Arvamuse küsimine

1

EELNÕU (KIKS) (II VERSIOON)

OKTOOBER, 2023

Krediidiinkassode ja -ostjate seadusi

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib krediidihaldustegevust, sealhulgas krediidihaldusteenuse

osutamist, krediidiinkasso ja krediidiostja tegevust, vastutust ning järelevalve teostamist nende

isikute üle.

(2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamine

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis

ja tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidihaldustegevusele ning filiaalile

välisriigis ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis.

(2) Kui seadusest ei tulene teisiti, kohaldatakse käesolevat seadust sellisele

krediidihaldustegevusele kui sellega tegeleb krediidiasutus või krediidiandjate ja -vahendajate

seaduses sätestatud krediidi- või hüpoteekkrediidiandja (edaspidi krediidiandja) ning krediidi-

või hüpoteekkrediidi vahendaja (edaspidi krediidivahendaja). Eelnimetatud juhul ei käsitata

Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) asutatud krediidiasutust,

krediidiandjat või -vahendajat krediidiinkassona.

(3) Kui seadusest ei tulene teisiti, ei kohaldata käesolevat seadust krediidihaldustegevusele, kui

sellise tegevusega tegeleb investeerimisfondide seaduses sätestatud fondivalitseja.

(4) Käesolevat seadust ei kohaldata:

1) krediidihaldustegevusele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas riigis asutatud

krediidiasutusega või krediidiandajaga, välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest

tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud krediidiasutusele või krediidiandjale;

2) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud

krediidiasutuse poolt;

3) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele või krediidihaldustegevusele kui

krediidileping on sõlmitud isiku poolt, kes ei ole krediidiasutus ja krediidisaaja on muu isik kui

tarbija;

4) notarile, kohtutäiturile, pankrotihaldurile ja advokaadile, kui nad tegelevad käesoleva

seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega oma kutsetegevuse raames.

(5) Krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle

krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse

§ 3 lõike 2 tähenduses, kui sellega tegeleb krediidivahendaja ise.

(6) Krediidiasutust, krediidiandjat ja krediidivahendajat, kes omandab viivises oleva

krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, ei käsitata krediidiostjana käesoleva seaduse

tähenduses.

2

(7) Krediidiinkassona ei käsitata käesoleva seaduse tähenduses isikut, kes oma põhi- või

kõrvaltegevusena vahendab isikuandmete kaitse seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte

rikkumisega seotud andmeid (edaspidi maksehäireinfo), edastab maksehäireinfot kolmandatele

isikutele või saadab seoses maksehäireinfoga krediidisaajatele meeldetuletusi võlgnevuste

tasumiseks ning ei tegele ühegi muu käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega.

§ 3. Krediidiinkasso, krediidihaldustegevus, ja krediidiostja

(1) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse tähenduses äriühing, mis tegeleb

krediidihaldustegevusega ja mille kohaselt ta oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise või

krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse või krediidiandja viivises

olevas krediidilepinguga või sellest lepingust tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist.

(2) Krediidihaldustegevus käesoleva seaduse tähenduses on täpsemalt üks või mitu järgmist

tegevust:

1) krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või

tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt;

2) krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu

tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, sealhulgas vastavalt krediidiostja antud

juhistele;

3) krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga

seotud kaebuste haldamine;

4) krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja

nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest.

(3) Krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

krediidihaldustegevusega. Lisaks võib krediidiinkasso tegeleda muudest lepingutest kui

krediidilepingutest tulenevate nõuete omandamise või haldamisega. Krediidiinkassol on oma

kohustuste paremaks täitmiseks õigus üks või mitu krediidihaldustegevust osaliselt edasi anda

kolmandale isikule (edaspidi krediidihaldusteenuse osutaja).

(4) Krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna.

(5) Krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on juriidiline isik või füüsiline isik, kes

omandab oma majandus- või kutsetegevuse käigus krediidiasutuse või krediidiandja viivises

oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude.

(6) Kui krediidiinkasso omandab ise viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude,

kohaldatakse talle käesolevast seaduses krediidiostja suhtes ette nähtud kohustusi, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatut.

(7) Lepinguriigi krediidiostja peab viivises oleva tarbijaga sõlmitud krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude haldamiseks määrama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja, kes

tegeleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusega (edaspidi krediidihaldaja).

Kolmanda riigi krediidiostja peab nimetama krediidihaldajaks krediidiinkasso, krediidiasutuse

või krediidiandja juhul, kui viivises olev krediidileping on sõlmitud:

1) füüsilisest isikust ettevõtjaga või tarbijaga;

2) mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga.

(8) Kui krediidiostja omandab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetamata viivises oleva lepingu

või sellest tuleneva nõude, ei pea ta selle haldamiseks krediidiinkassot nimetama, kuid sel juhul

kohaldatakse tema suhtes käesoleva seaduse §-s 44 krediidiinkasso suhtes sätestatut.

3

(9) Kui tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks ja sellest

tuleneva nõude on omandanud krediidiinkasso, võib krediidiinkasso krediidisaajaga sõlmitud

lepingu või sellest tuleneva nõude ümber kujundada üksnes juhul, kui see ei muuda

krediidisaaja olukorda halvemaks ja selle tulemusel suudab krediidisaaja tõenäoliselt oma

kohustused täita. Eelnimetatuga seoses võib krediidiinkasso teha ettepaneku:

1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks;

2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks;

3) võlast osaliselt loobuda ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade

summeerimiseks;

4) intressimäära muutmiseks, kuid mitte sellisel kujul, mis suurendab krediidisaaja kohustusi.

(10) Käesolevas seaduses käsitatakse võlaõigusseaduses sätestatud krediidilepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste omandamise all ka muuhulgas krediidilepingu omandamist.

§ 4. Muud kasutatavad mõisted

(1) Krediidiasutus käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja

millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artikli 4

lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus.

(2) Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiandjate ja -vahendajate seaduses

sätestatud krediidi- ja hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja.

(3) Krediidisaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes on sõlminud

krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga.

(4) Krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on krediidiasutusega, krediidiandjaga või

krediidiandja vahendusel sõlmitud võlaõigusseaduse § 401 kohane leping.

(5) Krediidiasutuse viivises olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on igasugune

krediidileping, mis on liigitatud viivisnõudeks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 47a.

(6) Krediidiandja viivises olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on

tarbijakrediidileping, millest tulenev kohustus on muutunud osaliselt või täielikult

sissenõutavaks vastavalt võlaõigusseaduse § 82 lõikele 7 sätestatule.

(7) Krediidiinkasso päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on tema

registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei

ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(8) Krediidiinkasso sihtriik käesoleva seaduse tähenduses on riik, mis ei ole krediidiinkasso

päritoluriik, kus on tema filiaal või kus ta tegeleb krediidihaldustegevusega, või lepinguriik,

kus on krediidisaaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse

kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(9) Krediidiostja päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on krediidiostja

või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi

õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

4

(10) Kolmanda riigi krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, kelle elukoht

või registrijärgne asukoht ei ole lepinguriigis või, kui tal oma riigi õiguse kohaselt registrijärgset

asukohta ei ole, siis peakontor ei ole lepinguriigis.

(11) Krediidiinkasso klient käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, krediidiasutus,

krediidiandja või muu isik, kes on sõlminud lepingu krediidiinkassoga

krediidihaldustegevuseks.

(12) Konsolideerimisgrupi all peetakse silmas krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 9

sätestatut.

§ 5. Krediidiinkasso ärinimi või nimetus

Ühegi muu isiku, asutuse või ühenduse nimes, nimetuses või ärinimes, mis ei ole

krediidiinkasso, ei või kasutada sõna „krediidiinkasso“ eesti ega muus keeles.

2. peatükk

Krediidiinkasso tegevusluba

§ 6. Tegevusluba

(1) Krediidiinkassona tegutsemiseks peab olema tegevusluba. Tegevusluba antakse

krediidihaldustegevuseks.

(2) Tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks on tähtajatu.

(3) Tegevusluba ei kehti tütarettevõtja suhtes ja see ei ole üleantav ning teisel isikul on keelatud

seda kasutada.

(4) Tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega.

§ 7. Tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotlemiseks esitavad tegutseva äriühingu (edaspidi taotleja) äriregistri

registrikaardile kantud juhatuse liikmed kirjaliku avalduse ning järgmised dokumendid ja

andmed (edaspidi käesolevas peatükis avaldus, andmed ja dokumendid koos taotlus):

1) põhikirja ärakiri ja aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus põhikirja

muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst;

2) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan;

3) aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid;

4) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress;

5) andmed taotleja juhatuse ja olemasolu korral nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu liige

edaspidi juht) kohta vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõike 1 punktides 1, 2 ja 5 sätestatule;

6) juhtide ja taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta väljavõte karistusregistrist, välisriigi

kodaniku puhul tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani

väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;

7) taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmed;

8) käesoleva seaduse §-des 41 ja 42 sätestatud nõuetele vastav sise-eeskiri ja sisekontrolli

süsteemi toimimise kord;

9) käesoleva seaduse §-s 60 sätestatud nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaajate

kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks;

10) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutajaga sõlmitud tegevuse edasiandmise leping;

11) andmed taotleja audiitorettevõtja ja siseaudiitori kohta, mis sisaldavad neist igaühe nime,

elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta või registrikoodi;

5

12) organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis sisaldab vajaduse korral krediidiinkasso

teenuse edasiandmise korra kirjeldust;

13) kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infosüsteemide ja muude tehnoloogiliste

vahendite kirjeldus;

14) raamatupidamise sise-eeskiri;

15) teave, kas krediidiinkasso soovib vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid;

16) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 453 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise kohta.

(2) Kui taotleja soovib vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid, esitab taotleja

käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud nõuetele vastava eraldiseisva maksekonto andmed.

§ 8. Äriplaan

(1) Äriplaan peab sisaldama:

1) kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsioonilise- ja juhtimisstruktuuri ning

sisekontrolli süsteemi kirjeldust;

2) tegevusstrateegia, plaanitavate teenuste, eeldatavate klientide ja konkurentide, kavandatava

turuosa ning asjakohasel juhul välisriikides plaanitava tegevuse kirjeldust ja analüüsi;

3) plaanitavate teenuste osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjeldust;

4) varade ja aktsia- või osakapitali suurus ning aastabilansside ja finantsnäitajate plaanid, milles

on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused;

5) teenuse osutamisega seotud kohustuste kirjeldust, sealhulgas teave selle kohta kuidas

tagatakse krediidisaajate huvide kaitse ja asjakohasel juhul rahaliste vahendite vastuvõtmise

korralduse kirjeldus;

6) muud tähtsust omavad asjaolud.

(2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul:

1) ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad või muud andmed usaldusväärsed;

2) ei ole äriplaani põhjal võimalik veenduda tegevusloa taotleja suutlikkuses rakendada

usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja

protseduure;

3) krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav.

§ 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

(1) Finantsinspektsioon hindab 45 päeva jooksul pärast tegevusloa taotluse kättesaamist, kas

taotluses on esitatud kõik nõuetekohased andmed ja dokumendid.

(2) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud

andmeid või dokumente või need ei ole nõuetekohaselt vormistatud, võib Finantsinspektsioon

jätta taotluse läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist.

(3) Kui käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik

veenduda, kas tegevusloa taotlejal on vastava teenuse pakkumiseks piisavad võimalused ja kas

ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuetele, või kui

on vaja kontrollida muid tegevusloa taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon

nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse

Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul.

6

(5) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 7

nimetatud andmetes või dokumentides, esitab tegevusloa taotleja viivitamata

Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on

oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest

teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama tegevusloa taotlejale uue

menetlustähtaja.

(6) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon muuhulgas teostada

kohapealset kontrolli, määrata ekspertiisi ja erakorralist audiitorkontrolli, teostada päringuid

riigi andmekogudest, saada taotleja juhtidelt ja audiitorilt, nende esindajatelt ning vajaduse

korral kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise

otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

(7) Finantsinspektsioon võib jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata, kui:

1) taotlus on esitatud oluliste puudustega või

2) taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud.

(8) Tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmise korral tagastab Finantsinspektsioon tegevusloa

taotlejale esitatud dokumendid.

§ 10. Tegevusloa andmise otsus

(1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme

kuu jooksul, arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning

nõuete täitmisest, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist.

(2) Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu

põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse

osutamiseks vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide

kaitse on piisavalt tagatud.

(3) Finantsinspektsioon võib tegevusloa väljastada koos kõrvaltingimusega. Kui seatud

kõrvaltingimus ei ole nõuetekohaselt täidetud, võib Finantsinspektsioon tunnistada tegevusloa

kehtetuks.

(4) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:

1) selle isiku ärinimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse;

2) selle teenuse liik, mille kohta otsus tehakse;

3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.

§ 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui:

1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkasso

suhtes kehtestatud nõuetele;

2) taotleja aktsia- või osakapital ei ole täielikult sisse makstud;

3) taotleja juht, audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või

osanik ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;

4) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve

teostamist või see on takistatud sellise teise riigi õigusaktidest, kus isik, kellega taotlejal on

märkimisväärne seos, on asutatud, tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;

5) tegevusloa taotlejal ei ole piisavalt vahendeid või kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks

tegutsemiseks krediidiinkassona;

7

6) tegevusloa taotleja esitatud andmetest selgub, et tema kavandatav püsiva ja kestva

majandustegevuse koht ei ole Eestis;

7) käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud sise-eeskiri või muud asjakohased protseduurireeglid ei

ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed,

üheselt mõistetavad või on kehtiva õigusega vastuolus;

8) tegevusloa taotleja organisatsiooniline tase ning infotehnoloogilised süsteemid või muud

tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad;

9) tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud,

sealhulgas tema organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad

krediidiinkassona järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga

piisavat riskide juhtimist;

10) tegevusloa taotluse kohaselt soovib tegevusloa taotleja vastu võtta ja hoida krediidisaajate

rahalisi vahendeid, kuid tegevusloa taotlejale ei ole avatud või on suletud tegevusloa taotleja

käesoleva seaduse § 47 kohane maksekonto.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu hindamisel arvestatakse muu

hulgas taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate

isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatu hindamisel võetakse selle asjakohasusel

arvesse muu hulgas:

1) tegevusloa taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;

2) tegevusloa taotleja juhtorganite liikmete haridust, nende töökogemust, ärisidemeid,

usaldusväärsust ja mainet;

3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;

4) tegevusloa taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi

kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(4) Taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise

otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab

tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatu alusel, ei või

tegevusloa taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa

taotluse läbi vaatamata jätmisest.

§ 12. Tegevusloa lõppemine

(1) Tegevusloa kehtivus lõpeb:

1) krediidiinkasso lõpetamise otsuse tegemisel, kui Finantsinspektsioon on andnud vastava loa;

2) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel, muuhulgas krediidiinkasso ühinemisel, mille puhul luba

lõpeb ühendataval isikul või uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba

lõpeb ühinevatel isikutel või krediidiinkasso jagunemisel korral jaotumise teel vastavalt

äriseadustiku § 434 lõikele 2;

3) krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse

lõpetamisel raugemise tõttu.

(2) Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso õiguse osutada teenust, milleks

talle tegevusluba oli antud.

§ 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Tegevusloa

kehtetuks tunnistamisega on kehtetu ka filiaali asutamise õigus või luba ja õigus osutada

piiriülest teenust.

8

(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:

1) krediidiinkasso ei ole oma tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates alustanud

või tema tegevus on peatunud kauemaks kui 12 järjestikuseks kuuks;

2) krediidiinkasso on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli tegevusloa

andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiinkasso on esitanud või

tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;

3) krediidiinkasso avaldab oma tegevuse või juhtorgani liikme kohta oluliselt ebaõiget või

eksitavat teavet või reklaami;

4) krediidiinkasso ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele, sealhulgas

krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise ja hoidmise tingimustele;

5) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud oma tegevuse suhtes Eestis, sihtriigis või muus

riigis, kus krediit väljastati, ettenähtud norme, sealhulgas krediidisaajate kaitseks või

krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust käsitlevaid norme või selle valdkonna suhtes kehtivat

hea usu põhimõtet;

6) krediidiinkasso kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada

konsolideeritud järelevalveks vajalikku infot, või krediidiinkassoga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on

piisava järelevalve teostamine takistatud;

7) krediidiinkasso ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve

teostamist;

8) krediidiinkasso või tema juht on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub rahapesu ning

terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda;

9) lepinguriigi või kolmanda riigi pädeva järelevalveasutuse poolt Finantsinspektsioonile

esitatud teabe kohaselt on krediidiinkasso oluliselt rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi

õigusaktis sätestatud või nende riikide pädevate järelevalveasutuste esitatud tingimusi;

10) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

11) krediidiinkasso ei täida seaduses sätestatud kohustusi sise-eeskirja või -kontrolli ning

krediidisaajate kaebuste lahendamise kohta;

12) ilmneb, et krediidiinkasso on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti

eesmärgiga hoida kõrvale teises lepinguriigis, kus ta peamiselt tegutseb, kohalduvate nõuete

täitmisest;

13) krediidiinkasso juhid, olulist osalust omavad isikud või audiitorettevõtja või siseaudiitor ei

vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele.

(3) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsustamist võib Finantsinspektsioon teha krediidiinkassole ettekirjutuse, andes tähtaja

kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

(4) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, kui krediidiinkasso

aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele äriühing enam

käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud teenuste osutamisega. Kui krediidiinkasso ühineb ja

tegevust jätkab ühendav ühing, tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba. Kui

krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega, tunnistatakse kehtetuks ühinevate

krediidiinkassode tegevusload. Eelnimetatud kohaldatakse ka juhul kui krediidiinkasso ei soovi

enam osutada tegevusloas märgitud teenuseid ja ta esitab sellekohase taotluse.

(5) Krediidiinkasso taotluse alusel tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamiseks tuleb

Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, et kõik

kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on

vastav tegevusluba.

9

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel

tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on alust arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine

võib põhjendamatult kahjustada krediidisaajate õigustatud huve.

(7) Finantsinspektsioon vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse läbi ja teeb

otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse

saamisest arvates.

(8) Finantsinspektsioon teavitab asjakohasel juhul tegevusloa kehtetuks tunnistamisest

krediidiinkasso sihtriigi pädevat järelevalveasutust ja lepinguriigi pädevat järelevalveasutust,

kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik.

§ 14. Avalikkuse teavitamine

Teabe tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta teeb

Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval

tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vastavat teavet sisaldava otsuse teha ka tervikuna avalikult

kättesaadavaks, kui see on oluline krediidiinkasso klientide või krediidisaajate, finantssektori

stabiilsuse või läbipaistvuse jaoks.

§ 15. Krediidiinkasso andmete avalikustamine

(1) Kõik tegevusloa saanud krediidiinkassod kantakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53

lõike 4 alusel Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiinkassode nimekirja.

(2) Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või tunnistatud kehtetuks, kustutatakse

viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast.

§ 16. Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine

(1) Krediidiinkasso on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi

andmete ja asjaolude muutumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis olid

aluseks krediidiinkasso tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama asjakohasel juhul

järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiinkasso ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi,

asukoha aadress või kontaktandmed;

2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;

3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-

eeskirjad;

4) juhtide vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud andmed;

5) siseaudiitori ja audiitorettevõtja vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõigetes 3 ja

4 nimetatud andmed;

6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiinkasso finantsseisundit;

7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses.

(2) Krediidiinkasso peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2, 4, 5 ja 7 nimetatud andmed ja dokumendid.

3. peatükk

Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis

§ 17. Krediidiinkasso tegevus välisriigis

(1) Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiinkasso võib välisriigis tegeleda

krediidihaldustegevusega, asutades selleks välisriigis filiaali või osutades seal piiriüleseid

teenuseid.

10

(2) Piiriülene teenus on krediidiinkasso teenus, mida ta osutab välisriigis, kus krediidiinkasso

ega tema filiaal ei ole registreeritud.

(3) Teenuste osutamisel välisriigis peab krediidiinkasso järgima käesolevas seaduses ja selle

alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.

§ 18. Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis

(1) Krediidiinkasso, kes soovib registreerida teises lepinguriigis filiaali või osutada teises

lepinguriigis piiriüleselt teenust, teavitab sellest Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile

esitatakse järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas paragrahvis teave):

1) sihtriigi nimi ja võimalusel selle lepinguriigi nimi, kus krediit anti, kui see ei ole sihtriik ega

Eesti;

2) asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis;

3) asjakohasel juhul krediidiinkasso ärinimi ja aadress sihtriigis;

4) sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed;

5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse krediidiinkasso sise-eeskirjade,

juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus

sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavate

õigusnormidega;

6) asjakohasel juhul rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste selliste õigusnormide

täitmiseks kehtestatud menetluse kirjeldus, millega on sihtriigi õigusesse üle võetud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või

terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141,

05.06.2015, lk 73–117);

7) kinnitus, et krediidiinkassol on asjakohased vahendid suhtluseks lepinguriigi keeles või

krediidilepingus ette nähtud keeles;

8) teave selle kohta, kas krediidiinkassol on Eestis lubatud vastu võtta ja hoida krediidisaajate

rahalisi vahendeid.

(2) Kui krediidiinkasso haldab krediidiasutuse viivises olevaid krediidilepinguid, edastab

Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe

saamist teabe sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele. Finantsinspektsiooni nõudmisel

esitatakse eelnimetatud andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt

kinnitatud tõlkega selle sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus

krediidiinkasso soovib filiaali asutada.

(3) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkassot kuupäevast, mil teave vastavalt käesoleva

paragrahvi lõikele 2 sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele edastati, ja kuupäeva, mil sihtriigi

pädevad järelevalveasutused kinnitasid teabe kättesaamist.

(4) Finantsinspektsioon edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe ka sellele

lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiasutuse poolt krediit anti, kui see ei ole

sihtriik ega Eesti.

(5) Krediidiinkasso teavitab Finantsinspektsiooni kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

teave muutub. Teavituse saamise järel teeb Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõigetes

2–4 nimetatud toimingud.

§ 19. Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis või teenuste osutamine piiriüleselt

11

(1) Krediidiinkasso, kes soovib asutada filiaali või kavatseb osutada kolmandas riigis teenuseid

piiriüleselt kolmandas riigis, taotleb Finantsinspektsioonilt sellekohase loa (edaspidi

käesolevas peatükis kolmandas riigis tegutsemise luba).

(2) Kolmandas riigis tegutsemise loa taotlemiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile

kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas peatükis taotlus,

andmed ja dokumendid koos taotlus):

1) selle kolmanda riigi nimi, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada või piiriüleselt teenust

osutada;

2) filiaali asutamise korral filiaali asukoha aadress kolmandas riigis, organisatsioonilise

struktuuri kirjeldus ning juhtimise eest vastutavate isikute nimed ja isikukoodid või nende

puudumise korral sünniajad ja elukohad;

3) tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi kolmandas riigis osutatavate teenuste ja tegevuste

kohta, sealhulgas teavet selle kohta, kas seoses filiaali asutamise või piiriüleselt tegutsemisega

antakse selles riigis tegevusi või ülesandeid edasi kolmandale isikule.

§ 20. Kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja

finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide või filiaali asutamiseks

piisavate vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut.

(2) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul

kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu

möödumisel vastava taotluse saamisest arvates.

(3) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata

krediidiinkassole teatavaks.

§ 21. Kolmandas riigis tegutsemise alustamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest

Krediidiinkasso võib alustada teenuste osutamist filiaali kaudu või piiriüleselt vastavalt

kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Enne kolmandas riigis tegevuse alustamist filiaali

kaudu või piiriüleselt teatab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal kolmandas

riigis teenuste osutamist alustatakse.

§ 22. Kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest keeldumise alused

Finantsinspektsioon võib keelduda kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest, kui:

1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses krediidiinkasso juhtide suhtes kehtestatud nõuetele;

2) loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel

kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

3) krediidiinkasso organisatsiooniline ülesehitus või krediidiinkasso vahendid ei ole piisavad

tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks kolmandas riigis;

4) filiaali asutamine kolmandas riigis või krediidiinkasso esitatud tegevuskava rakendamine

võib kahjustada krediidiinkasso klientide huve või tegevuse usaldusväärsust Eestis või

kolmandas riigis;

5) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi

Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik

teostada vajalikul tasemel järelevalvet kolmandas riigis asutatud filiaali üle või seal osutatavate

teenuste üle.

§ 23. Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamine

(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks, kui:

12

1) krediidiinkasso on loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel

oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiinkasso on esitanud või tema eest on esitatud

Finantsinspektsioonile valeandmeid;

2) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud asjaomase välisriigi õigusaktide nõudeid;

3) krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele loa saamise tingimustele;

4) krediidiinkasso ei esita filiaali või kolmandas riigis osutatavate teenuste kohta

Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid;

5) krediidiinkasso või tema filiaali juht ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud

õigusaktides sätestatud nõuetele;

6) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

7) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud asjaolud.

(2) Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon

krediidiinkassole ja kolmanda riigi pädevale järelevalveasutusele viivitamata teatavaks.

(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab krediidiinkasso

teenuste osutamise selles kolmandas riigis asutatud filiaali kaudu Finantsinspektsiooni

määratud tähtpäevaks.

§ 24. Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis

(1) Teise lepinguriigi isik, kes oma päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib tegeleda

krediidihaldustegevusega, võib oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse väljastatud

tegevusloa alusel Eestis osutada vastavat teenust, asutades selleks filiaali või osutades Eestis

teenuseid piiriüleselt. Teise lepinguriigi isik teavitab sellest oma päritoluriigi pädeva

järelevalveasutuse kaudu Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised

andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas paragrahvis teave):

1) kui eelnimetatud isikule on teada, siis lepinguriik, kus krediit anti, kui see ei ole Eesti ega

selle isiku päritoluriik;

2) asjakohasel juhul Eestis asutatud filiaali aadress;

3) asjakohasel juhul Eestis krediidiinkasso kasutatav ärinimi ja aadress;

4) Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastutava isiku nimi;

5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse selle isiku sise-eeskirjade,

juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus

sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavatele

Eesti õigusnormidele;

6) kinnitus, et sellel isikul on asjakohased vahendid suhtluseks eesti keeles või krediidilepingu

ette nähtud keeles;

7) teave selle kohta, kas sellel isikul on päritoluriigis lubatud võtta vastu ja hoida krediidisaajate

rahalisi vahendeid.

(2) Finantsinspektsioon teavitab selle isiku päritoluriigi pädevat järelevalveasutust lõike 1

kohase teabe kättesaamisest.

(3) Isik võib alustada Eestis teenuse osutamist alates järgmisest kuupäevast, olenevalt sellest,

kumb on varasem:

1) pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase teavituse saamist;

2) kui Finantsinspektsioon ei ole käesoleva paragrahvi lõike 2 kohast teavitust edastatud, siis

kahe kuu möödumisel käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teabe esitamisest

Finantsinspektsioonile.

13

(4) Teise lepinguriigi isiku poolt Eestis filiaali asutamisel peab järgima käesoleva seaduse §-

des 41, 44 ning §-des 58–60 sätestatud üldisele organisatsioonilisele ülesehitusele,

krediidisaajate kaebuste lahendamisele, huvide konflikti maandamisele ja vältimisele ning §-

des 48–50 aruandlusele kehtestatud nõudeid.

(5) Finantsinspektsioon avalikustab teabe lepinguriigi krediidiinkasso kohta oma veebilehel

vastavalt käesoleva seaduse §-s 15 sätestatule.

§ 25. Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis

Kolmandas riigis asutatud isik ei või Eestis tegeleda krediidihaldustegevusega piiriüleselt ega

filiaali kaudu.

4. peatükk

Osaluste omandamine krediidiinkassos

§ 26. Oluline osalus

(1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus krediidiinkasso

aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, või

hääleõigustest või mis võimaldab avaldada olulist mõju tema juhtimisele.

(2) Olulise osaluse ja kontrollitava äriühingu määramisel lähtutakse väärtpaberituru seaduse §

9 lõigetes 2 ja 3, §-st 10 ja § 721 lõikes 1 sätestatust.

§ 27. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded

Krediidiinkassos võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada või krediidiinkasso

üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada igaüks (edaspidi käesolevas peatükis isik):

1) kes on laitmatu mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab krediidiinkasso

kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele, sealhulgas kelle majanduslik usaldusväärsus

võimaldab tagada krediidiinkasso korrapärast ja usaldusväärset tegevust arvestades selle

krediidiinkasso senist ja kavandatud äritegevuse laadi;

2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab krediidiinkasso

juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 37 lõigetes 1 ja 2 sätestatud

nõuetele;

3) kes tagab, et krediidiinkasso järgib käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid ja et

krediidiinkassol on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet tema üle ning

vahetada teavet ja teha koostööd pädevate järelevalveasutustega;

4) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi

rahastamisega või selle katsega või et olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske;

5) kelle suhtes ei kohaldata rahvusvahelist sanktsiooni rahvusvahelise sanktsiooni seaduse

tähenduses.

§ 28. Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest

(1) Isik, kes kavatseb krediidiinkassos otsese või kaudse olulise osaluse omandada või

suurendada osalust üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate

või osadega esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel krediidiinkasso muutub

tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab oma kavatsusest

Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 ning sama paragrahvi lõike 5

alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed ja dokumendid.

(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel krediidiinkassos sellise osaluse kui see suureneb

üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega

esindatud häälte arvust või kui krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema

14

kontrollitavaks äriühinguks. Sellel juhul on isik kohustatud pärast krediidiinkasso üle kontrolli

saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata

teavitama sellest Finantsinspektsiooni.

(3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikult viie tööpäeva jooksul käesoleva

paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning

menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.

§ 29. Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed

(1) Osaluse omandamisest teavitamisel esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja

dokumendid, et kontrollida käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuete täitmist:

1) selle äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse või suurendatakse või mis

muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus;

2) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest

nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekirja, millest nähtub igale

osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmeid omandaja omandatavate või talle varem

kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral

muud infot;

3) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab omandaja nime, elukohta, senist

haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta,

samuti isiku usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad

dokumendid ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm

kuud;

4) juriidilisest isikust omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed

igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv;

5) juriidilisest isikust omandaja nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud

ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri;

6) andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist

igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta ning

senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, samuti nende isikute usaldusväärsust, kogemusi,

kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist,

sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;

7) kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse

omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni;

8) omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja

mittemajanduslike huvide kirjeldus;

9) kinnitus, et käesoleva seaduse § 27 punktis 2 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine

asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht;

10) juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas

vastavas ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud

rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta

kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga

ette nähtud;

11) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute

finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded,

juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi

kohta väljastatud krediidireitingud;

12) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus

koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi

kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;

13) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase

aasta kohta;

15

14) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest

kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;

15) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja

3 ning §-dele 10 ja 721;

16) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud

asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721;

17) krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutumise korral käesoleva seaduse §-s 8

sätestatud nõuetele vastav äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud

asjaolud;

18) ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui

krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks.

(2) Välisriigi kodaniku korral on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud

karistusregistri väljavõtte asemel vaja esitada tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või

pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole

möödunud rohkem kui kolm kuud.

(3) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti

keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada muus

keeles.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse

Finantsinspektsioonile Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil. Finantsinspektsioon

võib nõuda andmeid suuremas mahus, kui sätestatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3

ja 6.

(5) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja

dokumentide sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 30. Menetlus ja menetlustähtajad

(1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud

nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul

(edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava

§ 28 lõikes 3 nimetatud teate esitamisest arvates.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest alates nõuda

lisaandmeid ja -dokumente.

(3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja -

dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide

saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui

20 tööpäeva. Täiendavate lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei

peatu.

(4) Kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmetes või

dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja

dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda

menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab

Finantsinspektsioon teatama omandajale uue menetlustähtaja.

16

(5) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet

kolmanda riigi pädev järelevalveasutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3

nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.

(6) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või

krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel vajaduse korral koostööd

lepinguriigi pädeva järelevalveasutusega.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud koostööga seoses konsulteerib Finantsinspektsioon

teiste pädevate järelevalveasutustega. Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, edastab

Finantsinspektsioon viivitamata teisele pädevale järelevalveasutusele kõik andmed, mis on

olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise

hindamisel olulised.

(8) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva seaduse §-s 28 nimetatud teavituse läbi vaatamata,

kui teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda

käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid.

§ 31. Osaluse omandamise tingimused

(1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on

õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks

äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku

ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse

omandamise või suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise

tehingu tegemisest või tegemata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni.

(2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või krediidiinkasso kontrollitavaks

äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon seda oma ettekirjutusega ei keela.

§ 32. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle

suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:

1) omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses

sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;

3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud

nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide

alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja

selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

4) krediidiinkasso muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks

ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda

riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha

Finantsinspektsiooniga koostööd;

5) Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda

isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama kellegi teise õigusi.

(2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta

või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne

menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev

järelevalveasutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise,

suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta.

17

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse

omandamist või suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib

Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või

krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on

krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on,

krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord

keelata või seda piirata, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud asjaolud.

Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse käesoleva lõike alusel eelnimetatud lõigetes

sätestatud ettekirjutuse tegemisest olenemata. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või

selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

(5) Kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks

äriühinguks krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus,

fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha

asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte

konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3

või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste

järgimine on kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale ja muule isikule, kes

korraldab hääleõiguste teostamist.

§ 33. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

(1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega,

osaga või muul moel kaasnevat hääleõigust ning osalusega esindatud hääli ei arvata

üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui:

1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega;

2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse;

3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras teavitatud;

4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 või enne §-s 30 nimetatud tähtaja

möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.

(2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks.

(3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati

üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike

koosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus

võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel

tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kuue

kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.

(4) Kui teostati tehingust, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks

äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu,

tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku

või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks,

kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.

§ 34. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

18

(1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse

krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud

määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni

viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut

talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse

krediidiinkassos või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud

määra. Sellel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või

osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

(3) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata

teavitama Finantsinspektsiooni.

(4) Krediidiinkasso esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed

isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära

isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse

§-dele 26 ja 28.

5. peatükk

Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 35. Asukoht ja peakontor

(1) Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiinkasso

registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad olema Eestis.

(2) Krediidiinkasso põhikiri peab kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht

ja peakontor on Eestis.

§ 36. Nõukogu ja juhatuse liikmete arv

(1) Juhul kui krediidiinkassol on ette nähtud nõukogu, siis peab selles olema vähemalt kolm

liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. Arvestades krediidiinkasso suurust,

tegevuse laadi ja ulatust võib Finantsinspektsioon nõuda nõukogu olemasolu krediidiinkassos.

(2) Krediidiinkasso juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat

liikmete arvu.

§ 37. Nõuded juhtide valimisele ja määramisele

(1) Krediidiinkasso juhiks võib valida või määrata isiku, kellel on piisavalt laitmatu maine.

(2) Isiku maine ei ole laitmatu, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud asjaolud, mis seavad

kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Finantsinspektsioon arvestab isiku

maine hindamisel muu hulgas seda kas isik on olnud süüteoasjas süüdistatav või kahtlustav või

muul moel seotud süüteoasjaga või isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või usaldust

kuritarvitava teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või järelevalvemenetlusega.

Isiku maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui:

1) ta on pannud toime esimese astme kuriteo või teda on karistatud varavastase, majandusalase,

ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele

suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud

19

väärteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist

kustutatud;

2) ta on tegelenud liigkasuvõtmisega;

3) tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;

4) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja

koostöövalmilt või ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise

informatsiooni esitamata;

5) tema suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud tema pankrot, välja

arvatud juhul, kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest;

6) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud krediidiandja, krediidivahendaja,

krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või

tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;

7) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeelu või

§-le 491 ettevõtluskeelu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis

ettenähtud ärikeeld või teataval erialal või ametikohal töötamise keeld või teda on karistatud

sellise keelu rikkumise eest.

(3) Väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon ei mõjuta isikute head mainet, välja arvatud juhul,

kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osutavad süsteemsetele

rikkumistele.

(4) Krediidiinkasso juhtidel tervikuna peavad olema piisavad teadmised ja kogemused ettevõtja

juhtimiseks pädeval ning vastutustundlikul moel.

(5) Krediidiinkasso juhiks valitaval isikul peab olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete

täitmiseks vastaval ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste

poolest juhtorgani koosseisu.

(6) Krediidiinkasso juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida või

määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või

sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib

ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline

korraldama äriühingu juhtimist nii, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate

ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta

muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.

§ 38. Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded

(1) Krediidiinkasso juhid ja töötajad peavad tegutsema nende puhul eeldatava ettenägelikkuse

ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades krediidiinkasso,

tema klientide ja krediidisaajate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest

huvidest. Krediidiinkasso töötajad on kohustatud osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava

asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma krediidisaajatele nõuetekohast teavet.

(2) Krediidiinkasso juhid peavad tagama, et krediidiinkasso organisatsiooniline struktuur on

läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise,

mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on

krediidiinkasso tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja

proportsionaalsed.

20

(3) Krediidiinkasso juhatus on kohustatud veenduma, et käesoleva seaduse alusel kehtestatud

eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, hindama nende tulemuslikkust ning

rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

(4) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu või muu

võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad

krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso

esindamine või krediidiinkasso juhtimine või kontrollimine.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette täpsemad kohustused ja

ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele.

§ 39. Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast

(1) Krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos

kirjaliku nõusolekuga esitab isik järgmised andmed ja dokumendid:

1) isiku ees- ja perekonnanimi, varasem nimi ja selle muutmise kuupäev ning põhjus, isikukood

või selle puudumise korral sünniaeg, kodakondsus, elukoht, kontaktandmed, hariduse kirjeldus,

töö- ja ametikohtade täielik loetelu, andmed ametiaja- ja koha kohta ning juhatuse liikme puhul

tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva

seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;

2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need

andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu;

3) andmed võimalike huvide konfliktide ja isiku poolt ametiülesannete täitmisele pühendatava

aja kohta;

4) kinnitus, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla

krediidiinkasso juht;

5) väljavõte karistusregistrist, välisriigi kodaniku puhul tema päritoluriigi karistusregistri

väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei

või väljavõte olla vanem kui kolm kuud.

(2) Krediidiinkasso esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid ning

kinnituse Finantsinspektsioonile.

(3) Krediidiinkasso esitab audiitorettevõtja valimise või määramise korral

Finantsinspektsioonile audiitorettevõtja nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes

puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja. Lisaks

eelnimetatule tuleb esitada ka vandeaudiitori nimi.

(4) Krediidiinkasso esitab siseaudiitori valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile

siseaudiitori nime, isikukoodi ja siseaudiitori kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis

välistavad õiguse olla krediidiinkasso siseaudiitor.

(5) Krediidiinkasso on kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või määramise

kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja

lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva

enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eelnimetatud

tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.

(6) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed tuleb esitada Finantsinspektsiooni kinnitatud

vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda andmeid suuremas mahus, kui on sätestatud käesoleva

paragrahvi lõikes 1.

21

§ 40. Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist

või valimata või määramata jätmist järgmistel juhtudel:

1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhtidele kehtestatud nõuetele;

2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid või tegelikkusele

mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;

3) isiku tegevus krediidiinkasso juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot

usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso juhtimist

nii, et klientide ja krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.

(2) Kui krediidiinkasso ei ole täielikult või tähtajaks täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba

kehtetuks.

§ 41. Sise-eeskirjad

(1) Krediidiinkasso juhatus kehtestab oma otsusega krediidiinkasso ning tema juhtide ja

töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mis tagavad

krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise,

samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise.

(2) Sise-eeskirjas määratakse juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste tase, mis on

vajalik krediidiinkasso organisatsioonis vastavatel ameti- või töökohtadel ülesannete

täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud

ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

(3) Sise-eeskirjades kehtestatakse asjakohane kord ja menetlused, et tagada tõhus ja

usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide

vältimine. Juhatus teostab järelevalvet selle rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja

klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil.

(4) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:

1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise

nõuded;

2) juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete ja füüsilisest isikust krediidisaajate

isikuandmete töötlemise kord, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega

(EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88);

3) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise

protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel

kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide

hindamisel;

4) juhi sobivushindamise kord;

5) huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise

meetmed;

6) teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded

krediidihaldusteenuse osutaja kvalifikatsioonile;

7) registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;

8) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning

krediidisaajate maksete hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine;

9) sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord;

22

10) sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates õigusaktides

kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks,

töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks;

11) raamatupidamise sise-eeskirjad;

12) filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord;

13) krediidisaajale teabe ja krediidilepingu mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise

kord;

14) krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise kord;

15) tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist

käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja

asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele;

16) järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise kord, sealhulgas

aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastavate ülesannete eest vastutavad töötajad,

kasutatavad infosüsteemid ja sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse

kontrollimiseks.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad

täpsemad nõuded.

§ 42. Sisekontrolli süsteem

(1) Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille

eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele,

õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel.

(2) Sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada

tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning

nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses

klientidele teenuste osutamisega ja krediidihaldusega. Eelnimetatud tegevuspõhimõtted ja

reeglid peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid.

(3) Krediidiinkasso juhatus või nõukogu määrab siseaudiitori funktsiooni teostamiseks isiku

(edaspidi siseaudiitor), kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised,

oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine. Siseaudiitorile

kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja

tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid, mis põhjustavad või võivad

põhjustada huvide konflikti.

(4) Siseaudiitor peab tagama, et:

1) regulaarselt kontrollitakse krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust

õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele,

krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse krediidiinkassos

kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning krediidiinkasso kohustuste

täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust;

2) krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses

sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes;

3) krediidiinkasso juhatusele ja olemasolu korral nõukogule esitatakse regulaarselt eespool

nimetatud kohustususte täimisega seotud aruandeid.

(5) Krediidiinkasso tagab siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud

töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt

ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute

täitmist.

23

(6) Siseaudiitor on kohustatud talle krediidiinkasso kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab

olulisele õigusrikkumisele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama

lisaks krediidiinkasso juhtidele ka Finantsinspektsioonile.

§ 43. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale

(1) Kui krediidiinkasso soovib krediidihaldustegevuse krediidihaldusteenuse osutajale edasi

anda (edaspidi tegevuse edasiandmine), peab ta sõlmima kirjaliku lepingu ja tingimusel, et

krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi käesolevas seaduses ja selle alusel antud

õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest ning kui:

1) krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise

lepingus sätestatakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida seadusest tulenevaid

norme, sealhulgas asjakohaseid Euroopa Liidu ja välisriikide õigusaktide norme, mis on

kohaldatavad krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või

krediidilepingu suhtes;

2) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus krediidiinkasso ise ei tegele enam

krediidihaldustegevusega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba;

3) tegevuse edasiandmise leping ei muuda krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist

suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja või krediidisaaja ees;

4) tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel

krediidiinkasso tegevusluba anti;

5) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve

teostamist;

6) krediidiinkassol säilib pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste

kohta käivale teabele;

7) pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol pädevus ja ressursid,

tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega;

8) tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti,

usaldusväärsust ega toimimist;

9) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või

tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve;

10) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist

vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti;

11) krediidihaldusteenuse osutajal on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid

kohustusi täitma;

12) tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et vältida

täiendavaid riske krediidiinkasso tegevusele;

13) on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded.

(2) Enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale teavitab krediidiinkasso

Finantsinspektsiooni. Asjakohasel juhul tuleb teavitada sihtriigi pädevaid järelevalveasutusi,

kui tegemist on krediidiasutuse väljastatud krediidilepinguga.

(3) Krediidiinkasso säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise

lepingut ja krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi kirjalikke juhiseid vähemalt viis aastat,

kuid mitte kauem kui kümme aastat, pärast edasiandmislepingu lõpetamist.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse osutajalt

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumente ja teavet.

24

(5) Krediidihaldusteenuse osutajal, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, ei ole

lubatud vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid kui tegemist on krediidiasutuse

väljastatud krediidilepinguga. Eelnimetatut ei kohaldata juhul, kui tegemist on teise

krediidiinkassoga ja talle on selline õigus antud. Juhul kui tegemist on krediidiandja väljastatud

krediidilepinguga, võib krediidihaldusteenuse osutaja võtta vastu krediidisaajate rahalisi

vahendeid üksnes juhul kui ta kannab need esimesel võimalusel edasi krediidiinkassole.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele

krediidihaldusteenuse osutajale krediidiinkassoga seotud tegevuse edasiandmise lõpetamist või

kõigi krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse osutajatega sõlmitud tegevuste edasiandmise

lepingute lõpetamist, kui:

1) rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või krediidisaajate õigusi või on sellise

rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või usaldusväärust;

2) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle,

ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks;

3) krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesolevas seaduses

sätestatuga vähemalt samaväärsetele nõuetele;

4) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi.

6. peatükk

Nõuded krediidiinkasso tegevusele

§ 44. Krediiditoimiku pidamine

(1) Krediidiinkasso peab krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja

dokumentide kohta krediiditoimikut alates hetkest kui ta määrati viivises olevat

krediidilepingut või sellest tuleneva nõuet haldama. Kui krediidiostja ei määra enda esindajaks

krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut tuleb pidada iga isiku

kohta eraldi.

(2) Krediiditoimik on käesoleva seaduse tähenduses lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja

muude krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum.

(3) Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja, peab tagama kogu selle perioodi

jooksul, mil nõuet hallatakse, krediidisaaja vajalike andmete ja dokumentide, olemasolu

krediiditoimikus. Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja säilitab eelnimetatud

andmed ja dokumendid vähemalt viis aastat pärast nõude haldamise lepingu lõpetamist, kuid

mitte kauem kui kümme aastat.

(4) Krediiditoimik peab andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale

isikule, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidi andmise,

krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta.

§ 45. Krediidihalduslepingu sõlmimine

(1) Kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sealhulgas võttes arvesse käesoleva

seaduse § 3 lõikes 7 sätestatut, sõlmitakse krediidiostja ja krediidiinkasso, krediidiasutuse või

krediidiandja vahel krediidilepingu haldamiseks leping (edaspidi krediidihaldusleping).

Krediidihaldusleping peab sisaldama vähemalt järgmist:

1) krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus, sealhulgas tähtajad ja muud olulised

tingimused, millal ja mille kohaselt kantakse krediidisaajate poolt makstud summad üle

krediidiostjale;

2) krediidiinkassole, krediidiasutusele või krediidiandjale makstava tasu suurus või selle

arvutamise meetod;

25

3) ulatus, mis määral saab krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja esindada

krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga;

4) poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete

või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme;

5) poolte kohustus kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt;

6) krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja kohustus teavitada krediidiostjat enne

krediidihaldustegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale.

(2) Krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja säilitab krediidihalduslepingut ja järgmisi

andmeid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu

lõpetamise kuupäeva:

1) krediidiostja ja krediidisaajaga peetud kirjavahetus;

2) krediidiostjalt saadud juhised iga viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude

kohta.

(3) Finantsinspektsioonil võib nõuda kõiki käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmeid.

7. peatükk

Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele

§ 46. Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital

(1) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud.

(2) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot.

§ 47. Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmine

(1) Krediidiinkasso on kohustatud hoidma krediidisaaja rahalised vahendid eraldi maksekontol.

Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma majandustegevuses, seda mitte ka juhul, kui

krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate

vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt.

(2) Krediidiinkasso peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekonto avama üksnes

krediidiasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis.

(3) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontode kohta ning teavitab viivitamata

Finantsinspektsiooni, kui eelnimetatud teave muutub.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontol olevad vahendid ei kuulu

krediidiinkasso pankrotivara hulka, neid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks.

(5) Kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks

tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale paberkandjal või muul püsival andmekandjal

tõendi või kinnituse makse tasumise kohta, millest peab olema krediidisaajale näha võlgnetava

summa vähenemine.

(6) Krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks

olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte.

8. peatükk

Raamatupidamine ja aruandlus

26

§ 48. Raamatupidamise korraldamine

(1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses,

raamatupidamise seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning

muudes õigusaktides sätestatule.

(2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso finantsseisundi ja

majandustegevuse kohta.

(3) Kui krediidiinkassol on õigus krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida,

kajastab krediidiinkasso krediidisaajatelt laekunud vahendeid oma bilansis kuni nende

kandmiseni krediidiostjale. Krediidiinkasso avalikustab teabe krediidisaajalt vastu võetud, kuid

krediidiostjale edasi kandmata rahaliste vahendite kohta oma raamatupidamise aastaaruandes.

§ 49. Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta

aruande koos vandeaudiitori aruande ärakirjaga kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või

osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu.

Kui krediidiinkasso on nimetatud andmed ja dokumendid avalikustanud oma veebilehel, ei pea

ta neid Finantsinspektsioonile esitama.

(2) Krediidiinkasso ja lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile

aruanded käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud regulaarsete aruannete periood on poolaasta ja

aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu,

kui õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on

puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel

tööpäeval.

(4) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt

või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks

käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

(5) Finantsinspektsioonile esitatud järelevalveliste aruannete põhjal võib Finantsinspektsioon

või krediidiinkasso esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

(6) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning

Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika

ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 50. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja

algandmete säilitamine

(1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel

võimalusel pärast aruande laekumist.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest

aruande esitajat.

(3) Järelevalvelise aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul

puudused kõrvaldama ja esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma

27

põhjendamatu viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul,

kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või kui auditeeritud andmed

erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest.

(4) Järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on

aruande esitaja kohustatud säilitama viis aastat. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso

õigust säilitada andmeid ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on

krediidiinkassol muu õiguslik alus.

§ 51. Audiitorkontroll

(1) Krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.

(2) Krediidiinkasso audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2

nimetatud, piisavate teadmiste ja kogemustega usaldusväärse isiku.

(3) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel

audiitorettevõtja, kui:

1) üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud;

2) üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest;

3) audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse.

(4) Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused kestavad, kuni üldkoosolek või

osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja.

§ 52. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus

(1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni

krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või

võib olla:

1) krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine;

2) krediidiinkasso edasise tegevuse katkemise oht;

3) modifitseeritud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta;

4) olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma oma kohustusi või oht sellise

olukorra tekkeks;

5) krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju krediidiinkassole või

krediidisaajale.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei

rikuta õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet.

9. peatükk

Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot

§ 53. Ümberkujundamine

Krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks.

§ 54. Ühinemine

(1) Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal

viivitamata pärast tema ühinemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja

esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

28

(3) Krediidiinkasso ühinemise korral teise äriühinguga vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele

1 või uue äriühingu asutamise teel vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 krediidiinkasso

tegevusluba üle ei anta.

(4) Kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või teise ühendava äriühinguga,

kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks, peab ta tegutsemiseks taotlema

tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse

kandmist.

(5) Enne ühinemisotsuse tegemist tuleb Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja

dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või nõuded loovutatud teisele

krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba.

§ 55. Jagunemine

(1) Krediidiinkasso jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti.

(2) Krediidiinkasso jagunemisel eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434

lõikele 4 tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemisel jätkab

jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast tema

jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud

andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

(3) Krediidiinkasso jagunemise korral jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434

lõikele 2 krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta ning krediidiinkasso tegevusluba lõpeb.

(4) Jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole

krediidiinkasso, tuleb krediidiinkassona tegutsemiseks omandaval äriühingul taotleda

tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse

kandmist.

(5) Enne jagunemisotsuse tegemist tuleb Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid

ja dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele

krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba.

§ 56. Lõpetamine

(1) Krediidiinkasso lõpetatakse äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti.

(2) Krediidiinkasso lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal.

(3) Krediidiinkasso lõpetamise loa saamiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile

avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa

taotlemise kohta;

2) krediidiinkasso hinnang lõpetamise mõju kohta oma klientide ja krediidisaajate huvidele;

3) kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja

kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole;

4) krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest

kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni.

29

(4) Krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja

selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja krediidisaajate

huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut.

(5) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide

esitamist.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda krediidiinkasso lõpetamise loa andmisest, kui

krediidiinkasso lõpetamine on vastuolus tema klientide või krediidisaajate huvidega.

(7) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon viivitamata krediidiinkassole teatavaks.

(8) Krediidiinkasso võib sundlõpetada Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega,

kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 alusel

kehtetuks tunnistanud.

(9) Kohtule tuleb koos avaldusega esitada tõendid käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud asjaolude

kohta.

(10) Krediidiinkasso sundlikvideerimise otsustab kohus kolme tööpäeva jooksul vastava

avalduse esitamisest arvates.

(11) Sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja

menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul äriseadustiku § 203 lõikes 3 või § 366

lõikes 3 sätestatut ei rakendata.

§ 57. Pankrot

(1) Krediidiinkasso suhtes võivad pankrotiavalduse esitada:

1) Finantsinspektsioon;

2) likvideerijad;

3) võlausaldajad;

4) krediidiinkasso ise.

(2) Tegutsev krediidiinkasso teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse

esitamisest enda suhtes.

(3) Juhul kui krediidiinkasso hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid, siis võib ta võlgnikuna

pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

10. peatükk

Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine

§ 58. Suhtlus krediidisaajaga

Krediidiinkasso ja krediidiostja peavad suhtluses krediidisaajaga:

1) tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt;

2) andma krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet;

3) austama ja kaitsma krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust;

30

4) suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endas ahistamist, sundi ega lubamatut

mõjutamist.

§ 59. Teabe andmine krediidisaajale

(1) Krediidiostja esitab krediidisaajale pärast viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude omandamist paberkandjal või muul püsival andmekandjal teate, mis sisaldab vähemalt

järgmist teavet:

1) teavitus viivises oleva krediidilepingu omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise

kuupäev;

2) krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed;

3) asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või

krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed;

4) asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta;

5) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi

andnud, ärinimi, registrikood ja kontaktandmed;

6) krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või

krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi antud, juures olev

selgelt eristuv kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab;

7) teave teate esitamise ajal tasumisele kuuluva summa kohta koos täpsustusega, mis kuulub

tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena ning asjakohasel

juhul nõude aluseks olevate dokumentide koopiad kui krediidisaaja neid nõuab;

8) kinnitus selle kohta, et kohaldub jätkuvalt asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus,

eelkõige mis puudutab tarbijakrediidilepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi

ning kriminaalõigust;

9) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende aadress ja kontaktandmed, kuhu on

krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib täies ulatuses või osaliselt ja

kokkuleppel krediidiostjaga esitada ka tema esindajaks määratud krediidiinkasso või tema

esindajaks määratud krediidiasutus või krediidiandja.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade koos teabega tuleb esitada eesti keeles või

lepingus kokku lepitud keeles. Teate esitamise eest ei või nõuda tasu.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade koos teabega tuleb esitada ka alati enne

krediidiinkasso või krediidiostja poolt esimest rahalise kohustuse sissenõudmist. Krediidisaajal

on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe esitamist.

(5) Pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teate esitamist esitab krediidiostja või

asjakohasel juhul tema esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja

kogu hilisemas teabevahetuses krediidisaajaga käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 kohase

teabe. Käesoleva lõike esimest lauset ei kohaldata, kui tegemist on esimese teabevahetusega

pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sellel juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave.

§ 60. Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine

(1) Krediidiinkasso peab sise-eeskirjadega kehtestama krediidisaaja kaebuse registreerimise ja

lahendamise korra, mis näeks ette toimiva ja läbipaistva menetluse esitatud kaebuste kiireks

lahendamiseks.

31

(2) Krediidisaaja esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest on krediidiinkassol

keelatud võtta tasu. Kokkulepe, millega seotakse kaebuse lahendamise eest tasu maksmine, on

tühine.

(3) Krediidiinkasso peab kaebuste lahendamisel lähtuma Finantsinspektsiooni poolt kehtestatud

korrast vastavalt käesoleva seaduse § 67 lõikele 4.

(4) Krediidiinkasso registreerib kõik saadud kaebused ning säilitab teavet esitatud kaebuste,

nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise tulemuste kohta kooskõlas

käeoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 15.

(5) Krediidiinkasso on kohustatud krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis vastama ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust

lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid tarbijast krediidisaajat hiljemalt 15 päeva ja juriidilisest

isikust krediidisaajat 30 päeva pärast kaebuse saamist. Muu hulgas on krediidiinkasso

kohustatud põhjendama, kui ta ei pea krediidisaaja kaebust põhjendatuks või keeldub kaebust

rahuldamast või nõustub vaid kaebuse osalise rahuldamisega.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost

mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke

toiminguid teha, on krediidiinkasso kohustatud krediidisaajale vastavat viivitamist põhjendama

ja määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava mõistliku tähtaja, mis ei või olla kokku

pikem kui 35 tööpäeva esmase kaebuse esitamisest arvates.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste

käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale.

11. peatükk

Krediidiostjate muud õigused ja kohustused

§ 61. Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt

Krediidiostjal on õigus lepingueelsete läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt teavet

viivises oleva krediidilepingu, sellest tulenevate krediidiasutuse nõuete ja asjakohasel juhul

tagatise kohta, et hinnata viivises oleva krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust.

§ 62. Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis

(1) Kolmanda riigi krediidiostja peab kirjalikult määrama esindaja (edaspidi määratud

esindaja), kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis.

(2) Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse järgimisega

seotud küsimustes. Määratud esindaja on täielikult vastutav käesolevas seadusest ja muudest

asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Käesoleva

seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse

asjakohasel juhul käesoleva seaduse tähenduses määratud esindajana.

§ 63. Teiste isikute kasutamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest

(1) Kui krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja nimetab krediidiinkasso,

krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teatab krediidiostja või tema

määratud esindaja Finantsinspektsioonile selle isiku ärinime ja aadressi hiljemalt

krediidihaldustegevusega alustamise kuupäeval.

32

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik muutub, teavitab

krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni muudatusest

hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja

aadressi.

(3) Kui tegemist on krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega,

edastab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohase teabe

sihtriigi pädevale järelevalveasutusele, selle lepinguriigi pädevatele järelevalveasutustele, kus

krediit anti, ning uue krediidiinkasso päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele.

(4) Krediidiostjal ei ole lubatud kaasata füüsilisi isikuid viivises olevat krediidilepingut ega

sellest tulenevat nõuet haldama.

§ 64. Finantsinspektsiooni teavitamine viivises oleva krediidilepingu loovutamisest

(1) Krediidiostja, kes loovutab omakorda viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja esitab Finantsinspektsioonile järgmise

teabe:

1) uue krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja juriidilise isiku tunnuse või

selle puudumise korral krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja olulist

osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadressi;

2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjäägi, samuti nende nõuete või krediidilepingute arvu ja iga krediidi suuruse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas eristama

loovutatud tarbijakrediidilepinguid ja tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid ning

sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide

kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave

esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev

on puhkepäev, võib teabe esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Finantsinspektsioon võib nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt

eelnimetatud teabe esitamist sagedamini, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka

laenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude teise lepinguriigi krediidiostjale, edastab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele järelevalveasutustele ja

asjakohasel juhul selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediit väljastati. Sel

juhul kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka juhul kui krediidiostja loovutab viivises

oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude algsele krediidiostjale, krediidiasutusele või

krediidiandjale tagasi.

(6) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid

krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta.

§ 65. Krediidiostja nimel kohustuste täitmine

Kui krediidiostja on nimetanud krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või

krediidiandja või muu määratud esindaja, täidab käesoleva seaduse §-dest 63 ja 64 ning

33

muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi eelnimetatud krediidiinkasso, krediidiasutus või

krediidiandja või tema muu määratud esindaja.

12. peatükk

Järelevalve

§ 66. Järelevalve eesmärk

(1) Järelevalve eesmärk on tagada peamiselt krediidiinkasso asutamise ja lõpetamise ning tema

tegevuse ja teenuste osutamise vastavus käesolevale seadusele ja teistele õigusaktidele, pidades

eelkõige silmas krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate huvide ja õiguste kaitset.

(2) Finantsinspektsioon teostab krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja krediidiostja

käesoleva seaduse §-s 62 nimetatud määratud esindaja puhul järelevalvet vaid teabe andmise

üle.

§ 67. Järelevalve alused ja ülesanded

(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet käesolevas seaduses, Finantsinspektsiooni

seaduses ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud alustel ja korras.

(2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:

1) kõiki krediidiinkassosid, kes on asutatud Eestis, samuti nende juhte, töötajaid ja audiitorit;

2) Eesti krediidiinkasso välisriikides registreeritud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet

välisriigi pädev järelevalveasutus või kui selle riigi pädeva järelevalveasutusega on sõlmitud

vastav kokkulepe;

3) isikuid, kellel on krediidiinkassos oluline osalus;

4) välisriigis krediidihaldusega tegelevaid isikuid, kes osutavad teenust Eesti filiaali kaudu või

piiriüleselt;

5) krediidiostjaid ja nende määratud esindajaid käesolevas seaduses ette nähtud kohustuste

täitmise ulatuses;

6) krediidihaldusteenuse osutajaid vastavalt käesoleva seaduse §-s 43 sätestatule.

(3) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:

1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks

tunnistamise;

2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega ning kontrolli

saavutamisega seonduvat;

3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas

seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;

4) jälgib aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse

vastavust seadustele;

5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi;

6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

(4) Finantsinspektsioon peab koostama ja avalikustama täpsema kaebuste lahendamise korra,

mille alusel krediidisaajate kaebusi vastavalt käesoleva seaduse §-le 60 lahendatakse.

(5) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks

rakendada seaduses sätestatud meetmeid, sealhulgas anda haldusakte, teha toiminguid ning

rakendada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

(6) Finantsinspektsioon võib avalikustada väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -

lepingu oma veebilehel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5.

34

§ 68. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso ning piiriüleselt teenuseid

osutava krediidiinkasso üle

(1) Kui krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid

piiriüleselt, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid ja välisriigi pädev

järelevalveasutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, rakendab

Finantsinspektsioon välisriigi pädeva järelevalveasutuse ettepanekul meetmeid rikkumise

lõpetamiseks.

(2) Finantsinspektsioon teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme

mittevõtmist põhjendava otsuse teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale

järelevalveasutusele kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teavituse

saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon menetluse seisust välisriigi

pädevat järelevalveasutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon

krediidiinkasso suhtes rakendatavatest meetmest ka lepinguriigi pädevaid järelevalveasutusi,

kus krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti.

(3) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise teatavaks selle välisriigi

pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus

krediidiinkasso filiaal on asutatud.

(4) Krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes osutab teenuseid piiriüleselt, peab välisriigi

pädeva järelevalveasutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik järelevalve teostamiseks

filiaali või krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis.

(5) Finantsinspektsioon võib küsida käesolevast seadusest tulenevate ülesannete ja kohustuste

täitmisel sihtriigi pädevatelt järelevalveasutustelt abi kohapealse kontrolli tegemiseks

krediidiinkassos, kelle filiaal on asutatud välisriigis või krediidihaldusteenuse ostuaja juures,

kellele krediidiinkasso tegevuse edasi on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja

kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi õigusnormidega, kus kontroll toimub.

§ 69. Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava isiku üle

(1) Finantsinspektsioon võib nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on

registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente,

mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses,

samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus,

kui seda saab nõuda Eesti krediidiinkassolt.

(2) Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle

tegevusloa on teise lepinguriigi pädev järelevalveasutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei

või Eestis tegutseda ega teenuseid osutada.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult,

kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, käesolevas

seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist seoses teises

lepinguriigis asutatud isiku või tema filiaali poolt Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele

või asuvatele isikutele osutatud teenusega.

(4) Kui teise lepinguriigi isik või tema Eestis registreeritud filiaal rikub käesolevas seaduses

või muus õigusaktis sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada käesolevas

seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse osutamise.

35

(5) Finantsinspektsioon teavitab rakendatud meetmetest teises lepinguriigis asutatud isiku

päritoluriigi pädevat järelevalveasutust. Erandjuhtudel võib Finantsinspektsioon klientide või

avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada teise lepinguriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud

meetmeid ilma nendest eelnevalt teise lepinguriigi pädevat järelevalveasutust teavitamata.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus otsustada igal üksikjuhul kõige asjakohasema meetme üle,

mis võetakse päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse abitaotluse rahuldamiseks.

(7) Kui Finantsinspektsioon otsustab teha kohapealset kontrolli teises lepinguriigis asutatud

isiku päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse nimel, teeb Finantsinspektsioon kontrolli

tulemused viivitamata teatavaks päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele.

(8) Finantsinspektsioon võib omal algatusel kontrollida ja uurida teises lepinguriigis asutatud

isiku tegevust Eestis. Finantsinspektsioon teeb kontrollide ja uurimiste tulemused teatavaks

isiku päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele.

(9) Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et vastavalt käesoleva seaduse §-le 24 piiriüleselt

tegutsev isik rikub õigusnorme, edastab Finantsinspektsioon tõendid päritoluriigi pädevale

järelevalveasutusele ja palub rakendada asjakohaseid meetmeid. Käesoleva lõike esimeses

lauses sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise

volitusi.

(10) Kui teises riigis asutatud isik rikub jätkuvalt õigusnorme, on Finantsinspektsioon pärast

käesoleva paragrahvi lõike 9 kohast päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse teavitamist õigus

määrata asjakohaseid karistusi või rakendada haldussundi, et tagada käesoleva seaduse

järgimine, kui:

1) vastav isik ei ole võtnud mõistliku aja jooksul tarvitusele piisavaid ja mõjusaid abinõusid

rikkumise kõrvaldamiseks või

2) kui krediidisaajate kollektiivsete huvidega seotud ohule reageerimiseks on kiireloomulisel

juhul vaja viivitamata tegutseda.

(11) Finantsinspektsioon võib määrata käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud karistusi ja

rakendada meetmeid, olenemata päritoluriigi pädevate järelevalveasutuste juba määratud

karistustest ja rakendatud meetmetest.

(12) Finantsinspektsioon võib keelata teises lepinguriigis asutatud isikul, kes rikub

kohaldatavaid õigusnorme, edasise tegevuse Eestis, kuni päritoluriigi pädev järelevalveasutus

teeb asjakohase otsuse.

§ 70. Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle, kui Eestis

väljastati krediit

Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises lepinguriigis asutatud ja krediidihaldusega

tegelev isik rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavates

lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole

selle isiku siht- ega päritoluriik, edastab Finantsinspektsioon tõendid tema päritoluriigi

pädevale järelevalveasutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Käesoleva lõike

esimene lause ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise

volitusi.

§ 71. Järelevalveasutuste koostöö

36

(1) Kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega, teeb Finantsinspektsioon

koostööd selle välisriigi pädeva järelevalveasutuse ja asjakohasel juhul selle välisriigi pädeva

järelevalveasutusega, kus krediit väljastati.

(2) Finantsinspektsioon esitab krediidiasutuste seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja

muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt oma ülesannete ja kohustuste

täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele.

§ 72. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi

järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud

andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus

menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada

kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide

saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu

tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste

tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide

rikkumise vältimiseks.

§ 73. Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet,

dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate

asjaolude kohta järgmistelt isikutelt ja asutustelt:

1) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud

esindaja juht või töötaja;

2) krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht või töötaja;

3) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud

esindaja aktsionär või osanik;

4) krediidiinkasso likvideerija või pankrotihaldur;

5) riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus, riigi põhiregistri või riikliku registri pidaja

ning riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja;

6) muu kolmas isik.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:

1) teostada krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute

kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud info kontrollimiseks või muu kahtluse

korral, et rikutakse õigusnorme, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja

dokumentide esitamist;

2) nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud krediidisaaja vahendite hoidmise

nõuete täitmise kontrollimiseks ning juhtorgani liikmete, aktsionäride ja osanike sobivuse

hindamiseks;

3) saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja teha temaga koostööd;

4) saada informatsiooni ja teha koostööd krediidiinkasso siseaudiitoriga;

5) saada põhjendatud juhul krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso

ja tema klientide, krediidisaajate ja nende krediidihaldusteenuse osutajate kohta, kellele on

edasi antud krediidiinkasso ülesanded.

37

(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud isikut ilmuma kindlal ajal selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni

ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiinkassoga

seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe saamisest krediidiinkassot teavitamata. Kolmas isik

ei tohi krediidiinkassot teabe edastamisest teavitada.

(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon määrata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3

nimetatud nõuete täitmiseks tähtaja.

(6) Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

§ 74. Kohapealne kontroll

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha krediidiinkasso, teise

lepinguriigi isiku poolt Eestis asutatud filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele

krediidiinkasso tegevus on edasi antud, asu- või tegevuskohas kohapealset kontrolli.

(2) Kohapealset kontrolli on õigus teha, kui:

1) on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele;

2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes

või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut;

3) see on lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse taotluse alusel vajalik;

4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.

(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse

kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse

kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud

juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset

kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi kontrollija), kui käesolevas

seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(4) Kohapealse kontrolli käigus on kontrollijal õigus:

1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides võimaluse korral kontrollitava suhtes kehtivaid

turvaeeskirju;

2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;

3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha

nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse;

4) nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt.

(5) Kontrollitav on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine

toimub ning kes annab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet ning esitab

dokumente, kaasa arvatud vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelised raportid

kontrollitava aruannete kohta, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada

kohapealset kontrolli tegema lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse või tema nimetatud

audiitorettevõtja või eksperdi.

38

(7) Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast

kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale

teatavaks.

(8) Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada

kirjalikke selgitusi.

(9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist või nende tähtajaks mitteesitamist, kuid

hiljemalt neli kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist kinnitab Finantsinspektsioon oma

põhjendatud otsusega lõppakti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte.

(10) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud tähtaega kuni

kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitused või muu oluline asjaolu vajab täiendavat

hindamist. Kui lõppaktis tehakse vastaval perioodil olulisi muudatusi, tuleb lõppakt saata uuesti

kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks.

(11) Finantsinspektsioon võib lõppaktiga anda kontrollitavale tuvastatud puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja või määrata kontrollitavale muid kohustusi ning seada piiranguid ja

rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha.

(12) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõppakt või selle osa avalikustada, kui

see on vajalik finantssektori usaldusväärsuse, läbipaistvuse või krediidisaajate huvidest

lähtuvalt.

(13) Kui Finantsinspektsioon on viinud kohapealse kontrolli läbi käesoleva paragrahvi lõike 2

punkti 3 alusel, teeb ta kontrolli tulemused päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele

viivitamata teatavaks.

§ 75. Krediidiinkasso riskipõhine hindamine

(1) Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muu hulgas käesoleva seaduse §

7 lõikes 1 ning §-des 41, 42, 43, 48 ja 60 nimetatud nõuete täitmist krediidiinkasso poolt.

(2) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti, kui

see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase

hindamise tulemustest, kui eelnimetatud asutus seda taotleb või kui Finantsinspektsioon peab

seda asjakohaseks.

(3) Finantsinspektsioon teavitab alati krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti,

kui see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust riskipõhise hindamisel tulemusel

määratud karistustest või rakendatud meetmete üksikasjadest.

(4) Kui krediidiinkasso päritoluriigi pädev järelevalveasutus viib läbi krediidiinkasso

riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon taotleda hindamise tulemusi, kui:

1) krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali;

2) krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik.

(5) Finantsinspektsioon vahetab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 nimetatud hindamise

käigus asjakohast teavet krediidiinkasso sihtriigi, päritoluriigi ja lepinguriigi pädevate

järelevalveasutustega, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti.

(6) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse üksnes sellisele krediidile, mis on väljastatud

krediidiasutuse poolt.

39

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada oma määrusega krediidiinkasso tegevuse

riskipõhise hindamise täpsemad riskiindikaatorid ja hindamise metoodika.

§ 76. Eksperdi kaasamine

(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate

asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Kui ekspert teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavad asjaolud, mille selgitamist

ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või

hinnangu ka nende asjaolude kohta.

(3) Ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet,

mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

(4) Ekspertiisi kulud katab Finantsinspektsioon.

§ 77. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:

1) järelevalve tulemusel on avastatud käesoleva seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2

nimetatud seaduste või muude krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või

krediidiostjate tegevust reguleerivate õigusaktide või nende alusel kehtestatud õigusaktide

nõuete rikkumine;

2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine;

3) krediidiinkasso võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muid tema tegevust, kliente

või krediidisaajate või finantssektori kui terviku huve või usaldusväärsust ohustavaid või

ohustada võivaid asjaolusid;

4) see on vajalik krediidiinkasso klientide või krediidisaajate huvide kaitseks või finantssektori

läbipaistvuse tagamiseks.

(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavaks tegemist viivitamata asuma ettekirjutust

täitma.

(3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei

ole ette näinud teisiti.

§ 78. Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:

1) keelata krediidiinkasso või krediidiostja tehingute või toimingute tegemine või piirata nende

mahtu;

2) keelata või piirata krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamine või

käsutamine;

3) keelata osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine;

4) nõuda krediidiinkasso sise-eeskirjade ja sisekontrollisüsteemi muutmist või ajakohastamist;

5) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist, mitte valimist või määramata jätmist või tema

volituste ajutist peatamist;

6) teha krediidiinkasso üldkoosolekule või osanike koosolekule ettepanek krediidiinkasso

audiitorettevõtja vahetamiseks;

7) nõuda krediidiinkasso töötaja töölt kõrvaldamist;

8) nõuda krediidiinkasso tegevuse edasiandmise lepingu ülesütlemist;

40

9) käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste ja nende alusel

kehtestatud õigusaktide nõuete olulise rikkumise korral nõuda krediidiinkasso

majandustegevuse peatamist;

10) nõuda, et krediidiinkasso muudaks või ajakohastaks oma tegevuspõhimõtteid ja

krediidisaajate kaebuse lahendamise korda;

11) nõuda lisateavet viivises olevas krediidilepingus ette nähtud krediidiasutuse või

krediidiandja nõuete või viivises oleva krediidilepingu loovutamise kohta;

12) esitada muid nõudmisi krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.

(2) Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas

seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas:

1) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist kohtu poolt;

2) rakendada sunniraha;

3) tunnistada kehtetuks filiaali registreerimise loa;

4) tunnistada kehtetuks krediidiinkasso tegevusloa.

§ 79. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine

Finantsinspektsiooni taotlusel

(1) Krediidiinkasso juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teavitama

Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab

võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:

1) krediidiinkasso juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või

üldkoosoleku päevakorda.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada

seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

(4) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada

kehtetuks seadusega, selle alusel antud õigusaktiga või põhikirjaga vastuolus oleva

üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse

vastuvõtmisest arvates.

§ 80. Sunniraha

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse

või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis

vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000

eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni

kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele

kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest

sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule.

41

13. peatükk

Vastutus

§ 81. Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 45 lõikes 2 nimetatud krediidihalduslepingu andmete säilitamise

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 82. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete

rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 83. Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 41 sise-eeskirjadele kehtestatud nõuete

rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 84. Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 42 sätestatud sisekontrolli nõuete rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 85. Krediidisaaja kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 60 kohaselt krediidisaajate kaebuste registreerimise või lahendamise

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 86. Teabe esitamata jätmine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete

Finantsinspektsioonile esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku

või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest kujul, mis ei

võimalda järelevalve teostamist, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

42

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 87. Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine

(1) Krediidiostja poolt krediidihaldaja või asjakohasel juhul esindaja määramata jätmisega

käesoleva seaduse §-s 3 või §-s 62 sätestatud kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 88. Krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 59 kohaselt krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 89. Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse

rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-des 17–23 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 90. Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmise nõuete rikkumine

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud krediidisaaja rahaliste vahendite

hoidmisele kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 91. Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva

seaduse §-s 32 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle

võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti

Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli

võimaldavate õiguste teostamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 93. Menetlus

(1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

(2) Käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

14. peatükk

Rakendussätted

43

1. jagu

Üleminekusätted

§ 94. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

(1) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva

seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivises olevaid krediidilepinguid,

peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid

käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse hiljemalt:

1) 2024. aasta 29. juuniks või oma tegevuse eelnimetatud kuupäevaks lõpetama kui

krediidihaldustegevus puudutab krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepinguid;

2) 2024. aasta 31. detsembriks või oma tegevuse eelnimetatud kuupäevaks lõpetama kui

krediidihaldustegevus puudutab krediidiandja poolt väljastatud tarbijakrediidilepinguid.

(2) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva

seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivises olevaid krediidilepinguid, ja

kes alates 2024. aasta 30. juunist ei tegele enam eelnimetatud krediidiasutuse poolt väljastatud

krediidilepingute haldamisega või 2025. aasta 1. jaanuarist ei tegele enam krediidiandja poolt

väljastatud tarbijakrediidilepingute haldamisega, ei pea taotlema Finantsinspektsiooni

tegevusluba.

(3) Kui isik on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2024. aasta

29. juunit, mis puudutab krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepingute haldamist või enne

2024. aasta 30. detsembrit, mis puudutab krediidiandja poolt väljastatud

tarbijakrediidilepingute haldamist ja seda ei ole tagastatud ning selleks tähtajaks ei ole

Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta äriühingu

tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellel juhul ei ole isikul

lubatud alates 2024. aasta 29. juunist või alates 2024. aasta 31. detsembrist kuni tegevusloa

saamiseni tegeleda krediidihaldustegevusega.

(4) Käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse ka sellistele krediidilepingutele, mis käesoleva

seaduse jõustumise ajal ei ole veel viivises, kuid mida või millest tulenevaid nõudeid võidakse

edaspidi vastavalt võõrandada või loovutada.

2. jagu

Muudatused kehtivates seadustes

§ 95. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja väärtpaberite registri pidamise seaduses“

tekstiosaga „, väärtpaberite registri pidamise seaduses ja krediidiinkassode ja -ostjate

seaduses“;

2) paragrahvi 38 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „ja ühisrahastusteenuse osutaja“

tekstiosaga „, ühisrahastusteenuse osutaja ja krediidiinkasso“;

3) paragrahvi 38 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „või fondivalitseja“ tekstiosaga „,

krediidiinkasso või fondivalitseja“;

4) paragrahvi 38 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

44

„Kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti, maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu

selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest tulenev järelevalvetasu on suurem.“;

5) paragrahvi 39 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) krediidiinkasso korral õigusakti kohaselt nõutavast algkapitali minimaalsest summast.“;

6) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:

„22) krediidiinkasso või välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali korral 0,001–0,1 protsendiga

krediidiinkasso poolt hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägist;“;

7) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:

„(54) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks tema

või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta

raamatupidamise aastaaruandes kajastatud hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate

nõuete koondjäägi kogusumma.“;

8) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:

„(54) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks tema

või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta

raamatupidamise aastaaruandes kajastatud hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate

nõuete koondjäägi kogusumma.“;

9) paragrahvi 43 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse,

krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või

fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud

eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasuvad rahastamiskohustuse tekkimisel

kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab

investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja,

krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt

tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses.“;

10) paragrahvi 43 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse,

krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või

fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud

eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta

teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu,

kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja,

krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt tasutava järelevalvetasu

kapitaliosale veerandi ulatuses.“;

11) paragrahvi 453 lõikes 1 asendatakse arv „1500“ arvuga „5000“;

12) paragrahvi 453 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, erandi

alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja,

makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja, krediidiinkasso või

ühisrahastusteenuse osutaja tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 3000 eurot.“;

13) paragrahvi 454 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

45

„Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru

korraldaja, erandi alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, fondivalitseja, makseasutuse, e-

raha asutuse, krediidiandja või -vahendaja, krediidiinkasso või ühisrahastusteenuse osutaja

täiendava tegevusloa taotlemisel, olemasoleva tegevusloaga lubatavate teenuste ringi

laiendamisel või makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 11 lõigetes 1–3 või § 12 lõikes 1

sätestatud erandi kohaldamise lõpetamise taotlemisel tasutakse menetlustasu 1500 eurot.“.

§ 96. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 15 lõike 10 esimeses lauses asendatakse sõna „tühistada“ sõnadega „kehtetuks

tunnistada“;

2) paragrahvi 174 lõike 4 sissejuhatavat lauseosa ja § 18 lõiget 41 täiendatakse pärast sõnu „on

kriisilahendussubjekt“ sõnadega „või kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna

oleks käsitatav kriisilahendussubjektina,“;

3) paragrahvi 174 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) iga kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna oleks

käsitatav kriisilahendussubjektina, kohta eraldi;“;

4) paragrahvi 18 lõike 42 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) käesoleva seaduse § 174 lõike 4 punktis 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 575/2013 artikli 12a punktis a nimetatud summade kogusumma üksikute

kriisilahendussubjektide ja kolmanda riigi ettevõtjate, mis Euroopa Liidus asutatuna oleksid

käsitatavad kriisilahendussubjektidena, puhul ei tohi olla väiksem kui käesoleva seaduse

§ 174 lõike 4 punktis 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013

artikli 12a punktis b nimetatud summade kogusumma.“;

5) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „EMPs kohaldatav tekst (ELT L

173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiiviga (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019,

lk 296–344)” tekstiosaga „(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiividega (EL)

2017/1132 (ELT L 169, 30.06.2017, lk 46–127), (EL) 2017/2399 (ELT L 345, 27.12.2017, lk

96–101), (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019, lk 296–344), (EL) 2019/2034 (ELT L 314,

05.12.2019, lk 64–114) ja (EL) 2019/2162 (ELT L 328, 18.12.2019, lk 29–57) ning määrustega

(EL) 2021/23 (ELT L 22, 22.01.2021, lk 1–102) ja (EL) 2022/2036 (ELT L 275, 25.10.2022,

lk 1–10)”.

§ 97. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 39 lõike 2 punktid 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„5) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja

koostöövalmilt, sealhulgas on ta esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud

olulise informatsiooni esitamata;

6) teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase

süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või

toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest ja karistusandmed ei ole

karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud; või isik on tegelenud

liigkasuvõtmisega.“;

46

2) paragrahvi 40 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „krediidilepingu täitmise tingimused“

tekstiosaga „krediidilepingu täitmise tingimused ja selle muutmise tingimused“;

3) paragrahvi 41 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise või

ametiaja pikendamise kavatsusest, samuti nende tagasikutsumisest või enne volituste tähtaja

lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva

enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.“;

4) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

„41) krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kord, sealhulgas

asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude

rakendamiseks;“;

5) paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 41 sätestatud krediidilepingu täitmise jälgimise ja

krediidilepingu muutmise kohta peab olema sise-eeskirjas sätestatud vähemalt järgmine:

1) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega tegelemise poliitika või

strateegia ja vastav menetluskord kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevate

kohustuste, sealhulgas krediidiandja hinnangu metoodika, kui krediidiandja teeb tarbijale

ettepaneku võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude

rakendamiseks;

2) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate rahaliste kohustuste suhtes kohtu- või

täitemenetluse toimingute alustamise poliitika või strateegia, kui tarbija varalise seisundi või

koostöö puudumise tõttu ei ole leitud kokkulepet, sealhulgas jätkusuutlikku lahendust võla

ümberkujundamiseks.“;

6) paragrahvi 48 lõiget 5 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:

„71) krediidilepingu muudatused koos asjakohase teabevahetusega, sealhulgas

võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta;“;

7) seadust täiendatakse §-ga 501 järgmises sõnastuses

„§ 501. Suhtlus võlgnikust krediidisaajaga ja tegelemine krediidihaldustegevusega

Kui krediidiandja või krediidivahendaja tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse

tema suhtes krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58–60 krediidiinkassole või

krediidiostjale ettenähtud nõudeid ning asjakohasel juhul krediidiinkassode ja -ostjate seaduse

§-s 45 sätestatut juhul kui krediidiostja on sõlminud krediidiandjaga krediidihalduslepingu.“;

8) seadust täiendatakse §-ga 571 järgmises sõnastuses:

㤠571. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiandja, kes loovutab viivises oleva tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva nõude

krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:

1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt

määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema

juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;

2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas sisaldama

asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.

47

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave

esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev

on puhkepäev, võib teabe esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas

põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib esitada koos käesoleva seaduse § 57

lõikes 2 ettenähtud aruannetega.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta

andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“;

9) paragrahvi 95 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis

vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.“;

10) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000

eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni

kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele

kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest

sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule.“;

11) paragrahvi 96 lõikes 1, § 97 lõikes 1, § 98 lõikes 1, § 100 lõikes 1, § 102 lõikes 1 ja § 103

lõikes 1 asendatakse tekstiosa „300 trahviühikut“ tekstiosaga „300 000 eurot“;

12) paragrahvi 96 lõikes 2, § 97 lõikes 2, § 98 lõikes 2, § 100 lõikes 2, § 102 lõikes 2 ja § 103

lõikes 2 asendatakse tekstiosa „400 000 eurot“ tekstiosaga „3 000 000 eurot või kuni kümme

protsenti aastasest netokäibest“;

13) paragrahvi 99 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“(1) Käesoleva seaduse §-des 48, 49 või 50 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega

seotud krediidiandja või -vahendaja kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot.“.

§ 98. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi § 63 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) krediidiasutuse arvel ning klientide nimel ja arvel tehingute ja toimingute tegemise korra,

sealhulgas tarbijale krediidi andmiseks tarbija maksevõime hindamise, krediidilepingu

tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise korra, sealhulgas asjakohasel juhul

võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks, ning

tarbijale teabe andmise ja krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamise korra, samuti

nõustamisteenuse osutamise ja tarbija vaidluste lahendamise korra;“;

48

2) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 45 järgmises sõnastuses:

„(45) Krediidiasutus on kohustatud avaldama pangasaladuse Statistikaametile riikliku statistika

seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, juhul kui klient on krediidiasutusele selleks

nõusoleku andnud.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 894 järgmises sõnastuses:

„§ 894. Krediidiasutuse kohustused seoses krediidiostjate ja võlgnikest krediidisaajatega

ning tegelemine krediidihaldustegevusega

(1) Krediidiasutus on kohustatud esitama krediidiostjale teavet vastavalt krediidiinkassode ja -

ostjate seaduse §-s 61 sätestatule.

(2) Kui krediidiastutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema suhtes

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58–60 krediidiinkassole või krediidiostjale

ettenähtud nõudeid ning asjakohasel juhul krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 45 sätestatut

juhul kui krediidiostja on krediidiasutusega sõlminud krediidihalduslepingu.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 923 järgmises sõnastuses:

㤠923. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiasutus, kes loovutab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude

krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:

1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt

määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema

juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;

2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muuhulgas eristama

loovutatud tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõudeid ja tarbijakrediidilepinguid ning

sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide

kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave

esitatakse 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev

on puhkepäev, võib teabe esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas

põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Kui krediidiasutus on vastavad laenud väljastanud teises lepinguriigis, edastab ta käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ka selle riigi järelevalveasutusele. Sel juhul

kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta

andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 14117 järgmises sõnastuses:

„§ 14117. Paragrahvi 88 lõike 45 kohaldamine

Käesoleva seaduse § 88 lõiget 45 kohaldatakse alates 2024. aasta 1. septembrist.“.

§ 99. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine

49

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61 järgmises

sõnastuses:

„61) krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses krediidiinkassona tegutsemine;“.

§ 100. Pandikirjaseaduse muutmine

Pandikirjaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõikest 1 jäetakse välja sõna „Eestis“;

2) paragrahvi 17 lõikes 4 asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“.

§ 101. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 403 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

2) seadust täiendatakse §-ga 4042 järgmises sõnastuses:

㤠4042. Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta

(1) Enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale kirjalikult või

püsival andmekandjal järgmise teabe:

1) kavandatud muudatuste selge kirjeldus ja kui see on kohaldatav, siis tarbija nõusoleku

saamise vajadus;

2) muudatuste tegemise aeg;

3) muudatustega seoses tarbija jaoks ette nähtud kaebuse esitamise võimalused ja kaebuse

esitamise tähtaeg, muu hulgas selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab kaebuse

esitada.

(2) Krediidiandja võib esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe üldistatul kujul.“;

2) paragrahvi 406 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:

„(54) Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud krediidi kasutusse võtmise ülempiir ja mille

kasutusse võtmise kohta tuleb tarbijal esitada krediidiandjale eraldi tahteavaldus vastavas

taotluses, peab krediidiandja enne iga krediidisumma väljamaksmist järgima krediidi kulukuse

määra ja selle arvutamise aluste kohta sätestatut kooskõlas käesoleva paragrahviga ja käesoleva

seaduse §-ga 4061.“;

3) paragrahvi 412 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused

kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -

ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu

tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe,

millega välistatakse või piiratakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigust, on

tühine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loovutamise korral tuleb tarbijat sellest teavitada,

välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes ise

edasi tegelema krediidiinkassode- ja krediidiostjate seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud

krediidihaldustegevusega.“;

4) paragrahvi 415 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

50

„(1) Tarbijalt võib võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda viivist, mis võib

olla kuni kahekordne tarbijakrediidilepingus ettenähtud intressimäär, kuid mis ei või ühelgi

juhul olla kõrgem kui käesoleva seaduse § 4062 lõikes 1 sätestatud krediidi kulukuse määra

ülempiir. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju

hüvitamist. Kokkulepe, millega nähakse ette eespool sätestatust kõrgem määr või kokkulepe,

millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi,

on tühine.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 4161 järgmises sõnastuses:

„§ 4161. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine

(1) Krediidiandja peab tarbijale enne viivises oleva krediidilepingu suhtes kohtu- või

täitemenetluse toimingute alustamist, muuhulgas käesoleva seaduse§ 416 lõikes 2 nimetatud

läbirääkimiste käigus, hindama ning asjakohasel juhul pakkuma üheselt mõistetavate

väljenditega võimalust kohtuväliselt nõue ümberkujundada või muul kujul osaliselt või

täielikult refinantseerida (edaspidi võla ümberkujundamine).

(2) Krediidiandja peab võtma võla ümberkujundamisel arvesse tarbija olukorda, tema õigusi ja

huve ning võib rakendada võla ümberkujundamise abinõusid juhul, kui krediidiandja hinnangu

kohaselt suudab võlgnik tõenäoliselt oma kohustused täita.

(3) Krediidiandja võib võla ümberkujundamiseks muu hulgas teha ettepaneku:

1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks;

2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks;

3) krediidilepingu liigi muutmiseks;

4) nõudest osaliselt loobumiseks või erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete

summeerimiseks;

5) intressimäära muutmiseks;

6) vääringu konverteerimiseks.

(4) Kui seoses võla ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme krediidilepingu kehtivaid

tingimusi muu kui tähtaja pikendamise tingimuse osas, näidatakse kirjalikus või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes iga esialgne krediidisumma ning

intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Kui kokkulepe krediidilepingu

tingimuste muutmise kohta ei vasta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatule, siis on selline

kokkulepe tühine.“.

§ 102. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadust täiendatakse §-ga 175 järgmises sõnastuses:

„§ 175. Võlaõigusseaduse 2024. aasta 1. märtsil jõustunud redaktsiooniga tehtud

muudatuste rakendamine viivituses tarbijakrediidilepingute suhtes

2024. aasta 1. märtsil jõustunud redaktsiooniga tehtud muudatusi võlaõigusseaduses ei

kohaldata nende tarbijakrediidilepingute või neist tulenevate nõuete suhtes, mis on viivituses ja

krediidiandja on need loovutatud enne 2024. aasta 1. märtsi.“.

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 103. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2024. aasta 1. märtsil.

51

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn 2024

Algatab Vabariigi Valitsus 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

i Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate

kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL (EMPs kohaldatav tekst): https://eur-

lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167

1

OKTOOBER 2023 (II VERSIOON)

Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu seletuskiri

1. SISSEJUHATUS

1.1. EELNÕU LÜHISISU

Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse (edaspidi KIKS) eesmärk on reguleerida inkassofirmade ja nendega

seotud isikute (nn võlgade ülesostmise finantseerijate) tegevust.

Eestis tegelevad inkassofirmad erinevat liiki võlgade sissenõudmisega ja/või ka nende võlanõuete

ülesostmisega. Oluline on silmas pidada, et eelnõu reguleerimisalasse ei kuulu kõik inkassofirmad, vaid

üksnes need, kes tegelevad krediidilepingustest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende

ülesostmisega. Seejuures kohaldub eelnõu lisaks tarbijakrediidile ka ettevõtjatele antud pangalaenudest

tekkinud võlgnevustega seotud tegevustele. Seepärast piiritleb nii eelnõu pealkiri kui eelnõu sisu

inkassofirmad ning nendega seotud isikud krediidiinkassode ja krediidiostjatena. Teadaolevalt tegelevad

aga enamik Eestis asutatud ja tegutsevad inkassofirmad krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste

sissenõudmisega ja seega võiks eeldada, et seadus hakkab edaspidi kohalduma suuremale osale Eesti

inkassoturust.

Laiemalt on olnud teemaks see (mida on kajastanud ka meedia), et eeskätt võlgade sissenõudmisteenuste

osutamisega tegelevate ettevõtjate ehk inkassofirmade praktika ei ole alati olnud väidetavalt õiguspärane

ja ei arvesta võlgnike huvidega. Kui märkimisväärne osa tarbijakrediiditurust ehk tarbijakrediidi

väljastamisest on olnud juba aastast 2015 üsna tugevalt reguleeritud (kõikidel tarbijakrediiti väljastavatel

isikutel peab olema Finantsinspektsiooni tegevusluba), siis tegevus, mis puudutab tarbijakrediidilepingust

tulenevate võlgnevuste sissenõudmist või nende ülesostmist, on üsna vähesel määral reguleeritud. Mh

analüüsis Finantsinspektsioon 2019. aastal inkassoturgu, et kaardistada järelevalve alla kuuluvate

krediidipakkujate poolt krediidi- ja finantseerimislepingutest tulevate nõuete loovutamist. Analüüsis leiti,

et praegusel kujul toimiv inkassoturg võib demotiveerida vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist.1

Lisaks on EL-s heaks kiidetud direktiiv 2021/21672 (edaspidi direktiiv), mis reguleerib nende

inkassofirmade tegevust, kes tegelevad pangalaenudest (nii tarbijate kui ka ettevõtjate) tulenevate

võlgnevuste sissenõudmisega ja nende ülesostmisega. Direktiiv tuleb liikmesriikidel oma õigusesse üle

võtta 2023. a. 30. detsembriks. Eelnõu põhinebki suures ulatuses direktiivil, kuid käesolevaga on otsustatud

minna direktiivist kaugemale ja eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka

muud krediidiandjad. Direktiivi põhjenduspunkti 17 kohaselt võivad liikmesriigid vabalt reguleerida

krediidihaldustegevust, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse – nagu mittekrediidiasutuste sõlmitud

krediidilepingute puhul osutatavad teenused ja kehtestada direktiivi kohaste nõuetega samaväärsed nõuded.

Eelnõuga nähakse inkassofirmade suhtes ette järgmised peamised muudatused:

1 Finantsinspektsioon, Finantsinspektsioon analüüsis inkassoturgu: https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon-

analuusis-inkassoturgu

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate

kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167

2

 krediidiinkasso kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba, Finantsinspektsioonile antakse

volitus teha järelevalvet krediidiinkassode üle, sh erinevad sanktsioneerimisvõimalused – alates

ettekirjutusest kuni väärteomenetluseni;

 nn usaldusväärsuse nõuded krediidiinkassode juhtidele ja omanikele – näiteks nõue, et krediidiinkasso

juhiks ei saa olla isik, kes on varasemalt tegelenud liiakasuvõtmisega;

 minimaalne kapitalinõue 25 000 eurot ja eraldi reeglid kuidas krediidiinkasso peab nö võlglastelt

laekunud vahendeid hoidma;

 tegevus- ja organisatoorsed nõuded, sh nõuded krediiditoimikute pidamisele, krediidiinkasso

sisekontrollile ja sise-eeskirjadele;

 Eesti asutatud krediidiinkasso tegutsemise alused teistes riikides ja teistes riikides asutatud

krediidiinkassode tegutsemise alused Eestis;

 asjakohased suhtlemise nõuded võlgnikega, sh teabe andmise kohustused, samuti kohustus ette näha,

kuidas saab esitada kaebusi krediidiinkassole;

 nõuded juhuks kui krediidiinkasso kasutab võlgade sissenõudmiseks kolmandaid isikuid.

Lisaks krediidiinkassodele reguleerib eelnõu ka muid subjekte ja eelnõuga nähakse selles osas ette:

 nõuded isikutele, kes finantseerivad võlgade ülesostmist (neid nimetatakse krediidiostjateks) s.t. juhul

kui krediidiinkasso ise võlgnevusi üles ei osta, eelkõige nähakse sellisel juhul ette Finantsinspektsiooni

informeerimiskohustus;

 kohustused pankadele ja teistele krediidiandjatele kaaluda tarbijast võlgnikule laenu ümberkujundamise

võimaluse pakkumist enne täitemenetluse alustamist.

Eraldi nähakse ette täiendavad nõuded tarbijatest laenuvõtjate suuremaks kaitseks – mis tingimustel

saab maksetähtaja ületanud tarbijakrediidilepinguid muuta ja tarbijakrediidi võlgnevuse korral vastava

viivismäära alandamine.

Lisaks muudetakse käesoleva seadusega ka finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (FELS).

Nende muudatustega täpsustatakse ülemaailmse mõjuga pangagruppide kriisikahjude katmise võimet

tagavate miinimumnõuete arvestust selliselt, et hõlmatud oleksid ka kõik sellised kolmandates riikides

asutatud üksused, mis tuleks arvesse võtta siis, kui nad olnuks asutatud Euroopa Liidus (EL). Selle

muudatusega võetakse üle EL õiguses tehtud täpsustus praktikate ühtlustamiseks liikmesriikides ja

parandatakse selliste pankade võimet enda vahendite abil kriisidest üle saada.3

Samuti muudetakse käesoleva seadusega pandikirjaseadust tulenevalt sellest, et kehtiv seadus oleks

täpseni kooskõlas vastava EL direktiivi 2019/2162 sätetega. Eelkõige puudutab see pandikirja nimetuse

kasutamist praktikas.

Seadus jõustub 2023. aasta 30. detsembril. Hetkel krediiditurul inkassona tegutsevad äriühingud, kes

soovivad pärast seaduse jõustumist jätkata oma tegevust, peavad Finantsinspektsiooni vastavasisulise

tegevusloa saama hiljemalt 2024. aasta 29. juuniks või 2024. aasta 31. detsembriks (sõltuvalt sellest, kas

hallatakse pankade poolt väljastatud viivises olevaid laenulepinguid või mitte-pankade poolt väljastatud

viivises olevaid tarbijakrediidilepinguid).

3 FELS muudatused põhinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusel (EL) 2022/2036, millega muudetakse

määrust (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2014/59/EL seoses selliste globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate

usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, kelle strateegiaks on mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamine, ning seoses

omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks kõlblike instrumentide kaudse märkimise meetodiga.

3

1.2. EELNÕU ETTEVALMISTAJAD

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunikud

Marit Maidla ([email protected]) – hetkel lapsehoolduspuhkusel, Kadri Siibak ([email protected]) ja

sama osakonna osakonnajuhataja asetäitja Thomas Auväärt ([email protected]).

Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit ([email protected]).

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna keeletoimetaja Sirje

Lilover.

1.3. MÄRKUSED

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõul on seos uue koalitsioonileppega. Nimelt selle

leppe punkt 11.9 kohaselt on eesmärgiks võetud, et inimesed ei satuks ebaõiglastesse võlaskeemidesse, mh

soovitakse selle tarvis tagada piisav järelevalve.

Eelnõu on lisaks seotud Rahandusministeeriumi finantspoliitika programmiga, kus nähakse ette

krediidihaldusfirmade (inkassode) reguleerimine, et tagada vastutustundliku laenamise printsiibi tõhusam

rakendamine.4

Eelnõu aluseks on Euroopa Liidu (edaspidi EL) õigusaktis (direktiivis) sätestatud nõuded. Hea õigusloome

ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus

nõutav, kui eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva EL õigusakti eelnõu

menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest, seetõttu ei ole antud eelnõu

kohta tehtud väljatöötamiskavatsust.

Lisaks korvab väljatöötamiskavatsuse puudumist osaliselt ulatuslik Tartu Ülikooli rakendusuuringute

keskuse poolt läbiviidud krediidituru uuring5 (edaspidi: krediidituru uuring), mis valmis 2021. a lõpus ja

milles on põhjalikult analüüsitud tarbijakrediiditurgu, s.h. vastutustundliku laenamise põhimõtte

kohaldamist krediidiandjate poolt ning vastavat kohtupraktikat. Uuringus on tehtud konkreetseid

õiguskeskkonna täiendamise ettepanekuid, s.h. inkassode tegevuse põhjalikumaks reguleerimiseks ja nende

üle järelevalve teostamiseks. Edaspidi on kavas teha ka järelhindamine (nn ex-post analüüs), et kontrollida,

kas krediidiinkassode tegevuse regulatsiooni kehtestamisega on tõhustunud krediidijärelturu toimimine ja

samas tagatud ka krediidisaajate õiguste kaitse nõuetekohasel tasemel, s.h. enne võlanõuete sundtäitmisele

pööramist ja ka kohtumenetluses.

Eelnõuga muudetakse järgmiseid seaduseid: Finantsinspektsiooni seadus, RT I, 30.11.2022, 14 (edaspidi

FIS); finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus, RT I, 17.03.2023, 7 (edaspidi FELS); krediidiandjate

ja -vahendajate seadus, RT I, 17.03.2023, 13 (edaspidi KAVS); krediidiasutute seadus, RT I, 17.03.2023, 16

(edaspidi KAS); majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, RT I, 06.04.2021, 5 (edaspidi MSÜS);

võlaõigusseadus, RT I, 17.03.2023, 80 (edaspidi VÕS); võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus, RT I, 22.03.2021, 10 (edaspidi VÕSRS).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

4 Rahandusministeerium, Finantspoliitika programm 2022-2025, lk 11: https://www.fin.ee/media/5681/download 5 Rahandusministeerium, Krediidituru uuring, https://www.fin.ee/media/5824/download

4

2. KEHTIV REGULATSIOON JA SEADUSEELNÕU VÄLJATÖÖTAMISE LÄHTEKOHAD

2.1. EUROOPA LIIDU REGULATSIOON

Üldist

Mittetöötavate (ing. k. non-performing loans) ehk viivises olevate laenudega tegelemiseks võttis EL-i

nõukogu 2017. a vastu järeldused, milles esitati tegevuskava viivislaenude vähendamiseks EL-is.6

Laiemaks sihiks oli vähendada 2009. a finantskriisi tulemina mittetöötavate laenude kuhjumist

finantssektoris. Samuti soodustada nende laenude edasimüümist järelturul. Tegevuskava kohustas

mittetöötavate laenudega seotud probleemide lahendamiseks ja viivislaenude tekkimise ennetamiseks

võtma samme nii liikmesriikidel kui ka EL-i institutsioonidel. Näiteks:

 töötas Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus välja üldised suunised viivislaenude haldamise kohta,

suunised pankade laenuandmise, jälgimise ja sisemise juhtimise kohta ning rakendas kõikide

pankade suhtes tugevdatud avalikustamise nõudeid vara kvaliteedi ja viivislaenude kohta;

 Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu töötas välja omakorda makrotasandi

usaldatavusjärelevalve lähenemisviisid, et hoida ära kogu süsteemi hõlmavaid viivislaenude

probleeme;

 Euroopa Keskpank rakendas pangandusliidu vähemoluliste asutuste suhtes „Suunised pankadele

viivislaenude kohta“ (senini oli neid kohaldatud vaid oluliste asutuste suhtes).

Nõukogu andis Euroopa Komisjonile suunise töötada välja ühtne lähenemisviis viivislaenude järelturgude

arendamise soodustamiseks, mis kaotaks eelkõige takistused viivislaenude müümiseks järelturul.

2018. a. 14. märtsil avaldas Euroopa Komisjon nn panganduse viivislaenude vähendamise eelnõude

paketi, mis koosnes mitmest erinevast osast (vt järgmist joonist).7

Joonis 1. 2018. a. avaldatud viivislaenude vähendamise eelnõude pakett

6 EL-i nõukogu pressiteade: https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2017/07/11/conclusions-non-

performing-loans/ 7 Euroopa Komisjon: https://finance.ec.europa.eu/publications/commission-measures-address-risks-related-

npls_et?etrans=et

5

Eespool juba nimetatud nn inkassode direktiiv (direktiiv 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate

kohta) on selle paketi üks osa. Selle eesmärgiks ongi soodustada viivislaenude järelturgude arengut EL-s ja

võimaldada krediidiasutustel viivislaenudeks muutunud laenudega paremini toime tulla. Direktiiv on osati

reaktsioon määrustele 2019/6308 ja 575/20139, millega nõutakse krediidiasutustelt, et nad paneksid kõrvale

piisavalt rahalisi vahendeid puhuks, kui uued laenud muutuvad viivislaenudeks. Seega ei ole direktiivi

lähtekohaks tarbijakaitselised eesmärgid, vaid krediidiasutuste bilansside korrastamine. Seda peegeldab ka

direktiivi struktuur, milles vaid sisuliselt artikkel 10 määratleb krediidiostjate kohustused

krediidivõtjate/tarbijate ees.

Direktiivi laiemad eesmärgid

Komisjon ja Euroopa Pangandusjärelevalve on püüdnud analüüsida viivislaenude kuhjumise põhjuseid

pangandussektoris. Selleks viidi läbi küsitlus, millest selgus, et pankad hinnangul on kõige suuremateks

takistusteks viivislaenudega tegelemisel just järelturu puudumine ning keerulised võlgade sissenõudmise

protsessid liikmesriikides.10

Nii Rahvusvahelise Valuutafondi kui ka komisjoni hinnangul võib viivislaenude kuhjumine pankade

bilansis kujutada endast olulist riski nii pankadele endile, kui ka EL-i finantsstabiilsusele ja liikmesriikide

majandustele. Pankade vaatest on viivislaenud problemaatiliselt peamiselt kahel põhjusel: esiteks on

viivislaenud vähem kasumlikud kui töötavad laenud. Kuna pangad ei teeni viivislaenudelt laenu

väljastamise hetkel prognoositud tulu, siis mõjutavad viivislaenud negatiivselt pankade kapitaliseeritust.

Teiseks nõuab viivislaenudega tegelemine ja nende sissenõudmine pankadelt inimressurssi, mis oleks

võimalik kasumlikumalt rakendada. Samuti peavad pangad viivislaenude arvelt rohkem provisioneerima

võimaliku kahjumi katteks, mis tähendab et nad ei saa kapitali välja laenata, vaid peavad selle panema nö

hoiule juhuks, kui viivislaenudega seotud riskid peaksid realiseeruma ning pank peaks kandma kahjusid.

See aga vähendab pankade võimekust väljastada laene, mis omakorda mõjutab liikmesriikide majandust.

Lisaks muudab viivislaenude järelturu puudumine pangad finantsturgude ebastabiilsustele haavatavaks,

kuna neil puudub võimalus probleemide korral bilansse kiiresti ja lihtsalt korrastada.

Järelevalve vaatest on viivislaenud problemaatilised, kuna muudab pankade vara kvaliteedi hindamise

keeruliseks ja sellest tulenevalt raskemaks ka kontrolli, kas pangad on täitnud neile pandud

kapitalikohustusi. Raskused varade hindamisega muudab keerukamaks ka pankade müümise, ühinemise ja

selle üle järelevalve tegemise.

Tõhusalt toimiv viivislaenude järelturg aitab pikemas vaates vältida viivislaenude kuhjumist liikmesriikide

pangandussektorites, finantsraskuste kandumist ühest liikmesriigist teise, ennetab panganduskriise EL-is

laiemalt ning aitab tugevdada rahvusvahelist usaldust EL pangandussektori vastu. Viivislaenude kuhjumise

vältimine on seega vajalik tagamaks EL ja euroliidu pangandussektori konkurentsivõimet, finantsstabiilsust

ja toetamaks EL-i majanduskasvu. Viivislaenude järelturg on seega üks tööriist toetamaks pankade tõhusat

toimimist.

8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/630, 17. aprill 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr

575/2013 seoses viivisnõuete kahju miinimumkattega (EMPs kohaldatav tekst) https://eur-

lex.europa.eu/eli/reg/2019/630/oj/est 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013 , krediidiasutuste ja investeerimisühingute

suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta EMPs kohaldatav tekst

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32013R0575 10 Commission Staff Working Document Impact Assessment, lk 11.

6

Joonis 2. Kõikide laenude ja mittetöötavate laenude mahud (EUR, miljardid) ning mittetöötavate laenude

osakaal EL liikmesriikide peale kokku. 11

Järgmine joonis on küll mõnevõrra vananenud infoga, kuid näitab siiski, et viivislaenude osakaal pankade

väljastatud laenudest erineb liikmesriigiti oluliselt. See näitlikustab, et kõigis liikmesriikides ei ole tänaseks

tekkinud viivislaenudega tegelemiseks vajalikku õiguskeskkonda ja laenude järelturgu, mis toetaks

viivislaenude edasimüümist ning pankade bilansside korrastamist.

Joonis 3. Mittetöötavate laenude osakaal EL liikmesriikide lõikes.12

Eelnevast tulenevalt on direktiivi eesmärgiks luua toimiv EL-i ülene viivislaenude järelturg, kus

krediidiostjad laiendaksid oma ärimudelit ja omandaksid mittetöötavaid laene ka piiriüleselt. Samuti peaks

direktiiv võimaldama krediidihaldajatel lihtsamini ühiste reeglite alusel pakkuda viivislaenude haldamise

teenust mitmes liikmesriigis. Eelpool mainitud määrustest 2019/630 ja 575/2013 tulenevalt on pangad aga

11 Euroopa Keskpanga statistika:

https://www.ecb.europa.eu/press/pr/date/2023/html/ecb.pr230803~17b58985ea.en.html 12 Commission Staff Working Document Impact Assessment, lk 6.

7

huvitatud võimalusest kiiremini vabanema viivislaenudest. Kokkuvõttes peaks komisjoni hinnangul EL

ülene viivislaenude turg tõstma nõudlust mittetöötavate laenude järele, suurendama konkurentsi

krediidiostjate ja -haldajate vahel ning võimaldama pankadel parema hinnaga vabaneda bilansis olevatest

viivislaenudest.

Kuna ei EKP ega järelevalveinstitutsioonid ei kogu pankade viivislaenude müügi kohta statistikat, siis on

keeruline täpset mittetöötavate laenude järelturu suurust EL-is täpselt määratleda. Teiseste andmete põhjal

on komisjon hinnanud, et turuhinnad sõltuvad oluliselt viivislaenu tüübist, pangad suudavad saavutada

tagatiseta tarbimislaenudel 5%-10% laenu nimiväärtusest, 50%-60% tagatisega laenu väärtusest. Järelturul

mõjutab laenude hinda kahtlemata ka teabepuudus, st viivislaenu väärtust on krediidiostjal keeruline

määratleda, kuna see sõltub võlgnikust (kui palju on suuteline tagasi maksma), tagatise väärtusest, ajast,

mis võlgnevuse sissenõudmiseks kulub, aga ka liikmesriigi täitemenetluse tõhususest. Kokkuvõttes on

viivislaenude järelturud enamikes liikmesriikides vähe arenenud (eranditeks on Hispaania ja Iirimaa),

väikesed ja killustunud. Olemasolevate järelturgude mahud on väikesed, seal osaleb vähe investoreid ja

tehakse üksikuid suuremahulisi tehinguid. Järelturge iseloomustab pakkumise-nõudmise suur hinnavahe

ning üldine hindade läbipaistmatus.

Direktiivi eesmärgiks on elavdada viivislaenude järelturgu läbi uute investorite toomise turule.

Kehtestatakse ühtsed EL-i reeglid, mis võimaldavad uutel investoritel turule siseneda. Täna olenevad

krediidiostjatele kehtivad nõuded liikmesriigiti oluliselt, näiteks Eestis ei ole krediidiostmine eraldi

tegevusena reguleeritud, kuid mitmed riigid nõuavad mittetöötavate pangalaenude ostjatelt

pangalitsentsi. Erinevad turule sisenemise reeglid tähendavad krediidiostjate jaoks õigusnormide

täitmisega, tegevusloa taotlemisega ja õigusabiga seotud kulusid.

See omakorda peaks parendama konkurentsi järelturul ning tõstma müüdavate laenude hinda, seega

julgustama panku mittetöötavaid laene järelturul müüma. Järelikult on krediidiostjatele seatavad reeglid

määrava tähtsusega suurendamaks konkurentsi mittetöötavate laenude järelturul. Võimalike investoritena

nähakse eelkõige täna juba eksisteerivaid väiksemaid krediidiostjaid, kes on täna tegevad vaid oma

päritoluriigi järelturul, ja uutele turgudele sisenemise keerukuse tõttu pole piiriüleselt tegutsenud. Samuti

loodetakse, et hetkel vaid teatud varaklassidele spetsialiseerunud krediidiostjad laiendavad tänu

harmoniseeritud reeglitele enda ärimudeleid. Institutsionaalsed investorid (eelkõige pensionifondid ja

kindlustusandjad) ei ole järelturgudel otseselt aktiivsed, kuid osalevad kaudselt läbi investeerimisfondide,

mis omakorda investeerivad mittetöötavate laenude järelturgudel. Siinkohal tasub märkida, et suurimad

mittetöötavatesse laenudesse investeerivad investorid pärinevad USA-st ja Kanadast, kes oleks samuti

potentsiaalsed uued investorid EL-i mittetöötavate laenude järelturul.

Suurem osa mittetöötavate laenude ostjatest on investeerimisfondid või varahaldurid, kes tegelevad

eelkõige varade ja riskihindamisega. Krediidilepingu haldamiseks neil võimekus puudub ning seega

vajavad krediidiostjad krediidihaldajaid (ehk krediidiinkassosid), kes tegeleks krediidilepingute

sissenõudmisega. Samas nendib komisjon oma analüüsis, et krediidihaldajate tegevus on liikmesriigiti

killustunud. Direktiiv ühtlustab ka krediidihaldajatele kehtivaid reegleid, et need saaksid tegutseda

piiriüleselt, pakkuda investoritele paremat teenust (tegutseda mitmes liikmesriigis) ning võimaldaks

krediidihaldajatel samaaegselt kulusid kokku hoida, kuna tulevikus peavad nad hankima tegevusloa vaid

ühes liikmesriigis.

Nagu varasemalt ka välja mainitud, siis üheks peamiseks mittetöötavate laenude järelturu kasvu pärssivaks

probleemiks on liikmesriigiti erinevad ja ebaühtlased regulatiivsed nõuded krediidiostjatele. Kuigi Eestis

ei pea mittetöötava laenu ostmiseks olema eraldi tegevusluba, siis osades liikmesriikides nõutakse

krediidiostjatelt pangalitsentsi, liikmesriigis kontori avamist, eraldi investeerimisfondi loomist jmt.13

13 Näiteks mittetöötavate laenude ostmiseks on vaja:

8

Osades liikmesriikides nõutakse tegevusluba, teistes vaid registreerimist. Ka see, milline amet teeb

järelevalvet (näiteks finantsjärelevalveasutus või andmekaitseasutus) erineb. Lisaks tegevusloa nõuete

erinevusele varieeruvad liikmesriigiti ka usaldusnormatiivid ja andmekaitsenõuded. Sarnased regulatiivsed

probleemid on ka krediidihaldajatel, lisaks reguleerivad liikmesriigid erinevalt, milliseid teenuseid

krediidihaldajad võivad pakkuda ning mis tingimustel. Seetõttu eeldab krediidiostjana ja krediidihaldajana

tegutsemise alustamine olulisi rahalist, aga ka ajalist investeeringut, mistõttu ei ole ettevõtjad üldjuhul

huvitatud tegevuse laiendamisest teistesse liikmesriikidesse. Komisjoni analüüsis märgitakse, et

krediidihaldajad laienevad uutesse liikmesriikidesse läbi juba eksisteerivate krediidihaldusettevõtete

omandamise, mitte piiriülese teenuse pakkumise. Läbi krediidihaldajate tegevusnõuete ühtlustamise

lihtsustatakse krediidihaldajate piiriülest tegutsemist ning ettevõtluse laiendamist, mis omakorda peaks

krediidihaldajatel võimaldama mastaabisäästu efekti ja seeläbi võimaldama neil pakkuda madalamaid

teenuse hindu krediidiostjatele. Kahtlemata suurendaksid ühtsed reeglid investorite huvi ja

krediidihaldajate tegevust ning motivatsiooni laieneda väiksematesse liikmesriikidesse, mille vastu täna

räägivad keerukad reeglid, kõrged kulud ja väiksem võimalus kasumilikult investeerida. Täna takistab

mastaabisäästu efekti saavutamist just liikmesriigiti oluliselt erinevad regulatiivsed nõuded.

Lisatakistusena ettevõtluse piiriülesele laienemisele tuuakse välja ka probleeme isikuandmete kaitse ja

pangasaladusega, samuti olulised erinevused tarbijakaitse seadustes, aga ka krediidihaldajatele pandud

kohustustes. Näiteks Iirimaal peavad krediidihaldajad vaid registreerima, siis Kreekas nõutakse, et

krediidihaldajad tegutseksid läbi kohaliku esindaja peavad võtma samme sotsiaalset haavatavatesse

rühmadesse kuuluvate inimeste kaitseks. Erinevused nimetatud regulatsioonides muudavad veelgi

keerulisemaks mittetöötava laenu ostjale ostetava laenulepingu väärtuse hindamise ja hinnastamise.

Tarbijate vaatest on oluline rõhutada, et direktiiv ei muuda kehtivaid rahvusvahelise kohtualluvuse

printsiipe. Edasi jääb kehtima põhimõte, mille kohaselt lepingu osapoole muutumisel kohaldatav õigus ei

muutu, see tähendab, et ka loovutatud krediidilepingu suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, mis

krediidivõtja ja algse krediidiandja vahel sõlmitud lepingule. Välistatud on võimalus, et krediidiostja valiks

enda ärimudeli jaoks sobivama liikmesriigi, kus tarbijal on vähem õiguseid – tarbijast krediidivõtjal kõik

tema koduriigi tarbijaõigusest tulenevad õigused sõltumata krediidiostja asukohast. Olenemata

krediidiostja ja -haldaja päritoluriigist peavad nad iga krediidilepingu juures arvesse võtma selle riigi, kus

krediidileping algselt sõlmiti, reegleid ja nõudeid.

Kuigi direktiiv püüab harmoniseerida krediidiostjatele ja -haldajatele kehtivaid regulatsioone, siis tuleb

siiski tõdeda ka direktiivi piire: direktiiviga ei muudeta liikmesriikides kehtivaid lepinguõiguseid, ega

tarbijaõiguseid, seega jäävad liikmesriikide vahel siiski olulised erinevused, millega investorid ja

krediidihaldajad peavad oma tegevuses arvestama.

Kokkuvõttes on direktiivi üldisemaks eesmärgiks kaasa aidata finantsstabiilsuse parandamisele, selleks

luuakse järelturg, kus pangad saavad tänasega võrreldes lihtsamini müüa mittetöötavaid laene, misläbi

väheneb nende osakaal pankade bilansis; samuti aitab hästitoimiv järelturg tulevikus vältida mittetöötavate

laenude liigset kuhjumist. Seeläbi aitab direktiiv kaasa ka majanduse elavdamisele – pangad, mis on vabad

üleliigsetest mittetöötavatest laenudest, peavad vähem vahendeid suunama kapitalinõuete täitmisele ja

seega suudavad rohkem raha suunata laenutegevusse. Samuti peaks direktiiv suurendama nõudlust

mittetöötavate laenude järele kuna ühtsed reeglid lihtsustavad investorite ligipääsu mittetöötavate laenude

järelturule. Seeläbi peaks pangad suutma vabaneda mittetöötavatest laenudest parema hinnaga ehk

vähendama kahjumlikkust. Toetamaks mittetöötavatesse laenudesse investeerimist ühtlustatakse ka

krediidihaldajaid puudutavaid regulatsioone, mis peaks julgustama nende piiriülest tegutsemist.

- Pangandusluba või keskpanga luba BG, EL, CY, LT, MT, AT, PT, SI, SK,

- Järelevalve luba DK, RO.

9

Direktiivis sätestatud erinevad osapooled ja selle rakendamine

Direktiivis nähakse ette selged reeglid, kuidas toimub viivisesse sattunud laenude edasimüümine

(krediidiostjad), krediidihaldustegevus, kehtestatakse piiriülese tegevuse põhimõtted. Samuti tuleb

direktiivi kohaselt krediidihaldajad (st inkassod) viia finantsjärelevalve alla, luuakse tegevusloakohustus ja

kehtestatakse nn EL ühtne passirežiim. See tähendab, et neid norme järgivad ettevõtjad võivad tegutseda

kogu ELis, ilma et nende suhtes kohaldataks muid riiklikke tegevusloa saamise nõudeid.

Direktiivi ülevõttev õigusakt tuleb avalikustada 2023. aasta 29. detsembriks ja rakendub 30. detsembril

(finantsjärelevalve asutus peab olema valmis alates sellest hetkest tegevusloataotlusi vastu võtma).

Liikmesriikides, kus kehtib juba samaväärne režiim enne direktiivi rakendumist, loetakse siseriiklik luba

direktiivi tegevusloale vastavaks ja seega saavad need isikud kasutada nn piiriülest passi juba 30.

detsembril. Eestis täna sellist erirežiimi ei ole.

Täpsemalt illustreerib direktiivi kohaldumisalasse kuuluvaid subjekte järgmine joonis.

Joonis nr 4. Direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad subjektid ja nende kohustused finantsjärelevalve ees

* Teiste krediidiandjate poolt väljastatud viivislaenude müügile/loovutamisele peale pankade direktiiv ei

rakendu. Lisaks tuleb silmas pidada, et antud joonis illustreerib selliseid suhteid, kus on eraldi

krediidiasutus ja krediidiinkasso. Praktikas võib-olla aga nii, et krediidiasutus ise tegeleb

krediidihaldustegevusena ja sel juhul käsitatakse krediidiasutust ennast krediidihaldajana.

Vabariigi Valitsus kinnitas 2018. aasta 17. mai istungil Eesti seisukohad direktiivi eelnõu kohta. Nimetatud

seisukohtade, seletuskirja ja seal oleva mõjude hindamine käis kooskõlastusringil arvamuse avaldamiseks

nii Finantsinspektsiooni, Eesti Panga kui turuosaliste juures. Põhimõtteliselt oli nii Valitsus kui teised

seotud osapooled nõus Euroopa Komisjoni poolt väljapakutuga. Eelnimetatud seisukohad kiideti heaks ka

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni poolt 2018. a. 11. juunil.14

14 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/16ace699-ffac-45a9-92ee-10acefcdff0e

10

2.2. EESTIS KEHTIV REGULATSIOON

2.2.1. Nn inkassoettevõtjate (või inkassode) suhtes kehtiv regulatsioon

Inkassoettevõtja majandustegevuse iseloom on erinev krediidiasutuste ja krediidiandjate omast.

Võlakohustus, mida ei ole tähtaegselt täidetud, on krediidisaajal ehk võlgnikul tekkinud varasemast

võlasuhtest. Kohustus tuleneb algsest krediidilepingust, mis müüakse või millest tulenevad nõuded

loovutatakse inkassoteenuse pakkujale, kes saab omakorda kasutada vastavaid seadusjärgseid nn

õiguskaitsevahendeid. Inkassoettevõtja tegeleb kohustuse sissenõudmisega ja võib pakkuda kohustuse

täitmiseks vastavaid tingimusi. Kui inkassoteenuse näol on tegemist üksnes väljastatud krediidi

sissenõudmisega, siis ei käsitleta seda KAVS-i ja VÕS-i tähenduses tarbijakrediidi andmisena või

vahendamisena. Seega, kui tegemist on n-ö klassikalise inkasso ärimudeliga, mille käigus inkasso tegutseb

õiguskaitsevahendi rakendajana, siis ei kvalifitseeru inkassoettevõtja tegevus KAVS-i mõistes krediidi

andmiseks ega vahendamiseks. Kui aga tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete sissenõudmisega

tegeleva ettevõtja ärimudelist tulenevalt kaasnevad tarbijale mistahes muud tasud, mis ei ole käsitletavad

õiguskaitsevahendite rakendamisena, võib olla tegemist krediidiandmise või –vahendamisega.

Inkassoettevõtjad tegutsevad nn krediitide järelturul, pakkudes oma ärimudeli raames erinevaid

krediidihaldusteenuseid, sh võlamenetlust, võlanõuete ostmise võimalust, kohtus esindamise teenust15 jne.

Inkassoettevõtjate tegevus kujutab eelkõige järeltegevusi, st juba tekkinud võlgnevuste likvideerimist või

nende sissenõudmist. Klassikaline inkassoteenus on võlausaldajale võlgu olevate summade sissenõudmine

võlgnikult.

Eesti õiguses ei ole täna sätestatud krediidiinkasso, krediidihaldustegevuse, krediidihaldusteenuse

ega krediidiostja mõistet. Inkassode tegevust kehtivas õiguses spetsiifiliste normidega ei reguleerita –

igaühel õigus täna sellel tegevusalal vabalt alustada, teostada ning lõpetada majandustegevust. Järgida tuleb

sisuliselt vaid üldist äriühingu- ja lepinguõigust. Lisaks peab inkassoettevõtja oma tegevuses järgima

tarbijakaitse seadusest tulenevaid nõudeid (eelkõige ebaausate ja eksitavate kauplemisvõtete kohta), mille

järgimise üle teostab oma pädevuse piires järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.16

Samuti peavad inkassod oma tegevuses järgima lisaks EL isikuandmete kaitse üldmäärusele 2016/679

isikuandmete kaitse seadust, eelkõige selle §-i 10 (mis sätestab just nõuded isikuandmete töötlemisega

seoses võlasuhte rikkumisega). Selle regulatsiooni järgimise üle teostab järelevalvet Andmekaitse

Inspektsioon, kes on teinud inkassoettevõtjatele ka vastavaid ettekirjutusi.17

Krediidiasutuste või krediidiandjate viivises olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete müüki

krediidiostjatele (finantseerijatele) ega selliste nõuete haldamise ja sissenõudmise teenust osutavate

ettevõtjate poolt käesoleval ajal finantsvaldkonna eriseadustega Eestis ei reguleerita. Ehk sellistele

ettevõtjatele ei ole kehtestatud valdkonna spetsiifilisi tegevusnõudeid ega riikliku järelevalve

tingimusi, samuti ei ole kehtestatud inkassoettevõtjatele valdkonna spetsiifilisi väärtegude koosseise.

Lisaks – kuigi inkassoettevõtjad tegutsevad finantsturul, s.o. krediitide järelturul, ei ole need ettevõtjad

kohustatud isikud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse tähenduses.

Ka krediidiasutustele ega krediidiandjatele endile ei ole üldiselt kehtestatud spetsiifilisi nõudeid viivises

olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete müümise kohta ega loovutamise tingimusi, s.h.

krediidiostjale teabe andmise ja Finantsinspektsioonile vastava aruandluse esitamise kohta (siiski teatud

15 Kui inkassobüroo töötaja esindab sissenõudjat kohtus, siis tuleb tekkinud kulud hüvitada TsKMS järgi

õigusabikuludena. Sein, K., Kahju ettenähtavuse reegel kahjuhüvitise piiramise alusena. Juridica IV/2003, lk 247.

Arvutivõrgus: https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2003/4/56996.PRN.prv.php. 16 Vt. näit. https://www.ttja.ee/inkasso 17 Vt. täpsemalt: https://www.aki.ee/et/search/site/inkasso

11

ulatuses krediidiandjate kohta seda aruandlust Finantsinspektsioonile täna esitatakse – nimelt

Finantsinspektsioonile esitavad krediidiandjad ja –vahendajad järelevalvelist aruandlust kooskõlas KAVS

§ 57 lõike 5 ja riikliku statistika seaduse § 301 lg 3 alusel kehtestatud määrusega).

2.2.2. Krediidi andmise, nõuete loovutamise ning viiviste ja muude õiguskaitsevahendite suhtes

kehtiv regulatsioon

KAVS § 3 kohaselt on krediidiandmine laenu või krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva

edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu.18

Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 mõistes, kuivõrd muudetakse

olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel

ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, st toimub võlausaldaja vahetus. Nõuete

loovutamise üldtingimused on sätestatud VÕS-is. Seadus eristab nõuete ja kohustuste üleminekut.

Võlausaldaja võib oma nõude tulenevalt VÕS § 164 lõikest 1 võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu

alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude osaline loovutamine võib toimuda mh sellisel juhul,

kui nõude esemeks on rahalise kohustuse täitmine (nt nõudega seotud kõrvalnõuete loovutamine).19 Nõude

loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). See tähendab, et toimub loovutatud

nõude üleminek uuele võlausaldajale ja senine võlausaldaja asendub uuega.

Krediidinõuete loovutamise piirangute osas võivad arvesse tulla eelkõige seadusandlikud piirangud või

vastavad kokkulepped. Üldiselt tuleb nõude loovutamisel arvestada piirangutega, mis tulenevad VÕS §-st

166 ja § 164 lõike 1 teisest lausest. VÕS § 164 lõike 1 teise lause esimese alternatiivi kohaselt ei või nõuet

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud. Võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud

kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse, ei kehti

kolmandate isikute suhtes (VÕS § 166 lg 2). VÕS § 167 järgi lähevad koos nõudega üle ka seda tagatavad

tagatised või siis on kohustus need üle anda.

Tarbijakrediidilepingust20 tuleneva nõude loovutamine iseenesest ei ole välistatud, tuleb arvestada

nii VÕS-ist kui ka KAVS-ist tulenevate piirangutega. VÕS § 412 sätestab, et kui krediidiandja loovutab

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, välja arvatud juhul,

kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi võlausaldajaks. Kokkulepe,

millega välistatakse või piiratakse tarbija õigust esitada lepingust tulenevaid vastuväiteid kolmanda isiku

vastu, kellele krediidiandja loovutab talle tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded, või tarbija õigust oma

nõudeid tasaarvestada, on tühine.

Krediidiandjal või -vahendajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus krediidi andmise või krediidi

vahendamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule üksnes teatud juhtudel ja KAVS-is

ettenähtud tingimustel (KAVS § 46). Krediidi andmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete

täitmist võib edasi anda üksnes teisele isikule, kellel on tegevusluba KAVS §-s 3 nimetatud krediidi

18 Tarbijale krediidi andmise regulatsiooni aluseks on tarbijakrediidi direktiiv, mille kohaldamisala on laialt tarbijale

antavat krediiti hõlmav. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt peavad alluma lepinguriigi mittekrediidiasutustest

krediidiandjad sobivale tegevusloa regulatsioonile sõltumata sellest, millise väljamakse või tagasimakse

regulatsiooniga tarbijale krediiti antakse. Tarbijate kaitse seisukohalt on oluline laiendada vastavaid nõudeid

võimalikult suurele ringile krediidiandjatele ja -vahendajatele. Vältimaks erilaadset kohtlemist laenuandjate puhul, on

KAVS-ga hõlmatud tegevusloa kohustusega igasugune Eestis tarbijatele krediidi andmine või vahendamine. 19 Sellisteks kõrvalnõueteks võivad olla nt intressi-, viivise- ja leppetrahvi nõuded. 20 Tarbijakrediidi direktiivi kohaselt ei käsitleta tarbijakrediidilepinguna võlgnevuse ajatamise lepingut, kui sellega ei

kaasne tarbijale lisatasu (artikkel 2 lõike 2 punkt j). Sellele on Euroopa Komisjon andnud tõlgenduse, mille kohaselt

„tasuta krediidilepinguna“ võib tõlgendada olukorda, kus uue lepingu sõlmides võrreldes olemasolevate kohustustega

võlgniku kohustused ei suurene.

12

andmiseks või §-s 4 nimetatud krediidi vahendamiseks (KAVS § 46 lg 2). KAVS § 46 lg 1 p 4 sätestab, et

krediidiandja või -vahendaja suhted tarbijatega ja kohustused tarbijate ees ei tohi muutuda tegevuse

edasiandmise tõttu. Vaatamata sellele, et KAVS § 46 ei ole täielikult imperatiivse sõnastusega, lubades

teatud krediidi andmisega seotud toiminguid (nt isikusamasuse tuvastamine) lõike 3 kohaselt edasi

anda, hõlmab KAVS § 46 lõikes 2 sätestatud tegevuse edasiandmise keeld isikule, kellel tegevusluba

puudub, ka nõuete loovutamise olukorda. Kui olla täpne, siis konkreetselt tarbijakrediidi andmist või

krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib selle kohaselt edasi anda üksnes vastava

tegevusloaga isikule (s.t. kellel on kellel on tegevusluba KAVS §-s 3 nimetatud krediidi andmiseks või §-s

4 nimetatud krediidi vahendamiseks).21

Tarbijakrediidilepingu tasulisus tähendab, et tarbija maksab midagi täiendavat juurde krediidi pikendatud

aja jooksul kasutamise eest. Tasulisus eeldab selles kontekstis teatud lisakulutusi just maksete ajatamise

ehk raha pikema aja jooksul kasutamise eest. Selliseks tasuks võib olla näiteks lisatasu maksmine uue

maksegraafiku koostamise või uue ajatatud kokkuleppe sõlmimise eest. Kui sellise lepingu sõlmimist pakub

tarbijale inkassoettevõtja, võib ka inkassoettevõtja olla krediidivahendajaks. Võlaõigusseaduse kohaselt

juhul, kui lepingule või maksetähtpäeva pikendamisele lisatakse tasud, on tegemist uue

krediidilepinguga ning kui seda vahendab inkassoettevõtja, on tegemist krediidivahendajaga.

Kehtiv õigus adresseerib ka erinevaid õiguskaitsevahendeid. Eesti õiguse kohaselt on

õiguskaitsevahenditena käsitletavad nii viivis kui kahju hüvitamine22.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Ehk kehtiva õiguse järgi saab lepinguga seaduses ettenähtud

viivisemäärast kõrvale kalduda.

Lepingulise intressimäära puhul tuleks võtta arvesse lisaks kohtupraktikat, eelkõige juhul kui lepingu üheks

pooleks on tarbija. Viiviste teemat on käsitlenud Riigikohus lahendis 3-2-1-118-1623, milles leiti, et

tüüptingimustes on eelduslikult tühine selline viivisemäär, mis ületab kolmekordselt seadusjärgset

viivisemäära (toona siis 3 x 8 = 24 %, nüüd tuleb arvestada EKP intressimäära tõusu, mis 2023. a. 1. jaanuari

seisuga oli 2,5%24). Riigikohus on ka varem sedastanud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg

1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).

TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 162 lg 1

järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse

täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 113

21 Nõuete loovutamisel tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et nõude loovutamisega ei tohi kaasneda peale võlausaldaja

vahetuse muudatusi nõude sisus. See tähendab, et nõude üleminek ei tohi mõjutada nõude olemust. Vastasel juhul

tekib võimalus tarbija krediteerimisel erinevate skeemide kasutamiseks ilma KAVS-i nõudeid järgimata, kuid selline

ei ole olnud KAVS-i kehtestamise mõte ning eeltoodud olukorda ei ole soovitud KAVS-iga kindlasti lubada. 22 Tulenevalt VÕS § 115 lg 1 kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle

asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik

kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. 23 Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/marksonastik?asjaNr=3-2-1-118-16. 24 https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar

13

lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162

sätestatule.

Riigikohus on varasemas praktikas lepingujärgsele viivisele VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 kohaldamise

kohta leidnud, et nimetatud sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja

mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on

ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt Riigikohtu

25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09, p 10).

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1 p 3)

ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6). Seega ei ole viivisenõue

ja kahju hüvitamise kohustus eraldi (lisa)tasud, vaid need kvalifitseeruvad õiguskaitsevahenditeks,

mille kasutamiseks on võlausaldajal seadusest tulenev õigus.

Õiguskaitsevahendina ei saa käsitada sissenõudmiskulusid. Võlgnik on kohustatud hüvitama üksnes

sellised tegelikult kantud kulud, mis on võlausaldaja nõude maksmapanemiseks sisuliselt põhjendatud ja

vajalikud, arvestades VÕS-is sätestatud sissenõudmiskulude maksimum-määra. Kuigi VÕS sätestab

sissenõudmiskuludele piirmäärad, võib tarbijast võlgnik tulenevalt oma teadmatusest tasuda ka

sellised sissenõudmiskulud, mis ei ole proportsionaalsed ja väljuvad VÕS-is sätestatud määradest.

Sissenõudmiskulude mõiste hõlmab kõiki kohtuväliseid võla sissenõudmisega seotud kulusid. Lisaks

sissenõudmiskuludele võib tegemist olla ka võla menetlemise tasu või kuluga, teenustasuga,

kahjuhüvitisega, tasuga konkreetsete sissenõudmistoimingute eest, nt võlanõudekirja tasu jne.

Sissenõudmiskuludeks võivad olla kulutused, mis tekivad võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on

samas tingitud võlgniku makseviivitusest, nt kulutused, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks,

inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud jms.25

Võlaõigusseaduse § 1132 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist tarbija poolt, kui võlausaldaja on

majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Nimetatud paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine26. Sätet rakendatakse lepinguliste rahaliste kohustustega täitmisega

viivitamise korral ning see piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist

leppetrahvikokkuleppe ja üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel27. Arvestada tuleb, et teatud erisused

on tarbijalt võla nõudmisel lepingulise suhte kehtivusajal ja pärast lepingu lõppemist.28

Sissenõudmiskulu mõiste alla ei kuulu aga täiendava maksegraafiku sõlmimise ega refinantseerimise

tasud.29 Lepingu maksetähtaja pikendamise tasud, sh maksegraafikuga seotud tasud, kujutavad endast

sisuliselt tasu raha kasutamise eest pikendatud perioodil ning seda saab käsitleda kui olemasoleva lepingu

muutmist. Maksetähtpäeva tasu eest edasi lükkamise korral on tegemist tarbijakrediidilepinguga

VÕS-i § 402 ja § 401 lg 1 ja 2 tähenduses ning sellisel juhul rakendub KAVS. Samuti sätestab VÕS §

403 lg 21, et VÕS-i 22 peatüki (laenuleping ja krediidilepingud) II jaos (tarbijakrediidileping ja sellega

seotud lepingud) sätestatut kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele,

millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. Seega, kui

25 Vt. täpsemalt Võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seadus

786 SE. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/42f33ec8-c1cb-46ff-bb99-

1d44fe861c5a/volaoigusseaduse-tarbijakaitseseaduse-ning-oppetoetuste-ja-oppelaenuseaduse-muutmise-seadus 26 VÕS § 113.2 lg 6. 27 Sätet ei kohaldata selliste tekkivate kulude hüvitamise osas, mille hüvitamise kohta on TsMS-is, TMS-is ning

PankrS-is eriregulatsioon. Allikas: Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Üldosa (§§ 1-207). Tallinn: Juridica 2016, lk 581, p 7.1, § 1132 kommentaar. 28 Ibid. 29 Teatud juhtudel sõlmitakse võlgnikuga maksegraafik võla tasumiseks. Kui selle sõlmimine ei too endaga tarbijast

võlgnikule kaasa täiendavaid kulusid, siis ei tuleks osamaksetega lepingut krediidilepinguks pidada. Maksegraafikute

eest tasu võtmine nt intressi või maksepunkti tasu näol liigitub aga tegevusluba nõudvate tegevuste alla.

14

krediidilepingust tulenevad nõuded (tekkinud võlad) struktureeritakse ümber uueks laenuks või kui

toimub tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine või tarbijalt nõutakse lisaks krediidilepingust

tulenevatest nõuetest ja seaduses ettenähtud õiguskaitsevahenditest muid tasusid, käsitletakse seda

uue krediidilepinguna.30

Nn võlgade sissenõudmisteenuseid pakkuva ettevõtja, sh inkassoettevõtja ärimudelit tuleb hinnata

igal üksikul korral, sest tulenevalt inkassoteenuse iseloomust sõltub see, kas inkassoettevõttele tuleb

kohaldada KAVS-i või mitte. Seega tuleb igakordselt hinnata, kas inkassoettevõtja pakub sellist lepingu

paketti, mille puhul võlgniku kohustused ei kasva, arvestades asjaolu, et VÕS järgi on võlausaldajal õigus

kasutada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivisintressi ja kahju hüvitamist. Kui võlgade sissenõudmisel

piirdutakse õiguskaitsevahendite rakendamisega, mis on tegelik majanduslik tehingute sisu, siis ei

ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Nimetatud lepinguga on tegemist aga sellisel juhul, kui tarbija

maksab olemasoleva võla ajatamise või refinantseerimise eest täiendavaid tasusid.

Riigikohtu praktika31 kohaselt ei too olemasoleva laenulepingu maksetähtaja pikendamine kaasa üldjuhul

uue võlasuhte tekkimist.

Tarbijast võlgniku õigused ei pruugi olla piisavalt kaitstud, kui lisaks krediidilepingust tulenevatele

kuludele ja seadusega ettenähtud õiguskaitsevahenditele nõutakse tarbijalt täiendavaid tasusid ilma

tarbija maksevõimelisust hindamata – selliselt pannakse niigi makseraskustesse sattunud tarbija veelgi

halvemasse majanduslikku olukorda. Tarbijakrediidilepingust tulenevaid kuid lepingu rikkumisega mitte

seotud kulusid, mille tasumist tarbijalt nõutakse inkassoteenuse käigus, võib pidada piisavaks, et tekiks alus

KAVS-i kohaldamiseks inkassoettevõtjale. Põhjendamatud sissenõudmiskulud mõjutavad tarbijat

majanduslikult negatiivselt, ebapiisavate õiguslike teadmiste tõttu võib tarbija loobuda vaidlustest ja

maksta võlausaldajale ära ka sellised sissenõudmiskulud, mida võib tegelikkuses pidada ebamõistlikuks32.

Alternatiivne ärimudel võimaldab inkassoettevõttel võlgade sissenõudmise raames sõlmida kas enda või

algse krediidiandja nimel uue krediidilepingu, mille aluseks on küll olemasolev võlg, kuid selle ajatamiseks

sõlmitakse uutel tingimustel leping, st muutuda võivad nii intressimäär, maksetähtaeg, samuti krediidi

andja. Kui lepingut niimoodi muudetakse, tuleks tõenäoliselt kohaldada KAVS-i, samuti on VÕS-s

vastavad viited lepingu muutmisel maksevõime hindamise regulatsiooni kohaldamisele, kuna sisuliselt

võimaldab selline lepingu muutmise protsess laenu juurde anda. Teadaolevalt ka praktikas niimoodi

käitutakse – näiteks võlgnetavatest summadest (sh kõrvalnõuetest) saab uus põhivõlg, millele võib

lisanduda ka lepingu sõlmimise tasu.

Seega tuleb igakordselt hinnata sissenõudmise teenuse sisu (et saada aru, et millise õigusakti alla selline

tegevus kvalifitseerub), st kas kasutatakse üksnes seaduslikke õiguskaitsevahendeid või muudetakse

krediidilepingu tingimusi selliselt, et tarbija peab tasuma lisaks võlgnevusele, mis tuleneb krediidilepingust,

ja õiguskaitsevahenditest tulenevatele tasudele veel lisaks täiendavaid tasusid inkassoettevõtja teenuse eest.

Täiendava maksegraafiku sõlmimise ja laenu refinantseerimise tasud sissenõudmiskulude alla ei kuulu.

Kuivõrd sellisel juhul lubatakse tarbijal maksetähtpäeva tasu eest edasi lükata, on tegemist eraldiseisva

tarbijakrediidilepinguga VÕS-i § 402 ning § 401 lõigete 1 ja 2 tähenduses. Lepingu pikendamise tasud, sh

30 Vastavalt VÕS § 403 lõikele 21 kohaldatakse krediidilepingu muudatusele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline

edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine, lepingu sõlmimise regulatsioon, mistõttu hõlmab lepingu

sõlmimise keeld ka lepingu muutmist täiendava krediidi andmise eesmärgil. Allikas: Võlaõigusseaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 152 SE seletuskiri, kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3c646e4b-594e-4de8-99a5-4c6caebb3299. 31 Vt nt RKTKo 3-2-1-175-14 p 16, 17, RKTKo 3-2-1-169-13 p 17, RKTKo 3-2-1-169-13 p 16, 17, 18. 32 Koll, K. Tarbija kaitsmine tarbijakrediidilepingutega seotud ebamõistlike kulude eest. Juridica 2015, nr 4, lk 251-

256, lk 253.

15

maksegraafikuga seotud tasud, kujutavad endast sisuliselt tasu raha kasutamise eest pikendatud perioodil.

Sellised tasud alluvad krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsioonile.

Selliste kulude väljanõudmine, mis ei ole oma olemuselt otseselt õiguskaitsevahendid ja millega võlgnikule

kaasnevad täiendavad tasud, nt tasu maksegraafiku sõlmimise eest, viivad n-ö uue tarbijakrediidilepingu

sõlmimiseni ja seega tekib alus KAVS-i kohaldamiseks. Seega, kui tarbija maksab olemasoleva võla

ajatamise või refinantseerimise eest täiendavaid tasusid, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kui

inkassoettevõtja sõlmib ise tarbijaga täiendavaid kokkuleppeid ja küsib nimetatud kokkulepete eest tarbijalt

tasu, siis võib olla tegemist olukorraga, kus inkassoettevõtja peab taotlema KAVS-i kohaselt tegevusluba.

2.3. Eelnõu väljatöötamise lähtekohad

Nagu juba eespool märgitud, siis 18. veebruaril 2015. a võttis Riigikogu vastu krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse. Nimetatud seadusega kehtestati esmakordselt tegevusloa kohastus ka mitte-pankadest

tarbijakrediidiandjatele (rahvakeeles nn kiirlaenufirmadele). KAVS kehtestamine oli oluline avalik-

õigusliku iseloomuga meede tarbijakrediidituru ohjamiseks ning vastutustundetust laenamisest tulenevate

probleemide piiramiseks ja ennetamiseks.

KAVS-ga nähti ette, et mitte-pankadest tarbijakrediidiandjad lähevad seega Finantsinspektsiooni

järelevalve alla. KAVS ei kohaldu aga võlgade sissenõudmise (võlgade haldamise) teenuseid pakkuvatele

ettevõtjatele (v.a. juhul kui esinevad eelmises punktis 2.2 esitatud elemendid).

KAVS on tänaseks kehtinud ca 7 aastat. Nii järelevalve kui ka turuosaliste arvamuse kohaselt on KAVSi

kehtestamine olnud vajalik ja turg on oluliselt korrastatum.33 Siiski on viimastel aastatel ilmnenud

probleeme just krediidi järelturu sektoris (nn inkassofirmade sektoris), mis on võrreldes tarbijakrediidi

valdkonnaga oluliselt vähem reguleeritud (vt käesoleva seletuskirja põhiseaduslikkuse analüüsi).

Inkassofirmade tegevus ei ole hetkel allutatud tegevusloa nõudele ega järelevalvele, kuid selle vajadust

tõdeti muuhulgas krediidituru uuringus.34 See on ka üks peamine ajend lisaks eelnimetatud EL direktiivile

vastava eelnõu väljatöötamiseks.

2022. a. augustis saatis Rahandusministeerium välja järgmise küsitluse seitsmele suurimale teadaolevatele

inkassoettevõtetele.

a. Kas tegelete ainult tarbijate vastu esitatud viivisnõuetega või ka äriühingute vastu esitatud nõuetega?

b. Kas Teie ettevõte tegeleb pigem viivises olevate nõuete ostmise ja sissenõudmisega või haldate

võlausaldajate nõudeid võlgnike vastu (st tegelete ainult võlausaldaja esindamisega)? Nt

protsentuaalselt, kui suure osa hallatavatest nõuetest olete ära ostnud, kui paljusid haldate

võlausaldajate nimel?

c. Kas Te spetsialiseerute teatud tüüpi nõuetele? Nt ostate kokku/haldate vaid telekomiettevõtetega

seotud nõudeid?

d. Kui suur osakaal Teie ostetud ja/või hallatavatest nõuetest tulenevad pankadega sõlmitud

krediidilepingutest (võimalusel eristada tarbijakrediidilepinguid ja äriühingute krediidilepinguid)?

e. Kui tegelete viivises olevate nõuete ostmisega: kas ostate pigem nõuded ühekaupa või toimub nõuete

ostmine pigem portfellina, kus on mitmeid erinevaid nõudeid koos (st nt krediidiandjatega sõlmitud

lepingud ja telekomi nõuded samas portfellis)?

f. Kas praktikas on tulnud ette juhtumeid, kus olete ostnud küll viivises oleva nõude, kuid ei ole endiselt

võlausaldajalt saanud kõiki nõude aluseks olevaid dokumente? Mis on sellise olukorra põhjustanud?

33 Vt ka KPMG Baltics OÜ, Eesti tarbijakrediidituru olemus rahvusvahelises võrdluses, kättesaadav:

http://financeestonia.ee/wp-content/uploads/2017/02/07.02.2017.pdf. 34 Vt. krediidituru uuringu lk 144.

16

g. Kas on juhtunud, et võlgnik on teie ostetud/hallatava võlgnevuse võlausaldajale tasunud, kuid Teieni

ei ole info selle kohta õigeaegselt jõudnud ning olete sissenõudmist jätkanud? Kas näete võimalusi,

kuidas sellega seoses infovahetust parandada?

h. Milliseid nõuete sissenõudmise viise (eelistatult/valdavalt) kasutate? Nt võlgnikele

meeldetuletuskirjade saatmine, võlgnike vastu kohtumenetluste algatamine, nõuete restruktureerimine

(olemasolevate nõuete pinnalt uute lepingute sõlmimine), nõuete koondamine ja edasimüümine, vmt?

i. Kas kasutate maksehäireregistrite teenuseid (st lisate võlgniku registrisse)? Kui jah, siis

millist/milliseid maksehäireregistreid kasutate?

j. Kuidas hindate Eesti inkassoturu läbipaistvust? Nt kas avaldate oma majandusaasta aruande oma

veebilehel või teete oma majandustulemustest mingeid avalikult kättesaadavaid ülevaateid?

Vastajad tõid välja, et turul müügiks pakutavate portfellide osakaal on kasvanud ja eelduslikult see viib ka

rohkemate portfellide ostuni. Samuti märgiti, et pankade osakaal tükiliselt võlgade turul on väiksem kui

krediidiandjate osakaal. Samas krediidiga seotud võlgade osakaal pidevalt tõuseb, telekomivõlgade ja

kaubamüügi ning kommunaalvõlgade osakaal väheneb.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

3.1. KREDIIDIINKASSODE JA -OSTJATE SEADUSE EELNÕU

1. peatükk. Üldsätted

Paragrahv 1 (Reguleerimisala) määratleb seaduse reguleerimisala. Antud paragrahvis kasutatud mõisted

on defineeritud eelnõu §-des 3 ja 4.

Lõike 1 kohaselt reguleerib KIKS laiemalt krediidihaldustegevust, mille üheks osaks on ka

krediidihaldusteenuse osutamine, ning vastavate subjektide – krediidiinkasso ja krediidiostja tegevust,

vastutust (väärteomenetluses ettenähtud maksimaalseid karistusmäärasid) ning järelevalvet eelnimetatud

subjektide üle. Riiklikku finantsjärelevalvet nimetatud tegevuste ja subjektide üle teeb Finantsinspektsioon.

Lõike 2 näol on tegemist tüüpilise finantsjärelevalvesubjekti kohta käiva normiga, millega täpsustatakse,

et seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades

eriseadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

Paragrahvis 2 (Seaduse kohaldamine) sätestatakse seaduse kohaldumisala, milles piiritletakse isikud ja

teenused, millele seadus kohaldub. Võrreldes seaduse aluseks oleva direktiiviga on KIKS-i kohaldumisala

mõnevõrra laiendatud: KIKS hõlmab lisaks krediidiasutuse (pankade) sõlmitud krediidilepingutele ja neist

tulenevatele nõuetelele ka krediidiandjate (mitte-pankade) sõlmitud krediidilepinguid ning neist tulenevaid

nõudeid.

Lõike 1 kohaselt kohaldatakse seadust krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis ja

tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele ja filiaalile

välisriigis vastavalt selle välisriigi õigusaktides sätestatule ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja

krediidiostja tegevusele Eestis.

Lõige 2 sätestab selle, et KIKS-i kohaldatakse krediidihaldustegevusele ka juhul kui sellega tegeleb

krediidiasutus, krediidiandja või krediidivahendaja.

Küll ei käsitata neid isikuid (juhul kui nad on asutatud EL-s) krediidiinkassona ja nende suhtes ei kohaldata

otseselt krediidiinkassode suhtes ettenähtud nõudeid (tegevusloa jms nõuded). Antud juhul lähtutakse

sellest, et kuna krediidiasutusel ja krediidiandjatel on juba olemas tegevusloakohustus ja muud vastavad

organisatoorsed jms nõuded, siis käesolevast eelnõust ei kaasne nende jaoks täiendavalt selliseid nõudeid.

Siiski tuleb silmas pidada, et teatuid nõudeid krediidiasutuste ja krediidiandjate suhtes siiski kohaldatakse

17

kui nad tegelevad ise krediidihaldustegevusega (vastavad erisätted on ette nähtud eelnõuga KAS-s ja

KAVS-s). Lõige põhineb direktiivi artikkel 2 punkt 5 alapunktil a.

Lõige 3 näeb ette erandi, mille kohaselt ei kohaldata seadust juhul kui krediidihaldustegevusega tegeleb

fondivalitseja. Antud lõige põhineb täpsemalt direktiivi artikkel 2 punkti 5 alapunktil a(ii).

Lõikega 4 täiendatakse lõike 2 erandit ja sätestatakse, et seadust ei kohaldata krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude haldamisele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas riigis asutatud krediidiasutusega,

välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud

krediidiasutusele (punkt 1), krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud

krediidiasutuse poolt (punkt 2), notarile, kohtutäiturile ja advokaadile kui nad teostavad käesoleva seaduse

§ 3 lõikes 1 nimetatud tegevust oma kutsetegevuse raames (punkt 4). Sätte aluseks on direktiivi artikkel 2

lõige 5 punktid b–d. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on lisatud siia lõikesse uus punkt 3, et oleks

üheselt selge, et eelnõu ei kohaldu selliste nõuete loovutamisele kui need on tekkinud seoses nn

ettevõtluslaenudega (ja kui krediidiandjaks ei ole krediidiasutus). Lõige põhineb direktiivi artikkel 2 punkt

5 alapunktidel b-d ja punktil 6.

Lõikega 5 täpsustatakse krediidihaldustegevuse mõistet, mis on sätestatud § 3 lõikes 1. Lõikes selgitatakse,

et krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga

läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse § 3 lõike 1 tähenduses kui

seda teostab krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja ise.

Lõikega 6 määratletakse, keda käsitletakse krediidiostjana. Sätte kohaselt ei käsitata krediidiostjana

käesoleva seaduse tähenduses krediidiasutust, krediidi- või hüpoteekkrediidiandjat, krediidi- või

hüpoteekkrediidivahendajat, kes omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Seda

eelkõige kuna neid juba reguleeritakse ja nende üle teostatakse järelevalvet, seega ei ole põhjendatud neile

panna kohustus hankida krediidi ostmise jaoks eraldi luba. Kuigi eelpool nimetatud turuosalisi ei käsitleta

krediidiostjatena, siis on neil siiski samasugused kohustused enda väljastatud krediidilepingute ja teistelt

krediidiasutustelt või krediidiandjatelt ostetud krediidilepingute puhul.

Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga nähakse, ette uus lõige 7, mille kohaselt ei käsitata krediidiinkassona

nn maksehäirete registrit. Seda siiski üksnes juhul kui maksehäire register ei tegele ise võlgade

sissenõudmisega jms tegevusega, mis on ette nähtud KAVS § 3 lõikes 2.

Paragrahv 3 (Krediidihaldustegevus, krediidiinkasso ja krediidiostja) sätestab krediidihaldustegevuse,

krediidiinkasso ja krediidiostja mõisted.

Lõikes 1 määratletakse eelnõus kesksel kohal olev krediidiinkasso mõiste (direktiivis ingl. k. credit

servicer). Varasemas versioonis oli see lõikena 2 sätestatud, kuid suurema õigusselguse huvides on see

tõstetuks lõikeks 1 kuna selle lõikega määratletakse krediidiinkasso tegevuse põhisisu. Selle kohaselt on

krediidiinkasso on äriühing, kes krediidihaldustegevuse raames oma peamise ja püsiva tegevusena haldab

ise või haldab krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud viivises olevas krediidilepingus

sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või viivises oleva krediidilepinguga, ja korraldab nende

täitmise. Peamise ja püsiva tegevuse mõistet on sisustatud kohtupraktikas. Selle all mõistetakse sellist

äriühingu majandustegevust, millega äriühing järjepidevalt tegeleb ja milline moodustab äriühingu

majandusaasta aruande andmete põhjal olulise osa äriühingu majandustegevuse tulemist. Kui

krediidiinkasso haldab ise vastavaid nõudeid, siis ta on samal ajal ka krediidiostja (s.t. ei ole eraldiseisvat

krediidiostjat) – seda täpsustab ka omakorda käesoleva §-i lõige 6. Vastav definitsioon põhineb direktiivi

artikkel 3 punktil 8.

Lõikes 2 määratletakse krediidihaldustegevuse täpsem sisu käesoleva seaduse tähenduses. Ehk antud lõige

täpsustab/täiendab lõikes 1 toodud üleüldise krediidihaldustegevuse sisu. Lõike 2 kohaselt on

18

krediidihaldustegevus üks või mitu järgmist tegevust: krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud

rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt – nn

põhiline inkassotegevus (punkt 1), krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või

krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, sõltuvalt sellest, kas

krediidiinkasso tegutseb krediidiostja nimel või mitte, esimesel juhul tuleb järgida ka krediidiostja juhiseid

(punkt 2), krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga

seotud kaebuste haldamine (punkt 3), krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse

või krediidiandja nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest

(punkt 4). Säte põhineb omakorda direktiivi artikli 3 punktil 9.

Kui krediidileping muutub krediidiinkasso krediidihaldustegevuse kestel nö toimivaks krediidilepinguks,

siis ei muuda see krediidiinkasso õigust jätkata krediidihaldustegevust vastavalt käesolevale seadusele.

Oluline on veel silmas pidada, et krediidihaldustegevusega saavad sellisel kujul tegeleda ka

krediidiasutused ja krediidiandjad. Seepärast ongi krediidihaldajatena käsitatavad antud eelnõu tähenduses

krediidiinkassod, krediidiasutused ja krediidiandjad.

Lõikega 3 sätestatakse, et krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme käesoleva seaduse § 3 lõikes 2

nimetatud krediidihaldustegevusega. Samuti on lisatud võrreldes eelmise eelnõu versiooniga täiendav

lause, mille kohaselt nähakse ette, et krediidiinkasso võib tegeleda ka nö muud sorti inkassotegevusega.

Lisaks võib krediidiinkasso oma tegevuse elluviimiseks kasutada ka kolmandaid isikuid –

krediidihaldusteenuse osutajaid. Viimane põhineb direktiivi artikkel 3 lõikel 7.

Lõikega 4 nähakse ette, et krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna. Taoline

tegusemisvormi nõue on sarnane teiste finantssektori ettevõtjatega ning Finantsinspektsiooni järelevalve

alla kuuluvate turuosalistega.

Lõige 5 sätestab krediidiostja mõiste. Krediidiostja on füüsiline või juriidiline isik, kes omandab oma

majandus- või kutsetegevuse käigus viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Sisuliselt on

tegemist isikuga, kes ostab kokku krediidiasutute ja krediidiandjate krediidisaajatega sõlmitud

krediidilepinguid, mis on viivises. Eesti turupraktika kohaselt on selleks tihti inkassod ise, kes ostavad

krediidiasutustelt ja krediidiandjatelt kokku viivises olevaid krediidilepingute portfelle ja nõuavad neid

seejärel sisse. Nii direktiivi kui ka käesoleva seaduse kandvaks põhimõtteks on, et tuleb tagada, et

krediidisaajad ei satuks halvemasse olukorda pärast seda, kui krediidiasutus või krediidiandja on nende

krediidilepingu üle andnud krediidiostjale ja krediidilepingu loovutamine ei tohiks mingil viisil mõjutada

tarbijate kaitset. Lõige põhineb direktiivi artikkel 3 alapunktil 6.

Lõige 6 täpsustab krediidiinkassole rakenduvaid reegleid juhul, kuid krediidiinkasso ise ostab kokku

viivises olevaid krediidilepinguid ja haldab neid. Sellisel juhul tuleb krediidiinkassol lisaks seaduses

krediidiinkassole ettenähtud kohustustele täita ka krediidiostja suhtes ettenähtud kohustusi, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud kohustusi – ehk ta ei pea sel juhul eraldi teist krediidiinkassot

nõudeid haldama võtma, vaid ta saab teha seda ise.

