Eestimaa Loomakaitse Liidu PÖÖRDUMINE Seoses Riigikogule üle antud eelnõuga, mis puudutab hoolimatute koeraomanike rikkumiste ennetamist ja karistamist

Saatja: Pille Tees <[email protected]>

Saadetud: 08.11.2024 15:49

Adressaat: <[email protected]>; <[email protected]>; info <[email protected]>;

<[email protected]>; <[email protected]>;

<[email protected]>; <[email protected]>;

<[email protected]>; PTA Üldine <[email protected]>; Tiina Saron

<[email protected]>; Politsei- ja Piirivalveamet <[email protected]>; Egert Belitšev

<[email protected]>; Barbara Luts <[email protected]>; <[email protected]>; SiM

info <[email protected]>; Lauri Läänemets <[email protected]>;

Justiitsministeerium <[email protected]>; <[email protected]>

Koopia: juhatus <[email protected]>

Teema: Eestimaa Loomakaitse Liidu PÖÖRDUMINE Seoses Riigikogule üle antud eelnõuga,

mis puudutab hoolimatute koeraomanike rikkumiste ennetamist ja karistamist

TÄHELEPANU! Tegemist on väljastpoolt asutust saabunud kirjaga. Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada!

Pr Piret Hartmann

[email protected]

[email protected]

Hr Tiit Maran

[email protected]

Hr Raimond Kaljulaid

[email protected]

Riigikogu põhiseaduskomisjon

[email protected]

[email protected]

[email protected]

Teadmiseks: Põllumajandus- ja Toiduamet [email protected] [email protected] Politsei- ja Piirivalveamet [email protected] [email protected] [email protected] Eesti Linnade ja Valdade Liit [email protected] Siseministeerium [email protected] [email protected] Justiitsministeerium [email protected]

[email protected]

08.11.2024

PÖÖRDUMINE

Seoses Riigikogule üle antud eelnõuga, mis puudutab hoolimatute koeraomanike rikkumiste

ennetamist ja karistamist.

Olemasolevate õigusnormide dubleerimine teises seaduses ei lahenda tegelikku probleemi -

normide rakendamise (ehk järelevalve) suutmatust. Kavandatav sunniraha määr jääb väiksemaks

kehtivast.

Palume õigusnormide muutmise asemel tagada kehtivate veterinaarseaduse normide

rakendamine. Palume kõrvaldada dubleeriva pädevuse, sh põhiseaduse vastaste normide

rakendamine.

Riigikogule on üle antud eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele volitused vastutustundetute

koeraomanike korrale kutsumiseks ja vajadusel kuni 6400-eurose sunniraha rakendamiseks.

Seaduseelnõu eesmärk on lahendada hulkuma pääsenud ohtlike koerte probleemi ning võimaluse

tegeleda tõhusamalt nende inimestega, kelle koerad kaaskodanikke ohustavad ja hirmutavad. Eelnõu

seletuskirja kohaselt kõrvaldatakse õiguslik võimaldamaks järelevalve teostajal rakendada

erimeetmeid rikkuja korrale kutsumiseks. Seoses kavandatava eelnõuga juhime tähelepanu

järgmisele:

1. Kavandatav regulatsioon dubleerib kehtivaid norme ning seadusandja on eelnõus

tõstatud probleemi lahendanud veterinaarseadusega juba 3 aastat tagasi. Lahtipääsenud

loomadega seotud rikkumiste osas peab ennetavaid järelevalve meetmeid (sh

erimeetmeid) veterinaarseaduse alusel rakendama Põllumajandus- ja Toiduamet, kellel on

ühtlasi ka karistusmenetluse algatamise pädevus. Kehtiv sunniraha rakendamise määr on

9600 eurot, mis on kõrgem kavandatavast.

Vastavalt kehtivale veterinaarseaduse (VS) § 37 lg-le 1 peab loomapidaja ja lemmikloomapidaja

tagama oma looma veterinaarnõuete kohase pidamise ja rakendama vajalikke meetmeid looma

lahtipääsemise vältimiseks. VS § 73 lg 1 kohaselt veterinaarjärelevalvet teostab ja

veterinaarkontrolli teeb Põllumajandus- ja Toiduamet. VS § 75 lg 1 kohaselt võib Põllumajandus- ja

Toiduamet veterinaarseaduses sätestatud veterinaarjärelevalve teostamiseks

kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30‒32, 44 ja 49‒53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid

korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Korrakaitseseaduse § 23 lg 4 alusel on rakendatav

sunniraha ülemmäär 9600 eurot, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul ei ole

veterinaarseaduses sätestatud erinevat sunniraha määra, mis tähendab, et kehtiv sunniraha

üplemäär on juba oluliselt kõrgem kavandatavast. VS § 97 kohaselt on looma pidamise, sealhulgas

bioturvalisuse veterinaarnõuete rikkumine karistatav rahatrahviga. VS § 107 lg 2 kohaselt on

väärtegude kohtuväline menetleja Põllumajandus- ja Toiduamet.

