Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus

1

EELNÕU

08.02.2020

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala ja eesmärk

(1) Käesolev seadus sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse, vee-ettevõtja ja tarbija

õigused ja kohustused tarbija veega varustamisel ühisveevärgi kaudu ning reovee, sademevee,

drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimisel ühiskanalisatsiooni kaudu ja vajaduse

korral selle puhastamisel, samuti riikliku järelevalve korralduse ning vastutuse käesolevas

seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest.

(2) Käesoleva seaduse eesmärk on tagada tarbijale kvaliteedinõuetele vastava ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse osutamine mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet

järgiva hinnaga.

(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamisala

(1) Käesolevat seadust ei kohaldata veevärgile ja kanalisatsioonile, mis on ette nähtud üksnes

tööstus- või tootmisettevõtte vajadusteks.

(2) Käesolevat seadust ei kohaldata sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee

(edaspidi sademevesi) ärajuhtimisele, kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole sademevee

ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni osaks määranud.

§ 3. Ühisveevärk ja -kanalisatsioon

(1) Ühisveevärk ja -kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu varustatakse

tarbijaid joogiveega või juhitakse ära ja vajaduse korral puhastatakse reo- või sademevett ning

mille projekteeritud jõudlus on vähemalt 10 m3 ööpäevas ja mis teenindab vähemalt 50 inimest.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina käsitatakse ühisveevärki või ühiskanalisatsiooni eraldi või

mõlemat koos.

(2) Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina võib käsitada ka ehitiste ja seadmete süsteemi, mille

projekteeritud jõudlus on alla 10 m3 ööpäevas ja mille kohaliku omavalitsuse üksus on

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavaga määranud ühisveevärgiks

ja -kanalisatsiooniks.

(3) Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina ei käsitata tööstus- ja tootmisettevõtte enda tarbeks

rajatud ehitiste ja seadmete süsteeme tootmise vajadusteks või ettevõtte joogiveega

varustamiseks või reo- või sademevee kokkukogumiseks või puhastamiseks.

(4) Ühisveevärk ja -kanalisatsioon võib olla avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku

omandis.

2

§ 4 . Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ulatus

(1) Ehitised ja seadmed, mille haldamiseks ei ole määratud vee-ettevõtjat ning mis liidetakse

olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, et tagada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenuse nõuetekohane osutamine, loetakse olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kui

peaasja oluliseks osaks asjaõigusseaduse § 107 lõike 2 tähenduses.

(2) Ehitiste ja seadmete selle osa omanikul, mis loetakse olemasoleva ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni oluliseks osaks asjaõigusseaduse tähenduses, on õigus õiglasele hüvitisele

selle asja tegeliku väärtuse ulatuses olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitmise

eelse seisuga.

(3) Sademevee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid, sealhulgas sademevee ärajuhtimise kraave,

välja arvatud maaparandussüsteem maaparandusseaduse tähenduses, loetakse käesoleva

seaduse mõistes ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks, kui kohaliku omavalitsuse üksus on

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavaga ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ulatuse

selliselt määranud.

(4) Tarbimiskoha veevärgil või kanalisatsioonil asuv veearvesti, millega mõõdetakse tarbitud

teenuse kogust, on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa.

§ 5 . Liitumispunkt

(1) Liitumispunkt käesoleva seaduse tähenduses on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

ühenduskoht tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooniga ning määrab ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni ning tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri. Liitumispunkt

on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa.

(2) Liitumispunkti määrab vee-ettevõtja selliselt, et see asub avalikult kasutataval maal kuni

üks meeter väljaspool tarbimiskoha kinnisasja piiri. Kui liitumispunkti ei ole võimalik määrata

nimetatud tingimustel, määratakse liitumispunkt vee-ettevõtja ja tarbimiskoha omaniku või

valdaja kokkuleppel.

(3) Liitumispunkt tuleb määrata nii, et see ei tooks tarbimiskoha omanikule ega vee-ettevõtjale

kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi ning tagaks vee-ettevõtjale vaba juurdepääsu

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajatistele.

(4) Kui liitumispunkt määratakse tarbimiskoha kinnisasjale, on kinnisasjal paiknev

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa liitumislepingust tuleneva õiguse teostamise vahend

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lõike 2 tähenduses ja kinnisasja igakordne omanik on

kohustatud taluma selle paiknemist oma kinnisasjal. Liitumislepingu lõppemisel on kinnisasja

omanikul õigus nõuda käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni osa kõrvaldamist temale kuuluvalt kinnisasjalt.

§ 6. Vee-ettevõtja

(1) Vee-ettevõtja on eraõiguslik juriidiline isik, kelle on kohaliku omavalitsuse üksus määranud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutajaks.

3

(2) Vee-ettevõtja, kes osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaudu, millega on ühendatud vähemalt 10 000 elaniku veevärk

ja kanalisatsioon, on hädaolukorra seaduse § 36 lõike 4 punktis 3 nimetatud elutähtsa teenuse

osutaja.

§ 7. Tarbija

Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes kasutab ühisveevärgi või -kanalisatsiooni

teenust ja maksab selle teenuse eest tasu.

§ 8. Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon

(1) Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem tarbija veega

varustamiseks ühisveevärgist või reo- või sademevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa.

(2) Tarbimiskoha veevärgil asuv veemõõdusõlm, välja arvatud veearvesti, on tarbimiskoha

veevärgi osa.

§ 9. Tööstus- ja tootmisettevõtja

Tööstus- ja tootmisettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on tööstuse või muu tootmisega

tegelev eraõiguslik või avalik-õiguslik juriidiline isik. Tööstus- ja tootmistegevusena ei käsitata

käesolevas seaduses edasimüüki ja teenindust.

§ 10. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus on tarbija joogiveega varustamine kuni

liitumispunktini ning liitumispunktist tarbija reo- või sademevee vastuvõtmine ja vajaduse

korral puhastamine.

(2) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus peab liitumispunktis joogiveega varustamise korral

vastama veeseaduse alusel joogiveele kehtestatud nõuetele, reo- ja sademevee vastuvõtmise

korral käesoleva seaduse nõuetele ning reo- ja sademevee kokkukogumise ja puhastamise

korral veeseaduse alusel reo- ja sademevee kokkukogumisele ja puhastamisele kehtestatud

nõuetele.

§ 11. Purgimisteenus

Purgimisteenus käesoleva seaduse tähenduses on reovee kogumismahutist reovee

väljapumpamise, äraveo ja puhastamise teenus.

2. peatükk

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimine ning rajamine

§ 12. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimine

(1) Ala, kuhu on kavas rajada ühisveevärk ja -kanalisatsioon, tuleb kavandada selliselt, et

kõigile selle ala elanikele on tagatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus.

4

(2) Planeerimisel tuleb lähtuda eesmärgist, et:

1) piirkonnas on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamine tervise ja keskkonna

kaitsmiseks vajalik;

2) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind on piirkonna elanike jaoks mõistlik.

(3) Mõistliku hinna tagamiseks ning jätkusuutliku ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

osutamiseks võivad riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja teised organisatsioonid toetada vee-

ettevõtjat, arvestades riigiabi nõuetega.

§ 13. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamine

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava on kohaliku omavalitsuse üksuse

arengukava osa, mis käsitleb valla või linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamist.

(2) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamist korraldab kohaliku

omavalitsuse üksus koostöös vee-ettevõtjaga.

(3) Ühe kohaliku omavalitsuse üksuse kohta koostatakse üks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

arendamise kava. Kui üks vee-ettevõtja teenindab mitut kohaliku omavalitsuse üksust, võib

kõikide kohaliku omavalitsuse üksuste kohta koostada ühe ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

arendamise kava.

(4) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostatakse vähemalt 12 aastaks. Kava

peab üle vaatama vähemalt üks kord nelja aasta tagant, vajaduse korral sagedamini. Seejuures

tuleb kava täiendada nii, et käsitletava perioodi pikkus oleks vähemalt 12 aastat, ning

ajakohastatud kava uuesti kinnitada.

§ 14. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava sisu

(1) Käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 nimetatud kava peab sisaldama vähemalt:

1) keskkonnatingimuste ülevaadet, sealhulgas ülevaadet pinna- ja põhjaveest, vete seisundist,

pinna- ja põhjaveele avalduvast koormusest, põhjaveevarudest ja ehitusgeoloogilistest

tingimustest ning kava seisukohast olulistest piirkonna muudest iseärasustest;

2) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kirjeldust, vee-ettevõtja andmeid, sealhulgas vee-

ettevõtja omanikke, tarbijarühmi, tarbitud ja tarbitava vee koguseid ning ärajuhitava reo- ja

heitvee koguseid, vee- ja kanalisatsioonisüsteemide lekkest tingitud veekadusid, infiltratsiooni

hinnangulist suurust, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitunud elanike osakaalu kogu

piirkonna elanikest, liitumisvõimalusega elanike osakaalu liitunud elanikest ja kava seisukohast

olulisi muid andmeid;

3) sotsiaal-majanduslike näitajate kirjeldust, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksuse ühe

leibkonnaliikme aasta keskmise netosissetuleku ja elanikkonna maksevõime prognoosi

vähemalt esimeseks neljaks aastaks aasta kaupa ning viimase kaheksa aasta kohta üldistatud

trende; elanike arvu, sissetuleku ja muude statistiliste näitajate arvestamisel lähtutakse andmete

olemasolul Statistikaameti prognoosist;

4) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni asukohta ja asendiskeemi ning nende süsteemide, sealhulgas

puurkaev-pumplate, veetöötlusjaamade, survetõstepumplate, veetorustike, tuletõrjehüdrantide,

ühisvoolu- ja lahkvoolukanalisatsiooni, lokaalsete puhastusseadmete, reoveepumplate,

purgimissõlmede, reoveepuhastite, sademeveekanalisatsiooni ja tulekustutusvee võtmise

kohtade tehnilist kirjeldust ning seisukorda ja sobivuse hinnangut;

5) vee-ettevõtja finants-majanduslike näitajate kirjeldust ning lühi- ja pikaajalisi

investeerimisprogramme, investeeringute allikaid, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

osutamiseks vajaliku põhivara kirjeldust ja seisundi hinnangut, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

5

teenuse hinna prognoose ning teenuse osutamiseks tehtavate kulutuste osakaalu kohaliku

omavalitsuse üksuse ühe leibkonnaliikme aasta keskmisest netosissetulekust vähemalt

esimeseks neljaks aastaks aasta kaupa ning viimase kaheksa aasta kohta üldistatud trende;

6) kohaliku omavalitsuse üksusele sobivate tehniliste lahenduste iseloomustust käesoleva lõike

punktidest 1–5 lähtuvalt koos alternatiivsete lahenduste võrdlusega;

7) ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina käsitletavate sademeveesüsteemide loetelu valgalade

kaupa;

8) ühisveevärgiga kaetavate alade ja reovee kogumisalade kaarte;

9) dimensioonitud vee- ja kanalisatsioonirajatiste põhiskeemi, sealhulgas sademevee

äravoolurajatiste põhiskeemi, mis peab sisaldama vähemalt veeallikate ja veehaarete ning

pumba- ja puhastusrajatiste asukohti; sanitaarkaitsealade ning rõhutsoonide ulatust ja kirjeldust;

tulekustutusvee saamise lahendusi ja veevõtukohti ning kanalisatsioonisüsteemide kirjeldust;

ülevoolu-, pumba- ja puhastusrajatiste ning purgimissõlmede ja väljalaskude asukohti ja

kujasid;

10) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendusmeetmete ajakava ning dimensioonitud vee- ja

kanalisatsioonirajatiste põhiskeemi esimese nelja aasta kohta aasta kaupa ja viimase kaheksa

aasta kohta üldprognoosi ning nende hinnangulist maksumust;

11) arendatud ja nelja aasta jooksul arendatavate piirkondade liitumistähtaegasid;

12) kohaliku omavalitsuse üksuse määratud perspektiivsete ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga

kaetavate alade kaarte;

13) kaarti üle 2000-inimekvivalendise reostuskoormusega reoveekogumisaladest, mis on

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga katmata, kui selle välja ehitamine tooks kaasa

põhjendamatult suuri kulutusi.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ning punktides 9 ja 10 loetletud teave peab

olema eristatav reoveekogumisalati.

(3) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas planeeritud investeeringute allikana ei

saa finantsprognooside koostamisel arvestada riiklikke toetusi, kui puudub raha eraldamise

otsus.

(4) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava peab sisaldama teavet selle kohta, kas ja

mis ulatuses on sademeveesüsteemid määratud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks. Nende

sademeveesüsteemide kohta, mis ei ole määratud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks,

koostab kohaliku omavalitsuse üksus sademevee majandamise kava, arvestades käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sademevee kohta kehtestatud arendamise kava sisu nõudeid.

§ 15. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava menetlus, vastuvõtmine ja

avalikustamine

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava peab olema kooskõlas vesikonna

veemajanduskava ja selle meetmeprogrammiga veeseaduse tähenduses ning täitma veekaitse

eesmärke. Sademeveesüsteemide planeerimisel tuleb muu hulgas arvestada üleujutustega ja

reostust leevendavate lahendustega, nagu imbkaevud, vett läbilaskvad katendid, taimkattega

ribad, viibekraavid, imbkraavid, imbväljakud, puhveralad, viibetiigid ja vihmaaiad.

(2) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava eesmärgid ja arendusmeetmed peavad

olema kooskõlas kohaliku omavalitsuse üksuse arengukavaga.

(3) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava tuleb enne vastuvõtmist kooskõlastada

Terviseameti ja Päästeametiga.

6

(4) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava avalike arutelude korraldamine, huvitatud

isikute kaasamine ja avalikustamine toimub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 372

kohaselt, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 5 toodud erisustega.

(5) Käesoleva seaduse § 14 lõike 1 punktides 4 ja 9 nimetatud teave ei kuulu avalikustamisele.

(6) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava kinnitab kohaliku omavalitsuse üksuse

volikogu määrusega.

§ 16. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamine ja arendamine

(1) Ühisveevärk ja -kanalisatsioon rajatakse ja seda arendatakse kohaliku omavalitsuse

volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel. Ühisveevärki

ja -kanalisatsiooni võib rajada ka ainult detailplaneeringu alusel, kui detailplaneering sisaldab

käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 sätestatut.

(2) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamist ja arendamist korraldab kohaliku omavalitsuse

üksus.

(3) Kohaliku omavalitsuse üksus võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamise ja

arendamisega seotud haldusülesande anda üle vee-ettevõtjale halduslepinguga halduskoostöö

seaduses sätestatud korras.

(4) Mitme kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumi hõlmava ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooniga kaetud ala ulatus ning sellise ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise

ning kasutamise tingimused ja kord määratakse kohaliku omavalitsuse üksuste vahelise

halduslepinguga halduskoostöö seaduses sätestatud korras.

(5) Kui sademevee ärajuhtimise ehitised ja seadmed ei ole määratud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni osaks, rajatakse, hooldatakse ja arendatakse sademevee ärajuhtimiseks

vajalikke ehitisi ja seadmeid sademevee majandamise kava alusel.

3. peatükk

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumine

§ 17. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise alused

(1) Vee-ettevõtja peab lubama ühendada tarbimiskoha veevärki ühisveevärgiga ning

tarbimiskoha kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga käesolevas seaduses ja selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt.

(2) Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon liidetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga

tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu

(edaspidi liitumisleping) alusel.

(3) Reoveekogumisalal on tarbimiskoha omanikul kohustus liituda olemasoleva ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooniga ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas märgitud tähtaja

jooksul, kui selleks on välja ehitatud nõuetekohane liitumispunkt.

7

(4) Tarbimiskoha omanikul ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud liitumiskohustust,

kui joogiveega varustamine ning reovee kokkukogumine ja puhastamine on tagatud muul viisil,

mis vastab veeseaduse alusel kehtestatud nõuetele. Joogiveesüsteem loetakse selle sätte

tähenduses nõuetele vastavaks ka juhul, kui joogivee kvaliteedinäitajad ei vasta veeseaduse

alusel kehtestatud nõuetele, kuid joogiveesüsteem ei ohusta teiste isikute joogiveesüsteeme,

põhjavee kvaliteeti, inimese tervist ega keskkonda.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud liitumiskohustus ei laiene tööstus- ja

tootmisettevõtjale.

§ 18. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskiri

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja kinnitab kohaliku omavalitsuse

volikogu ning see peab sisaldama vähemalt:

1) nõudeid liitumistaotlusele ning liitumistaotluse läbivaatamise tähtaega ja korda;

2) tarbija liitumistingimusi ning nõudeid liitumislepingule;

3) liitumistasu tasumise korda.

(2) Kui üks vee-ettevõtja teenindab mitut kohaliku omavalitsuse üksust ühe ja sama

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaudu, kehtestavad kõik kohaliku omavalitsuse üksused

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühtse eeskirja.

§ 19. Liitumisleping

(1) Liitumisleping sõlmitakse kirjalikus, elektroonilises või kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis käesoleva seaduse § 18 lõike 1 alusel kehtestatud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja kohaselt.

(2) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatava tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni

vastavust liitumistingimustele ning liitumislepingule kontrollib vee-ettevõtja.

(3) Liitumislepingut ei sõlmita, kui:

1) tarbimiskoha veevajadust ei ole võimalik ühisveevärgist tagada selle nõuetekohast toimimist

kahjustamata;

2) tarbimiskoha omaniku reo- või sademevett ei ole võimalik selle koguste või omaduste tõttu

juhtida ühiskanalisatsiooni viimast kahjustamata või reo- või sademevesi ei vasta reoveepuhasti

puhastusvõimsusele või -tehnoloogiale;

3) tarbimiskoha omanik tahab juhtida ühiskanalisatsiooni reovett, mille saasteainete sisaldus on

suurem ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas või käesoleva seaduse § 36 lõike 2

alusel määratud piirnormidest;

4) tarbimiskoha veevärk ja -kanalisatsioon ei vasta vee-ettevõtja määratud tehnilistele

tingimustele;

5) sademevee vastuvõtmiseks puudub lahkvoolne ühiskanalisatsioon ning ühisvoolsesse

kanalisatsiooni sademevee juhtimine on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja

kohaselt keelatud.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 kirjeldatud juhul võib lepingu sõlmida, kui vee-

ettevõtja ja tarbimiskoha omanik lepivad selles omavahel kokku ja näevad selle ette

liitumislepingus.

(5) Vee-ettevõtja peab liitumislepingu sõlmimata jätmist kirjalikult põhjendama 30 päeva

jooksul liitumisettepaneku saamisest arvates.

8

(6) Liitumislepingu tingimuste muutmisele kohaldatakse liitumislepingu sõlmimise kohta

sätestatut.

§ 20. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu võtmise alused

(1) Vee-ettevõtjal, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud isikul, on õigus võtta

tarbimiskoha omanikult ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eest põhjendatud

liitumistasu, arvestades käesolevas seaduses sätestatut.

(2) Liitumistasu suuruse arvutab vee-ettevõtja, arvestades käesoleva seaduse § 21 alusel

koostatud liitumistasu arvutamise metoodikat.

(3) Liitumistasuga tagatakse:

1) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamine, kui konkreetse arendustegevuse rahastamine

liitumistasude arvelt on ette nähtud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas;

2) tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni ühendamine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga

liitumispunktis.

§ 21. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutamise metoodika

(1) Vee-ettevõtja koostab liitumistasu arvutamise metoodika kooskõlas käesolevas seaduses

sätestatuga.

(2) Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on

väiksem kui 2000 inimekvivalenti, või väljaspool reoveekogumisala, kooskõlastab vee-

ettevõtja metoodika kohaliku omavalitsuse üksusega. Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub

reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti või suurem, kooskõlastab

vee-ettevõtja metoodika Konkurentsiametiga.

(3) Kui vee-ettevõtja soovib rakendada kõigis oma tegevuspiirkondades ühesugust liitumistasu

arvutamise metoodikat, kooskõlastab ta metoodika Konkurentsiametiga, kui

tegevuspiirkondade summaarne reostuskoormus on vähemalt 2000 inimekvivalenti, ning

kohaliku omavalitsuse üksusega, kui vee-ettevõtja tegevuspiirkondade summaarne

reostuskoormus on väiksem kui 2000 inimekvivalenti.

(4) Vee-ettevõtja ja kohaliku omavalitsuse üksus avalikustavad liitumistasu arvutamise

metoodika pärast kooskõlastamist oma veebilehtedel.

§ 22. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvestamine

(1) Vee-ettevõtja võib võtta liitumistasu vaid nende kulutuste ulatuses, mis on vajalikud

tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni liitmiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga.

(2) Tagastamatu abi korras ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamiseks tehtud kulutused

arvatakse liitumistasudest maha.

(3) Kui ühisveevärki ja -kanalisatsiooni, sealhulgas sademeveekanalisatsiooni, arendatakse

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava väliselt tarbimiskoha omaniku taotluse alusel

ja kokkuleppel vee-ettevõtjaga ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikuga, katab

arendamise ning tarbimiskoha ühendamise kulutused täies ulatuses taotleja.

9

(4) Tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni ühendamise eest ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooniga ei saa vee-ettevõtja korduvat liitumistasu nõuda, kui tarbimiskoha

veevärgi ja kanalisatsiooni ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni liitumispunkti asukoht või

tehniline lahendus muutub ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise tõttu või piirkonda

hakkab teenindama uus vee-ettevõtja või muutub ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik.

(5) Tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni ümberehitamise või tarbimiskoha omaniku või

valdaja vahetumise korral ei võeta liitumistasu, kui liitumistingimuste muutmine ei põhjusta

vee-ettevõtjale lisakulutusi. Lisakulutuste tekkimisel võib liitumistasu võtta vaid lisakulutuste

ulatuses.

(6) Vee-ettevõtjal on õigus nõuda tarbijalt liitumistasu tarbimiskoha veevärgi või

kanalisatsiooni liitumistingimuste muutmise korral, kui see toimub tarbija algatusel või tarbija

tegevuse muutumise tõttu ja selleks on vaja teha ühisveevärgis ja -kanalisatsioonis selline

ümberehitus, millega kaasnevad vee-ettevõtjale lisakulutused. Liitumistasu võib võtta vaid

lisakulutuste ulatuses.

(7) Kui tarbija ja vee-ettevõtja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise leping on

lõppenud käesoleva seaduse § 42 lõike 1 alusel, on vee-ettevõtjal õigus nõuda tarbimiskoha

omanikult täiendavat liitumistasu, kui tarbimiskoha omanik soovib ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenust taastada ning vee-ettevõtjale kaasnevad sellega lisakulutused.

Liitumistasu võib võtta vaid lisakulutuste ulatuses.

§ 23. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu tagastamine

(1) Kui ühisveevärk või -kanalisatsioon on ehitatud üksnes vee-ettevõtja sellise tarbija jaoks,

kes on liitumistasuga tasunud liitumiseks tehtud kulutused täies ulatuses, kuna vee-ettevõtjal ei

olnud piirkonnas teada teisi liitujaid, ning olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitub

seitsme aasta jooksul pärast liitumistasu tasumist uusi liitujaid, tagastab vee-ettevõtja kolme

kuu jooksul pärast iga uue liitumislepingu sõlmimist ja vastava liitumistasu või iga-aastase

osamakse tasumist varem liitumistasu tasunud tarbijatele proportsionaalse osa tasutud

liitumistasust.

(2) Tagastatava liitumistasu osa arvutamisel lähtutakse liitumiseks tehtud kulutustest ja

liitumistasu arvutamise metoodikast ning võetakse arvesse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

põhivara akumuleeritud kulum.

(3) Tarbija vahetumisel läheb liitumistasu osalise tagasisaamise õigus üle uuele tarbijale.

4. peatükk

Vee-ettevõtja määramine ja tema tegevuse korraldamine

§ 24. Vee-ettevõtja määramise alused

(1) Kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on kohaliku omavalitsuse üksuse omandis, korraldab

kohaliku omavalitsuse üksus iseseisvalt või koostöös teiste kohaliku omavalitsuse üksustega

vee-ettevõtja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse riigihangete seaduse

kohaselt. Vee-ettevõtja määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega menetluse

tulemuste alusel ning määramine avalikustatakse võrguväljaandes Ametlikud Teadaanded ja

kohalikus või maakonna ajalehes.

10

(2) Kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, võib omanik

esitada kohaliku omavalitsuse üksusele ettepaneku enda määramiseks vee-ettevõtjaks

käesoleva seaduse tähenduses.

(3) Kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, võib omanik

esitada kohaliku omavalitsuse üksusele ettepaneku määrata vee-ettevõtjaks isik, kelle hallatavat

ühisveevärki ja -kanalisatsiooni on vaja piirkonnas nõuetekohase ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks kasutada. Isiku võib määrata vee-ettevõtjaks vaid tema

nõusolekul.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 alusel esitatud eraõigusliku juriidilise isiku suhtes

ei ilmne käesoleva seaduse § 26 lõigetes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid ning isik vastab käesoleva

seaduse §-i 25 alusel määratud täiendavatele nõuetele ja eraõigusliku juriidilise isiku määratud

pädeval isikul on käesoleva seaduse §-s 32 nõutud pädevus, määrab kohaliku omavalitsuse

volikogu otsusega eraõigusliku juriidilise isiku vee-ettevõtjaks.

(5) Kohaliku omavalitsuse volikogu otsuses vee-ettevõtja määramise kohta sätestatakse

vähemalt:

1) eraõiguslikule juriidilisele isikule antav haldusülesanne halduskoostöö seaduse järgi;

2) vee-ettevõtja tegevuspiirkonna ulatus;

3) haldusülesande täitmise rahastamise alused ja rahastamise ulatus, kui haldusülesande täitmist

rahastatakse riigieelarvest või kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest;

4) haldusülesande täitmise üle järelevalvet tegev kohaliku omavalitsuse ametiasutus või organ;

5) eraõigusliku juriidilise isiku kohustus esitada majandusaasta aruanne ning avalikustada

käesoleva seaduse § 31 kohane tegevusaruanne;

6) vee-ettevõtja pädevusnõuded;

7) haldusakti kehtivusaeg, kui haldusakt on tähtajaline;

8) järelevalveasutuse või -organi õigused ja eraõigusliku juriidilise isiku kohustused haldusakti

lõpetamise korral haldusülesande täitmise järjepidevuse tagamiseks, arvestades käesolevas

seaduses sätestatut.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 nimetatud tegevuspiirkonna määramisel tuleb

võimaluse korral vältida mitme vee-ettevõtja määramist.

(7) Kui eraõiguslikust juriidilisest isikust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik loobub vee-

ettevõtjaks olemisest või teeb ettepaneku korraldada kontsessioonilepingu sõlmimise menetlus,

määratakse vee-ettevõtja käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud volikogu otsuses vee-ettevõtja määramise

kohta ja käesoleva seaduse § 27 lõikes 3 nimetatud hankelepingus ei määrata ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse hinda. Nimetatud teenuse hind kujundatakse, lähtudes käesoleva

seaduse 6. peatükist.

§ 25. Täiendavad nõuded vee-ettevõtjale

Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus kehtestada vee-ettevõtjale täiendavaid pädevus- ja

kvaliteedinõudeid vee-ettevõtja tegevuspiirkonna suuruse, tarbijate arvu ja piirkonna eripära

põhjal.

11

§ 26. Vee-ettevõtja määramisest keeldumine

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus võib eraõiguslikust juriidilisest isikust ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni omaniku vee-ettevõtjaks määramisest keelduda, kui isik ei vasta kohaliku

omavalitsuse üksuse määratud pädevus- või kvaliteedinõuetele või isiku suhtes kohalduvad

kohaliku omavalitsuse üksuse määratud kõrvaldamise alused.

(2) Vee-ettevõtjaks ei saa määrata isikut, kellele kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaudu

ei ole võimalik osutada nõuetekohast ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust ilma selle

süsteemi liitmiseta teisele isikule kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, välja arvatud

juhul, kui varade omanikud on omavahel kokku leppinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

kasutamise korra.

§ 27. Riigihange vee-ettevõtja leidmiseks

(1) Vee-ettevõtja leidmiseks tuleb korraldada hankemenetlus kontsessioonilepingu

sõlmimiseks riigihangete seaduse järgi käesoleva seaduse § 24 lõigetes 1 ja 7 sätestatud juhul.

(2) Vee-ettevõtja leidmiseks korraldatava riigihanke alusdokumentides tuleb lisaks riigihangete

seaduse §-s 77 nõutule esitada vähemalt:

1) vee-ettevõtja tegevuspiirkonna ulatus ja selle tehniline kirjeldus;

2) teave ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava kohta;

3) teave ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise ning selle kasutamise eeskirja kohta;

4) vee-ettevõtja kohustused;

5) vee-ettevõtja pädevusnõuded ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni nõuetekohase toimimise

tagamiseks;

6) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise tingimused;

7) hankelepingu kestus;

8) vee-ettevõtja ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel sõlmitava hankelepingu eelnõu;

9) teave käesoleva seaduse § 16 lõikes 4 nimetatud halduslepingu kohta selle olemasolu korral.

(3) Kui juriidiline isik määratakse vee-ettevõtjaks riigihanke alusel, ei tohi tema tegutsemise

alus ning vee-ettevõtja määramise otsuse ja hankelepingu kestus olla pikemad kui 12 aastat.

§ 28. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamine vee-ettevõtjaks määramiseta

Kui isik ei ole määratud vee-ettevõtjaks käesolevas seaduses sätestatud korras, kuid tema

tegevus vastab käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 sätestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenuse määratlusele ning tema omandis või valduses olev veevärk või kanalisatsioon vastab

käesoleva seaduse § 3 lõigetes 1 ja 2 nimetatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni määratlusele,

kohalduvad selle isiku suhtes kõik käesolevas seaduses vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded

ja kohustused.

§ 29. Vee-ettevõtja tegevuse peatamine ja lõpetamine

(1) Kuni uue vee-ettevõtja ja tema tegevuspiirkonna määramiseni on seni ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni abil veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuseid osutanud ettevõtja

kohustatud jätkama, kuid mitte kauem kui lepinguga määratud ajani.

12

(2) Lepingu peatamiseks või lõpetamiseks enne lepingus määratud tähtaega peab vee-ettevõtja

vähemalt 12 kuud enne ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise peatamist või

lõpetamist esitama kohaliku omavalitsuse üksusele kirjalikult peatamise või lõpetamise ajakava

ning ülevaate abinõudest, mis tagavad käesolevast seadusest ja kohaliku omavalitsuse üksusega

sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete täitmise.

(3) Käesolevast seadusest ja kohaliku omavalitsuse üksusega sõlmitud lepingutest tulenevate

vee-ettevõtja kohustuste täitmise tagab kohaliku omavalitsuse volikogu, määrates käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul teise vee-ettevõtja või täites need kohustused

muul moel.

§ 30. Vee-ettevõtja raamatupidamise erinõue

(1) Lisaks konkurentsiseaduse §-s 181 sätestatud nõude täitmisele peab vee-ettevõtja lähtuma

järjepidevalt kohaldatavatest ja objektiivselt põhjendatud arvestuspõhimõtetest ning pidama

tulude ja kulude kohta eraldi arvestust järgmiste tegevuste kaupa:

1) veevarustus;

2) reovee ärajuhtimine;

3) reovee puhastamine;

4) sademevee ärajuhtimine;

5) sademevee puhastamine;

6) käesoleva lõike punktides 1–5 nimetatud tegevustega seotud lisateenused;

7) purgimisteenuse osutamine käesoleva seaduse § 47 tähenduses;

8) liitumistasud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eest;

9) muu tegevus, mis ei ole seotud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamisega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–6 nimetatud kulude juures tuleb eraldi esile tuua

tagastamatu abiga soetatud varad ja varadega seotud kapitalikulu.

(3) Kui vee-ettevõtja osutab tarbijale või teisele vee-ettevõtjale ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenust mitmel reoveekogumisalal või mitmes tegevuspiirkonnas, peab ta pidama eraldi

arvestust eri reoveekogumisalade või tegevuspiirkondade kaupa käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatu kohaselt, välja arvatud juhul, kui piirkondades määratakse ühine ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse hind käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatu kohaselt.

§ 31. Vee-ettevõtja tegevuse aruande avalikustamine

(1) Tegevuse läbipaistvuse tagamiseks avalikustab vee-ettevõtja oma või kohaliku omavalitsuse

üksuse veebilehel üks kord aastas aruande 30 päeva jooksul pärast selle kinnitamist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aruanne peab sisaldama majandusaasta aruande

kokkuvõtet, ülevaadet viimase aasta jooksul tehtud investeeringutest, joogivee kvaliteedist,

reovee ja sademevee puhastamisest ning tuleviku arengusuundadest.

(3) Avalikustamise kohustus ei laiene nendele andmetele, mis ei kuulu seaduse kohaselt

avalikustamisele.

§ 32. Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutavale isikule esitatavad nõuded

(1) Vee-ettevõtja määrab iga enda hallatava joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste kohta pädeva

isiku, kes vastutab rajatise nõuetekohase toimimise eest.

13

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik peab läbima iga seitsme aasta järel vähemalt

80-tunnilise väljaõppe, mis vastab käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud nõuetele või

omama kutseseaduse alusel antud veekäitlusoperaatori kutsetunnistust.

(3) Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutava isikuna võib tegutseda ka välisriigis

kutse omandanud isik, kui tema kvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni

tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7

lõikes 2 nimetatud pädev asutus on Keskkonnaministeerium.

(4) Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutavale isikule esitatavad nõuded,

väljaõppe programmi ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

5. peatükk

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus

§ 33. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise alused

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud alal on tarbijal õigus saada ühisveevärgist

joogivett ja juhtida ühiskanalisatsiooni reovett ning lahkvoolsesse sademeveekanalisatsiooni

sademevett mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga.

(2) Vee-ettevõtja on kohustatud tagama tarbijale ühisveevärgi kaudu joogiveevarustuse

liitumispunktini ning vastu võtma reovett, mille reostusnäitajad ja ohtlike ainete

kontsentratsioon ei ületa ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga ning käesoleva

seaduse § 36 lõike 2 alusel kehtestatud piirnorme.

(3) Vee-ettevõtja on kohustatud tagama tarbijale sademevee vastuvõtmise ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni arendamise kavas ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas

sätestatud tingimustel ja korras.

(4) Vee-ettevõtjal on õigus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni avarii kõrvaldamise ajal ja muudel

juhtudel, mis ei sõltu tema tegevusest, kuid on vajalikud süsteemide vähemalt

miinimumnõuetekohaseks töötamiseks, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas

sätestatud korras piirata või peatada tarbijatele ühisveevärgist vee andmist või tarbijatelt reovee

vastuvõtmist ühiskanalisatsiooni.

§ 34. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu sõlmimine

(1) Ühisveevärgist vee võtmine ning reo- ja sademevee juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub

vee-ettevõtja ja tarbija vahelise ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu

(edaspidi ka teenusleping) alusel.

(2) Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole määranud sademevee ärajuhtimise ehitisi ja

seadmeid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks käesoleva seaduse § 4 lõike 3 tähenduses,

sõlmitakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenusleping sademevee ärajuhtimiseks

kohaliku omavalitsuse üksuse määratud isikuga kohaliku omavalitsuse üksuse sademevee

majandamise kavas ettenähtud korras.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenusleping sõlmitakse kirjalikus, elektroonilises

või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise

eeskirja alusel.

14

§ 35. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja kinnitab kohaliku omavalitsuse

volikogu ning see peab sisaldama vähemalt:

1) võetava joogivee mõõtmise ning ärajuhitava reo- ja sademevee arvestamise korda;

2) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise täpsustatud korda;

3) ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate, välja arvatud ohtlikud ained,

piirnorme arvestusega, et ühiskanalisatsioonist väljuv heitvesi vastaks veeseaduse alusel

kehtestatud nõuetele ja ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi ei kahjustaks ühiskanalisatsiooni

toimimist;

4) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest tasumise korda ning piirnormi ületava reostuse

tasu arvestamise korda;

5) joogivee andmise katkestamise ja taastamise ning reo- ja sademevee vastuvõtmise

katkestamise ja taastamise korda;

6) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kahjustuse või avarii korral joogivee andmise piiramise,

peatamise ja taastamise ning reovee ärajuhtimise piiramise, peatamise ja taastamise korda;

7) ühiskanalisatsiooni juhitava sademevee koguse arvestamise metoodikat, välja arvatud

abonenttasu rakendamise korral;

8) ühisveevärgiga liitumise punktis minimaalse lubatud veerõhu piirnormi sõltuvalt hoonestuse

valdavast kõrgusest;

9) ühiskanalisatsiooniga liitumise punktis maksimaalse lubatud paisutustaseme piirnormi.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud reostusnäitajate piirnormide määramisel

tuleb arvestada piirkonna reoveepuhasti suurust, võimsust, tüüpi, kasutatavat

puhastustehnoloogiat, vooluhulkasid, reovee ühtlustamise võimalusi ning teisi tehnoloogilisi

kriteeriume, mis võimaldavad ühiskanalisatsiooni juhitavat reovett puhastada nõuetekohaselt ja

ühiskanalisatsiooni kahjustamata. Piirnormide arvestamise alused, sealhulgas

eksperdihinnangud peavad olema avalikud niivõrd, kuivõrd need ei kahjusta ettevõtja

ärisaladust ja kuivõrd avalikustamine ei ole piiratud teiste õigusaktidega.

(3) Kui maa on kaasomandis, sõlmitakse ühisveevärgist vee võtmiseks ning reo- või sademevee

ühiskanalisatsiooni juhtimiseks vee-ettevõtjaga üks leping kaasomanike enamuse otsuse alusel

asjaõigusseaduse § 72 kohaselt. Lepingu üheks pooleks on vee-ettevõtja ja teiseks pooleks kõik

kinnistu kaasomanikud.

(4) Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul on tarbijaks korteriühistu. Korteriomanik

võib olla tarbijaks juhul, kui on võimalik tema korteriomandi veevärgi ja kanalisatsiooni

ühendamine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga käesoleva seaduse nõuetele vastava

individuaalse liitumispunkti kaudu.

(5) Käesolevas seaduses sätestatud nõuetest tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped on

tühised.

§ 36. Ohtlike ainete ja muude saasteainete juhtimine ühiskanalisatsiooni

(1) Ühiskanalisatsiooni on keelatud juhtida jäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid ja tahkeid

osiseid, piirnormi ületavas kontsentratsioonis ohtlikke ja muid aineid, mis kahjustavad või

pärsivad ühiskanalisatsiooni või reoveepuhasti toimimist või keskkonnaseisundit.

(2) Ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete nimekirja ja piirnormid kehtestab valdkonna

eest vastutav minister määrusega.

15

(3) Kui tarbija reo- või sademevee ohtlike ainete või muude saasteainete kontsentratsioon ületab

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja või käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel

kehtestatud ohtlike ainete piirnorme või kui ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi sisaldab

ohtlikke aineid või muid saasteaineid, mille kohta ei ole piirnorme määratud, kuid mis võivad

kahjustada ühiskanalisatsiooni ehitisi, seadmeid, reovee puhastusprotsessi või

keskkonnaseisundit, on tarbija kohustatud enne reo- ja sademevee ühiskanalisatsiooni juhtimist

kasutama eelpuhastust või võtma kasutusele muid meetmeid reo- ja sademevee nõuetele

vastavaks viimiseks, välja arvatud juhul, kui vee-ettevõtjaga on kokku lepitud teisiti.

(4) Keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa kohustusega tööstus- või tootmisettevõtja, kes

kasutab oma tegevuses ohtlikke aineid, mis on nimetatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 ja mis

juhitakse ühiskanalisatsiooni, peab teatama üks kord aastas Keskkonnaametile nende ainete

heidete koguse ja kontsentratsiooni koos nende arvestamise metoodikaga keskkonnaotsuste

infosüsteemi kaudu.

(5) Kui keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa kohustusega tööstus- või tootmisettevõtja

võtab oma tegevusalas või tehnoloogias kasutusele uue käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

ohtliku aine, mis juhitakse ühiskanalisatsiooni, on ta kohustatud sellest viivitamata teavitama

Keskkonnaametit keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu koos käesoleva paragrahvi lõikes 4

nimetatud andmetega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keelatud ainete või muude ainete lubatust

suuremas koguses või kontsentratsioonis ühiskanalisatsiooni juhtimise eest on vee-ettevõtjal

õigus nõuda piirnormi ületava reostuse tasu käesoleva seaduse § 40 tähenduses ja kahju

hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud korras.

§ 37. Joogivee kvaliteedi ning ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee saastatuse

kontroll

(1) Joogivee kvaliteeti kontrollitakse veeseaduse § 85 lõike 2 alusel.

(2) Ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee saastatust kontrollitakse vee-ettevõtja ja

tarbija vahel määratud liitumispunktis käesolevas seaduses sätestatu alusel. Kui kontrollproovi

võtmine liitumispunktist ei ole võimalik, võetakse proov lähimast kontrollkaevust.

(3) Ühiskanalisatsiooni juhitud reo- ja sademevesi peab vastama kehtestatud ohtlike ainete ja

muude saasteainete piirnormidele igal ajahetkel. Kui kasvõi üks punktproov ei vasta

kehtestatud piirnormidele ja põhjustab seeläbi reoveepuhastusprotsessi häireid või kahjustab

ühiskanalisatsiooni toimimist, kohaldub käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 sätestatu.

(4) Reo- ja sademevee juhtimisel ühiskanalisatsiooni määrab kontrollitavate saasteainete

loetelu vee-ettevõtja.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kontrolli eesmärgil võetavaid proove võib võtta

vaid veeseaduse alusel reovee valdkonnas atesteeritud isik ning proove tuleb analüüsida samas

valdkonnas analüüsitavate näitajate osas akrediteeritud laboris.

(6) Reostuse iseloomu ja saasteainete loetelu selgitamiseks on vee-ettevõtja ja Keskkonnaameti

esindajatel õigus tutvuda tarbija tootmises kasutatavate materjalide, ainete ja tehnoloogiaga,

tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooniga ning eelpuhastiga.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud isikutel on kohustus hoida tarbija ärisaladust.

16

(8) Vee-ettevõtja ei pea teatama tarbijale reo- ja sademevee kontrollproovi võtmise aega, kui

vee-ettevõtja tagab, et proovi võtab ja analüüsib erapooletu kolmas isik või proovivõtmise

juurde on kutsutud erapooletu esindaja, kes kinnitab oma kohalolekut allkirjaga

proovivõtuprotokollis.

(9) Reo- ja sademevee proovivõtuprotokoll tuleb koostada veeseaduse § 236 lõike 7 alusel

kehtestatud nõuete kohaselt.

§ 38. Ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee nõuetele vastavuse hindamine

(1) Ühiskanalisatsiooni juhitav reo- ja sademevesi loetakse ajutiselt nõuetele mittevastavaks,

kui võetud punktproovi ohtlike ainete või muude saasteainete sisaldus ületab ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga või käesoleva seaduse § 36 lõike 2 alusel kehtestatud

piirnorme.

(2) Kui tarbija ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud teenuslepinguga on kehtestatud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga või käesoleva seaduse § 36 lõike 2 alusel kehtestatust

leebemad piirnormid, lähtutakse vastavuse hindamisel teenuslepingus kokku lepitud

piirnormidest.

(3) Ühiskanalisatsiooni juhitav reo- ja sademevesi loetakse püsivalt nõuetele mittevastavaks,

kui vähemalt kolmes ajas keskmistatud proovis uuritava aine sisaldus ületab ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga või käesoleva seaduse § 36 lõike 2 alusel kehtestatud

piirnorme. Nimetatud ajas keskmistatud proovid peavad olema võetud kõige sagedamini

kahepäevase vahega ning kõige harvemini üks kord kuus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ajas keskmistatud proov peab olema võetud

vähemalt viie tunni jooksul selliselt, et igas tunnis on võetud vähemalt üks punktproov.

(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 ei kohaldata vesinikueksponendi, lenduvate orgaaniliste

ühendite ning ohtlike ainete korral. Lenduvate orgaaniliste ühendite ja ohtlike ainete keskmine

sisaldus leitakse kolme punktproovi tulemuse aritmeetilise keskmisena, arvestades käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatud proovide võtmise sagedust. Vesinikueksponent loetakse nõuetele

mittevastavaks, kui kolmest proovist vähemalt kahe tulemused ei vasta nõuetele, arvestades

käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud proovide võtmise sagedust.

(6) Käesoleva paragrahvi lõige 4 ei kohaldu, kui kasutatakse muid proovivõtumeetodeid, mis

tagavad keskmistatud proovi tulemuse jälgitaval viisil ning mille tulemus on võrreldav

käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tulemusega.

§ 39. Müüdava joogivee ning ärajuhitava reo- ja sademevee koguse arvestamine

(1) Ühisveevärgist tarbijale müüdav joogivee kogus peab olema mõõdetud tarbimiskoha

veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvestiga.

(2) Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ning käesoleva seaduse § 47 alusel osutatava

purgimisteenuse reovee kogust arvestatakse tarbitava joogivee koguse alusel või muu

arvestusliku metoodika või reaalsete mõõtmistulemuste alusel, mis on vee-ettevõtja ja tarbija

vahel kokku lepitud ning mis võimaldab kõige efektiivsemalt hinnata ühiskanalisatsiooni

juhitava või purgitava reovee kogust.

17

(3) Ühiskanalisatsiooni juhitava sademevee koguse arvestamisel lähtutakse ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas sätestatud metoodikast, arvestades vajaduse korral

kinnisasja kõvakattega pindala osakaalu või muud asjakohast näitajat.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud metoodikat ei pea järgima juhul, kui arvestatakse

vaid käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 8 nimetatud abonenttasu.

§ 40. Piirnormi ületava reostuse eest tasu võtmise alused

(1) Kui ühiskanalisatsiooni juhitud reo- või sademevesi on ajutiselt nõuetele mittevastav

käesoleva seaduse § 38 lõike 1 tähenduses või kui tarbija ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud

teenuslepinguga on kokku lepitud leebemates piirnormides ja ajutine nõuetele mittevastavus on

tuvastatud teenuslepingus määratud piirnormidega võrreldes, on vee-ettevõtjal õigus võtta

tarbijalt piirnormi ületava reostuse tasu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas

sätestatud korras.

(2) Kui ühiskanalisatsiooni juhitud reo- või sademevesi on püsivalt nõuetele mittevastav

käesoleva seaduse § 38 lõike 3 tähenduses või kui tarbija ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud

teenuslepinguga on kokku lepitud leebemates piirnormides ja ajutine nõuetele mittevastavus on

tuvastatud teenuslepingus määratud piirnormidega võrreldes, on vee-ettevõtjal õigus võtta

tarbijalt piirnormi ületava reostuse tasu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas

sätestatud korras ning lõpetada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamine sellele

tarbijale.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel nimetatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

osutamise lõpetamine toimub käesoleva seaduse § 41 kohaselt.

§ 41. Ühiskanalisatsiooni teenuse osutamise lõpetamine püsivalt nõuetele mittevastava

reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise korral

(1) Vee-ettevõtja ei või teenuslepingut üles öelda enne, kui tarbijale on antud vähemalt

kuuekuuline tähtaeg oma tootmise ümberkujundamiseks või tootmisprotsessi muutmiseks.

Selleks saadab vee-ettevõtja tarbijale asjakohase teate koos tarbija liitumispunktist või

kontrollkaevust võetud proovide analüüsitulemustega. Kuuekuuline tähtaeg hakkab kulgema

teate kättesaamisest.

(2) Tarbija on kohustatud ühe kuu jooksul pärast asjakohase teate saamist esitama vee-

ettevõtjale märgukirja kavandatavate tegevuste kohta ning leppima kokku eksperdihinnangu

tegijas.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eksperdihinnang peab sisaldama vähemalt:

1) alternatiivide analüüsi;

2) eelistatud variandi põhjendusi;

3) eelistatud variandi elluviimise tegevuskava koos ajakavaga.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eksperdihinnang on keskkonnaloa muutmise

aluseks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 59 lõike 1 punkti 2 tähenduses ning veeseaduse

§ 128 lõike 7 alusel heitveele kehtestatud piirnormide leevendamise aluseks, kui on tuvastatud,

et tarbija ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi võib põhjustada puhastusprotsessis häireid. Vee-

ettevõtja taotleb vajaduse korral eksperdihinnangu alusel meetmete elluviimise ajaks

keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa muutmist.

18

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud loa nõuete ajutisel leevendamisel tuleb arvestada,

et:

1)  leevendus ei sea ohtu inimese elu ja tervist;

2)  leevendus on proportsionaalne, arvestades loa nõuete ajutise leevendamisega taotletavat

eesmärki ja selle kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda, ega piira kellegi seadusega

kaitstud põhiõigusi ja -vabadusi või muid õigusi rohkem, kui see on loa nõuete ajutise

leevendamise eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik.

(6) Eksperdihinnangus kajastatud meetmete mahukust arvestades võib Keskkonnaamet

pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega kuni meetmete elluviimiseni, kuid

mitte kauemaks kui kaheks kalendriaastaks arvates päevast, mil tarbija on saanud kätte

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja arvestus peatub ajaks, kui käesoleva

paragrahvi lõike 3 punktis 3 nimetatud tegevuskavas kajastatud meetmete elluviimine on

takistatud meetmete elluviijast sõltumatutel põhjustel.

(8) Tarbijale, kes ei täida eksperthinnangus sisalduvat tegevuskava ajakava kohaselt,

rakenduvad ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ebaseadusliku kasutamise sätted.

§ 42. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu täitmise peatamine ja

ülesütlemine

(1) Teenuslepingu võib üles öelda, kui:

1) tarbija on vahetunud;

2) tarbija ühiskanalisatsiooni juhitav reo- või sademevesi ei vasta nõuetele ning vee-ettevõtja

on lähtunud käesoleva seaduse §-s 41 sätestatud teenuse lõpetamise alustest;

3) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kasutamise tingimused muutuvad oluliselt tarbija

tegevuse tõttu;

4) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kasutamine peatub tarbija soovil pikemaks ajaks kui

kaheks aastaks;

5) tarbija on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud ega ole rikkumist vee-ettevõtja

antud mõistliku aja jooksul heastanud;

6) tarbija on kasutanud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust ebaseaduslikult, sealhulgas

juhtinud omavoliliselt sademevett ühiskanalisatsiooni, või on tahtlikult või raske hooletuse tõttu

kahjustanud veearvesti plomme, taatlusmärgiseid või põhjustanud reoveepuhasti avarii.

(2) Kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kasutamine peatub tarbija soovil pikemaks

ajaks kui kaheks aastaks, muutuvad liitumislepingus sätestatud tehnilised tingimused kehtetuks.

(3) Vee-ettevõtja peab teenuslepingu ülesütlemisest vähemalt 30 päeva ette teatama, välja

arvatud käesoleva seaduse §-s 41 sätestatud alustel. Teates nimetatakse teenuslepingu

ülesütlemise alus ning lepingu lõppemise kuupäev.

(4) Vee-ettevõtja võib teenuslepingu täitmise peatada, kui tarbimiskoha veevärk ja

kanalisatsioon ei vasta käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatule ja mittevastavust ei ole vee-

ettevõtja määratud mõistliku tähtaja jooksul kõrvaldatud või tarbijal on vee-ettevõtjale tasumata

kasutatud teenuste eest esitatud vähemalt kahe kuu arved.

19

(5) Enne teenuslepingu täitmise peatamist käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud põhjustel

edastatakse tarbijale tarbimiskoha aadressil või lepingus nimetatud aadressil asjakohane teade.

Teates nimetatakse teenuslepingu täitmise peatamise põhjus, kavandatud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise peatamise aeg ning tarbija õigusi ja vaidluste lahendamise

võimalusi käsitlev teave.

(6) Kui füüsilisest isikust tarbija on jätnud vee-ettevõtjale ettenähtud tasu tasumata, võib vee-

ettevõtja peatada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise 30 päeva möödumisel

käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teate kättesaamisest arvates.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 4 sätestatud alusel teenuslepingu ülesütlemise või

peatamise korral tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel füüsilisele isikule tagada elamiseks

vajaliku joogivee kättesaadavus muul viisil.

(8) Tarbija võib teenuslepingu üles öelda, kui ta on sellest vee-ettevõtjale vähemalt 30 päeva

ette teatanud ning isik tagab, et tema alternatiivne joogivee- ja reoveelahendus vastab

veeseaduses sätestatud nõuetele.

§ 43. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse ebaseaduslik kasutamine

(1) Ühisveevärgist vee võtmine ja ühiskanalisatsiooni abil reo- ja sademevee ärajuhtimine on

ebaseaduslik, kui selleks puudub õiguslik alus või kui tegu on järgmiste rikkumistega:

1) torustikule, sulguritele, tuletõrjesüsteemile või vee- või reoveemõõdusõlmele vee-ettevõtja

pandud plommid on rikutud või eemaldatud, välja arvatud juhul, kui eemaldamine on olnud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni eeskirjaga lubatud;

2) joogi- või reoveearvesti taatlusmärgis on eemaldatud või rikutud;

3) tarbimiskoha veevärgile on enne veearvestit monteeritud veevõttu võimaldav ühendus;

4) toimub vee-ettevõtja loata reovee purgimine;

5) näitusid on moonutatud;

6) toimub ebaseaduslikult sademevee juhtimine ühiskanalisatsiooni;

7) toimub muu tegevus, mille eesmärk on kasutada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust selle

eest kehtestatud hinda maksmata.

(2) Isik, kes on ebaseaduslikult kasutanud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust, hüvitab vee-

ettevõtjale ebaseaduslikult kasutatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse maksumuse,

ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahju ning vee-ettevõtja tehtud mõistlikud kulutused

kahju likvideerimiseks.

(3) Ebaseaduslikult kasutatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse mahu ning maksumuse

määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 44. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamine üldistes huvides

(1) Ühisveevärgil asuvast tuletõrje veevõtukohast kasutatakse vett tuleohutuse seaduses

sätestatud alustel.

(2) Päästesündmuse lahendamiseks, veevõtukoha korrashoiu kontrolliks, avaliku korra

tagamiseks või õppuseks ühisveevärgil asuvast tuletõrje veevõtukohast võetud sihtotstarbeliselt

kasutatav vee kulu kajastatakse ühisveevärgi teenuse hinnas.

20

(3) Avalikelt teedelt, tänavatelt ja väljakutelt ühiskanalisatsiooni abil sademevee ärajuhtimiseks

ning puhastamiseks sõlmib maa omanik või valdaja vee-ettevõtjaga sellekohase teenuslepingu,

kus sätestatakse muu hulgas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise kord ja selle

eest makstav tasu.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lepinguga, mille üks pool on kohaliku

omavalitsuse üksus, vee-ettevõtjale määratud tasu ei kata selle teenuse osutamiseks vajalikke

kulusid täies ulatuses, kajastatakse lepinguga katmata kulud proportsionaalselt ühisveevärgi ja

-kanalisatsiooni teenuse hinnas.

(5) Sellise ehitise kasutamiseks, mis on vajalik ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni häireteta töö

tagamiseks ja arenguks, on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus kinnisasja avalikes huvides

omandamise seaduses sätestatud korras seada sundvaldus või ehitis omandada, sealhulgas

sundvõõrandada.

§ 45. Vara avalikes huvides omandamine ja sundvõõrandamine

(1) Lisaks kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud alustele võib kohaliku

omavalitsuse üksus taotleda järgmise vara või asjaõiguse avalikes huvides omandamist,

sealhulgas sundvõõrandamist:

1) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks vajalik vara, kui vee-ettevõtja ei täida

teenuse osutamise kohustust;

2) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks vajalik vara, kui vee-ettevõtjana

tegutsemiseks määratud aeg on lõppenud või kohaliku omavalitsuse volikogu otsus on

tunnistatud kehtetuks ja sellel varal põhineva tegevuse jätkamine kooskõlas käesoleva

seadusega ei ole tagatud ning see võib seada ohtu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuse

osutamise.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolude korral

taotleda vara avalikes huvides omandamist, sealhulgas sundvõõrandamist, üksnes juhul, kui ta

on varem vara omanikule andnud mõistliku tähtaja asjaolu kõrvaldamiseks, kuid vara omanik

ei ole seda antud tähtaja jooksul teinud.

(3) Kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 ettenähtud tähtaja

andmise kohustust juhul, kui selle kohustuse täitmine võib seada ohtu ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise.

(4) Vara avalikes huvides omandamine, sealhulgas sundvõõrandamine, toimub kinnisasja

avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras. Menetlemisel ei pea järgima

nimetatud seaduses sätestatud tähtaegu ning vara omanikule ei maksta lisaks tasule muid

hüvitisi.

§ 46. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hooldamine ja kontroll

Vee-ettevõtja peab oma tegevuspiirkonnas tagama ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni toimimise

ja korrashoiu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja ning kohaliku omavalitsuse

üksuse ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud halduslepingu kohaselt.

21

§ 47. Purgimisteenuse korraldamine

(1) Isikule, kes asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti või

suurem, kuid kellel puudub võimalus liituda ühiskanalisatsiooni teenusega ühiskanalisatsiooni

puudumise tõttu, on vee-ettevõtja kohustatud korraldama purgimisteenuse isiku nõudmisel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata tööstus- ja tootmisettevõtjale.

(3) Vee-ettevõtja ei pea korraldama purgimisteenust isikule, kellele on välja ehitatud

ühiskanalisatsiooniga liitumise võimalus, kuid kes on teenusest vabatahtlikult loobunud.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule osutatakse teenust vee-ettevõtja ja isiku

vahelise lepingu alusel.

(5) Reovee kogumismahuti paigaldamise kohustus lasub isikul. Mahuti peab olema lekkekindel

ja sellise mahutavusega, mis võimaldab kokku koguda vähemalt kahe nädala jooksul tekkiva

reovee.

(6) Reovee kogumismahuti nõuetele vastavuse tagab kogumismahuti omanik või valdaja.

(7) Reovee kogumismahuti asukoht peab olema purgimisteenust osutavale autole ligipääsetav.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikul on õigus saada käesoleva seaduse § 48

lõikes 2 sätestatud alustel purgimisteenust kaks korda ühes kalendrikuus.

6. peatükk

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind

1. jagu

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna põhimõtted

§ 48. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest võetavad tasud

(1) Vee-ettevõtja võib tarbijalt võtta osutatava teenuse eest järgmisi tasusid:

1) tasu võetud vee eest;

2) tasu reovee ärajuhtimise eest;

3) tasu reovee puhastamise eest;

4) tasu sademevee ärajuhtimise eest;

5) tasu sademevee puhastamise eest;

6) abonenttasu joogivee eest;

7) abonenttasu reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest;

8) abonenttasu sademevee ärajuhtimise ja puhastamise eest.

(2) Käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 nimetatud isikule rakendatakse purgimisteenuse osutamisel

sama kuupmeetripõhist tasu reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest, mis kehtib selles

tegevuspiirkonnas ühiskanalisatsiooniga ühendatud tarbijale.

(3) Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkonnas kehtib igakuine abonenttasu, rakendub abonenttasu ka

käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 nimetatud isikule.

22

§ 49. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse tasude erisused

(1) Käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud sademevee ärajuhtimise ja

puhastamise tasu võib kajastuda vastavalt reovee ärajuhtimise ja puhastamise tasus, välja

arvatud juhul, kui isik kasutab vaid ühte nimetatud teenustest.

(2) Käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud reovee ärajuhtimise ja

puhastamise tasu võib kehtestada reovee ärajuhtimise ja puhastamise summaarse tasuna, kui

vee-ettevõtja tegevuspiirkonnas puuduvad tarbijad, kes kasutavad vaid ühte nimetatud teenust

ning puudub muu vajadus eraldi puhastamistasu kehtestamiseks.

(3) Käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 3 nimetatud reovee puhastamise tasu ja punktis 5

nimetatud sademevee puhastamise tasu võivad erineda sõltuvalt vee saastatusest ja vee-

ettevõtja määratud reostusgrupist.

(4) Reostusgrupi määramisel tuleb arvestada reo- ja sademevee mõju ulatust

puhastusprotsessile, puhasti tehnoloogilist lahendust ning puhasti projekteeritud ja tegelikku

reostuskoormust.

(5) Käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 4 nimetatud sademevee ärajuhtimise tasu võib

sõltuda sellest, kas sademevesi juhitakse ühisvoolukanalisatsiooni või lahkvoolsesse

sademeveekanalisatsiooni.

(6) Käesoleva seaduse § 48 lõikes 1 nimetatud tasusid võib kehtestada eri määrades, arvestades

tarbijarühmade tarbimismahte, kasutatavaid teenuseid ja käesoleva seaduse põhimõtteid.

§ 50. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna kujunemise alused

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal on

tagatud:

1) põhjendatud tegevuskulude katmine;

2) keskkonnanõuete täitmine;

3) investeeringud olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni jätkusuutlikkuse tagamiseks;

4) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava kohaste investeeringute tegemine, välja

arvatud investeeringud, mis on saadud tagastamatu abina või käesoleva seaduse § 20 lõike 3

alusel liitumistasudena;

5) põhjendatud tulukus vee-ettevõtja investeeritud kapitalilt.

(2) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna arvutamisel võetakse aluseks viimase kolme

kalendriaasta aritmeetiline keskmine müügikogus ning muutused tarbimises. Vajaduse korral

tehakse müügikoguse leidmiseks analüüs.

(3) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind ei tohi olla eri tarbijate või nende gruppide

rühmade suhtes diskrimineeriv.

(4) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnaga ei tohi katta neid kulutusi, mis on kaetud

liitumistasuga.

(5) Kui vee-ettevõtja osutab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust mitmel reoveekogumisalal

või mitmes tegevuspiirkonnas, võib kõigile piirkondadele kehtestada ühise ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse hinna, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

summaarseid vee-ettevõtja kulusid.

23

§ 51. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna metoodika

Konkurentsiamet töötab välja ja avalikustab oma veebilehel ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenuse hinna arvutamise ühtse metoodika, arvestades käesolevas seaduses sätestatut.

§ 52. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kulud

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda lülitatavad kulud peavad olema põhjendatud,

lähtuma tõhususest ning võimaldama vee-ettevõtjal täita seaduses sätestatud ülesandeid.

(2) Põhjendatud tegevuskulude hindamisel lähtutakse järgmisest:

1) kulude dünaamika jälgimine ajas ja selle võrdlus tarbijahinnaindeksi dünaamikaga;

2) kulukomponentide põhjendatuse analüüs (sealhulgas eksperdihinnangud);

3) vee-ettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlemine teiste

sarnaste vee-ettevõtjate kuludega.

(3) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda ei lülitata järgmisi kulusid:

1) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu;

2) sponsorlus, kingitused ja annetused;

3) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenusega mitteseotud kulud;

4) õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on

tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest;

5) finantskulud;

6) dividendide tulumaksukulu;

7) muud kulud, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega antud kohustuste täitmiseks.

§ 53. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse põhivara arvestamise alused

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse põhivara hulka ei arvestata järgmist:

1) pikaajalised finantsinvesteeringud;

2) immateriaalne põhivara, välja arvatud arvutitarkvara ja litsentsid, mis on vajalikud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks;

3) liitumistasudest soetatud põhivara;

4) põhivara, mida vee-ettevõtja ei kasuta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks;

5) tagastamatu abiga soetatud põhivara, arvestades käesoleva seaduse § 54 lõikes 1 sätestatud

põhivara kulumi arvestamise põhimõtteid.

