AVALIK ARVAMUS JA PÖÖRDUMINE
Eesti Politsei Kutseühing
[email protected]
Surmava jõu kasutamise, PPA operatiivkultuuri, sisekoolituse, juhtimiskultuuri ja tsiviilolukordade käsitluse sõltumatu hindamise vajadusest
Justiits- ja Digiministeerium
1. Pöördumise eesmärk
*Käesoleva pöördumise eesmärk on juhtida tähelepanu tõsistele ja süsteemsetele küsimustele seoses:
• politsei surmava jõu kasutamisega tsiviilolukordades;
• PPA operatiiv- ja juhtimiskultuuri võimalike puudustega;
• PPA sisekoolituste mahu, kvaliteedi, õigusliku aluse ja koolitajate kvalifikatsiooni kontrollitavusega;
• de-eskalatsiooni ning vähem surmavate alternatiivide võimekuse arendamise probleemidega;
• tsiviilolukordade, eriolukordade ja sõjaolukordade relvakasutuse loogikate võimaliku ohtliku segunemisega;
• ning vajadusega hinnata sõltumatult, kas politsei juhtimistasandil ja väljaõppes on kujunenud kinnine, eneseõigustav ja avaliku kontrolli suhtes ebapiisavalt läbipaistev kultuur.
*Käesolev pöördumine ei ole suunatud üksikute ametnike põhjendamatule süüdistamisele.
*Vastupidi — selle keskne seisukoht on, et:
üksikametnikku ei tohi jätta kandma nende olukordade tagajärgi, mille on kujundanud puudulik juhtimine, ebapiisav väljaõpe, valed taktikalised eeldused, vähene de-eskalatsioonivalmidus või organisatsioonikultuuri jäikus.
2. Põhiseisukoht
*Eesti õigusruumis ei tohi surmava jõu kasutamise küsimus taanduda üksnes küsimusele:
- “Kas konkreetne lask oli formaalselt lubatav?”
*Sama oluline ja sageli isegi olulisem on küsida:
- Kas organisatsioon tegi kõik endast sõltuva, et selline lõpp oleks välditav?
- Kas ametnik teadis päriselt, et esineb alternatiive?
- Kas vähem surmavad vahendid olid reaalselt kasutatavad?
- Kas de-eskalatsioon oli päriselt prioriteet või ainult normiteksti tasemel sõnakõlks?
- Kas juhtimiskultuur toetab õigeid võtteid või eelistab eneseõigustust?
- Kas tsiviilolukordi käsitletakse tsiviilloogikaga või on sellesse imbunud eriolukorra/sõjalise ohu loogika?
3. Tõsine mure: politsei juhtimistasandi võimalik jäigastumine ja “ametikoha väsimus”
*Käesoleva pöördumise üks keskseid teemasid on küsimus, kas osa politsei juhtimistasandist võib olla muutunud:
- liiga pikalt samadel ametikohtadel püsides,
- vähese välise kontrolli tingimustes,
- siseringi koolitussüsteemi toel,
- ning avalikkusele suunatud eneseõigustava kommunikatsiooni kordamiseks.
*Kas PPA juhimistasand ja juhtide otsused on muutunud liigselt jäigaks, inertseks, ülemäära enesekindlaks ja seeläbi tsiviilühiskonna jaoks riskantseks?
Oluline täpsustus:
*See ei ole väide, et “kõik juhid on ebapädevad või on läbi põlenud ja seega kasutud” või et “staaž iseenesest on halb”, sest pikaajaline kogemus on karjäärisüsteemis õiges kontekstis väga suur väärtus.
Kuid ilma:
• regulaarse sõltumatu hindamiseta,
• puuduliku karjäärisüsteemita,
• väliste ekspertide kaasamiseta,
• sisulise ja objektiivse tagasiside kultuurita,
• ning läbipaistva järelanalüüsita võib pikk staaž muutuda professionaalseks jäigastumiseks.
3.1. Elulised näited sellest, kuidas inimene võib liiga kaua samal ametikohal muutuda süsteemile ohtlikuks
*See ei puuduta ainult politseid. Seda nähtust tuntakse kõigis avalik sektori struktuurides.
