Väljaminev kiri

Dokumendiregister	Konkurentsiamet
Viit	7-12/24-0046-091-1
Registreeritud	16.02.2024
Sünkroonitud	29.03.2024
Liik	Väljaminev kiri
Funktsioon	7 Energiavaldkond
Sari	7-12 Energiavaldkonna arengu ja varustuskindlusega seotud dokumendid
Toimik	7-12/24-0046
Juurdepääsupiirang	Avalik
Juurdepääsupiirang
Adressaat	Kliimaministeerium, Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis	Kliimaministeerium, Justiitsministeerium
Vastutaja	Marek Piiroja (Konkurentsiamet, Regulatsiooniteenistus, Õigusosakond)
Originaal	Ava uues aknas

Dokument on kokkuvõtte tegemiseks liiga mahukas (101454 tm).

Failid

7-1224-0046-091-1 16.02.2024 Väljaminev kiri.asice

16.02.2024 KA ettepanekud KLIM-ile KKütS muutmiseks.pdf

Lisa 1. KKütS muudatusettepanekud koos selgitustega.pdf

Lisa 2. KKütS muudatusettepanekud seaduse väljavõtte põhjal.pdf

16.02.2024 KA ettepanekud KLIM-ile KKütS muutmiseks.pdf

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303

Kliimaministeerium Meie 16.02.2024 nr7-12/24-0046-091-1

Suur-Ameerika 1

10122 Tallinn

E-post: [email protected]

Koopia: Justiitsministeerium, e-post: [email protected]

Ettepanekud kaugkütteseaduse muutmiseks

11.02.2003 jõustus kaugkütteseadus (KKütS)1. Soojuse hinnaregulatsiooni puudutavad

KKütS-i muudatused seonduvad 01.11.2010 kehtima hakanud monopolidele hinnapiirangute

kehtestamise seadusega2, millest tulenevalt peavad KKütS-is sätestatut täienduste järgi soojuse

piirhinna igale võrgupiirkonnale kooskõlastama kõik soojusettevõtjad, kes müüvad soojust

tarbijale, müüvad soojust võrguettevõtjale edasimüügiks tarbijale või toodavad soojust elektri

ja soojuse koostootmise protsessis. Enne seda oli kaugkütte hinnaregulatsioon suuresti kohalike

omavalitsuste (KOV-id) pädevuses (kuni 31.10.2010 kehtinud KKütS § 9).

Kaugküttesektori arengut silmas pidades saab öelda, et KKütS vajab muutmist ning üheks kõige

teravamaks probleemiks on kujunenud KKütS- is sätestatud ajale jalgu jäänud soojuse müügi

ja hinnakujunduse regulatsioon (KKütS § 8), mis on kehtinud muutmatul kujul alates

11.02.2003. Konkurentsiamet on pidanud 21 aasta jooksul seadusest tulenevate üldiste ja

mitmeti tõlgendamist vajavate ning rohkeid vaidlusi põhjustanud 5-st sättest juhindudes

kooskõlastama kaugkütte hindasid ja teostama järelevalvet vaid ameti enda poolt kehtestatud

metoodikate ja juhendite alusel. Selliste dokumentide puhul on aga sisuliselt tegemist

väljakujunenud halduspraktika rakendamisega3ning see on kaasa toonud ulatuslikke vaidlusi.

Lisaks kaugküttesektorile teostab Konkurentsiamet hinnaregulatsiooni ka elektri-, maagaasi- ja

veesektoris. Nimetatud sektoreid puudutavates eriseadustes (ELTS, MGS ja ÜVVKS) on

hinnaregulatsiooni alused tugevalt sätestatud, mis annab ametile hindade reguleerimisel, lisaks

väljakujunenud halduspraktikale, võimaluse lähtuda otseselt seadustest tulenevatest alustest

ning nõuda nende täitmist ka ettevõtjatelt. Esitatud ettepanekutes (lisad 1 ja 2) need alused

ühtlustatakse, arvestades kaugküttesektori erisusi.

Lisaks eeltoodule sisaldab KKütS rohkesti ka muid muutmist vajavaid sätteid ja vajadust

seadust täiendada. Ning seda ka osas, mis ei puuduta otseselt Konkurentsiameti kui

majandusregulaatori pädevusi. Riigikontrolli 04.01.2024 avaldatud kontrollaruandes

1 Kättesaadav; https://www.riigiteataja.ee/akt/264432 2 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13348610 3 Õiguslikus mõttes on tegemist Konkurentsiameti kaalutlusõiguse ennetava piiritlemisega

(regulatsioonimetoodika täpsustamine enne hinnaregulatsiooni rakendumist) ja hinnaregulatsiooni subjektide

teavitamisega, mis loob võimaluse tagasisideks ja aitab vältida kõikvõimalikke arusaamatusi juba enne konkreetse

hinnaregulatsiooni menetluse algust. Metoodika ei ole õigusakt, vaid Konkurentsiameti kui sõltumatu regulaatori

kaalutlusõiguse kasutamist tutvustav dokument, millel on halduseväliselt informatiivne, mitte normatiivne

tähendus. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena (Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-81-07). Ning millest peab haldusorgan vajadusel kõrvale kalduma ja

rakendama muud metoodikat (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2017 otsus haldusasjas 3-11-1355).

2 (6)

„Soojamajanduse arendamine kohalikes omavalitsusetes“ tuuakse ühe peamise probleemina

välja, et KOV-i määrata on kaugküttepiirkonnas tegutseva soojusettevõtja arenduskohustus,

kuid reaalset survet taristu arendamiseks sellest ei teki.4 Mis aga mõjutab negatiivselt tarbijate

varustuskindlust ning muudab pikas perspektiivis neile soojusettevõtjate poolt rakendatava

soojuse hinna kallimaks ning seda innovaatilistesse ning energiasäästlikesse tehnoloogiatesse

investeerimata jätmise tõttu.

Käesoleva kirja Lisas 1 on toodud KKütS muudatusettepanekud koos selgitustega ning Lisas 2

muudatusettepanekud seaduse väljavõtte põhjal.

Lisaks eeltoodule vajaksid arutelu järgmised küsimused ja probleemid:

1. KKütS § 2 (Mõisted) punkt 14 sätestab, et heitsoojus on tööstus- või elektritootmises või

teenindussektoris kõrvalsaadusena toodetud vältimatu soojusenergia.

Palume kontrollida, kas selle sisu ühtib direktiivis5 toodud heit- või jääksoojuse mõistega ning

kas see vajaks muutmist? Direktiivi artikkel 2 punkt 9 kohaselt:

9) „heitsoojus- ja heitjahutusenergia“ – tööstus- või energiakäitistes või kolmanda sektori poolt

kõrvalsaadusena toodetud vältimatu soojus- või jahutusenergia, mis jääks ilma juurdepääsuta

kaugkütte- või kaugjahutussüsteemile kasutamata ja hajuks õhku või vette, kui on kasutatud või

kasutatakse koostootmisprotsessi või juhul, kui koostootmine ei ole võimalik.

2. KKütS § 4 lõike 3 punki 1 järgi soojusettevõtja avaldab oma veebilehel teabe

kaugküttevõrgus kasutatud taastuvast energiaallikast toodetud soojuse, tõhusa koostootmise

režiimil toodetud soojuse või jääksoojuse osakaalust lõpptarbimises kalendriaasta lõikes.

Eeltoodust ning ülaltoodud punktis 1 sätestatust lähtudes, kas heitsoojus on samastatav

jääksoojusega ning kas see vajaks täpsustamist?

3. KKütS § 7 lõike 31 järgi Soojusettevõtja, kelle tootmise prognoositav maht aastas on

vähemalt 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta, on kohustatud soojuse tootmiseks tagama

niisuguse koguse reservkütuse kasutamise võimaluse, mis kindlustab soojusvarustuse kolme

ööpäeva jooksul.

Konkurentsiametile teadaolevalt, 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta mahtu arvestades, on

siinkohal tegemist vaid Tallinna ja Tartu võrgupiirkondadega ning Tallinna võrgupiirkond

peaks alates aastast 2028 olema taastuvenergial ning Tartu võrgupiirkond on juba hetkel seda.

Hädaolukorra seaduse muudatustega kavandatakse nimetatud nõudeid karmistada. Juhime

tähelepanu, et see võib Tallinna võrgupiirkonnas kaasa tuua märgatava soojuse hinnatõusu

(varude ostmise ja säilitamise näol + lisamahutid), kus planeeritu kohaselt peaks alates 2028.

aastast kasutusele võetama meresoojus. Ehk siis küsimuseks on, kas sellised nõuded ning nende

veelgi karmistamine on otstarbekad biokütuste ja kütusevabadest allikatest soojuse tootmise

korral. Konkurentsiameti hinnangul võiksid need nõuded olla asjakohased eelkõige soojuse

fossiilkütustest tootmisel.

4. KKütS § 13 (Võrguettevõtja võrgupiirkond) lõike 2 järgi:

(2) Võrguettevõtjal võib olla mitu võrgupiirkonda, mis koos moodustavad võrguettevõtja

tegevuspiirkonna.

KKütS § 9 lõikest 1 tulenevalt peab Konkurentsiametiga kooskõlastama müüdava soojuse

piirhinna igale võrgupiirkonnale eraldi. Samas on tekkinud ühe kohaliku omavalitsuse (KOV)

4Kättesaadav:https://www.riigikontroll.ee/Riigikontrollipublikatsioonid/Auditiaruanded/tabid/206/Audit/6566/la

nguage/et-EE/Default.aspx 5Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia

kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82–209) https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2018/2001/oj

3 (6)

piires nö liidetud võrgupiirkondi, kus kooskõlastatakse ühtne hind ning praktikas on siinkohal

olnud vajalik küsida kohaliku omavalitsuse seisukohta / luba ühtse hinna võimaldamiseks. On

esinenud olukordi, kus KOV soojusettevõtja taotlusega ühtse hinna kehtestamiseks oma

haldusterritooriumi piires, erinevatel põhjendustel ei ole nõustunud.

Kuna aga ühe KOV-i piires konkreetsele võrguettevõtjale kooskõlastatud ühtne hind on

suunatud tarbijate võrdse kohtlemise paremaks tagamiseks ning võrguettevõtjal on piisavalt

pädevust ja teavet olukorra hindamiseks, tagamaks siinkohal nii varustuskindlus kui ka

tarbijatele põhjendatud hinnaga ja konkreetsetele vajadustele vastav efektiivne soojusvarustus,

teeb Konkurentsiamet ettepaneku täiendada KKütS-i viisil, et võrguettevõtja võib kujundada ja

kooskõlastada ühtse soojuse piirhinna kõikidele oma võrgupiirkondadele, mis asuvad ühe

KOV-i piires (so liita mitme väikse küla/asumi võrgupiirkonnad üheks võrgupiirkonnaks) ja

soojusettevõtja sellise hinna kooskõlastamiseks KOV-i luba taotlema ei pea.

