Eluslooduse pääste plaani uuendamine

K Ä S K K I R I

19. jaanuar 2022 nr 1-1/22/10

Eluslooduse pääste plaani uuendamine

Kinnitan eluslooduse pääste plaani (lisatud).

(allkirjastatud digitaalselt)

Rainer Vakra

peadirektor

Jaotuskava: Keskkonnaameti töötajad

Saata teadmiseks: Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakond, Päästeamet

Himot Maran

nõunik

Keskkonnakasutuse keskkonnajärelevalve arendusosakond

Eluslooduse pääste plaan

Kinnitatud Keskkonnaameti peadirektori käskkirjaga

Sisukord:

Sissejuhatus

1. Õiguslikud alused

2. Ohust või päästesündmusest teavitamine

3. Päästesündmuse lahendamine

4. Asutuste ülesanded rannikureostuse korral

4.1. Asutuste ülesanded rannikureostuse korral – tabel

4.2. Eluslooduse pääste tegevusskeem rannikureostuse korral

5. Teabe liikumine ametkondade vahel

6. Avalikkuse teavitamine

7. Olukorra hindamise alused

8. Vabatahtlikega töökorralduse alused

9. Kulude dokumenteerimine ja kahjunõude esitamine

10. Protsesside juhtimine

10.1. Rehabilitatsioon

10.2. Püük ja transport

10.3. Triaaž ja vastuvõtt (intake)

10.4. Stabiliseerimine

10.5. Pesemine, loputamine ja kuivatamine

10.6. Veekindluse taastamine

10.7. Vabastamine

10.8. Vabastamisjärgne seire

10.9. Tervis ja tööohutus

10.10. Andmete dokumenteerimine

10.11. Lahangud ja säilitamine

10.12. Imetajad

10.13. Proovide võtmine ja keskkonnakahjude käsitlemine

10.14. Reostunud linnu hukkamine (eutanaasia)

10.15. Jäätmekäitluse alused

10.16. Varade käsitlemine

11. Keskkonna reostuseelse seisundi taastamise juhtimine

12. Terminid

13. Kontaktid

Kokkuvõte

Lisad

Lisa 1. Reostuse esialgne visuaalse hindamise leht sündmuspaigal

Lisa 2. Reostunud linnu hukkamine (eutanaasia)

Lisa 3. Reostunud eluslooduse pääste käsiraamat (eraldi failina)

Sissejuhatus

Käesolev eluslooduse päästeplaan tugineb HELCOMi soovitusel nr 31E/6 (20.05.2010), mis käsitleb

integreeritud eluslooduse pääste planeerimist Läänemeremaades. Käesoleva plaani koostamisel on

lähtutud ulatusliku merepäästesündmuse ning nafta- ja keemiareostuse hädaolukorra lahendamise

plaanist (edaspidi HOLP, kinnitatud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga 12.03.2021 nr

1.1-1/22).

HOLPi kohaselt on ulatuslik reostus merel toimuva laevaõnnetuse tagajärjel merre sattuv nafta või

naftasaadus või muu ohtlik aine, mis põhjustab ulatusliku mere- ja rannikureostuse ning suure

keskkonnakahju.

Reostustõrje korral on rannikule jõudva reostuse tõrjumiseks vaja kaasata suurel hulgal PÄA ja KeA

lepingulisi ressursse, mis võivad jääda pikaks ajaks hõivatuks. Reostustõrje korral on vaja kaasata

nõuetele vastavad eraettevõtted korjatud reostuse ära andmiseks ja utiliseerimise korraldamiseks.

Mitteulatusliku rannikureostuse puhul, millel puuduvad ka muud hädaolukorra või päästesündmuse

tunnused, korraldab reostuse likvideerimist kohalik omavalitsus või maaomanik.

Eluslooduse päästetegevused käivitatakse reeglina juhul, kui üle 50 loomaliigi isendi on reostunud. Kui

tegemist on valdavalt I või II kaitsekategooria alla kuuluvate liikide isendiga, siis võib olla otstarbekas

alustada eluslooduse päästetegevust ka alla 50 reostunud loomaliigi isendi puhul. Eluslooduse

päästetegevuse käivitamine on Keskkonnaameti kaalutlusotsus, kus võetakse arvesse tekkinud

olukorda, reostuse liiki, samuti reostusprognoose ja muid tegureid.

Läänemere rannikule lisaks on otstarbekas laiendada ulatusliku rannikureostuse likvideerimise võtteid

ja skeeme ka Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve rannikule, kuna reostuse likvideerimine korraldatakse

tehniliselt sarnaselt.

Sellised rannikureostused tekitavad ulatusliku kahju eelkõige keskkonnale – nii elusale kui elutule

loodusele, samuti võib halveneda reostunud piirkonna majanduslik võimekus ja maine. Hädaolukorda

iseloomustab tihe seotus ulatusliku merereostuse likvideerimise võimekusega, sest enamikel juhtudel

kui reostust ei suudeta merel avastada, likvideerida või lokaliseerida läheb ulatuslik merereostus üle

ulatuslikuks rannikureostuseks.

Arvukate lahtede, poolsaarte ja saarte tõttu on riigi rannajoone pikkuseks 3794 km, kusjuures

rannajoon on tugevalt liigestatud. Saarte ja laidude arv Eesti rannikuvetes ulatub 1500ni. Eesti 15

maakonnast 7 (Harju-, Hiiu-, Ida-Viru-, Lääne-, Lääne-Viru-, Pärnu- ja Saaremaa) on Läänemere

rannikumaakonnad ning neis maakondades kokku elab 69% kogu riigi rahvastikust. Peipsi rannajoone

pikkus Eestis on 175 km.1 Peipsi järvel on 4 rannikumaakonda (Ida-Viru-, Jõgeva-, Tartu- ja Põlvamaa).

Rannikud on suure loodusliku väärtusega alad. Rannikualadel asub kolm rahvusparki viiest2, 4

rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala)3 ja 25 rahvusvahelise tähtsusega linnuala (IBA)4.

1 Eesti Entsüklopeedia. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/peipsi3 (08.11.2013) 2 Lahemaa, Matsalu ja Vilsandi. 3 Matsalu rahvuspark (3EE001), Puhtu-Laelatu-Nehatu (3EE008), Laidevahe looduskaitseala (3EE011) ning

Hiiumaa laiud ja Käina laht (3EE005). 4 Kabli (EE058), Kahtla-Kübassaare (EE063), Karala-Pilguse (EE014), Kasti laht (EE020), Kolga laht (EE072),

Koorunõmme (EE066), Kunda (EE076), Kura kurk (EE049), Kõrgessaare-mudaste rannik (EE001), Küdema

Lääne-Eesti saared ja Väinameri on biosfääri programmiala5 (Lääne-Eesti saarestiku biosfääri

kaitseala). Lisaks veel hoiualad, looduskaitsealad ja maastikukaitsealad.

Peipsi järvel või rannas on 8 rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala)6 ja 4 rahvusvahelise

tähtsusega linnuala7 Lisaks veel hoiualad, looduskaitsealad ja maastikukaitsealad.

Eestit läbivad suured üle-euroopalised lindude rändekoridorid, mis läbivad esmajoones Lääne- ja

Loode-Eestit, Lääne-Eesti saari (eriti Lääne-Saaremaad ja Sõrve poolsaart), Väinamerd ja Soome lahe

lääneosa. Lindude rändekoridorid on viimasel ajal aga hakanud liikuma idasuunas, hõlmates seega ka

Soome lahe idaosa. Merereostuse korral saab kannatada peale mereelustiku esmajoones linnustik.

Naftaga reostunud eluslooduse hädaolukorra lahendamine on keeruline, aeganõudev, eeldab selleks

vajalike ressursside olemasolu ning kindlat struktuuri. Põhimõtteliselt on õnnestunud hädaolukorra

lahendamise korraldamine võimalik nelja elemendi olemasolul:

 vajadustele vastav tugistruktuur (nt hoone, ehitis, telgid);

 vajadustele vastav varustus;

 struktuur, mis tagab töö efektiivse organiseerimise;

 koolitatud personal.

Reostunud eluslooduse päästmisel ja keskkonna reostuseelse seisundi taastamisel on oluline järgida

loomade heaolu põhimõtteid. Nende põhimõtete kohaselt peab rehabiliteeritud loom olema peale

taastustegevust paremas seisukorras kui enne seda – rehabiliteerimisega ei tohi tekitada suuremat

kahju, kui on tekitanud reostus. See omakorda tähendab, et:

 suure tõenäosusega peab loom elama taastamistegevuse üle;

 rehabiliteeritud loom peab suure tõenäosusega elama pikka aega peale vabastamist;

 päästetud loom peab olema bioloogiliselt ja käitumuslikult normaalne ning olema võimeline

elama samaväärset elu kui enne naftaga määrdumist.

Naftaga reostunud loomade pääste õnnestumist mõjutavad õnnetuse olukord, koht ja aeg, samuti

varieeruvad loomade ellujäämisvõimalused liigiti. Peale selle mõjutavad ellujäämisvõimalusi

määrdumise aste, selle kestus ning lisavigastused. Kõiki neid asjaolusid tuleb hädaolukorra

lahendustegevuste käivitamisel arvestada.

Eluslooduse päästetöö ja vajadusel sellele järgnev eluslooduse taastamistegevus eeldab erinevate

ametkondade ja organisatsioonide koostööd. Lähtudes kehtivatest õigusaktidest juhib hädaolukorra

lahendamist merel Politsei- ja Piirivalveamet. Sama teeb rannikul ja rannikumeres Päästeamet, kuid

laht (EE011), Lahemaa (EE073), Luitemaa (EE030), Lõu laht (EE016), Mullutu (EE065), Nõva-Osmussaar (EE045), Pakri (EE070), Pärnu laht (EE059), Riksu rannik (EE015), Siiksaare-Oessaare lahed (EE021), Sutu laht (EE048), Tagamõisa poolsaar (EE012), Vaindloo saar (EE077), Vanamõisa laht (EE002), Vilsandi saarestik (EE013), Väinameri (EE067).

5 Biosfääri programmiala on UNESCO programmiga MAB (Man and Biosphere) haaratud ala haridus-, seire- ja uurimistöö korraldamiseks ning loodusvarade kaitse ja säästliku kasutamise ühitamiseks (Säästva arengu seadus, § 13 lõige 1).

6 Smolnitsa (EE0070101), Järvevälja (EE0070122), Sahmeni (EE0070126), Lahepera (EE0080319), Emajõe- Suursoo (EE0080323), Lüübnitsa (EE0080231), Karisilla oja (EE0080231), Värska (EE0080215),

7 Loode-Peipsi (EE0080112), Lahepera järve linnuala (EE0080372), Emajõe suudmeala ja Piirisaare linnuala (EE 0080373), Räpina poldri linnuala (EE0080372).

hädaolukorra lahendamisse on lisaks kaasatud ka Keskkonnaamet, Põllumajandus- ja Toiduamet ning

vabatahtlikud. Vabatahtlike arvestust, koolitust ja tegevust korraldab SA Eestimaa Looduse Fond

Keskkonnaministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel.

Mitte kõik naftareostuse või reostunud loomade leidmise juhtumid ei käivita automaatselt käesolevas

juhendis kirjeldatud naftaga määrdunud eluslooduse päästetegevusi. Nendeks on järgmised juhtumid:

 toimunud on reostusjuhtum, mille tagajärjel ei ole elusloodus saanud kahjustada;

 toimunud on reostusjuhtum, mille tagajärjel elusloodus on saanud kahjustada väikeses

ulatuses (reeglina alla 50 isendi);

 toimunud on reostusjuhtum, mille tagajärjel elusloodus on saanud kahjustada nii väikeses

ulatuses, mis võimaldab olukorda lahendada (olenemata hädaolukorra lahendamise

käivitumisest või mitte) veterinaarteenuse abil;

 leitud on naftaga määrdunud linde või loomi, kuid reostusjuhtumist ei ole teavitatud ning

leitud reostunud loomade hulk võimaldab olukorda lahendada veterinaarteenuse abil.

1. Õiguslikud alused

Reeglina toimub eluslooduse päästmine hädaolukorra lahendamise käigus, mis põhineb hädaolukorra

seadusele8 ja päästeseadusele9. Hädaolukorra seadus sätestab kriisireguleerimise, sealhulgas

hädaolukorraks valmistumise ja hädaolukorra lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse

tagamise õiguslikud alused.

Hädaolukordade lahendamine (ingl. k emergency response) on üks neljast kriisireguleerimise sambast,

mis hõlmab endas hädaolukorra lahendamist puudutavaid tegevusi. Hädaolukordade lahendamise

aluseks on valdkondlikud õigusaktid (mh päästeseadus, politsei- ja piirivalve seadus, loomatauditõrje

seadus, kiirgusseadus jne ning nende alamaktid), kus sätestatud pädevused ja volitused peavad

toimima ka hädaolukorras.

Hädaolukorra seaduse alusel kehtestab Vabariigi Valitsus oma korraldusega hädaolukorra lahendamise

plaanid (HOLP). Hädaolukorra lahendamise plaan on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning

vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:

1. hädaolukorra lahendamise korraldust;

2. hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri;

3. hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute ülesandeid;

4. hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute teabevahetuse korraldust;

5. avalikkuse hädaolukorrast teavitamise korraldust;

6. rahvusvahelise koostöö korraldust hädaolukorra lahendamisel;

7. muid olulisi hädaolukorra lahendamisega seotud küsimusi.

Ulatusliku merepäästesündmuse ning nafta- ja keemiareostuse hädaolukorra lahendamise plaan

sätestab ametkondade ülesanded valdkonnas, mis on kirjeldatud käesolevas eluslooduse

päästeplaanis.

Hädaolukorra lahendamiseks moodustatakse staap või staabid, mille kokkukutsumise ning tegevuse

aluseks on päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö

kord10.

Hädaolukorra lahendamise plaani on võimalik rakendada ka selliste sündmuste lahendamisel, millel ei

ole otseselt vastava hädaolukorra tunnuseid, kuid on ilmselge oht sündmuse arenemiseks

hädaolukorraks.

Päästeseaduse §§ 40-42 sätestavad päästesündmusele kaasatavate vabatahtlike sotsiaalsed tagatised

ning §§ 44-48 päästetöödel osalevate vabatahtlike kulude hüvitamise.

8 https://www.riigiteataja.ee/akt/117052020003?leiaKehtiv 9 https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011005?leiaKehtiv 10 Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määrus nr 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011005?leiaKehtiv

2. Ohust või päästesündmusest teavitamine

Mere- või rannikureostusest tuleb teavitada Häirekeskuse hallatavat riigiinfotelefoni 1247, kes edastab

teate Keskkonnaametile ja vajadusel (kui teade ei tulnud PPA-lt, ka Merevalvekeskusele (MVK).

Keskkonnaamet edastab teavituse omakorda Keskkonnaministeeriumi haldusala ametkondlikku

kriisinimekirja lülitatud ametnikele Häirekeskuse kaudu mobiiltelefonide tekstisõnumitega.

3. Päästesündmuse lahendamine

Päästesündmuse lahendamisel osalevad asutused ning isikud teevad päästesündmuse lahendamisel

igakülgset omavahelist koostööd vastavalt oma pädevusele ja volitusele ning päästetöö juhi

korraldusele.

Päästesündmuse lahendamise juhtimiseks ja asutuste ning isikute koostöö paremaks tagamiseks võib

päästetöö juht moodustada staabi, mida nimetatakse madalamalt kõrgemale juhtimistasandile

järgmiselt:

1) sündmuskoha staap;

2) Päästeameti päästekeskuse tegevuspiirkonna staap (regionaalne staap);

3) üleriigiline staap.

Päästesündmuse lahendamise juhtimiseks ning asutuste ja isikute koostöö paremaks tagamiseks enne

sündmuskoha staabi moodustamist võib päästetöö juht moodustada juhtimisgrupi.

Päästetöö juhi korraldusel on kohustatud oma esindaja määrama nii juhtimisgruppi, sündmuskoha

staapi, regionaalsesse staapi kui üleriigilisse staapi ka Keskkonnaamet. Esindaja valmisolek

tööülesannete täitmiseks staabis või juhtimisrühmas tuleb tagada lühima võimaliku aja jooksul, kuid

hiljemalt:

1) juhtimisgrupis – ühe tunni jooksul;

2) sündmuskoha staabis – ühe tunni jooksul;

3) regionaalses staabis – kahe tunni jooksul;

4) üleriigilises staabis – kolme tunni jooksul.

Naftareostuse likvideerimist merel ja piiriveekogul käsitleb detailsemalt Politsei- ja Piirivalveameti

koostatud ametkondlik „Käsiraamat naftareostuse likvideerimiseks merel ja piirivee

kogul. Planeerimine-valmisolek-reageerimine“.

4. Asutuste ülesanded rannikureostuse korral

Keskkonnaamet

KeA Kriisivalve töörühma esindaja (vastavalt Kriisivalve töökorraldusele) viib läbi reostuse leviku

modelleerimise, selgitamaks reostuse ohtu rannikule ning täpsustamaks reostuse allikat.

Modelleerimise tulemused, sealhulgas ohuhinnangu rannikule, edastab KeA Kriisivalve PPA MVK-le

ning KeA büroo(de)le, kelle rannikuala võib olla reostusest ohustatud. Kriisijuhtumi korral edastatakse

teave sündmuse kohta Kriisivalve palvel Häirekeskuse (HK) kaudu sms-sõnumina KeM-i haldusala

juhtivtöötajatele (Kriis1 list vastavalt KeA ja HK koostöökokkuleppele).

Viib läbi järelevalve- ja vajadusel õiguserikkumise menetlemise toimingud. Selleks:

Viib läbi reostuse ulatuse hindamise. KeA maakondliku büroo inspektorid läbivad reostatud ja reostuse

leviku modellerimise kohaselt ohustatud rannaala, vajadusel kaasavad vaatluseks eritehnika (droonid).

Inspektorid edastavad vaatluse tulemused päästetööde staapi.

Reostuse olemuse hindamiseks võtavad inspektorid proovid ja saadavad analüüsimiseks.

Keskkonnakahju hindamiseks (kaitstavale alale põhjustatud kahju, loomaliikidele põhjustatud kahju)

viivad inspektorid läbi kahjustatud alale (kui on tegemist kaitstava alaga) ja/või kahjustatud loomadele

põhjustatud kahju hindamiseks menetlustoimingud. Selleks, sõltuvalt juhtumist, viiakse läbi paiklik

vaatlus ning dokumenteeritakse vaatlustulemused. Vajadusel kaasatakse eksperte.

Korraldab eluslooduse päästmist. KeA kontaktisik (keskkonnakaitse järelevalve arendusosakonna

nõunik või Kriisivalve kontaktisik) tagab kontakti ELF eluslooduse pääste kontaktisikuga ning

vabatahtlike loomapäästjate kaasamise loomapäästele, võttes ELF-ga ühendust otse või 1247 kaudu.

Tagab (koos PäA-g) vabatahtlike transpordi kogunemiskohast (Tallinn, Tartu või muu kokkulepitud

koht) sündmuskohale riiklike vahenditega.

Nimetab (KeA maakondliku büroo juhataja) esindaja HO või päästesündmuse staapi. Vajadusel

moodustab eluslooduse pääste töörühma (KeA töötajatest, kaasates vajadusel asutuseväliseid

eksperte), toetamaks staabi tööd.

Nõustab oma pädevuse piires sündmuskohal päästeasutust hädaolukorra lahendamise küsimustes.

Kooskõlastab staabis loomapääste vajadused reostustõrje vajadustega.

Esitab KeA juhtkonna kaudu taotluse välisabi kaasamiseks Keskkonnaministeeriumile.

Korraldab hädaolukorra lahendamise järgselt keskkonna eelneva seisundi taastamist, sealhulgas

reostuse lõplikku likvideerimist ja järelkorjet rannikul.

Päästeamet

Juhib päästesündmuse lahendamist. Rannikureostuse korral moodustab sündmuskoha staabi, kuhu

kaasab seotud asutused, teiste hulgas KeA. KeA tegevused, sealhulgas KeA juhitud ELF-vabatahtlike

loomapäästetoimingud peavad olema kooskõlastatud päästetööde juhiga.

Vastavalt KeA ja PäA kokkuleppele PäA tagab päästesündmuse korral loomapäästevarustuse

transpordi KeA hoiuruumist KeA taotletud mahus päästesündmuse asukohta, toe selle ülespanekuks

asukohas, ning pärast loomapäästevarustuse kasutamise lõppemist transpordi tagasi KeA poolt

määratud asukohta, milleks on kasutusjärgne hoolduskoht või KeA hoiuruum.

Vabatahtlike olmetingimused (toitlustamine ja ööbimisvõimalused) tagab Päästeameti juhitava

rannikureostuse päästesündmuse korral Päästeamet. Vabatahtlike olmekulud päästesündmusele

eelneval ja järgneval ajal katab esmalt KeA. KeA teavitab vastavate kulude hüvitamise vajadusest KeM-

i. Kulud kaetakse kas KeM-i või Vabariigi Valitsuse reservist, sõltuvalt kulude ulatusest.

Politsei- ja Piirivalveamet

Tagab lennu- ja laevavaatlusega reostuse leviku jälgimise. Annab vaatluse tulemustest operatiivselt

teada 1247-le. Kooskõlastab vaatluste läbiviimise rannikualal PäA ja KeA-ga.

ELF

Haldab andmebaasi vabatahtlikest naftareostuse likvideerimise grupijuhtidest ja teistest

vabatahtlikest ning tagab vajadusel nende kaasamise naftareostusjuhtumite korral kuni

rehabilitatsiooni protsessi lõppemiseni.

Tagab ELFi poolse esindaja kontaktide kättesaadavuse naftareostusjuhtumitele vabatahtlike

kaasamiseks.

Naftareostusjuhtumi tõttu kannatada saanud eluslooduse päästetöödel suunab ja koordineerib

vabatahtlike tööd reostuspiirkonnas ja linnuhaiglas.

4.1. Asutuste ülesanded rannikureostuse korral - tabel

Eluslooduse

pääste etapp

/

ametkondad

e tegevused

Keskkonnaamet ELF Päästeamet

KeA maakondlik

büroo

Keskkonnakaits

e järelevalve

arendusosakon

d (KJAO),

jahinduse ja

vee-elustiku

büroo (JVB)

Teade

reostusest,

millega on

kaasnenud

eluslooduse

kahjustumine

või selle suur

tõenäosus

• Saab teate

reostusest 1247

kaudu büroo

valvetelefonile.

• Käivitab

järelevalvetoimin

gud - paiklik

vaatlus reostuse

ulatuse ja

keskkonnakahju

hindamiseks,

järelevalvetoimin

gud reostuse

tekitaja suhtes

(vajadusel

inspekteerimine

laeval). Tegevus

vältab vastavalt

vajadusele.

• KJAO

kriisinõunik

tagab KeM

haldusala

juhtivisikute

teavitamise

Kriis1 listi kaudu.

• KJAO

kriisinõunik viib

läbi reostuse

leviku

modelleerimise

ja edastab

tulemused JRCC

kaudu seotud

asutustele.

• KJAO

kriisinõunik

teavitab ELF-i

vabatahtlike

kaasamise

vajadusest

loomapäästeks.

• KJAO

kriisinõunik

edastab PäA-le

taotluse

 Tagab

vabataht

like

kaasamis

e

eluslood

use

päästess

e 16

tunni

jooksul

alates

teate

saamises

t.

 Saab teate

kaasamisvajad

usest 1247

kaudu.

Esimesel

võimalusel

loob HO või

päästesündmu

se staabi, kuhu

kaasab KeA

esindaja.

loomapääste

varustuse

transportimiseks

KeA laost

sündmuskohale

vajalikus mahus

ning tagab selle

kättesaadavuse

KeA laost

koostöös

haldusosakonna

ga.

• KJAO

kriisinõunik

teavitab JVB

loomapääste

spetsialiste

vajadusest

osaleda

loomapääste

sündmuse

lahendamisel.

Ressursside

mobiliseerimi

ne

reostustõrjek

s ja

eluslooduse

päästeks

• Kaasab tehnika

ja võimaliku

inimressursi

päästetööde

toetuseks, sh

linnuhaigla

püstitamiseks.

• Nimetab

esindaja HO

(päästesündmuse

) staapi (kui see

on loodud), kes

kooskõlastab kõik

tegevused KeA ja

PäA vahel ning

vahendab KeA

juhtkonna

otsused teistele

HO või/ja

päästesündmuse

lahendamisega

seotud asutustele

• Korraldab KeA-

poolse logistilise

abi olukorra

• KJAO

kriisinõunik

kooskõlastab

päästesündmus

e juhiga (ja KeA

esindajaga

staabis, kui see

on

moodustatud)

linnuhaigla

varustuse

transpordi

sündmuskohta

vastavalt

päästetööde

vajadustele.

• Tagab kontakti

(nii 1247-le kui

KJAO

kriisinõunikule)

vabatahtlike

mobiliseerimise

teate

vastuvõtmiseks.

• Kooskõlastatult

KeA KJAO

kriisinõunikuga

korraldab

vabatahtlike

kogunemise

kokkulepitud

kogunemiskohta.

• Tagab

päästesündmuse korral

loomapäästevarustuse

transpordi KeA

hoiuruumist KeA

taotletud mahus

päästesündmuse

asukohta, toe selle

ülespanekuks

asukohas.

• Mahud, transpordi

ajad ja logistilised

üksikasjad

päästesündmuse ajal

kooskõlastatakse

poolte kontaktisikute

vahel (KeA poolt - KJAO

kriisinõunik).

lahendamisel:

lindude transport

rannikult,

vahendite

transport,

vajalike

vahenditega

varustamine koos

PäA-ga.

• Tagab ELF

vabatahtlike

transpordi nende

kogunemiskohast

sündmuskohale.

Reostustõrje

ja

eluslooduse

pääste

korraldamine

sündmuskoh

al

• Viib läbi

menetlustoiming

uid,

kooskõlastades

tegevused KeA

esindajaga

staabis

(menetlus- ja

päästetööde

toimingute

kooskõlastamine)

.

• KeA esindaja

staabis tagab,

lähtudes

eluslooduse

pääste töörühma

juhi

ettepanekutest,

eluslooduse

pääste tegevuste

kooskõla PäA

tegevustega.

• Tagab

juhtkonna

korraldusel

tehnilise ja

inimressursi

kaasamise

päästetöödele

vastavalt

• KJAO

kriisinõunik

moodustab ja

juhib

eluslooduse

päästmise

töörühma (EPT),

kuhu kaasab KeA

JVB eluslooduse

pääste

pädevusega

spetsialistid,

esindaja ELF-ist

ning vastavalt

olukorrale

esindajad

teistest

päästesündmus

e lahendamisega

seotud

asutustest.

• EPT teeb

päästesündmus

e juhile (KeA

esindaja kaudu

staabis, kui see

on nimetamata,

siis otse)

ettepaneku

linnuhaigla

püstitamiseks

• Kooskõlastatult

EPT-ga viiakse

läbi eluslooduse

pääste EPP

juhiste kohaselt.

· Tagab toe

linnuhaigla

ülespanekuks.

vajadusele

(vajadusel

ametiabi korras),

sh linnuhaigla

püstitamisel.

• Tagab

jäätmekäitluse

korralduse KeA

vastutusalas.

selleks sobivasse

kohta 2

tööpäeva

jooksul.

• EPT teeb KeA

esindaja kaudu

staabis

päästetööde

juhile

ettepaneku

eluslooduse

pääste tööde

korraldamiseks

moodustada

rannikusektorid

ning vastavad

kahjustatud

(päästmist

vajavate)

lindude

kogumiskohad.

Päästmist

vajavate lindude

korjamine ja

kogumine

kogumiskohtade

sse toimub EPP

kohaselt.

• EPT annab ELF-

i esindaja kaudu

töörühmas

juhised

vabatahtlikele

tegutsemiseks

eluslooduse

päästel vastavalt

päästesündmus

e juhi

korraldustele.

4.2. Eluslooduse pääste tegevusskeem rannikureostuse korral

5. Teabe liikumine ametkondade vahel

Ametkondadevaheline teabe (sealhulgas inimeste kutsumine staapidesse) jagamine

Keskkonnaametiga toimub Häirekeskuse hallatava riigiinfo telefoni 1247 vahendusel.

Keskkonnaamet on liitunud ka operatiivraadioside võrguga ESTER.

6. Avalikkuse teavitamine

Avalikkuse teavitamist hädaolukorrast, võimalikust vahetust ohust ning hädaolukorra lahendamisest

korraldab PPA. Avalikkusele väljastatav teave kooskõlastatakse KeA ja PÄA-ga, kui see hõlmab ka

tegevusi rannikul.

Hädaolukorra järgsest keskkonna reostuseelse seisundi taastamisest korraldab avalikkuse teavitamist

Keskkonnaamet.

Keskkonnaamet lähtub kriisikommunikatsiooni korraldamisel Keskkonnaameti kriisikommunikatsiooni

käsiraamatust.

7. Olukorra hindamise alused

Eluslooduse (eelkõige linnud) esmase kahjustuse ulatuse, hulga ja koosseisu hindamise eesmärk on

anda teavet (sh soovitusi) linnuhaigla püstitamise vajaduse hindamiseks ja edasiste tegevuste

kavandamiseks staabis, täites selleks vastava hindamislehe (vt Lisa 1.).

Hindamise käigus tehakse hinnatavast alast ja hinnatavatest objektidest fotod.

Olukorra hindamine dokumenteeritakse viisil, mis võimaldab hindamise käigus tekkinud dokumente

(sh fotosid) kasutada keskkonnavastutuse seadusest lähtuvate menetlustoimingute tegemisel ning

vajadusel keskkonnakahjude väljaarvutamisel.

8. Vabatahtlikega töökorralduse alused

Vabatahtlike töökorralduse alused, rehabilitatsiooni ning eluslooduse pääste protseduurid on

täpsemalt kirjeldatud Reostunud eluslooduse pääste käsiraamatus (lisa nr 3).

ELFi vabatahtlikud kaasatakse päästesündmusele Häirekeskuse kaudu ELFI edastatud telefonil. ELF

aktiveerib oma vabatahtlikud 24h jooksul alates teate saamisest, vajadusel kaasab teisi

organisatsioone. Vabatahtlikele korraldab transpordi kogunemiskohta ELF.

ELFi vabatahtlike viimise sündmuskohale tagab KeA, kaasates vajadusel ametiabi korras PäA-d.

Sündmuskohal vabatahtlikud registreeritakse ning neile väljastatakse vajaminev varustus, tehakse

ohutusinstruktaaž ning selgitatakse töö olemust päästetöö juhi korraldusel tema määratud isiku poolt

poolt. Seejärel suunatakse nad töölõiku, kus üks vahetus ei tohi kesta järjest üle 4 tunni. Vabatahtlike

töölõigud eluslooduse pääste operatsioonil on järgmised:

 reostunud lindude püüdmine ja transport;

 osalemine linnuhaigla püstitamisel;

 lindude vastuvõtt haiglasse;

 stabiliseerimine;

 erinevad tööprotsessid linnuhaiglas;

 pesemine ja kuivatamine, järelhooldus ning vabastamine.

Vabatahtliku lahkumisel sündmuskohalt registreeritakse ta sündmuskohalt välja.

9. Kulude dokumenteerimine ja kahjunõude esitamine

Kõik juriidilised isikud ja asutused, kes kannavad kulusid seoses reostusest põhjustatud eluslooduse

päästega, dokumenteerivad tekkinud kulud võimaliku kahjunõude esitamiseks kahju tekitajale. Selleks

talletatakse kuludokumendid ning dokumenteeritakse (kirjeldades sealjuures kulu tekke põhjuse)

tekkinud kulud vastavalt juriidilise isiku või asutuse sisemisele korrale.

Transpordikulud – kõik transpordikulud, mis on seotud konkreetse eluslooduse pääste juhtumi

lahendamisega (sh vabatahtlike transport sündmuskohale, sündmuskohal ja sealt ära);

Olmekulud – kulud eluslooduse päästmisel osalevate isikute toitlustamiseks ja majutamiseks;

Kulud vahenditele, mis on vajalikud konkreetse eluslooduse pääste juhtumi lahendamiseks;

Muud kulud – kõik kulud, mis on tekkinud seoses konkreetse eluslooduse pääste juhtumi

lahendamisega, mida ei oleks tekkinud juriidilise isiku või asutuse tegevuse käigus, kui juhtumit poleks

aset leidnud.

Kahjunõue kahju tekitajale esitatakse juriidiliste isikute ja asutuse poolt vastava kokkuleppe kohaselt

kas eraldi või ühiselt juhtumi lahendamise käigus.

10. Protsesside juhtimine

10.1. Rehabilitatsioon

Loomahoolduses on tähtis järgida kehtestatud eeskirju. Ruumidesse lubatakse vaid neid inimesi, kellel

on luba seal viibimiseks. Võõrastel tuleb alati liikuda personali esindaja saatel. Hooldusruumides peab

alati kasutama vastavat kaitsevarustust. Et ära hoida lindudele täiendava stressi tekitamist, tuleb

vältida liigset müra ja sagimist ning pildistades ei tohi kasutada välklampi. Ohutuse tagamiseks ei tohi

vabatahtlikud töötada üksi. Võimalik infovahetus toimub tsentraliseeritult selle eest vastutava isiku

kaudu ja pressikonverentse korraldatakse vaid vajaduse korral ning ilma lindude hooldust ohtu

seadmata.

Rehabilitatsiooni eesmärk on täielikult paranenud looma, kes on võimeline looduses ellu jääma ning

paljunema, vastutustundlik vabastamine. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik nii käesoleva

seisundi ravimine kui ka teiseste probleemide11 tekkimise ennetamine.

Täpsed, pidevalt täienevad ning maailmas üldkasutatavad ingliskeelsed instruktsioonid ja juhised, mida

kasutada kogu rehabilitatsiooniprotsessi iga etapi kohta, asuvad aadressil www.oiledwildlife.eu

sektsioonis „Oiled wildlife care and rehabilitation“. Alljärgnevalt (vt Joonis 1 Rehabilitatsiooniprotsessi

skeem) on piltlikult toodud kogu rehabilitatsiooniprotsessi skeem.

11 Teisesed probleemid on nt valest majutamisest tekkida võivad vigastused, viirushaigused või halvast

käsitsemisest tekkida võivad vigastused.

Joonis 1 Rehabilitatsiooniprotsessi skeem

10.2. Püük ja transport

Otsingu- ja päästerühma ülesanne on koguda rannalt kokku nii elusad kui ka surnud linnud. Püüdmist

juhib välijuhendaja, kes tegutseb ametiisikute alluvuses ja nende kontaktisikuna. Välijuht või tema

määratud isik vastutab loomade ülesmärkimise eest. Iga isendi puhul pannakse kirja tema liik, leiukoht

ja -aeg. Püügimeeskonnad peavad olema varustatud kõigi vajalike isikukaitsevahendite ning

püügivahenditega.

Naftaga määrdunud lindude kinnipüüdmine ning transportimine nõuab oskusi. Merelinnud, kes ei

suuda enam sukelduda ning külmetavad, tulevad enamasti kaldale. Vees või rannal olevatele lindudele

lähenetakse avamere poolt ja aetakse nad randa, et välistada nende tagasi merele põgenemine. Väga

halvas seisus lindudele tuleb manustada enne transportimist vedelikku.

Kinnipüütud linnud paigutatakse pappkastidesse, kuhu on eelnevalt tehtud õhuavad. Soovitav on

koguda ühte kasti üht liiki linde ning paigutada nad selliselt, et neil oleks piisavalt ruumi. Kastile

kirjutatakse peale, mitu ning mis liiki isendit on kastis, kust ning millal nad on püütud ning kelle poolt.

Transportimiseks võib kasutada näiteks kaubikut, paigutades kastid selliselt, et õhk saab nende vahel

liikuda. Oluline on temperatuuri hoidmine vältimaks külmetamist või ülekuumenemist, samuti on

oluline ventilatsioon. Transport peab toimuma võimalikult kiiresti peale püüdmist ning kestma

võimalikult lühikest aega. Taastuskeskust informeeritakse saabuvate isendite hulgast ning liigist.

Merelindude allapanuks ei tohi mingil juhul kasutada heina ega põhku, kuna kõrrelistes elavad seened

võivad nendega mitte kokkupuutunud merelindudel tekitada tõsiseid seenhaigusi, näiteks

aspergilloosi, mida ei ole võimalik ravida. Samuti ei tohi reostunud loomadele peale raputada

absorbente.

10.3. Triaaž ja vastuvõtt (intake)

Triaaž on protsess, mille käigus taastuskeskusse toodud loomad klassifitseeritakse vastavalt nende

olukorrale ja liigilisele kuuluvusele, et kindlustada olemaolevate ressursside maksimaalne

ärakasutamine nende isendite heaks, kellel on kõige suurem tõenäosus ellu jääda või nende liikide

heaks, mis on ohustatud või haruldased. Kehtestatud kriteeriumitele vastavad loomad võetakse

taastuskeskusse ravile ning ülejäänute osas kasutatakse eutanaasiat. Enamasti jaotatakse loomad

kolme gruppi:

 suhteliselt terved loomad, keda võib kohe pesta;

 loomad, kes peale lühiajalist ravi võivad kuuluda esimesse gruppi (selle grupi sees võib

moodustada ka kaks alagruppi: loomad, kes vajavad suhteliselt vähe ravi ja stabiliseerimist

ning loomad, kes vajavad ravi ja stabiliseerimist);

 väga halvas seisus loomad või loomad, kes lisaks määrdumisele kannatavad ka muude

vigastuste (luumurrud vms) või haiguste all. Nende loomade suhtes kasutatakse eutanaasiat.

Triaažiks vajalikud meditsiinilised kriteeriumid on vaja liigispetsiifiliselt kehtestada kohe hädaolukorra

lahendamise alguses. Juhul, kui reostuse mõõtmed suurenevad selliselt, et olemasolevatest

ressurssidest jääb puudu, kehtestatakse rangemad triaažinõuded. Triaaži läbiviimist juhendab

veterinaar või tema poolt määratud isik.

Eutanaasia on tundlik teema ning võib kogenematutes vabatahtlikes põhjustada liigseid emotsioone,

mille vältimiseks on vajalik vabatahtlike hoolikas instrueerimine ning eutanaasia diskreetne läbiviimine

nt eraldiseisvas ruumis või eraldatud alal.

Eutanaasia seaduslik alus on sätestatud loomakaitseseaduse §-s 16 järgnevalt: õnnetusjuhtumi või

hädaolukorra tõttu abitusse olukorda sattunud looma võib hukata, kui ellujäämine tekitaks talle

kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis või loodusesse tagasiviimine osutuvad võimatuks.12

Kõik ravile võetud loomad kantakse sisse vastuvõtu logisse, neile pannakse ajutine rõngas ning nende

kohta täidetakse täpne haiguskaart, kuhu märgitakse:

 püüdmise koht ja aeg;

 liik, vanus, sugu;

 esmase läbivaatuse tulemused (kaal, kehatemperatuur, vereproov, vigastused jms);

 suleproov;

 foto;

 ajutise rõnga number.

Hiljem märgitakse kaardile kõik loomaga läbiviidud protseduurid ning analüüside tulemused. Kaardi

alusel jälgitakse looma seisundit ning langetatakse otsus ravi jätkamise, pesemise või vabastamise

kohta. Andmeid kasutatakse hiljem uurimismaterjalina, et hinnata hädaolukorra lahendamise edukust.

12 https://www.riigiteataja.ee/akt/118122012018?leiaKehtiv

10.4. Stabiliseerimine

Stabiliseerimise eesmärk on taastada loomade piisav elujõulisus, et nad oleksid võimelised üle elama

pesemise ja kuivatamisega kaasnevat äärmist stressi. Stabiliseerimine hõlmab loomade söötmist,

jootmist ja ravi ning selleks on vajalikud kindlad hoidmistingimused. Kaalu, kehatemperatuuri ja

verenäitajate põhjal otsustatakse sobiv söögisedel, mille alusel jaotatakse linnud pesadesse, võimaluse

korral arvestatakse pesadesse paigutamisel ka liiki ning püüdmise aega ja kohta.

Veelindude pesaks sobivad kõige paremini võrkpõhjadega ja jalgadega kastid ning seda mitmel

põhjusel: võrkpõhi jaotab surve linnu kehale ühtlaselt ega tekita lisavigastusi rinnakukiilule ning linnud

ei määri oma sulgi täiendavalt väljaheitega, samuti aitab see hoida puhtust, kuna jalgadel asuvate

kastide alla saab laotada kergesti vahetatavaid ajalehti, samuti on nende alt lihtsam põrandat pesta.

Võrkpõhjad peavad olema vahetatavad ning neid peab igapäevaselt pesema. Luikedele jt liikidele, kes

on harjunud seisma, on majutamiseks sobivamad tugeva põhjaga latrid.

Stabiliseerimise käigus joodetakse linde füsioloogilise lahusega ning toidetakse söögiseguga

korrapäraselt sondiga. Linde, kes on võimelised ise sööma, sondiga ei toideta, neile pakutakse söögiks

veelinnugraanuleid või värsket kala koos piisava koguse veega.

Stabiliseerimise jooksul on oluline linde võimalikult vähe häirida. Seetõttu võetakse neid pesast välja

vaid otsesel vajadusel ning ühe häirimise jooksul tehakse ära kõik vajalikud protseduurid söötmisest-

jootmisest kuni kaalumise, kraadimise ning vereproovi võtmiseni. Lindu käsitsedes varjatakse ta pea

rätikuga: nii ei näe ta enda ümber toimuvat ning stressitase püsib madalam. Samuti tuleb lindude

juures rääkida vaikse häälega ega tohi teha äkilisi liigutusi.

10.5. Pesemine, loputamine ja kuivatamine

Lind on pesemiseks valmis siis, kui tema kehakaal paari eelneva päeva jooksul oluliselt ei muutu ning

on ligilähedane liigi normaalkaalule, ka kehatemperatuur peab olema normaalne (u 39° C) ning

verenäitajad head: punaseid vereliblesid vähemalt 30% ning valku vähemalt 2 g/dl.

Väikese veelinnu pesemiseks valmistatakse ette 3-4 pesukaussi umbes 40-kraadise veega, milles on

nafta paremaks eemaldamiseks lahustatud veidi nõudepesuvahendit. Pesemiseks on vaja kaht inimest:

hoidjat ja pesijat. Lind asetatakse esimesse kaussi ning kergelt sõrmedega hõõrudes eemaldatakse

nafta sulgede küljest. Seejärel tõstetakse lind järgmisesse kaussi ning korratakse protseduuri seni, kuni

pesukausis olev vesi jääb naftast puhtaks. Pea ning silmaümbruse pesemiseks kasutatakse nt

hambaharja.

Loputamine on süstemaatiline ja aeganõudev tegevus, mille käigus uhutakse voolava veega, mille

surve peaks olema u 4 bari, kõik suled rida-realt nõudepesuvahendist puhtaks. Kui loputamise käigus

märgatakse naftaseid sulgi, siis need pestakse uuesti. Loputatakse seni, kuni vesi ei imbu enam sulgede

sisse, vaid voolab tilkadena sulgedelt maha ning linnu suled näivad kuivad. Peale loputamist viiakse

lind mõneks ajaks puhuri alla kuivama.

Puhaste lindude käsitlemisel tuleb vältida nende uuesti määrimist, seega ei tohi puhaste lindude

hoidmisruumi siseneda kaitseriietuse ja kinnastega, millega on enne oldud pesemata lindude juures,

kõik käsitlusvahendid peavad olema puhtad. Ka toiduks antavat kala tuleb eelnevalt pesta, et vältida

lindude määrdumist kalarasvaga, mis seaks linnu elu uuesti ohtu.

10.6. Veekindluse taastamine

Peale pesemist ning kuivatamist viiakse linnud basseini taastuma, et nad saaksid võimalikult

loomulikus keskkonnas jätkata oma sulgede kordaseadmist. Basseinivesi peab olema kvaliteetne ja

puhas ning basseinis peab olema tekitatud ülevool, kasu võib olla ka basseini servale kinnitatud

sprinklerist või dušist, mille all linnud meelsasti oma sulgi kohendavad. Basseini seinu ja põhja tuleb

regulaarselt puhastada.

Esialgu jälgitakse linde basseinis pidevalt: kui lind tunneb ennast vees ebamugavalt, hakkab ta

rabelema ja end veest välja upitama, samuti võib ta vajuda liiga sügavalt vette. Sellisel juhul tuleb lind

basseinist välja võtta ning uuesti puhuri alla viia ning korrata seda seni, kuni lind hakkab ennast vees

hästi tundma ning sukelduma. Üldjuhul taastub sulestiku veekindlus kahe ööpäevaga. Vees ennast

hästi tundvaid linde enam basseinist välja ei võeta ning toidetakse neid basseinis pestud kala või

veelinnugraanulitega. Enne vabastamist tuleb linde basseinis jälgida vähemalt 24 tundi.

10.7. Vabastamine

Vabastamist kaalutakse lindude puhul, kelle sulestiku veekindlus on täielikult taastunud, kes suudavad

sukelduda ning on järjest basseinis olnud vähemalt 12 tundi. Selliste lindude sulestik kontrollitakse üle,

lind kaalutakse, mõõdetakse kehatemperatuur ja võetakse vereproov. Vabastada võib linnu, kelle

kehakaal on ligilähedane liigi normaalkaalule, vere punaliblede hulk 40 – 53% ning vere

proteiinisisaldus 3 - 6g/dl.

Enne vabastamist asendatakse ajutine rõngas alalise metallrõngaga ning võimalusel märgistatakse lind

nõnda, et edaspidisel seirel oleks teda lihtsam märgata. Selleks kasutatakse suurematel lindudel

värvilisi rõngaid ning väiksematel lindudel sulestiku markeerimist veekindlust säästvate markeritega.

Linde ei vabastata ükshaaval, vaid hulgiti ning kohtadesse, mis on sarnased nende püüdmiskohaga või

kus on sama liigi isendeid juba ees. Eriti hea oleks, kui korraga püütud linnud saaks ka vabastada

korraga. Vabastamiskohta viiakse linnud taas õhuavadega pappkarpides ning vee ääres karbid lihtsalt

avatakse ja lastakse lindudel ise väljuda – neid ei võeta enam kätte.

10.8. Vabastamisjärgne seire

Rehabiliteeritud loomade vabastamisele peaks järgnema vabastamisjärgne seire. Seda on võimalik läbi

viia mitmeti:

 ainult rõngastamise abil, taasleiud juhuslikud (alla 1%) ega anna palju infot. Samuti ei saa selle

meetodi abil infot käitumuslike probleemide kohta;

 värviliste rõngaste või sulestiku markeerimise abil: seire käigus lihtsam märgata, kuid taasleiud

siiski juhuslikud ega anna piisavalt informatsiooni. Saab kasutada efektiivselt liikide suhtes, kes

ei migreeru ning pesitsevad kalda läheduses;

 märgistamine pidevat signaali andvate seadeldistega (raadiotelemeetria). Loomale

kinnitatakse saatja, mille signaali on võimalik pidevalt jälgida. Võimalik läbi viia täismahuline

vabastamisjärgne uuring.

Vabastamisjärgne jälgimine aitab saada andmeid selle kohta, kas operatsioon on olnud edukas ning

kas rehabilitatsiooniprotsessi läbi teinud loomad on võimelised paljunema ning kas nende järeltulijad

on terved.

Vabastamisjärgse seire korraldamiseks tehakse koostööd linnuühingutega.

10.9. Tervis ja tööohutus

Kõik taastuskeskusse tööle tulnud vabatahtlikud instrueeritakse, kantakse päevaraamatusse nende

saabumine ja lahkumine ning neile antakse tööks vajalikud kaitsevahendid. Taastuskeskuses peab

olema piisav hulk esmaabivahendeid ning üldteadaolev info erakorralise meditsiinilise abi saamiseks.

Ohustatud alad peavad olema vastavalt märgistatud ning tööks vajalik ja ohutusalane informatsioon

alati kättesaadav. Vabatahtlikud ei tohi taastuskeskuses töötada üksinda, ilma juhendajata, kes tagab

ohutusjuhendite ja protseduuride täitmise. Vabatahtlikele peab olema tagatud piisav arv puhkepause,

selleks koostatakse igapäevaselt töögraafikud.

Nakkusohu korral vabatahtlike taastuskeskusse tööle ei lubata.

10.10. Andmete dokumenteerimine

Andmete kogumine kõigi surnud ning rehabiliteeritud loomade kohta on alus, mille järgi saab hinnata

naftareostuse üldist mõju loomadele ja populatsioonidele, ilma milleta võib teha mõjutatud

populatsioonide suremuse kohta ebatäpseid või lausa valesid järeldusi.

Info, mida iga looma kohta vajatakse, sisaldab näiteks andmeid

 reostuse kohta (kogumise kuupäev ja koht);

 looma seisundi kohta (määrdumise aste, õli tüüp, määrdumise kohad);

 isendi kohta ( liik, vanus, sugu, rõngastatus);

 kogutud tõendite kohta ( naftase sule või karva näidis, fotod).

Lisaks loomadele tuleb dokumenteerida ka kõik tehtud kulutused, et reostuse põhjustaja selgumisel

oleks võimalik temalt sisse nõuda tekitatud kahju. Dokumenteerima peab ka kogu personali kõik

töötunnid, personali jaoks tuleb pidada eraldi päevaraamatut.

10.11. Lahangud ja säilitamine

Kõik taastuskeskusesse toodud ning surnud või hukatud loomad lahatakse ning teostatakse

morfoloogilised mõõtmised. Lahkamise korraldab veterinaar selleks ettevalmistatud eraldi ruumis.

Surnud loomad kantakse sisse selleks ettenähtud ankeeti ning kõik lahangu tulemused ning võetud

analüüsid vormistatakse lahkamise protokolliga. Lahangu käigus proovide võtmine ja säilitamine sõltub

eriuuringute vajadusest.

Hinnata tuleb ka üldist suremust, mitte lugeda kokku vaid leitud surnud isendid. Merel surnud isendite

arvu hindamiseks peab omama informatsiooni populatsioonide, tuule ja hoovuste suuna ning

tugevuse jm asjas tähtsust omavate asjaolude kohta.

Rannalt korjatud ning lahatud surnud linnud kuuluvad peale andmete fikseerimist hävitamisele ohtlike

jäätmetena käsitletuina.

10.12. Imetajad

Reostuse korral on Eesti tingimustes imetajatest enam ohustatud hülged, eriti pehme karvaga

hülgepojad. Samuti võib toimunud õnnetus pojad emadest lahutada ning pojad hukkuvad.

Hüljeste käsitlemine nõuab erivarustust ja kaitsevahendeid. Tegemist on röövloomadega, kes võivad

hirmununa olla väga agressiivsed. Täiskasvanud hülged on väga tugevad ning nende kinnipüüdmiseks

on vaja mitut inimest ning selleks sobivat kanderaami või muid abivahendeid, mille abil saab hülge

ohutult selleks otstarbeks mõeldud kasti tõsta.

Hoolduspunktis on taastamistöö samasugune kui lindude puhulgi: esmase abi ja tervisliku seisundi

hindamise järel pestakse hülged naftast puhtaks. Vedelikukaotuse all kannatavad ja nõrgad pojad

vajavad vedelikku ja glükoosi. Veterinaar otsustab ravi- ja teiste hooldamis- ja uurimistoimingute

vajaduse. Võetud vereproovides uuritakse antikehi, millest võib kasu olla näiteks Läänemere hüljestel

esinenud koertekatku sarnase viirusepideemia selgitamisel.

Enne vabastamist hülged kaalutakse ja märgistatakse. Hülged vabastatakse nende leiukohas või sellele

kõige lähemal oleva hülgeasurkonna läheduses kui rand on juba naftast puhastatud.

10.13. Proovide võtmine ja keskkonnakahjude käsitlemine

Reostuse tõttu abitusse olukorda sattunud selgroogsete loomade (edaspidi - loomade) suhtes

rakendatakse esmalt meetmeid nende elujõulisuse taastamiseks ning alles seejärel viiakse vajadusel

läbi Keskkonnaameti menetluse huvidest lähtuvad toimingud (näiteks isendi kahjustatuse või hilisema

surma põhjuse fikseerimine).

Reostuse tõttu surnud loomi ei eemaldata nende asupaigast enne, kui Keskkonnaameti uurija või

menetlust juhtiv inspektor (edaspidi – menetluse juht) on viinud läbi vajalikud menetlustoimingud in

situ. Nende menetlustoimingute lõpetamisest teavitab menetluse juht kohe päästetööde juhti.

Kui surnud loomade eemaldamine nende asupaigast on tingimata vajalik päästetöö huvist lähtuvalt,

teavitab päästetöö juht sellest menetluse juhti. Viimane esitab sellisel juhul päästetöö juhile

ettepanekud päästetööde läbiviimiseks viisil, mis võimalikult vähe kahjustaks menetluse huve.

Surnud loomad kogutakse kokkuleppel menetluse juhiga kohtadesse, kus neid oleks võimalikult hõlbus

üle vaadata – kokkukogumiskohas peab olema piisavalt ruumi loomade loendamiseks, määramiseks ja

ümberpaigutamiseks edasise veo jaoks. Kokkukogumiskoht peaks olema varjuline (arvestades nii

sealsete töötajate heaolu kui toimingute tulemuslikkust) ja võimalikult vähe päästetöid häiriv.

Kokkukogumisel tuleb kasutada vahendeid ja viise, mis võimaldaksid kokkukogumiskohas võimalikult

hõlpsalt läbi viia vajalikke toiminguid (eelkõige - loomad ei tohi olla suletud (raskesti avatavates)

anumates).

Rehabiliteerimise käigus surnud loomi ei viida jäätmekäitlusesse ilma, et oleks võimaldatud

Keskkonnaametil läbi viia vajalikke menetlustoiminguid. Tegevuste suhtes lepitakse täpsemalt kokku

menetluse juhiga. Surnud loomad võib kokkuleppel menetluse juhiga viia kokkukogumiskohta.

Surnud loomi ei viida kokkukogumiskohtadest ära ilma eelneva kokkuleppeta päästetöö juhi ja

menetluse juhi vahel.

Kui päästetööd toimuvad pikemal rannaalal, võib selle Keskkonnaameti menetluse vajaduste

seisukohast jagada sektoriteks, millel igal on oma menetlusjuht. Nende tegevust korraldab sellisel juhul

Keskkonnaameti esindaja sündmuskoha juhtimisstruktuuris. Päästetööde ala jagamine sektoriteks

otsustatakse sündmuskoha juhtimisstruktuuris.

10.14. Reostunud linnu hukkamine (eutanaasia)

Reostunud linnu hukkamise (eutanaasia) protseduur on välja töötatud koostöös Põllumajandus- ja

Toiduametiga ja on esitatud käesoleva dokumendi lisas 2.

10.15. Jäätmekäitluse alused

Eluslooduse päästel sorteeritakse jäätmed järgmiselt:

 segaolmejäätmed;

 reostunud tööriietus ja –vahendid:

o ühekordseks kasutamiseks või kasutuskõlbmatuks muutunud tööriided ja –vahendid;

 ohtlikud tahked jäätmed (sealhulgas naftast läbiimbunud loomsed jäätmed):

o tahkestunud naftatükid, õlitoodetega tugevalt läbiimbunud loomad;

 ohtlikud vedelad jäätmed:

o Vedelad ülitooted, reovesi;

 loomahaiguste uurimisel, diagnoosimisel, ravimisel või ärahoidmisel tekkinud (ohtlikud)

jäätmed:

o antibiootikumid ja muud ravimid, süstlad jm .

Jäätmete käitlemist sündmuskohal korraldab Keskkonnaamet jäätmekäitlejate abil.

10.16. Varade käsitlemine

Eluslooduse päästmiseks ning taastamiseks vajalikud Keskkonnaameti ja ELFi varad asuvad

Keskkonnaameti laos. Keskkonnaameti varad väljastatakse sealt pädeva Keskkonnaameti töötaja

korralduse alusel ja ELFIi varad väljastatakse pädeva ELFi töötaja korralduse alusel. Varade väljastamise

aeg, alates korralduse saabumisest, on 6 tundi.

Päästeamet osutab logistilist abi varade transportimisel sündmuskohale ja sündmuskohalt tagasi

vastavalt Päästeameti ja Keskkonnaameti sõlmitud kokkuleppele.

11. Keskkonna reostuseelse seisundi taastamise juhtimine

Päästesündmuse lõppemisel võib jätkuda keskkonna reostuseelse seisundi taastamine.

Kui reostuse edasine inimeste elu või tervist ning vara ja keskkonda vahetult ohustav levik on

tõkestatud, siis loeb päästeasutus hädaolukorra lahendamise lõpetatuks, teavitab sellest

Siseministeeriumi, Keskkonnaametit ja Politsei- ja Piirivalveametit ning annab sündmuskoha üle

Keskkonnaametile keskkonna reostuseelse seisundi taastamise alaste tegevuste korraldamiseks.

Nimetatud tegevust ei käsitleta enam hädaolukorra lahendamisena.

Taastamistööde juhtimise võtab üle Keskkonnaameti poolt sündmuse lahendamise eest vastutav isik.

Keskkonna reostuseelse seisundi taastamine algab pärast hädaolukorra lahendamise lõpetamise

otsust hädaolukorra juhi poolt või pärast päästetööde vajaduse lõppemist juhtumi puhul, mis polnud

liigitunud hädaolukorraks.

Keskkonnaametil on võimalik saada Päästeametilt keskkonna reostuseelse seisundi taastamiseks

logistilist abi.

Taastamistööde juhil on õigus kaasata keskkonna reostuseelse seisundi taastamisele, sealhulgas

reostuse lõplikule likvideerimisele ja järelkorjele teisi asutusi ja isikuid, arvestades nende asutuste ja

isikute pädevust ning volitusi.

Taastamistegevuse alustamise ja lõpetamise otsustab Keskkonnaamet lähtuvalt kujunenud olukorrast,

teavitades oma otsusest Keskkonnaministeeriumi ja Päästeametit.

12. Terminid

 Eluslooduse pääste – reostuse tõttu kannatada saanud loomade, sealhulgas lindude

reostunud piirkonnast päästmine ja rehabiliteerimine, mille eesmärk on tervenenud loomade

vabastamine loodusesse.

 Eutanaasia – looma hukkamine looma omaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine

tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks;

kasutatakse traditsiooniliselt ka metsloomade hukkamise puhul, kuigi käesoleva plaani

kontekstis on õigem kasutada terminit hukkamine, sest metsloomal puudub omanik

asjaõigusseaduse § 96 lg 4 mõistes, samuti kasutatakse mõistet hukkamine

loomakaitseseaduse § 10 lg 4 mõistes.

 Hädaolukord - sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või

põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid

elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või

nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.

 Hädaolukorra lahendamine – hõlmab tegevusi ulatusliku mere- või rannikureostuse,

maapinna, põhjavee ja pinnaveekogu ulatusliku reostuse lokaliseerimisel ja likvideerimisel

ning nendega seotud küsimuste lahendamise koordineerimisel, sealhulgas eluslooduse pääste,

jäätmekäitluse korraldamisel ja keskkonna reostuseelse seisundi taastamisel.

 Hädaolukorra lahendamise plaan (HOLP) – dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning

vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:

o hädaolukorra lahendamise korraldust;

o hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri;

o hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute ülesandeid;

o hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute teabevahetuse korraldust;

o avalikkuse hädaolukorrast teavitamise korraldust;

o rahvusvahelise koostöö korraldust hädaolukorra lahendamisel;

o muid olulisi hädaolukorra lahendamisega seotud küsimusi.

 Jäätmekäitlus – reostuse likvideerimise käigus kogutud jäätmete sealhulgas loomse-te

jäätmete vedamine, taaskasutamine ja kõrvaldamine.

 Keskkonna reostuseelse seisundi taastamine – reostuse likvideerimise järgsed esmased

tegevused, millega luuakse võimalused (ekstensiivsed) elupaiga ning liikide loomulikuks

(looduslikuks) taastumiseks.

 Merereostus – nafta- või naftasaaduste reostus merel, mille tagajärjel kahjustub Läänemere

merekeskkond ning majanduslikud tagajärjed on rasked ja pikaajalised.

 Oht – olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada

piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset päästesündmus.

 Päästesündmus– ootamatu olukord, mis vahetult ohustab füüsikaliste või keemiliste

protsesside kaudu inimese elu, tervist, vara või keskkonda tulekahju, loodusõnnetuse,

plahvatuse, liiklusõnnetuse, keskkonna reostuse või muu sarnase olukorra korral.

 Päästetöö– päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning

päästesündmuse tagajärgede leevendamisel maismaal ja siseveekogudel viivitamata

rakendatavad, vältimatud ja edasilükkamatud tegevused. Päästetööd juhib päästetöö juht,

kelleks on päästeametnik.

 Rannikureostus – nafta- või naftasaaduste, ohtlike või kahjulike ainete sattumine Läänemere

rannikukeskkonda koguses, mis põhjustab ulatusliku reostuse ning suure keskkonnakahju või

suure varalise kahju või tõsised ja ulatuslikud häired elutähtsa teenuse toimepidevuses

(muuhulgas häired päästetöö toimimises).

 Reostuse lokaliseerimine – reostuse edasise leviku piiramine, mis enamikel juhtudel on

reostuse ümbritsemine poomidega või reostuse suunamine alale, kus selle likvideerimine

osutub kõige efektiivsemaks.

 Reostuse likvideerimine ehk korje – reostuse mehaaniline korje koos ajutise ladustamisega,

mille eesmärk on taastada reostunud keskkonna reostuseelne seisund.

 Sündmuskoht– keelu- ja/või ohu- ja turvaalast koosnev päästetöö juhi poolt määratud ala, kus

võivad viibida vaid päästetööga otseselt seotud inimesed ja tehnika, kus paiknevad

kannatanud ja asitõendid ning esinevad sündmusest põhjustatud kahjustused.

13. Kontaktid

Hädaabitelefon 112

Häirekeskuse riigiinfo 1247

Kokkuvõte

Eluslooduse päästeplaan on valminud Keskkonnaameti juhtimisel koostöös Eestimaa Looduse Fondi

(ELF) ja Keskkonnaministeeriumiga ning kooskõlastatud Päästeametiga, ja kirjeldab tegevusi, mida

tehakse eluslooduse päästmisel hädaolukorra lahendamise käigus ning keskkonna eelneva seisundi

taastamisel. Päästeplaani koostamise töörühm töötas aastatel 2012-2013. Käesolev versioon on

koostatud aastal 2021.

Päästeplaan vaadatakse üle järjepidevalt ning ajakohastatakse vastavalt kehtiva õiguse ja

riigikorralduse muutustele.

Lisad

Lisa 1. Reostuse esialgne visuaalse hindamise leht sündmuspaigal

Hindaja nimi: …………………………………………………………..

Hindaja ametikoht: ………………………………………………….

Linnuliik I, II, III kaitsekat egooria liik

Heas seisukorr as (hulk)

Keskmisel t või väga määrdunu d (hulk)

Surnud (hulk)

Meres / rannal

Asukoha kirjeldus

Taimeliik I, II, III kaitsekategooria liik

Mittekahjustatud Kahjustatud Asukoht

Märkusi ja tähelepanekuid:

Linnuliikide seisundite seletus:

Heas seisukorras (pole kinnipüütav): isend pole määrdunud.

Keskmiselt ja väga määrdunud (kinnipüütav): isendi sulestik on väga määrdunud, isendi käitumises

on märgata muutusi (apaatsus jms)

Taimeliike hinnatakse kasvukohtadena (kogumitena).

Isendi seisund märgitakse vastavasse ruutu püstkriipsuga või hinnangulise suurusjärguna (nt sa 10

vms). Püstkriipsude koguhulk ruudus võrdub vastava liigi antud seisundis isendite hinnangulise

koguhulgaga.

Lisa 2. Reostunud linnu hukkamine (eutanaasia)

Hukkamist teostava isiku pädevus

hukkamist teostav isik peab omama oskusi lindude hukkamise protseduuri läbiviimiseks. Peavad olema

vajalikud teadmised loomade anatoomiast, füsioloogiast ning loomaliigile omastest

käitumisharjumustest ja loomakaitsenõuetest ning lisaks praktilised oskused hukkamise läbiviimiseks.

Hukkamisviisid ja -vahendid

Looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe

füüsilisi ja vaimseid kannatusi.

Hukkamisviisid võivad olla mehhaanilised, keemilised või elektrilised. Mehhaanilised meetodid on

kaela dislokatsioon (nihestus), dekapitatsioon (pea eraldamine kehast), uimastamine ja veretustamine

(vere väljalaskmine) ja laskmine tulirelvast. Keemiline meetod kujutab endast mürgise aine organismi

viimist süstimise või sissehingamise teel. Elektriline meetod on looma hukkamine elektrivoolu abil.

Hukkamisviisi valik

Hukkamisviisi valikul tuleb arvestada vähemalt järgmisi aspekte:

Loomade heaolu: valitud meetod peab antud olukorras olema selline, mis põhjustaks hukatavale

linnule võimalikult vähe valu ja kannatusi. Teatud ekstreemtingimustes võivad valikud olla suhteliselt

limiteeritud. Igal juhul aitab korralik uimastamine enne tapmist vähendada linnu piinu. Kui

uimastamine ei ole võimalik või põhjendatud muudel põhjustel, aitab lindu rahustada tema silmade

katmine kas käe või muu sobiva vahendiga. Vajalik on ka linnu kindel hoidmine kontaktis hoidja kehaga.

Risk inimese tervisele: valiku tegemisel tuleb minimiseerida võimalik oht protseduuri läbiviija

tervisele. Mõned meetodid on ohtlikumad kui teised ning nende teostamisel tuleb erilist tähelepanu

pöörata kõikidele ohutusmeetmetele.

Protseduuri läbiviija oskused: Lindude hukkamist võib läbi viia isik, kellel on vastavad oskused ja

kogemused. Ravimite doseerimist ja manustamist võib läbi viia üksnes tegevusloaga veterinaararst.

Visuaalselt häirida võivad kõrvalnähud: Mõnede meetodite puhul tuleb silmas pidada, et protseduuri

teostamise ajal võivad lindudel tekkida tõmblused või verejooks, mis võib häirida lindude füsioloogiaga

mitte kursis olevaid inimesi, kes protseduuri teostavad või teostamist pealt näevad. Personali, kes on

seotud lindude hukkamisega tuleb informeerida ilmneda võivatest kõrvalnähtudest eri meetodite

puhul.

Maksumus: Mõned meetodid on kallimad kui teised. Osade meetodite puhul on arvestatav ühekordne

väljaminek, kuid edaspidi on menetluse maksumus väike.

Piirangud: Mõned meetodid võivad sobida ainult teatud vanuses või liiki lindudele. Mõne toimingu

tarvis on vajalik veterinaararsti juuresolek.

Tabel 1 Lindude hukkamisviisid

Hukkamis-

meetod

Loomade

heaolu

Risk inimese

tervisele

Protseduur

i läbiviija

oskused

Visuaalselt

häirida võivad

kõrvalnähud

Maksumu

s

Piirangud,

Kaela

dislokatsio

on

Aktsepteer

itav

Madal Hukkamist

teostava

isiku

pädevuste

alapeatükis

kirjeldatud

Tiibadega

pekslemine

mõne sekundi

kuni minuti

vältel

Madal Aktsepteer

itav

meetod

noorte või

väikeste

lindude

hukkamisel

. Füüsiliselt

raske läbi

viia suurte

lindude

puhul või

kui on

vajadus

hukata

suur hulk

linde.

Dekapitatsi

oon

Aktsepteer

itav

Mõõdukas

nakkusohu

tõttu verega

kokkupuutel

Hukkamist

teostava

isiku

pädevuste

alapeatükis

kirjeldatud

Tiibadega

pekslemine

mõne sekundi

kuni minuti

vältel, väga

verine

protseduur.

Madal Võimalusel

eelistada

kaela

dislokatsio

oni kui

veretut

meetodit

Uimastami

ne ja

veretustam

ine

Heaolu

seisukohalt

sobivaim

hukkamisvi

is

Mõõdukas

nakkusohu

tõttu verega

kokkupuutel

Hukkamist

teostava

isiku

pädevuste

alapeatükis

kirjeldatud

Väga verine

protseduur

Mõõduka

s kuni

kõrge

(uimasta

mis-

vahendid)

Puuduvad

Laskmine

tulirelvast

Aktsepteer

itav kui

lask on

suunatud

pähe

Mõõdukas

kuni kõrge

Tulirelva

kasutamise

luba,

hukkamist

teostava

isiku

pädevuste

alapeatükis

kirjeldatud

Tiibadega

pekslemine

mõne sekundi

kuni minuti

vältel, verine.

Mõõduka

s

(tulirelva

ja kuulide

maksumu

s; ohutus-

barjäärid)

Kasutada

erijuhtudel

suurte

lindude

hukkamise

ks.

Hukkamis-

meetod

Loomade

heaolu

Risk inimese

tervisele

Protseduur

i läbiviija

oskused

Visuaalselt

häirida võivad

kõrvalnähud

Maksumu

s

Piirangud,

CO2

kasutamine

Võib olla

aktsepteeri

tav

sõltuvalt

linnuliigist

ja vanusest

Madal kui

kasutatakse

suletud

konteinerit ja

sundventilatsi

ooni

Hukkamist

teostava

isiku

pädevuste

alapeatükis

kirjeldatud

Võimalikud

lühiajalised

tõmblused,

hingeldamine

, kõrgel

kontsentratsi

oonil ärritab

hingamisteid

Mõõduka

s kuni

kõrge

(Hukkami

s-kamber,

CO2

allikas)

Ei sobi

veelindude

hukkamise

ks

CO

kasutamine

Võib olla

aktsepteeri

tav

sõltuvalt

linnuliigist

ja vanusest

Kõrge Hukkamist

teostava

isiku

pädevuste

alapeatükis

kirjeldatud

Võimalikud

lühiajalised

tõmblused,

hingeldamine

Mõõduka

s kuni

kõrge

(Hukkami

s-kamber,

CO

allikas)

Ei sobi

veelindude

hukkamise

ks

Sisse-

hingatavad

muud

keemilised

ained või

süstitavad

eutanaasia-

vahendid

Sobiva

linnuliigi ja

preparaadi

puhul väga

hea.

Madal Protseduur

i võib läbi

viia üksnes

veterinaar-

arst või

üksnes

veterinaar

arsti

juhendami

sel

Puuduvad Kõrge Teatud

preparaadi

d ei sobi

veelindude

hukkamise

ks

Mehhaanilised meetodid

Kaela dislokatsioon

Kaela dislokatsioon on tõhus, kiire ja odav meetod veelindude eutanaasiaks, mis ei nõua üldiselt

spetsiaalset varustust. Kasutatakse peamiselt väikeste lindude ja partide hukkamiseks. Dislokatsioon

peab toimuma aju baasilt või kaela ülemises kolmandikus. Haarata ühe käega linnu peast ja teise käega

kaela ülemisest kolmandikust. Tõmmates kiirelt ja tugevalt vastupidistes suundades, eraldatakse

peaaju seljaajust (Joonis 2). Suurema efektiivsuse saavutamiseks on soovitatav koos tõmbamisega

vertikaalsuunas samaaegselt linnu pead ka keerata. Suuremate lindudel kaela dislokatsiooni puhul, on

tarvis kasutada abivahendina spetsiaalset instrumenti (emaskulatoomi) (Joonis 3).

Joonis 2 Kaela dislokatsiooni läbiviimine

Joonis 3 Emaskulatoom

Kaela dislokatsiooni protseduur võib häirida juhuslikku vaatlejat, kuna mõned sekundid kuni minut

pärast protseduuri võib lind pekselda tiibadega. Selline reaktsioon on loomulik ja tingitud seljaaju

refleksidest. Loomad sel ajal valu ei tunne.

Dekapitatsioon

Pea eraldamine kaelast on efektiivne eutanaasiameetod suurte veelindude puhul, kuid sobib

kasutamiseks kõigi lindude korral. Dekapitatsiooniks kasutatakse nuga, matšeetet, kirvest või

suuremaid lõiketange. Tuleb veenduda, et ühendus pea- ja seljaaju vahel on katkenud. Järgneb

analoogne tiibadega pekslemine, nagu kaela dislokatsiooni puhul. Protseduur on tulemuselt sarnane

kaela dislokatsiooniga, kuid tähelepanu peab pöörama ohutustehnikale teravate eutanaasiariistade

kasutamisel, aga ka veres leiduda võivate haigustekitajate või toksiinide vältimisele.

Uimastamine ja veretustamine

See meetod nõuab tugevat lööki koljupõhimikule, mis muudab linnu teadvusetuks, millele järgneb

suuremate veresoonte läbilõikamine, mille tagajärjel lind jookseb verest tühjaks. Tehnikat ei tohi

kasutada juhul, kui on vajalik aju diagnostiline uuring.

Laskmine tulirelvast

Laskmiseks kasutatakse püstolit või väikesekaliibrilist vintpüssi. Lask peab olema suunatud pähe või kui

aju on tarvis diagnostiliseks uuringuks, kaela ülemisse kolmandikku kuklapoolele. Laskja peab olema

kindlasti läbinud vastava koolituse, et kindlustada linnu piinadeta eutanaasia ja inimeste ohutus.

Võimalik kasutada suuremate lindude puhul.

Keemilised meetodid

Kõnealuste meetodite kasutamisel tuleb võimalike ohtude tõttu inimesele järgida rangeid

ohutuseeskirju. Keemilistest meetoditest on enamlevinud süsinikdioksiidi (CO2) või süsinikmonooksiidi

(CO) inhalatsioon või surmamine süstitava eutanaasiavahendiga või muude sissehingatavate

kemikaalide abil. Kuna mitmed keemilised meetodid ei ole sobivad veelindude hukkamiseks, peab

meetodi sobivuse üle otsustama veterinaararst. Protseduuri võib läbi viia ainult vastava väljaõppe

saanud isik, kes on nõuetekohaselt volitatud kasutama asjakohaseid kemikaale.

Süsinikdioksiidi (CO2)kasutamine

CO2 kasutamine on näidustatud juhul kui tuleb eutaneerida suurel hulgal linde. Töötamisel CO2-ga

tuleb silmas pidada, et nimetatud gaas kujutab endast tõsist ohtu nii loomade kui inimeste tervisele,

kuna tema olemasolu ruumis on väga raske organoleptiliselt (meeltajutavalt) tuvastada. CO2

manustamiseks kasutatakse kilega kaetud puure või plastkonteinereid. CO2 saadakse kokkusurutult

spetsiaalsetest balloonidest.

Joonis 4 Hukkamine süsinikdioksiidi abil

Kuna CO2 on õhust raskem, peab tihedama kontsentratsiooniga gaasikiht ulatuma üle linnu pea.

Kamber ei tohi olla hermeetiline, kuna gaasi kogunemine võib olla plahvatusohtlik. Avad peavad asuma

kambri ülaosas (Joonis 4).

CO2 allikana võib kasutada ka tahket CO2 ehk kuiva jääd (Joonis 5).

Joonis 5 Hukkamine süsinikdioksiidi abil

Lind jäetakse gaasi keskkonda kuni ollakse veendunud tema surmas. Üldjuhul ei sobi sukelduvate

veelindude hukkamiseks.

Süsinikmonooksiidi (CO) kasutamine

CO ehk vingugaas on suhteliselt kiire ja tõhus meetod lindude eutanaasiaks. CO seotakse vere

punalibledes hapniku asemel hemoglobiiniga, mis põhjustab hüpoksia (hapnikuvaeguse). Kasutada

tohib ainult puhast tööstuslikult kokkusurutud süsinikmonooksiidi. Mootorsõiduki heitgaaside

kasutamine ei ole aktsepteeritav, kuna need on tulised ja sisaldavad mitmeid lisaaineid, mis muudavad

CO mõju ettearvamatuks. Kõrge kontsentratsiooniga CO on surmav inimesele ja pikem kokkupuude

isegi madala kontsentratsiooniga CO-ga võib rasedatel põhjustada sünnidefekte. Gaasiga töötamisel

tuleb järgida ohutuseeskirju. CO tuleb tarnida tihedalt suletud mahutites, mida pidevalt kontrollitakse

võimaliku lekke suhtes. Võimalusel kasutada gaasi õues või sisetingimustes korraliku

ventilatsioonisüsteemi olemasolul

Üldjuhul ei sobi sukelduvate veelindude hukkamiseks, sest sukelduvad veelinnud suudavad pikalt hinge

kinni pidada.

Lindude hukkamine sissehingatavate muude keemiliste ainete või süstitavate eutanaasiavahendite

abil

Antud meetodi puhul võib protseduuri läbi viia üksnes veterinaararst.

Keemilise ühendi inhalatsiooni saab läbi viia kasutades sobiva suurusega tühja süstlahülssi või

katseklaasi. Latekskindast lõigatud tükk tõmmatakse üle süstlahülsi lahtise otsa ning lõigatakse sisse

pilu nii, et linnu nokk ja ninasõõrmed jääksid hülsi sisse. Keemilise ainega immutatud riide või vatitükk

pannakse hülsi põhja (Joonis 6).

Joonis 6 Keemilise ühendi inhalatsioon

Elektrivooluga hukkamine

Elektrivooluga hukkamine on kiire ja vastuvõetav meetod eutanaasiaks. Koosneb kahest etapist.

Esimeses etapis suunatakse elektrivool läbi aju teadvuse kaotamiseks ning pärast seda suunatakse

elektrivool läbi rindkere südame seiskamiseks. Vajalikud on eriseadmed, et tagada hukkamise

humaansus ja inimeste julgeolek.

Eutanaasia läbiviija töökoha varustus.

Vajalik on eraldi köetava (talvetingimustes) telgi olemasolu koos elektrivarustuse, töölaua, tooli ja

elementaarse kätepesemise võimalusega.

Loe hukkamisest (eutanaasia) lisaks: The Welfare of Poultry at Slaughter or Killing:

http://www.agrowebcee.net/fileadmin/content/faw/doc/poultrywelfare.pdf

Lisa 3. Reostunud eluslooduse pääste käsiraamat (eraldi failina)

https://issuu.com/elfond/docs/ensaco_est