Kliimaministeerium

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

Teie: 25.08.2025 pöördumine

Meie:12.09.2025 nr 1-6/2025-074-2

E-post: [email protected]

Koopia:

Justiitsministeerium, e-post: [email protected]

Konkurentsiameti seisukoht elektrituruseaduse (ELTS) seaduse ja teiste seaduse

muutmise seaduse eelnõu kohta vääramatut jõudu puudutavas osas.

Kliimaministeeriumi menetluses on elektrituruseaduse (ELTS) ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu, mille eesmärk on võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL)

2024/1711 elektrituru korralduse parandamiseks tehtud muudatused ning lahendada elektriturul

praktikas esile kerkinud probleeme.

25.08.2025 edastas Kliimaministeerium Konkurentsiametile seisukoha saamiseks turuosalise

ettepaneku sätestada ELTS-is Konkurentsiametile pädevus hinnata, kas sündmust saab käsitada

vääramatu jõuna kui põhivõrguettevõtja tugineb võimsuse jaotamise forvardturul vääramatule

jõule.1 Põhjendusi, miks, ettepanekuga ei kaasnenud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lõike 2 järgi vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud

mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise

või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või

takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

VÕS § 103 lõikes 1 sätestatud üldise reegli kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest,

välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Vastutus tähendab võlausaldaja võimalust

kohaldada kohustust rikkunud poole vastu õiguskaitsevahendeid. Kohustuse rikkumine on

vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Samas on VÕS §-s 105 ette

nähtud loetelu õiguskaitsevahenditest, mida saab võlgniku vastu kasutada olenemata sellest,

kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, st kas rikkumine on olnud tingitud vääramatust

jõust. Need õiguskaitsevahendid on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust

taganemine või lepingu ülesütlemine ja hinna alandamine.

1 Komisjoni määruse (EL) 2016/1719 26.09.2016, millega kehtestatakse võimsusse jaotamise forvardturu eeskiri

(Määrus) Määrus - 2016/1719 - ET - EUR-Lex, artikli 56 lõikest 5 tulenevalt „Kui liikmesriik on nii sätestanud,

peab asjaomase põhivõrguettevõtja taotlusel riigi reguleeriv asutus hindama, kas sündmust saab käsitada

vääramatu jõuna.“

2 (3)

Seega vääramatu jõu peamine mõju eraõiguslikes suhetes seisneb selles, et võlausaldaja ei saa

võlgniku vastu esitada kahju hüvitamise nõuet, samuti on sellisel juhul teatud olukordades

välistatud viivise nõude esitamine. Lisaks ei ole tulenevalt VÕS § 160 sätestatust üldjuhul

võimalik nõuda leppetrahvi maksmist, kui kohustuse rikkumine on vabandatav.2

Eesti õigussüsteemis kuuluvad vääramatu jõu ja sellega seonduva eelnimetatud VÕS-ist

tulenevate õiguskaitsevahendite rakendumine ja/või kahju hüvitamise nõuded lepingupoolte

vahel kokkuleppele mittejõudmisel lahendamisele tsiviilkohtus. Meie parima teadmise kohaselt

puudub peale tsiviilkohtu muu institutsioon või asutus, kes taolisi nõudeid menetlusse võtaks,

nende üle otsustaks ning ühe või teise lepingupoole võlaõiguslikud nõuded menetluse

läbiviimise tulemusena rahuldaks.

Kokkuvõtlikult leiame, et ettepanek sätestada ELTS-is Konkurentsiametile pädevus hinnata,

kas sündmust saab käsitada vääramatu jõuna kui põhivõrguettevõtja tugineb võimsuse

jaotamise forvardturul vääramatule jõule, ei oleks taoliste olukordade lahendamiseks

otstarbekas menetlusviis. Alljärgnevalt toome välja mõned asjaolud, mida tuleb küsimuse

arutamisel kaaluda.

Haldusorganina Konkurentsiamet tegutseb talle seadusega antud pädevuse ja seatud kohustuste

piires. Konkurentsiamet ei või tegutseda väljaspool talle seadusega antud pädevust ega teha

toiminguid, milleks seaduslik alus puudub. Haldusorganina toimub Konkurentsiameti tegevus

haldusmenetluse seaduses sätestatud põhimõtete ja reeglite kohaselt. Haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 5 lõike 2 järgi haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti

võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Meie

hinnangul, kui Konkurentsiametile pannakse pädevus ja/või kohustus hinnata, kas sündmust

saab käsitada vääramatu jõuna, siis on vaja ka üheselt selgust selles, kuidas ja mis menetluses

selline pädevus realiseeritakse, so kas amet tegutseb siis vaidlust lahendava asutusena? Ilmselt

pole mõeldav, et Konkurentsiamet asub vääramatu jõuga seotud ja sellega kaasnevate nõuete

menetlemisel tsiviilkohtu asemele. Sel juhul ei oleks enam tegemist haldusmenetluse

läbiviimisega ning samuti ei saaks taolisi menetlusi läbi viia HMS § 5 lõikes 2 sätestatud

nõudeid järgides.

Samuti on küsitav, kuidas saaks Konkurentsiamet välja anda välja vääramatut jõu ja sellega

kaasnevaid võlaõiguslikke nõudeid lahendavaid haldusakte, mis oleksid vaidlustatavad

tsiviilkohtus – ameti toimingute ja otsuste õiguspärasuse üle otsustab halduskohus.

