COM(2023) 533 Ettepanek

EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Strasbourg, 12.9.2023

COM(2023) 533 final/2

2023/0323 (COD)

Proposal for a

REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL

on combating late payment in commercial transactions

(Text with EEA relevance)

{SEC(2023) 313 final} - {SWD(2023) 312 final} - {SWD(2023) 313 final} -

{SWD(2023) 314 final}

EN 1 EN

EXPLANATORY MEMORANDUM

1. CONTEXT OF THE PROPOSAL

• Reasons for and objectives of the proposal

Every year, around 18 billion invoices are issued in the EU, more than 500 every second1.

Reliable payment streams are necessary to make the EU economy, and especially small and

medium-sized enterprises (SMEs), more competitive.

Goods and services are often supplied on deferred payments: the supplier (the creditor) grants

the client (the debtor) a payment term to pay the invoice (trade credit), after the goods are

delivered or the service agreed on in the contract is provided. Late payments are payments not

made within the agreed or legal term. They affect companies in all sectors2 and all Member

States3 and, to a disproportionate degree, severely affect SMEs4.

The root cause of late payments is asymmetries in bargaining power between a large client

(debtor) and a smaller supplier (creditor). This often results in the supplier’s having to accept

unfair payment terms and conditions. For debtors, paying late is an attractive form of finance

that costs the debtor nothing but does have a cost for the creditor. This is compounded by the

inadequacy of the current EU legal framework, Directive 2011/7/EU (the Late Payment

Directive), which lacks sufficient preventive measures and suitable deterrents, and whose

enforcement and redress mechanisms are insufficient5.

The revision of the Late Payment Directive addresses these shortcomings, with the ultimate

aims of improving the payment discipline of all concerned actors (public authorities, large

companies and SMEs) and protecting companies from the negative effects of payment delays

in commercial transactions.

The revision of the Late Payment Directive has been included in the Commission 2023 work

programme under the objective ‘A Europe fit for the Digital Age’.

• Consistency with existing policy provisions in the policy area

Improving payment behaviour in commercial transactions is one of the objectives of the

Commission Communications Updating the 2020 New Industrial Strategy6 and an SME

Strategy for a sustainable and digital Europe7. The revision also follows up on the

recommendations issued by the Fit for Future Platform in the Opinion adopted in December

20218 and the Resolution of the European Parliament of 20199. This initiative also contributes

to the objectives of the Communication “Long-term competitiveness of the EU: looking

1 European Commission (2019). Study on the evaluation of invoicing rules of Directive 2006/112/EC.

Final Report. 2 European Payment Report 2022. 3 European Payment Report 2022. 4 T., Nicolas, Short-term financial constraints and SMEs’ investment decision: evidence from the working

capital channel, Small Business Economics (2021). 5 Final opinion 2021_SBGR2_06 Late payments_fup_0.pdf (europa.eu) 6 COM (2021) 350 final. 7 COM (2020) 103 final. 8 Final opinion 2021_SBGR2_06 Late payments_fup_0.pdf (europa.eu) 9 https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0042_EN.html

EN 2 EN

beyond 2030”10. This revision in fact aims to bring fairness in commercial transactions,

increase the resilience of SMEs and supply chains, foster a more widespread use of

digitalisation and improve financial literacy of entrepreneurs. The Late Payment Directive is

part of the REFIT Scoreboard11.

• Consistency with other Union policies

The Late Payment Directive is closely linked to the Directive on unfair trading practices in

business to business (B2B) relationships in the agricultural and food supply chain (the UTP

Directive). The legal relationship between the two texts is explained in recitals 17 and 18 and

Article 3(1) of the UTP Directive. The UTP Directive does not impinge on the rules, remedies

and consequences laid down in the Late Payment Directive. Nor do the provisions of the Late

Payment Directive impinge on the rules applicable in the agri-food sector to value-sharing

agreements, payments in the context of the school scheme, or certain payments in the sale of

grapes, must and wine in bulk in the wine sector.

The Late Payment Directive regulates payments in commercial transactions between

contracting authorities and main contractors and between contractors and their subcontractors.

Article 71 (3) of Directive 2014/24/EU and Article 88(7) of Directive 2014/25/EU on public

procurement provide for the possibility for the Member States to lay down provisions on

direct payments to subcontractors.

2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY

• Legal basis

Article 114 of the Treaty on the Functioning of the European Union (TFEU) is the appropriate

legal basis for this initiative to achieve its objectives. Article 114 TFEU is the appropriate

legal basis for measures aimed at achieving the objectives set out in Article 26 TFEU

(harmonising national provisions).

EU action is required to ensure that all Member States have the minimum rules in place to

prevent late payments, have the right enforcement and deterrent measures to combat late

payments in place, and have adequate means of redress. In this context, the targeted EU

intervention by means of this proposal is in line with the principle of subsidiarity.

The current Late Payment Directive is a recast of the first Late Payment Directive (Directive

2000/35/EC), based on Article 95 of the Treaty Establishing the European Community. Its

revision is therefore within the joint remit (shared competence) of the EU and its Member

States’ governments.

• Subsidiarity (for non-exclusive competence)

Late payment affects all Member States. Facilitating prompt payment requires strict and

coordinated rules. Implementing 27 national solutions would likely result in a lack of uniform

rules, fragmentation of the single market and higher costs for companies trading across

borders. EU action is justified because late payment affects all commercial transactions in

public procurement and between companies, regardless of their size. As a revision of existing

EU legislation to strengthen its provisions, it can only be done at EU level.

10 COM (2023) 168 final 11 https://op.europa.eu/webpub/com/refit-scoreboard/en/policy/10/10-6.html

EN 3 EN

EU action is required to set out provisions on interest and compensation fees, establish clearer

payment terms for B2B transactions; set out enforcement and monitoring provisions, ensure

that there are synergies in place with the public procurement framework.

• Proportionality

The planned initiative will not go beyond what is necessary to achieve its objectives. It

imposes on companies only the cost necessary to achieve those objectives and serve the

immediate needs of the people it is intended for (e.g., companies, in particular SMEs) to

prevent late payment and bring about prompt payment.

• Choice of the instrument

The instrument chosen is a Regulation, to replace the current Late Payment Directive. A

Regulation has numerous advantages, including tackling the cross-border aspect of late

payment. With a Regulation, key aspects, such as the maximum term for payments and

verification procedures, the rate of interest for late payments and the amount of flat fee

compensation, will be the same throughout the EU and directly applicable. At the same time,

Member States will be allowed to adopt more stringent provisions on certain aspects. The

Regulation lays down obligations regarding enforcement bodies, mediation systems, credit

management, financial literacy training and unfair contractual practices and provisions, but it

would be for the Member States to complement them according to their national legislation.

The new Regulation would also incorporate the provisions of the Late Payment Directive not

affected by the revision.

3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER

CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS

• Ex-post evaluations/fitness checks of existing legislation

In 2015, an ex-post evaluation of the Late Payment Directive12 assessed its relevance,

effectiveness, efficiency, coherence, and EU added value. It concluded that the Directive was

relevant and efficient and did not impose any significant costs on companies or public

authorities. However, it also noted that fear of damaging commercial relations was stopping

creditors who were paid late from asserting the rights the Directive gives them. The 2021

Opinion of the Fit for Future Platform13 presented 10 recommendations on short- and long-

term measures to address late payment. The short-term measures recommended include

defining what grossly unfair practices and clauses mean; looking into reversing the burden of

proof on the debtor to make it easier for creditors to prove there has been an abuse;

encouraging SMEs to assert their rights by providing advice and information about payment

terms, making payment terms transparent, and self-regulation. The long-term measures

recommended include limiting contractual payment terms to a maximum of 30 days for

payments from a large company to a SME, e-invoicing and governmental supervision.

• Stakeholder consultations

The Commission consulted a broad range of stakeholders, including Member State

authorities, companies, in particular SMEs, EU and national business associations, private

individuals and academic experts. The consultation activities included a call for evidence, a

12 https://publications.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/400ecc74-9a54-11e5-b3b7-

01aa75ed71a1 13 Final opinion 2021_SBGR2_06 Late payments_fup_0.pdf (europa.eu).

EN 4 EN

public consultation, a specific consultation of SMEs (SME Panel), bilateral interviews with

key stakeholders and discussions with representatives of Member States. The information

gained was used as input for the proposal.

The call for evidence received responses from 137 stakeholders and the public consultation

received 117 responses between 12 January and 17 March 202314. The SME Panel15 took

place between 26 January and 16 March 2023 and obtained 939 responses.

The Commission organised bilateral meetings with key stakeholders representing companies,

in particular SMEs16. Late payment was also discussed on 21 March and 31 May 2023 during

meetings of the SME Envoys Network. Two meetings were held with the late payment expert

group17 on 10 October 2022 and 13 January 2023. A large majority of stakeholders confirmed

that late payments heavily affected companies, in particular SMEs.

Almost all consulted stakeholder groups expressed their support for revising the Directive.

However, some stakeholders pointed out that stricter rules ran counter to the contractual

freedom of European companies. Most stakeholders supported the option of capping the

payment term in B2B transactions, with a preference for 30 days. Only a few stakeholders

were against the idea of limiting payment terms. Many stakeholders supported the option to

provide training on credit management and financial literacy and to establish a European

Payment Observatory. It emerged from the consultation that interest on and compensation for

late payments are rarely paid. Stakeholders were in favour of making the payment of interest

automatic.

• Collection and use of expertise

In its collection and use of expertise, the Commission used the results of existing evaluations

and reports: the Ex-post Evaluation of the Late Payment Directive18, the Commission Report

to the European Parliament and to the Council on the implementation of the Late Payment

Directive (and the supporting Staff Working Document)19, the European Parliament

Resolution on the implementation of the Late Payment Directive20 and the Opinion of the Fit

for Future Platform on the Late Payment Directive21.

The results of studies and surveys were also considered: the European Payment Reports22, the

SME Performance Reviews reports23, the JRC studies on Late Payments and Firms24 and on

14 The feedback is available here: https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-

say/initiatives/13665-Late-payments-update-of-EU-rules_en. 15 The SME Panel enables the Commission to get SMEs’ views in a targeted way and is organised in

cooperation with the Commission’s partners in the Enterprise Europe Network. 16 The list of these meetings is annexed to the impact assessment. 17 Register of Commission expert groups and other similar entities (europa.eu) 18 https://publications.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/400ecc74-9a54-11e5-b3b7-

01aa75ed71a1 19 COM (2016) 534 final 20 https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0042_EN.html 21 Final opinion 2021_SBGR2_06 Late payments_fup_0.pdf (europa.eu) 22 https://www.intrum.com/publications/european-payment-report/ 23 SME Performance Review (europa.eu) 24 https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC121059

EN 5 EN

Assessing the economic impact of faster payments in B2B transactions25, and the European

Commission studies on B2B transactions26 and on ‘Building a responsible payment culture’27.

The Commission has also taken into account several recent European Court of Justice

judgments. The proposed text of the regulation clarifies that flat fee compensation is due per

invoice and not per contract, as established by the preliminary ruling in case C-585/20 of 20

October 202228. In the same ruling the Court also clarified that the procedure of verification

or acceptance of goods or services shall be included in the contract only if the nature of the

goods or services warrants such a procedure. The proposed regulation also incorporates the

judgment in Case C-122/18 of 28 January 2020 that the obligation imposed on Member States

by the Directive pertains to the effective compliance by their public authorities with the

payment terms it sets out29. Finally, it clarifies the date until late payment interests stop

accruing, according to the preliminary ruling in case C-256/15 of 15 December 201630.

• Impact assessment

The Regulatory Scrutiny Board examined the Impact Assessment report on 10 May 2023 and

issued a positive opinion with reservations on 12 May 202331. The Board’s recommendations

were addressed in the final version of the Impact Assessment. The Impact Assessment

analysed different policy options for achieving three specific objectives. Under the first

objective, ‘to prevent late payment from occurring’, the policy measures identified (PO1)

focus on the negotiation stage of a commercial transaction, because payment delays are often

the result of undue or unfair payment terms in the contract. Different options for the

maximum payment term in B2B transactions were assessed, including the maximum duration

of the verification procedure to ascertain goods’ or services’ compliance with the contract

requirements. The option of making credit management and financial literacy training more

widely available to SMEs and making it easier for them to access them, as a preventive

measure, was also assessed. Under the second objective, ‘to facilitate timely payments’, the

policy measures identified (PO2) aim to combat late payment by ensuring that the rules on

payment are enforced, and payment terms are respected, by making the payment of interest

and compensation compulsory and reviewing the amount of flat fee compensation. Options

relating to enforcement and synergies with public procurement procedures were also assessed.

For the third objective ‘to strengthen redress mechanisms, ensure fair payment conditions

and empower companies’, the policy measures identified (PO3) focus on fairness and the

availability of effective redress mechanisms.

25 https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC130205 26 https://publications.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/c8b7391b-9b80-11e8-a408-

01aa75ed71a1/language-en/format-PDF/source-103408786 27 https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/cb4bc1bd-1467-11ed-8fa0-

01aa75ed71a1/language-en/format-PDF/source-search 28 Judgment of 20 October 2022, BFF Finance Iberia SAU v Gerencia Regional de Salud de la Junta de

Castilla y León (OJ C 53, 15.2.2021, p. 19) C585/20, EU:C:2022:806, paragraphs 42 and 53. 29 Judgment of 28 January 2020, European Commission v Italian Republic. C-122/18, EU:C:2020:41,

paragraph 53. 30 Judgment of 15 December 2016, Drago Nemec v Republika Slovenija. C-256/15, EU:C:2016:954,

paragraph 59. 31 https://single-market-economy.ec.europa.eu/system/files/2023-

09/SEC_2023_313_1_IMPACT_ASSESSMENT_OPINION_EN_V2_P1_2888389.PDF

https://single-market-economy.ec.europa.eu/system/files/2023-

09/SWD_2023_313_1_EN_resume_impact_assessment_part1_v3.pdf

EN 6 EN

The preferred option: the assessment shows that each option has potential benefits but also

carries some risks if implemented on its own. The preferred package of measures therefore

brings together the most effective sub-options from PO1, PO2 and PO3. The package has

several advantages compared to each policy option in isolation, and largely eliminates the

inherent risks of each. Capping payment terms, as in PO1a, is likely to be significantly more

effective when accompanied by strong enforcement measures and deterrents against paying

late, as in PO2a. The dissuasive power of the automatic payment of interest and compensation

will increase when the chance to circumvent these provisions by negotiating unfairly long

payment terms is eliminated. Measures under PO3b will provide additional support for the

package. The impact assessment conservatively assumes that a 35% reduction in late payment

is realistic by adding together the reductions in payment delays of 23.4% from PO1, 17.8%

from PO2, and 5.5% from PO3, assuming there is some overlap between the different options.

The assessment of the option related to the form of the legal act concludes that a Regulation is

the preferred form.

The preferred package generates some one-off costs for businesses. Capping payment terms at

30 days and making the payment of interest mandatory yields one-off adjustment costs for

updating standard terms to reflect maximum payment terms (EUR 56.1 million) and adjusted

compensation fees (EUR 243 million). However, if both policy options are adopted together,

both changes can be made with one adjustment (EUR 243 million). The preferred package

imposes on debtors recurring enforcement costs of the automatic payment of compensation

(EUR 228.3 million interest, EUR 3.23 billion fees) – a direct benefit for creditors, however –

and a recurring enforcement cost of direct regulatory fines (EUR 136.8 million). These costs

are avoided completely if companies respect the rules and pay on time. The overall net

economic benefit will be positive because cash flows will become more predictable and easier

to manage for companies. The administrative costs for main contractors in public works

contracts of providing proof of payment to subcontractors amount to EUR 2.2 million for the

whole EU.

The preferred option will benefit public authorities in several ways. The main benefit stems

from the overall expected reduction in late payments, meaning fewer bankruptcies and

Preferred policy package 1a+2a+3b

Capping payment terms at 30 days in B2B transactions

Verification or acceptance procedure capped at 30 days (no derogation)

EU Member States facilitate availability of credit management and financial literacy training,

including digital payment tools for SMEs.

Late payment interest is automatic (‘entitlement’ concept eliminated), the ending day for accrual

of interest is clarified.

Flat fee compensation owed for each transaction paid late and increased to EUR 50 to reflect

inflation.

EU Member States to designate bodies responsible for enforcing the law, carrying out

investigations on their own initiative or through complaints, empowered to issue administrative

sanctions and publish the name of offenders. Use of digital tools for more effective enforcement.

In public works contracts, contracting authorities and contracting entities must check that

payment to the main contractor has been passed onto the direct subcontractors.

EU Member States to set up a national system of mediation to solve payment disputes in

commercial transactions.

EU Member States to address the question of unfair contractual terms and practices through their

national law

EN 7 EN

associated costs for the public purse. The administrative fines that national enforcement

bodies may collect from companies that pay late, estimated at up to EUR 136.8 million, can

also help defray the enforcement bodies’ costs. Public authorities should also benefit from the

mediation systems envisaged in PO3b, both directly (if the public authority wishes to settle a

dispute with a supplier) and indirectly (through relief on the judicial system).

Public authorities will have some costs to bear. Providing access to credit management and

financial/digital literacy training entails some adjustment costs, depending on how Member

States structure their support, which is why no definitive estimate of costs can be given.

Recurring enforcement cost estimates for the automatic payment of compensation interest and

fees in government to business (G2B) transactions amount to EUR 37.2 million and EUR 0.53

billion a year respectively. These costs can be avoided by paying on time. The revision of

standard contractual conditions to include new compensation fees assumes a cost of EUR 10

per body, as in PO2. Member States that do not have enforcement bodies or mediation

systems in place will have to set them up and run them, incurring recurring enforcement costs

estimated at EUR 60-65 million a year (enforcement bodies) and EUR 10-40 million a year

(mediation services) for the EU. Verifying that subcontractors are paid on time in public

works contracts under the Public Procurement Directives is left to Member States’ discretion,

in which case a possible recurring enforcement cost would not require additional resources.

This initiative contributes to the achievement of several Sustainable Development Goals

(SDGs). By contributing indirectly to economic growth, it will create a better business

environment in the single market (SDG 8). Stakeholder consultations have confirmed that late

payment is the main cause of anxiety and stress and undermines trust in the market.

