Kiri

1

Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise

seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/825 (ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ muutmist puudutav osa)

EL säte Sätte sisu Ülevõtmise

kohustus

EL normi

rakendamiseks

kehtestatav Eesti

õigusakti norm

Kommentaar

Art 1 lg 1 p a Muudetakse mõistet „kaup“ EI Kauba mõiste on juba

sätestatud TKS § 2 lg 1 p-

s 3, mille kohaselt on kaup

pakutav, müüdav või muul

viisil turustatav asi, õigus

ja digitaalne sisu

võlaõigusseaduse (VÕS)

tähenduses. Kõnealuses

mõistes kasutatud sõna

„asi“ hõlmab ka VÕS §

142 lg 3 tähenduses

digitaalse elemendiga asja,

sest „asi“ TsÜS § 50 lg 2

tähenduses on mh ka

vallasasi, just nagu ka

digitaalse elemendiga asi

on vallasasi.

Art 1 lg 1 p b Defineeritakse mõiste „keskkonnaväide“ JAH TKS § 2 lg 1 p 9

Defineeritakse mõiste „üldine

keskkonnaväide“

JAH TKS § 2 lg 1 p 10

2

Defineeritakse mõiste „kestlikkusmärgis“ JAH TKS § 2 lg 1 p 11

Defineeritakse mõiste „sertifitseerimisskeem JAH TKS § 2 lg 1 p 12

Defineeritakse mõiste „tunnustatud

suurepärane keskkonnatoime“

JAH TKS § 2 lg 1 p 13

Defineeritakse mõiste „vastupidavus“ EI Vastupidavuse mõiste on

juba sätestatud VÕS §

2171 lg-s 5.

Defineeritakse mõiste „tarkvarauuendus“ JAH TKS § 2 lg 1 p 14

Defineeritakse mõiste „kuluosa JAH TKS § 2 lg 1 p 15

Defineeritakse mõiste „funktsionaalsus“ EI Funktsionaalsuse ehk

kasutusviisi mõiste on

juba sätestatud VÕS § 142

lg-s 5.

Art 1 lg 2 p a Artikli 6 lg 1 punkt b asendatakse järgmisega:

toote põhiomadused, näiteks selle

kättesaadavus, sellest tulenev kasu või sellega

kaasnevad riskid, toote teostus, koostis,

keskkonna- või sotsiaalsed omadused,

tarvikud, ringlusaspektid, nagu vastupidavus,

parandatavus või ringlussevõetavus,

müügijärgne klienditeenindus ja kaebuste

lahendamine, valmistamise või varumise viis

ja kuupäev, kättetoimetamine, sobivus

ettenähtud otstarbeks, kasutamine, kogus,

toote kirjeldus, geograafiline või kaubanduslik

päritolu või toote kasutamise oodatavad

tulemused või tootega seotud katsete või

kontrollimiste tulemused ja olulised tunnused.

EI TKS § 16 lg 2 p 2 Artikkel 6 lg 1 p 6

loetelusse lisatakse juurde

sõnad „keskkonna- või

sotsiaalsed omadused ja

ringlusaspektid, nagu

vastupidavus,

parandatavus või

ringlussevõetavus“.

Kuivõrd tegemist on

tarbija jaoks orienteeriva

loeteluga ja tarbijale ei tule

kogu seda teavet alati

avaldada, ei pea eelnõu

koostaja vajalikuks TKSi §

16 lõike 2 punkti 2 (kauba

või teenuse peamised

omadused) loeteluga

täiendada.

3

Art 1 lg 2 p b Artikkel 6 lõikesse 2 lisatakse punkt d):

tulevase keskkonnatoimega seotud

keskkonnaväidete esitamist ilma selgete,

objektiivsete, üldsusele kättesaadavate ja

kontrollitavate kohustusteta, mis on sätestatud

üksikasjalikus ja realistlikus rakenduskavas,

mis sisaldab mõõdetavaid ja ajaliselt piiritletud

eesmärke ning muid asjakohaseid selle

rakendamiseks vajalikke elemente, näiteks

ressursside jaotus, ning mida kontrollib

korrapäraselt sõltumatu kolmandast isikust

ekspert, kelle järeldused tehakse tarbijatele

kättesaadavaks.

JAH TKS § 16 lg 4 p 4 –

tulevase

keskkonnatoimega seotud

keskkonnaväidete

esitamist ilma selgete,

objektiivsete, üldsusele

kättesaadavate ja

kontrollitavate

kohustusteta, mis on

sätestatud rakenduskavas.

Art 1 lg 2 p b Artikkel 6 lõikesse 2 lisatakse punkt e):

tarbijatele sellise kasu reklaamimist, mis ei ole

asjakohane ega tulene ühestki toote või

ettevõtte omadusest.

JAH TKS § 16 lg 4 p 5 –

tarbijatele sellise kasu

reklaamimist, mis ei ole

asjakohane ega tulene

ühestki kauba või ettevõtte

omadusest.

TKS-s puudub mõiste

„toode“, selle asemel on

läbivalt kasutatud sõna

„kaup“.

Art 1 lg 3 Artiklisse 7 lisatakse uus lõige 7:

Kui kaupleja osutab teenust, mis võrdleb

tooteid, ja annab tarbijale teavet toodete või

nende tarnijate keskkonna- või sotsiaalsete

omaduste või ringlusaspektide, nagu

JAH TKS § 17 lg 5 – kui

kaupleja osutab toodete

võrdlusteenust ning annab

tarbijatele teavet toodete

ja nende tarnijate

keskkonna- või

4

vastupidavuse, parandatavuse ja

ringlussevõetavuse kohta, loetakse oluliseks

teabeks teavet võrdlusmeetodi,

võrdlusobjektiks olevate toodete ja nende

toodete tarnijate kohta, samuti selle teabe

ajakohastamiseks võetud meetmete kohta.

sotsiaalsete omaduste või

ringlusaspektide kohta,

loetakse oluliseks teabeks

lisaks käesoleva

paragrahvi lõigetes 2, 21, 3

ja 4 sätestatule ka teavet

võrdlusmeetodi,

võrdlusobjektiks olevate

toodete ja nende toodete

tarnijate kohta ning teabe

ajakohastamiseks võetud

meetmete kohta.

Direktiivi (EL)

2005/29 lisa

muutmine:

Muudatused direktiivi lisas:

Lisatakse järgmised punktid:

„2a) Sellise kestlikkusmärgise esitamine, mis

ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei

ole kehtestanud avaliku sektori asutus.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 21

„4a) Üldise keskkonnaväite esitamine, ilma et

ettevõtja suudaks tõendada väite seisukohast

olulist tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 41

„4b) Keskkonnaväite esitamine kogu toote või

ettevõtja kogu äritegevuse kohta, kui see

puudutab ainult toote teatavat aspekti või

ettevõtja äritegevuse spetsiifilist tegevusala.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 42

5

„4c) Väide kasvuhoonegaaside heite

kompenseerimise alusel, et kaubal on

keskkonnale kasvuhoonegaaside heite

seisukohast neutraalne, väiksem või positiivne

mõju.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 43

„10a) Liidu turul kõigi asjaomasesse

tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes

õigusaktidega kehtestatud nõuete esitamine

ettevõtja eripakkumisena.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 101

„23d) Tarbija eest teabe varjamine selle kohta,

et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt

digielementidega kaupade toimimist või

digisisu või digiteenuste kasutamist.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 27

„23e) Tarkvarauuenduse esitamine vajalikuna,

kui see tõhustab üksnes funktsionaalsusega

seotud omadusi.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 28

„23f) Äriline teadaanne kauba kohta, mis

sisaldab selle vastupidavuse piiramiseks

lisatud funktsiooni, hoolimata sellest, et

kauplejale on kättesaadav teave funktsiooni ja

selle mõju kohta kauba vastupidavusele.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 29

6

„23g) Valeväide, et kaubal on tavapärastes

kasutustingimustes teatav vastupidavus seoses

kasutusaja või -intensiivsusega.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 30

„23h) Kauba esitlemine parandamist

võimaldavana, kui see tegelikult võimalik ei

ole.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 31

„23i) Tarbija sundimine asendama või lisama

kauba kulutarvikuid varem kui see tehnilistel

põhjustel vajalik oleks.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 32

„23j) Teabe varjamine kauba funktsionaalsuse

halvenemise kohta, kui kasutatakse

kulutarvikuid, varuosi või tarvikuid, mida ei

tarni algne tootja, või valeväide, et selline

halvenemine toimub.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 33

Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 2

Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastustabel

I kooskõlastusring

Nr Esitaja ja ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus

Justiits- ja Digiministeerium

1. 25.05.2025 jõustus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

(HÕNTE) muudatus, millega kehtestati halduskoormuse

tasakaalustamise reegel (HÕNTE § 1 lg 41 ). Reegli kohaselt

tuleb halduskoormust suurendava nõudega kavandada ka

halduskoormust vähendav muudatus. Halduskoormuse

tasakaalustamise reegli rakendamise juhis on kättesaadav

Justiits- ja Digiministeeriumi veebilehel.

Eeltoodud HÕNTE muudatustest tulenevalt palume eelnõu

seletuskirja sisukokkuvõttes kirjutada, kas eelnõuga

kavandatud muudatuste tulemusel halduskoormus suureneb,

väheneb või ei muutu. Halduskoormuse kasvamisel palume

seletuskirja sisukokkuvõttes märkida, mis meetmega on

kavandatud suurenenud halduskoormust tasakaalustada.

Arvestatud. Eelnõusse on kavandatud

lõhkematerjaliseaduse (LMS)

muudatus, mis tasakaalustab

kasvavat halduskoormust.

2. Eelnõuga on kavandatud luua mitu väärteokoosseisu (eelnõu

punktid 10 ja 12 - 14). Kavandatud väärteosätetes soovitakse

kasutada sõnastust: „karistatakse rahatrahviga kuni neli

protsenti füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega

seotud aastakäibest või kui see teave ei ole kättesaadav, siis

rahatrahviga kuni kaks miljonit eurot.“ Juriidilise isiku puhul

räägitakse eelnõus juriidilise isiku aastakäibest, mitte

Arvestatud. Eelnõust on ebakõla eemaldanud

ning nii füüsilise kui ka juriidilise

isiku puhul räägitakse majandus-

ja kutsetegevusega seotud

aastakäibest.

majandus- või kutsetegevusega seotud aastakäibest.

Seletuskirjas (lk 19) on öeldud, et kaupleja on füüsiline või

juriidiline isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes

tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema majandus- või

kutsetegevusega. Seega seletuskirja selgituse kohaselt on

majandus- või kutsetegevus nii füüsilise kui ka juriidilise

isiku kohta käiv kirjelduse osa. Tulenevalt eeltoodust tekib

küsimus, kas seletuskirjas esitatud selgitus on eksitav või

oleks normide sätestamisel pidanud kasutama ühesugust

sõnastust: „majandus- või kutsetegevusega seotud

aastakäive“? Justiits- ja Digiministeerium palub kirjeldatud

küsimuses eelnõu ja seletuskirja tekstid ühtlustada.

3. Eelnõuga täiendatakse tarbijakaitseseaduse (TKS) §-e 70, 741

ja 742 lõikega 11 , millega sätestatakse, et kui tegemist on

teoga, mis on pandud toime suures ulatuses või mis on

Euroopa Liidu mõõtmega, on kohtuvälisel väärteomenetlejal

võimalus karistada isikut rahatrahviga. Seejuures puuduvad

seletuskirjas selgitused selle kohta, mis on „teo

toimepanemine suures ulatuses“ või „teo toimepanemine

Euroopa Liidu mõõtmetega“. Samuti puudub selgitus selle

kohta, kuidas eristatakse suures ulatuses teo toimepanemist

Euroopa Liidu mõõtmetega teo toimepanemisest. Kui need

suurused on mõõdetavad rahaliselt, siis seletuskirjast peab

leidma käsitluse selle kohta, milline on see summa nii „suure

ulatuse“ kui ka „Euroopa Liidu mõõtme“ puhul. Vastavad

väärtused tuleb seletuskirja lisada ning eristamine selgitada,

tuues ka asjakohaseid näiteid. Vastutuse sätted peavad olema

üheselt selged, et asjassepuutuvatel isikutel oleks võimalik

õiguspärase käitumisega karistust vältida. Justiits- ja

Digiministeerium palub esitatud märkuste pinnalt eelnõu

täiendada

Arvestatud. Eelnõu seletuskirja on täiendatud

selles osas, kuidas eristada

laiaulatuslikku rikkumist Euroopa

Liidu mõõtmetega laiaulatuslikust

rikkumisest (eelnõus kasutatud

sõnu „suures ulatuses“). Nende

rikkumiste eristamisel on oluline,

kui mitmes liikmesriigis on sama

rikkumine aset leidnud.

4. Eelnõu seletuskirjas (lk 19) on selgitatud, et riigisiseses

õiguses on seni kasutatud terminit „suures ulatuses“ termini

„laiaulatuslik“ asemel. Seletuskirjast ei selgu, milliseid

riigisiseseid õigusakte on selle all mõeldud. Kehtiv TKS ei

kasuta kumbagi terminit. Seletuskiri kasutab muudatuste

selgitamisel läbivalt terminit „laiaulatuslik“, kuigi eelnõu

normide sõnastustesse on kavandatud „suur ulatus“, mida

seletuskirja kohaselt peetakse sobilikumaks kui

„laiaulatuslik“. Seega on tekkinud ebakõla eelnõuga

kavandatud sõnastuse („suures ulatuses“) ja seletuskirjas

kasutatud sõnastuse („laiaulatuslik“) vahel. Palume selgitada

seletuskirjas, millistele riigisisestele õigusaktidele

viidatakse, kui öeldakse, et riigisiseses õiguses on seni

kasutatud terminit „suures ulatuses“. Samuti palume

ühtlustada ülaltoodud küsimuses eelnõus ja seletuskirjas

kasutusel olevad mõisted.

Arvestatud. Eelnõu seletuskirja on muudetud

ning kasutatud on läbivalt terminit

„suures ulatuses“. Eelnõu

koostaja kasutab sellist terminit

tulenevalt sellest, et kehtiv KarS

kasutab läbivalt terminit „suures

ulatuses“ ning ka muudes

õigusaktides ei kasutata terminit

„laiaulatuslik“.

5. Seletuskirjas väidetakse (lk 24), et üldjuhul lõpetavad

kauplejad rikkumise enne trahvi määramist. Seletuskirjast ei

selgu, mida selle väitega on soovitud öelda. Kas toodud

väidet peaks mõistma selliselt, et väärteomenetlused on

alustatud, kuid karistamise otsust ei ole tehtud? Kas need

alustatud väärteomenetlused on seega lõpetatud? Kui

räägitakse rikkumise lõpetamisest enne trahvi määramist, siis

tuleb arvestada sellega, et trahvi määramine saab kõne alla

tulla alles siis, kui rikkuja suhtes on väärteomenetlus

alustatud ning kohtuväline menetleja või kohus hakkab pärast

teo toimepanemise kindlakstegemist ja selle tõendamist

otsustama, kas ja millises määras isikut teo eest karistada,

milline rahatrahv määrata. Palume täiendada seletuskirja

selgitusega selle kohta, millist olukorda on seletuskirjas

mõeldud, kui öeldakse, et kauplejad lõpetavad rikkumise

enne trahvi määramist.

Arvestatud. Seletuskirja on muudetud ning

selgitatud, et suurem osa

rikkumisi lõpetatakse juba

haldusmenetluse käigus kui TTJA

pöördub kaupleja poole ning

selgitab rikkumise olemust.

6. Eelnõu kohaselt sõltub karistuse suurus füüsilise või

juriidilise isiku majandus- või kutsetegevusega seotud

aastakäibest. Seega on oluline, et oleks ühtne arusaam sellest,

kuidas seda käivet arvestatakse ja millest selle arvestamisel

lähtutakse. Näiteks väärtpaberituru seaduse §-s 2621 on

sätestatud, mis on juriidilise isiku käive. Kavandatud eelnõus

sarnane säte puudub. Justiits- ja Digiministeerium palub

selgitada, kuidas arvestatakse karistuse määra aluseks olevat

aastakäive, ning vajadusel täiendada eelnõu vastava sättega.

Arvestatud. Eelnõud ning selle seletuskirja on

vastavalt täiendatud ning on

selgitatud, mida on aastakäibe all

mõeldud.

7. Riigikogu võttis 19.06.2014 vastu karistusseadustiku ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(554SE). KarS muutmise eelnõu üheks põhimõtteks oli, et

väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund

ei anna tulemust. Seega uute väärteokoosseisude koostamisel

või kehtivates sätetes karistusmäärade ülevaatamisel tuleb

analüüsida, kas on võimalus kohaldada karistamise asemel

haldussundi ehk lahendada probleem ettekirjutusega või

kohaldada sunniraha ja/või asendustäitmist. Soovitame

tutvuda seaduseelnõu 554 SE seletuskirja punktiga 3.8.1. (lk

108-112), kus on käsitletud väärteo olemust ning selle

eristamist kuriteost ja haldussunnist. Kehtiv TKS räägib küll

ettekirjutustest kuid tekstist ei leia midagi sunniraha

kohaldamise võimaluse kohta. Palume selgitada, kas TKS-i

alusel tehtud ettekirjutuste täitmise tagamiseks on ette nähtud

sunniraha.

Selgitatud. TKS-is on sätestatud TTJA õigus

teha seadusest tulenevate nõuete

rikkumise korral kauplejatele

ettekirjutusi. Kuigi TKS ei räägi

otsesõnu sunniraha määramisest,

on TTJA-l võimalik sunniraha

siiski korrakaitseseaduse (KorS)

alusel määrata, kuivõrd TTJA on

üheks korrakaitseorganiks.

Nimelt on KorS § 28 lg 1 alusel

TTJA-l ohu või korrarikkumise

korral õigus teha ettekirjutus ohu

tõrjumise või korrarikkumise

kõrvaldamiseks, hoiatades

ettekirjutuse adressaati

haldussunnivahendite

kohaldamise eest, kui isik ei täida

ettekirjutust määratud tähtaja

jooksul.

KorS § 28 lg 2 kohaselt, kui

avaliku korra eest vastutav isik ei

täida tähtaegselt KorS § 28 lg-s 1

nimetatud ettekirjutust, võib selle

täita asendustäitmise ja sunniraha

seaduses sätestatud vahenditega ja

korras.

8. Eelnõu punktiga 6 täiendatakse TKS § 16 lõikes 8 sisalduvat

keelatud kauplemisvõtete loetelu järgmiselt: 6) paragrahvi 16

lõiget 8 täiendatakse punktiga 101 järgmises sõnastuses: „101

) Euroopa Liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse

kuuluvate toodete suhtes õigusaktidega kehtestatud nõuete

esitamine kaupleja eripakkumisena;“; Seletuskirjas

puuduvad selgitused või näited selle kohta, milliseid

õigusakte ülaltoodud sättes on mõeldud. Samas on tegemist

väga üldise ja ebamääraselt sõnastatud normiga. Palume

täiendada seletuskirja selgitusega selle kohta, kas kavandatud

täienduses on viidatud ainult EL õigusaktidele või ka Eesti

õigusaktidele ning millistele täpsemalt.

Arvestatud osaliselt. Eelnõu seletuskirja on täiendatud

ning selgitatud on, et kavandatava

sätte all mõeldakse EL õigusakte.

Kavandatud säte (101) täiendab

varasemat, st kui kehtiv TKS § 16

lg 8 p 10 sätestab, et tarbijale

seadusega antud õigusi ei tohi

esitleda kui kaupleja

eripakkumist, siis kavandatud p

101 lisab, et ka kaupleja poolt

pakutavatele toodetele

kehtestatud nõudeid ei tohi

esitleda kaupleja eripakkumisena.

Kuna direktiivi (EL) 2024/825

põhjenduses 15 on selgitatud, et

„seda keeldu tuleks kohaldada

näiteks juhul, kui kaupleja

reklaamib, et toode ei sisalda

teatavat keemilist ainet, samas kui

see aine on seadusega juba

keelatud kõigi sellesse

tootekategooriasse kuuluvate

toodete puhul liidus.“ Seega on

eelnõu koostaja seisukohal, et

antud juhul on viidatud üksnes EL

õigusaktidele.

Näiteks kui kaupleja toob toote

pakendil välja, et „toode ei sisalda

tervisele ohtlikku kemikaali x“,

kuigi EL direktiiviga on selle

kemikaali kasutamine niikuinii

keelatud, siis selline teave on

tarbijat eksitav ja keelatud, sest

võib jätta tarbijale mulje, et

tooted, millel sellist lauset pole

välja toodud, sisaldavad sellist

ohtlikku kemikaali.

Eelnõu koostaja seisukohal, et

tegemist on põhjusega üldise

sõnastusega ning kõikvõimalikke

õigusakte, mis selle keelu alla

lähevad, ei ole mõistlik ega ka

võimalik antud direktiivis ja

seetõttu ka siseriiklikus õigusaktis

välja tuua.

9. Palume arvestada kooskõlastuskirja lisas esitatud eelnõu

seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega

ning märkustega eelnõu mõju hindamise kohta.

Arvestatud. Märkustega on arvestatud.

Rahandusministeerium

1. Eelnõu punktis 3, millega täiendatakse tarbijakaitseseaduse

(edaspidi TKS) § 16 lõiget 4 punktiga 4 on viidatud

rakenduskavale. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, mis on

rakenduskava ja kust tuleb selle koostamise kohustus.

Palume eelnõu või seletuskirja täiendada. Eelnõu kohaselt

Osaliselt arvestatud. Rakenduskava koostamise

kohustus on otseselt seotud

direktiivist tulenevate nõuetega

ehk kui kaupleja teeb tulevase

keskkonnatoimega seotud

peab rakenduskava sisaldama ka „muid olulisi elemente“.

Seletuskirja kohaselt on kohustuse täitmiseks vajalikud

asjakohased elemendid eelarvevahendid ja tehnoloogilised

edusammud. Eesti keeles ei nimetata eelarvet üldiselt

elemendiks. Seetõttu ei saa ilma seletuskirja lugemata ka aru,

mida oluliste elementide all silmas peetakse.

Palume võimalusel keeleliselt korrigeerida

keskkonnaväite, siis seda väidet

peab omakorda toetama

rakenduskava, kus on toodud

välja, kuidas tulevase

keskkonnatoimega seotud väite

eesmärgid ka tegelikult

saavutatakse. Seega on

rakenduskava puhul sisuliselt

tegemist tegevuskavaga, kus

tuuakse välja, kuidas kaupleja

plaanib tulevase kliimamõjuga

seotud väite ka praktikas ellu viia.

Eelnõu teksti on täiendatud ning

viidatud eelarvevahenditele.

2. TKS § 17 täiendatakse lõikega 5 võrdlusteenuse olulise teabe

kohta. Seletuskirjas on küll selgitatud, mida hõlmab toodete

võrdlusteenuse osutamine, kuid seaduses ei ole seda välja

toodud. Palume ka seaduses seda reguleerida, kuna vastasel

juhul ei saa seadusest aru, millist teenust säte puudutab.

Lisaks on küsimus, et kui eelnevad lõiked viitavad sama

paragrahvi lõikele 2, st kogu oluline teave ostukutsel on

reguleeritud läbi viite TKS § 16 lõikele 6, siis lisatud lõige 5

mitte. Seletuskirjas on viidatud, et muudatus on tehtud

koosmõjus kehtiva TKS § 14 lõikega 2 ja § 16 lõike 6

punktiga 1. Palume seletuskirjas erisust eelnevatest lõigetest

selgitada.

Arvestatud osaliselt. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud,

et keskkonna- või sotsiaalsete

omaduste või ringlusaspektide all

on mõeldud näiteks vastupida-

vust, parandatavust ja

ringlussevõetavust.

Eelnõu koostaja ei ole pea

vajalikuks neid näiteid seaduse

tasandil välja tuua, sest tegemist

on näitlikku loeteluga.

Mis puudutab kommentaari, et

eelnevad TKS § 17 lõiked viitavad

sama paragrahvi lõikele 2, aga

lõige 5 mitte, siis selles osas on

eelnõud täiendatud, et tagada

kõnealuses paragrahvis olevate

sätete ühtsus.

3. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA)

hinnangul on vaja luua vähemalt üks uus ametikoht ja sellega

kaasnevate kulude katmiseks on Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium esitanud 2026–2029 RES-

RE protsessi 45 – 50 000 euro suuruse lisataotluse. Kuigi

lisarahastuste otsustusprotsess ei ole lõppenud, märgime, et

Rahandusministeeriumile jääb uue ametikoha loomine

põhjendamatuks. Ei ole selge, millised oleksid selle uue

ametikohad ülesanded, kuivõrd seletuskirjas on mainitud, et

siiani on TTJAle tehtud vaid üksikuid pöördumisi eksitavate

keskkonnaväidete või -märgiste kasutamise kohta. Iga uue

ülesande lisandumine ei peaks automaatselt tähendama uue

ametikoha loomist. Uue ametikoha loomine võiks tulla

kaalumisele, kui on selgunud, et direktiivi rakendamine

suurendab ka tegelikult asutuse töökoormust (pöördumiste

arvu kasv jm tõendite alusel). Võttes arvesse TTJA töötajate

arvu üldist kasvu (nt 2024. a kasvas töötajate arv aasta

keskmisena 11 võrra), ei ole ametikoha loomine praegu

piisavalt põhjendatud. Palume arvestada ka sellega, et

võimalus uut ametikohta luua võib osutuda võimatuks juhul,

kui 2026–2029 RES-RE protsessis lisavahendeid ei eraldata

ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil

puuduvad omavahendid (nagu on märgitud seletuskirjas)

Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.

Kliimaministeerium

1. Seletuskirjas lk 7 II lõik on keeleline täpsustus. Hetkel on

„sõnastused“, kuid korrektne oleks „sõnastusest“.

