Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (parandusõigus) esitamine Vabariigi Valitsusele

Dokumendiregister	Justiits- ja Digiministeerium
Viit	8-1/5417-10
Registreeritud	22.10.2026
Sünkroonitud	26.10.2026
Liik	Õigusakti eelnõu
Funktsioon	8 Eelnõude menetlemine
Sari	8-1 Justiits- ja Digiministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega(Arhiiviväärtuslik)
Toimik	8-1/2026
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat
Saabumis/saatmisviis
Vastutaja	Karin Maisvee (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õiguspoliitika valdkond, Õiguspoliitika osakond, Tsiviilõiguse talitus)
Originaal	Ava uues aknas
	Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist

Failid

20261610_EN_VOSTKS_parandus.docx

20261610_SK_VOSTKS_parandus.docx

8-15417-10 22.10.2026 Õigusakti eelnõu.asice

20261610_EN_VOSTKS_parandus.pdf

20261610_SK_VOSTKS_parandus.pdf

PARANDUS kooskolastustabel.pdf

Volaoigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnou (parandusoigus) esitamine Vabariigi Valitsusele.pdf

PARANDUS kooskõlastustabel.docx

20261610_EN_VOSTKS_parandus.docx

EELNÕU
16.10.2026

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (parandamisõigus)

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „vastupidavuse“ sõnaga „, parandatavuse“;

2) paragrahvi 218 lõikes 31 asendatakse teine lause tekstiosaga „Kui tarbija valib asja lepingutingimustele vastavusse viimiseks parandamise, pikeneb võlaõigusseaduse § 218 lõikes 2 nimetatud müüja vastutuse tähtaeg ühe korra 12 kuu võrra. Kui tähtaeg on ühe korra juba pikenenud, nähakse selle edasine pikenemine ette üksnes kõrvaldatud puuduse suhtes arvates selle parandamisest“;

3) paragrahvi 222 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Tarbijalemüügi korral peab müüja ostjat teavitama, et tal on käesoleva paragrahvi kohaselt õigus valida parandamise ja asendamise vahel ning et parandamise kasuks otsustamise korral pikeneb müüja vastutuse tähtaeg käesoleva seaduse § 218 lõike 31 kohaselt igal juhul ühe korra ühe aasta võrra.“;

4) paragrahvi 222 lõiget 42 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Kui müüja annab tarbijale parandamise ajaks laenuks asendusasja, sealhulgas taastatud asja, peab see toimuma tasuta. Tarbija taotlusel võib müüja anda asendamiskohustuse täitmiseks tarbijale taastatud asja. Taastamise all mõistetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punktis 18 määratletud tegevust.“;

5) seadust täiendatakse §-dega 6351–6354 järgmises sõnastuses:

„§ 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine
(1) Kui tarbijatöövõtulepingu esemeks on asja parandamine, võib parandusteenuse osutaja tarbijaga lepingu sõlmimiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi.
(2) Parandusteenuse osutaja on ettevõtja, kes osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid osutav tootja ja müüja.
(3) Euroopa parandusteabe vorm esitatakse tarbijale tasuta püsival andmekandjal ja mõistliku aja jooksul pärast tarbija esitatud taotlust kauba parandamiseks ning enne lepingu sõlmimist või selleks tarbija tehtud siduvat pakkumist.
(4) Kui puuduse olemuse ja parandamise viisi ning maksumuse hindamiseks on vaja kohapeal või kaugülevaatuse teel osutada diagnostikateenust, võib parandamisteenuse osutaja nõuda tarbijalt selleks vajalike kulude tasumist. Parandusteenuse osutaja teavitab tarbijat diagnostikateenuse maksumusest enne teenuse osutamist ja enne Euroopa parandusteabe vormi esitamist.
(5) Euroopa parandusteabe vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu
Euroopa parandusteabe vormis tuleb selgelt ja arusaadavalt esitada järgmine teave:
1) parandusteenuse osutaja isikut tuvastada võimaldavad andmed;
2) parandusteenuse osutaja asukoha aadress, samuti parandusteenuse osutaja telefoninumber ja e-posti aadress ning võimaluse korral muud veebipõhiste sidevahendite kontaktandmed, mis võimaldavad tarbijal parandusteenuse osutajaga kiiresti ja kättesaadaval viisil ühendust võtta ning tõhusalt suhelda;
3) parandatava kauba andmed;
4) puuduse laad ja soovitatud parandamise viis;
5) hind või kui hinda ei ole võimalik mõistlikult prognoosida, siis hinna arvutamise alused ja parandamise maksimaalne hind;
6) parandamise kestus;
7) teave ajutise asenduskauba kättesaadavuse kohta remondi ajal ja vajaduse korral sellise ajutise asendamise maksumus tarbijale;
8) selle koha aadress, kuhu tarbija kauba parandamiseks toimetab;
9) vajaduse korral teave parandusteenuse osutaja pakutavate abiteenuste, näiteks teisaldus-, paigaldus- ja transporditeenuste kohta, ning nende üksikasjalik kulu tarbijale;
10) Euroopa parandusteabe vormi kehtivusaeg;
11) vajaduse korral lisateave.

§ 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus
(1) Käesolevas jaos reguleeritud Euroopa parandusteabe vorm on käsitatav taotlusena sõlmida parandusteenuse leping vormis esitatud tingimustel. Kui tarbija nõustub Euroopa parandusteabe vormi kehtivusaja jooksul selles esitatud tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud osutama parandusteenust sellistel tingimustel.
(2) Parandusteenuse osutaja on lõikes 1 nimetatud taotluses esitatud tingimustega seotud 30 kalendripäeva pärast selle tarbijale esitamist. Parandusteenuse osutaja ja tarbija võivad kokku leppida Euroopa parandusteabe vormi pikemas kehtivusajas.
(3) Kui parandusteenuse osutaja on esitanud Euroopa parandusteabe vormi, ei saa ta tugineda kokkuleppele, mis kaldub tarbija kahjuks kõrvale käesoleva seaduse §-dest 6351–6354.

§ 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine
Kui parandusteenuse osutaja on tarbijale esitanud täieliku ja täpse Euroopa parandusteabe vormi, loetakse, et ta on täitnud teabe esitamise nõuded parandusteenuse:
1) põhiomaduste kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 2, § 48 lõike 1 punkti 4 ja § 54 lõike 1 punkti 4 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 punkti 8 kohaselt;
2) osutaja nime ja kontaktandmete kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 1, § 48 lõike 1 punktide 1 ja 2 ning § 54 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 punktide 1–3 ning infoühiskonna teenuse seaduse § 4 lõike 1 punkti 1 kohaselt;
3) hinna kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 4, § 48 lõike 1 punkti 6 ja § 54 lõike 1 punkti 6 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 punkti 7 ja lõike 4 punkti 1 kohaselt;
4) osutamise korralduse ja parandusteenuse osutamiseks kuluva aja kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 5, § 48 lõike 1 punkti 9 ja § 54 lõike 1 punkti 9 kohaselt.“;

6) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L, 2024/1799, 10.07.2024).“.

§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „kaupleja poolt“ sõnadega „ning seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija ees“;

2) seaduse 3. peatükki täiendatakse 11. jaoga järgmises sõnastuses:

„11. jagu
Tarbija parandamisõigus

§ 121. Parandamisõiguse kohaldamisala
(1) Käesolevas jaos reguleeritud õigust kauba parandamisele kohaldatakse üksnes:
1) tarbija ostetud kauba suhtes, millele kehtivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktide kohased parandatavuse nõuded, ulatuses, milles need nõuded kehtivad;
2) juhul, kui võlaõigusseaduse §-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi korral ei kohaldu või on lõppenud.
(2) Parandamine käesoleva jao tähenduses on puudusega kauba viimine seisukorda, mis võimaldab seda kasutada ettenähtud otstarbel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punkti 20 tähenduses.

§ 122. Parandamisõigus
(1) Tarbijal on õigus nõuda, et tootja parandaks kauba käesolevas jaos sätestatud tingimustel.
(2) Tootja ei ole kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu.
(3) Tootja võib parandamiskohustust täita allhanke korras.

§ 123. Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu
(1) Kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu, täidab parandamiskohustust tema volitatud esindaja Euroopa Liidus.
(2) Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust importija ning importija puudumise korral levitaja.
(3) Volitatud esindaja, importija ja levitaja võivad oma parandamiskohustuse täita allhanke korras.
(4) Termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja „levitaja“ kasutatakse käesolevas jaos toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses.

§ 124. Kauba parandamise tingimused
(1) Kauba parandamine toimub tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on kauba tootjale kättesaadavaks teinud.
(2) Kauba parandamise ajaks võib tarbijale pakkuda ajutiseks kasutamiseks asenduskauba kas tasuta või mõistliku tasu eest.
(3) Kui parandamine ei ole võimalik, võib tootja pakkuda tarbijale taastatud kaupa.
(4) Taastatud kauba all mõistetakse kaupa, mis on taastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punkti 18 tähenduses.

§ 125. Parandamiskohustuse täitmise nõuded
(1) Parandamisest ei tohi keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on juba varem parandanud muu isik.
(2) Tootjad peavad varuosi ja tööriistu, mille nad on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktide kohaselt kohustatud kättesaadavaks tegema, pakkuma hinnaga, mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega takista seega kauba parandamist.
(3) Keelatud on kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis takistavad kauba parandamist, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega. Eelkõige ei tohi tootjad takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud varuosi, ühilduvaid varuosi ja 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad õigusaktides sätestatud nõuetele, sealhulgas tooteohutuse või intellektuaalomandi õiguse nõuetele.

§ 126. Teave parandamiskohustuse kohta
Ettevõtjad, kellel on käesoleva jao kohaselt parandamiskohustus, esitavad tarbijale tasuta, kergesti ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ning millises ulatuses seda tehakse. Ühtlasi tagatakse, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu tehtud kättesaadavaks soovituslik hinnakiri tüüpiliste parandustööde kohta.

§ 127. Tarbija õiguste kaitse
(1) Kui parandamine ei toimu käesolevas jaos sätestatud või kokkulepitud tingimustel või kaupa ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.
(2) Käesolevas jaos sätestatud tarbija õigus nõuda tootjalt parandamist ei piira tarbija õigust lasta kaup parandada enda valitud parandajal.
(3) Käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.“;

3) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses:

„§ 671. Euroopa veebipõhine parandusplatvorm
(1) Kui Euroopa Komisjon avab kasutamiseks Euroopa parandusplatvormi ühise veebiliidese eestikeelse versiooni, on Eesti tarbijatele parandusteenuseid osutavatel ettevõtjatel võimalik seal registreeruda.
(2) Riikliku kontaktpunkti, kes täidab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 9 lõikes 4 nimetatud ülesandeid, nimetab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.
(3) Valdkonna eest vastutav minister võib nimetada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kontaktpunktiks ka eraõigusliku juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu käesolevas paragrahvis sätestatud ülesannete täitmiseks.
(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega laiendada Euroopa parandusplatvormi riikliku osa kohaldamisala, et see hõlmaks mitte ainult parandajaid, vaid ka taastatud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi.“;

4) seadust täiendatakse §-dega 744 ja 755 järgmises sõnastuses:

„§ 74⁴. Parandamiskohustuse rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-des 122_127 sätestatud parandamiskohustuse, varuosade ja tööriistade kättesaadavuse, parandamist takistavate meetmete võtmise keelu või parandamisteenuste kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 745. Parandusteabe vormi kasutamise tingimuste rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse § 6353 lõigetes 1 ja 2 sätestatud Euroopa parandusteabe vormi kasutamise tingimuste rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

5) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse arv „743“ arvuga „745“;

6) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L, 2024/1799, 10.07.2024)“.

§ 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse täiendamine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

„§ 141. Müügilepingu sätete erisused
Enne võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist sõlmitud müügilepingutele kohaldatakse võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle seaduse jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.“.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, ......................2026

Algatab Vabariigi Valitsus ............................2026

(allkirjastatud digitaalselt)

20261610_SK_VOSTKS_parandus.docx

16.10.2026

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) eelnõu
seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust ja tarbijakaitseseadust, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/18281 (edaspidi parandamisõiguse direktiiv).

Eelnõu eesmärk on soodustada kaupade soetamisel ja kasutamisel nende kestvust, suurendades kaupade parandamise võimalusi. Eelnõu põhielemendid on:
• parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele selliste kaupade suhtes, millele kehtivad Euroopa Liidus ühtsed parandatavuse nõuded.2 Selliste kaupade ja parandatavuse nõuete loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas. Parandamist saab tarbija taotleda juhul, kui puudustega toote puhul on selle müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaeg lõppenud. Tootja on kohustatud toote parandama mõistliku aja jooksul ja mõistliku hinna eest või, kui tootja ise soovib, tasuta. Oluline on ka, et parandamiskohustusega tootjad peavad pakkuma kutselistele parandajatele ja teatud juhtudel ka tarbijatele vajalikke varuosi ja tööriistu3 mõistliku hinnaga, et see ei takistaks parandamist;
• kutselistel parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kliendiga suhtlemiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet (tähtajad, hinnad jne) parandamisprotsessi kohta. Kui tarbija nõustub nende tingimustega 30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust nendel tingimustel osutama. Tarbija jaoks tähendab see võimalust hõlpsalt võrrelda eri teenuseosutajate pakkumisi ja teha teadlik valik parima lepingupartneri kasuks;
• Euroopa Komisjon loob ühtse Euroopa veebiplatvormi4, et teha tarbijatele kättesaadavaks teave (ka riikidevaheliselt) parandusteenuseid osutavate ettevõtjate kohta. Liikmesriik nimetab Euroopa Komisjoni abistamiseks riikliku kontaktpunkti. Paremad teabevõimalused peaksid soodustama parandusteenuste laiaulatuslikumat kasutamist;
• modifitseeritakse müügilepingu reegleid, nähes ette, et kui tarbija valib asja lepingutingimustele vastavusse viimiseks asendamise asemel parandamise, pikeneb kogu asja suhtes kohaldatav müüja vastutuse tähtaeg 12 kuu võrra. Asendamise korral algab kaheaastane müüja vastutuse tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest uuesti.

Eelnõu mõjud Eesti tootjatele ei ole suured: Eestis ei toodeta praegu kaupu, millele on Euroopa Liidus kehtestatud parandatavuse nõuded ning mille parandamist peaksid Eesti ettevõtjad seetõttu pärast lepingujärgsete nõuete esitamise lõppemist tarbija soovil korraldama. Eelnõuga luuakse tarbijale müüja vastutuse tähtajaga seotud soodustus juhul, kui tarbija valib asendamise asemel parandamise. Parandamise korral ei alga kaheaastane vastutuse tähtaeg uuesti, vaid asja suhtes kehtivat müüja vastutuse tähtaega pikendatakse 12 kuu võrra. Pikenemine toimub – erinevalt praegusest regulatsioonist – asja suhtes tervikuna ja mitte üksnes kõrvaldatava puuduse osas. Õiguslik olukord juhul, kui tarbija otsustab asendamise kasuks, ei muutu. Asendamise korral algab kaheaastane tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest uuesti. Selline lahendus võtab direktiivi üle minimaalses nõutud ulatuses .

Kuigi eelnõukohase seadusega kasvab halduskoormus ülevõetava direktiivi lisas märgitud kaupade tootjatele (keda Eestis esialgu ei tuvastatud), võib Eestis halduskoormus selliste tootjate puudumise tõttu kasvada pigem nende tootjate esindajatel, maaletoojatel ja levitajatel, kes peaksid teatud olukorras asuma tootjate asemele seoses parandamise organiseerimisega. Kõik müüjad peavad valmis olema selleks, et müüja vastutus pikeneb teatud olukorras juhul kui tarbija otsustab nõuda toote asendamise asemel hoopis toote parandamist, millisest võimalusest tuleb tarbijat ka teavitada. Muus osas halduskoormus parandamisteenuse osutajatel ja tarbijatel eelnõukohaste muudatustega ei kasva, sest üldised parandusteenuse osutamise reeglid (töövõtulepingu regulatsioon VÕS-s) jäävad samaks ning eelnõu pakutavad võimalused nagu registreerumine EL parandamisplatvormil või EL parandamisteabe vormi kasutamine on valikuvõimaluseks ja mitte kohustuseks.

Teatud muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm ja Euroopa Liidu parandusteabe vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis parandusteenuseid osutavate ettevõtjate tegutsemist ja seeläbi halduskoormus väheneb. Käesolev eelnõu on osa laiemast tarbijaõigustikust, mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti õigusesse üle võtta. Halduskoormust leevendava lahendusena võib tuua välja ka käesoleval ajal Riigikogus menetletava eelnõu uue tarbijakrediidi direktiivi5 ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tema õiguste tugevat kaitset – leevendab ettevõtja halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot ettevõtja peab tarbijale esitama (täpsemalt seletuskirja mõjuanalüüsi 6. osas).

Eelnõu kohaselt ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoniseeriv ning Eesti on võtnud üle üksnes minimaalselt nõutu (täpsemalt selgitatud 5. osas „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele“).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee ([email protected]). Tarbijakaitseseaduse muudatuste osa on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna toote ohutuse nõunik Risto Jõgi ([email protected]). Eelnõu seletuskirja mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Joel Kook ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud sama talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on koostatud selleks, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799. See tuleks Eesti õigusesse üle võtta hiljemalt 31. juuliks 2026.

Eelnõuga muudetakse:
• võlaõigusseaduse seadustiku redaktsiooni RT I, 11.11.2025, 16 ja
• tarbijakaitseseaduse redaktsiooni RT I, 03.07.2026, 29.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega.

Eelnõu on seotud laiema EL tarbijaõigustiku muutmise paketiga, mh Riigikogus menetletavate seaduseelnõudega (nt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 947 SE (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)). Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

2. Seaduse eesmärk

Kasutuskõlblike kaupade parandamist ja taaskasutamist tuleb edendada nii seadusest tulenevate müügilepingujärgsete nõuete esitamise raames kui ka väljaspool seda. Vältida tuleb puudustega, kuid parandamise korral kasutuskõlblike kaupade enneaegset utiliseerimist, suunates tarbijaid selliseid kaupu parandama.

Tulevikus on selliste kaupade tootjad, mille kohta on Euroopa Liidus kokku lepitud parandatavuse nõuded (nt pesumasinad, külmikud, nutitelefonid ja tahvelarvutid), kohustatud tarbija nõudel need kas tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul ära parandama. Parandatavuse nõudeid sisaldavate Euroopa Liidu õigusaktide loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas II. Parandatavuse nõuetest selgub ka parandamiskohustuse täpsem sisuline ja ajaline rakendusala. Lisaks peavad parandamiskohustusega tootjad pakkuma parandatavuse nõudeid sisaldavates Euroopa Liidu õigusaktides loetletud varuosi ja tööriistu mõistlike, parandamist mitte takistavate hindadega. Needsamad tootjad peavad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud parandamisteenustest kergesti ligipääsetaval viisil ja võimaldama vabalt ligipääsetava veebisaidi kaudu juurdepääsu tavapäraseid parandusteenuseid sisaldavatele hinnakirjadele. Oluline on ka, et tootjatel on tulevikus keelatud kas lepingutingimuste või riist- ja tarkvaratehnikate abil takistada tootjast sõltumatutel parandajatel kaupade parandamist. Selle raames on keelatud luua takistusi kasutatud varuosade või 3D-printeriga loodud varuosade kasutamisele, välja arvatud juhul, kui kaitsemeede on õigustatud ja tegemist on objektiivsete teguritega, näiteks intellektuaalomandi kaitsega.

Eelnõuga luuakse parandamisõiguse direktiivist tuleneva vabatahtliku Euroopa parandusteabe vormi kasutamise võimalus. Kõikvõimalikud kutselised parandusteenuse osutajad võivad vabatahtlikult ja mõistliku aja jooksul pärast tarbijalt sellekohase soovi saamist pakkuda tarbijatele parandusteabe vormi. Vorm sisaldab teavet parandamise hinna ja kestuse ning võimalike lisateenuste kohta. Kui teenuseosutaja soovib vormi pakkuda, tuleb teha seda tasuta. Juhul kui enne teenusehinna väljaselgitamist on vaja rike siiski diagnoosida, võib parandaja tarbija käest selleks vajalike kulude eest tasu võtta. Parandusteenuse osutaja on kohustatud olema vormis esitatud tingimustega seotud vähemalt 30 päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga nõustub, loetakse leping nendel tingimustel sõlmituks.

Väiksemas mahus reformitakse tarbijalemüügi tingimusi (parandamisõiguse direktiiviga tehti kaupade müügi direktiivi6 muudatusi). Tulevikus loetakse lisaks vastupidavusele, funktsionaalsusele, ühilduvusele ja ohutusele ka parandatavust üheks muudest omadustest, mis moodustavad asja tavapärase kvaliteedi võlaõigusseaduse (VÕS) § 2171 lõike 3 punkti 2 tähenduses. Kui tarbija valib VÕS § 222 kohaselt asja lepingutingimustele vastavusse viimiseks asendamise asemel parandamise, pikeneb VÕS § 218 lõikes 2 nimetatud müüja vastutuse tähtaeg asja suhtes 12 kuu võrra. Erinevalt kehtivast õigusest ei alga parandamisel kõrvaldatud puuduse suhtes uus kaheaastane vastutuse tähtaeg, vaid asja suhtes kohaldatavat müüja vastutuse tähtaega pikendatakse üks kord 12 kuu võrra. Pikendus hõlmab kogu asja. Lisaks peab müüja ostjat teavitama õigusest valida parandamise ja asendamise vahel ning parandamise valimisega kaasnevast tähtaja pikendusest. Ettevõtja võib tarbija soovil puudusega asja asendamiseks anda tarbijale taastatud asja.

Euroopa Komisjon on parandamisõiguse direktiiviga võtnud endale kohustuse luua Euroopa veebiplatvorm (täpsemalt Euroopa veebiplatvormi ühine veebiliides) selleks, et teha tarbijatele kättesaadavaks teave (ka riikidevaheliste) parandusteenuste kohta. Veebiliides on kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes ning komisjon tagab selle tehnilise hoolduse. Liikmesriigid saavad seda veebiliidest kasutada oma platvormi riiklike osade sisustamiseks. Samas võivad liikmesriigid riikliku sektsiooni asemel otsustada luua ka oma riikliku platvormi või jätkata juba olemasoleva riikliku platvormi kasutamist. Sellisel juhul ühendatakse riiklik platvorm Euroopa Liidu veebiplatvormiga. Eesti (nagu enamik muid liikmesriike) on praegu otsustanud edasi liikuda ühtse EL veebiliidese kasutamisega.

Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi võimalikke lahendusi, nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms. Direktiivi eelnõu avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti seisukohad7, mistõttu ei ole eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.

Ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv (mis tähendab, et valikukohad Eesti jaoks direktiivi ülevõtmisel on piiratud) ning vähesed võimalikud valikukohad teadvustati Eesti seisukohtade kujundamise käigus ja direktiivi vastuvõtmisele järgnenud konsultatsiooniprotsessi käigus. Justiits- ja Digiministeerium kaardistas ülevõtmise eel liikmesriikidele jäetud peamised valikukohad ning korraldas laiapõhjalise kaasamise, küsides eri osapooltelt8, kas nad peavad vajalikuks, et Eesti kasutaks direktiiviga talle jäetud lisavõimalusi teatud küsimuste põhjalikumaks reguleerimiseks. Esitatud küsimused puudutasid eeskätt Euroopa veebipõhisel platvormil esitatava info ulatust ning tarbijalemüügi reeglite muutmist juhul, kui tarbija valib puudusega kauba asendamise asemel parandamise. Kaasatavad üldiselt ei näinud vajadust minna kaugemale direktiivis miinimumina ettenähtust. Eelnõus on sellest lähenemisest kinni peetud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse VÕS-i paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 (asja omadused tarbijalemüügi korral). Sellega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 1, millega muudetakse kaupade müügi direktiivi9 artikli 7 lõike 1 punkti d, nähes ette, et parandatavus – koos vastupidavuse, kasutusviisi, ühilduvuse ja turvalisusega – on tarbijalemüügi puhul üks omadustest, mis moodustavad toote tavapärase kvaliteedi.

Parandatavus tähendab, et kaupa peab olema võimalik parandada sellisel määral, nagu tarbija võib asja liiki, olemust, otstarvet, tavapärast kasutusiga, müüja või tootja avalikke väiteid ning kaubale kohaldatavaid liidu õiguse nõudeid arvestades mõistlikult eeldada. Parandatavuse hindamisel võib arvesse võtta eelkõige seda, kas kauba konstruktsioon võimaldab puuduse kõrvaldamist, kas asjaomaseid komponente saab eemaldada ja asendada, kas vajalikud varuosad, tööriistad ja parandamisteave on kohaldatavate nõuete kohaselt kättesaadavad ning kas parandamist ei takista põhjendamatud lepingulised, riistvaralised või tarkvaralised piirangud.

Parandatavuse nõue ei tähenda siiski, et iga kaup peab olema igas olukorras ja igas ulatuses parandatav. Tegemist on ühe objektiivse vastavusnõude elemendiga, mida hinnatakse juhtumipõhiselt. Näiteks võib suure kodumasina puhul olla tavapärane eeldada, et teatud kuluvad või rikkis komponendid on asendatavad, samas kui madala väärtusega või olemuselt lihtsa kauba puhul võib mõistlik parandatavuse ootus olla piiratum. Kui kaubale kohaldub konkreetne liidu õigusakt, mis näeb ette parandatavuse nõuded, tuleb parandatavust hinnata eelkõige nende nõuete ulatuses.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse VÕS-i paragrahvi 218 lõiget 31 (müüja vastutuse tähtaeg, kui tarbija valib puudusega asja parandamise). Parandamisõiguse direktiiv näeb ette ka mõned kaupade müügi direktiivi muudatused. Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkti 2 alapunktiga a ja ühtlasi ühe olulisema täiendusena sätestatakse, et kaupade müügi direktiivi artiklisse 10 lisatakse uus lõige 2a, mille kohaselt juhul, kui artikli 13 lõike 2 kohaselt leiab kauba nõuetega vastavusse viimiseks õiguskaitsevahendina aset parandamine, pikendatakse müüja vastutuse tähtaega üks kord 12 kuu võrra. Parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkt 40 selgitab, et „selleks et motiveerida tarbijaid valima parandamist, et viia kaup nõuetega vastavusse müüja vastutuse piires, ning seega edendada parandamist, kui tarbija valib kauba nõuetele vastavusse viimiseks parandamise, tuleks direktiivi (EL) 2019/771 muuta, et pikendada müüja vastutuse tähtaega 12 kuu võrra, mis tuleb lisada kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtajale. Seda pikendamist tuleks kohaldada üks kord. Liikmesriigid võiksid siiski parandamist veelgi stimuleerida, nähes ette müüja vastutuse tähtaja täiendava pikendamise, kui parandamine toimub uuesti. Liikmesriigid võiksid samuti kehtestada või säilitada normid, millega müüja vastutuse tähtaega pikendatakse parandamise korral pikemaks ajaks kui 12 kuud.“

Oluline on see, et kui rakendub müüja vastutuse tähtaja pikendamine, peab müüja vastutama mis tahes nõuetele mittevastavuse eest, mis esines kauba üleandmise ajal ja mis ilmneb kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtaja jooksul, mis hõlmab pikendamist. Ehk vastutuse ühekordne pikenemine ei piirdu üksnes konkreetse puudusega. Parandamisõiguse direktiiv ei piira samas liikmesriikide õigust kehtestada või säilitada sätteid, millega nähakse ette vastutuse tähtaja edasine pikendamine üksnes parandatud osade suhtes kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/77110.

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas Eesti üldse peab kehtivat õigust muutma, kuivõrd VÕS-i § 218 lõige 31 (mis kehtestati seoses kaupade müügi direktiivi ülevõtmisega) sätestab: „Kui müüja asendab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest. Kui müüja parandab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest arvates uuesti.“ Omal ajal kaupade müügi direktiivi üle võttes täiendati mh VÕS-i § 218 lõikega 31, milles nähti ettevõtja vastutuse tähtaja uuesti algamise jaoks ette samasugune regulatsioon, nagu on ette nähtud aegumistähtaja jaoks VÕS-i §-s 227. Ülevõtmise eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sellise regulatsiooni loomiseks annab võimaluse direktiivi põhjenduspunkt 44, mille kohaselt direktiiviga ei reguleerita seda, millistel tingimustel on võimalik direktiivis sätestatud müüja vastutuse tähtaja või aegumistähtaja kulgemine peatada või katkestada. Eestis on müügilepingu puhul VÕS-i §-s 227 sätestatud, et asja asendamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale ning asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. Müüja vastutuse tähtaja puhul aga samasugust sõnaselget reeglit kehtivas õiguses ei ole ning seetõttu peeti seda küsimust praktikas mõnevõrra ebaselgeks.

Kehtiv VÕS § 218 lõige 31 ei taga kõigil juhtudel direktiivis nõutud tulemust. Direktiivi kohaselt tuleb parandamise korral lisada kauba suhtes kohaldatava vastutuse tähtaja järelejäänud osale 12 kuud. Kehtiva õiguse järgi algab parandamisest uus kaheaastane tähtaeg üksnes kõrvaldatud puuduse suhtes. Seetõttu võib kehtiva õiguse alusel arvutatud tähtaeg olla sõltuvalt parandamise ajast direktiivis nõutud tähtajast lühem ning vastutus ei laiene kogu asjale. Näiteks kui asi parandatakse kuus kuud pärast üleandmist, kehtib kehtiva õiguse järgi kõrvaldatud puuduse suhtes vastutus kokku kaks aastat ja kuus kuud alates asja esialgsest üleandmisest, samas kui direktiivi kohaselt tuleb 18-kuulisele järelejäänud tähtajale lisada 12 kuud. Eelnõuga kõrvaldatakse mõlemad erinevused.

Lisaks tuleb arvestada, et direktiiv ei seo parandamise korral vastutuse tähtaja pikendamist parandatud osaga, vaid direktiivi sõnastuse järgi pikeneb kogu vastutus. Seda tõlgendust toetab põhjenduspunkt nr 40, mille kohaselt võivad liikmesriigid tekitada parandatud osadele soodsamaid eriregulatsioone.

Eeltoodust tulenevalt muudetakse VÕS § 218 lõiget 31. Asja asendamise korral säilitatakse kehtiv reegel, mille järgi algab VÕS § 218 lõikes 2 nimetatud tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest uuesti. Parandamise korral ei alustata kaheaastase vastutuse tähtaja arvestamist parandamisest uuesti, vaid asja suhtes kehtivat müüja vastutuse tähtaega pikendatakse 12 kuu võrra. Pikendus puudutab kogu asja, mitte üksnes kõrvaldatud puudust. Parandamise ajal VÕS § 218 lõike 2 kohasest tähtajast allesjäänud ajale lisandub seega 12 kuud. Näiteks kui asi parandatakse kuus kuud pärast selle ostjale üleandmist, on kaheaastasest tähtajast alles 18 kuud ning koos 12-kuulise pikendusega vastutab müüja pärast parandamist veel 30 kuud ehk kuni 36 kuu möödumiseni asja esialgsest üleandmisest. Sama lõpptähtpäev kujuneb ka siis, kui asi parandatakse 18. kuul: esialgsest tähtajast allesjäänud kuuele kuule lisandub 12 kuud.valimise pikeneb kogu asja suhtes müüja vastutuse tähtaeg üks kord 12 kuu võrra.

Kooskõlastamisel juhtisid ettevõtjate esindusorganisatsioonid tähelepanu sellele, et kooskõlastamisele saadetud eelnõu lahendus läks direktiivis nõutust kaugemale. Varasema ettepaneku kohaselt oleks parandamisel alanud uus kaheaastane vastutuse tähtaeg ning sellele oleks lisandunud veel 12-kuuline pikendus kogu asja suhtes, mis oleks võinud kaasa tuua müüja vastutuse ulatusliku kumuleerumise. Tagasisidet arvestades on eelnõu muudetud selliselt, et parandamisel ei alga kaheaastane tähtaeg uuesti, vaid VÕS § 218 lõikes 2 nimetatud tähtaeg pikeneb asja suhtes 12 kuu võrra. Lahendus vastab direktiivi miinimumnõudele ning on ettevõtjatele selgem ja paremini prognoositav. Võrreldes kehtiva õigusega võib muudatus vähendada tarbija kaitset olukorras, kus asi parandatakse müüja vastutuse kaheaastase tähtaja lõpuosas, sest kehtiva õiguse järgi algab kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest uus kaheaastane tähtaeg. Seda tasakaalustab asjaolu, et eelnõukohane 12-kuuline pikendus hõlmab asja tervikuna.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 1 (tarbija teavitamine tema õigusest teha valik asendamise ja parandamise vahel ning selle valiku tagajärgedest). Selle muudatusega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 3. Sellega lisatakse kaupade müügi direktiivi artiklisse 13 uus lõige 2a, millega sätestatakse, et tarbijate teadlikkuse suurendamiseks peab müüja teavitama tarbijat tema õigusest valida puudusega eseme parandamise ja asendamise vahel. Lisaks peab müüja teavitama tarbijat eelisest, et parandamise korral pikeneb müüja vastutus üks kord 12 kuu võrra (VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine). Nagu parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkt 41 selgitab, peaks selline asjade korraldus soodustama kestlikku tarbimist ja edendama ringmajandust.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 42 (tarbijale parandamise ajaks asendusasja andmine). Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punktiga 4 lisatakse kaupade müügi direktiivi artikli 14 lõikesse 1 täiendus, mille kohaselt võib müüja parandamise ajaks olenevalt asjaomase kaubakategooria eripärast, eelkõige tarbija vajadusest, et sellised kaubad oleksid alaliselt kättesaadavad, anda tarbijale tasuta laenuks asenduskauba, sealhulgas taastatud kauba. Lisaks võib müüja tarbija sõnaselge taotluse korral anda oma asendamiskohustuse täitmiseks tarbijale ka taastatud kauba.

Nendest ideedest vajab seadusandlikul tasandil ülevõtmist see osa, mis puudutab taastatud kauba andmise abil puudusega asja asendamiskohustuse täitmist – oluline on, et tarbija on sellega selgelt nõustunud. Kui tarbija valib puuduste kõrvaldamiseks asja asendamise, võib müüja tarbija sõnaselgel soovil anda tarbijale taastatud asja ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määruse artikli 2 lõike 18 tähenduses. Määruse artikli 2 punkt 18 defineerib taastamist tegevusena, mille eesmärk on toote või kasutuselt kõrvaldatud toote ettevalmistamine, puhastamine, katsetamine, hooldamine ja vajaduse korral parandamine, et taastada selle tulemuslikkus või funktsionaalsus algselt disainimisetapis toote turule laskmise ajal ette nähtud kasutuse ja tulemuslikkustasemete vahemiku piires. Kehtiva õiguse kohaselt peab müüja uute asjade müügiks sõlmitud lepingute puhul tarbija nõudel aga alati võimaldama uut uueväärset asenduskaupa ja sellest ei saa VÕS-i § 237 kohaselt tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Parandamisperioodiks asendustoote pakkumine on müüja vaba valik, mis ei vaja seaduses eraldi regulatsiooni. Samas nõuab direktiiv, et see peab toimuma tasuta, nii et see asjaolu tuleks direktiivi üle võtvas seaduses siiski eraldi esile tuua. Asenduseseme pakkumine aitab vältida tarbijale olulisi ebamugavusi. Asendusese võib olla ka taastatud asi. Asendusasja andmine ei muuda müüja kohustust parandamine mõistliku aja jooksul lõpule viia; see ei saa õigustada ebamõistlikult pikka remondiaega (vt direktiivi põhjendus 42).

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS-i §-dega 6351–6354 (Euroopa parandusteabe vorm) järgnevalt.

VÕS-i § 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine
Lõikega 1 võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõike 1 esimene lause. Selle sätte kohaselt võivad parandusteenuse osutajad vabatahtlikult kasutada parandusteenuste osutamise lepingu puhul standardset Euroopa parandamisteabe vormi. See on loodud ettevõtja jaoks võimalusena ja vormi kasutamise kohustust ei ole. Direktiivi eesmärk on, et Euroopa parandusteabe vorm võimaldaks tarbijatel hinnata ja hõlpsalt võrrelda parandusteenuseid, sealhulgas alternatiivseid pakkumisi. Samal ajal peaks see hõlbustama ettevõtetel (eelkõige mikro‑, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel) teabe esitamist parandusteenuste kohta (vt direktiivi põhjendust 10). Direktiiv näeb ette, et parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kasutada Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet (tähtajad, hinnad jne) parandamisprotsessi kohta (direktiivi artikkel 4 ja direktiivi lisa I).

Euroopa parandusteabe vorm sisaldab peamisi tingimusi, mis mõjutavad tarbijate otsuseid remondilepingu sõlmimisel, näiteks defekti liik, hind ja ajakava, mille jooksul parandaja kohustub asja remontima. Kui parandaja pakub lisateenuseid, näiteks transporti, tuleb märkida nende teenuste kulud. Direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks Euroopa parandusteabe vormil olev teave esitada tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil ning kooskõlas direktiivi (EL) 2019/88211 ligipääsetavusnõuetega.

Lõikes 2 määratletakse termin „parandusteenuse osutaja“. Termin on direktiivis kujundatud veidi keeruliselt. Direktiivi kohaselt on parandajaks füüsiline või juriidiline isik, kes oma kaubandus-, majandus-, ametialases või kutsetegevuses osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid osutavad tootjad ja müüjad, ning sõltumatud või selliste tootjate või müüjatega seotud parandusteenuste osutajad. Eestis on kasutusel termin „ettevõtja“ nt võlaõigusseaduse § 1 lõikes 6, mille kohaselt on ettevõtja isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asjaolul, kas parandusteenuseid osutav isik on tootjast või müüjast sõltuv või mitte, ei ole aga määratluse seisukohalt tähendust, kuna direktiivikohase tähenduse alla peab mahtuma iga ettevõtjana määratletav isik, kes parandusteenust osutab.

Lõige 2 rakendab direktiivi artikli 4 lõiget 5. Remonditöökojad ei tohi muuta Euroopa remonditeabe vormis täpsustatud parandamistingimusi, sealhulgas hinda, vähemalt 30 kalendripäeva jooksul.

Vormi kehtestab vastava valdkonna eest pädev minister määrusega.

§ 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu
Selle paragrahviga võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 4, loetledes info ja tingimused, mida Euroopa parandusteabe vorm peab sisaldama: teenuseosutajat identifitseerivad andmed, kontaktandmed, teenuse sisu kirjeldavad andmed, hinnaga seotud andmed, parandamiseks kuluv aeg, võimaliku ajutise asenduskaubaga seotud info, võimalikud abiteenused ning vormi kehtivusaeg.

§ 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus
Parandusteenuse osutaja on kohustatud vormis esitatud tingimustega olema seotud vähemalt 30 päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga nõustub, loetakse leping nendel tingimustel sõlmituks. Parandusteenuse osutaja võib – vajaduse korral tarbija palvel – määrata pikema perioodi. Ettenähtud 30-päevase tähtaja eesmärk on anda tarbijale piisavalt aega eri pakkumiste võrdlemiseks. Kui parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse Euroopa parandusteabe vormi alusel, saab selles vormis sisalduv teave parandamistingimuste ja hinna kohta teenuste osutamise lepingu osaks (vt ka parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkti 13).

Kui tarbija nõustub nende tingimustega 30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust nendel tingimustel osutama. Direktiivis ja seda üle võtvas seaduses loetletud teavet sisaldav Euroopa remonditeabe vorm kujutab endast taotlust vormil täpsustatud sisuga remondilepingu sõlmimiseks. Parandusteenuse osutaja on taotlusega seotud 30 kalendripäeva jooksul alates hetkest, kui tarbija taotluse kätte saab. Ettevõte võib taotlusele määrata pikema kehtivusaja. Direktiivi kirjelduse järgi tundub, et selliselt esitatud vormil on väga sarnane toime VÕS-i §-s 16 kirjeldatud pakkumusega: lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Direktiivi põhjal näib, et need tingimused on täidetud, kuivõrd vorm tuleb esitada potentsiaalsele lepingupoolele piisavalt määratletuna (ehk siis sellisena, et sealt nähtub selge soov olla lepinguliselt seotud konkreetse lepingupartneriga ning lepingu sõlmimiseks vajalikud põhitingimused, nagu lepingu ese, tähtaeg, hind) ning sel on seaduse kohaselt selline mõju, et kui tarbija ütleb „jah“, on parandaja kohustatud vormis kirjeldatud tingimustel teenust osutama.

Tuleb meeles pidada, et suuremas plaanis ei soovita direktiiviga liikmesriikide tsiviilõiguse üldküsimusi reguleerida: nt ütleb direktiivi põhjenduspunkt 6, et parandamisõiguse direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust reguleerida üldise lepinguõiguse aspekte, näiteks lepingu sõlmimist, kehtivust, tühisust või õiguslikke tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kaasa arvatud lepingu lõpetamise tagajärgi, kui neid ei reguleerita kõnesoleva direktiiviga, ega õigust kahju hüvitamisele. Siit nähtub muidugi, et juhtudel, mil direktiiv toob kaasa mingi spetsiifilise regulatsiooni, võib see mõjutada ka liikmesriikide üldist lepinguõigust. Praegusel juhul näibki, et parandusteabe vormi reeglid mõjutavad vähemalt mingil määral lepingu sõlmimist. Samas ei ole praktikas tegu väga erilise olukorraga – ka ilma nende säteteta võib ettevõtja anda teada, et loeb end teatud ajaraamis mingi konkreetse pakkumusega seotuks. Parandamisõiguse direktiiv lihtsalt seob selle tagajärje spetsiifilise (parandusteabe) vormiga.

Kui ettevõtja kasutab Euroopa parandusteabe vormi ja tarbija nõustub selles sätestatud tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud sellistel tingimustel parandama. Juhul kui ettevõtja ei osuta teenust pärast seda, kui tarbija on vormi heaks kiitnud, on tarbijal õigus nõuda kahju hüvitamist lepinguliste kohustuse rikkumise tõttu.

§ 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine
Parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 6 sätestab, et juhul kui ettevõtja kasutab (tema jaoks vabatahtlikku) Euroopa parandusteabe vormi, siis (muutmaks vormi kasutamist ettevõtja jaoks atraktiivsemaks) loetakse, et ta on seeläbi täitnud terve rea muudest õigusaktidest tulenevaid teabe andmise kohustusi. Kõnesolevas paragrahvis loetletud sätetega võetakse üle järgmisi direktiive:
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta12;
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)13;
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul14.

Eelnõu § 1 punktiga 6 ajakohastatakse võlaõigusseaduse normitehnilist märkust seoses Euroopa Liidu (EL) parandamisõiguse direktiivi ülevõtmisega. Kui seaduseelnõu koostatakse EL-i õiguse ülevõtmiseks, nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakti andja(d), akti liik, number, pealkiri ja avaldamismärge (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 27 lõige 3).

§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Reguleerimisala

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse tarbijakaitseseaduse § 1 lõikes 1 sätestatud reguleerimisala, et seadus hõlmaks lisaks kaupleja tegevusele ka seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija ees.

Muudatus on seotud eelnõu järgmiste punktidega, millega võetakse üle parandamisõiguse direktiiv. Eelnõu kohaselt lisatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uus 11. jagu „Tarbija parandamisõigus“, milles sätestatakse tootja parandamiskohustus, selle täitmise tingimused ning sellega seotud teavitamiskohustused.

Kehtiva tarbijakaitseseaduse § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib seadus tarbijale kauba või teenuse pakkumist, müümist või muul viisil turustamist „kaupleja“ poolt. Samas näeb direktiiv (EL) 2024/1799 ette, et tarbijal tekib õigus nõuda „tootjalt“ teatavate kaupade parandamist olukorras, mis jääb väljapoole müüja vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Seetõttu on vaja laiendada tarbijakaitseseaduse reguleerimisala, et see hõlmaks ka seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija suhtes. Muudatus loob õigusliku aluse paigutada tarbija parandamisõigust käsitlev regulatsioon tarbijakaitseseadusesse.

Tarbijakaitseseadus on selle regulatsiooni jaoks sobiv õiguslik raamistik, kuna tegemist on tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis käsitleb tarbija õigust nõuda juhul, kui müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud, teatud tingimustel tootjalt kauba parandamist. Samuti reguleerib tarbijakaitseseadus juba tarbija teavitamist, järelevalvet ja vastutust ning eelnõuga lisatakse samasse seadusesse ka parandamiskohustusega seotud teavitamisnõuded, Euroopa veebipõhise parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsioon ja sanktsioonid. Seetõttu on parandamisõiguse regulatsiooni paigutamine tarbijakaitseseadusse süsteemselt põhjendatud.

Parandamisõiguse kohaldamisala

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uue 11. jaoga „Tarbija parandamisõigus“, milles sätestatakse tarbija parandamisõiguse kohaldamisala ja tingimused ning parandamiskohustuse täitmise erinõuded.

Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2024/1799 artiklites 5 ja 6 sätestatud tootja parandamiskohustuse ja teavitamiskohustuse ülevõtmisega. Uue jaoga luuakse riigisisene raamistik, mille alusel on tarbijal õigus nõuda teatavate kaupade parandamist väljaspool müüja vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Samuti määratakse kindlaks, millistel tingimustel peab tootja või teatud juhtudel teine tarneahela osaline selle kohustuse täitma.

Tarbijakaitseseaduse 3. peatükki lisatakse uus 11. jagu, kuna nimetatud peatükk reguleerib kauba ja teenuse pakkumise, müümise ja turustamisega seotud tarbijaõigusi ja ettevõtja kohustusi. Kuigi parandamiskohustus on suunatud tootjale ning realiseerub müügijärgses etapis väljaspool kaupleja tavapärast vastutust, on tegemist siiski tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis on funktsionaalselt seotud tarbijale müüdud kauba kasutamise, parandamise ja selle kohta teabe saamisega.