Kui aga tegemist on olukorraga, kus ühtset hinda soovitakse kehtestada erinevate KOV-ide

territooriumil paiknevatele võrguettevõtja võrgupiirkondadele, on KOV-ide nõusolek selliseks

tegevuseks jätkuvalt vajalik.

5. Soojuse ostu konkurss ja 12-ks aastaks sõlmitud lepingud

Soojuse ostu korraldust käsitlev regulatsioon sätestati KKütS-is 01.11.2010, mille §-st 141

tulenevalt soojuse tootja teeb soojuse tootmiseks investeeringuid ja võrguettevõtja sõlmib

vastavalt vajadusele investeeringukindluse tagamiseks lepinguid tähtajaga kuni 12 aastat alates

tootmisseadmega tootmise alustamisest, arvestades KKütS § 1 lõikes 2 sätestatud põhimõtteid.

Võimaluse korral eelistatakse valdavalt taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust või

valdavalt tõhusa koostootmise režiimis taastuvatest energiaallikatest, jäätmetest jäätmeseaduse

tähenduses, turbast või põlevkivitöötlemise uttegaasist toodetud soojust ning parimat

olemasolevat keskkonnasäästlikku tehnoloogiat. Soojuse ostu konkursi üheks eesmärgiks on

tagada tarbijatele kõige soodsam kaugkütte hind.

Soojuse ostu konkursi peab võrguettevõtja (ja mitte soojuse tootja) välja kuulutama siis, kui

tekib vajadus uute tootmisvõimsuste järele ja/või lepingute sõlmimiseks on kirjalikult soovi on

avaldanud mitu ettevõtjat (soojuse tootjat). Samuti võib võrguettevõtjalt konkursi välja

kuulutamist nõuda Konkurentsiamet, kui soojuse tootmine võrgupiirkonnas on majanduslikult

ebaefektiivne.

Soojuse ostmiseks konkursi korraldamise kord ja pakkumuste hindamise metoodika on

kehtestatud 21.06.2011 määrusega nr 476 (edaspidi Määrus), mille § 1 lõike 2 järgi vajaduseks

uute tootmisvõimsuste järele loetakse soojuse tootmiseks (sealhulgas elektri ja soojuse

koostootmise protsessis) täiendavate tootmisseadmete paigaldamine, olemasolevate

tootmisseadmete asendamine või soojuse tootmiseks kasutatava kütuseliigi või tehnoloogia

muutmine.

Võib julgelt öelda, et alates 21.06.2011 kehtestatud Määrus on tänapäevases kontekstis oma

sisult „ajast ja arust“7 ning vajab seetõttu täiendamist ja muutmist (mh on käsitatav absoluutse

ülereguleerimisena eelpoolviidatud Määruse § 1 lõikest 2 tulenev uute tootmisvõimsusute

definitsiooni alla kuuluv sõnastus ja sellest tulenev tingimuste loetelu), sest on tekkinud

järgmine probleem:

09.08.2022 muudatustega [RT I, 09.08.2022, 1 - jõust. 19.08.2022] lisati KKütS § 141 lõige 11

6 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/101072011012 7 Selline regulatsioon paneb ebaproportsionaalselt suure halduskoormuse nii võrguettevõtjatele kui ka

Konkurentsiametile, viia läbi soojuse ostu konkursse üksnes mikro-võrgupiirkondades. Nt, kui on vajalik välja

vahetada 0,1 MW võimsusega katel või teha muid katla varustuskindluse tagamise remonditöid. Regulatsioon ei

rakendu suure müügimahuga võrgupiirkondadele, kuna need on valdavalt tõhusad (sh näiteks Kiviõli, Narva,

Jõhvi, Tallinn jne). Taoliste menetluste läbiviimine ei ole vajalik ning siinkohal regulatsiooni vähendamine ei sea

ohtu turuosaliste ja tarbijate olukorda.

4 (6)

järgmises sõnastuses: „Käesolevat paragrahvi ei kohaldata võrguettevõtjale, kes jaotab soojust

tõhusas kaugküttes ja -jahutuses energiamajanduse korralduse seaduse (ENKS) tähenduses.„8

Konkurentsiameti hinnangul, vaatamata asjaolule, et võrguettevõtja täidab eesmärki jaotada

soojust tõhusalt ENKS-is sätesatud kriteeriumitele vastavalt, on see toonud kaasa olukorra, kus

soojuse ostu konkursi korraldamise kohustus kehtib vaid üksikutele väikese tootmismahuga

piirkondadele ning suuremates võrgupiirkondades (nt Narva, Kohtla-Järve ja Kiviõli) konkurssi

läbi viima ei pea ning seda vaatamata nimetatud piirkondades soojuse tootmisest tekkivale

kõrgemale keskkonna jalajäljele. Saab öelda, et üldjuhul on soojuse ostu konkursside

läbiviimisest vabastatud üle Eesti kõik suuremad kaugkütte võrguettevõtjad. Ameti hinnangul

on küsimuseks, kas regulatsioon, mille järgi ei pea ENKS mõttes tõhusalt soojust jaotavad

võrguettevõtjad enam konkursse välja kuulutama, on ikka proportsionaalne, võttes arvesse

KKütS § 1 lõikes 2 toodud aluseid, mille järgi soojusettevõtja tegevused peavad olema

koordineeritud ning vastama objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et

tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja

tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus?

Arvesse võttes asjaolu, et kui tarbijatele rakendatav soojuse hind ei saa välja kujuneda

konkureerivate pakkumuste näol, on pigem kahtluse alla seatav, et tarbijatele rakenduv soojuse

hind kujuneb läbipaistvalt ja tarbijate vajadusele vastavalt.

Eeltoodust lähtuvalt teeb Konkurentsiamet ettepaneku KKütS § 141 toodud soojuse ostu

konkursi kord koos Määruses sätestatuga üle vaadata. Ameti hinnangul võiks soojuse ostu

konkursside korraldamisest näiteks vabastada võrgupiirkonnad, kus vajalike tootmisseadmete

võimsus on alla 5 MW või võrku vajalik soojuse maht alla 10 000 MWh. Samuti kaaluda

regulatsiooni sätestamist, mille järgi seostada erinevate soojuse tootjate poolt võrguettevõtja

võrku müüdavaid soojuse koguseid puudutavalt kindlad järjekohad (hetkel tulenevad need vaid

kokkulepitud võlaõiguslikest lepingutest), et eelisõigus on odavamat tootmishinda / kasutatava

tehnoloogia CO2 jalajälje efektiivsust arvestav; vanad ja/või kõrgema tootmishinnaga seadmed

ei oleks esimesel järjekohal.

Samuti peaks soojuse ostu konkursside läbiviimisel seadma kohustuslikus korras esikohale

efektiivsete ja keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutamise nõude.

Mis puudutab 12-ks aastaks sõlmitud lepinguid ning nende lõppemist, siis kuna isikule saab

panna kohustusi vaid seaduse alusel ning seadus ei sätesta kohustusi olukorraks, kui soojuse

konkursi läbiviinud ettevõtjate poolt sõlmitud 12-aastased lepingud lõppevad ning täiendavate

tootmisvõimsuste järele puudub vajadus, ei pea ettevõtjad peale 12-aastaste lepingute lõppemist

uut konkurssi läbi viima ning uute lepingute sõlmimiseks kohustus puudub, ei ole

võrguettevõtjatelt võimalik seetõttu uue soojuse konkursi välja kuulutamist nõuda. See on

võimatu ning vaid seaduse eesmärgipärasest vms tõlgendusest (ka ei ole siinkohal oluline

seletuskirjas vms sätestatu) tulenevalt seda nõuda ei saa. Sellise nõude esitamine, oleks

ametniku poolt käsitatav seaduse otsese rikkumisena.

Seetõttu tuleks KKütS-is üheselt ja täpselt välja tuua, millised on alused ja nõuded, kui

12-aastased lepingud lõpevad.

6. Soojusmajanduse arengukavad ja ettevõtjate jätkusuutlik tegevus

Neid küsimusi on käsitanud 04.01.2024 avaldatud aruandes Riigikontroll ning lisame

siinjuures, et kui arengukavade täitmist KOV-i järelevalve all soojusettevõtjatele

kohustuslikuks täitmiseks ei tehta, siis on olukorra parenemist keeruline või pea võimatu ette

näha. Sellistes ebaefektiivsetes kaugküttepiirkondades on soojuse hind tarbijate jaoks kõrgem

ja see muutub tulevikus veelgi kõrgemaks.

8 Vt ka Konkurentsiamet 08.02.2024 kiri nr 7-12/24-0037-073-1, kättesaadav ameti dokumendiregistris:

https://adr.rik.ee/ka/dokument/15088238

5 (6)

Konkurentsiamet KOV-ides soojusmajanduse korralduse ja varustuskindluse üle järelevalvet ei

teosta, see on KOV-ide pädevuses9. Sellised ülesandeid ei saa amet endale võtta ka tulevikus

põhjusel, et KOV-e on Eestis 79.

Ka ei saa amet soojusettevõtjaid sundida investeerima, nn ebaefektiivseid võrgupiirkondasid

liitma või võrkusid koos seda puudutava vara ning õiguste ja kohustustega üle andma. Samuti

ei saa amet siinkohal rakendada hinnaregulatsiooni raames nö „repressiivseid“ meetmeid, mis

justkui võiks ettevõtjaid eeltoodule suunata või kohustada.

7. Tarbija alternatiivsele küttelahendusele üleviimise võimalus

Probleeme tekitab ka olukord, kus kaugkütte tarbijad on kas võrgust eraldunud või läinud üle

alternatiivsetele küttelahendustele, mille tulemusena on remonti või isegi täielikku

rekonstrueerimist vajavates vanades võrguosades kujunenud olukord, kus ettevõtja on sunnitud

võrku nö üleval pidades tegema ebamõistlikult suuri kulutusi, osutades seejuures

kaugkütteteenust vaid üksikutele soojuse tarbijatele.

Sellised ebamõistlikud kulutused peavad soojuse hinda lülitamisel maksma kinni olemasolevad

soojuse tarbijad. Aset on leidnud ka juhtumeid, kus sellises võrguosas teenust tarbiv füüsiline

isik on paigaldanud õhksoojuspumba, mistõttu tema kaugküttevõrgu kaudu soojuse tarbimine

on minimaalne, kuid võrguettevõtja on sunnitud talle teenust edasi osutama, kuna tarbija

kaugküttevõrgust eralduda ei soovi.

KKütS ei näe ette aluseid, kuidas taolises olukorras võiks nii võrguettevõtja kui ka tarbija

huvidest lähtudes pakkuda tarbijale kaugküttevõrgust eraldumiseks alternatiivi (nt üleminekut

lokaalsele küttelahendusele) ning meetmeid, kui tarbija põhjendamatult selliste lahendustega

nõus ei ole.

