Tagasiside MKS ja RahaPTS muutmise seaduse osas

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

Rahandusministeerium Suur-Ameerika tn 1 10122, Tallinn [email protected]

Meie: 20.03.2026 nr 10-2.6/26/3 Tagasiside MKS ja RahaPTS muutmise seaduse osas

Lugupeetud minister Ligi

Meieni jõudis 18.03.2026 ministeeriumilt saadetud üleskutse anda tagasisidet RahaPTS-i muutmise

seaduse eelnõu 3. versioonile. Loomulikult täname selle võimaluse eest. Juhime ühtlasi tähelepanu sellele,

et ainuüksi eelnõu seletuskirja mahtu arvestades (52 lk), on selleks antud tähtaeg (20.03.2026) ebamõistlik.

Selline käitumine ei ole riigimehelik, kuna ilmselgelt pole võimalik niivõrd piiratud aja jooksul sellist materjali

hulka läbi töötada. Siit paistab ühemõtteliselt välja soov mitte kuulata ega kuulda võtta huvigruppide

arvamusi.

Üldiselt leiame, et antud eelnõu on otstarbekas menetleda koos nn superandmebaasi eelnõuga, millega on

seotud olemuslikult sarnased küsimused, sh RAB-i õiguslikust staatusest tingitud tegevusele laienevad

kitsendused, sõltumatu kontrolli teostamine RAB-i üle (nt Riigikontrolli poolt), isikute õigus saada ülevaade

nendega seotud andmete töötlemisest, muud kompensatsioonimeetmed (põhiõigusametniku rolli loomine).

Järgnevalt juhime tähelepanu eelnõu kolmandas versioonis ja selle seletuskirjas esinevatele

puudujääkidele, mille lahendamine on eelnõuga taotletavate eesmärkide saavutamise seisukohast olulised.

Kahetsusväärselt tuleb osutada sellele, et mitmetele puudustele oleme ka varasemalt tähelepanu juhtinud,

kuid nendega ei ole arvestatud. Tulenevalt eelnõu ja seletuskirja ning vastavalt tagasiside mahust, esitame

esmalt kokkuvõtva ülevaate tähelepanekutest ning seejärel avame need üksikasjalikult eelnõu ja

seletuskirja ülesehitust järgides.

Eelnõu ei täpsusta kehtivat õigust, vaid loob uue ulatusliku aluse. Õiguskantsler ja halduskohus on

mõlemad leidnud, et kehtiv õigus ei anna RAB-ile alust saada pangakonto väljavõtteid.

Pangakonto väljavõtte varjatud kogumine on sisuliselt jälitustegevus. Isiku eest varjatakse andmete

töötlemise fakti ja sisu. RAB ei ole uurimisasutus ning tal puudub selleks vajalik õiguslik staatus.

Konto väljavõte on erakordselt tundlik teave. Selle põhjal saab teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi

inimese elu, harjumuste, suhete, liikumise, ostukäitumise, veendumuste ja varalise seisu kohta.

Nii intensiivne põhiõiguste riive eeldab väga selget õiguslikku alust. Avalik võim saab tegutseda ainult

selge seadusliku aluse olemasolul. Õigusselgusetut regulatsiooni ei saa tõlgendamise abil legitimeerida.

KAS peab reguleerima pangasaladuse avaldamist ammendavalt. Pangasaladuse, sh konto väljavõtte

avaldamise kohustus ei saa tuleneda kaudselt RahaPTS-ist, sest KAS on selles küsimuses erinorm.

Pangasaladus ei ole samastatav pangakonto väljavõttega. Konto väljavõte on pangasaladuse eriti

tundlik ja spetsiifiline osa ning selleks peab seaduses olema eraldi, üheselt mõistetav alus.

5-aastane mitteteavitamise periood on ebamõistlikult pikk. Kui andmetöötluse alus või aktuaalsus on

ära langenud, tuleb isikut teavitada viivitamata, välja arvatud juhul, kui esinevad jätkuvalt väga kaalukad

põhjused mitteteavitamiseks.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

Eelnõu põhjendused mitteteavitamiseks ei ole veenvad. Viited menetlushuvi, tipping-off-keelu või

teavitaja kaitsele ei õigusta andmetöötluse saladuses hoidmist veel aastaid pärast selle aktuaalsuse

lõppemist.

Proportsionaalsuse analüüs on puudulik. Vähem riivavaid alternatiive ei ole sisuliselt kaalutud, kuigi see

on põhiõiguste piiramise eeltingimus.

Võimalikud vähem riivavad lahendused on olemas. Näiteks krediidiasutuse kohustus kontot jälgida ja

RAB-i teavitada või vajaduse korral RAB-i staatuse ümberkujundamine, kui soovitakse anda

uurimisasutusele omaseid volitusi.

RAB-i praegune staatus ei ole kooskõlas taotletavate volitustega. Kui riik peab sellist õigust vajalikuks,

tuleb hinnata, kas RAB peaks sellisel juhul olema uurimisasutuse koosseisus, mitte valitsusasutus.

Eelnõu seletuskiri püüab ekslikult jätta muljet, et tegemist on vaid õigusselguse suurendamisega.

Tegelikult on tegemist sisulise õiguskorra muutmisega, mida tuleb ka ausalt sellisena käsitleda.

Varasemat vaieldavat praktikat ei saa seletuskirja kaudu tagantjärele õigustada. Seletuskiri peab

põhjendama uue regulatsiooni vajalikkust, mitte legitimeerima varasemat õigusvastast tegevust.

Viited EL-i õigusele ja rahvusvahelistele standarditele on osaliselt valikulised või eksitavad. Need

ei loo iseseisvat siseriiklikku õiguslikku alust konto väljavõtte saamiseks ega kõrvalda vajadust

põhiseaduspärase regulatsiooni järele.

Kui tuginetakse 6. AML direktiivile, tuleb arvestada ka sellega kaasnevate kaitsemeetmetega. Õigusi

ei saa üle võtta valikuliselt, jättes kehtestamata vajalikud põhiõiguste tagatised.

Esitatud võrdlev õigusanalüüs teiste riikidega ei ole veenev. Erinevates riikides on rahapesu

andmebüroode õiguslik staatus erinev; mitmel juhul kuuluvad need politsei või muu uurimisasutuse

koosseisu.

Meetme vajalikkus ja tõhusus ei ole veenvalt tõendatud. Väga ulatuslik andmekogumine ja suhteliselt

vähesed menetlustulemused seavad kahtluse alla nii meetme tõhususe kui ka mõõdukuse.

Andmekaitselised garantiid ei ole piisavad. Puudub veenev ja avalikult kontrollitav alus väitele, et

süsteem on piisavalt audititav, kontrollitav ja kuritarvituste eest kaitstud.

Kuritarvituste risk ei ole teoreetiline. Arvestada tuleb, et minevikus on RAB-i töötajat karistatud

ebaseadusliku jälitustegevuse eest.

Riigikogu peaks käsitlema eelnõu kui olulist põhiõigusi riivavat uut volitust. Seda ei tohi esitada

tehnilise täpsustusena.

Kokkuvõttes. Kui seadusandja peab sellist õigust vajalikuks, peab see olema seaduses selgelt ja ausalt

sätestatud, seotud sobiva institutsionaalse staatuse, range kohtuliku või muu sõltumatu kontrolli, tugevate

andmekaitsegarantiide ning tegelikult veenva proportsionaalsuse analüüsiga. Eemaldada tuleb

õigusvastase käitumise õigustus.

1. Eelnõu kohaselt nähakse ette, et RAB teavitab isikut, kelle kohta tehti täitmisregistri kaudu päring

viie aasta möödudes toimingu tegemisest pärast RahaPTS § 601 lõikes 2 sätestatud aluste

äralangemist. Nii eelnõus kui kehtivas seaduses puudub RahaPTS § 601, mistõttu pole võimalik

hinnata, millal täpselt algab tähtaja arvutamine.

Samas jääb arusaamatuks, miks peaks keegi veel hoiduma andmetöötlusest teavitamisest ning

lausa 5 aasta jooksul, kui tegelikult on andmete töötlemise alused ära langenud. On ju ilmne, et

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

selleks ajaks on andmed ja nende töötlemise fakt ammu aktuaalsuse kaotanud. See iseloomustab

selgelt, et tegelikkuses pole piirang põhjendatud ning on kantud soovist sisuliselt vältida isiku

teavitamist või teha seda mõistliku aja jooksul.

Ühtlasi on 5-aastane periood ebamõistlikult pikk. Isikut tuleb viivitamatult teavitada, kui puuduvad

veenvad argumendid mitteteavitamiseks.

Eraldi küsimus on, miks ei teki kohustust teavitada isikut sellisel juhul, kui andmetöötlus toimub

mõne muu kanali kaudu, nt vastavasisulise üksikkorralduse alusel.

2. Halduskohus leidis asjas 3-25-2987, et KAS § 88 reguleerib ammendavalt juhud, mil

krediidiasutusel on õigus avaldada klienti puudutav pangasaladus kolmandale isikule ning seadus

pole jätnud võimalust näha vastavad alused ette mõnes muus õigusaktis. Antud juhul püütakse

siiski lahendada küsimust RahaPTS-i täiendamisega. See ei taga normi põhiseaduspärasust, kuna

üldtunnustatud õiguse tõlgendamise põhimõtte kohaselt lex specialis derogat legi generali, st

erinorm (lex specialis) on ülimuslik üldnormi (lex generalis) suhtes. Mistõttu ei saa pangasaladuse

avaldamiseks tuleneda alus ka viiteliselt RahaPTS-ist, kuna KAS-ist tulenevalt saab

pangasaladuse avaldamise kohustus tuleneda üksnes KAS-ist endast.

3. Eelnõuga sätestatakse õigus koguda pangakonto väljavõtet RahaPTS-is sätestatud väärtegude

menetlemiseks. RahaPTS sätestab vastutuse üksnes seaduse kohaldamisalas olevate isikute, so

kohustatud isikute poolt toime pandud rikkumiste eest. Karistatavad teod hõlmavad mh: rahapesu

ja terrorismi rahastamise riskihinnangu, protseduurireeglite ning sisekorraeeskirja kohta

kehtestatud nõuete rikkumine ja rakendamata jätmine; isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise

kohustuse täitmata jätmine; tegeliku kasusaaja tuvastamise kohustuse rikkumine; ärisuhte seire

kohustuse rikkumine.

Jääb arusaamatuks, milliseid karistatavatest tegudest on võimalik tuvastada pangakonto andmete

põhjal. Kui selliseid ka esineb, siis tähendab see kohustatud isikute suhtes jälitustegevuse

teostamist nende kontode pideva seire kaudu igasuguse objektiivse, teole osutava ajendita, lihtsalt

niisama, igaks juhuks. Ilmselgelt püütakse muudatusega seadustada RAB-i tegevus kohustatud

isiku enda pangakonto väljavõtte kogumisel kohustatud isiku eest varjatuna. Kuigi selline teabe

kogumine vastab oma olemuselt jälitustegevusele, ei ole RAB selle teostajana uurimisasutus ning

RAB-il ei ole vastavalt selleks lihtsalt õigust juba oma staatusest tulenevalt.

4. Oluline ongi teadvustada, et ükskõik kelle osas pangakontode kohta teabe kogumine varjatult

vastab oma olemuselt jälitustegevusele. Täpselt nii nagu on varjatud jälitustegevuseks

sideandmete jälgimine, millega kaasnev riive on isegi piiratum pangakonto andmete jälgimisega.

Nimelt, pangakonto andmed võimaldavad teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi isiku kohta. Samas

ei ole RAB uurimisasutus ning võib andmeid töödelda vaid kriminaalmenetluse väliselt. Rõhutada

tuleb siinjuures uuesti ja uuesti õiguskantsleri seisukohta, mille kohaselt „RAB-i menetlus on

haldusmenetlus, mis tähendab, et selle juures puudub samaväärne isiku õiguste kaitset tagav

kontroll nagu see on olemas kriminaalmenetluses“ ning „iseäranis seetõttu tuleb riigil enda isu

pangasaladuse saamiseks piirata“.

5. Lisaks tuleb arvestada, et nende andmete kogumine loob võimaluse ka kuritarvitusteks. Heaks

näiteks on, et RAB-i töötajat on varasemalt karistatud kriminaalkorras ebaseadusliku

jälitustegevuse eest (Harju Maakohtu 06.11.2013 otsus kriminaalasjas nr 1-13-9441). See näitab

ilmekalt, et RAB-i töötajad on haavatavad ja võivad osutuda vahendiks, mille kaudu on võimalik

pääseda ligi kõige tundlikumate andmete andmekogule.

6. Seletuskirjaga püütakse jätta mulje nagu muudatuste näol on tegemist RahaPTS-i täpsustamisega

õigusselguse ja läbipaistvuse huvides, kuid see ei vasta tõele. Välja on lausa toodud, et laiemaks

eesmärgiks on taastada usaldus nende reeglite vastu, mis kehtisid enne täitmisregistri

infovahetuse piiramist.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

Fakt siiski on, et kehtiv seadus ei anna RAB-ile õigust koguda pangakonto väljavõtet. Õiguskantsler

on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud oma arvamustes. Seda on tuvastanud ka halduskohus

asjas 3-25-2987. Ka antud eelnõu ise tõendab seda. Oluline on aru saada, et tegemist on

märkimisväärse õigusliku muudatusega, mida ei tohi marginaliseerida. Nii peab see olema kirjas

ka seletuskirjas. Seletuskiri ei saa tegeleda senise põhiseaduse vastase ja õigusliku aluste

toimunud andmetöötluse õigustamisega.

Sisulist olulisust kinnitab nüüd juba üle 8 kuu kestnud ulatuslik avalik diskussioon, aga ka fakt, et

seletuskirjas on esitatud mahukas, kuigi endiselt ebapiisav proportsionaalsuse analüüs riive

õigustamiseks. Vastavalt tuleb seletuskirjast eemaldada kõik viited sellele, mis osutavad millelegi

muule, kui asjaolule, et tegemist on olulise õigusliku muudatusega.

7. Seletuskirjas on märgitud, et eelnõu ettevalmistaja on Rahandusministeerium. Kuigi iseenesest on

juba põhimõtteliselt küsitav, kas täidesaatvat riigivõimu teostav haldusorgan saab üldse koostada

seadusandja tahet väljendavat seletuskirja sattumata põhiseaduslikku rollikonflikti, mis sest, et nii

on Eestis harjutud, on eelnõu juures näha selgelt, et selles on kohati kasutatud üks ühele

argumente, mida enne seletuskirja koostamist on kohtumenetluses kasutanud RAB. Mis tähendab,

et seletuskirja ettevalmistaja on osaliselt hoopis RAB. Kurioossel kombel on RAB omakorda

kasutanud sisuliselt enda koostatud seletuskirja seejärel kohtumenetluses seadusandja tahte

väljendusena. Jättes kõrvale küsimuse selliselt loodud tõendite olemusest, on ilmne, et seeläbi

püüab RAB põlistada oma õiguskantsleri ja kohtu poolt tuvastatud ekslike seisukohtade õigsust

justkui seadusandja tahte väljendusena ning ühtlasi diskrediteerib ministeeriumi, aga ka õigusriigi

usaldusväärsust.

