Vabariigi Valitsuse arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-25-49 kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse põhiseaduspärasuse üle

    Resolutsiooni liik: Peaministri resolutsioon Viide: Riigikohus - Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium / 10.10.2025 / 5-25-49/3; Riigikantselei / 10.10.2025 / 7-7/25-01887

Resolutsiooni teema: Arvamuse küsimine -  põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-25-49

Adressaat: Siseministeerium Ülesanne: Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 10 lõike 1 punktist 7 palun täita tähtaegselt kohtunõue vajadusel koostöös asjaomaste ministeeriumidega ja tagada Vabariigi Valitsuse esindamine kohtus. Tähtaeg: 18.11.2025

Kinnitaja: Kristen Michal, Peaminister Kinnitamise kuupäev: 14.10.2025 Resolutsiooni koostaja: Kertu Künnapuu [email protected], 693 5601  

.

Siseministeerium Teie 23.10.2024 nr 1-6/3047-1

Meie 13.11.2024 nr 1-10.1/

Eesti Kirikute Nõukogu arvamus Kirikute ja koguduste seaduse muutmise

seaduse eelnõu kohta

Lugupeetud siseminister Lauri Läänemets

Eesti Kirikute Nõukogu mõistab Vabariigi Valitsuse püüdlusi Eesti riigi iseseisvuse ja

rahva turvalisuse tagamisel, mis on ka käesoleva seadusemuudatuse eesmärk. Samas

peab Eesti Kirikute Nõukogu oluliseks, et kirikute ja koguduste seaduse (edaspidi:

KiKoS) muutmise seaduse eelnõus arvestatakse meie alljärgnevate ettepanekutega:

1. Eelnõu punkti 2 kohaselt muudetakse KiKoS § 3 ja täiendatakse seda lõikega

21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või juhinduda oma tegevuses

välisriigi isikust, institutsioonist või ühendusest ega olla põhikirjaliselt,

usutunnistuselt või õpetuslikult temaga seotud, kui see isik, institutsioon või

ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti avalikule või põhiseaduslikule korrale;

2) toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul

viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtetega.“;

Arvame, et mõistame, mida eelnõus mõeldakse põhikirjalise või muudest

dokumentidest tuleneva seotuse all, kuid leiame, et sättes nimetatud

usutunnistuslik või õpetuslik seos on oma olemuselt liiga lai ja jääb

ebamääraseks.

Eelnõust ega ka eelnõu seletuskirjast ei tulene, mida täpselt mõeldakse sättes

toodud usutunnistusliku või õpetusliku seose all. Samuti ei ilmne, kuidas

mõõdetakse seda, kas usuline ühendus on usutunnistuslikult või õpetuslikult

2

seotud sättes loetletud isiku, institutsiooni või ühendusega. Ka jääb

arusaamatuks, kuidas usuline ühendus peaks sellise seotuse ilmnemisel

usutunnistuslikud või õpetuslikud seosed katkestama või peatama.

Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud on Piibli õpetuse ja ajalooliselt

sõnastatud usutunnistuste kaudu seotud väga paljude teiste kirikutega üle

maailma. Samuti on mitmed Eestis tegutsevad kirikud ja koguduste liidud osaks

ülemaailmsetest kirikutest, liitudest ja ühendustest või kuuluvad

oikumeenilistesse kogudesse (nt Kirikute Maailmanõukogu, Euroopa Kirikute

Konverents, jne), kuhu kuulub sadu teisi kirikuid. Mitmetega nendest

tunnistatakse usku sama usutunnistuse alusel ja jagatakse sama õpetust. Ühegi

samasse oikumeenilisse kogusse kuuluva kiriku, koguduse, kloostri või

koguduste liidu seotust või koostööd oma asukohamaa poliitiliste võimudega

ega ka ühegi nende kirikute esindajate väljendatud seisukohti ei ole Eesti

Kirikute Nõukogul ega selle liikmeskirikutel võimalik kontrollida ega

mõjutada.

KiKoS muudatuse seadustamine loob juba kehtima hakkamisel olukorra, kus

Eestis tegutsev kirik, kogudus, klooster või koguduste liit võib sattuda

tahtmatult ja endast sõltumatult olukorda, kus tekib vastuolu nimetatud

seadusesättega.

Tulenevalt eelnevast teeme ettepaneku kustutada paragrahvi 3 lõikest 21 sõnad

“usutunnistuselt või õpetuslikult“.

2. Palume täiendada eelnõu punkti 4 sõnastust lisades lõigu lõppu täiendava lause:

„Usuühingu põhikirja või muude dokumentide seaduses sätestatud nõuetele

vastavuse kindlakstegemiseks pöördub Tartu Maakohtu registriosakond

(edaspidi registripidaja) seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle

valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, ning

vajadusel pikendab kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni.

Ministeerium kaasab usuühingu põhikirja või muude dokumentide seaduses

sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks eksperte.”;

Tehtud muudatus on vajalik selleks, et tagada usuliste ühenduste dokumentide

menetluse osas piisav ekspertiis, mida kõigil ministeeriumi ametnikel ega ka

kohtunike abidel paraku ei ole.

3. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu punktis 13 toodud § 20 lg 4 selliselt, et

oleks üheselt aru saada, et sättes toodud nõude rikkumisel (vaimuliku tiitli

õigustamatu kasutamine) on usuorganisatsioonil õigus pöörduda kohtusse. Juba

praegu on praktikas tõusetunud küsimus, kuhu saab usuline ühendus mõnes

seadusesättes toodud õiguste rikkumise korral pöörduda (nt vaimuliku

teenistusiriietuse õigustamatu kasutamine KiKoS § 21 lg 2). Leiame, et meie

poolt pakutud täiendus toob selles küsimuses selguse.

3

4. Teeme ettepaneku muuta läbivalt eelnõus kasutatud terminit „rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud põhimõtetega“ ning asendada see Eesti Vabariigi

Põhiseaduse § 3 kasutatud terminiga „rahvusvahelise õiguse normidega“.

Senine välja pakutud sõnastus on liiga lai ja puudub piisav konkreetsus. Leiame,

et meie pakutud muudatus on sisult selgem ja piiritletum ning lisab

konkreetsust.

Nagu eespool öeldud, Eesti Kirikute Nõukogu püüab mõista Vabariigi Valitsuse

eesmärki, mida käesoleva seaduse muutmisega püütakse saavutada. Eesti Kirikute

Nõukogul kui ka selle liikmeskirikutel on Piiblil põhinevad ajaloo jooksul välja

kujunenud õpetuslikud seisukohad mitmetes ühiskonda puudutavas küsimuses (nt

suhtumine aborti, eutanaasiasse, samasooliste abieluga seotud küsimustesse jne).

Mitmetes nendes küsimustes on kiriku õpetuslikest seisukohtadest erinevalt oma

seisukoha kujundanud või kujundamas ka Eesti riik.

Seni on riik kirikute autonoomiat oma õpetust ise kujundada ja järgida austanud ja

aktsepteerinud ning ei ole kiriku siseelu õpetuslikku, administratiivsesse ega

kanoonilisse korraldamisse sekkunud. Käesolev seaduse muutmise algatus teeb Eesti

Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad murelikuks ja ettevaatlikuks, sest tajume

kirikute autonoomsesse elukorraldusse sekkumise ohtu.

Euroopas on juba riike, kus on märgata arenguid, mille tulemuseks on kristlaste ja

kirikute esindajate usu- ja sõnavabaduse piiramine või liikmete karistamine oma

usuliste veendumuste rahumeelse väljendamise pärast. Seepärast kutsume Vabariigi

Valitsust ja Riigikogu hoiduma sellistest sammudest, mis võivad ohustada

individuaalset ja kollektiivset usu-, sõna- ja väljendusvabadust Eesti Vabariigis.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Peapiiskop Urmas Viilma

Eesti Kirikute Nõukogu president

Lühiülevaade õigeusu kiriku ajaloost ja õiguslikust seisundist Eestis

Riho Altnurme (Tartu Ülikooli kirikuloo professor, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaan)

Priit Rohtmets (Tartu Ülikooli kirikuloo kaasprofessor ja usuteaduskonna asejuhataja; Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi kirikuloo professor)

19. sajandi kirikuvahetusliikumine ja õigeusu koguduste võrgustiku kujunemine

 Ehkki esimesed kontaktid õigeusuga ulatuvad tõenäoliselt juba Eesti ristiusustamise eelsesse aega, hakkas õigeusk siinmail jõudsamalt levima alates 18. sajandist, mil Eesti alad läksid Põhjasõja tulemusena Vene impeeriumi koosseisu. Kuni 1840. aastateni moodustasid rõhuva osa siinsetest õigeusklikest Vene päritolu kaupmehed ja sõjaväelased ning kohaliku elanikkonna kokkupuuted selle uskkonnaga olid tagasihoidlikud.1

 1840. aastatel toimus esimene kirikuvahetusliikumise laine, mis oli ajendatud Eesti maarahva ainelisest viletsusest ja lootusest luterlusest õigeusku minnes saada maad. Ka usulisi põhjuseid ei saa kirikuvahetuse puhul välistada, aga domineerisid ühiskondlikud motiivid.

 1840. aastate kirikuvahetusliikumine oli aktiivsem Lõuna-Eestis. 1845. aasta kevadel salviti esimesed talupojad õigeusku. Järgmise kolme aasta jooksul vahetas luteri kiriku õigeusu kiriku vastu üle 60 000 eestlase. Kokkuvõttes kujunesid kõige innukamateks kirikuvahetajateks Pärnu- ja Saaremaa inimesed, kus õigeusu kiriku liikmeskond küündis peaaegu 30%-ni elanikkonnast. Mujal Liivimaal jäi see umbes 10–15 % vahele.2

 Vene Õigeusu Kirik (VÕK)3 tegutses Peeter I aegse kirikukorralduse alusel, mille kohaselt kuulus kiriku kõrgeim võim keisri ametisse nimetatud pühimale valitsevale sinodile, mida juhtis riigivõimu esindajana ilmikust sinodi ülemprokurör. Patriarh kui kiriku ülemkarjane VÕK-l kuni revolutsioonilise 1917. aastani puudus. Kirik koosnes piiskopkondadest ja abipiiskopkondadest. Eesti ala kuulus Riia piiskopkonna koosseisu.4

 Aastatel 1883–1887 leidis aset kirikuvahetusliikumise teine laine, mille kese asus Lääne- Eestis ja Hiiumaal. Põhjused olid 1880. aastatel suuresti samad, mis 1840. aastate kirikuvahetuse puhul. Ühtekokku vahetas nelja aasta jooksul kirikut üle 15 000 inimese. Võrreldes 1840. aastatega oli 1880. aastate kirikuvahetus organiseeritud ettevõtmine, millel oli ka riigi toetus, sest see toimus Vene impeeriumi keisri Aleksander III venestamispoliitika elluviimise ajal. 5 Vene keskvõimu kolonialism ei erinenud oluliselt kohalikust baltisaksa kolonialismist.

 Venestamispoliitikaga keelati segaabieludest sündinud laste ristimine luterlastena ja peagi keelati segaabielud üldse. Venestamispoliitikaga kaasnes vene keele domineerimine, mis mõjutas eriti haridussfääri. Õigeusk sai neil aastatel külge vene usu sildi, mis selle mainet eestlaste seas oluliselt alla kiskus. Õigeusu levik tõi endaga kaasa lastele venepäraste eesnimede panemise, millest Eesti omariikluse aastatel taanduti.

1 Toomas Schvak. Õigeusk. – Eesti kiriku- ja religioonilugu. Koostaja ja toimetaja Riho Altnurme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 190–191. 2 Linda Lainvoo. Usuvahetusest 19. sajandi keskel. – Mitut usku Eesti IV. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015, 15. 3 Vene Õigeusu Kiriku praegune ametlik nimetus on ka Moskva patriarhaat. 4 Priit Rohtmets. Riik ja usulised ühendused. Tallinn: Siseministeerium, 2018, 13–14. 5 Leida Rebane. Usuvahetuslik liikumine Läänemaal aa 1883–1885. – Ajalooline Ajakiri, 2/1933, 83–84. Vt ka Riho Altnurme. Orthodoxe Kirche – eine der eigenen Kirchen von Esten. - Begegnungen in Vergangenheit und Gegenwart. Beiträge dialogischer Existenz. Hrsg. Rammelt, C.; Schlarb, C.; Schlarb, E. Münster: LIT, 2015, 187.

 19. sajandi lõpus viis venestamispoliitikat ellu 1885. aastast Eestimaa kubermangu juhtinud Sergei Šahhovskoi, kelle eestvedamisel kerkisid 1890. aastatel Eestisse kaks venestamispoliitika sümboliks saanud ehitist – Virumaal Kuremäel asuv Pühtitsa klooster ja Tallinnas Toompeal asuv Aleksander Nevski katedraal. 6 Tartu Ülikooli peahoones pühitseti õigeusu kabel ja katusele püstitati õigeusu rist.7

 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmetel moodustasid 84,2% Eesti ala elanikkonnast luterlased ja 14,3% õigeusklikud. Eestlaste hulgas, keda oli 90,6% kogu siinsest elanikkonnast, oli luterlaste arv pisut suurem – 87%. Õigeusklikke oli eestlaste seas 12,7% ja muude uskkondade liikmeid umbes 1%.8

20. sajandi alguskümnendid – kohalike õigeusu tavade juurdumine. Eraldumine Vene Õigeusu Kirikust ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku loomine

 1917. aasta aprillis Tallinnas toimunud kohtumisel nõudsid Eesti õigeusklikud autonoomiat Vene õigeusu kiriku struktuuris. VÕK-i juhtiv sinod polnud valmis Eesti õigeusklikele lubama aga isegi mitte oma piiskopkonna asutamist, soovides nii hoida siinseid kogudusi tihedalt VÕK-i koosseisus. Et Eesti õigeusklike nõudmised püsisid, otsustas VÕK luua Riia piiskopkonna koosseisus vikaarpiiskopkonna, mille vikaar- või abipiiskopiks pühitseti 1917. aasta viimasel päeval seni Petrogradis teeninud eestlasest preester Paul Kulbusch. Ta hakkas kandma piiskop Platoni nime. Piiskop Platon sai ametis olla natuke rohkem kui aasta, enne kui ta 14. jaanuaril 1919 Tartus bolševike võimutsemise lõpupäevadel koos mitme teise vaimulikuga tapeti.9

 Juba piiskop Platoni ajal võetud siht saavutada Eesti alal tegutsevatele õigeusklikele suurem iseseisvus paisus 1919. aasta kevadeks täieliku kirikliku iseseisvuse ehk autokefaalia nõudmiseks. Iseseisvumise otsus kinnitati 1919. aasta märtsis peetud Eesti omariikluse aegsel esimesel Eesti õigeusu koguduste täiskogul, kus kuulutati Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) iseseisvaks ehk autokefaalseks kirikuks ja otsustati otsida kirikule tunnustust teistelt maailma õigeusu kirikutelt.10

 Et 1919. aasta sügiseks polnud Eesti õigeusklikel õnnestunud kiriklikku iseseisvust saavutada, pöörduti senise emakiriku – Vene Õigeusu Kiriku – poole ja paluti, et Eesti kogudused saaksid VÕK-i koosseisus autonoomse staatuse. See oli iseseisvusest astme võrra madalam staatus. VÕK polnud esialgu nõus Eesti õigeusklikele autonoomiat andma. 1919. aasta detsembris vastas VÕK-i Pühim sinod, et Eesti kogudused lubatakse eraldada

6 Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu: Kirjastus Ilmamaa, 2010, 270–275. Vt ka Karsten Brüggemann. The Baltic Provinces and Russian Perceptions in Late Imperial Russia. - Russland an der Ostsee. Imperiale Strategien der Macht und kulturelle Wahrnehmungsmuster (16. bis 20. Jahrhundert). Eds. Brüggemann, K.; Woodworth, B.D. Köln, Weimar, Wien: Böhlau, 2012, 132-137. 7 Riho Altnurme. Dorpat als Ort der Begegnung zwischen Deutschem und Russischem. – Europäische Interaktionsfelder. Erkundungen zu deutsch-russischen Beziehungen. Hrsg. Martin Tamcke. Göttingen: Universitätsverlag Göttingen, 2017, 299. 8 Toomas Schvak. Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni. – Mitut usku Eesti IV. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015, 41. 9 Olaf Sild. Eesti kirikulugu: Vanimast ajast olevikuni. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1938, 221. Vt ka: Jüri Poska. The Martyrdom of Bishop Platon. Stockholm: The Culture Fund of the Estonian Apostolic Orthodox Church, 1968. 10 RA, EAA (Rahvusarhiivi Eesti Ajalooarhiiv). 1655.3.3. Eesti apostliku kiriku täiskogu koguduse protokollid, 18.– 21.03. 1919.

omaette piiskopkonnaks, ehk üheks piirkondlikuks administratiivüksuseks VÕK-i struktuuris.11

 Pärast Tartu rahu sõlmimist 1920. aastal andis VÕK siinsele õigeusu kirikule küll suurema autonoomse enesekorraldusõiguse, kuid ta andis selle jätkuvalt ühe piiskopkonnana. Teade saadeti Eesti õigeusklikele kirjaga ja tomost ehk ametlikku kiriklikku kinnituskirja patriarhi ning piiskoppide allkirjadega siinsetele õigeusklikele ei väljastatud. Ühe piiskopkonnana tegutsemine tähendas seda, et kui selle juhi – piiskopiga – oleks midagi juhtunud, siis oleks kiriku edasi tegutsemiseks olnud vältimatult vaja Moskva patriarhi vahetut sekkumist. Nii jättis VÕK endale õiguse siinse kiriku siseelu mõjutada ja see ei andnud Eesti õigeusklikele piisavat kindlust, et õige oleks senisel moel jätkata. Esialgu sai piiskop Platoni ametijärglaseks valitud Aleksander (Paulusest) Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempiiskop VÕK-i koosseisus.12

 1920. aastate alguses raskenes Eesti õigeusklike kontakti pidamine VÕK-ga, sest Nõukogude Venemaal oli väga ebastabiilne aeg. Seda suuremaks muutus soov oma kirikuelu ise kontrollida. Seetõttu pöördusid Soome ja Eesti kirikupead 1923. aastal Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poole, sooviga saada Eesti ja Soome õigeusu kirikutele iseseisvus. Seda nad väikeste vähemuskirikutena siiski ei saanud, vaid neile anti autonoomia. See oli aga oluliselt laiem kui Moskva antud enesekorraldusõigus ja mis kõige olulisem – see rahuldas Eesti ja Soome õigeusu kirikuid, sest andis vabaduse neil kirikusiseselt oma tegevust ise korraldada.