Näide 1: “Nii on alati tehtud” efekt:
Aastakümneid samal ametikohal olnud juht võib hakata pidama oma varasemaid töövõtteid “ainsaks õigeks praktikaks”.
Selle tulemusena:
• uusi teadmisi ei võeta tõsiselt,
• alluvate kriitika tõlgendatakse distsipliiniprobleemina,
• alternatiivseid mudeleid peetakse “teooriaks, mis päriselus ei tööta”.
Näide 2: kontrolliillusioon
Pika staažiga juht võib uskuda, et “kogemus asendab kontrolli”.
Sellisel juhul:
• protseduure ei uuendata,
• riske alahinnatakse,
“meie mehed saavad hakkama” asendab tõenduspõhise hindamise.
Näide 3: empaatiaväsimus ja operatiivne jäikus
Pikaajaline kokkupuude konfliktide, vägivalla, joobes isikute ja kriisidega võib viia selleni, et juht hakkab:
• nägema tsiviilolukordades eelkõige ohtu,
• mitte nägema inimest;
• tajuma läbirääkimist “venitamisena”;
• nägema de-eskalatsiooni nõudmist “elukauge kriitikana”.
Näide 4: kinnine ring
Kui sama inimene:
• juhib, koolitab, hindab, kujundab teenistust, väljaõpet ja operatiivkultuuri, mõjutab sisekontrolli ja kommunikatsiooni,
*siis tekib olukord, kus süsteem ei kontrolli enam iseennast, vaid taastoodab iseennast.
4. Tsiviilolukord, eriolukord ja sõjaolukord – relvakasutuse loogikad ei tohi seguneda
*Üks kõige olulisemaid murekohti on küsimus, kas Eestis on tekkinud risk, et:
- tsiviilolukordade relvakasutuse loogika,
- kõrgendatud julgeolekuolukorra loogika,
- eriolukorra ohujuhtimise loogika,
- ja sõjalise ohu mõttemudel mis hakkavad praktikas ohtlikult segunema.
4.1. Tsiviilolukordade tuumprintsiip
Tsiviilolukordade eesmärk on:
• elu kaitse;
• olukorra stabiliseerimine;
• distantsi ja katte kasutamine;
• ajavõit;
• minimaalse jõu põhimõte;
• de-eskalatsioon;
• vajadusel kontrollitud kinnipidamine.
*Tsiviilolukorras ei tohi “oht” automaatselt tähendada: “neutraliseerida kiiresti surmava jõuga”
4.2. Eriolukorra või kõrgendatud turvariski loogika
*Kõrgendatud ohu, terrorismi, piiriohu või relvastatud ründe korral võib operatiivmõtteviis olla oluliselt agressiivsem:
- ohu kiire kõrvaldamine,
- eskalatsiooni peatamine,
- kiire jõuülekaal,
- neutraliseerimine.
*See võib olla teatud olukordades õigustatud.
4.3. Sõjaolukorra relvakasutuse loogika
*Sõja- või relvastatud konflikti loogika on sootuks teine:
- vastane ei ole “kodanik kriisis”, vaid vaenutegevuses osalev isik;
- surmava jõu kasutamine on vajalik;
- eesmärk on vastase võitlusvõime kiire vähendamine.
4.4. Miks see eristus on kriitiline?
*Kui tsiviilolukorras hakkab mõtlemine märkamatult liikuma sõjalise või eriolukorra loogika suunas, siis:
- väheneb kannatlikkus,
- langeb tolerants ebamäärasele riskile,
- kiireneb üleminek “vahetu ohu” raamile,
- suureneb tõenäosus, et surmav jõud muutub “tehniliselt korrektseks”, kuid sisuliselt ennetatavaks lõpptulemuseks.
*Seetõttu tuleb sõltumatult hinnata, kas PPA väljaõppes ja juhtimiskultuuris on tsiviil- ja kõrgendatud julgeolekulogikate piir piisavalt selge.