Increasing the availability of and making it easier to access credit management and financial

literacy improves quality education (SDG 4). By making things fairer, by increasing SMEs’

access to financial services, including affordable credit, and making it easier for them to

integrate into value chains and markets, this revision contributes to the achievement of SDG

9. This revision is compliant with the climate-neutrality objectives of Regulation EU

2021/1119 of the European Parliament and of the Council of 30 June 2021.

• Regulatory fitness and simplification

The proposed Regulation will simplify matters with a uniform and binding approach to

combating late payment, applicable to companies of all sizes, with no exceptional treatment

for SMEs. All measures have been conceived of with SMEs in mind, but companies of all

sizes will ultimately benefit from them. However, as microenterprises are more affected by

late payments than other SMEs, the expected benefits are more likely to materialise as better

performance of companies with zero to nine employees.

The benefits of simplification will come from setting strict and uniform payment terms that

will result in less time-consuming negotiations. Capping payment terms will diminish the

‘fear factor’ experienced by smaller market players who currently often accept unfair payment

terms when dealing with bigger market players. At least 30% of EU SMEs are expected to

benefit directly from this provision. Combining the capping of payment terms with deterrents

such as making interest and (increased) compensation automatically due, should reduce the

number of invoices paid late, as well as significantly reducing the costs associated with the

hassle involved in and the time spent chasing up late payers. The number of person-days a

year a company spends chasing up late payments has been estimated from 5 days in Germany

EN 8 EN

to over 15 days in Spain32. Even based on very conservative assumptions, an annual total of

27.4 million man-hours could be saved for the EU-27 economy, the equivalent of

EUR 5 845.4 million, by deterring late payment.

Capping the length of the payment term and the verification procedure will help to make cash

flows more predictable. The proposal will also redistribute the financial burden and costs on

fair terms, by making sure that each company pays for the liquidity it needs. As matters stand,

it is very administratively burdensome for smaller companies, or companies with a weaker

market position, to obtain financing at a cost that factors in their level of risk. At the same

time, late payments give companies in a less risky position, and for whom it is easier and less

costly to obtain financing, hassle-free commercial credit.

Finally, the proposal will make it easier for companies to assert their rights by facilitating

access to effective redress through mediation, where currently a judicial procedure is the only

available, and often more costly and time-consuming, option. Mediation would allow

companies to save EUR 27 million a year in avoided court cases.

• Impact on competitiveness

The proposal is likely to have a positive impact on price/cost and innovation competitiveness.

With an increased, more stable and predictable aggregated cash flow, companies have more

liquidity to invest in innovation or can pass cost reductions on to consumers. The cost of

financing goes down as banks directly finance their own clients’ risks. The proposed initiative

would also make the conditions for doing business more predictable, resulting in a more

favourable business environment. It is expected to benefit all market players, but to have a

greater impact on SMEs than on large companies. Large companies are more likely than

SMEs to pay late, so they are more likely to bear some of the costs identified in the preferred

policy option.

From an international competitiveness point of view, companies conducting import or export

transactions are bound to come up against mismatches in the length of payment terms

(between their accounts payable and receivable). Companies will need to manage the risks

arising from these mismatches, for example by agreeing with their international partners on

the law applicable to the contract, which will define which party is assuming those risks. It is

then up to that party to find an appropriate way of funding the mismatch. This is assuming

that the risks, including the risk of not being paid, are addressed under market conditions by

trade finance providers (by means, for example, of cash in advance, a letter of credit, open

accounts or consignments33). These trade finance solutions significantly limit the impact of

the introduction of a mandatory cap on payment terms.

The risk that, in international transactions, companies would systematically choose long

payment terms under the laws of non-EU countries to undercut companies insisting on EU

rules, is also estimated to be limited. Many EU partner countries, such as Canada, the US,

Türkiye and the UK, already impose legislation on late payments. This scenario has not really

materialised in the EU, where some countries such as the Netherlands have imposed stricter

legislation on payments than others.

32 https://www.sage.com/en-gb/blog/wp-content/uploads/sites/10/2017/12/Domino-Effect-Late-Payments-Research-

Sage.pdf 33 https://www.trade.gov/methods-payment

EN 9 EN

• ICT developments taken into account

The Late Payment Directive came into force in a world that was significantly less digital. In

the 10 years of its implementation, digitalisation has had a profound impact on all aspects of

society, including how companies are managed, transforming how companies communicate

or market their products and services. This proposal’s measures fit into this contemporary

mould and are therefore ‘digital by default’.

Digital tools and solutions play a significant role in some of the proposed measures and will

affect their feasibility and cost-effectiveness. This is the case for the obligation to designate

bodies responsible for enforcing payment rules. Member States are also asked to encourage

SMEs to use digital tools that help getting paid faster, and to make it easier for them to access

financial literacy and credit management training, including training on how to use digital

payment tools.

• Fundamental rights

The proposal will support the implementation of Article 16 of the Charter of Fundamental

rights concerning the freedom to conduct a business. Prompt payments increase trust in the

market and spur entrepreneurship.

4. BUDGETARY IMPLICATIONS

The proposal is expected to have a certain budgetary impact on Member States. This impact is

described in the relevant section of the impact assessment.

The proposal is not expected to affect the EU budget in any way. The current EU Payment

Observatory34 could support the monitoring of the proposal using existing resources.

5. OTHER ELEMENTS

• Implementation plans and monitoring, evaluation, and reporting arrangements

The degree of success of the initiative will be measured in terms of its reaching these targets:

• reducing by 35% the proportion of companies that report late payments as a problem

(progress will be measured against the benchmark value from the 2022 Survey on the

Access to Finance of Enterprises for all companies: the target is 28%, from a baseline

of 43%);

• reducing by 35% the proportion of companies in each individual size class that report

late payments as a problem (progress will be measured against the baseline values

from the 2022 Survey on the Access to Finance of Enterprises for size classes (the

target is between 26% and 31%, from a baseline of 40% to 47%).

The Commission will monitor and evaluate the impacts of the policy options on late

payments, 4 years after the entry into force of the proposed Regulation. The application of EU

rules and their impact could be monitored in annual reports produced by Member States on

their own initiative, complemented by private sector reports produced by third parties. Such

reports usually contain details of payment performance in B2B transactions in Member States

34 https://single-market-economy.ec.europa.eu/smes/sme-strategy/late-payment-directive/eu-payment-

observatory_en#:~:text=The%20EU%20Observatory%20of%20Payments,commercial%20transactions

%20in%20the%20EU.

EN 10 EN

and compliance with EU rules, as well as the activity of enforcement authorities in terms of,

for example, the number of complaints received and the number of investigations launched.

The annual reports should be discussed by the Commission and the national competent

authorities. The current EU Payment Observatory could also provide support, in the form of

thematic reports, where necessary.

There is more information, including a non-exhaustive list of possible monitoring indicators,

in Annex 24 to the Impact Assessment.

• Detailed explanation of the specific provisions of the proposal

Article 1 (Scope) confirms the current scope and clarifies that the regulation will not apply to

payments for transactions with consumers, payments made as compensation for damages,

payments in relation to debts that are subject to insolvency proceedings, including

proceedings that are subject to debt restructuring. The current Late Payment Directive

mentions all these exceptions, but this new text makes it clearer by putting them all together

in Article 1.

Article 2 (Definitions) keeps most of the current Directive’s definitions, and adds new

definitions of the ‘procedure of acceptance or verification’, ‘debtor’ and ‘creditor’.

Article 3 (Payment periods) is stricter than the current Directive’s Articles 3 and 4, by

limiting the payment period and the duration of the procedure of acceptance or verification to

a maximum of 30 days, and by eliminating any reference to the concept of grossly unfair

practices and clauses.

The exceptions for a maximum payment period of 60 days for healthcare and public

authorities carrying out economic activities, as set out in Article 4(4)(a) and Article 4(4)(b) of

the current Directive, are removed.

The Article explains that the provisions of this Regulation are without prejudice to shorter

periods which may be provided for in national law.

Article 4 (Payments to subcontractors in public procurement) is a new provision to support

that payments are passed down the supply chain in contracts for public works, by requiring

the main contractor to prove that direct subcontractors have been paid.

Article 5 (Interest for late payment) is a new provision. It builds on the provisions in Articles

3 and 4 of the current Directive and clarifies that interest for late payment is automatically due

when the necessary conditions are satisfied. It also requires the debtor to give the creditor all

the information they need to ensure an invoice can be accepted. This new Article 5 also

clarifies that interest for late payment accrues until payment of the principal, in line with case

law.

Article 6 (Rate of the interest for late payment) is new. It harmonises the rate of interest for

late payment.

Article 7 (Payment schedules) reflects what is in Article 5 of the current Directive.

Article 8 (Compensation for recovery costs) corresponds to Article 6 of the current Directive.

It brings lump sum compensation into line with inflation and clarifies that this lump sum is

payable for each individual transaction that is paid for late.

EN 11 EN

Article 9 (Null and void contractual terms and practices) is new. It replaces Article 7 of the

current Directive. It removes the concept of ‘grossly unfair’ and lays down a list of practices

null and void under the Regulation.

Article 10 (Retention of title) corresponds to Article 9 of the current Directive.

Article 11 (Transparency) corresponds to Article 8 of the current Directive.

Article 12 (Recovery procedures for unchallenged claims) corresponds to Article 10 of the

current Directive.

Article 13 (Enforcement authorities) is new. It states that Member States are obliged to

designate national authorities responsible for enforcing the Regulation, who are to cooperate

with the Commission and with other relevant national enforcement authorities.

Article 14 (Powers of enforcement authorities) is new. It lists the powers enforcement

authorities must have to ensure the Regulation is enforced.

Article 15 (Complaints and confidentiality) is new. It sets out the conditions under which

creditors and associations of creditors can complain about late payments, as well as the

obligations of the enforcement authorities in relation to complaints.

Article 16 (Alternative dispute resolution) is new. It promotes the voluntary use of effective

and independent alternative dispute resolution mechanisms for a quicker settlement of

disputes between creditors and debtors, without damaging their commercial relationship.

Article 17 (Digital tools, credit management and financial literacy training) is new. Its aim is

to ensure the use of digital tools for enforcing the Regulation and the promotion of credit

management tools and financial literacy training for SMEs, to reduce late payment.

Article 18 (Report), corresponds to Article 11 of the current Directive, and states that the

Commission is to report on the implementation of the Regulation 4 years after its entry into

force.

Article 19 (Repeal) is the equivalent of Article 13 of the current Directive, adapted to a

Regulation.

Article 20 (Entry into force and application) is the equivalent of Article 14 of the current

Directive, adapted to a Regulation.

EN 12 EN

2023/0323 (COD)

Proposal for a

REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL

on combating late payment in commercial transactions

(Text with EEA relevance)

THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION,

Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular

Article 114 thereof,

Having regard to the proposal from the European Commission,

After transmission of the draft legislative act to the national parliaments,

Having regard to the opinion of the European Economic and Social Committee1,

Acting in accordance with the ordinary legislative procedure,

Whereas:

(1) Most goods and services are supplied within the internal market by economic

operators to other economic operators and to public authorities on a deferred payment

basis whereby the supplier gives its client time to pay the invoice, as agreed between

parties, as set out in the suppliers’ invoice, or as laid down by law.

(2) Many payments in commercial transactions between economic operators or between

economic operators and public authorities are made later than agreed in the contract or

laid down in the general commercial conditions or by law.

(3) Late payments directly affect liquidity and predictability of cash flows, thus increasing

working capital needs and compromising a company’s access to external financing.

This affects competitiveness, reduces productivity, leads to redundancies, increases the

likelihood of insolvencies and bankruptcies and is a critical barrier for growth. The

damaging effects of late payments spread along supply chains, as the payment delay is

often passed onto suppliers. Small and medium sized enterprises (SMEs), who rely on

regular and predictable streams of cash, are heavily affected by those negative

consequences. Late payment thus represents a problem for the Union economy

because of its negative economic and social consequences.

(4) Although judicial claims related to late payment are already facilitated by Regulations

(EC) No 805/20042, (EC) No 1896/20063, (EC) No 861/20074 and (EU) No

1 OJ C , , p. . 2 Regulation (EC) No 805/2004 of the European Parliament and of the Council of 21 April 2004 creating

a European Enforcement Order for uncontested claims (OJ L 143, 30.04.2004, p. 15) 3 Regulation (EC) No 1896/2006 of the European Parliament and of the Council of 12 December 2006

creating a European order for payment procedure (OJ L 399, 30.12.2006, p. 1). 4 Regulation (EC) No 861/2007 of the European Parliament and of the Council of 11 July 2007

establishing a European Small Claims Procedure (OJ L 199, 31.7.2007, p. 1).

EN 13 EN

1215/20125 of the European Parliament and of the Council, in order to discourage late

payment in commercial transactions it is necessary to lay down complementary

provisions.

(5) Undertakings should be able to trade throughout the internal market under conditions

which ensure that transborder operations do not entail greater risks than domestic

sales. Distortions of competition would ensue if substantially different rules applied to

domestic and transborder operations.

(6) Directive 2011/7/EU of the European Parliament and of the Council6 lays down rules

to combat late payment in commercial transactions. In 2019, the European Parliament

identified several shortcomings of that Directive. The SME Strategy for a sustainable

and digital Europe7 called for ensuring a ‘late-payment-free’ environment for SMEs

and strengthening the enforcement of Directive 2011/7/EU. In 2021, the Fit for Future

Platform highlighted critical issues in the implementation of that Directive in its

opinion. The main shortcomings identified in these initiatives are related to: the

ambiguous provisions on ‘grossly unfair’ regarding the deadlines for payment in

business to business transactions (B2B), the unfair payment practices and the

deadlines for the procedures of acceptance and verification; the flat fee compensation;

the asymmetry of rules for payments terms between G2B and B2B transactions; the

lack of a maximum payment term for commercial transactions in B2B transactions; the

lack of monitoring of compliance and enforcement; the absence of tools to combat the

asymmetries of information; as well as tools for creditors to take action against their

debtors, and the lack of synergies with the public procurement framework.

(7) To address those shortcomings, Directive 2011/7/EU should be replaced.

(8) Provisions should be laid down to prevent late payments in commercial transactions,

consisting in the delivery of goods or supply of services for remuneration, irrespective

of whether they are carried out between undertakings or between undertakings and

contracting authorities/entities, where the latter are the debtor, given these contracting

authorities/entities handle a considerable volume of payments to undertakings.

(9) Public work contracts and building and engineering works are very often subject to

excessively long payment terms and delays. Therefore, this Regulation should also

apply to these activities.

(10) Transactions with consumers, payments made as compensation for damages, including

payments from insurance companies, and obligations to pay that can be cancelled,

postponed, or waived under or in relation to insolvency proceedings or restructuring

proceedings, including preventive restructuring proceedings under Directive (EU)

2019/10238 of the European Parliament and of the Council, should be excluded from

the scope of this Regulation.

5 Regulation (EU) No 1215/2012 of the European Parliament and of the Council of 12 December 2012 on

jurisdiction and the recognition and enforcement of judgments in civil and commercial matters (OJ L

351, 20.12.2012, p. 1). 6 Directive 2011/7/EU of the European Parliament and of the Council of 16 February 2011 on combating

late payment in commercial transactions (OJ L 48, 23.2.2011, p. 1). 7 COM (2020) 103 final. 8 Directive (EU) 2019/1023 of the European Parliament and of the Council of 20 June 2019 on

preventive restructuring frameworks, on discharge of debt and disqualifications, and on measures to

increase the efficiency of procedures concerning restructuring, insolvency and discharge of debt, and

amending Directive (EU) 2017/1132 (OJ L 172, 26.6.2019, p. 18).

EN 14 EN

(11) Late payment constitutes a breach of contract which is financially attractive to debtors,

due to low or no interest rates charged on late payment, or slow procedures for redress.

A decisive shift to a culture of prompt payment, including one in which the exclusion

of the right to charge interest for late payment is null and void, is necessary to reverse

this trend and to discourage late payment. Consequently, contractual payment periods

should be limited to 30 calendar days both in B2B transactions and G2B transactions,

where the public authority is the debtor.

(12) The procedures of acceptance or verification for ascertaining the conformity of the

goods or services provided with the requirements of the contract, as well as

verification of the correctness and conformity of the invoice, are often used to delay

intentionally the payment period. Their inclusion in the contract should therefore be

objectively justified by the particular nature of the contract in question or by certain of

its characteristics9. It should therefore be possible to provide for such procedure of

verification or acceptance in a contract only when provided for in national law where

necessary, due to the specific nature of the goods or services. To avoid that the

procedure of acceptance or verification is used to extend the payment period, the

contract should clearly describe the details of such procedure, including its duration.

For the same purpose, the debtor should initiate the verification or acceptance

procedure immediately upon reception from the creditor of the goods and/or the

services that are the object of the commercial transaction, regardless of whether the

creditor has issued an invoice or equivalent request for payment. In order not to

jeopardise the achievement of the objectives of this Regulation, it is appropriate to set

a maximum duration of a procedure of acceptance or verification.

(13) This Regulation should be without prejudice to shorter periods which may be provided

for in national law, and which are more favourable to the creditor.

(14) Public procurement can play a significant role in improving payment performance.

Enhanced synergies should therefore be put in place between public procurement

policies and rules and prompt payment objectives. Particularly in public construction

works, subcontractors are often not paid on time by the main contractor, even when

the contracting authorities or contracting entities have made the contractual payments

to them, thus potentially creating a damaging domino-effect in the supply chain. It is

therefore appropriate that contractors provide evidence to contracting authorities and

contracting entities of payments to their direct subcontractors.

(15) In the interest of consistency of Union legislation, the definition of ‘contracting

authorities’ and ‘contracting entities’ in Directives 2014/23/EU10, 2014/24/EU11,

2014/25/EU12 and 2009/81/EC13 of the European Parliament and of the Council should

apply for the purposes of this Regulation.