Uus jagu täiendab tarbijakaitseseaduse senist regulatsiooni, luues tarbijale lisaõiguse olukorras, kus võlaõigusseaduses sätestatud müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud. Eelnõu kohaselt ei asenda parandamisõigus olemasolevaid õiguskaitsevahendeid, vaid lisab nende kõrvale veel ühe võimaluse pikendada ostetud kauba kasutusaega ning soodustada parandamist asendamise asemel. Seetõttu on tegemist tarbijakaitseseaduse senise regulatsiooni sisulise jätkuga, mitte tarbijakaitseseaduse süsteemist lahus seisva regulatsiooniga.

Lõikega 1 sätestatakse, milliste kaupade suhtes ja millistes olukordades on tarbijal õigus nõuda tootjalt kauba parandamist. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 1 lõigetest 2 ja 3 ning artikli 5 lõikest 1.

Direktiivi kohaselt kohaldatakse parandamisõigust tarbija ostetud kaupade suhtes juhul, kui kaubal esineb või ilmneb puudus väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10 kohast müüja vastutust ning üksnes selliste kaupade suhtes, mille parandatavuse nõuded on ette nähtud direktiivi II lisas loetletud liidu õigusaktides, ja parandamisõigust kohaldatakse nendes õigusaktides ette nähtud ulatuses.

Seetõttu on eelnõus parandamisõiguse kohaldamisala piiratud üksnes nende kaupadega, mille suhtes on liidu õiguses juba kehtestatud parandatavuse nõuded. Selline lahendus tagab, et tootjale pandud parandamiskohustus on seotud üksnes selliste toodetega, mille puhul liidu õigus eeldab parandatavust ja millega seotud tehnilised eeldused, sealhulgas juurdepääs varuosadele või parandamisega seotud teabele, on vähemalt osaliselt juba ette nähtud. Direktiivi põhjenduspunktis 21 rõhutatakse, et parandamiskohustus peaks piirduma kaupadega, mille parandatavuse nõuded on liidu õigusaktides ette nähtud, et vältida tootjate ülekoormamist ja tagada kohustuse proportsionaalsus. Seega ei kohaldu parandamisõigus kõikidele kaupadele, vaid üksnes nendele kaubakategooriatele, mille suhtes on liidu õiguses parandatavuse nõuded kehtestatud.

Parandamiskohustus kehtib üksnes selles ulatuses, milles parandatavus on asjaomaste liidu õigusaktidega tagatud. See tähendab, et parandamiskohustuse sisu ja kestus võivad sõltuda konkreetsest tootest, selle komponendist ning sellest, milliste varuosade, tööriistade või parandamisega seotud teabe kättesaadavaks tegemist vastav liidu õigusakt nõuab. Direktiivi põhjenduspunkt 21 selgitab, et parandamiskohustus peab vastama parandatavuse nõuete kohaldamisalale, näiteks võib õigusakt hõlmata üksnes teatavaid komponente või näha ette varuosade kättesaadavuse teatava ajavahemiku jooksul. Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause kohaselt kehtib parandamiskohustus ainult niivõrd, kuivõrd direktiivi II lisas15 loetletud Euroopa Liidu õigusaktidega kehtestatakse vastavatele kaupadele parandatavuse nõuded. Praegu on sellisteks kaupadeks:
• kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid;
• kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad;
• jahutus-külmutusseadmed;
• kuvarid;
• keevitusseadmed;
• tolmuimejad;
• serverid ja andmesalvestustooted;
• mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid;
• kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid;
• kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad;
• kohtkütteseadmed ja nendega seotud eraldi juhtseadised16.

See parandamiskohustuse piirang aitab vältida tootjatele liigse koormuse panemist ja tagada, et tootjad suudavad oma parandamiskohustust täita (vt direktiivi põhjenduspunkt 21). Direktiivi põhjenduspunkti 25 kohaselt võib parandamiskohustuse alguspunktiks pidada parandamisõiguse direktiivi lisa II kohaldamisalasse kuuluvate kaupade turule laskmist ja lõpp-punktiks parandatavuse nõuete kehtivuse lõppu. Parandatavuse nõuded võivad vastavalt direktiivi lisas II sisalduvatele rakendusmäärustele seisneda näiteks disaininõuetes, mis muudavad toote kokku- ja lahtivõtmise lihtsamaks, samuti teatud varuosade kättesaadavuse nõuetes. Nendes rakendusmäärustes on eraldi tootegruppide jaoks nähtud ette tähtajad, mille jooksul tootja peab tegema varuosad kättesaadavaks – olgu siis kas laiemale avalikkusele või kutselistele parandajatele. Sage tähtaeg on kümme aastat pärast konkreetse mudeli viimase eksemplari turule laskmist. Ühe toote eri varuosadel võivad olla erinevad kättesaadavuse tähtajad. Parandamiskohustuse kehtivus sõltubki varuosade kättesaadavusele seatud tähtaegadest ja võib ühe toote puhul erineda olenevalt sellest, milline osa parandamist vajab.

Näidetena parandamiskohustuse kohta võib esile tuua, et nutitelefonide puhul peavad varuosad, nagu akud, ekraanid või kõlarid, olema saadaval vähemalt seitse aastat pärast konkreetse toote turule laskmise lõpukuupäeva (komisjoni määruse (EL) 2023/1670 lisa II punkt b). Kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja trummelkuivatite puhul kehtib aga varuosade, näiteks mootorite, pumpade, amortisaatorite ja vedrude kümneaastane kättesaadavusperiood (määruse II lisa punkt 8.1 – komisjoni määrus (EL) 2019/2023). Paranduskohustus kehtib ulatuses, milles parandatavus on asjakohaste nõuetega tagatud. Defektse pesumasinamootori puhul on see periood kümme aastat. Kergsõidukite akusid sisaldavate kaupade (määruse (EL) 2023/1542 II lisa, artikli 11 punkt 10) puhul piirdub parandamiskohustus nende akude eemaldamise ja asendamisega.

Lisaks sätestatakse lõikes 1, et parandamisõigus kohaldub üksnes olukorras, kus võlaõigusseaduse §-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi puhul ei kohaldu või on lõppenud. Sellega eristatakse selgelt kahte õiguskaitsesüsteemi. Müüja vastutusest tulenevad õiguskaitsevahendid, sealhulgas parandamine ja asendamine, kohalduvad võlaõigusseaduse alusel tarbijalemüügi puhul müüja vastutuse raames. Uues tarbijakaitseseaduse jaos sätestatud parandamisõigus seevastu annab tarbijale õiguse pöörduda tootja poole väljaspool müüja vastutuse kohaldamisala.

Lõikes 2 esitatakse “parandamise” termin. Parandamisõiguse direktiiv määratleb parandamist, tehes viite ökodisaininõuete raamistiku kehtestamise määruse artikli 2 punktile 20 (direktiivi artikli 2 punkt 3). Selle sätte kohaselt tähendab parandamine ühte või mitut meedet, mis on võetud defektse toote taastamiseks seisukorda, milles see täidab oma otstarvet ehk siis oluline on see, et objektiivselt vaadelduna oleks võimalik asja ettenähtud otstarbel kasutada. Võlaõigusseaduse §-st 641 tulenev töövõtulepingujärgne lepingule mittevastavuse defineerimine ei ole siin asjakohane. Seadusjärgse remondikohustuse täitmist ei määra esmajoones tootja ja tarbija subjektiivsed arusaamad parandamise kvaliteedist – millest lähtutakse VÕS-i §-s 641 –, vaid parandusteenus on seni täide viimata, kuni toode objektiivselt vaadatuna ei ole ettenähtud otstarbeks sobivas seisukorras.

Seega on § 121 piiritlev säte, mis määrab kindlaks, milliste kaupade suhtes parandamisõigus kehtib ja millal see õigus tekib. Parandamisõigus ei kohaldu muudele kaupadele, mille suhtes ei ole liidu õiguses kehtestatud parandatavuse nõudeid, ega asenda müüja vastutusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, vaid täiendab neid väljaspool nende kohaldamisala.

Parandamisõigus

Paragrahviga 122 sätestatakse tarbija parandamisõiguse sisu ja tootja parandamiskohustuse peamised tingimused. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artiklist 5.

Lõike 1 kohaselt on tarbijal õigus nõuda, et tootja parandaks kauba seaduse 3. peatüki 11. jaos sätestatud tingimustel. Tegemist on direktiivist tuleneva keskse õigusega, mille eesmärk on võimaldada tarbijal nõuda parandamist otse tootjalt juhul, kui müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud. Selle õiguse eesmärk on direktiivi põhjenduspunkti 3 ja 15 kohaselt vähendada parandatavate kaupade enneaegset kõrvaldamist ning edendada kestlikumat tarbimist. Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt valib suur osa tarbijatest defektse kauba korral parandamise asemel selle asendamise uuega, mis soodustab parandatavate toodete enneaegset kasutusest kõrvaldamist.17 Mõjuanalüüsis on selle põhjustena muu hulgas välja toodud tarbijate eelistus uue kauba suhtes, parandamisega seotud ebamugavus ning piiratud läbipaistvus parandamise tingimuste puhul.18

Tootjale parandamiskohustuse kehtestamise näol on tegu direktiivi ühe võtmeelemendiga. Direktiivi artikkel 5 nõuab, et tootjad parandaksid tarbija taotlusel direktiivi rakendusalasse jäävaid kaupu direktiivi lisas II loetletud õigusaktides ettenähtud – nii sisulises kui ka ajalises – ulatuses. Direktiiv jätab lahtiseks, kuidas sellist tootja kohustust ja tarbija õigust õiguslikult kujundada. Tootja parandamiskohustust saaks käsitleda sunnina sõlmida teatud tingimustel tarbijaga parandamisteenuse osutamise leping ehk töövõtuleping, mille objektiks oleks asja parandamine. Kehtiva õiguse kohaselt on Eestis kohustus sõlmida leping üksikutel juhtudel. Muudel juhtudel lähtutakse VÕS-i § 9 lõikest 1 tulenevast lepinguvabaduse põhimõttest, mille kohaselt on lepingu sõlmimise aluseks poolte vaba tahe. Lepinguvabadus ei ole aga piiramatu, mistõttu võib seadusega kehtestada teatud juhtudeks kohustuse leping sõlmida. Eestis on piiratud õigust otsustada, kas leping sõlmida või mitte, eelkõige juhtudel, kui tegemist on eluks hädavajaliku toote või teenusega, näiteks elektri-, vee- ja kanalisatsiooni- ning sidelepingute puhul.

Samas, direktiiv ei kirjuta liikmesriikidele ette, kuidas tootja parandamiskohustust õiguslikult ellu viia, ja liikmesriigid on kasutanud erinevaid lahendusi.19 Saksamaa plaanib näiteks tootja parandamiskohustuse kehtestada eraldi jaona tsiviilseadustiku eriosas ilma kontraheerimissunnita. Tootja kohustus teatud kaupu parandada võetakse riigisisesesse õigusesse üle tarbija seadusjärgse nõudeõigusena tootja vastu.20 Sellisena on seda tarbijal hõlpsam maksma panna, kuivõrd tootja ei saa oma parandamiskohustuse täitmist siduda lepingu sõlmimisega. Tootjatel ja tarbijatel ei ole siiski keelatud sõlmida parandamise kohta lepingut. Lepingu sõlmimine võib olla mõistlik eriti juhul, kui parandamine toimub tasu eest ning soovitakse fikseerida parandamise tingimustena hind ja võimalikud parandamistingimused. Lepingu sõlmimise võimalusele viidatakse ka direktiivi põhjenduspunktis 16.

Lõike 2 kohaselt ei ole parandamiskohustusega isik kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu. Võimatus hõlmab nii faktilist kui ka õiguslikku võimatust. Parandamine võib olla faktiliselt võimatu näiteks juhul, kui toodet ei ole tehniliselt võimalik taastada või vajalik varuosa ei ole objektiivselt kättesaadav. Varuosa puudumisele ei saa siiski tugineda juhul, kui parandamiskohustusega isik on kohaldatava liidu õigusakti kohaselt kohustatud selle varuosa kättesaadavaks tegema, kuid ei ole seda kohustust täitnud. Samuti ei saa parandamiskohustusega isik tugineda muule parandamise takistusele, mille ta on oma tegevuse või tegevusetusega ise põhjustanud. Parandamise võimatust hinnatakse juhtumipõhiselt, võttes arvesse asjaomasele kaubale ja selle osadele kohaldatavaid parandatavuse nõudeid. Direktiivi põhjenduspunkti 24 kohaselt ei tohi parandamiskohustusega isik parandamisest keelduda üksnes majanduslikel põhjustel, näiteks varuosade maksumuse tõttu. Direktiiv ei näe ette eraldi vorminõuet ega kindlat tõendi liiki, millega parandamiskohustusega isik peab parandamise võimatust tõendama. Parandamiskohustusest ei saa siiski keelduda üksnes põhjendamata väite alusel. Parandamiskohustusega isik peab suutma selgitada parandamise võimatuse aluseks olevaid faktilisi või õiguslikke asjaolusid ning esitama vajaduse korral neid kinnitavad andmed. Kui Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametini (TTJA) jõuab teave võimaliku põhjendamatu keeldumise kohta, selgitab TTJA riikliku järelevalve menetluses välja, kas parandamine oli võimatu, ning võib nõuda parandamiskohustusega isikult selleks vajalikke põhjendusi ja andmeid. Eraõiguslikus vaidluses kohaldatakse tõendamisele üldisi menetlusõiguslikke reegleid.

Lõike 3 kohaselt võib parandamiskohustusega isik täita parandamiskohustuse allhanke korras. Direktiivi põhjenduspunkti 17 kohaselt võimaldab see korraldada parandamist paindlikult, sealhulgas tarbijale lähemal asuva parandaja kaudu, kuid parandamiskohustusega isik jääb vastutavaks parandamiskohustuse täitmise eest.

Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu

Paragrahviga 123 sätestatakse parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu.

Lõike 1 kuni 3 kohaselt laieneb parandamiskohustus teatud juhtudel teistele tarneahela osalistele, kui tootja ei ole Euroopa Liidus asutatud. Sellisel juhul täidab parandamiskohustust tootja volitatud esindaja Euroopa Liidus. Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust importija ning importija puudumise korral levitaja. Selline lahendus tuleneb direktiivi artikli 5 lõikest 3 ja põhjenduspunktist 20, mille eesmärk on tagada, et tarbija saaks oma õigust tegelikult kasutada ka siis, kui tootja asub väljaspool liitu. Tarbija jaoks tähendab see, et tal on võimalik pöörduda seaduses nimetatud vastutava isiku poole, ilma et ta peaks välja selgitama tootja ja teiste tarneahela osaliste omavahelisi sisemisi suhteid. Kohustatud isik, sarnaselt tootjale, võib ka sel juhul täita parandamiskohustuse allhanke korras.

Lõige 4 sisustab eelnevates lõigetest kasutatud termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja „levitaja“ viitega toote nõuetele vastavuse seadusele. Kuna neid termineid ei ole tarbijakaitseseaduses iseseisvalt määratletud, kuid need on juba kasutusel toote nõuetele vastavuse seaduses, on põhjendatud lähtuda samadest määratlustest ka kõnesoleva seaduse raames. Sarnast lahendust kasutab tarbijakaitseseadus juba termini „tootja“ puhul, mis on § 2 lõike 1 punktis 5 seotud toote nõuetele vastavuse seaduse määratlusega. Eelnõus kasutatakse direktiivi eestikeelses versioonis termini „turustaja“ asemel toote nõuetele vastavuse seaduses kasutatavat terminit „levitaja“, kuna tegemist on sisult sama tarneahela osalisega.21

Kauba parandamise tingimused

Paragrahviga 124 sätestatakse kauba parandamise peamised tingimused.

Lõigetes 1 kuni 3 sätestatakse parandamise peamised tingimused, mis tulenevad direktiivi artikkel 5 lõikest 2, mille kohaselt peab parandamine toimuma tasuta või mõistliku tasu eest ning mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on andnud tootjale juurdepääsu kaubale. Lisaks tuleneb viidatud sättest direktiivis, et tootja võib anda tarbijale parandamise ajaks laenuks asenduskauba ning kui parandamine ei ole võimalik, võib ta pakkuda tarbijale taastatud kaupa. Kui tootja pakub taastatud kaupa, toimub see poolte kokkuleppel. Eelnõus on need tingimused üle võetud.

Mõistliku tasu nõue tähendab, et parandamiskohustusega ettevõtjal ei ole täielikku kaalutlusvabadust parandamise hinna kujundamisel. Parandamise hinna mõistlikkust tuleb hinnata juhtumipõhiselt, sest parandamiskohustusega hõlmatud tooted, nende puudused, vajalikud varuosad ja parandamise töömaht võivad oluliselt erineda. Direktiivi põhjenduspunkti 16 kohaselt võib parandamise hinnas arvesse võtta näiteks tööjõukulu, varuosade kulu, parandusseadmete käitamise kulu ja tavapärast kasumimarginaali. Hind peab olema mõistlik ega tohi olla kujundatud viisil, mis heidutaks tarbijat parandamisõiguse kasutamisest.

Hinna mõistlikkuse hindamisel võib muu hulgas võrrelda tarbijale esitatud hinnapakkumist parandamiskohustusega ettevõtja avaldatud soovitusliku hinnakirjaga tüüpiliste parandustööde kohta. Soovituslikust hinnakirjast erinev hind ei tähenda iseenesest nõude rikkumist, kui erinevus on konkreetse parandustöö asjaoludega põhjendatav. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaksid tarbija ja parandamiskohustusega ettevõtja vahelise kokkuleppe vajadus ning teiste parandajate konkurentsisurve suunama parandamiskohustusega ettevõtjat hoidma parandamise hinda tarbijale vastuvõetavana. Direktiiv võimaldab parandamiskohustust täita ka tasuta, näiteks juhul, kui puudus kuulub müügigarantii alla.

Järelevalvet teostav Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) ei saa tarbijale individuaalselt esitatud hinnapakkumisest üldjuhul automaatselt teada. Teave võimaliku rikkumise kohta võib TTJA-ni jõuda eelkõige tarbija pöördumise või muu teate kaudu. Tarbija saab koos pöördumisega esitada hinnapakkumise ja muud asjakohased materjalid, mille põhjal hindab TTJA, kas esineb alus järelevalvemenetluse algatamiseks. Menetluse käigus saab TTJA küsida parandamiskohustusega ettevõtjalt selgitusi ja andmeid parandamise hinna kujunemise kohta ning hinnata kogutud teabe põhjal, kas parandamise eest küsitav tasu vastab mõistliku tasu nõudele.

Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt mõjutavad tarbija otsust parandamise kasuks või kahjuks otseselt nii parandamise tingimuste ja maksumusega seotud ebakindlus kui ka parandamisega seotud ebamugavused, näiteks ajakulu, transpordivajadus ja ajutise asenduse puudumine.22

Lõige 4 sisustab “taastatud kauba” termini tehes otseviite ökodisaininõuete raamistiku kehtestamise määrusele, millele parandamisõiguse direktiivi artikkel 2 punktis 10 vastava terminiga seoses viidatakse.

Parandamiskohustuse täitmise nõuded

Paragrahviga 125 keelatakse parandamist põhjendamatult takistavad keeldumised, piirangud ja takistused.

Lõike 1 kohaselt ei tohi parandamisest keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on varem parandanud muu isik. Sätte eesmärk on välistada, et tootja või muu parandamiskohustusega isik piirab tarbija võimalust kasutada sõltumatute parandajate teenuseid ning seob parandamise üksnes oma teenindusvõrguga. Direktiivi põhjenduspunkti 19 kohaselt võivad tavad, mis ajendavad tarbijaid arvama, et nende kaupa ei saa parandada üksnes seetõttu, et seda on varem parandanud või kontrollinud sõltumatu parandaja, mittekutseline parandaja või lõppkasutaja, kujutada endast eksitavat kauplemisvõtet. Samas ei välista kõnesolev säte õigust keelduda parandamisest muul seaduses lubatud alusel, eelkõige juhul, kui parandamine on objektiivselt võimatu.

Lõikega 2 nähakse ette, et tootjad, kes on direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktide kohaselt kohustatud tegema varuosad ja tööriistad kättesaadavaks, peavad pakkuma neid hinnaga, mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega takista seda. Sättega võetakse üle direktiivi artikli 5 lõige 4. Lõikega 2 ei kehtestata tootjale uut üldist kohustust teha varuosad ja tööriistad kättesaadavaks. Selline kohustus tuleneb direktiivi II lisas loetletud tootepõhistest liidu õigusaktidest, milles määratakse vastava tooteliigi puhul muu hulgas kindlaks kättesaadavaks tehtavad varuosad ja tööriistad, nende saamiseks õigustatud isikud ning kättesaadavuse ajavahemik. Eelnõuga lisatakse nende kohustuste suhtes nõue, et varuosi ja tööriistu pakutaks hinnaga, mis ei muudaks parandamist ebamõistlikuks ega takistaks seda. Direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt on parandatavuse nõuete eesmärk tagada, et parandamine oleks tehniliselt teostatav mitte ainult tootja, vaid ka teiste parandajate jaoks ning et parandajatel ja kohaldataval juhul tarbijatel oleks juurdepääs varuosadele, parandamisega seotud teabele ja tööriistadele. TKS § 12⁵ lõike 2 alusel tehtavas riiklikus järelevalves hinnatakse eelkõige eelnõuga lisatava hinnanõude täitmist. Seejuures tuleb vajaduse korral esmalt kindlaks teha, kas tootja ja asjaomane kaup kuuluvad direktiivi II lisas loetletud tootepõhise liidu õigusakti kohaldamisalasse ning kas tootjal on selle õigusakti kohaselt kohustus vastav varuosa või tööriist kättesaadavaks teha. Kui varuosa või tööriista hind ei ole avalikult kättesaadav, võib teave võimaliku rikkumise kohta jõuda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametini (TTJA) eelkõige tarbija, kutselise parandaja või muu turuosalise pöördumise kaudu. Järelevalvemenetluses saab amet küsida kohustatud ettevõtjalt konkreetse varuosa või tööriista hinna ja selle kujunemise kohta nõude täitmise hindamiseks vajalikku teavet.

Lõike 3 kohaselt on keelatud kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis takistavad kauba parandamist. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 5 lõige 6. Sätte eesmärk on vältida selliseid lepingulisi või tehnilisi piiranguid, mis muudavad parandamise põhjendamatult raskeks või praktiliselt võimatuks, näiteks piirates juurdepääsu diagnostikale, tarkvarale, ühilduvatele varuosadele või muudele parandamiseks vajalikele vahenditele. Direktiivi artikli 5 lõige 6 lubab selliseid piiranguid siiski juhul, kui need on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega liidu ja liikmesriigi õiguse alusel. Erandile tuginev tootja peab järelevalvemenetluses esitama TTJA-le andmed ja põhjendused, millest nähtub, millise konkreetse õiguspärase ja objektiivse teguriga on parandamist piirava lepingutingimuse või riist- või tarkvaratehnilise lahenduse kasutamine põhjendatud. Kui tootja tugineb intellektuaalomandi õiguste kaitse vajadusele, peab ta selgitama, millise intellektuaalomandi õiguse ja kaitstava eseme kaitseks piirangut kasutatakse ning miks on asjaomane piirang selle õiguse kaitsmiseks vajalik. Üldine viide intellektuaalomandi kaitsele ei ole erandi kohaldamise põhjendamiseks piisav. TTJA hindab esitatud põhjendusi ja tõendeid koos teiste järelevalvemenetluses väljaselgitatud asjaoludega. Kui hinnangu andmine eeldab TTJA pädevusest väljapoole jäävaid eriteadmisi, võib TTJA taotleda halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi korras pädevalt haldusorganilt asja lahendamiseks vajalikku teavet või põhjendatud hinnangut. Tööstusomandi õiguste, näiteks patendi, kaubamärgi või registreeritud disainilahendusega seotud küsimustes võib TTJA pöörduda Patendiameti poole. Ametiabi korras saadud teave või hinnang abistab TTJA-d asjakohaste asjaolude väljaselgitamisel, kuid TKS § 12⁵ lõike 3 nõuete täitmise kohta teeb järelevalvemenetluses otsuse TTJA. Sama lõike kohaselt ei tohi tootja takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud varuosi, ühilduvaid varuosi ega 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad kohaldatavatele nõuetele, näiteks tooteohutuse või intellektuaalomandi kaitse nõuetele. Direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt peaks selline regulatsioon soodustama konkurentsi ning tooma tarbijatele kasu paremate teenuste ja madalamate parandushindade näol.

Teave parandamiskohustuse kohta

Paragrahviga 126 sätestatakse parandamiskohustusega isiku teavitamiskohustus parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta.

Ettevõtjad, kellel on uue jao kohaselt parandamiskohustus, peavad esitama tarbijale tasuta, kergesti ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ja millises ulatuses seda tehakse. Lisaks tuleb tagada, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu kättesaadav soovituslik hinnakiri tavapäraste parandustööde kohta. Soovitusliku hinnakirja koostab ja avaldab iga parandamiskohustusega isik enda pakutavate parandusteenuste kohta. Tegemist ei ole riigi, ettevõtjate ühenduse ega muu isiku koostatud keskse või kogu turul ühtselt kehtiva hinnakirjaga. Hinnakirja soovituslikkus tähendab, et selles esitatakse ettevõtja tavapäraste parandustööde indikatiivsed hinnad või hinnavahemikud. Soovituslikkus puudutab hinnakirjas esitatud hinna kohaldumist konkreetsele parandustööle ega tähenda, et hinnakirja koostamine ja kättesaadavaks tegemine oleks ettevõtjale vabatahtlik. Konkreetse parandustöö lõplik hind võib hinnakirjas märgitust erineda sõltuvalt eelkõige parandatava kauba seisukorrast ja puudusest, vea tuvastamise tulemustest, vajalikest varuosadest ning töö laadist ja mahust. Hinnakirja eesmärk on anda tarbijale enne parandamise tellimist üldine ja võrreldav ülevaade parandamise võimalikust maksumusest. Säte lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 5 ning artiklist 6. Direktiivi põhjenduspunkti 25 kohaselt tuleb selline teave teha tarbijale kättesaadavaks, ilma et tarbija peaks seda eraldi taotlema, ning teave peab olema esitatud selgel ja arusaadaval viisil. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaks teabes olema nimetatud parandamiskohustusega hõlmatud kaubad ning selgitatud, kas ja millises ulatuses neid parandatakse. Tootjale jääb vabadus valida sobiv teavitamisviis, näiteks veebisaidi, digitaalse tootepassi või müügikoha kaudu, tingimusel et teave on tarbijale hõlpsasti leitav ja arusaadav. Teavitamiskohustuse eesmärk on parandada tarbijate teadlikkust parandamise kättesaadavusest ja tingimustest ning toetada parandamisõiguse tegelikku kasutamist.

Tarbija õiguste kaitse

Paragrahviga 127 sätestatakse tarbija õiguste kaitse nõuded.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui parandamine ei toimu selles jaos sätestatud või kokkulepitud tingimustel või kui kaupa ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Selle sätte eesmärk on tagada, et parandamiskohustuse rikkumise korral ei jääks tarbija ilma tõhusast õiguskaitsest. Kuna parandamiskohustus tuleneb vahetult seadusest, võib selle täitmisega seoses tekkida võlaõigusseaduse § 3 lõike 6 tähenduses võlasuhe. Kui pooled lepivad lisaks kokku parandamise hinnas või muudes tingimustes, võib õigussuhte sisu mõttes olla tähendus ka nendel kokkulepetel. Lõige 1 ei näe tootjale ette eraldi hüvitamiskohustust kõigil juhtudel, kui tarbija kasutab mõnda muud parandajat, vaid tagab, et tootja kohustuse rikkumise tagajärgi hinnatakse võlaõigusseaduse üldreeglite alusel.

Parandamiskohustus kujutab endast tarbija seadusest tulenevat nõudeõigust tootja või muu kohustatud isiku vastu. Selle õiguse tekkimine ei eelda lepingu sõlmimist, kuigi parandamise praktiline korraldamine võib toimuda poolte kokkuleppel, eelkõige parandamise hinna, tähtaja või muude tingimuste puhul. Kui parandamiskohustuse täitmise käigus sõlmitakse poolte vahel leping või lepitakse kokku parandamise hinnas või muudes tingimustes, kohaldatakse sellise kokkuleppe rikkumisele võlaõigusseaduse lepingulisi õiguskaitsevahendeid. Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib tarbija tootja või muu kohustatud isiku põhjendamatu keeldumise või mittekohase täitmise korral nõuda kohtus seadusest tuleneva parandamiskohustuse täitmist seaduses sätestatud tingimustel. Sõltuvalt asjaoludest võivad lisaks tulla kõne alla ka kahju hüvitamise nõuded võlaõigusseaduse alusel, sealhulgas lepinguvälise vastutuse normide järgi.

Lõike 2 kohaselt ei piira tootja parandamiskohustus tarbija õigust lasta kaup parandada enda valitud parandajal. See on kooskõlas direktiivi üldise eesmärgiga soodustada parandusteenuste turu toimimist ja konkurentsi ning tagada tarbijale laiem valik parandamisvõimaluste vahel. Direktiivi põhjenduspunktides 18 ja 23 rõhutatakse, et liidu õigusaktidest tulenevad parandatavuse nõuded peaksid soodustama parandamise tehnilist teostatavust ka teiste parandajate jaoks ning et direktiiv hõlbustab tarbijal valida lisaks tootjale ka teiste parandajate pakutavaid parandusteenuseid. Tarbija õigus pöörduda teise parandaja poole ei tähenda siiski automaatselt, et tootjal tekib kohustus sellise parandamise kulud hüvitada. Tootjal võib tekkida selliste kulude hüvitamise kohustus üksnes juhul, kui talle on enne antud mõistlik võimalus parandamiskohustust täita ja ta on seda kohustust rikkunud.

Lõike 3 kohaselt on tarbija parandamisõiguse jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped tühised. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei ole tarbijale siduv lepingutingimus, mis välistab direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi sätete kohaldamise, kaldub neist tarbija kahjuks kõrvale või muudab nende toimet tarbija kahjuks. Tegemist on tarbijakaitsenormide imperatiivse iseloomu väljendusega. Säte tagab, et parandamisõiguse regulatsioonist ei ole võimalik tarbija kahjuks lepinguga kõrvale kalduda. Samal ajal ei välista see võimalust pakkuda tarbijale seaduses sätestatust soodsamaid tingimusi, mida direktiivi artikli 14 lõige 2 sõnaselgelt lubab.

Euroopa veebipõhine parandusplatvorm

Eelnõu § 2 punktiga 3 täiendatakse tarbijakaitseseadust sättega, mis võimaldab rakendada direktiivist (EL) 2024/1799 tulenevat Euroopa veebipõhist parandusplatvormi puudutavat regulatsiooni. Muudatus on seotud eelkõige direktiivi artikliga 7, millega luuakse Euroopa veebipõhine parandusplatvorm, ning artikliga 9, milles sätestatakse riiklike kontaktpunktide määramine ja nende ülesanded.

Direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 3 kohaselt luuakse Euroopa veebipõhine parandusplatvorm vahendina, mille eesmärk on võimaldada tarbijatel leida parandajaid ja vajaduse korral ka taastatud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi. Platvorm koosneb riiklikest osadest, milles kasutatakse ühist veebiliidest, ning võib sisaldada linke liikmesriikide riiklikele veebiplatvormidele. Platvormi eesmärk on direktiivi põhjenduspunktide 26, 28 ja 31 kohaselt parandada teabe kättesaadavust parandamisvõimaluste kohta ja hõlbustada parandusteenuste leidmist, sealhulgas riikidevaheliselt. Parandusteenuste parem leitavus ja nende tingimuste võrreldavus võivad vähendada tarbija jaoks parandamisega seotud teabe- ja otsingukulusid ning hõlbustada sobiva parandaja leidmist. Seeläbi võib Euroopa veebipõhine parandusplatvorm soodustada parandamise eelistamist kauba enneaegsele kasutusest kõrvaldamisele või uue kaubaga asendamisele, toetada kaupade pikemat kasutuses hoidmist ning aidata kaasa ringsuse põhimõtete paremale rakendamisele.

Direktiivi artikli 7 lõike 2 kohaselt töötab komisjon hiljemalt 31. juuliks 2027. a välja Euroopa veebiplatvormi ühise veebiliidese, mis peab olema kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes. Seejärel tagab komisjon ühise veebiliidese tehnilise hoolduse. Direktiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt kasutavad liikmesriigid üldjuhul oma riiklikes osades seda ühist veebiliidest. Erandina võivad liikmesriigid jätta loomata Euroopa veebiplatvormi riikliku osa, kui neil on vähemalt üks kogu nende territooriumi hõlmav riiklik veebiplatvorm, mis vastab direktiivis sätestatud nõuetele.

Direktiivi artikli 7 lõike 5 kohaselt on Euroopa veebiplatvormi riiklike osade kasutamine tarbijatele tasuta ning parandajatele vabatahtlik. Direktiiv jätab põhjenduspunkti 26 kohaselt liikmesriikidele võimaluse kehtestada registreerimisele juurdepääsutingimusi, sealhulgas eelneva heakskiidu või kutsekvalifikatsiooni nõudeid, kuid ei kohusta seda tegema. Eesti võtab direktiivi üle minimaalselt ega kasuta direktiivi võimalust kehtestada registreerimise juurdepääsutingimusi, et vältida ebaproportsionaalset halduskoormust ja vajadust pideva eelkontrolli järele.

Riikliku kontaktpunkti regulatsioon tuleneb direktiivi artikli 9 lõikest 4. Selle artikli lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid hiljemalt 31. juuliks 2026. a teavitama komisjoni kas riiklikust kontaktpunktist, mille nad on Euroopa veebiplatvormi jaoks määranud, või riiklikest veebiplatvormidest, mille nad on loonud või loovad. Direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaselt vastutavad riiklikud kontaktpunktid eelkõige registreerimiseks juurdepääsu võimaldamise eest, liikmesriigi kehtestatud võimalike juurdepääsutingimuste täitmise tagamise eest ning komisjoni abistamise eest Euroopa veebiplatvormi riiklike osade käitamisel.

Lõikes 1 sätestatakse, et riigisiseselt toetutakse otse direktiivi artikli 7 lõike 1 kohasele Euroopa Liidu loodavale lahendusele, mis võimaldab parandusteenuse osutajatel osaleda Euroopa veebiplatvormi Eesti riiklikus osas. Eesti on eelnõu koostamisel lähtunud lahendusest kasutada Euroopa Komisjoni loodavat ühist veebiliidest selle asemel, et luua oma riigisisene lahendus. Eraldi riikliku platvormi loomine nõuaks arendus- ja haldusressurssi ega ole Eesti hinnangul põhjendatud.

Lõike 2 kohaselt nimetab riikliku kontaktpunkti valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. Selline lahendus võimaldab kontaktpunkti määrata paindlikult ja vajaduse korral korraldust muuta ilma seadust muutmata. Kuna kontaktpunkti ülesanded tulenevad vahetult direktiivi artikli 9 lõikest 4, ei ole vaja neid seaduses ammendavalt korrata. Sobivaks kontaktpunktiks on Eestis Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), kes tulevikus puutub enim kokku direktiivi rakendamise küsimustega.

Lõike 3 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister nimetada kontaktpunktiks ka eraõigusliku juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu. Direktiiv ei nõua, et kontaktpunkt oleks tingimata riigiasutus, ning selline lahendus võimaldab vajaduse korral kasutada tulevikus paindlikumat korraldusmudelit. Eelnõu koostamise ajal ei ole siiski plaanis kontaktpunkti ülesandeid eraõiguslikule isikule üle anda. Selline võimalus jäetakse seadusesse paindlikkuse tagamiseks tulevikus. Halduslepingu korral jääb avaliku ülesande täitmise eest lõppvastutus riigile.

Lõike 4 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega laiendada Euroopa veebiplatvormi riikliku osa kohaldamisala. Direktiivi artikli 7 lõige 4 lubab liikmesriikidel laiendada oma riikliku osa kohaldamisala nii, et see hõlmaks lisaks parandajatele ka taastatud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi. Eelnõuga võetakse direktiiv üle minimaalses vajalikus ulatuses ning praegu ei ole kavas platvormi riikliku osa kohaldamisala laiendada. Samas jäetakse selline volitus seadusesse, et tulevikus oleks võimalik turu arengu või poliitikavalikute muutumise korral kohaldamisala paindlikult laiendada ilma seadust muutmata.

Parandamiskohustuse rikkumine

Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse tarbijakaitseseadust uute vastutussätetega (TKS §-d 744 ja 745), milles nähakse ette sanktsioonid parandamiskohustuse ja Euroopa parandamisteabe vormi kasutamisega seotud nõuete rikkumise eest. Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2024/1799 artikliga 15, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistusnormid artiklite 4, 5 ja 6 alusel vastu võetud sätete rikkumise korral ning tagama, et kehtestatud karistused oleksid mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Tarbijakaitseseaduse § 744 lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub seaduse §-des 122 - 127 sätestatud parandamiskohustust, varuosade ja tööriistade kättesaadavuse nõudeid, parandamist takistavate meetmete kasutamise keeldu või parandamisteenuste kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustust. Säte hõlmab parandamisõiguse regulatsiooni keskseid kohustusi ja võimaldab tagada nende täitmise riikliku järelevalve kaudu.

Lõike 2 kohaselt karistatakse sama teo eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Kõrgem sanktsioonimäär juriidilise isiku puhul on põhjendatud asjaoluga, et parandamiskohustuse rikkumised on praktikas seotud eelkõige ettevõtjate majandustegevusega ning võivad mõjutada suuremat hulka tarbijaid ja parandusteenuste turu toimimist. Sanktsiooni eesmärk on tagada, et kohustuste rikkumine ei oleks ettevõtjale majanduslikult soodsam kui nende täitmine.

Tarbijakaitseseaduse § 745 lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub võlaõigusseaduse § 6353 lõigetes 1 ja 2 sätestatud Euroopa parandusteabe vormi kasutamise tingimusi. Nimetatud VÕS-i sätted näevad ette, et juhul, kui parandusteenuse osutaja kasutab oma tegevuses Euroopa parandusteabe vormi (mis on tema jaoks vabatahtlik), siis on see Euroopa parandusteabe vorm käsitatav taotlusena sõlmida parandusteenuse leping vormis esitatud tingimustel ning kui tarbija nõustub Euroopa parandusteabe vormi kehtivusaja jooksul selles esitatud tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud osutama parandusteenust sellistel tingimustel. Parandusteenuse osutaja on parandusteabe vormis esitatud tingimustega seotud 30 kalendripäeva jooksul alates selle tarbijale esitamisest. Lõike 2 osas kehtivad samad põhjendused nagu TKS § 744 lõike 2 kohta (vt eelpool).

Eelnõu § 2 punktiga 5 sätestatakse, et eelmises punktis lisatud väärteo kohtuväline menetleja on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Praktikas lähtub TTJA järelevalve teostamisel siiski eeskätt korrakaitseseadusest ja haldusmenetluse seadusest. Järelevalve peamine eesmärk on õigusnõuete täitmise tagamine ja õigusvastase olukorra lõpetamine, mitte rikkumise eest karistamine. Seetõttu kasutatakse esmalt haldusjärelevalve meetmeid. Rikkumise tuvastamisel võib TTJA teha ettekirjutuse õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi, sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset kasvu. Väärteovastutuse sätestamise eesmärk on tagada direktiivis nõutud tõhusa sanktsioonimehhanismi olemasolu ja suurendada kohustatud isikute motivatsiooni seadusest tulenevaid kohustusi täita.

Normitehniline märkus

Eelnõu § 2 punktiga 6 täiendatakse tarbijakaitseseaduse normitehnilist märkust, lisades sellesse viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta. Muudatus on seotud asjaoluga, et eelnõuga võetakse nimetatud direktiiv üle tarbijakaitseseadusesse lisatava parandamisõiguse regulatsiooni, Euroopa veebipõhise parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsiooni ning vastutussätte kaudu.

Normitehnilise märkuse täiendamine on tehnilist laadi muudatus, mille eesmärk on kajastada seadusega üle võetavat Euroopa Liidu õigusakti. Normitehniline märkus võimaldab saada ülevaate seaduse seosest Euroopa Liidu õigusega, kuid sellel ei ole iseseisvat regulatiivset tähendust.

§ 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse täiendamine §-ga 141 (rakendumise erisäte tarbijalemüügilepingute korral seoses parandamisõiguse direktiiviga)

Üleminekusättega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikkel 21, mille kohaselt direktiivi artiklit 16 ehk siis kaupade müügi direktiiviga seotud muudatusi ei kohaldata müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. a. Eelnõu kohaselt kohaldatakse enne võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist sõlmitud müügilepingutele võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle seaduse jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.

Selle rakendussätte eesmärk on tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega müügiõiguse muudetud sätetega kohanemiseks tarbijalemüügi korral. Direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt tuleb kohaldada kaupade müügi direktiivi muudatusi üksnes müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 31. juulist 2026. a, et tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega, et kohaneda parandamise ja asendamise muudetud õiguskaitsevahenditega. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb üleminekusäte siduda direktiivi ülevõtva seaduse jõustumisajaga.

Tootja parandamiskohustuse ja Euroopa parandusteabe vormiga seotud reeglite jõustumise jaoks direktiiv erisusi ette ei näe. Seega ei ole oluline, millal parandatavat kaupa müüdi. Küll aga tulevad ajalised piirangud parandamiskohustusele parandamisõiguse direktiivi II lisas loetletud EL-i õigusaktidest, mis sisaldavad toodete parandatavuse nõudeid. Lisas II loetletud rakendusmäärused hõlmavad üldjuhul ainult kaupu, mis lasti turule pärast vastava määruse jõustumist.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatavad terminid toetuvad võlaõigusseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse senistele terminitele. Kuivõrd parandamisõiguse direktiivis viidatakse süsteemselt ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele, tuleneb osa termineid ka sealt. Sellisel juhul tehakse eelnõus ka vastav viide ning antakse seletuskirjas lisaselgitused. Eelnõuga tekivad mõned uued kontseptsioonid, nagu:
• tootja parandamiskohustus (tootja kohustus direktiivi lisas II nimetatud õigusaktides reguleeritud asju parandada);
• Euroopa parandusteabe vorm (vorm, mida parandusteenuse osutajad võivad vabatahtlikkuse alusel kasutada, et tarbijal oleks võimalik pakkumisi paremini võrrelda);
• Euroopa veebipõhine parandusplatvorm (Euroopa Komisjoni väljatöötatav ühine veebiliides, kus liikmesriikide parandusteenuste osutajatel on võimalik registreeruda, et tarbijatel oleks parem otsida ja leida enda jaoks sobivaid teenuseosutajaid).

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/182823. Nagu öeldud, kasutatakse direktiivi terminite puhul korduvalt viiteid ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele.

Lisaks sellele on kogu direktiivi sisuline rakendusala tihedalt seotud Euroopa Komisjoni rakendusmäärustega, millega sätestatakse teatud kaupadele parandatavuse nõuded (need õigusaktid moodustavad direktiivi lisa II ja on loetletud seletuskirja allmärkuses nr 15).

Parandamisõiguse direktiiviga muudetakse ka Euroopa müügiõiguse direktiivi, kuivõrd teatud müügilepingu tingimused seoses nõuete esitamise ja parandamisega vaadatakse ümber. Lisaks tehakse seoses tarbija õigustega muudatusi veel paaris Euroopa Liidu õigusaktis:
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ;
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004.

Eelnõus ei minda kaugemale direktiivis miinimumina nõutavast. Eelnõuga Eesti õiguses kavandatavad muudatused on vajalikud, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis on maksimaalselt harmoneeriv, ning lisanõudeid ei kehtestata. Seletuskirjale on lisatud vastavustabel direktiivi (EL) 2024/1799 ülevõtmise kohta.

6. Seaduse mõjud

Kokkuvõte eelnõuga kavandatavate muudatuste mõjust

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on eelkõige majanduslik mõju, täpsemalt mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele ning teisalt oodatav mõju tarbijate käitumisele ja otsustele. Vähesel määral avaldub mõju ka riigiasutustele, eelkõige TTJA-le, ning kaudne mõju võiks avalduda ka keskkonnale jäätmekäitluse vaatevinklist.

Kehtima hakkab ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille parandaja võib tarbija nõudmisel talle esitada (parandajal ei ole kohustust vormi esitamiseks). Loomisel on ka Euroopa veebipõhine tasuta parandusplatvorm, mis võimaldab tarbijatel, sh riikidevaheliselt, leida toodete parandajaid, kes on platvormiga vabatahtlikult liitunud. Parema teavituse eesmärgil määrab riik ühtse riikliku kontaktpunkti, milleks saab TTJA. Eelnõu olulisim muudatus seondub aga sellega, et tarbijad saavad pärast kauba müügilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaja lõppemist õiguse nõuda teatud toote parandamist, kui see on võimalik. Samal ajal keelatakse tootjatel parandamist takistada ning neil tuleb tarbijat teavitada tootja paranduskohustuse olemasolust ja hindadest enne teavitada. Direktiiv piiritleb tarbija sellise õiguse esialgu eelkõige elektri- ja elektroonikaseadmete, sh kergliikluses kasutatavate transpordivahendite, sidevahendite ning erinevate kodumasinate tootjate suhtes. Hõlmatud on aga ka mõned spetsialiseeritud valdkonnad, nagu nt teatud keevitusagregaatide tootjad ning serverite ja andmesalvestustoodete tootjad. Eesti ettevõtted praegu üldiselt ei tooda direktiivi lisas nimetatud tooteid. Nende kaupade tootjad asuvad pigem teistes EL-i riikides või ka kolmandates riikides. Seetõttu võivad Eestis direktiivi ja eelnõuga tootjatele kehtestatavad parandamiskohustuse nõuded kanduda teatud juhtudel edasi Eestisse toodavate kaupade maaletoojatele, viimaste puudumise korral ka nende levitajatele juhul, kui väljaspool EL-i asuval tootjal puudub EL-is paiknev volitatud esindaja. Seega võib tootjale direktiiviga pandud kohustus kanduda edasi ka kaupade hulgi- ja jaemüüjatele Eestis või tootja siin paiknevale esindajale. Lisaks peavad muudatuste kehtima hakkamise järel kõik Eesti jaemüüjad edaspidi arvestama, et tarbijaid tuleb parandamisvõimalustest informeerida ning et kui tarbijale müüdud toodet parandatakse kahe aasta jooksul kauba üleandmisest, pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe aasta võrra juhul, kui tarbija valis kauba parandamise selle asendamise asemel.

6.1. Majanduslik mõju: tarbimiskäitumine

Eeldatav mõju tarbijate käitumisele võib olla ühelt poolt ulatuslik, kuna muudatused puudutavad potentsiaalselt tervet Eesti elanikkonda, kes oma igapäevaelus kasutavad seadmeid oma kodumajapidamises, suhtlemiseks teiste inimestega või nt ka kergliiklusvahendina. Parandamisdirektiiv hõlmab levinumatest toodetest pesumasinaid, kuivateid, trummelkuivateid, nõudepesumasinaid, tolmuimejaid, külmkappe ja sügavkülmikuid, aga ka nuti- ja mobiiltelefone, tahvelarvuteid, telereid ja arvutikuvareid ning elektrilisi transpordivahendeid, nagu elektrilised jalgrattad, tõukerattad, rulad ja tasakaaluliikurid. Direktiivi lisaga on hõlmatud ka üksikud spetsiifilisemad tooted, mida kasutavad eelkõige just kutsealal töötavad isikud ehk enamasti ettevõtjad. Sellised tooted on nt teatud keevitusseadmed, aga ka suuremad serveri- ja andmesalvestussüsteemid, mistõttu need tavatarbijaid ehk füüsilisi isikuid üldjuhul ei puuduta. Kuna aga Euroopa Komisjon on näidanud üles soovi suurendada kohustuse alla kuuluvate toodete hulka, tuleb arvestada, et ilmselt aja jooksul direktiivi lisas olevate parandatavate seadmete nimekirja pikendatakse.

2026. aasta alguses elas Eestis 1 360 745 inimest24, kes moodustasid Statistikaameti andmetel 2025. aastal ligi 651 300 leibkonda25. Eeldatavasti on leibkondadel levinumatest toodetest olemas pesumasinad, tolmuimejad, külmikud, telerid ja nutitelefonid, jõudsalt on kasvamas ka kergliikurite arv kodumajapidamistes. Eestisse imporditi 2025. aastal ligi 85 000 telerit, monitori või projektsiooniseadet (eksporditi ehk välisriikidesse müüdi neid edasi samal ajal u 7200) ning rohkem kui 32 000 nõudepesumasinat (edasimüük 10 238)26. Nutitelefone ostsid Eesti inimesed 2026. aasta I kvartalis üle 55 000, mis aasta arvestuses tähendaks rohkem kui 200 000 uut nutitelefoni27. 2024. aastal imporditi Eestisse kokku ligi 1,4 miljonit nutitelefoni, mis viitab, et suures osas olid Eesti ettevõtjad üksnes selliste seadmete vahendajad tarneahelas.

Tarbijaid mõjutavatest eelnõu muudatustest mitu on seotud kohustusega anda senisest paremini teavet toodete jätkusuutlikuma kasutuse võimaluste kohta. Esiteks peavad müüjad informeerima ostjaid võimalusest valida asja asendamise ja parandamise vahel ning viitama ka kaasnevale eelisele, kuna parandamisega pikeneb müüja vastutus. Teiseks peavad paranduskohuslastest tootjad või Eesti olukorras pigem tooteid importivad või seda turul kättesaadavaks tegevad hulgi- ja jaemüüjad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud parandamisteenustest ja võimaldama vabalt ligipääsetava veebisaidi kaudu juurdepääsu paranduskohustuse alla kuuluvate parandusteenuste hinnakirjale, et tarbijal oleks selge, milliseid kaupu ja millises ulatuses parandada saab. Info on oluline nii parandamisteenust pakkuvatele ettevõtjatele kui ka vajaduse korral tarbijatele, kes sooviksid ise ostetud toodet parandada. Kehtima hakkab ka ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille parandaja (kes on otsustanud parandusteabe vormi kasutusele võtta) võib tarbija nõudmisel talle esitada ja mis peaks aitama tarbijal võrrelda parandusteenuste pakkumisi. Sama eesmärgiga loob Euroopa Komisjon tasuta Euroopa veebipõhise parandusplatvormi, mis võimaldab tarbijatel, sh riikidevaheliselt, otsida platvormiga liitunute hulgast toote parandajat ning samal ajal võrrelda pakutavate teenuste hindu üle Euroopa Liidu. Tootjad ei tohi samas takistada tarbijal vabalt valida endale ka tootjast sõltumatut parandajat. Ka toodetele sobivaid varuosi ja tööriistu tuleb pakkuda hinnaga, mis ei takista parandamist, et soodustada konkurentsi parandusteenuste turul. Nii müüjad kui ka tootjad võivad tarbijale pakkuda parandamise ajaks tasuta asendustoodet. Kõik meetmed kokku võiksid ühelt poolt suurendada tarbijate teadlikkust asjade parandamise võimalustest ning teisalt panna neid kaaluma asjast loobumise või selle väljavahetamise asemel parandamist. Siiski lähtub toodete parandamise kohustus tootja puhul pärast toote müügigarantii lõppemist toote parandamise üldisest võimalikkusest ning müüja puhul müügigarantii perioodi jooksul majanduslikust otstarbekusest ehk kui toote asendamine osutub kulude poolest mõistlikumaks, ei pea müüja arvestama tarbija soovi lasta toodet parandada.

Toodete parandamist piirab nende vanus, kuna enamasti kohustuvad tootjad pakkuma toodetele varuosi üksnes teatud aja jooksul (üldiselt kümme aastat), misjärel sõltub selliste varuosade edasine pakkumine juba turuolukorrast ehk teistest võimalikest varuosatootjatest ning sellega seotud intellektuaalomandipiirangutest toodetele või nende varuosadele.

Kavandatavad muudatused võiksid vähendada nii tarbijate kulutusi puudustega toodetega ümberkäimisel kui ka tarbetut koormust keskkonnale jäätmete hulga mõningase vähenemise näol. Tarbijate jaoks on seega tegemist lisavõimalusega käsitleda puudustega tooteid. Seetõttu võib sihtrühma käitumine küll muutuda, kuid kohanemisraskusi tarbijale ei teki, kuna nii müüjad kui ka tootjad kohustuvad tegema asjakohast teavitustööd. Ennekõike sõltub muudatuse tegelik mõju siiski tarbija tahtest toote parandamisega tegelema hakata, kuna see nõuab eeldatavasti asja väljavahetamisega võrreldes neilt siiski rohkem aega, tuues kaasa ka ebamugavusi ajal, kui toodet ei saa kasutada või tuleb leppida asendustootega, kui sellist võimalust pakutakse. Kaasneda võivad ka suuremad riskid (nt parandamiskulu prognoosimatus, transpordikulu, parandatud toote kvaliteet), kuna parandatava kauba tootja asub sageli välisriigis. Kaasneda võiv ebasoovitav mõju tarbijatele võib tekkida, kui parandamise korral osutub esialgne kulukalkulatsioon vea diagnoosimata jätmise tõttu ebatäpseks, ei osata arvestada nt transpordikulude või paranduse ajalise kestusega ning parandamine osutub kokkuvõttes kallimaks kui toote asendamine. Saadud negatiivsed kogemused võivad omakorda pelutada tarbijaid edaspidi selliseid teenuseid kasutamast, mistõttu on oluline, et parandusteenuste osutajad suudaksid võimalikult täpselt prognoosida tellijatele teenuste maksumust ja sellega kaasnevaid kõrvalkulusid (diagnostika, transport, varuosad, ajaline kulu) ning võimaluse korral pakkuda parandamise ajaks nt tasuta asendustooteid. Seda eesmärki üritab täita ka parandamisteabe vorm, mida esitamist ostja võib – juhul, kui parandaja on otsustanud, et ta oma tegevuses kasutab parandamisteabe vormi - parandamise korral taotleda. Objektiivne kuluhinnang on oluline ka seetõttu, et kuigi tarbijate õigus nõuda parandamisteenust laieneb, tuleks neid sellest hoolimata säästa endale majanduslikult kahjulikuks osutuvatest kokkulepetest, mis eelkõige puudutaksid toote parandamist müügigarantii lõppemise järel.

Võimaliku ebasoovitava mõjuna väärib väljatoomist ka see, et tarbijate käitumise muutus võib avaldada kaudselt mõju ka turule üldisemalt, sh toodete hinnale, kuna uusi tooteid võidakse parandamise sagenemise tõttu osta edaspidi vähem. Tootjad võivad edaspidi olla rohkem huvitatud kvaliteetsemate ja vastupidavamate toodete turuletoomisest, kuid need oleksid seetõttu ka kallimad. Tarbija, kes laseb toote parandada, võib konkreetsel juhul küll hinnas võita, kuid üldplaanis võib muudatuste tõttu selliste toodete hind tõusta. Samas võib parandamisteenuste turu kasv tuua pikemas vaates kaasa konkurentsi suurenemise, mis omakorda võib avaldada survet selle teenuse hinna tarbijatele taskukohasena püsimisele.

6.2. Majanduslik mõju: mõju ettevõtlusele

Parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele kaupade suhtes, millele kehtivad EL-is ühtsed parandatavuse nõuded, võib Eestis uute seatavate kohustuste vaatenurgast mõjutada eelkõige nende toodete hulgi- ja jaemüüjaid, kuna direktiivi lisas nimetatud kaupade tootjaid tõenäoliselt ei ole või on väga vähe ning ka valmistatavate toodete hulk on väga väike ja pole mõeldud laiale tarbijaskonnale, nagu seda on direktiiviga silmas peetud elektrilised majapidamisseadmed või laiatarbe-sidevahendid. Statistikaameti andmetel tegeles 2024. aastal Eestis hulgimüügiga ligikaudu 9000 ettevõtet. Valdkondades, mis võivad olla seotud direktiivi reguleerimisalaga, tegutses aga kuni 2500 ettevõtet, sh info- ja sidetehnika valdkonnas u 350 ettevõtet. Jaekaubandusettevõtete arv küündib samuti 9000-ni, kuid nt elektriliste kodumasinate müügile spetsialiseerunud ettevõtteid oli 2024. aastal 69 ning info- ja sidetehnikale keskendus tegevusala järgi 258 ettevõtet28. Rõhutada tuleb, et tootjad või ettevõtted, kes tootja kohustust kannavad, ei pea parandusteenust siiski ise osutama, kui neil puudub vastav taristu või neil oleks mõistlikum alltöövõtu korras kasutada tarbijale lähemal asuvat parandajat. Siiski vastutab parandamise eest ka sel juhul tootja või tootja kohustust kandev ettevõtja. Muudatuste kohaselt võib tootja parandada asja kas tasuta või mõistliku tasu eest ning seda tuleb teha mõistliku aja jooksul. Keeldumise aluseks ei saa olla ka see, kui keegi on toodet juba varem parandanud või see osutub majanduslikult kulukaks. Siiski saab parandamisest loobuda, kui see osutub võimatuks. Kui tootja asemel kandub kohustus edasi esindajale, maaletoojale või turustajale. Kui aga eeldada, et direktiivis nimetatud kategooria toodete tootjateks on enamasti tuntud suurettevõtted, kellel on oma esindused EL-is, ei peaks parandamisega seotud kohustused hulgimüüjateni ega reeglina ka turustajateni Eestis üldse ulatumagi. Sama kehtib ka tootjale kehtestatava nõude korral teavitada tarbijat toote parandamisvõimaluste kohta (juhul, kui tootja teavitamiskohustus on edasi liikunud ahela järgmiste lülideni). Sihtrühma jaoks on aga positiivne, et kui tooteid hakatakse senisest enam parandama, hoidmaks neid kauem kasutuses, tekib ka vähem jäätmeid, mida tootjad on koostöös maaletoojate ja tootjavastutusorganisatsioonidega kohustatud vastasel korral kokku koguma. Selle kulu ärajäämisest võib tekkida ettevõtjale mõningane sääst.

Mõnes valdkonnas, nagu nt elektroonika- ja elektriseadmete puhul, võib muudatus mõjutada Eestis asuvaid tootjaid aga otsesemalt. Neid on tõenäoliselt väga vähe, kuna direktiivi kohaldamisala on piiratud konkreetsete tootegruppidega, puudutades enamasti kodutarbijale mõeldud laiatarbetoodangut, mida Eestis ilmselt ei valmistatagi. 2024. aastal tegutses Eestis tarbeelektroonika tootmise valdkonnas küll 21 Eesti ettevõtet29, kuid on teadmata, kas neil võiks olla otsene puutumus direktiivi lisas toodud kaupade tootmisega. Tegemist võib olla nt välismaiste ettevõtjate Eesti filiaalidega, mis kohapeal tootmisega ei tegele, kuid vahendavad emaettevõtja tooteid või pakuvad toodete järelhooldust ning on oma tegevusala registreerinud nt emaettevõtja tegevusala järgi. Natuke annab Eesti tootjate selliste toodete tootmismahtudest aimu asjaolu, et 2025. aastal eksporditi Eesti päritolu telereid, monitore või projektsiooniseadmeid kokku 278 tükki (koguimport samal ajal oli 85 000 tk)30 ehk selles tootegrupis moodustas Eesti päritolu eksport 0,3% koguimpordist (re-eksporti arvesse võtmata). Sama kategooria nutitelefonide vastavad numbrid olid 2024. aastal 416 ja üle 200 00031 (2026. aasta kokkuvõte on tuletatud I kvartali müügiandmete põhjal), mis viitab sellele, et Eesti väikeste toodangumahtude taga võib olla toodete projektipõhine ümberseadistamine Eestis või prototüüpide või erilahendustega tegelemine, et anda toodetele siin erivajaduse korral viimane lihv.

Mõned eelnõukohased muudatused mõjutavad direktiivi lisas toodud kaupade müüjaid Eestis ka otsesemalt, kuna edaspidi tuleb neil tarbijaid parandamisvõimalustest teavitada ning tarbija parandamissoovi korral hinnata parandamise kulu ja otstarbekust. Halduskoormuse kasv sõltub sellest, kui sageli tarbijad parandamist nõuavad, mida ei ole praegu võimalik täpselt prognoosida. Parandamise korral pikeneb müüja vastutuse tähtaeg 12 kuu võrra kogu asja suhtes. Seetõttu võib müüja vastutada pikendatud tähtaja jooksul ka muu kui algselt parandatud puuduse eest, kui VÕS §-s 218 sätestatud vastutuse eeldused on täidetud. Võrreldes kooskõlastamisele saadetud eelnõuga on müüjate koormus siiski väiksem ja paremini prognoositav, sest parandamisel ei alga uus kaheaastane vastutuse tähtaeg, millele lisanduks omakorda 12 kuud. Muudatusega välditakse nende kahe õigusliku tagajärje kumuleerumist. Müüjate kulud võivad sellest hoolimata kasvada ning ümbervaatamist võivad vajada tootjatega sõlmitud lepingud. Mõju võib kanduda ka hulgimüüjatele ja maaletoojatele, kes on tootjalt tarbijani jõudva kauba tarneahela lülid.

Mitu eelnõukohast muudatust puudutab otseselt ka kutselisi parandusteenuse osutajaid Eestis. Neist võivad saada tootjate asemel nt allhanke korras parandusteenuse osutajad, kui tootja või tema asemel kauba importija või turustaja peavad mõistlikuks valida tarbijale nt lähemal asuv parandusteenuse osutaja. Sageli on tootjatel tarneahel sellisena juba ka üles ehitatud. Kuna ettevõte ei pea osutama parandamisteenust tasuta, eriti kui seda tehakse allhanke korras tootjale, võib tarbijate aktiivsem sekkumine sooviga tooteid parandada lasta tähendada võimalikku käibe kasvu selles valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele ehk parandamisteenuste turu maht peaks edaspidi kasvama. Täpsemaid prognoose ei ole aga selles etapis võimalik teha, kuna palju hakkab sõltuma just tarbijate käitumisest. Parandusteenuse osutaja ei ole kohustatud kasutama ühtset parandusteabe vormi, kuid kui ta on teinud põhimõttelise otsuse vormi võimaldamiseks, siis peab ta selle tarbija soovil talle väljastama. Vormi kasutamine võib olla abiks ka oma teenuse täpsemal hinnastamisel, eriti kui tegemist on väiksemate ettevõtjatega. Tuleb siiski märkida, et teabevormi kasutades kohustub parandaja määratud tingimustel ja tarbija nõustumise korral pakkumisega 30 päeva jooksul pakutud hinnaga teenust osutama.

Kuna direktiivi kohaselt piiritletakse parandusteenused direktiivi lisas nimetatud toodetega, on konkreetsete toodete parandusteenuseid osutavaid ettevõtteid mõnevõrra vähem kõigist turul sellist teenust pakkuvatest ettevõtjatest. Ilmselt leidub siiski ka ettevõtteid, kes selliste toodete parandamise teenust osutavad oma muu tegevuse, sh nt müügitegevuse kõrvalt. Selle võrra võib olla ettevõtjate ring jällegi suurem. Hinnanguliselt võib parandusteenuse osutamisega direktiivis loetletud valdkondades tegeleda Eestis kuni tuhat ettevõtjat, kuid pigem on see arv omajagu väiksem. Näiteks tegeles 2024. aastal arvutite ning tarbeesemete ja kodutarvete parandamisega (mis mh hõlmab kodumasinate, külmikute, pesumasinate, kuivatite, telerite ja mobiiltelefonide parandamist) kokku 578 ettevõtjat (0,4% kõigist Eesti ettevõtetest), neist 164 sideseadmete valdkonnas (0,1% kõigist Eesti ettevõtetest)32. Kuna nimetatud ettevõtjad tegelevad ka direktiivi kohaldamisalast välja jäävate toodete parandamisega ning osa ettevõtjaid tegeleb toodete parandamisega oma põhitegevuse kõrval, ei saa mõjutatud ettevõtjate arvu paraku täpsemalt esile tuua. Eelnimetatud ettevõtjate müügitulu oli 2024. aasta andmetel kokku ligi 33,3 miljonit eurot, sh 11,4 miljonit eurot sideseadmete parandamise valdkonnas. See on võrreldav müügituluga 2017. aastal, kuna sinna vahele jääb ka 2020. aasta, mil sektorit tabas märkimisväärne müügitulu langus. Selliste ettevõtjate müügitulu aastal 2024 moodustas aga vaid 0,035% kõigi Eesti ettevõtete müügitulust33. See on ka mõistetav, kuna selle valdkonna 578 ettevõtjast 570 osutas teenuseid alla kümne töötajaga. Sideseadmete valdkonnas oli selliseid ettevõtjaid nt 164-st 162. Seetõttu võib hinnata, et parandusteenuseid võiks Eestis osutada mitu tuhat selle valdkonna spetsialisti, kes enamasti töötavad üsna väikestes ettevõtetes.

Kaudse mõjuna võib parandamisteenuse tõttu kaasneda surve tõsta direktiivi lisas märgitud toodete hindu, kuna tootjatel võib suureneda huvi toota vastupidavamaid, kuid selle võrra kõrgema hinnaga tooteid. Kuigi see Eesti ettevõtteid ilmselt otse ei puuduta (kuivõrd Eesti ettevõtted vähemalt praeguse seisuga ei tooda lisas II loetletud tooteid), võivad mõningatel juhtudel kaasneda ka siinsetele ettevõtetele suuremad kulutused vajalike seadmete soetamiseks. Siiski ei ole enamasti selliste toodete näol tegemist suurte investeeringutega ettevõtete põhivarasse.

Muudatused võivad avaldada vähest mõju ka tootjavastutusorganisatsioonidele ning jäätmete kogumise, sorteerimise ja ümbertöötlemisega tegelevatele ettevõtjatele, sest direktiiv puudutab üksnes teatud toodete elutsükli võimalikke muudatusi, mis mõjutaksid vähesel määral ka jäätmete teket. Eurostati andmetel on Eesti ringlusse võetavate materjalide kasutamise poolest Euroopas üks edukamaid riike – 2024. aastal pärines ligi 21% meie majanduses kasutatavatest materjalidest taaskasutusest, samas kui EL-is keskmiselt oli see näitaja 12%.34

Kokkuvõttes võib öelda, et parandamisteemasid käsitlevad seadusemuudatused otseselt ettevõtjate halduskoormust ei vähenda, ehkki mõned muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm ja Euroopa Liidu parandusteabe vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis parandamisteenuseid osutavate ettevõtjate tegutsemist. Samas on selle eelnõu kohane seadus osa laiemast tarbijaõigustikust, mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti õigusesse üle võtta. Samal ajal menetletakse nt eelnõu 947 SE uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tõhusat õiguste kaitset – leevendab siiski ka ettevõtja halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot ta peab tarbijale esitama. Enamik halduskoormust vähendavaid meetmeid tuuakse esile juba viidatud tarbijakrediiti reguleerivas eelnõus, kuid seal on ka mõningaid hõlbustusreegleid.

6.3. Mõju keskkonnale: mõju jäätmetele ja ringsusele ning keskkonnateadlikkusele

Nii Euroopa Liidus kui ka Eestis on järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama ringsusele ning jäätmete võimalikult efektiivsele sorteerimisele ja taaskasutamisele. Eelnõuga kavandatavad muudatused aitavad seda suunda hoida ning võiksid parandamisteenuste kasutamise kasvu tõttu aidata edaspidi vähendada puudustega toodetest muidu tekkivate jäätmete hulka. Siiski ei ole muudatuste mõju ühesuunaline, kuna ka toodete parandamisega kaasnevad mõned ebasoovitavad mõjud – nt parandamist vajavate toodete transportimine paranduskohta ja tagasi ning kulud, mis on seotud varuosade tootmise, tarnimise ja asendamise võime tugevdamise ja pikaajalise tagamisega. Siiski võib see üles kaaluda paljudest eri komponentidest koosnevate toodete ümbertöötlemisega seotud kulud võrreldes vaid ühe või mõne üksiku komponendi väljavahetamise ja ümbertöötlemise kuludega toote parandamise korral. Eestis kogutakse jäätmeid liigiti, tooted demonteeritakse ning eraldatakse materjalipõhiselt, kuid enamasti saadetakse sorteeritud osa teistesse riikidesse, kus asuvad suuremad tehased selliste materjalide taaskasutusse võtmiseks, mistõttu kaasneksid ümbertöötlemisega siiski riikidevahelised transpordi- ja sellega seotud kulud. Euroopa Komisjoni väljatöötatud meetmete koondmõju eelanalüüsis on hinnatud, et keskkonnale avaldub muudatuste järel CO235 heite vähenemise näol positiivne netomõju.

Otsene ja tajutav mõju keskkonnale on siiski üksnes Eestit arvestades ilmselt väike ning sõltub osalt ka tarbijakäitumise muutuse ulatusest ning osalt sellest, kuivõrd kättesaadavad, sh hinna poolest, hakkavad olema direktiivi lisas nimetatud toodete varuosad Eesti tarbijatele.

Teadlikkuse üldine kasv toodete parandamise võimalustest võib siiski tuua kaasa ka inimeste suureneva teadlikkuse keskkonnasäästlikkuse olulisusest, millel on kaudsed ja kaugemale ulatuvad mõjud. Siiski on tegemist vaid ühe väikese aspektiga üldises keskkonnateadlikkuses ning seetõttu on avalduvat mõju raske hinnata.

6.4. Mõju riigiasutustele tegevusele

Direktiiviga seatud riikliku kontaktpunkti kohustusi hakkab eeldatavasti täitma TTJA ning praegu ei ole ette näha, et sellega kaasneksid märkimisväärsed lisakulud. Eeldatav mõju on seega väike, kuna direktiiviga ei eeldata Eestilt riigipoolse järelevalve sisseseadmist parandusteenuste osutamisel, vaid üksnes kontaktpunktiks olemist Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Lisaks otsustas Eesti, et ei loo direktiivi üle võttes eraldi riigisisest platvormi ettevõtjate andmete vahendamiseks, vaid laseb ettevõtjail kasutada 2027. aastal Euroopa Komisjoni loodava ühise platvormi teenuseid, mistõttu otseseid kulusid riigile ei kaasne. Siiski peab TTJA arvestama, et vajaduse korral tuleb vahendada Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa Komisjonile, kuid see sõltub ilmselt sellest, kuivõrd lihtne saab olema loodava euroopaülese platvormi kasutamine ning kuivõrd seda ka tegelikult kasutama hakatakse.

Muudatusega suureneb ühtlasi TTJA järelevalvealane pädevus, kuna amet hakkab teostama järelevalvet tootja parandamiskohustuse täitmise üle. Selleks nähakse seaduses ette ka väärteovastutus parandamiskohustuse ning parandamisteenuse kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustuse rikkumise eest. Rikkumise tuvastamisel võib TTJA teha ettekirjutuse õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi, sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset kasvu. Eelnõu elluviimiseks ei ole vaja taotleda lisarahastust, kuna kasvav töömaht kaetakse asutuse olemasoleva tööjõuressursi piires ning vajadusel viiakse läbi sisemised töökorralduslikud muudatused.

Eelnõu mõju kohtute töökoormusele on eeldatavalt väike. Kuigi parandamiskohustuse rikkumise korral võib tarbija pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, on regulatsiooni kohaldamisala piiratud üksnes direktiivi lisas nimetatud kaupadega ja nende suhtes kehtestatud parandatavuse nõuete ulatusega. Lisaks lahendatakse ettevõtjate poolseid rikkumisi TTJA järelevalvemenetluses, kus peamiseks eesmärgiks on kohustuse täitmise tagamine ettekirjutuse ja vajaduse korral haldussunni abil. Väärteomenetlus on käsitatav viimase abinõuna ning ka tsiviilkohtusse jõuavad eeldatavalt üksnes üksikjuhtumid, näiteks vaidlused parandamiskohustuse olemasolu, parandamise võimatuse, mõistliku aja või kahju hüvitamise üle. Seetõttu ei ole alust prognoosida kohtute töökoormuse märkimisväärset kasvu.

6.5. Mõju halduskoormuse muutumisele

Halduskoormus kasvab muudatuste tulemusena eelkõige direktiivi lisas märgitud kaupade tootjatele, keda Eestis on eeldatavasti väga vähe või on nende tootmismahud väga väikesed või pole need tooted suunatud laiale tarbijaskonnale ehk kodumajapidamistele. Seetõttu võib tootjatele seatud kohustus teatud juhtudel (nt kui tootja ise või tema tootmisüksus ei asu mõnes EL‑i riigis) kanduda edasi tootja esindajale, kes eeldatavasti asub samuti mõnes EL-i liikmesriigis, mitte Eestis. Siiski võib kohustus mingites olukordades kanduda edasi ka tootja kaupade maaletoojale või turustajale, sh hulgimüüjale või erakordsemal juhul jaemüüjale. Sellisel juhul oleks Eesti ettevõtja koormus seotud valdavalt tootja ja tarbija suhtluse vahendamisega toodete parandamise küsimustes ning tarbijate informeerimisega parandamise võimaluste kohta.

Direktiivi lisas märgitud kaupade jaemüüjad peavad arvestama, et müüja vastutuse ajal tuleb ostjaid informeerida parandamise võimalustest, sealhulgas sellest, et parandamise valimisel pikeneb asja suhtes kohaldatav müüja vastutuse tähtaeg 12 kuuvastutus võrra. Müüjatel tuleb tagada, et pretensioonide käsitlemise süsteem võimaldaks arvestada iga asja suhtes kohaldatavat pikendatud tähtaega. Samas on tähtaja arvutamine kooskõlastamisele saadetud lahendusega võrreldes lihtsam, sest parandamisest ei hakka kulgema uus kaheaastane tähtaeg, millele lisanduks täiendav pikendus. Kontakt kliendiga on tavapärane äripraktika, mistõttu olulisi kohanemisraskusi ei ole ette näha, kuid pikem vastutusaeg võib suurendada kontaktide arvu ja müüja tööajakulu.

Kuigi koormus parandamisteenust osutavatele ettevõtjatele kaasneks ka parandamisteabe vormi esitamisega või oma andmete lisamisega EL-i parandamisplatvormile, ei ole tegemist kohustusega, vaid kaalutluskohaga olukorras, kus ettevõte näeks rohkem sellest tekkivat tulu kui kulu. Kuna teabevormile vastamise eest võib parandaja teatud juhtudel ka tasu küsida, hinnapakkumise tegemine on üldiselt ettevõtete tavapraktika ning ka üleeuroopalisele platvormile oma andmete lisamine on vabatahtlik, ei saa loetletut pidada halduskoormuse suurendajaks. Pigem võib eeldada, et standardvormi kasutamine ja info esitamine standarditud kujul võiks parandusteenuse osutaja tegevust lihtsustada.

Tarbijatele ei tohiks direktiivi muudatustega aga lisakoormust tekkida, kuna uusi nõudeid või kohustusi neile sellega ei lisata. Tarbijatele jääb vabadus nõuda puudustega asja korral parandamisteenuse osutamist, kuid nad ei ole kohustatud seda tegema. Samuti ei ole tarbijad kohustatud parandamisteenuse hinda küsides sellega nõustuma ning neil on võimalus ise otsustada, kas maksta tasu parandamisteenuse osutaja täpsema hinnakalkulatsiooni või toote puuduse täpsema diagnoosimise eest või sellest loobuda. Kuigi tarbijate käitumine võib muutuda, ei ole nad kohustatud oma käitumist muutma, mistõttu ei kasva ka nende halduskoormus.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Järelevalve seisukohast on kõige praktilisem mõju seotud kauplejate müügitingimuste ja tarbijatele antava teabe ajakohastamisega. Kuigi eelnõu ei sätesta otseselt kohustust kauplejatel oma müügitingimusi muuta, peavad kauplejad pärast regulatsiooni jõustumist oma tingimused, pretensioonide esitamise korra ja veebilehel tarbijatele avaldatava teabe sisuliselt üle vaatama. Tarbijat tuleb teavitada sellest, et puudusega asja korral on tal õigus valida parandamise ja asendamise vahel ning et parandamise valimisel pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe aasta võrra.

Eeltoodust tulenevalt võib järelevalve vaates tekkida vajadus hinnata, kas kauplejate tüüptingimused ja tarbijatele lepingueelselt avaldatav teave on uue regulatsiooniga kooskõlas. Samas ei ole tegemist täiesti uue järelevalvevaldkonnaga, vaid uuele regulatsioonile vastavuse kontrolli saab siduda olemasoleva tüüptingimuste ja tarbijale lepingueelselt avaldatava teabe kontrolliga.

Regulatsiooniga tekib parandusteenuse osutajatel võimalus hakata kasutama Euroopa parandusteabe vormi. Seda vormi ei ole varem seaduses ette nähtud. Vormi kasutamisega seotud järelevalve saab olema pigem lihtne, sest vormi kasutamine on ettevõtjale vabatahtlik ja vorm on standardiseeritud. See tähendab, et vormi kasutamise kontrollimisel tuleb hinnata üksnes seda, kas tarbijale esitatud vorm vastab seaduses ette nähtud nõuetele.

Uue regulatsiooni keerulisem osa puudutab tootja või muu vastutava isiku parandamiskohustust ning parandamise takistamise keeldu. Selle mõju järelevalvele võib olla sisulisem, kuid tõenäoliselt väiksema mahuga. Eestis on selliste toodete tootjaid teadaolevalt väga vähe ning seetõttu ei pruugi tootja parandamiskohustuse kontroll tuua täiendavaid järelevalvemenetlusi. Samas, kui järelevalvemenetlust on vaja alustada, siis saab olema menetlus ilmselt võrdlemisi keeruline. Näiteks võib olla vaja hinnata, kas parandamist takistatakse lepingutingimuste, riistvara või tarkvara kaudu, kas varuosad ja tööriistad on kättesaadavad või kas parandamisega seotud teave on tarbijale piisavalt avaldatud. Selliste juhtumite tõendamine võib olla tehniliselt ja sisuliselt keerulisem kui tavapärase lepingueelse teabe kontroll.

Samuti saab TTJA muudatuste jõustumisel tarbijakaitseseaduses sätestatud uute väärtegude kohtuväliseks menetlejaks. Need väärteod puudutavad muu hulgas tootja parandamiskohustuse rikkumist ning parandamiskohustuse kohta käiva teavitamiskohustuse täitmata jätmist. Selliseid menetlusi on eelduslikult vähe, kuid tuleb arvestada, et väärteoteate laekumisel peab TTJA seda hindama ja vajaduse korral menetluse läbi viima. Seetõttu võib üksikute väärteoteadete korral kaasneda täiendav töökoormus, eriti kui rikkumise tuvastamine eeldab tehniliste asjaolude või parandamist takistavate meetmete sisulist hindamist.

Lisaks saab TTJA olema kontaktpunktiks Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Alates 2027. aastast saavad ettevõtjad hakata kasutada Euroopa Komisjoni poolt loodavat ühist platvormi, mistõttu tuleb arvestada, et vajadusel peab TTJA vahendama Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa Komisjonile. Seda, kui palju selliseid pöördumisi võib tekkida, ei ole praegu võimalik ennustada.

Kuigi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile lisanduvad direktiivist täiendavad ülesanded, on need siiski võimalik katta olemasoleva ressurssi arvelt.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada justiits- ja digiministri määrusega direktiivi lisas I olev Euroopa parandusteabe vorm.

Täiendada tuleb tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamist korraldavat majandus- ja taristuministri määrust „Tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamise eest vastutavate pädevate asutuste nimetamine“.36 Direktiivi (EL) 2024/1799 artikliga 18 lisatakse direktiiv määruse (EL) 2017/2394 lisasse. Seetõttu toimub direktiivist tulenevate nõuete võimalike piiriüleste rikkumiste korral liikmesriikide pädevate asutuste koostöö määruses (EL) 2017/2394 sätestatud tarbijakaitsealase koostöö raames. Kui Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametini (TTJA) jõuab teave teises liikmesriigis asuva tootja võimaliku rikkumise kohta, mis kahjustab Eesti tarbijate kollektiivseid huve, menetleb amet võimalikku rikkumist oma pädevuse piires. Asjaolu, et tootja asub teises liikmesriigis, ei tähenda iseenesest, et teave tuleb automaatselt edastada menetlemiseks tootja asukohariigi pädevale asutusele. Kui võimaliku rikkumise uurimiseks või lõpetamiseks on vaja teise liikmesriigi pädeva asutuse abi, saab TTJA kasutada määruses (EL) 2017/2394 sätestatud koostöömehhanisme. See võib olla vajalik näiteks juhul, kui teises liikmesriigis asuv tootja ei esita vajalikku teavet, ei tee muul viisil koostööd või kui uurimis- või täitemeetmete rakendamine eeldab teise liikmesriigi pädeva asutuse tegevust. Sellisel juhul saab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet taotleda pädevalt asutuselt määruse alusel vastastikust abi võimaliku rikkumise uurimiseks ja lõpetamiseks. Seega vajab täiendamist Eesti riigisisese rakendusmääruse § 1 punkt 1, kus sätestatakse, et tulevikus on parandamisõiguse direktiivi rakendusalasse jäävates küsimustes Eestis riikidevahelise koostöö kontaktasutuseks TTJA. Sama punkti tuleks täiendada ka direktiiviga digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta37 (nimetatud koostöömääruse lisa punkt 28), sest näib, et selle direktiivi puhul on vahepeal ministri määruse täiendamine ununenud.

Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja38 § 48 lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse algatatava seaduseelnõu seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või ministri määruse eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Siinsel juhul rakendusakti kavandeid seletuskirjale ei lisata. Esiteks kehtestatakse direktiivi parandusõiguse direktiivi lisas ette nähtud vorm, mille puhul ei anta liikmesriigile valikut selle vormi sõnastuse määramisel. Vormi sisu selgitatakse eraldi lahti VÕS muudatustega. Seega on tegu tehnilise määrusega, kus ei ole liikmesriigi jaoks ühtki sisulist valikukohta. Teiste rakendusaktide puhul lisatakse olemasolevatesse määrustesse viited uuele direktiivile. Tegu on tehniliste, selgelt piiritletud muudatustega, mille puhul ei saa tekkida põhiseadusele vastavuse küsimust. Sellisel juhul puudub vajadus formaalselt rakendusakti eelnõu lisada, mis üksnes suurendaks tarbetult ajakulu ja eelnõu materjalide mahtu.

Eelnõuga nähakse ka ette, et valdkonna eest vastutav minister annab käskkirja, millega määratakse Euroopa Liidu parandusplatvormi Eesti riiklik kontaktpunkt. Kuivõrd tegemist ei ole Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega, ei pea eelviidatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja paragrahvi kohaselt vastava käskkirja kavandit seletuskirjas esitama. Ühtlasi on kõnealune volitusnorm oma sisult kitsas (kontakti nimetamine) ning selgelt piiritletud (direktiivis toodud ülesanded) ning sel juhul puudub ka vajadus käskkirja eelnõu formaalselt lisada, mis üksnes suurendaks tarbetult eelnõu materjalide mahtu.

9. Seaduse jõustumine

Parandamisõiguse direktiivi ülevõtmiseks vajalikke norme tuleks direktiivi järgi kohaldada alates 31. juulist 2026. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb arvestada sellega, et seadus jõustub tavapärases korras, s.o kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Märkimist väärib asjaolu, et direktiivist tuleneb eraldi üleminekunorm – nimelt näeb parandamisõiguse direktiivi artikkel 21 ette, et direktiivi artiklit 16 ei kohaldata müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. Seetõttu tehakse eraldi rakendussäte võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusesse. Selle regulatsiooniga antakse müüjatele aega kohaneda direktiivi nõudmisega, mille kohaselt on tarbijal hõlpsam esitada lepingust tulenevaid nõudeid juhul, kui ta valib puudusega kauba puhul parandamise (ja mitte asendamise).

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium teiste ministeeriumide ja eri huvirühmade arvamust parandamisõiguse direktiivi ülevõtmise valikute kohta39. Seisukohad esitasid Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Keskkonnaamet, Kliimaministeerium, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Tagasiside andmise raames leiti üsna üksmeelselt, et Eesti võiks liituda Euroopa Komisjoni loodava ühtse veebiliidesega parandusteenuseid pakkuvate isikute reklaamimisel ning mitte hakata välja töötama omaenda riikidevahelise koosvõimega veebiplatvormi. Enamik vastanuid leidis ka, et alustada võiks n-ö klassikaliste parandusteenuseid osutavate isikute registreerimisega platvormil (seejuures lisanõudmisi kehtestamata) ning esialgu mitte kaasata paranduskohvikuid jm kogukondlikke algatusi.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Kliimaministeeriumile. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks järgmistele osalistele: TTJA, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit, Teenusmajanduse Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, MTÜ Paranduskelder, Kliimaministeerium.

Eelnõu kooskõlastamise käigus andsid tagasisidet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Kliimaministeerium, kelle esitatud märkustega on arvestatud. Sisulised arvamused saabusid ka TTJA-lt, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidult (ITL), Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt (KTK) ja Harju Maakohtult. Nende seisukohtadega on püütud võimalikult suures osas arvestada. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kommentaarid puudutasid põhiliselt neile langeva järelevalvekohustuse ulatuse selgitamist, mida on eelnõu seletuskirjas tehtud. Ettevõtete esindusorganisatsioonide (ITL ja KTK) põhiline etteheide seisnes selles, et eelnõu läheb seoses müüja vastutusega direktiivis nõutust kaugemale, pikendades müüja vastutust võrreldes direktiivis minimaalselt nõutuga suuremas ulatuses juhul, kui tarbija valib asendamise asemel parandamise. Selle seisukohaga arvestati ja müüja vastutuse regulatsiooni eelnõus muudeti olukorras, mil tarbija valib puuduse kõrvaldamiseks parandamise.

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse
seletuskirja
lisa 1
Vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828, ning võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu sätete vastavustabel

Selgitus märgete kohta
Roheline - minimaalne ülevõtmine. Näiteks:
1) direktiivi säte võetakse üle üksnes miinimumnõuete ulatuses. Direktiiv jätab liikmesriigile valikuõiguse, millises ulatuses sätet rakendada, ja eelnõuga võetakse säte üle minimaalses ulatuses;
2) direktiivi sätte ülevõtmine on direktiivi järgi kohustuslik ja liikmesriigil kaalumisruumi ei ole;
3) kehtiv õigus on juba tootevastutuse direktiivi sättega kooskõlas ning seadust muuta ei ole vaja.
Kollane: kaalumisruumiga ülevõtmine. Näiteks:
1) direktiivi säte jätab liikmesriigile valikuvõimaluse mitme samaväärse lahenduse vahel, näiteks kui direktiiv näeb ette nõude sätestada liikmesriigi vastutav asutus, kuid ei ütle ette, milline asutus see olema peab;
2) miinimumnõue ei ole direktiivi sättest selgelt tuvastatav, näiteks kui direktiiv näeb ette sanktsiooninormid, kuid ei täpsusta, millises menetluses neid sanktsioone tuleks kohaldada;
3) direktiivi annab võimaluse midagi lubada, kuid riik otsustab seda võimalust mitte kasutada;
4) kehtiv Eesti õigus sätestab direktiivi nõuetega võrreldes rangemad nõuded või nõrgemad standardid ning neid eelnõuga ei muudeta.
Punane: laiem ülevõtmine. Näiteks:
1) direktiivi sättes on olemas selgelt tuvastatav miinimum, aga eelnõuga minnakse sellest kaugemale;
2) eelnõu säte on direktiivi kohustuslikust nõudest ulatuslikum või rangem, näiteks kui nõuet kohaldatakse direktiiviga võrreldes suuremale sihtrühmale, laiemas ulatuses vmt.

Märge
EL-i õigusakti norm
EL-i õigusakti normi ülevõtmise kohustus
EL-i õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks kehtestatavad riigisisesed õigusaktid
Kommentaar

Art 1 lg 1
ei

Lõikes sätestatakse direktiivi üldine eesmärk, ei vaja eraldi ülevõtmist.

Art 1 lg 2
jah
uus TKS § 121 lõige 1 punkt 2

Art 1 lg 3
jah
uus TKS § 121 lg 1 punkt 1 ja § 125 lõige 2

Art 1 lg 4
ei

Ei vaja eraldi ülevõtmist, eelnõuga ei ole plaanis kehtestada sätteid, mis nimetatud direktiivi kohaldamist piiraksid.

Art 2 punkt 1
jah
VÕS § 1 lõige 5

Art 2 punkt 2
jah
uus VÕS § 6351 lõige 2

Art 2 punkt 3
jah
uus TKS § 121 lõige 2

Art 2 punkt 4
jah
VÕS § 208 lõige 4
Tarbijalemüügi lepingu puhul sõlmib VÕS-i § 208 lg 4 kohaselt müügilepingu isik, kes müüb kaupa oma majandus- või kutsetegevuse raames ehk kes on ettevõtja VÕS‑i § 1 lg 6 tähenduses.

Art 2 punkt 5
jah
TKS § 2 lg 1 punkt 4

Art 2 punkt 6
jah
uus TKS § 123 lõige 4

Art 2 punkt 7
jah
uus TKS § 123 lõige 4

Art 2 punkt 8
jah
uus TKS § 123 lõige 4

Art 2 punkt 9
jah
TsÜS § 49 lõige 1, TsÜS § 50 lõige 2; TKS § 2 lg 1 punkt 3
Termini „kaup“ asemel kasutatakse eelnõus sõna „asi“. Termin „asi“ on juba määratletud TsÜS-i § 49 lg-s 1. Vallasasja termin on kehtivas õiguses sätestatud TsÜS-i § 50 lg-s 2.
Parandamiskohustus on sätestatud TKS-is ja selles seaduses on „kaup“ defineeritud viitega VÕS-ile.

Art 2 punkt 10
jah
uus VÕS § 222 lõige 42

Art 2 punkt 11
jah
uus TKS § 121 lg 1 punkt 1

Art 2 punkt 12
jah
VÕS § 111

Art 3
ei

Ei vaja eraldi ülevõtmist, kuid selle põhimõttega on direktiivi ülevõtmisel läbivalt arvestatud.

Art 4 lg 1
jah
uus VÕS § 6351 lõiked 1 ja 3

Art 4 lg 2
jah
uus VÕS § 6351 lõige 3

Art 4 lg 3
jah
uus VÕS § 6351 lõige 4

Art 4 lg 4 punkt a
jah
uus VÕS § 6352 punkt 1

Art 4 lg 4 punkt b
jah
uus VÕS § 6352 punkt 2

Art 4 lg 4 punkt c
jah
uus VÕS § 6352 punkt 3

Art 4 lg 4 punkt d
jah
uus VÕS § 6352 punkt 4

Art 4 lg 4 punkt e
jah
uus VÕS § 6352 punkt 5

Art 4 lg 4 punkt f
jah
uus VÕS § 6352 punkt 6

Art 4 lg 4 punkt g
jah
uus VÕS § 6352 punkt 7

Art 4 lg 4 punkt h
jah
uus VÕS § 6352 punkt 8

Art 4 lg 4 punkt i
jah
uus VÕS § 6352 punkt 9

Art 4 lg 4 punkt j
jah
uus VÕS § 6352 punkt 10

Art 4 lg 4 punkt k
jah
uus VÕS § 6352 punkt 11

Art 4 lg 5
jah
uus VÕS § 6353 lõiked 1 ja 2

Art 4 lg 6 punkt a
jah
uus VÕS § 6354 punkt 1

Art 4 lg 6 punkt b
jah
uus VÕS § 6354 punkt 2

Art 4 lg 6 punkt c
jah
uus VÕS § 6354 punkt 3

Art 4 lg 6 punkt d
jah
uus VÕS § 6354 punkt 4

Art 5 lg 1
jah
uus TKS § 122

Art 5 lg 2 punkt a
jah
uus TKS § 124 lõige 1

Art 5 lg 2 punkt b
jah
uus TKS § 124 lõige 1

Art 5 lg 2 punkt c
jah
uus TKS § 124 lõige 2

Art 5 lg 2 punkt d
jah
uus TKS § 124 lõige 3

Art 5 lg 3
jah
uus TKS § 123

Art 5 lg 4
jah
uus TKS § 125 lõige 2

Art 5 lg 5
jah
uus TKS § 126

Art 5 lg 6
jah
uus TKS § 125 lõige 3

Art 5 lg 7
jah
uus TKS § 125 lõige 1

Art 5 lg 8
jah
uus TKS § 127 lõige 2

Art 5 lg 9
ei

See säte ei ole suunatud liikmesriikidele.

Art 6
jah
uus TKS § 126

Art 7 lg 1
ei

Sättes kirjeldatakse Euroopa veebipõhist parandusplatvormi ja see ei sisalda liikmesriikidele ülevõtmiseks suunatud regulatsiooni.

Art 7 lg 2
ei

Säte on suunatud täitmiseks Euroopa Komisjonile (veebiliidese väljatöötamise kohustus).

Art 7 lg 3
osaliselt
uus TKS § 671 lõige 1
Säte viitab vajadusele, et liikmesriik peab tegema valiku, kas hakkab tulevikus kasutama komisjoni loodavat veebiplatvormi ühist veebiliidest. Ülejäänud osa lõikest on suunatud liikmesriikidele, kes kavatsevad tulevikus kasutada omaenda riiklikku parandusplatvormi.

Art 7 lg 4
jah
uus TKS § 671 lõige 4

Art 7 lg 5
jah
uus TKS § 671 lõige 1

Art 7 lg 6
ei

Lõige 6 sisaldab kirjeldust selle kohta, milline täpselt saab olema komisjoni väljatöötatav ühine veebiliides (samadele tingimustele peavad vastama ka riiklikud platvormid). Kui liikmesriik valib ühise veebiliidese kasutamise, siis ei ole see lõige suunatud täitmiseks talle, vaid Euroopa Komisjonile, kes veebiliidese loob.

Art 7 lg 7
ei

Sama nagu lõike 6 puhul.

Art 7 lg 8
ei

See direktiivi säte ei sisalda õiguslikku regulatsiooni, vaid kirjeldab liikmesriigi tegevusi seoses platvormi reklaamimise ja tutvustamisega. Säte ei vaja riigisisesesse õigusesse eraldi ülevõtmist.

Art 8
ei

Euroopa Komisjoni moodustatava eksperdirühma töös osalemine ei vaja seadusemuudatusi.

Art 9 lg 1 punkt a
jah
uus TKS § 671 lõiked 2 ja 3

Art 9 lg 1 punkt b
ei

See säte on suunatud liikmesriikidele, kes kavatsevad luua/säilitada oma riikliku parandusplatvormi. Eesti ei loo eraldi oma platvormi.

Art 9 lg 2
ei

Tegu on liikmesriigi jaoks vabatahtliku sättega, mis tuleb üle võtta üksnes juhul, kui liikmesriik soovib kehtestada platvormil registreeruda soovivate parandajate jaoks lisatingimusi kvalifikatsiooni jms kohta. Samuti juhul, kui liikmesriik soovib pädevust enne seda, kui parandaja platvormil registreerub, parandaja vastava taotluse heakskiitmiseks. Eesti ei plaani kehtestada lisatingimusi ega soovi ka taotluste eelkontrolli võimalust.

Art 9 lg 3
ei

See säte ei vaja konkreetset ülevõtmist, eriti arvestades, et Eesti ei plaani lisatingimusi vms kehtestada.

Art 9 lg 4
jah
uus TKS § 671 lõige 2

Art 10
ei

See säte on suunatud Euroopa Komisjonile.

Art 11 lg 1
ei

Selle sätte täitmine ei nõua seaduse muutmist.

Art 11 lg 2
jah
TKS 6. ptk

Art 12
ei

Selle kohustuse täitmine ei vaja seaduse muutmist. TTJA aktualiseerib infot tarbijate õiguste kohta Eestis jooksvalt oma kodulehel ja Euroopa Liidu ühtses digiväravas (portaalis „Your Europe“).

Art 13
ei

Meetme võtmine parandamise edendamiseks ei eelda seadusandlikke muudatusi.

Art 14 lg 1
jah
uus VÕS § 6353 lg 3 ja uus TKS § 127 lõige 3

Art 14 lg 2
ei

Sätet, mille kohaselt teenuseosutaja võib tarbija suhtes rakendada soodsamaid tingimusi kui seadusest tulenev miinimum, ei vaja praegu eraldi ülevõtmist, kuivõrd seadused seda praegusel kujul ei takista.

Art 15
jah
uued TKS § 744 ja § 745

Art 16 punkt 1
jah
uus VÕS § 2171 lg 3 punkt 2

Art 16 punkt 2 (direktiivi (EL) 2019/771 art 10 täiendamine lõikega 2a)
jah
uus VÕS § 218 lg 31

Art 16 punkt 2 (direktiivi (EL) 2019/771 art 10 lõike 3 muutmine)
ei

Muudatus pakub liikmesriigile võimalust kehtestada – või jätta kehtima – pikem tähtaeg nõuete esitamiseks kui see, mida parandamisõiguse direktiiviga nähakse ette juhul, kui tarbija valib asja asendamise asemel parandamise. Eesti jääb direktiivis pakutud miinimumi juurde.

Art 16 punkt 2 (direktiivi (EL) 2019/771 art 10 täiendamine lõikega 5a)
ei

See muudatus puudutab teistsuguse õigussüsteemiga liikmesriike kui Eesti (neid, kes ei ole müüja vastutuse jaoks kehtestanud kindlaid tähtaegasid või kes lähtuvad müüja vastutuse piiritlemisel üksnes õiguskaitsevahendite aegumistähtajast).

Art 16 punkt 3
jah
uus VÕS § 222 lg 1 teine lause

Art 16 punkt 4
jah
uus VÕS § 222 lg 4 ja lg 42

Art 17
jah
TKS § 661 lg 3

Art 18
jah

Täiendada tuleb ministri määrust „Tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamise eest vastutavate pädevate asutuste nimetamine“.

Art 19
ei

Säte käsitleb Euroopa Komisjonile pandud järelhindamise kohustust ega vaja riigisisesesse õigusse ülevõtmist.

Art 20
ei

Säte on suunatud Euroopa Komisjonile.

Art 21
jah
Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse uus § 141

Art 22
ei

VÕS-ile ja TKS-ile lisatavad normitehnilised märkused.

Art 23
ei

Direktiivi jõustumise säte, ei vaja riigisisesesse õigusse ülevõtmist.

Art 24
ei

Direktiivi adresseerimise säte, ei vaja riigisisesesse õigusse ülevõtmist

20261610_EN_VOSTKS_parandus.pdf

EELNÕU

16.10.2026

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus

(parandamisõigus)

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „vastupidavuse“ sõnaga

„, parandatavuse“;

2) paragrahvi 218 lõikes 31 asendatakse teine lause tekstiosaga „Kui tarbija valib asja

lepingutingimustele vastavusse viimiseks parandamise, pikeneb võlaõigusseaduse § 218 lõikes

2 nimetatud müüja vastutuse tähtaeg ühe korra 12 kuu võrra. Kui tähtaeg on ühe korra juba

pikenenud, nähakse selle edasine pikenemine ette üksnes kõrvaldatud puuduse suhtes arvates

selle parandamisest“;

3) paragrahvi 222 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Tarbijalemüügi korral peab müüja ostjat teavitama, et tal on käesoleva paragrahvi kohaselt

õigus valida parandamise ja asendamise vahel ning et parandamise kasuks otsustamise korral

pikeneb müüja vastutuse tähtaeg käesoleva seaduse § 218 lõike 31 kohaselt igal juhul ühe korra

ühe aasta võrra.“;

4) paragrahvi 222 lõiget 42 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Kui müüja annab tarbijale parandamise ajaks laenuks asendusasja, sealhulgas taastatud asja,

peab see toimuma tasuta. Tarbija taotlusel võib müüja anda asendamiskohustuse täitmiseks

tarbijale taastatud asja. Taastamise all mõistetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik,

muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punktis 18 määratletud

tegevust.“;

5) seadust täiendatakse §-dega 6351–6354 järgmises sõnastuses:

„§ 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine

(1) Kui tarbijatöövõtulepingu esemeks on asja parandamine, võib parandusteenuse osutaja

tarbijaga lepingu sõlmimiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi.

(2) Parandusteenuse osutaja on ettevõtja, kes osutab parandusteenust, sealhulgas

parandusteenuseid osutav tootja ja müüja.

(3) Euroopa parandusteabe vorm esitatakse tarbijale tasuta püsival andmekandjal ja mõistliku

aja jooksul pärast tarbija esitatud taotlust kauba parandamiseks ning enne lepingu sõlmimist või

selleks tarbija tehtud siduvat pakkumist.

(4) Kui puuduse olemuse ja parandamise viisi ning maksumuse hindamiseks on vaja kohapeal

või kaugülevaatuse teel osutada diagnostikateenust, võib parandamisteenuse osutaja nõuda

tarbijalt selleks vajalike kulude tasumist. Parandusteenuse osutaja teavitab tarbijat

diagnostikateenuse maksumusest enne teenuse osutamist ja enne Euroopa parandusteabe vormi

esitamist.

(5) Euroopa parandusteabe vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu

Euroopa parandusteabe vormis tuleb selgelt ja arusaadavalt esitada järgmine teave:

1) parandusteenuse osutaja isikut tuvastada võimaldavad andmed;

2) parandusteenuse osutaja asukoha aadress, samuti parandusteenuse osutaja telefoninumber ja

e-posti aadress ning võimaluse korral muud veebipõhiste sidevahendite kontaktandmed, mis

võimaldavad tarbijal parandusteenuse osutajaga kiiresti ja kättesaadaval viisil ühendust võtta

ning tõhusalt suhelda;

3) parandatava kauba andmed;

4) puuduse laad ja soovitatud parandamise viis;

5) hind või kui hinda ei ole võimalik mõistlikult prognoosida, siis hinna arvutamise alused ja

parandamise maksimaalne hind;

6) parandamise kestus;

7) teave ajutise asenduskauba kättesaadavuse kohta remondi ajal ja vajaduse korral sellise

ajutise asendamise maksumus tarbijale;

8) selle koha aadress, kuhu tarbija kauba parandamiseks toimetab;

9) vajaduse korral teave parandusteenuse osutaja pakutavate abiteenuste, näiteks teisaldus-,

paigaldus- ja transporditeenuste kohta, ning nende üksikasjalik kulu tarbijale;

10) Euroopa parandusteabe vormi kehtivusaeg;

11) vajaduse korral lisateave.

§ 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus

(1) Käesolevas jaos reguleeritud Euroopa parandusteabe vorm on käsitatav taotlusena sõlmida

parandusteenuse leping vormis esitatud tingimustel. Kui tarbija nõustub Euroopa parandusteabe

vormi kehtivusaja jooksul selles esitatud tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud

osutama parandusteenust sellistel tingimustel.

(2) Parandusteenuse osutaja on lõikes 1 nimetatud taotluses esitatud tingimustega seotud 30

kalendripäeva pärast selle tarbijale esitamist. Parandusteenuse osutaja ja tarbija võivad kokku

leppida Euroopa parandusteabe vormi pikemas kehtivusajas.

(3) Kui parandusteenuse osutaja on esitanud Euroopa parandusteabe vormi, ei saa ta tugineda

kokkuleppele, mis kaldub tarbija kahjuks kõrvale käesoleva seaduse §-dest 6351–6354.

§ 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine

Kui parandusteenuse osutaja on tarbijale esitanud täieliku ja täpse Euroopa parandusteabe

vormi, loetakse, et ta on täitnud teabe esitamise nõuded parandusteenuse:

1) põhiomaduste kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 2, § 48 lõike 1 punkti 4 ja § 54

lõike 1 punkti 4 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2

punkti 8 kohaselt;

2) osutaja nime ja kontaktandmete kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 1, § 48 lõike 1

punktide 1 ja 2 ning § 54 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku

üldosa seaduse § 31 lõike 2 punktide 1–3 ning infoühiskonna teenuse seaduse § 4 lõike 1 punkti

1 kohaselt;

3) hinna kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 4, § 48 lõike 1 punkti 6 ja § 54 lõike 1

punkti 6 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 punkti 7 ja

lõike 4 punkti 1 kohaselt;

4) osutamise korralduse ja parandusteenuse osutamiseks kuluva aja kohta käesoleva seaduse §

141 lõike 1 punkti 5, § 48 lõike 1 punkti 9 ja § 54 lõike 1 punkti 9 kohaselt.“;

6) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega

muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT

L, 2024/1799, 10.07.2024).“.

§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „kaupleja poolt“ sõnadega „ning seaduses

sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija ees“;

2) seaduse 3. peatükki täiendatakse 11. jaoga järgmises sõnastuses:

„11. jagu

Tarbija parandamisõigus

§ 121. Parandamisõiguse kohaldamisala

(1) Käesolevas jaos reguleeritud õigust kauba parandamisele kohaldatakse üksnes:

1) tarbija ostetud kauba suhtes, millele kehtivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktide kohased parandatavuse nõuded, ulatuses, milles

need nõuded kehtivad;

2) juhul, kui võlaõigusseaduse §-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi korral ei

kohaldu või on lõppenud.

(2) Parandamine käesoleva jao tähenduses on puudusega kauba viimine seisukorda, mis

võimaldab seda kasutada ettenähtud otstarbel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik,

muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punkti 20 tähenduses.

§ 122. Parandamisõigus

(1) Tarbijal on õigus nõuda, et tootja parandaks kauba käesolevas jaos sätestatud tingimustel.

(2) Tootja ei ole kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu.

(3) Tootja võib parandamiskohustust täita allhanke korras.

§ 123. Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu

(1) Kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu, täidab parandamiskohustust tema volitatud

esindaja Euroopa Liidus.

(2) Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust importija ning importija

puudumise korral levitaja.

(3) Volitatud esindaja, importija ja levitaja võivad oma parandamiskohustuse täita allhanke

korras.

(4) Termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja „levitaja“ kasutatakse käesolevas jaos toote

nõuetele vastavuse seaduse tähenduses.

§ 124. Kauba parandamise tingimused (1) Kauba parandamine toimub tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul alates

hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on kauba tootjale kättesaadavaks

teinud.

(2) Kauba parandamise ajaks võib tarbijale pakkuda ajutiseks kasutamiseks asenduskauba kas

tasuta või mõistliku tasu eest.

(3) Kui parandamine ei ole võimalik, võib tootja pakkuda tarbijale taastatud kaupa.

(4) Taastatud kauba all mõistetakse kaupa, mis on taastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punkti 18 tähenduses.

§ 125. Parandamiskohustuse täitmise nõuded

(1) Parandamisest ei tohi keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on juba varem parandanud muu

isik.

(2) Tootjad peavad varuosi ja tööriistu, mille nad on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

(EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktide kohaselt kohustatud kättesaadavaks tegema,

pakkuma hinnaga, mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega takista seega kauba

parandamist.

(3) Keelatud on kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis

takistavad kauba parandamist, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud õiguspäraste ja

objektiivsete teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega. Eelkõige ei tohi

tootjad takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud varuosi,

ühilduvaid varuosi ja 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad õigusaktides

sätestatud nõuetele, sealhulgas tooteohutuse või intellektuaalomandi õiguse nõuetele.

§ 126. Teave parandamiskohustuse kohta

Ettevõtjad, kellel on käesoleva jao kohaselt parandamiskohustus, esitavad tarbijale tasuta,

kergesti ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja

tingimuste kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ning millises ulatuses seda

tehakse. Ühtlasi tagatakse, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu tehtud

kättesaadavaks soovituslik hinnakiri tüüpiliste parandustööde kohta.

§ 127. Tarbija õiguste kaitse

(1) Kui parandamine ei toimu käesolevas jaos sätestatud või kokkulepitud tingimustel või kaupa

ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada võlaõigusseaduses sätestatud

õiguskaitsevahendeid.

(2) Käesolevas jaos sätestatud tarbija õigus nõuda tootjalt parandamist ei piira tarbija õigust

lasta kaup parandada enda valitud parandajal.

(3) Käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.“;

3) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses:

„§ 671. Euroopa veebipõhine parandusplatvorm

(1) Kui Euroopa Komisjon avab kasutamiseks Euroopa parandusplatvormi ühise veebiliidese

eestikeelse versiooni, on Eesti tarbijatele parandusteenuseid osutavatel ettevõtjatel võimalik

seal registreeruda.

(2) Riikliku kontaktpunkti, kes täidab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2024/1799 artikli 9 lõikes 4 nimetatud ülesandeid, nimetab valdkonna eest vastutav minister

käskkirjaga.

(3) Valdkonna eest vastutav minister võib nimetada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

kontaktpunktiks ka eraõigusliku juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu

käesolevas paragrahvis sätestatud ülesannete täitmiseks.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega laiendada Euroopa parandusplatvormi

riikliku osa kohaldamisala, et see hõlmaks mitte ainult parandajaid, vaid ka taastatud kaupade

müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi.“;

4) seadust täiendatakse §-dega 744 ja 755 järgmises sõnastuses:

„§ 74⁴. Parandamiskohustuse rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-des 122_127 sätestatud parandamiskohustuse, varuosade ja tööriistade

kättesaadavuse, parandamist takistavate meetmete võtmise keelu või parandamisteenuste

kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 745. Parandusteabe vormi kasutamise tingimuste rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse § 6353 lõigetes 1 ja 2 sätestatud Euroopa parandusteabe vormi kasutamise

tingimuste rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

5) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse arv „743“ arvuga „745“;

6) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega

muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT

L, 2024/1799, 10.07.2024)“.

§ 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse täiendamine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadust täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

„§ 141. Müügilepingu sätete erisused

Enne võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist

sõlmitud müügilepingutele kohaldatakse võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle

seaduse jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ......................2026

Algatab Vabariigi Valitsus ............................2026

(allkirjastatud digitaalselt)

20261610_SK_VOSTKS_parandus.pdf

16.10.2026

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

(parandamisõigus) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust ja tarbijakaitseseadust, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/18281

(edaspidi parandamisõiguse direktiiv).

Eelnõu eesmärk on soodustada kaupade soetamisel ja kasutamisel nende kestvust, suurendades

kaupade parandamise võimalusi. Eelnõu põhielemendid on:

- parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele selliste kaupade suhtes, millele kehtivad

Euroopa Liidus ühtsed parandatavuse nõuded.2 Selliste kaupade ja parandatavuse nõuete

loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas. Parandamist saab tarbija taotleda

juhul, kui puudustega toote puhul on selle müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete

esitamise tähtaeg lõppenud. Tootja on kohustatud toote parandama mõistliku aja jooksul ja

mõistliku hinna eest või, kui tootja ise soovib, tasuta. Oluline on ka, et

parandamiskohustusega tootjad peavad pakkuma kutselistele parandajatele ja teatud

juhtudel ka tarbijatele vajalikke varuosi ja tööriistu3 mõistliku hinnaga, et see ei takistaks

parandamist;

- kutselistel parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kliendiga

suhtlemiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet

(tähtajad, hinnad jne) parandamisprotsessi kohta. Kui tarbija nõustub nende tingimustega

30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust nendel tingimustel osutama.

Tarbija jaoks tähendab see võimalust hõlpsalt võrrelda eri teenuseosutajate pakkumisi ja

teha teadlik valik parima lepingupartneri kasuks;

- Euroopa Komisjon loob ühtse Euroopa veebiplatvormi4, et teha tarbijatele kättesaadavaks

teave (ka riikidevaheliselt) parandusteenuseid osutavate ettevõtjate kohta. Liikmesriik

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta

ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L,

2024/1799, 10.07.2024). 2 Nende hulka kuuluvad praegu näiteks kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid,

kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad, jahutus-külmutusseadmed, kuvarid, keevitusseadmed,

tolmuimejad, serverid ja andmesalvestustooted, mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid,

kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid, kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad ning

kohtkütteseadmed. 3 Kohustus varuosa kättesaadavaks teha tuleneb juba parandatavuse nõudeid sisaldavatest komisjoni

rakendusmäärustest, kuid EL-i parandamisõiguse direktiiviga lisatakse ettekirjutus, et need tuleb kättesaadavaks teha

mõistliku hinnaga. 4 Liikmesriik võib ka otsustada, et ei kasuta Euroopa Komisjoni ühtset lahendust ja säilitab või loob omaenda

siseriikliku parandusplatvormi, mis sellisel juhul peab olema koosvõimeline Euroopa platvormiga.

nimetab Euroopa Komisjoni abistamiseks riikliku kontaktpunkti. Paremad

teabevõimalused peaksid soodustama parandusteenuste laiaulatuslikumat kasutamist;

- modifitseeritakse müügilepingu reegleid, nähes ette, et kui tarbija valib asja

lepingutingimustele vastavusse viimiseks asendamise asemel parandamise, pikeneb kogu

asja suhtes kohaldatav müüja vastutuse tähtaeg 12 kuu võrra. Asendamise korral algab

kaheaastane müüja vastutuse tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest uuesti.

Eelnõu mõjud Eesti tootjatele ei ole suured: Eestis ei toodeta praegu kaupu, millele on Euroopa

Liidus kehtestatud parandatavuse nõuded ning mille parandamist peaksid Eesti ettevõtjad seetõttu

pärast lepingujärgsete nõuete esitamise lõppemist tarbija soovil korraldama. Eelnõuga luuakse

tarbijale müüja vastutuse tähtajaga seotud soodustus juhul, kui tarbija valib asendamise asemel

parandamise. Parandamise korral ei alga kaheaastane vastutuse tähtaeg uuesti, vaid asja suhtes

kehtivat müüja vastutuse tähtaega pikendatakse 12 kuu võrra. Pikenemine toimub – erinevalt

praegusest regulatsioonist – asja suhtes tervikuna ja mitte üksnes kõrvaldatava puuduse osas.

Õiguslik olukord juhul, kui tarbija otsustab asendamise kasuks, ei muutu. Asendamise korral algab

kaheaastane tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest uuesti. Selline lahendus võtab direktiivi

üle minimaalses nõutud ulatuses .

Kuigi eelnõukohase seadusega kasvab halduskoormus ülevõetava direktiivi lisas märgitud kaupade

tootjatele (keda Eestis esialgu ei tuvastatud), võib Eestis halduskoormus selliste tootjate puudumise

tõttu kasvada pigem nende tootjate esindajatel, maaletoojatel ja levitajatel, kes peaksid teatud

olukorras asuma tootjate asemele seoses parandamise organiseerimisega. Kõik müüjad peavad

valmis olema selleks, et müüja vastutus pikeneb teatud olukorras juhul kui tarbija otsustab nõuda

toote asendamise asemel hoopis toote parandamist, millisest võimalusest tuleb tarbijat ka teavitada.

Muus osas halduskoormus parandamisteenuse osutajatel ja tarbijatel eelnõukohaste muudatustega

ei kasva, sest üldised parandusteenuse osutamise reeglid (töövõtulepingu regulatsioon VÕS-s)

jäävad samaks ning eelnõu pakutavad võimalused nagu registreerumine EL parandamisplatvormil

või EL parandamisteabe vormi kasutamine on valikuvõimaluseks ja mitte kohustuseks.

Teatud muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm ja Euroopa Liidu parandusteabe

vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis parandusteenuseid osutavate ettevõtjate

tegutsemist ja seeläbi halduskoormus väheneb. Käesolev eelnõu on osa laiemast tarbijaõigustikust,

mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti õigusesse üle võtta.

Halduskoormust leevendava lahendusena võib tuua välja ka käesoleval ajal Riigikogus

menetletava eelnõu uue tarbijakrediidi direktiivi5 ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tema

õiguste tugevat kaitset – leevendab ettevõtja halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot

ettevõtja peab tarbijale esitama (täpsemalt seletuskirja mõjuanalüüsi 6. osas).

Eelnõu kohaselt ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoniseeriv ning Eesti on võtnud üle

üksnes minimaalselt nõutu (täpsemalt selgitatud 5. osas „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu

õigusele“).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna

tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee ([email protected]). Tarbijakaitseseaduse

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 2023/2225, 18.10.2023).

muudatuste osa on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna

ja tööstuse osakonna toote ohutuse nõunik Risto Jõgi ([email protected]). Eelnõu seletuskirja

mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse nõunik Joel Kook ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud

sama talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on koostatud selleks, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799.

See tuleks Eesti õigusesse üle võtta hiljemalt 31. juuliks 2026.

Eelnõuga muudetakse:

- võlaõigusseaduse seadustiku redaktsiooni RT I, 11.11.2025, 16 ja

- tarbijakaitseseaduse redaktsiooni RT I, 03.07.2026, 29.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega.

Eelnõu on seotud laiema EL tarbijaõigustiku muutmise paketiga, mh Riigikogus menetletavate

seaduseelnõudega (nt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 947 SE (uue

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)). Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

2. Seaduse eesmärk

Kasutuskõlblike kaupade parandamist ja taaskasutamist tuleb edendada nii seadusest tulenevate

müügilepingujärgsete nõuete esitamise raames kui ka väljaspool seda. Vältida tuleb puudustega,

kuid parandamise korral kasutuskõlblike kaupade enneaegset utiliseerimist, suunates tarbijaid

selliseid kaupu parandama.

Tulevikus on selliste kaupade tootjad, mille kohta on Euroopa Liidus kokku lepitud parandatavuse

nõuded (nt pesumasinad, külmikud, nutitelefonid ja tahvelarvutid), kohustatud tarbija nõudel need

kas tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul ära parandama. Parandatavuse nõudeid

sisaldavate Euroopa Liidu õigusaktide loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas II.

Parandatavuse nõuetest selgub ka parandamiskohustuse täpsem sisuline ja ajaline rakendusala.

Lisaks peavad parandamiskohustusega tootjad pakkuma parandatavuse nõudeid sisaldavates

Euroopa Liidu õigusaktides loetletud varuosi ja tööriistu mõistlike, parandamist mitte takistavate

hindadega. Needsamad tootjad peavad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud

parandamisteenustest kergesti ligipääsetaval viisil ja võimaldama vabalt ligipääsetava veebisaidi

kaudu juurdepääsu tavapäraseid parandusteenuseid sisaldavatele hinnakirjadele. Oluline on ka, et

tootjatel on tulevikus keelatud kas lepingutingimuste või riist- ja tarkvaratehnikate abil takistada

tootjast sõltumatutel parandajatel kaupade parandamist. Selle raames on keelatud luua takistusi

kasutatud varuosade või 3D-printeriga loodud varuosade kasutamisele, välja arvatud juhul, kui

kaitsemeede on õigustatud ja tegemist on objektiivsete teguritega, näiteks intellektuaalomandi

kaitsega.

Eelnõuga luuakse parandamisõiguse direktiivist tuleneva vabatahtliku Euroopa parandusteabe

vormi kasutamise võimalus. Kõikvõimalikud kutselised parandusteenuse osutajad võivad

vabatahtlikult ja mõistliku aja jooksul pärast tarbijalt sellekohase soovi saamist pakkuda tarbijatele

parandusteabe vormi. Vorm sisaldab teavet parandamise hinna ja kestuse ning võimalike

lisateenuste kohta. Kui teenuseosutaja soovib vormi pakkuda, tuleb teha seda tasuta. Juhul kui enne

teenusehinna väljaselgitamist on vaja rike siiski diagnoosida, võib parandaja tarbija käest selleks

vajalike kulude eest tasu võtta. Parandusteenuse osutaja on kohustatud olema vormis esitatud

tingimustega seotud vähemalt 30 päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga

nõustub, loetakse leping nendel tingimustel sõlmituks.

Väiksemas mahus reformitakse tarbijalemüügi tingimusi (parandamisõiguse direktiiviga tehti

kaupade müügi direktiivi6 muudatusi). Tulevikus loetakse lisaks vastupidavusele,

funktsionaalsusele, ühilduvusele ja ohutusele ka parandatavust üheks muudest omadustest, mis

moodustavad asja tavapärase kvaliteedi võlaõigusseaduse (VÕS) § 2171 lõike 3 punkti 2

tähenduses. Kui tarbija valib VÕS § 222 kohaselt asja lepingutingimustele vastavusse viimiseks

asendamise asemel parandamise, pikeneb VÕS § 218 lõikes 2 nimetatud müüja vastutuse tähtaeg

asja suhtes 12 kuu võrra. Erinevalt kehtivast õigusest ei alga parandamisel kõrvaldatud puuduse

suhtes uus kaheaastane vastutuse tähtaeg, vaid asja suhtes kohaldatavat müüja vastutuse tähtaega

pikendatakse üks kord 12 kuu võrra. Pikendus hõlmab kogu asja. Lisaks peab müüja ostjat

teavitama õigusest valida parandamise ja asendamise vahel ning parandamise valimisega

kaasnevast tähtaja pikendusest. Ettevõtja võib tarbija soovil puudusega asja asendamiseks anda

tarbijale taastatud asja.

Euroopa Komisjon on parandamisõiguse direktiiviga võtnud endale kohustuse luua Euroopa

veebiplatvorm (täpsemalt Euroopa veebiplatvormi ühine veebiliides) selleks, et teha tarbijatele

kättesaadavaks teave (ka riikidevaheliste) parandusteenuste kohta. Veebiliides on kättesaadav

kõigis liidu ametlikes keeltes ning komisjon tagab selle tehnilise hoolduse. Liikmesriigid saavad

seda veebiliidest kasutada oma platvormi riiklike osade sisustamiseks. Samas võivad liikmesriigid

riikliku sektsiooni asemel otsustada luua ka oma riikliku platvormi või jätkata juba olemasoleva

riikliku platvormi kasutamist. Sellisel juhul ühendatakse riiklik platvorm Euroopa Liidu

veebiplatvormiga. Eesti (nagu enamik muid liikmesriike) on praegu otsustanud edasi liikuda ühtse

EL veebiliidese kasutamisega.

Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

§ 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu

õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on

sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi võimalikke lahendusi,

nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms. Direktiivi eelnõu

avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti seisukohad7, mistõttu ei ole

eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.

Ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv (mis tähendab, et valikukohad Eesti jaoks

direktiivi ülevõtmisel on piiratud) ning vähesed võimalikud valikukohad teadvustati Eesti

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv

1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 7 Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi Eesti täiendatud

seisukohad Euroopa Komisjoni (edaspidi komisjon) direktiivi kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta

ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 eelnõu kohta

(kiidetud heaks Vabariigi Valitsuse 21. septembri 2023. a istungil).

seisukohtade kujundamise käigus ja direktiivi vastuvõtmisele järgnenud konsultatsiooniprotsessi

käigus. Justiits- ja Digiministeerium kaardistas ülevõtmise eel liikmesriikidele jäetud peamised

valikukohad ning korraldas laiapõhjalise kaasamise, küsides eri osapooltelt8, kas nad peavad

vajalikuks, et Eesti kasutaks direktiiviga talle jäetud lisavõimalusi teatud küsimuste põhjalikumaks

reguleerimiseks. Esitatud küsimused puudutasid eeskätt Euroopa veebipõhisel platvormil esitatava

info ulatust ning tarbijalemüügi reeglite muutmist juhul, kui tarbija valib puudusega kauba

asendamise asemel parandamise. Kaasatavad üldiselt ei näinud vajadust minna kaugemale

direktiivis miinimumina ettenähtust. Eelnõus on sellest lähenemisest kinni peetud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse VÕS-i paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 (asja omadused

tarbijalemüügi korral). Sellega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 1, millega

muudetakse kaupade müügi direktiivi9 artikli 7 lõike 1 punkti d, nähes ette, et parandatavus – koos

vastupidavuse, kasutusviisi, ühilduvuse ja turvalisusega – on tarbijalemüügi puhul üks omadustest,

mis moodustavad toote tavapärase kvaliteedi.

Parandatavus tähendab, et kaupa peab olema võimalik parandada sellisel määral, nagu tarbija võib

asja liiki, olemust, otstarvet, tavapärast kasutusiga, müüja või tootja avalikke väiteid ning kaubale

kohaldatavaid liidu õiguse nõudeid arvestades mõistlikult eeldada. Parandatavuse hindamisel võib

arvesse võtta eelkõige seda, kas kauba konstruktsioon võimaldab puuduse kõrvaldamist, kas

asjaomaseid komponente saab eemaldada ja asendada, kas vajalikud varuosad, tööriistad ja

parandamisteave on kohaldatavate nõuete kohaselt kättesaadavad ning kas parandamist ei takista

põhjendamatud lepingulised, riistvaralised või tarkvaralised piirangud.

Parandatavuse nõue ei tähenda siiski, et iga kaup peab olema igas olukorras ja igas ulatuses

parandatav. Tegemist on ühe objektiivse vastavusnõude elemendiga, mida hinnatakse

juhtumipõhiselt. Näiteks võib suure kodumasina puhul olla tavapärane eeldada, et teatud kuluvad

või rikkis komponendid on asendatavad, samas kui madala väärtusega või olemuselt lihtsa kauba

puhul võib mõistlik parandatavuse ootus olla piiratum. Kui kaubale kohaldub konkreetne liidu

8 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kliimaministeerium, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti

Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit,

Teenusmajanduse Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide

Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse

instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja),

Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit,

Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti

Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ

Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit, MTÜ

Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop

OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, MTÜ

Paranduskelder, Kliimaministeerium. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv

1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50).

õigusakt, mis näeb ette parandatavuse nõuded, tuleb parandatavust hinnata eelkõige nende nõuete

ulatuses.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse VÕS-i paragrahvi 218 lõiget 31 (müüja vastutuse tähtaeg, kui

tarbija valib puudusega asja parandamise). Parandamisõiguse direktiiv näeb ette ka mõned kaupade

müügi direktiivi muudatused. Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkti 2 alapunktiga a ja

ühtlasi ühe olulisema täiendusena sätestatakse, et kaupade müügi direktiivi artiklisse 10 lisatakse

uus lõige 2a, mille kohaselt juhul, kui artikli 13 lõike 2 kohaselt leiab kauba nõuetega vastavusse

viimiseks õiguskaitsevahendina aset parandamine, pikendatakse müüja vastutuse tähtaega üks

kord 12 kuu võrra. Parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkt 40 selgitab, et „selleks et

motiveerida tarbijaid valima parandamist, et viia kaup nõuetega vastavusse müüja vastutuse piires,

ning seega edendada parandamist, kui tarbija valib kauba nõuetele vastavusse viimiseks

parandamise, tuleks direktiivi (EL) 2019/771 muuta, et pikendada müüja vastutuse tähtaega 12 kuu

võrra, mis tuleb lisada kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtajale. Seda pikendamist

tuleks kohaldada üks kord. Liikmesriigid võiksid siiski parandamist veelgi stimuleerida, nähes ette

müüja vastutuse tähtaja täiendava pikendamise, kui parandamine toimub uuesti. Liikmesriigid

võiksid samuti kehtestada või säilitada normid, millega müüja vastutuse tähtaega pikendatakse

parandamise korral pikemaks ajaks kui 12 kuud.“

Oluline on see, et kui rakendub müüja vastutuse tähtaja pikendamine, peab müüja vastutama mis

tahes nõuetele mittevastavuse eest, mis esines kauba üleandmise ajal ja mis ilmneb kauba suhtes

kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtaja jooksul, mis hõlmab pikendamist. Ehk vastutuse

ühekordne pikenemine ei piirdu üksnes konkreetse puudusega. Parandamisõiguse direktiiv ei piira

samas liikmesriikide õigust kehtestada või säilitada sätteid, millega nähakse ette vastutuse tähtaja

edasine pikendamine üksnes parandatud osade suhtes kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/77110.

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas Eesti üldse peab kehtivat õigust muutma, kuivõrd VÕS-i

§ 218 lõige 31 (mis kehtestati seoses kaupade müügi direktiivi ülevõtmisega) sätestab: „Kui müüja

asendab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg asendatud asja ostjale

üleandmisest. Kui müüja parandab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg

kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest arvates uuesti.“ Omal ajal kaupade müügi direktiivi üle

võttes täiendati mh VÕS-i § 218 lõikega 31, milles nähti ettevõtja vastutuse tähtaja uuesti algamise

jaoks ette samasugune regulatsioon, nagu on ette nähtud aegumistähtaja jaoks VÕS-i §-s 227.

Ülevõtmise eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sellise regulatsiooni loomiseks annab võimaluse

direktiivi põhjenduspunkt 44, mille kohaselt direktiiviga ei reguleerita seda, millistel tingimustel

on võimalik direktiivis sätestatud müüja vastutuse tähtaja või aegumistähtaja kulgemine peatada

või katkestada. Eestis on müügilepingu puhul VÕS-i §-s 227 sätestatud, et asja asendamisel müüja

poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale ning asja parandamisel müüja poolt

algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. Müüja vastutuse

tähtaja puhul aga samasugust sõnaselget reeglit kehtivas õiguses ei ole ning seetõttu peeti seda

küsimust praktikas mõnevõrra ebaselgeks.

Kehtiv VÕS § 218 lõige 31 ei taga kõigil juhtudel direktiivis nõutud tulemust. Direktiivi kohaselt

tuleb parandamise korral lisada kauba suhtes kohaldatava vastutuse tähtaja järelejäänud osale 12

10 Eriregulatsioon kehtib liikmesriikidele, kes ei näe müüja vastutuse jaoks ette kindlaid tähtaegu või näevad ette

üksnes õiguskaitsevahendite aegumistähtaja, tagades, et müüja vastutus või parandamise korral õiguskaitsevahendite

aegumistähtaeg on vähemalt kaks aastat ja 12 kuud, mis vastab direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse

miinimumtähtajale ja selle tähtaja minimaalsele pikendamisele parandamise korral.

kuud. Kehtiva õiguse järgi algab parandamisest uus kaheaastane tähtaeg üksnes kõrvaldatud

puuduse suhtes. Seetõttu võib kehtiva õiguse alusel arvutatud tähtaeg olla sõltuvalt parandamise

ajast direktiivis nõutud tähtajast lühem ning vastutus ei laiene kogu asjale. Näiteks kui asi

parandatakse kuus kuud pärast üleandmist, kehtib kehtiva õiguse järgi kõrvaldatud puuduse suhtes

vastutus kokku kaks aastat ja kuus kuud alates asja esialgsest üleandmisest, samas kui direktiivi

kohaselt tuleb 18-kuulisele järelejäänud tähtajale lisada 12 kuud. Eelnõuga kõrvaldatakse mõlemad

erinevused.

Lisaks tuleb arvestada, et direktiiv ei seo parandamise korral vastutuse tähtaja pikendamist

parandatud osaga, vaid direktiivi sõnastuse järgi pikeneb kogu vastutus. Seda tõlgendust toetab

põhjenduspunkt nr 40, mille kohaselt võivad liikmesriigid tekitada parandatud osadele soodsamaid

eriregulatsioone.

Eeltoodust tulenevalt muudetakse VÕS § 218 lõiget 31. Asja asendamise korral säilitatakse kehtiv

reegel, mille järgi algab VÕS § 218 lõikes 2 nimetatud tähtaeg asendatud asja ostjale üleandmisest

uuesti. Parandamise korral ei alustata kaheaastase vastutuse tähtaja arvestamist parandamisest

uuesti, vaid asja suhtes kehtivat müüja vastutuse tähtaega pikendatakse 12 kuu võrra. Pikendus

puudutab kogu asja, mitte üksnes kõrvaldatud puudust. Parandamise ajal VÕS § 218 lõike 2

kohasest tähtajast allesjäänud ajale lisandub seega 12 kuud. Näiteks kui asi parandatakse kuus kuud

pärast selle ostjale üleandmist, on kaheaastasest tähtajast alles 18 kuud ning koos 12-kuulise

pikendusega vastutab müüja pärast parandamist veel 30 kuud ehk kuni 36 kuu möödumiseni asja

esialgsest üleandmisest. Sama lõpptähtpäev kujuneb ka siis, kui asi parandatakse 18. kuul:

esialgsest tähtajast allesjäänud kuuele kuule lisandub 12 kuud.valimise pikeneb kogu asja suhtes

müüja vastutuse tähtaeg üks kord 12 kuu võrra.

Kooskõlastamisel juhtisid ettevõtjate esindusorganisatsioonid tähelepanu sellele, et

kooskõlastamisele saadetud eelnõu lahendus läks direktiivis nõutust kaugemale. Varasema

ettepaneku kohaselt oleks parandamisel alanud uus kaheaastane vastutuse tähtaeg ning sellele oleks

lisandunud veel 12-kuuline pikendus kogu asja suhtes, mis oleks võinud kaasa tuua müüja

vastutuse ulatusliku kumuleerumise. Tagasisidet arvestades on eelnõu muudetud selliselt, et

parandamisel ei alga kaheaastane tähtaeg uuesti, vaid VÕS § 218 lõikes 2 nimetatud tähtaeg

pikeneb asja suhtes 12 kuu võrra. Lahendus vastab direktiivi miinimumnõudele ning on

ettevõtjatele selgem ja paremini prognoositav. Võrreldes kehtiva õigusega võib muudatus

vähendada tarbija kaitset olukorras, kus asi parandatakse müüja vastutuse kaheaastase tähtaja

lõpuosas, sest kehtiva õiguse järgi algab kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest uus

kaheaastane tähtaeg. Seda tasakaalustab asjaolu, et eelnõukohane 12-kuuline pikendus hõlmab asja

tervikuna.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 1 (tarbija teavitamine tema

õigusest teha valik asendamise ja parandamise vahel ning selle valiku tagajärgedest). Selle

muudatusega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 3. Sellega lisatakse kaupade

müügi direktiivi artiklisse 13 uus lõige 2a, millega sätestatakse, et tarbijate teadlikkuse

suurendamiseks peab müüja teavitama tarbijat tema õigusest valida puudusega eseme parandamise

ja asendamise vahel. Lisaks peab müüja teavitama tarbijat eelisest, et parandamise korral pikeneb

müüja vastutus üks kord 12 kuu võrra (VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine). Nagu parandamisõiguse

direktiivi põhjenduspunkt 41 selgitab, peaks selline asjade korraldus soodustama kestlikku

tarbimist ja edendama ringmajandust.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 42 (tarbijale parandamise ajaks

asendusasja andmine). Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punktiga 4 lisatakse kaupade müügi

direktiivi artikli 14 lõikesse 1 täiendus, mille kohaselt võib müüja parandamise ajaks olenevalt

asjaomase kaubakategooria eripärast, eelkõige tarbija vajadusest, et sellised kaubad oleksid

alaliselt kättesaadavad, anda tarbijale tasuta laenuks asenduskauba, sealhulgas taastatud kauba.

Lisaks võib müüja tarbija sõnaselge taotluse korral anda oma asendamiskohustuse täitmiseks

tarbijale ka taastatud kauba.

Nendest ideedest vajab seadusandlikul tasandil ülevõtmist see osa, mis puudutab taastatud kauba

andmise abil puudusega asja asendamiskohustuse täitmist – oluline on, et tarbija on sellega selgelt

nõustunud. Kui tarbija valib puuduste kõrvaldamiseks asja asendamise, võib müüja tarbija

sõnaselgel soovil anda tarbijale taastatud asja ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määruse

artikli 2 lõike 18 tähenduses. Määruse artikli 2 punkt 18 defineerib taastamist tegevusena, mille

eesmärk on toote või kasutuselt kõrvaldatud toote ettevalmistamine, puhastamine, katsetamine,

hooldamine ja vajaduse korral parandamine, et taastada selle tulemuslikkus või funktsionaalsus

algselt disainimisetapis toote turule laskmise ajal ette nähtud kasutuse ja tulemuslikkustasemete

vahemiku piires. Kehtiva õiguse kohaselt peab müüja uute asjade müügiks sõlmitud lepingute

puhul tarbija nõudel aga alati võimaldama uut uueväärset asenduskaupa ja sellest ei saa VÕS-i

§ 237 kohaselt tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Parandamisperioodiks asendustoote pakkumine on

müüja vaba valik, mis ei vaja seaduses eraldi regulatsiooni. Samas nõuab direktiiv, et see peab

toimuma tasuta, nii et see asjaolu tuleks direktiivi üle võtvas seaduses siiski eraldi esile tuua.

Asenduseseme pakkumine aitab vältida tarbijale olulisi ebamugavusi. Asendusese võib olla ka

taastatud asi. Asendusasja andmine ei muuda müüja kohustust parandamine mõistliku aja jooksul

lõpule viia; see ei saa õigustada ebamõistlikult pikka remondiaega (vt direktiivi põhjendus 42).

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS-i §-dega 6351–6354 (Euroopa parandusteabe vorm)

järgnevalt.

VÕS-i § 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine

Lõikega 1 võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõike 1 esimene lause. Selle sätte

kohaselt võivad parandusteenuse osutajad vabatahtlikult kasutada parandusteenuste osutamise

lepingu puhul standardset Euroopa parandamisteabe vormi. See on loodud ettevõtja jaoks

võimalusena ja vormi kasutamise kohustust ei ole. Direktiivi eesmärk on, et Euroopa parandusteabe

vorm võimaldaks tarbijatel hinnata ja hõlpsalt võrrelda parandusteenuseid, sealhulgas

alternatiivseid pakkumisi. Samal ajal peaks see hõlbustama ettevõtetel (eelkõige mikro-, väike- ja

keskmise suurusega ettevõtetel) teabe esitamist parandusteenuste kohta (vt direktiivi põhjendust

10). Direktiiv näeb ette, et parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kasutada

Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet (tähtajad, hinnad jne)

parandamisprotsessi kohta (direktiivi artikkel 4 ja direktiivi lisa I).

Euroopa parandusteabe vorm sisaldab peamisi tingimusi, mis mõjutavad tarbijate otsuseid

remondilepingu sõlmimisel, näiteks defekti liik, hind ja ajakava, mille jooksul parandaja kohustub

asja remontima. Kui parandaja pakub lisateenuseid, näiteks transporti, tuleb märkida nende

teenuste kulud. Direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks Euroopa parandusteabe vormil olev teave

esitada tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil ning kooskõlas direktiivi (EL) 2019/88211

ligipääsetavusnõuetega.

11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L

151, 07.06.2019, lk 70–115).

Lõikes 2 määratletakse termin „parandusteenuse osutaja“. Termin on direktiivis kujundatud veidi

keeruliselt. Direktiivi kohaselt on parandajaks füüsiline või juriidiline isik, kes oma kaubandus-,

majandus-, ametialases või kutsetegevuses osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid

osutavad tootjad ja müüjad, ning sõltumatud või selliste tootjate või müüjatega seotud

parandusteenuste osutajad. Eestis on kasutusel termin „ettevõtja“ nt võlaõigusseaduse § 1 lõikes 6,

mille kohaselt on ettevõtja isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis

seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asjaolul, kas parandusteenuseid

osutav isik on tootjast või müüjast sõltuv või mitte, ei ole aga määratluse seisukohalt tähendust,

kuna direktiivikohase tähenduse alla peab mahtuma iga ettevõtjana määratletav isik, kes

parandusteenust osutab.

Lõige 2 rakendab direktiivi artikli 4 lõiget 5. Remonditöökojad ei tohi muuta Euroopa

remonditeabe vormis täpsustatud parandamistingimusi, sealhulgas hinda, vähemalt 30

kalendripäeva jooksul.

Vormi kehtestab vastava valdkonna eest pädev minister määrusega.

§ 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu

Selle paragrahviga võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 4, loetledes info ja

tingimused, mida Euroopa parandusteabe vorm peab sisaldama: teenuseosutajat identifitseerivad

andmed, kontaktandmed, teenuse sisu kirjeldavad andmed, hinnaga seotud andmed, parandamiseks

kuluv aeg, võimaliku ajutise asenduskaubaga seotud info, võimalikud abiteenused ning vormi

kehtivusaeg.

§ 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus

Parandusteenuse osutaja on kohustatud vormis esitatud tingimustega olema seotud vähemalt 30

päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga nõustub, loetakse leping nendel

tingimustel sõlmituks. Parandusteenuse osutaja võib – vajaduse korral tarbija palvel – määrata

pikema perioodi. Ettenähtud 30-päevase tähtaja eesmärk on anda tarbijale piisavalt aega eri

pakkumiste võrdlemiseks. Kui parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse Euroopa

parandusteabe vormi alusel, saab selles vormis sisalduv teave parandamistingimuste ja hinna kohta

teenuste osutamise lepingu osaks (vt ka parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkti 13).

Kui tarbija nõustub nende tingimustega 30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust

nendel tingimustel osutama. Direktiivis ja seda üle võtvas seaduses loetletud teavet sisaldav

Euroopa remonditeabe vorm kujutab endast taotlust vormil täpsustatud sisuga remondilepingu

sõlmimiseks. Parandusteenuse osutaja on taotlusega seotud 30 kalendripäeva jooksul alates

hetkest, kui tarbija taotluse kätte saab. Ettevõte võib taotlusele määrata pikema kehtivusaja.

Direktiivi kirjelduse järgi tundub, et selliselt esitatud vormil on väga sarnane toime VÕS-i §-s 16

kirjeldatud pakkumusega: lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab

pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava

lepinguga õiguslikult seotud. Direktiivi põhjal näib, et need tingimused on täidetud, kuivõrd vorm

tuleb esitada potentsiaalsele lepingupoolele piisavalt määratletuna (ehk siis sellisena, et sealt

nähtub selge soov olla lepinguliselt seotud konkreetse lepingupartneriga ning lepingu sõlmimiseks

vajalikud põhitingimused, nagu lepingu ese, tähtaeg, hind) ning sel on seaduse kohaselt selline

mõju, et kui tarbija ütleb „jah“, on parandaja kohustatud vormis kirjeldatud tingimustel teenust

osutama.

Tuleb meeles pidada, et suuremas plaanis ei soovita direktiiviga liikmesriikide tsiviilõiguse

üldküsimusi reguleerida: nt ütleb direktiivi põhjenduspunkt 6, et parandamisõiguse direktiiv ei

tohiks mõjutada liikmesriikide õigust reguleerida üldise lepinguõiguse aspekte, näiteks lepingu

sõlmimist, kehtivust, tühisust või õiguslikke tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kaasa arvatud

lepingu lõpetamise tagajärgi, kui neid ei reguleerita kõnesoleva direktiiviga, ega õigust kahju

hüvitamisele. Siit nähtub muidugi, et juhtudel, mil direktiiv toob kaasa mingi spetsiifilise

regulatsiooni, võib see mõjutada ka liikmesriikide üldist lepinguõigust. Praegusel juhul näibki, et

parandusteabe vormi reeglid mõjutavad vähemalt mingil määral lepingu sõlmimist. Samas ei ole

praktikas tegu väga erilise olukorraga – ka ilma nende säteteta võib ettevõtja anda teada, et loeb

end teatud ajaraamis mingi konkreetse pakkumusega seotuks. Parandamisõiguse direktiiv lihtsalt

seob selle tagajärje spetsiifilise (parandusteabe) vormiga.

Kui ettevõtja kasutab Euroopa parandusteabe vormi ja tarbija nõustub selles sätestatud

tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud sellistel tingimustel parandama. Juhul kui

ettevõtja ei osuta teenust pärast seda, kui tarbija on vormi heaks kiitnud, on tarbijal õigus nõuda

kahju hüvitamist lepinguliste kohustuse rikkumise tõttu.

§ 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine

Parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 6 sätestab, et juhul kui ettevõtja kasutab (tema jaoks

vabatahtlikku) Euroopa parandusteabe vormi, siis (muutmaks vormi kasutamist ettevõtja jaoks

atraktiivsemaks) loetakse, et ta on seeläbi täitnud terve rea muudest õigusaktidest tulenevaid teabe

andmise kohustusi. Kõnesolevas paragrahvis loetletud sätetega võetakse üle järgmisi direktiive:

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta12;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate

õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise

kaubanduse kohta)13;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul14.

Eelnõu § 1 punktiga 6 ajakohastatakse võlaõigusseaduse normitehnilist märkust seoses Euroopa

Liidu (EL) parandamisõiguse direktiivi ülevõtmisega. Kui seaduseelnõu koostatakse EL-i õiguse

ülevõtmiseks, nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakti andja(d), akti liik,

number, pealkiri ja avaldamismärge (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 27 lõige 3).

§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Reguleerimisala

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse tarbijakaitseseaduse § 1 lõikes 1 sätestatud reguleerimisala, et

seadus hõlmaks lisaks kaupleja tegevusele ka seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija

ees.

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88). 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti

elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (ELT L 178, 17.07.2000, lk 1–

16). 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul (ELT L 376,

27.12.2006, lk 36–68).

Muudatus on seotud eelnõu järgmiste punktidega, millega võetakse üle parandamisõiguse direktiiv.

Eelnõu kohaselt lisatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uus 11. jagu „Tarbija parandamisõigus“,

milles sätestatakse tootja parandamiskohustus, selle täitmise tingimused ning sellega seotud

teavitamiskohustused.

Kehtiva tarbijakaitseseaduse § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib seadus tarbijale kauba või teenuse

pakkumist, müümist või muul viisil turustamist „kaupleja“ poolt. Samas näeb direktiiv (EL)

2024/1799 ette, et tarbijal tekib õigus nõuda „tootjalt“ teatavate kaupade parandamist olukorras,

mis jääb väljapoole müüja vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Seetõttu on

vaja laiendada tarbijakaitseseaduse reguleerimisala, et see hõlmaks ka seaduses sätestatud juhtudel

tootja kohustusi tarbija suhtes. Muudatus loob õigusliku aluse paigutada tarbija parandamisõigust

käsitlev regulatsioon tarbijakaitseseadusesse.

Tarbijakaitseseadus on selle regulatsiooni jaoks sobiv õiguslik raamistik, kuna tegemist on

tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis käsitleb tarbija õigust nõuda juhul, kui müüja

vastutus ei kohaldu või on lõppenud, teatud tingimustel tootjalt kauba parandamist. Samuti

reguleerib tarbijakaitseseadus juba tarbija teavitamist, järelevalvet ja vastutust ning eelnõuga

lisatakse samasse seadusesse ka parandamiskohustusega seotud teavitamisnõuded, Euroopa

veebipõhise parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsioon ja sanktsioonid. Seetõttu on

parandamisõiguse regulatsiooni paigutamine tarbijakaitseseadusse süsteemselt põhjendatud.

Parandamisõiguse kohaldamisala

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uue 11. jaoga „Tarbija

parandamisõigus“, milles sätestatakse tarbija parandamisõiguse kohaldamisala ja tingimused ning

parandamiskohustuse täitmise erinõuded.

Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2024/1799 artiklites 5 ja 6 sätestatud tootja

parandamiskohustuse ja teavitamiskohustuse ülevõtmisega. Uue jaoga luuakse riigisisene

raamistik, mille alusel on tarbijal õigus nõuda teatavate kaupade parandamist väljaspool müüja

vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Samuti määratakse kindlaks, millistel

tingimustel peab tootja või teatud juhtudel teine tarneahela osaline selle kohustuse täitma.

Tarbijakaitseseaduse 3. peatükki lisatakse uus 11. jagu, kuna nimetatud peatükk reguleerib kauba

ja teenuse pakkumise, müümise ja turustamisega seotud tarbijaõigusi ja ettevõtja kohustusi. Kuigi

parandamiskohustus on suunatud tootjale ning realiseerub müügijärgses etapis väljaspool kaupleja

tavapärast vastutust, on tegemist siiski tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis on

funktsionaalselt seotud tarbijale müüdud kauba kasutamise, parandamise ja selle kohta teabe

saamisega.

Uus jagu täiendab tarbijakaitseseaduse senist regulatsiooni, luues tarbijale lisaõiguse olukorras, kus

võlaõigusseaduses sätestatud müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud. Eelnõu kohaselt ei asenda

parandamisõigus olemasolevaid õiguskaitsevahendeid, vaid lisab nende kõrvale veel ühe

võimaluse pikendada ostetud kauba kasutusaega ning soodustada parandamist asendamise asemel.

Seetõttu on tegemist tarbijakaitseseaduse senise regulatsiooni sisulise jätkuga, mitte

tarbijakaitseseaduse süsteemist lahus seisva regulatsiooniga.

Lõikega 1sätestatakse, milliste kaupade suhtes ja millistes olukordades on tarbijal õigus nõuda

tootjalt kauba parandamist. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 1 lõigetest 2 ja 3 ning

artikli 5 lõikest 1.

Direktiivi kohaselt kohaldatakse parandamisõigust tarbija ostetud kaupade suhtes juhul, kui kaubal

esineb või ilmneb puudus väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10 kohast müüja vastutust

ning üksnes selliste kaupade suhtes, mille parandatavuse nõuded on ette nähtud direktiivi II lisas

loetletud liidu õigusaktides, ja parandamisõigust kohaldatakse nendes õigusaktides ette nähtud

ulatuses.

Seetõttu on eelnõus parandamisõiguse kohaldamisala piiratud üksnes nende kaupadega, mille

suhtes on liidu õiguses juba kehtestatud parandatavuse nõuded. Selline lahendus tagab, et tootjale

pandud parandamiskohustus on seotud üksnes selliste toodetega, mille puhul liidu õigus eeldab

parandatavust ja millega seotud tehnilised eeldused, sealhulgas juurdepääs varuosadele või

parandamisega seotud teabele, on vähemalt osaliselt juba ette nähtud. Direktiivi põhjenduspunktis

21 rõhutatakse, et parandamiskohustus peaks piirduma kaupadega, mille parandatavuse nõuded on

liidu õigusaktides ette nähtud, et vältida tootjate ülekoormamist ja tagada kohustuse

proportsionaalsus. Seega ei kohaldu parandamisõigus kõikidele kaupadele, vaid üksnes nendele

kaubakategooriatele, mille suhtes on liidu õiguses parandatavuse nõuded kehtestatud.

Parandamiskohustus kehtib üksnes selles ulatuses, milles parandatavus on asjaomaste liidu

õigusaktidega tagatud. See tähendab, et parandamiskohustuse sisu ja kestus võivad sõltuda

konkreetsest tootest, selle komponendist ning sellest, milliste varuosade, tööriistade või

parandamisega seotud teabe kättesaadavaks tegemist vastav liidu õigusakt nõuab. Direktiivi

põhjenduspunkt 21 selgitab, et parandamiskohustus peab vastama parandatavuse nõuete

kohaldamisalale, näiteks võib õigusakt hõlmata üksnes teatavaid komponente või näha ette

varuosade kättesaadavuse teatava ajavahemiku jooksul. Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause

kohaselt kehtib parandamiskohustus ainult niivõrd, kuivõrd direktiivi II lisas15 loetletud Euroopa

15 1) komisjoni määrus (EL) 2019/2023, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja

kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate-kuivatite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks

komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1015/2010 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 29–68);

2) komisjoni määrus (EL) 2019/2022, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate

nõudepesumasinate ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ,

muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 1016/2010

(ELT L 315, 05.12.2019. lk 134–155);

3) komisjoni määrus (EL) 2019/2019, millega kehtestatakse jahutus-külmutusseadmete ökodisaini nõuded

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus

(EÜ) nr 643/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 102–134);

4) komisjoni määrus (EL) 2019/2021, millega kehtestatakse kuvarite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning

tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 642/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 241–267);

5) komisjoni määrus (EL) 2019/1784, millega kehtestatakse keevitusseadmete ökodisaini nõuded vastavalt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ (ELT L 272, 25.10.2019, lk 121–136);

6) komisjoni määrus (EL) nr 666/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega (ELT L 192, 13.07.2013, lk 24–35);

7) komisjoni määrus (EL) 2019/424, millega kehtestatakse serverite ja andmesalvestustoodete ökodisaini

nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning muudetakse komisjoni määrust

(EL) nr 617/2013 (ELT L 74, 18.03.2019, lk 46–67);

Liidu õigusaktidega kehtestatakse vastavatele kaupadele parandatavuse nõuded. Praegu on

sellisteks kaupadeks:

- kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid;

- kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad;

- jahutus-külmutusseadmed;

- kuvarid;

- keevitusseadmed;

- tolmuimejad;

- serverid ja andmesalvestustooted;

- mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid;

- kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid;

- kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad;

- kohtkütteseadmed ja nendega seotud eraldi juhtseadised16.

See parandamiskohustuse piirang aitab vältida tootjatele liigse koormuse panemist ja tagada, et

tootjad suudavad oma parandamiskohustust täita (vt direktiivi põhjenduspunkt 21). Direktiivi

põhjenduspunkti 25 kohaselt võib parandamiskohustuse alguspunktiks pidada parandamisõiguse

direktiivi lisa II kohaldamisalasse kuuluvate kaupade turule laskmist ja lõpp-punktiks

parandatavuse nõuete kehtivuse lõppu. Parandatavuse nõuded võivad vastavalt direktiivi lisas II

sisalduvatele rakendusmäärustele seisneda näiteks disaininõuetes, mis muudavad toote kokku- ja

lahtivõtmise lihtsamaks, samuti teatud varuosade kättesaadavuse nõuetes. Nendes

rakendusmäärustes on eraldi tootegruppide jaoks nähtud ette tähtajad, mille jooksul tootja peab

tegema varuosad kättesaadavaks – olgu siis kas laiemale avalikkusele või kutselistele

parandajatele. Sage tähtaeg on kümme aastat pärast konkreetse mudeli viimase eksemplari turule

laskmist. Ühe toote eri varuosadel võivad olla erinevad kättesaadavuse tähtajad.

Parandamiskohustuse kehtivus sõltubki varuosade kättesaadavusele seatud tähtaegadest ja võib ühe

toote puhul erineda olenevalt sellest, milline osa parandamist vajab.

Näidetena parandamiskohustuse kohta võib esile tuua, et nutitelefonide puhul peavad varuosad,

nagu akud, ekraanid või kõlarid, olema saadaval vähemalt seitse aastat pärast konkreetse toote

turule laskmise lõpukuupäeva (komisjoni määruse (EL) 2023/1670 lisa II punkt b).

Kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja trummelkuivatite puhul kehtib aga varuosade,

8) komisjoni määrus (EL) 2023/1670, millega kehtestatakse nutitelefonide, muude mobiiltelefonide, juhtmeta

telefonide ja tahvelarvutite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ

ning muudetakse komisjoni määrust (EL) 2023/826 (ELT L 214, 31.08.2023, lk 47–94);

9) komisjoni määrus (EL) 2023/2533, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses kodumajapidamises kasutatavate trummelkuivatite ökodisaini nõuetega, muudetakse komisjoni

määrust (EL) 2023/826 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 932/2012 (ELT L, 2023/2533,

22.11.2023);

10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1542, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja

akujäätmeid, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ ja määrust (EL) 2019/1020 ning tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2006/66/EÜ (ELT L 191, 28.07.2023, lk 1–118);

11) komisjoni määrus (EL) 2024/1103, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/125/EÜ seoses kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi juhtseadiste ökodisaini nõuetega ning tunnistatakse

kehtetuks komisjoni määrus (EL) 2015/1188 (ELT L, 2024/1103, 19.04.2024). 16 See uus tootekategooria lisati parandamisõiguse direktiivi lisasse II 12. jaanuaril 2026. a komisjoni delegeeritud

direktiiviga 2026/74, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799, millega

edendatakse kaupade parandamist, II lisa, et lisada sellesse kodumajapidamises kasutatavad kohtkütteseadmed, nagu

on sätestatud komisjoni määruses (EL) 2024/1103, mis käsitleb kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi

juhtseadiste ökodisaini nõudeid (ELT L, 20.04.2026, lk 1–2).

näiteks mootorite, pumpade, amortisaatorite ja vedrude kümneaastane kättesaadavusperiood

(määruse II lisa punkt 8.1 – komisjoni määrus (EL) 2019/2023). Paranduskohustus kehtib ulatuses,

milles parandatavus on asjakohaste nõuetega tagatud. Defektse pesumasinamootori puhul on see

periood kümme aastat. Kergsõidukite akusid sisaldavate kaupade (määruse (EL) 2023/1542 II lisa,

artikli 11 punkt 10) puhul piirdub parandamiskohustus nende akude eemaldamise ja asendamisega.

Lisaks sätestatakse lõikes 1, et parandamisõigus kohaldub üksnes olukorras, kus võlaõigusseaduse

§-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi puhul ei kohaldu või on lõppenud. Sellega

eristatakse selgelt kahte õiguskaitsesüsteemi. Müüja vastutusest tulenevad õiguskaitsevahendid,

sealhulgas parandamine ja asendamine, kohalduvad võlaõigusseaduse alusel tarbijalemüügi puhul

müüja vastutuse raames. Uues tarbijakaitseseaduse jaos sätestatud parandamisõigus seevastu annab

tarbijale õiguse pöörduda tootja poole väljaspool müüja vastutuse kohaldamisala.

Lõikes 2 esitatakse “parandamise” termin. Parandamisõiguse direktiiv määratleb parandamist,

tehes viite ökodisaininõuete raamistiku kehtestamise määruse artikli 2 punktile 20 (direktiivi artikli

2 punkt 3). Selle sätte kohaselt tähendab parandamine ühte või mitut meedet, mis on võetud

defektse toote taastamiseks seisukorda, milles see täidab oma otstarvet ehk siis oluline on see, et

objektiivselt vaadelduna oleks võimalik asja ettenähtud otstarbel kasutada. Võlaõigusseaduse §-st

641 tulenev töövõtulepingujärgne lepingule mittevastavuse defineerimine ei ole siin asjakohane.

Seadusjärgse remondikohustuse täitmist ei määra esmajoones tootja ja tarbija subjektiivsed

arusaamad parandamise kvaliteedist – millest lähtutakse VÕS-i §-s 641 –, vaid parandusteenus on

seni täide viimata, kuni toode objektiivselt vaadatuna ei ole ettenähtud otstarbeks sobivas

seisukorras.

Seega on § 121 piiritlev säte, mis määrab kindlaks, milliste kaupade suhtes parandamisõigus kehtib

ja millal see õigus tekib. Parandamisõigus ei kohaldu muudele kaupadele, mille suhtes ei ole liidu

õiguses kehtestatud parandatavuse nõudeid, ega asenda müüja vastutusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, vaid täiendab neid väljaspool nende kohaldamisala.

Parandamisõigus

Paragrahviga 122 sätestatakse tarbija parandamisõiguse sisu ja tootja parandamiskohustuse

peamised tingimused. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artiklist 5.

Lõike 1 kohaselt on tarbijal õigus nõuda, et tootja parandaks kauba seaduse 3. peatüki 11. jaos

sätestatud tingimustel. Tegemist on direktiivist tuleneva keskse õigusega, mille eesmärk on

võimaldada tarbijal nõuda parandamist otse tootjalt juhul, kui müüja vastutus ei kohaldu või on

lõppenud. Selle õiguse eesmärk on direktiivi põhjenduspunkti 3 ja 15 kohaselt vähendada

parandatavate kaupade enneaegset kõrvaldamist ning edendada kestlikumat tarbimist. Euroopa

Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt valib suur osa tarbijatest defektse kauba korral parandamise

asemel selle asendamise uuega, mis soodustab parandatavate toodete enneaegset kasutusest

kõrvaldamist.17 Mõjuanalüüsis on selle põhjustena muu hulgas välja toodud tarbijate eelistus uue

17 European Commission. Impact Assessment Report accompanying the document Proposal for a Directive of the

European Parliament and of the Council on common rules promoting the repair of goods and amending Regulation

(EU) 2017/2394 and Directives (EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828. Brussels, 22.03.2023, SWD(2023) 59 final, lk

14–17.

kauba suhtes, parandamisega seotud ebamugavus ning piiratud läbipaistvus parandamise

tingimuste puhul.18

Tootjale parandamiskohustuse kehtestamise näol on tegu direktiivi ühe võtmeelemendiga.

Direktiivi artikkel 5 nõuab, et tootjad parandaksid tarbija taotlusel direktiivi rakendusalasse jäävaid

kaupu direktiivi lisas II loetletud õigusaktides ettenähtud – nii sisulises kui ka ajalises – ulatuses.

Direktiiv jätab lahtiseks, kuidas sellist tootja kohustust ja tarbija õigust õiguslikult kujundada.

Tootja parandamiskohustust saaks käsitleda sunnina sõlmida teatud tingimustel tarbijaga

parandamisteenuse osutamise leping ehk töövõtuleping, mille objektiks oleks asja parandamine.

Kehtiva õiguse kohaselt on Eestis kohustus sõlmida leping üksikutel juhtudel. Muudel juhtudel

lähtutakse VÕS-i § 9 lõikest 1 tulenevast lepinguvabaduse põhimõttest, mille kohaselt on lepingu

sõlmimise aluseks poolte vaba tahe. Lepinguvabadus ei ole aga piiramatu, mistõttu võib seadusega

kehtestada teatud juhtudeks kohustuse leping sõlmida. Eestis on piiratud õigust otsustada, kas

leping sõlmida või mitte, eelkõige juhtudel, kui tegemist on eluks hädavajaliku toote või teenusega,

näiteks elektri-, vee- ja kanalisatsiooni- ning sidelepingute puhul.

Samas, direktiiv ei kirjuta liikmesriikidele ette, kuidas tootja parandamiskohustust õiguslikult ellu

viia, ja liikmesriigid on kasutanud erinevaid lahendusi.19 Saksamaa plaanib näiteks tootja

parandamiskohustuse kehtestada eraldi jaona tsiviilseadustiku eriosas ilma kontraheerimissunnita.

Tootja kohustus teatud kaupu parandada võetakse riigisisesesse õigusesse üle tarbija seadusjärgse

nõudeõigusena tootja vastu.20 Sellisena on seda tarbijal hõlpsam maksma panna, kuivõrd tootja ei

saa oma parandamiskohustuse täitmist siduda lepingu sõlmimisega. Tootjatel ja tarbijatel ei ole

siiski keelatud sõlmida parandamise kohta lepingut. Lepingu sõlmimine võib olla mõistlik eriti

juhul, kui parandamine toimub tasu eest ning soovitakse fikseerida parandamise tingimustena hind

ja võimalikud parandamistingimused. Lepingu sõlmimise võimalusele viidatakse ka direktiivi

põhjenduspunktis 16.

Lõike 2 kohaselt ei ole parandamiskohustusega isik kohustatud parandama kaupa, mille

parandamine on võimatu. Võimatus hõlmab nii faktilist kui ka õiguslikku võimatust. Parandamine

võib olla faktiliselt võimatu näiteks juhul, kui toodet ei ole tehniliselt võimalik taastada või vajalik

varuosa ei ole objektiivselt kättesaadav. Varuosa puudumisele ei saa siiski tugineda juhul, kui

parandamiskohustusega isik on kohaldatava liidu õigusakti kohaselt kohustatud selle varuosa

kättesaadavaks tegema, kuid ei ole seda kohustust täitnud. Samuti ei saa parandamiskohustusega

isik tugineda muule parandamise takistusele, mille ta on oma tegevuse või tegevusetusega ise

põhjustanud. Parandamise võimatust hinnatakse juhtumipõhiselt, võttes arvesse asjaomasele

kaubale ja selle osadele kohaldatavaid parandatavuse nõudeid. Direktiivi põhjenduspunkti 24

kohaselt ei tohi parandamiskohustusega isik parandamisest keelduda üksnes majanduslikel

põhjustel, näiteks varuosade maksumuse tõttu. Direktiiv ei näe ette eraldi vorminõuet ega kindlat

tõendi liiki, millega parandamiskohustusega isik peab parandamise võimatust tõendama.

Parandamiskohustusest ei saa siiski keelduda üksnes põhjendamata väite alusel.

Parandamiskohustusega isik peab suutma selgitada parandamise võimatuse aluseks olevaid faktilisi

või õiguslikke asjaolusid ning esitama vajaduse korral neid kinnitavad andmed. Kui Tarbijakaitse

18 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17. 19 Võimalikud on erinevad lähenemised. Teadaolevalt on Soome (Soome esindaja on eelnõu sisu kirjeldanud

kohtumistel, mille Euroopa Komisjon on korraldanud direktiivi ülevõtmise arutamiseks) lahendanud selle küsimuse

nii, et kohustus parandamiseks on samas ka kohustus sõlmida leping parandamiseks. 20 Entwurf eines Gesetzes zur Umsetzung der Richtlinie (EU) 2024/1799 zur Förderung der Reparatur von Waren, lk

25. https://dserver.bundestag.de/btd/21/059/2105923.pdf

ja Tehnilise Järelevalve Ametini (TTJA) jõuab teave võimaliku põhjendamatu keeldumise kohta,

selgitab TTJA riikliku järelevalve menetluses välja, kas parandamine oli võimatu, ning võib nõuda

parandamiskohustusega isikult selleks vajalikke põhjendusi ja andmeid. Eraõiguslikus vaidluses

kohaldatakse tõendamisele üldisi menetlusõiguslikke reegleid.

Lõike 3 kohaselt võib parandamiskohustusega isik täita parandamiskohustuse allhanke korras.

Direktiivi põhjenduspunkti 17 kohaselt võimaldab see korraldada parandamist paindlikult,

sealhulgas tarbijale lähemal asuva parandaja kaudu, kuid parandamiskohustusega isik jääb

vastutavaks parandamiskohustuse täitmise eest.

Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu

Paragrahviga 123 sätestatakse parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool

Euroopa Liitu.

Lõike 1 kuni 3 kohaselt laieneb parandamiskohustus teatud juhtudel teistele tarneahela osalistele,

kui tootja ei ole Euroopa Liidus asutatud. Sellisel juhul täidab parandamiskohustust tootja volitatud

esindaja Euroopa Liidus. Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust

importija ning importija puudumise korral levitaja. Selline lahendus tuleneb direktiivi artikli 5

lõikest 3 ja põhjenduspunktist 20, mille eesmärk on tagada, et tarbija saaks oma õigust tegelikult

kasutada ka siis, kui tootja asub väljaspool liitu. Tarbija jaoks tähendab see, et tal on võimalik

pöörduda seaduses nimetatud vastutava isiku poole, ilma et ta peaks välja selgitama tootja ja teiste

tarneahela osaliste omavahelisi sisemisi suhteid. Kohustatud isik, sarnaselt tootjale, võib ka sel

juhul täita parandamiskohustuse allhanke korras.

Lõige 4 sisustab eelnevates lõigetest kasutatud termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja

„levitaja“ viitega toote nõuetele vastavuse seadusele. Kuna neid termineid ei ole

tarbijakaitseseaduses iseseisvalt määratletud, kuid need on juba kasutusel toote nõuetele vastavuse

seaduses, on põhjendatud lähtuda samadest määratlustest ka kõnesoleva seaduse raames. Sarnast

lahendust kasutab tarbijakaitseseadus juba termini „tootja“ puhul, mis on § 2 lõike 1 punktis 5

seotud toote nõuetele vastavuse seaduse määratlusega. Eelnõus kasutatakse direktiivi eestikeelses

versioonis termini „turustaja“ asemel toote nõuetele vastavuse seaduses kasutatavat terminit

„levitaja“, kuna tegemist on sisult sama tarneahela osalisega.21

Kauba parandamise tingimused

Paragrahviga 124 sätestatakse kauba parandamise peamised tingimused.

Lõigetes 1 kuni 3 sätestatakse parandamise peamised tingimused, mis tulenevad direktiivi artikkel

5 lõikest 2, mille kohaselt peab parandamine toimuma tasuta või mõistliku tasu eest ning mõistliku

aja jooksul alates hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on andnud tootjale

juurdepääsu kaubale. Lisaks tuleneb viidatud sättest direktiivis, et tootja võib anda tarbijale

parandamise ajaks laenuks asenduskauba ning kui parandamine ei ole võimalik, võib ta pakkuda

tarbijale taastatud kaupa. Kui tootja pakub taastatud kaupa, toimub see poolte kokkuleppel. Eelnõus

on need tingimused üle võetud.

21 Inglise keeles on kõnesoleval juhul kasutuses üks sõna „distributor“.

Mõistliku tasu nõue tähendab, et parandamiskohustusega ettevõtjal ei ole täielikku

kaalutlusvabadust parandamise hinna kujundamisel. Parandamise hinna mõistlikkust tuleb hinnata

juhtumipõhiselt, sest parandamiskohustusega hõlmatud tooted, nende puudused, vajalikud

varuosad ja parandamise töömaht võivad oluliselt erineda. Direktiivi põhjenduspunkti 16 kohaselt

võib parandamise hinnas arvesse võtta näiteks tööjõukulu, varuosade kulu, parandusseadmete

käitamise kulu ja tavapärast kasumimarginaali. Hind peab olema mõistlik ega tohi olla kujundatud

viisil, mis heidutaks tarbijat parandamisõiguse kasutamisest.

Hinna mõistlikkuse hindamisel võib muu hulgas võrrelda tarbijale esitatud hinnapakkumist

parandamiskohustusega ettevõtja avaldatud soovitusliku hinnakirjaga tüüpiliste parandustööde

kohta. Soovituslikust hinnakirjast erinev hind ei tähenda iseenesest nõude rikkumist, kui erinevus

on konkreetse parandustöö asjaoludega põhjendatav. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaksid

tarbija ja parandamiskohustusega ettevõtja vahelise kokkuleppe vajadus ning teiste parandajate

konkurentsisurve suunama parandamiskohustusega ettevõtjat hoidma parandamise hinda tarbijale

vastuvõetavana. Direktiiv võimaldab parandamiskohustust täita ka tasuta, näiteks juhul, kui puudus

kuulub müügigarantii alla.

Järelevalvet teostav Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) ei saa tarbijale

individuaalselt esitatud hinnapakkumisest üldjuhul automaatselt teada. Teave võimaliku rikkumise

kohta võib TTJA-ni jõuda eelkõige tarbija pöördumise või muu teate kaudu. Tarbija saab koos

pöördumisega esitada hinnapakkumise ja muud asjakohased materjalid, mille põhjal hindab TTJA,

kas esineb alus järelevalvemenetluse algatamiseks. Menetluse käigus saab TTJA küsida

parandamiskohustusega ettevõtjalt selgitusi ja andmeid parandamise hinna kujunemise kohta ning

hinnata kogutud teabe põhjal, kas parandamise eest küsitav tasu vastab mõistliku tasu nõudele.

Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt mõjutavad tarbija otsust parandamise kasuks või

kahjuks otseselt nii parandamise tingimuste ja maksumusega seotud ebakindlus kui ka

parandamisega seotud ebamugavused, näiteks ajakulu, transpordivajadus ja ajutise asenduse

puudumine.22

Lõige 4 sisustab “taastatud kauba” termini tehes otseviite ökodisaininõuete raamistiku

kehtestamise määrusele, millele parandamisõiguse direktiivi artikkel 2 punktis 10 vastava

terminiga seoses viidatakse.

Parandamiskohustuse täitmise nõuded

Paragrahviga 125 keelatakse parandamist põhjendamatult takistavad keeldumised, piirangud ja

takistused.

Lõike 1 kohaselt ei tohi parandamisest keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on varem parandanud

muu isik. Sätte eesmärk on välistada, et tootja või muu parandamiskohustusega isik piirab tarbija

võimalust kasutada sõltumatute parandajate teenuseid ning seob parandamise üksnes oma

teenindusvõrguga. Direktiivi põhjenduspunkti 19 kohaselt võivad tavad, mis ajendavad tarbijaid

arvama, et nende kaupa ei saa parandada üksnes seetõttu, et seda on varem parandanud või

kontrollinud sõltumatu parandaja, mittekutseline parandaja või lõppkasutaja, kujutada endast

eksitavat kauplemisvõtet. Samas ei välista kõnesolev säte õigust keelduda parandamisest muul

seaduses lubatud alusel, eelkõige juhul, kui parandamine on objektiivselt võimatu.

22 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17.

Lõikega 2 nähakse ette, et tootjad, kes on direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu

õigusaktide kohaselt kohustatud tegema varuosad ja tööriistad kättesaadavaks, peavad pakkuma

neid hinnaga, mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega takista seda. Sättega võetakse üle

direktiivi artikli 5 lõige 4. Lõikega 2 ei kehtestata tootjale uut üldist kohustust teha varuosad ja

tööriistad kättesaadavaks. Selline kohustus tuleneb direktiivi II lisas loetletud tootepõhistest liidu

õigusaktidest, milles määratakse vastava tooteliigi puhul muu hulgas kindlaks kättesaadavaks

tehtavad varuosad ja tööriistad, nende saamiseks õigustatud isikud ning kättesaadavuse

ajavahemik. Eelnõuga lisatakse nende kohustuste suhtes nõue, et varuosi ja tööriistu pakutaks

hinnaga, mis ei muudaks parandamist ebamõistlikuks ega takistaks seda. Direktiivi

põhjenduspunkti 18 kohaselt on parandatavuse nõuete eesmärk tagada, et parandamine oleks

tehniliselt teostatav mitte ainult tootja, vaid ka teiste parandajate jaoks ning et parandajatel ja

kohaldataval juhul tarbijatel oleks juurdepääs varuosadele, parandamisega seotud teabele ja

tööriistadele. TKS § 12⁵ lõike 2 alusel tehtavas riiklikus järelevalves hinnatakse eelkõige eelnõuga

lisatava hinnanõude täitmist. Seejuures tuleb vajaduse korral esmalt kindlaks teha, kas tootja ja

asjaomane kaup kuuluvad direktiivi II lisas loetletud tootepõhise liidu õigusakti kohaldamisalasse

ning kas tootjal on selle õigusakti kohaselt kohustus vastav varuosa või tööriist kättesaadavaks

teha. Kui varuosa või tööriista hind ei ole avalikult kättesaadav, võib teave võimaliku rikkumise

kohta jõuda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametini (TTJA) eelkõige tarbija, kutselise

parandaja või muu turuosalise pöördumise kaudu. Järelevalvemenetluses saab amet küsida

kohustatud ettevõtjalt konkreetse varuosa või tööriista hinna ja selle kujunemise kohta nõude

täitmise hindamiseks vajalikku teavet.

Lõike 3 kohaselt on keelatud kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis

takistavad kauba parandamist. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 5 lõige 6. Sätte eesmärk on

vältida selliseid lepingulisi või tehnilisi piiranguid, mis muudavad parandamise põhjendamatult

raskeks või praktiliselt võimatuks, näiteks piirates juurdepääsu diagnostikale, tarkvarale,

ühilduvatele varuosadele või muudele parandamiseks vajalikele vahenditele. Direktiivi artikli 5

lõige 6 lubab selliseid piiranguid siiski juhul, kui need on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete

teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega liidu ja liikmesriigi õiguse alusel.

Erandile tuginev tootja peab järelevalvemenetluses esitama TTJA-le andmed ja põhjendused,

millest nähtub, millise konkreetse õiguspärase ja objektiivse teguriga on parandamist piirava

lepingutingimuse või riist- või tarkvaratehnilise lahenduse kasutamine põhjendatud. Kui tootja

tugineb intellektuaalomandi õiguste kaitse vajadusele, peab ta selgitama, millise

intellektuaalomandi õiguse ja kaitstava eseme kaitseks piirangut kasutatakse ning miks on

asjaomane piirang selle õiguse kaitsmiseks vajalik. Üldine viide intellektuaalomandi kaitsele ei ole

erandi kohaldamise põhjendamiseks piisav. TTJA hindab esitatud põhjendusi ja tõendeid koos

teiste järelevalvemenetluses väljaselgitatud asjaoludega. Kui hinnangu andmine eeldab TTJA

pädevusest väljapoole jäävaid eriteadmisi, võib TTJA taotleda halduskoostöö seaduses sätestatud

ametiabi korras pädevalt haldusorganilt asja lahendamiseks vajalikku teavet või põhjendatud

hinnangut. Tööstusomandi õiguste, näiteks patendi, kaubamärgi või registreeritud

disainilahendusega seotud küsimustes võib TTJA pöörduda Patendiameti poole. Ametiabi korras

saadud teave või hinnang abistab TTJA-d asjakohaste asjaolude väljaselgitamisel, kuid TKS § 12⁵

lõike 3 nõuete täitmise kohta teeb järelevalvemenetluses otsuse TTJA. Sama lõike kohaselt ei tohi

tootja takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud varuosi, ühilduvaid

varuosi ega 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad kohaldatavatele nõuetele, näiteks

tooteohutuse või intellektuaalomandi kaitse nõuetele. Direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt peaks

selline regulatsioon soodustama konkurentsi ning tooma tarbijatele kasu paremate teenuste ja

madalamate parandushindade näol.

Teave parandamiskohustuse kohta

Paragrahviga 126 sätestatakse parandamiskohustusega isiku teavitamiskohustus

parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta.

Ettevõtjad, kellel on uue jao kohaselt parandamiskohustus, peavad esitama tarbijale tasuta, kergesti

ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste

kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ja millises ulatuses seda tehakse. Lisaks tuleb

tagada, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu kättesaadav soovituslik hinnakiri

tavapäraste parandustööde kohta. Soovitusliku hinnakirja koostab ja avaldab iga

parandamiskohustusega isik enda pakutavate parandusteenuste kohta. Tegemist ei ole riigi,

ettevõtjate ühenduse ega muu isiku koostatud keskse või kogu turul ühtselt kehtiva hinnakirjaga.

Hinnakirja soovituslikkus tähendab, et selles esitatakse ettevõtja tavapäraste parandustööde

indikatiivsed hinnad või hinnavahemikud. Soovituslikkus puudutab hinnakirjas esitatud hinna

kohaldumist konkreetsele parandustööle ega tähenda, et hinnakirja koostamine ja kättesaadavaks

tegemine oleks ettevõtjale vabatahtlik. Konkreetse parandustöö lõplik hind võib hinnakirjas

märgitust erineda sõltuvalt eelkõige parandatava kauba seisukorrast ja puudusest, vea tuvastamise

tulemustest, vajalikest varuosadest ning töö laadist ja mahust. Hinnakirja eesmärk on anda tarbijale

enne parandamise tellimist üldine ja võrreldav ülevaade parandamise võimalikust maksumusest.

Säte lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 5 ning artiklist 6. Direktiivi põhjenduspunkti 25 kohaselt tuleb

selline teave teha tarbijale kättesaadavaks, ilma et tarbija peaks seda eraldi taotlema, ning teave

peab olema esitatud selgel ja arusaadaval viisil. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaks teabes olema

nimetatud parandamiskohustusega hõlmatud kaubad ning selgitatud, kas ja millises ulatuses neid

parandatakse. Tootjale jääb vabadus valida sobiv teavitamisviis, näiteks veebisaidi, digitaalse

tootepassi või müügikoha kaudu, tingimusel et teave on tarbijale hõlpsasti leitav ja arusaadav.

Teavitamiskohustuse eesmärk on parandada tarbijate teadlikkust parandamise kättesaadavusest ja

tingimustest ning toetada parandamisõiguse tegelikku kasutamist.

Tarbija õiguste kaitse

Paragrahviga 127 sätestatakse tarbija õiguste kaitse nõuded.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui parandamine ei toimu selles jaos sätestatud või kokkulepitud

tingimustel või kui kaupa ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada

võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Selle sätte eesmärk on tagada, et

parandamiskohustuse rikkumise korral ei jääks tarbija ilma tõhusast õiguskaitsest. Kuna

parandamiskohustus tuleneb vahetult seadusest, võib selle täitmisega seoses tekkida

võlaõigusseaduse § 3 lõike 6 tähenduses võlasuhe. Kui pooled lepivad lisaks kokku parandamise

hinnas või muudes tingimustes, võib õigussuhte sisu mõttes olla tähendus ka nendel kokkulepetel.

Lõige 1 ei näe tootjale ette eraldi hüvitamiskohustust kõigil juhtudel, kui tarbija kasutab mõnda

muud parandajat, vaid tagab, et tootja kohustuse rikkumise tagajärgi hinnatakse võlaõigusseaduse

üldreeglite alusel.

Parandamiskohustus kujutab endast tarbija seadusest tulenevat nõudeõigust tootja või muu

kohustatud isiku vastu. Selle õiguse tekkimine ei eelda lepingu sõlmimist, kuigi parandamise

praktiline korraldamine võib toimuda poolte kokkuleppel, eelkõige parandamise hinna, tähtaja või

muude tingimuste puhul. Kui parandamiskohustuse täitmise käigus sõlmitakse poolte vahel leping

või lepitakse kokku parandamise hinnas või muudes tingimustes, kohaldatakse sellise kokkuleppe

rikkumisele võlaõigusseaduse lepingulisi õiguskaitsevahendeid. Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib

tarbija tootja või muu kohustatud isiku põhjendamatu keeldumise või mittekohase täitmise korral

nõuda kohtus seadusest tuleneva parandamiskohustuse täitmist seaduses sätestatud tingimustel.

Sõltuvalt asjaoludest võivad lisaks tulla kõne alla ka kahju hüvitamise nõuded võlaõigusseaduse

alusel, sealhulgas lepinguvälise vastutuse normide järgi.

Lõike 2 kohaselt ei piira tootja parandamiskohustus tarbija õigust lasta kaup parandada enda valitud

parandajal. See on kooskõlas direktiivi üldise eesmärgiga soodustada parandusteenuste turu

toimimist ja konkurentsi ning tagada tarbijale laiem valik parandamisvõimaluste vahel. Direktiivi

põhjenduspunktides 18 ja 23 rõhutatakse, et liidu õigusaktidest tulenevad parandatavuse nõuded

peaksid soodustama parandamise tehnilist teostatavust ka teiste parandajate jaoks ning et direktiiv

hõlbustab tarbijal valida lisaks tootjale ka teiste parandajate pakutavaid parandusteenuseid. Tarbija

õigus pöörduda teise parandaja poole ei tähenda siiski automaatselt, et tootjal tekib kohustus sellise

parandamise kulud hüvitada. Tootjal võib tekkida selliste kulude hüvitamise kohustus üksnes juhul,

kui talle on enne antud mõistlik võimalus parandamiskohustust täita ja ta on seda kohustust

rikkunud.

Lõike 3 kohaselt on tarbija parandamisõiguse jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduvad

kokkulepped tühised. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud põhimõte, mille

kohaselt ei ole tarbijale siduv lepingutingimus, mis välistab direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud

liikmesriigi sätete kohaldamise, kaldub neist tarbija kahjuks kõrvale või muudab nende toimet

tarbija kahjuks. Tegemist on tarbijakaitsenormide imperatiivse iseloomu väljendusega. Säte tagab,

et parandamisõiguse regulatsioonist ei ole võimalik tarbija kahjuks lepinguga kõrvale kalduda.

Samal ajal ei välista see võimalust pakkuda tarbijale seaduses sätestatust soodsamaid tingimusi,

mida direktiivi artikli 14 lõige 2 sõnaselgelt lubab.

Euroopa veebipõhine parandusplatvorm

Eelnõu § 2 punktiga 3 täiendatakse tarbijakaitseseadust sättega, mis võimaldab rakendada

direktiivist (EL) 2024/1799 tulenevat Euroopa veebipõhist parandusplatvormi puudutavat

regulatsiooni. Muudatus on seotud eelkõige direktiivi artikliga 7, millega luuakse Euroopa

veebipõhine parandusplatvorm, ning artikliga 9, milles sätestatakse riiklike kontaktpunktide

määramine ja nende ülesanded.

Direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 3 kohaselt luuakse Euroopa veebipõhine parandusplatvorm

vahendina, mille eesmärk on võimaldada tarbijatel leida parandajaid ja vajaduse korral ka taastatud

kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud

parandamisalgatusi. Platvorm koosneb riiklikest osadest, milles kasutatakse ühist veebiliidest, ning

võib sisaldada linke liikmesriikide riiklikele veebiplatvormidele. Platvormi eesmärk on direktiivi

põhjenduspunktide 26, 28 ja 31 kohaselt parandada teabe kättesaadavust parandamisvõimaluste

kohta ja hõlbustada parandusteenuste leidmist, sealhulgas riikidevaheliselt. Parandusteenuste

parem leitavus ja nende tingimuste võrreldavus võivad vähendada tarbija jaoks parandamisega

seotud teabe- ja otsingukulusid ning hõlbustada sobiva parandaja leidmist. Seeläbi võib Euroopa

veebipõhine parandusplatvorm soodustada parandamise eelistamist kauba enneaegsele kasutusest

kõrvaldamisele või uue kaubaga asendamisele, toetada kaupade pikemat kasutuses hoidmist ning

aidata kaasa ringsuse põhimõtete paremale rakendamisele.

Direktiivi artikli 7 lõike 2 kohaselt töötab komisjon hiljemalt 31. juuliks 2027. a välja Euroopa

veebiplatvormi ühise veebiliidese, mis peab olema kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes.

Seejärel tagab komisjon ühise veebiliidese tehnilise hoolduse. Direktiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt

kasutavad liikmesriigid üldjuhul oma riiklikes osades seda ühist veebiliidest. Erandina võivad

liikmesriigid jätta loomata Euroopa veebiplatvormi riikliku osa, kui neil on vähemalt üks kogu

nende territooriumi hõlmav riiklik veebiplatvorm, mis vastab direktiivis sätestatud nõuetele.

Direktiivi artikli 7 lõike 5 kohaselt on Euroopa veebiplatvormi riiklike osade kasutamine tarbijatele

tasuta ning parandajatele vabatahtlik. Direktiiv jätab põhjenduspunkti 26 kohaselt liikmesriikidele

võimaluse kehtestada registreerimisele juurdepääsutingimusi, sealhulgas eelneva heakskiidu või

kutsekvalifikatsiooni nõudeid, kuid ei kohusta seda tegema. Eesti võtab direktiivi üle minimaalselt

ega kasuta direktiivi võimalust kehtestada registreerimise juurdepääsutingimusi, et vältida

ebaproportsionaalset halduskoormust ja vajadust pideva eelkontrolli järele.

Riikliku kontaktpunkti regulatsioon tuleneb direktiivi artikli 9 lõikest 4. Selle artikli lõike 1

kohaselt peavad liikmesriigid hiljemalt 31. juuliks 2026. a teavitama komisjoni kas riiklikust

kontaktpunktist, mille nad on Euroopa veebiplatvormi jaoks määranud, või riiklikest

veebiplatvormidest, mille nad on loonud või loovad. Direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaselt vastutavad

riiklikud kontaktpunktid eelkõige registreerimiseks juurdepääsu võimaldamise eest, liikmesriigi

kehtestatud võimalike juurdepääsutingimuste täitmise tagamise eest ning komisjoni abistamise eest

Euroopa veebiplatvormi riiklike osade käitamisel.

Lõikes 1 sätestatakse, et riigisiseselt toetutakse otse direktiivi artikli 7 lõike 1 kohasele Euroopa

Liidu loodavale lahendusele, mis võimaldab parandusteenuse osutajatel osaleda Euroopa

veebiplatvormi Eesti riiklikus osas. Eesti on eelnõu koostamisel lähtunud lahendusest kasutada

Euroopa Komisjoni loodavat ühist veebiliidest selle asemel, et luua oma riigisisene lahendus.

Eraldi riikliku platvormi loomine nõuaks arendus- ja haldusressurssi ega ole Eesti hinnangul

põhjendatud.

Lõike 2 kohaselt nimetab riikliku kontaktpunkti valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

Selline lahendus võimaldab kontaktpunkti määrata paindlikult ja vajaduse korral korraldust muuta

ilma seadust muutmata. Kuna kontaktpunkti ülesanded tulenevad vahetult direktiivi artikli 9

lõikest 4, ei ole vaja neid seaduses ammendavalt korrata. Sobivaks kontaktpunktiks on Eestis

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), kes tulevikus puutub enim kokku direktiivi

rakendamise küsimustega.

Lõike 3 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister nimetada kontaktpunktiks ka eraõigusliku

juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu. Direktiiv ei nõua, et kontaktpunkt oleks

tingimata riigiasutus, ning selline lahendus võimaldab vajaduse korral kasutada tulevikus

paindlikumat korraldusmudelit. Eelnõu koostamise ajal ei ole siiski plaanis kontaktpunkti

ülesandeid eraõiguslikule isikule üle anda. Selline võimalus jäetakse seadusesse paindlikkuse

tagamiseks tulevikus. Halduslepingu korral jääb avaliku ülesande täitmise eest lõppvastutus riigile.

Lõike 4 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega laiendada Euroopa

veebiplatvormi riikliku osa kohaldamisala. Direktiivi artikli 7 lõige 4 lubab liikmesriikidel

laiendada oma riikliku osa kohaldamisala nii, et see hõlmaks lisaks parandajatele ka taastatud

kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud

parandamisalgatusi. Eelnõuga võetakse direktiiv üle minimaalses vajalikus ulatuses ning praegu ei

ole kavas platvormi riikliku osa kohaldamisala laiendada. Samas jäetakse selline volitus

seadusesse, et tulevikus oleks võimalik turu arengu või poliitikavalikute muutumise korral

kohaldamisala paindlikult laiendada ilma seadust muutmata.

Parandamiskohustuse rikkumine

Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse tarbijakaitseseadust uute vastutussätetega (TKS §-d 744 ja

745), milles nähakse ette sanktsioonid parandamiskohustuse ja Euroopa parandamisteabe vormi

kasutamisega seotud nõuete rikkumise eest. Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2024/1799

artikliga 15, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistusnormid artiklite 4, 5 ja 6 alusel

vastu võetud sätete rikkumise korral ning tagama, et kehtestatud karistused oleksid mõjusad,

proportsionaalsed ja hoiatavad.

Tarbijakaitseseaduse § 744 lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300

trahviühikut, kui ta rikub seaduse §-des 122 - 127 sätestatud parandamiskohustust, varuosade ja

tööriistade kättesaadavuse nõudeid, parandamist takistavate meetmete kasutamise keeldu või

parandamisteenuste kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustust. Säte hõlmab

parandamisõiguse regulatsiooni keskseid kohustusi ja võimaldab tagada nende täitmise riikliku

järelevalve kaudu.

Lõike 2 kohaselt karistatakse sama teo eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Kõrgem sanktsioonimäär juriidilise isiku puhul on põhjendatud asjaoluga, et parandamiskohustuse

rikkumised on praktikas seotud eelkõige ettevõtjate majandustegevusega ning võivad mõjutada

suuremat hulka tarbijaid ja parandusteenuste turu toimimist. Sanktsiooni eesmärk on tagada, et

kohustuste rikkumine ei oleks ettevõtjale majanduslikult soodsam kui nende täitmine.

Tarbijakaitseseaduse § 745 lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300

trahviühikut, kui ta rikub võlaõigusseaduse § 6353 lõigetes 1 ja 2 sätestatud Euroopa parandusteabe

vormi kasutamise tingimusi. Nimetatud VÕS-i sätted näevad ette, et juhul, kui parandusteenuse

osutaja kasutab oma tegevuses Euroopa parandusteabe vormi (mis on tema jaoks vabatahtlik), siis

on see Euroopa parandusteabe vorm käsitatav taotlusena sõlmida parandusteenuse leping vormis

esitatud tingimustel ning kui tarbija nõustub Euroopa parandusteabe vormi kehtivusaja jooksul

selles esitatud tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud osutama parandusteenust

sellistel tingimustel. Parandusteenuse osutaja on parandusteabe vormis esitatud tingimustega

seotud 30 kalendripäeva jooksul alates selle tarbijale esitamisest. Lõike 2 osas kehtivad samad

põhjendused nagu TKS § 744 lõike 2 kohta (vt eelpool).

Eelnõu § 2 punktiga 5 sätestatakse, et eelmises punktis lisatud väärteo kohtuväline menetleja on

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Praktikas lähtub TTJA järelevalve teostamisel

siiski eeskätt korrakaitseseadusest ja haldusmenetluse seadusest. Järelevalve peamine eesmärk on

õigusnõuete täitmise tagamine ja õigusvastase olukorra lõpetamine, mitte rikkumise eest

karistamine. Seetõttu kasutatakse esmalt haldusjärelevalve meetmeid. Rikkumise tuvastamisel

võib TTJA teha ettekirjutuse õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks.

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi,

sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus

õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud

seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus

pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset

kasvu. Väärteovastutuse sätestamise eesmärk on tagada direktiivis nõutud tõhusa

sanktsioonimehhanismi olemasolu ja suurendada kohustatud isikute motivatsiooni seadusest

tulenevaid kohustusi täita.

Normitehniline märkus

Eelnõu § 2 punktiga 6 täiendatakse tarbijakaitseseaduse normitehnilist märkust, lisades sellesse

viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate

ühiste normide kohta. Muudatus on seotud asjaoluga, et eelnõuga võetakse nimetatud direktiiv üle

tarbijakaitseseadusesse lisatava parandamisõiguse regulatsiooni, Euroopa veebipõhise

parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsiooni ning vastutussätte kaudu.

Normitehnilise märkuse täiendamine on tehnilist laadi muudatus, mille eesmärk on kajastada

seadusega üle võetavat Euroopa Liidu õigusakti. Normitehniline märkus võimaldab saada ülevaate

seaduse seosest Euroopa Liidu õigusega, kuid sellel ei ole iseseisvat regulatiivset tähendust.

§ 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse täiendamine §-ga 141 (rakendumise erisäte tarbijalemüügilepingute

korral seoses parandamisõiguse direktiiviga)

Üleminekusättega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikkel 21, mille kohaselt direktiivi

artiklit 16 ehk siis kaupade müügi direktiiviga seotud muudatusi ei kohaldata müügilepingute

suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. a. Eelnõu kohaselt kohaldatakse enne

võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist

sõlmitud müügilepingutele võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle seaduse

jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.

Selle rakendussätte eesmärk on tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega müügiõiguse

muudetud sätetega kohanemiseks tarbijalemüügi korral. Direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt

tuleb kohaldada kaupade müügi direktiivi muudatusi üksnes müügilepingute suhtes, mis on

sõlmitud alates 31. juulist 2026. a, et tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega, et

kohaneda parandamise ja asendamise muudetud õiguskaitsevahenditega. Kuivõrd Eesti hilineb

direktiivi ülevõtmisega, tuleb üleminekusäte siduda direktiivi ülevõtva seaduse jõustumisajaga.

Tootja parandamiskohustuse ja Euroopa parandusteabe vormiga seotud reeglite jõustumise jaoks

direktiiv erisusi ette ei näe. Seega ei ole oluline, millal parandatavat kaupa müüdi. Küll aga tulevad

ajalised piirangud parandamiskohustusele parandamisõiguse direktiivi II lisas loetletud EL-i

õigusaktidest, mis sisaldavad toodete parandatavuse nõudeid. Lisas II loetletud rakendusmäärused

hõlmavad üldjuhul ainult kaupu, mis lasti turule pärast vastava määruse jõustumist.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatavad terminid toetuvad võlaõigusseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse

senistele terminitele. Kuivõrd parandamisõiguse direktiivis viidatakse süsteemselt

ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele, tuleneb osa termineid ka sealt. Sellisel juhul

tehakse eelnõus ka vastav viide ning antakse seletuskirjas lisaselgitused. Eelnõuga tekivad mõned

uued kontseptsioonid, nagu:

- tootja parandamiskohustus (tootja kohustus direktiivi lisas II nimetatud õigusaktides

reguleeritud asju parandada);

- Euroopa parandusteabe vorm (vorm, mida parandusteenuse osutajad võivad

vabatahtlikkuse alusel kasutada, et tarbijal oleks võimalik pakkumisi paremini võrrelda);

- Euroopa veebipõhine parandusplatvorm (Euroopa Komisjoni väljatöötatav ühine

veebiliides, kus liikmesriikide parandusteenuste osutajatel on võimalik registreeruda, et

tarbijatel oleks parem otsida ja leida enda jaoks sobivaid teenuseosutajaid).

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade

parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394

ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/182823. Nagu öeldud, kasutatakse direktiivi terminite

puhul korduvalt viiteid ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele.

Lisaks sellele on kogu direktiivi sisuline rakendusala tihedalt seotud Euroopa Komisjoni

rakendusmäärustega, millega sätestatakse teatud kaupadele parandatavuse nõuded (need õigusaktid

moodustavad direktiivi lisa II ja on loetletud seletuskirja allmärkuses nr 15).

Parandamisõiguse direktiiviga muudetakse ka Euroopa müügiõiguse direktiivi, kuivõrd teatud

müügilepingu tingimused seoses nõuete esitamise ja parandamisega vaadatakse ümber. Lisaks

tehakse seoses tarbija õigustega muudatusi veel paaris Euroopa Liidu õigusaktis:

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate

kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv

2009/22/EÜ;

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide

täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004.

Eelnõus ei minda kaugemale direktiivis miinimumina nõutavast. Eelnõuga Eesti õiguses

kavandatavad muudatused on vajalikud, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis

on maksimaalselt harmoneeriv, ning lisanõudeid ei kehtestata. Seletuskirjale on lisatud

vastavustabel direktiivi (EL) 2024/1799 ülevõtmise kohta.

6. Seaduse mõjud

Kokkuvõte eelnõuga kavandatavate muudatuste mõjust

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on eelkõige majanduslik mõju, täpsemalt mõju

ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele ning teisalt oodatav mõju tarbijate käitumisele ja

otsustele. Vähesel määral avaldub mõju ka riigiasutustele, eelkõige TTJA-le, ning kaudne mõju

võiks avalduda ka keskkonnale jäätmekäitluse vaatevinklist.

23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta

ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L,

2024/1799, 10.07.2024).

Kehtima hakkab ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille parandaja võib tarbija nõudmisel talle

esitada (parandajal ei ole kohustust vormi esitamiseks). Loomisel on ka Euroopa veebipõhine

tasuta parandusplatvorm, mis võimaldab tarbijatel, sh riikidevaheliselt, leida toodete parandajaid,

kes on platvormiga vabatahtlikult liitunud. Parema teavituse eesmärgil määrab riik ühtse riikliku

kontaktpunkti, milleks saab TTJA. Eelnõu olulisim muudatus seondub aga sellega, et tarbijad

saavad pärast kauba müügilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaja lõppemist õiguse nõuda

teatud toote parandamist, kui see on võimalik. Samal ajal keelatakse tootjatel parandamist takistada

ning neil tuleb tarbijat teavitada tootja paranduskohustuse olemasolust ja hindadest enne teavitada.

Direktiiv piiritleb tarbija sellise õiguse esialgu eelkõige elektri- ja elektroonikaseadmete, sh

kergliikluses kasutatavate transpordivahendite, sidevahendite ning erinevate kodumasinate tootjate

suhtes. Hõlmatud on aga ka mõned spetsialiseeritud valdkonnad, nagu nt teatud

keevitusagregaatide tootjad ning serverite ja andmesalvestustoodete tootjad. Eesti ettevõtted

praegu üldiselt ei tooda direktiivi lisas nimetatud tooteid. Nende kaupade tootjad asuvad pigem

teistes EL-i riikides või ka kolmandates riikides. Seetõttu võivad Eestis direktiivi ja eelnõuga

tootjatele kehtestatavad parandamiskohustuse nõuded kanduda teatud juhtudel edasi Eestisse

toodavate kaupade maaletoojatele, viimaste puudumise korral ka nende levitajatele juhul, kui

väljaspool EL-i asuval tootjal puudub EL-is paiknev volitatud esindaja. Seega võib tootjale

direktiiviga pandud kohustus kanduda edasi ka kaupade hulgi- ja jaemüüjatele Eestis või tootja siin

paiknevale esindajale. Lisaks peavad muudatuste kehtima hakkamise järel kõik Eesti jaemüüjad

edaspidi arvestama, et tarbijaid tuleb parandamisvõimalustest informeerida ning et kui tarbijale

müüdud toodet parandatakse kahe aasta jooksul kauba üleandmisest, pikeneb müüja vastutuse

tähtaeg ühe aasta võrra juhul, kui tarbija valis kauba parandamise selle asendamise asemel.

6.1. Majanduslik mõju: tarbimiskäitumine

Eeldatav mõju tarbijate käitumisele võib olla ühelt poolt ulatuslik, kuna muudatused puudutavad

potentsiaalselt tervet Eesti elanikkonda, kes oma igapäevaelus kasutavad seadmeid oma

kodumajapidamises, suhtlemiseks teiste inimestega või nt ka kergliiklusvahendina.

Parandamisdirektiiv hõlmab levinumatest toodetest pesumasinaid, kuivateid, trummelkuivateid,

nõudepesumasinaid, tolmuimejaid, külmkappe ja sügavkülmikuid, aga ka nuti- ja mobiiltelefone,

tahvelarvuteid, telereid ja arvutikuvareid ning elektrilisi transpordivahendeid, nagu elektrilised

jalgrattad, tõukerattad, rulad ja tasakaaluliikurid. Direktiivi lisaga on hõlmatud ka üksikud

spetsiifilisemad tooted, mida kasutavad eelkõige just kutsealal töötavad isikud ehk enamasti

ettevõtjad. Sellised tooted on nt teatud keevitusseadmed, aga ka suuremad serveri- ja

andmesalvestussüsteemid, mistõttu need tavatarbijaid ehk füüsilisi isikuid üldjuhul ei puuduta.

Kuna aga Euroopa Komisjon on näidanud üles soovi suurendada kohustuse alla kuuluvate toodete

hulka, tuleb arvestada, et ilmselt aja jooksul direktiivi lisas olevate parandatavate seadmete

nimekirja pikendatakse.

2026. aasta alguses elas Eestis 1 360 745 inimest24, kes moodustasid Statistikaameti andmetel 2025.

aastal ligi 651 300 leibkonda25. Eeldatavasti on leibkondadel levinumatest toodetest olemas

pesumasinad, tolmuimejad, külmikud, telerid ja nutitelefonid, jõudsalt on kasvamas ka

kergliikurite arv kodumajapidamistes. Eestisse imporditi 2025. aastal ligi 85 000 telerit, monitori

või projektsiooniseadet (eksporditi ehk välisriikidesse müüdi neid edasi samal ajal u 7200) ning

24 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv 25 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/leibkonnad

rohkem kui 32 000 nõudepesumasinat (edasimüük 10 238)26. Nutitelefone ostsid Eesti inimesed

2026. aasta I kvartalis üle 55 000, mis aasta arvestuses tähendaks rohkem kui 200 000 uut

nutitelefoni27. 2024. aastal imporditi Eestisse kokku ligi 1,4 miljonit nutitelefoni, mis viitab, et

suures osas olid Eesti ettevõtjad üksnes selliste seadmete vahendajad tarneahelas.

Tarbijaid mõjutavatest eelnõu muudatustest mitu on seotud kohustusega anda senisest paremini

teavet toodete jätkusuutlikuma kasutuse võimaluste kohta. Esiteks peavad müüjad informeerima

ostjaid võimalusest valida asja asendamise ja parandamise vahel ning viitama ka kaasnevale

eelisele, kuna parandamisega pikeneb müüja vastutus. Teiseks peavad paranduskohuslastest tootjad

või Eesti olukorras pigem tooteid importivad või seda turul kättesaadavaks tegevad hulgi- ja

jaemüüjad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud parandamisteenustest ja võimaldama vabalt

ligipääsetava veebisaidi kaudu juurdepääsu paranduskohustuse alla kuuluvate parandusteenuste

hinnakirjale, et tarbijal oleks selge, milliseid kaupu ja millises ulatuses parandada saab. Info on

oluline nii parandamisteenust pakkuvatele ettevõtjatele kui ka vajaduse korral tarbijatele, kes

sooviksid ise ostetud toodet parandada. Kehtima hakkab ka ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille

parandaja (kes on otsustanud parandusteabe vormi kasutusele võtta) võib tarbija nõudmisel talle

esitada ja mis peaks aitama tarbijal võrrelda parandusteenuste pakkumisi. Sama eesmärgiga loob

Euroopa Komisjon tasuta Euroopa veebipõhise parandusplatvormi, mis võimaldab tarbijatel, sh

riikidevaheliselt, otsida platvormiga liitunute hulgast toote parandajat ning samal ajal võrrelda

pakutavate teenuste hindu üle Euroopa Liidu. Tootjad ei tohi samas takistada tarbijal vabalt valida

endale ka tootjast sõltumatut parandajat. Ka toodetele sobivaid varuosi ja tööriistu tuleb pakkuda

hinnaga, mis ei takista parandamist, et soodustada konkurentsi parandusteenuste turul. Nii müüjad

kui ka tootjad võivad tarbijale pakkuda parandamise ajaks tasuta asendustoodet. Kõik meetmed

kokku võiksid ühelt poolt suurendada tarbijate teadlikkust asjade parandamise võimalustest ning

teisalt panna neid kaaluma asjast loobumise või selle väljavahetamise asemel parandamist. Siiski

lähtub toodete parandamise kohustus tootja puhul pärast toote müügigarantii lõppemist toote

parandamise üldisest võimalikkusest ning müüja puhul müügigarantii perioodi jooksul

majanduslikust otstarbekusest ehk kui toote asendamine osutub kulude poolest mõistlikumaks, ei

pea müüja arvestama tarbija soovi lasta toodet parandada.

Toodete parandamist piirab nende vanus, kuna enamasti kohustuvad tootjad pakkuma toodetele

varuosi üksnes teatud aja jooksul (üldiselt kümme aastat), misjärel sõltub selliste varuosade edasine

pakkumine juba turuolukorrast ehk teistest võimalikest varuosatootjatest ning sellega seotud

intellektuaalomandipiirangutest toodetele või nende varuosadele.

Kavandatavad muudatused võiksid vähendada nii tarbijate kulutusi puudustega toodetega

ümberkäimisel kui ka tarbetut koormust keskkonnale jäätmete hulga mõningase vähenemise näol.

Tarbijate jaoks on seega tegemist lisavõimalusega käsitleda puudustega tooteid. Seetõttu võib

sihtrühma käitumine küll muutuda, kuid kohanemisraskusi tarbijale ei teki, kuna nii müüjad kui ka

tootjad kohustuvad tegema asjakohast teavitustööd. Ennekõike sõltub muudatuse tegelik mõju

siiski tarbija tahtest toote parandamisega tegelema hakata, kuna see nõuab eeldatavasti asja

väljavahetamisega võrreldes neilt siiski rohkem aega, tuues kaasa ka ebamugavusi ajal, kui toodet

ei saa kasutada või tuleb leppida asendustootega, kui sellist võimalust pakutakse. Kaasneda võivad

ka suuremad riskid (nt parandamiskulu prognoosimatus, transpordikulu, parandatud toote

26 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 27 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts

andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses-

kvartalis-koige-populaarsemad

kvaliteet), kuna parandatava kauba tootja asub sageli välisriigis. Kaasneda võiv ebasoovitav mõju

tarbijatele võib tekkida, kui parandamise korral osutub esialgne kulukalkulatsioon vea

diagnoosimata jätmise tõttu ebatäpseks, ei osata arvestada nt transpordikulude või paranduse

ajalise kestusega ning parandamine osutub kokkuvõttes kallimaks kui toote asendamine. Saadud

negatiivsed kogemused võivad omakorda pelutada tarbijaid edaspidi selliseid teenuseid

kasutamast, mistõttu on oluline, et parandusteenuste osutajad suudaksid võimalikult täpselt

prognoosida tellijatele teenuste maksumust ja sellega kaasnevaid kõrvalkulusid (diagnostika,

transport, varuosad, ajaline kulu) ning võimaluse korral pakkuda parandamise ajaks nt tasuta

asendustooteid. Seda eesmärki üritab täita ka parandamisteabe vorm, mida esitamist ostja võib –

juhul, kui parandaja on otsustanud, et ta oma tegevuses kasutab parandamisteabe vormi -

parandamise korral taotleda. Objektiivne kuluhinnang on oluline ka seetõttu, et kuigi tarbijate õigus

nõuda parandamisteenust laieneb, tuleks neid sellest hoolimata säästa endale majanduslikult

kahjulikuks osutuvatest kokkulepetest, mis eelkõige puudutaksid toote parandamist müügigarantii

lõppemise järel.

Võimaliku ebasoovitava mõjuna väärib väljatoomist ka see, et tarbijate käitumise muutus võib

avaldada kaudselt mõju ka turule üldisemalt, sh toodete hinnale, kuna uusi tooteid võidakse

parandamise sagenemise tõttu osta edaspidi vähem. Tootjad võivad edaspidi olla rohkem huvitatud

kvaliteetsemate ja vastupidavamate toodete turuletoomisest, kuid need oleksid seetõttu ka

kallimad. Tarbija, kes laseb toote parandada, võib konkreetsel juhul küll hinnas võita, kuid

üldplaanis võib muudatuste tõttu selliste toodete hind tõusta. Samas võib parandamisteenuste turu

kasv tuua pikemas vaates kaasa konkurentsi suurenemise, mis omakorda võib avaldada survet selle

teenuse hinna tarbijatele taskukohasena püsimisele.

6.2. Majanduslik mõju: mõju ettevõtlusele

Parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele kaupade suhtes, millele kehtivad EL-is ühtsed

parandatavuse nõuded, võib Eestis uute seatavate kohustuste vaatenurgast mõjutada eelkõige nende

toodete hulgi- ja jaemüüjaid, kuna direktiivi lisas nimetatud kaupade tootjaid tõenäoliselt ei ole või

on väga vähe ning ka valmistatavate toodete hulk on väga väike ja pole mõeldud laiale

tarbijaskonnale, nagu seda on direktiiviga silmas peetud elektrilised majapidamisseadmed või

laiatarbe-sidevahendid. Statistikaameti andmetel tegeles 2024. aastal Eestis hulgimüügiga

ligikaudu 9000 ettevõtet. Valdkondades, mis võivad olla seotud direktiivi reguleerimisalaga,

tegutses aga kuni 2500 ettevõtet, sh info- ja sidetehnika valdkonnas u 350 ettevõtet.

Jaekaubandusettevõtete arv küündib samuti 9000-ni, kuid nt elektriliste kodumasinate müügile

spetsialiseerunud ettevõtteid oli 2024. aastal 69 ning info- ja sidetehnikale keskendus tegevusala

järgi 258 ettevõtet28. Rõhutada tuleb, et tootjad või ettevõtted, kes tootja kohustust kannavad, ei

pea parandusteenust siiski ise osutama, kui neil puudub vastav taristu või neil oleks mõistlikum

alltöövõtu korras kasutada tarbijale lähemal asuvat parandajat. Siiski vastutab parandamise eest ka

sel juhul tootja või tootja kohustust kandev ettevõtja. Muudatuste kohaselt võib tootja parandada

asja kas tasuta või mõistliku tasu eest ning seda tuleb teha mõistliku aja jooksul. Keeldumise

aluseks ei saa olla ka see, kui keegi on toodet juba varem parandanud või see osutub majanduslikult

kulukaks. Siiski saab parandamisest loobuda, kui see osutub võimatuks. Kui tootja asemel kandub

kohustus edasi esindajale, maaletoojale või turustajale. Kui aga eeldada, et direktiivis nimetatud

kategooria toodete tootjateks on enamasti tuntud suurettevõtted, kellel on oma esindused EL-is, ei

peaks parandamisega seotud kohustused hulgimüüjateni ega reeglina ka turustajateni Eestis üldse

28 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001

ulatumagi. Sama kehtib ka tootjale kehtestatava nõude korral teavitada tarbijat toote

parandamisvõimaluste kohta (juhul, kui tootja teavitamiskohustus on edasi liikunud ahela järgmiste

lülideni). Sihtrühma jaoks on aga positiivne, et kui tooteid hakatakse senisest enam parandama,

hoidmaks neid kauem kasutuses, tekib ka vähem jäätmeid, mida tootjad on koostöös maaletoojate

ja tootjavastutusorganisatsioonidega kohustatud vastasel korral kokku koguma. Selle kulu

ärajäämisest võib tekkida ettevõtjale mõningane sääst.

Mõnes valdkonnas, nagu nt elektroonika- ja elektriseadmete puhul, võib muudatus mõjutada Eestis

asuvaid tootjaid aga otsesemalt. Neid on tõenäoliselt väga vähe, kuna direktiivi kohaldamisala on

piiratud konkreetsete tootegruppidega, puudutades enamasti kodutarbijale mõeldud

laiatarbetoodangut, mida Eestis ilmselt ei valmistatagi. 2024. aastal tegutses Eestis

tarbeelektroonika tootmise valdkonnas küll 21 Eesti ettevõtet29, kuid on teadmata, kas neil võiks

olla otsene puutumus direktiivi lisas toodud kaupade tootmisega. Tegemist võib olla nt välismaiste

ettevõtjate Eesti filiaalidega, mis kohapeal tootmisega ei tegele, kuid vahendavad emaettevõtja

tooteid või pakuvad toodete järelhooldust ning on oma tegevusala registreerinud nt emaettevõtja

tegevusala järgi. Natuke annab Eesti tootjate selliste toodete tootmismahtudest aimu asjaolu, et

2025. aastal eksporditi Eesti päritolu telereid, monitore või projektsiooniseadmeid kokku 278 tükki

(koguimport samal ajal oli 85 000 tk)30 ehk selles tootegrupis moodustas Eesti päritolu eksport

0,3% koguimpordist (re-eksporti arvesse võtmata). Sama kategooria nutitelefonide vastavad

numbrid olid 2024. aastal 416 ja üle 200 00031 (2026. aasta kokkuvõte on tuletatud I kvartali

müügiandmete põhjal), mis viitab sellele, et Eesti väikeste toodangumahtude taga võib olla toodete

projektipõhine ümberseadistamine Eestis või prototüüpide või erilahendustega tegelemine, et anda

toodetele siin erivajaduse korral viimane lihv.

Mõned eelnõukohased muudatused mõjutavad direktiivi lisas toodud kaupade müüjaid Eestis ka

otsesemalt, kuna edaspidi tuleb neil tarbijaid parandamisvõimalustest teavitada ning tarbija

parandamissoovi korral hinnata parandamise kulu ja otstarbekust. Halduskoormuse kasv sõltub

sellest, kui sageli tarbijad parandamist nõuavad, mida ei ole praegu võimalik täpselt prognoosida.

Parandamise korral pikeneb müüja vastutuse tähtaeg 12 kuu võrra kogu asja suhtes. Seetõttu võib

müüja vastutada pikendatud tähtaja jooksul ka muu kui algselt parandatud puuduse eest, kui VÕS

§-s 218 sätestatud vastutuse eeldused on täidetud. Võrreldes kooskõlastamisele saadetud eelnõuga

on müüjate koormus siiski väiksem ja paremini prognoositav, sest parandamisel ei alga uus

kaheaastane vastutuse tähtaeg, millele lisanduks omakorda 12 kuud. Muudatusega välditakse

nende kahe õigusliku tagajärje kumuleerumist. Müüjate kulud võivad sellest hoolimata kasvada

ning ümbervaatamist võivad vajada tootjatega sõlmitud lepingud. Mõju võib kanduda ka

hulgimüüjatele ja maaletoojatele, kes on tootjalt tarbijani jõudva kauba tarneahela lülid.

Mitu eelnõukohast muudatust puudutab otseselt ka kutselisi parandusteenuse osutajaid Eestis.

Neist võivad saada tootjate asemel nt allhanke korras parandusteenuse osutajad, kui tootja või tema

asemel kauba importija või turustaja peavad mõistlikuks valida tarbijale nt lähemal asuv

parandusteenuse osutaja. Sageli on tootjatel tarneahel sellisena juba ka üles ehitatud. Kuna ettevõte

ei pea osutama parandamisteenust tasuta, eriti kui seda tehakse allhanke korras tootjale, võib

29 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 30 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 31 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts

andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses-

kvartalis-koige-populaarsemad

tarbijate aktiivsem sekkumine sooviga tooteid parandada lasta tähendada võimalikku käibe kasvu

selles valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele ehk parandamisteenuste turu maht peaks edaspidi

kasvama. Täpsemaid prognoose ei ole aga selles etapis võimalik teha, kuna palju hakkab sõltuma

just tarbijate käitumisest. Parandusteenuse osutaja ei ole kohustatud kasutama ühtset parandusteabe

vormi, kuid kui ta on teinud põhimõttelise otsuse vormi võimaldamiseks, siis peab ta selle tarbija

soovil talle väljastama. Vormi kasutamine võib olla abiks ka oma teenuse täpsemal hinnastamisel,

eriti kui tegemist on väiksemate ettevõtjatega. Tuleb siiski märkida, et teabevormi kasutades

kohustub parandaja määratud tingimustel ja tarbija nõustumise korral pakkumisega 30 päeva

jooksul pakutud hinnaga teenust osutama.

Kuna direktiivi kohaselt piiritletakse parandusteenused direktiivi lisas nimetatud toodetega, on

konkreetsete toodete parandusteenuseid osutavaid ettevõtteid mõnevõrra vähem kõigist turul sellist

teenust pakkuvatest ettevõtjatest. Ilmselt leidub siiski ka ettevõtteid, kes selliste toodete

parandamise teenust osutavad oma muu tegevuse, sh nt müügitegevuse kõrvalt. Selle võrra võib

olla ettevõtjate ring jällegi suurem. Hinnanguliselt võib parandusteenuse osutamisega direktiivis

loetletud valdkondades tegeleda Eestis kuni tuhat ettevõtjat, kuid pigem on see arv omajagu

väiksem. Näiteks tegeles 2024. aastal arvutite ning tarbeesemete ja kodutarvete parandamisega

(mis mh hõlmab kodumasinate, külmikute, pesumasinate, kuivatite, telerite ja mobiiltelefonide

parandamist) kokku 578 ettevõtjat (0,4% kõigist Eesti ettevõtetest), neist 164 sideseadmete

valdkonnas (0,1% kõigist Eesti ettevõtetest)32. Kuna nimetatud ettevõtjad tegelevad ka direktiivi

kohaldamisalast välja jäävate toodete parandamisega ning osa ettevõtjaid tegeleb toodete

parandamisega oma põhitegevuse kõrval, ei saa mõjutatud ettevõtjate arvu paraku täpsemalt esile

tuua. Eelnimetatud ettevõtjate müügitulu oli 2024. aasta andmetel kokku ligi 33,3 miljonit eurot,

sh 11,4 miljonit eurot sideseadmete parandamise valdkonnas. See on võrreldav müügituluga 2017.

aastal, kuna sinna vahele jääb ka 2020. aasta, mil sektorit tabas märkimisväärne müügitulu langus.

Selliste ettevõtjate müügitulu aastal 2024 moodustas aga vaid 0,035% kõigi Eesti ettevõtete

müügitulust33. See on ka mõistetav, kuna selle valdkonna 578 ettevõtjast 570 osutas teenuseid alla

kümne töötajaga. Sideseadmete valdkonnas oli selliseid ettevõtjaid nt 164-st 162. Seetõttu võib

hinnata, et parandusteenuseid võiks Eestis osutada mitu tuhat selle valdkonna spetsialisti, kes

enamasti töötavad üsna väikestes ettevõtetes.

Kaudse mõjuna võib parandamisteenuse tõttu kaasneda surve tõsta direktiivi lisas märgitud toodete

hindu, kuna tootjatel võib suureneda huvi toota vastupidavamaid, kuid selle võrra kõrgema hinnaga

tooteid. Kuigi see Eesti ettevõtteid ilmselt otse ei puuduta (kuivõrd Eesti ettevõtted vähemalt

praeguse seisuga ei tooda lisas II loetletud tooteid), võivad mõningatel juhtudel kaasneda ka

siinsetele ettevõtetele suuremad kulutused vajalike seadmete soetamiseks. Siiski ei ole enamasti

selliste toodete näol tegemist suurte investeeringutega ettevõtete põhivarasse.

Muudatused võivad avaldada vähest mõju ka tootjavastutusorganisatsioonidele ning jäätmete

kogumise, sorteerimise ja ümbertöötlemisega tegelevatele ettevõtjatele, sest direktiiv puudutab

üksnes teatud toodete elutsükli võimalikke muudatusi, mis mõjutaksid vähesel määral ka jäätmete

teket. Eurostati andmetel on Eesti ringlusse võetavate materjalide kasutamise poolest Euroopas üks

32 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001 33 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-

kulud-kasum__aastastatistika/EM001

edukamaid riike – 2024. aastal pärines ligi 21% meie majanduses kasutatavatest materjalidest

taaskasutusest, samas kui EL-is keskmiselt oli see näitaja 12%.34

Kokkuvõttes võib öelda, et parandamisteemasid käsitlevad seadusemuudatused otseselt ettevõtjate

halduskoormust ei vähenda, ehkki mõned muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm

ja Euroopa Liidu parandusteabe vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis

parandamisteenuseid osutavate ettevõtjate tegutsemist. Samas on selle eelnõu kohane seadus osa

laiemast tarbijaõigustikust, mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti

õigusesse üle võtta. Samal ajal menetletakse nt eelnõu 947 SE uue tarbijakrediidi direktiivi

ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tõhusat õiguste kaitset – leevendab siiski ka ettevõtja

halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot ta peab tarbijale esitama. Enamik

halduskoormust vähendavaid meetmeid tuuakse esile juba viidatud tarbijakrediiti reguleerivas

eelnõus, kuid seal on ka mõningaid hõlbustusreegleid.

6.3. Mõju keskkonnale: mõju jäätmetele ja ringsusele ning keskkonnateadlikkusele

Nii Euroopa Liidus kui ka Eestis on järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama ringsusele ning

jäätmete võimalikult efektiivsele sorteerimisele ja taaskasutamisele. Eelnõuga kavandatavad

muudatused aitavad seda suunda hoida ning võiksid parandamisteenuste kasutamise kasvu tõttu

aidata edaspidi vähendada puudustega toodetest muidu tekkivate jäätmete hulka. Siiski ei ole

muudatuste mõju ühesuunaline, kuna ka toodete parandamisega kaasnevad mõned ebasoovitavad

mõjud – nt parandamist vajavate toodete transportimine paranduskohta ja tagasi ning kulud, mis

on seotud varuosade tootmise, tarnimise ja asendamise võime tugevdamise ja pikaajalise

tagamisega. Siiski võib see üles kaaluda paljudest eri komponentidest koosnevate toodete

ümbertöötlemisega seotud kulud võrreldes vaid ühe või mõne üksiku komponendi väljavahetamise

ja ümbertöötlemise kuludega toote parandamise korral. Eestis kogutakse jäätmeid liigiti, tooted

demonteeritakse ning eraldatakse materjalipõhiselt, kuid enamasti saadetakse sorteeritud osa

teistesse riikidesse, kus asuvad suuremad tehased selliste materjalide taaskasutusse võtmiseks,

mistõttu kaasneksid ümbertöötlemisega siiski riikidevahelised transpordi- ja sellega seotud kulud.

Euroopa Komisjoni väljatöötatud meetmete koondmõju eelanalüüsis on hinnatud, et keskkonnale

avaldub muudatuste järel CO2 35 heite vähenemise näol positiivne netomõju.

Otsene ja tajutav mõju keskkonnale on siiski üksnes Eestit arvestades ilmselt väike ning sõltub

osalt ka tarbijakäitumise muutuse ulatusest ning osalt sellest, kuivõrd kättesaadavad, sh hinna

poolest, hakkavad olema direktiivi lisas nimetatud toodete varuosad Eesti tarbijatele.

Teadlikkuse üldine kasv toodete parandamise võimalustest võib siiski tuua kaasa ka inimeste

suureneva teadlikkuse keskkonnasäästlikkuse olulisusest, millel on kaudsed ja kaugemale ulatuvad

mõjud. Siiski on tegemist vaid ühe väikese aspektiga üldises keskkonnateadlikkuses ning seetõttu

on avalduvat mõju raske hinnata.

6.4. Mõju riigiasutustele tegevusele

Direktiiviga seatud riikliku kontaktpunkti kohustusi hakkab eeldatavasti täitma TTJA ning praegu

ei ole ette näha, et sellega kaasneksid märkimisväärsed lisakulud. Eeldatav mõju on seega väike,

34 Eurostati andmed. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_12_41/default/table?lang=en 35 Euroopa Komisjoni 2023. a koostatud mõjuanalüüs. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52023SC0059

kuna direktiiviga ei eeldata Eestilt riigipoolse järelevalve sisseseadmist parandusteenuste

osutamisel, vaid üksnes kontaktpunktiks olemist Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Lisaks otsustas

Eesti, et ei loo direktiivi üle võttes eraldi riigisisest platvormi ettevõtjate andmete vahendamiseks,

vaid laseb ettevõtjail kasutada 2027. aastal Euroopa Komisjoni loodava ühise platvormi teenuseid,

mistõttu otseseid kulusid riigile ei kaasne. Siiski peab TTJA arvestama, et vajaduse korral tuleb

vahendada Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa Komisjonile, kuid see sõltub ilmselt

sellest, kuivõrd lihtne saab olema loodava euroopaülese platvormi kasutamine ning kuivõrd seda

ka tegelikult kasutama hakatakse.

Muudatusega suureneb ühtlasi TTJA järelevalvealane pädevus, kuna amet hakkab teostama

järelevalvet tootja parandamiskohustuse täitmise üle. Selleks nähakse seaduses ette ka

väärteovastutus parandamiskohustuse ning parandamisteenuse kohta teabe kättesaadavaks

tegemise kohustuse rikkumise eest. Rikkumise tuvastamisel võib TTJA teha ettekirjutuse

õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral

võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi, sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on

käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada

leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse

enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust

prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset kasvu. Eelnõu elluviimiseks ei ole vaja taotleda

lisarahastust, kuna kasvav töömaht kaetakse asutuse olemasoleva tööjõuressursi piires ning

vajadusel viiakse läbi sisemised töökorralduslikud muudatused.

Eelnõu mõju kohtute töökoormusele on eeldatavalt väike. Kuigi parandamiskohustuse rikkumise

korral võib tarbija pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, on regulatsiooni kohaldamisala

piiratud üksnes direktiivi lisas nimetatud kaupadega ja nende suhtes kehtestatud parandatavuse

nõuete ulatusega. Lisaks lahendatakse ettevõtjate poolseid rikkumisi TTJA järelevalvemenetluses,

kus peamiseks eesmärgiks on kohustuse täitmise tagamine ettekirjutuse ja vajaduse korral

haldussunni abil. Väärteomenetlus on käsitatav viimase abinõuna ning ka tsiviilkohtusse jõuavad

eeldatavalt üksnes üksikjuhtumid, näiteks vaidlused parandamiskohustuse olemasolu, parandamise

võimatuse, mõistliku aja või kahju hüvitamise üle. Seetõttu ei ole alust prognoosida kohtute

töökoormuse märkimisväärset kasvu.

6.5. Mõju halduskoormuse muutumisele

Halduskoormus kasvab muudatuste tulemusena eelkõige direktiivi lisas märgitud kaupade

tootjatele, keda Eestis on eeldatavasti väga vähe või on nende tootmismahud väga väikesed või

pole need tooted suunatud laiale tarbijaskonnale ehk kodumajapidamistele. Seetõttu võib tootjatele

seatud kohustus teatud juhtudel (nt kui tootja ise või tema tootmisüksus ei asu mõnes EL-i riigis)

kanduda edasi tootja esindajale, kes eeldatavasti asub samuti mõnes EL-i liikmesriigis, mitte Eestis.

Siiski võib kohustus mingites olukordades kanduda edasi ka tootja kaupade maaletoojale või

turustajale, sh hulgimüüjale või erakordsemal juhul jaemüüjale. Sellisel juhul oleks Eesti ettevõtja

koormus seotud valdavalt tootja ja tarbija suhtluse vahendamisega toodete parandamise küsimustes

ning tarbijate informeerimisega parandamise võimaluste kohta.

Direktiivi lisas märgitud kaupade jaemüüjad peavad arvestama, et müüja vastutuse ajal tuleb

ostjaid informeerida parandamise võimalustest, sealhulgas sellest, et parandamise valimisel

pikeneb asja suhtes kohaldatav müüja vastutuse tähtaeg 12 kuuvastutus võrra. Müüjatel tuleb

tagada, et pretensioonide käsitlemise süsteem võimaldaks arvestada iga asja suhtes kohaldatavat

pikendatud tähtaega. Samas on tähtaja arvutamine kooskõlastamisele saadetud lahendusega

võrreldes lihtsam, sest parandamisest ei hakka kulgema uus kaheaastane tähtaeg, millele lisanduks

täiendav pikendus. Kontakt kliendiga on tavapärane äripraktika, mistõttu olulisi kohanemisraskusi

ei ole ette näha, kuid pikem vastutusaeg võib suurendada kontaktide arvu ja müüja tööajakulu.

Kuigi koormus parandamisteenust osutavatele ettevõtjatele kaasneks ka parandamisteabe vormi

esitamisega või oma andmete lisamisega EL-i parandamisplatvormile, ei ole tegemist kohustusega,

vaid kaalutluskohaga olukorras, kus ettevõte näeks rohkem sellest tekkivat tulu kui kulu. Kuna

teabevormile vastamise eest võib parandaja teatud juhtudel ka tasu küsida, hinnapakkumise

tegemine on üldiselt ettevõtete tavapraktika ning ka üleeuroopalisele platvormile oma andmete

lisamine on vabatahtlik, ei saa loetletut pidada halduskoormuse suurendajaks. Pigem võib eeldada,

et standardvormi kasutamine ja info esitamine standarditud kujul võiks parandusteenuse osutaja

tegevust lihtsustada.

Tarbijatele ei tohiks direktiivi muudatustega aga lisakoormust tekkida, kuna uusi nõudeid või

kohustusi neile sellega ei lisata. Tarbijatele jääb vabadus nõuda puudustega asja korral

parandamisteenuse osutamist, kuid nad ei ole kohustatud seda tegema. Samuti ei ole tarbijad

kohustatud parandamisteenuse hinda küsides sellega nõustuma ning neil on võimalus ise otsustada,

kas maksta tasu parandamisteenuse osutaja täpsema hinnakalkulatsiooni või toote puuduse täpsema

diagnoosimise eest või sellest loobuda. Kuigi tarbijate käitumine võib muutuda, ei ole nad

kohustatud oma käitumist muutma, mistõttu ei kasva ka nende halduskoormus.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud

Järelevalve seisukohast on kõige praktilisem mõju seotud kauplejate müügitingimuste ja tarbijatele

antava teabe ajakohastamisega. Kuigi eelnõu ei sätesta otseselt kohustust kauplejatel oma

müügitingimusi muuta, peavad kauplejad pärast regulatsiooni jõustumist oma tingimused,

pretensioonide esitamise korra ja veebilehel tarbijatele avaldatava teabe sisuliselt üle vaatama.

Tarbijat tuleb teavitada sellest, et puudusega asja korral on tal õigus valida parandamise ja

asendamise vahel ning et parandamise valimisel pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe aasta võrra.

Eeltoodust tulenevalt võib järelevalve vaates tekkida vajadus hinnata, kas kauplejate

tüüptingimused ja tarbijatele lepingueelselt avaldatav teave on uue regulatsiooniga kooskõlas.

Samas ei ole tegemist täiesti uue järelevalvevaldkonnaga, vaid uuele regulatsioonile vastavuse

kontrolli saab siduda olemasoleva tüüptingimuste ja tarbijale lepingueelselt avaldatava teabe

kontrolliga.

Regulatsiooniga tekib parandusteenuse osutajatel võimalus hakata kasutama Euroopa

parandusteabe vormi. Seda vormi ei ole varem seaduses ette nähtud. Vormi kasutamisega seotud

järelevalve saab olema pigem lihtne, sest vormi kasutamine on ettevõtjale vabatahtlik ja vorm on

standardiseeritud. See tähendab, et vormi kasutamise kontrollimisel tuleb hinnata üksnes seda, kas

tarbijale esitatud vorm vastab seaduses ette nähtud nõuetele.

Uue regulatsiooni keerulisem osa puudutab tootja või muu vastutava isiku parandamiskohustust

ning parandamise takistamise keeldu. Selle mõju järelevalvele võib olla sisulisem, kuid tõenäoliselt

väiksema mahuga. Eestis on selliste toodete tootjaid teadaolevalt väga vähe ning seetõttu ei pruugi

tootja parandamiskohustuse kontroll tuua täiendavaid järelevalvemenetlusi. Samas, kui

järelevalvemenetlust on vaja alustada, siis saab olema menetlus ilmselt võrdlemisi keeruline.

Näiteks võib olla vaja hinnata, kas parandamist takistatakse lepingutingimuste, riistvara või

tarkvara kaudu, kas varuosad ja tööriistad on kättesaadavad või kas parandamisega seotud teave on

tarbijale piisavalt avaldatud. Selliste juhtumite tõendamine võib olla tehniliselt ja sisuliselt

keerulisem kui tavapärase lepingueelse teabe kontroll.

Samuti saab TTJA muudatuste jõustumisel tarbijakaitseseaduses sätestatud uute väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks. Need väärteod puudutavad muu hulgas tootja parandamiskohustuse

rikkumist ning parandamiskohustuse kohta käiva teavitamiskohustuse täitmata jätmist. Selliseid

menetlusi on eelduslikult vähe, kuid tuleb arvestada, et väärteoteate laekumisel peab TTJA seda

hindama ja vajaduse korral menetluse läbi viima. Seetõttu võib üksikute väärteoteadete korral

kaasneda täiendav töökoormus, eriti kui rikkumise tuvastamine eeldab tehniliste asjaolude või

parandamist takistavate meetmete sisulist hindamist.

Lisaks saab TTJA olema kontaktpunktiks Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Alates 2027. aastast

saavad ettevõtjad hakata kasutada Euroopa Komisjoni poolt loodavat ühist platvormi, mistõttu

tuleb arvestada, et vajadusel peab TTJA vahendama Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa

Komisjonile. Seda, kui palju selliseid pöördumisi võib tekkida, ei ole praegu võimalik ennustada.

Kuigi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile lisanduvad direktiivist täiendavad ülesanded,

on need siiski võimalik katta olemasoleva ressurssi arvelt.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada justiits- ja digiministri määrusega direktiivi lisas I olev

Euroopa parandusteabe vorm.

Täiendada tuleb tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamist korraldavat majandus- ja

taristuministri määrust „Tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamise eest vastutavate pädevate

asutuste nimetamine“.36 Direktiivi (EL) 2024/1799 artikliga 18 lisatakse direktiiv määruse (EL)

2017/2394 lisasse. Seetõttu toimub direktiivist tulenevate nõuete võimalike piiriüleste rikkumiste

korral liikmesriikide pädevate asutuste koostöö määruses (EL) 2017/2394 sätestatud

tarbijakaitsealase koostöö raames. Kui Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametini (TTJA)

jõuab teave teises liikmesriigis asuva tootja võimaliku rikkumise kohta, mis kahjustab Eesti

tarbijate kollektiivseid huve, menetleb amet võimalikku rikkumist oma pädevuse piires. Asjaolu,

et tootja asub teises liikmesriigis, ei tähenda iseenesest, et teave tuleb automaatselt edastada

menetlemiseks tootja asukohariigi pädevale asutusele. Kui võimaliku rikkumise uurimiseks või

lõpetamiseks on vaja teise liikmesriigi pädeva asutuse abi, saab TTJA kasutada määruses (EL)

2017/2394 sätestatud koostöömehhanisme. See võib olla vajalik näiteks juhul, kui teises

liikmesriigis asuv tootja ei esita vajalikku teavet, ei tee muul viisil koostööd või kui uurimis- või

täitemeetmete rakendamine eeldab teise liikmesriigi pädeva asutuse tegevust. Sellisel juhul saab

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet taotleda pädevalt asutuselt määruse alusel vastastikust

abi võimaliku rikkumise uurimiseks ja lõpetamiseks. Seega vajab täiendamist Eesti riigisisese

rakendusmääruse § 1 punkt 1, kus sätestatakse, et tulevikus on parandamisõiguse direktiivi

rakendusalasse jäävates küsimustes Eestis riikidevahelise koostöö kontaktasutuseks TTJA. Sama

punkti tuleks täiendada ka direktiiviga digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute

36 RT I, 07.01.2020, 3

teatavate aspektide kohta37 (nimetatud koostöömääruse lisa punkt 28), sest näib, et selle direktiivi

puhul on vahepeal ministri määruse täiendamine ununenud.

Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja38 § 48 lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse

algatatava seaduseelnõu seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või

ministri määruse eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Siinsel juhul rakendusakti

kavandeid seletuskirjale ei lisata. Esiteks kehtestatakse direktiivi parandusõiguse direktiivi lisas

ette nähtud vorm, mille puhul ei anta liikmesriigile valikut selle vormi sõnastuse määramisel.

Vormi sisu selgitatakse eraldi lahti VÕS muudatustega. Seega on tegu tehnilise määrusega, kus ei

ole liikmesriigi jaoks ühtki sisulist valikukohta. Teiste rakendusaktide puhul lisatakse

olemasolevatesse määrustesse viited uuele direktiivile. Tegu on tehniliste, selgelt piiritletud

muudatustega, mille puhul ei saa tekkida põhiseadusele vastavuse küsimust. Sellisel juhul puudub

vajadus formaalselt rakendusakti eelnõu lisada, mis üksnes suurendaks tarbetult ajakulu ja eelnõu

materjalide mahtu.

Eelnõuga nähakse ka ette, et valdkonna eest vastutav minister annab käskkirja, millega määratakse

Euroopa Liidu parandusplatvormi Eesti riiklik kontaktpunkt. Kuivõrd tegemist ei ole Vabariigi

Valitsuse või ministri määrusega, ei pea eelviidatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

paragrahvi kohaselt vastava käskkirja kavandit seletuskirjas esitama. Ühtlasi on kõnealune

volitusnorm oma sisult kitsas (kontakti nimetamine) ning selgelt piiritletud (direktiivis toodud

ülesanded) ning sel juhul puudub ka vajadus käskkirja eelnõu formaalselt lisada, mis üksnes

suurendaks tarbetult eelnõu materjalide mahtu.

9. Seaduse jõustumine

Parandamisõiguse direktiivi ülevõtmiseks vajalikke norme tuleks direktiivi järgi kohaldada alates

31. juulist 2026. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb arvestada sellega, et seadus

jõustub tavapärases korras, s.o kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Märkimist väärib asjaolu, et direktiivist tuleneb eraldi üleminekunorm – nimelt näeb

parandamisõiguse direktiivi artikkel 21 ette, et direktiivi artiklit 16 ei kohaldata müügilepingute

suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. Seetõttu tehakse eraldi rakendussäte

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusesse. Selle

regulatsiooniga antakse müüjatele aega kohaneda direktiivi nõudmisega, mille kohaselt on tarbijal

hõlpsam esitada lepingust tulenevaid nõudeid juhul, kui ta valib puudusega kauba puhul

parandamise (ja mitte asendamise).

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium teiste ministeeriumide ja eri

huvirühmade arvamust parandamisõiguse direktiivi ülevõtmise valikute kohta39. Seisukohad

esitasid Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit,

Keskkonnaamet, Kliimaministeerium, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

37 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste

osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.05.2019, lk 1). 38 RT I, 22.05.2025, 8. 39 Justiitsministeeriumi 14.11.2024. a kiri nr 10-4/8068-1 (https://adr.rik.ee/jm/dokument/16261406).

Tagasiside andmise raames leiti üsna üksmeelselt, et Eesti võiks liituda Euroopa Komisjoni

loodava ühtse veebiliidesega parandusteenuseid pakkuvate isikute reklaamimisel ning mitte hakata

välja töötama omaenda riikidevahelise koosvõimega veebiplatvormi. Enamik vastanuid leidis ka,

et alustada võiks n-ö klassikaliste parandusteenuseid osutavate isikute registreerimisega platvormil

(seejuures lisanõudmisi kehtestamata) ning esialgu mitte kaasata paranduskohvikuid jm

kogukondlikke algatusi.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning

Kliimaministeeriumile. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks järgmistele osalistele: TTJA,

Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate

Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit, Teenusmajanduse Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti

Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond,

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut,

Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna

kohtumaja), Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti Keskkonnafoorum, Eesti

Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti

Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit,

Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ Eesti Elektri- ja

Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit,

MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ Eesti Pakendiringlus,

SA Rohetiiger, Rootloop OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Vastutustundliku Ettevõtluse

Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti

Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, MTÜ Paranduskelder,

Kliimaministeerium.

Eelnõu kooskõlastamise käigus andsid tagasisidet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

ja Kliimaministeerium, kelle esitatud märkustega on arvestatud. Sisulised arvamused saabusid ka

TTJA-lt, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidult (ITL), Eesti Kaubandus-

Tööstuskojalt (KTK) ja Harju Maakohtult. Nende seisukohtadega on püütud võimalikult suures

osas arvestada. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kommentaarid puudutasid põhiliselt

neile langeva järelevalvekohustuse ulatuse selgitamist, mida on eelnõu seletuskirjas tehtud.

Ettevõtete esindusorganisatsioonide (ITL ja KTK) põhiline etteheide seisnes selles, et eelnõu läheb

seoses müüja vastutusega direktiivis nõutust kaugemale, pikendades müüja vastutust võrreldes

direktiivis minimaalselt nõutuga suuremas ulatuses juhul, kui tarbija valib asendamise asemel

parandamise. Selle seisukohaga arvestati ja müüja vastutuse regulatsiooni eelnõus muudeti

olukorras, mil tarbija valib puuduse kõrvaldamiseks parandamise.

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

seletuskirja

lisa 1

Vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate

ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL)

2019/771 ja (EL) 2020/1828, ning võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

eelnõu sätete vastavustabel

Selgitus märgete kohta

Roheline - minimaalne ülevõtmine. Näiteks:

1) direktiivi säte võetakse üle üksnes miinimumnõuete ulatuses. Direktiiv jätab

liikmesriigile valikuõiguse, millises ulatuses sätet rakendada, ja eelnõuga võetakse säte

üle minimaalses ulatuses;

2) direktiivi sätte ülevõtmine on direktiivi järgi kohustuslik ja liikmesriigil kaalumisruumi

ei ole;

3) kehtiv õigus on juba tootevastutuse direktiivi sättega kooskõlas ning seadust muuta ei

ole vaja.

Kollane: kaalumisruumiga ülevõtmine. Näiteks:

1) direktiivi säte jätab liikmesriigile valikuvõimaluse mitme samaväärse lahenduse vahel,

näiteks kui direktiiv näeb ette nõude sätestada liikmesriigi vastutav asutus, kuid ei ütle

ette, milline asutus see olema peab;

2) miinimumnõue ei ole direktiivi sättest selgelt tuvastatav, näiteks kui direktiiv näeb ette

sanktsiooninormid, kuid ei täpsusta, millises menetluses neid sanktsioone tuleks

kohaldada;

3) direktiivi annab võimaluse midagi lubada, kuid riik otsustab seda võimalust mitte

kasutada;

4) kehtiv Eesti õigus sätestab direktiivi nõuetega võrreldes rangemad nõuded või

nõrgemad standardid ning neid eelnõuga ei muudeta.

Punane: laiem ülevõtmine. Näiteks:

1) direktiivi sättes on olemas selgelt tuvastatav miinimum, aga eelnõuga minnakse sellest

kaugemale;

2) eelnõu säte on direktiivi kohustuslikust nõudest ulatuslikum või rangem, näiteks kui

nõuet kohaldatakse direktiiviga võrreldes suuremale sihtrühmale, laiemas ulatuses vmt.

Märge EL-i

õigusakti

norm

EL-i

õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad

riigisisesed õigusaktid

Kommentaar

Art 1 lg 1 ei Lõikes sätestatakse

direktiivi üldine

eesmärk, ei vaja eraldi

ülevõtmist.

Art 1 lg 2 jah uus TKS § 121 lõige 1 punkt 2

Art 1 lg 3 jah uus TKS § 121 lg 1 punkt 1 ja §

125 lõige 2

Art 1 lg 4 ei Ei vaja eraldi

ülevõtmist, eelnõuga

ei ole plaanis

kehtestada sätteid, mis

nimetatud direktiivi

kohaldamist piiraksid. Art 2 punkt

jah VÕS § 1 lõige 5

Art 2 punkt

jah uus VÕS § 6351 lõige 2

Art 2 punkt

jah uus TKS § 121 lõige 2

Art 2 punkt

jah VÕS § 208 lõige 4 Tarbijalemüügi

lepingu puhul sõlmib

VÕS-i § 208 lg 4

kohaselt müügilepingu

isik, kes müüb kaupa

oma majandus- või

kutsetegevuse raames

ehk kes on ettevõtja

VÕS-i § 1 lg 6

tähenduses. Art 2 punkt

jah TKS § 2 lg 1 punkt 4

Art 2 punkt

jah uus TKS § 123 lõige 4

Art 2 punkt

jah uus TKS § 123 lõige 4

Art 2 punkt

jah uus TKS § 123 lõige 4

Art 2 punkt

jah TsÜS § 49 lõige 1, TsÜS § 50

lõige 2; TKS § 2 lg 1 punkt 3

Termini „kaup“ asemel

kasutatakse eelnõus

sõna „asi“. Termin

„asi“ on juba

määratletud TsÜS-i §

49 lg-s 1. Vallasasja

termin on kehtivas

õiguses sätestatud

TsÜS-i § 50 lg-s 2.

Parandamiskohustus

on sätestatud TKS-is ja

selles seaduses on

„kaup“ defineeritud

viitega VÕS-ile. Art 2 punkt

jah uus VÕS § 222 lõige 42

Art 2 punkt

jah uus TKS § 121 lg 1 punkt 1

Art 2 punkt

jah VÕS § 111

Art 3 ei Ei vaja eraldi

ülevõtmist, kuid selle

põhimõttega on

direktiivi ülevõtmisel

läbivalt arvestatud. Art 4 lg 1 jah uus VÕS § 6351 lõiked 1 ja 3

Art 4 lg 2 jah uus VÕS § 6351 lõige 3

Art 4 lg 3 jah uus VÕS § 6351 lõige 4

Art 4 lg 4

punkt a

jah uus VÕS § 6352 punkt 1

Art 4 lg 4

punkt b

jah uus VÕS § 6352 punkt 2

Art 4 lg 4

punkt c

jah uus VÕS § 6352 punkt 3

Art 4 lg 4

punkt d

jah uus VÕS § 6352 punkt 4

Art 4 lg 4

punkt e

jah uus VÕS § 6352 punkt 5

Art 4 lg 4

punkt f

jah uus VÕS § 6352 punkt 6

Art 4 lg 4

punkt g

jah uus VÕS § 6352 punkt 7

Art 4 lg 4

punkt h

jah uus VÕS § 6352 punkt 8

Art 4 lg 4

punkt i

jah uus VÕS § 6352 punkt 9

Art 4 lg 4

punkt j

jah uus VÕS § 6352 punkt 10

Art 4 lg 4

punkt k

jah uus VÕS § 6352 punkt 11

Art 4 lg 5 jah uus VÕS § 6353 lõiked 1 ja 2

Art 4 lg 6

punkt a

jah uus VÕS § 6354 punkt 1

Art 4 lg 6

punkt b

jah uus VÕS § 6354 punkt 2

Art 4 lg 6

punkt c

jah uus VÕS § 6354 punkt 3

Art 4 lg 6

punkt d

jah uus VÕS § 6354 punkt 4

Art 5 lg 1 jah uus TKS § 122

Art 5 lg 2

punkt a

jah uus TKS § 124 lõige 1

Art 5 lg 2

punkt b

jah uus TKS § 124 lõige 1

Art 5 lg 2

punkt c

jah uus TKS § 124 lõige 2

Art 5 lg 2

punkt d

jah uus TKS § 124 lõige 3

Art 5 lg 3 jah uus TKS § 123

Art 5 lg 4 jah uus TKS § 125 lõige 2

Art 5 lg 5 jah uus TKS § 126

Art 5 lg 6 jah uus TKS § 125 lõige 3

Art 5 lg 7 jah uus TKS § 125 lõige 1

Art 5 lg 8 jah uus TKS § 127 lõige 2

Art 5 lg 9 ei See säte ei ole

suunatud

liikmesriikidele. Art 6 jah uus TKS § 126

Art 7 lg 1 ei Sättes kirjeldatakse

Euroopa veebipõhist

parandusplatvormi ja

see ei sisalda

liikmesriikidele

ülevõtmiseks suunatud

regulatsiooni. Art 7 lg 2 ei Säte on suunatud

täitmiseks Euroopa

Komisjonile

(veebiliidese

väljatöötamise

kohustus). Art 7 lg 3 osaliselt uus TKS § 671 lõige 1 Säte viitab vajadusele,

et liikmesriik peab

tegema valiku, kas

hakkab tulevikus

kasutama komisjoni

loodavat

veebiplatvormi ühist

veebiliidest.

Ülejäänud osa lõikest

on suunatud

liikmesriikidele, kes

kavatsevad tulevikus

kasutada omaenda

riiklikku

parandusplatvormi. Art 7 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 4

Art 7 lg 5 jah uus TKS § 671 lõige 1

Art 7 lg 6 ei Lõige 6 sisaldab

kirjeldust selle kohta,

milline täpselt saab

olema komisjoni

väljatöötatav ühine

veebiliides (samadele

tingimustele peavad

vastama ka riiklikud

platvormid). Kui

liikmesriik valib ühise

veebiliidese

kasutamise, siis ei ole

see lõige suunatud

täitmiseks talle, vaid

Euroopa Komisjonile,

kes veebiliidese loob. Art 7 lg 7 ei Sama nagu lõike 6

puhul. Art 7 lg 8 ei See direktiivi säte ei

sisalda õiguslikku

regulatsiooni, vaid

kirjeldab liikmesriigi

tegevusi seoses

platvormi

reklaamimise ja

tutvustamisega. Säte ei

vaja riigisisesesse

õigusesse eraldi

ülevõtmist. Art 8 ei Euroopa Komisjoni

moodustatava

eksperdirühma töös

osalemine ei vaja

seadusemuudatusi. Art 9 lg 1

punkt a

jah uus TKS § 671 lõiked 2 ja 3

Art 9 lg 1

punkt b

ei See säte on suunatud

liikmesriikidele, kes

kavatsevad

luua/säilitada oma

riikliku

parandusplatvormi.

Eesti ei loo eraldi oma

platvormi. Art 9 lg 2 ei Tegu on liikmesriigi

jaoks vabatahtliku

sättega, mis tuleb üle

võtta üksnes juhul, kui

liikmesriik soovib

kehtestada platvormil

registreeruda

soovivate parandajate

jaoks lisatingimusi

kvalifikatsiooni jms

kohta. Samuti juhul,

kui liikmesriik soovib

pädevust enne seda,

kui parandaja

platvormil

registreerub, parandaja

vastava taotluse

heakskiitmiseks. Eesti

ei plaani kehtestada

lisatingimusi ega soovi

ka taotluste

eelkontrolli võimalust. Art 9 lg 3 ei See säte ei vaja

konkreetset

ülevõtmist, eriti

arvestades, et Eesti ei

plaani lisatingimusi

vms kehtestada. Art 9 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 2

Art 10 ei See säte on suunatud

Euroopa Komisjonile. Art 11 lg 1 ei Selle sätte täitmine ei

nõua seaduse

muutmist. Art 11 lg 2 jah TKS 6. ptk

Art 12 ei Selle kohustuse

täitmine ei vaja

seaduse muutmist.

TTJA aktualiseerib

infot tarbijate õiguste

kohta Eestis jooksvalt

oma kodulehel ja

Euroopa Liidu ühtses

digiväravas (portaalis

„Your Europe“). Art 13 ei Meetme võtmine

parandamise

edendamiseks ei eelda

seadusandlikke

muudatusi. Art 14 lg 1 jah uus VÕS § 6353 lg 3 ja uus TKS

§ 127 lõige 3

Art 14 lg 2 ei Sätet, mille kohaselt

teenuseosutaja võib

tarbija suhtes

rakendada soodsamaid

tingimusi kui

seadusest tulenev

miinimum, ei vaja

praegu eraldi

ülevõtmist, kuivõrd

seadused seda

praegusel kujul ei

takista. Art 15 jah uued TKS § 744 ja § 745

Art 16

punkt 1

jah uus VÕS § 2171 lg 3 punkt 2

Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10

täiendamin

e lõikega

2a)

jah uus VÕS § 218 lg 31

Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10 lõike

muutmine)

ei Muudatus pakub

liikmesriigile

võimalust kehtestada –

või jätta kehtima –

pikem tähtaeg nõuete

esitamiseks kui see,

mida

parandamisõiguse

direktiiviga nähakse

ette juhul, kui tarbija

valib asja asendamise

asemel parandamise.

Eesti jääb direktiivis

pakutud miinimumi

juurde. Art 16

punkt 2

(direktiivi

(EL)

2019/771

art 10

täiendamin

e lõikega

5a)

ei See muudatus

puudutab teistsuguse

õigussüsteemiga

liikmesriike kui Eesti

(neid, kes ei ole müüja

vastutuse jaoks

kehtestanud kindlaid

tähtaegasid või kes

lähtuvad müüja

vastutuse piiritlemisel

üksnes

õiguskaitsevahendite

aegumistähtajast). Art 16

punkt 3

jah uus VÕS § 222 lg 1 teine lause

Art 16

punkt 4

jah uus VÕS § 222 lg 4 ja lg 42

Art 17 jah TKS § 661 lg 3

Art 18 jah Täiendada tuleb

ministri määrust

„Tarbijakaitsealase

koostöö määruse

rakendamise eest

vastutavate pädevate

asutuste nimetamine“. Art 19 ei Säte käsitleb Euroopa

Komisjonile pandud

järelhindamise

kohustust ega vaja

riigisisesesse õigusse

ülevõtmist. Art 20 ei Säte on suunatud

Euroopa Komisjonile. Art 21 jah Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse

ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse uus

§ 141

Art 22 ei VÕS-ile ja TKS-ile

lisatavad

normitehnilised

märkused. Art 23 ei Direktiivi jõustumise

säte, ei vaja

riigisisesesse õigusse

ülevõtmist. Art 24 ei Direktiivi

adresseerimise säte, ei

vaja riigisisesesse

õigusse ülevõtmist

PARANDUS kooskolastustabel.pdf

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

(parandamisõigus) eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu JDM seisukohad/vastused

Kliimaministeerium

1. Ettepaneku ühtlustada termineid seletuskirjas.

Soovitame enamasti kasutada ringsus mitte

ringmajandus, kuna ringmajandusele üleminek on

laiem eesmärk, kuid selleks kasutatakse ringsuse

põhimõtteid nagu korduskasutus, parandamine

jne.

Arvestatud.

Ühtlustame seletuskirjas terminikasutust ning

kasutame läbivalt mõistet „ringsus“

olukordades, kus viidatakse toodete eluea

pikendamisele, parandamisele,

korduskasutusele ja muudele ringse

majandamise põhimõtetele. Mõistet

„ringmajandus“ kasutame üksnes laiemale

poliitikaeesmärgile või ringmajandusele

üleminekule viitamisel.

2. Soovitame seletuskirjas kasutada läbivalt mõistet

„tootjavastutusorganisatsioon“ või „tootjate

ühendus“ ning vältida mõiste

„taaskasutusorganisatsioon“ kasutamist.

Arvestatud.

Ühtlustame seletuskirjas terminikasutust ning

kasutame läbivalt mõisteid

„tootjavastutusorganisatsioon“ või „tootjate

ühendus“ vastavalt kontekstile. Mõiste

„taaskasutusorganisatsioon“ asendatakse

järjepidevuse tagamiseks nende mõistetega.

3. Mõju keskkonnale juures soovitame kasutada

keskkonnasäästlikkus asemel

keskkonnahoidlikkus ning taaskasutus asemel

ringlusse võtmine. Lisaks tasuks mõjude juures

välja tuua toodete kättesaadavuse suurenemine.

Osaliselt arvestatud.

Seletuskirja keskkonnamõju käsitlevas osas

asendatakse mõiste „keskkonnasäästlikkus“

mõistega „keskkonnahoidlikkus“ ning mõistet

„taaskasutus“ täpsustatakse vastavalt

kontekstile, kasutades ringlusse võtmise

käsitlemisel mõistet „ringlusse võtmine“.

Toodete kättesaadavusega seotud mõju on

seletuskirjas juba käsitletud mitmest aspektist.

Seletuskirjas käsitletakse varuosade ja

tööriistade kättesaadavust, tarbijate

juurdepääsu parandusteenustele ja

parandamisteabele, Euroopa

parandusplatvormi kaudu parandajate leidmist

ning võimalust pakkuda parandamise ajaks

asenduskaupa või teatavatel juhtudel taastatud

kaupa. Samuti on selgitatud, et muudatused

võimaldavad tooteid kauem kasutuses hoida.

Seletuskirja mõjuanalüüsi täpsustatakse

vajaduse korral nende seoste selgemaks

esiletoomiseks. Üldist väidet toodete

kättesaadavuse suurenemise kohta ei lisata,

kuna eelnõu mõju seisneb eeskätt

parandamisvõimaluste, varuosade ja

parandusteenuste kättesaadavuse

parandamises ning toodete kasutusea

pikendamises, mitte tingimata toodete üldise

turupakkumise suurenemises.

4. Teeme ettepaneku täpsustada tootja mõistet ja

mõju Eesti tootjatele. Seletuskirjas on märgitud, et

Eestis ei toodeta praegu kaupu, millele on

Euroopa Liidus kehtestatud parandamiskohustus,

ning seetõttu ei ole Eestis tootjaid, kellel see

kohustus lasuks. Soovitame seda selgitust

täpsustada ning vajaduse korral selgemalt

määratleda, mida eelnõus peetakse silmas mõiste

„tootja“ all. Ringsuse ja laiendatud tootjavastutuse

valdkonnas kasutatakse mõistet tootja laiemas

tähenduses kui valmistaja. Euroopa Liidu toote- ja

tootjavastutust käsitlevates õigusaktides võib

tootjaks olla lisaks valmistajale ka importija või

muu ettevõtja, kes laseb toote liikmesriigi turule.

Samuti näeb ka eelnõu ise ette, et juhul kui tootja

asub väljaspool Euroopa Liitu, täidab

parandamiskohustust tema volitatud esindaja, selle

puudumisel importija ning vajaduse korral

levitaja. Soovitame seletuskirjas selgemalt eristada

valmistaja ja tootja mõisteid või täpsustada, et

kõnealuses lõigus peetakse silmas Eestis

tegutsevate valmistajate puudumist. See aitab

vältida võimalikke arusaamatusi ning tagab

mõistete ühtse tõlgendamise.

Osaliselt arvestatud.

Seletuskirja terminoloogiat täpsustatakse ja

ühtlustatakse, kasutades läbivalt eelnõus

kasutatavat terminit „tootja“.

Parandamisõiguse direktiivi tähenduses on

tootja isik, kes valmistab toote või laseb selle

projekteerida või valmistada ning turustab

seda oma nime või kaubamärgi all. Importija

ja levitaja on eraldiseisvad tarneahela

osalised, kes võivad eelnõukohase TKS § 12³

järgi täita parandamiskohustust juhul, kui

tootja ei ole Euroopa Liidus asutatud ning tal

puudub eelnevas järjekorras kohustatud isik.

Seletuskirjas on võimalikku mõju Eestis

tegutsevatele volitatud esindajatele,

importijatele ja levitajatele juba käsitletud

sisukokkuvõttes ning mõjuanalüüsi osades 6.2

ja 6.5.

Laiendatud tootjavastutuse valdkonnas

kasutatavat tootja mõistet eraldi ei käsitleta,

kuna eelnõu seda valdkonda ei reguleeri.

5. Teeme ettepaneku ringmajanduse eesmärkide

selgemaks esiletoomiseks. Leiame, et seletuskirjas

võiks selgemalt esile tuua parandamisõiguse

positiivse mõju keskkonnale ja ringmajandusele.

Mitte arvestatud.

Seletuskirjas on parandamisõiguse positiivset

mõju keskkonnale ja ringmajanduse

eesmärkidele juba käsitletud. Mõjuanalüüsi

punktis 6.3 on selgitatud, et parandamise

soodustamine võib vähendada parandatavate

toodete enneaegset kasutusest kõrvaldamist ja

jäätmeteket ning et kavandatavate meetmete

koondmõju keskkonnale on eeldatavalt

positiivne. Samuti on käsitletud toodete

kasutusea pikenemist ja kestlikuma tarbimise

soodustamist. Mõjuanalüüsi tasakaalustatuse

huvides on välja toodud ka parandamisega

kaasneda võivad ebasoodsad

keskkonnamõjud. Seetõttu ei peeta

mõjuanalüüsi sisulist täiendamist vajalikuks.

Seletuskirja terminikasutus ühtlustatakse

eraldi terminoloogiliste märkuste alusel.

6. Teeme ettepaneku Euroopa parandamisplatvormi

käsitluse täiendamiseks. Seletuskirjas käsitletakse

Euroopa parandamisplatvormi peamiselt tarbijate

teavitamise ja teenuste võrdlemise vahendina.

Leiame, et põhjendusi võiks täiendada ka

ringmajanduse vaatest.

Arvestatud.

Seletuskirja 3. osa alapeatükki „Euroopa

veebipõhine parandusplatvorm“ täiendatakse

selgitusega, et parandusteenuste parem

leitavus ja nende tingimuste võrreldavus

võivad soodustada parandamise eelistamist

kauba enneaegsele kasutusest kõrvaldamisele

või uue kaubaga asendamisele, toetada

kaupade pikemat kasutuses hoidmist ning

seeläbi aidata kaasa ringmajanduse

eesmärkide saavutamisele.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

7. TTJA teeb ettepaneku viidata sätetes

(konkreetsemalt nt §-is 6351 või 6352) Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799

I lisale. Viidatud lisas on parandusteabe vorm

esitatud koos nurksulgudes esitatud märkustega,

mis selgitavad parandajale, milline teave tuleb

tarbijale esitada. See on oluline info ja kindlasti ka

suureks abiks parandajatele, mistõttu leiame, et

see vorm võiks olla Eesti ettevõtjatele võimalikult

lihtsasti leitav ja kättesaadav.

Arvestatud.

Eelnõusse lisatakse säte, millega vastava

valdkonna minister kehtestab parandusteabe

vormi määrusega ning selles rakendusaktis

tuuakse ära direktiivi lisas olev vorm

tervikuna (ka nurksulgudes olevad

selgitused).

8. Soov täpsustada seletuskirja seoses TTJAle

pandavate järelevalve kohustustega. Kavandatav

TKS § 124 lõige 1 (parandamise hind): kuidas

TTJA saab info olukordade kohta, kus

parandamise eest küsitakse tarbijalt ebamõistlikku

tasu, kuid hinnapakkumine on esitatud vaid

konkreetse juhtumi puhul ühele

tarbijale.

Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatakse järelevalve

praktilise toimimise osas. TTJA ei saa

tarbijale individuaalselt esitatud

hinnapakkumisest üldjuhul automaatselt

teada. Teave võimaliku rikkumise kohta võib

TTJA-ni jõuda eelkõige tarbija pöördumise

või muu teate kaudu. Sellisel juhul saab

tarbija esitada TTJA-le hinnapakkumise ja

muud asjakohased materjalid, mille põhjal

hindab TTJA, kas esineb alus

järelevalvemenetluse algatamiseks. Menetluse

käigus saab TTJA küsida

parandamiskohustusega ettevõtjalt selgitusi ja

andmeid parandamise hinna kujunemise

kohta.

Parandamise hinna mõistlikkust tuleb hinnata

juhtumipõhiselt, sest parandamiskohustusega

hõlmatud tooted, toodete puudused, vajalikud

varuosad ja parandamise töömaht võivad

oluliselt erineda. Hindamisel võib muu hulgas

võrrelda tarbijale esitatud hinnapakkumist

parandamiskohustusega ettevõtja avaldatud

soovitusliku hinnakirjaga tüüpiliste

parandustööde kohta ning võtta arvesse

tööjõu- ja varuosakulu, parandamiseks

vajalike seadmete käitamise kulu ja tavapärast

kasumimarginaali. Ühtlasi tuleb hinnata, kas

hind ei ole kujundatud viisil, mis heidutaks

tarbijat parandamisõiguse kasutamisest.

Soovituslikust hinnakirjast erinev hind ei

tähenda iseenesest rikkumist, kui erinevus on

konkreetse parandustöö asjaoludega

põhjendatav.

9. Soov täpsustada seletuskirja seoses TTJAle

pandavate järelevalve kohustustega. Kavandatav

TKS § 125 lõige 2 (tootja kohustus teha varuosi

kättesaadavaks mõistliku hinnaga): varuosade ja

tööriistade kättesaadavaks tegemine ei pruugi olla

avalik ega järelevalve käigus lihtsasti leitav.

Arvestatud.

Seletuskirjas täpsustatakse, et eelnõukohase

TKS § 12⁵ lõikega 2 ei kehtestata tootjale uut

üldist kohustust teha varuosad ja tööriistad

kättesaadavaks. Varuosade ja tööriistade

kättesaadavaks tegemise kohustus tuleneb

juba direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas

loetletud tootepõhistest Euroopa Liidu

õigusaktidest. Nendes õigusaktides

määratakse vastavalt tooteliigile kindlaks muu

hulgas kättesaadavaks tehtavad varuosad,

nende saamiseks õigustatud isikud ja

kättesaadavuse ajavahemik.

Eelnõuga lisandub nõue, et tootjad, kes on

nimetatud õigusaktide kohaselt kohustatud

varuosi ja tööriistu kättesaadavaks tegema,

peavad pakkuma neid hinnaga, mis ei muuda

parandamist ebamõistlikuks ega takista seda.

TTJA järelevalve TKS § 12⁵ lõike 2 täitmise

üle keskendub seega eelkõige sellele uuele

hinnanõudele, mitte varuosade kättesaadavuse

kohustuse üldisele tuvastamisele. Kui varuosa

või tööriista hind ei ole avalikult kättesaadav,

võib teave võimaliku rikkumise kohta jõuda

TTJA-ni eelkõige tarbija, kutselise parandaja

või muu turuosalise pöördumise kaudu.

Järelevalvemenetluses saab TTJA küsida

kohustatud ettevõtjalt konkreetse varuosa või

tööriista hinna ja selle kujunemise kohta

vajalikku teavet.

10. Soov täpsustada seletuskirja seoses TTJAle

pandavate järelevalve kohustustega. Kavandatav

TKS § 125 lõige 3 (keeld kasutada

lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi

lahendusi, mis takistavad kauba parandamist, välja

arvatud juhul kui see on põhjendatud nt

intellektuaalomandi õiguste kaitsega): TTJA-l

Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatakse järelevalve

praktilise toimimise osas. TKS § 12⁵ lõikes 3

sätestatud erandile tuginev tootja peab

esitama TTJA-le andmed ja põhjendused,

millest nähtub, millise õiguspärase ja

puudub pädevus hinnata intellektuaalomandi

õiguste olemasolu.

objektiivse teguriga, sealhulgas millise

intellektuaalomandi õiguse kaitse vajadusega,

on parandamist piirava lepingutingimuse või

riist- või tarkvaratehnilise lahenduse

kasutamine põhjendatud. Üldine viide

intellektuaalomandi kaitsele ei ole erandi

kohaldamiseks piisav.

TTJA hindab tootja esitatud põhjendusi ja

tõendeid järelevalvemenetluses. Kui hinnangu

andmine eeldab TTJA pädevusest väljapoole

jäävaid eriteadmisi, võib TTJA küsida

halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi

korras asjaomase pädeva haldusorgani

põhjendatud hinnangut. Tööstusomandi

õiguste, näiteks patendi, kaubamärgi või

registreeritud disainilahendusega seotud

küsimustes võib selleks olla Patendiamet.

Teise haldusorgani hinnang abistab TTJA-d

asjakohaste asjaolude väljaselgitamisel, kuid

järelevalvemenetluses teeb lõpliku otsuse

TTJA.

11. Kavandatav TKS § 126 (kohustus tagada, et

tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu

tehtud kättesaadavaks soovituslik hinnakiri

tüüpiliste parandustööde kohta). Täpsustada, kas

sellega mõeldakse, et hinnakirja loob

parandamiskohustusega ettevõtja ise või on

tegemist ühtsete turul kehtivate soovitustega, mis

on kusagil eelnevalt sätestatud.

Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatakse. Kavandatava TKS

§ 12⁶ kohaselt koostab ja teeb soovitusliku

hinnakirja vabalt ligipääsetava veebilehe

kaudu kättesaadavaks iga

parandamiskohustusega ettevõtja ise.

Tegemist ei ole riigi, turuosaliste ühenduse

ega muu isiku poolt keskselt koostatud või

kogu turul ühtselt kehtiva hinnakirjaga. Mõiste „soovituslik hinnakiri“ tähendab, et

hinnakirjas esitatakse ettevõtja tavapäraste

parandustööde näidishinnad või eeldatavad

hinnad. Konkreetse parandustöö lõplik hind

võib erineda sõltuvalt muu hulgas kauba

puudusest, vajalikest varuosadest ja töö

mahust. Hinnakirja eesmärk on anda tarbijale

enne parandaja valimist üldine ülevaade

parandamise võimalikust maksumusest.

12. Täpsustada seletuskirjas, kuidas toimida, kui

TTJA-ni jõuab info teise liikmesriigi tootja

võimaliku rikkumise kohta. Kas sellistel juhtudel

tuleks järelevalvevihje edastada kontaktpunktide

kaudu teisele liikmesriigile või hoopis üldise

tarbijakaitsealase koostöö raames? Viimane võib

osutuda probleemiks, kui teistes liikmesriikides

Arvestatud.

Seletuskirja 8. peatükki „Rakendusaktid“

täiendatakse selgitusega, et direktiivist (EL)

2024/1799 tulenevate nõuete võimalike

piiriüleste rikkumiste korral toimub

liikmesriikide pädevate asutuste koostöö

määruse (EL) 2017/2394 alusel. Samuti

ei ole direktiivi nõuded üle võetud tarbijakaitse

regulatsioonidesse ning järelevalve ei ole

tarbijakaitseasutuse pädevuses.

selgitatakse, et teises liikmesriigis asuva

tootja võimalikku rikkumist menetleb TTJA

oma pädevuse piires ning kasutab vajaduse

korral määruses sätestatud vastastikuse abi

mehhanisme. Tootja asumine teises

liikmesriigis ei too iseenesest kaasa teabe

automaatset edastamist tootja asukohariigi

pädevale asutusele.

13. Ettepanek lisada kavandatavasse §-i 124

tootjapoolne kohustus teavitada tarbijat

parandamisele kuluvast ajast. Sellisel juhul saab

tarbija teha teadliku valiku parandusteenuse

osutaja osas. Parandusteabe vorm näeb küll ette

paranduse kestuse aja esitamise, kuid vormi

kasutamine ei ole kohustuslik.

Mitte arvestatud.

Direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 5 lõike 2

punkti b kohaselt peab tootja parandama

kauba mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil

kaup on tootja valduses või tarbija on teinud

selle tootjale kättesaadavaks. See nõue on üle

võetud kavandatava TKS § 12⁴ lõikes 1.

Direktiiv ei näe aga tootjale ette eraldiseisvat

üldist kohustust teatada tarbijale enne

parandamist selle eeldatav kestus.

Parandamise kestus on üks Euroopa

parandusteabe vormis esitatavatest andmetest.

Vormi kasutamine on direktiivi kohaselt

vabatahtlik ning selle eesmärk on võimaldada

parandajal esitada parandusteenuse

tingimused standardsel ja võrreldaval kujul.

Vormi kasutamata jätmine ei vabasta

parandusteenuse osutajat talle muust

kohaldatavast õigusest tulenevate

lepingueelse teabe esitamise nõuete täitmisest.

Ettepaneku kohane üldine teavitamiskohustus

laiendaks tootjale direktiiviga pandud

kohustusi ning kujutaks endast direktiivi

miinimumnõuetest ulatuslikumat riigisisest

regulatsiooni. Sellise lisakohustuse

kehtestamist ei peeta vajalikuks ega

põhjendatuks. Lisaks ei pruugi parandamise

eeldatavat kestust olla võimalik enne kauba

ülevaatamist või diagnostikat piisava

täpsusega kindlaks määrata. Seetõttu ei lisata

eelnõusse eraldiseisvat kohustust teatada

tarbijale parandamise eeldatav kestus. Tarbijat

kaitseb seejuures kavandatavas TKS § 12⁴

lõikes 1 sätestatud nõue, mille kohaselt peab

parandamine toimuma mõistliku aja jooksul.

14. Parandamise võimatuse korral peaks tootja oma

väiteid kauba parandamise võimatuse kohta

tõendama. Lihtsalt sellekohane väide tekitab

paratamatult vaidluseid, mida tõendamiskohustuse

Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatakse TKS § 12² lõike 2

selgituse juures. Lisatakse selgitus, et

lisamine aitaks ennetada. Samuti aitaks see

välistada õigustamatult parandamisest keeldumist

(näiteks majanduslikel põhjustel). Sellise

täpsustuse võiks näiteks lisada eelnõu seletuskirja.

parandamiskohustusest ei saa keelduda

üksnes põhjendamata väite alusel.

Parandamiskohustusega isik peab suutma

põhjendada parandamise võimatust ja esitama

vajaduse korral seda kinnitavad andmed.

Võimaliku põhjendamatu keeldumise korral

hindab TTJA neid andmeid riikliku

järelevalve menetluses koos muude kogutud

tõenditega. Eraõiguslikus vaidluses

kohaldatakse üldisi tõendamisreegleid.

Harju Maakohus

15. Soov täpsustada seletuskirjas, kuidas sisustada

VÕS-i paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 uues

sõnastuses sätet ehk parandatavust kui tavapärase

kvaliteedi nõuet. Seletuskirjas võiks kajastada

mõningaid näited selle kohta, kuidas võiks välja

näha mõistlik parandamine.

Arvestatud.

Seletuskirja täiendatakse selgitusega, et

parandatavus on üks kauba objektiivse

vastavuse elementidest. See ei tähenda, et iga

kaup peab olema igas olukorras ja igas

ulatuses parandatav, vaid kaupa peab olema

võimalik parandada sellisel määral, nagu

tarbija võib asja liiki, otstarvet, tavapärast

kasutusiga, avalikke väiteid ning

kohaldatavaid liidu õiguse nõudeid arvestades

mõistlikult eeldada. Hindamisel võib arvesse

võtta eelkõige kauba konstruktsiooni,

komponentide eemaldamise ja asendamise

võimalust, vajalike varuosade, tööriistade ja

parandamisteabe kättesaadavust ning seda,

kas parandamist ei takista põhjendamatud

lepingulised, riistvaralised või tarkvaralised

piirangud.

16. VÕS § 6351 lg 2 kasutatud sõnastust

„parandusteenuse osutaja“ ja VÕS § 6354 on

kasutatud üksnes sõna „parandaja“. Kas tegemist

on näpuveaga või taotlusliku eristamisega?

Arvestatud.

Termineid ühtlustatakse, korrektne on

kasutada VÕS-s läbivalt sõnastust

„parandusteenuse osutaja“.

17. Eelnõu mõjude hindamisel ei ole kohtute

töökoormuse muutust kuidagi analüüsitud. Arvestatud osaliselt.

Seletuskirja täiendatakse kohtute töökoormust

puudutava mõjuhinnangu osas. Eelnõuga ei

looda uut kohtumenetluse liiki ega muudeta

vaidluste lahendamise korda, mistõttu ei ole

põhjust eeldada kohtuvaidluste arvu olulist

kasvu. Võimalikud vaidlused lahendatakse

kehtiva korra alusel ning osa neist on

eeldatavalt lahendatavad kohtueelselt, sh

tarbijavaidluste komisjoni menetluses või

hoopis TTJA järelevalvemenetluses. Mõju

kohtute töökoormusele on seetõttu

hinnanguliselt vähene ning seda ei ole

võimalik usaldusväärselt kvantitatiivselt

prognoosid

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

18. Palume eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava

võlaõigusseaduse § 218 lõike 3¹ sõnastada

direktiivi miinimumnõuet järgides selliselt, et

müüja vastutuse tähtaeg pikeneb parandamise

korral üks kord 12 kuu võrra, arvestades

järelejäänud vastutuse tähtaega parandamise

hetkeks, mitte ei käivitu parandamisest arvates uus

kaheaastane tähtaeg, millele lisandub omakorda

12 kuud.

Arvestatud. Eelnõu on muudetud ettepaneku kohaselt.

VÕS § 218 lõike 3¹ järgi pikeneb asja

parandamise korral müüja vastutuse tähtaeg

kogu asja suhtes ühe korra 12 kuu võrra.

Pikendus lisatakse parandamise hetkel

järelejäänud vastutuse tähtajale ning

parandamisest arvates ei alga uus kaheaastane

vastutuse tähtaeg.

Muudatusega võetakse direktiivi (EL)

2024/1799 artikli 16 punkti 2 alapunktis a

sätestatud nõue üle minimaalses ulatuses.

Lahendus välistab uue kaheaastase tähtaja ja

12-kuulise pikenduse kumuleerumise ning

muudab müüja vastutuse ajalise ulatuse

paremini prognoositavaks. Võrreldes kehtiva

õigusega laieneb pikendus kogu asjale, mitte

üksnes kõrvaldatud puudusele.

19. Palume sõnastada eelnõu § 1 punktiga 5 lisatava

võlaõigusseaduse § 6353 lõige 2 üheselt

mõistetavalt, et parandusteenuse osutaja on

Euroopa parandusteabe vormis esitatud

tingimustega seotud vähemalt 30 kalendripäeva

vormi tarbijale esitamisest arvates.

Arvestatud osaliselt.

VÕS § 6353 lõike 2 sõnastust täpsustakse nii,

et oleks selgem, et teenuseosutaja on oma

pakkumuses esitatud tingimustega 30

kalendripäeva jooksul seotud.

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

20. Teeme ettepaneku jääda direktiivis pakutud ja

seletuskirjas viidatud miinimumi juurde ning viia

VÕS paragrahv 218 lõike 31 sõnastus kooskõlla

direktiivi põhjenduspunktiga 40 ja artikli 16 p 2

alapunktiga a, mille kohaselt kui leiab aset kauba

parandamine, siis pikendatakse müüja vastutuse

tähtaega üks kord kaheteistkümne kuu võrra ning

see lisatakse järelejäänud vastutuse tähtajale.

Müüja vastutuse tähtaja täiendav pikendamine

Paragrahvi 218 lõike 31 teine lause sätestab „/…/

Kui tähtaeg on ühe korra juba pikenenud, nähakse

selle edasine pikenemine ette üksnes kõrvaldatud

puuduse suhtes arvates selle parandamisest“.

Direktiivi artikli 16 punkt 2 sellist edasise

pikenemise mehhanismi eraldi ette ei näe ning

direktiiv nõuab üksnes ühekordset 12-kuulist

pikendamist kogu asja suhtes. Põhjenduspunkt 40

selgitab, et nii täiendav tähtaja pikendamine (kui

parandamine toimub uuesti) kui ka pikendamine

üksnes parandatud osade suhtes on liikmesriigi

Arvestatud. Eelnõu on muudetud ettepaneku kohaselt.

VÕS § 218 lõike 3¹ järgi pikeneb asja

parandamise korral müüja vastutuse tähtaeg

kogu asja suhtes ühe korra 12 kuu võrra.

Pikendus lisatakse parandamise hetkel

järelejäänud vastutuse tähtajale ning

parandamisest arvates ei alga uus kaheaastane

vastutuse tähtaeg. Eelnõust on loobutud lahendusest, mis nägi

ette vastutuse tähtaja edasise pikenemise

üksnes kõrvaldatud puuduse suhtes. Seega ei

sätestata eelnõus direktiivi miinimumnõudest

kaugemale minevat korduva pikendamise

mehhanismi. Lahendus vastab direktiivi

põhjenduspunktile 40 ja artikli 16 punkti 2

alapunktile a ning muudab müüja vastutuse

võimalus, mitte kohustus. Arvestades, et direktiivi

vastuvõtmisele järgnenud

konsultatsiooniprotsessis leidsid kaasatud

turuosalised, et vajadus minna direktiivis

miinimumina ettenähtust kaugemale puudub

(mida seletuskiri ka kinnitab) ning et tarbija huvid

on pärast müüja vastutuse lõppemist tagatud tootja

parandamiskohustusega direktiivi lisas II

nimetatud toodete puhul (TKS § 12¹ lõike 1 punkt

2), ei ole tähtaja täiendav pikendamine

põhjendatud ega nõutav.

Teeme ettepaneku jääda direktiivis pakutud ja

seletuskirjas viidatud miinimumi juurde ning

eemaldada eelnõust paragrahvi 218 lõike 31 teine

lause.

ajalise ulatuse ettevõtjate jaoks paremini

prognoositavaks.

Keskkonnaagentuur

21. Juhime tähelepanu sellele, et eelnõu on sisuliselt

seotud menetluses oleva jäätmeseaduse muutmise

eelnõuga, kuid kumbki eelnõu ei viita teisele ega

selgita nende omavahelist seost. Seetõttu ei ole

menetluses olevate eelnõude põhjal võimalik

üheselt hinnata, kuidas kavandatavad

regulatsioonid tootjavastutuse ja tarbijakaitse

aspektist omavahel suhestuvad ja kooskõlas on.

Mitte arvestatud.

Eelnõud toetavad üldisel eesmärgitasandil

toodete pikemat kasutuses hoidmist,

jäätmetekke vältimist ja ringsuse edendamist,

kuid nende reguleerimisese, kohaldamisala

ning kohustatud isikute kohustused on

erinevad.

Käesoleva eelnõuga võetakse üle direktiivist

(EL) 2024/1799 tulenevad tarbijaõiguslikud

nõuded. Eelnõu annab tarbijale õiguse nõuda

teatavate kaupade parandamist ning sätestab

tootja ja seaduses nimetatud juhtudel teiste

tarneahela osaliste kohustused tarbija ees.

Parandamisõiguse regulatsiooni kohaldatakse

üksnes kaupadele ja ulatuses, milles nende

suhtes on Euroopa Liidu õiguses kehtestatud

parandatavuse nõuded.

Viidatud pakendiseaduse ja jäätmeseaduse

muutmise eelnõu reguleerib seevastu

pakendite ja teatavate muude toodete turule

laskmise, laiendatud tootjavastutuse,

registreerimise, aruandluse ning toodetest

tekkinud jäätmete kogumise, käitlemise ja

avalikust välisruumist koristamise kulude

kandmisega seotud kohustusi. Need

kohustused ei anna tarbijale tootja vastu

parandamisnõuet ega mõjuta käesoleva

eelnõu alusel tekkiva parandamiskohustuse

sisu.

Dokumentide võrdlemisel ei ole tuvastatud

kattuvaid kohustusi, normikollisiooni ega

sellist rakenduslikku sõltuvust, mis nõuaks

eelnõudevahelise normatiivse ristviite

lisamist.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

22. Eelnõu § 2 punktiga 2 lisatav TKS § 12¹ lõige 1

punkt 1 ei kajasta piisavalt parandatavuse nõuete

esemelist ulatust, kuivõrd praeguse sõnastuse järgi

võib jääda mulje, et kui tootekategooriale

kohaldub mõni parandatavuse nõue, peab tootja

parandama kogu kauba ja kõik selle võimalikud

puudused. Tegelik kohustus võib olla oluliselt

kitsam, näiteks puudutada ainult teatavaid

komponente või aku eemaldamist ja asendamist.

Arvestatud.

Eelnõu sõnastust täpsustatakse, et

parandamisõigus kohaldub üksnes ulatuses,

milles kaubale on direktiivi (EL) 2024/1799 II

lisas loetletud liidu õigusaktidega kehtestatud

parandatavuse nõuded. See välistab

tõlgenduse, et ühe parandatavuse nõude

kohaldumine kaubale tooks kaasa kohustuse

parandada kogu kaup ja kõik selle võimalikud

puudused.

Seletuskirjas säilitatakse selgitus, et

parandamiskohustus võib sõltuvalt

asjaomasest liidu õigusaktist piirduda

konkreetse komponendi või parandatavuse

aspektiga.

23. Eelnõu § 2 punktiga 2 lisatav TKS § 12⁵ lõige 2 ei

kajasta piisavalt täpselt kohustuse esemelist

ulatust ja võib seetõttu olla liiga lai. Direktiivi

kohaselt tuleb mõistliku hinnaga pakkuda üksnes

neid varuosi ja tööriistu, mille tootja on direktiivi

II lisas loetletud liidu õigusakti kohaselt

kohustatud kättesaadavaks tegema.

Arvestatud.

Eelnõu sõnastust täpsustatakse, et mõistliku

hinna nõue kohalduks üksnes nendele

varuosadele ja tööriistadele, mille tootja on

direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud

liidu õigusakti kohaselt kohustatud

kättesaadavaks tegema.

Normitehnilise selguse huvides sõnastatakse

TKS § 12⁵ lõige 2 järgmiselt: „Tootjad peavad varuosi ja tööriistu, mille nad

on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

(EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu

õigusaktide kohaselt kohustatud

kättesaadavaks tegema, pakkuma hinnaga,

mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega

takista seega kauba parandamist.“

24. Seletuskirja punkti 8 kohaselt kehtestatakse

Euroopa parandusteabe vorm justiits- ja

digiministri määrusega (lk 30), kuid eelnõu ei

sisalda selle määruse andmiseks volitusnormi.

Palume eelnõu täiendada nõuetekohase

volitusnormiga või selgitada, millisel muul

õiguslikul alusel vorm kehtestatakse või miks

volitusnorm ei ole vajalik.

Arvestatud.

Eelnõu täiendatakse vajaliku volitusnormiga.

25. Seletuskirjas esitatud TKS § 12² lõike 2 selgitust

tuleb täiendada (lk 15). Selgituse kohaselt hõlmab

parandamise võimatus nii faktilist kui ka

õiguslikku võimatust, sealhulgas vajalike

varuosade puudumist. Varuosa puudumine ei

tohiks siiski vabastada kohustatud isikut

parandamiskohustusest, kui ta on kohaldatava

liidu õigusakti järgi kohustatud selle varuosa

kättesaadavaks tegema. Seletuskirjas tuleb

täpsustada, et kohustatud isik ei saa tugineda

võimatusele, mille ta on ise põhjustanud või mis

tuleneb tema varuosade kättesaadavaks tegemise

kohustuse rikkumisest.

Arvestatud.

Seletuskirja kavandatava TKS § 12² lõike 2

selgitust täiendatakse. Selgitatakse, et varuosa

puudumine võib kujutada endast parandamise

faktilist võimatust üksnes juhul, kui

puudumine on objektiivne ega tulene

parandamiskohustusega isiku tegevusest või

tegevusetusest. Parandamiskohustusega isik ei

saa tugineda varuosa puudumisele, kui ta on

kohaldatava liidu õigusakti kohaselt

kohustatud asjaomase varuosa kättesaadavaks

tegema, kuid ei ole seda kohustust täitnud.

Samuti ei saa ta tugineda muule parandamise

takistusele, mille ta on ise põhjustanud.

Parandamise võimatust hinnatakse

juhtumipõhiselt, võttes arvesse asjaomasele

kaubale ja selle osadele kohaldatavaid

parandatavuse nõudeid.

26. MKM tehnilised ja redaktsioonilised märkused. Arvestatud.

Volaoigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnou (parandusoigus) esitamine Vabariigi Valitsusele.pdf

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei

Meie 22.10.2026 nr 8-1/5417-10

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (parandamisõigus) esitamine Vabariigi Valitsusele Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Eelnõu

2. Seletuskiri 3. Kooskõlastustabel

Karin Maisvee 5908 0535 [email protected]

PARANDUS kooskõlastustabel.docx

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse
(parandamisõigus) eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 2

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr
Ettepaneku/märkuse sisu
JDM seisukohad/vastused
Kliimaministeerium
1.
Ettepaneku ühtlustada termineid seletuskirjas. Soovitame enamasti kasutada ringsus mitte ringmajandus, kuna ringmajandusele üleminek on laiem eesmärk, kuid selleks kasutatakse ringsuse põhimõtteid nagu korduskasutus, parandamine jne.
Arvestatud.

Ühtlustame seletuskirjas terminikasutust ning kasutame läbivalt mõistet „ringsus“ olukordades, kus viidatakse toodete eluea pikendamisele, parandamisele, korduskasutusele ja muudele ringse majandamise põhimõtetele. Mõistet „ringmajandus“ kasutame üksnes laiemale poliitikaeesmärgile või ringmajandusele üleminekule viitamisel.
2.
Soovitame seletuskirjas kasutada läbivalt mõistet „tootjavastutusorganisatsioon“ või „tootjate ühendus“ ning vältida mõiste „taaskasutusorganisatsioon“ kasutamist.
Arvestatud.

Ühtlustame seletuskirjas terminikasutust ning kasutame läbivalt mõisteid „tootjavastutusorganisatsioon“ või „tootjate ühendus“ vastavalt kontekstile. Mõiste „taaskasutusorganisatsioon“ asendatakse järjepidevuse tagamiseks nende mõistetega.
3.
Mõju keskkonnale juures soovitame kasutada keskkonnasäästlikkus asemel keskkonnahoidlikkus ning taaskasutus asemel ringlusse võtmine. Lisaks tasuks mõjude juures välja tuua toodete kättesaadavuse suurenemine.
Osaliselt arvestatud.

Seletuskirja keskkonnamõju käsitlevas osas asendatakse mõiste „keskkonnasäästlikkus“ mõistega „keskkonnahoidlikkus“ ning mõistet „taaskasutus“ täpsustatakse vastavalt kontekstile, kasutades ringlusse võtmise käsitlemisel mõistet „ringlusse võtmine“.

Toodete kättesaadavusega seotud mõju on seletuskirjas juba käsitletud mitmest aspektist. Seletuskirjas käsitletakse varuosade ja tööriistade kättesaadavust, tarbijate juurdepääsu parandusteenustele ja parandamisteabele, Euroopa parandusplatvormi kaudu parandajate leidmist ning võimalust pakkuda parandamise ajaks asenduskaupa või teatavatel juhtudel taastatud kaupa. Samuti on selgitatud, et muudatused võimaldavad tooteid kauem kasutuses hoida.

Seletuskirja mõjuanalüüsi täpsustatakse vajaduse korral nende seoste selgemaks esiletoomiseks. Üldist väidet toodete kättesaadavuse suurenemise kohta ei lisata, kuna eelnõu mõju seisneb eeskätt parandamisvõimaluste, varuosade ja parandusteenuste kättesaadavuse parandamises ning toodete kasutusea pikendamises, mitte tingimata toodete üldise turupakkumise suurenemises.
4.
Teeme ettepaneku täpsustada tootja mõistet ja mõju Eesti tootjatele. Seletuskirjas on märgitud, et Eestis ei toodeta praegu kaupu, millele on Euroopa Liidus kehtestatud parandamiskohustus, ning seetõttu ei ole Eestis tootjaid, kellel see kohustus lasuks. Soovitame seda selgitust täpsustada ning vajaduse korral selgemalt määratleda, mida eelnõus peetakse silmas mõiste „tootja“ all. Ringsuse ja laiendatud tootjavastutuse valdkonnas kasutatakse mõistet tootja laiemas tähenduses kui valmistaja. Euroopa Liidu toote- ja tootjavastutust käsitlevates õigusaktides võib tootjaks olla lisaks valmistajale ka importija või muu ettevõtja, kes laseb toote liikmesriigi turule. Samuti näeb ka eelnõu ise ette, et juhul kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu, täidab parandamiskohustust tema volitatud esindaja, selle puudumisel importija ning vajaduse korral levitaja. Soovitame seletuskirjas selgemalt eristada valmistaja ja tootja mõisteid või täpsustada, et kõnealuses lõigus peetakse silmas Eestis tegutsevate valmistajate puudumist. See aitab vältida võimalikke arusaamatusi ning tagab mõistete ühtse tõlgendamise.
Osaliselt arvestatud.

Seletuskirja terminoloogiat täpsustatakse ja ühtlustatakse, kasutades läbivalt eelnõus kasutatavat terminit „tootja“.

Parandamisõiguse direktiivi tähenduses on tootja isik, kes valmistab toote või laseb selle projekteerida või valmistada ning turustab seda oma nime või kaubamärgi all. Importija ja levitaja on eraldiseisvad tarneahela osalised, kes võivad eelnõukohase TKS § 12³ järgi täita parandamiskohustust juhul, kui tootja ei ole Euroopa Liidus asutatud ning tal puudub eelnevas järjekorras kohustatud isik. Seletuskirjas on võimalikku mõju Eestis tegutsevatele volitatud esindajatele, importijatele ja levitajatele juba käsitletud sisukokkuvõttes ning mõjuanalüüsi osades 6.2 ja 6.5.

Laiendatud tootjavastutuse valdkonnas kasutatavat tootja mõistet eraldi ei käsitleta, kuna eelnõu seda valdkonda ei reguleeri.
5.
Teeme ettepaneku ringmajanduse eesmärkide selgemaks esiletoomiseks. Leiame, et seletuskirjas võiks selgemalt esile tuua parandamisõiguse positiivse mõju keskkonnale ja ringmajandusele.
Mitte arvestatud.

Seletuskirjas on parandamisõiguse positiivset mõju keskkonnale ja ringmajanduse eesmärkidele juba käsitletud. Mõjuanalüüsi punktis 6.3 on selgitatud, et parandamise soodustamine võib vähendada parandatavate toodete enneaegset kasutusest kõrvaldamist ja jäätmeteket ning et kavandatavate meetmete koondmõju keskkonnale on eeldatavalt positiivne. Samuti on käsitletud toodete kasutusea pikenemist ja kestlikuma tarbimise soodustamist. Mõjuanalüüsi tasakaalustatuse huvides on välja toodud ka parandamisega kaasneda võivad ebasoodsad keskkonnamõjud. Seetõttu ei peeta mõjuanalüüsi sisulist täiendamist vajalikuks.

Seletuskirja terminikasutus ühtlustatakse eraldi terminoloogiliste märkuste alusel.
6.
Teeme ettepaneku Euroopa parandamisplatvormi käsitluse täiendamiseks. Seletuskirjas käsitletakse Euroopa parandamisplatvormi peamiselt tarbijate teavitamise ja teenuste võrdlemise vahendina. Leiame, et põhjendusi võiks täiendada ka ringmajanduse vaatest.
Arvestatud.

Seletuskirja 3. osa alapeatükki „Euroopa veebipõhine parandusplatvorm“ täiendatakse selgitusega, et parandusteenuste parem leitavus ja nende tingimuste võrreldavus võivad soodustada parandamise eelistamist kauba enneaegsele kasutusest kõrvaldamisele või uue kaubaga asendamisele, toetada kaupade pikemat kasutuses hoidmist ning seeläbi aidata kaasa ringmajanduse eesmärkide saavutamisele.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
7.
TTJA teeb ettepaneku viidata sätetes (konkreetsemalt nt §-is 6351 või 6352) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 I lisale. Viidatud lisas on parandusteabe vorm esitatud koos nurksulgudes esitatud märkustega, mis selgitavad parandajale, milline teave tuleb tarbijale esitada. See on oluline info ja kindlasti ka suureks abiks parandajatele, mistõttu leiame, et see vorm võiks olla Eesti ettevõtjatele võimalikult lihtsasti leitav ja kättesaadav.
Arvestatud.

Eelnõusse lisatakse säte, millega vastava valdkonna minister kehtestab parandusteabe vormi määrusega ning selles rakendusaktis tuuakse ära direktiivi lisas olev vorm tervikuna (ka nurksulgudes olevad selgitused).
8.
Soov täpsustada seletuskirja seoses TTJAle pandavate järelevalve kohustustega. Kavandatav TKS § 124 lõige 1 (parandamise hind): kuidas TTJA saab info olukordade kohta, kus parandamise eest küsitakse tarbijalt ebamõistlikku tasu, kuid hinnapakkumine on esitatud vaid konkreetse juhtumi puhul ühele
tarbijale.
Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatakse järelevalve praktilise toimimise osas. TTJA ei saa tarbijale individuaalselt esitatud hinnapakkumisest üldjuhul automaatselt teada. Teave võimaliku rikkumise kohta võib TTJA-ni jõuda eelkõige tarbija pöördumise või muu teate kaudu. Sellisel juhul saab tarbija esitada TTJA-le hinnapakkumise ja muud asjakohased materjalid, mille põhjal hindab TTJA, kas esineb alus järelevalvemenetluse algatamiseks. Menetluse käigus saab TTJA küsida parandamiskohustusega ettevõtjalt selgitusi ja andmeid parandamise hinna kujunemise kohta.

Parandamise hinna mõistlikkust tuleb hinnata juhtumipõhiselt, sest parandamiskohustusega hõlmatud tooted, toodete puudused, vajalikud varuosad ja parandamise töömaht võivad oluliselt erineda. Hindamisel võib muu hulgas võrrelda tarbijale esitatud hinnapakkumist parandamiskohustusega ettevõtja avaldatud soovitusliku hinnakirjaga tüüpiliste parandustööde kohta ning võtta arvesse tööjõu- ja varuosakulu, parandamiseks vajalike seadmete käitamise kulu ja tavapärast kasumimarginaali. Ühtlasi tuleb hinnata, kas hind ei ole kujundatud viisil, mis heidutaks tarbijat parandamisõiguse kasutamisest. Soovituslikust hinnakirjast erinev hind ei tähenda iseenesest rikkumist, kui erinevus on konkreetse parandustöö asjaoludega põhjendatav.
9.
Soov täpsustada seletuskirja seoses TTJAle pandavate järelevalve kohustustega. Kavandatav TKS § 125 lõige 2 (tootja kohustus teha varuosi kättesaadavaks mõistliku hinnaga): varuosade ja tööriistade kättesaadavaks tegemine ei pruugi olla avalik ega järelevalve käigus lihtsasti leitav.
Arvestatud.

Seletuskirjas täpsustatakse, et eelnõukohase TKS § 12⁵ lõikega 2 ei kehtestata tootjale uut üldist kohustust teha varuosad ja tööriistad kättesaadavaks. Varuosade ja tööriistade kättesaadavaks tegemise kohustus tuleneb juba direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud tootepõhistest Euroopa Liidu õigusaktidest. Nendes õigusaktides määratakse vastavalt tooteliigile kindlaks muu hulgas kättesaadavaks tehtavad varuosad, nende saamiseks õigustatud isikud ja kättesaadavuse ajavahemik.

Eelnõuga lisandub nõue, et tootjad, kes on nimetatud õigusaktide kohaselt kohustatud varuosi ja tööriistu kättesaadavaks tegema, peavad pakkuma neid hinnaga, mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega takista seda. TTJA järelevalve TKS § 12⁵ lõike 2 täitmise üle keskendub seega eelkõige sellele uuele hinnanõudele, mitte varuosade kättesaadavuse kohustuse üldisele tuvastamisele. Kui varuosa või tööriista hind ei ole avalikult kättesaadav, võib teave võimaliku rikkumise kohta jõuda TTJA-ni eelkõige tarbija, kutselise parandaja või muu turuosalise pöördumise kaudu. Järelevalvemenetluses saab TTJA küsida kohustatud ettevõtjalt konkreetse varuosa või tööriista hinna ja selle kujunemise kohta vajalikku teavet.
10.
Soov täpsustada seletuskirja seoses TTJAle pandavate järelevalve kohustustega. Kavandatav TKS § 125 lõige 3 (keeld kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis takistavad kauba parandamist, välja arvatud juhul kui see on põhjendatud nt intellektuaalomandi õiguste kaitsega): TTJA-l puudub pädevus hinnata intellektuaalomandi õiguste olemasolu.
Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatakse järelevalve praktilise toimimise osas. TKS § 12⁵ lõikes 3 sätestatud erandile tuginev tootja peab esitama TTJA-le andmed ja põhjendused, millest nähtub, millise õiguspärase ja objektiivse teguriga, sealhulgas millise intellektuaalomandi õiguse kaitse vajadusega, on parandamist piirava lepingutingimuse või riist- või tarkvaratehnilise lahenduse kasutamine põhjendatud. Üldine viide intellektuaalomandi kaitsele ei ole erandi kohaldamiseks piisav.

TTJA hindab tootja esitatud põhjendusi ja tõendeid järelevalvemenetluses. Kui hinnangu andmine eeldab TTJA pädevusest väljapoole jäävaid eriteadmisi, võib TTJA küsida halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi korras asjaomase pädeva haldusorgani põhjendatud hinnangut. Tööstusomandi õiguste, näiteks patendi, kaubamärgi või registreeritud disainilahendusega seotud küsimustes võib selleks olla Patendiamet. Teise haldusorgani hinnang abistab TTJA-d asjakohaste asjaolude väljaselgitamisel, kuid järelevalvemenetluses teeb lõpliku otsuse TTJA.
11.
Kavandatav TKS § 126 (kohustus tagada, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu tehtud kättesaadavaks soovituslik hinnakiri tüüpiliste parandustööde kohta). Täpsustada, kas sellega mõeldakse, et hinnakirja loob parandamiskohustusega ettevõtja ise või on tegemist ühtsete turul kehtivate soovitustega, mis on kusagil eelnevalt sätestatud.
Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatakse. Kavandatava TKS § 12⁶ kohaselt koostab ja teeb soovitusliku hinnakirja vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu kättesaadavaks iga parandamiskohustusega ettevõtja ise.

Tegemist ei ole riigi, turuosaliste ühenduse ega muu isiku poolt keskselt koostatud või kogu turul ühtselt kehtiva hinnakirjaga.
Mõiste „soovituslik hinnakiri“ tähendab, et hinnakirjas esitatakse ettevõtja tavapäraste parandustööde näidishinnad või eeldatavad hinnad. Konkreetse parandustöö lõplik hind võib erineda sõltuvalt muu hulgas kauba puudusest, vajalikest varuosadest ja töö mahust. Hinnakirja eesmärk on anda tarbijale enne parandaja valimist üldine ülevaade parandamise võimalikust maksumusest.
12.
Täpsustada seletuskirjas, kuidas toimida, kui TTJA-ni jõuab info teise liikmesriigi tootja võimaliku rikkumise kohta. Kas sellistel juhtudel
tuleks järelevalvevihje edastada kontaktpunktide kaudu teisele liikmesriigile või hoopis üldise
tarbijakaitsealase koostöö raames? Viimane võib osutuda probleemiks, kui teistes liikmesriikides
ei ole direktiivi nõuded üle võetud tarbijakaitse regulatsioonidesse ning järelevalve ei ole
tarbijakaitseasutuse pädevuses.
Arvestatud.

Seletuskirja 8. peatükki „Rakendusaktid“ täiendatakse selgitusega, et direktiivist (EL) 2024/1799 tulenevate nõuete võimalike piiriüleste rikkumiste korral toimub liikmesriikide pädevate asutuste koostöö määruse (EL) 2017/2394 alusel. Samuti selgitatakse, et teises liikmesriigis asuva tootja võimalikku rikkumist menetleb TTJA oma pädevuse piires ning kasutab vajaduse korral määruses sätestatud vastastikuse abi mehhanisme. Tootja asumine teises liikmesriigis ei too iseenesest kaasa teabe automaatset edastamist tootja asukohariigi pädevale asutusele.
13.
Ettepanek lisada kavandatavasse §-i 124 tootjapoolne kohustus teavitada tarbijat parandamisele kuluvast ajast. Sellisel juhul saab tarbija teha teadliku valiku parandusteenuse osutaja osas. Parandusteabe vorm näeb küll ette paranduse kestuse aja esitamise, kuid vormi kasutamine ei ole kohustuslik.
Mitte arvestatud.

Direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt peab tootja parandama kauba mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil kaup on tootja valduses või tarbija on teinud selle tootjale kättesaadavaks. See nõue on üle võetud kavandatava TKS § 12⁴ lõikes 1. Direktiiv ei näe aga tootjale ette eraldiseisvat üldist kohustust teatada tarbijale enne parandamist selle eeldatav kestus.

Parandamise kestus on üks Euroopa parandusteabe vormis esitatavatest andmetest. Vormi kasutamine on direktiivi kohaselt vabatahtlik ning selle eesmärk on võimaldada parandajal esitada parandusteenuse tingimused standardsel ja võrreldaval kujul. Vormi kasutamata jätmine ei vabasta parandusteenuse osutajat talle muust kohaldatavast õigusest tulenevate lepingueelse teabe esitamise nõuete täitmisest.

Ettepaneku kohane üldine teavitamiskohustus laiendaks tootjale direktiiviga pandud kohustusi ning kujutaks endast direktiivi miinimumnõuetest ulatuslikumat riigisisest regulatsiooni. Sellise lisakohustuse kehtestamist ei peeta vajalikuks ega põhjendatuks. Lisaks ei pruugi parandamise eeldatavat kestust olla võimalik enne kauba ülevaatamist või diagnostikat piisava täpsusega kindlaks määrata. Seetõttu ei lisata eelnõusse eraldiseisvat kohustust teatada tarbijale parandamise eeldatav kestus. Tarbijat kaitseb seejuures kavandatavas TKS § 12⁴ lõikes 1 sätestatud nõue, mille kohaselt peab parandamine toimuma mõistliku aja jooksul.
14.
Parandamise võimatuse korral peaks tootja oma väiteid kauba parandamise võimatuse kohta tõendama. Lihtsalt sellekohane väide tekitab paratamatult vaidluseid, mida tõendamiskohustuse lisamine aitaks ennetada. Samuti aitaks see välistada õigustamatult parandamisest keeldumist (näiteks majanduslikel põhjustel). Sellise täpsustuse võiks näiteks lisada eelnõu seletuskirja.
Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatakse TKS § 12² lõike 2 selgituse juures. Lisatakse selgitus, et parandamiskohustusest ei saa keelduda üksnes põhjendamata väite alusel. Parandamiskohustusega isik peab suutma põhjendada parandamise võimatust ja esitama vajaduse korral seda kinnitavad andmed. Võimaliku põhjendamatu keeldumise korral hindab TTJA neid andmeid riikliku järelevalve menetluses koos muude kogutud tõenditega. Eraõiguslikus vaidluses kohaldatakse üldisi tõendamisreegleid.
Harju Maakohus
15.
Soov täpsustada seletuskirjas, kuidas sisustada VÕS-i paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 uues sõnastuses sätet ehk parandatavust kui tavapärase kvaliteedi nõuet. Seletuskirjas võiks kajastada mõningaid näited selle kohta, kuidas võiks välja näha mõistlik parandamine.
Arvestatud.

Seletuskirja täiendatakse selgitusega, et parandatavus on üks kauba objektiivse vastavuse elementidest. See ei tähenda, et iga kaup peab olema igas olukorras ja igas ulatuses parandatav, vaid kaupa peab olema võimalik parandada sellisel määral, nagu tarbija võib asja liiki, otstarvet, tavapärast kasutusiga, avalikke väiteid ning kohaldatavaid liidu õiguse nõudeid arvestades mõistlikult eeldada. Hindamisel võib arvesse võtta eelkõige kauba konstruktsiooni, komponentide eemaldamise ja asendamise võimalust, vajalike varuosade, tööriistade ja parandamisteabe kättesaadavust ning seda, kas parandamist ei takista põhjendamatud lepingulised, riistvaralised või tarkvaralised piirangud.
16.
VÕS § 6351 lg 2 kasutatud sõnastust „parandusteenuse osutaja“ ja VÕS § 6354 on kasutatud üksnes sõna „parandaja“. Kas tegemist on näpuveaga või taotlusliku eristamisega?
Arvestatud.

Termineid ühtlustatakse, korrektne on kasutada VÕS-s läbivalt sõnastust „parandusteenuse osutaja“.
17.
Eelnõu mõjude hindamisel ei ole kohtute töökoormuse muutust kuidagi analüüsitud.
Arvestatud osaliselt.

Seletuskirja täiendatakse kohtute töökoormust puudutava mõjuhinnangu osas. Eelnõuga ei looda uut kohtumenetluse liiki ega muudeta vaidluste lahendamise korda, mistõttu ei ole põhjust eeldada kohtuvaidluste arvu olulist kasvu. Võimalikud vaidlused lahendatakse kehtiva korra alusel ning osa neist on eeldatavalt lahendatavad kohtueelselt, sh tarbijavaidluste komisjoni menetluses või hoopis TTJA järelevalvemenetluses. Mõju kohtute töökoormusele on seetõttu hinnanguliselt vähene ning seda ei ole võimalik usaldusväärselt kvantitatiivselt prognoosid
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
18.
Palume eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava võlaõigusseaduse § 218 lõike 3¹ sõnastada direktiivi miinimumnõuet järgides selliselt, et müüja vastutuse tähtaeg pikeneb parandamise korral üks kord 12 kuu võrra, arvestades järelejäänud vastutuse tähtaega parandamise hetkeks, mitte ei käivitu parandamisest arvates uus kaheaastane tähtaeg, millele lisandub omakorda 12 kuud.
Arvestatud.

Eelnõu on muudetud ettepaneku kohaselt. VÕS § 218 lõike 3¹ järgi pikeneb asja parandamise korral müüja vastutuse tähtaeg kogu asja suhtes ühe korra 12 kuu võrra. Pikendus lisatakse parandamise hetkel järelejäänud vastutuse tähtajale ning parandamisest arvates ei alga uus kaheaastane vastutuse tähtaeg.

Muudatusega võetakse direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 16 punkti 2 alapunktis a sätestatud nõue üle minimaalses ulatuses. Lahendus välistab uue kaheaastase tähtaja ja 12-kuulise pikenduse kumuleerumise ning muudab müüja vastutuse ajalise ulatuse paremini prognoositavaks. Võrreldes kehtiva õigusega laieneb pikendus kogu asjale, mitte üksnes kõrvaldatud puudusele.
19.
Palume sõnastada eelnõu § 1 punktiga 5 lisatava võlaõigusseaduse § 6353 lõige 2 üheselt mõistetavalt, et parandusteenuse osutaja on Euroopa parandusteabe vormis esitatud tingimustega seotud vähemalt 30 kalendripäeva vormi tarbijale esitamisest arvates.
Arvestatud osaliselt.

VÕS § 6353 lõike 2 sõnastust täpsustakse nii, et oleks selgem, et teenuseosutaja on oma pakkumuses esitatud tingimustega 30 kalendripäeva jooksul seotud.
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
20.
Teeme ettepaneku jääda direktiivis pakutud ja seletuskirjas viidatud miinimumi juurde ning viia VÕS paragrahv 218 lõike 31 sõnastus kooskõlla direktiivi põhjenduspunktiga 40 ja artikli 16 p 2 alapunktiga a, mille kohaselt kui leiab aset kauba parandamine, siis pikendatakse müüja vastutuse tähtaega üks kord kaheteistkümne kuu võrra ning see lisatakse järelejäänud vastutuse tähtajale.
Müüja vastutuse tähtaja täiendav pikendamine Paragrahvi 218 lõike 31 teine lause sätestab „/…/ Kui tähtaeg on ühe korra juba pikenenud, nähakse selle edasine pikenemine ette üksnes kõrvaldatud puuduse suhtes arvates selle parandamisest“. Direktiivi artikli 16 punkt 2 sellist edasise pikenemise mehhanismi eraldi ette ei näe ning direktiiv nõuab üksnes ühekordset 12-kuulist pikendamist kogu asja suhtes. Põhjenduspunkt 40 selgitab, et nii täiendav tähtaja pikendamine (kui parandamine toimub uuesti) kui ka pikendamine üksnes parandatud osade suhtes on liikmesriigi võimalus, mitte kohustus. Arvestades, et direktiivi vastuvõtmisele järgnenud konsultatsiooniprotsessis leidsid kaasatud turuosalised, et vajadus minna direktiivis miinimumina ettenähtust kaugemale puudub (mida seletuskiri ka kinnitab) ning et tarbija huvid on pärast müüja vastutuse lõppemist tagatud tootja parandamiskohustusega direktiivi lisas II nimetatud toodete puhul (TKS § 12¹ lõike 1 punkt 2), ei ole tähtaja täiendav pikendamine põhjendatud ega nõutav.
Teeme ettepaneku jääda direktiivis pakutud ja seletuskirjas viidatud miinimumi juurde ning
eemaldada eelnõust paragrahvi 218 lõike 31 teine lause.
Arvestatud.

Eelnõu on muudetud ettepaneku kohaselt. VÕS § 218 lõike 3¹ järgi pikeneb asja parandamise korral müüja vastutuse tähtaeg kogu asja suhtes ühe korra 12 kuu võrra. Pikendus lisatakse parandamise hetkel järelejäänud vastutuse tähtajale ning parandamisest arvates ei alga uus kaheaastane vastutuse tähtaeg.

Eelnõust on loobutud lahendusest, mis nägi ette vastutuse tähtaja edasise pikenemise üksnes kõrvaldatud puuduse suhtes. Seega ei sätestata eelnõus direktiivi miinimumnõudest kaugemale minevat korduva pikendamise mehhanismi. Lahendus vastab direktiivi põhjenduspunktile 40 ja artikli 16 punkti 2 alapunktile a ning muudab müüja vastutuse ajalise ulatuse ettevõtjate jaoks paremini prognoositavaks.
Keskkonnaagentuur
21.
Juhime tähelepanu sellele, et eelnõu on sisuliselt seotud menetluses oleva jäätmeseaduse muutmise eelnõuga, kuid kumbki eelnõu ei viita teisele ega selgita nende omavahelist seost. Seetõttu ei ole menetluses olevate eelnõude põhjal võimalik üheselt hinnata, kuidas kavandatavad regulatsioonid tootjavastutuse ja tarbijakaitse aspektist omavahel suhestuvad ja kooskõlas on.
Mitte arvestatud.

Eelnõud toetavad üldisel eesmärgitasandil toodete pikemat kasutuses hoidmist, jäätmetekke vältimist ja ringsuse edendamist, kuid nende reguleerimisese, kohaldamisala ning kohustatud isikute kohustused on erinevad.

Käesoleva eelnõuga võetakse üle direktiivist (EL) 2024/1799 tulenevad tarbijaõiguslikud nõuded. Eelnõu annab tarbijale õiguse nõuda teatavate kaupade parandamist ning sätestab tootja ja seaduses nimetatud juhtudel teiste tarneahela osaliste kohustused tarbija ees. Parandamisõiguse regulatsiooni kohaldatakse üksnes kaupadele ja ulatuses, milles nende suhtes on Euroopa Liidu õiguses kehtestatud parandatavuse nõuded.

Viidatud pakendiseaduse ja jäätmeseaduse muutmise eelnõu reguleerib seevastu pakendite ja teatavate muude toodete turule laskmise, laiendatud tootjavastutuse, registreerimise, aruandluse ning toodetest tekkinud jäätmete kogumise, käitlemise ja avalikust välisruumist koristamise kulude kandmisega seotud kohustusi. Need kohustused ei anna tarbijale tootja vastu parandamisnõuet ega mõjuta käesoleva eelnõu alusel tekkiva parandamiskohustuse sisu.

Dokumentide võrdlemisel ei ole tuvastatud kattuvaid kohustusi, normikollisiooni ega sellist rakenduslikku sõltuvust, mis nõuaks eelnõudevahelise normatiivse ristviite lisamist.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
22.
Eelnõu § 2 punktiga 2 lisatav TKS § 12¹ lõige 1 punkt 1 ei kajasta piisavalt parandatavuse nõuete esemelist ulatust, kuivõrd praeguse sõnastuse järgi võib jääda mulje, et kui tootekategooriale kohaldub mõni parandatavuse nõue, peab tootja parandama kogu kauba ja kõik selle võimalikud puudused. Tegelik kohustus võib olla oluliselt kitsam, näiteks puudutada ainult teatavaid komponente või aku eemaldamist ja asendamist.
Arvestatud.

Eelnõu sõnastust täpsustatakse, et parandamisõigus kohaldub üksnes ulatuses, milles kaubale on direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktidega kehtestatud parandatavuse nõuded. See välistab tõlgenduse, et ühe parandatavuse nõude kohaldumine kaubale tooks kaasa kohustuse parandada kogu kaup ja kõik selle võimalikud puudused.

Seletuskirjas säilitatakse selgitus, et parandamiskohustus võib sõltuvalt asjaomasest liidu õigusaktist piirduda konkreetse komponendi või parandatavuse aspektiga.
23.
Eelnõu § 2 punktiga 2 lisatav TKS § 12⁵ lõige 2 ei kajasta piisavalt täpselt kohustuse esemelist ulatust ja võib seetõttu olla liiga lai. Direktiivi kohaselt tuleb mõistliku hinnaga pakkuda üksnes neid varuosi ja tööriistu, mille tootja on direktiivi II lisas loetletud liidu õigusakti kohaselt kohustatud kättesaadavaks tegema.
Arvestatud.

Eelnõu sõnastust täpsustatakse, et mõistliku hinna nõue kohalduks üksnes nendele varuosadele ja tööriistadele, mille tootja on direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusakti kohaselt kohustatud kättesaadavaks tegema.

Normitehnilise selguse huvides sõnastatakse TKS § 12⁵ lõige 2 järgmiselt:
„Tootjad peavad varuosi ja tööriistu, mille nad on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktide kohaselt kohustatud kättesaadavaks tegema, pakkuma hinnaga, mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega takista seega kauba parandamist.“
24.
Seletuskirja punkti 8 kohaselt kehtestatakse Euroopa parandusteabe vorm justiits- ja digiministri määrusega (lk 30), kuid eelnõu ei sisalda selle määruse andmiseks volitusnormi. Palume eelnõu täiendada nõuetekohase volitusnormiga või selgitada, millisel muul õiguslikul alusel vorm kehtestatakse või miks volitusnorm ei ole vajalik.
Arvestatud.

Eelnõu täiendatakse vajaliku volitusnormiga.
25.
Seletuskirjas esitatud TKS § 12² lõike 2 selgitust tuleb täiendada (lk 15). Selgituse kohaselt hõlmab parandamise võimatus nii faktilist kui ka õiguslikku võimatust, sealhulgas vajalike varuosade puudumist. Varuosa puudumine ei tohiks siiski vabastada kohustatud isikut parandamiskohustusest, kui ta on kohaldatava liidu õigusakti järgi kohustatud selle varuosa kättesaadavaks tegema. Seletuskirjas tuleb täpsustada, et kohustatud isik ei saa tugineda võimatusele, mille ta on ise põhjustanud või mis tuleneb tema varuosade kättesaadavaks tegemise kohustuse rikkumisest.
Arvestatud.

Seletuskirja kavandatava TKS § 12² lõike 2 selgitust täiendatakse. Selgitatakse, et varuosa puudumine võib kujutada endast parandamise faktilist võimatust üksnes juhul, kui puudumine on objektiivne ega tulene parandamiskohustusega isiku tegevusest või tegevusetusest. Parandamiskohustusega isik ei saa tugineda varuosa puudumisele, kui ta on kohaldatava liidu õigusakti kohaselt kohustatud asjaomase varuosa kättesaadavaks tegema, kuid ei ole seda kohustust täitnud. Samuti ei saa ta tugineda muule parandamise takistusele, mille ta on ise põhjustanud. Parandamise võimatust hinnatakse juhtumipõhiselt, võttes arvesse asjaomasele kaubale ja selle osadele kohaldatavaid parandatavuse nõudeid.
26.
MKM tehnilised ja redaktsioonilised märkused.
Arvestatud.

Seosed

Nimi	K.p.	Δ	Viit	Tüüp	Org	Osapooled
Eelnõu kooskõlastamine	18.08.2026	1	8-1/5417-9	Sissetulev kiri	jm	Kliimaministeerium
Arvamus	12.08.2026	1	8-1/5417-8	Sissetulev kiri	jm	Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Arvamuse edastamine	10.08.2026	1	8-1/5417-6	Sissetulev kiri	jm	Keskkonnaagentuur
Arvamuse edastamine	10.08.2026	1	8-1/5417-7	Sissetulev kiri	jm	Harju Maakohus
Arvamuse edastamine	06.08.2026	1	8-1/5417-5	Sissetulev kiri	jm	Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
Arvamuse edastamine	05.08.2026	1	8-1/5417-4	Sissetulev kiri	jm	Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
Arvamuse edastamine	29.07.2026	1	8-1/5417-3	Sissetulev kiri	jm	Riigikohus
Arvamuse avaldamine eelnõule	20.07.2026	1	8-1/5417-2	Sissetulev kiri	jm	Andmekaitse Inspektsioon
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (parandamisõigus)	17.07.2026	4	8-1/5417-1	Õigusakti eelnõu	jm

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (parandusõigus) esitamine Vabariigi Valitsusele

Dokumendi eemaldamise taotlus

Failid

Digiallkirjad

Seosed