 Konstantinoopoli patriarh Meletios IV (Metaxakis) väljastas 7. juulil 1923. aastal patriarhaadi püha sinodi otsusena ametliku tomose ehk kinnituskirja Eesti õigeusklike kanoonilise staatuse kohta, millele oli lisaks temale alla kirjutanud 12 metropoliiti. VÕK-i raske olukorra kõrval tõusis tähtsaima argumendina tomose väljastamiseks esile VÕK-i enese varasem tegevus – nimelt toetus Meletios IV Eesti õigeusklikele autonoomia andmisel varasemale VÕK-i antud ühe piiskopkonnaga enesekorraldusõigusele ja sellega seoses püsinud vajadusele kirikuõiguslik staatus alaliselt tagada.13

 Ülemaailmne õigeusu kirik koosneb kohalikest iseseisvatest ehk autokefaalsetest või pooliseseisvatest ehk autonoomsetest kirikutest. 1923. aasta tomose alusel moodustus kirikuõiguslikult korrektselt Eestis kohaliku kirikuna tegutsev Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Kiriku etteotsa asus Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. Selles ametis jätkas senine ülempiiskop Aleksander (Paulus). EAÕK-i põhikirja järgi olid kiriku valitsemisorganiteks vaimulikest ja koguduste esindajatest koosnev kiriku täiskogu, piiskoppide sinod ja üldsinod ehk vaimulikest ja ilmikutest koosnev EAÕK-i kirikuvalitsus.14

 Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul oli 1923. aasta tomose järgi kolm piiskopkonda (Tallinna, Saaremaa ja Petseri). Kiriku koosseisu kuulusid kaks kloostrit: Pühtitsa nunnaklooster ja Petseri mungaklooster. Kolmest piiskopkonnast jäi Saaremaa piiskopkond moodustamata ja selle asemel loodi 1924. aastal etnilistel alustel Narva ja Irboska piiskopkond. 15

11 Priit Rohtmets, Toomas Schvak. The establishment of the Estonian Apostolic Orthodox Church: history and interpretations. - Usuteaduslik Ajakiri 84 (1), 2023, 15. 12 Patriarh Aleksius II. Õigeusk Eestimaal. Tallinn: Revelex, 2009, 348–349. 13 Priit Rohtmets, Toomas Schvak. The Establishment of the Estonian Apostolic Orthodox Church: History and Interpretations. – Usuteaduslik Ajakiri 84 (1), 2023, 23–28. 14 RA, ERA (Rahvusarhiivi Eesti Riigiarhiiv). 14. 1. 935. Eesti mitropoolia kirikuseadus; Sebastian Rimestad. The Challenges of Modernity to the Orthodox Church in Estonia and Latvia (1917–1940). Erfurter Studien zur Kulturgeschichte des Orthodoxen Christentums. Band 6. Frankfurt am Main: Peter Lang, 2012, 91–92. 15 Riho Altnurme. Kirikuelu Eestis esimesel iseseisvusajal. – Eesti oikumeenia lugu. Peatoimetaja Riho Altnurme. Tartu, Tallinn: Tartu Ülikool, Eesti Kirikute Nõukogu, 2009, 24.

Rahvuspiiskopkonna loomine oli vastutulek vene kogudustele. Vene koguduste piiskopkond säilitas kiriku ühtsuse, andes neile voli oma koguduste käekäigu eest ise seista.

 Juba alates piiskop Platoni ametiajast määratles Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik end rahvakirikuna, sest õigeusu kirikusse kuulus umbes viiendik Eesti rahvast.16 1922. aasta rahvaloenduse kohaselt elas Eestis 209 094 õigeusklikku, kellest 123 099 olid eestlased ja 85 995 venelased.17 Kiriku liikmeskond püsis kahe aastakümne jooksul stabiilne.

 1920.–1930. aastatel arutati kirikus Eesti õigeusu eripärade ja tavade üle. Selle tulemusena kujunes Eesti omariikluse esimestel aastakümnetel välja Eestile iseloomulik õigeusk. Eesti eri piirkondades ja rahvusgruppide seas olid veel omakorda neile iseloomulikud õigeusu tavad. Eesti mitmekesised õigeusu traditsioonid suutsid vähemalt osaliselt püsima jääda ka nõukogude okupatsiooni aastatel.18

 Riik hakkas luteri ja õigeusu kirikut 1930. aastate teises pooles rahaliselt aitama. Nii näiteks eraldati riigi toel nii luteri kui ka õigeusu kiriku jaoks erisummad sotsiaalhoolekandetööks ja haridusministeeriumi vahendusel ka noortetööks. 1937. aasta põhiseaduse §-i 84 kohaselt kuulusid õigeusu ja luteri kiriku juhid riiginõukogu ehk parlamendi teises koja liikmeskonda. Sama põhiseaduse kohaselt võis suurematele kirikutele, mille liikmeskond ületas 100 000 piiri, anda ka avalik-õigusliku staatuse.19

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku likvideerimine 1941. aastal ja kirikuelu Teise maailmasõja tingimustes

 1940. aasta juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. Aastatel 1940–1941 hakkas nõukogude võim piirama kirikute seniseid õigusi ja tegevust. VÕK asus avaldama survet siinsetele kogudustele VÕK-ga liitumiseks.

 1941. aasta jaanuaris saabus Eestisse VÕK-i esindaja Dmitrovi ülempiiskop Sergius (Voskresenski), kes nõudis EAÕK-i sinodi kokkukutsumist, et otsustada ühinemine VÕK-iga. Temast sai EAÕK-i likvideerimise elluviija.20

 Selle koosoleku otsused on õigustühised, sest rikuti kiriku põhimäärusi, kuna kanoonilise alluvuse muutmine kuulus põhimõttelise küsimusena kiriku täiskogu pädevusse, mida aga kokku ei kutsutud.21 Ka kokku kutsutud sinodi koosolekust võttis osa vähem sinodi liikmeid kui kiriku põhimääruses sätestatud alampiiriga oli paika pandud, ning puudusid ka koosoleku esimees või tema abi. Sellele vaatamata jätkus VÕK-i surve viia ühinemisprotsess lõpuni. Metropoliit Aleksander mainis, et Sergius käitus kui Nõukogude funktsionäär, kelle kasutada olid kõik toonased eesõigused. Sergius oli 1940. aastal allutanud Moskvale Poola ja Rumeenia õigeusu kirikud ja 1941. aasta jaanuaris külastanud ka Läti õigeusu kiriku esindajaid.22

 Sergiuse teate peale, et Eesti ja Läti kirikud on nõus VÕK-ga ühinema, otsustas VÕK patriarhitooli hoidja metropoliit Sergiuse (Stragorodski) määrusega ühinemissoovi

16 RA, ERA. 1655. 3. 240. Eesti piiskop Eesti Ajutisele Valitsusele, 14.11.1918. 17 1922. a. üldrahvalugemise andmed. Vihk II Üleriikline kokkuvõte Tabelid. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1924, 138–139. 18 Priit Rohtmets. Eesti usuelu 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 2019, 79–80. 19 Johan Kõpp. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1940, 118. 20 Andrei Sõtšov. Eesti Õigeusu Piiskopkond Nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas 1954–1964. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 14. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008, 23. 21 RT, 48/1935, Eesti Apostliku-õigeusu Kiriku põhimäärus, 1358, 1361. 22 Riho Saard. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku algusaastad. – Akadeemia 7, 2008, 1578.

rahuldada. Seniseid kirikujuhte VÕK seni ei tunnistanud, kuni nad polnud kahetsenud VÕK- st lahkumist. EAÕK-i likvideerimise järel 1941. aastal – otsuses määratleti senine EAÕK kui iseseisev ehk autokefaalne kirik – lõi VÕK Eestit, Lätit ja Leedut ühendava VÕK-i struktuuri (eksarhaadi), mille keskuseks sai Riia. Seda asus juhtima Leedu ja Vilniuse metropoliidiks tõusnud Sergius (Voskresenski).23

 1941. aasta märtsis kutsuti metropoliit Aleksander Moskvasse, et temaga kirikukorralduslike küsimuste üle aru pidada. Seal selgus aga, et Aleksander peab Moskva Jumalailmumise peakirikus toimuva jumalateenistuse käigus alla kirjutama kiriklikust iseseisvusest ehk autokefaaliast (seda polnud EAÕK-le kunagi antudki) loobumise aktile ja kahetsema 1923. aastal aset leidnud VÕK-st lahkumist. 31. märtsil 1941 võttis VÕK ametlikult EAÕK-i piiskopkonnana vastu VÕK-i koosseisu ja tühistas EAÕK-i autonoomia. Kõik need otsused olid langetatud võõrriigi okupatsiooni ehk välise surve tingimustes.

 Nõukogude okupatsioonivõimu kehtestamine ja usuelu piiramine kulmineerus aastatel 1940–1941 vaimulike represseerimisega. Endine Petseri kloostri ülem Joann Bulin mõisteti surma ja hukati 1941. aastal. Mõrvati ka õigeusu vaimulikud Johannes Kraav ja Joann Tolstjakov. Ühtekokku vahistati 16 vaimulikku ja kaks õigeusu kiriku sinodi liiget.

 Kõige olulisem protestiavaldus Nõukogude okupatsioonivõimu ja VÕK-i õigusvastase tegevuse vastu aastatel 1940–1941 oli 76 EAÕK-i vaimuliku loobumine kiriku teenistusest. See moodustas üle 50% kiriku preesterkonnast.24

 Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 soovis metropoliit Aleksander EAÕK-i staatuse ja tegevuse taastada, aga see õnnestus Saksa võimude tegevuse tõttu vaid osaliselt. 30. juunil 1942. aastal teatas metropoliit Aleksander avalikult, et ei allu VÕK-i eksarhile ja on iseseisva EAÕK-i kirikupea ning palus Saksa võimudelt EAÕK-i registreerimist. Seda seisukohta kordas EAÕK-i sinod 16. detsembril 1942. aastal Sergiusele saadetud kirjas, kus mainiti muu hulgas, et 1941. aastal polnud Aleksander oma tegevuses vaba, vaid oli sunnitud alluma VÕK-i survele.25 Taotluse Eestis kirikliku struktuuri registreerimiseks esitas ka VÕK-i eksarhaat, millel Saksa võimud lubasid tegevust jätkata. Viimase koosseisu otsustas Eestis kuuluda Narva piiskopkond, eesotsas selle piiskop Paveliga (Dmitrovski).

 Saksa okupatsioonivõim otsustas rahuldada mõlemad taotlused ja andis 1942. aasta oktoobris resolutsiooni, mille kohaselt oli kogudustel õigus valida, kas kuuluda EAÕK-i või VÕK-i eksarhaadi alluvusse. EAÕK registreeriti oikumeenilise patriarhaadi 1923. aasta tomoses määratud nimetusega Eesti Apostlik-Õigeusu Metropoolia ja Aleksandrile andis okupatsioonivõim õiguse kanda Tallinna metropoliidi nimetust, lubamata sinna siiski lisada tema nimes varem sisaldunud täiendit “Kogu Eesti”.26

 1943. aasta mais toimunud EAÕK-i metropoolia esinduskogu koosolekul mainis metropoliit Aleksander, et kohalike Saksa okupatsioonivõimu esindajatega peetud läbirääkimised tõotasid esialgu EAÕK-i õigusjärgluse tunnustamist, ent Narva piiskop Paveli vastandumine EAÕK-le tõmbas sellele kriipsu peale. Paveli otsus toetada Sergiust ja VÕK-i eksarhaadi registreerimine ei tähendanud aga seda, et kõik Narva piiskopkonna kogudused oleksid kuulunud eksarhaadi koosseisu, või et vastandumine oleks olnud rangelt rahvuslik. Näiteks otsustas Pühtitsa nunnaklooster kuuluda EAÕK-i koosseisu.

23 Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945–1953. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, 36–38. 24 Riho Altnurme, Atko Remmel. Kirikuelu okupatsioonide ajal. – Eesti oikumeenia lugu. Peatoimetaja Riho Altnurme. Tartu, Tallinn: Tartu Ülikool, Eesti Kirikute Nõukogu, 2009, 100. 25 RA, ERA. 1655.3.431. Metropoliit Aleksander metropoliit Sergiusele, 16.12.1942. 26 Andrei Sõtšov. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 1940–1945. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2001, 48–50.

Kokkuvõttes tegutsesid 24 venekeelset Narva piiskopkonna kogudust piiskop Paveli juhtimisel VÕK-i eksarhaadi koosseisus, üle 130 koguduse jäi aga EAÕK-i koosseisu.27

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik paguluses ja Vene Õigeusu Kiriku piiskopkond nõukogude Eestis aastatel 1944–1991

 1944. aastal jätkas nõukogude võim sealt, kus ta oli 1941. aasta lõpetanud. Õigeusu kiriku tuleviku saatus Eestis oli küsimus, mille kohta otsus langetati Moskvas. 10. detsembril 1944 ja 16. aprillil 1945 tehtud otsustega likvideeris VÕK siinse EAÕK-i uuesti. Selle asemel moodustati VÕK-i Tallinna piiskopkond.28

 Kui aastatel 1940–1941 oli EAÕK-i allutamine kutsunud esile teravaid reaktsioone, siis 1945. aastal läks likvideerimine oluliselt kiiremini. 1944. aasta septembris oli kirikupea Aleksander nõukogude repressioonide kartuses Eestist põgenenud ja kiriku vaimulikkond kahanenud. See pärssis ka vastupanu. Liitumine toimus siiski alanduste ja hirmutamisega. EAÕK-i vaimulikena pidid kõik preestrid kahetsema, et julgesid VÕK-i koosseisust lahkuda. Nende varasem käitumine tituleeriti kirikulõheks. Samuti oodati kõikidest kogudustest allkirja, et ollakse nõus VÕK-ga liituma. Vastasel juhul ähvardati kogudusi mitte registreerida.29

 Koguduste ja vaimulike arv vähenes nõukogude ajal märgatavalt. Kui 1949. aastal oli piiskopkonnas teenimas 111 vaimulikku, siis 1956. aastaks oli teenimas 69 preestrit. Suurem õigeusu koguduste sulgemise laine oli aastatel 1950–1953, kui likvideeriti 16 kogudust. Aastatel 1957–1959 suleti 5 kogudust ja aastatel 1962–1964 koguni 24 kogudust.