Veterinaarseaduse kehtestamise seaduse eelnõu seletuskirjas

(https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4793e0b9-4d70-4a7a-9df8-

f421cce008a6/veterinaarseadus/) on välja toodud muuhulgas järgmist:

1) Veterinaarseaduse jõustumisel tekib loomapidajal kohustus rakendada kõiki võimalikke

meetmeid looma lahtipääsemise vältimiseks. See kohustus puudutab kõiki loomapidajaid.

Looma lahtipääsemisega kaasneb oht looma tervisele, aga näiteks ka oht inimeste elule ja

tervisele ning võimalik on ka looma poolt tekitatud materiaalne kahju teistele isikutele.

2) Eelnõu § 37 lõikes 1 sätestatakse loomapidaja kohustus tagada tema looma

nõuetekohane pidamine loomapidajale kuuluval või tema kasutuses oleval territooriumil.

Loomapidaja ja lemmikloomapidaja tagavad oma looma veterinaarnõuete kohase pidamise

ja rakendavad vajalikke meetmeid looma lahtipääsemise vältimiseks. Loomapidajale kuuluva

või tema kasutuses oleva territooriumi all mõeldakse loomapidamishoonet, -rajatist või

loomade pidamiseks piiritletud ala, näiteks karjamaad koos ühendusteega. Eestis on ette

tulnud rohkelt probleeme seoses lahtipääsenud loomadega. Loomad põhjustavad

majanduslikku kahju, mille üle tõuseb tihti vaidlus loomapidaja ja maavaldaja vahel, kelle

maale need loomad liiguvad. Halvemal juhul ei ole need loomad ka identifitseeritud.

Probleeme on nii hulkuvate põllumajandusloomade kui ka lemmikloomadega, eeskätt

koertega. Üksikisikud, kohalikud omavalitsused ja ka korrakaitseorganid on viidanud oma

korduvates pöördumistes Maaeluministeeriumi poole vajadusele sätestada seaduses nõue,

et loomapidaja peab tagama oma loomade püsimise tema valdustes. Tekitatud

materiaalse kahju korral on küll võimalus pöörduda kohtusse, kuid enamiku kannatanute

jaoks on see liiga keerukas ja aeganõudev. Sageli ei ole võimalik ka kõiki kahju tekkimise

asjaolusid tõendada. Sellest tulenevalt on eelnõus sätestatud loomapidajale selge kohustus

rakendada abinõusid looma lahtipääsemise ärahoidmiseks.

3) Mõju loomapidajatele on ühekordne ja mõõdukas seoses kohustusega võtta meetmeid

oma loomade lahtipääsemise vältimiseks. Kohustus mõjutab kõiki inimesi, kes peavad loomi

ning kes edaspidi peavad paremini läbi mõtlema loomapidamise korralduse oma ettevõttes

või kodumajapidamises. Mõju on positiivne, kuna loomade lahtipääsemise vähenemisega

vähenevad loomade poolt naabruses elavatele inimestele põhjustatavad kahjud, samuti

väheneb loomataudide leviku oht. Kohalikelt omavalitsustel saadud informatsiooni

kohaselt on põhiliseks probleemiks kodumajapidamistest ära jooksvad koerad ja kassid.

Ebasoovitavate mõjude risk on vähene, kuna looma lahtipääsemise vältimiseks tehtavad

kulutused hoiavad ära olukorra, kus looma lahtipääsemisega kaasneb näiteks kallaletung

inimesele või teiste isikute vara hävimine.

4) Mõju riigiasutustele on positiivne, kuna loomade lahtipääsemise vähenemisega

vähenevad loomade poolt naabruses elavatele inimestele põhjustatavad kahjud ja seeläbi

väheneb üldine töökoormus, mis on seotud loomade püüdmise, ajutise pidamise, hukkamise

ning inimestevaheliste konfliktide lahendamisega.

