Vastus täiendavale järelepärimisele

Nooruse 1 / 50411 Tartu / 737 4140 / [email protected] / www.ravimiamet.ee / Registrikood 70003477

Teie: 23.05.2025 e-maili teel

Meie: 09.06.2025 nr JUR-1/2027-4

Vastus täiendavale päringule

Austatud Triin Antsov

Pöördusite 09.04.2025 Ravimiameti poole selgitustaotlusega, milles palusite Ravimiameti

põhistatud seisukohta, kas taotluses kirjeldatud tegevuste puhul on tegemist ravimireklaamiga

või mitte. Ravimiamet vastas selgitustaotlusele 25.04.2025. Esitasite 23.05.2025 täiendava

päringu põhjendusega, et Ravimiamet ei ole selgitustaotluses esitatud küsimustele vastanud.

Samuti leiate, et Ravimiamet on ekslikult leidnud, et selgitustaotluses esitatud küsimused olid

suunatud eelkõige internetiapteegi tegevusele õigusliku hinnangu saamisele, kuigi küsimused

olid esitatud nii tavaapteegi kui internetiapteegi kohta. Selgitustaotluses viitate Euroopa Kohtu

27.02.2025 otsusele kohtuasjas nr C-517/23.

Selgitame, et Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsuses C-517/23 on käsitletud küsimust, kuidas

tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ

inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta, mida on

muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiviga 2011/62/EÜ,

artikli 86 lõiget 1 ja artikli 87 lõiget 3 liikmesriikide vahelise ravimite kaugmüügi kontekstis.

Seda kinnitab ka asjaolu, et Euroopa Kohus viitab direktiivile 2001/83/EÜ koos viitega

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiivile 2011/62/EÜ, millega muudeti

direktiivi 2001/83/EÜ ning täiendati seda jaotisega VIIA „Kaugmüük üldsusele“. Sellise

täienduse üheks eesmärgiks oli ühtlustada ravimite kaugmüügi võimaldamine Euroopa

Majanduspiirkonnas.

Viidatud kohtuasjas oli vaidlus Apothekerkammer Nordrheini (Nordrheini apteekrite kutseliit,

Saksamaa) ja Madalmaades asuvat postimüügiapteeki käitava Madalmaade õiguse alusel

asutatud äriühingu DocMorris NV vahel. DocMorris peab Madalmaades asutatud

postimüügiapteeki, mis tarnib Saksamaal asuvatele klientidele retsepti‑ ja käsimüügiravimeid.

Küsimus seisnes kaupade vaba liikumise piiramises, mis on vastuolus ELTL artikliga 34.

Samuti käsitles kohus teenuse osutamise vabaduse piiramist elektroonilises kaubanduses.

Triin Antsov

OÜ Advokaadibüroo

Eversheds Sutherland

Ots & Co

[email protected]

2 (3)

Ravimite kaugmüügile kohalduvaid nõudeid on Ravimiamet oma 25.04.2025 vastuses

selgitanud ning võttes arvesse, et Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsus C-517/23 puudutab üksnes

ravimite kaugmüügi teenust, mitte üldapteegi teenust, on antud selgitused jätkuvalt

asjakohased.

Ravimite kaugmüük on ravimite jaemüük infoühiskonna teenuse kaudu. Selgitame, et ravimite

müümisel üldapteegis kohapeal ja kaugmüügi teel elektroonilises kaubanduses on oluline

erinevus. Üldapteegi kohustus on pakkuda apteegiteenust, milleks on ravimite jaemüük või

muul viisil väljastamine koos sellega kaasneva nõustamisega ravimite sihipäraseks ja

ratsionaalseks kasutamiseks ning kasutaja teavitamisega ravimi õigest ja ohutust kasutamisest

ja säilitamisest ning ravimite ekstemporaalne ja seeriaviisiline valmistamine ja jaendamine

(RavS § 29 lg 1). See tähendab, et üldapteegil on kohustus müüa ravimeid ja tagada sellealane

patsiendi nõustamine. Nimetatud kohustus hõlmab nii käsimüügi- kui retseptiravimid.

Nagu eelmises vastuses selgitasime, annab Ravimiamet ravimite kaugmüügi õiguse

üldapteegile taotluse alusel, kui ravimite kaugmüügi nõuded ja tingimused on täidetud. Eestis

on kaugmüügi teel lubatud müüa inimtervishoius kasutatavaid ravimeid ja veterinaarias

kasutatavaid käsimüügiravimeid. See, kas kaugmüügi õigus on piiratud ainult

käsimüügiravimitega või on lubatud müüa ka retseptiravimeid, on jäetud liikmesriigi otsustada

(direktiiv 2001/83/EÜ artikkel 85c § 1). Eesti on valinud võimaluse, et apteek peab kaugmüügi

õiguse olemasolu korral võimaldama veebist soetada nii käsimüügi- kui retseptiravimeid

(rääkides inimtervishoius kasutatavatest ravimitest). Paljudes liikmesriikides on

kaugmüügiõigus piiratud üksnes käsimüügiravimitega.

Ka Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsus C-517/23 on suunatud kohalduvate normide

tõlgendamisele ravimite kaugmüügi kontekstis. Arvestades, et liikmesriigid on ravimite

kaugmüügile kehtestanud erinevad piirangud ning kõikides liikmesriikides ei ole lubatud

retseptiravimeid kaugmüügi korras müüa, on kohus leidnud, et nendel juhtudel, kui üldapteegil

on kaugmüügiõigus müüa retseptiravimeid, võib ta seda teavet (piiriüleselt) üldsusele

avaldata.

Nagu selgitatud, ei saa üldapteegis ravimite müümist võrdsustada ravimite kaugmüügiga. Üks

oluline erisus puudutab ravimite müümist tulenevalt nende klassifikatsioonist ja selle

võimalikku piirangut, kuid siinkohal peame vajalikuks lisaks märkida, et ravimite kaugmüügi

puhul peab ravim vastama sihtriigi müügiloa tingimustele, sh pakendi märgistus (direktiivi

2001/83/EÜ artikkel 6, artikkel 63 lg 2, samuti RavS § 13 lg 1 p 1 ja lg 4). Seetõttu peab

müüdav ravim vastama selle riigi müügiloale, kust see on tellitud ja kuhu see saadetakse.

Üldapteegi puhul sellist küsimust osutatava teenuse kontekstist tulenevalt ei tõusetugi.

Eeltoodule tuginedes ei ole ravimite müümine apteegis võrdsustatav ravimite kaugmüügiga

elektroonilise kaubanduse mõistes. Ravimite müügile kohalduvad erinevad nõuded ja

piirangud sõltuvalt müümise viisist ning kõiki sätteid ei saa ühetaoliselt tõlgendada.

Viidatud Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsuse nr C-517/23 kohaselt tuleb direktiivi 2001/83/EÜ

artikli 86 lõiget 1 tõlgendada selliselt, et kui ühes liikmesriigis ravimite kaugmüügiga tegelev

ettevõte reklaamib oma tegevust teises liikmesriigis ning viitab muuhulgas võimalusele tellida

3 (3)

kindlaks määramata retseptiravimeid, ei kuulu selline reklaamikampaania mõiste „ravimite

reklaamimine“ alla selle sätte tähenduses. Ravimiamet nõustub Euroopa Kohtu otsusega.

Viidatud Euroopa Kohtu otsust ei saa üldapteegi teenusele laiendada. Üldapteekide puhul ei

ole selge, milline väärtus on teavitusel, et apteegis müüakse ka retseptiravimeid, arvestades,

et ravimite, sh nii käsimüügi- kui retseptiravimite müük, on üldapteegi kohustus. Jääb

arusaamatuks, millist lisaväärtust selline teavitamine tarbija jaoks omab. Samaväärne oleks

perearstikeskuse kohta avaldatav teave, kui kutsutakse üles pöörduma perearstikeskusesse

ning teavitatakse muuhulgas võimalusest saada perearstikeskusest ravi, diagnoosi või

saatekirja.

Ravimiamet on 25.04.2025 vastuses selgitanud ravimireklaami olemust, selle hindamise

kriteeriume ning vajadust avalikustatud teavet tervikuna hinnata. Selgitustaotluses esitatud

hüpoteetilistele küsimustele on võimalik vastata üksnes hüpoteetiliselt, sest iga võimaliku

ravimireklaami puhul tuleb hinnata konkreetset reklaami. Euroopa Kohus on 22.12.2022

otsuse C-530/20 punktis 63 selgitanud ravimite reklaamimise põhimõtet väga selgelt. Ehkki

viimati viidatud otsuses oli küsimus käsimüügiravimite reklaamimise kohta, tuleb seda

põhimõtet laiendada ka retseptiravimite reklaamimisele, sest retseptiravimite reklaamise keeld

avalikkusele on absoluutne. Isegi kui teatud juhtudel on lubatud avaldada teavet võimalusest

osta/tellida retseptiravimeid apteegist kaugmüügi teel, siis peavad liikmesriigid selleks, et

vastavalt selle direktiivi põhjendustes 2 ja 45 ette nähtud kaitse tagamise põhieesmärgile

ennetada rahvatervisele ohu ilmnemist, keelama reklaamis selliste reklaami sisu elementide

kasutamist, mis soodustavad ravimi ebamõistlikku kasutamist.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Heleni Mäe

Õigusosakond

Õigusnõunik

Nooruse 1 / 50411 Tartu / 737 4140 / [email protected] / www.ravimiamet.ee / Registrikood 70003477

Teie: 23.05.2025 e-maili teel

Meie: 09.06.2025 nr JUR-1/2027-4

Vastus täiendavale päringule

Austatud Triin Antsov

Pöördusite 09.04.2025 Ravimiameti poole selgitustaotlusega, milles palusite Ravimiameti

põhistatud seisukohta, kas taotluses kirjeldatud tegevuste puhul on tegemist ravimireklaamiga

või mitte. Ravimiamet vastas selgitustaotlusele 25.04.2025. Esitasite 23.05.2025 täiendava

päringu põhjendusega, et Ravimiamet ei ole selgitustaotluses esitatud küsimustele vastanud.

Samuti leiate, et Ravimiamet on ekslikult leidnud, et selgitustaotluses esitatud küsimused olid

suunatud eelkõige internetiapteegi tegevusele õigusliku hinnangu saamisele, kuigi küsimused

olid esitatud nii tavaapteegi kui internetiapteegi kohta. Selgitustaotluses viitate Euroopa Kohtu

27.02.2025 otsusele kohtuasjas nr C-517/23.

Selgitame, et Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsuses C-517/23 on käsitletud küsimust, kuidas

tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ

inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta, mida on

muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiviga 2011/62/EÜ,

artikli 86 lõiget 1 ja artikli 87 lõiget 3 liikmesriikide vahelise ravimite kaugmüügi kontekstis.

Seda kinnitab ka asjaolu, et Euroopa Kohus viitab direktiivile 2001/83/EÜ koos viitega

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiivile 2011/62/EÜ, millega muudeti

direktiivi 2001/83/EÜ ning täiendati seda jaotisega VIIA „Kaugmüük üldsusele“. Sellise

täienduse üheks eesmärgiks oli ühtlustada ravimite kaugmüügi võimaldamine Euroopa

Majanduspiirkonnas.

Viidatud kohtuasjas oli vaidlus Apothekerkammer Nordrheini (Nordrheini apteekrite kutseliit,

Saksamaa) ja Madalmaades asuvat postimüügiapteeki käitava Madalmaade õiguse alusel

asutatud äriühingu DocMorris NV vahel. DocMorris peab Madalmaades asutatud

postimüügiapteeki, mis tarnib Saksamaal asuvatele klientidele retsepti‑ ja käsimüügiravimeid.

Küsimus seisnes kaupade vaba liikumise piiramises, mis on vastuolus ELTL artikliga 34.

Samuti käsitles kohus teenuse osutamise vabaduse piiramist elektroonilises kaubanduses.

Triin Antsov

OÜ Advokaadibüroo

Eversheds Sutherland

Ots & Co

[email protected]

2 (3)

Ravimite kaugmüügile kohalduvaid nõudeid on Ravimiamet oma 25.04.2025 vastuses

selgitanud ning võttes arvesse, et Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsus C-517/23 puudutab üksnes

ravimite kaugmüügi teenust, mitte üldapteegi teenust, on antud selgitused jätkuvalt

asjakohased.

Ravimite kaugmüük on ravimite jaemüük infoühiskonna teenuse kaudu. Selgitame, et ravimite

müümisel üldapteegis kohapeal ja kaugmüügi teel elektroonilises kaubanduses on oluline

erinevus. Üldapteegi kohustus on pakkuda apteegiteenust, milleks on ravimite jaemüük või

muul viisil väljastamine koos sellega kaasneva nõustamisega ravimite sihipäraseks ja

ratsionaalseks kasutamiseks ning kasutaja teavitamisega ravimi õigest ja ohutust kasutamisest

ja säilitamisest ning ravimite ekstemporaalne ja seeriaviisiline valmistamine ja jaendamine

(RavS § 29 lg 1). See tähendab, et üldapteegil on kohustus müüa ravimeid ja tagada sellealane

patsiendi nõustamine. Nimetatud kohustus hõlmab nii käsimüügi- kui retseptiravimid.

Nagu eelmises vastuses selgitasime, annab Ravimiamet ravimite kaugmüügi õiguse

üldapteegile taotluse alusel, kui ravimite kaugmüügi nõuded ja tingimused on täidetud. Eestis

on kaugmüügi teel lubatud müüa inimtervishoius kasutatavaid ravimeid ja veterinaarias

kasutatavaid käsimüügiravimeid. See, kas kaugmüügi õigus on piiratud ainult

käsimüügiravimitega või on lubatud müüa ka retseptiravimeid, on jäetud liikmesriigi otsustada

(direktiiv 2001/83/EÜ artikkel 85c § 1). Eesti on valinud võimaluse, et apteek peab kaugmüügi

õiguse olemasolu korral võimaldama veebist soetada nii käsimüügi- kui retseptiravimeid

(rääkides inimtervishoius kasutatavatest ravimitest). Paljudes liikmesriikides on

kaugmüügiõigus piiratud üksnes käsimüügiravimitega.

Ka Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsus C-517/23 on suunatud kohalduvate normide

tõlgendamisele ravimite kaugmüügi kontekstis. Arvestades, et liikmesriigid on ravimite

kaugmüügile kehtestanud erinevad piirangud ning kõikides liikmesriikides ei ole lubatud

retseptiravimeid kaugmüügi korras müüa, on kohus leidnud, et nendel juhtudel, kui üldapteegil

on kaugmüügiõigus müüa retseptiravimeid, võib ta seda teavet (piiriüleselt) üldsusele

avaldata.

Nagu selgitatud, ei saa üldapteegis ravimite müümist võrdsustada ravimite kaugmüügiga. Üks

oluline erisus puudutab ravimite müümist tulenevalt nende klassifikatsioonist ja selle

võimalikku piirangut, kuid siinkohal peame vajalikuks lisaks märkida, et ravimite kaugmüügi

puhul peab ravim vastama sihtriigi müügiloa tingimustele, sh pakendi märgistus (direktiivi

2001/83/EÜ artikkel 6, artikkel 63 lg 2, samuti RavS § 13 lg 1 p 1 ja lg 4). Seetõttu peab

müüdav ravim vastama selle riigi müügiloale, kust see on tellitud ja kuhu see saadetakse.

Üldapteegi puhul sellist küsimust osutatava teenuse kontekstist tulenevalt ei tõusetugi.

Eeltoodule tuginedes ei ole ravimite müümine apteegis võrdsustatav ravimite kaugmüügiga

elektroonilise kaubanduse mõistes. Ravimite müügile kohalduvad erinevad nõuded ja

piirangud sõltuvalt müümise viisist ning kõiki sätteid ei saa ühetaoliselt tõlgendada.

Viidatud Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsuse nr C-517/23 kohaselt tuleb direktiivi 2001/83/EÜ

artikli 86 lõiget 1 tõlgendada selliselt, et kui ühes liikmesriigis ravimite kaugmüügiga tegelev

ettevõte reklaamib oma tegevust teises liikmesriigis ning viitab muuhulgas võimalusele tellida

3 (3)

kindlaks määramata retseptiravimeid, ei kuulu selline reklaamikampaania mõiste „ravimite

reklaamimine“ alla selle sätte tähenduses. Ravimiamet nõustub Euroopa Kohtu otsusega.

Viidatud Euroopa Kohtu otsust ei saa üldapteegi teenusele laiendada. Üldapteekide puhul ei

ole selge, milline väärtus on teavitusel, et apteegis müüakse ka retseptiravimeid, arvestades,

et ravimite, sh nii käsimüügi- kui retseptiravimite müük, on üldapteegi kohustus. Jääb

arusaamatuks, millist lisaväärtust selline teavitamine tarbija jaoks omab. Samaväärne oleks

perearstikeskuse kohta avaldatav teave, kui kutsutakse üles pöörduma perearstikeskusesse

ning teavitatakse muuhulgas võimalusest saada perearstikeskusest ravi, diagnoosi või

saatekirja.

Ravimiamet on 25.04.2025 vastuses selgitanud ravimireklaami olemust, selle hindamise

kriteeriume ning vajadust avalikustatud teavet tervikuna hinnata. Selgitustaotluses esitatud

hüpoteetilistele küsimustele on võimalik vastata üksnes hüpoteetiliselt, sest iga võimaliku

ravimireklaami puhul tuleb hinnata konkreetset reklaami. Euroopa Kohus on 22.12.2022

otsuse C-530/20 punktis 63 selgitanud ravimite reklaamimise põhimõtet väga selgelt. Ehkki

viimati viidatud otsuses oli küsimus käsimüügiravimite reklaamimise kohta, tuleb seda

põhimõtet laiendada ka retseptiravimite reklaamimisele, sest retseptiravimite reklaamise keeld

avalikkusele on absoluutne. Isegi kui teatud juhtudel on lubatud avaldada teavet võimalusest

osta/tellida retseptiravimeid apteegist kaugmüügi teel, siis peavad liikmesriigid selleks, et

vastavalt selle direktiivi põhjendustes 2 ja 45 ette nähtud kaitse tagamise põhieesmärgile

ennetada rahvatervisele ohu ilmnemist, keelama reklaamis selliste reklaami sisu elementide

kasutamist, mis soodustavad ravimi ebamõistlikku kasutamist.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Heleni Mäe

Õigusosakond

Õigusnõunik