8. Seletuskirjas on märgitud, et eelnõu puhul ei ole tegemist Euroopa Liidu õiguse rakendamisega,

kuid see ei vasta siiski tõele. Olemuslikult rakendatakse vähemalt osaliselt eelnõuga 6. AML

direktiivi, mille ülevõtmise tähtaeg pole samas veel saabunud. Senised AML direktiivid ei näe samal

ajal üldse ette õigust koguda pangakonto väljavõtet. Uus, 6. direktiiv näeb küll ette võimaluse anda

krediidiasutustele korraldus jälgida pangakontodel toimuvat ning teavitada sellest RAB-i. Kuid 6.

direktiivi püütakse rakendada kahetsusväärselt vääralt ning osaliselt, jättes kehtestamata olulise

põhiõiguste tagatise. Nimelt, eelnõu ei näe ette niivõrd ulatusliku riive tasakaalustamiseks

sõltumatu põhiõiguste ametniku instituudi loomist RAB-i juurde, kuigi AML 6. direktiiv seda nõuab.

Ilmselgelt ei ole osaline direktiivi ülevõtmine kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Iseenesest näitavad kehtivad ja tulevased EL-i õigusaktid aga ilmekalt seda, et rahapesu

andmebüroo üldises tähenduses on mõekdud oma ülesandeid täitma ka juurdepääsuta

pangakontode väljavõtetele. Eraldi küsimus on, mis on tinginud selle, et RAB suudab oma

ülesandeid täita vaid omades sisuliselt piiramatut ligipääsu pangakontode andmetele.

9. Eelnõus selgitatakse, et RAB-i võimalikud järelepärimised/kontrolltoimingud jms infovahetus ei

tohiks teatavaks saada, sest see võib kahjustada riigi või välisriigi kriminaal- või väärteomenetluse

huvi ning teavitaja kaitse põhimõtet. Antud selgituse näol on tegemist ühemõtteliselt

demagoogiaga.

Nö tipping-off keelu keelu mõte on tagada ainult menetluse läbiviimine. Kõik menetlused tuleb aga

läbi viia mõistliku ja põhjendatud aja jooksul. Seetõttu ei ole teabe kogumise saladuses hoidmine

veel 5 aastat pärast seda, kui on kadunud selle aktuaalsus, mingil moel põhjendatud ega

õiguspärane. Viide teavitaja kaitse vajadusele on seejuures täiesti arusaamatu. Isiku teavitamine

sellest, et tema andmeid on töödeldud, ei kahjusta kuidagi andmete esitajat, kelle isikut ei ole

niikuinii lubatud avalikustada. Samas on selline peitusemäng naeruväärne, sest kui andmed

hõlmavad konto väljavõtet, siis on kõigile ju niigi selge, et allikaks oli krediidiasutus. Seda teavet

keegi teine ju ei saagi omada.

Vastuolu pole siin ka FATF-i suunistega. Suuniste eesmärk pole ühelgi juhul tagada mitte

teavitamine sellistest teabe kogumise toimingutest, mis on aktuaalsuse kaotanud. Saladuses tuleb

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

infot hoida ainult siis ja nii kaua kui see on aktuaalne nö tipping-off riski maandamiseks. Seda riski

ei saa jaatada veel 5 aastat pärast seda, kui info on kaotanud aktuaalsuse. Aktuaalsuse puhul tuleb

loomulikult arvestada ka andmete töötlemise eesmärgiga ehk ülesannetega, milleks andmeid

töödeldakse. Erinevate eesmärkide tarbeks andmete töötlemise saladuses hoidmise vajadus

devalveerub erinevas tempos.

10. Eksitav on selgitus, mille kohaselt on rahapesu andmebürood ühed olulisemad (rõhuasetus) lülid

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemis. RAB-i töö on vaieldamatult oluline ja

vajalik nagu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine tervikuna, kuid suure osa rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise alasest tööst teevad ära kohustatud isikud hoolsusmeetmeid

kliendisuhte loomise ja kestva rakendamise käigus, sh tehinguid analüüsides ja kahtlustusteateid

esitades. Seda on oluline silmas pidada volituste ulatuse määramisel.

11. Demagoogiline on seletuskirjas esitatud väide, et konfidentsiaalsuskohustus on sätestatud selleks, et ületada vastuolu, mille kohaselt kohustatud isikud seaduse kohaselt infot teostatud päringute kohta mitte mingil tingimusel välja anda ei tohi, kuid teisest kanalist RAB sellise info isikule avaldab. Tegelikkust peegeldab hoopis soov varjata tähtajatult asjaolu, et isik on „RAB-i huviorbiiti üldse kuidagi jõudnud“. Seda ei saa demokraatlikus õigusriigis mitte mingil juhul lubatavaks pidada.

12. Ekslikult püütakse seletuskirjas jätta mulje, et EL-i direktiiv 2019/1153 (finants- ja pangainfo

kasutamine kuritegude ennetamisel, avastamisel, uurimisel ja menetlemisel) näeb ette, et RAB-il

peab olema kiire juurdepääs kõigile pangakontoandmetele. Direktiiv näeb tegelikult ette, et

määratud pädevatel riiklikel asutustel on õigus saada juurdepääs pangakonto andmetele, kui see

on vajalik neile määratud ülesannete täitmiseks raske kuriteo tõkestamise, avastamise ja uurimise

või selle eest vastutusele võtmise või rasket kuritegu puudutava kriminaaluurimise toetamise

eesmärgil.

RAB-il seevastu puudub kriminaalmenetluse toimetamise õigus. Oluline on ka silmas pidada, et

pangakonto andmete mõiste määratlus direktiivis ei sisalda pangakonto väljavõtet ehk pangakonto

väljavõte on sihilikult, mitte juhuslikult jäetud loetelust välja. See näitab selgelt EL-i seadusandja

tahet antud küsimuses.

Vale on ka seletuskirjas loodud narratiiv, et „täielik konfidentsiaalsus ei ole pelgalt hea halduse

element, vaid FATF-i standarditest, EL-i õigusest ja rahvusvahelisest koostööst tulenev vältimatu

nõue“. Kontrollimatu konfidentsiaalsus, milleks andmetöötlusfakti avalikustamine 5 aastat pärast

selle aktuaalsuse kadumist RAB-i suvaotsusest alates ei taga, „et RAB saab täita oma ülesandeid

tõhusalt, õiguspäraselt ja rahvusvaheliselt usaldusväärselt“, vaid viib selleni, et RAB-i tegevus on

põhiseaduse ja ka andmekaitse määruse vastane, sh sisuliselt kontrollimatu.

13. Seletuskirjas on ekslikult asutud seisukohale, et RahaPTS-i täpsustatakse läbipaistvuse ja

õigusselguse suurendamise huvides detailsemalt olemasolevat olukorda, RAB-i õigust oma

ülesannete täitmiseks koguda ka pangasaladust, sealhulgas pangakonto väljavõtteid. Tegelikkus

on riigi hinnangul hoopis vastupidine. Küüniliselt püütakse luua mulje, et pangasaladuse määratlus

on lai, hõlmates pangakontode väljavõtteid. Kuid nii õiguskantsler kui ka halduskohus on

eraldiseisvalt jõudnud järeldusele, et tänases õigusruumis RAB-il õigust pangakontode väljavõtteid

saada pole.

Iseenesest on aga kogu arutluskäik selle üle, kuidas peab olemas olevat õigust tõlgendama täiesti

kasutu ning paistab kandvat ainult ühte eesmärki – luua seadusandja tahte väljenduse nime all

õigustus senisele käitumisele. Olukorras, kus riik on läbi põhiseaduslike institutsioonide ja neis

töötavate valdkondlike tippjuristide leidnud, et RAB-il puudub kehtiva õiguse kohaselt alus saada

pangakontode väljavõtteid ning ministeerium on otsustanud seadust muuta, puudub igasugune

vajadus eelnõu seletuskirja tasandil õigustada varasemat õigusvastast käitumist. Seletuskirja

eesmärk on hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt ikkagi põhjendada seaduse

vastuvõtmise vajalikkust, eelnõu põhiseisukohti ja sellest tulenevaid muudatusi ning anda ülevaade

seaduse jõustumisega kaasnevatest mõjudest. Ja ei midagi muud.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

14. Tarbetu on püüda luua muljet sellest, et RAB-i õigus on tuletatav õigusnormide arengust.

Halduskohus selgitas oma otsuses asjas 3-25-2987 ühemõtteliselt, et seadustest arusaamisel on

lähtekohaks ikkagi normide sõnastus ning seadusandaja eesmärk peab sellega kokku minema ega

tohi normi sõnastusest hälbida. Normi adressaadilt ei saa eeldada, et ta asuks seaduse täitmiseks

tegema ajamahukat eeltööd, st võrdlema erinevaid õigusaktide redaktsioone, süvenema eelnõude

seletuskirjadesse jms. Isikute õigusi olulisel määral riivaval meetmel peab olema selge ja

konkreetne õiguslik alus.

15. Ekslikult on seletuskirjas asutud seisukohale, et „KAS reguleerib üksnes krediidiasutuse asutamist,

tegevust, lõpetamist, vastutust ning järelevalvet krediidiasutuse üle“, kuid pangasaladusega kaetud

andmete ulatust tuleb hinnata RahaPTS-i tõlgendades. Tegelikult sätestab KAS mh pangasaladuse

mõiste ja selle avaldamise tingimused. RahaPTS seevastu eraldi ega ühegi teise seadusega, sh

KAS-iga koostoimes ei võimalda RAB-ile juurdepääsu pangakonto väljavõttele. Õiguskantsler on

veenvalt argumenteerinud, miks RahaPTS § 58 lg 11 , § 81 lõige 1 ja KAS § 88 lg 42 ning lg 5 p 31

ei anna ka koostoimes RAB-ile õigust pangakonto väljavõtet saada. Demagoogiline on seejuures

püüd võrdsustada pangasaladuse mõistet pangakonto väljavõttega. Pangasaladus on üldmõiste.

Pangakonto väljavõte aga väga spetsiifiline osa sellest. Kehtivas seaduses puudub RAB-il õiguslik

alus viimast saada.

Lisaks, ka halduskohus selgitas asjas 3-25-2987, et KAS § 88 reguleerib ammendavalt juhud, mil

krediidiasutusel on õigus avaldada klienti puudutav pangasaladus kolmandale isikule ning seadus

pole jätnud võimalust näha vastavad alused ette mõnes muus õigusaktis. Pangasaladuse

avaldamiseks ei saa alus tuleneda alus RahaPTS-ist, kuna KAS-ist tulenevalt saab pangasaladuse

avaldamise kohustus tuleneda üksnes KAS-ist endast.

16. Eksitav on seletuskirjas esitatud väide, et õiguskantsler on justkui asunud seisukohale, et

pangasaladus sisaldab ka pangakonto väjavõtet. Vastupidi, õiguskantsler on rõhutas läbivalt oma

seisukohas, et kui eesmärk on näha ette juurdepääs pangakonto väljavõttele, siis peab see olema

normi tekstist üheselt arusaadav ning see õigus peab tulema välja eraldi normist. Väär on seetõttu

püüda jätta muljet nagu tegemist oleks samatähenduslike mõistetega. Nende eristamiseks, sh

erinevaks käsitlemiseks on väga selge põhjus. Pangakonto väljavõte sisaldab isiku kohta väga

tundlikku teavet.

17. Arvestada tuleb asjaoluga, et RAB-il ei ole õigust via läbi kriminaalmenetlust, kuid pangakonto

analüüs on oma olemuselt jälitustegevus, milleks õigust RAB-il pole. Küll on kriminaalmenetluse

läbiviimise õigus uurimisasutusel.

Kui asuda seisukohale, et RAB-il lasuvate ülesannete täitmiseks on tõepoolest siiski vaja töödelda

pangakonto väljavõtet, on põhjust hinnata, milline peab olema selle teostamiseks RAB-i õiguslik

staatus. Riigisiseselt asjakohaste õiguste omistamine erinevate õigustega riigiametitele pole samal

ajal mingil moel vastuolus ka rahvusvaheliste standarditega, sh FATF-i soovitustega. Rahapesu

tõkestamise süsteemid on erinevates riikides üles ehitatud erinevalt. Mitmes riigis on rahapesu

andmebüroo näiteks uurimisasutuse koosseisus. Ka Eestis on see nii olnud ja võib ühel hetkel

uuesti olla vajaduse korral.

18. Seletuskirjas on esitatud nn võrdlev analüüs selle kohta, kuidas rahapesu andmebürool mõnes muus riigis on õigus koguda pangasaladust, sh pangakonto väljavõtet. Metodoloogiliselt on valim põhjendamatu. Esiteks jäävad arusaamatuks valimi koostamise alused. Teiseks, võrdlev õigusteadus ei võimalda lihtsalt valikulistele ja suvalistele valimitele tugineda. Õigusruum on terviklik sotsiaal-kultuuriline süsteem. Nii on kohatu võrrelda rahapesu andmebüroo tegevust Eestis, rahapesu andmebüroo tegevusega Rootsis, Saksamaal ja Šveitsis. Kuivõrd RAB tegutseb Eesti õigusruumis ja peab järgima Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, ei saa rahapesu andmebüroo volitused mõnes teises riigis olla aluseks, et hinnata RAB-i volitusi. Rahapesu andmebüroo on samas üldnimetus. Võrdlus on teostatud süvenemata konkreetse riigi

rahapesu andmebüroo õiguslikku staatusesse. Rootsis ja Šveitsis on näiteks rahapesu

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

andmebüroo osa politseiametist, mis teeb neist uurimisasutuse, kuid Eestis see nii ei ole. Eestis

on RAB valitsusasutus. Valimi kohatusele osutab ka asjaolu, et Šveits ei ole Euroopa Liidu

liikmesriik ega kuulu Euroopa Majanduspiirkonda.

Samal ajal ka kehtiv Euroopa Liidu õigus ei näe rahapesu andmebüroole ette õigust saada

pangakonto väljavõtet. Kokkuvõttes on sisuliselt antud juhul võrreldud õunu apelsinidega. Kui

seadusandja otsustab anda RAB-ile õiguse saada pangakonto väljavõte põhjendades seda mõne

teise riigi praktikaga, siis tuleb eelnevaga ka arvestada. Iseenesest mõne teise riigi praktika aga

Eesti kontekstis põhiseaduslikkuse küsimusele mitte mingisugust mõju ei avalda.

Äärmiselt taunimisväärne on, et antud nn võrdlevat analüüsi esitas esmalt kohtumenetluses RAB.

Seejärel leidis see tee seletuskirja. Lõpuks uuesti kohtumenetlusse kui tõend seadusandja tahte

väljendusest. On põhjust kahelda, kas seadusandja on üldse jõudnud seletuskirjaga ja selle osas

väljendatud kriitikaga juba tutvuda.

19. Vääralt püütakse seletuskirjaga jätta muljet nagu eelnõuga täpsustatakse läbipaistvuse ja

õigusselguse suurendamise huvides detailsemalt olemasolevat olukorda. Õiguskantsler ütles

ühemõtteliselt, et RahaPTS § 58 lg 11, § 81 lõige 1 ja KAS § 88 lg 42 ning lg 5 p 31 ei anna ka

koostoimes RAB-ile õigust pangakonto väljavõtet saada. Kui Riigikogu leiab, et RAB-il peab selline

õigus olema, peab see olema seaduses selgelt kirjas. Halduskohus tõdes täpselt sama. Nimelt

nõustus kohus õiguskantsleri analüüsi järeldustega, leides, et RahaPTS ja KAS regulatsioonid

koostoimes kätkevad endas õigusselguse probleemi, mida ei ole võimalik ületada õigusnormide

tõlgendamise teel. Kuna avalik võim saab tegutseda seadusliku aluse olemasolul (PS § 3 lg 1), ei

saa õigusselgusetut regulatsiooni tõlgendada avaliku võimu tegevust legitimeerivana. Tegemist

pole olemasoleva olukorra täpsustamisega läbipaistvuse ja õigusselguse suurendamise huvides.

