Arvamuse küsimine

DETSEMBER, 2023

MÄRKUSTE TABEL
KREDIIDIINKASSODE JA -OSTJATE SEADUSE EELNÕU (II VERSIOONI KOHTA)


Nr

Märkused
Arvestatud/
mitte-arvestatud/
selgitatud

RaMi seisukohad

FINANTSINSPEKTSIOON
1
Oleme varasemalt pööranud tähelepanu, et FI poolt KIKS-i alusel järelevalve teostamine peab olema vastava sektori enda poolt tasustatud, ehk tuleb vältida olukorda, kus neid kulusid maksaksid teised finantsjärelevalve subjektid. Seega Eelnõu seletuskirjas pakutu, et järelevalvekulu peavad kinni maksma teised subjektid, ei ole mõistlik lahendus. Ehk meie hinnangul oleks kohasem sedalaadi raamistik, kus tegevusloa menetlus ja järelevalve esimesest päevast alates on tasustatud vastava sektori/isikute poolt.

Selgitatud/
osaliselt arvestatud
Eelnõu eesmärk on, et uute subjektide (antud juhul siis krediidiinkassode) poolt makstav tegevusloa taotlemise tasu ja jooksev järelevalvetasu oleksid sellisel tasemel, et selle arvelt saaks katta järelevalvekulu piisavas ulatuses, samas tuleks tagada, tasud ei oleks nendele subjektidele ülemäära koormavad.
Sellest tulenevalt on järelevalvetasu mahuosa määra vahemikke muudetud ja need viidud samale tasemele nagu on need krediidiandjate ja krediidivahendajate puhul (ehk 0,01% kuni 1%).
2
Juhime tähelepanu, et Eelnõu ja seletuskiri ei ole omavahel kooskõlas (valed viited, puuduvad selgitused lisatud täienduste kohta, selgitused ei ole vastavuses Eelnõu sätetega).

Arvestatud

3
Eelnõu § 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse KIKS-i krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis ja tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidihaldustegevusele ning filiaalile välisriigis ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis. Sättest ei tulene selgelt kelle filiaali välisriigis peetakse silmas.

Arvestatud

4
Eelnõu § 2 lõige 2 sätestab, et kui seadusest ei tulene teisiti, kohaldatakse KIKS-i sellisele krediidihaldustegevusele kui sellega tegeleb krediidiasutus või krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidi- või hüpoteekkrediidiandja (edaspidi krediidiandja) ning krediidi- või hüpoteekkrediidi vahendaja (edaspidi krediidivahendaja). Palume üle vaadata, kas eeldus on õiges kohas, sest krediidihaldustegevust ei ole veel enne seda sätet defineeritud.

Selgitatud
See on siiski üsna tavapärane seaduste nö ülesehitamise loogika, kus seaduse kohaldumisala §-s kasutatakse termineid, mida ei ole avatud eespool vaid pigem järgmistes §-des.
5
Eelnõu § 2 lõikega 5 täpsustatakse krediidihaldustegevuse mõistet, kuid mõiste ise on defineeritud Eelnõu § 3 lõikes 2. Palume kaaluda Eelnõu muutmist selliselt, et mõiste ja selle täpsustus oleks ühes kohas. Sama loogika puudutab Eelnõu § 2 lõiget 6 ja § 3 lõiget 5 (krediidiostja mõiste) ning Eelnõu § 2 lõiget 7 ja § 3 lõiget 1 (krediidiinkasso mõiste).


Arvestatud

6
Teeme ettepaneku defineerida Eelnõu § 3 lõikes 1 sätestatud krediidiinkasso mõistet järgmiselt: „(1) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse tähenduses äriühing, mis oma peamise ja püsiva majandustegevuse raames tegeleb krediidihaldustegevusega, mille raames haldab ise krediidiasutuse või krediidiandja krediidilepingut, mille täitmisega oldakse viivituses , või teeb seda krediidiostja nimel, muuhulgas korraldab vastavate lepingute täitmist.“.
Juhime tähelepanu, et „krediidileping, mille täitmisega oldakse viivituses“ tuleb Eelnõus selgelt defineerida, kuna tegemist on ühe keskse osisega krediidiinkasso definitsioonis. Täitmisega viivituses on võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) termin ja on kohustuse rikkumise üks komponent VÕS § 100 tähenduses.

Arvestatud



7
Eelnõu § 3 lõike 2 punkti 1 palume täiendada järgmiselt: „1) /…/, sealhulgas kaebuste haldamine;“

Selgitatud
Kuna eelnõu § 3 lg 2 struktuur on eelnõu keskne element ja põhineb otseselt direktiivi loetelul, siis meie arvates oleks selle muutmine (s.t. direktiivist erinevaks) problemaatiline.
8
Palume kaaluda, kas Eelnõu § 3 lõike 2 punktid 3 ja 4 võiks kustutada. Eelmises punktis pakutud täiendusega oleks kaebuste haldamine kaetud Eelnõu § 3 lõike 1 punktiga 1 (ehk tegemist ei ole iseseisva krediidihaldustegevuse tunnusega) ja krediidisaaja teavitamine oleks kaetud Eelnõu § 3 lõike 1 punktiga 2. Kui Eelnõu § 3 lõikest 2 kustutakse punktid 3 ja 4, siis oleks vaja kohendada Eelnõu § 3 lõike 3 sõnastust.

Selgitatud
Vt eelmise märkuse kohta esitatud selgitust.
9
Krediidiostja tegevust viivises olevate krediidilepingu või sellest tuleneva nõude ostmisel ei loeta Eelnõu § 3 lõike 2 kohaselt krediidihaldustegevuseks. Palume selgitada, kas krediidiostjat on võimalik üldse pidada krediidihaldajaks. Seletuskirja kohaselt „krediidihaldaja ei pea olema krediidiostja vaid võib tegutseda tema huvides vastava lepingu alusel“. Hetke arusaamise ja Eelnõu loogika kohaselt saaks krediidihaldaja (nt inkasso, krediidiandja, krediidiasutus) olla krediidiostja, kuid krediidiostja ei ole krediidihaldaja.

Selgitatud
Krediidiostja, kes omandab viivituses oleva lepingu või sellest tuleneva nõude ei ole (üldjuhul) nö eraldiseisvalt krediidihaldaja (inkasso). Kui tegemist on tarbijakrediidiga (või muude § 3 lg 8 nimetatud juhtudel), siis vastava lepingu/nõude haldamiseks peab ta sõlmima krediidihalduslepingu tegevusluba omava krediidiinkassoga. Kui krediidiinkasso omandab ise lepinguid/nõudeid, siis on krediidiostmine lihtsalt üks osa tema tegevusest ehk ta tegutseb ka krediidiostjana paralleelselt.

Erand on ette nähtud § 3 lg 9 nimetatud juhtudel – kui krediidiostja omandab pankade poolt väljastatud ärilaene, mis on viivituses, siis selle tarvis ta ei pea eraldi krediidiinkassot nõudeid haldama nö võtma.
10
Eelnõu § 3 lõike 9 punkti 1 kohta teeme ettepaneku ajaliselt piiritleda krediidilepingu tähtaja pikendamist, kuna see mõjutab ka intressi maksmise kohustust ehk suurendab võlga. Näiteks, pikendamine kuni kuueks kuuks/üheks aastaks.

Palume selgitada kuidas Eelnõu § 3 lõike 9 punktis 2 sätestatud teatud ajavahemikuks tagasimakse tasumine edasilükkamine erineb Eelnõu § 3 lõike 9 punktis 1 sätestatust.

Lisaks palume selgitada kuidas toimub summeerimise arvestus, kui krediidiinkasso teeb Eelnõu § 3 lõike 9 punktis 3 sätestatud ettepaneku võlgade summeerimiseks ja tegemist on näiteks kolme erineva laenuga ning kõik on erineva intressiga. Kas oleks vaja sätestada, et summeerimisel intressi arvestus jääb samaks, mis krediidilepingutes oli?

Arvestatud
Lõikesse 9 on lisatud pikendamise perioodi pikkuseks kuni 12 kuud. Varasemad punktid 1 ja 2 on uues versioonis nö kokku konsolideeritud.

a) Lepingu tähtaja pikendamine vs tagasimakse tasumise täielik/osaline edasilükkamine – sätte mõte oli see, et esimese variandi puhul saab kogu lepingu tähtaega pikendada (nt kui tegemist on bullet tüüpi laenuga) ja teise variandi puhul ei lükata lõpptähtaega edasi, vaid selle ettenähtud lõpptähtaja sees saab osamaksete tasumist edasi lükata. Ja samuti saab neid mõlemaid variante inkasso kombineerida.
b) Summeerimise arvestus – nt kui üks laen on väljastatud 10%-lise intressiga, teine 25%-lise intressiga ja 40%-lise intressiga – siis selle võib re-finantseerida ühe terviklaenuna, mille uueks intressiks oleks siis nt 25%, aga kogumina peaks hindama, et uue laenu tagasimaksed kokku ei tohiks ei ületaks senise 3 laene tagasimakseid tervikuna.
11
Eelnõu § 4 lõikes 2 on sätestatud krediidiandja mõiste. Juhime tähelepanu, et krediidiostja on mõiste definitsioonist kustutatud, kuid Eelnõu seletuskirjast mitte.

Arvestatud
Seletuskirjast kustutatud: „või asjakohasel juhul krediidiostja. Viimasel juhul peetakse silmas seda, et kui krediidiostja omandab nt panga poolt väljastatud ettevõtluslaenu, mis on viivises. Kuna selliste laenude puhul ei ole kohustust omada krediidiandja tegevusluba KAVS tähenduses, siis on krediidiostja vaba vastavates valikutes seda nõuet/lepingut ümber kujundama (s.t. ei rakendu § 3 lg 9).”
12
Juhime tähelepanu, et Eelnõu § 4 lõigetes 5 ja 6 kasutatakse terminit „viivises olev krediidileping“. Palume kaaluda, kas oleks korrektsem kasutada terminit „viivituses olev krediidileping“.

Arvestatud

13
Palume kustutada Eelnõu § 6 lõikest 1 teine lause „Tegevusluba antakse krediidihaldustegevuseks“, sest see on eksitav, kuna krediidiinkasso definitsioon ja krediidihaldustegevus kokku on loastamist vajav.

Arvestatud
KIKS § 6 lõikest 1 teine lause kustutatud.
14
Eelnõu ja selle seletuskirja järgi tulevad FI järelevalve alla nii krediidiinkassod, kes tegelevad tarbijakrediidilepingutega kui ka krediidiinkassod, kes tegelevad ettevõtjatele antavate pangalaenudega (vt seletuskirja lk 1). Selguse huvides tuleks KIKS-is täpsustada, kas Eelnõu reguleerimisalasse lähevad ka selliste krediidiandjate poolt väljastatud laenudest tulenevad nõuded, kes ei oma vastavalt kas krediidiandjate ja –vahendajate seadusest (edaspidi KAVS) või krediidiasutuste seadusest (edaspidi KAS) tulenevat tegevusluba. Täpsustus on oluline, sest juriidilistele isikutele võivad krediiti väljastada ka sellised krediidiandjad, kelle tegevus ei ole reguleeritud KAS-i ega KAVS-iga.

Selgitatud
Vastav täpsustus on juba eelnõu eelmisesse versiooni lisatud – vt § 2 lg 4 punkt 3.

15
Palume Eelnõu § 7 lõike 1 punkt 5 sõnastada ümber järgmiselt: „5) andmed taotleja juhatuse ja olemasolu korral nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu liige edaspidi juht) kohta vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõigetes 1 ja 6 sätestatule;“. Nii tegevusloa menetluses kui hilisemas juhtidest teavitamise menetluses on isiku poolt esitatavate andmete hulk samu ja need tuleks mõlemal juhul esitada FI vastaval vormil.

Arvestatud

16
Eelnõu § 13 reguleerib tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Teeme ettepaneku lisada § 13 lõikesse 4 tegevusloa kehtetuks tunnistamise ka jagunemise puhuks, kui jagunemine toimub jaotumise teel.

Arvestatud

17
Eelnõu § 17 reguleerib krediidiinkasso tegevust välisriigis. Seletuskirja kohaselt „kui aga krediidiostja nimetab KIKS § 3 lõike 7 kohaselt esindajaks krediidiasutuse, siis võib see krediidiasutus tegeleda krediidihaldustegevusega ükskõik millises liikmesriigis sõltumata sellest, millises liikmesriigis krediidiasutus asub või millises liikmesriigis krediidisaaja asub. Krediidihaldustegevust loetakse üheks krediidiasutuste põhitegevuseks ja tulenevalt direktiivist 2013/36/EL on nimetatud tegevus liikmesriikides vastastikuselt tunnustatud, seega ei vaja krediidiasutused krediidiostjale kuuluva krediidi haldamiseks piiriüleselt eraldi luba.“
Juhime tähelepanu, et krediidiasutus, kes kavatseb osutada välisriigis piiriüleselt teenuseid on kohustatud KAS § 20.4 alusel sellest FI-d teavitama. Nii-öelda teavitusmenetluse läbimine on krediidiasutuse jaoks kohustuslik piiriülese tegevuse puhuks, seda arvestades ei ole krediidiasutusel võimalik piiriüleselt hakata ka krediidihaldustegevusega tegelema ilma vastavat teavitust esitamata. Krediidiasutus ei saa tegeleda krediidihaldustegevusega ükskõik millises liikmesriigis, sõltumata sellest, millises liikmesriigis krediidiasutus asub või millises liikmesriigis krediidisaaja asub.

Arvestatud
SK sõnastust täpsustatud.
18
Palume Eelnõu § 18 lõike 1 punkti 4 täiendada teise lausega järgmiselt: „Filiaali juhtimise eest vastutav isik peab vastama krediidiinkasso juhile esitatavatele nõuetele;“. Täiendus on vajalik, et oleks üheselt arusaadav, et ka filiaali juhatajale kehtivad sobivusnõuded ja need on samad, mis krediidiinkasso juhi puhul. Samuti võiks kaaluda Eelnõus läbivalt filiaali juhi mõiste kasutamist filiaali juhtimise eest vastutava isiku asemel.

Arvestatud


19
Juhime tähelepanu, et Eelnõu § 19 lõikes 1 on kasutatud „kolmandas riigis“ topelt.

Arvestatud


20
Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 27 punkt 2 järgmiselt: „2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab krediidiinkasso juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuetele“. Muudatus on vajalik, sest lisaks maine nõudele on Eelnõu §-s 37 kehtestatud krediidiinkasso juhile ka teised nõuded, mis peavad olema samuti täidetud (teadmised, kogemused, pühendatava aeg jne). Vastasel juhul tekib olukord, kus olulise osaluse menetluse käigus määratud krediidiinkasso juhi puhul tuleb hinnata vaid maine kriteeriumit.

Arvestatud


21
Eelnõu § 34 lõige 4 kohustab krediidiinkassot esitama koos majandusaasta aruandega andmed isikute kohta, kellel on majandusaasta lõpu seisuga krediidiinkassos oluline osalus. Juhime tähelepanu, et KIKS § 49 lõike 1 kohaselt ei ole majandusaasta aruande FI-le esitamine kohustuslik juhul, kui krediidiinkasso avaldab selle oma veebilehel. Sellest tulenevalt tekitab Eelnõu § 34 lõikes 4 sätestatud kohustuse täitmine ja täitmise kontrollime segaduse. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 34 lõget 4 järgmiselt: „Krediidiinkasso esitab kahe nädala jooksul pärast üldkoosoleku toimumist kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 26 ja 28.“ Vajadusel võiks täpsustada Eelnõuga esitamisele kuuluvad andmed.

Arvestatud


22
Eelnõu § 37 sätestab nõuded juhtide valimisele ja määramisele. Eelnõu § 37 lõikest 1 ja lõikes 2 esimesest lausest tuleb kustutada sõna „piisavalt“, sest maine on laitmatu või ei ole laitmatu, selle „piisavuse“ sisustamiseks puuduvad kriteeriumid. Seda enam, mitte ükski Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) § 2 lõikes 1 sätestatud eriseadus ei kehtesta „piisava laitmatu maine“ regulatsiooni.
Kui seadusandjal on soov seada krediidiinkasso juhtidele mõneti kergendatud nõuded, tingituna sektori eripärast, siis õige koht seda teha on nt nii haridust, kogemust kui pühendatavat aega puudutavas. Küll aga peab laitmatu maine sisustamine, võimalus keelduda kui isikul see puudub, olema finantssektori üleselt samadel väärtustel põhinev. Ehk ei saa olla nii, et „väike vargus“ on nt ühes sektoris lubatud juhile ja teises mitte – kõikide finantssektori turuosaliste puhul peab maine laitmatus olema n-ö sektorikõlbulikkuse põrand. Seda öeldes on teatav sektoripõhine diskretsioon ka maine laitmatuse osas mõistlik. Finantsinspektsioon oma praktikas rakendab ka täna sellist diskretsiooni igapäevaselt ja see allub kohtulikule kontrollile, mistõttu pole põhjust normis seda eraldi välja tuua.

Arvestatud

23
Eelnõu § 37 lõikes 1 on kustutatud krediidiinkasso juhtidele kehtestatud nõuded „krediidiinkasso juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused ja haridus“. Need nõuded tuleb kindlasti krediidiinkasso juhtidele Eelnõuga kehtestada, sest esiteks tegemist on reguleeritud finantsturu juhtidele ühtlaselt kehtivate kriteeriumitega, mida FI hindab sobivushindamise raames ning teiseks tegemist on kriteeriumidega, mida tuleb hinnata ka krediidiinkasso juhtide kollektiivse sobivuse kontekstis. Kui aga need kriteeriumid ei ole kehtestatud krediidiinkasso juhtidele individuaalselt, pole võimalik hinnata krediidiinkasso juhtide kollektiivset sobivust. Rõhutame, et krediidiinkasso juhtidele tuleb kehtestada tähelepaneku alguses sätestatud nõuded, seda toetab ka EBA koostamisel olev suunis Guidelines on the assessment of adequate knowledge and experience of the management or administrative organ of credit servicers.

Mitte-arvestatud/
selgitatud
Meie hinnangul näevad eelnõu § 37 lõiked 4 ja 5 „teadmised“ ja „kogemused“ sellisel kujul ette (kollektiivsel kujul, aga mis on iseenesest direktiivi mõte).



24
Palume täiendada Eelnõu § 37 lõike 2 punkti 1 järgmiselt: „1) /…/ või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.“

Selgitatud
Nimetatud alus sisaldub juba antud lõike punktis 3.
25
Palume täiendada Eelnõu § 37 lõike 2 järgmise punktiga: „x) ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso tegevust selliselt, et tarbijate huvid oleksid piisavalt kaitstud;“

Osaliselt arvestatud/
selgitatud

Leiame, et seda täiendust ei ole võimalik lisada eraldi punktiks § 37 lõikesse 2 kuna see ei ole otseselt maine määratlemise alus. Oleme vastava täienduse lisanud aga eelnõu § 38 lõike 1 teiseks lauseks.
26
Palume Eelnõu § 37 lõike 2 punktis 4 ja § 97 punktis 1 asendada sõna „Finantsinspektsioon“ sõnaga „järelevalveasutusele“. Selline sõnastus on sisult laiem ega piirdu üksnes FI-ga, vaid hõlmab ka teisi järelevalveasutusi. Sama muudatuse palume teha ka Eelnõu § 97 punktis 1.

Arvestatud


27
Palume täiendada Eelnõu § 39 lõike 1 järgmiselt: „(1) Krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik vähemalt järgmised andmed ja dokumendid: /…/“.

Arvestatud


28
Palume täiendada Eelnõu § 39 lõike 2 järgmise lausega: „(2) /…/ Finantsinspektsioon võib küsida Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud vormiga täiendavat informatsiooni.“ Täiendus on oluline, sest tegutseme väljatöötatud küsimustike baasil kogu sektoris ning oleks ebamõistlik siin teha erand.

Arvestatud


29
Eelnõu § 41 lõige 4 sätestab sise-eeskirjade regulatsiooni. Juhime tähelepanu, et Eelnõu seletuskirja § 41 lõike 4 selgituse juures on viidatud, et sise-eeskirjades peab kindlaks määrama vähemalt lõike punktides 1-17 nimetatud protseduurid ja tegevused. Eelnõus on vastavas lõikes 16 puntki.

Arvestatud
SK muudetud ja viide parandatud.
30
Eelnõu § 42 lõige 3 sätestab, et krediidiinkasso juhatus või nõukogu määrab siseaudiitori funktsiooni teostamiseks isiku, kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine. Oleme varasemalt kommenteerinud, et FI eeldab, et nõukogu loomine on kohustuslik ning teinud ettepaneku muuta Eelnõu § 42 lõiget 3 selliselt, et siseaudiitori määramise kohustus oleks vaid nõukogul. Juhatusele allumisel ei saa siseaudiitor olla piisavalt sõltumatu juhatuse töö kontrollimisel. Eelnõu § 42 lõike 3 sõnastuse kohaselt on jätkuvalt juhatusel õigus määrata siseaudiitor ja see kätkeb endas huvide konflikti ning siseaudiitor ei saa olla sõltumatu. Juhul kui nõukogu loomine ikkagi kohustuslikuks ei muutu, tuleks selle paragrahvi sõnastus igal juhul üle vaadata ja see peaks olema täpsem, s.t et kui nõukogu on olemas, siis peab nõukogu määrama siseaudiitori, mitte ei saa valida, kas määrab juhatus või nõukogu. Kui nõukogu puudub, peab vastav kohustus olema üldkoosolekul. Juhatusele vastavat pädevust panna ei saa ja see tuleb kindlasti kustutada.

Osaliselt arvestatud
Eelnõud on muudetud on nii, et nõukogu puudumisel peab siseaudiitori määrama osanike koosolek, keda tuleb samamoodi ka nn leidudest informeerida.

Kuna KAVS-i kohaselt ei ole nõukogu kohutuslik, siis leiame, et krediidiinkassode puhul ei peaks vastav regulatsioon rangem olema.
31
Eelnõu § 43 reguleerib krediidiinkasso tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale. Üheselt ei ole arusaadav, kas krediidiinkasso võib tegevusi edasi anda üksnes krediidihaldajale (st teisele inkassole, krediidiasutusele või krediidiandjale ja –vahendajale) või on lubatud tegevusi edasi anda ka sellistele kolmandatele isikutele, kes ei teosta Eelnõu § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusi. Küsimus on tekkinud sellest, et Eelnõust ei selgu üheselt, keda loetakse krediidihaldusteenuse osutajaks. Kas selleks loetakse ükskõik millist kolmandat isikut, kellele krediidiinkasso on ükskõik millise tegevuse edasi andnud või on selleks isik, kes osutab krediidihaldustegevusi.
Tegevuse edasiandmine on järelevalvesubjekti poolt lepingu alusel, arvestades õigusaktides sätestatud erinõudeid ja piiranguid, kolmanda isiku teenuste kasutamine, mille sisuks on tegevuste ja toimingute jätkuv teostamine, mis on vajalikud järelevalvesubjekti poolt klientidele teenuse(te) osutamiseks ning mida tavaolukorras teostaks järelevalvesubjekt ise. Edasiantavate tegevuste hulka võivad muuhulgas kuuluda: IT tarkvara arendamine ja hooldamine, IT infrastruktuuri hooldamine, turundus, füüsilise turbe tagamine, personaliarvestus, siseaudit jne.
Juhul, kui KIKS § 43 reguleerib üksnes krediidihaldustegevuse edasiandmist, siis tuleks kaaluda ka üldise tegevuse edasiandmise regulatsiooni kehtestamist sarnaselt teiste finantsvaldkonda reguleerivate õigusaktidega.
Sellest tulenevalt palume täpsustada, kes on krediidihaldusteenuse osutaja.
Lisaks teeme ettepaneku § 43 lõike 1 sõnastus üle vaadata. Sätte võiks ümber sõnastada näiteks järgmiselt: „Krediidiinkasso võib krediidihaldustegevuse krediidihaldusteenuse osutajale edasi anda (edaspidi tegevuse edasiandmine) tingimusel, et ta sõlmib kirjaliku lepingu, krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest, ning kui: […].“

Arvestatud
§-i sõnastust on muudetud nii, et FI-d tuleb teavitada ka juhul kui antakse lisaks krediidihaldustegevusele muid tegevusi edasi, sh on ka FI-le antud vastav sekkumise õigus.
32
Palume muuta Eelnõu § 44 pealkiri järgmiselt: „§ 44. Krediiditoimik ja selle pidamine“.

Arvestatud

33
Teeme ettepaneku lisada §-i 44 järgmine lõige: „(5) Krediidiinkassol või krediidiostjal on õigus saada viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude maksmapanekuks krediidiandjalt või – vahendajalt kogu varasem krediiditoimik, mh andmeid vastutustundliku laenamist ja selle hindamist puudutava kohta. Vastavaid andmeid võib krediidiinkasso või krediidiostja kasutada üksnes oma nõuete maksmapanekuks.“
Krediiditoimikut puudutav probleem tuleb praktikast. Kui isik vaidlustab võla, saab ta esitada kõik nõuded võla osas, mh vastutustundliku laenamise osas (kohtud teevad mh ka iseseivalt sedalaadi kontrolli). Ehk õiguslikult peaks olema tagatud krediidiinkasso õigus saada nt krediiditoimik, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisega seotud materjalid. On selge, et probleemiks on siin pankade puhul pangasaladuse teema. Palume kaaluda kas oleks võimalik seda reguleerida vajadusepõhiselt.

Arvestatud
Antud §-i on muudetud läbivalt – esiteks kuna krediidiinkassod/ostjad ei saa olla krediidiandjad, siis suurema õigusselguse huvides kasutatakse eelnõus nüüd mõistet krediidilepingu haldamisega seotud toimik. Teiseks on täpsemalt määratletud, et milliseid andmeid peab pank/krediidiandja inkassole andma.

34
Eelnõu § 49 lõikes 1 on nõutud vandeaudiitori aruande ärakirja esitamine. Teeme ettepaneku kustutada sõna „ärakiri“ kuna tänapäeval enam audiitori aruandeid paberil ei väljastata vaid esitatakse elektrooniliselt digitaalselt allkirjastatuna. Sellise aruande võib FI-le edastada muutmata kujul.
Eelnõu § 49 lõike 1 teises lauses on esitamisele kuuluvaid aruandeid üldistatud kujul nimetatud andmeteks ja dokumentideks. Juhime tähelepanu, et kõnealuse sättega on nõutud majandusaasta aruande ja vandeaudiitori aruande esitamist või avalikustamist ehk mõlema dokumendi puhul on tegemist aruandega, seega oleks põhjendatud nende koondnimetusena kasutada sõna „aruanne“. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku asendada Eelnõu § 49 lõike 1 teises lauses sõnad „andmed ja dokumendid“ sõnaga „aruanded“.
Eelnõu § 49 lõike 1 teise lause kohaselt on krediidiinkassol võimalik saada vabastus FI-le majandusaasta aruande ja audiitori aruande esitamisest juhul, kui ta avalikustab nimetatud dokumendid oma veebilehel. Halduskoormuse vähendamiseks teeme ettepaneku täiendada majandusaasta aruande ja audiitori aruande esitamise kohustusest vabastamise tingimust äriregistrile nimetatud dokumentide esitamisega. Seega krediidiinkasso ei peaks FI-le lõikes 1 nimetatud aruandeid esitama ka juhul, kui aktsionäride või osanike kinnitatud aruanne ja audiitori aruanne on esitatud äriregistrile kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu.
Kokkuvõtlikult teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 49 lõige 1 järgmiselt: „Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta aruande koos vandeaudiitori aruandega kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui krediidiinkasso on nimetatud aruanded samaks tähtajaks avalikustanud oma veebilehel või esitanud äriregistrile, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile esitama.“

Arvestatud

35
Eelnõu § 49 lõike 3 kohaselt oleme varasemalt teinud järgmise muudatusettepaneku: „(3) Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete järelevalveliste aruannete periood on kvartal ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.” Juhime tähelepanu, et me ei ole nõus regulaarse järelevalvelise aruandluse perioodi muutmisega. Eelnõu eelmises versioonis oli aruannete esitamise perioodiks kvartal, mis on Eelnõu käesolevas versioonis asendatud poolaastaga. Krediidiinkassode tegevus on seotud ja peegeldub ka krediidiandjate ning krediidiasutuste aruannetes. Seega krediidituru tervikpildi saamiseks, arengute hindamiseks ja andmete ristvõrdluseks on oluline saada andmeid sama sagedusega. Krediidiasutused esitavad krediitide kohta andmeid kuise ja kvartaalse sagedusega ning krediidiandjad kvartaalse sagedusega, seega krediidiinkassode regulaarsete andmete esitamise sageduseks võiks minimaalselt olla kvartal.

Arvestatud

36
Eelnõu § 60 reguleerib krediidisaaja kaebuse registreerimist ja lahendamist. Juhime tähelepanu, et Eelnõu § 60 lõige 3 ja selle seletuskirja sisu on erinev. Seletuskirja sisu kirjeldab Eelnõu eelmises versioonis sätestatut.

Arvestatud

37
Eelnõu § 67 lõikega 4 pannakse FI-le kohustus koostada ja avalikustada kaebuste lahendamise kord, mille alusel krediidisaajate kaebusi vastavalt Eelnõu §-le 60 lahendatakse. Eelnõu § 67 ja selle seletuskirja sisu on erinevad. Seletuskirjas ei ole arvestatud, et Eelnõu tekstis on lõikeid muudetud, mistõttu § 67 lõike 4 seletus puudub seletuskirjast.

Arvestatud

38
Eelnõu § 74 lõikes 7 palume „kahe kuu jooksul“ asendada sõnadega „kolme kuu jooksul“.

Arvestatud

39
Eelnõu § 74 lõikes 9 palume „neli kuud“ asendada sõnadega „viis kuud“.

Arvestatud

40
Oleme varasemalt kommenteerinud, et Eelnõus on kasutatud sõna krediidisaaja/krediidisaajad kord ainsuses, kord mitmuses. Ainsuses ja mitmuses sõnade kasutamine võiks olla Eelnõus läbivalt ühtemoodi. Näiteks, Eelnõu § 85 pealkirjas on endiselt “krediidisaaja” ainsuses, aga sama paragrahvi lõikes 1 teksti sees on “krediidisaajate” mitmuses. Eelnõu §-s 60 on samuti “krediidisaaja” ainsuses.

Osaliselt arvestatud
Võimaluse korral on kasutatud ainsust. Aga märgime, et see oleneb kontekstist, et millal saab kasutada ainust, millal mitmust. Nt kui tegemist on normiga, kus peetakse silmas laiemalt mitmete krediidisaajate huve, siis on asjakohasem kasutada mitmust.
41
Eelnõu § 94 lõike 1 punktis 1 (ja mõnes kohas veel) kasutatakse väljendit „krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepingud“. Juhime tähelepanu, et korrektne oleks sätestada „krediidiasutuse poolt väljastatud krediidid.“

Osaliselt arvestatud
Termin „väljastamine“ on asendatud terminiga „sõlmitud“.
42
Eelnõu § 94 lõige 3 sätestab, et kui isik on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2024. aasta 29. juunit, mis puudutab krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepingute haldamist või enne 2024. aasta 30. detsembrit, mis puudutab krediidiandja poolt väljastatud tarbijakrediidilepingute haldamist ja seda ei ole tagastatud ning selleks tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta äriühingu tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellel juhul ei ole isikul lubatud alates 2024. aasta 29. juunist või alates 2024. aasta 31. detsembrist kuni tegevusloa saamiseni tegeleda krediidihaldustegevusega. Palume selgitada, kas sätte loogikat ja seletuskirja arvestades, ei peaks 30. detsembri asemel olema 31. detsember.

Arvestatud
Sõnastust on vastavalt korrigeeritud. Märgime lisaks, et varasemat 29. juuni kuupäeva on nihutatud 30 septembri peale (puudutab krediidiasutuste poolt väljastatud ja viivituses olevaid krediidilepingute haldamist).
43
Eelnõu § 96 punktidega 7 ja 8 täiendatakse FIS § 41 lõikega 5.4 ja § 42 lõikega 5.4. Eelnõu kohaselt on krediidiinkasso ja välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali järelevalvetasu mahuosa arvutamise aluseks FI-le raamatupidamise aastaaruandes kajastatud hallatavate krediidilepingute koondjäägi koondsumma. Seletuskirja kohaselt peaks FI asjakohased andmed saama raamatupidamise aastaaruande kasumiaruandest.
Juhime tähelepanu, et üldreeglina kasutatakse järelevalvetasu arvutamiseks subjekti poolt FI-le järelevalve teostamiseks esitatud aruannete andmeid. Selline lähenemine tagab FI-le andmete sissenõudmise aluse ja kontrollimise võimaluse ning vajadusel ka parandamise nõudmise ehk muude andmetega võrreldes kvaliteetsemate andmete alusel järelevalvetasu arvutamise võimalused. Eelnõu § 49 kohaselt on majandusaasta aruande koosseisu kuuluva raamatupidamise aastaaruande esitamise kohustus vaid krediidiinkassol ning ta ei pea aruannet esitama, kui see on tema veebilehel avalikustatud. Välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaalil puudub Eelnõu kohaselt majandusaasta aruande FI-le esitamise kohustus. Seega järelevalvetasu arvutamiseks vajalike andmete tähtaegne esitamine ja FI õigus nõuda andmete kvaliteedi parandamist ei ole Eelnõuga tagatud. Samuti juhime tähelepanu, et seletuskirja selgitus, et järelevalvetasu arvutamiseks vajalikud andmed on kättesaadavad kasumiaruandest ei ole õige, kuna kasumiaruandes ei kajastata hallatavate lepingute jääke.
Teeme ettepaneku sätestada järelevalvetasu arvutamise aluseks järelevalve teostamiseks esitatavate aruannete andmed. Oleme teinud ettepaneku sätestada järelevalveliste aruannete esitamise sageduseks kvartali (Eelnõus on sageduseks poolaasta). Kuna järelevalvetasu arvutamise aluseks on raamatupidamisaruannetes kajastatavate hallatavate lepingute jäägid, siis sellised andmed tavaliselt võivad ajas oluliselt muutuda ja oleks otstarbekas kasutada teatud perioodide kohta esitatud jääkide kas summat või keskmist koondsummat. Sarnast lähenemist on kasutatud ka teiste subjektide võrreldavate andmete puhul (vt nt FIS § 41 lõige 1 – vara või tarbimiskrediidi jäägi aritmeetiline keskmine määratud perioodide seisudega).
Palume selgitada millist näitajat on mõeldud hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma all. Kas on mõeldud ainult krediidilepingutest tulenevaid nõudeid kokku (nt põhiosamakse ja intressimakse) või ainult mingit osa nõuetest?
Teeme ettepaneku sõnastada FIS § 41 lõige 5.4 ja § 42 lõige 5.4 järgmiselt:
„(5.4) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks tema või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema Inspektsioonile esitatud aruannete andmetel eelmise aasta 31. detsembri ning jooksva aasta 31. märtsi ja 30. juuni seisuga.“
„(5.4) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks tema või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema Inspektsioonile esitatud aruannete andmetel eelmise aasta 31. märtsi, 30. juuni, 30. septembri ja 31. detsembri seisuga.“

Arvestatud/
selgitatud
Vastavaid FIS-i sätteid on ettepanekutest tulenevalt muudetud.

Konkreetse küsimusega seoses märgime, et hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma all peetakse silmas krediidilepingutest tulenevaid nõudeid kokku (nii põhiosamaksed ja intressimaksed).
44
Eelnõu § 97 punktiga 1 muudetakse KAVS § 39 lõike 2 punkte 5 ja 6 ning nende muudatustega on välja jäetud kriteerium, et isiku maine ei ole laitmatu kui tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Palume vastav muudatus jätta tegemata ning lisada nimetatud alus.

Arvestatud

45
Palume täpsustada KAVS § 56 lõike 3 sõnastust. Nimetatud lõike kohaselt esitab krediidiandja või äriühingust krediidivahendaja FI-le majandusaasta aruande ja muud kaasnevad dokumendid kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist. Kuna vastavalt KAVS §-le 59 peab krediidiandja raamatupidamisaruanne olema auditeeritud, siis majandusaasta aruandes kajastuv teave on oluliseks sisendiks järelevalveliste aruannete kontrollimise protsessi ja järelevalve teostamisel. Järelevalve tõhusaks teostamiseks, et järelevalve saaks opereerida andmetega, mis ei ole oluliselt vananenud, oleks vaja majandusaasta aruande esitamiseks määrata lõppkuupäev. Samamoodi on antud kohustuse tähtpäev sätestatud konkreetse tähtajana ka teistes finantsjärelevalve subjektide tegevust reguleerivates seaduses. Ettepaneku kohaselt majandusaasta aruande FI-le esitamise tähtpäeva sidumine kuue kuuga pärast majandusaasta lõppu ei tekita krediidiandjatele ja –vahendajatele olulist halduskoormust, kuna langeb kokku äriseadustikus majandusaasta aruande äriregistrile esitamise tähtajaga. Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku lisada KAVS § 56 lõike 3 lõppu „kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu“.

Arvestatud

46
Palume Eelnõu §-i 97 täiendada järgmiste punktidega:
(I) Muuta KAVS § 28 lõike 1 sõnastust järgmiselt: „Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus krediidiandja või -vahendaja aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, seda väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus, või osalus, mis võimaldab saavutada olulise mõju äriühingu juhtorganite üle. Olulise osaluse nõuded kehtivad ka krediidivahendajale, mistõttu peaks ka krediidivahendaja olema nimetatud KAVS § 28 lõikes 1, kuid see on ekslikult välja jäänud.

(II) Täiendada KAVS § 44 lõiget 3 punktiga 10.1 järgmises sõnastuses: „10.1) juhi sobivushindamise kord;“.
Üks oluline juhtide tegevusega seotud valdkond on sobivusmenetlus. Krediidiandjal ja - vahendajal lasub kohustus läbi viia juhtide esmane ja pidev hindamine läbi viia. Kuna krediidiandja ja- vahendaja juhtidele on seadusega määratud kõrgendatud nõuded, peab nimetatud nõuete täitmiseks krediidiandjas ja -vahendajas olema kehtestatud juhtide tegevust reguleerivad sise-eeskirjad ja protseduurireeglid, mille järgimisel on juhatusel võimalik välistada juhtivatele ametikohtadele sobimatuid isikuid. Sobivusmenetluse läbi viimiseks sise-eeskirjade kehtestamine ja nende kohane rakendamine tagab eeldused, et krediidiandja või - vahendaja valib juhtideks isikud, kes vastavad seaduses sätestatud nõuetele, ehk neil on olemas vajalikud teadmised, oskused, kogemused, maine jne. Eelnevast tulenevalt on oluline, et krediidiandjal ja –vahendajal oleks kehtestatud sobivushindamise kord, kus on kirjas nõuded, protseduurid ja dokumenteerimine juhtide hindamise kohta.

Arvestatud

47
Eelnõu § 98 punktiga 2 täiendatakse KAS § 88 lõikega 4.5 järgmises sõnastuses: „Krediidiasutus on kohustatud avaldama pangasaladuse Statistikaametile riikliku statistika seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, juhul kui klient on krediidiasutusele selleks nõusoleku andnud.“
Oleme varasemalt teinud ettepaneku, et pakutud muudatus tuleb Eelnõust kustutada ja jääme endiselt selle juurde. Meie hinnangul ei nähtu sedalaadi vajadust ega põhjendusi, et jaatada pangasaladuse jagamist Statistikaametiga ning üldisemal kujul andmetest peaks piisama Statistikaametile tema funktsioonide jaoks. FI palub Eelnõu § 98 punktiga 2 pakutud muudatus kustutada. Seoses sellega tuleb kustutada ka Eelnõu § 98 punktis 5 sätestatud täiendus.

Selgitatud
Vastavat normi on muudetud nii, et nõusoleku klient peab saama Statistikaamet ise kui ta soovib pangasaladust saada. Leiame, et sel juhul on kõik andmekaitselised riskid piisavalt maandatud.
Seletuskirja on lisaks lisatud täiendavaid selgitusi.
48
Teeme ettepaneku Eelnõu § 98 punktiga 4 muudetud KAS § 92.3 lõike 3 viimases lauses asendada sõna „laenude“ sõnadega „krediidilepingute või sellest tulenevate nõuete“, kuna see vastavuses Eelnõus kasutatava terminoloogiaga.

Arvestatud


RIIGIKOHUS
49
Eelnõu § 11 lõige 4 sätestab piiravad tähtajad uue tegevusloa taotluse esitamisele kui eelmine taotlus on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata. Sarnast piirangut uue tegevusloa taotluse esitamisele pole sätestatud juhuks, kui tegevusloa taotlus tunnistatakse kehtetuks eelnõu § 13 lõike 2 alusel. Seega pole eelnõust täpsemalt võimalik aru saada, kas ka tegevusloa kehtetuks tunnistamisel kehtib mingi ajaline piirang uue tegevusloa taotluse esitamisele. Eelnõu seletuskirjas pole erisust põhjendatud. Eelnõu § 13 tuleks selles osas täpsustada.

Selgitatud
Kui krediidiinkasso tegevusluba on kehtetuks tunnistatud KIKS § 13 lg 2 alusel, siis see on haldussunni (direktiivi artikli 23 tähenduses nn parandusmeede) ja tüüpiliselt taotleks järelevalveasutus (ehk siis FI) krediidiinkasso sundlõpetamist KIKS § 56 lg 8 alusel. Sama juriidiline isik ei saaks nii ehk teisiti uut tegevusluba taotleda. Krediidiinkasso juhid või omanikud (s.t. olulist osalust omavad isikud) ei kvalifitseeruks enam juhiks kooskõlas KIKS § 37 lõikega 2 (eriti arvestades punkti 6) ega olulist oosalust omavaks isikuks kooskõlas KIKS §-s sätestatud 27 nõuetega.
Antud juhul me ei pea seetõttu vajalikuks eelnõu sõnastust selles osas muuta.
50
Eelnõu § 13 lõige 3 annab õigusliku aluse ettekirjutuse tegemiseks, kui esinevad tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused, et anda taotlejale võimalus Finantsinspektsiooni poolt tuvastatud puudused parandada. Eelnõu § 77 lõige 1, mis reguleerib ettekirjutuse tegemise aluseid, ei loetle eelnõu § 13 lõikes 3 märgitut eraldiseisva ettekirjutuse tegemise alusena. Eelnõu § 77 lõiget 1 tuleks selles osas täpsustada.

Arvestatud
Eelnõu §-i 77 lõiget 1 on täiendatud uue punktiga 5.
51
Eelnõu § 77 lõike 3 eesmärki tuleks täpsustada. Eelnõu § 1 lõige 2 sätestab, et eelnõuga ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. Haldusmenetluse seaduse § 60 lõigete 1 ja 2 kohaselt on kehtiv haldusakt kohustuslik igaühele. Seega puudub vajadus eelnõu § 77 lõikes 3 eraldi sätestada haldusakti täitmise kohustuslikkust. Sätte kehtima jäämisel tuleks lisada viide ka vaide esitamise võimalusele. Tähele tuleb panna ka seda, et sõltumata ettekirjutuses märgitust, on ettekirjutuse täitmist võimalik peatada nii kohtumenetluses esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamisel (halduskohtumenetluse seadustiku § 249 lg 1) kui ka vaidemenetluses haldusmenetluse seaduse §-s 81 sätestatud eeldustel.

Arvestatud/
selgitatud
Eelnõust on § 77 lõige 3 välja jäetud kuna põhimõtteliselt on vastav üldnorm HMS-s olemas.

Siiski märgime, et FI haldusaktidele ei kohaldata vaidemenetlust, sest FI-l ei ole nn „kõrgemal seisvat haldusorganit“ – vastavalt FIS § 55 lg 3 lähevad võimalikud vaidlused otse kohtusse.

JULIANUS INKASSO OÜ
52
§ 2 lg 4 p 4 - Võlgade menetlemine on oma olemuselt sarnane õigusabi tööga- peetakse läbirääkimisi lepingut mittetäitnud osapoolega ning kui see ei õnnestu, siis pöördutakse kohtusse. Antud välistuse korral on mõistlik kogu krediidiinkassot teha advokaadi kutsetegevuse raames ning sellisel juhul ei vaja selline tegevus litsentsi ega rakendu ükski käesolevast seadusest tulenev piirang. Teeme ettepaneku lisada täpsustus, et oleks lubatud „...advokaadil üksiknõude sissenõudmise raames“.

Mitte-arvestatud/
selgitatud
Säte põhineb direktiivi artiklil 2(6).
Näeme, et antud juhul puudub siiski vajadus minna direktiivist kaugemale, kuna ei näe, et advokaadid hakkaksid nö antud olukorda ära kasutama ehk hakkavad püsivalt tegelema krediidihaldustegevusega.
53
§ 3 lg 9 - Loetud lahendused on teostatavad siis kui krediidileping ei ole veel üles öeldud. Kui leping on üles öeldud, siis ei saa rääkida intressi muutmisest ega lepingu pikendamisest ning omamata krediidiandja litsentsi ei tohigi krediidiinkasso lepingut pikendada ega uut intressi arvestada.

Selgitatud
Antud juhul ei päris selge, et mida mõeldakse lepingu üles ütlemise all. Krediidiandja saab inkassole lepingu loovutada ka siis kui see ei ole veel üles öeldud. Nimetatud võimalusi saabki krediidiinkasso kasutada sobivuse korral nö nõude ümberkujundamiseks ilma, et ta vajaks krediidiandja tegevusluba.
54
§ 4 lg 8 - Krediidiinkasso ega krediidiostja ei tea menetluse alguse hetkel, kus riigis krediidisaaja hetkel viibib. Pole otstarbekas nõuda menetluse lõpetamist nende isikute suhtes põhjusel, et vastavas sihtriigis puudub menetlusõigus. Kogu suhtlus toimub elektrooniliselt. Pole võimalik ka nõuda, et iga üksiku juhtumi tõttu peaks igas maailma riigis võtma litsentsi. Seepärast oleks mõistlik sätestada kogu regulatsioon selliselt, et inkassol on õigus menetleda siis, kui krediidisaaja elukoht oli Eestis krediidi võtmise hetkel.
Selline olukord põhjustaks suuremaid kahjusid krediidiandjatele, sest võlgniku välisriiki kolides ei tohiks keegi temalt võlga sisse nõuda. Arvestades Eesti elanike arvu väiksust on selliseid võlglasi igas riigis kuni 100, siis ei ole ka ühelgi sihtriigi teenusosutajal huvi nii väikese mahu vastu. Põhimõte, et keelatakse oma võlglase vastu pöördumist (kirjavahetuse või kohtu kaudu), kui ta asub teises riigis on väga ebaproportsionaalne piirang. Ka pankadel pole keelatud laenulepinguga seotud toimingud, kui isik elab paralleelselt teises riigis. Seetõttu tuleks lähtuda põhimõttest, et keelatakse teenuse pakkumine riigis, kus ei ole end litsentseeritud vastavalt sealse riigi seadustele. Eelmise kriisi ajal kasutasid võlglased massiliselt enda väljaregistreerimist rahvastikuregistrist ja märkisid elukohaks suvalise riigi suvalise aadressi.

Selgitatud
Esiteks tuleb meeles pidada, et vastav direktiiv reguleerib piiriülest teenuste osutamist, sh vastavat menetlust, krediidiasutuste viivituses krediidilepingutest tulenevate nõuete osas. Kui nõue tuleneb muust krediidilepingust (nt krediidiandjaga sõlmitud lepingust), siis kohaldub piiriülesel menetlusel iga liikmesriigi siseriiklik õigus, ehk sel juhul tuleb küll teavitada FI-d, kuid FI omakorda seda teavet teise liikmesriigi järelevalveasutusele ei edasta.
Teiseks tuleb toonitada, et KIKS-ist ei tulene kohustust lõpetada krediidilepingutes tulenevate nõuete osas menetlus isikute suhtes, kelle elukoht muutub nt kolitakse mõnda teise EL liikmesriiki. Tegevusloa saanud krediidiinkasso võib lepingust tulenevate nõuete sissenõudmisega tegeleda kõigis EL liikmesriikides, selleks tuleb teavitada FI-d ja pangalaenude puhul ka teise liikmesriigi finantsjärelevalve asutust (FI kaudu vastavalt KIKS § 18 sätestatud nõuetele).
Näiteks kui varasemalt pidi Eesti inkasso Rootsis tegutsemiseks (sh Rootsi kolinud Eesti kodanikult võla sissenõudmiseks) taotlema Rootsi Andmekaitse Asutuselt (Integritetsskyddsmyndigheten) tegevusluba, siis alates 2024. aastast peab Eesti krediidiinkasso saatma Finantsinspektsiooni kaudu vaid tegevuse alustamise teavituse.
55
§ 17 lg 2 - Eesti inkassoettevõtete menetluses on hinnanguliselt üle 5000 menetluse, mille puhul võlgnik on asunud elama väljaspoole Eestit ning kellega käib suhtlus kas elektrooniliste sidevahendite kaudu või kelle suhtes teostatakse rahvusvahelise maksekäsu või rahvusvahelise täitekorralduse abil menetlust. Nende nõuete koguväärtus on miljonites eurodes. Antud eelnõu sõnastuse juures tuleks kõikide nende menetluste korral tõsta näpud klaviatuurilt ning need menetlused lõpetada. See kahjustaks kõiki Eesti krediidiandjaid täna ja tulevikus, sest iga riigi osas vastava kooskõlastamise läbimine ei ole majanduslikult mõistlilk. Seepärast teeme ettepaneku sõnastada seaduses piiriülesena teenus siis kui seda pakutakse välisriigis. Eesti ei peaks oma ettevõtetel keelama oma võlglastega välismaal suhtlemist. Lisaks näitab eelmine kriis, et sellise augu tekitamisel hakatakse kriisiolukorras massiliselt enda aadressiks nimetama välismaa aadresse.

Selgitatud
Nn piiriüleselt teenuse osutamine (või ka filiaali kaudu) ei tähenda vastavate menetluste lõpetamist.
§-de 17 jt eesmärk on määratleda see, et FI oleks nö eelkõige kursis, kus krediidiinkasso tegutseb ja kui tegemist on pankade poolt väljastatud krediidilepingutega ja nendest tulenevate nõuete sissenõudmisega, siis rakendub ühte EL passirežiim (teised liikmesriigid ei saa sel juhul teha mingeid takistusi erinevalt mitte-pankade poolt väljastatud krediidilepingutest tulenevate nõuete sissenõudmisega).
56
§ 38 lg 1 - Antud säte on majanduslik nonsenss. Kui töötaja või juhatuse liige on krediidiinkasso omanik või kui tema palk sõltub sissenõutavast summast, siis kuidas saab seadusega nõuda, et ta seab oma võlglase huvid kõrgemale enda majanduslikest huvidest?

Selgitatud
Nimetatud säte kehtestab nõuded juhtidele ja töötajatele. Sätte eesmärgiks on tagada, et krediidiinkasso juhid ja töötajad oleksid piisavate teadmistega ja piisavalt hoolikad, et mitte põhjustada krediidisaajatele põhjendamatuid kulusid, sh oskaksid piisavalt täpselt ja kiiresti krediidisaajate küsimustele vastata ning selgitusi anda. See aitab kaasa krediidisaaja võimekusele võlgnevused kõrvaldada. Krediidisaaja majanduslike huvide enda majanduslikest huvidest kõrgemale seadmise all ei välista juhtidel/töötajatel olla konkreetse ettevõtte omanikud ja teenida selle tegevuse käigus ka kasumit.
57
§ 44 lg 2 - Inkassofirma krediiditoimik ei saa sisaldada andmeid krediidiandmise kohta, sest seda on hakatud koostama pärast võla tekkimist.

Osaliselt arvestatud/ selgitatud
§-i 44 on olulises osas muudetud ja täiendatud tagamaks, et krediidiinkassol või asjakohasel juhul krediidiostjal on õigus saada viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude nö maksmapanekuks krediidiasutuselt või krediidiandjalt varasema krediiditoimiku see osa, mis sisaldab andmeid vastutustundliku laenamist ja selle hindamist puudutava kohta seoses konkreetse tarbijaga, kuid mitte krediidiasutuse või krediidiandja ärisaladust puudutavaid andmeid.
58
§ 44 lg 4 - Inkassofirma toimik ei saa sisaldada informatsiooni krediidi andmise kohta ega ka muutmise ja jälgimise kohta, sest see on toimunud enne inkassole üleandmist. Teeme ettepaneku lisada seadusesse säte, et Krediidandja/asutus on kohustatud edastama krediidilepingu müümisel oma krediiditoimiku koopia krediidiostjale. Ilma selleta ei saa krediidiostja esitada argumente krediidilepingu asjaolude üle peetavas vaidluses.

Osaliselt arvestatud

Antud sätte muutmise vajadusele on tähelepanu juhtinud ka Finantsinspektsioon (vt märkus nr 33). Sisuliselt viitab ka Riigikohus oma hiljutises otsuses (2-21-13098), et vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollimiseks on selliste andmete edastamine/esitamine vajalik.
59
§ 45 lg 2 - Äriühingule oma äridokumentide säilitamise lõpptähtaja maksimumi kehtestamine ei saa olla ühelgi põhjendusel seadusliku reguleerimise objektiks. Äriühing võib pidada oma arhiivi kasvõi aegade lõpuni kui ta seda ajaloo jäädvustamiseks tähtsaks peab.

Selgitatud
Andmete säilitamise piirang tuleneb direktiivi artikli 11 lõikest 4. Tegemist on põhimõtteliselt GDPRi erinormiga, kus võlgnike andmetega seotud kaitse seatakse esikohale (mistõttu ei saa äriühing siin ise otsustada kui kaua ta nt võlgnikega peetud kirjavahetust saab säilitada).
60
§ 47 lg 5 - Kuigi eelnõu kooskõlastuslehel on märkus, et püsiva andmekandjaga võrdustatakse ka e-keskkond, siis pole seda muudatust antud teksti veel sisse viidud. Sellist kohustust ei ole Eestis mitte ühelgi teenuseosutajal ega kaubamüüjal ega ka pangal, kellele inimesed teevad igakuised makseid. Kirja saatmise kulu inkassotegevuses on 3,5% keskmisest maksest (paljudel juhtudel ka üle 50% makse suurusest). See on absoluutselt teostamatu kohustus majanduslikult. Lisaks sellele tuleb arvestada, et 1/3 maksetest toimub täiturite vahendusel, kes teavitavad võlausaldajaid maksetest 10 päeva pärast laekumist.

Täitemenetluse puhul peab võlgnikuga võla arvestust täitur ning inkasso ega krediidiostja ei tea võlajääki (sest lisanduvad täituritasud) ega ka viivisejääki, sest maksekuupäeva teab täitur. Samuti puuduvad inkassol ka kontaktandmed, mille kaudu toimub täituri ja võlgnikuvaheline suhtlus.

Selgitatud
KIKS-i eelnõu seletuskirja on § 47 lg 5 osas esimese kooskõlastusringi järgselt täiendatud, sh selgitatud täpsemalt „püsiva andmekandja“ mõistet. „Püsiv andmekandja“ on autonoomne EL õigusmõiste, mida sisustavad EL õigusaktid, VÕS § 11.1 ja kohtupraktika, seega ei ole vajalik eraldi KIKS-i lisada täpsustust e-keskkonna kohta. Nagu seletuskirjas ka mainitud, siis e-keskkonda võib lugeda püsivaks andmekandjaks, kui ta vastab püsivale andmekandjale sätestatud nõuetele.

Käesoleva eelnõuga ei soovi me minna reguleerima sissenõudjate (inkassofirmade) ja kohtutäiturite suhteid. Leiame, et vajalik infovahetus tuleb tagada läbi olemasoleva praktika. 2024. a. 1. jaanuaril jõustub ka uus TMS § 63 redaktsioon, mille lg 12 kohaselt on täitmisregistrist avalikult kättesaadav teave, kas isikul on täitmisele antud võlgnevus, ning selle olemasolu korral täitedokumendist tuleneva võla suurus ja selle jääk. Teavet antakse nende täitemenetluste kohta, milles on möödunud vabatahtliku tasumise tähtaeg.
61
§ 47 lg 6 – Kuna see punkt tagab täielikult krediidisaaja kaitse, siis kaotab mõtte maksekonto pidamise regulatsioon. See kaitseks küll krediidiandjaid, kuid kuna kõik krediidiandjaid on tunduvalt tugevamal positsioonil kui inkasso, siis vast nad ei vaja kaitset oma teenuse osutaja eest. Kui kehtestada selline põhimõte nagu eelnõus, siis võiks ju analoogia kohaselt nõuda ka vastupidist, et pangakontol olev raha ei kuulu panga pankroti korral pankrotivara hulka ning pank ei või seda raha kasutada oma tegevuses.

Selgitatud
KIKS § 47 lg 6 aluseks on direktiivi artikkel 6(2) punkt b ja selle eesmärk on tagada, et olenemata sellest, mis kujul on krediidiinkasso ja krediidiostja omavaheline suhe kokku lepitud (sh ka vastavate vahendite ülekandmine), siis ei saa see mõjutada võlgnikust krediidisaaja olukorda (s.t. võlgnik ei pea teadma, kas ja millal inkasso vastavad summad ostjale üle kannab). Tema konkreetne kohustus loetakse makse sooritamisel täidetuks.
KIKS § 47 lg 1 eesmärk (mis põhineb direktiivi artikkel 6(2) punktil a) on eelkõige tagada, et krediidiinkasso maksejõuetuse korral ei saaks krediidisaajatest võlgnike tasutud maksate arvel rahuldada krediidiinkasso muude võlausaldajate nõudeid.
Nt sarnane regulatsioon on ette nähtud ka investeerimisühingute puhul (vt väärtpaberituru seaduse § 88).
Krediidiasutustele pankadele on finantssektoris ette nähtud kõige rangemad nõuded, sh ka hoiustajate vahendite kaitsele (läbi Tagatisfondi), seega siin antud subjekte niimoodi võrrelda ei saa.
62
§ 59 lg 1 - Seda võib teha ka võlausaldaja. VÕS kohaselt peakski võlausaldaja muutusest teavitama esialgne võlausaldaja. Pole mingit põhjendust, et selliseid kirju peaks saatma paberkandjal. See on kulude osas absurdselt koormav ning samm minevikku rohepöörde ajastul. Inimesed ei taha paberkirju, nad ei kasuta postkasti ja eelistavad elektroonilisi teavitusi.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
KIKS § 59 lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 10(2), mille kohaselt tuleneb teavitamise kohustus krediidiostjale. Eelnõu § 101 lg 4, millega muudetakse VÕS § 412, kohaselt peab krediidiandja teavitama tarbijat lepingu loovutamisest. Lisaks peab krediidiostja edastama tarbijale teabe uue võlausaldaja kohta.

Vastuses märkusele nr 60 on täpsustatud püsiva andmekandja mõistet. KIKS § 59 lg 1 kohane teade ei pea olema esitatud paberkandjal, vaid võib olla esitatud ka muul püsival andmekandjal.

Nagu oleme tegelikult ka varasemalt selgitanud, siis püsivaks andmekandjaks võivad lisaks paberkandjale olla ka e-kirjad, disketid, CD-ROMid, DVDd, erinevad mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad ning muud meediumid, mis vastavad VÕS § 11.1 nimetatud kriteeriumitele. Seega on krediidiostjal tegelikult piisavalt paindlikkust teabe esitamiseks.

Lisaks oleme muutnud ka VÕS § 412 lõiget 2 vastavalt, mille kohaselt võibki vastava nõude loovutamise teate esitada üksnes inkasso (kokkuleppe korral algse võlausaldajaga).
63
§ 59 lg 1 p 6 - Kas võiks olla lihtsalt sõnastatud „kontaktandmed“?

Arvestatud
Direktiivi artikli 10(2) punkt f kasutab küll konkreetselt konstruktsiooni „contact reference point at the credit purchaser“, kuid nö lihtsustamise huvides oleme lisandu ka „kontaktandmed“.
64
§ 59 lg 1 p 8 - Võlgniku teavitamisel ei ole asjakohane märkida, et võla puhul kehtib endiselt asjakohane kriminiaalõigus. See võib inimesed ära ehmatada ning ei ole ka tegelikult vajalik.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Sätte aluseks on direktiivi artikkel 10(2) punkt h, mis nõuab, et krediidisaajale esitataks kinnitus, et jätkuvalt kohaldatakse asjakohast EL ja liikmesriigi õigust, mis käsitleb eeskätt lepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidivõtja õigusi, ning kriminaalõigust.

Lisaks sisustab seda mõnevõrra ka direktiivi põhjenduspunkt nr 46 ja silmas peetakse just krediidiostjate enda vastutust ja nende suhtes rakenduvat võimalikku kriminaalõigust. Sätte sõnastust on seetõttu ka osaliselt muudetud.
65
§ 59 lg 1 p 9 - Krediidiinkassod võivad lisada nimekirja nendest asutustest, aga neid on üsna palju ning sellise loetelu lisamine igale kirjale ei ole vast vajalik.

Selgitatud
Sätte aluseks on direktiivi artikkel 10(2) punkt i. Eelkõige tuleks teavituses ära märkida kohtute, TTJA ja FI kontaktandmed.
Lisaks lg 5 täpsustab ka seda, et edasises kirjavahetuses ei tule seda teavet enam esitada.
66
§ 59 lg 4 - Sellisest sõnastusest jääb mulje, et alati tuleb saata 2 kirja enne kui alustatakse menetlust?

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Sätte aluseks on direktiivi artikkel 10(2). Juhime tähelepanu, et KIKS § 59 lg 2 kohaselt võib kogu lõikes 1 nimetatud teabe esitada krediidiostja nimel ka tema esindajaks määratud krediidiinkasso. Kuigi lõike 4 kohaselt esitatakse lõikes 1 nimetatud teave ka enne esimese rahalise kohtuse sissenõudmist krediidiinkasso või krediidiostja poolt, siis praktikas krediidi ostmisele järgneb ka koheselt sissenõudmine, st et lõike 1 hetk kattub lõike 4 hetkega. Kokkuvõttes kui on soovi, siis saab krediidiinkasso esitada ühe teate, mis täidab lõike 1 ja lõike 4 nõuded.
Oleme muutnud ka VÕS § 412 lõiget 2, mille kohaselt võib nõude loovutamisest teavitada ka üksnes inkasso/ostja (kokkuleppe korral algse võlausaldajaga).
67
§ 59 lg 5 - Menetluse käigus vahetatakse kümneid kirju (sms, e-kiri, paberkiri) ning tehniliselt ei ole selle info paigutamise sms sõnumisse võimalik ning ka mitte igasse e-kirja ei ole selle lisamine mõistlik.

Selgitatud
Sätte aluseks on direktiivi artikkel 10 (3). KIKS § 59 lg 5 viidatud kontaktandmed võivad viidata ka näiteks emailile või veebilehele, mille kaudu on krediidisaajal võimalik saada krediidiostja või krediidiinkassoga ühendust, seega ei tohiks olla taoline teavitus ülemäära koormav.
68
§ 96 lg 6 - Eestis 5 suurema inkassofirma menetluses olevate nõudejääkide erinevus on on üle 100 korra. Seetõttu selle näitaja alusel ühe määraga õiglast tasu kehtestada ei ole võimalik. Ühtlasem oleks tasu kehtestamine bilansimahu järgi või fikseeritud summas, sest järelevalvetoimingud on üsna võrdsed sõltumata ettevõtte suurusest.

Selgitatud
Eesmärgiks ongi lähtuda erinevatest mahtudest, paratamatult võivad suuremad inkassofirmad maksta suuremat tasu kui väiksemat – aga ka järelevalvekoormus/ intensiivsus on erinevate inkassofirmade puhul ka varieeruv.
Näiteks ka krediidiandjate puhul võetakse järelevalvetasu välja arvutamisel aluseks väljastatud tarbimiskrediidi jääk (mitte bilansimaht).
Bilansis võivad lisaks sisaldada ka muud nõuded, mis ei ole seotud viivituses olevate krediidilepingute haldamisega.
69
§ 96 lg 7 - Majandusaasta aruandes ei kajastata nõuete jääki. Teenuse nõuded ei ole üldse inkassoettevõte bilansis ning juhul, kui inkasso on need ostnud, siis on need bilansis ostuhinnas, mida amortiseeritakse.

Arvestatud/
selgitatud
Sätte sõnastust on muudetud nii, et järelevalvetasude arvestamisel ei võeta aluseks majandusaasta aruandeid, vaid FI-le esitatavaid järelevalvelisi aruandeid.
70
§ 101 lg 2 - Miks püsiv andmekandja?

Selgitatud
Püsiva andmekandja definitsiooni on täpsemalt selgitatud vastusena märkusele 60.

OMEGAINVEST OÜ
71
Samas uus eelnõu versioon on jätkuvalt meie hinnangul valdkonna üle reguleerimine Direktiivi 2021/2167 ülevõtmise raames sh. selle aluseks olev krediidituru uuring on teostatud pealiskaudselt kaasamata turuosalisi. Täna tegutseb Eesti ostuturul aktiivselt suurematel enampakkumistel 5-6 äriühingut kellest üks on Omega. Seaduse jõustumisel kasvavad olulisel määral valdkonnas tegutsevate äriühingute tegevuskulud seoses personalivajadusega ja direktiivist oluliselt rangemate regulatiivsete nõuete täitmisega. See kõik võib kaasa tuua turuosaliste vähenemise mis aga ei ole kooskõlas direktiiviga parandada krediidi müümise tingimusi. Suurenenud tegevuskulud võivad tulevikus kaasa tuua olukorra kus võlgnevuste personaalne menetlemine asendub kiire kohtumenetlusega ehk suureneb kohtute koormus. Konkurentsi vähenemise tõttu võiks prognoosida ostuhindade langust mis omakorda võib tekitada olukorra kus pangad ja krediidiasutused ei ole valmis nõudeid loovutama ja hakkavad halbade laenude sissenõudmisega iseseisvalt tegelema milline võib kaasa tuua krediiditoodete hinnatõusu, sest krediidiasutustel ja krediidiandjatel ei ole võimalik kõrgema hinnaga võlgnevuses nõudeid müüa ja oma kahjumi katmiseks või kasumimarginaali säilitamiseks tõstetakse toodete hindu.

Teadmiseks võetud

72
§ 4 lg. 8 – muudatusettepanek. Välistada olukord kus võlamenetlust ei saa Eestist otse läbi viia põhjusel, et võlgnik on kolinud välisriiki. Peaks olema võimalik teostada välisriigis oleva võlgnikuga kirjavahetust, pöörduda kohtusse Euroopa maksekäsk 1896/2006 alusel vms;

Selgitatud
Antud norm (ega ka eelnõu § 17 jt) ei välista selle võlamenetluse jätkuvat läbiviimist.
Nii sihtriigi defineerimise kui piiriülese teenusepakkumise reeglistiku määratlemise eesmärgiks on pigem tagada vastavate teenuste osutamine kõigis EL liikmesriikides ühetaoliselt (mis puudutab just krediidiasutuste poolt väljastatud krediidilepingutest tulenevate nõuete sissenõudmist).
73
§ 13 lg. 5 – muudatusettepanek. Võimaldada olemasolevatel turuosalistel ilma litsentsi hankimata omandatud portfelle (omandatud kuni 06/2024) iseseisvalt lõpuni administreerida sh. lubatud oleks rahaliste vahendite vastuvõtmine mh. kohtumenetluste läbiviimine.
Selgitab: riik on seni võimaldanud äriühingutel tegeleda võlaportfellide ostmisega ilma tegevusluba nõudmata. Sellises olukorras ei ole eespool viidatud õiguspärase ootuse põhimõttega kooskõlas olukord, kus äriühingul ei ole peale eelnõu seadusena jõustumist enam võimalik oma sellist varasemalt lubatud äritegevust mõistlikult lõpetada. Mõistlikuks ei saa pidada nõuet loovutada kõik senised nõuded kolmandale luba omavale äriühingule, sest sellise sunnitud sammu tagajärjeks oleks äriühingule äärmiselt suure kahju tekkimine, kuna sellises sundolukorras ei ole võimalik leida võlaportfellile mõistliku hinnaga ostjat.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Eelnõus on jõustumis- ja rakendustähtaegasid nihutatud.

KIKS § 94 lg 1 p 1 kohaselt peab tegevusloa hankima 2024. a 30. septembriks juhul kui krediidiinkasso tegeleb krediidiasutuste poolt sõlmitud krediidilepingute haldamisega. KIKS § 94 lg p 2 kohaselt peab tegevusloa hankima 2024. a 31. detsembriks kui krediidiinkasso tegeleb mitte-pangast krediidiandja poolt sõlmitud tarbijakrediidilepingute haldamisega.

§-i 94 on lisatud uus lg 4, mille kohaselt võib krediidihaldusega tegeleda enne ilma, et vastavaid nõudeid tuleks järgida kuni 2024. a. lõpuni kui vastavate krediidilepingute suhtes on algatatud enne käesoleva seaduse jõustumist täite- või kohtumenetlus.
74
§ 44 lg. 4  – muudatusettepanek. Krediiditoimik ei saaks sisaldada informatsiooni krediidi andmise kohta. Krediiditoimikut hakatakse koostama peale nõude loovutamist;

Selgitatud
KIKS § 44 on muudetud ja täiendatud tagamaks, et krediidiinkassol või asjakohasel juhul krediidiostjal on õigus saada viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude maksmapanekuks krediidiasutuselt või krediidiandjalt varasema krediiditoimiku see osa, mis sisaldab andmeid vastutustundliku laenamist ja selle hindamist puudutava kohta seoses konkreetse tarbijaga, kuid mitte krediidiasutuse või krediidiandja ärisaladust puudutavaid andmeid.
Vt ka eespool olevaid selgitusi märkuste 57 ja 58 osas.
75
§ 47 lg. 5 – muudatusettepanek. Vajalik lisada täpsustus äriühingu e-keskkonna sobivuse osas maksete kinnituse kohustuse täitmise osas, vastav märkus on olemas eelnõu kooskõlastuslehel aga kahjuks mitte eelnõus;

Selgitatud
Vt märkus 60 vastus. Eelnõus kasutatakse „püsiva andmekandja“ mõistet, mis võib tingimuste täitmisel hõlmata ka e-keskkonda, kuid mitte iga e-keskkond ei ole tingimata „püsiv andmekandja“, seetõttu ei ole võimalik e-keskkonda eelnõus eraldi välja ka tuua ning jäädud on üldisema termini juurde.
76
§ 47 lg. 6 – muudatusettepanek. Krediidiostja saab välja näidata laekunud makse andmeid. Maksed liiguvad läbi kohtutäiturite, inkassoteenuse osutajate, notarideposiitide ehk reaalajas peale makse teostamist ei ole võimalik makseid kohe kuvada, peab jääma paindlikus. Makse laekumiseks peaks loetama makse laekumise kuupäeva Krediidiostjale, see välistab mh. arusaamatused võlgnikega kes on teinud makse aga ei näe laekumist e-keskkonnast. Kui Krediidiostja ei ole saanud rahalisi vahendeid siis ei saaks lugeda summat tasutuks;

Selgitatud
Põhimõtteliselt on selline üldpõhimõte sätestatud juba VÕS §-s 169. Konkreetne norm (KIKS § 47 lg 6) määratleb selle antud eelnõu raames täpsemalt. Antud sätte eesmärk ei ole reguleerida nn kuvamist ega kajastamist.
Eesmärk on see, et kui võlgnik on makse sooritanud, kas otse inkassole, kohtutäiturile või muule vastavale osapoolele, siis loetakse ta on oma võlgnevuse tasunud või ta võlgnevus on vähenenud ning ei ole enam alust seda sama võlgnevust tema käest nö sisse nõuda.
Lisaks – juhul kui krediidiinkasso on samal ajal ostja, siis antud § 47 lg 6 ei rakendu (vt § 3 lg 6 uut sõnastust).
77
§ 59 lg. 1 – muudatusettepanek. Korrektne ja arusaadav tarbija võtmes oleks loovutusest teavitada (esimene kiri) algse võlausaldaja poolselt;

Selgitatud
Eelnõu uues versioonis on muudetud ka VÕS § 412 lg 2 sõnastust, mille kohaselt võivad algne võlausaldaja ja uus nõude omandaja kokku leppida, et teavituse teeb üksnes uus nõude omandaja (kuid see ei välista, et vastavat teavitust ei võiks teha mõlemad).
Sellest, et uus nõude omandaja (krediidiostja) aga teavitust ei teeks, ei saa kõrvale kalduda (tulenevalt direktiivi artiklist .
78
§ 95 lg. 6 – muudatusettepanek. Tasumäär max määras 0.1% nõuete koondjäägist on põhjendamatult kõrge ja koormav. Teeme omapoolse ettepaneku seda vähendada max määr 0,05%.

Mitte-arvestatud/
selgitatud
Vt vastust FI märkusele nr 1. Lisaks märgime, et üldjuhul ei nähta subjektidele tasude maksmist ette maksimaalse määra ulatuses. Näiteks kui määr saab olema keskmine ehk 0,1%, siis juhul kui inkassofirma krediidilepingute portfell on 5 mln eurot, siis on jooksev järelevalvetasu aastas 5 000 eurot. Juhul kui määr seatakse miinimumini (ehk 0,01%), siis vastav tasu aastas oleks üksnes 500 eurot.

EESTI PANGALIIT
79
Võrreldes eelnõu esimese versiooniga on eelnõu ja seletuskirja täiendatud, samuti on laiendatud KIKSi kohaldamisala krediidihaldustegevuse osas. Sisuliselt kohalduks krediidiasutustele vastavalt KIKSi §-de 58-61 ja krediidiandjatele ja -vahendajatele §-de 58-60 nõuded, millele viitavad ka eelnõu krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89.4 ja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) muudatused. Samas ütleb KIKS § 2 lõike 2 seletuskiri, et lõige põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta (direktiiv) artikkel 2 punkt 5 alapunktil, mis ütleb, et direktiivi ei kohaldata järgmise tegevuse suhtes:
a) krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu haldamine järgmiste isikute
poolt: i) liidus asutatud krediidiasutus;
Direktiivi põhjenduspunktis 23 selgitatakse, miks ei peaks krediidiasutused, -andjad ja -vahendajad kuuluma direktiivi kohaldamisalasse.
Kui vaadata KASile ja KAVSile lisanduvate sätete sisu, siis samad nõudmised tulenevad krediidiasutustele kehtivatest õigusaktidest. Ainsad lisanduvad nõudmised on suhtlus krediidisaajaga „viisil, mis ei kujuta endas ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist“, kinnitus, et kohaldub jätkuvalt asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus (samad kinnitused sisalduvad klientidega sõlmitavates lepingutes), kaebuste lahendamise eest tasu võtmise keelamine (suure tõenäosusega ei evi sellist praktikat ükski krediidiasutus) ja dokumentide säilitamise tähtajad (mis ei ühti KAVSis sätestatud nõuetega). Eeskätt võib sellise ristviitamisega tekkida probleeme seaduse rakendajatel. Eesti Pangaliit teeb ettepaneku täiendada vastavasisuliste sätetega KASi ja KAVSi ja jätta krediidiasutuste ja -andjate krediidihaldustegevus KIKSi kohaldamisalast välja.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Direktiivi põhjenduspunkti 23 (Since they are already regulated and supervised, application of this Directive to their credit servicing or purchasing activities would mean unnecessary duplication of authorisation and compliance costs and therefore they are not covered by this Directive.) kohaselt peetakse silmas pigem seda, et krediidiasutustele ei ole vaja kohaldada tegevusloa ja muid tegevuse osas ettenähtud nõudeid, mis on juba reguleeritud teiste EL õigusaktidega.
Suhtlust tarbijatest võlgnikega ei ole aga seni ka krediidiasutuste puhul ühegi EL õigusaktiga reguleeritud, seetõttu on asjakohane vastavate normide kohaldamine nii pankade kui muude krediidiandjate puhul.
Eraldi vastavasisuliste sätete lisamine (sisuliselt samasugusel kujul) nii KASi kui KAVSi ei ole siiski õigusökonoomika seisukohalt mõistlik.

Siiski oleme osaliselt viiteid täpsustanud, mh oleme KIKS §-le 59 viitamise asemel kirjutanud KAS-s § 89.4 täiendamise näol lahti, et mis infot peab pank võla nn sissenõudmisel esitama.
80
KIKSi § 3 lõike 2 sõnastus annab võimaluse tõlgendada, et krediidihaldustegevuseks on ka mitte viivislaenu haldamine, mis ei ole eelnõu seletuskirja kohaselt sätte mõte. Samaaegselt KIKS § 2 lõige 5 ja selle seletuskiri ütleb, et lõikega täpsustatakse krediidihaldustegevuse mõistet, mis on sätestatud § 3 lõikes 1 (viide peaks olema lõikele 2). Lõikes selgitatakse, et krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse § 3 lõike 1 (viide peaks olema lõikele 2) tähenduses, kui seda teostab krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja ise.
Kui seadusandja mõte on käsitleda krediidihaldustegevusena krediidiasutuste või krediidiandja viivislaenude haldust, siis teeme ettepaneku asendada sätte sissejuhatav osa ja sõnastada see järgnevalt: „Krediidihaldustegevus käesoleva seaduse tähenduses on täpsemalt krediidiasutuse või krediidiandja viivises oleva krediidilepinguga seotud üks või mitu järgmist tegevust:“.

Arvestatud

81
Lisaks fondidele on olemas ka sündikaatlaenuturg, kus reeglina üks osalevatest krediidiasutustest (sündikaadi agent) osutabki algusest peale kokkulepitud krediidilepingu alusel nii mitte viivises kui ka viivises oleva krediidi puhul krediidihaldustegevust, mis reeglina Eestis on üks sündikaadis osalev krediidiasutus, aga ei pruugi olla, eriti kui tehing puudutab erinevaid riike sama tehingu raames. St raamistik krediidi haldamiseks on kokku lepitud laenu väljastamisel ja tasu selle eest maksab mitte krediidiasutus, vaid klient. KIKS § 2 lõige 4 ütleb, et käesolevat seadust ei kohaldata: 2) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud krediidiasutuse poolt. Samas seadust kohaldatakse sündikaatlaenulepingutele, milles on kliendiga koostöös kokkulepitud krediidihaldusraamistik ja mis võib sattuda võlgnevusse selle kehtivuse jooksul. Leiame, et siin on sisuline vastuolu. St võla võõrandamisele on kliendi vaatest justkui leebemad reeglid, kui võlgnevuses oleva krediidiga edasitöötamisele koostöös kliendiga juba varem kokku lepitud tingimuste põhjal. Lisaks ütleb KIKSi § 94 lõige 4, millega toodi sisse täpsustus seaduse ajalise kehtivusala osas, et „käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse ka sellistele krediidilepingutele, mis käesoleva seaduse jõustumise ajal ei ole veel viivises, kuid mida või millest tulenevaid nõudeid võidakse edaspidi vastavalt võõrandada või loovutada.“. Kas krediidiasutused peavad hakkama tegema kehtivatele krediidikokkulepetele täiendavaid muutmiskokkuleppeid? Mis saab siis, kui agent ja klient ei ole sellega nõus? Keskmine krediidilepingu, sh sündikaatlaenulepingu eluiga on 5-10 aastat.

Selgitatud
Meie hinnangul ei võimalda direktiiv sündikaatlaene nende krediidihaldustegevusega seotud nõuete alt välistada. Vastavad andmed tuleb krediidiostjale esitada EBA koostatud standardi/rakendusmääruse alusel. Vt täpsemalt: https://www.dentons.com/en/insights/articles/2023/july/12/the-eu-credit-servicers-directive-impact-on-syndicated-lending

§ 94 lg 4 – siin märgime, et selle mõte ei ole see, et peaks praegustesse lepingutesse hakkama midagi nö sisse kirjutama või midagi seal muutma vaid edaspidi kui need lepped satuvad nö viivitusse, siis neid tuleb hallata KIKS-s ettenähtud nõuete kohaselt.
82
Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 täiendamine lõikega 4.5 - Enne KIKSi eelnõu kooskõlastamisele saatmist võttis KAS § 88 muutmise osas Pangaliiduga ühendust Statistikaamet ning Pangaliidu andmekaitse töögrupp koostas selle ettepaneku osas omapoolse arvamuse (lisas, edastatud Statistikaametile 27.10.2023). Samuti on kokku lepitud Pangaliidu ja Statistikaameti kohtumine ettepaneku arutamiseks 30.11.2023. Pangaliit leiab, et eelnõu edasise menetlemise käigus on mõistlik mh võtta arvesse nii Pangaliidu andmekaitse töögrupi arvamust kui ka selle kohtumise tulemust.

Selgitatud
Vastavat normi on muudetud nii, et nõusoleku klient peab saama Statistikaamet ise kui ta soovib pangasaladust saada. Leiame, et sel juhul on kõik andmekaitselised riskid piisavalt maandatud.
Seletuskirja on lisaks lisatud täiendavaid selgitusi.
83
Viivise regulatsioon – Teeme ettepaneku viivisemäära muutmise sätted KIKSi eelnõust välja jätta ja muuta neid seejärel, kui on toimunud arutelud kõikide asjasse puutuvate osapooltega. Nõustume siinkohal justiitsministeeriumiga, et viivise arvestamist puudutav teema väljub eelnõuga ülevõetava direktiivi raamidest. Vastavad ettepanekud vajavad laiemat arutelu ja osapoolte kaasamist ning seda enne eelnõu Riigikogule esitamist.
Muudetud sõnastus ei lahenda kõiki probleeme, pigem loob neid juurde. Seletuskirjas on selgitatud, et viivisemäär ei tohi olla kõrgem, kui kahekordne algne krediidilepingu intressimäär – eelnõus pakutud sõnastus seda ei toeta.

Järgnevalt toome mõned näited tekkinud küsimustest:
- kas "algne" tähendab seda, et lähtuda tuleb lepingu sõlmimisel kokku lepitud intressimäärast?
- kui tegemist on fikseerimata intressimääraga ja alusintressimäär ajas muutub, siis krediidiandja ei saa muuta viivisemäära?
- kui lepingu muudatusega muutub ka intressimäär, millisest intressimäärast tuleb lähtuda?
- kui lepingu muutmisel kehtestatakse leping uues redaktsioonis, kas siis tuleb siiski lähtuda lepingu väljastamisel kehtinud intressimäärast?
- kui lepingu sõlmimisel pakuti soodus intressimäära (nt 0%) kindlaksmääratud perioodiks, kas siis ei tohiks viivist kunagi nõuda? Sama küsimus ka teatud tüüpi krediitkaartide lepingute kohta, millel puudub intress – kas viivise nõudmine on välistatud?
- kui muudetakse lepingut, mis sõlmiti enne KIKSi jõustumist ja mida on korduvalt muudetud, kas siis tuleks otsida algne intressimäär (nt alusintressimäär + marginaal) või siiski tohib lähtuda muutmise ajal kehtivast intressimäärast?

Viivise ülempiir on piiratud KKM ülempiiriga, kuid tuleb arvesse võtta, et KKM ülempiir ajas muutub ehk peaks täpsustama, mis ajahetke KKMi ülempiiri tuleb arvesse võtta.
Mida keerukamaks viivise alam- ja ülempiiri arvestus muutub, seda keerukamaks võib osutuda IT-süsteemide arendus. Sõltuvalt keerukuse astmest on vajalik ka täiendav aeg arenduste tegemiseks. Minimaalne aeg on 12 kuud, võttes arvesse eelnõu jõustumise aega.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Käsitlus, kus viivise määr ei või ületa kahekordset algset intressimäära on eelnõus välja jäetud.

Viivisemäära ülempiir jääb eelnõus seotuks KKM-i ülempiiriga (KKM-i arvutamisel ei võeta arvesse võimalikke tasusid, mis on seotud lepingu rikkumisega – näit. lep. ülesse ütlemise tasu, leppetrahv, võla menetluskulud jmt. Vt VÕS Komment II, lk 631.).

Lisaks on lisatud täiend, kus aluseks võetakse just lepingu sõlmimisel kehtinud KKM-i ülempiir.
84
Krediiditoimik – Seletuskirja märkuste tabelis on kirjutatud, on Pangaliidu märkust on arvestatud ehk pangad ei anna välja pangasaladust sisaldavaid dokumente ega krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevaid analüüse. Samas on eelnõud täiendatud § 44 lõikes 1 ainult lõikega, et krediidiostja peab krediiditoimikut alates nõude omandamisest või hetkest, mil ta määrati nõuet haldama. Selline täiendus ei loo selgust juurde krediidisaajale ja krediidiasutustele. Kui krediidisaaja leiab, et tema krediidivõimelisust pole õigesti hinnatud, siis tal on õigus nõuet vaidlustada tervikuna või osaliselt ja selle riski võtab endale inkasso või muu krediidiostja nõuet ostes, kuni ei ole ammendavat loetelu dokumentidest, mida krediidiasutus saaks väljastada. Sellise lahenduse puhul tuleks arvesse võtta ka ärisaladuse aspekti, kuna krediidianalüüsid sisaldavad suurel hulgas ka ärisaladusena käsitletavat teavet. Kui krediidisaaja või krediidiostja pöördub kohtusse oma õiguste kaitseks, siis võib kohus välja nõuda pangasaladusena käsitletavat teavet krediidiasutuselt kehtiva KASi regulatsiooni alusel, kui vastava teabe säilitamise tähtaeg pole möödas. Kuid siinkohal on oluline märkida, et vastav teave on kättesaadav kõikidele menetlusosalistele, mis omakorda võimaldab avalikustada ärisaladust menetlusosalistele, sh krediidiostjatele. Samuti võivad analüüsid sisaldada kolmandate isikute isikuandmeid. Lisaks märgime, et ärikrediitidele ei kohaldu tarbijatele antavate laenudega samaväärne krediiditoimiku pidamise ja säilitamise kohustus. Kokkuvõttes teema vajab täiendavat analüüsi ja arutelu.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
§-i 44 on olulises osas muudetud, sh on lisatud uus säte, et mida täpselt krediidiasutus/krediidiandja peab inkassole esitama – sellega nähakse ette, et esitama ei pea ärisaladusega seotud infot.
Nimetatud norm on oluline ja seda ei saa eelnõust välja jätta – sellele on tähelepanu juhtinud Finantsinspektsioon (vt märkus nr 33). Sisuliselt viitab ka Riigikohus oma hiljutises otsuses (2-21-13098), et vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollimiseks on selliste andmete edastamine/esitamine vajalik.

85
Muud rakendusprobleemid – Mille alusel peavad esitama andmeid krediidiostjate kohta krediidiasutuste konsolideerimisgruppi kuuluvad ettevõtted (nt liising)? KAS §-i 83 lõikes 3.1 on loetelu KAVSi sätetest, mille täitmist krediidiasutus tagama peab. Sinna loetelusse §-i 57.1 ei ole lisatud. KAS-i lisatav § 92.3 loob kohustuse vaid krediidiasutusele endale.

Arvestatud/
selgitatud
Nn pangagruppi kuuluvad liisingfirmad peaksid esitama vastavaid aruandeid KAVS § 57.1 alusel. Vastavad täiendused on eelnõusse lisatud.
86
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 404.2 lõike 1 osas teeme ettepaneku kasutada direktiivi sõnastust.

Osaliselt arvestatud/
Selgitatud
Sõnastuslikke ja sisulisi erinevusi võrreldes direktiivi tekstiga ei ole. Struktuuri mõttes on ainuke erinevus see, et VÕS § 404.2 lõike 1 punkt 3 on lihtsalt koondatud direktiivi vastava artikli punktide c kuni e sõnastused kokku.
87
VÕS § 406 lõike 5.4 muudatusettepanek väljub Finantsinspektsiooni (FI) 11.04.2023 märgukirja keskmes olnud probleemi fookusest, kus olid pika tähtajaga või tähtajatud krediidilepingud, mis võimaldavad kindlaksmääratud ülempiiri ulatuses krediiti korduvalt kasutusse võtta tarbija esitatava tahteavalduse (taotluse) kaudu. FI täpsustas märgukirjas, et mõeldud on krediidiliini ja krediidikonto lepinguid, mitte teist liiki krediidilepinguid. Eelnõuga pakutud sõnastuse tagajärjeks on see, et ka tavalise osadena väljamakstava krediidi (nt eluasemelaenu või krediitkaardi) puhul tuleb iga krediidi osa kasutusse andmisel hakata kontrollima krediidi kulukuse (KKM) ülempiiri. VÕS § 406.1 lõikes 1 on toodud täiendavad eeldused KKMi arvutamiseks, et see arvutus oleks võimalikult ühetaoline - kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse KKMi arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. Teistsugune lähenemine tooks kaasa krediitkaartidega tehtavate pisitehingute massilist KKMi ületust, mis omakorda teeks võimatuks nende kaartide kasutuse. Lisame selguse huvides Pangaliidu esitatud arvamuse FI märgukirja projekti kohta.
Teeme ettepaneku, et kui sätet soovitakse siiski täpsustada, siis selle sõnastus peaks hõlmama vaid FI 11.04.2023 märgukirjas kirjeldatud krediidiliini ja krediidikonto lepingud.

Arvestatud
Antud §-i on täiendatud teise lausega, mis määratleb täpsemad tingimused selliste tarbijakrediidilepingute (s.t. krediidilimiidi ja krediidikonto taoliste lepingute) jaoks.

88
VÕS § 416.1 osas ei toeta Pangaliit ümberkujundamise pakkumise sidumist lepingu ülesütlemise kehtivusega. Säte loob õiguslikku ebaselgust, st krediidiandjad ja klient ei saa olla veendunud lepingu ülesütlemise kehtivuses. Jätkuvalt on ebaselge, millised on need asjakohased juhud, mil krediidiandja peab ümberkujundamist pakkuma ning millist meedet tuleks rakendada. Kui asjakohased juhud on kirjeldamata, siis tekib praktikas ebavajalikke vaidlusi selle üle, kas ja mida pidanuks krediidiandja tarbijale pakkuma. See viib aga kohtute piiratud ressursi ebavajaliku koormamiseni.
Teeme ettepaneku täpsustada seletuskirja selles osas, et krediidiandja võib vastava pakkumise teha ka koheselt, kui võlgnevus tekib. Praktikas hakkavad krediidiandjad probleemiga tegelema ja kliendile lahendusi pakkuma enne lepingu ülesütlemist. Kui leping on juba üles öeldud, siis on ümberkujundamise lahenduste pakkumine keerukam. Kui olukord võimaldab võlgnevusi nt ajatada ning vältida lepingu lõpetamist, siis on see tarbija jaoks soodsam.

Selgitatud
Kohustus vähemalt kaaluda ja asjakohasel juhul ka võlgnikule pakkuma nn võla ümberkujundamise meedet ei ole seotud üksnes lepingu ülesütlemisega. VÕS § 416.1 lg 1 viitab üksnes ühe võimalusena, et mh tuleb ka VÕS § 416 lg 2 nimetatud juhul kaaluda, kas antud meedet on sobilik välja pakkuda (s.t. ei looda kohustust seda tingimata välja pakkuda). Ehk kokkuvõttes jääb krediidiandjale üpriski suur paindlikkus ja diskretsioon otsustamaks, kas on üldse sobilik seda meedet välja pakkuda (sh ka lepingu ülesütlemise korral).
Seletuskirja on vastavalt täpsustatud.
89
VÕS § 416.1 lõike 4 sõnastuse osas jääme oma esialgse seisukoha juurde, kuid lisame täiendavad argumendid.
Kui sätte (sh ka direktiivi) eesmärk on tagada, et tarbijast võlgnik ja kohus saaksid aru, mille alusel erinevad nõuded kujunenud on, siis kohtule sobiv meede ei pruugi olla sobiv tarbijale. Kohtu eesmärk on ilmselt aru saada, millest koosneb sellise restruktureeritud laenu algne laenusumma, millega pakutakse kõnealuse sätte lõikes 3 punktis 4 nimetatud lahendust (võlgade summerimist). Selle abil nad soovivad aru saada, kuidas on kujunenud kõrvalnõuded ja kas on rikutud VÕS § 113 lõikes 6 sisalduvat keeldu. Kohtusse jõuab vaid väga väike osa restruktureeritud laenudest (alla 5%) ehk üle 95% restruktureeritud laenulepingutes ei teeni algse laenusumma ja kõikide kõrvalnõuete liigi kaupa toomine kohtu seatud eesmärke. Lisaks on võlgade konsolideerimine vaid üks restruktureerimismeetmetest, kuid lõige 4 kohalduks kõikidele muudatustele, v.a tähtaja pikendamine. See ei ole ka praktiliselt teostatav, kui nt restruktureeritud laenule, millega summeriti erinevaid laene, tehakse hiljem muudatusi, siis keegi ei pea enam jooksvat arvestust lõppenud laenude kohta. Lisaks, kui kehtival laenul muudetakse liiki või intressimäära või pakutakse maksepuhkust, mis väärtuse annaks algne laenusumma, jooksev intress jm lõikes 4 nõutud teave?
Algne laenusumma ei anna lisandväärtust tarbijale restruktureeritud laenusumma valguses – ta teab algselt laenatud summat laenude kaupa või saab selle krediidiandjalt nõuda, tal on ka õigus nõuda igal ajal laenulepingu koopiat, millest nähtub algne laenusumma. Tasutud kõrvalnõudeid on võimalik tuvastada filtreeritud kontoväljavõttelt.
Kuna restruktureeritakse laenude hetkejääke, siis nt tasutud intresside graafik/koondsumma ei loo kliendile lisandväärtust mõistmaks, millest koosneb restruktureeritud laenu summa. Kohtule esitatakse nõuded vaidluse korral koondina ja kohtunikud kasutavad seda teavet hindamaks kõrvalnõuete põhjendatust ja proportsionaalsust, kuid tarbijalepingus koondväljavõtte kuvamine on praktikas väga kohmakas ega loo tarbijale selgust. Algsed summad (põhiosa, tasutud intressid jm tasutud kõrvalnõuded) ei ole seotud restruktureerimise käigus pakutava lepingu laenusummaga. Krediidiasutus on huvitatud tarbija teavitamisest võlast, sh võlgnetavatest summadest (ja see teave on võlateavitustes, mis eelnevad lepingute ümberkujundamisele), seega meie hinnangul teenib säte vaid kohtute huve ja seegi on küsitav, kuna restruktureeritud summa võrdlemine esialgu laenatud summadega ja tasutud kõrvalnõuete summaga ei ole võrreldav materjal, kuna tasutud summad muutuvad ajas. Kohtud saavad menetluses vajaliku teavet nõuda võlausaldajatelt tsiviilkohtumenetlust reguleerivate õigusaktide alusel, võlgnikud aga saavad nõuda teavet krediidiandjalt.
Pangaliit teeb ettepaneku jätta lõige 4 sellisel kujul eelnõust välja. Alternatiivina võiks teave, millistest nõuetest (liikide kaupa) koosneks uus krediit, millega summeritakse erinevaid viivislaene, olla lepingueelse teabe üks osa ja krediidiandja saaks selle esitada laenusaajale püsival andmekandjal enne uue tarbijakrediidilepingu sõlmimist.

Selgitatud
Oleme siiski seisukohal, et tasutud intresside graafik/koondsumma loob nn võlgnikust kliendile selge väärtust mõistmaks, millest koosneb kogu tekkinud võlgnevuse summa. Ehk küsimus ei ole üksnes kohtu töö lihtsustamises.

Kokkuvõttes küsimus on andmetes, mille alusel võlgnik (sh tema esindaja või ka võlanõustaja, ka nõustaja FIMS-i kohaselt, või pankrotihaldur) ja tõesti ka kohus saaks kontrollida, kas esialgne tarbijakrediidi leping on kehtiv (s.o. KKM on kooskõlas VÕS §-ga 406 või on tühine tulenevalt VÕS §-st 406.2). Ning juhul kui vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole järgitud, siis kas tarbijalt nõutavad summad on arvutatud kooskõlas VÕS § 403.4 lõikega 7.

Eesti Pangaliit on märkinud, et kui nt restruktureeritud laenule, millega summeriti erinevaid laene, tehakse hiljem muudatusi, siis keegi ei pea enam jooksvat arvestust lõppenud laenude kohta – rõhutame siinkohale, et täiesti eraldi arvestust ei peagi antud juhul pidama.

Kuid on küsitav, kas selline arvestuse „täielik lõpetamine“ on lubatav praktika, sest VÕS § 403.4 lg 7 kolmas lause sätestab: „Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.“ Seega igal juhul peavad vastavad algandmed olema säilinud.

Ka Riigikohus oma 23.11.2023.a. lahendi (2-21-13098) punktis 24 märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähenemist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui tarbijaga on sõlmitud võlatunnistus (uus võlasuhe) – vt. eelnimetatud lahendi punktid 28 ja 29.

PLUSPLUS CAPITAL AS
99
§ 3 lg 9 - võimalus nõue ümber kujundada vaid juhul kui see ei muuda krediidisaaja olukorda halvemaks. Antud sõnakasutus jätab endiselt palju ruumi tõlgendamisele olukorras, kus selline säte peaks olema võimalikult üheselt mõistetav. Kas nõude ümberkujundamine näiteks viisil, kus krediidisaaja igakuised kohustused vähenevad, ent kohustuste täitmise periood pikeneb, on käsitletav kui halvem olukord?

Selgitatud
Mööname, et see taandub tõepoolest nö subjektiivsetele hinnangutele, kas võlgnikust krediidisaaja olukord halveneb või siiski mitte. See nõuabki krediidiinkasso poolt põhjalikku kaalumist, et kas vastavat nõude ümberkujundamise ettepanekut saab võlgnikule välja pakkuda (samast ideest on iseenesest kantud ka uus kohustus pankadele/krediidiandjatele VÕS § 416.1 näol).
Konkreetne näide – juhul kui krediidisaaja igakuised kohustused vähenevad, ent kohustuste täitmise periood pikeneb, siis see sõltub väga palju detailidest – eelkõige kui palju täpselt kohustused vähenevad ja mis saab kogumina olema uus kohustuste summa võlgniku jaoks. See ei pruugi aga tähendada, et võlgniku seisukord läheb halvemaks. Konsulteerime Finantsinspektsiooniga, kas FI oleks nõus edastama vastava juhendi selliste olukordade täpsemaks adresseerimiseks.
100
§ 29 lg 1 - Osaluse omandamisest teavitamisel esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid, et kontrollida käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuete täitmist:
p 17 - krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutumise korral käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõutele vastav äriplaan ning muud kontrolli teatamisega ja saamisega seotud asjaolud.
Võrreldes KAVS-is (§ 31 lg 1 p 15) sätestatuga on see nõue rangem, kuivõrd esitada ei tule pelgalt omandaja äriplaan, vaid äriplaan, millele kohalduvad samaväärsed nõuded kui tegevusloaga ettevõttele. Kui põhjendatud on antud lisanõude kehtestamine ning millist lisaväärtust (peale täiendava kontrolli) see loob?

Arvestatud

101
Finantsinspektsiooni seadus § 41 lg 5-4 ja § 42 5-4. Järelevalvetasu arvestamisel tuleks arvesse võtta krediidiinkasso bilansist vaid seda osa, mis on seotud KIKS’ga reguleeritud tegevusega.

Selgitatud
Järelevalvetasu arvestamisel võetaksegi arvesse konkreetselt käesoleva seaduse kohaldumisalasse kuuluvad krediidihaldustegevust ehk järelevalvetasu arvutatakse krediidiinkasso poolt hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägist (mitte muude s.t. mitte-krediidilepingute haldamisega seotud nõuete jäägist).

FINANCEESTONIA
102
§ 2 lg 4 p 4 – Võlgade menetlemine on oma olemuselt sarnane õigusabi tööga – peetakse läbirääkimisi lepingut mittetäitnud osapoolega ning kui see ei õnnestu, siis pöördutakse kohtusse. Antud välistuse korral on mõistlik kogu krediidiinkassot teha advokaadi kutsetegevuse raames ning sellisel juhul ei vaja selline tegevus litsentsi ega rakendu ükski käesolevast seadusest tulenev piirang. Teeme ettepaneku lisada täpsustus, et oleks lubatud „...advokaadil üksiknõude sissenõudmise raames“.

Selgitatud
Vt vastust märkusele 52.
KIKS-is tehakse notaritele, advokaatidele, kohtutäituritele ja pankrotihalduritele siiski erand. Lisaks nimetatud ametialadele laienevad märkimisväärsed kutsenõuded ja ei ole alust eeldada, et nt advokaadid hakkaksid püsivalt krediidihaldusega tegelema. Seega ei peeta vajalikuks kehtestada nimetatud ametialadele lisanõudeid krediidilepingute haldamiseks (see väljuks ka direktiivi raamidest).
103
§ 3 lg 1 – Palume täpsustada kas § 3 lg 1 „…haldab ise…“ on peetud silmas – haldab ise kui krediidiostjana? Seletuskirja terminoloogia osa ei ava selgelt tegelikku mõistet. Selgitame, et inkassod enamasti nii on ise krediidiostjad (tegelevad nõuete haldamisega) kui ka osutavad sissenõude teenust krediidiasutustele, krediidiandjatele kui ka krediidiostjatele.

Arvestatud

104
§ 3 lg 9 – Ettepanekuna loetletud lahendused on teostatavad siis, kui krediidileping ei ole veel üles öeldud ehk on kehtiv. Kui krediidileping
on üles öeldud, ei saa kliendile teha ettepanekut intressi muutmiseks ega tagasimakse perioodi pikendamiseks. Kui krediidiinkasso ei oma lisaks krediidiandja tegevusluba, puuduvad tal ka õigused selliste ettepanekute tegemiseks. Selle tulemusena kaob mõte nõude ümberkujundamiseks või maksegraafikute sõlmimiseks. Kui võlgnik saab nõudekirja peab ta tasuma kogu nõude summa, kuna teisi lahendusi ei ole võimalik krediidiinkassol pakkuda.

Selgitatud
Vt seletuskirja lk 14 – 15: „Selliste kulude väljanõudmine, mis ei ole oma olemuselt otseselt õiguskaitsevahendid ja millega võlgnikule kaasnevad täiendavad tasud, nt tasu maksegraafiku sõlmimise eest, viivad n-ö uue tarbijakrediidilepingu sõlmimiseni ja seega tekib alus KAVS-i kohaldamiseks. Seega, kui tarbija maksab olemasoleva võla ajatamise või refinantseerimise eest täiendavaid tasusid, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kui inkassoettevõtja sõlmib ise tarbijaga täiendavaid kokkuleppeid ja küsib nimetatud kokkulepete eest tarbijalt tasu, siis võib olla tegemist olukorraga, kus inkassoettevõtja peab taotlema KAVS-i kohaselt tegevusluba.“
Ehk konkreetse sätte eesmärk on selgemalt ära piiritleda, mis juhtudel saaks krediidiinkasso üldse vastavat lepingut muuta ilma, et seda võiks käsitleda nn uue tarbijakrediidi väljastamisena, mistõttu oleks vajalik juba KAVSi kohane luba.
105
§ 4 lg 8 - Selgitame, et krediidiinkasso ega krediidiostja ei tea menetluse alguse hetkel, kus riigis eraisikust krediidisaaja viibib. Näeme, et pole otstarbekas nõuda menetluse lõpetamist nende võlgnike suhtes põhjusel, et vastavas sihtriigis puudub menetlusõigus. Täna toimub võlgnikega suhtlus peamiselt elektrooniliselt. Samuti tundub ebamõistlik nõue, et iga üksiku juhtumi tõttu peaks erinevates riikides taotlema vastavat tegevusluba. Olemasolevas sõnastuses regulatsioon põhjustaks suuremaid kahjusid krediidiandjatele, sest võlgniku välisriiki kolides, ei tohiks võlga sisse nõuda. Eraisikute puhul tooksime välja, et arvestades Eesti elanike arvu väiksust on selliseid võlglasi igas riigis hüpoteetiliselt kuni 100, millest tulenevalt ei ole ka ühelgi sihtriigi teenusosutajal huvi nii väikese mahuga tegelemise vastu. Põhimõte, et seadusega keelatakse oma võlglase vastu pöördumist (kirjavahetuse või kohtu kaudu), kui ta asub teises riigis on väga ebaproportsionaalne piirang. Toome välja, et nt krediidiasutustel pole keelatud laenulepinguga seotud toimingud, kui isik elab paralleelselt teises riigis. Praktilise poole pealt saame välja tuua, et eelmise majanduskriisi ajal kasutasid võlglased massiliselt enda
väljaregistreerimist rahvastikuregistrist ja märkisid elukohaks välisriigis asuvaid aadresse. Teeme ettepaneku, et sätestada kogu regulatsioon selliselt, et krediidiinkassol on õigus menetleda siis, kui krediidisaaja elukoht oli Eestis krediidilepingu sõlmimise hetkel.

Selgitatud
Vt vastust märkuse nr 54 kohta.
Direktiivist tulenev passirežiim, mis on KIKS-is sätestatud §-s 18 kohaldub alates 2024. aastast kõigis EL liikmesriikides ja Eestil ei ole võimalik siseriiklikus õiguses erandit teha.
Samas ei muuda KIKS krediidiandjate sõlmitud krediidilepingute piiriülest haldamist ja säilib tänane olukord.
106
§ 17 lg 2 - Lisaks eelmises punktis toodud selgitustele toome välja, et Eesti inkassoettevõtete menetluses on hinnanguliselt üle 5000 menetluse, mille puhul võlgnik on asunud elama väljapoole Eestit. Võlgniku suhtlus käib kas elektrooniliste sidevahendite kaudu või kelle suhtes teostatakse rahvusvahelise maksekäsu või rahvusvahelise täitekorralduse abil menetlust. Eelnimetatud nõuete koguväärtus ulatub
miljonitesse eurodesse. Käesolevas KIKS-i eelnõu sõnastuses tuleks eelpool kirjeldatud menetlused lõpetada. See kahjustaks kõiki Eesti krediidiandjaid täna ja tulevikus, sest iga riigi osas vastava kooskõlastamise läbimine ei ole majanduslikult mõistlik. Eesti ei peaks
siin tegutsevatel krediidiinkassodel keelama võlglastega välismaal suhtlemist. Lisaks näitas eelmine kriis, et võlgnikud kasutavad seda võimalust ning hakkavad kriisiolukorras massiliselt enda aadressiks nimetama välismaa aadresse, elades samal ajal aga Eestis edasi. Teeme ettepaneku sõnastada seaduses piiriülesena teenus siis, kui seda pakutakse välisriigis.

Arvestatud
§-i 17 on lisatud uus vastav lõige.

Vt ka vastust märkuse nr 55 kohta.
107
§ 27 - Antud sätte puhul on kesksel kohal füüsiline isik, kuid olulist osalust võib omada ka juriidiline isik. Palume selgitada/täiendada seletuskirja vastates küsimusele, et kui krediidiinkassol omab juriidiline isik 100 %-list osalust, siis kas enne KIKS-i jõustumist toiminud ettevõttel tuleb §-s 29 nimetatud andmed Finantsinspektsioonile samuti esitada.

Selgitatud
Tegevusluba andes peavad omanikud, nii füüsilised kui juriidilised, vastama kõikidele seaduse nõuetele (mh osundatu § 27 olulise osaluse puhul) – ehk ilma selleta luba ei saa. Kui eraldi ei ole rakendusaktides muud erikorda kirjas, siis praktikas väljastab FI tegevusloa, kus nimetatakse ka olulise osaluse omajad ära – nii saavad ka nemad vastava loa.
108
§ 36 lg 2 – Väikesel inkassoettevõttel on ka kahe juhatuse liikme nõue ebamõistlik. Ettepanek täiendada lg 2 järgnevas sõnastuses: „Arvestades krediidiinkasso suurust, tegevuse laadi ja ulatust võib juhatus olla ühe liikmeline.“.

Arvestatud

109
§ 39 - Palume täpsustada, kes on see isik, kes peaks olema valitud/määratud siseaudiitor - kas majasisene, majaväline, keegi kontsernist.

Selgitatud
Siseaudiitor võib olla nii majasisene kui majaväline isik või ka keegi grupist. Oluline on, et ta oleks piisavalt sõltumatu ja tal oleks asjakohane kvalifikatsioon.
110
§ 44 – Nõustume märkuste tabelis Eesti Panga kommentaariga (p. 3), et nö ajaloolisi andmeid (algset krediiditoimikut) loovutamisel üle ei anta ja krediidiinkasso krediiditoimik nimetatud andmeid ka ei pea sisaldama.
Teeme ettepaneku, et eelnõu § 44 lõiget 1 täiendatakse selguse huvides
ka järgmiselt: krediidiasutus või krediidiandja ei ole kohustatud algseid
krediiditoimiku andmeid viivises oleva krediidilepingu loovutamisel krediidiinkassole üle andma. KIKS § 44 lõiked 2 ja 4 viitavad, et krediiditoimiku osaks on krediidi andmise ja hindamise dokumendid. Palume täpsustada seaduse sõnastust või täiendada seletuskirja, et krediidi andmise ja hindamise dokumendid säilitatakse krediiditoimiku
osana juhul, kui krediidiinkasso mh tegutseb krediidiandjana ning teeb võlgnikuga seotult nimetatud tegevusi. Või jätta käesolevast paragrahvist nimetatud dokumentide loetelu välja, kuna krediidiandjana tegutsedes on KAVS-is kirjeldatud dokumentide loetelu, mida krediiditoimik peab vähemalt sisaldama, sh krediidi andmise ja krediidivõimelisuse hindamisega seotud dokumendid. Samas on jäänud lahtiseks küsimus ja kusagil ei sisaldu ka vastavat selgitust, et milliseid andmeid ja dokumente peaks krediidiandja loovutamisel krediidiinkassole esitama. Palume sellekohast selgitust seletuskirjas.

Osaliselt muudetud/
selgitatud
Vt eespool olevaid selgitusi märkuste 57 ja 58 ning 84 osas.

111
§ 45 lg 2 - Palume selgitada, et miks on vajalik krediidihalduslepingule kehtestada säilitamise tähtaeg? Äriühingul on õigus pidada oma arhiivi kasvõi aegade lõpuni, kui ta seda ajaloo jäädvustamiseks tähtsaks peab. Oleme nõus, et erisus tekib isikuandmete säilitamise osas. Ettepanek on välja jätta seadusest krediidihalduslepingule maksimaalse säilitamise tähtaja määramine.

Selgitatud
Sätte aluseks on direktiivi artikkel 11(4), mis piirab andmete säilitamise maksimaalset aega. Kuigi taoline ajaline piirang ei ole EL õigusaktides laialt levinud, siis isikuandmete kaitse eesmärgil on EL õiguses, sh siinkohal, peetud vajalikuks maksimaalset andmete säilitamise aega piirata selge tähtajaga.
112
§ 45 lg 3 - Palume täpsustada lõige 3 sõnastust.

Selgitatud
Lõiget 3 on grammatiliselt korrigeeritud. Meie arvates on aga üheselt selge, et mis andmeid FI siin küsida võib (viidatakse lõikele 2 andmete küsimuse osas).
113
§ 47 lg 1, 4-6 – Arusaamatuks jääb käsitlus – krediidisaaja rahalised vahendid ning et krediidiinkasso ei või neid kasutada oma majandustegevuses. Selgitame, et tegemist ei saa olla krediidisaaja rahaliste vahenditega vaid see on krediidisaaja poolt kohustuse täitmine. Juhul, kui siiski pidada neid krediidisaaja vahenditeks, näeme vajadust määratleda täpselt, mis ajani toodud kohustus kehtib. Samuti selgitame, et kui krediidiinkasso omandab laenuportfellid, siis eeldab ta oma investeeringute katmist vastava rahavooga (mis tekib krediidisaajate poolt tehtud maksetega) ning see on osa majandustegevusest. Praktikas hoitakse eraldi klientide raha, kellele osutatakse teenust ning kelle raha ei saa kasutada oma majandustegevuses. Kohustuse katteks laekuvad rahalised vahendid on krediidiinkasso vara. Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik seda pankrotivarast välistada ja kui seda peaks tegema, siis palume selgitada/ täpsustada, et milleks neid vahendeid sellisel juhul peetakse/kasutatakse.
Eelnõu kooskõlastuslehel on märkus, et püsiva andmekandjaga võrdsustatakse ka e-keskkond, kuid seda muudatust pole antud teksti veel sisse viidud.
Käesolevat tõendi/kinnituse esitamise kohustust ei ole Eestis mitte ühelgi teenuseosutajal ega kaubamüüjal ega ka krediidiasutustel, kellele inimesed teevad igakuised makseid.
Toome välja, et kirja saatmise kulu inkassotegevuses on 3,5% keskmisest maksest (paljudel juhtudel ka üle 50% makse suurusest), millest tulenevalt on toodud kohustus majanduslikult teostamatu. Selgitame, et 1/3 maksetest toimub kohtutäiturite vahendusel, kes teavitavad võlausaldajaid maksetest 10 päeva pärast laekumist. Täitemenetluse puhul peab võlgnikuga võla arvestust täitur ning inkasso ega krediidiostja ei tea võlajääki (sest lisanduvad täituritasud) ega ka viivisejääki, sest maksekuupäeva teab täitur. Samuti puuduvad krediidiinkassol kontaktandmed, mille kaudu toimub täituri ja võlgnikuvaheline suhtlus, millest tulenevalt ei ole krediidiinkassol võimalik vastavat teavet esitada. Käesolev punkt 6 tagab täielikult krediidisaaja kaitse, millest tulenevalt jääb selgusetuks eelnev eraldiseisva maksekonto pidamise regulatsioon.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Nii §-i pealkirja kui lõikeid on läbivalt muudetud nii, et silmas peetakse krediidisaajatest võlgnike kohustuste täitmiseks tasutud rahalisi vahendeid.

Vt lisaks ka eespool olevaid selgitusi (eelkõige märkusega nr 61 seoses).

KIKS-i eelnõu seletuskirja on § 47 lg 5 osas esimese kooskõlastusringi järgselt täiendatud, sh selgitatud täpsemalt „püsiva andmekandja“ mõistet. „Püsiv andmekandja“ on autonoomne EL õigusmõiste, mida sisustavad VÕS § 111, EL õigusaktid ja kohtupraktika, seega ei ole vajalik eraldi KIKS-i lisada täpsustust e-keskkonna kohta. Nagu seletuskirjas ka mainitud, siis e-keskkonda võib lugeda püsivaks andmekandjaks, kui ta vastab püsivale andmekandjale sätestatud nõuetele, kuid mitte igasugune e-keskkond ei vasta „püsiva andmekandja“ nõuetele.

Kohtutäiturite osas vaata vastust märkuse nr 60 kohta.


114
§ 59 lg 1 p 6, 8, 9; lg 4 ja lg 5 - Kehtiva võlaõigusseaduse kohaselt võib nõude loovutamise teate edastada ka eelnev nõude omanik. Käesoleval juhul ei pea vajalikuks krediidiandja või – asutuse poolsele teavitamisele lisaks krediidiostja poolt vastavasisulise teate edastamist. Meie hinnangul on see ebamõistlikult koormav ning võib tekitada ka segadust erinevate teadete saajale. Ettepanek on, et teabe edastamise kohustus ei oleks nii võlausaldajal kui ka krediidiostjal, vaid ühel neist.
Samuti ei näe võlaõigusseadus ette, et nõude loovutamise teatis peab olema edastatud paberkandjal. Paberkandjal teabe esitamine on ebamõistlikult koormav, kulukas ning muuhulgas ei toeta paberivaba suhtlemist. Praktikas näeme, et inimesed eelistavad elektroonilisi teavitusi paberkirjadele. Elektrooniline teavitus on kiireim võimalus info edastamiseks kliendile.
Ettepanek asendada „kontaktpunkt“ „kontaktandmetega“.
Kriminaalõigusele viitamine ei tundu käesoleval juhul asjakohane ning võib võlgnikku ebamõistlikult hirmutada.
Kuna selliste asutuste nimekiri koos vastavate andmetega on pikk ja koormav, siis kas on võimalik alternatiivina viidata, kus toodud info on võlgnikule kättesaadav?
Palume selgitada, kas nähaksegi ette kahe teate edastamist? Esimene nõude loovutamisel ning teine samasisuline, millele lisandub rahalise kohustuse info? Käesolevas sõnastuses tekib olukord, kus võlgnik peaks saama kolm teadet: 1. võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta 2. krediidiostjalt nõude omandamise kohta 3. krediidiinkasso või krediidiostja poolt esimesel rahalise kohustuse sissenõudmisel. Sellisel hulgal ja info mahus teabe esitamine on ebamõistlik ning lisaks halduskoormusele võib tekitada ka olukorra, kus krediidisaajast võlgnik ei saa enam aru, et kellele nõue on loovutatud, kas teave on ühe ja sama nõude kohta. Ettepanek on, et seadus näeks ette võlgniku ühekordset teavitamist nõude loovutamise osas. Selgitame, et sissenõudmismenetluse käigus vahetatakse võlgnikuga kümneid kirju (sms, e-kiri, paberkiri) ning tehniliselt ei ole selle info paigutamise sms sõnumisse võimalik ning ka mitte igasse e-kirja ei ole selle lisamine mõistlik. Ettepanek on sellist nõuet mitte kohaldada, kui andmekandja ei võimalda sellises mahus infot edastada.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Rõhutame jätkuvalt, et elektrooniline teavitamine võibki vastata KIKS § 59 lõikes 1 nimetatud püsiva andmekandja nõuetele, seletuskirjas on täpsemalt lahti selgitatud, mis nõuded esitatakse püsivale andmekandjale.
Samas märgime, et kui kohustus on krediidisaajale edastada teade püsival andmekandjal, siis Euroopa Kohtu hinnangul ei täida teatele lisatud link või viide kohustust anda teavet püsival andmekandjal (vt kohtuasi C‑49/11 p 33 jj).
„Kontaktpunktile“ on lisatud „kontaktandmete“ võimalus.
„Kriminaalõigusele viitamine“ – direktiivi selgituspunkti 46 kohaselt on viide kriminaalõigusele jt seadustele mõeldud eelkõige tarbija teavitamiseks tema õigustest ning meeldetuletuseks krediidiostjale, et tema suhtes võib rikkumise korral kohaldada kriminaalõigust. EN-i sõnastust on vastavalt täpsustatud.
Lisaks on muudetud ka VÕS § 412 lõike 2 sõnastust, mis annab võimaluse algsel võlausaldajal nõude omandajaga kokku leppida, et vastava teate esitab viimane.

115
§ 61 – Käesolevaga palume selgitada, kas üksnes krediidiasutuselt on krediidiostjal õigus antud paragrahvis nimetatud teavet saada või nähakse ette ka krediidiandja poolt teabe esitamist lepingueelsete läbirääkimiste käigus krediidiostjale?

Selgitatud
Oleme siin lähtunud direktiivist, mille kohasel on üksnes krediidiasutus kohustatud selliseid andmeid andma.

116
§ 94 - Seadus jõustub 2024. aasta 1. märtsil. Hetkel krediiditurul inkassona tegutsevad äriühingud, kes soovivad pärast seaduse jõustumist jätkata oma tegevust, peavad Finantsinspektsiooni vastavasisulise tegevusloa saama hiljemalt 2024. aasta 29. juuniks või 2024. aasta 31. detsembriks (sõltuvalt sellest, kas hallatakse pankade poolt väljastatud viivises olevaid laenulepinguid või mittepankade poolt väljastatud viivises olevaid tarbijakrediidilepinguid). Palume selgitada, kuidas peab siinjuures talitama, kui inkasso on omandanud näiteks portfellidest 20% ulatuses pankade poolt väljastatud viivises olevaid laenulepinguid, kuid ülejäänud on mittepankade poolt väljastatud lepingud? Märgime, et planeeritava seaduse jõustumise ja üleminekusätete valguses on seadusesse sisse kirjutatud krediidihaldustegevuse kui teenuse peatumine tegelikkuses mitmeks kuuks. Enne seaduse jõustumist ei ole võimalik Finantsinspektsioonile tegevusloa taotlusi esitada ning eelnõu § 94 lg 3 kohaselt ei ole isikul lubatud alates 2024. aasta 29. juunist (pankade krediidilepingutega seonduv tegevus) või alates 2024. aasta 31. detsembrist (krediidiandjate krediidilepingutega seonduv tegevus) kuni tegevusloa saamiseni tegeleda krediidihaldustegevusega. See tähendab, et tegevusloa taotlused saavad krediidiinkassod esitada kõige varem 1. märtsil 2024. Finantsinspektsioonil on taotluste menetlemiseks aega kuni 6 kuud taotluse esitamisest ning praktikas näeme, et lühema tähtajaga tegevuslubade väljastamist ei toimu, st. seaduses lubatud maksimaalne tähtaeg kasutatakse alati ära. Siinkohal märgime, et ehkki eelnõu näeb menetlustähtajaks ette 3 kuud arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest, tõlgendab Finantsinspektsioon teiste finantsvaldkonna tegevuslubade menetlustes antud tähtaega selliselt, et kuni taotleja vastab Finantsinspektsiooni küsimustele, mida praktikas on mitu ringi, ei hakka eelviidatud 3-kuuline tähtaeg kulgema. Seetõttu kulubki praktikas tegevusloa menetlusele maksimaalne seaduses sätestatud tähtaeg, ehk siis antud juhul 6 kuud. Näeme, et Finantsinspektsiooni töökoormuse suurenedes (hetkel on menetluses mitmeid nö. uusi tegevuslube, nt ühisrahastus ja seoses käesoleva eelnõuga saame eeldada samaaegselt mitme uue menetluse alustamist) ei saa viidatud tähtajad kuidagi lüheneda. Eeltoodust järeldub, et kõige varasemalt võime prognoosida uute tegevuslubade väljaandmist septembri alguses 2024. Krediidiasutuste poolt väljastatud krediidilepingutega seonduvat krediidihaldustegevust
aga ei ole eelnõu kohaselt lubatud teostada vahemikus 29. juunist 2024
kuni tegevusloa saamiseni, seega vähemalt kaheks kuuks peavad praegu selliste laenudega tegelevad ettevõtjad tegevuse peatama. Leiame, et sellise tegevuse peatamise seadusesse planeerimine ei ole mõistlik ega kooskõlas ei ühegi huvigrupi õigustega, ei krediidiinkassode, krediidilepingute müüjate, krediidisaajate ega ka Finantsinspektsiooni huvidega, kes peab n.ö kiirkorras taotlusi menetlema. Peame seega vajalikuks pikema üleminekuaja sätestamist või selget sätet, mis ütleks, et kuni õigeaegselt esitatud tegevusloa taotlused on menetluses, on taotlejatel õigus senise tegevusega jätkata.

Osaliselt arvestatud

117
§ 96 p 6 – Eestis 5 suurema inkassofirma menetluses olevate nõudejääkide erinevus on üle 100 korra. Seetõttu selle näitaja alusel ühe määraga õiglast tasu kehtestada ei ole meie hinnangul võimalik. Ühtlasem oleks tasu kehtestamine bilansimahu järgi või fikseeritud summas, sest järelevalvetoimingud on üsna võrdsed sõltumata ettevõtte suurusest.

Mitte-arvestatud/
selgitatud
Kuna inkassofirmad võivad tegeleda ka muude nõuete haldamisega (s.t. mitte-krediidilepingutest) tulenevate nõuete haldamisega, siis tekitaks selline lähenemine ebavõrdse olukorra nende inkassode vahel, kes tegelevad üksnes krediidilepingutest tulenevate nõuete haldamisega ja nende vahel kes tegelevad ükskõik millistest lepingutest tulenevate nõuete haldamisega.
119
§ 96 p 7 – Selgitame, et majandusaasta aruandes ei kajastata nõuete jääki. Teenuse nõuded ei ole inkassoettevõte bilansis ning juhul, kui inkasso on need ostnud, siis on need bilansis ostuhinnas, mida amortiseeritakse.

Arvestatud
Vastavaid FISi sätteid on muudetud nii, et andmed saadakse kätte FI-le vastavate järelevalveliste aruannete põhjal.
120
§ 97 p 5 – Palume selgitada kas nii pika ajavahemiku (kokku 180 päeva) sätestamine on otstarbekas ning millisest sündmusest alates (koguvõla tekkimisest, ühe osamakse tasumata jätmisel või muul juhul) tuleb arvestada ajavahemikku kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva. Palume kaaluda võimalust, et viivituses kohustustega tegelemise poliitika või strateegia ja vastav menetluskord, mis peab sätestama siseeeskirjas võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks, hõlmaks lühemat perioodi nt vähemalt 90 päeva või olenevalt finantseerimistootest ka rohkem kui 90 päeva. Sellisel juhul saaks krediidiandja paindlikumalt strateegia välja töötada tulenevalt vajadusest ja krediiditoote iseloomu arvestades.

Selgitatud
Antud juhul ei tule mitte liita 90+90, vaid sise-eeskirjades peaks olema läbi mõeldud kaks erinevat menetluskorda – a) kui võlgnevus on vähem kui 90 päeva (s.t. tüüpiliselt puudub alus leping ülesse öelda VÕS § 416 lg 1 alusel, ja b) kui võlgnevus on juba üle 90 päeva (saaks lepingu ülesse öelda ja tegemist oleks ka CRR art 178 kohaselt nn defaultiga). S.t. kuidas krediidiandja suhtleb vähem kui 3 kuud viivituses olnud kliendiga ja kuidas siis, kui on juba pikema ajaline võlgnevus. Sama lähenemine on nii CRR-is kui ka EBA juhendis.
121
§ 97 p 7 - Jätkuvalt jääb selgusetuks KIKS § 59 kohaldamisala olukorras, kus krediidiandja viib ise läbi krediidihaldustoiminguid enda poolt väljastatud laenu osas, s.t. ei ole nõuet ostnud. KIKS § 59 lg 1 kohaselt tarbijale antav teave on tervikuna selgelt suunatud sellele, et anda tarbijale teavet uue võla sissenõudja kohta ning selle kohta, millist võlga see uus sissenõudja sisse nõuab. Vaatamata eelnõu märkuste tabelis antud selgitustele ja eelnõus tehtud parandusele (uues versioonis ei pea nõude aluseks olevaid dokumente esitamata alati, vaid asjakohasel juhul), on ikkagi jätkuvalt arusaamatu, mis hetkel ja kuidas peab seda sätet kohaldama oma krediiti sisse nõudev krediidiandja.
Ettepanek: Eelnõu võiks piirduda regulatsiooniga, mis on kooskõlas eelnõu eesmärgiga, s.o. reguleerida inkassofirmade ja nendega seotud isikute (nn võlgade ülesostmise finantseerijate) tegevust. Ei ole põhjendatud ega vajalik KIKS sätete laiendamine krediidiandjatele ja -vahendajatele, kelle tegevus tarbijale teabe andmisel ja kaebuste lahendamisel on KAVS-i kaudu juba piisavalt reguleeritud. Või palume täpsustada KAVS § 50 1 sõnastust, et oleks arusaadav, millist teavet tuleb krediidiandjal krediidisaajale konkreetselt esitada KIKS § 59 lõikest 1 tulenevalt.

Arvestatud
Eraldi enam KIKS §-le 59 kohaldatavusele ei viidata, vastavad kohustused on kitsamal kujul § 50.1 lõike näol KAVS-s nüüd lahti kirjutatud.
122
§ 97 p 8 - FinanceEstonia arvamuskirja lisasime kommentaarina ka teema, mis puudutas IT süsteemide ettevalmistamiseks vajalikku aega ka KAVS § 57.1 kehtestatava uue aruandluse osas (igal poolaastal FI-le
raporteerimine, kellele ja mis nõuded on loovutatud, lg 4 näeb ette ka vastavate aruandlusvormide ja metoodika kehtestamise). Leidsime, et aruandluskohustuse tekkimise osas võiks olla pikem ettevalmistusperiood. Seaduse planeeritud jõustumise aega on eelnõu uues versioonis küll nihutatud 1. märtsiks 2024 (enne oli 30.12.2023), kuid kas see on ikkagi piisav. Arvestades, et aruandlusperioodiks on poolaasta ning aruanne tuleb esitada ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, siis tekib ka küsimus sellest, kas esimene aruandlusperiood on poolik poolaasta alates seaduse jõustumisest (01.03.2024 – 30.06.2024) või esimene terve poolaasta (01.07.2024 – 31.12.2024). Eelistada tuleks seda viimast varianti, sest siis tuleb esimene aruanne esitada alles 31.01.2025.

Selgitatud
Silmas on peetud teist varianti ehk aruandeperiood hakkab kõige varem 1.07.2024 ja esimene auranne esitatakse seega alates 2025. a. algusest.
123
§ 98 – Palume täpsustada kas Statistikaametile andmete avaldamist eeldatakse üksnes krediidiasutuste ehk pankade poolt? Krediidiandjate puhul ei ole üheselt mõistetav, kas KASi pangasaladuse sätted kohalduvad KAVSidele samuti või mitte, sest KAVS § 50 lg 6 ütleb järgmist: Krediidiandja või -vahendaja töötaja, juht, aktsionär või osanik, kellel on juurdepääs kliendi isikuandmetele, on kohustatud hoidma saladuses talle teatavaks saanud isikuandmeid tähtajatult, kui isikuandmete kaitse seaduses või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) või muus õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

Selgitatud
Jah, vastav kohustus edastada Statistikaametile pangasaladust KAS § 88 alusel hakkab kehtima üksnes krediidiasutustele.
124
§ 101 „VÕS § 415 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt“ - Pakutud kompromissvariant on ebaõnnestunud, kuna seob viivise ülempiiri krediidi kulukuse määra ülempiiriga. Krediidi kulukuse määr
on kindla valemi alusel lepingu sõlmimisel arvutatav krediidi kulukuse
näitaja, mis ei ole sisu poolest viivisemääraga seostatav. On loogiline, et viivisemäära kõrvutatakse intressimääraga (ka viivis on oma olemuselt intress, st. viivitusintress), kuid mitte krediidi kulukuse määraga. Viivise ja kulukuse määra ülempiiri vaheline seos tekitab ka praktilise probleemi. Viivise suurus tuleb avaldada juba tarbijakrediidilepingus nii aasta- kui päevamäärana (VÕS § 403.1 lg 1 p 11), kuid krediidi kulukuse määra ülempiir muutub iga poole aasta tagant. Kui klient jääb maksega viivitusse, siis tekib küsimus, millise hetke KKM ülempiirile peab viivisemäär vastama – kas lepingu sõlmimise hetke KKM ülempiirile või rikkumise hetke ülempiirile. Krediidi kulukuse määr arvutatakse välja lepingu sõlmimisel ning ka vastavust KKM ülempiirile hinnatakse lepingu sõlmimise hetke seisuga. Kui viivisemäära ülempiir jääb eelnõus siiski seotuks KKM ülempiiriga, siis tuleks sätestada, et määravaks on just lepingu sõlmimisel kehtinud KKM ülempiir. Vastasel korral võib tekkida olukord, kus viivisemäär muutub iga poole aasta tagant, samas kui lepingujärgne intressimäär jääb samaks. Kokkuvõttes tuleks eelistada täna kehtivat selget regulatsiooni, mis sätestab viivisemäära maksimumina lepingujärgse intressimäära, ning seda mitte muuta. Lepingujärgne intressimäär (ning selle kaudu ka viivisemäär) on krediidi kulukuse määra regulatsiooni kaudu juba seaduse tasandil piiratud. Viivis on instrument, mis astub lepingu rikkumise korral intressi asemele (s.t. lõpeb intressi arvestus ja algab viivise arvestus), ning mis seetõttu peab tagama, et võlgnik ei satuks lepingu rikkumise kaudu soodsamasse olukorda, võrreldes lepingu täitmisega.

Osaliselt arvestatud
Käsitlus, kus viivise määr ei või ületa kahekordset algset intressimäära on eelnõus välja jäetud.

Viivisemäära ülempiir jääb eelnõus seotuks KKM-i ülempiiriga (KKM-i arvutamisel ei võeta arvesse võimalikke tasusid, mis on seotud lepingu rikkumisega – näit. lep. ülesse ütlemise tasu, leppetrahv, võla menetluskulud jmt. Vt VÕS Komment II, lk 631.).

Lisaks on lisatud täiend, kus aluseks võetakse just lepingu sõlmimisel kehtinud KKM-i ülempiir.
125
§ 101 „§ 416.1. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine“ lg 1 - Kuigi eelnõu II versioonis on loobutud VÕS § 416 lg 2 muutmisest, on see probleemne regulatsioon paigutatud VÕS § 416 1 lg 1 sisusse. Probleemseks muudab nimetatud sätte asjaolu, et tegemist on krediidiandja kohustusega „peab“, kuid selle kohaldamise tingimused
väga ebamäärased. Ei ole üheselt arusaadav, milliseid hindamistoiminguid tuleb läbi viia ning millal on asjakohane pakkuda võlgnikule võimalust nõuet ümber kujundada. Segaseks jääb ka fraas „üheselt mõistetavate väljenditega“. Kas siin on mõeldud seda, et tuleb pakkuda juba välja konkreetsed meetmed konkreetsete nimetustega, nt kasutades VÕS § 416 1 lg 3 sätestatud meetmete kirjeldusi? Samuti jääb ebaselgeks, kas krediidiandja peab sellise hindamise läbi viima ja võimalusi välja pakkuma omal algatusel ja initsiatiivil ka siis, kui võlgnik ei ole meeldetuletustele reageerinud ega ole näidanud huvi kokkulepete vastu. Finantsinspektsiooni märgukirja alusel on seni olnud põhjust pakkuda restruktureerimismeetmeid ikkagi vaid nendel juhtudel, kui „krediidivõtja on reaalselt näidanud häid finantssuhteid finantsjärelevalve subjektiga (s.t head maksekäitumist, sh võlgnevuse märkimisväärsed tagasimaksed enne asjaomase sündmuse toimumist) ja selget koostöövalmidust“. See on ka mõistetav, kuna info, mille pinnalt anda hinnanguid meetmete sobivuse kohta, on ilma krediidisaaja panuse ja koostööta puudulik. Seetõttu tuleks seada krediidiandja kohustus pakkuda välja konkreetseid meetmeid ikkagi alles siis, kui krediidisaaja on ise vastavat huvi üles näidanud (nt kui saab krediidiandjalt VÕS § 416 lg 2 kohaselt info läbirääkimiste võimaluse osas) ning teeb selleks krediidiandjaga koostööd (s.h. esitab nõutava teabe ja dokumendid, mida krediidiandja vajab VÕS § 416 lg 2 kohase hinnangu kujundamiseks).

Selgitatud
Kohustus pakkuda vastavaid ümberkujundamise meetmeid ei pane krediidiandjale imperatiivset kohustust pakkuda võla ümberkujundamise võimalust, vaid norm paneb kohustuse kaaluda, kas on võimalik leida muid lahendusi, s.h. vältida sundtäitmist jmt. Krediidiandjal on kohustus eelkõige hinnata, kas vastavate meetmete väljapakkumine nö teeks võlgniku olukorda paremaks või leevendaks teatud kujul tema olukorda. S.t. selle kohustuse eesmärk on tagada, et krediidiandja vähemalt kaaluks sobilike meetmete väljapakkumist ilma, et peaks kohe vastava kohtu- või täitemenetluse algatama. Ja see eeldab ka võlgniku poolset koostöötahet. Kui võlgnik ei ole ühelegi nn koostööpakkumisele seni reageerinud ja suure tõenäosusega ka edaspidi ei reageeri, siis vastavaid meetmeid välja pakkuma ei pea.
Lisaks kooskõlas KAVS § 44 täiendusega peab krediidiandjal olema siseprotseduur, kuidas ta tegeleb kuni 90 päeva viivises olevate nõuetega ja kuidas ta tegeleb rohkem kui 90 päeva viivises olevate nõuetega, s.h. vastav hinnangute andmise metoodika.
126
§ 101 „(3) Krediidiandja võib võla ümberkujundamiseks muu hulgas teha ettepaneku:“ – Palume selgitada, milles seisneb lg 3 p 1 ja p 2 erinevus? Kas tähtaja pikendamine on ainult see kui muutub lepingu lõpptähtaeg?

Selgitatud
Lg 3 p 1 kohaselt võib pikendada lepingu tähtaega (seda eriti juhul, kui leping näeb ette kogu laenusumma korraga tagastamist – näit. nn bullet laenude puhul). Lg 3 p 2 kohaselt lükatakse edasi täielikult või osaliselt osamakse(d), kuid see ei pea tähendama kogu lepingu tähtaja pikendamist. Põhimõtteliselt võib kasutada ka mitut lg 3 nimetatud võimalust korraga.
127
§ 101 „(4) Kui seoses võla ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme krediidilepingu kehtivaid tingimusi“ – Palume selgitada, et mida on mõeldud tasude arvestuse all? * võlgnevuses olevaid summasid ja nende kujunemist (intressi summa x eurot ja detailne intressi võlgnevuse kujunemise arvestus?) või piisab kui tuua välja intressi võlgnevuse summa? * jääb ka ebaselgeks kas siin on mõeldud üldse võlgnevusi või uue kokkuleppe alusel küsitavaid tasusid?

Selgitatud
Selle all on silmas peetud nt lepingu sõlmimise tasu või muid lepingutasusid, eraldi nn kontode avamise tasusid ja muid tasusid, mille kohta oli kokkulepe sõlmitud.

EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKODA
128
Krediidihaldustegevus
Eelnõu § 3 lg 2 kohaselt on krediidihaldustegevuseks üks või mitu järgmist tegevust: 1) krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt, 2) krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, sealhulgas vastavalt krediidiostja antud juhistele, 3) krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga seotud kaebuste haldamine, 4) krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest.
Kaubanduskoja hinnangul on vaja Eelnõu § 3 lg 2 täpsustada, sest hetkel on võimalik Eelnõust järeldada, et krediidihaldustegevuseks loetakse ka mitteviivises oleva laenuga tegelemine, kuigi Eelnõu peaks puudutama üksnes viivises oleva laenu tegelemist. Teeme ettepanku asendada sätte sissejuhatav osa ja sõnastada see järgnevalt: „Krediidihaldustegevus käesoleva seaduse tähenduses on krediidiasutuse või krediidiandja viivises oleva krediidilepinguga seotud üks või mitu järgmist tegevust:“.


Arvestatud

129
Juhatuse liikmete arv
Eelnõu § 36 lg 2 kohaselt peab krediidiinkasso juhatuses olema vähemalt kaks liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu.
Kaubanduskoda ei mõista Eelnõus kehtestatud miinimumi, mille kohaselt peab olema juhatuses vähemalt kaks liiget. Kaubanduskoja liikmed on toonud välja, et Eestis tegutseb mitmeid väikeseid krediidiinkassosid, mille juhtimises ei osale nii palju inimesi ning seetõttu peavad need ettevõtted suurendama juhatuse liikmete arvu või oma tegevuse krediidiinkassona lõpetama. Meie hinnangul piisab ka sellest, kui krediidiinkassol on üksnes üks juhatuse liige. Seega meie hinnangul tuleks Eelnõu § 36 lg 2 Eelnõust välja jätta.

Arvestatud

130
Krediiditoimik
Eelnõu § 44 lg 1 kohaselt krediidiinkasso peab krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut alates hetkest kui ta määrati viivises olevat krediidilepingut või sellest tulenevat nõuet haldama. Kui krediidiostja ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut tuleb pidada iga isiku kohta eraldi.
Kaubanduskoja hinnangul tuleks arvestada ärisaladuse aspekti, kuna krediidianalüüsid sisaldavad suurel hulgal ärisaladusena käsitlevat teavet. Kui krediidisaaja või -ostja pöördub kohtusse, siis kohus võib vastava teabe välja nõuda krediidiasutustelt hetkel kehtiva KAS regulatsiooni alusel. Seega vastav teave on kättesaadav kõikidele menetlusosalistele, ka ärisaladus, sh krediidiostjatele. Samuti võivad analüüsid sisaldada kolmandate isikute isikuandmeid. Tasub arvestada ka sellega, et ärikrediitidele ei kohaldu tarbijatele antavate laenudega samaväärne krediiditoimiku pidamise ja säilitamise kohustus. Kaubanduskoja hinnangul tuleks teema osas teha täiendavat analüüsi ja pidada arutelu krediidiasutustega, kes sellega igapäevaselt kokku puutuvad. Samuti võiks arvestada krediidiinkassode puhul nende väljakujunenud praktikat.

Osaliselt arvestatud
Vt eespool olevaid selgitusi.
131
Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 täiendamine lõikega 45
Eelnõu § 98 p-ga 2 täiendatakse krediidiasutuste seaduse (KAS) §-i 88 lõikega 45, mille kohaselt krediidiasutus on kohustatud avaldama pangasaladuse Statistikaametile riikliku statistika seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, juhul kui klient on krediidiasutusele selleks nõusoleku andnud.
Kaubanduskoja hinnangul tõstatab Eelnõu § 98 p 2 küsimuse kliendi nõusoleku osas, kas pangad on kohustatud peale muudatuse jõustumist igal ajahetkel kliendilt nõusolekut küsima või nõusoleku küsimuse osas on jäetud pankadele otsustusruum, millal küsida ja millal mitte. Kaubanduskojale tekitab küsimusi, kuidas tagatakse, et sellest tulenevalt ei teki krediidiasutustel mingit täiendavat regulaarset või ka ühekordset raporteerimiskoormust, mis on kulu ja tuleb hiljem klientide poolt taas kinni maksta. Ühtlasi luuakse Statistikaameti lisamisega nimekirja pretsedent, kus hiljem on üha raskem põhjendada, miks see ega teine riigiasutus ei saa lisanduda nimekirja. Samale murekohale on ka viidanud Finantsinspektsioon oma eelmises arvamuses. Kaubanduskoda teeb ettepaneku jätta § 98 p 2 Eelnõust välja.

Selgitatud
Eelnõu sõnastust on muudetud nii, et nõusoleku peab küsima Statistikaamet ise.
132
Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta
Eelnõu § 101 p 2, mis käsitleb VÕS §-de 4042 lõigetes 1 ja 2 plaanitavaid muudatusi, mille kohaselt enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale kirjalikult või püsival andmekandjal järgmise teabe: 1) kavandatud muudatuste selge kirjeldus ja kui see on kohaldatav, siis tarbija nõusoleku saamise vajadus; 2) muudatuste tegemise aeg; 3) muudatustega seoses tarbija jaoks ette nähtud kaebuse esitamise võimalused ja kaebuse esitamise tähtaeg, muu hulgas selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab kaebuse esitada. Lõige 2 täiendab, et krediidiandja võib esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe üldistatul kujul.
Kaubanduskoda leiab, et Eelnõu § 101 p-ga 2 kehtestavad sätted on vastuolulised ning tekitavad küsimusi. Lõige 1 kohaselt peavad krediidiandjad tarbijale kirjalikult või püsival andmekandjal esitama muudatuste selge kirjelduse, aga lg 2 täiendab, et eeltoodud teabe võib esitada ka üldistatud kujul. Millist varianti Eelnõu koostajad on mõelnud, jääb Kaubanduskojale arusaamatuks. Seega Kaubanduskoda palub Eelnõu koostajatel seletuskirja selles osas täiendada.

Selgitatud
Nimetatud säte (ja vastav loetelu) põhineb tarbijakrediidi direktiivi (2008/48) uuel artiklil 11a.

Lg 2 on lisatud antud §-i tegelikult Eesti Pangaliidu eelmise kommenteerimisringi käigus esitatud märkuse tulemusena (teeme ettepaneku, et krediidiandja kohustus on esitada tarbijale üldistatud kokkuvõtte muudatustest) – ehk see täiendus annab pankadele ja teistele krediidiandjatele rohkem paindlikkust vastava info esitamise osas.
133
Viivise regulatsioon
Eelnõu § 101 p 4 kohaselt krediidiandja võib tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda viivist, mis võib olla kuni kahekordne tarbijakrediidilepingus ettenähtud intressimäär, kuid mis ei või ühelgi juhul olla kõrgem kui käesoleva seaduse § 4062 lõikes 1 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiir. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega nähakse ette eespool sätestatust kõrgem määr või kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.
Kaubanduskoda ei toeta Eelnõu § 101 p-ga 4 kavandatavat muudatust ning leiab, et kehtivat olukorda ei ole vaja muuta. Justiitsministeerium on eelmises arvamuses öelnud, et viivise arvestamist puudutav teema väljub Eelnõuga ülevõetava direktiivi raamidest. Vastavad ettepanekud vajavad laiemat arutelu ja osapoolte kaasamist ning seda enne eelnõu Riigikogule esitamist. Seega teeme ettepaneku jätta Eelnõu § 101 p 4 Eelnõust välja.
Juhul, kui viiviseregulatsiooni muutmine vastu võetakse, siis tuleks Eelnõusse lisada ka rakendusnormid ja ajapikendus selle jõustumiseks. Teadupärast on krediidilepingud oma olemuselt kestvuslepingud ning sellest tõstatub küsimus, mis saab juba sõlmitud krediidilepingute viivise määrast. Juhul, kui Eelnõu koostajad näevad sellega ette lahenduse, mille kohaselt on vaja pidada üleval kahte arvutussüsteemi, mis puudutab olemasolevaid lepinguid ja uusi, siis sellega kaasneks krediidiasutustele suurem halduskoormus ning keeruliste IT-tehniliste arenduste loomine.

Selgitatud
Vt selgitusi märkuste nr 83, 124 ja 144 kohta.



134
Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine
Eelnõu § 101 p 5, plaanitava muudatuse kohaselt VÕS § 4161 lg 1 mõttes peab krediidiandja tarbijale enne viivises oleva krediidilepingu suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute alustamist, muuhulgas käesoleva seaduse § 416 lõikes 2 nimetatud läbirääkimiste käigus, hindama ning asjakohasel juhul pakkuma üheselt mõistetavate väljenditega võimalust kohtuväliselt nõue ümber kujundada või muul kujul osaliselt või täielikult refinantseerida. Sama paragrahvi (VÕS § 4161) lg 4, mis sätestab, et kui seoses võla ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme krediidilepingu kehtivaid tingimusi muu kui tähtaja pikendamise tingimuse osas, näidatakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes iga esialgne krediidisumma ning intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Kui kokkulepe krediidilepingu tingimuste muutmise kohta ei vasta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatule, siis on selline kokkulepe tühine.
Kaubanduskoda ei toeta Eelnõu § 101 p-s 5 sätestatud, millega lisatakse VÕS-i uus säte VÕS § 4161 lg 4 , sest antud säte loob õiguslikku ebaselgust, kuna krediidiandjad ja klient ei saa olla veendunud lepingu ülesütlemise kehtivuses. On ebaselge, millistel juhtudel peab krediidiandja ümberkujundamist pakkuma ning millist meedet rakendada. Seega võivad tekkida õigusvaidlused, kas ja mida pidanuks krediidiandja tarbijale pakkuma. Samuti Kaubanduskoja hinnangul tõstatub sama sätte osas küsimus, kui kohtuväliselt on krediidiandja enne lepingu ülesütlemist tarbijale ümberkujundamist pakkunud, kas siis pärast lepingu ülesütlemist ja enne täitemenetluse algatamist ei ole enam vaja võlgnikule võlgade ümberkujundamist pakkuda? Antud küsimusele ei leia vastust Eelnõust ega ka seletuskirjast. Teeme ettepaneku täpsustada seletuskirja selles osas, et krediidiandja võib vastava pakkumise teha ka koheselt, kui võlgnevus tekib. Krediidiasutuste praktika kohaselt tegeletakse probleemidega ja pakutakse kliendile lahendusi enne lepingu ülesütlemist. Kui leping on üles öeldud, siis on ümberkujundamise lahenduste pakkumine keerulisem.
Kaubanduskojale jääb arusaamatuks Eelnõu § 101 p 5 osas, mis puudutab VÕS § 4161 lg 4 täiendamist eelkõige osas, miks on vaja uues krediidiandja ja tarbija vahelises kokkuleppes uuesti ära näidata esialgne krediidisumma. Tarbijale pakuks praktilist väärtust see, kui ta näeb uuest sõlmitud kokkuleppest ära, millised ja mis summadest koosnevad nõuded uue kokkuleppega ümber kujundatakse. Samuti ei mõista me krediidiandja kohustust uues kokkuleppes kajastada uuesti intresside, viiviste ja muude tasude arvestus olukorras, kus need ei muutu, sest alati ei pruugi need võlgade ümberkujundamisega muutuda. Kaubanduskoda teeb ettepaneku jätta VÕS § 4161 lg 4 sellisel kujul Eelnõust välja.

Selgitatud
Vt selles osas Eesti Pangaliidule esitatud selgitusi (märkus nr 89).
135
Seaduse jõustumine
Eelnõu § 103 kohaselt jõustub seadus 2024. aasta 1. märtsil. Kaubanduskoda teeb ettepaneku pikendada seaduse jõustumist kuni 2025. aasta 1. märtsini, sest tasub arvestada sellega, et krediidiandjad ja -inkassod peavad oma IT-tehnilisi lahendusi täiustama ning paari kuuga seda teha ei ole võimalik, sest IT-tehnilised lahendused on keerulised.

Osaliselt arvestatud

136
Mõjude järelhindamine
Kaubanduskojale tekitab jätkuvalt küsimusi, miks on mõjude järelhindamise punkt Eelnõust välja jäetud. Tõime ka oma eelmises arvamuses välja, miks on mõjude järelhindamine vajalik. Jätkuvalt oleme seisukohal, et ära hoida Eelnõuga kaasneda võivaid negatiivseid mõjusid, tuleks viia läbi ka järelhindamine Eelnõu mõjude osas. Praegu on küll Eelnõu seletuskirjas mainitud, et järelhindamine on kavas, kuid selleks, et järelhindamise läbiviimine oleks kindel, tuleks järelhindamise läbiviimine sätestada ka Eelnõus.

Selgitatud
Märgime, et meie hinnangul on mõistlik teha laiem mõjuhinnang – kuidas krediiditurg tervikuna on muutunud erinevate nõuete rakendamise tulemina (sh võttes arvesse ka tulevase tarbijakrediididirektiivi muudatusi ja nende rakendamist). Seetõttu ei ole vajalik konkreetselt ühte seadusesse sellise mõjude järelhindamise kohustuse nö sissekirjutamine.
Plaanime sellist laiemat mõjude järelhindamist koostöös JuM-i ja MKM-ga ca 2-3 aasta pärast.

TARBIJAKAITSE JA TEHNILISE JÄRELEVALVE AMET
137
Eelnõus ei ole antud TTJA-le ligipääsuõigust krediidiinkasso peetavale krediiditoimikule.
KIKS § 44 „Krediiditoimiku pidamine“ kehtestab krediidiinkassole kohustuse pidada krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab krediiditoimik andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale isikule, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile (FI) krediidi andmise, krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta. Lõike 4 pädevate isikute loetelu ei sisalda TTJA-d.
TTJA märgib, et ligipääsuõigus krediiditoimikule lihtsustaks ja tõhustaks oluliselt riikliku järelevalve teostamist, kuna toimikus sisalduv teave võimaldaks TTJA-l omal algatusel kontrollida, kas kaupleja on kasutanud enne krediidi andmist, krediidi andmise ajal või pärast krediidi andmist, sh võlgnevuse sissenõudmisel, tarbija suhtes ebaausaid kauplemisvõtted. Lisaks lihtsustaks toimikus sisaldav ka teiste tarbijakaitseseaduse (TKS) alusel TTJA pädevuses olevate tarbijakaitseliste nõuete kontrollimist, muu hulgas krediidi kulukuse määra vastavust ülempiirile (VÕS § 4062), sissenõudmiskulude (VÕS § 1132) ja muude tasude (VÕS § 281) seaduspärasust ja lepinguliste teavitamiskohustuste täitmist, mis on loetletud TKS § 65 lõikes 1.
Ligipääsuõigus krediiditoimikule lihtsustaks oluliselt ka TKS-s sätestatud süütegude avastamist ja menetlemist. Seletuskirja lk 39 sätestab, et see võib sisaldada ka krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike andmeid ja dokumente. On tõenäoline, et riikliku järelevalve menetluses krediidiinkassolt välja küsitud krediiditoimik ja sellest nähtuv teave võib viia TKS-s sätestatud väärtegude, nagu ebaausa kauplemisvõtte kasutamise keelu rikkumise (TKS § 70), vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise (TKS § 71), krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise (TKS § 72) jt avastamiseni.
Vastavalt direktiivi 2021/2167/EÜ artikli 11 lõikele 5 peavad liikmesriigid tagama, et krediidihaldajad teevad vajalikud andmed pädevatele järelevalveasutustele nõudmise korral teatavaks.
Kuna TTJA teeb TKS-i alusel järelevalvet ka inkassode üle, siis peame põhjendatuks, et KIKS § 44 lõike 4 loetelu täiendatakse selliselt, et krediiditoimik annaks piisavalt informatsiooni järelevalve teostamiseks ka TTJA-le.

Arvestatud

138
Täpsustamist vajab riikliku järelevalve pädevus võlaõigusseaduse §-s 4042 sätestatud teavitamiskohustuste täitmise üle.
Seletuskirja lk 78 kohaselt plaanitakse eelnõuga täiendada VÕS uue §-ga 4042, millega nähakse ette, mismoodi tuleb tarbijat teavitada muude tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmise korral ja millist teavet tuleb täpselt sel juhul esitada. Eelnõus ei ole konkreetselt määratletud, kas ja milline järelevalveasutus teeb kõnealuse õigusnormi täitmise üle riiklikku järelevalvet. Kuigi eelnõu kohaselt on KIKS-i pädevaks järelevalve asutuseks FI (KIKS § 67 lõige 1), siis eelnõust siiski ei nähtu, et ka kõnealuse VÕS-i sätte üle teeb järelevalvet FI. Kuigi FI-l on edaspidi võimalik kontrollida krediiditoimiku pidamise nõudeid (KAVS § 48), eelkõige kas krediiditoimik sisaldab infot ja andmeid krediidilepingu muudatuste kohta, siis on VÕS §-s 4042 sisalduva kohustuse täitmise üle järelevalve pädevus TTJA hinnangul jäetud eelnõus hetkel lahendamata.
30.06.2023 tehtud Riigikontrolli aruandest Riigikogule (Vastutustundlik ja teadlik laenamine ning tarbijakaitse pangaväliste krediidiandjate tarbimislaenude puhul) nähtub, et TTJA-l oleks vaja hinnata senisest rohkem tarbijate puuduliku teavitamisega seotud riske ja viia läbi asjakohaseid kontrolle. Lisaks tuleneb aruandest, et järelevalveasutused, sealhulgas TTJA, peaks rakendama kõiki neile antud menetluslikke võimalusi, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine ning tarbijate kaitse.
TTJA ülesandeks on muu hulgas teostada järelevalvet VÕS-s sisalduvate teavitamiskohustuste täitmise üle, mille loetelu sisaldub TKS § 65 lõikes 1. Näiteks, TKS § 65 lõike 1 kohaselt võib TTJA teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud muu hulgas võlaõigusseaduse §-des „4031-4041, 406-408“ sätestatud teavitamiskohustust, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Loetelu ei sisalda võlaõigusseaduse §-i 4041 ning eelnõust lähtuvalt ei plaanita ka seda nimekirja muuta. Kehtiva regulatsiooni järgi jääks TTJA-le VÕS § 420 ja TKS § 65 lõike 3 koostoimes ainukese võimalusena pöörduda VÕS §-is 4042 sätestatu rikkumise lõpetamiseks hagiga maakohtusse, mis paraku on pikk ja palju ressurssi nõudev protsess. Lisaks võib lõpliku kohtulahendi jõustumiseks kuluda aastaid. Seevastu ettekirjutusega saab rikkumistele kiiresti ja kuluefektiivsemalt reageerida, tagamaks tarbijate õiguste kaitse ning vältimaks nende edasist kahjustamist.
TTJA järelevalve finantsteenuste valdkonnas on põhinenud suuresti tarbija kaebustel tulenevalt ressursivõimalusele. Arvestades Riigikontrolli auditis väljatoodut (vt ülal p 2.2), on oluline senisest suurem ressurss rikkumiste välja selgitamiseks. Tarbijakrediidilepingus teavitamiskohustuste täitmise üle tõhus järelevalve eeldab ligipääsu krediidiandja dokumentidele (sh krediiditoimikutele) ja pangasaladusele, aga ka oskust saadud andmeid tõlgendada, analüüsida. Tarbijakrediidilepingutes teavitamiskohustuste, sealhulgas VÕS uue § 4042, rikkumiste välja selgitamine eeldaks krediidi andmisega seotud isikutelt dokumentide nõudmist (KorS § 30) või kontrolltehingute tegemist (TKS § 63). VÕS § 4042 lisandumine TKS § 65 lõike 2 loetellu tähendaks, et TTJA peab edaspidi kontrollima, kas paragrahvis nimetatud teave on tarbijale esitatud ning kas järgitud on vorminõudeid.
Täna on finantsteenuste valdkonnas, v.a reklaam, järelevalve teostamiseks TTJA-s ette nähtud 1 ametikoht.
Arvestades Riigikontrolli auditi tulemusi ja soovitusi, on äärmiselt oluline teavitamiskohustuste täitmist, eelkõige tarbijakrediidilepingutes, edaspidi fookuses hoida. Eeltoodut arvestades ei ole mõeldav täiendavate kohustuste lisandumine niigi vähese ressursiga valdkonnas ilma täiendavat ressurssi plaanimata.
Juhul kui eelnõuga plaanitakse ette näha TTJA-le täiendav järelevalve pädevus VÕS §-s 4042 sätestatud teavitamiskohustuse täitmise üle – mis oleks mõistlik arvestades juba olemasolevat pädevust lepingueelse teavitamiskohustuse üle järelevalvet teha –, toob see TTJA-le tõhusaks järelevalveks ning teavitustegevuseks vajaduse minimaalselt ühe täiendava juristi ametikoha lisamiseks, kellel on teadmised ja kogemus finantsteenuste valdkonnas. Pakume välja sõnastuse seletuskirja punkti 8 täiendamiseks:
2.7.1. Võrreldes kehtiva õigusega kaasneb TTJA-le töökoormuse tõus seoses täiendava teavitamiskohustuste täitmise üle järelevalve teostamisega. Tulenevalt eeltoodust on TTJA-l vajadus 1 täiendava finantsteenuste valdkonna kogemusega juristi ametikoha loomiseks alates eelnõu jõustumisest kuluga 45 000 eurot aastas. TTJA-l ja MKM-i valitsemisalal puuduvad võimalused leida selleks vahendeid omavahenditest, mistõttu on vajalik leida täiendavad vahendid riigieelarvest.
Niisamuti on vajalik TKS-s õigusliku aluse loomine, võimaldamaks TTJA-l teostada VÕS §-s 4042 sisalduva teavitamiskohustuse üle järelevalvet, sh koostada ettekirjutusi (TKS § 65 lõike 1 täiendamine).

Arvestatud


JUSTIITSMINISTEERIUM
139
Justiitsministeerium tegi eelnõu 1. kooskõlastusringil märkuse, et eelnõus kasutatakse mitmes kohas väljendit „juriidilise isiku tunnus“, kuid ei eelnõust ega seletuskirjast selgu nimetatud väljendi tähendus. Seletuskirja lisaks olevas märkuste tabelis (märkuste tabel) on selgitatud, et „juriidilise isiku tunnuse“ all peetakse silmas LEI koodi, mitte äriregistri koodi, mis tuleneb Euroopa Liidu määruse nr 600/2014 (MIFIR) artiklist 26 ning lisaks on see ka ametlikus eestikeelses määruses kasutatav termin. Palume see täpsustus lisada ka seletuskirja.

Arvestatud

140
Eelnõu § 29 lõike 1 punkti 6 kohaselt esitatakse osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta. Kordame varem tehtud märkust ning palume selgitada seletuskirjas, mis eesmärgil on isikul vaja esitada enda sünnikoha andmed. Märkuste tabelis on seda küll põgusalt selgitatud, kuid seletuskirja vastavat täiendust lisatud ei ole. Palume vastavalt täpsustada ka seletuskirja.

Arvestatud

141
Eelnõu § 37 lg 2 punktis 2 ja § 97 punktis 1 (krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 39 lg 2 punkti 6 muutmine) kasutatakse terminit „liigkasuvõtmine“. Oleme palunud „liigkasuvõtmine“ defineerida, kuid märkusega ei ole arvestatud. Märkuste tabelis on selgitatud muu hulgas: „…Ehk kokkuvõttes liigkasuvõtmise defineerimine võiks jääda praktika kujundada ja kaasuse põhiseks.“ Kordame tehtud märkust ning palume sisustada termin „liigkasuvõtmine“. Viited märkuste tabelis esitatud Soome ja Saksamaa õiguse näitele ei ole praegusel juhul asjakohased, kuna reguleeritakse Eesti õigusruumi kuuluvat olukorda. Kuni materiaalõiguses puudub konkreetselt liigkasuvõtmise kui etteheidetava tegevuse regulatsioon, ei saa sellega väidetav varasem tegelemine olla ka krediidiinkasso juhina tegutsemise välistus. Põhiseaduse § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peab igal mõistlikul inimesel olema, vajadusel asjakohase konsulteerimise abil, võimalik asjakohase selgusega mõista, millist käitumist temalt oodatakse.2 Seega ei ole võimalik nõustuda märkuste tabelis tooduga, et liigkasuvõtmise defineerimine võiks jääda praktika kujundada. Kuna isikule peab olema täpselt teada, mis on juhina tegutsemise välistus, palume eelnõus määratleda termin „liigkasuvõtmine“ krediidiinkassode ja -ostjate ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse tähenduses.

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Rõhutame esiteks, et liigkasuvõtmist ei ole võimalik täpselt ega ammendavalt defineerida.
Tänane liigkasuvõtmise käsitlus on teatud kujul juba ära toodud KAVS § 39 lõikes 4 – seal otsesõnu seda aga liigkasuvõtmisena ei defineerita. Nüüd oleme aga KAVS § 39 lõiget 4 muutnud nii, et seal esitatud vastavaid olukordi saab käsitleda liigkasuvõtmisena.
Oleme seega ka KIKS §-i 37 lisanud uue lõike 4 (mis omakorda viitab muudetud KAVS § 39 lõikele 4) ja millest FI lähtub krediidiinkassode juhtide sobivusmenetlustes KIKS § 37 lg 2 punkt 2 toodud liigkasuvõtmise mõiste sisustamisel.

Oluline on aga aru saada, et tegemist on avalik-õigusliku normiga, mitte sellise määratlusega, millest eraõiguslikud pooled ise omavaheliste vaidluste puhul peaksid lähtuma.

Kokkuvõttes märgime, et liigkasuvõtmine defineerimine üksnes läbi ühe konkreetse määra (ehk liigkasuvõtmine oleks KKM ülemmäärast nö kõrgem intress) oleks praktilise rakendatavuse mõttes üsna kitsas lähenemine – liigkasuvõtmise (nn usury) kontseptsioon on laiem kui üksnes lähtumine ühest konkreetsest määrast. See ei ole ka direktiivi mõte. Ehk laiemalt peetakse liigkasuvõtmise all ka ebamõistlikult suuri või ka kunstlikke tasude sissenõudmist, kus krediidiandja võlgniku arvelt sisuliselt põhjendamatult rikastub krediidisaaja arvel.
Samas on oluline siin tähelepanu juhtida ka sõnale „süsteemne“ (mis sisaldub KAVS § 39 lg 4 uues versioonis) – see viitab sellele, et vastavad rikkumised peavad olema olulised ja korduvad, et FI saaks tunnistada vastava isiku juhi ametis mittesobivaks.
Seletuskirja on samuti vastavalt täiendatud.
142
Eelnõu § 37 ja § 97 punkt 1 (KAVS § 39 lg 2 punktide 5 ja 6 muutmine) reguleerivad nõudeid juhtide valimisele ja määramisele. Eelnõu § 37 kohta tegime märkuse, milles palusime määratleda termin „tarbijakaitse väärtegu“ ja täiendada seletuskirja selgitusega selle kohta, millest lähtudes on välja valitud just sellised süüteod, mis on loetletud eelnõu § 37 lõike 3 punktis 1. Juhul kui loetelu kujundamisel on eeskujuks võetud teiste seaduste loetelu, siis palusime selle seletuskirja lisada koos konkreetsete viidetega vastavate seaduste paragrahvidele, kuna selliselt saab vastavaid loetelusid leida ning omavahel võrrelda. Samuti palusime lisada seletuskirja ka nende eriseaduste loetelu, kus veel võivad olla sätestatud kavandatud eelnõu kontekstis olulised väärteod. Märkuste tabelis on selgitatud, et eelnõu § 37 sõnastust on olulisel määral muudetud, muu hulgas on täpsustatud, et tarbijakaitse väärtegude all peetakse silmas väärtegusid, mis on seotud tarbijakrediidi väljastamisega (eelkõige tarbijakaitse seaduse §-des 71 ja 72 ning KAVS §-s 99 sätestatud koosseisud).
Muudetud sõnastuses ei ole § 37 lõike 2 punkti 1 kohaselt isiku maine laitmatu muu hulgas, kui ta on pannud toime esimese astme kuriteo või teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest. Seletuskirjas (lk 33) viidatakse, et loetelu aluseks on ülevõetava direktiivi artikli 5 lõike 1 punkt b, mis sätestab üldise raamistiku. Viidatud säte sedastab: „…neid ei ole kohtulikult ega muul samaväärsel viisil liikmesriigis karistatud asjas tähtsust omavate kuritegude eest, eelkõige varavastased kuriteod ning finantsteenuste ja -tegevusega seotud kuriteod, rahapesu, liigkasuvõtmine, kelmus, pettus, maksukuriteod, ametisaladuse hoidmise või füüsilise puutumatuse rikkumisega seotud kuriteod, ning ka muude äriühinguid, pankrotti, maksejõuetust või tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide kohaste õigusrikkumiste eest“. Kuna kooskõlastamiseks esitatud eelnõus on kasutusel termin „süüteod“, on direktiivist tulenevat nõuet laiendatud, sest „süütegu“ tähendab Eesti õigussüsteemis nii kuri- kui ka väärtegusid. Palume seda asjaolu seletuskirjas põhjendada. Samuti puudub seletuskirjast põhjendus, miks on loetelus sedastatud kõik esimese astme kuriteod, sõltumata sellest, mis valdkonnas need on toime pandud. Palume vastava selgitusega seletuskirja täiendada.
Lisaks on märkuste tabelis samasisulise märkuse osas eelnõu § 97 punkti 1 (KAVS § 39 lg 2 punkti 6 muutmise) kohta märgitud, et paragrahvi on muudetud samamoodi nagu eelnõu §-is 37, kuid kui võrrelda nimetatud sätteid, siis §-s 97 kavandatavas KAVS § 39 lõike 2 punkti 6 loetelus esimese astme kuritegusid ei ole.
Samuti juhime tähelepanu, et sättes on loetletud laitmatu maine välistusena muu hulgas karistamine „tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo“ eest. Väärtegu on samuti süütegu ja kui loetelus on kasutatud juba eespool terminit „süütegu“, siis tuleks seda kasutada ka tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo puhul, mitte ette näha väärtegu üksikute tegude osas eraldi. Märkuste tabelis selgitatakse, et tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo puhul on tegemist eelkõige tarbijakaitse seaduse §-des 71 ja 72 ning KAVS §-s 99 sätestatud koosseisudega. Palume neile sätetele ka seletuskirjas selgelt viidata. Lisaks, kuna märkuste tabelis kasutatakse selgituses sõnastust „eelkõige“, siis palume täpsustada, millistes seadustes sätestatud vastutus võib veel arvestamisele tulla. Arvestades asjaoluga, et nendele nõuetele mittevastamine toob isikule kaasa kahjulikud tagajärjed, siis kuidas peaks isiku kindlaks tegema, milliste rikkumiste eest on võimalik tema tegevusvabadust piirata?

Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Üldiselt - selline raamistik (mille kohaselt isiku mainet määratakse) on finantssektori üleselt kehtinud pikalt ja sellel on selge eesmärk – eesmärk on hoida finantssektor sedalaadi tegusid toime pannud isikutest nö puhas.
Antud juhul ei ole vahet, mis valdkonnas need teod on toime pandud - vaid lähtutakse teo toimepanijale hinnangu andmisest. Tegu on niivõrd raskete koosseisudega eriala vaatest, mistõttu sõltumata vormist (väärtegu/kuritegu), toovad nad kaasa selge sobimatuse finantssektorisse. Eraldi võib märkida, et väärteod täna saavad tuua kaasa oluliselt raskemaid tagajärgi, kui kuriteod – trahvid miljonites eurodes.

KAVS § 39 lg 2 punkt 2 sisaldab mh viidet esimese astme kuriteole ehk vastav alus on kehtivas seaduses juba olemas.

Seletuskirja on vastavalt täiendatud ja sätete sõnastusi teatud ulatuses muudetud.
143
Eelnõu § 37 lõike 2 sissejuhatava lause kohaselt arvestab Finantsinspektsioon isiku maine hindamisel muu hulgas, kas isik on olnud süüteoasjas süüdistatav või kahtlustatav või muul moel seotud süüteoasjaga või isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või usaldust kuritarvitava teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või järelevalvemenetlusega.
Esmalt palume seletuskirjas välja tuua, millisest direktiivi sättest need nõuded tulenevad. Juhime tähelepanu, et äärmiselt küsitav on alus, mille kohaselt arvestatakse isiku maine hindamisel asjaolu, et isik on kunagi olnud süüteoasjas süüdistatav või kahtlustatav. Leiame, et see on otseses vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt on isik süüdi alles siis, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Praeguse sõnastuse kohaselt tuleks arvestada ka süüdistuse või kahtlustusega, mis kohtu poolt tehtava süüdimõistva otsuseni ei ole jõudnud.
Lisaks palume selgitada, mida tähendab „muul moel seotud süüteoasi“. Kuna tegemist on süüteoga, siis tähendab see, et hõlmatud on nii kuriteod kui ka väärteod. Millised väärteoasjad on nii tõsised, et mõjutavad otsuse tegemist isikute juhiks valimisel või määramisel?
Samuti märgime, et seotus süüteoga hõlmab ka näiteks tunnistajat ja kannatanut. Siin omakorda tekib küsimus sellise piirangu põhiseaduspärasusest. Palume põhiseadusele vastavust hinnata või lisada seletuskirja kohta konkreetsed viited seletuskirja osa(de)le, kus süüteomenetlusega seotud isikute piirangute vastavust põhiseadusele analüüsitud on.
Palume seletuskirjas põhjalikult selgitada ka, mida tähendab, et „isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või usaldust kuritarvitava teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või järelevalvemenetlusega.“ Mis on õigusvastane tegu? Mis on pettuslik või usaldust kuritarvitav tegu? Mille poolest need teod erinevad kuritegudest ja väärtegudest? Mida tähendab seotus sellise teoga, mida see täpsemalt hõlmab? Mida kujutab endast sellise teo uurimis- või järelevalvemenetlus? Kas uurimismenetlus ei ole seotud kriminaal- või väärteomenetlusega?

Selgitatud
Lühidalt:
Kui isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või usaldust kuritarvitava teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või järelevalvemenetlusega – need on reeglina teod, mis on seaduse vastased, kuid ei ole saanud karistusõiguslikku kvalifikatsiooni, kuid haldusõiguses juhi ja tema rolli vastu ettevõttes hindab FI eraldi igast sellist kaasust. Lisaks on täna nii, et karistusõigus lahendab väga väikese osa rikkumistest ühiskonnas ja finantssektoris on oluline kaaluda tegusid laiemalt, mis on toime pandud. Nt võib vaadata ATEKA Resource kaasust (3-15-22/6) – kriminaalasjas mõisteti isikud õigeks, finantssektorisse mittesobivus loeti kohtute poolt põhjendatuks sellele vaatamata.

Seletuskirja on vastavalt täiendatud.
144
Eelnõu § 101 punktiga 4 muudetakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lõiget 1, mis reguleerib tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral viivise nõudmist ning mille kohta oleme samuti teinud juba varem märkuse. Märgime, et nii nagu ka turuosalised tagasisides eelnõule mainisid, siis madalam viivisemäär ei motiveeriks piisavalt krediidisaajaid makseid tasuma ning see võib kaasa tuua maksetega viivitamise kasvu. Seetõttu võib nõustuda, et eesmärki täidab paremini lahendus, mis võimaldab nõuda viivist tarbijakrediidilepingus ettenähtud intressimäärast suuremas määras. Samas on vajalik teatud ulatuses piirata tarbijakrediidilepingutes viivisemäära suurust. Kahekordne lepingujärgne intressimäär tundub olevat mõistlik kompromiss, mis arvestab nii tarbijate kui ka krediidiandjate huve. Ühtlasi on positiivne, et alles on võimalus nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. Siiski jääb mõnevõrra arusaamatuks maksimummäära sidumine krediidi kulukuse määra (KKM) ülempiiriga. KKM on 2014–2020 olnud alati üle 20%, viimaste aastatega on see langenud 15% lähedale. Praegu on KKM ülempiir 50,16% (16,72 x 3). Seega on KKM ülempiir äärmiselt kõrge ning maksimummääras viivise nõudmine eeldaks vähemalt praegusel ajahetkel ka väga kõrget intressimäära, ca 25%. Tarbijakrediidilepingud sisaldavad sellist intressimäära ilmselt pigem harva, mistõttu ei tuleks KKM ülempiir eriti tihti kohaldamisele. Teiseks on pikalt kehtinud viivise ülempiirina ka Riigikohtu praktikast tulenev seisukoht, mille kohaselt ei tohi viivis ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära3. Praegune seadusjärgne viivisemäär on 12%, seega viivis ei tohi ületada 36%. Sellest tulenevalt tekib küsimus, et kuidas suhestub sätestatud maksimummäär (KKM ülempiir) Riigikohtu praktikaga (kolmekordne seadusjärgne viivisemäär)? Kuigi KKM edasist kujunemist ei tea ette, siis vähemalt lähiajal on Riigikohtu praktikast tulenev maksimummäär madalam kui uues sättes ette nähtud maksimummäär. Seega palume vähemalt seletuskirjas selgitada, miks on viivise absoluutne maksimummäär seotud krediidi kulukuse määraga, samuti palume selgitada sätte ja Riigikohtu praktika omavahelist mõju (nt et sõltumata sätte sõnastusest jääb kehtima Riigikohtu praktikast tulenev maksimummäär) või kaaluda sätte sõnastamist sarnaselt Riigikohtu praktikale, st et ühelgi juhul ei või viivis olla kõrgem kui kolmekordne seadusjärgne viivisemäär – sellisel juhul oleks tarbijakrediidilepingus viivise piiriks kas kahekordne lepingus ettenähtud intressimäär või kolmekordne seadusjärgne viivisemäär, sõltuvalt kumb on madalam.

Selgitatud
Lähtuvalt erinevate osapoolte tagasisidest, mis kohati on ka suhteliselt vastuolulised (FinaneEstonia, Eesti Pangaliidu seisukohad vs kohtute, võlanõustajate seisukohad), siis oleme otsustanud piirduda antud juhul sellega, et viivituses olev määr (nn viivise määr) ei saa olla kõrgem kui KKMi ülempiir vastavalt VÕS §-s 406.2. sätestatule.

Vastavalt FI avaldatud statistikale varieerub mitte-pankadest krediidiandjate keskmine krediidi kulukuse määr sõltuvalt laenutootest üksjagu (s.t. kas tegemist on liisingu, järelmaksu või muu laenutootega), kuid nn tavaliste väikelaenude puhul on see viimastel aastatel olnud ca 40% - 44% ringis (https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140). Ehk mis seega ka jääb maksimaalselt KKMi laest madalamaks.
Eraldi tegelikult tekibki küsimus, et kui seadusandja on näinud ette KKMi ülempiiri (viimati siis 50,16%), siis kas on üldse nö eetiline tingimata „sihtida“ kõige kõrgemat võimalikku määra tarbimiskrediidi väljastamisel (nt nähes ette KKM-ks 50,1%).

KOHTUTÄITURITE JA PANKROTIHALDURITE KODA
145
Esitasite Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale (edaspidi Koda) arvamuse avaldamiseks krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu uuendatud versiooni. Täname, et olete Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja eelnevalt esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestanud. Täiendavaid märkusi Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojal ei ole.
Teadmiseks võetud


EESTI PANK
146
Eesti Pangal ei ole muudatusettepanekuid ja täiendusi.
Teadmiseks võetud

EELNÕU (KIKS) (III VERSIOON)
DETSEMBER, 2023

Krediidiinkassode ja -ostjate seadusi

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Seaduse rReguleerimisala
(1) Käesolev seadus reguleerib krediidihaldustegevust, sealhulgas krediidihaldusteenuse osutamist, krediidiinkasso ja krediidiostja tegevust, vastutust ning järelevalve teostamist nende isikute üle ning nende isikute vastutust.

(2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamine
(1) Käesolevat seadust kohaldatakse krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis ja kes tegutsevad tegutseb Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidihaldustegevusele ning Eestis asutatud krediidiinkasso filiaalile välisriigis ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis.

(2) Kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kohaldatakse käesolevat seadust sellisele krediidihaldustegevusele, kui sellega tegeleb krediidiasutus või krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidi- või hüpoteekkrediidiandja (edaspidi krediidiandja) ning krediidi- või hüpoteekkrediidi vahendaja (edaspidi krediidivahendaja). Eelnimetatud Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud juhul ei käsitata Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) asutatud krediidiasutust, krediidiandjat või -vahendajat krediidiinkassona.

(3) Kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, ei kohaldata käesolevat seadust krediidihaldustegevusele, kui sellise tegevusega tegeleb investeerimisfondide seaduses sätestatud fondivalitseja.

(4) Käesolevat seadust ei kohaldata:
1) krediidihaldustegevusele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas riigis asutatud krediidiasutusega või krediidiandajaga, välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud krediidiasutusele või krediidiandjale;
2) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud krediidiasutuse poolt;
3) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele või krediidihaldustegevusele, kui krediidileping on sõlmitud isiku poolt, kes ei ole krediidiasutus ja krediidisaaja on muu isik kui tarbija;
4) notarile, kohtutäiturile, pankrotihaldurile ja advokaadile, kui nad tegelevad käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega oma kutsetegevuse raames.

(5) Krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse § 3 lõike 2 tähenduses, kui sellega tegeleb krediidivahendaja ise.

(6) Krediidiasutust, krediidiandjat ja krediidivahendajat, kes omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, ei käsitata krediidiostjana käesoleva seaduse tähenduses.

(7) Krediidiinkassona ei käsitata käesoleva seaduse tähenduses isikut, kes oma põhi- või kõrvaltegevusena vahendab isikuandmete kaitse seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte rikkumisega seotud andmeid (edaspidi maksehäireinfo), edastab maksehäireinfot kolmandatele isikutele või saadab seoses maksehäireinfoga krediidisaajatele meeldetuletusi võlgnevuste tasumiseks ning ei tegele ühegi muu käesoleva seaduse § 3 lõikes  2 nimetatud tegevusega.

§ 3. Krediidiinkasso, krediidihaldustegevus, ja krediidiostja
(1) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse tähenduses äriühing, kesmis oma peamise ja püsiva majandustegevuse raames tegeleb krediidihaldustegevusega ja, mille kohaselt ta oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise krediidiostjana või krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse või krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga krediidilepingut, mille täitmisega olldakse viivituses, või teeb seda krediidiostja nimelsellest lepingust tulenevate nõuetega, ja muuhulgas korraldab nende lepingute või lepingutest tulenevate nõuete täitmist.

(2) Krediidihaldustegevus käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt täpsemalt on käesoleva seaduse tähenduses on täpsemalt krediidiasutuse või krediidiandja viivituses oleva krediidilepinguga seotud üks või mitu järgmist tegevust:
1) krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt;
2) krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, sealhulgas vastavalt krediidiostja antud juhistele;
3) krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga seotud kaebuste haldamine;
4) krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest.

(3) Krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud krediidihaldustegevusega. Lisaks võib krediidiinkasso tegeleda muudest lepingutest kui krediidilepingutest tulenevate nõuete omandamise või haldamisega. Krediidiinkassol on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus üks või mitu krediidihaldustegevust osaliselt edasi anda kolmandale isikule (edaspidi krediidihaldusteenuse osutaja). Krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna.

(4) Krediidiinkassona ei käsitata käesoleva seaduse tähenduses isikut, kes oma põhi- või kõrvaltegevusena vahendab isikuandmete kaitse seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte rikkumisega seotud andmeid (edaspidi maksehäireinfo), edastab maksehäireinfot kolmandatele isikutele või saadab seoses maksehäireinfoga krediidisaajatele meeldetuletusi võlgnevuste tasumiseks ning ei tegele ühegi muu käesoleva seaduse § 3 lõikes  2 nimetatud tegevusega.

(4) Krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna.

(5) Krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on juriidiline isik või füüsiline isik, kes omandab oma majandus- või kutsetegevuse käigus krediidiasutuse või krediidiandja viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Krediidiostjana ei käsitata käesoleva seaduse tähenduses krediidiasutust, krediidiandjat ja krediidivahendajat, kes omandab viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude.

(6) Kui krediidiinkasso omandab ise viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, kohaldatakse talle käesolevast seaduses krediidiostja suhtes ette nähtud kohustusi, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatut ja käesoleva seaduse § 47 lõikes 6 sätestatut..

(7) Lepinguriigi krediidiostja peab viivituses oleva tarbijaga sõlmitud krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks määrama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja, kes tegeleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusega (edaspidi krediidihaldaja). Kolmanda riigi krediidiostja peab nimetama krediidihaldajaks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja juhul, kui viivituses olev krediidileping on sõlmitud:
1) füüsilisest isikust ettevõtjaga või tarbijaga;
2) mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga.

(8) Kui krediidiostja omandab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetamata viivituses oleva lepingu või sellest tuleneva nõude, ei pea ta selle haldamiseks krediidiinkassot nimetama, kuid sel juhul kohaldatakse tema suhtes käesoleva seaduse §-s 44 krediidilepingu haldamisega seotud toimiku ja selle pidamise krediidiinkasso suhtes sätestatut.

(9) Kui tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks ja sellest tuleneva nõude on omandanud krediidiinkasso, võib krediidiinkasso krediidisaajaga sõlmitud lepingu või sellest tuleneva nõude ümber kujundada üksnes juhul, kui see ei muuda krediidisaaja olukorda halvemaks ja selle tulemusel suudab krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused täita. Eelnimetatuga seoses võib krediidiinkasso teha ettepaneku:
1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks või tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks, kuid maksimaalselt kuni 12 kuuks;
2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks;
32) võlast osaliselt loobumiseksda ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade summeerimiseks;
43) intressimäära muutmiseks, kuid mitte sellisel kujul, mis suurendab kogumina krediidisaaja kohustusi.
10

(10) Käesolevas seaduses käsitatakse võlaõigusseaduses sätestatud krediidilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste omandamise all ka muu hulgas krediidilepingu omandamist.

§ 4. Muud kasutatavad mõistedterminid
(1) Krediidiasutus käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus.

(2) Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidi- ja hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja.

(3) Krediidisaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes on sõlminud krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga.

(4) Krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on krediidiasutusega, krediidiandjaga või krediidiandja vahendusel sõlmitud võlaõigusseaduse § 401 kohane leping.

(5) Krediidiasutuse viivituses olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on igasugune krediidileping, mis on liigitatud viivisnõudeks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 47a.

(6) Krediidiandja viivituses olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on tarbijakrediidileping, millest tulenev kohustus on muutunud osaliselt või täielikult sissenõutavaks vastavalt võlaõigusseaduse § 82 lõikesle 7 sätestatule.

(7) Krediidiinkasso päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on tema registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(8) Krediidiinkasso sihtriik käesoleva seaduse tähenduses on riik, mis ei ole krediidiinkasso päritoluriik, kus on tema filiaal või kus ta tegeleb krediidihaldustegevusega, või lepinguriik, kus on krediidisaaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(9) Krediidiostja päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on krediidiostja või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(10) Kolmanda riigi krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, kelle elukoht või registrijärgne asukoht ei ole lepinguriigis või, kui tal oma riigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis peakontor ei ole lepinguriigis.

(11) Krediidiinkasso klient käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, krediidiasutus, krediidiandja või muu isik, kes on sõlminud lepingu krediidiinkassoga krediidihaldustegevuseks.

(12) Konsolideerimisgrupi all peetakse silmasmääratlemisel lähtutakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-st 9 sätestatut.

(13) Välisriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik ja kolmas riik.

§ 5. Krediidiinkasso ärinimi või nimetus
Ühegi muu isiku, asutuse või ühenduse nimes, nimetuses või ärinimes, mis ei ole krediidiinkasso, ei või kasutada sõna „krediidiinkasso“ eesti ega muus keeles.

2. peatükk
Krediidiinkasso tegevusluba

§ 6. Tegevusluba
(1) Krediidiinkassona tegutsemiseks peab olema tegevusluba. Tegevusluba antakse krediidihaldustegevuseks.

(2) Tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks on tähtajatu.

(3) Tegevusluba ei kehti tütarettevõtja suhtes ja see ei ole üleantav ning teisel isikul on keelatud seda kasutada.

(4) Tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega.

§ 7. Tegevusloa taotlemine
(1) Tegevusloa taotlemiseks esitavad tegutseva äriühingu (edaspidi taotleja) äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liikmed kirjaliku avalduse ning järgmised dokumendid ja andmed (edaspidi käesolevas peatükis avaldus, andmed ja dokumendid koos taotlus):
1) põhikirja ärakiri ja või aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus põhikirja muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst;
2) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan;
3) aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid;
4) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress;
5) andmed taotleja juhatuse ja olemasolu korral nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu liige edaspidi juht) kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 39 lõike lõigetes 1 punktides 1, 2 ja 5 65 sätestatule;
6) juhtide ja taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta väljavõte karistusregistrist, välisriigi kodaniku puhul tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;
7) taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmed;
8) käesoleva seaduse §-des 41 ja 42 sätestatud nõuetele vastavad sise-eeskiri eeskirjad ja sisekontrolli süsteemi toimimise kord;
9) käesoleva seaduse §-s 60 sätestatud nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaajate kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks;
10) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutajaga sõlmitud tegevuse edasiandmise leping;
11) andmed taotleja audiitorettevõtja ja siseaudiitori kohta, mis sisaldavad neist igaühe nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta või registrikoodi;
12) organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis sisaldab vajaduse korral krediidiinkasso teenuse tegevuse edasiandmise korra kirjeldust;
13) kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infosüsteemide ja muude tehnoloogiliste vahendite kirjeldus;
14) raamatupidamise sise-eeskiri;
15) teave, kas krediidiinkasso taotleja soovib vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid;
16) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 453 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise kohta.

(2) Kui taotleja soovib vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid, esitab taotleja käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud nõuetele vastava eraldiseisva maksekonto andmed.

§ 8. Äriplaan
(1) Äriplaan peab sisaldama:
1) kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsioonilise- ja juhtimisstruktuuri ning sisekontrolli süsteemi kirjeldust;
2) tegevusstrateegia, plaanitavate teenuste, eeldatavate klientide ja konkurentide, kavandatava turuosa ning asjakohasel juhul välisriikides plaanitava tegevuse kirjeldust ja analüüsi;
3) plaanitavate teenuste osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjeldust;
4) varade ja aktsia- või osakapitali suurust ning aastabilansside ja finantsnäitajate plaaneid, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused;
5) teenuse osutamisega seotud kohustuste kirjeldust, sealhulgas teavet selle kohta, kuidas tagatakse krediidisaajate huvide kaitse ja asjakohasel juhul rahaliste vahendite vastuvõtmise korralduse kirjeldust;
6) muiud tähtsust omavaid asjaolusid.

(2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul:
1) ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad või muud andmed usaldusväärsed;
2) ei ole äriplaani põhjal võimalik veenduda tegevusloa taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja protseduure;
3) krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav.

§ 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine
(1) Finantsinspektsioon hindab 45 päeva jooksul pärast tegevusloa taotluse kättesaamist, kas taotluses on esitatud kõik nõuetekohased andmed ja dokumendid.

(2) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmeid või dokumente või need ei ole nõuetekohaselt vormistatud, võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist.

(3) Kui käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on vastava teenuse pakkumiseks piisavad võimalused ja kas ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid tegevusloa taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul.

(5) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab tegevusloa taotleja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama tegevusloa taotlejale uue menetlustähtaja.

(6) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon muu hulgas teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiisi ja erakorralist audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada taotleja juhtidelt ja audiitorilt, nende esindajatelt ning vajaduse korral kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

(7) Finantsinspektsioon võib jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata, kui:
1) taotlus on esitatud oluliste puudustega või;
2) taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud või
3) taotleja ei ole Finantsinspektsiooni nõudmisel esitanud lisaandmeid ja -dokumente..

(8) Tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmise korral tagastab Finantsinspektsioon tegevusloa taotlejale esitatud dokumendid.

§ 10. Tegevusloa andmise otsus
(1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul, arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevu
sloa taotluse saamist.

(2) Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse osutamiseks vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide kaitse on piisavalt tagatud.

(3) Finantsinspektsioon võib tegevusloa väljastada koos kõrvaltingimusega. Kui seatud kõrvaltingimus ei ole nõuetekohaselt täidetud, võib Finantsinspektsioon tunnistada tegevusloa kehtetuks.

(4) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:
1) selle isiku ärinimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse;
2) selle teenuse liik, mille kohta otsus tehakse;
3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.

§ 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused
(1) Finantsinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui:
1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkassole suhtes kehtestatud nõuetele;
2) taotleja aktsia- või osakapital ei ole täielikult sisse makstud;
3) taotleja juht, audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või osanik ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;
4) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve teostamist või see on takistatud sellise teise riigi õigusaktidest, kus isik, kellega taotlejal on märkimisväärne seos, on asutatud, tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;
5) tegevusloa taotlejal ei ole piisavalt vahendeid või kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks tegutsemiseks krediidiinkassona;
6) tegevusloa taotleja esitatud andmetest selgub, et tema kavandatav püsiva ja kestva majandustegevuse koht ei ole Eestis;
7) käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud sise-eeskiri või muud asjakohased protseduurireeglid ei ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed, üheselt mõistetavad või on kehtiva õigusega vastuolus;
8) tegevusloa taotleja organisatsiooniline tase janing infotehnoloogilised süsteemid või muud tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad;
9) tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas ei ole tema organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad krediidiinkassona järjepidevaks tegevuseks krediidiinkassona ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist;
10) tegevusloa taotluse kohaselt soovib tegevusloa taotleja vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid, kuid tegevusloa taotlejale ei ole avatud või on suletud tegevusloa taotleja käesoleva seaduse § 47 kohane maksekonto.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatu hindamisel võetakse selle asjakohasuse korral arvesse muu hulgas:
1) tegevusloa taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;
2) tegevusloa taotleja juhtorganite liikmete haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja mainet;
3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;
4) tegevusloa taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(4) Taotleja ei või esitada kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 76 sätestatu alusel, ei või tegevusloa taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmisest.

§ 12. Tegevusloa lõppemine
(1) Tegevusloa kehtivus lõpeb:
1) krediidiinkasso lõpetamise otsuse tegemisel, kui Finantsinspektsioon on selleks andnud vastava loa;
2) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel, muu hulgas krediidiinkasso ühinemisel, mille puhul luba lõpeb ühendataval isikul või uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba lõpeb ühinevatel isikutel või krediidiinkasso jagunemisel korral jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2;
3) krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu.

(2) Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso õiguse osutada teenust, milleks talle tegevusluba oli antud.

§ 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine
(1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Tegevusloa kehtetuks tunnistamisega on kehtetu ka filiaali asutamise õigus või luba ja õigus osutada piiriülest teenust.

(21) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:
1) krediidiinkasso ei ole oma tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates alustanud või tema tegevus on peatunud kauemaks kui 12 järjestikuseks kuuks;
2) krediidiinkasso on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli tegevusloa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kuivõi krediidiinkasso on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid, millel oli tegevusloa andmise otsustamisel oluline tähendus;
3) krediidiinkasso avaldab oma tegevuse või juhtorgani liikme kohta olulisel määralt ebaõiget või eksitavat teavet või reklaami;
4) krediidiinkasso ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele, sealhulgas krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise ja hoidmise tingimustele;
5) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud oma tegevuse suhtes Eestis, sihtriigis või muus riigis, kus krediit väljastati, ettenähtud õigusnorme, sealhulgas krediidisaajate kaitseks või krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust käsitlevaid õigusnorme või selle valdkonna suhtes kehtivat hea usu põhimõtet;
6) krediidiinkasso kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada konsolideeritud järelevalveks vajalikku infot, või krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on piisava järelevalve teostamine takistatud;
7) krediidiinkasso ja muu isiku vaheline olev märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve teostamist;
8) krediidiinkasso või tema juht on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub rahapesu janing terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda;
9) lepinguriigi või kolmandavälis riigi pädeva järelevalveasutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt on krediidiinkasso olulisel määralt rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud või nende riikide pädevate järelevalveasutuste esitatud tingimusi;
10) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust;
11) krediidiinkasso ei täida käesolevas seaduses sätestatud kohustusi sise-eeskirja või -kontrolli janing krediidisaajate kaebuste lahendamise kohta;
12) ilmneb, et krediidiinkasso on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti eesmärgiga hoida kõrvale teises lepinguvälisriigis, kus ta peamiselt tegutseb, kohalduvate nõuete täitmisest;
13) krediidiinkasso juhid, olulist osalust omavad isikud või audiitorettevõtja või siseaudiitor ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud ja nende suhtes ettenähtud nõuetele.

(2) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine, muuhulgas on tegevusloa kehtetuks tunnistamisega kehtetu ka filiaali asutamise õigus või luba ja õigus osutada piiriülest teenust. Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 1 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist võib Finantsinspektsioon teha krediidiinkassole ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

(43) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, kui krediidiinkasso aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele äriühing enam käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud teenuste osutamisega. Kui krediidiinkasso ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing, tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba. Kui krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega, tunnistatakse kehtetuks ühinevate krediidiinkassode tegevusload. Tegevusluba tunnistatakse ka kehtetuks kui jagunemine toimub jaotumise teel. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut Eelnimetatud kohaldatakse ka juhul, kui krediidiinkasso ei soovi enam osutada tegevusloas märgitud teenuseid ja ta esitab sellekohase taotluse.

(54) Krediidiinkasso taotluse alusel tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamiseks esitataksetuleb Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba.

(65) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 3 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on alust arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib põhjendamatult kahjustada krediidisaajate õigustatud huve.

(76) Finantsinspektsioon vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 4 43 nimetatud taotluse läbi ja teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates.

(87) Finantsinspektsioon teavitab asjakohasel juhul tegevusloa kehtetuks tunnistamisest krediidiinkasso sihtriigi pädevat järelevalveasutust ja lepinguriigi pädevat järelevalveasutust, kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik.

§ 14. Avalikkuse teavitamine
Teabe tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vastavat teavet sisaldava otsuse teha ka tervikuna avalikult kättesaadavaks, kui see on oluline krediidiinkasso klientide või krediidisaajate, finantssektori stabiilsuse või läbipaistvuse jaoks.

§ 15. Krediidiinkasso andmete avalikustamine
(1) TKõik tegevusloa saanud krediidiinkassod kantakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 alusel Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiinkassode nimekirja.

(2) Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või tunnistatud kehtetuks, kustutatakse viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast.

§ 16. Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine
(1) Krediidiinkasso on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi nende andmete ja asjaolude muutumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis olid aluseks krediidiinkasso tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama asjakohasel juhul järgmised andmed ja dokumendid:
1) krediidiinkasso ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi, asukoha aadress või kontaktandmed;
2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;
3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-eeskirjad;
4) juhtide vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud andmed;
5) siseaudiitori ja audiitorettevõtja vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõigetes 3 2 ja 4 3 nimetatud andmed;
6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad olulisel määralt mõjutada krediidiinkasso finantsseisundit;
7) muu asjakohane informatsioon, kui see on ette nähtud vastavalt käesolevas seaduse §-s 7 sätestatule.

(2) Krediidiinkasso avalikustab peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2, 4, 5 ja 7 nimetatud andmed ja dokumendid.

3. peatükk
Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis

§ 17. Krediidiinkasso tegevus välisriigis
(1) Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiinkasso võib välisriigis tegeleda krediidihaldustegevusega, asutades selleks välisriigis filiaali või osutades seal piiriüleseid teenuseid.

(2) Piiriülene teenus on krediidiinkasso teenus, mida ta osutab välisriigis, kus krediidiinkasso ega tema filiaal ei ole registreeritud. Juhul kui krediidiinkasso tegeleb krediidihaldustegevusega, mis puudutab välisriigis viibivaid või registreeritud isikuid, kuid krediidi väljastaks on olnud Eestis asutatud krediidiasutus või krediidiandja, ei käsitata seda tegevust filiaali asutamisena välisriigis ega piiriülese teenuse osutamisena.

(3) Teenuste osutamisel välisriigis peab krediidiinkasso järgima käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides krediidihaldustegevuse ja sellega seonduva suhtes sätestatudettenähtud nõudeid.

§ 18. Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis
(1) Krediidiinkasso, kes soovib registreerida teises lepinguriigis filiaali või osutada teises lepinguriigis piiriüleselt teenust, teavitab sellest Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas paragrahvis teave):
1) sihtriigi nimi ja võimalusel selle lepinguriigi nimi, kus krediit anti, kui see ei ole sihtriik ega Eesti;
2) asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis;
3) asjakohasel juhul krediidiinkasso ärinimi ja aadress sihtriigis;
4) sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed, sealhulgas teave, kuidas nad vastavad käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuetele;
5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse krediidiinkasso sise-eeskirjade, juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavate õigusnormidega;
6) asjakohasel juhul rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste selliste õigusnormide täitmiseks kehtestatud menetluse kirjeldus, millega on sihtriigi õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 05.06.2015, lk 73–117);
7) kinnitus, et krediidiinkassol on asjakohased vahendid võimalused suhtluseks lepinguriigi keeles või krediidilepingus ette nähtud keeles;
8) teave selle kohta, kas krediidiinkassol on Eestis lubatud vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid.

(2) Kui krediidiinkasso haldab krediidiasutuse viivituses olevaid krediidilepinguid, edastab Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe saamist teabe sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse eelnimetatud teave andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada.

(3) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkassot kuupäevast, mil teave vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele edastati, ja kuupäeva, mil sihtriigi pädevad järelevalveasutused kinnitasid teabe kättesaamist.

(4) Finantsinspektsioon edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe ka sellele lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiasutuse andis poolt krediidit anti, kui see ei ole sihtriik ega Eesti.

(5) Krediidiinkasso teavitab Finantsinspektsiooni, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub. Teavituse saamise järel teeb Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud toimingud.

§ 19. Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis või teenuste osutamine piiriüleselt
(1) Krediidiinkasso, kes soovib asutada filiaali või kavatseb osutada kolmandas riigis piiriüleselt osutada teenuseidteenust piiriüleselt kolmandas riigis, taotleb Finantsinspektsioonilt sellekohase loa (edaspidi käesolevas peatükis kolmandas riigis tegutsemise luba).

(2) Kolmandas riigis tegutsemise loa taotlemiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas peatükis taotlus, andmed ja dokumendid koos taotlus):
1) selle kolmanda riigi nimetusi, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada või piiriüleselt teenust osutada;
2) filiaali asutamise korral filiaali asukoha aadress kolmandas riigis, organisatsioonilise struktuuri kirjeldus ning juhtimise eest vastutavate isikute nimed nimi ja isikukoodid või nende selle puudumise korral sünniajad sünniaega ja elukohad-kohta, sealhulgas andmed selle kohta kuidas juhtimise eest vastutavad isikud vastavad käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuetele;
3) tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi kolmandas riigis osutatavate teenuste ja tegevuste kohta, sealhulgas teavet selle kohta, kas seoses filiaali asutamise või piiriüleselt tegutsemisega antakse selles riigis tegevusi või ülesandeid edasi kolmandale isikule.

§ 20. Kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus
(1) Kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide või filiaali asutamiseks piisavate vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut.

(2) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse saamisest arvates.

(3) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata krediidiinkassole teatavaks viivitamata.

§ 21. Kolmandas riigis tegutsemise alustamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest
Krediidiinkasso võib alustada teenuste osutamist filiaali kaudu või piiriüleselt vastavalt kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Enne kolmandas riigis tegevuse alustamist filiaali kaudu või piiriüleselt teatab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal kolmandas riigis teenuste osutamist alustatakse.

§ 2221. Kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest keeldumise alused
Finantsinspektsioon võib keelduda kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest, kui:
1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses krediidiinkasso juhtide suhtes kehtestatud nõuetele;
2) loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
3) krediidiinkasso organisatsiooniline ülesehitus või krediidiinkasso vahendid ei ole piisavad tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks kolmandas riigis;
4) filiaali asutamine kolmandas riigis või krediidiinkasso esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada krediidiinkasso klientide huve või tegevuse usaldusväärsust Eestis või kolmandas riigis;
5) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada vajalikul tasemel järelevalvet kolmandas riigis asutatud filiaali üle või seal osutatavate teenuste üle.

§ 2122. Kolmandas riigis tegutsemise alustamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest
Krediidiinkasso võib alustada teenuste osutamist filiaali kaudu või piiriüleselt vastavalt kolmanda riigi õigusaktides krediidihaldustegevusele ja sellega seotud tegevuse suhtes sätestatule. Enne kolmandas riigis tegevuse alustamist filiaali kaudu või piiriüleselt teatab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal kolmandas riigis teenuste osutamist alustatakse.

§ 23. Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamine
(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks, kui:
1) krediidiinkasso on loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiinkasso on esitanud või tema krediidiinkasso eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;
2) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud asjaomase välisriigi krediidihaldustegevuse ja sellega seotud tegevuse suhtes ettenähtud õigusaktide nõudeid;

3) krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele loa saamise tingimustele;
4) krediidiinkasso ei esita filiaali või kolmandas riigis osutatavate teenuste kohta Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid;
5) krediidiinkasso või tema filiaali juht ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;
6) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust;
7) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 212 sätestatud asjaolud.

(2) Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon krediidiinkassole ja kolmanda riigi pädevale järelevalveasutusele viivitamata teatavaks.

(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab krediidiinkasso teenuste osutamise selles kolmandas riigis asutatud filiaali kaudu Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

§ 24. Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis
(1) Teises lepinguriigis asutatud isik (edaspidi käesolevas paragrahvis isik), kes oma päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib tegeleda krediidihaldustegevusega, võib oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse väljastatud tegevusloa alusel Eestis osutada vastavat teenusttegeleda krediidihaldustegevusega, asutades selleks filiaali või osutades Eestis teenuseid piiriüleselt. Teise lepinguriigi isik teavitab sellest oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse kaudu Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas paragrahvis teave):
1) kui eelnimetatud teise lepinguriigi isikule on teada, siis lepinguriik, kus krediit antiandmise riik, kui see ei ole Eesti ega selle isiku päritoluriik;
2) asjakohasel juhul Eestis asutatud filiaali aadress;
3) asjakohasel juhul Eestis krediidiinkasso kasutatav ärinimi ja aadress;
4) Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastutava isiku nimi;
5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse selle isiku sise-eeskirjade, juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavatele Eesti õigusnormidele;
6) kinnitus, et sellel isikul on asjakohased vahendid võimalused suhtluseks eesti keeles või krediidilepingu ette nähtud keeles;
7) teave selle kohta, kas sellel isikul on päritoluriigis lubatud võtta vastu ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid.

(2) Finantsinspektsioon teavitab selle isiku päritoluriigi pädevat järelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teabe kättesaamisest.

(3) Isik võib alustada Eestis teenuse osutamist alates järgmisest kuupäevast, olenevalt sellest, kumb on varasem:
1) pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase teavituse saamist oma päritoluriigi pädevalt järelevalveasutuselt;
2) kui Finantsinspektsioon ei ole käesoleva paragrahvi lõike 2 kohast teavitust teise lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele edastatud, siis kahe kuu möödumisel käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teabe esitamisest Finantsinspektsioonile.

(4) Teises lepinguriigis asutatud isik järgibu poolt Eestis filiaali asutamise korral peab järgima käesoleva seaduse §‑des 41, 44 janing §-des 58–60 sätestatud üldisele organisatsioonilisele ülesehitusele, krediidisaajate kaebuste lahendamisele, huvide konflikti maandamisele ja vältimisele ning §-des 48–50 aruandlusele kehtestatud nõudeid.

(5) Finantsinspektsioon avalikustab teabe lepinguriigi krediidiinkasso kohta oma veebilehel vastavalt käesoleva seaduse §-s 15 sätestatule.

§ 25. Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis
Kolmandas riigis asutatud isik ei või tohi Eestis tegeleda krediidihaldustegevusega piiriüleselt ega filiaali kaudu.

4. peatükk
Osaluste omandamine krediidiinkassos
§ 26. Oluline osalus
(1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus krediidiinkasso aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, või hääleõigustest või mis võimaldab avaldada olulist mõju tema juhtimisele.

(2) Olulise osaluse ja kontrollitava äriühingu määramisel lähtutakse väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetes 2 ja 3, §-st 10 ja § 721 lõikes 1 sätestatust.

§ 27. Olulist osalust omandavatele isikutele esitatavad nõuded
Krediidiinkassos võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada või krediidiinkasso üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada igaüks (edaspidi käesolevas peatükis isik):
1) kes on laitmatu mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab krediidiinkasso kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele, sealhulgas kelle majanduslik usaldusväärsus võimaldab tagada krediidiinkasso korrapärast ja usaldusväärset tegevust arvestades selle krediidiinkasso senist ja kavandatud äritegevuse laadi;
2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab krediidiinkasso juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 37 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele;
3) kes tagab, et krediidiinkasso järgib käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid kapitalinõudeid ja rahaliste vahendite hoidmisele ettenähtud nõudeid ja ning et krediidiinkassol on olemasorganisatsiooni struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet tema üle ning vahetada teavet ja teha koostööd pädevate järelevalveasutustega;
4) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või et olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske;
5) kelle suhtes ei kohaldata rahvusvahelist sanktsiooni rahvusvahelise sanktsiooni seaduse tähenduses.
õike

§ 28. Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest
(1) Isik, kes kavatseb krediidiinkassos otsese või kaudse olulise osaluse omandada või suurendada osalust üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel krediidiinkasso muutub tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 ning sama paragrahvi lõike 65 alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed ja dokumendid.

(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel krediidiinkassos sellise osaluse kui see suureneb üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega esindatud häälte arvust või kui krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks. Sellel juhul on isik kohustatud pärast krediidiinkasso üle kontrolli saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata teavitama sellest Finantsinspektsiooni.

(3) Finantsinspektsioon teavitab osaluse omandajat kirjalikult viie tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.

§ 29. Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed
(1) Osaluse omandamisest teavitamisel esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid, et kontrollida käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuete täitmist:
1) selle äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse või suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus;
2) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekirja, millest nähtub igale osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmeid omandaja omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud infot;
3) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta, samuti isiku usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;
4) juriidilisest isikust omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv;
5) juriidilisest isikust omandaja nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri;
6) andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta ning senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, samuti nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;
7) kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni;
8) omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus;
9) kinnitus, et käesoleva seaduse § 27 punktis 2 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht;
10) juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas vastavas nimetatud ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud;
11) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja janing temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud krediidireitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema janing asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi kohta väljastatud krediidireitingud;
12) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;
13) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta;
14) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;
15) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721;
16) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721;
17) krediidiinkasso muutumise korral kontrollitavaks äriühinguks muutumise korral käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan tegevuskava ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud;
18) ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks.

(2) Välisriigi kodaniku korral esitatakseon käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud karistusregistri väljavõtte asemel vaja esitada tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud.

Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud
(3) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada muus keeles.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile Finantsinspektsiooni tema juhatuse kinnitatud vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda andmeid suuremas mahus, kui on sätestatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 10 korral on viimase majandusaasta lõppemisest möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud.

(56) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 30. Menetlus ja menetlustähtajad
(1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise lubamise või keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul (edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava § 28 lõikes 3 nimetatud teate esitamisest arvates.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest alates nõuda lisaandmeid ja -dokumente.

(3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui 20 tööpäeva. Täiendavate lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei peatu.

(4) Kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul teatabpeab Finantsinspektsioon teatama omandajale uue menetlustähtaja.

(5) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi pädev järelevalveasutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.

(6) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel vajaduse korral koostööd lepinguriigi välisriigi pädeva järelevalveasutusega kui see osutub Finantsinspektsiooni hinnangul vajalikuks.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud koostööga seoses raames konsulteerib Finantsinspektsioon teiste pädevate järelevalveasutustega. Kui käesolevas seaduses ega Finantsinspektsiooni seaduses ei ole ette nähtud teisiti, edastab Finantsinspektsioon viivitamata teisele pädevale järelevalveasutusele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised.

(8) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva seaduse §-s 28 nimetatud teavituse läbi vaatamata, kui teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid.

§ 31. Osaluse omandamise tingimused
(1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse omandamise või suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise tehingu tegemisest või tegemata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni.

(2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon seda oma ettekirjutusega ei keela.

§ 32. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta
(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:
1) omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse selle alusel nõutud andmeid või dokumente;
3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesoleva seaduse ega muude õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
4) krediidiinkasso muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd;
5) Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama kellegi teise õigusi.

(2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev järelevalveasutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema selle järelevalveasutuse hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord keelata või seda piirata, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse käesoleva lõike alusel eelnimetatud lõigetes 1 ja 3 sätestatud ettekirjutuse tegemisest olenemata. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

(5) Kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või kõigi eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale ja muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist.

§ 33. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed
(1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega, osaga või muul moel kaasnevat hääleõigust ning osalusega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui:
1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni varasemalt tehtud ettekirjutusega;
2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse;
3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras teavitatud;
4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 või enne §-s 30 nimetatud tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.

(2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks.

(3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kuue kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.

(4) Kui teostati tehingust, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.

§ 34. Olulise osaluse muutumisest teavitamine
(1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle, teavitabpeab ta sellest kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või mõneuu tehingu tagajärjelulemusel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse krediidiinkassos või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud määra. Sellel juhul on isik teavitab isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

(3) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

(4) Krediidiinkasso esitab kahe nädala jooksul pärast üldkoosoleku toimumist kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 26 ja 28.

5. peatükk
Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 35. Asukoht ja peakontor
(1) Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiinkasso registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad olema Eestis.

(2) Krediidiinkasso põhikiri peab kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht ja peakontor on Eestis.

§ 36. Nõukogu ja juhatuse liikmete arv
(1) Juhul kui krediidiinkassol on ette nähtud nõukogu, siis peab selles olema vähemalt kolm liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. Arvestades krediidiinkasso suurust, tegevuse laadi ja ulatust võib Finantsinspektsioon nõuda nõukogu olemasolu krediidiinkassos.

(2) Krediidiinkasso juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu.kuid arvestades krediidiinkasso suurust, tegevuse laadi ja ulatust võib juhatuses olla üks liige.

§ 37. Nõuded juhtide valimisele ja määramisele
(1) Krediidiinkasso juhiks võib valida või määrata isiku, kellel on piisavalt laitmatu maine.

(2) Isiku maine ei ole laitmatu, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud asjaolud, mis seavad kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Finantsinspektsioon arvestab isiku maine hindamisel muu hulgas seda, kas isik on olnud süüteoasjas süüdistatav või kahtlustatav või muul moel seotud süüteoasjaga või isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või usaldust kuritarvitava teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või järelevalvemenetlusega.

(3) Isiku maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui:
1) ta on pannud toime esimese astme kuriteo või teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo süüteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
2) ta tegeleb või on tegelenud liigkasuvõtmisega vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 39 lõikes 4 sätestatule;
3) tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;
4) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt või ta on esitanud Finantsinspektsioonile järelevalveasutustele valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata;
5) tema suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud tema pankrot, välja arvatud juhul, kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest;
6) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;
7) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeelu või §-le 491 ettevõtluskeelu, samuti juhul , kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeld või teataval erialal või ametikohal töötamise keeld või teda on karistatud sellise keelu rikkumise eest.

(34) Väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon ei mõjuta isikute head mainet, välja arvatud juhul, kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osutavad süsteemsetele rikkumistele.

(45) Krediidiinkasso juhtidel tervikuna peavad olema piisavad teadmised ja kogemused ettevõtja juhtimiseks pädeval janing vastutustundlikul moel.

(56) Krediidiinkasso juhiks valitaval isikul peab olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal vastaval ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest sobituma juhtorgani koosseisu.

(67) Krediidiinkasso juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist nii, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja tarbijate huvid onleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.


§ 38. Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded
(1) Krediidiinkasso juhid ja töötajad peavad tegutsevadma nende puhul eeldatava ettenägelikkuse ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades krediidiinkasso, tema klientide ja krediidisaajate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Krediidiinkasso juhid peavad olema suutelised korraldama krediidiinkasso tegevust selliselt, et eelkõige tarbijatest krediidisaajate huvid oleksid piisavalt kaitstud.

(2) Krediidiinkasso töötajad on kohustatud osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma krediidisaajatele nõuetekohast teavet.

(23) Krediidiinkasso juhid peavad tagavadma, et krediidiinkasso organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on krediidiinkasso tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

(34) Krediidiinkasso juhatus on kohustatud veenduma, et käesoleva seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

(45) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso esindamine või selle krediidiinkasso juhtimine või kontrollimine.

(56) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha kehtestada ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele ette täpsemad kohustused ja ülesanded.

§ 39. Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast
(1) Krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik Finantsinspektsioonile vähemalt järgmised andmed ja dokumendid:
1) isiku ees- ja perekonnanimi, nime muutmise korral varasem nimi ningja selle muutmise kuupäev janing põhjus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, kodakondsus, elukoht, kontaktandmed, haridustee kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu, andmed ametiaja- ja koha kohta ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;
2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu;
3) andmed võimalike huvidede konfliktide ja isiku poolt ametiülesannete täitmisele pühendatava aja kohta;
4) kinnitus, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso juht;
5) väljavõte karistusregistrist, välisriigi kodaniku puhul tema päritolu- või elukohariigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud.

(2) Krediidiinkasso esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid ning kinnituse Finantsinspektsioonile. Finantsinspektsioon võib küsida Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud vormiga täiendavat informatsiooni.

(32) Krediidiinkasso esitab audiitorettevõtja valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile audiitorettevõtja nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja. Lisaks eelnimetatule tuleb esitada ka vandeaudiitori nimi.

(43) Krediidiinkasso esitab siseaudiitori valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile siseaudiitori nime, isikukoodi ja siseaudiitori kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso siseaudiitor.

(54) Krediidiinkasso on kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või määramise kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eelnimetatud Eelmises lauses nimetatud tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.

(65) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed esitataksetuleb esitada Finantsinspektsiooni kinnitatud vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule täiendavat informatsiooniandmeid suuremas mahus, kui on sätestatud käesoleva paragrahvi lõikes 1.

§ 40. Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine või juhi valimata või määramata jätmine
(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist või valimata või määramata jätmist järgmistel juhtudel:
1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhtidele kehtestatud nõuetele;
2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid või tegelikkusele mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;
3) isiku tegevus krediidiinkasso juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso juhtimist nii, et klientide ja krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.

(2) Kui krediidiinkasso ei ole täielikult või tähtajaks täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks.

§ 41. Sise-eeskirjad
(1) Krediidiinkasso juhatus kehtestab oma otsusega krediidiinkasso ning tema juhtide ja töötajate tegevust korraldareguleerivad protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mis mille kohaselt tagavad tagatakse krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste täitminse, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamisne.

(2) Sise-eeskirjas määratakse juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste tase, mis on vajalik krediidiinkasso organisatsioonis vastavatel ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

(3) Sise-eeskirjades kehtestatakse asjakohane kord ja menetlused, et tagada tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide vältimine. Juhatus teostab järelevalvet korra ja menetlusteselle rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil.

(4) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:
1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise nõuded;
2) juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete ja füüsilisest isikust krediidisaajate isikuandmete töötlemise kord, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88);
3) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel;
4) juhi sobivushindamise kord;
5) huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise meetmed;
6) teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded krediidihaldusteenuse osutaja kvalifikatsioonile;
7) registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;
8) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiasüsteemidealaste ja ning krediidisaajate maksete rahaliste vahendite hoidmise süsteemide turvalisus ningja nende regulaarne kontrollimine;
9) sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord;
10) sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks;
11) raamatupidamise sise-eeskirjad;
12) filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord;
13) krediidisaajale teabe ja krediidilepingu mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise kord;
14) krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise kord;
15) tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele;
16) järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise kord, sealhulgas aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastavate ülesannete eest vastutavad töötajad, kasutatavad infosüsteemid ja sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse kontrollimiseks.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad nõuded.

§ 42. Sisekontrolli süsteem
(1) Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus käesolevale seadusele, kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel.

(2) Sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada tegevuspõhimõtted ja reeglid käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega ja krediidihaldusega. NEelnimetatud tegevuspõhimõtted ja reeglid peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid.

(3) Krediidiinkasso juhatus või nõukogu või selle puudumisel osanike koosolek määrab siseaudiitori või selle funktsiooni teostamiseks isiku (edaspidi siseaudiitor), kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine. Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.

(4) Siseaudiitor peab tagama, et:
1) regulaarselt kontrollitakse krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust käesolevale seadusele ja selle alusel antud õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse krediidiinkassos kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning krediidiinkasso kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust;
2) krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes;
3) krediidiinkasso juhatusele ja olemasolu korral nõukogule esitatakse regulaarselt käesoleva lõike punktides 1 ja 2 eespool nimetatud kohustususte täimisega seotud aruandeid.

(5) Krediidiinkasso tagab siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.

(6) Siseaudiitor on kohustatud talle krediidiinkasso kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab või võib osutada olulisele õigusrikkumisele või tarbija krediidisaaja huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama lisaks krediidiinkasso juhtidele, nõukogu puudumisel ka osanikele või nende esindajatele kaning Finantsinspektsioonile.

§ 43. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale
(1) Kui kKrediidiinkasso soovib võib krediidihaldustegevuse krediidihaldusteenuse osutajale edasi anda (edaspidi tegevuse edasiandmine) tingimusel, sõlmib peabet ta sõlmima sõlmib kirjaliku lepingu ja tingimusel, et , krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest, ning kui:
1) krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise lepingus määrsätestatakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida seadusest tulenevaid norme, sealhulgas asjakohaseid Euroopa Liidu ja välisriikide õigusaktide norme, mis on kohaldatavad krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu suhtes;
2) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus krediidiinkasso ise ei tegele enam krediidihaldustegevusega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba;
3) tegevuse edasiandmise leping ei muuda krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja või krediidisaaja ees;
4) tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel krediidiinkasso tegevusluba anti;
5) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve teostamist;
6) krediidiinkassol säilib pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste kohta käivale teabele;
7) pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol pädevus ja ressursid, tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega;
8) tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti, usaldusväärsust ega toimimist;
9) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve;
10) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti;
11) krediidihaldusteenuse osutajal on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid kohustusi täitma;
12) tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et vältida täiendavaid lisariske krediidiinkasso tegevusele;
13) on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded.

(2) Krediidiinkasso võib ka muud tegevust kui krediidihaldustegevust edasi anda kolmandatele isikutele kuid üksnes tingimusel, et krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest.

(23) Enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale või muudele kolmandatele isikutele teavitab krediidiinkasso Finantsinspektsiooni. Asjakohasel juhul tuleb teavitada sihtriigi pädevaid järelevalveasutusi, kui tegemist on krediidiasutuse sõlmitudväljastatud krediidilepinguga.

(34) Krediidiinkasso säilitab käesoleva paragrahvi lõikes lõigetes 1 või 2 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ja krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi kirjalikke juhiseid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat, pärast edasiandmislepingu lõpetamist.

(45) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse osutajalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva paragrahvi lõikes 3 4 nimetatud dokumente ja teavet.

(56) Krediidihaldusteenuse osutajal, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, ei ole lubatud vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid, kui tegemistmis krediidisaajale on antud krediidiasutuse sõlmitudväljastatud krediidilepinguga. Eelnimetatut ei kohaldata juhul, kui tegemist on teise krediidiinkassoga ja talle on selline õigus antud. Juhul kui tegemist on krediidiandja sõlmitudväljastatud krediidilepinguga, võib krediidihaldusteenuse osutaja võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid vastu üksnes juhul, kui ta kannab need esimesel võimalusel edasi krediidiinkassole.

(67) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele krediidihaldusteenuse osutajale või muule kolmandale isikule krediidiinkassoga seotud tegevuse edasiandmise lõpetamist või kõigi krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse osutajatega või muude kolmandate isikutega sõlmitud tegevuste edasiandmise lepingute lõpetamist, kui:
1) rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või krediidisaajate õigusi või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või usaldusväärsust;
2) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks;
3) krediidihaldusteenuse osutaja või muu kolmas isik, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesolevas seaduses sätestatuga vähemalt samaväärsetele nõuetele;
4) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi.

6. peatükk
Nõuded krediidiinkasso tegevusele

§ 44. Krediidilepingu haldamisega seotud toimiku ja selleu pidamine
(1) Krediidiinkasso peab krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut (edaspidi käesolevas paragrahvis toimik) alates hetkest, kui ta määrati viivituses olevat krediidilepingut või sellest tulenevat nõuet haldama. Kui krediidiostja ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut Toimikut peetaksetuleb pidada iga isiku krediidisaaja kohta eraldi.

(2) Krediiditoimik on käesoleva seaduse tähenduses lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja muude krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum.

(32) Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja, peab tagabma kogu selle perioodi jooksul, mil nõuet hallatakse, krediidisaaja vajalike andmete ja dokumentide , olemasolu krediiditoimikus.

(3) Krediidiinkassol või asjakohasel juhul krediidiostjal on õigus saada viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude sisse nõudmiseks krediidiasutuselt või krediidiandjalt tarbijakrediidi andmise, jälgimise ja hindamise kohta peetud vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 48 sätestatud krediiditoimiku see osa, mis sisaldab andmeid konkreetse tarbija suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta kuid mitte krediidiasutuse või krediidiandja ärisaladust puudutavaid andmeid. Eelnimetatud krediiditoimikust tulenevaid andmeid võib krediidiinkasso või krediidiostja kasutada üksnes seoses vastava viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamisega käesoleva seaduse § 3 lõike 2 tähenduses.

(4) Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja säilitab eelnimetatud käesolevas paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud andmed ja dokumendid vähemalt viis aastat pärast nõude haldamise lepingu lõpetamist, kuid mitte kauem kui kümme aastat.

(45) ) KrediiditToimik peab andma piisavalt informatsiooni krediidilepingu andmise haldamise eest vastutavale isikule, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidilepingu andmisehaldamise, ja krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta. Vastava järelepärimise peale on krediidiinkasso kohustatud edastama krediiditoimiku ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile.

§ 45. Krediidihalduslepingu sõlmimine
(1) Kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sealhulgas võttes arvesse käesoleva seaduse § 3 lõikes 7 sätestatut, sõlmitakse krediidiostja ja krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja vahel krediidilepingu haldamiseks leping (edaspidi krediidihaldusleping). Krediidihaldusleping peab sisaldama vähemalt järgmist:
1) krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus, sealhulgas tähtajad ja muud olulised tingimused, millal ja mille kohaselt kantakse krediidisaajate poolt makstud summad üle krediidiostjale;
2) krediidiinkassole, krediidiasutusele või krediidiandjale makstava tasu suurus või selle arvutamise meetod;
3) ulatus, mis määral saab krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja esindada krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga;
4) poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme;
5) poolte kohustus kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt;
6) krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja kohustus teavitada krediidiostjat enne krediidihaldustegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale.

(2) Krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja säilitab krediidihalduslepingut ja järgmisi andmeid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva:
1) krediidiostja ja krediidisaajaga peetud kirjavahetus;
2) krediidiostjalt saadud juhised iga viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude kohta.

(3) Krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja on kohustatud Finantsinspektsioonilile edastama võib nõuda kõiki käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmeid.

7. peatükk
Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele

§ 46. Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital
(1) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud.

(2) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot.

§ 47. Krediidisaaja kohustuste täitmiseks tasutud rahaliste vahendite hoidmine
(1) Krediidiinkasso peab hoiabdmaon kohustatud hoidma krediidisaaja kohustuste täitmiseks tasutud rahalised rahalisi vahendeid eraldi maksekontol. Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma majandustegevuses, seda ka mitte ka juhul, kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette nimetatudvastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt.

(2) Krediidiinkasso peab avabmapeab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekonto avama üksnes krediidiasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis.

(3) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjakohaseomase teabe käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontode kohta janing teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni, kui eelnimetatud teave muutub.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontol olevad krediidisaaja kohustuste täitmiseks tasutud rahalised vahendid ei kuulu krediidiinkasso pankrotivara hulka, neid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks.

(5) Kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale paberikandjal või muul püsival andmekandjal tõendi või kinnituse makse tasumise kohta, millest peab olema krediidisaajale näha võlgnetava summa vähenemine.

(6) Krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte. 

8. peatükk
Raamatupidamine ja aruandlus

§ 48. Raamatupidamise korraldamine
(1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes raamatupidamisarvestusega seotud õigusaktides sätestatule.

(2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso finantsseisundi ja majandustegevuse kohta.

(3) Kui krediidiinkassol on õigus krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida, kajastab krediidiinkasso krediidisaajatelt laekunud vahendeid oma bilansis kuni nende kandmiseni krediidiostjale. Krediidiinkasso avalikustab teabe krediidisaajalt vastu võetud, kuid krediidiostjale edasi kandmata rahaliste vahendite kohta oma raamatupidamise aastaaruandes.

§ 49. Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile
(1) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta aruande koos vandeaudiitori aruandega ärakirjaga kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui krediidiinkasso on nimetatud andmed ja dokumendidaruanded avalikustanud oma veebilehel või esitatud need äriregistrile kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile esitama.

(2) Krediidiinkasso ja teise lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata aruanded käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud regulaarsete aruannete periood on poolaasta kvartal ja aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, esitataksetuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

(4) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis kui need on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

(5) Finantsinspektsioonile esitatud järelevalveliste aruannete põhjal võib Finantsinspektsioon või krediidiinkasso esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks janing Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

(6) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali janing Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 50. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja algandmete säilitamine
(1) Finantsinspektsioon kontrollib käesoleva seaduse § 49 lõigetes 2–3 nimetatud järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel võimalusel pärast aruande laekumist.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest aruande esitajat.

(3) Järelevalvelise aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul puudused kõrvaldama ja esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma põhjendamatu viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või kui auditeeritud andmed erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest.

(4) Järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama viis aastat. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso õigust säilitada andmeid ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on krediidiinkassol muu õiguslik alus.

§ 51. Audiitorkontroll
(1) Krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.

(2) Krediidiinkasso audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud, piisavate teadmiste ja kogemustega usaldusväärse isiku.

(3) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel audiitorettevõtja, kui:
1) üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud;
2) üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest;
3) audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse.

(4) Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused kestavad, kuni üldkoosolek või osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja.

§ 52. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus
(1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla:
1) krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine;
2) krediidiinkasso edasise tegevuse katkemise oht;
3) modifitseeritud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta;
4) olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma oma kohustusi või oht sellise olukorra tekkeks;
5) krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju krediidiinkassole või krediidisaajale.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta audiitortegevuse seadusega ettenähtud kutsesaladuse hoidmise kohustust õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet.

9. peatükk
Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot

§ 53. Ümberkujundamine
Krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks.

§ 54. Ühinemine
(1) Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, teavitab tuleb tal viivitamata pärast tema ühinemise kandmist äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitabda teabve muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

(3) Krediidiinkasso ühinemise korral teise äriühinguga vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 või uue äriühingu asutamise teel vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta.

(4) Kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või teise ühendava äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks, peab ta tegutsemiseks taotlema tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist.

(5) Enne ühinemisotsuse tegemist tuleb Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või nõuded loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba.

§ 55. Jagunemine
(1) Krediidiinkasso jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Krediidiinkasso jagunemise korral eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 4 tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemise korral jätkab jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, teavitabtuleb tal viivitamata pärast tema jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitabda teabve muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

(3) Krediidiinkasso jagunemise korral jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2 krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta janing seekrediidiinkasso tegevusluba lõpeb.

(4) Jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole krediidiinkasso, taotlebtuleb krediidiinkassona tegutsemiseks omandaval äriühing krediidiinkassona tegutsemiseks ul taotleda tegevuslouba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist.

(5) Enne jagunemisotsuse tegemist esitatakse esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kinnituse ning tõendid ja dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba.

§ 56. Lõpetamine
(1) Krediidiinkasso lõpetatakse äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Krediidiinkasso lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal.

(3) Krediidiinkasso lõpetamise loa saamiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:
1) krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise kohta, millest peab muuhulgas näha olema ka Finantsinspektsioonilt ja selleks loa taotlemise otsuskohta;
2) krediidiinkasso hinnang lõpetamise mõju kohta oma klientide ja krediidisaajate huvidele;
3) kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole;
4) krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni.

(4) Krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja krediidisaajate huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut.

(5) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda krediidiinkasso lõpetamise loa andmisest, kui krediidiinkasso lõpetamine on vastuolus tema klientide või krediidisaajate huvidega.

(7) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata krediidiinkassole teatavaks.

(8) Krediidiinkasso võib sundlõpetada Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega, kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 alusel kehtetuks tunnistanud.

(9) Kohtule tuleb koos avaldusega esitada tõendid käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud asjaolude kohta.

(10) Krediidiinkasso sundlikvideerimise otsustab kohus kolme tööpäeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates.

(11) Sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul äriseadustiku § 203 lõikes 3 või § 366 lõikes 3 sätestatut ei rakendata.

§ 57. Pankrot
(1) Krediidiinkasso suhtes võivad pankrotiavalduse esitada:
1) Finantsinspektsioon;
2) likvideerijad;
3) võlausaldajad;
4) krediidiinkasso ise.

(2) Tegutsev krediidiinkasso teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse esitamisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 nimetatud juhtudel enda suhtes.

(3) Juhul kui krediidiinkasso hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid, siis võib ta võlgnikuna pankrotiavalduse esitada ainult üksnes Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

10. peatükk
Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine

§ 58. Suhtlus krediidisaajaga
Krediidiinkasso ja krediidiostja peavad suhtluses krediidisaajaga:
1) tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt;
2) andma krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet;
3) austama ja kaitsma krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust;
4) suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endast ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist.

§ 59. Teabe andmine krediidisaajale
(1) Krediidiostja esitab krediidisaajale pärast viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamist paberikandjal või muul püsival andmekandjal teate, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet:
1) teavitus viivituses oleva krediidilepingu omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise kuupäev;
2) krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed;
3) asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed;
4) asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta;
5) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andnud, ärinimi, registrikood ja kontaktandmed;
6) krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi antud, juures olev selgelt eristuv kontaktpunkt või kontaktandmed, mille kaudu krediidisaaja teavet saab;
7) teave teate esitamise ajal tasumisele kuuluva summa kohta koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena, ning asjakohasel juhul nõude aluseks olevate dokumentide koopiad, kui krediidisaaja neid nõuab;
8) kinnitus selle kohta, et kohaldub jätkuvalt Eesti ja asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus, eelkõige mis puudutab tarbijakrediidilepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi ning samuti krediidihaldustegevust läbi viivate isikute enda rikkumisel korral rakenduvat vastutust, sealhulgas kriminaalõigust;
9) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende kontaktandmed ja aadress ja kontaktandmed, kuhu on krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib täies ulatuses või osaliselt ja kokkuleppel krediidiostjaga esitada ka tema esindajaks määratud krediidiinkasso või tema esindajaks määratud krediidiasutus või krediidiandja.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade koos teabega tuleb esitada eesti keeles või lepingus kokku lepitud keeles. Teate esitamise eest ei või nõuda tasu.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade koos teabega tuleb esitatakseda ka alati ka enne krediidiinkasso või krediidiostja poolt esimeset rahalise kohustuse sissenõudmist. Krediidisaajal on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe esitamist.

(5) Pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teate esitamist esitab krediidiostja või asjakohasel juhul tema esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja kogu hilisemas teabevahetuses krediidisaajaga käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 kohase teabe. Käesoleva lõike esimest lauset ei kohaldata, kui tegemist on esimese teabevahetusega pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sellel juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave.

§ 60. Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine
(1) Krediidiinkasso kehtestabpeab sise-eeskirjadega kehtestama krediidisaaja kaebuse registreerimise ja lahendamise korra, mis näebks ette toimiva ja läbipaistva menetluse esitatud kaebuste kiireks lahendamiseks.

(2) Krediidisaaja esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest on krediidiinkassol keelatud võtta tasu. Kokkulepe, millega seotakse kaebuse lahendamise eest tasu maksmine, on tühine.

(3) Krediidiinkasso lähtubpeab kaebuste lahendamisel lähtuma Finantsinspektsiooni poolt kehtestatud korrast vastavalt käesoleva seaduse § 67 lõikele 4.

(4) Krediidiinkasso registreerib kõik saadud kaebused ning säilitab teavet esitatud kaebuste, nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise tulemuste kohta kooskõlas käesoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 154.

(5) Krediidiinkasso on kohustatud krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastama ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid tarbijast krediidisaajat hiljemalt 15 päeva ja juriidilisest isikust krediidisaajat 30 päeva pärast kaebuse saamist. Muu hulgas on krediidiinkasso kohustatud põhjendama, kui ta ei pea krediidisaaja kaebust põhjendatuks või keeldub kaebust rahuldamast või nõustub vaid kaebuse osalise rahuldamisega.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid teha, põhjendabon krediidiinkasso kohustatud krediidisaajale vastavat viivitamist põhjendama ja määrabma vajalike toimingute lõpetamise eeldatava mõistliku tähtaja, mis kokku ei või olla kokku pikem kui 35 49 tööpäeva esmase kaebuse esitamisest arvates.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise standardiseeritud dokumendipõhjale.

11. peatükk
Krediidiostjate muud õigused ja kohustused

§ 61. Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt
Krediidiostjal on õigus lepingueelsete läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt teavet viivituses oleva krediidilepingu, sellest tulenevate krediidiasutuse nõuete ja asjakohasel juhul tagatise kohta, et hinnata viivituses oleva krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust.

§ 62. Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis
(1) Kolmanda riigi krediidiostja määrabpeab kirjalikult määrama esindaja (edaspidi määratud esindaja), kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis.

(2) Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse järgimisega seotud küsimustes. Määratud esindaja vastutabon täielikult vastutav käesolevast seadusest ja muudest asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Käesoleva seaduse § 3 lõikes 12 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse asjakohasel juhul käesoleva seaduse tähenduses määratud esindajana.

§ 63. Teiste isikute kasutamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellestkrediidihaldusega tegelevatest isikutest
(1) Kui krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja nimetab krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teatab krediidiostja või tema määratud esindaja Finantsinspektsioonile selle isiku ärinime ja aadressi hiljemalt krediidihaldustegevusega alustamise kuupäeval.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik muutub, teavitab krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni muudatusest hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja aadressi.

(3) Kui tegemist on krediidiasutuse viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega, edastab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohase teabe sihtriigi pädevale järelevalveasutusele, selle lepinguriigi pädevatele järelevalveasutustele, kus krediit anti, janing uue krediidiinkasso päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele.

(4) Krediidiostjal ei ole lubatud kaasata füüsilisi isikuid viivituses olevat krediidilepingut ega sellest tulenevat nõuet haldama.

§ 64. Finantsinspektsiooni teavitamine viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude loovutamisest
(1) Krediidiostja, kes omakorda loovutab omakorda viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:
1) uue krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja juriidilise isiku tunnuse või selle puudumise korral krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadressi;
2) loovutatud viivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjäägi, samuti nende nõuete või krediidilepingute arvu ja iga krediidi suuruse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas eristama loovutatud tarbijakrediidilepinguid ja tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid ning sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, võib teabe esitadaesitatakse hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt eelnimetatud teabe esitamist sagedamini, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude teise lepinguriigi krediidiostjale, edastab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele järelevalveasutustele ja asjakohasel juhul selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediit väljastati. Sel juhul kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui krediidiostja loovutab viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude algsele krediidiostjale, krediidiasutusele või krediidiandjale tagasi.

(6) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta.

§ 65. Krediidiostja nimel kohustuste täitmine
Kui krediidiostja on nimetanud krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja või muu määratud esindaja, siis täidab käesoleva seaduse §-dest 63 ja 64 ning muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi eelnimetatud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja või tema muu määratud esindaja.

12. peatükk
Järelevalve
§ 66. Järelevalve eesmärk
(1) Käesolevas seaduses ettenähtud Järelevalve järelevalve põhiline eesmärk on tagada peamiselt krediidiinkasso asutamise, tema tegevuse ja teenuste osutamise ning lõpetamise vastavus ja lõpetamise ning tema tegevuse ja teenuste osutamise vastavus käesolevale seadusele ja teistele õigusaktidele, pidades mis puudutavad eelkõige silmas krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate huvide ja õiguste kaitset.

(2) Finantsinspektsioon teostab krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja krediidiostja käesoleva seaduse §-s 62 nimetatud määratud esindaja puhul järelevalvet vaid teabe andmise üle.

§ 67. Järelevalve alused ja ülesanded
(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet käesolevas seaduses, Finantsinspektsiooni seaduses ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud alustel ja korras.

(2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:
1) kõiki krediidiinkassosid, kes on asutatud Eestis, samuti nende juhte, töötajaid ja audiitorit;
2) Eesti krediidiinkasso välisriikides registreeritud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet välisriigi pädev järelevalveasutus või kui selle riigi pädeva järelevalveasutusega on sõlmitud vastav kokkulepe;
3) isikuid, kellel on krediidiinkassos oluline osalus;
4) välisriigis krediidihaldusega tegelevaid isikuid, kes osutavad teenust Eesti filiaali kaudu või piiriüleselt;
5) krediidiostjaid ja nende määratud esindajaid käesolevas seaduses ette nähtud kohustuste täitmise ulatuses;
6) krediidihaldusteenuse osutajaid vastavalt käesoleva seaduse §-s 43 sätestatule.

(3) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:
1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise;
2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega ning kontrolli saavutamisega seonduvat;
3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;
4) jälgib aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse vastavust seadustele;
5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi;
6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

(4) Finantsinspektsioon peab koostabma ja avalikustabma täpsema kaebuste lahendamise korra, mille alusel krediidisaajate kaebusi kaebust vastavalt käesoleva seaduse §-le 60 lahendatakse.

(5) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks rakendada seaduses sätestatud meetmeid, sealhulgas anda haldusakte, teha toiminguid ning rakendada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

(6) Finantsinspektsioon võib avalikustada väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -lepingu oma veebilehel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5.

§ 68. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso janing piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle
(1) Kui krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid piiriüleselt, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide krediidihaldustegevuse suhtes ettenähtud nõudeid ja välisriigi pädev järelevalveasutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, rakendab Finantsinspektsioon välisriigi pädeva järelevalveasutuse ettepanekul meetmeid rikkumise lõpetamiseks.

(2) Finantsinspektsioon teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme mittevõtmist põhjendava otsuse teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale järelevalveasutusele kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teavituse saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon menetluse seisust välisriigi pädevat järelevalveasutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon krediidiinkasso suhtes rakendatavatest meetmest ka lepinguriigi pädevaid järelevalveasutusi, kus krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti.

(3) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise teatavaks selle välisriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiinkasso filiaal on asutatud.

(43) Krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes osutab teenuseid piiriüleselt, esitabpeab välisriigi pädeva järelevalveasutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis.

(55) Finantsinspektsioon võib küsida käesolevast seadusest tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmisel sihtriigi pädevatelt järelevalveasutustelt abi kohapealse kontrolli tegemiseks krediidiinkassos, kelle filiaal on asutatud välisriigis, või krediidihaldusteenuse ostutaja juures, kellele krediidiinkasso tegevuse edasi on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi õigusnormidega, kus kontroll toimub.

(35) Juhul kui Finantsinspektsioon teebon teinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse käesoleva seaduse § 13 alusel, teeb ta selle teatavaks selle välisriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiinkasso filiaal on asutatud.


§ 69. Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle
(1) Finantsinspektsioon võib nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus, kui seda saab nõuda Eestis asutatud krediidiinkassolt.

(2) Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle tegevusloa on teise lepinguriigi pädev järelevalveasutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis tegutseda ega teenuseid osutada.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist seoses teises lepinguriigis asutatud isiku või tema filiaali poolt Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud teenusega.

(4) Kui teise lepinguriigi isik või tema Eestis registreeritud filiaal rikub käesolevas seaduses või muus selle alusel antud õigusaktis sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse osutamise.

(5) Finantsinspektsioon teavitab rakendatud meetmetest teises lepinguriigis asutatud isiku päritoluriigi pädevat järelevalveasutust. Erandjuhtudel võib Finantsinspektsioon klientide või avaliku huvi kaitseks eesmärgil rakendada teise lepinguriigi isiku suhtes käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ning Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud meetmeid ilma nendest eelnevalt teise lepinguriigi pädevat järelevalveasutust teavitamata.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus otsustada igal üksikjuhul kõige asjakohasema meetme üle, mis võetakse päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse abitaotluse rahuldamiseks.

(7) Kui Finantsinspektsioon otsustab teha kohapealset kontrolli teises lepinguriigis asutatud isiku päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse nimel, teeb Finantsinspektsioon kontrolli tulemused viivitamata teatavaks päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele.

(8) Finantsinspektsioon võib omal algatusel kontrollida ja uurida teises lepinguriigis asutatud isiku tegevust Eestis. Finantsinspektsioon teeb kontrollide ja uurimiste tulemused teatavaks isiku päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele.

(9) Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et vastavalt käesoleva seaduse §-le 24 piiriüleselt tegutsev isik rikub õigusnorme, edastab Finantsinspektsioon tõendid päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele ja palub rakendada asjakohaseid meetmeid. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitusi.

(10) Kui teises riigis asutatud isik õigusnorme jätkuvalt rikub jätkuvalt õigusnorme, on Finantsinspektsioon pärast käesoleva paragrahvi lõike 9 kohast päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse teavitamist õigus määrata asjakohaseid karistusi või rakendada haldussundimuid meetmeid, et tagada käesoleva seaduse järgimine, kui:
1) vastav isik ei ole võtnud mõistliku aja jooksul tarvitusele piisavaid ja mõjusaid abinõusid rikkumise kõrvaldamiseks või
2) kui krediidisaajate kollektiivsete huvidega seotud ohule reageerimiseks on kiireloomulisel juhul vaja viivitamata tegutseda.

(11) Finantsinspektsioon võib määrata käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud karistusi ja rakendada meetmeid, olenemata päritoluriigi pädevate järelevalveasutuste juba määratud karistustest ja rakendatud meetmetest.

(12) Finantsinspektsioon võib keelata teises lepinguriigis asutatud isikul, kes rikub kohaldatavaid õigusnorme, edasise tegevuse Eestis, kuni päritoluriigi pädev järelevalveasutus teeb asjakohase otsuse.

§ 70. Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle, kui Eestis väljastati krediit
Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises lepinguriigis asutatud ja krediidihaldusega tegelev isik rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavatest lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole selle isiku siht- ega päritoluriik, edastab Finantsinspektsioon tõendid tema päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Käesoleva lõike esimene lause ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitusi.

§ 71. Järelevalveasutuste koostöö
(1) Kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega, teeb Finantsinspektsioon koostööd selle välisriigi pädeva järelevalveasutuse ja asjakohasel juhul selle välisriigi pädeva järelevalveasutusega, kus krediit väljastati.

(2) Finantsinspektsioon esitab krediidiasutuste seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele.

§ 72. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses
(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses tunnistajale Finantsinspektsiooni kaudu tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste edastamisest tunnistajale nendeedastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks.

§ 73. Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel
(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta järgmistelt isikutelt ja asutustelt:
1) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud esindaja juht või töötaja;
2) krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht või töötaja;
3) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud esindaja aktsionär või osanik;
4) krediidiinkasso likvideerija või pankrotihaldur;
5) riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus, riigi põhiregistri või riikliku registri pidaja ning riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja;
6) muu kolmas isik.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:
1) teostada krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud info kontrollimiseks või muu kahtluse korral, et rikutakse õigusnorme, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist;
2) nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud, et krediidisaajat kontrollida rahaliste krediidisaaja vahendite hoidmise nõuete täitmise asjuse kontrollimiseks ning hinnata juhtorgani liikmete, aktsionäride ja osanike sobivuste hindamiseks;
3) saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja teha temaga koostööd;
4) saada informatsiooni ja teha koostööd krediidiinkasso siseaudiitoriga;
5) saada põhjendatud juhul krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso ja tema klientide, krediidisaajate ja nende krediidihaldusteenuse osutajate kohta, kellele on edasi antud krediidiinkasso ülesanded.

(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikut ilmuma kindlal ajal selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiinkassoga seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe saamisest krediidiinkassot teavitamata. Kolmas isik ei tohi krediidiinkassot teabe edastamisest teavitada.

(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon määrata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete täitmiseks tähtaja.

(6) Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

§ 74. Kohapealne kontroll
(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha krediidiinkasso, teise lepinguriigi isiku poolt Eestis asutatud filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, asu- või tegevuskohas kohapealset kontrolli.

(2) Kohapealset kontrolli on õigus teha, kui:
1) on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele;
2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes või nendeselle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut;
3) see on lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse taotluse alusel vajalik;
4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.

(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi kontrollija), kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(4) Kohapealse kontrolli käigus on kontrollijal õigus:
1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides võimaluse korral kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju;
2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;
3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja ning koopiaid ning jälgida tööprotsesse;
4) jälgida tööprotsesse;
45) nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt.

(5) Kontrollitav on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine toimub janing kes annab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet janing esitab dokumente, kaasa arvatud vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelised raportid kontrollitava aruannete kohta, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada kohapealset kontrolli tegema lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse või tema nimetatud audiitorettevõtja või eksperdi.

(7) Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kolme kuu jooksul pärast kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale teatavaks.

(8) Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi.

(9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist või nende tähtajaks mitteesitamist, kuid hiljemalt neli viis kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist kinnitab Finantsinspektsioon oma põhjendatud otsusega lõppakti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte.

(10) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud tähtaega kuni kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitusied või muud olulistne asjaolu on vajab täiendavalt vaja hinnatadamist. Kui lõppaktis tehakse vastaval perioodil olulisi muudatusi, saadab Finantsinspektsioon tuleb lõppakti kontrollitavale saata uuesti kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks uuesti.

(11) Finantsinspektsioon võib lõppaktiga anda kontrollitavale tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks tähtaja või määrata kontrollitavale muid kohustusi ning seada piiranguid ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha.

(12) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõppakt või selle osa avalikustada, kui see on vajalik, lähtudes finantssektori usaldusväärsusest ja , läbipaistvusest või krediidisaajate huvidest lähtuvalt.

(13) Kui Finantsinspektsioon on viinud kohapealse kontrolli läbi käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 3 alusel, teeb ta sellekontrolli tulemused päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele viivitamata teatavaks.

§ 75. Krediidiinkasso riskipõhine hindamine
(1) Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muu hulgas käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 ning §-des 41–, 42, 43, 48 ja 60 nimetatud nõuete täitmist krediidiinkasso poolt.

(2) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase hindamise tulemustest, kui eelnimetatud asutus seda taotleb või kui Finantsinspektsioon peab seda asjakohaseks.

(3) Finantsinspektsioon teavitab alati krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust riskipõhise hindamisel tulemusel määratud karistustest või rakendatud meetmete üksikasjadest.

(4) Kui krediidiinkasso päritoluriigi pädev järelevalveasutus viib läbi krediidiinkasso riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon taotleda hindamise tulemusi, kui:
1) krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali;
2) krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik.

(5) Finantsinspektsioon vahetab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 nimetatud hindamise käigus asjakohast teavet krediidiinkasso sihtriigi, päritoluriigi ja lepinguriigi pädevate järelevalveasutustega, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti.

(6) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse üksnes sellisele krediidile, milles on väljastantud krediidiasutuse poolt.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada oma määrusega krediidiinkasso tegevuse riskipõhise hindamise täpsemad riskiindikaatorid ja hindamise metoodika.

§ 76. Eksperdi kaasamine
(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Kui ekspert teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavad asjaolud, mille selgitamist ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta.

(3) Ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

(4) Ekspertiisi kulud katab Finantsinspektsioon.

§ 77. Ettekirjutus
(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:
1) järelevalve tulemusel on avastatud käesoleva seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste või muude krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või krediidiostjate tegevust reguleerivate õigusaktide või nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumine;
2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine;
3) krediidiinkasso võetud riskid on olulisel määralt suurenenud või esineb muid tema tegevust, kliente või krediidisaajate või finantssektori kui terviku huve või usaldusväärsust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid;
4) see on vajalik krediidiinkasso klientide või krediidisaajate huvide kaitseks või finantssektori läbipaistvuse tagamiseks.;
5) enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist vastavalt käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 teises lauses sätestatule.

(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavaks tegemist viivitamata asuma ettekirjutust täitma.

(3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti.

§ 78. Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel
(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:
1) keelata krediidiinkasso või krediidiostja tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu;
2) keelata või piirata krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamine või käsutamine;
3) keelata osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine;
4) nõuda krediidiinkasso sise-eeskirjade ja sisekontrollisüsteemi muutmist või ajakohastamist;
5) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist, mitte valimist või määramata jätmist või tema volituste ajutist peatamist;
6) teha krediidiinkasso üldkoosolekule või osanike koosolekule ettepanek krediidiinkasso audiitorettevõtja vahetamiseks;
7) nõuda krediidiinkasso töötaja töölt kõrvaldamist;
8) nõuda krediidiinkasso tegevuse edasiandmise lepingu ülesütlemist;
9) käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste ja või nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete olulise rikkumise korral nõuda krediidiinkasso majandustegevuse peatamist;
10) nõuda, et krediidiinkasso muudaks või ajakohastaks oma tegevuspõhimõtteid ja krediidisaajate kaebuse lahendamise korda;
11) nõuda lisateavet viivituses olevas krediidilepingus ette nähtud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või viivituses oleva krediidilepingu loovutamise kohta;
12) esitada muid nõudmisi krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.

(2) Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas:
1) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist kohtu poolt;
2) rakendada sunniraha;
3) tunnistada kehtetuks filiaali registreerimise loa;
4) tunnistada kehtetuks krediidiinkasso tegevusloa.

§ 79. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel
(1) Krediidiinkasso juhatus teavitabpeab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest teavitataksepeab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:
1) krediidiinkasso juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;
2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

(4) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada kehtetuks käesoleva seadusega või äriseadustikuga või , sellenende alusel antud õigusaktiga või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates.

§ 80. Sunniraha
(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

13. peatükk
Vastutus

§ 81. Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 45 lõikes 2 nimetatud krediidihalduslepingu andmete säilitamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 82. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 83. Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine
(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 41 sise-eeskirjadele kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 84. Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine
(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 42 sätestatud sisekontrolli nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 85. Krediidisaaja kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 60 kohaselt krediidisaajate kaebuste registreerimise või lahendamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 86. Teabe esitamata jätmine
(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete Finantsinspektsioonile esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 87. Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine
(1) Krediidiostja poolt krediidihaldaja või asjakohasel juhul esindaja määramata jätmisega käesoleva seaduse § -s 3 lõikes 7 või §-s 62 sätestatud kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 88. Krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 59 kohaselt krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 89. Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-des 17–23 sätestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 90. Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmise nõuete rikkumine
(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 91. Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine
(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 92. Krediidilepingu haldamisega seotud toimiku pidamise nõuete rikkumine
(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 44 krediidilepingu haldamisega seotud toimiku ja selle pidamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 93. Menetlus
(1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

(2) Käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

14. peatükk
Rakendussätted

1. jagu
Üleminekusätted

§ 94. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega
(1) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 2 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivituses olevaid krediidilepinguid, peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse hiljemalt:
1) 2024. aasta 2930. juuniks septembriks või oma tegevuse eelnimetatud kuupäevaks lõpetama, kui krediidihaldustegevus puudutab krediidiasutuse poolt väljastatud sõlmitud krediidilepinguid;
2) 2024. aasta 31. detsembriks või oma tegevuse eelnimetatud kuupäevaks lõpetama, kui krediidihaldustegevus puudutab krediidiandja poolt väljastatud sõlmitud tarbijakrediidilepinguid.

(2) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivituses olevaid krediidilepinguid, ja kes alates 2024. aasta 30. juunist septembrist ei tegele enam eelnimetatud krediidiasutuse poolt väljastatud sõlmitud krediidilepingute haldamisega või 20252024. aasta 31. jaanuarist detsembrist ei tegele enam krediidiandja poolt sõlmitudväljastatud tarbijakrediidilepingute haldamisega, ei pea taotlema Finantsinspektsiooni tegevusluba.



(43) Käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse ka sellistele krediidilepingutele, mis käesoleva seaduse jõustumise ajal ei ole veel viivituses, kuid mida või millest tulenevaid nõudeid võidakse edaspidi vastavalt käesoleva seaduse kohaselt võõrandada või loovutada.

(4) Juhul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidilepingute suhtes on algatatud enne käesoleva seaduse jõustumist täite- või kohtumenetlus, võib isik tegeleda selle raames käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega kuni 2024. aasta 31. detsembrini ilma, et ta peaks selle tegevuse suhtes järgima käesolevas seaduses krediidihaldustegevuse suhtes ettenähtud nõudeid.

(5) Käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide kohaselt koostatakse aruanded aruandeperioodide kohta, mis algavad 2024. aasta 1. juulil või hiljem.

2. jagu
Muudatused kehtivates seadustes

§ 95. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja väärtpaberite registri pidamise seaduses“ tekstiosaga „, väärtpaberite registri pidamise seaduses ja krediidiinkassode ja -ostjate seaduses“;

2) paragrahvi 38 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „ja ühisrahastusteenuse osutaja“ tekstiosaga „, ühisrahastusteenuse osutaja ja krediidiinkasso“;

3) paragrahvi 38 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „või fondivalitseja“ tekstiosaga „, krediidiinkasso või fondivalitseja“; 

4) paragrahvi 38 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti, maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest tulenev järelevalvetasu on suurem.“;

5) paragrahvi 39 lõiget lõike 1 punktis 4 asendatakse sõna „krediidiandja“ lauseosaga „krediidiandja, krediidiinkasso“täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) krediidiinkasso korral õigusakti kohaselt nõutavast algkapitali minimaalsest summast.“;

6) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 2213 järgmises sõnastuses:
„2213) krediidiinkasso või välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali korral 0,001–0,1 protsendiga krediidiinkasso poolt hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägist;“;

7) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:
„(54) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks tema või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema Inspektsioonile esitatud aruannete andmetel eelmise aasta 31. detsembri ning jooksva aasta 31. märtsi ja 30. juuni seisuga.“;

8) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:
„(54) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks tema või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema Inspektsioonile esitatud aruannete andmetel eelmise aasta 31. märtsi, 30. juuni, 30. septembri ja 31. detsembri seisuga.“;

9) paragrahvi 43 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasuvad rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses.“;

10) paragrahvi 43 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale veerandi ulatuses.“;

11) paragrahvi 453 lõikes 1 asendatakse arv „1500“ arvuga „5000“;

12) paragrahvi 453 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, erandi alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja, krediidiinkasso või ühisrahastusteenuse osutaja tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 3000 eurot.“;

13) paragrahvi 454 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, erandi alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, fondivalitseja, makseasutuse, e-raha asutuse, krediidiandja või -vahendaja, krediidiinkasso või ühisrahastusteenuse osutaja täiendava tegevusloa taotlemisel, olemasoleva tegevusloaga lubatavate teenuste ringi laiendamisel või makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 11 lõigetes 1–3 või § 12 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamise lõpetamise taotlemisel tasutakse menetlustasu 1500 eurot.“.

§ 96. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 15 lõike 10 esimeses lauses asendatakse sõna „tühistada“ sõnadega „kehtetuks tunnistada“;

2) paragrahvi 174 lõike 4 sissejuhatavat lauseosa ja § 18 lõiget 41 täiendatakse pärast sõnu „on kriisilahendussubjekt“ sõnadega „või kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna oleks käsitatav kriisilahendussubjektina,“;

3) paragrahvi 174 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) iga kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna oleks käsitatav kriisilahendussubjektina, kohta eraldi;“;

4) paragrahvi 18 lõike 42 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) käesoleva seaduse § 174 lõike 4 punktis 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 12a punktis a nimetatud summade kogusumma üksikute kriisilahendussubjektide ja kolmanda riigi ettevõtjate, mis Euroopa Liidus asutatuna oleksid käsitatavad kriisilahendussubjektidena, puhul ei tohi olla väiksem kui käesoleva seaduse § 174 lõike 4 punktis 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 12a punktis b nimetatud summade kogusumma.“;

5) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „EMPs kohaldatav tekst (ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiiviga (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019, lk 296–344)” tekstiosaga „(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiividega (EL) 2017/1132 (ELT L 169, 30.06.2017, lk 46–127), (EL) 2017/2399 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 96–101), (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019, lk 296–344), (EL) 2019/2034 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 64–114) ja (EL) 2019/2162 (ELT L 328, 18.12.2019, lk 29–57) ning määrustega (EL) 2021/23 (ELT L 22, 22.01.2021, lk 1–102) ja (EL) 2022/2036 (ELT L 275, 25.10.2022, lk 1–10)”.

§ 97. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 8 asendatakse lauseosa „57 ja 58“ lauseosaga „57, 571 ja 58“;

2) paragrahvis 28 ja 29 lõikes 1 asendatakse läbivalt sõna „krediidiandja“ sõnadega „krediidiandja või -vahendaja“ vastavas käändes;

13) paragrahvi 39 lõike 2 punktid 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„5) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt, sealhulgas on ta esitanud Finantsinspektsioonile järelevalveasutustele valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata;

6) teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo süüteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud; , tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni või isik tegeleb või on tegelenud liigkasuvõtmisega.“;

4) paragrahvi 39 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 käsitatakse liigkasuvõtmisena eelkõige olukordi, kus isik ise, temaga seotud äriühing või tema juhtimisel on süstemaatiliselt väljastatud tarbijakrediidi selliselt, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, või väljastatud krediidi kulukuse määr ületab võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri, või on nõudnud maksetega viivitamise eest ebamõistlikus ulatuses viivitusintressi või sissenõudmiskulude hüvitamist või on ilmnenud eeltoodud olukordadele muid sarnaseid olukordi.“;

25) paragrahvi 40 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „krediidilepingu täitmise tingimused“ tekstiosaga „krediidilepingu täitmise tingimused ja selle muutmise tingimused“;

36) paragrahvi 41 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise või ametiaja pikendamise kavatsusest, samuti nende tagasikutsumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.“;

47) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:
„41) krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kord, sealhulgas asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks;“;

…8) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 101 järgmises sõnastuses:
„101) juhi sobivuse hindamise kord;“;

59) paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 41 sätestatud krediidilepingu täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kohta peab olema sise-eeskirjas sätestatud vähemalt järgmine:
1) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega tegelemise poliitika või strateegia ja vastav menetluskord kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevate kohustuste, sealhulgas krediidiandja hinnangu metoodika, kui krediidiandja teeb tarbijale ettepaneku võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks;
2) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate rahaliste kohustuste suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute alustamise poliitika või strateegia, kui tarbija varalise seisundi või koostöö puudumise tõttu ei ole leitud kokkulepet, sealhulgas jätkusuutlikku lahendust võla ümberkujundamiseks.“;

610) paragrahvi 48 lõiget 5 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:
„71) krediidilepingu muudatused koos asjakohase teabevahetusega, sealhulgas võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta;“;

711) seadust seaduse 6. peatükki täiendatakse §-ga 501 järgmises sõnastuses
„§ 501. Krediidiandja kohustused seoses krediidiinkassode, krediidiostjate ja võlgnikest krediidisaajatega ning Suhtlus võlgnikust krediidisaajaga ja tegelemine krediidihaldustegevusega
(1) Krediidiandja on kohustatud esitama krediidiinkassole või krediidiostjale teavet vastavalt krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 44 lõikes 3 sätestatule.

(2) Kui krediidiandja või krediidivahendaja -vahendaja tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema suhtes krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58– ja 60 krediidiinkassole või krediidiostjale ettenähtud nõudeid ning asjakohasel juhul krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 45 sätestatut juhul, kui krediidiostja on sõlminud krediidiandjaga krediidihalduslepingu.

(3) Kui krediidiandja või -vahendaja nõuab ise sisse viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahalist kohustust, esitab ta krediidisaajale paberil või muul püsival andmekandjal vähemalt järgmise teabe:
1) teave tasumisele kuuluva summa kohta koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena, ning asjakohasel juhul nõude aluseks olevate dokumentide koopiad, kui krediidisaaja neid nõuab;
2) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende kontaktandmed ja aadress, kuhu on krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teave esitatakse alati ka enne esimese rahalise kohustuse sissenõudmist. Krediidisaajal on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teabe esitamist.“;

812) paragrahvi 56 lõigekes 3 asendatakse lauseosa „aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist“ lauseosaga „aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumist kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu“;

813) seadust täiendatakse §-ga 571 järgmises sõnastuses:
㤠571. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile
(1) Krediidiandja, kes loovutab viivituses oleva tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva nõude krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:
1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;
2) loovutatud viivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on kalendriaasta poolaasta. Teave esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, võib teabe esitadaesitatakse teave hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulkaeesmärgiga jälgida täpsemalt kriisi ajal suurt hulka krediidilepingute või sellest tulenevate nõuetelaenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib esitada koos käesoleva seaduse § 57 lõikes 2 ettenähtud aruannetega.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“;

914) paragrahvi 95 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.“;

1015) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.“;

1116) paragrahvi 96 lõikes 1, § 97 lõikes 1, § 98 lõikes 1, § 100 lõikes 1, § 102 lõikes 1 ja § 103 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „300 trahviühikut“ tekstiosaga „300 000 eurot“;

1217) paragrahvi 96 lõikes 2, § 97 lõikes 2, § 98 lõikes 2, § 100 lõikes 2, § 102 lõikes 2 ja § 103 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „400 000 eurot“ tekstiosaga „3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest“;

1318) paragrahvi 99 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„“(1) Käesoleva seaduse §-des 48, 49 või 50 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega seotud krediidiandja või -vahendaja kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot.“..“;

19) seadust täiendatakse §-ga 1052 järgmises sõnastuses:
„§ 1052. 2024. aasta … vastu võetud redaktsiooni kohaldamine
Käesoleva seaduse § 571 kohane esimene aruanne esitatakse Finantsinspektsioonile 2024. aasta teise poolaasta kohta.“.

§ 98. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi § 63 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) krediidiasutuse arvel ning klientide nimel ja arvel tehingute ja toimingute tegemise korra, sealhulgas tarbijale krediidi andmiseks tarbija maksevõime hindamise, krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise korra, sealhulgas asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks, ning tarbijale teabe andmise ja krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamise korra, samuti nõustamisteenuse osutamise ja tarbija vaidluste lahendamise korra;“;

2) paragrahvi 838 lõike 31 teises lauses asendatakse lauseosa „§ 44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–531, 57 ja 58“ lauseosaga „§ 44 lõigetes 2, 3 ja 4 ning §-des 46–531, 57, 571 ja 58“;

2) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 45 järgmises sõnastuses:
„(45) Krediidiasutus on kohustatud avaldama pangasaladuse Statistikaametile riikliku statistika seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, juhul kui klient on krediidiasutusele selleks nõusoleku andnud.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 894 831 järgmises sõnastuses:
„§ 894831. Krediidiasutuse kohustused seoses krediidiinkassode, krediidiostjate ja võlgnikest krediidisaajatega ning tegelemine krediidihaldustegevusega
(1) Krediidiasutus on kohustatud esitama krediidiinkassole või krediidiostjale teavet vastavalt krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 44 ja 61 sätestatule.

(2) Kui krediidiastutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema suhtes krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58– ja 60 krediidiinkassole või krediidiostjale ettenähtud nõudeid ning asjakohasel juhul krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 45 ja 59 sätestatut juhul, kui krediidiostja on krediidiasutusega sõlminud krediidihalduslepingu.

(3) Kui krediidiasutus nõuab ise sisse viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahalist kohustust, esitab ta krediidisaajale paberil või muul püsival andmekandjal vähemalt järgmise teabe:
1) teave tasumisele kuuluva summa kohta koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena, ning asjakohasel juhul nõude aluseks olevate dokumentide koopiad, kui krediidisaaja neid nõuab;
2) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende kontaktandmed ja aadress, kuhu on krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teave esitatakse alati ka enne esimese rahalise kohustuse sissenõudmist. Krediidisaajal on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teabe esitamist.“;


24) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 45 järgmises sõnastuses:
„(45) Krediidiasutus on kohustatud avaldama pangasaladuse Statistikaametile riikliku statistika seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, juhul kui klient on krediidiasutuseleStatistikaamet on saanud selleks nõusoleku andnud kliendi nõusoleku.“;


4) seadust täiendatakse §-ga 923 järgmises sõnastuses:
㤠923. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile
(1) Krediidiasutus, kes loovutab viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:
1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;
2) loovutatud viivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas eristama loovutatud tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõudeid ja tarbijakrediidilepinguid ning sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on kalendriaasta poolaasta. Teave esitatakse 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, võib teabe esitadaesitatakse teave hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas põhjusel, et pareminieesmärgiga jälgida täpsemalt kriisi ajal suurt hulka krediidilepingute või sellest tulenevate nõuetelaenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Kui krediidiasutus on vastavad laenud väljastanudkrediidilepingud sõlminud teises lepinguriigis, edastab ta käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ka selle riigi järelevalveasutusele. Sel juhul kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 14117 järgmises sõnastuses:
„§ 14117. Paragrahvi 88 lõike 452024. aasta … vastu võetud redaktsiooni kohaldamine
(1) Käesoleva seaduse § 88 lõiget 45 kohaldatakse alates 2024. aasta 1. septembrist.“.
(2) Käesoleva seaduse § 923 kohane esimene aruanne esitatakse Finantsinspektsioonile 2024. aasta esimese poolaasta kohta.“.

§ 99. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:
„61) krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses krediidiinkassona tegutsemine;“.

§ 100. Pandikirjaseaduse muutmine

Pandikirjaseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 16 lõikest 1 jäetakse välja sõna „Eestis“;

2) paragrahvi 17 lõikes 4 asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“.

§ 101. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduse § 65 lõikes 1 asendatakse lauseosa „4031−4041“ lauseosaga „4031−4042“;

§ 101102. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 403 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

2) seadust täiendatakse §-ga 4042 järgmises sõnastuses:
㤠4042. Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta
(1) Enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale kirjalikult või püsival andmekandjal järgmise teabe:
1) kavandatud muudatuste selge kirjeldus ja kui see on kohaldatav, siis tarbija nõusoleku saamise vajadus;
2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud muudatuste tegemise aeg;
3) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud muudatustega seoses tarbija jaoks ette nähtud kaebuse esitamise võimalused ja kaebuse esitamise tähtaeg, muu hulgas ning selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab kaebuse esitada.

(2) Krediidiandja võib esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe üldistatul kujul.“;

2) paragrahvi 406 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:
„(54) Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud krediidi kasutusse võtmise ülempiir ja mille kasutusse võtmise kohta tuleb tarbijal esitada krediidiandjale eraldi tahteavaldus vastavas taotluses, peab krediidiandja enne iga krediidisumma väljamaksmist järgima krediidi kulukuse määra ja selle arvutamise aluste kohta sätestatut kooskõlas käesoleva paragrahviga ja käesoleva seaduse §-ga 4061. Eelnimetatud tarbijakrediidilepingu all käsitatakse sellist lepingut, mis vastab ühele või mitmele järgmisele tunnusele:
1) tarbijale määratakse krediidilimiit, mida ta võib kasutada korduvalt kuni krediidilimiidi täitumiseni;
2) tarbija tasub intressi tegelikult kasutusse võetud summadelt;
3) kasutamata krediidi suurus väheneb ja suureneb, olenevalt sellest, kui palju tarbija raha kasutusse võtab ja seejärel tagasi maksab;
4) leping on sõlmitud pika tähtajaga või tähtajatult;
5) krediidiandjal on õigus seada krediidi kasutusse võtmisele eeltingimused, näiteks vähim summa, ja keelduda krediidi kasutusse andmisest.“;

3) paragrahvi 412 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigust, on tühine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loovutamise korral tuleb tarbijat sellest teavitada, välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes ise edasi tegelema krediidiinkassode- ja krediidiostjate seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidihaldustegevusega. Kui krediidiandja on krediidiostjaga kokku leppinud tarbija teavitamise korra krediidiinkassode- ja krediidiostjate seaduse § 59 kohaselt, ei ole krediidiandja kohustatud tarbijat enam eraldi teavitama.“;

4) paragrahvi 415 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tarbijalt võib võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda viivist, mis võib olla kuni kahekordne tarbijakrediidilepingus ettenähtud intressimäär, kuid mis ei või ühelgi juhul olla kõrgem kui käesoleva seaduse § 4062 lõikes 1 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiir ja mis oli kehtiv tarbijakrediidilepingu sõlmimise hetkel. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega nähakse ette eespool sätestatust kõrgem määr või kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamise korral eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 4161 järgmises sõnastuses:
„§ 4161. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine
(1) Krediidiandja peab tarbijale eEnne viivituses oleva krediidilepingu suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute alustamist, muu hulgas käesoleva seaduse § 416 lõikes 2 nimetatud läbirääkimiste käigus, peab krediidiandja vähemalt hindama janing asjakohasel juhul tarbijale pakkuma üheselt mõistetavate väljenditega võimalust kohtuväliselt nõue ümber kujundada või muul kujul osaliselt või täielikult refinantseerida (edaspidi võla ümberkujundamine). Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut tuleb muu hulgas kohaldada ka käesoleva seaduse § 416 lõikes 2 nimetatud läbirääkimiste käigus.

(2) Krediidiandja peab eelnimetatud hindamise käigus ja asjakohasel juhul ka vastava võimaluse väljapakkumise korral võtma võla ümberkujundamisel arvesse tarbija olukorda, tema õigusi ja huve ning krediidiandja võib rakendada võla ümberkujundamise ümberkujundamist abinõusid juhul, kui krediidiandja hinnangu kohaselt suudab võlgnik tarbija tõenäoliselt oma kohustused täita.

(3) Krediidiandja võib võla ümberkujundamiseks muu hulgas teha ettepaneku:
1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks;
2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks;
3) krediidilepingu liigi muutmiseks;
4) nõudest osaliselt loobumiseks või erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete summeerimiseks;
5) intressimäära muutmiseks;
6) vääringu konverteerimiseks.

(4) Kui seoses võla ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme krediidilepingu kehtivaid tingimusi muu kui tähtaja pikendamise tingimuse osas, näidatakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes iga esialgne krediidisumma ning intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Kui kokkulepe kKrediidilepingu tingimuste muutmise kohta kokkulepe, mis ei vasta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatule, siis on selline kokkulepe tühine.“.

§ 102103. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 175 järgmises sõnastuses:
„§  175. Võlaõigusseaduse 2024. aasta 1. märtsil aprillil jõustunud redaktsiooniga tehtud muudatuste rakendamine viivituses tarbijakrediidilepingute suhtes
2024. aasta 1. märtsil aprillil jõustunud redaktsiooniga tehtud muudatusi võlaõigusseaduses ei kohaldata nende tarbijakrediidilepingute või neist tulenevate nõuete suhtes, mis on viivituses ja krediidiandja on need loovutatud enne 2024. aasta 1. märtsiaprilli.“.

3. jagu
Seaduse jõustumine

§ 103104. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2024. aasta 1. märtsilaprillil.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn 2024

Algatab Vabariigi Valitsus 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

OKTOOBER DETSEMBER 2023 (III VERSIOON)


Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu seletuskiri

1. SISSEJUHATUS
1.1. EELNÕU LÜHISISU
Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse (edaspidi KIKS) eesmärk on reguleerida inkassofirmade ja nendega seotud isikute (nn võlgade ülesostmise finantseerijate) tegevust.
Eestis tegelevad inkassofirmad erinevat liiki võlgade sissenõudmisega ja/või ka nende võlanõuete ülesostmisega. Oluline on silmas pidada, et eelnõu reguleerimisalasse ei kuulu kõik inkassofirmad, vaid üksnes need, kes tegelevad krediidilepingustest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende ülesostmisega. Seejuures kohaldub eelnõu lisaks tarbijakrediidile ka ettevõtjatele antud pangalaenudest tekkinud võlgnevustega seotud tegevustele. Seepärast piiritleb nii eelnõu pealkiri kui ka eelnõu sisu inkassofirmad ning nendega seotud isikud krediidiinkassode ja krediidiostjatena. Teadaolevalt tegeleb aga enamik Eestis asutatud ja tegutsevad inkassofirmad krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja seega võiks eeldada, et seadus hakkab edaspidi kohalduma suuremale osale Eesti inkassoturust.
Laiemalt on olnud teemaks see (mida on kajastanud ka meedia), et eeskätt võlgade sissenõudmisteenuste osutamisega tegelevate ettevõtjate ehk inkassofirmade praktika ei ole alati olnud väidetavalt õiguspärane ja ei arvesta võlgnike huvidega. Kui märkimisväärne osa tarbijakrediiditurust ehk tarbijakrediidi väljastamisest on olnud juba aastast 2015 üsna tugevalt reguleeritud (kõikidel tarbijakrediiti väljastavatel isikutel peab olema Finantsinspektsiooni tegevusluba), siis tegevus, mis puudutab tarbijakrediidilepingust tulenevate võlgnevuste sissenõudmist või nende ülesostmist, on üsna vähesel määral reguleeritud. Mh analüüsis Finantsinspektsioon 2019. aastal inkassoturgu, et kaardistada järelevalve alla kuuluvate krediidipakkujate poolt krediidi- ja finantseerimislepingutest tulevate nõuete loovutamist. Analüüsis leiti, et praegusel kujul toimiv inkassoturg võib demotiveerida vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist.1
Lisaks on EL-s heaks kiidetud direktiiv 2021/21672 (edaspidi direktiiv), mis reguleerib nende inkassofirmade tegevust, kes tegelevad pangalaenudest (nii tarbijate kui ka ettevõtjate) tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja nende ülesostmisega. Direktiiv tuleb liikmesriikidel oma õigusesse üle võtta 2023. a 30. detsembriks. Eelnõu põhinebki suures ulatuses direktiivil, kuid käesolevaga on otsustatud minna direktiivist kaugemale ja eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka muud krediidiandjad. Direktiivi põhjenduspunkti 17 kohaselt võivad liikmesriigid vabalt reguleerida krediidihaldustegevust, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse – nagu mittekrediidiasutuste sõlmitud krediidilepingute puhul osutatavad teenused ja kehtestada direktiivi kohaste nõuetega samaväärsed nõuded.
Eelnõuga nähakse inkassofirmade suhtes ette järgmised peamised muudatused:
• krediidiinkasso kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba, Finantsinspektsioonile antakse volitus teha järelevalvet krediidiinkassode üle, sh erinevad sanktsioneerimisvõimalused – alates ettekirjutusest kuni väärteomenetluseni;
• nn usaldusväärsuse nõuded krediidiinkassode juhtidele ja omanikele – näiteks nõue, et krediidiinkasso juhiks ei saa olla isik, kes on varasemalt tegelenud liigakasuvõtmisega;
• minimaalne kapitalinõue 25 000 eurot ja eraldi reeglid kuidas krediidiinkasso peab nö võlglastelt laekunud vahendeid hoidma;
• tegevus- ja organisatoorsed nõuded, sh nõuded krediiditoimikute pidamisele, krediidiinkasso sisekontrollile ja sise-eeskirjadele;
• Eesti asutatud krediidiinkasso tegutsemise alused teistes riikides ja teistes riikides asutatud krediidiinkassode tegutsemise alused Eestis;
• asjakohased suhtlemise nõuded võlgnikega, sh teabe andmise kohustused, samuti kohustus ette näha, kuidas saab esitada kaebusi krediidiinkassole;
• nõuded juhuks kui krediidiinkasso kasutab võlgade sissenõudmiseks kolmandaid isikuid.
Lisaks krediidiinkassodele reguleerib eelnõu ka muid subjekte ja eelnõuga nähakse selles osas ette:
• nõuded isikutele, kes finantseerivad võlgade ülesostmist (neid nimetatakse krediidiostjateks) s.t. juhul kui krediidiinkasso ise võlgnevusi üles ei osta, eelkõige nähakse sellisel juhul ette Finantsinspektsiooni informeerimiskohustus;
• kohustused pankadele ja teistele krediidiandjatele kaaluda tarbijast võlgnikule laenu ümberkujundamise võimaluse pakkumist enne täitemenetluse alustamist.
Eraldi nähakse ette täiendavad nõuded tarbijatest laenuvõtjate suuremaks kaitseks – mis tingimustel saab maksetähtaja ületanud tarbijakrediidilepinguid muuta ja tarbijakrediidi võlgnevuse korral vastavale viivismäärale alandaminekonkreetse ülempiiri seadmine.
Lisaks muudetakse käesoleva seadusega ka finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (FELS). Nende muudatustega täpsustatakse ülemaailmse mõjuga pangagruppide kriisikahjude katmise võimet tagavate miinimumnõuete arvestust selliselt, et hõlmatud oleksid ka kõik sellised kolmandates riikides asutatud üksused, mis tuleks arvesse võtta siis, kui nad olnuks asutatud Euroopa Liidus (EL). Selle muudatusega võetakse üle EL õiguses tehtud täpsustus praktikate ühtlustamiseks liikmesriikides ja parandatakse selliste pankade võimet enda vahendite abil kriisidest üle saada.3
Samuti muudetakse käesoleva seadusega pandikirjaseadust tulenevalt sellest, et kehtiv seadus oleks täpseni kooskõlas vastava EL direktiivi 2019/2162 sätetega. Eelkõige puudutab see pandikirja nimetuse kasutamist praktikas.
Seadus jõustub 2023. aasta 301. detsembrilaprillil. Hetkel krediiditurul inkassona tegutsevad äriühingud, kes soovivad pärast seaduse jõustumist jätkata oma tegevust, peavad Finantsinspektsiooni vastavasisulise tegevusloa saama hiljemalt 2024. aasta 2930. juuniks septembriks või 2024. aasta 31. detsembriks (sõltuvalt sellest, kas hallatakse pankade poolt väljastatud viivisesviivituses olevaid laenulepinguid või mitte-pankade poolt väljastatud viivisesviivituses olevaid tarbijakrediidilepinguid).

1.2. EELNÕU ETTEVALMISTAJAD
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunikud Marit Maidla ([email protected]) – hetkel lapsehoolduspuhkusel, Kadri Siibak ([email protected]) ja sama osakonna osakonnajuhataja asetäitja Thomas Auväärt ([email protected]).
Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover.

1.3. MÄRKUSED
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõul on seos uue koalitsioonileppega. Nimelt selle leppe punkti 11.9 kohaselt on eesmärgiks võetud, et inimesed ei satuks ebaõiglastesse võlaskeemidesse, mh soovitakse selle tarvis tagada piisav järelevalve.
Eelnõu on lisaks seotud Rahandusministeeriumi finantspoliitika programmiga, kus nähakse ette krediidihaldusfirmade (inkassode) reguleerimine, et tagada vastutustundliku laenamise printsiibi tõhusam rakendamine.4
Eelnõu aluseks on Euroopa Liidu (edaspidi EL) õigusaktis (direktiivis) sätestatud nõuded. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva EL õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest, seetõttu ei ole antud eelnõu kohta tehtud väljatöötamiskavatsust.
Lisaks korvab väljatöötamiskavatsuse puudumist osaliselt ulatuslik Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse poolt läbiviidud krediidituru uuring5 (edaspidi: krediidituru uuring), mis valmis 2021. a lõpus ja milles on põhjalikult analüüsitud tarbijakrediiditurgu, s.h. vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamist krediidiandjate poolt ning vastavat kohtupraktikat. Uuringus on tehtud konkreetseid õiguskeskkonna täiendamise ettepanekuid, s.h. inkassode tegevuse põhjalikumaks reguleerimiseks ja nende üle järelevalve teostamiseks. Edaspidi on kavas teha ka järelhindamine (nn ex-post analüüs), et kontrollida, kas krediidiinkassode tegevuse regulatsiooni kehtestamisega on tõhustunud krediidijärelturu toimimine ja samas tagatud ka krediidisaajate õiguste kaitse nõuetekohasel tasemel, s.h. enne võlanõuete sundtäitmisele pööramist ja ka kohtumenetluses.
Eelnõuga muudetakse järgmiseid seaduseid: Finantsinspektsiooni seadus, RT I, 30.11.2022, 14 (edaspidi FIS); finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus, RT I, 17.03.2023, 7 (edaspidi FELS); krediidiandjate ja -vahendajate seadus, RT I, 17.03.2023, 13 (edaspidi KAVS); krediidiasutute seadus, RT I, 17.03.2023, 16 (edaspidi KAS); majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, RT I, 06.04.2021, 5 (edaspidi MSÜS); tarbijakaitseseadus, RT I, 17.03.2023, 22; võlaõigusseadus, RT I, 17.03.2023, 80 (edaspidi VÕS); võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus, RT I, 22.03.2021, 10 (edaspidi VÕSRS).
Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. KEHTIV REGULATSIOON JA SEADUSEELNÕU VÄLJATÖÖTAMISE LÄHTEKOHAD
2.1. EUROOPA LIIDU REGULATSIOON
Üldist
Mittetöötavate (ingl non-performing loans) ehk viivisesviivituses olevate laenudega tegelemiseks võttis EL-i nõukogu 2017. a vastu järeldused, milles esitati tegevuskava viivislaenude vähendamiseks EL-is.6 Laiemaks sihiks oli vähendada 2009. a finantskriisi tulemina mittetöötavate laenude kuhjumist finantssektoris. Samuti soodustada nende laenude edasimüümist järelturul. Tegevuskava kohustas mittetöötavate laenudega seotud probleemide lahendamiseks ja viivislaenude tekkimise ennetamiseks võtma samme nii liikmesriikidel kui ka EL-i institutsioonidel. Näiteks:
• töötas Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus välja üldised suunised viivislaenude haldamise kohta, suunised pankade laenuandmise, jälgimise ja sisemise juhtimise kohta ning rakendas kõikide pankade suhtes tugevdatud avalikustamise nõudeid vara kvaliteedi ja viivislaenude kohta;
• Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu töötas välja omakorda makrotasandi usaldatavusjärelevalve lähenemisviisid, et hoida ära kogu süsteemi hõlmavaid viivislaenude probleeme;
• Euroopa Keskpank rakendas pangandusliidu vähemoluliste asutuste suhtes „Suunised pankadele viivislaenude kohta“ (senini oli neid kohaldatud vaid oluliste asutuste suhtes).
Nõukogu andis Euroopa Komisjonile suunise töötada välja ühtne lähenemisviis viivislaenude järelturgude arendamise soodustamiseks, mis kaotaks eelkõige takistused viivislaenude müümiseks järelturul.
2018. a 14. märtsil avaldas Euroopa Komisjon nn panganduse viivislaenude vähendamise eelnõude paketi, mis koosnes mitmest eri osast (vt järgmist joonist).7

Joonis 1. 2018. a avaldatud viivislaenude vähendamise eelnõude pakett
Eespool juba nimetatud nn inkassode direktiiv (direktiiv 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta) on selle paketi üks osa. Selle eesmärgiks ongi soodustada viivislaenude järelturgude arengut EL-s ja võimaldada krediidiasutustel viivislaenudeks muutunud laenudega paremini toime tulla. Direktiiv on osati reaktsioon määrustele 2019/6308 ja 575/20139, millega nõutakse krediidiasutustelt, et nad paneksid kõrvale piisavalt rahalisi vahendeid puhuks, kui uued laenud muutuvad viivislaenudeks. Seega ei ole direktiivi lähtekohaks tarbijakaitselised eesmärgid, vaid krediidiasutuste bilansside korrastamine. Seda peegeldab ka direktiivi struktuur, milles vaid sisuliselt artikkel 10 määratleb krediidiostjate kohustused krediidivõtjate/tarbijate ees.
Direktiivi laiemad eesmärgid
Komisjon ja Euroopa Pangandusjärelevalve on püüdnud analüüsida viivislaenude kuhjumise põhjuseid pangandussektoris. Selleks viidi läbi küsitlus, millest selgus, et pankad hinnangul on kõige suuremateks takistusteks viivislaenudega tegelemisel just järelturu puudumine ning keerulised võlgade sissenõudmise protsessid liikmesriikides.10
Nii Rahvusvahelise Valuutafondi kui ka komisjoni hinnangul võib viivislaenude kuhjumine pankade bilansis kujutada endast olulist riski nii pankadele endile, kui ka EL-i finantsstabiilsusele ja liikmesriikide majandustele. Pankade vaatest on viivislaenud problemaatiliselt peamiselt kahel põhjusel: esiteks on viivislaenud vähem kasumlikud kui töötavad laenud. Kuna pangad ei teeni viivislaenudelt laenu väljastamise hetkel prognoositud tulu, siis mõjutavad viivislaenud negatiivselt pankade kapitaliseeritust. Teiseks nõuab viivislaenudega tegelemine ja nende sissenõudmine pankadelt inimressurssi, mis oleks võimalik kasumlikumalt rakendada. Samuti peavad pangad viivislaenude arvelt rohkem provisioneerima võimaliku kahjumi katteks, mis tähendab et nad ei saa kapitali välja laenata, vaid peavad selle panema nö hoiule juhuks, kui viivislaenudega seotud riskid peaksid realiseeruma ning pank peaks kandma kahjusid. See aga vähendab pankade võimekust väljastada laene, mis omakorda mõjutab liikmesriikide majandust. Lisaks muudab viivislaenude järelturu puudumine pangad finantsturgude ebastabiilsustele haavatavaks, kuna neil puudub võimalus probleemide korral bilansse kiiresti ja lihtsalt korrastada.
Järelevalve vaatest on viivislaenud problemaatilised, kuna muudab pankade vara kvaliteedi hindamise keeruliseks ja sellest tulenevalt raskemaks ka kontrolli, kas pangad on täitnud neile pandud kapitalikohustusi. Raskused varade hindamisega muudab keerukamaks ka pankade müümise, ühinemise ja selle üle järelevalve tegemise.
Tõhusalt toimiv viivislaenude järelturg aitab pikemas vaates vältida viivislaenude kuhjumist liikmesriikide pangandussektorites, finantsraskuste kandumist ühest liikmesriigist teise, ennetab panganduskriise EL-is laiemalt ning aitab tugevdada rahvusvahelist usaldust EL pangandussektori vastu. Viivislaenude kuhjumise vältimine on seega vajalik tagamaks EL ja euroliidu pangandussektori konkurentsivõimet, finantsstabiilsust ja toetamaks EL-i majanduskasvu. Viivislaenude järelturg on seega üks tööriist toetamaks pankade tõhusat toimimist.

Joonis 2. Kõikide laenude ja mittetöötavate laenude mahud (EUR, miljardid) ning mittetöötavate laenude osakaal EL-i liikmesriikide peale kokku 11
Järgmine joonis on küll mõnevõrra vananenud infoga, kuid näitab siiski, et viivislaenude osakaal pankade väljastatud laenudest erineb liikmesriigiti oluliselt. See näitlikustab, et kõigis liikmesriikides ei ole tänaseks tekkinud viivislaenudega tegelemiseks vajalikku õiguskeskkonda ja laenude järelturgu, mis toetaks viivislaenude edasimüümist ning pankade bilansside korrastamist.

Joonis 3. Mittetöötavate laenude osakaal EL-i liikmesriikide lõikes12
Eelnevast tulenevalt on direktiivi eesmärk luua toimiv EL-i ülene viivislaenude järelturg, kus krediidiostjad laiendaksid oma ärimudelit ja omandaksid mittetöötavaid laene ka piiriüleselt. Samuti peaks direktiiv võimaldama krediidihaldajatel lihtsamini ühiste reeglite alusel pakkuda viivislaenude haldamise teenust mitmes liikmesriigis. Eelpool mainitud määrustest 2019/630 ja 575/2013 tulenevalt on pangad aga huvitatud võimalusest kiiremini vabanema viivislaenudest. Kokkuvõttes peaks komisjoni hinnangul Eli‑ülene viivislaenude turg tõstma nõudlust mittetöötavate laenude järele, suurendama konkurentsi krediidiostjate ja -haldajate vahel ning võimaldama pankadel parema hinnaga vabaneda bilansis olevatest viivislaenudest.
Kuna ei EKP ega järelevalveinstitutsioonid ei kogu pankade viivislaenude müügi kohta statistikat, siis on keeruline täpset mittetöötavate laenude järelturu suurust EL-is täpselt määratleda. Teiseste andmete põhjal on komisjon hinnanud, et turuhinnad sõltuvad oluliselt viivislaenu tüübist, pangad suudavad saavutada tagatiseta tarbimislaenudel 5%–10% laenu nimiväärtusest, 50%–60% tagatisega laenu väärtusest. Järelturul mõjutab laenude hinda kahtlemata ka teabepuudus, st viivislaenu väärtust on krediidiostjal keeruline määratleda, kuna see sõltub võlgnikust (kui palju on suuteline tagasi maksma), tagatise väärtusest, ajast, mis võlgnevuse sissenõudmiseks kulub, aga ka liikmesriigi täitemenetluse tõhususest. Kokkuvõttes on viivislaenude järelturud enamikes liikmesriikides vähe arenenud (eranditeks on Hispaania ja Iirimaa), väikesed ja killustunud. Olemasolevate järelturgude mahud on väikesed, seal osaleb vähe investoreid ja tehakse üksikuid suuremahulisi tehinguid. Järelturge iseloomustab pakkumise-nõudmise suur hinnavahe ning üldine hindade läbipaistmatus.
Direktiivi eesmärk on elavdada viivislaenude järelturgu läbi uute investorite toomise turule. Kehtestatakse ühtsed EL-i reeglid, mis võimaldavad uutel investoritel turule siseneda. Täna olenevad krediidiostjatele kehtivad nõuded liikmesriigiti oluliselt, näiteks Eestis ei ole krediidiostmine eraldi tegevusena reguleeritud, kuid mitmed riigid nõuavad mittetöötavate pangalaenude ostjatelt pangalitsentsi. Erinevad turule sisenemise reeglid tähendavad krediidiostjate jaoks õigusnormide täitmisega, tegevusloa taotlemisega ja õigusabiga seotud kulusid.
See omakorda peaks parendama konkurentsi järelturul ning tõstma müüdavate laenude hinda, seega julgustama panku mittetöötavaid laene järelturul müüma. Järelikult on krediidiostjatele seatavad reeglid määrava tähtsusega suurendamaks konkurentsi mittetöötavate laenude järelturul. Võimalike investoritena nähakse eelkõige täna juba eksisteerivaid väiksemaid krediidiostjaid, kes on täna tegevad vaid oma päritoluriigi järelturul, ja uutele turgudele sisenemise keerukuse tõttu pole piiriüleselt tegutsenud. Samuti loodetakse, et hetkel vaid teatud varaklassidele spetsialiseerunud krediidiostjad laiendavad tänu harmoniseeritud reeglitele enda ärimudeleid. Institutsionaalsed investorid (eelkõige pensionifondid ja kindlustusandjad) ei ole järelturgudel otseselt aktiivsed, kuid osalevad kaudselt läbi investeerimisfondide, mis omakorda investeerivad mittetöötavate laenude järelturgudel. Siinkohal tasub märkida, et suurimad mittetöötavatesse laenudesse investeerivad investorid pärinevad USA-st ja Kanadast, kes oleks samuti potentsiaalsed uued investorid EL-i mittetöötavate laenude järelturul.
Suurem osa mittetöötavate laenude ostjatest on investeerimisfondid või varahaldurid, kes tegelevad eelkõige varade ja riskihindamisega. Krediidilepingu haldamiseks neil võimekus puudub ning seega vajavad krediidiostjad krediidihaldajaid (ehk krediidiinkassosid), kes tegeleks krediidilepingute sissenõudmisega. Samas nendib komisjon oma analüüsis, et krediidihaldajate tegevus on liikmesriigiti killustunud. Direktiiv ühtlustab ka krediidihaldajatele kehtivaid reegleid, et need saaksid tegutseda piiriüleselt, pakkuda investoritele paremat teenust (tegutseda mitmes liikmesriigis) ning võimaldaks krediidihaldajatel samaaegselt kulusid kokku hoida, kuna tulevikus peavad nad hankima tegevusloa vaid ühes liikmesriigis.
Nagu varasemalt ka välja mainitud, siis üks peamine mittetöötavate laenude järelturu kasvu pärssiv probleem on liikmesriigiti erinevad ja ebaühtlased regulatiivsed nõuded krediidiostjatele. Kuigi Eestis ei pea mittetöötava laenu ostmiseks olema eraldi tegevusluba, siis osades liikmesriikides nõutakse krediidiostjatelt pangalitsentsi, liikmesriigis kontori avamist, eraldi investeerimisfondi loomist jmt.13 Osades liikmesriikides nõutakse tegevusluba, teistes vaid registreerimist. Ka see, milline amet teeb järelevalvet (näiteks finantsjärelevalveasutus või andmekaitseasutus) erineb. Lisaks tegevusloa nõuete erinevusele varieeruvad liikmesriigiti ka usaldusnormatiivid ja andmekaitsenõuded. Sarnased regulatiivsed probleemid on ka krediidihaldajatel, lisaks reguleerivad liikmesriigid erinevalt, milliseid teenuseid krediidihaldajad võivad pakkuda ning mis tingimustel. Seetõttu eeldab krediidiostjana ja krediidihaldajana tegutsemise alustamine olulisi rahalist, aga ka ajalist investeeringut, mistõttu ei ole ettevõtjad üldjuhul huvitatud tegevuse laiendamisest teistesse liikmesriikidesse. Komisjoni analüüsis märgitakse, et krediidihaldajad laienevad uutesse liikmesriikidesse läbi juba eksisteerivate krediidihaldusettevõtete omandamise, mitte piiriülese teenuse pakkumise. Krediidihaldajate tegevusnõuete ühtlustamisega lihtsustatakse krediidihaldajate piiriülest tegutsemist ja ettevõtluse laiendamist, mis omakorda peaks krediidihaldajatel võimaldama mastaabisäästu efekti ja seeläbi võimaldama neil pakkuda madalamaid teenuse hindu krediidiostjatele. Kahtlemata suurendaksid ühtsed reeglid investorite huvi ja krediidihaldajate tegevust ning motivatsiooni laieneda väiksematesse liikmesriikidesse, mille vastu täna räägivad keerukad reeglid, kõrged kulud ja väiksem võimalus kasumilikult investeerida. Täna takistab mastaabisäästu efekti saavutamist just liikmesriigiti oluliselt erinevad regulatiivsed nõuded.
Lisatakistusena ettevõtluse piiriülesele laienemisele tuuakse välja ka probleeme isikuandmete kaitse ja pangasaladusega, samuti olulised erinevused tarbijakaitse seadustes, aga ka krediidihaldajatele pandud kohustustes. Näiteks Iirimaal peavad krediidihaldajad vaid registreerima, siis Kreekas nõutakse, et krediidihaldajad tegutseksid läbi kohaliku esindaja peavad võtma samme sotsiaalset haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimeste kaitseks. Erinevused nimetatud regulatsioonides muudavad veelgi keerulisemaks mittetöötava laenu ostjale ostetava laenulepingu väärtuse hindamise ja hinnastamise. Tarbijate vaatest on oluline rõhutada, et direktiiv ei muuda kehtivaid rahvusvahelise kohtualluvuse printsiipe. Edasi jääb kehtima põhimõte, mille kohaselt lepingu osapoole muutumisel kohaldatav õigus ei muutu, see tähendab, et ka loovutatud krediidilepingu suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, mis krediidivõtja ja algse krediidiandja vahel sõlmitud lepingule. Välistatud on võimalus, et krediidiostja valiks enda ärimudeli jaoks sobivama liikmesriigi, kus tarbijal on vähem õiguseid – tarbijast krediidivõtjal kõik tema koduriigi tarbijaõigusest tulenevad õigused sõltumata krediidiostja asukohast. Olenemata krediidiostja ja -haldaja päritoluriigist peavad nad iga krediidilepingu juures arvesse võtma selle riigi, kus krediidileping algselt sõlmiti, reegleid ja nõudeid.
Kuigi direktiiv püüab harmoniseerida krediidiostjatele ja -haldajatele kehtivaid regulatsioone, siis tuleb siiski tõdeda ka direktiivi piire: direktiiviga ei muudeta liikmesriikides kehtivaid lepinguõiguseid, ega tarbijaõiguseid, seega jäävad liikmesriikide vahel siiski olulised erinevused, millega investorid ja krediidihaldajad peavad oma tegevuses arvestama.
Kokkuvõttes on direktiivi üldisem eesmärk kaasa aidata finantsstabiilsuse parandamisele, selleks luuakse järelturg, kus pangad saavad tänasega võrreldes lihtsamini müüa mittetöötavaid laene, misläbi väheneb nende osakaal pankade bilansis; samuti aitab hästitoimiv järelturg tulevikus vältida mittetöötavate laenude liigset kuhjumist. Seeläbi aitab direktiiv kaasa ka majanduse elavdamisele – pangad, mis on vabad üleliigsetest mittetöötavatest laenudest, peavad vähem vahendeid suunama kapitalinõuete täitmisele ja seega suudavad rohkem raha suunata laenutegevusse. Samuti peaks direktiiv suurendama nõudlust mittetöötavate laenude järele kuna ühtsed reeglid lihtsustavad investorite ligipääsu mittetöötavate laenude järelturule. Seeläbi peaks pangad suutma vabaneda mittetöötavatest laenudest parema hinnaga ehk vähendama kahjumlikkust. Toetamaks mittetöötavatesse laenudesse investeerimist ühtlustatakse ka krediidihaldajaid puudutavaid regulatsioone, mis peaks julgustama nende piiriülest tegutsemist.
Direktiivis sätestatud erinevad osapooled ja selle rakendamine
Direktiivis nähakse ette selged reeglid, kuidas toimub viivisesviivitusesse sattunud laenude edasimüümine (krediidiostjad), krediidihaldustegevus, kehtestatakse piiriülese tegevuse põhimõtted. Samuti tuleb direktiivi kohaselt krediidihaldajad (st inkassod) viia finantsjärelevalve alla, luuakse tegevusloakohustus ja kehtestatakse nn EL ühtne passirežiim. See tähendab, et neid norme järgivad ettevõtjad võivad tegutseda kogu ELis, ilma et nende suhtes kohaldataks muid riiklikke tegevusloa saamise nõudeid.
Direktiivi ülevõttev õigusakt tuleb avalikustada 2023. aasta 29. detsembriks ja rakendub 30. detsembril (finantsjärelevalve asutus peab olema valmis alates sellest hetkest tegevusloataotlusi vastu võtma). Liikmesriikides, kus kehtib juba samaväärne režiim enne direktiivi rakendumist, loetakse siseriiklik luba direktiivi tegevusloale vastavaks ja seega saavad need isikud kasutada nn piiriülest passi juba 30. detsembril. Eestis täna sellist erirežiimi ei ole.
Täpsemalt illustreerib direktiivi kohaldumisalasse kuuluvaid subjekte joonis 4.

Joonis nr 4. Direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad subjektid ja nende kohustused finantsjärelevalve ees
* Teiste krediidiandjate poolt väljastatud viivislaenude müügile/loovutamisele peale pankade direktiiv ei rakendu. Lisaks tuleb silmas pidada, et antud joonis illustreerib selliseid suhteid, kus on eraldi krediidiasutus ja krediidiinkasso. Praktikas võib-olla aga nii, et krediidiasutus ise tegeleb krediidihaldustegevusena ja sel juhul käsitatakse krediidiasutust ennast krediidihaldajana.
Vabariigi Valitsus kinnitas 2018. aasta 17. mai istungil Eesti seisukohad direktiivi eelnõu kohta. Nimetatud seisukohtade, seletuskirja ja seal oleva mõjude hindamine käis kooskõlastusringil arvamuse avaldamiseks nii Finantsinspektsiooni, Eesti Panga kui turuosaliste juures. Põhimõtteliselt oli nii Valitsus kui teised seotud osapooled nõus Euroopa Komisjoni poolt väljapakutuga. Eelnimetatud seisukohad kiideti heaks ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni poolt 2018. a. 11. juunil.14

2.2. EESTIS KEHTIV REGULATSIOON
2.2.1. Nn inkassoettevõtjate (või inkassode) suhtes kehtiv regulatsioon
Inkassoettevõtja majandustegevuse iseloom on erinev krediidiasutuste ja krediidiandjate omast. Võlakohustus, mida ei ole tähtaegselt täidetud, on krediidisaajal ehk võlgnikul tekkinud varasemast võlasuhtest. Kohustus tuleneb algsest krediidilepingust, mis müüakse või millest tulenevad nõuded loovutatakse inkassoteenuse pakkujale, kes saab omakorda kasutada vastavaid seadusjärgseid nn õiguskaitsevahendeid. Inkassoettevõtja tegeleb kohustuse sissenõudmisega ja võib pakkuda kohustuse täitmiseks vastavaid tingimusi. Kui inkassoteenuse näol on tegemist üksnes väljastatud krediidi sissenõudmisega, siis ei käsitleta seda KAVS-i ja VÕS-i tähenduses tarbijakrediidi andmisena või vahendamisena. Seega, kui tegemist on n-ö klassikalise inkasso ärimudeliga, mille käigus inkasso tegutseb õiguskaitsevahendi rakendajana, siis ei kvalifitseeru inkassoettevõtja tegevus KAVS-i mõistes krediidi andmiseks ega vahendamiseks. Kui aga tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete sissenõudmisega tegeleva ettevõtja ärimudelist tulenevalt kaasnevad tarbijale mistahes muud tasud, mis ei ole käsitletavad õiguskaitsevahendite rakendamisena, võib olla tegemist krediidiandmise või –vahendamisega.
Inkassoettevõtjad tegutsevad nn krediitide järelturul, pakkudes oma ärimudeli raames erinevaid krediidihaldusteenuseid, sh võlamenetlust, võlanõuete ostmise võimalust, kohtus esindamise teenust15 jne. Inkassoettevõtjate tegevus kujutab eelkõige järeltegevusi, st juba tekkinud võlgnevuste likvideerimist või nende sissenõudmist. Klassikaline inkassoteenus on võlausaldajale võlgu olevate summade sissenõudmine võlgnikult.
Eesti õiguses ei ole täna sätestatud krediidiinkasso, krediidihaldustegevuse, krediidihaldusteenuse ega krediidiostja mõistet. Inkassode tegevust kehtivas õiguses spetsiifiliste normidega ei reguleerita – igaühel õigus täna sellel tegevusalal vabalt alustada, teostada ning lõpetada majandustegevust. Järgida tuleb sisuliselt vaid üldist äriühingu- ja lepinguõigust. Lisaks peab inkassoettevõtja oma tegevuses järgima tarbijakaitse seadusest tulenevaid nõudeid (eelkõige ebaausate ja eksitavate kauplemisvõtete kohta), mille järgimise üle teostab oma pädevuse piires järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.16 Samuti peavad inkassod oma tegevuses järgima lisaks EL isikuandmete kaitse üldmäärusele 2016/679 isikuandmete kaitse seadust, eelkõige selle § 10 (mis sätestab just nõuded isikuandmete töötlemisega seoses võlasuhte rikkumisega). Selle regulatsiooni järgimise üle teostab järelevalvet Andmekaitse Inspektsioon, kes on teinud inkassoettevõtjatele ka vastavaid ettekirjutusi.17
Krediidiasutuste või krediidiandjate viivisesviivituses olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete müüki krediidiostjatele (finantseerijatele) ega selliste nõuete haldamise ja sissenõudmise teenust osutavate ettevõtjate poolt käesoleval ajal finantsvaldkonna eriseadustega Eestis ei reguleerita. Ehk sellistele ettevõtjatele ei ole kehtestatud valdkonna spetsiifilisi tegevusnõudeid ega riikliku järelevalve tingimusi, samuti ei ole kehtestatud inkassoettevõtjatele valdkonna spetsiifilisi väärtegude koosseise. Lisaks – kuigi inkassoettevõtjad tegutsevad finantsturul, s.o. krediitide järelturul, ei ole need ettevõtjad kohustatud isikud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse tähenduses.
Ka krediidiasutustele ega krediidiandjatele endile ei ole üldiselt kehtestatud spetsiifilisi nõudeid viivisesviivituses olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete müümise kohta ega loovutamise tingimusi, s.h. krediidiostjale teabe andmise ja Finantsinspektsioonile vastava aruandluse esitamise kohta (siiski teatud ulatuses krediidiandjate kohta seda aruandlust Finantsinspektsioonile täna esitatakse – nimelt Finantsinspektsioonile esitavad krediidiandjad ja –vahendajad järelevalvelist aruandlust kooskõlas KAVS § 57 lõike 5 ja riikliku statistika seaduse § 301 lg 3 alusel kehtestatud määrusega).
2.2.2. Krediidi andmise, nõuete loovutamise ning viiviste ja muude õiguskaitsevahendite suhtes kehtiv regulatsioon
KAVS § 3 kohaselt on krediidiandmine laenu või krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.18
Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 mõistes, kuivõrd muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, st toimub võlausaldaja vahetus. Nõuete loovutamise üldtingimused on sätestatud VÕS-is. Seadus eristab nõuete ja kohustuste üleminekut. Võlausaldaja võib oma nõude tulenevalt VÕS § 164 lõikest 1 võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude osaline loovutamine võib toimuda mh sellisel juhul, kui nõude esemeks on rahalise kohustuse täitmine (nt nõudega seotud kõrvalnõuete loovutamine).19 Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). See tähendab, et toimub loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale ja senine võlausaldaja asendub uuega.
Krediidinõuete loovutamise piirangute osas võivad arvesse tulla eelkõige seadusandlikud piirangud või vastavad kokkulepped. Üldiselt tuleb nõude loovutamisel arvestada piirangutega, mis tulenevad VÕS §-st 166 ja § 164 lõike 1 teisest lausest. VÕS § 164 lõike 1 teise lause esimese alternatiivi kohaselt ei või nõuet loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud. Võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse, ei kehti kolmandate isikute suhtes (VÕS § 166 lg 2). VÕS § 167 järgi lähevad koos nõudega üle ka seda tagatavad tagatised või siis on kohustus need üle anda.
Tarbijakrediidilepingust20 tuleneva nõude loovutamine iseenesest ei ole välistatud, tuleb arvestada nii VÕS-ist kui ka KAVS-ist tulenevate piirangutega. VÕS § 412 sätestab, et kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi võlausaldajaks. Kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse tarbija õigust esitada lepingust tulenevaid vastuväiteid kolmanda isiku vastu, kellele krediidiandja loovutab talle tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded, või tarbija õigust oma nõudeid tasaarvestada, on tühine.
Krediidiandjal või -vahendajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus krediidi andmise või krediidi vahendamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule üksnes teatud juhtudel ja KAVS-is ettenähtud tingimustel (KAVS § 46). Krediidi andmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib edasi anda üksnes teisele isikule, kellel on tegevusluba KAVS §-s 3 nimetatud krediidi andmiseks või §-s 4 nimetatud krediidi vahendamiseks (KAVS § 46 lg 2). KAVS § 46 lg 1 p 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja suhted tarbijatega ja kohustused tarbijate ees ei tohi muutuda tegevuse edasiandmise tõttu. Vaatamata sellele, et KAVS § 46 ei ole täielikult imperatiivse sõnastusega, lubades teatud krediidi andmisega seotud toiminguid (nt isikusamasuse tuvastamine) lõike 3 kohaselt edasi anda, hõlmab KAVS § 46 lõikes 2 sätestatud tegevuse edasiandmise keeld isikule, kellel tegevusluba puudub, ka nõuete loovutamise olukorda. Kui olla täpne, siis konkreetselt tarbijakrediidi andmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib selle kohaselt edasi anda üksnes vastava tegevusloaga isikule (s.t. kellel on kellel on tegevusluba KAVS §-s 3 nimetatud krediidi andmiseks või §‑s 4 nimetatud krediidi vahendamiseks).21
Tarbijakrediidilepingu tasulisus tähendab, et tarbija maksab midagi täiendavat juurde krediidi pikendatud aja jooksul kasutamise eest. Tasulisus eeldab selles kontekstis teatud lisakulutusi just maksete ajatamise ehk raha pikema aja jooksul kasutamise eest. Selliseks tasuks võib olla näiteks lisatasu maksmine uue maksegraafiku koostamise või uue ajatatud kokkuleppe sõlmimise eest. Kui sellise lepingu sõlmimist pakub tarbijale inkassoettevõtja, võib ka inkassoettevõtja olla krediidivahendajaks. Võlaõigusseaduse kohaselt juhul, kui lepingule või maksetähtpäeva pikendamisele lisatakse tasud, on tegemist uue krediidilepinguga ning kui seda vahendab inkassoettevõtja, on tegemist krediidivahendajaga.
Kehtiv õigus adresseerib ka erinevaid õiguskaitsevahendeid. Eesti õiguse kohaselt on õiguskaitsevahenditena käsitletavad nii viivis kui kahju hüvitamine22.
VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Ehk kehtiva õiguse järgi saab lepinguga seaduses ettenähtud viivisemäärast kõrvale kalduda.
Lepingulise intressimäära puhul tuleks võtta arvesse lisaks kohtupraktikat, eelkõige juhul kui lepingu üheks pooleks on tarbija. Viiviste teemat on käsitlenud Riigikohus lahendis 3-2-1-118-1623, milles leiti, et tüüptingimustes on eelduslikult tühine selline viivisemäär, mis ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära (toona siis 3 x 8 = 24 %, nüüd tuleb arvestada EKP intressimäära tõusu, mis 2023. a. 1. jaanuari seisuga oli 2,5%24). Riigikohus on ka varem sedastanud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).
TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule.
Riigikohus on varasemas praktikas lepingujärgsele viivisele VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 kohaldamise kohta leidnud, et nimetatud sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt Riigikohtu 25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09, p 10).
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1 p 3) ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6). Seega ei ole viivisenõue ja kahju hüvitamise kohustus eraldi (lisa)tasud, vaid need kvalifitseeruvad õiguskaitsevahenditeks, mille kasutamiseks on võlausaldajal seadusest tulenev õigus.
Õiguskaitsevahendina ei saa käsitada sissenõudmiskulusid. Võlgnik on kohustatud hüvitama üksnes sellised tegelikult kantud kulud, mis on võlausaldaja nõude maksmapanemiseks sisuliselt põhjendatud ja vajalikud, arvestades VÕS-is sätestatud sissenõudmiskulude maksimum-määra. Kuigi VÕS sätestab sissenõudmiskuludele piirmäärad, võib tarbijast võlgnik tulenevalt oma teadmatusest tasuda ka sellised sissenõudmiskulud, mis ei ole proportsionaalsed ja väljuvad VÕS-is sätestatud määradest. Sissenõudmiskulude mõiste hõlmab kõiki kohtuväliseid võla sissenõudmisega seotud kulusid. Lisaks sissenõudmiskuludele võib tegemist olla ka võla menetlemise tasu või kuluga, teenustasuga, kahjuhüvitisega, tasuga konkreetsete sissenõudmistoimingute eest, nt võlanõudekirja tasu jne. Sissenõudmiskuludeks võivad olla kulutused, mis tekivad võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest, nt kulutused, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks, inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud jms.25
Võlaõigusseaduse § 1132 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist tarbija poolt, kui võlausaldaja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Nimetatud paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine26. Sätet rakendatakse lepinguliste rahaliste kohustustega täitmisega viivitamise korral ning see piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist leppetrahvikokkuleppe ja üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel27. Arvestada tuleb, et teatud erisused on tarbijalt võla nõudmisel lepingulise suhte kehtivusajal ja pärast lepingu lõppemist.28
Sissenõudmiskulu mõiste alla ei kuulu aga täiendava maksegraafiku sõlmimise ega refinantseerimise tasud.29 Lepingu maksetähtaja pikendamise tasud, sh maksegraafikuga seotud tasud, kujutavad endast sisuliselt tasu raha kasutamise eest pikendatud perioodil ning seda saab käsitleda kui olemasoleva lepingu muutmist. Maksetähtpäeva tasu eest edasi lükkamise korral on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS-i § 402 ja § 401 lg 1 ja 2 tähenduses ning sellisel juhul rakendub KAVS. Samuti sätestab VÕS § 403 lg 21, et VÕS-i 22 peatüki (laenuleping ja krediidilepingud) II jaos (tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud) sätestatut kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. Seega, kui krediidilepingust tulenevad nõuded (tekkinud võlad) struktureeritakse ümber uueks laenuks või kui toimub tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine või tarbijalt nõutakse lisaks krediidilepingust tulenevatest nõuetest ja seaduses ettenähtud õiguskaitsevahenditest muid tasusid, käsitletakse seda uue krediidilepinguna.30
Nn võlgade sissenõudmisteenuseid pakkuva ettevõtja, sh inkassoettevõtja ärimudelit tuleb hinnata igal üksikul korral, sest tulenevalt inkassoteenuse iseloomust sõltub see, kas inkassoettevõttele tuleb kohaldada KAVS-i või mitte. Seega tuleb igakordselt hinnata, kas inkassoettevõtja pakub sellist lepingu paketti, mille puhul võlgniku kohustused ei kasva, arvestades asjaolu, et VÕS järgi on võlausaldajal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivisintressi ja kahju hüvitamist. Kui võlgade sissenõudmisel piirdutakse õiguskaitsevahendite rakendamisega, mis on tegelik majanduslik tehingute sisu, siis ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Nimetatud lepinguga on tegemist aga sellisel juhul, kui tarbija maksab olemasoleva võla ajatamise või refinantseerimise eest lisatasusid.
Riigikohtu praktika31 kohaselt ei too olemasoleva laenulepingu maksetähtaja pikendamine kaasa üldjuhul uue võlasuhte tekkimist.
Tarbijast võlgniku õigused ei pruugi olla piisavalt kaitstud, kui lisaks krediidilepingust tulenevatele kuludele ja seadusega ettenähtud õiguskaitsevahenditele nõutakse tarbijalt täiendavaid tasusid ilma tarbija maksevõimelisust hindamata – selliselt pannakse niigi makseraskustesse sattunud tarbija veelgi halvemasse majanduslikku olukorda. Tarbijakrediidilepingust tulenevaid kuid lepingu rikkumisega mitte seotud kulusid, mille tasumist tarbijalt nõutakse inkassoteenuse käigus, võib pidada piisavaks, et tekiks alus KAVS-i kohaldamiseks inkassoettevõtjale. Põhjendamatud sissenõudmiskulud mõjutavad tarbijat majanduslikult negatiivselt, ebapiisavate õiguslike teadmiste tõttu võib tarbija loobuda vaidlustest ja maksta võlausaldajale ära ka sellised sissenõudmiskulud, mida võib tegelikkuses pidada ebamõistlikuks32.
Alternatiivne ärimudel võimaldab inkassoettevõttel võlgade sissenõudmise raames sõlmida kas enda või algse krediidiandja nimel uue krediidilepingu, mille aluseks on küll olemasolev võlg, kuid selle ajatamiseks sõlmitakse uutel tingimustel leping, st muutuda võivad nii intressimäär, maksetähtaeg, samuti krediidi andja. Kui lepingut niimoodi muudetakse, tuleks tõenäoliselt kohaldada KAVS-i, samuti on VÕS-s vastavad viited lepingu muutmisel maksevõime hindamise regulatsiooni kohaldamisele, kuna sisuliselt võimaldab selline lepingu muutmise protsess laenu juurde anda. Teadaolevalt ka praktikas niimoodi käitutakse – näiteks võlgnetavatest summadest (sh kõrvalnõuetest) saab uus põhivõlg, millele võib lisanduda ka lepingu sõlmimise tasu.
Seega tuleb igakordselt hinnata sissenõudmise teenuse sisu (et saada aru, et millise õigusakti alla selline tegevus kvalifitseerub), st kas kasutatakse üksnes seaduslikke õiguskaitsevahendeid või muudetakse krediidilepingu tingimusi selliselt, et tarbija peab tasuma lisaks võlgnevusele, mis tuleneb krediidilepingust, ja õiguskaitsevahenditest tulenevatele tasudele veel lisaks täiendavaid tasusid inkassoettevõtja teenuse eest.
Täiendava maksegraafiku sõlmimise ja laenu refinantseerimise tasud sissenõudmiskulude alla ei kuulu. Kuivõrd sellisel juhul lubatakse tarbijal maksetähtpäeva tasu eest edasi lükata, on tegemist eraldiseisva tarbijakrediidilepinguga VÕS-i § 402 ning § 401 lõigete 1 ja 2 tähenduses. Lepingu pikendamise tasud, sh maksegraafikuga seotud tasud, kujutavad endast sisuliselt tasu raha kasutamise eest pikendatud perioodil. Sellised tasud alluvad krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsioonile.
Selliste kulude väljanõudmine, mis ei ole oma olemuselt otseselt õiguskaitsevahendid ja millega võlgnikule kaasnevad täiendavad tasud, nt tasu maksegraafiku sõlmimise eest, viivad n-ö uue tarbijakrediidilepingu sõlmimiseni ja seega tekib alus KAVS-i kohaldamiseks. Seega, kui tarbija maksab olemasoleva võla ajatamise või refinantseerimise eest täiendavaid tasusid, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kui inkassoettevõtja sõlmib ise tarbijaga täiendavaid kokkuleppeid ja küsib nimetatud kokkulepete eest tarbijalt tasu, siis võib olla tegemist olukorraga, kus inkassoettevõtja peab taotlema KAVS-i kohaselt tegevusluba.
2.3. Eelnõu väljatöötamise lähtekohad
Nagu juba eespool märgitud, võttis 18. veebruaril 2015. a võttis Riigikogu vastu krediidiandjate ja -vahendajate seaduse. Nimetatud seadusega kehtestati esmakordselt tegevusloa kohastus ka mitte-pankadest tarbijakrediidiandjatele (rahvakeeles nn kiirlaenufirmadele). KAVS kehtestamine oli oluline avalik-õigusliku iseloomuga meede tarbijakrediidituru ohjamiseks ning vastutustundetust laenamisest tulenevate probleemide piiramiseks ja ennetamiseks.
KAVS-ga nähti ette, et mitte-pankadest tarbijakrediidiandjad lähevad seega Finantsinspektsiooni järelevalve alla. KAVS ei kohaldu aga võlgade sissenõudmise (võlgade haldamise) teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele (v.a juhul, kui esinevad eelmises punktis 2.2 esitatud elemendid).
KAVS on tänaseks kehtinud ca 7 aastat. Nii järelevalve kui ka turuosaliste arvamuse kohaselt on KAVSi kehtestamine olnud vajalik ja turg on oluliselt korrastatum.33 Siiski on viimastel aastatel ilmnenud probleeme just krediidi järelturu sektoris (nn inkassofirmade sektoris), mis on võrreldes tarbijakrediidi valdkonnaga oluliselt vähem reguleeritud (vt käesoleva seletuskirja põhiseaduslikkuse analüüsi).
Inkassofirmade tegevus ei ole hetkel allutatud tegevusloa nõudele ega järelevalvele, kuid selle vajadust tõdeti muu hulgas krediidituru uuringus.34 See on ka üks peamine ajend lisaks eelnimetatud ELi direktiivile vastava eelnõu väljatöötamiseks.
2022. a augustis saatis Rahandusministeerium välja järgmise küsitluse seitsmele suurimale teadaolevatele inkassoettevõtetele.
a. Kas tegelete ainult tarbijate vastu esitatud viivisnõuetega või ka äriühingute vastu esitatud nõuetega?
b. Kas Teie ettevõte tegeleb pigem viivisesviivituses olevate nõuete ostmise ja sissenõudmisega või haldate võlausaldajate nõudeid võlgnike vastu (st tegelete ainult võlausaldaja esindamisega)? Nt protsentuaalselt, kui suure osa hallatavatest nõuetest olete ära ostnud, kui paljusid haldate võlausaldajate nimel?
c. Kas Te spetsialiseerute teatud tüüpi nõuetele? Nt ostate kokku/haldate vaid telekomiettevõtetega seotud nõudeid?
d. Kui suur osakaal Teie ostetud ja/või hallatavatest nõuetest tulenevad pankadega sõlmitud krediidilepingutest (võimalusel eristada tarbijakrediidilepinguid ja äriühingute krediidilepinguid)?
e. Kui tegelete viivisesviivituses olevate nõuete ostmisega: kas ostate pigem nõuded ühekaupa või toimub nõuete ostmine pigem portfellina, kus on mitmeid erinevaid nõudeid koos (st nt krediidiandjatega sõlmitud lepingud ja telekomi nõuded samas portfellis)?
f. Kas praktikas on tulnud ette juhtumeid, kus olete ostnud küll viivisesviivituses oleva nõude, kuid ei ole endiselt võlausaldajalt saanud kõiki nõude aluseks olevaid dokumente? Mis on sellise olukorra põhjustanud?
g. Kas on juhtunud, et võlgnik on teie ostetud/hallatava võlgnevuse võlausaldajale tasunud, kuid Teieni ei ole info selle kohta õigeaegselt jõudnud ning olete sissenõudmist jätkanud? Kas näete võimalusi, kuidas sellega seoses infovahetust parandada?
h. Milliseid nõuete sissenõudmise viise (eelistatult/valdavalt) kasutate? Nt võlgnikele meeldetuletuskirjade saatmine, võlgnike vastu kohtumenetluste algatamine, nõuete restruktureerimine (olemasolevate nõuete pinnalt uute lepingute sõlmimine), nõuete koondamine ja edasimüümine, vmt?
i. Kas kasutate maksehäireregistrite teenuseid (st lisate võlgniku registrisse)? Kui jah, siis millist/milliseid maksehäireregistreid kasutate?
j. Kuidas hindate Eesti inkassoturu läbipaistvust? Nt kas avaldate oma majandusaasta aruande oma veebilehel või teete oma majandustulemustest mingeid avalikult kättesaadavaid ülevaateid?
Vastajad tõid välja, et turul müügiks pakutavate portfellide osakaal on kasvanud ja eelduslikult see viib ka rohkemate portfellide ostuni. Samuti märgiti, et pankade osakaal tükiliselt võlgade turul on väiksem kui krediidiandjate osakaal. Samas krediidiga seotud võlgade osakaal pidevalt tõuseb, telekomivõlgade ja kaubamüügi ning kommunaalvõlgade osakaal väheneb.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
3.1. KREDIIDIINKASSODE JA -OSTJATE SEADUSE EELNÕU
1. peatükk. Üldsätted
Paragrahv 1 (Seaduse Reguleerimisalareguleerimisala) määratleb seaduse reguleerimisala. Antud paragrahvis kasutatud mõisted on defineeritud eelnõu §-des 3 ja 4.
Lõike 1 kohaselt reguleerib KIKS laiemalt krediidihaldustegevust, mille üheks osaks on ka krediidihaldusteenuse osutamine, ning vastavate subjektide – krediidiinkasso ja krediidiostja tegevust, vastutust (väärteomenetluses ettenähtud maksimaalseid karistusmäärasid) ning järelevalvet eelnimetatud subjektide üle. Riiklikku finantsjärelevalvet nimetatud tegevuste ja subjektide üle teeb Finantsinspektsioon.
Lõike 2 näol on tegemist tüüpilise finantsjärelevalvesubjekti kohta käiva normiga, millega täpsustatakse, et seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades eriseadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.
Paragrahvis 2 (Seaduse kohaldamine) sätestatakse seaduse kohaldumisala, milles piiritletakse isikud ja teenused, millele seadus kohaldub. Võrreldes seaduse aluseks oleva direktiiviga on KIKS-i kohaldumisala mõnevõrra laiendatud: KIKS hõlmab lisaks krediidiasutuse (pankade) sõlmitud krediidilepingutele ja neist tulenevatele nõuetelele ka krediidiandjate (mitte-pankade) sõlmitud krediidilepinguid ning neist tulenevaid nõudeid.
Lõike 1 kohaselt kohaldatakse seadust krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis ja kes tegutseb Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidihaldustegevusele ning Eestis asutatud krediidiinkasso filiaalile välisriigis ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis. krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis ja tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele ja filiaalile välisriigis vastavalt selle välisriigi õigusaktides sätestatule ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis.
Lõige 2 sätestab selle, et KIKS-i kohaldatakse krediidihaldustegevusele ka juhul kui sellega tegeleb krediidiasutus, krediidiandja või krediidivahendaja.
Küll ei käsitata neid isikuid (juhul kui nad on asutatud EL-s) krediidiinkassona ja nende suhtes ei kohaldata otseselt krediidiinkassode suhtes ettenähtud nõudeid (tegevusloa jms nõuded). Antud juhul lähtutakse sellest, et kuna krediidiasutusel ja krediidiandjatel on juba olemas tegevusloakohustus ja muud vastavad organisatoorsed jms nõuded, siis käesolevast eelnõust ei kaasne nende jaoks täiendavalt selliseid nõudeid. Siiski tuleb silmas pidada, et teatuid nõudeid krediidiasutuste ja krediidiandjate suhtes siiski kohaldatakse kui nad tegelevad ise krediidihaldustegevusega (vastavad erisätted on ette nähtud eelnõuga KAS-s ja KAVS-s). Lõige põhineb direktiivi artikkel 2 punkt 5 alapunktil a.
Lõige 3 näeb ette erandi, mille kohaselt ei kohaldata seadust juhul kui krediidihaldustegevusega tegeleb fondivalitseja. Antud lõige põhineb täpsemalt direktiivi artikkel 2 punkti 5 alapunktil a(ii).
Lõikega 4 täiendatakse lõike 2 erandit ja sätestatakse, et seadust ei kohaldata krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamisele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas riigis asutatud krediidiasutusega, välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud krediidiasutusele (punkt 1), krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud krediidiasutuse poolt (punkt 2), notarile, kohtutäiturile ja advokaadile kui nad teostavad käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevust oma kutsetegevuse raames (punkt 4). Sätte aluseks on direktiivi artikkel 2 lõige 5 punktid b–d. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on lisatud siia lõikesse uus punkt 3, et oleks üheselt selge, et eelnõu ei kohaldu selliste nõuete loovutamisele kui need on tekkinud seoses nn ettevõtluslaenudega (ja kui krediidiandjaks ei ole krediidiasutus). Lõige põhineb direktiivi artikkel 2 punkt 5 alapunktidel b-d ja punktil 6.
Lõikega 5 täpsustatakse krediidihaldustegevuse mõistet, mis on sätestatud § 3 lõikes 1. Lõikes selgitatakse, et krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse § 3 lõike 1 tähenduses kui seda teostab krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja ise.
Lõikega 6 määratletakse, keda käsitletakse krediidiostjana. Sätte kohaselt ei käsitata krediidiostjana käesoleva seaduse tähenduses krediidiasutust, krediidi- või hüpoteekkrediidiandjat, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendajat, kes omandab viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Seda eelkõige kuna neid juba reguleeritakse ja nende üle teostatakse järelevalvet, seega ei ole põhjendatud neile panna kohustus hankida krediidi ostmise jaoks eraldi luba. Kuigi eelpool nimetatud turuosalisi ei käsitleta krediidiostjatena, siis on neil siiski samasugused kohustused enda väljastatud krediidilepingute ja teistelt krediidiasutustelt või krediidiandjatelt ostetud krediidilepingute puhul.
Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga nähakse, ette uus lõige 7, mille kohaselt ei käsitata krediidiinkassona nn maksehäirete registrit. Seda siiski üksnes juhul kui maksehäire register ei tegele ise võlgade sissenõudmisega jms tegevusega, mis on ette nähtud KAVS § 3 lõikes 2.
Paragrahv 3 (Krediidihaldustegevus, krediidiinkasso ja krediidiostja) sätestab krediidihaldustegevuse, krediidiinkasso ja krediidiostja terminid. mõisted.
Lõikes 1 määratletakse eelnõus kesksel kohal olev krediidiinkasso mõiste (direktiivis ingl credit servicer). Varasemas versioonis oli see lõikena 2 sätestatud, kuid suurema õigusselguse huvides on see tõstetuks lõikeks 1 kuna selle lõikega määratletakse krediidiinkasso tegevuse põhisisu. Selle kohaselt on krediidiinkasso on äriühing, kes krediidihaldustegevuse raames oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise või haldab krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud viivisesviivituses olevas krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või viivisesviivituses oleva krediidilepinguga, ja korraldab nende täitmise. Peamise ja püsiva tegevuse mõistet on sisustatud kohtupraktikas. Selle all mõistetakse sellist äriühingu majandustegevust, millega äriühing järjepidevalt tegeleb ja milline moodustab äriühingu majandusaasta aruande andmete põhjal olulise osa äriühingu majandustegevuse tulemist. Kui krediidiinkasso haldab ise vastavaid nõudeid, siis ta on samal ajal ka krediidiostja (s.t ei ole eraldiseisvat krediidiostjat) – seda täpsustab ka omakorda käesoleva paragrahvi lõige 6. Vastav definitsioon põhineb direktiivi artikli 3 punktil 8.
Lõikes 2 määratakse krediidihaldustegevuse täpsem sisu käesoleva seaduse tähenduses. Ehk lõikega täpsustatakse lõikes 1 esitatud üleüldise krediidihaldustegevuse sisu. Lõike 2 kohaselt on krediidihaldustegevus üks või mitu järgmist tegevust: krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt – nn põhiline inkassotegevus (punkt 1), krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, sõltuvalt sellest, kas krediidiinkasso tegutseb krediidiostja nimel või mitte, esimesel juhul tuleb järgida ka krediidiostja juhiseid (punkt 2), krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga seotud kaebuste haldamine (punkt 3), krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest (punkt 4). Säte põhineb omakorda direktiivi artikli 3 punktil 9.
Kui krediidileping muutub krediidiinkasso krediidihaldustegevuse kestel toimivaks krediidilepinguks, ei muuda see krediidiinkasso õigust jätkata krediidihaldustegevust vastavalt käesolevale seadusele.
Oluline on veel silmas pidada, et krediidihaldustegevusega saavad sellisel kujul tegeleda ka krediidiasutused ja krediidiandjad. Seepärast ongi krediidihaldajatena käsitatavad antud eelnõu tähenduses krediidiinkassod, krediidiasutused ja krediidiandjad.
Lõikega 3 sätestatakse, et krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidihaldustegevusega. Samuti on lisatud võrreldes eelmise eelnõu versiooniga täiendav lause, mille kohaselt nähakse ette, et krediidiinkasso võib tegeleda ka nö muud sorti inkassotegevusega. Lisaks võib krediidiinkasso oma tegevuse elluviimiseks kasutada ka kolmandaid isikuid – krediidihaldusteenuse osutajaid. Viimane põhineb direktiivi artikli 3 lõikel 7. Käesoleva lõike teise lausega nähakse ette, et krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna. Taoline tegusemisvormi nõue on sarnane teiste finantssektori ettevõtjatega ning Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate turuosalistega.
Lõikega 4 nähakse ette, et krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna. Taoline tegusemisvormi nõue on sarnane teiste finantssektori ettevõtjatega ning Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate turuosalistega.määratletakse erisus, keda ei käsitata krediidiinkassona. Selle kohaselt ei käsitata krediidiinkassona nn maksehäirete registrit. Seda siiski üksnes juhul kui maksehäire register ei tegele ise võlgade sissenõudmisega jms tegevusega, mis on ette nähtud antud §-i lõikes 2.
Lõige 5 sätestab krediidiostja mõiste. Krediidiostja on füüsiline või juriidiline isik, kes omandab oma majandus- või kutsetegevuse käigus viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Sisuliselt on tegemist isikuga, kes ostab kokku krediidiasutute ja krediidiandjate krediidisaajatega sõlmitud krediidilepinguid, mis on viivisesviivituses. Eesti turupraktika kohaselt on selleks tihti inkassod ise, kes ostavad krediidiasutustelt ja krediidiandjatelt kokku viivisesviivituses olevaid krediidilepingute portfelle ja nõuavad neid seejärel sisse. Nii direktiivi kui ka käesoleva seaduse kandvaks põhimõtteks on, et tuleb tagada, et krediidisaajad ei satuks halvemasse olukorda pärast seda, kui krediidiasutus või krediidiandja on nende krediidilepingu üle andnud krediidiostjale ja krediidilepingu loovutamine ei tohiks mingil viisil mõjutada tarbijate kaitset. Lõige põhineb direktiivi artikli 3 alapunktil 6.
Lõike 5 teise lausega määratletakse, keda ei käsitleta krediidiostjana. Sätte kohaselt ei käsitata krediidiostjana käesoleva seaduse tähenduses krediidiasutust, krediidi- või hüpoteekkrediidiandjat, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendajat, kes omandab viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Seda eelkõige kuna neid juba reguleeritakse ja nende üle teostatakse järelevalvet, seega ei ole põhjendatud neile panna kohustus hankida krediidi ostmise jaoks eraldi luba. Kuigi eelpool nimetatud turuosalisi ei käsitleta krediidiostjatena, siis on neil siiski samasugused kohustused enda väljastatud krediidilepingute ja teistelt krediidiasutustelt või krediidiandjatelt ostetud krediidilepingute puhul.
Lõige 6 täpsustab krediidiinkassole rakenduvaid reegleid juhul, kuid krediidiinkasso ise ostab kokku viivisesviivituses olevaid krediidilepinguid ja haldab neid. Sellisel juhul tuleb krediidiinkassol lisaks seaduses krediidiinkassole ettenähtud kohustustele täita ka krediidiostja suhtes ettenähtud kohustusi, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud kohustusi – ehk ta ei pea sel juhul eraldi sõlmima lepingut teist teise krediidiinkassogat nõudeid haldama nvõtmaõuete haldamiseks, vaid ta saab teha seda iseendale kuuluvaid nõudeid ise hallata. Samuti ei kohaldata antud juhul ka § 47 lõikes 6 sätestatut – krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte.
Lõige 7 sätestab lisakohustused juhuks, kui krediidiostja on omandanud viivituses krediidilepingu, mis on sõlmitud tarbijaga. Sätte eesmärgiks ofn tagada tarbija parem kaitse seeläbi, et krediidiostja peab määrama lepingut haldama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja ehk kutselise turuosalise, kellel on piisavad kogemused ja teadmised krediidilepingu haldamiseks. Kui krediidiostja pärineb kolmandast riigist, peab ta nimetama krediidihaldajaks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja juhul kui leping on sõlmitud füüsilisest isikust ettevõtja või tarbijaga (punkt 1) või mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga (VKE) (punkt 2). VKE all peetakse silmas Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EL lisa artikli 2 toodud määratlust. Eeltoodu põhineb aga tervikuna direktiivi artiklil 17 lõike 1 punktil b. Tuleb rõhutada, et kui krediidiostja või tema käesoleva seaduse kohaselt määratud esindaja peab nimetama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja haldama krediidilepingut, ning ta otsustab viivisesviivituses olevat krediidilepingut ise hallata ja selle täitmist tagada, tuleks krediidiostjat või tema esindajat käsitada krediidiinkassona ja seetõttu peaks tal olema käesoleva seaduse alusel väljastatud tegevusluba. Kui krediidiostja määrab esindajaks krediidiasutuse või krediidiandja, siis laienevad neile teatud kohustused, näiteks tuleb krediidiostja esindajast krediidiasutusel või krediidiandjal anda krediidisaajale KIKS § 59 nimetatud teavet ja järgida KIKS § 58 nimetatud nõudeid.
Lõike 8 täpsustab krediidiostja täiendavaid kohustusi. Ehk lihtsustatult näeb see säte ette selle, et milliste nõuete või lepingute haldamiseks ei pea krediidiostja nö krediidiinkassot juurde võtmamäärama krediidiinkassot seda haldama. Näiteks võivad olla sellisteks nõueteks suurettevõtete viivislaenudest tulenevad nõuded. Sel juhul peaks siiski krediidiostja ise pidama KIKS § 44 kohast krediiditoimikut.
Lõike 9 sätestab avalik-õigusliku piirangud, mil määral võib krediidiinkasso viivisesviivituses olevat tarbijakrediidilepingut või sellest tulenevat nõuet ümber kujundada. Säte peegeldab direktiivi artikleid 27 ja 28, millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17EL ja VÕS-is käesoleva eelnõuga tehtud muudatusi. Käesolevaga lubatakse krediidiinkassol piiratud juhtudel krediidilepingut ja sellest tulenevat nõuet muuta. Piirang ei too kaasa seda ületavate kokkulepete tühisust, kuid võib kaasa tuua sekkumise järelevalveliste meetmetega. Sellega tehakse erand KAVS-iga kehtestatud põhimõttesse, et tarbijale krediidi andmine, krediidilepingu sõlmimine ja selle muutmine eeldab krediidiandja tegevusluba. Lõikes 9 täpsustatakse eeldused, mis juhul krediidiinkasso, kui ta on ühtlasi ka krediidiostja, võib tarbijaga sõlmitud lepingut muuta ja mil viisil lepingut on võimalik ümber kujundada ilma, et krediidiinkasso peaks taotlema KAVS-is sätestatud krediidiandja tegevusluba.
Esimene eeltingimus on, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamisega leevendatakse krediidisaaja olukorda, mitte ei muudeta seda halvemaks, s.h. ei suurenda kohustusi. Teiseks eeltingimuseks on, et ümberkujundamise tulemusel peaks krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused suutma täita. Krediidilepingu ümberkujundamiseks võib krediidiinkasso rakendada piiratud meetmeid. Nendeks on krediidilepingu tähtaja pikendamine (punkt 1), või tagasimakse tasumise täielik või osaline edasilükkamine teatud ajavahemikuks (punkt 21), krediidiinkasso võib võlast osaliselt loobuda ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevad võlad summeerida (punkt 32) või muuta intressimäära, kuid mitte sellisel kujul, et kogumina võlgniku kohustused hoopis kasvavad (punkt 43).
Lõikega 5 täpsustatakse krediidihaldustegevuse mõistet, mis on sätestatud § 3 lõikes 1. Lõikes selgitatakse, et krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse § 3 lõike 1 tähenduses kui seda teostab krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja ise.

Lõikega 10 täpsustakse seda, et KIKSi terminoloogia on teatud mõttes VÕS-i omast erinev ja neid ei ole võimalik ühtlustada (tulenevalt direktiivist).
VÕS 9. peatükk reguleerib võlaõiguslike nõuete ja kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele. Nõude üleminek ehk võlausaldaja vahetus võib põhimõtteliselt toimuda kahel viisil: tehingu alusel (nõude loovutamine vastavalt VÕS §-le 164 jj ehk VÕS 9. peatüki 1. jagu) ja seaduse alusel (VÕS § 173). Lisaks on VÕS 9. peatükis reguleeritud lepingu ülevõtmine, mille käigus kantakse kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle seniselt lepingupoolelt lepingu ülevõtjale (VÕS § 179, ehk VÕS 9. peatüki 3. jagu).
Direktiiv kasutab aga läbivalt sõnastust – „credit servicers of a creditor’s rights under a non-performing credit agreement, or of the non-performing credit agreement itself“, mistõttu ei ole võimalik KIKS-s endas loobuda „krediidilepingu omandamise“ konstruktsioonist. Vastasel juhul tekivad küsimused, et kas nn viivisesviivituses olevate laenuportfellide või lepingute nö müük ei olegi käsitatav krediidihaldus-tegevusena KIKS‑i tähenduses. Aga seda on igal juhul direktiivi kohaselt silmas peetud, et ka selline tegevus kuulub selle regulatsiooni kohaldumisalasse.
Paragrahvis 4 (Muud kasutatavad mõistedterminid) määratletakse KIKS-is kasutatavad mõistedterminid. Mõistete Terminite aluseks on direktiivi artikli 3 alapunktid 1–13 ja kehtivad siseriiklikud õigusaktid. Samuti tuuakse Eesti seadusesse käesoleva eelnõuga mõningad terminid esmakordselt.
Lõike 1 aluseks on direktiivi artikli 3 alapunkt 1, mille kohaselt krediidiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus.
Lõike 2 kohaselt on krediidiandja krediidiandjate- ja vahendajate seaduses sätestatud krediidi- ja hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja või asjakohasel juhul krediidiostja. Viimasel juhul peetakse silmas seda, et kui krediidiostja omandab nt panga poolt väljastatud ettevõtluslaenu, mis on viivisesviivituses. Kuna selliste laenude puhul ei ole kohustust omada krediidiandja tegevusluba KAVS tähenduses, siis on krediidiostja vaba vastavates valikutes seda nõuet/lepingut ümber kujundama (s.t ei rakendu § 3 lg 9).
Lõike 3 aluseks on direktiivi artikli 3 alapunkt 3. Direktiivis kasutatakse läbivalt terminit „krediidivõtja“, KIKS-is kasutatakse läbivalt „krediidisaaja“ terminit, mis tuleneb tuleneb VÕS § 401 lõikest 1.
Lõike 4 kohaselt on krediidilepinguks VÕS § 401 kohane leping, mis on sõlmitud krediidiasutuse, krediidiandjaga (termin „krediidiandja“ on käesolevas eelnõus teises tähenduses, vt lõiget 2 kui VÕS §-s 401) või krediidiandja vahendusel.
Lõike 5 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 13, mille kohaselt loetakse krediidiasutuse viivisesviivituses olevaks krediidilepinguks leping, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 47a.
Lõike 6 kohaselt loetakse krediidiandja viivisesviivituses olevaks krediidilepinguks tarbijakrediidileping, (mida reguleeritakse VÕS 22. peatüki 2. jao sätetega) ja millest tulenevad kohustused on muutunud sissenõutavaks ning neid pole täielikult või osaliselt tähtaegselt täidetud. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest kooskõlas VÕS § 416 lg 1 ei kerki (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015 otsust asjas 3-2-1-85-15).
Lõike 7 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 10 ja sellega määratakse ära krediidiinkasso päritoluriik. Eelkõige omab päritoluriik tähtsust järelevalve ja piiriülese teenuseosutamise kontekstis. Päritoluriigi pädev asutus (Eestis Finantsinspektsioon) otsustab muuhulgas ka krediidiinkasso tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise eest.
Lõike 8 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 11. Direktiivis kasutatava termini „vastuvõttev liikmesriik“ asemel kasutatakse KIKS-is terminit „sihtriik“. Krediidiinkasso sihtriigiks on selline riik, mis ei ole tema päritoluriik ja kus krediidiinkasso on avanud filiaali või tegeleb krediidihaldustegevusega piiriüleselt, aga ka lepinguriik, kus on krediidisaaja elu- või registrijärgne asukoht. Krediidiinkasso piiriülest tegevust reguleerib KIKS-i 3. peatükk.
Lõike 9 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 10, mille kohaselt on krediidiostja päritoluliikmesriik lepinguriik, kus on krediidiostja või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne asukoht või kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.
Lõike 10 määratleb kolmanda riigi krediidiostja, kellele rakenduvad KIKS-i kohaselt erinõuded, sh §-st 62 tulenev kohustus määrata lepinguriigis esindaja ehk määratud esindaja.
Lõike 11 kohaselt loetakse krediidiinkasso kliendiks krediidiostja, krediidiasutus, krediidiandja või muu isik, kes kasutab krediidiinkassot krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks.
Lõikega 12 sätestatakse konsolideerimisgrupi definitsioon kuna grupi mõistet teatud eelnõu sätetes kasutatakse. Grupi määratlemisel tuleb lähtuda aga omakorda KAVS §-s 9 sätestatust, mis näeb ette konsolideerimisgrupi ning kontrollsuhte ja märkimisväärne seose käsitluse.
Lõikega 13 nähakse ette välisriigi mõiste – selle kohaselt on nii liikmesriik kui ka kolmas riik välisriigina käsitatav.
Paragrahvis 5 (Krediidiinkasso ärinimi või nimetus) sätestatakse krediidiinkasso nimekaitse põhimõtted. Ehk muul tegevusalal toimetav isik ei või krediidiinkasso nime kasutada. Küll on aga lubatud muude inkassoteenuse terminite kasutamine.
2. peatükk. Krediidiinkasso tegevusluba
Paragrahvi 6 (Tegevusluba) näol on tegemist finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud üldnormidega, mille sarnased on kehtestatud kõikides analoogsetes finants-järelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes. Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkassona tegutsemiseks ja käesoleva seaduse § 3 lõikes lõigetes 1 ja 2 nimetatud krediidihaldustegevuse läbiviimiseks taotlema olema tegevusluba. Lõike 2 kohaselt on käesoleva seaduse alusel antud tegevusload tähtajatud. Lõike 3 kohaselt ei ole käesoleva seaduse alusel antud tegevusload teisele isikule üleantavad; Oluline on MsüS § 21 lõike 2 mittekohaldumine krediidiinkassodele, st samuti ei kehti tegevuslubaoad ei kehti tütarettevõtja suhtes. Seega kui krediidiinkasso tütarettevõtja soovib pakkuda krediidiinkasso teenust peab ta Finantsinspektsioonilt selleks eraldi tegevusluba taotlema. Lõike 4 kohaselt annab ja tunnistab tegevusload kehtetuks Finantsinspektsioon vastavalt KIKS 2. peatükis sätestatule. Paragrahvi aluseks on direktiivi artikkel 4.
Paragrahv 7 (Tegevusloa taotlemine) sätestab protseduuri tegevusloa taotlemiseks. Sätte aluseks on eelõige direktiivi artikkel 5. Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada Finantsinspektsioonile dokumendid ja andmed, mis kinnitavad krediidiinkasso tegevusloa taotlejale seatud nõuete täitmist. Näiteks tuleb lõike 1 kohaselt esitada taotleja põhikirja ärakiri, KIKS-i nõuetele vastav äriplaan, aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid, KIKS-i nõuetel vastav sise-eeskiri ja sisekontrolli süsteemi toimimise kord, aga ka nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaajate kaebuste reguleerimiseks ja lahendamiseks. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on tehtud mööndusi selles osas, etSamas andmeid nõukogu kohta ei ole vaja tingimata esitada (juhul kui nõukogu ei ole ette nähtud).
Lõikes 2 seatakse lisanõuded juhuks, kui krediidiinkasso tegevusloa taotleja soovib osana osutatavatest teenustest võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid. Direktiivi kohaselt võib iga liikmesriik valida, kas lubada krediidiinkassol krediidisaajate rahalisi vahendeid vastu võtta või see keelata. Eestis on krediidiinkassodele loodud võimalus rahalisi vahendeid vastu võtta, kuid sellest tuleb Finantsinspektsiooni tegevusloa taotluse protsessis teavitada. Selleks peab taotleja tõendama, et täidab seaduse §-s 47 nimetatud nõudeid, mille aluseks on direktiivi artikkel 6. Soovist saada õigus krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmiseks ja hoidmiseks tuleb teavitada Finantsinspektsiooni tegevusloa taotlemise protsessi osana. Samas tuleb ka silmas pidada, et kui krediidiinkasso ei taotle krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise õigust, siis ei teki krediidiinkassol seda õigust ka piiriülesel tegutsemisel riigis, kus rahaliste vahendite vastuvõtmine on lubatud. Direktiivi lähtepunktiks on põhimõte, et kui päritoluriik lubab krediidiinkassol võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida, peaks krediidiinkassol olema võimalik võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida nii oma päritoluriigis kui ka mis tahes sihtriigis, mis samuti lubab krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida.
Paragrahv 8 (Äriplaan) avab äriplaani sisu. Üks kõige olulisem krediidiinkasso tegevusloa taotleja tegevust näitav dokument on äriplaan, mistõttu on eelnõus äriplaani sisu eraldi paragrahvis täpselt avatud. Vähemalt kolme aasta kohta esitatav äriplaan peab (lõige 2) kajastama mh kavandata äritegevuse olemust, finantsprognoose (lõige 1 punkt 4), kuid ka seda, et kuidas tagatakse krediidisaajate huvide kaitse (lõige 1 lõige punkt 51). Võrreldes eelnõu eelmise algse versiooniga on tehtud äriplaani kohta esitavate andmete osas olulisi muudatusi – vähendatud on seda info hulka, millega tuleb äriplaani koostamisel arvestada ja konkreetsemalt on lähtutud krediidiinkassode spetsiifikast. Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui taotleja äriplaanis esitatud näitajad või muud andmed ei ole usaldusväärsed, ei ole võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme või kui krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav (lõige 3).
Paragrahvis 9 (Tegevusloa taotluse läbivaatamine) on sätestatud tegevusloa taotluse läbivaatamise protseduur. Direktiivi artikkel 7 punkt 3 kohaselt hindab Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul pärast § 7 nimetatud taotluse kättesaamist selle nõuetekohasust (lõige 1). Tegevusloa taotlemise menetluse raames on Finantsinspektsioonil vajadusel õigus nõuda taotlejalt esitatud andmetest puuduste kõrvaldamist või kui teave ei ole piisav, siis lisateabe esitamist; vastasel juhul võib Finantsinspektsioon jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata (lõige 2). Finantsinspektsioonil on lõike 3 kohaselt õigus nõuda taotlejalt lisaandmeid ja -dokumente. Lisaandmete esitamiseks või puuduste kõrvaldamiseks annab Finantsinspektsioon mõistliku tähtaja (lõige 4). Lõike 5 järgi tuleb taotlejal viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni, kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi tegevusloa taotlemisel esitatud andmetes ja dokumentides. Sama lõike järgi, kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Teisisõnu, kui taotleja esitab Finantsinspektsioonile võrreldes esialgselt esitatud tegevusloa taotlusega oluliselt erinevaid andmeid ja dokumente, võib Finantsinspektsioon lugeda (tegevusloa) menetlustähtaja alguseks nimetatud muudatustest teadasaamise. Nimetatud muudatused kehtivad § 7 nimetatud andmete ja dokumentide kohta. Lõikes 6 nähakse ette see, et juba tegevusloa taotluse menetluse käigus saab Finantsinspektsioon kasutada oma tavapäraseid järelevalvelisi õiguseid (mida Finantsinspektsioon kasutab nende subjektide suhtes, kes on juba tegevusloa saanud) – nt viia taotleja puhul läbi kohapealne kontroll või küsida vajalikku infot ka kolmandate isikute käest. Lõikes 7 nimetatakse juhud kui Finantsinspektsioonil on õigus taotlus läbi vaatamata, seda juhul, kui taotlus on oluliste puudustega või kui taotleja ei kõrvalda puudusi Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks. Lõike 8 kohaselt taotluse läbi vaatamata jätmisel tagastab Finantsinspektsioon temale esitatud dokumendid.
Paragrahv 10 (Tegevusloa andmise otsus) sätestab tegevusloa andmise otsuse tegemise protsessi. Lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 7 punkt 4, mille kohaselt otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu (eelmises algses eelnõu versioonis 90 päeva) jooksul arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmist, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist (lõige 1).
Lõike 2 kohaselt antakse tegevusluba, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse osutamiseks vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide kaitse on piisavalt tagatud.
Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon näha teatud tingimustel taotlejale ette kõrvaltingimusi. Võrreldes varasema algse eelnõu versiooniga on otsustatud mitte nö ette määratleda, mis oleksid konkreetsed kõrvaltingimused. Need võivad olla iseenesest soodustava või ka piirava iseloomuga. Nt võib lubada tasuda taotlejal kapitali sissemakse hiljem. Teisalt näiteks piirava iseloomuga kõrvaltingimuse hulka kuulub teatud teenuste osutamise piiramine või isegi keelamine. Viimane peab olema selgelt aga Finantsinspektsiooni poolt põhistatud, sh tuleb motiveerida, et milliste riskide vältimiseks/maandamiseks selliseid piiranguid seatakse.
Lõikes 4 on sätestatud andmed, mis tuleb märkida tegevusloa kohta tehtavas otsuses.
Paragrahvis 11 (Tegevusloa andmisest keeldumise alused) on loetletud tegevusloa andmisest keeldumise alused ning taotleja tegevus pärast tegevusloa andmisest keeldumist.
Lõike 1 punktides 1–10 nimetatakse tegevusloa andmisest keeldumise alused. Säte on üldjoontes sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega, näiteks taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkasso suhtes kehtestatud nõuetele või taotleja juht, audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või osanik ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele. Samuti võib Finantsinspektsioon tegevusloa andmisest keelduda kui taotleja soovib saada luba krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmiseks ja hoidmiseks, kuid taotlejale ei ole avatud või on suletud tema KIKS § 47 kohane maksekonto.
Lõikega 2 täpsustatakse lõike 1 punkti 3 hindamise aluseid.
Lõikes 3 täpsustatakse lõike 1 punkti 5 hindamise aluseid, ehk taotleja piisavate vahendite ja kogemuste olemasolu järjepidevaks tegutsemiseks krediidiinkassona.
Lõikes 4 sätestatakse, et taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatu alusel, ei või tegevusloa taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmisest.
Paragrahvis 12 (Tegevusloa lõppemine) on loetletud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused ja täpsustatakse tegevusloa kehtivuse lõppemise tagajärge.
Lõike 1 punktides 1–3 on nimetatud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused. Tegevusloa lõppemine võib tuleneda erinevatest ühinguõiguslikest aspektidest. Nendeks on krediidiinkasso lõpetamise otsuse tegemisel, kui Finantsinspektsioon on andud vastava loa (punkt 1), tegevusloa kehtetuks tunnistamisel (punkt 2), mh ka krediidiinkasso ühendamisel, misjärel muutub tegevusluba kehtetuks ühendataval isikul või uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba lõpeb ühinevatel isikutel ning krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu (punkt 3).
Krediidiinkasso võib kooskõlas § 13 lg 5 ja § 56 lg 3 taotleda Finantsinspektsioonilt loa tegevuse lõpetamiseks. Sellisel juhul peab krediidiinkasso ise esitama tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole. Krediidiinkasso ühinemise korral kohaldub eelnõu § 54 ning tegemist on tegevuse üleminekuga õigusjärglasele.
Kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks Finantsinspektsiooni algatusel kooskõlas § 13 lg 1 võib sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest järgneda krediidiinkasso sundlõpetamine kohtumääruse alusel kooskõlas § 56 või pankrotimenetlus kooskõlas § 57. Eeltoodud juhul korraldab tegevust kohtu poolt nimetatud likvideerija või ajutine haldur.
Lõike 2 Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso õiguse osutada teenust, milleks talle tegevusluba oli antud. Pärast Finantsinspektsioonilt tegevuse lõpetamiseks loa saamist (§ 12 lg 1 punkt 1) on lubatud ainult tegevuse lõpetamisele suunatud tehingud. Kuna krediidiinkasso tegevusloa lõppemine võib olla seotud väga erinevate eluliste situatsioonidega, mis on muude ühinguõiguslike normidega piisavalt reguleeritud, ei ole käesolevas sättes täiendavaid reegleid ette nähtud. Arvestades konkreetseid asjaolusid ja vajadusi, võib Finantsinspektsioon rakendada erinevaid järelevalvelisi meetmeid, sh näiteks sundlõpetamise eelses situatsioonis teha ettekirjutuse § 78 alusel ja keelata krediidisaajate maksete vastuvõtmise tähtajaliselt.
Paragrahv 13 (Tegevusloa kehtetuks tunnistamine) sätestab reguleerib tegevusloa kehtetuks tunnistamise mõistet ja selle õiguslikkeud aluseid. Tegevusloa võib kehtetuks tunnistada Finantsinspektsiooni algatusel (lõige 1 ja 2) või krediidiinkasso taotluse alusel (lõige 43). Siinjuures tuleb silmas pidada, et sarnaselt muudele finantsvaldkonna ettevõtjatele, ei kohaldata ka krediidiinkassode suhtes majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse sätteid (vt ka seletuskirja punkti 3.6). Paragrahvi aluseks on direktiivi artikkel 8.
Lõike 1 kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Lisaks nähakse siin ette, et koos tegevusloa äravõtmisega kaotab inkasso õiguse tegutseda ka sellisel kujul välisriikides – kas siis filiaali või piiriüleste teenuste osutamise kaudu.
Lõikes 2 1 on loetletud esiteks alused, millal Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada. Haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on seadusega lubatud (HMS § 66 lg 2 p1)). Kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva paragrahvi alusel kehtetuks tunnistanud võib krediidiinkasso sundlõpetada Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused ühtlustati direktiivi artikliga 8.
Muuhulgas tasub märkida, et kui krediidiinkasso tegevusluba on kehtetuks tunnistatud antud lõike alusel, siis see on haldussunni (direktiivi artikli 23 tähenduses nn parandusmeede) ja tõenäoliselt taotleks FI krediidiinkasso sundlõpetamist KIKS § 56 lg 8 alusel. Sama juriidiline isik ei saaks seega uut tegevusluba taotleda. Krediidiinkasso juhid või omanikud (s.t. olulist osalust omavad isikud) ei kvalifitseeru samuti enam juhiks kooskõlas KIKS § 37 lõikega 2 (eriti arvestades punkti 6) ega olulist oosalust omavaks isikuks kooskõlas KIKS §-s sätestatud 27 nõuetega.
Lõikes 2 defineeritakse tegevusloa kehtetuks tunnistamine – selle kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Lisaks nähakse siin ette, et koos tegevusloa äravõtmisega kaotab inkasso õiguse tegutseda ka sellisel kujul välisriikides – kas siis filiaali või piiriüleste teenuste osutamise kaudu.
Lõike 3 2 teise lause kohaselt võib Finantsinspektsioon enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha krediidiinkassole ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on Finantsinspektsiooni kaalutlusotsus ja selle kaaluka otsuse tegemisel peab arvestama selle tagajärgi krediidiinkassole.
Lõikes 4 3 nimetatakse juhud kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, näiteks juhul kui krediidiinkasso aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele äriühing enam seaduse § 3 lõikes lõigetes 1 ja 2 nimetatud teenuste osutamisega. Lõike 4 3 teise lause kohaselt tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba kui krediidiinkasso ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing ja kolmanda lause kohaselt tunnistatakse kehtetuks ühinevate krediidiinkassode tegevusload kui krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega.
Lõike 5 4 kohaselt tuleb enne lõike 4 3 kohast tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamist esitada Finantsinspektsioonile kinnitus, tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole (kes peab samuti omama tegevusluba).
Lõike 6 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda sama paragrahvi lõikes 4 3 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib põhjendamatult kahjustada krediidisaajate õigustatud huve.
Lõige 7 6 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates.
Lõige 8 7 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul krediidiinkasso sihtriigi pädevat asutust ja lepinguriigi pädevat asutust, kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik.
Paragrahv 14 (Avalikkuse teavitamine) kohustab Finantsinspektsioon avalikustama informatsiooni tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise fakti kohta oma veebilehel. Samuti võib Finantsinspektsioon teha otsuse ka tervikuna avalikult kättesaadavaks, kui see on oluline krediidiinkasso klientide või krediidisaajate, finantssektori stabiilsuse ja läbipaistvuse huvides.
Paragrahvi 15 (Krediidiinkasso andmete avalikustamine) aluseks on direktiivi artikkel 9 lõige 2. Sätte alusel kantakse kõik tegevusloa saanud krediidiinkassod Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiinkassode nimekirja (lõige 1). Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või tegevusluba on tunnistatud kehtetuks kustutatakse viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast (lõige 2).
Paragrahv 16 (Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine) reguleerib olukorda, kui krediidiinkasso tegevusloa andmise aluseks olnud andmed ja asjaolud muutuvad. Lõike 1 punktides 1–7 nimetatakse juhud, kui krediidiinkasso peab Finantsinspektsiooni viivitamatult kirjalikult teavitama andmete ja asjaolude muutumisest. Taoliseks juhtudeks on näiteks ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete, põhikirja, sise-eeskirja muutmine, samuti tuleb Finantsinspektsiooni teavitada asjaoludest, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiinkasso finantsseisundit. Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso Finantsinspektsiooni nõudmisel muudetud andmed ka omakorda avalikustama, välja arvatud sise-eeskiri ja finantsseisundi näitajad.
3. peatükk. Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis
Krediidiinkasso piiriülest tegutsemist reguleerivad sätted põhinevad direktiivi artiklil 13, krediidiinkasso tegevus kolmandas riigis on reguleeritud sarnaselt teistele analoogsetele finants-järelevalvesubjektide kohta käivatele eriseadustele.
Paragrahv 17 (Krediidiinkasso tegevus välisriigis) reguleerib krediidiinkasso tegevust välisriigis ja sätestab üldise raamistiku, sealhulgas määrab lõige 1, et krediidiinkasso võib välisriigis tegutseda kahes vormis – kas asutades selleks filiaali või osutades teenuseid piiriüleselt. Lõikes 2 täpsustatakse, piiriülese teenuse olemust – selleks on teenus, mida krediidiinkasso osutab välisriigis, kus krediidiinkasso ega tema filiaal ei ole registreeritud. Üldpõhimõte on, et kui krediidiihaldusega tegelev isik ehk krediidiinkasso soovib tegutseda teenust pakkuda teises liikmesriigis piiriüleselt, peab ta sellest enne tegevuse alustamist teavitama sihtriigi järelevalvet. Kui aga krediidiostja nimetab KIKS § 3 lõike 7 kohaselt esindajaks krediidiasutuse, siis võib see krediidiasutus tegeleda krediidihaldustegevusega ükskõik millises neis liikmesriikides, kus krediidiasutus juba piiriüleselt gis sõltumata sellest, millises liikmesriigis krediidiasutus asub või millises liikmesriigis krediidisaaja asub. Ktegutseb ja ei pea läbima eraldi KIKS § 17 kohast teavitusmenetlust. Krediidihaldustegevust loetakse üheks krediidiasutuste põhitegevuseks ja tulenevalt direktiivist 2013/36/EL on nimetatud tegevus liikmesriikides vastastikuselt tunnustatud, seegapõhitegevuseks. ei vaja krediidiasutused krediidiostjale kuuluva krediidi haldamiseks piiriüleselt eraldi luba.
Lõikes 3 sätestatakse, et teenuse osutamisel välisriigis peab krediidiinkasso järgima nii Eesti siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid kui ka välisriigi õigusaktides krediidihaldustegevuse ja sellega seonduva suhtes ettenähtud nõudeid.
Paragrahv 18 (Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis) sätestab nõuded juhuks, kui Eestis asutatud krediidiinkasso soovib asutada filiaali või osutada piiriülest teenust teises lepinguriigis. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 13, mis reguleerib krediidiinkasso passirežiimi kasutamise reegleid. Passirežiimi kasutamine eeldab, et krediidiinkasso on saanud Eestis Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Enne piiriülese tegevuse alustamist või teises lepinguriigis filiaali registreerimist peab Eesti krediidiinkasso läbima nö teavitusmenetluse, mille raames teavitab Eesti krediidiinkasso Finantsinspektsiooni kaudu sihtriigi pädevaid asutusi tegevuse alustamisest sihtriigis. Passirežiimi kasutamine võimaldab Eesti krediidiinkassol sihtriigis pakkuda teenuseid ulatuses, mis on sihtriigis krediidiinkassodele lubatud.
Krediidiinkasso võib võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida nii Eestis kui ka mis tahes sihtriigis, juhul kui krediidiinkasso on rahaliste vahendite hoidmise õiguse saanud ning vastuvõttev liikmesriik lubab krediidiinkassodel krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida. Juhul kui Eesti krediidiinkassol on lubatud tegevusloa alusel võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid, kuid sihtriigis ei ole krediidiinkassodel sama tegevus lubatud, siis ei või ka Eesti krediidiinkasso sihtriigis rahalisi vahendeid vastu võtta.
Lõike 1 punktides 1–8 nimetatakse andmed ja dokumendid, mille Eesti krediidiinkasso peab Finantsinspektsioonile esitama, sealhulgas näiteks sihtriigi nimi, asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis, sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed, aga ka kinnitus, et krediidiinkassol on asjakohased vahendid suhtluseks lepinguriigi keeles või krediidilepingus ettenähtud keeles. Muuhulgas on oluline silmas pidada, et ka teises riigis juhtimise eest vastutavad isikud peavad vastama KIKS §-s 37 sätestatud juhtide nõuetele.
Lõike 2 kohaselt edastab Finantsinspektsioon lõike 1 kohaselt esitatud teabe sihtriigi pädevatele asutustele 45 päeva jooksul pärast teabe saamist. Finantsinspektsioon võib nõuda andmete ja dokumentide esitamist koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest.
Lõike 3 kohaselt peab Finantsinspektsioon lõike 1 kohase teabe esitanud krediidiinkassole andma teada kuupäevast, mil teave sihtriigi pädevatele asutustele edastati ja kuupäeva, mil sihtriigi pädevad asutused kinnitasid teabe kättesaamist. Olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem, võib Eesti krediidiinkasso alustada lepinguriigis teenuse osutamist alates päevast, mil sihtriigi pädevad asutused kinnitasid teabe kättesaamist või kahe kuu möödumisel teabe esitamisest sihtriigi pädevatele asutustele. Oluline on silmas pidada, et selline teabe edastamise kohustus rakendub ainult juhul kui tegemist on krediidiasutuste poolt väljastatud viivislaenudega.
Lõike 4 kohaselt edastab Finantsinspektsioon teabe ka selle lepinguriigi pädevale asutusele, kus krediidiasutuse poolt krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti.
Lõike 5 kohaselt kohustub Eesti krediidiinkasso koheselt teavitama Finantsinspektsiooni kui lõikes 1 nimetatud teave muutub. Seejärel teavitab Finantsinspektsioon sihtriigi pädevaid asutusi käesolevas paragrahvis ettenähtud menetluskorra kohaselt.
Paragrahv 19 (Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis või teenuste osutamine piiriüleselt) reguleerib Eesti krediidiinkasso igasugust tegevust kolmandas riigis ja see eeldab loa taotlemist Finantsinspektsioonilt (lõige 1). Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso esitama Finantsinspektsioonilt loa taotluse koos punktides 1–34 nimetatud andmete ja dokumentidega: kolmanda riigi nimi, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada või piiriülest teenust osutada, olemasolu korral filiaali aadress, tegevuskava (mis on n-ö lihtsam versioon äriplaanist), olemasolu korral filiaali juhataja nimi ja isikukood.
Paragrahv 20 (kolmandas riigis tegusemise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus) sätestab kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemise ja loa andmise otsuse korra. Lõikest 1 tulenevalt kohaldatakse loa taotluse menetlemisele ja andmete jm kontrollimisele seaduse §-s 9 sätestatut ehk tegevusloa taotluse läbivaatamise sätteid. Lõike 2 kohaselt otsustab Finantsinspektsioon hiljemalt kahe kuu jooksul arvestades kõigi vajalike andmete ja dokumentide esitamisest. Finantsinspektsioon teeb oma otsuse viivitamata taotlejale teatavaks (lõige 3).
Paragrahv 21 näeb ette, et pärast Finantsinspektsiooni loa saamist tegevuse alustamiseks kolmandas riigis, võib krediidiinkasso alustada teenuse osutamist filiaali kaudu või ilma filiaalita kolmandas riigis vastavalt selle kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Veel enne teenuse osutamise alustamist, peab krediidiinkasso teavitama Finantsinspektsiooni kuupäevast, millal kolmandas riigis teenuse osutamist alustatakse.
Paragrahvis 22 21 (kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest keeldumise alused) sätestatakse loa andmisest keeldumise alused, mis hõlmavad nii filiaali juhtidele kehtestatud nõuete mittetäitmist kui ka esitatud andmete puudulikkust, aga ka puudulikku organisatsioonilist ülesehitust ja ebapiisavaid vahendeid tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks. Lisaks võib takistavaks teguriks olla probleemid järelevalve teostamisel juhul, kui koostöö kolmanda riigi järelevalvega on takistatud.
Paragrahv 212 näeb ette, et pärast Finantsinspektsiooni loa saamist tegevuse alustamiseks kolmandas riigis, võib krediidiinkasso alustada teenuse osutamist filiaali kaudu või ilma filiaalita kolmandas riigis vastavalt selle kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Veel enne teenuse osutamise alustamist, peab krediidiinkasso teavitama Finantsinspektsiooni kuupäevast, millal kolmandas riigis teenuse osutamist alustatakse.
Paragrahv 23 (Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamine) reguleerib loa kehtetuks tunnistamise aluseid, milleks on näiteks loa taotlemisel valeandmete esitamine, välisriigi õigusaktide nõuete rikkumine olulisel määral, krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa saamise tingimustele, aga ka olukord, kui krediidiinkasso ei esita oma tegevuse kohta Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid (lõige 1). Loa kehtetuks tunnistamine tehakse viivitamata krediidiinkassole ja ka kolmanda riigi pädevale asutusele teatavaks (lõige 2) ja pärast loa kehtetuks tunnistamist tuleb lõpetada ka tegevus vastavas kolmandas riigis (lõige 3). Tegevuse lõpetamiseks määrab Finantsinspektsioon loa kehtetuks tunnistamisel tähtaja.
Paragrahv 24 (Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis) reguleerib teises lepinguriigis asutatud nn krediidiinkasso (teise riigi ei õigus ei pruugi nimetada seda isikut krediidiinkassoks) tegevust, kes soovib Eestis osutada teenust piiriüleselt või asutada selleks filiaali. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 13, mis reguleerib teise lepinguriigi nn krediidiinkasso passirežiimi kasutamise reegleid. Enne filiaali asutamist või piiriülese teenuse pakkumist peab teises lepinguriigis tegevusloa saanud nn krediidiinkasso teavitama oma pädeva asutuse kaudu Finantsinspektsiooni esitades selleks lõike 1 punktides 1–7 nimetatud andmed, sh võimaluse korral lepinguriik, kus krediit anti, kui see ei ole Eesti ega nn krediidiinkasso päritoluriik ja Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastava isiku nimi. Samuti tuleb esitada teave, kas nn krediidiinkassol on päritoluriigis väljastatud tegevusloa kohaselt õigus võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid – kuigi Eesti lubab krediidihaldajatel tingimuste täitmisel võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid, siis direktiivi põhimõte on, et kui krediidihaldaja päritoluliikmesriik ei luba krediidihaldajal krediidisaajatelt võtta vastu rahalisi vahendeid, siis ei tohi krediidihaldaja seda teha ei oma päritoluliikmesriigis ega ka üheski vastuvõtvas liikmesriigis, sh Eestis; seda isegi juhul kui vastuvõttev liikmesriik rahaliste vahendite vastuvõtmist ja nende hoidmist lubab, seda justnimelt seetõttu, et krediidihaldajale ei antud oma päritoluliikmesriigis selleks luba.
Lõike 2 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon nn krediidiinkasso pädevat asutust teabe kättesaamisest.
Lõike 3 järgi võib nn krediidiinkasso alustada Eestis teenuse osutamist alates lõike 2 kohase teavituse saamist või hiljemalt kahe kuu möödumisel lõike 1 kohase teabe esitamisest Finantsinspektsioonile.
Lõikes 4 kohaselt nähakse ette, et milliseid nõudeid peab filiaal KIKS-s kohaselt järgima KIKS-s.
Lõike 5 järgi avalikustab Finantsinspektsioon oma veebilehel teabe Eestis filiaali kaudu või piiriüleselt teenust osutavate krediidiinkassode kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 15 sätestatule.
Paragrahv 25 (Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis) kohaselt ei ole kolmandas riigis asutatud isikul õigus tegeleda Eestis krediidihaldustegevusega ei piiriüleselt ega filiaali kaudu.
4. peatükk. Osalus omandamine krediidiinkassos
Käesoleva seaduseelnõu 4. peatükk reguleerib olulise osaluse omandamise reeglistikku krediidiinkassos. Tegemist on üldiselt samaväärse õigusraamistikuga, mis kehtib ka teiste avalik- õigusliku järelevalve all olevate finantsteenuste pakkujate osas (pankade, investeerimisühingute, makse- ja e-raha asutuste, krediidiandjate ja -vahendajate, fondivalitsejate ja kindlustusandjate puhul). Olulise osaluse reeglistik sisaldab osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra kriteeriumeid. Reeglistiku eesmärk on tagada finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtja aktsionäride või osanike (liikmete) ringi läbipaistvus ettevõtja tegevuse igal ajahetkel. Sarnased nõuded on kehtestatud kõikides analoogsetes finants-järelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes.
Paragrahv 26 (Oluline osalus) defineerib olulise osaluse määra. Võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektidega on siin sätestatud oluline erand – kui üldjuhul käsitletakse olulise osalusena 10%-list osalust äriühingu aktsia- või osakapitalis, siis käesolevaga on krediidiinkassodele ette nähtud nö kõrgem künnis – ehk oluline osalus hakkab alates 20%-lisest osaluse omandamisest. Ehk tegemist on soodustava režiimiga. Sama lähenemine on täna ette nähtud ka krediidiandjatele. Täpsemalt võetakse olulise osaluse määratlemisel aluseks väärtpaberituru seaduse §-des 9, 10 ja 721 sätestatu.
Paragrahvis 27 (Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded) sätestatakse olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded, st hindamiskriteeriumid, millest Finantsinspektsioon olulise osaluse menetluses peab lähtuma hindamaks, kas omandaja on sobiv ja nõuetele vastav.
Käesolevaga Lõikes 1 sätestatakse üldised nõuded, millele peab vastama isik, kes soovib krediidiinkassos olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada või krediidiinkasso üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada. Üldjoontes kattuvad paragrahvis toodud kriteeriumid teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud eriseadustes samasisuliste normidega. Erinevuseks on punktis 1 sätestatud nõue, et olulise osaluse omandajal oleks laitmatu maine, mida tuleks mõista laiemalt kui muudes finantsteenuste pakkujaid reguleerivates seadusaktides kasutatavat laitmatu ärialase maine mõistet. Lõikes 2 sätestatakse millisel juhul ei loeta isiku mainet laitmatuks. ning Sätte aluseks on mis tuleneb direktiivi artikli 5 lõike 1 punktist d.
Paragrahvis 28 (Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest) täpsustatakse reegleid, kuidas toimub Finantsinspektsiooni teavitamine olulise osaluse omandamisest või suurendamisest.
Lõike 1 kohaselt teatab olulist osalust omandav või suurendav isik ehk omandaja Finantsinspektsiooni ning esitab järgmises paragrahvis nõutud andmed ja dokumendid. Lõige 2 täpsustab, et käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isiku osalus suureneb muu sündmuse või tehingu tulemusel või kui krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks.
Lõike 2 all mõeldakse eeskätt olukordi, kus olulise osaluse omandamine äriühingus ei pruukinud olla omaette eesmärk, näiteks osaluse omandamine pärandusegapärimise teel, abielludes või muul sarnasel moel.
Lõige 3 sätestab, et Finantsinspektsioon peab viie tööpäeva jooksul omandajale kirjalikult edastama kinnituse selle kohta, et ta on omandamise soovi teate ning hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid kätte saanud. Omandajale tuleb edastada kirjalik kinnitus teabe kättesaamise kohta ka juhul, kui Finantsinspektsioon on palunud omandajalt lisaandmeid- ja dokumente, mis on vajalikud hindamise lõpuleviimiseks. Samuti antakse omandajale teada menetlustähtaja võimalik lõppkuupäev.
Paragrahv 29 (Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed) täpsustab osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavate andmete loetelu, mis sätestatakse lõike 1 punktides 1–187.
Punkti 1 kohaselt tuleb Finantsinspektsiooni teavitada äriühingu nimest, milles olulist osalust omandatakse, suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus.
Punkti 2 kohaselt tuleb esitada omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekiri, millest nähtub igale osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmed omandaja omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta.
Punkti 3 kohaselt tuleb esitada andmed füüsilisest isikust omandaja kohta, sh elulookirjeldus, mis sisaldab omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem, kui kolm kuud. Kui omandajaks on juriidiline isik, siis tuleb esitada omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv (punkt 4).
Samuti tuleb esitada punkti 5 kohaselt juriidilisest isikust omandaja nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri.
Punktis 6 sätestatakse kohustus esitada andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -koht, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem, kui kolm kuud. Kokkuvõttes on vajalik isiku täpne identifitseerimine – samanimelisi isikuid, kes sündinud ka samal kuupäeval võib praktikas esineda. Seega on oluline ka sünnikoha teadmine. On üsna tavaline, et välisriigis väljaantud isikut tõendaval dokumendis on kirjas isiku sünnikoht. Lihtsustatult – sünniaja ja -koha kaudu on võimalik isik nö maailmaavarusest tuvastada, sealt edasi koguda ja kontrollida kõiki muid isikuga seonduvaid andmeid (nt residentsust), et hinnata tema sobivust.
Punkt 7 näeb ette kohustuse esitada kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni.
Samuti tuleb esitada omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus (punkt 8).
Omandaja peab ka kinnitama, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht (punkt 9).
Punkti 10 kohaselt peab Finantsinspektsioonile esitama juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas vastavas ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud.
Punkti 11 kohaselt tuleb esitada võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi kohta väljastatud krediidireitingud.
Punkti 12 järgi peab konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul esitama konsolideerimisgrupi struktuuri kirjelduse koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded.
Füüsilisest isikust omandaja kohta tuleb esitada tema varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta (punkt 13).
Samuti tuleb Finantsinspektsioonile esitada andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada (punkt 14) ja osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721 (punkt 15).
Punkt 16 kohaselt esitatakse ka pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721;
Punkt 17 kohaselt tuleb esitada uuesti äriplaan kui omandamise tulemusena muutub krediidiinkasso uue omandaja poolt kontrollitavaks ja sinna juurde kuuluvad muud tähtsust omavad asjaolud.
Punkt 18 kohaselt tuleb esitada ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks.
Lõikes 2 täpsustatakse, et välisriigi kodaniku korral võib lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud karistusregistri väljavõtte asendada tema päritoluriigi karistusregistri väljavõttega või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärse dokumendiga, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud.
Lõike 3 kohaselt peab andmed ja dokumendid esitama eesti keeles või Finantsinspektsiooni nõusolekul muus keeles.
Lõike 4 kohaselt nähakse ette, et andmed füüsilistest isikutest omandajate ja juriidilistest isikutest omandajate juhtide kohta tuleb esitada kindlat vormi järgides. Samuti võib Finantsinspektsioon nõuda eelnimetatud isikute kohta lisaandmeid.
Lõikega 5 täpsustakse käesoleva §-i lõike 1 punkti 10 – nimelt Kkui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud.
Lõige 5 6 näeb ette volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega täpsustada lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide sisu.
Paragrahvis 30 (Menetlus ja menetlustähtajad) määratakse kindlaks olulise osaluse menetlus ja menetlustähtajad. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil hindamise teostamiseks aega 60 tööpäeva ning seda alates hetkest, mil ta edastab omandajale kirjaliku kinnituse selle kohta, et on olulise osaluse omandamissoovi kohta teate ja hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid omandajalt kätte saanud. Seejärel hindab Finantsinspektsioon menetlustähtaja jooksul omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27 esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise nimetatud aja jooksul. Lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus 50 tööpäeva jooksul (menetlustähtaja algusest arvates) nõuda vajaduse korral lisaandmeid ja -dokumente. Lõike 3 kohaselt lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta rohkem kui 20 tööpäeva. Edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on Finantsinspektsiooni kasutada tema äranägemisel, kuid nende tulemusel ei tohi menetlustähtaeg enam peatuda.
Lisaks täpsustatakse, et kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama omandajale uue menetlustähtaja (lõige 4).
Lõike 5 järgi võib Finantsinspektsioon hindamisaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või kui omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus.
Paragrahvis sätestatakse ka finantsjärelevalve asutuste vahelise koostöö alused (lõiked 6 ja 7). Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse hindamisel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega. Samuti konsulteerib Finantsinspektsioon koostöö raames teiste finantsjärelevalve asutustega, edastades viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulised olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel.
Lõike 8 kohaselt võib Finantsinspektsioon jätta olulise osaluse omandamise teavituse läbi vaatamata, kui teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid.
Paragrahviga 31 (Osaluse omandamise tingimused) sätestatakse osaluse omandamise tingimused. Selle kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks. Kehtivates finantssektori seadustes on selleks tähtajaks juba varasemalt sätestatud 12 kuud ning Finantsinspektsioon võib omandamiseks ette nähtud tähtaega küll pikendada, kuid eelnõu kohaselt ei tohi ka sellisel juhul omandamise tähtaeg ületada 12 kuud.
Lõike 2 eesmärgiks on sätestada nn “vaikimisi nõusolek” osaluse omandamiseks. Kui Finantsinspektsioon ei esita ette nähtud menetlustähtaja jooksul keelavat ettekirjutust, võib omandaja osalust omandada, seda suurendada ja muuta kontrollitavaks äriühinguks olenemata ka asjaolust, et Finantsinspektsioon pole 60 (+30) tööpäeva jooksul omandajale ühtegi teadet omandamise otsuse kohta saatnud. Seega, kui Finantsinspektsioon ei esita menetlustähtaja jooksul omandamisele vastuväidet, loetakse see heakskiidetuks.
Paragrahvis 32 (Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta) sätestatakse alused, millest lähtuvalt võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise keelamise kohta. Keelamise alused on nimetatud lõike 1 punktides 1–5. Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise kui omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 1), omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente (punkt 2), Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 3), krediidiinkasso muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi pädeval asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd (punkt 4) või Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama kellegi teise õigusi (punkt 5).
Lõike 2 kohaselt edastab Finantsinspektsioon omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Juhul kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev asutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta.
Juhul kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks (lõige 3).
Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord keelata või seda piirata, kui esinevad sama paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse olenemata nimetatud lõigetes sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.
Lõige 5 paneb Finantsinspektsioonile teise lepinguriigi pädeva asutuse teavitamise kohustuse – seda juhul kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik. Sellisel juhul teatab Finantsinspektsioon sama paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale asutusele.
Lõige 6 täpsustab, et lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist.
Paragrahvi 33 (Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed) eesmärgiks on täpsustada, et isik ei omanda aktsiatega ega osaga kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega ega osaga esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui: tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega, Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse, tehingust ei ole Finantsinspektsiooni nõuetekohaselt teavitatud, kui otsus on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt ette nähtud omandamise tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on käesoleva seaduse alusel lubatud (lõige 1).
Kui esineb lõikes 1 nimetatud alus, siis taolise tehingu tulemusel ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks (lõige 2).
Kui siiski niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kuue kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates (lõige 3).
Sarnaselt lõikega 3, kui teostati tehingust, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates (lõige 4).
Paragrahv 34 (Olulise osaluse muutumisest teavitamine) sätestab olulise osaluse muutmisest teavitamise korra ja mida kohaldatakse juhul, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle.
Lõike 1 kohaselt kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne § 28 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.
Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse krediidiinkassos või tema osalus väheneb alla mõne § 28 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.
Lõikest 3 tulenevalt on krediidiinkasso seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.
Krediidiinkasso on kohustatud koos majandusaasta aruandega esitama kahe nädala jooksul pärast üldkoosoleku toimumist kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt §-dele 26 ja 28 (lõige 4).
5. peatükk. Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus
Paragrahv 35 (Asukoht ja peakontor) sätestab üldised nõuded krediidiinkasso asukohale ja peakontorile.
Lõike 1 kohaselt peavad Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiinkasso registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht olema Eestis.
Lõike 2 järgi peab krediidiinkasso põhikiri kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht ja peakontor on Eestis. Taoline nõue vastab finantssektori üldisele regulatsioonile ja põhimõttele, mille kohaselt finantssektori ettevõtja peamine tegevuskoht ja registrijärgne asukoht peavad olema samas liikmesriigis ning Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud turuosalise registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad asuma Eestis. Püsiva tegevuskoha all mõeldakse asukohta, kus näiteks toimub igapäevane krediidiinkasso töö ehk § 3 lõikes 1 nimetatud tegevused. Seega on krediidiinkasso püsiva ja kestva majandustegevuse koha sisustamisel oluline, kas ja mil viisil krediidiinkasso teostab KIKS § 3 lõikes 1 nimetatud majandustegevust. Tegevuse püsivuse all mõeldakse majandustegevust kogumis, mis peab olema olulisel määral korraldatud Eesti territooriumil ja vähemalt ühe majandustegevuse eest vastutava juhatuse liikme peamiseks ülesannete täitmise kohaks on Eesti. Tegevuse kestlikkuse all mõeldakse järjepidevat majandustegevust Eestis, st krediidiinkasso korraldab oma tegevusi olulisel määral Eesti territooriumil.
Paragrahv 36 (Nõukogu ja juhatuse liikmete arv) sätestab üldised nõuded krediidiinkasso nõukogu ja juhatuse liikmete arvule. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on tehtud oluline leevendus – nõukogu olemasolu ei ole tingimata vajalik nende krediidiinkassode puhul, kes on asutatud osaühingutena. Juhul kui nõukogu siiski ette nähakse, siis lõige 1 kehtestab nõukogu liikmete arvule miinimumnõudeks vähemalt kolm liiget, kuid põhikirjaga võib nõukogu liikmete arvu suurendada. Siiski on lisatud täiendav lause, mis annab Finantsinspektsioonile diskretsiooni nõuda nõukogu olemasolu nn suuremate inkassofirmade puhul (lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, mis on samamoodi sätestatud nii krediidiasutuste seaduses kui väärtpaberituru seaduses).
Sarnaselt kehtestab lõige 2 miinimumnõude krediidiinkasso juhatusele, kus üldjuhul peab olema vähemalt kaks liiget, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suuremat liikmete arvu. Siiski nö väiksemate inkassofirmade puhul võib piirduda ka ühe liikmega.
Paragrahvis 37 (Nõuded juhtide valimisele ja määramisele) määratletakse nõuded krediidiinkasso juhtide valimisele ja määramisele. Käesolevaga kehtestatavad nõuded juhtide isikule on vajalikud ja sobivad meetmed, et tagada finantssektoris, sh krediiditurul tegutseva ettevõtja kindel, jätkusuutlik ja usaldusväärne juhtimine, mh antud juhul arvestades ka just viivituses olevat võlgnikest tarbijate ausameelne kohtlemine. Sarnaselt teiste finantsturu osalistega peavad ka krediidiinkasso juhtorgani liikmed vastama sobivuse ja nõuetele vastavuse (nn fit and proper) tingimustele ja need on ülekaalukast avalikust huvist tingitult kõrgendatud nõuded võrreldes muude nn tavapäraste ettevõtlusvaldkondadega. Lõike Sobivusmenetluses antakse hinnang konkreetsele isikule ja temaga seonduvatele väärtustele, kusjuures läbivateks märksõnadeks on hinnatava isiku ausus, õiguskuulekus ja eetilisus ehk usaldusväärsus laiemas tähenduses. Eeltoodu kaudu antakse ühiskonnale (miinimum tasemel) kindlus krediidiinkasso juhtimiskvaliteedi kohta.
Sobivuse ja nõuetelevastavuse kriteeriumid on käsitletavad ka põhiseaduse § 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku põhiõiguse piiranguna. Inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö ei ole siiski absoluutne. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seadusandja võib põhjendatud juhtudel piirata inimese valikuõigust.35
Konkreetse paragrahvi aluseks on direktiivi artikkel 5 lõige 1 ja teised sarnased siseriiklikud finantsteenuseid reguleerivad seadused (eelkõige krediidiandjate ja –vahendajate seaduse § 39 ja krediidiasutuste seaduse § 48). Sarnaselt teiste finantsturul tegutsevate ettevõtjatega, esitatakse krediidiinkasso juhtidele kõrgendatud nõuded võrreldes muude ettevõtluse valdkondadega. Krediidiinkasso juhtidele esitatavatele nõuetele vastavus on ka tegevusloa andmise üheks eelduseks, mis tähendab, et Finantsinspektsioon hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juhid on sobivad ja vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla tegevusloa andmisest keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks.
Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkasso juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid eelkõige isiku, kellel on piisavalt laitmatu maine. Isikul ei ole laitmatu maine muuhulgas juhul kui teda on kohtulikult karistatud sättes nimetatud süüteo eest. Sätte eesmärk on tagada, et krediidisaajate kaitse ei väheneks ja üldine usaldus järelturu vastu suureneks.
Lõike 1 kohaselt ei ole isiku maine laitmatu ka juhul kui ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt – seda nõuet tuleks hinnata loa andmise ajal järelevalvele kättesaadava või teadaoleva teabe põhjal. Kui teave ei ole kättesaadav või selle olemasolu ei ole teada või kui varem ei ole toimunud suhtlust järelevalvega, loetakse nõue täidetuks.
Võrreldes eelmise algse eelnõu versiooniga on välja jäetud nõuded, mis puudutavad juhtide haridust ja kutsealast kvalifikatsiooni kuna seda on sisuliselt keeruline määratleda, et mis nõuded nende tingimuste täitmiseks peavad täidetud olema. Konkreetselt selles valdkonnas ei ole Eestis kutsenõukogu loodud.
Lõikes 2 sätestatakse isiku laitmatu maine hindamise üldine raamistik, millest lähtuvalt Finantsinspektsioon saab teha põhjendatud kaalutlusotsuse. FinantsinspektsioonI arvestab igasuguseid rikkumismenetlusi ja laiemas tähenduses karistusliku tähendusega etteheiteid või seotust negatiivselt hinnatavate menetlustega (s.h. äritegevuses, töö- või kutsetegevuses, valdkonna erialade eeskirjade olulisemad rikkumised, mitte ainult kitsalt karistusseadustiku kontekstis). Lisaks ka seda, kas varasemad rikkumised on olnud seotud finantssektori ettevõtjatega, kuid selline käitumine ei pruugi olla seostatav karistusõigusliku teomõistega. Antud lõikes nähakse seega ette, et isiku maine ei ole laitmatu, kui FinantsinspektsioonI on tuvastanud isiku tegevuse või tegevusetusega seoses asjaolud, mis seavad kahtluse alla isiku laitmatu maine olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Lisaks nähakse teise lausena ette, et Finantsinspektsioon FI arvestab isiku maine hindamisel isiku varasema käitumise ja väärtushinnangutega seonduvalt muu hulgas seda, kas isik on toime pannud õigusvastaseid, pettusliku või usaldust kuritarvitava teo või olnud seotud selliste tegudega või uurimis- või järelevalvemenetlustega, samuti seda, kas isik on olnud süüteoasjas süüdistatav või kahtlustatav või muul moel seotud süüteoasjaga.
Antud juhul tuleb silmas pidada kui põhjalikult või kuidas on motiveeritud õiguslikult ja eetiliselt taunitavate tegude toimepanemist, mitte üksnes seda, kas isik on konkreetses süüteomenetluses süüdi tunnistatud. Asjaolu, et isiku suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu (nagu nt haldusasjas 3-09-671) või kui isik on kriminaalasjas õigeks mõistetud (nt haldusasi 3-15-22/6), ei välista isiku tegevusele sobivusmenetluses negatiivse hinnangu andmist finantsjärelevalveasutuse poolt.
Lõikes 2 3 sätestatakse imperatiivselt need asjaolud, milliste tuvastamise korral Finantsinspektsioon ei tohi käsitada isiku mainet laitmatuna. täpsustatakse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet, et krediidiinkasso juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on laitmatu maine. Mõiste „laitmatu maine“ on mõnevõrra laiem kui Eesti finantsteenuste regulatsioonides senini kasutatud mõiste „laitmatu ärialane maine“. Selle aluseks on direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt b, mis sätestab üldise raamistiku, mille alusel Finantsinspektsioon hindab isiku sobivust krediidiinkasso juhtorgani liikmeks.
Lõike 3 punkti 1 kohaselt ei ole isiku maine laitmatu, kui ta on pannud toime esimese astme kuriteo või teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud süüteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud. Esimese astme kuriteod on loetelusse lülitatud seepärast kuna esimese astme kuriteod on kõige raskemad ja olulisemaid õigushüvesid rikkuvad kuriteod, mille eest süüdimõistmisel kaasneb valdavalt tugev ühiskondlik hukkamõist. Ei ole eluliselt usutav, et Eesti finantsturul saaks kindlalt ja usalduslikult tegutseda näiteks krediidiinkasso, kelle juhatusse kuulub kuritegelikku ühendusse kuulumise või sellise ühenduse loomise eest (s.o. KaRS §-d 255, 256) kriminaalkorras karistatud isik. Isikuvastased süüteod ja tarbijakrediidi väljastamisega seotud süüteod on lisatud loetelusse tulenevalt direktiivi artikkel 5 lõike 1 punkti b , alapunktist i, mis nimetab füüsilise puutumatuse rikkumisega seotud kuritegusid ja tarbijakaitset käsitlevaid kohaseid õigusrikkumisi. Antud lõikes nimetatakse juhud, millal isikul ei ole piisavalt laitmatu maine, sh kui isikut on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud (punkt 1) või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega (punkt 2).
Tarbijakaitse väärtegude all peetakse silmas väärtegusid, mis on seotud tarbijakrediidi väljastamisega – tarbijakaitse seaduse §-des 71 ja 72 ning KAVS §-s 99 sätestatud koosseisud.
Lõike 3 punkt 2 kohaselt ei ole isiku maine laitmatu, kui ta tegeleb või on tegelenud liigkasuvõtmisega. Märgime, et liigkasuvõtmist ei ole võimalik ammendavalt defineerida. Eelnõus toodud KAVS § 39 lõikes 4 sätestatud liigkasuvõtmise mõiste, millele viidatakse vaadeldava paragrahvi lõikes 4, on kohaldatav juhtide sobivusmenetluses ja sellest ei peaks juhinduma konkreetsete lepinguliste suhete pinnalt tekkinud vaidlustes.
Liigkasuvõtmiseks võib pidada üldjuhul seda kui tarbija tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062 lg 1). Kuid liigkasuvõtmise defineerimine üksnes läbi ühe konkreetse määra (ehk liigkasuvõtmine oleks KKM ülemmäärast nö kõrgem intress) oleks praktilise rakendatavuse mõttes liiga kitsas lähenemine – liigkasuvõtmise (nn usury) kontseptsioon on laiem kui üksnes lähtumine ühest konkreetsest määrast. See ei ole ka direktiivi mõte. Ehk laiemalt peetakse liigkasuvõtmise all silmas ebamõistlikult suuri või ka kunstlike tasude (nn. muude kõrvalnõuete) sissenõudmist, kus krediidiandja võlgniku arvelt sisuliselt põhjendamatult rikastub krediidisaaja arvel.
Lõike 3 punktide 3 ja 4 kohaselt Samuti ei saa isikul olla laitmatu maine, kui tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni (punkt 3) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt (punkt 4). Viimane põhineb otseselt direktiivi artikli 5 lõike 1 punktil b(iii).
Ka ei sobi krediidiinkasso juhiks isik (s.t. ta maine ei ole laitmatu), kelle suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud tema pankrot, välja arvatud juhul kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest (lõike 3 punkt 5), . Säte tugineb direktiivi artikkel 5 lõike 1 punktil b(iv). Finantssektori ettevõtja peaks olema võimeline toime tulema ka oma isiklike rahaliste kohustuste täitmisega ja suutma ka asjakohasel juhul vastavaid riske korrektselt hindama ja maandama.
Ssamuti ei ole isiku maine laitmatu kui selle isiku tegevus on toonud kaasa mõne finantsjärelevalve alla kuuluva subjekti pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise nii Finantsinspektsiooni või mõne muu finantsjärelevalve asutuse otsuse tulemusena (lõike 3 punkt 6).
Lisaks direktiivist tulenevatele välistavatele asjaoludele on eelnõusse käesolevas lõikes punkt 7, mis peegeldab teisi siseriiklikke finantssektorit reguleerivad sätteid (näiteks KAVS § 39), mille kohaselt ei sobi juhtorgani liikmeks isik, kelle suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või §-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või teda on karistatud sellise keelu rikkumise eest.
Lõike 3 4 kohaselt ei mõjuta väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon isikute head mainet, välja arvatud juhul, kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osundavad süsteemsetele rikkumistele. Seega jätab eelnõu hindamisele paindlikkuse, et mitte igasugust väheolulist rikkumist ei pea lugema veel hea maine nõude rikkumiseks. Selle lõike aluseks on otseselt direktiivi artikli 5 lõike 1 punkt b alapunkt ii.
Lõike 4 5 kohaselt hindab Finantsinspektsioon krediidiinkasso kogumina kõikide juhtide kui terviku sobivust, mille eesmärgiks on tagada, et juhtorganil tervikuna on piisavad teadmised ja kogemused ettevõtte juhtimiseks pädeval ning vastutustundlikul moel. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt c.
Lõike 5 6 kohaselt peab valitaval juhil olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani koosseisu. See on eriti oluline juhul kui krediidiinkasso juhid tegutsevad mitmete erinevate äriühingute juhtimises.
Lõikega 6 7 laiendatakse sarnastes finantssektorit reguleerivates õigusaktides (KAVS § 39 lõige 3 ja KAS § 48 lõige 3) toodud nõuet ka krediidiinkassodele ja sätestatakse, et krediidiinkasso juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima. Eeltoodust tuleneb, et sobivusnõuded kohalduvad ka krediidiinkasso konsolideerimisgrupi kuuluvate ettevõtjate suhtes.
Paragrahv 38 (Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded) reguleerib krediidiinkasso juhtide ja töötajate kohustusi ja ülesandeid.
Lõikega 1 on sarnaselt teiste finantssektorit reguleerivate õigusaktidega kehtestatud krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele kohustus tegutseda nende puhul eeldatava ettenägelikkuse ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades krediidiinkasso, tema klientide ja krediidisaajate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Selle lõike teise lause kohaselt peavad juhid olema suutelised korraldama krediidiinkasso tegevust selliselt, et eelkõige tarbijatest krediidisaajate huvid oleksid piisavalt kaitstud.
Lõikega 2 nähakse ette, Samuti on nõutav, et krediidiinkasso töötajad osutaksid teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning annaksid krediidisaajatele nõuetekohast teavet.
Lõikega 2 3 pannakse krediidiinkasso juhtidele kohustus tagada, et krediidiinkasso organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on krediidiinkasso tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.
Lõikes 3 4 pannakse krediidiinkasso juhatusele kohustus veenduda, et selle seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, samuti peab juhatus hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.
Lõikes 4 5 täpsustatakse töötaja mõistet, mis antud seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso esindamine või krediidiinkasso juhtimine või kontrollimine.
Lõikes 5 6 nähakse ette volitusnorm, millega vastava valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele.
Paragrahv 39 (Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast) näeb ette krediidiinkasso kohustuse teavitada Finantsinspektsiooni krediidiinkasso juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast. Säte tugineb rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttel, mille kohaselt kannavad finantssektori ettevõtja usaldusväärse ja kindla juhtimise eest vastutust ettevõtja ja selle aktsionärid (või asjakohasel juhul osanikud). Samuti sätestatakse, et juhtide või audiitorite nimetamisest tuleb eelnevalt teavitada ka Finantsinspektsiooni. Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust ja nõuetele vastavust enne tema valimist või määramist. Säte on sarnane teistele finantssektori regulatsioonidele, nt KAVS § 41.
Lõike 1 kohaselt on krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks vajalik isiku kirjalik nõusolek ja antud lõike punktides 1–5 nimetatud andmed ja dokumendid.
Lõike 2 kohaselt esitab krediidiinkasso lõikes 1 nimetatud andmed, dokumendid ja kinnituse Finantsinspektsioonile enne isiku valmist või määramist krediidiinkasso juhiks.
Lõike 3 2 kohaselt esitab krediidiinkasso audiitorettevõtja valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile audiitorettevõtja nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja. Samuti tuleb esitada ka konkreetse vandeaudiitori nimi.
Lõike 4 3 alusel peab krediidiinkasso ka teavitama Finantsinspektsiooni siseaudiitorist ja esitama sellega seoses vastavad andmed.
Lõike 5 4 kohaselt on krediidiinkasso kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või määramise kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eeltoodud tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.
Lõike 6 5 kohaselt on näeb Finantsinspektsioonil Finantsinspektsioon ette, et mis kujul tuleb eeltoodud andmeid ja dokumente esitada ning Finantsinspektsioon FI võib vajadusel nõuda ka lisainfot.õigus täpsustada vormi ja andmete mahtu, kuidas antud paragrahvis nimetatud andmed tuleb esitada.
Paragrahv 40 (Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine või juhi valimata või määramata jätmine) reguleerib Finantsinspektsiooni õigust ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist. Sarnased sätted on analoogsed teistes finantsturgu reguleerivates seadustes sätestatuga (nt KAVS § 50). Arvestades finantssektori ettevõtjate kindla ja usaldusväärse juhtimise olulisust tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt järelevalveasutusele laialdased volitused (lõige 1) ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel sellisel juhul, kui krediidiinkasso juht ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kui isik on esitanud enda valimise või määramisega seoses valeandmeid või kui isiku tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso juhtimist selliselt, et klientide ja krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud. Lõige 2 sätestab, et kui krediidiinkasso ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks. Seejuures tuleb ka märkida, et siinkohal kohaldub FIS § 55 lõige 7, mille kohaselt kui Finantsinspektsioon teeb ettekirjutuse isiku tagasikutsumiseks, siis peatuvad isiku ametiseisundist tulenevad õigused ja kohustused finantsjärelevalve subjekti juhtorganis alates ettekirjutuse teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest.
Paragrahv 41 (Sise-eeskirjad) sätestab nõuded krediidiinkasso sise-eeskirjadele. Sise-eeskiri on peamine dokument, millega kehtestatakse ja ka rakendatakse krediidiinkasso ning tema juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid, mis tagavad krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise. Sise-eeskirja kinnitab juhatus otsusega (lõige 1).
Lõike 2 kohaselt tuleb krediidiinkassol määrata sise-eeskirjades kindlaks juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste tase, mis on vajalik krediidiinkasso organisatsioonis ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust. Seega on lubatud, et krediidiinkasso kehtestab erinevad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded vastavalt sellele, milliste teenuste või protsessidega seotud ollakse.
Lõikest 3 tuleneb krediidiinkasso juhatusele kohustus kehtestada asjakohane kord ja menetlused, et tagada tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide vältimine. Lisaks peab juhatus teostama järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil.
Lõige 4 täpsustab juhised ja korrad, mis peavad sisalduma sise-eeskirjas. Sätte aluseks on analoogsed siseriiklikud finantsteenuseid reguleerivad õigusaktid ja direktiivi artikkel 5 lõike 1 punktid e–h. Lõike kohaselt peab sise-eeskirjades kindlaks määrama vähemalt lõike punktides 1–176 nimetatud protseduurid ja tegevused. Nende alla kuuluvad: asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise nõuded (punkt 1), juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete ja füüsilisest isikust krediidisaajate isikuandmete töötlemise kord (punkt 2), töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel (punkt 3), juhi sobivushindamise kord (punkt 4), huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise meetmed (punkt 5), teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded krediidihaldusteenuse osutaja kvalifikatsioonile (punkt 6), registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord (punkt 7), sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning krediidisaajate maksete hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine (punkt 8), sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord (punkt 9), , sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks (punkt 10), raamatupidamise sise-eeskirjad (punkt 11), filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord (punkt 12), krediidisaajale teabe ja krediidilepingu mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise kord (punkt 13); krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise kord (punkt 14), tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele (punkt 15) ja järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise kord, sealhulgas aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastutavad töötajad, kasutatavad infosüsteemid ja sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse kontrollimiseks (punkt 16).
Lõikega 5 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus võimaluseks kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad nõuded.
Paragrahv 42 (Sisekontrolli süsteem) määratleb nõuded sisekontrolli süsteemile, millest üks osa on vastavuskontroll. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontrolli funktsioon kõikehõlmav sisaldades ka siseauditi funktsiooni ning peab katma kogu krediidiinkasso tegevust, et tagada ettevõtja siseselt tegevuse vastavus seaduses sätestatud nõuetele. Direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt e näeb ette, et krediidiinkasso tegevusloa üheks tingimuseks on piisav sisekontrolli süsteem. Käesolevaga täpsustatakse sisekontrollile ettenähtud nõudeid. Täpsustused järgivad teisi finantsvaldkonna eriseadused ja neist tulenevaid põhimõtteid.
Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkassos olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel.
Lõike 2 sätestab, et sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega ja krediidihaldusega. Eelnimetatud tegevuspõhimõtted ja reeglid peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid.
Lõikest 3 tulenevalt on krediidiinkasso juhatusel või nõukogul määrata sõltumatu isik ehk siseaudiitor, kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine. Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.
Lõige 4 määrab punktides 1–3 kindlaks siseaudiitori kohustused, kes peab regulaarselt kontrollima krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse krediidiinkassos kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning krediidiinkasso kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust (punkti 1), tagama, et krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes (punkt 2) ning et krediidiinkasso juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid (punkt 3).
Lõike 5 kohaselt peab krediidiinkasso tagama siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.
Lõikest 6 tulenevalt on siseaudiitoril teavitamise kohustus – siseaudiitor peab talle krediidiinkasso kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab olulisele õigusrikkumisele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama lisaks krediidiinkasso juhtidele ka Finantsinspektsioonile.
Paragrahv 43 (Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale) reguleerib krediidiinkasso tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale ehk nn outsourcingoutsourcing olukorda. Paragrahvi aluseks on direktiivi artikkel 12. Paragrahvis sätestatakse üldised nõuded, põhimõtted ja piirangud krediidiinkasso tegevuse edasiandmiseks. Säte järgib ka teistes finantssektorit reguleerivates õigusaktides sätestatud põhimõtet, et tegevuse edasiandmiseks tuleb sõlmida kirjalik leping ning edasiandmisel jääb võimalike rikkumiste eest vastutavaks tegevuse edasiandja ehk krediidiinkasso. Direktiivi kohaselt peab krediidihaldaja veenduma selles, et krediidihaldustegevuse edasi andmine krediidihaldusteenuse osutajale ei põhjusta krediidihaldusteenuse osutajale ebamõistlikku tegevusriski või tema mittevastavust liidu või liikmesriigi õiguse mõnele nõudele ega piira järelevalveasutuse suutlikkust täita oma kohustusi ja kaitsta krediidisaajate õigusi. Samuti on keelatud edasi anda kõiki krediidihaldustegevusi nii, et krediidiinkasso ise ei tegutse ühegi krediidihaldustegevusega.
Lõike 1 punktides 1–13 nimetatakse millistel tingimustel on tegevuse edasiandmine lubatud: krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise kirjalikus lepingus sätestatakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida seadusest tulenevaid norme (punkt 1), tegevuse edasiandmine ei tohi põhjustada olukorda, kus krediidiinkasso ei tegele teenuse osutamisega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba (punkt 2). Samuti sätestatakse, et tegevuse edasiandmise leping ei tohi muuta krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja või krediidisaaja ees (punkt 3), tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel krediidiinkasso tegevusluba anti (punkt 4), tegevuse edasiandmine ei tohi takistada krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve teostamist (punkt 5), krediidiinkassol peab säilima pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste kohta käivale teabele (punkt 6), krediidiinkasso peab tagama, et pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol pädevus ja ressursid tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega (punkt 7), tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti, usaldusväärsust ega toimimist (punkt 8), tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve (punkt 9) ning tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti (punkt 10). Samas võib krediidiinkasso tegevuse edasi anda vaid krediidihaldusteenuse osutajale, kellel on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid edasiantavaid kohustusi täitma (punkt 11) ja tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et vältida täiendavaid riske krediidiinkasso tegevusele (punkt 12) ning on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded (punkt 13).
Lõige 2 näeb ette selle, et ka muid tegevusi peale krediidihaldustegevuse võib krediidiinkasso edasi anda. Kuid seejuures on oluline, et ka sel juhul jääb krediidiinkasso ise vastutavaks KIKS-st tulenevate kohustuste täitmise suhtes.
Lõige 3 sätestab, et enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale, teavitab krediidiinkasso Finantsinspektsiooni. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 12 lõige 2. Kui tegemist on krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepinguga ja see on konkreetseid asjaolusid arvestades asjakohane, tuleb krediidihaldustegevuse edasiandmise kavatsusest teavitada ka sihtriigi pädevaid asutusi. Vastava tegevuse üleandmise lepingu sõlmimise kohustuse järgimine on tagatud järelevalveliste meetmetega. Finantsinspektsioon võib määrata kooskõlas § 82. krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumise eest rahatrahvi. Kui karistatakse vastutavat füüsilist isikut, siis rahatrahviga kuni 300 000 eurot või kui karistatava teo on toime pannud juriidiline isik, siis rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.
Lõikest 3 4 tuleneb krediidiinkassole kohustus säilitada lõikes 1 või 2 nimetatud edasiandmise lepingut ja krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi juhiseid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat, pärast edasiandmislepingu lõpetamist. Lõike aluseks on direktiivi artiklia 12 lõige 3.
Lõikest 4 5 tulenevalt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse osutajalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva paragrahvi lõikes 3 4 nimetatud dokumente ja teavet. Lõike aluseks on direktiivi artikli 12 lõige 4.
Lõikes Lõige 5 6 sätestab olulise piirangu krediidihaldusteenuse osutajale, kellele krediidiinkassoo tegevus edasi anti – krediidihaldusteenuse osutaja ei või vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid (põhineb otseselt direktiivi artiklil 12 lõikest 5). Võrreldes varasema versiooniga on aga täpsustatud, et see puudutab üksnes krediidiasutuste poolt väljastatud viivislaene. Muude viivislaenude korral peab krediidihaldusteenuse osutaja rahaliste vahendite laekumisel need esimesel võimalusel krediidiinkassole edasi kandma.
Lõige 6 7 annab Finantsinspektsioonile õiguse teha ettekirjutuse, millega nõutakse konkreetsele krediidihaldusteenuse osutajale krediidiinkassoga seotud tegevuse edasiandmise lõpetamist või kõigi krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse osutajatega sõlmitud tegevuste edasiandmise lepingute lõpetamist, kui rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või krediidisaajate õiguseid või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või usaldusväärust (punkt 1), kolmanda riigi pädeval asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks (punkt 2), krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesoleva seadusega ettenähtuga vähemalt samaväärsetele nõuetele (punkt 3), või krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesoleva seadusega ettenähtuga vähemalt samaväärsetele nõuetele.
6. peatükk. Nõuded krediidiinkasso tegevusele
Paragrahv 44 (Krediidilepingu haldamisega seotud Krediiditoimiku pidamine) kehtestab krediidiinkassole kohustuse pidada krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikutspetsiaalset toimikut.
Lõikes 1 nähakse ette, et juhul kui krediidiostja ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut Toimikut tuleb pidada iga isiku, nii füüsilise kui ka juriidilise, kohta eraldi. Krediiditoimiku Toimiku pidamine iga krediidisaaja kohta eraldi võimaldab saada kiire ja efektiivse ülevaate isiku krediidilepingute sõlmimise ja muutmise aluseks oleva teabe ja dokumentide kohta. Samuti annab krediiditoimik ülevaate, milliseid taotlusi on krediidisaaja krediidiinkassole (või asjakohasel juhul krediidiostjale) esitanud ning millised on taotluste kohta tehtud otsused ning nende põhjused. Küll on aga võrreldes eelnõu eelmise versiooniga tehtud siin täpsustus – krediiditoimikut tuleb hakata pidama hetkest, mil krediidiinkasso määrati viivises olevat nõuet haldama.
Lõikes 2 täpsustatakse krediiditoimiku mõistet – see on lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja muude krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum ehk hõlmab kõiki krediidisaajaga seotud dokumente, s.h. asjasse puutuvat kirjavahetust. See võib sisaldada ka krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike andmeid ja dokumente.
Lõikega 3 2 peab krediidiinkasso (või kui krediidiostja ei määra esindajaks krediidiinkassot, siis krediidiostja ise) tagama kogu ajaperioodi jooksul, mil krediidiinkasso nõuet haldab, krediidisaaja kohta vajalike andmete ja dokumentide olemasolu krediiditoimikus.
Lõige 3 määratleb, et mis juhul on krediidiinkassol (või asjakohasel juhul krediidiostjal) võimalik saada üldse andmeid laenu väljastanud krediidiasutuselt või krediidiandjalt. Selle kohaselt võib krediidiasutus või krediidiandja anda vastavaid andmeid välja üksnes piiratud ulatuses – anda tuleb üksnes see osa infost, mis sisaldab andmeid konkreetse tarbija suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta kuid mitte krediidiasutuse või krediidiandja ärisaladust puudutavaid andmeid. Lisaks nähakse ette, et krediidiinkasso võib kasutada saadud andmeid üksnes krediidihaldustegevuseks.
Lõikega 4 nähakse ette, et Kooskõlas kooskõlas direktiivi 2021/2167/EÜ artikli 11 lõikega 4 sätestatakse, et krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja, säilitab eelnimetatud andmed ja dokumendid vähemalt viis aastat pärast nõude haldamise lepingu lõpetamist kuid mitte kauem kui kümme aastat.
Lõike 4 5 kohaselt peab krediiditoimik andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale töötajale, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidi andmise, krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta. Vastavalt direktiivi 2021/2167/EÜ artikli 11 lõikele 5 peavad liikmesriigid tagama, et krediidihaldajad teevad vajalikud andmed pädevatele järelevalveasutustele nõudmise korral teatavaks. Seepärast on siia lisatud täiend, mille kohaselt tuleb toimiku kohta infot anda ka TTJA-le.
Paragrahv 45 (Krediidihalduslepingu sõlmimine) määratleb krediidihalduslepingu sõlmimise kohustuse. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 11. Lõige 1 sätestab, et juhul kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sõlmib ta krediidilepingu haldamiseks lepingu krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandjagaga.
Lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 11 lõike 2 punktid a–e. Eelnõu lõike 1 punktides 1–6 sätestatakse krediidihalduslepingu kohustuslikud osad: krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus (punkt 1), krediidiinkassole makstava tasu suurus või selle arvutamise meetod (punkt 2), ulatus, mis määral saab krediidiinkasso (või ka krediidiasutus või krediidiandja) esindada krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga (punkt 3), poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme (punkt 4), poolte kohustus kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt (punkt 5), krediidiinkasso (või ka krediidiasutuse või krediidiandja) kohustus teavitada krediidiostjat enne krediidihaldustegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale (punkt 6). Seega kui krediidiostja usaldab krediidilepingu haldamise ja täitmise tagamise krediidihaldajale, delegeerib krediidiostja krediidihaldajale oma õigused ja kohustused ning oma otsekontakti krediidisaajaga, kandes siiski ise lõplikku vastutust. Seega peaks krediidiostja ja krediidihaldaja suhe olema selgelt kindlaks määratud kirjalikus krediidihalduslepingus, mis sisaldab eelmainitud punkte.
Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso (või ka krediidiasutus või krediidiandja) säilitama vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva, krediidihalduslepingu ning asjakohase kirjavahetuse krediidiostja ja krediidisaajaga (punkt 1) ja krediidiostjalt saadud juhised iga viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude kohta (punkt 2). Lõike aluseks on direktiivi artikkel 11 lõige 4.
Lõike 3 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda kõiki lõikes 2 nimetatud andmeid, sealhulgas krediidiostja ja krediidiinkasso vahel sõlmitud krediidihalduslepingut. Lõige põhineb direktiivi artikli 11 lõikel 5.
7. peatükk. Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele
Paragrahv 46 (Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital) reguleerib krediidiinkassole kohalduvaid aktsia- ja osakapitali nõudeid.
Lõikega 1 nähakse ette, et krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud.
Lõikes 2 sätestatakse, et aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot. Võrreldes eelmise versiooniga on siin tehtud oluline leevendus (eelmises redaktsioonis oli ette nähtud selleks 50 000 eurot). Äriseadustiku miinimumnõuetest kõrgema aktsia- või osakapitali nõude kehtestamise eesmärk on tagada, et krediidiinkassol oleks olemas võimekus seadusest tulenevate tegevusnõuete täitmiseks, sh piisavalt omavahendeid seaduse nõuetele vastava teenuse pakkumiseks, nõuetekohase ülesehitusega organisatsiooni loomiseks, piisava kvalifikatsiooniga töötajate palkamiseks ning nende väljaõppe tagamiseks. Suurem omavahendite osatähtsus krediidiinkasso koguvahendites suurendab tema usaldusväärsust krediidiostjate silmis.
Paragrahv 47 (Krediidisaaja kohustuste täitmiseks tasutud rahaliste vahendite hoidmine) määrab kindlaks nõuded krediidiinkassole, kes soovib võtta vastu ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 6. Tegevusloa taotluses peab krediidiinkasso märkima ära, kas soovib oma tegevuse osana võtta vastu ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid. Rahaliste vahendite vastuvõtmine ei ole krediidiinkassole kohustuseks, vaid üks võimalik teenus, mida krediidiinkasso võib pakkuda. Juhul, kui krediidiinkasso soovib saada õigust krediidisaajate rahalisi vahendeid vastu võtta ja hoida, peab ta täitma selles paragrahvis sätestatud nõudeid ja nõuete täitmist tegevusloa menetluses Finantsinspektsioonile ka tõendama.
Lõikes 1 sätestatakse krediidiinkasso kohustus krediidisaajate neid rahalisi vahendeid, mille võlgnik on tasunud seoses kohustuse täitmisega, hoida eraldi maksekontol. Krediidiinkasool on keelatud krediidisaajate rahalisi vahendeid kasutad oma majandustegevuses, sealhulgas ka juhul kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt. Lõike aluseks on direktiivi artikli 6 lõike 2 punkt a.
Lõikes 2 täpsustatakse, et lõikes 1 nimetatud eraldi maksekonto peab olema avatud krediidiasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis.
Lõikest 3 tuleneb krediidiinkasso teavitamiskohustus – krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe vastavate maksekontode kohta ning teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni, kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub.
Lõige 4 sätestab, et maksekontol olevad rahalised vahendid ei kuulu krediidiinkasso pankrotivara hulka, neid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks. Selle arvel ei rahuldata krediidiinkasso teiste võlausaldajate nõudeid, s.t. krediidisaajate tasutud vahendeid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks. Teenuse kasutajate/klientide raha tuleb välistada krediidiinkasso pankrotimenetluses pankrotivarast pankrotiseaduse § 123 alusel.
Lõike 5 kohaselt kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival andmekandjal kinnituse makse tasumise kohta. Võrreldes eelmise versiooniga on täpsustatud, et selle info võib esitada ka paberkandjal, samuti võib seda teha nö tõendi vormis. Eelkõige on eesmärk see, et krediidisaajast võlgnik saaks aru, et tema nn võlg väheneb ja täpselt kui palju. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 6 lõike 2 punkt d.
Püsiva andmekandja mõiste on paljudest erinevatest EL õigusaktidest tulenev mõiste, mis on sätestatud VÕS §-s 111. Selle kohaselt on püsiv andmekandja vahend, mis võimaldab isikul säilitada isiklikult temale suunatud teavet nii, et see on teabe otstarbele vastava aja jooksul kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav.
Eeltoodust tuleneb, et teave peab olema isikule isiklikult adresseeritud ning informatsioon olema muutumatul kujul taasesitatav piisava aja jooksul, arvestades teabe sisu ja olulisust. Säilitamise tähtaja pikkuse arvestamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, kui pika aja möödumisel võivad poolte vahel tekkida vaidlused, mille käigus edastatud teave on vajalik. Püsivaks andmekandjaks võivad olla näiteks paberkandjad, e-kirjad, disketid, CD-ROMid, DVDd, erinevad mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad ning muud meediumid, mis vastavad VÕS § 111 nimetatud kriteeriumitele36.
Sama seisukohta on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Kohus. Selleks, et veebilehte saab käsitada „püsiva andmekandjana“ juhul, kui on välistatud kõik võimalused, et teenuse pakkuja või mõni muu isik saaks ühepoolselt selle sisu muuta. Tarbijal peaks olema võimalik isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe otstarbe seisukohast vajalik, ning et teavet saaks muutmata kujul taasesitada (vt. täpsemalt EK lahend kohtuasjas C 375/15).37
Põhimõtteliselt võib eelpool toodud tingimuste täitmise korral püsivaks andmekandjaks kvalifitseeruda ka nn veebiportaal, kus võlgnik nö sisse-logides pääseb vastavatele andmetele ligi (sh on näha ka ajalugu).
Lõige 6 sätestab, et krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte. Lõike aluseks on direktiivi artikli 6 lõike 2 punkt c.
8. peatükk. Raamatupidamine ja aruandlus
Paragrahv 48 (Raamatupidamise korraldamine) lähtub direktiivi artikkel 5 lõike 1 punktist e, mille kohaselt on krediidiinkasso tegevusloa eelduseks, et tegevusloa taotleja on sisse seadnud raamatupidamiskorra. Järgnevalt täpsustatakse, millistele reeglitele peab raamatupidamiskord vastama. Paragrahvis toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna eriseadustes toodud raamatupidamissätetega.
Lõike 1 kohaselt tuleb krediidiinkasso raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldada vastavalt käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule.
Lõige 2 sätestab, et raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso finantsseisundi ja majandustegevuse kohta.
Lõige 3 täpsustab juhtu, kui krediidiinkasso võtab vastu ja hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid. Sellisel juhul kajastab krediidiinkasso krediidisaajatelt laekunud vahendeid oma bilansis kuni nende kandmiseni krediidiostjale. Samuti peab krediidiinkasso avalikustama krediidisaajalt vastuvõetud rahalised vahendid (kuid mida ei ole veel edasi kantud) oma raamatupidamise aastaaruandes. Sätte eesmärgiks on tagada krediidiinkassode aastaaruannete läbipaistvus.
Paragrahv 49 (Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile) reguleerib aruandeid ja nende esitamist Finantsinspektsioonile. Paragrahvis toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna eriseadustes toodud sätetega.
Lõikega 1 nähakse ette, et krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta aruande koos vandeaudiitori aruande ärakirjaga kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui krediidiinkasso on nimetatud andmed ja dokumendid avalikustanud oma veebilehel, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile esitama.
Lõige 2 sätestab, et krediidiinkasso ja lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile järelevalve eesmärgil regulaarselt aruandeid. Võrreldes varasema eelnõu versiooniga on siit lõikest välja jäetud, et mis aruandeid Finantsinspektsioonile esitada tuleb, see sätestatakse täpsemalt vastavas määruses.
Lõikega 3 täpsustatakse lõikes 2 nimetatud aruannete esitamise tähtaegu – nimetatud regulaarsete aruannete periood on poolaasta ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga aruandeperioodi pikendatud ehk varasemalt oli selleks kvartal.
Lõikes 4 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule nõuda ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.
Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon või krediidiinkasso Finantsinspektsioonile esitatud järelevalveliste aruannete põhjal esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.
Lõige 6 sätestab volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.
Paragrahv 50 (Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja algandmete säilitamine) sätestab Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontrolli, puuduste kõrvaldamise ja algandmete säilitamise üldise raamistiku. Paragrahv on sarnane teistele finantsvaldkonda reguleerivate seaduste samalaadsetele sätetele (nt KAVS § 58).
Lõike 1 kohaselt kontrollib Finantsinspektsioon järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel võimalusel pärast aruande laekumist. Lõike 2 kohaselt juhul, kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest aruande esitajat.
Lõike 3 kohaselt kohustub järelevalvelise aruande esitaja puudused kõrvaldama ja esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma põhjendamatu viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või kui auditeeritud andmed erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest.
Lõige 4 kohustab aruande esitajat järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente säilitama viis aasta. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso õigust säilitada andmeid ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on krediidiinkassol muu õiguslik alus.
Paragrahvis 51 (Audiitorkontroll) sätestatakse nõuded krediidiinkasso audiitorettevõtjale, tema määramisele ja audiitorkontrollile.
Käesoleva paragrahviga kehtestatakse nõue, et krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud (lõige 1).
Lõikega 2 sätestatakse nõue, mille kohaselt võib krediidiinkasso audiitorettevõtjaks nimetada vaid audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud isiku, kellel peab peavad ka olema piisavad teadmised ja kogemused.
Lõikega 3 määratakse, et krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel audiitorettevõtja kolmel juhul: kui üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud (punkt 1), üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest (punkt 2) või kui audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse (punkt 3).
Lõike 4 kohaselt kestavad Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused, kuni üldkoosolek või osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja.
Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on aga siit §-st välja jäetud nõue, et krediidiinkasso audiitorettevõtja võib nimetada kuni viieks aastaks ja viieks aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgenvaks perioodiks ei ole lubatud. Samuti on välja jäetud nõue, et audiitor peab kontrollima eraldi inkasso poolt hoitavate krediidisaajate vahenditega seoses vastavate nõuete täitmist.
Paragrahv 52 (Audiitorettevõtja informeerimiskohustus) reguleerib audiitorettevõtja kohustust informeerida Finantsinspektsiooni paragrahvis sätestatud juhtudel.
Lõikes 1 nähakse ette, et audiitorettevõtja peab viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla: krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine (punkti 1), krediidiinkasso edasise tegevuse katkemise oht (punkt 2), modifitseeritud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta (punkt 3), olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkeks (punkt 4), krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju krediidiinkassole või krediidisaajale (punkt 5).
Modifitseeritud aruande mõiste tuleneb rahvusvahelisest auditeerimise standardist ISA (EE) 70538.
Lõige 2 täpsustab, et lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet.
9. peatükk. Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot
Peatükiga kehtestatakse nõuded krediidiinkasso ümberkujundamisele, ühinemisele, lõpetamisele ja pankrotile, mis toimuvad üldregulatsioonis sätestatud korras, kui sellest seadusest ei tulene teisiti. Peatükis toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna eriseadustes toodud ümberkujundamise, ühinemise, jagunemise, lõpetamise ja pankroti sätetega..
Paragrahv 53 (Ümberkujundamine) reguleerib krediidiinkasso ümberkujundamist. Käesoleva seaduse kohaselt võib krediidiinkasso tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. Algselt tegutsemiseks valitud ja sobilik vorm, näiteks osaühing, võib tegutsemise käigus osutuda mingil hetkel ebapiisavaks. Käesolevaga sätestatakse paindlik võimalus tegevuse ümberkujundamiseks. Ümberkujundamise tulemusena luuakse uus äriühing, mille puhul võib organisatsiooniline korraldus ja tegevus erineda algselt toimivast äriühingust, ehkki uus äriühing moodustatakse olemasoleva ja tegevusluba omava äriühingu pinnalt. Seega on piiratud krediidiinkasso võimalikku ümberkujundamist – krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks. Sarnane võimalus on ka krediidiandjatel ja -vahendajatel (KAVS § 61). Võrreldes varasema eelnõu versiooniga ei piirata enam aga piiriülest ümberkujundamist.
Paragrahv 54 (Ühinemine) käsitleb krediidiinkasso ühinemist. Ühinemise tulemusena vähemalt üks esialgne äriühing lõppeb. Terminit „ühinevad ühingud“ kasutatakse üldmõistena ühinemisel osalevate ühingute nimetamiseks. „Ühendatav ühing“ on ettevõtja, mis ühinemise tulemusena lõpeb ja „ühendav ühing“ jätkab ühinemise järel tegevust. Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti (lõige 1). Ühinemise korral läheb ühendatava ühingu vara ja kohustused täielikult üle ühendavale ühingule üldõigusjärgluse korras.39
Juhul kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast tema ühinemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule ehk tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumise paragrahvi kohaselt (lõige 2).
Lõige 3 sätestab, et krediidiinkasso ühinemisel vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 teise äriühinguga või sama paragrahvi lõikele 2 uue äriühingu asutamise teel krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta. Säte järgib üldist põhimõtet, et tegevusluba ei ole üleantav (KIKS § 6 lõige 3). Seega tuleb ühinemisjärgselt taotleda Finantsinspektsioonilt uus tegevusluba.
Lõikega 4 täpsustatakse olukorda kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või muu ühendava äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks. Ka sellisel juhul peab krediidiinkasso tegutsemiseks ühinemise tulemusel asutatav krediidiinkasso või ühendav äriühing taotlema tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist.
Lõikega 5 sätestatakse krediidiinkasso kohustus enne kirjaliku ühinemisotsuse tegemist ühinevate ühingute osanike või aktsionäride poolt esitada Finantsinspektsioonile kinnitus ning tõendid ja dokumendid kliendilepingute lõpetamise või nõuete loovutamise kohta teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba. Eeltoodust tuleneb, et krediidiinkasso saab ühineda, kui laenuportfell on üle antud.
Paragrahv 55 (Jagunemine) reguleerib krediidiinkasso jagunemist.
Lõike 1 kohaselt toimub krediidiinkasso jagunemine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Jagunemine võib toimuda kahel viisil: eraldumine või jaotumine. Järgnevad lõiked reguleerivad nimetatud juhtu erinevalt.
Lõige 2 käsitleb eraldumist ja näeb ette, et kui krediidiinkasso jaguneb eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 4, siis tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemisel jätkab jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast tema jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.
Lõige 3 reguleerib jagunemist jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2. Sellisel juhul krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta ning krediidiinkasso tegevusluba lõppeb.
Lõige 4 sätestab, et jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole krediidiinkasso, tuleb krediidiinkassona tegutsemiseks omandaval äriühingul taotleda tegevusluba vastavalt seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist.
Lõikega 5 sätestatakse krediidiinkasso kohustus enne jagunemisotsuse tegemist osanike või aktsionäride poolt esitada Finantsinspektsioonile kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba. Eeltoodust tuleneb, et krediidiinkasso saab jaguneda, kui laenuportfell on üle antud.
Paragrahv 56 (Lõpetamine) reguleerib krediidiinkasso lõpetamist.
Lõike 1 kohaselt lõpetatakse krediidiinkasso äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Järgnevad lõiked täpsustavad krediidiinkasso lõpetamist võrreldes äriseadustikuga.
Lõike 2 kohaselt võib krediidiinkasso lõpetada üksnes Finantsinspektsiooni eelneval loal.
Lõige 3 näeb ette protsessi, andmed ja dokumendid, mis tuleb Finantsinspektsioonile esitada enne krediidiinkasso lõpetamist lõpetamise loa saamiseks. Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid on: krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta (punkt 1), krediidiinkasso hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide ja krediidisaajate huvidele (punkt 2), kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole (punkt 3), krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni (punkt 4).
Lõike 4 kohaselt kohaldatakse krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja krediidisaajate huvidele, KIKS §-s 9 sätestatut ehk tegevusloa taotluse läbivaatamise põhimõtteid.
Lõike 5 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist.
Lõige 6 näeb ette Finantsinspektsioonile alused lõpetamise loa andmisest keelduda – seda juhul, kui Finantsinspektsiooni hinnangul on krediidiinkasso lõpetamine vastuolus tema klientide või krediidisaajate huvidega.
Lõike 7 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta viivitamata krediidiinkassole teatavaks.
Lõike 8 kohaselt võib teatud juhul krediidiinkasso ka sundlõpetada. Sundlõpetamise regulatsioonis on lähtutud KAS samadest sätetest ja loogikast. Seega nähakse ette, et krediidiinkasso sundlõpetamine on võimalik Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega, kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 (tegevusloa kehtetuks tunnistamise sätted) alusel kehtetuks tunnistanud.
Lõige 9 täpsustab lõiget 8 ning näeb ette, et sundlõpetamise avaldusega koos tuleb Finantsinspektsioonil kohtule esitada ka tõendid KIKS §-s 13 sätestatud asjaolude kohta.
Lõike 10 kohaselt otsustab krediidiinkasso sundlikvideerimise kohus kolme tööpäeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates.
Lõige 11 sätestab, et sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.
Lõike 12 kohaselt sundlõpetamise korral ei rakendata äriseadustiku § 203 lõikes 3 või 366 lõikes 3 sätestatut. Äriseadustiku eelnimetatud sätted annavad võimaluse, et kui sundlõpetamise aluseks oleva puuduse või muu asjaolu saab ilmselt kõrvaldada, määrab kohus eelnevalt tähtaja puuduse või asjaolu kõrvaldamiseks. Krediidiinkassole võib käesoleva eelnõu § 13 lõike 3 kohaselt Finantsinspektsioon enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.
Paragrahv 57 (Pankrot) reguleerib krediidiinkasso pankrotti.
Lõike 1 kohaselt võivad krediidiinkasso vastu esitada pankrotiavalduse Finantsinspektsioon (punkt 1), likvideerijad (punkt 2) ja võlausaldajad (punkt 3) ja krediidiinkasso kui võlgnik ise (punkt 4).
Lõike 2 kohaselt on tegutsev krediidiinkasso kohustatud viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes.
Lõige 3 sätestab, et tegutsev krediidiinkasso kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul, kuid seda juhul kui krediidiinkasso hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid ehk muul juhul Finantsinspektsiooni nõusolekut vaja ei ole (eelmises eelnõu versioonis seda erisust ette nähtud ei olnud).
10. peatükk. Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine
Paragrahv 58 (Suhtlus krediidisaajaga) käsitleb krediidiinkasso ja krediidiostja suhtlust krediidisaajaga. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 10 lõige 1. Paragrahvi lähtub arusaamast, et krediidisaaja on võrreldes krediidiinkassoga ja krediidiostjaga eelduslikult nõrgem pool. Seega kehtestatakse tema kaitseks üldised põhimõtted, mida krediidiinkasso ja krediidiostja peavad alati järgima. Paragrahvis nimetatakse neli punkti, mille suhtlus krediidisaajaga peab vastama.
Lõike 1 pPunkti 1 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt. Nii krediidiinkasso kui krediidiostja puhul on tegemist oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikutega, kes ise ja kelle töötajad peavad olema piisavate teadmisega mõistmaks tsiviilõiguslikke lepingulisi suhteid ja neile kohalduvat regulatsiooni ehk olema piisavate teadmistega tegutsemaks krediidihaldusega professionaalsel tasemel. Samuti ei tohi krediidiinkasso ega krediidiostja eirata krediidisaaja taotlusi ja teateid, näiteks kui krediidisaaja tugineb vaidluses nõude aegumisele.
Punkti Lõike 1 punkti 2 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga andma krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet. Seega ei tohi krediidiinkasso ega krediidiostja kasutada enda positsiooni võlglaste survestamiseks, nad peavad andma krediidiandjale vajalikku ja krediidisaaja poolt nõutud teavet lihtsasti arusaadavas keeles ja antav teave peab olema täpne ega tohi krediidisaajat eksitada tema õiguste ja kohustuse osas.
Punkti Lõike 1 punkti 3 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga austama ja kaitsma krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust. Eelkõige tuleneb siit krediidiinkasso ja krediidiostja kohustus kaitsta krediidisaajate eraelu puutumatust ning järgida tuleb kõiki asjakohaseid regulatsioone, sealhulgas isikuandmete kaitse üldmäärust.
Punkti Lõike 1 punkti 4 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endast ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist. Seega on krediidiinkassol ja krediidiostjal keelatud survestada krediidisaajaid muuhulgas loobuma õiguskaitsest või alusetult survestama krediidisaajat tegevustega, mida seaduslikult pole võimalik astuda. Samuti on keelatud igasugune käitumine ja ähvardamine, sealhulgas krediidisaaja ahistav jälitamine, mis on karistatav ka KarS § 1573 kohaselt.
Paragrahv 59 (Teabe andmine krediidisaajale) reguleerib teabe andmist krediidisaajale. Paragrahv põhineb direktiivi artikkel 10 lõikel 2, mida on võrreldes direktiiviga mõnevõrra täpsustatud. Paragrahvi eesmärk on tagada, et krediidisaajal oleks igal ajal täpne ülevaade kellele kulub temaga sõlmitud krediidileping või sellest tulenev nõue (punkt 2), kui suur on nimetatud nõue ja mis osad (intress, põhiosa) kuuluvad tasumisele, sealhulgas asjakohasel juhul ka nõude aluseks olevate dokumentide koopiad kui seda nn võlgnik nõuab (punkt 7), kes tegeleb nõude haldamisega (punktid 3 ja 5), , kelle poole pöördudes on võimalik nõude kohta rohkem teavet saada (punkt 6) ja kuhu on võimalik krediidisaajal kaebus esitada (punkt 9). Teade lõikes 1 nimetatud teabega tuleb esitada iga kord kui krediidileping loovutatakse või õigemini krediidiostja vaates omandatakse, iga kord enne kohustuse sissenõudmist ja iga kord kui krediidisaaja teate saamiseks soovi avaldab.
Lõike 1 kohaselt tuleb krediidisaajale anda teave paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Krediidisaajale tuleb esitada vähemalt lõike 1 punktides 1–910 nimetatud teave: teavitus viivisesviivituses oleva krediidileping loovutamise/omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise/omandamise kuupäev (punkt 1), krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed (punkt 2), asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed (punkt 3), asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta (eelkõige tegevusloa number, punkt 4), asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andnud, ärinimi, registrikood ja kontaktandmed (punkt 5), selgelt eristuvalt esitatud krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi antud, kontaktpunkt või kontaktandmed, mille kaudu krediidisaaja teavet saab (punkt 6), teave teate esitamise ajal tasumisele kuuluva summa kohta, koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena ja olemasolu korral nõude aluseks olevate dokumentide koopiad kui krediidisaaja neid dokumente nõuab (punkt 7), kinnitus selle kohta, et kohaldub jätkuvalt asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik Eesti õigus, eelkõige mis puudutab lepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi, ning kriminaalõigust samuti krediidihaldustegevust läbi viivate isikute enda rikkumise korral rakenduvat vastutust, sealhulgas kriminaalõigust (punkt 8) ja teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende aadress ja kontaktandmed, kuhu on krediidisaajal võimalik esitada kaebus (punkt 9). Punktis 9 toodud kaebuse esitamise all on mõeldud kaebuse esitamist krediidiostja, asjakohasel juhul krediidiinkasso ja asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja tegevuse peale. Seega peaks punkti 9 all ära tooma võimaluse esitada kaebus krediidiinkassole, Finantsinspektsioonile, TTJA-le kui ka kohtulsse.
Lõikega 2 täpsustatakse, et krediidiostja võib teavitamise kohustuse täitmise edasi anda ka krediidiostja esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja.
Lõige 3 määrab kindlaks lõikes 1 nimetatud teate keele – selleks on kas eesti keel või krediidilepingus kokkulepitud keel. Samuti on keelatud nõuda teate esitamise eest tasu, see tähendab, et krediidisaajal peab igal hetkel olema võimalik saada teavet enda krediidilepingu ja sellest tulenevate nõuete kohta tasuta.
Lõige 4 sätestab, et lõikes 1 nimetatud teade tuleb igal juhul esitada enne esimest kohustuse sissenõudmist. Esimeseks kohustuse sissenõudmiseks peatakse seda kui seda nõuab krediidiostja, kellele nõue loovutati või kui krediidiostja nimel nõuab seda krediidiinkasso, kes on määratud krediidihaldamisega tegelema.
Lõige 5 täpsustab, et pärast lõike 1 kohase teabe esitamist krediidisaajale, tuleb edasises suhtluses krediidisaajaga alati esitada lõike 1 punkt 6 nimetatud teave ehk selgelt eristuvalt esitatud krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andud, kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab. See nõue ei kehti juhul, kui tegemist on esimese teabevahetusega pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sellisel juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave ehk krediidisaajale tuleb esitada krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed ning teave krediidiinkasso tegevusloa kohta.
Paragrahv 60 (Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine) sätestab nõuded ja protsessi krediidisaaja kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24, mida on siseriiklikus õiguses võrreldes direktiiviga täpsustatud. Krediidisaajate kaebuste registreerimine ja lahendamine on oluline eeltingimus ka krediidiinkasso tegevusloa saamiseks, seetõttu kontrollib Finantsinspektsioon enne tegevusloa andmist, et krediidiinkasso tegevusloa taotleja kehtestatud krediidisaaja kabeuste registreerimine ja lahendamine tagab piisavalt tõhusa ja kiire krediidisaaja kaebuste menetlemise. Krediidisaaja vaatest on tegemist kohustusliku sammuga enne kaebuse esitamist tarbijakaitsele, Finantsinspektsioonile või asjakohasel juhul kohtule.
Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkasso sise-eeskirjades kehtestama krediidisaajate kaebuste registreerimise ning ette nägema toimiva ja läbipaistva korra krediidisaajate esitatud kaebuste kiireks lahendamiseks. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 1.
Lõike 2 eesmärgiks on sätestada, et krediidisaajate kaebuste registreerimine ja lahendamine on tasuta ning selle eest ei või küsida tasu. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 2.
Lõikega 3 kohaselt peab krediidiinkasso avalikustama kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhja oma veebilehel (sh ta võib seda teha ka oma grupi veebilehel). Nnähakse ette, et krediidiinkasso võtab aluseks kaebuste lahendamisel nö vormi, mille FIFinantsinspektsioon on omakorda avaldanud oma veebilehel lähtuvalt KIKS § 67 lõikest 4. Sätte eesmärgiks on tagada, et kaebuste lahendamise kord on krediidisaajale olema lihtsasti kättesaadav ja krediidisaajal on alati võimalik tutvuda kehtiva kaebuste lahendamise korraga. Seetõttu kehtestatakse nõue, et kord peab olema avalikustatud krediidiinkasso veebilehel. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 3.
Lõige 4 täpsustab krediidisaajate kaebuste registreerimist – krediidiinkasso peab registreerima kõik saadud kaebused, säilitama teavet esitatud kaebuste, nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise tulemuste kohta kooskõlas käeoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 15 ehk kaebuste registreerimine ja lahendamine peab järgima krediidiinkasso juhatuse otsusega kinnitatud krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise korda.
Lõikest 5 tulenevalt peab krediidiinkasso vastama krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 15 päeva jooksul tarbijast krediidisaajat ning 30 päeva jooksul juriidilisest isikust krediidisaajat alates kaebuse saamisest. Sättes kehtestatud tähtaeg lähtub tarbijakaitseseaduse §-st 24, mille kohaselt peab kaupleja teavitama tarbija nõude rahuldamisest või kaebuse võimalikust lahendusest 15 päeva jooksul arvates kaebuse saamisest.
Lõike 6 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid teha, on krediidiinkasso kohustatud krediidisaajale vastavat viivitamist põhjendama ning määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla kokku pikem kui 35 49 päeva (ehk 35 tööpäeva) alates esmase kaebuse esitamisest.
Lõikega 7 kehtestatakse volitusnorm, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada määrusega täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale.
11. peatükk. Krediidiostjate muud õigused ja kohustused
Paragrahv 61 (Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt) sätestab krediidiostja õiguse saada krediidiasutuselt lepingueelset teavet krediidilepingu või sellest tulenevate nõuete kohta. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 15 lõige 1 ja siseriikliku õigusega ei ole kohustust anda krediidiostjatele lepingueelset teavet laiendatud krediidiandjatele. Paragrahvi kohaselt on krediidiostjal õigus lepingueelsete läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt viivisesviivituses oleva krediidilepingu, sellest tulenevate krediidiasutuse nõuete, ja asjakohasel juhul tagatise kohta, mis on vajalik hindamaks viivisesviivituses oleva krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust. Seejuures tuleks tagatisena käsitleda ka garantiisid ja käenduseid. Niisugune teave peaks rangelt piirduma sellega, mis on vajalik, et võimalik krediidiostja saaks hinnata viivisesviivituses olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivisesviivituses oleva krediidilepingu väärtust ja sellise lepingu väärtuse sissenõudmise tõenäosust. Samas tuleb jätkuvalt kohaldada isikuandmete kaitse üldmäärust ja teisi asjakohaseid regulatsioone. Lepingueelse teabe andmisel krediidilepingute ja neist tulenevate nõuete kohta tuleb tagada, et krediidiostjatele ei avaldataks liigseid isikuandmeid krediidisaajate kohta, mis võimaldaks krediidisaajate tuvastamist. Krediidiasutused peaksid selle teabe esitama ainult üks kord kogu kirjeldatud protsessi jooksul, kas selle algetapis või järgnevates etappides, kuid igal juhul enne üleandmislepingu sõlmimist.
Paragrahv 62 (Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis) määratleb ära kolmanda riigi krediidiostja kohustuse määrata endale esindaja, kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 19. Kolmanda riigi krediidiostja on kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu määratud esindajaga, kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis (lõige 1). Kolmanda riigi määratud esindaja võib olla nii füüsiline kui ja juriidiline isik. See esindaja vastutab käesoleva seadusega krediidiostjale pandud kohustuste täitmise eest, ilma et see piiraks krediidiinkassole pandud kohustusi.
Lõikes 2 täpsustatakse, et Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse järgimisega seotud küsimustes. Määratud esindaja on täielikult vastutav käesolevas seadusest ja muudest asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Samuti täpsustatakse lõikes, et seaduse § 3 lõikes 12 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse asjakohasel juhul selle seaduse tähenduses määratud esindajana. Seega on kolmanda riigi krediidiostjal valikuvõimalus, kas: 1) määrata liidus EL-s asuv määratud esindaja, kes omakorda võib krediidilepingut haldama määrata krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja, või 2) enda määratud esindajaks nimetada krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 19 lõige 2.
Paragrahv 63 (Teiste isikute kasutamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellestkrediidihaldusega tegelevatest isikutest) reguleerib teiste isikute kasutamist krediidihalduses ja Finantsinspektsiooni teavitamist. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18. Üldpõhimõttena peab krediidiostja või tema määratud esindaja teavitama Finantsinspektsiooni isikust, kes määratakse tegelema krediidihaldusega ning kui see isik muutub, siis teavitama Finantsinspektsiooni ka uuest krediidihaldusega tegelevast isikust. Seega peab Finantsinspektsioonil igal hetkel olema asjakohane teave sellest, kes tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamisega.
Lõike 1 kohaselt, kui krediidiostja, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja, nimetab krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teavitab krediidiostja või määratud esindaja Finantsinspektsiooni hiljemalt krediidihaldustegevuse alustamise kuupäeval krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja aadressi. Krediidihaldustegevuse alustamise kuupäevaks loetakse see, kui vastav isik hakkab reaalselt sellega praktikas tegelema. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige 1.
Lõige 2 sätestab, et juhul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik muutub, teavitab krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni muudatusest hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja aadressi. Muudatuse kuupäevaks loetakse kuupäev, millest alates uus isik on määratud krediidihaldust läbi viima, st päev millest alates on uuel isikul volitus krediidilepingut või sellest tulenevat nõuet krediidiostja nimel hallata. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige 2.
Lõige 3 määratleb Finantsinspektsiooni kohustuse talle esitatud teabe edastamiseks. Selle kohaselt kui tegemist on krediidiasutuse viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega, edastab Finantsinspektsioon kui krediidiostja päritoluriigi pädev asutus, käesoleva paragrahvi lõike 1 ja 2 kohase teabe krediidiostja sihtriigi pädevale asutusele, selle lepinguriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, ning uue krediidiinkasso päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige 3.
Lõikes 4 sätestatakse piirang, mille kohaselt ei või krediidiostja kaasata füüsilisi isikuid viivisesviivituses olevat krediidilepingut ega sellest tulenevat nõuet haldama. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 17 lõige 4.
Paragrahv 64 (Finantsinspektsiooni teavitamine viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude loovutamisest) reguleerib finantsinspektsiooni FIFinantsinspektsiooni teavitamisest, kui krediidiostja loovutab viivisesviivituses oleva krediidilepingu. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 20 lõige 1.
Lõikes 1 loetletakse teave, mille krediidiostja või tema määratud esindaja kohustub esitama Finantsinspektsioonile viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude loovutamise korral. Finantsinspektsioonile tuleb esitada: uue krediidiostja, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja, juriidilise isiku tunnus või selle puudumisel krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadress (punkt 1), loovutatud viivisesviivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk, samuti loovutatud viivisesviivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus (punkt 2).
„Juriidilise isiku tunnuse“ all peetakse silmas LEI koodi (mitte äriregistri koodi) mis tuleneb Euroopa Liidu määruse nr 600/2014 (MIFIR) artiklist 26 ning see on ka ametlikus eestikeelses määruses kasutatav termin.
Lõike 2 kohaselt peab eelnimetatud teabe osas eristama loovutatud tarbijakrediidilepinguid ja neist tulenevaid nõuded ning asjakohasel juhul andma ülevaate ka tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.
Lõikes 3 sätestatakse aruandeperiood, milleks on poolaasta ja teave tuleb Finantsinspektsioonile esitada ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu (eelmises eelnõu versioonis oli selleks 15 tööpäeva). Samas võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt eelnimetatud teabe esitamist sagedamini, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamist, mis võivad aset leida kriisi ajal.
Lõike 4 kohaselt kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude teises lepinguriigis asuvale krediidiostjale, siis edastab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele asutustele. Sel juhul kohaldatakse teabe edastamisele lõikes 3 sätestatut.
Lõige 5 – võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on lisatud käesolev uus lõige, mille kohaselt tuleb eelnimetatud teavet esitada ka juhul kui krediidiostja loovutab viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude algsele krediidiostjale, krediidiasutusele või krediidiandjale tagasi.
Lõikes 6 nähakse ette volitusnorm, mille kohaselt valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta.
Paragrahv 65 (Krediidiostja nimel kohustuste täitmine) reguleerib krediidiostja nimel kohustuste täitmist. Sättes täpsustatakse kohustute täitmist ja nähakse ette, et kui krediidiostja on nimetanud krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja või muu määratud esindaja, täidab käesoleva seaduses §-des 63 ja 64 ning muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi eelnimetatud krediidiinkasso, krediidiasutus, krediidiandja või tema muu määratud esindaja.
12. peatükk. Järelevalve
Käesolev peatükk kehtestab nõuded järelevalvele. Käesoleva peatüki sõnastamisel lähtutakse eelkõige direktiivi artiklitest 21 ja 22. Samas on need artiklid järelevalveliste õiguste ja meetmete osas üsna üldsõnalised ja käesolev peatükk on seega tunduvalt detailsem ning järgib selles osas juba teiste finantsjärelevalve subjektide suhtes ettenähtud Finantsinspektsiooni volitusi.
Paragrahv 66 (Järelevalve eesmärk) näeb ette järelevalve eesmärgid. Riigi ülesanne on (tulenevalt EV Põhiseaduse §-s 13 sätestatud kaitsekohustusest) finantsjärelevalve korraldamise teel minimeerida finantsturul tegutsevate ettevõtjate ebaõnnestumisi. Finantsjärelevalve üldise eesmärgi sätestab Finantsinspektsiooni seaduse § 3. Tuleb arvestada, et riiklik järelevalve ettevõtjate tegevuse üle ei saa kunagi olla kõikehõlmav. Seetõttu on oluline, et järelevalve eesmärgid oleksid tasakaalus kaitstavate huvide tähtsusega.
Senini ei ole krediidiinkassode üle Eestis finantsjärelevalvet teostatud ja krediidiinkassode suhtes ei ole kehtestatud valdkonna spetsiifilisi avalik-õiguslikke norme. Ka EL-s enne direktiivi vastuvõtmist ei olnud vastavaid norme kehtestatud. Direktiivi mõtte kohaselt on krediidihaldajate üle järelevalve teostamise eesmärgiks kehtestada kaitsemeetmed viivislaenude loovutamisel krediidiostjatele, kaitstes ühtlasi krediidisaajate õigusi ja EL-s ühtlustatud krediidihaldajate järelevalve kaudu toetada krediidijärelturu arengut ja konkurentsivõimet.
Direktiivi artikkel 21 lõige 3 sätestab, et liikmesriik määrab pädevad asutused, kes vastutavad direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmise eest. Selleks asutuseks on käesoleva seaduse tähenduses Finantsinspektsioon.
Lõike 1 kohaselt on järelevalve eesmärk tagada eelkõige krediidiinkasso asutamise ja lõpetamise, tema tegevuse ja teenuste osutamise vastavus KIKS-le ja teistele õigusaktidele. Sealjuures tuleb silmas pidada eelkõige krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate huvide ja õiguste kaitset. Ehk teatud mõttes on antud juhul nn lähtekoht erinev võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektide suhtes sätestatud läbiviidava järelevalve eesmärgiga – nt krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul on peamiseks eesmärgiks tagada hoiustajate ja investorite vahendite kaitse.
Lõikega 2 nähakse ette, et kelle üle konkreetsemalt Finantsinspektsioon järelevalvet teostab – eelkõige on peamiseks subjektiks krediidiinkasso, kuid osaliselt ka krediidiostja ja määratud esindaja (eelkõige seoses nende kohustusega edastada vajalikku teavet Finantsinspektsioonile) ning krediidihaldusteenuse osutaja (ehk kolmas isik). Teisisõnu – Finantsinspektsioon ei teosta krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja krediidiostja käesoleva seaduse § 62 määratud esindaja puhul inspektsioonilist järelevalvet, vaid järelevalvet eelnimetatud isikute poolt teabe andmise kohustuse täitmise üle.
Paragrahv 67 (Järelevalve alused ja ülesanded) kehtestab järelevalve alused ja ulatuse ning sammud järelevalve teostamisel.
Lõikega 1 nähakse ette, et milliste õigusaktide alusel Finantsinspektsioon järelevalvet teostab. Peamiseks õigusaktiks on KIKS, kuid ka Finantsinspektsiooni seadus või muud õigusaktid (nt määrused).
Lõikes 2 on sätestatud järelevalve ulatus. Finantsinspektsioon teostab põhilist järelevalvet Eestis asutatud krediidiinkassode üle, sh nende tegevuse üle välisriikides. Piiratumas ulatuses teostab Finantsinspektsioon järelevalvet ka välisriikide isikute üle, kes tegelevad Eestis krediidihaldustegevusega (lähtudes eeldusest, et nn põhijärelevalvaja on nende isikute suhtes nende päritoluriigi vastav pädev asutus). Lisaks on eelnõuga ette nähtud ka teatud kujul osaline järelevalve krediidiostjate suhtes, kes küll nt ei vaja tegevusluba, kuid kellel on Finantsinspektsiooni ees raporteerimiskohustus.
Kuna finantsvaldkonna ettevõtja tegevusloa saamiseks on eeldus, et isikuid, kellel on krediidiinkassos oluline osalus, oleksid nö puhta renomeega, siis saab Finantsinspektsioon teatud järelevalvelisi samme astuda ka nende suhtes.
Lõige 3 näeb ette üldised alused (loetelu), milliseid samme, meetmeid või toiminguid Finantsinspektsioon järelevalve raames rakendada saab. Sisuliselt on see loetelu identne muudes finantssektori seadustes ettenähtuga.
Ehk teisisõnu nähakse selle lõikega ette Finantsinspektsiooni volitused järelevalve teostamisel. Finantsinspektsioon on kohustatud kontrollima, et finantsturul alustaks tegevust ainult jätkusuutlikud ettevõtjad, kes täidavad vähemalt seaduses sätestatud miinimumnõudeid ja kriteeriumeid. Selle kohaselt otsustab Finantsinspektsioon käesolevas seaduses sätestatud tegevuslubade ja muude lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise või annab nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi. Finantsinspektsioon kontrollib ka osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega ning kontrolli saavutamisega seonduvat. Krediidiinkassole esitatavad nõuded peavad olema täidetud igal ajahetkel ning seetõttu jälgib Finantsinspektsioon pidevalt esitatavaid aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse vastavust seadustele. Säte on kooskõlas direktiivi artikli 21 lõikega 5.
Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus anda korraldusi või avastatud puuduste kõrvaldamiseks teha vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi.
Antud lõikes toodud loetelu Finantsinspektsiooni volitustest ei ole ammendav loetelu ja järelevalvel on õigus kasutada lisaks muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid volitusi. Tuleb arvestada, et kui tavapärasel (rutiinsel) kontrollimisel riskipõhiseid meetodeid kasutades selgub, et riskid on olulisel määral suurenenud, on Finantsinspektsioonil õigus rakendada proportsionaalseid meetmeid (nt teha ettekirjutus).
Lõikega 4 nähakse ette, et Finantsinspektsioon peab koostama ja avalikustab täpsema kaebuste lahendamise korra, mille alusel krediidisaaja kaebust lahendatakse vastavalt käesoleva seaduse KIKS §-le 60.
Lõige 4 5 täiendab omakorda eelmist lõiget 3, mille kohaselt Finantsinspektsioon võib siis muuhulgas välja anda haldusakte ning rakendada korrakaitseseaduse (KoRS) §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.
Näiteks võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 4 kohaselt isiku suhtes kohaldada sundtoomist, kui on alust arvata, et isikul on olulist teavet, mis on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Nimetatud seaduse § 5 lõikes 4 on defineeritud „kõrgendatud oht“. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Seega, kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta ilmumata ning Finantsinspektsioonil on alust arvata, et menetlusosalisel on olulist teavet, mis aitaks ära hoida ohtu suure väärtusega varalisele hüvele, võib menetlusosalise suhtes rakendada sundtoomist. Samuti võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 3 kohaselt kohaldada sunniraha, kui kutse kätte saanud kutsutud isik ei ilmu ilma mõjuva põhjuseta kutses märgitud ajal kutses märgitud kohta.
Samas erinevalt nö tavapärasest korrakaitseorganist võib Finantsinspektsioon kui inspekteerimisvolitustega spetsiifiline erikorrakaitseorgan rakendada riiklikke järelevalve meetmeid ilma konkreetse ohu kahtluseta finantsvaldkonna eriseadustes sätestatud juhtudel.40
Lõike 5 6 kohaselt võib Finantsinspektsioon, sarnaselt muude finantsvaldkonna eriseadustes sätestatule, avalikustada käesoleva seaduse alusel tehtud väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -lepingu täielikult või osaliselt avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Nimetatud teave on Finantsinspektsiooni veebilehel kättesaadav vähemalt viis aastat kooskõlas Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikega 5.
Paragrahv 68 (Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso ning piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle) sätestab Finantsinspektsiooni pädevuse ja volitused välisriigis filiaali asutanud või piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle järelevalve teostamisel. Krediidiinkasso teises lepinguriigis (liikmesriigis) filiaali asutamise või teises lepinguriigis piiriüleselt teenuste osutamise tingimused on sätestatud täpsemalt käesoleva seaduse eelnõu 3. peatükis. Krediidihaldajate nn üleeuroopaline tegevusõigus, ehk krediidiinkassod, kellele on antud ühes EL liikmesriigis tegevusluba vastavalt direktiivis toodud ühtsetele nõuetele, võivad osutada teenuseid ka teises liikmesriigis, kas filiaali või piiriüleste teenustena. Sätte eesmärk on tagada nn koduriigi ehk päritoluriigi (home Member State) järelevalve kohustuste täitmine Finantsinspektsiooni poolt. Seega annab vaadeldav säte kooskõlas direktiivi artikliga 14 riigisisese pädevuse ja volitused krediidihaldajate suhtes EL ühtse tegevusloa (single passport) rakendumiseks ja sätestab alused päritoluriigi järelevalveasutuse poolt järelevalve teostamisel.
Kui Eesti krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid piiriüleselt (nn vastuvõtja liikmesriigis ehk sihtriigis – host Member State), rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid ja välisriigi pädev asutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, on Finantsinspektsiooni ülesanne rakendada välisriigi pädeva asutuse ettepanekul Eestis asutatud krediidiinkasso suhtes meetmeid rikkumise lõpetamiseks.
Finantsinspektsiooni pädevus Eestis asutatud krediidiinkasso välisriigis asuvate filiaalide üle tähendab järelevalve teostamisel muuhulgas haldussunni rakendamist. Teabevahetus Finantsinspektsiooni ja vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse vahel peaks toimuma mõistliku aja jooksul. Finantsinspektsioon teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme mittevõtmist põhjendava otsuse teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale asutusele hiljemalt kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 kohase teavituse saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon menetluse seisust välisriigigi pädevat asutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon krediidiinkasso suhtes rakendatavatest meetmest ka selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti. Ehk sisuliselt saab olla nii, et krediidiandja asub ühes liikmesriigis, kes on seal ka krediidi väljastanud, kuid krediidiinkasso võib asuda hoopis teises liikmesriigis.
Kui krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud tema tegevust filiaali asukohariigis või piiriüleses tegevuses sihtriigis kehtivaid õigusnorme või õigusnorme, mis kehtivad riigis, kus krediit väljastati, sealhulgas krediidisaajate kaitseks, hea usu põhimõtet või krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust käsitlevaid norme, võib Finantsinspektsioon tunnistada krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks kooskõlas KIKS § 13 lõike 2 punktiga 6. Finantsinspektsioon teeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise teatavaks selle välisriigi pädevale asutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiinkasso filiaal on asutatud.
Vaatamata päritoluriigi järelevalve rakendumisele, peab krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes osutab teenuseid piiriüleselt riigis välisriigi pädeva asutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis. Sarnane teabe esitamise kohustus kehtib ka muude finantsettevõtjate suhtes, kes on välisriigis asutanud filiaale.
Koostöö printsiip on kaasajal üks olulisemaid rahvusvaheliselt üldtunnustatud finantsjärelevalve printsiipidest ja see on praktikas ka möödapääsmatu finantsjärelevalve (pädevate) asutuste otsuste eksterritoriaalse mõju tõttu. Pädevate asutuste vaheline koostöö peab üldreeglina võimaldama teabe vahetamist, säilitades samal ajal selle konfidentsiaalsuse ning ametisaladuse hoidmise kooskõlas FIS §-dega 34 ja 54. Koostöö peaks arvestama tarbijate ja ettevõtjate õiguste kaitset, ning ka kohapealset kontrolli ja asjakohastel juhtudel seisnema ka vastavate abipalvete esitamises ning täitmises. Samuti puudutama ka teavitamist kontrollitulemustest ja võetud meetmetest. Finantsinspektsioon võib küsida KIKS-st tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmisel abi sihtriigi pädevalt asutuselt kohapealse kontrolli tegemiseks krediidiinkassos filiaalis või krediidihaldusteenuse ostuaja juures, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi õigusnormidega, kus kontroll toimub. Arvestades krediidijärelturu spetsiifikat ja krediidisaajate õiguste kaitse vajadusi, sätestab direktiiv mitmeid erisusi võrreldes muudes EL finantsvaldkonna õigusaktides koostöö kohta kehtestatud nõuetele (nt artiklist 14 lõikest 10 tulenev Finantsinspektsiooni kohustus seoses Eestis väljastatud krediitidega seotud teabe edastamisega, mis on sätestatud KIKS §-s 70).
Paragrahv 69 (Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle) sätestab Finantsinspektsiooni järelevalve teostamise alused teise liikmesriigi (lepinguriigi) isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle, s.t. sätestatakse Finantsinspektsiooni kui sihtriigi (vastuvõtva riigi – host country) pädeva asutuse pädevus ja volitused välisriigi krediidihaldaja Eestis asuva filiaali üle järelevalve teostamisel või kui välisriigi krediidihaldaja osutab Eestis piiriüleseid teenuseid. Teise lepinguriigi krediidiinkasso tegutsemise tingimused Eestis teenuste osutamisel piiriüleselt või filiaali kaudu on sätestatud käesoleva seaduse eelnõu §-s 24. Nagu juba ka eelmise paragrahvi selgituses on välja toodud, siis ka siin annab § 24 alused EL ühtse tegevusloa (single passport) rakendumiseks. Silmas tuleb pidada, et Finantsinspektsioon peab välisriigi krediidihaldaja Eestis asuva filiaali üle järelevalve teostamisel järgima muuhulgas ka proportsionaalsuse printsiipi, milline on finantsjärelevalves üks peamistest põhimõtetest ja tuleneb Finantsinspektsiooni seaduse § 5 lõikest 2.
Üldiselt – käesoleva paragrahvi alusel on Finantsinspektsioonil pädevus ja volitused teha teise liikmesriigi krediidiinkasso Eesti filiaali või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle järelevalvet Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud teenusega.
Lõikega 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioonil on õigus nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus, kui seda saab nõuda Eesti krediidiinkassolt. Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle tegevusloa on teise lepinguriigi pädev asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis tegutseda ega teenuseid osutada.
Lõikega 2 nähakse ette, et kui tegevusluba on kehtetuks tunnistatud või peatatud, siis ei tohi krediidiinkasso teenuseid osutada, kuid sellest normist ei tulene Finantsinspektsiooni volitusnormi välisriigi krediidiinkasso filiaali edasise tegevuse takistamise osas. Seetõttu sätestatakse käesoleva paragrahviga Finantsinspektsiooni õigus võtta meetmeid täiendavaid meetmeid filiaali edasise tegevuse vältimiseks ja klientide ja krediidisaajate huvide tagamiseks.
Lõike 3 alusel on Finantsinspektsioonil õigus ettekirjutusega nõuda teise liikmesriigi krediidiinkasso Eesti filiaalilt või Eestis piiriüleselt teenuseid osutavalt krediidiinkassolt käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist.
Lõikega 4 nähakse ette, et Finantsinspektsioon võib rakendada KIKS-s sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse osutamine. Seda juhul kui teise liikmesriigi isik või tema Eestis registreeritud filiaal rikub KIKS-s või muus õigusaktis sätestatud nõudeid.
Sihtriigi ja päritoluriigi pädevad asutused teevad oma vahel koostööd (vt selles osas ka § 68 juures olevaid selgitusi). Need põhimõtted on sätestatud eelkõige käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7. Nende lõigete kohaselt teavitab Finantsinspektsioon rakendatud meetmetest teises liikmesriigis asutatud isiku päritoluriigi pädevat asutust.
Lõike 8 alusel on sihtriigi (vastuvõtva riigi) pädevatel asutustel on õigus omal algatusel kontrollida ja uurida krediidihaldustegevust, millega selle liikmesriigi territooriumil tegeleb teises liikmesriigi tegevusloa saanud krediidihaldaja.
Erandjuhtudel (nt juhul, kui teise liikmesriigi pädev asutus ei ole reageerinud Finantsinspektsiooni varasematele pöördumistele ja edastatud teabele) võib Finantsinspektsioon klientide või avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada teise liikmesriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud meetmeid ilma nendest eelnevalt teise riigi pädevat asutust teavitamata. Need alused on sätestatud eelkõige lõigetes 9–12.
Paragrahv 70 (Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle kui Eestis väljastati krediit) sätestab Finantsinspektsiooni kohustused seoses teabe edastamisega Eestis väljastatud krediitide kohta. Direktiivi üks olulisematest eesmärkidest on krediidisaajate õiguste kaitse, sealjuures ei tohiks krediidisaajate õigusi muuta viivisesviivituses olevate krediidilepingute loovutamine. Üldpõhimõttena tuleb tagada, et krediidisaajad ei tohiks võrreldes varasemaga sattuda halvemasse õiguslikku olukorda pärast seda kui viivisesviivituses krediidileping on loovutatud krediidiostjale. Eeltoodust tuleneb Finantsinspektsiooni kohustus teavitada Eestis väljastatud krediitidega seotud õigusrikkumistest asjaomaseid pädevaid asutusi. Säte tugineb direktiivi artiklile 14(10). Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises liikmesriigis asutatud krediidiinkasso rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavates lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso siht- ega päritoluriik, siis edastab Finantsinspektsioon tõendid krediidiinkasso päritoluriigi pädevale asutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Eeltoodu ei välista, et Finantsinspektsioon ei võiks ise rakendada vastavaid järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise meetmeid.
Paragrahviga 71 (Järelevalveasutuste koostöö) sätestatakse pädevate asutuste koostöö krediidiinkassode üle järelevalve teostamisel eelkõige juhul kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega. Samuti ka asjakohastel juhtudel selle välisriigi pädeva asutusega, kus krediit väljastati. Pädevate asutuste koostöö alused on toodud direktiivi artiklis 26. Koostöö printsiip on kaasajal üks olulisemaid rahvusvaheliselt üldtunnustatud finantsjärelevalve printsiipidest ja see on praktikas ka möödapääsmatu finantsturu järjest suurema globaliseerumise tõttu (vt § 68 juures olevat selgitust). Pädevad asutused annavad üksteisele põhjendamatu viivituseta teavet, mida nad vajavad direktiivi ülevõtvate õigusnormide kohaste ülesannete ja kohustuste täitmiseks. Teabe vahetamine on vajalik ka piiriüleste juhtumite korral võimaliku dubleerimise ja tegevuste kattuvuse vältimiseks.
Üldised koostöö alused tulenevad FIS-st – nimelt Finantsinspektsioon teeb kooskõlas FIS §-ga 47 oma ülesannete täitmiseks ja teabe vahetamiseks koostööd (teiste hulgas) välisriikide finantsjärelevalve asutustega ning välisriikide muude pädevate asutuste ja isikutega. Mh nii, et neilt saada ja nendega vahetada oma ülesannete täitmiseks vajalikku konfidentsiaalset seaduses sätestatud korras. Vastavalt FIS § 54 lõikele 41 on Finantsinspektsioonil õigus konfidentsiaalset teavet edastada välisriigi finantsjärelevalve asutusele, välisriigi muule pädevale asutusele või isikule juhul, kui konfidentsiaalse teabe saajal lasub samuti kohustus hoida saadud teavet konfidentsiaalsena ja see teave on vajalik finantsjärelevalve teostamiseks.
Kui krediidiostja asukoht või elukoht ei ole Eestis, siis peab Finantsinspektsioon esitama krediidiasutuste seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Säte tugineb direktiivi artikli 15 lõikel 4. Andmete esitamisel tuleb järgida isikuandmete kaitse regulatsioone, s.h. EL määrust EL 2016/679.
Paragrahviga 72 (Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses) sätestatakse menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses. Finantsinspektsioon spetsiifilise, valdavalt inspektsioonilist järelevalvet teostava korrakaitseorganina (nn erikorrakaitseorgan) peab oma tegevuses lähtuma finantsjärelevalves rahvusvaheliselt tunnustatud tavadest, tegutsedes avatult ja läbipaistvalt ning järgima isikute põhiõigusi. Kuna riiklik järelevalve rakendab meetmeid sageli riivehalduse vormis, siis tuleb alati lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Isikute subjektiivsete õiguste piiramine riikliku järelevalve menetluses võib toimub ainult seaduse või EL otsekohalduvate õigusaktide alusel. Isikut tuleb riikliku järelevalve menetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Finantsinspektsioon annab järelevalve tegevuses haldusakte kooskõlas haldusmenetluse seadusega, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.
Käesoleva paragrahvi kohaselt on Finantsinspektsiooni ülesandeks vajadusel selgitada menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses, järgides seejuures haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 36 sätestatut. Menetlusosalisel on õigus tutvuda andmetega, mis Finantsinspektsioon on tema kohta kogunud, ning teha nendest koopiaid ja väljavõtteid, kuid kooskõlas HMS § 37 lõikega 2 sätestab käesoleva paragrahvi lõige 2 erinormi, et Finantsinspektsioonil on õigus ka andmete esitamisest keelduda. Keelduda on õigus juhul, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.
Kui menetlusse on kaasatud tunnistajaid kooskõlas HMS-ga, on menetlusosalisel õigus esitada tunnistajale küsimusi kirjalikult Finantsinspektsiooni kaudu. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks.
Paragrahviga 73 (Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel) sätestatakse Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta. Erinevates majandussektorites omavad andmed erinevat tähtsust. Finantsteenuste spetsiifikast (eelkõige finantsteenuste immateriaalsest olemusest) tulenevalt on finantsvaldkonnas andmete esitamisel ja avalikustamisel teistsugune tähendus ja kaal (andmeid ei koguta üksnes statistilisel eesmärgil ja järelevalve põhineb subjekti kohta kogutavatel andmetel).
Finantssektori järelevalve eripärast (eelkõige infotõrgete problemaatikast) tulenevalt on aruandlus ja järelevalvesubjekti tegevuse kohta muu seaduses sätestatud teabe kogumine kesksel kohal. Järelevalvelise aruandluse ja muude dokumentide, kirjalike ja suuliste selgituste jmt põhjal toimub järjepidev kontroll järelevalvesubjekti tegevuse üle, s.h. igal ajahetkel tegevusloa nõuetele vastavuse üle. On oluline, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel oleks tagatud ettevõtjate õiguskuulekus. Eksitav või vale teave võib kaasa tuua olulise kahju turu usaldusväärsusele ja takistada turu sujuvat ja kindlat toimimist.
Vale, puuduliku või eksitava teabe põhjal läbi viidud järelevalve annab moonutatud pildi järelevalvesubjekti tegevusest, sh tema finantsilisest seisundist.
Finantsinspektsioonil on õigus seega saada aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja, või krediidiostja juhtorgani liikmetelt või töötajatelt ning krediidiostja määratud esindajalt, krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juhtorgani liikmetelt või töötajatelt, krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja, või krediidiostja määratud esindaja aktsionäridelt või osanikelt, samuti krediidiinkasso likvideerijalt või pankrotihaldurilt.
Finantsinspektsioonil on õigus saada teavet ka kolmandatelt isikutelt, mh läbi viia uurimist istungina, kuhu on kutsutud kolmas isik. Sellisest kaasamisest ei tule teavitada menetlusosalist ehk krediidiinkassot tulenevalt vaadeldava paragrahvi lõikest 4. Selline teabe kogumine võib osutuda küll isikute põhiõigust andmete kaitsele riivavaks kuid finantsjärelevalve lähtub avaliku huvi ja turu stabiilsuse tagamise eesmärgist, mistõttu võib vastav teabe kogumine osutuda vajalikuks. Seda näiteks olukorras, kus muid kanaleid arvestades ei ole võimalik piisavalt andmeid koguda, kuid samas krediidisaajad ja avalikkus eeldab finantsjärelevalve poolset tegutsemist. Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, võib Finantsinspektsioon selgitada eelpool nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.
Finantsinspektsioonil on õigus saada järelevalveks vajalikku teavet ka teistelt riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsusüksuse asutustelt, riigi põhiregistritest, riiklikest registritest ning riigi andmekogude vastutavatelt ja volitatud töötlejatelt.
Ka direktiivi artiklite 21 ja 22 kohaselt peavad pädevatel järelevalveasutustel olema direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks vajalikud tõhusad volitused, s.h. vajaliku teabe hankimiseks ja kontrollimiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus edastatud info kontrollimiseks, või muu kahtluse korral, et rikutakse õigusnorme, teostada krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist ning nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud krediidisaaja vahendite hoidmise nõuete täitmise kontrollimiseks ning juhtorgani liikmete ning aktsionäride ja osanike hindamiseks. Finantsinspektsioonil on õigus saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja krediidiinkasso siseaudiitorilt ning teha nendega koostööd. Põhjendatud juhul on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso ja tema klientide, krediidisaajate ja krediidihaldusteenuse osutajate, kellele on edasi antud krediidiinkasso ülesanded, kohta.
Vastavalt KAS § 88 lõikele 41 on krediidiasutus kohustatud avaldama pangasaladuse Finantsinspektsioonile ja Finantsinspektsiooni kaudu välisriigi finantsjärelevalve asutusele õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas väärteomenetluse või muu sellesarnase menetluse läbiviimiseks.
Paragrahviga 74 (Kohapealne kontroll) sätestatakse Finantsinspektsiooni õigused kohapealse kontrolli teostamisel KIKS-s sätestatud järelevalve ulatuses. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud kooskõlas KIKS §-ga 43, asu- või tegevuskohas kohapealne kontroll. Säte tugineb direktiivi artiklil 22.
Kohapealse kontrolli eesmärgiks on vastavalt lõikele 2 vajadus kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele või kui Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut. Finantsinspektsioon võib kohapealset kontrolli läbi viia ka teise EL liikmesriigi pädeva asutuse taotluse alusel. Lõikes 2 toodud alused ei ole ammendavad – nimelt punkt 4 näeb ette, . et Finantsinspektsioonil on õigus kohapealset kontrolli läbi viia ka muude järelevalveülesannete täitmiseks. Selline lähenemine on ka teistes finantsvaldkonna eriseadustes – vt KAVS § 87 lg 2 p 4, KAS § 101 lg 2 p 4, MERAS § 97 lg2 p 4 ja VPTS § 232 lg 2p 3. See on vajalik selleks, et finantsjärelevalvel peab alati olema võimalus kätte saada kõik asjakohane teave, mis neile on vajalik, et olla kindel, et finantssektori ettevõtja tegutseb kindlalt ja usaldusväärselt ning igal ajahetkel on täidetud kõik tegevusloa olemasoluks vajalikud nõuded. Kohapealse kontrolli käigus on FI-l õigus saada igasugust teavet igat liiki teabekandjatel – tüüpiliselt on rõhk subjekti juhtimiskvaliteedil ja nn eneseregulatsioonil. „Muud järelevalveülesanded“ võivad tuleneda mh äriseadustiku olulistest rikkumistest – nt nn varidirektori teema.
Kohapealse kontrolli tegemiseks annab Finantsinspektsiooni juhatuse liige korralduse kooskõlas FIS § 221 lõike 1 punktiga 3, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust. Finantsinspektsioon võib kohapealse kontrolli kohta antud korralduse kätte toimetada varem, kui kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, kuid samas on Finantsinspektsioonil kaalutlusõigus kohapealse kontrolli alustamisest järelevalve subjektile eelnevalt mitte teatada, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (kontrollija).
Lõigete 4 – 6 kohaselt on kontrollijal suhteliselt laiad volitused kontrolli läbi viimiseks eesmärgiga võimaldada kontrollijale töökoht ja vajalik juurdepääs kogu ja igas vormis teabele. Kontrollijal on õigus piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid, s.h. vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelisi raportid kontrollitava aruannete kohta. Kontrollijal on õigus jälgida tööprotsesse, samuti nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt. Kontrollimine toimub pädeva töötaja juuresolekul, kes juhendab kontrollija vajalike dokumentide juurde.
Lõike 7 kohaselt on kontrollija kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale teatavaks. Eeltoodut tuleks käsitada n-ö ärakuulamisena HMS § 40 tähenduses.
Lõige 8 sätestab, mis tähtaja jooksul on kontrollitaval võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Selgitused esitatakse kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis kooskõlas HMS § 40 lõikega 1.
Lõike 9 kohaselt annab Finantsinspektsioon kohapealse kontrolli lõppakti mitte hiljem kui neli viis kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist kooskõlas FIS § 18 lõikega 2 pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist või nende tähtajaks mitteesitamist. Finantsinspektsiooni põhjendatud otsusega kinnitatud lõppakt, mis on kooskõlas haldusmenetluse seadusega käsitatav haldusaktina, toimetatakse kontrollitavale kätte. Muude finantsjärelevalve subjektide suhtes kehtiva õiguse kohaselt ei oma kohapealse kontrolli lõppakt iseseisvat regulatiivset toimet, s.t. ei tekita kontrollitavale kohustusi, mistõttu aktis väljatoodud puuduste ja rikkumiste kõrvaldamiseks on reeglina vaja koostada kohustav haldusakt ettekirjutuse näol. Nii haldusmenetluse kui järelevalvemenetluse läbiviimine peaks olema eesmärgipärane ja efektiivne, samuti võimalikult lihtne ja kiire, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kohapealse kontrolli materjalid, mis annavad põhjaliku teadmise kontrollitava majandustegevuse kohta, võivad olla/on väga mahukad, s.h. lõppaktis väljatoodud tõendid võivad olla väga olulise kaaluga. Kohapealse kontrolli lõppakti eraldi vormistamise ja lõppaktis toodud puuduste kohta eraldi haldusaktina vormistamise vahele võib jääda mitmeid kuid või isegi pikem ajavahemik ja faktiline olukord võib selle aja jooksul olla oluliselt muutunud. Kohapealse kontrolli protsess ja vastavate dokumentide koostamine kulutab põhjendamatult Finantsinspektsiooni ressursse ning ei ole ka kontrollitava vaates efektiivse lahendusega. Seetõttu on võrreldes teiste finantsvaldkonna eriseadustega eelnõus välja töötatud kohapealse kontrolli lõppakti andmise kohta uus lähenemine.
Lõike 10 kohaselt võib Finantsinspektsioon siiski pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud tähtaega kuni kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitused või muu oluline asjaolu vajab täiendavat hindamist. Krediidiinkassol on õigus sellisel juhul anda täiendavaid selgitusi ja esitada vastuväiteid. Kui lõppaktis tehakse vastaval perioodil olulisi muudatusi, peab Finantsinspektsioon saatma lõppakti uuesti kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks.
Riigikohus on asunud seisukohale, et ärakuulamine peab toimuma haldusakti andmise protsessis (Riigikohtu Halduskolleegiumi otsus 14.03.2022. asjas 3-19-509).
Lõike 11 kohaselt võib Finantsinspektsioon anda lõppaktiga kontrollitavale tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks tähtaja või määrata kontrollitavale muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha. Vaadeldav säte annab Finantsinspektsioonile mandaadi selles samas aktis sundida tuvastatud rikkumisi parandama või riske vähendama. Kui eelnevalt tehakse vastav nn hoiatus, võib Finantsinspektsioon määrata sunniraha lõppaktis toodud kohustuste tähtajaks täitmata jätmise tõttu. Kogu akti on sellisel juhul võimalik halduskohtus aga vaidlustada.
Lõike 12 kohaselt on sätestatud sarnaselt muude finantsvaldkonna eriseadustega Finantsinspektsiooni õigus kohapealse kontrolli lõppakt või selle osa avalikustada, kui see on vajalik finantssektori usaldusväärsuse või läbipaistvuse seisukohalt või antud juhul just krediidisaajate huvidest lähtuvalt.
Lõike 13 kohaselt juhul kui Finantsinspektsioon on viinud kohapealse kontrolli läbi teise liikmesriigi pädeva järelevalveasutuse taotluse alusel, teeb ta kontrolli tulemused viivitamata teatavaks päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele. Säte tuleneb direktiivi artiklist 22.
Paragrahv 75 (Krediidiinkasso riskipõhine hindamine) sätestab krediidiinkasso riskipõhise hindamise põhimõtte. Riskipõhist hindamist tuleb kohaldada vaatamata sellele, et krediidihaldajatele ei ole kehtestatud kvantifitseeritavaid tegevusnäitajaid erinevalt krediidiasutustest ja investeerimisühingutest (nt usaldatavusnormatiive). Direktiiv artikli 22 lõikest 3 tuleneb, et pädevad asutused peaksid hindama riskipõhist meetodit kohaldades tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvate asjaolude vastavust õigusaktide nõuetele. Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muuhulgas käesoleva seaduses sise-eeskirjade, sise-kontrolli, raamatupidamist ja krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise korraldust.
Riskipõhise meetodi kasutamisel võtab Finantsinspektsioon arvesse krediidiinkasso suurust, tema tegevuse mõju krediidi- ja selle järelturule ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Eeltoodu tuleneb direktiivi artikli 22 lõikest 4 ja sama põhimõte on Finantsinspektsiooni tegevus üldpõhimõttena sätestatud FIS § 5 lõikes 2. Valdkonna eest vastutav minister (rahandusminister) võib kehtestada oma määrusega täpsemad krediidiinkasso tegevuse riskipõhise hindamise põhimõtted.
Finantsinspektsioon peab riskipõhist meetodit kasutades tegema koostööd mh teiste riikide pädevate asutustega. Teabevahetuse korraldust reguleerivad vaadeldava paragrahvi lõiked 2–5. Kui krediidiinkasso päritoluriigi pädev asutus viib läbi krediidiinkasso riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon pärida hindamise tulemusi kui krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali või kui krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik.
Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on aga käesolevat riskipõhise hindamise läbiviimist piiritletud ehk see puudutab üksnes pankade poolt väljastatud krediiti.
Paragrahv 76 (Eksperdi kaasamine) sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega järelevalve eesmärgil eksperdi kaasamise võimaluse. Vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 võib järelevalvemenetluses kaasata sõltumatu eksperdi, kellele kohaldub eelkõige haldusmenetluse seaduse § 39. Ekspert kaasatakse eriteadmisi nõudva asjaolu välja selgitamiseks, mida järelevalveasutus saab vajadusel kõrvutada teiste tõenditega, et oma seisukoht kujundada. Erinevalt muudest finantsvaldkonna seadustest, erakorralist audiitorkontrolli käesolevaga ette ei ole nähtud. Seda põhjusel, et krediidiinkassodele ei ole kehtestatud usaldatavusnormatiive ja vastavad tehingud/tegevused on võrreldes krediidiasutuste ja investeerimisühingutega nö lihtsamad ja seetõttu ka vastav aruandlus on eelduslikult lihtsam. Riskipõhist lähenemist kasutab ka Finantsinspektsioon koos kvalitatiivsete näitajatega. Kui kaasatud ekspert teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mida järelevalve ei palunud tal uurida või selgitada (nt kas teadmatusest või tähelepanematusest) teavitab ekspert Finantsinspektsiooni ka sellistest asjaoludest. Seega ekspert ei ole oma töös seotud Finantsinspektsiooni poolt antud ülesande piiridega, vaid peaks Finantsinspektsiooni teavitama kõigist olulistest asjaoludest, mis talle on antud asjas teatavaks saanud.
Lisaks – finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave on konfidentsiaalne. Seega vastavalt FIS §-le 34 on ka Finantsinspektsiooni poolt finantsjärelevalve teostamisele kaasatud ekspert ja muu isik on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses konfidentsiaalset teavet, mis on temale teatavaks saanud seoses oma ülesannete täitmisega Finantsinspektsioonis ja neil on keelatud kasutada oma ülesannete täitmisega seoses teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet erahuvides.
Lõige 3 täpsustab, et ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses eeltoodud ülesannete täitmisega. Vastavalt lõikele 4 katab eksperdi tegevuse kulud Finantsinspektsioon.
Paragrahv 77 (Ettekirjutus) sätestab ettekirjutuse tegemise alused. Finantsinspektsioon peab avalikes huvides tegutsemisel lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ning kõik tema antud õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduse, muude seaduste ja seaduste alusel antud aktidega või ELi otsekohalduvate õigusaktidega.
Finantsinspektsioonil kui erikorrakaitseorganil ja inspektsioonilise järelevalve teostajal on õigus teha ettekirjutus eelkõige kui on tuvastatud krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või krediidiostjate tegevust reguleerivatest õigusaktidest või nende alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumine.
Ettekirjutus tehakse õigusrikkumise tuvastamise tõttu või selle ära hoidmiseks, samuti krediidiinkasso mõjutamiseks, kui tema võetud riskid on oluliselt suurenenud, aga ka klientide või finantssektori kaitsmiseks üldisemalt, s.h. finantssektori läbipaistvuse tagamiseks (lõige 1). Ettekirjutuse tegemisele rakenduvad haldusmenetluse seaduse §-s 51 ja järgnevates sätetes haldusakti tegemisele sätestatud nõuded, kui käesolevast eelnõust ei tulene teisiti. Tuleb silmas pidada, et finantsjärelevalve on suunatud riskide ennetamisele (ohutõrjele mh abstraktsete ohtude korral) ja järelevalveasutuse sekkumisvolitused ei sõltu konkreetse õigusrikkumise toimepanemisest.
Mida suurem on järelevalveasutuse kaalutlusruum krediidiinkasso tegevuse, tema klientide või finantssektori kui terviku huve või läbipaistvust ohustada võivate asjaolude hindamisega seotud halduse üksikaktide andmisel, seda laialdasem ja mahukam on sellise haldusakti põhjendamise kohustus. Vastavalt lõikele 2 tuleb ettekirjutust asuda viivitamata täitma. ning seda ei peata ka kaebuse esitamine tehtud ettekirjutusele (lõige 3).Võrreldes varasema eelnõu versiooniga on välja jäetud see, et Kkaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kuid see põhimõte kehtib vastavalt HMS-le ikkagi edasi (lihtsalt selles eelnõu seda üle ei korrata). Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti. Ettekirjutuse mittetäitmisel rakendab Finantsinspektsioon sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras või eelnõus sätestatud muud tagajärge (nt krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks tunnistamine).
Paragrahv 78 (Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel) on seotud eelmise paragrahviga ja see sätestab Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel. Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks rakendada. Tuleb silmas pidada, et ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63 tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54).
Õigused ettekirjutuse tegemisel lähtuvad krediidiinkasso tegevusloa nõuetest ning tegevusele sätestatud nõuetest ning erinevad ettekirjutuse sisuks olevad nõuded on loetletud käesoleva paragrahvi lõikes 1. Selle kohaselt on esmaseks võimaluseks piirata subjekti tehingute või toimingute tegemist, keelata või piirata krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamist või käsutamist, samuti keelata osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine, mis on kiireimad meetodid rikkumiste takistamiseks või lõpetamiseksvõi asjakohasel juhul ennetamiseks. Säte tugineb direktiivi artiklil 22.
Kui ettekirjutuses sätestatut ei arvestata, on Finantsinspektsioonil volitused rakendada veel rangemaid meetmeid – võimalus tegevusluba kehtetuks tunnistada, keelata filiaali tegevus või ka juht tagasi kutsuda. Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendada sunniraha kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 80 (lõige 2).
Paragrahv 79 (Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel) sätestab Finantsinspektsiooni volitused krediidiinkasso juhtorganite kokkukutsumiseks ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel. Antud paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni esindaja pädevuse ulatuse vastavatel koosolekutel. Finantsinspektsioonil on õigus osaleda krediidiinkasso nõukogu või üldkoosoleku koosolekul ja selleks tuleb koosoleku toimumisest Finantsinspektsiooni aegsasti – vähemalt kaks nädalat – ette teavitada. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette (lõige 1). Ettekirjutuse alusel krediidiinkasso juhtorgani kokkukutsumisel võib Finantsinspektsioon samuti saata oma esindaja sellele koosolekule kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli (lõige 3). Juhul, kui krediidiinkasso juhid ise ei pea oluliseks koosolekut pidada, on lõikega 2 antud Finantsinspektsioonile õigus nõuda koosoleku, sh üldkoosoleku, kokku kutsumist.
Lõige 4 annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist kohtu poolt, kui see ei ole kooskõlas seaduse või ühingu põhikirjaga. Seega juhul, kui juhtorganid otsustavad näiteks muuta krediidisaajatele teabe andmise protsessi ja selles ei arvestata seaduse nõudeid, on järelevalvel õigus äärmusliku meetodiga nõuda vastava otsuse kehtetuks tunnistamist. Samuti kehtib see juhul, kui juhatuse liikmeks valitakse isik, kes sellele ametikohale käesoleva seaduse kohaselt ei sobi.
Paragrahv 80 (Sunniraha) sätestab Finantsinspektsiooni õiguse rakendada sarnaselt teistele finantssektori eriseadustele sunniraha ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (lõige 1). Enne sunniraha rakendamist tuleb teha hoiatus. Hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena.
Rakendatavad sunniraha määrad peaksid heidutama rikkujaid ja võtma ära võimaluse teenida rikkumiste arvelt olulist kasu. Halduskorras kohaldatavate rahaliste meetmete – sunniraha määrad arvestavad krediidiinkassodele rakendatavate väärteotrahvide suurust. Kuna asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10 lg 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära seadus, on käesolevas eelnõu paragrahvis sätestatud sunniraha ülemmäärad (lõige 2), mis on proportsionaalsed teistes finantssektori eriseadustes sätestatud määradega ja mida võib finantssektoris pidada piisavalt mõjusaks. Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule. Konkreetset kasu või kahju välja tuua on keeruline, mille põhjal võiks sunniraha suurus kujuneda. Siiski võib konstrueerida stsenaariumi, kus nt krediidiinkasso on rakendanud ebamõistlikult suurt viivitusintressi, mis siis ületab seaduses ettenähtud ülemäära. Seega saaks võimaliku kasu või kahju suuruse leida niimoodi kui lahutada sellest ebamõistlikult suurest viivitusintressist maha seadusejärgne intressimäär (vastavalt VÕS §-le 113).
Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule (lõige 3).
13. peatükk. Vastutus
Üldist
2023. a. 22. veebruaril võeti vastu karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus millega vastavad muudatused jõustusidvad 2023. a. 1. novembril. Eelnõuga täiendati karistusseadustiku üldosa, et oleks võimalik täita EL õiguses sätestatud nõudeid ja kohaldada konkreetsetes valdkondades (eeskätt finantssektor ja andmekaitse) teatud rikkumiste eest senisest oluliselt suurema rahatrahvi ülemmääraga väärteokaristusi.41 Seaduse muudatustega loobuti EL õiguses sätestatud kõrgemate trahvide ülemmäärade piiride sätestamisest karistusseadustiku (KarS) üldosas ning loodi selle asemel võimalus sätestada üldreeglist kõrvalekalduvaid trahvimäärasid karistusõiguse eriosas, s.t. eeskätt finantsvaldkonna eriseadustes. Seega võib KarS § 47 lõike 4 kohaselt võib alates 2023. a. 1. novembrist (arvestades reguleeritava valdkonna eripära) näha ette kõrgema rahatrahvi määra võrreldes nö tavapärasega (s.o. maksimaalne trahvisumma 1200 eurot füüsilise isiku trahvimisel ja juriidilise isiku puhul kuni 400 000 eurot).
Lisaks muudeti ka juriidilise isiku vastutuse aluseid karistusseadustiku §-des 14 ja 371. Juriidiliste isikute süütegude eest vastutusele võtmisega on praktikas ilmnenud teatud probleeme. „Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt on juriidilise isiku vastutus tuletatud ehk derivatiivne vastutus. Seda on järeldatud KarS § 14 lõike 1 tekstiosast „mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt“. Riigikohus on selgitanud järgmist: „Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub KarS § 14 lõikes 1 sätestatud derivatiivse vastutuse põhimõttes.“42 Range derivatiivsusnõue s.t. igakordselt konkreetse füüsilise isiku tuvastamine, kelle käitumises on süüteo elemendid, on aga osutunud oluliseks probleemiks finantsvaldkonna väärteomenetlustes, kuna õigusnormid kehtestavad käitumisnormid finantssektori ettevõtjale (nt. täitma kapitalinõudeid), kuid samasisulist kohustust ei olegi võimalik ühelegi füüsilisele isikule või ei ole samasisulist kohustust asetatud ühelegi füüsilisele isikule (nt. järelevalvelise aruandluse esitamise kohustus on ettevõtjal).
KarS § 14 lõike 2 muudatustega nähakse ette täiendav vastutuse omistamise alus tegevusetuse korral, mille kohaselt vastutab juriidiline isik KarS § 14 lg-s 1 sätestatud alustel tegevusetuse eest sõltumata sellest, kas juriidilise isiku kõrval on õiguslikult kohustatud tegutsema ka vastav organ või isik. Seadusesse lisati täiendavaid organisatsioonilise vastutuse elemente, s.t. karistusõiguslik etteheide seisneb organisatsioonilistes puudustes, mis võimaldasid õigusvastast tegu.43 See muudab menetluse märksa kiiremaks ja paindlikumaks. Juriidilise isiku süüteovastutus saab aga endiselt järgneda üksnes koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo korral, kuid deliktistruktuuri elemente ei pea alati tuvastama ühe füüsilise isiku põhjal. Juriidilise isiku huvides teo toimepanemine ei tähenda üksnes varalise kasu saamist. Teatud valdkonnaspetsiifilisi tegutsemiskohustusi (nt finantsvaldkonnas) võib olla keeruline näidata, et konkreetse nõude täitmata jätmine oli juriidilise isiku huvides. Juhul kui regulatsioon on mõeldud kohalduma just juriidilise isiku tegevusele (nt krediidiinkasso tegevusele), peaks nõuete rikkumine olema juriidilisele isikule omistatav ka siis, kui see ei olnud tema huvides selle sõna üldkeelelises tähenduses. Karistusõiguslik etteheide on õigustatud seetõttu, et nõudeid rikkudes jäeti üles näitamata antud valdkonnas ettevõtjalt käibes nõutav hoolsus (nt finantsvaldkonnas nõutav kõrgendatud hoolsuskohustus) ja ohustati seetõttu kaitstavat õigushüve. KarS § 14 uue redaktsiooni kohaselt vastutab juriidiline isik ka siis, kui süütegu pannakse tema huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes toime mistahes isiku poolt juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja korraldusel või kui rikkumine sai võimalikuks juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu.
Lisaks eeltoodule pikendati väärteoasjade aegumistähtaegu. KarS § 81 lg 3 kohaselt on alates 1.11.2023.a. väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kuni viieaastast aegumistähtaega.
Väärteotrahvide tõstmine finantssektori eriseadustes, sh käesolevas eelnõus
Finantsjärelevalve peamine ülesanne on finantsturul ennetada võimalikke liigseid riske ja õigusrikkumisi. Seetõttu eelistatakse probleemide edasise süvenemise ja suurema kahju ärahoidmiseks kasutada pigem ennetavaid mittekaristuslikke meetmeid – haldusmeetmeid (nt tähelepanu juhtimine märgukirjaga, ettekirjutuse tegemine ja sunniraha sissenõudmine). Väärteomenetluse algatamise võimalus on vajalik eelkõige olukorras, kus rikkumine on toimunud ja kahjulik tagajärg saabunud, s.o. ennetavaid meetmeid ei ole võimalik kasutada.
Finantsvahenduses ja seega ka finantsteenuste pakkumisel on kõige olulisem ressurss raha, s.h. avalikkuselt või konkreetsetelt kreeditoridelt kaasatud rahalised vahendid.
EL-i õigus näeb ette, et finantssektori rikkumistele sekkutakse ning seda läbi trahvi, mis peab olema efektiivne, proportsionaalne ning hoiatav. Pädeva järelevalveasutuse määratavad trahvid peavad olema piisavalt suured, et balansseerida loodetavat kasu. Trahvisumma suurus peaks olema heidutava mõjuga ka kõige suurema käibega finantsturuosalisele. Sisuliselt on need alused sätestatud ka käesoleva eelnõu aluseks oleva direktiivi artikli 23 lõigetes 2 ja 3.
Seega finantsvaldkonnas ei taga madalad rahatrahvid vajalikul määral turu sujuvat ja usaldusväärset toimimist ega finantsteenuste tarbijate ja teiste klientide huvide kaitset. Näiteks on tõenäoline, et finantssektori kontekstis suhteliselt madal rahatrahvi ülemmäär ei võimalda alati kinni pidada põhimõttest, et õigusrikkumise toimepanemine ei tohi anda võimalust tulu teenimiseks. Madalad trahvimäärad ei taga ka üldpreventiivsete eesmärkide saavutamist. Trahvisumma suurusel peaks olema turuosalistele hoiatav mõju, sest vastasel juhul oleks nö õiguskorda rikkuda odavam kui trahvi tasuda. Madalad trahvimäärad võivad soodustada samuti regulatiivset arbitraaži erinevate liikmesriikide vahel. Kuna vähese õiguskuulekusega isik valib suure tõenäosusega oma tegevuseks EL liikmesriigi, kus kehtivad leebemad nõuded ja madalamad karistusmäärad ning see võib omakorda mõjutada ebasobivas suunas konkurentsiolukorda finantsturul või tuua kaasa muid negatiivseid arenguid.
Lisaks eelnimetatud KarSi muudatusele võeti 2023. a. 22 veebruaril vastu ka audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seadus (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused)44, millega tõsteti olulisel määral finantsvaldkonnas toime pandud õigusrikkumiste eest määratavaid väärteokaristusmäärasid sisuliselt kõikides finantssektori eriseadustes. Need muudatused jõustuvad samuti 2023. a. 1. novembril. Näiteks aruande või muu teabe avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise eest võidakse väärteomenetluses karistada asjaga seotud füüsilisi isikuid rahatrahviga kuni 5 mln eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Samuti võidakse karistada näiteks krediidiasutust, makseasutust või investeerimisühingut rahatrahviga kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Seega tõusid finantsvaldkonnas väärteo eest määratavad karistusmäärad olulisel määral ja uued määrad on nüüd rohkem kooskõlas ka EL õigusega.
Ka direktiiv 2021/2167 näeb ette, et pädevatel järelevalveasutustel on volitused uurida direktiivi ülevõtvate seaduste rikkumisi, s.h. määrata halduskaristusi. Direktiivi artikkel 23 lõige 1 eeldab, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta mh puuduliku töökorralduse või järelevalve eest. Juriidilise isiku vastutusele võtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutusele võtmist, kui seaduses on ette nähtud ka füüsilise isiku vastutus. Eelöeldu ei piira liikmesriikide õigust näha ette asjakohaseid kriminaalkaristusi.
Nagu eespool juba märgitud, siis direktiivi artikli 23 lõike 2 ja 3 kohaselt peavad halduskaristused olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning tagatud peab olema karistuste mõjus rakendamine. Menetlus on mõjus ja efektiivne, kui see ei võta aega aastaid ning seejuures on tegemist küllaltki lihtsa menetlusega arvestades valdkonna eripärasid. Trahvid on mõjusad ja hoiatavad, kui nad on piisavalt suured arvestades ettevõtja majandustegevuste mahtu ja organisatsiooni. Väärteotrahvi puhul saab rääkida hoiatava mõju olemasolust juhul, kui on kehtestatud piisavalt pikk aegumistähtaeg, et pädev asutus suudaks üleüldse tuvastada rikkumise ning läbi viia vastava menetluse. Seda ilma, et oleks oht, et rikkumine on avastamise hetkeks juba aegunud või kohe-kohe aegumas. Ja samuti aitab see vältida võimalust, et ettevõtja võtab riski rikkuda seadust, teades, et rikkumine avastatakse alles siis, kui süütegu on juba aegunud või kohe aegumas. Krediidiinkasso või krediidiostjate poolt toime pandud teokoosseisude ja karistusmäärade sätestamisel on seega arvestatud eelkirjeldatud EL finantsvaldkonna regulatsioone ning karistusseadustiku üldosa ja ka muude finantsvaldkonna seaduste muudatusi.
Paragrahv 81 (Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse andmete säilitamise kohustuse rikkumise eest. Andmete säilitamise kohustus on sätestatud KIKS § 45 lõikes 2, mis näeb ette krediidiinkasso kohustuse säilitada krediidiostja või krediidisaajaga peetud asjakohane kirjavahetus ning krediidiostjalt iga viivisesviivituses oleva krediidilepingu või nõude kohta saadud juhised vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot. Karistusõiguslik etteheide on õigustatud seetõttu, et nõudeid rikkudes jäeti üles näitamata finantsvaldkonna ettevõtjalt finantsvaldkonnas nn käibes nõutav kõrgendatud hoolsus. Kui krediidiinkasso ei säilita eelpool loetletud teavet (s.o. tegevusetus), võib see kaasa tuua rasked tagajärjed, s.h. krediidisaajate olulistele huvidele ja teabe säilitamise kohustuse rikkumine takistab efektiivset finantsjärelevalvet.
Paragrahv 82 (Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine eest. Krediidiinkasso võib krediidihaldustegevuse osaliselt kirjaliku lepingu alusel edasi anda krediidihaldusteenuse osutajale tingimusel, et krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi KIKS-st ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest ja kui on täidetud KIKS §-s 43 sätestatud tingimused. Karistusõiguslik etteheide ja kõrged trahvimäärad on põhjendatud seetõttu, et reeglina võib finantsvaldkonnas tegutseda vaid ettevõtja, kelle suhtes kehtivad kõrgendatud nõuded ja kellele pädev järelevalveasutus on andnud tegevusloa. Kui krediidiinkasso rikub tegevuse edasiandmise nõudeid, võib see kaasa tuua rasked tagajärjed, s.h. krediidisaajate või ka krediidiostjate olulistele huvidele. Tegevuse edasiandmise tingimuste rikkumine võib olulisel määral takistada efektiivset finantsjärelevalvet ja tekitada krediidijärelturul negatiivseid arenguid. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema turuosalistele hoiatav mõju.
Paragrahv 83 (Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse sise-eeskirjade kehtestamisega seotud nõuete rikkumise eest. KIKS sätestab üksikasjalised nõuded krediidiinkasso sise-eeskirjadele. Krediidiinkasso juhatus on kohustatud kehtestama asjakohased sise-eeskirjad ja menetlused, et tagada krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise (vt täpsemalt KIKS § 41 selgitused). Väärteo koosseis on kohaldatav nii füüsilisele isikule (s.o. krediidiinkasso juhid ja töötajad) või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Juriidilise isiku vastutus puuduliku töökorralduse või järelevalve eest tugineb direktiivi artikli 23 lõikele 1. Seejuures tuleb puudulikku töökorraldust või järelevalvet sisustada finantsvaldkonna spetsiifilistest kõrgendatud hoolsuse nõuetest lähtuvalt.
Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui jäetakse sise-eeskirjad täielikult või osaliselt kehtestamata) või kehtestatud sise-eeskirjad ei vasta seaduse nõuetele (nt kui juhatuse poolt kinnitatud sise-eeskiri ei vasta nõuetele – kui ilmselgelt ei taga need krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist (vt täpsemalt KIKS § 41 lg 4 p 16).
Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, sh nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.
Paragrahv 84 (Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine) sätestab vastutuse KIKS §-s 42 sisekontrolli nõuete rikkumise eest. Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel ja mille toimimise eest vastavad krediidiinkasso juhid. (vt täpsemalt KIKS § 42 selgitusi). Väärteokoosseis on kohaldatav nii füüsilisele isikule (s.o. krediidiinkasso juhid ja töötajad) või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Juriidilise isiku vastutust puuduliku töökorralduse või järelevalve eest tugineb samuti direktiivi artikli 23 lõikele 1. Seejuures tuleb puudulikku töökorraldust või sise-kontrolli nõudeid sisustada finantsvaldkonna spetsiifilistest kõrgendatud hoolsuse nõuetest lähtuvalt.
Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui jäetakse sise-kontrolli sise-eeskiri täielikult või osaliselt kehtestamata või seaduse nõuetele vastav sise-audiitor määramata) või ka tegevus (nt töökorraldusega takistatakse sisekontrolli tegemist). Sise-kontrolli nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.
Paragrahv 85 (Krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine) sätestab vastutuse krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumise eest. KIKS § 60 kohaselt peab krediidiinkasso sise-eeskirjadega kehtestama krediidisaaja kaebuse registreerimise korra ja ette nägema toimiva ja läbipaistva protseduuri krediidisaajate esitatud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks. Krediidisaajate esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest ei tohi krediidiinkasso võtta tasu. Sarnaselt muude süüteo koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Säte tugineb direktiivi artikli 23 lõike 1 punktile j. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot.
Paragrahv 86 (Teabe esitamata jätmine) sätestab vastutuse käesolevas seaduses sätestatud teabe Finantsinspektsioonile esitamata jätmise eest. KIKS sätestab mitmeid kohustusi krediidiinkassodele või krediidiostjatele edastada Finantsinspektsioonile aruandeid, teavet, dokumente (eelkõige KIKS §-d 49, 63, 64 ja 69). Tulenevalt finantsvaldkonna spetsiifikast on teabe edastamise, mitte edastamise, vale teabe jmt teabega seotud õigusrikkumised eriti ohtlikud. Sellised õigusrikkumised võivad kaasa tuua rasked tagajärjed avalikele huvidele, s.h. kahjustada finantsturu usaldusväärsust ja selle sujuvat toimimist. Kahjustada võivad saada mh krediidisaajate olulised huvid ja teabe esitamise kohustuse rikkumine takistab efektiivset finantsjärelevalvet. Kui krediidiinkasso ei esita aruannet või muud teavet, siis on teokoosseis täidetud tegevusetusega. Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsendiga krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.
Paragrahv 87 (Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine) sätestab vastutuse krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumise eest. KIKS § 3 lõige 75 ja § 62 sätestavad teise liikmesriigi krediidiostja ja ka kolmanda riigi krediidiostja kohustused seoses tarbijaga sõlmitud krediidilepingu haldamiseks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja nimetamisega. Sarnaselt muude käesolevas eelnõus toodud süüteo koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot.
Paragrahv 88 (Krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumine) sätestab krediidiostja, krediidiinkasso või nende nimel tegutseva isiku vastutuse loovutatud nõuete kohta krediidisaajatele KIKS § 59 sätestatud teabe nõuetekohaselt edastamata jätmise eest. Tarbijakaitse tase, mis on EL-is nö tagatud direktiiviga 93/13/EMÜ ning direktiividega 2008/48/EL ja 2014/17/EL, tähendab, et krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu loovutamine krediidiostjale ei tohiks mingil viisil mõjutada EL õigusega tarbijatele antud kaitse taset. Seepärast peaksid krediidiostjad ja krediidihaldajad järgima algse krediidilepingu suhtes kohaldatavat EL ja liikmesriikide õigust ning krediidisaajal peaks säilima samal tasemel kaitse, nagu on ette nähtud kohaldatava EL ja liikmesriigi õigusega või nagu on ette nähtud EL või liikmesriigi kollisiooninormidega. Eeltoodust tulenevalt ei tohiks krediidisaajate õigused loovutatud nõuetest teabe saamisel olla vähem kaitstud kui muude asjakohaste õigusnormide kohaselt. Sarnaselt muude KIKS-s toodud süüteo koosseisudega on ka vaadeldav väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Õigusrikkumine seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalvetegevuse korraldamatusega.
Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui konkreetne töötaja jätab ettenähtud töökohustused täielikult või osaliselt täitmata) või ka tegevus – nt edastatakse tegelikkusele mittevastavat teavet. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat, või muud pädevalt nimetatud esindajat, karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiostja või krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot.
Paragrahv 89 (Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse rikkumine) sätestab vastutuse teises liikmesriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse rikkumise eest. KIKS §-des 17–23 sätestatakse üksikasjalised nõuded krediidiinkasso piiriülesele tegevusele nii teises liikmesriigis kui kolmandas riigis. Sarnaselt muude käesolevas eelnõus toodud süüteo koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot.
Paragrahv 90 (Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmise nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise keelu rikkumise eest, kui krediidiinkasso ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud tingimusi. Selle kohaselt on krediidiinkasso kohustatud avama eraldi maksekonto krediidisaajate rahaliste vahendite hoidmiseks kui selline tegevus on krediidiinkasso tegevusloa saamiseks esitatud dokumentides kavandatud ja Finantsinspektsioon on tegevusloaga andnud krediidiinkassole sellise õiguse. Sisuliselt on tegemist tegevusloa nõuete olulise rikkumisega ja seetõttu on sätestatud paralleelselt haldusmeede – vastavalt käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktile 5 on võimalik sellise rikkumise korral krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks tunnistada. Krediidiostja ja krediidiinkasso vahel sõlmitud lepingust võib tuleneda, et krediidiinkasso võib krediidisaajate poolt tasutud raha enne selle üle kandmist krediidiostjale hoida eraldi kontol. Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma majandustegevuses, sealhulgas ka juhul kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt. Väärteo kooseis on kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku olulisel määral puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Säte tugineb direktiivi artikli 23 lõike 1 alapunktil l. Heidutamise eesmärgil on põhjendatud kõrge karistusmäära kehtestamine. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.
Paragrahv 91 (Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine) sätestab vastutuse krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumise eest. Olulise osaluse omandamise reeglistik on üldjuhul kõikides finantsvaldkonna seadustes sarnane. Olulise osaluse omandamise nõuded on tegevusloa andmise ja tegevusloa olemasolu eelduseks olevad tingimused. Nõuete eesmärgiks on tagada, et asutatava või omandatava ettevõtja juhtimine on usaldusväärne, arvestades suuraktsionäri või suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja juhtimise kvaliteedile. Rahvusvaheliste aktsepteeritavate põhimõtete ja EL õiguse kohaselt peab finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtja aktsionäride või osanike nn ring olema läbipaistev igal ajahetkel. Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.
Paragrahv 92 (Krediidilepingu haldamisega seotud toimiku pidamise nõuete rikkumine) sätestab vastutuse selle eest, kui krediidiinkasso rikub käesoleva seaduse §-s 44 krediidilepingu haldamisega seotud toimiku ja selle pidamisele kehtestatud nõudeid. Analoogiline nõue krediiditoimiku pidamisele on ette nähtud ka krediidiandjatele KAVS § 48 alusel. Antud juhul on aga krediidiinkasso õigused piiritletumad – s.t. kuna krediidiinkasso saab vastava info algsel panga või krediidiandja käest, siis on oluline, et ta seda infot ei kuritarvitaks.
Antud juhul nähakse ette rahatrahviga kuni 300 000 eurot füüsilise isiku puhul ning rahatrahv kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest juriidilise isiku puhul.
Paragrahv 92 93 (Aegumine)lõige 1 sätestab vastava aegumistähtaja. KarS § 81 lõike 3 kohaselt on üldreegliks 2 aastane aegumistähtaeg. 2023 . a 1. novembril jõustuva redaktsiooni kohaselt võib seaduses ette näha maksimaalselt kuni 5-aastase aegumistähtaja (s.o. kolme-, nelja- või viieaastase aegumistähtaja). Arvestades finantsvaldkonna spetsiifikat, siis on õigustatud pikema aegumistähtaja sätestamine. Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on seega kolm aastat. Finantsvaldkonnas võib olla tegemist väga keeruliste kaasustega, mis on tavaliselt nn peitsüüteod (nagu näiteks ka maksustamise valdkonna süüteod), s.t. rikkumise toimepanemise asjaolud ei ole kergelt märgatavad, kannatanut ei ole või tema isik ei ole teada ja süüteo toimepannud isik teeb kõik endast oleneva, et järelevalveasutus ei avastaks rikkumist. Kuna selliste süütegude menetlemine võtab rohkem aega, on asjakohane näha ette ka krediidijärelturul toimepandud väärtegude puhul pikem aegumistähtaeg nagu see on muudes finantsvaldkonna eriseadustes.
Paragrahv 93 (Menetlus)Lõige 2 sätestab, et käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. Direktiivi 2021/2167/EL artikli 22 lõike 1 kohaselt peab liikmesriigi pädeval asutusel olema õigus määrata karistusi ja võtta muid meetmeid vähemalt direktiivis ettenähtud õigusrikkumiste korral. Kooskõlas FIS § 6 lõike 1 punktiga 41 on Finantsinspektsiooni ülesandeks ning tal on volitused olla seadustes ettenähtud juhtudel ja korras väärtegude kohtuväline menetleja.
Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on siia lisatud täiendus, mille kohaselt käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.
14. peatükk. Rakendussätted
Antud peatüki 1. jaos §-ga 94 (Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega) nähakse ette rakendussätted hetkel tegutsevatele isikutele, kes osutavad krediidihaldusteenust. Võrreldes varasema eelnõu versiooniga nähakse ette pPikem rakendusperiood nendele krediidihaldajatele, kes tegelevad mitte-pankade (krediidiandjate) poolt väljastatud viivisnõuete haldamisega. Need isikud peavad saama tegevusloa hiljemalt 2024. a. 31. detsembriks kui nad soovivad antud tegevusalal edasi tegutseda. Mis puudutab krediidiasutuste poolt väljastatud viivisesviivituses olevate laenude haldamist, siis selles osas nn ajapikendust anda ei saa, kuna direktiiv näeb ette, et nende haldamisega tegelevad isikud peavad tegevusloa alusel tegutsema alates 2024. a. 2930. juunistseptembrist.
Eraldi on siia §-i lisatud uus lg 4, mille kohaselt juhul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidilepingute suhtes on algatatud enne käesoleva seaduse jõustumist täite- või kohtumenetlus, võib isik tegeleda selle raames käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega kuni 2024. aasta 31. detsembrini ilma, et ta peaks selle tegevuse suhtes järgima käesolevas seaduses krediidihaldustegevuse suhtes ettenähtud nõudeid.
Täiendatud on ka antud §-i lõikega 5, mis täpsustab, et KIKSi ja selle alusel antud õigusaktide kohaselt hakatakse aruandeid koostama nende aruandeperioodide kohta, mis algavad 2024. aasta 1. juulil või hiljem.

3.2. MUUDATUSED FINANTSINSPEKTSIOONI SEADUSES
Paragrahviga 96 sätestatakse FIS-i muudatused.
FIS § 2 lõiget 1 muudetakse selliselt, et samas sätestatud seaduste loetletu täiendatakse KIKS-ga, mis annab Finantsinspektsioonile pädevuse ja üldised volitused järelevalve teostamiseks viimati nimetatud seaduse subjektide üle.
FIS § 38 lõike 2 muutmine - Finantsinspektsiooni järelevalvesubjekti järelevalvetasu koosneb FIS-is sätestatud (i) fikseeritud kapitaliosast (mida tulude prognoosimise ja planeerimise protsessis ei saa muuta); ja (ii) mahuosast, mis kehtestatakse kalendriaastaks protsendina seaduses etteantud (protsendi) vahemikest ning konkreetse subjekti liigi arvestusaluseks olevast näitajast (nt vara, preemiad, maksete mahud, krediidijääk jmt). Iga-aastase täpse kohaldamisele kuuluva mahuosa määra kehtestab rahandusminister oma määrusega 15 päeva jooksul pärast Finantsinspektsiooni eelarve kinnitamist Finantsinspektsiooni nõukogu poolt (FIS § 40 lg 1). Muudatusega tagatakse, et krediidiinkassod maksavad samuti järelevalvetasu kapitali- ja mahuosa.
FIS § 38 lõike 3 muutmise tulemusena peavad välisriigi äriühingu Eesti filiaalid, kes tegutsevad krediidiinkasso tegevusalal maksma üksnes järelevalvetasu mahuosa.
FIS § 38 lõike 7 täiendamine teise lausega – kehtiv lõige 7 näeb ette, et järelevalvesubjekt, kes tegutseb mitmel tegevusalal, maksab järelevalvetasu üksnes ühe järelevalvesubjektina (nt võib krediidiasutus tegeleda lisaks ka investeerimisteenuste osutamisega, aga sel juhul ei ole tal täiendavalt vaja investeerimisühingu tegevusluba). Praktikas ei ole aga kohati selge, et kui subjekt tegutsebki mitmel tegevusalal, siis mis on see nn põhitegevusala, mille alusel ta peab järelevalvetasu maksma. Seepärast lisatakse siia lõikesse täiendav lause, millega sätestatakse, et subjekt peab maksma järelevalvetasu selle arvestuse alusel, mille kohaselt tema järelevalvetasu tuleks suurim.
FIS § 39 muutmine. FIS § 39 lg 1 reguleerib, kuidas määrata järelevalvetasu kapitaliosa. FIS § 39 lõike 1 täiendamine punktiga 7punkt 4 muutmine – selle kohaselt on krediidiinkasso järelevalvetasu kapitaliosa summa, mis võrdub ühe protsendiga suurusest, mis on sätestatud KIKS §-s 46 (mis on seega 50 000 eurot). Ehk antud juhul on kapitaliosa summa siis 1% x 50 000 eurot = 500 eurot.
FIS § 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 2213, mis näeb ette alused, kuidas arvutada krediidiinkasso mahuosa järelevalvetasu. Järelevalvetasu mahuosa määrade kehtestamisel erinevatele järelevalvesubjektide gruppidele tuleb arvestada nende tegevuse mahtusid ja kasumlikkust ja hinnata nende järelevalvele kuluvat ressurssi. Järelevalvetasu määramisel tuleb lähtuda eeldusest, et järelevalvetasu ei oleks subjekti jaoks ülemäära koormav. Kui eelmise eelnõu versiooni kohaselt oli arvestuse aluseks krediidiinkasso äritulude maht (ühe aasta kohta), siis tulenevalt eelnõu kohta laekunud tagasisidest on seda muudetud ja uus alus on rohkem inkasso tegevusega arvestav – ehk uus arvestusalus on krediidiinkasso hallatavate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete koondjääk.
Küll on aga viidud mahuosa järelevalvetasu määrad samale tasemele nagu see on täna krediidiandjate ja -vahendajate puhul (kellega krediidiinkasso tegevus on kõige rohkem ka võrreldav). Ehk miinimummäär saab olema 0,01% ja maksimaalne määr kuni 1%. Juhul kui krediidiinkasso haldab nt 5 mln suurust nn võlaportfelli, siis jooksev järelevalve tasu aastas oleks 0,1% korral 5 000 eurot (0,001 x 5 000 000).
Muudetakse FIS §-i 41 täiendatakse uue lõiget lõikega 54, millega nähakse krediidiinkassode puhul ette, et järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku eelmise aasta kasumiaruandes aruannetes kajastatud tema poolt hallatavate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma.
Sarnaselt eelmisega tehakse samasisuline muudatus FIS §-s 42, kuhu lisatakse samuti uus lõikes lõige 54, mis näeb ette, et järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku eelmise aasta kasumiaruandes aruannetes kajastatud tema poolt hallatavate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma.
Muudetakse FIS § 43 lõikeid 6 ja 8, mis näevad ette järelevalvetasude maksmise välisriigi filiaalide puhul. FIS § 43 lõige 5 näeb ette nö üldreegli, et rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal tasutakse järelevalvetasu lõppmakse üksnes kapitaliosa ulatuses. Lõige 6 näeb ette sellest erandi välisriigi krediidiinkasso filiaalile, mille kohaselt tasub see subjekt rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab tema poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses. Lõige 8 näeb ette omakorda täiendava erandi, mille kohaselt välisriigi krediidiinkasso filiaal tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab tema poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale veerandi ulatuses.
Muudatused FIS §-s 453 ja §-s 454 kajastavad juba neid muudatusi, mis on ette nähtud hetkel samuti menetluses oleva krüptovaraturu seaduse eelnõuga. Kuna mõlemad eelnõud on paralleelselt menetlemisel, siis tuleb vastavaid sätteid nö dubleerida (ja lõplikult tehakse korrektsed menetlused Riigikogus). Sisu osas nähakse aga siin krediidiinkasso tegevusluba taotlevale isikule ette tegevusloa taotlemise menetlustasu. Sarnaselt teiste subjektidega (v.a. krediidiasutuste puhul) saab krediidiinkasso tegevusloa taotlemisel vastav menetlustasu olema 3 000 eurot (eelnimetatud krüptovaraturu seaduse eelnõuga tõuseb see krediidiasutuste puhul 5 000 euroni ja teiste subjektide puhul siis 3 000 euroni).

3.3. MUUDATUSED FINANTSKRIISI ENNETAMISE JA LAHENDAMISE SEADUSES
FELSi on vaja muuta nn kriisilahendusdirektiivi 2014/59/EL45 tehnilistest muudatustest tulenevalt. Muudetav kriisilahendusdirektiiv (edaspidi ka BRRD) sätestab meetmed, et tagada valmisolek pankades ja pangandusgruppides võimaliku kriisi efektiivseks lahendamiseks. Need meetmed on Eesti õigusesse üle võetud FELSi. Näiteks peavad pangad finantskriisi ennetamiseks ja lahendamiseks igal ajal täitma omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõuet ehk miinimumnõuet (arvutatakse FELS 2. peatüki 2. jao alusel) ja iga pank peab koostama finantsseisundi taastamise kava (meetmed finantsseisundi taastamiseks pärast selle olulist halvenemist), samuti koostab Finantsinspektsioon panga või pangandusgrupi jaoks kriisilahendkava, mis peaks aitama saneerida raskustesse sattunud panka kõige efektiivsemal viisil.
Käesoleva eelnõuga üle võetavad kriisilahendusdirektiivi muudatused on osa EL õiguse muudatuste paketist, mida nimetatakse ka nn Daisy Chain46 ettepanekuks. Paketi põhiosaks on otsekohalduva nn pangandusmääruse (EL) nr 575/201347 (edaspidi ka CRR) muudatused pankade kahjumite katmise võime arvutustes, et vältida kriisi lahendamiseks tarvilike omavahendite ja kõlblike kohustuste grupisisest topelt arvesse võtmist. Selliselt tõhustatakse omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kohaldamist. Samuti täpsustatakse paketiga globaalsete süsteemselt olulistele pankade48 teatud kriisilahendamise strateegia (mille kohaselt võib kriisilahendusmenetluse algatada rohkem kui ühe grupi üksuse suhtes) rakendamisega seonduvat ja sellisel juhul tuleb võtta arvesse kõiki globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate osaks olevaid kolmanda riigi selliseid üksusi, mis juhul, kui nad oleksid olnud ELis asutud, kvalifitseeruks kriisilahendussubjektiks49. Selliste EL kriisilahenduse raamistiku täpsustustega peaks edaspidi olema paremini tagatud, et kui pangad ei ole enam finantsiliselt elujõulised ja nende suhtes algatatakse seejärel kriisilahendusmenetlus, toimub kõnealuste pankade kahjumi katmine ja rekapitaliseerimine erasektori vahendite abil. Paketiga parandatakse ka erinevate EL õigusaktide omavahelist kooskõla.
FELSis tehtavad muudatused loovad parema EL õigusaktide omavahelise kooskõla ja tagavad nende ühesuguse rakendamise liikmesriikides. Kriisilahendusdirektiivi BRRD täpsustused lisati algsele Daisy Chain ettepanekule alles menetluse käigus, kui avastati, et erinevad liikmesriigid käsitavad kriisilahendusgruppidesse kuuluvaid kolmandate riikide üksusi erinevalt. Seetõttu püütaksegi seda EL õiguses täpsemalt kirjeldada, et tagada ühtne arusaam kriisilahendussubjektide käsitlusest. FELSi muudatustega tagatakse, et ka kolmandas riigis asuvat üksust saaks ELis käsitleda kriisilahendussubjektina, sest osades kolmandates riikides ei ole riigisiseselt kehtestatud ELga sarnast pankade saneerimise ja kriisilahenduse raamistikku, ega pole kriisilahendussubjekti mõistet ja rolli määratletud.
Paragrahvi 15 lõike 10 muutmine – kehtiv lõige 10 sätestab, et kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole luba lihtsustatud finantsseisundi taastamise kava koostamiseks enam õigustatud, võib Finantsinspektsioon igal ajal loa tühistada ja nõuda finantsseisundi taastamise kava koostamist täies mahus. Käesolevaga tehakse nö tehniline parandus, kus eelnimetatud tühistamine asendatakse kehtetuks tunnistamisega, et see oleks üheselt haldusõigusega kooskõlas.
Paragrahvi 174 muutmine. Kehtiv § 174 sätestab omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõude ehk miinimumnõude määramise globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks. Lõike 4 muutmine on seotud BRRD artikli 45d lõike 4 muutmisega. Nimelt, panganduse otsekohalduva EL määruse 575/2013 kohaselt peavad globaalsed süsteemselt olulised ettevõtjad, kes kohaldavad kriisilahendusstrateegiat, mille kohaselt võib kriisilahendusmenetluse algatada rohkem kui ühe grupi üksuse suhtes (mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia) arvutama oma omavahendite ja kõlblike kohustuste riskipõhise nõude teoreetilise eelduse alusel, et kriisilahendusmenetlus algatatakse ainult ühe grupi üksuse suhtes, kusjuures kõnealuse grupi mis tahes tütarettevõtjate kahjum ja rekapitaliseerimisvajadused kantakse üle kriisilahendussubjektile (ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia). Sarnane nõue on sätestatud BRRD artikli 45d lõikes 4 seoses täiendava omavahendite ja kõlblike kohustuste nõudega, mille kriisilahendusasutused võivad vastavalt nimetatud artikli lõikele 3 kehtestada. Kooskõlas Finantsstabiilsuse nõukogu kogu kahjumi katmisvõime standardiga50 tuleks nende arvutuste puhul võtta arvesse ka kõiki kolmanda riigi üksusi, mis on globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate osa ning mis oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad oleksid asutatud ELis. FELS § 174 lõiget 4 täiendatakse täpsustusega, et kriisilahendussubjektina võib käsitleda ka kolmanda riigi ettevõtja üksusi, mis oleks ELis asutatuna käsitletavad kriisilahendussubjektina.
Paragrahvi 18 muutmine. Kehtiv § 18 näeb ette alused miinimumnõude kohaldamise konsolideerimisgrupi suhtes. Kehtivad lõiked 41 ja 42 näevad ette, et kui rohkem kui üks samasse globaalsesse süsteemselt olulisse ettevõtjasse kuuluv globaalne süsteemselt oluline krediidiasutus on kriisilahendussubjekt, siis arutab Finantsinspektsioon kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutuse või konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusega CRRi artikli 72e kohaldamist ja kohandamist ning lepivad vajaduse korral kooskõlas globaalse süsteemselt olulise ettevõtja kriisilahendusstrateegiaga nendes kokku, et minimeerida või kõrvaldada erinevused kriisilahenduspuhvrite summade vahel. Muudatused lõigetes 41 ja 42 tulenevad BRRD artikli 45h lõike 2 muutmisest. Mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegiat kohaldava globaalse süsteemselt olulise ettevõtja grupi omavahendite ja kõlblike kohustuste nõuete tegelik summa ei tohi olla väiksem kui teoreetiline nõue sama grupi ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia korral. See ei tohiks takistada kriisilahendusasutusi tegemast järeldust, et mis tahes kohandus, mille eesmärk on minimeerida või kõrvaldada erinevus mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegiat kohaldava globaalse süsteemselt olulise ettevõtja omavahendite ja kõlblike kohustuste nõuete tegeliku summa ja kõnealuse grupi ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia korral arvutatud teoreetilise nõude vahel, kui esimene on suurem kui viimane, oleks sobimatu või vastuolus globaalse süsteemselt olulise ettevõtja kriisilahendusstrateegiaga. Muudatused on vajalikud, et tagada arvutuses ka kõiki kolmanda riigi selliste üksususte arvesse võtmist, mis on globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate osaks ning mis oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad oleksid asutatud ELis. Lihtsustatuna täpsustatakse, et kriisilahendussubjektina võib käsitleda ka kolmanda riigi ettevõtja üksusi, mis oleks ELis asutatuna käsitletavad kriisilahendussubjektina.
Normitehnilise märkuse muutmine. Normitehnilist märkust täiendatakse viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2022/2036. Nimetatud määrusega muudetakse direktiivi 2014/59/EL ja viide määrusele esitatakse nimetatud direktiivi muutvate aktide loetelus.

3.4. MUUDATUSED KREDIIDIANDJATE JA -VAHENDAJATE SEADUSES
KAVS § 2 lõike 8 muutmine – kehtiv lõige 8 näeb hetkel ette teatud tüüpi krediidiandjatele piiratud ulatuses kohustused, mida nad KAVS-s järgima peavad. Eelkõige peetakse silmas pankadega samasse gruppi kuuluvaid krediidiandjaid (eelkõige liisingfirmad), kes kaudselt juba läbi pankadel alluvad suuremale kontrollile. Siiski teatud nõudeid ka sellised krediidiandjad KAVS-s järgima peavad. Nüüd lisatakse viide KAVS §-le 57.1, mis näeb ette, et FI teavitamiskohutuse nö müüdud viivituses olevatest laenudest ehk seda nõuet kohaldatakse ka pankadega ühte gruppi kuuluvatele liisingfirmadele.
KAVS § 28 ja 29 muutmine – need §-d näevad ette olulise osaluse määratluse. Selle kohaselt on oluline osalus otsene või kaudne osalus krediidiandja aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, seda väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus, või osalus, mis võimaldab saavutada olulise mõju äriühingu juhtorganite üle. Ekslikult on §-dest 28 ja 29 jäänud välja krediidivahendaja, kuid ka tema suhtes rakendatakse olulise osaluse omandamise režiimi (kehtiva KAVS §-d 30 – 36 ka selle ette näevad). Seega lisatakse antud §-desse krediidiandja kõrvale ka krediidivahendaja.
Muudetakse KAVS § 39 lõike 2 punkte 5 ja 6. KAVS § 39 näeb üldisemalt ette nõuded krediidiandja või -vahendaja juhtidele (juhatuse ja nõukogu liikmetele). Selle §-i lõike 2 punkt 5 sätestab hetkel, et krediidiandja või -vahendaja juhi ärialane maine ei ole laitmatu kui ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata. Seda punkti eelnõuga täiendatakse, kus kehtivale sõnastusele lisatakse juurde, et juht ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt. Ehk vastav käsitlus juhi tegutsemise osas, mis puudutab koostööd järelevalveasutustega, muutub nö laiemaks hindamaks, kas vastav ärialane maine on laitmatu või mitte. Antud juhul tuleb järelevalveasutuse all mõista ka muid vastavaid organeid peale Finantsinspektsiooni (nt Andmekaitse Inspektsioon jne). Täpselt samasugune alus saab olema ka KIKS §-s 37 krediidiinkasso juhtidele.
KAVS § 39 lõike 2 kehtiv punkt 6 sätestab, et isiku ärialane maine ei ole laitmatu kui teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Käesoleva muudatusega lisatakse siia sättesse juurde esiteks see, et isiku ärialane maine ei ole laitmatu kui teda on karistatud tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest ja teiseks ta on varasemalt tegelenud liigkasuvõtmisega (ingl. k. usury). Samasugused alused saavad olema ka KIKS §-s 37 krediidiinkasso juhtidele.
Tarbijakaitse väärtegude all peetakse silmas väärtegusid, mis on seotud tarbijakrediidi väljastamisega – tarbijakaitse seaduse §-des 71 ja 72 ning KAVS §-s 99 sätestatud koosseisud.
KAVS § 39 lõike 4 muutmine – kehtiv sõnastus näeb ette, et krediidiandja või -vahendaja juhiks ei või määrata isikut, kellele või kellega seotud äriühingule on tehtud korduvalt ettekirjutus või rakendatud muid karistusi vastutustundliku laenamise nõuete rikkumise, võlaõigusseaduse §-s 406.2 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri ületamise või võlaõigusseaduse § 113.2 kohaselt tarbijalt nõutava sissenõudmiskulude hüvitise piirangu rikkumise eest.
Sisuliselt on see sõnastus väga lähedane sellele, et mida peetakse silmas liigkasuvõtmise all. Olemasolevat sõnastust muudetakse nii, et antud lõikest tekitatakse liigkasuvõtmise definitsioon (terminit liigkasuvõtmist kasutatakse eespool – käesoleva §-i lõike 2 punktis 6).
Oluline on aga aru saada, et tegemist on avalik-õigusliku normiga, mitte sellise määratlusega, millest eraõiguslikud pooled ise omavaheliste vaidluste puhul peaksid lähtuma.
Lisaks märgime, et liigkasuvõtmine defineerimine üksnes läbi ühe konkreetse määra (ehk liigkasuvõtmine oleks KKM ülemmäärast nö kõrgem intress) oleks praktilise rakendatavuse mõttes üsna kitsas lähenemine – liigkasuvõtmise (nn usury) kontseptsioon on laiem kui üksnes lähtumine ühest konkreetsest määrast. See ei ole ka direktiivi mõte. Ehk laiemalt peetakse liigkasuvõtmise all ka ebamõistlikult suuri või ka kunstlikke tasude sissenõudmist, kus krediidiandja võlgniku arvelt sisuliselt põhjendamatult rikastub krediidisaaja arvel.
Samas on oluline siin tähelepanu juhtida ka sõnale „süsteemne“ – see viitab sellele, et vastavad rikkumised peavad olema olulised ja korduvad, et FI saaks tunnistada vastava isiku juhi ametis mittesobivaks.
Muudetakse
KAVS § 40 lõike 2 punkti 2. Kehtiv § 40 lõige 2 näeb hetkel ette, et millised teadmised, oskused ja kogemused peavad olema krediidiandja või -vahendaja juhtidel ja töötajatel. Antud lõike punkt 2 sätestab hetkel, et muuhulgas peab neil olema teadmine krediidilepingute ettevalmistamisest ja sõlmimistest, sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse hindamisest, ning krediidilepingu täitmise tingimustest, samuti tarbijakrediidi pakkumisele kohaldatavatest tingimustest. Käesoleva muudatusega lisatakse juurde see, et vastav teadmine peab sisaldama ka arusaama sellest, kuidas saab tarbijakrediidilepingut muuta ja mis sellega kaasneb. Antud täiendus on seotud käesoleva eelnõuga VÕS-s tehtavate muudatustega, eelkõige § 4161 lisamisega, milles nähakse ette viivituses oleva tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise võimalused enne kui tarbija suhtes alustatakse sundtäitmise menetlust.
KAVS § 41 lõike 4 muutmine – kehtiv lõige 4 näeb ette, et krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Käesolevaga täiendatakse seda lõiget nii, et Finantsinspektsiooni tuleb teavitada ka juhul kui eeltoodud isikute ametiaega kavandatakse pikendada.
Täiendatakse KAVS § 44 lõiget 3 uue punktiga 41 ja uue lõikega 4. Kehtiv KAVS § 44 lg 3 sätestab selle, mis peab sisalduma krediidiandja sise-eeskirjades.
Nüüd lisatakse siia nimistusse uus punkt 4¹, mille kohaselt tuleb sise-eeskirjaga reguleerida krediidilepingute tingimuste täitmise jälgimise ja muutmiseks vajalike menetluste korraldus. Säte lisatakse tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 täiendamisest artikliga 28a, kus vastavalt nende artiklite lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad, et nad püüaksid kohasel juhul kohaldada enne sundtäitmise menetluse algatamist mõistlikke võla restruktureerimise (ümberkujundamise) meetmeid. Võla ümberkujundamise abinõude sisu on omakorda sätestatud käesoleva eelnõuga tehtud VÕS-i täiendustes § 4161 näol.
Uus lõige 4 sätestab tulenevalt lõike 3 täiendamisest täpsemad nõuded krediidilepingu täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kohta. Krediidiandja peab oma sise-eeskirjas ette nägema, kuidas ja millist poliitikat või strateegiat ta kohaldab kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevate nõuetega tegelemisel. Sealhulgas peaks krediidiandja sise-eeskirjades olema kirjas krediidiandja hinnangu andmise metoodika, et kaaluda tarbijale võlaõigusseaduse §-s 4161 kohaselt võla ümberkujundamise abinõude kohaldamise ettepanekut. Hindamine peaks sisaldama tarbija finantsseisundi asja- ja ajakohast hinnangut, mis põhineb piisaval teabel ja võtab arvesse tarbija laenu teenindamise suutlikkust ning tema üldist võlakoormat. Krediidiandja peab hindama tarbija maksevõimet objektiivselt ja erapoolikult (vt ka Riigikohtu 31.01.2018.otsus asjas 2-14-21710/105), kuid ei eelda täiemahulist uut krediidivõimelisuse hinnangut. Samuti peab krediidiandjal olema sise-eeskirjas ette nähtud viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate rahaliste kohustuste suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute alustamise poliitika või strateegia. Selliste sise-eeskirjadega tuleks käituda olukordades, kus tarbija varalise seisundi või koostöö puudumise tõttu ei ole leitud pooli rahuldavat kokkulepet jätkusuutliku lahenduse kohta.
KAVS § 44 lõike 3 täiendamine uue punktiga 101 – käesolevaga lisatakse täiendus, et krediidiandja peab oma sise-eeskirjaga määrama kindlaks ka juhi sobivuse hindamise korra.
Täiendatakse KAVS § 48 lõiget 5 uue punktiga 71. Kehtiv KAVS § 48 sätestab krediidiandja või -vahendaja kohustuse pidada iga tarbija kohta krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta eraldi krediiditoimikut. Kehtiv lõige 5 kehtestab miinimumina loetelu, milliseid dokumente ja teavet peab krediidi andmise, jälgimise ja hindamise kohta krediiditoimik sisaldama. Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 täiendamisest artikliga 28a, milliste lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad tarbija võla mõistliku restruktureerimise (ümberkujundamise) kohta, siis antud uue punktiga 71 sätestatakse, et krediiditoimik peab sisaldama ka infot ja andmeid krediidilepingu muudatuste kohta koos asjakohase kirjavahetusega, sealhulgas ka võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta.
Täiendatakse KAVSi uue §-ga 501. Lõikes 1 nähakse ette kohustus krediidiandjale esitada vastavat teavet KIKS § 44 alusel. Täpsemalt näeb KIKS § 44 lõige 3 ette, et krediidiandja on osaliselt edastama krediiditoimiku krediidiinkasso (või tegema sealt nö väljavõtteid ja neid krediidiinkassole edastama). See on vajalik selleks, et krediidiinkasso saaks tegeleda efektiivsel kujul vastava krediidihaldustegevusega viivituses oleva lepingu või nõudega seoses.
Antud muudatusega viidatakse selles §-s esmalt KIKS §-dele 58–60. EhkLõige 2 – kui KIKSi kohaselt tegeleb krediidiandja või krediidivahendaja ise krediidihaldustegevusega (nt tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega), siis peab ta täitma samuti (ja osaliselt) krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi paragrahvid näevad ette eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja millist teavet talle täpselt anda. Samuti selle, et kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi. Teiseks nähakse ette, et krediidiandja peab järgima ka KIKS §-des 45 sätestatut, seda juhul kui krediidiostja sõlmib krediidihalduslepingu krediidiandjaga, .
Lõigetega 3 ja 4 nähakse ette kitsam regulatsioon võrreldes KIKS §-ga 59, mis kohustab võlgnikust krediidisaajale vastavat infot andma.
KAVS § 56 lõike 3 muutmine – kehtiv lõige 3 näeb ette, et krediidiandja või äriühingust krediidivahendaja esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist. Antud juhul muudetakse selle lõike lõppu, kus täpsustatakse, et vastav aruanne ja muud dokumendid tuleb esitada peale aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumist kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kehtivas lõikes sellist lõplikku tähtaega sätestatud ei ole.
Täiendatakse KAVSi uue §-ga 571. Sellega nähakse ette, et millist teavet peab krediidiandja esitama Finantsinspektsioonile juhul kui ta „müüb“ (loovutab) enda poolt väljastatud viivisesviivituses olevad tarbijakrediidi lepingud teisele isikule (krediidiostjale). Teada tuleb anda konkreetselt selle isiku nimi ja muud seda isikut identifitseeriv info, samuti ka loovutatud lepingute maht ja arv, sealhulgas iga krediidi suurus. Vastavat teavet tulev esitada Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta. Täpsemalt samasugune kohustus hakkab kehtima ka krediidiasutustele.
Tehakse muudatus KAVS-i §-s 95, mis näeb ette sunniraha määramise ja maksimaalsed määrad selles osas. Antud muudatusega ühtlustatakse see tase KIKS §-s 80 sätestatuga ehk krediidiandjate puhul nähakse ette samad määrad, mis krediidiinkassode puhul. Vt täpsemalt KIKS § 80 juures toodud selgitusi.
Tehakse muudatused KAVS-i §-des 96–103, mille kohaselt tõstetakse väärteokorras karistamise määrad krediidiandjate puhul samale tasemele nagu krediidiinkassode puhul. Vt täpsemalt selle kohta KIKS §-de 81–93 kohta toodud selgitusi.
KAVS § 99 muutmine – alates 1. novembrist kehtima hakkav KAVS § 99 näeb ette, et FI võib väärteomenetluse korras määrata trahvi juhul kui rikutakse KAVS §-des 48 ja 49 sätestatud nõudeid, mis näevad ette kohustused krediiditoimiku pidamisele ja tarbija krediidivõimelisuse hindamisele. Ekslikult on jäänud aga välja viide §-le 50 (nõuded tarbijale esitatavale teabele ja selle kontrollimisele), mis kehtivas redaktsioonis veel nö olemas on (aga muutub tühiseks alates 1. novembrist). Ehk antud muudatusega lisatakse viide §-le 50 tagasi.
Kuigi võib jõuda teatud kujul arusaamale, et KAVS §-s 50 tarbija andmete töötlemist põhimõtete järgimine peaks pigem olema Andmekaitse Inspektsiooni pädevuses, siis tuleb seda paragrahvi vaadata laiemalt, sest see on Finantsinspektsiooni jaoks üks tööriistadest vastutustundliku laenamise põhimõtete järelevalves. KAVS § 50 alusel saab Finantsinspektsioon kontrollida kas krediidiandja või -vahendaja on vastutustundliku laenamise põhimõtteid rakendanud ja kontrollinud tarbija poolt esitatud teavet tema krediidivõimelisuse hindamisel (nt küsinud pangakonto väljavõtet, varalise seisundi kohta käivaid andmeid, teavet kohustuste kohta, teinud registrist päringuid jne). Täna ongi peamised probleemid järelevalves seotud sellega, et tarbija andmeid ei ole krediidiandjad piisavalt kontrollinud ning laenu antakse isikutele, kes seda saama ei peaks. Kui rikkumised on olulised ja tarbija poolt esitatud teave on kontrollimata, siis peaks krediidiandja või -vahendaja selle eest ka väärteo korras vastutama.
Seega on KAVS § 50 sisu palju laiem ja seotud krediidivõimelisuse hindamisega ning seda ei saa vaadelda kitsalt kui ainult tarbija andmete töötlemist. Sellest sättest tuleb krediidiandjale või –vahendajale selge kohustus kontrollida tarbija esitatud teavet seoses tema krediidivõimelisuse hindamisega.
Lisaks viiakse antud §-s karistusmäärad samale tasemele nagu eelnevates §-des.
§-ga 1052 nähakse ette vastavad rakendussäte – esimene aruanne krediidiandja poolt viivituses olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete loovutamise kohta tuleb esitada 2024. a. teise poolaasta kohta (erinevalt pankadest on siin ette nähtud hilisem rakendusaeg kuna direktiiv krediidiandjate poolt lepingute või nõuete loovutamist ei reguleeri).

3.5. MUUDATUSED KREDIIDIASUTUSTE SEADUSES
Krediidiasutuste seaduse paragrahvi 63 lõike 2 punkt 3 muutmise näol nähakse krediidiasutustele ette sama kohustus, mis sätestatakse ka KAVS § 44 lõike 4 lõikes 31 krediidiandjatele. Ehk pangad peavad samamoodi nagu krediidiandjad oma sise-eeskirjades ette nägema krediidilepingute tingimuste täitmise jälgimise ja muutmiseks vajalike menetluste korralduse. Säte lisatakse tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 täiendamisest artikliga 28a., kus vastavalt nende artiklite lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad, et nad püüaksid kohasel juhul kohaldada enne sundtäitmise menetluse algatamist mõistlikke võla restruktureerimise (ümberkujundamise) meetmeid. Võla ümberkujundamise abinõude sisu on omakorda sätestatud käesoleva eelnõuga tehtud VÕS-i täiendustes § 416 ja 4161 näol.
§ 83 lõige 31 muutmine - Lisaks on oluline tähelepanu juhtida sellele, et hetkel on juba krediidiasutuste seaduses hetkel kehtiva § 83 lõige 31, mille kohaselt peab krediidiasutus tarbijale laenu andmisel või tarbijale krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 7 ja 51 nimetatud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 47–531 sätestatut. Ehk see kohustab juba täna pankadel osaliselt KAVS-i järgima. Nüüd käesoleva eelnõuga tehakse muudatused KAVS §-des 44, 46-48, 49 ja 501531, 57, 571 ja 58 mis siis saavad samamoodi edaspidi kohalduma ka krediidiasutustele.
Tasub lisaks märkida, et Euroopa Komisjon nüüd avaldanud ka vastava tehnilise standardi, milles ettenähtud vormil tuleb seda teavet esitada.51
§ 831 lõikega 1 sätestatakse krediidiasutusele kohustus anda krediidiostjatele teavet seoses viivituses olevate laenulepingutega. Krediidiostjatele on antud õigus seda teavet krediidiasutuste käest saada vastavalt KIKS §-des 44 ja 61 sätestatule. See kohustus tuleneb direktiivi artiklist 15 lõikest 1 ja mida omakorda selgitab direktiivi põhjenduspunkt nr 36. See teave on krediidiostjatele vajalik, et nad saaksid ise täpsemini hinnata viivituses olevate lepingute väärtust. Seda infot võib anda nii eelläbirääkimiste ajal kui ka konkreetselt nn nõuete loovutamise lepingu sõlmimisel. Direktiivi mõtte kohaselt võib anda ka nö isikustatud infot, kuid seejuures tuleks arvestada kõiki isikuandmete kaitse nõudeid.
§ 831 lõikega 2 sätestatakse krediidiasutusele kohustus järgida teatud KIKSi nõudeid kui krediidiasutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega (nt tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega). Antud juhul viidatakse selles lõikes KIKS §-dele 58 ja 60. Ehk sel juhul peab krediidiasutus täitma samuti krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi §-d näevad ette eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi.
§ 831 lõigetega 3 ja 4 nähakse ette nö mugandatud ja lühem versioon KIKS §-st 59 ehk millist teavet tuleb võlgnikust krediidisaajale anda. Kuna antud juhul krediidiasutus viivituses olevat lepingut või sellest tulenevat nõuet krediidiostjale ei müü/loovuta, siis tuleb krediidiasutusel esitada vastavat infot üksnes piiratud ulatuses.
Krediidiasutuste seaduse § 88 täiendamine uue lõikega 45 – kehtiv KAS § 88 näeb ette pangasaladuse regulatsiooni. Uue lõikega 45 on eesmärgiks luua Statistikaametile (SA) õiguslik alus juurdepääsuks riikliku statistika seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele. Statistikaameti juurdepääs on sättes sõnaselgelt seotud kliendi, ehk andmesubjekti nõusolekuga konkreetsete andmete edastamiseks Statistikaametile. Võrreldes varasema versiooniga on tehtud oluline muudatus – kui varem pidi vastava nõusoleku saama kliendilt krediidiasutus, siis nüüd peab nõusoleku saama Statistikaamet ise. Üksnes sel juhul on kohustatud krediidiasutus Statistikaametile vastavaid andmeid (pangasaladust) jagama.
Sätte kohaldamisele kehtib üldine isikuandmete kaitse õigusraamistik koos isikuandmete kaitse üldmääruses ning isikuandmete kaitse seaduses sätestatuga ning täiendavalt statistilisel eesmärgil kogutud andmete kaitse eriraamistik, ehk teisisõnu statistilise konfidentsiaalsuse põhimõte, mis on sätestatud riikliku statistika seaduses. Kõnealuseid andmeid kogutakse statistilisel eesmärgil, mis tähendab, et nende andmete töötlemise tulemus ei ole isikuandmed, vaid anonüümsed koondandmed, ning et seda tulemust või kogutud isikuandmeid ei saa ega tohi kasutada ühtegi konkreetset füüsilist isikut puudutavate meetmete või otsuste toetamiseks. Lisaks peab ka SA igakordselt kaaluda andmete töötlemise vajalikkust ning proportsionaalsust. Arvestama peab, et koguda tuleb võimalikult väheseid andmeid ning tagada tuleb andmekvaliteet.
Üldiselt vVajadus algatada seaduse muudatus tuleneb statistikatööks olevast leibkonna eelarve uuringust (LEU). LEU selgitab välja, millised on Eesti leibkondade kulutused ja eelarve ning annab teavet leibkonnaliikmete demograafiliste ja sotsiaalsete näitajate, leibkondade koosseisu, elamistingimuste ja püsikaupade kohta. LEU on ainus viis teada saada, kuhu täpselt Eesti leibkondade raha kulub. Uuringut on korraldatud aastatel 1996–2007, 2010–2012 ja 2015–2016 ja 2019-2020. Järgmine uuring toimub aastal 2026. Sealt edasi hakkavad leibkonna eelarve uuringud tõenäoliselt toimuma alates iga nelja kuni kuue aasta järel (aastatel 2030, 2036…). Vahepealsel perioodil kasutab SA statistilist mudelit, et tuletada statistikat leibkondade sissetulekute tarbimise ja kulutuste kohta.
Andmete kasutamise täpsem vajadus ja ulatus
On oluline, et leibkondade eelarve andmed oleks võimalikult ajakohased ja täpsed ning andmeid kogutakse ning töödeldakse võimalikult väikese halduskoormusega ning kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi kasutades. Näiteks kasutavad LEU andmeid igapäevaselt krediidiasutused leibkondade laenuvõime hindamisel. Ka riigi huvides on, et krediidiasutustel oleks käepärast võimalikult õige ja ajakohane statistika, mida nad kasutavad oma otsuste tegemisel (laenuvõime hindamise näitel on oluline, et krediidiasutused hindaksid isikute laenuvõimet võimalikult õigesti). Samuti on LEU andmed sisendiks teiste oluliste statistiliste näitajate koostamiseks, sh tarbijahinnaindeksi, SKP ja elatusmiinimumi arvutamiseks. LEU`st saab ka Euroopa Liidu poliitikavaldkondade jaoks olulisi mitmeotstarbelisi andmeid, mis mõjutavad inimeste elu. Tarbimisandmed on vahetult seotud ka ajakasutuse andmetega, mis on osutunud äärmiselt oluliseks muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse hindamisel seoses töö- ja hoolduskohustuste jagamisega ning tasustamata töö hindamisel. Tarbimine on samuti kodanike materiaalsete elamistingimuste oluline element.
Täiendavalt – LEU jaoks on vaja andmeid eraisikute tarbimise kohta individuaaltarbimise klassifikaatori (COICOP 5 astmelise koodi) järgi (sh piiriülesed individuaaltarbimised). Tarbimiskulutuste andmeid on vaja mikroandmetena (st kõik individuaaltarbimise kulutused) valimisse sattunute kohta (2020. a metoodika järgi ca 9000 leibkonda, ehk ca 20 000 inimest, lõplik metoodika uue uuringu jaoks ei ole veel valminud). Kulutusi on vaja ühe kalendriaasta kohta (st iga leibkond saab kindlad kaks nädalat, mille kohta on kulutuste andmeid vaja). Valimiüksustele vastavad aruandlusperioodid on jaotatud 12 järjestikuse kuu peale. Koondandmetena (st kulugrupiti) on vaja andmeid kogu Eesti elanikkonna kohta.
LEU andmevajaduste näitel võib öelda, et uuringus osalejate kohta on need andmed paljuski krediidiasutustel juba olemas. Krediidiasutuse kliendi nõusolekul nende andmete SA-le esitamine võimaldaks luua kaasaegsema andmekorje ning -töötluse, mis oleks senisest väiksema koormusega ning tagaks ka täpsemad ning kvaliteetsemad andmed.
Metoodika muutus muutmise vajadus
Aastatel 2015–2016 kasutati leibkondade kulutuste kohta andmete saamiseks ankeete (leibkonna- ja isikuankeeti) ning kulutuste päevikut nii paberkandjal kui ka veebipäevikuna. Veebipäevikut said vastajad täita poest kogutud tšekkide alusel. Kahjuks ei saatnud veebis täidetavat päevikut edu (vastamismäärad olid aastal 2015 0,65% ja aastal 2016 0,8%), mistõttu otsustati aastatel 2019 – 2020 veebipäevikut enam mitte kasutada. Aastatel 2019 – 2020 koguti andmeid ankeetide ja kulutuste päevikuga. Leibkonnal oli valida, kas täita päevikut käsitsi paberkandjal, koguda kokku iga leibkonda kuuluva isiku tehtud kulutuste kohta tšekid ((mis koguti ümbrikusse ja saadeti Statistikaametile) ja/või täita nii paberpäevikut (sularahaostud) kui ka koguda kokku vastaval raporteerimisperioodi tšekid.
Tänaseks päevaks on üha populaarsemaks saanud ostmine veebipoodidest. Poes käies kasutatakse iseteeninduskassasid või telefonirakendusi, mis on viinud selleni, et pabertšekke enam ei saada/kasutata, ei prindita välja. Võib arvata, et aastaks 2026 süveneb kirjeldatud olukord veelgi, keskkonnateadlikkus kasvab ja pabertšekke kasutavad ning koguvad veelgi vähemad. Tõenäoliselt väheneb ka selliste poekettide arv, kes paberkujul tšekke üldse enam võimaldavad, sest ka käesoleval aastal ei saa enamasti pabertšekki peale ostu sooritamist automaatselt kaasa, vaid seda tuleb eraldi küsida või vastav valik teha iseteeninduskassas. Mis viib selleni, et ei ole võimalik enam jätkata sama metoodikaga nagu aastal 2020. Samal põhjusel ei ole ka võimalik taaselustada veebipäevikut aastaks 2026, sest pabertšekke enam ei saada või saadakse vaid valikuliselt, mis seaks kahtluse alla kogutavate andmete kvaliteedi.
Kokkuvõtvalt näitab senine käsitööl ning paberpäevikutel tuginev praktika, et sellisel moel andmete kogumine on keeruline ja kulukas ning inimese ja teiste osapoolte jaoks tülikas. Samuti ei pruugi niimoodi kogutud andmed olla piisavalt kvaliteetsed ning uuringu läbiviimise keerukusest tingituna ei ole mõeldav ka uuringu tihedam läbiviimine, et tagada ajakohasemaid andmeid. Seetõttu on vajalik kasutada uuringuks uusi andmeallikaid, mis tagaksid parema andmete kvaliteedi, oleksid osapoolte jaoks võimalikult väikese halduskoormusega ning mis võimaldaksid tagada täpsemaid ja ajakohasemaid andmeid ka uuringute vahelisel ajaperioodil.
Andmete kogumine ja töötlemine praktikas
Uuringu läbiviimiseks vajaliku valimi kokkupanemise käigus pöördutakse isikute poole palvega osaleda vastavas uuringus. Selle käigus lepitakse andmesubjektidega kokku ka andmete kogumise eelistatumad viisid. Pangaandmete puhul on üheks lahenduseks ka see, et uuringus osaleja edastab Statistikaametile ise kõik uuringuks vajalikud andmed. Samas on vaja luua ka võimalus, et panga kliendi soovil ning nõusolekul küsib tema kohta käivad vajalikud andmed krediidiasutustelt välja Statistikaamet. Sellise nõusoleku pangaandmete avaldamiseks küsib andmesubjektilt Statistikaamet.
LEU näol on tegemist isiku-uuringuga ning isiku-uuringutes osalemine on vabatahtlik (vt RStS § 28 lg 2) ja eeldab osalejatelt nõusoleku küsimist tema kaasamiseks. Nõusoleku andmine peab olema vabatahtlik ning kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kirjalikus nõusolekus peavad olema selgelt määratletud mh isikuandmed, mille töötlemiseks luba antakse, isikuandmete töötlemise eesmärk, andmesubjekti õigused tema isikuandmete edasise töötlemise osas ja isikuandmete säilitamise tähtaeg ning hävitamine. Andmesubjektil on õigus nõusolek igal ajal tagasi võtta. Senise praktika kohaselt esitatakse nõusolekupõhistes uuringutes suur osa andmekaitsetingimustest ja sellega seonduvatest allikatest nõusoleku lehel või esitatakse viide informatsiooni leidmise allikate kohta.
Praktikas toimuks andmete kogumine tihedas koostöös konkreetsete krediidiasutustega, kellega Statistikaamet lepib kokku vastastikku kõige mõistlikumad ja vähekoormavamad andmete esitamise viisid. Praeguses staadiumis ei ole ette näha, et andmete esitamisega kaasneks krediidiasutustele IT-arendustöid ning COICOP koodi kasutamise alusel peaks olema ka andmete korrastamise vajadus üsna minimaalne, mis omakorda võimaldab protsessi lihtsustada ja võimalusel ka automatiseerida. Andmete Uuringus osalejate soovil otse krediidiasutustelt andmete küsimise positiivne mõju seisneb selles, et andmete esitajate halduskoormus väheneks oluliselt ja ka Statistikaameti kulutused küsitlusvõrgule. Muudatuse kogu kulu/tulu juures tuleb aga arvestada, et Statistikaametil on tarvis teha ühekordseid kulutusi metoodika uuendamiseks ja IKT arendusteks, kuid juba järgmise küsitlusvooruga need kulud puuduksid ja vastava statistika tootmine oleks tõhusam, kiirem ja suure tõenäosusega ka täpsem.
Andmete esitamisele vahetult järgneb Statistikaametis andmete pseudonüümimine, mille käigus eemaldatakse enne andmete edasist statistilist töötlemist otsest tuvastamist võimaldavad andmed. Isikustatud ja psedonümiseeritud andmeid säilitatakse Statistikaametis asutuse dokumentide loetelus kehtestatud tähtaegade alusel, mis lähtub põhimõttest kui eesmärk on saavutatud ja kui ei ole muid seadusest tulenevaid õigustusi, miks neid säilitada, siis hävitatakse andmed. Dokumentide loetelu on hinnatud Rahvusarhiivi poolt. Sellega minimeeritakse isikustatud andmete töötlemist ka Statistikaametis ning tagatakse privaatsuse kaitse ja andmete konfidentsiaalsus. Vastavalt riikliku statistika seadusele levitab SA riikliku statistika tegemiseks kogutud andmeid ainult sellisel kujul, mis välistab statistilise üksuse otsese või kaudse tuvastamise võimaluse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, mis tähendab, et statistikatöö jaoks kogutud andmete statistilise töötlemise tulemuseks on agregeeritud anonüümsed andmed.
Hoolimata andmete töötlemise avaliku hüve eesmärgist ja andmete töötlemise konfidentsiaalsuse tagamise absoluutsest nõudest pakutakse eelnõus lahendust, kus andmete kogumine ning esitamine sõltub selle isiku, kelle kohta andmed käivad, nõusolekust. Isikuandmete töötlemise õigus statistika vajadusteks on ette nähtud isikuandmete kaitse seaduse §-s 6 ning riikliku statistika seaduses, samuti ELi isikuandmete kaitse üldmääruses. Käesoleva muudatusega pakutud lahendus tugineb andmesubjekti antud nõusolekul. Võib öelda, et krediidiasutustele ei ole tegemist uue kohustusega, sest kliendi nõusolekul pangasaladuse avaldamise võimalus on ette nähtud ka kehtiva krediidiasutuste seaduse § 88 lõike 3 punktis 2.
Muudatusega ettenähtav lahendus on proportsionaalsuse kontrolli kontekstis sobiv, sest statistikatööde tegemiseks võib sõltuvalt uuringust olla vajalik (vt LEU näidet) krediidiasutuse teenuseid kasutades tehtud kulutuste kohta käivate andmete kogumine ning töötlemine. Muudatuse väljatöötamisel on kaalutud selle vajalikkust. LEU näitel ei ole isikute kulutuste andmeteta võimalik teha statistikat. Samuti on analüüsitud alternatiivseid andmeallikaid. Nt Eesti Panga tehtavaid uuringuid ning nende andmete kasutamist. Kahjuks ei ole selliseid andmeid, mis on vajalikud SA statistika tegemiseks, võimalik saada muudest allikatest. Rõhutada tuleb ka uuringus osalemise vabatahtlikkust ning isiku enda eelistusi ja soove andmete esitamisel, millest vaid üheks lahenduseks on eelnõus pakutud isiku soovil andmete küsimine krediidiasutustelt. Kavandatav muudatus on ka mõõdukas, sest andmete töötlemine on isiku nõusoleku põhine. Samuti on statistika tegemiseks vajalike andmete kogumisel oluline andmete minimaalsuse nõue ning andmete kogumise igakordse kaalumise nõue, mida on selgitatud eespool. Statistika tegemiseks kogutud andmete edasine kasutamine on piiratud statistilise konfidentsiaalsuse RStSist tulenevate nõuetega.
See lahendus ei välista samas edasist debatti statistika või muu avaliku hüve otstarbel kogutavate andmete olulisusest ning võimalusest töödelda neid andmeid privaatsust tagavalt ilma andmesubjekti nõusolekuta. Võimalik, et andmete kasutamisest saadava kasu, andmete andmise usalduse ning ühiskondliku debati ning kokkuleppimise tulemusel leiab aktsepteerimist ka automatiseeritud andmetöötluse lahendus, mis ei vaja andmesubjektide igakordset individuaalset nõusolekut. Seejuures oleks tagatud andmete privaatsus ning konfidentsiaalsuse kaitse ja nende andmete kasutamisest saadav kasu või avalik hüve peab olema piisavalt kaalukas ning proportsionaalne arvestades andmete kogumise ning töötlemise viisi.
SA on seisukohal, et mitmes valdkonnas (rahvastik/ränne, liikuvus, keskkond, mitmed muud avalikud teenused) on vaja üha enam uusi andmeallikaid, sh eraandmeid nii statistika kui ka muude otsustamiseks vajalike nähtuste kiiremaks, ajakohasemaks ning paremaks kirjeldamiseks. See võib anda objektiivsema pildi tegelikkusest kui senised andmeallikatega seda suudavad, mis omakorda võimaldaks poliitikakujundajatel ja teistel andmete kasutajatel teha kvaliteetsemaid otsuseid. Küsitluste vastamismäärad langevad ja kuigi teatud valdkondades need veel esialgu jäävad, siis uued andmeallikad aitavad andmeauke täita. Lisaks on juba kogutud andmete kasutamisel võimalik, et väheneb halduskoormus tervikuna, kui hoitakse eraandmevaldajate halduskoormuse mõistlikuna ja küsitakse vaid seda, milleta statistikat teha või riigi jaoks muid vajalikke otsuseid teha ei saa.
Lisaks, krediidiasutuste seadust täiendatakse kahe uue paragrahviga ehk §-dega 894 ja 923.
Esiteks, uue § 894 lõikega 1 sätestatakse krediidiasutusele kohustus anda krediidiostjatele teavet seoses viivisesviivituses olevate laenulepingutega. Krediidiostjatele on antud õigus seda teavet krediidiasutuste käest saada vastavalt KIKS §-s 61 sätestatule. See kohustus tuleneb direktiivi artiklist 15 lõikest 1 ja mida omakorda selgitab direktiivi põhjenduspunkt nr 36. See teave on krediidiostjatele vajalik, et nad saaksid ise täpsemini hinnata viivisesviivituses olevate lepingute väärtust. Seda infot võib anda nii eelläbirääkimiste ajal kui ka konkreetselt nn nõuete loovutamise lepingu sõlmimisel. Direktiivi mõtte kohaselt võib anda ka nö isikustatud infot, kuid seejuures tuleks arvestada kõiki isikuandmete kaitse nõudeid.
Teiseks, uue § 894 lõikega 2 sätestatakse krediidiasutusele kohustus järgida teatud KIKSi nõudeid kui krediidiasutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega (nt tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega). Antud juhul viidatakse selles lõikes KIKS §-dele 58 – 60. Ehk sel juhul peab krediidiasutus täitma samuti krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi paragrahvid näevad ette eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja millist teavet talle täpselt anda. Samuti selle, et kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi.
Kolmandaks, uue §-ga 923 nähakse krediidiasutusele ette anda Finantsinspektsioonile teavet kui ta „müüb“ (loovutab) enda poolt väljastatud ja viivisesviivituses olevad tarbijakrediidi lepingud kui ka muud viivisesviivituses olevad laenulepingud teisele isikule (krediidiostjale). See nõue tuleneb otse direktiivi artiklist 15. Teada tuleb anda konkreetselt selle isiku nimi ja muud seda isikut identifitseeriv info, samuti ka loovutatud lepingute maht ja arv, sealhulgas iga krediidi suurus. Krediidi suurus tähendab krediidilepingu tasumata jääki iga krediidilepingu kohta eraldi. Vastavat teavet tuleb esitada Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta. Vastav kohustus on seatud tulenevalt eespool märgitust ka krediidiandjatele. Tasub lisaks märkida, et Euroopa Komisjon nüüd avaldanud ka vastava tehnilise standardi, milles ettenähtud vormil tuleb seda teavet esitada.52
§-ga 14117 nähakse ette vastavad rakendussätted:
a) esiteks alates 2024. a. 1. septembrist on krediidiasutused kohustatud edastama Statistikaametile vastavaid andmeid KAS § 88 uue lõike 45 kohaselt. See rakendusperiood peaks olema piisav krediidiasutustele vajalike (IT) arenduste tegemiseks;
b) teiseks, direktiiv näeb ette, et esimene aruanne pankade poolt viivituses olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete loovutamise kohta tuleb esitada 2024. a. esimese poolaasta kohta (tulenevalt Euroopa Komisjoni poolt antud selgitustest seoses direktiivi põhjenduspunktiga 37 ja artikliga 2(5) alapunktiga d).

3.6. MUUDATUSED MAJANDUSTEGEVUSE SEADUSTIKU ÜLDOSA SEADUSES
Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61, mille kohaselt ei kohaldata majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (edaspidi MSÜS) KIKSi tähenduses krediidiinkassona tegutsemisele. Finantsvaldkonna ettevõtjad on välistatud MSÜS-i kohaldamisalast kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Sarnaselt teistele finantsjärelevalvesubjektidele on tegemist eelnõu subjektide jaoks täpsustava sättega.

3.7. MUUDATUSED PANDIKIRJASEADUSES
Käesolevate pandikirjaseaduse muudatustega viiakse kehtiv seadus täpseni kooskõlla vastavas direktiivis 2019/2162 sätestatuga, mis puudutab pandikirjaga seonduvat termini kasutust. Probleem on esile kerkinud pandikirjade emiteerimisega seonduva praktika käigus.
§ 16 lõike 1 muutmine – kehtivas seaduses sätestatakse, kes võib võlakirju pakkudes kasutada nende nimetuses sõna „pandikiri”, väljendit „Euroopa pandikiri” või „eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri”, nende tuletisi või võõrkeelseid vasteid. Selleks võib olla üksnes pandikirjade emiteerimiseks antud täiendava tegevusloaga Eesti krediidiasutus või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asutatud krediidiasutus, kellel on õigus emiteerida pandikirju kooskõlas pandikirjaseadusega ning ja teises lepinguriigis pandikirjade direktiivi (EL) 2019/2162 ülevõtmiseks kehtestatud õigusnormide sätetega.
Samas piiratakse antud sätte kehtivus ainult Eestis võlakirjade pakkumisega. See on praktikas tekitanud küsimuse, kas antud nõuetest peaks Eesti krediidiasutus lähtuma ka juhul, kui tal on olemas täiendav tegevusluba pandikirjaseaduse alusel pandikirjade emiteerimiseks, kuid ta ei paku emiteeritavaid pandikirju Eestis, vaid teeb seda mõnes teises riigis väljaspool Eestit. Käesoleva muudatusega eemaldatakse selguse huvides § 16 lõike 1 teksti algusest sõna „Eestis“, mis laiendab antud sätet ka väljaspool Eestit pandikirjade pakkumisele. See tagab ka parema kooskõla eelnimetatud direktiivi artikliga 27.
§ 17 lõike 4 muutmine – kehtiva § 17 lõigetes 4 ja 41 nähakse, lähtuvalt pandikirjade direktiivi (EL) 2019/2162 artiklist 17, ette tingimused, mille korral võib pandikirjast tuleneva maksekohustuse tähtaega edasi lükata. Lõike 41 kohaselt võib selliseks tingimuseks olla üksnes kas pandikirja portfelli eraldumine pandikirjaseaduse § 33 kohaselt või emitendi suhtes varajase sekkumise meetmete rakendamine finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 36 alusel, kui Finantsinspektsioon annab selleks loa. Samas peavad § 17 lõike 4 kehtiva sõnastuse kohaselt olema lisaks täidetud ka järgmised nõuded:
1) edasilükkav tingimus ei võimalda emitendil pikendada maksekohustuse tähtaega oma äranägemise järgi;
2) uus maksekohustuse tähtaeg on pandikirjade tingimuste alusel üheselt kindlaksmääratav.
§ 17 lõike 4 kehtiv sõnastus on osutunud teatud määral mõnevõrra vastuoluliseks, kuna tõlgendus, et pandikirjaseaduse § 17 lõikes 41 loetletud sündmused ja § 17 lõike 4 p-s 1 viidatud tingimus kohaldatavad kumulatiivselt, ei ole hinnanguliselt kooskõlas pandikirjadirektiivi artikli 17 mõtte ja selles sisalduva juhisega, mille järgi peaksid olema siseriiklikult määratletud n-ö objektiivsed edasilükkavad sündmused, millisel juhul pandikirjadest tuleneva maksetähtaja edasilükkamist saab lugeda põhjendatuks ja emitendi äranägemisest sõltumatuks. Sellest tulenevalt asendatakse § 17 lõike 4 tekstis sõna „ja“ sõnaga „või“, mis lahendab antud probleemi ja loob suurema õigusselguse.

3.8. MUUDATUSED TARBIJAKAITSESEADUSES
Tarbijakaitseseaduses muudetakse § 65 lõiget 1 näeb ette, et milliste VÕS-i teavitamiskohustusega seotud normide rikkumise korral võib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektor või tema volitatud ametiisik teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt vastava rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Mh puudutab see hetkel ka VÕS §-des 4031−4041 sätestatut tarbijakrediidilepingu kohta. Kuna käesolevaga lisatakse VÕS-i uus § 4042, mis puudutab teabe andmist tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmise kohta, siis asjakohane on ka viidata tarbijakaitseseaduse § 65 lõikes 1 ka sellele.

3.9. MUUDATUSED VÕLAÕIGUSSEADUSES
§ 403 lõike 21 kehtetuks tunnistamine – kehtiv lõige sätestab, et vastavas VÕS-i jaos sätestatut kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine.
See säte on praktikas tekitanud mitmeid küsimusi ehk lõpuni ei ole arusaadav selle eesmärk. Ehk sätte kohaldamisala on ebaselge ja jääb selgusetuks, kas lepingu muutmise kokkuleppele tuleks kohaldada kogu tarbijakrediidi regulatsiooni ning kohaldumisel tuleks uuesti esitada kõik lepingutingimused, sh. nt kas tuleks uuesti hinnata tagatise väärtust. Tarbijate õigused ebamõistlikult suurte lepingu muutmise tasude vastu on eelkõige tagatud krediidikulukuse määra uuesti arvutamise ja tarbijale vastava teabe andmise kaudu (vt VÕS kommenteeritud väljaanne II osa, Tallinn 2019, § 403 kommentaar 3.3). Lisaks on lepingu muutmise regulatsioon nüüd sätestatud täpsemalt teistes käesoleva eelnõuga VÕS-i lisatavates muudatustes - § 4041 ja 4042 , 406 ja 416 lõige 2 ja 4161.
VÕSi täiendamine uue §-ga 4042 – kehtiv VÕS § 4041 näeb ette lihtsustatult selle, et mismoodi saab tarbijakrediidilepingus sätestatud intressimäära muutmist rakendada ja mismoodi tuleb sellest tarbijale teada anda. Käesolevaga täiendatakse VÕS-i uue §-ga 4042, millega nähakse ette, mismoodi tuleb tarbijat teavitada muude tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmise korral ja millist teavet tuleb täpselt sel juhul esitada. Antud paragrahvi aluseks on direktiivi artikli 27 lõige 1 ja 28 lõige 1, millega omakorda täiendatakse kehtivat tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EL uue artikliga 11a ja kehtivat hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 27a.
Eelviidatud sätted on minimaalselt harmoniseeriva mõjuga ja liikmesriikidel on lubatud krediidisaajate kaitseks kehtestada ka rangemaid sätteid. Käesolev säte kohaldub tarbijakrediidilepingute individuaalsete läbirääkimiste tulemusel tingimuste muutmise suhtes. Sisuliselt on selle uue paragrahvi eesmärk tagada, et tarbijale esitataks õigel ajal ja enne krediidilepingu tingimuste muutmist muudatuste selge ja täielik loetelu, nende rakendamise ajakava ja vajalikud üksikasjad ning selle riikliku ametiasutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab esitada kaebuse.
Krediidisaaja võib esmalt esitada kaebuse krediidiandjale või krediidiinkassole, kuid võib pöörduda otse kaebusega ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni poole vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Lõppkokkuvõttes võib tarbija pöörduda ka muidugi kohtusse.
Tuleb silmas pidada, et tarbija/krediidisaaja a õigusi ei tohiks muuta ka see kui krediidilepingust tulenev nõue on loovutatud krediidiostjale.
Ka Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus (vt. RK Tsiviilkolleegiumi 03.06.2020.otsus asjas 2-17-7502/66).
Antud täiendus ei mõjuta tarbijate õigusi, mis on sätestatud eelnimetatud direktiivides 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL, kaasa arvatud muid teabe saamisega seotud õigusi.
§ 406 täiendamine lõikega 54 – Finantsinspektsioon on juhtinud tähelepanu sellele, et krediidi kulukuse määra tühisust tuleks kontrollida iga krediidi väljastamisel, kui tarbija peab tegema krediidi väljamaksmiseks eraldi tahteavalduse ja kui krediidiandja on kehtestanud krediidi väljastamisele eeltingimused (tähtajatud krediidilepingud, mis võimaldavad krediiti korduvalt krediidi ülempiiri ulatuses kasutusse võtta). Krediidi andmise aega tuleks sellistel juhtudel tõlgendada laiendavalt, kuna väljamaksetaotluse rahuldamise toiming ja seejärel krediidi väljamaksmine on Finantsinspektsiooni jaoks käsitletav krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsiooni kontekstis iseseiseva krediidi andmisena. Seda arvestades tuleb iga sellise krediidi andmisel hinnata selle konkreetse krediidi vastavust krediidi kulukuse määra ülempiirile. Finantsinspektsioon on selle kohta avaldanud 2023. a. 11. aprillil ka vastava märgukirja53.
Seega tehakse ka käesolev täiendus VÕS §-i 406, mis hetkel näeb ette krediidi kulukuse määra definitsiooni ja alused selle välja arvutamiseks. Ehk uue lõike 54 kohaselt tuleb krediidi kulukuse määra nö tühisust uuesti kontrollida iga krediidi väljastamisel (nt tähtajatud krediidilepingud, mis võimaldavad krediiti korduvalt krediidi ülempiiri ulatuses kasutusse võtta näit. krediidiandja veebilehe või vastava äpi abil).
Säte kehtestatakse tarbija kui krediidisuhetes nõrgema poole huvidest lähtuvalt. E.eskätt selleks, et tarbija ei peaks tarbijakrediidilepingu alusel kandma ebaproportsionaalselt kõrgeid kulusid (nt intress, lepingutasud jne).
Lisaks antud juhul peetakse silmas konkreetselt spetsiifilisi tarbijakrediidilepinguid – krediidiliini ja krediidikonto lepinguid. Kuna need lepingud ei ole VÕS-s eraldi defineeritud, siis on lisatud eelnõu uude versiooni täiendus, et mis tunnustele peavad sellised tarbijakrediidilepingud vastama (VÕS § 733.11 lg 3 küll krediidiliini käsitleb, kuid seda otseselt ei defineeri. Samuti ei ole VÕS-s ka krediidikonto definitsiooni).
§ 412 muutmine – kehtiv VÕS § 412 lõige 1 näeb ette, et üldjuhul tuleb tarbijat teavitada kui krediidilepingust tulenev nõue loovutatakse. Samas sätestab kehtiva seaduse norm, et seda ei pea tegema juhul kui senine võlausaldaja jääb ka edaspidi suhtes tarbijaga võlausaldaja. See põhimõte jääb ka antud muudatusega kehtima (senine lõige 1 muudetakse lõikeks 2), kuid antud juhul sõnastuslikud täpsustused - kus nö tarbijakrediidi väljastajat käsitatakse sel juhul krediidihaldajana (vastavalt KIKS §-s 3 sätestatule). Lisaks on võrreldes varasema versiooniga täiendatud lõiget 2 teise lausega, mille kohaselt võib krediidiandja (kui algne võlausaldaja) krediidiostjaga (uue võlausaldajaga) kokku leppida, et nõudest loovutamine toimub KIKS § 59 kohaselt, et vältida seda, et tarbija saab nö topelt-teavituse.
Muudatuste eesmärk on, et krediidilepingust tulenevate õiguste või nõuete (sh ka krediidilepingute endi) loovutamisel krediidijärelturu tehingutes ei väheneks mingil viisil tarbijatele antud kaitse tase.
Arvestades tarbijate õigusi ja õigusselguse tagamiseks sätestatakse lõikega 1, et tarbijakrediidilepingust tulenevate õiguste või nõuete kolmandale isikule loovutamisel, sealhulgas krediidiostjale KIKS-i tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõiki vastuväiteid mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Tarbijal on muu hulgas õigus nõuda asjakohasel juhul oma nõuete tasaarvestamist. Sätte sõnastuses on silmas peetud, et nõude, nõudeõiguse või krediidilepingu üleminek toimub tehingu alusel ühelt isikult teisele isikule üleandmisegale. Krediidihaldaja (KIKS-i tähenduses) ei pruugi olla ise võlausaldaja. Lisaks krediidihaldaja ei pea olema krediidiostja vaid võib tegutseda tema huvides vastava lepingu alusel.
Antud muudatus põhineb direktiivi artikli 28a lõikel 3, millega täiendatakse hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 28a 3.
§ 415 lõike 1 muutmine – kehtiv VÕS § 415 lõige 1 näeb ette tarbijakrediidilepingutele viivisemäära. Ses osas viitab kehtiv lõige 1 omakorda VÕS §-le 113 lõikele 1, mille kohaselt viivitusintressi (viivise) määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ehk teisisõnu on hetkel seadusejärgne viivisemäär EKP põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit ja millele lisandub siis 8%. Seega tänase seisuga on see 4%54 + 8% = 12%. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab sellest aga kõrvale kalduda ja kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Eelmises Esimeses eelnõu versioonis pakuti kehtiva regulatsiooni muutmiseks välja 2 varianti. Esimese variandi kohaselt oleks vastav 8%-ndiline määra alandatud 5% peale ehk uueks määraks oleks saanud EKP põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 5%. Selle variandi kohaselt oleks kehtima aga VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud põhimõte – kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Teise variandi kohaselt oleks VÕS-s sätestatud viivisemäär nö absoluutmäär ehk sellest kõrgemat viivisemäära ei või lepinguga ette näha – see oli ka Tartu Ülikooli uuringus ettepandud konkreetne soovitus. 55
Kuigi mõned osapooled (kohtud) toetasid teist varianti, siis nägid turuosalised selles probleemi. Käesolevaga pakutakse Eelnõu teises versioonis pakuti välja seetõttu kompromiss, mille kohaselt viivismäär ei tohiks olla kaks korda kõrgem kui algne krediidilepingu intressimäär ja mitte ühelgi juhul kõrgem kui krediidi kulukuse määra ülempiir vastavalt VÕS §-le 4062. Siiski erinevatel kaalutlustel on ka seda muudetud ja praeguses eelnõu versioonis on ettenähtud lähenemine, et viivismäär ei tohiks olla mitte ühelgi juhul kõrgem kui krediidi kulukuse määra ülempiir vastavalt VÕS §-le 4062. Mõned turuosalised on pidanud seda kompromissi ka sobivaks.
Vastavalt FI avaldatud statistikale mitte-pankadest krediidiandjate keskmine krediidi kulukuse määr varieerub sõltuvalt laenutootest üksjagu (s.t. kas tegemist on liisingu, järelmaksu või muu laenutootega), kuid nn tavaliste väikelaenude puhul on see viimastel aastatel olnud ca 40% - 44% ringis (https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140). Seega jääb see maksimaalselt KKMi laest madalamast. Siiski on ka erandeid ja mõned krediidiandjad on nö sättinud KKMi määra reaalselt väga lähedale KKMi ülempiirile. Eraldi tegelikult tekibki küsimus, et kui seadusandja on näinud ette KKMi ülempiiri (viimati siis 50,16%), siis kas on üldse nö eetiline tingimata „sihtida“ kõige kõrgemat võimalikku määra tarbimiskrediidi väljastamisel (näiteks nähes ette KKM-ks 50,1%).
VÕSi täiendamine uue §-ga 4161 – käesolev uus paragrahv näeb ette viivisesviivitusesse sattunud tarbijakrediidilepingu või -lepingute ümberkujundamise (nn forbearance measures) alused.
Antud paragrahv põhineb direktiivi artikli 27 lõikel 2 ja artikli 28 lõikel 2, mis omakorda täiendavad tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 uue artikliga 16a(1) ja muudavad hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 artikli 28 lõiget 1.
Eelnimetatud direktiivide täiendused näevad ette, et liikmesriikidel on kohustus riigi tasandil vastav regulatsioon ette näha. Ehk see ei ole riigi jaoks valikuline, küll on see valikuline krediidiandja jaoks – kas ja milliseid ümberkujundamise meetmeid ta tarbijale pakub – see on tema diskretsioon. Seaduse täiendamine on vajalik ka praktika seisukohalt. Maksekäsu kiirmenetluse ja lepingu alusel kohese sundtäitmisega seotud probleemidele on Riigikohtu esimees tähelepanu juhitud juba enam kui kümme aastat tagasi.56 Jätkuvalt on ka v, kuna viimastel aastatel on kohtupraktikas hulgaliselt vaidlusi, s.h. sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega seoses. Õiguslik ebaselgus ei soosi praktikas sundtäitmise vältimiseks kohtuvälist laenude ümberkujundamist ja refinantseerimist.
Uue §-i 4161 lõigetega 1 ja 2 nähakse ette krediidiandja kohustus enne kohtu- või täitemenetluse toimingute alustamist vähemalt hinnata, kas on võimalik tarbijale teha mingeid järeleandmisi (kohaldada nn. leevendusmeetmeid või uusi lepingutingimusi, mis on võlgnikule soodsamad kui varasemad lepingutingimused) ja pakkuda selle kaudu talle tarbijakrediidilepingu ümber kujundamise võimalust. Ehk kohustus on konkreetselt hinnata, kas on mõistlik üldse vastavat meedet välja pakkuda/rakendada. . Juhul kui krediidiandja leiab, et vastava meetme pakkumine on asjakohane, siis Eelkõige tuleb antud juhul ja vastava ettepaneku tegemisel arvesse võtta tarbija konkreetset olukorda, tema õigusi ja huve. Hindamine peaks toimuma kooskõlas krediidiandja sise-eeskirjadega, millega tuleb ette näha . viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega tegelemise poliitika või strateegia ja vastav menetluskord kuni 90 päeva viivituses olevate kohustuste kohta ja kohustuste kohta, mis on viivituses rohkem kui 90 päeva. Sise-eeskirjaga võib krediidiandja ette näha, millal pakkumine tarbijakrediidilepingu ümber kujundamiseks tehakse. See võib toimuda enne kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, s.t. lepingute ümberkujundamine ei pea olema seostatud lepingu ülesse ütlemise võimalusega kooskõlas VÕS § 416 lõikega 1.
Hindamisel Silmas ei peeta silmas nö täieulatuslikku krediidivõimelisuse hindamist vastavalt VÕS §-le 4034, vaid pigem võlgniku spetsiifilist olukorda arvestades, tuleb aru saada, kas on asjaolusid, mis tõestavad edaspidi tema võimekust laenu või laene tagasi maksta (nt kui võlgnik on kaotanud töö, siis arvestades kui tõenäoline on uue töökoha leidmine ja kas see võiks suurendada tema sissetulekuid vms). Vastavas vormis võlgade ümberkujundamine peab lähtuma sellest, et tarbija on tõenäoliselt suuteline krediiti või krediite tagastama s.t. mitte panema tarbijat sellisesse olukorda, et tema võimekus krediiti või krediite tagastada hoopis väheneb ja tekiks oht, et tarbijal tekiksid pikaajalised ülemäärased võlgnevused. Direktiivi põhjenduspunktis 56 rõhutatakse lisaks ka seda, et vastava hinnangu teostamisel tuleb mh arvestada ka seda, et kas tegemist on eluasemelaenuga ja kas tarbijakrediidilepingu tagatiseks on elamukinnisvara, mis on ühtlasi tarbija peamine elukoht. Arvestada tuleb, et olukorras, kus tarbija (või ka tarbijakrediidi tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik) on näidanud üles valmisolekut täita oma kohustused, tuleks püüda tarbija peamiseks elukohaks oleva elamukinnisvara sundmüüke vältida, kui see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.12.2018. lahend asjas 2-17-9391/46).
Lõige 3 sätestab täpsemalt, millist kokkulepet võib krediidiandja tarbijale võla ümberkujundamiseks pakkuda. Selle kohaselt võib ta teha tarbijale ettepaneku: a) pikendada krediidilepingu tähtaega; b) nö lükata edasi laenumaksete tasumist; c) muuta krediidilepingu liiki; d) loobuda osaliselt või täielikult nõudest või pakkuda erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete summeerimist; e) muuta intressimäära; f) muuta krediidi vääringut (valuutat). Antud juhul ei ole tegemist aga ammendava loeteluga ehk krediidiandja võib teha lisaks ka mõne muu ettepaneku.
Lõikega 4 nähakse ette omakorda sisuliselt see, et kui krediidilepingu tingimusi muudetakse (v.a. juhul kui pikendatakse tähtaega), siis tuleb tarbijale selgelt ära näidata uues kokkuleppes ka esialgne krediidisumma, intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Sätte eesmärk on tagada, et tarbijate õigused ei oleks viivisesviivituses olevate võlgade menetlemisel ja vastavate kokkulepete sõlmimisel ning kontrollimisel vähem kaitstud kui krediidi andmisel. Kuna kehtivas õiguses ei ole tarbijate huvid kohtumenetluses piisavalt ja selgelt reguleeritud, siis on materiaalõigusliku normi lisamine põhjendatud. Ehk tarbija peab selgelt aru saama, et mis seoses uue kokkuleppega muutub. Kui krediidiandja eeltoodut ei järgi, siis on selline kokkulepe tühine.

3.10. VÕLAÕIGUSSEADUSE, TSIVIILSEADUSTIKU ÜLDOSA SEADUSE JA RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE SEADUSE RAKENDAMISE SEADUSE TÄIENDAMINE
Käesolevaga täiendatakse VÕSi rakendusseadust. Uue § 175 eesmärk on sätestada, et käesoleva eelnõuga tehtud VÕSi muudatusi ei kohaldata nö tagasiulatuvalt nendele lepingutele, mis on juba viivisesviivituses ja mis on loovutatud (s.t. mille suhtes vastav menetlus juba käib).

4. TERMINOLOOGIA
Eesti õigusesse lisatakse järgmised terminid:
• „krediidiinkasso“ – tegemist on lihtsustatult isikuga, kes pakub nn inkassoteenust seoses krediidilepingutega. Täpsemalt on krediidiinkasso äriühing, kelle peamine ja püsiv tegevus krediidiasutuse või krediidiandja viivisesviivituses olevas krediidilepingute või nendest lepingutest tulenevate nõuete haldamine, sh nt nende nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine. Uue termini sätestamine on vajalik kuna on vaja määratleda selgelt see subjekt, kelle suhtes käesolevas eelnõus ettenähtud kohustused rakenduvad (samuti on vastav termin kasutusel ka direktiivis ("credit servicer“) ja selle definitsioon on esitatud direktiivi artiklis 3(8);
• „krediidiostja“ – tegemist on lihtsustatult isikuga (sh füüsilise isikuga), kes ostab eelnimetatuid nõudeid kokku (finantseerib nende kokkuostmist), kuid kes ise ei tegele nende nõuete haldamisega. Kuna ka selle isiku suhtes rakenduvad eelnõu kohaselt mitmed kohustused, siis on selle subjekti selge määratlemine eelnõus vajalik. Vastav termin on samuti kasutusel direktiivis („credit purchaser“) ja selle definitsioon on esitatud direktiivi artiklis 3(6);
• „viivisesviivituses olev krediidileping“ – sisuliselt mõeldakse selle all seda, et isik, kes on sõlminud krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga ja kes viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega, siis seda lepingut käsitatakse viivisesviivituses oleva krediidilepinguna. Ehk teistpidi saab öelda, et tegemist on krediidilepinguga, mille täitmisega viivitamise tagajärjel on rakendunud viiviste sissenõudmine. Kehtiv õigus otseselt selliseid krediidilepinguid ei defineeri, kuid kuna eelnõus sätestatud krediidihaldustegevuse sisu on konkreetselt nende lepingutega nö tegelemine, siis on vastava termini kasutamine vajalik. Direktiiv määratleb selle termini aga kitsamalt ja veidi teistmoodi – nimelt direktiivi artikli 3(13) kohaselt peetakse silmas krediidiasutuste poolt väljastatud mitte-töötavaid krediidilepinguid („non-performing credit agreement“).

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE
• Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL.
• Eelnõuga tehtavad finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muudatused on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2022/2036, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2014/59/EL seoses selliste globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, kelle strateegiaks on mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamine, ning seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks kõlblike instrumentide kaudse märkimise meetodiga. (ELT L 275/1, 25.10.2022 lk 1-10).

6. EELNÕU VASTAVUS EESTI VABARIIGI PÕHISEADUSELE
6.1. PÕHIÕIGUSE KAITSEALA
6.1.1. Õigus tegelda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus
Põhiseaduse (PS) § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. PS § 31 kohaldamisel tuleb sageli seetõttu arvestada ka EL õigusega, mis sätestab ettevõtluse kaitse üksikasjalikult.57 (ettevõtlusvabadusega sarnaseid väärtusi kaitsevad EL õigusest tulenevad ühisturu põhimõtted – kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumine. PS § 31 kohaldamisel tuleb teatud juhtudel seetõttu arvestada ka EL õigusega, mis sätestab ettevõtluse kaitse üksikasjalikult.58
Ettevõtlusvabaduse puhul on tegemist klassikalise vabaduspõhiõigusega, kuid sellel on ka soorituspõhiõiguse jooni: ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku keskkonna loomist. Seega seoses ettevõtlusvabadusega kuulub riigi kohustuste hulka ka luua õiguslik raamistik ettevõtlusega tegelemiseks, sh äri- ja ühinguõiguse normid, aga ka laiemalt konkurentsiõigus ja võlaõigus.
Äriühingute asutamist, seisundit, juhtimist ja lõpetamist reguleerivad eelkõige ÄS ja TüS. Äriühinguteks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Eriseadustena reguleerivad nende asutamist ja tegevust aga finantsvaldkonna eriseadused – nt krediidiasutuse saab üldjuhul asutada üksnes aktsiaseltsina (teatud juhtudel ka ühistuna), samuti ka investeerimisühing saab tegutseda üksnes aktsiaseltsi vormis. Käesolevaga on aga otsustatud, et äriühingu vormi krediidiinkassode puhul nii rangelt ei piirata ja krediidiinkasso võib lisaks aktsiaseltsile tegutseda ka osaühingu vormis.
PS § 31 kaitseb mh kõigisse neisse äriühingutesse koondumise õigust (Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31,, komm. 16 ja 17). Ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-5-17, punkt 50). Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse üheks elemendiks on ka õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle. Eelnõuga kavandatavad sätted aga piiravad ettevõtja tegevust viivisnõuete sissenõudmisel (eelkõige tarbijakrediidilepingute puhul) ja kahtlemata ei aita seega kaasa ettevõtja tulu saamise eesmärgi saavutamisele ning riivavad seega ettevõtjate ettevõtlusvabaduse kaitseala.
Riigikohtu üldkogu on selgitanud 09.12.2013 otsuse 3-4-1-2-13 p-s 105, et ettevõtlusvabaduse osaks oleva konkurentsivabadusega kaitstakse nii ettevõtjate ettevõtlusvabadust, kui ka tarbijat. Konkurentsivabadus lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba parima hinnaga. Ettevõtlusvabaduse alusel on isikul õigus nõuda, et riik ei looks konkurentidele põhjendamatuid eeliseid ja seeläbi hoiduks isiku ettevõtluse kahjustamisest.
Ettevõtlusvabadus on seotud ja kattub osaliselt PS §-s 29 sätestatud õigusega valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Vaadeldavatel õigustel on tihe seos PS §-s 32 sätestatud omandiõigusega – seda nii ettevõtlusega tegeleva isiku vara (nt aktsiad, osad või osamaksud) kaitsmisel kui ka äriühingu vara kaitsmisel.
6.1.2. Omandivabadus
PS § 32 sätestab omandipõhiõiguse. Paragrahvi 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. S.t. omandile tuleb tagada puutumatus ja võrdne kaitse. Puutumatuse tagamiseks peab riik kehtestama õigusnormid, mis võimaldavad omandit kaitsta.59 Omandipõhiõigus on oma olemuselt normatiivne põhiõigus.
Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut (RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4).
Käesoleva eelnõu kohaldumisalasse kuuluvate uute subjektide – krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja või ka krediidiostja suhtes finantsjärelevalveliste meetmete kohaldamisest tuleneb eelnõust eelnimetatud äriühingutele aktsionäride või osanike omandiõiguse riive. Ehk eelnõu sätestab täpsed nõuded, millistel tingimustel saab krediidiinkassos osalust omandada (sarnaselt krediidiasutuste, krediidiandjate ja kõigi teiste finantsjärelevalve subjektidega). Kuna finantsvaldkond on kõrgendatud avaliku huviga seotud ettevõtluse valdkond, tuleb igal selles valdkonnas investoritel (osaluse omandajatel) endal arvestada, et tuleb kanda vajalikke täiendavaid kulusid ja alluda seadusega seatud piirangutele.
6.2. ESEMELINE KAITSEALA
PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu antud määratluse järgi kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00; RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-20-15, p 43).
Riigikohus on andnud ettevõtluse mõistele avara tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus“. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse olemusega käib kaasas õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle (RKHKo 02.11.2015, 3-3-1-22-15).
PS § 32 näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Võlaõiguslike õiguste ja nõuete osas tuleks eeldada, et kaitstud pole mitte kõik varalised õigused, vaid pigem on kaitstud sellised võlaõiguslikud õigused ja nõuded, mis on olemuslikult asjaõiguslike (absoluutsete) õigustega sarnased.(PS § 32 Komm 8). Omandi kaitse laieneb ka nõuetele, kui need on piisavalt konkreetsed ja neil on küllaldane alus riigisiseses õiguses. Riigikohus on asunud seisukohale, et õigus omandada õigusvili (nt rahalt teenitav intress) on seotud omandiga rahale ja seetõttu kaitstav ka omandipõhiõiguse raames (RKTKo 23.10.1997, 3-2-1-116-97).
6.3. ISIKULINE KAITSEALA (PS § 9)
PS § 31 isikulises kaitsealas on nii Eesti kodanikud kui ka Eestis viibivad välisriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud, kuid PS lubab seadusega sätestada välismaalastele piiranguid ettevõtlusvabaduse teostamiseks. PS § 31 kaitsealasse kuuluvad ka äriühingud. Eraldi tuleb välja tuua, et käesoleva eelnõu puhul on isikulises kaitsealas füüsilised isikud – krediidisaajad (tarbijad), kes on sõlminud pankade või krediidiandjatega lepinguid – tarbijakrediidilepingud, kuid ei ole suutnud lepingut nõuetekohaselt täita ja on jäänud lepingu täitmisel viivitusse. Tarbijana käsitletakse füüsilist isikut, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega (tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 p 1).
PS § 32 sätestatud omandipõhiõigus laieneb füüsilistele isikutele. PS § 9 lg 2 järgi laienevad õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Kooskõlas juriidiliste isikute eesmärkidega ning omandiõiguse kaitse mõttega laieneb §-s 32 sätestatu ka juriidilistele isikutele (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18). Tulenevalt EL õiguse aluspõhimõtetest (vt. joonealune märkus nr 2) peab Eestis kaitsma vähemalt EL-st pärinevate juriidiliste isikute omandipõhiõigust.
Krediidiinkassoteenuseid pakkuvate ettevõtjate tegevus ei ole varem olnud valdkonna erinormidega reguleeritud ja selles valdkonnas tegutsevad ettevõtjad on saanud kasutada suurt tegevusvabadust, ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse taset võrreldes muude finantsturu osalistega.
6.4. RIIVE JA SELLE PÕHISEADUSLIK ÕIGUSTAMINE
6.4.1. Põhiõiguse riive
Riivest tulenevad piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11).
Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Selleks, et välja selgitada, kas tegemist on põhiõiguse riivega või põhiõiguse rikkumisega, tuleb analüüsida, kas põhiõiguse riive on formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane.
Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus. Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. (RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-4-17, p 57). Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12). Riigikohus on ettevõtlusvabaduse piiranguteks lugenud erinevate lubade taotlemise kohustuse kehtestamist, asutamise piirangute kehtestamist.
Omandipõhiõigus on samuti lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, punkt 57).
Üldiselt on panganduse ja muu finantsvahenduse valdkond kõige tugevamate avalik-õiguslike piirangutega ettevõtluse valdkond. Tulenevalt finantsturu mõjust ja olulisusest ühiskonnale, on finantsturul tegutsevatele isikutele on kehtestatud kõrgendatud hoolsuskohustus ning spetsiifilised nõuded, mida kõik finantsturu osalised peavad täitma igal ajahetkel. Kuna ka krediidiinkassode ja krediidiostjate tegevuse võib liigitada üheks eeltoodud valdkonna osaks, siis käesoleva eelnõuga sätestatakse pärast eelnõu seadusena kehtima hakkamist eelkõige krediidiinkassode tegevusele erinevaid piirangud (või täpsemalt kõrgendatud nõudeid võrreldes tavaettevõtlusega). Kõige intensiivsema nõudena nähakse ette sellistele ettevõtetele kohustus taotleda hiljemalt 2024. a. 29. juuniks või 2024. a. 31. detsembriks Finantsinspektsioonilt vastav tegevusluba. Finantsinspektsioon hakkab teostama nende tegevuse üle järelevalvet sarnaselt teiste finantsturul tegutsevatele ettevõtjatele.
Lisaks tegevusloa nõudele on osa ettevõtlusvaldkondi tugevama riikliku kontrolli all ja ettevõtja tegevus on allutatud rangemale regulatsioonile ja järelevalvele. Samuti on ettevõtluse ulatuslikum reguleerimine ja piirangute kehtestamine lubatav juhul, kui see kaitseb tarbijat või konkurentsi, eelkõige valdkondades, kus tarbija on ettevõtjaga võrreldes oluliselt nõrgemal positsioonil.“ (Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31 komm. 26). Kehtestatavate piirangute määratlemisel on arvestatud Riigikohtu seisukohta, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist, lähtudes tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadustest. (vt. nt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2020. otsus asjas 2-17-7502 p 13) ja et vastavalt VÕS § 421 ei tohi tarbijakrediidilepingus tarbija kahjuks kõrvale kalduda.
Eelnõuga kehtestatakse seepärast nõuded ka krediidiinkassode juhtimisele, sisekorrale ja -kontrollile, jooksva aruandluse esitamise kohustused ja tehingute tegemise erinevad nõuded.
Eestis ei ole nn laenude järelturgu ega inkassoturgu ega inkassoettevõtjate tegevus selliste spetsiifiliste õigusnormidega seni reguleeritud ja laenude järelturul on kohustustega hätta sattunud tarbijate õigused olnud pigem nö tagaplaanil. Ka kogu EL-s on selles valdkonnas konkurents nõrk ja konkurentsisurve turule puudub, seepärast võivad küsida ettevõtjad oma teenuste eest ka suuremat tasu. See vähendab pankade stiimulit kärpida oma viivislaenude mahtu (vt. täpsemalt direktiivi põhjenduspunktid 10 ja 15).
Selliste ettevõtete tegevus on põhjustanud samuti ühiskonnas teatud rahulolematust, eriti probleeme tarbijatele (vt täpsemalt direktiivi põhjenduspunkti 21), sealhulgas ka aastaid kestvaid kohtuvaidlusi.60 Seega kehtiv õigus ei pruugi antud valdkonnas tagada eelkõige oma maksetega viivitusse jäänud isikute, eelkõige tarbijatest krediidisaajate õiglast ja professionaalset kohtlemist. Juba pikema aja jooksul on meedias kajastatud juhtumeid, kus inkassoettevõtjate juhid või töötajad on tõenäoliselt käitunud õigusvastaselt või rikkunud häid tavasid ehk nende käitumine ei ole olnud eetiline.61
Nagu juba märgitud, siis ka kohtupraktikas on ilmnenud, et mõnede inkassoettevõtjate äripraktika on liiga agressiivne ja on esinenud juhuseid, kus on tuvastanud tahtlikult valeandmete esitamist inkassoettevõtja poolt (vt. nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5.03.2014 otsus asjas 3-2-1-186-13 p 24, kus Riigikohus pidas vajalikuks esitada nõude suuruse kohta kohtule valeandmete esitamisega seoses kuriteo teate võimaliku kelmuse tõttu; ka 12.11.2014 otsuses asjas 3-2-1-108-14 p 20 kirjeldab Riigikohus kohtule teadvalt valeandmete esitamist; kohtule valeandmete esitamine on tuvastatud ka tsiviilasjades 2-21-100182, 2-21-127914, 2-21-141911, 2-21-133166). Lisaks on sellisele tarbijate huve kahjustavale tegevusele pööratud rohkem tähelepanu ka meedias.62 Peamiselt väiksematel krediidipakkujatel ei ole hinnanguliselt piisavat võimekust tegeleda viivisnõuete sissenõudmisega ning nõuded loovutatakse inkassofirmadele. Inkassoteenuse pakkujad pöörduvad täitedokumendi saamiseks eelkõige nõuetega maksekäsu kiirmenetlusse, harva otse hagimenetlusse. Maksekäsu kiirmenetlus on tarbija jaoks, kes jätab maksettepanekule vastuväite esitamata, ebasoodsam kui hagimenetlus. Tarbijate huvide kaitstus maksekäsu kiirmenetluses on problemaatiline, kuna nõuet ei kontrollita ega hinnata tõendeid, lähtutakse avaldaja märgitust ning maksekäsk on viivitamata täidetav.63
6.4.2. Riive formaalne põhiseaduspärasus
Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. Õigusaktid peaksid olema sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et isikul oleks võimalik piisava tõenäosusega ette näha, milline õiguslik tagajärg kaasneb teatud tegevuse või tegevusetusega.
6.4.3. Riive materiaalne põhiseaduspärasus
Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on seaduse legitiimne eesmärk ning PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte järgimine: sobivus, vajalikkus, mõõdukus. Põhiõigusi on lubatud piirata mitte ainult teiste isikute põhiõiguste kasuks, vaid ka kollektiivsete ehk ühiskondlike hüvede kasuks.
Riigikohus on asunud seisukohale, et kui piirang riivab ühtaegu nii ettevõtlusvabadust kui omandiõigust, siis tuleb selle lubatavuse hindamisel hinnata piirangu proportsionaalsust enim riivatud põhiõiguse kontekstis (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12; RKPJKo 29.03.2017, 3-4-1-15-16, p 102).
6.4.4. Legitiimne eesmärk
Isikul on ettevõtlusvabadus (PS § 31), kui puuduvad õiguslikud takistused, st õiguslikud keelud ja käsud, mis tema otsustamisvõimalust ettevõtluse valdkonnas piiravad. Kuna finantsturul tegutsevad ettevõtjad (s.t. finantsasutused) on kõrgema usalduse kandjad majanduses, valitseb nende tegevuse vastu kõrgendatud avalik huvi ja neile esitatakse kõrgendatud tegevusnõuded võrreldes teistes ettevõtluse valdkondadega, et mh soodustada sotsiaalset turvatunnet. Finantsturu sujuva ja usaldusväärse toimimise õigusliku regulatsiooni üks laiematest eesmärkidest on tagadagi finantsturul tegutsevate investorite ja tarbijate kaitse.
Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse. Selle eesmärgi saab riik muu hulgas saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada edendada ettevõtlust finantsvaldkonnas, s.h. kellel ja millistel tingimustel lubatakse hallata/omandada viivisnõudeid s.t. kelle vahendusel toimub laenude nn järelturu usaldusväärne ja sujuv toimimine. Kuna ettevõtluskeskkonna kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on krediidiinkassode asutamise, tegevusele ja järelevalvele tingimuste kehtestamine põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk.
Piirangu põhjus ei pea tingimata tulenema PS-st, vaid selleks võib olla iga avalik huvi. RKPJKo 3-4-1-6-08, p 43; vt ka Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2012, II ptk, sissejuh, komm 8.1. Nagu juba rõhutatud, siis eelnõu eesmärk on kaitsta krediidisaajate, eelkõige tarbijate kui lepingulise suhte nõrgema poole huve ja õigusi. Eelnõuga soovitakse luua tõhusalt toimiv kaitse regulatsioon, mis piirab võimalusi kasutada viivislaenude sissenõudmisel ebamõistlikke meetodeid ja tasusid. Krediidiinkassode kui äriühingute ja nende omanike (aktsionäride/osanike) ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks on käesoleval juhul muuhulgas õigusrikkumiste vältimine ja õigusrahu tagamine.
Nagu eespool märgitud, siis alates 2024. a. 29. juunist võivad EL-is pankade viivislaenude krediidihaldustegevusega tegeleda vaid ettevõtjad, kellel on finantsjärelevalve asutuse poolt välja antud tegevusluba. Selle loa alusel võib ettevõte teenuseid osutada kõigis EL liikmesriikides (nn passirežiim) ehk teistpidi kaasnevad lisaks kohustustele ka uued võimalused oma äritegevuse laiendamiseks. Eeltoodu võib mõjutada positiivselt viivislaenude järelturu konkurentsiolukorda.
Lisaks tuleb siinkohal osundada põhiõiguste kolmikmõjule, s.t. eraisikule kuuluva põhiõiguse teostamise võimalust ja ulatust mõjutab teisele isikule kuuluv põhiõigus. Kolmikmõju ilmnemisel on tegemist isikute õiguste kollisiooniga – laenuandjal on küll ühelt poolt õigus tugineda ettevõtlusvabadusele (PS § 31), kuid teisalt on laenusaajal õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 19 lg 1, 26 ja 27). Samal ajal on mõlemal PS § 19 lõikest 2 tulenev kohustus austada ja arvestada teise põhiõigust. Riigikohus on nentinud, et üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja roll on esmajoones avalikul võimul (RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15). Tasakaalustamine avaldub nii seadusloomes kui ka seaduste rakendamisel (vt. ka selgitused p 6.4.1 juures).
Arvestades laenuturu, s.h. viivisnõuete järelturu osaliste olulisel määral vastandlikke huvisid, võib käesoleval juhul pidada ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse riive legitiimseks eesmärgiks ka laenuturu tasakaalustatud arengu, s.h. tõusama konkurentsisituatsiooni soodustamise eesmärki.
6.5. PROPORTSIONAALSUSE KONTROLL
Riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Hinnata tuleb selle eesmärgi kaalukust, mille saavutamise vahendiks riive on, s.t. kaalumise argumendid tulenevad legitiimsest eesmärgist.
6.5.1. Sobivus
Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisu on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Riigikohus on rõhutanud, et sobivuse kriteeriumi hindamisel piisab ka sellest, et eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega saavutada.
Vastavalt eelpool toodud analüüsile, on viidatud riive eesmärgiks muuhulgas finantssüsteemi ja tsiviilõiguslike suhete tasakaalustatud toimimise kaitsmine, õigusrikkumiste tõkestamine, sotsiaalmajanduslike probleemide vältimine ning krediiditurul konkurentsi tasakaalustamine.
Ettevõtlusvaldkondi, kus tegutsemiseks on vajalik pädeva asutuse luba, on väga palju. Finantsvaldkond on üks kõige tugevamate avalik-õiguslike piirangutega ettevõtlusvaldkond, kus ettevõtja tegevus on allutatud rangele regulatsioonile ja järelevalvele. Siiski näiteks krediidiasutustele kehtestatud nõuded on tunduvalt rangemad võrreldes krediidiandjatega. Sisuliselt on krediidiandjate suhtes kehtestatud nõuete intensiivsus üks madalamaid finantssektoris (nt ei ole nende suhtes kehtestatud eriliigilist kapitalinõuete režiimi). Ka krediidiinkassode suhtes käesoleva eelnõuga kehtestatavad nõuded järgivad suuresti juba täna krediidiandjate suhtes kehtestatud nõudeid – seega saab öelda, et plaanitavad nõuded on sobivad.
Krediidihaldusteenus, lisaks hoiu-laenuühistute tegevusele, on seni üks väga vähestest finantsvaldkondadest, kus ei ole kehtestatud finantsjärelevalve-alase tegevusloa ega riikliku järelevalve nõuet. Eelnõu ei ole vastuolus PS §-st 10 tuleneva õigusriigi põhimõttega, sest see ei riku otseselt õiguse subjektide õiguspärast ootust õigussuhete aluseks olevate õigusnormide püsimisele, sest seadusest tulenevate muutuste elluviimiseks on antud mõistlik tähtaeg. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni nö kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Seadusandja pädevuses on otsustada, milliseid reforme läbi viia (vt täpsemalt Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 10 komm 49).
Krediidiinkassode tegevuse reguleerimine tagab võlgnike viivisesviivituses olevate laenukohustuste sissenõudmise suurema selguse. Regulatiivsete meetmetega on võimalik tasakaalustada krediiditurul osalevate poolte erinevaid huvisid ja vähendada muuhulgas tarbijate üle-võlgnevuste tekkimise tõenäosust ja nn laenuorjusesse sattumist. Tasakaalustatud turg aitaks kaasa krediidisaajate ja krediidiinkassode vaheliste õigusvaidluste ja nendega seotud kulude vähenemisele, samuti võib väheneda riigi poolt antava (sotsiaalse) abi maht.
Järelikult on krediidihaldustegevuse tegevusloastamine, vastavate nõuete, s.h. Finantsinspektsiooni poolt järelevalve meetmete rakendamine, sobiv meede eeltoodud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks.
6.5.2. Vahendi vajalikkus
Kavandatava regulatsiooni vajalikkust hinnates tuleb kaaluda, kas võiks olla olemas puudutatud isikute õigusi vähem riivavaid abinõusid, mis aitaksid seatud eesmärke saavutada sama tõhusalt. Hinnata tuleb seatud eesmärkide, mille saavutamise vahendiks põhiõiguste riive on, kaalukust.
Seadusega kehtestatav tegevusloa nõue ja riikliku järelevalve toimimine ei välista samas kunagi lõplikult vastava finantsettevõtja juhtide või töötajate õigusaktide normide rikkumisi. Seaduse nõuded aitavad samas oluliselt kaasa krediidiinkassode usaldusväärse ja kindla juhtimise toimimisele ning vähendavad olulisel määral kuritarvituste ja muude rikkumiste tõenäosust. Eeltoodu tõttu ei saa üheselt järeldada, et käesoleva seaduseelnõuga kavandatav nõue taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba hiljemalt 2024. aasta 29. juuniks, välistab edaspidi kõikide probleemide tekkimise, kuid samas suurendab tõenäoliselt oluliselt krediidisaajate kaitset.
6.5.3. Vahendi proportsionaalsus kitsamas tähenduses (mõõdukus)
Vahendi vajalikkus kitsamas tähenduses ehk nn leebeima vahendi põhimõte – vastava abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. Abinõu on mõõdukas siis, kui sellega taotletav eesmärk kaalub üles põhiõiguse riive. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Seetõttu esmalt tuleb kujundada seisukoht riive intensiivsuse osas.
Samas tuleb arvestada regulatsiooni majanduslikku mõju. Kõnealusest eelnõust tuleneva ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt destabiliseeriv on antud uute nõuete esmane mõju turul tegutsevatele inkassoettevõtjatele seaduse jõustumisel ja sellele järgneval ajal ning kas uue seaduse jõustumine soodustab uute teenusepakkujate turule tulekut või mitte. Selge on see, et krediidiinkassodele administratiivne koormus suureneb. Pikemas perspektiivis peaks aga vastavate regulatiivsete meetmete mõjul vähenema inkassoettevõtjate huvi/vajadus sekkuda liialt intensiivselt võlglaste eraellu/tegevusse ja peaks vähenema mh kulukate õigusvaidluste arv.

7. SEADUSE MÕJUD
7.1. MAJANDUSLIK MÕJU TEENUSEOSUTAJATELE
7.1.1. Sihtrühm – krediidiinkassod
Täpne statistika viidatud teenuseosutajate kohta puudub, kuivõrd neile ei ole kehtestatud ei eraldi tegevusloamenetlust. Äriregistri andmetel võib kõnealuseid teenuseosutajaid olla Eestis ligikaudu 200. Reaalselt tegeleb ministeeriumi hinnangul krediidilepingutest tulenevate nõuete haldamise ja sissenõudmisega kümmekond ettevõtet.
2022. a. augustis viis ministeerium läbi suuremate inkassoteenust osutavate ettevõtete seas konsultatsiooni. Vastavad küsimused saadeti järgmisele seitsmele ettevõttele: Arelius Inkasso OÜ, Intrum Estonia AS, Julianus Inkasso OÜ, OK Incure OÜ, Omega Invest OÜ, AS PlusPlus Capital, Svea Inkasso OÜ.
Vastustest selgus, et kõik eelnimetatud ettevõtjad tegelevad suuremal või vähemal määral krediidilepingustest tulenevate nõuete haldamisega. Seega on nad tõenäoliselt kõik käesoleva seaduseelnõu kohaselt käsitatavad krediidiinkassodena. Mõned eelnimetatud ettevõtted tegelevad üksnes ettevõtete laenudest tulenevate nõuete haldamisega. Juhul kui tegemist ei ole pangalaenuga, siis sel juhul vastav ettevõtte ei ole käsitatav krediidiinkassona.
Mõju ulatus:
Hetkel puuduvad nn võlgade haldamise ja sissenõudmisteenuse osutajatele järelevalve ja tegevusnõuded. Krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste haldamise teenuse osutajatele toob tegevusnõuete ja järelevalve kehtestamine kaasa kindlasti kulusid ja halduskoormuse kasvu.
Tegutsev krediidiinkasso peab oma tegevuse vastavusse viima käesolevast seadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas:
• taotlema tegevusloa ja tegevusluba tuleb saada hiljemalt 2024. a. 30. juuniks septembriks (kes tegelevad pangalaenudest tulenevate viisinõuete haldamisega) või hiljemalt 2024. a. 31. detsembriks (kes tegelevad mitte-pankade tarbijalaenudest tulenevate viisnõuete haldamisega), vastasel juhul peab ta oma teenuste osutamise peatama;
• omama võrreldes nn tavaliste äriühingutega märkimisväärsemalt rohkem kapitali (minimaalne aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot);
• viima organisatsiooni ja selle juhtimissüsteemi vastavusse seadusest tulenevate nõuetega;
• osutama teenust vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele, sh andma võlgnikele piisavalt teavet;
• alluma Finantsinspektsiooni järelevalvele, sh esitama oma tegevuse kohta aruandlust;
• kandma vastutust, kui toimub kehtestatud nõuete rikkumine;
• maksma järelevalvetasu.
Lisaks seatakse krediidiinkassodele eraldi nõuded nö eetilisusele. Päris sellisel kujul seni ühelegi teisele finantsjärelevalve subjektile nõudeid ei ole sätestatud. Ehk krediidiinkassod peavad täpsemalt:
• tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt;
• andma krediidisaajale teavet, mis ei ole eksitav, ebaselge ega vale;
• austama ja kaitsema krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust;
• suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endas ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist.
Seadusest tulenevate nõuetega kooskõlla viimine võib eeldada ka IT lahenduste, tehniliste töökorralduste ja süsteemide muutmist. Samuti võib tekkida vajadus võtta tööle uusi isikuid ja tuleb tagada, et juhid (juhatuse ja nõukogu liikmed) vastaksid nn kutse- ja sobivusnõuetele. Eeltoodu võib tähendada, et töötajaid on vaja ka koolitada, et nad uue seaduse nõuetest teadlikud oleksid (s.t. võrreldes varasemaga võivad suureneda koolituskulud).
Juhul kui tegemist on täiesti uue ettevõtjaga, siis tuleb arvestada, et eeltoodud kulud võivad veelgi suuremad olla.
Lisaks avaldub majanduslik mõju menetlustasude ja järelevalvetasude maksmises. Eelnõu kohaselt tuleb tasuda tegevusloa menetlustasu 3 000 eurot, mis on ühekordne, kuid lisaks Finantsinspektsioonile makstavale tasule tuleb teha kulutusi tegevusloa taotluse dokumentatsiooni kokkusaamiseks (muuhulgas võib vajalikuks osutuda väljavõtete esitamine erinevate riikide registritest).
Järelevalvetasu on nii kapitali- kui ka mahupõhine ning seda tuleb tasuda kord aastas. Kui kapitaliosa on 1% algkapitalisummast, siis minimaalselt oleks see krediidiinkassodele 500 eurot (lähtuvalt 50 000 euro suurusest kapitalinõudest).
Mahuosa (mis on järelevalvetasu peamine osa) suurust on aga keerulisem hinnata. Siiski võib teatud hinnangu saamiseks võtta aluseks juba täna Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate subjektide poolt makstud järelevalvetasud. Finantsinspektsioonile makstud järelevalvetasude suurus koondatud kujul 2022. aasta kohta on esitatud järgmises tabelis.
Tabel 1. Finantsinspektsioonile 2022. a. makstud järelevalvetasud ja järelevalvetasu määrad subjektide lõikes64

Järelevalvetasud 2022 (tuhandetes eurodes)
Järelevalvetasu mahuosa määr 2022 (%-des)
Krediidiasutused
7263
0,0147
Kahjukindlustusandjad
914
0,097
Fondivalitsejad
665
0,0013/0,0095/0,013
Elukindlustusandjad
535
0,023
Krediidiandjad
224
0,1
Kindlustusmaaklerid
199
0,92
Investeerimisühingud
274
0,23
Makseasutused
154
0,019
Krediidivahendajad
18
0,1
Pensioniregistripidaja/Reguleeritud väärtpaberituru korraldaja
26
0,5
E-raha asutused
135
0,17
Pandikirju emiteerinud krediidiasutused
7
0,001
Kokku
10 414

Eeltoodu põhjal võiks hinnata, et makstavate tasude suurus antud sektoris võiks krediidiinkassode puhul jääda alla e-raha asutuste poolt makstud tasude tasemele (kokku ca 100 000 eurot).
Lisaks tuleb arvestada, et kui teenuseosutaja rikub käesolevas seaduses ette nähtud nõudeid, siis võib Finantsinspektsioon teda sanktsioneerida väärteo korras kuni 3 000 000 euro ulatuses.
Siinkohal on oluline lisada, et finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust. Seega finantsjärelevalve põhiline eesmärk on tagada, et finantsasutused suudavad tulevikus täita kliendi ees võetud kohustused, mh on järelevalve tööks ka tagada turutoimimise reeglite järgimine, sh et finantsteenuste tarbijatele esitatakse õiget ja täielikku teavet ning neid koheldakse õiglaselt.
Enne väärteomenetlemise algatamist on Finantsinspektsioonil võimalik kaaluda ka muude meetmete rakendamist. Eelkõige on Finantsinspektsioonil võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, nt teha ettekirjutus nii õigusaktide nõuete rikkumise eest (rikkumise lõpetamiseks) kui ka rikkumise ärahoidmiseks, mille mittetäitmisel on õigus rakendada sunniraha nii füüsilisele kui juriidilisele isikule.
Ka EL finantssektori õigus, sh inkassofirmasid reguleeriv direktiiv 2021/2167 (artikkel 23(2)) rõhutab, et vastavad meetmed ja karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Võttes arvesse konkreetset reguleeritavat valdkonda, ei pruugi mittekaristuslikest meetmetest piisata, et tagada nende eesmärkide täitmine. Eeltoodust lähtuvalt peab Finantsinspektsioonil kui menetlejal olema võimalik valida meetmetest see, mis just konkreetsel juhul on tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. Lisaks võimaldab see arvestada finantssektori eripäraga, kus ka olemuslikult kõrvaldatav rikkumine võib olla niivõrd oluline, et vajab näiteks sunniraha kõrvale ka väärteokoosseisu heidutavat toimet. Järelevalvel tuleb seega alati lähtuda ka ultima ratio põhimõttest.
Mõju avaldumise sagedus: Teenuseosutaja peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel. Teenuseosutaja halduskoormuse kasv võib olla suurem eelkõige tegevuse algusfaasis, st tegevusloa taotlemise protsessi ajal, kui võib vaja minna eelkõige õigusnõustaja abi. Uus regulatsioon tähendab ka teenuseosutaja püsikulude suurenemist. Teenuse osutamise ajal on mõju avaldamise sagedus pidev, kuivõrd teenuseosutaja tegevus peab igal ajal olema vastavuses eelnõus kavandatatud nõuetega.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Seaduse vastuvõtmisel võivad mitmed käesoleval hetkel tegutsevad ettevõtjad oma tegevuse lõpetada (vt ka sotsiaalne mõju).
Eelkõige võib olla põhjuseks see, et ettevõtja ei pruugi olla suuteline taotlema tegevusluba. Tegevusloa taotlemisel tuleb esitada põhjalikult ettevalmistatud dokumendid ja andmed, mis peavad tõendama, et tegevusloa taotleja vastab seaduses ettenähtud nõutele (eelkõige kapitalinõuded, juhtide usaldusväärsus, organisatsiooni sisesed kontrollsüsteemid, teenuse osutamise nõuded).
Samas võib äriregistris olla palju ettevõtjaid, kes on oma tegevusalaks märkinud nn võlgade haldamise või võlgade sissenõudmise, kuid reaalselt selle tegevusega ei tegele („Inkassoteenus ja krediidiinfo“ vastavalt EMTAK koodile 82911). Seetõttu võib antud regulatsiooni kehtestamisel olla ka n.ö „puhastav“ efekt.
Ehk kokkuvõttes on keeruline täpset ettevõtjate arvu hinnata, kes peaksid oma tegevuse lõpetama. Tõenäoliselt enamik eelnimetatud kahesajast ettevõttes (kelle tegevusalaks on äriregistri info kohaselt inkassoteenuse osutamine) ei tegele konkreetselt krediidilepingutest tulenevate nõuete haldamisega. Enamike äriregistris märgitud selliste ettevõtjate puhul on tegemist väiksemate OÜ-dega, keda antud eelnõu suure tõenäosusega üldse ei puuduta. Siiski kaalub Rahandusministeeriumil kõigile eelnimetatud ettevõtjatele eraldi teavituse saatmist, mis puudutab käesolevat eelnõud ja selle edasist rakendumist.
Mõju olulisus: Mõju teenuseosutajale, kes peab taotlema tegevusluba, on kindlasti olemas ehk mõju on pigem oluline. Halduskoormuse tõus ja täiendava ressursi vajadus, nii rahaline kui inimressurss. Samas üldises plaanis ei ole käesoleva seaduse kohaldumisalasse kuuluvaid teenuseosutajaid võrreldes kogu ettevõtete arvuga väga palju. Lisaks kui võrrelda eelnõuga plaanitavaid nõudeid teiste juba täna Finantsjärelevalve alla kuuluvate subjektidega (pangad jt), siis on nõuete nn intensiivsus, sh krediiditurule sisenemise barjäär, krediidiinkassode puhul tunduvalt madalam.
Järgmises tabelis on esitatud võrdlus teiste finantsjärelevalve subjektidega (ehk kelle suhtes täna juba finantsjärelevalve regulatsioon kehtib).
Tabel 2. Krediidiinkassodele ettenähtud nõuete võrdlus võrreldes teiste järelevalvesubjektidega

Krediidiinkasso
Krediidiasutused ja teised finantsjärelevalve subjektid
• Tegevusloa nõue
Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada andmeid/teavet vähemal määral võrreldes teiste subjektidega (uues eelnõu versioonis on vähendatud nõudeid ka äriplaanile)
Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada üldjuhul väga detailseil kujul andmeid ja teavet
• Kapitalinõue
25 000 (esimeses versioonis oli 50 000)
50 000 – 5 000 000
(v.a. rahasiirde teenuse pakkuja ja ühisrahastusplatvorm)
• Nõuded omavahenditele, kapitali adekvaatsusele
Nõuded on omavahenditele puuduvad
Eelkõige krediidiasutustele ja kindlustusandjatele on nähtud ette väga range/põhjalik omavahendite normistik
• Nõuded likviidsusele, vahendite hoidmisele
Eraldi konto hoidmise nõue
Krediidiasutustele on ette nähtud väga detailsed nõuded likviidsusele (likviidsuskatte nõue, likviidsusriski testid jm), makseasutustele on sätestatud teatud nõuded vahendite hoidmisele
• Omanike kontroll
Nn suuromanike kohta tuleb FI-le teavet esitada – suuromaniku künnis algab 20% suurusest osalusest (esimeses versioonis oli see 10%).
Nn suuromanike kohta tuleb FI-le teavet esitada – suuromaniku künnis algab üldjuhul 10% suurusest osalusest
• Nõuded juhtidele
Üldised usaldusväärsuse nõuded juhatuse ja nõukogu liikmetele. Võrreldes esimese versiooniga on jäetud välja nn kvalifikatsiooni nõue, samuti ei ole nõukogu olemasolu enam tingimata vajalik.
• Üldised usaldusväärsuse nõuded juhatuse ja nõukogu liikmetele, samuti nende kvalifikatsioonile. Nõukogu olemasolu on üldjuhul vajalik.
• Krediidiasutuste, investeerimisühingute ja fondivalitsejate puhul on ette nähtud eraldi spetsiifilised nõuded/piirangud krediidiasutuse juhtidele tulemustasude määramise/maksmise osas (sh võimalus nõuda tulemustasu tagasi).
• Aruandlus FI-le
Krediidiinkasso peab Finantsinspektsioonile aruandlust esitama üldjuhul kord kvartalis või poolaastas
Finantsinspektsioonile tuleb aruandlust esitada üldjuhul kord kuus või kord kvartalis
• Sanktsioonid
Finantsinspektsioon võib väärteokorras krediidiinkassot trahvida kuni 3 mln euro ulatuses või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.
Finantsinspektsioon võib väärteokorras finantsjärelevalve subjekte trahvida üldjuhul kuni 5 mln euro ulatuses võii kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema grupi konsolideeritud käibest.

Üldise positiivse mõjuna võib välja tuua, et kehtestatavad nõuded tagavad nn laenuvõlglaste parema kohtlemise.
7.1.2. Sihtrühm – krediidiostjad
Krediidiostjatena käsitatakse eelnõu kohaselt juriidilisi või ka füüsilisi isikuid, kes omandavad oma majandus- või kutsetegevuse käigus viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Ehk lihtsustatult mõeldakse nende isikute all viivisesviivituses olevate krediidilepingute finantseerijaid (investoreid). Eesti kohta puudub info, kas sellisel kujul eraldiseisvaid isikuid tegutseb s.t. teadaolevalt tegelevad selliste lepingute või nõuete ülesostjad paralleelselt ka nende võlanõuete haldamisega (ehk inkassotegevusega) ja seega kohaldub juba nende suhtes krediidiinkassode suhtes sätestatu. Seega saab mõju sellistele isikutele hinnata väga teoreetiliselt.
Mõju ulatus: Krediidiostjate suhtes rakendatavad nõuded on tunduvalt vähem halduskoormavad võrreldes krediidiinkassodega. Peamine erinevus seisneb selles, et krediidiosutajatel ei ole kohutust taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba ja samuti ei rakendu nende suhtes nt kõrgendatud kapitalinõue ega nn organisatoorsed nõuded.
Krediidiostjad peavad sisuliselt täitma kolme sorti nõuded:
• nende tegevus peab täpselt nagu krediidiinkassodel olema nö eetiline;
• nad peavad laenumaksetega viivituses olevale isikule (laenusaajale) andma täpset infot nii enda kui võlgnevuse kohta (samas võivad nad selle ülesande nö edasi delegeerida krediidiinkassole);
• ta peab viivisesviivituses oleva tarbijaga sõlmitud krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks nimetama eraldi krediidiinkasso või panga või muu krediidiandja;
• kui krediidiostja loovutab viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude peab ta sellest teavitama Finantsinspektsiooni, sh edastama uue krediidiostja andmed.
Ehk eelkõige peavad krediidiostjad täitma vastavaid teavitamisnõudeid.
Mõju avaldumise sagedus: Krediidiostjad peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel. Eelkõige see puudutab nõudeid nn eetilisele käitumisele. Teabe edastamise osas on ette nähtud vastavad viiteajad. Näiteks kui krediidiostja „müüb“ vastava nõude edasi teisele krediidiostjale, siis selline teave tuleb esitada Finantsinspektsioonile kord poolaastas.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: seda riski on keeruline hinnata kuna ei ole teada, kas selliseid isikuid (kes tegelevad puhtalt viivisesviivituses olevate nõuete „üleostmise“ finantseerimisega) Eestis tegutseb.
Mõju olulisus: Mõju sellistele isikutele on kindlasti olemas ehk mõju on pigem nende suhtes oluline. Halduskoormuse tõus ei ole samas kindlasti nii märkimisväärne kui krediidiinkassode puhul. Samamoodi nagu krediidiinkassode puhul saab üldise positiivse mõjuna välja tuua, et ka krediidiostjatele kehtestatavad nõuded tagavad nn laenuvõlglaste parema kohtlemise.
7.1.3. Sihtrühm – krediidiasutused ja muud krediidiandjad
Eestis tegutses 2023. a. septembri lõpu seisuga 9 krediidiasutust, kes on saanud Finantsinspektsiooni tegevusloa ja 4 välismaise krediidiasutuse filiaali. Lisaks krediidiasutustele tegutses Eestis septembri lõpu seisuga 40 krediidiandjat ja 11 liisingfirmat (kes on käsitatavad erandi alusel tegutsevate krediidiandjatena kuna nende suhtes ei kohaldata kõiki KAVS-s ettenähtud nõudeid).
Mõju ulatus: mõju ulatus on paljugi seotud sellega kui palju krediidiasutused või krediidiandjad soovivad oma viivituses olevaid nõudeid anda hallata krediidiinkassodele või need siis loovutada krediidiostjatele.
Tabel 3. Pankade ja mitte-pankadest krediidiandjate väljastatud laenude jäägid ja tähtajaks tasumata laenude jäägid 31.12.2022. a. seisuga

Pangad
Pankadega seotud krediidiandjad
Pankadega mitteseotud krediidiandjad
 
 
Laenude äriühingutele
Laenude eraisikutele


Väljastatud laenude jääk (mln eurodes)
9 373,40
11 543,9
1 264
263
sh tähtajaks tasumata laenude jääk (mln eurodes)
87,9
144,5
42,3
60,3
sh üle 30 päeva tähtajaks tasumata laenude jääk (mln eurodes)
33,8
38,6
13,3
25,7
sh üle 30 päeva tähtajaks tasumata laenude jääk (lepingute arv)
ei ole teada
ei ole teada
7 358
19 319
Eeltoodud tabelist on näha viivituses olevate laenude jääk ja ka nende lepingute arv krediidiandjate puhul. Käesolevas eelnõus on lähtutud eeldusest, et viivituses olevat nõuet ei loovutata kohe krediidiinkassole, vaid siis kui maksmise tähtaeg on ületanud 30 päeva. Sellisel juhul oli tähtajaks tasumata laenude jäägiks nii pankade kui mitte-pankadest krediidiandjate peale kokku eelmise aasta lõpu seisuga ca 111 mln eurot. Ehk see võiks olla potentsiaalselt see summa, mida saaks edaspidi krediidiinkassodele või krediidiostjatele loovutada.
Nagu eespool märgitud, siis viis Finantsinspektsioon 2019. a. läbi uuringu, mis kaardistas seda, et kui palju nõudeid inkassofirmadele loovutatakse. Selle kohaselt müüsid aastatel 2017 ja 2018 krediidiasutused bilansilisi ja bilansiväliseid nõudeid vastavalt 51,8 miljoni ja 75,6 miljoni euro ulatuses. Suurem osa loovutatud nõuetest olid eraisikulaenud, sh tarbimislaen ja järelmaks.65 Muude krediidiandjate kohta selline info puudub, kuid teadaolevalt loovutavad mitmed krediidiandjad täna viivisesviivituses olevaid nõudeid (tarbijalaene).
Juhul kui krediidiasutus või mõni muu krediidiandja plaanib oma väljastatud laenulepingu või sellest tuleneva nõude edaspidi loovutada (s.t. ei tegele ise viivituses olevate laenulepingutest tulenevate laenumaksete sissenõudmisega), siis kaasnevad neile eelnõuga eelkõige erinevad teabe esitamise kohustused. Esiteks juhul kui eelnimetatud krediidiandjad loovutavad viivisesviivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude krediidiostjale, siis on neil kohustus esitada Finantsinspektsioonile selle kohta erinevat infot (vastava krediidiostja nimi, loovutatud nõuete jääk jm). Lisaks on kohaldatavuse korral krediidiasutustel kohustus esitada seda infot ka teise EL liikmesriikide finantsjärelevalve asutustele (juhul kui krediidiostjad asuvad vastavates riikides).
Samuti on eraldi nähtud ette täiendav kohustus krediidiasutustele – krediidiasutus peab esitama võimalikule krediidiostjale teavet viivituses olevate krediidilepingute kohta ja sellega seonduvat muud infot lepingueelsete läbirääkimiste käigus.
Mõju avaldumise sagedus: Krediidiandjad on kohustatud Finantsinspektsioonile vastavat teavet esitama vähemalt 2 korda aastas. Finantsinspektsioon võib seda vajaduse korral nõuda sagedamini.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: see risk on pigem väike kuna käesoleva eelnõuga kaasnev koormus ei tohiks kuidagi viia selleni, et mõni krediidiandja peaks oma tegevuse lõpetama. Teiseks, seda ei ole küll võimalik täpselt prognoosida, kuid eelnõu ei tohiks suurendada laenude hinda (tõsta intressimäärasid) laenuvõtjate jaoks.
Mõju olulisus: Arvestades, et juba täna on nii krediidiasutustel kui ka muudel krediidiandjatel regulaarsed aruandluse esitamise kohustused Finantsinspektsiooni ees, siis käesoleva eelnõuga kaasnevad teabe kohustused ei ole olemasolevaga võrreldes ülemäära suured. Ehk see mõju on pigem nende subjektide suhtes väheoluline.
7.2. SOTSIAALNE MÕJU
7.1.2. Sihtrühm – laenusaajad (võlgnikud)
Täpset statistikat isikute kohta, kes on oma krediidilepingutega seoses maksetähtaegu ületanud, ei ole. Siiski on võimalik seda laias laastus erinevate allikate põhjal hinnata. Eelkõige tuleb eristada neid lepinguid, millest tulenevalt krediidiandjad nõuavad tasumata makseid ise sisse või on andnud hallata või on need loovutanud juba inkassofirmadele. Või siis ka neid, millest tulenevalt on algatatud juba täitemenetlus.
Finantsinspektsiooni statistika kohaselt oli pankadega seotud krediidiandjatel (liisingfirmad) tähtaja ületanud laenulepinguid 18 815 tükki ja mitte-pankadest krediidiandjatel oli selliseid lepinguid 41 645 tükki. See info (viivisesviivituses olevate lepingute kohta) pankade osas aga puudub, tõenäoliselt on nende arv võrreldes krediidiandjatega väiksem. Samas teiselt annavad pangad laene ka ettevõtetele ja sellised laenulepingud (kui on nö viivisesviivituses) kuuluvad samuti käesoleva seaduse kohaldumisalasse.
Julianus Inkasso koostab samuti igal aastal Eesti eraisikute maksehäirete ülevaate. Nende uuringu kohaselt oli 2023. aastal vähemalt üks maksehäire 83 253 isikul (nimetatud number sisaldab aga ka muid võlgnevusi kui üksnes krediidilepingutest tulenevaid). Võrreldes 2020. aastaga, kui oli teada vähemalt 101 000 makseraskustes inimest, on see number aga olnud õnneks languses. Seda sama langustrendi kinnitab ka Rahandusministeeriumi poolt tellitud krediidituru uuring.66 Küll aga nii Julianus Inkasso ja ministeeriumi poolt tellitud uuringu kohaselt on keskmine võlasumma pidevalt aga ühe isiku kohta kasvamas. Julianus Inkasso andmetest selgub, et statistiliselt on 2023. aastal keskmine võlgnik 46-aastane eesti rahvusest mees, kellel on 2,6 aktiivset maksehäiret ning kelle võla kogusumma on ca 3400 eurot. Lisaks väidetakse Julianus Inkasso ülevaates, et makseraskustes inimesed võtavad kergekäelisemalt uuesti laenu.
Mõju ulatus: mõju ulatus on tõenäoliselt päris suur. Esiteks krediidiinkassodele ja krediidiostjatele seatavad nn eetilisuse nõuded sunnivad neid rohkem läbi mõtlema, et kuidas võlgnikele läheneda. Uute nõuete tulemusena peaks vähenema praktika, kus inkassoettevõtjad kasutavad ebaeetilisi või liiga agressiivseid lähenemisi võlgade sissenõudmisel.
Teiseks kaasnevad eelnõuga erinevad teavitamise kohustused, mille kohaselt võlgnik peaks edaspidi selgelt ja üheselt aru saama kui suur on tema võlgnevus või mida temalt täpselt sisse nõutakse, mh saab ka selge info selle kohta kuidas tema suhtes esitatud nõuet vaidlustada.
Eraldi saab laenusaajate ja potentsiaalsete võlgnike jaoks välja tuua viivitusintressi ehk viivisemäära muudatuse eelnõu kohaselt. Kui kehtiva õiguse kohaselt on see nö standardina EKP intressimäär67 + 8% (millest saab aga kõrvale kalduda s.t. näha ette lepinguga suurema määra), siis eelnõu kohaselt nähakse ette konkreetne ülempiir – viivisemäär ei või olla suurem kui kahekordne algne laenu intressimäärKKMi ülempiir.
Selline täpne määr või nö lagi viivitusintressile lubaks ka Finantsinspektsioonil paremini sekkuda ja viia läbi efektiivsemalt järelevalvet. Täna on juba seatud nö lagi juba krediidi kulukuse määrale (sisuliselt tarbimislaenude intressimäärale), mis võlaõigusseaduse § 4062 lõike 1 kohaselt ei või olla suurem kui kolmekordne krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. Viimati oli see 15,3%68 ehk sisuliselt ei tohiks see määr olla kõrgem kui ca 46%. Vastasel juhul on tarbijakrediidileping tühine. 2022. aastal jõudis järelevalvelise aruandluse kaudu Finantsinspektsioonini informatsioon krediidikulukuse määra ülempiiri ületamistest. Kahel juhul pidas Finantsinspektsioon vajalikuks teha turuosalistele ettekirjutus järgida krediidi kulukuse määra ülempiirile kehtestatud nõudeid.
Nn rahuolematust selles valdkonnas ilmestab ka selle finantsteenusega tarbijate poolt esitatud kaebuste arv Finantsinspektsioonile. Nimelt kui 2021. aastal esitasid tarbijad Finantsinspektsioonile 268 kaebust, siis 2022. aastal oli tarbijate pöördumisi 335. Ja ca 70% kaebustest olid seotud just makse- ja krediiditeenustega.
7.3. MÕJU JÄRELEVALVEASUTUSTELE
Sihtrühm: Finantsinspektsioon, milles töötas 2022. aasta lõpu seisuga 127 inimest (sh 15 peatatud töölepingut).
Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus võib tõusta märkimisväärselt, kuna järelevalvesubjektide arv suureneb (vt punkti 6.1.1 sihtrühma suurus), mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. 2022. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine kuupalk 3 243 eurot, kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust.
Esmane koormus kaasneb Finantsinspektsioonile seoses tegevusloa taotlemisega seotud dokumentide ja andmete läbitöötamisega ning mis peaks kulmineeruma sellega, kas taotlejale tehakse positiivne või negatiivne tegevusloa väljastamise otsus (nagu eespool märgitud, siis võiksid tegevusloa taotluse esitada kümmekond ettevõtet).
Edaspidi kaasneb Finantsinspektsioonile koormus seoses jooksva järelevalvega – esitatud aruannete läbitöötamine, juhtide osas kontroll, kas nad vastavad nn sobivusnõuetele, vajadusel kohapealsete kontrollide läbiviimine jms. Juhul kui Finantsinspektsioon tuvastab olulisi minetusi krediidiinkasso tegevuses, siis võib Finantsinspektsioon algata ka väärteomenetluse vastava subjekti suhte.
Hinnanguliselt võib eelnimetatud koormuse kasv tähendada Finantsinspektsiooni jaoks ca 2 – 3 uue töötaja palkamist.
Finantsinspektsiooni eelarve kujuneb subjektide poolt makstavatest menetlustasudest ja järelevalvetasudest. See tähendab, et isikud, kes taotlevad vastava teenuseosutaja tegevusloa peavad maksma nii ühekordse tasu (tegevusloa menetlustasu) kui edaspidi jooksvat järelevalvetasu.
Uutest tasudest laekuvad summad peaksid üldiselt katma uute subjektide järelevalvele kuluvad summad. Ehk eesmärk on need järelevalvetasud kehtestada (võimaluse korral) kulupõhiselt. Siiski võib juhtuda, et täies ulatuses kogu Finantsinspektsiooni järelevalvekulu, mis läheb taoliste ettevõtjate üle järelevalve teostamisele, laekuvad summad siiski vähemalt algusaastatel ei kata (siis tuleb see kulu katta muude subjektide poolt laekuvate tasude arvelt).
Mõju avaldumise sagedus: seaduse rakendumise alguses avaldub suurem mõju, kui kõik sihtrühma kuuluvad teenuseosutajad hakkavad tegevusluba taotlema. Edaspidi on mõju pidev, kuna Finantsinspektsioon teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjudena võib näha üsna mahukat tegevuslubade väljastamise menetlust 2024. aasta esimeses pooles.
Mõju olulisus: Mõju on oluline. Eelduslikult on mõju arvestades sihtrühma suurust (127 töötajaga asutus, kus vajadus tekib ca 5% uute töökohtade järele) ning mõju ulatust ehk kohanemisvajadust (nt ekspertiis ja arusaam sellistest uut tüüpi teenustest) siiski kokkuvõttes ilmselt pigem oluline.
Sihtrühm: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA)
Mõju ulatus: Võrreldes kehtiva õigusega võib kaasneda TTJA-le töökoormuse tõus seoses täiendava teavitamiskohustuste täitmise üle järelevalve teostamisega. Tulenevalt eeltoodust võib olla TTJA-l vajadus 1 täiendava finantsteenuste valdkonna kogemusega juristi ametikoha loomiseks alates eelnõu jõustumisest kuluga 45 000 eurot aastas. Väidetavalt TTJA-l ja MKM-i valitsemisalal puuduvad võimalused leida selleks vahendeid omavahenditest, mistõttu võib osutuda vajalikuks leida täiendavad vahendid riigieelarvest.
Mõju avaldumise sagedus: konkreetse nõude kontrollimine (s.t. kas VÕS § 404.2 teavitamise nõue on krediidiandjate poolt korrektselt täidetud) on üsna pidev tegevus.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjudena võib näha seda, et TTJA-l ei ole piisavat ressurssi konkreetse nõude täitmise kontrollimiseks.
Mõju olulisus: Mõju on ebaoluline. Arvestades, et tegemist ei ole ülimahuka lisanduva kontrollkohustega, siis kokkuvõttes on see mõju ilmselt pigem ebaoluline.

7.4. KOKKUVÕTE MÕJUDEST
• ViivisesViivituses olevate laenude haldusteenuste osutajatel ehk krediidiinkassodel kulub eelduslikult kõigist käesoleva seaduseelnõu subjektidest kõige rohkem täiendavat tööjõudu ja kapitali, et oma tegevus viia kooskõlla seaduses sätestatud nõuetega. Seda põhjusel, et neil on täiesti uus kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Kokkuvõttes on halduskoormuse kasv nende jaoks üsna suur. Teisalt peaks selle üles kaaluma võlgnevustesse sattunud isikute suurem kaitse, mis läbi krediidiinkassode suurema reguleerimise kaasneb.
• ViivisesViivituses olevate laenude finantseerijatele ehk krediidiostjatele kaasnevad kohustused piirduvad eelkõige sellega, et nende tegevus peab olema nö eetiline ja neil tuleb anda asjakohast teavet. Ehk kui Eestis tegutsebki eraldiseisvaid selliseid ettevõtjaid või eraisikuid, siis nendele kaasnevad nõuded on tunduvalt väiksemad kui krediidiinkassodel. Siiski teadaolevalt Eestis selliseid isikuid ei tegutse ja täna tegutsevad krediidiinkassod on samal ajal ka viivisesviivituses olevate laenude nö kokkuostjad (finantseerijad). Ehk lisaks peavad nad seega täitma ka krediidiostjate suhtest sätestatut.
• Krediidiasutuste ja muude krediidiandjate jaoks kaasnevad käesolevaga eelnõuga eelkõige teavitamiskohustused. Samuti kaasneb neile kohustus kaaluda seda, et kas nö võlgniku suhtes võiks rakendada mõnda ümberkujundamise meedet enne kui täitemenetlust võlgniku suhtes alustatakse (nt pikendada krediidilepingu tähtaega, muuta intressimäära jm). Kokkuvõttes on halduskoormus pigem selle sihtrühma suhtes keskmine.
• Võlgnike jaoks peaks eelnõu kindlasti olema positiivne kuna läbi uute kohustuste erinevate teenuseosutajate suhtes suureneb nende kaitse. Kuivõrd võlgnike osakaal Eesti elanikkonnast on suur, siis võib pidada eelnõu mõju selles osas üpris suureks.

8. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD MÕJUD RIIGIASUTUSTELE, KOHALIKELE OMAVALITSUSTELE JA JÄRELEVALVELE
Eelnõu rakendamise mõju riigieelarvele on kaudne. Koormuse tõus riigieelarvele on pigem ebatõenäoline. Finantsinspektsioon on finantsjärelevalve subjektide poolt täielikult rahastatav seetõttu täiendavat kulu riigieelarve tähenduses nende kulude tõusmisega ei kaasne.
Eelnõu mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on väike või olematu. Avaliku sektori, nt Rahandusministeeriumi ametnike töökoormus, jääb samaks. Üldine usaldusväärsuse kasv selliste teenuseosutajate vastu tervikuna võivad vähendada sotsiaalseid probleeme, mis on kaudselt kasuks ka riigiasutustele ja omavalitsustele.

9. RAKENDUSAKTID
Tulenevalt HÕNTE § 48 lõike 3 punktist 3 on esitatud volitusnormidega seotud määruste loetelu - vt järgmist tabelit.

Tabel nr 3. Volitusnormi alusel kehtestatav rakendusakt
Eelnõu norm
Määruse sisu
Volitusnormi sõnastus
KIKS § 29 lg 56
Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed
(5) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister määrusega.



KIKS § 38 lg 5 6
Nõuded juhtidele ja töötajatele
(2) Valdkonna eest vastutav võib oma määrusega näha ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele.
KIKS § 41 lg 5
Sise-eeskirjad
(5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad nõuded.
KIKS § 49 lg 6
Aruanded ja nende esitamine
(5) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
KIKS § 60 lg 7
Krediidisaaja kaebuste lahendamine
(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale.
KIKS § 64 lg 56
Info lepingute loovutamise kohta
(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta
KIKS § 75 lg 67
Krediidiinkasso riskipõhine hindamine
(1) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega krediidiinkasso tegevuse riskipõhise hindamise põhimõtted.
FIS § 53 lg 4
Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamine
(4) Inspektsioon avalikustab oma veebilehel valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud korras ja ulatuses andmed:
1) Eesti finantsjärelevalve subjektide, nende välisriigis asuvate filiaalide, tütarettevõtjate, esinduste ning nende poolt välisriigis piiriüleste teenuste osutamise kohta;
2) käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seaduste alusel vastavat Eestis tegutsemise õigust omavate välisriigi isikute või institutsioonide Eestis asuvate filiaalide, esinduste ning nende poolt Eestis piiriüleste teenuste osutamise kohta.
KAVS 571 lg 5
Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile krediidiandja poolt
(4) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.
KAS 923 lg 5
Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile krediidiasutuse poolt
(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.
Nagu eeltoodust tabelist näha, siis hetkeseisuga on kavas kindlasti kehtestada vähemalt 2 määrust – a) täpne kord kuidas ja millise sisuga tuleb aruandeid Finantsinspektsioonile esitada ja b) info avalikustamine krediidiinkassode kohta FI veebilehel (selleks on vaja kehtivat määrust muuta). Seletuskirja lisas on vastavate rakendusaktide kavandid (vt lisa 2).

10. SEADUSE JÕUSTUMINE
Seadus jõustub 2024. aasta 1. märtsilaprillil.
FELS muudatused tuleks jõustada 2023. aasta 15. novembril tulenevalt muudatuste aluseks olevast määrusest (EL) 2022/2036, mille kohaselt peavad liikmesriigid muudatused jõustama hiljemalt nimetatud kuupäeva. Samas kuna käesolevat seadust ei jõuta tõenäoliselt selleks kuupäevaks veel vastu võtta, siis eraldi jõustumiskuupäeva FELSi muudatuste jaoks käesolevas eelnõus ette ei nähta.

11. HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE
Eelnõu on esitatud kaks korda kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile, Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Eesti Pangale, MTÜ-le Finance Estonia, Eesti Pangaliidule, kohtutele ja kõikidele suurematele inkassofirmadele. Vastavate märkuste ja ettepanekutega on põhjendatuse korral arvestatud (vt märkuste tabel).
Käesolevaga esitatakse eelnõu uuesti eelnimetatud osapooltele kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseksVabariigi Valitsusele heakskiitmiseks.
Lisa 1. Vastavustabelid
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL
EL õigusakti artikkel (direktiiv 2021/2167/EL sätted)
Eesi õigusakt
Eesti õigusakti säte
Selgitus
Artikkel 1
KIKS
§ 1

Artikkel 2 (1)
KIKS
§ 2 lg 1

Artikkel 2(2)
-
-

Artikkel 2(3)
-
-

Artikkel 2(4)
-
-

Artikkel 2(5)
KIKS
§ 2 lg 2 ja 3

Artikkel 2(6)
KIKS
§ 2 lg 3

Artikkel 3
KIKS
§ 4

Artikkel 3 p 9
KIKS
§ 3 lg 1

Artikkel 4
KIKS
§ 6

Artikkel 5
KIKS
§ 7-11

Artikkel 6
KIKS
§ 7 lg 2, § 47

Artikkel 7
KIKS
§ 7

Artikkel 7(4)
KIKS
§ 10 lg 1

Artikkel 7(5)
-
-

Artikkel 8
KIKS
§ 13

Artikkel 9
KIKS
§ 15

Artikkel 10
KIKS
§ 58

Artikkel 10(2)
KIKS
§ 59

Artikkel 11
KIKS
§ 45

Artikkel 12
KIKS
§ 43

Artikkel 13
KIKS
§-d 17 – 24

Artikkel 14
KIKS
§-d 68 – 69

Artikkel 15 (1)
KAS
§ 894

Artikkel 15(2) – artikkel 15 (5)
KAS
§ 923

Artikkel 16
-
-

Artikkel 17
KIKS
§ 3 lg 5, § 64

Artikkel 18
KIKS
§ 63

Artikkel 19
KIKS
§ 62

Artikkel 20
KIKS
§ 64

Artikkel 21
KIKS
§ 66, § 67

Artikkel 22
KIKS
§ 78

Artikkel 22(3)
KIKS
§ 75

Artikkel 23
KIKS
§-d 80 – 93

Artikkel 24
KIKS
§ 60

Artikkel 25
-
-

Artikkel 26(1)
FIS


Artikkel 26(2)
FIS


Artikkel 26(3)
FIS


Artikkel 26(4)

KIKS § 71
FIS § 34

Artikkel 26(5)
-
-

Artikkel 26(6)
-
-

Artikkel 27
VÕS
§-d 4042, 412, 416, 4161

Artikkel 28
VÕS
§-d 4042, 412, 416, 4161

Artikkel 29
-
-

Artikkel 30
-
-

Artikkel 31
-
-

Artikkel 32
-
-

Artikkel 33
-
-

Artikkel 34
-
-


Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2022/2036/EL artikli 2 (direktiivi 2014/59/EL muudatused) üle võtmine
EL õigusakti artikkel
(direktiivi 2014/59/EL sätted)
Eesti õigusakt
Eesti õigusakti säte
Selgitus
Artikli 45d lõike 4 muutmine
FELS
§ 174 lg 4
 
Artikli 45f lõike 6 välja jätmine

 
Euroopa Pangandusjärelevalvele antud mandaati sisaldava sätte välja jätmine, ei vaja ülevõtmist
Artikli 45h lõike 2 muutmine
FELS
§ 18 lg 41 ja 42
 
Artiklisse 129 lõigu lisamine

 
Mandaat Komisjonile, ei vaja ülevõtmist

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2019/2162 /EL artiklite 17 ja 27 täpsem üle võtmine
EL õigusakti artikkel
(direktiivi 2019/2162/EL sätted)
Eesti õigusakt
Eesti õigusakti säte
Selgitus
Artikkel 17
Pandikirjaseadus
§ 17 lg 4
 
Artikkel 27
Pandikirjaseadus
§ 16 lg 1
-


Lisa 2. Rakendusaktide kavandid

Rahandusministri määrus „Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso ning välisriigi krediidiinkasso filiaali aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord“

§ 1. Reguleerimisala
§ 2. Finantsinspektsioonile koostatavad ja esitatavad aruanded
§ 3. Aruannete koostamise alused
§ 4. Aruannete koostamise põhimõtted
§ 5. Aruannete esitamine
§ 6. Määruse rakendamine ja jõustumine

Määruse lisad
Lisa 1 Bilanss
Lisa 2 Kasumiaruanne
Lisa 3 ViivisesViivituses ja haldamisel olevate krediidinõuete aruanne
Lisa 4 Ostetud viivisesviivituses olevate krediidinõuete aruanne