Arvestatud. Seletuskirjas on vastav keeleline

täpsustus tehtud.

2. Seletuskirjas lk 9 viimane lõik on kasutatud

sertifitseerimissüsteemide juures terminit „menetleja“, mis ei

ole sertifitseerimisel kasutusel olev termin.

Arvestatud. Seletuskirjas on sõna „menetleja“

asendatud sõnaga „kontrollija“.

„Sertifitseerimissüsteem peab hõlmama menetlust nimetatud

nõuete rikkumiste korral. Süsteemi omanikust ja kauplejast

sõltumatul menetlejal peab olema õigus kestlikkusmärgise

kasutamise õigust peatada või kestlikkusmärgise kasutamist

keelata. Menetleja sõltumatus peab põhinema

rahvusvahelistel, Euroopa Liidu või riiklikel standarditel ja

menetlustel.“

Konsulteerisin ka sertifitseerimisasutusega ning

sertifitseerimine ja sertifitseerija on peamiselt kasutusel, kuid

sobib kasutada ka audiitor või kontrollija.

3. Seletuskirjas lk 10 III lõik ei ole korrektne viide standardile.

Hetkel on viide ISO 14065 standardile, aga korrektne on ISO

17065 standardile, kuna viidatud on vastavushindamise

asutuste vastavuskriteeriumitele (ISO 17065

Vastavushindamine. Nõuded asutustele, kes sertifitseerivad

tooteid, protsesse ja teenuseid).

Arvestatud. Ebakorrektsus on eelnõu

seletuskirjast eemaldatud.

4. Seletuskirjas lk 22 III lõik on toodu lause „Muudatuste

rakendamisega kaasnevad kulud kauplejatele, kuivõrd

edaspidi on kauplejatel võimalik tarbijatele esitada üksnes

selliseid keskkonnaväiteid, mille puhul on tõendatud nende

suurepärane keskkonnatoime ning selliseid

keskkonnaväiteid, mis põhinevad sertifitseerimissüsteemil

või mille on kehtestanud avaliku sektori asutus“. Tehniline

tähelepanek, et tugevas trükis toodud „keskkonnaväited“

termini asemel peaks olema „keskkonnamärgised“ termin.

Arvestatud. Ebakorrektsus on eelnõus

parandatud.

5. 2) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 11 järgmises

sõnastuses: „(11 ) Sertifitseerimissüsteem peab

läbipaistvatel, õiglastel ja mittediskrimineerivatel

tingimustel olema avatud kõigile kauplejatele, kes soovivad

Arvestatud. Eelnõu tekstis on sõna

„menetleja“ asendatud sõnaga

„kontrollija“.

ja suudavad täita süsteemi nõuded, mille on välja töötanud

süsteemi omanik, konsulteerides asjaomaste ekspertide ja

huvirümadega. Sertifitseerimissüsteem peab hõlmama

menetlust nimetatud nõuete rikkumiste korral. Süsteemi

omanikust ja kauplejast sõltumatul menetlejal peab olema

õigus kestlikkusmärgise kasutamise õigust peatada või

kestlikkusmärgise kasutamist keelata. Menetleja sõltumatus

peab põhinema rahvusvahelistel, Euroopa Liidu või riiklikel

standarditel või menetlustel.“

Termin „menetleja“, mis ei ole sertifitseerimisel kasutusel

olev termin. Soovitus kasutada audiitor või kontrollija.

Keskkonnaagentuur

1. Muuta seletuskirja viide 15 „Ökomärgise taotlemise ja

kasutamisega seotud kulud“, asendada viide

Keskkonnaagentuuri kodulehele viitega riigilõivuseadusele

(Riigilõivuseadus–Riigi Teataja).

Arvestatud. Seletuskirja viite 15 puhul on

viide Keskkonnaagentuuri

kodulehele asendatud viitega

Riigilõivuseadusele.

2. Kaaluda seletuskirja lk 22 sulgudes sisalduva näite: „(üks

suurimaid kasutajaid on näiteks Mayeri Industries AS)“

eemaldamist.

Arvestatud. Vastav näide on seletuskirjast

eemaldatud.

3. Eelnõu kohaselt keelatakse muuhulgas selliste

kestlikkusmärgiste kasutamine, mis ei ole sertifitseeritud või

mida ei ole kehtestanud riigi poolt määratud pädeva asutuse

poolt ning selliste üldiste keskkonnaväidete kasutamine

tootel/teenusel, mille puhul ei ole tõendatud suurepärast

keskkonnatoimet. Seega ei saa kauplejad tulevikus end või

oma tooteid/teenuseid deklareerida „rohelise“ või

„keskkonnasõbralikuna“, kui nad ei ole selliste väidete

paikapidavust tõendanud. Seletuskirjas sisalduva kohaselt on

Komisjoni hinnangul kõige kuluefektiivsem

Osaliselt arvestatud. Eelnõu seletuskirja on täiendatud

ning on selgitatud, et kui on näha,

et kauplejad hakkavad

tavapärasest rohkem esitama

taotlusi EL ökomärgise

saamiseks, võib

Keskkonnaagentuur vajada

lisaressurssi taotluse

menetlemiseks.

kestlikkusmärgiste vastavuse tõendamise meetod ELi

ökomärgis, mis on ka praegu Eestis kõige laialdasemalt

kasutusel. Eestis on ökomärgise pädevaks asutuseks

Keskkonnaagentuur. Tulenevalt seaduse muudatusest võib

eeldada, et suureneb ökomärgiste taotluste arv, mis toob

kaasa Keskkonnaagentuuri töökoormuse tõusu taotluste

menetlemisel, sertifikaatide väljastamisel ning järelevalve

korraldamisel. Analoogselt TTJA-le, leiab ka

Keskkonnaagentuur, et tagamaks ELi direktiivi

nõuetekohane rakendamine ja kohustuste täitmine tuleks ette

näha vähemalt üks uus ametikoht. Kulu koha mehitamiseks

oleks 50 000 eurot aastas. Katteallikad seadusest tulenevate

ülesannete täitmiseks ja lisakoormusest tingitud koha

mehitamiseks tuleb leida riigieelarvest, seega palume need

planeerida RESi ja lisavahendite vajadust menetleda 2026–

2029 riigieelarve protsessi käigus.

Kuigi Komisjon on leidnud, et EL

ökomärgis on kõige

kuluefektiivsem, ei ole täna

teadmist, et kauplejad massiliselt

kõnealust märgist taotlema

hakkavad.

Kaubandus-Tööstuskoda

1. Eelnõu kohaselt keelatakse selliste kestlikkusmärgiste

kasutamine, mis ei ole sertifitseeritud või mida ei ole

kehtestanud ametiasutused ning selliste üldiste

keskkonnaväidete kasutamine tootel/teenusel, mille puhul ei

ole tõendatud tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet

(eelnõu p 4-5).

Kaubanduskoda on mures, et see võib pidurdada ettevõtete

omaalgatuslikke samme keskkonnasäästlikkuse

suurendamisel. Kuigi arusaadavalt on eesmärk piirata

eksitavate märgiste kasutamist, on oht, et säte, mis keelab

sertifitseerimata märgiste kasutamise, on liiga üldine. See

võib karistada ettevõtjaid, kes investeerivad suuri ressursse

valdkonda, milleni ametlikud standardid ei ole veel jõudnud,

Selgitatud. Direktiiv ei võimalda

liikmesriikidel teha

kestlikkusmärgiste osas

siseriiklikus õiguses erandeid, s.t

kui kõnealune kliimamõju hindav

märgis vastab direktiivist

tulenevale kestlikkusmärgise

definitsioonile, peab see märgis

kas põhinema

sertifitseerimisskeemil või olema

kehtestatud avaliku sektori

asutuse poolt. Tegemist on n-ö

musta nimekirja lisatud sättega,

mille puhul ei ole järelevalvel ka

kuid mille tulemusena on loodud läbipaistvad ja

tõenduspõhised lahendused tarbijate

harimiseks/informeerimiseks. Näiteks kui ettevõte mõõdab

iga oma toote kliimamõju ja kuvab seda oma e-poes

valgusfoori meetodil kliimamõju märgisena: roheline näitab

väikest, kollane keskmist ja punane suurt kliimamõju, siis

eelnõu kohaselt võib selline tegevus olla edaspidi keelatud.

Soovime, et eelnõu sõnastus ei muutuks karistuseks neile, kes

teevad rohkem, kui seadused ette näevad ja loovad lahendusi,

millest võiks olla kasu kogu ühiskonnale. Usume, et oluline

on luua raamistik, mis võimaldab kasutada ettevõtete enda

poolt loodud märgiseid või vahendeid, eeldusel, et nende

aluseks on rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikad ja et

need on tarbijatele arusaadavad.

Kaubanduskoda teeb ettepaneku täpsustada seletuskirjas

või eelnõus endas, et ettevõtjatel on õigus kasutada

omaalgatuslikke, kuid objektiivsetele ja tunnustatud

metoodikatele tuginevaid märgiseid ja vahendeid. Samuti

teeme ettepaneku luua selged kriteeriumid ja juhised,

kuidas selliseid väiteid ja märgiseid on võimalik esitada

ja tõendada, vältimaks liigset subjektiivsust

järelevalveametniku hinnangutes.

kaalutlusruumi – kui

kestlikkusmärgis ei põhine

sertifitseerimisskeemil või ei ole

kehtestatud avaliku sektori

asutuse poolt, on tegemist

keelatud võttega.

2. Eelnõu seletuskirja punktis 9 on kirjas, et eelnõuga

kavandatavate muudatuste jõustumine toimub üldkorras ehk

kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Kaubanduskoda soovib juhtida tähelepanu vastuolule eelnõu

seletuskirjas esitatud üldkorras jõustumise ja direktiivis

2024/825 sätestatud tähtaegade vahel. Direktiivi artikkel 4

punkti 1 kohaselt tuleb nõuded siseriiklikku õigusesse üle

võtta hiljemalt 27. märtsiks 2026 ja neid kohaldama hakata

Arvestatud. Eelnõus ning seletuskirjas on

tehtud vastavad muudatused,

mille kohaselt jõustuvad eelnõuga

tehtavad muudatused 27.

septembril 2026.

alles alates 27. septembrist 2026. Eelnõu jõustumine üldises

korras võib kaasa tuua oluliselt varasema

jõustumiskuupäeva, kui direktiiv ette näeb. See ei anna

ettevõtjatele piisavat aega uute ja ulatuslike nõuetega

kohanemiseks, eriti arvestades, et konkreetseid juhiseid ja

metoodikaid on vaja veel luua. Liiga lühike

üleminekuperiood tekitab ettevõtjatele ebavajalikku

õiguslikku ebakindlust ning halduskoormust, mis omakorda

võib põhjustada asjatuid kulusid ja riske.

Eelkirjeldatust tulenevalt on Kaubanduskoda seisukohal,

et eelnõu jõustumiskuupäev ei tohi olla varasem kui

direktiivis ettenähtud kohaldamise kuupäev, mis on 27.

september 2026. See tagab ettevõtjatele piisava ja

proportsionaalse üleminekuperioodi, et teha vajalikud

ettevalmistused ja viia oma tegevus kooskõlla uute

nõuetega

3. Kaubanduskoda peab oluliseks välja tuua, et

keskkonnaväidete tõendamiseks puudub Eestis veel selge

metoodika ja sertifitseerimissüsteem Samas Euroopa

Komisjon on paralleelselt direktiiviga (EL) 2024/825

arendamas roheväidete direktiivi, mis peaks looma aluse

sellele, kuidas ja kes roheväiteid kontrollib. Samal ajal on

selle direktiivi läbirääkimised peatatud. Seda kinnitab ka

eelnõu seletuskirja lk 7, kus on kirjas, et “Samuti selgitas

komisjon, et direktiiv (EL) 2024/825 ei sea konkreetseid

nõudeid keskkonnaväidete põhjendamiseks kasutatava

metoodika kohta, vaid need kehtestatakse roheväidete

direktiiviga, mille sisu osas käivad EL tasandil

läbirääkimised“. Kuigi on plaanis üle võtta roheväidete

direktiiv, mis peaks neid küsimusi lahendama, on see alles

Euroopa Liidu menetluses. Samuti jäetakse seletuskirjas

tõlgendamiseks palju ruumi, mis võib viia erinevate

Selgitatud. Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

on enne eelnõu avalikule

kooskõlastamisele saatmist

pöördunud Euroopa Komisjoni

poole täiendavate selgituste

saamiseks, kuidas näiteks

tõlgendada sõna „roheline“

kasutamine. MKM on lisanud

Komisjoni poolt antud vastuse ka

eelnõu seletuskirja. MKM tõdeb,

et Komisjoni poolt antud vastus

on ebamäärane, kuid praktikas

sõltubki sõna „roheline“

kasutamine mitmes asjaolust ning

igal üksikul korral tuleb hinnata,

arusaamadeni ja ebaühtlase järelevalveni. Näiteks üldiste ja

konkreetsete keskkonnaväidete eristamine on ebamäärane,

kuna „see kas sõna ,,roheline" kasutamine koos muude

visuaalsete elementidega kujutab endas üldist

keskkonnaväidet või mitte, tuleb hinnata juhtumipõhiselt"

(seletuskiri lk 6). See aga jätab järelevalveorganitele iga

juhtumi puhul ulatusliku tõlgendamisruumi, mis omakorda

tekitab ettevõtjatele ebakindlust, milliste põhimõtete alusel

nende tooteid või teenuseid hinnatakse. See on eriti

murettekitav, arvestades märkimisväärseid trahvimäärasid,

mis on eelnõuga ette nähtud. Lisaks tekitab killustatust

asjaolu, et eelnõu on ette valmistanud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, samas kui roheväidete

direktiiviga tegeleb Kliimaministeerium, mis võib tulevikus

luua vastandlikke arusaamu.

Kuna Eestis puudub praegu selge metoodika ja

sertifitseerimissüsteem roheväidete hindamiseks, tuleb

eelnõu jõustumise ja roheväidete direktiivi rakendamise

vahelisel perioodil tagada ministeeriumide vaheline

koordineerimine ja luua selged rakendusjuhised, et

vältida õiguslikku ebakindlust ning tagada

proportsionaalne ja ühtne järelevalve. Samuti tuleks

kaaluda, et edaspidi oleks ühe ministeeriumi vastutusel

eelnõu rakendamine ja tõlgendamine, et vältida

võimalikke tõlgenduserinevusi ja killustatust.

kas sellisel juhul on tegemist

direktiivi kohaldamisalasse

mineva keskkonnaväitega või

mitte. Seda praktikat saab

järelevalveasutus aga ise ajas

kujundada.

MKM on teinud kõnealuse eelnõu

väljatöötamisel tihedat koostööd

Kliimaministeeriumiga ning

jätkab seda ka tulevikus, sh

roheväidete direktiivi osas, et

tagada ühtne tõlgendamine.

4. Eelnõu punktis 3 on sätestatud kavandatud TKS § 16 lõike 4

punkti 4 sõnastus, mis sätestab , et üks eksitav kauplemisvõte

on tulevase keskkonnatoimega seotud keskkonnaväidete

esitamine ilma selgete, objektiivsete, üldsusele

kättesaadavate ja kontrollitavate kohustusteta, mis on

Selgitatud. Eelnõu punkti 3 kohta käivas

selgituskirja osas on selgitatud, et

„kolmandast isikust eksperdi“ all

on mõeldud eksperti, kes/kellel

on:

1) kauplejast sõltumatu;

sätestatud rakenduskavas, mis sisaldab mõõdetavaid ja

ajaliselt piiritletud eesmärke ning muid olulisi elemente ning

mida kontrollib regulaarselt sõltumatu kolmandast isikust

ekspert, kelle hinnangud peavad olema tarbijale

kättesaadavad.

Soovime välja tuua, et eelnõus ega seletuskirjas ei ole välja

toodud kes/mis on see „sõltumatu kolmandast isikust

ekspert“. Samuti eelnõus ei ole täpsustatud, millistele

kvalifikatsiooninõuetele peab ekspert vastama või kas

tegemist peab olema akrediteeritud asutusega. Lisaks soovib

Kaubanduskoda välja tuua, et sellise süsteemi loomine ja

regulaarne kontroll võib olla ettevõtete jaoks potentsiaalselt

kulukas ja halduskoormust suurendav.

Kaubanduskoda teeb ettepaneku täpsustada eelnõus või

seletuskirjas eksperdile esitatavad nõuded ja

kriteeriumid, et tagada ettevõtjatele õigusselgus ning

vältida erinevaid tõlgendusi. Ühtlasi tuleb leida lahendus,

kuidas tagada, et kõik ettevõtjad, sealhulgas mikro- ja

väikeettevõtted, suudaksid uutele nõuetele vastata, ilma

et see tekitaks ebaproportsionaalseid kulusid või

takistaks nende konkurentsivõimet

2) puudub huvide konflikt;

3) pädevus ja kogemused

keskkonnaalastes

küsimustes;

4) võimalus korrapäraselt

jälgida kaupleja

edusamme eesmärkide

täitmisel.

Samalaadset sõnastust on

kasutatud ka direktiivi (EL)

2024/825 põhjenduses 4. Seega ei

pea direktiivi teksti kohaselt

kauplejast sõltumatu eksperdi

puhul olema tegemist

akrediteeritud asutusega ning

direktiiv loob eksperdile üldised

nõuded, millele ta peab vastama.

Kuna direktiiv ei anna rohkem

täpsustusi, millistele nõuetele

peab „kolmandast isikust ekspert“

vastama, ei ole eelnõu koostajal

volitust direktiiv rangemalt üle

võtta ning täpsustada siseriiklikult

eksperdile esitatavaid nõudeid.

Mis puudutab mikro- ja

väikeettevõtteid, siis esmalt tasub

märkida, et keskkonnaväidete- ja

märgiste kasutamine on

kauplejale vabatahtlik.

5. Eelnõuga kavandatavad muudatused on märkimisväärsed ja

puudutavad laia ringi ettevõtjaid. Nõuete jõustumine eeldab

ettevõtjate turundusmaterjalide ja -praktikate ülevaatamist,

vajadusel uute tõendamissüsteemide loomist ning protsesside

kohandamist.

Leiame, et Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium koostöös Tarbijakaitse

ja Tehnilise Järelevalve Ametiga (TTJA) peaks pakkuma

enne seaduse jõustumist ja ka pärast seda ettevõtjatele

suuniseid, selgitavaid materjale ja koolitusi, et uute

nõuete mõistmine ja rakendamine oleks võimalikult

sujuv. Selline toetav lähenemine on oluline, et tagada

regulatsiooni eesmärkide saavutamine ning vältida

ebaõiglast halduskoormust ja karistusi, mis võivad

tuleneda ebakindlusest või teadmatuse puudumisest.

Arvestatud. Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

on kavandamas koostöös

Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametiga ka infopäeva,

milles tutvustame lähemalt

direktiivist tulenevaid nõudeid.

6. Eelnõu kavandatava TKS § 17 lõike 5 alusel laieneb

teavitamiskohustus ka ringlusaspektidele ehk eelnõu p 8

sätestab, et „Kui kaupleja osutab toodete võrdlusteenust ning

annab tarbijatele teavet toodete ja nende tarnijate keskkonna-

või sotsiaalsete omaduste või ringlusaspektide kohta,

loetakse oluliseks teabeks teavet võrdlusmeetodi,

võrdlusobjektiks olevate toodete ja nende toodete tarnijate

kohta ning teabe ajakohastamiseks võetud meetmete kohta“.

Kaubanduskoda on seisukohal, et see on probleemne, kuna

need aspektid ei ole hetkel Eestis selgelt mõõdetavad või

tõendatavad. Konkreetsete ringlusaspektide (nt toote

parandatavuse või ringlussevõetavuse) tõendamiseks

puuduvad Eestis hetkel selged, universaalsed metoodikad ja

Selgitatud. Kõnealuse säte ei kohusta kedagi

võrdlusteenust osutama, vaid toob

välja, et kui sellist võrdlusteenust

osutatakse, tuleb tarbijale anda

infot võrdlusmeetodi,

võrdlusobjektiks olevate toodete

ja nende toodete tarnijate kohta

ning teabe ajakohastamiseks

võetud meetmete kohta. Seega on

ekslik väide, et kauplejatel on

seadusest tulenev kohustus.

Mis puudutab

ringlusessevõetavust, siis on

mõõtmisvahendid. See tekitab ettevõtjatele õigusliku

ebakindluse, sest nad seisavad silmitsi olukorraga, kus neil

on küll seadusest tulenev kohustus, kuid puuduvad selged

vahendid selle täitmiseks. Selline õigusnorm loob olukorra,

kus järelevalveorganil on õigus trahvida, kuid ettevõtjal

puudub võimalus esitada piisavaid tõendeid oma tegevuse

vastavuse kohta, mis on vastuolus õiguspärase ootuse ja

proportsionaalsuse printsiibiga.

Kaubanduskoda teeb seetõttu ettepaneku, et eelnõu

jõustumise kuupäevaks tuleks TKS § 17 lõike 5 osa luua

riiklikud metoodikate ja juhised. Eelnõu jõustamine ilma

selgete mõõtmis- ja tõendamissüsteemideta tekitaks

ettevõtjatele põhjendamatut õiguslikku ebakindlust ning

annaks järelevalveorganitele liigselt tõlgendamisruumi,

mis võib viia ebaühtlase järelevalveni.

siinkohal oluline tehniline

võimekus toodet/pakendit vms

ringlusesse suunata, mitte see, kas

toode/pakend vms tegelikult ka

ringlusesse jõuab. Kui konkreetne

kaupleja ei suuda tõendada, et

tema toode/pakend vms on x

ulatuses ringlusesse võetav, siis

sellist väidet ta ka esitleda ei saa.

MKM on suhelnud sel teemal ka

Kliimaministeeriumiga, kelle

vastutusalas on ringmajanduse

teemad ning on saanud sealt

signaali, et on olemas erinevaid

ISO standardeid, millele on

võimalik toodete ringlusesse

võetavuse osas tugineda. Lisaks

on uusi standardeid, millele on

võimalik tugineda, ka kogu aeg

tekkimas.

7. Oleme seisukohal, et seletuskirja punktis 6 olev mõjuanalüüs

on üldine ning vajab täiendusi. Mõjuanalüüs mainib küll

halduskoormuse ja kulude kasvu, kuid ei paku piisavalt

konkreetseid arvutusi või hinnanguid selle kohta, kui suured

need kulud ettevõtetele tegelikult võivad hakata olema.

Arvestades, et mitmete uute nõuete täitmine võib eeldada

andmete kogumist, väidete tõendamist ja sertifitseerimist,

milleks puuduvad hetkel Eestis nii metoodikad kui ka

infrastruktuur, võib ettevõtjate jaoks kaasnev koormus olla

märkimisväärne.

Arvestatud. Mõjuanalüüsi on vastavas

ulatuses täiendatud.

Lisaks oleme seisukohal, et eelnõu seletuskiri ei vasta hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) nõuetele.

HÕNTE § 41 lg 2 p 3 kohaselt peab eelnõu seletuskirja osa

„Sissejuhatus“ esimene alaosa sisaldama

lahendusettepanekut ja selle mõju, sealhulgas mõju

halduskoormusele ning selle kasvu korral ülevaadet, mille

võrra olemasolevat halduskoormust vähendatakse. Kuigi

mõjuanalüüs mainib halduskoormuse kasvu, ei paku see

konkreetseid ja realistlikke hinnanguid, mis on vastuolus

HÕNTE-ga, mis näeb ette põhimõtte, et uue halduskoormuse

loomisel tuleks samal ajal ka halduskoormust vähendada.

Kaubanduskoda teeb ettepaneku täiendada

mõjuanalüüsi, esitades konkreetseid kuluhinnanguid

uute kohustuste kohta. Lisaks peab seletuskiri sisaldama

infot, kuidas kavatsetakse HÕNTE põhimõtet

rakendada, näiteks luues veebipõhiseid tööriistu või

abimaterjale, et toetada ettevõtjaid uute kohustuste

täitmisel ja vältida ebaproportsionaalse halduskoormuse

kasvu.

II kooskõlastusring

Justiits- ja Digiministeerium

1. Kehtiv TKS § 743 näeb juriidilise isiku karistusmäärana ette

rahatrahvi kuni 32 000 eurot.

Karistusseadustik (KarS) võeti vastu 2001. aastal ning see

jõustus 2002. aasta 1. septembril. KarS §-ga 47 nähti ette

piirid, millest eriseadustes väärteo sanktsioonimäärade

kavandamisel tuleb lähtuda. KarS § 47 lõikes 2 sätestati, et

juriidilisele isikule väärteo eest määratav rahatrahv võib olla

vahemikus 500–50 000 krooni (32–3200 eurot).

Selgitatud. TKS-i 8.peatükis (vastutus)

olevad karistuste määrad vaadati

alles hiljuti üle, kuivõrd §-de 68,

69, 73, 74 uued trahvimäärad

jõustusid 28.05.2022 ning § 743

osas jõustusid uued trahvimäärad

01.11.2023.

Aastal 2007 tõsteti juriidilise isiku maksimaalne rahatrahvi

määr KarS-is 500 000 kroonini (32 000 euroni) ning 2015.

aastal KarS-i revisjoni tulemusena trahvimäär 400 000

euroni. Valdkonnaseaduste karistusmäärade

muutmisvajaduse analüüsimine on iga ministeeriumi

ülesanne.

Palume analüüsida, kas juriidilise isiku karistusmäär kuni 32

000 eurot on jätkuvalt proportsionaalne ja põhjendatud.