 Linnades oli juba alates 1950. aastatest hakanud muutuma õigeusklike rahvuslik koosseis. Massiimmigratsioon Nõukogude Liidust süvendas seda tendentsi veelgi, nii et õigeusu kogukonnas domineerisid 1970. aastateks vene keelt kõnelevad inimesed.30

 Samal ajal jätkas metropoliit Aleksander paguluses EAÕK-i juhtimist ja liikmete koondamist. Metropoliit juhindus kiriku põhikirjas sätestatud metropoliidi ülesannete kirjeldusest, mille kohaselt oli metropoliidi ülesandeks kanda hoolt kiriku sisemise ja välise korra eest. Asudes kontakti Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Athenagorasega (Spyrou), tunnustas ka patriarh, et kirik on Eestis tegutsenud kiriku õigusjärglane, ent muutunud oludes liideti kirik Konstantinoopoli patriarhaadi Lääne-Euroopa eksarhaadi koosseisu. Kollektiivse organina juhtis kirikut EAÕK-i sinod.31

 Vastavalt EAÕK-i põhimääruste §-le 16 32 jätkas sinod metropoliidi administratiivsete ülesannete täitmist ja kiriku juhtorganina tegevust ka pärast 1978. aastat, kui VÕK-i Tallinna piiskopkonda juhtiva metropoliit Aleksiuse (Ridiger) küsimise peale vastas

27 RA, EAA. 1655.3.28. Ettekanne esinduskogu koosolekul 12. mail 1943. a. E. Ap.-õigeusu Mitropoolia olukorrast. 28 Andrei Sõtšov. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 1940–1945. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2001, 55– 57. 29 Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945–1953. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, 37–40. 30 Toomas Schvak. Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni. – Mitut usku Eesti IV. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015, 65. 31 Piiskop Jüri. Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku sinod paguluses. – Eesti Apostlik Ortodoksne Kirik eksiilis 1944– 1960. Stockholm: Eesti Apostliku Ortodoksse Kiriku Kultuurfond, 1961, 56–65. 32 EAÕK-i põhimääruse §16: Mitropoliidi ametikoha vabanemisel täidab tema kohuseid kuni uue Mitropoliidi ametisse astumiseni vanem Eesti piiskop. Viimase puudumise täidab Mitropoliidi administratiivalalisi ülesandeid Sinod. RT, 48/1935, Eesti Apostliku-õigeusu Kiriku põhimäärus, 1357.

toonane Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Demetrios (Papadopoulos), et peatab 1923. aastal antud kiriku autonoomia, sest seda pole võimalik täita.33

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku tegevuse taastamine Eestis ja kirikutüli Eestis 1990. aastatel

 1990. aastad algasid Eesti õigeusu kogukonnas heitlikult. Nõukogude ajal oli eestlastest õigeusklike ja preestrite arv kirikus oluliselt vähenenud ning suletud oli kümneid maakogudusi. 1980. aastate rahvusliku ärkamise taustal mõjus eestlastest preestritele võõristavalt, et kiriku juhtkond soovis Eestis ametisse seada vene rahvusest piiskoppi, millega kirik oleks muutunud senisest veelgi enam venemeelseks ja hakanud mängima oma rolli ka Kirde-Eesti poliitilisel maastikul.

 Eestlastest õigeusu vaimulikud olid seotud Eesti Muinsuskaitse Seltsi tegevusega ja ühena kolmest vaimulikust oli õigeusu preester Ardalion (Ardo) Keskküla 1988. aasta mais üheks Eesti Kristliku Liidu ellukutsujaks. Tallinna Issandamuutmise kiriku juures alustas tegutsemist Suur-Kloostri Kild. See väike „killuke“ panustas eesti õigeusu pärandi uurimisse ja avalikkuse ette toomisesse. Tähtsaima saavutusena avati 1989. aastal pidulikult 1944. aasta märtsipommitamises kannatada saanud ja nõukogude ajal oma kohalt kangutatud esimese eestlasest õigeusklike ülemkarjase, piiskop Platoni büst. Osaleti ka õigeusklikust Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ümbermatmise organiseerimises.

 1988. aastal tähistas VÕK Kiievi-Russi ristiusustamise 1000. aastapäeva ja see oli avalöögiks ka kiriku taastulekule nõukogude avalikkuses. Oluliseks muutuseks siinses VÕK-i piiskopkonnas oli metropoliit Aleksiuse valimine VÕK-i juhiks. 1990. aastast patriarhitoolil istunud Aleksius II oli küll suur perestroika poliitika toetaja, kuid samal ajal oli ta esimene, kes andis allkirja 1990. aasta novembris venekeelses ajakirjanduses ilmunud avaldusele, mis mõistis hukka Vene vähemuse väidetava diskrimineerimise Eestis.34 Aleksius oli juba 1950. aastatel Nõukogude julgeoleku värvatud agent ja tegi KGB-ga pikaaegse VÕK-i välisasjade juhina koostööd. 35 Tema ametisse asumise järel võttis siinse piiskopkonna valitsemise järk-järgult üle 1990. aastal piiskopiks nimetatud Kornelius (Vjatšeslav Jakobs).

 1991. aastal otsustas VÕK-i püha sinod, et vaatamata Nõukogude Liidu lagunemisele tuleb kirik säilitada ühe tervikuna. Sellest sai VÕK-i kirikupoliitika nurgakivi.

 Eestis valmistas VÕK-i käitumine meelehärmi nii poliitilisel kui ka kiriklikul tasandil. Sama aasta novembris ütles toonane Eesti Vabariigi rahvastikuminister Endel Lippmaa ajalehes Postimees riigi olematut idapoliitikat kritiseerides, et oktoobris oli saabunud Aleksiuselt Eesti Õigeusu Kiriku põhikiri, millega oli tsementeeritud nõukogudeaegne piiskopkonna struktuur, ent seejuures viidatud okupatsioonieelsele autonoomsele EAÕK-le. Lippmaa ütles, et nii nagu Mihhail Gorbatšovil pole õigust teha ümber Eesti Vabariigi põhiseadust, pole Aleksiusel õigust teha ümber autonoomse EAÕK-i põhikirja. Samuti oli Lippmaale vastukarva Pühtitsa kloostrile eristaatuse andmine ja selleks VÕK-i ning Eesti Vabariigi

33 Priit Rohtmets, Valdis Tēraudkalns. Taking legitimacy to exile: Baltic Orthodox churches and the interpretation of the concept of legal continuity during and after the Soviet occupation of the Baltic states – Journal of Church and State, 58 (4) 2016, 23. 34 Priit Rohtmets, Ringo Ringvee. Religious Revival and the Political Activity of Religious Communities in Estonia during the Process of Liberation and the Collapse of the Soviet Union 1985–1991. – Religion, State & Society, 41 (4), 2013, 377. 35 Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn: Umara, 1996, 174.

Valitsuse vahelise kokkuleppe sõlmimine. Aleksiuse initsiatiivil kuulutati Pühtitsa klooster 1990. aastal stavropigiaalseks ehk allutati vahetult patriarhile. See on õigeusu kirikukorras erakorraline, sest üldreeglina asuvad kloostrid kohaliku piiskopi alluvuses. Patriarh Aleksiuse otsused läksid mööda paguluses järjepidevalt tegutsenud EAÕK-st.36

 EAÕK-i tegevuse Eestis oli VÕK ise 1945. aastal lõpetanud. Sellele vaatamata nõudis VÕK-i Tallinna piiskopkond 1992. aastal Eesti kohtusüsteemilt EAÕK-iga põhikirjalise järjepidevuse tunnistamist. Olukorda ei muutnud ka tõsiasi, et 1993. aastal otsustas patriarh Aleksius II anda VÕK-i Tallinna piiskopkonnale administratiivsetes ja majandusküsimustes autonoomse enesekorraldusõiguse.

 VÕK proovis kiriku õigusjärglust siduda nii 1935. aasta EAÕK-i põhimäärustega kui ka 1920. aasta Moskva patriarhi antud otsusega, mis oli siinsetele õigeusklikele andnud majandus- ja administratiivküsimustes suurema otsustusõiguse, ent Eesti Vabariigi seisukohast polnud võimalik kohaldada kumbagi. Õigusjärglust ei saanud uuesti luua. Riik sai tunnistada õigusjärglaseks ainult Konstantinoopoli jurisdiktsioonis tegutsevat autonoomset EAÕK-i, sest 1940. aastal, kui Eesti okupeeriti, tegutses Eesti Vabariigis vaid üks kirik – Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik.

 See kirik oli järjepidevalt paguluses tegutsenud ja õigusjärgluse alusel registreeriti EAÕK 11. augustil 1993 taas ka Eesti Vabariigi siseministeeriumis. Taastatud EAÕK sai õigusjärgluse alusel tagasi nõuda ka oma vara ja see põhjustas VÕK-i vaimulikkonnas ja juhtkonnas teravat kriitikat. 1990. aastad möödusid seetõttu võrdlemisi ärevas olukorras, mida iseloomustasid siinsete VÕK-i vaimulike korraldatud ristikäigud ja apellatsioonid.

 Korneliuse juhitud VÕK-i Tallinna piiskopkond kinnitas 4. oktoobril 1993. aastal toimunud koosolekul, et ka nemad juhinduvad EAÕK-i 1935. aasta põhikirjast ja väitsid, et just VÕK- le alluva organisatsiooni tegevus Eestis on olnud järjepidev. Seetõttu esitas Kornelius 1993. aasta oktoobri lõpus taotluse registreerida enda juhitud organisatsioon 1935. aasta EAÕK- i põhimääruste alusel.37 Kornelius hoiatas, et teise kiriku registreerimisega toetab riik kirikulõhe tekkimist ja sellel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Seda hoiatust kordas Kornelius järgnevatel aastatel veel ja veel.

 Korneliusele 1993. aasta novembri lõpus saadetud vastuses andis Siseministeeriumi Usuasjade Talituse juhataja Tiit Sepp teada, et VÕK-i piiskopkonna soovi registreerida end Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuna pole võimalik teostada, sest see oli vastuolus kirikute ja koguduste seaduse §-ga 13, mis sätestas, et kiriku, koguduse või koguduste liidu nimi peab olema selgesti eristatav teistest Eestis registreeritud kirikutest, kogudustest või koguduste liitudest. Siseministeerium selgitas, et VÕK-i piiskopkond polnud kunagi omanud põhikirja, mis oleks olnud registreeritud okupatsioonieelses Eesti Vabariigis.38

 Alates 1990. aastate keskpaigast üritas Kornelius ära kasutada muutuvaid poliitilisi olusid ja proovis ministrite vahetumisel järjekindlalt õigusjärglusele apelleerides oma struktuuri uuesti registreerida. 24. jaanuaril 1994 esitas Kornelius Tallinna Halduskohtusse kaebuse Usuasjade Talituse ja selle juhataja Tiit Sepa peale, et kohus tühistaks talituse otsuse jätta tema juhitud organisatsioon registreerimata. 4. juulil 1994 jättis kohus Korneliuse kaebuse rahuldamata ja 3. oktoobril 1994 jättis ka Tallinna Ringkonnakohus Korneliuse

36 Ringo Ringvee. Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 23. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, 128–129. 37 SMA (Siseministeeriumi arhiiv), 25. Kirjavahetus usuühingutega, 15.12.1994–1.9.1995, Avaldus Eesti Vabariigi Siseministeeriumi Usuasjade Talitusele, 29.19.1993. 38 SMA, 23. Kirjavahetus kirikute ja nende allasutustega, 12.2.1993–11.11.1993, Tiit Sepp härra Korneliusele, 25.11.1993.

apellatsioonikaebuse rahuldamata. Riigikohtu loakogu kaebust menetlusse ei võtnud ja nii jäigi Usuasjade Talituse otsus Moskva patriarhaadi kiriklikku struktuuri mitteregistreerimisest jõusse. Sellega tunnistas kohus, et õigusjärgluse alusel tegutseb Eesti Vabariigis ainsa õigeusu kirikuna EAÕK. Seda seisukohta kordas 1995. aastal ka siseminister Märt Rask, kelle poole Kornelius pöördus.39

 Soov otsust muuta ei raugenud. 31. detsembril 1995. aastal pöördusid neli Riigikogu liiget Sergei Ivanov, Nikolai Maspanov, Igor Sedašev ja Valentin Strukov siseminister Märt Raski poole ja palusid vastuseid tervele reale võrdlemisi detailsetele küsimustele, mis puudutasid kirikuvara tagastamisprotsessi läbiviimist. Eeskätt huvitas neid usuasjade talituse tegevus ja selle piirid. 40 Siseminister Märt Rask vastas, et registreerimise vaidlustamiseks kehtib Eesti Vabariigis kindel kord ja seda saab teha kohtulikus korras. Riik ei soovinud sekkuda kanoonilistesse vaidlustesse, vaid juhindus EAÕK-i järjepidevusest. Sergei Ivanov süüdistas seepeale kohtu erapoolikust ja endist peaministrit Mart Laari ning eurominister Endel Lippmaad.41

 1995. aastast oli õigeusu kirikutüli lahendamisse kaasatud ka Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat. 1996. aastal saabus konfliktis murdepunkt, kui veebruaris otsustas Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus (Archontónis) taasjõustada 1923. aastal EAÕK-i tomos’e autonoomia kohta. See paiskas kahe patriarhaadi suhted üleilmsesse kriisi, sest VÕK otsustas katkestada kahe kiriku vahelise armulauaosaduse. Selles olukorras otsustasid kaks patriarhi Zürichis kohtuda ja sõlmisid seal kokkuleppe, et Eestis võivad kõrvuti eksisteerida kaks õigeusu jurisdiktsiooni. See oli mõeldud ajutise lahendusena, aga tegelikult põlistas see kahe kiriku teket ühel ja samal territooriumil. Kogudustel oli õigus valida, kuhu kuuluda.42

 Samal ajal kogus hoogu infosõda, milles Vene pool levitas kuuldusi, nagu sooviksid Eesti võimud Moskvale alluvaid kogudusi sulgeda. Patriarh Aleksius II pöördus teiste hulgas ka Ameerika Ühendriikide presidendi Bill Clintoni poole ja palus, et ta avaldaks Eesti võimudele survet olukorra lahendamiseks. Sellega kaasnes ähvardus, et olukord võib väljuda kontrolli alt ja lõppeda sellega, et vaimulikud aetakse oma kirikutest välja ja kiriku liikmed sunnitakse riigist lahkuma.

 1995. aastal pöördus Kornelius OSCE inimõiguste ülemkomissari ja välisriikide diplomaatide poole. Peagi järgnesid ka meeleavaldused ja ristikäigud mööda Tallinna vanalinna tänavaid. Selle peale elavnes ka Vene Föderatsiooni välisministeerium, kes ähvardas kahe riigi suhete halvenemise eest. See olukorra lahendamisele kaasa ei aidanud. 1994. aastal Eestit külastanud Kirikute Maailmanõukogu komisjon oli õigeusklike diskrimineerimise süüdistused ümber lükanud.43

 1996. aastal pöördus Vene Föderatsiooni president Boris Jeltsin Eesti Vabariigi Presidendi Lennart Meri poole ja tundis õigeusu kirikus toimuva kontekstis muret vene vähemuse õiguste üle Eestis. Lennart Meri vastas talle nii nagu Eesti võimud olid vastanud varem, öeldes, et küsimust ei tohiks politiseerida ja las kogudused isekeskis leiavad olukorrale

39 SMA, 25. Kirjavahetus usuühingutega, 15.12.1994–1.9.1995, Märt Rask Peapiiskop Korneliusele, 29.12.1995. 40 SMA, 25. Kirjavahetus usuühingutega, 15.12.1994–1.9.1995, Arupärimine Hr. Siseminister Märt Raskile, 31.12.1995. 41 Stenogrammid. VIII Riigikogu, III Istungjärk, infotund. 22.01.1996. http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199601221100#SND-890083026 (vaadatud 23.01.2025). 42 Grigorios D. Papathomas. Õnnetus olla väike kirik väikesel maal. Teoloogiline tõde Eesti Õigeusu Kiriku kohta. Tallinn: Tallinna Püha Platoni Õigeusu Teoloogia Seminar, 2007, 17. 43 Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 138–139.

lahenduse. Samal aastal oli see teema tõstatunud ka ÜRO peaassambleel, kuid ka seal selgitasid Eesti diplomaadid, et nemad pole usulisse vaidlusesse sekkunud, ega polnud õigeusu kirikute vahelist tüli algatanud.

