Täiendavad kommentaarid üleriigilise planeeringu "Eesti 2050" osas

Kaitseministeeriumi täiendavad kommentaarid üleriigilisele planeeringule „Eesti 2050“
3.1. Lai riigikaitse kui riigi ruumilise toimimise alustala
Tasakaalustatud ruumiline areng kinnistab ühtseid põhiväärtusi kogu Eestis. Asustusstruktuur ja taristu võimaldavad ettevõtetel kujundada tugevaid tarneahelaid ning soodustab majanduslikku konkurentsivõimet, energeetilist toimepidevust ning toiduga varustatust. Kogukonnad on elujõulised ja valmis kriisiolukordadele iseseisvalt reageerima. Hooned ja taristud on vastupidavad ning kasutatavad nii igapäeva- kui kriisiolukordades.
Riigi pikaajaline ruumiline planeerimine on osa Eesti julgeolekupoliitika elluviimisest. Selle kaudu tagatakse Eestile oluliste väärtuste kaitse, suveräänsus ja territooriumi terviklikkus. Sh arvestab ruumiline planeerimine ühiskonna kriisivalmiduse ja sõjalise riigikaitse toimimise vajadusi, hõlmates nii riigi kui ka liitlaste poolse kaitsetegevuse ettevalmistamisega seotud tegevusi. Nende põhimõtetega arvestatakse läbivalt kõigi ruumilise arengu eesmärkide elluviimisel.
1. Väärtuste kaitseks tuleb tagada ühiskondlik sidusus ja tasakaalustada regionaalset ebavõrdsust tugevatel keskustel põhineva asustusstruktuuriga (vt ptk 3.3). Vältida tuleb sotsiaal-majanduslikku ja rahvuselist segregatsiooni.
2. Planeeringus kujundatakse ruumiline struktuur, mis arvestab riigi toimepidevuse ja kaitsevõime vajadustega erinevates olukordades. Selleks integreeritakse planeeringusse riigikaitselise liikumisvabaduse (sõjaline liikuvus), liitlasvägede vastuvõtu (HNS) ja tsiviilkaitse vajadused. Transpordi- ja tehnotaristu võrgustiku arendamisel arvestatakse kriisi- ja sõjaaja vajadusi, mis mh võimaldab operatiivset evakuatsiooni. Samuti on selle osas arvestatud varuressursside (sh joogivesi ja kriisivarud) hajutatud hoiustamist ning tagatud on kriitilise infrastruktuuri toimimine ja elanikkonna kaitse ka ulatusliku häiringu korral.
3. Riigikaitse laia käsituse tagab läbimõeldud keskustevõrgule toetuv asustuse areng (vt ptk 3.3.1), energeetiline sõltumatus (vt ptk 3.8.2), kohapealne toidutootmine (vt ptk 3.4 ja 3.6.3) ja tugev identiteeditunnetus (vt ptk 3.3.3.2).
4. Hoonete ja taristu ruumilise planeerimise lähtekohtadeks on: kasutatavus nii igapäeva- kui suurenenud julgeolekuohuga olukordades ning vastupidavus.
5. Kogukondade elujõulisust toetab kerksuskeskuste võrgustik.
6. Maastik, selle liigestus ja maakasutus loovad ruumilised lähtetingimused riigipiiri valvamiseks ja riigikaitseks. Läbimõeldud ruumilise planeerimise kaudu vähendatakse Eesti haavatavusi nii sõjaliste kui mittesõjaliste julgeolekuohtude suhtes. Rohevõrgustik ja väärtuslikud maastikud (vt ptk 3.6) moodustavad strateegilise ja taktikalise aluse riigikaitse läbi viimiseks.
7. Idapiiri väljaehitamisega ja selle valvamisega seotud tegevusteks on oluline luua eritingimused, mis võimaldavad ehitada piiriribale piiri valvamiseks vajalikku taristut, seiresüsteeme ning rajada nende toimimiseks vajalikke kommunikatsioone. Piirivööndis tuleb samuti arvestada piiri valvamise eripäradega – vajadusega rajada piirile juurdepääsuteid, piirivööndisse seirepositsioone ning nende toimimiseks vajalikku taristut.