9 Judgment of 20 October 2022, BFF Finance Iberia SAU v Gerencia Regional de Salud de la Junta de

Castilla y León (OJ C 53, 15.2.2021, p. 19) C585/20, EU:C:2022:806, paragraph 53. 10 Directive 2014/23/EU of the European Parliament and of the Council of 26 February 2014 on the award

of concession contracts (OJ L 94, 28.3.2014, p. 1 - 64). 11 Directive 2014/24/EU of the European Parliament and of the Council of 26 February 2014 on public

procurement and repealing Directive 2004/18/EC (OJ L 94, 28.3.2014, p. 65-242). 12 Directive 2014/25/EU of the European Parliament and of the Council of 26 February 2014 on

procurement by entities operating in the water, energy, transport and postal services sectors and

repealing Directive 2004/17/EC (OJ L 94, 28.3.2014, p. 243–374). 13 Directive 2009/81/EC of the European Parliament and of the Council of 13 July 2009 on the

coordination of procedures for the award of certain works contracts, supply contracts and service

EN 15 EN

(16) Interest due for late payment should be calculated on a daily basis as simple interest.

Interest for late payment is an accessory to the amount due. The debtor shall then be

deemed to have extinguished its obligations only when the creditor will receive the

payment of the amount due, including the corresponding interests and flat fee

compensation. The amount of the late payment interest should continue accruing until

the payment of the amount due to the creditor.

(17) It should not be possible for the creditor to waive its right to obtain interests for late

payments, as interests for late payments have a double function: to offset part of the

damage suffered by the creditor, because of the delay, and to sanction the debtor for

the breach of contract. To facilitate receipt of interest and compensation in case of late

payment by the creditor, the right for the creditor to obtain them should be automatic,

except when the payment delay is not due to the debtor’s fault.

(18) Fair compensation of creditors for the recovery costs incurred due to late payment is

necessary to discourage late payment. These costs should include the recovery of

administrative costs and compensation for internal costs incurred due to the late

payment and should be cumulated with interest for the late payment for every single

commercial transaction that has been paid late as determined by the Court of Justice14.

The fixed minimum sum of compensation for the recovery costs should be determined

without prejudice to national provisions according to which a national court may

award compensation to the creditor for any additional damage regarding the debtor’s

late payment.

(19) It should be possible to make payments by instalments or staggered payments.

However, each individual instalment or payment should be paid on the agreed terms

and should be subject to the rules for late payment set out in this Regulation.

(20) In addition to the fixed sum to cover internal recovery costs, creditors should also be

entitled to reasonable compensation of other recovery costs they incur because of late

payment by a debtor. Such costs should for example include the costs incurred by

creditors in instructing a lawyer or employing a debt collection agency.

(21) Abuse of freedom of contract to the disadvantage of the creditor should be avoided. As

a result, where a clause in a contract or a practice relating to the date or term of

payment, the payment or rate of interest for late payment, the compensation for

recovery costs, extending the duration the procedure of verification or acceptance or

intentionally delaying or preventing the moment of sending the invoice is not in

conformity with this Regulation, it should be null and void.

(22) To enhance the efforts to prevent the abuse of freedom of contract to the detriment of

creditors, organisations officially recognised as representing creditors or organisations

with a legitimate interest in representing undertakings should be able to take action

before national courts or administrative bodies in order to prevent late payments.

(23) To guarantee full payment of the amount due, it is important to ensure that the seller

retains the title to goods until they are fully paid for, if a retention of title has been

expressly agreed between the buyer and the seller before the delivery of the goods.

contracts by contracting authorities or entities in the fields of defence and security and amending

Directives 2004/17/EC and 2004/18/EC (OJ L 216, 20.08.2009, p. 76-136). 14 Judgement of 20 October 2022, BFF Finance Iberia SAU vs Gerencia Regional de Salud de la Junta de

Castilla y León, C-585/20, ECLI:EU:C:2022:806.

EN 16 EN

(24) To ensure correct application of this Regulation, it is important to provide

transparency regarding the rights and obligations as laid down by this Regulation. To

ensure that the correct rates of interest are applied, it is important that they are made

public by the Member States and the Commission.

(25) The sanctions for late payment can be dissuasive only if they are accompanied by

procedures for redress which are rapid and effective for the creditor. Expedient

recovery procedures for unchallenged claims should therefore be available to all

creditors who are established in the Union.

(26) To facilitate and ensure compliance with this Regulation, Member States should

designate authorities responsible for its enforcement, which perform their duties and

tasks in an objective and fair manner and ensure equal treatment of private

undertakings and public authorities. Those enforcement authorities should carry out

investigations on their own initiative, act on complaints, and be empowered, among

other things, to impose sanctions and publish their decisions on a regular basis. In

addition, for more effective enforcement, Member States should use digital tools to the

extent possible.

(27) To ensure easy and accessible means of redress, Member States should promote the

voluntary use of effective and independent alternative dispute resolution mechanism to

solve payment disputes in commercial transactions.

(28) Invoices trigger requests for payment and are important documents in the chain of

transactions for the supply of goods and services, inter alia, for determining payment

deadlines. It is important to promote systems that give legal certainty as regards the

exact date of receipt of invoices by the debtors, including in the field of e-invoicing

where the receipt of invoices could generate electronic evidence, and which is partly

governed by the provisions on invoicing contained in Council Directive

2006/112/EC15 and Directive 2014/55/EC16 of the European Parliament and the

Council.

(29) Effective access of undertakings, especially of SMEs, to credit management and

financial literacy training can have a significant impact in reducing payment delays,

maintaining optimal cash flows, reducing the risk of default and increasing the

potential for growth. Nevertheless, SMEs often lack the capacity to invest in such

training, while very limited trainings and training material focusing on enhancing

SMEs’ knowledge of credit and invoice management are currently available. It is

therefore appropriate to provide that Member States need to ensure that credit

management and financial literacy trainings are available and accessible to SMEs,

including on the use of digital tools for timely payments.

(30) Certain provisions in this Regulation are linked to the provisions in Directive (EU)

2019/633 of the European Parliament and of the Council17. The relationship between

Directives 2011/7/EU and (EU) 2019/633 is explained in recitals (17) and (18) and

Article 3(1) of Directive (EU) 2019/633. As this Regulation replaces Directive

15 Council Directive 2006/112/EC of 28 November 2006 on the common system of value added tax (OJ L

347, 11.12.2006, p. 1). 16 Directive 2014/55/EU of the European Parliament and of the Council of 16 April 2014 on electronic

invoicing in public procurement (OJ L 133, 6.5.2014, p. 1). 17 Directive (EU) No 2019/633 of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019 on unfair

trading practices in business-to-business relationships in the agricultural and food supply chain (OJ L

111, 25.4.2019, p. 59).

EN 17 EN

2011/7/EU, it should not affect the rules laid down in Directive (EU) 2019/633,

including the provisions that are applicable to payments made in the context of the

school scheme18, value-sharing agreements19 and certain payments for the sale of

grapes, must and wine in bulk in the wine sector20, except for the deadlines applicable

to the maximum payment periods concerning the supply of non-perishable agricultural

and food products. However, this Regulation does not prevent the Member States from

introducing or maintaining national provisions applicable in the agricultural and food

sector which provide for stricter payment terms, or different calculation of payment

periods, dies a quo and verification and acceptance procedures for suppliers of

agricultural and food products that are more favourable to the creditor.

(31) The objectives of this Regulation are to combat late payment in commercial

transactions, in order to ensure the proper functioning of the internal market, thereby

fostering the competitiveness of undertakings and in particular of SMEs. Those

objectives cannot be sufficiently achieved by the Member States, as implementing

national solutions would likely result in a lack of uniform rules, fragmentation of the

single market and higher costs for companies trading across borders. Therefore, those

objectives can be better achieved at Union level. The Union may therefore adopt

measures, in accordance with the principle of subsidiarity as set out in Article 5 of the

Treaty of European Union. In accordance with the principle of proportionality as set

out in that Article, this Regulation does not go beyond what is necessary to achieve

those objectives.

(32) To provide sufficient time for all relevant actors to put in place the arrangements

needed to comply with this Regulation, its application should be deferred. However, to

ensure better protection of the creditors, commercial transactions that are to be paid

after the date of entry into force of this Regulation, shall be subject to its provisions,

even if the relevant contract was signed before its date of application.

HAVE ADOPTED THIS REGULATION:

Article 1

Scope

1. This Regulation shall apply to payments made in transactions between undertakings

or between undertakings and public authorities, where the public authority is the

debtor, which lead to the delivery of goods or the provision of services for

remuneration (‘commercial transactions’).

2. The delivery of goods or the provision of services referred to in paragraph 1 shall

include the design and execution of public works, construction and civil engineering

works.

18 Article 23 of Regulation (EU) No 1308/2013 of the European Parliament and of the Council of 17

December 2013, establishing a common organisation of the markets in agricultural products (OJ L 347,

20.12.2013, p. 671). 19 Article 172a of Regulation (EU) No 1308/2013 of the European Parliament and of the Council of 17

December 2013, establishing a common organisation of the markets in agricultural products (OJ L 347,

20.12.2013, p. 671). 20 Article 147a of Regulation (EU) No 1308/2013 of the European Parliament and of the Council of 17

December 2013, establishing a common organisation of the markets in agricultural products (OJ L 347,

20.12.2013, p. 671).

EN 18 EN

3. This Regulation shall not apply to any of the following payments:

(a) payments for transactions with consumers;

(b) payments made as compensation for damages, including payments from

insurance companies;

(c) payments resulting from obligations that can be cancelled, postponed, or

waived under or in relation to insolvency proceedings or restructuring

proceedings, including preventive restructuring proceedings under Directive

(EU) 2019/102321 of the European Parliament and of the Council.

4. With the exception of Article 3(1), this Regulation shall not affect the provisions laid

down in Directive (EU) 2019/633.

Article 2

Definitions

For the purposes of this Regulation, the following definitions shall apply:

(1) ‘undertaking’ means any organisation, irrespective of its form and way of financing,

carrying out an economic or professional activity independently;

(2) ‘public authority’ means any contracting authority, as defined in Article 6(1) of

Directive 2014/23/EU, Article 2(1), point (1), of Directive 2014/24/EU or in Article

3(1) of Directive 2014/25/EU;

(3) ‘late payment’ means payment not made within the contractual or statutory payment

period as set out in Article 3;

(4) ‘amount due’ means the sum which should have been paid within the contractual or

statutory payment period, as set out in Article 3, including the applicable taxes,

duties, levies or charges specified in the invoice or the equivalent request for

payment;

(5) ‘enforceable title’ means any decision, judgement, order for payment issued by a

court or other competent authority, private deed or any other document issued,

including those that are provisionally enforceable, whether for immediate payment or

payment by instalments, which permits the creditor to have his or her claim against

the debtor collected by means of forced execution;

(6) ‘retention of title’ means the contractual agreement according to which the seller

retains title to the goods in question until the price has been paid in full;

(7) ‘procedure of acceptance or verification’ means the procedure for ascertaining the

conformity of the goods delivered or services provided, with the requirements of the

contract;

(8) ‘debtor‘ means any natural or legal person or any public authority that owes a

payment for a good delivered or a service provided;

(9) ‘creditor‘ means any natural or legal person or any public authority that delivered

goods to a debtor or provided services to a debtor.

21 Directive (EU) 2019/1023 of the European Parliament and of the Council of 20 June 2019 on

preventive restructuring frameworks, on discharge of debt and disqualifications, and on measures to

increase the efficiency of procedures concerning restructuring, insolvency and discharge of debt, and

amending Directive (EU) 2017/1132 (OJ L 172, 26.6.2019, p. 18).

EN 19 EN

Article 3

Payment periods

1. In commercial transactions, the payment period shall not exceed 30 calendar days,

from the date of the receipt of the invoice or an equivalent request for payment by

the debtor, provided that the debtor has received the goods or services. This period

shall apply both to the transactions between undertakings and between public

authorities and undertakings. The same payment period shall also apply to the supply

of non-perishable agricultural and food products on a regular and non-regular basis

as referred to in Articles 3(1)(a), point (i), second indent and 3(1)(a), point (ii),

second indent of Directive (EU) 2019/633, unless Member States provide for a

shorter payment period for such products.

2. A procedure of acceptance or verification may be exceptionally provided for in

national law only where strictly necessary due to the specific nature of the goods or

services. In that case, the contract shall describe the details of the procedure of

acceptance or verification, including its duration.

3. Where the contract provides for a procedure of acceptance or verification, in

accordance with paragraph 2, the maximum duration of that procedure shall not

exceed 30 calendar days from the date of receipt of the goods or services by the

debtor, even if such goods or services are supplied prior to the issuance of the

invoice or an equivalent request for payment. In this case, the debtor shall initiate the

procedure for acceptance or verification immediately upon reception from the

creditor of the goods and/or the services that are the object of the commercial

transaction. The payment period shall not exceed 30 calendar days after such

procedure has taken place.

4. The payment period set out in paragraph 1 is the maximum payment period and is

without prejudice to a shorter period which may be provided for in national law.

Article 4

Payments to subcontractors in public procurement

1. For public works contracts falling within the scope of Directives 2014/23/EU,

2014/24/EU, 2014/25/EU, and 2009/81/EC22 of the European Parliament and of the

Council, contractors shall provide evidence to contracting authorities or contracting

entities within the meaning of those Directives that, where applicable, they have paid

their direct subcontractors involved in the execution of the contract within the

deadlines and under the conditions set out in this Regulation. The evidence may take

the form of a written declaration by the contractor and shall be provided by the

contractor to the contracting authority or contracting entity prior to, or at the latest

together with, any request for payment.

2. Where the contracting authority or contracting entity has not received the evidence as

provided for in paragraph 1 or has information of a late payment by the main

contractor to its direct subcontractors, the contracting authority or contracting entity

shall notify the enforcement authority of its Member State thereof without delay.

22 Directive 2009/81/EC of the European Parliament and of the Council of 13 July 2009 on the

coordination of procedures for the award of certain works contracts, supply contracts and service

contracts by contracting authorities or entities in the fields of defence and security, and amending

Directives 2004/17/EC and 2004/18/EC.

EN 20 EN

Article 5

Interest for late payment

1. In case of late payment, the debtor shall be liable to pay interest for late payment,

except where the debtor is not responsible for the payment delay.

2. Interest for late payment shall be automatically due by the debtor to the creditor,

without the creditor needing to send a reminder, where the following conditions are

satisfied:

(a) the creditor has fulfilled its contractual obligations and obligations provided for

by law;

(b) the debtor has received the invoice or equivalent request for payment;

(c) the creditor has not received the amount due specified in the invoice or the

equivalent request for payment, within the contractual or statutory payment

period as set out in Article 3.

3. It shall not be possible for the creditor to waive its right to obtain interest for late

payment.

4. The date of receipt of the invoice, or equivalent request for payment, shall not be

subject to a contractual agreement between the debtor and the creditor.

5. The debtor shall provide all relevant information to the creditor to ensure that the

creditor’s invoice or equivalent request for payment is accepted and processed by the

debtor as soon as it is received.

6. Where the conditions set out in paragraph 2 are satisfied, interest for late payment

shall start accruing from the last one of the following events:

(a) receipt by the debtor of the invoice or an equivalent request for payment;

(b) receipt by the debtor of the goods or services.

7. The interest for late payment shall accrue until payment of the amount due.

Article 6

Rate of the interest for late payment

1. The interest for late payment shall be equal to the reference rate plus 8 percentage

points.

2. Member States whose currency is the euro, shall ensure that the reference rate

corresponds to either of the following:

(a) the interest rate applied by the European Central Bank to its main refinancing

operations;

(b) the marginal interest rate resulting from variable-rate tender procedures for the

most recent main refinancing operations of the European Central Bank.

3. In Member States whose currency is not the euro the reference rate shall be the rate

set by its national central bank.

4. The reference rate for the first semester of the year concerned shall be the rate as

determinable on 1 January of that year. The reference rate for the second semester of

the year concerned shall be the rate as determinable on 1 July of that year.

EN 21 EN

Article 7

Payment schedules

Where payment is done on the basis of schedules providing for instalments, and any of the

instalments is not paid by the agreed date, interest for late payment referred to in Article 5,

shall be calculated on the basis of any overdue amount. Compensation shall also be paid in

accordance with Article 8.

Article 8

Compensation for recovery costs

1. Where interest for late payment becomes payable in accordance with Article 5, a flat

fee compensation for recovery costs shall be automatically due by the debtor to the

creditor and shall amount to a fixed sum of EUR 50, per every single commercial

transaction.

2. The flat fee compensation referred to in paragraph 1 shall be payable by the debtor

to the creditor as a compensation for the creditor’s own recovery costs, without the

necessity of a reminder.

3. It shall not be possible for the creditor to waive its right to obtain the flat fee

compensation laid down in paragraph 1.

4. In addition to the flat fee compensation referred to in paragraph 1, the creditor shall

be entitled to obtain reasonable compensation from the debtor for any recovery costs

exceeding that flat fee compensation and incurred due to the debtor’s late payment.

5. This Article shall apply without prejudice to the creditor’s rights to receive any other

compensation.

Article 9

Null and void contractual terms and practices

1. The following contractual terms and practices shall be null and void:

(a) setting the payment period in breach of Article 3;

(b) excluding or limiting the right of the creditor to obtain interest for late payment

provided for in Article 5 or the right to obtain compensation for recovery costs

provided for in Article 8;

(c) extending the duration of the procedure of verification or acceptance beyond

the term set in Article 3(3);

(d) intentionally delaying or preventing the moment of sending the invoice.

2. Member States shall ensure that adequate and effective means exist to end the

contractual terms and practices referred to in paragraph 1.

3. The means referred to in paragraph 2 shall include the possibility for an organisation

officially recognised as representing creditors or organisations with a legitimate

interest in representing undertakings to take action before the courts or before

competent administrative bodies.

EN 22 EN

Article 10

Retention of title

A creditor shall retain title to goods until they are fully paid for if a retention of title has been

expressly agreed between the debtor and the creditor before the delivery of the goods.

Article 11

Transparency

1. Member States shall ensure transparency regarding the rights and obligations laid

down in this Regulation, including by making publicly available the applicable rate

of interest for late payment.

2. The Commission shall make publicly available on the internet the current rates of

interest for late payment which apply in the Member States.

Article 12

Recovery procedures for unchallenged claims

1. Creditors shall obtain an enforceable title, including through an expedited procedure

and irrespective of the amount of debt, within 90 calendar days of the lodging of the

action or application at the court or other competent authority, provided that the debt

and the procedure are not disputed.