 1997. aastal sõlmiti Eesti riigivõimu vahendusel VÕK-ga kokkulepe Pühtitsa kloostri kasutamise asjus. Selle kohaselt loobus EAÕK kloostri kasutuses oleva vara tagasinõudeõiguse teostamisest, kuid ei loovutanud seda õigust ka kellelegi teisele. Riik jättis vara enda kätte ja lubas, et seda ei tagastata kolmandatele osapooltele, kuid andis selle tähtajaliselt kloostrile kasutada. Selle tulemusena registreeriti klooster 1997. aastal Moskva patriarhile otsealluvana. 1999. aastal registreeris VÕK patriarhi otsealluvuses Tallinna linnale kuuluva Nevski katedraali. 44 See on põhikirja järgi VÕK-i ametlikuks esinduseks Eesti Vabariigis.

 Kornelius üritas Moskva patriarhaadile alluvaid kogudusi ka järgmistel aastatel korduvalt registreerida, kuid teda ei saatnud edu. Selle vastu protesteeris ka EAÕK, nõudes, et Moskvale alluv kirik peab olema registreeritud kas Vene õigeusu kirikuna Eestis või Moskva patriarhaadi piiskopkonnana.

 2002. aastaks oli Kornelius nõus õigusjärgluse nõudmisest loobuma. 12. aprillil 2002 kanti Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) siseministeeriumis registrisse. Siseministeerium deklareeris sel puhul, et MPEÕK sündis juriidilise isikuna esmakordselt ja lõpetas ühe usukogukonna registreerimata tegevuse Eesti Vabariigis. Seejärel andis EAÕK oma vara riigi omandisse tingimusel, et seda ei võõrandata kolmandatele isikutele. Nii sai MPEÕK 50 aastaks oma kasutusse 18 objekti.

 Vaatamata kokkuleppele esitasid MPEÕK-i esindajad juba pärast kiriku registreerimist avalikkuses seisukohta, et nad ei kavatse õigusjärgluse nõudmisest loobuda ja eesmärgiks on kirikuvara enda omandisse saamine. Sel põhjusel on õigeusu kirikute suhtlus ka 2002. aasta järel olnud probleemne.45

 Kirikuvara küsimus on olnud päevakorral kõigil patriarhide (patriarh Aleksius II visiit 2003. aastal ja patriarh Kirilli (Gundjajev) visiit 2013. aastal) ja VÕK-i välisasjade esindaja visiitide (2010, 2012) raames.

 MPEÕK-st on põhjust kõneleda ka seoses Eesti julgeolekuga. 2010. aastal jõudis avalikkuse ette Edgar Savisaare juhitud Keskerakonna nn idaraha skandaal, mille keskmes oli Lasnamäele ehitatav õigeusu kirik. Savisaar kohtus 2010. aasta veebruaris Tallinnas Venemaa raudtee juhi Vladimir Jakuniniga, et Pärnus üles kasvanud Jakunini vahendusel küsida Venemaalt raha Lasnamäe kiriku ehituseks ja varjatult ka Keskerakonna valimiskampaania rahastamiseks. Jakunin kohtus sama visiidi käigus MPEÕK-i metropoliidi Korneliusega. Kirikuehituseks saadigi 13,5 miljonit Eesti krooni, Keskerakonnale raha üleandmine õnnestus aga kaitsepolitseiametil ära hoida.46

44 Riho Altnurme. Kirikuelu Eestis teisel iseseisvusajal. – Eesti oikumeenia lugu. Peatoimetaja Riho Altnurme. Tartu, Tallinn: Tartu Ülikool, Eesti Kirikute Nõukogu, 2009, 216. 45 Ringvee, Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008, 158–160. 46 Kaitsepolitsei aastaraamat 2019. 2020 https://kapo.ee/sites/default/files/content_page_attachments/Aastaraamat_2019_2020.pdf (vaadatud 22.01.2025); ÜLEVAADE: Edgargate ehk Savisaare mõjuagendi-skandaal 22.10.2010 https://ekspress.delfi.ee/artikkel/37017791/ulevaade-edgargate-ehk-savisaare-mojuagendi-skandaal (vaadatud 22.01.2025).

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Riigikohus

Teie: 10.10.2025 nr 5-25-49/3

Meie: 18.11.2025 nr 2-10/1210-2

Vabariigi Valitsuse arvamus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-25-49 kirikute ja

koguduste seaduse muutmise seaduse

põhiseaduspärasuse üle

Austatud Riigikohus

Vabariigi Valitsus on seisukohal, et kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus on

põhiseadusega kooskõlas.

1. VAIDLUSE PÕHIKÜSIMUS

1. Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on, millise seotuse puhul võib usu- ja

ühinemisvabadust piirata isiku või ühinguga, kes on ohuks riigi julgeolekule, põhiseaduslikule

või avalikule korrale.

2. Vabariigi Presidendi (VP) hinnangul on 18.06.2025 vastu võetud kirikute ja koguduste

seaduse (KiKoS) muutmise seadus põhiseadusega (PS) vastuolus, kuna sellega loodud

usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne ning see on vastuolus

õigusselguse põhimõttega. Piiratakse mitte ainult halduslikud ja majanduslikud, vaid ka

õpetuslikud sidemed välismaiste isikutega, kes võivad kujutada ohtu riigi julgeolekule või

põhiseaduslikule või avalikule korrale. VP leiab, et seaduses ei ole piisavalt määratletud,

millised sidemed on keelatud ja see võib viia usu- ja ühinemisvabaduse meelevaldse

piiramiseni. Seotus keelatakse ka siis, kui Eesti usuline ühendus ise ei väljenda vaenulikke

seisukohti, mistõttu pannakse vastutus välismaiste isikute tegevuse eest Eesti ühendustele.

3. Vabariigi Valitsust (VV) esindab käesolevas kohtuasjas siseminister.1

2. FORMAALNE PÕHISEADUSPÄRASUS

2.1. Vaidlustatud normid on õigusselged

4. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et seaduse eelnõu vastuvõtmisel on järgitud

asjakohast menetluskorda, mistõttu seda ei käsitleta. Riigikohus palus arvamuse andmisel

hinnata, kas kehtestatud piirangud vastavad õigusselguse põhimõttele.

1 Vt lisa 1 – peaministri 14.10.2025 resolutsioon

2 (18)

5. Õigusselgus on osaks õiguskindluse põhimõttest, mis tuleneb põhiseaduse (PS) §-st 10.

Riigikohus on õigusselguse sisustamisel lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast,

mille järgi peab isik „saama – kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga – asjaolusid

arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mille teatud tegevus võib kaasa tuua. Need

tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on

saavutamatu. Kuigi kindlus on väga soovitatav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent

õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Seetõttu on vältimatu, et paljud seadused

on sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning mille

tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus.“2

6. VP toob taotluses välja, et EIK on usuvabaduse kontekstis korduvalt rõhutanud, et

piirangud peavad olema sõnastatud piisava täpsusega, võimaldamaks isikul ette näha tagajärgi,

mis kaasnevad mõne teoga3. VV hinnangul on see iseenesest õige, kuid konteksti mõistmiseks

tuleb arvestada kaasuste asjaolusid. Otsuses nr 43082/14 tuvastati rikkumine, kuna isikut

karistati teo eest, ilma et tegu oleks seostatud seaduses sätestatud koosseisuga4. Otsuses

nr 32401/10 oli samuti ebaselge, millest tulenes isiku teo etteheidetavus5.

7. VP viitab ka OSCE juhisele, mille järgi tuleb vältida ebaselgelt määratletud termineid6.

VV on seisukohal, et terminid ongi selgelt määratletud. See ei tähenda aga, et kõik terminid

saaksid olla kasuistlikult defineeritud, nii et neid üldse tõlgendada ei ole vaja. Määratlemata

õigusmõiste kasutamine õigusnormis on tavapärane ja sageli möödapääsmatu.

8. VP peab ebaselgeks kavandatavaid KiKoS § 3 lg 21 ning § 4 lg 11 lauseosi põhikiri või

tegevuse aluseks olev muu dokument, samuti majanduslik seotus ning oht Eesti riigi

julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale.7

2.2. Põhikiri või tegevuse aluseks olev muu dokument on õigusselgelt määratletud

9. VP leiab, et väljend põhikiri või tegevuse aluseks olev muu dokument on ebaselge, sest ei

ole võimalik aru saada, kas see hõlmab ka õpetuse aluseks olevaid dokumente nagu pühakiri,

usutunnistused, kirikukogude otsused. Samuti on VP hinnangul ebaselge, mis võiks olla usulise

ühingu tegevuse aluseks olev muu dokument8.

2 RKPKo 3-4-1-16-05, p 22, viide: EIK täiskogu 26.04.1979 nr 6538/74, Sunday Times vs Ühendkuningriik, p 49. 3 Taotluse lk 8. 4 EIKo 43082/14, Hamzayan vs Armeenia, 6.02.2024, p-d 47-51. 5 EIKo 32401/10, Taganrog LRO ja teised vs Venemaa, 7.06.2022, p 214-217. 6 Taotluse lk 4; Organization for Security and Co-operation in Europe, Freedom of Religion or Belief and Security

Policy Guidance, 2019, lk 25. 7 KiKoS § 3 täiendatakse lg-tega 21 ja 22 (eelnõu p 3):

”(21) Kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või olla põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu dokumendi

alusel või majanduslikult seotud välisriigis asuva vaimuliku keskuse, juhtorgani, usulise ühenduse või vaimuliku

juhiga, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale.

(22) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud oht Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule

korrale võib muu hulgas esineda siis, kui samas lõikes nimetatud juhtorgan või ühendus õhutab, toetab või

rahastab tegevust, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse või põhiseadusliku

korra vägivaldsele muutmisele, või toetab või on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale,

terrorikuriteole või mõnel muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale.“

KiKoS § 4 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 (eelnõu p 5):

”(11) Usuühing ei või olla põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu dokumendi alusel või majanduslikult seotud

välisriigis asuva juhtorgani või ühendusega, mis kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või

avalikule korrale.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud oht Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule

korrale võib muu hulgas esineda siis, kui samas lõikes nimetatud juhtorgan või ühendus õhutab, toetab või

rahastab tegevust, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse või põhiseadusliku

korra vägivaldsele muutmisele, või toetab või on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale,

terrorikuriteole või mõnel muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale.” 8 Taotluse lk 4.

3 (18)

10. Sellega on raske nõustuda. Määratlus põhikiri või tegevuse aluseks olev muu dokument

lähtub sellest, et usuliste ühenduste tegevuse aluseks olevatel dokumentidel on erinevad

nimetused, mis on aastasadade jooksul välja kujunenud. Sarnaselt võimaldab KiKoS

üldmõistetest kogudus ja koguduste liit kõrvale kalduda ja kasutada vastavat omanimetust, kui

see tuleneb usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud nimekasutustavast (§ 7 lg 1), samuti

näha ette erisusi mittetulundusühingute seaduses (MTÜS) liikmeskonna ja juhtimise kohta

sätestatust, kui need tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest ja

struktuurist (§ 5 lg 2).

11. Tuleb rõhutada, et Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), mis hõlmab liikmeskonna kaudu

valdavat enamust Eestis registrisse kantud usulistest ühendustest, on oma arvamuses eelnõu

esimese versiooni kohta märkinud, et mõistetakse, mida mõeldakse põhikirjalise või muudest

dokumentidest tuleneva seotuse all, ning et see ei ole sama, mis usutunnistuslik või õpetuslik

side. EKN-i hinnangul olnuks usutunnistuslik või õpetuslik seos liiga lai.9 Sellega tuleb

nõustuda, sest juba KiKoS § 2 lg 2 järgi on kõik kirikud sama pühakirja (Piibli) ja

usutunnistustega omavahel õpetuslikult seotud. Kindlasti ei kujuta mingit ohtu Eesti riigi

julgeolekule kristliku maailma ajaloolised kirikukogude otsused, mis on juba sajandeid

avalikkusele teada.

12. Eeltoodust lähtuvalt võetigi eelnõust välja usutunnistuslik ja õpetuslik seotus. Seega

muudeti eelnõud nii, et esiteks oleks see sihtgrupi jaoks õigusselge ja teiseks, et piirang oleks

piisavalt kitsalt määratletud. Järelikult ei ole õpetuslik seos ise või usutunnistuslik kattuvus

hõlmatud põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu dokumendi alusel seotud määratlusega.

13. Usuliste ühenduste registrisse on kantud ja seega on normi adressaadiks ca 600 usulist

ühendust. Ükski muu usuline ühendus peale Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku (EKÕK) ja Pühtitsa

kloostri ei ole kogu eelnõu menetluse ajal pöördunud Siseministeeriumi poole küsimusega, kas

uued sätted võiksid nende tegevust mingil viisil piirata või tingida muudatusi põhikirjas. Sellest

järeldub, et sihtgrupi jaoks on säte selge ja nad ei näe ohtu, et (põhjendamatult) nende

usuvabadust piirataks. EKÕK-i ja Pühtitsa kloostri vastuväiteid ei lähtu normide

õigusselgusetusest, vaid nad ei nõustu uute normidega sisuliselt.

14. Kui usuline ühendus või usuühing on põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu

dokumendi kaudu seotud usu tunnistamisega, mille sisu kujutab endast ohtu julgeolekule, tuleb

seotus katkestada. Nii nagu Piibel, ei ole aga ka suuremate mittekristlike maailmausundite

tunnustatud pühakirjad kindlasti ohuks riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule

korrale.

15. Eestis on olemas pretsedent, kus usuvabadust on piiratud õpetuslikust alusest lähtuvalt.

2005. aastal jäeti KiKoS § 14 lg 2 p 2 alusel usuliste ühenduste registrisse kandmata Eesti

Satanistlik Kogudus „Musta Veenuse Ordu“, kuna põhikirjas toodud õpetuslik alus ei vastanud

KiKoS-e nõuetele ning seejuures viidati riigi ja rahva julgeolekule Kohtunikuabi otsus

vaidlustati esimese astme kohtus, mis jättis otsuse jõusse. Järgnevast edasikaebamisest

loobuti.10

16. Sõnastus põhikiri või tegevuse aluseks olev muu dokument lähtub sellest, et seotus võib

tuleneda erinevatest dokumentidest ja erineval moel ning seda ei ole võimalik täpsemalt

sätestada. Ka seletuskirjas loobuti näidisloetelu esitamisest, kuna spetsiifilise nimega, ühe

usundi või usulise ühenduse tegevuse aluseks olevate dokumentide nimetamist oleks saanud

käsitleda näitena, et just seda konkreetset usundit, usulist ühendust või neid dokumente

peetakse probleemseteks.

17. Vaidlusalused sätted määravad ära, et põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu

dokumendi kaudu peab olema seotus mõne konkreetse vaimuliku keskuse, juhtorgani, usulise

ühenduse või vaimuliku juhiga. Seotust on käsitletud põhjalikumalt järgmises peatükis.

9 EKN 13.11.2024 kiri Siseministeeriumile, p 1 (lisa 2). 10 Tallinna Linnakohtu 11.04.2005 kandeotsus registriasjas nr M87749.

4 (18)

18. Lähtuvalt eeltoodust on säte VV hinnangul õigusselge, seejuures sihtgrupile.

2.3. Majanduslik seotus on õigusselgelt määratletud

19. VP peab ebaselgeks, millised on täpsemalt need majanduslikud sidemed, mis on keelatud,

näiteks kas need hõlmavad lühiajalisi lepingulisi suhteid, ning toob probleemina välja

mitteammendava näidisloetelu puudumise11. VV hinnangul on majandusliku seotuse sisu

mõistetav järgmistel põhjendustel.