Tegemist on uue õigusliku olukorra loomisega.

20. Seletuskirja kohaselt tuleb direktiivi 2024/1640 artikli 21 kohaselt rahapesu andmebüroodele

olenemata nende organisatsioonilisest staatusest tagada võimalikult lai juurdepääs teabele, mida

nad vajavad oma ülesannete täitmiseks, sealhulgas finants-, haldus- ja õiguskaitsealasele teabele.

See on aga eksitav. Tegemist on viitega AML 6. direktiivile, mille ülevõtmise tähtaeg ei ole veel

saabunud. Samal ajal ilmneb seletuskirjast otsesõnu, et eelnõu puhul ei ole tegemist Euroopa Liidu

õiguse rakendamisega.

Küll aga nõuab 6. AML direktiiv lisaks artiklis 21 sätestatule artiklis 20 põhiõiguste ametniku

ametisse määramist. Õigust ei saa rakendada valikuliselt, jättes kohaldamata selle osa, mis

ebamugav tundub. Samuti ei saa Euroopa Liidu õigust üle võtta vaid sobivas osas. Samal ajal

püüdes jätta muljet, et see osaline ülevõtmine on kogu EL-i seadusandja tahe. Kui võtta üle

sisuliselt AML 6. direktiivis sätestatu, siis tuleb seda teha tervikuna, kehtestades ulatuslikumate

õiguste andmisel ka ulatuslikumad kaitsemeetmed ja tagatised.

21. Eksitav on seletuskirjas esitatud viide direktiivi 2015/849 selgituste punktile 20 kui pangakonto väljavõttele juurdepääsu võimaldavale normile. Esmalt on selguse huvides möödapääsmatu osutada, et selgituste punkt 20 räägib millestki muust. Nimelt, selgituspunktis julgustatakse Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka rakendama direktiivi ning avaldama oma veebisaidil rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise põhimõtteid, mis sisaldaks üksikasjalikke menetlusi direktiivi elluviimiseks. Viidatud selgituspunkt pärineb aga hoopis direktiivi 2015/849 muutmise direktiivist, milleks on direktiiv 2018/843. AML direktiivid, mis liikmesriikidel on tulnud siseriiklikku õigusesse üle võtta, ei sätesta seejuures

liikmesriikidele kohustust võimaldada ligipääsu pangakonto võttele. Mõlemad viidatud direktiivid

reguleerivad eelkõige rahapesu andmebüroo õigust saada infot ja juurdepääsu kontode olemasolu

kohta ja kontoomaniku andmeid puudutavat teavet, mitte pangakonto väljavõtet.

22. Kuigi sellele on varasemalt tähelepanu juhitud, on seletuskirjas endiselt eksitav viide Varssavi

konventsioonile kui alusele, mis sätestab RAB-i õiguse pääseda ligi pangakonto väljavõttele.

Esiteks, konventsioonid ei ole otsekohalduvad. Seega konventsioon ise ei loo RAB-ile mingeid

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

õiguseid. Teiseks, antud konventsioon puudutab kriminaalmenetluses teabe vahetamist. Seetõttu

on pangasaladusega kaetud info saamise õigus eelkõige uurimisasutusel. Kui eesmärk on

integreerida konventsioonis sätestatu siseriiklikku õigusesse, siis tuleb seda nõuetekohaselt teha.

Õiguskantsler on osutanud sellele, et hetkel pole seda tehtud. Möödapääsmatult tuleb seejuures

hinnata, milline on RAB-i õiguslik staatus. Nimelt ei ole praegusel hetkel RAB-il õigust

kriminaalmenetlust toimetada. Erinevalt mõnest teisest rahapesu andmebüroost ei ole RAB

uurimisasutus.

23. Seletuskirjas on märgitud, et RAB on Egmont Group’i liige ning seetõttu on oluline tagada RAB-ile

õigus koguda pangakontode väljavõtteid. Hiljutises lahendis on Riigikohus selle osas selgitanud,

et erinevate organisatsioonide soovitusi, juhendeid jms õiguslikult mittesiduvaid, kuid

rahvusvaheliselt olulise tähendusega dokumente ja nende mittejärgimisest tulenevat faktilist mõju

Eesti riigile ja majandusele võib küll arvesse võtta, kuid nendest ei tulene iseseisev alus teabe

nõudmiseks. See tähendab ühtlasi, et liikmesus mingis organisatsioonis ei ole iseenesest

argument, mis õigustab pangakonto väljavõtte kogumiseks õiguse andmist.

Oluline on õiguse andmisel hinnata selle kooskõla Eesti siseriikliku, aga ka Euroopa Liidu õigusega.

Näiteks, millena on pangakonto väljavõtte kogumine ja analüüs käsitletav. Aga ka, kas sedavõrd

ulatuslike õiguste andmisel kehtestatakse ka ulatuslikumad kaitsemeetmed ja tagatised. Antud

juhul ei ole nende aspektidega arvestatud.

Ka halduskohus selgitas Riigikohtu lahendile viidates, et isikute õigusi olulisel määral riivaval

meetmel peab olema selge ja konkreetne õiguslik alus. Õiguslik alus RAB-i tegevusele ei saa

tuleneda sellest, et rahvusvahelised ning EL normid näevad ette, et RAB- peaks olema oma

ülesannete täitmiseks maksimaalselt lai ligipääs teabele. Samuti ei saa õiguslikku alust luua ega

asendada RAB-i vajadus oma igapäevast tööd teha.

24. Väär on seletuskirjas esitatud väide, et praegusel hetkel ei suuda Eesti täita näiteks Varssavi

konventsioonist või Egmont Group’i liikmesusest tulenevaid nõudeid. Mitte miski ei takista vastava

pädevusega ametitel, so uurimisasutustel, asjakohast teavet kogumast ja edastamast. Ka edaspidi

on Eestil oma seonduvaid kohustusi võimalik edukalt täita. Kui soov on tagada vastava õiguse

olemasolu RAB-il, tuleb hinnata, milline on RAB-i õiguslik staatus täna ja milline peab olema

tulevikus ning seda vajadusel muuta. See on oluline, et vältida edasisi vaidlusi RAB-i õiguse üle

tegelikult koguda pangakontode väljavõtteid ehk viia läbi varjatud jälitustegevust.

Seletuskirjas endas on samal ajal esitatud näited riikide kohta, kus rahapesu andmebüroo on

uurimisasutus, kelle õigust jälitustegevust teostada, so kriminaalmenetlust toimetada, pole kahtluse

alla seatud.

25. Eelnõu kohaselt tuleb isiku eest varjata andmete töötlemise fakti seetõttu, et rahapesu teona aegub

10 aastaga ning on paljudel juhtudel kestev tegevus. See õigustab justkui ka andmete töötlemise

fakti saladuses hoidmist veel 5 aastat, kui vajadus on ära langenud. Mitte teavitamist õigustatakse

seletuskirjas abstraktselt teiste riikide praktikaga.

Õigustada andmete töötlemist ja säilitamist teo aegumisega pole siiski millegagi põhjendatav. See

lähtub eeldusest, et andmeid on kogutud, töödeldud ja säilitatud selleks tegelikku alust omamata

lootuses, et ehk annab nende põhjal kunagi kauges tulevikus mingeid järeldusi teha. Ennetav

süüteomenetlus ei mahu samas kuidagi Eesti põhiseaduse piiridesse.

Samuti ei saa kuidagi õigustada seda, et veel pärast töötlemise aluse või vahetu vajaduse

äralangemist säilitatakse andmeid igaks juhuks 5 aastat. Isegi karistusregistri ajaloo andmed on

nähtavad vaid isikule endale ja sealtki kustutatakse need 10 aasta möödudes ning jutt käib

olukorrast, kus päriselt on süütegu toime pandud.

Näitena toodud Hollandi praktika samas ei toeta eelnõus sisalduvat ettepanekut. Kui järgida lisatud

viidet ja vastavalt veebilehel esitatud selgitusi, siis Hollandis säilitatakse andmeid rahapesu

andmebüroo peetavas registris kahtlaste tehingute kohta kokku 5 aastat. Mitte 5 aastat pärast

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

seda, kui kellegi arvates pole andmetel enam uudisväärtust. Iseenesest ei ole selline pealiskaudne

võrdlus aga asjakohane. Seletuskirjas pole välja toodud, milliseid kaitsemeetmeid selle aja jooksul

Hollandis rakendatakse isikute õiguste kaitseks.

Vastuoluline on see ülipikk säilitamistähtaeg aga ka eelnõu muude selgituste kontekstis, kus

rahapesu on midagi, mis toimub väga kiiresti. Kui nii, siis ilmselgelt pole mitte ühtegi mõistlikku

põhjust rääkida tähtaja määratlemisel teo aegumisest, 5 aastast ega 5 aastast alates RAB-i

parimast äranägemisest.

26. Ekslikult märgitakse seletuskirjas, et „peaasjalikult on muudatuse eesmärk suurendada

õigusselgust ehk seadustada selgemalt praegune tegutsemisviis, mitte laiendada RAB volitusi

teabe hankimisel“ ning „meetmega ei laiendata RAB-i õigusi oma seadusekohaste ülesannete

täimiseks, vaid üksnes luuakse õigusselgus juba RAB-ile antud andmete kogumise õiguse viisis“.

Seda, et eelnõuga ei laiendata RAB-i õigusi, korratakse eelnõus mitmes kohas. Varasemast, sh

viidetest õiguskantsleri erapooletule ja põhjalikule analüüsile on samas üheselt ilmne, et ükski

õigusnorm eraldi ega ka kogumis ei anna kehtiva seaduse kohaselt RAB-ile õigust koguda

pangakonto väljavõtet. Tegemist on olulise ja sisulise muudatusega õiguskorras.

Ka halduskohus nõustus asjas 3-25-2987 õiguskantsleri analüüsi järeldustega, leides, et RahaPTS

ja KAS regulatsioonid koostoimes kätkevad endas õigusselguse probleemi, mida ei ole võimalik

ületada õigusnormide tõlgendamise teel. Kuna avalik võim saab tegutseda seadusliku aluse

olemasolul (PS § 3 lg 1), ei saa õigusselgusetut regulatsiooni tõlgendada avaliku võimu tegevust

legitimeerivana, mistõttu viide sellele, et RAB täidab siseriiklikult ja rahvusvahelises koostöös olulisi

ülesandeid, ei ole piisav ega saa luua puuduvat õiguslikku alust.

27. Väär on seletuskirjas esitatud seisukoht, et „lähtudes kehtivast seadusest, on RAB-il õigus oma

seadusekohaste ülesannete täitmiseks nõuda pangasaladust sisaldavaid andmeid, sealhulgas

füüsiliste isikute pangakonto väljavõtteid (RahaPTS § 58 lõiked 1–2 koostoimes KAS §-ga 88)“.

Õiguskantsleri põhjalikust analüüsist tuleb ühemõtteliselt järeldus, et RahaPTS § 58 lg 11 , § 81

lõige 1 ja KAS § 88 lg 42 ning lg 5 p 31 ei anna ka koostoimes RAB-ile õigust pangakonto väljavõtet

saada. Halduskohus nõustus selle käsitlusega asjas 3-25-2987.

28. Seletuskirjas on valikuliselt viidatud GDPR-i sätetele ning leitud, et eelnõuga taotletav

andmetöötlus on kooskõlas GDPR-iga, sh eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõttega.

Arvestades, et täitmisregistri kaudu esitatud päringud hõlmasid sageli aastate (kuni 5) pikkust

perioodi, nendest plaanitakse tekitada kuni 15-aastase järjepidevusega andmeladu ning mitte

teavitada isikut andmetöötlusest enne 5 aasta möödumist RAB-i hinnangul sellest, et andmetöötlus

on kaotanud aktuaalsuse, ei vasta andmetöötlus GDPR-i nõuetele, sh minimaalsuse põhimõttele.

Koostatud ei ole ka andmekaitse alast mõjuhinnangut.

29. Ekslik on seletuskirjas esitatud seisukoht, et pangakonto info per se kogumist täitmisregistri

infovahetuskanali vahendusel põhiseaduslikkust on praktikas aktsepteeritud juba aastaid. Tõele

vastab hoopis see, et RAB on kogunud põhiseaduse vastaselt ja konkreetse õigusliku aluseta

pangakontode väljavõtteid juba aastaid. Sellele järeldusele jõudis nii õiguskantsler kui ka

halduskohus. Seaduse pikaajaline rikkumine ei õigusta kuidagi seda teguviisi. Ebaseaduslikku

käitumist ei saa legitimeerida millegi kvaasi igamise laadse olukorraga.

30. Seletuskirja kohaselt toob FATF-i soovitus 29 välja, et rahapesu andmebüroo peaks olema riigis

keskus rahapesu ja sellega seotud kuritegude ehk eelkuritegude ning terrorismi rahastamise

kahtlusega seotud informatsiooni vastuvõtmiseks, selle analüüsimiseks ja analüüsi edastamiseks,

kuna rahapesu andmebüroode peamiseks ülesandeks FATF soovituste kohaselt on nn

operatiivtasandi analüüs, mis tähendab kohustust kasutada olemasolevat ja erinevatest kohtadest

päritud informatsioon, et tuvastada spetsiifilised sihtmärgid, et jälitada teatud kuritegevusele

viitavaid tegevusi.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

FATF ei ütle, kuidas peab riik tagama selle, et rahapesu andmebüroo saaks oma ülesandeid täita.

Kuid arvestades, et andmetöötluse eesmärk on kuritegevusele viitavate tegevuste jälitamine, on

ilmne, et siseriiklik õigus peab toetama nende ülesannete täitmist. Muuhulgas peab RAB-i pädevus

ning paiknemine riigi organisatsioonilises struktuuris seda võimaldama. FATF ei ütle üheski kohas

ega saagi öelda, et rahapesu andmebürool peab valitsusasutusena, kellel pole õigust kuritegusid

uurida ega jälitustoiminguid teostada, siiski kõik need õigused olema.

Vastavalt tuleb Eestil riigi struktuuris leida RAB-ile õige koht, kui Eesti leiab, et RAB-il peavad olema

kirjeldatud õigused. See saab olla vaid uurimisasutuse koosseisus, mitte valitsusasutusena. Seda

enam, et seletuskirjas on toodud välja, kuidas erinevates riikides RAB eelnõuga taotletavaid

õiguseid omades just uurimisasutuse koosseisu kuulubki. Kuulus ka Eestis kuni 2021. aastani.

Juba ainuüksi seetõttu on selge, et RAB-ile tänases situatsioonis ülesannete seadmine, mis

seisnevad kuritegude uurimistoimingutes, sh jälitustoimingute teostamises, milleks pangakonto

väljavõtte analüüs vaieldamatult on, on ebaproportsionaalne ega saa kunagi olla põhiseadusega

kooskõlas. Sellise õiguse andmine eelnevast hoolimata avab ukse tulevasteks vaidlusteks.

