Arvamuse edastamine

Tere, viitan sellele üleskutsele

https://www.just.ee/uudised/aritehingutes-esinevate-makseviivituste-tokestamise-algatus-ootab-arvamusi

Minu arvates tuleks mitte peatuda ainult direktiivi ülevõtmisega ja samas sõiduvees parandada maksekäitumist ka järgmiselt. Põhjus seisneb selles, et meil on suur potentsiaal korralikuks majanduskriisiks.

1. Eemaldada ÄS § 187-4 lause 2 piirang: "Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur.".

1. Enamik pankrotihaldureid ei viitsi tegeleda nõuete esitamisega juhatuse liikmete vastu. Enamik pankrotihaldureid ei vasta isegi võlausaldajate kirjadele, rääkimata vastutuse sissenõudmisest.

2. Parandada finantsaruannete esitamist. Siin vajavad lahendamist kaks asja:

1. finantsaruanded avalikkusele peavad olema sagedasemad (täna 12 kuud, tulevikus peaks olema 6 kuud, ideaalis 3 kuud (nn vahearuanded); esitamise tähtaeg täna 6 kuud, tulevikus peaks olema 4 kuud, ideaalis 2 kuud) ja

2. kohustuste, mis ettevõtja on võtnud ajal, millal finantsaruanne pidi olema esitatud, aga oli esitamata (või aruandes esitatud omakapital on (nt 10%) suurem kui tegelik), eest peavad vastutama enamusosanik, nõukogu ja juhatuse liikmed solidaarselt ettevõtjaga selle kohustuse täitmise eest. Ainult kahju eest vastutamine (ÄRS § 66) takerdub küsimusse, millist kahju rikkumine tekitas. Ainult kohustuste, mitte kahju eest vastutamine, viib aruannete esitamiseni, võlausaldajate kaitseni ja kapitali mittepõletamiseni. 10% piir lubaks nn. vahearuannetes rohkem eksimisruumi kui lõplikus aastaaruandes.

3. Ettevõtja peab avaldama finantsaruannetes oma viivisvõla suuruse, see peab olema bilansi passivas, mida Äriregister avaldab, eraldi rida.  Täna on ainult:

Kohustised

Lühiajalised kohustised

Võlad ja ettemaksed

Kokku lühiajalised kohustised

Pikaajalised kohustised

Võlad ja ettemaksed

Kokku pikaajalised kohustised

Kokku kohustised

Viivisvõla selline avaldamine on hea indikaator teistele tsiviilkäibes osalejatele ettevõtja probleemidest ja võimaldab kehvade ettevõtjate kiiremast (vähem teisi kahjustavat) tsiviilkäibest välja langemist. Täna ettevõtjad viivisvõlgnevusi aruannetes üldse ei kajasta, mis ei ole õige.

4. Saneerimisseaduse parandused

1. Ideaalne saneerimine peaks olema selline, et omakapitali kiht vahetatakse välja, seotud isikute tehingud pööratakse tagasi, ja kõik teised võlausaldajad jäävad terveks. SanS seda aga ei luba, ja lähtub peamiselt võlausaldajate kahjustamisest, ning kingib läbikukkunud osanikele teise võimaluse. USAs ja ka krediidiasutuste puhul töötab selline omakapitali kihi väljavahetamine pidevalt ja hästi. Suuri pankasid refinantseeritakse sageli pari päevaga. Meie millegipärast ei saa hakkama ja menetleme oluliselt lihtsamaid saneerimisi aastaid.

2. Kuigi saneerimine peaks eelkõige toimuma seniste (läbikukkunud) osanike lahustamise (st ühingu rekapitaliseerimise) arvelt, siis tänane SanS selgelt osanike lahustamist ette ei näe. Mainitud on vaid võlausaldajate konverteerimine osanikeks. Samas, kuna olemasoleva osalusse sekkumine on omandipõhiõigusesse sekkumine, siis peaks nii võlausaldajate nõuete kui ka osanike osaluse ümberkorraldamisel olema selge seaduslik alus ja raam. Võlausaldajate nõuete osas on SanS § 22-1, aga osanike osaluse suhtes pole midagi. Nagu pole ka vanade osanike hääleõiguse piiramist, sõltumatu juhtkonna määramist. San-abinõud (peale võlausaldaja nõude ümberkujundamise) on seadusest puudu, kuigi need kõik otseselt rikuvad omandipõhiõigust. Väga kummaline. Vanade läbikukkunud osanike osaluse äravõtmine või lahustamine ei ole oluline omandiõiguse riive, sest maksejõuetu äriühingu osaluse väärtus ongi tavaliselt 0 või lausa negatiivne (ÄS nõuab netovara taastamist).