8. Kirde- ja Kagu-Eesti piiriäärsetele aladele (kuni 30 km piirist) ei rajata üldjuhul üleriigiliselt kriitiliselt tähtsaid taristuobjekte. Kui mingil põhjusel on see siiski vajalik, tuleb arvestada nende dubleerimisvajadusega ka mõnes teises Eesti piirkonnas.
9. Riigikaitseline kriisiolukord, sh riigikaitseliseks olukorraks valmistumisel, on iseseisva kaitsevõime ja kollektiivkaitse seisukohalt oluline maal, õhus ja merel tagada tõhusaks väljaõppeks vajalikud harjutusalad. Harjutusaladega kaasneb tavapäraselt häiring väljaspool ala, mida võimaluste piires leevendatakse. Samaaegselt võivad esineda ka positiivsed mõjud piirkonnale (nt esmateenuste võrgustiku arenemine, elamuturu elavnemine, taristu väljaehitamine või kaasajastamine).
10. Väljaõppeks ja õppusteks vajaliku taristu kavandamisel ja rajamisel peab lähtuma vajadustest ja võimetest, üksuste paiknemisest ja strateegilist kaitset vajavatest suundadest. Hinnanguliselt vajadus harjutusväljade järele pigem suureneb lähimas ajaraamis, sh on mõnel pool vajalik kasutada harjutusväljadest välja jäävaid alasid kui n-ö laiendatud ohualasid. Samuti on vajadus kasutada taktikalisteks õppusteks riigimetsa.
11. Sõjaliste üksuste ning võimete tõhusa väljaõppega, sh suure laskeulatusega relvade ja laskemoona kasutamisega, kaasneb suur maa vajadus – ennekõike ohualade tagamiseks. Seda arvestades toimub suure laskeulatusega relvade harjutamisvõimaluste laiendamine eelistatult olemasolevate harjutusväljade laiendusena. Kaitseväe, Kaitseliidu ning liitlasvägede üksustele tagatakse vajalikud väljaõppealad ja -tingimused, eelistatult olemasolevate harjutusväljade laiendusena. Uue suunana on esile kerkinud ka drooniõppe harjutusväljade rajamise vajadus, sest seal tuleb harjutada nii füüsilise kui ka elektroonilise segamise elemente, mida ei ole võimalik läbi viia asustatud piirkondade kohal.
12. Õhuruumi või merele orienteeritud õppuste läbiviimiseks on vajalik kasutada alasid rannikul ja merel. Sellised alad on määratud mereala planeeringus riigikaitse eripiirkondadena.
13. Riigi toel kaitsetööstuse arendamine toob kaasa vajaduse täiendavate territooriumide järele, samuti võivad kaasneda piirangud nende alade kasutamisel. See nõuab planeeringutes tasakaalu leidmist, et kaitsetööstuse rajatised saaksid toimida koos harjutusväljade ja muu vajaliku taristuga, minimeerides samal ajal mõju kohalikele kogukondadele ja keskkonnale.
14. Riigikaitseliste seire- ja eelhoiatussüsteemide töövõime tagamine seab julgeolekulistel kaalutlustel piiranguid taastuvenergeetika kasutuselevõtmisele teatud piirkondades (vt ptk 3.8.2).
15. Elukeskkonna ruumilisel planeerimisel järgitakse turvalise ruumiloome põhimõtteid. Ehitatud keskkond on üks teguritest, mis võib soodustada ohtude ja süütegude realiseerumist. Et ennetada süütegusid, peab politsei olema kaasatud eksperdina turvalise keskkonna kujundamisse.
