Arvamuse küsimine






Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus

1. peatükk
Üldsätted


§ 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala

(1) Käesolev seadus reguleerib riigikaitse rahu- ja sõjaaegset korraldust, kriisiolukorraks sealhulgas eriolukorraks, erakorraliseks ja sõjaseisukorraks valmistumist ja nende olukordade lahendamist, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldust, Eesti Vabariigi osalemist rahvusvahelises sõjalises koostöös, elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikke aluseid ning järelevalvet ja vastutust.

(2) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(3) Käesolevas seaduses sätestatud riigivastutusele kohaldatakse riigivastutuse seadust ja võlaõigusseadust, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(4) Käesolevat seadust ei kohaldata finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 1 lõikes 1 nimetatud isiku suhtes, kui tema finantsolukord on halvenenud või võib kiiresti halveneda või on tõenäoline, et ta on maksejõuetu või võib muutuda lähitulevikus maksejõuetuks põhjusel, mis ei ole seotud eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamisega vastavalt käesoleva seaduse §-dele 21, 23 ja 25, või kui on oht eelnimetatud paragrahvide alusel välja kuulutatavate olukordade tekkeks.

§ 2. Tsiviilkriis ja riigikaitse

(1) Tsiviilkriis on olukord, mis võib põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustada vahetult paljude inimeste elu ja tervist või põhjustada suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju, sealhulgas loodusõnnetus, katastroof või nakkushaiguse levik.

(2) Katastroof käesoleva seaduse tähenduses on ulatuslike tagajärgedega olukord, mis on põhjustatud eelkõige inimtegevusest ja millega võivad kaasneda ulatuslikud häired ühiskonna toimimises, oluline kahju isiku varale, majandusele, keskkonnale, inimeste elule ja tervisele, või muu sarnase mõjuga sündmus, mis ei ole tingitud loodusõnnetusest.

(3) Nakkushaigus käesoleva seaduse tähenduses on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses sätestatud nakkushaigus ning veterinaarseaduses sätestatud loomataud.

(4) Riigikaitse on Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalmere ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse ning põhiseadusliku korra kindlustamine, tagades elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise.

§ 3. Kriisiolukord

(1) Vabariigi Valitsus võib korraldusega kehtestada kriisiolukorra tsiviilkriisi lahendamiseks või riigikaitse tagamiseks või kui on oht tsiviilkriisi tekkeks või kui on vajalik teha ettevalmistusi riigi sõjaliseks kaitseks ning nendeks tegevusteks on vajalik tagada mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsus ja koordineeritus ning kui olukorda ei ole võimalik lahendada käesolevas seaduses sätestatud juhtimiskorraldust ja isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning tavapärasest rohkem võimeid, sealhulgas personali, vahendeid ja varusid kaasamata.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib kriisiolukorra otsustada ka, kui on vajadus osaleda käesoleva seaduse § 132 punktis 1 nimetatud kollektiivse enesekaitse operatsioonil või korraldada mobilisatsioon või demobilisatsioon.

(3) Kui kriisiolukord on kehtestatud riigikaitse tagamiseks ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, on tegemist riigikaitselise kriisiolukorraga.

(4) Riigikaitseline kriisiolukord prevaleerib tsiviilkriisi kriisiolukorra ees.

§ 4. Tsiviilkriisiks valmistumise ja selle lahendamise ning riigikaitse tagamise põhimõtted

(1) Tsiviilkriisiks valmistumine ja selle lahendamine lähtub avarast julgeolekukäsitusest.

(2) Avar julgeolekukäsitus on arusaam julgeolekust kui riigi ja selle rahva võimest kaitsta endale omaseid sisemisi väärtusi ja eesmärke mitmesuguste väliste poliitiliste, sõjaliste, majanduslike ja ühiskondlike ohtude ja riskide ning nende koosmõjude eest ja saavutada nende ohtude ja riskide tasalülitamine.

(3) Tsiviilkriisiks valmistub ja seda lahendab ning riigikaitset tagab iga asutus ja isik oma pädevuse kohaselt lähimuse põhimõtet arvestades võimalikult madalal tasandil.

(4) Riigikaitset tagatakse lähtudes riigikaitse laiast käsitusest, mille eesmärk on riigi kaitsmine ja selleks valmistumine, kasutades kõiki riigi käsutuses olevaid sõjalisi ja mittesõjalisi võimeid ja ressursse ning kaasates avaliku, era- ja kolmanda sektori.