(2) Põhivara väärtuse arvestus on järjepidev ning jätkub ka vee-ettevõtja või vara omandisuhte

muutumise korral.

§ 54. Põhivara kulumi arvestus ja põhjendatud tulukus

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda lülitatava põhjendatud tulukuse ja põhivara

kulumi arvutamisel lähtutakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks vajalikust

põhivarast.

(2) Põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

osutamiseks vajaliku põhivara väärtusest ning kuluminormist, mis vastab põhivara kasulikule

tehnilisele elueale.

24

(3) Põhjendatud tulukus arvutatakse, korrutades ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

osutamiseks vajaliku põhivara väärtuse, millele on liidetud käibekapitali suurus, kaalutud

keskmise kapitali hinnaga. Põhjendatud tulukuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda

lülitamine ei ole kohustuslik, kui vee-ettevõtja nii otsustab.

§ 55. Käibekapital

Käesoleva seaduse § 54 lõikes 3 nimetatud käibekapitali suurus on viis protsenti viimase kolme

kalendriaasta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse käibe aritmeetilisest keskmisest.

Vajaduse korral tehakse käibekapitali suuruse leidmiseks analüüs.

§ 56. Piirnormi ületava reostuse tasu

Lisaks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnale võib vee-ettevõtja võtta piirnormi

ületava reostuse tasu, kui saasteainete, sealhulgas ohtliku aine sisaldus ärajuhitavas reo- või

sademevees ületab vee-ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud teenuslepinguga kehtestatud

piirnorme.

2. jagu

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna määramine

§ 57. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnataotlus

(1) Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on

2000 inimekvivalenti või suurem, esitab vee-ettevõtja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

hinnataotluse koos põhiteenustega seotud teenuste hinnakirjaga, käesoleva seaduse § 49 lõike

4 alusel määratud reostusgruppidega ja muu hinnataotluse aluseks oleva dokumentatsiooniga

Konkurentsiametile hinnaotsuse tegemiseks.

(2) Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on

väiksem kui 2000 inimekvivalenti, või väljaspool reoveekogumisala, esitab vee-ettevõtja

hinnataotluse koos põhiteenustega seotud teenuste hinnakirjaga, käesoleva seaduse § 49 lõike 4

alusel määratud reostusgruppidega ja muu hinnataotluse aluseks oleva dokumentatsiooniga

kohaliku omavalitsuse üksusele hinnaotsuse tegemiseks.

(3) Kui vee-ettevõtja teenindab mitut reoveekogumisala, mille summaarne reostuskoormus on

2000 inimekvivalenti või suurem, ning nendes piirkondades soovitakse kehtestada ühesuurune

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind, esitab vee-ettevõtja hinnataotluse käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentatsiooniga Konkurentsiametile hinnaotsuse

tegemiseks.

(4) Kui vee-ettevõtja teenindab ühte või mitut reoveekogumisala, mille summaarne

reostuskoormus on väiksem kui 2000 inimekvivalenti, ja mis hõlmavad mitut kohaliku

omavalitsuse üksust, ning soovib kehtestada nendel reoveekogumisaladel ühesuuruse

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna, esitab ta hinnataotluse käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud dokumentatsiooniga Konkurentsiametile hinnaotsuse tegemiseks.

(5) Teisele vee-ettevõtjale osutatava ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest võib vee-

ettevõtja võtta käesoleva seaduse § 48 lõikes 1 nimetatud tasu üksnes juhul, kui ta on esitanud

selleks hinnataotluse Konkurentsiametile ning saanud hinnaotsuse käesoleva seaduse §-s 58

sätestatud alustel ja korras. Kuni hinnaotsuse saamiseni on vee-ettevõtjal keelatud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse osutamist ühepoolselt lõpetada või peatada.

25

(6) Vee-ettevõtja on kohustatud jälgima oma tegevusest sõltumatuid asjaolusid, mis mõjutavad

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda, ning teavitama Konkurentsiametit või kohaliku

omavalitsuse üksust 30 päeva jooksul sellise asjaolu teadasaamisest arvates, mis võib muuta

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda rohkem kui viis protsenti majandusaasta jooksul.

Konkurentsiamet või kohaliku omavalitsuse üksus otsustab 30 päeva jooksul sellise teabe

saamisest arvates, kas ja millise tähtaja jooksul peab vee-ettevõtja esitama uue hinnataotluse.

(7) Hinnataotluse menetlemisel on Konkurentsiametil ja kohaliku omavalitsuse üksusel

kohustus hoida vee-ettevõtja ärisaladust.

(8) Kui Konkurentsiamet või kohaliku omavalitsuse üksus ei kinnita vee-ettevõtja esitatud

hinnataotlust, on vee-ettevõtjal õigus kooskõlastamata jätmine halduskohtus vaidlustada.

§ 58. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnaotsus

(1) Konkurentsiamet või kohaliku omavalitsuse üksus kontrollib käesoleva seaduse § 57

lõigetes 1–4 sätestatud pädevuse alusel, et taotletud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

hind ning põhiteenustega seotud teenuste hinnad sisaldaksid üksnes käesoleva seaduse §-s 50

ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust.

(2) Põhiteenustega seotud teenuste hindadest kuuluvad hinnaotsuse koosseisu vaid selliste

teenuste hinnad, mille osutamisel on vee-ettevõtjal monopoolne seisund.

(3) Kui vee-ettevõtja ei pea hinnataotluse rahuldamata jätmist kohaliku omavalitsuse üksuse

poolt põhjendatuks või kohaliku omavalitsuse üksuse ja vee-ettevõtja vahel on muul põhjusel

tekkinud vaidlus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna kehtestamise üle, on

Konkurentsiamet kohustatud vee-ettevõtja või kohaliku omavalitsuse üksuse vastavasisulise

taotluse alusel esitama asja kohta oma põhjendatud arvamuse 30 päeva jooksul.

(4) Konkurentsiamet ja kohaliku omavalitsuse üksus teevad hinnaotsuse 30 päeva jooksul

nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Eriti keeruka või töömahuka taotluse menetlemisel

võib Konkurentsiamet või kohaliku omavalitsuse üksus pikendada seda tähtaega 90 päevani,

teatades sellest taotluse esitajale enne esialgse tähtaja möödumist.

(5) Vee-ettevõtja peab Konkurentsiametil ja kohaliku omavalitsuse üksuse volitatud isikul

lubama käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmisel kontrollida raamatupidamist,

põhjendama ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna moodustamise aluseid ning andma

oma majandustegevuse kohta selgitusi.

(6) Konkurentsiametil või kohaliku omavalitsuse üksuse volitatud isikul on vee-ettevõtja

kohapeal kontrollimiseks õigus siseneda vee-ettevõtja esindaja juuresolekul vee-ettevõtja

territooriumile, ruumidesse ja rajatistesse, tutvuda seal asjassepuutuvate dokumentide, muu

teabe ja asjaoludega ning teha väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid.

(7) Konkurentsiametil ja kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus nõuda vee-ettevõtjalt ja vee-

ettevõtjaga seotud füüsiliselt või juriidiliselt isikult ning selle esindajalt, samuti riigiasutuselt ja

selle ametiisikult lisaandmeid, kui käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks

vajalikud andmed ei ole avalikult kättesaadavad. Konkurentsiametil on käesolevas lõikes

kirjeldatud õigus ka kohaliku omavalitsuse üksuse ja selle ametiisiku suhtes.

26

(8) Konkurentsiamet on kohustatud küsima kohaliku omavalitsuse üksuselt arvamust

hinnataotluses kajastatud investeeringute vastavuse kohta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

arendamise kavale.

(9) Hinnataotluse menetlemise tähtaeg peatub, kui Konkurentsiametile või kohaliku

omavalitsuse üksusele ei ole esitatud tema nõutud teavet, mida on vaja hinna kehtestamiseks.

Kohaliku omavalitsuse üksuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava puudumine ei

ole peatumise põhjuseks.

(10) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnaotsuse võib tarbija kohtus vaidlustada

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras.

§ 59. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna avalikustamine ja rakendamine

(1) Vee-ettevõtja avalikustab vähemalt 30 päeva enne ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

hinna kehtima hakkamist käesoleva seaduse § 58 alusel hinnaotsusega määratud hinnad. Vee-

ettevõtja avalikustab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnad oma ja kohaliku

omavalitsuse üksuse veebilehel ning vähemalt üks kord ühes kohalikus või maakonna ajalehes.

(2) Vee-ettevõtja rakendab käesoleva seaduse § 58 alusel hinnaotsusega määratud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse hinnad hinnaotsuse saamisest 60 päeva jooksul, arvestades

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeid.

§ 60. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse ajutise hinna kehtestamine

(1) Konkurentsiamet võib kehtestada vee-ettevõtjale ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

ajutise hinna, kui vee-ettevõtja osutab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust hinnaga, mis ei

vasta käesoleva seaduse §-des 50–55 sätestatud põhimõtetele. Konkurentsiameti kehtestatud

ajutine hind kehtib, kuni vee-ettevõtja poolt esitatud hinnataotluse alusel uue hinnaotsuse

tegemiseni Konkurentsiameti või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt käesoleva seaduse §-s 57

sätestatud pädevuse järgi.

(2) Ajutise hinna kehtestamisel lähtub Konkurentsiamet käesoleva seaduse §-des 50–55

sätestatud alustest.

7. peatükk

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon

§ 61. Tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni hooldamine ja kontroll

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatud tarbimiskoha veevärki ja kanalisatsiooni peab

tarbija hoidma sellises korras, et need ei kahjustaks ühisveevärki või -kanalisatsiooni ja teiste

isikute vara ega takistaks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste osutamist.

(2) Tarbija peab lubama paigaldada tarbimiskoha veevärgi väljaehitatud veemõõdusõlmele

veearvesti ning tagama selle toimimise ja säilivuse seaduses ning ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas sätestatud tingimustel ja korras.

(3) Tarbimiskoha kanalisatsioonil peavad olema allpool ühiskanalisatsiooni paisutustaset

paiknevatel reo- ja sademeveeneeludel ning äravoolul kaitseseadmed uputuste vältimiseks.

27

(4) Kohaliku omavalitsuse üksus võib kehtestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise

eeskirjaga tarbimiskoha veevärgi või kanalisatsiooni ehitamisele ja kasutamisele nõudeid, mis

on vajalikud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni toimimise tagamiseks ning inimeste, rajatiste ja

keskkonna kaitseks.

(5) Tarbija peab lubama vee-ettevõtja volitatud esindajal kontrollida käesolevas paragrahvis

sätestatud nõuete täitmist.

8. peatükk

Riiklik järelevalve

§ 62. Riikliku järelevalve pädevus

(1) Riiklikku järelevalvet (edaspidi järelevalve) käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud

õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teevad oma pädevuse ulatuses kohaliku

omavalitsuse üksus, Konkurentsiamet, Keskkonnaamet ja Terviseamet.

(2) Järelevalvet joogivee kvaliteedi vastavuse üle veeseaduses sätestatud nõuetele teeb

Terviseamet.

(3) Järelevalvet ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna ja liitumistasu õigusaktidele

vastavuse üle teevad Konkurentsiamet ja kohaliku omavalitsuse üksus käesoleva seaduse § 57

lõigetes 1–4 sätestatud pädevuse ulatuses.

(4) Järelevalvet vee-ettevõtja poolt käesolevas seaduses sätestatud raamatupidamise,

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnaregulatsiooni ning investeeringutega seonduvate

nõuete täitmise üle teevad Konkurentsiamet ja kohaliku omavalitsuse üksus käesoleva seaduse

§ 57 lõigetes 1–4 sätestatud pädevuse ulatuses.

(5) Järelevalvet vee-ettevõtja ja tarbija tegevuse vastavusele ohtlike ainete käitlemise nõuete

täitmise ning sellekohase teabe esitamise üle teeb Keskkonnaamet.

(6) Järelevalvet ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni nõuetekohase kasutamise, sealhulgas

ühiskanalisatsiooni keelatud ainete juhtimise üle teeb Keskkonnaamet.

(7) Järelevalvet vee-ettevõtja tegevuse vastavuse üle käesolevale seadusele ja kohaliku

omavalitsuse üksuse õigusaktidele ning vee-ettevõtja poolt liitumislepingus ja teenuslepingus

seatud tingimuste vastavuse üle käesoleva seaduse nõuetele teeb kohaliku omavalitsuse üksus.

(8) Järelevalvet ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna vastavuse üle ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni arendamise kavale teeb kohaliku omavalitsuse üksus.

(9) Järelevalvet käesoleva seaduse §-s 61 sätestatud nõuete üle teeb kohaliku omavalitsuse

üksus.

(10) Järelevalvet reoveekogumisalal väljaehitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise,

sealhulgas ebaseadusliku liitumise üle teeb kohaliku omavalitsuse üksus.

28

§ 63. Riikliku järelevalve erimeetmed

Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks

kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve

erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

§ 64. Vahetu sunni kasutamine

Keskkonnaametil on lubatud kasutada füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja

korras.

§ 65. Sunniraha määr

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras

rakendatava sunniraha ülemmäär 32 000 eurot.

9. peatükk

Vastutus

§ 66. Ohtlike ja keelatud ainete juhtimine ühiskanalisatsiooni

(1) Ohtlike ainete piirnormi ületavas koguses või kontsentratsioonis, samuti keelatud ainete

ühiskanalisatsiooni juhtimise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 67. Teabe moonutamine või esitamata jätmine

(1) Ühiskanalisatsiooni juhitavaid aineid käsitleva teabe varjamise, moonutamise või esitamata

jätmise eest Konkurentsiametile, kohaliku omavalitsuse üksusele või Keskkonnaametile –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 68. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamine hinnaotsusest erineva hinnaga

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise eest hinnaotsuses määratust erineva

hinnaga –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga, mis moodustab kuni kümme protsenti vee-ettevõtja viimase

auditeeritud majandusaasta käibest.

29

§ 69. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ebaseaduslik liitumine ja selle ebaseaduslik

kasutamine

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ebaseadusliku liitumise või ühisveevärgist ebaseadusliku

veevõtu või ühiskanalisatsiooni abil reo- ja sademevee ebaseadusliku ärajuhtimise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 70. Menetlus

(1) Käesoleva seaduse §-s 66 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnaamet.

(2) Käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on ohtlike ainete

korral Keskkonnaamet ning hinnaotsuse aluseks oleva teabe korral kohaliku omavalitsuse

üksus või Konkurentsiamet käesoleva seaduse §-s 57 sätestatud pädevuse järgi.

(3) Käesoleva seaduse §-s 68 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Konkurentsiamet.

(4) Käesoleva seaduse §-s 69 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on kohaliku

omavalitsuse üksus.

10. peatükk

Rakendussätted

1. jagu

Seaduse rakendamine

§ 71. Teenuste hinnad

(1) Kui vee-ettevõtja on kehtestanud juriidilistele ja füüsilistele isikutele erinevad ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse hinnad, kohustub vee-ettevõtja viima hinnad võrdse kohtlemise

põhimõttega kooskõlla hiljemalt 2023. aasta 1. jaanuariks.

(2) Seaduse jõustumise hetkel kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnad

kehtivad kuni uute hindade kehtestamiseni.

§ 72. Lepingute kehtivus ja kohaldamine

(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse ja vee-ettevõtja ning

tarbija ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingud kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus

käesoleva seadusega.

(2) Käesoleva seaduse § 5 lõikes 4 sätestatut kohaldatakse ka enne käesoleva seaduse jõustumist

sõlmitud liitumislepingutele.

(3) Käesoleva seaduse § 44 lõikes 3 nimetatud leping tuleb sõlmida hiljemalt 2022. aasta

1. aprilliks.

30

§ 73. Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutava isiku pädevusnõude

kohaldamine

Käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud pädevusnõue hakkab kehtima alates 2025. aasta

1. jaanuarist.

§ 74. Teabe esitamine ohtlike ainete kohta

Käesoleva seaduse § 36 lõigetes 4 ja 5 nimetatud teave tuleb esitada alates 2023. aasta

1. jaanuarist Keskkonnaametile keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu.

§ 75. Eeskirjade ja kavade vastavusse viimine

Käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 ja § 35 lõikes 1 nimetatud eeskirjad, § 16 lõikes 5 nimetatud

sademevee majandamise kava ning §-s 13 nimetatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

arendamise kava tuleb koostada või viia kooskõlla käesolevas seaduse nõuetega hiljemalt

2023. aasta 1. jaanuariks.

2. jagu

Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine

§ 76. Ehitusseadustiku muutmine

Ehitusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) lisas 1 asendatakse sõnad „Kinnistu veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik (sh abiseadmed), v.a

kui selle kohta kehtib hoone või muu rajatise ehitusluba“ sõnadega „Tarbimiskoha veevärgi- ja

kanalisatsioonitorustik koos abiseadmetega, sealhulgas tarbimiskoha sademeveekanalisatsioon,

välja arvatud juhul, kui selle kohta kehtib hoone või muu rajatise ehitusluba“;

2) lisas 2 asendatakse sõnad „Kinnistu veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik (sh abiseadmed), v.a

kui selle kohta kehtib hoone või muu rajatise ehitusluba“ sõnadega „Tarbimiskoha veevärgi- ja

kanalisatsioonitorustik koos abiseadmetega, sealhulgas tarbimiskoha sademeveekanalisatsioon,

välja arvatud juhul, kui selle kohta kehtib hoone või muu rajatise ehitusluba“.

§ 77. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3312 lõikes 2 asendatakse sõnad „veevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku“ sõnadega

„ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni“;

2) paragrahvi 3312 lõikest 2 jäetakse välja sõna „kanalisatsiooniehitise“.

§ 78. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kehtetuks tunnistamine

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (RT I 1999, 25, 363) tunnistatakse kehtetuks.

31

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 79. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 1. jaanuaril.

Riigikogu esimees Henn Põlluaas

Tallinn, “…..” ………………. 2021. a

Algatab Vabariigi Valitsus

“.....” ....................... 2021. a nr….

Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/

Registrikood 70001231

Ministeeriumid 15.03.2021 nr 1-4/21/1198

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu

kooskõlastamisele esitamine

Esitame kooskõlastamiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tõnis Mölder

Minister

Lisad: 1. Eelnõu

2. Seletuskiri

3. Seletuskirja lisa

Teadmiseks: Eesti Maaomavalitsuste Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit,

SA Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eestimaa Looduse Fond,

Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti

Veeühing, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Omanike

Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti

Suurettevõtjate Assotsiatsioon

Raili Kärmas, 626 2858

[email protected]

1

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

KAVAND

KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2021 nr

Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste käitajale

esitatavad nõuded, väljaõppe programm ja kord

Määrus kehtestatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 32 lõike 4 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala

Käesolev määrus kehtestab nõuded joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste eest vastutavale

isikule ning määrab väljaõppe programmi ja väljaõppe korraldamise korra.

§ 2. Mõisted

2. peatükk

Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste käitajale

esitatavad nõuded

§ 3. Nõuded joogiveekäitlusrajatiste eest vastutavale isikule

Joogiveekäitlusrajatise eest vastutav isik peab:

1) tundma joogiveekäitlust reguleerivaid õigusakte;

2) teadma joogiveeoperaatori rolli ja põhiülesandeid;

3) tundma põhjavee omadusi ja kvaliteedinäitajaid;

4) teadma põhjaveekaitse meetmeid, nagu sanitaarkaitseala ja hooldusala;

5) mõistma joogivee ja toorvee kvaliteedinäitajaid ja nende mõju inimese tervisele;

6) tundma joogivee käitlemise süsteeme, sealhulgas pumplad ja puurkaevud;

7) tundma veetöötlustehnoloogiaid ja nende automatiseerimise võimalusi;

8) oskama määrata puhastusprotsessi toimimiseks optimaalseid tingimusi;

9) oskama võtta toorveest ja joogiveest proove;

10) tundma ohutus- ja hügieeninõudeid.

§ 4. Nõuded reoveekäitlusrajatise eest vastutavale isikule

Reoveekäitlusrajatise eest vastutav isik peab:

1) tundma reoveekäitlust reguleerivaid õigusakte;

2

2) teadma reoveeoperaatori rolli ja põhiülesandeid;

3) tundma reo- ja heitvee omadusi ja iseloomulikke saastenäitajaid;

4) oskama hinnata reovee mõju puhastusprotsessile ning heitvee mõju suubla seisundile;

5) tundma reovee ja sademevee eri liiki kanalisatsioonisüsteeme;

6) oskama arvutada hüdraulilist ja reostuskoormust;

7) tundma reoveepuhastustehnoloogiaid ja puhastusprotsessi erinevaid etappe;

8) oskama täita reoveepuhasti päevikut;

9) oskama hinnata reoveepuhastusprotsessi olulisi parameetreid;

10) oskama võtta proove reo- ja heitveest;

11) tundma ohutus- ja hügieeninõudeid.

2. peatükk

Väljaõpe

§ 5. Väljaõppe korraldamine

(1) Joogivee- või reoveekäitlusrajatiste väljaõpet korraldab asutus või isik, kelle üheks

põhikirja- või põhimäärusekohaseks tegevuseks on koolitus.

(2) Väljaõppe korraldaja õppeprogramm peab vastama käesoleva määruse §-s 6 nimetatud

sisulistele nõuetele.

§ 6. Väljaõppeprogramm

(1) Joogiveekäitlusrajatiste operaatorite väljaõppeprogramm peab katma vähemalt järgmisi

teemasid:

1) joogivee käitlemist reguleerivaid õigusakte;

2) joogivee operaatori roll ja põhiülesanded;

3) ülevaade põhjaveekihtidest ja -kogumitest, keemiliste näitajate piirsisaldused, läviväärtused

ja muud kvaliteedinäitajad;

4) põhjavee keemiline, füüsikaline, gaasiline, radioloogiline ja mikrobioloogiline koostis;

5) veehaarde sanitaarkaitseala, hooldusala ja toiteala nõuded;

6) nõuded joogivee kohta ja selle kvaliteedinäitajad ning joogivee kvaliteedi mõju tervisele;

7) toorvee iseloomust tingitud probleemid (toorvee keemiline ja füüsikaline koostis,

mikrobioloogia, gaaside sisaldus, radioaktiivsus);

8) joogivee käitlemise süsteemid, puurkaevud, veetöötlusseadmed, pumbad, armatuur,

mahutid, torustikud, pumplad;

9) ülevaade puurkaevudest, tootlikkuse ja eritootlikkuse hindamine, konstruktsioon ja

tehniline seisund ning selle hindamise meetodid, staatilise ja dünaamilise veetaseme

mõõtmine;

10) veetöötlustehnoloogiate kirjeldused, põhietapid ja etappidevahelised seosed (mehaaniline

filtreerimine, raua- ja mangaanieemaldus, veepehmendus, pöördosmoos,

elektrodeioniseerimine, ultraviolettseadmed, radioaktiivsuse kõrvaldamine, ultrafiltratsioon,

elektrilahendusega plasmaga veepuhastusseadmed, osoneerimine);

11) veetöötlusseadmete dimensioonimine ja paigaldamine;

12) infotehnoloogia rakendamise võimalused seadmete töö automatiseerimisel ja

kaugjälgimisel;

13) veetöötlusseadmete töö efektiivsuse hindamine;

3

14) filtermaterjalid ja kasutatavad kemikaalid, filtermaterjali vahetamise vajaduse hindamine;

15) veetöötlusseadmete läbipesu;

16) filtripesuvee omadused ja käitlemine;

17) veetöötluses kasutatavad kemikaalid ja nende käitlemise nõuded;

18) veearvestid, lekked, veearvestuse pidamine ning puurkaevu ja veetöötlusseadme hooldus-

ja kasutusjuhendid ning -päevikud;

19) veetöötlusjaamade tehnoloogiliste seadmete kirjeldused ning seadmete ja süsteemide

korrashoid, remont ja hooldus, hooldusgraafikute koostamine, rikete avastamine, operaatori

põhiülesanded;

20) puhastusprotsessi toimimiseks optimaalsete tingimuste (temperatuur, hapnikurežiim, pH

ja Eh, gaaside sisaldus, jääkkloor, hägusus jms) loomine;

21) veetöötlusprotsesside jälgimine, sh online-meetodid, protsessisiseste veeproovide võtmine

ja analüüs ning veetöötlusjaama juhtimine, tänapäevaste lahenduste tutvustamine;

22) toorveest ja joogiveest veeproovide võtmine, seirenõuete jälgimine, veeproovide

säilitamine ja transport ning peamised seiratavad näitajad;

23) laboris ja välitöödel kasutatavate analüüsitehnikate tutvustus;

24) ohutus ja hügieeninõuete täitmine veetöötlusjaamas.

(2) Reoveekäitlusrajatiste operaatorite väljaõppeprogramm peab katma vähemalt järgmisi

teemasid:

1) reoveepuhastust reguleerivad õigusaktid;

2) reoveepuhasti operaatori roll ja põhiülesanded;

3) heit- ja reovee koostis ja omadused ning heitvee mõju suubla seisundile (saproobsuse

tüübid, eutrofeerumine, sekundaarne reostus);

4) reovee ja sademevee kanalisatsioonisüsteemid, torustikud, pumbajaamad, sademevee

ülevoolud, puhastusseadmed, väljalask suublasse, äkkheited, äkkheidete vähendamise

meetmed ja äkkheidete registreerimise süsteem;

5) hüdraulilise koormuse ja reostuskoormuse määramine;

6) reoveepuhastustehnoloogiate kirjeldused (aktiivmudal baseeruvad tehnoloogiad, biokile

nõrg- ja filtersüsteemidel baseeruvad tehnoloogiad, looduslähedased reoveekäitlus-

tehnoloogiad, kombineeritud reoveepuhastussüsteemid jt), nende eelised ja puudused

erinevate reovee kontsentratsioonide ning keskkonnatingimuste esinemisel;

6) reoveepuhastusprotsesside põhietapid (mehhaaniline puhastus, sh liiva- ja rasvapüüdurid,

bioloogiline puhastus, järelselitus, desinfitseerimine jt);

7) toitainete (fosfor ja lämmastik) tõhustatud ärastamise tehnoloogiad aktiivmudapuhastites ja

märgalasüsteemides (nitrifikatsioon ja denitrifikatsioon ning ammonifikatsioon ja

deammonifikatsioon);

8) puhastusprotsessi toimimiseks optimaalsete tingimuste (temperatuur, hapnikurežiim, muda

vanus ja doos, toitainete suhe reovees) kirjeldus muutuvate reostuskoormuse tingimustes;

9) reoveepuhasti energiatarbe vähendamise võimalused, energiatõhususe meetmed,

reoveepuhasti energia tarbijast energia tootjaks, tänapäevased energiasäästlikud lahendused,

ressursiaudit;

10) jääkmuda iseloom, kõrvaldamine ja käitlus;

11) liigmuda ja reoveesette käitlemise tänapäevaste tehnoloogiate kirjeldus (aeroobne

stabiliseerimine, anaeroobne stabiliseerimine ja tekkiva biogaasi kasutusvõimalused, liigmuda

tahendamine ja kompostimine jne);

4

12) puhastusprotsesside jälgimine, sh online-meetodid, protsessisiseste reoveeproovide

analüüs ja puhastusjaama juhtimine, reoveepuhasti tänapäevaste juhtimismeetodite

tutvustamine;

13) reovee iseloomust tingitud probleemid ja operatiivmeetmed puhastusprotsessi juhtimisel;

14) puhastusprotsessi tehnoloogiliste seadmete kirjeldus ja nende hooldus (segurid, pumbad,

aeratsiooniseadmed, kraabid, settekäitlusseadmed, automaatjuhtimissüsteemid jt);

15) protsesside efektiivsuse määramiseks reo- ja heitveest proovide võtmine, proovide

transport ja säilitamine;

16) laboris kasutatavate reo- ja heitvee analüüsimeetodite tutvustus;

17) puhastite mehhanismide ja elektriseadmete ekspluatatsioon ning hooldusalane rühmaõpe;

18) reoveepuhasti päeviku pidamine ja olulisemad ülesmärgitavad parameetrid;

19) ohutushoid ja hügieen ning selle parandamine puhastusseadmel.

3. peatükk

Rakendussätted

§ 7. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

Tõnis Mölder

Minister Meelis Münt

Kantsler

5

KAVAND

KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2021 nr

Ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete piirnormid

Määrus kehtestatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 36 lõike 2 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala

Käesolev määrus kehtestab nimekirja ohtlikest ainetest, mida on lubatud juhtida

ühiskanalisatsiooni, ning määrab nendele ainetele piirnormi.

2. peatükk

Ühiskanalisatsiooni juhitavad ohtlikud ained

§ 2. Ohtlike ainete nimekiri

3. peatükk

Rakendussätted

§ 3. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

Tõnis Mölder

Minister Meelis Münt

Kantsler

6

KAVAND

KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2021 nr

Ebaseaduslikult kasutatud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse mahu

ning ebaseaduslikult kasutatud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

maksumuse määramise kord

Määrus kehtestatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 43 lõike 3 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Käesolev kord reguleerib ebaseaduslikult kasutatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

mahu ning ebaseaduslikult kasutatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest maksumuse

määramist.

(2) Korra järgimine on kohustuslik kõigile vee-ettevõtjatele.

2. peatükk

Ebaseadusliku kasutamise akt

§ 2. Akti koostamine

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse ebaseadusliku kasutamise tuvastamisel koostab

vee-ettevõtja esindaja akti ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse ebaseaduslikult kasutanud

isiku või tema esindaja juuresolekul.

(2) Kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust ebaseaduslikult kasutanud isik või tema

esindaja ei viibi akti koostamise juures või keeldub aktile allakirjutamisest, koostatakse akt

tunnistaja juuresolekul.

§ 3. Aktis sisalduvad andmed

(1) Akt peab sisaldama järgmisi andmeid:

1) akti koostamise aeg ja koht ning selle vee-ettevõtja nimi ja aadress, kelle esindaja poolt akt

koostatakse;

2) akti koostanud isiku ametinimetus ning ees- ja perekonnanimi;

3) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust ebaseaduslikult kasutanud isiku nimi ja

kontaktandmed või tema esindaja nimi, kontaktandmed ning andmed tema volitusi tõendava

dokumendi kohta;

4) tunnistaja nimi ja kontaktandmed, kui akt koostatakse tema juuresolekul;

5) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse ebaseadusliku kasutamise asukoht;

7

6) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse ebaseadusliku kasutamise kirjeldus ja/või skeem,

7) informatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse lepingu (edaspidi leping) tingimuste

rikkumiste ja teenuse ühenduse katkestamise kohta.

(2) Aktile lisatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust ebaseaduslikult kasutanud isiku või

tema esindaja seletuskiri.

(3) Aktile kirjutavad alla selle koostaja, ühisveevärgi või -kanalisatsiooni teenust

ebaseaduslikult kasutanud isik või tema esindaja või nende puudumisel tunnistaja.

(4) Ühisveevärgi või -kanalisatsiooni teenust ebaseaduslikult kasutanud isiku või tema esindaja

aktile allakirjutamisest keeldumisel nõutakse temalt kirjalik seletus allakirjutamisest

keeldumise kohta. Kui ühisveevärgi või -kanalisatsiooni teenust ebaseaduslikult kasutanud isik

või tema esindaja keeldub kirjaliku seletuse andmisest, teeb akti koostaja aktile sellekohase

märke.

(5) Akti koostaja võib kohe katkestada ebaseadusliku ühisveevärgi ühenduse.

Ühiskanalisatsiooni ühenduse katkestamine on lubatud pärast seda, kui on tagatud

keskkonnareostuse vältimine.

3. peatükk

Ebaseaduslikult kasutatud koguste ja maksumuse arvestamine

§ 4. Ebaseaduslikult kasutatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse mahu määramine

§ 5. Ebaseaduslikult kasutatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse maksumuse

määramine

3. peatükk

Rakendussätted

§ 4. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

Tõnis Mölder

Minister Meelis Münt

Kantsler

1

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

Elanikele kvaliteetse joogivee tagamine ning reovee nõuetekohane kokkukogumine ja

puhastamine on inimese tervise ja keskkonna kaitseks oluline tegevusvaldkond, mistõttu on see

määratud ka üldhuviteenuseks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses.

Tegemist on olulise avaliku teenusega, mille järjepidevuse ja kvaliteedi tagamiseks peavad

olema loodud ühtsed ja arusaadavad õiguslikud alused.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse uue tervikteksti vajaduse tingisid keskkonnaõiguse

ulatuslikud muudatused, mis olid seotud eelkõige ohtlike ainete regulatsioonide täiendamisega

ning vee-ettevõtja järjest suureneva rolliga veekeskkonna kaitsmisel ühiskanalisatsiooni kaudu

keskkonda juhitava heit- ja sademevee nõuetele vastavuse tagamisel. Vee-ettevõtja ülesanne on

elanikele puhta joogivee tagamine ning reo- ja sademevee nõuetekohane kokkukogumine ja

puhastamine. Kliimamuutustega seoses on palju olulisemaks muutunud ka sademevee

käitlemine. Sademeveelahenduste kavandamine algab juba planeeringu koostamise etapis,

mistõttu on sademevee käitlemise korraldamisel kõige olulisem roll kohalikul omavalitsusel,

kes koostöös vee-ettevõtjaga peab leidma piirkonda sellised sademevee käitlemise tehnilised

lahendused, mis sobivad nii piirkonna hüdrogeoloogiliste omaduste kui ka tehniliste

võimalustega. Seetõttu on osad sademevee süsteemid vee-ettevõtja vastutada, eelkõige

torustiku kaudu kokkukogutav ja puhastatav sademevesi, kuid on ka süsteeme (näiteks kraavid),

mille korrashoiu kohustus ja vastutus selle eest on kohalikul omavalitsusel endal või

korrashoiuga tegeleval ettevõttel. Et sademevee terviklahendus saaks toimida nõuetekohaselt,

on sademeveesüsteemide eri osade vastutajad määratud kas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

arendamise kavas või sademevee majandamise kavas sõltuvalt sellest, kas sademeveesüsteemid

on määratud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks või mitte.

Kui varem tegeles vee-ettevõtja reostuskoormuse ohjamisega pelgalt reoveepuhastis enne

heitvee keskkonda juhtimist, siis nüüd on vee-ettevõtja tegevuse ulatus laienenud, mistõttu peab

vee-ettevõtja haldama ka infot reovee kohta, mida tema tarbijad juhivad ühiskanalisatsiooni.

Eelkõige puudutab see tööstustarbijaid, kelle reovee koostis erineb tavapärase majapidamise

olmereovee koostisest suurema ohtlike ainete ja muude saasteainete sisalduse tõttu.

Veemajanduse korraldamisele on omane integreeritud veekaitsemeetmete rakendamine,

mistõttu veekeskkonna tõhusa kaitse tagamiseks tuleb reostuse ohjamisega tegeleda juba selle

tekkekohas, pelgalt tagajärgede likvideerimine asulareoveepuhastis ei ole piisav meede

keskkonnahoidliku ja säästliku eluviisi edendamiseks.

Eelnõukohase ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega on püütud vältida ülereguleerimist, et

mitte üksikasjalikult sätestada vee-ettevõtja ja tarbija lepingute sisu, kuid seaduse eelnõu

piiritleb lepingute reguleerimisala nii, et see arvestaks mõlema poole huvide võrdväärse

kaitsega, jättes detailsema sisu ja piirkonna omapära arvestavad erisused kohaliku omavalitsuse

otsustada. Seetõttu näeb eelnõukohane seadus ette, et nii liitumislepingu kui ka ühisveevärgi ja

-kanalisatsiooni teenuse kasutamise lepingu detailid määratakse kindlaks kohaliku

omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga (edaspidi ka ÜVVK)

liitumise ja selle kasutamise eeskirjadega.

2

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seaduse eesmärk on kehtiva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (edaspidi

ka ÜVVKS) alusel luua struktuurilt ja sisult ühtlustatud õigusakt, mis arvestab enam

keskkonnakaitse üldpõhimõtteid ning mille tulemusena on õigusnormid paremini

süstematiseeritud ja adressaatidele paremini arusaadavad.

Eelnõukohane seadus sätestab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimise, korraldamise ja

kasutamise alused, riigi, vee-ettevõtja, kohaliku omavalitsuse ning tarbija õigused ja

kohustused ning riikliku järelevalve ja vastutuse nõuete rikkumise eest.

Eelnõukohase seadusega sätestatakse ÜVVK teenuse hinna mõistlikkuse põhimõtted ja selle

kujundamise alused. Uudsena on sätestatud ohtlike ainete ohjamise kord, et tagada ohtlike

ainete ülevaade nende tekkekohast kuni puhastamiseni. Täiendatud on ka lepingu rikkumisest

tulenevaid lepingu peatamise ja lõpetamise aluseid, ÜVVK teenuse osutamise jätkusuutlikkuse

põhimõtteid ning ÜVVK teenuse hinna vaidlustamise aluseid.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Enne eelnõu ettevalmistamist saatis Keskkonnaministeerium 21.01.2015 kirjaga

nr 12-25/15/496-1 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse

kooskõlastamiseks ministeeriumidele, Eesti Maaomavalitsuste Liidule, Eesti Linnade Liidule,

Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Korteriühistute Liidule ning Eesti Omanike Keskliidule.

Eelnõu ettevalmistamiseks saatis Keskkonnaministeerium märtsis 2015 huvigruppidele ja

kaasatavatele institutsioonidele ka märgukirja uue ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

väljatöötamise kavatsuse kohta koos ettepanekuga esitada eelnõu väljatöötamise töögruppi

esindaja. Info kaasatud huvirühmade kohta on Keskkonnaministeeriumi kodulehel

http://www.envir.ee/sites/default/files/uvvk_kaasamine.pdf.

Huvitatud isikud esitasid loodavasse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse väljatöötamise

töögruppi järgmised esindajad:

Raili Kärmas – Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik;

Hendrik Põldoja – Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist;

Kadri Tubli – Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna jurist;

Vaike Murumets – Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik;

Ülle Reidi – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna

peaspetsialist;

Ramon Nahkur – Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik;

Märt Ots – Konkurentsiameti peadirektor;

Klarika Siegel-Lorvi – Konkurentsiameti veeosakonna juhataja;

Priit Mändmaa – Konkurentsiameti energeetika- ja postiosakonna juhataja asetäitja;

Marek Piiroja – Konkurentsiameti õigusosakonna juhataja;

Kätlin Juuram – Keskkonnaameti vee peaspetsialist;

Leena Albreht – Terviseameti keskkonnatervise osakonna juhataja;

Toivo Tähtjärv – Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja;

Irja Alakivi – Eesti Linnade Liidu konsultant;

Veiko Kaufmann – SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhataja;

Aivi Allikmets – SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (töösuhte peatatud);

Marti Viirmäe – Eesti Keemiatööstuse Liidu esindaja;

3

Sirje Potisepp – Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja;

Siret Sõmer – Eesti Toiduainetööstuse Liidu esindaja;

Vahur Tarkmees – Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevdirektor;

Marja-Liisa Soone – Eesti Vee-ettevõtete Liidu jurist;

Andres Aruhein – ASi Emajõe Veevärk juhataja;

Jaan Madis – ASi Paide Vesi juhataja;

Toomas Kapp – ASi Tartu Veevärk juhataja;

Vladislav Korzanov – OÜ Järve Biopuhastus juhataja;

Hans Liibek – Eesti Vee-ettevõtete Liidu juhatuse esimees ja ASi Matsalu Veevärk juhataja;

Ago Silde – Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni esindaja;

Oliver Kruuda – Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni esindaja.

Lisaks osalesid töögrupi kohtumistel töögrupi liikmete kaasatud eksperdid ja konsultandid.

Eelnõu koostamist koordineerivad Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik Raili Kärmas

([email protected], 626 2858) ja veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja

([email protected], 626 2861). Eelnõu õigusekspertiisi tegi Keskkonnaministeeriumi

õigusosakonna jurist Kadri Tubli ([email protected], tel 626 0751). Eelnõu keeletoimetaja

oli õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre ([email protected], tel 626 2953).

Töögrupp käis koos 16 korral aprillist 2015 kuni augustini 2017.

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu

õiguse rakendamisega, kuna Euroopa Liidu tasemel ei reguleerita ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse osutamisega kaasnevaid suhteid vee-ettevõtja, tarbija ja kohaliku

omavalitsuse vahel.

Eelnõu koostamisele eelnes väljatöötamiskavatsuse koostamine hea õigusloome ja

normitehnika eeskirja § 1 lõike 1 alusel. Eelnõule ei ole koostatud kontseptsiooni, kuna

õiguslike valikute analüüs tehti ÜVVK töögrupi kohtumiste käigus, kohtumistel osalesid nii

praktikud kui ka puudutatud osaliste juristid.

Arvestades, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus on olulise tähendusega võrguteenus,

telliti 2016. aastal ka eelnõu mõjude hinnang. Lisaks toimus eelnõu avalik tutvustus

huvigruppidele 2018. juunis ning korraldati mitu eraldi kohtumist eri osalistega.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on kehtiva õiguse täiendamine integreeritud keskkonnakaitse

põhimõttest lähtuvalt, tagades muu hulgas saastaja maksab põhimõtte rakendamise,

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse jätkusuutliku osutamise mõistliku hinna eest ning

praktikas ilmnenud kitsaskohtade lahendamise.

Eelnõu koostamisel on muudetud oluliselt mõistete kasutust, et tagada kooskõla horisontaalsete

õigusnormidega, eelkõige tulenes mõistete ühtlustamise vajadus võlaõigusseadusest ja

asjaõigusseadusest.

4

Eelnõu koosneb kümnest peatükist, kusjuures mahukamad peatükid on liigendatud jagudeks:

1. peatükk „Üldsätted;

2. peatükk „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimine ning rajamine“;

3. peatükk „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumine“;

4. peatükk „Vee-ettevõtja määramine ja tema tegevuse korraldamine“;

5. peatükk „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus“;

6. peatükk „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind“;

– 1. jagu „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna põhimõtted“;

– 2. jagu „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna määramine“;

7. peatükk „Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon“;

8. peatükk „Riiklik järelevalve“;

9. peatükk „Vastutus“;

10. peatükk „Rakendussätted“;

– 1. jagu „Seaduse rakendamine“;

– 2. jagu „Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine“;

– 3. jagu „Seaduse jõustumine“.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

1. peatükk. Üldsätted

Paragrahvid 1 ja 2.

Eelnõukohase seaduse eesmärk on tagada tarbijale kvaliteedinõuetele vastava ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse osutamine mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet

järgiva hinnaga. Oluline on ÜVVK teenuse osutamine tarbijale mõistliku hinnaga, tagades

samal ajal teenuse järjepidevuse, jätkusuutlikkuse ja teenuse osutamise kvaliteedi.

Eelnõukohane seadus sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi ka

omavalitsusüksus), tarbija õigused ja kohustused ning vee-ettevõtja õigused ja kohustused

tarbija veega varustamisel ühisveevärgi kaudu ning reovee, sademevee, drenaaživee ning muu

pinnase- ja pinnavee ärajuhtimisel ühiskanalisatsiooni kaudu ja vajaduse korral puhastamisel,

samuti riikliku järelevalve korralduse ning vastutuse nõuete rikkumise eest.

Ainult tööstus- või tootmisettevõtte vajaduseks ettenähtud veevärgile ja kanalisatsioonile

eelnõukohase seaduse sätteid ei kohaldata. Vaid juhul, kui tööstus- või tootmisettevõte kasutab

vee-ettevõtja osutatavat teenust, kohaldatakse sellele eelnõukohases seaduses sätestatut.

Näiteks olukorras, kus tööstus- või tootmisettevõte tagab ise endale joogivee ning reovee

puhastamise (seejuures torustik ja seadmed ei pruugi asuda vaid ühe kinnistu piires) ning

ettevõte tarbib enam kui 10 m3 vett ööpäevas, siis sellegipoolest sellist süsteemi ühisveevärgi

ja -kanalisatsioonina eelnõus ei käsitleta.

Eelnõus sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee (edaspidi sademevesi) kohta

sätestatu ei kohaldu vee-ettevõtjale juhul, kui omavalitsusüksus ei määra ÜVVK arendamise

kavaga (edaspidi ÜVVK AK) sademevee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid ÜVVK osaks. Seega

on eelnõukohase seadusega jäetud omavalitsusüksusele diskretsiooniotsus, kas reguleerida

sademevee ärajuhtimise ehitiste ja seadmete süsteem piirkondlikust eripärast lähtuvalt

eraldiseisvana, arvestades kohalikke olusid, või lähtuda eelnõus sätestatust. Oluline on märkida,

et kui kehtiva seaduse kohaselt kuulus sademeveetorustik automaatselt ÜVVK koosseisu ning

5

sademeveesüsteemi välistamiseks ÜVVKst tuli kohaliku omavalitsuse volikogul võtta vastu

asjakohane otsus, siis eelnõukohase seadusega tuleb omavalitsusüksusel määrata kindlaks kõik

need sademeveetorustikud, mis ÜVVK alla kuuluvad, ja kanda ÜVVK AKsse, et oleks üheselt

arusaadav, kes vastutab torustike ja muude sademeveerajatiste eest ja katab nende

hoolduskulud.

Eelnõukohases seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades eelnõukohase seaduse erisusi.

Paragrahvid 3 kuni 11.

Eelnõus on eraldi peatükina sätestatud terminid, kehtivas seaduses on terminid sisuga seotud

paragrahvide juures. Mitme termini sisulist tähendust on võrreldes kehtiva seadusega

muudetud, eelkõige selgema sisu ning teiste õigusaktidega kooskõla tagamiseks.

Eelnõukohases seaduses on defineeritud järgmised terminid.

Ühisveevärk ja -kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu varustatakse

tarbijaid joogiveega või juhitakse ära ja vajaduse korral puhastatakse reo- või sademevett ning

mille projekteeritud jõudlus on vähemalt 10 m3 ööpäevas ja mis teenindab vähemalt 50 inimest1.

Inimeste arv määratakse keskkonnaministri 16.01.2020 määruse nr 6 „Veekasutuse aruande

täpsustatud andmekoosseis ja aruande esitamise kord“ alusel, mis esitatakse kord aastas

Keskkonnaagentuurile. Keskkonnaagentuurile esitatud inimeste arv on aluseks ÜVVKSis

sätestatu kohaldamiseks ning seda saab ajakohastada kord aastas uue aastaaruande esitamisega.

Nii projekteeritud jõudlus kui ka inimeste arvu kriteerium peavad olema ühel ajal täidetud.

Näiteks kui ÜVVK projekteeritud jõudlus on küll 10 m3, kuid seda süsteemi kasutatakse

tootmise eesmärgil, mitte inimeste joogiveega varustamiseks, siis süsteem ÜVVK mõiste alla

ei kuulu. ÜVVK terminit ei saa siduda liitumispunktide arvuga, kuna ühe liitumispunktiga võib

olla ühel juhul ühendatud üks eramaja, teisel juhul 50 korteriga korterelamu. Seetõttu võib ühe

liitumispunkti taga olla 1 inimene, aga võib olla ka 150 inimest. Liitumispunktide arv ei näita,

kui palju inimesi ÜVVK teenust kasutab. ÜVVKna käsitatakse ühisveevärki või

ühiskanalisatsiooni eraldi või mõlemat koos. Võrreldes kehtiva seadusega on ÜVVK mõiste

sisu muudetud. Kui varem oli mõiste aluseks vaid süsteemiga teenindatavate elanike arv

(vähemalt 50 elanikku), siis eelnõukohases seaduses on see seotud ka süsteemi projekteeritud

jõudlusega (vähemalt 10 m3 ööpäevas), mis on erinevalt elanike arvust ajas stabiilne suurus.

Arvestades, et Eestis on ühe elaniku keskmine veetarve ca 70–80 l vett ööpäevas, on ÜVVK

sisuline tähendus jäänud samaks. Tegelik tarbimismaht võib jääda kuni 5 m3 juurde ööpäevas,

kuid sellise veetarbe jaoks projekteeritud jõudlus on kuni 10 m3 ööpäevas. Mõistega on

hõlmatud ka sademevesi, kuna ÜVVKna käsitatakse ka sademeveesüsteeme, kui kohalik

omavalitsus on nii ÜVVK AK-ga määranud. Teatud tehnilised lahendused ei võimaldagi

sademevett reoveest eraldada (nt ühisvoolse sademeveekanalisatsiooni korral), mistõttu peab

ÜVVK mõiste võimaldama hõlmata ka sademeveega seotut.

Erandina võib ÜVVKna käsitada ka süsteemi, mille projekteeritud jõudlus on alla 10 m3

ööpäevas ja mille omavalitsusüksus on kinnitatud ÜVVK AKga määranud ÜVVK osaks.

1 Inimeste arv arvestatakse keskkonnaministri 16.01.2020 määruse nr 6 „Veekasutuse aruande täpsustatud

andmekoosseis ja aruande esitamise kord“ statistiliste metoodikate alusel sõltuvalt ala suurusest ja piirkonna

eripäradest. Näiteks kui tegemist on väiksema eramajade piirkonnaga, leitakse inimeste arv liitumispunktide ja

keskmise leibkonna korrutisena. Kui tegemist on linnalise suure reoveekogumisalaga, arvestatakse liitunud

elanike arv Statistikaameti andmete ja ühiskanalisatsiooni katvuse protsendi alusel.

6

Nimetatud säte võimaldab ÜVVK küsimusi reguleerida rohkem kohalikul tasandil, arvestades

seejuures, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõike 1 kohaselt on

omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada muu hulgas ka veevarustust ja kanalisatsiooni. Seega

saab süsteem olla vaikimisi ÜVVK osaks nii siis, kui süsteemi projekteeritud jõudlus on enam

kui 10 m3 ööpäevas ja see on mõeldud vähemalt 50 inimese teenindamiseks, kui ka väiksem

süsteem, kui omavalitsusüksus on teinud sellekohase otsuse ning see on määratud ÜVVK AKs

ÜVVKks.

ÜVVK võib olla nii avalik-õigusliku kui ka eraõigusliku juriidilise isiku omandis. Muudatusi

võrreldes kehtiva seadusega selles kavandatud ei ole. Eestis on ÜVVK valdavalt kohalikule

omavalitsusele kuuluva eraõigusliku juriidilise isiku omandis. ÜVVK rajatised on tsiviilkäibes

vallasasjadena ning need ei muutu kinnisasja olulisteks osadeks asjaõigusseaduse (AÕS) § 107

lõike 3 tähenduses. Eelkõige on see vajalik ÜVVK kui terviksüsteemi tagamiseks, mis

võimaldab üldhuviteenust osutada järjepidevalt ja välistab omandivaidluste tulemusena tekkida

võivad tõrked ÜVVK teenuse osutamisel ja süsteemide hooldamisel. Kui ÜVVK teenuse

osutamiseks on vaja omandada ka kinnisasi, kohaldatakse selleks majandustegevuse seadustiku

üldosa seaduse (MSÜS) § 35 lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt üldhuviteenuse osutamiseks

kasutatava kinnisasja võib avalikes huvides omandada, sealhulgas sundvõõrandada, kui see on

vajalik üldhuviteenuse toimepidevuse tagamiseks. ÜVVK rajatiste avalikes huvides

omandamine toimub kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse kohaselt, arvestades

käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

Eelnõukohases seaduses on uudsena sätestatud, et ehitised ja seadmed, mille haldamiseks ei ole

määratud vee-ettevõtjat ning mis liidetakse olemasoleva ÜVVKga, et tagada ÜVVK teenuse

nõuetekohane osutamine, loetakse olemasoleva ÜVVK kui peaasja oluliseks osaks AÕSi § 107

lõike 2 tähenduses. Täiendus on vajalik, et tagada ÜVVK teenuse järjepidev osutamine ning

teenuse kontrollitud kvaliteet. Oluline on tagada, et vee-ettevõtjal oleks ülevaade kogu

ÜVVKst, mille kaudu ta teenust osutab, ja ka vastutus selle eest. Samas ehitiste ja seadmete

omanikul, mis loetakse olemasoleva ÜVVK oluliseks osaks AÕSi tähenduses, on õigus

õiglasele hüvitisele selle asja tegeliku väärtuse ulatuses olemasoleva ÜVVKga liitmisele

eelneva seisuga. ÜVVK rentimise korral leitakse hüvitise suurus omaniku poolt investeeritud

kapitali kulumi ja põhjendatud tulukuse summa alusel või müügi korral raamatupidamise

jääkväärtuse alusel.

Sademevee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid, sealhulgas sademevee ärajuhtimise kraave, välja

arvatud maaparandussüsteem maaparandusseaduse tähenduses, loetakse ÜVVK osaks, kui

omavalitsusüksus on nii määranud. Omavalitsusüksus määrab ÜVVK osaks olevad sademevee

ärajuhtimise ehitised ja seadmed omavalitsusüksuse volikogu kinnitatud ÜVVK AKga.

Eelnõukohase seaduse reguleerimisala järgi ei kohaldu sademevee regulatsioon juhul, kui

omavalitsusüksus ei määra sademevee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid ÜVVK osaks. Seega on

omavalitsusüksusele jäetud diskretsiooniotsus, kas reguleerida sademevee ärajuhtimise ehitiste

ja seadmete süsteem piirkondlikust eripärast lähtuvalt eraldiseisvana, arvestades kohalikke

olusid, või lähtuda ÜVVKSis sätestatust.

Oluline on veel rõhutada, et eelnõus käsitletakse sademevett koos drenaaživee ning muu

pinnase- ja pinnaveega. Veeseaduse kohaselt loetakse sademeveeks sademetena langenud ning

ehitiste, sealhulgas kraavide kaudu kogutav ja ärajuhitav vesi. Eelnõus käsitletakse sademevee

kõrval ka drenaaživett ning muu pinnase- ja pinnavett. Kui omavalitsusüksus määrab

sademevee süsteemid (sealhulgas drenaaživee ning pinnase- ja pinnaveesüsteemid) ÜVVK

osaks, tuleb nende ulatus ja loetelu üheselt ka ÜVVK AKs ära näidata.

7

Eelnõus täpsustatakse, et tarbimiskoha veevärgil või kanalisatsioonil asuv veearvesti, millega

mõõdetakse tarbitud teenuse kogust, on ÜVVK osaks. Selleks võib olla nii joogivee-, reovee-

kui ka sademeveearvesti.

ÜVVK ning tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri määrab liitumispunkt.

Liitumispunkt on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ühenduskoht tarbimiskoha veevärgi või

kanalisatsiooniga. Liitumispunkt on ÜVVK osa. Selles sisulisi muudatusi võrreldes kehtiva

seadusega ette nähtud ei ole.

Liitumispunkti määrab vee-ettevõtja selliselt, et see asub avalikult kasutataval maal kuni üks

meeter väljaspool tarbimiskoha kinnisasja piiri. Kui liitumispunkti ei ole võimalik määrata

nimetatud tingimustel, määratakse liitumispunkt vee-ettevõtja ja tarbimiskoha omaniku

kokkuleppel. Eelkõige tuleb liitumispunkt määrata nii, et see ei tooks tarbimiskoha omanikule

ega vee-ettevõtjale kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi ning tagaks vee-ettevõtjale vaba

juurdepääsu ÜVVK rajatistele. Tegemist on eesmärginormiga ning täpne liitumispunkti asukoht

lepitakse kokku vee-ettevõtja ja tarbija lepinguga. Avalikult kasutatava maa sisustamisel tuleb

lähtuda maakatastriseaduses sätestatust, mille § 181 defineerib katastriüksuse sihtotstarbed.

Sama paragrahvi lõike 12 punkti 2 kohaselt kuulub avalikult kasutatava maa hulka üldkasutatav

maa, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned, sealhulgas haljasala ja

pargi maa, supelranna maa, rahvapeo- ja kokkutulekuväljaku maa, lautri maa, laste

mänguväljaku maa, spordiplatsi ja terviseraja maa ning kalmistu maa. Lisaks avalikult

kasutatavad parkimisehitised, sealhulgas parklate maa (maakatastriseaduse § 181 lg 5 p 2).

Ehitusseadustiku § 92 lõige 5 defineerib ka avalikult kasutatava tee. Avalikult kasutatav tee on

riigitee, kohalik tee ja avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Avalikult kasutatavat teed võib

kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. Seega piiritleb avalikult kasutatava

maa definitsiooni eelkõige asjaolu, kas see on isikutele vabalt ligipääsetav ilma omaniku

nõusolekuta või mitte. Lisaks täpsustatakse eelnõus, et juhul kui liitumispunkt rajatakse

tarbimiskoha kinnisasjale, ei muutu kinnisasja piiri ja liitumispunkti vaheline osa ÜVVKst selle

kinnisasja osaks ja kinnisasja omanikul on kohustus taluda selle ÜVVK osa paiknemist oma

kinnisasjal liitumislepingu alusel. Tulenevalt 01.01.2019 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (edaspidi TsÜS) § 54 lõikest 2, ei ole kinnisasja osaks võõrale maale õiguse teostamise

vahendina püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis või muu sellesarnane asi, samuti maaga

mööduvaks otstarbeks ühendatud asi. Liitumislepingust tuleneva õiguse teostamise vahendina

ei ole ÜVVK selle kinnisasja oluline osa, millel paikneb liitumispunkt. Seega ei ole enam

asjakohane ka vastav kohtupraktika (näiteks Riigikohtu otsus 2-15-17137/31). Kui

liitumislepingust tulenev õiguslik alus peaks ära langema, siis on kinnisasja omanikul õigus

nõuda ka liitumispunkti ja selleni viiva ÜVVK osa eemaldamist oma kinnisasjalt.

Kui ühel kinnisasjal paikneva ÜVVK kaudu teenindatakse ka naaberkinnisasja, on

talumiskohustuse tekkimiseks vajalik lähtuda AÕSi ja AÕSRSi üldregulatsioonist, et välistada

olukorda, kus liitumislepingu lõppemisega kaob kinnisasjal liitumislepingust tulenev

talumiskohustuse õiguslik alus. Sarnaselt tuleb lähtuda AÕSi ja AÕSRSi üldregulatsioonist ka

juhul, kui tarbimiskoha kinnisasja läbib ÜVVK osa, mis ei teeninda seda kinnisasja.

8

Vee-ettevõtja on eraõiguslik juriidiline isik, kelle omavalitsusüksus on määranud ÜVVK

teenuse osutajaks. Vee-ettevõtja, kes osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku

omavalitsuse üksuses ning ÜVVK kaudu, millega on ühendatud vähemalt 10 000 elanikku2, on

hädaolukorra seaduse § 36 lõike 4 punktis 3 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. Vee-ettevõte

on ka üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses (MSüSi

§ 5 lg 3). Oluline on ka rõhutada, et eelnõukohase seaduse §-s 28 loetakse vee-ettevõtjaks ka

selline isik, kes ei ole määratud vee-ettevõtjaks eelnõukohases seaduses sätestatud korras, kuid

kelle tegevus vastab eelnõukohase seaduse § 10 lõikes 1 sätestatud ÜVVK teenuse määratlusele

ning tema omandis või valduses olev veevärk või kanalisatsioon vastab eelnõukohase seaduse

§ 3 lõigetes 1 ja 2 nimetatud ÜVVK määratlusele. Sellele isikule kohalduvad kõik

eelnõukohases seaduses vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused, kuid mitte

eelnõukohases seaduses sätestatud õigused. Näiteks puudub kohaliku omavalitsuse üksuse

poolt määramata vee-ettevõtjal õigus võtta liitumistasu ÜVVKS eelnõu § 20 lõike 1 alusel.

Praegu on ÜVVK teenuse osutajate kõige levinum ettevõtlusvorm osaühing (38%), sellele

järgnevad aktsiaseltsid (25%), aiandusühistud (10%) ja vallavalitsused (9%).3 Hoolimata

kehtiva ÜVVKSi nõuetest, pakub vee-ettevõtja teenuseid ka osad vallavalitsuse osakonnad või

õppeasutused. Seaduse eelnõu mõju hindajad4 analüüsisid EVELi5 tellitud uuringus

„Reoveekogumisalade vee-ettevõtete teeninduspiirkonnast välja jääva, kuid potentsiaalse

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni tarbijaskonna määratlemine ning meetmete kavandamine

nõuetele vastava joogi- ja reoveekäitluse rakendamiseks“ esitatud andmeid praegu vee-

ettevõtjana tegutsevate omavalitsusüksuste kohta. Analüüsi tulemusena selgus, et vallavalitsuse

osakonnad ei paku tarbijatele ei majanduslikult ega keskkonnakaitse seisukohast kvaliteetset

ÜVVK teenust. Näiteks ei olnud kaheteistkümnest küsitlusele vastanud omavalitsusüksusest

kuuel määratud isegi ÜVVK valdkonnaga tegelevaid inimesi. Seetõttu peavad eelnõu koostajad

oluliseks, et ÜVVK teenust osutab eraõiguslik juriidiline isik, et ÜVVK teenuse osutamiseks

vajaminev ressurss ja kaasnevad kulud oleksid üheselt eristatavad.

Tarbija on eelnõukohase seaduse tähenduses isik, kes kasutab ÜVVK teenust ja maksab selle

eest tasu. Tegemist on uue mõistega, mida kehtivas ÜVVKSis reguleeritud ei ole. Kehtivas

ÜVVKSis käsitatakse tarbijat vee-ettevõtja kliendina, kuid mõiste sisuline tähendus põhines

kinnistu omanikul või valdajal, mitte ÜVVK teenuse kasutamises. Kuna kliendi defineerimine

kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni kaudu ei ole õiguslikult üheselt mõistetav, loobutakse selle

kasutamisest. ÜVVKSi eelnõus sätestatakse tarbija mõiste, et ühtlustada terminid teiste sarnaste

avalike teenustega, nagu kaugkütteseadus, maagaasiseadus ja elektrituruseadus. Kuna tarbija

on defineeritud ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lõikes 5 ning tarbijakaitseseaduse (edaspidi

TKS) § 2 lõike 1 punktis 1, tuleb rõhutada, et tarbija tähendus erineb VÕSis ja TKSis sätestatust,

kuna eelnõu kohaselt hõlmab tarbija mõiste ka juriidilist isikut. VÕSi definitsiooni kohaselt on

tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei ole seotud iseseisva majandus- või

2 Inimeste arv arvestatakse keskkonnaministri 16.01.2020 määruse nr 6 „Veekasutuse aruande täpsustatud

andmekoosseis ja aruande esitamise kord“ statistiliste meetodite alusel sõltuvalt ala suurusest ja piirkonna

eripäradest. Näiteks kui tegemist on väiksema eramajade piirkonnaga, leitakse inimeste arv liitumispunktide ja

keskmise leibkonna korrutisena. Kui tegemist on linnalise suure reoveekogumisalaga, arvestatakse liitunud

elanike arv statistikaameti andmete ja ühiskanalisatsiooni katvuse % alusel. 3 „Reoveekogumisalade vee-ettevõtete teeninduspiirkonnast välja jäävad, kuid potentsiaalse ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni tarbijaskonna määratlemine ning meetmete kavandamine nõuetele vastava joogi- ja

reoveekäitluse rakendamiseks“, lk 23. Arvutivõrgus: http://evel.ee/teabepank/uuringudaruanded/. 4 OÜ aqua consult baltic koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eelnõu mõjude hinnangu aruanne“, Tallinn, 2016, lk 7, Arvutivõrgus:

http://www.envir.ee/sites/default/files/164305_yvvks_eeln6u_m6jude_hinnangu_aruanne_161215_003.pdf. 5 Eesti Vee-ettevõtete Liit.