2. When calculating the period referred to in paragraph 1, the following period shall not

be taken into account:

(a) periods for service of documents;

(b) any delays caused by the creditor.

3. This Article shall be without prejudice to the provisions of Regulation (EC)

1896/2006.

Article 13

Enforcement authorities

1. Each Member State shall designate one or more authorities responsible for the

enforcement of this Regulation (‘enforcement authority’).

2. Where appropriate, enforcement authorities shall take measures necessary to ensure

that the deadlines for payments are complied with.

3. Enforcement authorities shall cooperate effectively with each other and with the

Commission and shall provide each other with mutual assistance in investigations

that have a cross-border dimension.

4. Enforcement authorities shall coordinate their activities with other authorities

responsible for enforcing other Union or national legislation including through

exchange of information obligations.

5. Enforcement authorities shall forward the complaints received regarding late

payments in the agricultural and food sector to the competent enforcement authorities

under Directive (EU) 2019/633.

EN 23 EN

Article 14

Powers of enforcement authorities

1. Enforcement authorities shall have the necessary resources and expertise to perform

their duties, and shall have the following powers:

(a) the power to initiate and conduct investigations on their own initiative or based

on a complaint;

(b) the power to require creditors and debtors to provide all necessary information

to conduct investigations related to late payments in commercial transactions;

(c) the power to carry out unannounced on-site inspections within the framework

of their investigations;

(d) the power to take decisions finding an infringement of this Regulation and

requiring the debtor to pay interest for late payment as provided for in Article 5

or requiring the debtor to compensate the creditor as provided for in Article 8;

(e) the power to impose, or initiate proceedings for the imposition of fines and

other penalties and interim measures on the subjects responsible for the

infringement;

(f) the power to require the debtor to bring the infringement to an end;

(g) the power to publish its decisions referred to in paragraphs (d), (e) and (f).

2. Member States shall lay down the rules on penalties applicable to infringements of

this Regulation and shall take all measures necessary to ensure that they are

implemented. The penalties provided for shall be effective, proportionate and

dissuasive.

3. Member States shall, [by …/without delay], notify the Commission of those rules

and of those measures and shall notify it, without delay, of any subsequent

amendment affecting them.

Article 15

Complaints and confidentiality

1. Creditors may address complaints either to the enforcement authority of the Member

State in which they are established or to the enforcement authority of the Member

States in which the debtor is established. The enforcement authority to which the

complaint is addressed shall be competent to enforce this Regulation.

2. Organisations officially recognised as representing creditors or organisations with a

legitimate interest in representing undertakings shall have the right to submit a

complaint to the enforcement authorities referred to in Article 13 at the request of

one or more of their members or, where appropriate, at the request of one or more

members of their member organisations, where those members consider that they

have been affected by an infringement of this Regulation.

3. Where the complainant so requests, the enforcement authority shall take the

necessary measures for the appropriate protection of the identity of the complainant.

The complainant shall identify any information for which it requests confidentiality.

4. The enforcement authority that receives the complaint shall inform the complainant

within a reasonable period of time after the receipt of the complaint of how it intends

to follow up on the complaint.

EN 24 EN

5. Where an enforcement authority considers that there are insufficient grounds for

acting on a complaint, it shall inform the complainant of the reasons of its decision

within a reasonable period of time after the receipt of the complaint.

6. Where an enforcement authority considers that there are sufficient grounds for acting

on a complaint, it shall initiate, conduct and conclude an investigation of the

complaint within a reasonable period of time.

7. Where an enforcement authority finds that a debtor has infringed this Regulation, it

shall require the debtor to bring the illegal practice to an end.

Article 16

Alternative dispute resolution

1. Without prejudice to the right of creditors to submit complaints under Article 15, and

to the obligations and powers of enforcement authorities laid down in Articles 13, 14,

and 15, Member States shall promote the voluntary use of effective and independent

alternative dispute resolution mechanisms for the settlement of disputes between

debtors and creditors.

2. Alternative dispute resolution mechanisms for late payment disputes shall encourage

the parties to a dispute to find the solution by themselves and shall be fast, efficient,

and cost-effective, while maintaining confidence and trust between the parties.

Article 17

Digital tools, credit management and financial literacy training

1. To the extent possible, Member States shall use digital tools for effective

enforcement of this Regulation.

2. Member States shall ensure that credit management tools and financial literacy

trainings are available and accessible to small and medium sized enterprises,

including on the use of digital tools for timely payments.

Article 18

Report

By [OP: please insert the date = 4years after the entry into force of this Regulation], the

Commission shall submit a report on the implementation of this Regulation to the European

Parliament and the Council.

Article 19

Repeal

Directive 2011/7/EU is repealed.

References to the repealed Directive shall be construed as references to this Regulation.

Article 20

Entry into force and application

1. This Regulation shall enter into force on the day following that of its publication in

the Official Journal of the European Union.

EN 25 EN

2. It shall apply from [OP: please insert the date = 12 months after the date of entry into

force of this Regulation].

3. Commercial transactions carried out after the date of application of this Regulation

shall be subject to the provisions of the present Regulation, including when the

underlying contract has been concluded before that date.

This Regulation shall be binding in its entirety and directly applicable in all Member States.

Done at Strasbourg,

For the European Parliament For the Council

The President The President

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Strasbourg, 12.9.2023

COM(2023) 533 final

2023/0323 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

äritehingutes esinevate hilinenud maksete tõkestamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

{SEC(2023) 313 final} - {SWD(2023) 312 final} - {SWD(2023) 313 final} -

{SWD(2023) 314 final}

ET 1 ET

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

• Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

EL esitab igal aastal ligikaudu 18 miljardit arvet, rohkem kui 500 arvet sekundis1.

Usaldusväärsed maksed on vajalikud, et muuta ELi majandus, eelkõige väikesed ja keskmise

suurusega ettevõtjad (edaspidi „VKEd“), konkurentsivõimelisemaks.

Kaupa tarnitakse ja teenuseid osutatakse sageli maksetähtpäeva edasilükkamisega:

tarnija/teenuseosutaja (võlausaldaja) annab kliendile (võlgnik) maksetähtaja, mille jooksul

arve tasuda (kaubanduskrediit) pärast lepingus kokku lepitud kauba tarnimist või teenuse

osutamist. Hilinenud maksed on maksed, mida ei tehta kokkulepitud või seaduses sätestatud

aja jooksul. Need mõjutavad äriühinguid kõigis sektorites2 ja liikmesriikides3 ning

ebaproportsionaalselt suurel määral VKEsid4.

Hilinenud maksete algpõhjus seisneb suure kliendi (võlgnik) ja väiksema

tarnija/teenuseosutaja (võlausaldaja) läbirääkimispositsiooni asümmeetrias. Selle tõttu peab

tarnija/teenuseosutaja sageli leppima ebaõiglaste maksetähtaegade ja -tingimustega. Võlgnike

jaoks on hilinenud maksmine atraktiivne rahastamisviis, mis ei maksa võlgnikule midagi, aga

põhjustab kulusid võlausaldajale. Seda võimendab praegune ebapiisav ELi õigusraamistik, s.o

direktiiv 2011/7/EL (edaspidi „hilinenud maksete direktiiv“), milles puuduvad piisavad

ennetusmeetmed ja sobilik heidutus ning mille täitmise tagamise ja õiguskaitsemehhanismid

ei ole küllaldased5.

Hilinenud maksete direktiivi muutmise tulemusena kõrvaldatakse need vajakajäämised ning

lõppeesmärk on parandada kõigi asjaomaste osalejate (avaliku sektori asutused, suurettevõtted

ja VKEd) maksedistsipliini ning kaitsta äriühinguid äritehingute makseviivituste negatiivse

mõju eest.

Hilinenud maksete direktiivi muutmine on lisatud komisjoni 2023. aasta tööprogrammi

eesmärgi „digiajastule vastav Euroopa“ all.

• Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Äritehingute puhul on maksekäitumise parandamine üks komisjoni teatiste „2020. aasta uue

tööstusstrateegia ajakohastamine“6 ja „VKEde strateegia kestliku ja digitaalse Euroopa

kujundamiseks“7 eesmärkidest. Muutmine võimaldab samuti võtta järelmeetmeid seoses

soovitustega, mis on esitatud tulevikukindluse platvormi 2021. aasta detsembris vastu võetud

arvamuses8 ja Euroopa Parlamendi 2019. aasta resolutsioonis9. Käesolev algatus panustab

1 Euroopa Komisjon (2019). Uuring direktiivi 2006/112/EÜ arvete esitamise reeglite hindamise kohta.

Lõpparuanne. 2 Euroopa 2022. aasta maksearuanne. 3 Euroopa 2022. aasta maksearuanne. 4 T., Nicolas, Short-term financial constraints and SMEs’ investment decision: evidence from the working

capital channel (Lühiajalised rahalised piirangud ja VKEde investeerimisotsused: käibekapitalil

põhinevad tõendid), Small Business Economics (2021). 5 Final opinion 2021_SBGR2_06 Late payments_fup_0.pdf (europa.eu) 6 COM(2021) 350 final 7 COM(2020) 103 final 8 Final opinion 2021_SBGR2_06 Late payments_fup_0.pdf (europa.eu)

ET 2 ET

samuti teatise „ELi pikaajaline konkurentsivõime: pilk 2030. aasta järgsesse aega“10

eesmärkide saavutamisse. Muutmise eesmärk on suurendada äritehingute õiglust, VKEde ja

tarneahelate vastupanuvõimet, edendada ulatuslikumat digitehnoloogiale üleminekut ja

suurendada ettevõtjate finantskirjaoskust. Hilinenud maksete direktiiv on osa õigusloome

kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (edaspidi „REFIT“) tulemustabelist11.

• Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

Hilinenud maksete direktiiv on tihedalt seotud direktiiviga, mis käsitleb põllumajandustoodete

ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid

(edaspidi „ebaausate kaubandustavade direktiiv“). Nende kahe õigusakti omavahelist seost on

selgitatud ebaausate kaubandustavade direktiivi põhjendustes 17 ja 18 ning artikli 3 lõikes 1.

Ebaausate kaubandustavade direktiiv ei mõjuta hilinenud maksete direktiivis kehtestatud

norme, õiguskaitsemeetmeid ega tagajärgi. Hilinenud maksete direktiivi sätted ei mõjuta

norme, mida kohaldatakse põllumajandus- ja toidutootmissektoris väärtuse jagamise

kokkulepete puhul, seoses koolikava raames tehtavate maksetega või teatavate maksetega

viinamarjade, viinamarjavirde ja pakendamata veini müümisel veinisektoris.

Hilinenud maksete direktiiviga reguleeritakse makseid avaliku sektori hankijate ja

peatöövõtjate ning töövõtjate ja nende alltöövõtjate vahelistes äritehingutes. Riigihankeid

käsitleva direktiivi 2014/24/EL artikli 71 lõikega 3 ja direktiivi 2014/25/EL artikli 88

lõikega 7 antakse liikmesriikidele võimalus kehtestada sätted alltöövõtjatele otsemaksete

tegemiseks.

2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

• Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikkel 114 on sobilik

õiguslik alus selle algatuse eesmärkide saavutamiseks. ELi toimimise lepingu artikkel 114

sobib selliste meetmete õiguslikuks aluseks, millega taotletakse ELi toimimise lepingu

artiklis 26 sätestatud eesmärki – ühtlustada siseriiklikke sätteid.

ELi tasandi meedet on vaja, et tagada kõikides liikmesriikides kehtivad miinimumnormid

hilinenud maksete ärahoidmiseks, nõuetekohased normide täitmise tagamise ja

heidutusmeetmed hilinenud maksete tõkestamiseks ning sobilikud õiguskaitsemeetmed. Seda

arvesse võttes on käesoleva ettepaneku alusel toimuv ELi sihipärane sekkumine kooskõlas

subsidiaarsuse põhimõttega.

Kehtiv hilinenud maksete direktiiv on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklil 95

põhineva esimese hilinenud maksete direktiivi (direktiiv 2000/35/EÜ) uuesti sõnastatud

versioon. Selle muutmine jääb seega ELi ja selle liikmesriikide valitsuste ühisesse pädevusse.

• Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

Hilinenud maksed mõjutavad kõiki liikmesriike. Kiirete maksete tagamiseks on vaja rangeid

ja kooskõlastatud norme. 27 riikliku lahenduse rakendamine põhjustaks tõenäoliselt ühtsete

normide puudumise, ühtse turu killustatuse ja suuremad kulud piiriüleselt kauplevatele

äriühingutele. ELi tasandi meede on põhjendatud, kuna maksetega hilinemine mõjutab kõiki

9 https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0042_EN.html 10 COM(2023) 168 final 11 https://op.europa.eu/webpub/com/refit-scoreboard/en/policy/10/10-6.html

ET 3 ET

äritehinguid riigihangetes ja äriühingute vahel nende suurusest olenemata. Kuna tegemist on

kehtiva ELi õigusakti muutmisega selle sätete karmistamiseks, saab seda teha ainult ELi

tasandil.

ELi tasandi meedet on vaja, et kehtestada viivist ja hüvitisi käsitlevad sätted ning

ettevõtjatevaheliste tehingute selgemad maksetingimused, kehtestada nõuete täitmise

tagamise ja järelevalve sätted ning tagada koosmõju riigihangete raamistikuga.

• Proportsionaalsus

Kavandatud algatus ei lähe selle eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Sellega jääb

äriühingute kanda üksnes kulu, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks ja et

rahuldada selle sihtrühmaks olevate inimeste (nt äriühingud, eelkõige VKEd) vahetud

vajadused eesmärgiga hoida ära hilinenud makseid ja tagada kiire tasumine.

• Vahendi valik

Valitud vahend on määrus, millega asendatakse kehtiv hilinenud maksete direktiiv. Määrusel

on mitu eelist: see võimaldab näiteks tegeleda hilinenud maksete piiriülese aspektiga. Tänu

määrusele on olulised aspektid, nagu maksete ja kontrollimenetluste tähtaeg, viivis ja

kindlasummalise hüvitise suurus, kogu ELis samad ja otsekohaldatavad. Samal ajal

võimaldatakse liikmesriikidel kehtestada teatavates aspektides rangemaid nõudeid. Määrusega

kehtestatakse kohustused, mis käsitlevad täitevasutusi, vahendusmenetluse süsteeme,

krediidijuhtimist, finantskirjaoskuse alast koolitust ja ebaõiglaseid lepingutavasid ning

nõudeid, liikmesriikide ülesandeks jääb aga neid oma siseriiklikes õigusaktides täiendada.

Uude määrusesse inkorporeeritaks ka hilinenud maksete direktiivi sätted, mida muutmine ei

mõjuta.

3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU

HINDAMISE TULEMUSED

• Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll

2015. aastal hinnati hilinenud maksete direktiivi järelhindamise käigus12 selle asjakohasust,

tulemuslikkust, tõhusust, sidusust ja ELi lisaväärtust. Selles järeldati, et direktiiv oli

asjakohane ja tõhus ning see ei tekitanud äriühingutele ega avaliku sektori asutustele

märkimisväärseid kulusid. Kuid selles märgiti samuti, et hirm kahjustada ärisuhteid takistas

võlausaldajatel, kellele maksti hilinemisega, neile direktiiviga antud õigusi kasutamast.

Tulevikukindluse platvormi 2021. aasta arvamuses13 esitati kümme soovitust hilinenud

maksetega tegelemiseks võetavate lühi- ja pikaajaliste meetmete kohta. Soovitatud

lühiajalised meetmed hõlmavad selle kindlaksmääramist, mida tähendavad äärmiselt

ebaõiglased tavad ja klauslid; kaalumist, kuidas tõendamiskoormis võlgnikule ümber suunata,

et võlausaldajatel oleks kergem usalduse kuritarvitamist tõendada; VKEde julgustamist, et

nad kasutaksid oma õigusi, andes neile nõu ja teavet maksetingimuste kohta, muutes

maksetingimused läbipaistvaks ja tagades isereguleerimise. Soovitatud pikaajalised meetmed

hõlmavad lepinguliste maksetähtaegade piiramist 30 päevaga suurettevõtetelt VKEdele

tehtavate maksete puhul, e-arvete esitamist ja valitsuse järelevalvet.

12 https://publications.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/400ecc74-9a54-11e5-b3b7-

01aa75ed71a1 13 Final opinion 2021_SBGR2_06 Late payments_fup_0.pdf (europa.eu)

ET 4 ET

• Konsulteerimine sidusrühmadega

Komisjon konsulteeris mitmesuguste sidusrühmadega, sh liikmesriikide ametiasutustega,

äriühingutega, eelkõige VKEdega, ELi ja riiklike ettevõtjate ühendustega, eraisikutega ja

akadeemiliste ringkondade ekspertidega. Konsultatsioon hõlmas tagasisidekorjet, avalikku

konsultatsiooni, erikonsultatsiooni VKEdega (VKEde paneelkonsultatsioon), kahepoolseid

vestlusi oluliste sidusrühmadega ja arutelusid liikmesriikide esindajatega. Saadud teavet

kasutati sisendina ettepaneku koostamisel.

12. jaanuarist 17. märtsini 2023 saadi 137 sidusrühmalt vastused tagasisidekorjele ja

117 vastust avalikule konsultatsioonile14. VKEde paneelkonsultatsioon15 toimus 26. jaanuarist

16. märtsini 2023 ja sellele saadi 939 vastust.

Komisjon korraldas kahepoolsed kohtumised äriühinguid, eelkõige VKEsid esindavate

oluliste sidusrühmadega16. Hilinenud makseid käsitleti ka 21. märtsil ja 31. mail 2023 VKEde

saadikute võrgustiku kohtumistel. Hilinenud maksete eksperdirühmaga korraldati kaks

kohtumist,17 mis toimusid vastavalt 10. oktoobril 2022 ja 13. jaanuaril 2023. Valdav osa

sidusrühmadest kinnitas, et hilinenud maksed mõjutasid oluliselt äriühinguid, just VKEsid.