(5) Asutused ja isikud teevad tsiviilkriisiks valmistumiseks ja selle lahendamiseks ning riigikaitse tagamiseks koostööd ning pakuvad üksteisele abi.



2. peatükk
Riigikaitse Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon


§ 5. Riigikaitse Nõukogu

(1) Riigikaitse Nõukogu on Vabariigi Presidendi juures tegutsev nõuandev organ.

(2) Riigikaitse Nõukogu arutab kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldab nende kohta arvamust.

(3) Riigikaitse Nõukokku kuuluvad Riigikogu esimees, Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni esimees, peaminister, Kaitseväe juhataja ja Vabariigi Presidendi määratud isikud, kes nõustavad Vabariigi Presidenti kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamisega seotud küsimustes.

(4) Riigikaitse Nõukogu koosseisu ja töökorra kehtestab ning selle koosolekut juhatab Vabariigi President.

§ 6. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon

(1) Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon (edaspidi julgeolekukomisjon) täidab talle õigusaktidega määratud ja Vabariigi Valitsuse antud julgeoleku- ja riigikaitsega seotud ülesandeid.

(2) Julgeolekukomisjoni ülesanded, töökorra, koosseisu, julgeolekukomisjoni ülesannete täitmiseks vajalike alakomisjonide ja nõukogude moodustamise korra ja teiste osalistega koostöö korralduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.


3. peatükk
Kriisiolukorraks valmistumine


§ 7. Vabariigi Valitsuse ülesanne kriisiolukorraks valmistumisel

Vabariigi Valitsus kujundab kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise poliitika.

§ 8. Riigikantselei ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel

(1) Riigikantselei ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel on järgmised:
1) juhib üleriigilise riskianalüüsi koostamist;
2) juhib riigikaitse strateegilise arengudokumendi ja Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamist;
3) koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust;
4) koordineerib elutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse strateegia koostamist

(2) Riigikantseleil on ülesanne kontrollida käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud dokumentides määratud eesmärkide saavutamist.

(3) Riigikaitse strateegilise arengudokumendi kehtestab Vabariigi Valitsus. Riigikaitse strateegilise arengudokumendi koostamisel, elluviimisel ja muutmisel lähtutakse riigieelarve seaduses ning selle § 20 lõike 5 alusel antud korrast.

§ 9. Päästeameti ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel regionaalsel tasandil

(1) Päästeameti ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel regionaalsel tasandil on järgmised:
1) nõustab kohaliku omavalitsuse üksusi, kaasates vajadusel valdkondliku pädevusega täidesaatva riigivõimu asutusi;
2) korraldab täidesaatva riigivõimu asutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahelist koostööd ja teabevahetust.

(2) Täidesaatva riigivõimu asutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste vaheliseks koostööks moodustatakse alaliselt tegutsevad regionaalsed kriisikomisjonid.

(3) Regionaalse kriisikomisjoni moodustab, selle koosseisu kinnitab, töökorra kehtestab ja ülesanded määrab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 10. Kriisiülesannete määramine

(1) Kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks määratakse täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele, juriidilise isikule ja füüsilisest isikust ettevõtjale püsivad kriisiülesanded.

(2) Püsiv kriisiülesanne on ülesanne, mis seondub täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesandega ning juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevusala või eesmärgiga. Püsiv kriisiülesanne on ka elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine ja elutähtsa teenuse osutamine nii kriisiolukorras kui ka enne seda.

(3) Ministeeriumi ja muu täidesaatva riigivõimu asutuse püsiv kriisiülesanne määratakse seaduses või Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis.

(4) Kohaliku omavalitsuse üksuse, juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja püsiv kriisiülesanne määratakse seaduses või seaduse alusel.

(5) Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik peavad valmistuma talle määratud püsiva kriisiülesande täitmiseks, sealhulgas koostama käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud korras riskianalüüsi ja §-s 15 sätestatud korras plaani ning tagama, et tal on ülesande täitmiseks vajalikud võimed, sealhulgas personal, vahendid ja varud.

(6) Lisaks püsivatele kriisiülesannetele saab määrata kriisiolukorras ka ühekordseid kriisiülesandeid käesoleva seaduse §-i 39 sätestatud korras.

§ 11. Üleriigiline riskianalüüs

(1) Üleriigiline riskianalüüs on dokument, milles analüüsitakse kriisiolukorda põhjustada võivaid ohte.