Eriti oluline on see olukorras, kus Eesti peab oluliseks FATF-i hindamismetoodikas

finantsluureüksuste tõhususe kriteeriumitele vastamist osas, mis puudutab ülesannete täitmiseks

erinevate andmeallikate kasutamist. Küll aga ei saa mistahes kriteeriumile vastamise soov

iseenesest õigustada RAB-ile selliste õiguste andmist, mida RAB oma staatusest tulenevalt

õiguspäraselt täita ei saa.

31. Eelnõu koostaja on kahetsusväärselt saanud absoluutselt valesti aru sellest, mida tähendab, et iga

rahapesu andmebüroo on oma tegevuses sõltumatu ja autonoomne ning jõudnud eksliku

seisukohani, et see tähendab seda, et rahapesu andmebürool on volitused ja pädevus täita oma

ülesandeid vabalt, sealhulgas õigus teha autonoomselt otsuseid konkreetse teabe analüüsimise,

taotlemise ja levitamise kohta. Mitte ükski EL-i õigusakt ega muu dokument ei saa kujundada

siseriiklikku õigust ega ka tee seda selliselt, et välistab muude õiguste, sh põhiõiguste kohaldumise.

RAB saab üksnes tegutseda põhiseaduse raamides järgides kõiki õigusakte. See piirab oluliselt

volitusi, pädevust, vabadusi.

32. Seletuskirjas esitatud selgitus selle kohta, et pangakontode väljavõtteid on vaja koguda selleks, et

tagada teiste isikute iseseisvus ja vabadus oma elu iseseisvaks korraldamiseks, omandipõhiõiguse

kaitse, riigi suveräänsuse kaitse, rahvasuveräänsuse kaitse, rahvusriigi kaitse, demokraatia ja

vabariikluse põhimõtete ehk demokraatia kaitse, õiguse elule kaitse ning isegi inflatsiooni

alandamine, on ilmselge liialdus. Selliselt on võimalik õigustada väga erinevaid piiranguid, kuid

sellised piirangud ei saa demokraatlikus õigusriigis olla kunagi proportsionaalsed.

Oluline on seejuures arvestada mh Finantsinspektsiooni endise juhatuse esimehe seisukohaga,

mille kohaselt rahapesu riskid on Eestis üsna minimaalsed. Seda kinnitab ka RAB-i enda statistika,

mille kohaselt 2024. aastal alustati 10 kriminaalmenetlust RAB-i esitatud teabe alusel. Samal ajal

tegi RAB kolme aastaga krediidiasutustele 33 150 päringut 1 212 ettevõtte ja 694 inimese kohta.

Selle valguses jääb arusaamatuks seletuskirjas kõlav väide, mille kohaselt finantsvaldkonna

kuritegevus kujutab endast tõsist ohtu ühiskonna sisemisele turvalisusele ning nõuab riigilt

põhiseadusest tulenevalt aktiivset tegutsemist. Lausa naeruväärsena kõlab seejuures väide, et

rahapesu ja terrorismi rahastamise äärmine laiahaardelisus tähendab, et selle eest pole kaitstud

mitte keegi. Samal ajal on Eesti kuritegevuse tase üsna madal.

33. Seletuskirjas on esitatud hüpoteetiline ülevaade sellest, milline võis olla kuritegeliku tegevuse käive

Eestis aastal 2020. Kuigi kahtlemata mõtteharjutusena huvi pakkuv, tõendab see ainult seda, et

kellegi mingi hüpoteesi põhjal võis selline olla kuritegeliku tegevuse käive. Ilmne loogikaviga on

sellest järeldada, et juurdepääs pangakontode väljavõtetele seda kuidagi vähendab. Nimelt, aastal

2020 kuulus RAB uurimisasutuse koosseisu ja omas juurdepääsu pangakontode väljavõtetele.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

Samavõrd huvitava statistikana võib tuua välja, et rahapesu osakaal SKT-st on globaalselt püsinud

suuresti samas suurusjärgus olenemata pidevalt rangemaks muutunud rahapesu tõkestamise

meetmetest.

34. Seletuskirjas esitatud selgitus selle kohta, miks on rahapesu ja terrorismi rahastamine oluline ning

kuidas on kujunenud EL-i valdkondlik õigusruum ei oma proportsionaalsuse hindamise seisukohast

tähendust. Keegi ei vaidlusta seda, et rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlemine on oluline.

Ega seda, et RAB-il on selles oluline roll. Küsimus on, millised meetmed on proportsionaalsed.

Proportsionaalsuse hindamiseks ei piisa abstraktse vajalikkuse sedastamisest.

35. Eksitav on väide, et pangasaladuse sh konto väljavõtte info töötlemisega seonduv põhiõiguste

piirangu on otsustanud juba Eesti ja Euroopa Liidu seadusandja rahapesu ja terrorismi ning

massihävitusrelvade leviku rahastamise vastaseid reguleerivaid nõudeid kehtestades. Ei kehtiv

ega ka tulevane EL-i rahapesu tõkestamise direktiiv ei näe ette juurdepääsu andmist pangakontode

väljavõtetele. Järelikult on EL-i seadusandja pidanud võimalikuks, et rahapesu tõkestamiseks pole

seda vaja. See ilmneb ka 6. AML direktiivist, mis näeb ette, et rahapesu andmebürool on õigus

nõuda, et krediidiastutus jälgib pangakontol toimuvat ja edastab vastava info rahapesu

andmebüroole. Krediidiasutustele kehtestatud muudest kohustustest ei saa mitte mingil moel

tuletada RAB-I õigust saada pangakonto väljavõtet.

36. Seletuskirjas on märgitud, et põhiõiguste riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui

see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele ja pangasaladusega kaetud teabele juurdepääs, sh

pangakonto väljavõtetele, aitab kaasa kuritegude tõkestamisele ning samuti aitab see tagada

põhiseaduses toodud inimeste põhiõiguseid ja –vabadusi.

Arvestada tuleb, et sobiv pole iga meede, mis aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Meede peab

olema ka vajalik ehk mitme samaväärse meetme seast tuleb valida meede, mis on kõige vähem

koormav. Samuti, meede ei tohi olla soovitud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt koormav.

Järelikult ei piisa sellest, et meede teoorias aitab kaasa ja aitab tagada. Meede peab tegelikult

toimima. Eelnevalt esitatud statistika lubab selles kahelda.

Vähem koormavaid meetmeid pole seejuures kaalutud. Näiteks pole hinnatud, kas meede oleks

vähem koormav, kui see vastaks 6. AML direktiivile, mille kohaselt on rahapesu andmebürool õigus

nõuda krediidiasutuselt pangakonto jälgimist. Samuti, kas meede oleks vähem koormav, kui RAB

oleks uurimisasutus. Hinnatud pole seda, kas meede on soovitud eesmärgiga võrreldes

ebaproportsionaalselt koormav.

37. Argumentatsioon, et juurdepääsuta pangakonto väljavõtetele pole võimalik tagada kannatanute

põhiõiguseid, on arusaamatu. Juurdepääs pangakontode väljavõtetele ei taga kuidagi kannatanute

põhiõiguseid. Seletuskirjas esitatud statistika näitab ühemõtteliselt, et juurdepääs pangakonto

väljavõtetele ei hoidnud ära kuritegude toimepanemist ning seeläbi kahjude tekkimist. Kannatanut

karistamine iseenesest ei aita. Karistamine on teo toimepanija ja riigi vaheline suhe.

38. Eksitav on seletuskirjas esitatud seisukoht, et põhiõiguste riive on vajalik, kuivõrd eesmärki pole

võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Asjaolu, et vähem

koormavaid meetmeid pole kaalutud, ei tähenda, et eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist

meedet kasutades. Alustada tuleks muidugi teiste meetmete hindamisest, mida pole tehtud. Kuid

eelnevalt toodud näidete põhjal on selge, et sellised meetmed on olemas ning need võimaldavad

saavutada ka eesmärki.

Vajalikkuse analüüs ei puuduta seejuures küsimust, millises mahus andmete töötlemine on

põhjendatud. Olukorras, kus RAB-i päringud hõlmasid reeglina perioodi kuni 5 aastat, on ilmne, et

neid ei saa pidada põhjendatuks, vaid ajavahemik on eelkõige standardne.

Põhjendatuse hindamiseks puudub ka igasugune kontroll. Näiteks, kriminaalmenetluses peab

varjatud jälitustegevuse teostamiseks nõusoleku andma kohus. Millegagi pole õigustatud

haldusmenetluses kohtuliku kontrollita varjatud jälitustegevuse läbiviimine.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

39. Seletuskirjas tuuakse vajaduse ilmestamiseks üksik näide, kuid näide pole tõestus. Näide on vaid

näide. Üksikutele näidetele ei saa põhiõiguste piiramist üles ehitada. Ulatuslikke piiranguid tuleb

põhistada veenvate analüüsidega.

40. Eksitav on väide, et RAB-il üldjuhul puudub võimalus küsida pangasaladusega kaetud infot isikult

endalt. Sisuliselt vastab see antud ajahetkel muidugi tõele, kuid argumendina on see kohatu. MTA-

l näiteks on lausa kohustus küsida pangasaladusega kaetud infot isikult endalt. See on õigusnormi

sõnastamise küsimus. Muudes menetlustes on samuti võimalik tõendeid koguda, kui selleks on

täidetud asjakohased eeldused. Näiteks on varjatud jälitustegevuseks saadud kohtu luba. Mistõttu

ei pea ka paika, et põhimõtteliselt on kahtluse algfaasis esmalt isikult endalt asjakohast teavet

sisuliselt võimatu küsida. Eraldi küsimus on, kas olukorras, kus kahtlus on nii nõrk, et isegi kohus

ei annaks varjatud jälitustegevuseks luba, on lubatud teabe kogumine ning teha seda varjatuna.

41. Seisukoht, et isikut ei kaasata menetlusse, kuivõrd see võib takistada rahapesu tõkestamist ja

ohustada tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses, on parimal juhul küsitav. Esmalt on oluline

juhtida tähelepanu sellele, et RAB-il pole üldse õigust kriminaalmenetlusega seotud toiminguid läbi

viia. Seejärel on asjakohane osutada sellele, et kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks on, kui

selleks päriselt tekib vajadus, asjakohastes seadustes ette nähtud sobilikud tõkendid, mille

kasutamine on loomulikult reguleeritud.

42. Mõõdukuse juures on seletuskirjas märgitud, et RAB-il ei ole õigust ega võimalust teha päringuid

pangakontoandmete väljastamiseks mistahes isiku suhtes, vaid üksnes juhtudel, kui on ilmnenud

põhjendatud kahtlus, algatatud haldusmenetlus ning selle läbiviimiseks on avatud infosüsteemis

vastav toimik.

Esmalt tuleb siinjuures juhtida tähelepanu eelnevalt toodud statistikale. Ning selles kontekstis on

keeruline rääkida põhjendatud kahtlusest. RAB-i 2024 aastaraamatu andmetel edastas RAB

uurimisasutustele teavet 133 ja infot 1695 korral, edastatud teave oli aluseks või toetas kümne

kriminaalmenetluse alustamist. Samal ajal tegi RAB kolme aastaga krediidiasutustele 33 150

päringut 1 212 ettevõtte ja 694 inimese kohta. Erinevalt seletuskirjas toodust ei puuduta riive

ilmselgelt kitsalt üksnes isikuid, kelle osas RABil on tekkinud põhjendatud kahtlus rahapesu või

terrorismi rahastamisega seonduvalt.

Samal ajal on taas oluline juhtida tähelepanu sellele, et RAB-il on justnimelt haldusmenetluse

läbiviimise õigus, kuid pangakontode väljavõtete ulatuslik analüüs on oma iseloomult

jälitustegevus. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on jälitustoiming andmete töötlemine

seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu isiku

eest. Ehk täpselt see, mida RAB soovib teha. Jälitustoimingu teostamise õigust omavate

riigiasutuste hulgas samas ei ole RAB-i loetletud.

43. Seletuskirja kohaselt on pangakontode väljavõtteid puudutav andmetöötlus audititav (logid,

ligipääsupiirangud, andmesäilitus), ning allub nii sisekontrollile kui ka välisele järelevalvele,

mehhanismil on tugevad kaitseelemendid. Objektiivne info selle kohta puudub. Näiteks ei ole

esitatud avalikkusele ühtegi sellekohase sõltumatu auditi aruannet. Riigikontrolli aruanded on

võrdlusena samas avalikult kättesaadavad. Täitmisregistrile ei ole RAB-ile endiselt juurdepääsu

taastatud. Ka õiguskantsler osutas selgelt, et esinevad puudjäägid kontrollides. Erinevate

ministeeriumite RahaPTS-is sätestatud järelevalve õigused ei võimalda aga isegi hinnata seda,

milline on RAB-i andmetöötlus.

44. Seletuskirjas on märgitud, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alane võitlus on

kokkuvõtvalt mehhanism, mis on tugevdatud kaitseelementide kaudu loodud, et kaitsta kõigi PS-st

tulenevaid õiguseid ja vabadusi. Vaevalt keegi vaidlustab seda, et tegemist on olulise eesmärgiga.

Sama oluline on teadvustada, et eesmärk ei pühenda iga abinõu. Lõpuks on igasuguse süüteo

tõkestamine suunatud kõigi õiguste ja vabaduste kaitsmiseks. Ainult et Eestis on rahapesu ja

terrorismi rahastamise risk täna Finantsinspektsiooni endise juhatuse esimehe sõnul madal. Ja nii

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

pole millegagi põhjendatav tugevdatud maitsemeetmete rakendamine. Nagu ei rakenda me ka

muid kaitsemeetmeid ebaproportsionaalselt. Näiteks, ei paiguta me igasse kodusse

valvekaameraid koduvägivalla juhtumite tõhusaks tõkestamiseks.

45. Mööndus, et pangakonto väljavõtte analüüsimisel võib juhuslikult ilmneda tõesti teave isiku

usuliste, poliitiliste või muude veendumuste kohta, on küüniline. Ja siin pole tähtsust, et selliste

andmete kogumine ei ole RAB-i tegevuse eesmärk, vaid võimalik kõrvalmõju rahavoogude

analüüsimisel.

Õiguskantsler ütles ammendavalt: “Konto väljavõte on inimese vaatenurgast iseäranis tundlik

teave. Selle kaudu on võimalik hõlpsalt tuvastada inimese harjumusi, saada teavet tema varalisest

seisust, isiklikest eelistustest ning ostuharjumustest, muu hulgas ka sellest, kus ta käib ja mida teeb

ning millistest internetipoodidest kaupu tellib, milliseid teenuseid kasutab jne. Konto väljavõte

näitab ka hästi, kuidas on pere ja lähedaste hulgas kokku lepitud arveldused ja kohustuste jaotus.

Kui inimene tasub kaupade ja teenuste eest kaardiga või ülekandega, siis kajastub see pangakonto

väljavõttel. Kõik panga vahendusel tehtud tehingud nähtuvad konto väljavõttelt ning seeläbi saab

inimese ja tema lähedaste kohta väga palju isiklikku laadi teavet.”

See on see teave, mida konto väljavõte sisaldab. See ei ole juhuslik teave. See ei ole kõrvalmõju.