8. Ärisaladusest

KKütS § 9 lõikest 11 tulenevalt Konkurentsiamet ei või avaldada seoses piirhinna

kooskõlastamisega saadud teavet kolmandatele isikutele, välja arvatud juhul, kui teabe

avaldamine on ette nähtud seadusega või kui teabe edastamine on vajalik käesolevast seadusest

tulenevate kohustuste täitmiseks.

Sisuliselt on tegemist keeluga avaldada ettevõtjate ärisaladust, mis vastab ebaausa konkurentsi

takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse10 § 5 lõikes 2 sätestatud tingimustele ning mille

avaldamine on ametniku jaoks lisaks konkurentsiseaduse § 63 lõikes 2 sätestatule keelatud ka

avaliku teenistuse ja avaliku teabe seadusest tulenevalt.

Järgnevaga Konkurentsiamet soojusettevõtjate õigust ärisaladuse kaitsele kahtluse alla ei sea.

Ärisaladuse kaitse kohtustus tuleneb ametile ka teistest eriseadustest. Teeme aga ettepaneku

aruteluks sätestada KKütS-is alused, mis ei ole käsitatavad ettevõtja ärisaladusena. See aitab

kaasa soojuse hinna kujunemise suuremale läbipaistvuse tagamisele ning aitab soojuse

tarbijatel paremini mõista soojuse hinna kujunemise mehhanismi. Samuti väldiks see

ajamahukat ja rohkeid vaidlusi põhjustanud olukorda tulevikus, kus tarbijate pöördumisel

soojuse hinnaotsuse saamiseks peab amet haldusaktist tulenevate sadade ja tuhandete

arvnäitajate tarbijatele avaldamist puudutavas osas selle ettevõtjaga läbi vaidlema. Praktikas

püütakse ettevõtjate poolt varjata ka avalikest allikatest kättesaadavat teavet. Selliste vaidluste

pidamine ja tarbijate jaoks avaldamiseks põhjendatud informatsiooni tuvastamiseks läbiviidav

menetlus seab ametile ebamõistliku halduskoormuse.

Näiteks on väljakutse olnud ka soojusmajanduse andmestik, mida avalikumalt kasutada. Samuti

9 Vt nt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (626

SE) seletuskiri, lk 26. 10 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/107122018002

6 (6)

võiks ühe näitena sätestada seaduses, et Konkurentsiametil on õigus avaldada oma kodulehel

võrdlusandmebaasi põhimõtted, et soojusettevõtjal oleks võimalik hinnata ettevõtte

efektiivsusnäitajaid teiste sarnaste ettevõtetega.

Näitena ärisaladuse välistamise kohta saab tuua elektroonilise side seadusest11 (vt § 63 lõige 10

ja § 151 lg 4).

9. Referentshinnast

2016. aastal Riigikogu menetlusest välja langenud kaugkütteseaduse muutmise seaduse 264

SE12 üheks keskseks teemaks oli võrdlushinna regulatsiooni kehtestamise võimalus - eelnõu

järgi tõhusalt ja mõistliku hinnaga toimivad kaugküttepiirkonnad ei oleks pidanud

Konkurentsiametiga soojuse piirhinda kooskõlastama). Amet teeb ettepaneku see uuesti

aruteluks tõstatada.

Amet on meeleldi valmis koostöös seda teemat arutama ja praktikas tõstatunud probleeme

selgitama.

Lisad: 1 KKütS muudatusettepanekud koos selgitustega;

2 KKütS muudatused seaduse väljavõtte põhjal.

Lugupidamisega

Külli Haab

Regulatsiooniteenistuse juhataja-peadirektori asetäitja

Marek Piiroja 667 2541

[email protected]

11 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/120122022010 12 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f3be6f3f-1b97-44ff-8d8f-

41d9a909b3a3/kaugkutteseaduse-muutmise-seadus

Lisa 1. KKütS muudatusettepanekud koos selgitustega.pdf

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303

LISA 1. KKütS muudatusettepanekud koos selgitustega 16.02.2024

§ 8. Soojuse müük ja hinnakujundus

(1) Tarbija ostab soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud.

(2) Võrguettevõtja on kohustatud oma võrgupiirkonnas müüma kõigile võrguühendust

omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele.

(3) Soojuse piirhind tuleb kujundada selliselt, et oleks tagatud:

1) vajalike tegevuskulude, sealhulgas soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks tehtavate

kulutuste katmine;

2) investeeringud tegevus- ja arenduskohustuse täitmiseks;

3) keskkonnanõuete täitmine;

4) kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine;

5) põhjendatud tulukus.

(4) Soojusettevõtja peab rakendama hinnaotsusega kooskõlastatud soojuse piirhinda hiljemalt

30 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja avalikustama oma võrgupiirkonnas

soojuse piirhinna vähemalt üks kuu 15 päeva enne selle kehtima hakkamist.

(41) Soojuse piirinna langetamisel rakendab soojusettevõtja hinnaotsusega kehtestatud soojuse

piirhinda hiljemalt 15 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja avalikustama oma

võrgupiirkonna soojuse piirhinna vähemalt 7 päeva enne selle kehtima hakkamist.

(5) Soojuse müümisel tarbijale võib soojusettevõtja rakendada kahekomponendilist soojuse

piirhinda, mille kujunemise põhimõtted on kooskõlastatud Konkurentsiametiga.

Selgitus: Paragrahvi 8 pealkirjast jäetakse välja tekstiosa „ja hinnakujundus“, kuna sätte sisu

muutub ja normitehniliselt on otstarbekas sätestada soojuse piirhinna kujundamise põhimõtted

seadusesse lisatavates paragrahvides 81 - 85.

Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks kuna selles toodud alused sätestatakse paragrahvis 81 „Soojuse

piirhinna kujunemine“ all koos teiste asjakohaste sätetega. Tegemist on samuti normitehnilise

muudatusega.

Lõiget 4 täiendatakse nii, et soojusettevõtja peab rakendama hinnaotsusega kooskõlastatud

soojuse piirhinda hiljemalt 30 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja

avalikustama oma võrgupiirkonnas soojuse piirhinna vähemalt üks kuu 15 päeva enne selle

kehtima hakkamist.

Lõike 41 lisamisega soojuse piirinna langetamisel rakendab soojusettevõtja hinnaotsusega

kehtestatud soojuse piirhinda hiljemalt 15 päeva jooksul soojuse piirhinna kooskõlastamisest ja

avalikustama oma võrgupiirkonna soojuse piirhinna vähemalt 7 päeva enne selle kehtima

hakkamist.

Kuna praktikas on tekitanud probleeme, millal peab soojusettevõtja peale soojuse piirhinna

kooskõlastamist seda tarbijatele rakendama ning kuna piirihinna langetamise puhul on esinenud

probleeme ning soojuse hinnalangus tagab tarbijatele kiiremini põhjendatud hinnaga ja

vajadustele vastav soojavarustus, lõike 4 muudatuste ja lõike 41 lisamisega need küsimused

küsimus lahendatakse. Tarbijatele annab see kindluse, et kooskõlastatud soojuse piirhinna

rakendamisega ei viivitata ning need tähtajad on soojusettevõtja jaoks piisavad.

Lõike 5 lisamisega soojuse müümisel tarbijale võib soojusettevõtja rakendada

kahekomponendilist soojuse piirhinda, mis on kooskõlastatud Konkurentsiameti poolt. Kehtiva

regulatsiooni järgi reguleeritud soojuse hinnakujundus ei keela soojusettevõtjal

kahekomponendilist hinda rakendada, kuid parema selguse ja vaidluste vältimise eesmärgil

tuleks seda puudutavad alused sätestada seaduses.

2 (12)

Kahekomponendilist hinna rakendamise vajadus on tingitud olukorrast, kus järjest enam on

erinevates kaugküttepiirkondades näha olukorda, kus lisaks kaugküttele kasutab tarbija ka

muud soojuse tootmisallikat. Paralleelselt kaugküttesüsteemist võetava soojusega on kasutusel

lokaalne soojustootmine, mis kasutab kütusevaba taastuvat energiaallikat. Sellised lahendused

hõlmavad endas ennekõike päikeseenergiat ja ümbritseva õhu soojust kasutavaid tehnoloogiaid

nagu päikesekollektorid või õhk-vesi ja maasoojuspumbad. Olgugi, et need on

kaugküttepiirkondades lubatud, lõhub nende kasutamine kaugküttesüsteemi tõhusust.

Paralleeltootmist saab tarbija rakendada reeglina hooajaliselt. Tipukoormuse katmiseks on vaja

jätkuvalt kasutada kaugkütet. Selle vajaduse katmiseks peab aga kaugküttesüsteem olema

igapäevaselt valmis paralleeltootjale soojusenergiat tarnima. Sellega kaasneb vajadus hoida

üleval väljaehitatud soojustrassi, hoidma soojas trassis olevat soojuskandjat, hoidma töös

soojuse tootmiseks vajalikku katlamaja jne. Kõik see on kulu, mille eest kaugküttesoojust

paralleeltootmisest saav tarbija ei maksa. Tänases olukorras tuleb paralleeltootjate tegevusega

kaasnev kulu katta solidaarselt kõigil teistel kaugküttetarbijatel olgugi, et need tarbijad otseselt

selleks vajalikku kulu ei tekita. Selline lahendus võib olla alternatiivse allika paigaldanud kalli

kaugküttehinna puhul esialgu soodne, kuid ülejäänud kaugküttepiirkonna tarbijad tajuvad

taolist muudatust veelgi kallima kaugküttehinna näol.

Paralleeltarbimise tulemusena väheneb kaugküttevõrgust tarbitud soojuse kogus, kuid selle

tootmiseks ja edastamiseks tehtud kulutused on suures osas sõltumatud tootmismahust

(tööjõukulud, kapitalikulu, põhjendatud tulukus ja muud mittekontrollitavad kulud). Seega

muudab sisuliselt samade kulude juures müügimahu vähenemine kaugkütte hinda kallimaks.

Reeglina on korrektselt hinnatud lokaalkütte hind optimaalselt arendatud kaugküttepiirkonna

hinnast kallim. Pikemas perspektiivis ei ole tarbijate otsus minna üle alternatiivsele

küttelahendusele reeglina jätkusuutlik, mistõttu peab toetama kaugküttevõrgu optimaalset

arendamist. Kahekomponendilise hinna regulatsiooni tulemusel on ette näha kulude tõusu

isikute puhul, kellel on näiteks võrguettevõtjaga sõlmitud lepingus võimsuse nõue märgitud

oluliselt suuremana, kui on tegelik vajadus. Samuti on kahekomponendilise hinna regulatsiooni

tulemusel ette näha kulude tõusu isikute puhul, kes lisaks kaugküttele kasutavad paralleelselt

mõnda muud lokaalset küttevahendit. Kõigil kaugküttevõrguga ühendatud isikutel peab olema

valmisolek panustada kaugküttevõrgu töös hoidmisesse ja selleks tehtavate püsiva iseloomuga

kulutuste katmisesse. Konkurentsiametiga hindade kooskõlastamise nõudest tulenevalt on

tagatud, et soojusenergia hinnakujundus on põhjendatud, sh ka see, et võrguettevõtja ei teeni

põhjendamatut tulu. Lisaks ühtlustub kuude lõikes tarbijate kulu soojusenergiale, kuna

kahekomponendilise hinna puhul kuulub püsitasu tasumisele aastaringselt, mitte ainult nendel

kuudel, mille jooksul soojust reaalselt tarbitakse.

