Teade

Sotsiaalministri määruse „Nõuded sotsiaalteenuste elukeskkonnale“ seletuskirja juurde

Lisa

Kooskõlastustabel

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

1. Ahula Pansionaat

1.1 Ilmakaartest on kõige sobilikumad elutubade asukohad kagu-ida ja edel- lääs. Lõunast lõõskav päike pole noorel inimeselgi kerge taluda olenemata aknakattest, aga ilmakaar lõuna võib eelnõusse jääda. Imelised on hommiku ja õhtu päikesega toad.

Selgitame. Määruses ei ole ette nähtud elutubade asukoha nõudeid ilmakaare suhtes, et jätta teenuseosutajatele paindlikkus valida neile ja teenusesaajatele sobivaim ruumilahendus. Samas ei ole välistatud elutubade paigutamine kagu–ida või edel–lääs suunal, kui see on teenuseosutaja hinnangul sobiv.

2. Iru hooldekodu

2.1 Kuna Iru Hooldekodu osutab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust, päevahoiuteenust ja lähitulevikus intervallhoiuteenust, siis on minu küsimused suunatud just nende nõuete täpsustamisele. Minule jäi selgusetuks, millise punkti alla tuleb lugeda päevahoiuteenus ja intervallhoiuteenus, mille kohta täna esitame H-veebi aruannet vormil Väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus? Loogika järgi lisaks selle punkti 1) väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus alla, kuid punktis 6 on nimetatud erihoolekandeteenused, sealhulgas igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, kogukonnas elamise teenus, päeva- ja nädalahoiuteenus, ööpäevaringne erihooldusteenus. Antud juhul päevhoiuteenus ja intervallhoiuteenus ei ole erihoolekandeteenused. Kas oleks sobiv paluda täpsustada? Seletuskirjas ei ole viidet näiteks väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus sh päevahoid, intervallhoid või siis v.a päevahoid, intervallhoid. Üldhoolekandeteenuse alla kuuluva päevahoiuteenuse klient vajab puhkamise võimalust, kuid mitte personaalset voodikohta, intervallhoid peaks nõuetes olema sama mis

Selgitame. Päevahoiuteenus ja intervallhoiuteenus ei ole erihoolekandeteenused sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses. Mõlemad teenused kuuluvad väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse alla. Päevahoiuteenus on üldhooldusteenuse päevane vorm, kus klient vajab puhkevõimalust, kuid mitte isiklikku voodikohta, samas kui intervallhoiuteenus on üldhooldusteenuse ajaliselt piiratud vorm, mille puhul kohaldatakse üldhooldusteenuse nõudeid, sealhulgas voodikoha olemasolu nõuet. Seletuskirja vastavate näidete ja selgitustega täiendatud.

üldhoolekanne ehk klient vajab voodikohta jne. Limiteeritud on ainult teenusel viibimise periood.

2.2 § 3. Hoone ja ruumid (2) … Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks. Iseenesest väga vajalik punkt kuid palun selgitage selle rakendamise võimalikkust. Millise määrani tohib piirata? Seletuskiri Ettepanek asendada seletuskirjas sõna „dementne“ sõnaga „dementsusega“ lk 8 Ettepanek asendada seletuskirjas sõna „ümberpaigutamine“ sõnaga „siirdumine“ või vastavalt kontekstile „asendivahetus“. Paigutamine viitab esemete paigutamisele. Ettepanek asendada seletuskirjas sõna „töövigastus“ sõnaga „tööõnnetus“ Ettepanek asendada seletuskirjas sõnad „tõstetõstukit“, „liuglina“ sõnadega „lingtõstukit“, „libilina“ Ettepanek: asendada seletuskirjas sõnad „ümberasetsemine ja teisaldamine“ sõnadega „asendivahetuse“ ja „siirdumise“ abivahendid lk 24

Selgitame. Antud määrus reguleerib sotsiaalteenuste osutamise elukeskkonnale esitatavaid nõudeid ega sätesta teenuse sisu ega korraldust puudutavaid tingimusi. Seetõttu on nimetatud nõue määrusest välja jäetud. Juhime tähelepanu, et rahvatervishoiu seaduse § 21 lõike 1 kohaselt peab sotsiaalteenuste osutamise elukeskkond olema tervist toetav ja ohutu, mis hõlmab ka turvalisuse tagamist teenuse osutamise käigus. Arvestatud. Seletuskirjas asendatud sõna “dementne” sõnaga “dementsusega” . Arvestatud. Seletuskirjas on asendatud sõna “ümberpaigutamine” vastavalt kontekstile “asendivahetusega”. Arvestatud. Seletuskirjas on asendatud sõna “töövigastus” sõnaga “tööõnnetus”. Arvestatud. Seletuskirjas sõnad asendatud. Arvestatud. Sõnad läbivalt seletuskirjas asendatud.

2.3 § 12. Ruumid (1) Ruumide mõõtmed, sisustuse valik ja selle paigutus peab olema selline, et teenuseosutajale võimaldada vajadusel juurdepääs voodile mõlemalt poolt. Ettepanek: Muuta sõnastust täpsemaks. Võimaldada vajadusel juurdepääs voodile kolmelt küljelt. Täpsustus on vajalik tagamaks, et voodi otsad ei ole

Arvestatud. § 12 lg 1 on sõnastatud järgmiselt: ruumide mõõtmed, sisustuse valik ja selle paigutus peab olema selline, et see võimaldaks teenuseosutajale vajalikul määral juurdepääsu voodile. See tähendab, et ruumi planeerimisel ja inimeste ruumi paigutamisel peab arvestama sellega, et teenuse osutajal

blokeeritud mööbli või muude liikumist takistavate esemetega. Seletuskirjas (2) …Teenuseosutaja juurdepääs tuppa peab olema tagatud ainult vajadusel, st ohu, kriisi või abivajaduse korral. Selle vajaduse aluseks on terviseriskide ennetamine (nt inimene ei vasta koputusele, kuulda on abipalveid või mürgistusohu olukorrad), julgeolek ja ohutus (nt agressiivsus, enesevigastamise oht või tulekahjuhäire) ning päästetööd ja esmaabi andmine. Ettepanek: lisada terviseriskide ennetamise loetellu „töötaja reageerimine abikutsesüsteemi väljakutsele“ Ettepanek: kustutada loetelust „mürgistusohu olukorrad“ kui ebaselge ja põhjendamatu või siis selgitada teema lahti. Mürgistusoht sotsiaalteenusel tundub üsnagi harvaesinev terviserisk. Kusagil jäi mulle silma ka sõna „lamaja“. Erialaselt kasutame sõna „voodikeskne“. (3) Üldjuhul on magamistoad ühe- või kahekohalised. Olulise kõrvalabi vajaduse ja sügava liitpuudega teenusesaajate magamistuba võib olla maksimaalselt neljakohaline. Igas magamistoas peab voodite vahel olema võimalik kasutada liigendatavat vaheseina, kardinat või sirmi. Ettepanek: Muuta sõnastust ja asendada „olulise kõrvalabi vajaduse ja sügava liitpuudega“ sõnastusega „ulatusliku abivajadusega“. Teenuse osutamise eelduseks ei peeta puude olemasolu. Ulatuslik abivajadus eeldab enesehooldustoimingute ülevõtmist teenuseosutaja poolt. Ettepanek: liigendatav vahesein või sirm ei tohiks olla lubatud, kuna ebastabiilsuse tõttu on ohtlikud nägemislangusega, tasakaaluhäiretega, liikumisabivahendiga nt rulaatoriga liikuvatele inimestele. Need pigem

oleks vajalik juurdepääs voodile võimalik vastavalt teenuse saaja vajadustele. Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud ja terviseriskide ennetamise juhtumite loetellu on lisatud ka abikutsesüsteemi väljakutse. Arvestatud. Seletuskirjas asendatud sõna “lamaja” sõnaga “voodikeskne”. Eemaldatud on näidetest ka mürgistusohu olukorrad, et vältida ebaselgust ja nendel teenustel väheesinevat näidet. Arvestatud. Sõnastus muudetud vastavalt ettepanekule. Arvestatud osaliselt. Seletuskirja on täiendatud selgitusega, et liigendatavat vaheseina või sirmi võib kasutada ainult hooldustoimingute ajal privaatsuse tagamiseks ning need tuleb pärast

suurendavad kukkumisriski. Või siis lisada viide, et neid kasutada privaatsuse tagamiseks hügieenitoimingutel. Lahtine sirm statsionaarselt toas on üsnagi ohtlik. (5) Hoolekandeasutuses peab olema aja veetmise ruum Ettepanek: Muuta sõnastust sujuvamaks. Hoolekandeasutuses peab olema ühisruum aja veetmiseks.

kasutamist hoiustada viisil, mis ei takista liikumist toas ja on ohutu teenuse saajale. Arvestatud. Sõnastus muudetud sujuvamaks ja lisatud sõna “ühisruum”.

3. Sotsiaalkindlustusamet

3.1 Eelnõu § 1. Teeme ettepaneku kaaluda nõuete laiendamist ka erihoolekandeteenusele (toetatud elamise teenus) olukorras, kus teenust osutatakse teenuseosutaja pinnal.

Arvestatud. Määruse § 1 täpsustatud nii, et nõuded laienevad erihooldekandeteenusele, kui teenust osutatakse teenuseosutaja omandis olevates või temale kasutamiseks antud ruumides.

3.2 Eelnõu § 2 lõige 3. Sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ § 3 lõike 3 punktis 2 on kehtestatud nõuded ka teenuse osutamise maa-ala valgustusele. Teeme ettepaneku käesolevat eelnõud nende nõuetega täiendada, kuna sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määrus nr 75 tunnistatakse kehtetuks.

Arvestatud. Maa-ala valgustus on oluline ohutusnõue, mis peab olema tagatud teenuse osutamise kohas (§ 3 lg 4).

3.3 Eelnõu § 3 lõige 2. Teeme ettepaneku kaaluda lõike viimase lause muutmist ja sõnastamist järgmiselt: „Ruumidest väljumine peab olema kontrollitav, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks.“.

Selgitame. Kuna antud määrus reguleerib nõudeid elukeskkonnale ja mitte pakutavate teenuste sisu, siis on antud nõue määrusest välja jäetud. Lisaks juhime tähelepanu, et rahvatervishoiu seaduse § 21 lg 1 kohaselt peab sotsiaalteenuste elukeskkond olema tervist toetav ja ohutu. See tähendab, et tuleb tagada ka turvalisus.

3.4 Eelnõu § 3 lõige 6. Palume kaaluda, kas on põhjendatud lubada teenusesaaja kohta arvestatavat ruumi pindala vähendada kuni 10%. Seejuures viitame, et eelnõus käsitletakse ühel juhul ruumi miinimum suurusena 8 m2 inimese kohta ja teisel juhul 6 m2

Selgitame. Sätte eesmärk on võimaldada vähest paindlikkust olukordades, kus nõuetest pisut väiksem pindala ei mõjuta teenuse kvaliteeti ega teenusesaajate turvalisust (näiteks hoone eripärast või ajutisest ümberehitusest tulenevalt). Samas on

inimese kohta. Võrdluseks täna kehtivate nõuete juures peab põrandapindala olema ühese toa puhul vähemalt 8 m2 (s.o 6+2 m2) ja kahese toa puhul 14 m2 (s.o 6+2+6 m2). Olukorras, kus magamistoa põrandapindala vähendatakse 8-lt m2 6-le m2 inimese kohta, tuleks täiendava 10% vähendamise juures kindlasti täpsustada, kui kaua selline vähendamine on lubatud ning kas ja kuidas kajastatakse selline muudatus tegevusloal. Teisisõnu vajaks täpsustamist, kas selline muudatus eeldab ka tegevusloa muutmist ja kes hakkab hindama vähendamise põhjendatust. Arvestades, et viidatud nõude kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 21 lõike 3 alusel, saaks sellise hinnangu andmine olla ennekõike Terviseameti pädevuses.

põhjendatud täpsustada, et pindala vähendamise lubatavus tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Terviseamet hindab sobivust järelevalve käigus.

3.5 Eelnõu § 4 lõige 4. Teeme ettepaneku kaaluda regulatsiooni täiendamist nõudega ruumi minimaalsele temperatuurile (nt minimaalselt 20 0C kütteperioodil), kuna SKA-ni jõuab sageli kaebusi, et eluruumis on liiga külm. Lisaks on eelnõust välja jäänud joogivee tagamise nõue, mille osas soovitame see siiski alles jätta. Eriti joogivee

Osaliselt arvestatud. Ettepanek on sisuliselt mõistetav ja väärtuslik, kuna sotsiaalteenuste sihtrühmad (nt eakad, lapsed, terviseprobleemidega isikud) võivad vajada tavapärasest kõrgemat toatemperatuuri. Samas on miinimumtemperatuuri nõue juba kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruses nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, millele käesolev määrus viitab ja mille alusel tuleb tagada eluruumides vähemalt 18 °C temperatuur. Määruse sätet ja seletuskirja on selguse huvides täiendatud ja teenuseosutaja kohustus on tagada ruumide temperatuuri vastavus teenusesaajate vanusest ja tervislikust seisundist tulenevatele vajadustele. Vajadusel võib see tähendada kõrgemat temperatuuri, kuid konkreetse numbri kehtestamine ei ole otstarbekas, sest teenuste sihtrühmad ja ruumide kasutuse iseloom erinevad. Selgitame. Määruse § 7 käsitleb eraldusruumi elukeskkonna nõudeid ning selle kohta on seletuskirjas täpsustatud, et määruses sätestatud nõuded ei piira muude teenusega seotud toimingute

kättesaadavuse tagamise nõue eraldusruumis.

korraldamist. See tähendab, et toitlustamine ja joogivee kättesaadavus peavad olema tagatud ka eraldusruumi paigutatud isikule. Joogi või söögi mitteandmine ei tohi olla mõjutusvahend ega karistusmeede. Lisaks juhime tähelepanu, et rahvatervishoiu seaduse § 21 kohaselt peab sotsiaalteenuste osutamise elukeskkond olema tervist toetav ja inimeste tervisele ohutu, mis hõlmab ka joogivee ja toidu kättesaadavuse tagamist.

3.6 Eelnõu § 9 lõige 1 punkt 1. Palume kaaluda, kas ruumidele kehtestatud ruutmeetrite arvu on vajalik vähendada. Sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ § 4 lõike 3 punkti 1 kohaselt peaks teenuse osutamisel olema magamistuba, mille põrandapindala on vähemalt 8 m2, arvestusega, et ühe teenust saava isiku kohta on ruumis vähemalt 6 m2 põrandapindala.

Mittearvestatud. Kehtiva määruse nr 75 kohaselt peab magamistoas ühe teenusesaaja kohta olema vähemalt 6 m² põrandapinda ning määrus järgib sama põhimõtet. Lisaks tuleb arvestada, et majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 2 lõike 1 punkti 1 kohaselt peab iga elu-, töö- ja magamistoa pind olema vähemalt 8 m². See tähendab, et ruum ei või olla väiksem kui 8 m² ning mitmekohalise toa puhul tuleb tagada, et iga teenusesaaja käsutuses oleks vähemalt 6 m² põrandapinda. Nõue tagab ruumide piisava suuruse, vältides ülerahvastatust ja toetades teenuse kvaliteeti ning teenusesaajate inimväärikust.

3.7 Eelnõu § 7 ja § 10. Palume kontrollida, kas siin ei ole vastuolu kui §-s 7 räägitakse lastest, kuid neid nõudeid kohaldatakse ka täiskasvanutele. Üheks võimaluseks oleks seoses ruumi sisustusega täpsustada, et ruum peab olema sobiva sisustusega, mis ei võimalda tekitada vigastusi teenust saavale isikule.

Arvestatud. § 10 sõnastust on õigusselguse mõttes täiendatud, et vältida vastuolu.

3.8 Teeme ettepaneku kaaluda, kas eelnõus võiks olla reguleeritud ka järelevalve pädevusega seonduv, kuna käesolev määrus antakse kahe seaduse alusel, mille rakendusaktide osas on järelevalvepädevus erinevatel organitel.

Selgitame. Käesolev määrus reguleerib sotsiaalteenuste elukeskkonna nõudeid. Määruse aluseks olev SHS § 107 lg 3 (täiskasvanu eraldusruumi nõuded) osas teeb järelevalvet üksnes Sotsiaalkindlustusamet. Ülejäänud sätted on RTHSi alusel antud ja seega teeb järelevalvet Terviseamet.

3.9 Lõpetuseks markeerime, et kehtivate nõuete kohaselt peab erihoolekandeteenuse osutajal olema võimalus vajaduse korral pesu pesemiseks, kuivatamiseks ja triikimiseks. Palume täpsustada, kas edaspidi sellist nõuet ei ole? Lisaks jääb meile selgusetuks, kas sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ § 4 lõike 3 punkti 4 kohasest nõudest (1 tualettruum 10 inimese kohta) edaspidi loobutakse?

Selgitame. Määruses ei ole enam eraldi sätestatud nõuet pesu pesemise, kuivatamise ja triikimise võimaluse kohta, kuna tegemist on korraldusliku küsimusega, mille võib teenuseosutaja lahendada talle sobival viisil (sh pesumaja teenust kasutades).

Selgitame. Määruses on teenuse liikide kaupa täpsustatud miinimumnõuded tualett- ja pesemisruumide arvu kohta, lähtudes senisest praktikast ning teenuste iseloomust. Muudatus aitab tagada, et kõigil teenusel viibijatel oleks võimalik hügieenitoiminguid sooritada õigeaegselt ja privaatselt, säilitades samas proportsionaalsuse ning arvestades erinevate teenuseosutajate tegevuskeskkonda.

4. Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA), MTÜ Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus (ELNHÜ, ESTA liige), Sotsiaalvaldkonna Koostöökogu liikmed (ESTA, Tegevusjuhendajate Liit, Eesti Õdede Liidu Hooldustöötajate Seltsing)

4.1 Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA), MTÜ Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus (edaspidi ELNHÜ, ESTA liige) ning Sotsiaalvaldkonna Koostöökogu liikmed (ESTA, Tegevusjuhendajate Liit, Eesti Õdede Liidu Hooldustöötajate Seltsing) tänavad võimaluse eest avaldada arvamust määruse „Nõuded sotsiaalteenuste elukeskkonnale“ eelnõu kohta. Peame kavandatavaid muudatusi seadusandluses oluliseks. Üldjoontes on need vajalikud ja põhjendatud, kuid kohati tekib küsimus, kas lähenemine ei ole liialt lihtsustatud, eeldades, et seletuskirjas korduvalt viidatud WHO üldised soovitused on kõigile teenuseosutajatele juba teada ja arusaadavad. Samas muudab selline lähenemine teenuseosutajate töö kindlasti lihtsamaks.

Arvestatud. WHO soovituste kasutamine määruse ja seletuskirja alusena on kooskõlas määruse eesmärgiga tagada sotsiaalteenuste kvaliteet ja elukeskkonna vastavus rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele. Määruse koostamisel on eeldatud, et teenuseosutajatele on tagatud ligipääs juhendmaterjalidele ja täiendavale selgitavale teabele.

Seletuskirjas 1.1. Sisukokkuvõte (lk3): “Siseõhu temperatuuri tõusmisel üle 27 kraadi võetakse tarvitusele meetmed temperatuuri mõju vähendamiseks (lisaks konditsioneeride kasutamisele sobib kasutada ventilaatoreid, pakkuda jahedat juua, jahedaid kompresse, ruume tihedamini tuulutada või kasutada muid temperatuuri mõju leevendavaid võtteid ehk võimalik on kasutada mitte suuri rahalisi kulutusi nõudvaid meetmeid).” Meie mõte: kui toodud on kõrgeima temperatuuri osas regulatsioon, siis peaks kindlasti ka madalama regulatsiooni osas olema viidatud. Vanas määruses leidub detailsemat teavet, mis on tegelikult kasulik abimaterjal.

Osaliselt arvestatud. Miinimumtemperatuuri nõue on kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruses nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, millele käesolev määrus viitab ja mille alusel tuleb tagada eluruumides vähemalt 18 °C temperatuur. Määruse sätet ja seletuskirja on selguse huvides täiendatud. Teenuseosutaja kohustus on tagada ruumide temperatuuri vastavus teenusesaajate vanusest ja tervislikust seisundist tulenevatele vajadustele. Vajadusel võib see tähendada kõrgemat temperatuuri, kuid konkreetse numbri kehtestamine ei ole otstarbekas, sest teenuste sihtrühmad ja ruumide kasutuse iseloom erinevad.

4.2 2. jagu Füüsilise keskkonna üldnõuded § 2. Maa-ala (1) Teenuse osutamise maa-ala (edaspidi maa-ala) peab olema järgmiste teenuste osutamiseks: 2) suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiuteenus rohkem kui kolmerühmalise lastehoiu puhul; Sotsiaalhoolekande seaduses § 453 Nõuded hoiuteenusele on lõikes 2 kirjas, teenust vahetult osutav isik (edaspidi lapsehoidja) võib hoida korraga kuni viit last, kaasa arvatud lapsehoidja enda samal ajal hooldamist vajavad isikud. Alushariduse seaduses § 34 lõikes 1 on kirjas, Lastehoiurühmas võib olla kuni 15 last. Kuni kolmeaastaste lastehoiurühmas, milles töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, võib olla kuni 16 last. Kolme- kuni seitsmeaastaste lastehoiurühmas, milles töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, võib olla kuni 20 last.

Selgitame. Käesoleva määrusega ei reguleerita sotsiaalteenuseid ja nende korraldust, sest määruse aluseks olev volitusnorm võimaldab kehtestada elukeskkonna nõudeid.

Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) ei reguleeri küll suure hooldus- ja abivajadusega laste rühmasuuruseid.

SHS sätestab teenust vahetult osutava isiku (lapsehoidja) poolt korraga hoitavate laste piirarvu. Teenust vahetult osutav isik (lapsehoidja) võib korraga hoida kuni viit last, kaasa arvatud lapsehoidja enda samal ajal hooldamist vajavad isikud (SHS § 45³ lg 2).

Alates 1. septembrist 2025 jaguneb senine lapsehoiuteenus kaheks: hariduslikuks teenuseks ning suure hooldus- ja abivajadusega laste hoiu teenuseks, millest viimane jäi sotsiaalteenusena sotsiaalministeeriumi haldusalasse ja seda reguleerib sotsiaalhoolekande seadus. Kuid see ei ütle, mitu last võib olla ühes rühmas. Meie küsimus: Kus on reguleeritud suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiuteenuse rühma laste arv ja mis see arv on mis moodustab ühe rühma?

4.3 2. jagu Füüsilise keskkonna üldnõuded § 2. Maa-ala (3) Maa-ala peab olema heakorrastatud, ohutu ja ligipääsetav. Vajaduse korral piiratakse maa ala haljastuse või piirdeaiaga ohutuks liikumiseks ja teenuseosutaja teadmata lahkumise takistamiseks. Seletuskirjast väljavõte (lk 5): Mürgiste marjade ja lehtedega taimed on tõsine ohu allikas. Näiteks sisaldavad paakspuumarjad mürgist sinihapet, koralltomati viljad ja lehed võivad põhjustada raske mürgistuse. Jõulutäht on mürgine, põhjustades nahapõletikku ja silma sattudes nägemiskahjustuse, söömine aga surma. Piibelehe kõik osad, eriti marjad ja seemned on väga mürgised ja neid ei tohi istutada lastega seotud teenuse maa-alale. Meie mõttekoht, ettepanek: Selliselt sõnastatud teksti lugedes jääb tunne, et piibeleht on ainus, mis on keelatud taim ja ülejäänud on justkui pigem informatiivsed näited. Kui seletuskirja jätta sisse need taimede näited tuleks ehk selguse mõttes veelgi selgemalt välja tuua, et need on vaid mõned näited ja haljastuse rajamisel tuleks alati veenduda kasutatavate taimede ohutuses tuginedes kaasajastatud teaduslikele allikatele. Lisada võiks toimiva lingi (info kontakti kohta), kust saada adekvaatne nimekiri taimedest, mis nii

Arvestatud. Seletuskirja on korrigeeritud selguse huvides – täpsustatud on, et nimetatud taimed on vaid näited mürgistest liikidest ning haljastuse rajamisel tuleb hinnata kasutatavate taimede ohutust, lähtudes ajakohasest teaduslikust teabest. Viide ETIS- platvormile on eemaldatud, kuna selle kaudu ei ole võimalik saada üheselt koondatud teavet taimede ohutuse kohta.

sise- kui ka välisruumides kasutamiseks on lubatud/ mittelubatud/ ohtlikud/ mürgised. Lisatud lingilt https://www.etis.ee/ ei suutnud me vastavat infot leida. Lisaksime ka viite, et tähelepanu võiks juhtida mitte ainult laste puhul vaid ka eakate ja puuetega inimeste puhul.

Seletuskirjast väljavõte (lk 5): “.... Samavõrd oluline on ennetada ka teenusesaajate teadmata lahkumist maa- alalt, mis kujutab endast riski nii lahkujale endale kui ka teiste turvalisusele.” Meie küsimus/ettepanek: Praegu jääb mulje, et teenusesaaja teadmata lahkub keegi asutusest. Ehk peaks sõnastust pisut parendama. Teeme ettepaneku sõnastada lause järgmiselt: “Samavõrd oluline on ennetada olukordi, kus teenusesaaja lahkub asutusest sellest teada andmata, sest see ohustab nii tema enda kui ka teiste turvalisust.”

Arvestatud. Seletuskirja on selguse huvides korrigeeritud ettepaneku kohaselt.

4.4 (4) Maa-alal paikneva mänguala seadmed ja atraktsioonid peavad vastama kasutajate eale, kasvule ja erivajadustele. Liiv liivakastis ega atraktsioonide all ei tohi olla saastunud. Seletuskirjast väljavõte (lk 6): Batuutide kasutamine mängualal ei ole soovitatav, kuna nendega kaasneb suur õnnetusjuhtumite risk. Meie mõttekoht: Kuna asendushooldusteenusel soovime, et teenus oleks lastele võimalikult peresarnane, siis batuutide mittesoovitamine seda ei soodusta. Meie ettepanek: Seletuskirjas sõnastada, see mõte näiteks nii: batuutide kasutamisel mõelda väga hoolikalt läbi nende kasutamise turvalisus, kindlasti tuleb kasutada turvavõrku või eelistada näiteks maapealset batuuti. Seletuskirjast väljavõte (lk 7):

Arvestatud. Saame nõustuda ettepaneku eesmärgiga toetada peresarnasust ja teenuse osutaja otsustusvabadust. Lause eemaldati seletuskirjast, et vältida mittesoovitatavat suunist.

... Looduskeskkond võib isegi vähendada psühhotroopsete ravimite vajadust...” Meie mõte: Kui seletuskirjas viidatakse justkui tõestatud faktile, siis peaks antud seisukoht ka olema põhjendatud/viidatud.

Arvestatud. Lause eemaldatud seletuskirjast.

4.5 § 3. Hoone ja ruumid (2) Ruumid ja nende sisustus peavad olema ligipääsetavad ja ohutud ning vastama nii ruumide funktsioonile kui ka teenusesaajate vajadustele, huvidele ja eelistustele. Varjupaigateenuse puhul lähtutakse ruumide korraldamisel üksnes teenusesaajate põhjendatud vajadustest. Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks.

Seletuskirjast väljavõte (lk 7): “... Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks”. Meie küsimus/ettepanek: Varjupaiga teenus on vabatahtlik teenus. Miks seal ruumist väljumist piiratakse? Mida siin täpsemalt mõeldud on?

Seletuskirjast väljavõte (lk 8): Näiteks tuleb elektripistikud vajadusel korral varustada kaitsekattega. See aitab tagada ohutuse ja vältida olukordi, kus teenusesaajad või töötajad võivad end või teisi ohtu seada. Meie küsimus: Mida mõeldakse elektripistikute kaitsekatete all. Kui mõeldud on pistikupesa kaitsekatet, tekib küsimus, kas tänapäeva pistikud ei ole juba nn beebikindlad? Kui ei, siis kas tõesti on vaja näiteks väikelapse puhul peres või ootamatu käitumisega

Arvestatud. Küsimust tekitanud lause on sättest eemaldatud. Selgitame. Seletuskirjas selgitatav säte ei sisalda kohustust varustada kõiki pistikupesasid kaitsekatetega. Seletuskirjas selgitatakse, et vajaduse korral tuleb teenusesaajate ohutuse tagamiseks elektripistikud varustada kaitsekattega, kui see on põhjendatud. Tänapäevased pistikupesad on üldjuhul sisseehitatud lapselukuga ning täiendavad kaitsekatted võivad olla vajalikud vaid erandjuhtudel, näiteks väikeste laste või ootamatu käitumisega isikute puhul. Seletuskirjas on sõnastust

lapse puhul terve maja pistikupesad kaitsekatetega turvata? Seletuskirjast väljavõte (lk 8): “Nõue piirata ruumidest väljumist, kui see on vajalik teenuse osutamiseks, on seotud olukordadega, kus teenusesaaja ei pruugi olla suuteline ise oma turvalisust tagama. Näiteks võib see olla oluline dementsete täiskasvanute puhul, et nad ei lahkuks ruumidest järelevalveta ega satuks eksimis- või õnnetusohu alla. Samuti võib see olla vajalik eelkooliealiste või erivajadusega laste puhul, kelle puhul on oluline tagada, et nad ei pääseks omal käel asutuse ruumidest või territooriumilt välja. Nõude eesmärk on kaitsta teenusesaajate turvalisust ja tervist, ennetades olukordi, kus nad jäävad järelevalveta keskkonda, mis võib osutuda neile ohtlikuks." Meie küsimus/ettepanek: Siin peaks selgitama lahti, mida on mõeldud piirata ruumidest väljumist. Seadusest tulevalt ei tohi uksi lukustada välja arvatud asutuste puhul, kus see on lubatud kohtumääruse alusel. Siin peaks märkima, kuidas piiranguid kohaldatakse. Nt lisatakse turvaheli, mis annab ukse avamisest märku või mõni muu lahendus. Praegu jääb justkui mulje, et uksi tuleks lukustada.

täpsustatud, et rõhk on vajaduspõhisel rakendamisel. Selgitame. Kuna antud määrus reguleerib nõudeid elukeskkonnale ja mitte pakutavate teenuste sisu, siis on antud nõue määrusest välja jäetud. Lisaks juhime tähelepanu, et rahvatervishoiu seaduse § 21 lg 1 kohaselt peab sotsiaalteenuste elukeskkond olema tervist toetav ja ohutu. See tähendab, et tuleb tagada ka turvalisus.

4.6 (8) Teenusesaajale peab olema tagatud võimalus lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga suhelda ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele. Seletuskirjast väljavõte (lk 10): Lõike 8 kohaselt peab teenusesaajale olema tagatud võimalus suhelda lähedaste, tervishoiutöötaja või muu

spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. See on vajalik, et välistada teiste teenusesaajate juurdepääs nähtavale või kuuldavale teabele….. Privaatsus on oluline teenusesaaja inimväärikuse, autonoomia ja vaimse tervise kaitsel, samuti emotsionaalse heaolu ja sotisaalsete sidemete säilitamisel. Teenusesaaja peab saama oma pere, sõprade või eestkostjaga suhelda ilma pealtkuulamise või teiste juuresolekuta ning tal peab olema võimalus arutada tundlikke küsimusi, sealhulgas tervise või rahaga seotud teemasid, konfidentsiaalses keskkonnad. Samuti on privaatsuse tagamine vajalik meditsiiniliste toimingute puhul, et vältida nii teenusesaaja kui ka teiste isikute jaoks ebamugavaid või väärikust riivavaid olukordi. Eraldi ruum esmaabi andmiseks ja esmaseks läbivaatuseks võimaldab kiiret ja diskreetset reageerimist ootamatule terviseprobleemile, toetab koostööd tervishoiutöötajatega (nt perearst, koduõde) ning aitab vältida olukordi, kus meditsiiniline tegevus tuleb läbi viia üldkasutatavates või sobimatutest ruumides. See vastab ka tervishoiuteenuse kättesaadavuse miinimumstandarditele…. Meie mõttekoht: Et oleks kõigile üheselt mõistetav, palume täpsustada, kas antud lõikes kirjeldatud privaatseks ruumiks sobib ka näiteks töötajate tuba või kahe lapse ühine tuba, kui vajaduse tekkimisel teine laps lahkub toast? Siin on oluline võimalikult selge sõnastus, et ei tekiks olukorda, kus meil näiteks asendushooldusteenusel, lapsehoiuteenusel või laste turvakoduteenusel peaks olema veel eraldi ruum taolisteks privaatseteks olukordadeks (meie näeme, et see kindlasti ei oleks mõistlik nõue). Lisaks tekkis ka küsimus, kas see ruum võib asuda ka samal territooriumil asuvas kõrval majas

Arvestatud. Seletuskirjas on täpsustatud, et teenuseosutaja võib vajaduse korral kasutada olemasolevaid üldkasutatavaid ruume, kui see võimaldab teenusesaaja privaatsust tagada vastavalt lõike eesmärgile. Oluline on, et ruum võimaldaks konfidentsiaalsust ja teenusesaaja inimväärikuse kaitset.

(näiteks admin maja) tingimustele vastavas ruumis?

4.7 2. peatükk Ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel lastele § 6. Ruumid ja sisustus (1) Magamis- ja vaba aja veetmise ruumis viibijale peab olema vähemalt 4 m² põrandapinda. Kui magamis- ja vaba aja veetmise ruumid on eraldi, peab kummaski ruumis olema igale viibijale vähemalt 2 m² põrandapinda. Meie tähelepanek: Praegune sõnastus loob olukorra, kus ka näiteks asendushooldusteenuse puhul magamisruum (on vaba aja ruumist eraldi) võib olla kahe lapse puhul kokku põrandapinnaga vaid 4 m² ja see ei tundu asendushooldusteenuse osas mõistlik. Suure tõenäosusega seda keegi nii küll ei rakendaks, aga see punkt iseenesest looks sellise võimaluse. Ehk oleks siinkohal mõistlik tuua välja, et asendushooldusteenuse puhul on magamistoas nõutav vähemalt 4 m² põrandapinda iga ruumis viibija kohta. Meie küsimus: Kas saame õigesti aru, et sotsiaalteenuste osutamisel lastele rohkem ruutmeetrinõudeid ei rakendata või kui neid rakendatakse, siis kus need kirjas on? Kui lähtuda praeguse määruse jagu 2, §3 lõige 6 põhimõttest (põhjendatud juhul võib teenusesaaja kohta arvestatav ruumi pindala olla käesolevas määruses nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ning turvaline), siis sotsiaalteenuste osutamisel lastele puudutab see üksnes magamis- ja vaba aja veetmise ruume?

Selgitame. § 6 lõike 1 nõue on miinimumnõue sotsiaalteenuste osutamisel lastele ning sama põhimõte kehtis varasemalt lapsehoiuteenuse puhul. Nõue ei välista suurema põrandapinnaga ruumide kasutamist, kui see on teenuse iseloomu ja laste vajadusi arvestades põhjendatud. Teenuseosutaja peab ruumide planeerimisel ja kasutamisel hindama, kas ruumilahendus on teenusesaajate vajadusi arvestav, sobiv ja turvaline ning tagab teenuse eesmärkide saavutamise. Asendushooldusteenuse puhul tuleb lisaks järgida määruse §-s 3 sätestatut ning määrust nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, mille kohaselt peab magamistuba olema vähemalt 8 m², mistõttu ei ole võimalik, et magamisruum oleks väiksem. § 3 lõike 6 põhimõtet saab rakendada üksnes põhjendatud juhtudel, kui see on lapse vajadusi arvestav, sobiv ja turvaline. Sätte sõnastust on selguse huvides korrigeeritud ja seletuskirja täiendatud.

4.8 (4) Lapsel peab olema ainult tema kasutatav voodipesu, kuivatusrätikud ja muud isiklikuks tarbeks ettenähtud hügieenivahendid. Voodipesu vahetatakse vastavalt vajadusele, kuid

Arvestatud. Määruse sätet korrigeeritud vastavalt ettepanekule. Vajaduspõhine sagedasem vahetus on igal juhul lubatud ja soovitatav, et tagada hügieen ning lapse heaolu.

mitte harvem kui kümne kasutuspäeva järel. Meie mõttekoht ja ettepanek: Mõistame nõuet vahetada voodipesu mitte harvem kui kümne kasutuspäeva järel, kuid arvestades, et asendushooldusteenust osutatakse 24/7 ja ka lapsehoiuteenust ning turvakoduteenust tihtilugu ööpäevaringselt esmaspäevast pühapäevani, oleks lastel ja töötajatel lihtsam järge pidada, kui sõnastust muudetaks mitte harvem kui 14 kasutuspäeva järel. Vajaduspõhine sagedasem voodipesu vahetus toimub nagunii.

4.9 § 8. Riskianalüüsi koostamine (1)Laste turvalisuse ja ohutuse hindamiseks, tervise kaitsmiseks ning vigastuste ja haiguste ennetamiseks koostatakse teenuseosutaja poolt riskianalüüs iga kolme kalendriaasta jooksul või ulatusliku rekonstrueerimise korral. Riskianalüüs võib olla osa teenuseosutaja sisehindamisest. Meie küsimus ja ettepanek: Millest tuleneb, et varasema iga-aastase riskianalüüsi asemel tuleb sotsiaalteenuste osutamisel lastele riskianalüüsi koostada edaspidi iga kolme kalendriaasta jooksul või ulatusliku rekonstrueerimise korral? Ettepanek on muuta sõnastust vähemalt nii, et lisaks rekonstrueerimisele tuleks tihedamini koostada riskianalüüs ka teenusel olevatest lastest oluliselt erineva arengu- või hooldusvajadusega lapse teenusele tulemise korral.

Arvestatud. Muudatuse eesmärk on vähendada teenuseosutajate halduskoormust, säilitades samas riskianalüüsi praktilise ja sisulise väärtuse. Riskianalüüs peab kajastama tegelikku olukorda ja seda uuendatakse iga kolme aasta järel või varem, kui oluliselt muutuvad riskitegurid – näiteks toimub ulatuslik rekonstrueerimine, muudatused teenuse korralduses või tuleb teenusele lapse hooldusvajaduste poolest oluliselt erinev laps. Määruse sätet on korrigeeritud ja seletuskirja vastavalt täiendatud, rõhutades, et riskianalüüsi tuleb uuendada ka sisuliste muudatuste korral teenuse osutamise tingimustes või teenusesaajate koosseisus.

4.10 (2) Riskianalüüsi tulemustest teavitatakse teenuseosutaja töötajaid ning asjaomaseid teisi osapooli. Seletuskirjast väljavõte (lk 17): Lõikes 2 on sätestatud, et riskianalüüsi tulemustest teavitatakse teenuseosutaja töötajaid. See tagab, et kogu teenuse personal on teadlik tuvastatud riskidest ning vajalikest ohutusmeetmetest.

Selgitame. Määrus ei sätesta täpset riskianalüüsi koostamise korraldust, vaid jätab selle teenuseosutaja otsustada. Oluline on, et riskianalüüsi koostamisel oleks kaasatud teenuse sisulist poolt tundvad töötajad ning et kõik töötajad oleksid pärast selle valmimist tulemustest ja rakendatavatest meetmetest teavitatud.

Meie küsimus ja ettepanek: Kas saame õigesti aru, et riskianalüüsi ei pea enam koostama teenust osutavad töötajad (nt asendushooldusteenusel konkreetse peremaja kasvatajad/ perevanemad, lapsehoiuteenusel lapsehoidjad jne), vaid edaspidi koostab riskianalüüsi keegi asutuse töötajatest (nt juhataja) ning oluline on vaid tutvustada seda kõigile teenuseosutaja töötajatele ilma neid ennast protsessi kaasamata? Ettepanek on muuta määruse sõnastust nii, et säiliks nõue, et riskianalüüsi koostamise protsessi tuleb kaasata ka teenust osutavad töötajad.

4.11 § 10. Nõuded ööpäevaringse erihooldusteenuse eraldusruumile Seletuskirjast väljavõte (lk 21): “... lapse õigusi ja ohustada vaimset tervist, eriti juhul kui eraldumine kestab mitu tundi järjest. Samuti vastab 8 m² nõue eluruumidele kehtestatud nõuetega.”. Meie küsimus/ettepanek: Kas siin on mõeldud ainult last või ka täiskasvanud inimest?

Arvestatud. § 10 reguleerib täiskasvanutele osutatava ööpäevaringse erihooldusteenuse eraldusruumi nõudeid. Seletuskirjas oli ebatäpsus – sõna „lapse“ asemel peab olema „teenusesaaja“. Seletuskiri on vastavalt parandatud.

4.12 Eelnõu fail § 3 p3 “Magamisruumid peavad võimaldama privaatsust ja turvalisust, välja arvatud varjupaigateenuse korral.” Meie küsimus ja ettepanek: Lausest tuleb arusaam, et varjupaigateenuse korral ei ole privaatsus ja turvalisus olulised. Ettepanek sõnastada p3, juhul kui varjupaigateenust on lubatud keldrikorrusel osutada: Elutuba ja magamistuba ei tohi asuda keldrikorrusel, välja arvatud varjupaigateenuse korral. Magamisruumid peavad võimaldama privaatsust ja turvalisust.

Arvestatud osaliselt. Elutuba ja magamistuba ei tohi asuda maa-alusel korrusel ka varjupaigateenuse korral. Sätte sõnastust on muudetud, et oleks selgelt mõistetav — turvalisus peab olema tagatud kõigil juhtudel ning privaatsus võimaluste piires, arvestades varjupaigateenuse eripära. Seletuskiri on vastavalt korrigeeritud.

4.13 § 3 p8 “Teenusesaajale peab olema tagatud võimalus lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga

Arvestatud. § 3 lõige 8 on muudetud määruses lõige 7. Määrusest on varjupaigateenuse erisus välja jäetud.

suhelda ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele.” Meie küsimus ja ettepanek: Siit tekib küsimus, miks varjupaigateenuse kliendile ei ole spetsialistiga turvaline suhtlemine ja terviseuuringute privaatsed toimingud olulised.

Muudatuse eesmärk on tagada, et privaatsuse nõue kehtiks kõikidel juhtudel, sealhulgas varjupaigateenuse osutamisel, kui see on teenusesaaja vajadustest tulenevalt vajalik. Ka ajutise ja lühiajalise teenuse puhul võib tekkida olukordi, kus teenusesaajal on vaja suhelda näiteks sotsiaaltöötaja, tervishoiutöötaja või pereliikmega või saada meditsiinilist abi. Sellistel juhtudel tuleb tagada, et olemasolevates ruumides oleks võimalik tagada teenusesaajale privaatsus, vältides teiste teenusesaajate juuresolekut või pealtkuulamise võimalust. Selline lähenemine tagab teenusesaajate inimväärikuse ja konfidentsiaalsuse austamise kõikidel sotsiaalteenustel, sõltumata nende kestusest.

4.14 § 5 p3 “...kemikaalid hoitakse teenust saavatele isikutele kättesaamatus kohas.” Meie küsimus ja ettepanek: “...kemikaalid hoitakse teenuse saajatele kättesaamatus kohas.”

Arvestatud. Sätet on selguse huvides ja vastavalt ettepanekule korrigeeritud.

4.15 § 9 p7 “...Magamistoas peab olema vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt...” Meie küsimus ja ettepanek: Seinakontakt peaks olema igal majutujal. Ettepanek sõnastuseks: “...Magamistoas peab olema vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt majutuja kohta...”

Mittearvestatud. Sätte sõnastus annab minimaalse nõude, see ei välista lahendust, et igale majutujale tagatakse üks eraldi seinakontakt. Samas võib olla seinakontakte vähem ja majutujate elektri/valguse/mobiili laadimise vajadus magamistoas tagatakse mõnel muul viisil, näiteks kasutades harupesasid, kui see on ohutu.

4.15 § 12 p1 “Ruumide mõõtmed, sisustuse valik ja selle paigutus peab olema selline, et teenuseosutajale võimaldada vajadusel juurdepääs voodile mõlemalt poolt” Meie küsimus ja ettepanek: Sõna "vajadusel" on siinkohal üleliigne. Sama kehtib ka § 12 p2 kohta.

Mittearvestatud. Sõna “vajadusel” annab teenuseosutajale ja ka teenuse saajale mõistliku paindlikkuse võimaluse. Näiteks ratastel kergelt liigutatava öökapi või laua saab eemale nihutada, kui voodil on rattad ja see on kergelt vajadusel liigutatav, siis ei pea otseselt voodi olema kahest või enamast küljest kogu aeg juurdepääsetav. Samas praegune sätte sõnastus ei keela ruumilahendust, kus voodi on kogu aeg kas kahest, kolmest või isegi neljast küljest ligipääsetav.

5. SOS Lasteküla Eesti Ühing

5.1 Palume § 2 lg 2 täpsustada, mida on silmas peetud sõnastuse „kontrollitud õuekeskkond“ all. See on oluline, et teenuse osutajatel oleks selge ja ühene arusaam määrusega ette nähtud nõude sisust.

Arvestatud. Seletuskirjas on selguse huvides täpsustatud, mida mõeldakse “kontrollitud õuekeskkonna” all.

5.2 § 3 lg 3 sätestab, et elutuba ja magamistuba ei tohi asuda keldrikorrusel. Arvestades, et asendushooldusteenust osutatakse järjest enam peredena omas kodus, mis võivad mh kuuluda ka perevanematele endile, siis oleme seisukohal, et võimalikke asendusperesid ei tohi välistada olukorras, kus perele kuuluvad eluruumid on ehitatud projekti kohaselt, väljastatud on vajalikud load, kuid nt elutuba või perevanemate magamistuba asub soklikorrusel. Palume Teil vajadusel eelnõud ja seletuskirja täiendada.

Selgitame. Elutuba ja magamistuba soklikorrusel on määruse kohaselt lubatud. Määruses ja seletuskirjas on keldrikorrus selguse huvides muudetud “maa-aluseks korruseks” ja seletuskirja vastavalt täiendatud, et eristada maa- aluseid ja osaliselt maa-aluseid korruseid.

5.3 § 4 lg 4 sätestab, et siseõhu temperatuuri tõusmisel üle 27 kraadi võetakse tarvitusele meetmed temperatuuri mõju vähendamiseks. SOS Lasteküla praktikas on peresid, kus lisaks asendushooldusteenusel olevatele lastele elavad peres ka bioloogilised lapsed. Määrus ei tohi tekitada antud olukorras ebavõrdset kohtlemist ühe ja sama perekodu erinevate laste vahel. Juhime tähelepanu ka asjaolule, et nimetatud säte ei tulene majandus- ja taristuministri määrusest "Eluruumidele esitatavad nõuded", mistõttu ei saa tavakodusid selle määruse kontekstis ka käsitleda. Mõistame, et see nõue võib olla vajalik teistes määruses sätestatud eluruumides, kuid palume määruses sõnastada selliselt, et nimetatud nõue ei kehtiks asendushooldusteenuse osutamisel. Kuumade ilmadega perioodil saab kõiki mõjusid vähendavaid meetmeid nagu ventilaatori kasutamine, jaheda joogi pakkumine vm, rakendada perekodudes ka ilma selleta, et see oleks määrusesse kirjutatud.

Mittearvestatud. Määrus lähtub põhiteenuse saajast ja tema heaolu tagamisest elukeskkonnas.

5.4 § 6 lg 6 sätestab, et asendushooldusteenuse puhul võib ühes magamistoas elada kuni kaks last. § 6 lg 8 täiendab, et sama pere lapsi majutatakse koos kui see on kooskõlas laste huvide, vajaduste või soovidega. Kuidas tuleks aga käituda juhul, kui asendushooldusteenusele paigutatakse ühte perekodudesse nt kolmikud või rohkem ühe pere lapsi?

Arvestatud. § 6 lg 6 on lisatud täpsustus, et ühe pere lapsi võib magamistoas olla rohkem, kui põrandapinna nõue on täidetud. Arvestada tuleb ka § 6 lg 8 kohaselt laste huvide, vajaduste ja soovidega.

5.5 § 8 sätestab riskianalüüsi koostamise vajaduse. Teeme ettepaneku riskianalüüsi koostamise vajadust määrusega mitte rakendada asendushooldusteenuse osutamisel. Seda põhjusel, et ka riigi tasandil on järjest enam laienemas perepõhine asendushooldus asutusepõhise asemel, mis tähendab, et asendushooldusteenusel olevad lapsed elavad tavakodudes. Tavakodude puhul me ei näe selliseid riskikohti, mis tingiks riskianalüüsi koostamise vajaduse ehk asendushooldusteenuse perekodusid ei tohiks jällegi eristada tavakodudest, kus riskianalüüsi koostamise nõuete ei ole. Juhime tähelepanu, et asendushooldusteenuse perekodud on vähese laste arvuga pered, mis ei ole võrreldavad kinniste lasteasutuste, hooldekodude vm spetsiifilisemat laadi asutustega. Perekodude puhul on kõikide turvalisuse ja ohutust puudutavate nõuete täitmine arusaadav nii nagu määruses ka kirjas ja mille täitmist peredelt tuleb eeldada, kuid riskianalüüsi koostamise vajadus antud juhul puudub. Seetõttu teeme ettepaneku antud erisus asendushooldusteenuse puhul määrusesse sisse kirjutada ja riskianalüüsi koostamise nõuet asendushooldusteenuse perekodudele mitte rakendada.

Arvestatud. § 8 lõike 1 kohane riskianalüüsi koostamise nõue ei kehti asendushooldusteenuse osutamisel perekeskkonnas, kuna perepõhises teenuses elavad lapsed tavakodudes, kus riskid on piiratud, hallatavad ja ei võrdu asutuspõhiste teenuste riskidega. Samuti säilib teenuseosutaja kohustus tagada igal juhul laste turvalisus ja ohutus. Määruse sätet täiendatud ja vastavalt muudetud ka seletuskirja.

5.6 Palume täpsustada, kas uue määruse rakendumisel on asendushooldusteenust osutada soovivate perekodude puhul, mis kuuluvad perevanematele, vajalik

Selgitame. Asendushooldusteenuse perekodude puhul, mis kuuluvad perevanematele ja kus teenust osutatakse koduses keskkonnas, ei ole

teostada loa taotlemisel veeanalüüse või mitte?

veeanalüüside kohustuslikku teostamist sätestatud. Teenuse osutaja peab tagama vee ohutuse ja tervislikkuse tavapärase praktikaga.

6. Eesti Puuetega Inimeste Koda

6.1 Toetame seni kehtinud teenuste tervisekaitsenõuete koondamist ühte määrusesse – see vähendab dubleerimist ja toob reeglid ühtsesse raamistikku. Tunnustame määruse sõnastust, mitmetes eelnõu punktides ja seletuskirjas on rõhutatud inimese väärikust, privaatsust ning enesemääramisõigust. Kuna määruse sõnastus on üsna paindlik ja üldsõnaline ja paljud põhimõtted on lahti kirjutatud seletuskirjas, kuidas elukeskkonda kujundada, siis on oluline, et seletuskiri jõuaks ka teenuseosutajate praktikasse. Teeme ettepaneku, et määruse põhjal valmiks ka lihtsasti loetav käsiraamat/juhend, mis toetaks teenuseosutajaid turvalise, inimkeskse, väärika keskkonna loomisel.

Arvestatud. Ettepanek on sisukas ja toetab määruse eesmärki tagada turvaline ning väärikas teenuskeskkond. Kõige viimasem versioon seletuskirjast on leitav Sotsiaalministeeriumi dokumendiregistrist: https://adr.rik.ee/som/. Samas arutame võimalust Sotsiaalministeeriumi haldusala asutuste veebilehtedel seletuskiri hõlpsamalt leitavaks teha.

6.2 Maa-ala nõue Eelnõu § 2 lõige 1 kohaselt on maa-ala kohustuslik nt kinnises lasteasutuses, üldhoolduses ning ööpäevaringsel erihooldusel vaid juhul, kui teenust osutatakse kohtumääruse alusel. Seletuskiri ise põhjendab maa-ala vajalikkust kontrollitud ja ligipääsetava õuekeskkonna tagamiseks ning psüühikahäirega inimeste heaolu toetamiseks. Jääb arusaamatuks, miks pole ööpäevaringsele teenusele kehtestatud maa-ala nõuet, kuivõrd inimesed veedavad teenustel suure osa oma ajast ning ka elust. § 2 lõige 5, mis ütleb, et lõikes 1 nimetamata teenuste puhul, mis on majutusega, peab teenusesaajale olema teenuse ruumide läheduses tagatud ohutu ala värskes õhus viibimiseks, kus on istumiskohad ja võimalus tegevusteks vastavalt teenusesaajate vajadustele. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele,

Mittearvestatud. Maa-ala nõuet ei ole kehtestatud kõikidele ööpäevaringsetele teenustele, sest neid teenuseid osutatakse väga erinevates tingimustes ning sihtrühmade vajadused on erinevad. Nõue on kehtestatud üksnes juhtudel, kui teenust osutatakse kohtumääruse alusel, kuna sellisel juhul on isikute liikumisvabadus piiratud ning kontrollitud ja turvalise välisruumi olemasolu on vältimatult vajalik. Muudel juhtudel, kus teenusesaajad saavad vabalt liikuda ja kasutada avalikku ruumi, ei ole maa-ala olemasolu kohustuslik, et vältida põhjendamatuid piiranguid teenuse korraldamisel (nt linnakeskkonnas tegutsevad väikemahulised peresarnased teenused). Selliste teenuste puhul on § 2 lõike 6 kohaselt oluline tagada, et teenuse ruumide läheduses oleks ohutu ja ligipääsetav ala värskes õhus viibimiseks, kus on istumiskohad ja võimalus tegevusteks vastavalt teenusesaajate vajadustele.

EPIKoja hinnangul on kahe paragrahvi nõue liialt leebe ega taga inimesele hoolekandeasutuse alal turvalist ja sisukat vabas õhus viibimise võimalust. EPIKoja seisukoht: § 2 lg 1 p 5 sõnastada nii, et maa-ala nõue kehtiks lisaks kinnises lasteasutuses ja üldhoolduses kõigile ööpäevaringse erihoolduse osutamise juhtudele, mitte ainult kohtumääruse alusel osutatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele.

Selline lahendus võimaldab tagada turvalise ja sisuka vabas õhus viibimise võimaluse kõigile teenusesaajatele, säilitades samal ajal paindlikkuse teenuse korraldamisel ning arvestades teenuseosutajate tegevuskeskkonna eripära. Selguse huvides on seletuskirja täiendatud selgitustega, kuidas on vabas õhus viibimise tagamine praktikas võimalik korraldada.

6.3 Magamistubade täituvus – maksimaalselt 1–2 inimest kõigil majutusega teenustel Eelnõu § 9 lõike 2 kohaselt võib ööpäevaringsel erihooldusteenusel äärmusliku abi- ja toetusvajadusega isikuid ühes magamistoas elada erandjuhtudel kuni kolm. Kolme inimese majutamine ühte magamistuppa on lubatud ainult erandjuhtudel, näiteks mil teenusesaajad vajavad ulatuslikku ööpäevaringset järelevalvet või kõrvalabi, ei saa öisel ajal olla iseseisvalt või väiksemas ruumigrupis ning ei ohusta üksteise turvalisust ega heaolu. Eelnõu § 12 lõige 3, mis sätestab, et ööpäevaringsel üldhooldusteenusel olulise kõrvalabi vajaduse ja sügava liitpuudega teenusesaajate magamistuba võib olla maksimaalselt neljakohaline. EPIKoda on seisukohal, et määruse säte tuleb selgelt sõnastada, et kõigi teenuste puhul võib magamistoas elada kuni kaks teenust saavat inimest. Võrdse kohtlemise, inimväärikuse ja inimkeskse lähenemise seisukohalt on oluline, et haavatamas olukorras inimeste puhul arvestatakse sarnaselt teistega maksimaalselt kahe inimese ühes toas ööbimise põhimõtet. Kolmekohalised magamistoad ei paku ega taga inimkesksust, privaatsust ega tavapärast kodusarnast keskkonda. Liitpuudega (äärmusliku abi- ja

Osaliselt arvestatud. Ettepanek on sisukas ja toetab eesmärki tagada kõigile teenusel viibijatele inimväärne ja privaatsust võimaldav keskkond. Saame nõustuda, et 1–2-kohaliste magamistubade põhimõte on oluline tulevikusuund. Kavandame selle põhimõtte kajastamist 2026. aastal valmivas erihoolekandeteenuste strateegiadokumendis, mille kaudu seatakse edasised arengusuunad teenuste kvaliteedi ja elukeskkonna parandamiseks. Selle käigus viiakse läbi muudatuse mõjude analüüs, et selgitada välja nõude võimalik mõju teenuste hinnale, kättesaadavusele, investeeringuvajadusele ja sihtrühmadele. Analüüsi tulemuste ja täiendavate arutelude põhjal kujundatakse edasine tegevuskava.

toetusvajadusega) inimestel on õigus viibida ja puhata rahulikus keskkonnas ja võimalikult privaatselt, sõltumata piiratud võimalustest enese tahet väljendada. Nagu määruse seletuskiri ütleb, siis magamistuba on ruum, kus inimene puhkab ja taastub kõige intensiivsemalt. Seetõttu peab see võimaldama piisavat privaatsust ja omaette olemise võimalust. Privaatsus suurendab turvatunnet, toetab enesemääramisõigust ja tugevdab usaldust teenuseosutaja vastu. Suure abi- ja toetusvajadusega (liitpuudega) inimesed võivad vajada igaöiselt mitmeid kordi asendivahetust, harv ei ole katkendlik uni, unehäired, oma vajadustest väljuhäälselt/valjuheliliselt märku andmine, ka öised hügieeniprotseduurid, mis aga segavad teiste und ega taga rahulikku ja inimväärset väljapuhkamist. EPIKoja seisukoht: Kuna teame, et teenuseosutajatel võib olla keeruline nõude täitmist lühiajalises perspektiivis tagada ning riigil ja kohalikel omavalitsustel kohtade küsimusega tegeleda, teeme ettepaneku, et teenuseosutajatele antakse kuni 7-aastane üleminekuaeg 1-2-kohaliste tubade nõude täitmiseks. Samuti palume sõnastada, et uute teenuskohtade loomisel arvestatakse 1-2-kohaliste magamistubadega määruse jõustumise hetkest.

6.4 Päeva- ja nädalahoid Eelnõust: § 9 lõike 8 kohaselt: Päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajal ei pea olema § 9 lõike 1 punktis 1 sätestatud nõuetele vastavat magamistuba, kui sama lõike punktis 2 nimetatud ruumis on ühe teenusesaaja kohta vähemalt 8 m2 põrandapinda. Päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajal ei pea olema magamistuba, kui elutoas või muus vaba aja veetmiseks ette nähtud ruumis on

Osaliselt arvestatud. Aitäh ettepaneku eest. Esitatud ettepanek on sisukas ja toetab eesmärki tagada teenusel viibivatele isikutele sobivad puhke- ja magamistingimused. Määruses on lähtutud kuni 1.09.2025 kehtinud nõuetest. Täpsustatud sätte kohaselt (§ 9 lõige 8) ei ole päeva- ja nädalahoiuteenuse osutamisel lõike 1 punktis 1 sätestatud nõuetele vastava magamistoa olemasolu vajalik üksnes juhul, kui teenust osutatakse ilma

ühe teenust saava isiku kohta vähemalt 8 ruutmeetrit põrandapinda. Nõude kehtestamisel on lähtutud sellest, et kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutajal peab teenust saava isiku kasutada olema magamistuba, kus isiku kohta on vähemalt 6 ruutmeetrit magamistoa põrandapinda ja lisaks elutuba või muu ruum vaba aja veetmiseks arvestusega, et ühe teenust saava isiku kohta on ruumis vähemalt 2 ruutmeetrit põrandapindala. Päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajatel ei ole sageli isikutele kasutada anda eraldi magamistube, kuid sel juhul peab teenuse osutamise ruum olema isiku kohta vähemalt 8 ruutmeetrit suur. § 9 lõige 9 kohaselt juhul, kui teenust saav isik vajab voodikohta, peab päeva- ja nädalahoiuteenuse osutaja tagama talle sobiva voodi ja tema soovi korral voodite eraldamiseks vaheseina, kardina, sirmi või muu ruumi liigendamist võimaldava vahendi kasutamise, ning ruum ja selle sisustus peavad vastama osaliselt samadele nõuetele, mis on kehtestatud magamistoale. Kehtiv erihoolekandeteenuste tervisekaitsenõuete määrus sätestab erihoolekandeteenusel magamistoa nõude nii kogukonnas elamise kui ka ööpäevaringsel teenusel. Seega jääb arusaamatuks, miks eelnõu autorid võimaldavad päeva- ja nädalahoiuteenusel loobuda magamistoa nõudest olukorras, kus inimesed kasutavad ööbimisega teenust. See, et teenuseosutaja on kohustatud teenuse pakkumisel lähtuma ainult samadest ruutmeetritest nagu tehakse seda ööpäevaringsel teenusel ei ole õigustuseks, et riivatakse inimese privaatust ja inimväärikust. Sätte sellisel kujul sõnastamine annab teenuseosutajatele võimaluse teenusekasutajaid panna ööbima ühisesse ruumi olenemata inimeste arvust (eraldades inimeste

ööbimiseta. Kui teenusel viibitakse ööbimisega, tuleb tagada sobivad magamistingimused ja privaatsus. Nõustume, et päeva- ja nädalahoiuteenuse korral tuleb tagada vajaduspõhised võimalused puhkamiseks ja ööbimiseks, lähtudes teenuse iseloomust ja sihtrühma vajadustest. Samas peame oluliseks säilitada paindlikkus teenuse korraldamisel, et vältida ebaproportsionaalseid kulusid olukorras, kus kõik teenusel viibijad ei vaja ööbimisvõimalust. Ettepaneku edasiseks käsitlemiseks kavandatakse teema analüüs ja arutelud erihoolekandeteenuste strateegiadokumendi koostamise käigus, et hinnata nõude võimalikku mõju teenuste hinnale, kättesaadavusele, investeeringuvajadusele ja sihtrühmadele ning teha seejärel otsus edasiste sammude kohta.

magamiskohti ainult sirmide või teisaldatavate vaheseinadega). Arvestades, et paljud päeva- ja nädalahoidu saavad inimesed ei saa verbaalselt ka oma soove ja vajadusi väljendada, on äärmiselt murettekitav ja põhjendamatu, et on jäetud teenuseosutajatele nii lai kaalutlusruum nõuete osas. Teenusel viibib inimesi, kes veedavad valdava osa kuust teenuseosutaja juures, sh ööpäevaringselt. Ei ole mõeldav, et inimestele ei ole tagatud magamistuba, eraldi puhkamise ja olemise võimalust jms. EPIKoda avaldas 10.12.2024 arvamust tervisekaitsenõuete määrusele (Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ muutmine – EIS), kus samale teemale tähelepanu juhtisime (kahjuks pole eelnõu juurde lisatud arvamusi, see on leitav: Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ eelnõule | Eesti Puuetega Inimeste Koda). EPIKoja ettepanekuid arvesse ei võetud. Peale eelnõu kooskõlastust tegime tervisekaitsenõuete teemal Sotsiaalministeeriumile ka 11.12.2024 e- maili vahendusel pöördumise, mille vastuse kohaselt oli Sotsiaalministeerium sunnitud leevenduse võrreldes ööpäevaringse teenusega looma, et praegused diferentseeritud hinnaga igapäevaelu toetamise teenuse osutajad saaksid jätkata päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajatena. Ministeeriumi hinnangul ei ole pooltel tänastest teenuseosutajatest võimalik kõigile teenuse saajatele eraldi magamistuba tagada, kuna teenuse osutamise hooned ei võimalda magamistubasid luua. Magamistoa nõude kehtestamine tähendanuks, et

paljud teenuseosutajad ei vastaks uuele päeva- ja nädalahoiuteenusele kehtestatud ruuminõuetele ja oleksid sunnitud teenuse osutamise lähiajal lõpetama, mis omakorda toonuks kaasa praegustele teenuse saajatele teenuse katkemise ja teenuse järjekorda sattumise. Sotsiaalkindlustusamet on andnud meile informatsiooni, et nende hinnangu kohaselt on umbes kuus asutust, kes ei kvalifitseeruks magamistoanõude kehtestamisel tervisekaitsenõuetele. Puuetega inimeste konventsiooniga liitumisel on Eesti võtnud endale kohustuse, et kõik puudega inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele ja võrdsetele hüvedele. EPIKoja seisukoht: Arvestades erihoolekande alarahastust, mõistame, et teenuseosutajatel võib olla keeruline nõude täitmist lühiajalises perspektiivis tagada, mistõttu teeme ettepaneku, et teenuseosutajatele antakse 5-aastane üleminekuaeg nõude, mille kohaselt tuleb päeva- ja nädalahoiuteenusel tagada magamistoad, täitmiseks. Samuti palume sõnastada, et uute teenuskohtade loomisel arvestatakse eraldi magamistoa nõudega sarnaselt ööpäevaringse teenusega määruse jõustumise hetkest. Varasemalt oli erihoolekandeteenuste tervisekaitsenõuete määruses toodud välja nõue, et kuni kümne elaniku kohta kogukonnas elamise teenusel või ööpäevaringsel erihooldusteenusel, peab asutuses olema üks valamuga tualettruum ja duši või vanniga pesemisruum. Uues määruses miinimumnõuet inimeste arvu osas pole. EPIKoja hinnangul võib see tingida olukorra, kus teenuseosutajad ei taga piisavalt tualett- ja pesemisruume elanike kohta ning seetõttu kannatab

hoolekandeasutuses teenusel olevate inimeste privaatsus ning õigeaegsed hügieenitoimingud. EPIKoja seisukoht: Ka uues määruses peavad olema sätestatud kõikide teenuste lõikes suhtarvud tualett- ja pesemisruumide tagamise kohta, et tagada teenusel olevate inimese privaatsus ning õigeaegsed hügieenitoimingud.

Arvestatud. Aitäh ettepaneku eest. Nõustume, et tualett- ja pesemisruumide piisav hulk on oluline teenusel viibijate privaatsuse, hügieeni ja väärika kohtlemise tagamiseks ning et selgete suhtarvuliste nõuete sätestamine aitab kaasa teenuste kvaliteedi ja kontrollitavuse paranemisele.

Määruses on teenuse liikide kaupa täpsustatud miinimumnõuded tualett- ja pesemisruumide arvu kohta, lähtudes senisest praktikast ning teenuste iseloomust. Muudatus aitab tagada, et kõigil teenusel viibijatel oleks võimalik hügieenitoiminguid sooritada õigeaegselt ja privaatselt, säilitades samas proportsionaalsuse ning arvestades erinevate teenuseosutajate tegevuskeskkonda.

6.5 Paindlikkus ruumi pindala vähendamises Eelnõu kohaselt võib põhjendatud juhul teenusesaaja kohta arvestatav pindala olla nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ning turvaline. Paindlikkus teenuse osutamisel on tervitatav, kuid vältima peab teenuse kvaliteedi langust, st peab olema väga põhjendatud pindala vähendamine. Ettepanek on, et teenuseosutajad dokumenteeriks riskianalüüsis mõju inimese privaatsusele, ohutusele ja ligipääsetavusele. 8 m2 toa suuruse puhul on 10% ruumi suuruse vähenemine märgatav arvestades, et näiteks magamistoas on vajalik voodile tagada ligipääs mõlemalt poolt. EPIKoja seisukoht: ... Sätestada teenuseosutajatele kohustus dokumenteerida riskianalüüsis mõju

Mittearvestatud. Riskianalüüs on kohustuslik, kui teenuse saajad on lapsed. Sõltumata sellest on teenuseostuaja kohustus veenduda, et 10% pindala vähendamine ei sea ohtu teenuse saaja tervist ja teenuse kvaliteet ei muutu.

inimese privaatsusele, ohutusele ja ligipääsetavusele.

6.6 Varjupaigateenus Juhime tähelepanu eelnõu § 3 lõikele 8, mis sätestab, et teenusesaajale peab olema tagatud võimalus lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga suhelda ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele. Ka varjupaigateenust kasutades võib inimesel olla vajalik äkiliselt arstiabi saamine ning on õigustatud, et talle oleks tagatud privaatsus, sh võib varjupaigateenusel oleval inimesel vaja suhelda sotsiaaltöötajaga vmt sotsiaalhoolekande spetsialistiga või pereliikmega. EPIKoja seisukoht: Sätestada määruses, et nõuet kohaldatakse ka varjupaigateenusel vajaduse korral.

Arvestatud. § 3 lõige 8 on muudetud määruses lõige 7. Määrusest on varjupaigateenuse erisus välja jäetud. Muudatuse eesmärk on tagada, et privaatsuse nõue kehtiks kõikidel juhtudel, sealhulgas varjupaigateenuse osutamisel, kui see on teenusesaaja vajadustest tulenevalt vajalik. Ka ajutise ja lühiajalise teenuse puhul võib tekkida olukordi, kus teenusesaajal on vaja suhelda näiteks sotsiaaltöötaja, tervishoiutöötaja või pereliikmega või saada meditsiinilist abi. Sellistel juhtudel tuleb tagada, et olemasolevates ruumides oleks võimalik tagada teenusesaajale privaatsus, vältides teiste teenusesaajate juuresolekut või pealtkuulamise võimalust. Selline lähenemine tagab teenusesaajate inimväärikuse ja konfidentsiaalsuse austamise kõikidel sotsiaalteenustel, sõltumata nende kestusest.

6.7 Riskianalüüs Eelnõu kohaselt on laste teenustel riskianalüüs kohustuslik iga 3 aasta järelvõi ulatusliku rekonstrueerimise korral. Palume sama põhimõtet rakendada ka täiskasvanute majutusega teenustele. EPIKoja seisukoht: Ka täiskasvanutele mõeldud majutusega teenuste puhul peab riskianalüüs iga 3 aasta järel või ulatusliku rekonstrueerimise korral kohustuslik olema.

Mittearvestatud. Ettepaneku arvestamine tooks kaasa täiendava halduskoormuse teenuseosutajatele ning ei oleks kooskõlas valitsuse suunistega vähendada ettevõtjate ja teenuseosutajate regulatiivset koormust. Täiskasvanutele osutatavate majutusega teenuste puhul on teenuseosutajatel võimalik riskianalüüse teostada oma äranägemisel teenuse kvaliteedi ja ohutuse tagamiseks, lähtudes teenuse iseloomust ja sihtrühma vajadustest.

6.8 Määruse rakendamine § 15. alusel määruse § 3 lõikes 2 sätestatut kohaldatakse hoolekandeasutustele, mis projekteeritakse pärast käesoleva määruse jõustumist.

Arvestatud. Täpsustasime sätet, et § 3 lg 2 kohaldatakse nende planeeringute puhul, mille ehitusloa taotlus esitatakse pärast määruse jõustumist.

Sõna „projekteeritakse“ jätab vaidlusmomendi kas piirmoment on projekti algus, projekteerimislepingu sõlmimine, põhiprojekti valmimine või ehitusloa/-teatise taotluse esitamine? Selge piirimäära puudumisel on risk vaidlusteks (nt „projekt algas enne kuupäeva, seega uus nõue ei kehti“). Arvestades, et projekteerimise käigus on võimalik projekti muuta, teeme ettepaneku lugeda piiriks ehitusloa taotluse esitamist. EPIKoja seisukoht: Sätestada kohaldamisala kehtivuse algust hetkeni, mil pole esitatud ehitusloa taotlust. Kokkuvõtvalt toetame seni kehtinud teenuste tervisekaitsenõuete koondamist ühte määrusesse – see vähendab dubleerimist ja toob reeglid ühtsesse raamistikku. Tunnustame määruse sõnastust - mitmetes eelnõu punktides ja seletuskirjas on rõhutatud inimese väärikust, privaatsust ning enesemääramisõigust. Siiski ei pea me võimalikuks määrust välja toodud punktides kooskõlastada ega ka heaks kiita ning oleme seisukohal, et tehtud ettepanekud on vajalikud ning olulise tähtsusega, et tagada teenusel viibivate inimeste heaolu, privaatsus ja õigused ning sätete kooskõla ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

7. SA Abja Haigla

7.1 Meie kogemuste põhjal tekitab küsimusi nõue, mille kohaselt võimaldatakse magamistoa ust privaatsuse eesmärgil eestpoolt lukustada. Kuidas käituda olukorras, kui toas elab rohkem kui üks klient ja ühele sobib tuba seestpoolt lukustada kuid teine seda ei sooviks? Meeltesegaduses klient, kes on ukse lukustanud tekitab toanaabris (kui ta ennast hästi väljendada ei suuda) paanika olukorra.

Selgitame. Kui magamistoas on mitu inimest, siis peab olema võimalik seestpoolt ust avada kõigil magamistoa kasutajatel ilma võtmeta. Arvestada tuleb, et teenus peab olema turvaline ja ohutu kõigile teenusesaajatele.

8. Terviseamet

8.1 Määruse seletuskiri selgitab, et määruse

eelnõu koostamisele on eemaldatud ajale

jalgu jäänud nõuded nagu: hoone

kasutusse võtmiseks pärast ehitamist,

ümberehitamist ja renoveerimist peab

olema Terviseameti kooskõlastus. Amet

palub antud juhul selgitada, kas siin on

silmas peetud, et antud objektide puhul ei

ole ka kohalike omavalituste poolt

edaspidi vajalik ehitus- ja kasutuslubade

menetlemisse Terviseameti kaasamine

kooskõlastava asutusena? Kui mitte, siis

palume seletuskirja vajalikus osas

täpsustada.

Selgitame. Terviseameti kooskõlastuse nõude eemaldamine määrusest ei tühista kohalike omavalitsuste kohustust kaasata TA-d ehitus- ja kasutuslubade menetlemisse vastavalt ehitusseadustikule. Selguse mõttes seletuskirja täiendatud.

8.2 Kuna antud määrusega kehtestatakse ka

hoone ja ruuminõuded, siis palub amet

selguse huvides kaaluda määruse

kehtestamise alusena lisaks

rahvatervishoiu seaduse § 21 lõikele 3 ja

sotsiaalhoolekande seaduse § 107

lõikele 3 ka ehitusseadustiku § 11 lõike 4

kohase viite lisamist.

Arvestatud. Kuna määrusega kehtestatakse selgelt ka hoone ja ruuminõudeid (nagu pindalad, keldrikorruse keeld jms), mis on ehituslikku laadi, on asjakohane lisada viide Ehitusseadustikule (EhS) määruse kehtestamise aluseks.

8.3 Määruse eelnõu § 1 punktis 6 on välja

toodud määruse reguleerimis- ja

kohaldamisala teenuse osutamisel

erihoolekandeteenused, sealhulgas

igapäevaelu toetamise teenus, töötamise

toetamise teenus, kogukonnas elamise

teenus, päeva- ja nädalahoiuteenus,

ööpäevaringne erihooldusteenus. Juhime

tähelepanu, et elukeskkonnanõuded

igapäevaelu toetamise teenusele ning

töötamise toetamise teenusele määruse

eelnõus puuduvad. Samuti juhib amet

tähelepanu, et siiani ei ole amet

teostanud järelevalvet

järelhooldusteenuse, eluruumi tagamise

teenuse ega varjupaigateenuste nõuetele

vastavuse üle. Seni on antud teenused

olnud samuti reguleeritud

sotsiaalhoolekande seaduse alusel, kuid

rahvatervise seaduse alusel

tervisekaitsenõuded nimetatud

teenustele puudusid.

Osaliselt arvestatud, selgitame. Määruse § 1 lg 6 sõnastust on täpsustatud, et määrus kehtib üksnes selliste erihoolekandeteenuste puhul, kus teenust pakutakse teenuseosutaja pinnal. Määruse reguleerimisala tuleneb sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja rahvatervise seaduse (RTHS) § 21 koosmõjust. Varjupaigateenusele on nõuded ja Terviseameti järelevalve kohustus kehtinud ka varasemalt määruse nr 58 “Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded” alusel. Eluruumi tagamise teenuse ja järelhooldusteenuse nõuded ja järelevalve kuuluvad küll Terviseameti pädevusse, kuid nende teenuste elukeskkonnanõuete kehtestamine on uus kohustus, mis tuleneb eelviidatud seadustest ja laieneb seega Terviseameti järelevalve ulatusse.

8.4 Määruse eelnõu § 2 lg 1 p 2 on

„hoiuteenus“ kokku kirjutatud, samas

määruse eelnõu § 1 p 3 ja

sotsiaalhoolekande teenuse § 451 räägib

suure hooldus- ja abivajadusega lapse

hoiu teenusest lahku kirjutatuna.

Arvestatud. Sõltuvalt kontekstist kirjutati määruses sõnad kokku või lahku. Määruse tekst on keeletoimetatud.

8.5 Määruse eelnõu § 2 lg 2 kohaselt on maa-

ala teenuseosutaja valduses olev kinnistu

või selle osa, kus ta saab tagada

teenusesaajatele turvalise ja kontrollitud

õuekeskkonna. Amet teeb ettepaneku

kaaluda „ta saab tagada“ asemel

kasutada sõna „tagatakse“.

Arvestatud. Määruse säte vastavalt ettepanekule korrigeeritud.

8.6 Määruse eelnõu § 2 lg 3 puudutavalt

märgib amet, et on arusaadav, et maa-

ala valgustatus on üks ohutuse

parameetreid, kuid selguse huvides teeb

amet ettepaneku kaaluda antud nõude

kehtima jätmist määruse regulatsioonis

ning muuta seletuskirjas sätestatud

kohustuse sõnastust vastavas osas.

Arvestatud. Sisuliselt on maa-ala valgustus oluline ohutusnõue, mis peab olema tagatud teenuse osutamise kohas. Selguse ja juriidilise jõu huvides taastatakse see säte määruse teksti (§ 3 lõige 4), et tagada sätte kohaldamine ja kontrollitavus, mitte pelgalt soovitus seletuskirjas.

8.7 Määruse eelnõu § 2 lg 1 p 5 osas palume

seletuskirjas täpsustada, et maa-ala

nõuet ei ole ööpäevaringse

erihooldusteenuse puhul, kui seda on

selliselt silmas peetud, et antud nõue

kehtib üksnes juhul, kui ööpäevaringset

erihooldusteenust osutatakse

kohtumääruse alusel.

Selgitame. Määrus kehtestab maa-ala (st kontrollitud õuekeskkonna) nõude just neile teenustele, kus teenuse eripära tõttu on vajalik rangem kontroll ja turvalisus, või kus teenuse osutamine eeldab iseseisvat õueala. Maa-ala nõue kehtib ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul ainult siis, kui teenust osutatakse kohtumääruse alusel. Maa-ala nõue ei laiene neile ööpäevaringse erihooldusteenuse osutajatele, kelle teenuse osutamise aluseks ei ole kohtumäärus. Seega on maa-ala nõue seotud just vabadust piirava iseloomuga teenuse osutamisega, mis eeldab eraldi ala põgenemis- ja soovimatute kontaktide vältimiseks. Selguse huvides täiendasime seletuskirja vastavalt.

8.8 Määruse eelnõu § 3 lg 1 on toodud, et

teenuse osutamiseks kasutatavad

hooned ja ruumid peavad vastama

ehitusseadustiku §-s 11 ja selle alusel

kehtestatud ehitisele esitatavatele

nõuetele ning käesoleva määrusega

kehtestatud nõuetele. Määruse

Arvestatud. Määruse eelnõus on teenuse liikide kaupa täpsustatud miinimumnõuded tualett- ja pesemisruumide arvu kohta, lähtudes senisest praktikast ja teenuste iseloomust. Näiteks on §-des 9 ja 12 sätestatud vastavad suhtarvud, mille

seletuskirjas on lisaks nt

tuleohutusnõuetele, mis kehtivad

ehitistele üldiselt, viidatud ka eluruumile

esitatavatele nõuetele. Amet juhib

tähelepanu, et majandus- ja

taristuministri määrus nr 85 „Eluruumile

esitatavad nõuded“ (edaspidi määrus nr

85) kohalduvad ühe korteriga elamus,

kahe või mitme korteriga elamu nagu

paarismaja, ridaelamu, korterelamu

korterile ega kehti nt ühiselamutele või

majutushoonetele. Sellega seoses jääb

selgusetuks, milline on nt sobiv arv

tualettruume, valamuid, pesemiskohti

vms. sotsiaalteenuse osutamisel

arvestades, et teenuse saajaid on

reeglina tunduvalt rohkem, kui

tavapäraselt korteris elavaid inimesi.

Tualettruume on mainitud määruse

eelnõu üldnõuete all § 5 lg 4, mille

kohaselt teenusesaajale peab olema

tagatud ligipääs hügieenilisele ja ohutule

tualeti kasutamisele ning võimalus

privaatseteks hügieenitoiminguteks sooja

vee ja sobivate pesemisvahenditega.

Tualettruumides või nende lähedal peab

olema käte pesemise ja kuivatamise

võimalus. Määruse erinõuete all § 9 lg 1

punktis 4 on toodud, et nõue, et

teenusesaajate kasutada peab olema

pesemis- ja tualettruum, mis võivad olla

ühendatud ja § 14 lg 1 punktis 3 on samuti

toodud sarnane nõue, et teenuse saaja

kasutada peab olema tualettruum ja

pesemisruum, mis võivad olla ühendatud.

Ka seletuskirjas täpsem seletus puudub.

Ameti ettepanek on vähemalt määruse

eelnõu selgituskirja lisada täpsustus,

mida peaks sealhulgas teenuse pakkuja

silmas pidama, et nõuet saaks täidetuks

pidada ning kõigile teenuse saajatele

oleks ka reaalselt tagatud piisav ligipääs

hügieenilisele ja ohutule tualeti

kasutamisele ning võimalus privaatseteks

hügieenitoiminguteks sooja vee ja

sobivate pesemisvahenditega.

alusel peab teenuseosutaja tagama teenusesaajatele piisavad võimalused hügieenitoimingute sooritamiseks.

8.9 Ameti ettepanek on määruse eelnõu § 3

lg 3 toodud keldrikorruse asemel

kasutada ehitusseadustiku alusel

kehtestatud majandus- ja taristuministri

05.06.2015 määruses nr 57 Ehitise

tehniliste andmete loetelu ja arvestamise

alused § 18 lg 6 kasutavatega.

Eelviidatud lõike 6 kohaselt liigitatakse

korrused maapealseteks ja maa-alusteks

korrusteks ning lõike 7 järgi on maa-

aluseks korruseks korrus, mille põrand on

maapinnast madalamal rohkem kui pool

ruumi kõrgust ja selle kohal korruse

põrand ei ole kõrgemal kui 2,5 meetrit

hoonet ümbritsevast keskmisest

maapinnast või katendist). Ka

keldrikorrusel on vahel aknad, mis võib

tekitada asjatuid vaidlusi põhjusel, et

EHR-s pole märgitud keldrikorruseid vaid

„maa-alused korrused“.

Arvestatud. Määruses ja seletuskirjas on läbivalt muudetud “keldrikorrus” ümber “maa-aluseks korruseks”.

8.10 Ameti hinnangul on määruse eelnõu § 3

lg 5, mille kohaselt teenusesaaja

kasutuses olevates ruumides peab olema

piisavalt liikumisruumi ning sisustus peab

vastama teenusesaaja vajadustele,

sisuliselt dubleeriv § 3 lg 2 esimese

lausega, mis sätestab, et ruumid ja nende

sisustus peavad olema ligipääsetavad ja

ohutud ning vastama nii ruumide

funktsioonile kui ka teenusesaajate

vajadustele, huvidele ja eelistustele.

Arvestatud. Määruse tekstist eemaldati § 3 lõige 5 (piisav liikumisruum ja sisustuse vastavus vajadustele), kuna selle sisuline tähendus dubleeris § 3 lõike 2 nõudeid. § 3 lõikes 2 nimetatud ligipääsetavuse ja funktsioonile vastavuse nõue hõlmab automaatselt piisava liikumisruumi olemasolu ning sisustuse vastavust teenusesaajate vajadustele.

8.11 Määruse eelnõu § 4 lg 1 kohaselt teenuse

osutamise ruumides tagatakse küllaldane

loomulik ja asjakohaste valgustuse

standardite nõuetele vastav valgustus,

arvestades ruumi kasutusotstarvet.

Seletuskirja kohaselt klaasitud pinna ja

põranda suhe peab tagama küllaldase

loomuliku valgustuse. Juhime

tähelepanu, et standardis EVS-EN

17037:2019 "Päevavalgus hoonetes“ ei

ole kasutatud väljendust klaasitud pinna

ja põranda suhe. Seega jääb

selgusetuks, kui suur see klaasitud pinna

ja põranda suhe peab olema, et oleks

küllaldane loomulik valgustus. Sellisel

Arvestatud. Seletuskirja täiendati: Ebatäpne "klaasitud pinna/põranda suhe" eemaldati. Selgitus asendati standarditel EVS-EN 17037:2019 ja EVS-EN 12464-1 (tehisvalgustus) põhineva päevavalgusteguri (DF) ning värviesitusindeksi põhimõttega, et tagada valgustuse vastavus ruumi kasutusotstarbele.

kujul nõude kehtimisel oleks ameti

hinnangul vajalik seletuskirja

täpsustamine.

8.12 Määruse § 4 lg 1 kohta on seletuskirjas

selgitatud, et kui kunstliku valgustuse ehk

tehisvalgustuse valgusallika

paigaldamisel on juhindutud standardi

EVS-EN 12464-1 „Valgus ja valgustus.

Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad“

nõuetest, siis eeldatakse, et valgustatus,

sealhulgas psühholoogiline räigustegur ja

värviesitusomadused vastavad

nõuetele“. Juhime tähelepanu, et selles

standardis pole magamisruume või

eluruume/elutuba, kuid tavaliselt on selle

valdkonna teenuse saajatel ruumide

koosseisus just need ruumid. Ameti

ettepanek on täpsustada, milline on siis

nõuetele vastav magamisruumi või elutoa

tehisvalgustuse tugevus, millele

tugineda.

Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud selgitusega, et standard EVS-EN 12464- 1 reguleerib tööruumide valgustust, kuid magamis- ja eluruumide puhul ei ole määruses seatud konkreetset valgustuse tugevuse piirnormi. Seletuskirjas on täpsustatud, et teenuseosutaja peab tagama magamis- ja eluruumides piisava üld- ja kohaliku valgustuse, vältima psühholoogilist räigust ning tagama valguse kvaliteedi, mis toetab teenusesaajate heaolu ja visuaalset mugavust.

8.13 Määruse eelnõu § 4 lg 4 temperatuuri

miinimumnõue puudub, kuid siseõhu

temperatuuri osas on sätestatud, et

tõusmisel üle 27 kraadi võetakse

tarvitusele meetmed temperatuuri mõju

vähendamiseks. Amet juhib tähelepanu,

et juhul, kui kohaldamisele kuulub

määruses 85 toodu, siis antud määruse §

4 lg 4 kohaselt ei tohi kaugküttevõrgust

või hoone katlamajast köetavas

eluruumis siseõhu temperatuur inimese

pikemaajalisel ruumis viibimisel olla

madalam kui 18°C, mis ameti hinnangul

ei ole pikemaajaliseks mugavaks

olemiseks piisav sotsiaalteenuste

elukeskkonnanõudena sotsiaalteenuste

saajate jaoks. Amet soovitab kaaluda

teenuse saajate huvides minimaalse

kõrgema temperatuuri kehtestamise

vajadust. Kuna määruse eelnõus on

temperatuurile ainult ülemine piir, kuid

miinimumi määratletud ei ole, samas

eraldusruumi § 7 lg 1 on toodud, et

kinnise lasteasutuse teenuse

eraldusruum peab tagama privaatsuse

Osaliselt arvestatud. Miinimumtemperatuuri nõue on kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruses nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, millele käesolev määrus viitab ja mille alusel tuleb tagada eluruumides vähemalt 18 °C temperatuur. Määruse sätet ja seletuskirja on selguse huvides täiendatud ja teenuseosutaja kohustus on tagada ruumide temperatuuri vastavus teenusesaajate vanusest ja tervislikust seisundist tulenevatele vajadustele. Vajadusel võib see tähendada kõrgemat temperatuuri, kuid konkreetse numbri kehtestamine ei ole otstarbekas, sest teenuste sihtrühmad ja ruumide kasutuse iseloom erinevad.

ning olema turvaline, ohutu, valgustatud,

nõuetekohase temperatuuri ja lapse eale

vastava sisustusega. Selgusetuks jääb,

mis on antud nõuetekohane temperatuur

või tuleb siin samuti silmas pidada

määruses nr 85 toodud minimaalset

temperatuuri 18°C?

8.14 Seoses määruse eelnõus sätestatud

ruumi ja sisustuse erinõuetega

sotsiaalteenuste osutamisel lastele

märgib amet järgmist. Eelnõu § 6 lg 1

sätestab, et magamis- ja vaba aja

veetmise ruumis viibijale peab olema

vähemalt 4 m² põrandapinda. Kui

magamis- ja vaba aja veetmise ruumid on

eraldi, peab kummaski ruumis olema

igale viibijale vähemalt 2 m²

põrandapinda. Amet palub kaaluda

täpsustamist, et minimaalne ruumi suurus

tuleneb määrusest nr 85 ning elu- ja

magamistoa pind peab ka eeltoodud juhul

olema vähemalt 8 m² ning erisusena võib

kasutada põhjendatud juhul määruse

eelnõu § 3 lg 6 sätestatud võimalust kuni

10% ruumi pindala vähendamiseks.

Arvestatud. Määruse § 6 lõike 1 sõnastust on täpsustatud. Eluruumide nõue, mille kohaselt elu- ja magamistuba peavad olema vähemalt 8 m² suurused, kehtib ka laste sotsiaalteenuste puhul. Kui magamis- ja vaba aja veetmise ruumid on eraldi, peab kummaski ruumis olema igale viibijale vähemalt 2 m² põrandapinda, kuid ruumi üldpindala ei tohi olla alla 8 m². Erandina võib § 3 lõike 6 alusel ruumi pindala vähendada kuni 10%, kui see on põhjendatud ja ei mõjuta teenuse ohutust ega kvaliteeti. Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

8.15 Määruse eelnõu § 6 lg 2 osas palub amet

kaaluda sõnastuse täiendamist voodi

osas lisades praegusele kohustusele, et

majutusega teenusel peab igale lapsele

olema tagatud omaette voodi või

voodikoht naril täiend, et igale lapsele

olema tagatud tema eale ja kasvule

vastav voodi või voodikoht naril.

Arvestatud. Määruse § 6 lõike 2 säte on täiendatud nii, et majutusega teenusel peab igale lapsele olema tagatud tema eale ja kasvule vastav voodi või voodikoht naril, laud, tool ja võimalus isiklike riiete ja esemete paigutamiseks viisil, mis tagab lapsele nende esemete hoidmise privaatsuse. Seletuskiri on vastavalt korrigeeritud.

8.16 Määruse eelnõu § 6 lg 5 sätestab, et

tualettruum ja selle sisustus peavad

vastama laste vanusele ja

(eri)vajadustele. Seletuskirjas on

viidatud, et eelkooliealised lapsed

(vanuses 0–7 aastat) vajavad oma

kehamõõtmetele vastavaid,

kasutajasõbralikke tualettruume.

Tavapärase täiskasvanute kõrgusega

tualetipotid ja valamud ei võimalda

väikestel lastel iseseisvalt

Selgitame. Määruse § 6 lg 5 säte rõhutab, et tualettruum ja selle sisustus peavad vastama laste vanusele ja vajadustele, sh kasutajasõbralikkusele ning ohutusele. Teenuseosutaja võib tagada nõuete täitmise ka paindlike lahendustega, näiteks kasutades kohandatud täiskasvanute wc-potti või valamuid koos astmelaua ja muude abivahenditega, et võimaldada väikestel lastel iseseisvalt hügieenitoiminguid.

hügieenitoiminguid teha ning

suurendavad kukkumise ja vigastuste

riski. Madalama kõrgusega

lastesõbralikud potid ja valamud toetavad

lapse autonoomiat ja

enesehooldusoskuste kujunemist (sh

iseseisev tualetikülastus, kätepesu),

aitavad kujundada tervislikke harjumusi

varajases eas ja vähendavad personali

otsese sekkumise vajadust. Amet märgib,

et haridusasutuste hügieeniruumides on

nõue leebemalt, et võib olla ka

täiskasvanute wc-pott, mis on

kohandatud lastele sobivaks nt

astmelaua ja prill-lauaga (vt Vabariigi

Valitsuse määrus nr 47 „Lastehoiu ja

lasteaia õpi- ja kasvukeskkonna nõuded“

§ 9 lg 2 p 1 ja 4). Amet palub kaaluda ka

sotsiaalteenuste osutamisel sätestada

sarnane paindlik võimalus, etvõib

kasutada ka sobivaks kohandatud

täiskasvanute wc-potti ja

kätepesuvalamut.

Selline lahendus toetab lapse autonoomiat ja turvalisust ning tagab nõuete praktilise rakendamise eri vanuse- ja vajadusrühmade puhul. Seletuskirja täiendatud ka paindlike lahendustega.

8.17 Määruse eelnõu § 7 lg 4 sätestab kinnise

lasteasutuse eraldusruumi nõudena, et

tagatud peab olema privaatne tualeti

kasutamise võimalus. Amet palub

täpsustada, kas tagatud peaks olema ka

hügieeniline tualeti kasutamise võimalus

ehk peaks olema võimalus ka käte

pesuks.

Arvestatud. Eraldusruumis peab olema tagatud elementaarne hügieen. Käte pesemise võimalus pärast tualeti kasutamist on vältimatu tervisekaitse meede ja lapse väärikalt kohtlemise tingimus. Määruse § 7 lõiget 4 täiendatakse sõnaga „hügieeniline“. Seletuskirjas täpsustakse, et hügieeniline tualeti kasutamise võimalus hõlmab ka käte pesemise võimalust.

8.18 Määruse eelnõu § 9 lg 1 punkti 1 kohaselt

teenusesaajate kasutada peavad olema

ruumid järgmiselt: magamistuba,

arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta

on ruumis vähemalt 6 m2 põrandapindala

ja määruse eelnõu § 14 lg 1 punkti 1

kohaselt teenusesaaja kasutada peavad

olema vähemalt järgmised ruumid: tuba,

mille põrandapindala ühe teenusesaaja

kohta on vähemalt 6 m2. Ameti ettepanek

on asendada mõlema teenuse korral 6m2

asemel siiski 8 m2 või et minimaalne

ruumi suurus on vähemalt 8 m2

Mittearvestatud. Määruse nõue 6 m² ühe teenusesaaja kohta viitab magamiskoha põrandapindalale mitmekohalises ruumis (nt 2- või 3- kohalises toas) ning on kehtestatud selle teenuse eripära arvestades. 8 m² nõue tuleneb eluruumile kehtivatest üldistest nõuetest, kuid ei ole kohustuslik mitmekohalise magamiskoha arvestuslikuks pindalaks. Olemasolev nõue tagab piisava ruumi teenuse osutamise otstarbekuse ja kuluefektiivsuse tagamiseks. Seletuskirja täpsustus sisse viidud.

ühekohalise majutuse puhul. Seletuskirja

erinevates lõikudes nt § 12 lg 4 osas või

§ 7 lg 2 juures on märgitud, miks peaks

minimaalne ruumi pindala olema

vähemalt 8 m2 ja on toodud, et alla 8 m²

ruum ei võimalda täisväärtuslikku isiklikku

elu- ja magamiskohta, kui seal peab

lisaks voodile paiknema ka muu

elementaarne sisustus (nt kapp, tool,

laud). Liigne ruumikitsikus põhjustab

stressi, konflikte, vähendab motivatsiooni

ja halvendab vaimset ning füüsilist heaolu

ja 8m² eluruumi põrandapindala on

nõutud eluruumile kehtestatavate

nõuetega.

8.19 Määruse eelnõu § 9 lg 7 osas palub amet

kaaluda ligipääsetava seinakontakti osas

täpsustust, et magamistoas peab olema

vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt

ühe magamistoas elava teenuse saaja

kohta. Üldhooldusteenuse osas vastav

regulatsioon üldse puudub, samas ameti

hinnangul oleks see vajalik sarnaselt

nagu ka § 9 lg 7 toodud kohtvalgustuse

kohta sätestatu.

Arvestatud. Individuaalne ligipääs elektrile (nt laadimine, õppevahendid) on vältimatu teenusesaaja iseseisvuse, privaatsuse ja hariduse omandamise toetamiseks. § 9 lg 7 sisaldab juba sarnast individuaalset nõuet kohtvalgustuse osas, mistõttu on loogiline seda laiendada ka elektrivõimalustele. Määruse § 9 lg 7 ning §14 lg 2 sõnastused vastavalt ettepanekule täiendatud.

8.20 Määruse § 9 lg 8 ja 9 osas, mis puudutab

päeva- ja nädalahoiuteenuse saaja

voodikoha regulatsiooni palub amet

kaaluda seletuskirja täiendamist, et oleks

üheselt arusaadav, et antud magamistoa

leevendusnõue ei saa puudutada isikuid,

kes viibivad antud teenusel

pikemaajaliselt, kuna antud teenuse

osutamise aeg võib ühes kuus ulatuda

kuni 23 ööpäevani.

Arvestatud. § 9 lg 8 osas on täpsustatud määruse sõnastust ja seletuskirja. Juhul, kui teenuse saaja jääb teenusele ööseks, siis on vajalik magamistoa tagamine.

8.21 Määruse eelnõu § 12 ja § 13 osas on

ameti ettepanek sätestada antud teenuse

puhul nõuded sarnaselt ülejäänud

määruse ülesehitusega ning liita § 12 ja

13 ning kehtestada ühe paragrahvina

pealkirjaga „Ruumid ja sisustus“.

Arvestatud. Liitsime § 12 ja § 13 vastavalt ettepanekule.

8.22 Määruse eelnõu § 12 lg 2 kohaselt

võimaldatakse magamistoa ust

seestpoolt lukustada, kuid

Mittearvestatud. Määruse aluseks oleva RTHSi § 21 kohaselt peab elukeskkond olema sotsiaalteenuste saajale ohutu ja

teenuseosutajale peab olema vajadusel

võimaldatud tuppa juurdepääs. Ameti

ettepanek on leevendada antud nõuet

dementsete eakate puhul, nt kui ongi

planeeritud üldhooldusteenus

dementsetele või kui on dementsete

osakonnad. Nad lihtsalt lukustavad end

ruumi ja ei oska seda avada, teenuse

osutaja saab küll ukse lahti, aga teinekord

võib juba tekkida psühholoogiline kahju

dementsele. Kahjuks on päriselt nii olnud

paari objekti puhul, mistõttu pole

konkreetselt selliste osakondade puhul

amet seni nõudnud ukselukustamise

võimalust (isegi libliklukuga, kus

teenuseosutaja pääseb lihtsasti ligi

universaalvõtmega).

tervist toetav. Määruse § 12 lg 2 rakendamisel tuleb arvestada, et kõikide magamistuba kasutavate inimeste puhul on tagatud nende ohutus ja turvatunne, oluline on seega arvesse võtta teenusesaajate tervise seisundit ja riske.

8.23 Määruse eelnõu § 12 lg 5 kohaselt

hoolekandeasutuses peab olema aja

veetmise ruum. Ameti ettepanek on

seletuskirjas välja tuua, et antud vaba aja

veetmise ruum ei ole privaatsete

kohtumiste ruum vastavalt määruse

eelnõu § 3 lg 8 sätestatule. Täiendavalt

võiks siiski olla sätestatud ka minimaalne

hinnanguline number, mitu ruutmeetrit

üheteenuse saaja kohta on soovitatav

vaba aja veetmise ruumiks arvestada, et

ei tekiks olukorda, kus nt 3-korruselise

hoone ja 200 teenuse saajaga asutuse

puhul on üks 25 m2 aja veetmise ruum

arvestades, et määruse nr 85 kohaselt on

üldjuhul elutoa pind vähemalt 8m2, mida

tuleks siis antud juhul samastada

käesolevas määruses toodud vaba aja

ruumiga?

Mittearvestatud. Ühisruumi puhul on ennekõike oluline, et arvestatakse teenusesaajate vajadustega ja vastavalt vajadustele pakutakse mitmekesiseid võimalusi ühisteks tegevusteks ja suhtluseks. Ruume võib ka mitu olla.

8.24 Määruse eelnõu § 13 lg 1 kohaselt peab

magamis- ja elutubade mööbel olema

kergesti puhastatav ning sobima elanike

huvide ja eelistustega. Samas on

seletuskirjas kirjutatud, et klient võib ka

oma mööbli kodust kaasa võtta, mis on

ameti hinnangul väga tervitatav. Kuid siin

tekib vastuolu, kas siis klient võib kaasa

võtta ainult sellise tugitooli, mis on

kergesti puhastatav ning ei tohi nt

Selgitame. § 5 lg 1 alusel on võimalik kodust kaasa võtta ka riidega kaetud mööblit, kui see on kergesti puhastatav ja heas korras.

tekstiiliga tugitooli kaasa võtta?

Ettepanek on teha leevendus kliendi oma

mööblile, et see võiks olla (kuid ei pea

olema) lihtsasti puhastatav. Antud sätet

võiks ameti hinnangul määruses

täpsustada või seletuskirjas rohkem lahti

kirjutada, et kaasavõetav mööbel peab

olema visuaalselt puhas ja putukateta.

Täiendavalt teeb amet järgmised

ettepanekud:

8.25 täiendada määrust selliselt, et oleks nõue

ka viimistluses ja põrandakatteks

kasutatud materjalide puhastamise ja

ohutuse kohta sarnaselt Vabariigi

Valitsuse määruse nr 47 § 8 lg 3

sätestatule, mille kohaselt ruumide seinte

ja põrandatel kasutatud

viimistlusmaterjalid peavad olema

kergesti hooldatavad ja

desinfitseeritavad. Siseviimistluseks

kasutatud materjalid peavad olema

tervisele ohutud ja vastama tootja poolt

ettenähtud kasutusotstarbele.

Mittearvestatud. § 5 lõiked 1-3 sõnastused tagavad sama eesmärgi.

8.26 Kunstliku valgustuse nõuded eelnõus

puuduvad. Seletuskirja kaudu on viidatud

standardile. Antud standardis puuduvad

nõuded hoolekandeasutuste mõistes

ruumidele, nagu näiteks magamistuba,

elutuba ja eraldusruum jms. Ameti

hinnangul vajaks seletuskirjas täpsustust,

kuidas sellisel juhul võtta aluseks

standardi nõuded.

Mittearvestatud. Määruse aluseks oleva RTHSi § 21 kohaselt peab olema sotsiaalteenuse saajate elukeskkond tervist toetav ja ohutu. Määruse rakendamisel tuleb lähtuda lisaks § 3 lg 1, mille kohaselt rakendub hoonele ehitusseadustik, ja § 4 lg 1 kohaselt tagatakse muu hulgas valgustus arvestades ruumi kasutusotstarvet.

8.27 Varasemas määruses oli kirjeldatud

potitoolide ja siibrite pesemise kord, kuid

uues eelnõus ja seletuskirjas vastav

punkt puudub. Kui kasutatakse potitoole

võib antud olukord tekitada asjatuid

vaidlusi järelevalvet tehes.

Mittearvestatud. § 5 lg 4 on sätestatud, et teenusesaajale peab olema tagatud ligipääs hügieenilisele ja ohutule tualeti kasutamisele. Kuidas seda teenusepakkuja praktiliselt korraldab sõltub teenusel olijate vajadustest.

8.28 Määruse eelnõu 3. jaos, mis puudutab

väljaspool kodu osutatavat

üldhooldusteenuse osas töökorras

häirenupu nõue, mis peaks olema igal

kliendil voodist ligipääsetav ja kasutatav.

Mittearvestatud. Vastavalt RTHSi § 21 peab sotsiaalteenuse osutamisel olema elukeskkond ohutu ja tervist toetav. Teenuseosutaja peab siin arvestama teenusel olijate vajadustega, mis võivad

Ameti hinnangul võiks antud nõude

kehtestamine olla vajalik.

olla erinevad. Seega ei ole mõistlik üldnõudena kehtestada.

8.29 Täiendavalt palub amet kaaluda

võimalust sätestada sotsiaalteenuste

osutamiseks kasutatavate ehitiste puhul

hooldusjuhendi olemasolu vajalikkust

vastavalt ehitusseadustiku § 16 lg 4

arvestades, et hooldusjuhendis

sisalduvad nii ehitisse paigaldatud

materjali, seadme või toote tootja poolt

ettenähtud kasutamis- ja

korrashoiunõuded ning võib sisaldada ka

ehitise korrashoiuks vajalikku muud

teavet (ehitusseadustiku § 17 lg 1), mis

suurendaks nii ehitise omaniku

teadlikkust, kui lihtsustaks oluliselt ka

järelevalve teostamist.

Mittearvestatud. Antud nõue tooks täiendava halduskoormuse teenuseosutajatele. Selle uue nõude sissetoomine vajaks eelnevalt täiendavaid arutelusid teenuseosutajatega.

8.30 Arvestades, et paljud üldhooldusteenuse

kliendid võidvad olla piiratud ja vähese

liikuvusega, siis palub amet teenuse

saajate heaolust lähtuvalt kaaluda

võimalust sätestada üldhooldusteenuse

ruuminõuetena seni

hoolekandeasutustele kehtinud nõue

vähemalt osas, et magamistoad

planeeritakse hoone ida-, kagu- või

lõunapoolsesse ossa.

Mittearvestatud. Määruses ei nõuta kindlaid ilmakaari, jättes teenusepakkujatele vabadus valida neile ja teenusesaajatele sobivaim paigutus. See ei välista soovi korral magamistube paigutada ida-, kagu- või lõunapoolsesse ossa, kui see on teenuseosutaja hinnangul sobiv.

9. Dementsuse Kompetentsikeskus

9.1 Kindlasti palume teil sõnakasutuses vältida sõna „dementne“ ja asendada see väljendiga „dementsusega inimene“.

Arvestatud. Seletuskiri vastavalt korrigeeritud.

9.2 Hooned ja ruumid- Ligipääsetavus Eakatele ei sobi elukeskkond, kus ainus viis korruste vahel liikumiseks on keerdtrepp. Kui lisaks keerdtrepile on olemas ka laiade astmetega trepp ja trepironija, siis ei ole probleemi. Iga üldhooldusteenust pakkuv asutus peaks võimaldama liikumispuudega inimesele ligipääsetavuse trepironija, lifti või kaldtee näol.

Arvestatud. Seletuskirja täpsustatud selles osas ligipääsetavuse juures.

Turvaliseks peab ka kohaldama neid treppe, kus on otsene võimalus kukkuda ratastooliga trepist alla. Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks. Siinkohal peaks võimalusel jääma hoolealusele mulje, et ta ei ole piiratud, või siis teisisõnu peaks varjama väljapääse või ruume (nt soojussõlm) kuhu hoolealusel pole vaja minna. Sisekliima- Kirjeldatakse valgust, ventilatsiooni ja temperatuuri, kuid väga oluline on tegeleda ka müra ja kajaga. Kaja vajab summutamist. Dementsusega inimeste jaoks on pidev kaja keskkonnas tähelepanuvõimet nõrgestav ja pidev mürafoon suurendab ärevust. Nt kui kutsungisüsteemi heli hooldekodus on iga kord nagu häiresireen, võib see olla tervist kahjustava mõjuga. Veel üks märkus seletuskirjale. Lk 8 II lõik on sulgudes kasutatud „nt Alzheimeri tõvega täiskasvanud“, õigem oleks kasutada dementsussündroomiga inimesed, sest Alzheimeri tõbi on ainult üks dementsuse põhjustest. Terminoloogiliselt oleks õige kasutada ühtlaselt „dementsusega inimesed“, et ei jääks muljet nagu oleks tegemist erinevate sihtgruppidega.

Arvestatud. Määrusest vastav segadust tekitanud säte eemaldatud. Arvestatud. Seletuskirjas on täiendatud § 3 lg 2 selgitusega, et tähelepanu tuleks pöörata ka müra ja kaja vähendamisele, kui see on teenusesaaja tervisele vajalik. Arvestatud. Seletuskirja vastavalt ettepanekule korrigeeritud.

10. Eesti Linnade ja Valdade Liit

10.1 Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastab sotsiaalministri määruse „Nõuded sotsiaalteenuste elukeskkonnale“ eelnõu järgmiste märkuste ja ettepanekutega. 1. Eelnõu §-s 1 on öeldud, et määrusega

kehtestatakse nõuded elukeskkonnale,

terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite

vähendamisele sotsiaalhoolekande

seaduses või selle alusel kehtestatud

määrustes viidatud teenuste osutamisel.

Teiste seas kehtestatakse nõuded

Arvestatud. Määruse § 1 täpsustatud, et nõuded laienevad erihoolekandeteenusele, kui teenust osutatakse teenuse osutaja pinnal.

erihoolekandeteenustele, sealhulgas

igapäevaelu toetamise teenusele,

töötamise toetamise teenusele,

kogukonnas elamise teenusele, päeva- ja

nädalahoiuteenusele ja ööpäevaringsele

erihooldusteenusele (§ 1 p 6).

Juhime tähelepanu, et loetelust puudub

toetatud elamise teenus, kuigi sedagi

osutab teenuseosutaja inimese

kasutusse antud ruumides. See

tähendab, et ka selle teenuse

osutamisele laienevad eelnõuga

kehtestatavad nõuded elukeskkonnale,

terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite

vähendamisele.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku

lisada loendisse toetatud elamise teenus

ja koostada lõplik nimekiri määrusega

reguleeritud teenustest, et vältida

arusaamatusi tõlgendamisel.

10.2 2. Eelnõu § 9 lõikes 8 on öeldud, et

päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajal ei

pea olema lõike 1 punktis 1 sätestatud

nõuetele vastavat magamistuba, kui

sama lõike punktis 2 nimetatud ruumis on

ühe teenusesaaja kohta vähemalt 8 m2

põrandapinda.

Sama paragrahvi lõige 9 sätestab, et kui

päeva- ja nädalahoiuteenuse saaja vajab

voodikohta, tagatakse talle sobiv voodi ja

tema soovi korral voodite eraldamiseks

vahesein, kardin, sirm või muu ruumi

liigendamist võimaldav vahend, ning

ruum ja selle sisustus peavad vastama

lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele.

Nimetatud erisus on olnud vaidluse koht

ja lisatud määrusesse murest, et kõikidel

teenusepakkujatel ei ole võimalik

pakkuda igale teenusesaajale eraldi

magamistuba.

Juhul, kui kõne alla tuleb eespool

nimetatud sätete eelnõust väljajätmine,

teeme ettepaneku muuta § 9 lõiget 2 ja

sõnastada see järgmiselt:

Arvestatud. Lähtuvalt varasemalt kehtinud nõuetest on § 9 lg 2 täpsustatud.

„(2) Magamistoas võib elada kuni kaks

samast soost ööpäevaringse

erihoolekandeteenuse saajat. Suure abi-

ja toetusvajadusega isikuid võib ühes

magamistoas elada erandjuhtudel kuni

kolm, päeva- ja nädalahoiuteenuse

saajaid kuni neli. Erinevast soost

teenusesaajaid võib ühte magamistuppa

panna üksnes nende või eestkostja

kirjalikult esitatud soovi alusel.“

11. Justiits- ja Digiministeerium

Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab

eelnõu. Juhime tähelepanu, et hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja

(HÕNTE) § 41 lg 2 p 3 kohaselt tuleb

seletuskirja sisukokkuvõttes kajastada

informatsioon selle kohta, milline on mõju

halduskoormusele ning selle kasvu korral

ülevaade, mille võrra olemasolevat

halduskoormust vähendatakse. Pakume

välja järgmise lause: „Eelnõuga tehtavad

muudatused ei suurenda inimeste ega

vabaühenduste halduskoormust.

Ettevõtjatele halduskoormus kokkuvõttes

väheneb.“

Arvestatud. Seletuskirja vastav täiendus sisse viidud.

1

Sotsiaalministri määruse „Nõuded elukeskkonnale sotsiaalteenuste osutamisel“ seletuskiri

1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Määruse koostamise on tinginud rahvatervishoiu seaduse jõustumine 2025. aasta 1. septembril, mil muutus kehtetuks rahvatervise seadus, mille alusel varasemad nõuded olid kehtestatud. Seetõttu tuli uuesti kehtestada elukeskkonna nõuded sotsiaalteenuste osutamisel. Määruse eesmärk on ühtlustada ja korrastada nõudeid elukeskkonnale sotsiaalteenuste osutamisel, et toetada paremini teenusesaajate heaolu ning tagada selgem, paindlikum ja praktiliselt rakendatav regulatsioon. Määrusega korrastatakse seni mitmes erinevas määruses sätestatud tervisekaitsenõudeid, et need vastaksid tänastele vajadustele ja tegelikele teenuseosutamise tingimustele. Määruses sätestatud nõuded on vajalikud turvalise ja inimväärse elukeskkonna tagamiseks. Võrreldes varasemate nõuetega on neid ajakohastatud ja osaliselt leevendatud. Mitmed varasemalt väga detailsed või tehnilised nõuded on asendatud oodatava tulemuse kirjeldamisega, mis annab teenuseosutajatele paindlikkuse valida sobivaim viis nõuete täitmiseks. Võrreldes varasemaga on välja jäetud järgmised nõuded:

 dubleerivad nõuded, mis on reguleeritud teistes õigusaktides (nt ehitusseadustikus ja selle rakendusaktides);

 hoolekandeasutuse ehitamisel, ümberehitamisel ja renoveerimisel kasutatakse ehitus- ja viimistlusmaterjale, mille terviseohutus on tõendatud;

 hoolekandeasutuse ehitamise, ümberehitamise ja renoveerimise projekt kooskõlastatakse Terviseametiga;

 hoone kasutusse võtmiseks pärast ehitamist, ümberehitamist ja renoveerimist peab olema Terviseameti kooskõlastus. Kohalike omavalitsuste kohustus kaasata Terviseamet kooskõlastava asutusena hoolekandeasutuste ehitus- ja kasutuslubade menetlusse tuleneb jätkuvalt ehitusseadustikust;

 hoolekandeasutus projekteeritakse võimalikult kaugele mürarikastest teedest ja tänavatest ning õhku saastavatest ettevõtetest;

 kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise maa-alal olevad jäätmenõud ja -mahutid peavad asuma teenuse osutamise ruumide akendest eemal, kasutamiseks ja äraveoks sobival kohal. Jäätmenõude ja -mahutite kasutamine peab olema ohutu ning nendest ei tohi levida nakkusi ega kahjureid;

 majandusõu planeeritakse üldjuhul maa-ala põhjapoolsesse ossa köögi- ja muude majandusruumide sissepääsude lähedusse. Seal võivad paikneda pesukuivatuspostid, vaibakloppimispuu ja prüginõud. Prüginõud peavad olema tihedalt sulguva kaanega ja asuma hoonest vähemalt 25 m kaugusel;

 hoolekandeasutuse elanikel peab olema võimalik liigelda selle asukohast muude avalike teenuste saamise asukohtadesse ning üldjuhul kasutada ühissõidukit;

 liiva saastumise vältimiseks rajatakse ööseks kaetavad liivakastid;

 maa-ala korrashoidu jälgitakse iga päev ja seda koristatakse vajaduse korral, muru niidetakse vajaduse korral;

 liivakasti liiva vahetatakse igal kevadel. Kuival ajal tuleb liiva kergelt niisutada ja see tuleb perioodiliselt läbi kaevata;

 eluruumid planeeritakse hoone ida-, kagu- või lõunapoolsesse ossa, köök aga põhjapoolsesse ossa;

 hoone sissepääsud projekteeritakse tuulekojaga, välistrepid varikatusega ja enam kui kahe astmega välistrepid piirde või käsipuuga;

 koolikohustuslikku ikka jõudnud lastele nähakse ette õppimiskohad ja toad mitte enam kui kahe voodiga;

2

 akende ühepoolse asetuse korral ei tohi akna ja vastasseina kaugus olla üle 6,0 m. Aknaid pestakse vähemalt kaks korda aastas;

 kunstliku valgustuse valgusallikate keskmine valgustustihedus (valgustatus) treppidel peab olema vähemalt 150 luksi;

 kunstlik valgustus peab tagama kõikides ruumides piisava ühtlase ja hajutatud valguse. Kunstliku valgustuse valgusallikate keskmine valgustustihedus (valgustatus) mänguruumis peab olema vähemalt 300 luksi, tualettruumis 200 luksi, treppidel 150 luksi ja magamisruumis 100 luksi;

 ruumide optimaalne õhuniiskus on vahemikus 40–60%;

 ruumide optimaalne suhteline õhuniiskus kütteperioodil on 30–60%, õhutemperatuur vähemalt 20 ºC ± 2 ºC. Minimaalse vajaliku õhuniiskuse tagamiseks tuleb kasutada õhuniisuteid;

 ruumi temperatuur peab olema vähemalt 20 °C;

 duši ja valamute kasutamisel peab sooja vee temperatuur olema reguleeritav 37 ºC ± 2 ºC piires ning köögi- ja toidunõude pesemisel 65 ºC ± 2 ºC piires;

 ruumides, v.a abiruumid, peavad vähemalt pooled akendest olema tuulutamiseks avatavad ja hõlpsasti käsitsetavad;

 laste kasutuses olevate esimese korruse ruumide põrandad peavad olema kaetud soojustatud põrandakattematerjaliga. Põrandapinna temperatuur peab olema 18–23 ºC. Siseõhu- ja põrandatemperatuuri vahe ei tohi ületada 2 ºC ning välis- ja siseseina temperatuuri vahe 4 ºC;

 kuumköögis on nõutav väljatõmbe- ning pesupesemis- ja riietekuivatusruumis sisse- väljatõmbe sundventilatsioon. Toidukäitlemisruumide ventilatsiooni projekteerimisel arvestatakse ruumi suurust ja seadmete hulka;

 pesupesemis- ja riietekuivatusruumi projekteeritakse vähemalt viiekordne õhuvahetus tunnis;

 ahjukütte korral ei tohi küttekolle avaneda magamistuppa;

 hoolekandeasutuse soojaveevarustuses peab vee temperatuur olema ööpäevaringselt vähemalt 45 ºC;

 küttekehad peavad olema kergesti puhastatavad. Lisanduvad nõuded leevendavad kehtivaid nõudeid või ei vaja olulisi finantsvahendeid:

 põhjendatud juhul võib teenusesaaja kohta arvestatav ruumi pindala olla määruses nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ja turvaline ning ei halvenda teenuse kvaliteeti (nõue annab paindlikkust varem jäigalt nõutud pindalanõuetele);

 asutuses tuleb teenusesaajale tagada võimalus suhelda lähedaste ja tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt (siin võib kasutada juba olemasolevaid ruume, ei vaja suuri rahalisi kulutusi);

 siseõhu temperatuuri tõusmisel üle 27 ºC võetakse tarvitusele meetmed selle mõju vähendamiseks (lisaks konditsioneeride kasutamisele sobib kasutada ventilaatoreid, pakkuda jahedat jooki, jahedaid kompresse, ruume tihedamini tuulutada või kasutada muid temperatuuri mõju leevendavaid võtteid ehk võimalik on kasutada väheseid rahalisi kulutusi nõudvaid meetmeid).

Määrus jõustub üldises korras, kuid privaatselt lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga suhtlemise ning vajalike terviseuuringute läbimise tagamiseks on ette nähtud üleminekutähtaeg kuni 1. septembrini 2026. Määrusega tehtavad muudatused ei suurenda inimeste ega vabaühenduste halduskoormust. Ettevõtjatele halduskoormus kokkuvõttes väheneb. 1.2. Määruse ettevalmistaja Määruse ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi keskkonnatervishoiu poliitika juht Aive Telling ([email protected]) ning rahvatervishoiu osakonna nõunikud Gerlin Lõhmus ([email protected]) ja Marilin Lutsoja (teenistusest lahkunud). Määruse juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Piret Eelmets ([email protected]) ning mõjude hindamise Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika

3

osakonna analüütik Gerli Põdra ([email protected]). Määruse on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]). 1.3. Märkused Määrusesse on koondatud järgmised määrused: 1) sotsiaalministri 12. märtsi 2007. a määrus nr 28 „Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele“; 2) sotsiaalministri 20. juuli 2007. a määrus nr 59 „Tervisekaitsenõuded asendushooldusteenusele

pere- ja asenduskodus“; 3) sotsiaalministri 9. jaanuari 2001. a määrus nr 4 „Laste hoolekandeasutuse

tervisekaitsenõuded“; 4) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 75 „Tervisekaitsenõuded

erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“; 5) sotsiaalministri 3. aprilli 2002. a määrus nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse

tervisekaitsenõuded“. Määrus ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Määrus ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. 2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lõikest 1 tuleneb riigi kohustus rakendada positiivseid meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Määrus on põhiseadusega kooskõlas, kuna selles sätestatakse nõuded tervisliku, ohutu ja inimväärikust tagava elukeskkonna loomiseks sotsiaalteenuste osutamisel. Määrus koosneb neljast peatükist ja 15 paragrahvist. 1. peatükis esitatakse määruse üldsätted. 2. peatükis sätestatakse ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel lastele ja 3. peatükis ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel täiskasvanutele. 4. peatükis on esitatud määruse rakendussätted. 1. peatükk sätestab üldnõuded kõigile §-s 1 loetletud teenustele, välja arvatud juhul, kui konkreetse teenuse puhul on sätestatud teisiti. Kui mõne nõude puhul on viidatud konkreetsele teenuseliigile, kohaldatakse seda nõuet siiski vaid vastavale teenusele. Lastele sotsiaalteenuste osutamisel tuleb lisaks üldnõuetele järgida 2. peatükis sätestatud ruumi ja sisustuse erinõudeid ning täiskasvanutele sotsiaalteenuste osutamisel tuleb lisaks üldnõuetele arvestada 3. peatükis sätestatud ruumi ja sisustuse erinõudeid. Paragrahvis 1 on sätestatud määruse reguleerimis- ja kohaldamisala. Määrusega kehtestatakse nõuded elukeskkonnale, terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite vähendamisele nende sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) nimetatud teenuste osutamisel, mille puhul on SHS-is teenuse juures viidatud rahvatervishoiu seaduse (RTHS) §-le 21. Nendeks teenusteks on:

 väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus;

 turvakoduteenus;

 suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenus;

 asendushooldusteenus asendus- ja perekodus (edaspidi asendushooldusteenus);

 järelhooldusteenus;

 erihoolekandeteenused (sh kogukonnas elamise teenus, päeva- ja nädalahoiuteenus, ööpäevaringne erihooldusteenus, töötamise toetamise teenus, igapäevaelu toetamise teenus ja toetatud elamise teenus), kui teenust osutatakse teenuseosutaja omandis olevates või temale kasutamiseks antud ruumides;

 kinnise lasteasutuse teenus;

 eluruumi tagamise teenus;

4

 varjupaigateenus. Elukeskkonnale esitatavate nõuete all peetakse silmas inimesele eakohase ja turvalise elukeskkonna tagamist ning elukeskkonnaga seonduvaid tervisehäirete ja haiguste vältimise tegevusi. Sisuliselt on tegemist seni kehtinud sättega. Täpsustusena olgu märgitud, et väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse alla kuuluvad ka teenuse erivormid, näiteks päevahoiuteenus ja intervallhoiuteenus, mis ei ole erihoolekandeteenused SHS-i tähenduses. Selliste teenuste puhul kohaldatakse elukeskkonnale esitatavaid nõudeid vastavalt teenuse iseloomule, näiteks päevahoiuteenuse osutamisel ulatuses, mis on asjakohane päevaseks teenuseks (nt magamiskoha, kuid mitte individuaalse voodikoha tagamise nõue), intervallhoiuteenuse osutamise korral aga kohaldatakse üldhooldusteenuse nõudeid täies mahus. Sama loogika rakendub ka teiste §-s 1 nimetatud teenuste puhul – määruses sätestatud nõudeid kohaldatakse ulatuses, mis on teenuse iseloomust ja eesmärgist tulenevalt põhjendatud. Paragrahvis 2 sätestatakse üldnõuded maa-alale. Lõikes 1 nimetatakse teenused, mille osutamisel on nõutav maa-ala olemasolu. Maa-ala olemasolu on vajalik, et pakkuda lastele ja erivajadusega inimestele turvalist, kontrollitud ja vajadustele kohandatud õuekeskkonda. Uuringud näitavad, et ligipääs õuekeskkonnale parandab laste ja psüühikahäirega inimeste emotsionaalset ja füüsilist heaolu ning vähendab stressi. Kinnise asutuse või kohtumääruse alusel osutatavate teenuste puhul on oluline tagada ka kontroll territooriumile ligipääsu üle, et vältida põgenemist või soovimatuid kontakte, mis eeldab iseseisva maa-ala olemasolu.Seetõttu kehtestataksegi ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul maa-ala nõue rangelt vaid siis, kui teenust osutatakse kohtumääruse alusel, kuna tegemist on vabadust piirava teenusega, mis vajab eraldi kontrollitud õuekeskkonna olemasolu. Teistel ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise juhtudel ei ole kontrollitud õueala olemasolu kõnealuse määruse alusel nõutav. Lõikes 2 on defineeritud maa-ala mõiste. Maa-alaks loetakse teenuseosutaja valduses olevat kinnistut või selle osa, kus teenuseosutajal on võimalik tagada teenusesaajatele turvaline ja kontrollitud õuekeskkond. Valdus võib tuleneda omandiõigusest, hoonestusõigusest, üürilepingust või muust õiguspärasest alusest. Kontrollitud õuekeskkonna all peetakse silmas sellist õueala, mille kasutamise üle on teenuseosutajal tegelik võimalus teha järelevalvet ja kus on rakendatud vajalikud meetmed teenusesaajate turvalisuse tagamiseks. Kontrollitud õuekeskkond võib sõltuvalt teenuse iseloomust ja teenusesaajate eripärast tähendada näiteks füüsiliselt piiratud või muul viisil ohutuks tehtud ala (nt aed, piire, lukustatav värav) või järelevalve all olevat ala, mille riskid on teenuseosutaja poolt hinnatud ja maandatud. Selline õueala peab võimaldama teenusesaajatel viibida värskes õhus turvaliselt vastavalt nende vanusele, arengutasemele või erivajadustele. Lõike 3 kohaselt peab maa-ala olema heakorrastatud, ohutu ja ligipääsetav. Vajaduse korral piiratakse maa-ala haljastuse või piirdeaiaga, et võimaldada teenusesaajate ohutut liikumist ja takistada nende lahkumist teenuseosutaja teadmata. Elukeskkonnale esitatavad nõuded ei ole üksnes esteetilise või formaalse iseloomuga, vaid on sisuliselt seotud mitme olulise eesmärgi täitmisega. Heakorrastuse all peetakse silmas seda, et territoorium on hooldatud sellisel määral, et see ei takista maa-ala sihipärast kasutamist ega sea ohtu seal viibivaid inimesi. Näiteks võib ohust rääkida juhul, kui ohutust vähendavad elemendid on kahjustunud või puuduvad (nt katkised piirded, murenenud trepid, varisemisohus objektid, avatud augud või muud ohtlikud konstruktsioonid). Lisaks võib pidada ohtlikuks seda, kui alal esineb teravaid oksi, libedaid liikumispindu, ohtlikke jäätmeid või muid tervisele ohtlikke esemeid vms. Vajaduse korral tuleb ligipääsu ohtlikele aladele (nt sõiduteed, tehnilised rajatised ja veekogud) piirata. Samuti tuleb arvestada võimalike evakuatsioonivajadustega ning tagada turvaline ja kiire väljapääs hädaolukorras. Samavõrd oluline on ennetada olukordi, kus teenusesaaja lahkub asutusest sellest teada andmata, sest see ohustab nii tema enda kui ka teiste inimeste turvalisust.

5

Ligipääsetava ja ohutu maa-ala tagamine on sotsiaalteenuse sisulise kättesaadavuse ja turvalise osutamise eelduseks. Ligipääsetavus tähendab seda, et liikumine teenuse osutamise territooriumil on ohutu ja võimalik ka liikumisabivahendite (nt ratastool, kepid, lapsevanker) kasutajatele. Liikumisteed ja kaldteed peavad vastama kehtestatud ehitus- ja ligipääsetavuse nõuetele ning tarbetud astmed, järsud kalded ja muud liikumist takistavad barjäärid peavad olema välistatud. Teekatted peavad võimaldama liikumist ka abivahenditega ning talvisel ajal tuleb tagada tõhus libedustõrje ja lumekoristus. Lisaks tähendab ligipääsetavus seda, et teenuse saamise kohale pääseb ligi ühistranspordiga. Ligipääsetav keskkond võimaldab teenusesaajate võrdset kohtlemist ja teenuse saamist vastavalt nende vajadustele, sõltumata inimese individuaalsest võimekusest. See on kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ning aitab vältida diskrimineerimist. Lisaks toetab ligipääsetavus lähedaste külastusvõimalusi ja kogukondlikke tegevusi. Terviklikult hooldatud haljastus ja väliskeskkond toetavad teenusesaajate heaolu, turvatunnet ja eneseväärikust. Uuringud on näidanud, et füüsiline keskkond mõjutab märkimisväärselt inimeste vaimset ja emotsionaalset heaolu. Ohutuse tagamisel on kriitilise tähtsusega vältida mürgistust. See on vajalik kõigi teenusesaajate, eriti aga laste (kellel on loomupärane uudishimu ning suur soov ümbritsevat käega katsuda ja maitsta) ja kognitiivsete erivajadustega inimeste puhul. Seetõttu ei piisa pelgalt järelevalvest või keeldude selgitamisest, vaid õuealal tuleb tagada keskkonna ohutus mürgistuste vältimiseks. Eelkõige tuleb vältida mürgiste marjade, lehtede või muude taimeosadega taimi. Näiteks paakspuumarjad, koralltomati viljad, piibelehe kõik osad ja ka jõulutäht võivad põhjustada rasket mürgistust ja tervisekahjustusi. Kui haljastuses soovitakse kasutada taimi, mille ohutus ei ole teada, tuleb enne nende istutamist tugineda kaasaegsetele ja usaldusväärsetele allikatele. Allikana tuleb käsitada tunnustatud teadusasutuste või riiklike asutuste (nt Terviseamet, Maaülikool) koostatud teaduslikke publikatsioone, eksperthinnanguid, asjakohaseid andmebaase ja erialakirjandust. Tegemist ei ole uue nõudega, vaid kehtiva korra täpsustusega, mille eesmärk on tagada, et elukeskkond on ohutu ning toetab teenuse osutamist kooskõlas inimõiguste ja sotsiaalse kaasatuse põhimõtetega. Maa-ala piiramine on vajalik juhul, kui see tagab teenusesaajate ohutu liikumise või takistab nende lahkumist territooriumilt teenuseosutaja teadmata. Piirde vajalikkuse üle otsustab teenuseosutaja, lähtudes teenusesaajate eripärast ja riskide maandamise vajadusest. Sobiva piirdelahendusena võib kasutada nii haljastust (nt tihe hekk) kui ka erinevat tüüpi ehituslikke piirdeid (nt puitaed, metallpiire või muu samaväärne tõke). Maa-ala piiramise eesmärk on mitmetahuline. See aitab tagada teenusesaajate turvalisuse ja privaatsuse, vähendab territooriumilt juhusliku või tahtmatu lahkumise riski ning kaitseb väliste ohtude (nt liiklus, kõrvaliste inimeste sisenemine või loomade ligipääs) eest. Samuti aitab piire luua rahulikuma ja selgemalt struktureeritud keskkonna, mis toetab teenusesaajate enesetunnet ja orienteerumisvõimet, on väärikas ja vähendab häiringuid. Selgete piiridega keskkond on eriti oluline laste, eakate, kognitiivsete võimete langusega ja psüühikahäirega inimeste puhul, kelle turvatunne ja igapäevane hakkamasaamine sõltuvad keskkonna arusaadavusest. Tagatud peab olema ka maa-alal paiknevate looduslike ja tehislike veekogude, veenõude või veega seotud rajatiste ohutus. Teenusesaajate järelevalveta ligipääs veekogudele peab olema takistatud, arvestades et nii lapsed kui ka täiskasvanud ei pruugi alati ohte adekvaatselt hinnata. Vajaduse korral tuleb veekogud ja suuremad veenõud (nt vihmaveetünnid) turvata, katta või nendele juurdepääsu piirata. Veega seotud tegevuste puhul tuleb arvestada libeduse ja kukkumise riskiga, mistõttu peab tegevus veekogude läheduses olema teenusesaajate vanusest ja võimetest lähtuvalt kas piiratud või vahetult jälgitav. Kinnise lasteasutuse teenuse puhul peab teenusesaajate väljapääs maa-alalt olema piiratud viisil, mis välistab maa-alalt lahkumise teenuseosutaja teadmata. Nõue tuleneb SHS § 1303 lõike 1 punktist 2, mille kohaselt peab teenuseosutaja tagama ööpäevaringse toe ja järelevalve, et ennetada lapse omavolilist lahkumist teenuse osutamise kohast ning lapse käitumisest lapsele endale või teistele tulenevaid ohte. Seetõttu peab elukeskkond olema üles ehitatud viisil, mis tagab

6

laste turvalisuse ning võimaldab teenuseosutajal täita oma seadusest tulenevat järelevalve- ja hoolduskohustust. Samas peab piiramine olema lapse õigusi ja väärikust austav ning proportsionaalne meede riskide ennetamiseks, mitte meelevaldne vabaduse piiramine. Lõike 4 kohaselt peab juurdepääs teenuse osutamise hoonele olema pimedal ajal valgustatud. Eriti talveperioodil on pimedat aega palju, mistõttu on maja ümbruse piisav valgustatus turvalisuse ja ohutuse tagamiseks oluline. Valgustatud maa-ala võimaldab teenusesaajatel viibida õues ka pimedal ajal ning külastajatele on ligipääsutee ja peauks aegsasti tuvastatav. Välisvalgustus vähendab õnnetuse (nt kukkumine) riski ja suurendab turvatunnet. Eriti oluline on see vähenenud liikumisvõimega või nägemispuudega inimeste jaoks. Valgustus võib olla reguleeritud liikumisanduriga piirkonnas, mis on mõeldud üksnes teenuseosutajate jaoks. Ka kehtivas määruses on valgustusele samasisuline nõue. Lõike 5 kohaselt peavad maa-alal paikneva mänguala seadmed ja atraktsioonid vastama laste eale, kasvule ja erivajadustele. Liiv liivakastis ega atraktsioonide all ei tohi olla saastunud. Mänguala all mõeldakse lastele mängimiseks mõeldud ala, mis peab vastama eale ja kasvule ning pakkuma lastele meelepärast, mitmekesist, ohutut ja arendavat tegevust. Maastik ja õueala, kus lapsed viibivad, peavad olema selliselt kujundatud ja varustatud, et need toetaksid laste arengut ja pakuksid neile sobivaid mängimisvõimalusi. Kuna mänguala on osa maa-alast, laienevad sellele samad üldised ohutus- ja ligipääsetavusnõuded, mis kogu territooriumile, kuid lisaks tuleb tagada mänguvahendite eakohasus, turvalisus ja arendav väärtus. Mänguvahendid peavad olema kindlalt paigaldatud, ilma teravate servade või väljaulatuvate osadeta ja kukkumisel lööki pehmendava kattega ning vastavama ehitusseadustikus sätestatud põhinõuetele. Kui mänguala vastab kehtivale standardile, loetakse ohutusnõuded täidetuks. Mänguala pindala ja jaotus peavad olema piisavad, et lastel oleks ruumi liikumiseks ja jooksmiseks. Mängualade puhul on eraldi rõhutatud liivakastide ja atraktsioonide aluspinna puhtuse tagamise kohustust, mille eesmärk on ennetada nakkusohtu. Liivakastid on laste mängualadel eriti riskantsed, sest neid võivad kasutada ka loomad väljaheidete tegemiseks, mis võib põhjustada haigusi (nt silmapõletik, soolenakkused). Seetõttu tuleb töötajal õues viibimise ajal liiva puhtust jälgida ja vajaduse korral saaste kõrvaldada. Tegemist ei ole uue nõudega, vaid kehtiva kohustusega. Lõike 6 kohaselt peab majutusega teenuse saajal olema teenuse saamise ruumide läheduses ohutu ala värskes õhus viibimiseks, kus on istumiskohad ja võimalus tegevusteks vastavalt teenusesaajate vajadustele. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele. Värskes õhus viibimise võimalus, liikumine ja tegevused vabas keskkonnas on olulised iga inimese füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisukohalt. Täiskasvanute sotsiaalteenuste, eriti ööpäevaringse majutusega teenuste puhul on inimeste iseseisev ligipääs looduskeskkonnale ja liikumisvabadus sageli piiratud, mistõttu peab teenuseosutaja teadlikult looma tingimused, mis toetavad taastumist, heaolu ja iseseisvust. Regulaarne viibimine värskes õhus parandab vereringet, aitab säilitada immuunsust ja vähendab krooniliste haiguste tekke riski, eriti vanemaealiste ja liikumispiiranguga inimeste puhul. Viibimine päikesevalguses toetab une ja ärkveloleku rütmi (tsirkadiaanrütm) ning aitab säilitada normaalset D-vitamiini taset, mis on oluline luude tervise ja immuunsüsteemi jaoks. Värskes õhus viibimine on seostatav depressiooni, ärevuse ja stressi vähenemisega, eriti institutsionaalses keskkonnas. Istumiskohad ja tegevusvõimalused õues loovad tingimused suhtlemiseks, vahelduseks ja kogukondlikuks kuuluvuseks, mis on oluline sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks. Tegevused õues, olgu selleks aiandus, mängud, käsitöö, jalutamine või lihtsalt istumine, pakuvad tähenduslikku ajaveetmist ning tugevdavad eneseteadlikkust ja identiteeditunnet, mis on oluline erivajadusega inimeste ja eakate puhul. Kuna teenust saavad sageli inimesed, kellel on kognitiivsed, füüsilised või vaimsed erivajadused, peab õueala olema füüsiliselt turvaline (libisemisohutus, piirete olemasolu, juurdepääs ratastooliga vms) ja jälgitav, et vältida eksimist või õnnetusi. Ohutuse tagamine ei tähenda maa-alalt väljumise piirangut, vaid vastupidi, see võimaldab turvaliselt kasutada vabaõhuala, ilma et keskkond ise seaks inimese heaolu ohtu. Nõue, et teenuse saamise ruumide läheduses peab olema ohutu ala, tuleneb vajadusest tagada selle kättesaadavus ka liikumisraskustega inimestele (nt ratastoolis,

7

kepiga liikujad). Ligipääs peab olema füüsiliselt mugav ja vajaduse korral abivahenditega kasutatav. Ligipääsetavus suurendab võimalust, et õuekeskkonda ka tegelikult kasutatakse ning see ei jää logistiliste või funktsionaalsete takistuste tõttu kasutamata. Oluline on tagada, et igal teenusel oleks olemas turvaline ja ligipääsetav võimalus viibida värskes õhus. Teenuseosutajad tegutsevad väga erinevates tingimustes – näiteks väikesed peresarnased teenused, korterelamutes osutatavad toetavad elamise teenused või linnakeskkonnas paiknevad tugiteenused – kus oma kinnistu või aiaga territooriumi olemasolu ei ole alati võimalik ega vajalik. Sellistel juhtudel peab teenuseosutaja korraldama, et teenuse saamise ruumide vahetus läheduses oleks olemas sobiv ja ohutu koht õues viibimiseks, mis võib sõltuvalt asukohast olla hoonega piirnev terrass, sisehoov, haljasala, avalik park või muu juurdepääsetav ala, mille kasutamise ja ohutuse on teenuseosutaja läbi mõelnud ja korraldanud. Teenuseosutaja peab hindama riske, mis võivad kaasneda teenuse saajate õues viibimisega, ning tagama, et väliskeskkonna kasutamine oleks turvaline ja arvestaks teenuse saajate vajadusi. Ohutus hõlmab nii teekonna kui ka ala füüsilist turvalisust (tasapinnalisus, käsipuud, valgustus, libisemisvastased pinnad), vajaduse korral piirdeid või järelevalvet ning keskkonna riskide hindamist ja maandamist. Ööpäevaringsete teenuste puhul tuleb lähtuda eelkõige tavapärases elukeskkonnas viibimise põhimõttest, tagades teenuse saajatele võimaluse kasutada õueala samadel alustel nagu teised elanikud. Näiteks korterelamutes osutatavate teenuste puhul võib kasutada hoone juurde kuuluvat territooriumi või ühist õueala, mis on mõeldud kõigile elanikele. Selline paindlik lähenemine võimaldab tagada, et kõik majutusega teenuse saajad, sealhulgas need, kelle teenus toimub tavapärases elukeskkonnas, saavad turvaliselt ja väärikalt viibida värskes õhus, ilma et määrus seaks põhjendamatuid piiranguid teenuse korraldamisele või asukoha valikule. Paragrahvis 3 sätestatakse üldnõuded hoonele ja ruumidele. Lõikes 1 on sätestatud, et teenuse osutamiseks kasutatavad hooned ja ruumid (edaspidi ruumid) peavad vastama ehitusseadustiku §-s 11 ja selle alusel kehtestatud ehitisele esitatavatele nõuetele ning kõnealuse määrusega kehtestatud tervisekaitsenõuetele. Ehitise seaduslikkus ja vastavus tervisekaitsenõuetele tagab ruumide ohutuse ja keskkonnatingimused, mis toetavad teenuse osutamise eesmärke (nt nakkushaiguste ennetamine, piisav õhukvaliteet, ligipääsetavus). Ehitusseadustiku § 11 alusel on lisaks muudele määrustele kehtestatud nõuded eluruumile1, ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded2, puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele3 ning hoone ruumiõhu radoonisisalduse ja hoone tarindi ehitusmaterjalidest siseruumidesse emiteeritavast gammakiirgusest saadava efektiivdoosi viitetase4. Lõike 2 kohaselt peavad ruumid ja nende sisustus olema ligipääsetavad ja ohutud ning vastama ruumide funktsioonile ja teenusesaajate vajadustele, huvidele ja eelistustele. Ligipääsetav, ohutu ja vajadustele vastav keskkond on sotsiaalteenuse osutamisel hädavajalik. Varjupaigateenuse puhul lähtutakse ruumide sisustamisel üksnes teenusesaajate põhjendatud vajadustest. Ligipääsetavus tähendab, et teenusesaaja saab ruume kasutada vastavalt oma võimetele, sealhulgas liikumis-, nägemis-, kuulmis- või kognitiivse puude korral. See eeldab piisavat liikumisruumi ja abivahendite kasutamise võimalust, libisemis- ja löögikindlaid pindu ning ergonoomilisi lahendusi (nt tugikäsipuid), mis vähendavad kukkumise ja muude õnnetuste riski, toetavad teenusesaajate iseseisvust ja vähendavad hoolduskoormust. Liikumispuudega inimene

1 Eluruumile esitatavad nõuded – Riigi Teataja. 2 Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded – Riigi Teataja. 3 Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele – Riigi Teataja. 4 Hoone ruumiõhu radoonisisalduse ja hoone tarindi ehitusmaterjalidest siseruumidesse emiteeritavast

gammakiirgusest saadava efektiivdoosi viitetase – Riigi Teataja.

8

peab saama hoonesse siseneda ja korruste vahel liikuda turvaliselt, kasutades trepironijat, lifti või kaldteed. Keerdtrepp ei ole ligipääsetav. Trepi ja kaldtee rajamisel ning hooldamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, et nende kasutamisel oleks välditud kukkumisoht. Hoone kõrgus ja liikumisviis mõjutavad otseselt teenuse kvaliteeti, sealhulgas teenusesaajate turvalisust, ligipääsu ja iseseisvust ning personali töökoormust. Madalhoonestus (1–2 korrust) on teadus- ja praktikapõhiselt eelistatud, kuna see lihtsustab ohutut liikumist, evakuatsiooni ja igapäevaelu korraldamist liikumispiiranguga või psüühikahäirega teenusesaajatele. Madalhoonestus võimaldab ka kodusemat ja vähem institutsionaalset keskkonda, mis toetab vaimset tervist ja vähendab stressi. Kui madalhoonestus ei ole võimalik, näiteks linnaehituslikest või krundi suurusest tulenevatel põhjustel, võib kõrgemate hoonete projekteerimine olla põhjendatud. Samuti võib kõrgem hoone olla otstarbekas, kui teenusesaajate profiil või hoone funktsioonid võimaldavad efektiivset planeeringut, ilma et ligipääsetavus, turvalisus või teenuse kvaliteet kannataks. Sel juhul on mõistlik kasutada tõenduspõhiseid lahendusi, mis kompenseerivad kõrguse mõjusid, näiteks mitme lifti paigaldamine, automaatsed evakuatsioonisüsteemid või tugipersonali pidev kohalolek igal korrusel. Selline lähenemisviis jätab võimaluse paindlikeks lahendusteks seal, kus madalhoonestust ei ole võimalik või otstarbekas rajada, kuid samas toetab ligipääsetavuse, turvalisuse ja teenuse kvaliteedi tagamist. Ohutu keskkond aitab vältida kukkumisi, eksimisi ja muid õnnetusi, mis on eriti olulised eakate ja liikumisraskustega inimeste puhul. Oluline on tagada libisemiskindlad põrandad, selgelt märgistatud uksed ja teed, turvaline mööbel ning elektri- ja tuleohutus. Elektripistikud tuleb vajaduse korral varustada kaitsekattega, näiteks väikeste laste või ootamatu käitumisega inimeste puhul. Tänapäeva pistikupesad on üldjuhul sisseehitatud lapselukuga, mistõttu ei ole kaitsekatte kasutamine alati vajalik, vaid seda rakendatakse põhjendatud juhtudel, et tagada teenusesaajate ja töötajate ohutus. Ruumide projekteerimisel ja sisustamisel on oluline arvestada kognitiivsete erivajadustega inimeste (nt dementsusega inimesed) turvalisuse tagamisega, kasutades vajaduse korral rangemaid või spetsiaalseid turvameetmeid. WHO hindamismetoodika QualityRights ja Euroopa Nõukogu suunised rõhutavad, et ka kognitiivsete eripäradega inimesed peavad saama elada väärikalt, turvaliselt ja autonoomiat säilitades. Ruumid peavad sobima tegevusteks, milleks neid kasutatakse – olgu selleks magamine, söömine või suhtlus. Arvestada tuleb teenusesaajate võimeid, abivahendite kasutamise vajadust ning privaatsuse ja turvatunde tagamist. Kui inimene ei saa treppidel liikuda või lifti kasutada, tuleb tagada, et tema tuba paikneks korrusel, kuhu tal on ligipääs, arvestades ka evakuatsioonivõimalusi ja võimalust osaleda õue- ja ühistegevustes. Ruumide viimistlus peab vastama nende funktsioonile. Tualeti- ja pesuruumides on vajalikud niiskuskindlad ja kergesti puhastatavad pinnad, et tagada hügieen ja vältida nakkusriske, samas kui puhke- ja tegevusruumides on oluline valgus, akustika ja mugavus. Magamis- ja eluruumides tuleb tagada ruumisisese müra ja kaja summutamine, et luua rahulik ja hubane keskkond, mis toetab vaimset tervist ja vähendab stressi. Liigne müra ja kaja võivad suurendada ärevust ja desorienteeritust, eriti dementsusega või teiste kognitiivsete erivajadustega inimeste puhul. Heli neelavate materjalide ja pehmete sisustuslahenduste kasutamine aitab parandada ruumide akustilist kvaliteeti, soodustab lõõgastumist ja toetab teenusesaajate heaolu. Elukeskkond ei tohiks sarnaneda institutsioonile, vaid peaks looma koduse ja individuaalse õhkkonna. Selleks peab sisustus olema esteetiliselt meeldiv ning võimaluse korral kujundatud teenusesaajate või nende lähedaste kaasabil. Lõike 3 kohaselt ei tohi elutuba ja magamistuba asuda maa-alusel korrusel ning magamisruumid peavad võimaldama isikule turvalisuse ja seal, kus see on praktiliselt võimalik, ka privaatsuse. Maa-alust korrust käsitatakse siinjuures majandus- ja taristuministri 17. mai 2024. a määruse „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise kord“ § 18 lõigete 6 ja 7 kohaselt korrusena, mille põrand on maapinnast madalamal rohkem kui pool ruumi kõrgust ja selle kohal asuva korruse põrand ei ole kõrgemal kui 2,5 meetrit hoonet ümbritsevast keskmisest maapinnast või katendist.

9

Varjupaigateenuse korral ei pruugi olla võimalik tagada täielikku privaatsust, kuna tegemist on ajutise ööbimiskohaga, mitte teenuse pikemaajalise saamisega, kuid turvalisus peab olema tagatud. Need nõuded on seatud terviseriskide vähendamiseks ning teenusesaajate heaolu ja inimväärikuse kaitseks. Maa-alused korrused ei vasta reeglina sotsiaalteenuste osutamise eluruumidelt oodatavale elukeskkonna kvaliteedile. Seal on sageli vähe loomulikku valgust ning suurem niiskuse ja hallituse tekke risk. Samuti on õhuvahetus nendes ruumides piiratum, mis võib suurendada hingamisteede haiguste ja immuunsüsteemi nõrgenemise riski. See on eriti oluline krooniliste haigustega või tundlikuma immuunsüsteemiga inimeste puhul. Rahvusvahelised juhised rõhutavad, et eluruumide kvaliteet, sealhulgas päevavalguse ja ventilatsiooni olemasolu, mõjutab otseselt inimeste tervist. See nõue on seatud just maa-aluse korruse kohta, mille ruumid paiknevad suuremalt jaolt maa all ega taga nõuetekohast loomulikku valgustust ega õhuvahetust. Samas ei välista säte eluruumide paiknemist soklikorrusel või poolkeldrikorrusel, kui need on projekteeritud ja ehitatud eluruumiks, vastavad kõigile kehtestatud ehitus- ja tervisekaitsenõuetele ning tagavad piisava loomuliku päevavalguse, ventilatsiooni ja turvalise evakuatsioonivõimaluse. Seega ei mõjuta nõue negatiivselt teenuse osutamist osaliselt maa all paiknevates ruumides, mis on nõuetekohased. Maa-alused ruumid võivad tekitada teenusesaajates ahistatuse, eraldatuse või alaväärsuse tunde, mis ei ole kooskõlas sotsiaalteenuste osutamise eesmärgiga pakkuda toetavat, kaasavat ja väärtustavat elukeskkonda. Maa-alune korrus on sageli ka raskemini ligipääsetav liikumisraskustega inimestele ning evakueerimine hädaolukorras (nt tulekahju, veeavarii) võib olla keerulisem ja aeganõudvam, mis suurendab riske teenusesaaja turvalisusele. Magamistuba on ruum, kus inimene puhkab ja taastub kõige intensiivsemalt. Seetõttu peab see võimaldama piisavat privaatsust ja omaette olemise võimalust. Privaatsus suurendab turvatunnet, toetab enesemääramisõigust ja tugevdab usaldust teenuseosutaja vastu. Lõikes 4 on sätestatud, et akende kasutamine peab olema ohutu. Põrandani ulatuvad klaas- ja peegelpinnad ruumides peavad olema kontrastselt märgistatud ning juhul, kui ratastooli kõrgusel märgistust ei ole, tuleb sinna paigaldada kaitse. Klaaspinnad võivad olla näiteks läbipaistvad seinad, uksed, ukseklaasid, põrandani ulatuvad klaasaknad ja -vaheseinad ning peegeluksed ja - pinnad. Nähtav märgistus ja sobiv kaitse on väike, kuid ülioluline osa ohutust ja väärikust toetavast sotsiaalteenuse osutamise keskkonnast. Tuulutamist võimaldavad aknad, välja arvatud tuulutamispilu, peaksid olema lapse ruumis viibimise ajal suletud. See aitab tagada füüsilise turvalisuse, vähendades eelkõige laste kukkumis- ja vigastusohtu. Samal ajal võimaldab tuulutuspilu kasutamine tagada ruumis vajaliku ventilatsiooni ja sobiva siseõhu kvaliteedi. Nõue tugineb rahvusvahelistele ohutusstandarditele ja lasteasutuste parimatele kogemustele, samuti Eesti ehitus- ja tervisekaitsenõuetele. Avatud aken kujutab endast tõsist kukkumisriski, eriti kui aknal puuduvad tõkendid või lapsel on võimalus sellele ronida. Lapsed on loomult uudishimulikud ja impulsiivsed ega pruugi ohte adekvaatselt hinnata. Kukkumised on laste vigastuste üks peamisi põhjuseid. Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse (ECDC) andmetel on akendest ja rõdudelt kukkumine Euroopas üks sagedasemaid raskeid õnnetusjuhtumeid alla 10-aastaste seas. WHO rõhutab, et ehituslikud ohutusmeetmed ja personali teadlik kontroll on kõige tõhusamad strateegiad taoliste õnnetuste vältimiseks. Eestis on esinenud juhtumeid, kus lapsed on avatud aknast või rõdult alla kukkunud ja see on toonud kaasa raskeid vigastusi või surma. Seetõttu on ohutuse tagamine akende kasutamisel ülimalt oluline. Ka vanemad lapsed või teismelised võivad kogeda emotsionaalset kriisi, ärevust või impulsiivset käitumist, mille puhul avatud aken võib osutuda ohtlikuks, kui järelevalve puudub. Aknad peaksid olema varustatud mikroventilatsiooni võimalusega (nt tuulutusklapiga) või olema avatavad vaid piiratud ulatuses (nt turvaluku või piirajaga). Aknapiirded või -võred ei tohiks takistada päevavalguse sisenemist, kuid võivad olla täiendav ohutusmeede ruumides, kus viibivad väikesed lapsed. Klaaspindade tähistamine ja kaitse vähendab õnnetusriski, eriti nägemispuudega

10

või kognitiivsete häiretega inimeste puhul. Sotsiaalteenuste kasutajad (nt eakad, neurokognitiivsete häiretega inimesed, nägemislangusega inimesed ja lapsed) võivad klaaspindade olemasolu ruumis mitte tajuda. Peegelpinnad võivad tekitada segadust, desorientatsiooni või ärevust. Märgistamata peegelpinnad võivad põhjustada valearvestusi liikumisel ja sellest tulenevaid vigastusi. Kaitse kõrgusel 0,8–1,0 m on kooskõlas universaalse disaini põhimõtetega. Lõikes 5 on sätestatud, et põhjendatud juhul võib teenusesaaja kohta arvestatav pindala olla nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ja turvaline ning teenuse kvaliteet selle tõttu ei kannata. Sätte eesmärk on võimaldada paindlikkust juhtudel, kus ruumide mõõtmed erinevad vähesel määral nõutud miinimumist, kuid tegelik kasutus ja sisustus tagavad teenuse osutamiseks vajalikud tingimused. Selline olukord võib tekkida näiteks olemasolevates hoonetes, kus ruumide ümberplaneerimine ei ole tehniliselt või majanduslikult põhjendatud, kuid teenuse kvaliteet on tagatud. Lõikes 6 on sätestatud, et majutusega teenuse puhul peab teenusesaaja voodi olema tema jaoks sobiv. Voodi sobivus on otseselt seotud heaolu, turvalisuse ja tervisega. Voodi on majutusega teenust saava inimese jaoks keskne igapäevane kasutusobjekt, mis peab toetama füüsilist mugavust ja piisavat ööund, liikumisvõimele vastavat kasutatavust (nt voodisse minemine ja sealt tõusmine ilma kõrvalabita) ning vajadust puhata ja taastuda (eriti vanemaealiste, kroonilise haiguse ja puudega inimeste puhul). Ergonoomiliselt sobimatu voodi võib põhjustada lihas- ja liigesevalusid, haavandite või lamatiste teket, kukkumis- või takerdumisohtu (nt kui voodi on liiga kõrge või liiga kitsas) ning liikumise takistusi või sõltuvust hooldajatest seal, kus seda saaks vältida. Sobivus tähendab ka seda, et inimene saab oma voodit ilma liigse abivajaduseta iseseisvalt kasutada, voodi asukoht, kõrgus, konstruktsioon (nt reguleeritavus, käsipuud) ja ümbritsev ruum võimaldavad lihtsat ja turvalist liikumist ning liikumisabivahendite (nt ratastool, rulaator) kasutajad pääsevad voodini ja saavad sealt voodisse minna. Ligipääsetavus on üks peamisi puuetega inimeste õiguste konventsioonis välja toodud tingimusi, mille eesmärk on tagada inimeste võrdne osalus ja autonoomia ka hooldust vajavas elukeskkonnas. Sobiv voodi ei ole universaalne, vaid peab lähtuma inimese individuaalsetest vajadustest, näiteks kehaehitus (väiksem või suurem kehakaal), terviseseisund (nt vajadus spetsiaalse madratsi järele lamatiste ennetamiseks), erivajadused (nt epilepsiarisk, dementsus, liikumispiirang) ning harjumused ja psühholoogiline mugavus. Teenusepõhine lähenemine tähendab, et igasugune standardiseeritud või kokkuhoidlik kompromiss, mis ei arvesta inimese vajadusi, ei vasta kvaliteetse hoolduse põhimõtetele. Lõike 7 kohaselt peab teenusesaajale olema tagatud võimalus suhelda lähedaste ja tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. See on vajalik, et välistada teiste teenusesaajate juurdepääs nähtavale või kuuldavale teabele. Privaatsus on oluline teenusesaaja inimväärikuse, autonoomia ja vaimse tervise kaitseks, samuti emotsionaalse heaolu ja sotsiaalsete sidemete säilitamiseks. Teenusesaaja peab saama oma pere, sõprade või eestkostjaga suhelda ilma pealtkuulamise või teiste juuresolekuta ning tal peab olema võimalus arutada tundlikke küsimusi, sealhulgas tervise või rahaga seotud teemasid, konfidentsiaalses keskkonnas. Samuti on privaatsuse tagamine vajalik meditsiiniliste toimingute puhul, et vältida nii teenusesaaja kui ka teiste inimeste jaoks ebamugavaid või väärikust riivavaid olukordi. Privaatseks suhtlemiseks või terviseuuringuteks võib kasutada ka olemasolevaid üldkasutatavaid ruume, kui teenusesaaja privaatsus on tagatud. Privaatsuse tagamise ulatus ja viisid võivad sõltuda teenuse iseloomust ja kestusest. Näiteks lühiajalise majutusega varjupaigateenuse puhul, kus ei toimu regulaarseid terviseuuringuid ega ole ette nähtud püsivat vastuvõturuumi külastajatele, võib privaatsus olla tagatud olemasolevates ruumides ajutiselt, näiteks vestluseks sotsiaaltöötaja või lähedasega või olukorras, kus on vaja kiirabi osutatavat abi. Oluline on, et teenuseosutaja võimaldaks sellistes olukordades teenusesaajale väärikat ja konfidentsiaalset suhtlemis- või abi saamise võimalust.

11

Paragrahvis 4 sätestatakse üldnõuded sisekliimale. Lõike 1 kohaselt tagatakse teenuse osutamise ruumides küllaldane loomulik ja asjakohaste valgustuse standardite nõuetele vastav valgustus, arvestades ruumi kasutusotstarvet. Määrus ei kehtesta konkreetseid nõudeid abiruumide loomulikule valgustusele, kuna need ruumid ei ole kavandatud seal regulaarseks ega pikemaajaliseks viibimiseks. Selliste ruumide projekteerimisel ja väljaehitamisel lähtutakse üldisest hea ehitustava põhimõttest. Ruumides tagatakse küllaldane loomulik valgustus vastavalt standardile EVS-EN 17037:2019 „Päevavalgus hoonetes“. Küllaldane loomulik valgustus tähendab, et ruumi akna suurus ja paigutus peab tagama valgustusnõuded, mis vastavad ruumi kasutusotstarbele, ning olema vajaduse korral tõendatud asjakohase päevavalgusteguriga (DF). Määruses ei ole standardile viidatud, kuid järgides head ehitustava, saab projekteerimis- jm ehitamisprotsessides juhinduda viidatud standardi nõuetest. Teenust osutatakse ka hommikul vara, õhtul hilja ja pimedatel talvekuudel, kui loomulikku valgust on vähe või üldse mitte. Tehisvalgustus tagab piisava valgustatuse kogu päeva. Hästi valgustatud ruumid võimaldavad teenust saavatel inimestel näha selgelt oma ümbrust ja takistusi, vähendades vigastuste riski. Looduslik valgus ei ole alati piisav, eriti hoonetes, kus aknaid on vähe või kus ruumide paigutus ei võimalda piisavat loomulikku valgust. Tehisvalgustus on oluline evakuatsiooniteede ja hädaväljapääsude valgustamiseks. Hädaolukorras, nagu tulekahju või evakuatsioon, on oluline, et kõik ruumid oleksid hästi valgustatud, et tagada kiire ja ohutu hoonest väljumine. Kui kunstliku valgustuse ehk tehisvalgustuse valgusallika paigaldamisel on juhindutud standardi EVS-EN 12464-1 „Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad“ nõuetest, siis eeldatakse, et valgustatus, sealhulgas psühholoogiline räigustegur ja värviesitusomadused vastavad nõuetele. Magamis- ja eluruumide tehisvalgustuse tugevuse kohta määrus ranget numbrilist piirangut ei sea. Standardi EVS-EN 12464-1 nõudeid kasutatakse selleks, et tagada tegevuste (nt lauamängud, lugemine, peenmotoorika) jaoks piisav ja kvaliteetne valgustus. Teenuseosutaja peab tagama, et magamisruumides oleks olemas nii piisav üldvalgustus ohutuks liikumiseks kui ka lugemiseks sobiv kohalik valgustus. Lisaks sellele peab elu- ja tegevusruumide valgustus olema piisav, et võimaldada teenusesaajatel turvaliselt ja mugavalt sooritada visuaalset täpsust nõudvaid tegevusi ilma silmi liigselt pingutamata. Kõikides teenusesaajate pikaajaliseks kasutamiseks mõeldud ruumides (sh magamis- ja elutoad) peab valgusallika värviesitusindeks olema vähemalt 80 ning vältida tuleb psühholoogilist räigust, et toetada teenusesaajate heaolu ja visuaalset mugavust. Sätte eesmärk on tagada, et teenuse osutamise tegevuskohtade valgustus oleks piisav eriti nende tegevuste ajal, mis nõuavad visuaalset täpsust ja silmade pingutamist. See hõlmab näiteks joonistamist, kirjutamist, peenmotoorikat arendavaid tegevusi (nt tikkimine) ja detailitäpsust nõudvaid lauamänge. Lõike 2 kohaselt varustatakse päikesepoolsed aknad kardina või rulooga või kasutatakse akendel muid valgust, UV-kiirgust ja ülekuumenemist takistavaid ning privaatsust tagavaid vahendeid ja materjale. Päikesepoolsed ruumid kipuvad suvel liigselt soojenema. Kuumus võib põhjustada teenusesaajatele füüsilist ebamugavust, väsimust, vedelikupuudust, unehäireid ja isegi terviseohte, eriti eakate, kroonilise haigusega ja vaimse tervise probleemidega inimeste puhul. Varjestuse kasutamine aitab hoida toatemperatuuri stabiilsena ja meeldivana, vähendades samal ajal vajadust energiakuluka jahutuse järele. Kohandatavad valgusvarjud võimaldavad reguleerida valgust vastavalt teenusesaajate soovidele ja vajadustele, toetades nende heaolu. Eriti olulised on varjestusvahendid nende teenuste puhul, mille osutamisel elab koos mitu inimest või aknad avanevad avalikule alale (nt tänavale, naabermajade suunas). Kardinad, rulood ja UV-kiledega

12

klaasid võimaldavad vältida soovimatut sissevaadet, kaitstes teenusesaaja eraelu puutumatust ja väärikust. UV-kiirguse ja ülekuumenemise vältimine vähendab naha- ja silmakahjustuste ning kuumarabanduse riski. Samuti suurendab see privaatsust ja võimaldab paremat une-ärkveloleku tsüklit reguleerivat valguskeskkonda. Nõue ei kirjuta ette kindlat lahendust (nt ainult kardinad või rulood), vaid lubab kasutada sobivaid vahendeid, sealhulgas selliseid kaasaegseid alternatiive nagu UV-kaitseklaasid või -kiled, nutikiled (muudetava läbipaistvusega), välised varikatused või luugid. See võimaldab paindlikku kohandamist sõltuvalt hoone arhitektuurist, teenusesaajate vajadustest ja majanduslikest võimalustest. Lõikes 3 on sätestatud, et ruumides peab olema ventilatsioon, mis tagab vajaliku õhuvahetuse ilma tuuletõmbuseta. Ventilatsioon võib olla loomulik või mehaaniline, kuid stabiilse ja kvaliteetse sisekliima tagab toimiv mehaaniline ventilatsioonisüsteem. Vanemates hoonetes, kus tänapäevastele nõuetele vastav ventilatsioon puudub või ei ole piisav, tuleb tagada regulaarne ja sihipärane tuulutamine, et vältida ruumides pikalt viibimist ilma korraliku õhuvahetuseta. Piisav õhuvahetus aitab hoida sisekliima tervist toetavana, vähendades süsinikdioksiidi, liigse niiskuse, tolmu, allergeenide ja haigustekitajate kontsentratsiooni. Sellega paraneb teenusesaajate üldine heaolu ja keskendumisvõime ning väheneb nakkuste leviku oht, eriti asutustes, kus viibitakse tihedalt koos. Samas tuleb vältida liialt tugevat tuuletõmmet, mis võib põhjustada ebamugavust ja suurendada haigestumise riski. Lõige 4 sätestab, et ruumides, kus teenusesaajad viibivad pikemat aega, peab siseõhu temperatuur vastama teenusesaajate vanusest ja terviseseisundist tulenevatele vajadustele. Sellega loobutakse konkreetse miinimumtemperatuuri määramisest ning seatakse esikohale teenusesaajate tervis ja tegelik heaolu. Ühtne arvuline piirväärtus ei võimaldaks piisavalt arvestada teenusesaajate erinevaid vajadusi, kuna ulatusliku abivajadusega inimeste, näiteks eakate, dementsusega või voodihaigete puhul võib mugavustemperatuur olla oluliselt kõrgem kui 18 °C, mida nõutakse majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“5 (edaspidi määrus nr 85) § 4 lõike 4 alusel. Kehtestatud nõue tähendab, et teenuseosutaja peab tagama temperatuuri, mis vastab teenusesaajate tegelikele vajadustele, ning vajaduse korral hoidma ruumiõhu temperatuuri kõrgemana, näiteks 20 °C või 22 °C. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab, et siseruumide temperatuur jääks üldjuhul vahemikku 18– 24 °C, sõltuvalt elanike terviseseisundist ja tegevusest. Sama lõige näeb ette, et siseõhu temperatuuri tõusmisel üle 27 °C tuleb rakendada meetmeid temperatuuri mõju vähendamiseks. Kuna õhutemperatuuri tõus üle 27 °C võib põhjustada teenusesaajatel ebamugavust, ülekuumenemist ja vedelikupuudust, tuleb temperatuuri jälgida ning reageerida paindlikult ja ennetavalt. Meetmete rakendamine ei pea piirduma konkreetse piiri ületamisega, vaid juba mõõduka kuumuse korral tuleks rakendada leevendavaid abinõusid, nagu ruumide tuulutamine ja varjutamine, joogivee kättesaadavuse suurendamine ning tegevuste ümberkorraldamine. Nõude eesmärk on kaitsta teenusesaajate heaolu ja tervist ning see ei eelda konkreetse elukeskkonna ümberehitamist ega eraldi tehnilisi lahendusi. Paragrahvis 5 sätestatakse üldnõuded hügieenile ja ruumide korrashoiule. Lõike 1 kohaselt peavad ruumid ja sisustus olema puhtad ja heas seisukorras ning kergesti puhastatavad. See nõue tuleneb vajadusest tagada teenusesaajatele ohutu ja tervist säästev elukeskkond, mis toetab nii igapäevast toimetulekut kui ka nakkushaiguste ennetust. Pesemis- ja tualettruumide puhul on nõutud, et seinad ning põrandad peavad olema kaetud niiskuskindla, kergesti puhastatava ja desinfitseeritava materjaliga. Pesemis- ja tualettruumid on suure mikroobikoormusega alad, kus toimub regulaarne kokkupuude kehavedelike, uriini, väljaheidete ja pesuveega. Samuti iseloomustab neid ruume niiske ja soe keskkond, mis soodustab mikroorganismide paljunemist ja levikut. Sellest tulenevalt on oluline, et kõik pinnad oleksid veekindlad, siledad ja kergesti puhastatavad ning taluksid vajaduse korral sagedast

5 Eluruumile esitatavad nõuded – Riigi Teataja.

13

desinfitseerimist. Selline viimistlus võimaldab igapäevast tõhusat puhastusteenust ja nakkusallikate kiiret kõrvaldamist, takistada haigustekitajate levikut inimeste ja pindade vahel, ning vältida hallituse teket ja materjalide lagunemist, mis mõjutab siseõhu kvaliteeti ja inimeste tervist. Sobilikud viimistlusmaterjalid, nagu keraamilised plaadid, PVC-katted ja spetsiaalsed niiskuskindlad värvid, taluvad korduvat niiskuskoormust, puhastusvahendeid ja desinfitseerivaid aineid. Need materjalid säilitavad oma omadused ka pikaajalisel kasutusel, vähendavad vajadust sagedaste remontide ja uuenduste järele ning toetavad ruumide visuaalset puhtust ja ohutust, mis on oluline ka teenusesaajate heaolu seisukohalt. Seejuures ei ole sobilikud näiteks imavad krohvitud pinnad ega tavalised seinavärvid, kuna need ei talu vett ega kemikaale, riknevad kiiresti, võivad koguda baktereid ja allergeene ning niiskuse korral muutuvad libedaks, suurendades kukkumisriski. Hoolekandeasutuse magamis- ja elutubade mööbel peab olema kergesti puhastatav ning sobima elanike vajaduste ja huvidega. See aitab hoolekandeasutust kujundada mitte pelgalt turvaliseks, vaid ka isikukeskseks ja inimväärseks elukohaks. Hoolekandeasutuses elavad sageli haavatavad inimesed, kellel võib olla nõrgenenud immuunsüsteem või suurem vastuvõtlikkus nakkushaigustele. Puhastatav mööbel aitab vältida nakkuste levikut (osad nakkused püsivad pindadel ohtlikuna pikka aega) ja vähendab hoolduspersonali töökoormust, kuna mustust ja kehavedelikke saab kiirelt ja tõhusalt eemaldada. Sellised materjalid nagu laminaat, vinüülpolster ja pestav tekstiil võimaldavad regulaarset puhastust ja vajaduse korral ka desinfitseerimist ning vastavad infektsioonikontrolli nõuetele. Mittepuhastatav või raskesti hooldatav mööbel (nt poorne puit, kangad, mida ei saa pesta) võib olla bakterite ja allergeenide kogunemiskoht, mis ohustab elanike tervist. Hoolekandeasutus ei ole pelgalt teenuse osutamise koht, vaid inimeste elukoht, kus peab olema tagatud kodune õhkkond. Mööbli valik ja paigutus mõjutavad oluliselt psühholoogilist heaolu, turvatunnet ja rahulolu teenusega. Kui inimene saab valida mööbliesemeid või nende välimust, suurendab see kontrollitunnet ja autonoomiat. Mööbli sobivus tähendab, et see arvestab inimese vanuse, liikumisvõime, kultuurilise ja esteetilise eelistusega, ei ole pelgalt funktsionaalne, vaid on ka inimväärikust toetav, st võimaldab mugavalt istuda, puhata, säilitada isiklikke asju ning võimaldab isiklikku eneseväljendust (nt kodust toodud tugitool, raamaturiiul vms). Ühtlasi aitab see luua vähem institutsionaalse ja rohkem koduse keskkonna, mis on oluline eriti pikaajalise hoolduse puhul. Lõikes 2 on sätestatud, et teenuseosutaja peab ruumide ja sisustuse puhastamiseks, desinfitseerimiseks ja steriliseerimiseks kasutama ainult selliseid vahendeid ja aineid, mis on lubatud turule Euroopa Liidu õiguse kohaselt, ning neid tuleb kasutada vastavalt tootja juhistele viisil, mis tagab tõhusa toime ega ohusta inimeste tervist. Puhastamis-, desinfitseerimis- ja steriliseerimisvahendeid ja -aineid tuleb kasutada vastavalt tootja juhistele ning need peavad olema lubatud Eestis turule. Sätte eesmärk on tagada, et teenuseosutajad kasutavad ainult selliseid puhastus-, desinfitseerimis- ja steriliseerimisvahendeid ja -aineid, mille turule lubamine ja kasutamine on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (nt biotsiidimäärus, REACH- ja CLP-määrus, meditsiiniseadmete määrus, detergentide määrus). Sätte eesmärk on luua ohutu ja professionaalne keskkond, kus terviseohutus on tagatud nii teenusesaajatele kui ka -osutajatele. See aitab vähendada terviseriske, tagada tõhusate ja ohutute puhastusmeetodite kasutamise ning edendada vastavust riiklikele ja rahvusvahelistele regulatsioonidele. Nõue kasutada üksnes ohutuid ja Eestis lubatud vahendeid aitab vähendada kemikaalidega seotud terviseriske (nt ärritus, mürgistus, hingamisteede kahjustused). Kui vahendeid kasutatakse valesti (nt ebapiisavas kontsentratsioonis või liiga lühikese toimeajaga), ei pruugi mikroorganismid hävineda ning see suurendab nakkusohtu. Ainete ja meetodite kasutamine vastavalt tootja juhistele tagab, et need toimivad tõhusalt ja hävitavad mikroorganismid nõutaval tasemel, aidates minimeerida nakkushaiguse tekke ja edasise leviku riske. Tegemist ei ole uue nõudega, selline nõue sisaldub ka kehtivas määruses. Lõikes 3 on sätestatud, et teenuseosutaja kasutatavaid puhastusvahendeid ja muid kemikaale, mis võivad kujutada ohtu tervisele või ohutusele, hoitakse teenusesaajatele kättesaamatus kohas. Sätte eesmärk on ennetada õnnetusi ja mürgistusi, mis võivad tekkida juhul, kui teenusesaajad –

14

eriti lapsed, eakad või kognitiivse häirega inimesed – pääsevad ligi kemikaalidele, mis võivad olla allaneelamisel, sissehingamisel või nahale sattumisel ohtlikud. Tegemist ei ole uue nõudega, vaid täpsustatud ja üldistatud sõnastusega kehtivas korras juba sisalduvale põhimõttele. Varasema määruse redaktsioon nägi ette konkreetsemalt, et puhastusvahendeid tuleb hoida lukustatud või turvakinnisega kapis, kuid määruses on nõuet muudetud paindlikumaks, võimaldades teenuseosutajal ise otsustada, kuidas on tagatud kemikaalide kättesaamatus teenusesaajatele. Selline lähenemine arvestab erinevaid teenuseosutamise keskkondi ja annab suurema tegutsemisvabaduse, säilitades samal ajal teenuseohutuse põhimõtte. Nõue ei kehti teenusesaajate enda hangitud puhastusvahenditele – see kehtib üksnes teenuseosutaja kasutatavatele puhastusvahenditele ja kemikaalidele, mida hoitakse teenuse osutamise ruumides. Lõike 4 kohaselt peab teenusesaajale olema tagatud hügieeniline ja ohutu tualeti kasutamise võimalus ning sooja vee ja sobivate pesemisvahenditega hügieenitoimingute tegemise võimalus. Tualettruumis või selle lähedal peab olema käte pesemise ja kuivatamise võimalus. Kui teenusesaaja ei saa kasutada tualettruumi, tuleb võimaluse korral tagada hügieenitoimingute tegemine toas sellisel viisil, mis säilitab inimese privaatsuse ja eneseväärikuse. Ligipääs tualetile ja pesemisvõimalus on põhilised inimväärikuse ja enesehoolduse elemendid. See võimaldab säilitada füüsilist hügieeni ja enesetunnet ning ennetada nahahaigusi, kuseteede infektsioone, seedehäireid ja muid terviseprobleeme. Sobivad pesemisvahendid (nt õrnatoimelised seebid, desinfitseerimisvahendid) ja soe vesi on olulised naha tervise säilitamiseks (kuiv, lõhenenud nahk suurendab nakkusohtu) ning pesemisprotsessi mugavuse ja tõhususe tagamiseks. Soe vesi julgustab teenusesaajaid ka iseseisvalt hügieeni eest hoolt kandma. Käte pesemise võimalus ei pea asuma tualettruumi sees, kuid käsi peab olema võimalik pesta tualettruumi vahetus läheduses. Määrus ei sätesta konkreetset tualett- ja pesemisruumide arvu, kuid teenuseosutaja peab tagama, et nende arv ja kasutuskorraldus oleksid vastavuses teenusesaajate arvu, hoone kasutusotstarbe ja teenuse osutamise iseloomuga, võimaldades kõigile teenusesaajatele reaalse ja piisava hügieenilise ja ohutu tualeti ning pesemisvõimaluse kasutamise. See tähendab, et näiteks tualett- ja pesemisruumide kasutamiseks ei pea inimesed olema järjekorras, vaid et nõuetele vastavad pesemisvahendid on kättesaadavad. Paragrahvis 6 sätestatakse ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel lastele. Lõikes 1 on sätestatud, et iga magamis- ja vaba aja veetmise ruumis viibija kohta peab olema vähemalt 2 m² põrandapinda. Kui magamiseks ja vaba aja veetmiseks kasutatakse sama ruumi, peab iga ruumis viibija kohta olema vähemalt 4 m2 põrandapinda. Ruumis viibijate all on silmas peetud teenusesaajaid ja nendega töötavaid täiskasvanuid, mitte ajutiselt ruumis viibivat praktikanti, vabatahtlikku, koristajat vms. Ruumide minimaalne suurus peab vastama eluruumidele kehtestatud nõuetele, st eluruumi või magamistoa pindala peab olema vähemalt 8 m², nagu on sätestatud määruses nr 85. Põhjendatud juhul võib lapse ja täiskasvanu kohta arvestatav pindala olla eelöeldust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ja turvaline ega mõjuta teenuse kvaliteeti ega ohutust. Käesolevas lõikes sätestatud nõuded on minimaalsed ning nende eesmärk on tagada teenusesaajate turvalisus, heaolu ja arenguks vajalik ruum. Teenuseosutaja peab ruumide kavandamisel ja sisustamisel eelkõige lähtuma teenusesaajate vajadustest, teenuse iseloomust ning sihtrühma eripäradest, tagades, et ruum on tegelikuks teenuse osutamiseks piisav, sobiv ja toetab teenuse eesmärkide saavutamist. Teenuseosutaja peab hindama, kas ruumilahendus vastab konkreetsete teenusesaajate vajadustele ja tagab neile turvalise ning toetava keskkonna. Nõuet on võrreldes varasemate sarnaste teenuseid reguleerivate määrustega mõnevõrra leevendatud, kuid säilib põhimõte, et laste heaolu ja areng eeldavad piisavat ruumi liikumiseks, mängimiseks ja arendavateks tegevusteks. Arvestusliku pindala hulka kuulub ka mööbli alla jääv ruum, kuid pindala määramisel tuleb arvesse võtta kõiki ruumis viibivaid teenusesaajaid ja nendega töötavaid täiskasvanuid. Vaba aja veetmise ruum ja magamisruum võivad olla

15

ühendatud, kuid sellisel juhul peab ruumis viibija kohta olema vähemalt 4 m² põrandapinda, sest see eeldab suuremat hulka mööblit ja vajadust tagada ruumi kasutus nii magamiseks kui ka vaba aja veetmiseks. Kõikide teenuste puhul ei ole nõuet leevendatud, kuivõrd näiteks lapsehoiuteenuse puhul on kehtinud sarnane nõue, mis on võetud aluseks käesoleva miinimumnõude määratlemisel. Kehtestatud nõuded on kujunenud tasakaalustatud lahendusena, mis tagab lapse arenguks ja turvalisuseks vajaliku ruumilise keskkonna, arvestades samas teenuseosutajate praktilisi võimalusi ning ruumide kasutuse eripära erinevates teenuseliikides. Lõikes 2 on sätestatud, et majutusega teenuse puhul peab igale lapsele olema tagatud tema eale ja kasvule vastav voodi (sh voodikoht naril), laud ja tool ning võimalus isiklike riiete ja esemete paigutamiseks viisil, mis tagab nende hoidmise privaatsuse. Isiklik ruum ja selle sisustuselementide (oma voodi, turvaline hoiukoht isiklikele esemetele ning võimalus õppimiseks ja tegevusteks) olemasolu on lapse vaimse, emotsionaalse ja füüsilise heaolu ning arenguvõimaluste seisukohalt kriitilise tähtsusega. Need tingimused toetavad turvatunde tekkimist, eneseväärikust, privaatsuse tajumist ja iseseisvuse arengut. Teadusuuringute, ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja sotsiaalhoolekande parima praktika kohaselt peetakse neid aspekte elementaarseteks elukeskkonna nõueteks lastega töötamisel. Isiklik voodikoht, isegi naril, aitab luua miinimumpiiri isikliku ruumi tajumiseks, mis on oluline lapse autonoomia ja emotsionaalse tasakaalu säilitamiseks, eriti ühiselamus või rühmas elamise tingimustes. Võimalus oma asju privaatselt hoida ja kasutada on tihedalt seotud lapse isiksusliku autonoomia ja identiteedi arenguga. See annab lapsele signaali, et tema vajadused ja piirid on väärtustatud. Lapsed, kellel ei ole turvalist kohta oma asjade hoidmiseks, kogevad sagedamini ärevust, madalat enesehinnangut ja kontrollitunde puudumist. WHO rõhutab, et asendushoolduse ja turvakoduteenuse puhul tuleb vältida institutsionaliseerumise mõju ning isiklike esemete hoidmise võimalus on üks võtmeteguritest selles, et laps tunneks end oma keskkonnas „kodus“. Isegi kui laps ei osale formaalse hariduse omandamises, vajab ta kohta, kus rahulikult joonistada, lugeda, kirjutada või arendada peenmotoorikat. Uuringute järgi toetab sellise keskkonna olemasolu lapse arengut kõigis vanuserühmades. Lisaks formaalsetele oskustele toetab laua taga tehtav tegevus lapse päevase rutiini ja struktuuri kujundamist, mis on oluline turvatunde tekkeks, eriti olukorras, kus pereelu on katkenud või ebastabiilne. Lõikes 3 on sätestatud, et teenuse osutamise korral rohkem kui nelja tunni vältel võimaldab teenuseosutaja lapsele magamiskoha, mis vastab lapse eale ja vajadustele. Tulenevalt § 5 lõikes 1 sätestatud üldnõudest peavad magamiskoha ruumid ja sisustus (tekid-padjad ja voodipesu) olema puhtad ja heas seisukorras. Voodipesu vahetatakse regulaarselt või sagedamini, kui see on määrdunud. Ilma nähtavate määrdumistunnusteta voodipesu tuleb hügieenilisuse huvides vahetada igal juhul vähemalt üks kord iga 14 kasutuspäeva tagant. Väikelaste puhul võiks magamiskoht olla kas kõrgendatud äärega või madalamal kui täiskasvanutele mõeldud voodi, et vähendada voodist väljakukkumise võimalust. Tegemist ei ole uue nõudega, samasisuline nõue sisaldub ka kehtivas määruses. Kõnealuses määruses on täpsustatud, et voodipesu ja käterätikuid vahetatakse kasutuspäevade, mitte kalendripäevade alusel. Lõike 4 kohaselt tuleb lapsele tagada voodipesu, kuivatusrätikud ja muud isiklikuks tarbeks ettenähtud hügieenivahendid, mis on ainult tema kasutuses. Nõue väldib nakkuste levikut, toetab lapse isiklikku hügieeni, tervist ja turvatunnet ning kinnistab lapse eneseväärikust ja autonoomiat. Voodipesu ei ole nimeline, pärast pesu võib see minna ringlusesse ning selle võib anda kasutamiseks järgmisele lapsele. Laps peab iga päev magama oma voodis või magamiskohas, kus on voodipesu, mida tema kasutab. Tema voodipesuga ei maga mõnel päeval teine laps. Kui on vajadus voodeid vahetada, vahetatakse ka voodipesu. Sama põhimõte kehtib kuivatusrätikute ja muude isiklikuks tarbeks ettenähtud hügieenivahendite kohta. Voodipesu vahetatakse vastavalt vajadusele, kuid vähemalt 14 kasutuspäeva järel, arvestades ööpäevaringset teenust saavate laste nädalapõhist rütmi. Sagedasem vajaduspõhine vahetus on igal juhul lubatud, et tagada hügieen ja teenusesaaja heaolu. Voodipesu vahetamine vastavalt vajadusele tähendab ka seda, et uue teenusesaaja saabumisel vahetatakse välja ka eelmise teenusesaaja voodipesu sõltumata selle kasutamisaja pikkusest.

16

Lõike 5 kohaselt peavad tualettruum ja selle sisustus vastama laste vanusele ja vajadustele. Varem on loetud sobivaks, kui tualettruumis on vähemalt üks laste tualetipott kaheksa lapse kohta, üks lastele sobiv kätepesuvalamu kaheksa lapse kohta ja alusvanniga käsidušš. Tualetipotid peavad olema üksteisest vaheseinte ja ustega eraldatud, et tagada lapse privaatsus ja väärikus. Teenuseosutaja võib täita laste vanusele ja vajadustele vastavate tualetipottide ja valamu kohta käivaid nõudeid ka paindlike lahendustega. Paindlikud lahendused hõlmavad näiteks kohandatud täiskasvanute tualetipotte, astmelauaga või spetsiaalse prill-lauaga potte ja kohandatud valamuid, mis võimaldavad erinevas vanuses ja kasvus lastel hügieenitoiminguid sooritada iseseisvalt ja ohutult. Nõuded laste tualettruumidele ja hügieenivõimalustele põhinevad laste arengu- ja tervisevajaduste arvestamisel ning rahvusvahelistel standarditel, mis käsitlevad varajase lapsepõlve hoolekandekeskkonna kujundamist (sh WHO, UNICEF, OECD Starting Strong raamistik). Eelkooliealised lapsed (vanuses 0–7 aastat) vajavad oma kehamõõtmetele vastavaid, kasutajasõbralikke tualettruume. Täiskasvanute kõrgusega tualetipotid ja valamud ei võimalda väikestel lastel iseseisvalt hügieenitoiminguid teha ning suurendavad kukkumise ja vigastuste riski. Madalama kõrgusega lastesõbralikud potid ja valamud või paindlikud kohandused toetavad lapse autonoomiat ja enesehooldusoskuste kujunemist (sh iseseisev tualetikülastus, kätepesu). Nõue „üks tualetipott ja üks valamu iga kaheksa lapse kohta“ vastab rahvusvaheliselt soovitatud normidele ning võimaldab tagada piisava kättesaadavuse, vältides järjekordi. Pesemisvõimalus tualettruumi vahetus läheduses on vajalik sagedaste hügieenivajaduste (nt määrdumine, äkiline haigestumine, mähkmete vahetus) katmiseks ning toetab kiiret ja väärikat abi osutamist. Paindlike lahenduste kasutamine peab igal juhul tagama, et kõik teenusesaajad saavad ohutult, mugavalt ja privaatselt sooritada hügieenitoiminguid, sealhulgas vajaduse korral kiiresti pesta ka väljaspool üldkasutatavat pesuruumi. See on eriti oluline just suure hooldus- ja abivajadusega laste puhul. Seega on tarvilik alusvann koos käsidušiga, mis võimaldab last ohutult ja mugavalt pesta otse tualettruumi vahetus läheduses, vältides tarbetut transporti. Lisaks tuleb tagada vähemalt üks täiskasvanu kõrgusel asuv valamu, mis on vajalik nii töötajatele kui ka vanematele lastele või noortele, kelle kasv on võrreldav täiskasvanuga. Igas hoolekandeasutuses tuleb ette näha vähemalt üks pesemis- ja tualettruum liikumispuudega lastele, mis peab olema ligipääsetav ja vastavalt nende vajadustele kohandatud, et tagada võrdsed võimalused hügieenitoimingute sooritamiseks. Sellised kohandused võivad hõlmata nt piisavat manööverdamisruumi, käsitugesid ja kõrguse reguleerimise võimalusega seadmeid. Täpsustatud nõuded toetavad laste tervise ja hügieeni tagamist, iseseisvuse arengut, privaatsust ja turvatunnet, võimaldades samal ajal teenuseosutajatel rakendada paindlikke ja sihtrühmapõhiseid lahendusi vastavalt teenuse iseloomule ja laste vajadustele. Lõike 6 kohaselt võib asendushooldusteenuse puhul ühes magamistoas elada kuni kaks last. Sama pere laste puhul võib magamistoas olla rohkem kui kaks last, kui lõikes 1 sätestatud põrandapinna suuruse nõue on täidetud. Piiratud arv lapsi ühes magamistoas (kuni kaks last eri peredest) vähendab konflikti- ja stressiriske ning toetab laste turvatunnet ja une kvaliteeti. Une kvaliteet on lapse arengu, käitumise ja emotsionaalse stabiilsuse seisukohalt kriitilise tähtsusega. Sama pere laste puhul erandi tegemine on põhjendatud vajadusega toetada õdede-vendade omavahelist sidet ja hoida neid võimalikult palju koos. Sama pere laste jagatud tuba aitab säilitada peresidemeid, pakkuda emotsionaalset tuge ning luua lastele tuttavama ja turvalisema elukeskkonna asendushooldusel viibimise ajal. See erand on lubatud ainult juhul, kui on tagatud piisav ruum magamistoa põrandapinna nõude täitmise kaudu, et vältida ülerahvastatusega kaasnevaid negatiivseid mõjusid.

17

Rohkem kui kahe lapse majutamine samasse ruumi suurendab mürataset, tähelepanu hajumist ja sotsiaalset pingeolukorda, eriti kui lapsed on eri vanuses või tundlikkusega. Kuni kahe lapse jagatud tuba võimaldab säilitada teatavat individuaalsust ning annab paremad eeldused ruumi privaatseks kasutamiseks ja personaalseks kujundamiseks. Lõike 7 kohaselt võib kinnise lasteasutuse teenuse puhul ühes magamistoas elada vaid üks laps. Üksi magamistoas elamine vähendab võimalikke konflikte, kiusamist ja vägivallajuhtumeid, mis võivad tekkida ühise ruumi kasutamisel. Samuti loob see lapsele võimaluse rahunemiseks ja puhkamiseks privaatses keskkonnas, mis toetab tema psühholoogilist heaolu ja taastumist. Üksikute magamistubade nõue arvestab ka laste erivajadustega, sest kinnise lasteasutuse teenust saavad sageli lapsed, kellel on keerulised käitumis- või terviseprobleemid. Isiklik ruum vähendab nii lapse enda kui ka teiste inimeste turvalisusega seotud riske ning võimaldab vajaduse korral individuaalset järelevalvet ja sekkumist. Lõike 8 kohaselt peavad asendushooldusteenuse ja turvakoduteenuse puhul olema 3-aastastel ja vanematel lastel eraldi magamistoad tüdrukutele ja poistele. Sama pere lapsi majutatakse koos, kui see on laste huvide, vajaduste ja soovidega kooskõlas. Lapse kehaline ja psühhoseksuaalne areng kiireneb alates 3. eluaastast ning sel ajal kujunevad lapse kehatunnetus, häbitunne ning arusaam enda ja teiste kehalistest piiridest. Segamajutamine selles vanuses võib rikkuda lapse õigust kehalisele privaatsusele ja enesemääratlusele, eriti kui tegemist on turvalisuse kaotanud või traumeeritud lapsega. Sooline ruumieraldus vähendab ebamugavustunnet, häbi ja haavatavust. Samuti aitab see ennetada sobimatuid käitumismustreid, sealhulgas seksuaalselt sobimatu käitumine ja väärkasutus. Rahvusvahelised standardid (nt UN Guidelines for the Alternative Care of Children ja Euroopa Nõukogu juhised) soovitavad sõnaselgelt vanusest ja soost lähtuvat eraldi majutamist, kui see on lapse parimates huvides. Õed-vennad on asendushooldusel või turvakodus olles sageli olulisimad turvasuhted lapse jaoks. Nende koosmajutamine aitab säilitada identiteeditunnet ja vähendada asenduskeskkonna mõju traumadele. Sarnased ruumipõhised nõuded on kasutusel ka teistes Euroopa riikides, näiteks Soomes ja Rootsis soovitatakse rangelt mitte majutada ühte magamistuppa rohkem kui kahte last ning 3-aastaste ja vanemate laste puhul järgida sookohast ruumijaotust. Paragrahvis 7 sätestatakse nõuded kinnise lasteasutuse eraldusruumile. Lõikes 1 on sätestatud, et kinnise lasteasutuse eraldusruum peab tagama teenusesaaja privaatsuse ning olema turvaline ja ohutu. Eraldusruumis tuleb tagada nõuetekohane valgustus ja temperatuur ning selle sisustus peab vastama lapse eale. SHS § 1303 lõike 4 punktis 2 kinnise lasteasutuse teenuse osutamise raames ette nähtud eraldusruumi kasutamine on äärmuslik ja ajutine sekkumismeede, mida rakendatakse üldjuhul lapse enda või teiste inimeste turvalisuse tagamiseks. Seetõttu peab ruum olema kujundatud viisil, mis välistab täiendava traumeerimise, tagab inimväärikuse ning hoiab lapse vaimset ja füüsilist heaolu. Turvalisus ja ohutus hõlmavad nii füüsilist kaitset (vigastustevaba keskkond, enesevigastamise ennetus) kui ka psühholoogilist turvatunnet. See on oluline lapse ärevuse, stressi ja võimaliku agressiooni leevendamiseks. Valgustus ja temperatuur mõjutavad tugevalt emotsionaalset seisundit ja füüsilist heaolu. Ebapiisav valgustus või külm/ülekuumenemine võivad tugevdada isolatsioonikogemust ja suurendada stressi. Nõuetekohane temperatuur tähendab, et ruum peab olema piisavalt soe, arvestades lapse iga, ja mugavustemperatuur peab olema tagatud. Määruses nr 85 sätestatud miinimumtemperatuuri 18 ºC ei peeta nõuetekohaseks, kuna liiga madal temperatuur tekitaks alandava ja traumeeriva kogemuse. Lapse eale vastav sisustus tähendab seda, et mööbel ja keskkond vastavad lapse arengutasemele, väldivad alandust ja pakuvad toetavat keskkonda – see on kooskõlas lapse õiguse ja väärikuse kaitsega. Laste õiguste konventsiooni artikkel 37 sätestab, et last ei tohi allutada julmale või alandavale kohtlemisele ka kinnipidamise või eraldamise olukorras. Seega peab ka eraldusruum säilitama minimaalsed elukvaliteedi ja inimväärikuse standardid. Lõike 2 kohaselt peab eraldusruumi põrandapindala olema vähemalt 8 m2. Piisav põrandapindala on vajalik, et tagada füüsiline liikumisvabadus, õhuvahetus, mööbli ohutu paigutus ja vaimne

18

talutavus eraldamise ajal. Rahvusvahelised juhised (nt Euroopa Nõukogu CPT standardid) soovitavad inimese eraldamisel kinnisesse ruumi vähemalt 7–8 m² põrandapinda, viidates väiksemates ruumides suurenevale psühholoogilise distressi ja ruumilise klaustrofoobia riskile. 8 m² suurune põrandapind võimaldab paigutada ruumi voodi ja tooli ning tagada sanitaartingimused, ilma et need piiraksid liikumist või suurendaksid vigastuste riski. Ruumi piiramine väiksemasse kui 8 m² keskkonda võib kujutada endast ebaproportsionaalset sekkumist lapse õigustesse ja seada ohtu tema vaimse tervise, eriti kui laps viibib ruumis mitu tundi järjest. Lisaks on 8 m² suurune põrandapindala nõutud eluruumile kehtestatud nõuetega. Lõike 3 kohaselt peab eraldusruumis olema seina või põranda külge kinnitatud voodi või muu põrandast kõrgemal asuv ergonoomiline magamisase. Lapse võimalus puhata või magada turvalisel, stabiilsel ja anatoomiliselt sobival alusel on oluline tema füüsilise ja vaimse seisundi säilitamiseks – ka eraldusruumis. Põrandast kõrgemal asuv ergonoomiline ase välistab niiskusest ja külmast tulenevad riskid (nt alajahtumine, lihaspinge), võimaldab paremat hügieeni ja hoiab keha sobivas asendis. Ebakvaliteetses voodis või otse põrandal magamine võib põhjustada füüsilisi vaevusi, kehva und ja vaimset alandustunnet. Kinnitatud voodi vähendab võimalust kasutada seda konstruktsioonina enesevigastamiseks või ruumi sisustuse lõhkumiseks (eriti kriisiolukorras), mistõttu on see turvameede. Lisaks loob voodi olemasolu mingilgi määral normaalsuse ja kodususe tunde, mis aitab lapse stressi vähendada. Paljudel juhtudel on eraldusruumi paigutamine juba niigi traumaatiline kogemus. Lõike 4 kohaselt peab eraldusruumis olema tagatud privaatne ja hügieeniline tualeti kasutamise võimalus. Eraldusruumis viibiv laps ei pruugi olude tõttu saada väljuda ruumist isegi mõneks minutiks. Seetõttu peab hügieeni- ja tervisega seotud vajaduste rahuldamine toimuma lapse väärikust ja privaatsust säilitaval viisil, st eraldusruumis peab olema sanitaarruum või privaatselt kasutatav tualetiseade, mis võimaldab lapsel oma füsioloogilisi vajadusi rahuldada ilma alandustundeta. Hügieenilise tualeti kasutamise võimaluse all mõeldakse seda, et lisaks füsioloogiliste vajaduste rahuldamisele peab tualetiseadme vahetus läheduses olema tagatud käte pesemise võimalus. Käte pesemise võimalus on elementaarne tervisekaitse ja nakkuste leviku tõkestamise meede ning vastab lasteasutusele kehtestatud sanitaarnõuetele. Tualeti puudumine eraldusruumis suurendab ohtu, et laps peab kasutama ruumi mittesobival viisil (nt pudelisse urineerimine, sobimatutesse kohtadesse roojamine), mis on selgelt alandav, tervist kahjustav ja õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja CPT standardite kohaselt tuleb eraldusmeetmete puhul vältida inimväärikuse riivet, sealhulgas sanitaartingimuste puudumist. Laste puhul on see veelgi olulisem, sest nad on haavatavamad ning nende keha funktsioonid nõuavad sageli sagedasemat tualetikasutust. Kõnealuse määrusega reguleeritud eraldusruumi nõuded ei reguleeri ega välista muid teenusega seotud toiminguid, näiteks ei piira toitlustamise ega joogivee kättesaadavust – ka need peavad olema eraldusruumi paigutatule kättesaadavad. Joogi ja söögi andmata jätmine ei või olla iseseisev karistus ega mõjutusviis. Paragrahvis 8 sätestatakse nõuded riskianalüüsile. Riskianalüüs on regulaarne ja süsteemne tegevus, mis aitab teenuseosutajal hinnata ja vähendada laste ohustamise võimalusi ning tagab kooskõla kehtiva õigusega, toetades samal ajal teenusesaajate tervist ja heaolu. Lõike 1kohaselt koostab teenuseosutaja laste turvalisuse ja ohutuse hindamiseks, tervise kaitsmiseks ning vigastuste ja haiguste ennetamiseks riskianalüüsi vähemalt iga kolme kalendriaasta järel või varem, kui teenuse osutamise tingimused, ruumid või teenusesaajate hooldusvajadus oluliselt muutuvad. Selline sõnastus võimaldab riskianalüüsi ajakohastada mitte üksnes kindla perioodi möödumisel, vaid ka juhul, kui muudatused teenuse korralduses, füüsilises keskkonnas või laste hooldusvajadustes mõjutavad oluliselt turvalisust ja terviseriske. Riskianalüüsi koostamise nõue ei kehti asendushooldusteenuse osutamise korral perekeskkonnas, kuna perepõhise teenuse puhul elavad lapsed tavakodus, kus riskid on piiratud

19

ja hallatavad ega võrdu asutusepõhiste teenuste osutamise riskidega. Samuti säilib teenuseosutaja kohustus tagada igal juhul laste turvalisus ja ohutus. Riskianalüüs võib olla sisehindamise osa. Teenuseosutaja võib riskianalüüsi koostamisel aluseks võtta Tervise Arengu Instituudi, Terviseameti, Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostööna valminud juhendi „Vigastuste ennetamine ja turvalisuse edendamine lastehoius ja lasteaias“6 kriteeriumid ning minimaalselt neist lähtuda. Vastavalt teenuse spetsiifikale võib riskianalüüsi täiendada või koostada teistsuguse vormi kohase riskianalüüsi, vorm ei ole kohustuslik. Riskianalüüsis hinnatakse keskkonna, ruumide ja mänguala ohutust laste tervisele ning tehakse kindlaks, kes ja millisel viisil on ohustatud. Samuti hinnatakse riskide taset ja tõenäosust ning võimalikku tervisekahju raskusastet. Seejärel otsustatakse, kas olemasolevad meetmed on piisavad laste ohutuse tagamiseks ning millised abinõud on vajalikud, et vältida või vähendada kahju ja terviseriske. Riskianalüüsi koostamisel tuleb arvestada, et keskkonnaallergeenid võivad põhjustada sageli just 4–5-aastastel lastel allergiliste haiguste avaldumist (allergiline nohu, dermatiit, astma) ning lapsed on tundlikud ka värvis, õhus ja tolmus leiduvate kemikaalide mõjude suhtes. Teenuseosutaja otsustab uuringute tegemise vajaduse, kuna õigusaktiga kehtestatud kohustust uuringuid teha ei ole. Lõikes 2 on sätestatud, et riskianalüüsi tulemustest teavitatakse teenuseosutaja töötajaid ja asjaomaseid osapooli. See tagab, et kogu personal on tuvastatud riskidest ja vajalikest ohutusmeetmetest teadlik. Lõige 3 sätestab teenuseosutaja kohustuse viivitamata rakendada meetmeid riskide maandamiseks ning viia teenuse osutamine kooskõlla kehtivate õigusaktidega, kui riskianalüüsis kirjeldatud riskide realiseerumine on tõenäoline või riske on hinnatud puudulikult. Sätte eesmärk on tagada, et riskide ilmnemise või puuduliku hindamise korral rakendatakse kohe asjakohaseid meetmeid laste turvalisuse tagamiseks. Paragrahvis 9 sätestatakse ruumi ja sisustuse erinõuded kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel. Lõikes 1 on sätestatud, et teenusesaaja kasutada peavad olema järgmised ruumid: magamistuba (arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta on vähemalt 6 m2 põrandapinda), elutuba või muu ruum vaba aja veetmiseks (arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta on vähemalt 2 m2 põrandapinda), köök või kööginurk (mille põrandapind on piisavalt suur lähtuvalt teenusesaaja vajadustest) ning üks pesemis- ja tualettruum kuni kümne teenusesaaja kohta. Pesemis- ja tualettruum võivad olla ühendatud või samas ruumis. Nimetatud nõuded määravad sotsiaalteenuse osutamise ruumide miinimumtingimused, mille järgimine on teenuse kvaliteedi, inimväärikuse, iseseisvuse ja tervise tagamise eeldus. Iga ruum täidab spetsiifilist rolli inimese elukvaliteedi ja osaluse toetamisel ning peab olema kavandatud, lähtudes funktsionaalsusest, ligipääsetavusest ja teenusesaaja individuaalsetest vajadustest. Magamistoa põrandapindala nõue, mille kohaselt peab ühe teenusesaaja kohta olema vähemalt 6 m² põrandapinda, on kooskõlas kehtiva määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ põhinõudega. Samuti vastab see eluruumidele kehtestatud üldpõhimõtetele, mille kohaselt peab eluruumi magamistoa pindala olema vähemalt 8 m² (majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määrus nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 2 lõige 1 punkt 1). Seega ei tohi ka teenuse osutamisel kasutatav magamistuba olla väiksem kui 8 m², kuid mitmekohalise toa puhul tuleb tagada, et iga teenusesaaja käsutuses oleks vähemalt 6 m² põrandapinda. Selline lähenemisviis tagab, et ruum on kasutatav, vastab eluruumide miinimumnõuetele ning võimaldab samal ajal hoonete mitmekesisust ja funktsionaalset ruumikasutust arvestavat paindlikkust. Nõue toetab teenuse kvaliteeti, ohutust ja inimväärikust ning aitab vältida olukordi, kus mitmekohalised toad muutuvad ülerahvastatuks.

6 Vigastuste ennetamine ja turvalisuse edendamine lastehoius ja lasteaias. Juhendmaterjal.

20

Pesemis- ja tualettruumide suhtarvu täpsustamine (üks ruum kuni kümne teenusesaaja kohta) aitab tagada teenuse igapäevase toimimise sujuvuse ning toetab hügieeni- ja privaatsusnõuete täitmist. Selline määratlus lähtub varasemast praktikast ning annab ühtlase aluse teenuse kvaliteedi hindamiseks ja järelevalve teostamiseks. Lõike 2 kohaselt võib magamistoas elada kuni kaks samast soost erihoolekandeteenust saavat isikut. Erandjuhul võib ühes magamistoas elada kuni neli äärmusliku abi- ja toetusvajadusega isikut. Eri soost teenusesaajaid võib ühte magamistuppa panna üksnes nende või eestkostja kirjalikult esitatud soovi alusel. Sätte eesmärk on tagada teenusesaajate turvalisus, privaatsus ja eneseväärikus, vähendades samas konfliktide, stressi ja väärkohtlemise riske. Erandid on lubatud ainult selgelt põhjendatud juhtudel, mis toetavad teenusesaajate heaolu ega sea ohtu nende õigusi või tervist. Mitmed Euroopa riigid (nt Rootsi, Holland, Saksamaa) ning rahvusvahelised dokumendid ja organisatsioonid (nt Euroopa sotsiaalharta, Euroopa Puuetega Inimeste Foorum) on soovitanud võimaluse korral pakkuda üheinimesetuba või vähemalt kahe inimesega jagatud tuba ning igal juhul vältida sunniviisilist vastassugupoolte paigutamist samasse magamisruumi, samuti arvestada inimese psüühilise seisundi, kultuuritausta ja eelistustega. Eri soost inimeste ühine magamisruum eeldab mõlema poole teadlikku nõusolekut. See on vajalik inimese autonoomia ja privaatsuse austamiseks, seksuaalse või kultuurilise haavatavuse vähendamiseks ning võimalike väärkohtlemise riskide ennetamiseks. Kirjaliku avalduse nõue on õiguskindel viis tagamaks, et ühine majutamine toimub poolte vabal tahtel ega ole sunniviisiline või praktilistel kaalutlustel peale surutud. Nelja inimese majutamine ühte magamistuppa on lubatud ainult erandjuhtudel, näiteks juhul, kui teenusesaajad vajavad ulatuslikku ööpäevaringset järelevalvet või kõrvalabi, ei saa öisel ajal olla iseseisvalt või väiksemas ruumigrupis, kuid tingimusel, et selline korraldus ei ohusta üksteise turvalisust ega heaolu. Seda tüüpi paigutus peab olema hoolikalt läbi kaalutud ning lähtuma turvalisuse, hooldusvajaduse ja ruumiliste võimaluste koosmõjust, mitte administratiivsest mugavusest. Lõikes 3 on sätestatud, et magamistoa ust võimaldatakse seestpoolt võtmeta lukustada, kuid teenuseosutajal peab olema võimalik vajaduse korral tuppa pääseda. Privaatsus on inimõigus ja heaolu oluline komponent. Isikliku ruumi (eelkõige magamistoa) seestpoolt lukustamise võimalus on seotud inimõiguse ja väärikuse tagamisega. See loob turvatunde ja kontrolli oma keskkonna üle, võimaluse olla segamatult omaette, puhata või taastuda ning tingimused vaimseks heaoluks ja eraelu puutumatuseks, eriti majutusega teenuste puhul, mida osutatakse inimesele pikemat aega. Teenuseosutaja pääs tuppa peab olema tagatud ainult vajaduse korral, st ohu, kriisi või abivajaduse korral. Selle vajaduse aluseks on terviseriskide ennetamine (nt inimene ei vasta koputusele, kuulda on abipalveid või on kutsesüsteemi väljakutse), julgeolek ja ohutus (nt agressiivsus, enesevigastamise oht või tulekahjuhäire) ning päästetööd ja esmaabi andmine. Selleks kasutatakse sageli selliseid erilahendusi nagu väljastpoolt võtmega avatav lukk, hoolduspersonalile kättesaadavad universaalvõtmed ja turvalised lukumehhanismid, mis ei eelda ukse lõhkumist. Nõue loob tasakaalu kahe olulise eesmärgi vahel: autonoomia ja privaatsuse maksimaalne austamine, andes inimesele võimaluse ise otsustada oma ruumile ligipääsu üle ning teenuseosutajale kohustuse tagada turvaline ja reageerimisvõimeline keskkond, mis on vajalik erivajadusega inimeste ja haavatavate sihtrühmade hoolduses. Lõike 4 kohaselt tagatakse teenusesaajale magamistoas privaatsus enesehooldus- ja hügieeniprotseduuride tegemiseks ka siis, kui teenusesaaja seda soovi ei avalda või ei ole võimeline avaldama. Privaatsuse tagamiseks võib kasutada voodite vahel liigendatavat vaheseina, kardinat, sirmi või muud liigendamist võimaldavat vahendit. Liigendatava vaheseina, kardina või sirmi võimaldamine on mõjus, paindlik ja kulutõhus viis parandada privaatsust jagatud magamisruumides. See toetab teenusesaajate autonoomiat, vaimset heaolu ja väärikust,

21

arvestades samas hoolekandeasutuste ressursi- ja ruumipiiranguid. Nõue on kooskõlas nii rahvusvaheliste suuniste kui ka tõenduspõhise praktika ja eetikapõhimõtetega sotsiaalhoolekandes. Uuringud on näidanud, et võimalus oma isiklikku ruumi vähemalt osaliselt piirata parandab unekvaliteeti ja vähendab stressi, suurendab teenusesaajate rahulolu ja turvatunnet, toetab paremat kohanemist hoolekandekeskkonnas ning vähendab konfliktide ja vaimse ülekoormuse riski jagatud eluruumides. Liigendatav vahesein, kardin või sirm on lihtne, odav ja modulaarne lahendus, mis võimaldab ruumi kiiresti vastavalt vajadustele ümber kujundada ja sobib kasutamiseks muutuvates olukordades (nt öösel, elanike vahetumisel või ajutise isoleerimise vajadusel). Privaatsust tagavate vahendite (liigendatav vahesein, sirm) kasutamisel peab teenuseosutaja tagama teenusesaajate ohutuse. Kuna ebastabiilsed ja lahtised vahendid võivad suurendada kukkumisriski, eriti nägemislangusega või liikumisabivahendiga liikuvate inimeste puhul, tuleb neid kasutada ainult hooldustoimingute ajal ja need tuleb seejärel hoiule panna viisil, mis ei takista liikumist toas. Paljud Euroopa riikide juhised ja rahvusvahelised kogemused sotsiaalhoolekandes (nt WHO, Eurofound, Euroopa sotsiaalharta) rõhutavad soft architecture põhimõtteid, mis lubavad paindlikult kohandada ruumilist keskkonda inimese vajaduste järgi, samuti seda, et füüsiline keskkond peaks võimaldama inimesel kontrollida, kes ja millal teda näeb või temaga suhtleb. Näiteks Hollandis, Taanis ja Saksamaal soovitatakse juba disainifaasis luua jagatud ruumides võimalused ajutiseks eraldumiseks või ruumiliseks privaatsuseks. Lõikes 5 on sätestatud, et magamistoa suurus ning sisustuse valik ja paigutus peavad võimaldama teenuseosutajale toiminguteks vajaliku juurdepääsu voodile ning asendivahetuse ja siirdumise abivahendite kasutamise. Siirdumise abivahend aitab inimesel liikuda ühest asendist või kohast teise. Voodile vajalikul määral ligipääsu võimaldamine ning piisava ruumi olemasolu on hädavajalik nii teenuseosutajate tööohutuse kui ka teenusesaajate turvalisuse ja väärika hoolduse tagamiseks. See nõue põhineb tõenduspõhisel ergonoomika, töötervishoiu ja hoolekande praktikal ning aitab vältida vigastusi, parandada teenuse kvaliteeti ja suurendada töötajate töövõimet. Mitmes Euroopa riikide hoolekandeteenuste kvaliteedijuhises (nt Saksamaa, Taani, Rootsi, Holland) on määratud minimaalne vaba liikumisruum voodi ümber (nt 90–120 cm voodi mõlemale küljele ja jalutsisse), mis võimaldab ohutult ja ergonoomiliselt kasutada tõsteseadmeid ning tagada inimese eest hoolitsemise kvaliteedi. Samad standardid on soovituslikud ka Eesti hoolekandekeskkonna arendamisel. Teenust saavate inimeste hooldamisel (eriti kui tegemist on liikumispiirangutega, füüsilise abivajadusega või voodikesksete inimestega) on sageli vajalik nende asendivahetus, voodis pööramine, istuma aitamine või tõstmine. Selleks on vajalik, et hooldaja saaks voodile ligipääsu mõlemalt poolt, mis võimaldab tööergonoomikat ja väldib hooldaja ülekoormust. Lisaks tuleb silmas pidada, et ruumis oleks vajaduse korral piisavalt ruumi mehaaniliste või elektriliste abivahendite (nt liuglina, tõsteraam, ratastool, tugikäru, liugplaat) ohutuks kasutamiseks ja et vajaduse korral saaks hooldustoiminguid teha kaks hooldajat korraga, mis on soovituslik standard ka rahvusvahelises praktikas (nt NICE, WHO juhised). Vähem kui kahelt poolt ligipääsetava voodi korral suureneb nii hooldustöötajate füüsilise ülekoormuse risk (sh luu- ja lihaskonnavaevused) kui ka teenusesaaja kukkumise, libisemise või vigastuse risk. Lõike 6 kohaselt tagatakse magamistoas teenusesaajale sobiv voodi koos voodivarustuse (tekk, padi, madrats) ja -pesuga, mööbel isiklike tarbeesemete paigutamiseks ning magamistoa muu sisustus lähtuvalt inimese soovist või teenuse osutamise eesmärgist. Majutusega sotsiaalteenust saavate inimeste jaoks on magamistuba sageli nende peamine eluruum, mis asendab kodu. Selle ruumi sisustamine vastavalt inimese soovidele aitab toetada inimväärikust ja autonoomiat, edendada turvatunnet ja rahuolu (mis on eriti oluline, kui teenust saadakse pikka aega) ning soodustada individuaalset kohanemist ja iseseisvust, mis on oluline nii rehabilitatsiooni kui ka igapäevaelu toetamise puhul. Kodune ja individuaalselt kohandatud keskkond aitab ennetada ka

22

institutsionaliseerimise tunnet, mis on seotud vaimse tervise halvenemise ja sotsiaalse eraldatusega. Teenuseosutaja kohustus on lähtuda teenuse osutamise eesmärgist, mis tähendab, et sisustus ei peaks olema pelgalt standardiseeritud, vaid see peab vastama isiklikele vajadustele (nt ergonoomiline tool kirjutamiseks või lugemiseks, töölaud käsitööks või muuks loovtegevuseks), toimetuleku toetamisele (nt riiulid või konksud, mis on sobiva kõrgusega, et inimene saaks neid ise kasutada) ning rahulolule ja vaimsele heaolule, võimaldades näiteks tegeleda oma hobidega või eksponeerida esemeid. Lisaks toetab see lähenemisviis inimese taastumis- või arengupotentsiaali, mis on oluline nii erihoolekande kui üldise sotsiaalhoolekande puhul. Lõike 7 kohaselt peavad magamistoas olema vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt, teenusesaaja või tema eestkostja soovist või teenuse eesmärgist lähtuv kohtvalgustus ning valguse reguleerimist ja privaatsust võimaldavad aknakatted. Vähemalt ühe kergesti ligipääsetava seinakontakti olemasolu magamistoas võimaldab teenusesaajal kasutada isiklikke elektroonikaseadmeid (nt telefoni- või ratastooli laadija, raadio), mis toetab iseseisvust, turvalisust (vältides juhtmepikenduste kasutamist) ja kaasatust (nt suhtluseks lähedastega või teenusega seotud tegevustes (nt õppetegevus, töö- või rehabilitatsiooniprogrammid) osalemiseks). Erivajadusega inimestele (nt liikumispuudega või neuroloogilise häirega) on oluline, et seinakontakt oleks sobival kõrgusel ja kergesti ligipääsetavas kohas, mis vähendab vajadust kõrvalise abi järele. Kohtvalgustuse (nt öölamp, lugemislamp, liikumisanduriga valgus) paigaldamine isiku või eestkostja soovil või teenuse osutamise eesmärgist lähtuvalt on oluline isikliku eelistuse austamiseks – võimalus reguleerida valgustust vastavalt oma harjumustele (nt une-eelsed tegevused, valgusallergia, sensoorne tundlikkus), orienteerumiseks ja turvaliseks liikumiseks – öine valgustus võib ennetada kukkumist ja segadust, eriti dementsusega või kognitiivsete raskustega inimestel, ning vaimse heaolu ja rahuolu toetamiseks – sobiva valgusega keskkond aitab vältida ärevust ja desorienteeritust. Selline lahendus aitab kohandada magamistuba koduseks ja turvaliseks, mitte üldiseks institutsionaalseks keskkonnaks. Aknakatete olemasolu, mis võimaldab reguleerida valgust ja tagada privaatsust, on mitmel põhjusel väga oluline. Esiteks aitab päevavalguse hulga kontrollimine hoida une-ärkveloleku rütmi tasakaalus. See on eriti tähtis eakatele ja vaimse tervise raskustega inimestele. Teiseks tagavad aknakatted privaatsuse – need takistavad võimalust näha magamistuppa tänavalt, kõrvalruumidest või teistest hoone osadest. See aitab säilitada isiklikku väärikust ja suurendab turvatunnet. Kolmandaks võimaldavad aknakatted vähendada sensoorset koormust. Mõned inimesed (nt need, kellel on autismispektri häire või traumajärgne stressihäire) vajavad valguse täielikku varjestamist, et ärevust ja ülekoormust leevendada. Neljandaks aitavad aknakatted kohandada ruumikeskkonda vastavalt vajadustele ja ilmastikuoludele. Need pakuvad kaitset liigse päikesekuumuse ja häirivate peegelduste eest, muutes ruumi igapäevase kasutamise mugavamaks. Nõudes viidatud paindlikkus arvestada inimese soovi ja teenuse eesmärki peegeldab inimkeskset teenuseosutamist. See tähendab, et sisekeskkond ei tohi olla üksluiselt standardiseeritud, vaid peab võimaldama individuaalseid kohandusi. Lõikes 8 on sätestatud, et päeva- ja nädalahoiuteenuse osutamise korral ei ole magamistoa olemasolu vajalik, kui teenusesaaja saab ilma ööbimiseta teenust. Nimetatud juhul peab elutoas või muus ruumis vaba aja veetmiseks olema ühe teenusesaaja kohta vähemalt 8 m2 põrandapinda. Kui elutuba või muu ruum vaba aja veetmiseks on sisustatud ka magamiskohtadega, peab olema tagatud privaatsus kardina, sirmi vms näol, arvestusega, et igale inimesele peab olema tagatud selles ruumis 8 m2 põrandapinda. Päeva- ja nädalahoiuteenus on oma olemuselt ajutine ja ajaliselt piiratud. Seda kasutatakse näiteks päevaseks hooldusvajaduse katmiseks tööajal või nädalavahetusel lähedaste hoolduskoormuse ajutiseks leevendamiseks. Sellisel juhul ei ole alati otstarbekas ega kuluefektiivne nõuda täisväärtuslikku püsielamiseks sobivat magamistuba, nagu on nõutav

23

pikaajalise ööpäevaringse teenuse puhul. Säte võimaldab ratsionaalset ruumikasutust ja toetab teenuse kättesaadavust, võimaldades kasutada mitmeotstarbelisi ruume (nt elutuba või tegevusruum), kui seal on piisavalt ruumi ning on tagatud turvalisus, privaatsus ja puhkamisvõimalus. Lõikes 9 on sätestatud, et kui päeva- ja nädalahoiuteenuse saaja vajab magamiskohta, tagatakse talle sobiv voodi ning vaheseina puudumisel tema soovi korral voodite eraldamine kardina, sirmi või muu ruumi liigendamist võimaldava sisustuselemendi kasutamine. Samuti peavad ruum ja selle sisustus vastama lõigetes 6 ja 7 sätestatud nõuetele. Nõue on oluline, et ka ajutise päevase või nädalase teenuse raames oleks tagatud täisväärtuslik magamisvõimalus (sobiv voodi), privaatsus ning ruumi ja sisustuse vastavus üldistele hoolekandeteenuse nõuetele. See parandab teenuse kvaliteeti, austab inimese väärikust ja tervisevajadusi ning soodustab turvalist ja lugupidavat keskkonda. Ruum, kuhu voodi paigutatakse, peab võimaldama teenuseosutajale juurdepääsu voodile mõlemalt poolt, kasutada funktsionaalvoodit ning asendivahetuse ja siirdumise abivahendeid, samuti tagatakse erihoolekandeteenust saavale inimesele sobiv voodi koos voodivarustuse ja -pesuga, mööbel isiklike tarbeesemete paigutamiseks ning muu sisustus lähtuvalt teenusesaaja või eestkostja soovist või teenuse eesmärgist. See tagab, et ka ajutise teenuse osutamisel täidetakse elamiskõlblikkuse ja turvalisuse miinimumnõudeid, mis kehtivad ka pikemat aega osutatavate teenuste puhul. Paragrahvis 10 sätestatakse nõuded ööpäevaringse erihooldusteenuse eraldusruumile. Ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamiseks kasutatav eraldusruum peab vastama §-s 7 sätestatud nõuetele. Nende nõuete kohaselt peab ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamiseks kasutatav privaatne eraldusruum (SHS § 107 lg 2) olema turvaline, ohutu, valgustatud, nõuetekohase temperatuuri ja sobiva sisustusega, mis ei võimalda eraldusruumi paigutatud teenusesaajal endale vigastusi tekitada. Teenuseosutajal, kes hooldab ka äärmusliku abi- ja toetusvajadusega inimesi, peab nõuetele vastav eraldusruum olema tagatud vajaduse korral. Eraldusruumi olemasolu on oluline, et tagada turvalisus ja väärikus ka kriisiolukorras. Nõue on suunatud teenuseosutajatele, kes osutavad teenust kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud, ebastabiilse remissiooniga või väga suure toetusvajadusega inimestele. Eraldusruumi on vaja olukordades, kus inimese käitumine või seisund võib ohustada teda ennast või teisi inimesi, kui eraldamine on vajalik kohtumääruse või teenuse korralduse tõttu või kui inimene vajab ajutist eemaldamist (nt ravi või tugeva emotsionaalse reaktsiooni tõttu). Selline ruum võimaldab tagada turvalise ja kontrollitud keskkonna ning ennetada kahju tekkimist. Eraldusruum peab olema inimväärne – valgusküllane, sobiva temperatuuriga ja turvaliselt sisustatud. Ruumi kasutamise eesmärk on inimese rahunemine ja taastumine, mitte karistamine. Nõue on kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste põhimõtetega. Teenuseosutajatele kehtivad erinevad kohustused sõltuvalt sihtrühmast. Kui teenust osutatakse kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud või ebastabiilse remissiooniga inimestele, peab eraldusruum alati olemas olema. Kui tegemist on äärmusliku toetusvajadusega inimestega, piisab valmisolekust ruum vajaduse korral tagada. See võimaldab paindlikkust ja väldib liigseid kulutusi. Eraldamist tohib kasutada ainult ajutise ja viimase abinõuna, see peab olema selgelt põhjendatud, proportsionaalne ja dokumenteeritud. Eraldatud inimest tuleb kogu aeg jälgida, et vältida väärkohtlemist ja alandavaid tingimusi. Eraldusruum on osa teenuse kriisivalmidusest. See aitab kaitsta nii teenust saavaid inimesi kui ka töötajaid ning loob tingimused vajalike sekkumiste turvaliseks rakendamiseks. Selline nõue parandab teenuse kvaliteeti ja aitab ennetada tõsisemaid probleeme. Lisaks on sätestatud, et eraldusruumi põrandapindala peab olema vähemalt 8 m2. Piisav põrandapindala tagab liikumisvabaduse, õhuvahetuse, mööbli ohutu paigutuse ja vaimse talutavuse eraldamise ajal. Rahvusvahelised juhised (nt Euroopa Nõukogu CPT standardid) soovitavad eraldamiseks mõeldud kinnises ruumis vähemalt 7–8 m² põrandapinda, kuna

24

väiksemates ruumides suureneb psühholoogilise distressi ja klaustrofoobia risk. 8 m² suurune pind võimaldab paigutada voodi ja tooli ning tagada sanitaartingimused nii, et need ei piiraks liikumist ega suurendaks vigastuste riski. Väiksemasse kui 8 m² keskkonda paigutamine võib kujutada endast ebaproportsionaalset sekkumist, kahjustada teenusesaaja õigusi ja ohustada vaimset tervist, eriti juhul, kui eraldamine kestab mitu tundi järjest. Samuti vastab 8 m² nõue eluruumidele kehtestatud nõuetele. Eraldusruumis peab olema seina või põranda külge kinnitatud voodi või muu põrandast kõrgemal asuv ergonoomiline magamisase. Turvaline ja anatoomiliselt sobiv ase on oluline inimese füüsilise ja vaimse seisundi säilitamiseks ka eraldamise ajal. Põrandast kõrgemal asuv ergonoomiline ase vähendab niiskusest ja külmast tulenevaid riske (nt alajahtumine, lihaspinge), võimaldab paremat hügieeni ja hoiab keha õiges asendis. Ebakvaliteetses voodis või otse põrandal magamine võib põhjustada füüsilisi vaevusi, halba und ja alandustunnet. Kinnitatud voodi vähendab riski, et seda kasutatakse enesevigastamiseks või ruumi lõhkumiseks ning loob samal ajal normaalsuse ja kodususe tunde, mis aitab vähendada stressi. Eraldatud inimesel peab olema võimalus privaatseks tualeti kasutamiseks. Eraldusruumis viibiv inimene ei pruugi olude tõttu saada väljuda ruumist isegi mõneks minutiks. Seetõttu peab hügieeni ja tervisega seotud vajaduste rahuldamine toimuma inimese väärikust ja privaatsust säilitaval viisil, st eraldusruumis peab olema sanitaarruum või privaatselt kasutatav tualetiseade, mis võimaldab inimesel oma füsioloogilisi vajadusi rahuldada ilma alandustundeta. Tualeti puudumine eraldusruumis suurendab ohtu, et inimene peab kasutama ruumi mittesobival viisil (nt pudelisse urineerimine, sobimatutesse kohtadesse roojamine), mis on selgelt alandav, tervist kahjustav ning õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja CPT standardite kohaselt tuleb eraldusmeetmete rakendamisel vältida inimväärikuse riivet, sealhulgas sanitaartingimuste puudumist. Paragrahvis 11 sätestatakse ruumi ja sisustuse erinõuded turvakoduteenusele. Lõikes 1 on sätestatud, et turvakoduteenuse saajate kasutuses olevad ruumid peavad vastama § 9 lõigetes 1 ja 3 sätestatule, mis tähendab, et teenusesaajate kasutada peavad olema magamistuba (arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta on ruumis vähemalt 6 m2 põrandapinda), elutuba või muu ruum vaba aja veetmiseks (arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta on ruumis vähemalt 2 m2 põrandapinda), köök või kööginurk (mille põrandapindala on piisavalt suur lähtuvalt teenusesaajate vajadustest) ning pesemis- ja tualettruum. Nimetatud nõuded määravad sotsiaalteenuse osutamise ruumide miinimumtingimused, mille järgimine on teenuse kvaliteedi, inimväärikuse, iseseisvuse ja tervise tagamise eeldus. Iga ruum täidab spetsiifilist rolli inimese elukvaliteedi ja osaluse toetamisel ning peab olema kavandatud, lähtudes funktsionaalsusest, ligipääsetavusest ja individuaalsetest vajadustest. Magamistoa ust võimaldatakse seestpoolt võtmeta lukustada, kuid teenuseosutaja peab vajaduse korral tuppa pääsema. Säte on vajalik turvalisuse ja teenusesaajate kaitse tagamiseks. Teenusesaajate puhul võib tekkida olukordi, kus inimene lukustab end ruumi ega suuda või ei soovi ust enam avada. Samuti võib juhtuda, et inimene satub lukustatud ruumis terviserikke, õnnetuse või kriisiolukorra tõttu ohtu. Sellisel juhul peab teenuseosutajal olema võimalik tagada ruumile ligipääs, et pakkuda viivitamatut abi ja vältida elule või tervisele kahjulikke tagajärgi. Nõue ei piira põhjendamatult teenusesaaja privaatsust, kuid tagab, et vajaduse korral on tagatud turvaline ja kiire sekkumine. Lõike 2 kohaselt peab magamistoas olema ohutu, puhas ja ergonoomiline voodi, voodivarustus ja -pesu, tool ning vähemalt üks kergesti ligipääsetav seinakontakt. Voodi sobiv kõrgus tagab turvalise ja mugava sisenemise ja väljumise, eriti eakate, liikumispuudega või nõrgenenud lihasjõuga inimeste puhul. Ohutus tähendab, et voodi on stabiilne ega sisalda teravaid servi või kulunud detaile, mis võivad põhjustada kukkumist või vigastusi. Puhas ja mugav voodi koos sobiva madratsiga toetab füüsilist tervist (väldib lamatisi, lihasvalusid, liigesevaevusi) ning on hädavajalik kvaliteetseks uneks. Funktsionaalvoodi võimaldab reguleerida kõrgust, seljatuge ja jalgade osa, mis toetab iseseisvust ja kergendab hooldustoiminguid (nt hooldajal abi osutamine voodis). Tool võimaldab mitmekesiseid tegevusi, suurendades inimese autonoomiat. Isiklik mööbel soosib

25

koduse tunde tekkimist ja aitab vältida institutsionaliseerimise tunnet. Ligipääsetav seinakontakt võimaldab inimesel kasutada isiklikke elektriseadmeid (nt laadija, lamp, hooldusabivahend). Ligipääsetavus tähendab seda, et pistik ei tohi olla voodi all, mööbli taga ega kõrgusel, mis välistab selle ohutu kasutamise. See toetab iseseisvust, turvalisust ja mugavust ning on oluline ka kaasaegsete abivahendite ja meditsiiniseadmete kasutamisel. Paragrahvis 12 sätestatakse erinõuded väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse ruumidele ja sisustusele. Lõikes 1 on sätestatud, et ruumi mõõtmed ning sisustuse valik ja paigutus peab võimaldama teenuseosutajale voodile juurdepääsu vajalikul määral sõltuvalt teenusesaaja vajadustest. Teenus hõlmab sageli tegevusi, mis eeldavad ligipääsu voodile, näiteks haavahooldus, lamatiste ennetamine ja ravi, hügieenitoimingud, asendivahetus, ravimi manustamine või eluliste näitajate mõõtmine. Voodi peab olema teenuseosutajale kergelt ja turvaliselt liigutatav nii, et saaks teenusesaajale ohutult ja kvaliteetselt vajalikke protseduure teha. Kui voodit ei ole võimalik kergelt ja ohutult nihutada asendisse, mis on protseduuride tegemiseks vajalik, on oluline, et voodi ja muu ruumi sisustus võimaldaks ligipääsu teenusesaajale nii, et teenuseosutaja ei peaks end venitama üle teenusesaaja (ebamugav ja ebaergonoomiline) või tõstma teenusesaajat ebaturvalisel viisil. Selline olukord suurendab teenusesaaja vigastuste riski ning põhjustab füüsilist ülekoormust ja tööõnnetuste ohtu hooldustöötajatele. Juurdepääs vähemalt kahelt poolt võimaldab kasutada abivahendeid (nt lingtõstukit, libilina) ohutult. Ruumide mõõtmed ja mööbli paigutus peavad võimaldama paindlikkust, sest inimese seisund võib ajas muutuda, mistõttu peab ruum olema kohandatav suurenenud abivajaduse korral. Sobiv ruum võimaldab hooldajal tegutseda vaiksemalt, vähem invasiivselt ja teenusesaaja privaatsust austavalt, mis suurendab usaldust ja rahulolu teenusega. Lõike 2 kohaselt võimaldatakse magamistoa ust seestpoolt võtmeta lukustada, kuid teenuseosutaja peab vajaduse korral tuppa pääsema. Privaatsus on inimõigus ja heaolu oluline komponent. Isikliku ruumi (eelkõige magamistoa) seestpoolt lukustamise võimalus on seotud inimõiguse ja väärikuse tagamisega. See loob turvatunde ja kontrolli oma keskkonna üle, võimaluse olla segamatult omaette, puhata või taastuda ning tingimused vaimseks heaoluks ja eraelu puutumatuseks, eriti majutusega teenuste puhul, mida osutatakse inimesele pikemat aega. Teenuseosutaja pääs tuppa peab olema tagatud ainult vajaduse korral, st ohu, kriisi või abivajaduse korral. Selle vajaduse aluseks on terviseriskide ennetamine (nt inimene ei vasta koputusele, kuulda on abipalveid või on abikutsesüsteemi väljakutse), julgeolek ja ohutus (nt agressiivsus, enesevigastamise oht või tulekahjuhäire) ning päästetööd ja esmaabi andmine. Selleks kasutatakse sageli erilahendusi (nt väljastpoolt võtmega avatav lukk, hoolduspersonalile kättesaadavad universaalvõtmed või turvalised lukumehhanismid, mis ei eelda ukse lõhkumist). Nõue loob tasakaalu kahe olulise eesmärgi vahel: autonoomia ja privaatsuse maksimaalne austamine, andes inimesele võimaluse ise otsustada oma ruumi ligipääsetavuse üle, ning teenusepakkuja kohustus tagada turvaline ja reageerimisvõimeline keskkond, mis on vajalik erivajadusega inimeste või haavatavate sihtrühmade hoolduses. Lõikes 3 on sätestatud, et hoolekandeasutuses on magamistoad üldjuhul ühe- või kahekohalised. Ulatusliku abivajadusega teenusesaaja magamistuba võib olla maksimaalselt neljakohaline. Igas magamistoas peab voodite vahel olema võimalik kasutada ajutiselt liigendatavat vaheseina, kardinat, sirmi või muud ruumi liigendamist võimaldavat vahendit, et tagada privaatsus. Sätte eesmärk on tagada teenust saavate inimeste turvalisus, privaatsus ja eneseväärikus, vähendades samas konfliktide, stressi ja väärkohtlemise riski. Erandid on lubatud ainult selgelt põhjendatud juhtudel, mis toetavad teenusesaajate heaolu ega sea ohtu nende õigusi või tervist. Mitmed Euroopa riigid (nt Rootsi, Holland, Saksamaa) ning rahvusvahelised dokumendid ja organisatsioonid (nt Euroopa sotsiaalharta, Euroopa Puuetega Inimeste Foorum) on soovitanud võimaluse korral pakkuda üheinimesetube, vähemalt kahe inimesega jagatud tube, igal juhul vältida sunniviisilist vastassugupoolte paigutust samasse magamisruumi ning arvestada inimese psüühilise seisundi, kultuuritausta ja eelistustega. Eri soost inimeste ühine magamisruum eeldab mõlema poole teadlikku nõusolekut. See on vajalik inimese autonoomia ja privaatsuse

26

austamiseks, seksuaalse või kultuurilise haavatavuse vähendamiseks ning võimalike väärkohtlemise riskide ennetamiseks. Nelja inimese majutamine ühte magamistuppa on lubatud ainult erandjuhtudel, näiteks juhul, kui teenusesaajad vajavad ulatuslikku ööpäevaringset järelevalvet või kõrvalabi, ei saa öisel ajal olla iseseisvalt või väiksemas ruumigrupis, tingimusel, et selline korraldus ei ohusta üksteise turvalisust ega heaolu. Seda tüüpi paigutus peab olema hoolikalt kaalutud ning lähtuma turvalisuse, hooldusvajaduse ja ruumiliste võimaluste koosmõjust, mitte administratiivsest mugavusest. Liigendatava vaheseina, kardina või sirmi võimaldamine on mõjus, paindlik ja kulutõhus viis parandada privaatsust jagatud magamisruumides. See toetab teenusesaajate autonoomiat, vaimset heaolu ja väärikust, olles samas kooskõlas nii rahvusvaheliste suuniste kui ka tõenduspõhise praktika ja eetikapõhimõtetega sotsiaalhoolekandes. Uuringud on näidanud, et võimalus oma isiklikku ruumi vähemalt osaliselt piirata parandab unekvaliteeti, vähendab stressi ja suurendab turvatunnet, toetades paremat kohanemist hoolekandekeskkonnas ja vähendades konflikte. Liigendatav vahesein, kardin või sirm on lihtne, odav ja modulaarne lahendus, mis võimaldab ruumi kiiresti vastavalt vajadusele ümber kujundada ja sobib kasutamiseks muutuvates olukordades (nt öösel, elanike vahetumisel või ajutise isoleerimise vajaduse korral). Privaatsust tagavate vahendite (liigendatav vahesein, sirm) kasutamisel peab teenuseosutaja tagama teenusesaajate ohutuse. Kuna ebastabiilsed ja lahtised vahendid võivad suurendada kukkumisriski, eriti nägemislangusega või liikumisabivahendiga liikuvate inimeste puhul, tuleb neid kasutada ainult hooldustoimingute ajal ning seejärel tuleb neid hoida viisil, mis ei takista liikumist toas ja on teenusesaajatele ohutu. Paljud Euroopa riikide juhised ja rahvusvahelised kogemused sotsiaalhoolekandes (nt WHO, Eurofound, Euroopa sotsiaalharta) rõhutavad soft architecture põhimõtteid, mis lubavad paindlikult kohandada ruumilist keskkonda inimese vajaduste järgi, samuti seda, et füüsiline keskkond peaks võimaldama inimesel kontrollida, kes ja millal teda näeb või temaga suhtleb. Näiteks Hollandis, Taanis ja Saksamaal soovitatakse juba disainifaasis luua jagatud ruumides võimalused ajutiseks eraldumiseks või ruumiliseks privaatsuseks. Lõike 4 kohaselt peab magamistoa minimaalne pindala ühekohalise majutuse korral olema vähemalt 8 m2, kahekohalise majutuse korral vähemalt 12 m2 ja iga järgmise voodikoha puhul peab lisanduma vähemalt 6 m2. Teenusesaaja vajab isiklikku ruumi, et säilitada autonoomiat, privaatsust ja turvatunnet. Alla 8 m2 pindalaga ruum ei võimalda täisväärtuslikku isiklikku elu- ja magamiskohta, kui seal peab lisaks voodile paiknema ka muu elementaarne sisustus (nt kapp, tool, laud). Liigne ruumikitsikus põhjustab stressi ja konflikte, vähendab motivatsiooni ning

halvendab vaimset ja füüsilist heaolu. Vajaliku pindalaga tuba võimaldab liikuda abivahenditega

(nt ratastool, kõnniraam), teha abistamis- ja hooldustoiminguid (nt asendivahetus, riietamine, voodihooldus) ning evakueerida inimest hädaolukorras kiiresti ja turvaliselt. Väiksem pind ei võimalda personali ohutut tegutsemist ega hoia ära õnnetusjuhtumeid (nt kukkumine, takerdumine sisustusse). Iga lisanduv inimene toas suurendab vajadust täiendava liikumisruumi, panipaikade ja sisustuslahenduste järele, mistõttu on oluline, et iga voodikoha kohta oleks lisaks vähemalt 6 m2. Lõikes 5 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama vähemalt ühe pesemiskoha kuni kümne teenusesaaja kohta ja vähemalt ühe tualetipoti kuni viie teenusesaaja kohta. Tegemist ei ole uue nõudega, vaid varasemalt kehtinud sotsiaalministri 3. aprilli 2002. a määrusest nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ üle võetud sättega. Nõude eesmärk on tagada teenusesaajatele piisavad võimalused isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ning vältida olukordi, kus pesemis- ja tualettruumide vähesus piirab inimväärseid elutingimusi või teenuse sujuvat korraldust. Kehtestatud suhtarvud lähtuvad senisest praktikast, kus selline jaotus on osutunud piisavaks teenuse igapäevase toimimise ning hügieeni- ja privaatsusnõuete täitmise tagamiseks.

27

Lõike 6 kohaselt nähakse hoolekandeasutuses ette ühisruum vaba aja veetmiseks. Hoolekandeasutus ei ole pelgalt elukoht, see on elukeskkond, mis peab võimaldama teenusesaajal säilitada ja arendada iseseisvust, osaleda ühistegevustes ja tunda end kogukonna liikmena. Ühisruumi olemasolu on rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedikriteerium ja oluline inimkeskse teenuse osa (vastavalt WHO ja Euroopa Nõukogu juhistele). Ruum aja veetmiseks on sotsiaalne ja psühholoogiline tugiressurss, mis aitab vältida isolatsiooni, üksildust ja igavust. Ühistegevused (nt mängud, muusika kuulamine, suhtlemine, huviringid, käsitöö, filmide vaatamine) loovad päevase rütmi, suurendavad rahulolu ja ennetavad vaimse tervise probleeme. Regulaarne suhtlemine aitab säilitada suhtlusoskusi, ennetada kognitiivset taandumist ja toetada emotsionaalset stabiilsust. Ühisruum on keskkond, kus saavad toimuda grupitegevused, arutelud, tähistamised ja ühised sündmused, mis loovad kuuluvustunde. See on oluline ka aktiivsena vananemise ja iseseisvuse toetamise seisukohalt. Iga teenusesaaja saab seal tegeleda talle sobiva, rahustava või arendava tegevusega (nt lugemine, kudumine, meisterdamine). Selline mitmekülgne kasutus võimaldab arvestada erinevate huvide, võimete ja vajadustega. Ruumi funktsionaalne kujundamine ei tähenda alati suurt kulutust, vaid seda, et see on ligipääsetav, mugav ja võimalusterohke. Ühisruum toetab ka personali tööd, võimaldades korraldada tegevusteraapiat, grupinõustamist, huviringe ja loovaid tegevusi. Lõike 7 kohaselt peab ruumide sisustus vastama määruse § 9 lõigetes 4─7 sätestatud nõuetele. Magamistoas võimaldatakse teenusesaaja soovi korral kasutada privaatsuse tagamiseks voodite vahel liigendatavat vaheseina, kardinat või sirmi. Magamistoa suurus, sisustuse valik ja paigutus peab võimaldama teenuseosutajale voodile mõlemalt poolt juurdepääsu ning kasutada asendivahetuse ja siirdumise abivahendeid. Magamistoas tagatakse teenusesaajale sobiv voodi koos voodivarustuse ja -pesuga, mööbel isiklike tarbeesemete paigutamiseks ning magamistoa muu sisustus lähtuvalt teenusesaaja soovist või teenuse eesmärgist ning magamistoas peavad olema: vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt, teenusesaaja või tema eestkostja soovist või teenuse eesmärgist lähtuv kohtvalgustus ning valguse reguleerimist ja privaatsust võimaldavad aknakatted. Paragrahvis 13 sätestatakse järelhooldusteenuse ja eluruumi tagamise teenuse osutamise ruumide erinõuded. Lõikes 1 on sätestatud, et teenusesaaja kasutada peavad olema vähemalt järgmised ruumid: tuba, mille põrandapindala ühe teenusesaaja kohta on vähemalt 6 m2, köök või kööginurk ning tualettruum ja pesemisruum. Pesemisruum ja tualettruum võivad olla ühendatud. Nõude eesmärk on tagada teenuseosutaja eluruumides elavatele inimestele eluks vajalikud miinimumtingimused, mis vastavad inimese väärikusele ja tervisevajadustele ning rahvusvahelistele ja riiklikele sotsiaalkaitse põhimõtetele. Miinimumnõue 6 m2 põrandapinda ühe inimese kohta on kooskõlas rahvusvaheliselt aktsepteeritud standarditega ning võimaldab paigutada ruumi mööbli, tagada inimese liikumisvabaduse (sh liikumisabivahenditega) ning vähendada ülerahvastatusest tulenevaid riske (nakkushaiguste levik, psühhosotsiaalsed pinged, ohutusprobleemid). Köök või kööginurk võimaldab valmistada või soojendada toitu, täites inimese toitumisvajadused, osaleda toiduvalmistamisel, toetades igapäevaoskusi ja iseseisvust, ning arvestada individuaalsete dieetide ja tervisevajadustega. Ka minimaalne kööginurk (valamu, pliidiplaat, tööpind, külmik) aitab kujundada kodusust ja toetab sotsiaalset reintegratsiooni. Igal inimesel peab olema võimalus kasutada tualetti ja pesemisvõimalust. Tegemist on osaga elementaarsetest inimõigustest ja elukvaliteedi alustest. Tualettruumi ja pesemisruumi ühendamine on lubatud ruumikasutuse optimeerimiseks, kui see ei kahjusta funktsionaalsust ega hügieeni. Köök või kööginurk ning tualettruum ja pesemisruum võivad olla jagatavad mitmete teenusesaajate vahel. Tualettruumi ja pesemisruumi puhul on oluline tagada privaatsus ning ruumide ligipääsetavus vastavalt teenusesaaja vajadustele. Vajaduse korral tuleb ruumid kohandada nii, et oleks tagatud piisav liikumisruum ja abivahendite (nt ratastool, tugiraam) kasutamise võimalus ning vajalikud käepidemed ja toestused.

28

Lõikes 2 on sätestatud, et igale teenusesaajale tuleb tagada omaette voodi, laud, tool ja vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt ning võimalus isiklike riiete ja tarbeesemete paigutamiseks viisil, mis tagab vähemalt osade asjade paigutamise teiste pilkude eest varjatuna, Vajadus omaette voodikoha, isiklike esemete hoiukoha ja individuaalse mööbli järele on seotud inimese põhiõigusega privaatsusele, autonoomiale ja eneseväärikusele. Oma voodi (sh voodikoht naril) annab turvatunde ja püsiva isikliku ruumi kogemuse, võimalus hoida isiklikke asju teiste pilkude eest varjatuna tugevdab enesekindlust ja kontrollitunnet ning isiklik laud ja tool võimaldavad toetada tegevusvõimet (nt lugemine, kirjutamine, söömine ja suhtlus). See on oluline ka psühholoogilise heaolu ja identiteeditunde säilitamiseks, eriti juhul, kui inimene elab ühiselamusarnases keskkonnas.Ligipääs elektrile on tänapäeval elukorralduse ja õppimise seisukohalt vältimatu. Tagades igale teenusesaajale samaväärse ligipääsu välditakse ebavõrdset kohtlemist ja ressursside ebaproportsionaalset jagunemist ning hoitakse ära potentsiaalset konfliktiallikat teenusesaajate vahel. See on oluline ka õiguspõhise sotsiaalteenuse korralduse seisukohalt. Isiklik laud ja tool toetavad igapäevaseid iseseisvaid tegevusi, sealhulgas söömist, lugemist, kirjutamist, suhtlust jms, tegevuslikku rehabilitatsiooni ja vaimset stimulatsiooni ning töötamist või õppimist, kui teenusesaaja seda vajab või soovib. Need tingimused võimaldavad säilitada ja arendada inimese funktsionaalset iseseisvust, mis on sotsiaalteenuse üks keskseid eesmärke. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse lõigetes 1 ja 2 sätestatut juhul, kui teenust osutatakse teenuseosutaja eluruumides, mis on kasutusel sotsiaalteenuse osutamiseks. Kohalikul omavalitsusel on võimalus tagada järelhooldusel viibivale noorele elukoht viisil, mis vastab võimalikult hästi noore vajadustele. Eluasemeks võib olla näiteks üürikorter, ühiselamu või õpilaskodu, sotsiaaleluruum või muu noore vajadustele vastav eluase. Paragrahvis 14 esitatakse määruse rakendussätted. Lõikes 1 sätestatakse, et määruse § 3 lõikes 2 sätestatut kohaldatakse hoolekandeasutustele, mille ehitusloa taotlus esitatakse pärast kõnealuse määruse jõustumist. Lõikes 2 sätestatakse, et määruse § 3 lõige 7 jõustub 1. septembril 2026. a. See võimaldab teenuseosutajatel leida ruumi või seda sobivaks kohandada või osta sisustust, et tagada teenusesaajale võimalus suhelda lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Paragrahviga 15 tunnistatakse kehtetuks sotsiaalministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“, sest see on kehtestatud samuti SHS § 107 lõike 3 alusel. Arvestades, et käesolev määrus hakkab määrust nr 75 asendama, tuleb see kehtetuks tunnistada. 3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele Määruse muutmine ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. 4. Määruse mõjud Määruse eesmärk on ühtlustada ja ajakohastada nõudeid elukeskkonnale sotsiaalteenuste osutamisel, et toetada paremini teenusesaajate heaolu ning tagada selgem, paindlikum ja praktiliselt rakendatav regulatsioon. Mõjude hindamisel on keskendutud muudatuste sisulistele tagajärgedele võrreldes kehtiva õigusega, hinnates nende ulatust, sagedust ja võimalikke riske. Mõjuanalüüsis käsitletakse mõju teenusesaajatele, teenuseosutajatele ja Terviseametile kui järelevalveasutusele. Mõju tuvastati kolmes valdkonnas: sotsiaalne mõju, mõju majandusele ja mõju riigivalitsemisele. Teistes mõjuvaldkondades määrus sisulist mõju ei avalda. Sotsiaalne mõju

29

Sihtrühm: sotsiaalteenuse saajad (lapsed, eakad ja erivajadusega inimesed, sh psüühikahäirega inimesed). Määruse muudatused mõjutavad kuni 35 000 sotsiaalteenuse saajat. Väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust sai 31.12.2024 seisuga 11 448 inimest ning eluruumi tagamise teenust 14 128 inimest7. Kogukonnas elamise teenust saadi 30.04.2025 seisuga 660 teenusekohal, päeva- ja nädalahoiuteenust 40 teenusekohal ja ööpäevaringset erihooldusteenust 2238 teenusekohal. Toetavaid erihoolekandeteenuseid osutati 01.07.2025 seisuga 3655 inimesele (sh igapäevaelu toetamise teenust 2891 teenusekohal, töötamise toetamise teenust 856 ja toetatud elamise teenust 1126 teenusekohal).8 Lastele suunatud sotsiaalteenuseid osutati järgmiselt: 2024. aastal sai turvakoduteenust 822 last9, suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenust 763 last10, asendushooldusteenust 741 last11 ja järelhooldusteenust 40 noort12 ning kinnise lasteasutuse teenust osutati 109 lapsele13. Mõjutatud sihtrühma suurus on väike (kuni 2,5% elanikkonnast14), kuid tegemist on haavatava sihtrühmaga. Määruse mõju teenusesaajatele on valdavalt positiivne. Teenusepõhine lähenemine võimaldab paremini arvestada sihtrühma vajaduste ja teenuse sisuga. Senine asutusepõhine üldistus asendub sihituma regulatsiooniga. Füüsilise keskkonna nõuded muutuvad selgemaks ja arusaadavamaks ning see toetab paremini ohutuse, privaatsuse ja elukvaliteedi tagamist. Mitmed nõuded muutuvad paindlikumaks, sealhulgas ruumide pindala, sisustuse valik ja kasutus. See võimaldab paremini arvestada erinevate sihtrühmadega (nt väikelapsed, liikumisraskusega eakad ja liitpuudega täiskasvanud). Samal ajal säilivad elementaarsed tingimused (turvaline ligipääs, hügieen ja privaatsus). Uuendusena lisandub kohustus rakendada lihtsaid meetmeid, kui siseõhu temperatuur tõuseb üle 27 kraadi, mis aitab vähendada kuumastressi. Samuti peab olema tagatud võimalus privaatselt suhelda lähedastega ja vajaduse korral saada esmast terviseabi. Need muudatused tugevdavad teenusesaaja turvatunnet ja toetavad väärikust. Mõju avaldub igapäevaselt ning puudutab otseselt teenusesaaja elu- ja keskkonnatingimusi. Mõju ulatus on siiski väike, kuna teenuse sisu ega tegelik elukeskkond suurel määral ei muutu. Enamik nõudeid säilib senisel kujul või muutub mõnevõrra paindlikumaks, mistõttu jääb teenusekogemus suures osas samaks. Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Esineb vähene risk, et uue määruse paindlikum sõnastus viib olukorrani, kus teenuseosutaja ei arvesta piisavalt teenusesaaja vajadustega või jätab pakkumata elementaarsed mugavused, mille nõue ei ole sõnaselge. Samuti võib teenusesaaja teadlikkus oma õigustest (nt ligipääsetavus, privaatsus) olla ebapiisav. Siiski aitavad määruse eesmärgipõhine ülesehitus ja säiliv järelevalvesüsteem selliseid riske vähendada. Kokkuvõttes on tegemist olulise positiivse mõjuga, mis ei ole ulatuslik, kuid on igapäevane, ning mõjutab otseselt haavatava sihtrühma elukeskkonda ja heaolu. Mõju majandusele ja riigivalitsemisele

7 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. (29.07.25) 8 Sotsiaalkindlustusamet, 2025. 9 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. Teenusesaajad 2024. aasta jooksul. (29.07.25) 10 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. Teenusesaajad 2024. aasta jooksul. Aruanne on avatud vigade

paranduseks, mistõttu võib statistika muutuda. (29.07.25) 11 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. Aruandeaasta lõpu seisuga asendus- ja perekodudes viibinud lapsed,

SOS Lasteküla üksused eraldi arvestatud. (29.07.25) 12 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. Aruandeaasta lõpu seisuga asendus- ja

perekodudes järelhooldusel viibinud lapsed. Aruanne on avatud vigade paranduseks, mistõttu võib statistika

muutuda. (29.07.25) 13 Sotsiaalkindlustusameti statistika. Kättesaadav: Kinnise lasteasutuse teenus (KLAT) |

Sotsiaalkindlustusamet (29.07.25). 14 Statistikaamet. RV0212: RAHVASTIK | Aasta, Vanus, Näitaja ning Sugu. Statistika andmebaas (30.07.25)

30

Sihtrühm: sotsiaalteenuse osutajad (KOV-id, erasektori teenusepakkujad) Mõjutatud sihtrühm hõlmab kõiki sotsiaalteenust osutavaid ja korraldavaid asutusi. Väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust osutas 31.12.2024 seisuga 180 asutust.15 Eluruumi tagamise teenust korraldasid kõik 79 kohalikku omavalitsust. Toetavaid erihoolekandeteenuseid osutas 01.07.2025 seisuga 146 SKA lepingupartnerit 165 allüksuses. Kogukonnas elamise teenust osutas 27, päeva- ja nädalahoiuteenust 14 ning ööpäevaringset erihoolekandeteenust 29 asutust (30.04.25 seisuga).16 Lastele suunatud sotsiaalteenuseid osutati 2024. aastal järgmiselt: turvakoduteenust osutas 17, asendushooldusteenust 38, järelhooldusteenust 15 ning suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenuse korraldamise tagas 64 kohalikku omavalitsust.17 Kinnise lasteasutuse teenust osutas 2024. aastal 3 asutust.18 Mõju teenuseosutajatele on mõõdukas ja avaldub järjepidevalt teenuste korraldamisel. Uus määrus koondab seni kehtinud eraldi määrused ning asendab asutusepõhise loogika teenusepõhisega. Regulatsiooni ülesehitus muutub selgemaks ning välditakse dubleerimist teiste õigusaktidega, mis lihtsustab nõuete mõistmist ja rakendamist. Enamik nõudeid säilib või muutub paindlikumaks (nt teenuse osutamise pindala nõue väheneb, sisustuse nõuded on vajaduspõhised jmt), mistõttu ei kaasne muudatustega teenuseosutajatele olulisi lisainvesteeringuid. Piiratud ulatusega lisakulu võib tekkida üksikjuhtudel, näiteks siis, kui tekib vajadus eraldusruumi või mõne täiendava ruumi loomiseks. Mitmel juhul saab aga kasutada juba olemasolevaid ruume ning täiendavad kulud on väikesed või puuduvad. Lisanduv nõue rakendada kuumuse leevendamiseks abinõusid ei too kaasa märkimisväärseid kulusid, kuna võimalikud meetmed (nt ruumide tuulutamine, ventilaatorid, jaheda joogi pakkumine) on odavad ja kergesti rakendatavad. Määrus võimaldab ka üleminekuaega ja jätab tõlgendamisruumi, mis aitab vältida liigset rahalist koormust. Mõju ulatus on väike, kuna teenuseosutajate töökorraldus ega teenuse sisu oluliselt ei muutu ning muudatuste rakendamine ei eelda sisulist ümberkorraldust. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, sest kuigi määruse muudatused on ühekordsed, puututakse nõuetega kokku regulaarselt igapäevases tööprotsessis, näiteks ruumide korrashoiu ja sisekliima tagamisel. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Risk võib kaasneda erandjuhtudel, kui tekib vajadus lisaruumi loomiseks või kui kuumuse mõju leevendamiseks ei piisa lihtsamatest meetmetest ning on vaja soetada ventilaator või muu abivahend. Kokkuvõttes on mõju teenuseosutajatele valdavalt positiivne – määrus muutub lihtsamaks ja paindlikumaks ning enamik muudatusi on tehnilise iseloomuga. Sihtrühm: Terviseamet Terviseametil on määruse täitmise üle järelevalve tegemise roll. Uue määruse ülesehitus on selgem ning dubleerivad nõuded teiste õigusaktidega on eemaldatud, mistõttu muutub järelevalve praktilisemaks ja vähem koormavaks. Teenusepõhine struktuur toetab paremat sihipärast hindamist ning paindlikum sõnastus võimaldab vajaduse korral arvestada konteksti. Mõju ulatus on väike, kuna järelevalve sisu ega maht märkimisväärselt ei muutu. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, sest järelevalvet tehakse regulaarselt. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk on väike – mõningane kohanemisvajadus võib kaasneda määruse rakendamise algusperioodil. Muu hulgas on muudatustest lähtuvalt vaja teha vajalikke arendusi järelevalve

15 Statistikaamet. SK06: TÄISKASVANUTE HOOLEKANNE, 31. DETSEMBER | Näitaja, Hoolekandeteenuse liik

ning Aasta. Statistika andmebaas (29.07.25) 16 Sotsiaalkindlustusamet, 2025. 17 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. (29.07.25) 18 Sotsiaalkindlustusameti statistika. Kättesaadav: Kinnise lasteasutuse teenus (KLAT) |

Sotsiaalkindlustusamet (29.07.25).

31

infosüsteemis (vt kulud ptk-s 5). Kokkuvõttes lihtsustab uus määrus järelevalve tegemist ega too kaasa täiendavat halduskoormust. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Enamik määruses ettenähtud nõuetest on rakendatavad juba praegu. Määruse rakendamine ei too enamikule osapooltele kaasa lisategevusi ega -kulusid. Seniste nõuete muutmise tõttu on ühekordse kuluna vajalik Terviseameti järelevalvesüsteemi MEIS IT-arendusteks kokku 21 250 eurot, mis kaetakse TEHIKu eelarvest. Lisaks on vaja uuendada Sotsiaalkindlustusameti koostatud sotsiaalteenuste kvaliteedijuhised ja sotsiaalteenuste juhendid.

6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras, v.a § 3 lõige 7, mis jõustub 1. septembril 2026. a. 7. Määruse kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Määruse eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks seotud ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile, Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendusele, Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidule, Eesti Hoolekandeasutuste Liidule ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidule. Eelnõu kohta esitatud kommentaaride ja nendega arvestamise ülevaade on seletuskirja lisas.

Sotsiaalministri määruse „Nõuded sotsiaalteenuste elukeskkonnale“ seletuskirja juurde

Lisa

Kooskõlastustabel

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

1. Ahula Pansionaat

1.1 Ilmakaartest on kõige sobilikumad elutubade asukohad kagu-ida ja edel- lääs. Lõunast lõõskav päike pole noorel inimeselgi kerge taluda olenemata aknakattest, aga ilmakaar lõuna võib eelnõusse jääda. Imelised on hommiku ja õhtu päikesega toad.

Selgitame. Määruses ei ole ette nähtud elutubade asukoha nõudeid ilmakaare suhtes, et jätta teenuseosutajatele paindlikkus valida neile ja teenusesaajatele sobivaim ruumilahendus. Samas ei ole välistatud elutubade paigutamine kagu–ida või edel–lääs suunal, kui see on teenuseosutaja hinnangul sobiv.

2. Iru hooldekodu

2.1 Kuna Iru Hooldekodu osutab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust, päevahoiuteenust ja lähitulevikus intervallhoiuteenust, siis on minu küsimused suunatud just nende nõuete täpsustamisele. Minule jäi selgusetuks, millise punkti alla tuleb lugeda päevahoiuteenus ja intervallhoiuteenus, mille kohta täna esitame H-veebi aruannet vormil Väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus? Loogika järgi lisaks selle punkti 1) väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus alla, kuid punktis 6 on nimetatud erihoolekandeteenused, sealhulgas igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, kogukonnas elamise teenus, päeva- ja nädalahoiuteenus, ööpäevaringne erihooldusteenus. Antud juhul päevhoiuteenus ja intervallhoiuteenus ei ole erihoolekandeteenused. Kas oleks sobiv paluda täpsustada? Seletuskirjas ei ole viidet näiteks väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus sh päevahoid, intervallhoid või siis v.a päevahoid, intervallhoid. Üldhoolekandeteenuse alla kuuluva päevahoiuteenuse klient vajab puhkamise võimalust, kuid mitte personaalset voodikohta, intervallhoid peaks nõuetes olema sama mis

Selgitame. Päevahoiuteenus ja intervallhoiuteenus ei ole erihoolekandeteenused sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses. Mõlemad teenused kuuluvad väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse alla. Päevahoiuteenus on üldhooldusteenuse päevane vorm, kus klient vajab puhkevõimalust, kuid mitte isiklikku voodikohta, samas kui intervallhoiuteenus on üldhooldusteenuse ajaliselt piiratud vorm, mille puhul kohaldatakse üldhooldusteenuse nõudeid, sealhulgas voodikoha olemasolu nõuet. Seletuskirja vastavate näidete ja selgitustega täiendatud.

üldhoolekanne ehk klient vajab voodikohta jne. Limiteeritud on ainult teenusel viibimise periood.

2.2 § 3. Hoone ja ruumid (2) … Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks. Iseenesest väga vajalik punkt kuid palun selgitage selle rakendamise võimalikkust. Millise määrani tohib piirata? Seletuskiri Ettepanek asendada seletuskirjas sõna „dementne“ sõnaga „dementsusega“ lk 8 Ettepanek asendada seletuskirjas sõna „ümberpaigutamine“ sõnaga „siirdumine“ või vastavalt kontekstile „asendivahetus“. Paigutamine viitab esemete paigutamisele. Ettepanek asendada seletuskirjas sõna „töövigastus“ sõnaga „tööõnnetus“ Ettepanek asendada seletuskirjas sõnad „tõstetõstukit“, „liuglina“ sõnadega „lingtõstukit“, „libilina“ Ettepanek: asendada seletuskirjas sõnad „ümberasetsemine ja teisaldamine“ sõnadega „asendivahetuse“ ja „siirdumise“ abivahendid lk 24

Selgitame. Antud määrus reguleerib sotsiaalteenuste osutamise elukeskkonnale esitatavaid nõudeid ega sätesta teenuse sisu ega korraldust puudutavaid tingimusi. Seetõttu on nimetatud nõue määrusest välja jäetud. Juhime tähelepanu, et rahvatervishoiu seaduse § 21 lõike 1 kohaselt peab sotsiaalteenuste osutamise elukeskkond olema tervist toetav ja ohutu, mis hõlmab ka turvalisuse tagamist teenuse osutamise käigus. Arvestatud. Seletuskirjas asendatud sõna “dementne” sõnaga “dementsusega” . Arvestatud. Seletuskirjas on asendatud sõna “ümberpaigutamine” vastavalt kontekstile “asendivahetusega”. Arvestatud. Seletuskirjas on asendatud sõna “töövigastus” sõnaga “tööõnnetus”. Arvestatud. Seletuskirjas sõnad asendatud. Arvestatud. Sõnad läbivalt seletuskirjas asendatud.

2.3 § 12. Ruumid (1) Ruumide mõõtmed, sisustuse valik ja selle paigutus peab olema selline, et teenuseosutajale võimaldada vajadusel juurdepääs voodile mõlemalt poolt. Ettepanek: Muuta sõnastust täpsemaks. Võimaldada vajadusel juurdepääs voodile kolmelt küljelt. Täpsustus on vajalik tagamaks, et voodi otsad ei ole

Arvestatud. § 12 lg 1 on sõnastatud järgmiselt: ruumide mõõtmed, sisustuse valik ja selle paigutus peab olema selline, et see võimaldaks teenuseosutajale vajalikul määral juurdepääsu voodile. See tähendab, et ruumi planeerimisel ja inimeste ruumi paigutamisel peab arvestama sellega, et teenuse osutajal

blokeeritud mööbli või muude liikumist takistavate esemetega. Seletuskirjas (2) …Teenuseosutaja juurdepääs tuppa peab olema tagatud ainult vajadusel, st ohu, kriisi või abivajaduse korral. Selle vajaduse aluseks on terviseriskide ennetamine (nt inimene ei vasta koputusele, kuulda on abipalveid või mürgistusohu olukorrad), julgeolek ja ohutus (nt agressiivsus, enesevigastamise oht või tulekahjuhäire) ning päästetööd ja esmaabi andmine. Ettepanek: lisada terviseriskide ennetamise loetellu „töötaja reageerimine abikutsesüsteemi väljakutsele“ Ettepanek: kustutada loetelust „mürgistusohu olukorrad“ kui ebaselge ja põhjendamatu või siis selgitada teema lahti. Mürgistusoht sotsiaalteenusel tundub üsnagi harvaesinev terviserisk. Kusagil jäi mulle silma ka sõna „lamaja“. Erialaselt kasutame sõna „voodikeskne“. (3) Üldjuhul on magamistoad ühe- või kahekohalised. Olulise kõrvalabi vajaduse ja sügava liitpuudega teenusesaajate magamistuba võib olla maksimaalselt neljakohaline. Igas magamistoas peab voodite vahel olema võimalik kasutada liigendatavat vaheseina, kardinat või sirmi. Ettepanek: Muuta sõnastust ja asendada „olulise kõrvalabi vajaduse ja sügava liitpuudega“ sõnastusega „ulatusliku abivajadusega“. Teenuse osutamise eelduseks ei peeta puude olemasolu. Ulatuslik abivajadus eeldab enesehooldustoimingute ülevõtmist teenuseosutaja poolt. Ettepanek: liigendatav vahesein või sirm ei tohiks olla lubatud, kuna ebastabiilsuse tõttu on ohtlikud nägemislangusega, tasakaaluhäiretega, liikumisabivahendiga nt rulaatoriga liikuvatele inimestele. Need pigem

oleks vajalik juurdepääs voodile võimalik vastavalt teenuse saaja vajadustele. Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud ja terviseriskide ennetamise juhtumite loetellu on lisatud ka abikutsesüsteemi väljakutse. Arvestatud. Seletuskirjas asendatud sõna “lamaja” sõnaga “voodikeskne”. Eemaldatud on näidetest ka mürgistusohu olukorrad, et vältida ebaselgust ja nendel teenustel väheesinevat näidet. Arvestatud. Sõnastus muudetud vastavalt ettepanekule. Arvestatud osaliselt. Seletuskirja on täiendatud selgitusega, et liigendatavat vaheseina või sirmi võib kasutada ainult hooldustoimingute ajal privaatsuse tagamiseks ning need tuleb pärast

suurendavad kukkumisriski. Või siis lisada viide, et neid kasutada privaatsuse tagamiseks hügieenitoimingutel. Lahtine sirm statsionaarselt toas on üsnagi ohtlik. (5) Hoolekandeasutuses peab olema aja veetmise ruum Ettepanek: Muuta sõnastust sujuvamaks. Hoolekandeasutuses peab olema ühisruum aja veetmiseks.

kasutamist hoiustada viisil, mis ei takista liikumist toas ja on ohutu teenuse saajale. Arvestatud. Sõnastus muudetud sujuvamaks ja lisatud sõna “ühisruum”.

3. Sotsiaalkindlustusamet

3.1 Eelnõu § 1. Teeme ettepaneku kaaluda nõuete laiendamist ka erihoolekandeteenusele (toetatud elamise teenus) olukorras, kus teenust osutatakse teenuseosutaja pinnal.

Arvestatud. Määruse § 1 täpsustatud nii, et nõuded laienevad erihooldekandeteenusele, kui teenust osutatakse teenuseosutaja omandis olevates või temale kasutamiseks antud ruumides.

3.2 Eelnõu § 2 lõige 3. Sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ § 3 lõike 3 punktis 2 on kehtestatud nõuded ka teenuse osutamise maa-ala valgustusele. Teeme ettepaneku käesolevat eelnõud nende nõuetega täiendada, kuna sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määrus nr 75 tunnistatakse kehtetuks.

Arvestatud. Maa-ala valgustus on oluline ohutusnõue, mis peab olema tagatud teenuse osutamise kohas (§ 3 lg 4).

3.3 Eelnõu § 3 lõige 2. Teeme ettepaneku kaaluda lõike viimase lause muutmist ja sõnastamist järgmiselt: „Ruumidest väljumine peab olema kontrollitav, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks.“.

Selgitame. Kuna antud määrus reguleerib nõudeid elukeskkonnale ja mitte pakutavate teenuste sisu, siis on antud nõue määrusest välja jäetud. Lisaks juhime tähelepanu, et rahvatervishoiu seaduse § 21 lg 1 kohaselt peab sotsiaalteenuste elukeskkond olema tervist toetav ja ohutu. See tähendab, et tuleb tagada ka turvalisus.

3.4 Eelnõu § 3 lõige 6. Palume kaaluda, kas on põhjendatud lubada teenusesaaja kohta arvestatavat ruumi pindala vähendada kuni 10%. Seejuures viitame, et eelnõus käsitletakse ühel juhul ruumi miinimum suurusena 8 m2 inimese kohta ja teisel juhul 6 m2

Selgitame. Sätte eesmärk on võimaldada vähest paindlikkust olukordades, kus nõuetest pisut väiksem pindala ei mõjuta teenuse kvaliteeti ega teenusesaajate turvalisust (näiteks hoone eripärast või ajutisest ümberehitusest tulenevalt). Samas on

inimese kohta. Võrdluseks täna kehtivate nõuete juures peab põrandapindala olema ühese toa puhul vähemalt 8 m2 (s.o 6+2 m2) ja kahese toa puhul 14 m2 (s.o 6+2+6 m2). Olukorras, kus magamistoa põrandapindala vähendatakse 8-lt m2 6-le m2 inimese kohta, tuleks täiendava 10% vähendamise juures kindlasti täpsustada, kui kaua selline vähendamine on lubatud ning kas ja kuidas kajastatakse selline muudatus tegevusloal. Teisisõnu vajaks täpsustamist, kas selline muudatus eeldab ka tegevusloa muutmist ja kes hakkab hindama vähendamise põhjendatust. Arvestades, et viidatud nõude kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 21 lõike 3 alusel, saaks sellise hinnangu andmine olla ennekõike Terviseameti pädevuses.

põhjendatud täpsustada, et pindala vähendamise lubatavus tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Terviseamet hindab sobivust järelevalve käigus.

3.5 Eelnõu § 4 lõige 4. Teeme ettepaneku kaaluda regulatsiooni täiendamist nõudega ruumi minimaalsele temperatuurile (nt minimaalselt 20 0C kütteperioodil), kuna SKA-ni jõuab sageli kaebusi, et eluruumis on liiga külm. Lisaks on eelnõust välja jäänud joogivee tagamise nõue, mille osas soovitame see siiski alles jätta. Eriti joogivee

Osaliselt arvestatud. Ettepanek on sisuliselt mõistetav ja väärtuslik, kuna sotsiaalteenuste sihtrühmad (nt eakad, lapsed, terviseprobleemidega isikud) võivad vajada tavapärasest kõrgemat toatemperatuuri. Samas on miinimumtemperatuuri nõue juba kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruses nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, millele käesolev määrus viitab ja mille alusel tuleb tagada eluruumides vähemalt 18 °C temperatuur. Määruse sätet ja seletuskirja on selguse huvides täiendatud ja teenuseosutaja kohustus on tagada ruumide temperatuuri vastavus teenusesaajate vanusest ja tervislikust seisundist tulenevatele vajadustele. Vajadusel võib see tähendada kõrgemat temperatuuri, kuid konkreetse numbri kehtestamine ei ole otstarbekas, sest teenuste sihtrühmad ja ruumide kasutuse iseloom erinevad. Selgitame. Määruse § 7 käsitleb eraldusruumi elukeskkonna nõudeid ning selle kohta on seletuskirjas täpsustatud, et määruses sätestatud nõuded ei piira muude teenusega seotud toimingute

kättesaadavuse tagamise nõue eraldusruumis.

korraldamist. See tähendab, et toitlustamine ja joogivee kättesaadavus peavad olema tagatud ka eraldusruumi paigutatud isikule. Joogi või söögi mitteandmine ei tohi olla mõjutusvahend ega karistusmeede. Lisaks juhime tähelepanu, et rahvatervishoiu seaduse § 21 kohaselt peab sotsiaalteenuste osutamise elukeskkond olema tervist toetav ja inimeste tervisele ohutu, mis hõlmab ka joogivee ja toidu kättesaadavuse tagamist.

3.6 Eelnõu § 9 lõige 1 punkt 1. Palume kaaluda, kas ruumidele kehtestatud ruutmeetrite arvu on vajalik vähendada. Sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ § 4 lõike 3 punkti 1 kohaselt peaks teenuse osutamisel olema magamistuba, mille põrandapindala on vähemalt 8 m2, arvestusega, et ühe teenust saava isiku kohta on ruumis vähemalt 6 m2 põrandapindala.

Mittearvestatud. Kehtiva määruse nr 75 kohaselt peab magamistoas ühe teenusesaaja kohta olema vähemalt 6 m² põrandapinda ning määrus järgib sama põhimõtet. Lisaks tuleb arvestada, et majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 2 lõike 1 punkti 1 kohaselt peab iga elu-, töö- ja magamistoa pind olema vähemalt 8 m². See tähendab, et ruum ei või olla väiksem kui 8 m² ning mitmekohalise toa puhul tuleb tagada, et iga teenusesaaja käsutuses oleks vähemalt 6 m² põrandapinda. Nõue tagab ruumide piisava suuruse, vältides ülerahvastatust ja toetades teenuse kvaliteeti ning teenusesaajate inimväärikust.

3.7 Eelnõu § 7 ja § 10. Palume kontrollida, kas siin ei ole vastuolu kui §-s 7 räägitakse lastest, kuid neid nõudeid kohaldatakse ka täiskasvanutele. Üheks võimaluseks oleks seoses ruumi sisustusega täpsustada, et ruum peab olema sobiva sisustusega, mis ei võimalda tekitada vigastusi teenust saavale isikule.

Arvestatud. § 10 sõnastust on õigusselguse mõttes täiendatud, et vältida vastuolu.

3.8 Teeme ettepaneku kaaluda, kas eelnõus võiks olla reguleeritud ka järelevalve pädevusega seonduv, kuna käesolev määrus antakse kahe seaduse alusel, mille rakendusaktide osas on järelevalvepädevus erinevatel organitel.

Selgitame. Käesolev määrus reguleerib sotsiaalteenuste elukeskkonna nõudeid. Määruse aluseks olev SHS § 107 lg 3 (täiskasvanu eraldusruumi nõuded) osas teeb järelevalvet üksnes Sotsiaalkindlustusamet. Ülejäänud sätted on RTHSi alusel antud ja seega teeb järelevalvet Terviseamet.

3.9 Lõpetuseks markeerime, et kehtivate nõuete kohaselt peab erihoolekandeteenuse osutajal olema võimalus vajaduse korral pesu pesemiseks, kuivatamiseks ja triikimiseks. Palume täpsustada, kas edaspidi sellist nõuet ei ole? Lisaks jääb meile selgusetuks, kas sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ § 4 lõike 3 punkti 4 kohasest nõudest (1 tualettruum 10 inimese kohta) edaspidi loobutakse?

Selgitame. Määruses ei ole enam eraldi sätestatud nõuet pesu pesemise, kuivatamise ja triikimise võimaluse kohta, kuna tegemist on korraldusliku küsimusega, mille võib teenuseosutaja lahendada talle sobival viisil (sh pesumaja teenust kasutades).

Selgitame. Määruses on teenuse liikide kaupa täpsustatud miinimumnõuded tualett- ja pesemisruumide arvu kohta, lähtudes senisest praktikast ning teenuste iseloomust. Muudatus aitab tagada, et kõigil teenusel viibijatel oleks võimalik hügieenitoiminguid sooritada õigeaegselt ja privaatselt, säilitades samas proportsionaalsuse ning arvestades erinevate teenuseosutajate tegevuskeskkonda.

4. Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA), MTÜ Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus (ELNHÜ, ESTA liige), Sotsiaalvaldkonna Koostöökogu liikmed (ESTA, Tegevusjuhendajate Liit, Eesti Õdede Liidu Hooldustöötajate Seltsing)

4.1 Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA), MTÜ Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus (edaspidi ELNHÜ, ESTA liige) ning Sotsiaalvaldkonna Koostöökogu liikmed (ESTA, Tegevusjuhendajate Liit, Eesti Õdede Liidu Hooldustöötajate Seltsing) tänavad võimaluse eest avaldada arvamust määruse „Nõuded sotsiaalteenuste elukeskkonnale“ eelnõu kohta. Peame kavandatavaid muudatusi seadusandluses oluliseks. Üldjoontes on need vajalikud ja põhjendatud, kuid kohati tekib küsimus, kas lähenemine ei ole liialt lihtsustatud, eeldades, et seletuskirjas korduvalt viidatud WHO üldised soovitused on kõigile teenuseosutajatele juba teada ja arusaadavad. Samas muudab selline lähenemine teenuseosutajate töö kindlasti lihtsamaks.

Arvestatud. WHO soovituste kasutamine määruse ja seletuskirja alusena on kooskõlas määruse eesmärgiga tagada sotsiaalteenuste kvaliteet ja elukeskkonna vastavus rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele. Määruse koostamisel on eeldatud, et teenuseosutajatele on tagatud ligipääs juhendmaterjalidele ja täiendavale selgitavale teabele.

Seletuskirjas 1.1. Sisukokkuvõte (lk3): “Siseõhu temperatuuri tõusmisel üle 27 kraadi võetakse tarvitusele meetmed temperatuuri mõju vähendamiseks (lisaks konditsioneeride kasutamisele sobib kasutada ventilaatoreid, pakkuda jahedat juua, jahedaid kompresse, ruume tihedamini tuulutada või kasutada muid temperatuuri mõju leevendavaid võtteid ehk võimalik on kasutada mitte suuri rahalisi kulutusi nõudvaid meetmeid).” Meie mõte: kui toodud on kõrgeima temperatuuri osas regulatsioon, siis peaks kindlasti ka madalama regulatsiooni osas olema viidatud. Vanas määruses leidub detailsemat teavet, mis on tegelikult kasulik abimaterjal.

Osaliselt arvestatud. Miinimumtemperatuuri nõue on kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruses nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, millele käesolev määrus viitab ja mille alusel tuleb tagada eluruumides vähemalt 18 °C temperatuur. Määruse sätet ja seletuskirja on selguse huvides täiendatud. Teenuseosutaja kohustus on tagada ruumide temperatuuri vastavus teenusesaajate vanusest ja tervislikust seisundist tulenevatele vajadustele. Vajadusel võib see tähendada kõrgemat temperatuuri, kuid konkreetse numbri kehtestamine ei ole otstarbekas, sest teenuste sihtrühmad ja ruumide kasutuse iseloom erinevad.

4.2 2. jagu Füüsilise keskkonna üldnõuded § 2. Maa-ala (1) Teenuse osutamise maa-ala (edaspidi maa-ala) peab olema järgmiste teenuste osutamiseks: 2) suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiuteenus rohkem kui kolmerühmalise lastehoiu puhul; Sotsiaalhoolekande seaduses § 453 Nõuded hoiuteenusele on lõikes 2 kirjas, teenust vahetult osutav isik (edaspidi lapsehoidja) võib hoida korraga kuni viit last, kaasa arvatud lapsehoidja enda samal ajal hooldamist vajavad isikud. Alushariduse seaduses § 34 lõikes 1 on kirjas, Lastehoiurühmas võib olla kuni 15 last. Kuni kolmeaastaste lastehoiurühmas, milles töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, võib olla kuni 16 last. Kolme- kuni seitsmeaastaste lastehoiurühmas, milles töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, võib olla kuni 20 last.

Selgitame. Käesoleva määrusega ei reguleerita sotsiaalteenuseid ja nende korraldust, sest määruse aluseks olev volitusnorm võimaldab kehtestada elukeskkonna nõudeid.

Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) ei reguleeri küll suure hooldus- ja abivajadusega laste rühmasuuruseid.

SHS sätestab teenust vahetult osutava isiku (lapsehoidja) poolt korraga hoitavate laste piirarvu. Teenust vahetult osutav isik (lapsehoidja) võib korraga hoida kuni viit last, kaasa arvatud lapsehoidja enda samal ajal hooldamist vajavad isikud (SHS § 45³ lg 2).

Alates 1. septembrist 2025 jaguneb senine lapsehoiuteenus kaheks: hariduslikuks teenuseks ning suure hooldus- ja abivajadusega laste hoiu teenuseks, millest viimane jäi sotsiaalteenusena sotsiaalministeeriumi haldusalasse ja seda reguleerib sotsiaalhoolekande seadus. Kuid see ei ütle, mitu last võib olla ühes rühmas. Meie küsimus: Kus on reguleeritud suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiuteenuse rühma laste arv ja mis see arv on mis moodustab ühe rühma?

4.3 2. jagu Füüsilise keskkonna üldnõuded § 2. Maa-ala (3) Maa-ala peab olema heakorrastatud, ohutu ja ligipääsetav. Vajaduse korral piiratakse maa ala haljastuse või piirdeaiaga ohutuks liikumiseks ja teenuseosutaja teadmata lahkumise takistamiseks. Seletuskirjast väljavõte (lk 5): Mürgiste marjade ja lehtedega taimed on tõsine ohu allikas. Näiteks sisaldavad paakspuumarjad mürgist sinihapet, koralltomati viljad ja lehed võivad põhjustada raske mürgistuse. Jõulutäht on mürgine, põhjustades nahapõletikku ja silma sattudes nägemiskahjustuse, söömine aga surma. Piibelehe kõik osad, eriti marjad ja seemned on väga mürgised ja neid ei tohi istutada lastega seotud teenuse maa-alale. Meie mõttekoht, ettepanek: Selliselt sõnastatud teksti lugedes jääb tunne, et piibeleht on ainus, mis on keelatud taim ja ülejäänud on justkui pigem informatiivsed näited. Kui seletuskirja jätta sisse need taimede näited tuleks ehk selguse mõttes veelgi selgemalt välja tuua, et need on vaid mõned näited ja haljastuse rajamisel tuleks alati veenduda kasutatavate taimede ohutuses tuginedes kaasajastatud teaduslikele allikatele. Lisada võiks toimiva lingi (info kontakti kohta), kust saada adekvaatne nimekiri taimedest, mis nii

Arvestatud. Seletuskirja on korrigeeritud selguse huvides – täpsustatud on, et nimetatud taimed on vaid näited mürgistest liikidest ning haljastuse rajamisel tuleb hinnata kasutatavate taimede ohutust, lähtudes ajakohasest teaduslikust teabest. Viide ETIS- platvormile on eemaldatud, kuna selle kaudu ei ole võimalik saada üheselt koondatud teavet taimede ohutuse kohta.

sise- kui ka välisruumides kasutamiseks on lubatud/ mittelubatud/ ohtlikud/ mürgised. Lisatud lingilt https://www.etis.ee/ ei suutnud me vastavat infot leida. Lisaksime ka viite, et tähelepanu võiks juhtida mitte ainult laste puhul vaid ka eakate ja puuetega inimeste puhul.

Seletuskirjast väljavõte (lk 5): “.... Samavõrd oluline on ennetada ka teenusesaajate teadmata lahkumist maa- alalt, mis kujutab endast riski nii lahkujale endale kui ka teiste turvalisusele.” Meie küsimus/ettepanek: Praegu jääb mulje, et teenusesaaja teadmata lahkub keegi asutusest. Ehk peaks sõnastust pisut parendama. Teeme ettepaneku sõnastada lause järgmiselt: “Samavõrd oluline on ennetada olukordi, kus teenusesaaja lahkub asutusest sellest teada andmata, sest see ohustab nii tema enda kui ka teiste turvalisust.”

Arvestatud. Seletuskirja on selguse huvides korrigeeritud ettepaneku kohaselt.

4.4 (4) Maa-alal paikneva mänguala seadmed ja atraktsioonid peavad vastama kasutajate eale, kasvule ja erivajadustele. Liiv liivakastis ega atraktsioonide all ei tohi olla saastunud. Seletuskirjast väljavõte (lk 6): Batuutide kasutamine mängualal ei ole soovitatav, kuna nendega kaasneb suur õnnetusjuhtumite risk. Meie mõttekoht: Kuna asendushooldusteenusel soovime, et teenus oleks lastele võimalikult peresarnane, siis batuutide mittesoovitamine seda ei soodusta. Meie ettepanek: Seletuskirjas sõnastada, see mõte näiteks nii: batuutide kasutamisel mõelda väga hoolikalt läbi nende kasutamise turvalisus, kindlasti tuleb kasutada turvavõrku või eelistada näiteks maapealset batuuti. Seletuskirjast väljavõte (lk 7):

Arvestatud. Saame nõustuda ettepaneku eesmärgiga toetada peresarnasust ja teenuse osutaja otsustusvabadust. Lause eemaldati seletuskirjast, et vältida mittesoovitatavat suunist.

... Looduskeskkond võib isegi vähendada psühhotroopsete ravimite vajadust...” Meie mõte: Kui seletuskirjas viidatakse justkui tõestatud faktile, siis peaks antud seisukoht ka olema põhjendatud/viidatud.

Arvestatud. Lause eemaldatud seletuskirjast.

4.5 § 3. Hoone ja ruumid (2) Ruumid ja nende sisustus peavad olema ligipääsetavad ja ohutud ning vastama nii ruumide funktsioonile kui ka teenusesaajate vajadustele, huvidele ja eelistustele. Varjupaigateenuse puhul lähtutakse ruumide korraldamisel üksnes teenusesaajate põhjendatud vajadustest. Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks.

Seletuskirjast väljavõte (lk 7): “... Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks”. Meie küsimus/ettepanek: Varjupaiga teenus on vabatahtlik teenus. Miks seal ruumist väljumist piiratakse? Mida siin täpsemalt mõeldud on?

Seletuskirjast väljavõte (lk 8): Näiteks tuleb elektripistikud vajadusel korral varustada kaitsekattega. See aitab tagada ohutuse ja vältida olukordi, kus teenusesaajad või töötajad võivad end või teisi ohtu seada. Meie küsimus: Mida mõeldakse elektripistikute kaitsekatete all. Kui mõeldud on pistikupesa kaitsekatet, tekib küsimus, kas tänapäeva pistikud ei ole juba nn beebikindlad? Kui ei, siis kas tõesti on vaja näiteks väikelapse puhul peres või ootamatu käitumisega

Arvestatud. Küsimust tekitanud lause on sättest eemaldatud. Selgitame. Seletuskirjas selgitatav säte ei sisalda kohustust varustada kõiki pistikupesasid kaitsekatetega. Seletuskirjas selgitatakse, et vajaduse korral tuleb teenusesaajate ohutuse tagamiseks elektripistikud varustada kaitsekattega, kui see on põhjendatud. Tänapäevased pistikupesad on üldjuhul sisseehitatud lapselukuga ning täiendavad kaitsekatted võivad olla vajalikud vaid erandjuhtudel, näiteks väikeste laste või ootamatu käitumisega isikute puhul. Seletuskirjas on sõnastust

lapse puhul terve maja pistikupesad kaitsekatetega turvata? Seletuskirjast väljavõte (lk 8): “Nõue piirata ruumidest väljumist, kui see on vajalik teenuse osutamiseks, on seotud olukordadega, kus teenusesaaja ei pruugi olla suuteline ise oma turvalisust tagama. Näiteks võib see olla oluline dementsete täiskasvanute puhul, et nad ei lahkuks ruumidest järelevalveta ega satuks eksimis- või õnnetusohu alla. Samuti võib see olla vajalik eelkooliealiste või erivajadusega laste puhul, kelle puhul on oluline tagada, et nad ei pääseks omal käel asutuse ruumidest või territooriumilt välja. Nõude eesmärk on kaitsta teenusesaajate turvalisust ja tervist, ennetades olukordi, kus nad jäävad järelevalveta keskkonda, mis võib osutuda neile ohtlikuks." Meie küsimus/ettepanek: Siin peaks selgitama lahti, mida on mõeldud piirata ruumidest väljumist. Seadusest tulevalt ei tohi uksi lukustada välja arvatud asutuste puhul, kus see on lubatud kohtumääruse alusel. Siin peaks märkima, kuidas piiranguid kohaldatakse. Nt lisatakse turvaheli, mis annab ukse avamisest märku või mõni muu lahendus. Praegu jääb justkui mulje, et uksi tuleks lukustada.

täpsustatud, et rõhk on vajaduspõhisel rakendamisel. Selgitame. Kuna antud määrus reguleerib nõudeid elukeskkonnale ja mitte pakutavate teenuste sisu, siis on antud nõue määrusest välja jäetud. Lisaks juhime tähelepanu, et rahvatervishoiu seaduse § 21 lg 1 kohaselt peab sotsiaalteenuste elukeskkond olema tervist toetav ja ohutu. See tähendab, et tuleb tagada ka turvalisus.

4.6 (8) Teenusesaajale peab olema tagatud võimalus lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga suhelda ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele. Seletuskirjast väljavõte (lk 10): Lõike 8 kohaselt peab teenusesaajale olema tagatud võimalus suhelda lähedaste, tervishoiutöötaja või muu

spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. See on vajalik, et välistada teiste teenusesaajate juurdepääs nähtavale või kuuldavale teabele….. Privaatsus on oluline teenusesaaja inimväärikuse, autonoomia ja vaimse tervise kaitsel, samuti emotsionaalse heaolu ja sotisaalsete sidemete säilitamisel. Teenusesaaja peab saama oma pere, sõprade või eestkostjaga suhelda ilma pealtkuulamise või teiste juuresolekuta ning tal peab olema võimalus arutada tundlikke küsimusi, sealhulgas tervise või rahaga seotud teemasid, konfidentsiaalses keskkonnad. Samuti on privaatsuse tagamine vajalik meditsiiniliste toimingute puhul, et vältida nii teenusesaaja kui ka teiste isikute jaoks ebamugavaid või väärikust riivavaid olukordi. Eraldi ruum esmaabi andmiseks ja esmaseks läbivaatuseks võimaldab kiiret ja diskreetset reageerimist ootamatule terviseprobleemile, toetab koostööd tervishoiutöötajatega (nt perearst, koduõde) ning aitab vältida olukordi, kus meditsiiniline tegevus tuleb läbi viia üldkasutatavates või sobimatutest ruumides. See vastab ka tervishoiuteenuse kättesaadavuse miinimumstandarditele…. Meie mõttekoht: Et oleks kõigile üheselt mõistetav, palume täpsustada, kas antud lõikes kirjeldatud privaatseks ruumiks sobib ka näiteks töötajate tuba või kahe lapse ühine tuba, kui vajaduse tekkimisel teine laps lahkub toast? Siin on oluline võimalikult selge sõnastus, et ei tekiks olukorda, kus meil näiteks asendushooldusteenusel, lapsehoiuteenusel või laste turvakoduteenusel peaks olema veel eraldi ruum taolisteks privaatseteks olukordadeks (meie näeme, et see kindlasti ei oleks mõistlik nõue). Lisaks tekkis ka küsimus, kas see ruum võib asuda ka samal territooriumil asuvas kõrval majas

Arvestatud. Seletuskirjas on täpsustatud, et teenuseosutaja võib vajaduse korral kasutada olemasolevaid üldkasutatavaid ruume, kui see võimaldab teenusesaaja privaatsust tagada vastavalt lõike eesmärgile. Oluline on, et ruum võimaldaks konfidentsiaalsust ja teenusesaaja inimväärikuse kaitset.

(näiteks admin maja) tingimustele vastavas ruumis?

4.7 2. peatükk Ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel lastele § 6. Ruumid ja sisustus (1) Magamis- ja vaba aja veetmise ruumis viibijale peab olema vähemalt 4 m² põrandapinda. Kui magamis- ja vaba aja veetmise ruumid on eraldi, peab kummaski ruumis olema igale viibijale vähemalt 2 m² põrandapinda. Meie tähelepanek: Praegune sõnastus loob olukorra, kus ka näiteks asendushooldusteenuse puhul magamisruum (on vaba aja ruumist eraldi) võib olla kahe lapse puhul kokku põrandapinnaga vaid 4 m² ja see ei tundu asendushooldusteenuse osas mõistlik. Suure tõenäosusega seda keegi nii küll ei rakendaks, aga see punkt iseenesest looks sellise võimaluse. Ehk oleks siinkohal mõistlik tuua välja, et asendushooldusteenuse puhul on magamistoas nõutav vähemalt 4 m² põrandapinda iga ruumis viibija kohta. Meie küsimus: Kas saame õigesti aru, et sotsiaalteenuste osutamisel lastele rohkem ruutmeetrinõudeid ei rakendata või kui neid rakendatakse, siis kus need kirjas on? Kui lähtuda praeguse määruse jagu 2, §3 lõige 6 põhimõttest (põhjendatud juhul võib teenusesaaja kohta arvestatav ruumi pindala olla käesolevas määruses nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ning turvaline), siis sotsiaalteenuste osutamisel lastele puudutab see üksnes magamis- ja vaba aja veetmise ruume?

Selgitame. § 6 lõike 1 nõue on miinimumnõue sotsiaalteenuste osutamisel lastele ning sama põhimõte kehtis varasemalt lapsehoiuteenuse puhul. Nõue ei välista suurema põrandapinnaga ruumide kasutamist, kui see on teenuse iseloomu ja laste vajadusi arvestades põhjendatud. Teenuseosutaja peab ruumide planeerimisel ja kasutamisel hindama, kas ruumilahendus on teenusesaajate vajadusi arvestav, sobiv ja turvaline ning tagab teenuse eesmärkide saavutamise. Asendushooldusteenuse puhul tuleb lisaks järgida määruse §-s 3 sätestatut ning määrust nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, mille kohaselt peab magamistuba olema vähemalt 8 m², mistõttu ei ole võimalik, et magamisruum oleks väiksem. § 3 lõike 6 põhimõtet saab rakendada üksnes põhjendatud juhtudel, kui see on lapse vajadusi arvestav, sobiv ja turvaline. Sätte sõnastust on selguse huvides korrigeeritud ja seletuskirja täiendatud.

4.8 (4) Lapsel peab olema ainult tema kasutatav voodipesu, kuivatusrätikud ja muud isiklikuks tarbeks ettenähtud hügieenivahendid. Voodipesu vahetatakse vastavalt vajadusele, kuid

Arvestatud. Määruse sätet korrigeeritud vastavalt ettepanekule. Vajaduspõhine sagedasem vahetus on igal juhul lubatud ja soovitatav, et tagada hügieen ning lapse heaolu.

mitte harvem kui kümne kasutuspäeva järel. Meie mõttekoht ja ettepanek: Mõistame nõuet vahetada voodipesu mitte harvem kui kümne kasutuspäeva järel, kuid arvestades, et asendushooldusteenust osutatakse 24/7 ja ka lapsehoiuteenust ning turvakoduteenust tihtilugu ööpäevaringselt esmaspäevast pühapäevani, oleks lastel ja töötajatel lihtsam järge pidada, kui sõnastust muudetaks mitte harvem kui 14 kasutuspäeva järel. Vajaduspõhine sagedasem voodipesu vahetus toimub nagunii.

4.9 § 8. Riskianalüüsi koostamine (1)Laste turvalisuse ja ohutuse hindamiseks, tervise kaitsmiseks ning vigastuste ja haiguste ennetamiseks koostatakse teenuseosutaja poolt riskianalüüs iga kolme kalendriaasta jooksul või ulatusliku rekonstrueerimise korral. Riskianalüüs võib olla osa teenuseosutaja sisehindamisest. Meie küsimus ja ettepanek: Millest tuleneb, et varasema iga-aastase riskianalüüsi asemel tuleb sotsiaalteenuste osutamisel lastele riskianalüüsi koostada edaspidi iga kolme kalendriaasta jooksul või ulatusliku rekonstrueerimise korral? Ettepanek on muuta sõnastust vähemalt nii, et lisaks rekonstrueerimisele tuleks tihedamini koostada riskianalüüs ka teenusel olevatest lastest oluliselt erineva arengu- või hooldusvajadusega lapse teenusele tulemise korral.

Arvestatud. Muudatuse eesmärk on vähendada teenuseosutajate halduskoormust, säilitades samas riskianalüüsi praktilise ja sisulise väärtuse. Riskianalüüs peab kajastama tegelikku olukorda ja seda uuendatakse iga kolme aasta järel või varem, kui oluliselt muutuvad riskitegurid – näiteks toimub ulatuslik rekonstrueerimine, muudatused teenuse korralduses või tuleb teenusele lapse hooldusvajaduste poolest oluliselt erinev laps. Määruse sätet on korrigeeritud ja seletuskirja vastavalt täiendatud, rõhutades, et riskianalüüsi tuleb uuendada ka sisuliste muudatuste korral teenuse osutamise tingimustes või teenusesaajate koosseisus.

4.10 (2) Riskianalüüsi tulemustest teavitatakse teenuseosutaja töötajaid ning asjaomaseid teisi osapooli. Seletuskirjast väljavõte (lk 17): Lõikes 2 on sätestatud, et riskianalüüsi tulemustest teavitatakse teenuseosutaja töötajaid. See tagab, et kogu teenuse personal on teadlik tuvastatud riskidest ning vajalikest ohutusmeetmetest.

Selgitame. Määrus ei sätesta täpset riskianalüüsi koostamise korraldust, vaid jätab selle teenuseosutaja otsustada. Oluline on, et riskianalüüsi koostamisel oleks kaasatud teenuse sisulist poolt tundvad töötajad ning et kõik töötajad oleksid pärast selle valmimist tulemustest ja rakendatavatest meetmetest teavitatud.

Meie küsimus ja ettepanek: Kas saame õigesti aru, et riskianalüüsi ei pea enam koostama teenust osutavad töötajad (nt asendushooldusteenusel konkreetse peremaja kasvatajad/ perevanemad, lapsehoiuteenusel lapsehoidjad jne), vaid edaspidi koostab riskianalüüsi keegi asutuse töötajatest (nt juhataja) ning oluline on vaid tutvustada seda kõigile teenuseosutaja töötajatele ilma neid ennast protsessi kaasamata? Ettepanek on muuta määruse sõnastust nii, et säiliks nõue, et riskianalüüsi koostamise protsessi tuleb kaasata ka teenust osutavad töötajad.

4.11 § 10. Nõuded ööpäevaringse erihooldusteenuse eraldusruumile Seletuskirjast väljavõte (lk 21): “... lapse õigusi ja ohustada vaimset tervist, eriti juhul kui eraldumine kestab mitu tundi järjest. Samuti vastab 8 m² nõue eluruumidele kehtestatud nõuetega.”. Meie küsimus/ettepanek: Kas siin on mõeldud ainult last või ka täiskasvanud inimest?

Arvestatud. § 10 reguleerib täiskasvanutele osutatava ööpäevaringse erihooldusteenuse eraldusruumi nõudeid. Seletuskirjas oli ebatäpsus – sõna „lapse“ asemel peab olema „teenusesaaja“. Seletuskiri on vastavalt parandatud.

4.12 Eelnõu fail § 3 p3 “Magamisruumid peavad võimaldama privaatsust ja turvalisust, välja arvatud varjupaigateenuse korral.” Meie küsimus ja ettepanek: Lausest tuleb arusaam, et varjupaigateenuse korral ei ole privaatsus ja turvalisus olulised. Ettepanek sõnastada p3, juhul kui varjupaigateenust on lubatud keldrikorrusel osutada: Elutuba ja magamistuba ei tohi asuda keldrikorrusel, välja arvatud varjupaigateenuse korral. Magamisruumid peavad võimaldama privaatsust ja turvalisust.

Arvestatud osaliselt. Elutuba ja magamistuba ei tohi asuda maa-alusel korrusel ka varjupaigateenuse korral. Sätte sõnastust on muudetud, et oleks selgelt mõistetav — turvalisus peab olema tagatud kõigil juhtudel ning privaatsus võimaluste piires, arvestades varjupaigateenuse eripära. Seletuskiri on vastavalt korrigeeritud.

4.13 § 3 p8 “Teenusesaajale peab olema tagatud võimalus lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga

Arvestatud. § 3 lõige 8 on muudetud määruses lõige 7. Määrusest on varjupaigateenuse erisus välja jäetud.

suhelda ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele.” Meie küsimus ja ettepanek: Siit tekib küsimus, miks varjupaigateenuse kliendile ei ole spetsialistiga turvaline suhtlemine ja terviseuuringute privaatsed toimingud olulised.

Muudatuse eesmärk on tagada, et privaatsuse nõue kehtiks kõikidel juhtudel, sealhulgas varjupaigateenuse osutamisel, kui see on teenusesaaja vajadustest tulenevalt vajalik. Ka ajutise ja lühiajalise teenuse puhul võib tekkida olukordi, kus teenusesaajal on vaja suhelda näiteks sotsiaaltöötaja, tervishoiutöötaja või pereliikmega või saada meditsiinilist abi. Sellistel juhtudel tuleb tagada, et olemasolevates ruumides oleks võimalik tagada teenusesaajale privaatsus, vältides teiste teenusesaajate juuresolekut või pealtkuulamise võimalust. Selline lähenemine tagab teenusesaajate inimväärikuse ja konfidentsiaalsuse austamise kõikidel sotsiaalteenustel, sõltumata nende kestusest.

4.14 § 5 p3 “...kemikaalid hoitakse teenust saavatele isikutele kättesaamatus kohas.” Meie küsimus ja ettepanek: “...kemikaalid hoitakse teenuse saajatele kättesaamatus kohas.”

Arvestatud. Sätet on selguse huvides ja vastavalt ettepanekule korrigeeritud.

4.15 § 9 p7 “...Magamistoas peab olema vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt...” Meie küsimus ja ettepanek: Seinakontakt peaks olema igal majutujal. Ettepanek sõnastuseks: “...Magamistoas peab olema vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt majutuja kohta...”

Mittearvestatud. Sätte sõnastus annab minimaalse nõude, see ei välista lahendust, et igale majutujale tagatakse üks eraldi seinakontakt. Samas võib olla seinakontakte vähem ja majutujate elektri/valguse/mobiili laadimise vajadus magamistoas tagatakse mõnel muul viisil, näiteks kasutades harupesasid, kui see on ohutu.

4.15 § 12 p1 “Ruumide mõõtmed, sisustuse valik ja selle paigutus peab olema selline, et teenuseosutajale võimaldada vajadusel juurdepääs voodile mõlemalt poolt” Meie küsimus ja ettepanek: Sõna "vajadusel" on siinkohal üleliigne. Sama kehtib ka § 12 p2 kohta.

Mittearvestatud. Sõna “vajadusel” annab teenuseosutajale ja ka teenuse saajale mõistliku paindlikkuse võimaluse. Näiteks ratastel kergelt liigutatava öökapi või laua saab eemale nihutada, kui voodil on rattad ja see on kergelt vajadusel liigutatav, siis ei pea otseselt voodi olema kahest või enamast küljest kogu aeg juurdepääsetav. Samas praegune sätte sõnastus ei keela ruumilahendust, kus voodi on kogu aeg kas kahest, kolmest või isegi neljast küljest ligipääsetav.

5. SOS Lasteküla Eesti Ühing

5.1 Palume § 2 lg 2 täpsustada, mida on silmas peetud sõnastuse „kontrollitud õuekeskkond“ all. See on oluline, et teenuse osutajatel oleks selge ja ühene arusaam määrusega ette nähtud nõude sisust.

Arvestatud. Seletuskirjas on selguse huvides täpsustatud, mida mõeldakse “kontrollitud õuekeskkonna” all.

5.2 § 3 lg 3 sätestab, et elutuba ja magamistuba ei tohi asuda keldrikorrusel. Arvestades, et asendushooldusteenust osutatakse järjest enam peredena omas kodus, mis võivad mh kuuluda ka perevanematele endile, siis oleme seisukohal, et võimalikke asendusperesid ei tohi välistada olukorras, kus perele kuuluvad eluruumid on ehitatud projekti kohaselt, väljastatud on vajalikud load, kuid nt elutuba või perevanemate magamistuba asub soklikorrusel. Palume Teil vajadusel eelnõud ja seletuskirja täiendada.

Selgitame. Elutuba ja magamistuba soklikorrusel on määruse kohaselt lubatud. Määruses ja seletuskirjas on keldrikorrus selguse huvides muudetud “maa-aluseks korruseks” ja seletuskirja vastavalt täiendatud, et eristada maa- aluseid ja osaliselt maa-aluseid korruseid.

5.3 § 4 lg 4 sätestab, et siseõhu temperatuuri tõusmisel üle 27 kraadi võetakse tarvitusele meetmed temperatuuri mõju vähendamiseks. SOS Lasteküla praktikas on peresid, kus lisaks asendushooldusteenusel olevatele lastele elavad peres ka bioloogilised lapsed. Määrus ei tohi tekitada antud olukorras ebavõrdset kohtlemist ühe ja sama perekodu erinevate laste vahel. Juhime tähelepanu ka asjaolule, et nimetatud säte ei tulene majandus- ja taristuministri määrusest "Eluruumidele esitatavad nõuded", mistõttu ei saa tavakodusid selle määruse kontekstis ka käsitleda. Mõistame, et see nõue võib olla vajalik teistes määruses sätestatud eluruumides, kuid palume määruses sõnastada selliselt, et nimetatud nõue ei kehtiks asendushooldusteenuse osutamisel. Kuumade ilmadega perioodil saab kõiki mõjusid vähendavaid meetmeid nagu ventilaatori kasutamine, jaheda joogi pakkumine vm, rakendada perekodudes ka ilma selleta, et see oleks määrusesse kirjutatud.

Mittearvestatud. Määrus lähtub põhiteenuse saajast ja tema heaolu tagamisest elukeskkonnas.

5.4 § 6 lg 6 sätestab, et asendushooldusteenuse puhul võib ühes magamistoas elada kuni kaks last. § 6 lg 8 täiendab, et sama pere lapsi majutatakse koos kui see on kooskõlas laste huvide, vajaduste või soovidega. Kuidas tuleks aga käituda juhul, kui asendushooldusteenusele paigutatakse ühte perekodudesse nt kolmikud või rohkem ühe pere lapsi?

Arvestatud. § 6 lg 6 on lisatud täpsustus, et ühe pere lapsi võib magamistoas olla rohkem, kui põrandapinna nõue on täidetud. Arvestada tuleb ka § 6 lg 8 kohaselt laste huvide, vajaduste ja soovidega.

5.5 § 8 sätestab riskianalüüsi koostamise vajaduse. Teeme ettepaneku riskianalüüsi koostamise vajadust määrusega mitte rakendada asendushooldusteenuse osutamisel. Seda põhjusel, et ka riigi tasandil on järjest enam laienemas perepõhine asendushooldus asutusepõhise asemel, mis tähendab, et asendushooldusteenusel olevad lapsed elavad tavakodudes. Tavakodude puhul me ei näe selliseid riskikohti, mis tingiks riskianalüüsi koostamise vajaduse ehk asendushooldusteenuse perekodusid ei tohiks jällegi eristada tavakodudest, kus riskianalüüsi koostamise nõuete ei ole. Juhime tähelepanu, et asendushooldusteenuse perekodud on vähese laste arvuga pered, mis ei ole võrreldavad kinniste lasteasutuste, hooldekodude vm spetsiifilisemat laadi asutustega. Perekodude puhul on kõikide turvalisuse ja ohutust puudutavate nõuete täitmine arusaadav nii nagu määruses ka kirjas ja mille täitmist peredelt tuleb eeldada, kuid riskianalüüsi koostamise vajadus antud juhul puudub. Seetõttu teeme ettepaneku antud erisus asendushooldusteenuse puhul määrusesse sisse kirjutada ja riskianalüüsi koostamise nõuet asendushooldusteenuse perekodudele mitte rakendada.

Arvestatud. § 8 lõike 1 kohane riskianalüüsi koostamise nõue ei kehti asendushooldusteenuse osutamisel perekeskkonnas, kuna perepõhises teenuses elavad lapsed tavakodudes, kus riskid on piiratud, hallatavad ja ei võrdu asutuspõhiste teenuste riskidega. Samuti säilib teenuseosutaja kohustus tagada igal juhul laste turvalisus ja ohutus. Määruse sätet täiendatud ja vastavalt muudetud ka seletuskirja.

5.6 Palume täpsustada, kas uue määruse rakendumisel on asendushooldusteenust osutada soovivate perekodude puhul, mis kuuluvad perevanematele, vajalik

Selgitame. Asendushooldusteenuse perekodude puhul, mis kuuluvad perevanematele ja kus teenust osutatakse koduses keskkonnas, ei ole

teostada loa taotlemisel veeanalüüse või mitte?

veeanalüüside kohustuslikku teostamist sätestatud. Teenuse osutaja peab tagama vee ohutuse ja tervislikkuse tavapärase praktikaga.

6. Eesti Puuetega Inimeste Koda

6.1 Toetame seni kehtinud teenuste tervisekaitsenõuete koondamist ühte määrusesse – see vähendab dubleerimist ja toob reeglid ühtsesse raamistikku. Tunnustame määruse sõnastust, mitmetes eelnõu punktides ja seletuskirjas on rõhutatud inimese väärikust, privaatsust ning enesemääramisõigust. Kuna määruse sõnastus on üsna paindlik ja üldsõnaline ja paljud põhimõtted on lahti kirjutatud seletuskirjas, kuidas elukeskkonda kujundada, siis on oluline, et seletuskiri jõuaks ka teenuseosutajate praktikasse. Teeme ettepaneku, et määruse põhjal valmiks ka lihtsasti loetav käsiraamat/juhend, mis toetaks teenuseosutajaid turvalise, inimkeskse, väärika keskkonna loomisel.

Arvestatud. Ettepanek on sisukas ja toetab määruse eesmärki tagada turvaline ning väärikas teenuskeskkond. Kõige viimasem versioon seletuskirjast on leitav Sotsiaalministeeriumi dokumendiregistrist: https://adr.rik.ee/som/. Samas arutame võimalust Sotsiaalministeeriumi haldusala asutuste veebilehtedel seletuskiri hõlpsamalt leitavaks teha.

6.2 Maa-ala nõue Eelnõu § 2 lõige 1 kohaselt on maa-ala kohustuslik nt kinnises lasteasutuses, üldhoolduses ning ööpäevaringsel erihooldusel vaid juhul, kui teenust osutatakse kohtumääruse alusel. Seletuskiri ise põhjendab maa-ala vajalikkust kontrollitud ja ligipääsetava õuekeskkonna tagamiseks ning psüühikahäirega inimeste heaolu toetamiseks. Jääb arusaamatuks, miks pole ööpäevaringsele teenusele kehtestatud maa-ala nõuet, kuivõrd inimesed veedavad teenustel suure osa oma ajast ning ka elust. § 2 lõige 5, mis ütleb, et lõikes 1 nimetamata teenuste puhul, mis on majutusega, peab teenusesaajale olema teenuse ruumide läheduses tagatud ohutu ala värskes õhus viibimiseks, kus on istumiskohad ja võimalus tegevusteks vastavalt teenusesaajate vajadustele. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele,

Mittearvestatud. Maa-ala nõuet ei ole kehtestatud kõikidele ööpäevaringsetele teenustele, sest neid teenuseid osutatakse väga erinevates tingimustes ning sihtrühmade vajadused on erinevad. Nõue on kehtestatud üksnes juhtudel, kui teenust osutatakse kohtumääruse alusel, kuna sellisel juhul on isikute liikumisvabadus piiratud ning kontrollitud ja turvalise välisruumi olemasolu on vältimatult vajalik. Muudel juhtudel, kus teenusesaajad saavad vabalt liikuda ja kasutada avalikku ruumi, ei ole maa-ala olemasolu kohustuslik, et vältida põhjendamatuid piiranguid teenuse korraldamisel (nt linnakeskkonnas tegutsevad väikemahulised peresarnased teenused). Selliste teenuste puhul on § 2 lõike 6 kohaselt oluline tagada, et teenuse ruumide läheduses oleks ohutu ja ligipääsetav ala värskes õhus viibimiseks, kus on istumiskohad ja võimalus tegevusteks vastavalt teenusesaajate vajadustele.

EPIKoja hinnangul on kahe paragrahvi nõue liialt leebe ega taga inimesele hoolekandeasutuse alal turvalist ja sisukat vabas õhus viibimise võimalust. EPIKoja seisukoht: § 2 lg 1 p 5 sõnastada nii, et maa-ala nõue kehtiks lisaks kinnises lasteasutuses ja üldhoolduses kõigile ööpäevaringse erihoolduse osutamise juhtudele, mitte ainult kohtumääruse alusel osutatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele.

Selline lahendus võimaldab tagada turvalise ja sisuka vabas õhus viibimise võimaluse kõigile teenusesaajatele, säilitades samal ajal paindlikkuse teenuse korraldamisel ning arvestades teenuseosutajate tegevuskeskkonna eripära. Selguse huvides on seletuskirja täiendatud selgitustega, kuidas on vabas õhus viibimise tagamine praktikas võimalik korraldada.

6.3 Magamistubade täituvus – maksimaalselt 1–2 inimest kõigil majutusega teenustel Eelnõu § 9 lõike 2 kohaselt võib ööpäevaringsel erihooldusteenusel äärmusliku abi- ja toetusvajadusega isikuid ühes magamistoas elada erandjuhtudel kuni kolm. Kolme inimese majutamine ühte magamistuppa on lubatud ainult erandjuhtudel, näiteks mil teenusesaajad vajavad ulatuslikku ööpäevaringset järelevalvet või kõrvalabi, ei saa öisel ajal olla iseseisvalt või väiksemas ruumigrupis ning ei ohusta üksteise turvalisust ega heaolu. Eelnõu § 12 lõige 3, mis sätestab, et ööpäevaringsel üldhooldusteenusel olulise kõrvalabi vajaduse ja sügava liitpuudega teenusesaajate magamistuba võib olla maksimaalselt neljakohaline. EPIKoda on seisukohal, et määruse säte tuleb selgelt sõnastada, et kõigi teenuste puhul võib magamistoas elada kuni kaks teenust saavat inimest. Võrdse kohtlemise, inimväärikuse ja inimkeskse lähenemise seisukohalt on oluline, et haavatamas olukorras inimeste puhul arvestatakse sarnaselt teistega maksimaalselt kahe inimese ühes toas ööbimise põhimõtet. Kolmekohalised magamistoad ei paku ega taga inimkesksust, privaatsust ega tavapärast kodusarnast keskkonda. Liitpuudega (äärmusliku abi- ja

Osaliselt arvestatud. Ettepanek on sisukas ja toetab eesmärki tagada kõigile teenusel viibijatele inimväärne ja privaatsust võimaldav keskkond. Saame nõustuda, et 1–2-kohaliste magamistubade põhimõte on oluline tulevikusuund. Kavandame selle põhimõtte kajastamist 2026. aastal valmivas erihoolekandeteenuste strateegiadokumendis, mille kaudu seatakse edasised arengusuunad teenuste kvaliteedi ja elukeskkonna parandamiseks. Selle käigus viiakse läbi muudatuse mõjude analüüs, et selgitada välja nõude võimalik mõju teenuste hinnale, kättesaadavusele, investeeringuvajadusele ja sihtrühmadele. Analüüsi tulemuste ja täiendavate arutelude põhjal kujundatakse edasine tegevuskava.

toetusvajadusega) inimestel on õigus viibida ja puhata rahulikus keskkonnas ja võimalikult privaatselt, sõltumata piiratud võimalustest enese tahet väljendada. Nagu määruse seletuskiri ütleb, siis magamistuba on ruum, kus inimene puhkab ja taastub kõige intensiivsemalt. Seetõttu peab see võimaldama piisavat privaatsust ja omaette olemise võimalust. Privaatsus suurendab turvatunnet, toetab enesemääramisõigust ja tugevdab usaldust teenuseosutaja vastu. Suure abi- ja toetusvajadusega (liitpuudega) inimesed võivad vajada igaöiselt mitmeid kordi asendivahetust, harv ei ole katkendlik uni, unehäired, oma vajadustest väljuhäälselt/valjuheliliselt märku andmine, ka öised hügieeniprotseduurid, mis aga segavad teiste und ega taga rahulikku ja inimväärset väljapuhkamist. EPIKoja seisukoht: Kuna teame, et teenuseosutajatel võib olla keeruline nõude täitmist lühiajalises perspektiivis tagada ning riigil ja kohalikel omavalitsustel kohtade küsimusega tegeleda, teeme ettepaneku, et teenuseosutajatele antakse kuni 7-aastane üleminekuaeg 1-2-kohaliste tubade nõude täitmiseks. Samuti palume sõnastada, et uute teenuskohtade loomisel arvestatakse 1-2-kohaliste magamistubadega määruse jõustumise hetkest.

6.4 Päeva- ja nädalahoid Eelnõust: § 9 lõike 8 kohaselt: Päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajal ei pea olema § 9 lõike 1 punktis 1 sätestatud nõuetele vastavat magamistuba, kui sama lõike punktis 2 nimetatud ruumis on ühe teenusesaaja kohta vähemalt 8 m2 põrandapinda. Päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajal ei pea olema magamistuba, kui elutoas või muus vaba aja veetmiseks ette nähtud ruumis on

Osaliselt arvestatud. Aitäh ettepaneku eest. Esitatud ettepanek on sisukas ja toetab eesmärki tagada teenusel viibivatele isikutele sobivad puhke- ja magamistingimused. Määruses on lähtutud kuni 1.09.2025 kehtinud nõuetest. Täpsustatud sätte kohaselt (§ 9 lõige 8) ei ole päeva- ja nädalahoiuteenuse osutamisel lõike 1 punktis 1 sätestatud nõuetele vastava magamistoa olemasolu vajalik üksnes juhul, kui teenust osutatakse ilma

ühe teenust saava isiku kohta vähemalt 8 ruutmeetrit põrandapinda. Nõude kehtestamisel on lähtutud sellest, et kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutajal peab teenust saava isiku kasutada olema magamistuba, kus isiku kohta on vähemalt 6 ruutmeetrit magamistoa põrandapinda ja lisaks elutuba või muu ruum vaba aja veetmiseks arvestusega, et ühe teenust saava isiku kohta on ruumis vähemalt 2 ruutmeetrit põrandapindala. Päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajatel ei ole sageli isikutele kasutada anda eraldi magamistube, kuid sel juhul peab teenuse osutamise ruum olema isiku kohta vähemalt 8 ruutmeetrit suur. § 9 lõige 9 kohaselt juhul, kui teenust saav isik vajab voodikohta, peab päeva- ja nädalahoiuteenuse osutaja tagama talle sobiva voodi ja tema soovi korral voodite eraldamiseks vaheseina, kardina, sirmi või muu ruumi liigendamist võimaldava vahendi kasutamise, ning ruum ja selle sisustus peavad vastama osaliselt samadele nõuetele, mis on kehtestatud magamistoale. Kehtiv erihoolekandeteenuste tervisekaitsenõuete määrus sätestab erihoolekandeteenusel magamistoa nõude nii kogukonnas elamise kui ka ööpäevaringsel teenusel. Seega jääb arusaamatuks, miks eelnõu autorid võimaldavad päeva- ja nädalahoiuteenusel loobuda magamistoa nõudest olukorras, kus inimesed kasutavad ööbimisega teenust. See, et teenuseosutaja on kohustatud teenuse pakkumisel lähtuma ainult samadest ruutmeetritest nagu tehakse seda ööpäevaringsel teenusel ei ole õigustuseks, et riivatakse inimese privaatust ja inimväärikust. Sätte sellisel kujul sõnastamine annab teenuseosutajatele võimaluse teenusekasutajaid panna ööbima ühisesse ruumi olenemata inimeste arvust (eraldades inimeste

ööbimiseta. Kui teenusel viibitakse ööbimisega, tuleb tagada sobivad magamistingimused ja privaatsus. Nõustume, et päeva- ja nädalahoiuteenuse korral tuleb tagada vajaduspõhised võimalused puhkamiseks ja ööbimiseks, lähtudes teenuse iseloomust ja sihtrühma vajadustest. Samas peame oluliseks säilitada paindlikkus teenuse korraldamisel, et vältida ebaproportsionaalseid kulusid olukorras, kus kõik teenusel viibijad ei vaja ööbimisvõimalust. Ettepaneku edasiseks käsitlemiseks kavandatakse teema analüüs ja arutelud erihoolekandeteenuste strateegiadokumendi koostamise käigus, et hinnata nõude võimalikku mõju teenuste hinnale, kättesaadavusele, investeeringuvajadusele ja sihtrühmadele ning teha seejärel otsus edasiste sammude kohta.

magamiskohti ainult sirmide või teisaldatavate vaheseinadega). Arvestades, et paljud päeva- ja nädalahoidu saavad inimesed ei saa verbaalselt ka oma soove ja vajadusi väljendada, on äärmiselt murettekitav ja põhjendamatu, et on jäetud teenuseosutajatele nii lai kaalutlusruum nõuete osas. Teenusel viibib inimesi, kes veedavad valdava osa kuust teenuseosutaja juures, sh ööpäevaringselt. Ei ole mõeldav, et inimestele ei ole tagatud magamistuba, eraldi puhkamise ja olemise võimalust jms. EPIKoda avaldas 10.12.2024 arvamust tervisekaitsenõuete määrusele (Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ muutmine – EIS), kus samale teemale tähelepanu juhtisime (kahjuks pole eelnõu juurde lisatud arvamusi, see on leitav: Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ eelnõule | Eesti Puuetega Inimeste Koda). EPIKoja ettepanekuid arvesse ei võetud. Peale eelnõu kooskõlastust tegime tervisekaitsenõuete teemal Sotsiaalministeeriumile ka 11.12.2024 e- maili vahendusel pöördumise, mille vastuse kohaselt oli Sotsiaalministeerium sunnitud leevenduse võrreldes ööpäevaringse teenusega looma, et praegused diferentseeritud hinnaga igapäevaelu toetamise teenuse osutajad saaksid jätkata päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajatena. Ministeeriumi hinnangul ei ole pooltel tänastest teenuseosutajatest võimalik kõigile teenuse saajatele eraldi magamistuba tagada, kuna teenuse osutamise hooned ei võimalda magamistubasid luua. Magamistoa nõude kehtestamine tähendanuks, et

paljud teenuseosutajad ei vastaks uuele päeva- ja nädalahoiuteenusele kehtestatud ruuminõuetele ja oleksid sunnitud teenuse osutamise lähiajal lõpetama, mis omakorda toonuks kaasa praegustele teenuse saajatele teenuse katkemise ja teenuse järjekorda sattumise. Sotsiaalkindlustusamet on andnud meile informatsiooni, et nende hinnangu kohaselt on umbes kuus asutust, kes ei kvalifitseeruks magamistoanõude kehtestamisel tervisekaitsenõuetele. Puuetega inimeste konventsiooniga liitumisel on Eesti võtnud endale kohustuse, et kõik puudega inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele ja võrdsetele hüvedele. EPIKoja seisukoht: Arvestades erihoolekande alarahastust, mõistame, et teenuseosutajatel võib olla keeruline nõude täitmist lühiajalises perspektiivis tagada, mistõttu teeme ettepaneku, et teenuseosutajatele antakse 5-aastane üleminekuaeg nõude, mille kohaselt tuleb päeva- ja nädalahoiuteenusel tagada magamistoad, täitmiseks. Samuti palume sõnastada, et uute teenuskohtade loomisel arvestatakse eraldi magamistoa nõudega sarnaselt ööpäevaringse teenusega määruse jõustumise hetkest. Varasemalt oli erihoolekandeteenuste tervisekaitsenõuete määruses toodud välja nõue, et kuni kümne elaniku kohta kogukonnas elamise teenusel või ööpäevaringsel erihooldusteenusel, peab asutuses olema üks valamuga tualettruum ja duši või vanniga pesemisruum. Uues määruses miinimumnõuet inimeste arvu osas pole. EPIKoja hinnangul võib see tingida olukorra, kus teenuseosutajad ei taga piisavalt tualett- ja pesemisruume elanike kohta ning seetõttu kannatab

hoolekandeasutuses teenusel olevate inimeste privaatsus ning õigeaegsed hügieenitoimingud. EPIKoja seisukoht: Ka uues määruses peavad olema sätestatud kõikide teenuste lõikes suhtarvud tualett- ja pesemisruumide tagamise kohta, et tagada teenusel olevate inimese privaatsus ning õigeaegsed hügieenitoimingud.

Arvestatud. Aitäh ettepaneku eest. Nõustume, et tualett- ja pesemisruumide piisav hulk on oluline teenusel viibijate privaatsuse, hügieeni ja väärika kohtlemise tagamiseks ning et selgete suhtarvuliste nõuete sätestamine aitab kaasa teenuste kvaliteedi ja kontrollitavuse paranemisele.

Määruses on teenuse liikide kaupa täpsustatud miinimumnõuded tualett- ja pesemisruumide arvu kohta, lähtudes senisest praktikast ning teenuste iseloomust. Muudatus aitab tagada, et kõigil teenusel viibijatel oleks võimalik hügieenitoiminguid sooritada õigeaegselt ja privaatselt, säilitades samas proportsionaalsuse ning arvestades erinevate teenuseosutajate tegevuskeskkonda.

6.5 Paindlikkus ruumi pindala vähendamises Eelnõu kohaselt võib põhjendatud juhul teenusesaaja kohta arvestatav pindala olla nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ning turvaline. Paindlikkus teenuse osutamisel on tervitatav, kuid vältima peab teenuse kvaliteedi langust, st peab olema väga põhjendatud pindala vähendamine. Ettepanek on, et teenuseosutajad dokumenteeriks riskianalüüsis mõju inimese privaatsusele, ohutusele ja ligipääsetavusele. 8 m2 toa suuruse puhul on 10% ruumi suuruse vähenemine märgatav arvestades, et näiteks magamistoas on vajalik voodile tagada ligipääs mõlemalt poolt. EPIKoja seisukoht: ... Sätestada teenuseosutajatele kohustus dokumenteerida riskianalüüsis mõju

Mittearvestatud. Riskianalüüs on kohustuslik, kui teenuse saajad on lapsed. Sõltumata sellest on teenuseostuaja kohustus veenduda, et 10% pindala vähendamine ei sea ohtu teenuse saaja tervist ja teenuse kvaliteet ei muutu.

inimese privaatsusele, ohutusele ja ligipääsetavusele.

6.6 Varjupaigateenus Juhime tähelepanu eelnõu § 3 lõikele 8, mis sätestab, et teenusesaajale peab olema tagatud võimalus lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga suhelda ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele. Ka varjupaigateenust kasutades võib inimesel olla vajalik äkiliselt arstiabi saamine ning on õigustatud, et talle oleks tagatud privaatsus, sh võib varjupaigateenusel oleval inimesel vaja suhelda sotsiaaltöötajaga vmt sotsiaalhoolekande spetsialistiga või pereliikmega. EPIKoja seisukoht: Sätestada määruses, et nõuet kohaldatakse ka varjupaigateenusel vajaduse korral.

Arvestatud. § 3 lõige 8 on muudetud määruses lõige 7. Määrusest on varjupaigateenuse erisus välja jäetud. Muudatuse eesmärk on tagada, et privaatsuse nõue kehtiks kõikidel juhtudel, sealhulgas varjupaigateenuse osutamisel, kui see on teenusesaaja vajadustest tulenevalt vajalik. Ka ajutise ja lühiajalise teenuse puhul võib tekkida olukordi, kus teenusesaajal on vaja suhelda näiteks sotsiaaltöötaja, tervishoiutöötaja või pereliikmega või saada meditsiinilist abi. Sellistel juhtudel tuleb tagada, et olemasolevates ruumides oleks võimalik tagada teenusesaajale privaatsus, vältides teiste teenusesaajate juuresolekut või pealtkuulamise võimalust. Selline lähenemine tagab teenusesaajate inimväärikuse ja konfidentsiaalsuse austamise kõikidel sotsiaalteenustel, sõltumata nende kestusest.

6.7 Riskianalüüs Eelnõu kohaselt on laste teenustel riskianalüüs kohustuslik iga 3 aasta järelvõi ulatusliku rekonstrueerimise korral. Palume sama põhimõtet rakendada ka täiskasvanute majutusega teenustele. EPIKoja seisukoht: Ka täiskasvanutele mõeldud majutusega teenuste puhul peab riskianalüüs iga 3 aasta järel või ulatusliku rekonstrueerimise korral kohustuslik olema.

Mittearvestatud. Ettepaneku arvestamine tooks kaasa täiendava halduskoormuse teenuseosutajatele ning ei oleks kooskõlas valitsuse suunistega vähendada ettevõtjate ja teenuseosutajate regulatiivset koormust. Täiskasvanutele osutatavate majutusega teenuste puhul on teenuseosutajatel võimalik riskianalüüse teostada oma äranägemisel teenuse kvaliteedi ja ohutuse tagamiseks, lähtudes teenuse iseloomust ja sihtrühma vajadustest.

6.8 Määruse rakendamine § 15. alusel määruse § 3 lõikes 2 sätestatut kohaldatakse hoolekandeasutustele, mis projekteeritakse pärast käesoleva määruse jõustumist.

Arvestatud. Täpsustasime sätet, et § 3 lg 2 kohaldatakse nende planeeringute puhul, mille ehitusloa taotlus esitatakse pärast määruse jõustumist.

Sõna „projekteeritakse“ jätab vaidlusmomendi kas piirmoment on projekti algus, projekteerimislepingu sõlmimine, põhiprojekti valmimine või ehitusloa/-teatise taotluse esitamine? Selge piirimäära puudumisel on risk vaidlusteks (nt „projekt algas enne kuupäeva, seega uus nõue ei kehti“). Arvestades, et projekteerimise käigus on võimalik projekti muuta, teeme ettepaneku lugeda piiriks ehitusloa taotluse esitamist. EPIKoja seisukoht: Sätestada kohaldamisala kehtivuse algust hetkeni, mil pole esitatud ehitusloa taotlust. Kokkuvõtvalt toetame seni kehtinud teenuste tervisekaitsenõuete koondamist ühte määrusesse – see vähendab dubleerimist ja toob reeglid ühtsesse raamistikku. Tunnustame määruse sõnastust - mitmetes eelnõu punktides ja seletuskirjas on rõhutatud inimese väärikust, privaatsust ning enesemääramisõigust. Siiski ei pea me võimalikuks määrust välja toodud punktides kooskõlastada ega ka heaks kiita ning oleme seisukohal, et tehtud ettepanekud on vajalikud ning olulise tähtsusega, et tagada teenusel viibivate inimeste heaolu, privaatsus ja õigused ning sätete kooskõla ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

7. SA Abja Haigla

7.1 Meie kogemuste põhjal tekitab küsimusi nõue, mille kohaselt võimaldatakse magamistoa ust privaatsuse eesmärgil eestpoolt lukustada. Kuidas käituda olukorras, kui toas elab rohkem kui üks klient ja ühele sobib tuba seestpoolt lukustada kuid teine seda ei sooviks? Meeltesegaduses klient, kes on ukse lukustanud tekitab toanaabris (kui ta ennast hästi väljendada ei suuda) paanika olukorra.

Selgitame. Kui magamistoas on mitu inimest, siis peab olema võimalik seestpoolt ust avada kõigil magamistoa kasutajatel ilma võtmeta. Arvestada tuleb, et teenus peab olema turvaline ja ohutu kõigile teenusesaajatele.

8. Terviseamet

8.1 Määruse seletuskiri selgitab, et määruse

eelnõu koostamisele on eemaldatud ajale

jalgu jäänud nõuded nagu: hoone

kasutusse võtmiseks pärast ehitamist,

ümberehitamist ja renoveerimist peab

olema Terviseameti kooskõlastus. Amet

palub antud juhul selgitada, kas siin on

silmas peetud, et antud objektide puhul ei

ole ka kohalike omavalituste poolt

edaspidi vajalik ehitus- ja kasutuslubade

menetlemisse Terviseameti kaasamine

kooskõlastava asutusena? Kui mitte, siis

palume seletuskirja vajalikus osas

täpsustada.

Selgitame. Terviseameti kooskõlastuse nõude eemaldamine määrusest ei tühista kohalike omavalitsuste kohustust kaasata TA-d ehitus- ja kasutuslubade menetlemisse vastavalt ehitusseadustikule. Selguse mõttes seletuskirja täiendatud.

8.2 Kuna antud määrusega kehtestatakse ka

hoone ja ruuminõuded, siis palub amet

selguse huvides kaaluda määruse

kehtestamise alusena lisaks

rahvatervishoiu seaduse § 21 lõikele 3 ja

sotsiaalhoolekande seaduse § 107

lõikele 3 ka ehitusseadustiku § 11 lõike 4

kohase viite lisamist.

Arvestatud. Kuna määrusega kehtestatakse selgelt ka hoone ja ruuminõudeid (nagu pindalad, keldrikorruse keeld jms), mis on ehituslikku laadi, on asjakohane lisada viide Ehitusseadustikule (EhS) määruse kehtestamise aluseks.

8.3 Määruse eelnõu § 1 punktis 6 on välja

toodud määruse reguleerimis- ja

kohaldamisala teenuse osutamisel

erihoolekandeteenused, sealhulgas

igapäevaelu toetamise teenus, töötamise

toetamise teenus, kogukonnas elamise

teenus, päeva- ja nädalahoiuteenus,

ööpäevaringne erihooldusteenus. Juhime

tähelepanu, et elukeskkonnanõuded

igapäevaelu toetamise teenusele ning

töötamise toetamise teenusele määruse

eelnõus puuduvad. Samuti juhib amet

tähelepanu, et siiani ei ole amet

teostanud järelevalvet

järelhooldusteenuse, eluruumi tagamise

teenuse ega varjupaigateenuste nõuetele

vastavuse üle. Seni on antud teenused

olnud samuti reguleeritud

sotsiaalhoolekande seaduse alusel, kuid

rahvatervise seaduse alusel

tervisekaitsenõuded nimetatud

teenustele puudusid.

Osaliselt arvestatud, selgitame. Määruse § 1 lg 6 sõnastust on täpsustatud, et määrus kehtib üksnes selliste erihoolekandeteenuste puhul, kus teenust pakutakse teenuseosutaja pinnal. Määruse reguleerimisala tuleneb sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja rahvatervise seaduse (RTHS) § 21 koosmõjust. Varjupaigateenusele on nõuded ja Terviseameti järelevalve kohustus kehtinud ka varasemalt määruse nr 58 “Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded” alusel. Eluruumi tagamise teenuse ja järelhooldusteenuse nõuded ja järelevalve kuuluvad küll Terviseameti pädevusse, kuid nende teenuste elukeskkonnanõuete kehtestamine on uus kohustus, mis tuleneb eelviidatud seadustest ja laieneb seega Terviseameti järelevalve ulatusse.

8.4 Määruse eelnõu § 2 lg 1 p 2 on

„hoiuteenus“ kokku kirjutatud, samas

määruse eelnõu § 1 p 3 ja

sotsiaalhoolekande teenuse § 451 räägib

suure hooldus- ja abivajadusega lapse

hoiu teenusest lahku kirjutatuna.

Arvestatud. Sõltuvalt kontekstist kirjutati määruses sõnad kokku või lahku. Määruse tekst on keeletoimetatud.

8.5 Määruse eelnõu § 2 lg 2 kohaselt on maa-

ala teenuseosutaja valduses olev kinnistu

või selle osa, kus ta saab tagada

teenusesaajatele turvalise ja kontrollitud

õuekeskkonna. Amet teeb ettepaneku

kaaluda „ta saab tagada“ asemel

kasutada sõna „tagatakse“.

Arvestatud. Määruse säte vastavalt ettepanekule korrigeeritud.

8.6 Määruse eelnõu § 2 lg 3 puudutavalt

märgib amet, et on arusaadav, et maa-

ala valgustatus on üks ohutuse

parameetreid, kuid selguse huvides teeb

amet ettepaneku kaaluda antud nõude

kehtima jätmist määruse regulatsioonis

ning muuta seletuskirjas sätestatud

kohustuse sõnastust vastavas osas.

Arvestatud. Sisuliselt on maa-ala valgustus oluline ohutusnõue, mis peab olema tagatud teenuse osutamise kohas. Selguse ja juriidilise jõu huvides taastatakse see säte määruse teksti (§ 3 lõige 4), et tagada sätte kohaldamine ja kontrollitavus, mitte pelgalt soovitus seletuskirjas.

8.7 Määruse eelnõu § 2 lg 1 p 5 osas palume

seletuskirjas täpsustada, et maa-ala

nõuet ei ole ööpäevaringse

erihooldusteenuse puhul, kui seda on

selliselt silmas peetud, et antud nõue

kehtib üksnes juhul, kui ööpäevaringset

erihooldusteenust osutatakse

kohtumääruse alusel.

Selgitame. Määrus kehtestab maa-ala (st kontrollitud õuekeskkonna) nõude just neile teenustele, kus teenuse eripära tõttu on vajalik rangem kontroll ja turvalisus, või kus teenuse osutamine eeldab iseseisvat õueala. Maa-ala nõue kehtib ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul ainult siis, kui teenust osutatakse kohtumääruse alusel. Maa-ala nõue ei laiene neile ööpäevaringse erihooldusteenuse osutajatele, kelle teenuse osutamise aluseks ei ole kohtumäärus. Seega on maa-ala nõue seotud just vabadust piirava iseloomuga teenuse osutamisega, mis eeldab eraldi ala põgenemis- ja soovimatute kontaktide vältimiseks. Selguse huvides täiendasime seletuskirja vastavalt.

8.8 Määruse eelnõu § 3 lg 1 on toodud, et

teenuse osutamiseks kasutatavad

hooned ja ruumid peavad vastama

ehitusseadustiku §-s 11 ja selle alusel

kehtestatud ehitisele esitatavatele

nõuetele ning käesoleva määrusega

kehtestatud nõuetele. Määruse

Arvestatud. Määruse eelnõus on teenuse liikide kaupa täpsustatud miinimumnõuded tualett- ja pesemisruumide arvu kohta, lähtudes senisest praktikast ja teenuste iseloomust. Näiteks on §-des 9 ja 12 sätestatud vastavad suhtarvud, mille

seletuskirjas on lisaks nt

tuleohutusnõuetele, mis kehtivad

ehitistele üldiselt, viidatud ka eluruumile

esitatavatele nõuetele. Amet juhib

tähelepanu, et majandus- ja

taristuministri määrus nr 85 „Eluruumile

esitatavad nõuded“ (edaspidi määrus nr

85) kohalduvad ühe korteriga elamus,

kahe või mitme korteriga elamu nagu

paarismaja, ridaelamu, korterelamu

korterile ega kehti nt ühiselamutele või

majutushoonetele. Sellega seoses jääb

selgusetuks, milline on nt sobiv arv

tualettruume, valamuid, pesemiskohti

vms. sotsiaalteenuse osutamisel

arvestades, et teenuse saajaid on

reeglina tunduvalt rohkem, kui

tavapäraselt korteris elavaid inimesi.

Tualettruume on mainitud määruse

eelnõu üldnõuete all § 5 lg 4, mille

kohaselt teenusesaajale peab olema

tagatud ligipääs hügieenilisele ja ohutule

tualeti kasutamisele ning võimalus

privaatseteks hügieenitoiminguteks sooja

vee ja sobivate pesemisvahenditega.

Tualettruumides või nende lähedal peab

olema käte pesemise ja kuivatamise

võimalus. Määruse erinõuete all § 9 lg 1

punktis 4 on toodud, et nõue, et

teenusesaajate kasutada peab olema

pesemis- ja tualettruum, mis võivad olla

ühendatud ja § 14 lg 1 punktis 3 on samuti

toodud sarnane nõue, et teenuse saaja

kasutada peab olema tualettruum ja

pesemisruum, mis võivad olla ühendatud.

Ka seletuskirjas täpsem seletus puudub.

Ameti ettepanek on vähemalt määruse

eelnõu selgituskirja lisada täpsustus,

mida peaks sealhulgas teenuse pakkuja

silmas pidama, et nõuet saaks täidetuks

pidada ning kõigile teenuse saajatele

oleks ka reaalselt tagatud piisav ligipääs

hügieenilisele ja ohutule tualeti

kasutamisele ning võimalus privaatseteks

hügieenitoiminguteks sooja vee ja

sobivate pesemisvahenditega.

alusel peab teenuseosutaja tagama teenusesaajatele piisavad võimalused hügieenitoimingute sooritamiseks.

8.9 Ameti ettepanek on määruse eelnõu § 3

lg 3 toodud keldrikorruse asemel

kasutada ehitusseadustiku alusel

kehtestatud majandus- ja taristuministri

05.06.2015 määruses nr 57 Ehitise

tehniliste andmete loetelu ja arvestamise

alused § 18 lg 6 kasutavatega.

Eelviidatud lõike 6 kohaselt liigitatakse

korrused maapealseteks ja maa-alusteks

korrusteks ning lõike 7 järgi on maa-

aluseks korruseks korrus, mille põrand on

maapinnast madalamal rohkem kui pool

ruumi kõrgust ja selle kohal korruse

põrand ei ole kõrgemal kui 2,5 meetrit

hoonet ümbritsevast keskmisest

maapinnast või katendist). Ka

keldrikorrusel on vahel aknad, mis võib

tekitada asjatuid vaidlusi põhjusel, et

EHR-s pole märgitud keldrikorruseid vaid

„maa-alused korrused“.

Arvestatud. Määruses ja seletuskirjas on läbivalt muudetud “keldrikorrus” ümber “maa-aluseks korruseks”.

8.10 Ameti hinnangul on määruse eelnõu § 3

lg 5, mille kohaselt teenusesaaja

kasutuses olevates ruumides peab olema

piisavalt liikumisruumi ning sisustus peab

vastama teenusesaaja vajadustele,

sisuliselt dubleeriv § 3 lg 2 esimese

lausega, mis sätestab, et ruumid ja nende

sisustus peavad olema ligipääsetavad ja

ohutud ning vastama nii ruumide

funktsioonile kui ka teenusesaajate

vajadustele, huvidele ja eelistustele.

Arvestatud. Määruse tekstist eemaldati § 3 lõige 5 (piisav liikumisruum ja sisustuse vastavus vajadustele), kuna selle sisuline tähendus dubleeris § 3 lõike 2 nõudeid. § 3 lõikes 2 nimetatud ligipääsetavuse ja funktsioonile vastavuse nõue hõlmab automaatselt piisava liikumisruumi olemasolu ning sisustuse vastavust teenusesaajate vajadustele.

8.11 Määruse eelnõu § 4 lg 1 kohaselt teenuse

osutamise ruumides tagatakse küllaldane

loomulik ja asjakohaste valgustuse

standardite nõuetele vastav valgustus,

arvestades ruumi kasutusotstarvet.

Seletuskirja kohaselt klaasitud pinna ja

põranda suhe peab tagama küllaldase

loomuliku valgustuse. Juhime

tähelepanu, et standardis EVS-EN

17037:2019 "Päevavalgus hoonetes“ ei

ole kasutatud väljendust klaasitud pinna

ja põranda suhe. Seega jääb

selgusetuks, kui suur see klaasitud pinna

ja põranda suhe peab olema, et oleks

küllaldane loomulik valgustus. Sellisel

Arvestatud. Seletuskirja täiendati: Ebatäpne "klaasitud pinna/põranda suhe" eemaldati. Selgitus asendati standarditel EVS-EN 17037:2019 ja EVS-EN 12464-1 (tehisvalgustus) põhineva päevavalgusteguri (DF) ning värviesitusindeksi põhimõttega, et tagada valgustuse vastavus ruumi kasutusotstarbele.

kujul nõude kehtimisel oleks ameti

hinnangul vajalik seletuskirja

täpsustamine.

8.12 Määruse § 4 lg 1 kohta on seletuskirjas

selgitatud, et kui kunstliku valgustuse ehk

tehisvalgustuse valgusallika

paigaldamisel on juhindutud standardi

EVS-EN 12464-1 „Valgus ja valgustus.

Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad“

nõuetest, siis eeldatakse, et valgustatus,

sealhulgas psühholoogiline räigustegur ja

värviesitusomadused vastavad

nõuetele“. Juhime tähelepanu, et selles

standardis pole magamisruume või

eluruume/elutuba, kuid tavaliselt on selle

valdkonna teenuse saajatel ruumide

koosseisus just need ruumid. Ameti

ettepanek on täpsustada, milline on siis

nõuetele vastav magamisruumi või elutoa

tehisvalgustuse tugevus, millele

tugineda.

Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud selgitusega, et standard EVS-EN 12464- 1 reguleerib tööruumide valgustust, kuid magamis- ja eluruumide puhul ei ole määruses seatud konkreetset valgustuse tugevuse piirnormi. Seletuskirjas on täpsustatud, et teenuseosutaja peab tagama magamis- ja eluruumides piisava üld- ja kohaliku valgustuse, vältima psühholoogilist räigust ning tagama valguse kvaliteedi, mis toetab teenusesaajate heaolu ja visuaalset mugavust.

8.13 Määruse eelnõu § 4 lg 4 temperatuuri

miinimumnõue puudub, kuid siseõhu

temperatuuri osas on sätestatud, et

tõusmisel üle 27 kraadi võetakse

tarvitusele meetmed temperatuuri mõju

vähendamiseks. Amet juhib tähelepanu,

et juhul, kui kohaldamisele kuulub

määruses 85 toodu, siis antud määruse §

4 lg 4 kohaselt ei tohi kaugküttevõrgust

või hoone katlamajast köetavas

eluruumis siseõhu temperatuur inimese

pikemaajalisel ruumis viibimisel olla

madalam kui 18°C, mis ameti hinnangul

ei ole pikemaajaliseks mugavaks

olemiseks piisav sotsiaalteenuste

elukeskkonnanõudena sotsiaalteenuste

saajate jaoks. Amet soovitab kaaluda

teenuse saajate huvides minimaalse

kõrgema temperatuuri kehtestamise

vajadust. Kuna määruse eelnõus on

temperatuurile ainult ülemine piir, kuid

miinimumi määratletud ei ole, samas

eraldusruumi § 7 lg 1 on toodud, et

kinnise lasteasutuse teenuse

eraldusruum peab tagama privaatsuse

Osaliselt arvestatud. Miinimumtemperatuuri nõue on kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruses nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, millele käesolev määrus viitab ja mille alusel tuleb tagada eluruumides vähemalt 18 °C temperatuur. Määruse sätet ja seletuskirja on selguse huvides täiendatud ja teenuseosutaja kohustus on tagada ruumide temperatuuri vastavus teenusesaajate vanusest ja tervislikust seisundist tulenevatele vajadustele. Vajadusel võib see tähendada kõrgemat temperatuuri, kuid konkreetse numbri kehtestamine ei ole otstarbekas, sest teenuste sihtrühmad ja ruumide kasutuse iseloom erinevad.

ning olema turvaline, ohutu, valgustatud,

nõuetekohase temperatuuri ja lapse eale

vastava sisustusega. Selgusetuks jääb,

mis on antud nõuetekohane temperatuur

või tuleb siin samuti silmas pidada

määruses nr 85 toodud minimaalset

temperatuuri 18°C?

8.14 Seoses määruse eelnõus sätestatud

ruumi ja sisustuse erinõuetega

sotsiaalteenuste osutamisel lastele

märgib amet järgmist. Eelnõu § 6 lg 1

sätestab, et magamis- ja vaba aja

veetmise ruumis viibijale peab olema

vähemalt 4 m² põrandapinda. Kui

magamis- ja vaba aja veetmise ruumid on

eraldi, peab kummaski ruumis olema

igale viibijale vähemalt 2 m²

põrandapinda. Amet palub kaaluda

täpsustamist, et minimaalne ruumi suurus

tuleneb määrusest nr 85 ning elu- ja

magamistoa pind peab ka eeltoodud juhul

olema vähemalt 8 m² ning erisusena võib

kasutada põhjendatud juhul määruse

eelnõu § 3 lg 6 sätestatud võimalust kuni

10% ruumi pindala vähendamiseks.

Arvestatud. Määruse § 6 lõike 1 sõnastust on täpsustatud. Eluruumide nõue, mille kohaselt elu- ja magamistuba peavad olema vähemalt 8 m² suurused, kehtib ka laste sotsiaalteenuste puhul. Kui magamis- ja vaba aja veetmise ruumid on eraldi, peab kummaski ruumis olema igale viibijale vähemalt 2 m² põrandapinda, kuid ruumi üldpindala ei tohi olla alla 8 m². Erandina võib § 3 lõike 6 alusel ruumi pindala vähendada kuni 10%, kui see on põhjendatud ja ei mõjuta teenuse ohutust ega kvaliteeti. Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

8.15 Määruse eelnõu § 6 lg 2 osas palub amet

kaaluda sõnastuse täiendamist voodi

osas lisades praegusele kohustusele, et

majutusega teenusel peab igale lapsele

olema tagatud omaette voodi või

voodikoht naril täiend, et igale lapsele

olema tagatud tema eale ja kasvule

vastav voodi või voodikoht naril.

Arvestatud. Määruse § 6 lõike 2 säte on täiendatud nii, et majutusega teenusel peab igale lapsele olema tagatud tema eale ja kasvule vastav voodi või voodikoht naril, laud, tool ja võimalus isiklike riiete ja esemete paigutamiseks viisil, mis tagab lapsele nende esemete hoidmise privaatsuse. Seletuskiri on vastavalt korrigeeritud.

8.16 Määruse eelnõu § 6 lg 5 sätestab, et

tualettruum ja selle sisustus peavad

vastama laste vanusele ja

(eri)vajadustele. Seletuskirjas on

viidatud, et eelkooliealised lapsed

(vanuses 0–7 aastat) vajavad oma

kehamõõtmetele vastavaid,

kasutajasõbralikke tualettruume.

Tavapärase täiskasvanute kõrgusega

tualetipotid ja valamud ei võimalda

väikestel lastel iseseisvalt

Selgitame. Määruse § 6 lg 5 säte rõhutab, et tualettruum ja selle sisustus peavad vastama laste vanusele ja vajadustele, sh kasutajasõbralikkusele ning ohutusele. Teenuseosutaja võib tagada nõuete täitmise ka paindlike lahendustega, näiteks kasutades kohandatud täiskasvanute wc-potti või valamuid koos astmelaua ja muude abivahenditega, et võimaldada väikestel lastel iseseisvalt hügieenitoiminguid.

hügieenitoiminguid teha ning

suurendavad kukkumise ja vigastuste

riski. Madalama kõrgusega

lastesõbralikud potid ja valamud toetavad

lapse autonoomiat ja

enesehooldusoskuste kujunemist (sh

iseseisev tualetikülastus, kätepesu),

aitavad kujundada tervislikke harjumusi

varajases eas ja vähendavad personali

otsese sekkumise vajadust. Amet märgib,

et haridusasutuste hügieeniruumides on

nõue leebemalt, et võib olla ka

täiskasvanute wc-pott, mis on

kohandatud lastele sobivaks nt

astmelaua ja prill-lauaga (vt Vabariigi

Valitsuse määrus nr 47 „Lastehoiu ja

lasteaia õpi- ja kasvukeskkonna nõuded“

§ 9 lg 2 p 1 ja 4). Amet palub kaaluda ka

sotsiaalteenuste osutamisel sätestada

sarnane paindlik võimalus, etvõib

kasutada ka sobivaks kohandatud

täiskasvanute wc-potti ja

kätepesuvalamut.

Selline lahendus toetab lapse autonoomiat ja turvalisust ning tagab nõuete praktilise rakendamise eri vanuse- ja vajadusrühmade puhul. Seletuskirja täiendatud ka paindlike lahendustega.

8.17 Määruse eelnõu § 7 lg 4 sätestab kinnise

lasteasutuse eraldusruumi nõudena, et

tagatud peab olema privaatne tualeti

kasutamise võimalus. Amet palub

täpsustada, kas tagatud peaks olema ka

hügieeniline tualeti kasutamise võimalus

ehk peaks olema võimalus ka käte

pesuks.

Arvestatud. Eraldusruumis peab olema tagatud elementaarne hügieen. Käte pesemise võimalus pärast tualeti kasutamist on vältimatu tervisekaitse meede ja lapse väärikalt kohtlemise tingimus. Määruse § 7 lõiget 4 täiendatakse sõnaga „hügieeniline“. Seletuskirjas täpsustakse, et hügieeniline tualeti kasutamise võimalus hõlmab ka käte pesemise võimalust.

8.18 Määruse eelnõu § 9 lg 1 punkti 1 kohaselt

teenusesaajate kasutada peavad olema

ruumid järgmiselt: magamistuba,

arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta

on ruumis vähemalt 6 m2 põrandapindala

ja määruse eelnõu § 14 lg 1 punkti 1

kohaselt teenusesaaja kasutada peavad

olema vähemalt järgmised ruumid: tuba,

mille põrandapindala ühe teenusesaaja

kohta on vähemalt 6 m2. Ameti ettepanek

on asendada mõlema teenuse korral 6m2

asemel siiski 8 m2 või et minimaalne

ruumi suurus on vähemalt 8 m2

Mittearvestatud. Määruse nõue 6 m² ühe teenusesaaja kohta viitab magamiskoha põrandapindalale mitmekohalises ruumis (nt 2- või 3- kohalises toas) ning on kehtestatud selle teenuse eripära arvestades. 8 m² nõue tuleneb eluruumile kehtivatest üldistest nõuetest, kuid ei ole kohustuslik mitmekohalise magamiskoha arvestuslikuks pindalaks. Olemasolev nõue tagab piisava ruumi teenuse osutamise otstarbekuse ja kuluefektiivsuse tagamiseks. Seletuskirja täpsustus sisse viidud.

ühekohalise majutuse puhul. Seletuskirja

erinevates lõikudes nt § 12 lg 4 osas või

§ 7 lg 2 juures on märgitud, miks peaks

minimaalne ruumi pindala olema

vähemalt 8 m2 ja on toodud, et alla 8 m²

ruum ei võimalda täisväärtuslikku isiklikku

elu- ja magamiskohta, kui seal peab

lisaks voodile paiknema ka muu

elementaarne sisustus (nt kapp, tool,

laud). Liigne ruumikitsikus põhjustab

stressi, konflikte, vähendab motivatsiooni

ja halvendab vaimset ning füüsilist heaolu

ja 8m² eluruumi põrandapindala on

nõutud eluruumile kehtestatavate

nõuetega.

8.19 Määruse eelnõu § 9 lg 7 osas palub amet

kaaluda ligipääsetava seinakontakti osas

täpsustust, et magamistoas peab olema

vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt

ühe magamistoas elava teenuse saaja

kohta. Üldhooldusteenuse osas vastav

regulatsioon üldse puudub, samas ameti

hinnangul oleks see vajalik sarnaselt

nagu ka § 9 lg 7 toodud kohtvalgustuse

kohta sätestatu.

Arvestatud. Individuaalne ligipääs elektrile (nt laadimine, õppevahendid) on vältimatu teenusesaaja iseseisvuse, privaatsuse ja hariduse omandamise toetamiseks. § 9 lg 7 sisaldab juba sarnast individuaalset nõuet kohtvalgustuse osas, mistõttu on loogiline seda laiendada ka elektrivõimalustele. Määruse § 9 lg 7 ning §14 lg 2 sõnastused vastavalt ettepanekule täiendatud.

8.20 Määruse § 9 lg 8 ja 9 osas, mis puudutab

päeva- ja nädalahoiuteenuse saaja

voodikoha regulatsiooni palub amet

kaaluda seletuskirja täiendamist, et oleks

üheselt arusaadav, et antud magamistoa

leevendusnõue ei saa puudutada isikuid,

kes viibivad antud teenusel

pikemaajaliselt, kuna antud teenuse

osutamise aeg võib ühes kuus ulatuda

kuni 23 ööpäevani.

Arvestatud. § 9 lg 8 osas on täpsustatud määruse sõnastust ja seletuskirja. Juhul, kui teenuse saaja jääb teenusele ööseks, siis on vajalik magamistoa tagamine.

8.21 Määruse eelnõu § 12 ja § 13 osas on

ameti ettepanek sätestada antud teenuse

puhul nõuded sarnaselt ülejäänud

määruse ülesehitusega ning liita § 12 ja

13 ning kehtestada ühe paragrahvina

pealkirjaga „Ruumid ja sisustus“.

Arvestatud. Liitsime § 12 ja § 13 vastavalt ettepanekule.

8.22 Määruse eelnõu § 12 lg 2 kohaselt

võimaldatakse magamistoa ust

seestpoolt lukustada, kuid

Mittearvestatud. Määruse aluseks oleva RTHSi § 21 kohaselt peab elukeskkond olema sotsiaalteenuste saajale ohutu ja

teenuseosutajale peab olema vajadusel

võimaldatud tuppa juurdepääs. Ameti

ettepanek on leevendada antud nõuet

dementsete eakate puhul, nt kui ongi

planeeritud üldhooldusteenus

dementsetele või kui on dementsete

osakonnad. Nad lihtsalt lukustavad end

ruumi ja ei oska seda avada, teenuse

osutaja saab küll ukse lahti, aga teinekord

võib juba tekkida psühholoogiline kahju

dementsele. Kahjuks on päriselt nii olnud

paari objekti puhul, mistõttu pole

konkreetselt selliste osakondade puhul

amet seni nõudnud ukselukustamise

võimalust (isegi libliklukuga, kus

teenuseosutaja pääseb lihtsasti ligi

universaalvõtmega).

tervist toetav. Määruse § 12 lg 2 rakendamisel tuleb arvestada, et kõikide magamistuba kasutavate inimeste puhul on tagatud nende ohutus ja turvatunne, oluline on seega arvesse võtta teenusesaajate tervise seisundit ja riske.

8.23 Määruse eelnõu § 12 lg 5 kohaselt

hoolekandeasutuses peab olema aja

veetmise ruum. Ameti ettepanek on

seletuskirjas välja tuua, et antud vaba aja

veetmise ruum ei ole privaatsete

kohtumiste ruum vastavalt määruse

eelnõu § 3 lg 8 sätestatule. Täiendavalt

võiks siiski olla sätestatud ka minimaalne

hinnanguline number, mitu ruutmeetrit

üheteenuse saaja kohta on soovitatav

vaba aja veetmise ruumiks arvestada, et

ei tekiks olukorda, kus nt 3-korruselise

hoone ja 200 teenuse saajaga asutuse

puhul on üks 25 m2 aja veetmise ruum

arvestades, et määruse nr 85 kohaselt on

üldjuhul elutoa pind vähemalt 8m2, mida

tuleks siis antud juhul samastada

käesolevas määruses toodud vaba aja

ruumiga?

Mittearvestatud. Ühisruumi puhul on ennekõike oluline, et arvestatakse teenusesaajate vajadustega ja vastavalt vajadustele pakutakse mitmekesiseid võimalusi ühisteks tegevusteks ja suhtluseks. Ruume võib ka mitu olla.

8.24 Määruse eelnõu § 13 lg 1 kohaselt peab

magamis- ja elutubade mööbel olema

kergesti puhastatav ning sobima elanike

huvide ja eelistustega. Samas on

seletuskirjas kirjutatud, et klient võib ka

oma mööbli kodust kaasa võtta, mis on

ameti hinnangul väga tervitatav. Kuid siin

tekib vastuolu, kas siis klient võib kaasa

võtta ainult sellise tugitooli, mis on

kergesti puhastatav ning ei tohi nt

Selgitame. § 5 lg 1 alusel on võimalik kodust kaasa võtta ka riidega kaetud mööblit, kui see on kergesti puhastatav ja heas korras.

tekstiiliga tugitooli kaasa võtta?

Ettepanek on teha leevendus kliendi oma

mööblile, et see võiks olla (kuid ei pea

olema) lihtsasti puhastatav. Antud sätet

võiks ameti hinnangul määruses

täpsustada või seletuskirjas rohkem lahti

kirjutada, et kaasavõetav mööbel peab

olema visuaalselt puhas ja putukateta.

Täiendavalt teeb amet järgmised

ettepanekud:

8.25 täiendada määrust selliselt, et oleks nõue

ka viimistluses ja põrandakatteks

kasutatud materjalide puhastamise ja

ohutuse kohta sarnaselt Vabariigi

Valitsuse määruse nr 47 § 8 lg 3

sätestatule, mille kohaselt ruumide seinte

ja põrandatel kasutatud

viimistlusmaterjalid peavad olema

kergesti hooldatavad ja

desinfitseeritavad. Siseviimistluseks

kasutatud materjalid peavad olema

tervisele ohutud ja vastama tootja poolt

ettenähtud kasutusotstarbele.

Mittearvestatud. § 5 lõiked 1-3 sõnastused tagavad sama eesmärgi.

8.26 Kunstliku valgustuse nõuded eelnõus

puuduvad. Seletuskirja kaudu on viidatud

standardile. Antud standardis puuduvad

nõuded hoolekandeasutuste mõistes

ruumidele, nagu näiteks magamistuba,

elutuba ja eraldusruum jms. Ameti

hinnangul vajaks seletuskirjas täpsustust,

kuidas sellisel juhul võtta aluseks

standardi nõuded.

Mittearvestatud. Määruse aluseks oleva RTHSi § 21 kohaselt peab olema sotsiaalteenuse saajate elukeskkond tervist toetav ja ohutu. Määruse rakendamisel tuleb lähtuda lisaks § 3 lg 1, mille kohaselt rakendub hoonele ehitusseadustik, ja § 4 lg 1 kohaselt tagatakse muu hulgas valgustus arvestades ruumi kasutusotstarvet.

8.27 Varasemas määruses oli kirjeldatud

potitoolide ja siibrite pesemise kord, kuid

uues eelnõus ja seletuskirjas vastav

punkt puudub. Kui kasutatakse potitoole

võib antud olukord tekitada asjatuid

vaidlusi järelevalvet tehes.

Mittearvestatud. § 5 lg 4 on sätestatud, et teenusesaajale peab olema tagatud ligipääs hügieenilisele ja ohutule tualeti kasutamisele. Kuidas seda teenusepakkuja praktiliselt korraldab sõltub teenusel olijate vajadustest.

8.28 Määruse eelnõu 3. jaos, mis puudutab

väljaspool kodu osutatavat

üldhooldusteenuse osas töökorras

häirenupu nõue, mis peaks olema igal

kliendil voodist ligipääsetav ja kasutatav.

Mittearvestatud. Vastavalt RTHSi § 21 peab sotsiaalteenuse osutamisel olema elukeskkond ohutu ja tervist toetav. Teenuseosutaja peab siin arvestama teenusel olijate vajadustega, mis võivad

Ameti hinnangul võiks antud nõude

kehtestamine olla vajalik.

olla erinevad. Seega ei ole mõistlik üldnõudena kehtestada.

8.29 Täiendavalt palub amet kaaluda

võimalust sätestada sotsiaalteenuste

osutamiseks kasutatavate ehitiste puhul

hooldusjuhendi olemasolu vajalikkust

vastavalt ehitusseadustiku § 16 lg 4

arvestades, et hooldusjuhendis

sisalduvad nii ehitisse paigaldatud

materjali, seadme või toote tootja poolt

ettenähtud kasutamis- ja

korrashoiunõuded ning võib sisaldada ka

ehitise korrashoiuks vajalikku muud

teavet (ehitusseadustiku § 17 lg 1), mis

suurendaks nii ehitise omaniku

teadlikkust, kui lihtsustaks oluliselt ka

järelevalve teostamist.

Mittearvestatud. Antud nõue tooks täiendava halduskoormuse teenuseosutajatele. Selle uue nõude sissetoomine vajaks eelnevalt täiendavaid arutelusid teenuseosutajatega.

8.30 Arvestades, et paljud üldhooldusteenuse

kliendid võidvad olla piiratud ja vähese

liikuvusega, siis palub amet teenuse

saajate heaolust lähtuvalt kaaluda

võimalust sätestada üldhooldusteenuse

ruuminõuetena seni

hoolekandeasutustele kehtinud nõue

vähemalt osas, et magamistoad

planeeritakse hoone ida-, kagu- või

lõunapoolsesse ossa.

Mittearvestatud. Määruses ei nõuta kindlaid ilmakaari, jättes teenusepakkujatele vabadus valida neile ja teenusesaajatele sobivaim paigutus. See ei välista soovi korral magamistube paigutada ida-, kagu- või lõunapoolsesse ossa, kui see on teenuseosutaja hinnangul sobiv.

9. Dementsuse Kompetentsikeskus

9.1 Kindlasti palume teil sõnakasutuses vältida sõna „dementne“ ja asendada see väljendiga „dementsusega inimene“.

Arvestatud. Seletuskiri vastavalt korrigeeritud.

9.2 Hooned ja ruumid- Ligipääsetavus Eakatele ei sobi elukeskkond, kus ainus viis korruste vahel liikumiseks on keerdtrepp. Kui lisaks keerdtrepile on olemas ka laiade astmetega trepp ja trepironija, siis ei ole probleemi. Iga üldhooldusteenust pakkuv asutus peaks võimaldama liikumispuudega inimesele ligipääsetavuse trepironija, lifti või kaldtee näol.

Arvestatud. Seletuskirja täpsustatud selles osas ligipääsetavuse juures.

Turvaliseks peab ka kohaldama neid treppe, kus on otsene võimalus kukkuda ratastooliga trepist alla. Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks. Siinkohal peaks võimalusel jääma hoolealusele mulje, et ta ei ole piiratud, või siis teisisõnu peaks varjama väljapääse või ruume (nt soojussõlm) kuhu hoolealusel pole vaja minna. Sisekliima- Kirjeldatakse valgust, ventilatsiooni ja temperatuuri, kuid väga oluline on tegeleda ka müra ja kajaga. Kaja vajab summutamist. Dementsusega inimeste jaoks on pidev kaja keskkonnas tähelepanuvõimet nõrgestav ja pidev mürafoon suurendab ärevust. Nt kui kutsungisüsteemi heli hooldekodus on iga kord nagu häiresireen, võib see olla tervist kahjustava mõjuga. Veel üks märkus seletuskirjale. Lk 8 II lõik on sulgudes kasutatud „nt Alzheimeri tõvega täiskasvanud“, õigem oleks kasutada dementsussündroomiga inimesed, sest Alzheimeri tõbi on ainult üks dementsuse põhjustest. Terminoloogiliselt oleks õige kasutada ühtlaselt „dementsusega inimesed“, et ei jääks muljet nagu oleks tegemist erinevate sihtgruppidega.

Arvestatud. Määrusest vastav segadust tekitanud säte eemaldatud. Arvestatud. Seletuskirjas on täiendatud § 3 lg 2 selgitusega, et tähelepanu tuleks pöörata ka müra ja kaja vähendamisele, kui see on teenusesaaja tervisele vajalik. Arvestatud. Seletuskirja vastavalt ettepanekule korrigeeritud.

10. Eesti Linnade ja Valdade Liit

10.1 Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastab sotsiaalministri määruse „Nõuded sotsiaalteenuste elukeskkonnale“ eelnõu järgmiste märkuste ja ettepanekutega. 1. Eelnõu §-s 1 on öeldud, et määrusega

kehtestatakse nõuded elukeskkonnale,

terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite

vähendamisele sotsiaalhoolekande

seaduses või selle alusel kehtestatud

määrustes viidatud teenuste osutamisel.

Teiste seas kehtestatakse nõuded

Arvestatud. Määruse § 1 täpsustatud, et nõuded laienevad erihoolekandeteenusele, kui teenust osutatakse teenuse osutaja pinnal.

erihoolekandeteenustele, sealhulgas

igapäevaelu toetamise teenusele,

töötamise toetamise teenusele,

kogukonnas elamise teenusele, päeva- ja

nädalahoiuteenusele ja ööpäevaringsele

erihooldusteenusele (§ 1 p 6).

Juhime tähelepanu, et loetelust puudub

toetatud elamise teenus, kuigi sedagi

osutab teenuseosutaja inimese

kasutusse antud ruumides. See

tähendab, et ka selle teenuse

osutamisele laienevad eelnõuga

kehtestatavad nõuded elukeskkonnale,

terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite

vähendamisele.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku

lisada loendisse toetatud elamise teenus

ja koostada lõplik nimekiri määrusega

reguleeritud teenustest, et vältida

arusaamatusi tõlgendamisel.

10.2 2. Eelnõu § 9 lõikes 8 on öeldud, et

päeva- ja nädalahoiuteenuse osutajal ei

pea olema lõike 1 punktis 1 sätestatud

nõuetele vastavat magamistuba, kui

sama lõike punktis 2 nimetatud ruumis on

ühe teenusesaaja kohta vähemalt 8 m2

põrandapinda.

Sama paragrahvi lõige 9 sätestab, et kui

päeva- ja nädalahoiuteenuse saaja vajab

voodikohta, tagatakse talle sobiv voodi ja

tema soovi korral voodite eraldamiseks

vahesein, kardin, sirm või muu ruumi

liigendamist võimaldav vahend, ning

ruum ja selle sisustus peavad vastama

lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele.

Nimetatud erisus on olnud vaidluse koht

ja lisatud määrusesse murest, et kõikidel

teenusepakkujatel ei ole võimalik

pakkuda igale teenusesaajale eraldi

magamistuba.

Juhul, kui kõne alla tuleb eespool

nimetatud sätete eelnõust väljajätmine,

teeme ettepaneku muuta § 9 lõiget 2 ja

sõnastada see järgmiselt:

Arvestatud. Lähtuvalt varasemalt kehtinud nõuetest on § 9 lg 2 täpsustatud.

„(2) Magamistoas võib elada kuni kaks

samast soost ööpäevaringse

erihoolekandeteenuse saajat. Suure abi-

ja toetusvajadusega isikuid võib ühes

magamistoas elada erandjuhtudel kuni

kolm, päeva- ja nädalahoiuteenuse

saajaid kuni neli. Erinevast soost

teenusesaajaid võib ühte magamistuppa

panna üksnes nende või eestkostja

kirjalikult esitatud soovi alusel.“

11. Justiits- ja Digiministeerium

Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab

eelnõu. Juhime tähelepanu, et hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja

(HÕNTE) § 41 lg 2 p 3 kohaselt tuleb

seletuskirja sisukokkuvõttes kajastada

informatsioon selle kohta, milline on mõju

halduskoormusele ning selle kasvu korral

ülevaade, mille võrra olemasolevat

halduskoormust vähendatakse. Pakume

välja järgmise lause: „Eelnõuga tehtavad

muudatused ei suurenda inimeste ega

vabaühenduste halduskoormust.

Ettevõtjatele halduskoormus kokkuvõttes

väheneb.“

Arvestatud. Seletuskirja vastav täiendus sisse viidud.

1

Sotsiaalministri määruse „Nõuded elukeskkonnale sotsiaalteenuste osutamisel“ seletuskiri

1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Määruse koostamise on tinginud rahvatervishoiu seaduse jõustumine 2025. aasta 1. septembril, mil muutus kehtetuks rahvatervise seadus, mille alusel varasemad nõuded olid kehtestatud. Seetõttu tuli uuesti kehtestada elukeskkonna nõuded sotsiaalteenuste osutamisel. Määruse eesmärk on ühtlustada ja korrastada nõudeid elukeskkonnale sotsiaalteenuste osutamisel, et toetada paremini teenusesaajate heaolu ning tagada selgem, paindlikum ja praktiliselt rakendatav regulatsioon. Määrusega korrastatakse seni mitmes erinevas määruses sätestatud tervisekaitsenõudeid, et need vastaksid tänastele vajadustele ja tegelikele teenuseosutamise tingimustele. Määruses sätestatud nõuded on vajalikud turvalise ja inimväärse elukeskkonna tagamiseks. Võrreldes varasemate nõuetega on neid ajakohastatud ja osaliselt leevendatud. Mitmed varasemalt väga detailsed või tehnilised nõuded on asendatud oodatava tulemuse kirjeldamisega, mis annab teenuseosutajatele paindlikkuse valida sobivaim viis nõuete täitmiseks. Võrreldes varasemaga on välja jäetud järgmised nõuded:

 dubleerivad nõuded, mis on reguleeritud teistes õigusaktides (nt ehitusseadustikus ja selle rakendusaktides);

 hoolekandeasutuse ehitamisel, ümberehitamisel ja renoveerimisel kasutatakse ehitus- ja viimistlusmaterjale, mille terviseohutus on tõendatud;

 hoolekandeasutuse ehitamise, ümberehitamise ja renoveerimise projekt kooskõlastatakse Terviseametiga;

 hoone kasutusse võtmiseks pärast ehitamist, ümberehitamist ja renoveerimist peab olema Terviseameti kooskõlastus. Kohalike omavalitsuste kohustus kaasata Terviseamet kooskõlastava asutusena hoolekandeasutuste ehitus- ja kasutuslubade menetlusse tuleneb jätkuvalt ehitusseadustikust;

 hoolekandeasutus projekteeritakse võimalikult kaugele mürarikastest teedest ja tänavatest ning õhku saastavatest ettevõtetest;

 kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise maa-alal olevad jäätmenõud ja -mahutid peavad asuma teenuse osutamise ruumide akendest eemal, kasutamiseks ja äraveoks sobival kohal. Jäätmenõude ja -mahutite kasutamine peab olema ohutu ning nendest ei tohi levida nakkusi ega kahjureid;

 majandusõu planeeritakse üldjuhul maa-ala põhjapoolsesse ossa köögi- ja muude majandusruumide sissepääsude lähedusse. Seal võivad paikneda pesukuivatuspostid, vaibakloppimispuu ja prüginõud. Prüginõud peavad olema tihedalt sulguva kaanega ja asuma hoonest vähemalt 25 m kaugusel;

 hoolekandeasutuse elanikel peab olema võimalik liigelda selle asukohast muude avalike teenuste saamise asukohtadesse ning üldjuhul kasutada ühissõidukit;

 liiva saastumise vältimiseks rajatakse ööseks kaetavad liivakastid;

 maa-ala korrashoidu jälgitakse iga päev ja seda koristatakse vajaduse korral, muru niidetakse vajaduse korral;

 liivakasti liiva vahetatakse igal kevadel. Kuival ajal tuleb liiva kergelt niisutada ja see tuleb perioodiliselt läbi kaevata;

 eluruumid planeeritakse hoone ida-, kagu- või lõunapoolsesse ossa, köök aga põhjapoolsesse ossa;

 hoone sissepääsud projekteeritakse tuulekojaga, välistrepid varikatusega ja enam kui kahe astmega välistrepid piirde või käsipuuga;

 koolikohustuslikku ikka jõudnud lastele nähakse ette õppimiskohad ja toad mitte enam kui kahe voodiga;

2

 akende ühepoolse asetuse korral ei tohi akna ja vastasseina kaugus olla üle 6,0 m. Aknaid pestakse vähemalt kaks korda aastas;

 kunstliku valgustuse valgusallikate keskmine valgustustihedus (valgustatus) treppidel peab olema vähemalt 150 luksi;

 kunstlik valgustus peab tagama kõikides ruumides piisava ühtlase ja hajutatud valguse. Kunstliku valgustuse valgusallikate keskmine valgustustihedus (valgustatus) mänguruumis peab olema vähemalt 300 luksi, tualettruumis 200 luksi, treppidel 150 luksi ja magamisruumis 100 luksi;

 ruumide optimaalne õhuniiskus on vahemikus 40–60%;

 ruumide optimaalne suhteline õhuniiskus kütteperioodil on 30–60%, õhutemperatuur vähemalt 20 ºC ± 2 ºC. Minimaalse vajaliku õhuniiskuse tagamiseks tuleb kasutada õhuniisuteid;

 ruumi temperatuur peab olema vähemalt 20 °C;

 duši ja valamute kasutamisel peab sooja vee temperatuur olema reguleeritav 37 ºC ± 2 ºC piires ning köögi- ja toidunõude pesemisel 65 ºC ± 2 ºC piires;

 ruumides, v.a abiruumid, peavad vähemalt pooled akendest olema tuulutamiseks avatavad ja hõlpsasti käsitsetavad;

 laste kasutuses olevate esimese korruse ruumide põrandad peavad olema kaetud soojustatud põrandakattematerjaliga. Põrandapinna temperatuur peab olema 18–23 ºC. Siseõhu- ja põrandatemperatuuri vahe ei tohi ületada 2 ºC ning välis- ja siseseina temperatuuri vahe 4 ºC;

 kuumköögis on nõutav väljatõmbe- ning pesupesemis- ja riietekuivatusruumis sisse- väljatõmbe sundventilatsioon. Toidukäitlemisruumide ventilatsiooni projekteerimisel arvestatakse ruumi suurust ja seadmete hulka;

 pesupesemis- ja riietekuivatusruumi projekteeritakse vähemalt viiekordne õhuvahetus tunnis;

 ahjukütte korral ei tohi küttekolle avaneda magamistuppa;

 hoolekandeasutuse soojaveevarustuses peab vee temperatuur olema ööpäevaringselt vähemalt 45 ºC;

 küttekehad peavad olema kergesti puhastatavad. Lisanduvad nõuded leevendavad kehtivaid nõudeid või ei vaja olulisi finantsvahendeid:

 põhjendatud juhul võib teenusesaaja kohta arvestatav ruumi pindala olla määruses nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ja turvaline ning ei halvenda teenuse kvaliteeti (nõue annab paindlikkust varem jäigalt nõutud pindalanõuetele);

 asutuses tuleb teenusesaajale tagada võimalus suhelda lähedaste ja tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt (siin võib kasutada juba olemasolevaid ruume, ei vaja suuri rahalisi kulutusi);

 siseõhu temperatuuri tõusmisel üle 27 ºC võetakse tarvitusele meetmed selle mõju vähendamiseks (lisaks konditsioneeride kasutamisele sobib kasutada ventilaatoreid, pakkuda jahedat jooki, jahedaid kompresse, ruume tihedamini tuulutada või kasutada muid temperatuuri mõju leevendavaid võtteid ehk võimalik on kasutada väheseid rahalisi kulutusi nõudvaid meetmeid).

Määrus jõustub üldises korras, kuid privaatselt lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga suhtlemise ning vajalike terviseuuringute läbimise tagamiseks on ette nähtud üleminekutähtaeg kuni 1. septembrini 2026. Määrusega tehtavad muudatused ei suurenda inimeste ega vabaühenduste halduskoormust. Ettevõtjatele halduskoormus kokkuvõttes väheneb. 1.2. Määruse ettevalmistaja Määruse ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi keskkonnatervishoiu poliitika juht Aive Telling ([email protected]) ning rahvatervishoiu osakonna nõunikud Gerlin Lõhmus ([email protected]) ja Marilin Lutsoja (teenistusest lahkunud). Määruse juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Piret Eelmets ([email protected]) ning mõjude hindamise Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika

3

osakonna analüütik Gerli Põdra ([email protected]). Määruse on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]). 1.3. Märkused Määrusesse on koondatud järgmised määrused: 1) sotsiaalministri 12. märtsi 2007. a määrus nr 28 „Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele“; 2) sotsiaalministri 20. juuli 2007. a määrus nr 59 „Tervisekaitsenõuded asendushooldusteenusele

pere- ja asenduskodus“; 3) sotsiaalministri 9. jaanuari 2001. a määrus nr 4 „Laste hoolekandeasutuse

tervisekaitsenõuded“; 4) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 75 „Tervisekaitsenõuded

erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“; 5) sotsiaalministri 3. aprilli 2002. a määrus nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse

tervisekaitsenõuded“. Määrus ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Määrus ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. 2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lõikest 1 tuleneb riigi kohustus rakendada positiivseid meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Määrus on põhiseadusega kooskõlas, kuna selles sätestatakse nõuded tervisliku, ohutu ja inimväärikust tagava elukeskkonna loomiseks sotsiaalteenuste osutamisel. Määrus koosneb neljast peatükist ja 15 paragrahvist. 1. peatükis esitatakse määruse üldsätted. 2. peatükis sätestatakse ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel lastele ja 3. peatükis ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel täiskasvanutele. 4. peatükis on esitatud määruse rakendussätted. 1. peatükk sätestab üldnõuded kõigile §-s 1 loetletud teenustele, välja arvatud juhul, kui konkreetse teenuse puhul on sätestatud teisiti. Kui mõne nõude puhul on viidatud konkreetsele teenuseliigile, kohaldatakse seda nõuet siiski vaid vastavale teenusele. Lastele sotsiaalteenuste osutamisel tuleb lisaks üldnõuetele järgida 2. peatükis sätestatud ruumi ja sisustuse erinõudeid ning täiskasvanutele sotsiaalteenuste osutamisel tuleb lisaks üldnõuetele arvestada 3. peatükis sätestatud ruumi ja sisustuse erinõudeid. Paragrahvis 1 on sätestatud määruse reguleerimis- ja kohaldamisala. Määrusega kehtestatakse nõuded elukeskkonnale, terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite vähendamisele nende sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) nimetatud teenuste osutamisel, mille puhul on SHS-is teenuse juures viidatud rahvatervishoiu seaduse (RTHS) §-le 21. Nendeks teenusteks on:

 väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus;

 turvakoduteenus;

 suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenus;

 asendushooldusteenus asendus- ja perekodus (edaspidi asendushooldusteenus);

 järelhooldusteenus;

 erihoolekandeteenused (sh kogukonnas elamise teenus, päeva- ja nädalahoiuteenus, ööpäevaringne erihooldusteenus, töötamise toetamise teenus, igapäevaelu toetamise teenus ja toetatud elamise teenus), kui teenust osutatakse teenuseosutaja omandis olevates või temale kasutamiseks antud ruumides;

 kinnise lasteasutuse teenus;

 eluruumi tagamise teenus;

4

 varjupaigateenus. Elukeskkonnale esitatavate nõuete all peetakse silmas inimesele eakohase ja turvalise elukeskkonna tagamist ning elukeskkonnaga seonduvaid tervisehäirete ja haiguste vältimise tegevusi. Sisuliselt on tegemist seni kehtinud sättega. Täpsustusena olgu märgitud, et väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse alla kuuluvad ka teenuse erivormid, näiteks päevahoiuteenus ja intervallhoiuteenus, mis ei ole erihoolekandeteenused SHS-i tähenduses. Selliste teenuste puhul kohaldatakse elukeskkonnale esitatavaid nõudeid vastavalt teenuse iseloomule, näiteks päevahoiuteenuse osutamisel ulatuses, mis on asjakohane päevaseks teenuseks (nt magamiskoha, kuid mitte individuaalse voodikoha tagamise nõue), intervallhoiuteenuse osutamise korral aga kohaldatakse üldhooldusteenuse nõudeid täies mahus. Sama loogika rakendub ka teiste §-s 1 nimetatud teenuste puhul – määruses sätestatud nõudeid kohaldatakse ulatuses, mis on teenuse iseloomust ja eesmärgist tulenevalt põhjendatud. Paragrahvis 2 sätestatakse üldnõuded maa-alale. Lõikes 1 nimetatakse teenused, mille osutamisel on nõutav maa-ala olemasolu. Maa-ala olemasolu on vajalik, et pakkuda lastele ja erivajadusega inimestele turvalist, kontrollitud ja vajadustele kohandatud õuekeskkonda. Uuringud näitavad, et ligipääs õuekeskkonnale parandab laste ja psüühikahäirega inimeste emotsionaalset ja füüsilist heaolu ning vähendab stressi. Kinnise asutuse või kohtumääruse alusel osutatavate teenuste puhul on oluline tagada ka kontroll territooriumile ligipääsu üle, et vältida põgenemist või soovimatuid kontakte, mis eeldab iseseisva maa-ala olemasolu.Seetõttu kehtestataksegi ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul maa-ala nõue rangelt vaid siis, kui teenust osutatakse kohtumääruse alusel, kuna tegemist on vabadust piirava teenusega, mis vajab eraldi kontrollitud õuekeskkonna olemasolu. Teistel ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise juhtudel ei ole kontrollitud õueala olemasolu kõnealuse määruse alusel nõutav. Lõikes 2 on defineeritud maa-ala mõiste. Maa-alaks loetakse teenuseosutaja valduses olevat kinnistut või selle osa, kus teenuseosutajal on võimalik tagada teenusesaajatele turvaline ja kontrollitud õuekeskkond. Valdus võib tuleneda omandiõigusest, hoonestusõigusest, üürilepingust või muust õiguspärasest alusest. Kontrollitud õuekeskkonna all peetakse silmas sellist õueala, mille kasutamise üle on teenuseosutajal tegelik võimalus teha järelevalvet ja kus on rakendatud vajalikud meetmed teenusesaajate turvalisuse tagamiseks. Kontrollitud õuekeskkond võib sõltuvalt teenuse iseloomust ja teenusesaajate eripärast tähendada näiteks füüsiliselt piiratud või muul viisil ohutuks tehtud ala (nt aed, piire, lukustatav värav) või järelevalve all olevat ala, mille riskid on teenuseosutaja poolt hinnatud ja maandatud. Selline õueala peab võimaldama teenusesaajatel viibida värskes õhus turvaliselt vastavalt nende vanusele, arengutasemele või erivajadustele. Lõike 3 kohaselt peab maa-ala olema heakorrastatud, ohutu ja ligipääsetav. Vajaduse korral piiratakse maa-ala haljastuse või piirdeaiaga, et võimaldada teenusesaajate ohutut liikumist ja takistada nende lahkumist teenuseosutaja teadmata. Elukeskkonnale esitatavad nõuded ei ole üksnes esteetilise või formaalse iseloomuga, vaid on sisuliselt seotud mitme olulise eesmärgi täitmisega. Heakorrastuse all peetakse silmas seda, et territoorium on hooldatud sellisel määral, et see ei takista maa-ala sihipärast kasutamist ega sea ohtu seal viibivaid inimesi. Näiteks võib ohust rääkida juhul, kui ohutust vähendavad elemendid on kahjustunud või puuduvad (nt katkised piirded, murenenud trepid, varisemisohus objektid, avatud augud või muud ohtlikud konstruktsioonid). Lisaks võib pidada ohtlikuks seda, kui alal esineb teravaid oksi, libedaid liikumispindu, ohtlikke jäätmeid või muid tervisele ohtlikke esemeid vms. Vajaduse korral tuleb ligipääsu ohtlikele aladele (nt sõiduteed, tehnilised rajatised ja veekogud) piirata. Samuti tuleb arvestada võimalike evakuatsioonivajadustega ning tagada turvaline ja kiire väljapääs hädaolukorras. Samavõrd oluline on ennetada olukordi, kus teenusesaaja lahkub asutusest sellest teada andmata, sest see ohustab nii tema enda kui ka teiste inimeste turvalisust.

5

Ligipääsetava ja ohutu maa-ala tagamine on sotsiaalteenuse sisulise kättesaadavuse ja turvalise osutamise eelduseks. Ligipääsetavus tähendab seda, et liikumine teenuse osutamise territooriumil on ohutu ja võimalik ka liikumisabivahendite (nt ratastool, kepid, lapsevanker) kasutajatele. Liikumisteed ja kaldteed peavad vastama kehtestatud ehitus- ja ligipääsetavuse nõuetele ning tarbetud astmed, järsud kalded ja muud liikumist takistavad barjäärid peavad olema välistatud. Teekatted peavad võimaldama liikumist ka abivahenditega ning talvisel ajal tuleb tagada tõhus libedustõrje ja lumekoristus. Lisaks tähendab ligipääsetavus seda, et teenuse saamise kohale pääseb ligi ühistranspordiga. Ligipääsetav keskkond võimaldab teenusesaajate võrdset kohtlemist ja teenuse saamist vastavalt nende vajadustele, sõltumata inimese individuaalsest võimekusest. See on kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ning aitab vältida diskrimineerimist. Lisaks toetab ligipääsetavus lähedaste külastusvõimalusi ja kogukondlikke tegevusi. Terviklikult hooldatud haljastus ja väliskeskkond toetavad teenusesaajate heaolu, turvatunnet ja eneseväärikust. Uuringud on näidanud, et füüsiline keskkond mõjutab märkimisväärselt inimeste vaimset ja emotsionaalset heaolu. Ohutuse tagamisel on kriitilise tähtsusega vältida mürgistust. See on vajalik kõigi teenusesaajate, eriti aga laste (kellel on loomupärane uudishimu ning suur soov ümbritsevat käega katsuda ja maitsta) ja kognitiivsete erivajadustega inimeste puhul. Seetõttu ei piisa pelgalt järelevalvest või keeldude selgitamisest, vaid õuealal tuleb tagada keskkonna ohutus mürgistuste vältimiseks. Eelkõige tuleb vältida mürgiste marjade, lehtede või muude taimeosadega taimi. Näiteks paakspuumarjad, koralltomati viljad, piibelehe kõik osad ja ka jõulutäht võivad põhjustada rasket mürgistust ja tervisekahjustusi. Kui haljastuses soovitakse kasutada taimi, mille ohutus ei ole teada, tuleb enne nende istutamist tugineda kaasaegsetele ja usaldusväärsetele allikatele. Allikana tuleb käsitada tunnustatud teadusasutuste või riiklike asutuste (nt Terviseamet, Maaülikool) koostatud teaduslikke publikatsioone, eksperthinnanguid, asjakohaseid andmebaase ja erialakirjandust. Tegemist ei ole uue nõudega, vaid kehtiva korra täpsustusega, mille eesmärk on tagada, et elukeskkond on ohutu ning toetab teenuse osutamist kooskõlas inimõiguste ja sotsiaalse kaasatuse põhimõtetega. Maa-ala piiramine on vajalik juhul, kui see tagab teenusesaajate ohutu liikumise või takistab nende lahkumist territooriumilt teenuseosutaja teadmata. Piirde vajalikkuse üle otsustab teenuseosutaja, lähtudes teenusesaajate eripärast ja riskide maandamise vajadusest. Sobiva piirdelahendusena võib kasutada nii haljastust (nt tihe hekk) kui ka erinevat tüüpi ehituslikke piirdeid (nt puitaed, metallpiire või muu samaväärne tõke). Maa-ala piiramise eesmärk on mitmetahuline. See aitab tagada teenusesaajate turvalisuse ja privaatsuse, vähendab territooriumilt juhusliku või tahtmatu lahkumise riski ning kaitseb väliste ohtude (nt liiklus, kõrvaliste inimeste sisenemine või loomade ligipääs) eest. Samuti aitab piire luua rahulikuma ja selgemalt struktureeritud keskkonna, mis toetab teenusesaajate enesetunnet ja orienteerumisvõimet, on väärikas ja vähendab häiringuid. Selgete piiridega keskkond on eriti oluline laste, eakate, kognitiivsete võimete langusega ja psüühikahäirega inimeste puhul, kelle turvatunne ja igapäevane hakkamasaamine sõltuvad keskkonna arusaadavusest. Tagatud peab olema ka maa-alal paiknevate looduslike ja tehislike veekogude, veenõude või veega seotud rajatiste ohutus. Teenusesaajate järelevalveta ligipääs veekogudele peab olema takistatud, arvestades et nii lapsed kui ka täiskasvanud ei pruugi alati ohte adekvaatselt hinnata. Vajaduse korral tuleb veekogud ja suuremad veenõud (nt vihmaveetünnid) turvata, katta või nendele juurdepääsu piirata. Veega seotud tegevuste puhul tuleb arvestada libeduse ja kukkumise riskiga, mistõttu peab tegevus veekogude läheduses olema teenusesaajate vanusest ja võimetest lähtuvalt kas piiratud või vahetult jälgitav. Kinnise lasteasutuse teenuse puhul peab teenusesaajate väljapääs maa-alalt olema piiratud viisil, mis välistab maa-alalt lahkumise teenuseosutaja teadmata. Nõue tuleneb SHS § 1303 lõike 1 punktist 2, mille kohaselt peab teenuseosutaja tagama ööpäevaringse toe ja järelevalve, et ennetada lapse omavolilist lahkumist teenuse osutamise kohast ning lapse käitumisest lapsele endale või teistele tulenevaid ohte. Seetõttu peab elukeskkond olema üles ehitatud viisil, mis tagab

6

laste turvalisuse ning võimaldab teenuseosutajal täita oma seadusest tulenevat järelevalve- ja hoolduskohustust. Samas peab piiramine olema lapse õigusi ja väärikust austav ning proportsionaalne meede riskide ennetamiseks, mitte meelevaldne vabaduse piiramine. Lõike 4 kohaselt peab juurdepääs teenuse osutamise hoonele olema pimedal ajal valgustatud. Eriti talveperioodil on pimedat aega palju, mistõttu on maja ümbruse piisav valgustatus turvalisuse ja ohutuse tagamiseks oluline. Valgustatud maa-ala võimaldab teenusesaajatel viibida õues ka pimedal ajal ning külastajatele on ligipääsutee ja peauks aegsasti tuvastatav. Välisvalgustus vähendab õnnetuse (nt kukkumine) riski ja suurendab turvatunnet. Eriti oluline on see vähenenud liikumisvõimega või nägemispuudega inimeste jaoks. Valgustus võib olla reguleeritud liikumisanduriga piirkonnas, mis on mõeldud üksnes teenuseosutajate jaoks. Ka kehtivas määruses on valgustusele samasisuline nõue. Lõike 5 kohaselt peavad maa-alal paikneva mänguala seadmed ja atraktsioonid vastama laste eale, kasvule ja erivajadustele. Liiv liivakastis ega atraktsioonide all ei tohi olla saastunud. Mänguala all mõeldakse lastele mängimiseks mõeldud ala, mis peab vastama eale ja kasvule ning pakkuma lastele meelepärast, mitmekesist, ohutut ja arendavat tegevust. Maastik ja õueala, kus lapsed viibivad, peavad olema selliselt kujundatud ja varustatud, et need toetaksid laste arengut ja pakuksid neile sobivaid mängimisvõimalusi. Kuna mänguala on osa maa-alast, laienevad sellele samad üldised ohutus- ja ligipääsetavusnõuded, mis kogu territooriumile, kuid lisaks tuleb tagada mänguvahendite eakohasus, turvalisus ja arendav väärtus. Mänguvahendid peavad olema kindlalt paigaldatud, ilma teravate servade või väljaulatuvate osadeta ja kukkumisel lööki pehmendava kattega ning vastavama ehitusseadustikus sätestatud põhinõuetele. Kui mänguala vastab kehtivale standardile, loetakse ohutusnõuded täidetuks. Mänguala pindala ja jaotus peavad olema piisavad, et lastel oleks ruumi liikumiseks ja jooksmiseks. Mängualade puhul on eraldi rõhutatud liivakastide ja atraktsioonide aluspinna puhtuse tagamise kohustust, mille eesmärk on ennetada nakkusohtu. Liivakastid on laste mängualadel eriti riskantsed, sest neid võivad kasutada ka loomad väljaheidete tegemiseks, mis võib põhjustada haigusi (nt silmapõletik, soolenakkused). Seetõttu tuleb töötajal õues viibimise ajal liiva puhtust jälgida ja vajaduse korral saaste kõrvaldada. Tegemist ei ole uue nõudega, vaid kehtiva kohustusega. Lõike 6 kohaselt peab majutusega teenuse saajal olema teenuse saamise ruumide läheduses ohutu ala värskes õhus viibimiseks, kus on istumiskohad ja võimalus tegevusteks vastavalt teenusesaajate vajadustele. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele. Värskes õhus viibimise võimalus, liikumine ja tegevused vabas keskkonnas on olulised iga inimese füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisukohalt. Täiskasvanute sotsiaalteenuste, eriti ööpäevaringse majutusega teenuste puhul on inimeste iseseisev ligipääs looduskeskkonnale ja liikumisvabadus sageli piiratud, mistõttu peab teenuseosutaja teadlikult looma tingimused, mis toetavad taastumist, heaolu ja iseseisvust. Regulaarne viibimine värskes õhus parandab vereringet, aitab säilitada immuunsust ja vähendab krooniliste haiguste tekke riski, eriti vanemaealiste ja liikumispiiranguga inimeste puhul. Viibimine päikesevalguses toetab une ja ärkveloleku rütmi (tsirkadiaanrütm) ning aitab säilitada normaalset D-vitamiini taset, mis on oluline luude tervise ja immuunsüsteemi jaoks. Värskes õhus viibimine on seostatav depressiooni, ärevuse ja stressi vähenemisega, eriti institutsionaalses keskkonnas. Istumiskohad ja tegevusvõimalused õues loovad tingimused suhtlemiseks, vahelduseks ja kogukondlikuks kuuluvuseks, mis on oluline sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks. Tegevused õues, olgu selleks aiandus, mängud, käsitöö, jalutamine või lihtsalt istumine, pakuvad tähenduslikku ajaveetmist ning tugevdavad eneseteadlikkust ja identiteeditunnet, mis on oluline erivajadusega inimeste ja eakate puhul. Kuna teenust saavad sageli inimesed, kellel on kognitiivsed, füüsilised või vaimsed erivajadused, peab õueala olema füüsiliselt turvaline (libisemisohutus, piirete olemasolu, juurdepääs ratastooliga vms) ja jälgitav, et vältida eksimist või õnnetusi. Ohutuse tagamine ei tähenda maa-alalt väljumise piirangut, vaid vastupidi, see võimaldab turvaliselt kasutada vabaõhuala, ilma et keskkond ise seaks inimese heaolu ohtu. Nõue, et teenuse saamise ruumide läheduses peab olema ohutu ala, tuleneb vajadusest tagada selle kättesaadavus ka liikumisraskustega inimestele (nt ratastoolis,

7

kepiga liikujad). Ligipääs peab olema füüsiliselt mugav ja vajaduse korral abivahenditega kasutatav. Ligipääsetavus suurendab võimalust, et õuekeskkonda ka tegelikult kasutatakse ning see ei jää logistiliste või funktsionaalsete takistuste tõttu kasutamata. Oluline on tagada, et igal teenusel oleks olemas turvaline ja ligipääsetav võimalus viibida värskes õhus. Teenuseosutajad tegutsevad väga erinevates tingimustes – näiteks väikesed peresarnased teenused, korterelamutes osutatavad toetavad elamise teenused või linnakeskkonnas paiknevad tugiteenused – kus oma kinnistu või aiaga territooriumi olemasolu ei ole alati võimalik ega vajalik. Sellistel juhtudel peab teenuseosutaja korraldama, et teenuse saamise ruumide vahetus läheduses oleks olemas sobiv ja ohutu koht õues viibimiseks, mis võib sõltuvalt asukohast olla hoonega piirnev terrass, sisehoov, haljasala, avalik park või muu juurdepääsetav ala, mille kasutamise ja ohutuse on teenuseosutaja läbi mõelnud ja korraldanud. Teenuseosutaja peab hindama riske, mis võivad kaasneda teenuse saajate õues viibimisega, ning tagama, et väliskeskkonna kasutamine oleks turvaline ja arvestaks teenuse saajate vajadusi. Ohutus hõlmab nii teekonna kui ka ala füüsilist turvalisust (tasapinnalisus, käsipuud, valgustus, libisemisvastased pinnad), vajaduse korral piirdeid või järelevalvet ning keskkonna riskide hindamist ja maandamist. Ööpäevaringsete teenuste puhul tuleb lähtuda eelkõige tavapärases elukeskkonnas viibimise põhimõttest, tagades teenuse saajatele võimaluse kasutada õueala samadel alustel nagu teised elanikud. Näiteks korterelamutes osutatavate teenuste puhul võib kasutada hoone juurde kuuluvat territooriumi või ühist õueala, mis on mõeldud kõigile elanikele. Selline paindlik lähenemine võimaldab tagada, et kõik majutusega teenuse saajad, sealhulgas need, kelle teenus toimub tavapärases elukeskkonnas, saavad turvaliselt ja väärikalt viibida värskes õhus, ilma et määrus seaks põhjendamatuid piiranguid teenuse korraldamisele või asukoha valikule. Paragrahvis 3 sätestatakse üldnõuded hoonele ja ruumidele. Lõikes 1 on sätestatud, et teenuse osutamiseks kasutatavad hooned ja ruumid (edaspidi ruumid) peavad vastama ehitusseadustiku §-s 11 ja selle alusel kehtestatud ehitisele esitatavatele nõuetele ning kõnealuse määrusega kehtestatud tervisekaitsenõuetele. Ehitise seaduslikkus ja vastavus tervisekaitsenõuetele tagab ruumide ohutuse ja keskkonnatingimused, mis toetavad teenuse osutamise eesmärke (nt nakkushaiguste ennetamine, piisav õhukvaliteet, ligipääsetavus). Ehitusseadustiku § 11 alusel on lisaks muudele määrustele kehtestatud nõuded eluruumile1, ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded2, puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele3 ning hoone ruumiõhu radoonisisalduse ja hoone tarindi ehitusmaterjalidest siseruumidesse emiteeritavast gammakiirgusest saadava efektiivdoosi viitetase4. Lõike 2 kohaselt peavad ruumid ja nende sisustus olema ligipääsetavad ja ohutud ning vastama ruumide funktsioonile ja teenusesaajate vajadustele, huvidele ja eelistustele. Ligipääsetav, ohutu ja vajadustele vastav keskkond on sotsiaalteenuse osutamisel hädavajalik. Varjupaigateenuse puhul lähtutakse ruumide sisustamisel üksnes teenusesaajate põhjendatud vajadustest. Ligipääsetavus tähendab, et teenusesaaja saab ruume kasutada vastavalt oma võimetele, sealhulgas liikumis-, nägemis-, kuulmis- või kognitiivse puude korral. See eeldab piisavat liikumisruumi ja abivahendite kasutamise võimalust, libisemis- ja löögikindlaid pindu ning ergonoomilisi lahendusi (nt tugikäsipuid), mis vähendavad kukkumise ja muude õnnetuste riski, toetavad teenusesaajate iseseisvust ja vähendavad hoolduskoormust. Liikumispuudega inimene

1 Eluruumile esitatavad nõuded – Riigi Teataja. 2 Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded – Riigi Teataja. 3 Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele – Riigi Teataja. 4 Hoone ruumiõhu radoonisisalduse ja hoone tarindi ehitusmaterjalidest siseruumidesse emiteeritavast

gammakiirgusest saadava efektiivdoosi viitetase – Riigi Teataja.

8

peab saama hoonesse siseneda ja korruste vahel liikuda turvaliselt, kasutades trepironijat, lifti või kaldteed. Keerdtrepp ei ole ligipääsetav. Trepi ja kaldtee rajamisel ning hooldamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, et nende kasutamisel oleks välditud kukkumisoht. Hoone kõrgus ja liikumisviis mõjutavad otseselt teenuse kvaliteeti, sealhulgas teenusesaajate turvalisust, ligipääsu ja iseseisvust ning personali töökoormust. Madalhoonestus (1–2 korrust) on teadus- ja praktikapõhiselt eelistatud, kuna see lihtsustab ohutut liikumist, evakuatsiooni ja igapäevaelu korraldamist liikumispiiranguga või psüühikahäirega teenusesaajatele. Madalhoonestus võimaldab ka kodusemat ja vähem institutsionaalset keskkonda, mis toetab vaimset tervist ja vähendab stressi. Kui madalhoonestus ei ole võimalik, näiteks linnaehituslikest või krundi suurusest tulenevatel põhjustel, võib kõrgemate hoonete projekteerimine olla põhjendatud. Samuti võib kõrgem hoone olla otstarbekas, kui teenusesaajate profiil või hoone funktsioonid võimaldavad efektiivset planeeringut, ilma et ligipääsetavus, turvalisus või teenuse kvaliteet kannataks. Sel juhul on mõistlik kasutada tõenduspõhiseid lahendusi, mis kompenseerivad kõrguse mõjusid, näiteks mitme lifti paigaldamine, automaatsed evakuatsioonisüsteemid või tugipersonali pidev kohalolek igal korrusel. Selline lähenemisviis jätab võimaluse paindlikeks lahendusteks seal, kus madalhoonestust ei ole võimalik või otstarbekas rajada, kuid samas toetab ligipääsetavuse, turvalisuse ja teenuse kvaliteedi tagamist. Ohutu keskkond aitab vältida kukkumisi, eksimisi ja muid õnnetusi, mis on eriti olulised eakate ja liikumisraskustega inimeste puhul. Oluline on tagada libisemiskindlad põrandad, selgelt märgistatud uksed ja teed, turvaline mööbel ning elektri- ja tuleohutus. Elektripistikud tuleb vajaduse korral varustada kaitsekattega, näiteks väikeste laste või ootamatu käitumisega inimeste puhul. Tänapäeva pistikupesad on üldjuhul sisseehitatud lapselukuga, mistõttu ei ole kaitsekatte kasutamine alati vajalik, vaid seda rakendatakse põhjendatud juhtudel, et tagada teenusesaajate ja töötajate ohutus. Ruumide projekteerimisel ja sisustamisel on oluline arvestada kognitiivsete erivajadustega inimeste (nt dementsusega inimesed) turvalisuse tagamisega, kasutades vajaduse korral rangemaid või spetsiaalseid turvameetmeid. WHO hindamismetoodika QualityRights ja Euroopa Nõukogu suunised rõhutavad, et ka kognitiivsete eripäradega inimesed peavad saama elada väärikalt, turvaliselt ja autonoomiat säilitades. Ruumid peavad sobima tegevusteks, milleks neid kasutatakse – olgu selleks magamine, söömine või suhtlus. Arvestada tuleb teenusesaajate võimeid, abivahendite kasutamise vajadust ning privaatsuse ja turvatunde tagamist. Kui inimene ei saa treppidel liikuda või lifti kasutada, tuleb tagada, et tema tuba paikneks korrusel, kuhu tal on ligipääs, arvestades ka evakuatsioonivõimalusi ja võimalust osaleda õue- ja ühistegevustes. Ruumide viimistlus peab vastama nende funktsioonile. Tualeti- ja pesuruumides on vajalikud niiskuskindlad ja kergesti puhastatavad pinnad, et tagada hügieen ja vältida nakkusriske, samas kui puhke- ja tegevusruumides on oluline valgus, akustika ja mugavus. Magamis- ja eluruumides tuleb tagada ruumisisese müra ja kaja summutamine, et luua rahulik ja hubane keskkond, mis toetab vaimset tervist ja vähendab stressi. Liigne müra ja kaja võivad suurendada ärevust ja desorienteeritust, eriti dementsusega või teiste kognitiivsete erivajadustega inimeste puhul. Heli neelavate materjalide ja pehmete sisustuslahenduste kasutamine aitab parandada ruumide akustilist kvaliteeti, soodustab lõõgastumist ja toetab teenusesaajate heaolu. Elukeskkond ei tohiks sarnaneda institutsioonile, vaid peaks looma koduse ja individuaalse õhkkonna. Selleks peab sisustus olema esteetiliselt meeldiv ning võimaluse korral kujundatud teenusesaajate või nende lähedaste kaasabil. Lõike 3 kohaselt ei tohi elutuba ja magamistuba asuda maa-alusel korrusel ning magamisruumid peavad võimaldama isikule turvalisuse ja seal, kus see on praktiliselt võimalik, ka privaatsuse. Maa-alust korrust käsitatakse siinjuures majandus- ja taristuministri 17. mai 2024. a määruse „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise kord“ § 18 lõigete 6 ja 7 kohaselt korrusena, mille põrand on maapinnast madalamal rohkem kui pool ruumi kõrgust ja selle kohal asuva korruse põrand ei ole kõrgemal kui 2,5 meetrit hoonet ümbritsevast keskmisest maapinnast või katendist.

9

Varjupaigateenuse korral ei pruugi olla võimalik tagada täielikku privaatsust, kuna tegemist on ajutise ööbimiskohaga, mitte teenuse pikemaajalise saamisega, kuid turvalisus peab olema tagatud. Need nõuded on seatud terviseriskide vähendamiseks ning teenusesaajate heaolu ja inimväärikuse kaitseks. Maa-alused korrused ei vasta reeglina sotsiaalteenuste osutamise eluruumidelt oodatavale elukeskkonna kvaliteedile. Seal on sageli vähe loomulikku valgust ning suurem niiskuse ja hallituse tekke risk. Samuti on õhuvahetus nendes ruumides piiratum, mis võib suurendada hingamisteede haiguste ja immuunsüsteemi nõrgenemise riski. See on eriti oluline krooniliste haigustega või tundlikuma immuunsüsteemiga inimeste puhul. Rahvusvahelised juhised rõhutavad, et eluruumide kvaliteet, sealhulgas päevavalguse ja ventilatsiooni olemasolu, mõjutab otseselt inimeste tervist. See nõue on seatud just maa-aluse korruse kohta, mille ruumid paiknevad suuremalt jaolt maa all ega taga nõuetekohast loomulikku valgustust ega õhuvahetust. Samas ei välista säte eluruumide paiknemist soklikorrusel või poolkeldrikorrusel, kui need on projekteeritud ja ehitatud eluruumiks, vastavad kõigile kehtestatud ehitus- ja tervisekaitsenõuetele ning tagavad piisava loomuliku päevavalguse, ventilatsiooni ja turvalise evakuatsioonivõimaluse. Seega ei mõjuta nõue negatiivselt teenuse osutamist osaliselt maa all paiknevates ruumides, mis on nõuetekohased. Maa-alused ruumid võivad tekitada teenusesaajates ahistatuse, eraldatuse või alaväärsuse tunde, mis ei ole kooskõlas sotsiaalteenuste osutamise eesmärgiga pakkuda toetavat, kaasavat ja väärtustavat elukeskkonda. Maa-alune korrus on sageli ka raskemini ligipääsetav liikumisraskustega inimestele ning evakueerimine hädaolukorras (nt tulekahju, veeavarii) võib olla keerulisem ja aeganõudvam, mis suurendab riske teenusesaaja turvalisusele. Magamistuba on ruum, kus inimene puhkab ja taastub kõige intensiivsemalt. Seetõttu peab see võimaldama piisavat privaatsust ja omaette olemise võimalust. Privaatsus suurendab turvatunnet, toetab enesemääramisõigust ja tugevdab usaldust teenuseosutaja vastu. Lõikes 4 on sätestatud, et akende kasutamine peab olema ohutu. Põrandani ulatuvad klaas- ja peegelpinnad ruumides peavad olema kontrastselt märgistatud ning juhul, kui ratastooli kõrgusel märgistust ei ole, tuleb sinna paigaldada kaitse. Klaaspinnad võivad olla näiteks läbipaistvad seinad, uksed, ukseklaasid, põrandani ulatuvad klaasaknad ja -vaheseinad ning peegeluksed ja - pinnad. Nähtav märgistus ja sobiv kaitse on väike, kuid ülioluline osa ohutust ja väärikust toetavast sotsiaalteenuse osutamise keskkonnast. Tuulutamist võimaldavad aknad, välja arvatud tuulutamispilu, peaksid olema lapse ruumis viibimise ajal suletud. See aitab tagada füüsilise turvalisuse, vähendades eelkõige laste kukkumis- ja vigastusohtu. Samal ajal võimaldab tuulutuspilu kasutamine tagada ruumis vajaliku ventilatsiooni ja sobiva siseõhu kvaliteedi. Nõue tugineb rahvusvahelistele ohutusstandarditele ja lasteasutuste parimatele kogemustele, samuti Eesti ehitus- ja tervisekaitsenõuetele. Avatud aken kujutab endast tõsist kukkumisriski, eriti kui aknal puuduvad tõkendid või lapsel on võimalus sellele ronida. Lapsed on loomult uudishimulikud ja impulsiivsed ega pruugi ohte adekvaatselt hinnata. Kukkumised on laste vigastuste üks peamisi põhjuseid. Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse (ECDC) andmetel on akendest ja rõdudelt kukkumine Euroopas üks sagedasemaid raskeid õnnetusjuhtumeid alla 10-aastaste seas. WHO rõhutab, et ehituslikud ohutusmeetmed ja personali teadlik kontroll on kõige tõhusamad strateegiad taoliste õnnetuste vältimiseks. Eestis on esinenud juhtumeid, kus lapsed on avatud aknast või rõdult alla kukkunud ja see on toonud kaasa raskeid vigastusi või surma. Seetõttu on ohutuse tagamine akende kasutamisel ülimalt oluline. Ka vanemad lapsed või teismelised võivad kogeda emotsionaalset kriisi, ärevust või impulsiivset käitumist, mille puhul avatud aken võib osutuda ohtlikuks, kui järelevalve puudub. Aknad peaksid olema varustatud mikroventilatsiooni võimalusega (nt tuulutusklapiga) või olema avatavad vaid piiratud ulatuses (nt turvaluku või piirajaga). Aknapiirded või -võred ei tohiks takistada päevavalguse sisenemist, kuid võivad olla täiendav ohutusmeede ruumides, kus viibivad väikesed lapsed. Klaaspindade tähistamine ja kaitse vähendab õnnetusriski, eriti nägemispuudega

10

või kognitiivsete häiretega inimeste puhul. Sotsiaalteenuste kasutajad (nt eakad, neurokognitiivsete häiretega inimesed, nägemislangusega inimesed ja lapsed) võivad klaaspindade olemasolu ruumis mitte tajuda. Peegelpinnad võivad tekitada segadust, desorientatsiooni või ärevust. Märgistamata peegelpinnad võivad põhjustada valearvestusi liikumisel ja sellest tulenevaid vigastusi. Kaitse kõrgusel 0,8–1,0 m on kooskõlas universaalse disaini põhimõtetega. Lõikes 5 on sätestatud, et põhjendatud juhul võib teenusesaaja kohta arvestatav pindala olla nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ja turvaline ning teenuse kvaliteet selle tõttu ei kannata. Sätte eesmärk on võimaldada paindlikkust juhtudel, kus ruumide mõõtmed erinevad vähesel määral nõutud miinimumist, kuid tegelik kasutus ja sisustus tagavad teenuse osutamiseks vajalikud tingimused. Selline olukord võib tekkida näiteks olemasolevates hoonetes, kus ruumide ümberplaneerimine ei ole tehniliselt või majanduslikult põhjendatud, kuid teenuse kvaliteet on tagatud. Lõikes 6 on sätestatud, et majutusega teenuse puhul peab teenusesaaja voodi olema tema jaoks sobiv. Voodi sobivus on otseselt seotud heaolu, turvalisuse ja tervisega. Voodi on majutusega teenust saava inimese jaoks keskne igapäevane kasutusobjekt, mis peab toetama füüsilist mugavust ja piisavat ööund, liikumisvõimele vastavat kasutatavust (nt voodisse minemine ja sealt tõusmine ilma kõrvalabita) ning vajadust puhata ja taastuda (eriti vanemaealiste, kroonilise haiguse ja puudega inimeste puhul). Ergonoomiliselt sobimatu voodi võib põhjustada lihas- ja liigesevalusid, haavandite või lamatiste teket, kukkumis- või takerdumisohtu (nt kui voodi on liiga kõrge või liiga kitsas) ning liikumise takistusi või sõltuvust hooldajatest seal, kus seda saaks vältida. Sobivus tähendab ka seda, et inimene saab oma voodit ilma liigse abivajaduseta iseseisvalt kasutada, voodi asukoht, kõrgus, konstruktsioon (nt reguleeritavus, käsipuud) ja ümbritsev ruum võimaldavad lihtsat ja turvalist liikumist ning liikumisabivahendite (nt ratastool, rulaator) kasutajad pääsevad voodini ja saavad sealt voodisse minna. Ligipääsetavus on üks peamisi puuetega inimeste õiguste konventsioonis välja toodud tingimusi, mille eesmärk on tagada inimeste võrdne osalus ja autonoomia ka hooldust vajavas elukeskkonnas. Sobiv voodi ei ole universaalne, vaid peab lähtuma inimese individuaalsetest vajadustest, näiteks kehaehitus (väiksem või suurem kehakaal), terviseseisund (nt vajadus spetsiaalse madratsi järele lamatiste ennetamiseks), erivajadused (nt epilepsiarisk, dementsus, liikumispiirang) ning harjumused ja psühholoogiline mugavus. Teenusepõhine lähenemine tähendab, et igasugune standardiseeritud või kokkuhoidlik kompromiss, mis ei arvesta inimese vajadusi, ei vasta kvaliteetse hoolduse põhimõtetele. Lõike 7 kohaselt peab teenusesaajale olema tagatud võimalus suhelda lähedaste ja tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. See on vajalik, et välistada teiste teenusesaajate juurdepääs nähtavale või kuuldavale teabele. Privaatsus on oluline teenusesaaja inimväärikuse, autonoomia ja vaimse tervise kaitseks, samuti emotsionaalse heaolu ja sotsiaalsete sidemete säilitamiseks. Teenusesaaja peab saama oma pere, sõprade või eestkostjaga suhelda ilma pealtkuulamise või teiste juuresolekuta ning tal peab olema võimalus arutada tundlikke küsimusi, sealhulgas tervise või rahaga seotud teemasid, konfidentsiaalses keskkonnas. Samuti on privaatsuse tagamine vajalik meditsiiniliste toimingute puhul, et vältida nii teenusesaaja kui ka teiste inimeste jaoks ebamugavaid või väärikust riivavaid olukordi. Privaatseks suhtlemiseks või terviseuuringuteks võib kasutada ka olemasolevaid üldkasutatavaid ruume, kui teenusesaaja privaatsus on tagatud. Privaatsuse tagamise ulatus ja viisid võivad sõltuda teenuse iseloomust ja kestusest. Näiteks lühiajalise majutusega varjupaigateenuse puhul, kus ei toimu regulaarseid terviseuuringuid ega ole ette nähtud püsivat vastuvõturuumi külastajatele, võib privaatsus olla tagatud olemasolevates ruumides ajutiselt, näiteks vestluseks sotsiaaltöötaja või lähedasega või olukorras, kus on vaja kiirabi osutatavat abi. Oluline on, et teenuseosutaja võimaldaks sellistes olukordades teenusesaajale väärikat ja konfidentsiaalset suhtlemis- või abi saamise võimalust.

11

Paragrahvis 4 sätestatakse üldnõuded sisekliimale. Lõike 1 kohaselt tagatakse teenuse osutamise ruumides küllaldane loomulik ja asjakohaste valgustuse standardite nõuetele vastav valgustus, arvestades ruumi kasutusotstarvet. Määrus ei kehtesta konkreetseid nõudeid abiruumide loomulikule valgustusele, kuna need ruumid ei ole kavandatud seal regulaarseks ega pikemaajaliseks viibimiseks. Selliste ruumide projekteerimisel ja väljaehitamisel lähtutakse üldisest hea ehitustava põhimõttest. Ruumides tagatakse küllaldane loomulik valgustus vastavalt standardile EVS-EN 17037:2019 „Päevavalgus hoonetes“. Küllaldane loomulik valgustus tähendab, et ruumi akna suurus ja paigutus peab tagama valgustusnõuded, mis vastavad ruumi kasutusotstarbele, ning olema vajaduse korral tõendatud asjakohase päevavalgusteguriga (DF). Määruses ei ole standardile viidatud, kuid järgides head ehitustava, saab projekteerimis- jm ehitamisprotsessides juhinduda viidatud standardi nõuetest. Teenust osutatakse ka hommikul vara, õhtul hilja ja pimedatel talvekuudel, kui loomulikku valgust on vähe või üldse mitte. Tehisvalgustus tagab piisava valgustatuse kogu päeva. Hästi valgustatud ruumid võimaldavad teenust saavatel inimestel näha selgelt oma ümbrust ja takistusi, vähendades vigastuste riski. Looduslik valgus ei ole alati piisav, eriti hoonetes, kus aknaid on vähe või kus ruumide paigutus ei võimalda piisavat loomulikku valgust. Tehisvalgustus on oluline evakuatsiooniteede ja hädaväljapääsude valgustamiseks. Hädaolukorras, nagu tulekahju või evakuatsioon, on oluline, et kõik ruumid oleksid hästi valgustatud, et tagada kiire ja ohutu hoonest väljumine. Kui kunstliku valgustuse ehk tehisvalgustuse valgusallika paigaldamisel on juhindutud standardi EVS-EN 12464-1 „Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad“ nõuetest, siis eeldatakse, et valgustatus, sealhulgas psühholoogiline räigustegur ja värviesitusomadused vastavad nõuetele. Magamis- ja eluruumide tehisvalgustuse tugevuse kohta määrus ranget numbrilist piirangut ei sea. Standardi EVS-EN 12464-1 nõudeid kasutatakse selleks, et tagada tegevuste (nt lauamängud, lugemine, peenmotoorika) jaoks piisav ja kvaliteetne valgustus. Teenuseosutaja peab tagama, et magamisruumides oleks olemas nii piisav üldvalgustus ohutuks liikumiseks kui ka lugemiseks sobiv kohalik valgustus. Lisaks sellele peab elu- ja tegevusruumide valgustus olema piisav, et võimaldada teenusesaajatel turvaliselt ja mugavalt sooritada visuaalset täpsust nõudvaid tegevusi ilma silmi liigselt pingutamata. Kõikides teenusesaajate pikaajaliseks kasutamiseks mõeldud ruumides (sh magamis- ja elutoad) peab valgusallika värviesitusindeks olema vähemalt 80 ning vältida tuleb psühholoogilist räigust, et toetada teenusesaajate heaolu ja visuaalset mugavust. Sätte eesmärk on tagada, et teenuse osutamise tegevuskohtade valgustus oleks piisav eriti nende tegevuste ajal, mis nõuavad visuaalset täpsust ja silmade pingutamist. See hõlmab näiteks joonistamist, kirjutamist, peenmotoorikat arendavaid tegevusi (nt tikkimine) ja detailitäpsust nõudvaid lauamänge. Lõike 2 kohaselt varustatakse päikesepoolsed aknad kardina või rulooga või kasutatakse akendel muid valgust, UV-kiirgust ja ülekuumenemist takistavaid ning privaatsust tagavaid vahendeid ja materjale. Päikesepoolsed ruumid kipuvad suvel liigselt soojenema. Kuumus võib põhjustada teenusesaajatele füüsilist ebamugavust, väsimust, vedelikupuudust, unehäireid ja isegi terviseohte, eriti eakate, kroonilise haigusega ja vaimse tervise probleemidega inimeste puhul. Varjestuse kasutamine aitab hoida toatemperatuuri stabiilsena ja meeldivana, vähendades samal ajal vajadust energiakuluka jahutuse järele. Kohandatavad valgusvarjud võimaldavad reguleerida valgust vastavalt teenusesaajate soovidele ja vajadustele, toetades nende heaolu. Eriti olulised on varjestusvahendid nende teenuste puhul, mille osutamisel elab koos mitu inimest või aknad avanevad avalikule alale (nt tänavale, naabermajade suunas). Kardinad, rulood ja UV-kiledega

12

klaasid võimaldavad vältida soovimatut sissevaadet, kaitstes teenusesaaja eraelu puutumatust ja väärikust. UV-kiirguse ja ülekuumenemise vältimine vähendab naha- ja silmakahjustuste ning kuumarabanduse riski. Samuti suurendab see privaatsust ja võimaldab paremat une-ärkveloleku tsüklit reguleerivat valguskeskkonda. Nõue ei kirjuta ette kindlat lahendust (nt ainult kardinad või rulood), vaid lubab kasutada sobivaid vahendeid, sealhulgas selliseid kaasaegseid alternatiive nagu UV-kaitseklaasid või -kiled, nutikiled (muudetava läbipaistvusega), välised varikatused või luugid. See võimaldab paindlikku kohandamist sõltuvalt hoone arhitektuurist, teenusesaajate vajadustest ja majanduslikest võimalustest. Lõikes 3 on sätestatud, et ruumides peab olema ventilatsioon, mis tagab vajaliku õhuvahetuse ilma tuuletõmbuseta. Ventilatsioon võib olla loomulik või mehaaniline, kuid stabiilse ja kvaliteetse sisekliima tagab toimiv mehaaniline ventilatsioonisüsteem. Vanemates hoonetes, kus tänapäevastele nõuetele vastav ventilatsioon puudub või ei ole piisav, tuleb tagada regulaarne ja sihipärane tuulutamine, et vältida ruumides pikalt viibimist ilma korraliku õhuvahetuseta. Piisav õhuvahetus aitab hoida sisekliima tervist toetavana, vähendades süsinikdioksiidi, liigse niiskuse, tolmu, allergeenide ja haigustekitajate kontsentratsiooni. Sellega paraneb teenusesaajate üldine heaolu ja keskendumisvõime ning väheneb nakkuste leviku oht, eriti asutustes, kus viibitakse tihedalt koos. Samas tuleb vältida liialt tugevat tuuletõmmet, mis võib põhjustada ebamugavust ja suurendada haigestumise riski. Lõige 4 sätestab, et ruumides, kus teenusesaajad viibivad pikemat aega, peab siseõhu temperatuur vastama teenusesaajate vanusest ja terviseseisundist tulenevatele vajadustele. Sellega loobutakse konkreetse miinimumtemperatuuri määramisest ning seatakse esikohale teenusesaajate tervis ja tegelik heaolu. Ühtne arvuline piirväärtus ei võimaldaks piisavalt arvestada teenusesaajate erinevaid vajadusi, kuna ulatusliku abivajadusega inimeste, näiteks eakate, dementsusega või voodihaigete puhul võib mugavustemperatuur olla oluliselt kõrgem kui 18 °C, mida nõutakse majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“5 (edaspidi määrus nr 85) § 4 lõike 4 alusel. Kehtestatud nõue tähendab, et teenuseosutaja peab tagama temperatuuri, mis vastab teenusesaajate tegelikele vajadustele, ning vajaduse korral hoidma ruumiõhu temperatuuri kõrgemana, näiteks 20 °C või 22 °C. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab, et siseruumide temperatuur jääks üldjuhul vahemikku 18– 24 °C, sõltuvalt elanike terviseseisundist ja tegevusest. Sama lõige näeb ette, et siseõhu temperatuuri tõusmisel üle 27 °C tuleb rakendada meetmeid temperatuuri mõju vähendamiseks. Kuna õhutemperatuuri tõus üle 27 °C võib põhjustada teenusesaajatel ebamugavust, ülekuumenemist ja vedelikupuudust, tuleb temperatuuri jälgida ning reageerida paindlikult ja ennetavalt. Meetmete rakendamine ei pea piirduma konkreetse piiri ületamisega, vaid juba mõõduka kuumuse korral tuleks rakendada leevendavaid abinõusid, nagu ruumide tuulutamine ja varjutamine, joogivee kättesaadavuse suurendamine ning tegevuste ümberkorraldamine. Nõude eesmärk on kaitsta teenusesaajate heaolu ja tervist ning see ei eelda konkreetse elukeskkonna ümberehitamist ega eraldi tehnilisi lahendusi. Paragrahvis 5 sätestatakse üldnõuded hügieenile ja ruumide korrashoiule. Lõike 1 kohaselt peavad ruumid ja sisustus olema puhtad ja heas seisukorras ning kergesti puhastatavad. See nõue tuleneb vajadusest tagada teenusesaajatele ohutu ja tervist säästev elukeskkond, mis toetab nii igapäevast toimetulekut kui ka nakkushaiguste ennetust. Pesemis- ja tualettruumide puhul on nõutud, et seinad ning põrandad peavad olema kaetud niiskuskindla, kergesti puhastatava ja desinfitseeritava materjaliga. Pesemis- ja tualettruumid on suure mikroobikoormusega alad, kus toimub regulaarne kokkupuude kehavedelike, uriini, väljaheidete ja pesuveega. Samuti iseloomustab neid ruume niiske ja soe keskkond, mis soodustab mikroorganismide paljunemist ja levikut. Sellest tulenevalt on oluline, et kõik pinnad oleksid veekindlad, siledad ja kergesti puhastatavad ning taluksid vajaduse korral sagedast

5 Eluruumile esitatavad nõuded – Riigi Teataja.

13

desinfitseerimist. Selline viimistlus võimaldab igapäevast tõhusat puhastusteenust ja nakkusallikate kiiret kõrvaldamist, takistada haigustekitajate levikut inimeste ja pindade vahel, ning vältida hallituse teket ja materjalide lagunemist, mis mõjutab siseõhu kvaliteeti ja inimeste tervist. Sobilikud viimistlusmaterjalid, nagu keraamilised plaadid, PVC-katted ja spetsiaalsed niiskuskindlad värvid, taluvad korduvat niiskuskoormust, puhastusvahendeid ja desinfitseerivaid aineid. Need materjalid säilitavad oma omadused ka pikaajalisel kasutusel, vähendavad vajadust sagedaste remontide ja uuenduste järele ning toetavad ruumide visuaalset puhtust ja ohutust, mis on oluline ka teenusesaajate heaolu seisukohalt. Seejuures ei ole sobilikud näiteks imavad krohvitud pinnad ega tavalised seinavärvid, kuna need ei talu vett ega kemikaale, riknevad kiiresti, võivad koguda baktereid ja allergeene ning niiskuse korral muutuvad libedaks, suurendades kukkumisriski. Hoolekandeasutuse magamis- ja elutubade mööbel peab olema kergesti puhastatav ning sobima elanike vajaduste ja huvidega. See aitab hoolekandeasutust kujundada mitte pelgalt turvaliseks, vaid ka isikukeskseks ja inimväärseks elukohaks. Hoolekandeasutuses elavad sageli haavatavad inimesed, kellel võib olla nõrgenenud immuunsüsteem või suurem vastuvõtlikkus nakkushaigustele. Puhastatav mööbel aitab vältida nakkuste levikut (osad nakkused püsivad pindadel ohtlikuna pikka aega) ja vähendab hoolduspersonali töökoormust, kuna mustust ja kehavedelikke saab kiirelt ja tõhusalt eemaldada. Sellised materjalid nagu laminaat, vinüülpolster ja pestav tekstiil võimaldavad regulaarset puhastust ja vajaduse korral ka desinfitseerimist ning vastavad infektsioonikontrolli nõuetele. Mittepuhastatav või raskesti hooldatav mööbel (nt poorne puit, kangad, mida ei saa pesta) võib olla bakterite ja allergeenide kogunemiskoht, mis ohustab elanike tervist. Hoolekandeasutus ei ole pelgalt teenuse osutamise koht, vaid inimeste elukoht, kus peab olema tagatud kodune õhkkond. Mööbli valik ja paigutus mõjutavad oluliselt psühholoogilist heaolu, turvatunnet ja rahulolu teenusega. Kui inimene saab valida mööbliesemeid või nende välimust, suurendab see kontrollitunnet ja autonoomiat. Mööbli sobivus tähendab, et see arvestab inimese vanuse, liikumisvõime, kultuurilise ja esteetilise eelistusega, ei ole pelgalt funktsionaalne, vaid on ka inimväärikust toetav, st võimaldab mugavalt istuda, puhata, säilitada isiklikke asju ning võimaldab isiklikku eneseväljendust (nt kodust toodud tugitool, raamaturiiul vms). Ühtlasi aitab see luua vähem institutsionaalse ja rohkem koduse keskkonna, mis on oluline eriti pikaajalise hoolduse puhul. Lõikes 2 on sätestatud, et teenuseosutaja peab ruumide ja sisustuse puhastamiseks, desinfitseerimiseks ja steriliseerimiseks kasutama ainult selliseid vahendeid ja aineid, mis on lubatud turule Euroopa Liidu õiguse kohaselt, ning neid tuleb kasutada vastavalt tootja juhistele viisil, mis tagab tõhusa toime ega ohusta inimeste tervist. Puhastamis-, desinfitseerimis- ja steriliseerimisvahendeid ja -aineid tuleb kasutada vastavalt tootja juhistele ning need peavad olema lubatud Eestis turule. Sätte eesmärk on tagada, et teenuseosutajad kasutavad ainult selliseid puhastus-, desinfitseerimis- ja steriliseerimisvahendeid ja -aineid, mille turule lubamine ja kasutamine on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (nt biotsiidimäärus, REACH- ja CLP-määrus, meditsiiniseadmete määrus, detergentide määrus). Sätte eesmärk on luua ohutu ja professionaalne keskkond, kus terviseohutus on tagatud nii teenusesaajatele kui ka -osutajatele. See aitab vähendada terviseriske, tagada tõhusate ja ohutute puhastusmeetodite kasutamise ning edendada vastavust riiklikele ja rahvusvahelistele regulatsioonidele. Nõue kasutada üksnes ohutuid ja Eestis lubatud vahendeid aitab vähendada kemikaalidega seotud terviseriske (nt ärritus, mürgistus, hingamisteede kahjustused). Kui vahendeid kasutatakse valesti (nt ebapiisavas kontsentratsioonis või liiga lühikese toimeajaga), ei pruugi mikroorganismid hävineda ning see suurendab nakkusohtu. Ainete ja meetodite kasutamine vastavalt tootja juhistele tagab, et need toimivad tõhusalt ja hävitavad mikroorganismid nõutaval tasemel, aidates minimeerida nakkushaiguse tekke ja edasise leviku riske. Tegemist ei ole uue nõudega, selline nõue sisaldub ka kehtivas määruses. Lõikes 3 on sätestatud, et teenuseosutaja kasutatavaid puhastusvahendeid ja muid kemikaale, mis võivad kujutada ohtu tervisele või ohutusele, hoitakse teenusesaajatele kättesaamatus kohas. Sätte eesmärk on ennetada õnnetusi ja mürgistusi, mis võivad tekkida juhul, kui teenusesaajad –

14

eriti lapsed, eakad või kognitiivse häirega inimesed – pääsevad ligi kemikaalidele, mis võivad olla allaneelamisel, sissehingamisel või nahale sattumisel ohtlikud. Tegemist ei ole uue nõudega, vaid täpsustatud ja üldistatud sõnastusega kehtivas korras juba sisalduvale põhimõttele. Varasema määruse redaktsioon nägi ette konkreetsemalt, et puhastusvahendeid tuleb hoida lukustatud või turvakinnisega kapis, kuid määruses on nõuet muudetud paindlikumaks, võimaldades teenuseosutajal ise otsustada, kuidas on tagatud kemikaalide kättesaamatus teenusesaajatele. Selline lähenemine arvestab erinevaid teenuseosutamise keskkondi ja annab suurema tegutsemisvabaduse, säilitades samal ajal teenuseohutuse põhimõtte. Nõue ei kehti teenusesaajate enda hangitud puhastusvahenditele – see kehtib üksnes teenuseosutaja kasutatavatele puhastusvahenditele ja kemikaalidele, mida hoitakse teenuse osutamise ruumides. Lõike 4 kohaselt peab teenusesaajale olema tagatud hügieeniline ja ohutu tualeti kasutamise võimalus ning sooja vee ja sobivate pesemisvahenditega hügieenitoimingute tegemise võimalus. Tualettruumis või selle lähedal peab olema käte pesemise ja kuivatamise võimalus. Kui teenusesaaja ei saa kasutada tualettruumi, tuleb võimaluse korral tagada hügieenitoimingute tegemine toas sellisel viisil, mis säilitab inimese privaatsuse ja eneseväärikuse. Ligipääs tualetile ja pesemisvõimalus on põhilised inimväärikuse ja enesehoolduse elemendid. See võimaldab säilitada füüsilist hügieeni ja enesetunnet ning ennetada nahahaigusi, kuseteede infektsioone, seedehäireid ja muid terviseprobleeme. Sobivad pesemisvahendid (nt õrnatoimelised seebid, desinfitseerimisvahendid) ja soe vesi on olulised naha tervise säilitamiseks (kuiv, lõhenenud nahk suurendab nakkusohtu) ning pesemisprotsessi mugavuse ja tõhususe tagamiseks. Soe vesi julgustab teenusesaajaid ka iseseisvalt hügieeni eest hoolt kandma. Käte pesemise võimalus ei pea asuma tualettruumi sees, kuid käsi peab olema võimalik pesta tualettruumi vahetus läheduses. Määrus ei sätesta konkreetset tualett- ja pesemisruumide arvu, kuid teenuseosutaja peab tagama, et nende arv ja kasutuskorraldus oleksid vastavuses teenusesaajate arvu, hoone kasutusotstarbe ja teenuse osutamise iseloomuga, võimaldades kõigile teenusesaajatele reaalse ja piisava hügieenilise ja ohutu tualeti ning pesemisvõimaluse kasutamise. See tähendab, et näiteks tualett- ja pesemisruumide kasutamiseks ei pea inimesed olema järjekorras, vaid et nõuetele vastavad pesemisvahendid on kättesaadavad. Paragrahvis 6 sätestatakse ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel lastele. Lõikes 1 on sätestatud, et iga magamis- ja vaba aja veetmise ruumis viibija kohta peab olema vähemalt 2 m² põrandapinda. Kui magamiseks ja vaba aja veetmiseks kasutatakse sama ruumi, peab iga ruumis viibija kohta olema vähemalt 4 m2 põrandapinda. Ruumis viibijate all on silmas peetud teenusesaajaid ja nendega töötavaid täiskasvanuid, mitte ajutiselt ruumis viibivat praktikanti, vabatahtlikku, koristajat vms. Ruumide minimaalne suurus peab vastama eluruumidele kehtestatud nõuetele, st eluruumi või magamistoa pindala peab olema vähemalt 8 m², nagu on sätestatud määruses nr 85. Põhjendatud juhul võib lapse ja täiskasvanu kohta arvestatav pindala olla eelöeldust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ja turvaline ega mõjuta teenuse kvaliteeti ega ohutust. Käesolevas lõikes sätestatud nõuded on minimaalsed ning nende eesmärk on tagada teenusesaajate turvalisus, heaolu ja arenguks vajalik ruum. Teenuseosutaja peab ruumide kavandamisel ja sisustamisel eelkõige lähtuma teenusesaajate vajadustest, teenuse iseloomust ning sihtrühma eripäradest, tagades, et ruum on tegelikuks teenuse osutamiseks piisav, sobiv ja toetab teenuse eesmärkide saavutamist. Teenuseosutaja peab hindama, kas ruumilahendus vastab konkreetsete teenusesaajate vajadustele ja tagab neile turvalise ning toetava keskkonna. Nõuet on võrreldes varasemate sarnaste teenuseid reguleerivate määrustega mõnevõrra leevendatud, kuid säilib põhimõte, et laste heaolu ja areng eeldavad piisavat ruumi liikumiseks, mängimiseks ja arendavateks tegevusteks. Arvestusliku pindala hulka kuulub ka mööbli alla jääv ruum, kuid pindala määramisel tuleb arvesse võtta kõiki ruumis viibivaid teenusesaajaid ja nendega töötavaid täiskasvanuid. Vaba aja veetmise ruum ja magamisruum võivad olla

15

ühendatud, kuid sellisel juhul peab ruumis viibija kohta olema vähemalt 4 m² põrandapinda, sest see eeldab suuremat hulka mööblit ja vajadust tagada ruumi kasutus nii magamiseks kui ka vaba aja veetmiseks. Kõikide teenuste puhul ei ole nõuet leevendatud, kuivõrd näiteks lapsehoiuteenuse puhul on kehtinud sarnane nõue, mis on võetud aluseks käesoleva miinimumnõude määratlemisel. Kehtestatud nõuded on kujunenud tasakaalustatud lahendusena, mis tagab lapse arenguks ja turvalisuseks vajaliku ruumilise keskkonna, arvestades samas teenuseosutajate praktilisi võimalusi ning ruumide kasutuse eripära erinevates teenuseliikides. Lõikes 2 on sätestatud, et majutusega teenuse puhul peab igale lapsele olema tagatud tema eale ja kasvule vastav voodi (sh voodikoht naril), laud ja tool ning võimalus isiklike riiete ja esemete paigutamiseks viisil, mis tagab nende hoidmise privaatsuse. Isiklik ruum ja selle sisustuselementide (oma voodi, turvaline hoiukoht isiklikele esemetele ning võimalus õppimiseks ja tegevusteks) olemasolu on lapse vaimse, emotsionaalse ja füüsilise heaolu ning arenguvõimaluste seisukohalt kriitilise tähtsusega. Need tingimused toetavad turvatunde tekkimist, eneseväärikust, privaatsuse tajumist ja iseseisvuse arengut. Teadusuuringute, ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja sotsiaalhoolekande parima praktika kohaselt peetakse neid aspekte elementaarseteks elukeskkonna nõueteks lastega töötamisel. Isiklik voodikoht, isegi naril, aitab luua miinimumpiiri isikliku ruumi tajumiseks, mis on oluline lapse autonoomia ja emotsionaalse tasakaalu säilitamiseks, eriti ühiselamus või rühmas elamise tingimustes. Võimalus oma asju privaatselt hoida ja kasutada on tihedalt seotud lapse isiksusliku autonoomia ja identiteedi arenguga. See annab lapsele signaali, et tema vajadused ja piirid on väärtustatud. Lapsed, kellel ei ole turvalist kohta oma asjade hoidmiseks, kogevad sagedamini ärevust, madalat enesehinnangut ja kontrollitunde puudumist. WHO rõhutab, et asendushoolduse ja turvakoduteenuse puhul tuleb vältida institutsionaliseerumise mõju ning isiklike esemete hoidmise võimalus on üks võtmeteguritest selles, et laps tunneks end oma keskkonnas „kodus“. Isegi kui laps ei osale formaalse hariduse omandamises, vajab ta kohta, kus rahulikult joonistada, lugeda, kirjutada või arendada peenmotoorikat. Uuringute järgi toetab sellise keskkonna olemasolu lapse arengut kõigis vanuserühmades. Lisaks formaalsetele oskustele toetab laua taga tehtav tegevus lapse päevase rutiini ja struktuuri kujundamist, mis on oluline turvatunde tekkeks, eriti olukorras, kus pereelu on katkenud või ebastabiilne. Lõikes 3 on sätestatud, et teenuse osutamise korral rohkem kui nelja tunni vältel võimaldab teenuseosutaja lapsele magamiskoha, mis vastab lapse eale ja vajadustele. Tulenevalt § 5 lõikes 1 sätestatud üldnõudest peavad magamiskoha ruumid ja sisustus (tekid-padjad ja voodipesu) olema puhtad ja heas seisukorras. Voodipesu vahetatakse regulaarselt või sagedamini, kui see on määrdunud. Ilma nähtavate määrdumistunnusteta voodipesu tuleb hügieenilisuse huvides vahetada igal juhul vähemalt üks kord iga 14 kasutuspäeva tagant. Väikelaste puhul võiks magamiskoht olla kas kõrgendatud äärega või madalamal kui täiskasvanutele mõeldud voodi, et vähendada voodist väljakukkumise võimalust. Tegemist ei ole uue nõudega, samasisuline nõue sisaldub ka kehtivas määruses. Kõnealuses määruses on täpsustatud, et voodipesu ja käterätikuid vahetatakse kasutuspäevade, mitte kalendripäevade alusel. Lõike 4 kohaselt tuleb lapsele tagada voodipesu, kuivatusrätikud ja muud isiklikuks tarbeks ettenähtud hügieenivahendid, mis on ainult tema kasutuses. Nõue väldib nakkuste levikut, toetab lapse isiklikku hügieeni, tervist ja turvatunnet ning kinnistab lapse eneseväärikust ja autonoomiat. Voodipesu ei ole nimeline, pärast pesu võib see minna ringlusesse ning selle võib anda kasutamiseks järgmisele lapsele. Laps peab iga päev magama oma voodis või magamiskohas, kus on voodipesu, mida tema kasutab. Tema voodipesuga ei maga mõnel päeval teine laps. Kui on vajadus voodeid vahetada, vahetatakse ka voodipesu. Sama põhimõte kehtib kuivatusrätikute ja muude isiklikuks tarbeks ettenähtud hügieenivahendite kohta. Voodipesu vahetatakse vastavalt vajadusele, kuid vähemalt 14 kasutuspäeva järel, arvestades ööpäevaringset teenust saavate laste nädalapõhist rütmi. Sagedasem vajaduspõhine vahetus on igal juhul lubatud, et tagada hügieen ja teenusesaaja heaolu. Voodipesu vahetamine vastavalt vajadusele tähendab ka seda, et uue teenusesaaja saabumisel vahetatakse välja ka eelmise teenusesaaja voodipesu sõltumata selle kasutamisaja pikkusest.

16

Lõike 5 kohaselt peavad tualettruum ja selle sisustus vastama laste vanusele ja vajadustele. Varem on loetud sobivaks, kui tualettruumis on vähemalt üks laste tualetipott kaheksa lapse kohta, üks lastele sobiv kätepesuvalamu kaheksa lapse kohta ja alusvanniga käsidušš. Tualetipotid peavad olema üksteisest vaheseinte ja ustega eraldatud, et tagada lapse privaatsus ja väärikus. Teenuseosutaja võib täita laste vanusele ja vajadustele vastavate tualetipottide ja valamu kohta käivaid nõudeid ka paindlike lahendustega. Paindlikud lahendused hõlmavad näiteks kohandatud täiskasvanute tualetipotte, astmelauaga või spetsiaalse prill-lauaga potte ja kohandatud valamuid, mis võimaldavad erinevas vanuses ja kasvus lastel hügieenitoiminguid sooritada iseseisvalt ja ohutult. Nõuded laste tualettruumidele ja hügieenivõimalustele põhinevad laste arengu- ja tervisevajaduste arvestamisel ning rahvusvahelistel standarditel, mis käsitlevad varajase lapsepõlve hoolekandekeskkonna kujundamist (sh WHO, UNICEF, OECD Starting Strong raamistik). Eelkooliealised lapsed (vanuses 0–7 aastat) vajavad oma kehamõõtmetele vastavaid, kasutajasõbralikke tualettruume. Täiskasvanute kõrgusega tualetipotid ja valamud ei võimalda väikestel lastel iseseisvalt hügieenitoiminguid teha ning suurendavad kukkumise ja vigastuste riski. Madalama kõrgusega lastesõbralikud potid ja valamud või paindlikud kohandused toetavad lapse autonoomiat ja enesehooldusoskuste kujunemist (sh iseseisev tualetikülastus, kätepesu). Nõue „üks tualetipott ja üks valamu iga kaheksa lapse kohta“ vastab rahvusvaheliselt soovitatud normidele ning võimaldab tagada piisava kättesaadavuse, vältides järjekordi. Pesemisvõimalus tualettruumi vahetus läheduses on vajalik sagedaste hügieenivajaduste (nt määrdumine, äkiline haigestumine, mähkmete vahetus) katmiseks ning toetab kiiret ja väärikat abi osutamist. Paindlike lahenduste kasutamine peab igal juhul tagama, et kõik teenusesaajad saavad ohutult, mugavalt ja privaatselt sooritada hügieenitoiminguid, sealhulgas vajaduse korral kiiresti pesta ka väljaspool üldkasutatavat pesuruumi. See on eriti oluline just suure hooldus- ja abivajadusega laste puhul. Seega on tarvilik alusvann koos käsidušiga, mis võimaldab last ohutult ja mugavalt pesta otse tualettruumi vahetus läheduses, vältides tarbetut transporti. Lisaks tuleb tagada vähemalt üks täiskasvanu kõrgusel asuv valamu, mis on vajalik nii töötajatele kui ka vanematele lastele või noortele, kelle kasv on võrreldav täiskasvanuga. Igas hoolekandeasutuses tuleb ette näha vähemalt üks pesemis- ja tualettruum liikumispuudega lastele, mis peab olema ligipääsetav ja vastavalt nende vajadustele kohandatud, et tagada võrdsed võimalused hügieenitoimingute sooritamiseks. Sellised kohandused võivad hõlmata nt piisavat manööverdamisruumi, käsitugesid ja kõrguse reguleerimise võimalusega seadmeid. Täpsustatud nõuded toetavad laste tervise ja hügieeni tagamist, iseseisvuse arengut, privaatsust ja turvatunnet, võimaldades samal ajal teenuseosutajatel rakendada paindlikke ja sihtrühmapõhiseid lahendusi vastavalt teenuse iseloomule ja laste vajadustele. Lõike 6 kohaselt võib asendushooldusteenuse puhul ühes magamistoas elada kuni kaks last. Sama pere laste puhul võib magamistoas olla rohkem kui kaks last, kui lõikes 1 sätestatud põrandapinna suuruse nõue on täidetud. Piiratud arv lapsi ühes magamistoas (kuni kaks last eri peredest) vähendab konflikti- ja stressiriske ning toetab laste turvatunnet ja une kvaliteeti. Une kvaliteet on lapse arengu, käitumise ja emotsionaalse stabiilsuse seisukohalt kriitilise tähtsusega. Sama pere laste puhul erandi tegemine on põhjendatud vajadusega toetada õdede-vendade omavahelist sidet ja hoida neid võimalikult palju koos. Sama pere laste jagatud tuba aitab säilitada peresidemeid, pakkuda emotsionaalset tuge ning luua lastele tuttavama ja turvalisema elukeskkonna asendushooldusel viibimise ajal. See erand on lubatud ainult juhul, kui on tagatud piisav ruum magamistoa põrandapinna nõude täitmise kaudu, et vältida ülerahvastatusega kaasnevaid negatiivseid mõjusid.

17

Rohkem kui kahe lapse majutamine samasse ruumi suurendab mürataset, tähelepanu hajumist ja sotsiaalset pingeolukorda, eriti kui lapsed on eri vanuses või tundlikkusega. Kuni kahe lapse jagatud tuba võimaldab säilitada teatavat individuaalsust ning annab paremad eeldused ruumi privaatseks kasutamiseks ja personaalseks kujundamiseks. Lõike 7 kohaselt võib kinnise lasteasutuse teenuse puhul ühes magamistoas elada vaid üks laps. Üksi magamistoas elamine vähendab võimalikke konflikte, kiusamist ja vägivallajuhtumeid, mis võivad tekkida ühise ruumi kasutamisel. Samuti loob see lapsele võimaluse rahunemiseks ja puhkamiseks privaatses keskkonnas, mis toetab tema psühholoogilist heaolu ja taastumist. Üksikute magamistubade nõue arvestab ka laste erivajadustega, sest kinnise lasteasutuse teenust saavad sageli lapsed, kellel on keerulised käitumis- või terviseprobleemid. Isiklik ruum vähendab nii lapse enda kui ka teiste inimeste turvalisusega seotud riske ning võimaldab vajaduse korral individuaalset järelevalvet ja sekkumist. Lõike 8 kohaselt peavad asendushooldusteenuse ja turvakoduteenuse puhul olema 3-aastastel ja vanematel lastel eraldi magamistoad tüdrukutele ja poistele. Sama pere lapsi majutatakse koos, kui see on laste huvide, vajaduste ja soovidega kooskõlas. Lapse kehaline ja psühhoseksuaalne areng kiireneb alates 3. eluaastast ning sel ajal kujunevad lapse kehatunnetus, häbitunne ning arusaam enda ja teiste kehalistest piiridest. Segamajutamine selles vanuses võib rikkuda lapse õigust kehalisele privaatsusele ja enesemääratlusele, eriti kui tegemist on turvalisuse kaotanud või traumeeritud lapsega. Sooline ruumieraldus vähendab ebamugavustunnet, häbi ja haavatavust. Samuti aitab see ennetada sobimatuid käitumismustreid, sealhulgas seksuaalselt sobimatu käitumine ja väärkasutus. Rahvusvahelised standardid (nt UN Guidelines for the Alternative Care of Children ja Euroopa Nõukogu juhised) soovitavad sõnaselgelt vanusest ja soost lähtuvat eraldi majutamist, kui see on lapse parimates huvides. Õed-vennad on asendushooldusel või turvakodus olles sageli olulisimad turvasuhted lapse jaoks. Nende koosmajutamine aitab säilitada identiteeditunnet ja vähendada asenduskeskkonna mõju traumadele. Sarnased ruumipõhised nõuded on kasutusel ka teistes Euroopa riikides, näiteks Soomes ja Rootsis soovitatakse rangelt mitte majutada ühte magamistuppa rohkem kui kahte last ning 3-aastaste ja vanemate laste puhul järgida sookohast ruumijaotust. Paragrahvis 7 sätestatakse nõuded kinnise lasteasutuse eraldusruumile. Lõikes 1 on sätestatud, et kinnise lasteasutuse eraldusruum peab tagama teenusesaaja privaatsuse ning olema turvaline ja ohutu. Eraldusruumis tuleb tagada nõuetekohane valgustus ja temperatuur ning selle sisustus peab vastama lapse eale. SHS § 1303 lõike 4 punktis 2 kinnise lasteasutuse teenuse osutamise raames ette nähtud eraldusruumi kasutamine on äärmuslik ja ajutine sekkumismeede, mida rakendatakse üldjuhul lapse enda või teiste inimeste turvalisuse tagamiseks. Seetõttu peab ruum olema kujundatud viisil, mis välistab täiendava traumeerimise, tagab inimväärikuse ning hoiab lapse vaimset ja füüsilist heaolu. Turvalisus ja ohutus hõlmavad nii füüsilist kaitset (vigastustevaba keskkond, enesevigastamise ennetus) kui ka psühholoogilist turvatunnet. See on oluline lapse ärevuse, stressi ja võimaliku agressiooni leevendamiseks. Valgustus ja temperatuur mõjutavad tugevalt emotsionaalset seisundit ja füüsilist heaolu. Ebapiisav valgustus või külm/ülekuumenemine võivad tugevdada isolatsioonikogemust ja suurendada stressi. Nõuetekohane temperatuur tähendab, et ruum peab olema piisavalt soe, arvestades lapse iga, ja mugavustemperatuur peab olema tagatud. Määruses nr 85 sätestatud miinimumtemperatuuri 18 ºC ei peeta nõuetekohaseks, kuna liiga madal temperatuur tekitaks alandava ja traumeeriva kogemuse. Lapse eale vastav sisustus tähendab seda, et mööbel ja keskkond vastavad lapse arengutasemele, väldivad alandust ja pakuvad toetavat keskkonda – see on kooskõlas lapse õiguse ja väärikuse kaitsega. Laste õiguste konventsiooni artikkel 37 sätestab, et last ei tohi allutada julmale või alandavale kohtlemisele ka kinnipidamise või eraldamise olukorras. Seega peab ka eraldusruum säilitama minimaalsed elukvaliteedi ja inimväärikuse standardid. Lõike 2 kohaselt peab eraldusruumi põrandapindala olema vähemalt 8 m2. Piisav põrandapindala on vajalik, et tagada füüsiline liikumisvabadus, õhuvahetus, mööbli ohutu paigutus ja vaimne

18

talutavus eraldamise ajal. Rahvusvahelised juhised (nt Euroopa Nõukogu CPT standardid) soovitavad inimese eraldamisel kinnisesse ruumi vähemalt 7–8 m² põrandapinda, viidates väiksemates ruumides suurenevale psühholoogilise distressi ja ruumilise klaustrofoobia riskile. 8 m² suurune põrandapind võimaldab paigutada ruumi voodi ja tooli ning tagada sanitaartingimused, ilma et need piiraksid liikumist või suurendaksid vigastuste riski. Ruumi piiramine väiksemasse kui 8 m² keskkonda võib kujutada endast ebaproportsionaalset sekkumist lapse õigustesse ja seada ohtu tema vaimse tervise, eriti kui laps viibib ruumis mitu tundi järjest. Lisaks on 8 m² suurune põrandapindala nõutud eluruumile kehtestatud nõuetega. Lõike 3 kohaselt peab eraldusruumis olema seina või põranda külge kinnitatud voodi või muu põrandast kõrgemal asuv ergonoomiline magamisase. Lapse võimalus puhata või magada turvalisel, stabiilsel ja anatoomiliselt sobival alusel on oluline tema füüsilise ja vaimse seisundi säilitamiseks – ka eraldusruumis. Põrandast kõrgemal asuv ergonoomiline ase välistab niiskusest ja külmast tulenevad riskid (nt alajahtumine, lihaspinge), võimaldab paremat hügieeni ja hoiab keha sobivas asendis. Ebakvaliteetses voodis või otse põrandal magamine võib põhjustada füüsilisi vaevusi, kehva und ja vaimset alandustunnet. Kinnitatud voodi vähendab võimalust kasutada seda konstruktsioonina enesevigastamiseks või ruumi sisustuse lõhkumiseks (eriti kriisiolukorras), mistõttu on see turvameede. Lisaks loob voodi olemasolu mingilgi määral normaalsuse ja kodususe tunde, mis aitab lapse stressi vähendada. Paljudel juhtudel on eraldusruumi paigutamine juba niigi traumaatiline kogemus. Lõike 4 kohaselt peab eraldusruumis olema tagatud privaatne ja hügieeniline tualeti kasutamise võimalus. Eraldusruumis viibiv laps ei pruugi olude tõttu saada väljuda ruumist isegi mõneks minutiks. Seetõttu peab hügieeni- ja tervisega seotud vajaduste rahuldamine toimuma lapse väärikust ja privaatsust säilitaval viisil, st eraldusruumis peab olema sanitaarruum või privaatselt kasutatav tualetiseade, mis võimaldab lapsel oma füsioloogilisi vajadusi rahuldada ilma alandustundeta. Hügieenilise tualeti kasutamise võimaluse all mõeldakse seda, et lisaks füsioloogiliste vajaduste rahuldamisele peab tualetiseadme vahetus läheduses olema tagatud käte pesemise võimalus. Käte pesemise võimalus on elementaarne tervisekaitse ja nakkuste leviku tõkestamise meede ning vastab lasteasutusele kehtestatud sanitaarnõuetele. Tualeti puudumine eraldusruumis suurendab ohtu, et laps peab kasutama ruumi mittesobival viisil (nt pudelisse urineerimine, sobimatutesse kohtadesse roojamine), mis on selgelt alandav, tervist kahjustav ja õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja CPT standardite kohaselt tuleb eraldusmeetmete puhul vältida inimväärikuse riivet, sealhulgas sanitaartingimuste puudumist. Laste puhul on see veelgi olulisem, sest nad on haavatavamad ning nende keha funktsioonid nõuavad sageli sagedasemat tualetikasutust. Kõnealuse määrusega reguleeritud eraldusruumi nõuded ei reguleeri ega välista muid teenusega seotud toiminguid, näiteks ei piira toitlustamise ega joogivee kättesaadavust – ka need peavad olema eraldusruumi paigutatule kättesaadavad. Joogi ja söögi andmata jätmine ei või olla iseseisev karistus ega mõjutusviis. Paragrahvis 8 sätestatakse nõuded riskianalüüsile. Riskianalüüs on regulaarne ja süsteemne tegevus, mis aitab teenuseosutajal hinnata ja vähendada laste ohustamise võimalusi ning tagab kooskõla kehtiva õigusega, toetades samal ajal teenusesaajate tervist ja heaolu. Lõike 1kohaselt koostab teenuseosutaja laste turvalisuse ja ohutuse hindamiseks, tervise kaitsmiseks ning vigastuste ja haiguste ennetamiseks riskianalüüsi vähemalt iga kolme kalendriaasta järel või varem, kui teenuse osutamise tingimused, ruumid või teenusesaajate hooldusvajadus oluliselt muutuvad. Selline sõnastus võimaldab riskianalüüsi ajakohastada mitte üksnes kindla perioodi möödumisel, vaid ka juhul, kui muudatused teenuse korralduses, füüsilises keskkonnas või laste hooldusvajadustes mõjutavad oluliselt turvalisust ja terviseriske. Riskianalüüsi koostamise nõue ei kehti asendushooldusteenuse osutamise korral perekeskkonnas, kuna perepõhise teenuse puhul elavad lapsed tavakodus, kus riskid on piiratud

19

ja hallatavad ega võrdu asutusepõhiste teenuste osutamise riskidega. Samuti säilib teenuseosutaja kohustus tagada igal juhul laste turvalisus ja ohutus. Riskianalüüs võib olla sisehindamise osa. Teenuseosutaja võib riskianalüüsi koostamisel aluseks võtta Tervise Arengu Instituudi, Terviseameti, Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostööna valminud juhendi „Vigastuste ennetamine ja turvalisuse edendamine lastehoius ja lasteaias“6 kriteeriumid ning minimaalselt neist lähtuda. Vastavalt teenuse spetsiifikale võib riskianalüüsi täiendada või koostada teistsuguse vormi kohase riskianalüüsi, vorm ei ole kohustuslik. Riskianalüüsis hinnatakse keskkonna, ruumide ja mänguala ohutust laste tervisele ning tehakse kindlaks, kes ja millisel viisil on ohustatud. Samuti hinnatakse riskide taset ja tõenäosust ning võimalikku tervisekahju raskusastet. Seejärel otsustatakse, kas olemasolevad meetmed on piisavad laste ohutuse tagamiseks ning millised abinõud on vajalikud, et vältida või vähendada kahju ja terviseriske. Riskianalüüsi koostamisel tuleb arvestada, et keskkonnaallergeenid võivad põhjustada sageli just 4–5-aastastel lastel allergiliste haiguste avaldumist (allergiline nohu, dermatiit, astma) ning lapsed on tundlikud ka värvis, õhus ja tolmus leiduvate kemikaalide mõjude suhtes. Teenuseosutaja otsustab uuringute tegemise vajaduse, kuna õigusaktiga kehtestatud kohustust uuringuid teha ei ole. Lõikes 2 on sätestatud, et riskianalüüsi tulemustest teavitatakse teenuseosutaja töötajaid ja asjaomaseid osapooli. See tagab, et kogu personal on tuvastatud riskidest ja vajalikest ohutusmeetmetest teadlik. Lõige 3 sätestab teenuseosutaja kohustuse viivitamata rakendada meetmeid riskide maandamiseks ning viia teenuse osutamine kooskõlla kehtivate õigusaktidega, kui riskianalüüsis kirjeldatud riskide realiseerumine on tõenäoline või riske on hinnatud puudulikult. Sätte eesmärk on tagada, et riskide ilmnemise või puuduliku hindamise korral rakendatakse kohe asjakohaseid meetmeid laste turvalisuse tagamiseks. Paragrahvis 9 sätestatakse ruumi ja sisustuse erinõuded kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel. Lõikes 1 on sätestatud, et teenusesaaja kasutada peavad olema järgmised ruumid: magamistuba (arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta on vähemalt 6 m2 põrandapinda), elutuba või muu ruum vaba aja veetmiseks (arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta on vähemalt 2 m2 põrandapinda), köök või kööginurk (mille põrandapind on piisavalt suur lähtuvalt teenusesaaja vajadustest) ning üks pesemis- ja tualettruum kuni kümne teenusesaaja kohta. Pesemis- ja tualettruum võivad olla ühendatud või samas ruumis. Nimetatud nõuded määravad sotsiaalteenuse osutamise ruumide miinimumtingimused, mille järgimine on teenuse kvaliteedi, inimväärikuse, iseseisvuse ja tervise tagamise eeldus. Iga ruum täidab spetsiifilist rolli inimese elukvaliteedi ja osaluse toetamisel ning peab olema kavandatud, lähtudes funktsionaalsusest, ligipääsetavusest ja teenusesaaja individuaalsetest vajadustest. Magamistoa põrandapindala nõue, mille kohaselt peab ühe teenusesaaja kohta olema vähemalt 6 m² põrandapinda, on kooskõlas kehtiva määruse nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“ põhinõudega. Samuti vastab see eluruumidele kehtestatud üldpõhimõtetele, mille kohaselt peab eluruumi magamistoa pindala olema vähemalt 8 m² (majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määrus nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 2 lõige 1 punkt 1). Seega ei tohi ka teenuse osutamisel kasutatav magamistuba olla väiksem kui 8 m², kuid mitmekohalise toa puhul tuleb tagada, et iga teenusesaaja käsutuses oleks vähemalt 6 m² põrandapinda. Selline lähenemisviis tagab, et ruum on kasutatav, vastab eluruumide miinimumnõuetele ning võimaldab samal ajal hoonete mitmekesisust ja funktsionaalset ruumikasutust arvestavat paindlikkust. Nõue toetab teenuse kvaliteeti, ohutust ja inimväärikust ning aitab vältida olukordi, kus mitmekohalised toad muutuvad ülerahvastatuks.

6 Vigastuste ennetamine ja turvalisuse edendamine lastehoius ja lasteaias. Juhendmaterjal.

20

Pesemis- ja tualettruumide suhtarvu täpsustamine (üks ruum kuni kümne teenusesaaja kohta) aitab tagada teenuse igapäevase toimimise sujuvuse ning toetab hügieeni- ja privaatsusnõuete täitmist. Selline määratlus lähtub varasemast praktikast ning annab ühtlase aluse teenuse kvaliteedi hindamiseks ja järelevalve teostamiseks. Lõike 2 kohaselt võib magamistoas elada kuni kaks samast soost erihoolekandeteenust saavat isikut. Erandjuhul võib ühes magamistoas elada kuni neli äärmusliku abi- ja toetusvajadusega isikut. Eri soost teenusesaajaid võib ühte magamistuppa panna üksnes nende või eestkostja kirjalikult esitatud soovi alusel. Sätte eesmärk on tagada teenusesaajate turvalisus, privaatsus ja eneseväärikus, vähendades samas konfliktide, stressi ja väärkohtlemise riske. Erandid on lubatud ainult selgelt põhjendatud juhtudel, mis toetavad teenusesaajate heaolu ega sea ohtu nende õigusi või tervist. Mitmed Euroopa riigid (nt Rootsi, Holland, Saksamaa) ning rahvusvahelised dokumendid ja organisatsioonid (nt Euroopa sotsiaalharta, Euroopa Puuetega Inimeste Foorum) on soovitanud võimaluse korral pakkuda üheinimesetuba või vähemalt kahe inimesega jagatud tuba ning igal juhul vältida sunniviisilist vastassugupoolte paigutamist samasse magamisruumi, samuti arvestada inimese psüühilise seisundi, kultuuritausta ja eelistustega. Eri soost inimeste ühine magamisruum eeldab mõlema poole teadlikku nõusolekut. See on vajalik inimese autonoomia ja privaatsuse austamiseks, seksuaalse või kultuurilise haavatavuse vähendamiseks ning võimalike väärkohtlemise riskide ennetamiseks. Kirjaliku avalduse nõue on õiguskindel viis tagamaks, et ühine majutamine toimub poolte vabal tahtel ega ole sunniviisiline või praktilistel kaalutlustel peale surutud. Nelja inimese majutamine ühte magamistuppa on lubatud ainult erandjuhtudel, näiteks juhul, kui teenusesaajad vajavad ulatuslikku ööpäevaringset järelevalvet või kõrvalabi, ei saa öisel ajal olla iseseisvalt või väiksemas ruumigrupis, kuid tingimusel, et selline korraldus ei ohusta üksteise turvalisust ega heaolu. Seda tüüpi paigutus peab olema hoolikalt läbi kaalutud ning lähtuma turvalisuse, hooldusvajaduse ja ruumiliste võimaluste koosmõjust, mitte administratiivsest mugavusest. Lõikes 3 on sätestatud, et magamistoa ust võimaldatakse seestpoolt võtmeta lukustada, kuid teenuseosutajal peab olema võimalik vajaduse korral tuppa pääseda. Privaatsus on inimõigus ja heaolu oluline komponent. Isikliku ruumi (eelkõige magamistoa) seestpoolt lukustamise võimalus on seotud inimõiguse ja väärikuse tagamisega. See loob turvatunde ja kontrolli oma keskkonna üle, võimaluse olla segamatult omaette, puhata või taastuda ning tingimused vaimseks heaoluks ja eraelu puutumatuseks, eriti majutusega teenuste puhul, mida osutatakse inimesele pikemat aega. Teenuseosutaja pääs tuppa peab olema tagatud ainult vajaduse korral, st ohu, kriisi või abivajaduse korral. Selle vajaduse aluseks on terviseriskide ennetamine (nt inimene ei vasta koputusele, kuulda on abipalveid või on kutsesüsteemi väljakutse), julgeolek ja ohutus (nt agressiivsus, enesevigastamise oht või tulekahjuhäire) ning päästetööd ja esmaabi andmine. Selleks kasutatakse sageli selliseid erilahendusi nagu väljastpoolt võtmega avatav lukk, hoolduspersonalile kättesaadavad universaalvõtmed ja turvalised lukumehhanismid, mis ei eelda ukse lõhkumist. Nõue loob tasakaalu kahe olulise eesmärgi vahel: autonoomia ja privaatsuse maksimaalne austamine, andes inimesele võimaluse ise otsustada oma ruumile ligipääsu üle ning teenuseosutajale kohustuse tagada turvaline ja reageerimisvõimeline keskkond, mis on vajalik erivajadusega inimeste ja haavatavate sihtrühmade hoolduses. Lõike 4 kohaselt tagatakse teenusesaajale magamistoas privaatsus enesehooldus- ja hügieeniprotseduuride tegemiseks ka siis, kui teenusesaaja seda soovi ei avalda või ei ole võimeline avaldama. Privaatsuse tagamiseks võib kasutada voodite vahel liigendatavat vaheseina, kardinat, sirmi või muud liigendamist võimaldavat vahendit. Liigendatava vaheseina, kardina või sirmi võimaldamine on mõjus, paindlik ja kulutõhus viis parandada privaatsust jagatud magamisruumides. See toetab teenusesaajate autonoomiat, vaimset heaolu ja väärikust,

21

arvestades samas hoolekandeasutuste ressursi- ja ruumipiiranguid. Nõue on kooskõlas nii rahvusvaheliste suuniste kui ka tõenduspõhise praktika ja eetikapõhimõtetega sotsiaalhoolekandes. Uuringud on näidanud, et võimalus oma isiklikku ruumi vähemalt osaliselt piirata parandab unekvaliteeti ja vähendab stressi, suurendab teenusesaajate rahulolu ja turvatunnet, toetab paremat kohanemist hoolekandekeskkonnas ning vähendab konfliktide ja vaimse ülekoormuse riski jagatud eluruumides. Liigendatav vahesein, kardin või sirm on lihtne, odav ja modulaarne lahendus, mis võimaldab ruumi kiiresti vastavalt vajadustele ümber kujundada ja sobib kasutamiseks muutuvates olukordades (nt öösel, elanike vahetumisel või ajutise isoleerimise vajadusel). Privaatsust tagavate vahendite (liigendatav vahesein, sirm) kasutamisel peab teenuseosutaja tagama teenusesaajate ohutuse. Kuna ebastabiilsed ja lahtised vahendid võivad suurendada kukkumisriski, eriti nägemislangusega või liikumisabivahendiga liikuvate inimeste puhul, tuleb neid kasutada ainult hooldustoimingute ajal ja need tuleb seejärel hoiule panna viisil, mis ei takista liikumist toas. Paljud Euroopa riikide juhised ja rahvusvahelised kogemused sotsiaalhoolekandes (nt WHO, Eurofound, Euroopa sotsiaalharta) rõhutavad soft architecture põhimõtteid, mis lubavad paindlikult kohandada ruumilist keskkonda inimese vajaduste järgi, samuti seda, et füüsiline keskkond peaks võimaldama inimesel kontrollida, kes ja millal teda näeb või temaga suhtleb. Näiteks Hollandis, Taanis ja Saksamaal soovitatakse juba disainifaasis luua jagatud ruumides võimalused ajutiseks eraldumiseks või ruumiliseks privaatsuseks. Lõikes 5 on sätestatud, et magamistoa suurus ning sisustuse valik ja paigutus peavad võimaldama teenuseosutajale toiminguteks vajaliku juurdepääsu voodile ning asendivahetuse ja siirdumise abivahendite kasutamise. Siirdumise abivahend aitab inimesel liikuda ühest asendist või kohast teise. Voodile vajalikul määral ligipääsu võimaldamine ning piisava ruumi olemasolu on hädavajalik nii teenuseosutajate tööohutuse kui ka teenusesaajate turvalisuse ja väärika hoolduse tagamiseks. See nõue põhineb tõenduspõhisel ergonoomika, töötervishoiu ja hoolekande praktikal ning aitab vältida vigastusi, parandada teenuse kvaliteeti ja suurendada töötajate töövõimet. Mitmes Euroopa riikide hoolekandeteenuste kvaliteedijuhises (nt Saksamaa, Taani, Rootsi, Holland) on määratud minimaalne vaba liikumisruum voodi ümber (nt 90–120 cm voodi mõlemale küljele ja jalutsisse), mis võimaldab ohutult ja ergonoomiliselt kasutada tõsteseadmeid ning tagada inimese eest hoolitsemise kvaliteedi. Samad standardid on soovituslikud ka Eesti hoolekandekeskkonna arendamisel. Teenust saavate inimeste hooldamisel (eriti kui tegemist on liikumispiirangutega, füüsilise abivajadusega või voodikesksete inimestega) on sageli vajalik nende asendivahetus, voodis pööramine, istuma aitamine või tõstmine. Selleks on vajalik, et hooldaja saaks voodile ligipääsu mõlemalt poolt, mis võimaldab tööergonoomikat ja väldib hooldaja ülekoormust. Lisaks tuleb silmas pidada, et ruumis oleks vajaduse korral piisavalt ruumi mehaaniliste või elektriliste abivahendite (nt liuglina, tõsteraam, ratastool, tugikäru, liugplaat) ohutuks kasutamiseks ja et vajaduse korral saaks hooldustoiminguid teha kaks hooldajat korraga, mis on soovituslik standard ka rahvusvahelises praktikas (nt NICE, WHO juhised). Vähem kui kahelt poolt ligipääsetava voodi korral suureneb nii hooldustöötajate füüsilise ülekoormuse risk (sh luu- ja lihaskonnavaevused) kui ka teenusesaaja kukkumise, libisemise või vigastuse risk. Lõike 6 kohaselt tagatakse magamistoas teenusesaajale sobiv voodi koos voodivarustuse (tekk, padi, madrats) ja -pesuga, mööbel isiklike tarbeesemete paigutamiseks ning magamistoa muu sisustus lähtuvalt inimese soovist või teenuse osutamise eesmärgist. Majutusega sotsiaalteenust saavate inimeste jaoks on magamistuba sageli nende peamine eluruum, mis asendab kodu. Selle ruumi sisustamine vastavalt inimese soovidele aitab toetada inimväärikust ja autonoomiat, edendada turvatunnet ja rahuolu (mis on eriti oluline, kui teenust saadakse pikka aega) ning soodustada individuaalset kohanemist ja iseseisvust, mis on oluline nii rehabilitatsiooni kui ka igapäevaelu toetamise puhul. Kodune ja individuaalselt kohandatud keskkond aitab ennetada ka

22

institutsionaliseerimise tunnet, mis on seotud vaimse tervise halvenemise ja sotsiaalse eraldatusega. Teenuseosutaja kohustus on lähtuda teenuse osutamise eesmärgist, mis tähendab, et sisustus ei peaks olema pelgalt standardiseeritud, vaid see peab vastama isiklikele vajadustele (nt ergonoomiline tool kirjutamiseks või lugemiseks, töölaud käsitööks või muuks loovtegevuseks), toimetuleku toetamisele (nt riiulid või konksud, mis on sobiva kõrgusega, et inimene saaks neid ise kasutada) ning rahulolule ja vaimsele heaolule, võimaldades näiteks tegeleda oma hobidega või eksponeerida esemeid. Lisaks toetab see lähenemisviis inimese taastumis- või arengupotentsiaali, mis on oluline nii erihoolekande kui üldise sotsiaalhoolekande puhul. Lõike 7 kohaselt peavad magamistoas olema vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt, teenusesaaja või tema eestkostja soovist või teenuse eesmärgist lähtuv kohtvalgustus ning valguse reguleerimist ja privaatsust võimaldavad aknakatted. Vähemalt ühe kergesti ligipääsetava seinakontakti olemasolu magamistoas võimaldab teenusesaajal kasutada isiklikke elektroonikaseadmeid (nt telefoni- või ratastooli laadija, raadio), mis toetab iseseisvust, turvalisust (vältides juhtmepikenduste kasutamist) ja kaasatust (nt suhtluseks lähedastega või teenusega seotud tegevustes (nt õppetegevus, töö- või rehabilitatsiooniprogrammid) osalemiseks). Erivajadusega inimestele (nt liikumispuudega või neuroloogilise häirega) on oluline, et seinakontakt oleks sobival kõrgusel ja kergesti ligipääsetavas kohas, mis vähendab vajadust kõrvalise abi järele. Kohtvalgustuse (nt öölamp, lugemislamp, liikumisanduriga valgus) paigaldamine isiku või eestkostja soovil või teenuse osutamise eesmärgist lähtuvalt on oluline isikliku eelistuse austamiseks – võimalus reguleerida valgustust vastavalt oma harjumustele (nt une-eelsed tegevused, valgusallergia, sensoorne tundlikkus), orienteerumiseks ja turvaliseks liikumiseks – öine valgustus võib ennetada kukkumist ja segadust, eriti dementsusega või kognitiivsete raskustega inimestel, ning vaimse heaolu ja rahuolu toetamiseks – sobiva valgusega keskkond aitab vältida ärevust ja desorienteeritust. Selline lahendus aitab kohandada magamistuba koduseks ja turvaliseks, mitte üldiseks institutsionaalseks keskkonnaks. Aknakatete olemasolu, mis võimaldab reguleerida valgust ja tagada privaatsust, on mitmel põhjusel väga oluline. Esiteks aitab päevavalguse hulga kontrollimine hoida une-ärkveloleku rütmi tasakaalus. See on eriti tähtis eakatele ja vaimse tervise raskustega inimestele. Teiseks tagavad aknakatted privaatsuse – need takistavad võimalust näha magamistuppa tänavalt, kõrvalruumidest või teistest hoone osadest. See aitab säilitada isiklikku väärikust ja suurendab turvatunnet. Kolmandaks võimaldavad aknakatted vähendada sensoorset koormust. Mõned inimesed (nt need, kellel on autismispektri häire või traumajärgne stressihäire) vajavad valguse täielikku varjestamist, et ärevust ja ülekoormust leevendada. Neljandaks aitavad aknakatted kohandada ruumikeskkonda vastavalt vajadustele ja ilmastikuoludele. Need pakuvad kaitset liigse päikesekuumuse ja häirivate peegelduste eest, muutes ruumi igapäevase kasutamise mugavamaks. Nõudes viidatud paindlikkus arvestada inimese soovi ja teenuse eesmärki peegeldab inimkeskset teenuseosutamist. See tähendab, et sisekeskkond ei tohi olla üksluiselt standardiseeritud, vaid peab võimaldama individuaalseid kohandusi. Lõikes 8 on sätestatud, et päeva- ja nädalahoiuteenuse osutamise korral ei ole magamistoa olemasolu vajalik, kui teenusesaaja saab ilma ööbimiseta teenust. Nimetatud juhul peab elutoas või muus ruumis vaba aja veetmiseks olema ühe teenusesaaja kohta vähemalt 8 m2 põrandapinda. Kui elutuba või muu ruum vaba aja veetmiseks on sisustatud ka magamiskohtadega, peab olema tagatud privaatsus kardina, sirmi vms näol, arvestusega, et igale inimesele peab olema tagatud selles ruumis 8 m2 põrandapinda. Päeva- ja nädalahoiuteenus on oma olemuselt ajutine ja ajaliselt piiratud. Seda kasutatakse näiteks päevaseks hooldusvajaduse katmiseks tööajal või nädalavahetusel lähedaste hoolduskoormuse ajutiseks leevendamiseks. Sellisel juhul ei ole alati otstarbekas ega kuluefektiivne nõuda täisväärtuslikku püsielamiseks sobivat magamistuba, nagu on nõutav

23

pikaajalise ööpäevaringse teenuse puhul. Säte võimaldab ratsionaalset ruumikasutust ja toetab teenuse kättesaadavust, võimaldades kasutada mitmeotstarbelisi ruume (nt elutuba või tegevusruum), kui seal on piisavalt ruumi ning on tagatud turvalisus, privaatsus ja puhkamisvõimalus. Lõikes 9 on sätestatud, et kui päeva- ja nädalahoiuteenuse saaja vajab magamiskohta, tagatakse talle sobiv voodi ning vaheseina puudumisel tema soovi korral voodite eraldamine kardina, sirmi või muu ruumi liigendamist võimaldava sisustuselemendi kasutamine. Samuti peavad ruum ja selle sisustus vastama lõigetes 6 ja 7 sätestatud nõuetele. Nõue on oluline, et ka ajutise päevase või nädalase teenuse raames oleks tagatud täisväärtuslik magamisvõimalus (sobiv voodi), privaatsus ning ruumi ja sisustuse vastavus üldistele hoolekandeteenuse nõuetele. See parandab teenuse kvaliteeti, austab inimese väärikust ja tervisevajadusi ning soodustab turvalist ja lugupidavat keskkonda. Ruum, kuhu voodi paigutatakse, peab võimaldama teenuseosutajale juurdepääsu voodile mõlemalt poolt, kasutada funktsionaalvoodit ning asendivahetuse ja siirdumise abivahendeid, samuti tagatakse erihoolekandeteenust saavale inimesele sobiv voodi koos voodivarustuse ja -pesuga, mööbel isiklike tarbeesemete paigutamiseks ning muu sisustus lähtuvalt teenusesaaja või eestkostja soovist või teenuse eesmärgist. See tagab, et ka ajutise teenuse osutamisel täidetakse elamiskõlblikkuse ja turvalisuse miinimumnõudeid, mis kehtivad ka pikemat aega osutatavate teenuste puhul. Paragrahvis 10 sätestatakse nõuded ööpäevaringse erihooldusteenuse eraldusruumile. Ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamiseks kasutatav eraldusruum peab vastama §-s 7 sätestatud nõuetele. Nende nõuete kohaselt peab ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamiseks kasutatav privaatne eraldusruum (SHS § 107 lg 2) olema turvaline, ohutu, valgustatud, nõuetekohase temperatuuri ja sobiva sisustusega, mis ei võimalda eraldusruumi paigutatud teenusesaajal endale vigastusi tekitada. Teenuseosutajal, kes hooldab ka äärmusliku abi- ja toetusvajadusega inimesi, peab nõuetele vastav eraldusruum olema tagatud vajaduse korral. Eraldusruumi olemasolu on oluline, et tagada turvalisus ja väärikus ka kriisiolukorras. Nõue on suunatud teenuseosutajatele, kes osutavad teenust kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud, ebastabiilse remissiooniga või väga suure toetusvajadusega inimestele. Eraldusruumi on vaja olukordades, kus inimese käitumine või seisund võib ohustada teda ennast või teisi inimesi, kui eraldamine on vajalik kohtumääruse või teenuse korralduse tõttu või kui inimene vajab ajutist eemaldamist (nt ravi või tugeva emotsionaalse reaktsiooni tõttu). Selline ruum võimaldab tagada turvalise ja kontrollitud keskkonna ning ennetada kahju tekkimist. Eraldusruum peab olema inimväärne – valgusküllane, sobiva temperatuuriga ja turvaliselt sisustatud. Ruumi kasutamise eesmärk on inimese rahunemine ja taastumine, mitte karistamine. Nõue on kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste põhimõtetega. Teenuseosutajatele kehtivad erinevad kohustused sõltuvalt sihtrühmast. Kui teenust osutatakse kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud või ebastabiilse remissiooniga inimestele, peab eraldusruum alati olemas olema. Kui tegemist on äärmusliku toetusvajadusega inimestega, piisab valmisolekust ruum vajaduse korral tagada. See võimaldab paindlikkust ja väldib liigseid kulutusi. Eraldamist tohib kasutada ainult ajutise ja viimase abinõuna, see peab olema selgelt põhjendatud, proportsionaalne ja dokumenteeritud. Eraldatud inimest tuleb kogu aeg jälgida, et vältida väärkohtlemist ja alandavaid tingimusi. Eraldusruum on osa teenuse kriisivalmidusest. See aitab kaitsta nii teenust saavaid inimesi kui ka töötajaid ning loob tingimused vajalike sekkumiste turvaliseks rakendamiseks. Selline nõue parandab teenuse kvaliteeti ja aitab ennetada tõsisemaid probleeme. Lisaks on sätestatud, et eraldusruumi põrandapindala peab olema vähemalt 8 m2. Piisav põrandapindala tagab liikumisvabaduse, õhuvahetuse, mööbli ohutu paigutuse ja vaimse talutavuse eraldamise ajal. Rahvusvahelised juhised (nt Euroopa Nõukogu CPT standardid) soovitavad eraldamiseks mõeldud kinnises ruumis vähemalt 7–8 m² põrandapinda, kuna

24

väiksemates ruumides suureneb psühholoogilise distressi ja klaustrofoobia risk. 8 m² suurune pind võimaldab paigutada voodi ja tooli ning tagada sanitaartingimused nii, et need ei piiraks liikumist ega suurendaks vigastuste riski. Väiksemasse kui 8 m² keskkonda paigutamine võib kujutada endast ebaproportsionaalset sekkumist, kahjustada teenusesaaja õigusi ja ohustada vaimset tervist, eriti juhul, kui eraldamine kestab mitu tundi järjest. Samuti vastab 8 m² nõue eluruumidele kehtestatud nõuetele. Eraldusruumis peab olema seina või põranda külge kinnitatud voodi või muu põrandast kõrgemal asuv ergonoomiline magamisase. Turvaline ja anatoomiliselt sobiv ase on oluline inimese füüsilise ja vaimse seisundi säilitamiseks ka eraldamise ajal. Põrandast kõrgemal asuv ergonoomiline ase vähendab niiskusest ja külmast tulenevaid riske (nt alajahtumine, lihaspinge), võimaldab paremat hügieeni ja hoiab keha õiges asendis. Ebakvaliteetses voodis või otse põrandal magamine võib põhjustada füüsilisi vaevusi, halba und ja alandustunnet. Kinnitatud voodi vähendab riski, et seda kasutatakse enesevigastamiseks või ruumi lõhkumiseks ning loob samal ajal normaalsuse ja kodususe tunde, mis aitab vähendada stressi. Eraldatud inimesel peab olema võimalus privaatseks tualeti kasutamiseks. Eraldusruumis viibiv inimene ei pruugi olude tõttu saada väljuda ruumist isegi mõneks minutiks. Seetõttu peab hügieeni ja tervisega seotud vajaduste rahuldamine toimuma inimese väärikust ja privaatsust säilitaval viisil, st eraldusruumis peab olema sanitaarruum või privaatselt kasutatav tualetiseade, mis võimaldab inimesel oma füsioloogilisi vajadusi rahuldada ilma alandustundeta. Tualeti puudumine eraldusruumis suurendab ohtu, et inimene peab kasutama ruumi mittesobival viisil (nt pudelisse urineerimine, sobimatutesse kohtadesse roojamine), mis on selgelt alandav, tervist kahjustav ning õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja CPT standardite kohaselt tuleb eraldusmeetmete rakendamisel vältida inimväärikuse riivet, sealhulgas sanitaartingimuste puudumist. Paragrahvis 11 sätestatakse ruumi ja sisustuse erinõuded turvakoduteenusele. Lõikes 1 on sätestatud, et turvakoduteenuse saajate kasutuses olevad ruumid peavad vastama § 9 lõigetes 1 ja 3 sätestatule, mis tähendab, et teenusesaajate kasutada peavad olema magamistuba (arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta on ruumis vähemalt 6 m2 põrandapinda), elutuba või muu ruum vaba aja veetmiseks (arvestusega, et ühe teenusesaaja kohta on ruumis vähemalt 2 m2 põrandapinda), köök või kööginurk (mille põrandapindala on piisavalt suur lähtuvalt teenusesaajate vajadustest) ning pesemis- ja tualettruum. Nimetatud nõuded määravad sotsiaalteenuse osutamise ruumide miinimumtingimused, mille järgimine on teenuse kvaliteedi, inimväärikuse, iseseisvuse ja tervise tagamise eeldus. Iga ruum täidab spetsiifilist rolli inimese elukvaliteedi ja osaluse toetamisel ning peab olema kavandatud, lähtudes funktsionaalsusest, ligipääsetavusest ja individuaalsetest vajadustest. Magamistoa ust võimaldatakse seestpoolt võtmeta lukustada, kuid teenuseosutaja peab vajaduse korral tuppa pääsema. Säte on vajalik turvalisuse ja teenusesaajate kaitse tagamiseks. Teenusesaajate puhul võib tekkida olukordi, kus inimene lukustab end ruumi ega suuda või ei soovi ust enam avada. Samuti võib juhtuda, et inimene satub lukustatud ruumis terviserikke, õnnetuse või kriisiolukorra tõttu ohtu. Sellisel juhul peab teenuseosutajal olema võimalik tagada ruumile ligipääs, et pakkuda viivitamatut abi ja vältida elule või tervisele kahjulikke tagajärgi. Nõue ei piira põhjendamatult teenusesaaja privaatsust, kuid tagab, et vajaduse korral on tagatud turvaline ja kiire sekkumine. Lõike 2 kohaselt peab magamistoas olema ohutu, puhas ja ergonoomiline voodi, voodivarustus ja -pesu, tool ning vähemalt üks kergesti ligipääsetav seinakontakt. Voodi sobiv kõrgus tagab turvalise ja mugava sisenemise ja väljumise, eriti eakate, liikumispuudega või nõrgenenud lihasjõuga inimeste puhul. Ohutus tähendab, et voodi on stabiilne ega sisalda teravaid servi või kulunud detaile, mis võivad põhjustada kukkumist või vigastusi. Puhas ja mugav voodi koos sobiva madratsiga toetab füüsilist tervist (väldib lamatisi, lihasvalusid, liigesevaevusi) ning on hädavajalik kvaliteetseks uneks. Funktsionaalvoodi võimaldab reguleerida kõrgust, seljatuge ja jalgade osa, mis toetab iseseisvust ja kergendab hooldustoiminguid (nt hooldajal abi osutamine voodis). Tool võimaldab mitmekesiseid tegevusi, suurendades inimese autonoomiat. Isiklik mööbel soosib

25

koduse tunde tekkimist ja aitab vältida institutsionaliseerimise tunnet. Ligipääsetav seinakontakt võimaldab inimesel kasutada isiklikke elektriseadmeid (nt laadija, lamp, hooldusabivahend). Ligipääsetavus tähendab seda, et pistik ei tohi olla voodi all, mööbli taga ega kõrgusel, mis välistab selle ohutu kasutamise. See toetab iseseisvust, turvalisust ja mugavust ning on oluline ka kaasaegsete abivahendite ja meditsiiniseadmete kasutamisel. Paragrahvis 12 sätestatakse erinõuded väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse ruumidele ja sisustusele. Lõikes 1 on sätestatud, et ruumi mõõtmed ning sisustuse valik ja paigutus peab võimaldama teenuseosutajale voodile juurdepääsu vajalikul määral sõltuvalt teenusesaaja vajadustest. Teenus hõlmab sageli tegevusi, mis eeldavad ligipääsu voodile, näiteks haavahooldus, lamatiste ennetamine ja ravi, hügieenitoimingud, asendivahetus, ravimi manustamine või eluliste näitajate mõõtmine. Voodi peab olema teenuseosutajale kergelt ja turvaliselt liigutatav nii, et saaks teenusesaajale ohutult ja kvaliteetselt vajalikke protseduure teha. Kui voodit ei ole võimalik kergelt ja ohutult nihutada asendisse, mis on protseduuride tegemiseks vajalik, on oluline, et voodi ja muu ruumi sisustus võimaldaks ligipääsu teenusesaajale nii, et teenuseosutaja ei peaks end venitama üle teenusesaaja (ebamugav ja ebaergonoomiline) või tõstma teenusesaajat ebaturvalisel viisil. Selline olukord suurendab teenusesaaja vigastuste riski ning põhjustab füüsilist ülekoormust ja tööõnnetuste ohtu hooldustöötajatele. Juurdepääs vähemalt kahelt poolt võimaldab kasutada abivahendeid (nt lingtõstukit, libilina) ohutult. Ruumide mõõtmed ja mööbli paigutus peavad võimaldama paindlikkust, sest inimese seisund võib ajas muutuda, mistõttu peab ruum olema kohandatav suurenenud abivajaduse korral. Sobiv ruum võimaldab hooldajal tegutseda vaiksemalt, vähem invasiivselt ja teenusesaaja privaatsust austavalt, mis suurendab usaldust ja rahulolu teenusega. Lõike 2 kohaselt võimaldatakse magamistoa ust seestpoolt võtmeta lukustada, kuid teenuseosutaja peab vajaduse korral tuppa pääsema. Privaatsus on inimõigus ja heaolu oluline komponent. Isikliku ruumi (eelkõige magamistoa) seestpoolt lukustamise võimalus on seotud inimõiguse ja väärikuse tagamisega. See loob turvatunde ja kontrolli oma keskkonna üle, võimaluse olla segamatult omaette, puhata või taastuda ning tingimused vaimseks heaoluks ja eraelu puutumatuseks, eriti majutusega teenuste puhul, mida osutatakse inimesele pikemat aega. Teenuseosutaja pääs tuppa peab olema tagatud ainult vajaduse korral, st ohu, kriisi või abivajaduse korral. Selle vajaduse aluseks on terviseriskide ennetamine (nt inimene ei vasta koputusele, kuulda on abipalveid või on abikutsesüsteemi väljakutse), julgeolek ja ohutus (nt agressiivsus, enesevigastamise oht või tulekahjuhäire) ning päästetööd ja esmaabi andmine. Selleks kasutatakse sageli erilahendusi (nt väljastpoolt võtmega avatav lukk, hoolduspersonalile kättesaadavad universaalvõtmed või turvalised lukumehhanismid, mis ei eelda ukse lõhkumist). Nõue loob tasakaalu kahe olulise eesmärgi vahel: autonoomia ja privaatsuse maksimaalne austamine, andes inimesele võimaluse ise otsustada oma ruumi ligipääsetavuse üle, ning teenusepakkuja kohustus tagada turvaline ja reageerimisvõimeline keskkond, mis on vajalik erivajadusega inimeste või haavatavate sihtrühmade hoolduses. Lõikes 3 on sätestatud, et hoolekandeasutuses on magamistoad üldjuhul ühe- või kahekohalised. Ulatusliku abivajadusega teenusesaaja magamistuba võib olla maksimaalselt neljakohaline. Igas magamistoas peab voodite vahel olema võimalik kasutada ajutiselt liigendatavat vaheseina, kardinat, sirmi või muud ruumi liigendamist võimaldavat vahendit, et tagada privaatsus. Sätte eesmärk on tagada teenust saavate inimeste turvalisus, privaatsus ja eneseväärikus, vähendades samas konfliktide, stressi ja väärkohtlemise riski. Erandid on lubatud ainult selgelt põhjendatud juhtudel, mis toetavad teenusesaajate heaolu ega sea ohtu nende õigusi või tervist. Mitmed Euroopa riigid (nt Rootsi, Holland, Saksamaa) ning rahvusvahelised dokumendid ja organisatsioonid (nt Euroopa sotsiaalharta, Euroopa Puuetega Inimeste Foorum) on soovitanud võimaluse korral pakkuda üheinimesetube, vähemalt kahe inimesega jagatud tube, igal juhul vältida sunniviisilist vastassugupoolte paigutust samasse magamisruumi ning arvestada inimese psüühilise seisundi, kultuuritausta ja eelistustega. Eri soost inimeste ühine magamisruum eeldab mõlema poole teadlikku nõusolekut. See on vajalik inimese autonoomia ja privaatsuse

26

austamiseks, seksuaalse või kultuurilise haavatavuse vähendamiseks ning võimalike väärkohtlemise riskide ennetamiseks. Nelja inimese majutamine ühte magamistuppa on lubatud ainult erandjuhtudel, näiteks juhul, kui teenusesaajad vajavad ulatuslikku ööpäevaringset järelevalvet või kõrvalabi, ei saa öisel ajal olla iseseisvalt või väiksemas ruumigrupis, tingimusel, et selline korraldus ei ohusta üksteise turvalisust ega heaolu. Seda tüüpi paigutus peab olema hoolikalt kaalutud ning lähtuma turvalisuse, hooldusvajaduse ja ruumiliste võimaluste koosmõjust, mitte administratiivsest mugavusest. Liigendatava vaheseina, kardina või sirmi võimaldamine on mõjus, paindlik ja kulutõhus viis parandada privaatsust jagatud magamisruumides. See toetab teenusesaajate autonoomiat, vaimset heaolu ja väärikust, olles samas kooskõlas nii rahvusvaheliste suuniste kui ka tõenduspõhise praktika ja eetikapõhimõtetega sotsiaalhoolekandes. Uuringud on näidanud, et võimalus oma isiklikku ruumi vähemalt osaliselt piirata parandab unekvaliteeti, vähendab stressi ja suurendab turvatunnet, toetades paremat kohanemist hoolekandekeskkonnas ja vähendades konflikte. Liigendatav vahesein, kardin või sirm on lihtne, odav ja modulaarne lahendus, mis võimaldab ruumi kiiresti vastavalt vajadusele ümber kujundada ja sobib kasutamiseks muutuvates olukordades (nt öösel, elanike vahetumisel või ajutise isoleerimise vajaduse korral). Privaatsust tagavate vahendite (liigendatav vahesein, sirm) kasutamisel peab teenuseosutaja tagama teenusesaajate ohutuse. Kuna ebastabiilsed ja lahtised vahendid võivad suurendada kukkumisriski, eriti nägemislangusega või liikumisabivahendiga liikuvate inimeste puhul, tuleb neid kasutada ainult hooldustoimingute ajal ning seejärel tuleb neid hoida viisil, mis ei takista liikumist toas ja on teenusesaajatele ohutu. Paljud Euroopa riikide juhised ja rahvusvahelised kogemused sotsiaalhoolekandes (nt WHO, Eurofound, Euroopa sotsiaalharta) rõhutavad soft architecture põhimõtteid, mis lubavad paindlikult kohandada ruumilist keskkonda inimese vajaduste järgi, samuti seda, et füüsiline keskkond peaks võimaldama inimesel kontrollida, kes ja millal teda näeb või temaga suhtleb. Näiteks Hollandis, Taanis ja Saksamaal soovitatakse juba disainifaasis luua jagatud ruumides võimalused ajutiseks eraldumiseks või ruumiliseks privaatsuseks. Lõike 4 kohaselt peab magamistoa minimaalne pindala ühekohalise majutuse korral olema vähemalt 8 m2, kahekohalise majutuse korral vähemalt 12 m2 ja iga järgmise voodikoha puhul peab lisanduma vähemalt 6 m2. Teenusesaaja vajab isiklikku ruumi, et säilitada autonoomiat, privaatsust ja turvatunnet. Alla 8 m2 pindalaga ruum ei võimalda täisväärtuslikku isiklikku elu- ja magamiskohta, kui seal peab lisaks voodile paiknema ka muu elementaarne sisustus (nt kapp, tool, laud). Liigne ruumikitsikus põhjustab stressi ja konflikte, vähendab motivatsiooni ning

halvendab vaimset ja füüsilist heaolu. Vajaliku pindalaga tuba võimaldab liikuda abivahenditega

(nt ratastool, kõnniraam), teha abistamis- ja hooldustoiminguid (nt asendivahetus, riietamine, voodihooldus) ning evakueerida inimest hädaolukorras kiiresti ja turvaliselt. Väiksem pind ei võimalda personali ohutut tegutsemist ega hoia ära õnnetusjuhtumeid (nt kukkumine, takerdumine sisustusse). Iga lisanduv inimene toas suurendab vajadust täiendava liikumisruumi, panipaikade ja sisustuslahenduste järele, mistõttu on oluline, et iga voodikoha kohta oleks lisaks vähemalt 6 m2. Lõikes 5 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama vähemalt ühe pesemiskoha kuni kümne teenusesaaja kohta ja vähemalt ühe tualetipoti kuni viie teenusesaaja kohta. Tegemist ei ole uue nõudega, vaid varasemalt kehtinud sotsiaalministri 3. aprilli 2002. a määrusest nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ üle võetud sättega. Nõude eesmärk on tagada teenusesaajatele piisavad võimalused isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ning vältida olukordi, kus pesemis- ja tualettruumide vähesus piirab inimväärseid elutingimusi või teenuse sujuvat korraldust. Kehtestatud suhtarvud lähtuvad senisest praktikast, kus selline jaotus on osutunud piisavaks teenuse igapäevase toimimise ning hügieeni- ja privaatsusnõuete täitmise tagamiseks.

27

Lõike 6 kohaselt nähakse hoolekandeasutuses ette ühisruum vaba aja veetmiseks. Hoolekandeasutus ei ole pelgalt elukoht, see on elukeskkond, mis peab võimaldama teenusesaajal säilitada ja arendada iseseisvust, osaleda ühistegevustes ja tunda end kogukonna liikmena. Ühisruumi olemasolu on rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedikriteerium ja oluline inimkeskse teenuse osa (vastavalt WHO ja Euroopa Nõukogu juhistele). Ruum aja veetmiseks on sotsiaalne ja psühholoogiline tugiressurss, mis aitab vältida isolatsiooni, üksildust ja igavust. Ühistegevused (nt mängud, muusika kuulamine, suhtlemine, huviringid, käsitöö, filmide vaatamine) loovad päevase rütmi, suurendavad rahulolu ja ennetavad vaimse tervise probleeme. Regulaarne suhtlemine aitab säilitada suhtlusoskusi, ennetada kognitiivset taandumist ja toetada emotsionaalset stabiilsust. Ühisruum on keskkond, kus saavad toimuda grupitegevused, arutelud, tähistamised ja ühised sündmused, mis loovad kuuluvustunde. See on oluline ka aktiivsena vananemise ja iseseisvuse toetamise seisukohalt. Iga teenusesaaja saab seal tegeleda talle sobiva, rahustava või arendava tegevusega (nt lugemine, kudumine, meisterdamine). Selline mitmekülgne kasutus võimaldab arvestada erinevate huvide, võimete ja vajadustega. Ruumi funktsionaalne kujundamine ei tähenda alati suurt kulutust, vaid seda, et see on ligipääsetav, mugav ja võimalusterohke. Ühisruum toetab ka personali tööd, võimaldades korraldada tegevusteraapiat, grupinõustamist, huviringe ja loovaid tegevusi. Lõike 7 kohaselt peab ruumide sisustus vastama määruse § 9 lõigetes 4─7 sätestatud nõuetele. Magamistoas võimaldatakse teenusesaaja soovi korral kasutada privaatsuse tagamiseks voodite vahel liigendatavat vaheseina, kardinat või sirmi. Magamistoa suurus, sisustuse valik ja paigutus peab võimaldama teenuseosutajale voodile mõlemalt poolt juurdepääsu ning kasutada asendivahetuse ja siirdumise abivahendeid. Magamistoas tagatakse teenusesaajale sobiv voodi koos voodivarustuse ja -pesuga, mööbel isiklike tarbeesemete paigutamiseks ning magamistoa muu sisustus lähtuvalt teenusesaaja soovist või teenuse eesmärgist ning magamistoas peavad olema: vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt, teenusesaaja või tema eestkostja soovist või teenuse eesmärgist lähtuv kohtvalgustus ning valguse reguleerimist ja privaatsust võimaldavad aknakatted. Paragrahvis 13 sätestatakse järelhooldusteenuse ja eluruumi tagamise teenuse osutamise ruumide erinõuded. Lõikes 1 on sätestatud, et teenusesaaja kasutada peavad olema vähemalt järgmised ruumid: tuba, mille põrandapindala ühe teenusesaaja kohta on vähemalt 6 m2, köök või kööginurk ning tualettruum ja pesemisruum. Pesemisruum ja tualettruum võivad olla ühendatud. Nõude eesmärk on tagada teenuseosutaja eluruumides elavatele inimestele eluks vajalikud miinimumtingimused, mis vastavad inimese väärikusele ja tervisevajadustele ning rahvusvahelistele ja riiklikele sotsiaalkaitse põhimõtetele. Miinimumnõue 6 m2 põrandapinda ühe inimese kohta on kooskõlas rahvusvaheliselt aktsepteeritud standarditega ning võimaldab paigutada ruumi mööbli, tagada inimese liikumisvabaduse (sh liikumisabivahenditega) ning vähendada ülerahvastatusest tulenevaid riske (nakkushaiguste levik, psühhosotsiaalsed pinged, ohutusprobleemid). Köök või kööginurk võimaldab valmistada või soojendada toitu, täites inimese toitumisvajadused, osaleda toiduvalmistamisel, toetades igapäevaoskusi ja iseseisvust, ning arvestada individuaalsete dieetide ja tervisevajadustega. Ka minimaalne kööginurk (valamu, pliidiplaat, tööpind, külmik) aitab kujundada kodusust ja toetab sotsiaalset reintegratsiooni. Igal inimesel peab olema võimalus kasutada tualetti ja pesemisvõimalust. Tegemist on osaga elementaarsetest inimõigustest ja elukvaliteedi alustest. Tualettruumi ja pesemisruumi ühendamine on lubatud ruumikasutuse optimeerimiseks, kui see ei kahjusta funktsionaalsust ega hügieeni. Köök või kööginurk ning tualettruum ja pesemisruum võivad olla jagatavad mitmete teenusesaajate vahel. Tualettruumi ja pesemisruumi puhul on oluline tagada privaatsus ning ruumide ligipääsetavus vastavalt teenusesaaja vajadustele. Vajaduse korral tuleb ruumid kohandada nii, et oleks tagatud piisav liikumisruum ja abivahendite (nt ratastool, tugiraam) kasutamise võimalus ning vajalikud käepidemed ja toestused.

28

Lõikes 2 on sätestatud, et igale teenusesaajale tuleb tagada omaette voodi, laud, tool ja vähemalt üks ligipääsetav seinakontakt ning võimalus isiklike riiete ja tarbeesemete paigutamiseks viisil, mis tagab vähemalt osade asjade paigutamise teiste pilkude eest varjatuna, Vajadus omaette voodikoha, isiklike esemete hoiukoha ja individuaalse mööbli järele on seotud inimese põhiõigusega privaatsusele, autonoomiale ja eneseväärikusele. Oma voodi (sh voodikoht naril) annab turvatunde ja püsiva isikliku ruumi kogemuse, võimalus hoida isiklikke asju teiste pilkude eest varjatuna tugevdab enesekindlust ja kontrollitunnet ning isiklik laud ja tool võimaldavad toetada tegevusvõimet (nt lugemine, kirjutamine, söömine ja suhtlus). See on oluline ka psühholoogilise heaolu ja identiteeditunde säilitamiseks, eriti juhul, kui inimene elab ühiselamusarnases keskkonnas.Ligipääs elektrile on tänapäeval elukorralduse ja õppimise seisukohalt vältimatu. Tagades igale teenusesaajale samaväärse ligipääsu välditakse ebavõrdset kohtlemist ja ressursside ebaproportsionaalset jagunemist ning hoitakse ära potentsiaalset konfliktiallikat teenusesaajate vahel. See on oluline ka õiguspõhise sotsiaalteenuse korralduse seisukohalt. Isiklik laud ja tool toetavad igapäevaseid iseseisvaid tegevusi, sealhulgas söömist, lugemist, kirjutamist, suhtlust jms, tegevuslikku rehabilitatsiooni ja vaimset stimulatsiooni ning töötamist või õppimist, kui teenusesaaja seda vajab või soovib. Need tingimused võimaldavad säilitada ja arendada inimese funktsionaalset iseseisvust, mis on sotsiaalteenuse üks keskseid eesmärke. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse lõigetes 1 ja 2 sätestatut juhul, kui teenust osutatakse teenuseosutaja eluruumides, mis on kasutusel sotsiaalteenuse osutamiseks. Kohalikul omavalitsusel on võimalus tagada järelhooldusel viibivale noorele elukoht viisil, mis vastab võimalikult hästi noore vajadustele. Eluasemeks võib olla näiteks üürikorter, ühiselamu või õpilaskodu, sotsiaaleluruum või muu noore vajadustele vastav eluase. Paragrahvis 14 esitatakse määruse rakendussätted. Lõikes 1 sätestatakse, et määruse § 3 lõikes 2 sätestatut kohaldatakse hoolekandeasutustele, mille ehitusloa taotlus esitatakse pärast kõnealuse määruse jõustumist. Lõikes 2 sätestatakse, et määruse § 3 lõige 7 jõustub 1. septembril 2026. a. See võimaldab teenuseosutajatel leida ruumi või seda sobivaks kohandada või osta sisustust, et tagada teenusesaajale võimalus suhelda lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Paragrahviga 15 tunnistatakse kehtetuks sotsiaalministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“, sest see on kehtestatud samuti SHS § 107 lõike 3 alusel. Arvestades, et käesolev määrus hakkab määrust nr 75 asendama, tuleb see kehtetuks tunnistada. 3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele Määruse muutmine ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. 4. Määruse mõjud Määruse eesmärk on ühtlustada ja ajakohastada nõudeid elukeskkonnale sotsiaalteenuste osutamisel, et toetada paremini teenusesaajate heaolu ning tagada selgem, paindlikum ja praktiliselt rakendatav regulatsioon. Mõjude hindamisel on keskendutud muudatuste sisulistele tagajärgedele võrreldes kehtiva õigusega, hinnates nende ulatust, sagedust ja võimalikke riske. Mõjuanalüüsis käsitletakse mõju teenusesaajatele, teenuseosutajatele ja Terviseametile kui järelevalveasutusele. Mõju tuvastati kolmes valdkonnas: sotsiaalne mõju, mõju majandusele ja mõju riigivalitsemisele. Teistes mõjuvaldkondades määrus sisulist mõju ei avalda. Sotsiaalne mõju

29

Sihtrühm: sotsiaalteenuse saajad (lapsed, eakad ja erivajadusega inimesed, sh psüühikahäirega inimesed). Määruse muudatused mõjutavad kuni 35 000 sotsiaalteenuse saajat. Väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust sai 31.12.2024 seisuga 11 448 inimest ning eluruumi tagamise teenust 14 128 inimest7. Kogukonnas elamise teenust saadi 30.04.2025 seisuga 660 teenusekohal, päeva- ja nädalahoiuteenust 40 teenusekohal ja ööpäevaringset erihooldusteenust 2238 teenusekohal. Toetavaid erihoolekandeteenuseid osutati 01.07.2025 seisuga 3655 inimesele (sh igapäevaelu toetamise teenust 2891 teenusekohal, töötamise toetamise teenust 856 ja toetatud elamise teenust 1126 teenusekohal).8 Lastele suunatud sotsiaalteenuseid osutati järgmiselt: 2024. aastal sai turvakoduteenust 822 last9, suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenust 763 last10, asendushooldusteenust 741 last11 ja järelhooldusteenust 40 noort12 ning kinnise lasteasutuse teenust osutati 109 lapsele13. Mõjutatud sihtrühma suurus on väike (kuni 2,5% elanikkonnast14), kuid tegemist on haavatava sihtrühmaga. Määruse mõju teenusesaajatele on valdavalt positiivne. Teenusepõhine lähenemine võimaldab paremini arvestada sihtrühma vajaduste ja teenuse sisuga. Senine asutusepõhine üldistus asendub sihituma regulatsiooniga. Füüsilise keskkonna nõuded muutuvad selgemaks ja arusaadavamaks ning see toetab paremini ohutuse, privaatsuse ja elukvaliteedi tagamist. Mitmed nõuded muutuvad paindlikumaks, sealhulgas ruumide pindala, sisustuse valik ja kasutus. See võimaldab paremini arvestada erinevate sihtrühmadega (nt väikelapsed, liikumisraskusega eakad ja liitpuudega täiskasvanud). Samal ajal säilivad elementaarsed tingimused (turvaline ligipääs, hügieen ja privaatsus). Uuendusena lisandub kohustus rakendada lihtsaid meetmeid, kui siseõhu temperatuur tõuseb üle 27 kraadi, mis aitab vähendada kuumastressi. Samuti peab olema tagatud võimalus privaatselt suhelda lähedastega ja vajaduse korral saada esmast terviseabi. Need muudatused tugevdavad teenusesaaja turvatunnet ja toetavad väärikust. Mõju avaldub igapäevaselt ning puudutab otseselt teenusesaaja elu- ja keskkonnatingimusi. Mõju ulatus on siiski väike, kuna teenuse sisu ega tegelik elukeskkond suurel määral ei muutu. Enamik nõudeid säilib senisel kujul või muutub mõnevõrra paindlikumaks, mistõttu jääb teenusekogemus suures osas samaks. Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Esineb vähene risk, et uue määruse paindlikum sõnastus viib olukorrani, kus teenuseosutaja ei arvesta piisavalt teenusesaaja vajadustega või jätab pakkumata elementaarsed mugavused, mille nõue ei ole sõnaselge. Samuti võib teenusesaaja teadlikkus oma õigustest (nt ligipääsetavus, privaatsus) olla ebapiisav. Siiski aitavad määruse eesmärgipõhine ülesehitus ja säiliv järelevalvesüsteem selliseid riske vähendada. Kokkuvõttes on tegemist olulise positiivse mõjuga, mis ei ole ulatuslik, kuid on igapäevane, ning mõjutab otseselt haavatava sihtrühma elukeskkonda ja heaolu. Mõju majandusele ja riigivalitsemisele

7 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. (29.07.25) 8 Sotsiaalkindlustusamet, 2025. 9 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. Teenusesaajad 2024. aasta jooksul. (29.07.25) 10 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. Teenusesaajad 2024. aasta jooksul. Aruanne on avatud vigade

paranduseks, mistõttu võib statistika muutuda. (29.07.25) 11 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. Aruandeaasta lõpu seisuga asendus- ja perekodudes viibinud lapsed,

SOS Lasteküla üksused eraldi arvestatud. (29.07.25) 12 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. Aruandeaasta lõpu seisuga asendus- ja

perekodudes järelhooldusel viibinud lapsed. Aruanne on avatud vigade paranduseks, mistõttu võib statistika

muutuda. (29.07.25) 13 Sotsiaalkindlustusameti statistika. Kättesaadav: Kinnise lasteasutuse teenus (KLAT) |

Sotsiaalkindlustusamet (29.07.25). 14 Statistikaamet. RV0212: RAHVASTIK | Aasta, Vanus, Näitaja ning Sugu. Statistika andmebaas (30.07.25)

30

Sihtrühm: sotsiaalteenuse osutajad (KOV-id, erasektori teenusepakkujad) Mõjutatud sihtrühm hõlmab kõiki sotsiaalteenust osutavaid ja korraldavaid asutusi. Väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust osutas 31.12.2024 seisuga 180 asutust.15 Eluruumi tagamise teenust korraldasid kõik 79 kohalikku omavalitsust. Toetavaid erihoolekandeteenuseid osutas 01.07.2025 seisuga 146 SKA lepingupartnerit 165 allüksuses. Kogukonnas elamise teenust osutas 27, päeva- ja nädalahoiuteenust 14 ning ööpäevaringset erihoolekandeteenust 29 asutust (30.04.25 seisuga).16 Lastele suunatud sotsiaalteenuseid osutati 2024. aastal järgmiselt: turvakoduteenust osutas 17, asendushooldusteenust 38, järelhooldusteenust 15 ning suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenuse korraldamise tagas 64 kohalikku omavalitsust.17 Kinnise lasteasutuse teenust osutas 2024. aastal 3 asutust.18 Mõju teenuseosutajatele on mõõdukas ja avaldub järjepidevalt teenuste korraldamisel. Uus määrus koondab seni kehtinud eraldi määrused ning asendab asutusepõhise loogika teenusepõhisega. Regulatsiooni ülesehitus muutub selgemaks ning välditakse dubleerimist teiste õigusaktidega, mis lihtsustab nõuete mõistmist ja rakendamist. Enamik nõudeid säilib või muutub paindlikumaks (nt teenuse osutamise pindala nõue väheneb, sisustuse nõuded on vajaduspõhised jmt), mistõttu ei kaasne muudatustega teenuseosutajatele olulisi lisainvesteeringuid. Piiratud ulatusega lisakulu võib tekkida üksikjuhtudel, näiteks siis, kui tekib vajadus eraldusruumi või mõne täiendava ruumi loomiseks. Mitmel juhul saab aga kasutada juba olemasolevaid ruume ning täiendavad kulud on väikesed või puuduvad. Lisanduv nõue rakendada kuumuse leevendamiseks abinõusid ei too kaasa märkimisväärseid kulusid, kuna võimalikud meetmed (nt ruumide tuulutamine, ventilaatorid, jaheda joogi pakkumine) on odavad ja kergesti rakendatavad. Määrus võimaldab ka üleminekuaega ja jätab tõlgendamisruumi, mis aitab vältida liigset rahalist koormust. Mõju ulatus on väike, kuna teenuseosutajate töökorraldus ega teenuse sisu oluliselt ei muutu ning muudatuste rakendamine ei eelda sisulist ümberkorraldust. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, sest kuigi määruse muudatused on ühekordsed, puututakse nõuetega kokku regulaarselt igapäevases tööprotsessis, näiteks ruumide korrashoiu ja sisekliima tagamisel. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Risk võib kaasneda erandjuhtudel, kui tekib vajadus lisaruumi loomiseks või kui kuumuse mõju leevendamiseks ei piisa lihtsamatest meetmetest ning on vaja soetada ventilaator või muu abivahend. Kokkuvõttes on mõju teenuseosutajatele valdavalt positiivne – määrus muutub lihtsamaks ja paindlikumaks ning enamik muudatusi on tehnilise iseloomuga. Sihtrühm: Terviseamet Terviseametil on määruse täitmise üle järelevalve tegemise roll. Uue määruse ülesehitus on selgem ning dubleerivad nõuded teiste õigusaktidega on eemaldatud, mistõttu muutub järelevalve praktilisemaks ja vähem koormavaks. Teenusepõhine struktuur toetab paremat sihipärast hindamist ning paindlikum sõnastus võimaldab vajaduse korral arvestada konteksti. Mõju ulatus on väike, kuna järelevalve sisu ega maht märkimisväärselt ei muutu. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, sest järelevalvet tehakse regulaarselt. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk on väike – mõningane kohanemisvajadus võib kaasneda määruse rakendamise algusperioodil. Muu hulgas on muudatustest lähtuvalt vaja teha vajalikke arendusi järelevalve

15 Statistikaamet. SK06: TÄISKASVANUTE HOOLEKANNE, 31. DETSEMBER | Näitaja, Hoolekandeteenuse liik

ning Aasta. Statistika andmebaas (29.07.25) 16 Sotsiaalkindlustusamet, 2025. 17 Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika. (29.07.25) 18 Sotsiaalkindlustusameti statistika. Kättesaadav: Kinnise lasteasutuse teenus (KLAT) |

Sotsiaalkindlustusamet (29.07.25).

31

infosüsteemis (vt kulud ptk-s 5). Kokkuvõttes lihtsustab uus määrus järelevalve tegemist ega too kaasa täiendavat halduskoormust. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Enamik määruses ettenähtud nõuetest on rakendatavad juba praegu. Määruse rakendamine ei too enamikule osapooltele kaasa lisategevusi ega -kulusid. Seniste nõuete muutmise tõttu on ühekordse kuluna vajalik Terviseameti järelevalvesüsteemi MEIS IT-arendusteks kokku 21 250 eurot, mis kaetakse TEHIKu eelarvest. Lisaks on vaja uuendada Sotsiaalkindlustusameti koostatud sotsiaalteenuste kvaliteedijuhised ja sotsiaalteenuste juhendid.

6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras, v.a § 3 lõige 7, mis jõustub 1. septembril 2026. a. 7. Määruse kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Määruse eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks seotud ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile, Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendusele, Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidule, Eesti Hoolekandeasutuste Liidule ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidule. Eelnõu kohta esitatud kommentaaride ja nendega arvestamise ülevaade on seletuskirja lisas.