9

kutsetegevusega. TKSi definitsioon on samasisuline. ÜVVKSi eelnõu tähenduses võib tarbija

olla ka juriidiline isik, samuti korteriühistu. Seega ÜVVKSi eelnõus on kasutatud terminit

„tarbija“ teistsuguses tähenduses kui VÕSis ja TKSis.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem tarbimiskoha veega

varustamiseks ühisveevärgist või reo- või sademevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei ole ÜVVK osaks. Tarbimiskoha veevärgi ja

kanalisatsiooni eristamine ÜVVKst on oluline, kuna see määrab süsteemide nõuetekohase

hooldamise ja seisukorra eest vastutava isiku. Tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni

nõuetekohasuse eest vastutab tarbija, ÜVVK nõuetele vastavuse eest aga vee-ettevõtja. Seetõttu

on eelnõukohases seaduses ka täpsustatud, et tarbimiskoha veevärgil asuv veemõõdusõlm, välja

arvatud veearvesti, on tarbimiskoha veevärgi osa.

Tööstus- ja tootmisettevõtja on ÜVVKSi tähenduses tööstuse või muu tootmisega tegelev

eraõiguslik või avalik-õiguslik juriidiline isik. Näiteks käsitletakse tööstus- ja

tootmisettevõtjana erinevaid keemiatööstuseid, toiduainetööstuseid ja tootmistehaseid.

Tööstus- ja tootmistegevusena ÜVVKSi tähenduses ei käsitleta ainuüksi edasimüügi või

teenindusega tegelevaid ettevõtteid, nagu juuksuritöökojad, kauplused, autoremonditöökojad

jms. Jäätmekäitlusega tegelevad ettevõtted, kes üksnes võtavad vastu, sorteerivad või

vahendavad jäätmeid käesoleva seaduseelnõu tähenduses tööstus- ja tootmisettevõtte alla ei

kuulu. Küll aga sellised jäätmekäitlusega tegelevad ettevõtted, kes tegelevad lisaks jäätmete

kogumisele ja sorteerimisele ka jäätmete töötlemise või põletamisega, käsitletakse selle eelnõu

kohaselt tööstus- ja tootmisettevõttena. Eelnõukohane seadus reguleerib tööstus- ja

tootmisettevõtjat üksnes tööstus- ja tootmisettevõttele kohalduvate eranditega seoses. Esimene

tööstus- ja tootmisettevõttele kohalduv erand on toodud ÜVVK süsteemi definitsioonis, kuna

eelnõukohase seaduse § 3 lõike 3 järgi ei käsitata ÜVVKna tööstus- ja tootmisettevõtte enda

tarbeks rajatud ehitiste ja seadmete süsteeme tootmise vajadusteks või ettevõtte joogiveega

varustamiseks või reo- või sademevee kokkukogumiseks või puhastamiseks. Teine erand, mis

eelnõukohases seaduses kohaldub tööstus- ja tootmisettevõtetele, on seotud tootmises

kasutatavate ja ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete andmete esitamise kohustusega

eelnõukohase seaduse § 36 lõigete 4 ja 5 järgi. Kolmas tööstus- ja tootmisettevõtte erand on

seotud ÜVVK teenusega liitumise kohustuse vabastusega eelnõukohase seaduse § 17 lõike 5

järgi. Neljas erisus tööstus- ja tootmisettevõtetele on sätestatud eelnõukohase seaduse § 47

lõikes 2 ja selle alusel ei osutata tööstus- ja tootmisettevõtetele purgimisteenust eelnõukohases

seaduses sätestatud tingimustel, kuna arvestades veeseaduses (edaspidi ka VeeS) sätestatut, on

reoveekogumisalal omapuhasti rajamise võimaluse erisus loodud üksnes

tööstusreoveepuhastile VeeSi § 124 lõike 4 alusel. Tööstus- ja tootmisettevõtte definitsioonist

ei sõltu asjaolu, kas tarbija on kohustatud rajama eelpuhastit, sest eelpuhasti rajamise kohustus

on sätestatud kõigile vee-ettevõtja tarbijatele, mitte üksnes tööstus- või tootmisettevõtetele

(eelnõukohase seaduse § 36 lg 3). Näiteks kui autopesula juhib ühiskanalisatsiooni ohtlikke

aineid üle lubatud piirnormi, tekib ka neil ÜVVKSi eelnõu § 36 lõike 3 alusel eelpuhasti

rajamise kohustus, kuigi ÜVVKSi eelnõu kohaselt ei kuulu autopesula tööstus- ja

tootmisettevõtja definitsiooni alla.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus on tarbija joogiveega varustamine kuni liitumispunktini

ning liitumispunktist tarbija reovee või sademevee vastuvõtmine ja vajaduse korral

puhastamine. Lahkvoolse kanalisatsiooni korral võib sademevesi olla piisavalt puhas ega vaja

enne keskkonda juhtimist puhastamist, seetõttu on mõistes puhastamise nõue määratud

vajaduse põhjal. ÜVVK teenus peab liitumispunktis joogivee korral vastama veeseaduse alusel

joogiveele kehtestatud nõuetele, reo- ja sademevee vastuvõtmise korral eelnõukohase seaduse

10

nõuetele ning reo- ja sademevee kokkukogumise ja puhastamise korral veeseaduse nõuetele.

VeeSi § 128 lõikes 7 on sätestatud volitusnorm keskkonnaministrile reo- ja sademevee

puhastamise nõuete kehtestamiseks määrusega.

Purgimisteenus on reovee kogumismahutist reovee väljapumpamise, äraveo ja puhastamise

teenus. ÜVVKSi eelnõu kohaselt peab vee-ettevõtja osutama või korraldama purgimisteenust

isikule, kes asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti (ie) või

suurem, kuid kellel puudub võimalus liituda ühiskanalisatsiooniteenusega ühiskanalisatsiooni

puudumise tõttu. Tegemist on uudse normiga ning põhimõte tuleneb asulareovee puhastamise

direktiivist 91/271/EMÜ, mille kohaselt üle 2000 ie reoveekogumisaladel tuleb üldreegli järgi

tagada reovee nõuetekohane kokkukogumine ja juhtimine puhastisse. Eestis on see nõue

sätestatud veeseaduse § 104 lõikes 4, mille kohaselt peab kohalik omavalitsus põhjavee kaitseks

reoveekogumisalal tagama ühiskanalisatsiooni olemasolu reovee juhtimiseks reoveepuhastisse

ning heitvee juhtimiseks suublasse, välja arvatud reoveekogumisalal reostuskoormusega alla

2000 ie ning juhul, kui reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni rajamine toob kaasa

põhjendamatult suuri kulutusi. Kui aga mingil põhjusel on üle 2000 ie reoveekogumisalal

jäänud täitmata kohaliku omavalitsuse kohustus – rajada ühiskanalisatsioon – näiteks seetõttu,

et selle rajamine piirkonda on ülemäära kulukas, peab selles piirkonnas elavatele isikutele

olema tagatud kanalisatsiooniteenuse osutamine muul viisil ühiskanalisatsiooniteenuse hinna

eest. See tagab kõigile selle piirkonna elanikele õigustatud ootuse kulutada joogivee ja reovee

teenusele ÜVVK teenusega võrdväärne summa. Purgimisteenust ei ole vee-ettevõtjal kohustust

osutada või korraldada eelnõus sätestatud tingimustel nendele isikutele, kes on

ühiskanalisatsiooni teenusest vabatahtlikult loobunud ning seetõttu on jäänud isikule

ühiskanalisatsiooni liitumispunkt välja ehitamata.

Eelnõukohase seadusega on pandud purgimisteenuse korraldamise kohustus vee-ettevõtjale.

Kui ühte reoveekogumisala teenindab mitu vee-ettevõtjat, laieneb purgimisteenuse osutamise

kohustus sellele vee-ettevõtjale, kelle tegevuspiirkonnas purgimisteenuse õigust omav isik

asub.

Oluline on veel rõhutada, et purgimisteenust kui vaba turu teenust on võimalik saada kõigil

isikutel turul pakutavate tingimuste alusel. Eelnõus on purgimisteenuse tagamise kohustus vee-

ettevõtjale määratud vaid üle 2000 ie reoveekogumisaladel, kus isikul puudub võimalus

kasutada ühiskanalisatsiooniteenust ühiskanalisatsiooni puudumise tõttu ja isik ei ole ise

loobunud ÜVVKga liitumisest. Ainult sellisel juhul pakutakse purgimisteenust eritingimustel

ehk ÜVVK teenuse hinnaga. Kõikidel muudel juhtudel tuleb purgimisteenust kasutada vabal

turul pakutavate tingimustega.

2. peatükk

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimine ning rajamine

Paragrahv 12. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimine

Lõike 1 kohaselt tuleb ala, kuhu on kavas rajada ÜVVK, kavandada selliselt, et kõigile selle ala

elanikele on tagatud ÜVVK teenus. Lõike 2 kohaselt tuleb ÜVVK planeerimisel lähtuda esiteks

sellest, et piirkonnas oleks ÜVVK teenuse osutamine tervise ja keskkonna kaitseks vajalik, ja

teiseks, et ÜVVK teenuse hind kujuneb piirkonna elanikele mõistlikuks. Esimese eesmärgi

kohaselt tuleb eelkõige hinnata, kas piirkonnas on üldse ÜVVK väljaehitamine tervise ja

keskkonna kaitseks vajalik. Näiteks veeseaduse kohaselt alla 2000 ie reoveekogumisaladel ning

väljaspool reoveekogumisalasid ei ole ühiskanalisatsiooni väljaehitamine kohustuslik. Seetõttu

11

on kohalikul omavalitsusel esmatähtis analüüsida lisaks ühiskanalisatsiooni rajamisele ka muid

lahendusi – nii kohtpuhastite kui ka kogumismahutite kasutamist – ning valida seejärel

majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnakaitse kaalutluste tulemusena piirkonda sobivaim

lahendus. Keskkonnakaitse kõrval tuleb hinnata rajatava ÜVVK teenuse hinna suurust, sest

ÜVVK teenus peab olema elanikele kättesaadav mõistliku hinnaga. Mõistlik hind sisustatakse

piirkonna põhjal, arvestades piirkonna elanike sissetulekuid ja võimelisust ÜVVK teenuse eest

tasumiseks. Kui analüüside tulemusena ei ole piirkonnas võimalik ÜVVK teenust osutada

mõistliku hinnaga, ei ole ÜVVK väljaehitamise kohustust, sest sellega kaasneks ülemäärane

kulu. Veeseaduse § 104 lõike 5 kohaselt ei ole ÜVVK väljaehitamise kohustust ka üle 2000 ie

reoveekogumisalal, kui see toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi. Sellisel juhul võib

kasutada lekkekindlaid kogumismahuteid ja ÜVVK AKs tuleb esitada asjakohane sotsiaal-

majanduslik analüüs. See võimaldab üheselt ja selgelt aru saada, missuguseks oleks piirkonnas

kujunenud ÜVVK teenuse hind ning kui suur on kohaliku omavalitsuse hinnangul kohalike

elanike maksevõime ÜVVK teenuse eest tasumiseks. Selle erandi kohaldamise alused peavad

olema leitavad ÜVVK AKst. Mõistliku veehinna põhimõte tuleneb OECD juhenditest6 ja ÜRO

säästva arengu eesmärgist nr 6 (SDG 6 – „access to water“)7, millega soovitakse tagada kõigile

elanikele juurdepääs puhtale joogiveele. Sama paragrahvi lõikes 3 täpsustatakse, et juhul kui

piirkonna ÜVVK teenus kujuneb piirkonna elanike jaoks ebamõistlikult kalliks, võivad

mõistliku hinna tagamiseks omavalitsusüksus, riik ja teised organisatsioonid toetada vee-

ettevõtjat mõistliku ja jätkusuutliku ÜVVK teenuse osutamisel, arvestades riigiabi nõuetega.

ÜVVKSi eelnõu väljatöötamise töögrupp leidis, et Eestis võib ÜVVK teenuse hinna lugeda

mõistlikuks, kui see moodustab leibkonna keskmisest netosissetulekust kuni 2,5%. Riigiabi

võib vee-ettevõtjale anda kohaliku omavalitsuse volikogu antava haldusülesande

nõuetekohaseks täitmiseks – elanike nõuetekohase joogiveega varustamiseks ning reovee

nõuetekohaseks kokkukogumiseks ja puhastamiseks. Riigiabi andmine võib osutuda vajalikuks

ÜVVK torustike ning vajalike puhastite, seadmete jms ehitamiseks ja rekonstrueerimiseks.

Riigiabi nõuded tähendavad nii ELi riigiabi reeglite kui ka konkurentsiseaduse (6. ptk

„Riigiabi“) protseduuride järgimist.

Paragrahv 13. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamine

Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt on ÜVVK AK omavalitsusüksuse arengukava osaks. ÜVVK

AK käsitleb valla või linna ÜVVK arendamisega seotud tegevusi. ÜVVK planeerimine on

otseses puutumuses omavalitsusüksuse arengukavaga, kuna omavalitsusüksuse arengukava

tegeleb muuhulgas ka maakasutuse ja ehituse küsimustega, mida tuleb lahendada kooskõlas

ÜVVK planeerimisega. Omavalitsusüksuse arengukava peab käsitlema ka

kommunaalteenustega seonduvaid küsimusi, mille hulka kuulub ÜVVK teenus.

Lõike 2 alusel korraldab ÜVVK AK koostamist omavalitsusüksus koostöös vee-ettevõtjaga.

Kui piirkonda teenindab mitu vee-ettevõtjat, tuleb koostööd teha nende kõigiga. ÜVVK AK

koostamise kohustus on kohalikel omavalitsustel olnud juba alates 1999. aastast, mil jõustus

esimene ÜVVK seadus, kuid eelnõukohases seaduses täiendatakse, et kava tuleb koostada

koostöös piirkonna vee-ettevõtjaga, kuna praktikas on just vee-ettevõtja vastutavaks isikuks, et

kavandatavad investeeringud saaksid ellu viidud ning väljavalitud lahenduste kaudu on

võimalik pakkuda kvaliteetset ÜVVK teenust kõige efektiivsemal viisil. Lisaks on kavandatud

6 OECD Principles on Water Governance, 2015. Kättesaadav kodulehelt: https://www.oecd.org/cfe/regional-

policy/OECD-Principles-on-Water-Governance-brochure.pdf.

OECD Council Recommendation on Water, 2016. Kättesaadav kodulehelt:

http://www.oecd.org/water/recommendation/#d.en.431326. 7 Rohkem infot: https://sustainabledevelopment.un.org/sdg6.

12

investeeringud otseselt seotud ka vee-ettevõtja majandusnäitajate ning sotsiaal-majanduslike

hinnangutega, mistõttu peab ÜVVK AK käsitlema ka vee-ettevõtja majandustulemusi, et

tulevikuinvesteeringutele leida vajalikud katteallikad kas vee-ettevõtja kogutud rahaliste

vahendite arvelt või tuleb kohalikul omavalitsusel arvestada täiendava rahalise katteallika

leidmisega.

Lõike 3 kohaselt koostatakse ühe kohaliku omavalistuse kohta üks ÜVVK AK. Et tagada

piirkonna terviklik ja tasakaalustatud areng, peab kava kajastama kogu omavalitsusüksust ühe

tervikuna ka siis, kui piirkonda teenindab mitu vee-ettevõtjat. Sellisel juhul esitatakse finants-

majanduslikud ja sotsiaal-majanduslikud analüüsid vee-ettevõtjate kaupa. Lisaks

võimaldatakse regionaalse vee-ettevõtja korral koostada kõigi vee-ettevõtjaga seotud

omavalitsusüksuste kohta üks ühine ÜVVK AK, kuid sel juhul peab see käsitlema iga

omavalitsusüksust tervikuna, mitte üksnes regionaalse vee-ettevõtja tegevuspiirkonnana. See

tagab, et ÜVVK AK käsitleb omavalitsusüksust kui ühte tervikut ning arvestab piirkonna

tasakaalustatud arenguga.

Lõike 3 kohaselt koostatakse ÜVVK AK vähemalt 12 aastaks. Kava peab üle vaatama vähemalt

kord nelja aasta tagant, vajaduse korral sagedamini. Seejuures tuleb kava täiendada nii, et

käsitletava perioodi pikkus oleks taas vähemalt 12 aastat. Ajakohastatud kava tuleb kohaliku

omavalitsuse volikogul uuesti kinnitada. Ka selles põhimõttes ei ole kavandatud muudatusi

võrreldes kehtiva seadusega.

Paragrahv 14. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava sisu

Lõige 1 määrab ÜVVK AK sisu detailsemad nõuded. Kavas tuleb üksikasjalikult kirjeldada

vee-ettevõtja andmeid – omanike ringi, vee-ettevõtja tarbijagruppe ning tarbitud ja tarbitava

vee koguseid, ärajuhitava reovee ja heitvee koguseid. ÜVVK teenuse kvaliteedi puhul tuleb

näiteks kajastada ÜVVK lekkest tingitud veekadusid ja infiltratsiooni hinnangulist suurust.

Kava peab sisaldama sotsiaal-majanduslikke näitajaid, sealhulgas elanikkonna maksevõime

prognoosi vähemalt esimeseks neljaks aastaks ning viimase kaheksa aasta kohta üldistatud

trende. Elanikkonna arvu, sissetuleku ja muude statistiliste näitajate arvestamisel tuleb lähtuda

andmete olemasolul Statistikaameti prognoosidest. Täpsustus on vajalik, et eri kohalike

omavalitsuste tehtud sotsiaal-majanduslikud hinnangud oleksid võrreldavad – kasutataks

sarnast metoodikat ja lähtutaks sarnastest alusandmetest, sest metoodika valik võib väga suurel

määral mõjutada hilisemaid analüüse. Näiteks ebareaalselt optimistliku rahvaarvu kasvu juures

võib ÜVVK teenuse kulu elanikkonnale kujuneda prognoosidega võrreldes palju suuremaks

või vastupidi, ülemäära pessimistlikud elanike arvu prognoosid võivad anda vastuseks, et

piirkonda ÜVVK väljaarendamine ei ole sotsiaal-majanduslikult põhjendatud, kuigi tegelik

elanike arv võiks viia vastupidisele tulemusele. Andmete ühtlustamiseks tulebki edaspidi

arvestada Statistikaameti andmetega, kui Statistikaametil on need olemas.

Kava peab sisaldama vee-ettevõtja finants-majanduslike näitajate kirjeldust ning lühi- ja

pikaajalisi investeerimisprogramme, investeeringute allikaid, ÜVVK teenuse osutamiseks

vajaliku põhivara kirjeldust ja seisundi hinnangut, teenuse hinna prognoose ning teenuse

osutamiseks tehtavate kulutuste osakaalu omavalitsusüksuse ühe leibkonnaliikme aasta

keskmisest netosissetulekust vähemalt esimeseks neljaks aastaks aasta kaupa ning viimase

kaheksa aasta kohta üldistatud trende.

13

ÜVVK AK peab sisaldama ka sobivate tehniliste lahenduste alternatiivide võrdlust, et oleks

kõigi võimalike lahenduste seast valitud piirkonda sobivaim. Esmajoones tuleb valik teha

tsentraalsete ja individuaalsete lahenduste vahel ning seejärel juba tehniliste joogivee- ja

reoveepuhastussüsteemide tüüpide vahel. Oluline on käsitleda ka sademevee ärajuhtimise

tehnilisi lahendusi, mis kohalik omavalitsus on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka

määranud. Sademeveesüsteemide kavandamisel tuleb võimalusel eelistada sademevee

kohapeal immutamise lahendusi, kui sademevesi ei ole reostunud ning looduslikud tingimused

on sademevee immutamiseks sobilikud. Kavas peab olema esitatud eraldi täpsustatud loetelu

nende sademevee süsteemide kohta, mis kuuluvad ÜVVK hulka, kuna sademeveesüsteemide

loetelu tuleb esitada valgalade lõikes. Eelkõige on see oluline sademeveesüsteemide kui terviku

toimimise tagamiseks, kuna vee-ettevõtja vastutus piirdub ÜVVKga. Muude

sademeveesüsteemide nõuetekohaseks toimimiseks tuleb omavalitsusüksusel samuti määrata

selle hooldamise eest vastutav isik või asutus ning analüüsida sademevee lahendusi valgalade,

mitte tehniliste lahenduse kaupa. Üksnes valgalapõhine lähenemine tagab, et sademevee

lahendused toimivad nõuetekohaselt kogu piirkonnas, mitte üksikute elamupiirkondade lõikes.

Kava peab sisaldama ühisveevärgiga kaetavate alade ja reoveekogumisalade kaarte. Samuti

peab ÜVVK AKs olema dimensioonitud vee- ja kanalisatsioonirajatiste põhiskeem, sealhulgas

sademevee äravoolurajatiste põhiskeem. Dimensioonitud vee- ja kanalisatsioonirajatiste

põhiskeem peab sisaldama vähemalt veeallikate ja veehaarete ning pumba- ja puhastusrajatiste

asukohti, sanitaarkaitsealade ning rõhutsoonide ulatust ja kirjeldust; tulekustutusvee saamise

lahendusi ning kanalisatsioonisüsteemide kirjeldust, ülevoolu-, pumba- ja puhastusrajatiste

ning purgimissõlmede ja väljalaskude asukohti ja kujasid. Nõudeid dimensioonitud vee- ja

kanalisatsioonirajatiste põhiskeemi kohta ei ole eelnõukohase seadusega muudetud.

Purgimissõlmede asukohtade määramisel on oluline arvestada nii teenindava puhasti

puhastusjõudlusega, reostuskoormuse ühtlustusvõimalustega ning piirkonnas tekkiva purgitava

reovee kogumahtutega, et tagada purgimissõlmede piisavus ja reovee nõuetekohane transport

reoveepuhastisse.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendusmeetmete ajakava tuleb lahti kirjutada senisest

täpsemalt. Meetmed tuleb esitada esimese nelja aasta kohta aasta kaupa ja viimase kaheksa

aasta kohta üldprognoosina. Lisaks tuleb välja tuua ka kavandatavate meetmete hinnanguline

maksumus.

ÜVVK AKs tuleb märkida ka arendatud ja nelja aasta jooksul arendatavate piirkondade

liitumistähtajad. See on vaja sätestada selleks, et piirkonna elanikud oleksid teadlikud, mis ajaks

tekib ÜVVKga liitumise kohustus, kui neile laienevad eelnõukohase seadusega sätestatud

liitumiskohustuse tingimused. Liitumiskohustus on eelnõukohases seaduses sätestatud

isikutele, kelle individuaalsed lahendused ei vasta veeseaduses sätestatud nõuetele.

Veel peab kava sisaldama omavalitsusüksuse määratud perspektiivsete ÜVVKga kaetavate

alade kaarte. Tegemist on olemasoleva kohustusega, mis veeseaduse kohaselt peab olema

määratud üldplaneeringus, kuid kuna ÜVVK AK on ÜVVK arendusvajadusi kaardistav

omavalitsuse dokument, on asjakohane perspektiivsete ÜVVKga kaetavate alade kaardid lisada

just ÜVVK AK koosseisu, mis annab infot ÜVVK arenguperspektiividest.

ÜVVK AK peab sisaldama ka kaarti üle 2000 ie reoveekogumisaladel ÜVVKga katmata

aladest, kus ÜVVK väljaehitamine tooks kaasa põhjendamatult suuri kulutusi. Tegemist on

asulareovee puhastamise direktiivis 91/271/EMÜ kehtestatud erandi kohaldamisega, mis on

Eesti õigusesse üle võetud veeseaduse § 104 lõikega 5. Sätte kohaselt võib juhul, kui

14

reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni rajamine toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi,

kasutada reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 ie või suurem, lekkekindlaid

kogumismahuteid. Seega peab ÜVVK AK sisaldama kaarti, kus veeseaduse alusel on küll

ÜVVK väljaehitamise kohustus, kuid sotsiaal-majandusliku hinnangu alusel ei ole tsentraalse

torustiku väljaehitamine sellesse piirkonda mõistlik, kuna tooks kaasa ebamõistlikult suured

kulud.

Lõikes 2 täpsustatakse, et ÜVVK teenuse kirjeldus, sotsiaal-majanduslike näitajate, ÜVVK

süsteemide asukoha ja ÜVVK meetmete ajakavaga seonduv info peab olema eristatav

reoveekogumisalade kaupa.

Lõikes 3 täpsustatakse, et ÜVVK AKs kavandatavate investeeringute rahastusallikana ei saa

arvestada riiklike toetustega, kui puudub sellekohane raha eraldamise otsus. Suur osa ÜVVK

väljaehitamise ning rekonstrueerimise rahalistest vahenditest on tulnud Ühtekuuluvusfondist,

tulevikus aga nende abirahadega investeeringute kavandamisel arvestada ei saa. Investeeringute

planeerimisel tuleb finantsprognooside koostamisel arvestada vee-ettevõtja ning kohaliku

omavalitsuse rahaliste võimalustega ning riiklikke toetusi võib arvesse võtta vaid juhul, kui

raha eraldamise otsus on olemas.

Lõike 4 kohaselt peab ÜVVK AK sisaldama informatsiooni, kas ning mis ulatuses on

sademeveesüsteemid määratud ÜVVK osaks. Nendele sademeveesüsteemidele, mis ei ole

määratud ÜVVK osaks, tuleb KOVil koostada sademevee majandamise kava. Sätte eesmärk on

kaardistada kõik sademeveega seotud lahendused ning määrata nende süsteemide korrashoiu

eest vastutavad isikud, et tagada sademevee takistamata äravool kogu valgalalt. Sademevee

ärajuhtimine toimub probleemideta vaid juhul, kui kogu valgala ulatuses on süsteemid

nõuetekohaselt hooldatud. Üks hooldamata eesvool võib põhjustada ulatuslikke üleujutusi väga

suurel territooriumil. Omavalitsusüksuse koostatav sademevee majandamise kava peab

sisaldama kõiki neid sademeveele esitatud sisunõudeid, mis on kehtestatud ÜVVK AK-le. Et

tagada sademevee terviklik lahendus, peabki sademevee majandamise kava ja ÜVVK AK

sademevee osa andma vastused kõikidele piirkonna sademeveesüsteemidele, sõltumata sellest,

kas konkreetne sademevee süsteem on ÜVVK osa. Sademevee majandamise kava sisu ulatus

sõltub seega omavalitsusüksuse otsusest, millised sademevee rajatised on ÜVVK AKga kaetud.

Sademevee majandamise kava peab sisaldama neid sademeveega seotud sisulisi aspekte, mis

ÜVVK AKst on jäänud välja, arvestades seejuures, et sademeveesüsteemid peavad saama

tervikliku lahenduse valgalade kaupa.

Paragrahv 15. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava menetlus, vastuvõtmine

ja avalikustamine

Lõike 1 kohaselt peab ÜVVK AK olema kooskõlas vesikonna veemajanduskava ning selle

meetmeprogrammiga ja täitma veekaitse eesmärke. Sademeveesüsteemide planeerimisel tuleb

muu hulgas arvestada üleujutuste ja võimalikke reostusi leevendavate lahendustega, nagu

imbkaevud, vett läbilaskvad katendid, taimestikkattega ribad, viibekraavid, imbkraavid,

imbväljakud, puhveralad, viibetiigid ja vihmaaiad. Reovee kokkukogumise ja puhastamise

rajatised peavad olema kavandatud selliselt, et nende abil oleks võimalik piirkonnas tekkiv

reovesi nõuetekohaselt kokku koguda ning juhtida reoveepuhastisse. Reoveepuhasti peab samal

ajal olema projekteeritud sellisena, mis arvestab piirkonnas tekkiva reovee iseärasusi,

aastaajalisi muutusi, vooluhulkasid jms, et tagada reovee puhastamine sellisel tasemel, mis ei

takistaks veekaitse eesmärkide saavutamist. Oluline on piirkonda valida sobivaimad tehnilised

lahendused, mis võimalusel tagaksid sademevee võimalikult looduslähedasel viisil immutamise

15

tekkekohas, kuid immutamisele sobivate keskkonnatingimuste puudumisel tuleb kaaluda

muuhulgas ka lahkvoolse sademeveekanalisatsiooni ehitamise vajadust.

Lõike 2 kohaselt peavad ÜVVK AK eesmärgid ja arendusmeetmed olema kooskõlas KOVi

arengukavaga.

Lõike 3 kohaselt tuleb ÜVVK AK enne vastuvõtmist kooskõlastada Terviseameti ja

Päästeametiga. Kehtiva ÜVVKSi kohaselt tuleb kava enne kinnitamist kooskõlastada

Keskkonnaameti ja Terviseametiga, et tagada kavandatavate süsteemide ohutus ja vastavus nii

tervisekaitse- kui ka keskkonnanõuetele. Eelnõukohase seaduse kohaselt tuleb kava

kooskõlastada Terviseameti ja Päästeametiga, kuna ÜVVK AKs planeeritakse ÜVVK

koosseisu kuuluvaid tulekustutusvee saamise lahendusi ja veevõtukohti. Keskkonnaametiga

kooskõlastuse nõue on eelnõukohasest seadusest Keskkonnaameti ettepanekul välja jäetud,

kuna KOV vastutab ise ÜVVK AK seadustele ja riiklikele strateegiatele vastavuse eest.

Lõikega 4 reguleeritakse ÜVVK AK avalike arutelude, isikute kaasamise ja avalikustamisega

seonduv menetlus. Sätte kohaselt toimub ÜVVK AK avalike arutelude korraldamine, huvitatud

isikute kaasamine ja avalikustamine KOKSi § 372järgi, arvestades ÜVVKSi eelnõu sama

paragrahvi lõikes 5 toodud erisustega. KOKSi menetluse kohaldamine on vajalik, kuna ÜVVK

AK on omavalitsusüksuse arengukava osa, mistõttu on kohane, et ÜVVK AK ja

omavalitsusüksuse arengukava menetlus oleksid ühetaolised.

Lõike 5 kohaselt ei kuulu turvalisuse kaalutlustel avalikustamisele ÜVVK süsteemide asukoha

ja nende asendiskeemide ning dimensioonitud vee- ja kanalisatsioonirajatiste põhiskeemidega

seotud informatsioon. ÜVVK süsteemide avalik kättesaadavus suurendaks riski, et ÜVVK

süsteemide kaudu toimuksid ründed joogiveesüsteemide kaudu kogu veevarustussüsteemiga

ühendatud elanikkonna vastu.

Lõike 6 järgi kinnitab ÜVVK AK kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega. Kehtiva

ÜVVKSi § 4 lõike 1 kohaselt rajatakse ÜVVK kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud

ÜVVK AK alusel, kuid pole täpsustatud millise õigusaktiga seda tehakse. Kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 7 lõike 1 kohaselt on volikogul õigus anda üldaktidena

määrusi. ÜVVK AK on adresseeritud piiritlemata subjektide ringile ehk vastab üldakti

tunnustele. KOKSi § 22 lõike 1 punktist 37 tulenevalt on volikogu ainupädevuses ka muu

seadusega (antud juhul ÜVVKSiga) volikogu ainupädevusse antud küsimuse otsustamine.

Volikogu ainupädevusse kuuluvates küsimustes annab volikogu üksnes määrusi.

Paragrahv 16. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamine ja arendamine

Lõige 1 sätestab ÜVVK rajamise üldised põhimõtted ja alused. ÜVVK rajatakse ja arendatakse

omavalitsusüksuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel.

Üks kogu kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumi hõlmav ÜVVK AK tagab piirkonna

tasakaalustatud ning tervikliku arengu. Seetõttu ei ole seaduseelnõu kohaselt ühes kohalikus

omavalitsuses lubatud koostada mitut ÜVVK AK, mis hõlmavad vaid ühte kindlat osa kohaliku

omavalitsuse territooriumist. Nimetatud nõue on vajalik, et tagada usaldusväärne ja terviklik

ülevaade piirkonna sotsiaal-majanduslikust olukorrast, samuti ühene ja selge ülevaade

piirkonna vee-ettevõtja(te) finants-majanduslikest näitajatest ning veehinna prognoosidest.

ÜVVK võib rajada ka ainult detailplaneeringu alusel, kui detailplaneering sisaldab

eelnõukohases seaduses sätestatud nõudeid arendamise kava kohta. Seega on üldpõhimõtte

kohaselt arendamise aluseks üksnes ÜVVK AK, kuid erandkorras võib ÜVVK rajada ka

16

detailplaneeringu alusel, eeldusel, et see sisaldab samas mahus sisulisi lahendusi, nagu tuleb

kinnitada ÜVVK AKga. Erandi võimalus on sätestatud eelkõige selleks, et mitte takistada

arendusi piirkonnas, kus ÜVVK AK puudub.

Lõike 2 kohaselt korraldab ÜVVK rajamist ja arendamist omavalitsusüksus. Sätte kohaselt

otsustab ÜVVK arendamise eesmärgid ja suunad kohalik omavalitsus ja vastutab ka kava

olemasolu eest.

Lõike 3 kohaselt võib omavalitsusüksus delegeerida ÜVVK rajamise ja arendamisega seotud

ülesande piirkonna vee-ettevõtjale. Tegemist on omavalitsusüksusele antud võimalusega, kuid

mitte kohustusega. Kuna ÜVVK rajamine ja arendamine on kohalikule omavalitsusele

suunatud haldusülesanne, tuleb vee-ettevõtjale see ülesanne anda üle halduslepingu alusel

halduskoostöö seaduse kohaselt. Sel juhul lähevad vee-ettevõtjale üle kõik üleantud ülesandega

seotud õigused ja kohustused. Kuna piirkonna ÜVVK teenuse osutamise eest vastutab vee-

ettevõtja, kes on kõige paremini kursis piirkonna investeerimisvajadustega, on üldlevinud

praktika kohaselt vee-ettevõtja aktiivselt kaasatud ÜVVK AK koostamisse, kuid vastutus kava

koostamise eest on jäänud siiski kohalikule omavalitsusele.

Lõike 4 kohaselt määratakse mitme omavalitsusüksuse haldusterritooriumi hõlmava ÜVVKga

kaetud ala ulatus ning sellise ÜVVK arendamise ning kasutamise tingimused ja kord

omavalitsusüksuste vahel sõlmitud halduskoostöö seaduse kohases halduslepingus. Kuna

ÜVVK peab moodustama ühtse loogilise terviku, tuleb haldusüksuse piire ületavates osades

kohalikel omavalitsustel kokku leppida sobivaimad lahendused halduslepinguga, et tagada

halduspiire ületava ÜVVK terviklik arendamine, kasutamine ja hooldamine.

Lõige 5 täpsustab sademevee ärajuhtimise ehitiste ja seadmete rajamist ja arendamist olukorras,

kus omavalitsusüksus ei ole neid ÜVVK AKs ÜVVK osaks määranud. Sellisel juhul koostab

omavalitsusüksus sademevee korraldamiseks sademevee majandamise kava, mille alusel

toimub sademevee ärajuhtimise ehitiste ja seadmete hooldamine, rajamine ja arendamine.

Sademevee majandamise kava koostamine on eelkõige vajalik selleks, et tagada

sademeveesüsteemide kui terviku nõuetekohane toimimine. Sademevee majandamise kavas

tuleb määrata sademeveesüsteemide hooldajad ning toimimise ja korrashoiu eest vastutavad

isikud. Kui veejuhtme üksikus punktis vaba veevoolu tagatud ei ole, võib see põhjustada

ulatuslikke kahjustusi eelkõige üleujutustena ka teistes elamupiirkondades. Seetõttu on

omavalitsusüksusel vaja tagada süsteemide terviklik ja järjepidev toimimine. Sademevee

majandamise kava on võrreldav ÜVVK AKga, kuid erinevalt ÜVVK AKs sätestatust käsitleb

vaid sademevee (sealhulgas drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee) ärajuhtimise lahendusi

ning töökorralduse, sealhulgas teenuse eest tasumise küsimused on täies ulatuses jäetud

omavalitsusüksuse endi otsustada.

3. peatükk

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumine

Paragrahv 17. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise alused

Lõige 1 sätestab ÜVVK teenuse osutamise kohustuse vee-ettevõtjale. Vee-ettevõtja peab

lubama ühendada tarbimiskoha veevärgi ühisveevärgiga ja tarbimiskoha kanalisatsiooni

ühiskanalisatsiooniga seaduses sätestatud tingimustel. Eelnõukohases seaduses on sätestatud

kinnine loetelu juhtudest, millal vee-ettevõtja ei ole kohustatud potentsiaalsele tarbijale teenust

17

osutama, kuid muudel nimetamata juhtudel on vee-ettevõtjal kohustus tarbijale ÜVVK teenust

pakkuda.

Lõike 2 kohaselt saab tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni liita ÜVVKga vaid tarbimiskoha

veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu (edaspidi

liitumisleping) alusel. Seetõttu peab ÜVVK teenuse saamiseks esmalt tarbimiskoha omanik

esitama vee-ettevõtjale ettepaneku ÜVVK teenuslepingu sõlmimiseks. Teenuse osutamise

võimalikkuse korral sõlmivad tarbimiskoha omanik ning vee-ettevõtja liitumislepingu, mille

alusel liidetakse tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ÜVVKga.

ÜVVKga liitumise leping on võlaõiguslik leping, millele kohalduvad VÕSis sätestatud

võlaõiguslikud põhimõtted. Vee-ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepinguid järgides ei täida

vee-ettevõtja oma suhetes tarbijaga haldusülesannet, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et vee-

ettevõtja ja tarbija on eraõiguslikus suhtes. Põhistame oma seisukohta allpool viidatud

riigikohtu praktikaga.

Kohtuasja 3-3-4-1-11 punktis 9 on Riigikohus märkinud, et avalikke ülesandeid võidakse teatud

tingimustel täita ka eraõiguslikus vormis. Riigikohtu erikogu senise praktika kohaselt on

õigussuhe eraõiguslik, kui „avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult,

mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud“

(20. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01, p-d 11 ja 12).

Kohtuasja 3-3-1-49-12 punkti 26 kohaselt ei kaasne kolleegiumi hinnangul võrguettevõtja poolt

soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi kui vastustaja on turgu valitsev

ettevõte, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkSi §‑de 13 ja 15 mõttes, ei muuda

see vastustajat avaliku võimu teostajaks. Turgu valitseva ettevõtja positsiooniga kaasneb

majanduslik, mitte avalik võim. Õiguste kaitsmiseks majandusliku võimu kuritarvitamise eest

ei ole vältimatult vajalikud samad garantiid, mis kehtivad avaliku võimu teostamise korral,

sealhulgas võimalus pöörduda halduskohtusse.

Kohtuasja 3-3-1-27-10 punktis 12 leiab kolleegium, et soojusenergia ostu-müügilepingu alusel

kujunenud õigussuhted on eraõiguslikud. Lepinguga määratakse ka müüdava soojusenergia

hind ning tarbitud soojusenergia eest tasumine. Kujunenud õigussuhteid soojusenergia

tootmisel, jaotamisel ja müümisel võib käsitada kui kontsessioonisuhteid, kus avalik-õiguslik

suhe kujuneb tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtte vahel. Sellise avalik-

õigusliku suhte raamides toimub ka piirhindade kooskõlastamine. Võrguettevõte osutab teenust

vahetutele tarbijatele aga eraõiguslikes suhetes. Eraõiguslikus suhtes saab tarbija kaitsta oma

õigusi tsiviilkohtumenetluse korras.

Lisaks käsitlevad eraõigsusliku suhte olemust ka kohtuasjad 3-3-4-4-02 ja 3-3-1-7-10.

Lõige 3 sätestab tarbijale liitumiskohustuse. Reoveekogumisalal on tarbimiskoha omanikul

kohustus liituda ÜVVKga ÜVVK AKs märgitud tähtaja jooksul, kui selleks on välja ehitatud

nõuetekohane liitumispunkt ning ÜVVK. Tegemist ei ole siiski absoluutse liitumiskohustusega,

kuna lõikes 4 sätestatakse erisus, millal liitumuskohustus ei kohaldu. ÜVVKga liitumise

kohustus võimaldab ÜVVK teenust osutada kvaliteetselt ja efektiivsemalt, kui kõik

potentsiaalsed tarbijad ka reaalselt teenust kasutama hakkavad. Mida rohkem on vee-ettevõtjal

tarbijaid, seda odavamaks kujunevad ÜVVK teenuse osutamisega kaasnevad kulud (ühiku

kohta). Lisaks aitab planeeritud tarbijate hulk tagada joogivee kvaliteeti, kuna kavandatud

mahust väiksemates kogustes tarbitava vee korral on oht, et joogivee kvaliteet halveneb vee

viibeaja pikenemise tõttu torustikes. Kui tarbimiskoha omanik ei täida ÜVVK AKs sätestatud

18

liitumiskohustust, on omavalitsusüksusel võimalik asendustäitmise ja sunniraha seaduse

(ATSS) alusel teha ettekirjutus ja määrata sunniraha või asendustäitmine.

Lõike 4 kohaselt ei kohaldu liitumiskohustus juhul, kui joogiveega varustamine ning reovee

kokkukogumine ja puhastamine on tagatud muul viisil, mis vastab veeseaduse alusel

kehtestatud nõuetele. Oluline on seejuures tagada, et tekkiv reovesi kogutakse nõuetekohaselt

lekkekindlasse kogumismahutisse ning sealt veab seda järjepidevalt nõuetekohasesse reovee

purgimissõlme selleks volitatud ettevõte. Lisaks on täpsustatud, et joogiveega varustamise

süsteem loetakse nõuetele vastavaks ka juhul, kui joogivee kvaliteedinäitajad ei vasta

veeseaduse alusel kehtestatud nõuetele, kuid veevarustussüsteem ei ohusta teiste isikute

joogiveesüsteeme, põhjavee kvaliteeti, inimese tervist ega keskkonda. Eelkõige peetakse silmas

olukordi, kus elaniku puurkaevus oleva vee kvaliteet ei vasta joogivee nõuetele, kuid puurkaevu

omanik ise ei ole sellegipoolest huvitatud ühisveevärgiga liituma. Sel juhul on isikul võimalik

omal vastutusel puurkaevu vett edasi tarbida, kuid puurkaevu olukord peab olema vähemalt

selline, mis ei põhjusta ohtu teiste isikute veevarustussüsteemile, põhjaveele, inimese tervisele

ega ka keskkonnale.

Lõikes 5 sätestatakse, et ÜVVKga liitumise kohustus ei laiene tööstus- ja tootmisettevõtjale.

Kuna tööstus- ja tootmisettevõtete reovesi ei ole käsitatav asulareoveena ning tööstusreovee

puhastamise kohta on veeseadusega kehtestatud eraldi nõuded, ei laiendata liitumiskohustust

tööstus- ja tootmisettevõtjale. Lisaks ei ole vee-ettevõtjatel võimalik tagada kõigi tööstus- ja

tootmisettevõtete liitmist ÜVVKga, kuna väljaehitatud süsteemid ei pruugi olla projekteeritud

sellise võimsusega, mis suudaks täita tööstuse või tootmise veevajadust ning vastu võtta

tööstuse või tootmise reovee koguseid ja/või reostuskoormust.

Paragrahv 18. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskiri

Lõige 1 täpsustab kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatava ÜVVKga liitumise eeskirja sisu.

ÜVVKga liitumise eeskiri peab sisaldama vähemalt nõudeid liitumistaotluse kohta,

liitumistaotluse läbivaatamise tähtaega ja korda, nõudeid tarbija liitumistingimustele ja

liitumislepingule ning liitumistasu tasumise korda. Tarbimiskoha veevärgi- ja

kanalisatsiooniprojektile esitatavad nõuded tulenevad ehitusseadustiku alusel kehtestatud

majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määrusest nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“. Kuna

eelnõu kohaselt peab ÜVVKga liitumise eeskiri sisaldama vähemalt loetletud asjaolusid, ei ole

nimekiri lõplik ning kohalikule omavalitsusele on jäetud otsustusõigus täpsustada

liitumiseeskirjas ka muid liitumiseks olulisi aspekte.

Lõike 2 kohaselt tuleb juhul, kui eri kohalikke omavalitsusi teenindab üks vee-ettevõtja ühe ja

sama ÜVVK kaudu, kohalikel omavalitsustel kehtestada ühtne eeskiri. Ühtne eeskiri on vajalik

regionaalse vee-ettevõtte toimimiseks ning selleks, et vee-ettevõtja ühes ja samas

tegevuspiirkonnas kehtiksid teenuse tarbijatele samasugused nõuded. Regionaalsetel vee-

ettevõtetel, kes teenindavad mitut kohalikku omavalitsust, ei ole mõistlik teenindada tarbijaid

erinevate reeglite alusel, kui kasutatav ÜVVK on tegelikkuses üks ja sama. Samal põhjusel

poleks erinevate tingimuste seadmine kohalike omavalitsuste poolt õiglane ka tarbijatele.

Erinevate eeskirjade ja tingimuste seadmine on põhjendatud vaid olukorras, kus tarbijaid

teenindav süsteem on samuti erinev, sest erinevatel süsteemidel on erinev vee läbilaskevõime

ja reovee vastuvõtmise suutlikkus, mis määravad ka eeskirjades sätestatavad tingimused.

19

Paragrahv 19. Liitumisleping

Lõike 1 kohaselt sõlmitakse liitumisleping kehtestatud ÜVVKga liitumise eeskirja kohaselt.

Sätte kohaselt on vee-ettevõtjale eeskirjaga määratud kohustused siduvad ning tarbijaga

sõlmitavas liitumislepingus peavad poolte õigused ja kohustused olema sätestatud eeskirja

järgides.

Lõike 2 kohaselt kontrollib ÜVVKga ühendatava tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni

vastavust liitumistingimustele ning liitumislepingule vee-ettevõtja. Vee-ettevõtja peab

veenduma selles, et tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon vastab nõuetele ning selle kaudu on

võimalik osutada ÜVVK teenust.

Kuigi ÜVVK seaduse eesmärk on tagada ÜVVKga kaetaval alal kõigi selle piirkonna

potentsiaalsete tarbijate teenindamine ÜVVK kaudu, sätestab lõige 3 loetelu tingimustest, mis

annavad aluse liitumistaotluse rahuldamata jätmiseks. Kui liitumistaotlus on esitatud

liitumiseks nii ühisveevärgi kui ka ühiskanalisatsiooniga, kuid liitumistaotlust ei saa rahuldada

vaid ühe teenuseliigi pärast, saab jätta liitumistaotluse vaid osaliselt rahuldamata.

Liitumistaotlust ei rahulda vee-ettevõtja siis, kui tarbimiskoha veevajadust ei ole võimalik

ühisveevärgist tagada selle nõuetekohast toimimist kahjustamata; tarbimiskoha omaniku reo-

või sademevett ei ole võimalik selle koguste või omaduste tõttu juhtida ühiskanalisatsiooni seda

kahjustamata või see ei vasta reoveepuhasti puhastusvõimsusele või -tehnoloogiale;

tarbimiskoha omanik tahab juhtida ühiskanalisatsiooni reovett, mille saasteainete sisaldus on

suurem, kui on ÜVVK kasutamise eeskirjas määratud piirnormid, või ohtlike ainete sisaldused

on suuremad kui seaduseelnõu § 36 lõike 2 alusel kehtestatud piirnormid; kui tarbimiskoha

veevärk ja kanalisatsioon ei vasta vee-ettevõtja määratud tehnilistele tingimustele või kui

sademevee vastuvõtmiseks puudub lahkvoolne ühiskanalisatsioon ning ühisvoolsesse

kanalisatsiooni sademevee juhtimine on ÜVVK kasutamise eeskirja kohaselt keelatud.

Tegemist on lõpliku loeteluga, mistõttu puudub vee-ettevõtjal otsustusõigus liitumistaotlust

mitte rahuldada seaduses sätestamata juhtudel.

Lõige 4 annab aga vee-ettevõtjale otsustusõiguse liitumistaotlus rahuldada ka juhul, kui

tarbimiskoha omanik soovib juhtida ühiskanalisatsiooni reovett, milles ohtliku aine sisaldus

ületab ministri määrusega ettenähtud piirnormi. Sel juhul on vee-ettevõtja riisiko tagada reovee

nõuetekohane puhastamine ja heitvee suublasse juhtimine keskkonnakaitseloas sätestatud

tingimustel. Leebemad piirnormid tuleb sel juhul määrata omavahelises lepingus.

Lõike 5 alusel peab vee-ettevõtja tarbimiskoha omaniku taotluse rahuldamisest keeldumist

kirjalikult põhjendama 30 päeva jooksul liitumistaotluse saamisest arvates. Taotluse

rahuldamisest keeldumise alused on ammendavalt loetletud lõikes 3.

Lõikes 6 täpsustatakse, et juhul kui liitumislepingu tingimusi on vaja muuta, näiteks

tootmisettevõtte tegevus muutub nii suurel määral, et sõlmitud liitumisleping ei kata enam

vajalikke tehnilisi nõudeid, tuleb sõlmida vee-ettevõtjaga uus liitumisleping.

Paragrahv 20. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu võtmise alused

Lõike 1 kohaselt on omavalitsusüksuse volikogu määratud vee-ettevõtjal õigus võtta

tarbimiskoha omanikult ÜVVKga liitumise eest põhjendatud liitumistasu, arvestades seaduses

sätestatut. Sätte kohaselt on liitumistasu võtmise õigus vaid omavalitsusüksuse volikogu poolt

seaduses sätestatud korras määratud vee-ettevõtjal. Seega näiteks arendustegevusega tegelevad

20

ettevõtted, kes ehitavad välja ka ÜVVK, kuid ei ole määratud piirkonna vee-ettevõtjaks seaduse

tähenduses, ei saa tarbimiskoha omanikelt võtta liitumistasu sätestatud korras. Välistamine on

vajalik, et vältida olukordi, kus arendaja on küll elamupiirkonnas torustikud välja ehitanud,

võtnud selle eest tarbimiskoha omanikelt ka liitumistasu, kuid süsteemi ei ole võimalik ilma

lisainvesteeringuteta liita vee-ettevõtja hallatava ÜVVKga. Seega isegi kui arendaja on välja

ehitanud ÜVVK, saab liitumistasu tarbimiskoha omanikelt koguda vaid vee-ettevõtja, kellel

lasub kohustus osutada piirkonna elanikele ÜVVK teenust. Arendaja ehitatud süsteemide

omandi ja kulude hüvitamise küsimused lepitakse kokku arendaja, kohaliku omavalitsuse ja

piirkondliku vee-ettevõtja vahel.

Täpse liitumistasu suuruse arvutab vee-ettevõtja liitumistasu arvutamise metoodika alusel, mis

peab olema kooskõlastatud eelnõukohase seaduse §-s 21 sätestatud korras. Lõige 3 loetleb

ammendavalt need kulud, mis liitumistasus võivad sisalduda. Liitumistasuga tagatakse ÜVVK,

sealhulgas sademeveesüsteemide arendamine, kui ÜVVK AKs on selline arendustegevus

liitumistasude arvelt kavandatud rahastada; tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni

ühendamine ÜVVKga liitumispunktis ning sademeveesüsteemide olemasolu korral selle

ühendamine ühiskanalisatsiooniga. Lihtsustatult koosneb liitumistasu kahest

kulukomponendist, esiteks ÜVVK arendamise kuludest, et piirkonnas oleks välja ehitatud

ÜVVK teenuse pakkumist võimaldav süsteem, ning teisalt, et tarbimiskoha veevärgi ja

kanalisatsiooni saaks tehniliselt liita ÜVVKga, koosneb liitumistasu ka tarbimiskoha veevärgi

ja kanalisatsiooni ühendamise kulust ÜVVKga. Viimane koosneb eelkõige liitumiskaevu ja

selle oluliste osade kulust.

Paragrahv 21. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutamise metoodika

Lõike 1 kohaselt lasub liitumistasu arvutamise metoodika koostamise kohustus vee-ettevõtjal,

kes peab sõltuvalt oma tegevuspiirkonnast kooskõlastama metoodika kas Konkurentsiameti või

kohaliku omavalitsusega.

Lõike 2 kohaselt kooskõlastab vee-ettevõtja, kelle tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal,

mille reostuskoormus on väiksem kui 2000 ie, või väljaspool reoveekogumisala, metoodika

omavalitsusüksusega. Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille

reostuskoormus on 2000 ie või suurem, kooskõlastab vee-ettevõtja metoodika

Konkurentsiametiga. Nimetatud erisus on seaduses sätestatud eelkõige seetõttu, et vee-

ettevõtjaid on Eestis kokku ligikaudu 150, kuid Konkurentsiametil puudub piisav ressurss

tegeleda kõigi vee-ettevõtjatega. Seetõttu on tehtud valik, et Konkurentsiameti kontrollile

alluvad eelkõige suuremad vee-ettevõtjad, kelle majandustegevus on suurema mahuga ning

kontroll eeldab enam eriteadmisi.

Lõike 3 kohaselt kooskõlastab vee-ettevõtja, kui ta soovib rakendada kõigis oma

tegevuspiirkondades ühesugust liitumistasu arvutamise metoodikat, metoodika

Konkurentsiametiga juhul, kui tegevuspiirkondade summaarne reostuskoormus on vähemalt

2000 ie, ning omavalitsusüksusega, kui vee-ettevõtja tegevuspiirkondade summaarne

reostuskoormus on alla 2000 ie.

Lõike 4 järgi avalikustatakse liitumistasu arvutamise metoodika nii vee-ettevõtja kui ka

kohaliku omavalitsuse veebilehel. Liitumistasu arvutamise metoodika tuleb avalikustada pärast

kooskõlastuse saamist.

21

Paragrahv 22. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvestamine

Lõige 1 sätestab liitumistasu arvestamise üldpõhimõtte, mille kohaselt vaid vee-ettevõtja võib

võtta liitumistasu ja seda vaid nende kulutuste ulatuses, mis on vajalikud tarbimiskoha veevärgi

ja kanalisatsiooni liitmiseks ÜVVKga. Oluline on rõhutada, et kulutused tarbimiskoha

liitmiseks ÜVVKga on sätestatud eelnõu § 20 lõikes 3, mille kohaselt tarbimiskoha liitmine

ÜVVKga koosneb:

- arendamise kuludest ja

- konkreetse tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni ühendamise kuludest

liitumispunktiga.

Kuna suur osa ÜVVK arendustest on tehtud riigi ja Ühtekuuluvusfondi rahade eest,

täpsustatakse lõikes 2, et tagastamatu abi korras ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

väljaehitamiseks tehtud kulutused arvatakse liitumistasudest maha. Seega liitumistasu võib vee-

ettevõtja võtta vaid selliste tarbimiskoha liitumiseks vajalike kulutuste ulatuses, mida ei ole

tehtud abirahade eest.

Kui ÜVVK, sealhulgas sademeveekanalisatsiooni arendamine toimub ÜVVK AK väliselt

tarbimiskoha omaniku taotluse alusel ja kokkuleppel vee-ettevõtja ning ÜVVK omanikuga,

katab lõike 3 kohaselt sellise arendamise ja ühendamise kulutused täies ulatuses taotleja. Säte

võimaldab arendada ÜVVKd ka piirkondades, kus kohalikul omavalitsusel puudub kohustus ja

vajadus ÜVVK väljaehitamiseks. Sel juhul ei ole arendamine ka ette nähtud ÜVVK AKs, kuid

eelnõukohane seadus võimaldab ka sellises kohases selliseid arendusi teha detailplaneeringu

alusel ja taotleja enda kulul.

Lõige 4 sätestab olukorra, kus vee-ettevõtja arendustegevuste tõttu tarbija olemasolev

liitumispunkt muutub. Sel juhul ei saa vee-ettevõtja korduvat liitumistasu tasumist tarbijalt

nõuda isegi juhul, kui tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni ühendamisega ÜVVKga

kaasnevad vee-ettevõtjale lisakulud. Sätte kohaselt ei ole lubatud lisatasu võtta ka juhul, kui

piirkonda hakkab teenindama uus vee-ettevõtja või muutub ÜVVK omanik. Üldreegli kohaselt

peab iga tarbija tasuma liitumistasu vaid ühe korra – siis, kui tarbimiskoha veevärk ja

kanalisatsioon ühendatakse esimest korda ÜVVKga. Hilisemad muudatused liitumispunktis on

üldjuhul vee-ettevõtja kulul.

Lõike 5 kohaselt ei saa vee-ettevõtja võtta liitumistasu juhul, kui tarbija ehitab ise oma veevärgi

või kanalisatsiooni ümber või vahetub tarbimiskoha omanik või valdaja. Erisus kehtib vaid

olukorras, kus liitumistingimuste muutmine tarbimiskoha omaniku tegevuse tulemusena toob

kaasa ka vee-ettevõtjale lisakulutusi. Näiteks olukord, kus olemasoleva üksikelamu asemele

ehitatakse ujula, mille vee tarbimise mahud on kordades suuremad ning seetõttu on ka vee-

ettevõtjal vaja välja vahetada osa ÜVVKst. Sel juhul peab need kulud liitumistasuna tasuma

tarbimiskoha omanik. Seega võib vee-ettevõtja talle lisakulutuste tekkimisel võtta liitumistasu

vaid lisakulutuste ulatuses.

Lõige 6 täiendab liitumistasu võtmise aluseid. Kui tarbija soovib muuta olemasolevaid

liitumistingimusi, on vee-ettevõtjal õigus nõuda tarbijalt liitumistasu, kui muutmine toimub

tarbija algatusel või tarbija tegevuse muutuse tulemusena, milleks on vaja ÜVVK ümber

ehitada ja vee-ettevõtjale kaasnevad sellega lisakulutused. Liitumistasu võib võtta vaid

lisakulutuste ulatuses. Näiteks olukorras, kus olemasolev tööstus muudab tootmistsüklit või

suurendab tootmist sellises mahus, et on vaja suurendada vee maksimaalseid tarbimismahtusid

ulatuses, mis ilmselgelt eeldavad suurema läbimõõduga torustikku. Ka sel juhul võib vee-

22

ettevõtjal olla vajalik välja vahetada osa torustikust või olemasolevad pumbad asendada

suurema võimsusega pumpadega. Kui sellise tegevuse tulemusena kaasnevad vee-ettevõtjale

lisakulud, tuleb ka need kulud liitumistasuna tasuda tarbimiskoha omanikul.

Kui tarbija ja vee-ettevõtja vaheline teenusleping on lõppenud lepingu ülesütlemise tõttu, kuid

tarbija soovib ÜVVK teenust taastada, on vee-ettevõtjal lõike 7 kohaselt õigus nõuda tarbijalt

liitumistasu vaid juhul, kui vee-ettevõtjale kaasnevad sellega lisakulutused. Liitumistasu võib

võtta vaid lisakulutuste ulatuses. Näiteks olukorras, kus ÜVVK teenus on olnud katkestatud

mitu aastat, võib ÜVVK teenuse pakkumiseks olla vaja seada seadmed (nt pumplad) töökorda

või läbi pesta torustik. Nimetatud kulud kuuluvad teenuse taastamise korral liitumistasude

hulka.

Liitumislepinguga seotud vaidluste, sealhulgas liitumistasu vaidlustamine toimub

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, esitades vastavasisulise hagi maakohtusse.

Seaduseelnõu koostajad on teadlikud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-42-14, et halduskohus saab

lahendada ÜVVKS vaidlusi. Kõnealuse lahendi juures on aga ka Villu Kõve ja Indrek

Koolmeistri eriarvamus, milles on esile toodud see, kust peaks jooksma piir ÜVVKga seotud

vaidluste lahendamisel tsiviilkohtu ja halduskohtu vahel. Nimelt saavad isikud, kes ei nõustu

vee-ettevõtja soovitud liitumistasuga, esitada vee-ettevõtja vastu maakohtusse

tsiviilkohtumenetluse korras hagi, paludes asendada vee-ettevõtja tahteavaldus liitumislepingu

sõlmimiseks mõistlikel tingimustel, mh ÜVVKS nõuetele vastava liitumistasuga.

Konkurentsiametil ja halduskohtul puudub pädevus lugeda leping vee-ettevõtjaga sõlmituks

ega kohustada selle tingimusi muutma (vt eriarvamuse p-d 13 ja 14). ÜVVKSi eelnõuga ei

toetata tendentsi, et seadusega antakse aina enam võimalusi täitevvõimul sekkuda

eraõiguslikesse suhetesse ning halduskohus peaks jääma avaliku huvi ja avalikku korda

puudutavate vaidluste lahendamiseks. Eelnevale tuginedes peaks liitumislepingu, sealhulgas

liitumistasuga seotud vaidluste lahendamine toimuma tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras maakohtu kaudu.

Paragrahv 23. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu tagastamine

Lõike 1 kohaselt tekib tarbijal olukorras, kus piirkonna üks või mitu tarbijat on tasunud

liitumistasu täies ulatuses, kuna liitumise hetkel ei olnud piirkonnas ette teada uusi tarbijaid,

liitumistasu osalise tagasisaamise õigus, kui seitsme aasta jooksul pärast liitumistasu tasumist

liitub väljaehitatud ÜVVKga uusi tarbijaid. Sel juhul tagastab vee-ettevõtja kolme kuu jooksul

pärast iga uue liitumislepingu sõlmimist ja sellekohase liitumistasu või iga-aastase osamakse

tasumist varem liitumistasu tasunud tarbijatele proportsionaalse osa tasutud liitumistasust. Säte

võimaldab vältida esimese ÜVVKga liituja ebavõrdsesse olukorda sattumist juhul, kui

piirkonna arendust ei olnud võimalik ette näha ja kogu ÜVVK arendamise peab kinni maksma

tarbimiskoha omanik. Tasaarvestuse põhimõtte sätestamine võimaldab liitunud tarbijal tagasi

saada selle osa liitumistasust, mis kuulub seitsme aasta jooksul sama ÜVVKga liituvatele

tarbimiskoha omanike vahel jagamisele. Nimetatud põhimõtet rakendatakse ka kehtiva ÜVVK

seaduse alusel, et tagada liitujate võrdne kohtlemine.

Lõige 2 määrab tasaarvestamise aluseks olevad komponendid. Tagastatava liitumistasu osa

arvutamisel lähtutakse liitumiseks tehtud kulutustest ja liitumistasu arvutamise metoodikast

ning võetakse arvesse ÜVVK põhivara akumuleeritud kulum.

Lõike 3 kohasel juhul, kui liitumistasu tasunud tarbimiskoha omanik on vahetunud, läheb

liitumistasu osalise tagastamise õigus üle uuele tarbijale.

23

4. peatükk

Vee-ettevõtja määramine ja tema tegevuse korraldamine

Paragrahv 24. Vee-ettevõtja määramise alused

Vee-ettevõtja määramise kord sõltub sellest, kelle omandis on ÜVVK. Lõige 1 määrab alused

vee-ettevõtja määramiseks juhul, kui ÜVVK on omavalitsusüksuse omandis. Sel juhul

korraldab omavalitsusüksus iseseisvalt või koostöös teiste omavalitsusüksustega vee-ettevõtja

leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse riigihangete seaduse kohaselt,

arvestades seejuures riigihangete seaduse § 132 lõike 1 punktides 5 ja 6 ja §-s 153 toodud

eranditega. Vee-ettevõtja määratakse omavalitsusüksuse volikogu otsusega riigihanke

tulemuste alusel ning see avalikustatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded ja kohalikus või

maakonna ajalehes.