Kahekomponendilise hinna rakendamise kaudu tagatakse taristusse tehtud investeeringukulude

tagasiteenimise õiglasem jaotus soojustarbijate vahel, võrguettevõtjal on võimalik saavutada

stabiilsem rahavoog, mis pole enam nii tugevas sõltuvuses ilmast ehk pole nii tugevat

sesoonsuse mõju. Viimane omakorda võib vähendada täiendava finantseerimise vajadust või

selle riski madalhooajal (suvel) ja sellega seoses ka finantskulusid. Samuti peaks muudatuse

rakendamine lihtsustama eelarvestamist.

Lõppkokkuvõttes on kahekomponendiline hind lõpptarbijale õiglasem ja ka soodsam, kuna

kaugküttevõrgustiku kaudu soojust tarbivad isikud tasuvad vastavalt võrguettevõtjaga kokku

lepitud võimsusele ja tarbitava soojuse mahule, mis vastab tarbijate reaalsetele vajadustele.

Kahekomponendilise hinna regulatsiooni kehtestamine ei mõjuta kaugkütteseaduses sätestatud

piirhinna kujundamise teisi põhimõtteid.

Kahekomponendilise hinna täpsemad alused koos täiendavate selgitustega on toodud

seadusesse lisatavas §-s 85.

§ 81. Soojuse piirhinna kujundamise alused

(1) Soojuse piirhind kujundatakse selliselt, et soojusettevõtjale on tagatud:

3 (12)

1) põhjendatud tegevuskulude katmine;

2) keskkonnanõuete täitmine;

3) investeeringud soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks kasutatava olemasoleva taristu

jätkusuutlikkuse ja toimepidevuse tagamiseks;

4) põhjendatud tulukus soojusettevõtja investeeritud kapitalilt.

(2) Soojuse piirhinna arvutamisel võetakse aluseks viimase kolme kalendriaasta aritmeetiline

keskmine müügikogus ning prognoositavad muutused tarbimises. Vajaduse korral tehakse

müügikoguse leidmiseks analüüs.

(3) Konkurentsiamet lähtub soojuse piirhinna kooskõlastamisel eelkõige tegelikust kasutusel

olevast tehnoloogiast, arvestades kasutatava tehnoloogia keskkonnasäästlikkust ja

innovatiivsust, mille puhul eelistatakse:

1) jääk- ja heitsoojust;

2) jäätmetest ja jäätmeseaduses tähenduses või põlevkivitöötlemise uttegaasist toodetud

soojust;

3) taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust või valdavalt tõhusa koostootmise režiimis

taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust;

(4) Konkurentsiamet töötab välja ja avalikustab ameti veebilehel soojuse piirhinna arvutamise

metoodika, mida ajakohastatakse kui on toimunud olulised muudatused soojuse tootmise ja

jaotamise tehnoloogiate arengus, seadusandluses või soojusettevõtjate tegevust mõjutavate

riiklike eesmärkide täitmises.

Selgitus: §-i 81 „Soojuse piirhinna kujundamise alused“ lõike 1 koos punktidega 1-4

sätestamisega puhul on tegemist normitehnilisest muudatusest tulenevalt § 8 lõikes 3 sätestatud

üldiste soojuse piirhinna kujundamise aluste üle toomisega §-i 81.

Lõike 1 kohaselt soojuse piirhind kujundatakse selliselt, et soojusettevõtjal oleks tagatud:

1) põhjendatud tegevuskulude katmine. Neid kulusid hinnatakse KKütS-i lisatavavas §-s 82

nimetatud põhimõtete alusel. Nende kulude hulka kuuluvad nii personalikulu kui ka üldised

soojusettevõtja majandamiskulud. Põhjendatuse hindamisel võetakse arvesse nii

soojusettevõtja eelmiste 12 kuuliste perioodide põhjendatud tegevuskulusid kui ka kulude

prognoosi. Soojuse piirhinna kooskõlastamisel peab Konkurentsiamet lähtuma sellest, et hinda

lülitatavad kulud peavad olema kuluefektiivsed ja -tõhusad ning põhjendatuks tuleb lugeda

need tegevuskulud, mis võimaldavad säilitada soojusettevõtja tegevuse jätkusuutlikkust ning

soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks nõutud kvaliteeditaset. Soojuse piirhind peab

tagama soojuse tootmise, jaotamise ja müügi kvaliteedi ja ohutuse nõuete täitmise. Põhjendatud

tegevuskulud on ka sellise tegevuse kulud, mille täitmise kohustus tuleneb õigusaktidest. Kui

soojusettevõtja on elutähtsa teenuse osutaja hädaolukorra seaduse tähenduses, kuuluvad

põhjendatud tegevuskulude hulka ka elutähtsa teenuse toimepidevusega seotud kulud.

2) keskkonnanõuete täitmine.

3) investeeringud olemasoleva soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks kasutatav taristu

jätkusuutlikkuse ja toimepidevuse tagamiseks. Siia kuuluvad näiteks soojuse tootmisseadme

rekonstrueerimise kulud. Siia kuuluvad ka toimepidevuse tagamisega seotud kulud (nt

generaatorite, varude jms soetamine), kuna elutähtsa teenuse osutajatest soojusettevõtted on

kohustatud tagama oma toimepidevust erinevate riskide puhul.

4) põhjendatud tulukus soojusettevõtja investeeritud kapitalilt. Soojusettevõtja investeeritud

kapitali väärtuseks võetakse reeglina raamatupidamises kajastatud põhivara põhjendatud üles

hindamata / bilansiline väärtus, millele on lisatud käibekapital. Põhjendatud tulukuse

arvestamise alused on sätestatud eelnõu §-s 8. Nimetatud põhjendatud tulukuse metoodika on

4 (12)

kasutusel ka teistes võrgustikusektorites.1

Lõikes 2 sätestatakse, et soojuse piirhinna arvutamisel tuleb võtta aluseks viimase kolme

kalendriaasta aritmeetiline keskmine müügikogus ning teadaolevad muutused tarbimises.

Vajaduse korral tehakse müügikoguse leidmiseks analüüs. Kui soojusettevõtjal on teada kindel

tarbimise muutus lähitulevikus, milleks võib olla nii uue kaugküttepiirkonna liitumine või ka

ühe kindla ettevõtte lisandumine, kelle kavandatavad mahud mõjutavad oluliselt seniseid

tootmis-, jaotamise- või müügimahtusid, või mõne olulise tarbimismahuga ettevõtte tegevuse

lõpetamine, tuleb nende muudatustega arvestada kohe tarbimismahu prognoosimisel .

Lõikes 3 ning selle punktide 1 ja 2 järgi Konkurentsiamet lähtub soojuse piirhinna

kooskõlastamisel eelkõige tegelikust kasutusel olevast tehnoloogiast, arvestades kasutatava

tehnoloogia keskkonnasäästlikkust ja innovatiivsust.

Sõltuvalt olukorrast ning arvestades Konkurentsiameti menetluspraktikat, võib erinevaid

tehnoloogiaid ja kütuseliike arvestades olla soojuse piirhinna menetluses nende alustega

arvestamise järjekord olla järgmine:

1) kütusevabad taastuvad allikad;

2) ümbritseva keskkonna energia;

3) heitsoojus;

4) suure tõhususega koostootmisjaamad, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid või põletavad

jäätmeid;

5) soojuse ja elektri koostootmise (koostootmise) rajatised, mis kasutavad taastuvaid

energiaallikaid või põletavad jäätmeid;

6) suure tõhususega koostootmisrajatised;

7) soojuse ja elektri koostootmise rajatised;

8) ) fossiilkütuste katlamajad.

Lõike 4 järgi Konkurentsiamet töötab välja ja avalikustab ameti veebilehel soojuse piirhinna

arvutamise metoodika, mida tuleb ajakohastada kui on toimunud olulised muudatused soojuse

tootmise ja jaotamise tehnoloogiate arengus, seadusandluses või valdkonna arengut

reguleerivates riiklikes eesmärkides.

Lähtudes eeltoodust võib metoodikas välja tuua nt uudsete soojus piirhinda mõjutavate

kulukomponentide (nt patenditasu) suuruse mõistlikkuse hindamise kriteeriumid;

koostootmisjaamade puhul alused, millest lähtuvalt soojuse hinnakujunduses arvestatakse, kas

projekti üldine mõistlik tasuvus on tagatud koos toetuste/riigiabiga (viimase alla kuuluvad mh

elektri tootmiseks antud toetused); .. Samuti võib metoodikas välja tuua kontsernis või

ettevõttes omatoodetud kütuste (põlevkivi, uttegaas) hinnakujunduse reeglid ning nende

turuhinnale vastavuse hindamise kriteeriumid; tasuta eraldatud CO2 kvoodi jagamise ja

piirhinda arvamise põhimõtted eralduseesmärgi või tarbitud primaarenergia koguse järgi jms.

§ 82. Soojuse piirhinda arvatavad kulud

(1) Soojuse piirhinda arvatavad kulud peavad olema põhjendatud, lähtuma kulutõhususest ning

võimaldama soojusettevõtjal täita seaduses sätestatud ülesandeid.

(2) Põhjendatud tegevuskulude hindamisel lähtutakse järgmisest:

1) kulude dünaamika ajas ja selle võrdlus tarbijahinnaindeksi dünaamikaga;

2) kulukomponentide põhjendatuse analüüs, sealhulgas eksperdihinnangud;

3) soojusettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlus teiste

sarnaste soojusettevõtjate kuludega.

1 Tartu Ülikooli ekspertarvamus „Reguleeritava vara väärtuse arvestus ja MS Exceli funktsiooni PMT kasutamine“,

http://www.konkurentsiamet.ee/file.php?28335.

5 (12)

4) heitmekvoodi soetuse tegelikust kulust kontserni raames.

5) ettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlust teiste sarnaste

ettevõtjate kuludega.

Selgitus: Lõikes 1 tuuakse välja, et soojuse piirhinda arvatavad kulud peavad olema

põhjendatud, lähtuma tõhususest ning võimaldama soojusettevõtjal täita seaduses sätestatud

ülesandeid.