(2) Üleriigilise riskianalüüsi koostamiseks hindavad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määratud asutused ning Eesti Pank koostöös Finantsinspektsiooniga, oma pädevuse piires riske. Kohaliku omavalitsuse üksus hindab oma pädevuse piires riske käesoleva paragrahvi 12 lõike 2 kehtestatud korras.

(3) Üleriigilise riskianalüüsi koostamist juhib Riigikantselei.

(4) Üleriigilise riskianalüüsi ja selle koostamiseks vajalike andmete loetelu, analüüsi koostamise nõuded ja korra, loetelu andmeid esitatavatest asutustest ning koostamise ja ülevaatamise sageduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 12. Kohaliku omavalitsuse riskianalüüs

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus koostab käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud üleriigilisest riskianalüüsist lähtudes oma riskianalüüsi.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus kooskõlastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riskianalüüsi Päästeametiga ja esitab selle arvamuse avaldamiseks teistele asjassepuutuvatele osalistele.

(3) Kohaliku omavalitsuse üksuse riskianalüüsi koostamise nõuded ning selle kooskõlastamise ja kinnitamise tingimused ja korra ning ülevaatamise sageduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 13. Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku ning põhiseadusliku institutsiooni riskianalüüs

(1) Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik, sealhulgas elutähtsa teenuse osutaja ning põhiseaduslik institutsioon koostavad käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud üleriigilisest riskianalüüsist lähtudes oma asutuse või isiku riskianalüüsi, milles analüüsitakse nii üleriigilises riskianalüüsis esitatud kui ka muid riske asutuse või isiku püsiva kriisiülesande täitmisele ja toimepidevusele.

(2) Kui elutähtsat teenust osutab mitu teenuse osutajat, võivad nad elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse või tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutuse koordineerimisel koostada ühise riskianalüüsi.

(3) Elutähtsa teenuse osutaja esitab riskianalüüsi kinnitamiseks elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale või tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutusele.

(4) Riigikantselei nõudmisel edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutus ja isik enda riskianalüüsi Riigikantseleile.

(5) Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku riskianalüüsi koostamise nõuded ning selle kooskõlastamise, edastamise ja kinnitamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(6) Elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüsi nõuded, ning selle koostamise, kooskõlastamise ja kinnitamise nõuded ning korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud Vabariigi Valitsuse määrus on Riigikogu Kantseleile, Vabariigi Presidendi Kantseleile, Riigikontrollile, Õiguskantsleri Kantseleile, Finantsinspektsioonile ja kohtutele soovituslik. Riigikogu Kantseleis, Vabariigi Presidendi Kantseleis, Riigikontrollis, Õiguskantsleri Kantseleis, Finantsinspektsioonis ja kohtutes lähtutakse riskianalüüsi koostamisel käesolevast seadusest.

§ 14. Vabariigi Valitsuse kriisiplaan

(1) Vabariigi Valitsuse kriisiplaan on üleriigilisest riskianalüüsist lähtuv dokument, milles määratakse eelkõige:
1) kriisiplaani käivitamise ja rakendamise tingimused ning kord:
2) Vabariigi Valitsuse kavatsus kriisiolukorra lahendamisel;
3) täidesaatva riigivõimu asutuste püsivad kriisiülesanded;
4) täidesaatva riigivõimu asutuste peamised võimed kriisiülesannet täita ja selle piirangud;
5) kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus;
6) kriisiolukorra lahendamise juhtimise ja koostöö kord;
7) asutuste ülesanded, et korraldada ümber oma tegevus ja jaotada ümber vahendid.

(2) Vabariigi Valitsuse kriisiplaani kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel sätestatud ajavahemikuks.

(3) Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamise ja uuendamise tingimused ning korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 15. Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisiplaan

(1) Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik, sealhulgas elutähtsa teenuse osutaja ja kohaliku omavalitsuse üksus, teevad üleriigilisest ja asutuse või isiku riskianalüüsist lähtudes kriisiplaani, tegutsemiseks nii kriisiolukorras kui ka enne seda, milles on esitatud eelkõige:
1) kriisiplaani käivitamise ja rakendamise tingimused ning kord;
2) tegevused ja lahendused püsiva kriisiülesande täitmisel, sealhulgas püsiva kriisiülesande täitmise toimepidevus;
3) püsiva kriisiülesande täitmise võimed, sealhulgas personal, vahendid ja varud;
4) püsiva kriisiülesande täitmise juhtimine ja koostöö;
5) avalikkuse teavitamine ja teabevahetus;
6) elanikkonnakaitse tegevused;
7) rahvusvahelise abi vajadus, kaasamine, vastuvõtmine ja kasutamine.