5. Vähem surmavad alternatiivid – mitte ainult paberil, vaid päriselus
*Käesoleva pöördumise esitaja peab vajalikuks, et Eestis hinnataks ausalt:
- kas vähem surmavad vahendid on reaalselt olemas ja kättesaadavad;
- kas nende kasutamine on päriselt välja treenitud;
- kas neid usaldatakse operatiivkultuuris või on need olemas pigem normiteksti ja pressisõnumi tasemel.
5.1. Ettepanek: teenistusrelvade paindlikum süsteem
*Käesoleva pöördumise raames teen ettepaneku kaaluda mudelit, mille kohaselt politseiametnikel võiks olla teatud tingimustel võimalik kasutada riigi poolt rahastatult või riigi kulul hüvitatult neile ergonoomiliselt ja tööülesannetele sobivamat teenistusrelva, kui see vastab:
- PPA kehtestatud ohutusnõuetele,
- standardiseeritud tehnilistele kriteeriumidele,
- laskemoona ühilduvuse nõuetele,
- väljaõppe- ja sertifitseerimisnõuetele,
- relva hooldus- ja kontrollinõuetele.
Miks seda kaaluda?
Praktikas ei pruugi üks universaalne teenistusrelv:
• sobida kõigile käe suuruse,
• haarde,
• tagasilöögi kontrolli,
• laskmispsühholoogia,
• või tööülesande eripära tõttu.
Parem relvasobivus:
• parandab kontrolli,
• vähendab möödalaske,
• parandab ohutust,
• vähendab kõrvaliste isikute riski.
*See ei tohi tähendada relvade anarhiat, vaid standardiseeritud ja kontrollitud valikuvabadust.
5.2. Ettepanek: mittesurmava alternatiivse moonasüsteemi sõltumatu hindamine
*Käesoleva pöördumise esitaja teeb ettepaneku hinnata sõltumatult, kas Eestis tuleks laiendada politsei käsutusse kuuluvaid vähem surmavaid relvalahendusi, sealhulgas:
- kummikuulidel põhinevad süsteemid;
- gaasikuulidel / keemilise toimega vähem surmavad süsteemid;
- spetsiaalsed vähem surmavad laskeseadmed;
- kilbi, katte ja vähem surmava relva kombineeritud taktikad.
Väga oluline täpsustus
See ei tähenda, et tavalises teenistuspüstolis tuleks kasutada üksnes “kummikuule” või “gaasikuule”.
Selline idee vajab:
• eraldi ettepanekut ja seaduslikku alust,
• eraldi relvasüsteemi sobivuse hindamist,
• ohutus- ja meditsiinilise mõju analüüsi,
• väljaõpet,
• selget operatiivset doktriini.
*Seetõttu tuleb seda käsitleda sõltumatu eksperthinnangu objektina, mitte kohese käsumudelina.
Keskne küsimus on:
*Kas Eesti politsei kasutuses olev vähem surmavate vahendite valik on täna piisav või mitte?
6. PPA sisekoolitused, koolitusideoloogia ja kvalifikatsiooniküsimus
*Käesoleva pöördumise üks olulisemaid osi puudutab PPA sisekoolituste süsteemi.
Tõusetub õigustatud küsimus:
*Kas PPA sisekoolituste maht, sisu, koolitusideoloogia, õiguslik alus ja koolitajate kvalifikatsioon on täna piisavalt läbipaistev, kontrollitav ja seaduslikult selge?
6.1. Põhiküsimused, mis vajavad vastust:
- Milline on PPA sisekoolituste täpne õiguslik alus?
- Kas kogu väljaõpe, mida sisemiselt tehakse, on selgelt kaetud seaduse või selle alusel antud aktidega või siseselt väljatöötatud praktikatega?
- Kas sisekoolituste maht ja sisu on kooskõlas Politsei- ja Piirivalveamet ülesannete ja pädevusnormidega?
- Kas sisekoolitajatel on olemas kvalifikatsioon mida on sõltumatult hinnatud?