3. Ainult võlausaldajate arvelt toimuv saneerimine on ebaõiglane (3-2-1-25-11: „65. Kuigi sellise saneerimisabinõu rakendamine on iseenesest arusaadav saneeritava äriühingu ettevõtte majandamise seisukohalt (osa võlgadest sisuliselt kustutatakse), tekitab see oluliselt küsitavusi võlausaldajate võrdse kohtlemise ning nende huvide ebaproportsionaalse kahjustamise kohta. Selliselt võetakse võlausaldajalt tema nõue ja sunnitakse teda omandama ka vastu tema tahtmist osalus saneeritavas äriühingus. Võlausaldajate võrdse kohtlemisega võiks olla kooskõlas selline abinõu eelkõige juhul, kui restruktureeritakse kogu senine osalus äriühingus (st vähendataks aktsiakapital nullini ja aktsiakapitali suurendamisega lastaks välja uued aktsiad) ja jagatakse see vähemalt suuremate võlausaldajate vahel nende nõuete suuruse alusel. Kui see nii ei ole ja senine enamusaktsionär (või senised enamusaktsionärid) säilitavad jätkuvalt kontrolli saneeritava ettevõtja tegevuse üle, ei ole saneerimise eesmärk täidetud ega ole koheldud võrdselt võlausaldajaid.“)  St ebaõiglane isegi juhul kui võlausaldaja nõude vähendamise vastu antakse osalust võlgnikus. St ilma osaluse andmiseta on ju järelikult veelgi ebaõiglasem, va juhul kui vana enamusosanik välja loputatakse.  Kummaline on, et SanS eesmärk on „ettevõtja, võlausaldaja ja kolmanda isiku huvide arvestamine ja õiguste kaitsmine ettevõtja saneerimise käigus“ (§ 1), aga tavaliselt jääb just puutumata osanike osad. Justkui § 1 nõuaks osanike huvidest lähtumist. Sama läbikukkunud omanike ja juhtide kamp juhib edasi. Sellisel asjal pole ju mõtet. See saab lõppeda ainult järgmise maksejõuetusega.

Edu,

Kaido Loor

Tere, viitan sellele üleskutsele: https://www.just.ee/uudised/aritehingutes-esinevate-makseviivituste-tokestamise-algatus-ootab-arvamusi

Täiendan alltoodud mõtted järgmisega:

1. 1. Seaduses on puudu, millal peab juhatus majandusaasta aruande osanikele esitama:

1. a. RPS § 14-1: "Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta aruande, mis koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest."

2. b. ÄS § 179-1: "Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus majandusaasta aruande raamatupidamise seaduses sätestatud korras."

3. c. Seadus peaks sätestama selge tähtaja, sest seadusest tulenev kohustus peab olema selge (ebaselgetest kohustustest tekivad vaidlused);

Allpool ka üks parandus.

Tere, viitan sellele üleskutsele

https://www.just.ee/uudised/aritehingutes-esinevate-makseviivituste-tokestamise-algatus-ootab-arvamusi

Minu arvates tuleks mitte peatuda ainult direktiivi ülevõtmisega ja samas sõiduvees parandada maksekäitumist ka järgmiselt. Põhjus seisneb selles, et meil on suur potentsiaal korralikuks majanduskriisiks.

1. 1. Eemaldada ÄS § 187-4 lause 2 piirang: "Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur.".

1. a. Enamik pankrotihaldureid ei viitsi tegeleda nõuete esitamisega juhatuse liikmete vastu. Enamik pankrotihaldureid ei vasta isegi võlausaldajate kirjadele, rääkimata vastutuse sissenõudmisest.

2. 2. Parandada finantsaruannete esitamist. Siin vajavad lahendamist kaks asja:

1. a. finantsaruanded avalikkusele peavad olema sagedasemad (täna 12 kuud, tulevikus peaks olema 6 kuud, ideaalis 3 kuud (nn vahearuanded); esitamise tähtaeg täna 6 kuud, tulevikus peaks olema 4 kuud, ideaalis 2 kuud) ja

2. b. kohustuste, mis ettevõtja on võtnud ajal, millal finantsaruanne pidi olema esitatud, aga oli esitamata (või aruandes esitatud omakapital on (nt 10%) suurem kui tegelik), eest peavad vastutama enamusosanik, nõukogu ja juhatuse liikmed solidaarselt ettevõtjaga selle kohustuse täitmise eest. Ainult kahju eest vastutamine (ÄRS § 66) takerdub küsimusse, millist kahju rikkumine tekitas. Ainult kohustuste, mitte kahju eest vastutamine, viib aruannete esitamiseni, võlausaldajate kaitseni ja kapitali mittepõletamiseni. 10% piir lubaks nn. vahearuannetes rohkem eksimisruumi kui lõplikus aastaaruandes.