Konkurentsiameti hinnangul ei ole tõenäoline, et halduskohus hakkaks tulevikus hindama seni

tsiviilkohtu pädevusse kuuluvaid küsimusi. Enamgi veel, sellise pädevuse ja kohustuse

panemine toob kaasa olukorra, kus vaidlevad pooled hakkavad omavahelise vaidluse asemel

vaidlust pidama Konkurentsiametiga. Kui pooled on eri meelt vääramatu jõu küsimuses, siis

ükskõik, missuguse seisukoha haldusmenetluses Konkurentsiamet võtab, emb-kumb pool selle

halduskohtus vaidlustab (vt selle kohta ka viimane lõik käesolevas kirjas).

Lisaks eeltoodule, võttes arvesse taoliste nõuete eraõiguslikku iseloomu ning mh asjaolu, et

vääramatut jõudu puudutavad tingimused võidakse poolte vahel kokku leppida nende vahel

sõlmitud lepingus (mille osapooleks ning mille üle järelevalve teostajaks Konkurentsiamet ei

ole), oleks ka seetõttu väljapakutud regulatsiooni ELTS-is sätestamine põhjendamatu.

Eelnev toob teravalt fookusesse ka ametile seadusandja poolt tagatud ressursside küsimuse. Kui

seadusandja soovib, et amet tulevikus lahendaks turuosaliste vääramatu jõu vaidlusi, siis on

vaja lisaks selgusele, mis menetluses seda tehakse, lahendada ka Konkurentsiameti ressursi

küsimus. Ei ole mõtet asju tegemise pärast teha, kui midagi teha, siis hästi ja professionaalselt.

Konkurentsiamet on ekspertorganisatsioon, samas võimsuse jaotamise forvardturu vääramatu

jõu küsimuste käsitlemiseks meil täna ressurssi ei ole.

Seda, et energiatururegulaator tegutseks vääramatu jõu vaidluste lahendajana, ei esine meie

parima teadmise kohaselt ka mujal. Amet pöördus küsimusega teiste liikmesriikide

2 Lepinguõiguslikud reeglid ja vääramatu jõud | Justiits- ja Digiministeerium

3 (3)

reguleerivate asutuste poole, kas nende riikide seadusandlusesse on Määruse artikkel 56 lõige

5 üle võetud nii, et põhivõrguettevõtja taotlusel riigi reguleeriv asutus hindama, kas sündmust

saab käsitada vääramatu jõuna. Üksnes Horvaatiast vastati, neil selline pädevus on, ühestki

teisest liikmesriigist ei ole Konkurentsiametile laekunud tagasisidet, et neil rakendataks

eeltoodud lähenemist. Enamgi veel, sarnased vaidlused saavad tõusetuda Soome ja Eesti

vaheliste teenuste vahel (või teoreetiliselt ka Läti-Eesti või ka Rootsi-Eesti, kui selline ühendus

peaks loodama). Soome energiatururegulaatoril puudub vastav pädevus. Meie hinnangul tuleb

Kliimaministeeriumil välja selgitada, miks Soome ei ole seda nii soovinud lahendada.

Lahenduseks ei saa olla, et kahel pool Soome lahte on erinevad lähenemised, siin tuleb teha

naabritega koostööd.

Käesolev arutelu juhib samas tähelepanu veel ühele probleemile, mis energiaturul järelevalvega

seoses esineb, mis Konkurentsiameti ressursse ebamõistlikult koormab ja mille osas on vaja, et

ministeerium poliitikat selgelt suunab ja kujundab. Nimelt ELTS § 99, mille ekvivalent EL

õiguses on elektrienergia siseturu direktiivi (EL) 2019/944 artikkel 60, eelkõige selle punktid

2, 3 ja 6, ütleb lõikes 1, et turuosalise tegevuse või tegevusetuse peale, mis on vastuolus

käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktiga, võib teine turuosaline esitada

kirjaliku kaebuse Konkurentsiametile. ELTS § 99 lg 2 näeb ette, et Konkurentsiamet vaatab

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse läbi ja teeb selle kohta otsuse 30 päeva

jooksul kaebuse saamisest arvates. Kui kaebus esitatakse võrguettevõtja kohta, teeb

Konkurentsiamet otsuse 60 päeva jooksul kaebuse saamisest arvates. ELTS § 99 lg 3 võimaldab

asja lahendamiseks ettenähtud tähtaja pikendamist või ka peatamist, kui kaebuse esitaja sellega

nõustub. Esiteks näeb direktiiv ette oluliselt pikemad tähtajad.

Teiseks piirab direktiiv sellised pöördumised ära selgelt olukorraga, kus on etteheiteid põhi-

või jaotusvõrgu suhtes. Kolmandaks, ja see on kõige olulisem, direktiiv ütleb et reguleeriv

asutus tegutseb vaidlusi lahendava asutusena. Eesti õiguses on aga loodud niisugune olukord,

kus igaüks, kes vähegi tahab mõne turuosalise suhtes kaevata, saab seda teha, kusjuures

Konkurentsiamet ei tegutse vaidlust lahendava organina, vaid pea alati satub ise

menetlusosaliseks. On fundamentaalselt väär, et Konkurentsiamet, kes peaks olema selles

olukorras pigem poolte lepitaja või siis ka vaidluse lahendaja, satub alati ise ühega

vaidluspoolest vaidlusesse. See ei ole ratsionaalne ega ka kohane reguleeriva asutuse ressursi

kasutamine. Vaidluse osapool, kes Konkurentsiameti otsusega ei nõustu, peaks pöörduma

kohtusse algse vaidluse osapoole vastu, mitte vaidlustama halduskohtus Konkurentsiameti

tegevust (nt haldusakti) või tegevusetust (kui see esineb).

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Piiroja

Regulatsiooniteenistus/õigusosakonna juhataja