Lõige 7 sätestab lisakohustused juhuks kui krediidiostja on omandanud krediidilepingu, mis on sõlmitud

tarbijaga. Sätte eesmärgiks on tagada tarbija parem kaitse seeläbi, et krediidiostja peab määrama lepingut

haldama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja ehk kutselise turuosalise, kellel on piisavad

kogemused ja teadmised krediidilepingu haldamiseks. Kui krediidiostja pärineb kolmandast riigist, peab ta

nimetama krediidihaldajaks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja juhul kui leping on sõlmitud

füüsilisest isikust ettevõtja või tarbijaga (punkt 1) või mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga

(VKE) (punkt 2). VKE all peetakse silmas Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EL lisa artikli 2 toodud

määratlust. Eeltoodu põhineb aga tervikuna direktiivi artiklil 17 lõike 1 punktil b. Tuleb rõhutada, et kui

krediidiostja või tema käesoleva seaduse kohaselt määratud esindaja peab nimetama krediidiinkasso,

19

krediidiasutuse või krediidiandja haldama krediidilepingut, ning ta otsustab viivises olevat krediidilepingut

ise hallata ja selle täitmist tagada, tuleks krediidiostjat või tema esindajat käsitada krediidiinkassona ja

seetõttu peaks tal olema käesoleva seaduse alusel väljastatud tegevusluba. Kui krediidiostja määrab

esindajaks krediidiasutuse või krediidiandja, siis laienevad neile teatud kohustused, näiteks tuleb

krediidiostja esindajast krediidiasutusel või krediidiandjal anda krediidisaajale KIKS § 59 nimetatud teavet

ja järgida KIKS § 58 nimetatud nõudeid.

Lõike 8 täpsustab krediidiostja täiendavaid kohustusi. Ehk lihtsustatult näeb see ette selle, et milliste nõuete

või lepingute haldamiseks ei pea krediidiostja nö krediidiinkassot juurde võtma. Näiteks võivad olla

sellisteks nõueteks suurettevõtete viivislaenudest tulenevad nõuded. Sel juhul peaks siiski krediidiostja ise

pidama KIKS § 44 kohast krediiditoimikut.

Lõike 9 sätestab avalik-õigusliku piirangud, mil määral võib krediidiinkasso viivises olevat

tarbijakrediidilepingut või sellest tulenevat nõuet ümber kujundada. Säte peegeldab direktiivi artikkel 27 ja

28, millistega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17EL ja võlaõigusseaduses käesoleva eelnõuga

tehtud muudatusi. Käesolevaga lubatakse krediidiinkassol piiratud juhtudel krediidilepingut ja sellest

tulenevat nõuet muuta. Piirang ei too kaasa seda ületavate kokkulepete tühisust, kuid võib kaasa tuua

sekkumise järelevalveliste meetmetega. Sellega tehakse erand KAVS-iga kehtestatud põhimõttesse, et

tarbijale krediidi andmine, krediidilepingu sõlmimine ja selle muutmine eeldab krediidiandja tegevusluba.

Lõikes 9 täpsustatakse eeldused, mis juhul krediidiinkasso, kui ta on ühtlasi ka krediidiostja, võib tarbijaga

sõlmitud lepingut muuta ja mil viisil lepingut on võimalik ümber kujundada ilma, et krediidiinkasso peaks

taotlema KAVS-is sätestatud krediidiandja tegevusluba.

Esimene eeltingimus on, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamisega leevendatakse krediidisaaja

olukorda, mitte ei muudeta seda halvemaks, s.h. ei suurenda kohustusi. Teiseks eeltingimuseks on, et

ümberkujundamise tulemusel peaks krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused suutma täita.

Krediidilepingu ümberkujundamiseks võib krediidiinkasso rakendada piiratud meetmeid. Nendeks on

krediidilepingu tähtaja pikendamine (punkt 1), tagasimakse tasumise täielik või osaline edasilükkamine

teatud ajavahemikuks (punkt 2), krediidiinkasso võib võlast osaliselt loobuda ja erinevatest

tarbijakrediidilepingutest tulenevad võlad summeerida (punkt 3) või muuta intressimäära, kuid mitte

sellisel kujul, et kogumina võlgniku kohustused hoopis kasvavad (punkt 4).

Lõikega 10 täpsustakse seda, et KIKSi terminoloogia on teatud mõttes VÕS-i omast erinev ja neid ei ole

võimalik ühtlustada (tulenevalt direktiivist).

VÕS 9. peatükk reguleerib võlaõiguslike nõuete ja kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele. Nõude

üleminek ehk võlausaldaja vahetus võib põhimõtteliselt toimuda kahel viisil: tehingu alusel (nõude

loovutamine vastavalt VÕS §-le 164 jj ehk VÕS 9. peatüki 1. jagu) ja seaduse alusel (VÕS § 173). Lisaks

on VÕS 9. peatükis reguleeritud lepingu ülevõtmine, mille käigus kantakse kõik lepingust tulenevad

õigused ja kohustused üle seniselt lepingupoolelt lepingu ülevõtjale (VÕS § 179, ehk VÕS 9. peatüki 3.

jagu).

Direktiiv kasutab aga läbivalt sõnastust – „credit servicers of a creditor’s rights under a non-performing

credit agreement, or of the non-performing credit agreement itself“, mistõttu ei ole võimalik KIKS-s endas

loobuda „krediidilepingu omandamise“ konstruktsioonist. Vastasel juhul tekivad küsimused, et kas nn

viivises olevate laenuportfellide või lepingute nö müük ei olegi käsitatav krediidihaldus-tegevusena KIKS-

i tähenduses. Aga seda on igal juhul direktiivi kohaselt silmas peetud, et ka selline tegevus kuulub selle

regulatsiooni kohaldumisalasse.

Paragrahvis 4 (Muud kasutatavad mõisted) määratletakse KIKS-is kasutatavad mõisted. Mõistete

aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunktid 1–13 ja kehtivad siseriiklikud õigusaktid. Samuti tuuakse Eesti

seadusesse käesoleva eelnõuga mõningad terminid esmakordselt.

20

Lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 1, mille kohaselt krediidiasutus Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus.

Lõike 2 kohaselt on krediidiandja krediidiandjate- ja vahendajate seaduses sätestatud krediidi- ja

hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja või asjakohasel juhul krediidiostja.

Viimasel juhul peetakse silmas seda, et kui krediidiostja omandab nt panga poolt väljastatud

ettevõtluslaenu, mis on viivises. Kuna selliste laenude puhul ei ole kohustust omada krediidiandja

tegevusluba KAVS tähenduses, siis on krediidiostja vaba vastavates valikutes seda nõuet/lepingut ümber

kujundama (s.t. ei rakendu § 3 lg 9).

Lõike 3 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 3. Direktiivis kasutatakse läbivalt terminit „krediidivõtja“,

KIKS-is kasutatakse läbivalt „krediidisaaja“ terminit, mis tuleneb VÕS § 401 lõikest 1.

Lõike 4 kohaselt on krediidilepinguks VÕS § 401 kohane leping, mis on sõlmitud krediidiasutuse,

krediidiandjaga (termin „krediidiandja“ on käesolevas eelnõus teises tähenduses, vt lõiget 2 kui VÕS §-s

401) või krediidiandja vahendusel.

Lõike 5 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 13, mille kohaselt loetakse krediidiasutuse viivises olevaks

krediidilepinguks leping, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013

artiklile 47a.

Lõike 6 kohaselt loetakse krediidiandja viivises olevaks krediidilepinguks tarbijakrediidileping, (mida

reguleeritakse VÕS 22. peatüki 2. jao sätetega) ja millest tulenevad kohustused on muutunud

sissenõutavaks ning neid pole täielikult või osaliselt tähtaegselt täidetud. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et

kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohustuste puhul,

mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav,

siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest kooskõlas VÕS

§ 416 lg 1 ei kerki (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.asjas 3-2-1-85-15).

Lõike 7 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 10 ja sellega määratakse ära krediidiinkasso päritoluriik.

Eelkõige omab päritoluriik tähtsust järelevalve ja piiriülese teenuseosutamise kontekstis. Päritoluriigi

pädev asutus (Eestis Finantsinspektsioon) otsustab muuhulgas ka krediidiinkasso tegevusloa andmise ja

kehtetuks tunnistamise eest.

Lõike 8 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 11. Direktiivis kasutatava termini „vastuvõttev liikmesriik“

asemel kasutatakse KIKS-is terminit „sihtriik“. Krediidiinkasso sihtriigiks on selline riik, mis ei ole tema

päritoluriik ja kus krediidiinkasso on avanud filiaali või tegeleb krediidihaldustegevusega piiriüleselt, aga

ka lepinguriik, kus on krediidisaaja elu- või registrijärgne asukoht. Krediidiinkasso piiriülest tegevust

reguleerib KIKS-i 3. peatükk.

Lõike 9 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 10, mille kohaselt on krediidiostja päritoluliikmesriik

lepinguriik, kus on krediidiostja või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne asukoht või kui tal

oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

Lõike 10 määratleb kolmanda riigi krediidiostja, kellele rakenduvad KIKS-i kohaselt erinõuded, sh §-st 62

tulenev kohustus määrata lepinguriigis esindaja ehk nn määratud esindaja.

Lõike 11 kohaselt loetakse krediidiinkasso kliendiks krediidiostja, krediidiasutus, krediidiandja või muu

isik, kes kasutab krediidiinkassot krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks.

Lõikega 12 sätestatakse konsolideerimisgrupi definitsioon kuna grupi mõistet teatud eelnõu sätetes

kasutatakse. Grupi määratlemisel tuleb lähtuda aga omakorda KAVS §-s 9 sätestatust, mis näeb ette

konsolideerimisgrupi ning kontrollsuhte ja märkimisväärne seose käsitluse.

21

Paragrahvis 5 (Krediidiinkasso ärinimi või nimetus) sätestatakse krediidiinkasso nimekaitse

põhimõtted. Ehk muul tegevusalal toimetav isik ei või krediidiinkasso nime kasutada. Küll on aga lubatud

muude inkassoteenuse terminite kasutamine.

2. peatükk. Krediidiinkasso tegevusluba

Paragrahvi 6 (Tegevusluba) näol on tegemist finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud

üldnormidega, mille sarnased on kehtestatud kõikides analoogsetes finants-järelevalvesubjektide kohta

käivates eriseadustes. Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkassona tegutsemiseks ja käesoleva seaduse § 3

lõikes 1 nimetatud krediidihaldustegevuse läbiviimiseks taotlema tegevusluba. Lõike 2 kohaselt on

käesoleva seaduse alusel antud tegevusload tähtajatud. Lõike 3 kohaselt ei ole käesoleva seaduse alusel

antud tegevusload teisele isikule üleantavad; samuti ei kehti tegevusload tütarettevõtja suhtes. Lõike 4

kohaselt annab ja tunnistab tegevusload kehtetuks Finantsinspektsioon vastavalt KIKS 2. peatükis

sätestatule. Paragrahv aluseks on direktiivi artikkel 4.

Paragrahv 7 (Tegevusloa taotlemine) sätestab protseduuri tegevusloa taotlemiseks. Sätte aluseks on

eelõige direktiivi artikkel 5. Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada Finantsinspektsioonile dokumendid ja

andmed, mis kinnitavad krediidiinkasso tegevusloa taotlejale seatud nõuete täitmist. Näiteks tuleb lõike 1

kohaselt esitada taotleja põhikirja ärakiri, KIKS-i nõuetele vastav äriplaan, aktsia- või osakapitali suurus

ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid, KIKS-i nõuetel vastav sise-eeskiri ja sisekontrolli

süsteemi toimimise kord, aga ka nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaajate kaebuste

reguleerimiseks ja lahendamiseks. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on tehtud mööndusi selles osas,

et andmeid nõukogu kohta ei ole vaja tingimata esitada (juhul kui nõukogu ei ole ette nähtud). Lõikes 2

seatakse lisanõuded juhuks, kui krediidiinkasso tegevusloa taotleja soovib osana osutatavatest teenustest

võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid. Direktiivi kohaselt võib iga liikmesriik valida, kas lubada

krediidiinkassol krediidisaajate rahalisi vahendeid vastu võtta või see keelata. Eestis on krediidiinkassodele

loodud võimalus rahalisi vahendeid vastu võtta, kuid sellest tuleb Finantsinspektsiooni tegevusloa taotluse

protsessis teavitada. Selleks peab taotleja tõendama, et täidab seaduse §-s 47 nimetatud nõudeid, mille

aluseks on direktiivi artikkel 6. Soovist saada õigus krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmiseks ja

hoidmiseks tuleb teavitada Finantsinspektsiooni tegevusloa taotlemise protsessi osana. Samas tuleb ka

silmas pidada, et kui krediidiinkasso ei taotle krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise õigust, siis

ei teki krediidiinkassol seda õigust ka piiriülesel tegutsemisel riigis, kus rahaliste vahendite vastuvõtmine

on lubatud. Direktiivi lähtepunktiks on põhimõte, et kui päritoluriik lubab krediidiinkassol võtta

krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida, siis peaks krediidiinkassol olema võimalik võtta

krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida nii oma päritoluriigis, kui ka mis tahes sihtriigis, mis

samuti lubab krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida.

Paragrahv 8 (Äriplaan) avab äriplaani sisu eraldi paragrahvina. Üheks kõige olulisemaks krediidiinkasso

tegevusloa taotleja tegevust näitavaks dokumendiks on äriplaan, mistõttu on eelnõus ka äriplaani sisu eraldi

paragrahvis täpselt avatud. Vähemalt kolme aasta kohta esitatav äriplaan peab (lõige 2) kajastama mh

kavandata äritegevuse olemust, finantsprognoose, kuid ka seda, et kuidas tagatakse krediidisaajate huvide

kaitse (lõige 1). Võrreldes eelnõu eelmise versiooniga on tehtud äriplaani kohta esitavate andmete osas

olulisi muudatusi – vähendatud on seda info hulka, millega tuleb äriplaani koostamisel arvestada ja

konkreetsemalt on lähtutud krediidiinkassode spetsiifikast. Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus nõuda

äriplaani täiendamist, kui taotleja äriplaanis esitatud näitajad või muud andmed ei ole usaldusväärsed, ei

ole võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja

proportsionaalseid süsteeme või kui krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav (lõige 3).

Paragrahvis 9 (Tegevusloa taotluse läbivaatamine) on sätestatud tegevusloa taotluse läbivaatamise

protseduur. Direktiivi artikkel 7 punkt 3 kohaselt hindab Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul pärast § 7

nimetatud taotluse kättesaamist selle nõuetekohasust (lõige 1). Tegevusloa taotlemise menetluse raames on

22

Finantsinspektsioonil vajadusel õigus nõuda taotlejalt esitatud andmetest puuduste kõrvaldamist või kui

teave ei ole piisav, siis lisateabe esitamist; vastasel juhul võib Finantsinspektsioon jätta tegevusloa taotluse

läbi vaatamata (lõige 2). Finantsinspektsioonil on lõike 3 kohaselt õigus nõuda taotlejalt lisaandmeid ja -

dokumente. Lisaandmete esitamiseks või puuduste kõrvaldamiseks annab Finantsinspektsioon mõistliku

tähtaja (lõige 4). Lõike 5 järgi tuleb taotlejal viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni, kui tegevusloa

taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi tegevusloa taotlemisel esitatud andmetes ja dokumentides.

Sama lõike järgi, kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest

olulisest muudatusest teadasaamise aja. Teisisõnu, kui taotleja esitab Finantsinspektsioonile võrreldes

esialgselt esitatud tegevusloa taotlusega oluliselt erinevaid andmeid ja dokumente, võib

Finantsinspektsioon lugeda (tegevusloa) menetlustähtaja alguseks nimetatud muudatustest teadasaamise.

Nimetatud muudatused kehtivad § 7 nimetatud andmete ja dokumentide kohta. Lõikes 6 nähakse ette see,

et juba tegevusloa taotluse menetluse käigus saab Finantsinspektsioon kasutada oma tavapäraseid

järelevalvelisi õiguseid (mida Finantsinspektsioon kasutab nende subjektide suhtes, kes on juba tegevusloa

saanud) – nt viia taotleja puhul läbi kohapealne kontroll või küsida vajalikku infot ka kolmandate isikute

käest. Lõikes 7 nimetatakse juhud kui Finantsinspektsioonil on õigus taotlus läbi vaatamata, seda juhul kui

taotlus on oluliste puudustega või kui taotleja ei kõrvalda puudusi Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks.

Lõike 8 kohaselt taotluse läbi vaatamata jätmisel tagastab Finantsinspektsioon temale esitatud dokumendid.

Paragrahv 10 (Tegevusloa andmise otsus) sätestab tegevusloa andmise otsuse tegemise protsessi. Lõike

1 aluseks on direktiivi artikkel 7 punkt 4, mille kohaselt otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise

kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu (eelmises eelnõu versioonis 90 päeva) jooksul arvates kõigi

vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmist, kuid hiljemalt kuus kuud

pärast tegevusloa taotluse saamist (lõige 1).

Lõike 2 kohaselt antakse tegevusluba, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu

põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse osutamiseks

vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide kaitse on piisavalt

tagatud.

Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon näha teatud tingimustel taotlejale ette kõrvaltingimusi.

Võrreldes varasema eelnõu versiooniga on otsustatud mitte nö ette määratleda, mis oleksid konkreetsed

kõrvaltingimused. Need võivad olla iseenesest soodustava või ka piirava iseloomuga. Nt võib lubada tasuda

taotlejal kapitali sissemakse hiljem. Teisalt näiteks piirava iseloomuga kõrvaltingimuse hulka kuulub teatud

teenuste osutamise piiramine või isegi keelamine. Viimane peab olema selgelt aga Finantsinspektsiooni

poolt põhistatud, sh tuleb motiveerida, et milliste riskide vältimiseks/maandamiseks selliseid piiranguid

seatakse.

Lõikes 4 on sätestatud andmed, mis tuleb märkida tegevusloa kohta tehtavas otsuses.

Paragrahvis 11 (Tegevusloa andmisest keeldumise alused) on loetletud tegevusloa andmisest

keeldumise alused ning taotleja tegevus pärast tegevusloa andmisest keeldumist.

Lõike 1 punktides 1–10 nimetatakse tegevusloa andmisest keeldumise alused. Säte on üldjoontes sarnane

muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega, näiteks taotleja ei vasta käesoleva

seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkasso suhtes kehtestatud nõuetele või taotleja juht,

audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või osanik ei vasta käesolevas

seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele. Samuti võib Finantsinspektsioon

tegevusloa andmisest keelduda kui taotleja soovib saada luba krediidisaajate rahaliste vahendite

vastuvõtmiseks ja hoidmiseks, kuid taotlejale ei ole avatud või on suletud tema KIKS § 47 kohane

maksekonto.

Lõikega 2 täpsustatakse lõike 1 punkti 3 hindamise aluseid.

23

Lõikes 3 täpsustatakse lõike 1 punkti 5 hindamise aluseid, ehk taotleja piisavate vahendite ja kogemuste

olemasolu järjepidevaks tegutsemiseks krediidiinkassona.

Lõikes 4 sätestatakse, et taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest

keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab

tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatu alusel, ei või tegevusloa taotleja

uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmisest.

Paragrahvis 12 (Tegevusloa lõppemine) on loetletud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused ja

täpsustatakse tegevusloa kehtivuse lõppemise tagajärge.

Lõike 1 punktides 1–3 on nimetatud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused. Tegevusloa lõppemine võib

tuleneda erinevatest ühinguõiguslikest aspektidest. Nendeks on krediidiinkasso lõpetamise otsuse

tegemisel, kui Finantsinspektsioon on andud vastava loa (punkt 1), tegevusloa kehtetuks tunnistamisel

(punkt 2), mh ka krediidiinkasso ühendamisel, misjärel muutub tegevusluba kehtetuks ühendataval isikul

või uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba lõpeb ühinevatel isikutel ning

krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise

tõttu (punkt 3).

Krediidiinkasso võib kooskõlas § 13 lg 5 ja § 56 lg 3 taotleda Finantsinspektsioonilt loa tegevuse

lõpetamiseks. Sellisel juhul peab krediidiinkasso ise esitama tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted

ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole. Krediidiinkasso ühinemise korral

kohaldub eelnõu § 54 ning tegemist on tegevuse üleminekuga õigusjärglasele.

Kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks Finantsinspektsiooni algatusel kooskõlas § 13 lg 1 võib sõltuvalt

konkreetsetest asjaoludest järgneda krediidiinkasso sundlõpetamine kohtumääruse alusel kooskõlas § 56

või pankrotimenetlus kooskõlas § 57. Eeltoodud juhul korraldab tegevust kohtu poolt nimetatud

likvideerija või ajutine haldur.

Lõike 2 Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso õiguse osutada teenust, milleks talle

tegevusluba oli antud. Pärast Finantsinspektsioonilt tegevuse lõpetamiseks loa saamist (§ 12 lg 1 p 1) on

lubatud ainult tegevuse lõpetamisele suunatud tehingud. Kuna krediidiinkasso tegevusloa lõppemine võib

olla seotud väga erinevate eluliste situatsioonidega, mis on muude ühinguõiguslike normidega piisavalt

reguleeritud, siis ei ole käesolevas sättes täiendavaid reegleid ette nähtud. Arvestades konkreetseid

asjaolusid ja vajadusi, võib Finantsinspektsioon rakendada erinevaid järelevalvelisi meetmeid, s.h. näit.

sundlõpetamise eelses situatsioonis teha ettekirjutuse § 78 alusel ja keelata krediidisaajate maksete

vastuvõtmise tähtajaliselt.

Paragrahv 13 (Tegevusloa kehtetuks tunnistamine) sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise mõiste

ja selle õiguslikud alused. Tegevusloa võib kehtetuks tunnistada Finantsinspektsiooni algatusel (lõige 1)

või krediidiinkasso taotluse alusel (lõige 4). Siinjuures tuleb silmas pidada, et sarnaselt muudele

finantsvaldkonna ettevõtjatele, ei kohaldata ka krediidiinkassode suhtes majandustegevuse seadustiku

üldosa seaduse sätteid (vt. ka seletuskirja p 3.6). Paragrahvi aluseks on direktiivi artikkel 8.

Lõike 1 kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Lisaks

nähakse siin ette, et koos tegevusloa äravõtmisega kaotab inkasso õiguse tegutseda ka sellisel kujul

välisriikides – kas siis filiaali või piiriüleste teenuste osutamise kaudu.

Lõikes 2 on loetletud alused, millal Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada. Haldusakti,

mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on

seadusega lubatud HMS § 66 lg 2). Kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa

käesoleva paragrahvi alusel kehtetuks tunnistanud võib krediidiinkasso sundlõpetada Finantsinspektsiooni

24

avalduse alusel kohtu määrusega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused ühtlustati direktiivi artikliga

8.

Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha krediidiinkassole

ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks. Tegevusloa

kehtetuks tunnistamine on Finantsinspektsiooni kaalutlusotsus ja selle kaaluka otsuse tegemisel peab

arvestama selle tagajärgi krediidiinkassole.

Lõikes 4 nimetatakse juhud kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, näiteks

juhul kui krediidiinkasso aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele

äriühing enam seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud teenuste osutamisega. Lõike 4 teise lause kohaselt

tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba kui krediidiinkasso ühineb ja tegevust jätkab

ühendav ühing ja kolmanda lause kohaselt tunnistatakse kehtetuks ühinevate krediidiinkassode tegevusload

kui krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega.

Lõike 5 kohaselt tuleb enne lõike 4 kohast tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamist esitada

Finantsinspektsioonile kinnitus, tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on

lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole (kes peab samuti omama tegevusluba).

Lõike 6 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel

tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib

põhjendamatult kahjustada krediidisaajate õigustatud huve.

Lõige 7 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb

otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest

arvates.

Lõige 8 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul krediidiinkasso sihtriigi pädevat asutust ja

lepinguriigi pädevat asutust, kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik.

Paragrahv 14 (Avalikkuse teavitamine) kohustab Finantsinspektsioon avalikustama informatsiooni

tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise fakti kohta oma veebilehel. Samuti võib

Finantsinspektsioon teha otsuse ka tervikuna avalikult kättesaadavaks, kui see on oluline krediidiinkasso

klientide või krediidisaajate, finantssektori stabiilsuse ja läbipaistvuse huvides.

Paragrahvi 15 (Krediidiinkasso andmete avalikustamine) aluseks on direktiivi artikkel 9 lõige 2. Sätte

alusel kantakse kõik tegevusloa saanud krediidiinkassod Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse

krediidiinkassode nimekirja (lõige 1). Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või tegevusluba on

tunnistatud kehtetuks kustutatakse viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast (lõige

2).

Paragrahv 16 (Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine) reguleerib

olukorda, kui krediidiinkasso tegevusloa andmise aluseks olnud andmed ja asjaolud muutuvad. Lõike 1

punktides 1–7 nimetatakse juhud, kui krediidiinkasso peab Finantsinspektsiooni viivitamatult kirjalikult

teavitama. Taoliseks juhtudeks on näiteks ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete, põhikirja, sise-

eeskirja muutmine, samuti tuleb Finantsinspektsiooni teavitada asjaoludest, mis mõjutavad või võivad

oluliselt mõjutada krediidiinkasso finantsseisundit. Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso

Finantsinspektsiooni nõudmisel muudetud andmed ka omakorda avalikustama, välja arvatud sise-eeskiri ja

finantsseisundi näitajad.

3. peatükk. Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis

Krediidiinkasso piiriülest tegutsemist reguleerivad sätted põhinevad direktiivi artiklil 13, krediidiinkasso

tegevus kolmandas riigis on reguleeritud sarnaselt teistele analoogsetele finants-järelevalvesubjektide kohta

25

käivatele eriseadustele. Paragrahv 17 (Krediidiinkasso tegevus välisriigis) reguleerib krediidiinkasso

tegevust välisriigis ja sätestab üldise raamistiku, sealhulgas määrab lõige 1, et krediidiinkasso võib

välisriigis tegutseda kahes vormis – kas asutades selleks filiaali või osutades teenuseid piiriüleselt. Lõikes

2 täpsustatakse, piiriülese teenuse olemust – selleks on teenus, mida krediidiinkasso osutab välisriigis, kus

krediidiinkasso ega tema filiaal ei ole registreeritud. Üldpõhimõte on, et kui krediidiihaldusega tegelev isik

ehk krediidiinkasso soovib tegutseda teises liikmesriigis piiriüleselt, peab ta sellest enne tegevuse

alustamist teavitama sihtriigi järelevalvet. Kui aga krediidiostja nimetab KIKS § 3 lõike 7 kohaselt

esindajaks krediidiasutuse, siis võib see krediidiasutus tegeleda krediidihaldustegevusega ükskõik millises

liikmesriigis sõltumata sellest, millises liikmesriigis krediidiasutus asub või millises liikmesriigis

krediidisaaja asub. Krediidihaldustegevust loetakse üheks krediidiasutuste põhitegevuseks ja tulenevalt

direktiivist 2013/36/EL on nimetatud tegevus liikmesriikides vastastikuselt tunnustatud, seega ei vaja

krediidiasutused krediidiostjale kuuluva krediidi haldamiseks piiriüleselt eraldi luba.

Paragrahv 18 (Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis) sätestab nõuded juhuks, kui Eestis asutatud

krediidiinkasso soovib asutada filiaali või osutada piiriülest teenust teises lepinguriigis. Sätte aluseks on

direktiivi artikkel 13, mis reguleerib krediidiinkasso passirežiimi kasutamise reegleid. Passirežiimi

kasutamine eeldab, et krediidiinkasso on saanud Eestis Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Enne piiriülese

tegevuse alustamist või teises lepinguriigis filiaali registreerimist peab Eesti krediidiinkasso läbima nö

teavitusmenetluse, mille raames teavitab Eesti krediidiinkasso Finantsinspektsiooni kaudu sihtriigi

pädevaid asutusi tegevuse alustamisest sihtriigis. Passirežiimi kasutamine võimaldab Eesti krediidiinkassol

sihtriigis pakkuda teenuseid ulatuses, mis on sihtriigis krediidiinkassodele lubatud.

Krediidiinkasso võib võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida nii Eestis kui ka mis tahes

sihtriigis, juhul kui vastuvõttev liikmesriik lubab krediidiinkassodel krediidisaajatelt rahalisi vahendeid

vastu võtta ja neid hoida. Juhul kui Eesti krediidiinkassol on lubatud tegevusloa alusel võtta vastu

krediidisaajate rahalisi vahendeid, kuid sihtriigis ei ole krediidiinkassodel sama tegevus lubatud, siis ei või

ka Eesti krediidiinkasso sihtriigis rahalisi vahendeid vastu võtta.

Lõike 1 punktides 1–8 nimetatakse andmed ja dokumendid, mille Eesti krediidiinkasso peab

Finantsinspektsioonile esitama, sealhulgas näiteks sihtriigi nimi, asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis,

sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed, aga ka kinnitus, et krediidiinkassol on

asjakohased vahendid suhtluseks lepinguriigi keeles või krediidilepingus ettenähtud keeles.

Lõike 2 kohaselt edastab Finantsinspektsioon lõike 1 kohaselt esitatud teabe sihtriigi pädevatele asutustele

45 päeva jooksul pärast teabe saamist. Finantsinspektsioon võib nõuda andmete ja dokumentide esitamist

koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest

keeltest.

Lõike 3 kohaselt peab Finantsinspektsioon lõike 1 kohase teabe esitanud krediidiinkassole andma teada

kuupäevast, mil teave sihtriigi pädevatele asutustele edastati ja kuupäeva, mil sihtriigi pädevad asutused

kinnitasid teabe kättesaamist. Olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem, võib Eesti krediidiinkasso

alustada lepinguriigis teenuse osutamist alates päevast, mil sihtriigi pädevad asutused kinnitasid teabe

kättesaamist või kahe kuu möödumisel teabe esitamisest sihtriigi pädevatele asutustele. Oluline on silmas

pidada, et selline teabe edastamise kohustus rakendub ainult juhul kui tegemist on krediidiasutuste poolt

väljastatud viivislaenudega.

Lõike 4 kohaselt edastab Finantsinspektsioon teabe ka selle lepinguriigi pädevale asutusele, kus

krediidiasutuse poolt krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti.

Lõike 5 kohaselt kohustub Eesti krediidiinkasso koheselt teavitama Finantsinspektsiooni kui lõikes 1

nimetatud teave muutub. Seejärel teavitab Finantsinspektsioon sihtriigi pädevaid asutusi käesolevas

paragrahvis ettenähtud menetluskorra kohaselt.

26

Paragrahv 19 (Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis või teenuste osutamine piiriüleselt) reguleerib

Eesti krediidiinkasso igasugust tegevust kolmandas riigis ja see eeldab loa taotlemist Finantsinspektsioonilt

(lõige 1). Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso esitama Finantsinspektsioonilt loa taotluse koos punktides

1–4 nimetatud andmete ja dokumentidega: kolmanda riigi nimi, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada

või piiriülest teenust osutada, olemasolu korral filiaali aadress, tegevuskava (mis on nö lihtsam versioon

äriplaanist), olemasolu korral filiaali juhataja nimi ja isikukood.

Paragrahv 20 (kolmandas riigis tegusemise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus) sätestab

kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemise ja loa andmise otsuse korra. Lõikest 1 tulenevalt

kohaldatakse loa taotluse menetlemisele ja andmete jm kontrollimisele seaduse §-s 9 sätestatut ehk

tegevusloa taotluse läbivaatamise sätteid. Lõike 2 kohaselt otsustab Finantsinspektsioon hiljemalt kahe kuu

jooksul arvestades kõigi vajalike andmete ja dokumentide esitamisest. Finantsinspektsioon teeb oma otsuse

viivitamata taotlejale teatavaks (lõige 3).

Paragrahv 21 näeb ette, et pärast Finantsinspektsiooni loa saamist tegevuse alustamiseks kolmandas riigis,

võib krediidiinkasso alustada teenuse osutamist filiaali kaudu või ilma filiaalita kolmandas riigis vastavalt

selle kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Veel enne teenuse osutamise alustamist, peab krediidiinkasso

teavitama Finantsinspektsiooni kuupäevast, millal kolmandas riigis teenuse osutamist alustatakse.

Paragrahvis 22 (kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest keeldumise alused) sätestatakse loa

andmisest keeldumise alused, mis hõlmavad nii filiaali juhtidele kehtestatud nõuete mittetäitmist kui ka

esitatud andmete puudulikkust, aga ka puudulikku organisatsioonilist ülesehitust ja ebapiisavaid vahendeid

tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks. Lisaks võib takistavaks teguriks olla probleemid järelevalve

teostamisel juhul, kui koostöö kolmanda riigi järelevalvega on takistatud.

Paragrahv 23 (Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamine) reguleerib loa kehtetuks

tunnistamise aluseid, milleks on näiteks loa taotlemisel valeandmete esitamine, välisriigi õigusaktide

nõuete rikkumine olulisel määral, krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa

saamise tingimustele, aga ka olukord, kui krediidiinkasso ei esita oma tegevuse kohta

Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid (lõige 1). Loa kehtetuks tunnistamine tehakse viivitamata

krediidiinkassole ja ka kolmanda riigi pädevale asutusele teatavaks (lõige 2) ja pärast loa kehtetuks

tunnistamist tuleb lõpetada ka tegevus vastavas kolmandas riigis (lõige 3). Tegevuse lõpetamiseks määrab

Finantsinspektsioon loa kehtetuks tunnistamisel tähtaja.

Paragrahv 24 (Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis) reguleerib teises lepinguriigis asutatud

nn krediidiinkasso (teise riigi ei õigus ei pruugi nimetada seda isikut krediidiinkassoks) tegevust, kes soovib

Eestis osutada teenust piiriüleselt või asutada selleks filiaali. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 13, mis

reguleerib teise lepinguriigi nn krediidiinkasso passirežiimi kasutamise reegleid. Enne filiaali asutamist või

piiriülese teenuse pakkumist peab teises lepinguriigis tegevusloa saanud nn krediidiinkasso teavitama oma

pädeva asutuse kaudu Finantsinspektsiooni esitades selleks lõike 1 punktides 1–7 nimetatud andmed, sh

võimaluse korral lepinguriik, kus krediit anti, kui see ei ole Eesti ega nn krediidiinkasso päritoluriik ja

Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastava isiku nimi. Samuti tuleb esitada teave, kas nn

krediidiinkassol on päritoluriigis väljastatud tegevusloa kohaselt õigus võtta vastu krediidisaajate rahalisi

vahendeid – kuigi Eesti lubab krediidihaldajatel tingimuste täitmisel võtta vastu krediidisaajate rahalisi

vahendeid, siis direktiivi põhimõte on, et kui krediidihaldaja päritoluliikmesriik ei luba krediidihaldajal

krediidisaajatelt võtta vastu rahalisi vahendeid, siis ei tohi krediidihaldaja seda teha ei oma

päritoluliikmesriigis ega ka üheski vastuvõtvas liikmesriigis, sh Eestis; seda isegi juhul kui vastuvõttev

liikmesriik rahaliste vahendite vastuvõtmist ja nende hoidmist lubab, seda justnimelt seetõttu, et

krediidihaldajale ei antud oma päritoluliikmesriigis selleks luba.

Lõike 2 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon nn krediidiinkasso pädevat asutust teabe kättesaamisest.

27

Lõike 3 järgi võib nn krediidiinkasso alustada Eestis teenuse osutamist alates lõike 2 kohase teavituse

saamist või hiljemalt kahe kuu möödumisel lõike 1 kohase teabe esitamisest Finantsinspektsioonile.

Lõikes 4 kohaselt nähakse ette, et milliseid nõudeid peab filiaal järgima KIKS-s.

Lõike 5 järgi avalikustab Finantsinspektsioon oma veebilehel teabe Eestis filiaali kaudu või piiriüleselt

teenust osutavate nn krediidiinkassode kohta vastavalt seaduse §-s 15 sätestatule.

Paragrahv 25 (Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis) kohaselt ei ole kolmandas riigis asutatud

isikul õigus tegeleda Eestis krediidihaldustegevusega ei piiriüleselt ega filiaali kaudu.

4. peatükk. Osalus omandamine krediidiinkassos

Käesoleva seaduseelnõu 4. peatükk reguleerib olulise osaluse omandamise reeglistikku krediidiinkassos.

Tegemist on üldiselt samaväärse õigusraamistikuga, mis kehtib ka teiste avalik- õigusliku järelevalve all

olevate finantsteenuste pakkujate osas (pankade, investeerimisühingute, makse- ja e-raha asutuste,

krediidiandjate ja –vahendajate, fondivalitsejate ja kindlustusandjate puhul). Olulise osaluse reeglistik

sisaldab osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse

hindamise menetluskorra kriteeriumeid. Reeglistiku eesmärk on tagada finantsvaldkonnas tegutseva

ettevõtja aktsionäride või osanike (liikmete) ringi läbipaistvus ettevõtja tegevuse igal ajahetkel. Sarnased

nõuded on kehtestatud kõikides analoogsetes finants-järelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes.

Paragrahv 26 (Oluline osalus) defineerib olulise osaluse määra. Võrreldes teiste finantsjärelevalve

subjektidega on siin sätestatud oluline erand – kui üldjuhul käsitletakse olulise osalusena 10%-list osalust

äriühingu aktsia- või osakapitalis, siis käesolevaga on krediidiinkassodele ette nähtud nö kõrgem künnis –

ehk oluline osalus hakkab alates 20%-lisest osaluse omandamisest. Ehk tegemist on soodustava režiimiga.

Sama lähenemine on täna ette nähtud ka krediidiandjatele. Täpsemalt võetakse olulise osaluse

määratlemisel aluseks väärtpaberituru seaduse §-des 9, 10 ja 721 sätestatu.

Paragrahvis 27 (Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded) sätestatakse olulist osalust

omavatele isikutele esitatavad nõuded, st hindamiskriteeriumid, millest Finantsinspektsioon olulise osaluse

menetluses peab lähtuma hindamaks, kas omandaja on sobiv ja nõetele vastav.

Käesolevaga sätestatakse üldised nõuded, millele peab vastama isik, kes soovib krediidiinkassos olulise

osaluse omandada, seda omada ja suurendada või krediidiinkasso üle kontrolli saavutada, seda omada ja

suurendada. Üldjoontes kattuvad paragrahvis toodud kriteeriumid teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta

kehtestatud eriseadustes samasisuliste normidega. Erinevuseks on punktis 1 sätestatud nõe, et olulise

osaluse omandajal oleks laitmatu maine, mida tuleks mõista laiemalt kui muudes finantsteenuste pakkujaid

reguleerivates seadusaktides kasutatavat laitmatu ärialase maine mõistet ning mis tuleneb direktiivi artikkel

5 lõike 1 punktist d.

Paragrahvis 28 (Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest) täpsustatakse reegleid,

kuidas toimub Finantsinspektsiooni teavitamine olulise osaluse omandamisest või suurendamisest.

Lõike 1 kohaselt teatab olulist osalust omandav või suurendav isik ehk omandaja Finantsinspektsiooni ning

esitab järgmises paragrahvis nõutud andmed ja dokumendid. Lõige 2 täpsustab, et käesolevas peatükis

sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isiku osalus suureneb muu sündmuse või tehingu tulemusel või kui

krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks.

Lõike 2 all mõeldakse eeskätt olukordi, kus olulise osaluse omandamine äriühingus ei pruukinud olla

omaette eesmärk, näiteks osaluse omandamine pärandusega, abielludes või muul sarnasel moel.

Lõige 3 sätestab, et Finantsinspektsioon peab viie tööpäeva jooksul omandajale kirjalikult edastama

kinnituse selle kohta, et ta on omandamise soovi teate ning hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid

kätte saanud. Omandajale tuleb edastada kirjalik kinnitus teabe kättesaamise kohta ka juhul, kui

28

Finantsinspektsioon on palunud omandajalt lisaandmeid- ja dokumente, mis on vajalikud hindamise

lõpuleviimiseks. Samuti antakse omandajale teada menetlustähtaja võimalik lõppkuupäev.

Paragrahv 29 (Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed)

täpsustab osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavate andmete loetelu, mis

sätestatakse lõike 1 punktides 1–17.

Punkti 1 kohaselt tuleb Finantsinspektsiooni teavitada äriühingu nimest, milles olulist osalust omandatakse,

suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse

suurus.

Punkti 2 kohaselt tuleb esitada omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride

nimekirja, millest nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekiri, millest nähtub igale

osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmed omandaja omandatavate või talle varem kuulunud

aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta.

Punkti 3 kohaselt tuleb esitada andmed füüsilisest isikust omandaja kohta, sh elulookirjeldus, mis sisaldab

omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral

sünniaega ja -kohta ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem, kui kolm kuud.

Kui omandajaks on juriidiline isik, siis tuleb esitada omandaja osanike või aktsionäride või liikmete

nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv

(punkt 4).

Samuti tuleb esitada punkti 5 kohaselt juriidilisest isikust omandaja nimetus, asukoht, registrikood,

registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri.

Punktis 6 sätestatakse kohustus esitada andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta,

mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -

koht, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust

ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla

vanem, kui kolm kuud.

Punkt 7 näeb ette kohustuse esitada kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest

isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist

sanktsiooni.

Samuti tuleb esitada omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute

majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus (punkt 8).

Omandaja peab ka kinnitama, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise

osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse

kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht (punkt 9).

Punkti 10 kohaselt peab Finantsinspektsioonile esitama juriidilisest isikust omandaja kolme viimase

majandusaasta aruanded, kui on olemas vastavas ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta

lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta

esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on

õigusaktiga ette nähtud.

Punkti 11 kohaselt tuleb esitada võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud

äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded,

juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi kohta

väljastatud krediidireitingud.

29

Punkti 12 järgi peab konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul esitama konsolideerimisgrupi

struktuuri kirjelduse koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja

konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded.

Füüsilisest isikust omandaja kohta tuleb esitada tema varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme

viimase aasta kohta (punkt 13).

Samuti tuleb Finantsinspektsioonile esitada andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste

vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll

saavutada (punkt 14) ja osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9

lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721 (punkt 15).

Punkt 16 kohaselt esitatakse ka pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle

omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721;

Punkt 17 kohaselt tuleb esitada uuesti äriplaan kui omandamise tulemusena muutub krediidiinkasso uue

omandaja poolt kontrollitavaks ja sinna juurde kuuluvad muud tähtsust omavad asjaolud.

Punkt 18 kohaselt tuleb esitada ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast

strateegiast, kui krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks.

Lõikes 2 täpsustatakse, et välisriigi kodaniku korral võib lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud karistusregistri

väljavõtte asendada tema päritoluriigi karistusregistri väljavõttega või pädeva kohtu- või haldusorgani

väljastatud samaväärse dokumendiga, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud.

Lõike 3 kohaselt peab andmed ja dokumendid esitama eesti keeles või Finantsinspektsiooni nõusolekul

muus keeles.

Lõike 4 kohaselt nähakse ette, et andmed füüsilistest isikutest omandajate ja juriidilistest isikutest

omandajate juhtide kohta tuleb esitada kindlat vormi järgides. Samuti võib Finantsinspektsioon nõuda

eelnimetatud isikute kohta lisaandmeid.

Lõige 5 näeb ette volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega täpsustada

lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide sisu.

Paragrahvis 30 (Menetlus ja menetlustähtajad) määratakse kindlaks olulise osaluse menetlus ja

menetlustähtajad. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil hindamise teostamiseks aega 60 tööpäeva ning

seda alates hetkest, mil ta edastab omandajale kirjaliku kinnituse selle kohta, et on olulise osaluse

omandamissoovi kohta teate ja hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid omandajalt kätte saanud.

Seejärel hindab Finantsinspektsioon menetlustähtaja jooksul omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27

esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise nimetatud aja jooksul. Lõike

2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus 50 tööpäeva jooksul (menetlustähtaja algusest arvates) nõuda

vajaduse korral lisaandmeid ja -dokumente. Lõike 3 kohaselt lisaandmete ja -dokumentide saamise

vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta rohkem kui 20 tööpäeva.

Edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on Finantsinspektsiooni kasutada tema

äranägemisel, kuid nende tulemusel ei tohi menetlustähtaeg enam peatuda.

Lisaks täpsustatakse, et kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud

andmetes või dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja

dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja

alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama

omandajale uue menetlustähtaja (lõige 4).

30

Lõike 5 järgi võib Finantsinspektsioon hindamisaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui omandaja

üle ei teostata finantsjärelevalvet või kui omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve

asutus.

Paragrahvis sätestatakse ka finantsjärelevalve asutuste vahelise koostöö alused (lõiked 6 ja 7).

Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse hindamisel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega.

Samuti konsulteerib Finantsinspektsioon koostöö raames teiste finantsjärelevalve asutustega, edastades

viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulised olulise osaluse omandamise, suurendamise või

kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel.

Lõike 8 kohaselt võib Finantsinspektsioon jätta olulise osaluse omandamise teavituse läbi vaatamata, kui

teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda käesoleva

seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid.

Paragrahviga 31 (Osaluse omandamise tingimused) sätestatakse osaluse omandamise tingimused. Selle

kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus

oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks.

Kehtivates finantssektori seadustes on selleks tähtajaks juba varasemalt sätestatud 12 kuud ning

Finantsinspektsioon võib omandamiseks ette nähtud tähtaega küll pikendada, kuid eelnõu kohaselt ei tohi

ka sellisel juhul omandamise tähtaeg ületada 12 kuud.

Lõike 2 eesmärgiks on sätestada nn “vaikimisi nõusolek” osaluse omandamiseks. Kui Finantsinspektsioon

ei esita ette nähtud menetlustähtaja jooksul keelavat ettekirjutust, võib omandaja osalust omandada, seda

suurendada ja muuta kontrollitavaks äriühinguks olenemata ka asjaolust, et Finantsinspektsioon pole 60

(+30) tööpäeva jooksul omandajale ühtegi teadet omandamise otsuse kohta saatnud. Seega, kui

Finantsinspektsioon ei esita menetlustähtaja jooksul omandamisele vastuväidet, loetakse see

heakskiidetuks.

Paragrahvis 32 (Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta) sätestatakse

alused, millest lähtuvalt võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle

suurendamise või finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise keelamise kohta. Keelamise alused

on nimetatud lõike 1 punktides 1–5. Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega keelata olulise osaluse

omandamise, suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise kui omandaja ei

vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 1), omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks

Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või

dokumente (punkt 2), Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega

sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide

alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et

omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 3), krediidiinkasso muutuks

kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või

asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi pädeval asutusel ei ole õiguslikku alust või

võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd (punkt 4) või Finantsinspektsioonil on tekkinud

põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama

kellegi teise õigusi (punkt 5).

Lõike 2 kohaselt edastab Finantsinspektsioon omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise

kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja

lõppu. Juhul kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev asutus, tuleb otsuses muu hulgas

märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks

muutmise kohta.

31

Juhul kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või

suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha

ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks

muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks (lõige 3).

Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on

krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, krediidiinkassos

hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord keelata või seda piirata, kui

esinevad sama paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse

olenemata nimetatud lõigetes sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab

ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

Lõige 5 paneb Finantsinspektsioonile teise lepinguriigi pädeva asutuse teavitamise kohustuse – seda juhul

kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks

krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond,

investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik

või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik. Sellisel juhul teatab Finantsinspektsioon

sama paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale asutusele.

Lõige 6 täpsustab, et lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on

kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste

teostamist.

Paragrahvi 33 (Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed) eesmärgiks on täpsustada, et isik ei

omanda aktsiatega ega osaga kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega ega osaga esindatud hääli ei arvata

üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui: tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni

ettekirjutusega, Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse, tehingust

ei ole Finantsinspektsiooni nõuetekohaselt teavitatud, kui otsus on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt

ette nähtud omandamise tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on käesoleva seaduse

alusel lubatud (lõige 1).

Kui esineb lõikes 1 nimetatud alus, siis taolise tehingu tulemusel ei teki isikul õigusi, mis muudaksid

krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks (lõige 2).

Kui siiski niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku või osanike

koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmist, on

üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või

äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse,

kui avaldus on esitatud kuue kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates

(lõige 3).

Sarnaselt lõikega 3, kui teostati tehingust, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks

äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid

kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu

juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks, kui avaldus on esitatud

kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates (lõige 4).

Paragrahv 34 (Olulise osaluse muutumisest teavitamine) sätestab olulise osaluse muutmisest

teavitamise korra ja mida kohaldatakse juhul, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses,

millega ta kaotab olulise osaluse krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla määra või loobub

kontrollist krediidiinkasso üle.

32

Lõike 1 kohaselt kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse

krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne § 28 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist

krediidiinkasso üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema

omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.

Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või

muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse krediidiinkassos või tema osalus

väheneb alla mõne § 28 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse

või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama

Finantsinspektsiooni.

Lõikest 3 tulenevalt on krediidiinkasso seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2

nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

Krediidiinkasso on kohustatud koos majandusaasta aruandega esitama Finantsinspektsioonile andmed

isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära isikule

kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt §-dele 26 ja 28 (lõige 4).

5. peatükk. Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

Paragrahv 35 (Asukoht ja peakontor) sätestab üldised nõuded krediidiinkasso asukohale ja peakontorile.

Lõike 1 kohaselt peavad Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud

krediidiinkasso registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht olema Eestis. Lõike 2

järgi peab krediidiinkasso põhikiri kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht ja peakontor

on Eestis. Taoline nõue vastab finantssektori üldisele regulatsioonile ja põhimõttele, mille kohaselt

finantssektori ettevõtja peamine tegevuskoht ja registrijärgne asukoht peavad olema samas liikmesriigis

ning Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud turuosalise registrijärgne

asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad asuma Eestis. Püsiva tegevuskoha all

mõeldakse asukohta, kus näiteks toimub igapäevane krediidiinkasso töö ehk § 3 lõikes 1 nimetatud

tegevused. Seega on krediidiinkasso püsiva ja kestva majandustegevuse koha sisustamisel oluline, kas ja

mil viisil krediidiinkasso teostab KIKS § 3 lõikes 1 nimetatud majandustegevust. Tegevuse püsivuse all

mõeldakse majandustegevust kogumis, mis peab olema olulisel määral korraldatud Eesti territooriumil ja

vähemalt ühe majandustegevuse eest vastutava juhatuse liikme peamiseks ülesannete täitmise kohaks on

Eesti. Tegevuse kestlikkuse all mõeldakse järjepidevat majandustegevust Eestis, st krediidiinkasso

korraldab oma tegevusi olulisel määral Eesti territooriumil.

Paragrahv 36 (Nõukogu ja juhatuse liikmete arv) sätestab üldised nõuded krediidiinkasso nõukogu ja

juhatuse liikmete arvule. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on tehtud oluline leevendus – nõukogu

olemasolu ei ole tingimata vajalik nende krediidiinkassode puhul, kes on asutatud osaühingutena. Juhul kui

nõukogu siiski ette nähakse, siis lõige 1 kehtestab nõukogu liikmete arvule miinimumnõudeks vähemalt

kolm liiget, kuid põhikirjaga võib nõukogu liikmete arvu suurendada. Siiski on lisatud täiendav lause, mis

annab Finantsinspektsioonile diskretsiooni nõuda nõukogu olemasolu nn suuremate inkassofirmade puhul

(lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, mis on samamoodi sätestatud nii krediidiasutuste seaduses kui

väärtpaberituru seaduses).

Sarnaselt kehtestab lõige 2 miinimumnõude krediidiinkasso juhatusele, kus peab olema vähemalt kaks

liiget, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suuremat liikmete arvu.

Paragrahvis 37 (Nõuded juhtide valimisele ja määramisele) määratletakse nõuded krediidiinkasso

juhtide valimisele ja määramisele. Sarnaselt teiste finantsturu osalistega peavad juhtorgani liikmed vastama

sobivuse ja nõuetele vastavuse (nn fit and proper) tingimustele. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 5 lõige

1 ja sarnased siseriiklikud finantsteenuseid reguleerivad seadused. Sarnaselt teiste finantsturul tegutsevate

33

ettevõtjatega, esitatakse krediidiinkasso juhtidele kõrgendatud nõuded võrreldes muude ettevõtluse

valdkondadega. Krediidiinkasso juhtidele esitatavatele nõuetele vastavus on ka tegevusloa andmise üheks

eelduseks, mis tähendab, et Finantsinspektsioon hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juhid

on sobivad ja vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla tegevusloa andmisest

keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks.

Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkasso juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid eelkõige isiku,

kellel on piisavalt laitmatu maine. Isikul ei ole laitmatu maine muuhulgas juhul kui teda on kohtulikult

karistatud sättes nimetatud süüteo eest. Sätte eesmärk on tagada, et krediidisaajate kaitse ei väheneks ja

üldine usaldus järelturu vastu suureneks. Lõike 1 kohaselt ei ole isiku maine laitmatu ka juhul kui ta ei ole

varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt – seda nõuet

tuleks hinnata loa andmise ajal järelevalvele kättesaadava või teadaoleva teabe põhjal. Kui teave ei ole

kättesaadav või selle olemasolu ei ole teada või kui varem ei ole toimunud suhtlust järelevalvega, loetakse

nõue täidetuks.

Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on välja jäetud nõuded, mis puudutavad juhtide haridust ja kutsealast

kvalifikatsiooni kuna seda on sisuliselt keeruline määratleda, et mis nõuded nende tingimuste täitmiseks

peavad täidetud olema.

Lõikes 2 täpsustatakse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet, et krediidiinkasso juhtorgani liikmeks

võib valida või määrata vaid isiku, kellel on laitmatu maine. Mõiste „laitmatu maine“ on mõnevõrra laiem

kui Eesti finantsteenuste regulatsioonides senini kasutatud mõiste „laitmatu ärialane maine“. Selle aluseks

on direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt b, mis sätestab üldise raamistiku, mille alusel Finantsinspektsioon

hindab isiku sobivust krediidiinkasso juhtorgani liikmeks. Antud lõikes nimetatakse juhud, millal isikul ei

ole piisavalt laitmatu maine, sh kui isikut on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku

usalduse, isikuvastase süüteo või tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest ja karistusandmed ei ole

karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud (punkt 1) või isik on tegelenud

liigkasuvõtmisega (punkt 2). Liigkasuvõtmiseks võib pidada üldjuhul seda kui tarbija tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda

(VÕS § 4062 lg 1).

Samuti ei saa isikul olla laitmatu maine, kui tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni (punkt

3) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt

(punkt 4). Viimane põhineb otseselt direktiivi artikli 5 lõike 1 punktil b(iii).

Ka ei sobi krediidiinkasso juhiks isik, kelle suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud

tema pankrot, välja arvatud juhul kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest (punkt 5), samuti kui isiku tegevus on toonud kaasa mõne finantsjärelevalve alla kuuluva

subjekti pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise nii Finantsinspektsiooni või mõne muu

finantsjärelevalve asutuse otsuse tulemusena (punkt 6).

Lisaks direktiivist tulenevatele välistavatele asjaoludele on eelnõusse punkt 7, mis peegeldab teisi

siseriiklikke finantssektorit reguleerivad sätteid (näiteks KAVS § 39), mille kohaselt ei sobi juhtorgani

liikmeks isik, kelle suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või

§-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ettenähtud

ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või teda on karistatud sellise keelu rikkumise

eest.

Lõike 3 kohaselt ei mõjuta väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon isikute head mainet, välja arvatud

juhul, kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osundavad süsteemsetele

rikkumistele. Seega jätab eelnõu hindamisele paindlikkuse, et mitte igasugust väheolulist rikkumist ei pea

34

lugema veel hea maine nõude rikkumiseks. Selle lõike aluseks on otseselt direktiivi artikli 5 lõike 1 punkt

b alapunkt ii.

Lõike 4 kohaselt hindab Finantsinspektsioon krediidiinkasso kogumina kõikide juhtide kui terviku

sobivust, mille eesmärgiks on tagada, et juhtorganil tervikuna on piisavad teadmised ja kogemused ettevõtte

juhtimiseks pädeval ning vastutustundlikul moel. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt c.

Lõike 5 kohaselt peab valitaval juhil olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval

ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani koosseisu.

Lõikega 6 laiendatakse sarnastes finantssektorit reguleerivates õigusaktides (KAVS § 39 lõige 3 ja KAS §

48 lõige 3) toodud nõuet ka krediidiinkassodele ja sätestatakse, et krediidiinkasso juhiks, samuti selle

emaettevõtja või sellega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks

on keelatud valida või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või

sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib ettevõtluskeeld või kelle

varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt,

et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud,

või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.

Paragrahv 38 (Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded) reguleerib krediidiinkasso juhtide ja

töötajate kohustusi ja ülesandeid.

Lõikega 1 on sarnaselt teiste finantssektorit reguleerivate õigusaktidega kehtestatud krediidiinkasso

juhtidele ja töötajatele kohustus tegutseda nende puhul eeldatava ettenägelikkuse ja hoolsusega ning

vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades krediidiinkasso, tema klientide ja krediidisaajate

majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Samuti on nõutav, et

krediidiinkasso töötajad osutaksid teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega

ning annaksid krediidisaajatele nõuetekohast teavet.

Lõikega 2 pannakse krediidiinkasso juhtidele kohustus tagada, et krediidiinkasso organisatsiooniline

struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise,

mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on krediidiinkasso tegevuse

laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

Lõikes 3 pannakse krediidiinkasso juhatusele kohustus veenduda, et selle seaduse alusel kehtestatud

eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, samuti peab juhatus hindama nende

tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

Lõikes 4 täpsustatakse töötaja mõistet, mis antud seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu

või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad

krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso esindamine või

krediidiinkasso juhtimine või kontrollimine.

Lõikes 5 nähakse ette volitusnorm, millega vastava valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega

näha ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele.

Paragrahv 39 (Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast) näeb

ette krediidiinkasso kohustuse teavitada Finantsinspektsiooni krediidiinkasso juhtidest, siseaudiitorist ja

audiitorettevõtjast. Säte tugineb rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttel, mille kohaselt kannavad

finantssektori ettevõtja usaldusväärse ja kindla juhtimise eest vastutust ettevõtja ja selle aktsionärid (või

asjakohasel juhul osanikud). Samuti sätestatakse, et juhtide või audiitorite nimetamisest tuleb eelnevalt

teavitada ka Finantsinspektsiooni. Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust ja

nõuetele vastavust enne tema valimist või määramist. Säte on sarnane teistele finantssektori

regulatsioonidele, nt KAVS § 41.

35

Lõike 1 kohaselt on krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks vajalik isiku kirjalik nõusolek ja

lõike punktides 1–5 nimetatud andmed ja dokumendid.

Lõike 2 kohaselt esitab krediidiinkasso lõikes 1 nimetatud andmed, dokumendid ja kinnituse

Finantsinspektsioonile enne isiku valmist või määramist krediidiinkasso juhiks.

Lõike 3 kohaselt esitab krediidiinkasso audiitorettevõtja valimise või määramise korral

Finantsinspektsioonile audiitorettevõtja nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad

asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja. Samuti tuleb esitada ka konkreetse

vandeaudiitori nimi.

Lõike 4 alusel peab krediidiinkasso ka teavitama Finantsinspektsiooni siseaudiitorist ja esitama sellega

seoses vastavad andmed.

Lõike 5 kohaselt on krediidiinkasso kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või

määramise kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja

lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne

vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eeltoodud tähtaega ei kohaldata,

kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.

Lõike 6 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus täpsustada vormi ja andmete mahtu, kuidas antud

paragrahvis nimetatud andmed tuleb esitada.

Paragrahv 40 (Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine) reguleerib Finantsinspektsiooni õigust

ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist. Sarnased sätted on analoogsed teistes

finantsturgu reguleerivates seadustes sätestatuga (nt KAVS § 50). Arvestades finantssektori ettevõtjate

kindla ja usaldusväärse juhtimise olulisust tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt

järelevalveasutusele laialdased volitused ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel sellisel juhul, kui

krediidiinkasso juht ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kui isik on esitanud enda valimise või

määramisega seoses valeandmeid või kui isiku tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot

usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso juhtimist selliselt, et

klientide ja krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud. Lõige 2 sätestab, et kui krediidiinkasso ei

ole täielikult või tähtaegselt täitnud sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on

Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks. Seejuures tuleb ka märkida,

et siinkohal kohaldub FIS § 55 lõige 7, mille kohaselt kui Finantsinspektsioon teeb ettekirjutuse isiku

tagasikutsumiseks, siis peatuvad isiku ametiseisundist tulenevad õigused ja kohustused finantsjärelevalve

subjekti juhtorganis alates ettekirjutuse teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest.

Paragrahv 41 (Sise-eeskirjad) sätestab nõuded krediidiinkasso sise-eeskirjadele. Sise-eeskiri on peamine

dokument, millega kehtestatakse ja ka rakendatakse krediidiinkasso ning tema juhtide ja töötajate tegevust

reguleerivad protseduurireeglid, mis tagavad krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja

krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise. Sise-eeskirja

kinnitab juhatus otsusega (lõige 1).

Lõike 2 kohaselt tuleb krediidiinkassol määrata sise-eeskirjades kindlaks juhtide ja töötajate teadmiste,

oskuste ja kogemuste tase, mis on vajalik krediidiinkasso organisatsioonis ameti- või töökohtadel

ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud

ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust. Seega on lubatud, et

krediidiinkasso kehtestab erinevad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded vastavalt sellele, milliste

teenuste või protsessidega seotud ollakse.

Lõikest 3 tuleneb krediidiinkasso juhatusele kohustus kehtestada asjakohane kord ja menetlused, et tagada

tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide

36

vältimine. Lisaks peab juhatus teostama järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust

ja klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil.

Lõige 4 täpsustab juhised ja korrad, mis peavad sisalduma sise-eeskirjas. Sätte aluseks on analoogsed

siseriiklikud finantsteenuseid reguleerivad õigusaktid ja direktiivi artikkel 5 lõike 1 punktid e-h. Lõike

kohaselt peab sise-eeskirjades kindlaks määrama vähemalt lõike punktides 1–17 nimetatud protseduurid ja

tegevused. Nende alla kuuluvad: asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe

esitamise ja edastamise nõuded (punkt 1), juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete ja füüsilisest

isikust krediidisaajate isikuandmete töötlemise kord (punkt 2), töötajate töö- või ametiülesanded,

alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades

funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises

ja aruannetes ning riskide hindamisel (punkt 3), juhi sobivushindamise kord (punkt 4), huvide konfliktide

maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise meetmed (punkt 5), teenuse

osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded krediidihaldusteenuse osutaja

kvalifikatsioonile (punkt 6), registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord (punkt

7), sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning

krediidisaajate maksete hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine (punkt 8),

sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord (punkt 9), ,

sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste

rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning

tagajärgedega tegelemiseks (punkt 10), raamatupidamise sise-eeskirjad (punkt 11), filiaalide olemasolu

korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord (punkt 12), krediidisaajale teabe ja krediidilepingu

mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise kord (punkt 13); krediidisaajate kaebuste

registreerimise ja lahendamise kord (punkt 14), tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset,

õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende

finantsolukorda ja asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste

järele (punkt 15) ja järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise kord, sealhulgas

aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastutavad töötajad, kasutatavad infosüsteemid ja

sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse kontrollimiseks (punkt 16).

Lõikega 5 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus võimaluseks kehtestada sise-eeskirjadele

esitatavad täpsemad nõuded.

Paragrahv 42 (Sisekontrolli süsteem) määratleb nõuded sisekontrolli süsteemile, millest üks osa on

vastavuskontroll. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontrolli funktsioon

kõikehõlmav sisaldades ka siseauditi funktsiooni ning peab katma kogu krediidiinkasso tegevust, et tagada

ettevõtja siseselt tegevuse vastavus seaduses sätestatud nõuetele. Direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt e näeb

ette, et krediidiinkasso tegevusloa üheks tingimuseks on piisav sisekontrolli süsteem. Käesolevaga

täpsustatakse sisekontrollile ettenähtud nõudeid. Täpsustused järgivad teisi finantsvaldkonna eriseadused

ja neist tulenevaid põhimõtteid.

Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkassos olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille

eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja

vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel.

Lõike 2 sätestab, et sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada

tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega

seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste

osutamisega ja krediidihaldusega. Eelnimetatud tegevuspõhimõtted ja reeglid peavad Finantsinspektsioonil

võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid.

37

Lõikest 3 tulenevalt on krediidiinkasso juhatusel või nõukogul määrata sõltumatu isik ehk siseaudiitor,

kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane

sobivus ja laitmatu ärialane maine. Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud

siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid,

mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.

Lõige 4 määrab punktides 1–3 kindlaks siseaudiitori kohustused, kes peab regulaarselt kontrollima

krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni

ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale

tavale ning hinnatakse krediidiinkassos kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning

krediidiinkasso kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja

tulemuslikkust (punkti 1), tagama, et krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse

käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes (punkt 2) ning et krediidiinkasso

juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid (punkt 3).

Lõike 5 kohaselt peab krediidiinkasso tagama siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud

töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt ja töötajatelt

ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.

Lõikest 6 tulenevalt on siseaudiitoril teavitamise kohustus – siseaudiitor peab talle krediidiinkasso kohta

teatavaks saanud teabe, mis osutab olulisele õigusrikkumisele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata

kirjalikult edastama lisaks krediidiinkasso juhtidele ka Finantsinspektsioonile.

Paragrahv 43 (Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale) reguleerib

krediidiinkasso tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale ehk nn outsourcing. Paragrahvi

aluseks on direktiivi artikkel 12. Paragrahvis sätestatakse üldised nõuded, põhimõtted ja piirangud

krediidiinkasso tegevuse edasiandmiseks. Säte järgib ka teistes finantssektorit reguleerivates õigusaktides

sätestatud põhimõtet, et tegevuse edasiandmiseks tuleb sõlmida kirjalik leping ning edasiandmisel jääb

võimalike rikkumiste eest vastutavaks tegevuse edasiandja ehk krediidiinkasso. Direktiivist tulenevalt peab

krediidihaldaja veenduma selles, et krediidihaldustegevuse edasi andmine krediidihaldusteenuse osutajale

ei põhjusta krediidihaldusteenuse osutajale ebamõistlikku tegevusriski või tema mittevastavust liidu või

liikmesriigi õiguse mõnele nõudele ega piira järelevalveasutuse suutlikkust täita oma kohustusi ja kaitsta

krediidisaajate õigusi. Samuti on keelatud edasi anda kõiki krediidihaldustegevusi nii, et krediidiinkasso

ise ei tegutse ühegi krediidihaldustegevusega.

Lõike 1 punktides 1–13 nimetatakse millistel tingimustel on tegevuse edasiandmine lubatud:

krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise lepingus

sätestatakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida seadusest tulenevaid norme (punkt 1), tegevuse

edasiandmine ei tohi põhjustada olukorda, kus krediidiinkasso ei tegele teenuse osutamisega, mille jaoks

talle on väljastatud tegevusluba (punkt 2). Samuti sätestatakse, et tegevuse edasiandmise leping ei tohi

muuta krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja

või krediidisaaja ees (punkt 3), tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid

tingimusi, mille alusel krediidiinkasso tegevusluba anti (punkt 4), tegevuse edasiandmine ei tohi takistada

krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve teostamist (punkt 5), krediidiinkassol peab säilima

pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste kohta käivale teabele (punkt 6),

krediidiinkasso peab tagama, et pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol

pädevus ja ressursid tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega (punkt 7), tegevuse edasiandmine ei

takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti, usaldusväärsust ega toimimist (punkt 8),

tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse

edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve (punkt 9) ning tegevuse

edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda

38

teenuse osutamise kvaliteeti (punkt 10). Samas võib krediidiinkasso tegevuse edasi anda vaid

krediidihaldusteenuse osutajale, kellel on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid

kohustusi täitma (punkt 11) ja tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et

vältida täiendavaid riske krediidiinkasso tegev (punkt 12) ning on täidetud muud käesolevast seadusest

tulenevad nõuded (punkt 13).

Lõige 2 sätestab, et enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale, teavitab krediidiinkasso

Finantsinspektsiooni. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 12 lõige 2. Kui tegemist on krediidiasutuse poolt

väljastatud krediidilepinguga ja see on konkreetseid asjaolusid arvestades asjakohane, tuleb

krediidihaldustegevuse edasiandmise kavatsusest teavitada ka sihtriigi pädevaid asutusi. Vastava tegevuse

üleandmise lepingu sõlmimise kohustuse järgimine on tagatud järelevalveliste meetmetega.

Finantsinspektsioon võib määrata kooskõlas § 82. krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumise

eest rahatrahvi. Kui karistatakse vastutavat füüsilist isikut, siis rahatrahviga kuni 300 000 eurot või kui

karistatava teo on toime pannud juriidiline isik, siis rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti

aastasest netokäibest.

Lõikest 3 tuleneb krediidiinkassole kohustus säilitada lõikes 1 nimetatud edasiandmise lepingut ja

krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi juhiseid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme

aastat, pärast edasiandmislepingu lõpetamist. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 12 lõige 3.

Lõikest 4 tulenevalt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse

osutajalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumente ja teavet. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 12 lõige 4.

Lõikes 5 sätestab olulise piirangu krediidihaldusteenuse osutajale, kellele krediidiinkasoo tegevus edasi

anti – krediidihaldusteenuse osutaja ei või vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid (põhineb otseselt

direktiivi artiklil 12 lõikest 5). Võrreldes varasema versiooniga on aga täpsustatud, et see puudutab üksnes

krediidiasutuste poolt väljastatud viivislaene. Muude viivislaenude korral peab krediidihaldusteenuse

osutaja rahaliste vahendite laekumisel need esimesel võimalusel krediidiinkassole edasi kandma.

Lõige 6 annab Finantsinspektsioonile õiguse teha ettekirjutuse, millega nõutakse konkreetsele

krediidihaldusteenuse osutajale krediidiinkassoga seotud tegevuse edasiandmise lõpetamist või kõigi

krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse osutajatega sõlmitud tegevuste edasiandmise lepingute

lõpetamist, kui rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või krediidisaajate õiguseid või on

sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või usaldusväärust (punkt 1),

kolmanda riigi pädeval asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust

või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks (punkt 2), krediidihaldusteenuse osutaja, kes on

asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesoleva seadusega ettenähtuga vähemalt samaväärsetele nõuetele

(punkt 3), või krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesoleva seadusega

ettenähtuga vähemalt samaväärsetele nõuetele.

6. peatükk. Nõuded krediidiinkasso tegevusele

Paragrahv 44 (Krediiditoimiku pidamine) kehtestab krediidiinkassole kohustuse pidada krediidilepingu

haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut.

Lõikes 1 nähakse ette, et juhul kui krediidiostja ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab

krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut tuleb pidada iga isiku, nii füüsilise kui ka juriidilise, kohta

eraldi. Krediiditoimiku pidamine iga krediidisaaja kohta eraldi võimaldab saada kiire ja efektiivse ülevaate

isiku krediidilepingute sõlmimise ja muutmise aluseks oleva teabe ja dokumentide kohta. Samuti annab

krediiditoimik ülevaate, milliseid taotlusi on krediidisaaja krediidiinkassole (või asjakohasel juhul

krediidiostjale) esitanud ning millised on taotluste kohta tehtud otsused ning nende põhjused. Küll on aga

39

võrreldes eelnõu eelmise versiooniga tehtud siin täpsustus – krediiditoimikut tuleb hakata pidama hetkest,

mil krediidiinkasso määrati viivises olevat nõuet haldama.

Lõikes 2 täpsustatakse krediiditoimiku mõistet – see on lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja muude

krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum ehk hõlmab kõiki krediidisaajaga

seotud dokumente, s.h. asjasse puutuvat kirjavahetust. See võib sisaldada ka krediidivõimelisuse hindamise

aluseks kogutud vajalike andmeid ja dokumente.

Lõikega 3 peab krediidiinkasso (või kui krediidiostja ei määra esindajaks krediidiinkassot, siis krediidiostja

ise) tagama kogu ajaperioodi jooksul, mil krediidiinkasso nõuet haldab, krediidisaaja kohta vajalike

andmete ja dokumentide olemasolu krediiditoimikus. Kooskõlas direktiivi 2021/2167/EÜ artikli 11

lõikega 4 sätestatakse, et krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja, säilitab eelnimetatud andmed

ja dokumendid vähemalt viis aastat pärast nõude haldamise lepingu lõpetamist kuid mitte kauem kui

kümme aastat.

Lõike 4 kohaselt peab krediiditoimik andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale

töötajale, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidi andmise,

krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta. Vastavalt direktiivi 2021/2167/EÜ artikli 11

lõikele 5 peavad liikmesriigid tagama, et krediidihaldajad teevad vajalikud andmed pädevatele

järelevalveasutustele nõudmise korral teatavaks.

Paragrahv 45 (Krediidihalduslepingu sõlmimine) määratleb krediidihalduslepingu sõlmimise

kohustuse. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 11. Lõige 1 sätestab, et juhul kui krediidiostja ise ei tegele

krediidihaldustegevusega, sõlmib ta krediidilepingu haldamiseks lepingu krediidiinkassoga.

Lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 11 lõike 2 punktid a-e. Eelnõu lõike 1 punktides 1–6 sätestatakse

krediidihalduslepingu kohustuslikud osad: krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus (punkt 1),

krediidiinkassole makstava tasu suurus või selle arvutamise meetod (punkt 2), ulatus, mis määral saab

krediidiinkasso (või ka krediidiasutus või krediidiandja) esindada krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga

(punkt 3), poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või

krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme (punkt 4), poolte kohustus

kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt (punkt 5), krediidiinkasso (või ka krediidiasutuse või

krediidiandja) kohustus teavitada krediidiostjat enne krediidihaldustegevuse edasiandmist

krediidihaldusteenuse osutajale (punkt 6). Seega kui krediidiostja usaldab krediidilepingu haldamise ja

täitmise tagamise krediidihaldajale, delegeerib krediidiostja krediidihaldajale oma õigused ja kohustused

ning oma otsekontakti krediidisaajaga, kandes siiski ise lõplikku vastutust. Seega peaks krediidiostja ja

krediidihaldaja suhe olema selgelt kindlaks määratud kirjalikus krediidihalduslepingus, mis sisaldab

eelmainitud punkte.

Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso (või ka krediidiasutus või krediidiandja) säilitama vähemalt viis

aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva,

krediidihalduslepingu ning asjakohase kirjavahetuse krediidiostja ja krediidisaajaga (punkt 1) ja

krediidiostjalt saadud juhised iga viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude kohta (punkt 2).

Lõike aluseks on direktiivi artikkel 11 lõige 4.

Lõike 3 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda kõiki lõikes 2 nimetatud andmeid, sealhulgas

krediidiostja ja krediidiinkasso vahel sõlmitud krediidihalduslepingut. Lõige põhineb direktiivi artikkel 11

lõikel 5.

7. peatükk. Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele

Paragrahv 46 (Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital) reguleerib krediidiinkassole kohalduvaid aktsia- ja

osakapitali nõudeid.

40

Lõikega 1 nähakse ette, et krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud.

Lõikes 2 sätestatakse, et aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot. Võrreldes eelmise

versiooniga on siin tehtud oluline nö leevendus (eelmises versioonis oli ette nähtud selleks 50 000 eurot).

Äriseadustiku miinimumnõuetest kõrgema aktsia- või osakapitali nõude kehtestamise eesmärk on tagada,

et krediidiinkassol oleks olemas võimekus seadusest tulenevate tegevusnõuete täitmiseks, s.h. piisavalt

omavahendeid seaduse nõuetele vastava teenuse pakkumiseks, nõuetekohase ülesehitusega organisatsiooni

loomiseks, piisava kvalifikatsiooniga töötajate palkamiseks ning nende väljaõppe tagamiseks. Kõrgem

omavahendite osatähtsus krediidiinkasso koguvahendites suurendab tema usaldusväärsust krediidiostjate

silmis.

Paragrahv 47 (Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmine) määrab kindlaks nõuded krediidiinkassole,

kes soovib võtta vastu ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 6.

Tegevusloa taotluses peab krediidiinkasso märkima ära, kas soovib oma tegevuse osana võtta vastu ja hoida

krediidisaajate rahalisi vahendeid. Rahaliste vahendite vastuvõtmine ei ole krediidiinkassole kohustuseks,

vaid üks võimalik teenus, mida krediidiinkasso võib pakkuda. Juhul, kui krediidiinkasso soovib saada

õigust krediidisaajate rahalisi vahendeid vastu võtta ja hoida, peab ta täitma selles paragrahvis sätestatud

nõudeid ja nõuete täitmist tegevusloa menetluses Finantsinspektsioonile ka tõendama.

Lõikes 1 sätestatakse krediidiinkasso kohustus krediidisaajate rahalisi vahendeid eraldi maksekontol.

Krediidiinkasool on keelatud krediidisaajate rahalisi vahendeid kasutad oma majandustegevuses,

sealhulgas ka juhul kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette

vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 6 lõike 2 punkt a.

Lõikes 2 täpsustatakse, et lõikes 1 nimetatud eraldi maksekonto peab olema avatud krediidiasutuses, mis

on asutatud Eestis või teises lepinguriigis.

Lõikest 3 tuleneb krediidiinkasso teavitamiskohustus – krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile

viivitamata asjaomase teabe vastavate maksekontode kohta ning teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni,

kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub.

Lõige 4 sätestab, et maksekontol olevad rahalised vahendid ei kuulu krediidiinkasso pankrotivara hulka,

neid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Selle arvel ei rahuldata krediidiinkasso teiste võlausaldajate nõudeid, s.t. krediidisaajate tasutud vahendeid

ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Teenuse kasutajate/klientide raha tuleb välistada krediidiinkasso pankrotimenetluses pankrotivarast

pankrotiseaduse § 123 alusel.

Lõike 5 kohaselt kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks

tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival andmekandjal kinnituse makse tasumise kohta.

Võrreldes eelmise versiooniga on täpsustatud, et selle info võib esitada ka paberkandjal, samuti võib seda

teha nö tõendi vormis. Eelkõige on eesmärk see, et krediidisaajast võlgnik saaks aru, et tema nn võlg

väheneb ja täpselt kui palju. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 6 lõike 2 punkt d.

Püsiva andmekandja mõiste on paljudest erinevatest EL õigusaktidest tulenev mõiste, mis on sätestatud

VÕS §-s 111. Selle kohaselt on püsiv andmekandja vahend, mis võimaldab isikul säilitada isiklikult temale

suunatud teavet nii, et see on teabe otstarbele vastava aja jooksul kättesaadav ja muutmata kujul

taasesitatav.

Eeltoodust tuleneb, et teave peab olema isikule isiklikult adresseeritud ning informatsioon olema

muutumatul kujul taasesitatav piisava aja jooksul, arvestades teabe sisu ja olulisust. Säilitamise tähtaja

pikkuse arvestamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, kui pika aja möödumisel võivad poolte vahel tekkida

vaidlused, mille käigus edastatud teave on vajalik. Püsivaks andmekandjaks võivad olla näiteks

41

paberkandjad, e-kirjad, disketid, CD-ROMid, DVDd, erinevad mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad

ning muud meediumid, mis vastavad VÕS § 111 nimetatud kriteeriumitele35.

Sama seisukohta on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Kohus. Selleks, et veebilehte saab käsitada

„püsiva andmekandjana“ juhul, kui on välistatud kõik võimalused, et teenuse pakkuja või mõni muu isik

saaks ühepoolselt selle sisu muuta. Tarbijal peaks olema võimalik isiklikult talle adresseeritud teavet

salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe otstarbe seisukohast vajalik, ning et

teavet saaks muutmata kujul taasesitada (vt. täpsemalt EK lahend kohtuasjas C 375/15).36

Põhimõtteliselt võib eelpool toodud tingimuste täitmise korral püsivaks andmekandjaks kvalifitseeruda ka

nn veebiportaal, kus võlgnik nö sisse-logides pääseb vastavatele andmetele ligi (sh on näha ka ajalugu).

Lõige 6 sätestab, et krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks

olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte. Lõike aluseks

on direktiivi artikkel 6 lõike 2 punkt c.

8. peatükk. Raamatupidamine ja aruandlus

Paragrahv 48 (Raamatupidamise korraldamine) lähtub direktiivi artikkel 5 lõike 1 punktist e, mille

kohaselt on krediidiinkasso tegevusloa eelduseks, et tegevusloa taotleja on sisse seadnud

raamatupidamiskorra. Järgnevalt täpsustatakse, millistele reeglitele peab raamatupidamiskord vastama.

Paragrahvis toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna eriseadustes toodud

raamatupidamissätetega.

Lõike 1 kohaselt tuleb krediidiinkasso raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldada vastavalt

käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise-

eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule.

Lõige 2 sätestab, et raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso finantsseisundi ja

majandustegevuse kohta.

Lõige 3 täpsustab juhtu, kui krediidiinkasso võtab vastu ja hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid. Sellisel

juhul kajastab krediidiinkasso krediidisaajatelt laekunud vahendeid oma bilansis kuni nende kandmiseni

krediidiostjale. Samuti peab krediidiinkasso avalikustama krediidisaajalt vastuvõetud rahalised vahendid

(kuid mida ei ole veel edasi kantud) oma raamatupidamise aastaaruandes. Sätte eesmärgiks on tagada

krediidiinkassode aastaaruannete läbipaistvus.

Paragrahv 49 (Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile) reguleerib aruandeid ja nende

esitamist Finantsinspektsioonile. Paragrahvis toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna

eriseadustes toodud sätetega.

Lõikega 1 nähakse ette, et krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud

majandusaasta aruande koos vandeaudiitori aruande ärakirjaga kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või

osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui

krediidiinkasso on nimetatud andmed ja dokumendid avalikustanud oma veebilehel, ei pea ta neid

Finantsinspektsioonile esitama.

35 (Vt. täpsemalt „Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu seletuskiri“ 761SE

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6d8766fc-f9bc-7da0-8398-ecdbcffff3a0/volaoigusseaduse-ja-

teiste-seaduste-muutmise-seadus 36 Kättesaadav:

https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=187125&pageIndex=0&doclang=et&mode=lst&

dir=&occ=first&part=1&cid=44213)

42

Lõige 2 sätestab, et krediidiinkasso ja lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile

järelevalve eesmärgil regulaarselt aruandeid. Võrreldes varasema eelnõu versiooniga on siit lõikest välja

jäetud, et mis aruandeid Finantsinspektsioonile esitada tuleb, see sätestatakse täpsemalt vastavas määruses.

Lõikega 3 täpsustatakse lõikes 2 nimetatud aruannete esitamise tähtaegu – nimetatud regulaarsete

aruannete periood on poolaasta ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast

aruandeperioodi lõppu. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne

esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga

aruandeperioodi pikendatud ehk varasemalt oli selleks kvartal.

Lõikes 4 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule nõuda

ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks

käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon või krediidiinkasso Finantsinspektsioonile esitatud

järelevalveliste aruannete põhjal esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

Lõige 6 sätestab volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada

Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.

Paragrahv 50 (Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja

algandmete säilitamine) sätestab Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontrolli, puuduste

kõrvaldamise ja algandmete säilitamise üldise raamistiku. Paragrahv on sarnane teistele finantsvaldkonda

reguleerivate seaduste samalaadsetele sätetele (nt KAVS § 58).

Lõike 1 kohaselt kontrollib Finantsinspektsioon järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel

võimalusel pärast aruande laekumist. Lõike 2 kohaselt juhul, kui Finantsinspektsioon tuvastab

järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest aruande esitajat.

Lõike 3 kohaselt kohustub järelevalvelise aruande esitaja puudused kõrvaldama ja esitama

Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma põhjendamatu viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb

Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või

kui auditeeritud andmed erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest.

Lõige 4 kohustab aruande esitajat järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks

olevaid dokumente säilitama viis aasta. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso õigust säilitada andmeid

ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on krediidiinkassol muu õiguslik alus.

Paragrahvis 51 (Audiitorkontroll) sätestatakse nõuded krediidiinkasso audiitorettevõtjale, tema

määramisele ja audiitorkontrollile.

Käesoleva paragrahviga kehtestatakse nõue, et krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema

auditeeritud (lõige 1).

Lõikega 2 sätestatakse nõue, mille kohaselt võib krediidiinkasso audiitorettevõtjaks nimetada vaid

audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud isiku, kellel peab ka olema piisavad teadmised ja

kogemused.

Lõikega 3 määratakse, et krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse

alusel audiitorettevõtja kolmel juhul: kui üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud (punkt 1),

üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest (punkt 2) või kui

audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse (punkt 3).

43

Lõike 4 kohaselt kestavad Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused, kuni üldkoosolek või

osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja.

Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on aga siit §-st välja jäetud nõue, et krediidiinkasso audiitorettevõtja

võib nimetada kuni viieks aastaks ja viieks aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult

järgenvaks perioodiks ei ole lubatud. Samuti on välja jäetud nõue, et audiitor peab kontrollima eraldi

inkasso poolt hoitavate krediidisaajate vahenditega seoses vastavate nõuete täitmist.

Paragrahv 52 (Audiitorettevõtja informeerimiskohustus) reguleerib audiitorettevõtja kohustust

informeerida Finantsinspektsiooni paragrahvis sätestatud juhtudel.

Lõikes 1 nähakse ette, et audiitorettevõtja peab viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni

krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla:

krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine (punkti 1), krediidiinkasso

edasise tegevuse katkemise oht (punkt 2), modifitseeritud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise

aastaaruande kohta (punkt 3), olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma oma kohustusi,

või oht sellise olukorra tekkeks (punkt 4), krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline

kahju krediidiinkassole või krediidisaajale (punkt 5).

Modifitseeritud aruande mõiste tuleneb rahvusvahelisest auditeerimise standardist ISA (EE) 70537.

Lõige 2 täpsustab, et lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või

lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet.

9. peatükk. Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot

Peatükiga kehtestatakse nõuded krediidiinkasso ümberkujundamisele, ühinemisele, lõpetamisele ja

pankrotile, mis toimuvad üldregulatsioonis sätestatud korras, kui sellest seadusest ei tulene teisiti. Peatükis

toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna eriseadustes toodud ümberkujundamise, ühinemise,

jagunemise, lõpetamise ja pankroti sätetega..

Paragrahv 53 (Ümberkujundamine) reguleerib krediidiinkasso ümberkujundamist. Käesoleva seaduse

kohaselt võib krediidiinkasso tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. Algselt tegutsemiseks valitud

ja sobilik vorm, näiteks osaühing, võib tegutsemise käigus osutuda mingil hetkel ebapiisavaks. Käesolevaga

sätestatakse paindlik võimalus tegevuse ümberkujundamiseks. Ümberkujundamise tulemusena luuakse uus

äriühing, mille puhul võib organisatsiooniline korraldus ja tegevus erineda algselt toimivast äriühingust,

ehkki uus äriühing moodustatakse olemasoleva ja tegevusluba omava äriühingu pinnalt. Seega on piiratud

krediidiinkasso võimalikku ümberkujundamist – krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes

osaühingust aktsiaseltsiks. Sarnane võimalus on ka krediidiandjatel ja -vahendajatel (KAVS § 61).

Võrreldes varasema eelnõu versiooniga ei piirata enam aga piiriülest ümberkujundamist.

Paragrahv 54 (Ühinemine) käsitleb krediidiinkasso ühinemist. Ühinemise tulemusena vähemalt üks

esialgne äriühing lõppeb. Terminit „ühinevad ühingud“ kasutatakse üldmõistena ühinemisel osalevate

ühingute nimetamiseks. „Ühendatav ühing“ on ettevõtja, mis ühinemise tulemusena lõpeb ja „ühendav

ühing“ jätkab ühinemise järel tegevust. Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras,

kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti (lõige 1). Ühinemise korral läheb ühendatava ühingu vara ja

kohustused täielikult üle ühendavale ühingule üldõigusjärgluse korras.38

Juhul kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal

viivitamata pärast tema ühinemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave

37 https://www.audiitorkogu.ee/uploads/Standardid%20kuni%202016/isa705ee.pdf 38 Saare, K., Volens, U., Vutt, A., Vutt, M., Ühinguõigus I, Juura 2015, lk 446.

44

muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule ehk tegevusloa andmise aluseks

olnud andmete ja asjaolude muutumise paragrahvi kohaselt (lõige 2).

Lõige 3 sätestab, et krediidiinkasso ühinemisel vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 teise äriühinguga või

sama paragrahvi lõikele 2 uue äriühingu asutamise teel krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta. Säte järgib

üldist põhimõtet, et tegevusluba ei ole üleantav (KIKS § 6 lõige 3). Seega tuleb ühinemisjärgselt taotleda

Finantsinspektsioonilt uus tegevusluba.

Lõikega 4 täpsustatakse olukorda kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või muu

ühendava äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks. Ka sellisel juhul peab

krediidiinkasso tegutsemiseks ühinemise tulemusel asutatav krediidiinkasso või ühendav äriühing taotlema

tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist.

Lõikega 5 sätestatakse krediidiinkasso kohustus enne kirjaliku ühinemisotsuse tegemist ühinevate

ühingute osanike või aktsionäride poolt esitada Finantsinspektsioonile kinnitus ning tõendid ja

dokumendid kliendilepingute lõpetamise või nõuete loovutamise kohta teisele krediidiinkassole, kellel

on vastav tegevusluba. Eeltoodust tuleneb, et krediidiinkasso saab ühineda, kui laenuportfell on üle antud.

Paragrahv 55 (Jagunemine) reguleerib krediidiinkasso jagunemist.

Lõike 1 kohaselt toimub krediidiinkasso jagunemine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti. Jagunemine võib toimuda kahel viisil: eraldumine või jaotumine. Järgnevad

lõiked reguleerivad nimetatud juhtu erinevalt.

Lõige 2 käsitleb eraldumist ja näeb ette, et kui krediidiinkasso jaguneb eraldumise teel

vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 4, siis tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise

teel jagunemisel jätkab jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast

tema jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete

kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

Lõige 3 reguleerib jagunemist jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2. Sellisel juhul

krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta ning krediidiinkasso tegevusluba lõppeb.

Lõige 4 sätestab, et jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole

krediidiinkasso, tuleb krediidiinkassona tegutsemiseks omandaval äriühingul taotleda tegevusluba vastavalt

seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist.

Lõikega 5 sätestatakse krediidiinkasso kohustus enne jagunemisotsuse tegemist osanike või aktsionäride

poolt esitada Finantsinspektsioonile kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, millised

kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba.

Eeltoodust tuleneb, et krediidiinkasso saab jaguneda, kui laenuportfell on üle antud.

Paragrahv 56 (Lõpetamine) reguleerib krediidiinkasso lõpetamist.

Lõike 1 kohaselt lõpetatakse krediidiinkasso äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti. Järgnevad lõiked täpsustavad krediidiinkasso lõpetamist võrreldes äriseadustikuga.

Lõike 2 kohaselt võib krediidiinkasso lõpetada üksnes Finantsinspektsiooni eelneval loal.

Lõige 3 näeb ette protsessi, andmed ja dokumendid, mis tuleb Finantsinspektsioonile esitada enne

krediidiinkasso lõpetamist lõpetamise loa saamiseks. Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja

dokumendid on: krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa

taotlemise kohta (punkt 1), krediidiinkasso hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide ja

krediidisaajate huvidele (punkt 2), kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik

kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole (punkt 3),

45

krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva

lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni (punkt 4).

Lõike 4 kohaselt kohaldatakse krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete

kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja

krediidisaajate huvidele, KIKS §-s 9 sätestatut ehk tegevusloa taotluse läbivaatamise põhimõtteid.

Lõike 5 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest

keeldumise kohta kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist.

Lõige 6 näeb ette Finantsinspektsioonile alused lõpetamise loa andmisest keelduda – seda juhul, kui

Finantsinspektsiooni hinnangul on krediidiinkasso lõpetamine vastuolus tema klientide või krediidisaajate

huvidega.

Lõike 7 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest

keeldumise kohta viivitamata krediidiinkassole teatavaks.

Lõike 8 kohaselt võib teatud juhul krediidiinkasso ka sundlõpetada. Sundlõpetamise regulatsioonis on

lähtutud KAS samadest sätetest ja loogikast. Seega nähakse ette, et krediidiinkasso sundlõpetamine on

võimalik Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega, kui Finantsinspektsioon on

krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 (tegevusloa kehtetuks tunnistamise sätted) alusel

kehtetuks tunnistanud.

Lõige 9 täpsustab lõiget 8 ning näeb ette, et sundlõpetamise avaldusega koos tuleb Finantsinspektsioonil

kohtule esitada ka tõendid KIKS §-s 13 sätestatud asjaolude kohta.

Lõike 10 kohaselt otsustab krediidiinkasso sundlikvideerimise kohus kolme tööpäeva jooksul vastava

avalduse esitamisest arvates.

Lõige 11 sätestab, et sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja

menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

Lõike 12 kohaselt sundlõpetamise korral ei rakendata äriseadustiku § 203 lõikes 3 või 366

lõikes 3 sätestatut. Äriseadustiku eelnimetatud sätted annavad võimaluse, et kui sundlõpetamise

aluseks oleva puuduse või muu asjaolu saab ilmselt kõrvaldada, määrab kohus eelnevalt tähtaja puuduse

või asjaolu kõrvaldamiseks. Krediidiinkassole võib käesoleva eelnõu § 13 lõike 3 kohaselt

Finantsinspektsioon enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks

tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

Paragrahv 57 (Pankrot) reguleerib krediidiinkasso pankrotti.

Lõike 1 kohaselt võivad krediidiinkasso vastu esitada pankrotiavalduse Finantsinspektsioon (punkt 1),

likvideerijad (punkt 2) ja võlausaldajad (punkt 3) ja krediidiinkasso kui võlgnik ise (punkt 4).

Lõike 2 kohaselt on tegutsev krediidiinkasso kohustatud viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni

pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes.

Lõige 3 sätestab, et tegutsev krediidiinkasso kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult

Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul, kuid seda juhul kui krediidiinkasso hoiab krediidisaajate rahalisi

vahendeid ehk muul juhul Finantsinspektsiooni nõusolekut vaja ei ole (eelmises eelnõu versioonis seda

erisust ette nähtud ei olnud).

10. peatükk. Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine

Paragrahv 58 (Suhtlus krediidisaajaga) käsitleb krediidiinkasso ja krediidiostja suhtlust krediidisaajaga.

Sätte aluseks on direktiivi artikkel 10 lõige 1. Paragrahvi lähtub arusaamast, et krediidisaaja on võrreldes

46

krediidiinkassoga ja krediidiostjaga eelduslikult nõrgem pool. Seega kehtestatakse tema kaitseks üldised

põhimõtted, mida krediidiinkasso ja krediidiostja peavad alati järgima. Paragrahvis nimetatakse neli punkti,

mille suhtlus krediidisaajaga peab vastama.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga tegutsema heas

usus, õiglaselt ja professionaalselt. Nii krediidiinkasso kui krediidiostja puhul on tegemist oma majandus-

ja kutsetegevuses tegutsevate isikutega, kes ise ja kelle töötajad peavad olema piisavate teadmisega

mõistmaks tsiviilõiguslikke lepingulisi suhteid ja neile kohalduvat regulatsiooni ehk olema piisavate

teadmistega tegutsemaks krediidihaldusega professionaalsel tasemel. Samuti ei tohi krediidiinkasso ega

krediidiostja eirata krediidisaaja taotlusi ja teateid, näiteks kui krediidisaaja tugineb vaidluses nõude

aegumisele.

Lõike 1 punkti 2 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga andma

krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet. Seega ei tohi krediidiinkasso ega krediidiostja kasutada enda

positsiooni võlglaste survestamiseks, nad peavad andma krediidiandjale vajalikku ja krediidisaaja poolt

nõutud teavet lihtsasti arusaadavas keeles ja antav teave peab olema täpne ega tohi krediidisaajat eksitada

tema õiguste ja kohustuse osas.

Lõike 1 punkti 3 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga austama ja

kaitsma krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust. Eelkõige tuleneb siit krediidiinkasso ja

krediidiostja kohustus kaitsta krediidisaajate eraelu puutumatust ning järgida tuleb kõiki asjakohaseid

regulatsioone, sealhulgas isikuandmete kaitse üldmäärust.

Lõike 1 punkti 4 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei

kujuta endast ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist. Seega on krediidiinkassol ja krediidiostjal

keelatud survestada krediidisaajaid muuhulgas loobuma õiguskaitsest või alusetult survestama

krediidisaajat tegevustega, mida seaduslikult pole võimalik astuda. Samuti on keelatud igasugune

käitumine ja ähvardamine, sealhulgas krediidisaaja ahistav jälitamine, mis on karistatav ka KarS § 1573

kohaselt.

Paragrahv 59 (Teabe andmine krediidisaajale) reguleerib teabe andmist krediidisaajale. Paragrahv

põhineb direktiivi artikkel 10 lõikel 2, mida on võrreldes direktiiviga mõnevõrra täpsustatud. Paragrahvi

eesmärk on tagada, et krediidisaajal oleks igal ajal täpne ülevaade kellele kulub temaga sõlmitud

krediidileping või sellest tulenev nõue (punkt 2), kui suur on nimetatud nõue ja mis osad (intress, põhiosa)

kuuluvad tasumisele, sealhulgas asjakohasel juhul ka nõude aluseks olevate dokumentide koopiad kui seda

nn võlgnik nõuab (punkt 7), kes tegeleb nõude haldamisega (punktid 3 ja 5), , kelle poole pöördudes on

võimalik nõude kohta rohkem teavet saada (punkt 6) ja kuhu on võimalik krediidisaajal kaebus esitada

(punkt 9). Teade lõikes 1 nimetatud teabega tuleb esitada iga kord kui krediidileping loovutatakse või

õigemini krediidiostja vaates omandatakse, iga kord enne kohustuse sissenõudmist ja iga kord kui

krediidisaaja teate saamiseks soovi avaldab.

Lõike 1 kohaselt tuleb krediidisaajale anda teave paberkandjal või muul püsival andmekandjal.

Krediidisaajale tuleb esitada vähemalt lõike 1 punktides 1–10 nimetatud teave: teavitus viivises oleva

krediidileping loovutamise/omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise/omandamise kuupäev

(punkt 1), krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed (punkt 2), asjakohasel juhul krediidiinkasso

või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed

(punkt 3), asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta (eelkõige tegevusloa number, punkt 4),

asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andnud, ärinimi,

registrikood ja kontaktandmed (punkt 5), selgelt eristuvalt esitatud krediidiostja või asjakohasel juhul

krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso

on tegevuse edasi antud, kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab (punkt 6), teave teate esitamise

47

ajal tasumisele kuuluva summa kohta, koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside,

teenustasude ja muude ettenähtud tasudena ja olemasolu korral nõude aluseks olevate dokumentide koopiad

(punkt 7), kinnitus selle kohta, et kohaldub jätkuvalt asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus, eelkõige

mis puudutab lepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi, ning kriminaalõigust (punkt 8) ja

teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende aadress ja kontaktandmed, kuhu on krediidisaajal võimalik

esitada kaebus (punkt 9). Punktis 9 toodud kaebuse esitamise all on mõeldud kaebuse esitamist

krediidiostja, asjakohasel juhul krediidiinkasso ja asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja tegevuse

peale. Seega peaks punkti 9 all ära tooma võimaluse esitada kaebus krediidiinkassole,

Finantsinspektsioonile kui ka kohtusse.

Lõikega 2 täpsustatakse, et krediidiostja võib teavitamise kohustuse täitmise edasi anda ka krediidiostja

esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja.

Lõige 3 määrab kindlaks lõikes 1 nimetatud teate keele – selleks on kas eesti keel või krediidilepingus

kokkulepitud keel. Samuti on keelatud nõuda teate esitamise eest tasu, see tähendab, et krediidisaajal peab

igal hetkel olema võimalik saada teavet enda krediidilepingu ja sellest tulenevate nõuete kohta tasuta.

Lõige 4 sätestab, et lõikes 1 nimetatud teade tuleb igal juhul esitada enne esimest kohustuse sissenõudmist.

Esimeseks kohustuse sissenõudmiseks peatakse seda kui seda nõuab krediidiostja, kellele nõue loovutati

või kui krediidiostja nimel nõuab seda krediidiinkasso, kes on määratud krediidihaldamisega tegelema.

Lõige 5 täpsustab, et pärast lõike 1 kohase teabe esitamist krediidisaajale, tuleb edasises suhtluses

krediidisaajaga alati esitada lõike 1 punkt 6 nimetatud teave ehk selgelt eristuvalt esitatud krediidiostja või

asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja,

kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andud, kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab. See

nõue ei kehti juhul, kui tegemist on esimese teabevahetusega pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sellisel

juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave ehk

krediidisaajale tuleb esitada krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või

krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed ning teave krediidiinkasso tegevusloa kohta.

Paragrahv 60 (Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine) sätestab nõuded ja protsessi

krediidisaaja kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24, mida on

siseriiklikus õiguses võrreldes direktiiviga täpsustatud. Krediidisaajate kaebuste registreerimine ja

lahendamine on oluline eeltingimus ka krediidiinkasso tegevusloa saamiseks, seetõttu kontrollib

Finantsinspektsioon enne tegevusloa andmist, et krediidiinkasso tegevusloa taotleja kehtestatud

krediidisaaja kabeuste registreerimine ja lahendamine tagab piisavalt tõhusa ja kiire krediidisaaja kaebuste

menetlemise. Krediidisaaja vaatest on tegemist kohustusliku sammuga enne kaebuse esitamist

tarbijakaitsele, Finantsinspektsioonile või asjakohasel juhul kohtule.

Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkasso sise-eeskirjades kehtestama krediidisaajate kaebuste registreerimise

ning ette nägema toimiva ja läbipaistva korra krediidisaajate esitatud kaebuste kiireks lahendamiseks. Sätte

aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 1.

Lõike 2 eesmärgiks on sätestada, et krediidisaajate kaebuste registreerimine ja lahendamine on tasuta ning

selle eest ei või küsida tasu. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 2.

Lõike 3 kohaselt peab krediidiinkasso avalikustama kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud

kaebuse esitamise dokumendipõhja oma veebilehel (sh ta võib seda teha ka oma grupi veebilehel). Sätte

eesmärgiks on tagada, et kaebuste lahendamise kord on krediidisaajale olema lihtsasti kättesaadav ja

krediidisaajal on alati võimalik tutvuda kehtiva kaebuste lahendamise korraga. Seetõttu kehtestatakse nõue,

et kord peab olema avalikustatud krediidiinkasso veebilehel. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 3.

48

Lõige 4 täpsustab krediidisaajate kaebuste registreerimist – krediidiinkasso peab registreerima kõik saadud

kaebused, säilitama teavet esitatud kaebuste, nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise

tulemuste kohta kooskõlas käeoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 15 ehk kaebuste registreerimine ja

lahendamine peab järgima krediidiinkasso juhatuse otsusega kinnitatud krediidisaajate kaebuste

registreerimise ja lahendamise korda.

Lõikest 5 tulenevalt peab krediidiinkasso vastama krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja

jooksul, kuid mitte hiljem kui 15 päeva jooksul tarbijast krediidisaajat ning 30 päeva jooksul juriidilisest

isikust krediidisaajat alates kaebuse saamisest. Sättes kehtestatud tähtaeg lähtub tarbijakaitseseaduse §-st

24, mille kohaselt peab kaupleja teavitama tarbija nõude rahuldamisest või kaebuse võimalikust

lahendusest 15 päeva jooksul arvates kaebuse saamisest.

Lõike 6 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost

mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid

teha, on krediidiinkasso kohustatud krediidisaajale vastavat viivitamist põhjendama ning määrama vajalike

toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla kokku pikem kui 35 tööpäeva alates esmase kaebuse

esitamisest.

Lõikega 7 kehtestatakse volitusnorm, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada

määrusega täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise

dokumendipõhjale.

11. peatükk. Krediidiostjate muud õigused ja kohustused

Paragrahv 61 (Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt) sätestab krediidiostja õiguse saada

krediidiasutuselt lepingueelset teavet krediidilepingu või sellest tulenevate nõuete kohta. Sätte aluseks on

direktiivi artikkel 15 lõige 1 ja siseriikliku õigusega ei ole kohustust anda krediidiostjatele lepingueelset

teavet laiendatud krediidiandjatele. Paragrahvi kohaselt on krediidiostjal õigus lepingueelsete

läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt viivises oleva krediidilepingu, sellest tulenevate

krediidiasutuse nõuete, ja asjakohasel juhul tagatise kohta, mis on vajalik hindamaks viivises oleva

krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust. Seejuures tuleks tagatisena käsitleda ka garantiisid ja

käenduseid. Niisugune teave peaks rangelt piirduma sellega, mis on vajalik, et võimalik krediidiostja saaks

hinnata viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu

väärtust ja sellise lepingu väärtuse sissenõudmise tõenäosust. Samas tuleb jätkuvalt kohaldada

isikuandmete kaitse üldmäärust ja teisi asjakohaseid regulatsioone. Lepingueelse teabe andmisel

krediidilepingute ja neist tulenevate nõuete kohta tuleb tagada, et krediidiostjatele ei avaldataks liigseid

isikuandmeid krediidisaajate kohta, mis võimaldaks krediidisaajate tuvastamist. Krediidiasutused peaksid

selle teabe esitama ainult üks kord kogu kirjeldatud protsessi jooksul, kas selle algetapis või järgnevates

etappides, kuid igal juhul enne üleandmislepingu sõlmimist.

Paragrahv 62 (Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis) määratleb ära

kolmanda riigi krediidiostja kohustuse määrata endale esindaja, kelle alaline elukoht või registrijärgne

asukoht on lepinguriigis. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 19. Kolmanda riigi krediidiostja on kohustatud

sõlmima kirjaliku lepingu määratud esindajaga, kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on

lepinguriigis (lõige 1). Kolmanda riigi määratud esindaja võib olla nii füüsiline kui ja juriidiline isik. See

esindaja vastutab käesoleva seadusega krediidiostjale pandud kohustuste täitmise eest, ilma et see piiraks

krediidiinkassole pandud kohustusi.

Lõikes 2 täpsustatakse, et Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse

järgimisega seotud küsimustes. Määratud esindaja on täielikult vastutav käesolevas seadusest ja muudest

asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Samuti täpsustatakse lõikes,

49

et seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse asjakohasel

juhul selle seaduse tähenduses määratud esindajana. Seega on kolmanda riigi krediidiostjal valikuvõimalus,

kas: 1) määrata liidus asuv määratud esindaja, kes omakorda võib krediidilepingut haldama määrata

krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja, või 2) enda määratud esindajaks nimetada

krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 19 lõige 2.

Paragrahv 63 (Teiste isikute kasutamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest) reguleerib teiste

isikute kasutamist krediidihalduses ja Finantsinspektsiooni teavitamist. Sätte aluseks on direktiivi artikkel

18. Üldpõhimõttena peab krediidiostja või tema määratud esindaja teavitama Finantsinspektsiooni isikust,

kes määratakse tegelema krediidihaldusega ning kui see isik muutub, siis teavitama Finantsinspektsiooni

ka uuest krediidihaldusega tegelevast isikust. Seega peab Finantsinspektsioonil igal hetkel olema

asjakohane teave sellest, kes tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamisega.

Lõike 1 kohaselt, kui krediidiostja, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja, nimetab krediidiinkasso,

krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teavitab krediidiostja või määratud esindaja

Finantsinspektsiooni hiljemalt krediidihaldustegevuse alustamise kuupäeval krediidihaldusega tegeleva

isiku ärinime ja aadressi. Krediidihaldustegevuse alustamise kuupäevaks loetakse see, kui vastav isik

hakkab reaalselt sellega praktikas tegelema. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige 1.

Lõige 2 sätestab, et juhul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik

muutub, teavitab krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni

muudatusest hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja

aadressi. Muudatuse kuupäevaks loetakse kuupäev, millest alates uus isik on määratud krediidihaldust läbi

viima, st päev millest alates on uuel isikul volitus krediidilepingut või sellest tulenevat nõuet krediidiostja

nimel hallata. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige 2.

Lõige 3 määratleb Finantsinspektsiooni kohustuse talle esitatud teabe edastamiseks. Selle kohaselt kui

tegemist on krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega, edastab

Finantsinspektsioon kui krediidiostja päritoluriigi pädev asutus, käesoleva paragrahvi lõike 1 ja 2 kohase

teabe krediidiostja sihtriigi pädevale asutusele, selle lepinguriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, ning

uue krediidiinkasso päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige

3.

Lõikes 4 sätestatakse piirang, mille kohaselt ei või krediidiostja kaasata füüsilisi isikuid viivises olevat

krediidilepingut ega sellest tulenevat nõuet haldama. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 17 lõige 4.

Paragrahv 64 (Finantsinspektsiooni teavitamine viivises oleva krediidilepingu loovutamisest)

reguleerib finantsinspektsiooni teavitamisest, kui krediidiostja loovutab viivises oleva krediidilepingu.

Sätte aluseks on direktiivi artikkel 20 lõige 1.

Lõikes 1 loetletakse teave, mille krediidiostja või tema määratud esindaja kohustub esitama

Finantsinspektsioonile viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude loovutamise korral.

Finantsinspektsioonile tuleb esitada: uue krediidiostja, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja,

juriidilise isiku tunnus või selle puudumisel krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja

olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadress (punkt

1), loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk,

samuti loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute arv ja iga

krediidi suurus (punkt 2).

Lõike 2 kohaselt peab eelnimetatud teabe osas eristama loovutatud tarbijakrediidilepinguid ja neist

tulenevaid nõuded ning asjakohasel juhul andma ülevaate ka tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate

varade liikide kohta.

50

Lõikes 3 sätestatakse aruandeperiood, milleks on poolaasta ja teave tuleb Finantsinspektsioonile esitada

ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu (eelmises eelnõu versioonis oli selleks 15 tööpäeva). Samas

võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt eelnimetatud

teabe esitamist sagedamini, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamist, mis

võivad aset leida kriisi ajal.

Lõike 4 kohaselt kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude teises lepinguriigis asuvale krediidiostjale, siis edastab Finantsinspektsioon käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele asutustele. Sel juhul

kohaldatakse teabe edastamisele lõikes 3 sätestatut.

Lõige 5 – võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on lisatud käesolev uus lõige, mille kohaselt tuleb

eelnimetatud teavet esitada ka juhul kui krediidiostja loovutab viivises oleva krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude algsele krediidiostjale, krediidiasutusele või krediidiandjale tagasi.

Lõikes 6 nähakse ette volitusnorm, mille kohaselt valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega

kehtestada täpsema korra ja vormid krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile

esitatava teabe kohta.

Paragrahv 65 (Krediidiostja nimel kohustuste täitmine) reguleerib krediidiostja nimel kohustuste

täitmist. Sättes täpsustatakse kohustute täitmist ja nähakse ette, et kui krediidiostja on nimetanud

krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja või muu määratud esindaja,

täidab käesoleva seaduses §-des 63 ja 64 ning muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi eelnimetatud

krediidiinkasso, krediidiasutus, krediidiandja või tema muu määratud esindaja.

12. peatükk. Järelevalve

Käesolev peatükk kehtestab nõuded järelevalvele. Käesoleva peatüki sõnastamisel lähtutakse eelkõige

direktiivi artiklitest 21 ja 22. Samas on need artiklid järelevalveliste õiguste ja meetmete osas üsna

üldsõnalised ja käesolev peatükk on seega tunduvalt detailsem ning järgib selles osas juba teiste

finantsjärelevalve subjektide suhtes ettenähtud Finantsinspektsiooni volitusi.

Paragrahv 66 (Järelevalve eesmärk) näeb ette järelevalve eesmärgid. Riigi ülesanne on (tulenevalt EV

Põhiseaduse §-s 13 sätestatud kaitsekohustusest) finantsjärelevalve korraldamise teel minimeerida

finantsturul tegutsevate ettevõtjate ebaõnnestumisi. Finantsjärelevalve üldise eesmärgi sätestab

Finantsinspektsiooni seaduse § 3. Tuleb arvestada, et riiklik järelevalve ettevõtjate tegevuse üle ei saa

kunagi olla kõikehõlmav. Seetõttu on oluline, et järelevalve eesmärgid oleksid tasakaalus kaitstavate huvide

tähtsusega.

Senini ei ole krediidiinkassode üle Eestis finantsjärelevalvet teostatud ja krediidiinkassode suhtes ei ole

kehtestatud valdkonna spetsiifilisi avalik-õiguslikke norme. Ka EL-s enne direktiivi vastuvõtmist ei olnud

vastavaid norme kehtestatud. Direktiivi mõtte kohaselt on krediidihaldajate üle järelevalve teostamise

eesmärgiks kehtestada kaitsemeetmed viivislaenude loovutamisel krediidiostjatele, kaitstes ühtlasi

krediidisaajate õigusi ja EL-s ühtlustatud krediidihaldajate järelevalve kaudu toetada krediidijärelturu

arengut ja konkurentsivõimet.

Direktiivi artikkel 21 lõige 3 sätestab, et liikmesriik määrab pädevad asutused, kes vastutavad direktiivi

ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmise eest. Selleks asutuseks

on käesoleva seaduse tähenduses Finantsinspektsioon.

Lõike 1 kohaselt on järelevalve eesmärk tagada eelkõige krediidiinkasso asutamise ja lõpetamise, tema

tegevuse ja teenuste osutamise vastavus KIKS-le ja teistele õigusaktidele. Sealjuures tuleb silmas pidada

eelkõige krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate huvide ja õiguste kaitset. Ehk teatud mõttes on antud

juhul nn lähtekoht erinev võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektide suhtes sätestatud läbiviidava

51

järelevalve eesmärgiga – nt krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul on peamiseks eesmärgiks

tagada hoiustajate ja investorite vahendite kaitse.

Lõikega 2 nähakse ette, et kelle üle konkreetsemalt Finantsinspektsioon järelevalvet teostab – eelkõige on

peamiseks subjektiks krediidiinkasso, kuid osaliselt ka krediidiostja ja määratud esindaja (eelkõige seoses

nende kohustusega edastada vajalikku teavet Finantsinspektsioonile) ning krediidihaldusteenuse osutaja

(ehk kolmas isik). Teisisõnu – Finantsinspektsioon ei teosta krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja

krediidiostja käesoleva seaduse § 62 määratud esindaja puhul inspektsioonilist järelevalvet, vaid

järelevalvet eelnimetatud isikute poolt teabe andmise kohustuse täitmise üle.

Paragrahv 67 (Järelevalve alused ja ülesanded) kehtestab järelevalve alused ja ulatuse ning sammud

järelevalve teostamisel.

Lõikega 1 nähakse ette, et milliste õigusaktide alusel Finantsinspektsioon järelevalvet teostab. Peamiseks

õigusaktiks on KIKS, kuid ka Finantsinspektsiooni seadus või muud õigusaktid (nt määrused).

Lõikes 2 on sätestatud järelevalve ulatus. Finantsinspektsioon teostab põhilist järelevalvet Eestis asutatud

krediidiinkassode üle, sh nende tegevuse üle välisriikides. Piiratumas ulatuses teostab Finantsinspektsioon

järelevalvet ka välisriikide isikute üle, kes tegelevad Eestis krediidihaldustegevusega (lähtudes eeldusest,

et nn põhijärelevalvaja on nende isikute suhtes nende päritoluriigi vastav pädev asutus). Lisaks on eelnõuga

ette nähtud ka teatud kujul osaline järelevalve krediidiostjate suhtes, kes küll nt ei vaja tegevusluba, kuid

kellel on Finantsinspektsiooni ees raporteerimiskohustus.

Kuna finantsvaldkonna ettevõtja tegevusloa saamiseks on eeldus, et isikuid, kellel on krediidiinkassos

oluline osalus, oleksid nö puhta renomeega, siis saab Finantsinspektsioon teatud järelevalvelisi samme

astuda ka nende suhtes.

Lõige 3 näeb ette üldised alused (loetelu), milliseid samme, meetmeid või toiminguid Finantsinspektsioon

järelevalve raames rakendada saab. Sisuliselt on see loetelu identne muudes finantssektori seadustes

ettenähtuga.

Ehk teisisõnu nähakse selle lõikega ette Finantsinspektsiooni volitused järelevalve teostamisel.

Finantsinspektsioon on kohustatud kontrollima, et finantsturul alustaks tegevust ainult jätkusuutlikud

ettevõtjad, kes täidavad vähemalt seaduses sätestatud miinimumnõudeid ja kriteeriumeid. Selle kohaselt

otsustab Finantsinspektsioon käesolevas seaduses sätestatud tegevuslubade ja muude lubade andmise,

muutmise ja kehtetuks tunnistamise või annab nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud

registreerimisi ja kooskõlastamisi. Finantsinspektsioon kontrollib ka osaluste omandamise, suurendamise

ja vähendamisega ning kontrolli saavutamisega seonduvat. Krediidiinkassole esitatavad nõuded peavad

olema täidetud igal ajahetkel ning seetõttu jälgib Finantsinspektsioon pidevalt esitatavaid aruandeid ja muid

dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse vastavust seadustele. Säte on kooskõlas

direktiivi artikli 21 lõikega 5.

Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus anda korraldusi või avastatud puuduste kõrvaldamiseks teha

vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi.

Antud lõikes toodud loetelu Finantsinspektsiooni volitustest ei ole ammendav loetelu ja järelevalvel on

õigus kasutada lisaks muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid volitusi.

Tuleb arvestada, et kui tavapärasel (rutiinsel) kontrollimisel riskipõhiseid meetodeid kasutades selgub, et

riskid on olulisel määral suurenenud, on Finantsinspektsioonil õigus rakendada proportsionaalseid

meetmeid (nt teha ettekirjutus).

Lõige 4 täiendab omakorda eelmist lõiget, mille kohaselt Finantsinspektsioon võib siis muuhulgas välja

anda haldusakte ning rakendada korrakaitseseaduse (KoRS) §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve

erimeetmeid.

52

Näiteks võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 4 kohaselt isiku suhtes kohaldada sundtoomist, kui on alust

arvata, et isikul on olulist teavet, mis on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Nimetatud seaduse § 5 lõikes

4 on defineeritud „kõrgendatud oht“. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele,

füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või

karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise

oht. Seega, kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta

ilmumata ning Finantsinspektsioonil on alust arvata, et menetlusosalisel on olulist teavet, mis aitaks ära

hoida ohtu suure väärtusega varalisele hüvele, võib menetlusosalise suhtes rakendada sundtoomist. Samuti

võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 3 kohaselt kohaldada sunniraha, kui kutse kätte saanud kutsutud isik ei

ilmu ilma mõjuva põhjuseta kutses märgitud ajal kutses märgitud kohta.

Samas erinevalt nö tavapärasest korrakaitseorganist võib Finantsinspektsioon kui inspekteerimisvolitustega

spetsiifiline erikorrakaitseorgan rakendada riiklikke järelevalve meetmeid ilma konkreetse ohu kahtluseta

finantsvaldkonna eriseadustes sätestatud juhtudel.39

Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon, sarnaselt muude finantsvaldkonna eriseadustes sätestatule,

avalikustada käesoleva seaduse alusel tehtud väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -lepingu

täielikult või osaliselt avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks.

Nimetatud teave on Finantsinspektsiooni veebilehel kättesaadav vähemalt viis aastat kooskõlas

Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikega 5.

Paragrahv 68 (Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso ning piiriüleselt teenuseid

osutava krediidiinkasso üle) sätestab Finantsinspektsiooni pädevuse ja volitused välisriigis filiaali

asutanud või piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle järelevalve teostamisel. Krediidiinkasso

teises lepinguriigis (liikmesriigis) filiaali asutamise või teises lepinguriigis piiriüleselt teenuste osutamise

tingimused on sätestatud täpsemalt käesoleva seaduse eelnõu 3. peatükis. Krediidihaldajate nn

üleeuroopaline tegevusõigus, ehk krediidiinkassod, kellele on antud ühes EL liikmesriigis tegevusluba

vastavalt direktiivis toodud ühtsetele nõuetele, võivad osutada teenuseid ka teises liikmesriigis, kas filiaali

või piiriüleste teenustena. Sätte eesmärk on tagada nn koduriigi ehk päritoluriigi (home Member State)

järelevalve kohustuste täitmine Finantsinspektsiooni poolt. Seega annab vaadeldav säte kooskõlas direktiivi

artikliga 14 riigisisese pädevuse ja volitused krediidihaldajate suhtes EL ühtse tegevusloa (single passport)

rakendumiseks ja sätestab alused päritoluriigi järelevalveasutuse poolt järelevalve teostamisel.

Kui Eesti krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid piiriüleselt

(nn vastuvõtja liikmesriigis ehk sihtriigis – host Member State), rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide

nõudeid ja välisriigi pädev asutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, on

Finantsinspektsiooni ülesanne rakendada välisriigi pädeva asutuse ettepanekul Eestis asutatud

krediidiinkasso suhtes meetmeid rikkumise lõpetamiseks.

Finantsinspektsiooni pädevus Eestis asutatud krediidiinkasso välisriigis asuvate filiaalide üle tähendab

järelevalve teostamisel muuhulgas haldussunni rakendamist. Teabevahetus Finantsinspektsiooni ja

vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse vahel peaks toimuma mõistliku aja jooksul. Finantsinspektsioon

teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme mittevõtmist põhjendava otsuse

teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale asutusele hiljemalt kahe kuu jooksul pärast käesoleva

paragrahvi lõikes 1 kohase teavituse saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon

menetluse seisust välisriigigi pädevat asutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon

39 vt. täpsemalt korrakaitse seaduse eelnõu seletuskiri 49SE:

https://www.riigikogu.ee/?checked=eelnoud&s=&initiatedStartDate=&initiatedEndDate=&s=Korrakaitseseadus&m

ark=49&membership=&leadingCommission=&responsibleMember=&activeDraftStage=&draftTypeCode=&initiat

or=

53

krediidiinkasso suhtes rakendatavatest meetmest ka selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus krediit anti, kui

see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti. Ehk sisuliselt saab olla nii, et krediidiandja asub ühes

liikmesriigis, kes on seal ka krediidi väljastanud, kuid krediidiinkasso võib asuda hoopis teises liikmesriigis.

Kui krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud tema tegevust filiaali asukohariigis või piiriüleses

tegevuses sihtriigis kehtivaid õigusnorme või õigusnorme, mis kehtivad riigis, kus krediit väljastati,

sealhulgas krediidisaajate kaitseks, hea usu põhimõtet või krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust

käsitlevaid norme, võib Finantsinspektsioon tunnistada krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks kooskõlas

KIKS § 13 lõike 2 punktiga 6. Finantsinspektsioon teeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise teatavaks selle

välisriigi pädevale asutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiinkasso filiaal

on asutatud.

Vaatamata päritoluriigi järelevalve rakendumisele, peab krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes

osutab teenuseid piiriüleselt riigis välisriigi pädeva asutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik

järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis. Sarnane teabe esitamise

kohustus kehtib ka muude finantsettevõtjate suhtes, kes on välisriigis asutanud filiaale.

Koostöö printsiip on kaasajal üks olulisemaid rahvusvaheliselt üldtunnustatud finantsjärelevalve

printsiipidest ja see on praktikas ka möödapääsmatu finantsjärelevalve (pädevate) asutuste otsuste

eksterritoriaalse mõju tõttu. Pädevate asutuste vaheline koostöö peab üldreeglina võimaldama teabe

vahetamist, säilitades samal ajal selle konfidentsiaalsuse ning ametisaladuse hoidmise kooskõlas FIS §-

dega 34 ja 54. Koostöö peaks arvestama tarbijate ja ettevõtjate õiguste kaitset, ning ka kohapealset kontrolli

ja asjakohastel juhtudel seisnema ka vastavate abipalvete esitamises ning täitmises. Samuti puudutama ka

teavitamist kontrollitulemustest ja võetud meetmetest. Finantsinspektsioon võib küsida KIKS-st tulenevate

ülesannete ja kohustuste täitmisel abi sihtriigi pädevalt asutuselt kohapealse kontrolli tegemiseks

krediidiinkassos filiaalis või krediidihaldusteenuse ostuaja juures, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi

on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi

õigusnormidega, kus kontroll toimub. Arvestades krediidijärelturu spetsiifikat ja krediidisaajate õiguste

kaitse vajadusi, sätestab direktiiv mitmeid erisusi võrreldes muudes EL finantsvaldkonna õigusaktides

koostöö kohta kehtestatud nõuetele (nt artiklist 14 lõikest 10 tulenev Finantsinspektsiooni kohustus seoses

Eestis väljastatud krediitidega seotud teabe edastamisega, mis on sätestatud KIKS §-s 70).

Paragrahv 69 (Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava isiku üle) sätestab Finantsinspektsiooni järelevalve teostamise alused teise liikmesriigi

(lepinguriigi) isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle, s.t.

sätestatakse Finantsinspektsiooni kui sihtriigi (vastuvõtva riigi – host country) pädeva asutuse pädevus ja

volitused välisriigi krediidihaldaja Eestis asuva filiaali üle järelevalve teostamisel või kui välisriigi

krediidihaldaja osutab Eestis piiriüleseid teenuseid. Teise lepinguriigi krediidiinkasso tegutsemise

tingimused Eestis teenuste osutamisel piiriüleselt või filiaali kaudu on sätestatud käesoleva seaduse eelnõu

§-s 24. Nagu juba ka eelmise paragrahvi selgituses on välja toodud, siis ka siin annab § 24 alused EL ühtse

tegevusloa (single passport) rakendumiseks. Silmas tuleb pidada, et Finantsinspektsioon peab välisriigi

krediidihaldaja Eestis asuva filiaali üle järelevalve teostamisel järgima muuhulgas ka proportsionaalsuse

printsiipi, milline on finantsjärelevalves üks peamistest põhimõtetest ja tuleneb Finantsinspektsiooni

seaduse § 5 lõikest 2.

Üldiselt – käesoleva paragrahvi alusel on Finantsinspektsioonil pädevus ja volitused teha teise liikmesriigi

krediidiinkasso Eesti filiaali või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle järelevalvet Eesti

territooriumi piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud teenusega.

Lõikega 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioonil on õigus nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle

filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis

54

on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid,

mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus, kui seda saab nõuda Eesti

krediidiinkassolt. Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja

kelle tegevusloa on teise lepinguriigi pädev asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis

tegutseda ega teenuseid osutada.

Lõikega 2 nähakse ette, et kui tegevusluba on kehtetuks tunnistatud või peatatud, siis ei tohi krediidiinkasso

teenuseid osutada, kuid sellest normist ei tulene Finantsinspektsiooni volitusnormi välisriigi krediidiinkasso

filiaali edasise tegevuse takistamise osas. Seetõttu sätestatakse käesoleva paragrahviga

Finantsinspektsiooni õigus võtta meetmeid täiendavaid meetmeid filiaali edasise tegevuse vältimiseks ja

klientide ja krediidisaajate huvide tagamiseks.

Lõike 3 alusel on Finantsinspektsioonil õigus ettekirjutusega nõuda teise liikmesriigi krediidiinkasso Eesti

filiaalilt või Eestis piiriüleselt teenuseid osutavalt krediidiinkassolt käesolevas seaduses sätestatud

kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist.

Lõikega 4 nähakse ette, et Finantsinspektsioon võib rakendada KIKS-s sätestatud meetmeid rikkumise

lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse osutamine. Seda juhul kui teise liikmesriigi isik või tema Eestis

registreeritud filiaal rikub KIKS-s või muus õigusaktis sätestatud nõudeid.

Sihtriigi ja päritoluriigi pädevad asutused teevad oma vahel koostööd (vt selles osas ka § 68 juures olevaid

selgitusi). Need põhimõtted on sätestatud eelkõige käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7. Nende lõigete

kohaselt teavitab Finantsinspektsioon rakendatud meetmetest teises liikmesriigis asutatud isiku päritoluriigi

pädevat asutust.

Lõike 8 alusel on sihtriigi (vastuvõtva riigi) pädevatel asutustel on õigus omal algatusel kontrollida ja

uurida krediidihaldustegevust, millega selle liikmesriigi territooriumil tegeleb teises liikmesriigi tegevusloa

saanud krediidihaldaja.

Erandjuhtudel (nt juhul, kui teise liikmesriigi pädev asutus ei ole reageerinud Finantsinspektsiooni

varasematele pöördumistele ja edastatud teabele) võib Finantsinspektsioon klientide või avaliku huvi kaitse

eesmärgil rakendada teise liikmesriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud meetmeid ilma nendest eelnevalt

teise riigi pädevat asutust teavitamata. Need alused on sätestatud eelkõige lõigetes 9–12.

Paragrahv 70 (Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle kui Eestis väljastati

krediit) sätestab Finantsinspektsiooni kohustused seoses teabe edastamisega Eestis väljastatud krediitide

kohta. Direktiivi üks olulisematest eesmärkidest on krediidisaajate õiguste kaitse, sealjuures ei tohiks

krediidisaajate õigusi muuta viivises olevate krediidilepingute loovutamine. Üldpõhimõttena tuleb tagada,

et krediidisaajad ei tohiks võrreldes varasemaga sattuda halvemasse õiguslikku olukorda pärast seda kui

viivises krediidileping on loovutatud krediidiostjale. Eeltoodust tuleneb Finantsinspektsiooni kohustus

teavitada Eestis väljastatud krediitidega seotud õigusrikkumistest asjaomaseid pädevaid asutusi. Säte

tugineb direktiivi artiklile 14(10). Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises liikmesriigis asutatud

krediidiinkasso rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavates

lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole

krediidiinkasso siht- ega päritoluriik, siis edastab Finantsinspektsioon tõendid krediidiinkasso päritoluriigi

pädevale asutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Eeltoodu ei välista, et Finantsinspektsioon

ei võiks ise rakendada vastavaid järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise meetmeid.

Paragrahviga 71 (Järelevalveasutuste koostöö) sätestatakse pädevate asutuste koostöö krediidiinkassode

üle järelevalve teostamisel eelkõige juhul kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega.

Samuti ka asjakohastel juhtudel selle välisriigi pädeva asutusega, kus krediit väljastati. Pädevate asutuste

koostöö alused on toodud direktiivi artiklis 26. Koostöö printsiip on kaasajal üks olulisemaid

55

rahvusvaheliselt üldtunnustatud finantsjärelevalve printsiipidest ja see on praktikas ka möödapääsmatu

finantsturu järjest suurema globaliseerumise tõttu (vt § 68 juures olevat selgitust). Pädevad asutused

annavad üksteisele põhjendamatu viivituseta teavet, mida nad vajavad direktiivi ülevõtvate õigusnormide

kohaste ülesannete ja kohustuste täitmiseks. Teabe vahetamine on vajalik ka piiriüleste juhtumite korral

võimaliku dubleerimise ja tegevuste kattuvuse vältimiseks.

Üldised koostöö alused tulenevad FIS-st – nimelt Finantsinspektsioon teeb kooskõlas FIS §-ga 47 oma

ülesannete täitmiseks ja teabe vahetamiseks koostööd (teiste hulgas) välisriikide finantsjärelevalve

asutustega ning välisriikide muude pädevate asutuste ja isikutega. Mh nii, et neilt saada ja nendega vahetada

oma ülesannete täitmiseks vajalikku konfidentsiaalset seaduses sätestatud korras. Vastavalt FIS § 54 lõikele

41 on Finantsinspektsioonil õigus konfidentsiaalset teavet edastada välisriigi finantsjärelevalve asutusele,

välisriigi muule pädevale asutusele või isikule juhul, kui konfidentsiaalse teabe saajal lasub samuti

kohustus hoida saadud teavet konfidentsiaalsena ja see teave on vajalik finantsjärelevalve teostamiseks.

Kui krediidiostja asukoht või elukoht ei ole Eestis, siis peab Finantsinspektsioon esitama krediidiasutuste

seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt

oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele.

Säte tugineb direktiivi artikli 15 lõikel 4. Andmete esitamisel tuleb järgida isikuandmete kaitse

regulatsioone, s.h. EL määrust EL 2016/679.

Paragrahviga 72 (Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses) sätestatakse

menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses. Finantsinspektsioon spetsiifilise, valdavalt

inspektsioonilist järelevalvet teostava korrakaitseorganina (nn erikorrakaitseorgan) peab oma tegevuses

lähtuma finantsjärelevalves rahvusvaheliselt tunnustatud tavadest, tegutsedes avatult ja läbipaistvalt ning

järgima isikute põhiõigusi. Kuna riiklik järelevalve rakendab meetmeid sageli riivehalduse vormis, siis

tuleb alati lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Isikute subjektiivsete õiguste piiramine riikliku

järelevalve menetluses võib toimub ainult seaduse või EL otsekohalduvate õigusaktide alusel. Isikut tuleb

riikliku järelevalve menetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata.

Finantsinspektsioon annab järelevalve tegevuses haldusakte kooskõlas haldusmenetluse seadusega,

arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

Käesoleva paragrahvi kohaselt on Finantsinspektsiooni ülesandeks vajadusel selgitada menetlusosalisele

tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses, järgides seejuures haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 36

sätestatut. Menetlusosalisel on õigus tutvuda andmetega, mis Finantsinspektsioon on tema kohta kogunud,

ning teha nendest koopiaid ja väljavõtteid, kuid kooskõlas HMS § 37 lõikega 2 sätestab käesoleva

paragrahvi lõige 2 erinormi, et Finantsinspektsioonil on õigus ka andmete esitamisest keelduda. Keelduda

on õigus juhul, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega

tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist

kriminaalmenetluses.

Kui menetlusse on kaasatud tunnistajaid kooskõlas HMS-ga, on menetlusosalisel õigus esitada

tunnistajale küsimusi kirjalikult Finantsinspektsiooni kaudu. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult

keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste

või huvide rikkumise vältimiseks.

Paragrahviga 73 (Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel) sätestatakse Finantsinspektsiooni

õigused teabe saamisel. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta

teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude

kohta. Erinevates majandussektorites omavad andmed erinevat tähtsust. Finantsteenuste spetsiifikast

(eelkõige finantsteenuste immateriaalsest olemusest) tulenevalt on finantsvaldkonnas andmete esitamisel

56

ja avalikustamisel teistsugune tähendus ja kaal (andmeid ei koguta üksnes statistilisel eesmärgil ja

järelevalve põhineb subjekti kohta kogutavatel andmetel).

Finantssektori järelevalve eripärast (eelkõige infotõrgete problemaatikast) tulenevalt on aruandlus ja

järelevalvesubjekti tegevuse kohta muu seaduses sätestatud teabe kogumine kesksel kohal. Järelevalvelise

aruandluse ja muude dokumentide, kirjalike ja suuliste selgituste jmt põhjal toimub järjepidev kontroll

järelevalvesubjekti tegevuse üle, s.h. igal ajahetkel tegevusloa nõuetele vastavuse üle. On oluline, et nii

turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel oleks tagatud ettevõtjate õiguskuulekus. Eksitav või vale

teave võib kaasa tuua olulise kahju turu usaldusväärsusele ja takistada turu sujuvat ja kindlat toimimist.

Vale, puuduliku või eksitava teabe põhjal läbi viidud järelevalve annab moonutatud pildi

järelevalvesubjekti tegevusest, sh tema finantsilisest seisundist.

Finantsinspektsioonil on õigus seega saada aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke

selgitusi krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja, või krediidiostja juhtorgani liikmetelt

või töötajatelt ning krediidiostja määratud esindajalt, krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi

kuuluva äriühingu juhtorgani liikmetelt või töötajatelt, krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja,

krediidiostja, või krediidiostja määratud esindaja aktsionäridelt või osanikelt, samuti krediidiinkasso

likvideerijalt või pankrotihaldurilt.

Finantsinspektsioonil on õigus saada teavet ka kolmandatelt isikutelt, mh läbi viia uurimist istungina, kuhu

on kutsutud kolmas isik. Sellisest kaasamisest ei tule teavitada menetlusosalist ehk krediidiinkassot

tulenevalt vaadeldava paragrahvi lõikest 4. Selline teabe kogumine võib osutuda küll isikute põhiõigust

andmete kaitsele riivavaks kuid finantsjärelevalve lähtub avaliku huvi ja turu stabiilsuse tagamise

eesmärgist, mistõttu võib vastav teabe kogumine osutuda vajalikuks. Seda näiteks olukorras, kus muid

kanaleid arvestades ei ole võimalik piisavalt andmeid koguda, kuid samas krediidisaajad ja avalikkus eeldab

finantsjärelevalve poolset tegutsemist. Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, võib Finantsinspektsioon

selgitada eelpool nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

Finantsinspektsioonil on õigus saada järelevalveks vajalikku teavet ka teistelt riigiasutustelt ja kohaliku

omavalitsusüksuse asutustelt, riigi põhiregistritest, riiklikest registritest ning riigi andmekogude

vastutavatelt ja volitatud töötlejatelt.

Ka direktiivi artiklite 21 ja 22 kohaselt peavad pädevatel järelevalveasutustel olema direktiivist tulenevate

ülesannete täitmiseks vajalikud tõhusad volitused, s.h. vajaliku teabe hankimiseks ja kontrollimiseks. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus edastatud info kontrollimiseks, või muu kahtluse

korral, et rikutakse õigusnorme, teostada krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate

äriühingute kohapealset kontrolli, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide

esitamist ning nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud krediidisaaja vahendite hoidmise

nõuete täitmise kontrollimiseks ning juhtorgani liikmete ning aktsionäride ja osanike hindamiseks.

Finantsinspektsioonil on õigus saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja krediidiinkasso

siseaudiitorilt ning teha nendega koostööd. Põhjendatud juhul on Finantsinspektsioonil õigus saada

krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso ja tema klientide, krediidisaajate ja

krediidihaldusteenuse osutajate, kellele on edasi antud krediidiinkasso ülesanded, kohta.

Vastavalt KAS § 88 lõikele 41 on krediidiasutus kohustatud avaldama pangasaladuse Finantsinspektsioonile

ja Finantsinspektsiooni kaudu välisriigi finantsjärelevalve asutusele õigusaktidest tulenevate ülesannete

täitmiseks, sealhulgas väärteomenetluse või muu sellesarnase menetluse läbiviimiseks.

Paragrahviga 74 (Kohapealne kontroll) sätestatakse Finantsinspektsiooni õigused kohapealse kontrolli

teostamisel KIKS-s sätestatud järelevalve ulatuses. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus

57

teha krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud

kooskõlas KIKS §-ga 43, asu- või tegevuskohas kohapealne kontroll. Säte tugineb direktiivi artiklil 22.

Kohapealse kontrolli eesmärgiks on vastavalt lõikele 2 vajadus kontrollida esitatud andmete vastavust

tegelikkusele või kui Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes

seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut. Finantsinspektsioon võib kohapealset

kontrolli läbi viia ka teise EL liikmesriigi pädeva asutuse taotluse alusel. Lõikes 2 toodud alused ei ole

ammendavad. Finantsinspektsioonil on õigus kohapealset kontrolli läbi viia ka muude

järelevalveülesannete täitmiseks.

Kohapealse kontrolli tegemiseks annab Finantsinspektsiooni juhatuse liige korralduse kooskõlas FIS § 221

lõike 1 punktiga 3, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg.

Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust.

Finantsinspektsioon võib kohapealse kontrolli kohta antud korralduse kätte toimetada varem, kui kolm

tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, kuid samas on Finantsinspektsioonil kaalutlusõigus kohapealse

kontrolli alustamisest järelevalve subjektile eelnevalt mitte teatada, kui korraldusest etteteatamine ohustaks

kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja

(kontrollija).

Lõigete 4 – 6 kohaselt on kontrollijal suhteliselt laiad volitused kontrolli läbi viimiseks eesmärgiga

võimaldada kontrollijale töökoht ja vajalik juurdepääs kogu ja igas vormis teabele. Kontrollijal on õigus

piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest

väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid, s.h. vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelisi raportid

kontrollitava aruannete kohta. Kontrollijal on õigus jälgida tööprotsesse, samuti nõuda suulisi ja kirjalikke

selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt. Kontrollimine toimub pädeva töötaja juuresolekul, kes

juhendab kontrollija vajalike dokumentide juurde.

Lõike 7 kohaselt on kontrollija kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast

kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale teatavaks.

Eeltoodut tuleks käsitada n-ö ärakuulamisena HMS § 40 tähenduses.

Lõige 8 sätestab, mis tähtaja jooksul on kontrollitaval võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja

vastuväited. Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada

kirjalikke selgitusi. Selgitused esitatakse kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis kooskõlas HMS § 40

lõikega 1.

Lõike 9 kohaselt annab Finantsinspektsioon kohapealse kontrolli lõppakti mitte hiljem kui neli kuud pärast

kohapealse kontrolli lõppemist kooskõlas FIS § 18 lõikega 2 pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist

või nende tähtajaks mitteesitamist. Finantsinspektsiooni põhjendatud otsusega kinnitatud lõppakt, mis on

kooskõlas haldusmenetluse seadusega käsitatav haldusaktina, toimetatakse kontrollitavale kätte. Muude

finantsjärelevalve subjektide suhtes kehtiva õiguse kohaselt ei oma kohapealse kontrolli lõppakt iseseisvat

regulatiivset toimet, s.t. ei tekita kontrollitavale kohustusi, mistõttu aktis väljatoodud puuduste ja

rikkumiste kõrvaldamiseks on reeglina vaja koostada kohustav haldusakt ettekirjutuse näol. Nii

haldusmenetluse kui järelevalvemenetluse läbiviimine peaks olema eesmärgipärane ja efektiivne, samuti

võimalikult lihtne ja kiire, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kohapealse kontrolli

materjalid, mis annavad põhjaliku teadmise kontrollitava majandustegevuse kohta, võivad olla/on väga

mahukad, s.h. lõppaktis väljatoodud tõendid võivad olla väga olulise kaaluga. Kohapealse kontrolli lõppakti

eraldi vormistamise ja lõppaktis toodud puuduste kohta eraldi haldusaktina vormistamise vahele võib jääda

mitmeid kuid või isegi pikem ajavahemik ja faktiline olukord võib selle aja jooksul olla oluliselt muutunud.

Kohapealse kontrolli protsess ja vastavate dokumentide koostamine kulutab põhjendamatult

Finantsinspektsiooni ressursse ning ei ole ka kontrollitava vaates efektiivse lahendusega. Seetõttu on

58

võrreldes teiste finantsvaldkonna eriseadustega eelnõus välja töötatud kohapealse kontrolli lõppakti

andmise kohta uus lähenemine.

Lõike 10 kohaselt võib Finantsinspektsioon siiski pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud

tähtaega kuni kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitused või muu oluline asjaolu vajab täiendavat

hindamist. Krediidiinkassol on õigus sellisel juhul anda täiendavaid selgitusi ja esitada vastuväiteid. Kui

lõppaktis tehakse vastaval perioodil olulisi muudatusi, peab Finantsinspektsioon saatma lõppakti uuesti

kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks.

Riigikohus on asunud seisukohale, et ärakuulamine peab toimuma haldusakti andmise protsessis

(Riigikohtu Halduskolleegiumi otsus 14.03.2022. asjas 3-19-509).

Lõike 11 kohaselt võib Finantsinspektsioon anda lõppaktiga kontrollitavale tuvastatud puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja või määrata kontrollitavale muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või

ebakohase täitmise korral sunniraha. Vaadeldav säte annab Finantsinspektsioonile mandaadi selles samas

aktis sundida tuvastatud rikkumisi parandama või riske vähendama. Kui eelnevalt tehakse vastav nn

hoiatus, võib Finantsinspektsioon määrata sunniraha lõppaktis toodud kohustuste tähtajaks täitmata jätmise

tõttu. Kogu akti on sellisel juhul võimalik halduskohtus aga vaidlustada.

Lõike 12 kohaselt on sätestatud sarnaselt muude finantsvaldkonna eriseadustega Finantsinspektsiooni

õigus kohapealse kontrolli lõppakt või selle osa avalikustada, kui see on vajalik finantssektori

usaldusväärsuse või läbipaistvuse seisukohalt või antud juhul just krediidisaajate huvidest lähtuvalt.

Lõike 13 kohaselt juhul kui Finantsinspektsioon on viinud kohapealse kontrolli läbi teise liikmesriigi

pädeva järelevalveasutuse taotluse alusel, teeb ta kontrolli tulemused viivitamata teatavaks

päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele. Säte tuleneb direktiivi artiklist 22.

Paragrahv 75 (Krediidiinkasso riskipõhine hindamine) sätestab krediidiinkasso riskipõhise hindamise

põhimõtte. Riskipõhist hindamist tuleb kohaldada vaatamata sellele, et krediidihaldajatele ei ole kehtestatud

kvantifitseeritavaid tegevusnäitajaid erinevalt krediidiasutustest ja investeerimisühingutest (nt

usaldatavusnormatiive). Direktiiv artikli 22 lõikest 3 tuleneb, et pädevad asutused peaksid hindama

riskipõhist meetodit kohaldades tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvate asjaolude vastavust õigusaktide

nõuetele. Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muuhulgas käesoleva seaduses sise-

eeskirjade, sise-kontrolli, raamatupidamist ja krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise

korraldust.

Riskipõhise meetodi kasutamisel võtab Finantsinspektsioon arvesse krediidiinkasso suurust, tema tegevuse

mõju krediidi- ja selle järelturule ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, lähtudes proportsionaalsuse

põhimõttest. Eeltoodu tuleneb direktiivi artikli 22 lõikest 4 ja sama põhimõte on Finantsinspektsiooni

tegevus üldpõhimõttena sätestatud FIS § 5 lõikes 2. Valdkonna eest vastutav minister (rahandusminister)

võib kehtestada oma määrusega täpsemad krediidiinkasso tegevuse riskipõhise hindamise põhimõtted.

Finantsinspektsioon peab riskipõhist meetodit kasutades tegema koostööd mh teiste riikide pädevate

asutustega. Teabevahetuse korraldust reguleerivad vaadeldava paragrahvi lõiked 2–5. Kui krediidiinkasso

päritoluriigi pädev asutus viib läbi krediidiinkasso riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon pärida

hindamise tulemusi kui krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali või

kui krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik.

Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on aga käesolevat riskipõhise hindamise läbiviimist piiritletud ehk

see puudutab üksnes pankade poolt väljastatud krediiti.

Paragrahv 76 (Eksperdi kaasamine) sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega järelevalve

eesmärgil eksperdi kaasamise võimaluse. Vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 võib

järelevalvemenetluses kaasata sõltumatu eksperdi, kellele kohaldub eelkõige haldusmenetluse seaduse §

59

39. Ekspert kaasatakse eriteadmisi nõudva asjaolu välja selgitamiseks, mida järelevalveasutus saab

vajadusel kõrvutada teiste tõenditega, et oma seisukoht kujundada. Erinevalt muudest finantsvaldkonna

seadustest, erakorralist audiitorkontrolli käesolevaga ette ei ole nähtud. Seda põhjusel, et

krediidiinkassodele ei ole kehtestatud usaldatavusnormatiive ja vastavad tehingud/tegevused on võrreldes

krediidiasutuste ja investeerimisühingutega nö lihtsamad ja seetõttu ka vastav aruandlus on eelduslikult

lihtsam. Riskipõhist lähenemist kasutab ka Finantsinspektsioon koos kvalitatiivsete näitajatega. Kui

kaasatud ekspert teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mida järelevalve ei

palunud tal uurida või selgitada (nt kas teadmatusest või tähelepanematusest) teavitab ekspert

Finantsinspektsiooni ka sellistest asjaoludest. Seega ekspert ei ole oma töös seotud Finantsinspektsiooni

poolt antud ülesande piiridega, vaid peaks Finantsinspektsiooni teavitama kõigist olulistest asjaoludest, mis

talle on antud asjas teatavaks saanud.

Lisaks – finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud

teave on konfidentsiaalne. Seega vastavalt FIS §-le 34 on ka Finantsinspektsiooni poolt finantsjärelevalve

teostamisele kaasatud ekspert ja muu isik on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses konfidentsiaalset

teavet, mis on temale teatavaks saanud seoses oma ülesannete täitmisega Finantsinspektsioonis ja neil on

keelatud kasutada oma ülesannete täitmisega seoses teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet erahuvides.

Lõige 3 täpsustab, et ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat

teavet, mis sai talle teatavaks seoses eeltoodud ülesannete täitmisega. Vastavalt lõikele 4 katab eksperdi

tegevuse kulud Finantsinspektsioon.

Paragrahv 77 (Ettekirjutus) sätestab ettekirjutuse tegemise alused. Finantsinspektsioon peab avalikes

huvides tegutsemisel lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ning kõik tema antud õigusaktid peavad olema

kooskõlas põhiseaduse, muude seaduste ja seaduste alusel antud aktidega või ELi otsekohalduvate

õigusaktidega.

Finantsinspektsioonil kui erikorrakaitseorganil ja inspektsioonilise järelevalve teostajal on õigus teha

ettekirjutus eelkõige kui on tuvastatud krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või krediidiostjate

tegevust reguleerivatest õigusaktidest või nende alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate kohustuste

rikkumine.

Ettekirjutus tehakse õigusrikkumise tuvastamise tõttu või selle ära hoidmiseks, samuti krediidiinkasso

mõjutamiseks, kui tema võetud riskid on oluliselt suurenenud, aga ka klientide või finantssektori

kaitsmiseks üldisemalt, s.h. finantssektori läbipaistvuse tagamiseks (lõige 1). Ettekirjutuse tegemisele

rakenduvad haldusmenetluse seaduse §-s 51 ja järgnevates sätetes haldusakti tegemisele sätestatud nõuded,

kui käesolevast eelnõust ei tulene teisiti. Tuleb silmas pidada, et finantsjärelevalve on suunatud riskide

ennetamisele (ohutõrjele mh abstraktsete ohtude korral) ja järelevalveasutuse sekkumisvolitused ei sõltu

konkreetse õigusrikkumise toimepanemisest.

Mida suurem on järelevalveasutuse kaalutlusruum krediidiinkasso tegevuse, tema klientide või

finantssektori kui terviku huve või läbipaistvust ohustada võivate asjaolude hindamisega seotud halduse

üksikaktide andmisel, seda laialdasem ja mahukam on sellise haldusakti põhjendamise kohustus. Vastavalt

lõikele 2 tuleb ettekirjutust asuda viivitamata täitma ning seda ei peata ka kaebuse esitamine tehtud

ettekirjutusele (lõige 3). Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui

Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti. Ettekirjutuse mittetäitmisel rakendab Finantsinspektsioon

sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras või eelnõus sätestatud muud tagajärge

(nt krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks tunnistamine).

Paragrahv 78 (Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel) on seotud eelmise

paragrahviga ja see sätestab Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel.

Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks

60

rakendada. Tuleb silmas pidada, et ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63

tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54).

Õigused ettekirjutuse tegemisel lähtuvad krediidiinkasso tegevusloa nõuetest ning tegevusele sätestatud

nõuetest ning erinevad ettekirjutuse sisuks olevad nõuded on loetletud käesoleva paragrahvi lõikes 1. Selle

kohaselt on esmaseks võimaluseks piirata subjekti tehingute või toimingute tegemist, keelata või piirata

krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamist või käsutamist, samuti keelata

osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine, mis on kiireimad meetodid

rikkumiste takistamiseks või lõpetamiseksvõi asjakohasel juhul ennetamiseks. Säte tugineb direktiivi

artiklil 22.

Kui ettekirjutuses sätestatut ei arvestata, on Finantsinspektsioonil volitused rakendada veel rangemaid

meetmeid – võimalus tegevusluba kehtetuks tunnistada, keelata filiaali tegevus või ka juht tagasi kutsuda.

Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendada sunniraha kooskõlas

käesoleva seaduse §-ga 80 (lõige 2).

Paragrahv 79 (Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine

Finantsinspektsiooni taotlusel) sätestab Finantsinspektsiooni volitused krediidiinkasso juhtorganite

kokkukutsumiseks ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel. Antud

paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni esindaja pädevuse ulatuse vastavatel koosolekutel.

Finantsinspektsioonil on õigus osaleda krediidiinkasso nõukogu või üldkoosoleku koosolekul ja selleks

tuleb koosoleku toimumisest Finantsinspektsiooni aegsasti – vähemalt kaks nädalat – ette teavitada.

Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette (lõige 1).

Ettekirjutuse alusel krediidiinkasso juhtorgani kokkukutsumisel võib Finantsinspektsioon samuti saata oma

esindaja sellele koosolekule kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende

kandmist koosoleku protokolli (lõige 3). Juhul, kui krediidiinkasso juhid ise ei pea oluliseks koosolekut

pidada, on lõikega 2 antud Finantsinspektsioonile õigus nõuda koosoleku, sh üldkoosoleku, kokku

kutsumist.

Lõige 4 annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse kehtetuks

tunnistamist kohtu poolt, kui see ei ole kooskõlas seaduse või ühingu põhikirjaga. Seega juhul, kui

juhtorganid otsustavad näiteks muuta krediidisaajatele teabe andmise protsessi ja selles ei arvestata seaduse

nõudeid, on järelevalvel õigus äärmusliku meetodiga nõuda vastava otsuse kehtetuks tunnistamist. Samuti

kehtib see juhul, kui juhatuse liikmeks valitakse isik, kes sellele ametikohale käesoleva seaduse kohaselt ei

sobi.

Paragrahv 80 (Sunniraha) sätestab Finantsinspektsiooni õiguse rakendada sarnaselt teistele

finantssektori eriseadustele sunniraha ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase

täitmise korral asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (lõige 1). Enne sunniraha

rakendamist tuleb teha hoiatus. Hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena.

Rakendatavad sunniraha määrad peaksid heidutama rikkujaid ja võtma ära võimaluse teenida rikkumiste

arvelt olulist kasu. Halduskorras kohaldatavate rahaliste meetmete – sunniraha määrad arvestavad

krediidiinkassodele rakendatavate väärteotrahvide suurust. Kuna asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10

lg 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära seadus, on käesolevas eelnõu

paragrahvis sätestatud sunniraha ülemmäärad (lõige 2), mis on proportsionaalsed teistes finantssektori

eriseadustes sätestatud määradega ja mida võib finantssektoris pidada piisavalt mõjusaks. Kui haldusakt

jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel

korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele

sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

61

Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku

puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse

täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest,

sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb

teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele

rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule (lõige 3).

13. peatükk. Vastutus

Üldist

2023. a. 22. veebruaril võeti vastu karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus millega vastavad muudatused jõustuvad 2023. a. 1. novembril. Eelnõuga täiendati

karistusseadustiku üldosa, et oleks võimalik täita EL õiguses sätestatud nõudeid ja kohaldada konkreetsetes

valdkondades (eeskätt finantssektor ja andmekaitse) teatud rikkumiste eest senisest oluliselt suurema

rahatrahvi ülemmääraga väärteokaristusi.40 Seaduse muudatustega loobuti EL õiguses sätestatud kõrgemate

trahvide ülemmäärade piiride sätestamisest karistusseadustiku (KarS) üldosas ning loodi selle asemel

võimalus sätestada üldreeglist kõrvalekalduvaid trahvimäärasid karistusõiguse eriosas, s.t. eeskätt

finantsvaldkonna eriseadustes. Seega võib KarS § 47 lõike 4 kohaselt võib alates 2023. a. 1. novembrist

(arvestades reguleeritava valdkonna eripära) näha ette kõrgema rahatrahvi määra võrreldes nö tavapärasega

(s.o. maksimaalne trahvisumma 1200 eurot füüsilise isiku trahvimisel ja juriidilise isiku puhul kuni 400

000 eurot).

Lisaks muudeti ka juriidilise isiku vastutuse aluseid karistusseadustiku §-des 14 ja 371. Juriidiliste isikute

süütegude eest vastutusele võtmisega on praktikas ilmnenud teatud probleeme. „Riigikohtu järjepideva

praktika kohaselt on juriidilise isiku vastutus tuletatud ehk derivatiivne vastutus. Seda on järeldatud KarS

§ 14 lõike 1 tekstiosast „mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja

poolt“. Riigikohus on selgitanud järgmist: „Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid

füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub KarS § 14 lõikes 1 sätestatud derivatiivse vastutuse

põhimõttes.“41 Range derivatiivsusnõue s.t. igakordselt konkreetse füüsilise isiku tuvastamine, kelle

käitumises on süüteo elemendid, on aga osutunud oluliseks probleemiks finantsvaldkonna

väärteomenetlustes, kuna õigusnormid kehtestavad käitumisnormid finantssektori ettevõtjale (nt. täitma

kapitalinõudeid), kuid samasisulist kohustust ei olegi võimalik ühelegi füüsilisele isikule või ei ole

samasisulist kohustust asetatud ühelegi füüsilisele isikule (nt. järelevalvelise aruandluse esitamise kohustus

on ettevõtjal).

KarS § 14 lõike 2 muudatustega nähakse ette täiendav vastutuse omistamise alus tegevusetuse korral, mille

kohaselt vastutab juriidiline isik KarS § 14 lg-s 1 sätestatud alustel tegevusetuse eest sõltumata sellest, kas

juriidilise isiku kõrval on õiguslikult kohustatud tegutsema ka vastav organ või isik. Seadusesse lisati

täiendavaid organisatsioonilise vastutuse elemente, s.t. karistusõiguslik etteheide seisneb

organisatsioonilistes puudustes, mis võimaldasid õigusvastast tegu.42 See muudab menetluse märksa

kiiremaks ja paindlikumaks. Juriidilise isiku süüteovastutus saab aga endiselt järgneda üksnes

koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo korral, kuid deliktistruktuuri elemente ei pea alati tuvastama

40 Vt täpsemalt: Seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu teiseks lugemiseks

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1bfa1944-2de6-449d-a788-887bc84cfd0f/karistusseadustiku-

muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus-euroopa-liidu-oigusest-tulenevad-rahatrahvid 41 Vt. täpsemalt J.Sootak, S-K. Kärner, M.Kärner. „Juriidilise isiku kriminaalvastutus Eesti karistusõiguses: praegune

seis ja võimalikud arengud“. Juridica 2022, nr 9-10, lk. 690 – 691. 42 Küsida tuleb, kas juriidilisele isikule on midagi võimalik ette heita või mida oleks samas valdkonnas nõutavat

hoolsust üles näidanud juriidiline isik teisiti teinud. Vt täpsemalt samas lk. 702.

62

ühe füüsilise isiku põhjal. Juriidilise isiku huvides teo toimepanemine ei tähenda üksnes varalise kasu

saamist. Teatud valdkonnaspetsiifilisi tegutsemiskohustusi (nt finantsvaldkonnas) võib olla keeruline

näidata, et konkreetse nõude täitmata jätmine oli juriidilise isiku huvides. Juhul kui regulatsioon on

mõeldud kohalduma just juriidilise isiku tegevusele (nt krediidiinkasso tegevusele), peaks nõuete

rikkumine olema juriidilisele isikule omistatav ka siis, kui see ei olnud tema huvides selle sõna üldkeelelises

tähenduses. Karistusõiguslik etteheide on õigustatud seetõttu, et nõudeid rikkudes jäeti üles näitamata

antud valdkonnas ettevõtjalt käibes nõutav hoolsus (nt finantsvaldkonnas nõutav kõrgendatud

hoolsuskohustus) ja ohustati seetõttu kaitstavat õigushüve. KarS § 14 uue redaktsiooni kohaselt vastutab

juriidiline isik ka siis, kui süütegu pannakse tema huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes toime

mistahes isiku poolt juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja korraldusel või

kui rikkumine sai võimalikuks juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu.

Lisaks eeltoodule pikendati väärteoasjade aegumistähtaegu. KarS § 81 lg 3 kohaselt on alates 1.11.2023.a.

väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks

aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kuni viieaastast aegumistähtaega.

Väärteotrahvide tõstmine finantssektori eriseadustes, sh käesolevas eelnõus

Finantsjärelevalve peamine ülesanne on finantsturul ennetada võimalikke liigseid riske ja õigusrikkumisi.

Seetõttu eelistatakse probleemide edasise süvenemise ja suurema kahju ärahoidmiseks kasutada pigem

ennetavaid mittekaristuslikke meetmeid – haldusmeetmeid (nt tähelepanu juhtimine märgukirjaga,

ettekirjutuse tegemine ja sunniraha sissenõudmine). Väärteomenetluse algatamise võimalus on vajalik

eelkõige olukorras, kus rikkumine on toimunud ja kahjulik tagajärg saabunud, s.o. ennetavaid meetmeid ei

ole võimalik kasutada.

Finantsvahenduses ja seega ka finantsteenuste pakkumisel on kõige olulisem ressurss raha, s.h. avalikkuselt

või konkreetsetelt kreeditoridelt kaasatud rahalised vahendid.

EL-i õigus näeb ette, et finantssektori rikkumistele sekkutakse ning seda läbi trahvi, mis peab olema

efektiivne, proportsionaalne ning hoiatav. Pädeva järelevalveasutuse määratavad trahvid peavad olema

piisavalt suured, et balansseerida loodetavat kasu. Trahvisumma suurus peaks olema heidutava mõjuga ka

kõige suurema käibega finantsturuosalisele. Sisuliselt on need alused sätestatud ka käesoleva eelnõu

aluseks oleva direktiivi artikli 23 lõigetes 2 ja 3.

Seega finantsvaldkonnas ei taga madalad rahatrahvid vajalikul määral turu sujuvat ja usaldusväärset

toimimist ega finantsteenuste tarbijate ja teiste klientide huvide kaitset. Näiteks on tõenäoline, et

finantssektori kontekstis suhteliselt madal rahatrahvi ülemmäär ei võimalda alati kinni pidada põhimõttest,

et õigusrikkumise toimepanemine ei tohi anda võimalust tulu teenimiseks. Madalad trahvimäärad ei taga

ka üldpreventiivsete eesmärkide saavutamist. Trahvisumma suurusel peaks olema turuosalistele hoiatav

mõju, sest vastasel juhul oleks nö õiguskorda rikkuda odavam kui trahvi tasuda. Madalad trahvimäärad

võivad soodustada samuti regulatiivset arbitraaži erinevate liikmesriikide vahel. Kuna vähese

õiguskuulekusega isik valib suure tõenäosusega oma tegevuseks EL liikmesriigi, kus kehtivad leebemad

nõuded ja madalamad karistusmäärad ning see võib omakorda mõjutada ebasobivas suunas

konkurentsiolukorda finantsturul või tuua kaasa muid negatiivseid arenguid.

Lisaks eelnimetatud KarSi muudatusele võeti 2023. a. 22 veebruaril vastu ka audiitortegevuse seaduse,

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seadus (finantsvaldkonna

väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused)43, millega tõsteti olulisel määral

43 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/aece8f34-146c-41f6-b3fd-90402dfdd470/audiitortegevuse-

seaduse-finantskriisi-ennetamise-ja-lahendamise-seaduse-ning-teiste-seaduste-muutmise-seadus-finantsvaldkonna-

vaarteokaristuste-reform-eli-oigusest-tulenevad-karistused

63

finantsvaldkonnas toime pandud õigusrikkumiste eest määratavaid väärteokaristusmäärasid sisuliselt

kõikides finantssektori eriseadustes. Need muudatused jõustuvad samuti 2023. a. 1. novembril. Näiteks

aruande või muu teabe avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise eest võidakse

väärteomenetluses karistada asjaga seotud füüsilisi isikuid rahatrahviga kuni 5 mln eurot või kuni

kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Samuti võidakse

karistada näiteks krediidiasutust, makseasutust või investeerimisühingut rahatrahviga kuni 10 protsenti

juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Seega tõusid finantsvaldkonnas

väärteo eest määratavad karistusmäärad olulisel määral ja uued määrad on nüüd rohkem kooskõlas ka EL

õigusega.

Ka direktiiv 2021/2167 näeb ette, et pädevatel järelevalveasutustel on volitused uurida direktiivi

ülevõtvate seaduste rikkumisi, s.h. määrata halduskaristusi. Direktiivi artikkel 23 lõige 1 eeldab, et

juriidilist isikut saab vastutusele võtta mh puuduliku töökorralduse või järelevalve eest. Juriidilise isiku

vastutusele võtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutusele võtmist, kui seaduses on ette

nähtud ka füüsilise isiku vastutus. Eelöeldu ei piira liikmesriikide õigust näha ette asjakohaseid

kriminaalkaristusi.

Nagu eespool juba märgitud, siis direktiivi artikli 23 lõike 2 ja 3 kohaselt peavad halduskaristused olema

mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning tagatud peab olema karistuste mõjus rakendamine. Menetlus

on mõjus ja efektiivne, kui see ei võta aega aastaid ning seejuures on tegemist küllaltki lihtsa menetlusega

arvestades valdkonna eripärasid. Trahvid on mõjusad ja hoiatavad, kui nad on piisavalt suured arvestades

ettevõtja majandustegevuste mahtu ja organisatsiooni. Väärteotrahvi puhul saab rääkida hoiatava mõju

olemasolust juhul, kui on kehtestatud piisavalt pikk aegumistähtaeg, et pädev asutus suudaks üleüldse

tuvastada rikkumise ning läbi viia vastava menetluse. Seda ilma, et oleks oht, et rikkumine on avastamise

hetkeks juba aegunud või kohe-kohe aegumas. Ja samuti aitab see vältida võimalust, et ettevõtja võtab riski

rikkuda seadust, teades, et rikkumine avastatakse alles siis, kui süütegu on juba aegunud või kohe aegumas.

Krediidiinkasso või krediidiostjate poolt toime pandud teokoosseisude ja karistusmäärade

sätestamisel on seega arvestatud eelkirjeldatud EL finantsvaldkonna regulatsioone ning

karistusseadustiku üldosa ja ka muude finantsvaldkonna seaduste muudatusi.

Paragrahv 81 (Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine) sätestab

krediidiinkasso vastutuse andmete säilitamise kohustuse rikkumise eest. Andmete säilitamise kohustus on

sätestatud KIKS § 45 lõikes 2, mis näeb ette krediidiinkasso kohustuse säilitada krediidiostja või

krediidisaajaga peetud asjakohane kirjavahetus ning krediidiostjalt iga viivises oleva krediidilepingu või

nõude kohta saadud juhised vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast

krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso

juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso,

võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot. Karistusõiguslik etteheide on õigustatud

seetõttu, et nõudeid rikkudes jäeti üles näitamata finantsvaldkonna ettevõtjalt finantsvaldkonnas nn käibes

nõutav kõrgendatud hoolsus. Kui krediidiinkasso ei säilita eelpool loetletud teavet (s.o. tegevusetus), võib

see kaasa tuua rasked tagajärjed, s.h. krediidisaajate olulistele huvidele ja teabe säilitamise kohustuse

rikkumine takistab efektiivset finantsjärelevalvet.

Paragrahv 82 (Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso

vastutuse tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine eest. Krediidiinkasso võib krediidihaldustegevuse

osaliselt kirjaliku lepingu alusel edasi anda krediidihaldusteenuse osutajale tingimusel, et krediidiinkasso

jääb täielikult vastutavaks kõigi KIKS-st ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise

eest ja kui on täidetud KIKS §-s 43 sätestatud tingimused. Karistusõiguslik etteheide ja kõrged

trahvimäärad on põhjendatud seetõttu, et reeglina võib finantsvaldkonnas tegutseda vaid ettevõtja, kelle

suhtes kehtivad kõrgendatud nõuded ja kellele pädev järelevalveasutus on andnud tegevusloa. Kui

64

krediidiinkasso rikub tegevuse edasiandmise nõudeid, võib see kaasa tuua rasked tagajärjed, s.h.

krediidisaajate või ka krediidiostjate olulistele huvidele. Tegevuse edasiandmise tingimuste rikkumine võib

olulisel määral takistada efektiivset finantsjärelevalvet ja tekitada krediidijärelturul negatiivseid arenguid.

Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni

300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada

rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma

suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma

suurusel peaks olema turuosalistele hoiatav mõju.

Paragrahv 83 (Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse

sise-eeskirjade kehtestamisega seotud nõuete rikkumise eest. KIKS sätestab üksikasjalised nõuded

krediidiinkasso sise-eeskirjadele. Krediidiinkasso juhatus on kohustatud kehtestama asjakohased sise-

eeskirjad ja menetlused, et tagada krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso

juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise (vt täpsemalt KIKS § 41

selgitused). Väärteo koosseis on kohaldatav nii füüsilisele isikule (s.o. krediidiinkasso juhid ja töötajad)

või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Juriidilise isiku vastutus puuduliku töökorralduse või

järelevalve eest tugineb direktiivi artikli 23 lõikele 1. Seejuures tuleb puudulikku töökorraldust või

järelevalvet sisustada finantsvaldkonna spetsiifilistest kõrgendatud hoolsuse nõuetest lähtuvalt.

Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui jäetakse sise-eeskirjad täielikult või osaliselt

kehtestamata) või kehtestatud sise-eeskirjad ei vasta seaduse nõuetele (nt kui juhatuse poolt kinnitatud sise-

eeskiri ei vasta nõuetele – kui ilmselgelt ei taga need krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist

(vt täpsemalt KIKS § 41 lg 4 p 16).

Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni

300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada

rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma

suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma

suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, sh nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.

Paragrahv 84 (Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine) sätestab vastutuse KIKS §-s 42

sisekontrolli nõuete rikkumise eest. Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli

süsteem, mille eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele,

õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel ja mille

toimimise eest vastavad krediidiinkasso juhid. (vt täpsemalt KIKS § 42 selgitusi). Väärteokoosseis on

kohaldatav nii füüsilisele isikule (s.o. krediidiinkasso juhid ja töötajad) või/ja krediidiinkasso kui juriidilise

isiku suhtes. Juriidilise isiku vastutust puuduliku töökorralduse või järelevalve eest tugineb samuti direktiivi

artikli 23 lõikele 1. Seejuures tuleb puudulikku töökorraldust või sise-kontrolli nõudeid sisustada

finantsvaldkonna spetsiifilistest kõrgendatud hoolsuse nõuetest lähtuvalt.

Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui jäetakse sise-kontrolli sise-eeskiri täielikult või osaliselt

kehtestamata või seaduse nõuetele vastav sise-audiitor määramata) või ka tegevus (nt töökorraldusega

takistatakse sisekontrolli tegemist). Sise-kontrolli nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või

töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse

juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest

netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise

vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav

mõju.

Paragrahv 85 (Krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine) sätestab vastutuse

krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumise eest. KIKS § 60 kohaselt peab

65

krediidiinkasso sise-eeskirjadega kehtestama krediidisaaja kaebuse registreerimise korra ja ette nägema

toimiva ja läbipaistva protseduuri krediidisaajate esitatud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks.

Krediidisaajate esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest ei tohi krediidiinkasso võtta tasu.

Sarnaselt muude süüteo koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja

krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või

järelevalve tegevuse korraldamatusega. Säte tugineb direktiivi artikli 23 lõike 1 punktile j. Eelnimetatud

nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1

mln eurot.

Paragrahv 86 (Teabe esitamata jätmine) sätestab vastutuse käesolevas seaduses sätestatud teabe

Finantsinspektsioonile esitamata jätmise eest. KIKS sätestab mitmeid kohustusi krediidiinkassodele või

krediidiostjatele edastada Finantsinspektsioonile aruandeid, teavet, dokumente (eelkõige KIKS §-d 49, 63,

64 ja 69). Tulenevalt finantsvaldkonna spetsiifikast on teabe edastamise, mitte edastamise, vale teabe jmt

teabega seotud õigusrikkumised eriti ohtlikud. Sellised õigusrikkumised võivad kaasa tuua rasked

tagajärjed avalikele huvidele, s.h. kahjustada finantsturu usaldusväärsust ja selle sujuvat toimimist.

Kahjustada võivad saada mh krediidisaajate olulised huvid ja teabe esitamise kohustuse rikkumine takistab

efektiivset finantsjärelevalvet. Kui krediidiinkasso ei esita aruannet või muud teavet, siis on teokoosseis

täidetud tegevusetusega. Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või

andmete avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või

ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest sellisel

kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada

rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut

karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsendiga krediidiinkasso aastasest netokäibest.

Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust.

Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.

Paragrahv 87 (Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine)

sätestab vastutuse krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumise eest.

KIKS § 3 lõige 5 ja § 62 sätestavad teise liikmesriigi krediidiostja ja ka kolmanda riigi krediidiostja

kohustused seoses tarbijaga sõlmitud krediidilepingu haldamiseks krediidiinkasso, krediidiasutuse või

krediidiandja nimetamisega. Sarnaselt muude käesolevas eelnõus toodud süüteo koosseisudega on ka see

väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis

seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Eelnimetatud

nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000

eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga

kuni 1 mln eurot.

Paragrahv 88 (Krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumine) sätestab krediidiostja, krediidiinkasso

või nende nimel tegutseva isiku vastutuse loovutatud nõuete kohta krediidisaajatele KIKS § 59 sätestatud

teabe nõuetekohaselt edastamata jätmise eest. Tarbijakaitse tase, mis on EL-is nö tagatud direktiiviga

93/13/EMÜ ning direktiividega 2008/48/EL ja 2014/17/EL, tähendab, et krediidilepingus sätestatud

krediidiandja õiguste või krediidilepingu loovutamine krediidiostjale ei tohiks mingil viisil mõjutada EL

õigusega tarbijatele antud kaitse taset. Seepärast peaksid krediidiostjad ja krediidihaldajad järgima algse

krediidilepingu suhtes kohaldatavat EL ja liikmesriikide õigust ning krediidisaajal peaks säilima samal

tasemel kaitse, nagu on ette nähtud kohaldatava EL ja liikmesriigi õigusega või nagu on ette nähtud EL või

liikmesriigi kollisiooninormidega. Eeltoodust tulenevalt ei tohiks krediidisaajate õigused loovutatud

nõuetest teabe saamisel olla vähem kaitstud kui muude asjakohaste õigusnormide kohaselt. Sarnaselt

muude KIKS-s toodud süüteo koosseisudega on ka vaadeldav väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele

66

isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Õigusrikkumine seostub juriidilise isiku puuduliku

töökorralduse või järelevalvetegevuse korraldamatusega.

Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui konkreetne töötaja jätab ettenähtud töökohustused

täielikult või osaliselt täitmata) või ka tegevus – nt edastatakse tegelikkusele mittevastavat teavet.

Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat, või muud pädevalt

nimetatud esindajat, karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiostja

või krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot.

Paragrahv 89 (Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse

rikkumine) sätestab vastutuse teises liikmesriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud

kohustuse rikkumise eest. KIKS §-des 17–23 sätestatakse üksikasjalised nõuded krediidiinkasso piiriülesele

tegevusele nii teises liikmesriigis kui kolmandas riigis. Sarnaselt muude käesolevas eelnõus toodud süüteo

koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui

juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse

korraldamatusega. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat

karistada rahatrahviga kuni 100 000. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist

isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot.

Paragrahv 90 (Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmise nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso

vastutuse krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise keelu rikkumise eest, kui krediidiinkasso ei ole

täitnud käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud tingimusi. Selle kohaselt on krediidiinkasso kohustatud avama

eraldi maksekonto krediidisaajate rahaliste vahendite hoidmiseks kui selline tegevus on krediidiinkasso

tegevusloa saamiseks esitatud dokumentides kavandatud ja Finantsinspektsioon on tegevusloaga andnud

krediidiinkassole sellise õiguse. Sisuliselt on tegemist tegevusloa nõuete olulise rikkumisega ja seetõttu on

sätestatud paralleelselt haldusmeede – vastavalt käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktile 5 on võimalik

sellise rikkumise korral krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks tunnistada. Krediidiostja ja krediidiinkasso

vahel sõlmitud lepingust võib tuleneda, et krediidiinkasso võib krediidisaajate poolt tasutud raha enne selle

üle kandmist krediidiostjale hoida eraldi kontol. Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma

majandustegevuses, sealhulgas ka juhul kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga

krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt. Väärteo kooseis on

kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise

isiku olulisel määral puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Säte tugineb

direktiivi artikli 23 lõike 1 alapunktil l. Heidutamise eesmärgil on põhjendatud kõrge karistusmäära

kehtestamine. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide

saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja

töötajatele hoiatav mõju. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat

karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, siis võidakse

juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

Paragrahv 91 (Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine) sätestab vastutuse

krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumise eest. Olulise osaluse omandamise reeglistik

on üldjuhul kõikides finantsvaldkonna seadustes sarnane. Olulise osaluse omandamise nõuded on

tegevusloa andmise ja tegevusloa olemasolu eelduseks olevad tingimused. Nõuete eesmärgiks on tagada,

et asutatava või omandatava ettevõtja juhtimine on usaldusväärne, arvestades suuraktsionäri või

suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja juhtimise kvaliteedile. Rahvusvaheliste aktsepteeritavate põhimõtete

ja EL õiguse kohaselt peab finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtja aktsionäride või osanike nn ring olema

läbipaistev igal ajahetkel. Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või

käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle

võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni

67

ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise

eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo

on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni

10 protsenti aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete

eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende

juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.

Paragrahv 92 (Aegumine) sätestab vastava aegumistähtaja. KarS § 81 lõike 3 kohaselt on üldreegliks 2

aastane aegumistähtaeg. 2023 .a 1. novembril jõustuva redaktsiooni kohaselt võib seaduses ette näha

maksimaalselt kuni 5-aastase aegumistähtaja (s.o. kolme-, nelja- või viieaastase aegumistähtaja).

Arvestades finantsvaldkonna spetsiifikat, siis on õigustatud pikema aegumistähtaja sätestamine.

Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on seega kolm aastat.

Paragrahv 93 (Menetlus) sätestab, et käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on

Finantsinspektsioon. Direktiivi 2021/2167/EL artikli 22 lõike 1 kohaselt peab liikmesriigi pädeval asutusel

olema õigus määrata karistusi ja võtta muid meetmeid vähemalt direktiivis ettenähtud õigusrikkumiste

korral. Kooskõlas FIS § 6 lõike 1 punktiga 41 on Finantsinspektsiooni ülesandeks ning tal on volitused olla

seadustes ettenähtud juhtudel ja korras väärtegude kohtuväline menetleja.

Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on siia lisatud täiendus, mille kohaselt käesolevas peatükis sätestatud

väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

14. peatükk. Rakendussätted

Antud peatüki 1. jaos §-ga 94 (Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega) nähakse ette

rakendussätted hetkel tegutsevatele isikutele, kes osutavad krediidihaldusteenust. Võrreldes varasema

eelnõu versiooniga nähakse ette pikem rakendusperiood nendele krediidihaldajatele, kes tegelevad mitte-

pankade (krediidiandjate) poolt väljastatud viivisnõuete haldamisega. Need isikud peavad saama

tegevusloa hiljemalt 2024. a. 31. detsembriks kui nad soovivad antud tegevusalal edasi tegutseda. Mis

puudutab krediidiasutuste poolt väljastatud viivises olevate laenude haldamist, siis selles osas nn

ajapikendust anda ei saa, kuna direktiiv näeb ette, et nende haldamisega tegelevad isikud peavad tegevusloa

alusel tegutsema alates 2024. a.29. juunist.

3.2. MUUDATUSED FINANTSINSPEKTSIOONI SEADUSES

Paragrahviga 96 sätestatakse FIS-i muudatused.

FIS § 2 lõiget 1 muudetakse selliselt, et samas sätestatud seaduste loetletu täiendatakse KIKS-ga, mis annab

Finantsinspektsioonile pädevuse ja üldised volitused järelevalve teostamiseks viimati nimetatud seaduse

subjektide üle.

FIS § 38 lõike 2 muutmine - Finantsinspektsiooni järelevalvesubjekti järelevalvetasu koosneb FIS-is

sätestatud (i) fikseeritud kapitaliosast (mida tulude prognoosimise ja planeerimise protsessis ei saa muuta);

ja (ii) mahuosast, mis kehtestatakse kalendriaastaks protsendina seaduses etteantud (protsendi) vahemikest

ning konkreetse subjekti liigi arvestusaluseks olevast näitajast (nt vara, preemiad, maksete mahud,

krediidijääk jmt). Iga-aastase täpse kohaldamisele kuuluva mahuosa määra kehtestab rahandusminister oma

määrusega 15 päeva jooksul pärast Finantsinspektsiooni eelarve kinnitamist Finantsinspektsiooni nõukogu

poolt (FIS § 40 lg 1). Muudatusega tagatakse, et krediidiinkassod maksavad samuti järelevalvetasu kapitali-

ja mahuosa.

FIS § 38 lõike 3 muutmise tulemusena peavad välisriigi äriühingu Eesti filiaalid, kes tegutsevad

krediidiinkasso tegevusalal maksma üksnes järelevalvetasu mahuosa.

68

FIS § 38 lõike 7 täiendamine teise lausega – kehtiv lõige 7 näeb ette, et järelevalvesubjekt, kes tegutseb

mitmel tegevusalal, maksab järelevalvetasu üksnes ühe järelevalvesubjektina (nt võib krediidiasutus

tegeleda lisaks ka investeerimisteenuste osutamisega, aga sel juhul ei ole tal täiendavalt vaja

investeerimisühingu tegevusluba). Praktikas ei ole aga kohati selge, et kui subjekt tegutsebki mitmel

tegevusalal, siis mis on see nn põhitegevusala, mille alusel ta peab järelevalvetasu maksma. Seepärast

lisatakse siia lõikesse täiendav lause, millega sätestatakse, et subjekt peab maksma järelevalvetasu selle

arvestuse alusel, mille kohaselt tema järelevalvetasu tuleks suurim.

FIS § 39 muutmine. FIS § 39 lg 1 reguleerib, kuidas määrata järelevalvetasu kapitaliosa. FIS § 39 lõike

1 täiendamine punktiga 7 – selle kohaselt on krediidiinkasso järelevalvetasu kapitaliosa summa, mis

võrdub ühe protsendiga suurusest, mis on sätestatud KIKS §-s 46 (mis on seega 50 000 eurot). Ehk antud

juhul on kapitaliosa summa siis 1% x 50 000 eurot = 500 eurot.

FIS § 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22, mis näeb ette alused, kuidas arvutada krediidiinkasso mahuosa

järelevalvetasu. Järelevalvetasu mahuosa määrade kehtestamisel erinevatele järelevalvesubjektide

gruppidele tuleb arvestada nende tegevuse mahtusid ja kasumlikkust ja hinnata nende järelevalvele kuluvat

ressurssi. Järelevalvetasu määramisel tuleb lähtuda eeldusest, et järelevalvetasu ei oleks subjekti jaoks

ülemäära koormav. Kui eelmise eelnõu versiooni kohaselt oli arvestuse aluseks krediidiinkasso äritulude

maht (ühe aasta kohta), siis tulenevalt eelnõu kohta laekunud tagasisidest on seda muudetud ja uus alus on

rohkem inkasso tegevusega arvestav – ehk uus arvestusalus on krediidiinkasso hallatavate krediidilepingute

või nendest tulenevate nõuete koondjääk.

Muudetakse FIS § 41 lõiget 5, millega nähakse krediidiinkassode puhul ette, et järelevalvetasu mahuosa

ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku eelmise aasta kasumiaruandes kajastatud tema poolt

hallatavate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma.

Sarnaselt eelmisega tehakse samasisuline muudatus FIS § 42 lõikes 5, mis näeb ette, et järelevalvetasu

mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku eelmise aasta kasumiaruandes kajastatud tema

poolt hallatavate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma.

Muudetakse FIS § 43 lõikeid 6 ja 8, mis näevad ette järelevalvetasude maksmise välisriigi filiaalide puhul.

FIS § 43 lõige 5 näeb ette nö üldreegli, et rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal

tasutakse järelevalvetasu lõppmakse üksnes kapitaliosa ulatuses. Lõige 6 näeb ette sellest erandi välisriigi

krediidiinkasso filiaalile, mille kohaselt tasub see subjekt rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta

esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab tema poolt tasutava järelevalvetasu

kapitaliosale pooles ulatuses. Lõige 8 näeb ette omakorda täiendava erandi, mille kohaselt välisriigi

krediidiinkasso filiaal tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal järelevalvetasu

lõppmakse summas, mis vastab tema poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale veerandi ulatuses.

Muudatused FIS §-s 453 ja §-s 454 kajastavad juba neid muudatusi, mis on ette nähtud hetkel samuti

menetluses oleva krüptovaraturu seaduse eelnõuga. Kuna mõlemad eelnõud on paralleelselt menetlemisel,

siis tuleb vastavaid sätteid nö dubleerida (ja lõplikult tehakse korrektsed menetlused Riigikogus). Sisu osas

nähakse aga siin krediidiinkasso tegevusluba taotlevale isikule ette tegevusloa taotlemise menetlustasu.

Sarnaselt teiste subjektidega (v.a. krediidiasutuste puhul) saab krediidiinkasso tegevusloa taotlemisel

vastav menetlustasu olema 3 000 eurot (eelnimetatud krüptovaraturu seaduse eelnõuga tõuseb see

krediidiasutuste puhul 5 000 euroni ja teiste subjektide puhul siis 3 000 euroni).

69

3.3. MUUDATUSED FINANTSKRIISI ENNETAMISE JA LAHENDAMISE

SEADUSES

FELSi on vaja muuta nn kriisilahendusdirektiivi 2014/59/EL44 tehnilistest muudatustest tulenevalt.

Muudetav kriisilahendusdirektiiv (edaspidi ka BRRD) sätestab meetmed, et tagada valmisolek pankades ja

pangandusgruppides võimaliku kriisi efektiivseks lahendamiseks. Need meetmed on Eesti õigusesse üle

võetud FELSi. Näiteks peavad pangad finantskriisi ennetamiseks ja lahendamiseks igal ajal täitma

omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõuet ehk miinimumnõuet (arvutatakse FELS 2.

peatüki 2. jao alusel) ja iga pank peab koostama finantsseisundi taastamise kava (meetmed finantsseisundi

taastamiseks pärast selle olulist halvenemist), samuti koostab Finantsinspektsioon panga või

pangandusgrupi jaoks kriisilahendkava, mis peaks aitama saneerida raskustesse sattunud panka kõige

efektiivsemal viisil.

Käesoleva eelnõuga üle võetavad kriisilahendusdirektiivi muudatused on osa EL õiguse muudatuste

paketist, mida nimetatakse ka nn Daisy Chain45 ettepanekuks. Paketi põhiosaks on otsekohalduva nn

pangandusmääruse (EL) nr 575/201346 (edaspidi ka CRR) muudatused pankade kahjumite katmise võime

arvutustes, et vältida kriisi lahendamiseks tarvilike omavahendite ja kõlblike kohustuste grupisisest topelt

arvesse võtmist. Selliselt tõhustatakse omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kohaldamist.

Samuti täpsustatakse paketiga globaalsete süsteemselt olulistele pankade47 teatud kriisilahendamise

strateegia (mille kohaselt võib kriisilahendusmenetluse algatada rohkem kui ühe grupi üksuse suhtes)

rakendamisega seonduvat ja sellisel juhul tuleb võtta arvesse kõiki globaalsete süsteemselt oluliste

ettevõtjate osaks olevaid kolmanda riigi selliseid üksusi, mis juhul, kui nad oleksid olnud ELis asutud,

kvalifitseeruks kriisilahendussubjektiks48. Selliste EL kriisilahenduse raamistiku täpsustustega peaks

edaspidi olema paremini tagatud, et kui pangad ei ole enam finantsiliselt elujõulised ja nende suhtes

algatatakse seejärel kriisilahendusmenetlus, toimub kõnealuste pankade kahjumi katmine ja

rekapitaliseerimine erasektori vahendite abil. Paketiga parandatakse ka erinevate EL õigusaktide

omavahelist kooskõla.

FELSis tehtavad muudatused loovad parema EL õigusaktide omavahelise kooskõla ja tagavad nende

ühesuguse rakendamise liikmesriikides. Kriisilahendusdirektiivi BRRD täpsustused lisati algsele Daisy

44 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute

finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ,

2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173,

12.6.2014, lk 190—348). 45 Ahelmeetodiks nimetatakse keerulise struktuuriga kriisilahendusalustes gruppides sisemise omavahendite ja

kõlblike kohustuste miinimumnõude kaudset täitmist kõlblike instrumentidega. See metoodika võimaldab kahjumi

nõuetekohast ülekandmist tütarettevõtjatelt läbi vahepealse emaettevõtja oma põhiemaettevõtjale ja kapitali

nõuetekohast ülekandmist kõnealuselt emaettevõtjalt läbi ahela tütarettevõtjatele. Muudatuste paketiga tagatakse, et

tütarettevõtja kahjumikatmisvõimet ei võetaks arvesse ka vahepealse emaettevõtja sisemise omavahendite ja kõlblike

kohustuste miinimumnõude täitmisel, samuti tagatakse, et tulemus oleks samaväärne tütarettevõtjate emiteeritud

kõlblike instrumentide otsese märkimisega põhiemaettevõtja poolt. Ahelmeetodit puudutavad muudatused tehti

otsekohalduvasse määrusesse (EL) nr 575/2013. 46 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013 mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid

usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1—337). 47 Globaalsete süsteemselt oluliste pankade (Global Systemically Important Banks, G-SIB) loetelu koostab ja avaldab

Finantsstabiilsuse nõukogu (Financial Stability Board, FSB) Baseli Pangajärelevalve Komitee (Basel Committee on

Banking Supervision, BCBS) metoodika alusel. 2022 aasta loetlus oli sellised panku 30 (link loetelule). 48 Kriisilahendussubjekt on lihtsustatuna ELis asutatud pank, kelle suhtes on Finantsinspektsioon kriisilahenduskavas

ette näinud kriisilahendusmeetme. Kriisilahenduskava koostab Finantsinspektsioon iga panga kohta ja selles

sätestatakse valikud kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamiseks, kui tingimused kriisilahendusmenetluse

algatamiseks on täidetud. Finantsinspektsioon võib kriisilahendusmeetmena nt määrata erihalduri või nõuda aktsiate

võõrandamist, vara eraldamist, sildasutuse loomist ja kohustuste teisendamist.

70

Chain ettepanekule alles menetluse käigus, kui avastati, et erinevad liikmesriigid käsitavad

kriisilahendusgruppidesse kuuluvaid kolmandate riikide üksusi erinevalt. Seetõttu püütaksegi seda EL

õiguses täpsemalt kirjeldada, et tagada ühtne arusaam kriisilahendussubjektide käsitlusest. FELSi

muudatustega tagatakse, et ka kolmandas riigis asuvat üksust saaks ELis käsitleda kriisilahendussubjektina,

sest osades kolmandates riikides ei ole riigisiseselt kehtestatud ELga sarnast pankade saneerimise ja

kriisilahenduse raamistikku, ega pole kriisilahendussubjekti mõistet ja rolli määratletud.

Paragrahvi 15 lõike 10 muutmine – kehtiv lõige 10 sätestab, et kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole

luba lihtsustatud finantsseisundi taastamise kava koostamiseks enam õigustatud, võib Finantsinspektsioon

igal ajal loa tühistada ja nõuda finantsseisundi taastamise kava koostamist täies mahus. Käesolevaga

tehakse nö tehniline parandus, kus eelnimetatud tühistamine asendatakse kehtetuks tunnistamisega, et see

oleks üheselt haldusõigusega kooskõlas.

Paragrahvi 174 muutmine. Kehtiv § 174 sätestab omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme

nõude ehk miinimumnõude määramise globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda

riigi globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks. Lõike 4

muutmine on seotud BRRD artikli 45d lõike 4 muutmisega. Nimelt, panganduse otsekohalduva EL

määruse 575/2013 kohaselt peavad globaalsed süsteemselt olulised ettevõtjad, kes kohaldavad

kriisilahendusstrateegiat, mille kohaselt võib kriisilahendusmenetluse algatada rohkem kui ühe grupi

üksuse suhtes (mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia) arvutama oma omavahendite ja

kõlblike kohustuste riskipõhise nõude teoreetilise eelduse alusel, et kriisilahendusmenetlus algatatakse

ainult ühe grupi üksuse suhtes, kusjuures kõnealuse grupi mis tahes tütarettevõtjate kahjum ja

rekapitaliseerimisvajadused kantakse üle kriisilahendussubjektile (ühe isiku suhtes kriisilahenduse

algatamise strateegia). Sarnane nõue on sätestatud BRRD artikli 45d lõikes 4 seoses täiendava

omavahendite ja kõlblike kohustuste nõudega, mille kriisilahendusasutused võivad vastavalt nimetatud

artikli lõikele 3 kehtestada. Kooskõlas Finantsstabiilsuse nõukogu kogu kahjumi katmisvõime standardiga49

tuleks nende arvutuste puhul võtta arvesse ka kõiki kolmanda riigi üksusi, mis on globaalsete süsteemselt

oluliste ettevõtjate osa ning mis oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad oleksid asutatud ELis. FELS § 174

lõiget 4 täiendatakse täpsustusega, et kriisilahendussubjektina võib käsitleda ka kolmanda riigi ettevõtja

üksusi, mis oleks ELis asutatuna käsitletavad kriisilahendussubjektina.

Paragrahvi 18 muutmine. Kehtiv § 18 näeb ette alused miinimumnõude kohaldamise

konsolideerimisgrupi suhtes. Kehtivad lõiked 41 ja 42 näevad ette, et kui rohkem kui üks samasse

globaalsesse süsteemselt olulisse ettevõtjasse kuuluv globaalne süsteemselt oluline krediidiasutus on

kriisilahendussubjekt, siis arutab Finantsinspektsioon kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutuse või

konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusega CRRi artikli 72e kohaldamist ja kohandamist ning

lepivad vajaduse korral kooskõlas globaalse süsteemselt olulise ettevõtja kriisilahendusstrateegiaga nendes

kokku, et minimeerida või kõrvaldada erinevused kriisilahenduspuhvrite summade vahel. Muudatused

lõigetes 41 ja 42 tulenevad BRRD artikli 45h lõike 2 muutmisest. Mitme isiku suhtes kriisilahenduse

algatamise strateegiat kohaldava globaalse süsteemselt olulise ettevõtja grupi omavahendite ja kõlblike

kohustuste nõuete tegelik summa ei tohi olla väiksem kui teoreetiline nõue sama grupi ühe isiku suhtes

kriisilahenduse algatamise strateegia korral. See ei tohiks takistada kriisilahendusasutusi tegemast järeldust,

et mis tahes kohandus, mille eesmärk on minimeerida või kõrvaldada erinevus mitme isiku suhtes

kriisilahenduse algatamise strateegiat kohaldava globaalse süsteemselt olulise ettevõtja omavahendite ja

49 Finantsstabiilsuse nõukogu (Financial Stability Board, FSB) avaldatud kahjumi katmise koguvõime standardi (Total

Loss-absorbing Capacity Term Sheet) eesmärk on tagada, et globaalsetel süsteemselt olulistel pankadel, millele liidu

normistikus osutatakse kui globaalsetele süsteemselt olulistele ettevõtjatele, oleks vajalik kahjumi katmise ja

rekapitaliseerimise võime, mis aitaks tagada, et kriisilahenduse käigus ja vahetult pärast seda oleks võimalik kriitiliste

funktsioonide jätkuv toimimine, ilma et seataks ohtu maksumaksjate vahendeid (avaliku sektori vahendid) ja

finantsstabiilsust.

71

kõlblike kohustuste nõuete tegeliku summa ja kõnealuse grupi ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamise

strateegia korral arvutatud teoreetilise nõude vahel, kui esimene on suurem kui viimane, oleks sobimatu või

vastuolus globaalse süsteemselt olulise ettevõtja kriisilahendusstrateegiaga. Muudatused on vajalikud, et

tagada arvutuses ka kõiki kolmanda riigi selliste üksususte arvesse võtmist, mis on globaalsete süsteemselt

oluliste ettevõtjate osaks ning mis oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad oleksid asutatud ELis.

Lihtsustatuna täpsustatakse, et kriisilahendussubjektina võib käsitleda ka kolmanda riigi ettevõtja üksusi,

mis oleks ELis asutatuna käsitletavad kriisilahendussubjektina.

Normitehnilise märkuse muutmine. Normitehnilist märkust täiendatakse viitega Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele (EL) 2022/2036. Nimetatud määrusega muudetakse direktiivi 2014/59/EL ja viide

määrusele esitatakse nimetatud direktiivi muutvate aktide loetelus.

3.4. MUUDATUSED KREDIIDIANDJATE JA -VAHENDAJATE SEADUSES

Muudetakse KAVS § 39 lõike 2 punkte 5 ja 6. KAVS § 39 näeb üldisemalt ette nõuded krediidiandja või

-vahendaja juhtidele (juhatuse ja nõukogu liikmetele). Selle §-i lõike 2 punkt 5 sätestab hetkel, et

krediidiandja või -vahendaja juhi ärialane maine ei ole laitmatu kui ta on esitanud Finantsinspektsioonile

valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata. Seda punkti eelnõuga täiendatakse, kus

kehtivale sõnastusele lisatakse juurde, et juht ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud

läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt. Ehk vastav käsitlus juhi tegutsemise osas, mis puudutab koostööd

järelevalveasutustega, muutub nö laiemaks hindamaks, kas vastav ärialane maine on laitmatu või mitte.

Antud juhul tuleb järelevalveasutuse all mõista ka muid vastavaid organeid peale Finantsinspektsiooni (nt

Andmekaitse Inspektsioon jne). Täpselt samasugune alus saab olema ka KIKS §-s 37 krediidiinkasso

juhtidele.

KAVS § 39 lõike 2 kehtiv punkt 6 sätestab, et isiku ärialane maine ei ole laitmatu kui teda on karistatud

majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle

toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei

ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud

rahvusvahelist sanktsiooni. Käesoleva muudatusega lisatakse siia sättesse juurde esiteks see, et isiku

ärialane maine ei ole laitmatu kui teda on karistatud tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest ja

teiseks ta on varasemalt tegelenud liigkasuvõtmisega (ingl. k. usury). Samasugused alused saavad olema

ka KIKS §-s 37 krediidiinkasso juhtidele.

Muudetakse KAVS § 40 lõike 2 punkti 2. Kehtiv § 40 lõige 2 näeb hetkel ette, et millised teadmised,

oskused ja kogemused peavad olema krediidiandja või -vahendaja juhtidel ja töötajatel. Antud lõike punkt

2 sätestab hetkel, et muuhulgas peab neil olema teadmine krediidilepingute ettevalmistamisest ja

sõlmimistest, sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse hindamisest, ning krediidilepingu täitmise

tingimustest, samuti tarbijakrediidi pakkumisele kohaldatavatest tingimustest. Käesoleva muudatusega

lisatakse juurde see, et vastav teadmine peab sisaldama ka arusaama sellest, kuidas saab

tarbijakrediidilepingut muuta ja mis sellega kaasneb. Antud täiendus on seotud käesoleva eelnõuga VÕS-s

tehtavate muudatustega, eelkõige § 4161 lisamisega, milles nähakse ette viivituses oleva

tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise võimalused enne kui tarbija suhtes alustatakse sundtäitmise

menetlust.

KAVS § 41 lõike 4 muutmine – kehtiv lõige 4 näeb ette, et krediidiandja või -vahendaja on kohustatud

juhtide ja audiitori valimise või määramise kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste

tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva

enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Käesolevaga täiendatakse

72

seda lõiget nii, et Finantsinspektsiooni tuleb teavitada ka juhul kui eeltoodud isikute ametiaega

kavandatakse pikendada.

Täiendatakse KAVS § 44 lõiget 3 uue punktiga 41 ja uue lõikega 4. Kehtiv KAVS § 44 lg 3 sätestab selle,

mis peab sisalduma krediidiandja sise-eeskirjades.

Nüüd lisatakse siia nimistusse uus punkt 4¹, mille kohaselt tuleb sise-eeskirjaga reguleerida

krediidilepingute tingimuste täitmise jälgimise ja muutmiseks vajalike menetluste korraldus. Säte lisatakse

tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi

2014/17 täiendamisest artikliga 28a, kus vastavalt nende artiklite lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid

nõudma, et krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad, et nad püüaksid kohasel juhul

kohaldada enne sundtäitmise menetluse algatamist mõistlikke võla restruktureerimise (ümberkujundamise)

meetmeid. Võla ümberkujundamise abinõude sisu on omakorda sätestatud käesoleva eelnõuga tehtud VÕS-

i täiendustes § 4161 näol.

Uus lõige 4 sätestab tulenevalt lõike 3 täiendamisest täpsemad nõuded krediidilepingu täitmise jälgimise ja

krediidilepingu muutmise kohta. Krediidiandja peab oma sise-eeskirjas ette nägema, kuidas ja millist

poliitikat või strateegiat ta kohaldab kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevate nõuetega

tegelemisel. Sealhulgas peaks krediidiandja sise-eeskirjades olema kirjas krediidiandja hinnangu andmise

metoodika, et kaaluda tarbijale võlaõigusseaduse §-s 4161 kohaselt võla ümberkujundamise abinõude

kohaldamise ettepanekut. Hindamine peaks sisaldama tarbija finantsseisundi asja- ja ajakohast hinnangut,

mis põhineb piisaval teabel ja võtab arvesse tarbija laenu teenindamise suutlikkust ning tema üldist

võlakoormat. Krediidiandja peab hindama tarbija maksevõimet objektiivselt ja erapoolikult (vt ka

Riigikohtu 31.01.2018.otsus asjas 2-14-21710/105), kuid ei eelda täiemahulist uut krediidivõimelisuse

hinnangut. Samuti peab krediidiandjal olema sise-eeskirjas ette nähtud viivituses olevate

tarbijakrediidilepingutest tulenevate rahaliste kohustuste suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute

alustamise poliitika või strateegia. Selliste sise-eeskirjadega tuleks käituda olukordades, kus tarbija varalise

seisundi või koostöö puudumise tõttu ei ole leitud pooli rahuldavat kokkulepet jätkusuutliku lahenduse

kohta.

Täiendatakse KAVS § 48 lõiget 5 uue punktiga 71. Kehtiv KAVS § 48 sätestab krediidiandja või -

vahendaja kohustuse pidada iga tarbija kohta krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil kogutud vajalike

andmete ja dokumentide kohta eraldi krediiditoimikut. Kehtiv lõige 5 kehtestab miinimumina loetelu,

milliseid dokumente ja teavet peab krediidi andmise, jälgimise ja hindamise kohta krediiditoimik sisaldama.

Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi

2014/17 täiendamisest artikliga 28a, milliste lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et

krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad tarbija võla mõistliku restruktureerimise

(ümberkujundamise) kohta, siis antud uue punktiga 71 sätestatakse, et krediiditoimik peab sisaldama ka

infot ja andmeid krediidilepingu muudatuste kohta koos asjakohase kirjavahetusega, sealhulgas ka

võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta.

Täiendatakse KAVSi uue §-ga 501. Antud muudatusega viidatakse selles §-s esmalt KIKS §-dele 58–60.

Ehk kui KIKSi kohaselt tegeleb krediidiandja või krediidivahendaja ise krediidihaldustegevusega (nt

tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega), siis peab

ta täitma samuti (ja osaliselt) krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi paragrahvid näevad ette

eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja millist teavet talle täpselt anda.

Samuti selle, et kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi. Teiseks nähakse ette, et

krediidiandja peab järgima ka KIKS §-des 45 sätestatut, seda juhul kui krediidiostja sõlmib

krediidihalduslepingu krediidiandjaga,

73

Täiendatakse KAVSi uue §-ga 571. Sellega nähakse ette, et millist teavet peab krediidiandja esitama

Finantsinspektsioonile juhul kui ta „müüb“ (loovutab) enda poolt väljastatud viivises olevad tarbijakrediidi

lepingud teisele isikule (krediidiostjale). Teada tuleb anda konkreetselt selle isiku nimi ja muud seda isikut

identifitseeriv info, samuti ka loovutatud lepingute maht ja arv, sealhulgas iga krediidi suurus. Vastavat

teavet tulev esitada Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta. Täpsemalt samasugune kohustus hakkab

kehtima ka krediidiasutustele.

Tehakse muudatus KAVS-i §-s 95, mis näeb ette sunniraha määramise ja maksimaalsed määrad selles osas.

Antud muudatusega ühtlustatakse see tase KIKS §-s 80 sätestatuga ehk krediidiandjate puhul nähakse ette

samad määrad, mis krediidiinkassode puhul. Vt täpsemalt KIKS § 80 juures toodud selgitusi.

Tehakse muudatused KAVS-i §-des 96–103, mille kohaselt tõstetakse väärteokorras karistamise määrad

krediidiandjate puhul samale tasemele nagu krediidiinkassode puhul. Vt täpsemalt selle kohta KIKS §-de

81–93 kohta toodud selgitusi.

KAVS § 99 muutmine – alates 1. novembrist kehtima hakkav KAVS § 99 näeb ette, et FI võib

väärteomenetluse korras määrata trahvi juhul kui rikutakse KAVS §-des 48 ja 49 sätestatud nõudeid, mis

näevad ette kohustused krediiditoimiku pidamisele ja tarbija krediidivõimelisuse hindamisele. Ekslikult on

jäänud aga välja viide §-le 50 (nõuded tarbijale esitatavale teabele ja selle kontrollimisele), mis kehtivas

redaktsioonis veel nö olemas on (aga muutub tühiseks alates 1. novembrist). Ehk antud muudatusega

lisatakse viide §-le 50 tagasi.

Kuigi võib jõuda teatud kujul arusaamale, et KAVS §-s 50 tarbija andmete töötlemist põhimõtete järgimine

peaks pigem olema Andmekaitse Inspektsiooni pädevuses, siis tuleb seda paragrahvi vaadata laiemalt, sest

see on Finantsinspektsiooni jaoks üks tööriistadest vastutustundliku laenamise põhimõtete järelevalves.

KAVS § 50 alusel saab Finantsinspektsioon kontrollida kas krediidiandja või -vahendaja on

vastutustundliku laenamise põhimõtteid rakendanud ja kontrollinud tarbija poolt esitatud teavet tema

krediidivõimelisuse hindamisel (nt küsinud pangakonto väljavõtet, varalise seisundi kohta käivaid

andmeid, teavet kohustuste kohta, teinud registrist päringuid jne). Täna ongi peamised probleemid

järelevalves seotud sellega, et tarbija andmeid ei ole krediidiandjad piisavalt kontrollinud ning laenu

antakse isikutele, kes seda saama ei peaks. Kui rikkumised on olulised ja tarbija poolt esitatud teave on

kontrollimata, siis peaks krediidiandja või -vahendaja selle eest ka väärteo korras vastutama.

Seega on KAVS § 50 sisu palju laiem ja seotud krediidivõimelisuse hindamisega ning seda ei saa vaadelda

kitsalt kui ainult tarbija andmete töötlemist. Sellest sättest tuleb krediidiandjale või –vahendajale selge

kohustus kontrollida tarbija esitatud teavet seoses tema krediidivõimelisuse hindamisega.

Lisaks viiakse antud §-s karistusmäärad samale tasemele nagu eelnevates §-des.

3.5. MUUDATUSED KREDIIDIASUTUSTE SEADUSES

Krediidiasutuste seaduse paragrahvi 63 lõike 2 punkt 3 muutmise näol nähakse krediidiasutustele ette

sama kohustus, mis sätestatakse ka KAVS § 44 lõike 4 lõikes 31 krediidiandjatele. Ehk pangad peavad

samamoodi nagu krediidiandjad oma sise-eeskirjades ette nägema krediidilepingute tingimuste täitmise

jälgimise ja muutmiseks vajalike menetluste korralduse. Säte lisatakse tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi

2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 täiendamisest artikliga 28a., kus

vastavalt nende artiklite lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et krediidiandjatel on piisavad

tööpõhimõtted ja menetluskorrad, et nad püüaksid kohasel juhul kohaldada enne sundtäitmise menetluse

algatamist mõistlikke võla restruktureerimise (ümberkujundamise) meetmeid. Võla ümberkujundamise

abinõude sisu on omakorda sätestatud käesoleva eelnõuga tehtud VÕS-i täiendustes § 416 ja 4161 näol.

74

Lisaks on oluline tähelepanu juhtida sellele, et hetkel on juba krediidiasutuste seaduses § 83 lõige 31, mille

kohaselt peab krediidiasutus tarbijale laenu andmisel või tarbijale krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

§-des 7 ja 51 nimetatud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des

47–531 sätestatut. Ehk see kohustab juba täna pankadel osaliselt KAVS-i järgima. Nüüd käesoleva eelnõuga

tehakse muudatused KAVS §-des 48, 49 ja 501, mis siis saavad samamoodi edaspidi kohalduma ka

krediidiasutustele.

Tasub lisaks märkida, et Euroopa Komisjon nüüd avaldanud ka vastava tehnilise standardi, milles

ettenähtud vormil tuleb seda teavet esitada.50

Krediidiasutuste seaduse § 88 täiendamine uue lõikega 45 – kehtiv KAS § 88 näeb ette pangasaladuse

regulatsiooni. Uue lõikega 45 on eesmärgiks luua Statistikaametile (SA) õiguslik alus juurdepääsuks riikliku

statistika seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele. Statistikaameti juurdepääs on

sättes sõnaselgelt seotud kliendi, ehk andmesubjekti nõusolekuga konkreetsete andmete edastamiseks

Statistikaametile. Sätte kohaldamisele kehtib üldine isikuandmete kaitse õigusraamistik koos isikuandmete

kaitse üldmääruses ning isikuandmete kaitse seaduses sätestatuga ning täiendavalt statistilisel eesmärgil

kogutud andmete kaitse eriraamistik, ehk teisisõnu statistilise konfidentsiaalsuse põhimõte, mis on

sätestatud riikliku statistika seaduses. Kõnealuseid andmeid kogutakse statistilisel eesmärgil, mis tähendab,

et nende andmete töötlemise tulemus ei ole isikuandmed, vaid anonüümsed koondandmed, ning et seda

tulemust või kogutud isikuandmeid ei saa ega tohi kasutada ühtegi konkreetset füüsilist isikut puudutavate

meetmete või otsuste toetamiseks. Lisaks peab ka SA igakordselt kaaluda andmete töötlemise vajalikkust

ning proportsionaalsust. Arvestama peab, et koguda tuleb võimalikult väheseid andmeid ning tagada tuleb

andmekvaliteet.

Üldiselt vajadus algatada seaduse muudatus tuleneb statistikatööks olevast leibkonna eelarve uuringust

(LEU). LEU selgitab välja, millised on Eesti leibkondade kulutused ja eelarve ning annab teavet

leibkonnaliikmete demograafiliste ja sotsiaalsete näitajate, leibkondade koosseisu, elamistingimuste ja

püsikaupade kohta. LEU on ainus viis teada saada, kuhu täpselt Eesti leibkondade raha kulub. Uuringut on

korraldatud aastatel 1996–2007, 2010–2012 ja 2015–2016 ja 2019-2020. Järgmine uuring toimub aastal

2026. Sealt edasi hakkavad leibkonna eelarve uuringud tõenäoliselt toimuma alates iga nelja kuni kuue

aasta järel (aastatel 2030, 2036…). Vahepealsel perioodil kasutab SA statistilist mudelit, et tuletada

statistikat leibkondade sissetulekute ja kulutuste kohta.

Andmete kasutamise täpsem vajadus ja ulatus

On oluline, et leibkondade eelarve andmed oleks võimalikult ajakohased ja täpsed ning andmeid kogutakse

ning töödeldakse võimalikult väikese halduskoormusega ning kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi

kasutades. Näiteks kasutavad LEU andmeid igapäevaselt krediidiasutused leibkondade laenuvõime

hindamisel. Ka riigi huvides on, et krediidiasutustel oleks käepärast võimalikult õige ja ajakohane statistika,

mida nad kasutavad oma otsuste tegemisel (laenuvõime hindamise näitel on oluline, et krediidiasutused

hindaksid isikute laenuvõimet võimalikult õigesti). Samuti on LEU andmed sisendiks teiste oluliste

statistiliste näitajate koostamiseks, sh tarbijahinnaindeksi, SKP ja elatusmiinimumi arvutamiseks. LEU`st

saab ka Euroopa Liidu poliitikavaldkondade jaoks olulisi mitmeotstarbelisi andmeid, mis mõjutavad

inimeste elu. Tarbimisandmed on vahetult seotud ka ajakasutuse andmetega, mis on osutunud äärmiselt

oluliseks muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse hindamisel seoses töö- ja hoolduskohustuste jagamisega

ning tasustamata töö hindamisel. Tarbimine on samuti kodanike materiaalsete elamistingimuste oluline

element.

Täiendavalt – LEU jaoks on vaja andmeid eraisikute tarbimise kohta individuaaltarbimise klassifikaatori

(COICOP 5 astmelise koodi) järgi (sh piiriülesed individuaaltarbimised). Tarbimiskulutuste andmeid on

vaja mikroandmetena (st kõik individuaaltarbimise kulutused) valimisse sattunute kohta (2020. a

50 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg_impl/2023/2083/oj

75

metoodika järgi ca 9000 leibkonda, ehk ca 20 000 inimest, lõplik metoodika uue uuringu jaoks ei ole veel

valminud). Kulutusi on vaja ühe kalendriaasta kohta (st iga leibkond saab kindlad kaks nädalat, mille kohta

on kulutuste andmeid vaja). Valimiüksustele vastavad aruandlusperioodid on jaotatud 12 järjestikuse kuu

peale. Koondandmetena (st kulugrupiti) on vaja andmeid kogu Eesti elanikkonna kohta.

LEU andmevajaduste näitel võib öelda, et uuringus osalejate kohta on need andmed paljuski

krediidiasutustel juba olemas. Krediidiasutuse kliendi nõusolekul nende andmete SA-le esitamine

võimaldaks luua kaasaegsema andmekorje ning -töötluse, mis oleks senisest väiksema koormusega ning

tagaks ka täpsemad ning kvaliteetsemad andmed.

Metoodika muutus

Aastatel 2015–2016 kasutati leibkondade kulutuste kohta andmete saamiseks ankeete (leibkonna- ja

isikuankeeti) ning kulutuste päevikut nii paberkandjal kui ka veebipäevikuna. Veebipäevikut said vastajad

täita poest kogutud tšekkide alusel. Kahjuks ei saatnud veebis täidetavat päevikut edu (vastamismäärad olid

aastal 2015 0,65% ja aastal 2016 0,8%), mistõttu otsustati aastatel 2019 – 2020 veebipäevikut enam mitte

kasutada. Aastatel 2019 – 2020 koguti andmeid ankeetide ja kulutuste päevikuga. Leibkonnal oli valida,

kas täita päevikut käsitsi paberkandjal, koguda kokku iga leibkonda kuuluva isiku tehtud kulutuste kohta

tšekid ja/või täita nii paberpäevikut (sularahaostud) kui ka koguda kokku vastaval raporteerimisperioodi

tšekid.

Tänaseks päevaks on üha populaarsemaks saanud ostmine veebipoodidest. Poes käies kasutatakse

iseteeninduskassasid või telefonirakendusi, mis on viinud selleni, et pabertšekke enam ei saada/kasutata, ei

prindita välja. Võib arvata, et aastaks 2026 süveneb kirjeldatud olukord veelgi, keskkonnateadlikkus kasvab

ja pabertšekke kasutavad ning koguvad veelgi vähemad. Tõenäoliselt väheneb ka selliste poekettide arv,

kes paberkujul tšekke üldse enam võimaldavad, sest ka käesoleval aastal ei saa enamasti pabertšekki peale

ostu sooritamist automaatselt kaasa, vaid seda tuleb eraldi küsida või vastav valik teha iseteeninduskassas.

Mis viib selleni, et ei ole võimalik enam jätkata sama metoodikaga nagu aastal 2020. Samal põhjusel ei ole

ka võimalik taaselustada veebipäevikut aastaks 2026, sest pabertšekke enam ei saada või saadakse vaid

valikuliselt, mis seaks kahtluse alla kogutavate andmete kvaliteedi.

Kokkuvõtvalt näitab senine käsitööl ning paberpäevikutel tuginev praktika, et sellisel moel andmete

kogumine on keeruline ja kulukas ning inimese ja teiste osapoolte jaoks tülikas. Samuti ei pruugi niimoodi

kogutud andmed olla piisavalt kvaliteetsed ning uuringu läbiviimise keerukusest tingituna ei ole mõeldav

ka uuringu tihedam läbiviimine, et tagada ajakohasemaid andmeid. Seetõttu on vajalik kasutada uuringuks

uusi andmeallikaid, mis tagaksid parema andmete kvaliteedi, oleksid osapoolte jaoks võimalikult väikese

halduskoormusega ning mis võimaldaksid tagada täpsemaid ja ajakohasemaid andmeid ka uuringute

vahelisel ajaperioodil.

Andmete kogumine ja töötlemine praktikas

Praktikas toimuks andmete kogumine tihedas koostöös konkreetsete krediidiasutustega, kellega

Statistikaamet lepib kokku vastastikku kõige mõistlikumad ja vähekoormavamad andmete esitamise viisid.

Praeguses staadiumis ei ole ette näha, et andmete esitamisega kaasneks krediidiasutustele IT-arendustöid

ning COICOP koodi kasutamise alusel peaks olema ka andmete korrastamise vajadus üsna minimaalne,

mis omakorda võimaldab protsessi lihtsustada ja võimalusel ka automatiseerida. Andmete esitajate

halduskoormus väheneks oluliselt ja ka Statistikaameti kulutused küsitlusvõrgule. Muudatuse kogu

kulu/tulu juures tuleb aga arvestada, et Statistikaametil on tarvis teha ühekordseid kulutusi metoodika

uuendamiseks ja IKT arendusteks, kuid juba järgmise küsitlusvooruga need kulud puuduksid ja vastava

statistika tootmine oleks tõhusam, kiirem ja suure tõenäosusega ka täpsem.

Andmete esitamisele vahetult järgneb Statistikaametis andmete pseudonüümimine, mille käigus

eemaldatakse enne andmete edasist statistilist töötlemist otsest tuvastamist võimaldavad andmed. Sellega

minimeeritakse isikustatud andmete töötlemist ka Statistikaametis ning tagatakse privaatsuse kaitse ja

76

andmete konfidentsiaalsus. Vastavalt riikliku statistika seadusele levitab SA riikliku statistika tegemiseks

kogutud andmeid ainult sellisel kujul, mis välistab statistilise üksuse otsese või kaudse tuvastamise

võimaluse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, mis tähendab, et statistikatöö jaoks kogutud andmete

statistilise töötlemise tulemuseks on agregeeritud anonüümsed andmed.

Hoolimata andmete töötlemise avaliku hüve eesmärgist ja andmete töötlemise konfidentsiaalsuse tagamise

absoluutsest nõudest pakutakse eelnõus lahendust, kus andmete kogumine ning esitamine sõltub selle isiku,

kelle kohta andmed käivad, nõusolekust.

See lahendus ei välista samas edasist debatti statistika või muu avaliku hüve otstarbel kogutavate andmete

olulisusest ning võimalusest töödelda neid andmeid privaatsust tagavalt ilma andmesubjekti nõusolekuta.

Võimalik, et andmete kasutamisest saadava kasu, andmete andmise usalduse ning ühiskondliku debati ning

kokkuleppimise tulemusel leiab aktsepteerimist ka automatiseeritud andmetöötluse lahendus, mis ei vaja

andmesubjektide igakordset individuaalset nõusolekut. Seejuures oleks tagatud andmete privaatsus ning

konfidentsiaalsuse kaitse ja nende andmete kasutamisest saadav kasu või avalik hüve peab olema piisavalt

kaalukas ning proportsionaalne arvestades andmete kogumise ning töötlemise viisi.

SA on seisukohal, et mitmes valdkonnas (rahvastik/ränne, liikuvus, keskkond, mitmed muud avalikud

teenused) on vaja üha enam uusi andmeallikaid, sh eraandmeid nii statistika kui ka muude otsustamiseks

vajalike nähtuste kiiremaks, ajakohasemaks ning paremaks kirjeldamiseks. See võib anda objektiivsema

pildi tegelikkusest kui senised andmeallikatega seda suudavad, mis omakorda võimaldaks

poliitikakujundajatel ja teistel andmete kasutajatel teha kvaliteetsemaid otsuseid. Küsitluste

vastamismäärad langevad ja kuigi teatud valdkondades need veel esialgu jäävad, siis uued andmeallikad

aitavad andmeauke täita. Lisaks on juba kogutud andmete kasutamisel võimalik, et väheneb halduskoormus

tervikuna, kui hoitakse eraandmevaldajate halduskoormuse mõistlikuna ja küsitakse vaid seda, milleta

statistikat teha või riigi jaoks muid vajalikke otsuseid teha ei saa.

Lisaks, krediidiasutuste seadust täiendatakse kahe uue paragrahviga ehk §-dega 894 ja 923.

Esiteks, uue § 894 lõikega 1 sätestatakse krediidiasutusele kohustus anda krediidiostjatele teavet seoses

viivises olevate laenulepingutega. Krediidiostjatele on antud õigus seda teavet krediidiasutuste käest saada

vastavalt KIKS §-s 61 sätestatule. See kohustus tuleneb direktiivi artiklist 15 lõikest 1 ja mida omakorda

selgitab direktiivi põhjenduspunkt nr 36. See teave on krediidiostjatele vajalik, et nad saaksid ise täpsemini

hinnata viivises olevate lepingute väärtust. Seda infot võib anda nii eelläbirääkimiste ajal kui ka

konkreetselt nn nõuete loovutamise lepingu sõlmimisel. Direktiivi mõtte kohaselt võib anda ka nö

isikustatud infot, kuid seejuures tuleks arvestada kõiki isikuandmete kaitse nõudeid.

Teiseks, uue § 894 lõikega 2 sätestatakse krediidiasutusele kohustus järgida teatud KIKSi nõudeid kui

krediidiasutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega (nt tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega

seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega). Antud juhul viidatakse selles lõikes KIKS §-dele 58 – 60.

Ehk sel juhul peab krediidiasutus täitma samuti krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi

paragrahvid näevad ette eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja millist

teavet talle täpselt anda. Samuti selle, et kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi.

Kolmandaks, uue §-ga 923 nähakse krediidiasutusele ette anda Finantsinspektsioonile teavet kui ta

„müüb“ (loovutab) enda poolt väljastatud ja viivises olevad tarbijakrediidi lepingud kui ka muud viivises

olevad laenulepingud teisele isikule (krediidiostjale). See nõue tuleneb otse direktiivi artiklist 15. Teada

tuleb anda konkreetselt selle isiku nimi ja muud seda isikut identifitseeriv info, samuti ka loovutatud

lepingute maht ja arv, sealhulgas iga krediidi suurus. Krediidi suurus tähendab krediidilepingu tasumata

jääki iga krediidilepingu kohta eraldi. Vastavat teavet tuleb esitada Finantsinspektsioonile iga poolaasta

kohta. Vastav kohustus on seatud tulenevalt eespool märgitust ka krediidiandjatele.

77

3.6. MUUDATUSED MAJANDUSTEGEVUSE SEADUSTIKU ÜLDOSA SEADUSES

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61, mille kohaselt ei

kohaldata majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (edaspidi MSÜS) KIKSi tähenduses

krediidiinkassona tegutsemisele. Finantsvaldkonna ettevõtjad on välistatud MSÜS-i kohaldamisalast

kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Sarnaselt teistele finantsjärelevalvesubjektidele on tegemist eelnõu

subjektide jaoks täpsustava sättega.

3.7. MUUDATUSED PANDIKIRJASEADUSES

Käesolevate pandikirjaseaduse muudatustega viiakse kehtiv seadus täpseni kooskõlla vastavas direktiivis

2019/2162 sätestatuga, mis puudutab pandikirjaga seonduvat termini kasutust. Probleem on esile kerkinud

pandikirjade emiteerimisega seonduva praktika käigus.

§ 16 lõike 1 muutmine – kehtivas seaduses sätestatakse, kes võib võlakirju pakkudes kasutada nende

nimetuses sõna „pandikiri”, väljendit „Euroopa pandikiri” või „eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri”, nende

tuletisi või võõrkeelseid vasteid. Selleks võib olla üksnes pandikirjade emiteerimiseks antud täiendava

tegevusloaga Eesti krediidiasutus või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asutatud krediidiasutus,

kellel on õigus emiteerida pandikirju kooskõlas pandikirjaseadusega ning ja teises lepinguriigis

pandikirjade direktiivi (EL) 2019/2162 ülevõtmiseks kehtestatud õigusnormide sätetega.

Samas piiratakse antud sätte kehtivus ainult Eestis võlakirjade pakkumisega. See on praktikas tekitanud

küsimuse, kas antud nõuetest peaks Eesti krediidiasutus lähtuma ka juhul, kui tal on olemas täiendav

tegevusluba pandikirjaseaduse alusel pandikirjade emiteerimiseks, kuid ta ei paku emiteeritavaid pandikirju

Eestis, vaid teeb seda mõnes teises riigis väljaspool Eestit. Käesoleva muudatusega eemaldatakse selguse

huvides § 16 lõike 1 teksti algusest sõna „Eestis“, mis laiendab antud sätet ka väljaspool Eestit pandikirjade

pakkumisele. See tagab ka parema kooskõla eelnimetatud direktiivi artikliga 27.

§ 17 lõike 4 muutmine – kehtiva § 17 lõigetes 4 ja 41 nähakse, lähtuvalt pandikirjade direktiivi (EL)

2019/2162 artiklist 17, ette tingimused, mille korral võib pandikirjast tuleneva maksekohustuse tähtaega

edasi lükata. Lõike 41 kohaselt võib selliseks tingimuseks olla üksnes kas pandikirja portfelli eraldumine

pandikirjaseaduse § 33 kohaselt või emitendi suhtes varajase sekkumise meetmete rakendamine

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 36 alusel, kui Finantsinspektsioon annab selleks loa.

Samas peavad § 17 lõike 4 kehtiva sõnastuse kohaselt olema lisaks täidetud ka järgmised nõuded:

1) edasilükkav tingimus ei võimalda emitendil pikendada maksekohustuse tähtaega oma äranägemise järgi;

2) uus maksekohustuse tähtaeg on pandikirjade tingimuste alusel üheselt kindlaksmääratav.

§ 17 lõike 4 kehtiv sõnastus on osutunud teatud määral mõnevõrra vastuoluliseks, kuna tõlgendus, et

pandikirjaseaduse § 17 lõikes 41 loetletud sündmused ja § 17 lõike 4 p-s 1 viidatud tingimus kohaldatavad

kumulatiivselt, ei ole hinnanguliselt kooskõlas pandikirjadirektiivi artikli 17 mõtte ja selles sisalduva

juhisega, mille järgi peaksid olema siseriiklikult määratletud n-ö objektiivsed edasilükkavad sündmused,

millisel juhul pandikirjadest tuleneva maksetähtaja edasilükkamist saab lugeda põhjendatuks ja emitendi

äranägemisest sõltumatuks. Sellest tulenevalt asendatakse § 17 lõike 4 tekstis sõna „ja“ sõnaga „või“, mis

lahendab antud probleemi ja loob suurema õigusselguse.

78

3.8. MUUDATUSED VÕLAÕIGUSSEADUSES

§ 403 lõike 21 kehtetuks tunnistamine – kehtiv lõige sätestab, et vastavas VÕS-i jaos sätestatut

kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele, millega kaasneb

maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine.

See säte on praktikas tekitanud mitmeid küsimusi ehk lõpuni ei ole arusaadav selle eesmärk. Ehk sätte

kohaldamisala on ebaselge ja jääb selgusetuks, kas kogu tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumisel tuleks

uuesti esitada kõik lepingutingimused, sh. nt kas tuleks uuesti hinnata tagatise väärtust. Tarbijate õigused

ebamõistlikult suurte lepingu muutmise tasude vastu on eelkõige tagatud krediidikulukuse määra uuesti

arvutamise ja tarbijale vastava teabe andmise kaudu (vt VÕS kommenteeritud väljaanne II osa, Tallinn

2019, § 403 kommentaar 3.3). Lisaks lepingu muutmise regulatsioon nüüd sätestatud täpselt teistes

käesoleva eelnõuga VÕS-i lisatavates muudatustes - § 4041 ja 4042 ja 416 lõige 2 ja 4161.

VÕSi täiendamine uue §-ga 4042 – kehtiv VÕS § 4041 näeb ette lihtsustatult selle, et mismoodi saab

tarbijakrediidilepingus sätestatud intressimäära muutmist rakendada ja mismoodi tuleb sellest tarbijale

teada anda. Käesolevaga täiendatakse VÕS-i uue §-ga 4042, millega nähakse ette, mismoodi tuleb tarbijat

teavitada muude tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmise korral ja millist teavet tuleb täpselt sel juhul

esitada. Antud paragrahvi aluseks on direktiivi artikli 27 lõige 1 ja 28 lõige 1, millega omakorda

täiendatakse kehtivat tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EL uue artikliga 11a ja kehtivat hüpoteekkrediidi

direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 27a.

Eelviidatud sätted on minimaalselt harmoniseeriva mõjuga ja liikmesriikidel on lubatud krediidisaajate

kaitseks kehtestada ka rangemaid sätteid. Käesolev säte kohaldub tarbijakrediidilepingute individuaalsete

läbirääkimiste tulemusel tingimuste muutmise suhtes. Sisuliselt on selle uue paragrahvi eesmärk tagada, et

tarbijale esitataks õigel ajal ja enne krediidilepingu tingimuste muutmist muudatuste selge ja täielik loetelu,

nende rakendamise ajakava ja vajalikud üksikasjad ning selle riikliku ametiasutuse nimi ja aadress, kellele

tarbija saab esitada kaebuse.

Krediidisaaja võib esmalt esitada kaebuse krediidiandjale või krediidiinkassole, kuid võib pöörduda otse

kaebusega ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni

poole vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Lõppkokkuvõttes võib tarbija pöörduda ka muidugi

kohtusse.

Tuleb silmas pidada, et tarbija/krediidisaaja a õigusi ei tohiks muuta ka see kui krediidilepingust tulenev

nõue on loovutatud krediidiostjale.

Ka Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt

tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste

suurema kaitsmise vajadus (vt. RK Tsiviilkolleegiumi 03.06.2020.otsus asjas 2-17-7502/66).

Antud täiendus ei mõjuta tarbijate õigusi, mis on sätestatud eelnimetatud direktiivides 2008/48/EÜ ja

2014/17/EL, kaasa arvatud muid teabe saamisega seotud õigusi.

§ 406 täiendamine lõikega 54 – Finantsinspektsioon on juhtinud tähelepanu sellele, et krediidi kulukuse

määra tühisust tuleks kontrollida iga krediidi väljastamisel, kui tarbija peab tegema krediidi

väljamaksmiseks eraldi tahteavalduse ja kui krediidiandja on kehtestanud krediidi väljastamisele

eeltingimused (tähtajatud krediidilepingud, mis võimaldavad krediiti korduvalt krediidi ülempiiri ulatuses

kasutusse võtta). Krediidi andmise aega tuleks sellistel juhtudel tõlgendada laiendavalt, kuna

väljamaksetaotluse rahuldamise toiming ja seejärel krediidi väljamaksmine on Finantsinspektsiooni jaoks

käsitletav krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsiooni kontekstis iseseiseva krediidi andmisena. Seda

arvestades tuleb iga sellise krediidi andmisel hinnata selle konkreetse krediidi vastavust krediidi kulukuse

79

määra ülempiirile. Finantsinspektsioon on selle kohta avaldanud 2023. a. 11. aprillil ka vastava

märgukirja51.

Seega tehakse ka käesolev täiendus VÕS §-i 406, mis hetkel näeb ette krediidi kulukuse määra definitsiooni

ja alused selle välja arvutamiseks. Ehk uue lõike 54 kohaselt tuleb krediidi kulukuse määra nö tühisust

uuesti kontrollida iga krediidi väljastamisel (nt tähtajatud krediidilepingud, mis võimaldavad krediiti

korduvalt krediidi ülempiiri ulatuses kasutusse võtta).

Säte kehtestatakse tarbija kui krediidisuhetes nõrgema poole huvidest lähtuvalt.

§ 412 muutmine – kehtiv VÕS § 412 lõige 1 näeb ette, et üldjuhul tuleb tarbijat teavitada kui

krediidilepingust tulenev nõue loovutatakse. Samas sätestab kehtiva seaduse norm, et seda ei pea tegema

juhul kui senine võlausaldaja jääb ka edaspidi suhtes tarbijaga võlausaldaja. See põhimõte jääb ka antud

muudatusega kehtima (senine lõige 1 muudetakse lõikeks 2), kuid antud juhul sõnastuslikud täpsustused -

kus nö tarbijakrediidi väljastajat käsitatakse sel juhul krediidihaldajana (vastavalt KIKS §-s 3 sätestatule).

Muudatuste eesmärk on, et krediidilepingust tulenevate õiguste või nõuete (sh ka krediidilepingute endi)

loovutamisel krediidijärelturu tehingutes ei väheneks mingil viisil tarbijatele antud kaitse tase.

Arvestades tarbijate õigusi ja õigusselguse tagamiseks sätestatakse lõikega 1, et tarbijakrediidilepingust

tulenevate õiguste või nõuete kolmandale isikule loovutamisel, sealhulgas krediidiostjale KIKS-i

tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõiki

vastuväiteid mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Tarbijal on muu hulgas õigus

nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Sätte sõnastuses on silmas peetud, et nõude, nõudeõiguse või

krediidilepingu üleminek toimub tehingu alusel ühelt teisele isikule üleandmisele. Krediidihaldaja (KIKS-

i tähenduses) ei pruugi olla ise võlausaldaja. Lisaks krediidihaldaja ei pea olema krediidiostja vaid võib

tegutseda tema huvides vastava lepingu alusel.

Antud muudatus põhineb direktiivi artikli 28a lõikel 3, millega täiendatakse hüpoteekkrediidi direktiivi

2014/17/EL uue artikliga 28a 3.

§ 415 lõike 1 muutmine – kehtiv VÕS § 415 lõige 1 näeb ette tarbijakrediidilepingutele viivisemäära. Ses

osas viitab kehtiv lõige 1 omakorda VÕS §-le 113 lõikele 1, mille kohaselt viivitusintressi (viivise) määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ehk teisisõnu on

hetkel seadusejärgne viivisemäär EKP põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit ja millele lisandub siis 8%. Seega tänase seisuga on see

4%52 + 8% = 12%. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab sellest aga kõrvale kalduda ja kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

Eelmises eelnõu versioonis pakuti kehtiva regulatsiooni muutmiseks välja 2 varianti. Esimese variandi

kohaselt oleks vastav 8%-ndiline määra alandatud 5% peale ehk uueks määraks oleks saanud EKP

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 5%. Selle variandi kohaselt oleks

kehtima aga VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud põhimõte – kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

51 https://www.fi.ee/et/juhendid/pangandus-ja-krediit/krediidi-kulukuse-maara-ulempiiri-jargimine-lepingutes-

millega-voimaldatakse-krediit-korduvalt 52 https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar

80

Teise variandi kohaselt oleks VÕS-s sätestatud viivisemäär nö absoluutmäär ehk sellest kõrgemat

viivisemäära ei või lepinguga ette näha – see oli ka Tartu Ülikooli uuringus ettepandud konkreetne soovitus.

53

Kuigi mõned osapooled (kohtud) toetasid teist varianti, siis nägid turuosalised selles probleemi.

Käesolevaga pakutakse välja seetõttu kompromiss, mille kohaselt viivismäär ei tohi olla kaks korda kõrgem

kui algne krediidilepingu intressimäär ja mitte ühelgi juhul kõrgem kui krediidi kulukuse määra ülempiir

vastavalt VÕS §-le 4062.

VÕSi täiendamine uue §-ga 4161 – käesolev uus paragrahv näeb ette viivisesse sattunud

tarbijakrediidilepingu või -lepingute ümberkujundamise (nn forbearance measures) alused.

Antud paragrahv põhineb direktiivi artikli 27 lõikel 2 ja artikli 28 lõikel 2, mis omakorda täiendavad

tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 uue artikliga 16a(1) ja muudavad hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17

artikli 28 lõiget 1.

Eelnimetatud direktiivide täiendused näevad ette, et liikmesriikidel on kohustus riigi tasandil vastav

regulatsioon ette näha. Ehk see ei ole riigi jaoks valikuline, küll on see valikuline krediidiandja jaoks – kas

ja milliseid ümberkujundamise meetmeid ta tarbijale pakub – see on tema diskretsioon. Seaduse

täiendamine on vajalik ka praktika seisukohalt, kuna viimastel aastatel on kohtupraktikas hulgaliselt

vaidlusi, s.h. sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega seoses. Õiguslik ebaselgus ei soosi praktikas

sundtäitmise vältimiseks kohtuvälist laenude ümberkujundamist ja refinantseerimist.

Uue §-i 4161 lõigetega 1 ja 2 nähakse ette krediidiandja kohustus enne kohtu või täitemenetluse toimingute

alustamist hinnata, kas on võimalik tarbijale teha mingeid järeleandmisi (kohaldada nn.

leevendusmeetmeid) ja pakkuda talle tarbijakrediidilepingu ümber kujundamise võimalust. . Eelkõige tuleb

antud juhul ja vastava ettepaneku tegemisel arvesse võtta tarbija konkreetset olukorda, tema õigusi ja huve.

Hindamine peaks toimuma kooskõlas krediidiandja sise-eeskirjadega. Silmas ei peeta nö täieulatuslikku

krediidivõimelisuse hindamist vastavalt VÕS §-le 4034, vaid pigem võlgniku spetsiifilist olukorda

arvestades, tuleb aru saada, kas on asjaolusid, mis tõestavad edaspidi tema võimekust laenu või laene tagasi

maksta (nt kui võlgnik on kaotanud töö, siis arvestades kui tõenäoline on uue töökoha leidmine ja kas see

võiks suurendada tema sissetulekuid vms). Vastavas vormis võlgade ümberkujundamine peab lähtuma

sellest, et tarbija on tõenäoliselt suuteline krediiti või krediite tagastama s.t. mitte panema tarbijat sellisesse

olukorda, et tema võimekus krediiti või krediite tagastada hoopis väheneb ja tekiks oht, et tarbijal tekiksid

pikaajalised ülemäärased võlgnevused. Direktiivi põhjenduspunktis 56 rõhutatakse lisaks ka seda, et

vastava hinnangu teostamisel tuleb mh arvestada ka seda, et kas tegemist on eluasemelaenuga ja kas

tarbijakrediidilepingu tagatiseks on elamukinnisvara, mis on ühtlasi tarbija peamine elukoht. Arvestada

tuleb, et olukorras, kus tarbija (või ka tarbijakrediidi tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud kinnisasja

omanik) on näidanud üles valmisolekut täita oma kohustused, tuleks püüda tarbija peamiseks elukohaks

oleva elamukinnisvara sundmüüke vältida, kui see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve (vt

täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.12.2018. lahend asjas 2-17-9391/46).

Lõige 3 sätestab täpsemalt, millist kokkulepet võib krediidiandja tarbijale võla ümberkujundamiseks

pakkuda. Selle kohaselt võib ta teha tarbijale ettepaneku: a) pikendada krediidilepingu tähtaega; b) nö

lükata edasi laenumaksete tasumist; c) muuta krediidilepingu liiki; d) loobuda osaliselt või täielikult

nõudest või pakkuda erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete summeerimist; e) muuta

intressimäära; f) muuta krediidi vääringut (valuutat). Antud juhul ei ole tegemist aga ammendava loeteluga

ehk krediidiandja võib teha lisaks ka mõne muu ettepaneku.

https://fin.ee/media/5824/download

81

Lõikega 4 nähakse ette omakorda sisuliselt see, et kui krediidilepingu tingimusi muudetakse (v.a. juhul kui

pikendatakse tähtaega), siis tuleb tarbijale selgelt ära näidata uues kokkuleppes ka esialgne krediidisumma,

intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Sätte eesmärk on tagada, et tarbijate

õigused ei oleks viivises olevate võlgade menetlemisel ja vastavate kokkulepete sõlmimisel ning

kontrollimisel vähem kaitstud kui krediidi andmisel. Kuna kehtivas õiguses ei ole tarbijate huvid

kohtumenetluses piisavalt ja selgelt reguleeritud, siis on materiaalõigusliku normi lisamine põhjendatud.

Ehk tarbija peab selgelt aru saama, et mis seoses uue kokkuleppega muutub. Kui krediidiandja eeltoodut ei

järgi, siis on selline kokkulepe tühine.

3.9. VÕLAÕIGUSSEADUSE, TSIVIILSEADUSTIKU ÜLDOSA SEADUSE JA

RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE SEADUSE RAKENDAMISE SEADUSE TÄIENDAMINE

Käesolevaga täiendatakse VÕSi rakendusseadust. Uue § 175 eesmärk on sätestada, et käesoleva eelnõuga

tehtud VÕSi muudatusi ei kohaldata nö tagasiulatuvalt nendele lepingutele, mis on juba viivises ja mis on

loovutatud (s.t. mille suhtes vastav menetlus juba käib).

4. TERMINOLOOGIA

Eesti õigusesse lisatakse järgmised terminid:

 „krediidiinkasso“ – tegemist on lihtsustatult isikuga, kes pakub nn inkassoteenust seoses

krediidilepingutega. Täpsemalt on krediidiinkasso äriühing, kelle peamine ja püsiv tegevus

krediidiasutuse või krediidiandja viivises olevas krediidilepingute või nendest lepingutest tulenevate

nõuete haldamine, sh nt nende nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele

kuuluvate maksete kogumine. Uue termini sätestamine on vajalik kuna on vaja määratleda selgelt see

subjekt, kelle suhtes käesolevas eelnõus ettenähtud kohustused rakenduvad (samuti on vastav termin

kasutusel ka direktiivis ("credit servicer“) ja selle definitsioon on esitatud direktiivi artiklis 3(8);

 „krediidiostja“ – tegemist on lihtsustatult isikuga (sh füüsilise isikuga), kes ostab eelnimetatuid nõudeid

kokku (finantseerib nende kokkuostmist), kuid kes ise ei tegele nende nõuete haldamisega. Kuna ka selle

isiku suhtes rakenduvad eelnõu kohaselt mitmed kohustused, siis on selle subjekti selge määratlemine

eelnõus vajalik. Vastav termin on samuti kasutusel direktiivis („credit purchaser“) ja selle definitsioon

on esitatud direktiivi artiklis 3(6);

 „viivises olev krediidileping“ – sisuliselt mõeldakse selle all seda, et isik, kes on sõlminud

krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga ja kes viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega,

siis seda lepingut käsitatakse viivises oleva krediidilepinguna. Ehk teistpidi saab öelda, et tegemist on

krediidilepinguga, mille täitmisega viivitamise tagajärjel on rakendunud viiviste sissenõudmine. Kehtiv

õigus otseselt selliseid krediidilepinguid ei defineeri, kuid kuna eelnõus sätestatud

krediidihaldustegevuse sisu on konkreetselt nende lepingutega nö tegelemine, siis on vastava termini

kasutamine vajalik. Direktiiv määratleb selle termini aga kitsamalt ja veidi teistmoodi – nimelt direktiivi

artikli 3(13) kohaselt peetakse silmas krediidiasutuste poolt väljastatud mitte-töötavaid krediidilepinguid

(„non-performing credit agreement“).

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

 Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2021/2167, 24. november

2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja

2014/17/EL.

82

 Eelnõuga tehtavad finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muudatused on kooskõlas Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2022/2036, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 ja

direktiivi 2014/59/EL seoses selliste globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate

usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, kelle strateegiaks on mitme isiku suhtes kriisilahenduse

algatamine, ning seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks kõlblike

instrumentide kaudse märkimise meetodiga. (ELT L 275/1, 25.10.2022 lk 1-10).

6. EELNÕU VASTAVUS EESTI VABARIIGI PÕHISEADUSELE

6.1. PÕHIÕIGUSE KAITSEALA

6.1.1. Õigus tegelda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus

Põhiseaduse (PS) § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda

tulundusühingutesse ja -liitudesse. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega

ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. PS § 31 kohaldamisel tuleb sageli

seetõttu arvestada ka EL õigusega, mis sätestab ettevõtluse kaitse üksikasjalikult.54 (ettevõtlusvabadusega

sarnaseid väärtusi kaitsevad EL õigusest tulenevad ühisturu põhimõtted – kaupade, teenuste, kapitali ja

isikute vaba liikumine. PS § 31 kohaldamisel tuleb teatud juhtudel seetõttu arvestada ka EL õigusega, mis

sätestab ettevõtluse kaitse üksikasjalikult.55

Ettevõtlusvabaduse puhul on tegemist klassikalise vabaduspõhiõigusega, kuid sellel on ka

soorituspõhiõiguse jooni: ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu

saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva

õigusliku keskkonna loomist. Seega seoses ettevõtlusvabadusega kuulub riigi kohustuste hulka ka luua

õiguslik raamistik ettevõtlusega tegelemiseks, sh äri- ja ühinguõiguse normid, aga ka laiemalt

konkurentsiõigus ja võlaõigus.

Äriühingute asutamist, seisundit, juhtimist ja lõpetamist reguleerivad eelkõige ÄS ja TüS. Äriühinguteks

on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Eriseadustena reguleerivad nende

asutamist ja tegevust aga finantsvaldkonna eriseadused – nt krediidiasutuse saab üldjuhul asutada üksnes

aktsiaseltsina (teatud juhtudel ka ühistuna), samuti ka investeerimisühing saab tegutseda üksnes aktsiaseltsi

vormis. Käesolevaga on aga otsustatud, et äriühingu vormi krediidiinkassode puhul nii rangelt ei

piirata ja krediidiinkasso võib lisaks aktsiaseltsile tegutseda ka osaühingu vormis.

PS § 31 kaitseb mh kõigisse neisse äriühingutesse koondumise õigust (Põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. § 31,, komm. 16 ja 17). Ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu

teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-5-17, punkt 50). Ettevõtlusvabaduse kui

vabadusõiguse üheks elemendiks on ka õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle. Eelnõuga

kavandatavad sätted aga piiravad ettevõtja tegevust viivisnõuete sissenõudmisel (eelkõige

54 Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31, komm 4; kättesaadav:

https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31). 55 Tuleb silmas pidada, et ELTL keelab liikmesriikide vahelised koguselised impordi- ja ekspordipiirangud ja kõik

samaväärse toimega meetmed (art-d 34, 35), asutamisvabaduse piirangud (art 49), teenuste osutamise vabaduse

piirangud (art 56) ja kapitali vaba liikumise piirangud (art 63). Neid vabadusi käsitleb EL lepinguõigus

põhivabadustena. EL põhiõiguste harta art 16 kaitseb sõnaselgelt õigust tegeleda ettevõtlusega liidu õigust,

riigisiseseid õigusakte ja tavasid järgides. ELTL ja selles sätestatud põhivabadused ja põhiõiguste harta art 16

kohalduvad PS § 31 kõrval juhul, kui ettevõtlus on piiriülene või kui piirang tuleneb EL õigusest.

83

tarbijakrediidilepingute puhul) ja kahtlemata ei aita seega kaasa ettevõtja tulu saamise eesmärgi

saavutamisele ning riivavad seega ettevõtjate ettevõtlusvabaduse kaitseala.

Riigikohtu üldkogu on selgitanud 09.12.2013 otsuse 3-4-1-2-13 p-s 105, et ettevõtlusvabaduse osaks oleva

konkurentsivabadusega kaitstakse nii ettevõtjate ettevõtlusvabadust, kui ka tarbijat. Konkurentsivabadus

lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba parima hinnaga. Ettevõtlusvabaduse alusel

on isikul õigus nõuda, et riik ei looks konkurentidele põhjendamatuid eeliseid ja seeläbi hoiduks isiku

ettevõtluse kahjustamisest.

Ettevõtlusvabadus on seotud ja kattub osaliselt PS §-s 29 sätestatud õigusega valida tegevusala, elukutset

ja töökohta. Vaadeldavatel õigustel on tihe seos PS §-s 32 sätestatud omandiõigusega – seda nii

ettevõtlusega tegeleva isiku vara (nt aktsiad, osad või osamaksud) kaitsmisel kui ka äriühingu vara

kaitsmisel.

6.1.2. Omandivabadus

PS § 32 sätestab omandipõhiõiguse. Paragrahvi 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt

kaitstud. S.t. omandile tuleb tagada puutumatus ja võrdne kaitse. Puutumatuse tagamiseks peab riik

kehtestama õigusnormid, mis võimaldavad omandit kaitsta.56 Omandipõhiõigus on oma olemuselt

normatiivne põhiõigus.

Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja

käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-

4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut (RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4).

Käesoleva eelnõu kohaldumisalasse kuuluvate uute subjektide – krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse

osutaja või ka krediidiostja suhtes finantsjärelevalveliste meetmete kohaldamisest tuleneb eelnõust

eelnimetatud äriühingutele aktsionäride või osanike omandiõiguse riive. Ehk eelnõu sätestab täpsed

nõuded, millistel tingimustel saab krediidiinkassos osalust omandada (sarnaselt krediidiasutuste,

krediidiandjate ja kõigi teiste finantsjärelevalve subjektidega). Kuna finantsvaldkond on

kõrgendatud avaliku huviga seotud ettevõtluse valdkond, tuleb igal selles valdkonnas investoritel

(osaluse omandajatel) endal arvestada, et tuleb kanda vajalikke täiendavaid kulusid ja alluda

seadusega seatud piirangutele.

6.2. ESEMELINE KAITSEALA

PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu antud määratluse järgi kõiki

tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (vt RKPJKo 28.04.2000,

3-4-1-6-00; RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-20-15, p 43).

Riigikohus on andnud ettevõtluse mõistele avara tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse

kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus“. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse olemusega käib

kaasas õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle (RKHKo 02.11.2015, 3-3-1-22-15).

PS § 32 näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade

kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Võlaõiguslike õiguste ja nõuete osas tuleks eeldada,

et kaitstud pole mitte kõik varalised õigused, vaid pigem on kaitstud sellised võlaõiguslikud õigused ja

nõuded, mis on olemuslikult asjaõiguslike (absoluutsete) õigustega sarnased.(PS § 32 Komm 8). Omandi

kaitse laieneb ka nõuetele, kui need on piisavalt konkreetsed ja neil on küllaldane alus riigisiseses õiguses.

Riigikohus on asunud seisukohale, et õigus omandada õigusvili (nt rahalt teenitav intress) on seotud

omandiga rahale ja seetõttu kaitstav ka omandipõhiõiguse raames (RKTKo 23.10.1997, 3-2-1-116-97).

56 Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 32, komm 1 ja 9 Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/sisu/3503

84

6.3. ISIKULINE KAITSEALA (PS § 9)

PS § 31 isikulises kaitsealas on nii Eesti kodanikud kui ka Eestis viibivad välisriigi kodanikud ja

kodakondsuseta isikud, kuid PS lubab seadusega sätestada välismaalastele piiranguid ettevõtlusvabaduse

teostamiseks. PS § 31 kaitsealasse kuuluvad ka äriühingud. Eraldi tuleb välja tuua, et käesoleva eelnõu

puhul on isikulises kaitsealas füüsilised isikud – krediidisaajad (tarbijad), kes on sõlminud pankade

või krediidiandjatega lepinguid – tarbijakrediidilepingud, kuid ei ole suutnud lepingut

nõuetekohaselt täita ja on jäänud lepingu täitmisel viivitusse. Tarbijana käsitletakse füüsilist isikut, kes

tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega (tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 p

1).

PS § 32 sätestatud omandipõhiõigus laieneb füüsilistele isikutele. PS § 9 lg 2 järgi laienevad õigused,

vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste

eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Kooskõlas juriidiliste isikute

eesmärkidega ning omandiõiguse kaitse mõttega laieneb §-s 32 sätestatu ka juriidilistele isikutele (RKÜKo

17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18). Tulenevalt EL õiguse aluspõhimõtetest (vt. joonealune märkus nr 2) peab

Eestis kaitsma vähemalt EL-st pärinevate juriidiliste isikute omandipõhiõigust.

Krediidiinkassoteenuseid pakkuvate ettevõtjate tegevus ei ole varem olnud valdkonna erinormidega

reguleeritud ja selles valdkonnas tegutsevad ettevõtjad on saanud kasutada suurt tegevusvabadust,

ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse taset võrreldes muude finantsturu osalistega.

6.4. RIIVE JA SELLE PÕHISEADUSLIK ÕIGUSTAMINE

6.4.1. Põhiõiguse riive

Riivest tulenevad piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11).

Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt

põhiseadusega kooskõlas. Selleks, et välja selgitada, kas tegemist on põhiõiguse riivega või põhiõiguse

rikkumisega, tuleb analüüsida, kas põhiõiguse riive on formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane.

Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus. Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on

ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil,

mis ei ole põhiseadusega vastuolus. See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja

vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. (RKPJKo 30.06.2017, nr

3-4-1-4-17, p 57). Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema

sekkumist õigustavad põhjused. RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12).

Riigikohus on ettevõtlusvabaduse piiranguteks lugenud erinevate lubade taotlemise kohustuse

kehtestamist, asutamise piirangute kehtestamist.

Omandipõhiõigus on samuti lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes

eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). PS § 32 lõike

2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja

käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva

õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus

asjas nr 3-3-1-69-09, punkt 57).

Üldiselt on panganduse ja muu finantsvahenduse valdkond kõige tugevamate avalik-õiguslike

piirangutega ettevõtluse valdkond. Tulenevalt finantsturu mõjust ja olulisusest ühiskonnale, on

finantsturul tegutsevatele isikutele on kehtestatud kõrgendatud hoolsuskohustus ning spetsiifilised

nõuded, mida kõik finantsturu osalised peavad täitma igal ajahetkel. Kuna ka krediidiinkassode ja

krediidiostjate tegevuse võib liigitada üheks eeltoodud valdkonna osaks, siis käesoleva eelnõuga

85

sätestatakse pärast eelnõu seadusena kehtima hakkamist eelkõige krediidiinkassode tegevusele

erinevaid piirangud (või täpsemalt kõrgendatud nõudeid võrreldes tavaettevõtlusega). Kõige

intensiivsema nõudena nähakse ette sellistele ettevõtetele kohustus taotleda hiljemalt 2024. a. 29.

juuniks või 2024. a. 31. detsembriks Finantsinspektsioonilt vastav tegevusluba. Finantsinspektsioon

hakkab teostama nende tegevuse üle järelevalvet sarnaselt teiste finantsturul tegutsevatele ettevõtjatele.

Lisaks tegevusloa nõudele on osa ettevõtlusvaldkondi tugevama riikliku kontrolli all ja ettevõtja tegevus

on allutatud rangemale regulatsioonile ja järelevalvele. Samuti on ettevõtluse ulatuslikum reguleerimine ja

piirangute kehtestamine lubatav juhul, kui see kaitseb tarbijat või konkurentsi, eelkõige valdkondades, kus

tarbija on ettevõtjaga võrreldes oluliselt nõrgemal positsioonil.“ (Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne.

§ 31 komm. 26). Kehtestatavate piirangute määratlemisel on arvestatud Riigikohtu seisukohta, et

tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist, lähtudes tarbija

kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadustest. (vt. nt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

03.06.2020. otsus asjas 2-17-7502 p 13) ja et vastavalt VÕS § 421 ei tohi tarbijakrediidilepingus tarbija

kahjuks kõrvale kalduda.

Eelnõuga kehtestatakse seepärast nõuded ka krediidiinkassode juhtimisele, sisekorrale ja -kontrollile,

jooksva aruandluse esitamise kohustused ja tehingute tegemise erinevad nõuded.

Eestis ei ole nn laenude järelturgu ega inkassoturgu ega inkassoettevõtjate tegevus selliste spetsiifiliste

õigusnormidega seni reguleeritud ja laenude järelturul on kohustustega hätta sattunud tarbijate õigused

olnud pigem nö tagaplaanil. Ka kogu EL-s on selles valdkonnas konkurents nõrk ja konkurentsisurve turule

puudub, seepärast võivad küsida ettevõtjad oma teenuste eest ka suuremat tasu. See vähendab pankade

stiimulit kärpida oma viivislaenude mahtu (vt. täpsemalt direktiivi põhjenduspunktid 10 ja 15).

Selliste ettevõtete tegevus on põhjustanud samuti ühiskonnas teatud rahulolematust, eriti probleeme

tarbijatele (vt täpsemalt direktiivi põhjenduspunkti 21), sealhulgas ka aastaid kestvaid

kohtuvaidlusi.57 Seega kehtiv õigus ei pruugi antud valdkonnas tagada eelkõige oma maksetega

viivitusse jäänud isikute, eelkõige tarbijatest krediidisaajate õiglast ja professionaalset kohtlemist.

Juba pikema aja jooksul on meedias kajastatud juhtumeid, kus inkassoettevõtjate juhid või töötajad

on tõenäoliselt käitunud õigusvastaselt või rikkunud häid tavasid ehk nende käitumine ei ole olnud

eetiline.58

Nagu juba märgitud, siis ka kohtupraktikas on ilmnenud, et mõnede inkassoettevõtjate äripraktika

on liiga agressiivne ja on esinenud juhuseid, kus on tuvastanud tahtlikult valeandmete esitamist

inkassoettevõtja poolt (vt. nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5.03.2014 otsus asjas 3-2-1-186-13 p 24,

kus Riigikohus pidas vajalikuks esitada nõude suuruse kohta kohtule valeandmete esitamisega seoses

kuriteo teate võimaliku kelmuse tõttu; ka 12.11.2014 otsuses asjas 3-2-1-108-14 p 20 kirjeldab

Riigikohus kohtule teadvalt valeandmete esitamist; kohtule valeandmete esitamine on tuvastatud ka

tsiviilasjades 2-21-100182, 2-21-127914, 2-21-141911, 2-21-133166). Lisaks on sellisele tarbijate huve

57 Krediidituru uuring: https://www.fin.ee/media/5955/download 58 Vt. näiteks 30.06.2010. ilmunud artikkel „Seadus aitaks võtta võlanõudjalt kurika“ Tsitaat artiklist: „Kui

inkasso firma reklaamib end pildi peal pesapallikurika ja suurtes mustades tunkedes meestega, siis mida ma oskan

arvata.“ https://www.raamatupidaja.ee/uudised/2010/06/30/seadus-aitaks-votta-volanoudjalt-

kurikahttps://www.raamatupidaja.ee/uudised/2010/06/30/seadus-aitaks-votta-volanoudjalt-kurika.

11. detsember 2020 „Hirmu äri: võlgnikud annavad inkassodele rohkem, kui peaks“

Inkassofirmad küsivad võlglastelt röövellikke viiviseid ja oskavad ka intressi pealt intressi kasseerida. Inkasso

haardesse sattunud võlgnik kuuletub, teadmata, et õigus asub tema poolel.

Loe pikemalt: https://www.palgauudised.ee/uudised/2020/12/07/hirmu-ari-volgnikud-annavad-inkassodele-rohkem-

kui-peaks

Eeltoodut kinnitab ka Tarbijakaitse ja Tehnilise järelevalveameti kodulehel https://ttja.ee/inkasso

ning ka Andmekaitse Inspektsiooni kodulehel kättesaadav teave. (vt. https://www.aki.ee)

86

kahjustavale tegevusele pööratud rohkem tähelepanu ka meedias.59 Peamiselt väiksematel

krediidipakkujatel ei ole hinnanguliselt piisavat võimekust tegeleda viivisnõuete sissenõudmisega

ning nõuded loovutatakse inkassofirmadele. Inkassoteenuse pakkujad pöörduvad täitedokumendi

saamiseks eelkõige nõuetega maksekäsu kiirmenetlusse, harva otse hagimenetlusse. Maksekäsu

kiirmenetlus on tarbija jaoks, kes jätab maksettepanekule vastuväite esitamata, ebasoodsam kui

hagimenetlus. Tarbijate huvide kaitstus maksekäsu kiirmenetluses on problemaatiline, kuna nõuet

ei kontrollita ega hinnata tõendeid, lähtutakse avaldaja märgitust ning maksekäsk on viivitamata

täidetav.60

6.4.2. Riive formaalne põhiseaduspärasus

Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-,

menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. Õigusaktid peaksid

olema sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et isikul oleks võimalik piisava tõenäosusega ette näha,

milline õiguslik tagajärg kaasneb teatud tegevuse või tegevusetusega.

6.4.3. Riive materiaalne põhiseaduspärasus

Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on seaduse legitiimne eesmärk ning PS § 11 teisest lausest

tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte järgimine: sobivus, vajalikkus, mõõdukus. Põhiõigusi on lubatud

piirata mitte ainult teiste isikute põhiõiguste kasuks, vaid ka kollektiivsete ehk ühiskondlike hüvede kasuks.

Riigikohus on asunud seisukohale, et kui piirang riivab ühtaegu nii ettevõtlusvabadust kui omandiõigust,

siis tuleb selle lubatavuse hindamisel hinnata piirangu proportsionaalsust enim riivatud põhiõiguse

kontekstis (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12; RKPJKo 29.03.2017, 3-4-1-15-16, p 102).

6.4.4. Legitiimne eesmärk

Isikul on ettevõtlusvabadus (PS § 31), kui puuduvad õiguslikud takistused, st õiguslikud keelud ja käsud,

mis tema otsustamisvõimalust ettevõtluse valdkonnas piiravad. Kuna finantsturul tegutsevad ettevõtjad

(s.t. finantsasutused) on kõrgema usalduse kandjad majanduses, valitseb nende tegevuse vastu

kõrgendatud avalik huvi ja neile esitatakse kõrgendatud tegevusnõuded võrreldes teistes ettevõtluse

valdkondadega, et mh soodustada sotsiaalset turvatunnet. Finantsturu sujuva ja usaldusväärse

toimimise õigusliku regulatsiooni üks laiematest eesmärkidest on tagadagi finantsturul tegutsevate

investorite ja tarbijate kaitse.

Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse. Selle eesmärgi saab riik

muu hulgas saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada edendada

ettevõtlust finantsvaldkonnas, s.h. kellel ja millistel tingimustel lubatakse hallata/omandada

viivisnõudeid s.t. kelle vahendusel toimub laenude nn järelturu usaldusväärne ja sujuv toimimine.

Kuna ettevõtluskeskkonna kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on krediidiinkassode

asutamise, tegevusele ja järelevalvele tingimuste kehtestamine põhiseadusega kooskõlas olev

(legitiimne) eesmärk.

Piirangu põhjus ei pea tingimata tulenema PS-st, vaid selleks võib olla iga avalik huvi. RKPJKo 3-4-1-6-

08, p 43; vt ka Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2012, II ptk,

sissejuh, komm 8.1. Nagu juba rõhutatud, siis eelnõu eesmärk on kaitsta krediidisaajate, eelkõige tarbijate

kui lepingulise suhte nõrgema poole huve ja õigusi. Eelnõuga soovitakse luua tõhusalt toimiv kaitse

regulatsioon, mis piirab võimalusi kasutada viivislaenude sissenõudmisel ebamõistlikke meetodeid

59 https://epl.delfi.ee/artikkel/120068710/vola-voim-susteemi-mangukannid-karjuvalt-erinevad-kohtuotsused-

roovivad-volglastelt-igal-aastal-sadu-tuhandeid-eurosid 60 Vt. Krediidituru uuring. Lk 219. Vt. ka V.-P.Liin Tarbijakrediit vs.tsiviilkohtumenetlus: aeg viia vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kontroll Euroopa Liidu õigusega kooskõlla. Juridica, 2023, nr. 3, lk 225-233.

87

ja tasusid. Krediidiinkassode kui äriühingute ja nende omanike (aktsionäride/osanike)

ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks on käesoleval juhul

muuhulgas õigusrikkumiste vältimine ja õigusrahu tagamine.

Nagu eespool märgitud, siis alates 2024. a. 29. juunist võivad EL-is pankade viivislaenude

krediidihaldustegevusega tegeleda vaid ettevõtjad, kellel on finantsjärelevalve asutuse poolt välja

antud tegevusluba. Selle loa alusel võib ettevõte teenuseid osutada kõigis EL liikmesriikides (nn

passirežiim) ehk teistpidi kaasnevad lisaks kohustustele ka uued võimalused oma äritegevuse

laiendamiseks. Eeltoodu võib mõjutada positiivselt viivislaenude järelturu konkurentsiolukorda.

Lisaks tuleb siinkohal osundada põhiõiguste kolmikmõjule, s.t. eraisikule kuuluva põhiõiguse teostamise

võimalust ja ulatust mõjutab teisele isikule kuuluv põhiõigus. Kolmikmõju ilmnemisel on tegemist isikute

õiguste kollisiooniga – laenuandjal on küll ühelt poolt õigus tugineda ettevõtlusvabadusele (PS § 31),

kuid teisalt on laenusaajal õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 19 lg 1, 26 ja 27). Samal

ajal on mõlemal PS § 19 lõikest 2 tulenev kohustus austada ja arvestada teise põhiõigust. Riigikohus on

nentinud, et üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja roll on esmajoones avalikul võimul (RKKKo

04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15). Tasakaalustamine avaldub nii seadusloomes kui ka seaduste rakendamisel

(vt. ka selgitused p 6.4.1 juures).

Arvestades laenuturu, s.h. viivisnõuete järelturu osaliste olulisel määral vastandlikke huvisid, võib

käesoleval juhul pidada ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse riive legitiimseks eesmärgiks ka laenuturu

tasakaalustatud arengu, s.h. tõusama konkurentsisituatsiooni soodustamise eesmärki.

6.5. PROPORTSIONAALSUSE KONTROLL

Riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või

õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema

proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi

saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Hinnata tuleb selle eesmärgi kaalukust, mille saavutamise

vahendiks riive on, s.t. kaalumise argumendid tulenevad legitiimsest eesmärgist.

6.5.1. Sobivus

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult

ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude

sisu on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Riigikohus on rõhutanud, et sobivuse

kriteeriumi hindamisel piisab ka sellest, et eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega

saavutada.

Vastavalt eelpool toodud analüüsile, on viidatud riive eesmärgiks muuhulgas finantssüsteemi ja

tsiviilõiguslike suhete tasakaalustatud toimimise kaitsmine, õigusrikkumiste tõkestamine,

sotsiaalmajanduslike probleemide vältimine ning krediiditurul konkurentsi tasakaalustamine.

Ettevõtlusvaldkondi, kus tegutsemiseks on vajalik pädeva asutuse luba, on väga palju. Finantsvaldkond on

üks kõige tugevamate avalik-õiguslike piirangutega ettevõtlusvaldkond, kus ettevõtja tegevus on allutatud

rangele regulatsioonile ja järelevalvele. Siiski näiteks krediidiasutustele kehtestatud nõuded on

tunduvalt rangemad võrreldes krediidiandjatega. Sisuliselt on krediidiandjate suhtes kehtestatud

nõuete intensiivsus üks madalamaid finantssektoris (nt ei ole nende suhtes kehtestatud eriliigilist

kapitalinõuete režiimi). Ka krediidiinkassode suhtes käesoleva eelnõuga kehtestatavad nõuded

järgivad suuresti juba täna krediidiandjate suhtes kehtestatud nõudeid – seega saab öelda, et

plaanitavad nõuded on sobivad.

88

Krediidihaldusteenus, lisaks hoiu-laenuühistute tegevusele, on seni üks väga vähestest

finantsvaldkondadest, kus ei ole kehtestatud finantsjärelevalve-alase tegevusloa ega riikliku järelevalve

nõuet. Eelnõu ei ole vastuolus PS §-st 10 tuleneva õigusriigi põhimõttega, sest see ei riku otseselt

õiguse subjektide õiguspärast ootust õigussuhete aluseks olevate õigusnormide püsimisele, sest

seadusest tulenevate muutuste elluviimiseks on antud mõistlik tähtaeg. Õiguspärase ootuse põhimõte

ei nõua kehtiva regulatsiooni nö kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele

ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Seadusandja

pädevuses on otsustada, milliseid reforme läbi viia (vt täpsemalt Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne.

§ 10 komm 49).

Krediidiinkassode tegevuse reguleerimine tagab võlgnike viivises olevate laenukohustuste sissenõudmise

suurema selguse. Regulatiivsete meetmetega on võimalik tasakaalustada krediiditurul osalevate poolte

erinevaid huvisid ja vähendada muuhulgas tarbijate üle-võlgnevuste tekkimise tõenäosust ja nn

laenuorjusesse sattumist. Tasakaalustatud turg aitaks kaasa krediidisaajate ja krediidiinkassode vaheliste

õigusvaidluste ja nendega seotud kulude vähenemisele, samuti võib väheneda riigi poolt antava

(sotsiaalse) abi maht.

Järelikult on krediidihaldustegevuse tegevusloastamine, vastavate nõuete, s.h. Finantsinspektsiooni

poolt järelevalve meetmete rakendamine, sobiv meede eeltoodud legitiimsete eesmärkide

saavutamiseks.