16. Planeeringus arvestatakse asustusstruktuuri ja maastikukasutust viisil, mis toetab territoriaalset kaitset (liikumistingimused, varjumine, hajutatus) ning tagab linnade ja kogukondade toimepidevuse. Planeerimisel eelistatakse lahendusi, mis võimaldavad elutähtsate teenuste ja taristu toimimist ka isoleeritud või kriisiolukorras.
/…/

3.2 — Kliimamuutused ja -mõjud kui ruumiotsuste lähtekoht
Eesti maakasutus ja ehitatud keskkond on kliimamuutustega kohanenud. Maa ja ehitatud keskkonna kasutamist suunatakse kliimaneutraalsuse suunas. Kliimakindluse alustalana väärtustatakse loodusalasid ja toimivaid ökosüsteeme, neid vajadusel taastades. Selle kaudu aitab üleriigiline planeering tervikuna kõigis ühiskonna- ja majandusvaldkondades vähendada maahõivelisi kliimamõjusid.
Kliimamõjude vähendamine ja kliimamuutustega kohanemine on lähtekohad, millega arvestatakse läbivalt kõigi ruumilise arengu eesmärkide elluviimisel. Seetõttu on kliimavaade põimitud kõigi teemade planeerimispõhimõtetesse.
/…/
3.3 — Tugevatel keskustel põhinev asustus
Eesti tasakaalus areng tugineb tugevatele keskustele. Nende mitmekesine areng aitab kaasa ka väikelinnade ja maapiirkondade edule. Pealinnastumise trendi pidurdamiseks põhineb ruumiline areng kolmel regionaalsel linnal (Tartu, Pärnu, Ida-Viru linnastu) ja neid toetavatel piirkondlikel linnadel. Igal keskusel on oma roll teenuste ja töökohtade pakkumisel, et hoida elu kogu Eestis ning vältida maapiirkondade tühjenemist. Kasutusele võetakse maahõivehierarhia loodusliku maa hõivamise vähendamiseks, juurutatakse kohanduvat ja väärtuspõhist maa- ja ruumikasutust.
Keskuste võrgustik kujundatakse kriisikindla taristu ja teenuspõhisena, mis tagab elutähtsate teenuste toimepidevuse ning võimekuse elanikkonna evakuatsiooniks ja vastuvõtuks kogu riigi territooriumil.
/…/
3.5 — Mitmekesine ettevõtlus ruumiliselt läbimõeldud asukohtades
Ettevõtluse ruumiline areng tugineb asustuse rollijaotusele (vt ptk 3.3.1) ja olemasolevatele või varem kasutuses olnud ettevõtlusaladele (pruunaladele, sh ka maapiirkondades). Edendatakse rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist majanduskeskkonda, kus kujunevad tugevad arenguklastrid ning areneb tööstus ja ärisektor koos rahvusvaheliste peakontoritega. Olulisel kohal on kohalikest ressurssidest lähtuv suurema lisandväärtusega ettevõtlus võimalikult pika kohapealse väärtusahelana. See aitab vähendada nii tooraine, toodangu kui töötajate sundliikumisi ja toetab piirkondliku eripära kestlikku arendamist. Ressurssidena käsitletakse lisaks maavaradele näiteks ka sadamaid, kutseõppeasutusi ja kõrgkoole ning oskustööjõudu. Efektiivseks maa- ja ruumikasutuseks seotakse tõhusalt erinevate funktsioonide võrgustikud, nt energiamahuka tööstuse kavandamine taastuvenergiaparkide naabrusesse, sadamate ja raudteeümbruse arendamine tööstus- ja logistikaaladena ning ringmajandusliku tööstussümbioosi juurutamine. Rannikualade ja sadamate arendamisel arvestatakse lisaks majanduslikele ja keskkonnaeesmärkidele riigikaitseliste vajadustega, sealhulgas merelise liikuvuse, tõkestamise ja liitlasvägede vastuvõtuga (HNS).