Füüsilise isiku karistusmäär §-s 743 on kuni 300 trahviühikut

ehk 2400 eurot (8x300). KarS üldosa § 47 kohaselt ongi

maksimaalne võimalus füüsilise isiku osas kuni 300

trahviühikut. Seega on kehtivas sättes rakendatud kõrgeimat

võimalust. Juriidilise isiku karistusmäär jääb aga

maksimaalsest võimalikust määrast kaugele. Näiteks TKS §-

d 70, 701, 72, 741, 742 näevad ette füüsilise isiku puhul

maksimaalse karistusena kuni 300 trahviühiku suuruse

rahatrahvi ning juriidilisele isikule samuti maksimaalse

võimaliku karistuse ehk kuni 400 000 eurot.

Miks TKS § 743 füüsilise isiku osas on õigustatud kasutada

maksimaalset karistust, aga juriidilise isiku osas on see tegu

võrdlemisi leebe?

Sarnased küsimused on ka §-de 68, 69, 73 osas. Nendes ei ole

füüsilise isiku karistusmäär küll maksimaalne, kuid on sellele

võrdlemisi lähedal (kuni 200 trahviühikut).

Seega lähtuvad sellised

trahvimäärad senisest loogikast

kus väiksema mõjuga rikkumise

korral on trahvi maksimummäär

40 000 eurot (§ 74.3 puhul 32 000)

ning suurema mõjuga rikkumise

korral 400 000 eurot. Lisaks

sätestatakse eelnõuga §-des 70,

741 ja 742 sätestatud laiaulatuslike

ja EL mõõtmetega rikkumiste

puhul veelgi kõrgemad

trahvimäärad, et tagada kooskõla

EL direktiiviga.

JDM on samalaadse kommentaari

teinud MKM-ile ka

alkoholiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse (bürokraatia

vähendamine) eelnõu

kooskõlastamise käigus. Kuivõrd

kõnealune eelnõu on seotud EL

õiguse ülevõtmisega, kus

direktiivist tulenevad nõuded

tuleb üle võtta 2026. a märtsiks,

siis vaadatakse TKS-i

trahvimäärad täielikult üle

järgmise TKS muutmise käigus

(eelduslikult 2026. a). Kõnealused

muudatused vajaksid

turuosalistega uut

kooskõlastamist ning sellest

tulenevalt ei pea MKM

võimalikuks trahvimäärasid

hetkel muuta.

2. Oleme teinud märkuse, et eelnõu kohaselt sõltub karistuse

suurus füüsilise või juriidilise isiku majandus- või

kutsetegevusega seotud aastakäibest. Seega on oluline, et

oleks ühtne arusaam sellest, kuidas seda käivet arvestatakse

ja millest selle arvestamisel lähtutakse. Näiteks

väärtpaberituru seaduse §-s 2621 on sätestatud, mis on

juriidilise isiku käive. Kavandatud eelnõus sarnane säte

puudub. Justiits- ja Digiministeerium palub selgitada, kuidas

arvestatakse karistuse määra aluseks olevat aastakäivet, ning

vajadusel täiendada eelnõu vastava sättega.

Kooskõlastustabelis märgitakse, et märkust on arvestatud

ning eelnõu ja seletuskirja vastavalt täiendatud. Seletuskirjas

on küll selgitus olemas, aga kus asub see täiendus eelnõus?

Selgitatud. Pärast JDM kommentaari

esimesel kooskõlastusringil oleme

mh ka eelnõu teksti täiendanud

ning lisanud sinna juurde, et käibe

arvestamise aluseks võetakse

eelnev (lõppenud) majandusaasta.

3. Seletuskirja leheküljel 24 on toodud välja uued terminid.

Märgitakse, et eelnõus kasutatakse terminit „Euroopa Liidu

mõõtmega“, mida siseriiklikku õigusesse eraldi üle ei võeta,

kuivõrd termin tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusest (EL) 2017/2394, mis on otsekohalduv.

Palume lisada artikli viite, kust on võimalik kontrollida

terminit ja selle tähendust ehk korrata seletuskirjas lk 21

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/239427

artikli 3 punktides 3 ja 4 on selgitatud, mida mõeldakse

laiaulatusliku rikkumise ja mida Euroopa Liidu mõõtmetega

laiaulatusliku rikkumise all) esitatut.

Arvestatud. Seletuskirja leheküljele 24

(eelnõu terminoloogia) on lisatud

juurde viide konkreetse direktiivi

(EL) 2017/2394 punktidele, kust

tulenevad mõisted „laiaulatuslik

rikkumine „ ja „liidu mõõtmetega

laiaulatuslik rikkumine“.

4. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu

ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja

keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.

Arvestatud. JDMi poolt tehtud jäljega tehtud

muudatustega on arvestatud.

Siseministeerium

1. Peame oluliseks välja tuua eelnõu seletuskirja osas järgmist.

Nimelt, seletuskirjas on toodud väide, et kavandatava

muudatusega „vähendatakse dubleeritud loamenetlust

selliselt, et ettevõtjalt ei nõuta teatud juhtudel nii

relvaseaduse (RelvS) tegevusluba kui ka LMS-i kohast

käitamisluba. Eelnõu väljatöötamine on tingitud

ebamõistlikult rangest lõhkematerjali käitlemiskoha

käitamisloa kohustusest. Vähendatakse laskemoona müüvate

ettevõtjate ja lasketiirude halduskoormust, leevendades 1.4S

ohuklassi kuuluvate toodete (padrunid, sütikud) hoiustamisel

kehtivat käitamisloa kohustust.“.

Märgime, et sellest võib jääda eksitav mulje. Käesolevalt

loobutakse lõhkematerjaliseaduse kohasest käitamisloast

üksnes tingimusel, et käitlemiskohal on relvaseaduse alusel

antud tegevusluba ning hoiustatavad kogused jäävad

kehtestatud piiridesse (§ 25 lõike 2 punkti 6 järgi). Seega on

tegemist kitsendatud erandiga, mitte täieliku loa nõude

kaotamisega. Soovitame seletuskirja täpsustada, et

vähendatud halduskoormus kehtib vaid nimetatud juhtudel

ning muudel juhtudel jääb lõhkematerjaliseaduse kohane

käitamisluba nõutavaks. Selgem sõnastus aitab vältida

arusaamatusi.

Ühtlasi selgitame, et ohtlike veoste rahvusvaheline autoveo

kokkulepe käsitleb 1 klassi kuuluvate toodete juures

erinevate lõhkeainete netokoguseid tootes. Seega nimetatud

piirmäärade korral on toodete brutokogused kindlasti suured

ja vajavad vastavaid hoiutingimusi. Märgime, et seaduses

tuleb arvestada piirmäärade määramise puhul, et 1.3C klassi

kuuluva aine korral on tegemist suure tuleohu ja kõrget

temperatuur tekitava ainega. 1.4S klassi ainetel toimub

Arvestatud. Seletuskirja on vastavas ulatuses

täiendatud.

tavakasutusel plahvatus kesta sees ja väliselt ei tohi see teisi

mõjutada. Seevastu valede hoiutingimuste või õnnetuse

korral on aga massplahvatuse oht ja mõju põlengule kindlasti

olemas.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA)

1. Eelnõu §-ga 2 muudetakse LMS § 25 lõike 2 punkti 6, mis

seab vabastuse käitlemisloa kohustusele. Muudetud

sõnastuses sätte kohaselt ei pea LMS-i kohast käitamisluba

olema: „6) käitlemiskohal, millel on relvaseaduse kohane

luba ja kus käideldakse ohtlike veoste rahvusvahelise

autoveo Euroopa kokkuleppe kohasesse ohuklassi 1.3C

kuuluvat püssirohtu koguses, mis ei ületa 50 kilogrammi või

ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid koguses, mis ei ületa 900

kilogrammi;“.

TTJA leiab, et planeeritava sätte sõnastust tuleks

õigusselguse saavutamiseks täpsustada. Nimelt võib antud

sõnastuses sätet mõista selliselt, et käitlemisloa kohustusest

on välistatud vaid selline relvaseaduse kohase loaga

käitlemiskoht, mis käitleb üksnes ohuklassi 1.3C kuuluvat

püssirohtu koguses, mis ei ületa 50 kilogrammi või üksnes

1.4S kuuluvaid tooteid koguses, mis ei ületa 900 kilogrammi.

Käesolevat sõnastust võib mõista selliselt, et käitlemiskoht ei

ole olenemata väikestest kogustest käitlemisloast vabastatud

juhul, kui käideldakse nii ohuklassi 1.3C kuuluvat püssirohtu

kui ka ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid. Seletuskirjas

kirjeldatu põhjal võib mõista, et sätte eesmärk võiks olla nii

ohuklassi 1.3C kuuluva püssirohu kui ka ohuklassi 1.4S

kuuluvate toodete ühise käitlemise lubamine ilma

käitlemisloa olemasoluta. Seetõttu teeme ettepaneku,

asendada kavandatavas LMS § 25 lõike 2 punktis 6 sõna

„või“ sõnaga „ja“.

Osaliselt arvestatud. Kui LMS § 25 lõike 2 punktis 6

sõna „või“ asendada sõnaga „ja“,

tekib loakohustus ainult siis, kui

mõlemad piirmäärad on ületatud

samaaegselt. Selguse huvides on

seletuskirja täiendatud lausega:

„Käesolevat sõnastust ei tohiks

mõista selliselt, et käitlemiskoht ei

ole olenemata väikestest kogustest

(sättes nimetatud piirkogusest)

käitlemisloast vabastatud juhul,

kui käideldakse nii ohuklassi 1.3C

kuuluvat püssirohtu kui ka

ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid.“

2. Täiendavalt soovime tähelepanu juhtida asjaolule, et eelnõus

toodud sõnastuses tuleb käitlemisluba omada juhul, kui

ületatakse vastavalt ohuklassidele koguseid 50 kilogrammi ja

900 kilogrammi. Kui käideldavad kogused on võrdväärsed

50 kilogrammiga ja 900 kilogrammiga, siis ei ole loa

olemasolu vajalik. Eelnõu seletuskirjas on viidatud, et

eelnõus ette nähtud piirid tagavad, et „Käitlemiskohas

hoitavad ohtlike ainete kogused ei ületa kemikaali ohtlikkuse

alammäära KemS-i tähenduses ja käitlemiskohal ei pea

olema KemS-i kohast luba“.

Kemikaaliseaduse § 22 lõike 7 alusel majandus- ja

taristuministri määruse nr 10 „Kemikaali ohtlikkuse

alammäär ja ohtliku kemikaali künniskogus ning ettevõtte

ohtlikkuse kategooria määramise kord1“ § 5 lõigete 1 ja 2

kohaselt on tegemist C-kategooria ohtliku ettevõttega, kui

kemikaali koguse ja ohtliku aine või ohukategooria

alammäära suhtarv on võrdne või suurem (≥) ühest (1).

Määruse nr 10 lisa tabeli 1 kohaselt on ohuklassi 1.3

alammäär 0,5 tonni (500 kg) ning ohuklassi 1.4 alammäär 1

tonn (1000 kg). Seega on ohuklasside lõikes suhtarvud

eelnõus arvestatud koguste puhul järgmised:

1) Ohuklassi 1.3 korral 50 kg / 500 kg = 0,1;

2) Ohuklassi 1.4 korral 900 kg / 1000 kg = 0,9.

Kui käideldakse 50 kilogrammi ohuklassi 1.3C kuuluvat

püssirohtu ja 900 kilogrammi ohuklassi 1.4S kuuluvaid

tooteid, on suhtarvude summa 1 (0,1 + 0,9), mis tähendab, et

tegemist C-kategooria ohtliku ettevõttega, millele ei peaks

käideldava koguse põhine loakohustuse välistus kohalduma.

Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 2

järgmiselt:

Arvestatud. LMS § 25 lõike 2 punkt 6 on

eelnõus muudetud ja seletuskirja

täiendatud. Sättes on sõnaühend

„ei ületa“ läbivalt asendatud

sõnaühendiga „on väiksem kui“.

„§ 2. Lõhkematerjaliseaduse muutmine

Lõhkematerjaliseaduse § 25 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja

sõnastatakse järgmiselt:

„6) käitlemiskohal, millel on relvaseaduse kohane luba ja

kus käideldakse ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo

Euroopa kokkuleppe kohasesse ohuklassi 1.3C kuuluvat

püssirohtu koguses, mis on väiksem kui 50 kilogrammi ja

ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid koguses, mis on väiksem

kui 900 kilogrammi;“.“

1

EELNÕU

17.11.2025

Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seadus

§ 1. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktidega 9–15 järgmises sõnastuses:

„9) keskkonnaväide – sõnum või kujutis, mis ei ole kohustuslik ja millega jäetakse mulje, et

toote, tootekategooria, tootemargi või kaupleja mõju keskkonnale on soodne või puudub või et

see on keskkonnale vähem kahjulik kui teised tooted, tootekategooriad, tootemargid või

kauplejad või et selle keskkonnamõju on aja jooksul paranenud;

10) üldine keskkonnaväide – keskkonnaväide, mida ei ole kestlikkusmärgisel ja mida ei ole

väite esitamisel kasutatud meediumis selgelt ja hästi märgatavalt selgitatud;

11) kestlikkusmärgis – vabatahtlikult kasutatav usaldusmärk, kvaliteedimärk või muu

võrdväärne märk, mille eesmärk on eristada ja edendada toodet, protsessi või ettevõtet selle

keskkonna- või sotsiaalsete omaduste poolest;

12) sertifitseerimisskeem – käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatule vastav süsteem, mis lubab

kasutada kestlikkusmärgist ja tõendab, et toode, protsess või ettevõtja vastab kindlaksmääratud

nõuetele, mis on avalikud, läbipaistvad ja sõltumatud;

13) tunnustatud suurepärane keskkonnatoime – keskkonnatoime, mis vastab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 66/2010 EL-i ökomärgise kohta (ELT L 27,

30.01.2010, lk 1–19), riiklikele või piirkondlikele standardi EVS-EN ISO 14024 I tüübi

ökomärgise süsteemidele, mis on Euroopa Liidu liikmesriikides ametlikult tunnustatud, või

parimale keskkonnatoimele kooskõlas muude Euroopa Liidu õigusaktidega;

14) tarkvarauuendus – uuendus, mis on vajalik digielementidega kaupade, digisisu ja

digiteenuste nõuetele vastavuse säilitamiseks, või funktsiooniuuendus;

15) kuluosa – kauba osa, mida asendatakse korduvalt, et kaup toimiks ettenähtud viisil.“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sertifitseerimisskeemi peavad saama läbipaistvatel, õiglastel ja mittediskrimineerivatel

tingimustel kasutada kõik kauplejad, kes soovivad ja suudavad täita skeemi nõudeid, mille on

välja töötanud skeemi omanik, konsulteerides asjaomaste ekspertide ja huvirühmadega.

Sertifitseerimisskeem peab hõlmama nimetatud nõuete rikkumise menetlust. Skeemi omanikust

ja kauplejast sõltumatul kontrollijal peab olema õigus kestlikkusmärgise kasutamise õigus

peatada või kestlikkusmärgise kasutamine keelata. Kontrollija pädevus ja sõltumatus peavad

põhinema rahvusvahelistel, Euroopa Liidu või riiklikel standarditel või menetlustel.“;

3) paragrahvi 16 lõiget 4 täiendatakse punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„4) tulevase keskkonnatoimega seotud keskkonnaväidete esitamine kohustusteta, mis on

selged, objektiivsed, avalikud ja kontrollitavad ning on sätestatud rakenduskavas, mis sisaldab

mõõdetavaid ja ajaliselt piiritletud eesmärke, infot vajalike eelarvevahendite kohta ning muid

olulisi elemente ning mida kontrollib regulaarselt sõltumatu kolmandast isikust ekspert, kelle

hinnangud peavad olema tarbijale kättesaadavad;

5) tarbijale sellise kasu reklaamimine, mis ei ole asjakohane ega tulene kauba või ettevõtte

omadusest.“;

4) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) sellise kestlikkusmärgise kasutamine, mis ei põhine sertifitseerimisskeemil või mida ei ole

kehtestanud haldusorgan;“;

2

5) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktidega 41–43 järgmises sõnastuses:

„41) üldise keskkonnaväite esitamine, ilma et kaupleja suudaks näidata väite seisukohast olulist

tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet;

42) keskkonnaväite esitamine kogu toote või kogu kaupleja ettevõtte kohta, kui see puudutab

ainult toote konkreetset osa või ainult kaupleja ettevõtte konkreetset tegevust;

43) väide, et kaubal on keskkonnale kasvuhoonegaaside heite poolest neutraalne, väiksem või

positiivne mõju;“;

6) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktiga 101 järgmises sõnastuses:

„101) Euroopa Liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes

õigusaktidega kehtestatud nõuete esitamine kaupleja pakkumise eripärana;“;

7) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktidega 27–33 järgmises sõnastuses:

„27) tarbija eest teabe varjamine selle kohta, et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt

digielementidega kaupade toimimist või digisisu või digiteenuste kasutamist;

28) tarkvarauuenduste esitlemine vajalikuna, kui see tõhustab üksnes kasutusviisiga seotud

omadusi;

29) kommertsteadaanne kauba kohta, millele on lisatud selle vastupidavust piirav kasutusviis,

hoolimata sellest, et kauplejale on kättesaadav teave selle funktsiooni mõju kohta kauba

vastupidavusele;

30) valeväide, et kaubal on tavapärastes kasutustingimustes teatav vastupidavus kasutusaja või

-intensiivsuse tõttu;

31) kauba esitlemine parandatavana, kui see ei ole tegelikult võimalik;

32) tarbija sundimine asendama või lisama kauba kuluosi varem, kui see oleks tehnilisel

põhjusel vajalik;

33) teabe varjamine kauba toimivuse halvenemise kohta, kui kasutatakse kuluosi, varuosi või

tarvikuid, mida ei tarni algne tootja, või valeväide, et selliste kuluosade, varuosade või tarvikute

kasutamine põhjustab kauba toimivuse halvenemise.“;

8) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kaupleja osutab toodete võrdlemise teenust ning annab tarbijatele teavet toodete ja

nende tarnijate keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või ringlussevõtu kohta, loetakse oluliseks

teabeks lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 21, 3 ja 4 sätestatule ka teavet võrdlusmeetodi,

võrreldavate toodete ja nende tarnijate kohta ning teabe ajakohastamiseks võetud meetmete

kohta.“;

9) paragrahvi 26 lõige 5, seaduse 5. peatüki 4. jagu ja § 66 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahve 70, 741 ja 742 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) suures ulatuses;

2) Euroopa Liidu ulatuses, –

karistatakse rahatrahviga kuni neli protsenti füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega

seotud eelneva majandusaasta käibest, või kui see teave ei ole kättesaadav, siis rahatrahviga

kuni kaks miljonit eurot.“;

11) paragrahvi 70 lõikes 2, § 741 lõikes 2 ja § 742 lõikes 2 asendatakse sõna „Sama“ tekstiosaga

„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud“;

12) paragrahve 70, 741 ja 742 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

3

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline

isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni neli protsenti juriidilise isiku majandus- ja kutsetegevusega

seotud eelneva majandusaasta käibest, või kui see teave ei ole kättesaadav, siis rahatrahviga

kuni kaks miljonit eurot.“;

13) paragrahvi 73 pealkirjast jäetakse välja sõnad „ja internetipõhise vaidluste kohtuvälise

lahendamise platvormi“;

14) paragrahvi 73 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „või internetipõhise vaidluste kohtuvälise

lahendamise platvormi“;

15) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/825, millega muudetakse direktiive

2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema

kaitse ebaausate tavade eest ja parema teabe esitamise (ELT L, 2024/825, 06.03.2024).“.

§ 2. Lõhkematerjaliseaduse muutmine

Lõhkematerjaliseaduse § 25 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) käitlemiskohal, millel on relvaseadusekohane luba ja kus käideldakse ohtlike veoste

rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppe kohasesse ohuklassi 1.3C kuuluvat püssirohtu

koguses, mis on väiksem kui 50 kilogrammi, või ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid koguses, mis

on väiksem kui 900 kilogrammi;“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–8 ja 15 jõustuvad 2026. aasta 27. septembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, …………….. 2025

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

1

17.11.2025

Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. SISSEJUHATUS

1.1. Sisukokkuvõte

Tarbijakaitseseaduse (TKS) muutmise eesmärk on selgemalt määrata reeglid ebaausate

müügivõtete vastu, et paremini võidelda rohepesu vastu ning aidata tarbijatel teha teadlikumaid

ja keskkonnasõbralikumaid ostuotsuseid. Uued normid võimaldavad selliste ebaausate

kaubandustavade vastu tulemuslikult võidelda ning edendavad ausat konkurentsi kauplejate

vahel.

Eelnõukohase seadusega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiviga (EL) 2024/825, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses

tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema kaitse ebaausate tavade eest ja

parema teabe esitamise (ELT L, 2024/825, 06.03.2024), tehtud muudatused direktiivi

2005/29/EÜ1. Sama direktiiviga Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL2 tehtud

muudatused võetakse üle Justiits- ja Digiministeeriumi poolt ette valmistatava seadusega.

Kõnealune ülevõetav direktiiv on seotud Euroopa rohelise kokkuleppega3 (European Green

Deal), mille eesmärk on meie tootmis- ja tarbimisviisi muutes luua puhtam, tervislikum ja

kliimaneutraalne Euroopa. Euroopa roheline kokkuleppe on poliitikaalgatuste pakett, mis aitab

ELil minna üle rohelisele majandusele, mille lõppeesmärk on kliimaneutraalsuse saavutamine

2050. aastaks. Lisaks on direktiiv seotud roheväidete direktiivi ettepanekuga4 (Green Claims

Directive), mille läbirääkimised on Euroopa Liidu tasandil käimas.

Tarbijakaitseseaduses tehtavate muudatustega tagatakse, et:

 kauplejad ei eksitaks tarbijaid toodete keskkonna- ja sotsiaalse mõju, vastupidavuse ja

parandatavuse suhtes ning et kauplejal on õigus esitada keskkonnaväide tulevase

keskkonnatoime kohta ainult siis, kui see hõlmab selgeid tegevusi;

 kauplejad ei tohi reklaamida tarbijale selliseid eeliseid, mida peetakse asjaomasel turul

levinud tavaks;

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija

vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu

direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv). 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu

direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse

kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, ELT L 304,

22.11.2011, lk 64–88. 3 Euroopa roheline kokkulepe. Kättesaadav: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/green-deal/

(17.04.2025). 4 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv sõnaselgete keskkonnaväidete põhjendamise ja edastamise

kohta (roheväidete direktiiv). Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52023PC0166&qid=1747645080853 (05.05.2025)

2

 tooteid on võimalik omavahel võrrelda üksnes juhul, kui tarbijale antakse selget teavet

võrdlusmeetodi, asjaomaste toodete ja tarnijate ning teabe ajakohastamise meetmete

kohta.

Lisaks keelatakse:

 selliste kestlikkusmärgiste kasutamine, mis ei ole sertifitseeritud või mida ei ole

kehtestanud ametiasutused ning selliste üldiste keskkonnaväidete kasutamine

tootel/teenusel, mille puhul ei ole tõendatud tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet;

 keskkonnaväite esitamine kogu toote kohta, kui see puudutab üksnes toote konkreetset

osa;

 kaupade enneaegse vananemisega seotud tavad;

 liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes kehtestatud

nõuete esitamine ettevõtja eripakkumisena.

Lisaks muudetakse eelnõukohase seadusega kolme TKS-s sätestatud väärteokoosseisu, et

tagada direktiiviga (EL) 2019/21615 muudetud direktiivi 2005/29/EÜ artikli 13 korrektne

ülevõtmine Eesti õigusesse. Lisaks seoses määruse (EL) 524/20136 kehtetuks tunnistamisega

eemaldatakse TKS-ist kõik viited sellele määrusele ning selle määruse alusel kauplejatele

kehtestatud kohustusele, mis sisaldas endas kohutust informeerida tarbijaid internetipõhisest

vaidluste lahendamise platvormist (ODR-platvorm).

Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lõikes 41 sätestatakse, et kui

seaduseelnõuga kavandatavate nõuete tõttu kasvab ettevõtjate, inimeste või vabaühenduste

halduskoormus, nähakse ette muudatused ka halduskoormuse vähendamiseks. Kuivõrd antud

eelnõuga kasvab kauplejate halduskoormus läbi selle, et kõikide üldiste keskkonnaväidete

puhul peab kaupleja tõendama nende suurepärast keskkonnatoimet (kas vastavusega asjakohase

ökomärgise nõuetele või kõige kõrgemale standardile, mis konkreetse toote/teenuse suhtes

kehtestatud on) ning samuti kui kaupleja soovib kasutada mingit kestlikkusmärgist, peab see

põhinema sertifitseerimisskeemil või olema kehtestatud avaliku sektori asutuse poolt. Siiski on

oluline märkida, et erinevate keskkonnaväidete või -märgiste kasutamine on kauplejale

vabatahtlik ning nende kasutamise eesmärk on eelkõige turunduslik aspekt, kuid teatavad

halduskoormuse kasvu see tekitab kauplejatele, kes selliseid keskkonnaväiteid ja -märgiseid

kasutavad.

Kasvavat halduskoormust plaanitakse vähendada lõhkematerjaliseaduses (LMS) tehtava

muudatusega. Kavandatava muudatusega vähendatakse dubleeritud loamenetlust selliselt, et

ettevõtjalt ei nõuta teatud juhtudel nii relvaseaduse (RelvS) tegevusluba kui ka LMS-i kohast

käitamisluba. Eelnõu väljatöötamine on tingitud ebamõistlikult rangest lõhkematerjali

käitlemiskoha käitamisloa kohustusest. Vähendatakse laskemoona müüvate ettevõtjate ja

lasketiirude halduskoormust, leevendades 1.4S ohuklassi kuuluvate toodete (padrunid, sütikud)

hoiustamisel kehtivat käitamisloa kohustust.

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2161, millega muudetakse

nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja

2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine. 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 524/2013, 21. mai 2013 , tarbijavaidluste internetipõhise

lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ.