Lõikes 2 sätestatakse vee-ettevõtja määramise alused olukorras, kus ÜVVK on eraõigusliku

juriidilise isiku omandis. Sel juhul võib ÜVVK omanik esitada omavalitsusüksusele ise

ettepaneku enda määramiseks vee-ettevõtjaks. Seega on põhimõtteline erinevus vee-ettevõtja

määramisel olukorras, kus ÜVVK on kohaliku omavalitsuse omandis, mil tuleb menetleda

hanget, ja olukorras, kus ÜVVK on eraõigusliku juriidilise isiku omandis. Viimasel juhul saab

omanik ise teha kohalikule omavalitsusele ettepaneku enda määramiseks vee-ettevõtjaks.

Samad põhimõtted on sätestatud ka kehtivas seaduses.

Lõike 3 kohaselt võib juhul, kui ÜVVK on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, ÜVVK

omanik esitada omavalitsusüksusele ettepaneku määrata vee-ettevõtjaks isik, kelle hallatavat

ÜVVKd on vaja piirkonnas nõuetekohase ÜVVK teenuse osutamiseks kasutada. Tegemist on

eelkõige omavalitsuste piire ületava ÜVVKga, kus eri omavalitsustes kuulub ÜVVK eri

juriidilistele isikutele, kuid süsteeme on mõistlik hallata ühtse tervikuna. Sel juhul saab üks

eraõiguslik juriidiline isik teha kohalikule omavalitsusele ettepaneku määrata vee-ettevõtjaks

teise piirkonna eraõiguslikust isikust ÜVVK omanik. Isiku võib määrata vee-ettevõtjaks vaid

tema nõusolekul.

Lõikes 4 täpsustatakse, et vee-ettevõtja tuleb määrata kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega,

kuid tuleb veenduda, et vee-ettevõtjaks määratav eraõiguslik juriidiline isik haldab või on

korraldanud kõikide taristu objektide haldamise, mis on vajalik ÜVVK teenuse osutamiseks.

Lisaks tuleb tagada, et vee-ettevõtja vastaks kohaliku omavalitsuse kehtestatud vee-ettevõtja

kvalifikatsioonile ning joogivee- ja reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutaval isikul on seaduses

sätestatud pädevus ning riigihanke korral on lähtutud riigihangete seaduses sätestatust.

Lõike 5 kohaselt tuleb omavalitsusüksuse volikogu otsuses määrata vähemalt:

1) eraõiguslikule juriidilisele isikule antav halduskoostöö seaduse kohane haldusülesanne;

2) vee-ettevõtja tegevuspiirkonna ulatus;

3) haldusülesande täitmise rahastamise alused ja rahastamise ulatus, kui haldusülesande täitmist

rahastatakse riigieelarvest või omavalitsusüksuse eelarvest. Riigi või kohaliku omavalitsuse

poolse rahastamisel korral võib tõenäoliselt olla tegemist riigiabiga. Sel juhul tuleb järgida

eelkõige Euroopa Komisjoni 20. detsembri 2011 otsuses Euroopa Liidu toimimise lepingu

artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele

ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT L 7,

11.01.2012, lk 3) toodud tingimusi;

4) haldusülesande täitmise üle järelevalvet tegev omavalitsusüksuse ametiasutus või organ;

24

5) eraõigusliku juriidilise isiku kohustus esitada majandusaasta aruanne ning avalikustada

eelnõukohases seaduses sätestatud tegevusaruanne;

6) vee-ettevõtjale kehtestatud pädevusnõuded;

7) haldusakti kehtivusaeg, kui haldusakt on tähtajaline. Tähtajatu akti võib vee-ettevõtja

määrata näiteks juhul, kui ÜVVK omanikuks on 100% KOVi omandis olev eraõiguslik

juriidiline isik, kelle juhtimise ja järelevalve puhul kuuluvad kõik olulised hoovad KOVile

endale ning puuduvad muud tähtajatut haldusakti piiravad asjaolud. Näiteks kui vee-ettevõtja

määramisega kaasneb ka vee-ettevõtja rahastamine, siis juhul, kui tegemist on riigiabiga, peab

selle andmine olema ajaliselt piiratud. Kui tegemist on üldist majandushuvi pakkuva teenuse

osutamise kompenseerimisega, ei tohi teenuse osutamise periood ületada kümmet aastat ega

kesta kauem kui teenuse osutamiseks vajaliku investeeringu amortisatsiooniperioodi

lõppemiseni. Riigiabi korral tuleb arvestada Euroopa Komisjoni 20. detsembri 2011 otsuses

ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid

teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi

suhtes8 toodud tingimusi. Lisaks on riigihanke korras määratava vee-ettevõtja korral seatud

perioodi piiranguks 12 aastat.

8) järelevalveasutuse või -organi õigused ja eraõigusliku juriidilise isiku kohustused haldusakti

lõpetamise korral haldusülesande täitmise järjepidevuse tagamiseks, arvestades seaduses

sätestatut.

Lõikes 5 sätestatud haldusakti sisu ei ole lõplik, mistõttu võib kohalik omavalitsus haldusaktiga

reguleerida ka muid vee-ettevõtjaks olemise olulisi aspekte. Kui vee-ettevõtja määratakse

riigihanke alusel, ei tohi haldusakti kehtivusaeg olla pikem kui 12 aastat.

Lõikes 6 täpsustatakse, et vee-ettevõtja tegevuspiirkonna ulatuse kehtestamisel tuleb võimaluse

korral vältida mitme vee-ettevõtja määramist samasse tegevuspiirkonda. See on vajalik ÜVVK

teenuse eest vastutaja kindlaksmääramisel, et probleemide tekkimise korral oleks teada, kes

vastutab ÜVVK teenuse järjepideva toimimise eest. Eelkõige võivad probleemid tekkida

endistes aiandusühistutes, kus ÜVVK teenust pakuvad paralleelselt nii piirkonna vee-ettevõtja

kui ka aiandusühistu. Eelnõukohane seadus ei keela paralleelsete süsteemide kasutamist, kuid

kohalik omavalitsus peab siiski piirkonna ÜVVK teenuse osutamist korraldama selliselt, et

teenuse pakkumine oleks järjepidev ja tagaks teenuse nõuetekohasuse ka pikemas perspektiivis.

Selleks tuleb määrata igasse piirkonda soovituslikult üks vastutav isik, et probleemide

tekkimisel vältida vastutuse hajumist eri isikute vahel. Vee-ettevõtja tegevuspiirkonna

kehtestab omavalitsusüksuse volikogu otsusega. Vee-ettevõtja tegevuspiirkond näitab ära vee-

ettevõtja vastutusala ulatuse. See tähendab, et määratud tegevuspiirkonnas on vee-ettevõtja

kohustatud piirkonna elanikele pakkuma ÜVVK teenust ning ühiskanalisatsiooni puudumisel

purgimisteenust eelnõukohase seaduses sätestatud tingimustel.

Lõike 7 alusel määratakse vee-ettevõtja riigihangete seaduse kohaselt, kui eraõiguslikust

juriidilisest isikust ÜVVK omanik loobub vee-ettevõtjaks olemisest või teeb ettepaneku

korraldada kontsessioonilepingu sõlmimise menetlus.

Lõikes 8 täpsustatakse, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsuses, mis määrab piirkonna vee-

ettevõtja, ei saa ette määrata ÜVVK teenuse hinda, kuna eelnõukohase seaduse alusel

kooskõlastatakse ja kehtestatakse hind seaduses sätestatud põhimõtete alusel. Eelkõige kujuneb

ÜVVK teenuse hind vee-ettevõtja põhjendatud kulude alusel selliselt, et hind võimaldaks katta

vee-ettevõtja kulud ning vee-ettevõtjal teenida seaduses sätestatud tulukuse määra, kuid selle

8 ELT L 7, 11.01.2012, lk 3.

25

hinda arvestamine ei ole kohustuslik. Täpne ÜVVK teenuse hinna kujunemise mehhanism on

sätestatud eelnõukohase seaduse 6. peatükis.

Paragrahv 25. Täiendavad nõuded vee-ettevõtjale

Selle sättega antakse omavalitsusüksusele õigus kehtestada vee-ettevõtja pädevuse kohta

lisanõudeid. Pädevusnõuded peaksid eelkõige sõltuma vee-ettevõtja tegevuspiirkonna

suurusest, tarbijate arvust ja piirkonna eripärast. Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond on

regionaalne, hõlmates mitut kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumi, peaksid kogu

piirkonnale olema kehtestatud ühtsed pädevusnõuded. Oluline on rõhutada, et

omavalitsusüksus ei saa panna vee-ettevõtjale kohustust osutada ÜVVK teenuse hinna arvelt

lisateenuseid, kuid võib olemasoleva ÜVVK teenuse osutajale esitada lisaks muid

pädevusnõudeid.

Paragrahv 26. Vee-ettevõtja määramisest keeldumine

Lõikes 1 sätestatakse vee-ettevõtja määramisest keeldumise alused. Omavalitsusüksus võib

sätestada vee-ettevõtjale lisaks seaduses kehtestatule ka muid pädevusnõudeid.

Omavalitsusüksus võib isiku vee-ettevõtjaks määramisest keelduda, kui isik ei vasta

omavalitsusüksuse määratud pädevusnõuetele või isiku suhtes kohalduvad omavalitsusüksuse

määratud kõrvaldamise alused. Ilmselgelt peab omavalitsusüksus sätestama pädevusnõuded

üheselt ja selgelt mõõdetavalt. Eelnõukohase seaduse alusel on kohustuslik pädevusnõue

kehtestatud joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste haldamisega tegelevatele isikutele.

Omavalitsusüksus saab kõrvaldamise alused määrata vabal valikul, kuid võib lähtuda näiteks

RHSi §-s 95 ja § 161 lõikes 1 sätestatud kõrvaldamise alustest. Samas tuleb rõhutada, et

omavalitsusel puudub kohustus lähtuda RHSis toodud kõrvaldamise alustest, kuna

omavalitsusüksus peab hindama nende aluste puudumise tuvastamise võimalusi väljaspool

riigihanget. RHSi alusel toimub kõrvaldamise aluste kontroll osaliselt riigihangete registri

liidese kaudu, mille abil saab hankija juurdepääsu äriregistrile ja karistusregistrile. Nende aluste

puhul, mida äriregistri ja karistusregistri kaudu kontrollida ei saa, lähtutakse teistest allikatest,

sealhulgas ka ettevõtja enda kinnitusest. Riigihangete registrit saab selleks otstarbeks kasutada

üksnes siis, kui tegemist on riigihankega. Seega ei saa omavalitsusüksus riigihangete registri

kaudu kõrvaldamise aluseid tuvastada, kui pole tegemist riigihanke menetlusega.

Lõike 2 kohaselt ei saa vee-ettevõtjaks määrata isikut, kellele kuuluva ÜVVK kaudu ei ole

võimalik osutada nõuetekohast ÜVVK teenust ilma selle süsteemi liitmiseta teisele isikule

kuuluva ÜVVKga, välja arvatud juhul, kui varade omanikud on omavahel kokku leppinud

süsteemide kasutuskorra. Sätte kohaselt peab vee-ettevõtjaks määratav isik haldama ÜVVK

teenuse osutamiseks kõiki vajalikke taristuobjekte või olema nende haldamiseks sõlminud

kasutuskorra, mis võimaldab nõuetekohast teenust osutada.

Paragrahv 27. Riigihange vee-ettevõtja leidmiseks

Lõike 1 kohaselt tuleb vee-ettevõtja leidmiseks korraldada hankemenetlus

kontsessioonilepingu sõlmimiseks riigihangete seaduse kohaselt juhul, kui ÜVVK on

omavalitsuseüksuse omandis või kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni eraõiguslikust isikust

omanik loobub teenuse osutamisest ega tee ettepanekut teise isiku määramiseks, kes haldab

ÜVVK teenuse osutamiseks vajalikku osa.

26

Lõikes 2 loetletakse riigihanke korraldamise alusdokumendid. Vee-ettevõtja leidmiseks

korraldatava riigihanke alusdokumentides tuleb lisaks riigihangete seaduse §-s 77 nõutule

esitada vähemalt:

1) vee-ettevõtja tegevuspiirkonna ulatus ja selle tehniline kirjeldus;

2) teave ÜVVK AK kohta;

3) teave ÜVVKga liitumise ning selle kasutamise eeskirjade kohta;

4) vee-ettevõtja kohustused;

5) vee-ettevõtja pädevusnõuded ÜVVK nõuetekohase toimimise tagamiseks;

6) ÜVVK teenuse osutamise tingimused;

7) hankelepingu kestus;

8) vee-ettevõtja ja omavalitsusüksuse vahel sõlmitava hankelepingu eelnõu;

9) teave halduslepingu kohta selle olemasolu korral.

Lõikes 3 sätestatakse vee-ettevõtjana tegutsemise kestus, kui vee-ettevõtja määratakse

riigihanke alusel. Riigihanke alusel määratava juriidilise isiku vee-ettevõtjana tegutsemise alus

ning vee-ettevõtja määramise otsuse ja hankelepingu kestus ei tohi olla pikem kui 12 aastat.

Kontsessioonilepingu kestuse piiramine lühema ajaga ei ole ÜVVK teenuse puhul põhjendatud.

12aastane tähtaeg põhineb nii ÜVVK AK pikkusel kui ka asjaolul, et ÜVVK teenus on

üldhuviteenus ning vee-ettevõtja on elutähtsa teenuse osutaja hädaolukorra seaduse tähenduses,

mis muudab teenuse järjepideva ja stabiilse osutamise äärmiselt oluliseks. Kui vee-ettevõtja

määramine toimuks lühemaks perioodiks (nt 5 aastaks), siis paratamatult kaob vee-ettevõtjal

vastutus tagada süsteemide pikaaegne säilivus ja puuduksid kaugemad arengusuunad, mis

nõrgendab omakorda teenuse osutamise stabiilsust ja jätkusuutlikkust. Tuleb veel rõhutada, et

12aastane vee-ettevõtja määramise periood ja ÜVVK AK 12aastane periood ei pea kattuma,

vaid vee-ettevõtjal peavad olema teada pikaajalised kohustused kuni 12 aastaks. Näiteks kui

arendamise kava vaadatakse üle vee-ettevõtja kuuendal tegutsemisaastal, siis kava koostatakse

sellest hoolimata taas 12aastaseks perioodiks. Seega pikaajaliste lepingutega tagatakse ÜVVK

teenuse osutamise stabiilsus ja järjepidevus, mistõttu RHSi §-s 136 sätestatud viieaastane

periood ei ole ÜVVK teenuse osutamisel põhjendatud.

Paragrahv 28. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamine vee-ettevõtjaks

määramiseta

Kui isik ei ole määratud vee-ettevõtjaks eelnõukohases seaduses sätestatud korras, kuid tema

tegevus vastab eelnõukohases seaduses sätestatud ÜVVK teenuse definitsioonile ning tema

omandis või valduses olev veevärk või kanalisatsioon vastab ÜVVK määratlusele, kohalduvad

selle isiku suhtes kõik vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused. Need on eelkõige

pakkuda tarbijatele joogiveenõuetele vastavat joogivett ning tagada reovee kokkukogumine ja

puhastamine veeseaduses sätestatud nõuete kohaselt. Samal ajal ei laiene ÜVVK teenust

pakkuvale isikule seadusest tulenevad vee-ettevõtja õigused, nagu liitumistasu võtmise

võimalus. Selle paragrahvi eesmärk on piirata vee-ettevõtjana tegutsemist sellistel isikutel, kes

ei ole saanud selleks luba kohalikult omavalitsuselt, mistõttu ei ole nende tegevus ka kohaliku

omavalitsuse poolt piisavalt hästi jälgitav. Kohalik omavalitsus peab võtma kasutusele kõik

vajalikud meetmed, et isehakanud teenusepakkujad saaksid registreeritud vee-ettevõtjaks ja

kohalik omavalitsus omaks täpset ülevaadet oma halduspiirkonnas ÜVVK teenust pakkuvatest

ettevõtetest. Selliseid ettevõtteid tegutseb veel endistes suvilapiirkondades, kus aiandusühistud

pakuvad iseseisvalt oma liikmetele teenust, tagamata seejuures joogiveeks müüdava vee

vastavust kvaliteedinõuetele ega garanteeri ka teenuse osutamise järjepidevust.

27

Paragrahv 29. Vee-ettevõtja tegevuse peatamine ja lõpetamine

ÜVVK teenuse osutamise järjepidevus ja selle katkestamise vältimine on esmatähtis kohustus,

mida vee-ettevõtja peab tagama. Seetõttu kohustab lõige 1 kuni uue vee-ettevõtja ja tema

tegevuspiirkonna määramiseni seni ÜVVK abil veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuseid

osutanud ettevõtjat jätkama tegevust lepinguga määratud ajani. Säte sisuliselt keelab teenuse

osutamise lõpetamise enne, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole oma otsusega määranud

uut vee-ettevõtjat, kuid seda kuni lepinguga määratud ajani või kuni 12 kuud vee-ettevõtja

tegevuse peatamise või lõpetamise teate saamisest alates.

Lõike 2 kohaselt peab vee-ettevõtja vähemalt 12 kuud enne ÜVVK teenuse pakkumise

peatamist või lõpetamist omavalitsusüksust kirjalikult informeerima peatamise või lõpetamise

ajakavast ning esitama ülevaate abinõudest, mis tagavad seadusest ja omavalitsusüksusega

sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete täitmise. Säte kehtib üksnes juhul, kui vee-ettevõtja

soovib lepingu peatada või lõpetada enne lepingus määratud tähtaega. Säte on vajalik ÜVVK

teenuse järjepidevuse tagamiseks, et omavalitsusüksusel oleks piisav aeg uue ÜVVK teenuse

pakkuja leidmiseks või muude ümberkorralduste tegemiseks.

Lõike 3 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama uue vee-ettevõtja opereeriva vee-ettevõtja

tegevuse peatamise või lõpetamise teate saamisest alates hiljemalt 12 kuu jooksul või tagama

vee-ettevõtja kohustuste täitmise muul moel. Kui kohalik omavalitsus 12 kuu jooksul uut vee-

ettevõtjat ei ole määranud, kohaldub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõige 1,

mille järgi tuleb kohalikul omavalitsusel endal korraldada ÜVVK teenuse osutamine. Eelkõige

peab omavalitsusüksus olema veendunud, et vee-ettevõtja tegevuse peatamise või lõpetamise

korral on ÜVVK teenuse osutamine siiski tagatud. Toimepidevuse tagamisele kohalduvad ka

MSÜSi §-s 35 sätestatud alused käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Säte on vajalik vee-

ettevõtja kaitseks omavalitsusüksuse tegevusetuse korral.

Paragrahv 30. Vee-ettevõtja raamatupidamise erinõue

Lõikes 1 sätestatakse vee-ettevõtja raamatupidamise erinõue, mis on vajalik ÜVVK teenuse

hinna põhjendatuse kontrollimiseks Konkurentsiametile ja kohalikule omavalitsusele. Kuna

ÜVVK teenuse hind sõltub teenuse osutamiseks vajalike kulude suurusest, tuleb vee-ettevõtjal

lisaks konkurentsiseaduse §-s 181 sätestatud nõudele pidada oma raamatupidamises kulude

kohta eraldi arvestust järgmiste tegevuste kaupa:

1) veevarustus;

2) reovee ärajuhtimine;

3) reovee puhastamine;

4) sademevee ärajuhtimine;

5) sademevee puhastamine;

6) punktides 1–5 nimetatud tegevustega seotud lisateenused;

7) purgimisteenuse osutamine eelnõukohase seaduse tähenduses;

8) liitumistasud ÜVVKga liitumise eest;

9) muu tegevus, mis ei ole seotud ÜVVK teenuse osutamisega.

Punktis 6 nimetatud põhiteenustega seotud lisateenused on sellised monopoolsed teenused, mis

oma olemuselt on põhiteenuste osa, st neid ei saa osutada mitte keegi teine, kui vaid konkreetne

vee-ettevõtja. Monopoolsed teenused on näiteks veemõõtjate plommimine, veeühenduse

avamine ja sulgemine tarbija juures, kinnistule tehniliste tingimuste koostamine ja/või

kooskõlastamine jms. Põhiteenustega seotud lisateenuste eristamise aluseks on asjaolu, et vee-

28

ettevõtja aktsepteerib vaid seda tööd, mis on temalt tellitud, ega tunnista kellegi teise tehtut.

Võrreldes kehtiva seadusega on uue kululiigina juurde tulnud purgimisteenuse osutamise kulud

reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 ie või suurem, kui piirkonda ei ole

ühiskanalisatsioon välja ehitatud. Kuna eelnõukohase seaduse kohaselt peab vee-ettevõtja

nimetatud piirkonnas korraldama purgimisteenust ühiskanalisatsiooni teenuse hinnaga, tuleb

purgimisteenuse kulud arvestada samuti vee-ettevõtja kuludeks, mille alusel

ühiskanalisatsiooni teenuse hind kujuneb.

Kuna tagastamatu abi eest soetatud varadelt amortisatsioonikulu ÜVVK teenuse hinda ei

arvestata, tuleb lõike 1 punktides 1–6 nimetatud kulude juures eraldi esile tuua tagastamatu

abiga soetatud varad ja varadega seotud kapitalikulu.

Lõige 3 täpsustab raamatupidamise aruandluse pidamist kohustust olukorras, kus teenust osutab

regionaalne vee-ettevõte ehk kui vee-ettevõte teenindab mitut kohalikku omavalitsust. Kui

tarbijale või teisele vee-ettevõtjale osutatakse ÜVVK teenust mitmel reoveekogumisalal või

mitmes tegevuspiirkonnas, peab vee-ettevõtja pidama eraldi arvestust reoveekogumisalade või

tegevuspiirkondade kaupa lõikes 1 sätestatu kohaselt, välja arvatud juhul, kui piirkondades

määratakse ühine ÜVVK teenuse hind eelnõukohase seaduse 6. peatükis sätestatu kohaselt.

Kuna regionaalse vee-ettevõtte eesmärk on tagada kõrge kvaliteediga ÜVVK teenuse

osutamine eri omavalitsusüksustes, mida teenindavad üldjuhul sama vee-ettevõtte kõrgelt

kvalifitseeritud spetsialistid, on ÜVVK teenuse hinna mõistlikkuse tagamiseks otstarbekas

kehtestada kogu vee-ettevõtte teeninduspiirkonna kohta ühine ÜVVK teenuse hind. On

ilmselge, et suuremamahuliste teenuste osutamisel muutub teenuse ühiku hind odavamaks,

mistõttu tuleks kohalikel omavalitsustel enam panustada läbirääkimistesse regionaalse vee-

ettevõtte moodustamiseks, et tagada ühtlaselt kvaliteetse ÜVVK teenuse osutamine nii

piirkonna keskustes kui ka väljaspool seda. Regionaalsete vee-ettevõtete moodustamine

võimaldab ka väiksemates hajaasustuspiirkondades pakkuda ÜVVK teenust mõistliku hinnaga.

Paragrahv 31. Vee-ettevõtja tegevuse aruande avalikustamine

Lõike 1 kohaselt avalikustab vee-ettevõtja üks kord aastas aruande oma või omavalitsusüksuse

veebilehel 30 päeva jooksul pärast selle kinnitamist. Kuna vee-ettevõtja on eelkõige sotsiaalne

ettevõte, mille esmane eesmärk on nõuetekohase ÜVVK teenuse osutamine piirkonna

elanikele, mitte kasumi teenimine, on ettevõtte tegevuse läbipaistvuse tagamiseks oluline

võimaldada ka piirkonna elanikel saada infot vee-ettevõtja käekäigu kohta. Kuigi sätte kohaselt

tuleb aruanne avalikustada kas vee-ettevõtja või kohaliku omavalitsuse kodulehel, on soovitav

see avalikustada mõlemal veebilehel, et tagada elanikkonna suurem kaasatus ja informeeritus.

Tegemist on tavapärase nõudega, mida rakendavad väga paljud Euroopa riigid, et vee-ettevõtja

oleks kogukonnale lähedane ning võimaldaks kogukonna soovidega sünergias tegutsemist.

Lõikes 2 sätestatakse vee-ettevõtja avalikustatava aruande sisu. Sätte kohaselt peab aruanne

sisaldama majandusaasta aruande kokkuvõtet, ülevaadet viimase aasta jooksul tehtud

investeeringutest, joogivee kvaliteedist, reovee ja sademevee puhastamisest ning tuleviku

arengusuundadest.

Lõikes 3 märgitakse täiendavalt, et avalikustamise kohustus ei laiene sellistele andmetele, mida

ei saa seaduste kohaselt avalikustada. Nendeks võivad olla näiteks avaliku teabe seadusest või

väärtpaberituru seadusest tulenevad piirangud. Seega peab andmete avalikustamine toimuma,

arvestades teistest seadustes sätestatud piiranguid.

29

Paragrahv 32. Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutavatele isikutele

esitatavad nõuded

Lõike 1 kohaselt tuleb vee-ettevõtjal määrata iga enda hallatava joogivee- ning

reoveekäitlusrajatise kohta pädev isik, kes vastutab rajatise nõuetekohase toimimise eest.

Eelkõige puudutab säte neid vee-ettevõtjaid, kes ei ole veel puhastitele vastutavat operaatorit

määranud. Võib eeldada, et kõigil linnalisi asumeid teenindavatel puhastitel on vastutavad

operaatorid määratud, mistõttu nõue puudutab eelkõige pigem väikseid puhasteid, kus puudub

ka piirkondlik vee-ettevõtja, kes neid puhasteid hooldaks. Kuna aga puhastite nõuetekohane töö

saab toimida üksnes operaatori sekkumisega (vähemalt teatud perioodi tagant), võib eeldada, et

üle 90% puhastitele on määratud eelnõu koostamise seisuga vastutav operaator, kelle

ülesandeks on puhasti vähemalt perioodiliselt üle vaadata ja teha vajalikud hooldustööd.

Lõike 2 kohaselt peab joogivee- ning reoveekäitlusrajatisi haldav pädev isik läbima iga seitsme

aasta järel vähemalt 80tunnise väljaõppe joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste opereerimisest.

Reoveekäitlusrajatiste operaatorite väljaõpet on korraldatud juba enam kui kümme aastat.

Selleks on kursusi korraldanud näiteks Tallinna Tehnikaülikool iseseisvalt kui ka koostöös

projekteerimis- ja opereerimisteenuseid pakkuvate eraettevõtetega. Keskkonnaministeerium on

aastaid korraldanud riigihankeid koolitajate leidmiseks ning tulemusena on korraldatavad

koolitused taganud järjepidevalt operaatorite väljaõppe võimaluse. Sarnane koolitusvõimalus

on kavas luua ka joogiveeoperaatoritele, et tagada operaatoritele head kutseoskused nii

joogivee- kui ka reoveekäitlusrajatiste opereerimisel. 80tunnise väljaõppe läbimine ei ole

kohustuslik juhul, kui isikul on kutseseaduse kohane kutse- või pädevustunnistus.

Veekäitlusrajatiste operaatorite kvalifikatsioonitasemest sõltub eelkõige see, kas

veekäitlusseadmed on hooldatud ja käitatud nõuetekohaselt ning kas ärajuhitav heitvesi

põhjustab looduskeskkonna kahjustamise ohtu. Mainitud kahju seisneb eelkõige selles, kui

reoveepuhasti projekteeritud opereerimisparameetritest kaldutakse kõrvale ja looduskeskkonda

suunatav heitvesi ei vasta nõuetele. Kui operaatoritel vajalik kvalifikatsioon puudub, väljendub

see ka veekäitlusseadmete tööeas ja kvaliteedis, kuna seadmete pikaajaline nõuetekohane

toimimine eeldab professionaalseid operaatoreid, kellel on teadmised seadmete toimimisest ja

ohtudest ning oskused seadmete hooldamiseks ja igapäevaseks käitamiseks.

Lõige 3 täpsustab, et veekäitlusrajatiste töö eest vastutava isikuna võib tegutseda ka välisriigis

kutse omandanud isik, kui tema kvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni

tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutse tunnustamiseks on pädev asutus

Keskkonnaministeerium. 80tunnise väljaõppe läbimiseks on isikul vabadus ise valida,

missugusel koolitusel ta osaleb. Oluline on, et koolitusprogramm kataks kõiki selle paragrahvi

lõikes 4 väljaõppe programmi sisu kohta esitatud nõudeid.

Lõige 4 annab volituse keskkonnaministrile määruse koostamiseks, kus täpsustatakse joogivee-

ning reoveekäitlusrajatise töö eest vastutavale isikule esitatavaid nõudeid, koostatakse vastav

väljaõppe programm ja kord. Alates 2017. a on võimalik omandada ka veekäitluseoperaatori

kutset. See aga ei tähenda, et kutset omav isik peaks läbima uuesti ka 80tunnise väljaõppe, kuna

ilmselgelt on kutse saamise aluseks olev õppeprogramm palju ulatuslikum kui seda suudetakse

pakkuda 80tunnise väljaõppe raames. Seega kui isik on läbinud vähemalt 80tunnise väljaõppe,

mis vastab keskkonnaministri määrusega kehtestatud õppeprogrammile, siis on isikul ÜVVKSi

eelnõu kohane veekäitlusoperaatori pädevusnõue täidetud.

30

5. peatükk

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus

Paragrahv 33. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise alused

Lõikes 1 sätestatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse aluspõhimõte. ÜVVKga kaetud

alal on tarbijal õigus saada ühisveevärgist joogivett ja juhtida ühiskanalisatsiooni reovett ning

lahkvoolsesse sademeveekanalisatsiooni sademevett. Tegemist ei ole siiski absoluutse

õigusega. Näiteks võib ühisveevärgist joogivee saamine olla piiratud seetõttu, et tarbija

soovitud joogivee mahtu ei ole võimalik vee-ettevõtjal tagada. Eelkõige puudutab see tööstusi

jm asutusi, mille veetarve on erakordselt suur (nt veekeskused). Ühiskanalisatsiooniteenuse

pakkumist takistavaks teguriks võib olla asjaolu, et ühiskanalisatsiooni soovitakse juhtida

sellise saasteainete kontsentratsiooniga reovett, mis ei vasta ÜVVK kasutamise eeskirjas või

keskkonnaministri määruses sätestatud piirnormidele ning võib seetõttu reovee

puhastusseadmete tööd häirida. Ka see erand puudutab eelkõige tööstusettevõtteid. Nimetatud

piirangud on otseselt seotud eelnõukohase seaduse sättega, mis kehtestab ammendavad alused

vee-ettevõtjale teenuse osutamisest keeldumiseks. Kui kaks esimest piirangut puudutavad

eelkõige tööstusettevõtteid, siis kolmas ÜVVK teenuse osutamise piirang on seotud sademevee

ärajuhtimisega. Seda teenust ei pea vee-ettevõtja osutama eratarbijale juhul, kui sademevee

ärajuhtimiseks puudub lahkvoolne sademeveekanalisatsioon ning sademevee

ühiskanalisatsiooni juhtimine põhjustaks häireid reovee puhastussüsteemis. Tegemist on siiski

erandliku olukorraga ning üldjuhul on piirkonna ÜVVK arendused arvestanud piirkondlike

vajadustega ning teenust suudetakse pakkuda piirkonnale vajalikus ulatuses ja mahus.

Sätte teiseks oluliseks põhimõtteks on see, et ÜVVK teenust tuleks pakkuda mõistliku,

põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga. Kuigi hinna kehtestamise alused

on seaduses ka eraldi sätestatud, on mõistlikkust, põhjendatust ja võrdse kohtlemise põhimõtte

järgimist peetud niivõrd oluliseks ÜVVK teenuse osaks, et see on välja toodud ka teenuse

osutamise aluspõhimõtete juures. Mõistliku ÜVVK teenuse hinna põhimõte peab tagama

nõuetekohase joogivee kättesaadavuse võimalikult suurele hulgale elanikele ning ÜVVK

teenuse hind peab põhinema vee-ettevõtja põhjendatud kuludel, mida kirjeldab teenuse hinna

põhjendatus. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt peab samasuguse teenuse osutamisel

ÜVVK teenuse hind olema kõigile piirkonna tarbijatele ühesuurune. Näiteks joogivee hind

füüsilisele isikule või juriidilisele isikule saab sõltuda joogivee allika omadustest, sealhulgas

joogivee töötlemise vajadusest ja mahust, torustike ulatusest kui ka süsteemi tehnilistest

lahendustest, kuid ei saa sõltuda sellest, kas tarbijaks on juriidiline või füüsiline isik. Seetõttu

peaks ühes vee-ettevõtja tegevuspiirkonnas, kus on välja ehitatud üks ühine joogivee taristu,

joogivee hind olema üldjuhul kõigile selles piirkonnas asuvatele tarbijatele ühesuurune. Seda

printsiipi aitab järgida regionaalsete vee-ettevõtete moodustamine ja seeläbi on piirkonna

tarbijatele võimalik kehtestada ühesugune ja mõistlik ÜVVK teenuse hind. Samasuguseks

teenuseks ei loeta aga olukorda, kus üks tarbija juhib ühiskanalisatsiooni reovett, mille

saasteainete sisaldused on kordades suuremad kui teise tarbija reovees. Selle eristamiseks

moodustatakse reostusgrupid ning ÜVVK teenuse hind kehtestatakse igale reostusgrupile

eraldi. Teisisõnu, erinevas reostusgrupis asuva reovee ärajuhtimine on ÜVVK teenuse hinna

mõistes erinevad teenused, millele on kehtestatud ka erinevad hinnad.

Lõikes 2 kohustatakse vee-ettevõtjat tagama tarbijale ühisveevärgi kaudu joogivesi

liitumispunktini ning vastu võtma reovett, mille reostusnäitajad ja ohtlike ainete

kontsentratsioonid ei ületa ÜVVK kasutamise eeskirjaga ja keskkonnaministri määrusega

31

kehtestatud piirnorme. Sätet tuleb tõlgendada koosmõjus sättega, mis annab ammendavad

alused vee-ettevõtjale ÜVVK teenuse osutamisest keeldumiseks.

Lõike 3 alusel on vee-ettevõtja kohustatud sademevee vastuvõtmise teenust osutama tarbijale

üksnes sellises ulatuses ja viisil, mis vastab ÜVVK AKs ja kasutamise eeskirjas sätestatud

tingimustele ja korrale. Näiteks olukorras, kus piirkonnas ei ole üldse sademevee taristust välja

ehitatud, ei saa vee-ettevõtjale panna ka sademevee kokkukogumise ja puhastamise kohustust,

välja arvatud juhul, kui ÜVVK kasutamise eeskirjaga on lubatud sademevett juhtida reovee

kanalisatsiooni.

Lõike 4 eesmärk on sätestata üheselt olukord, mil vee-ettevõtjapoolne lepingu rikkumine on

vabandatav. Juhul kui ÜVVK teenus on piiratud või peatatud ÜVVK kasutamise eeskirjas

sätestatud alustel ÜVVK avarii kõrvaldamiseks ja muudel juhtudel, mis ei sõltu vee-ettevõtja

tegevusest, kuid on vajalikud süsteemide vähemalt miinimumnõuetekohaseks töötamiseks, on

ÜVVK teenuse piiramine või peatamine vabandatav. Tegemist on eriolukordadega, kus näiteks

avarii, põuast tingitud ületarbimine või suurest sademe- või lumesulamisveest tingitud

üleujutuse korral on vee-ettevõtjale antud õigus teenuse piiramiseks või peatamiseks. Seetõttu

ei ole selle sätte puhul tegemist VÕSi § 103 suhtes eriregulatsiooniga vaid üksnes konkreetse

olukorra kirjeldusega, millal tarbija ei saa vee-ettevõtjapoolse lepingujärgse kohustuse

rikkumise korral vee-ettevõtja vastu rakendada õiguskaitsevahendeid. Selle sätte kõrval

kohaldub ka VÕSi §-st 103 tulenev üldregulatsioon, kui selles sättes nimetatud koosseis ei ole

täidetud.

Paragrahv 34. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu sõlmimine

Lõikes 1 sätestatakse lepingu sõlmimise kohustus. Ühisveevärgist vee võtmine ning reo- ja

sademevee juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub vee-ettevõtja ja tarbija vahelise ÜVVK

teenuse osutamise lepingu (edaspidi teenusleping) alusel. Tegemist on võlaõigusliku lepinguga,

millele kohaldub võlaõigusseaduses sätestatu, arvestades eelnõukohases seaduses toodud

erisusi. Riigikohtu lahendi 3-2-1-125-10 p 34 alusel on veeleping kolleegiumi arvates

töövõtulepingu tingimustele vastav leping VÕSi § 635 lõike 1 mõttes, kus töövõtja kohustub

varustama tellijat veega ja ära juhtima kostja reovett, kostja kohustus aga selle eest maksma

tasu. Sellest tulenevalt on ÜVVKSi eelnõu koostajad seisukohal, et ÜVVK teenuse korral on

tegemist valdavalt teenuslepingu tunnustustele vastava lepinguga, kuid ei ole välistatud, et

teatud juhul võivad kohalduda ka müügilepingu sätted.

Lõikes 2 täpsustatakse sademevee teenuslepingu sõlmimise põhimõtteid, kuna ÜVVK termin

ei hõlma sademevett, kui kohalik omavalitsus ei ole ÜVVK AK-s seda ÜVVK hulka arvanud.

Sel juhul tuleb teenusleping sõlmida omavalitsusüksuse määratud isikuga sademevee

majandamise kavas ettenähtud korras. Kui sademevett ei ole ÜVVK hulka määratud, tuleb

kohalikul omavalitsusel koostada sademevee jaoks eraldi sademevee majandamise kava.

Lõike 3 kohaselt tuleb teenusleping sõlmida ÜVVK kasutamise eeskirja alusel. Sätte kohaselt

on ette määratud üksnes teenuslepingu vorm. Teenusleping tuleb sõlmida kirjalikus,

elektroonilises või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Paragrahv 35. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri

Lõike 1 kohaselt kinnitab eeskirja omavalitsuse volikogu ning see peab sisaldama vähemalt:

1) võetava joogivee mõõtmise ja ärajuhitava reo- ja sademevee arvestamise korda, et oleksid

32

üheselt määratud, millistel alustel toimub joogivee mõõtmine ning reo- ja sademevee

arvestamine;

2) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise täpsustatud korda. See peab hõlmama

ülevaadet, kuidas piirkonnas osutatakse joogiveeteenust ning kogutakse kokku ja puhastatakse

reovett ning millistel alustel ja ulatuses osutatakse sademevee kokkukogumise ja puhastamise

teenust;

3) ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate, välja arvatud ohtlikud ained,

piirnorme arvestusega, et ühiskanalisatsioonist väljuv heitvesi vastaks veeseaduse alusel

kehtestatud nõuetele ja ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi ei kahjustaks ühiskanalisatsiooni

toimimist;

4) ÜVVK teenuse eest tasumise korda ning piirnormi ületava reostuse tasu arvestamise korda;

5) joogivee andmise katkestamise ja taastamise ning reo- ja sademevee vastuvõtmise

katkestamise ning taastamise korda;

6) ÜVVK kahjustuse või avarii korral joogivee andmise piiramise, peatamise ja taastamise ning

reovee ärajuhtimise piiramise, peatamise ja taastamise korda;

7) ühiskanalisatsiooni juhitava sademevee koguse arvestamise metoodikat, välja arvatud juhul,

kui piirkonnas rakendatakse sademeveele vaid abonenttasu;

8) ühisveevärgiga liitumise punktis minimaalse lubatud veerõhu piirnormi sõltuvalt hoonestuse

valdavast kõrgusest;

9) ühiskanalisatsiooniga liitumise punktis maksimaalse lubatud paisutustaseme piirnormi.

Lõikes 2 määratakse alused, mida peaks kohalik omavalitsus ÜVVK kasutamise eeskirjas

reostusnäitajate piirnormide kehtestamisel arvesse võtma. Sätte kohaselt tuleb piirnormide

määramisel arvestada piirkonna reoveepuhasti suurust, võimsust, reoveepuhasti tüüpi,

kasutatavat puhastustehnoloogiat, vooluhulka, reovee ühtlustusvõimalusi ning teisi

tehnoloogilisi kriteeriume, mis võimaldavad ühiskanalisatsiooni juhitavat reovett

nõuetekohaselt puhastada ühiskanalisatsioonisüsteemi kahjustamata. Kogu riigis ühtsete

piirnormide kehtestamine pole võimalik, kuna reoveepuhasti suutlikkus konkreetse tarbija

reovee puhastamisega toime tulla sõltub suuresti nii kasutatavast tehnoloogiast, projekteeritud

puhasti iseärasustest kui ka puhasti suurusest. Seetõttu tuleb asjakohased normid kehtestada

kohalikul omavalitsusel ÜVVK kasutamise eeskirjaga, mis võimaldab kõige paremini

arvestada piirkondlike iseärasuste ja puhasti võimalustega. Piirnormide arvestamise alused,

sealhulgas vastavad eksperdihinnangud peavad olema avalikud, välja arvatud osas, mis

kahjustab ettevõtte ärisaladust või avalikustamine on piiratud teiste õigusaktidega. Piirnormide

määramise aluseks olevad andmed on vaja avalikustada, et tagada tarbijale läbipaistvad ja

selged alused koos objektiivsete põhjendustega, miks ÜVVK teenuse kättesaadavus on mingis

ulatuses piiratud. Avalikustamisele ei kuulu vaid selline info, mis võiks kahjustada ettevõtte

ärisaladust või andmete piiramiseks on muud õiguslikud alused.

Kui maa on kaasomandis, sõlmitakse lõike 3 kohaselt ühisveevärgivee võtmiseks ning reo- või

sademevee ühiskanalisatsiooni juhtimiseks vee-ettevõtjaga üks leping kaasomanike enamuse

otsuse alusel asjaõigusseaduse § 72 järgi. Võrreldes kehtiva ÜVVKSiga, on sättest välja jäetud

lepingu kirjalik vorm, kuna lepingu vorm tuleneb eelnõukohase seaduse § 34 lõikest 3, mille

kohaselt lepingu võib sõlmida kirjalikus, elektroonilises või kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Lisaks on sättest välja jäetud lepingu sõlmimine kaasomanike volitatud

esindajaga, kuna ÜVVKS ei pea reguleerima seda, kas tehing tehakse esindaja kaudu või mitte.

Esindaja kaudu tehingu tegemine tähendab, et lepingu pooleks on esindatav, mitte esindaja. Kui

kaasomanike enamus on otsustanud lepingu sõlmida, siis on nad kõik ka selle lepingu pooleks.

33

Lõikes 4 täpsustatakse lõikes 3 sätestatut, et korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul on

tarbijaks korteriühistu. Korteriomanik võib olla tarbijaks juhul, kui on võimalik tema

korteriomandi veevärgi ja kanalisatsiooni liitmine ÜVVKga eelnõukohase seaduse nõuetele

vastava individuaalse liitumispunkti kaudu. Iga korteriomanik ei saa olla vee-ettevõtja

tarbijaks, kuna vee-ettevõtja vastutab ÜVVK toimimise eest kuni liitumispunktini, mitte aga

kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni eest. Kuna kortermajadel on üldjuhul üks ühine

kinnistusisene veevärk ja kanalisatsioon, ei ole võimalik kortermajade korral jagada vee-

ettevõtja tarbijaid iga korteri kaupa, sest liitumispunkt vee-ettevõtjaga on kõigil korteritel üks

ühine. Seega on kortermaja vee-ettevõtja jaoks üheks tarbijaks, sest vee-ettevõtjal ei ole õigust

korraldada vee jaotamist liitumispunkti järel kortermaja sees. Erinev on aga olukord

paarismajade korral, kus reaalselt on võimalik ehitada mõlemale tarbijale eraldi liitumispunkt,

sest paarismajadel on üldjuhul ka kinnistusisene eraldi veevärk ja kanalisatsioon. Sellisel juhul

on vee-ettevõtja jaoks tegemist kahe tarbijaga. Kirjeldatud olukorda reguleerib lõike 4 teine

lause, mille kohaselt korteriomanik võib olla vee-ettevõtja tarbijaks ka juhul, kui on võimalik

tema veevärgi ja kanalisatsiooni ühendamine ÜVVKga eelnõukohase seaduse nõuetele vastava

liitumispunkti kaudu.

Lõikega 5 täpsustatakse, et ÜVVKSiga sätestatud nõuetest tarbija kahjuks kõrvalekalduvad

kokkulepped on tühised.

Paragrahv 36. Ohtlike ainete ja muude saasteainete juhtimine ühiskanalisatsiooni

Lõikes 1 sätestatakse ühiskanalisatsiooni kasutamise piirid ning ainete loetelu, mida

ühiskanalisatsiooni juhtida ei tohi. Ühiskanalisatsiooni on keelatud juhtida jäätmeid, sealhulgas

ohtlikke jäätmeid ja tahkeid osiseid, piirnormi ületavas kontsentratsioonis ohtlikke ja muid

aineid, mis kahjustavad või pärsivad ühiskanalisatsiooni või reoveepuhasti toimimist või

keskkonnaseisundit.

Lõike 2 kohaselt kehtestab keskkonnaminister määrusega nende ohtlike ainete piirnormid, mida

tohib ühiskanalisatsiooni juhtida. Säte annab keskkonnaministrile volituse kehtestada

ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete piirnormid. Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee

kontsentratsioonid sõltuvad konkreetse piirkonna reoveepuhasti tüübist, suurusest ja

vooluhulkadest. Seega üleriigiliste piirnormide kehtestamisel tuleb eelduslikult sätestada

erinevad piirnormid reoveepuhastite suurusest lähtuvalt, kuid ilmselgelt pole võimalik

määrusega sätestada asjakohaseid piirnorme iga konkreetse piirkonna olusid ja puhasti eripära

arvestades. Tulenevalt tööstusheite seadusest (THS) võetakse kompleksloa kohustusega käitiste

heite piirväärtuste määramisel arvesse ka THSi § 46 lõigetes 2 ja 3 nimetatud aineid.

Lõige 3 reguleerib olukordi, kus tarbija poolt ärajuhitav reo- või sademevesi sisaldab üle

lubatud piirnormi saasteaineid, sealhulgas ohtlikke aineid või muid reostusnäitajaid, nagu pH,

mis ei vasta kehtestatud piirnormidele. Sel juhul on tarbija kohustatud enne reo- ja sademevee

ühiskanalisatsiooni juhtimist kasutama eelpuhastust või võtma kasutusele muid meetmeid reo-

ja sademevee nõuetele vastavaks viimiseks. Muudeks meetmeteks on nii tehnoloogilised

uuendused kui ka tootmises mõne ohtliku aine asendamine keskkonnasõbralikuma ainega.

Eelpuhasti rajamise kohustus ei rakendu juhul, kui vee-ettevõtja ja tarbija on omavahelises

teenuslepingus leppinud kokku leebemates piirnormides, kui on ette nähtud kohaliku

omavalitsuse kehtestatud ÜVVK kasutamise eeskirjas või keskkonnaministri määruses. Oluline

on siinkohal rõhutada, et vee-ettevõtja ja tarbija võivad omavahel kokku leppida leebemates

normides, kui on kehtestatud ÜVVK kasutamise eeskirja või keskkonnaministri määrusega,

kuid vee-ettevõtjal puudub võimalus rangemate nõuete kehtestamiseks. Lõike 3 kohaselt on

34

vee-ettevõtja kohustatud tarbijalt vastu võtma sellist reo- ja sademevett, mille piirnormid

vastavad kohaliku omavalitsuse ÜVVK kasutamise eeskirjas või keskkonnaministri määruses

kehtestatule ning tarbija reoveest ei ole tuvastatud muid saasteaineid, mille kohta ei ole

piirnorme määratud, kuid mis võivad kahjustada ühiskanalisatsiooni ehitisi, seadmeid, reovee

puhastusprotsessi või keskkonnaseisundit. Kohaliku omavalitsuse ÜVVK kasutamise

eeskirjaga ja keskkonnaministri määrusega kehtestatakse tarbijale maksimaalsed nõuded, kuid

vee-ettevõtja ja tarbija omavahelises teenuslepingus võib kehtestatud norme leevendada poolte

kokkuleppel. Tarbija jaoks rangemate nõuete kehtestamine ei ole lubatud. Samas tuleb möönda,

et ei ole võimalik reguleerida kõikide võimalike ainete ja ühendite juhtimist

ühiskanalisatsiooni, mistõttu eriti haruldaste ühendite tuvastamisel, mille juhtimine

ühiskanalisatsiooni peaks olema piiratud või välistatud, kuna on tuvastatud selle ühendi

negatiivne mõju ühiskanalisatsiooni ehitistele, seadmetele, puhastusprotsessile või

keskkonnale, tuleb reguleerida pooltevahelises lepingus.

Lisaks tuleb arvestada, et THSi alusel kompleksloa kohustusega käitiste puhul otsustatakse ja

määratakse heite piirväärtused kompleksloaga. THSi §-s 44 on kirjeldatud leebemate heite

piirväärtuste kehtestamise tingimused. Kui kompleksloa kohustusega käitise puhul juhitakse

heide vette kaudselt9, võib käitisele THS § 44 lõikest 10 tulenedes heite piirväärtust määrates

arvestada reoveepuhasti mõju tingimusel, et tagatakse keskkonna kui terviku kaitstuse

samaväärne tase, saastatus ei suurene ning käitaja järgib ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike

ainete kohta kehtestatud nõudeid. Neid tingimusi kaalub loa andjana Keskkonnaamet

kompleksluba väljastades. Kompleksloa kohustusega käitised peavad vastama samuti parimale

võimalikule tehnikale (PVT). Need nõuded tulenevad muuhulgas Euroopa Liidus kehtestatud

PVT-järeldustest, kus võivad olla kehtestatud ka heite piirväärtused ehk normid kaudsete

heidete puhul, millest leebemate nõuete kehtestamine on võimalik THS-is toodud tingimuste

alusel. Näiteks on kehtestatud kaudsele heitele ohtlike ainete piirväärtused Euroopa Komisjoni

rakendusotsusega (EL) 2018/114710, 10. august 2018, millega kehtestatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75/EL alusel jäätmekäitluse parima võimaliku tehnika

(PVT) alased järeldused.

Lõike 4 kohaselt peab keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa kohustusega tööstus- või

tootmisettevõtja, kes kasutab oma tegevuses ohtlikke aineid, mis on nimetatud käesoleva

paragrahvi lõike 2 ja mis juhitakse ühiskanalisatsiooni, esitama Keskkonnaametile

keskkonnaotsuse infosüsteemi kaudu kirjaliku teabe ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike

ainete heidete koguste ja kontsentratsioonide kohta üks kord aastas koos nende andmete

arvestamise aluseks oleva metoodikaga. Kohustus on vajalik ohtlike ainete kasutamisest ja

nende veekeskkonda jõudmisest usaldusväärse informatsiooni saamiseks. Meetodina võib

tööstus- või tootmisettevõte kasutada nii arvutuslikku meetodit andmevoogude bilansi kaudu

kui ka teha reaalseid mõõtmisi ühiskanalisatsiooni liitumispunktis. Seire tegemisel peab olema

tagatud seire usaldusväärsus – proovivõtja peab olema reovee valdkonnas atesteeritud ning

proovid peavad olema analüüsitud akrediteeritud laboris. Oluline on rõhutada, et eelnõukohane

seadus ei kehtesta seirekohustust, vaid seab üksnes andmete esitamise kohustuse. Seirekohustus

võib tulla nii THSist kui ka vee-ettevõtja ja tarbija vahelisest teenuslepingust.

Kui tegemist on keskkonnakompleksloa kohustusega tööstus- või tootmisettevõtjaga, asendab

THSi § 24 alusel Keskkonnaameti määratav reovee omaseire kohustus selles sättes nõutud

9 Kaudse heite korral juhitakse reovesi või eelpuhastatud reovesi ühiskanalisatsiooni kaudu käitisevälisesse

reoveepuhastisse täiendavaks puhastamiseks. 10 PVT-järeldused on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32018D1147

35

andmete kogumise kohustuse, kuid vastavad andmed tuleb sel juhul ikkagi esitada kohustusliku

seirekava kohaselt üks kord aastas Keskkonnaametile keskkonnaotsuse infosüsteemi kaudu.

Kui tegemist on keskkonnakompleksloa kohustusest väljajääva tööstus- või tootmisettevõtjaga,

põhineb seiresagedus vee-ettevõtjaga kokkulepitud teenuslepingul. Kui teenuslepingus

seiresagedust määratud ei ole või seire ei hõlma kõiki tööstuses kasutatavaid ohtlikke aineid,

on tööstus- ja tootmisettevõtja enda otsustada, kas ta korraldab vähemalt üks kord aastas ise

ühiskanalisatsiooniga liitumise punktis reovee seire kõigi tootmisprotsessis kasutatavate ohtlike

ainete korral või analüüsib ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete andmeid massibilansi

alusel.

Keskkonnaametile antav ohtlike ainete informatsioon võimaldab rakendada sobivaid meetmeid

veekeskkonna kaitseks. Keskkonnaametile tekib täienev ohtlike ainete andmebaas, mille alusel

veelubades ainete seireid ja piirnorme määrata, et väljalase oleks reguleeritud kõigi nende

ainete poolest, mida veekogusse olulises koguses juhitakse. Seega võib eeldada, et lisanduv

info ohtlike ainete kohta võimaldab ka Keskkonnaametil anda välja veelube teaduspõhisemalt

ja tegelikke olusid arvestavalt. Saadud info arvelt väheneb Keskkonnaametil vajadus korraldada

pistelist operatiivseiret ohtlike ainete väljaselgitamiseks väljalaskmete läheduses. Sellest

tulenevalt muutub ka seire teaduspõhisemaks, kuna täienev ohtlike ainete andmete info

võimaldab juba ilma seireta teha analüüse ja järeldusi võimalike ohtlike ainete heidete kohta.

Keskkonnaametile esitatud teave ohtlike ainete kohta edastatakse automaatselt

keskkonnaotsuse infosüsteemi kaudu ka ÜVVK teenust pakkuvale vee-ettevõtjale. Vastav

infosüsteemi täiendus vajab alles arendamist, kuid on kavandatud keskkonnaotsuste

infosüsteemi luua enne sätte jõustumist. Vee-ettevõtjal tekib aruandluse tulemusena parem

ülevaade oma tarbijate reoveest ja ta oskab paremini kavandada meetmeid reovee

efektiivsemaks puhastamiseks.

Lõike 5 järgi on keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa kohustusega tööstus- või

tootmisettevõtja kohustatud viivitamata teavitama Keskkonnaametit keskkonnaotsuste

infosüsteemi kaudu, kui ta võtab oma tegevusalas või tehnoloogias kasutusele uue ohtliku aine

eelnõukohase seaduse lõike 2 tähenduses ja see juhitakse ühiskanalisatsiooni. Nimetatud

teavitamiskohustus puudutab neid ohtlikke aineid, mille tarbija võtab kasutusele pärast seda,

kui lõikes 3 nimetatud teavitamiskohustus on juba täidetud. Selle sätte eesmärk on informeerida

ohtlike ainete voogudest operatiivselt nii Keskkonnaametit kui ka vee-ettevõtjat, et nad oleksid

kursis võimalike ohtlike ainete voogude muutustega ning saaksid kohe võtta kasutusele

hädavajalikke abinõusid.

Keskkonnakompleksloa kohuslasi on kokku 244, nendest osad ettevõtted kasutavad

omapuhastit ja ühiskanalisatsiooni teenust ei kasuta. Lisaks on ka selliseid ettevõtteid, kellel on

keskkonnaluba ning kes juhivad ka ohtlikke aineid ühiskanalisatsiooni. Seega eelduslikult

hakkab ohtlike ainete andmeid infosüsteemi KOTKAS kaudu esitama kuni 300 ettevõtet.

Lõikes 6 sätestatakse vee-ettevõtja õigus nõuda ühiskanalisatsiooni keelatud ja piirnormi

ületavas koguses või kontsentratsioonis ainete juhtimise eest piirnormi ületava reostuse tasu

eelnõukohase seaduse § 40 tähenduses. Kahju tekkimisel saab vee-ettevõtja nõuda kahju

hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud korras. Seega kui vee-ettevõtja tuvastab keelatud

ainete või ainete lubatust suuremas mahus või kontsentratsioonis ühiskanalisatsiooni juhtimise,

saab vee-ettevõtja tarbijalt nõuda piirnormi ületava reostuse tasu, mille arvestamise alused on

kohaliku omavalitsuse volikogu sätestanud ÜVVK kasutamise eeskirjas. Lisaks sellele tasule

on vee-ettevõtjal võimalik nõuda kahju tekkimise korral ka kahju hüvitamist võlaõigusseaduses

sätestatu alusel.

36

Paragrahv 37. Joogivee kvaliteedi ja ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee

saastatuse kontroll

Lõike 1 kohaselt kontrollitakse joogivee kvaliteeti veeseaduse § 85 lõike 2 alusel. Joogivee

kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid on kehtestatud sotsiaalministri

24.09.2019 määrusega nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“.

Lõike 2 kohaselt kontrollitakse ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee saastust vee-

ettevõtja ja tarbija vahel määratud liitumispunktis seaduses sätestatu alusel. Kui kontrollproovi

võtmine liitumispunktist ei ole võimalik, võetakse proov lähimast kontrollkaevust. Oluline on

siinkohal rõhutada, et vee-ettevõtja vastutab nõuetekohase teenuse osutamise eest alates

liitumispunktist, see tähendab, et vee-ettevõtja vastutab reo- ja sademevee nõuetekohase

ärajuhtimise eest liitumispunktist kuni reovee- või sademeveepuhastini ning reo- ja sademevee

puhastamise eest nõutud saasteainete piirväärtusteni. Kui tarbija kanalisatsioon lekib ning

põhjustab saastust, on vastutajaks tarbija.

Lõike 3 kohaselt peab ühiskanalisatsiooni juhitud reo- ja sademevesi vastama ohtlike ainete ja

muude saasteainete piirnormidele igal ajahetkel. Kui kasvõi üks punktproov ei vasta

kehtestatud piirnormidele ja põhjustab reoveepuhastusprotsessi häireid või kahjustab

ühiskanalisatsiooni toimimist, võib vee-ettevõtja nõuda piirnormi ületava reostuse tasu ÜVVK

kasutamise eeskirjas sätestatud korras või nõuda kahju hüvitamist võlaõigusseaduse alusel.

Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee saasteainete piirnormid on kehtestatud eelkõige selleks, et

kaitsta ühiskanalisatsioonisüsteemi toimist ning välistada suuremate reostuskoormuste

põhjustatud häireid reovee puhastusprotsessis. Seega on oluline tagada, et ühiskanalisatsiooni

juhitav vesi vastaks nõuetele igal ajahetkel, sest ka lühiajalised üksikud löökkoormused võivad

tähendada reovee puhastusprotsessis häireid ning halvemal juhul puhastusprotsessi seiskumist.

Lõike 4 kohaselt määrab reo- ja sademevee juhtimisel ühiskanalisatsiooni kontrollitavate

saasteainete loetelu vee-ettevõtja, kuna vee-ettevõtja teab kõige paremini võimalikke ohte,

mida võib põhjustada tarbija reovesi reovee puhastusprotsessis.

Lõikes 5 sätestatakse proovivõtja kvalifikatsiooninõuded, et tagada võetud proovide

usaldusväärsus. Sätte kohaselt võib tarbija poolt ühiskanalisatsiooni juhitava vee kontrolli

eesmärgil võetavaid proove võtta vaid veeseaduse alusel reoveevaldkonnas atesteeritud isik

ning proove tuleb analüüsida selles valdkonnas nende näitajate osas akrediteeritud laborites.

Lõikes 6 sätestatakse vee-ettevõtjale ja Keskkonnaametile õigus tutvuda reostuse iseloomu ja

saasteainete selgitamiseks tarbija tootmises kasutatavate materjalide, ainete ja tehnoloogiaga,

tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooniga ning eelpuhastiga. Eelkõige on see vajalik

seiratavate saasteainete loetelu täiendamiseks, et tagada konkreetse tarbija reoveest piisavalt

täpne ülevaade ning osata rakendada vajalikke meetmeid võimaliku reostuse vältimiseks.

Sättega määratud õigus ei vabasta tarbijat eelnõukohase seaduse §-s 36 sätestatud teabe andmise

kohustusest.

Lõike 7 kohaselt on vee-ettevõtjal ja Keskkonnaametil kohutus hoida tarbija ärisaladust.

Lõige 8 võimaldab vee-ettevõtjal võtta tarbija liitumispunktist reo- ja sademevee

kontrollproovi, teatamata tarbijale proovi võtmise aega. Tarbija teavitamata jätmine on

võimalik vaid juhul, kui vee-ettevõtja tagab, et proovi võtab ja analüüsib erapooletu pädev isik

37

või proovivõtmise juurde on kutsutud erapooletu esindaja, kes kinnitab oma kohalolekut

allkirjaga proovivõtuprotokollis. Säte on vajalik selleks, et saada võimalikult objektiivsed

proovitulemused, mis iseloomustavad tarbija vett konkreetsel ajahetkel ning vältimaks

võimalikke manipulatsioone vooluhulkade ja tootmistsüklite muutmisega.

Lõike 9 järgi tuleb reo- ja sademevee proovivõtuprotokoll koostada veeseaduse § 236 lõike 7

alusel kehtestatud keskkonnaministri 03.10.2019 määruse nr 49 „Proovivõtumeetodid“ nõuete

kohaselt.

Paragrahv 38. Ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee nõuetele vastavuse

hindamine

Lõike 1 kohaselt ühiskanalisatsiooni juhitav reo- ja sademevesi loetakse ajutiselt nõuetele

mittevastavaks, kui võetud punktproovi ohtlike ainete või muude saasteainete sisaldus ületab

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga või keskkonnaministri määrusega

kehtestatud piirnorme. Säte käsitleb ajutiselt nõuetele mittevastavat ühiskanalisatsiooni

juhitavat reo- ja sademevett. See tähendab, et piisab ühest punktproovist, mille tulemusena on

tuvastatud saasteainete piirnormide ületus ühiskanalisatsiooni juhitavas vees. Selline

punktproov iseloomustab sademevee või reovee koostist konkreetsel ajahetkel, mistõttu ei ole

võimalik ühe punktiproovi alusel lugeda tarbija poolt ühiskanalisatsiooni juhitav vesi püsivalt

nõuetele mittevastavaks.

Lõikes 2 täpsustatakse, et kuna tarbijal ja vee-ettevõtjal on võimalik omavahelises teenuse

osutamise lepingus kokku leppida leebemates saasteainete piirväärtuses, kui on kehtestatud

ÜVVK kasutamise eeskirjas või keskkonnaministri määruses, tuleb ühiskanalisatsiooni

juhitava reo- ja sademevee nõuetele vastavuse hindamiseks lähtuda leebemate normide

kehtestamisel omavahelises teenuslepingus määratud piirnormidest.

Lõikes 3 määratletakse püsivalt nõuetele mittevastav ühiskanalisatsiooni juhitav reo- ja

sademevesi. Ühiskanalisatsiooni juhitav reo- ja sademevesi loetakse püsivalt nõuetele

mittevastavaks, kui vähemalt kolmes ajas keskmistatud proovis ületab uuritava aine sisaldus

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga või keskkonnaministri määrusega

kehtestatud piirnorme. Nimetatud ajas keskmistatud proovid peavad olema võetud kõige

sagedamini kahepäevase vahega ning kõige harvemini üks kord kuus. Püsivalt nõuetele

mittevastava ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee hindamiseks kehtestatakse

detailsemad nõuded, kuna võetud proovid peaksid iseloomustama tarbija poolt

ühiskanalisatsiooni juhitava reo- või sademevee saasteainete sisaldust pikema aja jooksul. Et

kirjeldada vett pikema aja vältel, ei piisa üksikutest punktproovidest, mis iseloomustavad

üldreeglina vett vaid konkreetsel proovivõtmise hetkel.

Lõikes 4 määratletakse ajas keskmistatud proov eelnõukohase seaduse tähenduses. Kuna

veeseaduse kohaselt loetakse ajas keskmistatud prooviks üldjuhul 24 tunni jooksul kogutud

proovid, siis eelnõukohase seaduse tähenduses piisab keskmistatud proovi saamiseks viie tunni

jooksul kogutud viiest punktproovist, kusjuures igas tunnis peab olema võetud vähemalt üks

punktproov.

Lõikes 5 sätestatakse lõikes 4 sätestatud ajas keskmistatud proovi võtmise erandid

vesinikueksponendi (pH), lenduvate orgaaniliste ühendite ning ohtlike ainete kohta. Erand on

vajalik, kuna nimetatud reostusnäitajate ja ainete määramiseks ei ole võimalik tehnilistel

põhjustel ajas keskmistatud proovi võtta nende ebapüsivuse või olemuse (nt pH) tõttu.

38

Lenduvate ühendite ja ohtlike ainete keskmine sisaldus leitakse kolme punktproovi tulemuse

aritmeetilise keskmisena, arvestades lõikes 3 sätestatud proovide võtmise sagedust ehk proovid

peavad olema võetud kõige sagedamini kahepäevase vahega ning kõige harvemini üks kord

kuus. Vesinikueksponent loetakse nõuetele mittevastavaks, kui kolmest proovist vähemalt kahe

proovi tulemused ei vasta nõuetele, arvestades lõikes 3 sätestatud proovide võtmise sagedust.

Teisisõnu, pH korral peab nõuetele mittevastavuse tuvastamiseks olema võetud kolmel päeval

vähemalt kolm proovi ja kõigil kolmel korral vähemalt kahe proovi tulemused ei vasta nõuetele.

Lõikes 6 täpsustatakse, et lõikes 4 nimetatut ei pea kohaldama, kui kasutatakse muid

proovivõtumeetodeid, mis tagavad keskmistatud proovi tulemuse jälgitaval viisil ning mille

tulemus on võrreldav lõikes 4 sätestatuga. Säte on vajalik, kuna turul on erisuguseid ajas

keskmistatud automaatproovivõtuseadmeid, mis tagavad usaldusväärse keskmistatud proovi

tulemuse. Seega võib liitumispunktis kasutada reo- ja sademevee saasteainete kontrollimiseks

ka automaatproovivõtuseadmeid, mis koguvad 24tunnise proovi. Seejuures tuleb tagada

kasutatava seadme usaldusväärsus ja kontrollitavus. Sel juhul loetakse saadud

automaatproovivõtja tulemus võrdseks lõikes 4 nimetatud punktproovide tulemusega.

Paragrahv 39. Müüdava joogivee ja ärajuhitava reo- ja sademevee koguse arvestamine

Lõike 1 järgi peab ühisveevärgist tarbijale müüdava joogivee kogus olema mõõdetud

tarbimiskoha veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil. Veearvesti peab olema

taadeldud mõõteseaduse ja selle alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri 18.12.2018

määruse nr 65 „Metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite kohustuslikud kasutusalad koos

eranditega, metroloogilise kontrolli alla kuuluvate mõõtevahendite nimistu, täpsusnõuded,

taatluskehtivusajad ning metroloogilise kontrolli ja statistilise taatluse täpsustatud nõuded“ lisa

alusel.

Lõikes 2 määratakse reovee koguste arvestamise alused ühiskanalisatsiooni juhitava reovee

ning purgimisteenuse osutamisel. Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ning purgimisteenuse

reovee kogust arvestatakse tarbitava joogivee mahu alusel või vee-ettevõtja ja tarbija vahel

kokku lepitud muu sellise arvestusliku metoodika või reaalsete mõõtmistulemuste alusel, mis

võimaldab kõige efektiivsemalt hinnata ühiskanalisatsiooni juhitava või purgitava reovee

kogust. Kõige tavapärasem ja väikemate kuludega meetod ühiskanalisatsiooni juhitava reovee

koguse hindamiseks on võrdsustada reovee kogus tarbitud joogivee kogusega. Arvestades aga

vee-ettevõtja tarbijate erisusi, esineb kindlasti olukordi, kus selle meetodi kasutamine ei ole

õigustatud ning paneks tarbijad ebavõrdsesse olukorda. Näiteks juhul, kui tarbijaks on

joogitootja, kes kasutab joogivett tootmiseks. Sel juhul ühiskanalisatsiooni juhitavat reovett ei

ole õiglane võrdsustada tarbitud joogivee kogusega. Sellisteks erandjuhtudeks tuleb kasutada

kas poolte vahel kokku lepitud metoodikat või kasutada reovee koguste mõõtmiseks

spetsiaalseid seadmeid. Viimane on kindlasti kõige keerulisem ja kallim viis, kuid teatud

olukordades siiski õigustatud. Samas tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et reovee mõõtmiseks

kasutatavate seadmete kohta ei kehti mõõteseaduse kohane taatlemiskohustus, mis kehtib puhta

joogivee veearvestite korral.

Lõikes 3 sätestatakse sademevee koguse arvestamise alused. Ühiskanalisatsiooni juhitava

sademevee mahu arvestamisel lähtutakse omavalitsusüksuse volikogu kinnitatud ÜVVK

kasutamise eeskirjas sätestatud metoodikast, arvestades kinnisasja kõvakattega pindala

osakaalu või muud asjakohast näitajat. Sademevee koguse määramise metoodika kehtestamine

on seaduse eelnõu kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuna kohalikul omavalitsusel on

kõige parem ülevaade piirkonna kõvakattega pindade osakaalust ja selle rakendamise

39

võimalustest sademevee koguse arvestamiseks. Säte käsitleb sademevee juhtimist nii

ühisvoolsesse kui ka lahkvoolsesse kanalisatsiooni.

Lõikes 4 täpsustatakse, et lõikes 3 nimetatud metoodika koostamise kohustust ei ole juhul, kui

piirkonnas rakendatakse sademevee ärajuhtimisele vaid kindlat abonenttasu. Sel juhul

maksavad tarbijad sademevee ärajuhtimise ja puhastamise eest solidaarselt, arvestamata iga

tarbija ärajuhitava sademevee koguseid. Ühesuurust abonenttasu saab rakendada vaid sarnaste

tarbijagruppide suhtes. Abonenttasu ei saa rakendada juhul, kui sademevesi juhitakse ära

saastunud aladelt, nagu kaubanduskeskuste parklad ja tööstusterritooriumid, kus sademevee

mahud ja reostuskoormused mõjutavad olulisel määral teenuse hinda.

Paragrahv 40. Piirnormi ületava reostuse eest tasu võtmise alused

Lõikes 1 täpsustatakse piirnormi ületava reostuse tasu võtmise aluseid olukorras, kus reo- või

sademevesi on ajutiselt nõuetele mittevastav. Kui ühiskanalisatsiooni juhitud reo- või

sademevesi on ajutiselt nõuetele mittevastav, on vee-ettevõtjal õigus võtta tarbijalt piirnormi

ületava reostuse tasu ÜVVK kasutamise eeskirjas sätestatud korras ning nõuda kahju hüvitamist

võlaõigusseaduses sätestatu alusel. Piirnormi ületava reostuse tasu võtmise alused ei ole seotud

niivõrd vee-ettevõtjatele tekitatud kahju hüvitamisega, mida saab vee-ettevõtja eraldi nõuda

võlaõigusseadusest lähtuvalt, kuivõrd eelkõige tarbijat distsiplineeriva teenuse hinnale

lisanduva tasuga lepinguliste kohustuste rikkumise eest. Piirnormi ületava reostuse tasu võtmise

alused kehtestab omavalitsuse volikogu ÜVVK kasutamise eeskirjaga, kuid vastavuse

hindamisel lähtutakse ohtlike ainete korral keskkonnaministri määrusega kehtestatud

piirnormidest ja muude saasteainete korral ÜVVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud

piirnormidest. Kui aga tarbija ja vee-ettevõtja vahel on lepinguga sätestatud leebemad

piirnormid, kui on määratud eeskirja või määrusega, lähtutakse vastavuse hindamisel lepingus

sätestatud piirnormidest.

Lõikes 2 täpsustatakse piirnormi ületava reostuse tasu võtmise aluseid olukorras, kus

ühiskanalisatsiooni juhitud reo- või sademevesi on püsivalt nõuetele mittevastav. Sel juhul on

vee-ettevõtjal õigus võtta tarbijalt piirnormi ületava reostuse tasu ÜVVK kasutamise eeskirjas

sätestatud korras või ka lõpetada ÜVVK teenuse osutamine sellele tarbijale. Kui tarbija ei suuda

lepingulisi kohustusi järjepidevalt täita, peab tarbija teenuse kasutamise jätkamiseks ise võtma

lisameetmeid – rajama näiteks eelpuhasti või vahetama tootmisprotsessis kasutatavad ohtlikud

ained keskkonnasõbralikumate ainetega.

Lõikes 3 täpsustatakse teenuse lõpetamise aluseid olukorras, kus tarbija poolt

ühiskanalisatsiooni juhitud reo- või sademevesi on püsivalt nõuetele mittevastav. Kuna reo- ja

sademevee teenust ei ole võimalik lõpetada keskkonnakaitselistel põhjustel, et vältida suuremat

keskkonna saastuse ohtu, on lõpetamise alused sätestatud eraldi paragrahvis.

Paragrahv 41. Ühiskanalisatsiooni teenuse osutamise lõpetamine püsivalt nõuetele

mittevastava reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise korral

Lõikes 1 seatakse vee-ettevõtjale piirangud lepingu ülesütlemiseks. Sätte kohaselt ei või vee-

ettevõtja teenuslepingut ühepoolselt üles öelda enne, kui tarbijale on antud vähemalt

kuuekuuline tähtaeg oma tootmise ümberkujundamiseks või tootmisprotsessi muutmiseks.

Selleks saadab vee-ettevõtja tarbijale vastavasisulise teate koos tarbija liitumispunktist või

kontrollkaevust võetud proovide analüüsitulemustega. Kuuekuuline tähtaeg hakkab kulgema

vastavasisulise teate tarbijale kättetoimetamisest alates. Sätte kohaselt peab vee-ettevõtja enne

40

teenuse ülesütlemist tarbijat teavitama ning andma talle mõistliku tähtaja tootmise

ümberkujundamiseks ja reovee saastainete sisalduse lepinguga vastavusse viimiseks. Kuna

reovee vastuvõtmise lepingu lõpetamine on otseselt seotud võimaliku keskkonnariskiga –

reovesi võib jõuda puhastamata kujul keskkonda, kaasatakse protsessi Keskkonnaamet kui

pädev asutus, sest protsessi tulemusena võib tekkida vajadus muuta ka keskkonnaluba või

keskkonnakompleksluba. Keskkonnaamet menetleb reovee puhastamise ja heitvee keskkonda

juhtimisega seotud keskkonnalube ja keskkonnakomplekslube ning seab vajalikke

keskkonnakaitseabinõusid. Paragrahvis sätestatu ei laiene tootmisettevõttele juhul, kui

keskkonnanõuete rikkumine on juba niivõrd suur, et see võib põhjustada keskkonnareostuse.

Sellisel juhul kohaldatakse KeJSis, KeÜSis ja eriseadustes sätestatud abinõusid ja rikkumise

ulatuse järgi on keskkonnakaitseinspektoril õigus rakendada proportsionaalseid meetmeid

kohe. Paragrahv reguleerib vee-ettevõtja ja tarbija vahelises lepingus sätestatud nõuete

rikkumist, mitte aga olukorda, kus tootmisettevõtja rikkumine mõjutab juba ümbritsevat

keskkonda.

Lõike 2 kohaselt on tarbija kohustatud ühe kuu jooksul pärast lõikes 2 nimetatud teate

kättesaamist esitama vee-ettevõtjale märgukirja kavandatavate tegevuste kohta ning leppima

kokku eksperdihinnangu tegijas. Kuna tarbija lepingule mittevastav tegevus kahjustab ka vee-

ettevõtja reoveepuhastusprotsessi, eksisteerib oht mittenõuetekohase heitvee juhtimiseks

keskkonda. Seetõttu on äärmiselt oluline, et ühiskanalisatsiooni juhitava reovee vastavus

lepingus seatud nõuetele saavutatakse asjakohaste abinõudega võimalikult kiiresti. Selle

tagamiseks kaasatakse protsessi Keskkonnaamet, kes hindab tarbija kavandatavate meetmete

elluviimise ajakava.

Lõikes 3 täpsustatakse lõikes 2 nimetatud eksperdihinnangu sisu. Eksperdihinnang peab

sisaldama vähemalt alternatiivide analüüsi, eelistatud variandi põhjendusi ning eelistatud

variandi elluviimise tegevuskava koos ajakavaga.

Lõike 4 kohaselt on eksperdihinnang keskkonnaloa muutmise aluseks keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse § 59 lõike 1 punkti 2 tähenduses ning veeseaduse § 128 lõike 7 alusel heitveele

kehtestatud piirnormide leevendamise aluseks, kui on tuvastatud, et tarbija ühiskanalisatsiooni

juhitav reovesi võib põhjustada reovee puhastusprotsessis häireid. Vee-ettevõtja taotleb

vajaduse korral eksperdihinnangu alusel meetmete elluviimise ajaks keskkonnaloa või

keskkonnakompleksloa muutmist. Keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa muutmine on

vajalik, kui tarbija reoveest tingituna puudub vee-ettevõtjal võimalus täita keskkonnaloa või

keskkonnakompleksloa nõudeid. Vee-ettevõtja keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa

muutmisel tuleb Keskkonnaametil eelkõige arvestada tarbija tegevusest tingitud nõuete

mittetäitmise ulatust ja teenuslepingu ülesütlemise alustest tulenevat korda, mistõttu eksisteerib

kõrgendatud risk, et vee-ettevõtja reoveepuhasti ei pruugi täita heitveele kehtestatud nõudeid.

Keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa muutmine ja nõuete ajutise leevendamise vajaduse

ning ulatuse otsustab Keskkonnaamet kaalutlusotsusena, arvestades tarbija reovee mõju

reoveepuhasti puhastusefektiivsusele. Näiteks kui ohtliku aine heite piirväärtust ületatakse

vähesel määral ja selle mõju puhastusprotsessile on pigem marginaalne, võib ohtliku aine

pärssivast mõjust lähtuvalt olla piisavaks üksiku ohtliku aine piirväärtuse leevendamine. Samas

võib tekkida olukordi, kus tööstusettevõte juhib ühiskanalisatsiooni reovett, mille ohtlike ainete

mõju reovee puhastusprotsessi tööle on ulatuslik. Sel juhul võib osutuda vajalikuks leevendada

meetmete elluviimise ajaks lisaks ohtlike ainete piirväärtustele ka muude saasteainete, nt

toitainete piirväärtusi. Piirväärtuste mittekehtestamine meetmete elluviimise ajaks on samuti

lubatud, kuid seda peab Keskkonnaamet oma kaalutlusotsuses selgelt põhjendama, miks ei ole

41

leebemaid piirväärtusi võimalik konkreetses olukorras kehtestada ning miks on mõistlikum

jätta piirväärtus üldse määramata.

Lõike 5 kohaselt võimaldab seadusandja keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa muutmist ja

loa nõuete ajutist leevendamist üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) muudatus ei tohi seada ohtu inimeste elu ja tervist;

2) muudatus peab olema proportsionaalne, arvestades loa muutmisega taotletavat eesmärki ja

erisuse kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda ning erisus ei tohi piirata kellegi

seadusega kaitstud põhiõigusi ja -vabadusi või muid õigusi rohkem, kui see on loa muutmise

eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik.

Tingimused on vajalikud, et tagada erisuste kooskõla põhiseaduse ja õigusriigi põhimõtetega.

Lõikes 6 antakse põhjendatud juhul lõikes 1 nimetatud kuuekuulisest tähtajast pikem tähtaeg

tarbijapoolsete abinõude rakendamiseks sõltuvalt eksperdihinnangus toodud tegevuskavas

kajastatud meetmete mahukusest ja tarbijast mittesõltuvatest asjaoludest. Keskkonnaamet võib

pikendada lõikes 1 nimetatud tähtaega kuni meetmete elluviimiseni, kuid mitte kauemaks kui

kaheks kalendriaastaks vee-ettevõtja vastavasisulise teate kättesaamisest alates.

Lõike 7 kohaselt peatub tähtaja arvestus ajaks, mil tegevuskavas kajastatud meetmete

elluviimine on takistatud meetmete elluviijast sõltumatutel põhjustel. Eelkõige on tegemist

ettenägematute takistustega, mis on seotud näiteks kohustuslike lubade (nii ehitus- kui ka

keskkonnakaitselubade) väljastamise viivitustega või uue puhasti rajamisel keskkonnamõju

hindamisega kaasnevate vaidluste lahendamisega.

Lõike 8 kohaselt rakenduvad tarbijale, kes ei täida tegevuskava ajakava kohaselt, ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni ebaseadusliku kasutamise sätted.

Paragrahv 42. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu täitmise

peatamine ja ülesütlemine

Lõikes 1 sätestatakse teenuslepingu lõpetamise alused. Teenuslepingu võib üles öelda, kui:

1) tarbija on vahetunud. Kui lepingupool võõrandab oma kinnisasja, siis eelduslikult peaks

ülesütlemisavalduse esitama tarbija, kuna vee-ettevõtjal suure tõenäosusega puudub info

kinnisasja võõrandamise kohta. Samas säte ei piira lepingu ülesütlemist ka vee-ettevõtja poolt,

kui vee-ettevõtja on saanud teabe tarbimiskoha kinnisasja võõrandamise kohta;

2) tarbija ühiskanalisatsiooni juhitav reo- või sademevesi on nõuetele mittevastav ning vee-

ettevõtja on lähtunud eelnõu §-s 41 sätestatud teenuse lõpetamise alustest. Tegemist on vee-

ettevõtjale suunatud ÜVVK teenuse ülesütlemise alusega olukorras, kus tarbija järjepidevalt

rikub lepingus sätestatud nõudeid reo- või sademevee lubatud saastenäitajate kohta;

3) tarbija tegevuse tõttu muutuvad oluliselt ÜVVK teenuse kasutamise tingimused. Olulisteks

muudatusteks loetakse sellised ÜVVK teenuse kasutamise tingimused, mis eeldavad vee-

ettevõtja taristu ümberehitamist (nt torustikud või pumplad) või muid muudatusi, mis olulisel

määral muudab seni osutatud teenuse olemust ning põhjustab vee-ettevõtjale teenuse

osutamisel ümberseadistusi (nt muutused reovee puhastusprotessis). Olulisteks ÜVVK teenuse

kasutamise tingimuste muutmiseks loetakse näiteks ka olukordi, kus eratarbija asemele tuleb

veekeskus või tootmisettevõtte korral tootmismahtusid või reo- ja sademevee reostusnäitajaid

muudetakse tootmisprotsessi ümberkujunemise tõttu sellises ulatuses, mis toovad kaasa

muutusi ka vee-ettevõtjale nõuetekohaseks ÜVVK teenuse osutamiseks;

4) ÜVVK teenuse kasutamine peatub tarbija soovil pikemaks ajaks kui kaheks aastaks. See on

lepingu ülesütlemise alus nii tarbijale kui ka vee-ettevõtjale. Näiteks olukorras, kus tarbija ei

42

kasuta teenust enam kui kaks aastat, vabaneb tarbija teenuslepingu ülesütlemisel ka abonenttasu

maksmisest eeldusel, et konkreetses teeninduspiirkonnas on abonenttasu üldse kehtestatud.

Teisalt saab ka vee-ettevõtja kokku hoida ÜVVK teenuse osutamise kulusid, kui on teada, et

konkreetne tarbija ei ole teenust kasutanud juba vähemalt kaks aastat ning sellele tarbijale

ÜVVK teenuse pideva kättesaadavuse tagamine on vee-ettevõtjale ebamõistlik täiendav kulu,

mis toob kaasa ÜVVK teenuse kulude kasvu kõigile tarbijatele, kuna ÜVVK teenuse hind on

kulupõhine;

5) tarbija on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud ega ole rikkumist vee-ettevõtja

antud mõistliku aja jooksul heastanud. Oluliste rikkumistena käsitletakse selliseid rikkumisi,

mis toovad vee-ettevõtjale kaasa olulise kahju, näiteks tarbija reovesi on saastunud sellises

ulatuses, mis tõi kaasa reoveepuhastusprotsessi seiskumise ning tarbija ei ole rikkumist

mõistliku aja jooksul heastanud;

6) tarbija on kasutanud ÜVVK teenust ebaseaduslikult, sealhulgas juhtinud omavoliliselt

sademevett ühiskanalisatsiooni, või on tahtlikult või raske hooletuse tõttu kahjustanud

veearvesti plomme või taatlusmärgiseid. Ebaseadusliku ÜVVK teenuse kasutamise alused on

toodud eelnõu §-s 43.

Tegemist on ammendava loeteluga, muid lepingu ülesütlemise aluseid vee-ettevõtjale

võimaldatud ei ole.

Tuleb märkida, et loetletud teenuslepingu ülesütlemise alused ei kehti juhul, kui tarbija ja vee-

ettevõtja lepivad omavahel kokku teisiti. Sätte kohaselt võivad vee-ettevõtja ja tarbija kokku

leppida, et seaduses sätestatud mõni lepingu lõpetamise alus ei kohaldu. Näiteks võivad pooled

kokku leppida, et isegi kui tarbija soovil peatatakse ÜVVK teenuse osutamine pikemaks ajaks

kui kaks aastat, ei too see kaasa lepingu lõpetamist. Keelatud on kokku leppida tarbijale

ebasoodsamates tingimustes, kui on sätestatud eelnõukohase seadusega. Seega ei saa

teenuslepinguga luua muid lepingu ülesütlemise aluseid, kui on sätestatud eelnõukohases

seaduses.

Lõikes 2 täpsustatakse ÜVVKga liitumise lepingu kehtivuse ulatust juhul, kui ÜVVK teenuse

tarbimine peatub tarbija soovil pikemaks ajaks kui kaheks aastaks. Sel juhul muutuvad

liitumislepingus sätestatud tehnilised tingimused kehtetuks ning ÜVVK teenuse taastamise

korral tuleb tehnilised tingimused tarbija ja vee-ettevõtja vahel uuesti kokku leppida. Selline

piirang on vajalik, et kasutada asulareoveepuhastite võimsust maksimaalses ulatuses. Ühe

tootmisettevõtte tegevuse peatamise korral on mõistlik üle jääv reoveepuhasti puhastusvõimsus

kasutada ära teise tootmisettevõtte vajaduste katmiseks ning mitte hoida kasutamata võimsust

reservis teadmata ajaks. Selline lähenemine võimaldab reoveepuhastit ekspluateerida kõige

efektiivsemal viisil.

Lõike 3 kohaselt peab vee-ettevõtja teenuslepingu ülesütlemisest vähemalt 30 päeva ette

teatama. Teates nimetatakse lepingu ülesütlemise alus ning lepingu lõppemise kuupäev.

Nimetatud säte ei kohaldu juhul, kui teenuselepingu ülesütlemise aluseks on püsivalt nõuetele

mittevastava reovee ühiskanalisatsiooni juhtimine. Sellise lepingu ülesütlemise aluse jaoks

kohaldub ÜVVKS eelnõu §-s 41 sätestatud eriregulatsioon.

Lõikes 4 sätestatakse ÜVVK teenuse peatamise alused. Sätte kohaselt võib vee-ettevõtja

teenuslepingu täitmise peatada, kui tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei vasta

eelnõukohase seaduse 7. peatükis sätestatule ja mittevastavust ei ole vee-ettevõtja antud

mõistliku tähtaja jooksul kõrvaldatud või tarbijal on vee-ettevõtjale tasumata tarbitud teenuse

eest esitatud vähemalt kahe kuu arved.

43

Lõikes 5 täpsustatakse, et enne teenuslepingu täitmise peatamist edastatakse tarbijale

tarbimiskoha aadressil või lepingus nimetatud aadressil asjakohane teade. Teates nimetatakse

teenuslepingu täitmise peatamise põhjus, kavandatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

osutamise peatamise aeg ning tarbija õigusi ja vaidluste lahendamise võimalusi käsitlev teave.

Lõige 6 määrab erisuse ÜVVK teenuse peatamiseks füüsilisest isikust tarbijatele. Kui

füüsilisest isikust tarbija on jätnud vee-ettevõtjale ettenähtud tasu tasumata, võib vee-ettevõtja

katkestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse alles pärast seda, kui lõikes 5 nimetatud

teate saamisest on möödunud 30 päeva.

Lõike 7 kohaselt tuleb teenuslepingu ülesütlemise või peatamise korral omavalitsusüksusel

tagada füüsilisele isikule elamiseks vajaliku joogivee kättesaadavus muul viisil, näiteks võib

minimaalse veekoguse kohale toimetada veetsisterniga. Nõue põhineb WHO soovitustel11 12,

mille kohaselt absoluutne joogivee miinimum ellujäämiseks on 20 liitrit ööpäevas

(hädaolukorras), kuid võttes arvesse ka muid olmevajadusi (isiklik hügieen, pesemine,

koristamine jms), on minimaalseks veekoguseks 50 l/ööpäevas. Säte arvestab, et puhta joogivee

kättesaadavus on inimese tervise seisukohalt ülitähtis. Eesti on liitunud mitme rahvusvahelise

strateegia ja leppega. Üks neist on aluseks säästva arengu riiklikule strateegiale

„Säästev Eesti 21“. Eestil on säästva arengu eesmärkide jälgimissüsteem, mis on kooskõlas

ÜRO üleilmsete eesmärkidega. Üheks ÜRO säästva/jätkusuutliku arengu (SGD) eesmärgiks

(nr 6) on puhas vesi ja kanalisatsioon: https://www.un.org/sustainabledevelopment/water-and-

sanitation/. Selle eesmärgi saavutamise indikaatoriks on kõikide universaalne ja võrdne

juurdepääs joogiveele aastaks 2030 (6.1 By 2030, achieve universal and equitable access to

safe and affordable drinking water for all).

Teine rahvusvaheline lepe, millega Eesti on liitunud 2003. aastal, on 1992. aasta piiriveekogude

ja rahvusvaheliste järvede kaitse ning kasutamise konventsiooni vee ja tervise protokoll.

Protokolli artikli 5 punkt l sätestab, et ÜRO liikmesriik peab lähtuma põhimõttest, et tuleb

tagada võrdsed võimalused sobiva kvaliteediga vee piisavas koguses kättesaamiseks ühiskonna

kõigile liikmetele, eriti neile, kes kannatavad sotsiaalse tõrjutuse all.

Kuna kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 alusel kuulub veevarustuse ja

kanalisatsiooni korraldamine vallas või linnas omavalitsusüksuse ülesannete hulka, on

eelnõukohases seaduses sätestatud minimaalse joogivee kättesaadavuse tagamise kohustus

omavalitsusüksusele. Kui valla või linna territooriumil satub isik rahalistesse raskustesse, peab

kohalik omavalitsus tagama oma elanike juurdepääsu ohutule joogiveele. Ohutu joogivee

puudumise tõttu võib väga kiiresti tekkida epidemioloogiliselt ohtlik olukord.

Kui ÜVVK teenust kasutav isik on sattunud rahalistesse raskustesse, tuleb sellised otsused teha

kõikide valdkondade üleselt, arvestades ÜVVK teenuse kõrval ka näiteks elektrivarustuse kui

ka kaugkütte teenuse eest tasumise võimalusi. Rahaliste raskustega seotud ÜVVK teenuse

kasutamise küsimused tuleb lahendada vähekindlustatud perede sotsiaaltoetuste kaudu, mida

korraldab kohaliku omavalitsuse üksus.

Lõike 8 kohaselt võib tarbija teenuslepingu üles öelda, kui ta on sellest vee-ettevõtjale vähemalt

30 päeva ette teatanud ning tarbija tagab, et tema alternatiivne joogiveevarustuse ja reovee

11https://www.who.int/water_sanitation_health/publications/2011/WHO_TN_09_How_much_water_is_needed.p

df?ua=1. 12https://www.who.int/water_sanitation_health/diseases/WSH0302.pdf.

44

kokkukogumise või puhastamise süsteem vastab veeseaduses sätestatud nõuetele. Isik vastutab

sel juhul ise, et tema veevarustus ja reovee puhastamine vastaks kehtestatud nõuetele ning

oleksid täidetud ELi direktiivide nõuded, mis käsitlevad joogivett ja asulareovee puhastamist.

Need nõuded on Eesti õigusesse üle võetud veeseadusega. Näiteks asulareovee puhastamise

direktiivi 91/271/EMÜ kohaselt on lubatud lekkekindlaid kogumismahuteid kasutada vaid

erandkorras. Sellest lähtuvalt peab isik tagama, et kogu tekkiv reovesi saaks nõuetekohaselt

puhastatud. See põhimõte on veeseaduses reguleeritud §-s 124. VeeSi § 124 lõike 2 kohaselt

peab reoveekogumisalal ja väljaspool reoveekogumisala sellisel alal, kus puudub

ühiskanalisatsioon, reovee tekitaja koguma reovee lekkekindlasse kogumismahutisse ning

korraldama selle veo kohaliku omavalitsuse ÜVVK AKs määratud purgimissõlme. Sama

paragrahvi lõike 3 alusel reoveekogumisalal koormusega alla 2000 inimekvivalendi, kus

puudub ühiskanalisatsioon, võib lisaks veeseaduse § 124 lõikes 2 sätestatule rajada reovee

puhastamiseks omapuhasti ja juhtida bioloogiliselt või süvapuhastatud reovett suublasse.

Paragrahv 43. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse ebaseaduslik kasutamine

Lõikes 1 määratletakse ebaseadusliku ÜVVK teenuse kasutamine. Eelnõukohase seaduse alusel

loetakse ühisveevärgist vee võtmine ja ühiskanalisatsiooni abil reo- ja sademevee ärajuhtimine

ebaseaduslikuks, kui selleks puudub õiguslik alus või kui tegu on järgmiste rikkumistega:

1) torustikule, sulguritele, tuletõrjesüsteemile või vee- või reoveemõõdusõlmele vee-ettevõtja

pandud plommid on eemaldatud või rikutud, välja arvatud ÜVVK eeskirjaga lubatud

eemaldamised;

2) joogi- või reoveearvesti taatlusmärgis on eemaldatud või rikutud;

3) tarbimiskoha veevärgile on enne veearvestit monteeritud veevõttu võimaldav ühendus;

4) toimub vee-ettevõtja loata reovee purgimine;

5) näitusid on moonutatud;

6) sademevett juhitakse omavoliliselt ühiskanalisatsiooni;

7) toimub muu tegevus, mille eesmärk on kasutada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust selle

eest kehtestatud hinda maksmata.

Tegemist on avatud loeteluga, mistõttu tuleb muude tegevuste korral kaaluda ebaseadusliku

kasutamise hindamiseks eelkõige asjaolu, kas selleks puudus õiguslik alus või tegu oli suunatud

ÜVVK teenuse tarbimisele selle eest kehtestatud hinda maksmata.

Ebaseaduslikuks loetakse ÜVVK teenuse kasutamine ka juhul, kui isik tarbib teenust õigusliku

aluseta, milleks loetakse eelkõige teenuslepingu puudumist vee-ettevõtjaga.

Lõike 2 kohaselt hüvitab ebaseaduslikult ÜVVK teenust kasutav isik vee-ettevõtjale

ebaseaduslikult kasutatud ÜVVK teenuse maksumuse, ebaseadusliku kasutamisega tekitatud

kahju ning vee-ettevõtja tehtud mõistlikud kulutused.

Lõikes 3 sätestatakse keskkonnaministrile volitusnorm ebaseaduslikult kasutatud ÜVVK

teenuse mahu ning ebaseaduslikult kasutatud ÜVVK teenuse maksumuse määramise korra

kehtestamiseks määrusega. Eelnõu kohaselt ei määra omavalitsusüksus ebaseaduslikult

kasutatud ÜVVK teenuse mahtu ja maksumuse määramise korda, kuna vastavad alused ei sõltu

piirkondlikust eripärast ega ÜVVK erisustest, mistõttu ebaseaduslikult kasutatud teenuse mahu

ja maksumuse arvestamise ühesugused alused tuleb kehtestada üle riigi. Ebaseadusliku

tarbimisega seotud ühtsed alused tagavad ka tarbijate võrdse kohtlemise, sest ei oma tähtsust,

kas ebaseaduslik tarbimine leidis aset väikeses 50 inimesega külas või mõnes suuremas linnas.

45

Paragrahv 44. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamine üldistes huvides

Lõike 1 kohaselt toimub ühisveevärgil asuvatest tuletõrje veevõtukohtadest vee kasutamine

tuleohutuse seaduses (TuOS) sätestatud alustel. TuOSi alusel reguleeritakse ühisveevärgil

asuvatest tuletõrjehüdrantidest tulekustutusvee võtmise täpsemad alused, sealhulgas ÜVVK

teenuse kasutamisest vee-ettevõtja teavitamise kord ja viis, kasutatud vee koguse arvestamise

põhimõtted. Äärmiselt oluline on tagada ka kriisiolukordades vajalikus mahus nii

tulekustutusvee kättesaamise võimalused kui ka joogivee pakkumise ja reovee vastuvõtmise

teenused. Selleks peavad Päästeamet ja vee-ettevõtja kokku leppima nii tehnilistes

parameetrites (nt vajalikud rõhud süsteemis, koguselised piirangud jms) kui ka praktilistes

kasutusvõimalustes. Kehtiv ÜVVKS ei reguleeri tuletõrjehüdrandist vee võtmise korda, sellest

vee-ettevõtjat teavitamise viisi ega ka kasutatavate veemahtude registreerimise ja

informeerimise aluseid. Kehtiva ÜVVKSi § 9 lõike 1 kohaselt ühisveevärgil asuvatest

tuletõrjehüdrantidest tulekustutusvee võtmist ning avalikest veevõtukohtadest vee võtmist

reguleeritakse vee-ettevõtja ja valla- või linnavalitsuse vahel sõlmitud halduslepinguga. Selle

sätte eesmärgipärast rakendamist täna ei toimu, kuna esiteks, tuletõrjehüdrantide kasutajaks ei

ole valla- ega linnavalitsus, ning teiseks, avalikke veevõtukohti vee-ettevõtjad üldjuhul ei halda.

Kuigi ÜVVKS vee-ettevõtja ja Päästeameti vahelist tuletõrjehüdrantide kasutamise korda

praegu ei reguleeri, on vee-ettevõtjad ja Päästeameti eri piirkonnad omavahel sõlminud

kokkuleppeid, et tuletõrjehüdrantide kasutamine ja omavaheline infovahetus oleks sujuvam ja

korrapärane. Selleks, et tagada tuletõrjehüdrantidest kasutatava vee sihipärane kasutus,

reguleeritakse asjakohane kasutuskord TuOSi alusel.

Lõike 2 kohaselt kajastatakse ühisveevärgil asuvatest tuletõrje veevõtukohtadest võetud vee

kulu päästesündmuse lahendamiseks, veevõtukoha korrashoiu kontrolliks, avaliku korra

tagamiseks või õppuseks ühisveevärgil asuvast tuletõrje veevõtukohast võetud sihtotstarbeliselt

kasutatav vee kulu ühisveevärgi teenuse hinnas. Selle sätte sisu põhineb Päästeameti ja vee-

ettevõtjate praktikal, mille kohaselt tulekustutusvee eest Päästeamet vee-ettevõtjale teenuse

kasutamise eest ei tasu. Oluline on veel märkida, et kehtivas ÜVVKSis puudub õigusselgus

tulekustutusvee kulu katmise kohta, sest puudub säte, mis võimaldaks tulekustutusvee kulu

kanda üldisesse ÜVVK teenuse hinda. Eelnõus sätestatu ei too kaasa olulisi ümberkorraldusi

ega olulist finantskulu ega halduskoormust Päästeametile, vaid üksnes kõrvaldab õigusliku

lünga ning viib selle vastavaks kasutatava praktikaga. Muudatus ei too kaasa lisakulusid ka

tarbijatele, kuna praktika kohaselt juba praegu kajastatakse tuletõrjehüdrantidest võetud vee

kulu vee-ettevõtja ÜVVK teenuse osutamisega kaasnevas kulus, mis väljendub tarbijate

ühisveevärgiteenuse hinnas. Oluline on veel rõhutada, et säte puudutab üksnes

tuletõrjehüdrandist võetavat sihipäraselt kasutatavat vett ehk eelkõige selle vee kasutamist

tulekustutamiseks või muuks sarnaseks päästesündmuseks. Päästesündmuste õppusteks

vajaminev olmevee kasutus nimetatud sättega hõlmatud ei ole.

Lõike 3 alusel avalikelt teedelt, tänavatelt ja väljakutelt ühiskanalisatsiooni abil sademevee

ärajuhtimiseks ning puhastamiseks sõlmib maa omanik või valdaja vee-ettevõtjaga sellekohase

teenuse osutamise lepingu, kus sätestatakse muu hulgas ÜVVK teenuse osutamise kord ja selle

eest makstav tasu. Teenuse eest makstav tasu peab vastama vee-ettevõtja kulutustele.

Lõige 4 on lõike 3 erisätteks, mille kohaselt juhul, kui lõikes 3 nimetatud lepinguga, mille üheks

pooleks on kohalik omavalitsus, vee-ettevõtjale määratud tasu ei taga selle teenuse osutamiseks

vajalikke kulusid täies ulatuses, kajastatakse lepingutega katmata kulud proportsionaalselt

ÜVVK teenuse hinnas. Siinkohal on oluline rõhutada, et teenuse eest määratud hinda maksmata

on võimalik teenust osutada vaid kahel juhul – kui teenuse esemeks on tulekustutusvee

46

kasutamine ja lepingupooleks Päästeamet (lõige 2) või kui teenuse esemeks on sademevee

avalikest kohtades ärajuhtimine ja puhastamine ning lepingupooleks on omavalitsusüksus

(lõige 4). Ainult nimetatud juhtudel on võimalik katta kulud solidaarselt piirkonna kõigi elanike

ÜVVK teenuse hinna arvelt. Eelkõige puudutab see olukordi, kus kohalikul omavalitsusel

puuduvad piisavad rahalised vahendid avalikest kohtadest sademevee ärajuhtimise teenuse eest

tasumiseks, sel juhul lülitub maksmata osa teenuse kulust piirkonna elanike ÜVVK teenuse

hinda.

Lõike 5 kohaselt on omavalitsusüksusel üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest õigus

teostada sundvaldust või -võõrandamist kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses

sätestatu alusel sellise ehitise kasutamiseks või omandamiseks, mis on vajalik ÜVVK häireteta

töö tagamiseks ja arenguks.

Paragrahv 45. Vara avalikes huvides omandamine ja sundvõõrandamine

Lõige 1 täpsustab lisaks kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses (edaspidi ka KahoS)

sätestatud alustele ÜVVK järjepidevuse tagamiseks vara avalikes huvides omandamise ja

sundvõõrandamise aluseid. Vara omandamise taotlejaks on kohaliku omavalitsuse üksus, kes

peab eelnevalt olema andnud ettevõtjale mõistliku tähtaja asjaolu kõrvaldamiseks (välja arvatud

juhul, kui tähtaja andmine seaks ohtu varustuskindluse), kuid ettevõtja ei ole seda teinud.

Samuti täpsustatakse, et eelnõukohases seaduses nimetatud juhtudel ei pea kinni pidama

KahoSes ettenähtud tähtaegadest ja samuti ei pea ettevõtjale lisaks tasule maksma hüvitisi.

Omavalitsusüksus võib taotleda järgmise vara või asjaõiguse avalikes huvides omandamist,

sealhulgas sundvõõrandamist:

1) ÜVVK teenuse osutamiseks vajalik vara, kui vee-ettevõtja ei täida teenuse osutamise

kohustust;

2) ÜVVK teenuse osutamiseks vajalik vara, kui vee-ettevõtjana tegutsemiseks määratud aeg on

lõppenud või kohaliku omavalitsuse volikogu otsus on tunnistatud kehtetuks ja sellel varal

põhineva tegevuse jätkamine kooskõlas seadusega ei ole tagatud ning see võib seada ohtu

ÜVVK teenuse osutamise.

Lõike 2 kohaselt võib omavalitsusüksus lõikes 1 sätestatud alustel taotleda vara avalikes

huvides omandamist, sealhulgas sundvõõrandamist, üksnes juhul, kui ta on varem vara

omanikule andnud mõistliku tähtaja asjaolu kõrvaldamiseks, kuid vara omanik ei ole seda selle

tähtaja jooksul teinud.

Lõige 3 on erisätteks lõikele 2, mille kohaselt omavalitsusüksusel ei ole lõikes 2 ettenähtud

tähtaja andmise kohustust juhul, kui selle kohustuse täitmine võib seada ohtu ÜVVK teenuse

osutamise.

Lõike 4 alusel vara avalikes huvides omandamine, sealhulgas sundvõõrandamine, toimub

kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras. Menetlemisel ei pea

järgima nimetatud seaduses sätestatud tähtaegu ning vara omanikule ei maksta lisaks tasule

muid hüvitisi.

Paragrahv 46. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hooldamine ja kontroll

Vee-ettevõtja peab oma tegevuspiirkonnas tagama ÜVVK toimimise ja korrashoiu ÜVVK

kasutamise eeskirja ning omavalitsusüksuse ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud halduslepingu

kohaselt. Üldjuhul vastutab vee-ettevõtja ÜVVK tervikliku toimimise eest kogu tema

47

tegevuspiirkonnas. Seetõttu eeldatakse eelnõukohases seaduses, et ühte tegevuspiirkonda

määrab kohaliku omavalitsuse volikogu vaid ühe vee-ettevõtja – see tagab selge ja läbipaistava

vastutuse nõuetekohase teenuse osutamise eest.

Paragrahv 47. Purgimisteenuse korraldamine

Isikule, välja arvatud tööstus- ja tootmisettevõtja, kes asub reoveekogumisalal, mille

reostuskoormus on 2000 ie või suurem, kuid kel puudub võimalus liituda ühiskanalisatsiooniga

selle puudumise tõttu, on vee-ettevõtja lõike 1 kohaselt kohustatud korraldama purgimisteenust

isiku nõudmisel. Säte on vajalik seetõttu, et üle 2000 ie reoveekogumisaladel on Eesti võtnud

kohustuse välja ehitada ühiskanalisatsioon Euroopa Liidu Nõukogu asulareovee puhastamise

direktiivi 91/271/EMÜ alusel, mis on üle võetud Eesti õigusesse veeseadusega. Seega üle

2000 ie reoveekogumisalade elanikel on õigustatud ootus saada teenust ühiskanalisatsiooni

kaudu. Leidub siiski kohti, kus ühiskanalisatsioon on välja ehitamata kas tehnilistel põhjustel

või omavalitsus on jätnud muul põhjusel (nt rahalised raskused) seadusest tuleneva kohustuse

täitmata. Seetõttu ei saa seada kehvemasse olukorda neid inimesi, kellele ühiskanalisatsiooni ei

ole välja ehitatud ja kes peavad kasutama kogumismahuteid, sest üle 2000 ie reoveekogumisalal

on omapuhasti kasutamine keelatud. Seetõttu kohustab säte vee-ettevõtjat korraldama

purgimisteenust ühiskanalisatsiooni (reovee kokkukogumise ja puhastamise) teenuse hinnaga.

Kui ühte reoveekogumisala teenindab mitu vee-ettevõtjat, laieneb purgimisteenuse osutamise

kohustus sellele vee-ettevõtjale, kelle tegevuspiirkonnas purgimisteenuse õigust omav isik

asub.

Oluline on veel rõhutada, et purgimisteenust kui vaba turu teenust on võimalik saada kõigil

isikutel turul pakutavate tingimuste alusel. Seaduseelnõu tähenduses on purgimisteenuse

tagamise kohustus vee-ettevõtjale määratud vaid üle 2000 ie RKAdel, kus isikul puudub

võimalus liituda ühiskanalisatsiooni teenusega ühiskanalisatsiooni puudumise tõttu ja isik ei

ole keeldunud ÜVVKga liitumisest. Ainult sellisel juhul pakutakse purgimisteenust

eritingimustel ehk ÜVVK teenuse hinnaga. Kõikidel muudel juhtudel tuleb purgimisteenust

kasutada vabal turul pakutavate tingimustega.

Lõige 2 täpsustab, et vee-ettevõtja korraldatav purgimisteenus ei laiene tööstus- ja

tootmisettevõtjale, kuna nendel puudub ka ÜVVKga liitumise kohustus.

Lõike 3 kohaselt ei ole purgimisteenust vee-ettevõtjal kohustust korraldada eelnõus sätestatud

tingimustel nendele isikutele, kellele on välja ehitatud ühiskanalisatsiooniga liitumise võimalus,

kuid kes on teenusest vabatahtlikult loobunud.

Lõike 4 kohaselt toimub lõikes 1 nimetatud isikutele purgimisteenuse osutamine vee-ettevõtja

ja tarbija vahelise lepingu alusel.

Lõikes 5 täpsustatakse, et reovee kogumismahuti paigaldamise kohustus lasub isikul ning see

peab olema lekkekindel ja sellise mahutavusega, mis võimaldab kokku koguda vähemalt kahe

nädala jooksul tekkiva reovee.

Lõike 6 kohaselt lasub reovee kogumismahuti nõuetele vastavuse tagamise kohustus reovee

kogumismahuti omanikul või valdajal. Säte on analoogiline tarbimiskoha veevärgi ja

kanalisatsiooniga, mille korrashoiu eest vastutab samuti kinnisasja omanik või valdaja. Vee-

ettevõtja vastutab ÜVVK eest.

48

Lõike 7 kohaselt peab reovee kogumismahuti asukoht olema purgimisteenust osutavale autole

ligipääsetav. Seega ei ole mõeldav kogumismahuti paigutamine kinnistul kohta, kus veoautol

puudub sellele ligipääs, kuna sel juhul puuduks võimalus reovee kogumismahuti

nõuetekohaseks tühjendamiseks.

Lõike 8 kohaselt on lõikes 1 nimetatud isikul õigus saada ühiskanalisatsiooni teenuse hinnaga

purgimisteenust kaks korda ühes kalendrikuus. See väldib pakutava teenuse kuritarvitamist, sest

purgimisteenusega kaasnevad kulud, mis ületavad ühiskanalisatsiooni teenuse hinda, lülitatakse

vee-ettevõtja üldiste kulude hulka, mis väljenduvad solidaarselt piirkonna elanike

ühiskanalisatsiooni teenuse hinnas.

6. peatükk

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind

1. jagu. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna põhimõtted

Paragrahv 48. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest võetavad tasud

Lõige 1 sätestab loetelu tasudest, mida vee-ettevõtja võib tarbijalt teenuse osutamise eest võtta.

Sätte kohaselt võib vee-ettevõtja tarbijalt võtta

1) tasu võetud vee eest;

2) tasu reovee ärajuhtimise eest;

3) tasu reovee puhastamise eest;

4) tasu sademevee ärajuhtimise eest;

5) tasu sademevee puhastamise eest;

6) abonenttasu joogivee eest;

7) abonenttasu reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest;

8) abonenttasu sademevee ärajuhtimise ja puhastamise eest.

Oluline on rõhutada, et vee-ettevõtja võib tasu võtta vaid osutatud teenuse eest. Näiteks juhul,

kui vee-ettevõtja osutab tarbijale vaid joogiveeteenust, võib ka tasu võtta vaid tarbitud joogivee

koguse eest. Abonenttasu ehk ÜVVK teenuse püsihinna määramine sõltumata teenuse

tarbimise mahust on sätestatud ÜVVK teenuse liikidest eraldi. Abonenttasu võtmise õigus

sõltub sellest, kas piirkonnas on ÜVVK teenuse hind kehtestatud vaid teenuse mahu põhjal või

lisandub hinnale ka abonenttasu. Abonenttasu kasutatakse valdavalt nendes piirkondades, kus

tarbimine ei ole aasta ringi stabiilne, näiteks suvilapiirkondades, kuid ei ole välistatud selle

kasutamine ka muudel juhtudel. Abonenttasu arvestamise korral on ÜVVK teenuse

mahupõhine hind väiksem ja vastupidi, kui piirkonnas abonenttasu ei rakendata, on ÜVVK

teenuse mahupõhine hind suurem.

Lõike 2 kohaselt rakendatakse isikule, kellele vee-ettevõtja on kohustatud korraldama

purgimisteenust § 47 tähenduses, purgimisteenust sama kuupmeetripõhise tasu eest, mis kehtib

reovee ärajuhtimisele ja puhastamisele. Purgimisteenuse hind peab olema võrdne reovee

kokkukogumise ja puhastamise hinnaga, mis vee-ettevõtja selles tegevuspiirkonnas kehtib.

Lõike 3 kohaselt rakendub abonenttasu juhul, kui vee-ettevõtja tegevuspiirkonnas kehtib

igakuine abonenttasu, ka tarbijatele, kellele vee-ettevõtja on kohustatud korraldama

purgimisteenust.

49

Paragrahv 49. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse tasude erisused

Lõike 1 kohaselt võib sademevee ärajuhtimise ja puhastamise tasu kajastuda vastavalt reovee

ärajuhtimise ja puhastamise tasus, välja arvatud juhul, kui isik kasutab vaid ühte nimetatud

teenustest. Näiteks kui isik soovib kasutada vaid sademevee ärajuhtimise ja puhastamise teenust

olukorras, kus on käimas alles ehitustegevus ning ehitusaegse tegevuse käigus on vaja ära

juhtida pinnasevett, võib tarbijale osutatava sademevee teenuse eest võtta vaid sademevee

teenuse tasu.

Lõige 2 võimaldab kehtestada reovee ärajuhtimise ja puhastamise tasu summaarse tasuna, kui

vee-ettevõtja tegevuspiirkonnas puuduvad tarbijad, kes kasutavad vaid ühte nimetatud ÜVVK

teenustest ning puudub muu vajadus eraldi puhastamistasu kehtestamiseks. Kuna üldreeglina

osutab vee-ettevõtja tarbijatele nii reovee ärajuhtimise kui ka puhastamise teenust, ei ole neid

kulusid vaja eristada, kui piirkonnas puuduvad tarbijad, kes kasutavad vaid ühte nimetatud

teenustest. Näiteks olukorras, kus tarbija juhib oma reovee oma torustikuga otse puhastile, oleks

summaarse tasu kehtestamine välistatud, kuna sellelt tarbijalt on vee-ettevõtja õigustatud võtma

vaid reovee puhastamise tasu. Tegemist on pigem erandlike olukordadega, kuid nendeks

juhtudeks tuleb kehtestada eraldi nii reovee ärajuhtimise kui ka puhastamise tasu.

Lõikes 3 sätestatakse tasu erisused. Nimelt võib tasu reo- ja sademevee puhastamise eest olla

erinev sõltuvalt reo- ja sademevee saastatusest, mille aluseks on vee-ettevõtja koostatud

reostusgrupid. Mida saastatum on vesi, seda rohkem kulub selle puhastamiseks kemikaale ning

suureneb vee-ettevõtja risk puhastusprotsessi nõuetekohase töö tagamiseks ja heitvee

nõuetekohasuse saavutamiseks. Lahkvoolse sademevee kanalisatsiooni korral on eriti oluline,

et sademevesi ei oleks saastunud, vastasel juhul eksisteerib oht, et lahkvoolse

sademeveekanalisatsiooni eelpuhastid ei ole võimelised vett nõuetekohaselt puhastama.

Seetõttu on vee-ettevõtjal õigus määrata erinevad reostusgrupid, millele kehtestatakse erinevad

hinnad sõltuvalt saastatuse astmest.

Lõikes 4 määratakse reostusgruppide moodustamise alused. Reostusgruppide määramisel tuleb

arvestada reo- ja sademevee mõju ulatust reovee ja sademevee puhastusprotsessile, puhasti

tehnoloogilist lahendust ning puhasti projekteeritud ja tegelikku reostuskoormust.

Reostusgruppide määramisel on soovitatav reovee korral arvestada I astme reostusgrupiks

tavapärase olmereovee saasteaine sisaldusi. Iga järgmine reostusgrupp saadakse, korrutades

I astme reostusgrupi saasteainete sisaldused vastavate koefitsientidega. Tegemist on saastaja

maksab põhimõtte rakendamisega, st mida saastatum on vesi, seda suurem on ka tasu, mida

selle eest tuleb maksta.

Lõike 5 kohaselt on võimalik kohaldada ka erinevaid sademevee ärajuhtimise tasusid. Need

võivad sõltuda sellest, kas sademevesi juhitakse ühisvoolukanalisatsiooni või lahkvoolsesse

sademeveekanalisatsiooni. Lahkvoolse sademeveekanalisatsiooni korral keskkonda juhitav

sademevesi ei ole maksustatud saastetasuga, kui sademevesi vastab kehtestatud nõuetele. Samal

ajal ühisvoolsesse kanalisatsiooni juhitav sademevesi seguneb reoveega ning jõuab

reoveepuhastisse. Heitvesi on aga maksustatud saastetasudega ning heitvee nõuetele

mittevastavuse korral kohalduvad ka kõrgendatud saastetasud keskkonnatasude seaduse

tähenduses. Seetõttu võivad vee-ettevõtja kulud olla väga erinevad erinevate tehniliste

lahenduste korral.

Lõikes 6 täpsustatakse, et tasud võivad erineda ka erinevate tarbimismahtude ja kasutatavate

teenuste korral, arvestades ÜVVKSi eelnõu hinnastamise põhimõtteid. Eelkõige on sellisteks

50

erilisteks tarbijarühmadeks näiteks teised vee-ettevõtted või suured tööstusettevõtted, kelle

ostetava teenuse mahud on kordades suuremad tavatarbija mahtudest. Samas tuleb

sellegipoolest arvestada seaduse põhimõtteid, et teenuse hind peab katma teenuse osutamisega

kaasnevad kulud.

Paragrahv 50. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna kujunemise alused

Lõikes 1 sätestatakse ÜVVK teenuse hinna kujunemise aluspõhimõtted. Sätte kohaselt ÜVVK

teenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud:

1) põhjendatud tegevuskulude katmine. Neid kulusid hinnatakse ÜVVKSi eelnõu §-s 52

nimetatud põhimõtete alusel. Nende kulude hulka kuuluvad nii personalikulu kui ka üldised

vee-ettevõtja majandamiskulud. Põhjendatuse hindamisel võetakse arvesse nii vee-ettevõtja

eelmiste 12kuuliste perioodide tegevuskulusid kui ka kulude prognoosi. ÜVVK teenuse hinna

kooskõlastamisel peavad nii kohalik omavalitsus kui ka Konkurentsiamet lähtuma sellest, et

hinda lülitatavad kulud peavad olema kuluefektiivsed ning põhjendatuks tuleb lugeda need

tegevuskulud, mis võimaldavad säilitada vee-ettevõtja tegevuse jätkusuutlikkust ning teenuse

nõutud kvaliteeditaset. Põhjendatud tegevuskulud on ka sellise tegevuse kulud, mille täitmise

kohustus tuleneb õigusaktidest. Näiteks maaparandusseadusest ning veeseaduse alusel

kehtestatud keskkonnaministri 08.11.2019 määrusest nr 61 „Nõuded reovee puhastamise ning

heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele

vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused“ tuleneb nõue, et kui

ühiskanalisatsioonist või sademeveerajatisest pärinevat vett tahetakse juhtida

maaparandussüsteemi eesvoolu- või kuivenduskraavi, peab vee-ettevõtjal olema kooskõlastus

Põllumajandusametilt. Kuna maaparandussüsteemi eesvoolu- või kuivenduskraavi vee juhtija

(vee-ettevõtja) peab maaparandussüsteemi omanikuga jõudma kokkuleppele

maaparandushoiukulude katmises, tuleb see osa kuludest arvestada ka ühiskanalisatsiooni ja

sademevee ärajuhtimise teenuse hinda. Kui vee-ettevõtja on elutähtsa teenuse osutaja

hädaolukorra seaduse tähenduses, kuuluvad põhjendatud tegevuskulude hulka ka elutähtsa

teenuse toimepidevusega seotud kulud. TuOSist tulenevad nõuded tuletõrjehüdrantide

korrashoiuga seotud kulud loetakse samuti põhjendatud tegevuskuludeks;

2) keskkonnanõuete täitmine. Eelkõige kuulub nende kulude hulka reovee kokkukogumise ja

puhastamise kulu, aga ka reoveesette käitlusega seotud kulud;

3) investeeringud olemasoleva ÜVVK jätkusuutlikkuse tagamiseks. Siia kuuluvad näiteks

ÜVVK rekonstrueerimise kulud. Välistatud on abirahadega tehtud rekonstrueerimiskulude

kajastamine ÜVVK teenuse hinnas. Investeeringud lülitatakse hinda põhivara kulumi kaudu;

4) ÜVVK AK kohaste investeeringute tegemine, välja arvatud investeeringud, mis on saadud

tagastamatu abina. Erisus punktiga 3 seisneb selles, et siin on peetud silmas uusi arendusi, mitte

olemasolevate süsteemide rekonstrueerimist. Ka neist kuludest on välistatud sellised

arenduskulud, mis on tehtud abirahade arvelt. Ilmselgelt ei kuulu siia ka liitumistasude arvelt

tehtud investeeringud;

5) põhjendatud tulukus vee-ettevõtja investeeritud kapitalilt. Vee-ettevõtja investeeritud kapitali

väärtuseks võetakse raamatupidamises kajastatud põhivara bilansiline väärtus, millele on

lisatud käibekapital. Põhjendatud tulukuse arvestamise alused on sätestatud eelnõu §-s 54.

Nimetatud põhjendatud tulukuse metoodika on kasutusel ka teistes võrgustikusektorites.13

Eelnõus on sätestatud, et mõistliku hinna tagamiseks ja jätkusuutliku ÜVVK teenuse

osutamiseks võib riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja teised organisatsioonid toetada vee-

ettevõtjat, arvestades riigiabi nõuetega. Veehinna kujundamisel arvestatakse saadud toetused

13 Tartu Ülikooli ekspertarvamus „Reguleeritava vara väärtuse arvestus ja MS Exceli funktsiooni PMT

kasutamine“, http://www.konkurentsiamet.ee/file.php?28335.

51

tegevuskuludest maha. Selle tulemusena on piirkonnas võimalik osutada ÜVVK teenust

tagastamatu abi võrra odavama hinnaga. Teisalt tuleb arvestada, et juhul kui ÜVVK teenuse

hind ei kata kõiki vee-ettevõtja põhjendatud kulusid, näiteks kui see viiks ÜVVK teenuse hinna

ebamõistlikult kõrgeks, tuleb puudujääv osa katta samuti tagastamatu abi arvelt, kuid viimane

ÜVVK teenuse hinna langust kaasa ei too.

Oluline on veel märkida, et renditava vara korral tuleb teenuse hinda arvestada nii põhivara

kulum kui ka põhjendatud tulukus. Veehinna kooskõlastamisel aktsepteerib kooskõlastaja neid

immateriaalseid põhivarasid, mis on loogilised ja põhjendatud veeteenuse reguleeritavas varas

– kasutusõigused, arenduskulud, liitumisõigus.

Lõikes 2 sätestatakse, et ÜVVK teenuse hinna arvutamisel tuleb võtta aluseks viimase kolme

kalendriaasta aritmeetiline keskmine müügikogus ning teadaolevad muutused tarbimises.

Vajaduse korral tehakse müügikoguse leidmiseks analüüs. Kui vee-ettevõtjal on teada kindel

tarbimise muutus lähitulevikus, milleks võib olla nii uue piirkonna ühiskanalisatsiooniga

liitmine või ka ühe kindla ettevõtte lisandumine, kelle kavandatavad mahud mõjutavad oluliselt

seniseid tarbimismahtusid, või mõne olulise tarbimismahuga ettevõtte tegevuse lõpetamine,

tuleb neid muutusi arvestada kohe tarbimismahu määramisel.

Lõike 3 kohaselt ei tohi ÜVVK teenuse hind olla eri tarbijate või nende gruppide suhtes

diskrimineeriv. Sättel on ajalooline tähendus, kuna aastakümneid on ÜVVK teenuse hind

sõltunud sellest, kas tarbija on füüsiline isik või juriidiline isik. Sätte kohaselt ei tohi sama

teenust pakkuda eri isikutele erineva hinnaga. Erinevate hindade kehtestamise alused on

sätestatud seaduseelnõus ja need peavad põhinema eri teenustel, mitte tarbija isikust lähtuvalt.

Erinevad hinnad võivad olla kehtestatud nii erineva reostuskoormusega reoveele

(reostusgrupipõhised hinnad) kui ka erinevatele veemahtudele.

Lõige 4 kehtestab ÜVVK teenuse hinna ühe aluspõhimõtetest, mille kohaselt ÜVVK teenuse

hinnaga ei tohi katta neid kulutusi, mis on kaetud liitumistasuga. Välistatud on vee-ettevõtja

tehtud ühe kuluühiku hüvitamine topelt nii liitumistasu kui ka teenuse hinna kaudu.

Lõige 5 sätestab ÜVVK teenuse hinna kehtestamise põhimõtte olukorras, kus üks vee-ettevõtja

osutab ÜVVK teenust mitmes piirkonnas. Kui vee-ettevõtja osutab ÜVVK teenust mitmel

reoveekogumisalal või mitmes tegevuspiirkonnas, võib kõigile piirkondadele kehtestada ühise

ÜVVK teenuse hinna, arvestades sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud summaarseid vee-

ettevõtja kulusid. Nimetatud põhimõte aitab täita ÜVVK teenuse osutamise jätkusuutlikkuse

eesmärki, sest ÜVVK teenuse osutamise efektiivsus on palju suurem siis, kui vee-ettevõtja

teenuse osutamise piirkond on suurem ja teenust kasutab suurem hulk tarbijaid. Säte toetab ka

vee-ettevõtete konsolideerimise eesmärki, et tagada efektiivsemad, jätkusuutlikumad ja

pädevamad ÜVVK teenuse osutajad, ja võimaldab samal ajal teenust osutada madalama

hinnaga, kui seda suudab üks väike vee-ettevõte hajaasustatud piirkonnas. Seega täidab säte

kahte eesmärki – tagada ühelt poolt vee-ettevõtjate jätkusuutlikkus ning teisalt pakkuda

elanikkonnale ÜVVK teenust mõistliku hinna eest.

Paragrahv 51. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna metoodika

Säte annab Konkurentsiametile volituse töötada välja ja avalikustada ÜVVK teenuse hinna

arvutamise ühtne metoodika, arvestades eelnõukohases seaduses sätestatut. Metoodika on

eelkõige soovitusliku iseloomuga, andes juhiseid eelnõukohases seaduses sätestatud

52

põhimõtete rakendamiseks praktikas ÜVVK teenuse hinna kujundamiseks ja hinnataotluse

esitamiseks.

Paragrahv 52. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kulud

Lõikes 1 täpsustatakse, missugused kulud arvestatakse vee-ettevõtja põhjendatud

tegevuskulude hulka. Sätte kohaselt peavad ÜVVK teenuse hinda lülitatavad kulud olema

põhjendatud, lähtuma kuluefektiivsusest ning võimaldama vee-ettevõtjale seadusega sätestatud

ülesannete täitmise.

Lõike 2 alusel lähtutakse põhjendatud tegevuskulude hindamisel järgmisest:

1) kulude dünaamika jälgimine ajas ja selle võrdlus tarbijahinnaindeksi dünaamikaga;

2) kulukomponentide põhjendatuse analüüs (sealhulgas eksperdihinnangud);

3) vee-ettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlemine teiste

sarnaste vee-ettevõtjate kuludega. Konkurentsiamet avaldab oma kodulehel võrdlusandmebaasi

põhimõtted, et vee-ettevõtjal oleks võimalik hinnata ettevõtte efektiivsusnäitajaid teiste

sarnaste ettevõtetega.

Lõige 3 täpsustab, missuguseid vee-ettevõtja kulusid ÜVVK teenuse hinda arvestada ei tohi.

Sätte kohaselt ÜVVK teenuse hinda ei lülitata:

1) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu;

2) sponsorlus, kingitused ja annetused;

3) ÜVVK teenusega mitteseotud kulud;

4) õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahvid ning muud rahalised kohustused, mis on

tingitud ettevõtja kohustuse rikkumisest;

5) finantskulud;

6) dividendide tulumaksukulu;

7) muud kulud, mis ei ole vajalikud ettevõtjale seadusega antud kohustuste täitmiseks.

Ebatõenäoliselt laekuvate nõuete lülitamist veeteenuse hinda ei saa aktsepteerida, kuna ükski

korrektselt arveid tasuv tarbija ei pea veeteenuse hinna kaudu kinni maksma vee-ettevõtja

võlgnike tasumata arveid. Kui lubada ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu lülitamist hinda,

tekitaks see tarbijate ebavõrdse kohtlemise. Ühelt poolt võtaks see ettevõtjalt motivatsiooni

nõuda võlg sisse tegelikelt võlgnikelt ning teisest küljest kaotavad korrektse maksekäitumisega

tarbijad motivatsiooni edaspidi arveid korrektselt maksta. Seega tuleb ebatõenäoliselt laekuvad

arved sisse nõuda vajaduse korral kohtu kaudu. Ka konkurentsi olukorras tegutsevatel

ettevõtetel on ebatõenäoliste laekuvate nõuete kulu ettevõtja risk, mida ei saa jaotada kõigi

tarbijate vahel.

Sponsorluse, kingituste ja annetustega seotud kulud on vee-ettevõtja jaoks vabatahtlikud.

Nimetatud kulud ei ole hinnatavad põhjendatud tegevuskuludena ÜVVK teenuse osutamisel,

sest ei taga kvaliteetsemat teenust ega keskkonnanõuete täitmist, mistõttu ei ole need kulud

ÜVVK teenuse osutamiseks vajalikud.

Õigusaktide alusel vee-ettevõtjale määratud trahvid ja viivised ei ole ÜVVK teenuse

osutamisega seotud põhjendatud kulu, sest nende kulude tekkepõhjus on reeglina vee-ettevõtja

käitumisest tulenev. Kuna vee-ettevõtja on kohustatud temale õigusaktidega pandud kohustusi

täitma, siis seaduste mittetäitmisest tulenevaid trahve või viiviseid ei ole põhjendatud lülitada

ÜVVK teenuse hinda.

53

Veeteenuse hinna kujundus sisaldab põhjendatud tulukust ärikasumi komponendina, mistõttu

finantskulusid (kasumiaruande skeemi kohaselt arvestatakse finantskulud peale ärikasumit)

veeteenuse hinda ei lülitata. See on tingitud asjaolust, et vee-ettevõtjad oleksid võimalikult

motiveeritud turult soodsaimate laenutingimuste leidmises ja taotlemises. Vastasel juhul võivad

finantskulud väljuda kontrolli alt, sest nende ÜVVK teenuse hinda lülitamisel puuduks vee-

ettevõtjal finantskulude minimeerimiseks huvi.

Erisoodustuste kulud (näiteks kulud sportimisele, ametiauto kasutamisega seotud kulud jms)

ehk tööandja poolt töötaja jaoks töösuhtes tehtavad lisakulud (hüved), mis ületavad tööandjale

õigusaktidega pandud kohustusi või sätestatud määrasid, ei ole vajalikud ega seotud ÜVVK

teenuse osutamisega ning vee-ettevõtjal on võimalik valida, kas nimetatud kulusid teha või

mitte. Nimetatud kulude tegemata jätmine ei põhjusta osutatavate teenuste halvemat kvaliteeti

ja neil puudub seos põhitegevusega.

Tulumaksukulud erisoodustustelt, kingitustelt, annetustelt ja vastuvõtukuludelt, ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt ja muudelt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt ei ole vajalikud

ÜVVK teenuse osutamiseks, mistõttu tuleb need kulud ettevõtjal kompenseerida muu tegevuse

või tulukuse arvelt.

Paragrahv 53. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse põhivara arvestamise alused

Lõikes 1 määratakse vee-ettevõtja põhivara koosseis. Sätte kohaselt ei arvestata ÜVVK teenuse

põhivara hulgas järgmist:

1) pikaajalised finantsinvesteeringud;

2) immateriaalne põhivara, välja arvatud arvutitarkvara ja litsentsid, mis on vajalikud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste osutamiseks;

3) liitumistasudest soetatud põhivara;

4) põhivara, mida vee-ettevõtja ei kasuta ÜVVK teenuse osutamiseks;

5) tagastamatu abiga soetatud põhivara, arvestades ÜVVKSi eelnõu § 54 lõikes 1 sätestatud

põhivara kulumi arvestamise põhimõtteid. Juhul kui ÜVVK teenuse hinda lülitatud kulum ja

põhjendatud tulukus ei kata tagastamatu abi arvelt soetatud vara reinvesteeringuteks mõistlikel

tingimustel võetud laenukohustusi (laenu põhiosa ja intressimaksed), lahendab regulaator

rahavoogude probleemi konkreetse hinnamenetluse käigus vastava kapitalikulu komponendi

korrigeerimisega (omavahenditest ja laenukohustustest tehtud investeeringud kajastuvad

hinnas kulumi ehk kapitalikulu komponendina). Tegemist on erandiga juhuks, kui vee-

ettevõtjale ei ole tagatud positiivsed rahavood ja ÜVVK teenuse järjepidevus ning

nõuetekohasus võivad sattuda ohtu.

Lõike 2 kohaselt peab põhivara väärtuse arvestus olema järjepidev ning jätkuma ka vee-

ettevõtja või vara omandisuhte muutmise korral.

Paragrahv 54. Põhivara kulumi arvestus ja põhjendatud tulukus

Lõikes 1 sätestatakse põhjendatud tulukuse ja põhivara kulumi arvestamise alused. ÜVVK

teenuse hinda lülitatava põhjendatud tulukuse ja põhivara kulumi arvutamisel lähtutakse selle

teenuse osutamiseks vajalikust põhivarast. Juhul kui ÜVVK teenuse hinda lülitatud kulum ja

põhjendatud tulukus ei kata tagastamatu abi arvelt soetatud vara reinvesteeringuteks mõistlikel

tingimustel võetud laenukohustusi (laenu põhiosa ja intressimaksed), lahendab regulaator

rahavoogude probleemi konkreetse hinnamenetluse käigus vastava kapitalikulu komponendi

korrigeerimisega (omavahenditest ja laenukohustustest tehtud investeeringud kajastuvad

54

hinnas kulumi ehk kapitalikulu komponendina). Tegemist on erandiga juhuks, kui vee-

ettevõtjale ei ole tagatud positiivsed rahavood ja ÜVVK teenuse järjepidevus ning

nõuetekohasus võivad sattuda ohtu. Eelkõige puudutab säte väikeseid vee-ettevõtteid, kes

teenindavad alla 2000 inimese ning kes on suurema osa oma varadest saanud abirahade ja

toetuste arvelt. Kapitalikulu komponendi korrigeerimist kasutatakse vaid sellisel juhul, kui vee-

ettevõtjale ei ole tagatud positiivsed rahavood, ja seda vaid ulatuses, mis vee-ettevõtja

jätkusuutlikkuse jaoks on tarvilik. Täpsed alused kapitalikulu korrigeerimiseks sätestab

Konkurentsiamet oma hinna kooskõlastamise metoodikas, arvestades vee-ettevõtja

jätkusuutlikkuse tagamise kohustust. Regulaator küsib kohalikelt omavalitsuselt arvamust

hinnataotluses kajastatud investeeringute vastavuse kohta ÜVVK AKle ning tal on võimalik

hinnata laenulepingute vastavust turusituatsioonile kui ka vee-ettevõtte tegelikke rahavoogusid,

et vajadusel teha korrektuure veehinna kooskõlastamise metoodikast, mis arvestaksid

konkreetse ettevõtte jätkusuutlikkust pikas perspektiivis. Ka OECD on oma 2020. a uuringus

„Financing Water Supply, Sanitation and Flood Protection Challenges in EU Member States

and Policy Options“14 leidnud, et Eestis on ÜVVK sektor tugevalt alarahastatud puudulike

reinvesteeringute tõttu, mis seab ohtu kogu veeteenuse järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse Eestis.

Seetõttu on oluline, et veehinna kooskõlastamise käigus võtaks regulaator veehinna määramisel

vajaduse korral arvesse ka reinvesteeringute vajaduse ning et veesektori jätkusuutlikkus oleks

tagatud pikas perspektiivis.

Lõike 2 kohaselt lähtutakse põhivara kulumi arvutamisel ÜVVK teenuse osutamiseks vajaliku

põhivara väärtusest ning kuluminormist, mis vastab põhivara kasulikule tehnilisele elueale.

Veemajanduses kasutatavale varale rakendatakse liigiti arvestusliku majanduslikult kasuliku

eluea järgmisi pikkuseid:

a) võrgustikud, torustikud: 40 aastat;

b) tootmishooned: 40 aastat;

c) reservuaarid ja mahutid: 40 aastat;

d) masinad ja seadmed: 15 aastat.15

Lõikes 3 sätestatakse põhjendatud tulukuse arvestamise alused. Põhjendatud tulukus

arvutatakse, korrutades ÜVVK teenuse osutamiseks vajaliku põhivara väärtuse, millele on

liidetud käibekapitali suurus, kaalutud keskmise kapitali hinnaga. Põhjendatud tulukuse ÜVVK

teenuse hinda lülitamine ei ole kohustuslik, kui vee-ettevõtja nii otsustab. Nimetatud

põhjendatud tulukuse arvestamise alust on kohaldatud ka kehtiva ÜVVKSi alusel, lihtsalt

põhimõte on eelnõukohase seadusega toodud Konkurentsiameti juhendist seaduse tasandile.

Paragrahv 55. Käibekapital

Sättega määratakse käibekapitali suuruseks viis protsenti viimase kolme kalendriaasta ÜVVK

teenuse käibe aritmeetilisest keskmisest. Vajaduse korral tehakse käibekapitali suuruse

leidmiseks analüüs.

14 OECD 2020. a aruanne on kättesaadav: https://www.oecd.org/environment/financing-water-supply-sanitation-

and-flood-protection-6893cdac-en.htm (09.07.2020).

15„Keskkonnaministri 22.12.2014 a määruse nr 59 „Toetuse andmise tingimused meetmes „Veemajandustaristu

arendamine“ avatud taotlemise korral“ lisa 2. Kättesaadav arvutivõrgust:

https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1230/2201/7004/KKM_15022017_m6_Lisa2V.pdf#.

55

Paragrahv 56. Piirnormi ületava reostuse tasu

Sätte kohaselt võib vee-ettevõtja võtta tarbijalt piirnormi ületava reostuse tasu, kui saasteainete,

sealhulgas ohtliku aine sisaldus ärajuhitavas reo- või sademevees ületab vee-ettevõtja ja tarbija

vahel sõlmitud teenuslepinguga kehtestatud piirnorme. Seaduseelnõus antakse kohalikule

omavalitsusele volitus kehtestada ÜVVK kasutamise eeskirjaga saasteainete (välja arvatud

ohtlikud ained) piirnormid ja keskkonnaministrile ohtlike ainete piirnormid, mis kirjeldavad

reovee koostist ja millele vastavat reovett on vee-ettevõtja kohustatud tarbijalt vastu võtma.

Kuid ei ole välistatud, et vee-ettevõtja ja tarbija on omavahelises teenuslepingus kokku

leppinud leebemates saasteainete piirnormides. Viimasel juhul tuleb piirnormi ületava reostuse

tasu arvestamisel lähtuda justnimelt vee-ettevõtja ja tarbija vahelises lepingus kokkulepitud

piirnormidest. Piirnormi ületava reostuse tasu on ühekordne lepingurikkumise tasu, mille

suurus ei ole sõltuvuses vee-ettevõtjale tekitatud kahjuga, vaid on pigem distsiplineeriva

iseloomuga, et tagada lepingutingimuste täitmine.

2. jagu. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna määramine

Paragrahv 57. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnataotlus

Lõige 1 sätestab ÜVVK teenuse hinnaotsuse menetluse. Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub

reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 ie või suurem, esitab vee-ettevõtja ÜVVK

teenuse hinnataotluse koos põhiteenustega seotud teenuste hinnakirja, reostusgruppide ja muu

hinnataotluse aluseks oleva dokumentatsiooniga hinnaotsuse tegemiseks Konkurentsiametile.

Lõige 2 sätestab ÜVVK teenuse hinnaotsuse menetluse omavalitsusüksusega. Kui vee-ettevõtja

tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on alla 2000 ie, või väljaspool

reoveekogumisala, esitab vee-ettevõtja hinnataotluse koos põhiteenustega seotud teenuste

hinnakirja, reostusgruppide ja muu hinnataotluse aluseks oleva dokumentatsiooniga

hinnaotsuse tegemiseks omavalitsusüksusele.

Lõige 3 sätestab ÜVVK teenuse hinnaotsuse menetluse olukorras, kus vee-ettevõtja osutab

teenust mitmel reoveekogumisalal. Kui vee-ettevõtja osutab ÜVVK teenust mitmel

reoveekogumisalal, mille summaarne reostuskoormus on 2000 ie või suurem, esitab vee-

ettevõtja hinnataotluse kõikides tegevuspiirkondades ühesuuruse ÜVVK teenuse hinnaotsuse

tegemiseks Konkurentsiametile. Kui vee-ettevõtja ei soovi kõikides piirkondades ühesuurust

ÜVVK teenuse hinda kehtestada, esitatakse iga reoveekogumisala kohta hinnataotlus

Konkurentsiametile või kohalikule omavalitsusüksusele sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2

sätestatud üldreegli kohaselt.

Kui vee-ettevõtja teenindab ühte või mitut reoveekogumisala, mille summaarne

reostuskoormus jääb alla 2000 ie, kuid mis hõlmavad mitut omavalitsusüksust, esitatakse

lõike 4 kohaselt hinnataotlus kõikides tegevuspiirkondades ühesuuruse ÜVVK teenuse

hinnaotsuse tegemiseks Konkurentsiametile. Säte toetab regionaalse vee-ettevõtjana

tegutsemist, mis võimaldab lihtsustatud korras kooskõlastada ühesuuruse ÜVVK teenuse hinna

kõigis teenindatavates kohalikes omavalitsustes. Kui vee-ettevõtja ei soovi kõigil

reoveekogumisaladel ühesuurust ÜVVK teenuse hinda kehtestada, esitab vee-ettevõtja iga

reoveekogumisala kohta hinnataotluse sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud üldreegli

kohaselt.

56

Lõige 5 täpsustab ÜVVK teenuse hinnaotsuse menetlust juhul, kui vee-ettevõtja osutab teenust

teisele vee-ettevõtjale. Teisele vee-ettevõtjale osutatava ÜVVK teenuse eest võib vee-ettevõtja

võtta ÜVVK teenuse tasu üksnes juhul, kui ta on esitanud selleks hinnataotluse

Konkurentsiametile ning saanud vastavasisulise hinnaotsuse. Kuni hinnaotsuse saamiseni on

vee-ettevõtjal keelatud ÜVVK teenuse osutamist ühepoolselt lõpetada või peatada.

Lõike 6 järgi on vee-ettevõtja kohustatud jälgima oma tegevusest sõltumatuid asjaolusid, mis

mõjutavad ÜVVK teenuse hinda, ning teavitama Konkurentsiametit või omavalitsusüksust 30

päeva jooksul sellise asjaolu teada saamisest, mis võib muuta ÜVVK teenuse hinda rohkem kui

viis protsenti majandusaasta jooksul. Konkurentsiamet või omavalitsusüksus otsustab 30 päeva

jooksul sellise teabe saamisest arvates, kas ja millise tähtaja jooksul peab vee-ettevõtja esitama

uue hinnataotluse.

Lõige 7 sätestab hinnataotluse menetlemisel Konkurentsiametile ja omavalitsusüksusele vee-

ettevõtja ärisaladuse hoidmise kohustuse.

Kui Konkurentsiamet või kohalik omavalitsus ei kinnita vee-ettevõtja hinnataotlust, saab vee-

ettevõtja lõike 8 kohaselt nende otsuse vaidlustada halduskohtus.

Paragrahv 58. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnaotsus

Lõike 1 kohaselt kontrollib Konkurentsiamet või omavalitsusüksus ÜVVKSi eelnõu §-s 57

sätestatud pädevuse alusel, et taotletud ÜVVK teenuse hind ning põhiteenustega seotud

teenuste hinnad sisaldaksid üksnes ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust.

Lõike 2 alusel kuuluvad põhiteenustega seotud teenuste hindade koosseisu vaid selliste teenuste

hinnad, mille osutamisel on vee-ettevõtjal monopoolne seisund.

Kui on tekkinud vaidlused vee-ettevõtja ja omavalistusüksuse vahel hinnataotluse pinnalt, on

Konkurentsiamet lõike 3 kohaselt kohustatud vee-ettevõtja või omavalitsusüksuse

vastavasisulise taotluse alusel esitama asja kohta oma põhjendatud arvamuse 30 päeva jooksul.

Põhjendatud kolmanda sõltumatu isiku arvamus on üks lihtsaim võimalus tekkinud vaidlused

võimalikult kiiresti ja konstruktiivselt lahendada.

Lõige 4 sätestab hinnaotsuse menetluse tähtajad. Konkurentsiamet ja omavalitsusüksus teevad

hinnaotsuse 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Eriti keeruka või

töömahuka taotluse menetlemisel võib Konkurentsiamet või omavalitsusüksus pikendada seda

tähtaega 90 päevani, teatades tähtaja pikendamisest taotluse esitajale enne esialgse tähtaja

möödumist. Menetlustähtaeg peatub, kui menetlemiseks on vaja lisaandmeid.

Lõike 5 kohaselt peab vee-ettevõtja lubama Konkurentsiametil ja omavalitsusüksuse volitatud

isikul kontrollida oma raamatupidamist, põhjendama ÜVVK teenuse hinna moodustamise

aluseid ning andma oma majandustegevuse kohta vajalikke selgitusi. Ainult sel viisil on

võimalik hinnataotluse kohta kujundada õiglane seisukoht.

Lõige 6 nimetab veel muid volitusi Konkurentsiametile või omavalitsusüksusele hinnataotluse

menetlemiseks. Näiteks on Konkurentsiameti ja kohaliku omavalitsuse volitatud isikul

hinnataotluse menetlemiseks õigus siseneda kontrollimiseks kontrollitava vee-ettevõtja

esindaja juuresolekul vee-ettevõtja territooriumile, ruumidesse ja rajatistesse, tutvuda seal

57

asjasse puutuvate dokumentide, muu teabe ja asjaoludega ning teha väljavõtteid, ärakirju ja

koopiaid.

Lõike 7 alusel on Konkurentsiametil ja omavalitsusüksusel õigus nõuda vee-ettevõtjalt ja vee-

ettevõtjaga seotud füüsiliselt või juriidiliselt isikult ning selle esindajalt, samuti riigiasutuselt ja

selle ametiisikult lisaandmeid, kui seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikud andmed

ei ole avalikult kättesaadavad. Konkurentsiametil on sama õigus ka omavalitsusüksuse ja selle

ametiisiku suhtes.

Lõike 8 kohaselt on Konkurentsiamet kohustatud küsima omavalitsusüksuselt arvamust

hinnataotluses kajastatud investeeringute vastavusest ÜVVK AKle. Kuna vee-ettevõtja

kavandatud investeeringute aluseks on ÜVVK AKs märgitud investeeringud, on äärmiselt

oluline tagada hinnataotlusega kooskõlastamiseks esitatud investeeringute vastavus selles

kavas planeeritule.

Lõike 9 alusel peatub hinnataotluse menetlemise tähtaeg, kui Konkurentsiametile või

omavalitsusüksusele ei ole esitatud teavet, mis on vajalik hinna kehtestamiseks.

Omavalitsusüksuse ÜVVK AK puudumine ei ole peatumise põhjuseks. Kui ÜVVK AK

puudub, tuleb vee-ettevõtjal veehinna kooskõlastamise aluseks olevate edasiste investeeringute

vajadus esitada lähtuvalt ettevõtte strateegiast.

Lõige 10 sätestab ÜVVK teenuse hinna vaidlustamise aluse. Kehtestatud ÜVVK teenuse

hinnaotsust võib tarbija kohtus vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud

tingimustel ja korras.

Paragrahv 59. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna avalikustamine ja

rakendamine

Lõige 1 sätestab ÜVVK teenuse hinna avalikustamise kohustuse. Sätte kohaselt on ÜVVK

teenuse hinna avalikustamise kohustus vee-ettevõtjal. Vee-ettevõtja avalikustab ÜVVK teenuse

hinnad vähemalt 30 päeva enne ÜVVK teenuse hinna kehtima hakkamist. Vee-ettevõtja

avalikustab ÜVVK teenuse hinnad kohaliku omavalitsuse üksuse ja vee-ettevõtja veebilehel

ning vähemalt üks kord ühes kohalikus või maakonna ajalehes.

Lõike 2 alusel tuleb vee-ettevõtjal rakendada ÜVVK teenuse hinnad hinnaotsuse saamisest

60 päeva jooksul. Seejuures tuleb arvestada, et ÜVVK teenuse hind peab olema avalikustatud

vähemalt 30 päeva enne hinna kehtima hakkamist omavalitsusüksuse või vee-ettevõtja

veebilehel ning vähemalt üks kord ühes kohalikus või maakonna ajalehes. Oluline on kasutada

võimalikult erinevaid teabevahendeid, et enne muudetud hinna jõustumist oleks tarbijaid

piisavalt teavitatud ja muudetud hind ei tuleks kellelegi üllatusena.

Paragrahv 60. Ajutise ÜVVK teenuse hinna kehtestamine

See paragrahv reguleerib olukorda, kus Konkurentsiamet on tuvastanud ÜVVK teenuse hinna,

mis ei vasta ÜVVKSis sätestatud nõuetele ning vee-ettevõtja on jätnud vastavasisulise

Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmata. Lõike 1 järgi saab Konkurentsiamet kirjeldatud juhul

kehtestada ÜVVK teenuse ajutise hinna. Konkurentsiamet saab ajutise hinna kehtestada kõigile

vee-ettevõtjatele, sõltumata asjaolust, kas vee-ettevõtja hinnaotsuse tegijaks on

Konkurentsiamet või kohalik omavalitsusüksus. Konkurentsiameti kehtestatud hind kehtib,

58

kuni vee-ettevõtja kooskõlastab uue ÜVVK teenuse hinna Konkurentsiameti või

omavalitsusüksusega nende pädevuse kohaselt.

Lõike 2 kohaselt peab Konkurentsiamet ÜVVK teenuse hindade kehtestamisel võtma arvesse

seaduses määratud hinna kehtestamise aluseks olevaid vee-ettevõtja kulusid ja hinna struktuuri.

Kehtivates maagaasi (MGS), elektrituru (ELTS) ja kaugkütte (KKütS) seadustes ning

ÜVVKSis on ajutise hinna kehtestamise alused sätestatud erinevalt. Näiteks sätestab MGS, et

Konkurentsiamet võib kehtestada gaasi ajutise ülekande või jaotamishinna kõige kauem kaheks

kuuks. ELTS, mis reguleerib samuti energeetikavaldkonda, ajutiste võrgutasude kehtestamisel

aga taolist kahekuulist piirangut ei sea. KKütSi ja ÜVVKSi puhul peab ajutise soojuse ja

veeteenuse hinna kehtestamisel lähtuma majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusest.

Muudatuse kohaselt kehtestatakse ajutise hinna kujundamise alused seaduse tasandil ning kavas

on kõikidest nimetatud eriseadustest tulenevad põhimõtted ühtlustada. Samuti peab kehtivate

seaduste kohaselt Konkurentsiamet enne ajutise hinna kehtestamist tegema ettevõtjale

ettekirjutuse ning ajutise hinna määramise mehhanismi rakendamine on võimalik vaid juhul,

kui isik on jätnud ettekirjutuse täitmata. Eraldi ettekirjutust puudutava menetlemine olukorras,

kus nimetatud hinnad ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei ole kooskõlas puudutatud isikute

huvide ja ootustega. ÜVVKSi eelnõus sätestatu tagab tõhusa ajutise hinna määramise

mehhanismi, mida saaks rakendada kõikides sektorites ühetaoliselt. Lisaks õigusselgusele

tagatakse niimoodi parem arusaam nõuete ning ajutise hinna kehtestamise ühtsete printsiipide

kohta. Selliselt on paremini tagatud ka tarbijate kaitse. Olukorras, kus amet on tuvastanud, et

teenuste reguleeritavad hinnad ei vasta seaduses sätestatud hinnakujundamise alustele, on eraldi

ettekirjutust puudutava menetlemine liialt koormav ning ei võimalda ametil täita oma kohustust

tegutseda kooskõlas HMSi §-s 5 sätestatud haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse

nõudega. Samuti oleks eraldi ettekirjutust puudutav menetlus olukorras, kus nimetatud hind ei

vasta seaduses sätestatud nõutele, vastuolus puudutatud isikute huvide ja ootustega. Ka ei

tekitaks ettekirjutuse tegemata jätmine isikule liigselt ebameeldivusi ega oleks tema suhtes

ülemäära koormav, sest isikul on võimalus kohe pärast asjaolu selgumist, kui üks või teine

väljatoodud hindadest ei vasta seaduses sätestatud alustele, viia oma tegevus seadusega

kooskõlla. Samuti on isikule tagatud kaebeõigus nii ajutiste hindade kehtestamise kui ka sellele

eelnenud menetluse protsessis, sealhulgas jääb õigus nõuda määratud hinna korral esialgset

õiguskaitset kuni kohtuvaidluse lõpuni16.

7. peatükk

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon

Paragrahv 61. Tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni hooldamine ja kontroll

Lõige 1 sätestab üldnõuded tarbimiskoha veevärgile ja kanalisatsioonile. ÜVVKga ühendatud

tarbimiskoha veevärki ja kanalisatsiooni peab tarbija hoidma sellises korras, et need ei

kahjustaks ÜVVKd ja teiste isikute vara ega takistaks ÜVVK teenuste osutamist. Tarbimiskoha

veevärgi ja kanalisatsiooni korrashoiu kohustus lasub tarbijal.

Lõike 2 kohaselt peab tarbija lubama paigaldada vee-ettevõtjal tarbimiskoha veevärgile

väljaehitatud veemõõdusõlmele veearvesti ning tagama selle toimimise ja säilivuse seaduses

ning ÜVVK kasutamise eeskirjas sätestatud korras ja tingimustel. Veearvesti peab olema

taadeldud mõõteseaduse ja selle alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri 18.12.2018

16 Konkurentsiameti 18.11.2020 kiri nr 9-1/20-0202-079-1.

59

määruse nr 65 „Metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite kohustuslikud kasutusalad koos

eranditega, metroloogilise kontrolli alla kuuluvate mõõtevahendite nimistu, täpsusnõuded,

taatluskehtivusajad ning metroloogilise kontrolli ja statistilise taatluse täpsustatud nõuded“ lisa

alusel.

Lõike 3 järgi peavad tarbimiskoha kanalisatsioonil olema allpool ühiskanalisatsiooni

paisutustaset paiknevatel reo- ja sademeveeneeludel ning äravoolul kaitseseadmed uputuste

vältimiseks. Nõue on vajalik tarbija enda vara kaitseks, et vältida võimalikest veeuputustest

põhjustatud kahjusid.

Lõige 4 annab omavalitsusüksusele volituse kehtestada ÜVVK kasutamise eeskirjaga

tarbimiskoha veevärgi või kanalisatsiooni ehitamisele ja kasutamisele lisanõudeid, mis on

vajalikud ÜVVK toimimise tagamiseks ning inimeste, rajatiste ja keskkonna kaitseks.

Lõike 5 alusel peab tarbija lubama vee-ettevõtja volitatud esindajal kontrollida kinnistu

veevärgi ja kanalisatsiooni vastavust kehtestatud nõuetele. Vee-ettevõtja ei ole järelevalve

tegija, vaid saab anda kinnistu omanikule või valdajale soovitusi kinnistu veevärgi ja

kanalisatsiooni hoolduseks ja järjepidevaks toimimiseks. Kui vee-ettevõtja avastab rikkumise,

tuleb tal teavitada pädevat järelevalve asutust. Tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni üle

teevad riiklikku järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kui tegemist on

ohutusnõuetele vastavuse hindamisega, ja omavalitsusüksus ÜVVKSi kohaselt.

8. peatükk

Riiklik järelevalve

Paragrahv 62. Riikliku järelevalve pädevus

Lõike 1 alusel teevad riiklikku järelevalvet seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides

sätestatud nõuete täitmise üle oma pädevuse piires omavalitsusüksus, Konkurentsiamet,

Keskkonnaamet ja Terviseamet.

Lõike 2 alusel teeb järelevalvet joogivee kvaliteedi üle Terviseamet. Joogivee kvaliteet peab

vastama VeeSi alusel kehtestatud nõuetele.

Lõike 3 alusel teevad järelevalvet ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna ja liitumistasu

õigusaktidele vastavuse üle Konkurentsiamet ja omavalitsusüksus eelnõukohase seaduse §-s 57

sätestatud pädevuse piires.

Lõige 4 sätestab järelevalveõiguse vee-ettevõtja raamatupidamise, ÜVVK teenuse hinna

kujundamise ning investeeringutega seonduvate nõuete täitmise üle. Järelevalvet teevad

Konkurentsiamet ning omavalitsusüksus eelnõukohase seaduse §-s 57 sätestatud pädevuse

piires.

Lõige 5 sätestab järelevalve volitused ohtlike ainete käitlemisega seotud nõuete vastavuse

hindamisele ja sellekohase teabe esitamisele, järelevalvet teeb Keskkonnaamet.

Lõike 6 järgi teeb järelevalvet ÜVVK nõuetekohase kasutamise, sealhulgas ühiskanalisatsiooni

keelatud ainete juhtimise üle Keskkonnaamet.

60

Lõike 7 alusel teeb järelevalvet vee-ettevõtja tegevuse vastavuse üle seadusele ja

omavalitsusüksuse õigusaktidele ning vee-ettevõtja poolt liitumislepingus ja teenuslepingus

seatud tingimuste vastavuse üle omavalitsusüksus.

Lõike 8 alusel teeb järelevalvet veehinna vastavuse üle ÜVVK AKle omavalitsusüksus. Kui

ÜVVK teenuse hind ei kata kooskõlas seadusega ÜVVK AKs ettenähtud kulusid, peab

omavalitsusüksus kohustama vee-ettevõtjat hinnataotlust esitama.

Lõike 9 kohaselt teeb tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni nõuetele vastavuse üle

järelevalvet omavalitsusüksus. Lisaks tuleb arvestada, et kui tegemist on ohutusnõuetele

vastavuse hindamisega, on järelevalve pädevus ehitusseadustiku järgi Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametil. Kuid nõuetele vastavust võib eelnõukohase seaduse § 61 alusel lisaks neile

kontrollida ka vee-ettevõtja. Kui vee-ettevõtja avastab rikkumise, algatab järelevalvemenetluse

omavalitsusüksus või Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet oma pädevuse põhjal.

Lõike 10 kohaselt teeb järelevalvet reoveekogumisalal väljaehitatud ÜVVKga liitumise,

sealhulgas ebaseaduslike liitumiste üle omavalitsusüksus.

Paragrahv 63. Riikliku järelevalve erimeetmed

Sättes viidatakse järelevalvemeetmete rakendamiseks korrakaitseseadusele.

Korrakaitseorgan võib eelnõukohases seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks

kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve

erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

Paragrahv 64. Vahetu sunni kasutamine

Keskkonnaametil on lubatud kasutada füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja

korras. Kõik Keskkonnaameti inspektorid läbivad kahe aasta jooksul Sisekaitseakadeemia

(SKA) koolituste tsükli, mille osadeks on ka jõu kasutamine, turvataktika ja isikute

kinnipidamine. Lisaks on Keskkonnaametis neli töötajat, kes on läbinud Sisekaitseakadeemia

turvataktika koolituse (TORK – tegutsemine ohtliku ründe korral) ning kelle ülesandeks on

muuhulgas Keskkonnaameti töötajate regulaarne õppekavakohane koolitamine. Seega on

keskkonnakaitse inspektorid teenistujad, kes on saanud asjakohase väljaõppe ja oskavad igas

situatsioonis hinnata, kuidas käituda, millal on õige ise reageerida ning millal on mõistlik

paluda PPA-lt ametiabi.

ÜVVKS eelnõu kontekstis võib olla vajadus füüsilist jõudu kasutada näiteks olukorras, kus on

põhjendatud kahtlus, et piiratud territooriumil juhitakse ühiskanalisatsiooni keskkonnale

ohtlike aineid ja see tegevus on vaja peatada, kuid territooriumi valdaja ei ava väravat või

takistab ametnikel füüsiliselt territooriumile siseneda. Sõltuvalt aine ohtlikkusest võib PPA

patrulli saabumise ootamine kaasa tuua negatiivse tagajärje – kahjustada inimese tervist.

Praktikas võib selline olukord tekkida näiteks kõrgema ohuallika juures, kus reovee

puhastamiseks kasutatakse ühiskanalisatsiooni teenust. Avarii või muu tootmisprotsessi

tulemusena võib sattuda ühiskanalisatsiooni suures koguses ohtlikku ainet, mis põhjustab

reoveepuhasti seiskumise ning ohtlik aine jõuab otse veekeskkonda, sealhulgas

suplusrandadesse, ohustades otseselt ka inimese tervist. Seetõttu on selliste olukordade

lahendamiseks vaja tagada Keskkonnaametile vahetu võimalus siseneda eravaldusse ja peatada

kohe tööstustegevus ning võtta kasutusele meetmed, et takistada ohtlike ainete keskkonda

jõudmine.

61

Paragrahv 65. Sunniraha määr

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras

rakendatava sunniraha ülemmäär 32 000 eurot. Võrreldes kehtiva ÜVVKSiga, on sunniraha

ülemmäär tõstetud 3200 eurolt 32 000 eurole, mis vastab tänapäevaste sunniraha ülempiirile

võrdluses teiste samaväärsete menetlustega veeseaduses. Kuna ettekirjutus ja sunniraha on ette

nähtud selleks, et sundida isikut midagi tegema, siis kehtivas ÜVVKSis sätestatud 3200 eurot

ei ole piisav summa, et mõjutada isikut kohustuse täitmisele, kuna nii väike summa (3200 eurot)

ei motiveeri isikut rikkumist lõpetama. Näiteks olukorras, kus tööstusettevõtte reovee

ühiskanalisatsiooni juhtimiseks on vaja rajada eelpuhasti, mille maksumus võib ulatuda

mitmekümne tuhande euroni, ei motiveeri 3200eurone sunniraha ettevõtet sellist investeeringut

tegema.

9. peatükk

Vastutus

Üheksandas peatükis on sätestatud väärtegude koosseisud ja vastutus. ÜVVKSi eelnõus

sätestatud väärteokoosseise on võrreldes kehtiva seadusega muudetud. Lisandunud on kaks uut

väärteokoosseisu (eelnõu §-d 67 ja 68) ja ühte väärteokoosseisu on täiendatud (§ 66). Muutmata

kujul on kehtivast seadusest üle võetud § 69 koosseis.

Eelnõukohases seaduses sätestatakse järgmised uued koosseisud;

1) ühiskanalisatsiooni juhitavaid aineid käsitleva teabe varjamine, moonutamine või

esitamata jätmine (§ 67);

2) ÜVVK teenuse osutamine kooskõlastamata hinnaga (§ 68).

Väärteokoosseisude väljatöötamisel kaaluti, kas

1) haldussund täidab täiel määral eesmärki või tuleb kohaldada ka karistust;

2) nõude rikkumisel on tegu või toiming tehtud ja midagi enam muuta või tagantjärele

parandada ei saa või ei ole enam võimalik puudust kõrvaldada;

3) nõue tuleb direktiivist, ELi määrusest või muust rahvusvahelisest lepingust;

4) vastutussäte on juba karistusseadustikus või mõne muu eriseadusega kaetud.

Väärteokoosseisude kavandamisel on lähtutud põhimõttest, et väärteovastutus on vajalik

juhtudel, kui rikkumine on juba toime pandud ning haldussunni tagantjärele kohaldamine ei ole

mõttekas ega võimalikki.

Karistusõiguse reformi põhimõtete kohaselt on väärteokoosseis vajalik üksnes selliste õiguslike

kohustuste sanktsioneerimisel, mille õigeaegse või täieliku täitmata jätmise korral kaasneb

oluline oht või kahju õigushüvele või olulistele ühiskondlikele huvidele. Kui kohustus ei ole

täidetud ja ka oht või kahju ei ole saabunud, piisab subjekti tegutsema kohustamiseks

haldussunnist. Väärteo puhul peaks olema tekkinud selline oht või kahju, kus haldussunnist

enam ei piisa.

Ühe olulise muudatusena tõstetakse juriidilise isiku keskkonnavastaste süütegude

karistusmäärasid. Kehtivad trahvimäärad ei muuda vajalikul määral isikute käitumist seaduse

nõudeid arvestavaks tegevusvaldkondades, kus ebaseaduslikust loodusvarade kasutamisest või

keskkonnanõuete täitmata jätmisest saadav tulu või rahaline sääst võib olla suur. Seetõttu on

sanktsioonide kehtestamisel oluline võtta muu hulgas arvesse majanduslikku tulu, mida seaduse

62

nõuete eiramine võib isikule anda, st trahvimäärad ei tohiks olla sellest väiksemad. Praegu on

kehtivas ÜVVKSis ÜVVK teenuse osutamise või kasutamise rikkumiste eest ette nähtud

karistusmäärad niivõrd madalad – juriidilise isiku puhul on maksimaalne karistusmäär

32 000 eurot –, et see ei motiveeri isikuid tegema pingutusi seaduse nõuete järgimiseks. Samuti

ei ole kehtivad trahvimäärad proportsionaalsed nõuete eiramisega põhjustatava

keskkonnakvaliteedi halvenemise ja loodusressursi saastamise suhtes. Tuleb nõustuda sellega,

et keskkonnale tekitatavat kahju ei ole võimalik adekvaatselt rahalises vääringus mõõta, kuid

keskkonnakaitse tunnistamine prioriteetseks ülesandeks üleilmselt näitab selgelt, et

keskkonnavaldkonnas ei tohiks olla madalamad sanktsioonid kui teistes eluvaldkondades.

Kehtivas ÜVVKSis ei ole karistusmäärad keskkonnanõuete rikkumiste eest ei tõhusad,

proportsionaalsed ega hoiatavad.

Paragrahv 66. Ohtlike ja keelatud ainete juhtimine ühiskanalisatsiooni

Lõike 1 kohaselt karistatakse ohtlike ainete piirnormi ületavas koguses või kontsentratsioonis,

samuti ka keelatud ainete ühiskanalisatsiooni juhtimise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Lõike 2 alusel, kui sama teo paneb toime juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni

400 000 eurot.

Tegemist on alternatiivsete koosseisudega, mille kohaselt on karistatav ohtlike ainete piirnorme

ületatavas koguses või kontsentratsioonis ühiskanalisatsiooni juhtimine. Alternatiivselt on

karistatav ka keelatud ainete ühiskanalisatsiooni juhtimine. Sellised ainult on näiteks ravimid,

rasvad, tahked esemed jms, mis põhjustavad ühiskanalisatsiooni ummistusi või häireid

reoveepuhasti töös. Ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete nimekirja ning piirnormid

kehtestab keskkonnaminister eelnõu § 36 lõike 2 alusel. Keskkonnaminister kehtestab

määrusega üksnes piirkontsentratsioonid, mida ületades vee-ettevõtja ei ole enam kohustatud

tarbija reovett ilma eelpuhastuseta vastu võtma. Maksimaalsed kogused arvestatakse vee-

ettevõtja ja tarbija vahel kokkulepitud vooluhulkade põhjal, kuna saasteaine kogused saadakse

reovee vooluhulga ja reovee tegeliku kontsentratsiooni korrutisena.

Ohtlike ainete piirnormi ületavas koguses või kontsentratsioonis ning keelatud ainete

ühiskanalisatsiooni juhtimine on ka kehtiva seaduse kohaselt väärtegu, mis on karistatav kuni

300 trahviühikuga ning juriidilise isiku korral rahatrahviga kuni 32 000 eurot. Eelnõu koostajate

hinnangul on ohtlike ainete piirnormi ületavas koguses või kontsentratsioonis ning keelatud

ainete ühiskanalisatsiooni juhtimine võrreldav veeseaduse §-s 259 sätestatud veekogu,

põhjavee ja pinnase saastamise keelu ning saastamise piiramiseks kehtestatud nõuete rikkumise

väärteoga, mistõttu karistusmäärad peaksid ÜVVKSis samuti nende väärtegude korral olema

samaväärsed. Eelnevale tuginedes on eelnõu koostajad pidanud põhjendatuks ohtlike ainete

piirnormi ületavas koguses või kontsentratsioonis ning keelatud ainete ühiskanalisatsiooni

juhtimise väärteo korral karistada kuni 300 trahviühikuga ning juriidilise isiku korral

rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Ohtlike ainete piirnormi määramisel lähtutakse tarbija ja vee-ettevõtja vahelises lepingus

sätestatud piirnormist, mis eelnõukohase seaduse järgi ei tohi olla rangem kui

keskkonnaministri määrusega kehtestatud piirnorm, kuid võib olla leebem, kui pooled nii kokku

lepivad.

Paragrahv 67. Teabe moonutamine või esitamata jätmine

Lõike 1 kohaselt karistatakse ühiskanalisatsiooni juhitavaid aineid käsitleva teabe varjamise,

moonutamise või esitamata jätmise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

63

Lõike 2 järgi karistatakse sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, rahatrahviga

kuni 100 000 eurot.

Tegemist on uue väärteokoosseisuga. Uue koosseisu loomine on vajalik, kuna veekeskkonna

seisundi kõige suuremaks saastusriski allikaks on ohtlike ainete kontrollimatud ja lubamatud

heited. Lisaks on ohtlikud ja keelatud ained kõige suuremaks riskiallikaks

reoveepuhastusprotsesside toimimisele, tuues kaasa puhastusprotsessis häireid. See omakorda

võib põhjustada puhastamata heitvee keskkonda jõudmise, mis on oluline oht inimeste elu ja

tervisele. Sealhulgas avaldab kontrollimatu heide olulist negatiivset mõju veeökosüsteemile.

Kontrollimatud heited on otseses vastuolus veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EÜ eesmärgi ja

põhimõtetega, kuna võivad kaasa tuua ulatuslikke ja pöördumatuid keskkonnakahjusid.

Haldussunni kohaldamine ei ole otstarbekas olukorras, kus tegu on tehtud ja tagajärg saabunud

ning enamasti on tagajärje heastamine võimatu või väga keeruline ja kulukas. Isegi kui

tagajärge ei saabunud, võib tegemist olla keskkonnale ja osalt ka inimese tervisele sedavõrd

ohtliku tegevusega, et väärteokaristuse kohaldamine on põhjendatud nii üld- kui

eripreventiivses mõttes. Väärteokoosseisu tagajärgedeks võib olla reaalne oht inimestele elu ja

tervisele, mistõttu eelnõu autorid leiavad, et ohtlike ainete teabe moonutamise või esitamata

jätmisega seotud koosseisu loomine on hädavajalik.

Eriti oluline on saada ohtlike ainete kasutamise ja nende ühiskanalisatsiooni juhtimise kohta

täpset ja tegelikkusele vastavat teavet, et keskkonnaloa andjal ja vee-ettevõtjal oleks ülevaade,

missugused ained võivad konkreetse vee-ettevõtja hallatavasse ühiskanalisatsiooni jõuda. Kui

puudub ülevaade saasteainete tegelikest voogudest, jõuavad need kontrollimatult veekeskkonda

ning põhjustavad ulatuslikke häireid veeökosüsteemis, samuti on saasteained nii veekogude

kasutamise kui ka toitumisahela kaudu otseseks ohuks inimese elule ja tervisele.

Karistusmäärad on samaväärsed veeseaduse §-s 265 sätestatud mereala keskkonnaseisundit

ohustavast tegevusest ja olukorrast teatamata jätmisega, kuna mõlema väärteo koosseisu

põhisisu seisneb nõuetekohases teavitamises, et vältida keskkonnaseisundit ohustavate

tegevuste mõjul saasteainete jõudmist veekeskkonda.

Paragrahv 68. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuse osutamine hinnaotsusest erineva

hinnaga

Lõike 1 kohaselt karistatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise eest

hinnaotsuses määratust erineva hinnaga rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Lõike 2 järgi karistatakse sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, rahatrahviga,

mis moodustab kuni kümme protsenti vee-ettevõtja viimase auditeeritud majandusaasta käibest.

Tegemist on uue väärteokoosseisuga. Uue koosseisu loomine on vajalik, kuna ÜVVK teenus

on üldhuviteenus, mis peab olema kättesaadav kõigile inimestele sõltumata elatustasemest.

Puhta joogivee puudumine on esmane põhjus haiguskollete tekkimisele ning on seeläbi otseseks

ohuks kogu elanikkonna elule ja tervisele. Teisalt on äärmiselt oluline, et ÜVVK teenus oleks

osutatud hinnaotsuses määratud hinnaga, et tagada vee-ettevõtete jätkusuutlikkus pikas

perspektiivis ning tagada vajalikud ressursid veetaristu hooldamiseks ja nõuetekohaseks

teenuseks. ÜVVKSi kõige olulisemaks eesmärgiks on tagada ÜVVK teenuse osutamine õiglase

hinnaga, mis eeldab, et ühelt poolt tagab ÜVVK teenuse hind ÜVVK jätkusuutlikkuse ja

kvaliteetse üldhuviteenuse osutamise pikas perspektiivis, kuid teisalt arvestab ka tarbija

64

huvidega, et ÜVVK teenuse hind oleks selline, mis tagab kõigi tarbijate juurdepääsu

kvaliteetsele ÜVVK teenusele. Hinnaotsusest erineva hinnaga ÜVVK teenuse osutamine on

otseseks ohuks joogivee kättesaadavuse tagamisele ning ohuks ebakvaliteetse ÜVVK teenuse

osutamisele, mistõttu on sellel otsene mõju inimese elule ja tervisele ning vastava koosseisu

loomine on hädavajalik.

Vee-ettevõtja kohustus esitada taotlus veehinna kooskõlastamiseks ja hinnaotsuse tegemiseks

Konkurentsiametile või kohaliku omavalitsuse üksusele on sätestatud eelnõu § 57 lõigetes 1–4.

ÜVVK teenuse hinnaotsusest erineva hinnaga osutamise väärteo eest on karistusmääraks kuni

300 trahviühikut ning juriidilise isiku korral karistatakse rahatrahviga, mis moodustab kuni

kümme protsenti vee-ettevõtja viimase auditeeritud majandusaasta käibest. Karistusmäärad on

samaväärsed maagaasiseaduses sätestatud kooskõlastamata hinnaga teenuse osutamise väärteo

karistusmääradega. Kuna ÜVVK teenuse osutamise hind mõjutab kõiki isikuid, kes kasutavad

ÜVVK teenust, ning kliendil puuduvad võimalused hinna läbirääkimisteks, on oluline, et

monopoolses seisundis vee-ettevõtjad pakuksid ÜVVK teenust hinnaga, mis on enne

kooskõlastatud omavalitsusüksuse või Konkurentsiametiga, et tagada õiglane ÜVVK teenuse

hind ja tarbijate huvide kaitse.

Paragrahv 69. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ebaseaduslik liitumine ja selle

ebaseaduslik kasutamine

Lõike 1 kohaselt karistatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ebaseadusliku liitumise,

ühisveevärgist ebaseadusliku veevõtu, ühiskanalisatsiooni abil reo- ja sademevee ebaseadusliku

ärajuhtimise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Lõike 2 järgi karistatakse sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, rahatrahviga

kuni 400 000 eurot.

ÜVVKga ebaseaduslik liitumine ja selle ebaseaduslik kasutamine tähendab ühelt poolt, et isik

tarbib ÜVVK teenust ilma selle eest õiglast tasu maksmata, kuid teisalt on ebaseaduslikud

ühendused suureks ohuks inimese tervisele ja ümbritsevale keskkonnale. Näiteks kui

sademeveetorustiku külge ühendatakse ebaseaduslikult majapidamise reovee torustik, jõuab

ärajuhitav reovesi veekogusse sademeveelaskme kaudu, kus puuduvad reovee puhastamiseks

vajalikud puhastusseadmed. Karistusmäärade arvestamisel on lähtutud teiste samaväärsete

rikkumiste karistusmääradest. ÜVVKga ebaseadusliku liitumise ja selle kasutamise väärtegu

on võrreldav veeseaduse §-s 257 sätestatud veekogu veeloata kasutamisega, kuna mõlema

väärteo korral on üheks rikkumise koosseisuks reostuse juhtimine veekogusse ilma

kontrollimata ning selle eest õiglast tasu maksmata. Seetõttu on eelnõu koostajad seisukohal, et

ÜVVKga ebaseadusliku liitumise ja teenuse kasutamise karistusmäärad peavad olema

samaväärsed veeseaduse §-s 257 sätestatud karistusmääradega.

Paragrahv 70. Menetlus

Lõike 1 kohaselt on ohtlike ainete ning keelatud ainete ühiskanalisatsiooni juhtimisega seotud

väärtegude kohtuväline menetleja Keskkonnaamet.

Lõike 2 kohaselt on ohtlike ainetega seotud teabe varjamise, moonutamise või esitamata

jätmisega seotud väärtegude kohtuväline menetleja Keskkonnaamet ning hinnaotsuse aluseks

65

oleva teabe varjamise, moonutamise või esitamata jätmise korral Konkurentsiamet või kohaliku

omavalitsuse üksus eelnõukohase seaduse §-s 57 sätestatud pädevuse ulatuses.

Lõike 3 kohaselt on ÜVVK teenuse mittenõuetekohase hinnaga osutamisega seotud väärtegude

kohtuväline menetleja Konkurentsiamet.

Lõike 4 kohaselt on ÜVVKga ebaseadusliku liitumise ja selle ebaseadusliku kasutamise korral

kohtuväline menetleja omavalitsusüksus.

10. peatükk

Rakendussätted

1. jagu. Seaduse rakendamine

Paragrahv 71. Teenuste hinnad

Lõike 1 kohaselt on vee-ettevõtja juhul, kui ta on kehtestanud juriidilistele ja füüsilistele

isikutele erinevad ÜVVK teenuse hinnad, kohustatud viima hinnad kooskõlla võrdse

kohtlemise põhimõttega hiljemalt 2023. aasta 1. jaanuariks. Kuna juriidiliste ja füüsiliste isikute

hinnaerinevuste ühtlustamine oli sätestatud juba kehtiva ÜVVK seadusega, on eelnõukohase

seadusega ette nähtud lühem üleminekuaeg, et ajalooliselt kujunenud ebavõrdsest kohtlemisest

tingitud hinnaerinevused saaksid võimalikult kiiresti likvideeritud.

Lõige 2 täpsustab, et seaduse jõustumise hetkel kehtinud ÜVVK teenuse hinnad kehtivad kuni

uute hindade kehtestamiseni.

Paragrahv 72. Lepingute kehtivus ja kohaldamine

Lõike 1 kohaselt kehtivad enne eelnõukohase seaduse jõustumist omavalitsusüksuse ja vee-

ettevõtja ning tarbija ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingud niivõrd, kuivõrd need ei ole

vastuolus kehtestatava seadusega.

Lõige 2 sätestab eelnõukohase seaduse § 5 lõikes 4 sätestatud talumiskohustuse tekkimise

tagasiulatuvalt ka enne selle seaduse jõustumist sõlmitud liitumislepingute alusel.

Liitumisleping on tarbimiskoha kinnisasjal paiknevate ÜVVK osade talumiskohustuse

tekkimise õiguslikuks aluseks. Kuna 01.01.2019 jõustunud TsÜSi § 54 lõige 2 kohaldub

kõikidele rajatud tehnovõrkudele ja -rajatistele, sätestatakse ka ÜVVKSi eelnõus

liitumislepingu alusel tekkiv talumiskohustus kõigile ÜVVK rajatistele sõltumata nende

rajamise ajast.

Lõike 3 järgi tuleb avalikelt teedelt, tänavatelt ja väljakutelt ühiskanalisatsiooni sademevee

juhtimiseks vastavasisulised lepingud omavalitsusüksusega sõlmida hiljemalt 2022. aasta

1. aprilliks.

Paragrahv 73. Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutava isiku

pädevusnõude kohaldamine

Lõike 1 kohaselt tuleb joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutavatel isikutel

omandada nõutud kvalifikatsioon hiljemalt 2025. aasta 1. jaanuariks.

66

Paragrahv 74. Teabe esitamine ohtlike ainete kohta

Sätte kohaselt tuleb tööstus- ja tootmisettevõtetel esitada eelnõukohase seaduse § 36 lõigetes 4

ja 5 nimetatud ohtlike ainete info Keskkonnaametile keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu

alates 2023. aasta 1. jaanuarist.

Paragrahv 75. Eeskirjade ja kavade vastavusse viimine

Sätte kohaselt tuleb ÜVVKga liitumise eeskiri, kasutamise eeskiri, ÜVVK AK ning kui

sademevesi ei ole määratud ÜVVK osaks, siis koostada ka sademevee majandamise kava, viia

kooskõlla seaduse nõuetega hiljemalt 2023. aasta 1. jaanuariks.

2. jagu

Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine

Paragrahv 76. Ehitusseadustiku muutmine

Ehitusseadustiku lisades 1 ja 2 kasutatavad terminid viiakse kooskõlla ÜVVKSi eelnõu

terminitega. Lisades 1 ja 2 täpsustatakse terminit „kinnistu veevärk ja kanalisatsioon“, kuna

eelnõukohases seaduses on see asendatud terminiga „tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon“.

Sama muudatus tehakse ka ehitusseadustikus. Lisaks täpsustatakse, et tarbimiskoha veevärgi ja

kanalisatsiooni hulka kuulub ka sademeveekanalisatsioon.

Paragrahv 77. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse (RLS) § 3312 lõikes 2 asendatakse sõnad „veevärgi- ja

kanalisatsioonitorustiku“ sõnadega „ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni“, kuna ÜVVKSi eelnõus

käsitletakse ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina ehitiste ja seadmete süsteemi, mille kaudu

varustatakse tarbijaid joogiveega või juhitakse ära ja vajaduse korral puhastatakse reo- või

sademevett ning mille projekteeritud jõudlus on vähemalt 10 m3 ööpäevas ja mis teenindab

veekasutuse aastaaruande kohaselt vähemalt 50 inimest. Tegemist on avalikes huvides rajatud

süsteemidega, mitte ühe kinnistu tarbeks rajatud süsteemiga.

RLSi § 3312 lõikest 2 jäetakse välja sõna „kanalisatsiooniehitise“, kuna RLSi § 3312 lõikes 1

on kanalisatsiooniehitis juba kajastatud. Tegemist on ilmselge vea parandamisega.

Kanalisatsiooniehitis hõlmab keskkonnaministri 31.07.2019 määruse nr 31

„Kanalisatsiooniehitise planeerimise, ehitamise ja kasutamise nõuded ning

kanalisatsiooniehitise kuja täpsustatud ulatus“ kohaselt reovee kogumiseks, puhastamiseks või

suublasse juhtimiseks rajatud kanalisatsioonitorustiku, reoveepuhasti, pumpla või muu reovee

kogumise, puhastamise ja heitvee suublasse juhtimisega seotud hoone või rajatis. Seega on

mõistlik, et eraisik peaks tasuma kanalisatsiooniehitise rajamise eest vähem riigilõivu, kui on

avalike huvides rajatud suurpuhastite ehitamiseks makstav riigilõiv.

Paragrahv 78. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kehtetuks tunnistamine

Kehtiv ÜVVKS tunnistatakse kehtetuks.

67

3. jagu

Seaduse jõustumine

Paragrahv 79. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2022. aasta 1. jaanuaril.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu sisaldab järgmisi termineid:

Ühisveevärk ja -kanalisatsioon

ÜVVK on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu varustatakse tarbijaid joogiveega või

juhitakse ära ja vajaduse korral puhastatakse reo- või sademevett ning mille projekteeritud

jõudlus on vähemalt 10 m3 ööpäevas ja mis teenindab vähemalt 50 inimest17. ÜVVKna

käsitatakse ühisveevärki, ühiskanalisatsiooni või mõlemat koos. ÜVVKna võib käsitada ka

süsteemi, mille projekteeritud jõudlus on alla 10 m3 ööpäevas ja mille omavalitsusüksus on

ÜVVK AKga määranud ÜVVKks.

Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõukohase seaduse kohaselt ÜVVK mõistet muudetud, kuna

varem oli mõiste seotud reaalselt liitunud elanike arvuga, mida oli piiripealsete juhtude korral

keeruline täpselt selgeks teha. Lisaks ei ole liitunud elanike arv stabiilne suurus, mistõttu võis

juhtuda, et ühel päeval kuulus süsteem ÜVVK alla, kuid teisel päeval enam mitte. Stabiilsuse

tagamiseks on mõiste sisustatud üheselt arusaadavate ja kontrollitavate kriteeriumitega, nagu

süsteemi projekteeritud jõudlus ja veekasutuse aastaaruandekohane süsteemiga liitunud

inimeste arv.

Liitumispunkt

Liitumispunkt on ÜVVK ühenduskoht tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooniga, määrates

ÜVVK ning tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri. Liitumispunkt on ÜVVK

oluline osa.

Liitumispunkti määrab vee-ettevõtja selliselt, et liitumispunkt asub avalikult kasutataval maal

kuni üks meeter väljaspool tarbimiskoha kinnisasja piiri. Kui liitumispunkti ei ole võimalik

määrata nimetatud tingimustel, määratakse liitumispunkt vee-ettevõtja ja tarbimiskoha

omaniku kokkuleppel.

Liitumispunkt tuleb määrata nii, et see ei tooks tarbimiskoha omanikule ega vee-ettevõtjale

kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi ning tagaks vee-ettevõtjale vaba juurdepääsu ÜVVK

rajatistele.

Kui liitumispunkt määratakse tarbimiskoha kinnisasjale, on kinnisasjal paiknev ÜVVK osa

liitumislepingust tuleneva õiguse teostamise vahend tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54

lõike 2 tähenduses ja kinnisasja igakordne omanik on kohustatud taluma selle paiknemist oma

kinnisasjal. Liitumislepingu lõppemisel on kinnisasja omanikul õigus nõuda selle lõike

esimeses lauses nimetatud ÜVVK osa kõrvaldamist temale kuuluvalt kinnisasjalt.

17 Inimeste arv arvestatakse keskkonnaministri 16.01.2020 määruse nr 6 „Veekasutuse aruande täpsustatud

andmekoosseis ja aruande esitamise kord“ statistiliste metoodikate alusel sõltuvalt ala suurusest ja piirkonna

eripärast. Näiteks kui tegemist on väiksema eramajade piirkonnaga, leitakse inimeste arv liitumispunktide ja

keskmise leibkonna korrutisena. Kui tegemist on linnalise suure reoveekogumisalaga, arvestatakse liitunud

elanike arv Statistikaameti andmete ja ühiskanalisatsiooni katvuse protsendi alusel.

68

Vee-ettevõtja

Vee-ettevõtja on eraõiguslik juriidiline isik, kelle omavalitsusüksus on määranud ÜVVK

teenuse osutajaks. Kehtiva ÜVVK seaduse järgi oli vee-ettevõtja eraõiguslik juriidiline isik, kes

varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega või korraldab kliendi kinnistu

kanalisatsioonist reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimist ja

puhastamist. Mõiste vajas muutmist, kuna oluline on, et vee-ettevõtjana saab määratleda vaid

isiku, kelle on kohaliku omavalistuse volikogu määranud teenust osutama, kuna KOKSi § 6

lõike 1 alusel on veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine kohaliku omavalitsuse

pädevuses. Vee-ettevõtjaks saab omavalitsusüksuse määrama isik olla üksnes erandkorras

eelnõu § 28 kohaselt. Kuid sel juhul laienevad vee-ettevõtjale üksnes ÜVVKSist tulenevad

kohustused ja nõuded, aga mitte vee-ettevõtjale kohalduvaid õigused.

Tarbija

Tarbija on eelnõukohase seaduse järgi isik, kes kasutab ÜVVK teenust ja maksab selle teenuse

eest tasu. Kehtivas ÜVVKSis puudus tarbija mõiste, kuid seda asendas kliendi mõiste. Kuna

klient oli sõnastatud kinnistu mõiste kaudu, mis ei ole kooskõlas asjaõigusseaduse

terminoloogiaga, on tarbija mõiste ümber sõnastatud.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem tarbimiskoha veega

varustamiseks ühisveevärgist või reo- või sademevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei kuulu ÜVVK hulka. Tarbimiskoha veevärgi ja

kanalisatsiooni eristatakse ÜVVKst, kuna see määrab nii vee-ettevõtja kui ka tarbija vastutuse

ulatuse. Vee-ettevõtja vastutab ÜVVK eest ning tarbija vastutab oma veevärgi ja kanalisatsiooni

eest.

Tööstus- ja tootmisettevõtja

Tööstus- ja tootmisettevõtja on eelnõu kohaselt östuse või muu tootmisega tegelev eraõiguslik

või avalik-õiguslik juriidiline isik. Tööstus- ja tootmistegevusena ei käsitata eelnõus

edasimüüki ja teenindust.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus

ÜVVK teenus on tarbija joogiveega varustamine kuni liitumispunktini ning liitumispunktist

tarbija reovee või sademevee vastuvõtmine ja vajaduse korral puhastamine. Oluline on

rõhutada, et ÜVVK teenust osutatakse kuni liitumispunktini, kuna kinnistu veevärk ja

kanalisatsioon ei kuulu ÜVVK hulka.

Purgimisteenus

Purgimisteenus on reovee kogumismahutist reovee väljapumpamise, äraveo ja puhastamise

teenus.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

ÜVVK teenuse korraldamine ei ole otseselt reguleeritud Euroopa Liidu õiguses, kuid eelnõul

on puutumus järgmiste Euroopa Liidu direktiividega:

1) nõukogu direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135,

30.5.1991, lk 40–52). Asulareovee puhastamise direktiiv sätestab kohustuse tagada

reoveekogumisaladel reostuskoormusega 2000 ie või enam reovee nõuetekohane

kokkukogumine ja puhastamine. Reovee puhastusastmed ja heitvee piirnormid on kehtestatud

69

direktiivi lisaga I. Kuigi reovee kokkukogumise ja puhastamise üldnõuded on üle võetud

veeseadusega, sätestab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus reovee kokkukogumise ja

puhastamise teenusega seotud õiguslikud aspektid ning lahendab teenuse osutamise praktilise

külje;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta (ELT L 94,

28.3.2014, lk 65 jj). Seaduseelnõu näeb ette vee-ettevõtja määramiseks kontsessioonilepingu

sõlmimise menetluse riigihangete seaduses sätestatu alusel. Seda vaid juhul, kui ühisveevärk ja

-kanalisatsioon on kohaliku omavalitsuse omandis või eraõiguslik juriidiline isik, kelle

omandisse ühisveevärk ja -kanalisatsioon kuulub, loobub ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenuse pakkumisest.

Kuna loetletud direktiivid on kehtivate õigusaktidega juba üle võetud, ei ole eelnõukohase

seaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastavuse võrdlustabelit koostatud. Loetelusse lisatud

direktiivid on kaudselt seotud eelnõukohase seadusega.

6. Seaduse mõju

Eelnõukohase seaduse mõju hindamiseks tellis Keskkonnaministeerium 2016. aastal

mõjuanalüüsi aruande18 OÜ-lt aqua consult baltic, kes koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex

hindas eelnõu sätete mõju ja esitas alternatiivsete lahenduste kohta analüüsi. Aruandes

käsitletud teemade keskkonna- ja majanduslikke mõjusid hindas OÜ aqua consult baltic.

Eelnõu sätete juriidilise analüüsi tegi advokaadibüroo Raidla Ellex. Kuna mõjude hinnang on

koostatud 2016. aastal, on mõjude hinnangu osasid oluliselt muudetud ja täiendatud võrreldes

2016. a koostatud aruandega, sest eelnõu menetluse käigus on huvigrupid teinud eelnõu kohta

hulgaliselt muudatusettepanekuid. Kõik muudatustega kaasnevad mõjud on eraldi hinnatud

ning lisatud eelnõukohase seaduse mõju peatükki.

ÜVVKSi eelnõu sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse, vee-ettevõtja ja tarbija õigused

ja kohustused tarbija veega varustamisel ühisveevärgi kaudu ning reovee, sademevee,

drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimisel ühiskanalisatsiooni kaudu ja vajaduse

korral selle puhastamisel, samuti riikliku järelevalve korralduse ning vastutuse nõuete

rikkumise eest. Kui veeseadus reguleerib vee kui loodusvara kasutamist ja kaitset, siis ÜVVK

seadus reguleerib peamiselt suhteid, mis tekivad riigi, kohaliku omavalitsuse, vee-ettevõtja ja

tarbija vahel siis, kui vett käsitatakse kaubana, mitte loodusvarana.

Seaduse olulisemad põhimõtted ja nende mõju

6.1. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse mõiste ja ulatus

Eelnõukohase seadusega nähakse ette, et ÜVVK teenusega on tegemist siis, kui kasutatava

süsteemi projekteeritud jõudlus on vähemalt 10 m3 ööpäevas ja mis teenindab veekasutuse

aastaaruande kohaselt vähemalt 50 inimest. Teenindavate inimeste arv kajastatakse veeseaduse

§ 195 lõike 3 ja keskkonnaministri 16.01.2020 määruse nr 6 „Veekasutuse aruande täpsustatud

andmekoosseis ja aruande esitamise kord“ alusel veekasutuse aastaaruandes ning avaldatakse

üks kord aastas Keskkonnaagentuuri andmetena. Säte võimaldab ÜVVK teenuse sisustada

üheselt kontrollitavana, arvestades tegelikku olukorda. Kehtiva seaduse kohaselt loeti ÜVVK

teenuseks sellise süsteemi kaudu teenuse osutamist, millega oli liitunud vähemalt 50 elanikku.

18 Kättesaadav Keskkonnaministeeriumi kodulehelt: http://www.envir.ee/et/eesmargid-

tegevused/vesi/uhisveevargi-ja-kanalisatsiooni-seaduse-valjatootamine.

70

Kuna liitunud elanike arv on ajas muutuv suurus, võis üks ja sama süsteem ühe aasta jooksul

kord kuuluda ÜVVK teenuse hulka, teinekord mitte. Et tagada ÜVVK teenuse ühetaolisus ja

selgus, on ÜVVK määratlemise kriteeriumeid muudetud.

6.1.1. Sihtrühm: ühisveevärgi või -kanalisatsiooniga liitunud elanikud (ca 1,1 mln inimest),

kõik kohalikud omavalitsused (79 tk) ja vee-ettevõtjad (ligikaudu 150 ettevõtet)

6.1.2. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: oluline positiivne mõju, kuna ÜVVK teenuse selge

määratlus võimaldab reovee kokkukogumise süsteeme riiklikult paremini kontrollida ning

seeläbi vähendada heitveest tingitud reostust keskkonnale. Kontrollimehhanismid on ÜVVKSis

reguleeritud teenuse korral üldjuhul suuremad kui ÜVVK süsteemidel, mida ÜVVKS ei

reguleeri ning mida majandab kogukond ise. Mõju on oluline, kuna puudutab 88%19 Eesti

elanikest, kes kasutavad ÜVVK süsteeme. Võrreldes aga kehtiva ÜVVKSiga on eelnõus

sätestatud muudatustel vähene positiivne mõju, kuna puudutab üksnes neid isikuid, kelle

süsteemid ÜVVK kriteeriumi alusel olid ebaselged ja kuulumine ÜVVK koosseisu ei olnud

selgelt tuvastatav. Eelkõige kuulusid siia sellised tarbijad, kes olid ühendatud ÜVVK

süsteemidega, kus süsteemiga ühendatud inimeste arv oli 50 lähedane.

6.1.3. Majanduslik mõju: oluline positiivne mõju nii vee-ettevõtetele, vee-ettevõtete

tarbijatele kui ka kohalikele omavalitsustele, kuna selgelt piiritletud ÜVVK teenus võimaldab

üheselt määrata vastutusala vee-ettevõtja ja tarbija vahel ning võimaldab piiritleda täpsemalt

vee-ettevõtja ja tarbija volitusi ja rahalisi kohustusi. Selge ÜVVK piiritlemine võimaldab

üheselt aru saada, missuguste veevarustuse ja kanalisatsiooni süsteemide väljaehitamise,

hoolduse ja korrashoiu eest vastutab vee-ettevõtja tarbija ning missuguste süsteemide eest vee-

ettevõtja. Vastutuse täpne jagamine tagab parema süsteemide igapäevase hoolduse ja vähendab

seetõttu hooldamata süsteemidest põhjustatud avariide likvideerimise kulutusi kõigile

osapooltele. Mõju on oluline, kuna puudutab kuni 88% Eesti elanikest, kes kasutavad ÜVVK

teenuseid.

6.1.4. Mõju regionaalarengule: vähene positiivne mõju, kuna selge ÜVVK piiritlemine

suurendab ÜVVK olemasolu korral hajaasustuspiirkondade atraktiivsust ja elukvaliteeti. Samas

on ÜVVK teenuseta üksnes 12% elanikkonnast, mistõttu ei ole tegemist ulatusliku mõjuga. Alla

50 inimest teenindavaid ÜVVK süsteeme kasutab Keskkonnaagentuuri 2020. aasta andmete

alusel vaid ligikaudu 2500 inimest.

6.1.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: oluline positiivne mõju,

kuna saab selgelt määrata, milline elamupiirkond kuulub ÜVVKSi alusel reguleerimisele ja

kellele kohalduvad omavalitsusüksuse ÜVVKga liitumise ja selle kasutamise eeskirjad ning

missugused elamupiirkonnad peavad lähtuma omavalitsusüksuste koostatavatest kohtkäitluse

eeskirjadest. Selgelt piiritletud mõiste vähendab omavalitsusüksusele esitatavaid teabenõudeid,

päringuid ning kaebusi.

6.1.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: väheoluline positiivne mõju riigi julgeolekule,

kuna ÜVVK teenuse täpne piiritlemine võimaldab kaardistada joogivee kättesaadavuse kui

elutähtsa teenuse mahud ja strateegilised piirkonnad. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna

riigi julgeoleku seisukohast ei oma ühisveevärgi süsteemi juriidiline tähendus niivõrd olulist

tähendust. Oluline on vaid see, et süsteemide kaudu osutatavad joogivee mahud oleksid

strateegiliste otsuste jaoks teada ja vastaksid kehtestatud nõuetele.

19 Ühisveevärgiga on liitunud 88% elanikkonnast ja ühiskanalisatsiooniga 83% elanikkonnast.

Keskkonnaagentuuri andmed: https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/veegraafikud.

71

6.1.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: väheoluline positiivne mõju, kuna Eesti

elanikkonnast on 88%20 ühendatud ühisveevärgiga, mille kaudu saadav joogivesi vastab

üldjuhul Terviseameti kehtestatud nõuetele. Samal ajal isikutel, kes tarbivad salvkaevu vett, on

vee kvaliteet 79%21 juhtudest joogiveenõuetele mittevastav. ÜVVK taristu ja ÜVVK teenuse

kättesaadavus parandab tänapäeval oluliselt piirkonna atraktiivsusust, mistõttu omab ÜVVK

demograafilises mõttes positiivset mõju. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna ÜVVK selgem

määratlus puudutab üksnes neid isikuid, kelle süsteemide kuuluvus ÜVVK alla ei olnud täna

selgelt defineeritud.

6.1.8. Mõju halduskoormusele: väheneb kohalikele omavalitsuste, vee-ettevõtete kui ka

ÜVVK teenust tarbivate inimeste halduskoormus, kuna selgelt ja üheselt mõistetavalt piiritletud

ÜVVK ulatus vähendab sellega seotud andmete töötlemise, päringute ja vaidluste mahtu.

6.2. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna mõistlikkuse kriteeriumid

Seaduse eesmärk on tagada tarbijale kvaliteedinõuetele vastav ÜVVK teenus mõistliku,

põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga. Selleks on seaduseelnõu

6. peatükis sätestatud põhimõtted, milliste vee-ettevõtja kulude alusel ÜVVK teenuse hind

kujuneb ning mis on ÜVVK teenuse erinevate hindade kehtestamise aluseks. Näiteks tasu reo-

ja sademevee puhastamise eest võib erineda sõltuvalt reo- ja sademevee saastatusest, mille

aluseks on vee-ettevõtja koostatud reostusgrupid. Samal ajal tuleb reostusgruppide määramisel

arvestada reovee mõju ulatust reovee puhastusprotsessile, reoveepuhasti tehnoloogilist

lahendust ning reoveepuhasti projekteeritud ja tegelikku reostuskoormust. Lisaks võib

sademevee ärajuhtimise tasu sõltuda sellest, kas sademevesi juhitakse ühis- või lahkvoolsesse

sademeveekanalisatsiooni. ÜVVK teenuse hind ei tohi olla eri tarbijate või nende gruppide

suhtes diskrimineeriv, seega ei ole lubatud kehtestada erinevaid hindu pelgalt selle alusel, kas

tarbijaks on füüsiline või juriidiline isik.

6.2.1. Sihtrühm: kõik vee-ettevõtja tarbijad (ligi 1,1 mln inimest, lisaks tööstus- ja

tootmisettevõtted ning muud asutused ja ärid), vee-ettevõtjad (kokku ligikaudu 150 ettevõtet).

6.2.2. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: väheoluline positiivne mõju, kuna ÜVVK teenuse

kättesaadavus võimaldab kontrollitult kokku koguda tekkiva reovee ja suunata nõuetekohasele

puhastamisele. Üleriigilised nõuded on kehtestatud nii reovee kokkukogumisele kui ka

puhastamisele ning vastavatel ÜVVK süsteemidel lasub ulatuslik kontrolli- ja seirekohustus.

Kuna 83%22 Eesti elanikest kasutab ühiskanalisatsiooni teenust, on mõju ulatus laialdane, kuid

ÜVVK teenuse hinna taskukohasus puudutab eelkõige just madalama sissetulekuga tarbijaid.

Seetõttu on mõju hinnatud väheoluliseks, kuna kõrgema ÜVVK teenuse hinna korral lõpetaksid

teenuse kasutamise tõenäoliselt pigem hinnatundlikumad tarbijad. Kui isikud ei kasuta

ühiskanalisatsiooni teenust, eksisteerib suurem oht reovee sattumiseks keskkonda ja seeläbi on

20 Keskkonnaagentuuri andmed: https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/veegraafikud. 21 Keskkonnaministeeriumi tellitud hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja -süsteemide uuring. EKUK,

2020.

https://www.envir.ee/sites/default/files/Vesi/Uuringudjaaruanded/2020/hajaasustuspiirkondade_joogivee_arua

nne_140920.pdf. 22 Keskkonnaagentuuri andmed: https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/veegraafikud.

72

suurem risk ka joogiveeallikate reostumisele, mis on tuvastatud ka Keskkonnaministeeriumi

tellitud hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja -süsteemide uuringus23.

6.2.3. Majanduslik mõju: väheoluline positiivne mõju. Selleks et tagada ÜVVK teenuse

kättesaadavus kõigile inimestele, on OECD soovitanud, et ÜVVK teenuse hind ei tohiks ületada

3–5% ühe leibkonnaliikme keskmisest netosissetulekust. Maailmapanga soovituslik kõrgeim

ÜVVK teenuse kulude määr leibkonnaliikme sissetulekust on samuti 3–5%.24 ÜVVK eelnõu

väljatöötamise töögrupi hinnangul jääb Eestis ÜVVK teenuse mõistlik kulude osakaal

leibkonnaliikme keskmisest sissetulekust 2,5% juurde. Ka ettevõtete jaoks on tegemist

väheolulise positiivse mõjuga, kuna ÜVVK teenuse kättesaadavus mõistliku hinnaga

võimaldab ettevõtetel kulutada vähem ressurssi teenuse/toote tootmisele ning seeläbi

suurendada ÜVVK teenust kasutatavate ettevõtete konkurentsivõimet välisturgudel. Mõju on

hinnatud väheoluliseks, kuna puudutab eelkõige vaid madalama sissetulekuga tarbijaid. Mõju

tööstustele on hinnatud väheoluliseks, kuna veeteenuse hind moodustab tootmise kogukulust

pigem marginaalse osa.

Mõjuhinnangu koostajad25 on arvutanud keskmise ÜVVK teenuse kulude osakaalu kuus

leibkonnaliikme sissetulekust 2014. aasta andmete alusel, kuna hilisemat statistikat

leibkonnaliikme sissetuleku kohta ei olnud uuringu ajaks avaldatud. 2014. aasta andmete alusel

oli I tulukvintiilis ÜVVK teenuse kulu leibkonnaliikme sissetulekust üle 4% ning Eesti elanike

keskmine kulu 1,6%. 2018. aastaks on leibkonnaliikme keskmine netosissetulek kuus kasvanud

756,70 euroni, mis moodustab Eesti elanike keskmiseks kuluks sissetulekust 1,1%. Seetõttu on

2018. aastaks võrreldes 2014. aastaga sissetulekud kasvanud kiiremini kui veeteenuse hinnad

ning praegu ei moodusta ühegi tulukvintiili ÜVVK teenuse kulu leibkonnasissetulekust enam

kui 4%. Seetõttu võib lugeda ka madalamasse tulukvintiili kuuluvate eratarbijate jaoks ÜVVK

teenuse kättesaadavaks olevaks, arvestades rahvusvahelisi kriteeriume.

Tabel 1. ÜVVK teenuse kulukus leibkonnaliikme sissetulekust 2014 ja 2018. aastal26

2014 2018

Leibkonnaliikme keskmine netosissetulek kuus 555 756.70

Keskmine veeteenuse hind koos KMga27 2,93 3,16

Tarbimine kuus m3 3 2,728

Kulu kokku 8,79 8,53

Teenuse kulukus keskmisest netosissetulekust 1,6% 1,1%

23 EKUK, 2020. Uuring leitav Keskkonnaministeeriumi kodulehelt:

https://www.envir.ee/sites/default/files/Vesi/Uuringudjaaruanded/2020/hajaasustuspiirkondade_joogivee_arua

nne_140920.pdf. 24 Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (European Bank for Reconstruction and Development.

EBRD) analüüs „Can poor consumers pay for energy and water? An affordability analysis for transition

countries“, lk 5. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.ebrd.com/downloads/research/economics/workingpapers/wp0092.pdf.

25 OÜ aqua consult baltic koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eelnõu mõjude hinnangu aruanne“, Tallinn, 2016, lk 12, Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.envir.ee/sites/default/files/164305_yvvks_eeln6u_m6jude_hinnangu_aruanne_161215_003.pdf. 26 Arvutused on tehtud ning tabel koostatud Statistikaameti ja Keskkonnaagentuuri andmete ning EVELi kuuluvate

vee-ettevõtjate ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hindade põhjal. 27 ÜVVK teenuse aritmeetiline keskmine hind seisuga 31.12.2018: http://evel.ee/teabepank/infomaterjalid/. 28 Eesti inimene tarbib vett keskmiselt 87l/ööp ehk ligikaudu 2,7 m3 kuus. Andmed Keskkonnaagentuurist:

https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/veegraafikud.

73

Riigikontrolli 2013. aasta lõpus koostatud aruandes „Riigi toetusel arendatud veetaristu

jätkusuutlikkus ja mõju keskkonnaeesmärkide saavutamisele“ on samuti välja toodud, et

madalama sissetulekuga inimeste ÜVVK teenuse kulude osakaal ületas 4% juba aruande

koostamisel ajal kehtinud ÜVVK teenuse hindade korral.29

Võrdluseks on toodud ülevaade mõne Euroopa Liidu liikmesriigi ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni teenuse kulukuse kohta leibkonnaliikme sissetulekust: Austria 1%,

Leedu 1,7%, Norra 1,6%, Rootsi 0,3%, Soome 0,3–0,9% (erinevad hinnangud) ja Taani 1,3%.

Eelnevast nähtuvalt on Euroopa Liidu liikmesriikides ÜVVK teenuse kulu leibkonnaliikme

sissetuleku kohta oluliselt madalam kui OECD ja Maailmapanga sätestatud taskukohasuse

ülemmäär. Seega on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus nimetatud riikides kõigile

majapidamistele hästi kättesaadav ja teenuse tarbimisega kaasnev kulu pigem madal.

6.2.4. Mõju regionaalarengule: väheoluline positiivne mõju, kuna taskukohane ÜVVK

teenuse hind muudab linnaliste asulate kõrval atraktiivsemaks elukeskkonnaks ka

hajaasustusega piirkonnad. Kvaliteetne ÜVVK teenus mõistliku, põhjendatud ning võrdse

kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga suurendab piirkonna väärtust ja tagab ka väiksema

asustustihedusega piirkondades tänapäevased mugavusteenused. Mõju on hinnatud

väheoluliseks, kuna kõrgem ÜVVK teenuse hind mõjutaks teenuse tarbimist pigem vaid

madalama sissetulekuga tarbijate hulgas.

6.2.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: väheoluline positiivne

mõju, kuna mõistliku hinnaga teenuse osutamine eeldab vee-ettevõtete konsolideerimist, mis

vähendab seeläbi mikrovee-ettevõtete arvu ning suurendab samal ajal ÜVVK teenuse

jätkusuutlikkust ja professionaalset teenuse osutamist, vähendades seeläbi riigi ja KOV toe

vajadust. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna ÜVVK teenuse hinna taskukohasusega seotud

vaidlused ei ole sagedased.

6.2.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.2.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: väheoluline positiivne mõju, kuna

väiksema ÜVVK teenuse hinnaga paraneb leibkondade majanduslik toimetulek. Kuna ÜVVK

teenust kasutab kuni 88% elanikkonnast, on mõju ulatus laialdane. Mõju on hinnatud

väheoluliseks, kuna ÜVVK teenuse taskukohasus puudutab eelkõige madalama sissetulekuga

leibkondi. Vt ka punkti 6.2.3.

6.2.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline positiivne mõju, kuna halduskoormus väheneb.

Mõistliku veeteenuse hinna tagamiseks peavad väiksemad vee-ettevõtted konsolideeruma,

mille tulemusena pakuvad ÜVVK teenust professionaalsemad teenuse osutajad. Kokkuvõttes

vähenevad ÜVVK teenuse häired ja probleemid teenuse kvaliteedis ning seeläbi vähenevad ka

tarbijate kaebused ÜVVK teenusele. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna ÜVVK teenuse

hinnaga seotud kaebusi on pigem vähe.

29 Riigikontrolli aruanne „Riigi toetusel arendatud veetaristu jätkusuutlikkus ja mõju keskkonnaeesmärkide

saavutamisele“, lk 42–44. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2309/Area/15/language/et-EE/Default.aspx.

74

6.3. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamine ja arendamine

ÜVVK AK puhul põhimõttelisi muudatusi võrreldes kehtiva seadusega tehtud ei ole. Siiski on

muudetud nõudeid kava sisu kohta. Peamise muudatusena ei sätestata enam erinevaid

sisunõudeid selle järgi, kas ÜVVK arendamine toimub riigi tagatud laenuga, riiklike või

Euroopa Liidu vahenditega või mitte. Nõuded kava kohta on tulevikus sama sisuga.

Eelnõukohase seadusega on sätestatud reegel, et ÜVVK AK koostamisel ei saa

finantsprognooside tegemisel investeeringute allikana arvestada riiklikke toetusi, kui puudub

raha eraldamise otsus. See aitab tagada, et ÜVVK AKs kavandatud investeeringud on

realistlikud ning vastavad tegelikele rahastusvõimalustele.

Oluline on ka rõhutada, et igas omavalitsusüksuses koostatakse üks ÜVVK AK. Seda ka juhul,

kui piirkonda teenindab mitu vee-ettevõtjat. Mitme vee-ettevõtja korral peab kava sisaldama

nii finants-majanduslikku kui ka sotsiaal-majanduslikku analüüsi iga vee-ettevõtja kohta. Ühe

ühise ÜVVK AK võib koostada mitme omavalitsusüksuse kohta juhul, kui nimetatud piirkondi

teenindab üks regionaalne vee-ettevõtja.

6.3.1. Sihtrühm: kõik Eesti elanikud (1,3 mln inimest), kõik kohalikud omavalitsused (79 tk)

ja vee-ettevõtted (ligikaudu 150 ettevõtet)

6.3.2. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: oluline positiivne mõju, kuna läbimõeldud ja

mõistlikult kavandatud ÜVVK arendamine, kaaludes tehnilisi alternatiive, võimaldab

elamupiirkonda teenindada võimalikult väikeste kuludega ning suurima efektiivsusega. Seega

läbimõeldud ja tehniliselt õigesti kavandatud ÜVVK süsteemid võimaldavad elanikkonnale

ÜVVK teenust pakkuda kvaliteetselt ja mõistliku hinnaga. Mõjutab 88% elanikkonnast ning

kõiki ettevõtteid, kes on ÜVVK tarbijateks. Näiteks kui uuselamupiirkonda jäetakse

sademeveesüsteemid kavandamata, võib hiljem piirkonnas tekkida pidevaid üleujutusi ja

kahjustada võivad saada nii inimeste elu, tervis kui ka vara. ÜVVK teenuse läbimõeldud

tehniline lahendus tagab keskkonna parima kaitse ja reovee negatiivse mõju vähenemise

keskkonnale ja joogiveeallikatele.

6.3.3. Majanduslik mõju: oluline positiivne mõju, kuna läbipaistev ja selge ÜVVK teenuse

kavandamine ja arendamine tagab piirkonna vee-ettevõtetele ülevaate, millisesse piirkonda on

kavas ÜVVK teenust laiendada, missugune on piirkonna prognoositav ÜVVK teenuse hind

ning missugustel tehnilistel tingimustel on kohalikel ettevõtetel ja elanikkonnal võimalik

teenust kasutada. Selged ÜVVK teenuse kasutamise aluspõhimõtted, mis tuleb sätestada

ÜVVK AKs, võimaldavad ettevõtetel paremini kavandada uute käitiste asukohti ning hinnata

tööstuspuhasti rajamise eeliseid ja miinuseid võrreldes tsentraalse ÜVVK teenuse

kasutamisega. Elanikkonnale avaldab ÜVVK AK koostamine väheolulist positiivset

majanduslikku mõju, kuna alternatiivsete tehniliste lahenduste kaalumine võimaldab ÜVVK

teenust osutada kõige efektiivsemalt, mis väljendub ka madalamates ÜVVK teenuste hindades.

ÜVVK AK alusel prognoositakse muuhulgas ka ÜVVK teenuse hinnad aastate lõikes, mis

annab elanikkonnale teavet ÜVVK teenuse hindadest pikemas perspektiivis. Mõjuga on

hõlmatud kuni 88% Eesti elanikkonnast (kõik kes on ÜVVK teenuse tarbijad) ning ettevõtted,

kes on ÜVVK teenuse tarbijateks. Samas ÜVVK AK sisu on üksnes prognoos ja kavand, mis

ei pruugi tegelikkuses realiseeruda, seetõttu on mõju hinnatud väheoluliseks. Vt ka KOV

majanduslikku mõju punktist 6.3.5.

75

6.3.4. Mõju regionaalarengule: väheoluline positiivne mõju, kuna selged ÜVVK tegeliku

olukorra kirjeldused ning lähituleviku plaanid võimaldavad piirkonna elanikel saada ülevaate,

millises piirkonnas on ÜVVK teenuse osutamine võimalik, kuhu ÜVVK teenust kavandatakse

laiendada ning missugustes piirkondades tuleb kasutada individuaalseid joogivee ning reovee

kokkukogumise ja puhastamise lahendusi. Lisaks annab ÜVVK AK ülevaate nii piirkonna

elanikele kui ka ettevõtetele, kui suureks võib lähiaastatel kujuneda ÜVVK teenuse hind ning

missuguseid arenguvajadusi omavalitsusüksus piirkonda tulevikus ette näeb. Mõju ulatus on

hinnatud väheoluliseks positiivseks mõjuks, kuna piirkonda kavandatav ÜVVK parandab

konkreetse piirkonna elukvaliteeti ja atraktiivsust. ÜVVK AKst selguvad lahendused ka

nendesse piirkondadesse, mis ei ole kavas ÜVVK teenusega hõlmatud.

6.3.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: väheoluline negatiivne

mõju, kuna ÜVVK AK koostamisele kulub praegusest enam ligikaudu 3000–4000 eurot.

Eelnõukohase seadusega täpsustatud nõuded ÜVVK AKle ei oma olulist mõju

omavalitsusüksustele. Hinnangute kohaselt30 maksab detailse kava koostamine

ca 9000–10 000 eurot. Ilma finantsanalüüsita ja kehtiva seaduse miinimumnõuetele vastava

ÜVVK AK koostamine maksab ligikaudu 5000–6000 eurot. Kuna ÜVVK AK tuleb uuendada

iga nelja aasta tagant, võib nimetatud majanduslikku mõju lugeda väheoluliseks. Detailsem

kava vastab sisuliselt SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (edaspidi KIK)

keskkonnaprogrammi raames nõutava ÜVVK AK nõuetele alates 2015. aasta toetusvoorust.

2015. aasta toetusvooru esitati 108 veemajandusega seotud investeerimisprojekti. Eeldades, et

taotluste esitajad täitsid rahastajapoolseid nõudeid ÜVVK AKle, mõjutavad eelnõus sätestatud

lisanõuded vähem kui pooli omavalitsusüksustest. Seega võttes arvesse, et detailne ÜVVK AK

tuleb koostada nelja aasta tagant, on suurel osal omavalitsusüksustest täiendatud nõuetele

vastav kava juba olemas. Lisanõuete täitmise lisakulu on ligikaudu 3000–4000 eurot. Seetõttu

on detailse kava koostamise kulude kasv väheoluline.

6.3.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.3.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: väheoluline positiivne mõju, kuna selgelt

kavandatud ÜVVK arendused tulevikus võimaldavad suurendada rahvastiku kasvu

piirkondadesse, kuhu ÜVVK on lähitulevikus kavandatud rajada. Mõju on vähene, kuna

puudutab vaid seda osa ühiskonnast, kellel täna puudub ÜVVK teenus (ligikaudu 17%

elanikkonnast) või kavandavad kolida piirkonda, kus ÜVVK teenus puudub, kuid ÜVVK AK

kohaselt on kavas see lähitulevikus rajada.

6.3.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline negatiivne kui ka positiivne mõju, kuivõrd vee-

ettevõtjad on ÜVVK AK koostamisse vaid kaasatud osapooleks, siis ei lisa eelnõukohases

seaduses sätestatud nõuded kava kohta otseselt halduskoormust, kuid koostöös

omavalitsusüksusega võib praktikas nende halduskoormus veidi kasvada. Samas sõltub see

pigem vee-ettevõtjast endast, kui palju ta on valmis protsessi panustama. Samas on ÜVVK AK

vee-ettevõtjale üks olulisemaid strateegilisi dokumente, mistõttu nende osalemine kava

koostamises on äärmiselt oluline ning võimaldab vee-ettevõtjal hiljem lihtsamini võtta vastu

ÜVVK AKga kooskõlas olevaid strateegilisi otsuseid. Sellest tulenevalt on mõju hinnatud

kahesuunaliseks. Vt ka mõju kohalikule omavalitsusele punktis 6.3.5.

30 OÜ aqua consult baltic koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eelnõu mõjude hinnangu aruanne“, Tallinn, 2016, lk 12, Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.envir.ee/sites/default/files/164305_yvvks_eeln6u_m6jude_hinnangu_aruanne_161215_003.pdf.

76

6.4. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise kohustus

Kehtiv ÜVVK seadus ei sätesta otsesõnu reoveekogumisalal ÜVVKga liitumise kohustust.

Samas sätestab veeseaduse § 124 lõige 2, et reoveekogumisalal ja väljaspool reoveekogumisala

sellisel alal, kus puudub ühiskanalisatsioon, peab reovee tekitaja koguma reovee lekkekindlasse

kogumismahutisse ning korraldama selle veo kohaliku omavalitsuse ÜVVK AKs määratud

purgimissõlme. Seega on alternatiivsed lahedused ühiskanalisatsiooniga liitumisele ette nähtud

vaid juhuks, kui ühiskanalisatsioon puudub. Teisisõnu, mõju analüüsi koostajate31 hinnangul

tuleneb veeseaduse sellest paragrahvist seadusandja tahe, et ühiskanalisatsiooni olemasolu

korral tuleb sellega liituda.

Viidatud üldine liitumisnõue tuleneb asjaolust, et ühiskanalisatsiooni väljaehitamine on

mahukas investeering, ühiskanalisatsiooni, sealhulgas reoveepuhastite rajamisel arvestatakse

kogu piirkonna elanikkonna ja liitujate arvuga ning sellest lähtuvalt arendatakse ka

ühiskanalisatsioon välja. Kui osa elanikke süsteemiga ei liitu, toob see kaasa süsteemi

ebaefektiivse toimimise. See tähendab liitujate jaoks ühest küljest teenuse kvaliteedi

halvenemist väiksemal mahul opereerimise tõttu, aga ka kõrgemat teenuse hinda. Avalikkuse

jaoks tähendab see potentsiaalset olulist keskkonnakahju, mida võivad tekitada mitteliitujad,

rikkudes kehtivaid norme.

Kuna ühiskanalisatsiooniga mitteliitumine on reoveekogumisala piirkondades tõsiseks

probleemiks, on eelnõu koostajad õigusselguse ja täpsema korra kehtestamise huvides pidanud

mõistlikuks liitumiskohustus eelnõus detailselt reguleerida. Eelnõu kohaselt on

reoveekogumisalal tarbimiskoha omanikul kohustus liituda ühiskanalisatsiooniga ÜVVK AKs

märgitud tähtaja jooksul, kui selleks on välja ehitatud nõuetekohane liitumispunkt ning

ühiskanalisatsioon.

Üldisest liitumiskohustusest on siiski ette nähtud teatud erandid. Liitumiskohustus ei laiene

tööstustarbijatele. Samuti ei laiene liitumiskohustus tarbijatele, kellel on veeseaduse nõuetele

vastav alternatiivne individuaalne lahendus olemas.

Erinevalt ühiskanalisatsioonist ei anna kehtiv õigus selget suunist ühisveevärgiga liitumise

kohustuse kohta. Kuivõrd praktikas rajatakse ÜVVK ühtse terviklahendusena, on

liitumiskohustus sätestatud lisaks ühiskanalisatsioonile ka ühisveevärgile. Argumendid sellise

liitumiskohustuse kehtestamiseks on suuremalt osalt samad, mis ühiskanalisatsiooni puhul. Ka

ühisveevärgi rajamisel arvestatakse kogu piirkonna elanikkonna/liitujate arvu ja väiksemal

mahul opereerimisel ei toimi süsteem efektiivselt (vee kvaliteet halveneb, teenuse hind tõuseb

jne). Samuti on keeruline tagada, et ühisveevärgiga mitteliitunud isikute salv- või puurkaevust

saadav vesi vastab joogivee kvaliteedinõuetele. Lisaks tuleb arvestada, et iga kaev on

potentsiaalne põhjavee reostamise allikas, kuivõrd selle kaudu võib reostus pääseda põhjavette.

Seega piirkondades, kus on välja ehitatud nõuetekohane ühisveevärk, on mõistlik laiendada

liitumiskohustust ka ühisveevärgile. Veelgi enam, 2020. aastal Keskkonnaministeeriumi tellitud

hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja -süsteemide uuringu32 kohaselt vastas uuritud

31 OÜ aqua consult baltic koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eelnõu mõjude hinnangu aruanne“, Tallinn, 2016, lk 12. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.envir.ee/sites/default/files/164305_yvvks_eeln6u_m6jude_hinnangu_aruanne_161215_003.pdf. 32 OÜ EKUK „Hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja - süsteemide uuring“, Tallinn, 2020. Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://www.envir.ee/sites/default/files/Vesi/Uuringudjaaruanded/2020/hajaasustuspiirkondade_joogivee_arua

nne_140920.pdf.

77

salvkaevudest keskkonnaministri määruse nr 43 nõuetele vaid 20,9% ning puurkaevudest

47,4%. Seetõttu võib eeldada, et suur osa individuaalsetest süsteemidest ei vasta nõuetele ja

isikud rikuvad oma joogivee kvaliteeti reeglina ise mittenõuetekohase reoveekäitluse tõttu.

Sarnaselt ühiskanalisatsiooniga liitumise kohustusele ei laiene ka ühisveevärgiga liitumise

kohustus tööstustarbijatele. Lisaks on ette nähtud erand nendele tarbijatele, kes on juba teinud

investeeringuid nõuetekohase alternatiivse lahenduse rajamiseks. Liitumiskohustus ei laiene

tarbijatele, kellel on olemas veeseaduse nõuetele vastav alternatiiv.

Mõjude hindamise aruande koostajad33 märgivad, et sarnane liitumiskohustus on kehtestatud

ka näiteks jäätmevaldkonnas, kus jäätmeseaduse § 69 lõike 1 järgi loetakse jäätmevaldaja

liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas.

6.4.1. Sihtrühm: kõik Eesti elanikud (1,3 mln inimest), vee-ettevõtjad (ligikaudu

150 ettevõtet), kohalikud omavalitsused (79 tk)

6.4.2. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: väheoluline positiivne mõju. Reoveekogumisalal

ÜVVKga liitumise kohustuse sätestamine loob selge aluse nõuda reoveekogumisalal elavatelt

tarbijatelt ÜVVKga liitumist. Selle kohustuse kehtestamine ja rakendamine avaldab positiivset

mõju keskkonnale ja seega kogu Eesti elanikkonnale. Liitumiskohustuse täitmisel väheneb seni

tõsiseks probleemiks olev reovee kontrollimatu juhtimine pinnasesse, arvestamata veeseaduses

kehtestatud nõuetega. Samuti rajatakse vähem kaeve, millest igaüks on potentsiaalne

keskkonnakahju allikas, kuivõrd selle kaudu võib reostus jõuda põhjavette. Kuna kogu Eesti

elanikest 88% on juba tänaseks liitunud ühisveevärgiga ning 83% ühiskanalisatsiooniga, siis

mõju ulatus on vähene, kuna liitumiskohustus puudutab vaid neid isikuid, kellele ÜVVK

süsteemid on rajatud, kuid kes pole nende süsteemidega liitunud. Seega Keskkonnaagentuuri

2020. a veekasutuse aastaaruannete alusel puudutab ÜVVKga liitumise nõue üksnes 2-3% Eesti

elanikest.

Reoveekogumisalal ÜVVKga liitumise kohustuse sätestamine parandab ka elukeskkonna

kvaliteeti, kuivõrd vähendab tänasel päeval ühiskanalisatsiooniga mitteliitunud isikute poolt

iseseisvalt ja kontrollimatult pinnasesse juhitava saasteainete kogust, mis reoveekogumisala

tiheda asustuse tõttu võib oluliselt mõjutada (eriti lähedal asuvate naabrite) elukeskkonda.

6.4.3. Majanduslik mõju: väheoluline mõju neile isikutele, kes ei ole veel –ÜVVK teenuse

tarbijad, aga peavad eelnõu kohaselt liituma (kaasnevad täiendavad kulutused). Mõju on

väheoluline, kuna puudutab 2-3% Eesti elanikkonnast. Lisaks on tegemist ühekordse kuluga.

Oluline positiivne mõju avaldub neile tarbijatele, kes on juba ÜVVK teenusega liitunud, kuna

tarbijate kasv toob kaasa teenuse hinna alanemise. Mida rohkem tarbijaid ühe torustiku

kilomeetri kohta, seda madalamaks kujuneb teenuse hind ühe liitunu kohta, kuna püsikulutused,

nagu elektri- ja hoolduskulud, tarbija kohta vähenevad. Mõju on väheoluline olemasolevatele

ÜVVK teenuse tarbijatele, kuna puudutab küll 88% Eesti elanikkonnast, kes juba täna kasutab

ÜVVK teenust, kuid positiivne mõju teenuse hinnale on pigem marginaalne. Hinnanguliselt on

selliste elanike arv, kes võiksid liituda, aga ei ole veel liitunud ÜVVKga, ligikaudu 67 000,

ühisveevärgi puhul ligikaudu 34 000. Nendest ligikaudu pooltel on olemas nõuetekohased

veevarustuse kohtlahendused, mistõttu liitumiskohustus puudutab ligikaudu 33 500 inimest.

Üleminek ühisveevärgile toob selliste majapidamiste jaoks kaasa täiendava kulu liitumiseks ja

33 OÜ aqua consult baltic koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eelnõu mõjude hinnangu aruanne“, Tallinn, 2016, lk 12, Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.envir.ee/sites/default/files/164305_yvvks_eeln6u_m6jude_hinnangu_aruanne_161215_003.pdf.

78

ÜVVK teenuse kasutamiseks, eeldusel, et varem on vesi tulnud tasuta selle majapidamise

joogivee kaevust. Ühiskanalisatsiooniga liitumise korral sõltub lisakulu eelkõige sellest, milline

lahendus on majapidamises varem kasutuses olnud ning kui kaugel asub liitumispunkt, kuna

kulud liitumispunktist kuni tarbimiskohani tuleb katta liitujal. Eespool toodud põhjustel on

liitumata jätnud just madalama sissetulekuga leibkonnad, kelle jaoks on olemas toimiv lahendus

ning alternatiivne kulu ÜVVKga liitumiseks oleks liiga suur. ÜVVKga liitumise keskmine kulu

(lisandub vee-ettevõtja rakendatav liitumistasu) on aruande koostajatele34 kättesaadava info

põhjal ca 800–3000 eurot leibkonna kohta, sõltudes tarbimiskoha kaugusest liitumispunktist

ning sisetööde vajadustest. Ühekordse liitumistasu rakendamine varieerub vee-ettevõtjate

lõikes. Üldjuhul soovitakse, et tarbijad liituks ÜVVKga kohe pärast ÜVVK väljaehitamist,

mistõttu vee-ettevõtja ei ole kohe pärast süsteemide rajamist võtnud liitumistasu. Liitumistasu

suurus võib aruande koostajatele kättesaadava info põhjal praktikas varieeruda 500–6000 euro

vahel, sõltudes väljaehitatud ÜVVK maksumusest ning väljaehitatud liitumispunktide arvust.

Kuna aga enamik ÜVVK laiendusi on välja ehitatud Ühtekuuluvusfondi toetustega, siis

toetustega ehitatud ÜVVKga liitumise tasu küsida ei saa ning sellisel juhul liitumistasust

tulenev mõju tarbijale puudub. Lisaks on võimalik KIKi kaudu taotleda toetust35 eraisikute vee-

ja kanalisatsioonitaristu rajamiseks, mis vähendab isikute enda rahalist panust veelgi.

Kui tarbija on varem kasutanud kogumismahutite tühjendamise teenust, siis on reaalne, et

pikaajaline mõju majapidamiseelarvele on hoopis positiivne, kui kogumismahutit on varem

tühjendatud nõuetekohaselt. Kui kanalisatsioon on aga varem korraldatud nõudeid eirates ning

leibkonnal puudus igakuine kulu veevärgile ja kanalisatsioonile, kaasneb lisaks

ühiskanalisatsiooniga liitumise tasule ka igakuine teenustasu. Arvestades, et ÜVVK teenuse

hind peab eelnõu kohaselt olema mõistlik, siis ei tohiks liitumiskohustusega kaasnev mõju olla

ebamõistlikult koormav, arvestades muu hulgas liitumiskohustuse aluseid. Ulatuses, milles see

siiski võib olla osade tarbijate jaoks ebamõistlikult koormav, tuleks omavalitsusüksusel kaaluda

toetusmehhanismi loomist liitumiskulude kompenseerimiseks madalamatesse tulukvintiilisse

kuuluvatele leibkondadele, kuigi selline toetuse vajadus on pigem väga erandlik, kuna vajalikud

toetusmeetmed liitumiseks on juba riigi poolt loodud. 2018. a avati KIKi toetusmeede, mille

raames toetatakse samuti neid majapidamisi, kellel tekib eelnõukohase seaduse järgi

liitumiskohustus. Toetusmeetme abil on võimalik ehitada kinnistule vajalikud veevärgi ja

kanalisatsioonitorustikud riigi abiga. Eestis kasutab ühiskanalisatsiooni teenust ligikaudu 83%

elanikest, kuid siiski on veel ka neid, kes pole ÜVVKga liitunud, ehkki võimalused selleks on

loodud. ÜVVKga liitumise toetusteks on riik kokku eraldanud ligi 10 miljonit eurot, mistõttu

kohalikele omavalitsustele kaasnev majanduslik mõju liitumise toetamiseks on pigem väga

erandlik ja võib puudutada ainult üksikjuhtumeid.

Majapidamiste jaoks, mis on juba ÜVVKga liitunud, on mõju positiivne, sest nende jaoks

teenused odavnevad, kuivõrd ÜVVK teenuse osutamise kulud jaotatakse suurema arvu

majapidamiste vahel. Nimelt tekib vee-ettevõtjale juurde tulu ning ÜVVK teenuse hinna

kehtestamise reeglite järgi saavutatakse lubatud kulude katmine madalama tariifiga, kui on

kehtestatud väiksema liitujate arvu põhjal.

Ettevõtetele (välja arvatud vee-ettevõtted) muudatus mõju ei avalda, kuna tööstus- ja

tootmisettevõtetele liitumisnõue ei laiene ning pigem ettevõtted eelistavad ÜVVK teenust

34 OÜ aqua consult baltic koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eelnõu mõjude hinnangu aruanne“, Tallinn, 2016, lk 20, Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.envir.ee/sites/default/files/164305_yvvks_eeln6u_m6jude_hinnangu_aruanne_161215_003.pdf. 35 Lisainfo toetuse taotlemise kohta KIK kodulehelt: https://kik.ee/et/toetatav-tegevus/eraisikute-vee-ja-

kanalisatsioonitaristu-rajamine.

79

individuaalsetele lahendustele, kuna teenuse kvaliteet ÜVVK kasutamise korral on stabiilne,

kontrollitud ja väiksemate kulutustega.

Vee-ettevõtetele omab säte väheolulist positiivset mõju, kuna ÜVVK väljaehitamine on

mahukas investeering, mille ülalpidamiskulude ja -tulude arvestus on lähtunud eeldusest, et

sellega on liitunud kõik piirkonna elanikud. Liitumiskohustuse täitmine kasvatab vee-

ettevõtjate tulubaasi kulusid olulises ulatuses suurendamata ning aitab seeläbi suurema ja

ühtlasema kliendibaasi arvelt tagada kvaliteetsema teenuse.

6.4.4. Mõju regionaalarengule: puudub.

6.4.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: puudub.

6.4.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.4.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: oluline positiivne mõju. ÜVVKga

liitumise kohustuse täitmine mõjutab positiivselt inimeste tervist, sealhulgas kogu keskkonda.

Liitumine võimaldab paremini ja süsteemsemalt tagada joogivee kvaliteedinõuetele vastavuse.

Kui ühisveevärk ei ole liitumiskohustuse korraliku täitmise tõttu enam aladimensioonitud,

parandab see joogivee kvaliteeti kõigi võrguga liitunute jaoks. Ka ühiskanalisatsiooniga

liitumisel on inimestele oluline positiivne mõju, kuivõrd aitab vältida mittenõuetekohase reovee

kohtkäitlussüsteemide kaudu maapinna, sealhulgas joogiveeallikate ja veekogude saastamist.

Puhas elukeskkond on muuhulgas oluliseks piirkonna väärtuse tõstmise indikaatoriks.

6.4.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline positiivne mõju kohalikele omavalitsustele, kuna

ÜVVKga liitunud elanike üle puudub aruandluskohustus. Isikute üle, kes kasutavad

kohtkäitluslahendusi, peab kohalik omavalitsus pidama arvestust kohtkäitlussüsteemide

nõuetekohasuse üle ning tegema perioodilist järelevalvet.

6.5. Vee-ettevõtja määramise alused

Kehtiva seaduse kohaselt korraldab omavalitsusüksus juhul, kui ÜVVK on tema omandis või

valduses, iseseisvalt või koostöös teiste omavalitsusüksustega vee-ettevõtja leidmiseks

riigihanke riigihangete seaduses teenuse kontsessiooni kohta sätestatust lähtudes.

Riigihangete seaduse § 132 lõike 1 punkt 5 näeb ette, et riigihangete seaduses sätestatud korda

ei ole hankija kohustatud rakendama kontsessioonilepingu sõlmimisel selliste püsivõrkude

pakkumiseks või käitamiseks, mille eesmärk on pakkuda elanikkonnale joogivee tootmise,

transpordi või jaotamisega seotud teenust, ega joogivee tarnimiseks sellistesse võrkudesse.

Sama lõike punkti 6 kohaselt ei pea hankija riigihangete seaduses sätestatud korda rakendama

ka kontsessioonilepingu sõlmimisel punktis 5 nimetatud tegevusega seotud reovee

ärajuhtimiseks ja töötlemiseks.

Riigihangete seadust arvestades kaaluti eelnõu koostamisel ka võimalust muuta kehtivat vee-

ettevõtja määramise korda nii, et see ei näeks ette riigihangete seaduse kohase kontsessiooni

korraldamist omavalitsusüksuse omandis või valduses olevale ÜVVKle. Selle lähenemise

peamiseks eeliseks oleks olnud vee-ettevõtja määramise lihtsus, kuivõrd sellisel juhul ei peaks

kohalik omavalitsus vee-ettevõtja määramisel lähtuma riigihangete seaduses sätestatud korrast

ja seda just olukordades, kus praktilises turuolukorras konkurents piirkonnas puudub.

80

Mõjuhinnangu koostajad36 on seisukohal, et mõistlik on siiski jääda vee-ettevõtja määramise

kehtiva korra juurde, kuivõrd see järgib riigihangete seaduse üldist loogikat ja võimaldab

läbipaistvamal moel määrata vee-ettevõtja ning vähendada huvide konflikti ja konkreetse

turuosalise põhjendamatu eelistamise riski. Seejuures puudutab vee-ettevõtja kontsessiooni

korras määramine faktiliselt vaid väheseid kohalikke omavalitsusi (eelnõu koostamise aja

seisuga on ÜVVK vaid kolme omavalitsuse omandis (Türi vald, Vändra vald ja Kunda linn) ja

ei too seetõttu kontsessioonimenetlustest kaasa ka olulist halduskoormust. Seda eriti arvestades,

et eelnõu kohaselt võib vee-ettevõtja määrata samuti kuni 12 aastaks.

6.5.1. Sihtrühm: kohalikud omavalitsused (79 tk), vee-ettevõtjad (ligikaudu 150).

6.5.2. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: puudub.

6.5.3. Majanduslik mõju: puudub, kuna vee-ettevõtja määramise aluspõhimõtted tulenevad

riigihangete seadusest ning vee-ettevõtja määramise alused on jäänud samaks võrreldes kehtiva

seadusega.

6.5.4. Mõju regionaalarengule: puudub.

6.5.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: puudub, kuna vee-ettevõtja

määramise aluspõhimõtted tulenevad riigihangete seadusest ning vee-ettevõtja määramise

alused on jäänud samaks võrreldes kehtiva seadusega.

6.5.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.5.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: puudub.

6.5.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline positiivne mõju, kuna RHSi § 132 lõike 1

punktides 5 ja 6 ning ÜVVKSi eelnõus sätestatu võimaldavad rakendada erisused

kontsessioonilepingu sõlmimisel lihtsustades vastavaid menetlusi vee-ettevõtja määramiseks.

6.6. Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutavatele isikutele esitatavad

nõuded

Kehtiv seadus ei reguleeri joogivee- ja reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutavate isikutega

seonduvat. Joogivee- ja reoveepuhastite opereerimise tase on Eestis üldiselt hea, kuid esineb

olukordi, kus joogivee- või reoveepuhasti on projekteeritud, rajatud ja käivitatud kõigi nõuete

kohaselt, kuid opereerijate väheste teadmiste tõttu tekivad rajatistes tõrked ning tekib

looduskeskkonna kahjustamise oht. Mainitud kahju seisneb eelkõige selles, et reoveepuhasti

projekteeritud opereerimisparameetritest kaldutakse kõrvale ja looduskeskkonda suunatav

heitvesi ei vasta nõuetele.

Eelnõu kohaselt peab iga vee-ettevõtja määrama kõigile oma hallatavatele joogivee- ning

reoveekäitlusrajatistele pädeva isiku, kes vastutab rajatiste nõuetekohase toimimise eest ning

võtab vajaduse korral kasutusele asjakohased abinõud protsessi optimeerimiseks või

seadistamiseks. Eelnõu kohaselt peab isik läbima iga seitsme aasta järel ka vastava

täiendkoolituse.

36 Sama, lk 30.

81

Mõjuhinnangu koostajad37 on EVELi kaasabil uurinud mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi

reoveepuhastite operaatorite koolitamise ja määramise korda. Näiteks Soome, Luksemburg,

Rootsi ja Holland ei ole kehtestanud nõudeid reoveepuhastite operaatorite koolitamisele. Ka

Norras puuduvad sellised nõuded. Hollandis vastutab reoveepuhasti operaator keskkonna kahju

eest, mis tekib opereerimisvea tõttu. Eespool mainitud riikides on võimalik õppida erialadel,

mis annavad vajalikud teadmised reoveepuhasti nõuetekohaseks opereerimiseks. Samas on

Austrias reoveepuhastite operaatorite koolitamiseks kehtestatud miinimumnõue ning

koolitajate atesteerimise nõue.

Eelnõus operaatoritele esitatavad kvalifikatsiooninõuded põhinevad vajalikus mahus läbitud

täiendkoolituses. Kuna pädevusnõuet ei ole varem operaatoritele kohaldatud, on eelnõukohases

seaduses antud selle nõude täitmiseks seaduse jõustumisest pikem üleminekuaeg ning

asjakohased kutseoskused tuleks omandada hiljemalt 01.01.2025.

6.6.1. Sihtrühm: vee-ettevõtjad (ligikaudu 150 ettevõtet), ÜVVK teenuse tarbijad (1,1 mln

inimest).

6.6.2. Mõju loodus- ja elukeskkonnale: väheoluline positiivne mõju. Joogivee- ja

reoveepuhasti operaatorite kvalifikatsiooninõuete sätestamine tagab opereeritavate puhastite

stabiilse töötamise projekteeritud parameetritel. See omakorda vähendab võimalike avariide

teket, mille käigus võib sattuda ohtu nõuetekohase kvaliteediga joogivesi ning

looduskeskkonda võib sattuda nõuetele mittevastav heitvesi, mis kahjustab loodus- ja

elukeskkonda. Seega väheneb muudatuse tulemusena seadmete rikete ning joogivee või

looduskeskkonna võimaliku reostumise risk.

6.6.3. Majanduslik mõju: väheoluline mõju. Eelkõige kaasneb mõju nendele vee-ettevõtjatele,

kes ei ole veel puhastitele vastutavat operaatorit määranud. Kõigile linnalisi asumeid

teenindavatele puhastitele on vastutavad operaatorid määratud, mistõttu nõue puudutab

eelkõige väga väikseid puhasteid, kus puudub piirkondlik vee-ettevõtja, kes neid puhasteid

hooldaks. Kuna aga puhastite nõuetekohane töö saab toimida üksnes operaatori sekkumisega

(vähemalt teatud perioodi tagant), võib eeldada, et üle 90% puhastitele on määratud eelnõu

koostamise seisuga vastutav operaator, kelle ülesandeks on puhasti vähemalt perioodiliselt üle

vaadata ja teha vajalikud hooldustööd. Operaatorite kvalifikatsiooninõude kehtestamisega

kaasnevad kulud vee-ettevõtetele puhasti operaatori väljaõppega seonduvalt. Koolitus maksab

ühele koolitatavale 400–90038 eurot sõltuvalt koolitusgrupi suurusest. Kvalifitseeritud

puhastioperaatori palgakasvuks prognoositakse 10%39. Reoveepuhasti operaatori tööjõu

keskmine kulu on ca 1200 eurot kuus. Tööjõukulu kasvab aastas operaatori kohta seega

ligikaudu 1440 euroni. Keskmise suurusega vee-ettevõtja kuludes võib nimetatud kulusid

lugeda ebaoluliseks. Arvestades asjaolu, et tegemist on seadusest tuleneva kohustuse

täitmisega, on põhjendatud vee-ettevõtja nende kuludega arvestamine ÜVVK teenuse hinna

kehtestamisel.

37 OÜ aqua consult baltic koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eelnõu mõjude hinnangu aruanne“, Tallinn, 2016, lk 32. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.envir.ee/sites/default/files/164305_yvvks_eeln6u_m6jude_hinnangu_aruanne_161215_003.pdf. 38 Keskkonnaministeeriumi korraldatud operaatorite koolituse maksumused sõlmitud lepingute alusel. 39 OÜ aqua consult baltic koostöös advokaadibürooga Raidla Ellex „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eelnõu mõjude hinnangu aruanne“, Tallinn, 2016, lk 33. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.envir.ee/sites/default/files/164305_yvvks_eeln6u_m6jude_hinnangu_aruanne_161215_003.pdf.

82

Positiivse poole pealt aitab professionaalse operaatori tegevus eelduslikult vähendada

avariiolukordade tõttu tekkiva võimaliku mittenõuetekohase heitvee loodusesse juhtimist, mis

omakorda tähendab, et vee-ettevõtja kulud saastetasudele vähenevad.

Tarbijate jaoks võib muudatus kaasa tuua marginaalse ÜVVK teenuse hinna tõusu vee-

ettevõtjale lisanduvatest koolitus- ja tööjõukuludest operaatoritele kehtestatava

kvalifikatsiooninõude tõttu. Arvestades aga vee-ettevõtjate eeldatavaid lisakulusid, on võimalik

hinnatõus marginaalne või üldse puudub paremini opereeritud puhasti kaudu kokkuhoitud

kulude (nt elektrikulu, saastetasud) arvelt.

6.6.4. Mõju regionaalarengule: puudub.

6.6.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: puudub.

6.6.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.6.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: puudub.

6.6.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline negatiivne mõju vee-ettevõtjatele ja

Keskkonnaministeeriumile. Puhastite operaatorid peavad iga seitsme aasta järel läbima

vähemalt 80tunnilise täiendkoolituse, mis põhjustab vee-ettevõttele vähesel määral ka aja- ja

ressursikulu. Keskkonnaministeerium peab tagama vajalike täiendkoolituste korraldamise koos

sobiva väljaõppeprogrammiga.

6.7. Sademevee käitlemise üksikasjalikud nõuded

Sademevee ärajuhtimine ja vajaduse korral puhastamine toimub eri reoveekogumisaladel

erinevalt. Suuremad linnad, nagu Tallinn ja Tartu, on välja ehitanud eraldi

sademeveekanalisatsiooni, et vältida reoveepuhasti hüdraulilist ülekoormamist. Samas on

reoveekogumisalasid, kus kogu sademevesi juhitakse ühiskanalisatsiooni. Eesti suurusest ja

elanike asustustihedusest sõltuvalt on reoveekogumisaladel sademevee ärajuhtimise ja

puhastamise olukord väga erinev. Sademevee hulk, mida peab ühiskanalisatsiooni juhtima,

sõltub kõvakattega pindade ja haljasalade osakaalust. Kõige soodsam ja keskkonnasõbralikum

lahendus on sademevee immutamine tekkekohas, kuid olenevalt reoveekogumisalast ja

ennekõike immutusala olemasolust, ei ole suuremates linnades see sageli tehniliselt võimalik.

Objektidel, kus reostusoht on olemas (nagu sõiduteed ja laadimisplatsid), on vaja tagada, et

võimalikud saasteained ei satuks pinnasesse ega pinnaveekogudesse.

Võrreldes kehtiva seadusega on sademevee käitlemise kord täpsemaks muudetud. Muu hulgas

on eelnõus reguleeritud ühiskanalisatsiooni juhitava sademevee nõuetele vastavusega seonduv,

sealhulgas proovivõtunõuded.

Sademevee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse tasu kujundamise ning sademevee mahu

arvestamise põhimõtted on eelnõuga jäetud otsustamiseks omavalitsusüksustele, kes saavad

sademevee maksustamise metoodikat kohandada piirkonna eripära ja reoveekogumisalade

tingimusi arvestades. Selline lähenemine tagab nii majanduslikult kui ka keskkonna kaitseks

parima lahenduse. Erinevad sademevee maksustamise põhimõtted on põhjendatud, kuna

sõltuvad piirkonna looduslikest omadustest, nagu sademevee immutamise võimalused, mahud

ja ulatus. Lisaks sõltuvad maksustamise alused nii looduslikest kui ka tehislikest sademevee

tehnilistest lahendustest ning asustustihedusest. Kohapõhine lahendus on kooskõlas ka kohaliku

83

omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõikes 1 sätestatuga ja Euroopa kohaliku omavalitsuse

harta § 4 lõikes 3 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt täidavad riigi kohustusi üldjuhul

eelistatavalt kodanikule kõige lähemal seisvad võimuorganid ning kohustuste määramisel

mõnele teisele võimuorganile peaks kaaluma ülesande ulatust ja iseloomu ning efektiivsuse ja

majanduslikkuse nõudeid.

6.7.1. Sihtrühm: kogu Eesti elanikkond (1,3 mln inimest), vee-ettevõtjad (ligikaudu

150 ettevõtet), kohalikud omavalitsused (79 tk).

6.7.2. Mõju loodus- ja elukeskkonnale: vähene positiivne mõju. Sademevett tuleb võimaluse

korral immutada selle tekkekohas, vältides selle reostumist. Eesti väikemates hajaasustusega

piirkondades ei olegi sademevee ärajuhtimisega suuri probleeme, kui sademevee jaoks on

piisaval määral looduslikke pindasid sademevee looduslikuks immutamiseks. Probleemid on

eelkõige tiheasustusega linnalistes piirkondades, kus suure kõvakattega pinna osakaalu tõttu ei

ole võimalusi sademevee immutamiseks selle tekkekohas, mistõttu tuleb leida alternatiivsed

tehnilised lahendused sademevee ärajuhtimiseks. Selleks on eelnõukohases seaduses ette

nähtud, et sademevee tehnilised lahendused tuleb välja töötada ÜVVK AK koostamise käigus.

Kui kohalik omavalitsus on otsustanud, et sademeveesüsteemid ei kuulu ÜVVK hulka, tuleb

koostada eraldi sademevee majandamise kava, milles on määratud sademeveesüsteemide eest

vastutajad ja esitatud nende korrashoiu tagamiseks finantseerimise kord. Sademevee

üleujutustega seotud probleemid põhinevad eelkõige vales planeerimises, mistõttu on äärmiselt

oluline, et kohalikud omavalitsused käsitleksid ÜVVK AKs või sademevee majandamise kavas

võimalikke tehnilisi lahendusi sademevee efektiivseks ärajuhtimiseks. Kuna ÜVVK AK pidi

sisaldama sademevee tehnilisi lahendusi juba kehtiva seadusega, on eelnõukohase seaduse

muudatused väheolulise mõjuga, sest juurde on tulnud sademevee majandamise kava

koostamise kohustus üksnes juhul, kus kohalik omavalitsus on otsustanud teatud

sademeveesüsteemid ÜVVK hulgast välja jätta. Oluline on siinkohal ka rõhutada, et eelnõu

järgi peab kohalik omavalitsus määrama ÜVVK AKga kõik ÜVVK hulka kuuluvad

sademeveesüsteemid, et oleks üheselt fikseeritud ÜVVK teenuse tasust finantseeritavate

sademeveesüsteemide ulatus.

6.7.3. Majanduslik mõju: väheoluline positiivne ja negatiivne mõju, kuna

sademeveesüsteemide finantseerimise üldpõhimõtted ei ole võrreldes kehtiva seadusega

muutunud ning sademevee käitlemisel ei ole ÜVVK teenuse hinnas olulist mõju. Ka kehtiva

seadusega on ettevõttel võimalik sademevee kulude katteks koguda eraldi sademevee

ärajuhtimise ja puhastamise tasu, kuid sellest hoolimata on vee-ettevõtjad eelistanud sademevee

ärajuhtimise ja puhastamise tasu kajastada reovee ärajuhtimise ja puhastamise hinnas. Samas

on soovitav erinevad teenused tarbija veearvel eristada, et oleks üheselt mõistetav, missuguse

osa tasust moodustab reovee ja missuguse sademevee teenus. Tegemist on aga pigem tehnilise

lahendusega, kuid tervikuna eelnõukohane seadus ÜVVK teenuse hinnale mõju ei avalda, kuna

sademevee maksustamine on juba täna realiseeritud. Enamlevinud juhtudel on sademevee

kokkukogumise ja puhastamise kulu lisatud reovee kokkukogumise ja puhastamise kulu hulka.

Endiselt kehtib põhimõte, et ÜVVK teenuse hind kujundatakse vee-ettevõtja kulude alusel ning

eelnõus on pigem täpsustatud, kuidas tervikkulud tuleks jagada eri teenuste vahel. Sademevee

hind võib sõltuda sellest, kas piirkonda on ehitatud lahkvoolne sademeveekanalisatsioon või

kasutatakse sademevee ärajuhtimiseks ühisvoolset kanalisatsioonitorustikku. Eelnõukohase

seaduse järgi on võimaldatud kehtestada piirkonnas sademevee hind ühtse abonenttasuna, kui

kohalik omavalitsusüksus nii ÜVVK kasutamise eeskirjas otsustab. Sademevee abonenttasu

määramine on põhjendatud näiteks sellistes piirkondades, kus sademevee koguseid on

praktiliselt võimatu iga tarbija jaoks eraldi välja arvutada ning kinnistu pindala suuruse

84

kasutamine ei pruugi igas piirkonnas anda õiglast tulemust, kuna sademevee ärajuhtimise

tegelik kogus sõltub nii kinnistu kõvakattega pinna osakaalust, kinnistu kõrgusandmetest kui

ka kinnistu maapinna enda puhverdusvõimest. Lisaks võivad kinnistul olla sademevee

kogumismahutid kastmisvee tarbeks, mistõttu tegelik ärajuhitava sademevee kogus ei pruugi

olla võrreldav kinnistu pindalaga. Kuna aga eelnõus on sademevee koguse arvestamise

metoodika jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada, ei ole välistatud kasutada piirkonnas ka

selliseid lahendusi, kus on küll kehtestatud sademevee ärajuhtimiseks kindel abonenttasu, kuid

kui kinnistu omanik on võtnud kasutusele looduslähedasi sademevee taaskasutamise meetmeid

(nt paigaldanud maatükile sademevee kogumismahuti kastmisvee tarbeks), võib kohalik

omavalitsus kehtestada sademevee abonenttasu vähendamise mehhanismi. Sel juhul saaks

kinnisasja omaniku taotluse alusel sademevee tasu suurust veearvel vähendada, kui on täidetud

teatud etteantud kriteeriumid. Eelnõukohane seadus võimaldab aga kohalikul omavalitsusel

kehtestada ka eraldi sademevee koguse ja tasu arvestamise metoodika juhuks, kui piirkonnas

on rakendatav mõni muu metoodika ja abonenttasu kasutamine ei ole parimaks ja

efektiivseimaks lahenduseks. Ühesuurust abonenttasu saab rakendada vaid sarnaste

tarbijagruppide suhtes. Abonenttasu ei saa rakendada juhul, kui sademevesi juhitakse ära

saastunud aladelt, nagu kaubanduskeskuste parklad ja tööstusterritooriumid, kus sademevee

mahud ja reostuskoormused mõjutavad olulisel määral teenuse hinda. Kokkuvõttes on mõju

väheoluline positiivne ÜVVK teenuse tarbijatele, kuna sademevee maksustamise alused peavad

olema selgemini omavalitsusüksustes sätestatud. Muudatus võib vee-ettevõtjale tuua kaasa

väheolulise negatiivse mõju, kuna maksustatavad komponendid tuleb detailsemalt eristada, mis

nõuab suuremat ressurssi kulude eristamiseks.

6.7.4. Mõju regionaalarengule: väheoluline positiivne mõju, kuna tänapäevased

sademeveelahendused, eelkõige looduslähedased maastikukujunduselementidega

sademeveelahendused, ilmestavad ka piirkonna loodus- ja elukeskkonda ning muudavad

seeläbi piirkonna atraktiivsemaks. Mõju on väheoluline, kuna maastikukujundus saab olla

üksnes toetavaks teguriks regionaalarengu soodustamisel, sest olulisemat rolli mängivad

eluliselt tähtsamate infrastruktuuride, nagu kvaliteetse joogivee ja reovee teenuse

kättesaadavus, ja haridusasutuste, nagu kool, lasteaed, olemasolu.

6.7.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: väheoluline positiivne ja

negatiivne mõju kohalikele omavalitsustele, kes planeeringute koostamisel peavad

arvestama/kavandama sademevee lahendusi, eelkõige vajaliku puhverdusvõimega maa-alade

kasutamist looduslähedastele sademeveesüsteemidele. See vähendab hiljem piirkonna

üleujutusriski ning kaasnevaid probleeme sademeveega. Nõuetekohased sademeveesüsteemid

ja üleujutuste vältimine vähendab ka vastavasisuliste kaebuste esitamise hulka kohalikele

omavalitsustele. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna sademevee lahenduste kavandamisega

peavad omavalitsusüksused arvestama juba kehtiva seaduse alusel.

6.7.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.7.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: puudub.

6.7.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline negatiivne mõju kohalikele omavalitsustele, kes

peavad sademeveesüsteemide kavandamiseks ja hilisemaks hooldamiseks koostama

sademeveesüsteemide majandamise kava koos vastutajatega kas ÜVVK AK koosseisus või

eraldi dokumendina. Mõju on väheoluline, kuna üldjuhul on sademevee temaatika kajastatud

ÜVVK AK koosseisus juba kehtiva seaduse alusel ning eraldidokumenti selleks koostama ei

pea eeldusel, et kohalik omavalitsus on sademevee süsteemid lugenud ÜVVK süsteemi

85

kuuluvaiks. Mõju halduskoormusele võib avalduda ka positiivsena, kuna nõuetekohased

sademeveesüsteemid vähendavad üleujutusriske ning seeläbi ka kaebusi omavalitsusüksusele.

6.8. Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ja sademevee nõuetele vastavuse hindamine

Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ja sademevee nõuetele vastavusega on Eestis probleeme

ennekõike tööstustel – võrreldes olmereoveega ei ole tööstustes tekkiva reovee kvaliteet

ühtlane. Ebaühtlase reostuskoormusega reovee teke tuleneb ennekõike sellest, et

tööstusprotsessi suunatavad toorained ja nende töötlemisega seotud protsessid muutuvad

pidevalt. Tööstuses on erinevad tööetapid, mis tekitavad erineva saasteainete sisaldusega

reovett. Koostist mõjutavad ka pesemine ja tootmistsüklite sisse-väljalülitamine. Kõik see

mõjutab ka tööstusreovee reostuskoormust. Sellest tingitult tekivad tihti ka vaidlused vee-

ettevõtja ja tööstustarbijate vahel.

Eelnõu sätestab detailsed nõuded ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ja sademevee nõuetele

vastavuse hindamiseks. See loob selged alused ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ja

sademevee nõuetele mittevastavusega seotud võimalike erimeelsuste lahendamiseks nii

tööstustarbijate kui ka eratarbijate jaoks.

Eelnõus on tarbijale sätestatud ka teavitamiskohustus, kui ta kasutab oma tegevusalas või

tehnoloogias ohtlikke aineid. Eelnõukohase seadusega tuleb sellest teavitada Keskkonnaametit.

See annab parema ülevaate potentsiaalsetest ohtudest reoveepuhastile ja võimaldab juba

varakult võtta kasutusele meetmeid puhastusprotsessi optimeerimiseks.

Eelnõus on sätestatud, millistel tingimustel loetakse ühiskanalisatsiooni juhitav reo- ja

sademevesi ajutiselt nõuetele mittevastavaks ja millal püsivalt nõuetele mittevastavaks. Seda

võimaldab eristada proovivõtmise sagedus ja kasutavavad proovivõtumeetodid.

Püsivalt nõuetele mittevastava reo- ja sademevee ühiskanalisatsiooni juhtimisele ja ajutiselt

nõuetele mittevastava reo- ja sademevee ühiskanalisatsiooni juhtimisele kohalduvad eelnõu

kohaselt erinevad tagajärjed. Nii ajutiselt nõuetele mittevastavuse kui ka püsivalt nõuetele

mittevastavuse korral on eelnõu kohaselt vee-ettevõtjal õigus võtta tarbijalt piirnormi ületava

reostuse eest tasu. Püsivalt nõuetele mittevastava reovee ja sademevee ühiskanalisatsiooni

juhtimisel on lisaks võimalik lõpetada ÜVVK teenuse osutamine. Eelnõus sätestatu võimaldab

efektiivsemalt kontrollida ühiskanalisatsiooni suunatava reovee ja sademevee koostist.

Sisuliselt on tegemist saastaja maksab põhimõtte juurutamisega, mille kohaselt peab nõuetele

mittevastava reovee ja sademevee ühiskanalisatsiooni juhtimise tõttu tekkivad kulud kandma

tegelik saastaja. Oluline muudatus käsitleb püsivalt nõuetele mittevastava reovee juhtimise

tagajärgi, kuna eelnõu kohaselt on vee-ettevõtjale antud volitus lõpetada sellisele tarbijale

ühiskanalisatsiooni teenuse osutamine. Kuna aga seda teenust ei ole võimalik lõpetada üleöö,

on eelnõus ette nähtud detailne ja paindlik mehhanism olukorra lahendamiseks. Tarbijale

antakse piisav aeg ehitada endale eelpuhasti või reovee ühtlustusmahuti, et tagada reovee

vastavus ühiskanalisatsiooni juhitava reovee nõuetele, vahetada välja ohtlikud ained, mida

tootmisprotsessis kasutatakse, või võimaldatakse tööstusel ehitada olmereoveepuhastist

eraldiseisev tööstuspuhasti. Kuna valikud on otseselt seotud ka keskkonnalubade menetluse

ning üldiste keskkonnakaitseküsimustega, on protsessi kaasatud ka Keskkonnaamet, kes hindab

meetmete elluviimise tähtaega ja pikendab seda põhjendatud juhul kuni kahe aastani.

6.8.1. Sihtrühm: tööstusettevõtted, vee-ettevõtjad, Keskkonnaamet.

86

6.8.2. Mõju loodus- ja elukeskkonnale: oluline positiivne mõju. Muudatuse kohaselt

hakkavad ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete vood olema paremini kontrolli all, kuna

tööstustel on juba ohtlike ainete tekkekohas vaja rakendada nende voogude vähendamisele

kaasaaitavaid meetmeid, mistõttu on ilmselge, et muudatusega kaasneb väiksem ohtlike ainete

surve looduskeskkonnale. Paremini kontrollitud saasteainete vood vähendavad ka häireid

reoveepuhastite töös, mistõttu ka olmereoveepuhastitest keskkonda juhitav vesi on puhtama ja

stabiilsema kvaliteediga ning vähendab heitvee suublaks olevate veekogude

punktreostuskoormust. Paremini kontrollitud ohtlike ainete käitlemine annab ka vee-

ettevõtjatele ja Keskkonnaametile usaldusväärsema ülevaate potentsiaalsetest

keskkonnaohtudest. Hea ülevaade ohtudest võimaldab vee-ettevõtjal kavandada ja võtta

kasutusele abinõusid, näiteks muuta uute töötlusetappide abil reovee puhastusprotsess

turvalisemaks (nt ühtlustusmahutid avarii korral). Mõju on hinnatud oluliseks, kuna ohtlikud

kemikaalid on kõige suurem ohuallikas veekeskkonnale ja inimese tervisele. Ohtlike

kemikaalide mõju on pikaaegne ning tihti omab ka vahetut negatiivset mõju inimese tervisele.

Keskkonnaametile pidevalt antav informatsioon võimaldab ka paremini kavandada tulevasi

investeeringuid (sh reoveepuhasti rekonstrueerimise või laiendamise vajadust), mis tagab

järjepideva keskkonnahoiu.

6.8.3. Majanduslik mõju: oluline positiivne mõju vee-ettevõtjale. Vee-ettevõtjale kaasneb

muudatusega võimalus lahendada olukord, kus tarbija juhib ühiskanalisatsiooni püsivalt

nõuetele mittevastavat reovett. Kuna kehtiva seaduse kohaselt lasub vastutus nõuetekohase

heitvee puhastamise eest vaid vee-ettevõtjal, siis eelnõu kohaselt tekib ka vee-ettevõtjal

võimalus taotleda keskkonnaloa muutmist olukorras, kus tarbija juhib püsivalt nõuetele

mittevastavat reovett ühiskanalisatsiooni ja see häirib vee-ettevõtja hallatava reoveepuhasti

tööd. Tulemusena vähenevad vee-ettevõtja kulud kõrgendatud saastetasude arvelt. Eelnõu

kohaselt on ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ja sademevee nõuetele mittevastavuse

väljaselgitamiseks aga vaja vähemalt kolme ajas keskmistatud proovi tulemust. Keskmine

reoveeproovi analüüsimise hind on hinnanguliselt 100 eurot, millele lisanduvad sõidukulud ja

proovivõtuseadmete kulu. Samas on proovivõtmise kulu märgatavalt väiksem kui kokkuhoitav

kõrgendatud saastetasu arvelt makstav saastetasu suurus, sest ohtlike ainete piirnormide

ületamise korral ähvardab vee-ettevõtjat kuni 100kordne tasumäär.

Tööstustel, mis kasutavad oma tegevuses ohtlikke aineid, suureneb halduskoormus ohtlike

ainete kohta Keskkonnaametile info esitamise kohustuse tõttu. Samas on tagatud selged

põhimõtted ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ja sademevee nõuetele mittevastavaks

tunnistamisel. Tööstustel tekib muudatuse kohaselt ka kohustus võtta kasutusele meetmeid

olukorras, kus reovesi ei vasta püsivalt ühiskanalisatsiooni juhitava reovee nõuetele. Kuna

tööstustele kaasneb rakendatavate meetmetega ilmselgelt lisakulu, on KIKi toetusmeetmete

nimekirja lisatud ka tööstuste eelpuhastite rajamise toetus, et riiklikult aidata tööstustel

vajalikke meetmeid rakendada ning vähendada sellega tööstuste kulusid reovee puhastamisele.

Kui vajalikud eelpuhastusseadmed on juba rajatud, vähendab see samas tööstustarbija

üldkulusid ÜVVK teenusele, kuna reovee ärajuhtimise ja puhastamise hind on sõltuvuses

reovee saastatusest, st mida saastatum on ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi, seda suurem on

ka sellise reovee kuupmeetri hind. Seega on muudatusega kaasnev mõju kahesuunaline – ühelt

poolt tuleb tööstustel investeerida eelpuhastite rajamisse, mille rahastamiseks on SA KIK

loonud ka toetusmeetme40, kuid teisalt tuleb tööstustel eelpuhasti olemasolul tasuda madalamat

reovee ärajuhtimise ja puhastamise hinda. Samas ei ole eelpuhasti rajamine ainuke võimalik

40 Keskkonnaministri 31.01.2020 määrus nr 10 „Keskkonnaprogrammist toetuse andmise kord ja tingimused“ -

RT I, 04.02.2020, 2.

87

meede tööstusettevõtetele, lihtsamate täiendustena saab kaalude ohtliku tooraine asendamist

keskkonnasõbralikumaga ning tootmisprotsessidest tingitud vooluhulkade ja saasteainete

koormuste ühtlustamiseks ühtlustusmahuti rajamist.

6.8.4. Mõju regionaalarengule: väheoluline mõju. Tööstusettevõtetele tähendavad ohtlike

ainete piirnormid seda, et ettevõte peab rakendama lisameetmeid, et tagada piirnormidele

vastavus. Seda aga üksnes juhul, kui ohtlike ainete piirnormid ei ole täna vastavuses

kehtestatavate normidega. Teisalt kehtestatakse piirnormid üle riigi, mistõttu on kõik ettevõtted

võrdses olukorras ning lihtsamate meetmete, nagu ühtlustusmahuti kasutamise vajadus suure

tõenäosusega ei põhjusta tööstusettevõtetele ulatuslikke muudatusi. Seetõttu on mõju hinnatud

väheoluliseks. Keskkonnahoiu suurendamine toob aga kaasa positiivse mõju, kuna ohtlike

ainete heidete vähendamine suurendab piirkonna atraktiivsust, sest elukeskkond on puhtam.

Seetõttu on mõju kahesuunaline – ühelt poolt kaasnevad tööstusettevõtetele kohustused, kuid

teisalt suureneb piirkonna keskkonnahoid ja elukvaliteet.

6.8.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: väheoluline mõju

Keskkonnaametile. Mõju on kahesuunaline – nii positiivne kui ka negatiivne. Positiivne

väheoluline mõju väljendub selles, et Keskkonnaamet on paremini kursis ohtlike ainete

voogude ja tekkeallikatega ning oskab seeläbi paremini kavandada keskkonnakaitse meetmeid.

Väheoluline negatiivne mõju avaldub väheses töökoormuse kasvus, kuna ohtlike ainete

tekkeallikad ja andmed tuleb esitada Keskkonnaametile, kes peab korraldama vastavate

andmete analüüsi enne otsuste tegemist. Mõju ulatus on hinnatud väheoluliseks, kuna ohtlike

ainete andmete vood tulevad üksnes tööstusettevõtetelt ning andmete kogumine on kavandatud

elektroonilise andmebaasi KOTKAS kaudu, mis muudab andmete töötlemise kiireks ja eeldab

vähemat inimese sekkumise vajadust.

6.8.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.8.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: puudub.

6.8.8. Mõju halduskoormusele: tööstusettevõtetele kaasnebväheoluline mõju.

Keskkonnaametile kaasneb ajutiselt oluline töökoormuse kasv seoses infosüsteemi

arendamisega, kuid pikas perspektiivis toob kaasa väheolulise koormuse kasvu

eksperthinnangute ja lubade menetlusega seonduvalt. Tööstusettevõttel lasub kohustus

kaardistada ohtlike ainete tekkeallikad ja vood, mis tootmisprotsessis tekivad. Keskkonnaamet

peab korraldama vastavate andmete analüüsi enne otsuste tegemist. Seetõttu kaasneb

tööstusettevõtetele tootmises kasutatavate ohtlike ainete andmete esitamise kohustus

Keskkonnaametile ja Keskkonnaametile kohustus nende andmete analüüsimiseks ja vajalike

keskkonnaotsuste tegemiseks. Mõju ulatus on hinnatud väheoluliseks, kuna ohtlike ainete

andmete vood peavad tööstusettevõttel ka täna kaardistatud olema ning Keskkonnaametile

esitatakse üksnes nende ohtlike ainete andmed, mis juhitakse ühiskanalisatsiooni. Lisaks on

andmete kogumine kavandatud elektroonilise andmebaasi KOTKAS kaudu, mis vähendab

andmete esitamiseks kuluvat aega ja muudab andmete töötlemise efektiivseks ja kiireks.

Keskkonnakompleksloa kohuslasi on kokku 244, nendest osad ettevõtted kasutavad

omapuhastit ja ühiskanalisatsiooni teenust ei kasuta. Lisaks on ka selliseid ettevõtteid, kellel on

keskkonnaluba ning kes juhivad ka ohtlikke aineid ühiskanalisatsiooni. Seega eelduslikult

hakkab ohtlike ainete andmeid infosüsteemi KOTKAS kaudu esitama kuni 300 ettevõtet.

Lisaandmete saamisega Keskkonnaameti töökoormus ei kasva olulisel määral, kuna samad

ülesanded on Keskkonnaametil juba täna. Erisus seisneb vaid selles, et täna peab

Keskkonnaamet suutma otsused teha ilma ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete infota.

88

Ohtlike ainete andmete esitamisega ei kaasne Keskkonnaametile uusi ülesandeid ega kohustusi,

vaid vastupidi, juba tänaste otsuste tegemiseks tuleb Keskkonnaametil ohtlike ainete andmeid

kasutada, kuid täna tuleb hinnata neid kaudsete andmete alusel, aga tulevikus saab otsuste

aluseks kasutada ettevõtete endi esitatud tegelikke andmeid.

Lisaks pannakse Keskkonnaametile lisakohustus eksperdihinnangu alusel meetmete

rakendamise tähtaja pikendamisest. See eeldab eksperdihinnangu läbitöötamist ja selle põhjal

otsuse tegemist. Eksperdihinnangu läbitöötamine toob kaasa töökoormuse kasvu

Keskkonnaametile. Eelnõukohase seaduse alusel võib vee-ettevõtja taotleda vajaduse korral

eksperdihinnangu alusel meetmete elluviimise ajaks keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa

muutmist. See on samuti uus säte ja toob Keskkonnaametile tööd juurde, kuid nimetatud kord

rakendub üksnes sellises olukorras, kus tarbija juhib ühiskanalisatsiooni reovett, mis ei vasta

kehtestatud piirväärtsutele, ning tarbija püsiv nõuete rikkumine on kaasa toonud vee-ettevõtjale

soovi teenus sellele tarbijale üles öelda. Seega on tegemist väga erandliku menetlusega, mistõttu

ei too see Keskkonnaametile kaasa olulist töökoormuse kasvu. Kuna ohtlike ainete andmete

kogumine keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu eeldab Keskkonnaameti suuremat panust

infosüsteemi arendamise ajal, on eelnõu koostajad seisukohal, et tegemist on Keskkonnaametile

ajutiselt olulise töökoormuse kasvuga kuni infosüsteemi arenduste rakendamiseni. Edaspidi

võib elektrooniline andmesüsteem tähendada Keskkonnaametile pigem töökoormuse langust.

6.9. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu täitmise peatamine ja

teenuslepingu ülesütlemine

Kehtiv seadus ei reguleeri ÜVVK teenuse osutamise lepingu täitmise peatamist ega

teenuslepingu ülesütlemist. Teatud määral on teenuslepinguga seonduvat reguleeritud

omavalitsusüksuste kehtestatud ÜVVK kasutamise eeskirjades, kuid piirkonniti on see erinev

ning osades omavalitsusüksustes puudub üldse. Eelkõige puudub selline säte ka väiksemate

vee-ettevõtjate teenuslepingu üldtingimustes.

Eelnõukohane seadus sätestab alused teenuslepingu ülesütlemiseks. Samas võivad pooled

kokkuleppel kõrvale kalduda ülesütlemise alustest. Seega jätab eelnõukohane seadus pooltele

lepinguvabaduse, kuid samas sätestab lepingu ülesütlemise peamised alused juhtudeks, kui

lepingu ülesütlemist ei ole pooltevahelises lepingus reguleeritud. Lepinguga aga ei või pooled

kokku leppida tarbija kahjuks muudes lepingu ülesütlemise alustes.

Vee-ettevõtja võib teenuslepingu täitmise peatada, kui tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon

ei vasta eelnõukohases seaduses sätestatule ning tarbija ei ole mittevastavust vee-ettevõtja antud

mõistliku tähtaja jooksul kõrvaldanud või tal on vee-ettevõtjale tasumata vähemalt kahe kuu

arve ja vee-ettevõtja on saatnud isikule vastava teate ja teate saatmisest on möödunud vähemalt

30 päeva. Kuna joogivee tagamine on eluks vajalik teenus, on eelnõukohases seaduses

sätestatud, et teenuslepingu täitmise peatamise korral tuleb omavalitsusüksusel füüsilisele

isikule tagada elamiseks vajaliku joogivee kättesaadavus muul viisil. Näiteks võib eluks

vajaliku joogivee kättesaadavuse tagada tsisternidega.

6.9.1. Sihtrühm: vee-ettevõtja (kokku ligikaudu 150 vee-ettevõtet), ÜVVK teenuse tarbijad

(ligi 1,1 mln inimest + tööstustarbijad, asutused ja ettevõtted), kohalikud omavalitsused (79 tk).

6.9.2. Mõju loodus- ja elukeskkonnale: väheoluline negatiivne mõju, kuna ÜVVK teenuse

lepingu lõpetamine tähendab tarbijale, et joogivesi tuleb tagada kas oma puur- või salvkaevust

või transportida tsisterniga, mis vähendab kindlasti elukeskkonna mugavust. Samas on

seaduseelnõus sätestatud piiratud hulk lepingu lõpetamise aluseid, mistõttu puudutab teenuse

89

lõpetamine üksnes väga väheseid tarbijaid, eelduslikult alla 10% tarbijatest. Samas avaldab säte

tarbija elukeskkonnale ka väheolulist positiivset mõju, kuna sõltuvalt tarbijast võib ta oma

elukeskkonnas eelistada just lokaalseid veesüsteeme. Sätte kohaselt on ka tarbijale ette nähtud

võimalus, et ta võib teenuslepingu üles öelda, kui ta asub piirkonnas, kus on võimalik kasutada

ka lokaalseid joogi- ning reoveelahendusi ning need vastavad veeseaduses sätestatud nõuetele.

6.9.3. Majanduslik mõju: väheoluline positiivne mõju nii tarbijale kui ka vee-ettevõtjale.

Eelnõukohases seaduses sätestatud alused teenuslepingu täitmise peatamiseks ning

teenuslepingu ülesütlemiseks aitavad luua ühtsed põhimõtted vee-ettevõtja ja tarbija vahelises

õigussuhtes. See tagab, et mõlemal lepingupoolel on teada selged alused teenuslepingu

lõpetamiseks ja peatamiseks. Seega kaasneb muudatusega väheoluline positiivne mõju.

6.9.4. Mõju regionaalarengule: puudub.

6.9.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: väheoluline negatiivne

mõju kohalikule omavalitsusele olukorras, kus füüsilisest isikust tarbijale on joogivee teenus

peatatud. Sellisel juhul peab kohalik omavalitsus tagama isikule elamiseks vajaliku joogivee

muul viisil. Kui isikul on oma puur- või salvkaev, saab kasutada lokaalset omalahendust, kuid

selle puudumisel peab omavalitsusüksus tagama vajaliku joogivee näiteks tsisternidega.

Elamiseks vajaliku joogivee tagamise nõue põhineb WHO soovitustel41, mille kohaselt

absoluutne joogivee miinimum ellujäämiseks on 20 liitrit ööpäevas (hädaolukorras), kuid

arvesse võttes ka muid olmevajadusi (isiklik hügieen, pesemine, koristamine jms), on

minimaalseks veekoguseks 50 l/ööpäevas. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna tegemist on

pigem väga erandlike juhtudega ja tavapäraselt on sellised isikud omavalitsusüksusele teada ka

muu abi vajadusest, nt sotsiaaltoetuste andmise kaudu.

6.9.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.9.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: väheoluline negatiivne mõju tarbijale.

Vee-ettevõtja õigus peatada teenuslepingu täitmine, kui tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon

ei vasta seaduses sätestatule ning tarbija ei ole mittevastavust vee-ettevõtja antud mõistliku

tähtaja jooksul kõrvaldanud või tal on vee-ettevõtjale tasumata kahe kuu arved, tagab, et tarbijal

on nii enda veevärgi ja kanalisatsiooni nõuetele vastavuse tagamiseks kui ka võlgnevuse

kõrvaldamiseks piisav aeg. ÜVVK teenuse eest arvete tasumata jätmine kui teenuslepingu

täitmise peatamise alus on analoogne maagaasiseaduses ja elektrituruseaduses sätestatud

perioodi kestvusega ning võimaldab tarbijal astuda samme, et leppida vee-ettevõtjaga kokku

võlgnevuse tasumises. Selleks saadab vee-ettevõtja tarbijale ka vastavasisulise teate. Vajaduse

korral on tarbijal võimalik pöörduda ka omavalitsusüksuse poole, et taotleda

toimetulekutoetust. Samuti on füüsilistele isikutele tagatud, et elamiseks vajaliku joogivee

saamise korraldab omavalitsusüksus. Seega on vee-ettevõtjale loodud tarbijapoolse lepingu

rikkumise jaoks võimalike õiguskaitsevahendite (lepingu täitmise peatamine) kasutamise

selged eeldused ja tähtajad, mis tagavad tarbijale piisava aja rikkumise heastamiseks. Mõju on

hinnatud väheoluliseks, kuna lepingu lõpetamise ja peatamise alused on piiratud ning see

puudutab väga väikest osa tarbijatest.

41 https://www.who.int/water_sanitation_health/diseases/WSH0302.pdf.

90

6.9.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline negatiivne mõju kohalikele omavalitsustele, kuna

teenuslepingu lõpetamise või peatamise korral peab kohalik omavalitsus tagama füüsilistest

isikutest tarbijatele elamiseks vajaliku joogivee. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna ÜVVK

teenuse lõpetamine või peatamine on pigem väga erandlik olukord ja puudutab väga väheseid

vee-ettevõtja tarbijaid, hinnanguliselt alla 10%.

6.10. Purgimisteenuse osutamise kohustus

Kehtivas seaduses purgimisteenuse mõistet ei kasutata. Samas, praktikas seda teenust

kasutatakse, mistõttu tuuakse purgimisteenuse mõiste ka seadusesse. Eelnõu kohaselt on

purgimisteenus vee-ettevõtja osutatav või korraldatav reovee kogumismahutist reovee

väljapumpamise, äraveo ja puhastamise teenus. Seaduseelnõu kohaselt peab vee-ettevõtja

korraldama purgimisteenust isikule, kes asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on

2000 ie või suurem, kuid kellel puudub võimalus liituda ühiskanalisatsiooniteenusega

ühiskanalisatsiooni puudumise tõttu. Purgimisteenuse mõiste defineerimine on eelkõige vajalik

purgimisteenuse osutamise kohustuse kehtestamiseks. Purgimisteenust ei ole vee-ettevõtjal

kohustus osutada isikule, kes on ÜVVKga liitumisest vabatahtlikult loobunud.

Tarbijale osutatakse purgimisteenust sama kuupmeetripõhise tasu eest, mis kehtib samas

tegevuspiirkonnas ühiskanalisatsiooniga ühendatud tarbijatele reovee ärajuhtimise ja

puhastamise eest.

Sellise kohustuse ja teenuse hinna kehtestamise põhjuseks on asjaolu, et praegu on veel

majapidamisi, mis asuvad reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 ie või suurem,

kuid kes ei saa ühiskanalisatsiooniga liituda, sest piirkonnas ei ole ühiskanalisatsioonitorustik

välja ehitatud. Sisuliselt on tegemist majapidamistega, mis küll asuvad suure

reostuskoormusega alal, kuid eelkõige majanduslikel põhjustel ei ole mõistlik või võimalik

nendeni ühiskanalisatsiooni välja ehitada. Seega on tegemist majapidamistest sõltumatute

takistustega, mis ei võimalda ühiskanalisatsiooniga liituda. Suure reostuskoormusega alal omab

see lõppastmes saastekoormuse kasvu kaudu negatiivset mõju keskkonnale ja seega ka teistele,

ühiskanalisatsiooniga liitunud majapidamistele. Reguleeritud hinnaga purgimisteenuse

osutamise kohustuse kehtestamine vee-ettevõtjale aitab tagada, et teenuse kasutajad saavad

teiste (ühiskanalisatsiooniga liidetud) sama piirkonna elanikega võrdsetel tingimustel reovee

äraveo ja puhastamise teenust. Ülejäänud piirkonna elanike jaoks tähendab see teenuse hinna

marginaalset tõusu, sest purgimisteenuse tasu ületav vee-ettevõtja kulu jaotub kõigi piirkonna

tarbijate vahel. Samas aitab see ära hoida ala saastamist.

6.10.1. Sihtrühm: füüsilisest isikust tarbijad, kes elavad üle 2000 ie reoveekogumisalal (kokku

ligikaudu 920 000 inimest42), vee-ettevõtjad (ligikaudu 150 ettevõtet), purgimisteenust

pakkuvad vee-ettevõtjad (132 ettevõtet43).

6.10.2. Mõju loodus- ja elukeskkonnale: väheoluline positiivne mõju, kuna isikuid, kes elavad

üle 2000 ie RKA-del, kuid kellele ei ole ühiskanalisatsioonisüsteemi välja ehitatud, on ainult

ligikaudu 26 200 inimest. Purgimisteenuse osutamise kohustuse sätestamine vee-ettevõtjale ja

selle teenuse hinna reguleerimine aitab kaasa sellele, et purgimisteenuse pakkumise ja

kasutamise kord muutuks selgemaks ning majapidamised, mis teenust liiga kõrge hinna või

teenuse mittepakkumise tõttu nõuetekohaselt ei kasuta, saaksid tulevikus oma reovee

nõuetekohaselt vee-ettevõtjale üle antud ja puhastatud. Purgimisteenuse mittejälgitav ja

42 Andmed põhinevad Keskkonnaagentuuri 2019. a veekasutuse aastaaruannete tulemustel. 43 Keskkonnaministeeriumi purgimisteenuse uuringu alusel.

91

kaootiline osutamine ei võimalda ka tuvastada, kas tekkiv ja purgimisautole üle antav reovesi

jõuab nõuetekohaselt ka reoveepuhastisse. Selle tulemusena ei ole tagatud reovee nõuetekohane

kokkukogumine ja puhastamine ning seetõttu reovee kogumismahutitesse kokkukogutav

reovesi on potentsiaalseks ohuallikaks keskkonnale. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna

liitumata elanikkond on väga väike – üksnes 26 200 inimest, mistõttu ka potentsiaalsed

saastekoormused keskkonda on väikesed.

Purgimisteenuse osutamise kohustuse sätestamine vee-ettevõtjale ja selle teenuse hinna

reguleerimine parandab ka elukeskkonna kvaliteeti, kuivõrd vähendab ühiskanalisatsiooniga

mitteliitunud isikute poolt iseseisvalt ja kontrollimatult pinnasesse juhitava saaste kogust, mis

reoveekogumisala tiheda asustuse tõttu võib oluliselt mõjutada elukeskkonda, sealhulgas

joogivee kvaliteeti, ja seda eriti lähedalasuvate naabrite oma. Samuti aitab muudatus vältida

praktikas ilmnenud probleemi, kus reovee äraveo teenust pakkuvad ettevõtted ei vii reovett

nõuetekohasesse purgimiskohta.

6.10.3. Majanduslik mõju: teenuse osutamise nõude kehtestamine ja hinna reguleerimine

muudab teenuse kättesaadavamaks ja omab väheolulist positiivset mõju neile isikutele, kes täna

peavad reovee äraveo eest tasuma ligi 10kordset suuremat teenuse hinda kui

ühiskanalisatsiooniteenuse kasutajad. Tarbijatele, kes juba täna kasutavad ühiskanalisatsiooni

teenust, toob muudatus kaasa väheolulise negatiivse mõju, kuna ühiskanalisatsiooniga liitunud

tarbijad peavad reovee kokkukogumise ja puhastamise teenuse hinna arvelt kandma ka reovee

purgimisteenuse kulud ulatuses, mis ületavad ühiskanalisatsiooni teenuse hinda. Mõju on

hinnatud väheoluliseks, kuna puudutab vaid 26 20044 inimese reovee purgimisteenusega

kaasnevat lisakulu, mis ühtlustatakse 920 000 inimese teenuse hinnaga, kes elavad üle 2000 ie

RKAdel. Vee-ettevõtjate jaoks tähendab purgimisteenuse kohustus ja selle hind samuti

väheolulist negatiivset mõju, kuna teatav negatiivne mõju võib olenevalt vee-ettevõtjast

tuleneda purgimisteenuse kasumimarginaali vähenemisest, kuivõrd erinevalt vaba turu hinnast

võib selle kaasa tuua teenuse reguleeritud hind. Mõjuhinnangu koostajatele teadaoleva info

kohaselt on praegu vabaturuteenusena purgimisteenuste osutamisel keskmiseks

kasumimarginaaliks 6–7%. 2020. aastal on lubatud tulukus vee-ettevõtjatele 4,81%. Mõju on

hinnatud väheoluliseks, kuna see puudutab alla 3% kogu osutatavast teenuse mahust.

Purgimisteenust pakkuvatele ettevõtetele ei avalda muudatus tõenäoliselt mõju või on mõju

väheoluline, kuna vee-ettevõtjad ei suuda korraldada purgimisteenust täies ulatuses iseseisvalt.

Seetõttu võib eeldada, et ka tulevikus pakuvad praegused ettevõtted samaväärses mahus

purgimisteenust. Muutuvad vaid teenuse osutamise osapooled, sest eelnõukohase seaduse

alusel tellib purgimisteenuse vee-ettevõtja, mitte enam kinnistu omanik.

6.10.4. Mõju regionaalarengule: puudub.

6.10.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: väheoluline positiivne

mõju kohalikele omavalitsustele, kuna reovee kohtkäitluse korraldamine ja andmete kogumine

korrastub vee-ettevõtja kaudu, mistõttu kohalike omavalitsuste koormus selle võrra väheneb.

Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna puudutab vaid 26 200 isiku reovee kohtkäitlust.

6.10.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.10.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: väheoluline positiivne mõju, kuna

odavam ja kontrollitud reovee kokkukogumise ja puhastamise teenus puudutab vaid

44 Keskkonnaagentuuri veekasutuse 2019. aasta veekasutuse aruande tulemused.

92

26 200 inimest. Samas kontrollitud purgimisteenus tagab piirkonnas nõuetekohase reovee

kohtkäitluse, mis suurendab piirkonna keskkonna puhtust ja seeläbi ka piirkonna atraktiivsust.

Purgimisteenuse osutamise kohustuse sätestamine vee-ettevõtjale ja teenuse hinna

reguleerimine avaldab piirkonna inimeste tervisele olulist positiivset mõju, kuna aitab paremini

vältida maapinna, sealhulgas põhjavee saastamist, mis varem tekkis nendest majapidamistest,

mis kõrge purgimisteenuse hinna tõttu kasutasid mittenõuetekohaseid alternatiivseid lahendusi

reovee immutamiseks. Mõju on hinnatud oluliseks, kuna on otseselt seotud inimeste tervisega

ning isegi üksikud mittenõuetekohased reovee käitluslahendused võivad rikkuda kogu

piirkonna joogiveeks kasutatava põhjaveekihi.

6.10.8. Mõju halduskoormusele: Kaasneb nii väheoluline positiivne kui negatiivne mõju. Vee-

ettevõtjate jaoks tähendab purgimisteenuse kohustus ja selle hind väheolulist negatiivset mõju,

kuna kasvab vähesel määral halduskoormus eelnõukohasele lahendusele ülemineku ajal ja

teenusega seotud aruandluseks. Samas elanikele ja kohalikule omavalitsusele toob muudatus

kaasa väheolulise positiivse mõju, kuna purgimisteenuse korraldamine läbi vee-ettevõtja tagab

purgimisteenuse osutamise parema jälgitavuse ja kvaliteetsema teenuse, mistõttu väheneb

kohalike omavalitsuste töökoormus selles piirkonnas reovee kohtkäitluse menetlusteks ning

reovee kohtkäitluse andmete kogumiseks ja tarbijatel vastavate andmete edastamiseks

kohalikule omavalitsusele.

6.11. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind

ÜVVK teenuse eest võetavate tasude põhimõtted on eelnõus üldjoontes jäänud samaks nagu

kehtivas seaduses. Üheks olulisemaks muudatuseks võrreldes kehtiva seadusega on see, et

ÜVVK teenuse hinda arvestatakse ka tagastamatu abi eest soetatud põhivara kulum ulatuses,

mis on vajalik vee-ettevõtjale positiivsete rahavoogude tagamiseks. Muudatus võimaldab

tagada vee-ettevõtjate jätkusuutlikkuse ka olukorras, kus vee- ja kanalisatsioonitorustikud on

suures osas välja ehitatud abirahade eest. Paljud ÜVVK teenuse hinna regulatsiooni põhimõtted

on toodud seaduse tasandile, kuid sisulist muudatust need kaasa ei too, kuna kehtiva seadusega

olid samad põhimõtted kehtestatud Konkurentsiameti metoodikaga.

6.11.1. Sihtrühm: tarbijad (ligi 1,1 mln inimest + tööstustarbijad, asutused ja ettevõtted), vee-

ettevõtjad (kokku ligikaudu 150 vee-ettevõtet).

6.11.2. Mõju loodus- ja elukeskkonnale: muudatusega kaasneb väheoluline positiivne mõju,

kuna tagastamatu abi arvelt soetatud varale vajaliku reinvesteeringu tagamine veeteenuse

hinnas kajastuva amortisatsiooni osa kaudu tagab, et ka tulevikus reoveepuhastid töötavad

nõuetekohaselt ja keskkonda juhitav heitvesi vastab kehtestatud piirnormidele. ELi abirahade

arvelt välja ehitatud joogi- ja reoveetorustikud ning puhastusseadmed tagavad nõuetekohase

joogi- ja reoveeteenuse üksnes juhul, kui vajalikku taristut uuendatakse vastavalt seadmete

elueale. Selle jaoks on muudatuse kohaselt vaja reinvesteeringute vahendid ette näha ÜVVK

teenuse hinnas.

6.11.3. Majanduslik mõju: kaasneb nii väheoluline positiivne kui ka negatiivne mõju.

Eelnõukohane muudatus ÜVVK teenuse hinnas ELi abirahadega soetatud varade

reinvesteeringu vajaduspõhine arvestus tagab, et vee-ettevõtjatel on garanteeritud positiivne

rahavoog laenude nõuetekohaseks teenindamiseks ning vee-ettevõtete tegevus oleks ka pikas

perspektiivis jätkusuutlik. Sisulisi olulisi muudatusi aga eelnõukohane seadus võrreldes kehtiva

seadusega ÜVVK teenuse hinna puhul ette ei näe, kuna selle põhimõtte arvestamist on

Konkurentsiametil juba kehtiva seaduse kohaselt võimalik rakendada. Konkurentsiameti

93

kehtestatud ÜVVK teenuse hinna arvutamise soovituslike põhimõtete seaduse tasandile

toomine tagab, et tegemist on kõigile vee-ettevõtjatele kohalduva siduva korraga, mida järgivad

ÜVVK teenuse hinna kehtestamisel nii Konkurentsiamet kui ka omavalitsusüksused. Vee-

ettevõtetele toob muudatus kaasa väheolulise positiivse mõju, kuna tagab hinna kehtestamisel

selgemad alused ja vee-ettevõtetele positiivsed rahavood. Tarbijatele võib muudatus tuua kaasa

väheolulise negatiivse mõju, kuid seda üksnes eeldusel, kui täna ei ole ÜVVK teenuse hinnas

vajalikke reinvesteeringuid positiivsete rahavoogude garanteerimiseks ette nähtud. Sel juhul

võib muudatus tuua kaasa ÜVVK teenuse hinna kasvu, aga seda üksnes nende vee-ettevõtjate

tarbijatele, kel puuduvad positiivsed rahavood. Samas on Konkurentsiamet ja kohalikud

omavalitsused juba nüüd ÜVVK teenuse hinna kooskõlastamise käigus pidanud arvestama vee-

ettevõtjate jätkusuutlikkuse tagamisega ning puuduvad reaalsed näited, kus vee-ettevõtjale on

kooskõlastatud selline ÜVVK teenuse hind, mille alusel vee-ettevõtja rahavood oleksid

negatiivsed. Muudatus annab vee-ettevõtjatele lisagarantii, et teenuse hinnad tagavad vee-

ettevõtja jätkusuutlikkuse. Riigikontroll on küll välja toonud, et ÜVVK teenuse n-ö tegelik

jätkusuutlik hind on suurem (kohati kordades), kui kehtis Riigikontrolli aruande koostamise

ajal. ÜVVK teenuse hinda on suudetud praegustele tarbijatele hoida madalal tänu sellele, et

hinnaregulatsioon on rangelt kulupõhine, kuid veelgi enam mõjutab hinda see, et tagastamatu

abina saadud toetusi ei ole lisatud teenuse hinda. Seega maksab enamiku Eesti tarbija ÜVVK

teenuse kulust praegu kinni Euroopa Liidu maksumaksja.45 Eelnõu koostajad aga juhivad

tähelepanu, et tagastamatu abiga soetatud põhivara täies ulatuses hinda arvestamine ei ole

põhjendatud ega ole ka eelnõu muudatuse sisuks, sest vee-ettevõtja jätkusuutlikkuse tagamise

kriteeriumiks ei ole mitte asjaolu, et kogu reinvesteeringuteks vajalik raha kogutakse kokku

ÜVVK teenuse hinnaga, vaid et vee-ettevõtja oleks piisavalt likviidne, et saada vajalikeks

reinvesteeringuteks mõistlikel tingimustel laenu.

6.11.4. Mõju regionaalarengule: puudub.

6.11.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: väheoluline positiivne ja

negatiivne mõju kohalikele omavalitsustele ja Konkurentsiametile, kes peavad hinna menetluse

käigus arvestama ka sellega, et vee-ettevõtjal oleksid positiivsed rahavood tagatud, arvestades

kogu taristu reinvesteeringute vajadusi. See võib suurendada vähesel määral menetleja

töökoormust, kuid positiivse mõjuna avaldub see vee-ettevõtete jätkusuutlikkuses, mis on

samuti kohaliku omavalitsuse eesmärk ja kohustus, et piirkonnas oleks elanikele tagatud vee-

ettevõtja kaudu nõuetekohane ÜVVK teenus.

6.11.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.11.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: väheoluline positiivne mõju.

Väheoluline positiivne mõju seisneb selles, et piirkonna vee-ettevõtte jätkusuutlikkusest sõltub

otseselt, kas piirkonnas on tagatud nõuetekohane joogivesi ja reovee nõuetekohane käitlus.

Nõuetekohane ÜVVK teenus on tänapäeval üks olulisemaid baasvajadusi, mis on eelduseks, et

piirkond saaks areneda ja oleks elukeskkonnana atraktiivne. Mõju on hinnatud väheoluliseks,

kuna täna vastab enamik Eesti vee-ettevõtetest kehtestatud nõuetele.

6.11.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline negatiivne mõju kaasneb kohalikele

omavalitsustele ja Konkurentsiametile, kes peavad hinna menetluse käigus arvestama ka

sellega, et vee-ettevõtjal oleksid positiivsed rahavood tagatud, arvestades kogu taristu

45 Riigikontrolli aruanne „Riigi toetusel arendatud veetaristu jätkusuutlikkus ja mõju keskkonnaeesmärkide

saavutamisele“, lk 2. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2309/Area/15/language/et-EE/Default.aspx.

94

reinvesteeringute vajadusi. Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuna positiivsete rahavoogude

tagamine on üks menetluse osa, mis ei eelda eraldi menetlust, vaid see on hõlmatud üldise

ÜVVK teenuse hinna menetlusega.

6.12. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna kaebeõigus

Kehtivas seaduses ei ole ÜVVK teenuse hinna kaebeõigus täpselt reguleeritud. Sellele on

õiguskantsler tähelepanu juhtinud Riigikogu keskkonnakomisjonile 11.06.2015 esitatud

märgukirjas nr 6-1/141359/1502650. Tarbija ÜVVK teenuse kaebeõiguse küsimuses on

märgukirja kohaselt erineval seisukohal ka Keskkonnaministeerium ja Justiitsministeerium.

Kui Keskkonnaministeeriumi hinnangul puudub tarbijal õigus vaidlustada haldusakti, millega

kooskõlastatakse ÜVVK teenuse hind, ning tarbijal on seetõttu võimalik pöörduda vaid

tsiviilkohtusse vee-ettevõtja vastu mõistliku hinna kehtestamiseks, siis Justiitsministeerium on

seisukohal, et puudub keeld tarbija poolt hinna kooskõlastamist halduskohtus vaidlustada.

Eeltoodut arvestades jõudis õiguskantsler järeldusele, et selline õigusselgusetus on taunitav

ning tarbija kaebeõigus tuleks üheselt ja selgelt reguleerida.

Eelnõukohase seadusega muudetakse tarbija kaebeõigus ÜVVK teenuse hinna korral

selgemaks, tagades seejuures, et tarbija jaoks ei oleks kaebeõiguse teostamine üle jõu käiv.

Kaebeõiguse reguleerimisel on muu hulgas arvestatud Riigikohtu praktikat, eelkõige

Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-14, kus Riigikohus on rõhutanud, et tarbija jaoks ei tohiks ÜVVK

teenuse hinnaga seonduvalt (vaidluses oli küsimuse all liitumistasu suurus) enda õiguste

kaitsmine hagi esitamise teel olla ebamõistlikult koormav (p 20). Seejuures märkis Riigikohus

eraldi, et tarbijal võib olla tsiviilkohtumenetluses keeruline hankida hagi esitamiseks vajalikku

teavet ja tõendeid tasu suuruse õigusvastasuse kohta.

Eelnõu koostajad leidsid, et tarbijal peab olema kaebeõigus ÜVVK teenuse hinna kehtestamise

otsuse peale. Tagamaks tarbijate informeerituse ÜVVK teenuse hinna kehtestamisest, on ette

nähtud ka detailne ÜVVK teenuse hinnast teavitamise kord. Vee-ettevõtja avalikustab

omavalitsusüksuse või Konkurentsiameti hinnaotsuse saamisest 60 päeva jooksul

kooskõlastatud ÜVVK teenuse hinna. ÜVVK teenuse hind peab olema avalikustatud vähemalt

30 päeva enne hinna kehtima hakkamist omavalitsusüksuse või vee-ettevõtja veebilehel ning

vähemalt üks kord kohalikus või maakonna ajalehes.

Eelnõukohase seadusega on tarbijale ÜVVK teenuse hinna puhul kaebeõigus tagatud.

Omavalitsusüksuse või Konkurentsiameti tehtud ÜVVK teenuse hinnaotsus on haldusakt, mis

on vaidlustatav halduskohtus halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja

korras.

6.12.1. Sihtrühm: tarbijad (ligi 1,1 mln inimest + tööstustarbijad, asutused ja ettevõtted),

kohtud, vee-ettevõtjad (kokku ligikaudu 150 vee-ettevõtet) ja kohalikud omavalitsused (79 tk).

6.12.2. Mõju loodus- ja elukeskkonnale: puudub.

6.12.3. Majanduslik mõju: väheoluline positiivne mõju. Tarbija jaoks muutub ÜVVK teenuse

hinna kaebeõigus selgemaks. Kui kehtiva seaduse kohaselt ei ole ka ministeeriumid olnud

üksmeelel kaebeõiguses ning õigusselgusetusele ja õiguste realiseerimise keerukusele on

viidanud nii Riigikohus kui ka õiguskantsler, siis eelnõukohases seaduses reguleeritakse ÜVVK

teenuse hinna kaebeõigus selgemaks ja tarbijale arusaadavamaks. Eelnõus on otsesõnu

sätestatud tarbija õigus kaevata halduskohtusse ÜVVK teenuse hinna kehtestamise otsuse

95

peale. Seega on tarbijale tagatud kehtiva seadusega võrreldes selgem ÜVVK teenuse hinna

kaebeõigus, eriti kuna halduskohtumenetluses rakendatakse ka uurimispõhimõtet.

6.12.4. Mõju regionaalarengule: puudub.

6.12.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: puudub.

6.12.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.12.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: puudub.

6.12.8. Mõju halduskoormusele: väheoluline negatiivne kui ka positiivne mõju kohtutele.

Mõju on hinnatud väheoluliseks, kuivõrd juba kehtiva seaduse ja Riigikohtu praktika kohaselt

on tarbijal ÜVVK teenuse hinna vaidlustamiseks õigus pöörduda nii tsiviilkohtusse kui ka

teatud piirides halduskohtusse (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-14). Seetõttu ei too muudatused

kaasa olulist kohtute koormuse kasvu. Võimalik on ka väheolulise positiivse mõju – koormus

väheneb, sest hinnavaidlused ei jõua enam lisaks halduskohtule ka tsiviilkohtusse.

6.13. Vastutus

Eelnõukohases seaduses on sätestatud vastutus ÜVVKga ebaseadusliku liitumise ja kasutamise

eest. Karistusseadustiku § 216 kohaselt on kuriteona karistatav elektrienergia, maagaasi või

soojusenergia ebaseaduslik kasutamine võrku ebaseadusliku lülitumise teel. Karistusseadustiku

kommentaaride kohaselt on kirjeldatud kuriteoga kahjustatav õigushüve elektriettevõtja,

maagaasi- või soojusvõrgu valdaja ehk võrguettevõtja vara, täpsemalt tema õigus saada

väljastatud elektrienergia, maagaasi või soojusenergia eest tasu. Eelnõu koostajate hinnangul

on ÜVVKga ebaseaduslik liitumine ja selle kasutamine vee-ettevõtja samaväärne õigushüve

(s.o õigus saada tasu vee andmise ja reo- või sademevee ärajuhtimise eest), millele peaks

tagama samaväärse kaitse, kui on sätestatud karistusseadustiku §-s 216. Kuna sellise

muudatusega kaasnevaid mõjusid ja karistuslikku iseloomu tuleks hinnata võrdluses teiste

taristusüsteemide kuritegudega, mis väljub selle eelnõu sisulisest ulatusest, on eelnõukohases

seaduses kvalifitseeritud ÜVVKga ebaseaduslik liitumine ja selle ebaseaduslik kasutamine

väärteona, mis on karistatav kuni 300 trahviühikuga ning juriidilise isiku korral rahatrahviga

kuni 400 000 eurot. Karistusmäärade arvestamisel on lähtutud teiste samaväärsete rikkumiste

karistusmääradest. ÜVVKga ebaseadusliku liitumise ja kasutamise väärtegu on võrreldav

veeseaduse §-s 257 sätestatud veekogu veeloata kasutamisega, kuna mõlema väärteo korral on

üheks rikkumise koosseisuks ka reostuse juhtimine veekogusse ilma kontrollimata ning selle

eest õiglast tasu maksmata. Samuti võib reovesi puhastamata kujul jõuda keskkonda, nt juhtides

reovee ebaseaduslikult sademeveekanalisatsiooni. Seetõttu on eelnõu koostajad seisukohal, et

ÜVVKga ebaseadusliku liitumise ja selle ebaseadusliku kasutamise karistusmäärad peavad

olema kooskõlas veeseaduse §-s 257 sätestatud karistusmääradega.

Eelnõukohases seaduses on sätestatud vastutus ohtlike ainete piirnormi ületavas koguses või

kontsentratsioonis ning keelatud ainete ühiskanalisatsiooni juhtimise eest. Ohtlike ainete

piirnormi ületavas koguses või kontsentratsioonis ning keelatud ainete ühiskanalisatsiooni

juhtimine on ka kehtiva seaduse kohaselt väärtegu, mis on karistatav kuni 300 trahviühikuga

ning juriidilise isiku korral rahatrahviga kuni 32 000 eurot. Eelnõu koostajate hinnangul on

ohtlike ainete piirnormi ületavas koguses või kontsentratsioonis ning keelatud ainete

ühiskanalisatsiooni juhtimine võrreldav veeseaduse §-s 259 sätestatud veekogu, põhjavee ja

pinnase saastamise keelu ning saastamise piiramiseks kehtestatud nõuete rikkumise väärteoga,

96

mistõttu karistusmäärad peaksid samuti nende väärtegude korral olema samaväärsed. Eelnevale

tuginedes on eelnõu koostajad pidanud põhjendatuks ohtlike ainete piirnormi ületavas koguses

või kontsentratsioonis ning keelatud ainete ühiskanalisatsiooni juhtimise väärteo korral

karistada kuni 300 trahviühikuga ning juriidilise isiku korral rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Sätestatud on ka vastutus ühiskanalisatsiooni juhitavate ainete kohta teabe moonutamise või

esitamata jätmise eest. Eelnõu koostajate hinnangul on sellise väärteo asjakohaseks karistuseks

kuni 100 trahviühikut ning juriidilise isiku korral rahatrahv kuni 100 000 eurot. Karistusmäärad

on samaväärsed veeseaduse §-s 265 sätestatud mereala keskkonnaseisundit ohustavast

tegevusest ja olukorrast teatamata jätmisega, kuna mõlema väärteo koosseisu põhisisu seisneb

nõuetekohases teavitamises, et vältida keskkonnaseisundit ohustavate tegevuste mõjul

saasteainete jõudmist veekeskkonda.

Eelnõukohases seaduses on sätestatud vastutus ka ÜVVK teenuse kooskõlastamata hinnaga

osutamise eest. Eelnõu koostajate hinnangul on sellise väärteo asjakohaseks karistuseks kuni

300 trahviühikut ning juriidilise isiku korral karistatakse rahatrahviga, mis moodustab kuni

kümme protsenti vee-ettevõtja viimase auditeeritud majandusaasta käibest. Karistusmäärad on

samaväärsed maagaasiseaduses sätestatud kooskõlastamata hinnaga teenuse osutamise väärteo

karistusmääradega. Kuna ÜVVK teenuse osutamise hind mõjutab kõiki isikuid, kes kasutavad

ÜVVK teenust ning kliendil puuduvad võimalused hinnaläbirääkimisteks, on oluline, et

monopoolses seisundis vee-ettevõtjad pakuksid ÜVVK teenust hinnaga, mis on kooskõlastatud

KOVi või Konkurentsiametiga, et tagada õiglane ÜVVK teenuse hind ja klientide huvide kaitse.

6.13.1. Sihtrühm: tarbijad (ligi 1,1 mln inimest + tööstustarbijad, asutused ja ettevõtted), vee-

ettevõtjad (kokku ligikaudu 150 vee-ettevõtet) ja kohalikud omavalitsused (79 tk).

6.13.2. Mõju loodus- ja elukeskkonnale: väheoluline positiivne mõju. Vastutus ÜVVKga

ebaseadusliku liitumise ja selle ebaseadusliku kasutamise eest suurendab tõenäoliselt tarbijate

hoolsuskohustust, et tagada ÜVVK sihtotstarbeline kasutamine. See vähendab tõenäosust, et

heitvesi suunatakse puhastamata kujul keskkonda. Näiteks võib selline olukord juhtuda siis, kui

tarbija ühendab ebaseaduslikult oma reoveekanalisatsiooni sademeveekanalisatsiooniga. Mõju

on hinnatud väheoluliseks, kuna ebaseaduslikke ÜVVK teenuse tarbijaid on marginaalne osa

kogu tarbijate hulgast.

6.13.3. Majanduslik mõju: oluline positiivne mõju. Mõju on hinnatud oluliseks, kuna

motiveerivad trahvisummad võimaldavad suunata tarbijaid kasutama ÜVVK teenust

nõuetekohaselt. Mõju avaldub positiivsena, kuna suurendab tõenäosust, et tarbijad kasutavad

ÜVVK teenust nõuetekohaselt.

6.13.4. Mõju regionaalarengule: puudub.

6.13.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: väheoluline negatiivne

mõju kohalikele omavalitsustele, kuna ÜVVKga ebaseaduslike liitumiste ja selle ebaseadusliku

kasutamise väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on määratud kohalikud omavalitsused.

Negatiivne mõju väljendub vastavate menetlustega kaasnevas halduskoormuses.

6.13.6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele: puudub.

6.13.7. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju: puudub.

97

6.13.8. Mõju halduskoormusele: vt p 6.13.5.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud

ja tulud

Seaduse rakendamisega kaasnevad kulud Konkurentsiametile, kelle halduskoormus võib

kasvada, kuna ÜVVK teenuse hinna kooskõlastamine on võrreldes kehtiva seadusega viidud

Konkurentsiameti kontrolli alla ka juhul, kui vee-ettevõtja osutab ÜVVK teenust mitmel alla

2000 ie reostuskoormusega reoveekogumisalal, mille summaarne reostuskoormus on 2000 ie

või suurem. Lisaks kuulub Konkurentsiameti pädevusse ÜVVK teenuse hinna kooskõlastamine

juhul, kui vee-ettevõtja teenindab mitut reoveekogumisala, mille summaarne reostuskoormus

jääb alla 2000 ie, kuid mis hõlmavad mitut omavalitsusüksust. Ka sel juhul esitatakse

hinnataotlus kõikides tegevuspiirkondades ühesuuruse ÜVVK teenuse hinna

kooskõlastamiseks Konkurentsiametile.

Suureneva halduskoormuse tõttu on Konkurentsiametil vaja juurde kaks ametikohta. Kui

praegu on Konkurentsiameti kontrolli all ca 60 vee-ettevõtjat, siis seaduse jõustudes lisandub

veel ca 30 vee-ettevõtjat. Praegu tegeleb Konkurentsiametis vahetult vee-ettevõtjatega neli

inimest. Ca 30 ettevõtja lisandumine tähendab ka töökoormuse kasvu poole võrra, mis tingib

spetsialistide vajaduse samas proportsioonis, s.o kaks inimest.

Arvestades senist Konkurentsiameti kogemust kaebuste lahendamisel, sealhulgas kaebuste

lahendamist ka teistes valdkondades, on vaja juurde üks ametikoht. Ühe ametikoha maksumus

on 42 488 eurot, sisaldades tööjõukulu, majanduskulu, lähetusi, koolitusi jne. Ühe ametikoha

maksumus on arvutatud ameti eelarve ja koosseisu põhjal, st 1 869 476/44. Kokku kujuneb

lisanduvaks kuluks 127 464 eurot (hinnaregulatsioon (2 x 42 488 = 84 976 ) + 42 488

(kaebused) = 127 464). Lisavahendid tuleb kavandada 2022. a riigieelarve koostamise käigus.

Omavalitusüksusele tähendab ÜVVK teenuse hinna kooskõlastamise kohustuse vähendamine

töökoormuse vähenemist. Kuna kohalikel omavalitsustel on eeskirjade ja ÜVVK AK

koostamise kohustus juba kehtiva seadusega, võivad suureneda nende kulud vaid detailsemate

sisuliste täienduste tegemiseks. Mõjuhinnangu alusel võib ÜVVK AK koostamise kulu kasvada

võrreldes kehtiva seaduse alusel koostatavate kavadega 3000 kuni 4000 eurot. Arvestades, et

ÜVVK AK tuleb ajakohastada iga nelja aasta järel, siis lisanduvad kulud kajastavad nelja aasta

kulutusi kokku.

Keskkonnaametile kaasneb seaduse rakendamisega infosüsteemi arenduskulu, mille ligikaudne

kogusummaga on 153 325 eurot, sellest 2021. aastal vajalik kulu 60 000 eurot. Eeldatav

arendamise aeg on 2021–2022. Keskkonnaamet on eelnõukohase seaduse § 36 lõigetes 4 ja 5

nimetatud ohtlike ainetega seotud teavet valmis vastu võtma alates 2023. aastast eeldusel, et

vajalikeks arendustest raha eraldatakse. Infosüsteemi haldamisega seotud püsikulud on

ligikaudu 20% investeeringu suurusest ehk 40 000 eurot aastas. Nimetatud kulu puudutab aga

infosüsteemi KOTKAS kui terviku haldamise kulu, mitte pelgalt ohtlike ainetega seotud

andmeväljade lisakulu. Infosüsteemi kaudu esitatava teabe töötlemise tulemusena võib

Keskkonnaameti halduskoormus teatud ulatuses suureneda, kuid selle mõju on marginaalne,

sest lisateave ohtlike ainete kohta võimaldab ametil selle võrra lihtsamini kavandada

keskkonnakaitsemeetmeid ja planeerida seiret.

98

8. Rakendusaktid

Seaduseelnõu näeb ette volitusnormid kolme ministri määruse koostamiseks:

1) eelnõu § 32 lõike 4 alusel keskkonnaministri määrus „Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste

töö eest vastutavale isikule esitatavad nõuded, väljaõppe programm ja kord“;

2) eelnõu § 36 lõike 2 alusel keskkonnaministri määrus „Ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike

ainete piirnormid“;

3) eelnõu § 43 lõike 3 alusel keskkonnaministri määrus „Ebaseaduslikult kasutatud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse mahu ning maksumuse määramise kord“.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse jõustumine on kavandatud 2022. aasta 1. jaanuarile.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati 2018. aasta juulis ministeeriumidele kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi

EIS kaudu (eelnõu toimiku number: 18-0814). Samuti esitati eelnõu arvamuse avaldamiseks

Eesti Maaomavalitsuste Liidule, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Vee-ettevõtete Liidule,

SA-le Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keemiatööstuse Liidule,

Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonile, Eestimaa Looduse Fondile,

Eesti Veeühingule, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Toiduainetööstuse Liidule,

Eesti Korteriühistute Liidule, Eesti Omanike Keskliidule, Eesti Tööandjate Keskliidule,

Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojale. 2019. aastal tegi

Justiitsministeerium 30.05.2019. a kirjaga nr 8-2/1444 ulatuslikud muudatusettepanekud eelnõu

kohta. Ettepanekute arvestamise ja arvestamata jätmise arutamiseks peeti 2020. aasta jooksul

mitmeid kohtumisi ja läbirääkimisi Justiitsministeeriumi esindajatega, mille tulemusena

muutus ettevalmistatud eelnõu olulises ulatuses. Eelnevale põhinedes saadetakse eelnõu teist

korda kooskõlastamisele ministeeriumitele eelnõude infosüsteemi EIS kaudu. Lisaks

saadetakse eelnõu arvamuse avaldamiseks uuesti ka Eesti Linnade ja Valdade Liidule,

Eesti Vee-ettevõtete Liidule, SA-le Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keemiatööstuse Liidule,

Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonile, Eestimaa Looduse Fondile,

Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Toiduainetööstuse Liidule,

Eesti Korteriühistute Liidule, Eesti Omanike Keskliidule, Eesti Tööandjate Keskliidule,

Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojale.