 sõnad „rahvatervise

seisukohast“ sõnadega „rahvastiku tervisele“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja

korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva

peatüki alguses).

Eelnõu §-ga 59 muudetakse tarbijakaitseseadust. Siiani ei ole Terviseametil olnud õigust

tarbijakaitseseaduse alusel teha järelevalvet kauplemisvõtete õiguspärasuse üle ning

Terviseametil ei olnud ka tarbijakaitseseaduses sätestatud väärtegude kohtuvälise menetleja

rolli. Eelnõuga antakse Terviseametile õigus ja kohustus teha riiklikku järelevalvet

kauplemisvõtte nõuete täitmise üle, kui Terviseamet teeb teenuse või kauba üle riiklikku

järelevalvet eriseaduse alusel. See annab Terviseametile võimaluse võtta vastutusele isikud, kes

101

on kasutanud tõele mittevastavat väidet, et kaup või teenus ravib haigusi, talitlushäireid või

väärarendeid. Kuna Terviseamet on tervisekaitse valdkonnas pädev asutus ning teeb juba praegu

järelevalvet paljude teenuste ja toodete üle, millele selliseid omadusi omistatakse, puutub

Terviseamet juba praegu praktikas selliste juhtumitega kokku, kus peale teenusele või tootele

kehtestatud nõuete on probleeme ka teenuse või toote turundamisega. Sellisel juhul oleks

asjakohane, et Terviseametil oleks võimalus algatada riiklik järelevalvemenetlus ning võtta isik

vastutusele ka selle eest, kui isik on rikkunud kauplemisvõttele kehtivat nõuet. Muudatusega

kaasneb kohustus, aga ka võimalus teenuseosutajaid senisest tulemuslikumalt kontrollida ja ka

vastutusele võtta, võttes arvesse ka kauplemisvõtte õiguspärasust.

Eelnõu §-ga 60 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust (TTKS).

Eelnõu § 60 punktidega 1, 2 ja 4 tehtavad muudatused on vajalikud, et kaasajastada ja

korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva

peatüki alguses). Väljend „rahvatervise kaitsega seotud tervishoiuteenused“ asendatakse

väljendiga „rahvastiku tervise kaitseks osutatavad tervishoiuteenused“. Väljend „rahvatervise

programmid“ asendatakse väljendiga „rahvatervishoiu programmid“.

Eelnõu § 60 punktiga 3 lisatakse TTKS-i volitusnorm, et kehtestada ministri määrusega arstliku

ekspertiisikomisjoni otsuse tegemise protsess perekonnaseisutoimingute seaduse § 491 lõikes 1

nimetatud otsuse tegemiseks. Siiani on seda reguleerinud RTerS-i alusel kehtestatud

sotsiaalministri määrus. 110 Kuna määruse kehtestamise aluseks olev volitusnorm ei sobitu

RTerS-i, on see käesoleva eelnõuga viidud TTKS-i tervishoiu juhtimist puudutavasse peatükki,

kuhu see sobib paremini. Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud.

Perekonnaseisutoimingute seaduse § 491 lõikes 1 sätestatakse, et isik esitab rahvastikuregistri

andmete muutmiseks soo muutmise tõttu maakonnakeskuse KOV-i üksusele kirjaliku avalduse

ja arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. Kehtiva määruse kohaselt annab

sotsiaalministri moodustatud arstlik ekspertiisikomisjon otsuse soovahetuse võimalikkuse

kohta, mille alusel antakse ministri käskkirjaga luba soo vahetamiseks vajalik arstlikeks

toiminguteks. Arstliku ekspertiisikomisjoni otsus on aluseks rahvastikuregistris soo andmete

muutmisele ning see antakse määruse kohaselt vähemalt kahe aasta möödumisel arstlike

toimingute ja ravi alustamisest. Komisjon langetab otsuse isiku seisundi kohta ja võib anda

soovitusi tervishoiuteenuste või muude toetavate teenuste kohta lähtudes oma erialasest

pädevusest ning rahvusvaheliselt tunnustatud ravi ja käsitlusjuhenditest soo muutmise kohta.

Eelnõu §-ga 61 asendatakse Tervisekassa seaduse § 12 lõike 1 punktis 26 sõna „rahvatervise“

sõnadega „rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida

mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki

alguses).

Eelnõu §-ga 62 muudetakse tubakaseadust. Eelnõu § 62 punktiga 1 täiendatakse

tubakaseaduse § 29 lõiget 1 ning sellesse lisatakse säte, millega keelatakse suitsetamine toetatud

elamise teenuse raames isiku kasutusse antavas eluruumis ning kogukonnas elamise teenuse ja

ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise ruumides. Praegu on suitsetamine nimetatud

110 https://www.riigiteataja.ee/akt/91001

102

teenuste puhul keelatud RTerS-i alusel kehtestatud määruse alusel, kuid kuna tegemist on

põhiõiguse riivega, tuleb selline piirang sätestada seaduse tasandil. Sisuliselt ei ole aga tegemist

uue piiranguga.

Eelnõu § 62 punktiga 2 piiratakse suitsetamist varjupaigateenuse ja turvakoduteenuse

osutamise ruumides. See on lubatud vaid suitsetamisruumis.

Eelnõu §-ga 63 muudetakse vangistusseadust ja ajakohastatakse selle § 47, mis sätestab

kinnipeetavate toitlustamisega seonduva. Kehtiv vangistusseaduse § 47 on osaliselt vananenud

ning dubleerib teisi õigusakte (RTerS-i ja toiduseadust). Tulevikus sätestatakse vangistusseaduse

alusel üldiselt, et kinnipeetavatele tagatakse toitlustamine, mis vastab RTerS §-s 22 ja selle alusel

kehtestatud tingimustele ning on vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega. Volitusnorm

vanglates ja arestimajades toimuvale toitlustamisele nõuete sätestamiseks kehtestatakse RTerS

§ 22 lõike 3 alusel ning täpsemad nõuded toitlustamisele vanglas ja kinnipidamisasutuses

sätestatakse RTerS-is ja selle alusel kehtestatavas määruses (rakendusakti kavand on lisatud

seletuskirjale). Vangistusseaduse § 107 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna see dubleerib

vangistusseaduse § 107 lõikes 1 ning RTerS-i ja TTKS-i alusel kehtestatut. Kinnipeetavate

toitlustamise ja vanglates osutatavate tervishoiuteenuste nõuetele vastavuse üle teeb riiklikku

järelevalvet Terviseamet.

Eelnõu §-ga 64 muudetakse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust ja eelnõu §-

ga 65 muudetakse välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadust. Seadustes asendatakse

sõna „rahvatervis“ sõnadega „rahvastiku tervis“. Muudatused on vajalikud, et kaasajastada ja

korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva

peatüki alguses).

Eelnõu 8. peatüki 2. jaos esitatakse RTerS-i jõustumissäte.

Eelnõu § 66 kohaselt jõustub seadus 2025. aasta 1. juulil.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168

kohaselt tuleb tagada rahva tervise kõrgetasemeline kaitse kogu liidu poliitika ja meetmete

määratlemisel ja rakendamisel. Eelnõu toetab Euroopa Liidu toimimise lepingu viidatud artiklis

sätestatud ülesande täitmist liikmesriigi tasandil.

6. Eelnõu mõjud

Väljatöötamiskavatsuse koostamise käigus kirjeldati esialgses mõjuhinnangus valdkondi, milles

avalduvat positiivset mõju saab pidada oluliseks. Kuna kavandatav regulatsioon on võrreldes

VTK-ga täpsustunud, on koostatud uus mõjuanalüüs.

Alljärgnevalt on esitatud mõjuhinnang peatükkide kaupa.

103

6.1. Eelnõu 1. peatükk – terminite täpsustamine eesmärgiga tagada neist senisest parem

arusaam ning kaasajastada nende sisu. Seadusest on välja jäetud terminid, mis ei ole enam

asjakohased. Varasemaid termineid on täpsustatud ja lisatud on uusi. Samuti on tagatud senisest

parem õigusselgus – RTerS-is ja selle alusel ei kehtestata enam teisi seadusi (nt

tarbijakaitseseadus, reklaamiseadus jne) dubleerivaid sätteid. Eelnõu sihtrühma moodustavad

kõik osapooled, kellele on RTerS-i alusel kehtestatud ülesandeid (VV, KOV-id, ministeeriumid,

sh SoM). Muudatused puudutavad suurt osa sihtrühmast, kes saavad tulevikus tänu täpsematele

ja ajakohastatud mõistetele paremini aru oma vastutusest rahvatervishoiu valdkonna

korraldamisel. Kuna sihtrühma rolle võrreldes varasemaga oluliselt ei muudeta ja valdkonna

käsitlus sisuliselt eelnõuga ei muutu, ei oma muudatused olulist mõju.

6.2 Eelnõu 1. peatükk – võrreldes kehtiva RTerS-iga on täpsustatud tervisemõjuri mõistet,

selgitatud tervise- ja heaoluprofiili tähendust ning sätestatud nõudeid tervise- ja heaoluprofiilis

esitatavale teabele ja profiili uuendamisele. Mõju hinnang on esitatud sihtrühmade kaupa.

Mõjuvaldkond 1: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: elanikud

KOV-idele uusi kohustusi muudatustega ei panda, vaid täpsustatakse tervise- ja heaoluprofiili

tähendust ning selles sisalduvat teavet. Kuna KOV-ide esindajad on ühe probleemina välja

toonud ebaselguse õigusruumis, võib eeldada, et KOV-id muutuvad rahvatervishoiu tegevuste

planeerimisel ja elluviimisel võimekamaks ning see avaldab positiivset mõju kohalike elanike

tervisele (sh elukeskkonna muutmisega tervist, turvalisust ja heaolu toetavamaks).

Positiivne mõju elanike tervisele võib suuremal määral avalduda KOV-ides, kus on seni

rahvatervishoiu tegevusi vähem ellu viidud ning teemaga vähem tegeletud. TAI hinnangul on

problemaatilisemad sellised piirkonnad, kus maakonnas on rohkem KOV-e, kuna sellistes

piirkondades ei ole jõutud maakonna tasandilt kõigi valdade ja linnade esindajate hulgas

tervisealase võimestamisega tegeleda.

Ebasoovitavad mõjud puuduvad.

Mõjuvaldkond 2: mõju riigiasutuste ja KOV-i korraldusele

Sihtrühm 1: KOV-id

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: olulist mõju eelnõuga ei kaasne, kuna sisuliselt

uusi ülesandeid KOV-idele ei panda. Tervise- ja heaoluprofiile koostavad ja kasutavad KOV-id

ka praegu vastavalt kehtivale RTerS-ile, kuid nende kvaliteet pole olnud järjepidev, mis võib

olla pidurdanud KOV-i pingutusi oma elanikkonna tervise ja heaolu parandamisel. Seega on

käesoleva sättega selgitatud tervise- ja heaoluprofiilide tähendust ning neis sisalduvat teavet.

Mõju ulatust võib pidada väikeseks, kuna võrreldes kehtiva seadusega uusi kohustusi ei teki,

ning eeldatavasti muudatustega kohaneda pole tarvis, kuna profiile koostavad ja kasutavad

KOV-id juba praegu. Mõju avaldumise sagedust võib hinnata keskmiseks, kuna profiilide

koostamise ja kasutamisega puutuvad KOV-id kokku reeglipäraselt, kuna see on üks

töödokument rahva tervise parandamise ja heaolu suurendamise tegevuste planeerimiseks ja

elluviimiseks.

104

Ebasoovitavaid mõjusid muudatusega ei kaasne.

Sihtrühm 2: TAI

Juba praegusel koordineerib tervise- ja heaoluprofiilide koostajate võrgustikkuTAI, kes toetab

koostöös muude organisatsioonidega rahvatervishoiu tegevuskavade elluviimist ja võrgustike

arendustegevust. Seega antakse käesoleva sättega praktikas TAI poolt elluviidavale ülesandele

õiguslik alus ja kohustus. Olulist mõju muudatusega ei kaasne.

6.3. Eelnõu 2. peatükk – võrreldes kehtiva RTerS-iga on kaasajastatud ja täpsustatud eri

osapoolte vastutust rahvatervishoiu valdkonna korraldamisel. Mõju hinnang on esitatud isikute

kaupa.

6.3.1. Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide ning SoM-i ja selle valitsemisala ülesanded

rahvatervishoiu korraldamisel

Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide ülesandeid käesoleva eelnõuga oluliselt ei muudeta ning

neil puudub otsene majanduslik ja sotsiaalne mõju.

Eelnõuga sätestatakse Vabariigi Valitsusele ülesanne tagada rahvatervishoiu jätkusuutlik

rahastamine. Täpselt sellises sõnastuses ülesannet valitsusel kehtiva RTerS-i alusel ei ole, kuid

Vabariigi Valitsuse ülesanneteks on ka kehtiva seaduse alusel tervisekaitse, haiguste ennetamise

ja tervise edendamisele suunatud riiklike programmide kinnitamine ning riigi tervisekaitse ja

tervise edendamise poliitika juhtimine. Seega finantseeritakse juba praegu rahvatervishoiu

valdkonda riigieelarvest ning eelnõuga ei kaasne täiendavaid eelarvelisi kohustusi. Samuti ei

kaasne muudatusega otseseid sotsiaalseid mõjusid, kuid säte võib näiteks majandussurutise

tingimustes toetada rahvatervishoiu meetmete jätkusuutlikku rahastamist ning seega vältida

olukorda, kus vähenenud rahaliste vahendite tõttu avaldub negatiivne mõju rahvastiku tervisele.

Ministeeriumidele sätestatakse kohustus tagada oma valitsemisalas ja pädevuse piires

rahvatervishoiu meetmete elluviimine. Sarnaselt Vabariigi Valitsuse ülesandega ei ole see

otseselt uus ülesanne ega eelda täiendavaid finantsvahendeid. Iga ministeeriumi täpsemad

ülesanded, vastutus ja pädevus on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses, eriseadustes ja asutuse

põhimääruses. Ministeeriumidele sätestatakse uue ülesandena iga asjaomase otsustuse ja

tegevuse kavandamisel ja elluviimisel selle rahvastiku tervisele avalduva mõju hindamine ning

sellega arvestamine. Selle ülesande praktikas rakendamine ja rahvatervishoiu horisontaalsuse

rõhutamine võib omada teatavat positiivset sotsiaalset mõju. Teiste ministeeriumide rolli ja

vastutuse selgem väljatoomine rahvastiku tervise mõjutamisel võib positiivselt mõjutada

rahvastiku tervise seisukohast olulisi valdkonnaüleseid otsuseid, kuid kuna kõik need olenevad

siiski ministeeriumide konkreetsetest tegevustest ja otsustest, siis ei ole võimalik otsest mõju

välja tuua. Samuti ei kaasne nende ülesannetega täiendavate riigieelarveliste vahendite vajadust.

SoM-i haldusalal on juba praegu roll nõustada erinevaid isikuid, sealhulgas teisi ministeeriume

rahvatervishoiu alal, kui nad peaksid seda vajama.

SoM-i ja selle valitsemisala ülesandeid ei ole võrreldes olemasolevatega muudetud, kuid nüüd

on toodud seaduse tasandil välja ka TAI kaudu elluviidavad tegevused, misläbi võib nende

tähtsus suureneda.

105

6.3.2 Terviseameti ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel

Terviseameti ülesanded on sätestatud nii eelnõu § 11 alusel SoM-i haldusala ülesannete juures

kui ka eraldiseisvalt §-s 12, kus on sätestatud Terviseameti Euroopa ja rahvusvahelise tasandi

ülesanded ning Terviseameti õigused tasuliste teenuste osutamisel. Terviseameti täpsemad

ülesanded on sätestatud tema põhimääruses ning Terviseameti tegevusvaldkondi ei ole plaanis

eelnõuga muuta.

Terviseameti tegevusvaldkondadeks on tervishoid, nakkushaiguste seire, ennetus ja tõrje,

keskkonnatervishoid, kemikaaliohutus ja meditsiiniseadmete ohutus ning amet teeb nendes

tegevusvaldkondades järelevalvet. Eelnõu §-s 31 on sätestatud Terviseameti järelevalve

tegemise kohustus RTerS-is sätestatud nõuete üle. Osad nõuded, mille üle Terviseamet RTerSi

alusel järelevalvet teeb, on muutunud ning lisandunud on uusi piiranguid, mille täitmise üle peab

Terviseamet järelevalvet hakkama tegema. Nendeks on alaealistele solaariumi ja

tätoveerimisteenuse osutamise piirang. Terviseametist saab eelnõu § 12 lõike 1 punkti 2 alusel

piiriülesest terviseohust varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi pädev asutus. Eelnõu §-

des 56 ja 59 muudetakse Terviseameti järelevalvepädevust seoses reklaami ja eksitava

kauplemisvõttega. Kõigi Terviseametit potentsiaalselt mõjutavate sisuliste muudatuste

mõju on hinnatud ja kirjeldatud mõjuanalüüsi erinevates punktides.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi eelnõu mõjutab Terviseameti tööd, siis uusi isikuid ja nõudeid,

kelle ja mille üle järelevalvet tuleb teha, lisandub vähe või nendega kohanemine ei tekita

Terviseametile raskusi. Seega ei tule Terviseameti tööprotsessides ega personali hulgas teha

olulisi muudatusi ning seega ei oma eelnõu mõju Terviseameti ega riigieelarvele.

6.3.3 KOV-ide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel

Mõjuvaldkond 1: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: elanikud

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: olulist sotsiaalset mõju eelnõuga ei kaasne, kuna

sisuliselt uusi ülesandeid KOV-idele ei panda. KOV-idel on ka kehtiva RTerS-i alusel

rahvatervishoiualased ülesanded, samuti näiteks lastekaitseseadusest, SHS-ist, noorsootöö

seadusest, KOKS-ist, korrakaitseseadusest ja teistest seadustest tulenevad ülesanded, mis on

otseselt seotud rahvatervishoiuga ja eelnõus sätestatud KOV-i ülesannetega. Uues RTerS-is

sätestatakse küll KOV-i ülesanded senisest selgemalt, kuid sisuliselt on pidanud KOV-id kõiki

neid tegevusi ellu viima ka praegu. Samuti kaotatakse eelnõuga osa KOV-i ülesandeid, mis ei

ole praeguseks hetkeks enam asjakohased.

Ülesannete selgema sõnastamise ja asjakohatute ülesannete kaotamise tulemusel võib eeldada,

et osa KOV-e hakkab senisest enam rahvatervishoiuga tegelema. Samas on KOV-idel

rahvatervishoiu ülesannete elluviimisel niivõrd suur autonoomia, et see, millises mahus ja

millise kvaliteediga rahvatervishoiu ülesandeid ellu viiakse, oleneb palju konkreetse KOV-i

106

juhtkonna prioriteetidest, rahalistest võimalustest, ametnike pädevusest ja ülesannetest jpm.

Seega pole mõju kvantifitseerimine võimalik ning eelnõuga seotud mõju on väike.

Kuna KOV-i rahvatervishoiu ülesanded sätestatakse senisest selgemalt ning asjakohatud

ülesanded kaotatakse, võib eeldada mõningast ühtlustumist KOV-ide poolt elluviidavate

tegevuste mahus ja tasemes. Võib arvata, et KOV-id muutuvad rahvatervishoiu tegevuste

planeerimisel ja elluviimisel võimekamaks ning see avaldab positiivset mõju kohalike elanike

tervisele (sh elukeskkonna muutmisega tervist, turvalisust ja heaolu toetavamaks). See

saavutatakse nii eelnõuga tehtavate muudatustega kui ka laiemalt KOV-ide rahvatervishoiuga

seotud tegevuste toetamisega.

Positiivne mõju elanike tervisele võib suuremal määral avalduda KOV-ides, kus on seni

rahvatervishoiu tegevusi vähem ellu viidud ning teemaga vähem tegeletud. TAI hinnangul on

problemaatilisemad sellised piirkonnad, kus maakonnas on rohkem KOV-e, kuna sellistes

piirkondades ei ole jõutud maakonna tasandil kõigi valdade ja linnade esindajate hulgas

tervisealase võimestamisega tegeleda.

Muudatusega ei kaasne ebasoovitavaid mõjusid.

Mõjuvaldkond 2: mõjuKOV-i korraldusele

Sihtrühm: KOV-id

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: eelnõuga ei kaasne olulist mõju KOV-i

korraldusele. Uues RTerS-is sätestatakse küll KOV-i ülesanded senisest selgemalt, kuid sisuliselt

on pidanud KOV-id kõiki neid tegevusi ellu viima ka praegu. Samuti kaotatakse eelnõuga osa

KOV-i ülesandeid, mis ei ole praeguseks hetkeks enam asjakohased. KOV-il on suur autonoomia

rahvatervishoiu meetmete elluviimisel ning eelnõuga sätestatavad ülesanded jätavad KOV-ile

väga suure otsustusõiguse, kuidas neid ülesandeid ellu viia. Ülesannete selgema sõnastamise ja

asjakohatute ülesannete kaotamise tulemusel võib eeldada, et osa KOV-e hakkab senisest enam

rahvatervishoiuga tegelema.

Selleks, et rahvatervishoiuga tegeletaks KOV-is süsteemselt, on soovitav, et KOV-is töötaks

rahvatervishoiu eest vastutav spetsialist, kellel on võimekus KOV-i elukeskkonda ja rahvastiku

tervise seisundit analüüsida, sellele vastavalt välja pakkuda prioriteetsed tegevusvaldkonnad,

planeerida tegevusi ja meetmeid olukorra parandamiseks ning hinnata tegevuse tulemuslikkust.

Haldusreformi tulemusel ja suuremate KOV-ide tekkimisel loodi mitmesse KOV-i ka

tervisedendaja või muu rahvatervishoiu/tervisedenduse eest vastutava spetsialisti ametikoht.

Suuremates KOV-ides olid vastavad spetsialistid olemas juba enne haldusreformi. RTerS-i

muudatuste jõustumise tulemusel võib eeldada, et veelgi suurem hulk KOV-e näeb vajadust

palgata rahvatervishoiu eest vastutav ametnik. Kuna aga rahvatervishoiuga seotud ülesanded on

KOV-idel ka praegu, on eelnõuga tehtavate muudatuste mõju KOV-idele siiski väike ning

suuremat rolli mängivad eelnõu jõustumisega kaasnev teavitustöö ja TAI pakutavad koolitused.

Samuti oleneb palju konkreetse KOV-i juhtkonna prioriteetidest, rahalistest võimalustest,

ametnike pädevusest ja ülesannetest jpm.

107

KOV-i ülesannete selgem sätestamine RTerS-is võib avaldada rohkem mõju nendele KOVidele,

kes siiani pole rahvatervishoiuga süsteemselt tegelenud, kuna senised ülesanded ei ole piisavalt

selged ning ülesannete seas on ka ajale jalgu jäänud ja ebakorrektseid sätteid.

Ebasoovitavate mõjude maandamiseks nähakse RTA kaudu ette tegevused paikkondade

võimestamiseks rahvatervishoiu valdkonnas. Näiteks pakuvad SoM ja TAI KOV-idele

rahvatervishoiualast nõustamist ja koolitusi. Lisaks on eelnõus SoM-i ülesannetena sätestatud

„rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade arendamiseks ja juhtimiseks vajalike

juhendite ja e-lahenduste loomine ning täiendkoolituste korraldamine“ ja „riigi- ja kohaliku

omavalitsuse asutuste ning isikute nõustamine ebasoovitavate tervisemõjurite vähendamiseks ja

ohjamiseks, nende toime ennetamiseks ning soovitavate tervisemõjurite suurendamiseks“. Neid

ülesandeid viiakse muu hulgas ellu SoM-i haldusala asutuste (TAI ja Terviseamet) kaudu ning

nende elluviimine aitab tagada rahvatervishoiu tegevuste kvaliteeti kohalikul tasandil. Näiteks

arendab ja toetab TAI tervist edendavaid võrgustikke, loob valdkonna juhendeid, arendab

tervise- ja heaoluprofiili veebirakendust jne. Terviseamet tegeleb keskkonnatervishoidu

puudutava nõustamisega.

Kui mõne keskkonnatervishoiu meetme elluviimine on KOV-ile põhjendatult üle jõu käiv,

finantseeritakse riigipoolse abina näiteks SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaudu

keskkonnaseisundi hoidmisele ja keskkonnakahjustuste heastamisele suunatud projekte. KIK-i

keskkonnaprogrammist saavad toetust taotleda KOV-id, äriühingud, keskkonnakaitsega

tegelevad asutused ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Lisaks on keskkonnatervishoiu

meetmete elluviimisel toetav roll Terviseametil ja teistel valdkonnaga kokkupuutuvatel asutustel

(nt Keskkonnaamet), kes nõustavad KOV-i keskkonnatervishoiuga seotud küsimustes ja teevad

oma pädevuse piires ekspertiise.

Praegu koolitatakse tervisedendajaid ja tervisejuhte Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis ja

Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, Tartu Tervishoiu Kõrgkool koolitab tervisekaitse spetsialiste

ning Tartu Ülikoolis on magistriõppes võimalik õppida rahvatervishoiu erialal. Tallinna

Ülikoolis on võimalik doktoriõppes õppida terviskäitumise ja heaolu erialal.

Rahvatervishoiualaseid koolitusi pakub TAI. Samuti sobivad valdkonnaga tegelema teiste

valdkondade esindajad, näiteks kvalifitseeritud sotsiaaltöötajad, aga ka linnaplaneerijad,

arendusvaldkonna spetsialistid jne. Seega, kvalifitseeritud tööjõudu, keda kohaliku tasandi

ennetustöö koordineerimisel kasutada, valmistatakse järjepidevalt ette, ning ohtu, et vajamineva

kvalifikatsiooniga tööjõud Eestis puudub, ei ole.

6.4. Eelnõu 3. peatükk kehtestab ülesanded, nõuded ja piirangud inimeste tervise kaitseks.

Varasema regulatsiooniga võrreldes on tehtud alljärgnevad sisulised ja mõju omavad

muudatused.

6.4.1. Asjaomase koha ja aja kohta ebaharilikust või ootamatust haigestumisest

teavitamine

Mõjuvaldkond 1: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Sihtrühm: Terviseamet

108

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: Terviseamet peab teavitama Euroopa Komisjoni

piiriülesest terviseohust. Muudatuse tulemusena täidab Eesti rahvusvaheliselt võetud kohustust.

Õiguslikult on tegemist uue ülesandega, kuid Terviseametil on see roll seoses nakkushaigustega

olnud juba pikemat aega ehk Terviseametil on vastav kogemus, teadmised ja valmisolek olemas

ning juba 2013. aastal teatati Euroopa Komisjonile, et Terviseamet on Eestis selle ülesande

täitmisel pädev asutus. Ebasoovitavaid ega uusi mõjusid nimetatud kohustusega ei kaasne.

Terviseamet on sisuliselt seda rolli täitnud juba varem.

Mõjuvaldkond 2: mõju majandusele

Sihtrühm 1: tervishoiuteenuse osutajad, keda oli 2022. aastal 1 531.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: tervishoiuteenuse osutajatel tekib uus kohustus

teavitada Terviseametit haigestumisest, mis on asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või

ootamatu või põhjustab või võib põhjustada inimeste märkimisväärset haigestumust või

suremust või mille ulatus kasvab kiiresti või võib kasvada kiiresti. Samuti on neil kohustus

Terviseameti nõudmisel esitada vajalikku teavet haigestumise asjaolude jälgimiseks.

Tervishoiuteenuse osutajatel on seni olnud kohustus teavitada Terviseametit nakkushaigustest

ehk tegemist on sarnase ülesandega, milles neil on juba kogemusi. Kuna nimetatud ohud on

harva esinevad sündmused, on nendest teavitamise sagedus väga väike. Samuti ei kaasne

nimetatud ülesandega ebasoovitavaid mõjusid. Eelnevast lähtuvalt võib väita, et

tervishoiuteenuse osutajatele ei avalda muudatus olulist mõju.

Sihtrühm 2: riigieelarve

Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: Terviseametist saab piiriülesest terviseohust varajase

hoiatamise ja reageerimise süsteemi pädev asutus. Terviseametil on nimetatud ülesanne

sisuliselt olnud juba alates aastast 2013 ja COVID-19 kriisi lahendamise käigus on tegeletud

järjepidevalt Terviseameti võimekuse tõstmisega, et antud ülesannet täita. Samuti on

Terviseametil olnud sarnane ülesanne nakkushaigustest teavitamisel juba aastaid. Seega on

Terviseametil olemas vajalik kogemus, oskused ja personal juhuks, kui selleks tekib vajadus.

Ülesandega ei kaasne täiendavat kulu riigieelarvele.

Mõjuvaldkond 3: mõju riigiasutuste korraldusele

Sihtrühm: Terviseamet

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: Terviseametist saab piiriülesest terviseohust

varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi pädev asutus. Kuna Terviseametil on nimetatud

ülesanne sisuliselt olnud juba alates aastast 2013, on Terviseametil olemas vajalik kogemus,

oskused ja personal juhuks, kui selleks tekib vajadus. Ülesandega ei kaasne ebasoovitavaid

mõjusid. Eelnevast lähtuvalt võib väita, et muudatusega ei kaasne Terviseametile olulist mõju.

Mõjuvaldkond 4: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: elanikud – teoreetiliselt kogu Eesti elanikkond

109

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: asjaomase koha ja aja kohta ebaharilikust või

ootamatust haigestumisest Terviseameti teavitamine tagab selle, et haiguse levik tõkestatakse

võimalikult varakult nii, et see ei leviks muudesse Eesti või väljaspool Eestit asuvatesse

piirkondadesse. Seega hoitakse ära uued haigestumisjuhud. Elanikele ei teki sellega seoses uusi

kohustusi, küll aga tagatakse seeläbi senisest parem asjaomase koha ja aja kohta ebahariliku või

ootamatu haigestumise levik ehk välditakse ja tõkestatakse uute haigusjuhtude teket. Tegemist

on harva esineva sündmusega. Samuti ei kaasne nimetatud ülesandega ebasoovitavaid mõjusid.

Eelnevast lähtuvalt võib väita, et elanikele ei avalda muudatus olulist mõju.

6.4.2. Piirangud ja nõuded tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise

eesmärgil pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele

Mõjuvaldkond: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: elanikud – teoreetiliselt kogu Eesti elanikkond

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: keeld, millega takistatakse ohtlike kemikaalide

müüki, nendega teenuse osutamist ja nende propageerimist tervise hoidmise, kaitsmise,

edendamise või parandamise eesmärgil hoiab ära selle, et inimeste tervisele ja elukeskkonnale

ei tekitata kahju. Sama eesmärki täidab ka nõue, et avalikkusele pakutavate inimese tervise

hoidmisele, kaitsmisele, edendamisele või parandamisele mõeldud teenuste või tegevuste tasuta

või tasu eest pakkumisel peab teenusepakkuja, kes kasutab teenuse pakkumisel taime või looma

või taimset või loomset saadust, veenduma teadusandmetele tuginedes, et tegemist on

kasutamise hetkel tervisele ohutu saadusega. Mürgiste saaduste kasutamine võib toimuda ainult

tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutusel ja järelevalvel.

Elanikele ei kaasne muudatusega kohustusi. Tegemist on positiivset laadi mõjuga, kuna

keelustatakse ohtlike kemikaalide kasutamine selleks mitte ettenähtud viisil ning ainult inimeste

poolt, kellel puuduvad vajalikud teadmised ja oskused nendega ümberkäimiseks. Mürgiste

taimede või loomade ja taimsete või loomsete saaduste kasutamisel on tarvis pidada kinni

ohutusmeetmetest ning tähtis on, et seda teeb vastavate teadmiste ja väljaõppega inimene.

Positiivne mõju avaldub potentsiaalselt kogu elanikkonna tervisele, kuna eesmärk on rahva

tervise ja elukeskkonna kaitse.

Muudatustega ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne.

6.4.3. Alaealistele solaariumiteenuse osutamise keeld

Mõjuvaldkond 1: mõju majandusele

Sihtrühm 1: solaariumiteenuse osutajad.

Kuna majandustegevuse registri teavitamine iluteenuse osutamises pole kohustuslik, siis puudub

Terviseametil teave Eestis tegutsevate ilu- ja isikuteenuste pakkujate arvust, nende

tegevusvaldkondadest ja -kohtadest.

110

Mõju ulatus, avaldumise sagedus, ja olulisus: solaariumiteenuse osutamine alaealistele

keelatakse eelnõuga. Võib eeldada, et seetõttu väheneb solaariumiteenuse osutajate kliendibaas,

mistõttu vähenevad teatud määral ka nende tulud. Eriti võib see mõjutada neid ettevõtjaid, kelle

ainsaks osutatavaks teenuseks on solaariumiteenus. Samas on nimetatud ettevõtetel võimalus

hakata pakkuma alternatiivseid keha pruunistamise võimalusi (nt spreipäevituse teenus) ning

maandada seeläbi oma tulude vähenemise riski. Pole täpselt teada kui paljud alaealised

solaariumiteenust kasutavad ning kui suure osa teenusesaajatest nad moodustavad, kuid

eeldatavasti pole see protsent kuigi suur. Aastaid on avalikkust teavitatud solaariumi kasutamise

riskidest (eriti alaealistele), mistõttu võib eeldada, et alaealised on sellest teadlikud ning

püüdnud hoiduda seda teenust kasutamast. Statistika puudumisel on paraku raske saamata

jäänud tulusid prognoosida. Ebasoovitavate mõjudena võib vähesel määral suureneda

teenuseosutajate halduskoormus seoses klientide vanuse tuvastamise kohustusega. Kuna

muudatus puudutab eeldatavasti väikest osa solaariumiteenuse osutajate klientuurist, võib mõju

pidada väikseks.

Sihtrühm 2: riigieelarve

Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: muudatustega seoses peab Terviseamet hakkama tegema

riiklikku järelevalvet täiendavate nõuete täitmise üle. Kuna Terviseamet teeb solaariumiteenuse

osutamise üle järelevalvet ka praegu, ei ole olulist töökoormuse muutust ette näha. Järelevalve

sagedus ei muutu. Täiendavat kulu muudatus riigieelarvele kaasa ei too.

Mõjuvaldkond 2: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: alaealised

Mõju, ulatus avaldumise sagedus ja olulisus: alaealiste solaariumiteenuse kasutamise arv ja

sagedus on teadmata, kuna selle kohta seiret ei tehta. Solaarium kuulub WHO hinnangul esimese

grupi kantserogeenide hulka, mis tähendab, et selle seos vähki haigestumisega on teaduslikult

tõestatud. Teadusuuringud näitavad, et inimestel, kes on elu jooksul vähemalt ühe korra

solaariumi külastanud on 20% suurem tõenäosus haigestuda melanoomi kui solaariumit

mittekülastavatel inimestel ja kui esimene solaariumikülastus on toimunud nooremas eas, enne

35. eluaastat, suureneb haigestumise risk 59%.83, 84 Lisaks suureneb risk haigestuda basalioomi

ja lamerakkvähki, eriti kui solaariumi kasutamine toimub nooremas eas. Alaealistele

solaariumiteenuse keelustamine vähendab neile solaariumiteenusest tekkivat terviseohtu. Kuna

on tõestatud, et noores eas solaariumi kasutamine suurendab melanoomi haigestumise riski111,

saab eeldada, et muudatus aitab tulevikus melanoomi haigestumist vähendada, suurendab tervelt

elatud eluaastaid ja vähendab ravi- jm kaasnevaid kulusid. Võib eeldada, et muudatus mõjutab

naissoost isikuid enam kui meessoost isikuid, kuivõrd tüdrukud kasutavad solaariumit poistest

83 Boniol M, Autier P, Boyle P, Gandini S. Cutaneous melanoma attributable to sunbed use: systematic review and meta-analysis. BMJ 2012;

345:e4757 and [Correction] BMJ 2012; 345:e8503, 84 Colantonio S, Bracken MB, Beecker J. The association of indoor tanning and melanoma in adults: systematic review and meta-analysis. J Am Acad Dermatol. 2014; 70(5):847–857.e818. 111 Armstrong BK. How sun exposure causes skin cancer: an epidemiological perspective. In: Hill D, Elwood JM and English DR, editors.

Prevention of skin cancer. Dordrecht: Kluwer Academic Publishers; 2004:89–116.

111

suuremal määral. Ka WHO112 on viidanud asjaolule, et päevitunud keha ilustandard mõjutab

tüdrukuid ja naisi rohkem ning sellest johtuvalt on neil ka suurem risk haigestuda nahavähki.

Ebasoovitavaid mõjusid alaealistele ei kaasne. Solaariumiteenusele on mitmeid alternatiivseid

naha pruunistamise võimalusi, millega ei kaasne sellist terviseriski nagu solaariumiga, kuid mis

on võrdväärselt kättesaadavad (nt isepruunistuvad kreemid, spreipäevitus jne). Kuna muudatus

puudutab eeldatavasti väikest osa kõigist alaealistest, on muudatuse mõju väike.

Mõjuvaldkond 3: mõju riigiasutuste korraldusele

Sihtrühm: Terviseamet

Mõju, ulatus ja avaldumise sagedus: muudatusega seoses peab Terviseamet hakkama tegema

riiklikku järelevalvet täiendavate nõuete täitmise üle. Kuna Terviseamet teeb solaariumiteenuse

osutamise üle järelevalvet ka praegu, ei ole olulist töökoormuse muutust ette näha. Järelevalve

sagedus ei muutu. Seega on mõju olulisus Terviseametile väike.

6.4.4. Alaealistele tätoveerimisteenuse osutamise keeld

Mõjuvaldkond 1: mõju majandusele

Sihtrühm 1: tätoveerimisteenuse osutajad.

Kuna majandustegevuse registri teavitamine iluteenuse osutamisest pole kohustuslik, siis

puudub Terviseametil teave Eestis tegutsevatest ilu- ja isikuteenuste pakkujate arvust, nende

tegevusvaldkondadest ja -kohtadest.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: keelu tulemusena ei ole lubatud osutada alaealistele

tätoveerimisteenust. Mõju tulemusena kahaneb tätoveerijate kliendibaas ning sellega seoses

vähenevad ka tulud. Saamata jäänud tulud on aga eelduslikult väga väikesed, kuna alaealised

moodustavad väga väikese osa tätoveerimisteenuse saajatest. Samuti on teada, et juba praegu

keelduvad paljud tätoveerimisteenuse osutajad alaealistele teenuse osutamisest. Samuti

keelatakse osutada tätoveerijatel teenust, mille käigus süstitakse tätoveerimisvärv

silmamunasse. Teenusepakkujaid Eestis ei ole ning silmamuna tätoveerimine on vähelevinud

tätoveerimise liik. Eelnõuga tehtava muudatuse mõju on seega väheoluline.

Ebasoovitavate mõjudena võib vähesel määral suureneda teenuseosutajate halduskoormus

seoses klientide vanuse tuvastamise kohustusega. Kuna muudatus puudutab eeldatavasti väikest

osa tätoveerimisteenuse osutajate klientuurist ning kuna ka varem on osa teenuseosutajaid

keeldunud alaealistele tätoveeringut tegemast ehk tuvastanud nende vanust, võib mõju pidada

väikseks.

Sihtrühm 2: riigieelarve

112 WHO (2017). Artificial tanning devices: public health interventions to manage sunbeds https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/255695/9789241512596-eng.pdf

112

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: Terviseamet hakkab senisest enamate

tätoveerimisteenuse osutajatele kehtivate nõuete üle riiklikku järelevalvet tegema. Eelnõuga

tehtav muudatus ei nõua Terviseametilt ümberkorraldusi, sest piirangut hakatakse kontrollima

tavapärase järelevalve käigus ja järelevalve sagedus võrreldes praegusega ei muutu. Muudatus

ei too kaasa täiendavate vahendite vajadust riigieelarvest.

Mõjuvaldkond 2: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: alaealised – eri allikate kohaselt on Euroopa Liidus tätoveeritud 12% elanikkonnast,

eriti populaarne on tätoveerimine noorte (16–34-aastased) seas, kellest Euroopa Liidus 20–

30%-l on tätoveering. 2023. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 13–17-aastaseid noorukeid

77777, kuid tätoveeritud noorte arv on teadmata.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: tätoveerimisteenuse osutamine alaealistele

keelatakse käesoleva eelnõuga. Tätoveerimisega on seotud mitmed terviseohud, mis tulenevad

nii teostavast protseduurist kui ka selle käigus kasutatavatest värvainetest. Terviseameti tehtud

sihtuuringus leiti, et tätoveeritud inimestel on üheksa korda suurem oht nakatuda C-hepatiiti.

Terviseameti andmetel on ägedasse C-hepatiiti haigestumine vähenenud – kui aastatel 2001-

2011 registreeriti Eestis 1139 haigusjuhtu (keskmiselt 103 haigusjuhtu aastas), siis perioodil

2012-2022 registreeriti selliseid juhte 139 (aastas keskmiselt 12,6 juhtu). Perioodil 2012-2022

oli levikufaktor või nakatumiskoht teada üle pooltel juhtudel ning neist oli oletatavalt

tätoveerimisega seotud neli haigusjuhtu (2,9% haigetest).

Keeluga vähendatakse alaealiste riski nakatuda nakkushaigustesse ja lisaks vähendatakse ohte,

mis tulenevad tätoveerimisvärvidest ja protseduurist. Võib eeldada vähest nakkushaigustesse ja

muudesse tätoveerimisega seotud haigustesse haigestumise vähenemist. Ebasoovitavate

mõjudena võib kaasneda olukord, kus alaealised, kes soovivad tätoveeringut saada, otsivad

teenuseosutaja, kes on valmis seadusest tulenevat keeldu ignoreerima ning kelle osutatav teenus

ei pruugi olla kvaliteetne.

Kuna muudatus puudutab eeldatavasti väikest osa alaealisi, võib mõju pidada väikeseks.

Mõjuvaldkond 3: mõju riigiasutuste korraldusele

Sihtrühm: Terviseamet

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: Terviseameti järelevalve tätoveerimisteenuse

osutajate üle põhineb praegu ja ka edaspidi ohuprognoosil. Ohu hindamise kriteeriumiteks on

järelevalve tulemused (nt objekti nõuetele vastavus), kaebuste olemasolu ja teenuse

sisu/iseloom. Eelnõuga tehtav muudatus ei nõua Terviseametilt ümberkorraldusi, sest piirangut

hakatakse kontrollima tavapärase järelevalve käigus ja järelevalve sagedus ei muutu. Seega on

mõju olulisus Terviseametile väike.

6.4.5. Lasteasutuses toiduvaliku piiramine

Mõjuvaldkond 1: mõju majandusele

113

Sihtrühm 1: laste haridusasutustes toitu müüvad ettevõtted

2022. aastal oli Eestis 505 üldhariduskooli. Kutseõppeasutusi oli Eestis samal aastal 35.

2018/2019 õppeaastal toimunud COSI uuringuga leiti, et osalenud 191 koolist 39%

territooriumil oli olemas puhvet või kohvik ning vähem kui kümnendikus koolides

müügiautomaat. Pole teada, mitu ettevõtet koolides kohvikuid ja müügiautomaate omavad.

Mõju, ulatus ja avaldumise sagedus: eelnõu jõustumisel on üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse

direktoril kohustus sätestada laste tasakaalustatud toitumise toetamiseks vajalikud nõuded ja

piirangud asutuses müügiks pakutavale toidule. Direktorid peavad sealjuures arvestama riiklike

juhistega. Ülesande täitmise toetamiseks on TAI koostanud riiklikel toitumis- ja toidusoovitustel

põhineva juhendi113, milliseid toite ja jooke ei tohi koolipuhvetites ja müügiautomaatides

pakkuda, milliseid on soovitatav pakkuda ning millistele tingimustele pakutavad toidud peaksid

vastama. Eeldusel, et haridusasutuste direktorid kehtestavad juhist silmas pidades nõuded ja

piirangud, peab osa ettevõtteid muutma lasteasutuses müüdavate toodete sortimenti. Siiski ei

põhjusta eelnõuga tehtav muudatus ettevõtetele suurt saamata jäänud tulu, kuna eelnõuga ei

piirata otseselt ühegi toote müüki ning ka direktorite kehtestatavad piirangud puudutavad

eeldatavasti vaid suhteliselt väikest osa kõigist võimalikest toodetest, mida on võimalik ja

kasumlik koolis müügiks pakkuda. Ka praegu kehtib RTerS-i alusel kehtestatud määruse

kohaselt nõue, et koolis tasu eest pakutav toit peab olema tervislik. Seega ei ole ettevõtete

seisukohast tegemist sisuliselt uue nõudega. Küll aga võib eeldada, et olukorras, kus toodetele

peavad nõuded ja piirangud kehtestama direktorid ise, hakatakse teemale rohkem tähelepanu

pöörama ning koolid võivad nõuet senisest tõhusamalt täitma hakata. Täpsem mõju sõltub

konkreetsetes haridusasutustes kehtestatavatest nõuetest ja piirangutest toiduvalikule, samuti

laste võimalustest ja soovidest hankida vahepalasid väljaspool haridusasutust asuvatest

müügikohtadest jne. Kokkuvõttes on eelnõuga tehtud muudatuse mõju ettevõtetele väike.

Sihtrühm 2: riigieelarve

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: Terviseamet teeb juba praegu lasteasutuses

toimuva toitlustamise üle järelevalvet. Samuti on ka praegu RTerS-i alusel kehtestatud nõue, et

koolis tasu eest pakutav toit peab soodustama tervislikku toitumist. Seega ei kaasne

muudatusega seoses kulusid riigieelarvele.

Mõjuvaldkond 2: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: lasteasutustes viibivad inimesed

2022. aastal õppis üldhariduskoolides ligikaudu 163 000 õpilast ja kutseharidust omandas umbes

25 469 õpilast (siia alla kuuluvad ka rakenduskõrgkoolis kutseharidust omandavad õpilased,

keda käesolev eelnõu ei puuduta).

113 https://terviseinfo.ee/images/Puhvetite_juhend.pdf

114

Mõju, ulatus ja avaldumise sagedus: võib eeldada, et eelnõu jõustumisel suurenevad õpilaste

võimalused kooli territooriumil asuvatest müügikohtadest osta tervist toetavaid toidutooteid.

Kuna eelnõuga pannakse haridusasutuse direktoritele ülesanne kehtestada toiduvalikule nõudeid

ja piiranguid, kaasates sealjuures ka kooli hoolekogu, võib eeldada, et haridusasutustes

hakatakse senisest enam mõtlema sellele, kuidas laste tervist toetavaid valikuid soodustada.

Haridusasutuse keskkond ja personal, samuti lapsevanemate teadlikkus on oluliseks faktoriks

laste toitumisharjumuste kujundamisel. Kuna eelnõu jõustumise tulemusel võib arvata, et

haridusasutuste võimekus laste tervise suhtes paremaid otsuseid teha suureneb, võib eelnõu

omada ka teatavat positiivset mõju laste toitumisharjumuste muutuses ja kujunemises. Sellega

võivad kaasneda ka pikemaajalised positiivsed mõjud rahvastiku tervisele. Mõju on oodatavalt

suurem Harju, Tartu ja Ida-Viru maakonna üldhariduskoolide õpilastele, kuna nimetatud

maakondades oli kohvikute ja müügiautomaatide olemasolu koolides kõige levinum. Täpsem

mõju sõltub aga konkreetses haridusasutuses kehtestatavatest nõuetest ja piirangutest

toiduvalikule, samuti laste võimalustest ja soovidest hankida vahepalasid väljaspool

haridusastutust asuvatest müügikohtadest jne. Samuti on juba praegu RTerS-i alusel kehtestatud

määruse kohaselt nõue, et koolis tasu eest pakutav toit peab olema tervislik. Ebasoovitavat

sotsiaalset mõju muudatusega ei kaasne. Eelnevast tulenevalt võib eelnõuga seotud sotsiaalset

mõju pidada väikseks.

Mõjuvaldkond 3: mõju riigiasutuste korraldusele

Sihtrühm: Terviseamet

Mõju: Terviseamet teeb juba praegu lasteasutuses toimuva toitlustamise üle järelevalvet. Samuti

on ka praegu RTerS-i alusel kehtestatud nõue, et koolis tasu eest pakutav toit peab soodustama

tervislikku toitumist. Seega ei ole riikliku ja haldusjärelevalve tegemisel ette näha

kohanemisraskusi. Kuna sihtrühm, kelle üle järelevalvet tehakse, ei suurene, ei kaasne sellega

ka kulusid. Seega muudatusega Terviseametile mõjusid ei kaasne.

6.5. Eelnõu 4. peatükis tehtavate muudatustega ei kaasne mõju, kuna sisulisi muudatusi

võrreldes kehtiva RTerS-iga ei tehtud.

Andmekaitsealane mõjuhinnang

RTerS-is reguleeritakse rahvastiku tervisega seonduvate riiklike andmekogude loomist ja

pidamist. Tegemist ei ole uue regulatsiooniga, vaid kehtivate RTerS sätete ületoomisega

käesolevasse seadusesse. Vastavalt kehtiva RTerS 21 peatükile reguleeritakse rahvastiku

tervisega seonduvate andmekogude nagu vähiregister, raseduse infosüsteem,

müokardiinfarktiregister, tuberkuloosiregister, vähi sõeluuringute register loomist ja pidamist.

Samuti reguleeritakse selles peatükis vee terviseohutuse infosüsteemi loomist ja pidamist.

Täpsemad selgitused sisalduvad eelnõu 4.peatüki seletuskirja osas (§-d 23-29).

6.6. Eelnõu 5. peatükiga tehtavad muudatused ei oma mõju, kuna sisulisi muudatusi

rahvatervishoiu meetmete rahastamises eelnõuga ei tehta. Uus seadus on võrreldes kehtivaga

normi adressaatidele paremini mõistetav, sest KOV-ide maakonna ja kohaliku tasandi

rahastamine on selgelt eristatud.

115

6.7. Eelnõu peatükiga 6 tehtavate muudatustega kaasneb väike mõju. Terviseametile pannakse

võrreldes kehtiva RTerS-iga täiendavad riikliku järelevalve tegemisega seotud kohustused –

muudatusi on kirjeldatud vastavate sätete selgituste juures. Kuigi Terviseametil tekib kohustus

teha riiklikku järelevalvet senisest enamate nõuete ja isikute üle, on mõju väike, kuna isikuid,

kelle üle tuleb järelevalvet teha, tuleb juurde vähe ning uutest nõuetest kinnipidamisega seotud

kulud on marginaalsed, kuivõrd Terviseamet on samade isikute tegevuse üle juba järelevalvet

teinud (s.o iluteenuse osutajad). Terviseametil on vajalikud ressursid ja pädevus kõigi sätestatud

ülesannete täitmiseks, mistõttu ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne, sealhulgas puudub mõju

riigieelarvele.

6.8. Eelnõu 7. peatükiga laiendatakse võrreldes kehtiva RTerS-iga nõudeid, mille eest on

võimalik väärteo korras karistada. Need nõuded on tervishoiuteenuse osutaja kohustus

Terviseametit terviseohust teavitada, nõuded ja piirangud tervise hoidmise, kaitsmise,

edendamise või parandamise eesmärgil pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele ning

keeld osutada solaariumi- ja tätoveerimisteenust alaealisele. Väärteokaristus on seadusesse

lisatud nendeks puhkudeks, kus nõuete või piirangute eiramine võib põhjustada tõsist ja püsivat

tervisekahju. Sellest tulenevalt on karistuse määr 200 trahviühikut eraisikule proportsionaalne,

et mõjutada neid rikkumistest hoiduma. Juriidilistele isikutele on samamoodi karistuse määr

80000 eurot proportsionaalne, sest kasumid sedalaadi toodete müügi korral on väga suured ja

kehtestatud trahvist oluliselt väiksem trahv ei motiveeri ettevõtet piisavalt nõuete rikkumist

vältima. Kuna tegemist on eelduslikult väga harvade juhtumitega, kui tekib vajadus kedagi

väärteo korras karistada, ja kuna Terviseamet on pidanud ka varem väärteomenetlusi tegema

ning neil on selleks vajalik personal ja pädevus olemas, ei kaasne muudatusega olulist mõju.

Samuti tõstetakse võrreldes kehtiva RTerS-iga kehtivat maksimaalset trahvimäära. Kehtiva

RTerS-i alusel on maksimaalne rahatrahv kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks

tegemisele kehtestatud nõuete rikkumise eest juriidilisele isikule 3200 eurot. Paarituhande euro

suurune rahatrahv juriidilise isiku puhul ei täida tõenäoliselt enam karistusõiguslikku eesmärki

ega mõjuta juriidilist isikut nõuete rikkumisest hoiduma. Kosmeetikatoodete käitlemisega

seotud tegevusaladel võivad ettevõtjate kaubakäibed ja kasumid olla nii suured, et 3200-eurone

trahv ei motiveeri piisavalt nõuete rikkumist vältima. Samas peab karistus olema samal ajal

tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. Samuti on võimalik kosmeetikatoodete käitlemisega seotud

nõuete rikkumisega põhjustada elanikele terviskahjusid. Seda kõike arvesse võttes on rahatrahvi

maksimaalset määra suurendatud 50 000 euroni. Võib eeldada, et selline trahv on piisavalt

hoiatav, et ettevõtjad rikkumisest hoiduksid ning seaduskuulekalt käituksid. Ebasoovitavad

mõjud muudatustega seoses puuduvad.

6.9. Eelnõu 8. peatükiga tehtud muudatustega seonduvat mõju hinnatakse alljärgnevalt

teemade kaupa.

6.9.1. Terviseameti ülesande täpsustamine ehitusseadustikus

Mõjuvaldkond: mõju riigiasutuste korraldusele

Sihtrühm: Terviseamet

116

Mõju ulatus, avaldumise sagedus, ja olulisus: ehitusseadustiku muutmisega ei kaasne mõju,

kuna Terviseamet teeb ka praegu järelevalvet ehitist puudutavate terviseohutuse nõuete täitmise

üle ning EhS-i täpsustamisega viitega RTerS-ile tekitatakse õigusselgus selles, milliste ehitiste

puhul on Terviseamet pädev asutus seda tegema. Praktikas teeb Terviseamet järelevalvet samade

ehitiste üle ka praegu. Seega puudub muudatusel mõju, sealhulgas ebasoovitav mõju.

6.9.2. Kahjude vähendamise teenuste arendamisele ja osutamisele õigusliku aluse loomine

NPALS-is

Mõjuvaldkond 1: mõju majandusele

Sihtrühm: riigieelarve

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: kuigi kahjude vähendamise teenuste osutamise

korraldamisele luuakse NPALS-i senisest selgem õiguslik alus, ei kaasne sellega majanduslikku

mõju, kuna kahjude vähendamise teenuseid osutatakse ka praegu ning neid rahastatakse ka

praegu riigieelarvest. Muudatus aitab küll teataval määral tagada nende teenuste rahastamise

jätkusuutlikkust, kuid ei taga automaatselt teenuste järjepidevat rahastamist või

rahastamise/teenusemahtude suurenemist – see sõltub riigieelarveliste vahendite võimalustest ja

riigieelarve läbirääkimistel saavutatud kokkulepetest. Seega puudub muudatusel mõju,

sealhulgas ebasoovitav mõju.

Mõjuvaldkond 2: mõju KOV-i

Sihtrühm: KOV-id

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: NPALS-i täiendatakse sättega, mille kohaselt

peavad KOVid aitama kaasa kahjude vähendamise teenuste osutamisele oma

haldusterritooriumil. Lähtuvalt KOKS § 6 lõikest 1 on KOV-ide ülesanne korraldada enda vallas

või linnas sotsiaalteenuseid, -toetusi ja muud sotsiaalabi. Narkomaania on probleem, mis on

selgelt kohaliku iseloomuga ning mille lahendamisele peavad KOV-id omalt poolt juba praegu

kaasa aitama. Kaasaaitamiskohustuse all peetakse silmas näiteks teenuseosutamiseks sobivate

ruumide leidmist, sihtrühma ülesotsimisele ja teenust saama suunamisele kaasa aitamist,

abivajajate informeerimist kättesaadavatest teenustest jms. Juba praegu teevad SoM ja TAI

KOV-idega kahjude vähendamise teenuste osutamise korraldamisel koostööd, mistõttu ei ole

NPALS-i täienduse näol praktikas midagi uut. Muudatus ei eelda KOV-idelt võrreldes

praegusega täiendavaid ressursse ega tegevusi, kuid tagab juba praegu toimuva koostöö

järjepidevuse. Muudatus omab seega KOV-idele väikest mõju ning ebasoovitavad mõjud

muudatusel puuduvad.

Mõjuvaldkond 3: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: elanikud

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja olulisus: kahjude vähendamise teenuseid osutatakse juba

praegu ning KOV-id aitavad nende osutamisele kaasa. Kuna muudatus tagab juba praegu

117

toimuva riigi ja KOV-i vahelise koostöö järjepidevuse, kaasneb sellega väike positiivne

sotsiaalne mõju. Ebasoovitavaid mõjusid muudatusega ei kaasne.

6.9.3. Teistes seadustes muudatuste tegemine

Tervisekassa seadust, elektroonilise side seaduse seadust, Euroopa Liidu kodaniku

seadust, liiklusseadust, loomakaitseseadust, majandustegevuse seadustiku üldosa seadust,

meediateenuste seadust, mõõteseadust, NETS-i, ravimiseadust, sõjahaudade kaitse

seadust, TTKS-i, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust ja välisriigi

kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadust muudetakse seoses rahvatervishoiu valdkonna

terminoloogia muutmise ja ajakohastamisega. Kõigis seadustes, mis on sisaldanud mõisteid

„rahvatervis“, „rahvatervise kaitse“ vms, korrigeeritakse terminikasutust. Sellega seoses

parandatakse õigusaktides läbivalt sõna „rahvatervis“ kui valdkonna nimetus ning asendatakse

see uue valdkonna nimetusega „rahvatervishoid“. Keeleliselt on konstruktsioon „rahvatervise

kaitse“ ebakorrektne ning viitab justkui rahvatervise valdkonna kaitsele, kuigi tegelikult on

silmas peetud rahvastiku tervise kaitset, mis tähendab kindla piirkonna elanike või

rahvastikurühma tervise kaitsmist. Otsest mõju nende muudatustega ei kaasne, kuid

terminoloogia ühtlustamine ja korrigeerimine aitab kaasa selgusele rahvatervishoiu valdkonna

eesmärkidest ja vajadusest tagada tervise kaitse, sealhulgas rahvatervishoiu valdkonna välistes

valdkondades ja tegevusaladel.

Ka noorsootöö seaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ja vangistusseaduses tehtavate

muudatustega ei kaasne mõju, kuna tegemist on pelgalt uue RTerS-iga kooskõlla viimisega

(viidete kooskõlla viimine, terminite muutmine jm tehnilised parandused ja täpsustused) ning

sisulisi muudatusi seadustes ei tehta.

TTKS-is tehtava muudatusega, millega täpsustatakse, et reklaamiseaduse § 22 lõikes 1

sätestatud keeld kohaldub ka nendele tervishoiuteenuse osutajatele, kes osutavad teenust

väljaspool Eestit, puudub oluline mõju, sest juhtumeid on olnud vähe (täpsed andmed puuduvad,

kuna selliste juhtumite puhul ei ole järelevalvet tehtud). Samas loob täpsustus õigusselguse ning

likvideerib positiivse diskrimineerimise võimaluse.

Eelnõuga tehakse mitu muudatust ka SHS-is. Kehtiva RTerS-i alusel on kehtestatud

hoolekandeasutustele nõuded neis viibivate isikute tervise kaitse eesmärgil. Samuti on

tervisekaitse seisukohast olulisi nõudeid sätestatud SHS-i alusel. Eelnõuga tehtavate muudatuste

tulemusel on SHS-i ja RTerS-i ning nende alusel kehtestatud määruste koosmõjus senisest

selgemini arusaadav, kas ja millised elukeskkonna ja toitlustamisega seotud nõuded RTerS-is ja

selle alusel kehtestatud on. Seega tekib eelnõu ja selle rakendusaktide jõustumisel senisest

suurem õigusselgus normi adressaatidele (KOV-id, Terviseamet, teenuseosutajad). Eelnõuga

seaduse tasandil tehtavate muudatustega luuakse osade teenuste puhul eeldused nende klientide

tervise paremaks kaitsmiseks. Sellega seoses võib kaasneda väike positiivne mõju

sotsiaalteenuseid saavate inimeste tervisele. Täpsemad tervisekaitse eesmärgil kehtestavad

nõuded sätestatakse hoolekandeasutustele RTerS-i alusel kehtestatavates määrustes, mida

võrreldes kehtiva õigusega ajakohastatakse. Mõjusid, mis kaasnevad nõuete ajakohastamisega

teenuseosutajatele, KOVdele ja teenusesaajatele, hinnatakse määruste väljatöötamisel.

118

Tarbijakaitseseadust ja reklaamiseadust muudetakse ja Terviseameti järelevalvepädevust

laiendatakse. Muudatuse tulemusel antakse Terviseametile õigus ja kohustus teha riiklikku

järelevalvet kauplemisvõtte nõuete täitmise üle, kui Terviseamet teeb pakutava toote või teenuse

üle riiklikku järelevalvet eriseaduse alusel. Eksitav kauplemisvõte on muu hulgas tõele

mittevastav väide, et kaup või teenus ravib haigusi, talitlushäireid või väärarendeid

(tarbijakaitseseaduse § 16 lõike 8 punkt 17). Samuti antakse Terviseametile õigus ja kohustus

teha riiklikku järelevalvet reklaamiseaduse analoogse sätte üle (reklaamiseaduse § 3 lõike 4

punkt 17, mille kohaselt ei tohi reklaam viidata kauba või teenuse haigust, talitlushäireid ega

väärarendeid ravivale, leevendavale või tõkestavale omadusele, välja arvatud seaduses

sätestatud juhtudel). Kuna selliste kauplemisvõtete ja reklaami kasutamise tagajärjel võib isik

toodet või teenust tarbides alusetult loota ravitulemusi, võivad sellega kaasneda terviseriskid,

näiteks inimese terviseseisund halveneb, kuna toote kasutamise või teenuse saamisega ei kaasne

lubatud tervistavat mõju ning samal ajal ei saada ka muud, tõenduspõhist abi või ravi. Seoses

järelevalvepädevuse laiendamisega võib eeldada väikest positiivset mõju rahvastiku tervisele,

kuna võib eeldada, et tarbijakaitseseaduse § 16 lõike 8 punktis 17 ja reklaamiseaduse § 3 lõike

4 punktis 17 sätestatud valeväidete kasutamine muutub harvemaks ning sellele reageerimise

võimalused paranevad. Sellega seoses võib eeldada, et ka nimetatud valeväidete kasutamisest

tingitud potentsiaalsed tervisekahjud vähenevad. Muudatuse mõju on siiski väike, kuna selliste

rikkumiste tõttu inimesele tervisekahju tekitamise puhul on eeldatavasti tegemist

üksikjuhtumitega. Muudatustel puudub otsene mõju riigieelarvele. Terviseamet teeb tulenevalt

oma tegevusvaldkonnast juba praegu riiklikku järelevalvet paljude toodete ja teenuste

terviseohutuse üle. Kuna kauplemisvõte ja reklaam on sellega otseselt seotud, ei kaasne seoses

muudatusega Terviseametile lisakoormust, kuid Terviseameti võimalused seadust rikkuvaid

ettevõtteid vastutusele võtta paranevad. Samuti puudub mõju õiguskuulekatele ettevõtetele.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega seotud riigi ja KOV-i eeldatavad kulud ja tulud on prognoositud

järgmiste muudatuste kaupa:

1) KOV-ide ülesannetega seotud ümberkorraldused, eeldatavad kulud ja tulud;

2) ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste tegevuste ümberkorraldused seoses

seaduse rakendamisega, eeldatavad kulud ja tulud ning mõju ettevõtete ja kodanike

halduskoormusele.

7.1. KOV-ide ülesannetega seotud ümberkorraldused, eeldatavad kulud ja tulud

Rahalist mõju eelnõuga ei kaasne, kuna sisuliselt uusi ülesandeid KOV-idele eelnõuga ei kaasne.

KOV-idel on ka praegu RTerS-ist ja RTerS-iga tihedalt seotud valdkondade õigusaktidest

tulenevad kohustused, mille eesmärk on suurendada elanike heaolu, toimetulekut, turvalisust ja

muid olulisi tervisemõjureid, ning KOV-idel on KOKS-ist tulenev ülesanne tegeleda

strateegilise planeerimisega, sealhulgas rahvatervishoiu valdkonnas (koostades KOV-i

arengukava ja eelarvestrateegiat). Seega on KOV-idel ka praegu kohustus täita kõiki eelnõuga

sätestatud ülesandeid.

On võimalik, et selgemate ülesannete tõttu hakkavad osad KOV-id senisest enam prioriseerima

rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade tegevust ning suunama praegusest

119

rohkem vahendeid riskitegurite ennetamisse ja kaitsetegurite suurendamisse. Ennetusse

investeerimisega hoitakse pikas perspektiivis kokku vahendeid, mis kuluksid rahvatervishoiuga

seotud tagajärgede likvideerimisele. Iga investeering tervisesse annab tagasi majanduslikku

kasu nii tervisesektorile, teistele sektoritele kui ka majandusse laiemalt. Hinnanguliselt annab

ühe euro investeerimine tervisesse ühiskonnale tagasi neli eurot114. Tervemad inimesed osalevad

rohkem ühiskondlikes tegevustes, panustavad rohkem majandusse ja tööturgu, vajavad vähem

sotsiaalteenuseid ja -toetusi jne. Panustamine ennetusse säästab pikaajaliselt otseselt mitte vaid

tervishoiu, vaid ka KOV-i ressursse.

Kuna otsesed investeeringud rahvastiku tervise arendamisse on KOV-ide otsustada ning need

võivad ka pärast RTerS-i jõustumist piirkonniti oluliselt erineda, ei ole võimalik anda

konkreetseid hinnanguid säästetavate summade kohta ega mõju kvantifitseerida.

Kui mõne keskkonnatervishoiu meetme elluviimine on KOV-ile põhjendatult üle jõu käiv,

finantseeritakse riigipoolse abina näiteks KIK-i kaudu keskkonnaseisundi hoidmisele ja

keskkonnakahjustuste heastamisele suunatud projekte. Lisaks on keskkonnatervishoiu

meetmete elluviimisel toetav roll Terviseametil ja teistel valdkonnaga kokkupuutuvatel asutustel

(nt Keskkonnaamet), kes nõustavad KOV-e keskkonnatervishoiuga seotud küsimustes ja teevad

oma pädevuse piires ekspertiise.

7.2. Ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste tegevuste ümberkorraldused seoses

seaduse rakendamisega, eeldatavad kulud ja tulud ning mõju ettevõtete ja kodanike

halduskoormusele

Eelnõuga korrastatakse võrreldes kehtiva RTerS-iga oluliselt seaduses kasutatavaid mõisted,

vähendatakse deklaratiivsust ning luuakse selgust selles, kes rahvastiku tervise arendamise eest

vastutavad. Eelnõuga lisanduvad võrreldes kehtiva RTerS-iga Vabariigi Valitsuse ja kõigi

ministeeriumide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel. Samuti kajastatakse RTerS-is

tulevikus SoM-i ülesannete all TAI rahvatervishoiu, sealhulgas tervisedenduse korraldamise

ülesandeid. Uues RTerS-is on ajakohastatud Terviseameti rahvusvahelise ja Euroopa Liidu

tasandi ülesanded.

Ministeeriumide ega valitsemisala asutuste pädevust ja vastutusvaldkondi eelnõuga ei muudeta.

Ministeeriumide uus ülesanne on arvestada oma tegevuste ja otsuste tegemisel ning

planeerimisel nende mõjuga rahvastiku tervisele. Samuti toob uus seadus selgemalt välja SoMi

rolli rahvatervishoiu valdkonna kujundajana ja teiste osapoolte nõustajana. Uus RTerS loob

seega eeldused selleks, et eri osapooled, sealhulgas ministeeriumid, arvestaksid senisest enam

oma valdkonna tegevuste planeerimisel selle mõjuga rahvastiku tervisele. See võib pikas

perspektiivis omada positiivset mõju rahvastiku tervisele, kuid otsest mõju ei ole võimalik

hinnata, kuna oleneb siiski konkreetsetest tegevustest ja otsustest.

Kuigi rahvatervishoiu korralduses ei tehta olulisi muudatusi, loob uus RTerS siiski selgust ning

eeldused selleks, et rahvatervishoiu peamistest põhimõtetest (ühine vastutus ja tervise kui

väärtuse olulisus) saadakse senisest paremini aru. See aitab SoM-il ehk rahvatervishoiu

valdkonna kujundamise eest vastutaval ministeeriumil oma seisukohti ja poliitikakujundamise

114 https://jech.bmj.com/content/71/8/827

120

lähtekohti teistele osapooltele paremini selgitada ning luua paremad võimalused rahvastiku

tervist toetava poliitika elluviimiseks. Samuti loob senisest selgem valdkonnaseadus eeldused

selleks, et näiteks majandussurutise tingimustes ei vähendata kergekäeliselt rahvatervishoiu

tegevuste rahastamist.

Kuigi need isikud ja nõuded, kelle ja mille üle Terviseamet peab riiklikku järelevalvet tegema,

eelnõu jõustumisel mõnevõrra muutuvad, ei oma see Terviseameti jaoks kohanemisraskusi ega

lisakulusid.

Ettevõtjatel võib kavandatud muudatusega vähesel määral suureneda halduskoormus seoses

sellega, et eelnõuga keelatakse solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutamine alaealistele,

millega kaasneb isiku vanuse tuvastamise vajadus. Kodanikele eelnõuga halduskoormust ei

kaasne.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et eelnõuga ei kaasne kulusid riigieelarvele. Kuigi mitme muudatuse

tõttu võib eeldada väikest positiivset mõju rahvastiku tervisele, siis nende mõjude

kvantifitseerimine on keeruline ning pole võimalik välja tuua, kui palju tervena elatud eluaastaid

ja raha eelnõu jõustumise tõttu säästetakse. Võib eeldada, et enim mõju avaldavad alaealistele

solaariumi- ja tätoveerimiskeelu kehtestamine ning trahvimäärade tõstmine. Piiriülese

terviseohu realiseerumise korral omaks positiivset mõju ka Terviseameti nimetamine pädevaks

asutuseks ning tervishoiuteenuse osutajatele teavituskohustuse sätestamine, kuid selle mõju

täpsem määratlemine on võimatu, kuna see oleneb ettenägematutest asjaoludest (täpsest

olukorrast, haigestumusest jne).

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada järgmised ministri määrused, mille rakendusaktide

kavandid on seletuskirjale lisatud (vt lisa 1):

1) terviseministri määrus „Terviseameti tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise kord ja

hinnakiri“;

2) terviseministri määrus „Nõuded mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamiseks

elukeskkonnas ja mitteioniseeriva kiirguse taseme mõõtmise meetodid “;

3) terviseministri määrus „Nõuded müra ohutusele elamutes ja ühiskasutusega hoonetes

ning mürataseme mõõtmise meetodid“;

4) terviseministri määrus „Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes

ning vibratsiooni mõõtmise meetodid“;

5) terviseministri määrus „Nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale

looduslikule mudale ja turbale ning nende käitlemisele ja märgistamisele“;

6) terviseministri määrus „Nõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisele“;

7) terviseministri määrus „Nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, nende

ruumidele, basseiniveele ja teenuse osutamisele“;

8) Vabariigi Valitsuse määrus „Nõuded koolieelse lasteasutuse ja statsionaarse õppega

üldhariduskooli elu- ja õppekeskkonnale“;

9) Vabariigi Valitsuse määrus „Nõuded noorte püsilaagri elukeskkonnale“;

10) terviseministri määrus „Nõuded elukeskkonnale sotsiaalteenuse osutamisel“;

11) Vabariigi Valitsuse määrus „Nõuded laste toitlustamisele haridus- ja sotsiaalteenuse

osutamisel“;

121

12) terviseministri määrus „Nõuded toitlustamisele tervishoiuasutuses ja täiskasvanutele

sotsiaalteenuse osutamisel“;

13) terviseministri määrus „Nõuded toitlustamisele vanglas ja arestimajas“;

14) terviseministri määrus „Vähiregistri põhimäärus“;

15) terviseministri määrus „Vähi sõeluuringute registri põhimäärus“;

16) terviseministri määrus „Raseduse infosüsteemi põhimäärus“;

17) terviseministri määrus „Müokardiinfarktiregistri põhimäärus“;

18) terviseministri määrus „Tuberkuloosiregistri põhimäärus“;

19) terviseministri määrus „Vee terviseohutuse infosüsteemi põhimäärus“;

20) terviseministri määrus „Ravikindlustusega hõlmamata isikule rahvastiku tervise kaitseks

osutatavate tervishoiuteenuste loetelu;

21) terviseministri määrus „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“.

Lisaks tuleb muuta järgmisi määrusi:

1) justiitsministri 17. juuni 2011. a määrus nr 33 „Sõltuvusravi ning karistusest tingimisi

vabastamisel või vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kohaldatava narkomaania

ravi ettevalmistamise ning täitmise ja järelevalve kord“;

2) kaitseministri 19. aprilli 2007. a määrus nr 13 „Sõjaohvrite säilmete ümbermatmise

nõuded“;

3) keskkonnaministri 11. detsembri 2019. a määrus nr 67 „Veemajanduskava ja

meetmeprogrammi sisu nõuded“;

4) majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. märtsi 2005. a määrus nr 37

„Raadioamatöörile kvalifikatsiooni andmise ja raadiosageduste amatöörraadioside otstarbel

kasutamise kord“;

5) majandus- ja kommunikatsiooniministri 23. mai 2012. a määrus nr 43 „Nõuded

majutusettevõttele“;

6) majandus- ja kommunikatsiooniministri 4. juuni 2008. a määrus nr 45 „Sagedusloa

tingimuste ja raadiosaateseadme paigaldamise tingimuste kooskõlastamise kord ning

kooskõlastamisele kuuluvad lennuliikluse teenindamiseks ettenähtud sagedusalad“;

7) sotsiaalministri 24. septembri 2019. a määrus nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja

kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded“;

8) tervise- ja tööministri 27. detsembri 2022 määrus nr 96 „Terviseameti põhimäärus“;

9) sotsiaalkaitseministri 28. detsembri 2019. a määrus nr 4 „Erihoolekandeteenuste

maksimaalne maksumus, kulude koostisosad ning riigieelarvest makstava tasu maksmise

tingimused ja kord“;

10) teede- ja sideministri 9. juuli 1999. a määrus nr 39 „Raudtee tehnokasutuseeskirja

kinnitamine“; majandus- ja taristuministri 09.1novembri2020. a määrus nr 71 „Raudtee

tehnokasutuseeskiri“.

11) tervise- ja tööministri 17. detsembri 2018. a määrus nr 60 „Ravikindlustusega hõlmamata

isikule osutatavate rahvatervise kaitsega seotud tervishoiuteenuste loetelu“;

12) Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“;

13) Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“;

14) Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2014. a määrus nr 42 „Sotsiaalministeeriumi põhimäärus“;

15) Vabariigi Valitsuse 29. mai 2008. a määrus nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik

õppekava“;

16) Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2014. a määrus nr 112 „Nõuded laevapere liikme laeval

majutamise tingimustele“;

122

17) Tervise- ja tööministri 17. detsembri 2015. a määrus nr 61 „Hea laboritava nõuetele

vastavuse hindamise ja tõendamise nõuded ning kord“

18) Vabariigi Valitsuse määrus „Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“.

9. Eelnõu kooskõlastamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati 2019. aasta oktoobris ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule

kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu. Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks

Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile, Tervisekassale, Sotsiaalkindlustusametile, Tervise

ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile. Samuti

esitati eelnõu arvamuse avaldamiseks maakonna tasandil rahvatervishoiuga seotud ülesandeid

täitvatele asutustele ehk maakondlikele arendusorganisatsioonidele (KOV-ide ühiselt

täidetavate ülesannete elluviijad, kellele on riigihalduse ministri käskkirjaga antud ka vastav

tegevustoetus).

Eelnõu esitati EIS-i kaudu ministeeriumidele, Eesti Linnade Liidule ja Eesti Maaomavalitsuste

Liidule kooskõlastamiseks ning Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile, Tervisekassale,

Sotsiaalkindlustusametile, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele ja maavalitsustele

arvamuse avaldamiseks ka 2017. aasta juunis.115 2017. aasta detsembris esitati eelnõu

kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile116. Pärast seda eelnõu menetlemine seiskus. Seoses

valitsuse vahetusega saadeti eelnõu uuesti ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile 2019.

aasta oktoobris. Võrreldes versioonidega, mis esitati kooskõlastamiseks 2017. aastal ja 2019.

aastal, on tehtud mõningaid muudatusi, sealhulgas on võetud arvesse paljud

kooskõlastusringidelt saadud märkused. Eelnõu esitati viimati 26.10.2021 Vabariigi Valitsuse

istungile ja 11.11.2021 Vabariigi Valitsuselt Riigikogule. Riigikogu menetluses olnud eelnõu

(486 SE) langes Riigikogu menetlusest välja Riigikogu koosseisu lõppemisega. 2023. aasta

kevadel moodustatud uus Vabariigi Valitsus lisas rahvatervise seaduse nüüdisajastamise oma

tegevusprogrammi.117

Eelnõu üldises kontseptsioonis põhimõttelisi muudatusi ei tehtud.

10. Eelnõu jõustumine

Seadus jõustub 2025. aasta 1. juulil.

Jõustumistähtaeg on seatud arvestusega, et enne seaduse jõustumist jääks piisavalt aega, et

töötada välja vajalikud rakendusaktid ning teha läbi tehnilise normi teavitamise protseduur.

Kuna tegemist on seaduse uue terviktekstiga, on vajalik ka piisav aeg, et kõik osapooled (normi

adressaadid) saaksid teha ettevalmistused oma tegevuse uue seadusega vastavusse viimiseks

ning oleks piisavalt aega eelnõuga tutvuda.

115 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aaf04a1f-4266-43d2-99eb-acb24011ce69 116 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0b55e866-a9f3-4275-b27f-9a59d62fe4c0 117 https://valitsus.ee/vabariigi-valitsuse-tegevusprogrammi-2023-2027-taitmine

1

EELNÕU

06.09.2023

Rahvatervishoiu seadus

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesoleva seadusega reguleeritakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeid

rahvatervishoiu korraldamisel, ülesandeid, piiranguid ja nõudeid inimeste tervise kaitse

tagamiseks, rahvastiku tervisega seonduvate riiklike andmekogude loomist ja pidamist,

rahvatervishoiu meetmete rahastamist, riikliku ja haldusjärelevalve tegemist seaduses

sätestatud nõuete täitmise üle ning nõuete rikkumisega kaasnevat vastutust.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on tagada inimeste tervise kaitse, luua tingimused elanike eeldatava ja tervena

elatud eluea pikendamiseks, ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid ja

ebavõrdsust elanike terviseseisundis ning saavutada seeläbi positiivseid muutusi rahvastiku

tervises.

§ 3. Tervis, rahvastiku tervis ja avalikkus

(1) Tervis on inimese füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund.

(2) Rahvastiku tervis on kindla territooriumi elanike või eri rahvastikurühmade tervise seisund.

(3) Avalikkus on eelnevalt kindlaks määramata füüsiliste ja juriidiliste isikute ring. Avalikkuse

all mõistetakse ka sotsiaalmeedias loodud suhtlusgruppe, veebilehti, foorumeid ja muud taolist.

§ 4. Elukeskkond, tervisemõjur ja tervisemõju

(1) Elukeskkond käesoleva seaduse tähenduses on inimest ümbritsev sotsiaal-majanduslike,

psühhosotsiaalsete ning loodusliku ja tehisliku keskkonna tegurite kogum, mis mõjutab või võib

mõjutada inimese tervist. Elukeskkonna mõistet võib seaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse

või valdkonna eest vastutava ministri määruses täpsustada.

(2) Tervisemõjur on riski- või kaitsetegur, mis võib avaldada inimese või rahvastiku

tervisekäitumisele, tervisealastele hoiakutele ja tervisele vastavalt ebasoovitavat või soovitavat

mõju.

2

(3) Tervisemõju on tervisemõjuri põhjustatud inimese ja tema järeltulijate tervist soodustavad

või kahjustavad muutused, mis toimuvad tema:

1) organismis, sealhulgas elundites, kudedes ja rakkudes või nende talitluses;

2) käitumises;

3) hoiakutes;

4) psühhosotsiaalses toimimises.

§ 5. Rahvatervishoid, rahvatervishoiu põhimõtted ja meetmed

(1) Rahvatervishoid on sektoritevaheline valdkond, mis hõlmab kõiki rahvastiku tervist

parandavaid ning ebasoovitavat tervisemõju ennetavaid ja vähendavaid organiseeritud tegevusi

eesmärgiga pikendada elanike eluiga, parandada nende elukvaliteeti ja vähendada tervisealast

ebavõrdsust.

(2) Rahvatervishoiu poliitika ja meetmete kavandamisel ning elluviimisel lähtutakse järgmistest

põhimõtetest:

1) ühise vastutuse põhimõte, mis eeldab ühiskonnas kõigi inimeste, organisatsioonide,

kogukondade ja sektorite vastutuse võtmist rahvastiku tervise eest;

2) tervise kõrgetasemelise kaitse põhimõte, mis eeldab iga otsuse puhul selle rahvastiku

tervisele avalduva mõjuga arvestamist ning inimese tervise kõrgelt väärtustamist.

(3) Rahvatervishoiu meetmed on:

1) rahvastiku tervise jälgimine ja analüüsimine;

2) elanike, organisatsioonide ja kogukondade tervisealane võimestamine, sealhulgas

tõenduspõhise terviseteabe kättesaadavaks tegemine ja elanike terviseharituse parandamine;

3) elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine;

4) tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete ning muude rahvastiku tervist toetavate

meetmete elluviimine.

§ 6. Tervisedendus ja tervisedenduse meetmed

(1) Tervisedendus on rahvatervishoiu haru, mille meetmete eesmärk on vähendada

riskitegureid, ennetada ja ohjata nende toimet ning suurendada kaitsetegureid, et võimaldada

elanikel saada suurem kontroll oma tervise üle ja seda seeläbi tugevdada.

(2) Tervisedenduse meetmed on:

1) vigastuste ennetamine ja vähendamine;

2) nakkushaiguste leviku ennetamine ja vähendamine;

3) uimastavate ja sõltuvust tekitavate ainete tarvitamise ennetamine ja vähendamine;

4) tasakaalustatud toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine;

5) vaimse tervise edendamine;

6) seksuaaltervise edendamine.

(3) Nakkushaiguste ennetamine ja nendest rahvastiku tervisele tingitud mõjude ohjamine on

sätestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses.

§ 7. Keskkonnatervishoid, ohutegur, terviserisk ja keskkonnatervishoiu meetmed

3

(1) Keskkonnatervishoid on rahvatervishoiu haru, mille meetmete eesmärk on inimese tervist

otseselt või kaudselt mõjutavate keskkonnast tulenevate tervisemõjurite, sealhulgas

keskkonnast tulenevate ohutegurite (edaspidi ohutegur) toime hindamine ja neist tingitud

terviseriskide ohjamine ning ebasoovitavate tervisemõjude ennetamine.

(2) Ohutegur käesoleva seaduse tähenduses on füüsikaline, keemiline või bioloogiline

looduslikust või tehislikust keskkonnast tulenev tegur, mis oma olemuslike omadustega võib

otseselt või kaudselt avaldada inimesele ebasoovitavat tervisemõju.

(3) Terviserisk käesoleva seaduse tähenduses on inimorganismi kokkupuutel ohuteguriga

ebasoovitava toime ilmnemise tõenäosus ja raskusaste, mis oleneb ohuteguri olemuslikest

omadustest, kokkupuute kestusest ja ulatusest.

(4) Keskkonnatervishoiu meetmed on:

1) ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine;

2) ohutegurist tulenevate terviseriskide hindamine ja ohjamine;

3) ohuteguri tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude vähendamine;

4) ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ebasoovitavate

tervisemõjude ennetamise võimalustest teadlikkuse suurendamine.

§ 8. Tervise- ja heaoluprofiil, selles esitatav teave ja selle uuendamine

(1) Tervise- ja heaoluprofiil on strateegilise planeerimise alusdokument, milles kohaliku

omavalitsuse üksused esitavad käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktis 2 sätestatud ülesande

täitmiseks vähemalt järgmise teabe:

1) maakonna või kahe või enama kohaliku omavalitsuse üksuse rahvastiku tervise üldandmed,

ning sellel territooriumil esinevate riski- ja kaitsetegurite elukaareülene kirjeldus ja analüüs;

2) maakonna või kahe või enama kohaliku omavalitsuse üksuse rahvatervishoiu valdkonna

strateegilised eesmärgid;

3) kokkuvõte maakonna või kahe või enama kohaliku omavalitsuse üksuse peamistest tervise-

ja heaolunäitajatest ning riski- ja kaitseteguritest;

4) tegevuskava eesmärkide elluviimiseks.

(2) Tervise- ja heaoluprofiili koostamisel ja elluviimisel lähtutakse Sotsiaalministeeriumi

valitsemisala asutuse koostatud juhistest, mis on avaldatud Sotsiaalministeeriumi kodulehel.

(3) Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutus nõustab lõikes 2 nimetatud juhistest lähtudes

kohalikke omavalitsusi tervise- ja heaoluprofiili koostamisel, koostab maakondade tervise ja

heaolu lühiülevaated ning koordineerib riigiülest koostööd tervise- ja heaoluprofiilide

koostamisel ja seatud eesmärkide saavutamisel.

(4) Tervise- ja heaoluprofiili koostaja hindab profiili uuendamise vajadust vähemalt üks kord

nelja aasta jooksul.

2. peatükk

Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel

§ 9. Vabariigi Valitsuse ülesanded

4

Vabariigi Valitsuse ülesanne rahvatervishoiu korraldamisel on töötada välja ja kinnitada

rahvatervishoiuga seotud riiklikud strateegiad ning tagada valdkonna jätkusuutlik rahastamine.

§ 10. Ministeeriumide ülesanded

(1) Ministeeriumid tagavad oma valitsemisalas ja pädevuse piires rahvatervishoiu meetmete

elluviimise.

(2) Ministeeriumid tagavad oma valitsemisalas iga asjaomase otsustuse ja tegevuse

kavandamisel ja elluviimisel selle rahvastiku tervisele avalduva mõju hindamise ning sellega

arvestamise.

§ 11. Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsemisala ülesanded

Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsemisala ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel on:

1) rahvatervishoiu poliitika kujundamine, õigusaktide eelnõude ja strateegiate koostamine,

rahvastiku tervise ja tervisemõjurite analüüsimine ning sellel eesmärgil teadus- ja

arendustegevuse korraldamine, andmekogude asutamine ja nende pidamise võimaldamine;

2) rahvatervishoiuga tihedalt seotud valdkondade õigusaktide eelnõude, poliitikadokumentide

ja strateegiate ettevalmistamises osalemine eesmärgiga tagada tervisemõju hindamine ja sellega

arvestamine kõigis asjaomastes valdkondades;

3) rahvatervishoiu poliitika kujundamiseks vajaliku riigisisese ja rahvusvahelise koostöö

juhtimine või selles osalemine;

4) oma valitsemisalas tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete ning muude rahvastiku

tervist toetavate meetmete kujundamine ja elluviimise korraldamine;

5) rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade arendamiseks ja juhtimiseks ning

elanike terviseharituse parandamiseks vajalike juhiste ja e-lahenduste loomine ning

täienduskoolituste korraldamine;

6) riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute nõustamine riskitegurite vähendamiseks

ja ohjamiseks, nende toime ennetamiseks ning kaitsetegurite suurendamiseks vastavalt oma

pädevusele ja põhiülesannetele;

7) muude seadustest ja nende alusel antud õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmine, mis on

vajalikud rahvatervishoiu korraldamiseks.

§ 12. Terviseameti Euroopa ja rahvusvahelise tasandi ülesanded ning Terviseameti

õigused tasuliste teenuste osutamisel

(1) Terviseamet täidab:

1) pädeva asutuse ülesandeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr

1223/2009 kosmeetikatoodete kohta (ELT L 342, 22.12.2009, lk 59–209);

2) pädeva asutuse ülesandeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL)

2022/2371, milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid ja millega tunnistatakse

kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL (ELT L 314, 06.12.2022, lk 26–63);

3) riikliku kontaktpunkti ülesandeid vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni

rahvusvahelistele terviseregulatsioonidele.

(2) Terviseamet võib osutada oma põhitegevusega seotud tasulisi teenuseid keemiliste,

bioloogiliste ja füüsikaliste ohutegurite määramiseks ja riskihindamiseks, kui see ei takista tema

põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmist.

5

(3) Terviseameti tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise korra ja hinnakirja kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega, võttes aluseks teenuse osutamiseks vajalikud

tööjõu-, materjali-, seadmete ja üldkulud.

(4) Terviseametil on õigus arvutada käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud hinnakirjas

nimetamata uuringu maksumus analoogilise uuringu hinna alusel.

§ 13. Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded

(1) Kohaliku omavalitsuse üksuste ühiselt täidetavad ülesanded on:

1) elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine;

2) maakonna või kahe või enama kohaliku omavalitsuse üksuse tervise- ja heaoluprofiili

koostamine ning selles sisalduva teabega arvestamine maakonna või kahe või enama kohaliku

omavalitsuse üksuse arengustrateegia koostamisel;

3) tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete elluviimine maakonnas või kahes või

enamas kohaliku omavalitsuse üksuses vähemalt tervise- ja heaoluprofiilis kajastatud

riskitegurite leevendamiseks ja kaitsetegurite tugevdamiseks;

4) riiklike rahvatervishoiu meetmete elluviimise toetamine maakonnas või kahes või enamas

kohaliku omavalitsuse üksuses;

5) maakonnas või kahes või enamas kohaliku omavalitsuse üksuses rahvatervishoiu ja sellega

tihedalt seotud valdkondade juhtimiseks vajalike võrgustike loomine ja nende töö korraldamine.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded on:

1) elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine, sealhulgas

asjaomaste otsustuste ja tegevuste kavandamine ja elluviimine, hinnates ja arvestades nende

mõju rahvastiku tervisele;

2) oma haldusterritooriumil rahvatervishoiu meetmete planeerimiseks rahvastiku tervise

olukorra, suundumuste ja vajaduste kohta vajaliku teabe väljaselgitamine;

3) oma haldusterritooriumil tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete elluviimine

vähemalt peamiste riskitegurite leevendamiseks ja kaitsetegurite tugevdamiseks;

4) kohaliku omavalitsuse üksuses rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade

juhtimiseks vajalike võrgustike loomine ja nende töö korraldamine.

3. peatükk

Ülesanded, piirangud ja nõuded inimeste tervise kaitseks

§ 14. Terviseohust teavitamise nõue

(1) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab viivitamata Terviseametit haigestumisest, mis on

asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või põhjustab või võib põhjustada inimeste

märkimisväärset haigestumust või suremust või mille ulatus kasvab või võib kasvada kiiresti.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haigestumise jaotumise, leviku, raskusastme

muutuste ja muude asjaolude jälgimiseks vajaliku teabe valdaja on kohustatud Terviseameti

nõudmisel esitama asjakohased andmed, sealhulgas isikuandmed vastavalt vajadusele.

§ 15. Piirangud ja nõuded inimese tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või

parandamise eesmärgil pakutavatele toodetele, teenustele ja tegevustele

6

(1) Juriidiline ega füüsiline isik ei tohi inimese tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või

parandamise eesmärgil kutsuda avalikkust üles kasutama taimi, loomi, taimseid ja loomseid

saadusi ega aineid ja segusid keha pinnale kandmise või kehasse viimise teel, kui tegemist on

selliste taimede, loomade, taimsete ja loomsete saadustega või ainete ja segudega, mille

kasutamisega kaasneb oht inimese elule, tervisele või elukeskkonnale.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil avalikkusele teenuste või tegevuste

tasuta või tasu eest kättesaadavaks tegemisel peab teenusepakkuja, kes kasutab teenuse

kättesaadavaks tegemisel taime või looma või taimset või loomset saadust, veenduma

teadusandmetele tuginedes või kui selline asjaolu on üldteada, et tegemist on kasutamise hetkel

tervisele ohutu taime või loomaga või taimse või loomse saadusega.

(3) Taimne saadus käesoleva seaduse tähenduses on taim, seen, vetikas, samblik ja muu taoline,

selle eritised või osad värskena või säilitatuna mistahes säilitusviisil. Taimse saadusena

käsitatakse ka tükeldatud, pulbristatud või jahvatatud taime või selle osi ja kuivatatud eritisi.

(4) Loomne saadus käesoleva seaduse tähenduses on mistahes selgroogne või selgrootu loom

ja mikroorganism, sellest eraldatud organ, osa või sekreet värskena või säilitatuna mistahes

säilitusviisil. Loomse saadusena käsitatakse ka tükeldatud, pulbristatud või jahvatatud looma

organeid, osi ja kuivanud sekreeti.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil avalikkusele teenuste, tegevuste,

taimede, loomade ning taimsete ja loomsete saaduste tasuta või tasu eest kättesaadavaks

tegemisel on mürgiste taimede või loomade ja mürgiste taimsete või loomsete saaduste

kasutamine lubatud üksnes tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutusel või juuresolekul või

vastavalt eriseaduses sätestatule.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil toodete, teenuste ja tegevuste tasuta või

tasu eest kättesaadavaks tegemisel on keelatud müüa ja kasutada Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist,

märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ

ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353,

31.12.2008, lk 1–1355), põhjal ohtlikuks klassifitseeritud aineid ja segusid, välja arvatud juhul,

kui see on lubatud eriseaduse kohaselt.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud piirang kehtib ka lõikes 1 nimetatud eesmärgil

valmistatavate segude lähteaineteks olevate määruse (EÜ) nr 1272/2008 tähenduses ohtlikuks

klassifitseeritud kemikaalide kohta, isegi kui segamise tagajärjel saadud segu ise ei

klassifitseeru ohtlikuks määruse (EÜ) nr 1272/2008 tähenduses, välja arvatud juhul, kui see on

lubatud eriseaduse kohaselt.

§ 16. Nõuded elukeskkonna füüsikalistele ohuteguritele

(1) Füüsikalised ohutegurid käesoleva seaduse tähenduses on vibratsioon, mitteioniseeriv

kiirgus ja müra, sealhulgas ultra- ja infraheli.

(2) Füüsikaliste ohutegurite tase elukeskkonnas peab olema inimese tervisele ohutu ning neid

iseloomustavad füüsikalised näitajad peavad vastama kehtestatud piirväärtustele.

7

(3) Füüsikalise ohuteguri allika valdaja tagab allika vastavuse kehtestatud nõuetele.

(4) Täpsemad nõuded vibratsiooni, mitteioniseeriva kiirguse ja siseruumis leviva müra,

sealhulgas ultra- ja infraheli ohutusele elukeskkonnas ning nende tasemete mõõtmise meetodid

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 17. Nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale mudale ja turbale ning nende

käitlemisele

(1) Balneoloogilistes protseduurides tohib kasutada looduslikku muda ja turvast, mis on inimese

tervisele ohutu.

(2) Täpsemad nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule mudale ja

turbale ning nende käitlemisele ja märgistamisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

§ 18. Nõuded ja piirangud kosmeetikatoodete tootmisel, kättesaadavaks tegemisel ja

kasutamisel

(1) Ettevõtja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses (edaspidi ettevõtja), kes

vastutab kosmeetikatoote tootmise, turule laskmise või kättesaadavaks tegemise eest, tagab

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1223/2009 ja komisjoni määruses (EL) nr

655/2013, millega kehtestatakse ühtsed nõuded kosmeetikatoodete kohta esitatavate väidete

põhjendamiseks (ELT L 190, 11.07.2013, lk. 31–34), sätestatud asjakohaste nõuete täitmise.

(2) Ettevõtja, kes toodab, impordib või levitab kosmeetikatoodet või kasutab seda kutsealases

tegevuses, ja tervishoiuteenuse osutaja teavitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 1223/2009 artikli 23 kohaselt viivitamata Terviseametit kosmeetikatoote kasutamisel

ilmnenud tõsisest soovimatust mõjust.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 artikli 19 lõikes 4 nimetatud

kosmeetikatoote kohta esitab toote kättesaadavaks tegemise eest vastutav isik sama määruse

artikli 19 lõikes 1 nõutud teabe tootemahutil või -pakendil või tootega kaasa antaval teabelehel.

(4) Kosmeetikatooteid, mis on ette nähtud hammaste valgendamiseks või pleegitamiseks ja mis

sisaldavad vesinikperoksiidi või millest vabaneb vesinikperoksiidi vahemikus > 0,1% ≤ 6%

(edaspidi hambavalgendustooted), on lubatud müüa üksnes hambaarstidele hulgikaubanduse

korras.

(5) Ettevõtja, kes soovib müüa hambavalgendustooteid, peab esitama majandustegevusteate

hulgikaubanduse tegevusalal.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud majandustegevusteates esitatakse lisaks

majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule järgmised andmed:

1) tegevuskoht või tegevuskohad;

2) e-kaubanduse korral veebilehe aadress;

3) käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kauba nimetus.

8

§ 19. Nõuded ja piirangud ilu- ja isikuteenuse osutamisele

(1) Ilu- ja isikuteenus (edaspidi iluteenus) käesoleva seaduse tähenduses on juuksuri-,

kosmeetiku-, solaariumi-, tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha augustamise teenus ning küüne-,

ripsme- ja kulmutehniku teenus.

(2) Iluteenust vahetult osutaval isikul peavad olema tõendatud teadmised ja oskused teenuse

ohutuks osutamiseks ja tõsise soovimatu mõju ennetamiseks.

(3) Solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutajal on keelatud osutada solaariumi- ja

tätoveerimisteenust alaealisele.

(4) Keelatud on osutada tätoveerimisteenust, mille puhul tätoveerimistint süstitakse või

sisestatakse silmamuna sisse.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud keelu järgimiseks võib solaariumi- ja

tätoveerimisteenuse osutaja nõuda isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda teenuse

osutamisest eelnimetatud dokumendi esitamata jätmise korral.

(6) Täpsemad nõuded iluteenuse osutajale, tema teadmistele ja oskustele ning iluteenuse

osutamisele, sealhulgas teenuse osutamise ruumidele ja vahenditele, kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.

§ 20. Nõuded ujumis- ja suplemisteenuse osutamisele

(1) Ujulas, basseinis või veekeskuses isik või asutus, kes osutab ujumis- või suplemisteenuseid

tasu eest või tasuta:

1) tagab ohutud kasutamistingimused, kasutatava vee nõuetekohasuse ning vee kontrolli ja

uuringud akrediteeritud laboris;

2) avaldab teabe ujulas, basseinis ja veekeskuses kasutatava vee kvaliteedinäitajate kohta.

(2) Täpsemad nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, nende ruumidele, ohutusele,

basseiniveele ja teenuse osutamisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 21. Nõuded sotsiaalteenuse osutamise elukeskkonnale

(1) Sotsiaalteenuse osutamise elukeskkond, mille puhul on sotsiaalhoolekande seaduses või

selle alusel kehtestatud määruses viidatud käesolevale seadusele, peab olema neis viibivate

inimeste tervisele ohutu ja tervist toetav.

(2) Ohutu ja tervist toetava elukeskkonna kujundamiseks tuleb sotsiaalteenuse osutamisel

hinnata ja ohjata elukeskkonnast tulenevaid terviseriske, vähendada riskitegureid ja ennetada

nende toimet.

(3) Täpsemad nõuded sotsiaalteenuse osutamise elukeskkonnale ning terviseriskide ohjamisele

ja riskitegurite vähendamisele selles elukeskkonnas kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

9

§ 22. Nõuded toitlustamisele ja müügiks pakutavale toidule tervishoiu- ja

haridusasutuses, noorte püsilaagris, vanglas ja arestimajas, kinnipidamiskeskuses ning

sotsiaalteenuse osutamisel

(1) Toitlustamine sellise sotsiaalteenuse osutamisel, mille puhul on sotsiaalhoolekande seaduses

või selle alusel kehtestatud määruses viidatud käesolevale seadusele, ning toitlustamine haiglas,

koolieelses lasteasutuses, statsionaarse õppega üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses, noorte

püsilaagris, vanglas, kinnipidamiskeskuses ja arestimajas peab olema eakohane, regulaarne ja

toitlustatava inimese terviseseisundile vastav ning katma tema asutuses viibimise ajale vastava

osakaalu tema ööpäevasest toiduenergia- ja toitainevajadusest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuses ja sotsiaalteenuse osutamisel peab olema

nähtavas kohas ja tasuta kättesaadav veeseaduse alusel kehtestatud nõuetele vastav joogivesi.

(3) Täpsemad nõuded toitlustamisele ja selle dokumenteerimisele haiglas, vanglas,

kinnipidamiskeskuses ja arestimajas ning täiskasvanutele sotsiaalteenuse osutamisel kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Täpsemad nõuded toitlustamisele ja selle dokumenteerimisele koolieelses lasteasutuses,

statsionaarse õppega üldhariduskoolis ja kutseõppeasutuses ning lastele sotsiaalteenuse

osutamisel kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(5) Üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse direktor kehtestab haridusasutuses müügiks

pakutavale toidule nõuded ja piirangud, arvestades Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutuse

koostatud riiklikku juhist, mis on avaldatud Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutuse

kodulehel. Nõuded ja piirangud esitatakse enne kehtestamist arvamuse andmiseks hoolekogule

või erakooli nõukogule.

4. peatükk

Rahvastiku tervisega seonduvad riiklikud andmekogud

§ 23. Rahvastiku tervisega seonduvad riiklikud andmekogud

(1) Käesoleva seaduse §-des 24–29 nimetatud andmekogu või infosüsteemi põhimääruses

sätestatakse:

1) volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja tema ülesanded;

2) kogutavate andmete täpsem koosseis ja andmekogusse kandmise kord;

3) andmeandjad, nendelt saadavad andmed ja andmete esitamise viis;

4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;

5) vajaduse korral andmete täpsem säilitamise kord;

6) muud korraldusküsimused.

(2) Käesoleva seaduse §-des 24–28 nimetatud statistiliste andmetega andmekogu või

infosüsteemi isikuandmeid kolmandatele isikutele ei väljastata, välja arvatud isikuandmete

kaitse seaduse §-s 6 nimetatud juhul ja korras või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks.

(3) Käesoleva seaduse §-des 24–28 nimetatud andmekogu või infosüsteemi pidamise eesmärgi

täitmiseks võib andmekogu või infosüsteemi pidaja töödelda selliseid isiku varasemaid

üldandmeid nagu ees- ja perekonnanimi, isikukood ja sugu.

10

(4) Käesoleva seaduse §-des 24–28 nimetatud andmekogu või infosüsteemi isikuandmetele

juurdepääsu piirang kehtib tähtajatult.

(5) Kui käesoleva seaduse §-des 24–28 nimetatud andmekogusse või infosüsteemi edastatakse

asjakohased terviseandmed tervise infosüsteemist, sätestatakse edastatavate andmete täpne

koosseis konkreetse andmekogu või infosüsteemi põhimääruses.

§ 24. Vähiregister

(1) Vähiregister on andmekogu, mida peetakse vähihaigestumuse, vähi levimuse ja vähihaigete

elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste ja vähitõrje korraldamiseks, tervisepoliitika

väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku

uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

(2) Vähijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma diagnoosival ja vähihaiget ravival

tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on kohustus

esitada andmed vähiregistrile.

(3) Vähiregistris töödeldakse järgmisi andmeid:

1) isiku üldandmed ning Eestis viibitud aeg;

2) vähihaige terviseandmed, sealhulgas isiku surma aeg ja põhjus;

3) andmete esitaja andmed.

(4) Vähiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt

põhimääruses sätestatule.

(5) Vähiregistri vastutav töötleja on Tervise Arengu Instituut.

(6) Vähiregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

§ 25. Vähi sõeluuringute register

(1) Vähi sõeluuringute register on andmekogu, mida peetakse vähi sõeluuringute

korraldamiseks, sõeluuringutega seotud uuringute ja sõeluuringujärgse ravi andmete

analüüsimiseks, vähi varajaseks avastamiseks, sõeluuringute kvaliteedi ja tõhususe

hindamiseks, samuti tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö,

sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

(2) Kõigil vähi sõeluuringuid tegevatel tervishoiuteenuse osutajatel ning sõeluuringus

osalejatele uuringuid teinud ja neid ravinud tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus esitada

tervise infosüsteemi vahendusel andmed vähi sõeluuringute registrile.

(3) Vähi sõeluuringute registris töödeldakse järgmisi andmeid:

1) isiku üldandmed, Eestis viibitud aeg ja ravikindlustuse olemasolu;

2) saadetud sõeluuringu kutse ja korduskutse;

11

3) sõeluuringu sihtrühma kuuluva isiku terviseandmed, sealhulgas isiku surma aeg ja põhjus

ning sõeluuringu sihtrühma kuuluvale isikule sõeluuringuväliselt tehtud sõeluuringu

põhiuuring, analüüs või protseduur;

4) andmete esitaja andmed.

(4) Vähi sõeluuringute registris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid

säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule.

(5) Vähi sõeluuringute registri vastutav töötleja on Tervise Arengu Instituut.

(6) Vähi sõeluuringute registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

§ 26. Raseduse infosüsteem

(1) Raseduse infosüsteemi peetakse raseduse kulgemise, katkemise ja katkestamise ning ema ja

vastsündinu haigestumuse ja suremuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste korraldamiseks,

tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja

teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

(2) Tervishoiuteenuse osutajal, kes osutab eriarstiabi tegevusloa alusel sünnitusabi ja

günekoloogia- või pediaatriateenust ning iseseisvalt osutatava ämmaemandusabi tegevusloa

alusel kodusünnitusabi, on kohustus esitada andmed raseduse infosüsteemi.

(3) Raseduse infosüsteemis töödeldakse järgmisi andmeid:

1) raseda ja bioloogilise ema üldandmed, perekonnaseis, abielu sõlmimise, kooselu

registreerimise või vabaabielu algusaeg, tegevusala ja haridus;

2) lapse üldandmed;

3) isa üldandmed ja haridus;

4) bioloogilise ema raseduse ja sünnituse kulgemise, sealhulgas raseduse katkemise või

katkestamise ja rasestumisvastaste meetodite andmed ning riskitegurid;

5) muud raseda, bioloogilise ema ja lapse terviseandmed ning ravimid;

6) bioloogilise ema ja lapse surma aeg ja põhjus;

7) andmete esitaja andmed.

(4) Raseduse infosüsteemis säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid säilitatakse

vastavalt raseduse infosüsteemi põhimääruses sätestatule.

(5) Raseduse infosüsteemi vastutav töötleja on Tervise Arengu Instituut.

(6) Raseduse infosüsteemi asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

§ 27. Müokardiinfarktiregister

(1) Müokardiinfarktiregister on andmekogu, mida peetakse müokardiinfarkti haigestumuse ja

müokardiinfarktihaigete elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuse korraldamiseks,

tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja

teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

12

(2) Müokardiinfarktijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma diagnoosival ja

müokardiinfarktihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal on kohustus esitada andmed

müokardiinfarktiregistrile.

(3) Müokardiinfarktiregistris töödeldakse järgmisi andmeid:

1) isiku üldandmed ja Eestis viibitud aeg;

2) müokardiinfarktihaige terviseandmed, sealhulgas nii enne haiglaravi, haiglas oleku ajal kui

ka haiglaravi järel tehtud uuring ja selle tulemus ning ravimid, samuti isiku surma aeg ja põhjus

ning suremispaik;

3) andmete esitaja andmed.

(4) Müokardiinfarktiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid

säilitatakse vastavalt müokardiinfarktiregistri põhimääruses sätestatule.

(5) Müokardiinfarktiregistri vastutav töötleja on Sotsiaalministeerium.

(6) Müokardiinfarktiregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

§ 28. Tuberkuloosiregister

(1) Tuberkuloosiregister on andmekogu, mida peetakse tuberkuloosijuhtude registreerimiseks,

tuberkuloosi ennetamiseks, tuberkuloosihaigestumuse, tuberkuloosi levimuse ja

tuberkuloosihaigete elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste ja tuberkuloositõrje

korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks

ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

(2) Tuberkuloosijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma diagnoosival ja tuberkuloosihaiget

ravival tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on

kohustus esitada andmed tuberkuloosiregistrile.

(3) Tuberkuloosiregistris töödeldakse järgmisi andmeid:

1) isiku üldandmed, perekonnaseis, haridus, tegevusala ja -koht, Eestis viibitud aeg ja

ravikindlustuse olemasolu;

2) tuberkuloosihaige terviseandmed, sealhulgas tuberkuloosihaige ravieelne seisund, ravi ning

selle tulemus ja lõpetamise põhjused, samuti kasutatud ravimid ning isiku surma aeg ja põhjus;

3) andmete esitaja andmed.

(4) Tuberkuloosiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid säilitatakse

vastavalt põhimääruses sätestatule.

(5) Tuberkuloosiregistri vastutav töötleja on Tervise Arengu Instituut.

(6) Tuberkuloosiregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

§ 29. Vee terviseohutuse infosüsteem

13

(1) Vee terviseohutuse infosüsteemi peetakse joogi-, suplus- ja basseinivee, loodusliku

mineraalvee ja allikavee kvaliteedi kohta andmete kogumiseks, terviseohutuse analüüsiks,

statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

(2) Joogivee käitlejal, loodusliku mineraalvee või allikavee käitlejal ning supluskoha ja ujula

valdajal on kohustus esitada andmed vee terviseohutuse infosüsteemi või edastada andmed

Terviseameti kaudu.

(3) Vee terviseohutuse infosüsteemis töödeldakse järgmisi andmeid:

1) joogivee käitleja andmed ning veevärgi ja joogivee kvaliteet;

2) ujula valdaja andmed ja basseinivee kvaliteet;

3) supluskoha valdaja andmed ja suplusvee kvaliteet;

4) loodusliku mineraalvee või allikavee käitleja andmed ning loodusliku mineraalvee ja

allikavee kvaliteet.

(4) Vee terviseohutuse infosüsteemi vastutav töötleja on Terviseamet.

(5) Vee terviseohutuse infosüsteemi asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.

5. peatükk

Rahvatervishoiu meetmete rahastamine

§ 30. Rahvatervishoiu meetmete rahastamine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud riiklikke rahvatervishoiu meetmeid rahastatakse

riigieelarvest.

(2) Käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuste ühiselt täidetavate

ülesannete täitmist rahastatakse riigieelarvest.

(3) Käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist

võib osaliselt rahastada riigieelarvest.

6. peatükk

Riiklik ja haldusjärelevalve

§ 31. Riikliku ja haldusjärelevalve tegija

Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete ning

Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktide nõuete täitmise üle teeb Terviseamet.

§ 32. Riikliku järelevalve erimeetmed

Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks

kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 44, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud riikliku

järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

7. peatükk

14

Vastutus

§ 33. Terviseohust teavitamise nõude rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud terviseohust teavitamise nõude rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 34. Tervise hoidmise, kaitsmise, edendamise või parandamise eesmärgil pakutavatele

toodetele, teenustele ja tegevustele kehtestatud piirangute ja nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud piirangu või nõude rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 80 000 eurot.

§ 35. Kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks tegemisele kehtestatud nõuete

rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 18 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr

1223/2009 ja komisjoni määruses (EL) nr 655/2013 loetletud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 36. Ilu- ja isikuteenustele sätestatud nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud alaealisele solaariumi- või tätoveerimisteenuse

osutamise ja tätoveerimisteenuse, mille puhul tätoveerimistint süstitakse või sisestatakse

silmamuna sisse, osutamise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 80 000 eurot.

§ 37. Menetlus

(1) Käesoleva seaduse §-des 33–36 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on

Terviseamet.

(2) Kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-s 35 sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks

objektiks olnud aine või eseme konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le 83.

8. peatükk

Rakendussätted

15

1. jagu

Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine

§ 38. Biotsiidiseaduse muutmine

Biotsiidiseaduse paragrahvi 1 lõike 2 punktis 4 ja § 43 punktis 1 asendatakse sõnad

„rahvatervise seadus“ sõnadega „rahvatervishoiu seadus“ vastavas käändes.

§ 39. Ehitusseadustiku muutmine

Ehitusseadustiku § 130 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Terviseamet teostab riiklikku järelevalvet ehitist puudutavate terviseohutuse nõuete

täitmise üle juhul, kui Terviseametil on eriseadusest tulenev kohustus teha järelevalvet

tervisekaitsenõuete täitmise üle ehitise kavandamisel või kasutamisel.“.

§ 40. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduse § 8 lõikes 2 asendatakse sõna „rahvatervise“ sõnadega „rahvastiku

tervise“.

§ 41. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine

Euroopa Liidu kodaniku seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõikes 1, § 11 lõikes 1, § 16 lõikes 1, § 26 lõike 1 punktis 4, § 31 lõike 1 punktis

2, § 34 lõike 1 punktis 2, § 523 lõike 1 punktis 3, § 524 lõikes 1, § 525 lõikes 1 ja § 5210 lõikes

1 asendatakse sõna „rahvatervist“ sõnadega „rahvastiku tervist“;

2) paragrahvi 527 pealkirjas asendatakse sõna „rahvatervise“ sõnadega „rahvastiku tervise“;

3) paragrahvi 527 lõike 1 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „teavitama Maailma

Terviseorganisatsiooni kui rahvatervise rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorrast, võib

rahvatervise kaitseks“ tekstiosaga „Maailma Terviseorganisatsioonile teatama kui rahvastiku

tervist ohustavast rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorrast, võib rahvastiku tervise kaitseks“;

4) paragrahvi 527 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „teavitama Maailma Terviseorganisatsiooni kui

rahvatervise rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorrast“ tekstiosaga „Maailma

Terviseorganisatsioonile teatama kui rahvastiku tervist ohustavast rahvusvahelise tähtsusega

hädaolukorrast“.

§ 42. Kemikaaliseaduse muutmine

Kemikaaliseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

16

„(1) Uuringuid tegevate laborite hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise

asutus on Terviseamet (edaspidi hea laboritava kontrollasutus).“;

2) paragrahvi 6 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „Sotsiaalministeeriumi kaudu“;

3) paragrahvi 6 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 7 lõike 2 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ning esitab Sotsiaalministeeriumile“;

5) paragrahvi 7 lõike 2 punktid 5 ja 7 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 7 lõiget 2 täiendatakse punktidega 10 ja 11 järgmises sõnastuses:

„10) annab huvitatud isikutele teavet hea laboritava nõuete kohta;

11) esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelistes institutsioonides ja organisatsioonides, mille töö

käsitleb hea laboritava nõudeid ja neile vastavuse kontrolli.“.

§ 43. Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine

Koolieelse lasteasutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 11 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) elukeskkond, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud nõuetele ja

õigusaktidega kehtestatud tuleohutusnõuetele;“;

2) seadust täiendatakse §-ga 162 järgmises sõnastuses:

„§ 162. Elukeskkonna nõuded

(1) Lasteasutuse elukeskkond rahvatervishoiu seaduse tähenduses peab olema neis viibivate

inimeste tervisele ohutu ja tervist toetav.

(2) Täpsemad nõuded lasteasutuse elukeskkonnale ning terviseriskide ohjamisele ja