3

1.2.Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud tarbijakaitseseaduse muudatuste osas Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse

nõunik Mari-Liis Aas ([email protected], 625 6459) ning lõhkematerjaliseaduse

muudatuse osas sama osakonna tööstusohutuse nõunik Maris Raudsepp

([email protected], 5360 1318). Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Majandus-

ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunikud Käddi Tammiku

([email protected]) ja Ragnar Kass ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on

keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike

Koppel ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõukohase seadusega muudetakse tarbijakaitseseaduse 1. septembril 2025 jõustunud

redaktsiooni (avaldamismärkega RT I, 08.07.2025, 32) ja 1. jaanuaril 2025 jõustunud

lõhkematerjaliseadust (avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 9). Eelnõu on seotud

võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille töötab välja Justiits- ja Digiministeerium

ning millega võetakse Eesti õigusesse üle direktiiviga (EL) 2024/825 direktiivi 2011/83/EL

tehtud muudatused. Lisaks on eelnõu seotud Vabariigi Valituse tegevusprogrammiga (eelnõu

direktiivi EL 2024/825 ülevõtmiseks).

Eelnõukohane seadus on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõukohase seadusega

võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2024/825/EÜ ja (EL) 2019/2161 osas,

millega muudetakse direktiivi 2005/29/EÜ.

Direktiiv (EL) 2019/2161 tegi ühes asjakohaste muudatustega, mille ülevõtmise tähtpäevaks oli

28. mai 2022. a liikmesriikidele kohustuseks tagada võimalus määrata laiaulatuslike rikkumiste

korral trahve, mis moodustavad kuni neli protsenti kaupleja majandus- ja kutsetegevusega

seotud aastakäibest ning kui teave ettevõtja majandus- ja kutsetegevusega seotud aastakäibe

kohta ei ole kättesaadav, tuleb ette näha võimalus määrata trahve, mille maksimumsuurus on

kaks miljonit eurot. Sellises suuruses trahvide määramine väärteomenetluses ei olnud Eestis

direktiivi ülevõtmise ajal aga võimalik, sest karistusseadustiku (KarS) § 47 lõige 2 nägi ette

võimaluse määrata väärteomenetluses maksimaalse trahvina 400 000 eurot. Seega võeti

kõnealuse direktiivi trahve reguleerivad sätted üle maksimaalses võimalikus ulatuses. Tänaseks

on jõustunud KarS muudatus, mille § 1 teise lause kohaselt võib muudes seadustes sätestatud

väärtegude eest karistamiseks nendes seadustes sätestada käesoleva seadustiku üldosast erisusi,

kui seda nõuab reguleeritava valdkonna eripära. Seega võimaldab kehtib KarS määrata TKS-is

kõrgemaid trahve kui 400 000 eurot. Muudatuste eesmärk on tagada see, et Eestil oleks

võimalik korrektselt võtta üle Euroopa Liidu õigusest tulenevad karistusi reguleerivad sätted.

Juhime tähelepanu sellele, et kuigi direktiivis (EL) 2019/2161 kasutatakse terminit

„laiaulatuslik“, siis selle asemel on riigisiseses õiguses seni kasutatud terminit „suures ulatuses“

(näiteks KarS-is). Seega kasutatakse eelnõus edaspidi läbivalt terminit „suures ulatuses“.

Samuti tunnistatakse kehtetuks TKS § 66, mis võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiviga 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110,

01.05.2009, lk 30–36). Kõnealune direktiiv on tänaseks kehtetuks tunnistatud ning asendatud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate huvide

4

kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (ELT L 409,

04.12.2020, lk 1–279). Direktiiv (EL) 2020/1828 on 1. jaanuari 2025. aasta seisuga Eesti

õigusesse üle võetud, kuid direktiivi ülevõtmisel jäi ekslikult TKS § 66 kehtetuks tunnistamata.

TKS § 66 kehtetuks tunnistamisega tunnistatakse kehtetuks ka selle sätte alusel välja antud

määrus, millega kehtestati Euroopa Liidu õigusaktide loetelu, mille puhul rakendatakse

tarbijate kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamist ja selleks pädevate

asutuste nimetamine.

Lisaks tulenevalt sellest, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 534/2013, mis

reguleeris vaidluste internetipõhist lahendamist, on kehtetu alates 31.12.2024 ning

internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm7 (ODR platvorm) suleti lõplikult 20.07.2025,

tuleb tunnistada TKS-is kehtetuks ka sätted, mis on kehtestatud TKS-is eelpool mainitud

määruse alusel. Seega, kuivõrd antud platvorm on tänaseks suletud, tunnistatakse kehtetuks ka

sätted, mis kohustavad kauplejaid tarbijaid kõnealusest platvormist informeerima.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. SEADUSE EESMÄRK

Eelnõu seadusena jõustamise eesmärk on täpsustada ebaausaid kauplemisvõtteid reguleerivaid

õigusnorme, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu, mis eksitavad tarbijaid ega lase neil

teha jätkusuutlikke tarbimisvalikuid, ning eelkõige selliste tavade vastu, mis on seotud kauba

enneaegse vananemisega, eksitavate keskkonnaväidetega (rohepesu), eksitava teabega toodete

või kauplejate äritegevuse sotsiaalsete omaduste kohta või läbipaistmatute ja

mitteusaldusväärsete kestlikkusmärgistega.

Eelnõukohase seadusega täpsustatakse ebaausaid kauplemisvõtteid reguleerivaid õigusnorme,

lisades konkreetsed keskkonnaga seotud eksitavad tavad, mis loetakse igal juhul ebaausaks (n-

ö must nimekiri) ja mille kasutamine on keelatud.

Direktiivi (EL) 2024/825 üks eesmärk on tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse ja

keskkonnakaitse ning liikuda edasi rohemajanduse suunas. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks

on aga vaja, et tarbijad saaksid teha teadlikke ostuotsuseid. Praegusajal puutuvad tarbijad kokku

toodetega, mida reklaamitakse jätkusuutlikuna ning mis väidetavalt ei ole keskkonnale

kahjulikud, kuid selle väite usaldusväärust ei ole kontrollitud. Sageli on erinevad

keskkonnaväited turundusstrateegia osa ega ole terviklikult seotud ettevõtte või toodete

keskkonnatoimega. Seega tegelevad kauplejad tahtlikult või tahtmatult rohepesuga. Kuivõrd

erinevaid keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid on väga palju, siis ei suuda paljud tarbijad

selles maailmas hästi orienteeruda ning seetõttu on ka nende eksitamine lihtne.

2020. a komisjoni tehtud uuringus hinnati 150 erinevat keskkonnaväidet ja leiti, et

märkimisväärne osa neist (53,3%) annavad ebamäärast, eksitavat või põhjendamatut teavet

toodete keskkonnanäitajate kohta kogu ELis ja paljudes tooterühmades (nii reklaamis kui ka

tootel).8 Samale järeldusele on jõudnud ka ülemaailmne tarbijakaitseasutuste võrgustik

7 ODR-platvorm alustas oma tööd 2016. a ning selle kaudu said tarbijad nõuda, et veebikaupleja lahendaks

vaidluse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse abil. 8 Euroopa Komisjon, „Environmental claims in the EU – inventory and reliability assessment“ („Keskkonnaväited

ELis – ülevaade ja usaldusväärsuse hindamine“), 2020.

5

(ICPEN) ühes oma uuringus, kus tuvastati, et ligi 40% roheväidetest on tarbijaid ühel või teisel

viisil eksitanud.9 Samuti uuris komisjon 2020. aastal Euroopa Liidus 232 ökomärgise hindamise

käigus ka nende kontrollimise ja sertifitseerimise aspekte ning jõudis järeldusele, et peaaegu

poolte märgiste kontroll oli kas nõrk või seda ei tehtudki.10 Lisaks ei ole tarbijad teadlikud

erinevustest märgiste, mis on kolmandate sõltumatute isikute poolt sertifitseeritud, ja märgiste

vahel, mis põhinevad „enesesertifitseerimisel“, s.t ükski kolmas isik ei ole neid kontrollinud.

Lisaks peavad kauplejad, kes käituvad tarbijate suhtes ausalt, konkureerima kauplejatega, kes

tarbijaid eksitavad ning see on loonud turul ebaausa konkurentsi. Seetõttu on direktiivi peamine

eesmärk tagada, et keskkonnaväited vastaksid tõele ja oleksid arusaadavad/usaldusväärsed ning

et tarbijad saaksid valida tooteid, mis on keskkonna seisukohalt tõepoolest paremad kui

konkureerivad tooted. Seda kaudu on tagatud ka aus konkurents kauplejate vahel.

Samuti on probleeme tavadega, mis on seotud toodete enneaegse vananemisega ehk sellega, et

toode kavandatakse/konstrueeritakse selliselt, et see muutub enneaegu aeglaseks/mittetoi-

mivaks või kui seade annab märku, et varuosasid (näiteks tindikassette) peab vahetama varem,

kui selleks tegelikkuses vajadus on. See avaldab negatiivset mõju keskkonnale, suurendab

jäätmete teket ning tekitab tarbijatele põhjendamatuid lisakulutusi.

Seega on eesmärk tõhustada tarbijate kaitset ebaausate kaubandustavade eest, mis takistavad

tarbijatel kestlikke ostuotsuseid teha, näiteks:

 rohepesu (eksitavad keskkonnaalased väited);

 toodete enneaegne vananemine (kaupade enneaegsed rikked) ja

 ebausaldusväärsete ja läbipaistmatute kestlikkusmärgiste ja teabevahendite kasutamine.

Seega ei saa kauplejad tulevikus end või oma tooteid/teenuseid deklareerida „rohelise“ või

„keskkonnasõbralikuna“, kui nad ei ole selliste väidete paikapidavust tõendanud.

Keskkonnaväidete ja -märgiste kasutamine ei ole kauplejatele kohustuslik, vaid pigem tehakse

seda oma toodete/teenuste esiletõstmise eesmärgil. Eelnõukohase seadusega ei kohustata

kauplejaid keskkonnaväiteid ja -märgiseid kasutama, vaid sellega luuakse selge kord, mis näeb

ette, et kui kaupleja neid kasutab, siis peavad need olema kontrollitud ega tohi tarbijat eksitada.

Eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, kuna see pole Vabariigi Valitsuse 22. detsembri

2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt

nõutav. Seaduseelnõu käsitleb ELi täisharmoneeriva õiguse ülevõtmist ja eelnõu aluseks oleva

ELi õigusakti eelnõu menetlemisel on lähtutud eeskirja § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest. Eelnõu

lähtekoht on Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus „Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate

võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade

9 ICPEN (2021), Global Sweep FInds 40% of Firms’ Claims Could be Misleading. Kättesaadav:

https://www.gov.uk/government/news/global-sweep-finds-40-of-firms-green-claims-could-be-misleading

(17.04.2025). 10 Tarbijate võimestamine üleminekul rohelisele majandusele, 2020 – konsultatsioonide ülevaade mõjuhinnangu

2. lisas, lk 69.

6

vastu ja paremat teavet, kohta“ ning selle seletuskiri.11 Vabariigi valitsuse protokollilises

otsuses avaldati toetus muudatuste tegemiseks Euroopa Liidu tarbijaõigustikus12, et võidelda

tõhusalt eksitavate või põhistamata keskkonnaalaste väidete kasutamisega (rohepesu) ja

parandada toodete kestlikkusega seotud teabe esitamist, kuivõrd see tagab parema ühtse

siseturu toimimise.

Lõhkematerjaliseaduse muutmise eesmärk on vähendada laskemoona müüvate ettevõtjate ja

lasketiirude halduskoormust, leevendades 1.4S ohuklassi kuuluvate toodete hoiustamisel

kehtivat käitamisloa kohustust.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist. Paragrahv 1 sisaldab muudatusi TKS-s, § 2 sisaldab

muudatust LMS-s ning §-s 3 sätestatakse eelnõukohase muutmise seaduse jõustumisaeg.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse tarbijakaitseseadust (TKS)

Punktiga 1 täiendatakse TKS § 2 lõiget 1 punktidega 9–15, sisustades järgmised terminid:

keskkonnaväide, üldine keskkonnaväide, kestlikkusmärgis, sertifitseerimisskeem, tunnustatud

suurepärane keskkonnatoime, tarkvarauuendus ja kuluosa. Muudatustega võetakse üle

direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2 lõike 1 punktid o–w. Vastavas ulatuses täiendati nimetatud

direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 punkti 1 alapunktiga b. Kuigi TKS § 2 lisatud punktides

toodud mõisteid ei kasutata eelnõus läbivalt, sobivad need kogumis paremini mõistete terminite

paragrahvi kui lisatuna § 16, mis on juba niigi mahukas säte.

TKS-i täiendatakse terminiga „keskkonnaväide“, mis on mis tahes kujul sõnum või kujutis, mis

ei ole kohustuslik ja millega otse või kaudselt jäetakse mulje, et toote, tootekategooria,

tootemargi või kaupleja mõju keskkonnale on soodne või puudub või et see on keskkonnale

vähem kahjulik kui teised tooted, tootekategooriad, tootemargid või kauplejad või et selle

keskkonnamõju on aja jooksul paranenud. Kõnealune termin on vajalik riigisisesesse õigusesse

üle võtta, sest seda terminit kasutab ka kavandatud TKS § 16 lg 4 p 4.

Seega on direktiivi kohaselt mõeldud keskkonnaväidete all väiteid, mis ei ole kasutamiseks

kohustuslikud, vaid vabatahtlikud. Seejuures võib, lähtuvalt direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2

lõike 1 punktist o, keskkonnaväide kujutada endast nii teksti, pilti, graafilist või sümbolilist

kujutist, nagu etiketid, tootemargi nimi, ärinime või tootenime kommertsteadaande kontekstis.

TKS-i täiendatakse terminiga „üldine keskkonnaväide“, mis on keskkonnaväide, mis ei sisaldu

kestlikkusmärgisel ja mida ei ole väite esitamisel samas meediumis selgelt ja hästi märgatavalt

selgitatud.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 9 on selgitatud, et üldiste keskkonnaväidete hulka

kuuluvad näiteks sõnad „keskkonnasõbralik“, „loodussäästlik“, „keskkonnasäästlik“, „loodus-

sõbralik“, „ökoloogiline“, „keskkonnanõuetele vastav“, „kliimasõbralik“, „keskkonnahoidlik“,

11 Vabariigi Valituse protokolliline otsus. Kättesaadav: COM(2022) 143 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet – EIS (08.08.2025) 12 Euroopa Komisjoni ettepanek koos mõjuhinnanguga direktiivi (EL) 2024/825 osas. Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CONSIL:ST_7808_2022_INIT (12.08.2015).

7

„süsinikdioksiidivaene“, „energiatõhus“, „biolagunev“, „biopõhine“ või muu samalaadne

väljend, mis viitab suurepärasele keskkonnatoimele või loob sellise mulje. Seega näiteks väide

„kliimasäästlik pakend“ on üldine keskkonnaväide, kuivõrd selle väite puhul ei tule selgelt

välja, mis teeb asjaomasest pakendist kliimasõbraliku pakendi. Väited „100% selle pakendi

tootmiseks kasutatud energiast pärineb taastuvatest energiaallikatest“ ja „see kott on

valmistatud 80% ulatuses taaskasutatud materjalist“ ei ole üldised keskkonnaväited, kuivõrd

nende näidete puhul on selgelt kirjeldatud, millele see väide tugineb. Samamoodi on väide

„biolagunev“ üldine keskkonnaväide, kuid väide „pakend on kodukompostimise teel ühe kuu

jooksul biolagunev“ on konkreetne keskkonnaväide, mille puhul ei pea kaupleja tunnustatud

suurepärast keskkonnatoimet tõendama.

Eeltoodust lähtudes on konkreetse ja üldise keskkonnaväite eristamisel oluline, kas väite

olemust on samal kandjal ka selgitatud. Oluline on, et kuigi konkreetse keskkonnaväite puhul

ei pea kaupleja tõendama suurepärast keskkonnatoimet, ei tohi sellised väited siiski tarbijat

eksitada ehk olla faktiliselt valed. Lisaks võib kirjalikul kujul või suuliselt esitatud väide koos

kaudsete väidetega, nagu värvid või pildid, kujutada endast üldist keskkonnaväidet.

Euroopa Komisjon on loonud eraldi platvormi, kus liikmesriikidel on võimalik komisjonilt

küsida mitteametlikke abistavaid selgitusi direktiivi ülevõtmisel. Kuigi komisjoni tõlgendused

ei ole liikmesriikidele siduvad, annavad need hea indikatsiooni sellest, kuidas komisjon EL

õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise järelevalvajana liikmesriikide suhtes kehtivaid EL

õigusakte sisustab. Antud platvormil esitati küsimus selle kohta, kuidas on kauplejal võimalik

kasutada terminit „mahe“ (inglise keeles „organic“) üldise keskkonnaväitena, kuivõrd

mahemärgise määruse (EL) 2018/848 kohane märgis ei ole standardi EN ISO 1402413 I tüüpi

märgis ning lisaks ei ole ELi ökomärgise määrusega kehtestatud toidule eraldi nõudeid.

Komisjon selgitas, et ebaausate kaubandustavade direktiiv kehtib lisaraamistikuna ning seda

kohaldatakse ainult juhul, kui konkreetset küsimust/valdkonda ei reguleeri konkreetsed ELi

valdkondlikud eeskirjad. See põhimõte kehtib ka teiste õigusaktide, mitte ainult mahemärgise

määruse puhul. Kuna mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta on juba kehtestatud

eraldi kord, s.t seda valdkonda reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)

2018/848, on see määrus ülimuslik ebaausate kaubandustavade direktiivi suhtes.

Eeltoodust lähtudes, kuigi mahetoidumärgis ei ole kvalifitseeritud standardi EN ISO 14024 1

tüüpi ökomärgisena, siis on kõnealune valdkond eraldi reguleeritud ning termini „mahe“

kasutamine on lubatud kogu liidus olenemata sellest, et seda sõna võib pidada ka üldiseks

keskkonnaväiteks ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel. Samas tuleb rõhutada, et ka

kooskõlas määrusega (EL) 2018/848 võib liidus eesliiteid „bio-“ ja „öko-“ ning nendega

moodustatud sõnu kas eraldi või koos kasutada kõnealuse määruse kohaldamisalasse kuuluvate

toodete, nende koostisosade või söödamaterjalide puhul üksnes siis, kui need on toodetud

kooskõlas määrusega (EL) 2018/848. Näiteks selleks, et nimetada puuvilla ökopuuvillaks, peab

see olema mahepõllumajanduslikuna sertifitseeritud, sest see kuulub määruse (EL) 2018/848

kohaldamisalasse.

13 EN ISO 14024 – Keskkonnamärgised ja -teatised. I tüüpi keskkonnamärgistamine. Põhimõtted ja protseduurid.

8

Eesti küsis eelpool mainitud platvormil komisjoni seisukohta sõna „roheline“ kasutamise kohta

kaupleja ärinimes koos sellega, et kaupleja ärinimi on kirjutatud kaupleja logole rohelise

värviga või seda kujutatakse rohelisel taustal. Komisjon selgitas, et sõna „roheline“ kasutamine

kaupleja ärinimes ei kujuta endas automaatselt üldist keskkonnaväidet direktiivi tähenduses.

Kvalifitseerimine keskkonnaväiteks sõltub üldisest kontekstist, sh visuaalsete elementide

kasutamisest (näiteks roheline värv logo taustal vms) ja sellest, kas konkreetne esitlusviis

mõjutab tõenäoliselt tarbija ostuotsust, vihjates keskkonnakasule. Lisaks selgitas komisjon, et

toote või teenuse olemus mängib tarbijate arusaama kujundamisel võtmerolli – näiteks autod ja

hooned on Euroopa Liidus ühed suurimad CO2 heitkoguse allikad ning tarbijad peavad neid

laialdaselt olulise keskkonnamõjuga valdkondadeks. Seetõttu tekitab sõna „roheline“

kasutamine nendes valdkondades keskmise tarbija meelest tõenäoliselt keskkonnaalase seose,

eriti kui see on kombineeritud rohelise värviga. Seega, isegi kui kaupleja ei reklaami otseselt

keskkonnakasu, võib selline sõna „roheline“ kasutamine rohelisel taustal viidata sellele, et

tarbijale pakutavad tooted/teenused on keskkonnasõbralikumad kui teised samalaadsed tooted.

Kokkuvõtvalt, see kas sõna „roheline“ kasutamine koos muude visuaalsete elementidega

kujutab endas üldist keskkonnaväidet või mitte, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Kuna sõna

„roheline“ kasutamine koos rohelise visuaalse kujundusega võib jätta mulje väiksemast

keskkonnamõjust, peab kaupleja tagama, et sellised väited ei oleks eksitavad, sh iga sellise väite

kohta tuleb esitada selge ja silmatorkav selgitus, sest vastasel juhul kvalifitseeruks selline väide

üldiseks keskkonnaväiteks, mille puhul peab kaupleja tõendama tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet.

Lisaks soovis Eesti komisjoni seisukohta selliste keskkonnaväidete ja brändinimede osas, mis

viitavad loodusele või looduslikele koostisosadele. Komisjon selgitas, et olenevalt sõnastusest

võivad need jaotuda nii sõnaselgeteks kui ka üldisteks keskkonnaväideteks. Direktiivi

2005/29/EÜ lisa punkti 4a alusel on keelatud üldised keskkonnaväited, kui kaupleja ei suuda

tõendada tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet. Kui kaupleja suudab tõendada tunnustatud

suurepärast keskkonnatoimet, et kuulu selline brändinimi direktiivi 2005/29/EÜ I lisa punktis

4a sätestatud keelu alla. Samuti on kauplejal võimalus kirjutada üldised keskkonnaväited

täpsemaks, st kui antud väite kirjeldus on esitatud selgelt ja märgatavalt samal kandjal (näiteks

pakendil). Igal üksikul korral tuleb aga eraldi hinnata, kas selline kirjeldus täidab ka ebaausate

kaubandustavade direktiivist 2005/29/EÜ tulenevad selguse ja täpsuse nõuded.

Lisaks selgitas komisjon, et sellised üldised loodusele viitavad keskkonnaväited (kaupleja

kaubamärgi/brändinime vms kujul) viitavad sellele, et toode koosneb täielikult looduslikest

koostisosadest. TKS § 161 lg 1 sätestab, et riiklikku järelevalvet teostav korrakaitseorgan võib

nõuda, et kaupleja tõendaks tema kauplemisvõttega seotud faktiliste väidete täpsust. Sellest

tulenevalt peab kaupleja olema valmis pädevale asutusele esitama tõendid selle kohta, et

konkreetse toote koostisosad on looduslikku päritolu. Samuti selgitas komisjon, et direktiiv

(EL) 2024/825 ei sea konkreetseid nõudeid keskkonnaväidete põhjendamiseks kasutatava

metoodika kohta, vaid need kehtestatakse roheväidete direktiiviga, mille sisu osas käivad EL

tasandil läbirääkimised. Samas peavad ettevõtted siiski läbipaistvalt ja usaldusväärselt olema

valmis enda väidete paikapidavust pädevale asutusele tõendama.

TKS-i täiendatakse terminiga „kestlikkusmärgis“, mis on vabatahtlikult kasutatav usaldusmärk,

kvaliteedimärk või muu võrdväärne märk, mille eesmärk on eristada ja edendada toodet,

9

protsessi või ettevõtet selle keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või mõlema poolest. Seega

on direktiivi kohase kestlikkusmärgise all mõeldud neid märgiseid, mis ei ole liidu või

siseriikliku õiguse kohaselt kohustuslikud.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 7 on selgitatud, et avaliku sektori asutuste kehtestatud

kestlikkusmärgised on näiteks logod, mis antakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste

(EÜ) 1221/200914 või (EÜ) 66/201015 nõuete täitmise korral.

Mõned Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/243616 artiklis 27 määratletud

sertifitseerimismärgid võivad toimida ka kestlikkusmärgisena, kui need reklaamivad toodet,

protsessi või äritegevust näiteks selle keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või mõlema

poolest. Kauplejal peaks olema võimalik selliseid sertifitseerimismärke kasutada üksnes juhul,

kui need on kehtestanud avaliku sektori asutused või kui need põhinevad sertifitseerimi-

sskeemil.

Siiski on põhjenduses 7 esitatud erand ning selgitatud, et kestlikkusmärgise kasutamine ilma

sertifitseerimisskeemita ja ilma märgise avaliku sektori asutuse poolse kehtestamiseta, on

lubatud, kui täiendavaid toitumisalase teabe väljendus- ja esitusviise kasutatakse kooskõlas

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/201117 artikliga 35. Kõnealuse määruse

artikkel 35 annab tootjale võimaluse esitada energiasisaldust ja toitainete kogust muul viisil

ja/või sõnadele või numbritele lisatud graafiliste kujundite või sümbolite abil. Oluline on, et

määruses on esitatud ka nõuded täiendavatele väljendamis- ja esitusviisidele (näiteks need ei

tohi tarbijat eksitada ning peavad põhinema usaldusväärsetel ja teaduslikult põhjendatud

tarbijauuringutel), mida tootja peab järgima.

Lisaks on direktiivi põhjenduses 8 selgitatud, et kui kestlikkusmärgise esitamine hõlmab ärilist

teadaannet, mis väidab või jätab mulje, et toote mõju keskkonnale on soodne või puudub või et

toode on keskkonnale vähem kahjulik kui konkureerivad tooted, kujutab see kestlikkusmärgis

endast ka keskkonnaväidet.