(2) Püsiva kriisiülesandega täidesaatva riigivõimu asutus ja kohaliku omavalitsuse üksus peavad lähtuma oma kriisiplaani koostamisel käesoleva seaduse § 14 alusel koostatud Vabariigi Valitsuse kriisiplaanist.

(3) Asutus ja isik, kes on kaasatud kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutava asutuse juhitud olukorra lahendamisse, peab osalema kriisiplaani koostamisel ja võimalusel tagama kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutavale asutusele kokkulepitud võimed, sealhulgas personali, vahendid ja varud.

(4) Ministeerium võib koostada kriisiplaani oma valitsemisala asutusega koos (edaspidi ühisplaan) ning Rahandusministeerium Eesti Panga ja Finantsinspektsiooniga. Ühisplaani täpsemad tingimused ja selle koostamise kord sätestatakse käesoleva paragrahvi lõike 13 alusel antavas määruses.

(5) Kui Eesti Pank ei ole teinud käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel Rahandusministeeriumiga ühisplaani, siis esitab selle arvamuse avaldamiseks Rahandusministeeriumile ja Finantsinspektsioonile.

(6) Kui elutähtsat teenust osutab mitu teenuse osutajat, võivad nad elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutuse koordineerimisel koostada ühisplaani.

(7) Elutähtsa teenuse osutaja esitab kriisiplaani kinnitamiseks elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale või tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutusele.

(8) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja kirjeldab kriisiplaanis ka elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalikke tegevusi elutähtsa teenuse raskete tagajärgede või pikaajalise katkestuse või selle ohu korral.

(9) Kohaliku omavalitsuse üksus koostab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kriisiplaani oma haldusterritooriumi kohta ning võib koostada plaani ühe või mitme kohaliku omavalitsuse üksusega ühiselt.

(10) Kohaliku omavalitsuse üksus kooskõlastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisiplaani Päästeameti, Sotsiaalkindlustusameti ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga ja esitab selle arvamuse avaldamiseks teistele asjassepuutuvatele osalistele.

(11) Ministeeriumi kriisiplaan kooskõlastatakse Riigikantseleiga. Riigikantselei nõudmisel edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutus või isik, enda kriisiplaani Riigikantseleile.

(12) Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisiplaani elanikkonnakaitse tegevuste osas tuleb teha koostööd Päästeametiga.

(13) Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisiplaani koostamise nõuded, selle kooskõlastamise, kinnitamise ja uuendamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(14) Elutähtsa teenuse osutaja kriisiplaani ja selle kasutuselevõtmise nõuded, kriisiplaani koostamise, kooskõlastamise ja kinnitamise nõuded ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 16. Finantssektori erisus

Käesoleva seaduse §-des 11–15 sätestatud riskianalüüsid ja kriisiplaanid peavad finantssektorit puudutavas arvestama käesoleva seaduse §-s 35 sätestatuga.

§ 17. Õppused

(1) Käesoleva seaduse § 15 alusel kriisiplaani tegev asutus ja isik ning Vabariigi Valitsus peavad korraldama õppusi, et kontrollida ja harjutada oma valmisolekut lahendada kriisiolukord ja täita püsivaid kriisiülesandeid.

(2) Õppuste sagedus, selle korraldamisele ja läbiviimisele esitatavad nõuded, õppusejärgsed tegevused ja õppuse kulude katmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 18. Toimepidevus

(1) Toimepidevus on püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksuse, elutähtsa teenuse osutaja (edaspidi püsiva kriisiülesandega asutus ja isik) ning põhiseadusliku institutsiooni suutlikkus järjepidevalt toimida ja tagada igal ajal valmidus talle pandud ülesandeid täita ning teenuseid osutada.