Seda enam, et 2024 aastaraamatu andmetel edastas RAB uurimisasutustele teavet 133 ja infot

1695 korral, edastatud teave oli aluseks või toetas kümne kriminaalmenetluse alustamist. Samal

ajal tegi RAB kolme aastaga krediidiasutustele 33 150 päringut 1 212 ettevõtte ja 694 inimese

kohta.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ants Soone

LHV Pank

Vastavuskontrolli juht

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

Rahandusministeerium Suur-Ameerika tn 1 10122, Tallinn [email protected]

Meie: 20.03.2026 nr 10-2.6/26/3 Tagasiside MKS ja RahaPTS muutmise seaduse osas

Lugupeetud minister Ligi

Meieni jõudis 18.03.2026 ministeeriumilt saadetud üleskutse anda tagasisidet RahaPTS-i muutmise

seaduse eelnõu 3. versioonile. Loomulikult täname selle võimaluse eest. Juhime ühtlasi tähelepanu sellele,

et ainuüksi eelnõu seletuskirja mahtu arvestades (52 lk), on selleks antud tähtaeg (20.03.2026) ebamõistlik.

Selline käitumine ei ole riigimehelik, kuna ilmselgelt pole võimalik niivõrd piiratud aja jooksul sellist materjali

hulka läbi töötada. Siit paistab ühemõtteliselt välja soov mitte kuulata ega kuulda võtta huvigruppide

arvamusi.

Üldiselt leiame, et antud eelnõu on otstarbekas menetleda koos nn superandmebaasi eelnõuga, millega on

seotud olemuslikult sarnased küsimused, sh RAB-i õiguslikust staatusest tingitud tegevusele laienevad

kitsendused, sõltumatu kontrolli teostamine RAB-i üle (nt Riigikontrolli poolt), isikute õigus saada ülevaade

nendega seotud andmete töötlemisest, muud kompensatsioonimeetmed (põhiõigusametniku rolli loomine).

Järgnevalt juhime tähelepanu eelnõu kolmandas versioonis ja selle seletuskirjas esinevatele

puudujääkidele, mille lahendamine on eelnõuga taotletavate eesmärkide saavutamise seisukohast olulised.

Kahetsusväärselt tuleb osutada sellele, et mitmetele puudustele oleme ka varasemalt tähelepanu juhtinud,

kuid nendega ei ole arvestatud. Tulenevalt eelnõu ja seletuskirja ning vastavalt tagasiside mahust, esitame

esmalt kokkuvõtva ülevaate tähelepanekutest ning seejärel avame need üksikasjalikult eelnõu ja

seletuskirja ülesehitust järgides.

Eelnõu ei täpsusta kehtivat õigust, vaid loob uue ulatusliku aluse. Õiguskantsler ja halduskohus on

mõlemad leidnud, et kehtiv õigus ei anna RAB-ile alust saada pangakonto väljavõtteid.

Pangakonto väljavõtte varjatud kogumine on sisuliselt jälitustegevus. Isiku eest varjatakse andmete

töötlemise fakti ja sisu. RAB ei ole uurimisasutus ning tal puudub selleks vajalik õiguslik staatus.

Konto väljavõte on erakordselt tundlik teave. Selle põhjal saab teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi

inimese elu, harjumuste, suhete, liikumise, ostukäitumise, veendumuste ja varalise seisu kohta.

Nii intensiivne põhiõiguste riive eeldab väga selget õiguslikku alust. Avalik võim saab tegutseda ainult

selge seadusliku aluse olemasolul. Õigusselgusetut regulatsiooni ei saa tõlgendamise abil legitimeerida.

KAS peab reguleerima pangasaladuse avaldamist ammendavalt. Pangasaladuse, sh konto väljavõtte

avaldamise kohustus ei saa tuleneda kaudselt RahaPTS-ist, sest KAS on selles küsimuses erinorm.

Pangasaladus ei ole samastatav pangakonto väljavõttega. Konto väljavõte on pangasaladuse eriti

tundlik ja spetsiifiline osa ning selleks peab seaduses olema eraldi, üheselt mõistetav alus.

5-aastane mitteteavitamise periood on ebamõistlikult pikk. Kui andmetöötluse alus või aktuaalsus on

ära langenud, tuleb isikut teavitada viivitamata, välja arvatud juhul, kui esinevad jätkuvalt väga kaalukad

põhjused mitteteavitamiseks.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

Eelnõu põhjendused mitteteavitamiseks ei ole veenvad. Viited menetlushuvi, tipping-off-keelu või

teavitaja kaitsele ei õigusta andmetöötluse saladuses hoidmist veel aastaid pärast selle aktuaalsuse

lõppemist.

Proportsionaalsuse analüüs on puudulik. Vähem riivavaid alternatiive ei ole sisuliselt kaalutud, kuigi see

on põhiõiguste piiramise eeltingimus.

Võimalikud vähem riivavad lahendused on olemas. Näiteks krediidiasutuse kohustus kontot jälgida ja

RAB-i teavitada või vajaduse korral RAB-i staatuse ümberkujundamine, kui soovitakse anda

uurimisasutusele omaseid volitusi.

RAB-i praegune staatus ei ole kooskõlas taotletavate volitustega. Kui riik peab sellist õigust vajalikuks,

tuleb hinnata, kas RAB peaks sellisel juhul olema uurimisasutuse koosseisus, mitte valitsusasutus.

Eelnõu seletuskiri püüab ekslikult jätta muljet, et tegemist on vaid õigusselguse suurendamisega.

Tegelikult on tegemist sisulise õiguskorra muutmisega, mida tuleb ka ausalt sellisena käsitleda.

Varasemat vaieldavat praktikat ei saa seletuskirja kaudu tagantjärele õigustada. Seletuskiri peab

põhjendama uue regulatsiooni vajalikkust, mitte legitimeerima varasemat õigusvastast tegevust.

Viited EL-i õigusele ja rahvusvahelistele standarditele on osaliselt valikulised või eksitavad. Need

ei loo iseseisvat siseriiklikku õiguslikku alust konto väljavõtte saamiseks ega kõrvalda vajadust

põhiseaduspärase regulatsiooni järele.

Kui tuginetakse 6. AML direktiivile, tuleb arvestada ka sellega kaasnevate kaitsemeetmetega. Õigusi

ei saa üle võtta valikuliselt, jättes kehtestamata vajalikud põhiõiguste tagatised.

Esitatud võrdlev õigusanalüüs teiste riikidega ei ole veenev. Erinevates riikides on rahapesu

andmebüroode õiguslik staatus erinev; mitmel juhul kuuluvad need politsei või muu uurimisasutuse

koosseisu.

Meetme vajalikkus ja tõhusus ei ole veenvalt tõendatud. Väga ulatuslik andmekogumine ja suhteliselt

vähesed menetlustulemused seavad kahtluse alla nii meetme tõhususe kui ka mõõdukuse.

Andmekaitselised garantiid ei ole piisavad. Puudub veenev ja avalikult kontrollitav alus väitele, et

süsteem on piisavalt audititav, kontrollitav ja kuritarvituste eest kaitstud.

Kuritarvituste risk ei ole teoreetiline. Arvestada tuleb, et minevikus on RAB-i töötajat karistatud

ebaseadusliku jälitustegevuse eest.

Riigikogu peaks käsitlema eelnõu kui olulist põhiõigusi riivavat uut volitust. Seda ei tohi esitada

tehnilise täpsustusena.

Kokkuvõttes. Kui seadusandja peab sellist õigust vajalikuks, peab see olema seaduses selgelt ja ausalt

sätestatud, seotud sobiva institutsionaalse staatuse, range kohtuliku või muu sõltumatu kontrolli, tugevate

andmekaitsegarantiide ning tegelikult veenva proportsionaalsuse analüüsiga. Eemaldada tuleb

õigusvastase käitumise õigustus.

1. Eelnõu kohaselt nähakse ette, et RAB teavitab isikut, kelle kohta tehti täitmisregistri kaudu päring

viie aasta möödudes toimingu tegemisest pärast RahaPTS § 601 lõikes 2 sätestatud aluste

äralangemist. Nii eelnõus kui kehtivas seaduses puudub RahaPTS § 601, mistõttu pole võimalik

hinnata, millal täpselt algab tähtaja arvutamine.

Samas jääb arusaamatuks, miks peaks keegi veel hoiduma andmetöötlusest teavitamisest ning

lausa 5 aasta jooksul, kui tegelikult on andmete töötlemise alused ära langenud. On ju ilmne, et

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

selleks ajaks on andmed ja nende töötlemise fakt ammu aktuaalsuse kaotanud. See iseloomustab

selgelt, et tegelikkuses pole piirang põhjendatud ning on kantud soovist sisuliselt vältida isiku

teavitamist või teha seda mõistliku aja jooksul.

Ühtlasi on 5-aastane periood ebamõistlikult pikk. Isikut tuleb viivitamatult teavitada, kui puuduvad

veenvad argumendid mitteteavitamiseks.

Eraldi küsimus on, miks ei teki kohustust teavitada isikut sellisel juhul, kui andmetöötlus toimub

mõne muu kanali kaudu, nt vastavasisulise üksikkorralduse alusel.

2. Halduskohus leidis asjas 3-25-2987, et KAS § 88 reguleerib ammendavalt juhud, mil

krediidiasutusel on õigus avaldada klienti puudutav pangasaladus kolmandale isikule ning seadus

pole jätnud võimalust näha vastavad alused ette mõnes muus õigusaktis. Antud juhul püütakse

siiski lahendada küsimust RahaPTS-i täiendamisega. See ei taga normi põhiseaduspärasust, kuna

üldtunnustatud õiguse tõlgendamise põhimõtte kohaselt lex specialis derogat legi generali, st

erinorm (lex specialis) on ülimuslik üldnormi (lex generalis) suhtes. Mistõttu ei saa pangasaladuse

avaldamiseks tuleneda alus ka viiteliselt RahaPTS-ist, kuna KAS-ist tulenevalt saab

pangasaladuse avaldamise kohustus tuleneda üksnes KAS-ist endast.

3. Eelnõuga sätestatakse õigus koguda pangakonto väljavõtet RahaPTS-is sätestatud väärtegude

menetlemiseks. RahaPTS sätestab vastutuse üksnes seaduse kohaldamisalas olevate isikute, so

kohustatud isikute poolt toime pandud rikkumiste eest. Karistatavad teod hõlmavad mh: rahapesu

ja terrorismi rahastamise riskihinnangu, protseduurireeglite ning sisekorraeeskirja kohta

kehtestatud nõuete rikkumine ja rakendamata jätmine; isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise

kohustuse täitmata jätmine; tegeliku kasusaaja tuvastamise kohustuse rikkumine; ärisuhte seire

kohustuse rikkumine.

Jääb arusaamatuks, milliseid karistatavatest tegudest on võimalik tuvastada pangakonto andmete

põhjal. Kui selliseid ka esineb, siis tähendab see kohustatud isikute suhtes jälitustegevuse

teostamist nende kontode pideva seire kaudu igasuguse objektiivse, teole osutava ajendita, lihtsalt

niisama, igaks juhuks. Ilmselgelt püütakse muudatusega seadustada RAB-i tegevus kohustatud

isiku enda pangakonto väljavõtte kogumisel kohustatud isiku eest varjatuna. Kuigi selline teabe

kogumine vastab oma olemuselt jälitustegevusele, ei ole RAB selle teostajana uurimisasutus ning

RAB-il ei ole vastavalt selleks lihtsalt õigust juba oma staatusest tulenevalt.

4. Oluline ongi teadvustada, et ükskõik kelle osas pangakontode kohta teabe kogumine varjatult

vastab oma olemuselt jälitustegevusele. Täpselt nii nagu on varjatud jälitustegevuseks

sideandmete jälgimine, millega kaasnev riive on isegi piiratum pangakonto andmete jälgimisega.

Nimelt, pangakonto andmed võimaldavad teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi isiku kohta. Samas

ei ole RAB uurimisasutus ning võib andmeid töödelda vaid kriminaalmenetluse väliselt. Rõhutada

tuleb siinjuures uuesti ja uuesti õiguskantsleri seisukohta, mille kohaselt „RAB-i menetlus on

haldusmenetlus, mis tähendab, et selle juures puudub samaväärne isiku õiguste kaitset tagav

kontroll nagu see on olemas kriminaalmenetluses“ ning „iseäranis seetõttu tuleb riigil enda isu

pangasaladuse saamiseks piirata“.

5. Lisaks tuleb arvestada, et nende andmete kogumine loob võimaluse ka kuritarvitusteks. Heaks

näiteks on, et RAB-i töötajat on varasemalt karistatud kriminaalkorras ebaseadusliku

jälitustegevuse eest (Harju Maakohtu 06.11.2013 otsus kriminaalasjas nr 1-13-9441). See näitab

ilmekalt, et RAB-i töötajad on haavatavad ja võivad osutuda vahendiks, mille kaudu on võimalik

pääseda ligi kõige tundlikumate andmete andmekogule.

6. Seletuskirjaga püütakse jätta mulje nagu muudatuste näol on tegemist RahaPTS-i täpsustamisega

õigusselguse ja läbipaistvuse huvides, kuid see ei vasta tõele. Välja on lausa toodud, et laiemaks

eesmärgiks on taastada usaldus nende reeglite vastu, mis kehtisid enne täitmisregistri

infovahetuse piiramist.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

Fakt siiski on, et kehtiv seadus ei anna RAB-ile õigust koguda pangakonto väljavõtet. Õiguskantsler

on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud oma arvamustes. Seda on tuvastanud ka halduskohus

asjas 3-25-2987. Ka antud eelnõu ise tõendab seda. Oluline on aru saada, et tegemist on

märkimisväärse õigusliku muudatusega, mida ei tohi marginaliseerida. Nii peab see olema kirjas

ka seletuskirjas. Seletuskiri ei saa tegeleda senise põhiseaduse vastase ja õigusliku aluste

toimunud andmetöötluse õigustamisega.

Sisulist olulisust kinnitab nüüd juba üle 8 kuu kestnud ulatuslik avalik diskussioon, aga ka fakt, et

seletuskirjas on esitatud mahukas, kuigi endiselt ebapiisav proportsionaalsuse analüüs riive

õigustamiseks. Vastavalt tuleb seletuskirjast eemaldada kõik viited sellele, mis osutavad millelegi

muule, kui asjaolule, et tegemist on olulise õigusliku muudatusega.

7. Seletuskirjas on märgitud, et eelnõu ettevalmistaja on Rahandusministeerium. Kuigi iseenesest on

juba põhimõtteliselt küsitav, kas täidesaatvat riigivõimu teostav haldusorgan saab üldse koostada

seadusandja tahet väljendavat seletuskirja sattumata põhiseaduslikku rollikonflikti, mis sest, et nii

on Eestis harjutud, on eelnõu juures näha selgelt, et selles on kohati kasutatud üks ühele

argumente, mida enne seletuskirja koostamist on kohtumenetluses kasutanud RAB. Mis tähendab,

et seletuskirja ettevalmistaja on osaliselt hoopis RAB. Kurioossel kombel on RAB omakorda

kasutanud sisuliselt enda koostatud seletuskirja seejärel kohtumenetluses seadusandja tahte

väljendusena. Jättes kõrvale küsimuse selliselt loodud tõendite olemusest, on ilmne, et seeläbi

püüab RAB põlistada oma õiguskantsleri ja kohtu poolt tuvastatud ekslike seisukohtade õigsust

justkui seadusandja tahte väljendusena ning ühtlasi diskrediteerib ministeeriumi, aga ka õigusriigi

usaldusväärsust.