Peaaegu kõik sidusrühmad, kellega konsulteeriti, toetasid direktiivi muutmist. Kuid mõned

sidusrühmad märkisid, et rangemad normid on vastuolus Euroopa äriühingute

lepinguvabadusega. Enamik sidusrühmadest toetas varianti piirata ettevõtjatevaheliste

tehingute maksetähtaega, eelistades 30 päeva. Ainult üksikud sidusrühmad olid maksetähtaja

piiramise mõtte vastu. Paljud sidusrühmad toetasid varianti tagada krediidijuhtimise ja

finantskirjaoskuse alane koolitus ning luua Euroopa maksete vaatluskeskus. Konsultatsioonist

ilmnes, et viivist ja hilinenud maksetega seotud hüvitist maksti harva. Sidusrühmad pooldasid

viivise maksmise automaatseks muutmist.

• Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Eksperdiarvamuste kogumisel ja kasutamisel olid komisjonile abiks olemasolevate hindamiste

ja aruannete tulemused: hilinenud maksete direktiivi järelhindamine,18 komisjoni aruanne

Euroopa Parlamendile ja nõukogule hilinenud maksmise direktiivi rakendamise kohta (ja

sellele lisatud komisjoni talituste töödokument),19 Euroopa Parlamendi resolutsioon hilinenud

maksmise direktiivi rakendamise kohta20 ja tulevikukindluse platvormi arvamus hilinenud

maksmise direktiivi kohta21.

Samuti võeti arvesse järgmiste uuringute ja küsitluste tulemusi: Euroopa maksearuanded,22

VKEde tulemuslikkuse hindamise aruanded,23 Teadusuuringute Ühiskeskuse uuringud, mis

14 Tagasiside on kättesaadav järgmisel veebisaidil: https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-

your-say/initiatives/13665-Late-payments-update-of-EU-rules_et. 15 VKEde paneelkonsultatsiooni abil on komisjonil võimalik küsida sihipäraselt VKEde seisukohti ja see

toimub koostöös komisjoni Euroopa ettevõtlusvõrgustiku partneritega. 16 Nende kohtumiste loetelu on lisatud mõjuhinnangule. 17 Komisjoni eksperdirühmade ja teiste sarnaste üksuste register (europa.eu). 18 https://publications.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/400ecc74-9a54-11e5-b3b7-

01aa75ed71a1 19 COM(2016) 534 final 20 https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0042_ET.html 21 Final opinion 2021_SBGR2_06 Late payments_fup_0.pdf (europa.eu) 22 https://www.intrum.com/publications/european-payment-report/ 23 VKEde tulemuslikkuse hindamine (europa.eu)

ET 5 ET

käsitlevad hilinenud maksmist ja ettevõtteid24 ning ettevõtjatevahelistes tehingutes kiiremate

maksete majandusliku mõju hindamist,25 ning Euroopa komisjoni uuringud, mis käsitlevad

ettevõtjatevahelisi tehinguid26 ja vastutustundliku maksekultuuri loomist27.

Komisjon on samuti võtnud arvesse mitut hiljutist Euroopa Kohtu otsust. Määruse ettepaneku

tekstis selgitatakse, et kindlasummaline hüvitis tuleb tasuda mitte iga lepingu, vaid iga arve

pealt,, nagu on kehtestatud eelotsusega 20. oktoobri 2022. aasta kohtuasjas C-585/2028. Samas

otsuses selgitas kohus samuti, et kaupade või teenuste kontrolli- või heakskiitmismenetlus on

lepinguga hõlmatud ainult juhul, kui see menetlus on kaupade või teenuste olemuse tõttu

vajalik. Kavandatav määrus hõlmab samuti 28. jaanuari 2020. aasta otsust kohtuasjas C-

122/18, mille kohaselt liikmesriikidele direktiiviga kehtestatud kohustus seisneb selles, et

nende riigiasutused peavad direktiivis ette nähtud maksetähtaegadest reaalselt kinni29. Selles

täpsustatakse kuupäev, millest alates lõpeb viivise arvestamine, kooskõlas 15. detsembri

2016. aasta eelotsuse küsimusega kohtuasjas C-256/1530.

• Mõjuhinnang

Õiguskontrollikomitee vaatas mõjuhinnangu läbi 10. mail 2023 ja esitas 12. mail 2023

reservatsioonidega positiivse arvamuse31. Komitee soovitusi võeti arvesse mõjuhinnangu

lõppversioonis. Mõjuhinnangus analüüsiti erinevaid poliitikavariante kolme erieesmärgi

saavutamiseks. Esimese eesmärgi („hoida ära hilinenud maksed“) alusel kindlaks määratud

poliitikameetmed (PV1) keskenduvad äritehingu läbirääkimisetapile, kuna makseviivitused

on sageli lepingus sisalduvate põhjendamatute või ebaõiglaste maksetingimuste tagajärg.

Hinnati maksetingimuste erinevaid variante ettevõtjatevahelistes tehingutes, sh

kontrollimenetluse maksimaalset kestust, et teha kindlaks kaupade või teenuste vastavus

lepingunõuetele. Samuti hinnati varianti, millega tehakse krediidijuhtimise ja

finantskirjaoskuse koolitus VKEdele laialdasemalt kättesaadavaks ja ennetava meetmena

lihtsustatakse koolitusele juurdepääsu. Teise eesmärgi „soodustada tähtaegseid makseid“

poliitikameetmetega määrati kindlaks (PV2) eesmärk tõkestada hilinenud maksmist, tagades

maksmise reeglite täitmise ning maksetähtaegade järgimise, muutes viivise ja hüvitise

maksmise kohustuslikuks ning vaadates läbi kindlasummalise hüvitise suuruse. Samuti

hinnati variante, mis käsitlevad nõuete täitmise tagamist ja koosmõju riigihankemenetlustega.

Kolmanda eesmärgi „tugevdada õiguskaitsemehhanisme, tagada õiglased

maksetingimused ja võimestada äriühinguid“ jaoks kindlaks määratud poliitikameetmed

(PV3) keskenduvad õiglusele ja tõhusate õiguskaitsemehhanismide kättesaadavusele.

24 https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC121059 25 https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC130205 26 https://publications.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/c8b7391b-9b80-11e8-a408-

01aa75ed71a1/language-et/format-PDF/source-103408786 27 https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/cb4bc1bd-1467-11ed-8fa0-01aa75ed71a1 28 20. oktoobri 2022. aasta otsus kohtuasjas C-585/20, BFF Finance Iberia SAU vs. Gerencia Regional de

Salud de la Junta de Castilla y León (ELT C 53, 15.2.2021, lk 19), EU:C:2022:806, punktid 42 ja 53. 29 28. jaanuari 2020. aasta otsus kohtuasjas C-122/18, Euroopa Komisjon vs. Itaalia Vabariik,

EU:C:2020:41, punkt 53. 30 15. detsembri 2016. aasta otsus kohtuasjas C-256/15, Drago Nemec vs. Sloveenia Vabariik,

EU:C:2016:954, punkt 59. 31 https://single-market-economy.ec.europa.eu/system/files/2023-

09/SEC_2023_313_1_IMPACT_ASSESSMENT_OPINION_EN_V2_P1_2888389.PDF

https://single-market-economy.ec.europa.eu/system/files/2023-

09/SWD_2023_313_1_EN_resume_impact_assessment_part1_v3.pdf

ET 6 ET

Eelistatud poliitikavariant: hindamine näitab, et igal variandil on võimalikud eelised, aga

samuti teatavad riskid, kui neid eraldi rakendada. Eelistatud meetmepakett koondab seega

variantide PV1, PV2 ja PV3 kõige tulemuslikumad alamvariandid. Paketil on mitu eelist

võrreldes iga eraldiseisva poliitikavariandiga ja sellega kõrvaldatakse suures osas nendest

igaühe olemuslikud riskid. Maksetähtaegade piiramine, nagu PV1 puhul, on tõenäoliselt

märksa tulemuslikum, kui sellega kaasnevad tugevad nõuete täitmise tagamise meetmed ning

hilinenud maksete vastased heidutusmeetmed, nagu PV2a puhul. Viivise ja hüvitise

automaatse tasumise heidutav mõju suureneb, kui kõrvaldatakse võimalus nendest nõuetest

kõrvale hoida ebaõiglaselt pikkades maksetähtaegades kokku leppimise teel. Meetmed

variandi PV3b alusel pakuvad paketi jaoks täiendavat tuge. Mõjuhinnangu konservatiivse

prognoosi kohaselt on realistlik hilinenud maksete vähenemine 35 %, kui omavahel liita

makseviivituste vähenemine 23,4 % PV1, 17,8 % PV2 ja 5,5 % PV3, eeldades et erinevad

variandid omavahel mõnel määral kattuvad. Õigusakti vormiga seotud variandi hindamisel

järeldati, et eelistatud vorm on määrus.

Eelistatud paketist tekivad ettevõtetele teatavad ühekordsed kulud. Maksetähtaegade

piiramine 30 päevaga ja viivise maksmise kohustuslikuks muutmine toovad kaasaühekordsed

kohandamiskulud, mis on seotud tüüptingimuste ajakohastamisega maksetähtaegade

(56,1 miljonit eurot) ja hüvitiste (243 miljonit eurot) osas. Kuid kui mõlemad

poliitikavariandid võetakse korraga vastu, saab mõlemad muudatused teha ühe kohandusega

(243 miljonit eurot). Eelistatud pakett tekitab võlgnikele korduvad nõuete täitmise tagamise

kulud, mis tulenevad hüvitise automaatsest maksmisest (228,3 miljonit eurot viivist,

3,23 miljardit eurot tasusid), millest saavad samas otsest kasu võlausaldajad, ning otsestest

regulatiivsetest trahvidest tuleneva nõuete täitmise tagamise kulu (136,8 miljonit eurot). Neid

kulusid on võimalik täielikult vältida, kui äriühingud järgivad nõudeid ja maksavad õigel ajal.

Kokkuvõttes on majanduslik netokasu positiivne, kuna rahavood muutuvad

prognoositavamaks ja äriühingutel on neid lihtsam juhtida. Ehitustööde hankelepingute

peatöövõtjate halduskulud, mis tulenevad alltöövõtjatele maksete tegemise tõendamisest,

moodustavad kogu ELi arvestuses 2,2 miljonit eurot.

Eelistatud poliitikapakett 1a+2a+3b

Ettevõtjatevaheliste tehingute puhul piiratakse maksetähtaegu 30 päevaga.

Kontrolli- või heakskiitmismenetlust piiratakse 30 päevaga (ilma eranditeta).

ELi liikmesriigid soodustavad krediidijuhtimise ja finantskirjaoskuse koolituse kättesaadavust, sh

VKEde digitaalsete maksevahendite alal.

Viivis on automaatne („õiguse“ kontseptsioon jäetakse välja), selgitatakse viivise arvestamise

lõppkuupäeva.

Iga hilinenult makstud tehingu pealt tuleb tasuda kindlasummaline hüvitis ja seda suurendatakse

50 euroni, et võtta arvesse inflatsiooni.

ELi liikmesriigid nimetavad organid, kes vastutavad õigusnormide täitmise tagamise eest ja

teevad omal algatusel või kaebuse alusel uuringuid ning kellel on volitus määrata halduskaristusi

ja avaldada rikkujate nimed. Nõuete tulemuslikumaks täitmiseks kasutatakse digivahendeid.

Ehitustööde hankelepingute puhul peavad avaliku sektori hankijad ja töövõtjad kontrollima, et

peatöövõtjale tehtud makse on kantud edasi otsestele alltöövõtjatele.

ELi liikmesriigid peavad looma vahendusmenetluse riikliku süsteemi, et lahendada

äritehingutega seotud maksevaidlused.

ELi liikmesriigid peavad lahendama ebaõiglaste lepingutingimuste ja -tavade küsimuse oma

siseriikliku õiguse alusel.

ET 7 ET

Eelistatud variandist saavad avaliku sektori ametiasutused kasu mitmel viisil. Peamine eelis

tuleneb hilinenud maksete üldisest eeldatavast vähenemisest, mis tähendab vähem pankrotte

ja nendega seotud kulutusi riigi rahakoti jaoks. Haldustrahvid, mida riiklikud täitevasutused

võivad koguda hilinenud makseid tegevatelt äriühingutelt ja mida hinnatakse 136,8 miljonile

eurole, võivad samuti aidata katta täitevasutuste kulusid. Avaliku sektori asutused peaksid

saama kasu ka PO3b alusel ette nähtud vahendusmenetluse süsteemidest, nii otseselt (kui

avaliku sektori asutus soovib lahendada vaidluse tarnijaga) kui ka kaudselt (vähendades

kohtusüsteemi koormust).

Avaliku sektori asutused peavad katma teatavad kulud. Juurdepääsu tagamisega

krediidijuhtimise ja finants-/digikirjaoskuse koolitusele kaasnevad teatavad kohandamiskulud,

olenevalt sellest, kuidas liikmesriigid oma toetust struktureerivad, mistõttu ei ole võimalik

esitada lõplikku kulude hinnangut. Hinnangulised korduvad nõuete täitmise tagamise kulud,

mis tulenevad viivise ja hüvitise automaatsest maksmisest riigi ja ettevõtjate vahelistes

tehingutes, moodustavad vastavalt 37,2 miljonit eurot ja 0,53 miljardit eurot aastas. Neid

kulusid on võimalik vältida, tehes maksed õigel ajal. Lepingu tüüptingimuste muutmine uute

hüvitiste lisamiseks tekitab kulu 10 eurot kehami kohta, nagu ka PV2 puhul. Liikmesriigid,

kellel täitevasutusi või vahendusmenetluse süsteeme ei ole, peavad need looma ja neid

käitama, millest tekivad korduvad nõuete täitmise tagamise kulud suuruses hinnanguliselt 60–

65 miljonit eurot aastas (täitevasutused) ja 10–40 miljonit eurot aastas (vahendusmenetluse

teenused) ELis. Alltöövõtjatele tähtaegselt maksmise kontrollimine riigihangete direktiivide

kohaste ehitustööde hankelepingute puhul on jäetud liikmesriikide otsustada; sellisel juhul ei

nõuaks võimalikud korduvad nõuete täitmise tagamise kulud täiendavaid ressursse.

Käesolev algatus aitab saavutada mitut kestliku arengu eesmärki. Kaudselt majanduskasvu

panustamine loob parema ettevõtluskeskkonna ühtsel turul (kestliku arengu eesmärk nr 8).

Konsulteerimine sidusrühmadega on kinnitanud, et hilinenud maksed on peamine ärevuse ja

stressi allikas ning vähendab usaldust turul. Krediidijuhtimise ja finantskirjaoskuse

kättesaadavuse suurendamine ja juurdepääsu lihtsustamine parandab hariduse kvaliteeti

(kestliku arengu eesmärk nr 4). Muutes tingimused õiglasemaks, suurendades VKEde

juurdepääsu finantsteenustele, sh taskukohastele laenudele, ja hõlbustades nende lõimumist

väärtusahelatesse ja osalemist turgudel, aitab käesolev läbivaatamine kaasa kestliku arengu

eesmärgi nr 9 saavutamisele. See läbivaatamine on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu

30. juuni 2021. aasta määruses (EL) 2021/1119 sätestatud kliimaneutraalsuse eesmärgiga.

• Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine

Kavandatud määrus lihtsustab olukorda hilinenud maksete tõkestamisel ühtse ja siduva

lähenemisviisi abil, mida kohaldatakse igas suuruses äriühingute suhtes, ilma VKEde

erikohtlemiseta. Kõik meetmed on koostatud VKEsid silmas pidades, aga neist saavad

kokkuvõttes kasu igas suuruses äriühingud. Kuid kuna hilinenud maksed mõjutavad rohkem

mikroettevõtjaid kui VKEsid, siis saavad suurema tõenäosusega sellest kasu 0–9 töötajaga

äriühingud, kelle tulemuslikkus paraneb.

Lihtsustamisest saadav kasu tuleneb rangete ja ühtsete maksetingimuste kehtestamisest, mille

tulemuseks on väiksem ajakulu läbirääkimistele. Maksetähtaja piiramine vähendab

väiksemate turuosaliste hirmu, kes praegu nõustuvad suuremate turuosalistega töötades sageli

ebaõiglaste maksetähtaegadega. Sellest sättest saab eeldatavasti otsest kasu vähemalt 30 %

ELi VKEdest. Kui kombineerida maksetähtaja piiramine selliste heidutusmeetmetega nagu

viivise ja (suurema) hüvitise automaatne tasumine, siis peaks vähenema hilinenult makstud

arvete arv ning peaksid märkimisväärselt vähenema kulud, mis on seotud hilinenud

maksjatega tegelemiseks kuluva vaeva ja ajaga. Inimtööpäevade arv aastas, mille äriühing

ET 8 ET

kulutab hilinenud maksete sissenõudmisele, ulatub hinnanguliselt viiest päevast Saksamaal

kuni 15 päevani Hispaanias32. Isegi väga konservatiivsete hinnangute kohaselt saaks hilinenud

maksete ärahoidmise korral EL 27 majanduse jaoks aastas kokku hoida 27,4 miljonit

inimtöötundi, mis on võrdväärne 5 845,4 miljoni euroga.

Maksetähtaegade piiramise ja kontrollimenetluse kaudu saab muuta rahavood

prognoositavamaks. Ettepanekuga jaotatakse ka finantskoormus ja kulud õiglastel tingimustel

ümber, tagades, et iga äriühing maksab likviidsuse eest, mida ta vajab. Praeguses olukorras on

väiksemate või nõrgema turupositsiooniga ettevõtete jaoks halduslikult koormav hankida

rahastamist hinnaga, mis võtab arvesse nende riskitaset. Samal ajal annavad hilinenud maksed

äriühingutele, kelle riskid on väiksemad ning kellel on lihtsam ja vähem kulukas rahastamist

saada, lihtsa viisi saada kaubanduskrediiti.

Lõpetuseks, ettepanek muudab ettevõtete jaoks lihtsamaks oma õiguste kaitsmise, hõlbustades

juurdepääsu tõhusale õiguskaitsele vahendusmenetluse teel; praegu on võimalik kasutada

ainult kohtumenetlust, mis on sageli kulukam ja aeganõudvam variant. Vahendusmenetlus

võimaldaks äriühingutel säästa tänu välditud kohtuasjadele 27 miljonit eurot aastas.

• Mõju konkurentsivõimele

Ettepanek avaldab tõenäoliselt positiivset mõju hinna/kulu ja innovatsiooni alasele

konkurentsivõimele. Tänu suuremale, stabiilsemale ja prognoositavale kogurahavoole on

äriühingutel rohkem likviidsust, et investeerida innovatsiooni või suunata kulude vähenemine

edasi tarbijatele. Rahastamise kulu väheneb, kuna pangad rahastavad otse oma klientide riske.

Kavandatud algatus muudaks samuti ettevõtlustingimused prognoositavamaks, mille

tulemuseks oleks soodsam ettevõtluskeskkond. Eeldatakse, et sellest saavad kasu kõik

turuosalised, kuid VKEdele avaldab see suuremat mõju kui suurtele äriühingutele. Suured

äriühingud maksavad suurema tõenäosusega hilinemisega kui VKEd, seega jääb

tõenäolisemalt nende kanda osa eelistatud poliitikavariandis kindlaks määratud kuludest.

Rahvusvahelise konkurentsivõime seisukohast puutuvad impordi- või eksporditehinguid

tegevad äriühingud kokku maksetähtaegade pikkuse asümmeetriaga (makstavad ja saadavad

arved). Äriühingud peavad haldama sellest asümmeetriast tulenevaid riske, näiteks leppides

oma rahvusvaheliste partneritega kokku lepingu suhtes kohaldatavas õiguses, millega

määratakse kindlaks, kumb osaline võtab enda kanda kõnealuse riski. Seejärel peab osaline

leidma sobiliku viisi asümmeetriaga seotud kulu rahastamiseks. See eeldab, et riske, sh

maksmata jäämise risk, maandavad turutingimustel kaubanduskrediidiandjad (nt rahaliste

ettemaksete, akreditiivi, avatud arvete või komisjonimüügi teel33). Need kaubanduse

rahastamise lahendused piiravad märkimisväärselt mõju, mis maksetähtaegade piiramise

kohustuslikul kasutuselevõtul on.

Risk, et äriühingud valivad rahvusvaheliste tehingute puhul süsteemselt pikad maksetähtajad

ELi-väliste riikide õigusaktide alusel, et lüüa alla rangelt ELi normidest kinnipidavate

äriühingute hinnad, on hinnangu kohaselt piiratud. Mitmes ELi partnerriigis, nt Kanadas,

Ameerika Ühendriikides, Türgis ja Ühendkuningriigis, kohaldatakse juba hilinenud makseid

reguleerivaid õigusnorme. See stsenaarium ei ole tegelikult realiseerunud ELis, kus teatavad

riigid, nt Madalmaad, on kehtestanud teistest rangemad makseid käsitlevad õigusnormid.

32 https://www.sage.com/en-gb/blog/wp-content/uploads/sites/10/2017/12/Domino-Effect-Late-Payments-Research-

Sage.pdf 33 https://www.trade.gov/methods-payment

ET 9 ET

• IKT valdkonnas toimunud muutused, mida on arvesse võetud

Hilinenud maksete direktiiv jõustus ajal, kui maailm oli märksa vähem digitaalne. Selle

rakendamise kümne aasta jooksul on digitehnoloogiale üleminek avaldanud sügavat mõju

kõigile ühiskonna aspektidele, sh sellele, kuidas äriühinguid juhitakse, kujundades ümber

viisi, kuidas äriühingud suhtlevad või turustavad oma tooteid ja teenuseid. Ettepaneku

meetmed sobivad sellesse tänapäevasesse konteksti ja on seega vaikimisi digitaalsed.

Digivahenditel ja -lahendustel on oluline osa teatavates kavandatud meetmetes ning need

mõjutavad nende otstarbekust ja kulutõhusust. See kehtib kohustuse puhul nimetada

maksereeglite täitmise tagamise eest vastutavad asutused. Liikmesriikidel palutakse ka

julgustada VKEsid kasutama digivahendeid, et neile makstaks kiiremini, ning hõlbustada

nende jaoks osalemist finantskirjaoskuse ja krediidijuhtimise koolitusel, sh digitaalsete

maksevahendite kasutamise koolitusel.

• Põhiõigused

Ettepanek toetab Euroopa Liidu põhiõiguste harta ettevõtlusvabadust käsitleva artikli 16

rakendamist. Kiired maksed suurendavad usaldust turul ja edendavad ettevõtlust.

4. MÕJU EELARVELE

Ettepanek avaldab eeldatavasti teatavat eelarvelist mõju liikmesriikidele. Mõju on kirjeldatud

mõjuhinnangu vastavas jaotises.

Eeldatavasti ei mõjuta ettepanek ELi eelarvet ühelgi viisil. Tegutsev ELi maksete

vaatluskeskus34 võib toetada ettepaneku seiret, kasutades olemasolevaid ressursse.

5. MUU TEAVE

• Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

Algatuse edukust mõõdetakse järgmiste eesmärkide saavutamise seisukohast:

• vähendada 35 % nende äriühingute osakaalu, kes teatavad hilinenud maksete

probleemist (edusamme mõõdetakse lähtuvalt ettevõtjate rahastamisele juurdepääsu

käsitlevas 2022. aasta uuringus esitatud kõiki äriühinguid hõlmavast

võrdlusväärtusest: eesmärk on 28 % ja lähtetaseme väärtus 43 %);

• vähendada 35 % nende äriühingute osakaalu igas suurusklassis, kes teatavad

hilinenud maksete probleemist (edusamme mõõdetakse lähtuvalt ettevõtjate

rahastamisele juurdepääsu käsitlevas 2022. aasta uuringus esitatud kõiki suurusklasse

hõlmavast lähtetaseme väärtusest (eesmärk jääb vahemikku 26–31 % ja lähtetaseme

väärtus on 40–47 %)).

Komisjon jälgib ja hindab poliitikavariantide mõju hilinenud maksetele, kui kavandatud

määruse jõustumisest on möödunud neli aastat. ELi normide kohaldamist ja mõju on võimalik

jälgida aastaaruannetes, mille liikmesriigid on koostanud enda algatusel ning mida täiendavad

kolmandate isikute koostatud erasektori aruanded. Need aruanded sisaldavad üldjuhul

üksikasju maksete kohta ettevõtjatevahelistes tehingutes liikmesriikides ning ELi normide

34 https://single-market-economy.ec.europa.eu/smes/sme-strategy/late-payment-directive/eu-payment-

observatory_en#:~:text=The%20EU%20Observatory%20of%20Payments,commercial%20transactions

%20in%20the%20EU

ET 10 ET

täitmise kohta, samuti täitevasutuste tegevuse kohta näiteks saadud kaebuste arvu ja algatatud

uurimiste seisukohast. Aastaaruandeid peaksid arutama komisjon ja riiklikud pädevad

asutused. Vajaduse korral võib toetust pakkuda ka praegune ELi maksete vaatluskeskus

valdkondlike aruannete kujul.

Lisateave, sh võimalike järelevalvenäitajate mitteammendav loetelu on esitatud mõjuhinnangu

24. lisas.

• Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

Artikliga 1 (kohaldamisala) kinnitatakse praegune kohaldamisala ja selgitatakse, et määrust

ei kohaldata tarbijatega tehtavate tehingutega seotud maksetele, kahju hüvitamise maksetele

ega maksetele seoses võlgadega, mille suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus (sh võla

restruktureerimise menetlus). Kehtivas hilinenud maksete direktiivis on nimetatud kõiki neid

erandeid, aga uues tekstis sõnastatakse see selgemalt, lisades kõik erandid artiklisse 1.

Artiklis 2 (mõisted) säilitatakse enamik direktiivi mõistetest ja lisatakse uued mõisted

„heakskiitmis- või kontrollimenetlus“, „võlgnik“ ja „võlausaldaja“.

Artikkel 3 (maksetähtajad) on rangem kui kehtiva direktiivi artiklid 3 ja 4, piirates

maksetähtaega ja heakskiitmis- või kontrollimenetluse kestust 30 päevaga ning kaotades

igasugused viited äärmiselt ebaõiglastele tavadele ja klauslitele.

Maksimaalse maksetähtaja (60 päeva) erandid majandustegevuses osalevatele tervishoiu ja

avaliku sektori asutustele, mis on sätestatud kehtiva direktiivi artikli 4 lõike 4 punktis a ja

artikli 4 lõike 4 punktis b, jäetakse välja.

Artiklis selgitatakse, et kõnealuse määruse sätted ei piira lühemate tähtaegade kohaldamist,

mis võivad olla sätestatud siseriiklikus õiguses.

Artikkel 4 (maksed riigihangete alltöövõtjatele) on uus säte, millega toetatakse ehitustööde

hankelepingutes maksete edasikandmist tarneahelas allapoole, nõudes peatöövõtjalt otsestele

alltöövõtjatele maksmise tõendamist.

Artikkel 5 (viivis) on uus säte. See tugineb kehtiva direktiivi artiklite 3 ja 4 sätetele ning

selles selgitatakse, et viivis on automaatne, kui on täidetud vajalikud tingimused. Selles

nõutakse samuti, et võlgnik annaks võlausaldajale kogu teabe, mis on vajalik selleks, et ta

saaks arve vastu võtta. Selles uues artiklis 5 selgitatakse samuti, et kooskõlas kohtupraktikaga

arvestatakse viivist kuni põhisumma tasumiseni.

Artikkel 6 (viivise määr) on uus säte. Sellega ühtlustatakse viivise määr.

Artiklis 7 (maksegraafikud) kajastatakse kehtiva direktiivi artiklis 5 sätestatut.

Artikkel 8 (võlgade sissenõudmiskulude hüvitamine) vastab kehtiva direktiivi artiklile 6.

Selles viiakse kindlasummaline hüvitis kooskõlla inflatsiooniga ja selgitatakse, et selline

hüvitis tuleb tasuda iga tehingu pealt, mille eest on tasutud hilinemisega.

Artikkel 9 (kehtetud lepingutingimused ja -tavad) on uus. Sellega asendatakse kehtiva

direktiivi artikkel 7. Sellega kõrvaldatakse mõiste „äärmiselt ebaõiglane“ ja kehtestatakse

määruse alusel kehtetute tavade loetelu.

Artikkel 10 (omandiõiguse säilitamine) vastab kehtiva direktiivi artiklile 9.

ET 11 ET

Artikkel 11 (läbipaistvus) vastab kehtiva direktiivi artiklile 8.

Artikkel 12 (vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlus) vastab kehtiva direktiivi

artiklile 10.

Artikkel 13 (täitevasutused) on uus. Selles märgitakse, et liikmesriigid peavad nimetama

riiklikud ametiasutused, kes vastutavad määruse täitmise tagamise eest ning teevad koostööd

komisjoni ja muude asjaomaste riiklike täitevasutustega.

Artikkel 14 (täitevasutuste volitused) on uus. Selles loetletakse volitused, mis peavad

täitevasutustel olema, et nad saaksid tagada määruse täitmise.

Artikkel 15 (kaebused ja konfidentsiaalsus) on uus. Selles esitatakse tingimused, mille alusel

võlausaldajad ja võlausaldajate ühendused saavad esitada kaebusi hilinenud maksete korral,

ning täitevasutuste kohustused seoses kaebustega.

Artikkel 16 (alternatiivne vaidluste lahendamine) on uus. Selles edendatakse tulemuslike ja

sõltumatute alternatiivsete vaidluste lahendamise menetluste vabatahtlikku kasutamist, et

lahendada kiiremini vaidlused võlausaldajate ja võlgnike vahel, kahjustamata nende ärisuhet.

Artikkel 17 (digivahendid ning krediidijuhtimise ja finantskirjaoskuse alane koolitus) on uus.

Selle eesmärk on tagada digivahendite kasutamine määruse täitmise tagamiseks ning

edendada krediidijuhtimise vahendite ja finantskirjaoskuse alast koolitust VKEde jaoks, et

vähendada hilinenud makseid.

Artikkel 18 (aruanne) vastab kehtiva direktiivi artiklile 11 ja selles sätestatakse, et komisjon

peab esitama aruande määruse rakendamise kohta, kui määruse jõustumisest on möödunud

neli aastat.

Artikkel 19 (kehtetuks tunnistamine) vastab kehtiva direktiivi artiklile 13 ja seda on määruse

jaoks kohandatud.

Artikkel 20 (jõustumine ja kohaldamine) vastab kehtiva direktiivi artiklile 14 ja seda on

määruse jaoks kohandatud.

ET 12 ET

2023/0323 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

äritehingutes esinevate hilinenud maksete tõkestamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust1,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Siseturul tasutakse ettevõtjatevaheliste või ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste

vaheliste kaubatarnete või teenuste osutamise eest enamasti makse tasumise

edasilükkamise vormis, millega tarnija või teenuse osutaja annab kliendile arve

tasumiseks aega vastavalt sellele, kuidas pooled on kokku leppinud, nagu on märgitud

tarnija või teenuse osutaja arvele või nagu on ette nähtud seadusega.

(2) Sageli tehakse ettevõtjatevahelistes või ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste

vahelistes äritehingutes maksed lepingus kokkulepitust või üldiste äritingimustega või

seadusega ette nähtust hiljem.

(3) Maksetega hilinemine mõjutab otseselt rahavoogude likviidsust ja prognoositavust,

suurendades seeläbi käibekapitali vajadust ja vähendades äriühingu juurdepääsu

välisrahastamisele. See mõjutab konkurentsivõimet, vähendab tootlikkust, viib

koondamisteni, suurendab maksejõuetuse ja pankroti tõenäosust ja kujutab endast

olulist takistust kasvule. Maksetega hilinemisega seotud kahjulik mõju kandub edasi

tarneahelates, kuna makseviivitus kantakse sageli edasi tarnijatele. Need negatiivsed

tagajärjed avaldavad suurt negatiivset mõju väikestele ja keskmise suurusega

ettevõtjatele (edaspidi „VKEd“), kes tuginevad korrapärastele ja prognoositavatele

rahavoogudele. Seega on maksetega hilinemine probleem liidu majanduse jaoks selle

negatiivsete majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede tõttu.

(4) Kuigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 805/2004,2 (EÜ)

nr 1896/2006,3 (EÜ) nr 861/20074 ja (EL) nr 1215/20125 alusel on juba võimalik

1 ELT C […], […], lk […]. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse

Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.4.2004, lk 15). 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse

Euroopa maksekäsumenetlus (ELT L 399, 30.12.2006, lk 1).

ET 13 ET

pöörduda hilinenud maksetega seoses kohtusse, on vaja ette näha täiendavad sätted, et

vältida hilinenud makseid äritehingutes.

(5) Ettevõtjatel peaks olema võimalik kaubelda kogu siseturul tingimustel, mis tagavad, et

piiriüleste tehingutega ei kaasne suuremaid ohte kui kodumaise müügiga. Kui

siseriiklike ja piiriüleste tehingute suhtes kohaldataks märkimisväärselt erinevaid

norme, põhjustaks see konkurentsimoonutusi.

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/7/EL6 on sätestatud normid

hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul. 2019. aastal tegi Euroopa

Parlament kindlaks kõnealuse direktiivi mitu vajakajäämist. VKEde strateegias

kestliku ja digitaalse Euroopa kujundamiseks7 kutsuti üles tagama VKEde jaoks

hilinenud makseteta keskkond ja tugevdama direktiivi 2011/7/EL täitmise tagamist.

2021. aastal tõi tulevikukindluse platvorm oma arvamuses esile kõnealuse direktiivi

rakendamise seisukohast kriitilised küsimused. Nendes algatustes kindlaks tehtud

peamised vajakajäämised on seotud järgmisega: mitmetimõistetavad sätted, mis

käsitlevad „äärmist ebaõiglust“ ettevõtjatevaheliste tehingute maksetähtaegades,

ebaõiglaseid maksetavasid ning heakskiitmis- ja kontrollimenetluste tähtaegu;

kindlasummaline hüvitis; riigi ja ettevõtjate vaheliste tehingute ning ettevõtjate

omavaheliste tehingute maksetingimusi käsitlevate reeglite asümmeetria;

ettevõtjatevaheliste äritehingute maksimaalse maksetähtaja puudumine; nõuetele

vastavuse ja nõuete täitmise tagamise järelevalve puudumine; selliste vahendite

puudumine, millega tõkestada teabe asümmeetriat, ning selliste vahendite puudumine,

mille abil võlausaldajad saavad võtta meetmeid oma võlgnike vastu ning koosmõju

puudumine riigihangete raamistikuga.

(7) Nende vajakajäämiste kõrvaldamiseks tuleks direktiiv 2011/7/EL asendada.

(8) Tuleks kehtestada normid, et hoida ära hilinenud maksed äritehingutes, mis käsitlevad

kauba kohaletoimetamist või teenuste osutamist tasu eest, olenemata sellest, kas need

tehingud toimuvad ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja avaliku sektori / võrgustiku

sektori hankijate vahel, mille puhul viimatinimetatud on võlgnikud, kui kõnealused

hankijad teevad ettevõtjatele märkimisväärses ulatuses makseid.

(9) Ehitustööde hankelepingute ning ehitus- ja inseneritööde puhul esineb väga sageli liiga

pikki maksetähtaegu ja viivitusi. Seega tuleks käesolevat määrust kohaldada ka sellise

tegevuse suhtes.

(10) Käesoleva määruse kohaldamisalast tuleks välja jätta tehingud tarbijatega,

kahjuhüvitamiseks tehtud maksed, sh kindlustusandjate tehtud maksed, ning

maksekohustused, mida saab tühistada, mis võidakse edasi lükata või millest võidakse

loobuda maksejõuetusmenetluse või restruktureerimise menetluse raames või sellega

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse

Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, 31.7.2007, lk 1). 5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse

ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012,

lk 1). 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksmisega

võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT L 48, 23.2.2011, lk 1). 7 COM(2020) 103 final

ET 14 ET

seoses, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/10238 kohased

ennetava saneerimise menetlused.

(11) Hilinenud maksete näol on tegemist lepingurikkumisega, mille muudavad võlgnike

jaoks rahaliselt ahvatlevaks hilinenud maksete suhtes rakendatavad madalad või

puuduvad viivisemäärad või aeglane õiguskaitsemenetlus. Et sellist suundumust muuta

ja hilinenud makseid vältida, on vaja otsustavat tegutsemist õigeaegse maksmise

kultuuri suunas, kus viivise nõudmise õigust ei saa välistada. Seetõttu peaksid

lepingulised maksetähtajad piirduma 30 kalendripäevaga nii ettevõtjatevahelistes kui

ka avaliku sektori asutuste ja ettevõtjate vahelistes tehingutes, kus avaliku sektori

asutus on võlgnik.