(2) Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik ning põhiseaduslik institutsioon teevad toimepidevuse tagamiseks vähemalt järgmist:
1) määravad kriitilised tegevused, mida on toimepidevuse tagamiseks vaja täita;
2) maandavad riske ja otsustavad toimepidevuse võime taseme;
3) leiavad lahendused tegutsemiseks toimepidevuse ohtude, häirete ja katkestuste korral, sealhulgas võrgu- ja infosüsteemides ning toimepidevuse taastamiseks;
4) määravad isikkoosseisu kriisirollid, valmistavad isikkoosseisu ette nende täitmiseks;
5) määravad töökorralduse muutmise, sealhulgas turvalise side ja turvalise töökeskkonna ning nende kasutamise;
6) määravad valmiduse saavutamise ja tagamise korralduse;
7) tagab vahendite ja varude olemasolu;
8) määravad vajaduse korral varuasukoha ja sinna ümberpaiknemise;
9) määravad toimepidevuse tagamiseks vajalikud objektid, nende kaitse ja objektidel varjumise korralduse;
10) määravad käesolevas seaduses ning käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel sätestatud ülesannete täitmise eest vastutava isiku ning kontaktpunkti.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 nimetatud kontaktandmed edastab kohaliku omavalitsuse üksus Päästeametile, püsiva kriisiülesandega asutuse ja põhiseaduslik institutsioon Riigikantseleile, elutähtsa teenuse osutaja elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale või tema käesoleva seaduse § 75 lõike 3 alusel elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja määratud tema valitsemisala asutusele.

(4) Riigikantseleil on õigus küsida käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel edastatud kontaktandmeid elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajalt ja Päästeametilt.

(5) Käesolevas paragrahvis ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõudeid toimepidevuse tagamisele kohaldatakse halduslepingus määratud ja püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalikus ulatuses ka isiku suhtes, kellele on halduslepinguga volitatud osaliselt või tervikuna püsiva kriisiülesande täitmine või täitmise tagamine.

(6) Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik ning põhiseaduslik institutsioon harjutavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuete täitmist.

(7) Toimepidevuse tagamisel valmidustasemete kasutamise, kehtestamise ja muutmise korra ning toimepidevuse tagamiseks vajaliku objekti kaitse tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud Vabariigi Valitsuse määrus on Riigikogu Kantseleile, Vabariigi Presidendi Kantseleile, Riigikontrollile, Õiguskantsleri Kantseleile, Finantsinspektsioonile ja kohtutele soovituslik. Riigikogu Kantseleis, Vabariigi Presidendi Kantseleis, Riigikontrollis, Õiguskantsleri Kantseleis, Finantsinspektsioonis ja kohtutes lähtutakse käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud korra kehtestamisel käesolevast seadusest. Kohaliku omavalitsuse üksus lähtub enda toimepidevuse tagamisel käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud määrusest.

§ 19. Objektikaitse

(1) Objektikaitse on sellise maa-ala, ehitise või seadme kaitse, mille ründamine, hõivamine, kahjustamine või hävitamine takistab oluliselt või toob kaasa võimetuse täita püsivat kriisiülesannet.

(2) Objektikaitse hõlmab objekti füüsiliseks kaitseks vajalike meetmete rakendamist ning objekti valvet. Seaduses sätestatud alusel ja korras võib objektikaitsel rakendada politsei, Kaitseväe või Kaitseliidu valvet.

(3) Maa-ala, ehitise või seadme võib määrata alaliselt või ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks, mille kaitse korraldamisel tuleb rakendada nõudeid käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud korras.

(4) Maa-ala, ehitise või seadme määrab alaliselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks ja alalise kaitse lõpetab Vabariigi Valitsus korraldusega.

(5) Maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister.

(6) Sõjalise riigikaitse toimimisega seotud või Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutatava maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister.

(7) Alaliselt ja ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitse tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatavas määruses sätestatakse:
1) alaliselt või ajutiselt kaitstavate olulise tähtsusega objektide kategooriad, kaitsemeetmed ja nende rakendamise kord, sealhulgas objekti ohutasemed ja nende muutmise kord;
2) alaliselt kaitstava olulise tähtsusega objekti riskianalüüsi ja turvaplaani koostamise, kooskõlastamise, kinnitamise ja muutmise kord;
3) ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks määramise kord ja ajutise kaitse tähtajad.


4. peatükk
Kriisiolukord
1. jagu
Kriisiolukorra kehtestamine


§ 20. Kriisiolukorra üle otsustamine

(1) Kriisiolukorra üle otsustamisel lähtub Vabariigi Valitsus asjaomaste asutuste esitatud ohuhinnangust ja muust asjassepuutuvast teabest.

(2) Vabariigi Valitsus hindab kriisiolukorra põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning otsustab nende äralangemisel kriisiolukorra lõpetamise, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti.