*Kas kõik, kes õpetavad relvakasutust, de-eskalatsiooni, kriisitaktikat või erivahendite kasutust, omavad:
- pedagoogilist pädevust,
- sisulist erialast kvalifikatsiooni,
- ajakohast sertifitseerimist, ning regulaarset välisauditit?
*Kas PPA koolitusideoloogia eelistab:
- jõu eskalatsiooni kontrolli,
- või jõu kasutamise vältimise oskust?
*Kas õpetatav mudel on:
- tsiviilolukordade jaoks mõeldud mudel või on sellesse imbunud eriolukorra / taktikalise neutraliseerimise eelistus?
6.2. PPA sisekoolituse “kinnise ringi” risk
*Kui sama organisatsioon:
- loob koolitussisu,
- määrab koolitajad,
- hindab ise kvaliteeti,
- analüüsib ise juhtumeid,
- kinnitab ise, et õpetatu on piisav.
- siis tekib väga reaalne oht, et:
- õpetatakse välja just seda mõtteviisi, mida juhtkond juba eeldab ja eelistab;
- süsteem ei näe oma pimekohti;
- alternatiivsed rahvusvahelised mudelid ei jõua praktikasse;
- “sisekultuur” muutub tähtsamaks kui teaduspõhisus ja sõltumatu kvaliteedikontroll.
7. Õiguslik küsimus: kas PPA tohib teha sisekoolitusi ja kas see on seaduses piisavalt selgelt sätestatud?
*Siin tuleb eristada kahte asja:
- Esiteks asutusesisesed tööalased õppepäevad – mida avalik-õiguslik asutus võib üldjuhul oma töötajatele korraldada;
- Teiseks asutusesiseselt väljatöötatud ja kujundatud sisekoolituse programmid:
-- selle sisu ja tähendus,
-- relvakasutuse põhimõtted,
-- jõukasutus,
-- taktika ja otsustuse standardid millega kokkuvõtvalt antakse koolitaja poolt subjektiivseid seadusenormide selgitusi ilma piisava välise normatiivse ja sisulise kontrollita.
Minu hinnang:
PPA saab üldjuhul oma teenistujatele sisest väljaõpet korraldada õppepäevade raames.
Kuid kui asutakse sisekoolitusi läbi viima mis sisuliselt:
• loovad relvakasutuse doktriini,
• kujundavad jõukasutuse standardi,
• asendavad avalikku akrediteeritud kontrolli,
• või toimivad “siseõigusena” ilma selge seadusliku raamita.
*siis on põhjendatud küsida:
- Kas selline maht ja mõju vajab selgemat seaduslikku alust, välist kvaliteedikontrolli, sertifitseerimist ja regulaarset sõltumatut auditit?
Oluline juriidiline täpsustus:
*Ma ei väida siin kategooriliselt, et PPA “rikub seadust”, kuid selle lõplikuks väitmiseks tuleks kontrollida:
• Riigikogu vastu võetud Politsei ja piirivalve seadus (PPVS) sätteid,
• ametkonna põhimäärust,
• sisekoolituste ja koolitajate õiguslikke aluseid,
• teenistusalase väljaõppe regulatsiooni,
• olemasolevaid määrusi ja käskkirju ning õppeprogramme,
• ning tööandja koolituskohustuse üldnorme.
*Seetõttu on õige nõue mitte “kohe süüdistada”, vaid:
Paluda hinnata, kas PPA sisekoolituste tänane mudel on piisavalt selge õigusliku aluse, kvaliteedikontrolli ja demokraatliku järelevalvega.
8. “Agressiivsuse” sildistamine ja enneaegne eneseõigustus
*Avalikkuses on korduvalt näha mustrit, kus pärast jõukasutuse juhtumit kasutatakse kiiresti mõisteid:
- “agressiivne isik”
- “vahetu oht”
- “muud valikut ei olnud”
*Need võivad osutuda tõeks. Kuid enne sõltumatut analüüsi mõjuvad need sageli kui:
- avaliku kriitika ennetamine;
- inimese rahustamine ja teo õigustamine;
- süsteemsete probleemide summutamine;
- juhtkonna enesekaitse.