8. Seletuskirjas on märgitud, et eelnõu puhul ei ole tegemist Euroopa Liidu õiguse rakendamisega,

kuid see ei vasta siiski tõele. Olemuslikult rakendatakse vähemalt osaliselt eelnõuga 6. AML

direktiivi, mille ülevõtmise tähtaeg pole samas veel saabunud. Senised AML direktiivid ei näe samal

ajal üldse ette õigust koguda pangakonto väljavõtet. Uus, 6. direktiiv näeb küll ette võimaluse anda

krediidiasutustele korraldus jälgida pangakontodel toimuvat ning teavitada sellest RAB-i. Kuid 6.

direktiivi püütakse rakendada kahetsusväärselt vääralt ning osaliselt, jättes kehtestamata olulise

põhiõiguste tagatise. Nimelt, eelnõu ei näe ette niivõrd ulatusliku riive tasakaalustamiseks

sõltumatu põhiõiguste ametniku instituudi loomist RAB-i juurde, kuigi AML 6. direktiiv seda nõuab.

Ilmselgelt ei ole osaline direktiivi ülevõtmine kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Iseenesest näitavad kehtivad ja tulevased EL-i õigusaktid aga ilmekalt seda, et rahapesu

andmebüroo üldises tähenduses on mõekdud oma ülesandeid täitma ka juurdepääsuta

pangakontode väljavõtetele. Eraldi küsimus on, mis on tinginud selle, et RAB suudab oma

ülesandeid täita vaid omades sisuliselt piiramatut ligipääsu pangakontode andmetele.

9. Eelnõus selgitatakse, et RAB-i võimalikud järelepärimised/kontrolltoimingud jms infovahetus ei

tohiks teatavaks saada, sest see võib kahjustada riigi või välisriigi kriminaal- või väärteomenetluse

huvi ning teavitaja kaitse põhimõtet. Antud selgituse näol on tegemist ühemõtteliselt

demagoogiaga.

Nö tipping-off keelu keelu mõte on tagada ainult menetluse läbiviimine. Kõik menetlused tuleb aga

läbi viia mõistliku ja põhjendatud aja jooksul. Seetõttu ei ole teabe kogumise saladuses hoidmine

veel 5 aastat pärast seda, kui on kadunud selle aktuaalsus, mingil moel põhjendatud ega

õiguspärane. Viide teavitaja kaitse vajadusele on seejuures täiesti arusaamatu. Isiku teavitamine

sellest, et tema andmeid on töödeldud, ei kahjusta kuidagi andmete esitajat, kelle isikut ei ole

niikuinii lubatud avalikustada. Samas on selline peitusemäng naeruväärne, sest kui andmed

hõlmavad konto väljavõtet, siis on kõigile ju niigi selge, et allikaks oli krediidiasutus. Seda teavet

keegi teine ju ei saagi omada.

Vastuolu pole siin ka FATF-i suunistega. Suuniste eesmärk pole ühelgi juhul tagada mitte

teavitamine sellistest teabe kogumise toimingutest, mis on aktuaalsuse kaotanud. Saladuses tuleb

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

infot hoida ainult siis ja nii kaua kui see on aktuaalne nö tipping-off riski maandamiseks. Seda riski

ei saa jaatada veel 5 aastat pärast seda, kui info on kaotanud aktuaalsuse. Aktuaalsuse puhul tuleb

loomulikult arvestada ka andmete töötlemise eesmärgiga ehk ülesannetega, milleks andmeid

töödeldakse. Erinevate eesmärkide tarbeks andmete töötlemise saladuses hoidmise vajadus

devalveerub erinevas tempos.

10. Eksitav on selgitus, mille kohaselt on rahapesu andmebürood ühed olulisemad (rõhuasetus) lülid

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemis. RAB-i töö on vaieldamatult oluline ja

vajalik nagu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine tervikuna, kuid suure osa rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise alasest tööst teevad ära kohustatud isikud hoolsusmeetmeid

kliendisuhte loomise ja kestva rakendamise käigus, sh tehinguid analüüsides ja kahtlustusteateid

esitades. Seda on oluline silmas pidada volituste ulatuse määramisel.

11. Demagoogiline on seletuskirjas esitatud väide, et konfidentsiaalsuskohustus on sätestatud selleks, et ületada vastuolu, mille kohaselt kohustatud isikud seaduse kohaselt infot teostatud päringute kohta mitte mingil tingimusel välja anda ei tohi, kuid teisest kanalist RAB sellise info isikule avaldab. Tegelikkust peegeldab hoopis soov varjata tähtajatult asjaolu, et isik on „RAB-i huviorbiiti üldse kuidagi jõudnud“. Seda ei saa demokraatlikus õigusriigis mitte mingil juhul lubatavaks pidada.

12. Ekslikult püütakse seletuskirjas jätta mulje, et EL-i direktiiv 2019/1153 (finants- ja pangainfo

kasutamine kuritegude ennetamisel, avastamisel, uurimisel ja menetlemisel) näeb ette, et RAB-il

peab olema kiire juurdepääs kõigile pangakontoandmetele. Direktiiv näeb tegelikult ette, et

määratud pädevatel riiklikel asutustel on õigus saada juurdepääs pangakonto andmetele, kui see

on vajalik neile määratud ülesannete täitmiseks raske kuriteo tõkestamise, avastamise ja uurimise

või selle eest vastutusele võtmise või rasket kuritegu puudutava kriminaaluurimise toetamise

eesmärgil.

RAB-il seevastu puudub kriminaalmenetluse toimetamise õigus. Oluline on ka silmas pidada, et

pangakonto andmete mõiste määratlus direktiivis ei sisalda pangakonto väljavõtet ehk pangakonto

väljavõte on sihilikult, mitte juhuslikult jäetud loetelust välja. See näitab selgelt EL-i seadusandja

tahet antud küsimuses.

Vale on ka seletuskirjas loodud narratiiv, et „täielik konfidentsiaalsus ei ole pelgalt hea halduse

element, vaid FATF-i standarditest, EL-i õigusest ja rahvusvahelisest koostööst tulenev vältimatu

nõue“. Kontrollimatu konfidentsiaalsus, milleks andmetöötlusfakti avalikustamine 5 aastat pärast

selle aktuaalsuse kadumist RAB-i suvaotsusest alates ei taga, „et RAB saab täita oma ülesandeid

tõhusalt, õiguspäraselt ja rahvusvaheliselt usaldusväärselt“, vaid viib selleni, et RAB-i tegevus on

põhiseaduse ja ka andmekaitse määruse vastane, sh sisuliselt kontrollimatu.

13. Seletuskirjas on ekslikult asutud seisukohale, et RahaPTS-i täpsustatakse läbipaistvuse ja

õigusselguse suurendamise huvides detailsemalt olemasolevat olukorda, RAB-i õigust oma

ülesannete täitmiseks koguda ka pangasaladust, sealhulgas pangakonto väljavõtteid. Tegelikkus

on riigi hinnangul hoopis vastupidine. Küüniliselt püütakse luua mulje, et pangasaladuse määratlus

on lai, hõlmates pangakontode väljavõtteid. Kuid nii õiguskantsler kui ka halduskohus on

eraldiseisvalt jõudnud järeldusele, et tänases õigusruumis RAB-il õigust pangakontode väljavõtteid

saada pole.

Iseenesest on aga kogu arutluskäik selle üle, kuidas peab olemas olevat õigust tõlgendama täiesti

kasutu ning paistab kandvat ainult ühte eesmärki – luua seadusandja tahte väljenduse nime all

õigustus senisele käitumisele. Olukorras, kus riik on läbi põhiseaduslike institutsioonide ja neis

töötavate valdkondlike tippjuristide leidnud, et RAB-il puudub kehtiva õiguse kohaselt alus saada

pangakontode väljavõtteid ning ministeerium on otsustanud seadust muuta, puudub igasugune

vajadus eelnõu seletuskirja tasandil õigustada varasemat õigusvastast käitumist. Seletuskirja

eesmärk on hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt ikkagi põhjendada seaduse

vastuvõtmise vajalikkust, eelnõu põhiseisukohti ja sellest tulenevaid muudatusi ning anda ülevaade

seaduse jõustumisega kaasnevatest mõjudest. Ja ei midagi muud.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

14. Tarbetu on püüda luua muljet sellest, et RAB-i õigus on tuletatav õigusnormide arengust.

Halduskohus selgitas oma otsuses asjas 3-25-2987 ühemõtteliselt, et seadustest arusaamisel on

lähtekohaks ikkagi normide sõnastus ning seadusandaja eesmärk peab sellega kokku minema ega

tohi normi sõnastusest hälbida. Normi adressaadilt ei saa eeldada, et ta asuks seaduse täitmiseks

tegema ajamahukat eeltööd, st võrdlema erinevaid õigusaktide redaktsioone, süvenema eelnõude

seletuskirjadesse jms. Isikute õigusi olulisel määral riivaval meetmel peab olema selge ja

konkreetne õiguslik alus.

15. Ekslikult on seletuskirjas asutud seisukohale, et „KAS reguleerib üksnes krediidiasutuse asutamist,

tegevust, lõpetamist, vastutust ning järelevalvet krediidiasutuse üle“, kuid pangasaladusega kaetud

andmete ulatust tuleb hinnata RahaPTS-i tõlgendades. Tegelikult sätestab KAS mh pangasaladuse

mõiste ja selle avaldamise tingimused. RahaPTS seevastu eraldi ega ühegi teise seadusega, sh

KAS-iga koostoimes ei võimalda RAB-ile juurdepääsu pangakonto väljavõttele. Õiguskantsler on

veenvalt argumenteerinud, miks RahaPTS § 58 lg 11 , § 81 lõige 1 ja KAS § 88 lg 42 ning lg 5 p 31

ei anna ka koostoimes RAB-ile õigust pangakonto väljavõtet saada. Demagoogiline on seejuures

püüd võrdsustada pangasaladuse mõistet pangakonto väljavõttega. Pangasaladus on üldmõiste.

Pangakonto väljavõte aga väga spetsiifiline osa sellest. Kehtivas seaduses puudub RAB-il õiguslik

alus viimast saada.

Lisaks, ka halduskohus selgitas asjas 3-25-2987, et KAS § 88 reguleerib ammendavalt juhud, mil

krediidiasutusel on õigus avaldada klienti puudutav pangasaladus kolmandale isikule ning seadus

pole jätnud võimalust näha vastavad alused ette mõnes muus õigusaktis. Pangasaladuse

avaldamiseks ei saa alus tuleneda alus RahaPTS-ist, kuna KAS-ist tulenevalt saab pangasaladuse

avaldamise kohustus tuleneda üksnes KAS-ist endast.

16. Eksitav on seletuskirjas esitatud väide, et õiguskantsler on justkui asunud seisukohale, et

pangasaladus sisaldab ka pangakonto väjavõtet. Vastupidi, õiguskantsler on rõhutas läbivalt oma

seisukohas, et kui eesmärk on näha ette juurdepääs pangakonto väljavõttele, siis peab see olema

normi tekstist üheselt arusaadav ning see õigus peab tulema välja eraldi normist. Väär on seetõttu

püüda jätta muljet nagu tegemist oleks samatähenduslike mõistetega. Nende eristamiseks, sh

erinevaks käsitlemiseks on väga selge põhjus. Pangakonto väljavõte sisaldab isiku kohta väga

tundlikku teavet.

17. Arvestada tuleb asjaoluga, et RAB-il ei ole õigust via läbi kriminaalmenetlust, kuid pangakonto

analüüs on oma olemuselt jälitustegevus, milleks õigust RAB-il pole. Küll on kriminaalmenetluse

läbiviimise õigus uurimisasutusel.

Kui asuda seisukohale, et RAB-il lasuvate ülesannete täitmiseks on tõepoolest siiski vaja töödelda

pangakonto väljavõtet, on põhjust hinnata, milline peab olema selle teostamiseks RAB-i õiguslik

staatus. Riigisiseselt asjakohaste õiguste omistamine erinevate õigustega riigiametitele pole samal

ajal mingil moel vastuolus ka rahvusvaheliste standarditega, sh FATF-i soovitustega. Rahapesu

tõkestamise süsteemid on erinevates riikides üles ehitatud erinevalt. Mitmes riigis on rahapesu

andmebüroo näiteks uurimisasutuse koosseisus. Ka Eestis on see nii olnud ja võib ühel hetkel

uuesti olla vajaduse korral.

18. Seletuskirjas on esitatud nn võrdlev analüüs selle kohta, kuidas rahapesu andmebürool mõnes muus riigis on õigus koguda pangasaladust, sh pangakonto väljavõtet. Metodoloogiliselt on valim põhjendamatu. Esiteks jäävad arusaamatuks valimi koostamise alused. Teiseks, võrdlev õigusteadus ei võimalda lihtsalt valikulistele ja suvalistele valimitele tugineda. Õigusruum on terviklik sotsiaal-kultuuriline süsteem. Nii on kohatu võrrelda rahapesu andmebüroo tegevust Eestis, rahapesu andmebüroo tegevusega Rootsis, Saksamaal ja Šveitsis. Kuivõrd RAB tegutseb Eesti õigusruumis ja peab järgima Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, ei saa rahapesu andmebüroo volitused mõnes teises riigis olla aluseks, et hinnata RAB-i volitusi. Rahapesu andmebüroo on samas üldnimetus. Võrdlus on teostatud süvenemata konkreetse riigi

rahapesu andmebüroo õiguslikku staatusesse. Rootsis ja Šveitsis on näiteks rahapesu

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

andmebüroo osa politseiametist, mis teeb neist uurimisasutuse, kuid Eestis see nii ei ole. Eestis

on RAB valitsusasutus. Valimi kohatusele osutab ka asjaolu, et Šveits ei ole Euroopa Liidu

liikmesriik ega kuulu Euroopa Majanduspiirkonda.

Samal ajal ka kehtiv Euroopa Liidu õigus ei näe rahapesu andmebüroole ette õigust saada

pangakonto väljavõtet. Kokkuvõttes on sisuliselt antud juhul võrreldud õunu apelsinidega. Kui

seadusandja otsustab anda RAB-ile õiguse saada pangakonto väljavõte põhjendades seda mõne

teise riigi praktikaga, siis tuleb eelnevaga ka arvestada. Iseenesest mõne teise riigi praktika aga

Eesti kontekstis põhiseaduslikkuse küsimusele mitte mingisugust mõju ei avalda.

Äärmiselt taunimisväärne on, et antud nn võrdlevat analüüsi esitas esmalt kohtumenetluses RAB.

Seejärel leidis see tee seletuskirja. Lõpuks uuesti kohtumenetlusse kui tõend seadusandja tahte

väljendusest. On põhjust kahelda, kas seadusandja on üldse jõudnud seletuskirjaga ja selle osas

väljendatud kriitikaga juba tutvuda.

19. Vääralt püütakse seletuskirjaga jätta muljet nagu eelnõuga täpsustatakse läbipaistvuse ja

õigusselguse suurendamise huvides detailsemalt olemasolevat olukorda. Õiguskantsler ütles

ühemõtteliselt, et RahaPTS § 58 lg 11, § 81 lõige 1 ja KAS § 88 lg 42 ning lg 5 p 31 ei anna ka

koostoimes RAB-ile õigust pangakonto väljavõtet saada. Kui Riigikogu leiab, et RAB-il peab selline

õigus olema, peab see olema seaduses selgelt kirjas. Halduskohus tõdes täpselt sama. Nimelt

nõustus kohus õiguskantsleri analüüsi järeldustega, leides, et RahaPTS ja KAS regulatsioonid

koostoimes kätkevad endas õigusselguse probleemi, mida ei ole võimalik ületada õigusnormide

tõlgendamise teel. Kuna avalik võim saab tegutseda seadusliku aluse olemasolul (PS § 3 lg 1), ei

saa õigusselgusetut regulatsiooni tõlgendada avaliku võimu tegevust legitimeerivana. Tegemist

pole olemasoleva olukorra täpsustamisega läbipaistvuse ja õigusselguse suurendamise huvides.