VS sätestab ka korrakaitseorganiste omavahelise koostöö korralduse. Veterinaarseaduse § 74 lg 2

kohaselt on mistahes muu korrakaitseorgan, haldusorgan või valitsusasutus kohustatud teatama

Põllumajandus- ja Toiduametile viivitamata rikkumisest, mis võib kujutada ohtu looma või inimese

tervisele või looma heaolule.

Seega on veterinaarseadusega üheselt ja selgelt juba lahendatud probleem, mida dubleerivate

sätetega on uuesti lahendama asutud – loomapidajat kohustav norm sisaldub veterinaarseaduses,

PTA-l on selge ennetavate meetmete rakendamise kohustus ja õigus, sh erimeetmete rakendamise

õigus aga ka karistusmenetluse algatamise õigus. Rakendatav sunniraha ülemmäär on aga juba

oluliselt kõrgem kui kavandatav 6400 eurot. Seejuures karistusmenetluse algatamine

veterinaarseaduse alusel ei eelda, et rikkumisega pidanuks kaasnema juba raskemad tagajärjed –

tervisekahjustus, varaline kahju – nii nagu seda täna ja ka kavandatava muudatuste jõustumise korral

nõuab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 663. Veterinaarseaduse alusel saab karistada

rikkujat ainuüksi seetõttu, et pandi toime rikkumine.

Seega on ilmne, et antud juhul ei seisne probleem mitte seaduste puudumises (õiguslikes

lünkades) vaid olemasoleva seaduse rakendamise suutmatuses ning viimast ei saa mitte kuidagi

lahendada dubleerivate normide kehtestamise kaudu.

Seetõttu on pigem kriitiline vajadus rakendada esmajoones selliseid meetmeid, et pädevust ja

kohustust omav järelevalveasutus – Põllumajandus- ja Toiduamet – ka tegelikult järelevalvet

teostama asuks ja seaduse täitmist rikkujatelt nõuaks. Täna ei ole PTA algatanud mitte ühtegi

väärteomenetlust selliste rikkumiste eest ning sisuliselt ei ole nõudnud loomapidajatelt ka VS § 37

kohase kohustuse täitmist ei leebemate ega ka rangemate meetmetega.

Pole saladus, et Põllumajandus- ja Toiduamet on süsteemselt jätnud nii veterinaarseaduse,

loomakaitseseaduse kui ka muudes valdkondades (toiduseadus) oma järelevalvekohustused

süsteemselt täitmata. Seda olukorda ei saa aga lahendada uute dubleerivate normide kehtestamise

kaudu. Liiatigi ei ole kavandatavad muudatused kohased olukorras, kus nn topeltpädevuse

kinnistamine loob tegelikult õigusselgusetust juurde, samuti olukorras, kus on juba teada, et KOV

kasside ja koerte pidamise eeskirjad on põhiseaduse vastased KOKS vastava volitusnormi

põhiseadusevastasuse tõttu (vt järgmine punkt).

2. Omavalitsustele õiguste juurde andmine ja sellega topeltpädevuse kinnistamine ei

lahenda probleemi, et kasside ja koerte pidamise kehtestamise volitusnorm ja sellega

olemuslikus seoses karistusnorm on põhiseadusevastane ning sellega on ka omavalitsuste

kasside ja koerte pdiamise eeskirjad põhiseaduse vastased

Lisaks sellele, et loomade lahtipääsemise vältimise kohustus on kehtestatud veterinaarseaduses,

sisaldub samasisuline reegel ka omavalitsuste kasside ja koerte pidamise eeskirjades. Seega on

tegemist dubleeriva pädevusega, mis on loonud võimaluse pädevatel asutustel oma kohustui ühel

teisele suunata ja sellega olukord sootuks lahendamata jätta. Seaduse muutmise vajadus on aga

märksa süsteemsem ja lahendamist vajab hoopis omavalitsustele kasside ja koerte pidamise eeskirja

kehtestamiseks volitust andva normi ja sellega ka kõigi eeskirjade põhiseaduse vastasus.

Õiguskantsler on aastaid tagasi ja korduvalt juba osundanud sellele, et kohalike omavalitsuste kasside

ja koerte pidamise eeskirja kehtestamiseks volitust andev KOKS § § 22 lg 1 punkt 362 ja sellega

olemuslikult seotud karistusnorm KOKS §-s 663 ning sellega ka kõik volitusnormi alusel kehtestatud

omavalitsuste kasside ja koerte pidamise eeskirjad on põhiseaduse vastased – õiguskantsler on

sellele selgelt tähelepanu osundanud nii 2006. aastal:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri%20m%C3%A4rguki

ri%20seaduse%20muutmiseks.pdf, kui ka 2010. aastal :

https://rahvaalgatus.ee/initiatives/484/files/1379. Selline õigusvastane olukord on püsinud

muutumatuna ning täna soovitakse kavandatavate muudatustega sisuliselt jätkata põhiseaduse

vastaste normide täitmise rakendamist, sh omandiõigust tugevalt riivaval moel.

Õiguskantsler on viidatud pöördumistes üheselt avaldanud, et seadust, mis annaks kohaliku

omavalitsuse volikogule õiguse kehtestada mistahes piiranguid isikute omandiõiguse teostamisele ja

sätestaks nimetatud põhiõiguse piiramise sisu, eesmärgi ja ulatuse, täna ei eksisteeri. Õiguskantsler

avaldas selgelt, et täna kasside ja koerte pidamise eeskirjades olevad normid tuleb kehtestada

üldiselt ja kõikidele ühtselt kehtivate piirangutena seaduses, kuivõrd seadusandja peab kõik

põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise. PS § 3 lõikest 1 tulenevalt ei tohi

seadusandja delegeerida põhiõiguste seisukohalt oluliste küsimuste reguleerimist kohalikule

omavalitsusele. KOKS § 22 lg 1 punktiga 362 on seadusandja aga täies ulatuses delegeerinud kohalike

omavalitsuste volikogudele õiguse ja kohustuse kehtestada koerte ja kasside pidamise piirangud, mis

on vajalikud inimeste elu ja tervise ning avaliku korra kaitse eesmärgil. Seetõttu on KOKS § 22 lg 1 p

362 ning sellega olemuslikult seotud KOKS § 663 vastuolus põhiseadusega.

Eelnõu algatajad on juhtinud tähelepanu õiguskantsleri märgukirjale

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Kohaliku%20omavalitsuse%20j%

C3%A4relevalve%20KOKS-

i%20alusel%20kehtestatavate%20eeskirjade%20t%C3%A4itmise%20%C3%BCle.pdf , mille kohaselt ei

tohiks järelevalvepädevus omavalitsuse kasside ja koerte eeskirjade täitmise üle oleneda sellest, kas

omavalitsus rakendab KOKS §-s 531 sätestatut või mitte ehk kas omavalitsus moodustab järelevalveks

pädeva korrakaitseüksuse või mitte. Antud juhul jääb aga täielikult tähelepanuta fakt, et järelevalve

ei sõltu üksnes mitte sellest, kas korrakaitseüksus on moodustatud, vaid ka sellest, kas omavalitsus

on üldse kasside ja koerte pidamise eeskirja kehtestanud ja millised reeglid on sinna kirjutatud.

Pole saladust, et omavalitsustes kehtivad erineva sisuga eeskirjad. See, millise sisuga ja piirangute ja

nõuete ulatusega saab olema ühe omavalitsuse kasside ja koerte pidamise eeskiri, sõltub

põhimõtteliselt iga kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete subjektiivsest arusaamast selle kohta,

mida eeskiri peaks sisaldama ning millised piirangud ja nõuded on konkreetse volikogu liikmete

arvates üldse asjakohased. Paraku ei ole see arusaam omavalitsustes ühesugune ning selgust ei aita

luua ka põhiseadusevastane KOKS volitusnorm. Sõltuvalt omavalitusest erinevad ka need nõuded,

mis kohustavad loomapidajat tagama teiste inimeste ja loomade turvalisuse ja heakorra – nt nõuded

jalutusrihma kasutamise kohta, hügieeni tagamise nõuded avalikus kohas, suukorvi kasutamise

nõuded, ühistranspordis loomaga reisimise nõuded, territooriumi piiratuse ja tähistamise nõuded

jne. Ka on palju probleeme sellega, et omavalitsused kehtestavad piiranguid ja nõudeid, mis on ka

oma sisult põhiseaduse vastased - nt hulkuvate loomade toitmise keeld, sh selle võrdsustamine

loomapidajaks olemisega (vt nt õiguskantsleri pöördumist Rakvere valla poole 07.07.2020 või Tapa

valla poole), loomade arvu piiramine perekonnas (vt nt Kuressaare eeskirja juhtumit või Martna

eeskirja juhtumit).

Ühtlasi pole saladust, et eeskirjad dubleerivad omakorda ka seaduste nõudeid. Tihti reguleeritakse

KOV eeskirjadega küsimusi, mis on juba teiste õigusaktidega reguleeritud (nt loomatauditõrjega

seonduvat, loomade heaoluga seonduvat). Sellega on õigusselgusetus märksa suurem ning ehkki

seadus võimaldab karistada isikuid rangemalt ja rakendada meetmeid tõhusamalt, siis omavalitsuste

topeltpädevus samas küsimuses toob kaasa olukorra, kus juba menetluse algatanud haldusorgan on

kohustatud selle haldusmenetluse seaduse kohaselt lõpuni viima. Kui omavalitsus hakkab nt looma

heaolu kontrollima eeskirja alusel, siis jäävad rakendamata meetmeid, mida saab rakendada seaduse

järgi pädev riiklik järelevalveasutus - Põllumajandus- ja Toiduamet (sh menetluse algatamine

loomapidamiskeelu rakendamiseks).

Lisaks ei saa jätta kuidagi tähelepanuta, et kuivõrd omavalitsuste kasside ja koerte

pidamise eeskirjad on kehtestatud põhiseaduse vastase normi alusel, tähendab see praktikas seda, et

kui rikkuja võetakse eeskirja rikkumise eest vastutusele (nt määratakse rahatrahv, rakendatakse

sunniraha) või teostatakse eeskirja kontrollimiseks järelevalvemenetlust (nt rakendatakse sunniraha,

et rikkumised lõpetataks), siis saab see isik, kelle suhtes sanktsioone või sundi rakendatakse,

vaidlustada normide põhiseaduse vastasusele tuginedes trahviotsuse või sunniraha määramise

edukalt kohtus – st et vaidlustaja saavutab kohtus vastava trahviotsuse või sunniraha määramise

tühistamise.

Seega on jätkuvalt esmajoones oluline kõrvaldada KOKS § 22 lg 1 p 362 ja § 663 vastuolu

põhiseadusega. ELL hinnangul ei ole mõistlikku vajadust hoida dubleerivat ja ebaselget

topeltpädevust ning kuivõrd veterinaarseaduses on osaliselt juba eeskirja nõudeid reguleeritud

(lahtipääsemise vältimise kohustus), siis on mõistlik ka muud inimeste elu ja tervise ning avaliku korra

kaitse normid kehtestada seadusega.

Käesolevas pöördumises viidatud õiguskantsleri pöördumistest nähtuvalt on eeltoodud KOKS sätete

põhiseaduse vastasusega nõustunud ajas ka erinevad ministeeriumid (regionaalministeerium,

justiitsministeerium, siseministeerium jne). Ühtlasi on ministeeriumite tasandil peetud vajalikuks, et

vastavad reeglid ja järelevalve normid on reguleeritud seadusega, mitte iga omavalitsuse suva järgi

kehtestatud eeksirjadega.

Eeltoodust tulenevalt palume:

1) Võtta tõsiselt meetmeid selleks, et riiklikuks järelevalveks pädev Põllumajandus- ja

Toiduamet asuks nii kõnealuses valdkonnas (lahtipääsenud loomad) kui ka muudes ameti

pädevusse jäävates valdkondades ka tegelikult oma järelevalvekohustust täitma, samuti

rakendama karistusi – konkreetselt antud juhul nõudma rikkujatelt veterinaarseaduse

täitmist ja vajadusel agatada karistusmenetlused;

2) Kõrvaldada põhiseaduse vastane olukord, kus kasside ja koerte pidamise eeskirjad ja

nende kehtestamise aluseks olevad normid on põhiseaduse vastased – ELL hinnangul tuleb

kaotada dubleeriv pädevus sootuks ning jätta lahtipääsenud loomade rikkumiste ennetav

ja karistav pädevus üksnes Põllumajandus- ja Toiduametile. Juhul, kui lisaks kehtivale

loomade lahtipääsemise vältimise kohustusele on vajadus kehtestada inimeste elu ja

tervise ning avaliku korra kaitse eesmärgil täiendavad piirangud, siis kehtestada need

seadusega.

Pille Tees

Eestimaa Loomakaitse Liit