“Agressiivsuse väide” ei ole piisav kirjeldus vaid vaja on konkreetseid ausaid fakte:
• mida isik tegi;
• mis suunas ta liikus;
• mis oli distants;
• kas relv oli suunatud;
• kas ta mõistis käske;
• kas esines psüühikakriisi tunnuseid;
• kas ta oli desorienteeritud, joobes, suitsidaalne või meditsiinilises kriisis.
9. PPA põhimõtteline väljaöeldud seisukoht: “kui politsei otsustab tulistada, siis sisuliselt tulistatakse tapvalt”
- Jääb küsimus, mille alusel tulistaja enda tegevust hindab kas subjektiivselt või objektiivselt kehtestatud reeglite alusel?
Avalikkuses ja ametkondlikus retoorikas kõlav põhimõte, et:
• politsei ei tulista, et “haavata”, vaid peatab ohu ehk surmab, võib tehniliselt vastata paljude relvakoolituste loogikale.
*Kuid tsiviilolukorras tekitab see õigustatud küsimuse:
• Kas surmava jõu lävend on liiga madal?
• Kas de-eskalatsioon on liiga nõrk?
• Kas vähem surmavad vahendid on liiga vähe arendatud?
• Kas koolitused ja operatiivtaktika viib liiga sageli olukorda, kus surmav jõud jääb “ainsaks allesjäänud” variandiks?
*Kui see põhimõte muutub mitte viimase hädaolukorra tehniliseks kirjelduseks, vaid organisatsioonikultuuri vaikivaks keskseks tõeks, on tegemist väga tõsise ohumärgiga.
10. Konkreetsed palved adressaatidele
Palun Justiits- ja Digiministeeriumil:
• analüüsida, kas kehtiv õigusraamistik vajab täpsustamist või PPA sisekoolituste lõpetamist ja üleandmist SKA-le;
• selgitada relvakasutuse doktriini ja vähem surmavate vahendite arendamise ja tegevuse osas olukorda;
• kaaluda normimuudatusi, mis muudaksid surmava jõu juhtumite järel kohustuslikuks standardiseeritud sõltumatu järelhindamise;
• hinnata, kas vajalik on täiendav regulatsioon, mis eristab selgemini tsiviilolukorra, kõrgendatud ohu ja relvastatud eriolukorra käitlemise ja relvakasutuse mudeleid.
11. Kokkuvõte
Käesoleva pöördumise keskne seisukoht on järgmine:
Tugev politsei ei ole see, kes oskab üksnes relva õiguspäraselt kasutada. Tugev politsei on see, kes on üles ehitatud nii, et relva kasutamise vajadus oleks võimalikult harv, viimase abinõuna ning mitte süsteemsete puuduste paratamatu tagajärg.
Kui:
• juhtimiskultuur on jäik,
• sisekoolitus on kinnine,
• de-eskalatsioon on nõrk,
• vähem surmavad vahendid on pigem teoreetilised,
• tsiviil- ja eriolukorra loogikad segunevad,
• ning avalik kommunikatsioon on enneaegselt eneseõigustav,
*siis ei ole ohus mitte ainult kodanike õigused, vaid ka:
- politseiametnike endi turvalisus,
- organisatsiooni legitiimsus,
- ja usaldus õigusriigi vastu.
12. Lõpplause
*Palun käsitleda käesolevat pöördumist kui avalikku ja sisulist ettepanekut algatada sõltumatu, põhjalik ja süsteemne hinnang PPA relvakasutuse, sisekoolituse, juhtimiskultuuri ja tsiviilolukordade käsitluse kohta.
*Küsimus ei ole üksnes selles, kas üksik lask oli õiguspärane. Küsimus on selles, kas riik on loonud sellise politseisüsteemi, mis teeb kõik endast sõltuva, et selline lask oleks tõepoolest viimane vältimatu abinõu, mitte süsteemsete puuduste lõpptulemus.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Aare Siir, õigusteaduse magister
Eesti Politsei Kutseühingu juhatuse liige