20. KiKoS-e muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Majanduslik seotus võib

ilmneda finantsilise seotusena, seotusega kinnis- või vallasvara omandi- või üürisuhetena,

kaupade või teenuste ostmise-müümisena vms viisil.“12

21. Mõistet majanduslik ei saa käsitleda eraldiseisvalt seotusest. Majanduslik tähendab

üldkeeleliselt aineline, materiaalne, varanduslik13, rahaline14. Seotus tähendab seotud olekut15

ja tuleneb tegusõnast siduma, mis tähendab muu hulgas ühendama, sõltuma panema16.

Majanduslikku seotust tuleb käsitleda seega ainelise või rahalise sõltuvuse või püsiva

materiaalse ühendusena.

22. Tegemist on seotuse või sõltuvussuhte keeluga. Tegu ei ole sanktsiooni seadmise ega muu

samaväärse piiranguga, kus iga tehing on keelatud ja tühine17. Üks isik ei sõltu majanduslikult

teisest või neil ei ole (püsivat) materiaalset seost, kui tehakse mõni väiksem ühekordne tehing,

nt soetatakse spetsiifiline usuline tarvik usukeskuselt. Sel juhul on isikul valik, kas tehing teha

või mitte ja ta ei ole edaspidi tehingu teise poolega seotud, talle ei kaasne tehingust pikaajalisi

ja tema tegevust mõjutavaid tagajärgi.

23. Teisiti on olukord näiteks üürilepingu ja teiste kestvuslepingute puhul, kus seos on pidev.

Sel juhul on poolel huvi lepingu jätkumise vastu ja sellest tuleneb vajadus vastata teise poole

ootustele, et ka tehingu teisel poolel säiliks huvi edaspidi õigussuhet jätkata. Samuti on seotuse

või sõltuvusega tegu olukorras, kus sõlmitakse (ühekordne) toetusleping, mille järgi toetuse

saamine on seotud teatud tingimustele vastamise või teatud moel käitumisega või tekitab ootuse

või moraalse kohustuse teatud viisil toimimiseks.

24. Eeltoodut arvestades ei saaks sõnastada sätet VP pakutud moel kitsamalt ja väidetavat

ebaselgust vähendavalt18, keelates üksnes alluvussuhted.

25. Kõiki seotust või sõltuvust iseloomustavaid olukordi ei ole võimalik ette näha ja seaduses

loetleda. Seetõttu on mõistlik ja asjakohane sätestada keeld üldise seotusena. VV on seisukohal,

et majanduslik seotus on piisavalt selge, eriti arvestades kogu sätte konteksti ja mõtet.

11 Taotluse lk-d 4 ja 8. 12 Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu algteksti seletuskiri, 570 UA, eelnõu p 3 selgitus, lk 17. 13 Eesti Keele Instituut, Sünonüümisõnastik, majanduslik.

(https://arhiiv.eki.ee/dict/sys/index.cgi?Q=majanduslik&F=M&C06=et). – Palume selle ja järgmised internetis

kättesaadavad teabeviited asjaolude kohta lugeda üldtuntuks lähtuvalt PSJKS § 50 lg 3 ja TsMS § 231 lg-st 3. 14 Eesti Keele Instituut, Eesti keele seletav sõnaraamat 2009, majanduslik.

(https://arhiiv.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=majanduslik&F=M) 15 Eesti Keele Instituut, Eesti keele seletav sõnaraamat 2009, seotus.

(https://arhiiv.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=seotus&F=M) 16 Eesti Keele Instituut, Eesti keele seletav sõnaraamat 2009, siduma.

(https://arhiiv.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=siduma&F=M) 17 Kui rahvusvahelise sanktsiooni järgi on teise isikuga tehingu tegemine keelatud, on tegu sanktsiooni rikkumisega

ja tehing on tühine (rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 6, § 7 lg 1). 18 Taotluse lk 9.

5 (18)

2.4. Oht Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale on

õigusselgelt määratletud

26. VP näeb ohu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale

määratlemise puhul probleemi selle liigses üldisuses, samuti selles, et ajaliselt ei ole piiratud,

kui ammuseid välismaise usujuhi seisukohti tuleks ohu määratlemisel arvestada.

2.4.1. Riigi julgeolek, põhiseaduslik ja avalik kord on õigusselgelt määratletud

27. Riigi julgeolek, põhiseaduslik ja avalik kord on tihedalt põimunud ja osaliselt kattuvad

mõisted. Neid mõisteid on kasutatud eri Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides ja osaliselt ka

defineeritud. Samuti on nende sisu õigusteaduses käsitletud ning neid on selgitatud ka KiKoS-e

muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas piisavalt, mistõttu nende taasesitamine pole käesoleval

juhul vajalik (lk 15-16).

28. EIÕK19 art 9 lg 2 lubab usuvabadust piirata muu hulgas ühiskondliku turvalisuse huvides,

avaliku korra või kõlbluse kaitseks, art 11 lg 2 ühinemisvabadust muu hulgas riigi julgeoleku

või ühiskondliku turvalisuse huvides või kõlbluse kaitseks. Need on kõik määratlemata

õigusmõisted, mis tuleb iga kord sisustada. Ühiskondlik turvalisus, avalik kord ja riigi julgeolek

ka kattuvad osaliselt. Seejuures on kõlblus kindlasti palju ebaselgem, tähendades eetikat ja

moraali20, mis sõltub suuresti kultuurist ja ka igaühe isiklikest tõekspidamistest.

29. Korrakaitseseaduse (KorS) järgi on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud

õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus (§ 4 lg 1),

ning oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada

piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (§ 5 lg 2). Julgeolekuasutuste

seadus (JAS) sätestab seaduse reguleerimisalana julgeolekuasutuste ülesanded ja pädevuse riigi

julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamisel (§ 1 lg 1), ilma mõisteid defineerimata. JAS näeb

seejuures näiteks ette, et julgeolekuasutus võib teatud juhtudel otsese ohu korral riigi julge-

olekule nõuda abi osutamist üksikisikult (§ 22 lg 2).

30. Ühiskonna turvalisuse, riigi julgeoleku ja riigikaitse tagamiseks lubab Euroopa Liidu

audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv (AVMSD) piirata näiteks meediavabadust, ilma neid

mõisteid defineerimata21. AVMSD on Eesti õigusesse üle võetud meediateenuste seaduse § 51

lg-ga 6 ning see samuti ei defineeri seejuures neid mõisteid. Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet (TTJA) keelas Ukraina sõja alguses 24.02.2022 muu hulgas riigi julgeolekule

tuginedes esmalt viie telekanali taasedastamise22, 9.03.2022 järgmise telekanali taasedastamise.

Viimases otsuses on põhjalikumalt käsitletud ka ohtu riigi julgeolekule23. Euroopa Komisjon

pidas TTJA ettekirjutustega kehtestatud meediavabaduse piiranguid EL õigusega kooskõlas

olevaks (AVMSD art 3 lg 3 neljas lõik).

31. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne selgitab ja piiritleb riigi julgeolekut ja

põhiseaduslikku korda, et riigi julgeolekut ohustab mis tahes tegevus, mis on suunatud riigi

säilimise ja toimimise vastu; põhiseaduslikku korda ohustab eelkõige konstitutsiooniliste

19 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. 20 Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb, kõlblus (https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/k%C3%B5lblus/1/est). 21 AVMSD annab aluse teenuse taasedastamist piirata, kui kahjustatakse ühiskonna turvalisust, sealhulgas riigi

julgeoleku ja riigikaitse tagamist, või kui teenus kujutab endast tõsist ja suurt ohtu kahjustada ühiskonna

turvalisust, sealhulgas riigi julgeoleku ja riigikaitse tagamist – Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv

2010/13/EL, 10. märts 2010, audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus-

ja haldusnormide koordineerimise kohta (kodifitseeritud versioon), art 3 lg 3. 22 ERR artikkel 25.02.2022 „TTJA keelas viie Vene telekanali edastamise Eesti territooriumil“.

(https://www.err.ee/1608511946/ttja-keelas-viie-vene-telekanali-edastamise-eesti-territooriumil) 23 TTJA 9.03.2022 ettekirjutus nr 18-2/22-03258-001, lk 9 p-d 36-39.

(https://ttja.ee/sites/default/files/documents/2022-03/Ettekirjutus%20nr%2018-2_22-03258-

001%20%28RBK%29.pdf)

6 (18)

normide mittetunnustamine või nende süstemaatiline eiramine.24 Nii näiteks võib

põhiseaduslikku korda ohustada seisukoht, et kirik ja selle tõekspidamised seisavad riigist ja

põhiseadusest kõrgemal.

32. Lähtuvalt eeltoodust on VV seisukohal, et kohtupraktikas on aastakümnetega välja

kujunenud mõistete riigi julgeolek, põhiseaduslik ja avalik kord sisu ning need on piisavalt

selged.

2.4.2. Oht on õigusselgelt määratletud, tähendades ohu tegelikku hindamist

33. VP taunib, et ei ole täpsustatud, kui kaua võib olla möödunud ajast, mil välismaine

usujuht on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või mõnel

muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale.

34. Selle määratluse puudumine ei tee normi õigusselgusetuks. KiKoS-e kavandatud § 3 lg 22

ja § 4 lg 12 viitavad vastavalt § 3 lg-s 21 ja § 4 lg-s 11 nimetatud ohule. KiKoS-e kavandatud

§ 3 lg 22 ja § 4 lg 12 sätestavad näitliku abistava loetelu. Seega on primaarne, et nimetatud

tegevus kujutaks endast tegelikku ohtu käesoleval ajal. Ohu olemasolu või puudumist saab väita

üksnes siis, kui seda on hinnatud. KiKoS-sse lisatav § 12 lg 12 (eelnõu p 12) teeb viite sama

seaduse § 3 lg-le 22 ning nimetab sõnaselgelt ohu hindamist.

35. Ohtu iseloomustab tegevuse intensiivsus, regulaarsus, süsteemsus, kestlikkus. Varasem

välismaise usujuhi üleskutse ei pruugi kujutada ohtu näiteks siis, kui sellest on palju aega

möödunud või kui asjaolud on muutunud või on seisukohti muudetud.

36. VV rõhutab, et tuleb arvestada vaidlusaluste normide kõiki elemente ja nende

kumulatiivsust:

36.1. esiteks peab olema tegemist seotusega (põhikirja vmt kaudu või mingit laadi

majandusliku sõltuvusega),

36.2. teiseks – tegu on vaimuliku keskuse, juhtorgani, (usulise) ühenduse või vaimuliku

juhiga, ning

36.3. kolmandaks – viimane peab kujutama ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule

või avalikule korrale.

37. Eriti arvestades hübriidsõja meetodeid (vt lähemalt peatükk 3.4.1), ei pruugi olla alati

lihtne hinnata, kas mingite eluliste asjaolude puhul on tegemist seaduses sätestatud olukorraga,

eelkõige ohuga. Hinnangu andmise keerukus ei tähenda aga, et norm ise ei oleks õigusselge.

Võimalik rakendamise ebaselgus tuleb lahendada konkreetses haldusmenetluses ja vajadusel

kohtumenetluses.

2.5. Riigi ning usuliste ühenduste ja usuühingute tihe koostöö tagab asjakohase

nõustamise juhul, kui tõusetub küsimus keelatud või lubatud seosest

38. VP on välja toonud, et õigusselgust ei saa hinnata selle põhjal, kas täitevvõimu esindajad

on valmis aitama seda sisustada, kuna see avaks tee seaduse meelevaldsele rakendamisele25.

39. VV on eespool juba selgitatud mõistete õigusselgust. Lisaks ülal p-s 5 viidatud

kohtupraktikale on EIK ka usu- ja ühinemisvabadust käsitlevates asjades leidnud, et seadus

peab olema „sõnastatud piisava täpsusega, et isik saaks – vajadusel asjakohast nõu küsides –

oma käitumist vastavalt kujundada“26.

24 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 129, komm 3. 25 Taotluse lk-d 4-5. 26 EIKo 77703/01, Svyato-Mykhaylivska Parafiya vs Ukraina, 14.06.2007, p 115: „[---] that is formulated with

sufficient precision to enable the individual – if need be with appropriate advice – to regulate his conduct [---]“.

Samuti EIKo 45701/99, Bessaraabia Metropoliitlik Kirik jt vs Moldova, 13.12.2001, p 109.

7 (18)

40. Eeltoodust lähtuvalt on käesolevas asjas oluline märkida, et usulistel ühendustel ja

usuühingutel on riigiga tihe side ja koostöö. Võrreldes üldise juriidiliste isikute hulgaga (ca

350 000) on usulisi ühendusi vähe – ca 600. Seejuures kuulub enamus EKN-i

liikmeskirikutesse. 2024. aastal kanti usuliste ühenduste registrisse seitse uut kogudust, nendest

viis asutati juba olemasolevate kirikute struktuuris ja kaks olid üksikkogudused, seega

asutatakse uusi usulisi ühendusi suhteliselt vähe ja enamik uutest on juba automaatselt

hõlmatud EKN-i koostöösse.

41. VV on moodustanud valitsuskomisjoni EKN-ga koostööks, mille esimees on siseminister

ja kaasesimees EKN-i president ning kuhu kuuluvad kõigi ministeeriumide ja EKN-i

liikmeskirikute esindajad, kord aastas toimub korraline kohtumine ka peaministriga27. EKN-i

töökoosolekud toimuvad kord kuus, regulaarselt kohtutakse ka Siseministeeriumi kantsleriga.

Seega on usulistel ühendustel lihtne jõuda oma küsimustega soovi korral ministeeriumi

juhtkonnani.

42. Ka teistel usuühendustel on alati võimalik Siseministeeriumiga konsulteerida.

Siseministeeriumis on usuasjade ja kodanikuühiskonna osakond, mille koosseisu kahe ameti-

koha ülesanded on seotud usuküsimustega28. Seega on riigil olemas ametnikud, kes on

valdkonnas pädevad ja saavad anda vajalikke selgitusi. Kui Siseministeeriumil tekib või

ministeeriumini jõuab kahtlus, et mõnel usulisel ühendusel või usuühingul võib KiKoS-e uute

sätete tähenduses ilmneda keelatud seos, või kui samalaadne kahtlus tekib usulisel ühendusel

või usuühingul endal, siis vastastikuse suhtluse tulemusena luuakse selgus, kas konkreetsel

juhul on tegemist vaidlusalustes normides sätestatud olukorraga või mitte. Vajadusel

lahendatakse vaidlus kohtumenetluses (vt lähemalt ptk 3.5.6).

43. Lähtuvalt eeltoodust on VV seisukohal, et vaidlustatud sätted on piisavalt õigusselged.

3. MATERIAALNE PÕHISEADUSPÄRASUS

44. Põhiõigusi võib piirata, kui riivel on legitiimne eesmärk29 ja kui piirang on

proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille

kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

Riigikohtu järjepideva praktika järgi30 kontrollitakse proportsionaalsuse põhimõttele vastavust

järjestikuliselt kolmel astmel – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja proportsionaalsust

kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.

3.1. Riivatakse usuvabadust forum externumi osas ja ühinemisvabadust

45. PS § 40 lg 1 järgi on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Sama paragrahvi

lg 3 sätestab igaühe vabaduse nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita

usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. EIÕK art 9 lg 1 järgi on

igaühel õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust muuta

oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos

teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.

46. Usuvabaduse puhul eristatakse forum internumit ja forum externumit. PS § 40 lg 1

sätestab forum internumi, mis on reservatsioonita põhiõigus. Forum internum on iga inimese

sisemine asi ja osaks vaimsest enesemääramisest31. Sellesse ei tohi riik sekkuda32.

27 VV 5.02.2024 korraldus nr 29 “Valitsuskomisjoni moodustamine Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu

vahelise koostöö tõhustamiseks”, p-d 2 ja 7. 28 Siseministeerium.ee. 29 Vt nt RKÜKo 20.10.2020 nr 5-20-3, p 74. 30 Vt nt RKPKo 6.03.2022, nr 3-4-1-1-02, p 15. 31 R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Tallinn 2004, lk 519-520. 32 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 40, komm 11.

8 (18)

47. Forum externum tähendab aktiivset, tegevuse kaudu teostatavat vabadust. See tuleneb nii

PS § 40 lg-st 3 kui ka ühinemisvabadusest. PS § 48 lg 1 ls 1 sätestab, et igaühel on õigus

koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. EIÕK art 11 lg 1 kohaselt on igaühel õigus

rahumeelselt koguneda ja ühinguid moodustada.

48. Praegusel juhul ei riivata forum internumit ehk usuvabaduse kõige rangemalt

kaitstavat osa – uskuda oma siseveendumuse järgi mida või millesse tahes. Eesti usuliste

ühenduste ja usuühingute keeld olla seotud teatud välismaiste ühenduste või keskustega ei piira

isikute sisemist usku.

49. Küll aga riivatakse juriidiliste isikute seotuse keeluga usuvabadust forum externumi osas

ning ühinemisvabadust.

3.2. Riive eesmärk on legitiimne

50. Praegusel juhul tuleneb piirangu eesmärk sätte sõnastusest – tõrjuda ohtu Eesti riigi

julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale. VP on seisukohal, et need on

legitiimsed eesmärgid. VV nõustub selles VP-ga.

51. Eesmärk on legitiimne, kui see vastab põhiõiguse reservatsioonile.

52. Usuvabaduse forum externumi osa lubab põhiseadus piirata avaliku korra, tervise ja

kõlbluse huvides (§ 40 lg 3) ja EIÕK juhul, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik

ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste

ja vabaduste kaitseks (art 9 lg 2).

53. Ühinemisvabaduse puhul keelab põhiseadus ühingud, kelle eesmärgid või tegevus on

suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus

kriminaalvastutust sätestava seadusega (§ 48 lg 3). EIÕK lubab ühinemisvabadust piirata, kui

see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides,

korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja

vabaduste kaitseks (art 11 lg 2).

54. Seega lubab seaduses sätestatud eesmärkidest avaliku korra huvides usuvabadust piirata

sõnaselgelt nii põhiseadus kui ka EIÕK. Ühinemisvabadust lubab põhiseadus sõnaselgelt piirata

põhiseadusliku korra kaitseks ning EIÕK riigi julgeoleku huvides. Ülal ptk-s 2.4.1 on

selgitatud, et mõisted on osaliselt kattuvad.

55. Mõlemat põhiõigust võib lisaks vastava põhiõiguse sättes toodule piirata põhiseadusest

enesest tulenevatel eesmärkidel. PS preambul sätestab, et Eesti riik on loodud kaitseks

sisemisele ja välisele rahule. Sisemine ja välimine rahu tagatakse riigi julgeoleku,

põhiseadusliku ja avaliku korra kaudu. Seega võib usuvabaduse forum externumi osa ja

ühinemisvabadust piirata nimetatud eesmärkidel.

56. VP on märkinud, et EIK seisukoha järgi ei saa riik hinnata, kas usulised veendumused või

nende väljendamise vorm on legitiimne. See osundus ei ole päris täpne. Selgitame nende

lahendite konteksti. VP viidatud EIK otsuses nr 30985/96 on märgitud, et riigil on siiski

erandlikel juhtudel kaalutlusõigus hinnata, kas usulised veendumused või nende väljendamise

vorm on legitiimne33. VP viidatud teise EIK otsuse nr 77703/01 puhul on väljatoodu küll täpne,

kuid kontekst oli teine – kohus selgitas, et usuühendustel on vabadus otsustada, kuidas liikmeid

vastu võtta ja välja heita34. Lisaks märgime, et EIK on otsuses nr 45701/99 leidnud, et avaliku

korra ja julgeoleku kaitse on legitiimsed eesmärgid usuvabaduse piiramiseks, kuid oht peab

olema tõendatud35.

57. VP tugineb lisaks Veneetsia Komisjoni ülevaatele, mille järgi saab riigi julgeoleku

kaalutlusel usuvabaduse väljendamist piirata ainult konkreetse avaliku korra või julgeoleku

33 EIKo 30985/96, Hasan ja Chausch vs Bulgaaria, 26.10.2000, p 78. 34 EIKo 777003/01, Svyato-Mykhaylivska Parafiya vs Ukraina, 14.06.2007, p 150. 35 EIKo 45701/99, Bessaraabia Metropoliitlik Kirik jt vs Moldova, 13.12.2001, p 125.

9 (18)

rikkumise puhul, mitte väidetava üldise ohu korral riiklikule julgeolekule36. VV juhib esiteks

tähelepanu, et KiKoS-s ettenähtud meetmeid rakendataksegi tegeliku, mitte abstraktse ohu

korral (vt p 2.4.2). Teiseks on raportis märgitud, et raport ei peaks takistama liikmesriike

kalduma kõrvale varasematest lähenemistest, kui selleks on hea põhjus ning seejuures on

kohalikud asjaolud oluline faktor, mida tuleks piisavalt arvestada37. Siinkohal on asjakohane

arvestada, et Eesti geopoliitiline ja julgeoleku olukord on alates 24.02.2022 oluliselt

halvenenud.

3.3. Riive on sobiv eesmärgi saavutamiseks

58. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. VP kahtleb, kas vaimulikust

hierarhiast tulenevate sidemete keelamine üldse aitab kaasa eesmärgi saavutamisele, kuna

välismaise usujuhi autoriteet toimib ka vahetult.

59. VV sellega ei nõustu ja leiab, et hierarhiliste sidemete keelamine aitab kaasa eesmärgi

saavutamisele. Kui keelatakse või katkestatakse seotus vaimuliku keskuse, juhtorgani, usulise

ühenduse, vaimuliku juhi või ühendusega, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või

põhiseaduslikule või avalikule korrale, vähendab see tõenäosust, et oht Eestis realiseeruks.

60. Kuigi ühest küljest võib iga inimene uskuda, mida soovib, siis eelduslikult soovitakse

oma siseveendumused kujundada, teades tegelikke asjaolusid, mitte desinformatsiooni pinnalt.

Vähendades hierarhiliste ja halduslike seoste kaudu tekkivat desinformatsiooni välja, on

inimene vaba(m) oma veendumusi kujundama. Seda ei saa siiski pidada sekkumiseks forum

internumisse – isik kujundab oma siseveendumuse jätkuvalt ise talle kättesaadava teabe ja

seisukohtade järgi ning teda ei veenda oma seisukohti muutma. Info rolli hübriidsõjas on

põhjalikumalt käsitletud ptk-s 3.4.1.

61. Seega aitab piirang kaasa eesmärgi saavutamisele ja on järelikult sobiv.

3.4. Riive on vajalik eesmärgi saavutamiseks

62. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda,

kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes.

63. Järgnevalt käsitletakse esmalt konteksti, mida tuleb arvestada alternatiivide hindamisel.

Eesti geopoliitilist olukorda arvestades lähtub kaasajal aktuaalseim oht Venemaa hübriidsest

mõjutustegevusest, kuid seaduse muudatuse eesmärk on ka mujalt lähtuva ohu tõrjumine.

Teiseks käsitletakse alternatiive, mille VP on välja toonud kui vähem piiravad meetmed. VV

hinnangul ei ole konteksti arvestades alternatiive, mis aitaksid samavõrd kaasa eesmärgi

saavutamisele, kuid piiraksid seejuures põhiõigusi vähem.

3.4.1. Hübriidsõja ja hübriidse mõjutustegevusega kaasnev uut laadi oht

64. Ohu hindamisel tuleb arvestada kaasaegset julgeolekukonteksti. Tänapäeval peetakse

(hübriid)sõda mitte üksnes lahinguväljadel, vaid ka (sotsiaal)meedias ning küberrünnete,

sabotaažiaktide, majandusliku surve ja paljude teiste mõjutusvahendite abil. Sealhulgas on

näiteid, kus mõjutustegevusse rakendatakse usuühendusi. Samuti üritatakse diskrediteerida

rahvusvahelist ja siseriiklikku õigust, takistamaks demokraatlikul riigil vastumeetmete

kehtestamist seoses agressorriigi sihikindlate katsetega manipuleerida vabas maailmas

tugevasti põhiõigustena kaitstud meedia- ja usuvabadustega.

36 Taotluse lk 3; Veneetsia komisjoni ülevaade arvamustest ja raportitest usu- ja veendumusvabaduse kohta, CDL-

PI(2021)001, 8.01.2021, lk 20 (https://www.venice.coe.int/webforms/documents/?pdf=CDL-AD(2020)002-e). 37 Samas, lk 3.

10 (18)

65. EIÕK art 17 sätestab, et midagi selles konventsioonis ei või tõlgendada selliselt, et see

annab mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule õiguse tegevuseks või teoks, mille eesmärk

on konventsiooniga sätestatud õiguste või vabaduste kaotamine või nende piiramine suuremal

määral, kui see on ette nähtud konventsioonis.

66. Kui meedia või usuliste tõekspidamiste sildi all viiakse manipulatiivselt ellu

(välis)poliitikat, siis sellega õõnestatakse tegelikult meedia- ja usuvabaduste sisu. Sel juhul ei

saa isikud usaldada usulisi organisatsioone, seega kasutada oma usuvabadust selle tegelikus

tähenduses. Kui meedia nime all edastatakse süsteemselt desinformatsiooni, ei pärsi see küll

tegelikku meediat ennast, aga võtab isikutelt ära väärtuse, mis on meediavabaduse eesmärk ja

tulemus – saada usaldusväärset infot, teada, mis ühiskonnas tegelikult toimub, ja teha selle

pinnalt teadlikke otsuseid ja kujundada seisukohti. Viimases võib näha lubamatut mõju forum

internumile.

67. Venemaa riikliku meediakanali Russia Today peatoimetaja Margarita Simonyan on

otsesõnu öelnud, et riiklikku meediakanalit on vaja samadel põhjustel nagu

kaitseministeeriumit; nad peavad infosõda, sh kogu Lääne-maailma vastu38. Desinformatsioon

ei ole mitte ainult valeväidete levitamine, vaid selle hulka kuulub ka tõeste väidete

manipulatiivne esitamine, jättes tahtlikult tegelikkusest erineva mulje39.

68. Propastop40 on võtnud kokku Pravda ökosüsteemi käsitleva artikli41, et see on Kremli

rünnakuüksus, mille eesmärk on destabiliseerida ja lõhestada rünnatavaid ühiskondi, ning et

tänapäeva geopoliitilises tegelikkuses ei ole desinformatsioon lihtsalt sõjarelv, vaid see ongi

lahinguväli. Eelviidatud Pravdat käsitlevas artiklis leiti, et info süstemaatiline iseloom viitab

koordineeritud tegevustele, mitte ei ole iseseisev meediategevus ega põhine auditooriumi huvil

(lk 14).

38 Mediumi artikkel “Question That: R[ussia ]T[oday]’s Military Mission” 8.01.2018 (intervjuu 2012):

“Question: OK, and why does the country need it all? Why should I, as a taxpayer, support you?

Simonyan: Well, for about the same reason as why the country needs a Defense Ministry. Why do you, as a

taxpayer, need that?

Question: Really? Are we fighting someone at the moment?

Simonyan: Right now, we’re not fighting anyone. But in 2008 we were fighting. The Defense Ministry was

fighting with Georgia, but we were conducting the information war, and what’s more, against the whole Western

world. It’s impossible to start making a weapon only when the war already started! That’s why the Defense

Ministry isn’t fighting anyone at the moment, but it’s ready for defense. So are we.”

Eesti keeles: “Küsimus: Okei – ja miks riigil kõike seda vaja on? Miks peaksin mina, maksumaksjana, teid

toetama?

Simonyan: Noh, umbes samal põhjusel, miks riigil on kaitseministeerium. Miks teil, maksumaksjal, seda vaja

on?

Küsimus: Tõesti? Kas me praegu kellegagi võitleme?

Simonyan: Praegu me kellegagi ei võitle. Aga 2008. aastal me võitlesime. Kaitseministeerium võitles Gruusiaga,

aga meie pidasime infosõda – ja veelgi enam, kogu Läänemaailma vastu. On võimatu hakata relvi tootma alles

siis, kui sõda juba alanud on! Seepärast kaitseministeerium hetkel kellegagi ei võitle, kuid on valmis kaitseks.

Nii oleme meiegi.“

(https://medium.com/dfrlab/question-that-rts-military-mission-4c4bd9f72c88). 39 Vt nt Euroopa Parlamendi juhist “Kuidas tunda ära desinformatsiooni?”

(https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20250227STO27081/kuidas-tunda-ara-desinformatsiooni). 40 Propastop 6.05.2005 “Uuring: piirkondlike desinforünnakute esmased sihtmärgid on Moldova, Läti ja Eesti”

(https://www.propastop.org/2025/05/06/uuring-piirkondlike-desinforunnakute-esmased-sihtmargid-on-

moldova-lati-ja-eesti/). Propastop on portaal, mida veavad Kaitseliidu vabatahtlikud

(https://www.propastop.org/about/). 41 Dr. J. U.-U. Jacob, G. A. Angelov, “The Pravda Ecosystem: Publications Analysis Dashboard, Dec 2024-Mar

2025”. Dispinformation Observatory, Center for Information, Democracy & Citizenship.

(https://disinfobs.com/index.php/access-pravda-ecosystem-dashboard-report/).

11 (18)

69. Ka teisal on väidetud, et Kreml teeb propagandat totalitaarsel viisil ning ilma igasuguste

moraalsete piirideta. Tänapäevase pehme jõu üks vahendeid on informatsioonilised ja

psühholoogilised operatsioonid.42

70. Venemaa president V. Putin on tänanud Vene Õigeusu Kirikut (VÕK) toetuse eest Russkii

Miris (vene maailma narratiivis)43. 11. sajandist pärineva Russkii Miri kontseptsiooni võttis

Putin uuesti kasutusele 2001. Propastop võtab tänase narratiivi kokku järgmiselt: „vene maailm

tugineb vene tsivilisatsioonile, mille kandjaks on kogu suur-vene rahvas, kes kannab ühist vene

ideed ning jagab ühist vene hinge (eristuvat vaimsust, moraali ja kultuuri), [---] ning ühist

kirikut (vene õigeusu kirik), mida ühendab ühine patriarh (Moskva patriarh), kes töötab

“sümfoonias” ühise ilmaliku liidri (Vladimir Putin) juhtimisel [---].“44

71. Usu kasutamist riigi peetavas sõjas ühe vahendina on käsitletud välis- ja kodumaises nii

teadus- kui ka ajakirjanduses. On leitud, et pöördepunkt VÕK-i seoses Putini võimuga oli

aastatel 2011-2012, mil VÕK muutus Putini ja tema režiimi tingimusteta toetajaks. Seejuures

on VÕK ja patriarh Kirill olnud märkimisväärseks pehme jõu kasutajaks, luues kultuurilise

õigustuse Venemaa sissetungile Ukrainasse.45 Ka teisal on välja toodud, et riik on leidnud

patriarh Kirilli ja VÕK-i toel rea religioosseid ja õiguslikke põhjendusi sõjale Ukrainas.46

72. Ka on märgitud, et Kreml leiutas usu uuesti poliitilise tööriistana ning rakendab vene

õigeusku oma natsionaal-patriootliku diskursuse raames47. On hinnatud, et patriarh Kirill annab

sõjale religioosse legitiimsuse. Tema jutlused sakraliseerivad laiaulatuslikult Venemaa ajaloo ja

sõjapidamise.48

73. Venemaa hübriidsõja kohta Lääne vastu on leitud: „Venemaa on korduvalt tõestanud, et

nende hübriidtööriistakastist lähevad käiku kõik vahendid, nii seaduslikud kui tihtipeale

ebaseaduslikud. Üheks selliseks on kirik. On mitmeid juhtumeid, kus Vene õigeusu teenistujad

on otseselt seotud luure- või mõjutustegevusega Euroopa riikides.“49 Välja on pakutud

teopoliitika mõiste, kirjeldamaks usu kasutamist geopoliitikas.50

74. Seega kasutab Venemaa riigivõim VÕK-i – kus kahtlemata viljeletakse ka usku

usuvabaduse tähenduses – ühena Venemaa (info)sõja relvadest. Eesti geopoliitilist olukorda

arvestades on praegusel ajal Venemaa mõjutustegevus kõige aktuaalsem.

75. Sarnaseid võtteid ja varjatud mõjutustegevust kasutatakse ka mujal, teiste riikide ja

organisatsioonide poolt. Saksamaa keelustas 26. juunil 2024 usuühingu Islamisches Zentrum

Hamburg e.V. ning selle viis sidusorganisatsiooni. Ühtlasi keelustati nende ühenduste sümbolite

42 V. Sazonov, „Kremli totaalne infosõda ilma moraalsete piirideta“. Diplomaatia. Rahvusvaheline

Kaitseuuringute Keskus. Okt 2016. (https://diplomaatia.ee/kremli-totaalne-infosoda-ilma-moraalsete-piirideta/). 43 Venemaa presidendi koduleht (http://en.kremlin.ru/events/president/news/72863). 44 Propastop 13.04.2023 „Narratiiviröntgen: russkii mir“.

(https://www.propastop.org/2023/04/13/narratiivirontgen-russkii-mir/) 45 A. Kilp, J. G. Pankhurst, “Soft, Sharp and Evil Power: the Russian Orthodox Church in the Russian Invasion of

Ukraine”. George Fox University (Oregon, USA), Volume 42, Issue 5 (2022), lk-d 3, 4, 20.

(https://digitalcommons.georgefox.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=2361&context=ree). 46 Negron, Z. „To Whom Much is Given: The Russian Orthodox Church’s Role in the Russo-Ukrainian War“.

Journal of the Church and State, Oxford University Press, Volume 67, Issue 1, Winter 2025, lk 1.

(https://academic.oup.com/jcs/article/67/1/csae046/7734338?login=false&utm) 47 I. Mamedov, “How are narratives sacralised? Russian dogma on the war in Ukraine”. Contemporary Politics,

Volume 31, 2025, lk 466 ja 483.

(https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/13569775.2024.2387436#abstract) 48 Willems, J. “Russian Orthodox Politics of History and Politics of Memory. The Role of the Church in

legitimising the War against Ukraine in 2022”. Kirchliche Zeitgeschichte, 08/2024, lk 93.

(https://www.researchgate.net/publication/395987860_Aufsatze_und_Essays_Articles_Russian_Orthodox_Politi

cs_of_History_and_Politics_of_Memory_The_Role_of_the_Church_in_legitimising_the_War_against_Ukrain

e_in_2022) 49 M. Kohv, „Religioon kui Kremli tööriist“. Diplomaatia. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. 5.10.2025.

(https://diplomaatia.ee/marek-kohv-religioon-kui-kremli-tooriist/) 50 A. Riistan, „Ukraina konflikti teopoliitikast: Moskva patriarhaadi perspektiiv“. Kirik & Teoloogia. 20.03.2015.

(https://kjt.ee/2015/03/ukraina-konflikti-teopoliitikast-moskva-patriarhaadi-perspektiiv-2/)

12 (18)

kasutamine, avalik tegutsemine (sh sotsiaalmeediakontod) ja konfiskeeriti vara (sh

kinnisvara).51 Otsuse aluseks oli mh ühingu otsene seotus välisriigi juhtkonnaga (Iraani

Islamivabariik), toetus terroristlikule organisatsioonile Hezbollah, islamistlik

äärmusideoloogia, mille eesmärgid või vahendid on vastuolus inimväärikust austava riigikorra

põhiväärtustega.52 Seega keelas Saksamaa ühingu mitte ainult konkreetse tegevuse, vaid ka

ühingu struktuurse seotuse tõttu. Samuti on leitud, et Türgi on juba ajalooliselt kasutanud

religiooni välispoliitikas, kuid alates 2010.-test on see intensiivistunud ning lähenetakse nii

vertikaalselt kui ka horisontaalselt53. Türgi Diyaneti mõju pärast tuntakse muret Saksamaal54;

selle kaudu on Taanis viimasel aastakümnel ehitatud mitmeid mošeesid ja rahastatud paljusid

imaame55. Austria konstitutsioonikohus on pidanud avalikes huvides lubatavaks nõuet, et islami

vaimulikud ei tohi olla rahastatud välisriigist56.

3.4.2. Näide: Eesti Kristlik Õigeusu Kirik Vene Õigeusu Kiriku struktuuris

76. Käesoleva kohtuasja puhul on tegu abstraktse normikontrolliga. Vaidlusaluse seadusega

luuakse seaduslik alus võimalike eri usulistest ühendustest ja usuühingutest lähtuvate ohtude

tõrjumiseks. On aga siiski teada, et seadusemuudatuse üheks ajendiks on VÕK-i tegevus ja

sellest tulenev oht Eesti riigi julgeolekule. Seetõttu selgitame järgnevalt, et põhjendatud on nii

VÕK-st lähtuvad seosed kui ka oht.

77. EKÕK kuulub VÕK-i, so Moskva patriarhaadi struktuuri ning on peamiselt reguleeritud

kolme dokumendiga (p-des 77.1 ja 77.2 nimetatud dokumendid on tegevuse aluseks olevateks

muudeks dokumentideks KiKoS § 3 uue lg 21 tähenduses):

77.1. Vene Õigeusu Kiriku põhikiri (2000)57;

77.2. Patriarh Aleksius II poolt 1993 välja antud Tomos, mis sätestab (tänase nimega)

EKÕK-i staatuse Moskva Patriarhaadi struktuuris58;

77.3. Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku põhikiri (2025)59.

78. VÕK põhikirja 1. ptk p-d 3 ja 6 sätestavad:

78.1. „3. Vene Õigeusu Kiriku jurisdiktsioon laieneb õigeusu konfessiooni kuuluvatele

isikutele, kes elavad Vene Õigeusu Kiriku kanoonilisel territooriumil: Vene Föderatsioonis,

Ukrainas, [---] Eesti Vabariigis, Jaapanis, samuti õigeusu kristlastele, kes sellega vabatahtlikult

liituvad ja elavad teistes riikides. [---]

78.2. 6. Vene Õigeusu Kirikul on hierarhiline juhtimisstruktuur.“

51 Bundesministerium des Innern und für Heimat Bekanntmachung eines Vereinsverbots gegen die Vereinigung

Islamisches Zentrum Hamburg e.V. (IZH) Vom 26. Juni 2024.

(https://www.bundesanzeiger.de/pub/publication/lrXTsh2FSD2lgjw7RYW/content/lrXTsh2FSD2lgjw7RYW/

BAnz%20AT%2024.07.2024%20B1.pdf?inline) 52 Bundesinnenministerin Faeser verbietet das "Islamische Zentrum Hamburg" und dessen Teilorganisationen.

Pressemitteilung 24.07.2024.

(https://www.bmi.bund.de/SharedDocs/pressemitteilungen/DE/2024/07/exekutive3.html) 53 A. E. Öztürk, B. Baser, “The transnational politics of religion: Turkey's Diyanet, Islamic communities and

beyond”. Turkish Studies, 2022, lk 716-717 (https://doi.org/10.1080/14683849.2022.2068414). 54 L. Kenez, “Germany pressures Turkish government-funded mosques to break with radical messaging”. Nordic

Monitor, 10.09.2025 (https://nordicmonitor.com/2025/09/germany-pressures-turkish-government-funded-

mosques-to-break-with-radical-messaging/). 55 Ch. Birk, “Flere moskéer skal styrke Tyrkiets indflydelse i Danmark”. Kristeligt Dagblad, 13.10.2017

(https://www.kristeligt-dagblad.dk/kirke-tro/flere-moskeer-skal-styrke-tyrkiets-indflydelse-i-danmark). 56 Austria Verfassungsgerichtshof 13.03.2019 E 3830-3832/2018-24, E 4344/2018-20.

(https://www.vfgh.gv.at/downloads/VfGH_E_3830-3832_2018_E_4344_2018_13.03.2019.pdf) 57 Kehtib 2017. aasta redaktsioonis (vene keeles https://www.patriarchia.ru/db/document/133114/). 58 Aleksius II Tomos 26.04.1993 (lisa 3 – eesti keeles) (vene keeles https://www.patriarchia.ru/article/100599). 59 EKÕK kandis kuni 31.03.2025 nime Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (ariregister.rik.ee).

13 (18)

79. Seejuures on EKÕK omavalitsuslik kirik VÕK-i põhikirja 11. ptk p-i 16 järgi. VÕK-i

põhikirja 11. ptk p-d 4, 9 ja 11 näevad omavalituslike kirikute puhul ette järgmise:

79.1. „4. Omavalitsusliku kiriku eestseisja valitakse täiskogu poolt Moskva ja kogu Venemaa

patriarhi ning Püha Sinodi poolt heakskiidetud kandidaatide hulgast. [---]

79.2. 9. Omavalitsusliku kiriku piiskopid valib Sinod Moskva ja kogu Venemaa patriarhi

ning Püha Sinodi poolt heakskiidetud kandidaatide hulgast. [---]

79.3. 11. Kirikukogu ja piiskoppide kogu ning Püha Sinodi otsused on omavalitsuslikule

kirikule siduvad.“

80. Tulenevalt Tomosest tuleb EKÕK-i juhtida ka lähtuvalt Moskva patriarhi käskkirjadest60.

Kõik EKÕK-i täiskogu otsused tuleb kinnitada Moskva patriarhi poolt ning alles pärast

kinnitamist edastatakse need EKÕK-i kogudustele (Tomose p 2 ja EKÕK-i põhikirja p 3.4.7).

Metropoliidi valib EKÕK-i täiskogu VÕK-i püha sinodi poolt kinnitatud kandidaatide hulgast

ning metropoliidi kinnitab ametisse Moskva patriarh (Tomose p 3 ja EKÕK-i põhikirja p 3.3.2).

81. Eeltoodu järgi on ilmne, et EKÕK on otseselt sõltuv ja mõjutatav tulenevalt ühingute

struktuurist ja hierarhiast VÕK-i poolt.

82. Välisluureamet on oma 2023. aasta aastaraamatus toonud näiteid, kuidas Moskva

patriarhaadi kohalikke struktuure kasutatakse teadlikult mõjutustegevuseks. Näiteks jaanuaris

2022 avaldas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ajakirja „Pravoslavnõi Sobesednik“

erinumbri, mis sisaldas Ukraina- ja Eesti-vastast laimu ning valeväiteid.61

83. EKÕK-i juhatuse ainuesindusõigusega liikmeks ja siinseks kõrgeimaks vaimulikuks

juhiks on Venemaa Föderatsiooni kodanik Valerii Rešetnikov (metropoliit Jevgeni või Eugeni),

kelle elamisloa pikendamisest Politsei- ja Piirivalveamet keeldus, kuna ta kujutab ohtu Eesti

Vabariigi julgeolekule, mistõttu teeb ta EKÕK-i juhtimisotsuseid väljaspool Eestit.

Kaitsepolitseiameti 2023-2024 aastaraamatus on tema kohta märgitud, et erinevalt eelmisest

metropoliit Korneliusest on Rešetnikov selgelt esindanud kirikufunktsionäärina Moskva tahet

ja arusaamu.62

84. EKÕK-i metropoliit ühines 17. märtsil 2022 EKN-i ja liikmeskirikute juhtide avaldusega,

millega mõisteti hukka Venemaa sõjategevus Ukrainas ning soositi põgenike abistamist.63

Samas ei ole teada, et metropoliit või keegi EKÕK-i piiskoppidest, kes kuuluvad

ametikohajärgselt VÕK-i kõige kõrgematesse juhtorganitesse, oleks kordagi püüdnud nendes

juhtorganites tõstatada küsimusi patriarhi tegevuse kohta. Viimastest aastatest on tuua näiteid

selle kohta, et Moskva patriarh on ametist kõrvaldanud vaimulikke, kelle tegevus ei ole olnud

Vene võimudele meelepärane.64

85. Eeltoodu näitab, et ka praktikas kasutab VÕK oma struktuuri ja hierarhiat EKÕK-i suhtes

oma kõigi eesmärkide täitmiseks.

60 Tomose eelviimane lõik: “Me loodame, et Eesti Õigeusu Kirik saab juhitud kindlas ustavuses pühadele

kaanonitele ja pühadelt isadelt päritud Üleilmse Õigeusu Kiriku tavadele, kooskõlas Kohalike ja Piiskoplike

Kirikukogude ning Moskva Patriarhaadi Püha Sinodi määrustega, Moskva ja kogu Venemaa Patriarhi

käskkirjadega, aga samuti vastavuses oma Põhikirjaga.“ 61 Aastaraamat „Eesti rahvusvahelises julgeoleku keskkonnas“, lk 57. (https://valisluureamet.ee/doc/raport/2023-

et.pdf) 62 „Aastaraamat 2023-2024.“ Kaitsepolitseiamet, lk 17.

(https://kapo.ee/sites/default/files/content_page_attachments/Aastaraamat%202023-2024.pdf) 63 Eesti Kirikute Nõukogu ja liikmeskirikute juhtide avaldus seoses sõjategevusega Ukrainas ja sõjapõgenike

vastuvõtmisega Eestis. 17.03.2022. (EKÕK kandis toona nime Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik.)

(https://ekn.ee/eesti-kirikute-noukogu-ja-liikmeskirikute-juhtide-avaldus-seoses-sojategevusega-ukrainas-ja-

sojapogenike-vastuvotmisega-eestis/)

64 Postimees „Kirilli kättemaks: Navalnõi mälestusteenistust pidanud preester kõrvaldati ametist.“ 24.04.2024.

(https://maailm.postimees.ee/8007179/kirilli-kattemaks-navalnoi-malestusteenistust-pidanud-preester-

korvaldati-ametist)

14 (18)

86. Märgime täiendavalt, et lisaks EKÕK-le on VÕK-i Eestis asuvateks struktuuriüksusteks

ka Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster ja Tallinna Aleksander Nevski

Stavropigiaalne Kogudus. Viimane on põhikirja järgi ka Moskva Patriarhaadi ametlik esindus

Eestis65. Pühtitsa kloostri põhikirja järgi on kloostri vaimulikuks keskuseks Moskva patriarh,

kes kinnitab muu hulgas põhikirja, nimetab ametisse ja vabastab kloostri eestseisja jpm66.

3.4.3. Üksnes struktuurse või hierarhiliste suhete keeld ei ole alternatiivne meede

87. VP märgib oma taotluses, et kaaluda võiks, kas piisaks üksnes seotuse keelust

juhtimisstruktuuri või üldisemalt halduslike sidemete kaudu. VV on seisukohal, et üksnes

hierarhiliste sidemete või juhtimis- või haldusliku struktuuri keeld ei ole piisav ehk ei aitaks

samavõrd kaasa ohu tõrjumisele.

88. Ülal ptk-s 2.3 on selgitatud majandusliku seotuse tähendust ja toimimise viisi – püsiv seos

loob eeldused, et tekib soov ja vajadus toimida teise poole ootustele vastavalt. Seetõttu ei oleks

üksnes juhtimisstruktuuri või hierarhiliste sidemete keeld samavõrd efektiivne eesmärgi

saavutamiseks. Seega ei ole juhtimisstruktuuri või halduslike sidemete keeld asjakohane

alternatiiv valitud piirangule.

3.4.4. Keeld täita üksikotsuseid ei ole alternatiivne meede

89. VP toob välja, et usulisi ühendusi saaks kohustada käsitlema oma sidemeid välismaise

isikuga valikuliselt, nii et siduvad ei oleks ainult need seisukohad, mis kujutavad ohtu Eesti

riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale67. VV leiab, et see ei aitaks piisavalt

kõrvaldada ohu realiseerimise tõenäosust.

90. Usulise ühenduse siseseid hierarhilisi seoseid on VÕK-i näitel selgitatud ülal ptk-s 3.4.2.

Organisatsioonid loovad juba olemuslikult oma hierarhia ja juhtimisstruktuuri selleks, et viia

ellu oma eesmärke. Üheks osaks on hierarhiliselt antavad sisulised töökorraldused, kas

konkreetseteks tegevusteks või eesmärkide saavutamiseks. Lisaks tehakse personaliotsuseid –

edutatakse neid, kes suudavad paremini aidata kaasa eesmärkide saavutamisele, ning

kõrvaldatakse need, kes ei täida neile pandud ülesandeid. Samuti suunatakse hierarhia ja

struktuuri kaudu rahastust – rohkem suunatakse raha üksustesse, mis aitavad paremini kaasa

eesmärkide saavutamisele. Eeltoodud positiivsete juhtimismeetmete teiseks pooleks on

negatiivsed tagajärjed juhtudel, kui ei täideta mingeid juhiseid või seatud eesmärke. On

loomulik, et negatiivseid tagajärgi soovitakse vältida. Seetõttu ei tagaks üksikotsuste täitmise

keeld eesmärgi saavutamist.

91. Riigi seisukohalt ei ole vähetähtis ka hinnata, millised on riigi rahalised kulutused

ametnikkonna tööjõule olukorras, kus potentsiaalset ohtu kujutava piiriülese sideme tõttu tuleks

teha intensiivset järelevalvet võimalike üksikute seoste ja korralduste üle. Seejuures oleks

ilmselt tegemist intensiivsema usuvabaduse piiramisega – igapäevaselt tuleks teha järelevalvet

usulise ühenduse või usuühingu tegevuse üle.

3.4.5. Karistusõiguslik sekkumine ei ole alternatiivne meede

92. VP on välja toonud, et kehtiv õigus juba sätestab karistused, mis on mõeldud ohtliku

välismõju tõkestamiseks68. See kaalutlus ei ole asjakohane.

93. VV toob välja, et korrakaitsel ja ennetavatel keeldudel ning karistusõigusel on erinevad

eesmärgid. Karistusõiguse eesmärk on sanktsioneerida rikkumist. Korrakaitse eesmärk on

65 Põhikirja p 1.1 (ariregister.rik.ee). 66 Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri tsiviilpõhikirja p-d 1, 16, 17 (ariregister.rik.ee). 67 Taotluse lk 7. 68 Taotluse lk 7.

15 (18)

rikkumisi ära hoida. Nii sätestab KorS sõnaselgelt süütegude ennetamise69. Ennetamise

eesmärk on, et ohtlik mõju ei avalduks ehk oht ei realiseeruks ning õigushüvesid ei kahjustataks.

Seega tagantjärele karistamise võimalus ei ole alternatiiviks ohu ennetamisele.

94. Lisaks tuleb siinkohal silmas pidada, et peale karistusõiguse ja ohu ennetamise

eesmärkide ning tagajärgede erinevuse on kriminaalmenetlus riigile ka äärmiselt kulukas.

Mõistlikum on suunata ressurss ohu ennetamisse, mitte tagajärgedega tegelemisse.

3.5. Riive on mõõdukas

95. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise

ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.

96. VP on välja toonud, et kaheldav on julgeolekuohu omistamine Eesti ühingule, kellel on

üksnes side välismaise isikuga; et seotus tuleb katkestada juba üksiku või aastate taguse

väljaütlemise tõttu ja moodustada tuleks täiesti uuelaadne usuline ühendus. VP toob välja

mitmed EIK lahendid, viidates piirangu mõõdukuse hindamisel demokraatliku ühiskonna

raamidele (loomata seost praegusel juhul kehtestatava piiranguga). VP hinnangul oleks raskesti

kujuteldav, et erakondadel või muudel mittetulundusühingutel keelataks igasugused sidemed

välismaise organisatsiooniga, kui mõni selle organisatsiooni juht on mõnes oma väljaütlemises

kutsunud üles vägivallale või relvajõu õigusvastasele kasutamisele. VP rõhutab usuvabaduse

tuuma selle kaudu, et isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal on keelatud piirata usuvabadust.

VP president kahtleb põhiseaduskonformse tõlgendamise võimalikkuses70.

97. VV ei nõustu esitatud väidetega ja käsitleb neid järgmistes peatükkides. Muu hulgas tuleb

silmas pidada, et riivatakse usuvabadust üksnes forum externumi osas ja ühinemisvabadust, aga

mitte isiku vabadust kujundada oma siseveendumus (forum internum).

98. VP leidis ka, et piirangu intensiivsust suurendab mõistete vähene õigusselgus71. VV

käsitles mõistete õigusselgust ülal ptk-s 2. Seega VV ei nõustu selle argumendiga ega käsitle

seda siin pikemalt.

3.5.1. Oht peab olema tegelik

99. Piirangu rakendumiseks ei ole määrav välismaise usujuhi üksik või aastate tagune

seisukoht, vaid tegeliku ohu esinemine.

100. KiKoS-e kavandatud § 3 lg 22 ja § 4 lg 12 sätestavad, et oht võib muu hulgas esineda siis,

kui isik või organ toetab või on toetanud või kutsunud üles keelatud tegevustele. Üksnes nende

sätete sõnastust vaadates võib jääda mulje, et tegu võiks justkui olla ühekordse või väga

ammuse väljaütlemisega. Neid sätteid tuleb aga lugeda koos neis viidatud vastavate eelmiste

lõigetega, kus on välja toodud, et tegemist peab olema ohtu kujutava isiku või organiga (vt ka

ülal ptk 2.4.2). Seega on määrav ohuhinnang konkreetsetele tegudele või seisukohavõttudele,

mitte üksiku või ammuse seisukohavõtu olemasolu iseenesest. Järelikult ei seata piirangut

ebaproportsionaalselt.

3.5.2. Asjakohane on lähtuda tegelikust ohust, mitte Eesti ühingu tegevusest

101. Praegusel juhul ei ole asjakohane lähtepunkt, kas tegevuse saab omistada Eesti ühingule,

st puudub vajadus hinnata, kas Eesti ühing on milleski süüdi.

102. Ülal ptk-s 3.4.5 käsitleti korrakaitselist ohu ennetamise eesmärki ning ptk-s 3.4.1 ohtu

hübriidses mõjutustegevuses. Uute normide eesmärk on ära hoida mõjutustegevus, mida viiakse

69 KorS § 17: Süütegude ennetamine on tegevus, mille eesmärgiks on süütegude ja muude korrarikkumiste

ärahoidmine, süütegude soodustegurite mõju vähendamine ning avaliku korra tagamine. 70 Taotluse lk-d 5, 8-9. 71 Taotluse lk 4.

16 (18)

ellu usuliste ühenduste või usuühingute kaudu usuvabaduse sildi all. Seejuures on peamine, kas

ühingul on seotus ohtu kujutava isiku või organiga. Määrav ei ole, kas usulised ühendused või

ühingud ise selles teadlikult osalevad või kasutatakse neid üksnes infosõja relvadena, kasutades

ära nende heausksust.

3.5.3. Piirang ei tingi usulise ühenduse kogu tegevuse ümberkujundamist

103. VP toob välja, et piirangu tagajärjel tuleks katkestada kogu vaimulik hierarhia ja sisuliselt

moodustada Eestis täiesti uuelaadne usuline ühendus72. Selline järeldus on ebatäpne, sest

seaduse rakendamisega ei kaasne sedavõrd ulatuslikke muudatusi.

104. On õige, et senine vaimulik hierarhia tuleb katkestada, kuid üksnes osas, mis ulatub

Eestist väljapoole. Eesti sisene hierarhia ja struktuur võib jääda samaks. Kui Eesti ühingu suhtes

langetati vajalikke otsuseid seni väljastpoolt (nt ametikandja on määratud väljast73), on

paratamatu, et sama otsustuspädevus tuleb anda kellelegi teisele.

105. Eesti ajaloos on korduvalt muutunud Eestis asuvate õigeusu koguduste või kloostrite

kuuluvus ühe või teise patriarhi jurisdiktsiooni, tulenevalt muu hulgas muutustest riigi- või

õiguskorras. Seejuures on nende usuliste ühenduste õpetuslik alus olemuslikult samaks

jäänud.74

106. Tuleb rõhutada esiteks, et hierarhia katkestamine ja osaliselt struktuuri täiendamine ei

välista kuidagi senise õpetuse jätkamist. Teiseks – seotus tuleb katkestada ainult siis, kui isikust

või organist lähtub oht. Seotusest ja hierarhiast tulenevat sõltuvust on käsitletud ptk-des 2.2 ja

3.4.2, hübriidset mõjutustegevust ptk-s 3.4.1. Arvestades mõjutustegevuse laadi ning seotusest

ja hierarhiast tulenevat mõju, on seoste katkestamine vältimatu. Järelikult on piirang mõõdukas.

3.5.4. Ka muud ühingud on piiratavad

107. VP kahtleb, kas sarnase piirangu võiks seada erakondadele ja muudele mittetulundus-

ühingutele. VV ei nõustu selle kriitikaga ja toob välja, et mitmed lubamatut välismõju või ohtu

tõrjuvad meetmed juba kehtivad teiste valdkondade ühingute puhul. Vaidlusaluse seaduse

muudatusega täidetakse lünk, kuidas vältida usuliste ühenduste ja usuühingute piiriülesest

sidemest tulenevat ohtu riigi julgeolekule, avalikule ja põhiseaduslikule korrale.

108. Nii peavad erakondade juhtorganid ja struktuuriüksused asuma Eestis, keelatud on Eestis

teise riigi erakonna või selle struktuuriüksuse või muu poliitilise ühenduse või selle

struktuuriüksuse moodustamine ja tegutsemine, samuti välismaalaste annetused (välja arvatud

Eestis alalise elamisõiguse ja pikaajalise elaniku staatusega isikute annetused)75.

109. (Formaalselt) meediaettevõtete tegevuse piiramist telekanali taasedastamisel ühiskonna

turvalisuse, riigi julgeoleku ja riigikaitse tagamiseks käsitleti ülal ptk-s 2.3.1.

110. Nii meedia- ja usuvabadus kui ka erakonnad on põhiõigustena erilise kaitse all ja seetõttu

võib tunduda vastuoluline seada piiranguid just nendes valdkondades. Samas on just neis

valdkondades suur potentsiaal mõjutada seda, mida inimesed arvavad ja mõtlevad ning millest

oma käitumises lähtuvad. Usuvabaduse tagamiseks on vaimulikele ja ühingutele antud ka

eriõigusi. Nii on näiteks kinnipeetavatel piiramatu õigus vaimulikuga kohtuda, erakoolides on

lubatud konfessionaalne usuõpetus, ühingutel on õigus korraldada noorte püsilaagreid ja

projektilaagreid76. Seetõttu on oluline tagada nende valdkondade organisatsioonide usaldus-

väärsus ja nende eesmärkide läbipaistvus.

72 Taotluse lk 8. 73 Vt nt VÕK-i põhikirja 11. ptk. p 4: „Omavalitsusliku kiriku eestseisja valitakse täiskogu poolt Moskva ja kogu

Venemaa patriarhi ning Püha Sinodi poolt heakskiidetud kandidaatide hulgast.“ 74 R.Altnurme, P.Rohtmets. Lühiülevaade õigeusu kiriku ajaloost ja õiguslikust seisundist Eestis (Lisa 4). 75 EKS § 3 lg 2, § 4 lg 4, § 123 lg 2 p 8. 76 Vangistusseaduse § 26 lg 1, erakooliseaduse § 11 lg 5, noorsootöö seaduse § 3 p-d 4-5.

17 (18)

3.5.5. Usuvabadus on piiratav ka erakorralise ja sõjaseisukorra ajal

111. VP rõhutab usuvabaduse olulisust, tuues välja, et isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal

on keelatud piirata usuvabadust. VV hinnangul on usuvabadus piiratav erakorralise ja

sõjaseisukorra ajal samavõrd kui muul ajal.

112. PS § 130 ls 1 sätestab, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja

avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi

ning panna neile kohustusi. Teine lause sätestab loetelu õigustest ja vabadustest, mida ei tohi

piirata, sh § 40 ehk usuvabadust.

113. Eeltoodu ei tähenda, et loetletud põhiõigusi ja vabadusi ei tohiks erakorralise või

sõjaseisukorral üldse piirata, vaid tegu on erandiga esimesest lausest – st et neid võib piirata

üldistel alustel PS 2. peatükis sätestatud tingimustel nagu igal ajal77. Nii nagu forum

internumisse ei või sekkuda rahuajal, ei või seda teha ka erakorralise ega sõjaseisukorra ajal.

Forum externum on igal ajal piiratav üht moodi üldises korras.

114. PS § 130 teise lause keelu mõte on eristada need põhiõigused, mille piiramine ei saa aidata

kaasa erakorralise ega sõjaseisukorra lahendamisele või avaliku korra ja julgeoleku tagamisele

erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. PS § 130 ei määratle, mis ulatuses võib usuvabadusse

sekkuda.

3.5.6. Keeld ei ole automaatne ja allub kohtulikule kontrollile, millega tagatakse

vaidlusaluste normide põhiseaduskonformne tõlgendamine

115. VP kahtleb põhiseaduskonformse tõlgendamise võimalikkuses.

116. VV peab põhiseaduskonformset tõlgendamist võimalikuks ja nõutavaks. VV hinnangul

saavad kerkida seaduse võimalikud erinevad tõlgendused eelkõige konkreetse kaasuse puhul.

Kui sel juhul võib mõni tõlgendus olla põhiseadusega vastuolus, tuleb alati valida

põhiseaduspärane tõlgendus. Vajadusel on võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus konkreetse normikontrollina.

117. Seaduse muudatuse jõustumisel on ette nähtud üleminekuaeg 6 kuud78. Ka seejärel ei

rakendu keeld automaatselt, vaid sellele eelnevad haldusmenetlused, mis alluvad kohtulikule

kontrollile.

118. KiKoS § 16 lg 3 p 1 annab siseministrile õiguse taotleda kohtult usulise ühenduse sund-

lõpetamist, kui usulise ühenduse tegevus või põhikiri on vastuolus seadusega. See tähendab, et

kohtule taotluse esitamisele eelneb haldusmenetlus, mille käigus selgitatakse välja kõik

asjaolud ja hinnatakse neid kogumis. Menetluse käigus tuleb anda isikule võimalus arvamuse

ja vastuväidete esitamiseks (haldusmenetluse seaduse § 40 lg 2). Haldusmenetluse viivad läbi

ametnikud, kes esmalt hindavad asjaolusid. Seejärel esitatakse materjalid ministrile, kes

omakorda hindab kõiki asjaolusid enne võimaliku taotluse esitamist kohtule. Ministeeriumi ja

ministri tegevuse ning otsustuste suhtes toimib parlamentaarne järelevalve ja avalikkuse

kontroll.

119. KiKoS sätestab, et usulise ühenduse lõpetamine toimub MTÜS mittetulundusühingute

kohta ettenähtud korras, kui põhikiri või KiKoS ei sätesta teisiti. KiKoS teisiti ette ei näe, seega

kohaldub MTÜS, mille järgi lõpetatakse mittetulundusühing kohtumäärusega (§ 40 lg 1 p 3;

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 40 lg 1 p 1). Juriidilise isiku sundlõpetamise menetluses

kuulab kohus võimaluse korral ära juriidilise isiku juhtorganite liikmed ning sundlõpetamise

77 Vrd Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 130, komm 5. 78 KiKoS-sse lisatakse eelnõu p-ga 21 § 312 lg-ga 1: “Usuline ühendus või usuühing, mille põhikiri, juhatuse

koosseis või tegevus ei ole vastavuses käesoleva seaduse § 3 lõikes 21, § 4 lõikes 11, § 12 lõikes 12 või § 23

lõikes 21 sätestatud nõuetega, peab oma põhikirja, juhatuse koosseisu ja tegevuse viima eespool nimetatud

nõuetega vastavusse ning esitama avalduse muudatuste mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse

kandmiseks kuue kuu jooksul nimetatud sätete jõustumisest arvates.”

18 (18)

määruse peale saab esitada määruskaebuse ringkonnakohtule (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 629 lg-d 2 ja 5).

120. EIK praktikas on leitud, et usuvabaduse piiramine on julgeoleku kaalutlustel õigustatud,

kui esinevad konkreetsed tõendid79. Menetlusi läbi viies tuleb sellega kahtlemata arvestada.

121. Lähtuvalt eeltoodust tagab esmalt haldusmenetluse läbiviimise vajadus ning teiseks

sundlõpetamise kohtumenetlus, et usulise ühenduse õigusi igal üksikjuhul ei rikutaks.

4. MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED

122. Arvestades usuvabaduse olulisust ja julgeolekukaalutluste tähtsust tänases Eestis ning

sellest tulenevat suurt avalikku huvi, teeb VV ettepaneku vaadata käesolev põhiseaduslikkuse

järelevalve asi läbi suulises menetluses lähtuvalt PSJKS § 51 lg-st 2.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Lisad:

1. Peaministri 14.10.2025 resolutsioon

2. EKN-i 13.11.2024 kiri Siseministeeriumile

3. Moskva patriarh Aleksius II Tomos 26.04.1993

4. R.Altnurme, P.Rohtmets. Lühiülevaade õigeusu kiriku ajaloost ja õiguslikust seisundist

Eestis (Tartu Ülikooli teadlastelt tellitud analüüs; 17.02.2025 edastatud Riigikogu

õiguskomisjonile)

79 EIKo 45701/99, Bessaraabia Metropoliitlik Kirik jt vs Moldova, 13.12.2001, p 125.