Lõikes 2 tuuakse välja alused, millest lähtutakse põhjendatud tegevuskulude hindamisel

Üksikud kulukomponendid peavad olema soojusettevõtja poolt põhjendatud, nt põhitegevuseks

vajalikud kaubad ja teenused peavad olema ostetud põhjendatud konkurentsivõimelise hinnaga

jm.

Vaadatakse soojusettevõtja kulude muutust ajas ning võrreldakse seda muude hindade muutust

kajastava teabega, nt Statistikaameti poolt avaldatud tegeliku ning Rahandusministeeriumi

prognoosidel põhineva tarbijahinnaindeksi dünaamikaga. Samuti kas kulukomponent on seotud

põhitegevusega ja kas kulu hind on põhjendatud. Vajadusel võib Konkurentsiamet kulude

põhjendamiseks kaasata kolmandaid isikuid, sh eksperte.

Kuluefektiivsuse hindamiseks võrreldakse soojusettevõtja kulusid ja statistilisi näitajaid teiste

sarnaste ettevõtjatega (benchmarking).

Lõpptarbijale kujundatava soojuse hinnas tuleb heitmekvoodi põhjendatud kulu arvestamisel

lähtuda ettevõtte / kontserni käitistele eraldatud tasuta heitmekvootide kogusest ning kontserni

raames tekkiva CO2 tegeliku puudujäägi soetuskuludest.

(3) Soojuse piirhinda ei arvata järgmisi kulusid:

1) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu;

2) sponsorlus, kingitused ja annetused;

3) põhitegevusega mitteseotud kulud, mh elektri tootmisega seonduvad kulud;

4) õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on

tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest;

5) finantskulud;

6) dividendide tulumaksu kulu;

7) muud kulud, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega pandud kohustuste täitmiseks.

Selgitus: Lõige 3 täpsustab, missuguseid soojusettevõtja kulusid soojuse piirhinda arvestada ei

tohi. Sätte kohaselt soojuse piirhinda ei lülitata:

1) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu;

2) sponsorlus, kingitused ja annetused;

3) põhitegevusega mitteseotud kulud - mh elektri tootmisega seonduvad kulud;

4) õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on

tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest;

5) finantskulud;

6) dividendide tulumaksu kulu;

7) muud kulud, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega antud kohustuste täitmiseks.

1) Ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu lülitamist soojuse piirhinda ei saa aktsepteerida, kuna

ükski korrektselt arveid tasuv tarbija ei pea soojuse piirhinna kaudu kinni maksma

soojusettevõtja võlgnike tasumata arveid. Kui lubada ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu

lülitamist hinda, tekitaks see tarbijate ebavõrdse kohtlemise. Ühelt poolt võtaks see ettevõtjalt

motivatsiooni nõuda võlg sisse tegelikelt võlgnikelt ning teisest küljest kaotavad korrektse

maksekäitumisega tarbijad motivatsiooni edaspidi arveid korrektselt maksta. Seega tuleb

ebatõenäoliselt laekuvad arved sisse nõuda vajaduse korral kohtu kaudu. Ka konkurentsi

olukorras tegutsevatel ettevõtetel on ebatõenäoliste laekuvate nõuete kulu ettevõtja risk, mida

ei saa jaotada kõigi tarbijate vahel.

6 (12)

2) Sponsorluse, kingituste ja annetustega seotud kulud on soojusettevõtja jaoks vabatahtlikud.

Nimetatud kulud ei ole hinnatavad põhjendatud tegevuskuludena soojuse tootmise, jaotamise

või müügi osutamisel, sest ei taga kvaliteetsemat teenust ega keskkonnanõuete täitmist, mistõttu

ei ole need kulud soojuse tootmise, jaotamise või müügi osutamiseks vajalikud.

Tulumaksukulud erisoodustustelt, kingitustelt, annetustelt ja vastuvõtukuludelt, ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt ja muudelt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt ei ole vajalikud

soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks, mistõttu tuleb need kulud ettevõtjal

kompenseerida muu tegevuse või tulukuse arvelt.

3) põhitegevusega mitteseotud kulusid, mh elektri tootmisega seonduvaid kulusid. Näiteks

erisoodustuste kulude (mh kulud sportimisele, ametiauto kasutamisega seotud kulud jms) ehk

tööandja poolt töötaja jaoks töösuhtes tehtavad lisakulud (hüved), mis ületavad tööandjale

õigusaktidega pandud kohustusi või sätestatud määrasid, ei ole vajalikud ega seotud soojuse

tootmise, jaotamise või müügiga ning soojusettevõtjal on võimalik valida, kas nimetatud

kulusid teha või mitte. Nimetatud kulude tegemata jätmine ei põhjusta osutatavate teenuste

halvemat kvaliteeti ja neil puudub seos põhitegevusega.

Lisaks eeltoodule - kuna soojusettevõtja põhitegevuseks on soojuse tootmine ja jaotamine,

liigituvad põhitegevusega mitteseotud kulude alla näiteks koostootmisjaama elektritootmisega

seonduvad kulud.

4) Õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on

tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest soojuse piirhinda ei arvata, sest sellised kulud ei ole

soojuse tootmise, jaotamise või müügi osutamisega seotud põhjendatud kulud, kuna nende

kulude tekkepõhjus on reeglina soojusettevõtja käitumisest tulenev. Kuna soojusettevõtja on

kohustatud temale õigusaktidega pandud kohustusi täitma – ja nende seaduste täitmisega

seonduvad põhjendatud kulud (näiteks keskkonnatasud) on ka soojuse piirhinda lülitatud, siis

seaduste mittetäitmisest tulenevaid trahve (sh näiteks keskkonnatasud üle lubatud piirmäärade)

või viiviseid ei ole põhjendatud lülitada soojuse piirhinda.

5) Soojuse tootmise, jaotamise või müügi hinnakujundus sisaldab põhjendatud tulukust

ärikasumi komponendina, mistõttu finantskulusid (kasumiaruande skeemi kohaselt

arvestatakse finantskulud peale ärikasumit) soojuse piirhinda ei lülitata. See on tingitud

asjaolust, et soojaettevõtjad oleksid võimalikult motiveeritud turult soodsaimate

laenutingimuste leidmises ja taotlemises. Vastasel juhul võivad finantskulud väljuda kontrolli

alt, sest nende soojuse piirhinda lülitamisel puuduks soojusettevõtjal finantskulude

minimeerimiseks huvi.

6) ja 7) Dividendide tulumaksu kulu ja muid kulusid, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega

antud kohustuste täitmiseks, ei saa samuti soojuse piirhinda lülitada.

(4) Soojuse piirhinda ei tohi lülitada neid kulutusi, mis on kaetud liitumistasuga ning

tagastamatu abi raames saadud vahenditest.

Lõige 4 kehtestab põhimõtte, mille kohaselt soojuse piirhinda ei saa arvata neid kulutusi, mis

on kaetud liitumistasuga või tagastamatu abi raames saadud vahenditest. Välistatud on

soojusettevõtja tehtud ühe kuluühiku hüvitamine topelt nii saadud liitumistasude või

tagastamatu abi raames saadud vahendite kui ka kujundatava soojuse hinna kaudu.

§ 83. Soojusettevõtja põhivara arvestamise alused

(1) Soojuse piirhinna kujundamisel ei arvestata põhivara hulka järgmist:

1) pikaajalised finantsinvesteeringud;

2) immateriaalne põhivara, välja arvatud intellektuaalne omand, mis on vajalik soojuse

tootmiseks, jaotamiseks või müügiks;

3) liitumistasudest soetatud põhivara;

4) põhivara, mida soojusettevõtja ei kasuta soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügil;

7 (12)

5) tagastamatu abiga soetatud põhivara;

6) põhivara üleshindlust

7) põhivara, mille soetusväärtus ületab põhjendatud soojuskoormuse tagamiseks vajaliku vara

maksumust;

8) põhivara, mille maksumus on teostatud investeeringu ulatuses tagasi teenitud.

Selgitus: §-i § 83 lisamisega sätestatakse põhivara arvestamise alused. Soojuse piirhinda

lülitatava põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse selle teenuse osutamiseks vajalikust

põhivarast.

Lõikest 1 tulenevalt ei arvestada soojuse piirhinna kujundamisel põhivara hulka sellist

põhivara, millel puudub puutumus soojuse tootmise või tarnega, nagu pikaajalisi

finantsinvesteeringud (nt väärtpaberid), immateriaalset põhivara (nt patent, kaubamärk jne) va

arvutitarkvara jms kui need on vajalikud soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks.

Soojuse hinna kujundamisel saab lähtuda üksnes nendest varadest, mis on vajalikud soojuse

tootmiseks jne, seega põhivara, mida soojusettevõtja ei kasuta soojuse tootmiseks, jaotamiseks

või müügiks soojuse hinna kujundamisel arvesse ei võeta.

Tagastamatu abiga soetatud põhivara (s.h sihtfinantseerimise teel) soetatud põhivara ja tarbijate

makstud liitumistasudest soetatud põhivara välistamine reguleeritava vara hulgast on

põhjendatud lähtuvalt asjaolust, et tagastamatu abi raames soetatud varasse ja tarbijate makstud

liitumistasudest soetatud varasse ei ole ettevõtja pidanud ise investeerima, vaid sellise vara

soetamist on finantseerinud kolmandad isikud eraldatud toetuste näol või tarbijad, s.t ettevõtja

ei ole nende varade soetamiseks ise kulutusi teinud. Juhul, kui reguleeritava vara hulka

arvestada ka tagastamatu abi raames soetatud vara ja tarbijate poolt makstud liitumistasudest

soetatud vara, siis oleks ettevõtjal võimalik teenida õigustamatult tulu varalt, mille soetamiseks

ta ise kulutusi tegema ei ole pidanud. Selline olukord oleks vastuolus kapitalikulu arvestamise

eesmärgiga, milleks on vara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine - kui ettevõtja

konkreetsesse varasse investeerinud ei ole, siis ei ole tal ka alust arvestada tarbijatele müüdava

soojusenergia hinda vara soetamiseks tehtud kulutusi (kapitalikulu). Ei ole põhjendatud

võimaldada ettevõtjal teenida tulukust varalt, mille ta on tagastamatu abi arvel sisuliselt tasuta

saanud või mis on tarbijate liitumistasudest juba kinni makstud, mistõttu välistatakse

ettevõtjapoolse mitmekordse tasu võtmise võimalus. Tulukust ja kapitalikulu arvestatakse

seejuures ainult selle investeeringu eest, mille ettevõtja ise reaalselt tegema pidi.

Samuti ei arvestata soojuse piirhinna kujundamisel põhivara hulka selle üleshindlusel põhinevat

väärtust; põhivara, mille soetusväärtus ületab põhjendatud soojuskoormuse tagamiseks vajaliku

vara maksumust; põhivara, mille maksumuse on ettevõtja teostatud investeeringu ulatuses

tagasi teeninud. See on kooskõlas põhimõttega, et soojuse tarbijad ei pea veelkord soojuse

hinnaga katma kulusid põhivara eest, mis juba on osutatud teenuste raames kinni makstud või

mis ei ole neile teenuse tarbimiseks vajalik ja põhjendatud (näiteks kui soojusettevõtja on

teostanud investeeringud, üledimensioneeritud võimsustesse ning seda olenemata asjaolust, kas

investeeringute tegemiseks on saadud raha tagastamatu abi raames või mitte).