/…/
3.6 — Rohevõrgustik ja väärtuslikud maastikud kvaliteetse elukeskkonna osana
Tähtsustatakse looduse hüvesid pakkuvat rohevõrgustikku, mis tasakaalustab majandustegevust ja toetab elurikkust. Oluliseks peetakse Eesti kultuurilugu kandvaid väärtuslikke maastikke. Maastike ja maakasutuse kavandamisel arvestatakse lisaks ökoloogilistele ja kultuurilistele väärtustele ka nende rolliga riigi julgeoleku ja territoriaalse kaitse seisukohalt.
3.7 — Asustuse arengut toetav kestlik liikuvus
Tagatud on head ühendused toimepiirkondade sees ja rahvusvaheliste, regionaalsete ja piirkondlike linnade vahel. Raudtee on asustuse "selgroog", raudteejaamade ümbruse asulad on eelisarendatud. Asulad kujundatakse säästlikke liikumisviise toetavaks. Igapäevaste liikumiste vähendamiseks paiknevad inimeste elukohad, teenused ja töökohad lähestikku. Arendatakse rahvusvahelisi ühendusi tagavaid transpordisõlmi.
Transporditaristu kavandamisel arvestatakse lisaks majanduslikele ja regionaalsetele vajadustele ka riigikaitse vajadustega, tagades sõjalise liikuvuse, liitlasvägede vastuvõtu (HNS) ja kriisiaegsete liikumiskoridoride toimepidevuse.
/…/
3.8 — Ruumisäästlik ja vastupidav tehniline taristu
Taristuvõrgustikud on ruumisäästlikud ja kliimakindlad, toetavad tasakaalustatud asustusstruktuuri ja ettevõtluse arengut. Taristu on kasutatav ka kriisiolukordades. Hajusalt toodetud taastuvenergia kohapealne kasutus toetab tõhusat tarbimist ja kohalike kogukondade energiasõltumatust.
Energeetika ja tehnilise taristu kavandamisel tagatakse süsteemide vastupidavus, hajutatus ja dubleerimine, mis on eeldus elutähtsate teenuste ja riigikaitseliste süsteemide toimimiseks nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal.

Kaitseministeeriumi täiendavad kommentaarid üleriigilisele planeeringule „Eesti 2050“
3.1. Lai riigikaitse kui riigi ruumilise toimimise alustala
Tasakaalustatud ruumiline areng kinnistab ühtseid põhiväärtusi kogu Eestis. Asustusstruktuur ja taristu võimaldavad ettevõtetel kujundada tugevaid tarneahelaid ning soodustab majanduslikku konkurentsivõimet, energeetilist toimepidevust ning toiduga varustatust. Kogukonnad on elujõulised ja valmis kriisiolukordadele iseseisvalt reageerima. Hooned ja taristud on vastupidavad ning kasutatavad nii igapäeva- kui kriisiolukordades.
Riigi pikaajaline ruumiline planeerimine on osa Eesti julgeolekupoliitika elluviimisest. Selle kaudu tagatakse Eestile oluliste väärtuste kaitse, suveräänsus ja territooriumi terviklikkus. Sh arvestab ruumiline planeerimine ühiskonna kriisivalmiduse ja sõjalise riigikaitse toimimise vajadusi, hõlmates nii riigi kui ka liitlaste poolse kaitsetegevuse ettevalmistamisega seotud tegevusi. Nende põhimõtetega arvestatakse läbivalt kõigi ruumilise arengu eesmärkide elluviimisel.
1. Väärtuste kaitseks tuleb tagada ühiskondlik sidusus ja tasakaalustada regionaalset ebavõrdsust tugevatel keskustel põhineva asustusstruktuuriga (vt ptk 3.3). Vältida tuleb sotsiaal-majanduslikku ja rahvuselist segregatsiooni.
2. Planeeringus kujundatakse ruumiline struktuur, mis arvestab riigi toimepidevuse ja kaitsevõime vajadustega erinevates olukordades. Selleks integreeritakse planeeringusse riigikaitselise liikumisvabaduse (sõjaline liikuvus), liitlasvägede vastuvõtu (HNS) ja tsiviilkaitse vajadused. Transpordi- ja tehnotaristu võrgustiku arendamisel arvestatakse kriisi- ja sõjaaja vajadusi, mis mh võimaldab operatiivset evakuatsiooni. Samuti on selle osas arvestatud varuressursside (sh joogivesi ja kriisivarud) hajutatud hoiustamist ning tagatud on kriitilise infrastruktuuri toimimine ja elanikkonna kaitse ka ulatusliku häiringu korral.
3. Riigikaitse laia käsituse tagab läbimõeldud keskustevõrgule toetuv asustuse areng (vt ptk 3.3.1), energeetiline sõltumatus (vt ptk 3.8.2), kohapealne toidutootmine (vt ptk 3.4 ja 3.6.3) ja tugev identiteeditunnetus (vt ptk 3.3.3.2).
4. Hoonete ja taristu ruumilise planeerimise lähtekohtadeks on: kasutatavus nii igapäeva- kui suurenenud julgeolekuohuga olukordades ning vastupidavus.
5. Kogukondade elujõulisust toetab kerksuskeskuste võrgustik.
6. Maastik, selle liigestus ja maakasutus loovad ruumilised lähtetingimused riigipiiri valvamiseks ja riigikaitseks. Läbimõeldud ruumilise planeerimise kaudu vähendatakse Eesti haavatavusi nii sõjaliste kui mittesõjaliste julgeolekuohtude suhtes. Rohevõrgustik ja väärtuslikud maastikud (vt ptk 3.6) moodustavad strateegilise ja taktikalise aluse riigikaitse läbi viimiseks.
7. Idapiiri väljaehitamisega ja selle valvamisega seotud tegevusteks on oluline luua eritingimused, mis võimaldavad ehitada piiriribale piiri valvamiseks vajalikku taristut, seiresüsteeme ning rajada nende toimimiseks vajalikke kommunikatsioone. Piirivööndis tuleb samuti arvestada piiri valvamise eripäradega – vajadusega rajada piirile juurdepääsuteid, piirivööndisse seirepositsioone ning nende toimimiseks vajalikku taristut.
8. Kirde- ja Kagu-Eesti piiriäärsetele aladele (kuni 30 km piirist) ei rajata üldjuhul üleriigiliselt kriitiliselt tähtsaid taristuobjekte. Kui mingil põhjusel on see siiski vajalik, tuleb arvestada nende dubleerimisvajadusega ka mõnes teises Eesti piirkonnas.
9. Riigikaitseline kriisiolukord, sh riigikaitseliseks olukorraks valmistumisel, on iseseisva kaitsevõime ja kollektiivkaitse seisukohalt oluline maal, õhus ja merel tagada tõhusaks väljaõppeks vajalikud harjutusalad. Harjutusaladega kaasneb tavapäraselt häiring väljaspool ala, mida võimaluste piires leevendatakse. Samaaegselt võivad esineda ka positiivsed mõjud piirkonnale (nt esmateenuste võrgustiku arenemine, elamuturu elavnemine, taristu väljaehitamine või kaasajastamine).
10. Väljaõppeks ja õppusteks vajaliku taristu kavandamisel ja rajamisel peab lähtuma vajadustest ja võimetest, üksuste paiknemisest ja strateegilist kaitset vajavatest suundadest. Hinnanguliselt vajadus harjutusväljade järele pigem suureneb lähimas ajaraamis, sh on mõnel pool vajalik kasutada harjutusväljadest välja jäävaid alasid kui n-ö laiendatud ohualasid. Samuti on vajadus kasutada taktikalisteks õppusteks riigimetsa.