3. 3. Ettevõtja peab avaldama finantsaruannetes oma viivisvõla suuruse, see peab olema bilansi passivas, mida Äriregister avaldab, eraldi rida.  Täna on ainult:

Kohustised

Lühiajalised kohustised

Võlad ja ettemaksed

Kokku lühiajalised kohustised

Pikaajalised kohustised

Võlad ja ettemaksed

Kokku pikaajalised kohustised

Kokku kohustised

Viivisvõla selline avaldamine on hea indikaator teistele tsiviilkäibes osalejatele ettevõtja probleemidest ja võimaldab kehvade ettevõtjate kiiremast (vähem teisi kahjustavat) tsiviilkäibest välja langemist. Täna ettevõtjad viivisvõlgnevusi

[[Kaido Loor]] parandan: arvestatud viiviseid

aruannetes üldse ei kajasta, mis ei ole õige.

4. 4. Saneerimisseaduse parandused

1. a. Ideaalne saneerimine peaks olema selline, et omakapitali kiht vahetatakse välja, seotud isikute tehingud pööratakse tagasi, ja kõik teised võlausaldajad jäävad terveks. SanS seda aga ei luba, ja lähtub peamiselt võlausaldajate kahjustamisest, ning kingib läbikukkunud osanikele teise võimaluse. USAs ja ka krediidiasutuste puhul töötab selline omakapitali kihi väljavahetamine pidevalt ja hästi. Suuri pankasid refinantseeritakse sageli pari päevaga. Meie millegipärast ei saa hakkama ja menetleme oluliselt lihtsamaid saneerimisi aastaid.

2. b. Kuigi saneerimine peaks eelkõige toimuma seniste (läbikukkunud) osanike lahustamise (st ühingu rekapitaliseerimise) arvelt, siis tänane SanS selgelt osanike lahustamist ette ei näe. Mainitud on vaid võlausaldajate konverteerimine osanikeks. Samas, kuna olemasoleva osalusse sekkumine on omandipõhiõigusesse sekkumine, siis peaks nii võlausaldajate nõuete kui ka osanike osaluse ümberkorraldamisel olema selge seaduslik alus ja raam. Võlausaldajate nõuete osas on SanS § 22-1, aga osanike osaluse suhtes pole midagi. Nagu pole ka vanade osanike hääleõiguse piiramist, sõltumatu juhtkonna määramist. San-abinõud (peale võlausaldaja nõude ümberkujundamise) on seadusest puudu, kuigi need kõik otseselt rikuvad omandipõhiõigust. Väga kummaline. Vanade läbikukkunud osanike osaluse äravõtmine või lahustamine ei ole oluline omandiõiguse riive, sest maksejõuetu äriühingu osaluse väärtus ongi tavaliselt 0 või lausa negatiivne (ÄS nõuab netovara taastamist).

3. c. Ainult võlausaldajate arvelt toimuv saneerimine on ebaõiglane (3-2-1-25-11: „65. Kuigi sellise saneerimisabinõu rakendamine on iseenesest arusaadav saneeritava äriühingu ettevõtte majandamise seisukohalt (osa võlgadest sisuliselt kustutatakse), tekitab see oluliselt küsitavusi võlausaldajate võrdse kohtlemise ning nende huvide ebaproportsionaalse kahjustamise kohta. Selliselt võetakse võlausaldajalt tema nõue ja sunnitakse teda omandama ka vastu tema tahtmist osalus saneeritavas äriühingus. Võlausaldajate võrdse kohtlemisega võiks olla kooskõlas selline abinõu eelkõige juhul, kui restruktureeritakse kogu senine osalus äriühingus (st vähendataks aktsiakapital nullini ja aktsiakapitali suurendamisega lastaks välja uued aktsiad) ja jagatakse see vähemalt suuremate võlausaldajate vahel nende nõuete suuruse alusel. Kui see nii ei ole ja senine enamusaktsionär (või senised enamusaktsionärid) säilitavad jätkuvalt kontrolli saneeritava ettevõtja tegevuse üle, ei ole saneerimise eesmärk täidetud ega ole koheldud võrdselt võlausaldajaid.“)  St ebaõiglane isegi juhul kui võlausaldaja nõude vähendamise vastu antakse osalust võlgnikus. St ilma osaluse andmiseta on ju järelikult veelgi ebaõiglasem, va juhul kui vana enamusosanik välja loputatakse.  Kummaline on, et SanS eesmärk on „ettevõtja, võlausaldaja ja kolmanda isiku huvide arvestamine ja õiguste kaitsmine ettevõtja saneerimise käigus“ (§ 1), aga tavaliselt jääb just puutumata osanike osad. Justkui § 1 nõuaks osanike huvidest lähtumist. Sama läbikukkunud omanike ja juhtide kamp juhib edasi. Sellisel asjal pole ju mõtet. See saab lõppeda ainult järgmise maksejõuetusega.

Edu,

Kaido Loor