Tegemist on uue õigusliku olukorra loomisega.

20. Seletuskirja kohaselt tuleb direktiivi 2024/1640 artikli 21 kohaselt rahapesu andmebüroodele

olenemata nende organisatsioonilisest staatusest tagada võimalikult lai juurdepääs teabele, mida

nad vajavad oma ülesannete täitmiseks, sealhulgas finants-, haldus- ja õiguskaitsealasele teabele.

See on aga eksitav. Tegemist on viitega AML 6. direktiivile, mille ülevõtmise tähtaeg ei ole veel

saabunud. Samal ajal ilmneb seletuskirjast otsesõnu, et eelnõu puhul ei ole tegemist Euroopa Liidu

õiguse rakendamisega.

Küll aga nõuab 6. AML direktiiv lisaks artiklis 21 sätestatule artiklis 20 põhiõiguste ametniku

ametisse määramist. Õigust ei saa rakendada valikuliselt, jättes kohaldamata selle osa, mis

ebamugav tundub. Samuti ei saa Euroopa Liidu õigust üle võtta vaid sobivas osas. Samal ajal

püüdes jätta muljet, et see osaline ülevõtmine on kogu EL-i seadusandja tahe. Kui võtta üle

sisuliselt AML 6. direktiivis sätestatu, siis tuleb seda teha tervikuna, kehtestades ulatuslikumate

õiguste andmisel ka ulatuslikumad kaitsemeetmed ja tagatised.

21. Eksitav on seletuskirjas esitatud viide direktiivi 2015/849 selgituste punktile 20 kui pangakonto väljavõttele juurdepääsu võimaldavale normile. Esmalt on selguse huvides möödapääsmatu osutada, et selgituste punkt 20 räägib millestki muust. Nimelt, selgituspunktis julgustatakse Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka rakendama direktiivi ning avaldama oma veebisaidil rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise põhimõtteid, mis sisaldaks üksikasjalikke menetlusi direktiivi elluviimiseks. Viidatud selgituspunkt pärineb aga hoopis direktiivi 2015/849 muutmise direktiivist, milleks on direktiiv 2018/843. AML direktiivid, mis liikmesriikidel on tulnud siseriiklikku õigusesse üle võtta, ei sätesta seejuures

liikmesriikidele kohustust võimaldada ligipääsu pangakonto võttele. Mõlemad viidatud direktiivid

reguleerivad eelkõige rahapesu andmebüroo õigust saada infot ja juurdepääsu kontode olemasolu

kohta ja kontoomaniku andmeid puudutavat teavet, mitte pangakonto väljavõtet.

22. Kuigi sellele on varasemalt tähelepanu juhitud, on seletuskirjas endiselt eksitav viide Varssavi

konventsioonile kui alusele, mis sätestab RAB-i õiguse pääseda ligi pangakonto väljavõttele.

Esiteks, konventsioonid ei ole otsekohalduvad. Seega konventsioon ise ei loo RAB-ile mingeid

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

õiguseid. Teiseks, antud konventsioon puudutab kriminaalmenetluses teabe vahetamist. Seetõttu

on pangasaladusega kaetud info saamise õigus eelkõige uurimisasutusel. Kui eesmärk on

integreerida konventsioonis sätestatu siseriiklikku õigusesse, siis tuleb seda nõuetekohaselt teha.

Õiguskantsler on osutanud sellele, et hetkel pole seda tehtud. Möödapääsmatult tuleb seejuures

hinnata, milline on RAB-i õiguslik staatus. Nimelt ei ole praegusel hetkel RAB-il õigust

kriminaalmenetlust toimetada. Erinevalt mõnest teisest rahapesu andmebüroost ei ole RAB

uurimisasutus.

23. Seletuskirjas on märgitud, et RAB on Egmont Group’i liige ning seetõttu on oluline tagada RAB-ile

õigus koguda pangakontode väljavõtteid. Hiljutises lahendis on Riigikohus selle osas selgitanud,

et erinevate organisatsioonide soovitusi, juhendeid jms õiguslikult mittesiduvaid, kuid

rahvusvaheliselt olulise tähendusega dokumente ja nende mittejärgimisest tulenevat faktilist mõju

Eesti riigile ja majandusele võib küll arvesse võtta, kuid nendest ei tulene iseseisev alus teabe

nõudmiseks. See tähendab ühtlasi, et liikmesus mingis organisatsioonis ei ole iseenesest

argument, mis õigustab pangakonto väljavõtte kogumiseks õiguse andmist.

Oluline on õiguse andmisel hinnata selle kooskõla Eesti siseriikliku, aga ka Euroopa Liidu õigusega.

Näiteks, millena on pangakonto väljavõtte kogumine ja analüüs käsitletav. Aga ka, kas sedavõrd

ulatuslike õiguste andmisel kehtestatakse ka ulatuslikumad kaitsemeetmed ja tagatised. Antud

juhul ei ole nende aspektidega arvestatud.

Ka halduskohus selgitas Riigikohtu lahendile viidates, et isikute õigusi olulisel määral riivaval

meetmel peab olema selge ja konkreetne õiguslik alus. Õiguslik alus RAB-i tegevusele ei saa

tuleneda sellest, et rahvusvahelised ning EL normid näevad ette, et RAB- peaks olema oma

ülesannete täitmiseks maksimaalselt lai ligipääs teabele. Samuti ei saa õiguslikku alust luua ega

asendada RAB-i vajadus oma igapäevast tööd teha.

24. Väär on seletuskirjas esitatud väide, et praegusel hetkel ei suuda Eesti täita näiteks Varssavi

konventsioonist või Egmont Group’i liikmesusest tulenevaid nõudeid. Mitte miski ei takista vastava

pädevusega ametitel, so uurimisasutustel, asjakohast teavet kogumast ja edastamast. Ka edaspidi

on Eestil oma seonduvaid kohustusi võimalik edukalt täita. Kui soov on tagada vastava õiguse

olemasolu RAB-il, tuleb hinnata, milline on RAB-i õiguslik staatus täna ja milline peab olema

tulevikus ning seda vajadusel muuta. See on oluline, et vältida edasisi vaidlusi RAB-i õiguse üle

tegelikult koguda pangakontode väljavõtteid ehk viia läbi varjatud jälitustegevust.

Seletuskirjas endas on samal ajal esitatud näited riikide kohta, kus rahapesu andmebüroo on

uurimisasutus, kelle õigust jälitustegevust teostada, so kriminaalmenetlust toimetada, pole kahtluse

alla seatud.

25. Eelnõu kohaselt tuleb isiku eest varjata andmete töötlemise fakti seetõttu, et rahapesu teona aegub

10 aastaga ning on paljudel juhtudel kestev tegevus. See õigustab justkui ka andmete töötlemise

fakti saladuses hoidmist veel 5 aastat, kui vajadus on ära langenud. Mitte teavitamist õigustatakse

seletuskirjas abstraktselt teiste riikide praktikaga.

Õigustada andmete töötlemist ja säilitamist teo aegumisega pole siiski millegagi põhjendatav. See

lähtub eeldusest, et andmeid on kogutud, töödeldud ja säilitatud selleks tegelikku alust omamata

lootuses, et ehk annab nende põhjal kunagi kauges tulevikus mingeid järeldusi teha. Ennetav

süüteomenetlus ei mahu samas kuidagi Eesti põhiseaduse piiridesse.

Samuti ei saa kuidagi õigustada seda, et veel pärast töötlemise aluse või vahetu vajaduse

äralangemist säilitatakse andmeid igaks juhuks 5 aastat. Isegi karistusregistri ajaloo andmed on

nähtavad vaid isikule endale ja sealtki kustutatakse need 10 aasta möödudes ning jutt käib

olukorrast, kus päriselt on süütegu toime pandud.

Näitena toodud Hollandi praktika samas ei toeta eelnõus sisalduvat ettepanekut. Kui järgida lisatud

viidet ja vastavalt veebilehel esitatud selgitusi, siis Hollandis säilitatakse andmeid rahapesu

andmebüroo peetavas registris kahtlaste tehingute kohta kokku 5 aastat. Mitte 5 aastat pärast

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

seda, kui kellegi arvates pole andmetel enam uudisväärtust. Iseenesest ei ole selline pealiskaudne

võrdlus aga asjakohane. Seletuskirjas pole välja toodud, milliseid kaitsemeetmeid selle aja jooksul

Hollandis rakendatakse isikute õiguste kaitseks.

Vastuoluline on see ülipikk säilitamistähtaeg aga ka eelnõu muude selgituste kontekstis, kus

rahapesu on midagi, mis toimub väga kiiresti. Kui nii, siis ilmselgelt pole mitte ühtegi mõistlikku

põhjust rääkida tähtaja määratlemisel teo aegumisest, 5 aastast ega 5 aastast alates RAB-i

parimast äranägemisest.

26. Ekslikult märgitakse seletuskirjas, et „peaasjalikult on muudatuse eesmärk suurendada

õigusselgust ehk seadustada selgemalt praegune tegutsemisviis, mitte laiendada RAB volitusi

teabe hankimisel“ ning „meetmega ei laiendata RAB-i õigusi oma seadusekohaste ülesannete

täimiseks, vaid üksnes luuakse õigusselgus juba RAB-ile antud andmete kogumise õiguse viisis“.

Seda, et eelnõuga ei laiendata RAB-i õigusi, korratakse eelnõus mitmes kohas. Varasemast, sh

viidetest õiguskantsleri erapooletule ja põhjalikule analüüsile on samas üheselt ilmne, et ükski

õigusnorm eraldi ega ka kogumis ei anna kehtiva seaduse kohaselt RAB-ile õigust koguda

pangakonto väljavõtet. Tegemist on olulise ja sisulise muudatusega õiguskorras.

Ka halduskohus nõustus asjas 3-25-2987 õiguskantsleri analüüsi järeldustega, leides, et RahaPTS

ja KAS regulatsioonid koostoimes kätkevad endas õigusselguse probleemi, mida ei ole võimalik

ületada õigusnormide tõlgendamise teel. Kuna avalik võim saab tegutseda seadusliku aluse

olemasolul (PS § 3 lg 1), ei saa õigusselgusetut regulatsiooni tõlgendada avaliku võimu tegevust

legitimeerivana, mistõttu viide sellele, et RAB täidab siseriiklikult ja rahvusvahelises koostöös olulisi

ülesandeid, ei ole piisav ega saa luua puuduvat õiguslikku alust.

27. Väär on seletuskirjas esitatud seisukoht, et „lähtudes kehtivast seadusest, on RAB-il õigus oma

seadusekohaste ülesannete täitmiseks nõuda pangasaladust sisaldavaid andmeid, sealhulgas

füüsiliste isikute pangakonto väljavõtteid (RahaPTS § 58 lõiked 1–2 koostoimes KAS §-ga 88)“.

Õiguskantsleri põhjalikust analüüsist tuleb ühemõtteliselt järeldus, et RahaPTS § 58 lg 11 , § 81

lõige 1 ja KAS § 88 lg 42 ning lg 5 p 31 ei anna ka koostoimes RAB-ile õigust pangakonto väljavõtet

saada. Halduskohus nõustus selle käsitlusega asjas 3-25-2987.

28. Seletuskirjas on valikuliselt viidatud GDPR-i sätetele ning leitud, et eelnõuga taotletav

andmetöötlus on kooskõlas GDPR-iga, sh eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõttega.

Arvestades, et täitmisregistri kaudu esitatud päringud hõlmasid sageli aastate (kuni 5) pikkust

perioodi, nendest plaanitakse tekitada kuni 15-aastase järjepidevusega andmeladu ning mitte

teavitada isikut andmetöötlusest enne 5 aasta möödumist RAB-i hinnangul sellest, et andmetöötlus

on kaotanud aktuaalsuse, ei vasta andmetöötlus GDPR-i nõuetele, sh minimaalsuse põhimõttele.

Koostatud ei ole ka andmekaitse alast mõjuhinnangut.

29. Ekslik on seletuskirjas esitatud seisukoht, et pangakonto info per se kogumist täitmisregistri

infovahetuskanali vahendusel põhiseaduslikkust on praktikas aktsepteeritud juba aastaid. Tõele

vastab hoopis see, et RAB on kogunud põhiseaduse vastaselt ja konkreetse õigusliku aluseta

pangakontode väljavõtteid juba aastaid. Sellele järeldusele jõudis nii õiguskantsler kui ka

halduskohus. Seaduse pikaajaline rikkumine ei õigusta kuidagi seda teguviisi. Ebaseaduslikku

käitumist ei saa legitimeerida millegi kvaasi igamise laadse olukorraga.

30. Seletuskirja kohaselt toob FATF-i soovitus 29 välja, et rahapesu andmebüroo peaks olema riigis

keskus rahapesu ja sellega seotud kuritegude ehk eelkuritegude ning terrorismi rahastamise

kahtlusega seotud informatsiooni vastuvõtmiseks, selle analüüsimiseks ja analüüsi edastamiseks,

kuna rahapesu andmebüroode peamiseks ülesandeks FATF soovituste kohaselt on nn

operatiivtasandi analüüs, mis tähendab kohustust kasutada olemasolevat ja erinevatest kohtadest

päritud informatsioon, et tuvastada spetsiifilised sihtmärgid, et jälitada teatud kuritegevusele

viitavaid tegevusi.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

FATF ei ütle, kuidas peab riik tagama selle, et rahapesu andmebüroo saaks oma ülesandeid täita.

Kuid arvestades, et andmetöötluse eesmärk on kuritegevusele viitavate tegevuste jälitamine, on

ilmne, et siseriiklik õigus peab toetama nende ülesannete täitmist. Muuhulgas peab RAB-i pädevus

ning paiknemine riigi organisatsioonilises struktuuris seda võimaldama. FATF ei ütle üheski kohas

ega saagi öelda, et rahapesu andmebürool peab valitsusasutusena, kellel pole õigust kuritegusid

uurida ega jälitustoiminguid teostada, siiski kõik need õigused olema.

Vastavalt tuleb Eestil riigi struktuuris leida RAB-ile õige koht, kui Eesti leiab, et RAB-il peavad olema

kirjeldatud õigused. See saab olla vaid uurimisasutuse koosseisus, mitte valitsusasutusena. Seda

enam, et seletuskirjas on toodud välja, kuidas erinevates riikides RAB eelnõuga taotletavaid

õiguseid omades just uurimisasutuse koosseisu kuulubki. Kuulus ka Eestis kuni 2021. aastani.

Juba ainuüksi seetõttu on selge, et RAB-ile tänases situatsioonis ülesannete seadmine, mis

seisnevad kuritegude uurimistoimingutes, sh jälitustoimingute teostamises, milleks pangakonto

väljavõtte analüüs vaieldamatult on, on ebaproportsionaalne ega saa kunagi olla põhiseadusega

kooskõlas. Sellise õiguse andmine eelnevast hoolimata avab ukse tulevasteks vaidlusteks.

Eriti oluline on see olukorras, kus Eesti peab oluliseks FATF-i hindamismetoodikas

finantsluureüksuste tõhususe kriteeriumitele vastamist osas, mis puudutab ülesannete täitmiseks

erinevate andmeallikate kasutamist. Küll aga ei saa mistahes kriteeriumile vastamise soov

iseenesest õigustada RAB-ile selliste õiguste andmist, mida RAB oma staatusest tulenevalt

õiguspäraselt täita ei saa.

31. Eelnõu koostaja on kahetsusväärselt saanud absoluutselt valesti aru sellest, mida tähendab, et iga

rahapesu andmebüroo on oma tegevuses sõltumatu ja autonoomne ning jõudnud eksliku

seisukohani, et see tähendab seda, et rahapesu andmebürool on volitused ja pädevus täita oma

ülesandeid vabalt, sealhulgas õigus teha autonoomselt otsuseid konkreetse teabe analüüsimise,

taotlemise ja levitamise kohta. Mitte ükski EL-i õigusakt ega muu dokument ei saa kujundada

siseriiklikku õigust ega ka tee seda selliselt, et välistab muude õiguste, sh põhiõiguste kohaldumise.

RAB saab üksnes tegutseda põhiseaduse raamides järgides kõiki õigusakte. See piirab oluliselt

volitusi, pädevust, vabadusi.

32. Seletuskirjas esitatud selgitus selle kohta, et pangakontode väljavõtteid on vaja koguda selleks, et

tagada teiste isikute iseseisvus ja vabadus oma elu iseseisvaks korraldamiseks, omandipõhiõiguse

kaitse, riigi suveräänsuse kaitse, rahvasuveräänsuse kaitse, rahvusriigi kaitse, demokraatia ja

vabariikluse põhimõtete ehk demokraatia kaitse, õiguse elule kaitse ning isegi inflatsiooni

alandamine, on ilmselge liialdus. Selliselt on võimalik õigustada väga erinevaid piiranguid, kuid

sellised piirangud ei saa demokraatlikus õigusriigis olla kunagi proportsionaalsed.

Oluline on seejuures arvestada mh Finantsinspektsiooni endise juhatuse esimehe seisukohaga,

mille kohaselt rahapesu riskid on Eestis üsna minimaalsed. Seda kinnitab ka RAB-i enda statistika,

mille kohaselt 2024. aastal alustati 10 kriminaalmenetlust RAB-i esitatud teabe alusel. Samal ajal

tegi RAB kolme aastaga krediidiasutustele 33 150 päringut 1 212 ettevõtte ja 694 inimese kohta.

Selle valguses jääb arusaamatuks seletuskirjas kõlav väide, mille kohaselt finantsvaldkonna

kuritegevus kujutab endast tõsist ohtu ühiskonna sisemisele turvalisusele ning nõuab riigilt

põhiseadusest tulenevalt aktiivset tegutsemist. Lausa naeruväärsena kõlab seejuures väide, et

rahapesu ja terrorismi rahastamise äärmine laiahaardelisus tähendab, et selle eest pole kaitstud

mitte keegi. Samal ajal on Eesti kuritegevuse tase üsna madal.

33. Seletuskirjas on esitatud hüpoteetiline ülevaade sellest, milline võis olla kuritegeliku tegevuse käive

Eestis aastal 2020. Kuigi kahtlemata mõtteharjutusena huvi pakkuv, tõendab see ainult seda, et

kellegi mingi hüpoteesi põhjal võis selline olla kuritegeliku tegevuse käive. Ilmne loogikaviga on

sellest järeldada, et juurdepääs pangakontode väljavõtetele seda kuidagi vähendab. Nimelt, aastal

2020 kuulus RAB uurimisasutuse koosseisu ja omas juurdepääsu pangakontode väljavõtetele.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

Samavõrd huvitava statistikana võib tuua välja, et rahapesu osakaal SKT-st on globaalselt püsinud

suuresti samas suurusjärgus olenemata pidevalt rangemaks muutunud rahapesu tõkestamise

meetmetest.

34. Seletuskirjas esitatud selgitus selle kohta, miks on rahapesu ja terrorismi rahastamine oluline ning

kuidas on kujunenud EL-i valdkondlik õigusruum ei oma proportsionaalsuse hindamise seisukohast

tähendust. Keegi ei vaidlusta seda, et rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlemine on oluline.

Ega seda, et RAB-il on selles oluline roll. Küsimus on, millised meetmed on proportsionaalsed.

Proportsionaalsuse hindamiseks ei piisa abstraktse vajalikkuse sedastamisest.

35. Eksitav on väide, et pangasaladuse sh konto väljavõtte info töötlemisega seonduv põhiõiguste

piirangu on otsustanud juba Eesti ja Euroopa Liidu seadusandja rahapesu ja terrorismi ning

massihävitusrelvade leviku rahastamise vastaseid reguleerivaid nõudeid kehtestades. Ei kehtiv

ega ka tulevane EL-i rahapesu tõkestamise direktiiv ei näe ette juurdepääsu andmist pangakontode

väljavõtetele. Järelikult on EL-i seadusandja pidanud võimalikuks, et rahapesu tõkestamiseks pole

seda vaja. See ilmneb ka 6. AML direktiivist, mis näeb ette, et rahapesu andmebürool on õigus

nõuda, et krediidiastutus jälgib pangakontol toimuvat ja edastab vastava info rahapesu

andmebüroole. Krediidiasutustele kehtestatud muudest kohustustest ei saa mitte mingil moel

tuletada RAB-I õigust saada pangakonto väljavõtet.

36. Seletuskirjas on märgitud, et põhiõiguste riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui

see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele ja pangasaladusega kaetud teabele juurdepääs, sh

pangakonto väljavõtetele, aitab kaasa kuritegude tõkestamisele ning samuti aitab see tagada

põhiseaduses toodud inimeste põhiõiguseid ja –vabadusi.

Arvestada tuleb, et sobiv pole iga meede, mis aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Meede peab

olema ka vajalik ehk mitme samaväärse meetme seast tuleb valida meede, mis on kõige vähem

koormav. Samuti, meede ei tohi olla soovitud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt koormav.

Järelikult ei piisa sellest, et meede teoorias aitab kaasa ja aitab tagada. Meede peab tegelikult

toimima. Eelnevalt esitatud statistika lubab selles kahelda.

Vähem koormavaid meetmeid pole seejuures kaalutud. Näiteks pole hinnatud, kas meede oleks

vähem koormav, kui see vastaks 6. AML direktiivile, mille kohaselt on rahapesu andmebürool õigus

nõuda krediidiasutuselt pangakonto jälgimist. Samuti, kas meede oleks vähem koormav, kui RAB

oleks uurimisasutus. Hinnatud pole seda, kas meede on soovitud eesmärgiga võrreldes

ebaproportsionaalselt koormav.

37. Argumentatsioon, et juurdepääsuta pangakonto väljavõtetele pole võimalik tagada kannatanute

põhiõiguseid, on arusaamatu. Juurdepääs pangakontode väljavõtetele ei taga kuidagi kannatanute

põhiõiguseid. Seletuskirjas esitatud statistika näitab ühemõtteliselt, et juurdepääs pangakonto

väljavõtetele ei hoidnud ära kuritegude toimepanemist ning seeläbi kahjude tekkimist. Kannatanut

karistamine iseenesest ei aita. Karistamine on teo toimepanija ja riigi vaheline suhe.

38. Eksitav on seletuskirjas esitatud seisukoht, et põhiõiguste riive on vajalik, kuivõrd eesmärki pole

võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Asjaolu, et vähem

koormavaid meetmeid pole kaalutud, ei tähenda, et eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist

meedet kasutades. Alustada tuleks muidugi teiste meetmete hindamisest, mida pole tehtud. Kuid

eelnevalt toodud näidete põhjal on selge, et sellised meetmed on olemas ning need võimaldavad

saavutada ka eesmärki.

Vajalikkuse analüüs ei puuduta seejuures küsimust, millises mahus andmete töötlemine on

põhjendatud. Olukorras, kus RAB-i päringud hõlmasid reeglina perioodi kuni 5 aastat, on ilmne, et

neid ei saa pidada põhjendatuks, vaid ajavahemik on eelkõige standardne.

Põhjendatuse hindamiseks puudub ka igasugune kontroll. Näiteks, kriminaalmenetluses peab

varjatud jälitustegevuse teostamiseks nõusoleku andma kohus. Millegagi pole õigustatud

haldusmenetluses kohtuliku kontrollita varjatud jälitustegevuse läbiviimine.

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

39. Seletuskirjas tuuakse vajaduse ilmestamiseks üksik näide, kuid näide pole tõestus. Näide on vaid

näide. Üksikutele näidetele ei saa põhiõiguste piiramist üles ehitada. Ulatuslikke piiranguid tuleb

põhistada veenvate analüüsidega.

40. Eksitav on väide, et RAB-il üldjuhul puudub võimalus küsida pangasaladusega kaetud infot isikult

endalt. Sisuliselt vastab see antud ajahetkel muidugi tõele, kuid argumendina on see kohatu. MTA-

l näiteks on lausa kohustus küsida pangasaladusega kaetud infot isikult endalt. See on õigusnormi

sõnastamise küsimus. Muudes menetlustes on samuti võimalik tõendeid koguda, kui selleks on

täidetud asjakohased eeldused. Näiteks on varjatud jälitustegevuseks saadud kohtu luba. Mistõttu

ei pea ka paika, et põhimõtteliselt on kahtluse algfaasis esmalt isikult endalt asjakohast teavet

sisuliselt võimatu küsida. Eraldi küsimus on, kas olukorras, kus kahtlus on nii nõrk, et isegi kohus

ei annaks varjatud jälitustegevuseks luba, on lubatud teabe kogumine ning teha seda varjatuna.

41. Seisukoht, et isikut ei kaasata menetlusse, kuivõrd see võib takistada rahapesu tõkestamist ja

ohustada tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses, on parimal juhul küsitav. Esmalt on oluline

juhtida tähelepanu sellele, et RAB-il pole üldse õigust kriminaalmenetlusega seotud toiminguid läbi

viia. Seejärel on asjakohane osutada sellele, et kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks on, kui

selleks päriselt tekib vajadus, asjakohastes seadustes ette nähtud sobilikud tõkendid, mille

kasutamine on loomulikult reguleeritud.

42. Mõõdukuse juures on seletuskirjas märgitud, et RAB-il ei ole õigust ega võimalust teha päringuid

pangakontoandmete väljastamiseks mistahes isiku suhtes, vaid üksnes juhtudel, kui on ilmnenud

põhjendatud kahtlus, algatatud haldusmenetlus ning selle läbiviimiseks on avatud infosüsteemis

vastav toimik.

Esmalt tuleb siinjuures juhtida tähelepanu eelnevalt toodud statistikale. Ning selles kontekstis on

keeruline rääkida põhjendatud kahtlusest. RAB-i 2024 aastaraamatu andmetel edastas RAB

uurimisasutustele teavet 133 ja infot 1695 korral, edastatud teave oli aluseks või toetas kümne

kriminaalmenetluse alustamist. Samal ajal tegi RAB kolme aastaga krediidiasutustele 33 150

päringut 1 212 ettevõtte ja 694 inimese kohta. Erinevalt seletuskirjas toodust ei puuduta riive

ilmselgelt kitsalt üksnes isikuid, kelle osas RABil on tekkinud põhjendatud kahtlus rahapesu või

terrorismi rahastamisega seonduvalt.

Samal ajal on taas oluline juhtida tähelepanu sellele, et RAB-il on justnimelt haldusmenetluse

läbiviimise õigus, kuid pangakontode väljavõtete ulatuslik analüüs on oma iseloomult

jälitustegevus. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on jälitustoiming andmete töötlemine

seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu isiku

eest. Ehk täpselt see, mida RAB soovib teha. Jälitustoimingu teostamise õigust omavate

riigiasutuste hulgas samas ei ole RAB-i loetletud.

43. Seletuskirja kohaselt on pangakontode väljavõtteid puudutav andmetöötlus audititav (logid,

ligipääsupiirangud, andmesäilitus), ning allub nii sisekontrollile kui ka välisele järelevalvele,

mehhanismil on tugevad kaitseelemendid. Objektiivne info selle kohta puudub. Näiteks ei ole

esitatud avalikkusele ühtegi sellekohase sõltumatu auditi aruannet. Riigikontrolli aruanded on

võrdlusena samas avalikult kättesaadavad. Täitmisregistrile ei ole RAB-ile endiselt juurdepääsu

taastatud. Ka õiguskantsler osutas selgelt, et esinevad puudjäägid kontrollides. Erinevate

ministeeriumite RahaPTS-is sätestatud järelevalve õigused ei võimalda aga isegi hinnata seda,

milline on RAB-i andmetöötlus.

44. Seletuskirjas on märgitud, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alane võitlus on

kokkuvõtvalt mehhanism, mis on tugevdatud kaitseelementide kaudu loodud, et kaitsta kõigi PS-st

tulenevaid õiguseid ja vabadusi. Vaevalt keegi vaidlustab seda, et tegemist on olulise eesmärgiga.

Sama oluline on teadvustada, et eesmärk ei pühenda iga abinõu. Lõpuks on igasuguse süüteo

tõkestamine suunatud kõigi õiguste ja vabaduste kaitsmiseks. Ainult et Eestis on rahapesu ja

terrorismi rahastamise risk täna Finantsinspektsiooni endise juhatuse esimehe sõnul madal. Ja nii

AS LHV PANK TARTU MNT 2, 10145 TALLINN 6 800 400 [email protected] LHV.EE

pole millegagi põhjendatav tugevdatud maitsemeetmete rakendamine. Nagu ei rakenda me ka

muid kaitsemeetmeid ebaproportsionaalselt. Näiteks, ei paiguta me igasse kodusse

valvekaameraid koduvägivalla juhtumite tõhusaks tõkestamiseks.

45. Mööndus, et pangakonto väljavõtte analüüsimisel võib juhuslikult ilmneda tõesti teave isiku

usuliste, poliitiliste või muude veendumuste kohta, on küüniline. Ja siin pole tähtsust, et selliste

andmete kogumine ei ole RAB-i tegevuse eesmärk, vaid võimalik kõrvalmõju rahavoogude

analüüsimisel.

Õiguskantsler ütles ammendavalt: “Konto väljavõte on inimese vaatenurgast iseäranis tundlik

teave. Selle kaudu on võimalik hõlpsalt tuvastada inimese harjumusi, saada teavet tema varalisest

seisust, isiklikest eelistustest ning ostuharjumustest, muu hulgas ka sellest, kus ta käib ja mida teeb

ning millistest internetipoodidest kaupu tellib, milliseid teenuseid kasutab jne. Konto väljavõte

näitab ka hästi, kuidas on pere ja lähedaste hulgas kokku lepitud arveldused ja kohustuste jaotus.

Kui inimene tasub kaupade ja teenuste eest kaardiga või ülekandega, siis kajastub see pangakonto

väljavõttel. Kõik panga vahendusel tehtud tehingud nähtuvad konto väljavõttelt ning seeläbi saab

inimese ja tema lähedaste kohta väga palju isiklikku laadi teavet.”

See on see teave, mida konto väljavõte sisaldab. See ei ole juhuslik teave. See ei ole kõrvalmõju.

Seda enam, et 2024 aastaraamatu andmetel edastas RAB uurimisasutustele teavet 133 ja infot

1695 korral, edastatud teave oli aluseks või toetas kümne kriminaalmenetluse alustamist. Samal

ajal tegi RAB kolme aastaga krediidiasutustele 33 150 päringut 1 212 ettevõtte ja 694 inimese

kohta.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ants Soone

LHV Pank

Vastavuskontrolli juht