(12) Menetlusi kauba või teenuste lepingus märgitud nõuetele vastavuse kontrollimiseks

või heakskiitmiseks ning arvete korrektsuse ja nõuetele vastavuse kontrollimiseks

kasutatakse sageli maksetähtaja tahtlikuks pikendamiseks. Nende lepingusse lisamine

peaks seega olema objektiivselt põhjendatud lähtuvalt kõnealuse lepingu erilaadist või

selle teatavatest omadustest9.. Seetõttu peaks olema võimalik lisada selline kontrolli-

või heakskiitmismenetlus lepingusse ainult juhul, kui see on ette nähtud siseriikliku

õigusega ja vajalik kaupade või teenuste eripärast tingituna. Eesmärgiga vältida, et

seda heakskiitmis- või kontrollimenetlust kasutatakse maksetähtaja pikendamiseks,

tuleks lepingus selgelt kirjeldada sellise menetluse üksikasju, sh selle kestust. Samadel

kaalutlustel peaks võlgnik algatama kontrolli- või heakskiitmismenetluse viivitamata

pärast võlausaldajalt äritehinguga seotud kaupade ja/või teenuste saamist, olenemata

sellest, kas võlausaldaja on esitanud arve või samaväärse maksetaotluse. Sobilik on

kehtestada heakskiitmis- või kontrollimenetluse maksimaalne kestus, et mitte ohustada

käesoleva määruse eesmärkide saavutamist.

(13) Käesolev määrus ei tohiks piirata lühemate tähtaegade kohaldamist, mis võidakse näha

ette siseriikliku õigusega ja mis on võlausaldajale soodsamad.

(14) Riigihangetel võib olla oluline roll maksekäitumise parandamisel. Seetõttu tuleks

suurendada riigihankeid puudutava poliitika ja normide ning kiire maksmise

eesmärkide koosmõju. Eelkõige ehitustööde hangetes ei maksa peatöövõtja

alltöövõtjatele sageli õigel ajal, isegi kui avaliku või võrgustiku sektori hankijad on

neile lepingu alusel makse teinud, ja see võib tekitada tarneahelas kahjuliku

doominoefekti. Seetõttu on kohane, et töövõtjad esitaksid avaliku ja võrgustiku sektori

hankijatele tõendi makse kohta, mille nad on teinud oma otsestele alltöövõtjatele.

(15) Liidu õigusaktide järjepidevuse huvides tuleks käesoleva määruse kohaldamisel

kasutada mõistete „avaliku sektori hankija“ ja „võrgustiku sektori hankija“ määratlusi,

mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2014/23/EL,10

2014/24/EL,11 2014/25/EL12 ja 2009/81/EÜ13.

8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava

saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja

võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi

(EL) 2017/1132 (ELT L 172, 26.6.2019, lk 18). 9 20. oktoobri 2022. aasta otsus kohtuasjas C-585/20, BFF Finance Iberia SAU vs. Gerencia Regional de

Salud de la Junta de Castilla y León (ELT C 53, 15.2.2021, lk 19), EU:C:2022:806, punkt 53. 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute

sõlmimise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 1–64). 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja

direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65–242).

ET 15 ET

(16) Viivist tuleks arvutada lihtintressina iga päeva kohta. Viivis lisatakse maksmisele

kuuluvale summale. Seega on võlgnik täitnud oma kohustused ainult juhul, kui

võlausaldaja on saanud maksmisele kuuluva summa koos vastava viivise ja

kindlasummalise hüvitisega. Viivist arvestatakse kuni maksmisele kuuluva summa

võlausaldajale tasumiseni.

(17) Võlausaldajal ei tohiks olla võimalik loobuda viivise saamise õigusest, kuna viivisel

on kaks otstarvet: hüvitada osa võlausaldajale viivitusest tekkinud kahjust ja karistada

võlgnikku lepingu rikkumise eest. Selleks et võlausaldajal oleks lihtsam viivist ja

hilinenud makse korral hüvitist saada, peaks võlausaldaja õigus neid saada olema

automaatne, välja arvatud juhul, kui makseviivitus ei ole tekkinud võlgniku süü tõttu.

(18) On vaja, et võlausaldajad saaksid hilinenud maksetest tulenevate sissenõudmiskulude

katmiseks õiglast hüvitist, mis motiveeriks makseviivitustest hoiduma. Need kulud

peaksid hõlmama halduskulude sissenõudmist ja hüvitist hilinenud maksest tekkinud

sisekulude eest ning need tuleks lisada viivisele iga äritehingu puhul, mille eest on

Euroopa Kohtu hinnangul makstud hilinemisega14. Sissenõudmiskulude

kindlasummaline miinimumhüvitis tuleks kindlaks määrata, ilma et see piiraks

siseriiklikke sätteid, mille kohaselt liikmesriigi kohus võib määrata võlausaldajale

täiendava hüvitise, mis on seotud võlgniku hilinenud maksega.

(19) Makseid peaks olema võimalik teha osamaksetena või ajatatud maksetena. Siiski

tuleks iga osamakse või makse teha kokkulepitud tingimustel ja nende suhtes tuleks

kohaldada käesolevas määruses sätestatud hilinenud maksete norme.

(20) Lisaks kindlale summale, millega kaetakse sissenõudmisega seotud sisekulud, peaks

võlausaldajal olema õigus nõuda hüvitist ka muude, võlgniku hilinenud maksetega

seotud sissenõudmiskulude eest. Niisuguste kulude hulka peaksid kuuluma näiteks

kulud, mis tekivad võlausaldajale seoses juristi või inkassofirma poole pöördumisega.

(21) Tuleks vältida lepinguvabaduse kuritarvitamist võlausaldaja kahjuks. Seega kui

lepingu klausel või tava, mis on seotud maksetähtpäeva või -ajaga, viivise tasumise

või määraga, sissenõudmiskulude hüvitamisega, kontrolli- või heakskiitmismenetluse

pikendamisega või arve saatmisega tahtlikult viivitamise või saatmise takistamisega, ei

ole kooskõlas käesoleva määrusega, siis peaks see olema kehtetu.

(22) Et oleks võimalik tõhustada jõupingutusi, mille eesmärk on hoida ära lepinguvabaduse

kuritarvitamist võlausaldajate kahjuks, peaks organisatsioonidel, keda on ametlikult

tunnustatud võlausaldajate esindajatena, ja organisatsioonidel, kellel on õigustatud

huvi seoses ettevõtjate esindamisega, olema võimalik pöörduda liikmesriikide kohtute

või haldusasutuste poole, et hilinenud maksed ära hoida.

(23) Selleks et tagada maksmisele kuuluva summa tasumine täies ulatuses, on oluline

veenduda, et müüja omandiõigus kauba suhtes säilib seni, kuni kauba eest on täies

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-

, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT L 94, 28.3.2014, lk 243–374). 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse

teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste

riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (ELT L 216,

20.8.2009, lk 76–136). 14 20. oktoobri 2022. aasta otsus kohtuasjas C-585/20, BFF Finance Iberia SAU vs. Gerencia Regional de

Salud de la Junta de Castilla y León, ECLI:EU:C:2022:806.

ET 16 ET

mahus tasutud, kui omandiõiguse säilitamine on ostja ja müüja vahel enne kauba

tarnimist sõnaselgelt kokku lepitud.

(24) Käesoleva määruse nõuetekohase kohaldamise tagamiseks on oluline kindlustada

käesolevas määruses sätestatud õiguste ja kohustuste läbipaistvus. Õige intressimäära

kohaldamise tagamiseks on oluline, et liikmesriigid ja komisjon need avalikustaksid.

(25) Karistused maksete hilinemise eest on hoiatavad ainult siis, kui nendega kaasneb

õiguskaitsemenetlus, mis on kiire ja võlausaldaja jaoks tulemuslik. Vaidlustamata

nõuete kiired sissenõudmismenetlused peaksid seega olema kättesaadavad kõigile

liidus tegutsevatele võlausaldajatele.

(26) Käesoleva määruse järgimise hõlbustamiseks ja tagamiseks peaksid liikmesriigid

nimetama määruse täitmise tagamise eest vastutavad asutused, kes täidavad oma

kohustusi ja ülesandeid objektiivselt ja õiglaselt ning tagavad eraõiguslike ettevõtjate

ja avaliku sektori asutuste võrdse kohtlemise. Need täitevasutused peaksid tegema

uurimisi oma algatusel, menetlema kaebusi ja neil peaks muu hulgas olema volitus

kehtestada karistusi ja avaldada korrapäraselt oma otsuseid. Lisaks sellele peaksid

liikmesriigid tulemuslikuma nõuete täitmise tagamise huvides kasutama võimaluste

piires digivahendeid.

(27) Lihtsate ja juurdepääsetavate õiguskaitsevahendite tagamiseks peaksid liikmesriigid

edendama tõhusa ja sõltumatu alternatiivse vaidluste lahendamise mehhanismi

vabatahtlikku kasutamist, et lahendada äritehingute käigus tekkinud maksevaidlused.

(28) Arvetega kaasnevad maksetaotlused ning need on kaupade tarnimise ja teenuste

osutamise tehingute väärtusahela olulised dokumendid, muu hulgas maksetähtpäeva

kindlaksmääramise seisukohast. Oluline on edendada süsteeme, mis pakuvad

õiguskindlust võlgnikele saadetavate arvete täpse kättesaamise kuupäeva osas,

sealhulgas e-arveldamisel, kus arvete kättesaamine oleks elektrooniliselt tõendatav ja

mida reguleerivad osaliselt nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ15 ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/55/EÜ16 arvete esitamist käsitlevad sätted.

(29) Ettevõtjate ja eelkõige VKEde tõhus juurdepääs krediidijuhtimise ja finantskirjaoskuse

koolitustele võib märkimisväärselt aidata vähendada makseviivitusi, säilitada

optimaalset rahavoogu, vähendada makseviivituse riski ja suurendada potentsiaalset

kasvu. Sellest hoolimata ei ole VKEdel sageli võimalik kõnealusesse koolitusse

investeerida ning praegu on saadaval väga vähe koolitusi ja koolitusmaterjale, milles

keskendutakse VKEde teadmiste parandamisele krediidijuhtimise ja arvete haldamise

valdkonnas. Seega on kohane sätestada, et liikmeriigid peavad tagama VKEde jaoks

kättesaadavad ja juurdepääsetavad krediidijuhtimise ja finantskirjaoskuse koolitused,

sh digivahendite kasutamise kohta tähtaegsete maksete tagamiseks.

(30) Käesoleva määruse teatavad sätted on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi (EL) 2019/63317 sätetega. Direktiivide 2011/7/EL ja (EL) 2019/633

omavahelisi seoseid on selgitatud direktiivi (EL) 2019/633 põhjendustes 17 ja 18 ning

artikli 3 lõikes 1. Kuna käesoleva määrusega asendatakse direktiiv 2011/7/EL, ei

15 Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi

(ELT L 347, 11.12.2006, lk 1). 16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/55/EL, mis käsitleb e-arveldamist

riigihangete puhul (ELT L 133, 6.5.2014, lk 1). 17 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/633, mis käsitleb

põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid

kaubandustavasid (ELT L 111, 25.4.2019, lk 59)

ET 17 ET

tohiks see mõjutada direktiivis (EL) 2019/633 sätestatud norme, sh sätteid, mida

kohaldatakse koolikava raames tehtud maksete,18 väärtuse jaotamise kokkulepete19 ja

teatavate maksete suhtes viinamarjade, viinamarjavirde ja veini pakendamata kujul

müügiks veinisektoris,20 välja arvatud mitteriknevate põllumajandustoodete ja

toiduainete tarne suhtes kohaldatavad maksimaalsed maksetähtajad. Kuid käesolev

määrus ei takista liikmesriikidel kehtestada või säilitada põllumajandus- ja

toidusektoris kohaldatavaid siseriiklikke sätteid, millega nähakse ette rangemad

maksetingimused või erineva maksetähtaegade arvutamise, dies a quo, ning kontrolli-

ja heakskiitmismenetlused põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijatele, mis on

võlausaldaja jaoks soodsamad.

(31) Käesoleva määruse eesmärk on tõkestada hilinenud makseid äritehingutes, et tagada

siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige VKEde

konkurentsivõimet. Seda eesmärki ei saa piisavalt saavutada liikmesriigid, kuna

riiklike lahenduste rakendamine põhjustaks tõenäoliselt ühtsete normide puudumise,

ühtse turu killustatuse ja suuremad kulud piiriüleselt kauplevatele äriühingutele.

Seetõttu on seda eesmärki parem saavutada liidu tasandil. Liit võib sellest tulenevalt

võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse

põhimõttega. Selles artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe

käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(32) Selleks et anda asjaomastele osalejatele piisavalt aega võtta kasutusele käesoleva

määruse täitmiseks vajalikud korraldused, tuleks selle kohaldamine edasi lükata.

Võlausaldajate parema kaitse tagamiseks kohaldatakse äritehingute suhtes, mille eest

tasumine peab toimuma pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva, käesoleva

määruse sätteid, isegi kui asjakohane leping kirjutati alla enne selle kohaldamise

kuupäeva,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kohaldamisala

1. Käesolevat määrust kohaldatakse maksete suhtes, mida tehakse ettevõtjatevahelistes

tehingutes või ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste vahelistes tehingutes, kus

võlgnik on avaliku sektori asutus ja mille tulemuseks on kaupade tarnimine või

teenuste osutamine tasu eest (edaspidi „äritehing“).

2. Lõikes 1 osutatud kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest hõlmab ka

riiklike ehitustööde ning üld- ja tsiviilehitustööde projekteerimist ja elluviimist.

3. Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste maksete suhtes:

a) maksed tarbijatega tehtavate tehingute eest;

18 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013 (millega

kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus) (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671) artikkel 23. 19 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013 (millega

kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus) (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671)

artikkel 172a. 20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013 (millega

kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus) (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671)

artikkel 147a.

ET 18 ET

b) kahjuhüvitise maksed, sh kindlustusandjate maksed;

c) maksekohustused, mis võidakse tühistada, mida võidakse edasi lükata või

millest võidakse loobuda maksejõuetus- või restruktureerimismenetluse

raames, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/102321

sätestatud ennetava saneerimise menetlused.

4. Käesolev määrus ei mõjuta direktiivis (EL) 2019/633 sätestatut, v.a käesoleva

määruse artikli 3 lõige 1.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „ettevõtja“ – igasugune organisatsioon, olenemata selle vormist ja rahastamise

viisist, mis tegeleb iseseisvalt majandus- või kutsetegevusega;

2) „avaliku sektori asutus“ – avaliku sektori hankija, nagu on määratletud

direktiivi 2014/23/EL artikli 6 lõikes 1, direktiivi 2014/24/EL artikli 2 lõike 1

punktis 1 ning direktiivi 2014/25/EL artikli 3 lõikes 1;

3) „hilinenud makse“ – makse, mida ei ole tehtud artiklis 3 sätestatud lepingu- või

seadusjärgse tähtaja jooksul;

4) „maksmisele kuuluv summa“ – summa, mis oleks pidanud olema makstud artiklis 3

sätestatud lepingu- või seadusjärgse maksetähtaja jooksul, sealhulgas kohaldatavad

maksud, tollimaksud, tasud või lõivud, mis on esitatud arvel või samaväärsel

maksetaotlusel;

5) „täitedokument“ – kohtu või muu pädeva asutuse tehtud otsus, kohtuotsus või

maksekäsk, eraõiguslik laenuleping või välja antud muu dokument (ka need, mis on

ajutiselt täidetavad), mis puudutab kohest tasumist või tasumist osamaksetena ja

mille alusel saab võlausaldaja nõuda oma nõude võlgniku käest sisse sundtäitmise

teel;

6) „omandiõiguse säilitamine“ – lepinguline kokkulepe, mille kohaselt müüjal säilib

omandiõigus asjaomase kauba suhtes, kuni selle hind on täies ulatuses tasutud;

7) „heakskiitmis- või kontrollimenetlus“ – menetlus, mille abil tehakse kindlaks

tarnitud kaupade või osutatud teenuste vastavus lepingu tingimustele;

8) „võlgnik“ – füüsiline või juriidiline isik või avaliku sektori asutus, kes peab tasuma

tarnitud kauba või osutatud teenuse eest;

9) „võlausaldaja“ – füüsiline või juriidiline isik või avaliku sektori asutus, kes tarnis

võlgnikule kauba või osutas võlgnikule teenuse.

21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava

saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja

võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi

(EL) 2017/1132 (ELT L 172, 26.6.2019, lk 18).

ET 19 ET

Artikkel 3

Maksetähtajad

1. Äritehingutes ei tohi maksetähtaeg ületada 30 kalendripäeva alates arve või

samaväärse maksetaotluse võlgniku kätte jõudmise kuupäevast, tingimusel et võlgnik

on kaubad või teenused saanud. Seda ajavahemikku kohaldatakse nii

ettevõtjatevaheliste tehingute kui ka avaliku sektori asutuste ja ettevõtjate vaheliste

tehingute suhtes. Sama maksetähtaega kasutatakse direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3

lõike 1 punkti a alapunkti i teises taandes ja alapunkti ii teises taandes nimetatud

mitteriknevate põllumajandustoodete ja toiduainete tarne puhul, v.a juhul, kui

liikmesriik näeb nende toodete puhul ette lühema maksetähtaja.

2. Siseriiklikus õiguses võidakse erandkorras ette näha heakskiitmis- või

kontrollimenetlus, kui see on rangelt vajalik kauba või teenuse eripärast tingituna.

Sel juhul kirjeldatakse lepingus heakskiitmis- või kontrollimenetluse üksikasju, sh

selle kestust.

3. Kui lepinguga on lõike 2 alusel ette nähtud heakskiitmis- või kontrollimenetlus, siis

ei tohi selle menetluse maksimaalne kestus ületada 30 kalendripäeva alates

kuupäevast, millal võlgnik on kauba või teenuse saanud, isegi kui kõnealused kaubad

tarnitakse või teenused osutatakse enne arve või samaväärse maksetaotluse esitamist.

Sel juhul algatab võlgnik heakskiitmis- või kontrollimenetluse viivitamata pärast

võlausaldajalt äritehinguga seotud kaupade ja/või teenuste saamist. Maksetähtaeg ei

tohi olla pikem kui 30 kalendripäeva pärast kõnealuse menetluse toimumist.

4. Lõikes 1 sätestatud maksetähtaeg on maksimaalne maksetähtaeg ja see ei piira

siseriikliku õigusega ette nähtud võimaliku lühema tähtaja kohaldamist.

Artikkel 4

Maksed riigihangete alltöövõtjatele

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2014/23/EL, 2014/24/EL, 2014/25/EL

ja 2009/81/EÜ22 kohaldamisalasse kuuluvate ehitustööde hankelepingute puhul

esitavad töövõtjad avaliku või võrgustiku sektori hankijatele kõnealuste direktiivide

tähenduses tõendid selle kohta, et juhul kui see on kohaldatav, on nad tasunud oma

otsestele alltöövõtjatele, kes osalevad lepingu täitmises, käesolevas määruses

sätestatud tähtaegade jooksul ja tingimustel. Tõendid võidakse esitada töövõtja

kirjaliku avaldusena ning töövõtja peab esitama need avaliku või võrgustiku sektori

hankijale enne maksetaotluse esitamist või hiljemalt selle esitamise ajal.

2. Kui avaliku või võrgustiku sektori hankija ei ole saanud lõikes 1 osutatud tõendit või

tal on teavet peatöövõtja hilinenud makse kohta oma otsestele alltöövõtjatele,

teavitab avaliku või võrgustiku sektori hankija sellest viivitamata asjaomase

liikmesriigi täitevasutust.

22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse

teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste

riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ.

ET 20 ET

Artikkel 5

Viivis

1. Hilinenud makse korral tasub võlgnik viivist, v.a juhul, kui makseviivitus ei ole

tekkinud võlgniku süü tõttu.

2. Võlgnik tasub viivise võlausaldajale automaatselt, ilma et võlausaldaja peaks saatma

meeldetuletust, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) võlausaldaja on täitnud oma lepingulised kohustused ja seadusest tulenevad

kohustused;

b) võlgnik on saanud arve või samaväärse maksetaotluse;

c) võlausaldaja ei ole saanud arves või samaväärses maksetaotluses märgitud

maksmisele kuuluvat summat artiklis 3 sätestatud lepingu- või seadusjärgse

maksetähtaja jooksul.

3. Võlausaldajal ei ole võimalik loobuda viivise saamise õigusest.

4. Võlgnik ja võlausaldaja ei saa arve või võrdväärse maksetaotluse kättesaamise

kuupäeva omavahelises lepingus kokku leppida.

5. Võlgnik esitab võlausaldajale kogu asjakohase teabe, millega tagatakse, et

võlausaldaja arve või samaväärne maksetaotlus võetakse vastu ja võlgnik menetleb

seda kohe pärast kättesaamist.

6. Kui lõikes 2 märgitud tingimused on täidetud, hakatakse viivist arvestama alates

järgmistest sündmustest viimasest:

a) kuupäev, mil võlgnik sai kätte arve või samaväärse maksetaotluse;

b) kuupäev, mil võlgnik sai kätte kaubad või teenused.

7. Viivist arvestatakse kuni maksmisele kuuluva summa tasumiseni.

Artikkel 6

Viivise määr

1. Viivis on võrdväärne viiteintressimääraga, millele on lisatud

kaheksa protsendipunkti.

2. Liikmesriigid, mille rahaühik on euro, tagavad, et viiteintressimäär vastab ühele

järgmisest:

a) Euroopa Keskpanga viimati toimunud põhiliste refinantseerimistoimingute

puhul kohaldatav intressimäär;

b) intressi piirmäär, kui Euroopa Keskpanga viimati toimunud põhilised

refinantseerimistoimingud on teostatud muutuva intressimääraga.

3. Liikmesriigi puhul, mille rahaühik ei ole euro, on viiteintressimäär asjaomase riigi

keskpanga määratud intressimäär.

4. Viiteintressimäär asjaomase aasta esimese poolaasta jooksul on määr, mis määrati

kindlaks kõnealuse aasta 1. jaanuaril. Viiteintressimäär asjaomase aasta teisel

poolaastal on määr, mis määrati kindlaks selle aasta 1. juulil.

ET 21 ET

Artikkel 7

Maksegraafikud

Kui maksed tehakse osamaksetena maksegraafiku alusel ja mõnda neist osamaksetest ei ole

kokkulepitud kuupäevaks tasutud, arvutatakse artiklis 5 osutatud viivis tasumata jäänud

summa alusel. Hüvitist makstakse artikli 8 kohaselt.

Artikkel 8

Võlgade sissenõudmiskulude hüvitamine

1. Kui viivis hilinenud makse eest kuulub artikli 5 kohaselt tasumisele, peab võlgnik

automaatselt tasuma võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude eest

kindlasummalist hüvitist, mille suurus on 50 eurot iga äritehingu kohta.

2. Võlgnik peab lõikes 1 osutatud kindlasummalise hüvitise maksma võlausaldajale

viimase kantud sissenõudmiskulude hüvitamiseks, ilma et oleks vaja meeldetuletust.

3. Võlausaldajal ei ole võimalik lõikes 1 osutatud kindlasummalise hüvitise nõudmise

õigusest loobuda.

4. Lisaks lõikes 1 osutatud kindlasummalisele hüvitisele on võlausaldajal õigus nõuda

võlgnikult kõnealust kindlasummalist hüvitist ületavate ja võlgniku hilinenud

maksest tulenevate sissenõudmiskulude mõistlikku hüvitamist.

5. Käesolevat artiklit kohaldatakse, ilma et see piiraks võlausaldaja õigust saada mis

tahes muud hüvitist.

Artikkel 9

Kehtetud lepingutingimused ja tavad

1. Järgmised lepingutingimused ja tavad on kehtetud:

a) artikli 3 nõuetele mittevastava maksetähtaja kehtestamine;

b) võlausaldaja artiklis 5 sätestatud viivise saamise õiguse või artiklis 8 sätestatud

sissenõudmiskulude hüvitise saamise õiguse tühistamine või piiramine;

c) kontrolli- või heakskiitmismenetluse pikendamine artikli 3 lõikes 3 kehtestatud

ajavahemikust pikemaks;

d) arve saatmisega tahtlik viivitamine või selle takistamine.

2. Liikmesriigid tagavad, et kasutusel on piisavad ja tulemuslikud vahendid lõikes 1

osutatud lepingutingimuste ja tavade lõpetamiseks.

3. Lõikes 2 osutatud vahendid hõlmavad võimalust, mille kohaselt organisatsioonid,

keda on ametlikult tunnustatud ettevõtjate esindajatena, ja organisatsioonid, kellel on

õigustatud huvi seoses ettevõtjate esindamisega, võivad pöörduda kohtusse või

pädevate haldusasutuste poole.

Artikkel 10

Omandiõiguse säilitamine

Võlausaldajale jääb omandiõigus kauba suhtes seni, kuni kauba eest on täies mahus tasutud,

kui omandiõiguse säilitamises on võlgniku ja võlausaldaja vahel enne kauba tarnimist

sõnaselgelt kokku lepitud.

ET 22 ET

Artikkel 11

Läbipaistvus

1. Liikmesriigid tagavad käesolevast määrusest tulenevate õiguste ja kohustuste

läbipaistvuse, sealhulgas teevad nad sel eesmärgil üldsusele kättesaadavaks

kohaldatava viivisemäära.

2. Komisjon teeb üldsusele internetis kättesaadavaks liikmesriikides kohaldatavad

kehtivad viivisemäärad.

Artikkel 12

Vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlus

1. Võlausaldajad saavad täitedokumendi, muu hulgas kiirmenetluse korras ja olenemata

võla suurusest, tavapäraselt 90 kalendripäeva jooksul alates hagi esitamisest või

kohtu või muu pädeva asutuse poole pöördumisest eeldusel, et võlga ega menetlust ei

ole vaidlustatud.

2. Lõikes 1 osutatud ajavahemiku arvutamisel ei võeta arvesse järgmist:

a) dokumentide kättetoimetamise aeg

b) ja võlausaldaja põhjustatud viivitused.

3. Käesolevat artiklit kohaldatakse, ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1896/2006

kohaldamist.

Artikkel 13

Täitevasutused

1. Iga liikmesriik nimetab ühe või mitu asutust, kes vastutab või vastutavad käesoleva

määruse täitmise tagamise eest (edaspidi „täitevasutus“).

2. Kui see on asjakohane, siis võtavad täitevasutused meetmeid, millega tagatakse

maksetähtaegadest kinnipidamine.

3. Täitevasutused teevad omavahel ja komisjoniga tõhusalt koostööd ja abistavad

üksteist vastastikku uurimistes, millel on piiriülene mõõde.

4. Täitevasutused kooskõlastavad oma tegevust muude asutustega, kes vastutavad liidu

või siseriiklike õigusaktide järgimise tagamise eest, sh teabevahetuskohustuste

raames.

5. Täitevasutused edastavad põllumajandus- ja toidusektoris hilinenud maksete kohta

saadud kaebused direktiivi (EL) 2019/633 kohastele pädevatele nõuete täitmise eest

vastutavatele asutustele..

Artikkel 14

Täitevasutuste volitused

1. Täitevasutustel peavad olema vajalikud ressursid ja asjatundlikkus oma ülesannete

täitmiseks ning neil peavad olema järgmised volitused:

a) õigus algatada ja teha uurimisi omal algatusel või kaebuse alusel;

b) õigus nõuda võlgnikelt ja võlausaldajatelt kogu asjasse puutuvat teavet, et teha

äritehingutes esinenud hilinenud maksetega seotud uurimisi;

c) õigus korraldada uurimiste raames ette teatamata kohapealseid kontrolle;

ET 23 ET

d) õigus teha otsuseid, millega tuvastatakse käesoleva määruse rikkumine, ja

nõuda, et võlgnik maksaks artiklis 5 sätestatud viivist või artiklis 8 sätestatud

hüvitist võlausaldajale;

e) õigus määrata rikkumise eest vastutajatele trahve, algatada menetlusi nende

trahvide määramiseks ning määrata muid karistusi ja võtta ajutisi meetmeid;

f) õigus nõuda võlgnikult rikkumise lõpetamist;

g) õigus avaldada punktides d, e ja f osutatud otsused.

2. Liikmesriigid kehtestavad normid, mida kohaldatakse käesoleva määruse rikkumise

korral, ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks.

Kehtestatud karistused peavad olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni [hiljemalt [---] / viivitamata] nimetatud normidest

ja meetmetest ning annavad viivitamata teada nende hilisematest muudatustest.

Artikkel 15

Kaebused ja konfidentsiaalsus

1. Võlausaldajad võivad esitada kaebuse kas võlausaldaja või võlgniku tegevuskoha

liikmesriigi täitevasutusele. Täitevasutus, kellele kaebus esitati, on pädev tagama

käesoleva määruse täitmise.

2. Kui nende liikmed on seisukohal, et nende suhtes on toime pandud käesoleva

määruse rikkumine, võivad organisatsioonid, kes on ametlikult tunnustatud

võlausaldajaid esindavate organisatsioonidena, või organisatsioonid, kellel on

õigustatud huvi esindada ettevõtjaid, esitada artiklis 13 osutatud täitevasutustele

kaebusi oma liikmete või asjakohastel juhtudel oma liikmesorganisatsioonide

liikmete taotlusel.

3. Kui kaebuse esitaja seda soovib, siis võtab täitevasutus vajalikud meetmed, et tagada

kaebuse esitaja isiku sobilik konfidentsiaalsus. Kaebuse esitaja märgib ära kogu

teabe, mille puhul ta konfidentsiaalsust nõuab.

4. Täitevasutus, kellele kaebus esitati, teavitab kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul

pärast kaebuse saamist sellest, kuidas ta kavatseb kaebust menetleda.

5. Kui täitevasutus leiab, et kaebuse alusel meetmete võtmiseks ei ole piisavalt alust,

teavitab ta kaebuse esitajat oma otsuse põhjustest mõistliku aja jooksul pärast

kaebuse saamist.

6. Kui täitevasutus leiab, et kaebuse alusel meetmete võtmiseks on piisav alus, algatab

ta kaebuse uurimise ning viib selle läbi ja lõpule mõistliku aja jooksul.

7. Kui täitevasutus leiab, et võlgnik on rikkunud käesolevat määrust, nõuab ta

võlgnikult ebaseadusliku tegevuse lõpetamist.

Artikkel 16

Alternatiivne vaidluste lahendamine

1. Piiramata võlausaldajate õigust esitada kaebusi artikli 15 alusel ning artiklites 13,

14 ja 15 sätestatud täitevasutuste kohustusi ja volitusi, edendavad liikmesriigid

alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismide tulemuslikku ja sõltumatut

vabatahtlikku kasutamist, et lahendada võlausaldajate ja võlgnike vahelised

vaidlused.

ET 24 ET

2. Hilinenud maksetega seotud vaidluste alternatiivsed vaidluste lahendamise

mehhanismid julgustavad vaidluse osalisi leidma ise lahendust ning tegutsema

kiirelt, tõhusalt ja kulutasuvalt, säilitades poolte vahel kindlustunde ja usalduse.

Artikkel 17

Digivahendid ning krediidijuhtimise ja finantskirjaoskuse alane koolitus

1. Liikmesriigid kasutavad käesoleva määruse täitmise tulemuslikuks tagamiseks

võimaluste piires digivahendeid.

2. Liikmesriigid tagavad, et väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele on

kättesaadav ja juurdepääsetav krediidijuhtimise vahendite ja finantskirjaoskuse

koolitused, sh digivahendite kasutamise kohta tähtaegsete maksete tagamiseks.

Artikkel 18

Aruanne

Hiljemalt [väljaannete talitus: palun lisada kuupäev, mis saabub neli aastat pärast käesoleva

määruse jõustumise kuupäeva] esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande

käesoleva määruse rakendamise kohta.

Artikkel 19

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2011/7/EL tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 20

Jõustumine ja kohaldamine

1. Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu

Teatajas.

2. Seda kohaldatakse alates [väljaannete talitus: palun lisada kuupäev, mis saabub

12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva].

3. Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse pärast käesoleva määruse kohaldamise

kuupäeva tehtavate äritehingute suhtes, sh juhul, kui nende aluseks olev leping on

sõlmitud enne seda kuupäeva.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourgis,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

    Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Justiitsministeerium /  / ; Riigikantselei /  / 2-5/23-02031

Resolutsiooni teema: Äritehingutes esinevate hilinenud maksete tõkestamise määrus

Adressaat: Justiitsministeerium Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli: - Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS äritehingutes esinevate hilinenud maksete tõkestamise kohta, COM(2023) 533.

EISi toimiku nr: 23-0402

Tähtaeg: 15.01.2024

Adressaat: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium Ülesanne: Palun esitada oma sisend Justiitsministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).

Tähtaeg: 04.12.2023

Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 25.01.2024 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (17.01.2024) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 15.01.2024.

Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Kinnitamise kuupäev: 20.10.2023 Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme [email protected], 693 5201      

16.10.2023

Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS äritehingutes esinevate hilinenud

maksete tõkestamise kohta

Otsuse ettepanek koordinatsioonikogule

Kujundada seisukoht

Peavastutaja: JM

Kaasvastutajad: MKM, RM

Kaasvastutaja sisendi tähtpäev 04.12.2023

KOKi esitamise tähtpäev 17.01.2024

VV esitamise tähtpäev 25.01.2024

Subsidiaarsuse tähtpäev 28.11.2023

Seisukoha valitsusse toomise alus ja põhjendus

- Algatuse reguleerimisala nõuab vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist (RKKTS § 152¹ lg 1 p 1);

- Algatuse vastuvõtmisega kaasneks oluline majanduslik või sotsiaalne mõju (RKKTS § 152¹ lg 1 p 2);

Sisukokkuvõte

Määrus hakkab asendama 2011. aasta hilinenud maksete direktiivi, millega sätestatakse reeglid maksetähtaegadele äritehingutes ettevõtjate vahel või riigiasutuste ja ettevõtjate vahel eesmärgiga tõhustada hilinenud maksmisega võitlemist Euroopa Liidus. Uuendatud õigusaktiga püütakse võidelda makseviivitustega senisest veelgi tõhusamalt, karmistades maksetähtaegadega seotud norme, et tagada suurem „õiglus“ võlaõiguslikes tehingutes, suurendades väikese ja keskmise suurusega ettevõtete ning tarneahelate vastupanuvõimet, soodustades digivahendite kasutamist ning parandades ettevõtjate fnantskirjaoskust.

Komisjoni analüüside kohaselt on kehtiva direktiivi puuduseks ennetusmeetmete ja tõhusa jõustamis- ning hüvitusmehhanismide puudumine, samuti on leitud, et direktiivi mõistetes esineb ebaselgust. Määrus oleks otsekohalduv, kuid liikmesriikidele säilitatakse paindlikkust

täitevasutuste, alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismide ja fnantskirjaoskuse tõstmise osas.

Olulise muudatusena kehtestatakse kõigi määruse rakendusalasse jäävate tehingute jaoks ühtne maksimaalne maksetähtaeg 30 päeva. Selle tähtaja piires säilib pooltel lepinguvabadus ja siseriiklikes õigusaktides võib ette näha ka lühemaid maksetähtaegasid. Intressi maksmine muutub automaatseks ja kohustuslikuks kuni võla tasumiseni. Vastupidiselt kehtivale direktiivile ei saa võlausaldaja uue ettepaneku kohaselt loobuda oma õigusest nõuda viivist hilinenud maksete eest.

Liikmesriigid peavad looma jõustamisasutused, et kindlustada reeglitest kinnipidamine. Asutustele oleks võimalik esitada kaebusi, neil oleks pädevus algatada uurimisi ja määrata määruse reeglite rikkumise eest sanktsioone, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Lisaks peaksid liikmesriigid edendama alternatiivse vaidluste lahendamise vabatahtlikku kasutamist, et pakkuda kiiret lahendust pooltevahelisele vaidlusele.

Kaasamine

Kaasata kõik asjasse puutuvad partnerid ja huvigrupid.

2