Küsimused

 

Saatja: Sulev Vedler <[email protected]>
Saatmisaeg: neljapäev, 12. juuni 2025 17:12
Adressaat: Kristi Sarap <[email protected]>
Teema: üks kommenyaari soov

 

Tähelepanu! Tegemist on väljastpoolt asutust saabunud kirjaga. Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.

 

Tere Kristi!

 

Tülitan ühe ravimitega seotud teemaga. Ehk keegi pädev inimene – neid on teie maja kuhjaga –  oleks valmis seda teemat kommenteerima, arvamust avaldama.

 

Nimelt kuulsin hankest, kus suur haigla soovis osta teatud ravimit ning sai kolm pakkumist. Hinnatasemed olid väga erinevad.

Üks ettevõte küsis 21 000 eurot. Teine 71 000 eurot. Kolmas 125 000 eurot.

Hinna järgi otsustamisel ei peaks olema küsimust: esimene oli kindlalt kõige soodsam.

Ent see ettevõte pakkus müügiloata ravimit. (Hange lubaski pakkuda müügiloata ravimeid.)

Ka odavuselt teine teinud firma oli valmis tarnima müügiloata ravimit.

Kõige kallimal oli aga müügiluba olemas. Hanke tingimused ütlesid, et sellises olukorras tuli eelistada müügiloaga ravimit.

Haigla selgitab, et ta peab lähtuma ravimiseaduse § 13 lõikest 1, mille kohaselt võib Eestis turustada vaid Ravimiameti või Euroopa Komisjoni müügiloaga ravimeid.

Nii jäigi järgi vaid kolmas firma, kellel oli tolle ravimi müügiluba olemas.

Üks konkurent imestas – kuidas küll nii. Tegemist on ju riikliku haiglaga, keda rahastab riik. Ka erahaigla vaataks, mis toimub tema rahakotis.

Haigla konsulteeris ravimiametiga. Ravimiameti seisukoht oli, et juhul kui müügiloaga ravim on turul olemas ja kättesaadav, ei ole müügiloata ravimi turustamine õiguspärane.

Ja nii jäigi alles vaid kõige kallim pakkumine, mille hind oli kõige odavamast ligi kuus korda kallim. Ja ka kordades kallim kui haigla oli hanget tehes arvestanud.

Lõpuks lükkas haigla kõik pakkumused tagasi, kuna müügiloata ravimi kasutamine ei olnud võimalik ja  müügiloaga ravimi ostmist nii kalli hinnaga ei pidanud haigla õigustatuks. 

Mida sellises olukorras teha? Ravimeid läheb ju vaja. Kas haiglate puhul tasuks müügiloata ravimisi puhul teha erandit, sest seal töötavad ju väljaõppinud inimesed?

 

Olen kuulnud ka, et Eestis ei ole lastud müüa näiteks ravimeid, mille etikett ja kasutusjuhend ei ole eestikeelne – jaekasutuses igati mõistlik piirang, kuid haiglates peaks personal asja mõistma – või siis ravimeid, mis on toodetud Euroopa Liidus, siit välja viidud ja siis püütud sealt Eestisse tuua – selline kaubandus ei muuda ju ravimite päritolu?

 

Tagajärjeks on sellistel juhtudel, et rahvas maksab ravimite eest liiga palju või ei ole neid saada (oluline näiteks tarneraskuste korral).

 

Kuidas selliseid olukordi vältida või parandada? Kas siin on üldse retsepti, head lahendust? Ravimite alane ohutus on kahtlemata väga vajalik, ma ei taha seda kuidagi kahtluse alla seada.

 

 

Lugupidamisega,

Sulev Vedler
peatoimetaja asetäitja 

Eesti Ekspress | Narva mnt 13, Tallinn 10151 
Mob: +3725527007 | E-mail: [email protected]