(2) Soojuse piirhinda lülitatava põhjendatud tulukuse ja põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse

soojuse tootmise, jaotamise ja müügi osutamiseks vajalikust põhivarast.

Selgitus: Lõike 2 kohaselt on põhjendatud tulukuse ja põhivara kulumi arvestuse aluseks

põhivara, mida soojusettevõtja vajab oma põhitegevuseks (soojuse tootmine, jaotamine ja

müük). Ei ole põhjendatud lülitada soojusenergia piirhinda kulu, mis ei ole seotud tarbijale

osutatava kaugkütte teenusega.

(3) Põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse soojuse tootmise, jaotamise ja müügi osutamiseks

vajaliku põhivara põhjendatud väärtusest ning kuluminormist, mis vastab selle põhivara

kasulikule tehnilisele elueale.

Selgitus: Lõike 3 järgi lähtutakse põhivara kulumi arvutamisel soojuse tootmiseks, jaotamiseks

8 (12)

või müügiks vajaliku põhivara väärtusest ning kuluminormist, mis vastab põhivara kasulikule

tehnilisele elueale. Oluline on veel märkida, et renditava vara korral tuleb teenuse hinda

arvestada nii põhivara kulum kui ka põhjendatud tulukus. Soojuse piirhinna kooskõlastamisel

saab aktsepteerida neid immateriaalseid põhivarasid, mis on vajalikud ja põhjendatud soojuse

tootmise, jaotamise ja müügiteenuse osutamiseks.

(4) Põhivara väärtuse arvestus on järjepidev ning jätkub ka ettevõtja vara või omandisuhte

muutmisel.

Selgitus: Lõikest 4 tulenevalt peab põhivara väärtuse arvestus on järjepidev ning jätkub ka

ettevõtja vara või omandisuhte muutmisel. Ka see on kooskõlas tarbijate huvidega ning väldib

olukorda, kus ettevõtja vara või omandisuhte muutumisel põhivara selle jääkmaksumusest

kõrgema väärtusega edasi müüakse või üles hinnatakse (näiteks turuväärtusele või

taastamisväärtusele).

§ 84. Põhjendatud tulukus ja käibekapital

(1) Käibekapitali suurus on viis protsenti viimase kolme kalendriaasta soojuse tootmise,

jaotamise ja müügi käibe aritmeetilisest keskmisest. Vajaduse korral tehakse käibekapitali

suuruse leidmiseks analüüs.

Selgitus: Seadusesse lisatakse § 84, mis sätestab põhjendatud tulukuse ja käibekapitali alused.

Lõike 1 järgi määratakse käibekapitali suuruseks viis protsenti viimase kolme kalendriaasta

soojuse tootmise, jaotamise ja müügi käibe aritmeetilisest keskmisest. Kuna käibekapital on osa

ettevõtja majandustegevuses seotud rahast, kajastatakse käibekapitali kui osa reguleeritud

varast, millelt teenib soojusettevõtja tulukust. Tuginedes Konkurentsiameti pikaajalisele

regulaatori kogemusele, on käibekapitali suurus 5% viimase kolme aasta aritmeetilisest

keskmisest müügitulust. Kui soojusettevõtja on oma tegevuses võtnud kasutusele suurema

käibekapitali (nt ostab suuremas mahus kütust varudesse), võib teha käibekapitali suuruse

leidmiseks eraldi täiendava analüüsi

(2) Põhjendatud tulukus arvutatakse, korrutades soojuse tootmiseks, jaotamiseks või müügiks

vajaliku põhivara väärtuse, millele on liidetud käibekapitali suurus, kaalutud keskmise kapitali

hinnaga.

Lõikest 2 tulenevalt põhjendatud tulukus arvutatakse, korrutades soojuse tootmiseks,

jaotamiseks või müügiks vajaliku põhivara väärtuse, millele on liidetud käibekapitali suurus,

kaalutud keskmise kapitali hinnaga.

85. Kahekomponendilise soojuse piirhinna kujundus

(1) Kahekomponendilise hinna kooskõlastamisel arvestab Konkurentsiamet käesoleva seaduse

§-des 81–84 sätestatud soojuse piirhinna kujunemises arvestatud põhjendatud kulude ja

hinnakomponentidega.

(2) Kahekomponendiline soojuse piirhind koosneb püsitasust ja muutuvtasust ning need

arvutatakse püsikulude ja muutuvkulude alusel.  

(3) Lisaks lõikes 2 sätestatule võib kahekomponendilise soojuse piirhinna kujundamisel lähtuda

kaalutud keskmise hinna arvestamise alustest.

(4) Kolm kuud enne kahekomponendilise soojuse piirhinna rakendamist peab soojusettevõtja

avaldama oma veebilehel püsi- ja muutuvtasude kujunemise põhimõtted, mida tuleb rakendada

võrgupiirkonna kõikidele tarbijatele samadel tingimustel.

Selgitus: Seadusesse lisatakse § 85, mis sätestab kahekomponendilise soojuse piirhinna

kujunduse.

Lõikest 1 tulenevalt arvestab Konkurentsiamet kahekomponendilise hinna kooskõlastamisel

§-des 81–84 sätestatud soojuse piirhinna kujunemise ja hinnakomponentidega. See on kooskõlas

9 (12)

põhimõttega, et kahekomponendiline soojuse piirhinna kujundus peab vastama seaduses

sätestatud alustele.

Lõigetest 2 ja 3 tulenevalt koosneb kahekomponendiline soojuse piirhind püsitasust ja

muutuvtasust ning need arvutatakse püsikulude ja muutuvkulude alusel. Kahekomponendiline

hind koosneb võimsuse komponendist (MW) ehk püsitasust ning energiakomponendist (MWh)

ehk muutuvtasust. Sarnane lähenemine toimib ka elektrienergia edastamise tariifide puhul.

Sellega tekib selge võimalus kasutada võrgupiirkonnas kas ainult tarbimismahtu arvestavat

MWh põhist hinda või nii tarbimismahtu (MWh) kui ka tarbimisvõimsust (MW) arvestavat

soojuse hinda. Seejuures toimub kulukomponentide põhjendatuse analüüs ja hindamine ning

kooskõlastamine samadel põhimõtetel kui ühekomponendilise hinna puhul.

Kui ühekomponendiline, MWh põhine soojusenergia hind ei kajasta võimsuse (MW) hinda, ei

ole tarbijal motivatsiooni kasutada soojusvõrgu ühendusvõimsust võimalikult optimaalselt.

Selline käitumine suurendab aga võrgu ülalpidamiskulutusi ning muudab kaugkütte kalliks

olukorras, kus suurtarbija või suur osa tarbijatest võtavad kaugkütte taristust soojust üksnes

tipukoormuste tagamiseks või reservallikana. Diferentseerides hinna kahe (MWh ja MW

põhiseks), tasub tarbija eraldi nii kasutatud võimsuse (püsitasu) kui energia (muutuvtasu) eest.

Kulude jagamise sisuliselt küljest ei suurene muudatuse tõttu aasta lõikes tavatarbija kulutused

soojusenergiale, sest soojusenergia tootmiseks ja edastamiseks tehtavad kulutused jäävad

põhimõtte poolest samaks. Muudatus suunab tarbijate ostetava koguvõimsuse optimeerimist

selliseks, et soojusettevõtjal ei ole kohustus hoida võrgus üleval võimsust, mis ei vasta

tegelikule tarbimisele ega täiendavalt investeerida lisavõimsustesse mis suurendab asjatult

soojusenergia edastamisele ja tootmisele tehtavaid kulusid ning seega ka soojusenergia

piirhinda. Samuti ohjeldab see paralleeltootmise mõjusid, sest võimsustasu peab maksma ka

siis, kui energiat ei osteta. Vastasel juhul maksavad paralleeltootmise kinni võrgupiirkonna kõik

ülejäänud tarbijad. Sarnane käsitlus on kasutuses ka elektrivõrkudes – tasuma peab nii võrgu

kasutamise kui sealt tarbitud energia eest. Selline lähenemine on muutnud elektritarbijad

kasutatava võimsuse valiku tegemisel teadlikumaks ning võimaldanud vähendada jaotusvõrgu

investeeringuid. Kahekomponendilise soojuse piirhinna rakendamisel võib ka lähtuda kaalutud

keskmise hinna arvestamise alustest.

Kahekomponendilise hinna kooskõlastamise võimaluse lisamine kaugkütteseadusesse mõjutab

Konkurentsiametis piirhinna kooskõlastamise menetlust. Eeltoodust tulenevalt on võib osutuda

vajalikuks muuta soojuse piirhinna kujundamise soovituslikke põhimõtteid, mida rakendatakse

Konkurentsiameti poolt sarnaselt ja ühetaoliselt kõigi soojusettevõtjate poolt esitatud

piirhindade kooskõlastamisel, järgides võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.

Lõige 4 sätestab soojusettevõtjale kohustuse avaldada oma veebilehel kahekomponendilise

hinna kujunemise põhimõtted. Nõue tagab hinna arvestamise põhimõtete läbipaistvuse ja

selguse tarbijale. Selleks, et tarbijad saaksid võtta kasutusele meetmed võrguühenduse

võimsuse vähendamiseks olukorras, kui hakkab kehtima kahekomponendiline hind, peab

soojusettevõtja kahekomponendilise hinna kasutamisest teavitama ette vähemalt kolm kuud.

Lisaks peab soojusettevõtja selgelt põhjendama püsi- ja muutuvtasude kujunemise põhimõtteid

oma veebilehel ning vajadusel neid igale tarbijale selgitama. Tasude rakendamine peab tarbijate

lõikes toimuma võrdväärsetel tingimustel, sarnaseid tarbijagruppe ei tohi erinevalt kohelda.

§ 9. Soojuse piirhinna kooskõlastamine

(91) Soojusettevõtja on kohustatud jälgima oma tegevuses sõltumatuid asjaolusid, mis

mõjutavad soojuse hinda tarbijale, ja esitama Konkurentsiametile uue piirhinna

kooskõlastamise taotluse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates asjaolu ilmnemisest, mis võib

vähendada soojuse hinda tarbijale enam kui 5 protsendi võrra.

