Selgitustaotlus

Siseministeerium

Pikk 61, 15065 Tallinn

E-post: [email protected]

11.03.2025

Selgitustaotlus

Olete vastanud meie selgitustaotlusele 10.03.2025 kirjaga 11-1/17-2. Teie vastusest lähtuvalt

tekkis meil lisaküsimusi. Käesolevaga edastan uue selgitustaotluse.

1. Teie vastuskirjas olete märginud, et Eesti on ülevõtnud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiivi 2011/95/EL artikli 25 lõike 2 ITDS §-dega 27 ja 29. Väljakujunenud praktika

kohaselt antakse täiendava kaitse saajatele välimaalase reisidokument, mitte ühekordseks

kasutamiseks mõeldud ajutine reisidokument ITDS § 29 alusel. Direktiivi 2011/95/EL

artikli 25 lõige 2 ei sea reisidokumendi saamiseks muid tingimusi, kui täiendava kaitse

saaja staatus. Juhul, kui Siseministeeriumi tõlgenduse kohaselt kohaldub täiendava kaitse

saajate puhul ka ITDS § 27, siis mille alusel seadis Eesti Vabariik siseriiklikus õiguses

tingimusi ITDS § 27 lg 1 ja lg 3 näol täiendajava kaitse saanud isiku reisidokumendi

saamiseks, kui direktiivi alusel ainukeseks nõudeks on täiendava kaitse omamine?

2. Oma vastuses märkisite, et ITDS reguleerib ajutise kaitse ja täiendava kaitse saanud

välismaalastele Eesti reisidokumendi andmist ühetaoliselt ja ei näe ette eritingimusi

täiendava kaitse saanutele. Praktikas aga koheldakse täiendava kaitse saajad ja ajutise

kaitse saajad erinevalt. Kui täiendava kaitse saajad taotlevad reisidokumenti, ei kohaldata

nende suhtes ITDS § 27 lg 1 ja 3 sätestatud nõudeid. Nõuete kohaldamata jätmine tuleneb

ilmselt vajadusest tõlgendada Eestis siseriikliku õigust kooskõlas Direktiivi 2011/95/EL

artikli 25 lõikega 2? Kas Siseministeeriumi tõlgenduse kohaselt on PPA praktika, millega

täiendava kaitse saajate puhul ITDS § 27 lg-id 1 ja 3 ei kohaldata, õiguspärane? Kui ei ole,

siis kuidas Siseministeerium põhjendab oma seisukoha vastuolu direktiivi 2011/95/EL

artikli 25 lõikega 2?

3. Oma vastuses olete väitnud, et ITDS reguleerib ajutise kaitse ja täiendava kaitse saanud

välismaalastele Eesti reisidokumendi andmist ühetaoliselt ja ei näe ette eritingimusi

täiendava kaitse saanutele. See tähendab seda, et haldusorgani praktika välismaalase

dokumendi väljastamisel nii ajutise kaitse saajale kui ka täiendava kaitse saajale peab

olema sama. Täiendava kaitse saaja puhul praktikas ei nõuta ITDS § 27 lg-s 1 ja 3

sätestatud nõuete täitmist. Erinevalt täiendava kaitse saajatest nõuab PPA aga ajutise kaitse

saajatelt ITDS § 27 lg 1 ja ka lg 3 täitmist.Kas selline PPA poolne praktika ehk ajutise

kaitse saajate ja täiendava kaitse saajate erinev kohtlemine on Siseministeeriumi hinnangul

õiguspärane? Kui ei ole, siis kas Siseministeerium leiab, et ka ajutise kaitse saajate puhul

ei kohaldu ITDS § 27 lg-s 1 ja 3? Kui PPA praktika ehk ajutise saajate täiendava kaitse

saajatest erinevalt kohtlemine on Siseministeeriumi hinnangul õiguspärane, siis mille

alusel erinev kohtlemine toimub?

4. Kui Siseministeeriumi hinnangul on ajutise kaitse saajate ja täiendava kaitse saajate erinev

kohtlemine õiguspärane, siis kas reisidokumendi saamise vajaduse esinemisel võetaks

täiendava kaitse saamiseks õigustatud ajutise kaitse saajate rahvusvahelise kaitse taotlus

VRKS § 69 lg 3 alusel erandkorras menetlusse ka ajutise kaitse kehtivuse ajal?

Uljana Ponomarjova

Pagulasvaldkonna juht

Eesti Inimõiguste Keskus