Eestis on kõige levinum kestlikkusmärgis Euroopa Liidu ökomärgis (EU Ecolabel), mida Eestis

väljastab Keskkonnaagentuur18 ning mille kulud koosnevad ELi ökomärgise kasutamise

taotluse läbivaatamise eest tasutavast riigilõivust ja ökomärgise tootel kasutamise eest

tasutavast riigilõivust.19

TKS-i täiendatakse terminiga „sertifitseerimisskeem“, mis on kontrollisüsteem, mis lubab

kasutada kestlikkusmärgist ja tõendab, et toode, protsess või ettevõtja vastab kindlaksmääratud

14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1221/2009 organisatsioonide

vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 761/2001 ning komisjoni otsused 2001/681/EÜ ja 2006/193/EÜ. 15 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 66/2010 ELi ökomärgise kohta. 16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiiv 2015/2436 kaubamärke käsitlevate

liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (uuesti sõnastatud). 17 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse

toidualase teabe esitamist tarbijatele. 18 Euroopa Liidu ökomärgis. Kättesaadav: https://keskkonnaagentuur.ee/teenused-ja-aruandlus/teenused/eli-

okomargis (17.04.2025). 19 Riigilõivuseadus RT I 30.12.2014, 1; RT I 08.07.2025, 63

10

nõuetele, mis on avalikud, läbipaistvad ja sõltumatud. Täpsemad nõuded

sertifitseerimisskeemile sätestatakse eelnõu § 1 punktis 2.

TKS-i täiendatakse terminiga „tunnustatud suurepärane keskkonnatoime“, mis on keskkonna-

toime, mis vastab Euroopa Liidu ökomärgise nõuetele, riiklikele või piirkondlikele standardi

EVS-EN ISO 14024 I tüübi ökomärgise süsteemidele, mis on liikmesriikides ametlikult

tunnustatud, või parimale keskkonnatoimele kooskõlas muude kohaldatavate liidu

õigusaktidega.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 10 on selgitatud, et tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet saab tõendada vastavusega määrusele (EÜ) nr 66/2010 (ELi ökomärgise

kohta) või liikmesriikides ametlikult tunnustatud standardi EN ISO 14024 ökomärgise

süsteemidega või vastavusega konkreetse keskkonnaomaduse keskkonnatoimele kooskõlas

muude kohaldatavate liidu õigusaktidega.

Muude õigusaktide all on põhjenduses 10 nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust

(EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse

kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1). Eeltoodust lähtudes võib esitada

tunnustatud suurepärase keskkonnatoime alusel üldise keskkonnaväite „energiatõhus“ üksnes

siis, kui toode kuulub energiatõhususe klassi A.

Samuti on 13. detsembril 2024 toimunud komisjoni eksperdirühma kohtumisel komisjon ELi

liikmesriikidele selgitanud, et üldist keskkonnaväidet „biolagunev“ ei saa kaupleja kasutada

tuginedes tunnustatud suurepärasele keskkonnatoimele, sest praegu puuduvad ELi ökomärgise

puhul nõuded biolagunevusele.

Samamoodi ei ole kauplejal lubatud esitada üldist väidet, nagu „teadlik“, „kestlik“ või

„vastutustundlik“, mis põhineb üksnes tunnustatud suurepärasel keskkonnatoimel, sest sellised

väited on seotud lisaks keskkonnaomadustele ka muude omadustega, nagu sotsiaalsed

omadused.

Lisaks selgitas komisjon, et tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet on võimalik tõendada ka

märgisega, mis ei vasta standardi EN ISO 14024 sertifikaadile, kui kasutamise eelduseks on

see, et liikmesriik on seda märgist ametlikult tunnustanud. Seda võimalust selgitas komisjon

tulenevalt eksperdirühma kohtumisel tõusetunud küsimusest, mis puudutas Luksemburgi

ökomärgist (EcoLabel Luxembourg), mis ei ole standardi EN ISO 14024 kohaselt

sertifitseeritud, kuid vastab standardile.

TKS-i täiendatakse terminiga „tarkvarauuendus“, mis on uuendus, sealhulgas turvauuendus,

mis on vajalik digielementidega kaupade, digisisu ja digiteenuste nõuetele vastavuse

säilitamiseks, või funktsiooniuuendus.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 17 viidatakse tarkvarauuenduse terminiga seoses ka

direktiivi (EL) 2019/770 artiklile 8 (digisisu ja digiteenuse objektiivsed vastavusnõuded) ja

direktiivi (EL) 2019/771 artiklile 7, mis on riigisisesesse õigusesse üle võetud võlaõigus-

seadusega (VÕS). Direktiivi (EL) 2019/770 artiklist 8 tulenevad nõuded on sätestatud VÕSi §-

s 627, milles sätestatakse digitaalse sisu ja digitaalse teenuse vastavus lepingutingimustele ning

direktiivi (EL) 2019/771 artiklist 7 tulenevad nõuded on sätestatud VÕSi §-s 2171 .

11

TKS-i täiendatakse terminiga „kuluosa“, mis on kauba osa, mida tuleb korduvalt asendada, et

kaup toimiks ettenähtud viisil. Eelnõu ettevalmistaja hinnangul võib kuluosaks pidada näiteks

akusid, tindikassette ja laadijaid, kuid tegemist ei ole ammendava loeteluga.

Punktiga 2 täiendatakse TKS § 2 lõikega 11, milles sätestatakse, et sertifitseerimisskeem peab

läbipaistvatel, õiglastel ja mittediskrimineerivatel tingimustel olema avatud kõigile

kauplejatele, kes soovivad ja suudavad täita skeemi nõuded, mille on välja töötanud skeemi

omanik, konsulteerides asjaomaste ekspertide ja huvirümadega. Sertifitseerimisskeem peab

hõlmama menetlust nimetatud nõuete rikkumiste korral. Skeemi omanikust ja kauplejast

sõltumatul kontrollijal peab olema õigus kestlikkusmärgise kasutamise õigust peatada või

kestlikkusmärgise kasutamine keelata. Kontrollija sõltumatus peab põhinema rahvusvahelistel,

Euroopa Liidu või riiklikel standarditel või menetlustel.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 7 on selgitatud, et sertifitseerimisasutus (kontrollija) saab

oma pädevust tõendada näiteks akrediteerimise kaudu, tõendades oma pädevust

vastavushindamisasutusele kompetentsuskriteeriumeid kehtestava standardi ISO 1706520

nõuetele vastava akrediteeringuga. Akrediteerimisel järgitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EÜ) 765/200821 kehtestatud korda.

Komisjon on direktiivi ülevõtmise platvormil selgitanud, et kui kestlikkusmärgiseid ei ole

loonud avaliku sektori asutused, peavad need põhinema sertifitseerimisskeemil. Lisaks selgitas

komisjon, et direktiiv ei täpsusta, kes võib olla sertifitseerimisskeemi omanik – seega võib see

olla avalik-õiguslik üksus, eraõiguslik üksus, sealhulgas valitsuseväline organisatsioon, kuid

oluline on, et sertifitseerimisskeem, millel märgis põhineb, vastaks direktiivis sätestatud

sisulistele läbipaistvuse ja usaldusväärsuse kriteeriumitele. Samuti selgitas Komisjon, et

direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 7 välja toodud pädevuse tõendamise viisid on

mitteammendavad ehk kontrollija saab oma pädevust tõendada ka teisiti kui vastavusega

standardile ISO 17065 või EL määruses 765/2008 sätestatud nõuetele.

Punktiga 3 lisatakse TKS-i § 16 lõikesse 4 punktid 4 ja 5, millega täiendatakse loetelu

eksitavatest kauplemisvõtetest. Muudatustega võetakse üle direktiivi 2005/29/EÜ artikli 6 lõike

2 punktid d ja e, mis on nimetatud direktiivi lisatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 lõike 2

punktiga b.

Kavandatud TKS § 16 lõike 4 punktis 4 sätestatakse, et üks eksitav kauplemisvõte on tulevase

keskkonnatoimega seotud keskkonnaväidete esitamine ilma selgete, objektiivsete, avalike ja

kontrollitavate kohustusteta, mis on sätestatud rakenduskavas, mis sisaldab mõõdetavaid ja

ajaliselt piiritletud eesmärke ning muid olulisi elemente ning mida kontrollib regulaarselt

sõltumatu kolmandast isikust ekspert, kelle hinnangud peavad olema tarbijale kättesaadavad;

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 4 on selgitatud, et keskkonnaväited ja eelkõige kliimaga

seotud väited, käsitlevad üha enam tulevikku suunatud keskkonnatoimet ja esitatakse seoses

üleminekuga süsiniku- või kliimaneutraalsusele või muule sarnasele eesmärgile teatavaks

kuupäevaks. Selliste väidetega loovad kauplejad mulje, et tarbijad aitavad nende tooteid ostes

kaasa vähese CO2 heitega majandusele. Seega on kõnealune kauplemisvõte tarbijat eksitav, kui

20 ISO 17065 „Vastavushindamine. Nõuded asutustele, kes sertifitseerivad tooteid, protsesse ja teenuseid“, 21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008, 9. juuli 2008, millega sätestatakse akrediteerimise

ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega.

12

pärast juhtumipõhist hindamist ei toeta selliseid väiteid kaupleja võetud selged, objektiivsed,

üldsusele kättesaadavad ja kontrollitavad kohustused ning eesmärgid, mis on esitatud

üksikasjalikus ja realistlikus rakenduskavas. Rakenduskavast peab ilmnema, kuidas kõnealused

kohustused täidetakse ja eesmärgid saavutatakse, lisaks peab sellest ilmnema, et sellisteks

tegevusteks on eraldatud ka vahendeid. Seejuures peaks rakenduskava sisaldama kõiki

kohustuste täitmiseks vajalikke asjakohaseid elemente, nagu eelarvevahendid ja

tehnoloogilised edusammud kui see on asjakohane.

Direktiiv ei anna kindlaid nõudeid, keda täpselt sõltumatu eksperdina mõeldakse, kuid

sellegipoolest sõnastatakse põhjenduses 4, et kaupleja väiteid peaks kontrollima kauplejast

sõltumatu ekspert, kellel ei ole huvide konflikti ning kellel on pädevus ja kogemus

keskkonnaküsimustes ning võimalus korrapäraselt jälgida kaupleja edusamme, sealjuures

eesmärkide saavutamiseks seatud vahe-eesmärkide täitmist. Kauplejal on kohustus tagada, et

sõltumatu eksperdi korrapärased järeldused on tarbijatele kättesaadavad.

Seega, kui kaupleja soovib esitada näiteks väidet: „meie ettevõte saavutab aastaks 2030 CO2-

neutraalsuse“, peavad sellise väite esitamiseks olema olemas ka rakenduskava, mis peab

sisaldama mõõdetavaid ja ajaliselt piiritletud eesmärke ning muid olulisi elemente. Lisaks peab

eelpool mainitud rakenduskava kontrollima regulaarselt sõltumatu ekspert, kelle järeldused

peavad olema tarbijale ka kättesaadavaks tehtud (näiteks kaupleja veebilehel). Kui kauplejal

sellist kolmanda sõltumatu isiku poolt kontrollitud rakenduskava ette näidata ei ole, on tegemist

eksitava kauplemisvõttega. Eesmärk on see, et tarbijat ei eksitataks selliste väidetega, millel

tõepõhja all ei ole ning mille ainus eesmärk on meelitada tarbijat konkreetse kaupleja

toodet/teenust tarbima või kujundama kaupleja enda suhtes alusetut positiivset hoiakut. Oluline

on, et selliseid väiteid on kauplejal lubatud esitada, kui ta suudab ka tõendada, kuidas see

eesmärk saavutatakse ning sõltumatu kolmandast isikust ekspert on sellist tegevust ka

hinnanud.

Kavandatud TKS § 16 lõike 4 punktis 5 sätestatakse, et tarbijale sellise kasu reklaamimine, mis

ei ole asjakohane ega tulene toote või ettevõtte omadusest, on eksitav kauplemisvõte.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 5 on selgitatud, et sellise kasu reklaamimine, mis on

asjakohatu ega ole seotud selle konkreetse toote või äritegevuse ühegi omadusega, võib

tarbijaid eksitada, pannes nad uskuma, et need tooted on tarbijatele, keskkonnale või

ühiskonnale kasulikumad kui muud sama liiki tooted või teise kaupleja äritegevus. Siia alla

kuuluvad näiteks kauplejate esitatavad väited, et konkreetse tootja pudelivesi on gluteenivaba,

või et konkreetse tootja paberilehed ei sisalda plasti. Sellised väited võivad tarbijat eksitada

ning panevad neid eelistama näiteks tooteid, mis tegelikkuses ei ole paremad kui konkureerivad

tooted.

Komisjoni loodud direktiivi ülevõtmise platvormil on komisjon lisaks selgitanud, et antud sättel

on kumulatiivne tähendus. Eelnev tähendab seda, et selleks, et tegemist oleks eksitava

kauplemisvõttega, peab reklaamist tulenev kasu tarbijatele olema nii ebaoluline (irrelevant) kui

ka mitte tulenema toote või ettevõtte ühestki omadusest. Näiteks gluteenivaba pudelivee näite

puhul ei ole reklaamitud eelisel – nimelt sellel, et konkreetne pudelivee bränd on gluteenivaba

– toote enda jaoks mingit tegelikku tähtsust, kuna vesi tavaliselt gluteeni ei sisalda. Tegelikult

on vesi oma olemuselt gluteenivaba, mis tähendab, et kogu pudelivesi, olenemata müüjast,

13

omab seda omadust. Samuti selgitas komisjon, et sama kategooria teiste toodete ees eelise

reklaamimine ei ole automaatselt eksitav kui sellise eelise esiletoomine on tõepoolest tootega

seotud. Näiteks väide, et konkreetne ehe on niklivaba, võib olla kooskõlas ebaausate

kaubandustavade direktiiviga, mida on muudetud direktiiviga (EL) 2024/825, tingimusel, et

ehted tegelikult ei sisalda niklit, kuna mõned ehted sisaldavad niklit, mis võib teatud tarbijatel

allergiat tekitada ja seetõttu püüavad nad seda aktiivselt vältida. Samamoodi, kui teatud

šampoonid sisaldavad lisatud mikroplasti, võib šampooni reklaamimine kui „mikroplastivaba,

kuid sama tõhus” olla asjakohane eelis, kuna see toob esile toote spetsiifilise omaduse ja näitab,

et see saavutab sama tekstuurilise efekti kui mikroplastid, kuid kasutab koostisosi, mis neid ei

sisalda.

13. detsembril 2024. a toimunud komisjoni eksperdirühma kohtumisel selgitas komisjon

veelkord, et selle sätte kohaselt on keelatud reklaamida omadusi, mis ei ole konkreetse toote

suhtes tähtsad. Lisaks selgitas komisjon, et selle sätte ulatus on laiem kui vaid oma toote

võrdlemine konkureeriva tootega ehk isegi, kui kaupleja ei võrdle mingit omadust teise kaupleja

toote omadusega, kuid kui võrdluses rõhutatakse n-ö alusetut kasu, on siiski tegemist tarbijat

eksitava tegevusega.

Punktiga 4 lisatakse TKS-i § 16 lõikesse 8 punkt 21, millega täiendatakse alati ja kõigil

asjaoludel eksitavaks peetavate kauplemisvõtete loetelu (n-ö must nimekiri). Alati eksitavate

kauplemisvõtete puhul ei pea hindama, kas kasutatud tava moonutas või tõenäoliselt moonutab

tavatarbija ostuotsust.

Alati eksitavaks peetakse kauplemisvõtet, mis hõlmab sellise kestlikkusmärgise kasutamist, mis

ei põhine sertifitseerimisskeemil või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus.

Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2005/29/EÜ I lisa punkt 2a. Nimetatud lisa on

uuendatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 lõikega 4.

TKS-i § 16 lõikes 8 on loetletud kauplemisvõtted, mida alati ja kõigil asjaoludel peetakse

eksitavateks ja mille kasutamine on keelatud. Seda loetelu täiendatakse punktiga 21, mille

kohaselt on keelatud kasutada sellist kestlikkusmärgist, mis ei põhine sertifitseerimisskeemil

või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus. Sisult sarnaneb see säte TKS § 16 lõike 8

punktiga 2, mille kohaselt on keelatud sellise tõele mittevastava väite esitamine, mille kohaselt

on käitumiskoodeksi heaks kiitnud avalik-õiguslik või muu institutsioon.

Täiendava keelu sätestamise põhjus on see, et praegu on ELi turul kasutusel rohkem kui 200

kestlikkusmärgist, millest suur osa on sellised kestlikkusmärgised, mida ei väljasta erapooletu

ja sõltumatu kolmas isik, vaid tegemist on n-ö isedeklareeritavate märgistega, mida sõltumatu

kolmas isik ei ole kinnitanud, vaid mis tugineb üksnes kaupleja enda väitele

keskkonnasõbralikkuse kohta. See seab kahtluse alla selliste märgiste usaldusväärsuse ning

loob soodsa pinnase rohepesule. Lisaks on tarbijatel märgiste maailmas ka raske orienteeruda,

sest märgiseid on väga palju ja tarbijad ei ole kindlad selles, millise märgise on sõltumatu

kolmas isik kinnitanud.

Direktiiv sätestab ka täpsed nõuded selle kohta, milline peab olema sertifitseerimisskeem ning

põhjalikumalt on sellele esitatavaid nõudeid selgitatud eelnõu punktis 1, kus määratletakse

TKSi lisatavad terminid.

14

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 21 keelatakse esitada väiteid, et avalik-õiguslik või

eraõiguslik asutus on kaupleja, kaupleja kaubandustavad või toote heaks kiitnud, kinnitanud

või kasutusse lubanud, kuigi see nii ei ole.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 7 on selgitatud, et roheliste ja kestlike võlakirjade

vabatahtlikud turupõhised ja vabatahtlikud avalikud standardid ei ole peamiselt suunatud

jaeinvestoritele ning nende suhtes kohaldatakse eriõigusakte. Seetõttu ei kuulu eelmainitud

standardmärgised kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse ja neid ei käsitata

kestlikkusmärgisena.

Punktiga 5 lisatakse TKS § 16 lõikesse 8 punktid 41, 42 ja 43, millega täiendatakse alati

eksitavate kauplemisvõtete loetelu. Muudatustega võetakse üle direktiivi (EL) 2005/29/EÜ I

lisa punktid 4a, 4b ja 4c. Nimetatud lisa on uuendatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 lõikega

4.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punkti 41 kohaselt on keelatud üldise keskkonnaväite esitamine,

kui kaupleja ei suuda tõendada väite seisukohast olulist tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet.

Eelnõu seletuskirja punktis 1 (üldise keskkonnaväite mõiste) on esitatud mitteammendav

loetelu üldistest keskkonnaväidetest ning siin ei ole otstarbekas neid korrata. Samamoodi on

eelnõu § 1 punktis 13 kirjeldatud, mis on tunnustatud suurepärane keskkonnatoime ja kuidas

kauplejal on võimalik seda tõendada.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punkti 42 kohaselt on keelatud keskkonnaväite esitamine kogu

toote või kaupleja ettevõtte kohta, kui see puudutab ainult toote konkreetset osa või kaupleja

ettevõtte konkreetset tegevust.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 11 on selgitatud, et keeld kehtib näiteks juhtudel, kui

toodet turustatakse „ringlussevõtud materjalist valmistatud“ tootena, mis jätab mulje, et kogu

toode on valmistatud ringlussevõetud materjalist, kuigi tegelikult on ringlussevõetud materjalist

valmistatud ainult pakend. Samuti on keelatud juhud, kui kaupleja jätab mulje, et ta kasutab

üksnes taastuvaid energiaallikaid, kui tegelikult mitmetes kaupleja ettevõtte rajatistes

kasutatakse endiselt fossiilkütuseid. Kõnesoleva põhjenduspunkti kohaselt on taolise üldistava

keskkonnaväite kasutamine aga lubatud olukorras, kus kaupleja annab teada fossiilkütuste

kasutamise vähendamisest oma äritegevuses tervikuna. Seega peavad kauplejad edaspidi

hoolikalt analüüsima väiteid, mida nad tarbijatele esitavad, et need ei eksitaks tarbijat. Sama

põhimõte kehtib ka pakendite kohta, millele on lisatud mõni väide, näiteks on toote pakendile

lisatud väide, et „toodetud 100% rohelise energiaga“, jättes samal ajal täpsustamata, mis on

rohelise energiaga toodetud, kas pakend või toode ise.

Eelöeldu tähendab seda, et kauplejal on õigus esitada kogu äritegevuse kohta käivaid

keskkonnaväiteid, kuid seda tingimusel, et kõnealused väited on täpsed ja kontrollitavad ega

paisuta üle keskkonnakasu.

Punkti 43 kohaselt on keelatud väited, et kaubal on keskkonnale kasvuhoonegaaside heite

poolest neutraalne, väiksem või positiivne mõju.

15

Sellised väited keelatakse, sest need eksitavad tarbijat, pannes neid uskuma, et need väited on

seotud toote endaga või selle toote tarnimise ja tootmisega, või kuna need jätavad tarbijatele

vale mulje, et selle toote tarbimisel ei ole keskkonnamõju.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 12 on märgitud, et sellised väited on näiteks

„kliimaneutraalne“, „sertifitseeritud CO2-neutraalne“, „vähese CO2 heitega“, „heitevaba“,

„kliimakompenseeritud“, „väiksema kliimamõjuga“ ja „väike CO2 jalajälg“. Sellised väiteid on

lubatud üksnes juhul, kui need põhinevad asjaomase toote olelusringi tegelikul mõjul, mitte

kasvuhoonegaaside heite kompenseerimisel väljaspool toote väärtusahelat, kuna need ei ole

samad asjad. See tähendab, et ettevõtjatel on igati lubatud reklaamida oma investeeringuid

keskkonnaalgatustesse, kuid selline teave ei tohi tarbijat eksitada. Seega on tulevikus keelatud

näiteks väide „100% süsinikuneutraalne pakivedu“, kui pakkide transport ei toimu tegelikult

süsinikuneutraalselt, vaid toimub kasvuhoonegaaside heite kompenseerimine (ingl carbon

offsetting). Kui pakivedu toimub süsinikuneutraalselt, siis on sellise väite esitamine lubatud,

sest selline väide ei eksita tarbijat. Kauplejal peab aga olema esitada järelevalveasutusele

dokumentatsioon, mis sellist kaupleja väidet ka kinnitaks.

Punktiga 6 lisatakse TKS-i § 16 lõikesse 8 punkt 101, millega täiendatakse alati eksitavate

kauplemisvõtete loetelu. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2005/29/EÜ I lisa punkt

10a. Vastavas ulatuses on nimetatud lisa uuendatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 lõikega 4.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punkti 101 alusel keelatakse liidu turul kõigi asjaomasesse

tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes õigusaktidega kehtestatud nõuete esitamine

kaupleja pakkumise eripärana. Sisult sarnaneb see säte TKSi § 16 lõike 8 punktiga 10, mille

kohaselt on keelatud tarbijale õigusaktidega antud õiguste esitamine kaupleja pakkumise

eripärana. Kavandatud säte täiendab varasemat, st kui kehtiv p 10 sätestab, et tarbijale

seadusega antud õigusi ei tohi esitleda kui kaupleja eripakkumist, siis kavandatud p 101 lisab,

et ka kaupleja poolt pakutavatele toodetele kehtestatud nõudeid ei tohi esitleda kaupleja

eripakkumisena.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 15 selgitatakse, et sellist keeldu kohaldatakse näiteks

juhul, kui kaupleja reklaamib, et toode ei sisalda teatavat keemilist ainet, samas kui see aine on

vastavat nõuet kehtestava õigusaktiga juba keelatud kõigi sellesse tootekategooriasse kuuluvate

toodete puhul Euroopa Liidus. Sama kehtib ka näiteks kõigi Euroopa Liidus keelatud

pestitsiidide kasutamise kohta. Seega on eelnõu autor seisukohal, et antud keelu all mõeldakse

EL õigusakte.

Samas ei hõlma nimetatud keeld kaubandustavasid, millega edendatakse kauplejate või toodete

vastavust õiguslikele nõuetele, mida kohaldatakse ainult mõne toote suhtes, kuid mitte muude

konkureerivate toodete suhtes, mis kuuluvad liidu turul samasse kategooriasse – näiteks

väljaspool liitu pärit tooted. Siinjuures on mõeldud olukordi, kus teatavad turul olevad tooted

peavad vastama teatavatele õiguslikele nõuetele, samas kui teiste sama tootekategooria toodete

puhul need nõuded ei kehti. Seega näiteks kalatoodete puhul, mis on toodetud liidu õiguse

kohaselt kestlikke püügimeetodeid kasutades, on lubatud tutvustada liidu õiguslikele nõutele

vastavaid kestlikke omadusi, samas kui kolmandast riigist pärit kalatooted ei pea sellistele liidu

õiguslikele nõuetele vastama.

16

Punktiga 7 lisatakse TKS-i § 16 lõikesse 8 punktid 27, 28, 29, 30, 31, 31, 32 ja 33, millega

täiendatakse eksitavate kauplemisvõtete loetelu kauba enneaegse vananemisega seotud

kauplemisvõtetega. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2005/29/EÜ I lisa punktid 23d–

23j. Vastavas ulatuses on nimetatud lisa uuendatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 lõikega 4.

Kauba enneaegse vananemisega seotud kaubandusvõtete all peetakse silmas

kaubandusstrateegiat, mille puhul toode kavandatakse või konstrueeritakse piiratud

kasutuseaga, et see teatava ajavahemiku möödudes või pärast eelnevalt kindlaksmääratud

kasutusintensiivsust enneaegu aeguks või enam ei toimiks.

Selline kaupleja tegevus, mille puhul tarbijad eeldavad, et toodet saab kasutada kauem kui

tegelikult, põhjustab neile majanduslikku kahju. Lisaks avaldab see negatiivset mõju ka

keskkonnale, kuna suureneb nii jäätmete kogus kui ka energia ja materjalide kasutamine. Seega

peaks enneaegse vananemisega seotud tava lisamine keelatud kauplemisvõtete nimekirja

vähendama jäätmete teket ja aitama kaasa kestlikumale tarbimisele.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 27 keelatakse tarbija eest teabe varjamine selle kohta,

et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt digielementidega kaupade toimimist või digisisu või

digiteenuste kasutamist.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 17 on selgitatud, et juhul kui kaupleja palub tarbijatel

uuendada oma nutitelefoni operatsioonisüsteemi, ei ole tal lubatud jätta andmata teavet selle

kohta, et selline uuendus mõjutab negatiivselt nutitelefoni mistahes funktsiooni toimimist (nt

aku vastupidavust, teatud rakenduste toimimist või muudab kogu nutitelefoni sootuks

aeglasemaks). Sellist keeldu tuleb kohaldada kõigi uuenduste, sealhulgas turva- ja

funktsiooniuuenduste suhtes. Keelu alla ei kuulu uuendused, sealhulgas turvauuendused, mis

on vajalikud kauba, digisisu ja digiteenuse nõuetele vastavuse säilitamiseks. Sellistel juhtudel

kuuluvad kohaldamisele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/77022 artikkel 8

(objektiivsed vastavusnõuded, millele digisisu või digiteenus peab vastama) ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/77123 artikkel 7 (objektiivsed vastavusnõuded,

millele kaup peab vastama).

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 28 keelatakse tarkvarauuenduse esitlemine vajalikuna,

kui see tõhustab üksnes kasutusviisiga seotud omadusi.

Direktiiv (EL) 2024/825 defineerib mh termin funktsionaalsus, mis on direktiivi (EL) 2019/771

artikli 2 punktis 9 määratletud funktsionaalsus. Seega on termin „funktsionaalsus“ juba

sätestatud VÕS § 142 lõikes 5. Kuigi kõnealuses direktiivis kasutatakse terminit

„funktsionaalsus“ on selle eesti keelne legaaldefinitsioon „kasutusviis“. Seega kasutatakse siin

ja edaspidi funktsionaalsusest rääkides terminit „kasutusviis“.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 18 on märgitud, et tarkvarauuendused, mis on

turvauuendused, on vajalikud toote (turvaliseks) kasutamiseks, kasutusviisi parandamisega

seotud uuendused aga toote kasutamiseks vajalikud ei ole. Seega on alati keelatud selline

22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste

osutamise lepingute teatavate aspektide kohta. 23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate

aspektide kohta.

17

kauplemisvõte, millega rõhutatakse, et tarkvarauuenduse tegemine on vajalik, kuigi

tegelikkuses see nii ei ole, vaid üksnes parendab toote kasutusviisi omadusi.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 29 keelatakse ärilise teadaande esitamine kauba kohta,

millele on lisatud selle vastupidavust piirav funktsioon, hoolimata sellest, et kauplejale on

kättesaadav info funktsiooni ja selle mõju kohta kauba vastupidavusele.

Vastupidavuse legaaldefinitsioon on sätestatud VÕS § 2171 lõikes 5, mille kohaselt on

vastupidavus asja võime säilitada tavapärase kasutamise korral oma funktsioonid ja toimivus.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 19 selgitatakse, et ärilised teadaanded kauba kohta,

millel on selle vastupidavust piirav funktsioon, on nii tarbijatele kui ka keskkonnale kahjulik

kaubandusvõte, kuivõrd nendega soodustatakse sellise kauba müüki, mis põhjustavad suuemaid

kulusid tarbijatele ning samamoodi ressursside tarbetut kasutamist, jäätmete teket ja

kasvuhoonegaaside heidet. Sellest tulenevalt on sellised ärilised teadaanded keelatud juhul, kui

kauplejale on kättesaadav teave sellise funktsiooni ja selle mõju kohta kauba vastupidavusele.

Selliste funktsioonide alla kuuluvad näiteks tarkvara, mis peatab kauba kasutusviisi või

vähendab seda teatud aja möödudes, ning riistvara, mis on programmeeritud teatud aja

möödudes rikki minema. Siia alla kuuluvad ka konstrueerimis- ja tootmisvead, mis põhjustavad

kauba enneaegset riket ja mida tootja ei ole parandanud kohe pärast seda, kui ta sai teada

funktsiooni olemasolust ning selle mõjust.

Lisaks on samas põhjenduses selgitatud, et kõnealuse keelu kontekstis peetakse ärilise

teadaande all silmas teadaandeid, mis on mõeldud kauba otseseks või kaudseks

edendamiseks/propageerimiseks/turundamiseks (promotion), s.t kauba tootmine ja turul

kättesaadavaks tegemine ei ole kommertsteadaanne. Samuti kehtib kõnealune keeld nendele

kauplejatele, kes on ühtlasi ka kauba tootjad, sest nende ülesanne on määrata kindlaks kauba

vastupidavus. Seega kui kaubal on vastupidavust piirav funktsioon, siis on kauba tootja

eeldatavasti sellest funktsioonist ja selle mõjust kauba vastupidavusele teadlik. Samuti

puudutab see keeld ka kauplejaid, kes ei ole kauba tootjad (näiteks müüjad), kuid seda eeldusel,

et neile on kättesaadav usaldusväärne teave, mille on neile edastanud tootja või pädev riiklik

asutus.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 30 keelatakse esitada tarbijale valeväidet, et kaubal on

tavapärastes kasutustingimustes teatav vastupidavus kasutusaja või intensiivsuse tõttu.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktis 29 on juba ka selgitatud, et termini „vastupidavus“

legaaldefinitsioon on VÕS-is juba eelnevalt sõnastatud.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 20 selgitatakse, et tarbijate eksitamisega on tegemist siis,

kui kaupleja teavitab tarbijat sellest, et pesumasin peab kasutusjuhendis märgitud tavakasutuse

korral eeldatavalt vastu teatava arvu pesutsükleid, samas kui pesumasina tegelikul kasutamisel

selgub, et pesumasin peab vastu vähem pesutsükleid. Selliseid väiteid esitavad enamjaolt

tootjad, kuivõrd nemad on need, kes määravad kindlaks kauba vastupidavuse. Seetõttu

eeldatakse, et kauba tootjad on valeväidetest kauba vastupidavuse kohta teadlikud, kuid teised

kauplejad (näiteks edasimüüjad) saavad tugineda neile kättesaadavale usaldusväärsele teabele,

näiteks pädeva riikliku asutuse või tootja avaldatud teabele.

18

Selle punkti all ei ole mõeldud kauba nõuetele mittevastavust, mis tuleneb kauba tootmisel

tehtud juhuslikest vigadest, kuivõrd seda reguleerivad juba direktiivis (EL) 2019/77124

sätestatud kaupade nõuetele vastavuse normid.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 31 keelatakse kauba esitlemine parandatavana, kui see

ei ole tegelikult võimalik.

Selle punkti all on mõeldud olukordi, kus näiteks tootja reklaamib, et pesumasinat on võimalik

parandada / selle varuosi vahetada, kuigi tegelikult see võimalik ei ole.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 32 keelatakse tarbija sundimine asendama või lisama

kauba kuluosasid varem, kui see oleks tehnilistel põhjustel vajalik.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 23 selgitatakse, et selline kaupleja praktika eksitab

tarbijat, sest paneb teda uskuma, et kaup ei tööta enam, kui tarbija ei vaheta kuluosasid. Seega

mõjutatakse tarbijat ostma uusi kuluosasid varem ja/või rohkem kui vaja. Näiteks on keelatud

programmeerida printerit nii, et tindikassetti oleks vaja välja vahetada enne, kui kassett

tegelikult tühjaks saab. Sellise tegevuse eesmärk on mõjutada tarbijat tegema asjatuid kulutusi

uue tindikasseti ostmise näol, kuigi tegelikult on olemasolevas kassetis veel tinti sees.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 33 keelatakse teabe varjamine kauba toimivuse

halvenemise kohta, kui kasutatakse kuluosasid, varuosi või tarvikuid, mida ei tarni algne tootja,

või valeväide, et selline halvenemine toimub.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 24 selgitatakse, et sellega põhjustatakse tarbijale

tarbetuid kulusid. Näiteks, kui tootja on projekteerinud printeri nii, et selle kasutusviis on

piiratud juhul, kui tarbija kasutab tindikassette, mida ei paku printeri tootja. Sellist teavet ei tohi

tarbija eest varjata, sest sellise käitumisega julgustatakse tarbijat ostma teise tootja tindikassetti,

mida ei saa kõnealuse printeri jaoks kasutada. Samamoodi, kui nutiseade on programmeeritud

nii, et toote kasutusviis on piiratud, kui kasutatakse selliseid laadijaid ja/või varuosi, mida ei

paku algne tootja, ei tohiks kõnealust teavet tarbija eest varjata. Seega tuleb tarbijat sellisest

olukorrast teavitada, et ta ei teeks ebavajalikke kulutusi, mis tekitab paratamatult ka asjatuid

jäätmeid. Samuti on keelatud eksitada tarbijat, pannes teda uskuma, et kui kasutatakse

(kulu)tarvikuid, varuosi, mis ei ole algse tootja toodetud, siis halveneb kauba kasutusviis.

Siinkohal kehtib ka eeldus, et üldjuhul on kauplejal, kes on samal ajal ka kauba tootja, olemas

sellekohane info, samas kui teised kauplejad (näiteks müüjad) saavad tugineda neile

kättesaadavale teabele, s.t tootja esitatud teabele või pädeva riikliku asutuse avaldatud infole.

Punktiga 8 täiendatakse TKS-i § 17 lõikega 5, mille kohaselt loetakse juhul, kui kaupleja

osutab toodete võrdlemise teenust, ja annab tarbijale teavet toodete ja nende tarnijate

keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või ringlussevõtu kohta, oluliseks teabeks lisaks

käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 21, 3 ja 4 sätestatule ka teavet võrdlusmeetodi, võrreldavate

toodete ja nende tarnijate kohta ning selle teabe ajakohastamiseks võetud meetmete kohta. TKS

§ 17 lõike 5 näol on tegemist direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõike 7 ülevõtmismeetmega, mis

lisati nimetatud direktiivi direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 lõikega 3.

24 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute

teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ.

19

Keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või ringlusaspektide all on mõeldud näiteks vastupida-

vust, parandatavust ja ringlussevõetavust. Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 6 on

selgitatud, et eelnimetatud alustel toodete võrdlemine on järjest enam levinud turundusmeetod.

See võib aga tarbijaid eksitada, kuna tarbijatel võib olla keeruline kõnealuse teabe usaldus-

väärsust hinnata.

Muudatusega nähakse koosmõjus kehtiva TKS § 14 lõikega 2 § 16 lõike 6 punktiga 1 ette, et

kauplejal on kohustus anda tarbijale teavet võrdlusmeetodi, võrreldavate toodete, nende toodete

tarnijate ja teabe ajakohastamise meetmete kohta. See peaks aitama tagada, et tarbijad teevad

sellistele võrdlustele tuginedes teadlikke tehinguotsuseid. Tuleb tagada selliste võrdluste

objektiivsus. Eelkõige tuleb võrrelda tooteid, millel on sama otstarve, kasutada tuleb ühist

meetodit ja eeldusi ning võrrelda tuleb toodete peamiseid ja kontrollitavaid omadusi. Seega

kehtib siinkohal põhimõte, et võrrelda saab ainult võrreldavaid asju.

See puudutab ka näiteks MTÜsid, kes kõnealuseid võrdlusi teevad. Ebaausate kaubandustavade

direktiivi (2005/29/EÜ) tõlgendamise juhendis25 on mh öeldud, et „heategevuslikel või eetilistel

eesmärkidel tegutsevad organisatsioonid võivad ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel

ettevõtjateks liigituda juhul, kui nad on seotud kaubandustegevusega“ ning „[…]

kaubandustava peab olema otseselt seotud toote või teenuse reklaamimise, müügi või

tarnimisega tarbijatele.“ Seega on määravaks tegutsemine ebaausa kaubandustavaga seotud

kauba müüja nimel või huvides.

Punktidega 9, 13 ja 14 tunnistatakse kehtetuks sätted, mis puudutavad vaidluste internetipõhist

lahendamist ODR platvormi kaudu. Kõnealused sätted tunnistatakse kehtetuks tulenevalt

sellest, et need sätted on otseselt seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr

524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ)

nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta), mis

on tänaseks kehtetuks tunnistatud. Uusi kaebusi oli platvormile võimalik esitada kuni 20.

märtsini 2025 ning platvormi kasutamine lõppes 20. juulil 2025. Kõnealuse määruse kehtetuks

tunnistamisega tuleb seega tunnistada TKS-is kehtetuks ka sätted, mis reguleerivad

internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi tegevust ja kauplejate kohustust sellele viidata,

kuna platvorm ei ole enam kasutuses. Seega puudub kauplejatel kohustus ka kõnealusele ODR

platvormile viidata, kuivõrd see platvorm ei ole enam kasutuses ning tarbijatel puudub võimalus

selle kaudu kaebuseid esitada.

Samuti tunnistatakse kehtetuks TKS-i § 66, mis reguleerib tarbijate kollektiivseid huve

kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamist. TKS §-ga 66 on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta, mis

on praeguseks kehtetuks tunnistatud ning asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiviga (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate huvide kaitsmise esindushagisid ja millega

25 Komisjoni teatis — Suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja

tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) tõlgendamiseks ja kohaldamiseks.

Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A52021XC1229%2805%29

(10.06.2025).

20

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. Esindushagide direktiiv on nüüdseks Eesti

õigusesse üle võetud,26 sellest direktiivist tulenenud muudatused jõustusid 1. jaanuaril 2025.

Esindushagide direktiivi (2020/1828) ülevõtmisel jäi TKS § 66 ekslikult kehtetuks

tunnistamata. TKS § 66 kehtetuks tunnistamisega muutub haldusmenetluse seaduse (HMS) § 93

lõikest 1 tulenevalt automaatselt kehtetuks ka majandus- ja taristuministri 4. veebruari 2016. a

määrus nr 11 „Euroopa Liidu õigusaktide loetelu kehtestamine, mille puhul rakendatakse

tarbijate kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamist ja selleks pädevate

asutuste nimetamine“.

Punktidega 10–12 muudetakse TKS §-des 70, 741 ja 742 sätestatud rahatrahvide ülemmäärasid.

Kõnealuste paragrahvide muutmise vajadus tuleneb sellest, et direktiiviga (EL) 2019/2161

muudeti omakorda direktiive 2005/29/EÜ, 93/13/EMÜ ja 2011/13/EL ning nimetatud

direktiividest tulenevate nõuete suures ulatuses toimepandud rikkumise ja liidu mõõtmega

suures ulatuses toimepandud rikkumise eest peavad liikmesriigid kehtestama oma õiguses

trahvi, mille maksimumsuurus on vähemalt 4% kaupleja majandus- ja kutsetegevusega seotud

eelneva majandusaasta aastakäibest või vähemalt 2 miljonit eurot. Vastavate direktiivide

väärteokoosseisud on tarbijakaitseseaduses sätestatud §-des 70, 741 ja 742 ning sellest tulenevalt

on vajalik ka eelpool nimetatud §-de muutmine. Kuigi direktiiv ei anna otseseid aluseid, kuidas

kaupleja aastakäivet arvutada, oleme seisukohal, et aastakäibe arvutamiseks tuleb võtta aluseks

viimase lõpetatud majandusaasta tulemused. Sellele viidatakse ka direktiivi enda tekstis

(annual turnover). Raamatupidamisseaduse (RPS) § 13 lg 1 kohaselt on majandusaasta pikkus

12 kuud ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on majandusaastaks kalendriaasta, kui

raamatupidamiskohustuslase põhikirjas või muus raamatupidamiskohustuslase tegevust

reguleerivas dokumendis ei ole sätestatud teisiti.

Nimelt seab direktiivi 2005/29/EÜ artikkel 13 lõige 3 liikmesriikidele kohustuse tagada

võimalus määrata suures ulatuses toimepandud rikkumiste korral trahv suurusega vähemalt 4%

kaupleja majandus- ja kutsetegevusega seotud aastakäibest. Kui teave ettevõtja majandus- ja

kutsetegevusega seotud aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, tuleb ette näha võimalus määrata

kuni kahe miljoni euro suurune trahv. Direktiivi ülevõtmise aastal, s.o 2022. aastal ei olnud

võimalik sellises suuruses trahve määrata, kuivõrd KarS võimaldas tol hetkel määrata

väärteomenetluses kuni 400 000 euro suuruseid trahve. Seega tõsteti TKS-is trahvimäärad toona

üksnes sellele tasemele, mida KarS võimaldas. Kõnealuse direktiivi ülevõtmise sätete eelnõu

seletuskirjas on selgitatud, et direktiivi (EL) 2019/2161 karistusi puudutavate artiklite

ülevõtmine on võimalik pärast haldustrahvimenetluse seaduse eelnõuga kavandatava seaduse

või karistusseadustiku muutmise seaduse vastuvõtmist, millega võimaldatakse rakendada

senisest 400 000 eurost kõrgema määraga rahatrahvi.

1. novembril 2023. a jõustus KarS § 47 lõige 4 (tänaseks kehtetu), mis andis võimaluse määrata

väärteomenetluses ka suuremaid trahve kui 400 000 eurot. Tulenevalt eelpool mainitud sätte

kehtetuks tunnistamisele, on täna KarS-is sätestatust kõrgemate trahvimäärade kehtestamisel

26 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (kollektiivse esindushagi menetluse

loomine) 334 SE. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/84bb9880-642b-4e38-95bd-

ec03ec23eddb/ (04.04.2025).

21

võimalik tugineda KarS § 1 teisele lausele. Kõnealuse KarS § 1 teise lause eesmärk on tagada

Euroopa Liidu direktiivide korrektne ülevõtmine Eesti õigusesse.

Eeltoodust lähtudes nähakse asjaomaste nõuete rikkumise eest kauplejale ette rahaline karistus

suurusega kuni 4% tema majandus- või kutsetegevusega seotud eelneva majandusaastas

aastakäibest või kui teave aastakäibe suuruse kohta ei ole kättesaadav, siis karistatakse

rahatrahviga suuruses kuni kaks miljonit eurot.

Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduses 3 on märgitud, et liikmesriikide õiguses on veel puudusi

seoses tõeliselt tõhusate ja proportsionaalsete karistustega, mis aitaksid liidusiseseid rikkumisi

ära hoida või mida määrata rikkumise korral. Sama direktiivi põhjendus 5 viitab, et karistusi

käsitlevad liikmesriikide õigusnormid erinevad märkimisväärselt ja kõik liikmesriigid ei ole

taganud, et suures ulatuses toimepandud rikkumise või liidu mõõtmega suures ulatuses

toimepandud rikkumise eest vastutavatele kauplejatele saaks määrata tõhusaid,

proportsionaalseid ja hoiatavaid trahve. Põhjenduse 10 kohaselt peaksid liikmesriigid

kehtestama karistuste osana trahvid suures ulatuses toimepandud rikkumiste ja liidu mõõtmega

suures ulatuses toimepandud rikkumiste eest. Trahvide hoiatava mõju tagamiseks peaksid

liikmesriigid kehtestama selliste rikkumiste eest oma õiguses trahvi, mille maksimumsuurus on

vähemalt 4% kaupleja majandus- ja kutsetegevusega seotud aastakäibest või vähemalt kaks

miljonit eurot.

Eeltoodust lähtuvalt täiendatakse TKS §-e 70, 741 ja 742 lõikega 11, millega sätestatakse, et kui

tegemist on teoga, mis on pandud toime suures ulatuses või mis on Euroopa Liidu mõõtmega,

on kohtuvälisel väärteomenetlejal võimalus karistada isikut rahatrahviga kuni neli protsenti

füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega seotud eelneva majandusaasta aastakäibest või

kui see teave ei ole kättesaadav, siis rahatrahviga kuni kaks miljonit eurot.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/239427 artikli 3 punktides 3 ja 4 on

selgitatud, mida mõeldakse laiaulatusliku rikkumise ja mida Euroopa Liidu mõõtmetega

laiaulatusliku rikkumise all. Nagu eelpool välja toodud, siis siseriiklikult võetakse kasutusele

termin „suures ulatuses“. Nimelt on suures ulatuses rikkumise all mõeldud tarbijate huve

kaitsvate liidu õigusaktidega vastuolus olev tegevust või tegevusetust, mis on kahjustanud,

kahjustab või võib tõenäoliselt kahjustada nende tarbijate kollektiivseid huvide, kes elavad

vähemalt kahes muus liikmesriigis kui see, kus tegevus või tegevusetus alguse sai või toimus,

võib leida tegevusega või tegevusetusega seotud tõendeid või kaupleja varasid, või tarbijate

huve kaitsvate liidu õigusaktidega vastuolus olev tegevus või tegevusetus, mis on kahjustanud,

kahjustab või võib tõenäoliselt kahjustada tarbijate kollektiivseid huve ja millel on ühiseid

tunnuseid sealhulgas sama ebaseaduslik tava, sama huvi rikkumine ja toimepanemine sama

kaupleja poolt samaaegselt vähemalt kolmes liikmesriigis. Liidu mõõtmetega suures ulatuses

rikkumine on suures ulatuses rikkumine, mis on kahjustanud, kahjustab või võib tõenäoliselt

kahjustada tarbijate kollektiivseid huve vähemalt kahes kolmandikus liikmesriikides, mille

elanikkond moodustab kokku vähemalt kaks kolmandikku liidu elanikkonnast.

Seega on suures ulatuses rikkumise ja Euroopa Liidu mõõtmetega suures ulatuses rikkumise

eristamisel oluline see, kui mitmes liikmesriigis on rikkumine aset leidnud, sh selleks, et

27 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2394 2. detsember 2017, tarbijakaitsealaste õigusaktide

täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks

määrus (EÜ) nr 2006/2004

22

tegemist oleks Euroopa Liidu mõõtmetega suures ulatuses rikkumisega, peab rikkumine

toimuma 2/3 liikmesriikides ning nende liikmesriikide elanikkond peab omakorda moodustama

2/3 liidu elanikkonnast.

Samuti muudetakse TKS §-de 70, 741 ja 742 lõiget 2 ning asendatakse sõna „sama“ tekstiosaga

„käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud“. Kõnealune muudatus on vajalik selleks, et eristada

väiksemaid rikkumisi laiaulatuslikest rikkumistest, mille puhul on direktiivist tulenev kohustus

sätestada kõrgemad trahvimäärad kui 400 000 eurot.

Lisaks täiendatakse TKS §-e 70, 741 ja 742 lõikega 3, millega sätestatakse sama kõrged

trahvimäärad, mis lõikes 11, kuid lõikes 3 sätestatakse eraldi trahvimäärad juriidilisele isikule.

Suures ulatuses toimepandud rikkumiste puhul on vajalik tõsta nii füüsiliste- kui juriidiliste

isikute trahvimäärasid tulenevalt selles, et direktiivist 2005/29/EÜ tulenev mõiste kaupleja

(inglise keeles „trader“) hõlmab endas nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. Kõnealune direktiiv

on riigisisesesse õigusesse üle võetud tarbijakaitseseadusega ning TKS § 2 lg 1 p 2 sätestab

samuti, et kaupleja on füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik,

kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema majandus- või kutsetegevusega.

Punktiga 15 täiendatakse seaduse normitehnilist märkust, lisades viide Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivile (EL) 2024/825.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse lõhkematerjaliseadust (LMS)

LMS-is muudetakse § 25 lõike 2 punkti 6 selliselt, et LMS-i kohast käitamisluba ei pea olema

lõhkematerjali käitlemiskohal, millel on RelvS kohane luba ja kus käideldakse ohuklassi 1.4S

kuuluvaid tooteid koguses, mis on väiksem kui 900 kilogrammi. Kavandatava muudatusega

vähendatakse dubleeritud loamenetlust selliselt, et ettevõtjalt ei nõuta nii RelvS tegevusluba kui

ka LMS-i kohast käitamisluba. Kuna RelvS ja LMS on käitamislubade kontrolliesemed

sarnased, ei ole edaspidi vaja nõuda ettevõtjalt kahe loa taotlemist.

Käesolevalt loobutakse LMS-i kohasest käitamisloast üksnes tingimusel, et käitlemiskohal on

RelvS alusel antud tegevusluba ning hoiustatavad kogused jäävad kehtestatud piiridesse (§ 25

lõike 2 punkti 6 järgi). Seega on tegemist kitsendatud erandiga, mitte täieliku loa nõude

kaotamisega. Vähendatud halduskoormus kehtib vaid nimetatud juhtudel ning muudel juhtudel

jääb LMS-i kohane käitamisluba nõutavaks.

Ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppe28 kohaselt kuuluvad 1.4S ohuklassi

alla padrunid, aga ka sütikud ja muud pürotehnilised tooted, näiteks laeva ohutusvarustuses

kasutatavad tõrvikud ja signaalraketid. 1.3C ohuklassi kuuluvad näiteks must püssirohi, mida

kasutatakse relvade taaslaadimisel ja pürotehnikas ning suitsuvaba püssirohi, mida kasutatakse

jahi- ja sportrelvades.

Relvaseaduses on sätestatud kindlad kogused laskemoonale, mida füüsiline isik võib hoida.

Näiteks võib füüsiline isik relvaloa alusel hoida püssirohtu maksimaalselt 5 kilogrammi.

Relvaseaduses aga ei ole käideldava laskemoona maksimaalseid koguseid määratletud

28 Ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo kokkulepe (ADR) [seisuga 01.01.2025]–Riigi Teataja

23

juriidilistele isikutele (relvapoed, lasketiirud). Kuna RelvS ei sätesta koguselisi piiranguid

juriidilistele isikutele, kohaldub selles osas LMS.

LMS reguleerib tsiviilkäibes oleva lõhkematerjali ja pürotehniliste toodete käitlemist. Tegemist

on toodetega, mille käitlemine on piiratud ohutuse ja julgeoleku kaalutlustel. LMS sätestab

avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil nõuded lõhkematerjali ja pürotehnilise toote

käitlemisele. LMS-i kohaselt on iga koht, kus hoitakse või valmistatakse lõhkematerjali või

pürotehnilist toodet, käitlemiskoht (LMS § 24 lg 1). Üldjuhul peab käitlemiskohal olema

käitamisluba (LMS § 25 lg 1). LMS § 25 lõikes 2 on toodud erandid, millal käitamisluba ei ole

nõutud, sh punkti 6 kohaselt ei pea LMS-i kohast käitamisluba olema lõhkematerjali ja

pürotehnilise toote käitlemiskohal, millel on RelvS kohane luba ja kus käideldakse ohtlike

veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppe kohasesse ohuklassi 1.3C või ohuklassi

1.4S kuuluvaid tooteid koguses, mis ei ületa 50 kilogrammi. See kogus kehtib ohuklassi 1.3C

või 1.4S toodete kohta (eelkõige püssirohi anumates ning padrunid ja sütikud) ja ei laiene muu

ohuklassi toodete käitlemisele. Säte on mõeldud laskemoona ja lõhkeainet sisaldava

laskemoona komponente müüvatele ettevõtetele ning lasketiirudele. Seega tekib kehtiva

seaduse kohaselt ettevõtjal LMS-i kohane käitamisloa omamise kohustus juba siis, kui ettevõtte

käitlemiskohas on üle 50 kilogrammi lõhkeaine netomassiga 1.3C ohuklassi või 1.4S ohuklassi

tooteid.

Seaduse rakendamisel on ilmnenud, et sätestatud piirmäära nõude kohustuslik rakendamine on

RelvS tegevusloa alusel tegutsevatele ettevõtjatele koormav ja 1.4S ohuklassi kuuluvate toodete

hoiustamisel ei ole 50 kilogrammi piir asjakohane. 50 kilogrammi piirmäär on 1.4S ohuklassi

kuuluvate toodete osas ülemääraselt piirav, sest 1.4S ohuklassi kuuluva padrunite ja sütikute

käitlemisega kaasnevad ohud on madalamad võrreldes 1.3C ohuklassi kuuluva püssirohuga.

Seega ei ole mõistlik 50 kilogrammi piirmäära kohaldada laskemoona sees olevale püssirohule.

Samas on 1.3C ohuklassi kuuluva puhta püssirohu suuremate koguste hoiustamise piiramine

igati asjakohane, sest püssirohi on tuleohtlik aine, mille süttimisel võib tekkida plahvatuse

efekt. Tegemist on suure tuleohu ja kõrget temperatuuri tekitava ainega. Kuna laskemoonapoed

asuvad sageli kaubanduskeskustes või ka näiteks kortermajades, siis seisneb püsirohu piirangu

sisuline põhjus inimeste ja vara kaitsmises – püssirohi põleb väga intensiivselt ja seejuures ka

ilma õhuhapnikuta ning selle kustutamine ei ole praktiliselt võimalik. Padrunitega ega ka

pakendis olevate sütikutega seda probleemi ei ole. 1.4S ohuklassi kuuluvate toodete korral ei

esine massplahvatusohtu, kildude paiskumise ohtu ja padrunid ei mõjuta oluliselt põlengu

intensiivsust, mistõttu puuduvad ka kogusest sõltuvad ohualad. 1.4S ohuklassi kuuluvatel

toodetel toimub tavakasutusel plahvatus kesta sees ja väliselt ei tohi see teisi mõjutada. Seevastu

valede hoiutingimuste või õnnetuse korral on aga massplahvatuse oht ja mõju põlengule

kindlasti olemas.

RelvS § 46 lõige 6 sätestab, et padruneid, püssirohtu ja sütikuid hoitakse relvakapis või

relvahoidlas. Relvahoidlale ja relvakapile on sätestatud nõuded RelvS alusel kehtestatud

määruses, läbi mille on nende toodete mõõdukas koguses hoiustamine piisavalt reguleeritud

relvaseadusega. Seetõttu on hetkel LMS-is kehtiv 50 kilogrammi piirmäär 1.4S ohuklassi

kuuluvate padrunite ja sütikute osas ülemääraselt piirav.

Kavandatava muudatuse kohaselt ei pea LMS-i käitamisluba olema käitlemiskohal, millel on

RelvS kohane luba ja kus käideldakse ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa

24

kokkuleppe kohasesse ohuklassi 1.3C kuuluvat püssirohtu koguses, mis on väiksem kui 50

kilogrammi või ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid koguses, mis on väiksem kui 900 kilogrammi.

Käesolevat sõnastust ei tohiks mõista selliselt, et käitlemiskoht ei ole olenemata väikestest

kogustest (sättes nimetatud piirkogusest) käitlemisloast vabastatud juhul, kui käideldakse nii

ohuklassi 1.3C kuuluvat püssirohtu kui ka ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid.

Kui RelvS kohast tegevusluba omav isik soovib mõnes käitlemiskohas käidelda suuremas

koguses või muudesse ohuklassidesse kuuluvaid tooteid, tuleb jätkuvalt taotleda LMS-i kohast

käitlemiskoha käitamisluba ja täita kõiki loa kohustusest tulenevaid nõudeid.

Sellised piirid tagavad, et RelvS tegevusloa alusel tegutsevad ettevõtja ei pea taotlema LMS-i

kohast käitamisluba ja käitlemiskoht ei muutu ka kemikaaliseaduse (KemS) mõistes ohtlikuks

käitiseks. Käitlemiskohas hoitavad ohtlike ainete kogused ei ületa kemikaali ohtlikkuse

alammäära KemS-i tähenduses ja käitlemiskohal ei pea olema KemS-i kohast luba.

Kavandatava muudatusega leevendatakse LMS-i käitamisloata 1.4S ohuklassi kuuluvate

toodete hoiustamise lubatud maksimaalset kogust, kuid jätkuvalt peab ettevõtja arvestama

lõhkematerjali käitamiskohale ja hoiutingimustele kehtivate üldnõuetega (LMS § 24). See

tähendab, et lõhkematerjali käideldakse kohas, mis on sellel otstarbel kasutamiseks sobiv,

nõuetele vastav ja ohutus kauguses objektist, mida lõhkematerjali või pürotehnilise toote

käitlemisel tekkida võiv õnnetusjuhtum võiks kahjustada. Võimaliku õnnetuse korral peab

olema tagatud väljaspool ohuala asuva inimese, asja ja keskkonna ohutus. Lisaks tuleb tagada

lõhkematerjali käitlemiskohas käitlemiskoha valve. Valverežiimi määrab käitlemiskoha omanik

kooskõlastatult Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA). PPA-l on õigus nõuda valverežiimi

muutmist.

Muu hulgas selgitame, et LMS-i § 25 lõike 2 punktis 6 sätestatud piirmäär ei kohaldu sõjarelva

laskemoona käitlejatele, sest neil tuleneb käitamiskoha käitamisloa nõue RelvS §-st 8340 juba

esimesest tootest kogusest sõltumata. Praktikas sõjarelva laskemoona käitlejad mõistagi

toimetavad juba oluliselt suuremate kogustega ning nemad 50 kilogrammi erisust ei vajagi

(neile on kehtestatud erisus § 25 lg 2 punktis 8, mis välistab dubleeriva loakohustuse).

LMS-is käsitletakse kilodes mõõdetavate koguste juures alati tootes sisalduva lõhkeaine või

pürotehnilise aine netomassi. Seega nimetatud piirmäärade leevendamisel on toodete

brutokogused suured ja vajavad vastavaid hoiutingimusi.

Paragrahvis 3 kehtestatakse seaduse jõustumine. Eelnõukohase seaduse punktid 1–8 ja 15 on

kavas jõustada 2026. aasta 27. septembril. Direktiivi (EL) 2024/825 artikli 4 esimeses taandes

sätestatakse, et liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud normid ja

avaldavad need hiljemalt 27. märtsiks 2026 ning artikli teises taandes sätestatakse, et

liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid norme alates 27. septembrist 2026.

Direktiivi (EL) 2024/825 artikli 4 esimese ja teise taande koosmõjust tulenevalt ei saa

eelnõukohase seaduse punktid 1–8 ja 15 jõustuda üldkorras, vaid nende punktide jõustumine

on võimalik 27. septembril 2026.

Muud TKSi muudatused, mis ei puuduta direktiivi (EL) 2024/825 ülevõtmist, ning LMS

muudatus jõustuvad üldises korras.

25

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõus kavandatakse TKS-i täiendamist uute terminitega „keskkonnaväide“, „üldine

keskkonnaväide“, „kestlikkusmärgis“, „sertifitseerimisskeem“, „tunnustatud suurepärane

keskkonnatoime“, „tarkvarauuendus“ ja „kuluosa“. Need terminid tulenevad direktiivi

2024/825 artiklist 1, millega muudetakse ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ

artiklit 2, lisades sinna punktid o, p, q, r, s, u ja v. Kõnealused terminid lisatakse ka TKS § 2.

Uued terminid on vajalikud, kuna neid kasutatakse eelnõus kavandatud nõuete kirjeldamisel ja

kohaldamisel.

Lisaks kasutatakse eelnõus terminit „Euroopa Liidu mõõtmega“, mida siseriiklikku õigusesse

eraldi üle ei võeta, kuivõrd termin tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2017/2394 artikli 3 punktidest 3 ja 4, mis on otsekohalduv.

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega (EL) 2024/825 ning

2019/2161 ja nende direktiivide alusel muudetava direktiiviga 2005/29/EÜ. Eelnõu ei ole

vastuolus Euroopa Liidu teiste õigusaktidega.

Eelnõu ning eespool nimetatud direktiivi sätete vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas 1.

6. SEADUSE MÕJUD

Seaduse eesmärk on ajakohastada tarbijakaitsenorme, tagada nende parem täitmine ning võtta

riigisisesesse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/825/EL

muudetava direktiivi 2005/29/EÜ muudatused. Lisaks on eesmärk anda tarbijatele rohkem

võimalusi aktiivseks osalemiseks roheüleminekus. Uuendatud õigusnormid tagavad, et tarbijad

saavad oma tooteid ostes teha teadlikke ja keskkonna suhtes häid valikuid.

Eelnõu puudutab kõiki kauplejaid, kes avaldavad oma toodete/teenuste või organisatsiooni enda

tegevuse kohta keskkonnaalaseid üldiseid väiteid, mis praegu ei vasta direktiivis (EL) 2024/825

sätestatud tunnustatud suurepärasele keskkonnatoimele või kasutavad kestlikkusmärgiseid, mis

ei põhine sertifitseerimisskeemil või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus.

Samuti puudutab eelnõu tootjaid, kes esitavad (vale)väiteid toodete vastupidavuse kohta,

kuivõrd kõnealuse direktiiviga lisatakse sellised kauplemisvõtted ebaausate kaubandustavade

direktiivi lisasse I, kus on nimetatud kauplemisvõtted, mis on igal juhul tarbijat eksitavad (n-ö

must nimekiri).

Eelnõu avaldab mõju ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kelle ülesanne on teha

järelevalvet TKSis tarbijate kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle ning suurendada nii tarbijate

kui ka kauplejate teadlikkust sellistest nõuetest.

Täiendavat halduskoormust tasakaalustatakse LMS käitamisloa kohustuse leevendamisega

ettevõtjatele.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele,

regionaalarengule ega sotsiaalset mõju.

26

1. muudatusega (rohepesu vastu võitlemine) keelatakse kauplejatel oma tooteid/teenuseid või

organisatsiooni ennast presenteerida keskkonnasõbralikuna olukorras, kus kaubad/teenused või

ettevõte ise seda tegelikult ei ole või vähemalt ei tugine kaupleja väited konkreetsetele ja

kontrollitavatele andmetele. Samuti keelatakse kaupleja (tootja) valeväited toodete kestvuse ja

vastupidavuse kohta (enneaegne vananemine). Siinkohal peetakse silmas just eelkõige kauba

tootjaid, mitte edasimüüjaid, sest eeldatakse, et tootjatel on info kauba vastupidavuse kohta

olemas, samal ajal kui (edasi)müüja saab tugineda tootja esitatud andmetele.

Mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühma suurus: kõik tarbijad

Mõju tarbijatele väljendub selles, et tarbijatel on võimalik paremini teha läbimõeldud

tehinguotsuseid ja aidata kaasa rohepöördele, kuivõrd pärast seadusemuudatuste jõustumist on

kauplejatel keelatud oma toodete ja teenuste või kaupleja enda tegevuse presenteerimine

keskkonnasõbralikuna olukorras, kus need seda kas pole või vähemasti ei tugine kaupleja väited

konkreetsetele andmetele.

Kuivõrd keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid on väga palju, ei suuda paljud tarbijad selles

maailmas hästi orienteeruda ning seetõttu on ka nende eksitamine lihtne. Praegusel ajal

puutuvad tarbijad kokku keskkonnaväidetega, mis reklaamivad tooteid küll

keskkonnasõbralikena, kuid mis tegelikult ei pruugi seda olla. Lisaks on olemas suur hulk

kestlikkusmärgiseid, kuid tarbija üldjuhul ei tea, kas nende paikapidavust on kontrollinud

kolmas sõltumatu isik või tegemist on kaupleja enda märgistega, mille paikapidavust ei ole

kolmas sõltumatu isik kontrollinud.

Kuivõrd edaspidi peab kauplejate poolt tarbijatele esitatavate üldiste keskkonnaväidete puhul

kaupleja tõendama tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet ning kauplejatel on lubatud

kasutada ainult selliseid kestlikkusmärgiseid, mis põhinevad sertifitseerimisskeemil või mille

on kehtestanud avaliku sektori asutus, on tarbijatel oluliselt lihtsam teha keskkonnasõbralikke

valikuid.

Euroopa Komisjoni tarbijauuringus Consumer Condition Scoreboard29 koguti andmeid kõigi

liikmesriikide tarbijate hoiakute kohta, muu hulgas käsitleti rohepööret. Uuringust selgus, et

tarbijad pööravad oma ostude keskkonnamõjule vähem tähelepanu kui aastal 2022. Peamise

põhjusena nimetatakse asjaolu, et keskkonnahoidlikumad tooted on kallimad ning tarbijad ei

ole kindlad, millised tooted on tõepoolest keskkonnale paremad. 67% vastanutest väitis, et nad

ei osta keskkonnahoidlikumaid tooteid nende kõrgema hinna tõttu ning 62% vastanutest tõi

põhjuseks segaduse selles suhtes, millised tooted on ka tegelikult keskkonnale paremad. Kuigi

tarbijate suhtumine keskkonnahoidlikesse toodetesse/teenustesse on üle Euroopa Liidu

negatiivsemaks muutunud – Euroopa Liidu keskmine 43%, siis Eesti tarbijate suhtumine

keskkonnahoidlikesse toodetesse/teenustesse on alla keskmise – 30%, kuid meie naaberriigis

Leedus on see veelgi kehvem, olles kõigest 22%.

Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et lisaks sellele, et tarbijate suhtumist

keskkonnahoidlikesse toodetesse ja teenustesse mõjutab suuresti nende kõrgem hind, mõjutab

29 2025. a uuring ja alusandmed on kättesaadavad: https://commission.europa.eu/strategy-and-

policy/policies/consumers/consumer-protection-policy/key-consumer-data_en (17.04.2025).

27

tarbijate käitumist suurel määral ka see, et tarbijatel puudub (suur) usaldus selliste

toodete/teenuste vastu, mida reklaamitakse keskkonnahoidlikuna. Seda suuresti seetõttu, et

teatud juhtudel ei vasta kaupleja poolt tarbijatele esitatav väide tõele või vähemalt ei põhine

konkreetne väide konkreetsetel faktidel. Sama kehtib ka keskkonnamärgiste kohta, mida on

väga palju ning tarbijatel puudub kindlus, millised märgised on väljastanud sõltumatu kolmas

isik.

Sihtrühma suurus: Statistikaameti kodulehel oleva info kohaselt oli 2024. a seisuga

majanduslikult aktiivseid ettevõtteid 158 378.30 Siinjuures on tegemist koguarvuga ning puudub

teadmine, kui paljud neist pakuvad tooteid/teenuseid tarbijatele ning kui paljusid puudutab

keskkonnaväidete -ja märgiste regulatsioon. Seega saab öelda, et sihtrühma moodustavad

peamiselt tootjad, kes üldiseid keskkonnaväiteid/kestlikkusmärgiseid toodetele/pakendile

lisavad.

Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik määrata, sest täna puudub selge ülevaade, kui palju

erinevaid üldiseid keskkonnaväiteid kasutatakse, mille puhul peab alates septembrist 2026

olema tõendatud suurepärane keskkonnatoime. Samuti ei ole ülevaadet, kui paljud

kestlikkusmärgised, mida kauplejad täna kasutavad, ei vasta direktiivist tulenevatele nõuetele.

Siiski saab öelda, et vastutus lasub eelkõige kauplejal, kes on vastava keskkonnaväite või

kestlikkusmärgise, mis nõuetele ei vasta, tootele/pakendile vms pannud (tootja). Ebaausate

kaubandustavadega seoses vastutab üldprintsiibis ebaausa kaubandustava kasutamise eest see,

kes seda tava rakendab ja kes peaks nõutud infot omama. Üldjuhul on need tootjad, sealhulgas

jaemüüja kaubamärkide omanikud. Seetõttu tuleks vastava punkti täitmise tagamisel

keskenduda eeskätt kaupade tootjatele. Jaemüüjatel ei ole enamasti otsustusõigust müüdavate

kaupade koostise ega pakendamise suhtes ning tuginevad üldjuhul andmetele, mille on tootja

edasimüüjale edastanud.

Mõju kauplejatele seisneb selles, et kui kaupleja soovib tulevikus üldiseid keskkonnaväiteid

esitada, siis peab ta suutma tunnustatud suurepärase keskkonnatoime olemasolu tõendada, ning

edaspidi on lubatud kasutada selliseid kestlikkusmärgiseid, mis põhinevad

sertifitseerimisskeemil või mille on kehtestanud avaliku sektori asutus. Lisaks lisatakse

ebaausate kaubandustavade direktiivi musta nimekirja kauplejate (tootjate) valeväited kauba

vastupidavuse ja enneaegse vananemise kohta.

Komisjon on 13. detsembril 2024 toimunud eksperdirühma kohtumisel selgitanud, et alates

27. septembrist 2026 ei tohi poodides müüa enam tooteid, millel on üldine keskkonnaväide,

mille puhul ei ole tõendatud tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet või kasutada selliseid

kestlikkusmärgiseid, mis ei põhine sertifitseerimisskeemil või mida ei ole kehtestanud avaliku

sektori asutus. Sama kehtib ka juhul, kui see väide või märgis on toote pakendil. Seega peaksid

kauplejad juba ennetavalt vaatama üle, kas need üldised keskkonnaväited või

kestlikkusmärgised, mida nad kasutavad, vastavad ka direktiivist tulenevatele nõuetele.

Samuti tagatakse aus konkurents nende kauplejate vahel, kes juba praegu tarbijaid ei eksita ja

nende vahel, kes kasutavad üldiseid keskkonnaväiteid ja kestlikkusmärgiseid, mis ei vasta tõele

või mille paikapidavust ei ole tõendatud. Praegu peavad kauplejad, kes käituvad tarbijate suhtes

30 Majandusüksused: https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/majandus/majandusuksused (23.10.2025)

28

ausalt, konkureerima kauplejatega, kes tarbijaid eksitavad ning see on loonud turul ebaausa

konkurentsi.

Muudatuste rakendamisega kaasnevad kulud kauplejatele, kuivõrd edaspidi on kauplejatel

võimalik tarbijatele esitada üksnes selliseid üldiseid keskkonnaväiteid, mille puhul on

tõendatud nende suurepärane keskkonnatoime ning selliseid kestlikkusmärgiseid, mis

põhinevad sertifitseerimisskeemil või mille on kehtestanud avaliku sektori asutus. Seega, kui

kaupleja kasutab juba praegu või soovib tulevikus kasutada oma toodete/teenuste

esiletõstmiseks üldiseid keskkonnaväiteid ja/või -märgiseid, siis peavad need olema ka

tõendatud. See tähendab kauplejatele teatavaid kulutusi, peamiselt kulud tõendamisele. Kulud

kaasnevad eelkõige üldiste keskkonnaväidete puhul suurepärase keskkonnatoime tõendamises

või kestlikkusmärgiste puhul tõendades oma toote vastavust märgise nõuetele. Oluline on, et

erinevate keskkonnaväidete/kestlikkusmärgiste kasutamine on eelkõige osa

turundusstrateegiast ning nende kasutamine ei ole kohustuslik. Kui kaupleja poolt kasutatav

üldine keskkonnaväide on tänasel päeval direktiivist tulenevate nõuete kohaselt tõendatud või

kasutatakse kestlikkusmärgist, mis põhineb sertifitseerimisskeemil/on kehtestatud avaliku

sektori asutuse poolt, siis selliseid väiteid/märgiseid täiendavalt tõendama ei pea ehk sellega

lisakulu kauplejatele ei kaasne. Eeltoodust lähtuvalt peavad kaupleja tooted ja/või teenused

olema alates seaduseelnõu jõustumisest kooskõlas seadusest tulenevate nõuetega. Tulenevalt

tänasest TTJA praktikast on järelevalve eesmärk eelkõige rikkumise kõrvaldamine, mitte trahvi

määramine. Seega püütakse sellised rikkumised kõrvaldada haldusmenetluse käigus, kus

kõigepealt juhitakse kaupleja tähelepanu õigusrikkumisele ning antakse mõistlik tähtaeg

rikkumise kõrvaldamiseks.

Komisjon on hinnanud, et keskmine ühekordne kulu ettevõtja kohta on 556–568 eurot, millele

järgneb iga-aastane korduv kulu 64–79 eurot. Teisest küljest saavad kauplejad ka väga olulist

kasu seoses võrdsete võimalustega, sest ettevõtjad peavad viima oma tavad kooskõlla

direktiivist tulenevate nõuetega. Kuivõrd komisjon on ise leidnud, et kõige kuluefektiivsem on

EL ökomärgise kasutamine, mille kulu seisneb EL ökomärgise taotluse läbivaatamise eest

maksavast tasust ning vastava märgise tootel kasutamise õiguse eest makstavast tasust, siis

oleme seisukohal, et komisjoni mõjuhinnangus olev kulu kaupleja kohta on reaalne. Siinkohal

sõltub kulu suurus paljuski ka sellest, kas tegemist on mikro-, väike- ja keskmise suurusega

ettevõtte või suurettevõttega. Lisaks tuleb kauplejal tasuda ka muid kulusid (näiteks katsetamis-

ja kontrollimiskulud), mille täpne suurus sõltub suuresti konkreetsest tootest/teenusest.

Direktiiv (EL) 2024/825 ei kehtesta erandeid mikroettevõtjatele ning väike- ja keskmise

suurusega ettevõtjatele (VKE). Direktiivi mõjuhinnangus on komisjon leidnud, et VKE-dele ei

määrata erandeid kooskõlas kehtiva ELi tarbijakaitseõigusega ning oleks vastuolus ka VKE-de

enda huvidega, kuivõrd tarbijatel oleks väiksem kaitsetase ning madalam usaldus neilt ostes.

Samas saavad VKE-d kasu ka õiglasematest turupraktikatest, mis toovad kaasa võrdsemad

võimalused ja vähendaksid piiriülese kaubanduse takistusi, vältides potentsiaalset erinevate

õigusaktide killustatust ELis, kuna eri riigid kohaldavad erinevaid lahendusi.31 Komisjoni

eksperdirühma kohtumisel küsiti ka komisjoni seisukohta selles, millised märgised on sellistele

ettevõtjatele kõige kuluefektiivsemad. Komisjoni hinnangul on kõige kuluefektiivsem ELi

31 Mõjuanalüüsi kokkuvõte: Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal- content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52022SC0086 (13.08.2025).

29

ökomärgis, mis on ka praegu Eestis kõige laialdasemalt kasutusel ning seda väljastab Eestis

Keskkonnaagentuur.

Samuti kasutavad juba praegu mitmed kauplejad oma toodetel Keskkonnaagentuuri väljastatud

ELi ökomärgist ning sellised kauplejad ei pea eraldi mingit uut märgist oma toodetele taotlema.

Keskkonnaagentuuri kodulehel on olemas ka nimekiri kauplejatest, kelle toodetele on EL

ökomärgis väljastatud.32

Lisaks korraldas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 27. veebruarist kuni 19.

märtsini 2025 koostöös Kliimaministeeriumiga küsitluse kauplejate kasutatavate

keskkonnaväidete ja -märgiste väljaselgitamiseks, mille eesmärk oli saada ülevaade sellest, kas

ja milliseid keskkonnaväiteid ja -märgiseid kauplejad kasutavad. Kestlikkusmärgiste puhul

uuriti, kas kauplejad kasutavad ka selliseid kestlikkusmärgiseid, mida ei ole kinnitanud

erapooletu ja sõltumatu kolmas isik, kuivõrd selliste märgiste kasutamine on alates 27.

septembrist 2026 keelatud ning kui kaupleja vastas, et ta kasutab keskkonnamärgiseid siis paluti

tuua ka sellekohaseid näiteid.

Küsitluse link saadeti erinevatele erialaliitudele, kellel palusime omakorda küsitlust oma

liikmete seas jagada. Küsitlusele saadi kokku 317 vastust ning 129 neist (40%) saadi

mikroettevõtjatelt, 160 (51%) väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatelt ning 28 (9%)

suurettevõtjatelt. 66 küsitletud ettevõtjat kasutavad erinevaid kestlikkusmärgiseid ning üheksa

ettevõtjat kasutavad selliseid märgiseid, mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus või mis

ei põhine sertifitseerimisskeemil. Eelöeldu tähendab seda, et alates 27. septembrist 2026 on

selliste kestlikkusmärgiste kasutamine keelatud, mis põhinevad n-ö enesedeklaratsioonil ehk

mille tõelevastavust ei ole kinnitanud kolmas sõltumatu isik.

Mis puudutab erinevaid keskkonnaväiteid, siis küsitluse vastustest ilmneb, et 82% vastanutest

ei kasuta oma toodete reklaamimisel keskkonnaväiteid. Kuigi küsitluses oli esitatud ka näitlik

loetelu üldistest keskkonnaväidetest (nt keskkonnasõbralik, kliimaneutraalne), tuleb eelnõu

autori hinnangul suhtuda sellesse protsenti kriitiliselt, kuivõrd teatud juhtudel eksitatakse

tarbijaid ka tahtmatult, kauplejad ei pruugi seejuures endale teadvustada, et konkreetne tootel

esitatud väide kujutab endas üldist keskkonnaväidet.

Enne direktiivi üle peetud läbirääkimisi koostatud mõjuhinnangus33 on komisjon leidnud, et

võrdsed tingimused parandavad ettevõtluskeskkonda, sest muudatuste eesmärk on kaotada

ebaõiglased tavad, mida mõni kaupleja kasutab. See loob paremad tingimused ka

väikeettevõtjatele, kuna siiani on asjaomaseid väiteid kasutanud pigem suuremad ettevõtjad,

aga nüüd luuakse kõigile ühtsed alused.

Ettevõtjate halduskoormust on plaanitud vähendada lõhkematerjaliseaduses tehtava

muudatusega. Kavandatava muudatusega vähendatakse dubleeritud loamenetlust selliselt, et

ettevõtjalt ei nõuta nii RelvS tegevusluba kui ka LMS-i kohast käitamisluba.

32 EL ökomärgise kasutajad Eestis. Kättesaadav: ELi ökomärgise kasutajad Eestis | Keskkonnaagentuur (12.08.2025). 33 Euroopa Komisjoni ettepanek koos mõjuhinnanguga direktiivi (EL) 2024/825 osas. Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CONSIL:ST_7808_2022_INIT (12.08.2015).

30

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele seisneb selles, et kuigi TTJA on juba

praegu ebaausate kauplemisvõtete kasutamise üle järelevalvet tegema pädev asutus, tuleb

eelnõukohase seaduse jõustudes hakata tegema fokusseeritud järelevalvet ka keskkonnaväidete

ja -märgiste kasutamise üle. Tänaseni on TTJA saanud rohepesu teemal üksikuid pöördumisi.

Samas tuleb märkida, et täna ei ole vastavad nõuded veel kehtima hakanud ning eelduslikult

hakkab TTJA saama pöördumisi ja kaebusi pärast seadusemuudatuse jõustumist. Kuna

muudatused panevad rangemad tingimused tootjatele nii toote sisu, etiketi, kaubamärgi kui ka

turustamise osas, siis see tähendab kindlasti kasvavad nõustamise ja koolitamise koormust, aga

ka võimalikke järelevalvemenetlusi. Selleks kõigeks vajab TTJA ühe täiendava ametikoha

loomist, kes hakkaks tegelema roheteemadega.

TTJA poolelt tegeleb kaupade ja teenuste järelevalvega tegelema ettevõtluse osakonna kaupade

ja teenuste talitus, kus täna töötab 10 ametnikku, kes teevad järelevalvet kogu Eesti turismi,

kaubanduse, reklaami alkoholi ja tubaka ja finantsteenuste üle ning kuhu on plaan lisada üks

ametikoht, kes hakkaks puhtalt roheteemade üle järelevalvet tegema ja vajaduse korral

kauplejaid nõustama, sh koostab kauplejatele vajaduse korral asjakohased juhised. Arvestades,

et MKM-i ja KLIMi läbiviidud küsitlusele vastas suur hulk kauplejaid, on selge, et kauplejad

on antud teemast huvitatud, uued nõuded puudutavad nende tooteid/teenuseid/organisatsiooni

ning kindlasti vajavad ka nõustamist, kuidas direktiivist tulenevatele nõuetele vastata. Samuti

on Kaubandus-Tööstuskoda toonud oma tagasisides välja, et kauplejatele on vajalik koostada

erinevaid juhenddokumente ning viia läbi infopäevi, et kauplejad oleksid direktiivist tulenevate

nõuetega kursis. Lisaks on sama soovi (saada koolitusi ja juhendmaterjali) väljendanud TTJA-

le ka teised erialaliidud, keda muudatused puudutavad.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on plaaninud enne muudatuste jõustumist

korraldada ka infopäeva, et informeerida kauplejaid uutest nõuetest, et ennetada võimalikke

nõuetele mittevastavusi teadmatusest, kaasates ka praktikuna TTJA.

Ühest küljest lihtsustab keskkonnaväidete ja -märgiste tõendamise kohta käivate nõuete

sõnaselge lisamine direktiivi kohaldamisalasse järelevalveasutuse tööd, kuivõrd direktiiviga

nähakse ette täpsed nõuded, kuidas keskkonnaväidet ja/või -märgist tõendada, kuid teisest

küljest annab see ka selge signaali, et keskkonnaväidete ja -märgiste kasutamise üle tuleb

TTJA-l hakata aktiivselt järelevalvet tegema.

Ühtlasi on tuvastatud, et roheväiteid kasutatakse müügi soodustamise eesmärgil laialdaselt.

Nimelt leidis komisjon oma hiljutises keskkonnaalaseid väiteid käsitlevas uuringus, et 80%

uuritud veebipoodidest, veebilehtedest ja reklaamidest sisaldasid ühel või teisel viisil

keskkonnaväiteid ning nn mystery shopping’u käigus tuvastati, et selliseid väiteid sisaldasid

pea pooled uuritud tootepakendid.34 Kuna kauplejad kasutavad keskkonnaväiteid laialdaselt,

tähendab see töökoormuse suurenemist ka TTJA-le, kes peab kontrollima, kas kaupleja esitatud

väited on ka tõendatud.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi musta nimekirja täiendatakse oluliselt ka selliste

kauplemisvõtetega, mis alati ja igal juhul on tarbijat eksitavad ja seega keelatud. Sellisel viisil

34 The mystery shopping exercise revealed that over half of products analysed (51%) had a claim (either logo,

label, text, image or embodied in the brand). European Commission, Impact Assessment supporting study:

‘Study on Empowering Consumers Towards the Green Transition’, July 2021.

31

musta nimekirja täiendamine aitab märgatavalt suurendada turujärelevalve tõhusust, kuivõrd

järelevalveametnikud ei pea hakkama mustas nimekirjas loetletud juhtudel kaaluma, kas

tarbijaid eksitati või mitte, vaid saavad tugineda loetelule ning hinnata, kas vastav tegu leidis

aset või mitte.

Kohaliku omavalitsuse tegevust seaduse rakendamine ei mõjuta.

Mõju keskkonnale seisneb selles, et tänu direktiiviga kehtestatud muudatustele valivad tarbijad

suurema tõenäosusega tooted, mis on kestlikud (tooted on toodetud väiksema

keskkonnamõjuga, nad kestavad eeldatavasti kauem ja neid on võimalik parandada).

Direktiiviga kehtestatud muudatustega soodustatakse turul kestlikumate toodete pakkumist,

kuna seda on võimalik müügiargumendina paremini kasutada, mistõttu pikeneb eeldatavalt ka

toodete kasutusiga. See aga vähendab esmase toorme kasutust, mis on positiivse mõjuga meid

ümbritsevale keskkonnale ning tänu ELi sõltuvuse vähenemisele toorme impordist ka

julgeolekule. Hinnangute kohaselt on kasu keskkonnale 15 aasta jooksul kokku viis kuni seitse

miljonit tonni säästetud CO2 ekvivalenti.35

2. muudatusega (ebaausate kaubandustavade puhul trahvimäärade tõstmine) kehtestatakse

suuremad karistused tarbijakaitsenormide rikkumise eest. Muudatusel on kaudne majanduslik

mõju nii kauplejatele kui ka tarbijatele. Muudatus ei mõjuta õiguskuulekaid kauplejaid.

Mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühma suurus: kõik tarbijad

Mõju tarbijatele seisneb selles, et suurema karistuse heidutav mõju kauplejatele vähendab

eeldatavasti kaupleja õigusrikkumisi, mis ühelt poolt suurendab tarbijate kindlustunnet ning

teisalt vähendab nende võimalikku majanduslikku kahju. Muudatus aitab kaasa

tarbijakaitsenormide paremale järgimisele ning võimaldab ELi tarbijakaitsealase

koostöövõrgustiku tõhusamat tegevust piiriüleste rikkumiste ärahoidmiseks.

Sihtrühma suurus: kauplejad, kes osutavad tarbijatele teenuseid ja/või müüvad kaupu

Mõju õiguskuulekatele kauplejatele väljendub selles, et tarbijate kindlustunde suurenemine

suurendab ka nende tehtavate tehingute arvu. Suurema karistuse heidutav mõju aitab tagada

ausamat konkurentsi.

Mõju riigivalitsemisele: mõju TTJA-le

Kuivõrd 28. mail 2022 jõustusid muudatused, mille kohaselt on väärteomenetluse korras

määratav maksimaalne rahatrahv 400 000 eurot ning TTJA kui järelevalveasutus ei ole nii suuri

trahve määranud. Kuivõrd üldjuhul lõpetatakse rikkumine haldusmenetluse käigus, peale seda

kui TTJA on kaupleja poole pöördunud ning rikkumise olemust selgitanud ning

väärteomenetlusi viiakse läbi harva, ei avalda seaduses suuremate trahvisummade kehtestamine

ilmselt suurt mõju, kuid tagab direktiivi (EL) 2021/2191 korrektse ülevõtmise, millega Eesti

väldib rikkumismenetluse algatamist Euroopa Komisjoni poolt.

35 Euroopa Komisjoni ettepanek koos mõjuhinnanguga direktiivi (EL) 2024/825 osas. Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CONSIL:ST_7808_2022_INIT , lk 14 (12.08.2015).

32

3. muudatusega tunnistatakse TKS-is kehtetuks sätted, mis viitavad internetipõhise vaidluste

lahendamise platvormile (ODR platvorm), sh ka säte, millega nähakse ette rahatrahv kauplejale

internetipõhise vaidluste kohtuvälise lahendamise platvormi kohta teabe esitamata jätmise

korral. Antud sätted tunnistatakse kehtetuks tulenevalt selles, et kõnealust platvormi reguleeriv

määrus on tänaseks kehtetu ning platvorm on kasutamiseks ka suletud.

Mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühma suurus: tarbijad, kes ostavad kaupu või teenuseid veebi vahendusel

Mõju tarbijatele seisneb selles, et neil ei ole võimalik enam ODR platvormi kaudu kaupleja

suhtes kaebust esitada. Muudatuse mõju on väheoluline, sest komisjoni statistika kohaselt

esitati kogu EL üleselt keskmiselt 200 kaebust aastas kõnealuse platvormi kaudu. Seega ei

leidnud antud platvorm tarbijate seas aktiivset kasutust ning enamjaolt esitakse sellised

kaebused El tarbija nõustamiskeskusele e-maili teel

Sihtrühma suurus: kauplejad, kes pakuvad kaupu või teenuseid veebi vahendusel

Mõju kauplejatele seisneb selles, et tänaseks kehtetu regulatsiooni kohaselt pidid kauplejad

tarbijaid informeerima, et ODR platvormi kaudu on võimalik ka kaebusi esitada, kuid seda

nõuet enam ei ole. Siiski saab mõju pidada väheoluliseks, sest tarbijad esitasid sellise platvormi

kaudu minimaalselt pöördumisi.

Mõju riigivalitsemisele: mõju TTJA-le

Mõju TTJA-le seisneb selles, et Eesti ODR kontaktpunkti poole, mille ülesandeid täidab Eestis

ELi tarbija nõustamiskeskus (TTJA koosseisus), laekus aastas keskmiselt 30-40 pöördumist,

kuid see arv on saadud nii platvormi, e-kirja ning telefoni teel laekunud pöördumiste peale

kokku. Seega EL tarbija nõustamiskeskuse tööd antud platvormi sulgemine otseselt ei mõjuta.

4. muudatusega vähendatakse tsiviilkäibes kasutatava laskemoona kauplejatele dubleeritud

loamenetlust selliselt, et ettevõtjalt ei nõuta teatud juhtudel nii RelvS tegevusluba kui ka LMS-

i kohast käitamisluba. LMS-i § 25 lg 2 punkti 6 muudetakse selliselt, et LMS-i kohast

käitamisluba ei pea olema lõhkematerjali käitlemiskohal, millel on RelvS kohane luba ja kus

käideldakse ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid koguses, mis on väiksem kui 900 kilogrammi.

Mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühm: laskemoona müüvad ettevõtjad ja lasketiirud

Kavandatav muudatus avaldab majanduslikku mõju laskemoona müüvatele ettevõtjatele ja

lasketiirudele, kus laskemoona kasutatakse kontrollitult ja ohutult. Selliseid ettevõtteid on

Eestis hinnanguliselt 80. Ettevõtjale kaasnev mõju on positiivne, sest ära jäävad LMS-i

käitamisloa taotlemise kulud juhul, kui käitlemiskohal on RelvS kohane luba ja kus käideldakse

ohuklassi 1.4S kuuluvaid tooteid koguses, mis on väiksem kui 900 kilogrammi.

Hetkel kehtiv LMS-i käitamiskoha käitamisloa kohustus on RelvS tegevusloa alusel

tegutsevatele ettevõtjatele koormav ja 1.4S ohuklassi kuuluvate toodete hoiustamisel ei ole 50

kilogrammi piir asjakohane. Erinevates padrunites sisaldub erinev kogus püssirohtu. Näiteks

on .22 LR padrunis 0,08 grammi püssirohtu, 9 mm püstolipadrunis 0,32 grammi püssirohtu,

12 kal sportpadrunis 1,5 grammi püssirohtu, 12 kal jahipadrunis 1,8 grammi püssirohtu ja .308

33

WIN padrunis 2,8 grammi püssirohtu. Kui arvestada ühe padruni keskmiseks püssirohu kaaluks

2 grammi, siis on 50 kilogrammi umbes 25 000 padrunit, mis on väga väike osa kaupluses või

lasketiirus koha peal olemasolevatest padrunitest. Ettevõtjate sõnul ei ole majanduslikult

mõistlik hoida poes müügil nii väikeses koguses padruneid ning tootjatelt ei ole võimalik ega

majanduslikult mõttekas osta nii väikeseid koguseid. Praktikas toob see kaasa ebamõistlikult

suure halduskoormuse täiendava loakohustuse näol ja paneb Eesti ettevõtja ebavõrdsesse

olukorda võrreldes naaberriikidega. Selleks, et Eesti laskemoonapoed saaksid piisavas koguses

padruneid müüa jahimeestele ja laskesportlastele, tuleb LMS-i § 25 lõike 2 punkti 6 muuta

selliselt, et 50 kilogrammi piirmäära alla kuulub üksnes puhas püssirohi ja 1.4S ohuklassi

kuuluvate toodete (padrunid, sütikud) piirmääraks kehtestada 900 kilogrammi.

Kavandatava muudatuse kohaselt on eesmärk vähendada dubleeritud loamenetlust selliselt, et

ettevõtjalt ei nõuta nii RelvS tegevusluba kui ka LMS-i alusel käitlemiskoha käitamisluba.

Kuna RelvS tegevusloa ja LMS käitamisloa kontrolliesemed on sarnased, ei ole edaspidi vaja

nõuda ettevõtjalt kahe loa taotlemist. Ettevõtja halduskoormus väheneb, kuna puudub vajadus

taotleda sama tegevuse jaoks mitut luba.

Mõju riigivalitsemisele: mõju TTJA-le

Riigiasutuste seisukohast väheneb loamenetlusega tegelevate asutuste (eelkõige TTJA)

töökoormus, sest puudub vajadus kontrollida sisuliselt sama kontrollieset mitu korda. TTJA

töökoormus väheneb, sest LMS reguleerimisalas olevate objektide arv väheneb. Seega saab

TTJA suunata oma järelevalve fookuse paremini teistele objektidele (pürotehnika,

kaitsetööstus).

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSU-

SE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD

Ebaausate kaubandustavade direktiivi muudatustega seotud muudatused korrastavad Eesti

õiguskorda ning loovad õigusselguse selles suhtes, kuidas on kauplejatel edaspidi võimalik

keskkonnaväiteid ja -märgiseid esitada nii, et need ei eksitaks tarbijat, kuid sellise tegevuse üle

järelevalve tegemine nõuab ka järelevalveasutustelt lisaressurssi.

TTJA on juba praegu pädev tegema järelevalvet ebaausate kaubandustavade direktiivist

tulenevate nõuete täitmise üle, kuid vajab ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevate

uute nõuete üle järelevalve tegemiseks lisaressurssi. Kuigi ebaausate kaubandustavade direktiiv

keelab juba praegu tarbijate eksitamise, sh ka keskkonnaalaste väidetega, siis kõnealusest

direktiivist tulenevad täiendused toovad sõnaselgelt ka keskkonnaväited ja -märgised ebaausate

kaubandustavade direktiivi fookusesse.

Ehkki uued nõuded lihtsustavad TTJA kui järelevalveasutuse tööd, kuivõrd direktiivis

sätestatakse sõnaselgelt, millistele nõuetele peavad keskkonnaväited või -märgised vastama, et

need ei eksitaks tarbijat, ja annavad kauplejatele selged juhised selle kohta, kuidas nende poolt

tarbijatele esitatavaid väiteid ja märgiseid tõendada, nõuab sellise valdkonna üle järelevalve

tegemine TTJA-lt siiski lisaressurssi, sh ametnike koolitamiseks, et neil oleksid piisavad

keskkonnateadmised järelevalve tegemiseks. Praegu TTJA-l sellist keskkonnaalast pädevust ei

ole. Seega tuleb TTJA ametnikel läbida ka koolitusi, mis suurendaks asjaomast valdkondlikku

pädevust.

34

TTJA-le on tehtud üksikuid pöördumisi, mis puudutavad tarbijate väidetavat eksitamist

keskkonnaväidete või -märgiste kasutamisega, mistõttu ei ole kõnealune järelevalveasutus oma

tähelepanu sellele pööranud, kuid lähiaastatel on näha sellise praktika muutumist. Sellele viitab

juba ainuüksi asjaolu, et MKMi ja KLIMi korraldatud küsitlusele saadi kokku 317 vastust, mis

tähendab, et ka kauplejate jaoks on see teema oluline ning nad osalesid aktiivselt vajaliku teabe

andmises.

TTJA lähtub oma järelevalveplaanide tegemisel ohuprognoosist ning kuivõrd tänaseni on

tehtud vähe asjaomaseid pöördumisi, ei ole keskkonnaalane järelevalve ka TTJA fookuses

olnud. Lisaks puudusid ka nii kauplejatele kui ka järelevalveasutusele mõeldud suunised selle

kohta, kuidas on kauplejal võimalik oma väiteid tõendada.

TTJA hinnangul tuleks ELi direktiivi nõuetekohaseks rakendamiseks ja kohustuste täitmiseks

ette näha vähemalt üks uus ametikoht kuludega suurusjärgus 45 000 – 50 000 eurot aastas.

Eelnimetatud lisaametikoht ELi ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevate nõuete

täitmise üle järelevalve tegemiseks võimaldaks TTJA-l võtta fookusesse direktiivist tulenevate

nõuete täitmise üle järelevalve tegemine.

TTJA ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei saa selleks vajalikke vahendeid

eraldada omavahenditest, mistõttu taotletakse TTJA-le lisavahendeid 2026–2029 riigieelarve

planeerimise protsessi käigus.

Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt tuleb liikmesriikide ametiasutustel kanda uute kohustuste

täitmise tagamisega seotud kulud. Muudatuste täitmise riigiasutuste poolseks tagamiseks peaks

komisjoni hinnangul kuluma keskmiselt 440 000 – 500 000 eurot aastas iga liikmesriigi kohta.36

Viidatud summa kataks kulusid nii koolitusele kui ka lisajärelevalvele ning lähtub eeldusest, et

lisajärelevalve tegemiseks palgatakse uued töötajad.

Lisaks on Keskkonnaagentuur (KAUR), kes tegeleb Eestis EL ökomärgise väljastamisega,

leidnud, et kuivõrd Euroopa Komisjon on EL ökomärgist pidanud kauplejatele kõige

kuluefektiivsemaks, vajavad nad samuti lisaressurssi kauplejate taotlustega tegelemiseks.

Oleme seisukohal, et kui tulevikus on märgata olulist taotluste arvu kasvu EL ökomärgise

saamiseks, võib KAUR vajada täiendavat inimressurssi kauplejale taotlustega tegelemiseks.

Kulude suurenemise kõrval tuleb hinnata ka mõju riigile tervikuna ning komisjoni arvates

peaksid direktiivist tulenevad nõuded suurendama tarbijate heaolu vähemalt 12,5–19,4 miljardi

euro võrra 15 aasta jooksul (keskmiselt ligikaudu üks miljard eurot aastas). Tarbijate heaolu

suureneb suuresti tänu sellele, et turult kaovad väited ja märgised, mis ei vasta tõele ning mis

eksitavad tarbijaid. Nagu eelnevalt on märgitud, puutuvad tarbijad iga päev kokku

keskkonnaväidete ja -märgistega, mille paikapidavust ei ole (tihti) kontrollitud ning mis võivad

seetõttu olla eksitavad.

See toob kasu ka keskkonnale, kuna Komisjoni hinnangu kohaselt säästetakse 15 aasta jooksul

kokku 5–7 miljonit tonni CO2 ekvivalenti.

36 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL

seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade

vastu ja paremat teavet. Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52022PC0143 (17.04.2025).

35

LMS-i muudatus loob õigusselguse nende erandite osas, millal käitamisluba ei ole nõutud.

Kavandatav muudatus lihtsustab TTJA kui järelevalveasutuse tööd, kuivõrd LMS

reguleerimisalas olevate objektide arv väheneb.

8. RAKENDUSAKTID

Seoses TKS § 66 kehtetuks tunnistamisega muutub automaatselt kehtetuks (HMS § 93 lõige 1)

ka nimetatud paragrahvi lõigete 2 ja 4 alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri

4. veebruari 2016. a määrus nr 11 „Euroopa Liidu õigusaktide loetelu kehtestamine, mille puhul

rakendatakse tarbijate kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamist ja selleks

pädevate asutuste nimetamine.“ Nimetatud TKS säte ja määrus tunnistatakse kehtetuks, sest

need kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ alusel, mis on

praeguseks kehtetuks tunnistatud ning asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

(EL) 2020/1828, mis võeti Eesti õigusesse üle 1. jaanuaril 2025.

9. SEADUSE JÕUSTUMINE

Eelnõuga kavandatavate TKS muudatuste, mis puudutavad direktiiviga (EL) 2024/825

tehtavaid muudatusi, jõustumise ajaks on plaanitud 2026. aasta 27. september. Direktiivi (EL)

2024/825 artikli 4 esimeses taandes sätestatakse, et liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi

järgimiseks vajalikud normid ja avaldavad need hiljemalt 27. märtsiks 2026 ning artikli teises

taandes sätestatakse, et liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid norme alates 27. septembrist

2026.

Direktiivi (EL) 2024/825 artikli 4 esimese ja teise taande koosmõjust tulenevalt ei saa

eelnõukohase seaduse § 1 punktid 1–8 ja 15 jõustuda üldkorras, vaid nende punktide jõustumine

on võimalik 27. septembril 2026. Ülejäänud eelnõu § 1 punktid ja LMS-i muudatus jõustuvad

üldises korras. Eelnõuga kavandatava LMS-i muudatusega ei ole ette nähtud üleminekuaega.

Selle põhjuseks on asjaolu, et muudatus ei too kaasa ettevõtjale lisakohustusi, vaid lihtsustab

nõuete täitmist ning vähendab halduskoormust.

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON

Eelnõu läbis 2025. a juulis avaliku konsultatisooni. Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude

infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Rahandusministeeriumile ning

Kliimaministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti

Kaupmeeste Liidule, Eesti E-kaubanduse Liidule, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Omanike Keskliidule,

SA-le Rohetiiger, Eesti Toiduainetööstuse Liidule, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Balti

Keskkonnafoorumile, Keskkonnaagentuurile, Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskusele,

Eesti Infotehnoloogia Liidule, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Hotellide ja

Restoranide Liidule, Eesti Turismi- ja Reisifirmade Liidule, Eesti Konverentsibüroole, Eesti

Spaaliidule, MTÜ-le Eesti Maaturism, Eesti Loodusturismi Ühingule, Eesti Suuratraktsioonide

Liidule ning Avalike ürituste korraldajate liidule.

Eelnõule andsid oma tagasiside Justiits- ja Digiministeerium, Kliimaministeerium,

Rahandusministeerium, Kaubandus-Tööstuskoda ja Keskkonnaagentuur. Huvigruppide

arvamustega on võimaluse korral ka arvestatud. Eelnõu saadeti teistkordsele kooskõlastusele

36

Justiits- ja Digiministeeriumile 25.09.2025 ning seoses lõhkematerjaliseaduse muudatustega

(halduskoormuse vähendamine) ka Siseministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ja Eesti Jahimeeste Seltsile. Täpsemalt saab

arvestatud ja arvestamata jäetud märkuste ja ettepanekute kohta lugeda seletuskirja lisast 2.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikantselei

19.11.2025 nr 2-2/3928-1

Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse

muutmise seaduse eelnõu

Esitan Vabariigi Valitsuse istungile tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise

seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) seletuskiri koos lisadega.

Mari-Liis Aas

+372 625 6459, [email protected]