Selgitus: § 9 lõiget 91 muudetakse, sest kehtiva lõike 91 sõnastus on kaasa toonud järgnevad

probleemid:

10 (12)

1) Sõnastust „sõltumatuid asjaolusid“ on soojusettevõtjad tõlgendanud nii, et kui see tingimus

täidetud ei ole, siis soojusettevõtjad uut hinnataotlust esitama ei pea juhul, kui soojuse hinda

mõjutavad nende tegevusest sõltuvad asjaolud. Kuigi selline tõlgendus on ebamõistlik juba

kasvõi seetõttu, et see võimaldaks jätta ettevõtjal uus hinnataotlus esitamata juhul, kui mõju

hinnale on seotud näiteks ettevõtja enda hoolsuskohustuse rikkumisega, mistõttu hind ei ole

kulupõhine, tuleks taoliste vaidluste vältimiseks ning parema õigusselguse tagamiseks

tulevikus lõikest 91 sõnastus „sõltumatuid“ kustutada. Soojusettevõtja peab esitama uue

hinnataotluse kas siis, kui tema poolt rakendatav hind ei vasta seaduses sätestatud nõuetele

temast sõltuvatel asjaoludel.

2) Soojuse piirhinna kujundamisel peavad olema tagatud KKütS § 81–85 sätestatud alused ja

nõuded (edaspidi hinna kulupõhisuse nõuded). See puudutab ka soojuse tootmise piirhinda.

Seadus siinkohal vahet ei tee – KKütS-is sätestatud hinna kulupõhisuse nõuded ilma eranditeta

peavad olema täidetud nii tarbijatele edastava soojuse (võrguteenuse hind) puhul kui ka

kaugküttevõrku toodetud soojuse puhul. Praktikas on see teravalt kaasa toonud järgnevad

probleemid: kui amet on järelevalvemenetluse käigus tuvastanud, et soojusettevõtja soojuse

tootmishind ei vasta kulupõhisuse nõuetele, keelduvad ettevõtjad soojuse tootmist puudutava

uue soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse esitamisest põhjusel, justkui KKütS § 9 lg 9¹

järgi peab uue taotluse esitama vaid juhul, kui ilmnevad asjaolud, mis võivad vähendada

soojuse hinda tarbijale enam kui 5 % võrra. See on aga vastuolus seadusega. Lähtudes

eeltoodust, tuleks lõikest 91 sõnastus „tarbijale“ kustutada.

Soojusettevõtja tootmishind peab olema kulupõhine, sõltumata, kas see tarbijaid 5% ulatuses

mõjutab või mitte. Muudatusega on hinnataotluse esitamine tehtud ultimatiivseks ehk ka

soojuse tootmisega tegeleval soojusettevõtjal on kohustus igal juhul hinnataotlus esitada kui

esinevad asjaolud, mis võivad soojuse toomishinda vähendada rohkem kui 5% võrra.

Mis on kooskõlas seaduses sätestatud soojuse piirhinna kulupõhisuse nõuetega.

(101) Konkurentsiamet võib piirhinna kooskõlastuse kehtetuks tunnistada ja kehtestada

soojusettevõtjale ajutise soojuse müügi hinna olukorras, kus soojusettevõtja müüb soojust

hinnaga, mis ei vasta käesoleva seaduse § 8 lõikes 3 sätestatud tingimustele, ning on jätnud

täitmata Konkurentsiameti ettekirjutuse. Konkurentsiameti poolt kehtestatud hind kehtib seni,

kuni soojusettevõtja kooskõlastab uue soojuse piirhinna Konkurentsiametiga.

(101) Konkurentsiamet võib kehtestada tootmisseadmega toodetavale soojusele või

võrgupiirkonnale ajutise soojuse hinna, kui soojusettevõtja piirhind ei vasta käesoleva seaduse

§-des 81–85 sätestatud põhimõtetele. Konkurentsiameti kehtestatud ajutine hind kehtib, kuni

Konkurentsiamet on kooskõlastanud soojusettevõtja esitatud hinnataotluse alusel uue soojuse

piirhinna.“

(102) Käesoleva paragrahvi lõikes 101 nimetatud hinna kehtestamisel võtab Konkurentsiamet

aluseks soojusettevõtja kehtiva hinnastruktuuri, ettekirjutuse tegemise aastale eelnenud

majandusaasta põhjendatud kulud ja põhjendatud tulukuse määra. Kui soojusettevõtjale on

kooskõlastatud hinnavalem, lähtub Konkurentsiamet hinna kehtestamisel

hinnavalemist. Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega soojuse hinna

kehtestamise korra, lähtudes käesolevas lõikes sätestatud alustest.

(102) Käesoleva paragrahvi lõikes 101 nimetatud ajutise hinna kehtestamisel lähtub

Konkurentsiamet käesoleva seaduse §-des 81–85 sätestatust. Kui soojusettevõtjale on

kooskõlastatud kehtiv hinnavalem, lähtub Konkurentsiamet ajutise hinna kehtestamisel

hinnavalemist.

Selgitus: Muudatuste kohaselt võib Konkurentsiamet kehtestada soojusettevõtjale ajutise

soojuse hinna, kui soojusettevõtja piirhind ei vasta käesoleva seaduse §-des 81–85 sätestatud

põhimõtetele. Konkurentsiameti kehtestatud ajutine hind kehtib, kuni amet on kooskõlastanud

soojusettevõtja esitatud hinnataotluse alusel uue soojuse piirhinna, lähtudes §-des 81–

11 (12)

84 sätestatud põhimõtetest. Nõue teha enne ajutise hinna määramist ettekirjutus, kustutatakse.

Eraldi ettekirjutust puudutava menetlemine olukorras, kus nimetatud hinnad ei vasta seaduses

sätestatud nõuetele, ei ole kooskõlas puudutatud isikute huvide ja ootustega. KKütSi muutmise

eelnõus sätestatu tagab tõhusa ajutise hinna määramise mehhanismi ning on sarnane 01.07.2023

jõustunud ÜVVKS-is ajutise hinna kehtestamise regulatsioonile.

Lisaks õigusselgusele tagatakse niimoodi parem arusaam nõuete ning ajutise hinna

kehtestamise ühtsete printsiipide kohta. Selliselt on paremini tagatud ka tarbijate kaitse.

Olukorras, kus amet on tuvastanud, et soojuse piirhind või teenuste reguleeritavad hinnad ei

vasta seaduses sätestatud hinnakujundamise alustele, on eraldi ettekirjutust puudutava

menetlemine liialt koormav ega võimalda ametil täita oma kohustust tegutseda kooskõlas

haldusmenetluse seaduse (HMSi) §-s 5 sätestatud haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja

efektiivsuse nõudega. Samuti oleks eraldi ettekirjutust puudutav menetlus olukorras, kus

nimetatud hind ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, vastuolus puudutatud isikute huvide ja

ootustega. Ka ei tekitaks ettekirjutuse tegemata jätmine isikule liigselt ebameeldivusi ega oleks

tema suhtes ülemäära koormav, sest isikul on võimalus kohe pärast asjaolu selgumist, kui üks

või teine väljatoodud hindadest ei vasta seaduses sätestatud alustele, viia oma tegevus

seadusega kooskõlla. Samuti on isikule tagatud kaebeõigus nii ajutiste hindade kehtestamise

kui ka sellele eelnenud menetluse protsessis, sealhulgas jääb õigus nõuda määratud hinna korral

esialgset õiguskaitset kuni kohtuvaidluse lõpuni.

Lõike 102 muutmisega muutub kehtetuks ka nimetatud paragrahvi lõike 102 alustel vastuvõetud

Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 22.06.2011 määrus nr 51 „Soojuse müügi ajutise

hinna kehtestamise kord“.

§ 14. Võrguettevõtja kohustused

(5) Võrguettevõtja on kohustatud andma kõigile teistele tema tegevuspiirkonna

võrguettevõtjatele ja kohalikule omavalitsusele vajalikku informatsiooni, et tagada soojuse

jaotamine ja müük viisil, mis on kooskõlas võrgu kindla ja tõhusa kasutamisega.

(51) Võrguettevõtja peab võtma vastu tasuta võrku antava jääksoojuse, võimaldades selleks oma

võrgule juurdepääsu.

(6) Võrguettevõtja võib oma tegevuse lõpetada ainult juhul, kui ta on andnud käesolevast

paragrahvist tulenevad kohustused üle teisele ettevõtjale või kohalikule omavalitsusele.

(7) Võrguettevõtja peab vähemalt 12 kuud enne oma tegevuse lõpetamist Konkurentsiametit

kohaliku omavalitsuse üksust kirjalikult informeerima lõpetamisajast ja -kavast ning esitama

piisava ülevaate abinõudest, mis tagavad käesolevas paragrahvis esitatud nõuete täitmise.

Selgitus: Kohaliku omavalitsuse (KOV) üheks põhiülesandeks on korraldada oma

territooriumil elamu- ja kommunaalmajandust, mille osaks on ka soojusvarustuse

kättesaadavuse tagamine ja arendamine kaugkütte-piirkondades2

Võttes arvesse eeltoodud, kuna Konkurentsiamet KOV-i territooriumil soojavarustust ei

korralda, on soojavarustuskindluse KOV-i territooriumil tagamine KOV-i ülesanne, peaks

sellise teavituse ja kava esitamise adressaadiks olema KOV ja mitte Konkurentsiamet.

Konkurentsiametil puudub seadusest tulenev võimalus KOV-i territooriumil tegutseva

soojusettevõtja määramiseks või asendamiseks. Regulatsioon, mille järgi peab sarnase kava

esitama KOV-ile veesektoris tegutsev vee-ettevõtja, tuleneb ka ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni

seadusest, mille ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise peatamiseks või

lõpetamiseks enne vee-ettevõtjaks määramise otsuses sätestatud tähtpäeva peab vee-ettevõtja

vähemalt 12 kuud enne teenuse osutamise peatamist või lõpetamist esitama kohaliku

2 1 Vt nt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (626 SE)

seletuskiri, lk 26.

12 (12)

omavalitsuse üksusele kirjalikult peatamise või lõpetamise ajakava ning ülevaate abinõudest,

mis tagavad käesolevast seadusest ja kohaliku omavalitsuse üksusega sõlmitud lepingutest

tulenevate nõuete täitmise. KOV-i territooriumil osutatav kaugkütteteenus siinkohal erisusi ei

sea. Seetõttu muudetakse lõikusid 5,6 ja 7 vastavalt.

Lõike 51 lisamisega peab võrguettevõtja võtma vastu tasuta võrku antava jääksoojuse,

võimaldades selleks oma võrgule juurdepääsu. See on kooskõlas eesmärgiga, kasutada

ressursse säästlikult ning keskkonnasõbralikult, vältimaks tulevikus olukorda, kus ettevõtjal

puudub võimalus jääksoojuse realiseerimiseks, mistõttu jääksoojus paisatakse sellele kasulikku

otstarvet leidmata õhku. Kohustus võtta jääksoojus vastu ei ole ajendatud ärilistest, vaid kliima

ja keskkonna hoidmisega seonduvatest eesmärkidest,

§ 292. Sunniraha määr

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Konkurentsiamet rakendada enne käesoleva seaduse

§-s 30 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist asendustäitmise ja

sunniraha seaduses sätestatud korras sunnivahendit. Sunniraha ülemmäär on 1300 32 000 eurot.

Selgitus: Muudetakse asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava

sunniraha suurust seniselt 1300 eurot 32 000 euroni. Kuna ettekirjutus ja sunniraha on ette

nähtud selleks, et sundida isikut rikkumine lõpetama, siis hetkel kehtivas KKütS-is sätestatud

1300 eurot ei ole piisav summa, et mõjutada isikut kohustust täitma. Võttes arvesse kaugkütte

osutamise teenuse olulisust, ei ole sunniraha suuruses 1300 eurolt tõstmine 32 000 eurole liialt

koormav.

6. peatükk VASTUTUS

§ 35. Soojuse müük kooskõlastamata piirhinnaga või piirhinda ületava hinnaga

(1) Soojuse müügi eest kooskõlastamata piirhinnaga või hinda ületava hinnaga -

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 36. Menetlus

(1) Käesoleva seaduse § -s 35 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Konkurentsiamet.

Selgitus: Seadusesse lisatakse väärteokoosseis, mille järgi karistatakse soojuse müügi eest

kooskõlastamata piirhinnaga või hinda ületava hinnaga eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut

ning kui sama teo on toimpannud juriidiline isik, rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Väärteo

kohtuväliseks menetlejaks on Konkurentsiamet.

Tegemist on uue väärteokoosseisuga. Uue koosseisu loomine on vajalik, kuna kaugkütte teenus

on nii üldhuvi- kui ka elutähtis teenus ning võttes arvesse, et tarbijatel puudub võimalus teenuse

osutajat valida, on väga oluline, et teenust osutatakse tarbijatele Konkurentsiameti poolt

kooskõlasatud hinnaga ning et rakendatav hind ei ületaks ameti poolt kooskõlastatud piirihinda.

See tagab tarbijatele võimaluse ja seadusest tuleneva ootuse tarbida teenust põhjendatud

hinnaga. Sarnane väärteokoosseis ei alates 01.07.2023 jõustunud ühisveevärgi- ja

kanalisatsiooniseaduses. Kaugkütte teenuse kättesaadavus on tarbijate jaoks võrreldes

veeteenus kättesaamisega võrdselt oluline, mistõttu ei oleks siinkohal väiksemate

trahvimäärade kehtestamine õigustatud ja proportsionaalne.

Lisa 2. KKütS muudatusettepanekud seaduse väljavõtte põhjal.pdf

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303

LISA 2 KKütS muudatused seaduse väljavõtte põhjal 16.02.2024 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib soojuse tootmise, jaotamise ja müügiga seonduvaid tegevusi

kaugküttevõrgus (edaspidi võrk) ning võrguga liitumist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevused peavad olema koordineeritud ning

vastama objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et tagada kindel,

usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele

vastav soojusvarustus.

(21) Ettevõtja maksab järelevalvetasu konkurentsiseaduses sätestatud alustel ja korras.

(3) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduses

sätestatut, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Mõisted

Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:

1) kaugküte on soojuse tootmine ja võrgu kaudu jaotamine tarbijate varustamiseks soojusega

kaugküttesüsteemi kaudu;

2) kaugküttesüsteem on soojuse tootmise, jaotamise ja tarbimise tehniline süsteem, mille

moodustavad soojuse tootmise, jaotamise ja tarbimise tehnilised vahendid ja nendega seotud

ehitised;

3) võrk on torustike, seadmete, abiseadmete ja nendega seotud ehitiste kohtkindlalt ehitatud

talituslik kogum või selle osa, mis on vajalik soojuse jaotamiseks, kusjuures võrguks ei loeta

käesoleva seaduse tähenduses tarbijapaigaldisi;

4) tarbijapaigaldis on kinnistul, ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavas

funktsionaalselt seotud ehitiste kompleksis ja nende teenindamiseks vajalikul maal ehitatud

omavahel ühendatud soojatorustike ja abiseadmete võrguga ühendatud või ühendatav

talituslik kogum tarbija varustamiseks soojusega;

5) liitumispunkt on võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht;

6) võrgu teeninduspiir on piir, milleni võrguettevõtja lepingu alusel kaugküttesüsteemi

haldab;

7) võrgupiirkond on maa-ala, kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või

valduses olevat võrku;

8) tegevuspiirkond on tegevusloaga kindlaks määratud ala, kus soojusettevõtja tegutseb;

9) tarbija on isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust;

10) võrguettevõtja on ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks;

11) liitumine on tarbijapaigaldise ühendamine võrguga;

12) kütusevabad taastuvad allikad on päikeseenergia ja sellest muundatud soojusenergia,

tuuleenergia ja sellest muundatud soojusenergia, maasoojus ja sellest muundatud

soojusenergia, hoones kasutatud ja sealt eralduv soojus ja sellest muundatud soojusenergia,

kui soojuse tootmiseks on kasutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat,

soojusenergiana maapinna all salvestunud energiat või ümbritseva keskkonna energiat;

13) ümbritseva keskkonna energia on looduslik soojusenergia ja keskkonda piiratud alal

kogunenud energia, mis on salvestunud ümbritsevas looduslikus õhus ning pinna- või

reovees;

14) heitsoojus on tööstus- või elektritootmiskäitises või teenindussektoris kõrvalsaadusena

toodetud vältimatu soojusenergia.

2 (12)

2. peatükk KAUGKÜTTE KORRALDUS

§ 4. Soojusettevõtja

(1) Soojusettevõtja on ettevõtja, kes tegutseb vähemalt ühel tegevusalal, milleks on soojuse

tootmine, jaotamine või müük, ning vastutab nende tegevustega seonduvate kaubanduslike,

tehniliste või hooldusküsimuste lahendamise eest.

(2) Võrguettevõtjast soojusettevõtja on üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku

üldosa seaduse tähenduses.

(3) Soojusettevõtja avaldab oma veebilehel järgmise teabe:

1) kaugküttevõrgus kasutatud taastuvast energiaallikast toodetud soojuse, tõhusa

koostootmise režiimil toodetud soojuse või jääksoojuse osakaal lõpptarbimises kalendriaasta

lõikes;

2) kaugkütte võrgupiirkonna tõhusus.

(4) Tõhus kaugkütte võrgupiirkond käesoleva seaduse tähenduses on võrgupiirkond, kus

kasutatakse vähemalt 50 protsenti taastuvast allikast muundatud soojusenergiat, 50 protsenti

heitsoojust, 75 protsenti koostootmisrežiimis toodetud soojusenergiat või 50 protsenti

taastuvast allikast muundatud soojusenergia ja heitsoojuse ning koostootmisrežiimis toodetud

soojusenergia kombinatsiooni.

§ 5. Kaugküttepiirkond

(1) Kaugküttepiirkond on üldplaneeringu alusel kindlaksmääratud maa-ala, millel asuvate

tarbijapaigaldiste varustamiseks soojusega kasutatakse kaugkütet, et tagada kindel,

usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate

vajadustele vastav soojusvarustus.

(2) Õigus määrata kaugküttepiirkond oma haldusterritooriumi piires on kohaliku omavalitsuse

volikogul. Kaugküttepiirkonna määramise otsus peab lähtuma käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud põhimõtetest.

(3) Isikud, kes kaugküttepiirkonna määramise ajal ei kasuta kaugkütet, ei ole kohustatud

liituma võrguga.

(4) Kaugküttepiirkonnas tohib võrguga ühendatud tarbijapaigaldist võrgust eraldada ja

ehitatava või rekonstrueeritava ehitise soojusega varustamisel kasutada muud viisi, kui on

kaugküte kohaliku omavalitsuse volikogu määratud tingimustel ja korras.

(41) Kaugküttepiirkonnas võivad tarbijad lisaks kaugküttevõrgust saadavale soojusele osta ka

kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat selle tootjatelt.

(42) Kaugküttepiirkonnas võib tarbija lõpetada kaugkütte tarbimise ning toota oma tarbeks

soojust taastuvast energiaallikast, kui kaugkütte võrgupiirkond ei ole tõhus.

[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 01.01.2026]

(5) Enne kaugküttepiirkonna määramist tiheasustusega uusehitisteks planeeritavale maa-alale

tuleb analüüsida soojusvarustuse korraldamise võimalusi, lähtudes käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud põhimõtetest. Kaugküttepiirkonna määramisel tiheasustusega uusehitisteks

planeeritaval maa-alal on võrguga liitumine kohustuslik kõigile kaugküttepiirkonnas asuvatele

isikutele, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei näe ette teisiti.

(6) Kohaliku omavalitsuse volikogu kaugküttepiirkonna määramise otsuses sätestatakse muu

hulgas:

1) kaugküttepiirkonna piirid;

2) võrguga liitumise ning võrgust eraldumise tingimused ja kord, arvestades käesoleva

paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatut;

3) kaugkütte üldised kvaliteedinõuded;

5) soojusettevõtja arenduskohustus;

6) tingimuste, nõuete ja korra kehtima hakkamise aeg.

3 (12)

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatavad tingimused, nõuded ja kord tuleb enne

nende kehtestamist kooskõlastada kaugküttepiirkonnas tegutsevate soojusettevõtjatega.

§ 6. Soojuse tootmine, jaotamine ja müük

(1) Soojuse tootmine käesoleva seaduse mõistes on tegevus, mille tulemusena saadakse

tarbijapaigaldistes kasutatav soojusenergia.

(2) Soojuse jaotamine käesoleva seaduse mõistes on soojuse transportimine võrgu kaudu

tarbijapaigaldiseni.

(3) Soojuse müük käesoleva seaduse mõistes on soojuse üleandmine tarbijale tasu eest või

tasuta.

§ 7. Soojusettevõtja kohustused

(1) Soojusettevõtja peab tagama tarbijate ja teiste soojusettevõtjate soojusega varustamise

vastavuses käesoleva seaduse, tegevusloa tingimuste ja sõlmitud lepinguga.

(2) Soojusettevõtja peab oma raamatupidamises pidama eraldi arvestust soojuse tootmise,

jaotamise, müügi ja nende tegevustega mitteseotud tegevusalade kohta.

(3) Hädaolukorra seaduse § 36 lõike 4 punktis 1 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja on:

1) soojuse tootja, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 50 000 MWh, kes

tegutseb võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutab

teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses;

2) võrguettevõtjast soojusettevõtja, kes tegutseb võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on

vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse

üksuses.

(31) Soojusettevõtja, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 500 000 MWh

võrgupiirkonna kohta, on kohustatud soojuse tootmiseks tagama niisuguse koguse reservkütuse

kasutamise võimaluse, mis kindlustab soojusvarustuse kolme ööpäeva jooksul.

(4) Reservkütuse koguse arvutamisel lähtutakse eelmise aasta maksimaalsest ööpäevasest

tarbimisest.