11. Sõjaliste üksuste ning võimete tõhusa väljaõppega, sh suure laskeulatusega relvade ja laskemoona kasutamisega, kaasneb suur maa vajadus – ennekõike ohualade tagamiseks. Seda arvestades toimub suure laskeulatusega relvade harjutamisvõimaluste laiendamine eelistatult olemasolevate harjutusväljade laiendusena. Kaitseväe, Kaitseliidu ning liitlasvägede üksustele tagatakse vajalikud väljaõppealad ja -tingimused, eelistatult olemasolevate harjutusväljade laiendusena. Uue suunana on esile kerkinud ka drooniõppe harjutusväljade rajamise vajadus, sest seal tuleb harjutada nii füüsilise kui ka elektroonilise segamise elemente, mida ei ole võimalik läbi viia asustatud piirkondade kohal.
12. Õhuruumi või merele orienteeritud õppuste läbiviimiseks on vajalik kasutada alasid rannikul ja merel. Sellised alad on määratud mereala planeeringus riigikaitse eripiirkondadena.
13. Riigi toel kaitsetööstuse arendamine toob kaasa vajaduse täiendavate territooriumide järele, samuti võivad kaasneda piirangud nende alade kasutamisel. See nõuab planeeringutes tasakaalu leidmist, et kaitsetööstuse rajatised saaksid toimida koos harjutusväljade ja muu vajaliku taristuga, minimeerides samal ajal mõju kohalikele kogukondadele ja keskkonnale.
14. Riigikaitseliste seire- ja eelhoiatussüsteemide töövõime tagamine seab julgeolekulistel kaalutlustel piiranguid taastuvenergeetika kasutuselevõtmisele teatud piirkondades (vt ptk 3.8.2).
15. Elukeskkonna ruumilisel planeerimisel järgitakse turvalise ruumiloome põhimõtteid. Ehitatud keskkond on üks teguritest, mis võib soodustada ohtude ja süütegude realiseerumist. Et ennetada süütegusid, peab politsei olema kaasatud eksperdina turvalise keskkonna kujundamisse.
16. Planeeringus arvestatakse asustusstruktuuri ja maastikukasutust viisil, mis toetab territoriaalset kaitset (liikumistingimused, varjumine, hajutatus) ning tagab linnade ja kogukondade toimepidevuse. Planeerimisel eelistatakse lahendusi, mis võimaldavad elutähtsate teenuste ja taristu toimimist ka isoleeritud või kriisiolukorras.
/…/

3.2 — Kliimamuutused ja -mõjud kui ruumiotsuste lähtekoht
Eesti maakasutus ja ehitatud keskkond on kliimamuutustega kohanenud. Maa ja ehitatud keskkonna kasutamist suunatakse kliimaneutraalsuse suunas. Kliimakindluse alustalana väärtustatakse loodusalasid ja toimivaid ökosüsteeme, neid vajadusel taastades. Selle kaudu aitab üleriigiline planeering tervikuna kõigis ühiskonna- ja majandusvaldkondades vähendada maahõivelisi kliimamõjusid.
Kliimamõjude vähendamine ja kliimamuutustega kohanemine on lähtekohad, millega arvestatakse läbivalt kõigi ruumilise arengu eesmärkide elluviimisel. Seetõttu on kliimavaade põimitud kõigi teemade planeerimispõhimõtetesse.
/…/
3.3 — Tugevatel keskustel põhinev asustus
Eesti tasakaalus areng tugineb tugevatele keskustele. Nende mitmekesine areng aitab kaasa ka väikelinnade ja maapiirkondade edule. Pealinnastumise trendi pidurdamiseks põhineb ruumiline areng kolmel regionaalsel linnal (Tartu, Pärnu, Ida-Viru linnastu) ja neid toetavatel piirkondlikel linnadel. Igal keskusel on oma roll teenuste ja töökohtade pakkumisel, et hoida elu kogu Eestis ning vältida maapiirkondade tühjenemist. Kasutusele võetakse maahõivehierarhia loodusliku maa hõivamise vähendamiseks, juurutatakse kohanduvat ja väärtuspõhist maa- ja ruumikasutust.
Keskuste võrgustik kujundatakse kriisikindla taristu ja teenuspõhisena, mis tagab elutähtsate teenuste toimepidevuse ning võimekuse elanikkonna evakuatsiooniks ja vastuvõtuks kogu riigi territooriumil.
/…/
3.5 — Mitmekesine ettevõtlus ruumiliselt läbimõeldud asukohtades
Ettevõtluse ruumiline areng tugineb asustuse rollijaotusele (vt ptk 3.3.1) ja olemasolevatele või varem kasutuses olnud ettevõtlusaladele (pruunaladele, sh ka maapiirkondades). Edendatakse rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist majanduskeskkonda, kus kujunevad tugevad arenguklastrid ning areneb tööstus ja ärisektor koos rahvusvaheliste peakontoritega. Olulisel kohal on kohalikest ressurssidest lähtuv suurema lisandväärtusega ettevõtlus võimalikult pika kohapealse väärtusahelana. See aitab vähendada nii tooraine, toodangu kui töötajate sundliikumisi ja toetab piirkondliku eripära kestlikku arendamist. Ressurssidena käsitletakse lisaks maavaradele näiteks ka sadamaid, kutseõppeasutusi ja kõrgkoole ning oskustööjõudu. Efektiivseks maa- ja ruumikasutuseks seotakse tõhusalt erinevate funktsioonide võrgustikud, nt energiamahuka tööstuse kavandamine taastuvenergiaparkide naabrusesse, sadamate ja raudteeümbruse arendamine tööstus- ja logistikaaladena ning ringmajandusliku tööstussümbioosi juurutamine. Rannikualade ja sadamate arendamisel arvestatakse lisaks majanduslikele ja keskkonnaeesmärkidele riigikaitseliste vajadustega, sealhulgas merelise liikuvuse, tõkestamise ja liitlasvägede vastuvõtuga (HNS).
/…/
3.6 — Rohevõrgustik ja väärtuslikud maastikud kvaliteetse elukeskkonna osana
Tähtsustatakse looduse hüvesid pakkuvat rohevõrgustikku, mis tasakaalustab majandustegevust ja toetab elurikkust. Oluliseks peetakse Eesti kultuurilugu kandvaid väärtuslikke maastikke. Maastike ja maakasutuse kavandamisel arvestatakse lisaks ökoloogilistele ja kultuurilistele väärtustele ka nende rolliga riigi julgeoleku ja territoriaalse kaitse seisukohalt.
3.7 — Asustuse arengut toetav kestlik liikuvus
Tagatud on head ühendused toimepiirkondade sees ja rahvusvaheliste, regionaalsete ja piirkondlike linnade vahel. Raudtee on asustuse "selgroog", raudteejaamade ümbruse asulad on eelisarendatud. Asulad kujundatakse säästlikke liikumisviise toetavaks. Igapäevaste liikumiste vähendamiseks paiknevad inimeste elukohad, teenused ja töökohad lähestikku. Arendatakse rahvusvahelisi ühendusi tagavaid transpordisõlmi.
Transporditaristu kavandamisel arvestatakse lisaks majanduslikele ja regionaalsetele vajadustele ka riigikaitse vajadustega, tagades sõjalise liikuvuse, liitlasvägede vastuvõtu (HNS) ja kriisiaegsete liikumiskoridoride toimepidevuse.
/…/
3.8 — Ruumisäästlik ja vastupidav tehniline taristu
Taristuvõrgustikud on ruumisäästlikud ja kliimakindlad, toetavad tasakaalustatud asustusstruktuuri ja ettevõtluse arengut. Taristu on kasutatav ka kriisiolukordades. Hajusalt toodetud taastuvenergia kohapealne kasutus toetab tõhusat tarbimist ja kohalike kogukondade energiasõltumatust.
Energeetika ja tehnilise taristu kavandamisel tagatakse süsteemide vastupidavus, hajutatus ja dubleerimine, mis on eeldus elutähtsate teenuste ja riigikaitseliste süsteemide toimimiseks nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal.