Kiri

Lisa 2 –Toetuse kasutamise aruande vorm

TOETUSE KASUTAMISE ARUANNE detsember 2023.a – mai 2025.a kohta

Ülikool: Tartu Ülikool

Grandihoidja: Andra Siibak

Projekti nimetus: Balti Infohäirete Sekkekeskus

Kulude aruanne:

Kogueelarve Täitmine

dets2023

/mai2025

Täitmine

projekti

algusest

Täidetud kogu

eelarvest (%)

Otsesed kulud 502 645.00 346 940.95 503 962.20 100.26%

Üldkululõiv 35 185.15 24 285.87 35 277.35 100.26%

Kokku 537 830.15 371 226.82 539 239.55 100.26%

Detsember 2023.a- mai 2025.a tegevuste kirjeldus (vähemalt 4000 tähemärki):

Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi koordineerimisel käivitati detsembris 2022 Balti

Infohäirete Sekkekeskus (Baltic Engagement Centre for Combating Information Disorders –

edaspidi BECID), mille peamine eesmärk on tõsta Eestis, Lätis ja Leedus ühiskonna

vastupanuvõimet infohäiretele ja informatsioonilisele mõjustamisele. BECID ühendab neli

ülikooli (Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Vidzeme Kõrgkool (Läti) ja Vytautas Magnuse

Ülikool (Leedu); neli faktikontrollijat (Delfi EE, LV, LT ning Re:Baltica) ning kolmanda

sektori meediapädevuse organisatsioone koondava Baltic Center for Media Excellence (Läti).

Eelarves mitteosaleva toetava partnerina on kaasatud Vidzeme TV (Läti).

Euroopa Komisjoni (50% eelarvest), Välisministeeriumi, Kultuuriministeeriumi,

Siseministeeriumi, Riigikantselei ning Haridus- ja Teadusministeeriumi (kaasfinantseering

50%) rahastuse toel loodud keskuse esimene rahastusvoor (grandi ID 101084073) toetab

ühiskonna vastupanuvõime tõstmist infohäiretele läbi kolme riigi teadlaste, faktikontrollijate

ja meediapädevuse ekspertide tõenduspõhise koostöö. BECIDi töö käib vastavalt

grandilepingule neljas temaatilises tööpaketis kahe ja poole aasta vältel. Järgnevalt anname

ülevaate iga tööpaketi kaupa detsembrist 2023 kuni maini 2025 tehtud tegevustest.

I tööpakett: Projektijuhtimine, kommunikatsioon ja jätkusuutlikkus

BECID alustas detsembris 2022 tööd 66 liikmega, mis oli detsembriks 2023 paisunud 73

inimeseni üheksas organisatsioonis üle Baltikumi. Projektijuhtimist mõjutas seega enim

digitaalsete töövoogude ühendamine erineva profiili, võimekuse ja motivatsiooniga töötajate

vahel, mille jaoks tegime korduvalt ümber juhtimismudelit kui ka koostöömudeleid teiste

asutustega. Selle tulemusena oli võimalik jätkata tööd ilma füüsiliste kohtumiste, eraldi

juriidilise keha või püsiva kontorita, mis võimaldas hoida projektijuhtimisega seotud püsikulud

madalal. Projektijuhtimist koordineeris Tartu ülikool ning rahastusmudeli keerukusest nii

Eestis kui ka välismaal annab märku see, et tegemist on ainsa projektiga, kus on lisaks

koordinaatorile (Maia Klaassen), vastutavale täitjale ja juhtivuurijale (Andra Siibak ja Marju

Himma-Kadakas) ning projektijuhile (Lilian Ariva) olnud tööl ka täiskohaga finantsjuht; seda

eeskätt ka selleks, et tagada abikõlbulik maksumaksja vahendite kasutamine ning korrektne

aruandlus nii Eestis, Lätis kui ka Leedus.

Olulise õppetunnina projektijuhtimisest võtame kaasa teadmise, et projektimeeskond peab

olema vähemalt poole väiksem, et tekiks ka individuaalne vastutus ja huvi – see oli ka suurim

sisuline kriitika, mille saime tagasisideks Euroopa Komisjonilt; et Tartu ülikooli kõrvasid

paistab liiga palju, samas kui grandilepingu alusel vastutavad projekti õnnestumise eest kõik

partnerid, mitte ainult koordinaator. BECID2 sai rahastuse alates 1. juunist 2025 ning

kestab kolm aastat. Partnereid on sedapuhku üheksa asemel viis ning inimesi

kolmkümmend. Ehkki uusi projektitaotlusi kirjutasime BECIDi meeskonnaga teisel

aruandlusperioodil seitse tükki, siis see on kõige olulisem positiivne rahastusotsus – taolisi

rahastusvoore, kus rahastatakse uudismeedia, akadeemia ning kolmanda sektori koostööd

lihtsalt ei eksisteeri rohkem.

Projekti kommunikatsioon detsember 2023 kuni BECIDi esimese rahastusvooru lõpuni toetus

jätkuvalt peamisele teesile: olla seal, kus on meie valdkonnaga hakkuvad inimesed ning kus

vajatakse meie ekspertsust. Teisisõnu - selle asemel, et toetuda (teadus-)kommunikatsiooni

defitsiidimudelile, mille järgi on kvalitseetsest ja kontrollitud infost puudu, lähtusime hoopis

sellest, et kus on meie tegevusega haakuvad teemad, seal peame olema ka meie. Nii võis meid

teisel aruandlusperioodil Baltikumi uudismeediast leida 55 korda (orgaaniliselt välja

otsitud allikatena – sisuturundust ei ostnud), osalesime/esinesime 170-l BECIDi tegevustega

haakuvatel üritusel ning koolitasime napilt alla 13 000-e inimese. Nimekirjad meie

osalusest nii üritustel kui ka uudismeedias koos linkide ja lisamaterjalidega leiab meie

aastaraportitest.

Teisel aruandlusperioodil tegime nii Baltikumi-üleselt kui ka koostöös EDMO võrgustiku

teiste keskustega olulisi hüppeid kvaliteedihindamises, töötades üheskoos välja:

1. Standardiseeritud nõuded ja tegevusjuhised faktikontrollidele Baltikumis,

2. Tõhusate meediapädevusi arendavate sekkumiste rahvusvahelise raamistiku,

3. BECIDi sisemise kvaliteedi tagamise ja andmehalduse plaani (saadaval kõigile

huvilistele küsimise peale).

BECID võtab EDMO võrgustikus aktiivselt osa seitsmest üle-Euroopalisest töörühmast, kust

tuleb selliseid algatusi ilmselt veel; koostöö teiste tegutsejatega ses vallas on võtmetähtsusega

ka edaspidi.

II Faktikontroll

Faktikontrolli tööpaketis oli keskne roll faktikontrollide tegemisel, mille eest vastutasid

projektis olevad ajakirjandusväljaanded (Delfi kõigis kolmes Balti riigis). Ühtekokku avaldati

2023. aasta detsembrist 2025. aasta maini üle 1700 faktikontrolliga seotud artikli (neljas

keeles, kolmes riigis). Need leiab BECIDi faktikontrolli repositooriumist. Eestis avaldati

eesti keeles 205 artiklit ja vene keeles 629 artiklit. Temaatiliselt on neis kattuvusi, kuid on ka

eraldi – eriti vene keeles –, mis võtavad tugevalt arvesse venekeelse meediatarbija inforuumi

konteksti. Arvestades, et eesti- ja venekeelsel Delfil on nädala üle miljoni külastuse, on neil

faktikontrolli artiklitel olnud suurim auditooriumipotentsiaal ehk võimalus jõuda just olulisima

sihtgrupini.

Koostöös uuringute ja analüüsi tööpaketiga tehti regulaarseid kohtumisi, kus teadlased tõid

välja oma tähelepanekuid ja soovitusi suundumuste ja faktikontrollide mõju osas. Nende

metanalüüside olulisemad tulemid suunatult faktikontrollijatele olid:

- Faktikontrolli praktika muutub üha strateegilisemaks ja süsteemsemaks.

- Uued väljakutsed, nagu automatiseerimine, vormiliste uuenduste vajadus ja kultuuriline

sobivus, nõuavad faktikontrollijatelt rohkem koostööd, enesemääratlust ja aktiivset

osalust teadus- ja poliitikadialoogides.

- Täpsus, ligipääsetavus ja usaldusväärsus jäävad keskseteks kvaliteedikriteeriumideks

ka edaspidi.

Delfi portaalid Lätis, Leedus ja Eestis lõid kokku 157 valeinfot käsitlevat podcasti ja

videot (ülevaade). Kõigis kolmes riigis keskendutakse süsteemsele väärinfo vastasele

võitlusele, rõhuga Ukraina sõja, NATO, kliimamuutuste, vaktsiinide ja sotsiaalmeedia müütide

ümberlükkamisele. Lätis rõhutatakse Venemaa ja Iraani infooperatsioone, Leedus

keskendutakse iganädalases „Melo detektori“ rubriigis tervise ja vandenõude teemalisele

väärinfole, Eestis uuritakse EKRE ja Kremli narratiivide seoseid ning väärinfo leviku

struktuuri.

Valmisid analüütilised aruanded Venemaalt ja Valgevenest Baltikumi jõudvast

propagandast ja desinformatsioonist: Vene ja Valgevene propaganda kujutab Balti riike kui

USA juhitud Lääne geopoliitilise huvi käsilasi ja "russofoobset ettureid", kes provotseerivad

Venemaad NATO nimel. Läti riigijuhte esitatakse rahvavaenuliku eliidina, kelle otsused – nagu

Ukraina toetamine ja kaitsekulude tõus – on rahvale kahjulikud ja väljastpoolt peale surutud.

Eesmärk on õõnestada usaldust demokraatia vastu ja pakkuda Venemaa-sõbralikku

autoritaarset alternatiivi. Propagandatehnikad on Moskva ja Minski vahel koordineeritud: Balti

riikide kaitsepoliitikat kujutatakse agressioonina, riigikaitset vastandatakse sotsiaalteenuste

kärbetele ning levitatakse moonutatud lugusid, näiteks väidetavatest rändekriisidest.

Valgevene toimib Kremli sõnumite võimendajana, maskeerituna sõltumatuks allikaks. Riiklust

püütakse delegitimeerida ajaloolise eksitusena, rõhutades väidetavat venekeelsete

diskrimineerimist ja kujutades Lääne ühiskondi silmakirjalike ja lõhestatuna. Autoritaarsust

näidatakse stabiilse ja ihaldusväärse valikuna.

Valmis analüütiline raport Baltikumi desinformatsiooni suundumuste kohta.

Lühikokkuvõte: BECID-i 2025. aasta raport analüüsib väärinfo levikut Balti riikides kümne

teemarubriigi kaudu. TikTokist on kujunenud uus poliitiline platvorm, eriti Lätis, kus

populistlik partei “Stabilitātei!” pääses parlamenti tänu venekeelsele TikToki sisule. Telegram

on muutunud oluliseks Kremli propagandakanaliks, eriti venekeelse elanikkonna seas. Valed

Ukraina sõja, NATO kohaloleku ja “söödavate putukate” teemadel olid levinud kõikjal.

Väärinfo sihtmärgiks olid ka kliimapoliitika ja LGBTQ+ õigused, kasutades konservatiivide ja

“rahvuskaitsjate” retoorikat. Europarlamendi valimiste eel levisid valefaktid rohepöörde,

migratsiooni ja valimispettuste kohta. “Matroška” operatsioon ja trollivabrikute lekkinud

andmed näitasid Venemaa pikaajalist huvi mõjutada Balti meediat ja avalikku arvamust.

Väärinfo levib Facebookis, Telegramis, TikTokis ja YouTube'is, tihti ühendades isikliku kasu,

veendumused ja Kremli narratiivid.

Valmis ülevaade leidudest Baltikumi jõudvast desinformatsioonist. Lühiülevaade:

Balti riikides on meediatarbimises ja usalduses märgata selgeid erinevusi. Eestis eelistavad

eestikeelsed elanikud avalik-õiguslikke kanaleid (ETV, ETV2) ja veebiuudiseid, samas kui

venekeelsed elanikud kasutavad rohkem sotsiaalmeediat ja venekeelseid portaale, mille

usaldusväärsus on Ukraina sõja järel langenud. Lätis on traditsioonilise meedia tarbimine

vähenemas, sotsiaalmeedia osakaal kasvamas, eriti pärast venekeelse meedia keelustamist.

Telegram ja TikTok on muutunud oluliseks valeinfo leviku kanaliks. Leedus usaldab vaid 51%

elanikest meediat vaba olevat ning tarbimine jaguneb avalik-õigusliku, kommerts- ja

alternatiivmeedia vahel, millest osa levitab väärinfot. Facebook on endiselt juhtiv platvorm,

kuid Telegram on populaarne venekeelse elanikkonna seas ning TikToki kasutamine kasvab,

eriti Lätis ja Leedus. YouTube on oluline uudiste ja meelelahutuse allikas. Platvormidel levivad

valeinfo narratiivid hõlmavad korruptsiooni, NATO rolli Ukrainas, kliimamuutuste eitust ja

vaktsiinivandenõusid.

III Uuringud ja analüüs

Uuringute ja analüüsi pakett keskendus akadeemiliste publikatsioonide ja desinformatsiooni

ilmingute sünteesile. Selle tulemusena ilmus kaheksa raportit ja üheksa akadeemilist

publikatsiooni. Järgnev annab lühiülevaate valitud raportite olulisematest leidudest ja

rakenduskohtadest:

Raport Mitigating (Dis)information Vulnerability With Situational Risk Awareness And

HumanCentered Approaches: A Conceptual Model pakub välja kontseptuaalse mudeli, mis

aitab mõista ja vähendada (vale)info haavatavust, keskendudes inimkesksele ja

olukorrateadlikule lähenemisele. Rakendatavate tulemustena rõhutatakse eelkõige vajadust

arvestada (des)informatsiooniga seotud haavatavuse mitmetahulist iseloomu ning kujundada

sekkumised vastavalt erinevatele teguritele.

Esiteks mõjutavad inimeste vastuvõtlikkust manipulatiivsele sisule mitmed

isikupõhised tegurid – nagu vanus, haridustase, digioskused, enesehinnang ja

väärtushinnangud. Seetõttu tuleb koolitus- ja kommunikatsioonistrateegiad kohandada

sihtrühmapõhiselt, võttes arvesse nende psühholoogilisi ja sotsiaalseid eripärasid.

Teiseks mängivad olulist rolli sotsiaalpsühholoogilised ja kognitiivsed mehhanismid,

sealhulgas eelarvamused, väärtuskonfliktid ja moraalne mõtlemine, mis mõjutavad

otsustusprotsesse. See tähendab, et meediapädevus- ja haridusprogrammid peaksid

keskenduma mitte ainult info kriitilisele hindamisele, vaid ka eetikateadlikkuse ja

eneseanalüüsi oskuste arendamisele.

Kolmandaks kujundavad inimeste haavatavust ka keskkonna- ja kontekstitegurid –

näiteks rahvuslikud kultuurilised eripärad, meediamaastik ja info kättesaadavus. Seega tuleb

meediapoliitika ja infokeskkonna kujundamisel lähtuda konkreetse riigi või kogukonna

kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast, et tagada sekkumiste asjakohasus ja mõju.

Neljandaks juhitakse tähelepanu universaalsete lahenduste piirangutele. Ülevalt-alla

lähenemised, nagu üldised meediapädevuse kampaaniad või faktikontroll, ei pruugi piisavalt

arvestada inimeste tegelikke vajadusi ja infole reageerimise viise. Efektiivsed

poliitikameetmed peaksid seetõttu põhinema olukorrateadlikul riskihindamisel ning

kaasama haavatavaid gruppe sisuloome ja arendustegevuste partneritena, mitte käsitlema

neid pelgalt sihtgruppidena.

Raport Teaching Media Literacy At School As An Interdisciplinary Objective toob välja, et

Eestis sai valeinfo ühiskondlik mõju laiemat tähelepanu alates 2007. aastast, kui pronkssõduri

ümber puhkenud debatt ja sellele järgnenud küberrünnakud tõid esile infojulgeoleku olulisuse.

Järgnevate aastate jooksul, sh Venemaa agressioonid Gruusias ja Ukrainas, Brexit, Trumpi

kampaania ning COVID-19 pandeemia, suurendasid vajadust tugevdada ühiskonna

vastupanuvõimet valele ja manipulatsioonile.

Rakendatavuse seisukohalt on Eestis selgelt esile kerkinud vajadus kujundada

hariduspõhiseid ja pikaajalisi vastumeetmeid. Alates 2011. aasta riikliku õppekava uuendusest

on rõhutatud meediapädevuse õpetamist koolis kui interdistsiplinaarset ülesannet, mida

käsitletakse laiemalt kui üksikainet. Haridusministeeriumis tegutseb vastav töörühm ning

teemat käsitlevad ka mitmed teadusuuringud ja aruanded (2013–2023), keskendudes just

üldharidusele.

Selle põhjal saab järeldada, et tõhus valeinfotõrje hariduses eeldab:

– õppekavade süsteemset lõimimist meediapädevusega,

– õpetajakoolitust, mis arvestab valdkonna muutuvat olemust,

– teaduspõhist arusaama interdistsiplinaarsusest, et vältida killustatust ja dubleerimist.

Süstemaatiline kirjandusülevaade Conceptual and methodological approaches in societal

resilience research keskendus ühiskonna võimekusele tulla toime valeinfo ja muude meediaga

seotud häiretega, analüüsides üle 150 teadusartikli alates 2010. aastast. Uurimuse eesmärk oli

selgitada, kuidas kerksust valeinfole on akadeemilises kirjanduses mõistetud ja rakendatud.

Kerksust määratletakse seisundina, kus valeinfo ei saavuta ühiskonnas laialdast levikut

ega suuda inimesi mõjutada seda edasi levitama. Seda nähakse kui ühiskondlikku suutlikkust,

mis koosneb individuaalsetest ja kollektiivsetest teadmistest, oskustest, sotsiaalsetest

ressurssidest ja institutsionaalsetest raamidest.

Uuring rõhutab, et kerksus erineb riigiti ja kontekstiti, sõltudes sotsiaal-poliitilisest

keskkonnast, institutsionaalsetest raamidest, sotsiaalsetest väärtustest, usaldusest,

teadlikkusest ning info kasutamise ja töötlemise praktikast. Tugev kerksus eeldab nii

struktuurset tuge (nt meedia, haridus, seadusandlus) kui ka üksikisikute agentsust ja kriitilist

infotöötlemise võimekust.

Akadeemiline uuringuartikkel What a Human-Centred Approach Reveals About

Disinformation Policies: The Baltic Case toob välja, et Balti riikide poliitikad rõhutavad

meediapädevuse tähtsust ühiskondliku vastupanuvõime kujundamisel, kuid tuginevad liigselt

üksikisiku vastutusele. Kuigi meediapädevus on oluline, ei tohiks seda käsitleda

lahendusena isoleeritult, jättes tähelepanuta sügavamad sotsiaalsed ja struktuursed

probleemid nagu ebavõrdsus, esindatuse puudumine ja ühiskondlik rahulolematus. Neid

tähelepanuta jättes võivad need muutuda infohaavatavusteks, mida väärinfo

kampaaniad ära kasutavad. Autorid hoiatavad, et meediapädevuse sidumine

neoliberalistliku mõtteviisiga – kus kodanik peab ise hakkama saama ja riik taandub vastutusest

– võib hoopis suurendada ühiskondlikku ebastabiilsust. Vajalik on tasakaalustatud lähenemine,

mis arvestab nii hariduse kui ka laiemate sotsiaal-poliitiliste tingimustega.

Faktikontrollide tegevuse läbivalgustamise tulemusena sündis raport Recommended Code of

Conduct and Ethics for BECID Fact-checkers: Common Principles for Researching and

Monitoring Fact-checking, mille eesmärk oli ühtlustada ja tõhustada faktikontrollijate tööd

ning anda märku poliitikakujundajatele edasiste sammude osas. Raportis toodi välja, et

uuringute kohaselt on faktikontroll ja meediapädevus muutunud infohäirete ajastul oluliseks

kerksuse tööriistaks. Balti riikides on küll palju mikro-tasandi tegevusi (nt õpetajakoolitused,

töötoad), kuid puudub terviklik ja koordineeritud poliitikaraamistik. Meediapädevuse

arendamine toetub liigselt üksikisiku vastutusele, samas kui struktuursed ja kultuurilised

eripärad jäävad sageli tähelepanuta.

Faktikontrolli puhul rõhutatakse vajadust ühtse mõistete kasutuse järele, samuti on

oluline läbipaistvus ja usalduse loomine. Kuigi faktikontroll on ajakirjanduse oluline

formaat, jäävad faktikontrollijad sageli ressursside puuduses hätta ning sõltuvad

traditsioonilistest töövõtetest – innovatsioon ja automatiseeritud tööriistad on alles vähesel

määral kasutusel. Tõhusaks arenguks soovitatakse tugevdada koostööd teadlaste,

poliitikakujundajate ja kodanikuühiskonnaga, toetuda rohkem platvormipõhistele

lahendustele ning tõsta kriitilise ja digitaalse meediapädevuse oskused ühiskonnas

strateegilisele tasandile.

IV Meediapädevusi arendavad sekkumised

Tartu Ülikooli meediapädevuse töörühm on 2023. aasta lõpust 2025. aasta maikuuni

keskendunud meediapädevuse arendamisele eri sihtrühmade seas, panustades süsteemselt nii

formaalsesse haridussüsteemi, noorte kaasamisse kui ka ühiskonna laiemasse

vastupanuvõimesse valeinfole – viimast peamiselt üldsusele suunatud sekkumiste ja

materjalide loomise kaudu.

Alustades formaalsest haridussüsteemist, on töörühma sihiks olnud õpetajate meediapädevuste

arendamine nii eesti- kui ka muukeelsetes koolides. 2024. aastal valmisid ajakohastatud

koolitusprogrammid nii tulevastele kui ka juba töötavatele õpetajatele. Neile lisandusid

soovituslik ainekava, tunnikavad ja õppematerjalid alg- ja põhikooliõpetajatele ning süllabus

meediapädevuse õpetamiseks ülikoolikursusel (T4.1). Kõik materjalid on kättesaadavad

BECIDi ja EDMO repositooriumites. Töörühm peab oluliseks ka sihtrühmasisese koostöö ja

suhtluse julgustamist, mistõttu korraldati Baltikumi-üleseid õpetajakoolitusi, milles osales

2024. aastal üle 580 inimese, sealhulgas ka mitteformaalsete õppevormide esindajad.

Töörühm on andnud olulise panuse eestikeelsele haridusele üleminekusse, keskendudes

venekeelsete õpetajate digipädevuste arendamisele (T4.4). Ülikooli eestvedamisel viidi 2024.

aastal läbi koolitusprogramm, mis pakkus muukeelsete koolide õpetajatele nii teoreetilisi

teadmisi kui ka praktilisi kogemusi mängupõhise õppe rakendamisel. Koolituse käigus viidi

läbi enam kui 40 õppetundi Harju- ja Ida-Virumaa muukeelsete koolide 1.–4. klassides ja

lasteaedades. Lähenemine on loodud šabloonina, mida saab kasutada keelelise ülemineku

toetamiseks klassiruumis ning samal ajal leevendada õpetajate koormust kiiresti muutuvas ja

keerulises digikeskkonnas vajalike oskuste õpetamisel. Vajalikud materjalid on samuti

kättesaadavad BECIDi veebilehel.

2024. aasta mais tõmmati joon alla eelmisel perioodil alanud Digimentorite algatusele, mille

eesmärk oli vähendada digilõhet eakate ja noorte vahel ning mis toimus Telia toel (T4.3).

Algatuse raames viisid kaks gümnasisti (õpilasfirmast välja kasvanud Alesper OÜ) läbi 36

töötuba, kus käsitleti teemasid alates tehisintellektist kuni internetiturvalisuseni. Töötubades

osales üle 150 eaka, rõhk oli praktilisel õppel ja väikestel gruppidel, et tagada tõhus õppimine.

Saadud kogemuste põhjal töötas töörühm välja materjalid, mida tutvustati ja jagati ka eakatele

suunatud sündmustel, näiteks Maalehe korraldatud eakate festivalil.

Ülikooli eestvedamisel algatati tudengite abiga 2024. aastal DigiÄKK – Eesti esimene

internetiohutuse õppus koolieelikutele (T4.1). Tegemist on mängulise formaadiga

sekkumisega, kus lapsed liiguvad 10-minutiliste tsüklitena erinevate õpijaamade vahel,

õppides iga kord midagi uut digimaailma kohta. DigiÄKKi metoodika töötati välja

õpetajakoolituse tudengite kursuse Meediapädevuse mänguline arendamine raamistikus ning

pakkus õpetajaks õppijatele ka esimest praktilist meediateadlikkuse õpetamiskogemust. 2024.

aastal osales DigiÄKKil ligi 200 last, 2025. aastal juba ligi 300. Sarnaselt eelnevate

materjalidega on DigiÄKKi metoodika ja mängud kõigile kättesaadavad ning neid on hakatud

rakendama ka teistes haridusasutustes üle Eesti.

Noorte kaasamisel on silmapaistev näide Tartu Ülikooli ajakirjandustudengite algatatud

meediapädevusi arendav mänguline kampaania „MIL in the MAIL“ (eesti keeles Kapiprojekt),

milles osales ligi 1400 Eesti noort. Parimad osalejad said kutse Delfi toimetuse koolituspäevale

ning kümme noort esindasid Eestit 2025. aasta alguses Riias toimunud Baltikumi Mediathonil

(T4.5). Algatus peegeldab töörühma käsitlust meediapädevusest kui pidevalt arenevast

valdkonnast, mis vajab järelkasvu ja värskeid vaatenurki. Tudengitele anti võimalus kasutada

BECIDi spetsialistide teadmisi ja sekkekeskuse ressursse, et oma ideid ellu viia ning kogeda,

kuidas teaduspõhine ja ühiskondlikult tähenduslik töö saab olla osa nende tulevasest elukutsest.

Peamiselt 2024. aastal pöörati senisest enam tähelepanu rahvusvahelistele võrgustikele, et

BECIDi meediapädevuse-alane töö ei jääks vaid Baltikumi-keskseks. Näiteks viis

meediapädevuse spetsialist Inger Klesment Eesti suursaadik dr Kenneth Vella kutsel läbi 13

töötuba Malta koolides, tutvustades Eestis loodud mängulisi õppematerjale ja koolitades

kohalikke õpetajaid. Tagasiside ja kohapealsed tähelepanekud aitasid materjale kultuuriliselt

kohandada ning kinnitasid, et Eesti metoodikad on edukalt ülekantavad ka teistesse

hariduskeskkondadesse. Samuti on töörühm osalenud enam kui 30 rahvusvahelisel

konverentsil ja seminaril ning esindanud Eestit Euroopa meediapädevuse võrgustikes (nt

EDMO MIL töörühm, UNESCO MIL Alliance).

Töörühma laiaulatuslik tegevus – sajad esinemised, töötoad, koolitused ja koostööprojektid –

on loonud tugeva usaldusväärsuse ja kontaktivõrgustiku nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Kohalikus kontekstis on see eriti oluline, kuna meediapädevus on osa riiklikust õppekavast,

kuid õpetajate valmisolek ja ressursid on ebaühtlased. Samuti on Eesti infosüsteem avatud

välismõjudele, mistõttu on ühiskonna vastupanuvõime tugevdamine valeinfole strateegilise

tähtsusega. Tänu kaasrahastusele oleme saanud pakkuda teaduspõhiseid, kultuuritundlikke ja

praktilisi lahendusi, mis on skaleeritavad ja kohandatavad ka rahvusvaheliselt. BECIDi Tartu

Ülikooli meediapädevuse töörühma liikmed, nagu ka teised partnerid, on saanud suhelda

sihtrühmadega üle Eesti ja välismaal, jagades uuringutulemusi ja metoodikaid nii konsortsiumi

sees kui ka EDMO võrgustikus laiemalt ning panustades seeläbi uute meediapädevusi

käsitlevate materjalide ja projektide loomisesse. Samuti on töörühma laiaulatuslik töö erinevate

sihtrühmadega andnud selge eelise ka järgmises BECIDi rahastusvoorus, kus keskendutakse

meediapädevuse arendamisele GLAM-raamistiku kaudu (galeriid, raamatukogud, arhiivid,

muuseumid).

Andra Siibak Siret Rutiku

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Grandihoidja (allkiri, kuupäev) Ülikooli esindaja (nimi, allkiri, kuupäev)