(3) Vabariigi Valitsus teavitab kriisiolukorra kehtestamisest ja selle põhjusest ning kriisiolukorra lõppemisest viivitamata Riigikogu ja Vabariigi Presidenti.

(4) Kriisiolukorra lahendamiseks võib välja kuulutada eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra käesoleva seaduse §-s 21, 23 või 25 sätestatud tingimustel ja korras.

(5) Eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamisega loetakse kriisiolukord tekkinuks.

(6) Vabariigi Valitsus võib otsustada demobilisatsiooni ajal kriisiolukorra lõpetamise, kui puuduvad kriisiolukorra aluseks olnud asjaolud.

(7) Kui Vabariigi Valitsus on eriolukorra välja kuulutanud ühe või mitme maakonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil vastavalt käesoleva seaduse § 21 lõikele 2, võib Vabariigi Valitsus otsustada, kas kriisiolukord kehtib üksnes eriolukorra piirkonnas või laiemalt.


2. jagu
Eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamine ning lõpetamine

1. jaotis
Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine


§ 21. Eriolukorra väljakuulutamine

(1) Vabariigi Valitsus võib loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud olukorra lahendamiseks välja kuulutada eriolukorra, kui tsiviilkriisi ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas seaduses eriolukorra ajaks ette nähtud juhtimisvolitusi, isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, sealhulgas täiendavaid finantsjuhtimise abinõusid rakendamata.

(2) Eriolukorra võib välja kuulutada kogu riigis või ühe või mitme maakonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil.

§ 22. Eriolukorra lõpetamine

(1) Vabariigi Valitsus otsustab eriolukorra lõpetada, kui eriolukorra väljakuulutamise tinginud kriisiolukorra lahendamiseks ei ole enam vaja rakendada käesolevas peatükis sätestatud juhtimiskorraldust või meetmeid või eriolukorra väljakuulutamise tinginud asjaolud on ära langenud.

(2) Vabariigi Valitsus hindab eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning teavitab nende muutustest asjaomaseid isikuid ja asutusi.


2. jaotis
Erakorralise seisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine


§ 23. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine

(1) Riigikogu võib oma koosseisu häälteenamusega kuulutada Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust põhjustatud olukorra lahendamiseks välja erakorralise seisukorra, kui olukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas seaduses erakorralise seisukorra ajaks ette nähtud juhtimisvolitusi või isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning puudub alus käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud sõjaseisukorra väljakuulutamiseks.

(2) Erakorralise seisukorra võib välja kuulutada kuni kolmeks kuuks. Riigikogu võib erakorralist seisukorda vajaduse korral korduvalt pikendada kuni kolm kuud korraga.

(3) Erakorraline seisukord kehtib kogu riigis.

§ 24. Erakorralise seisukorra lõpetamine

(1) Riigikogu otsustab oma koosseisu häälteenamusega Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul viivitamata erakorralise seisukorra lõpetamise, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolud on ära langenud.

(2) Vabariigi Valitsus hindab erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning teavitab nende muutustest asjaomaseid isikuid ja asutusi.

(3) Sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse erakorraline seisukord lõppenuks.


3. jaotis
Sõjaseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine

§ 25. Sõjaseisukorra väljakuulutamine

(1) Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnakust või sellega samaväärsest rünnakust või agressioonist põhjustatud olukorra lahendamiseks välja sõjaseisukorra (edaspidi sõjaseisukord), kui kriisiolukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas seaduses sõjaseisukorra ajaks ette nähtud juhtimisvolitusi või isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra, ootamata ära Riigikogu otsust.

(3) Sõjaseisukord kehtib kogu riigis.

§ 26. Sõjaseisukorra lõpetamine

(1) Riigikogu otsustab Vabariigi Presidendi ettepanekul viivitamata sõjaseisukorra lõpetamise, kui sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolud on ära langenud.

(2) Vabariigi Valitsus hindab sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning teavitab nende muutustest asjaomaseid isikuid ja asutusi.


3. jagu
Mobilisatsioon ja demobilisatsioon



§ 27. Mobilisatsioon ja selle väljakuulutamine

(1) Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul viivitamata välja mobilisatsiooni Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnaku või sellega samaväärse rünnaku või agressiooni või nende ohu korral ja käesoleva seaduse § 132 punktis 1 nimetatud kollektiivse enesekaitse operatsiooni korraldamiseks.

(2) Mobilisatsioon on tegevuste kogum, mille käigus tagatakse Kaitseväe sõjaaja üksuste valmisolek sõjaliseks tegevuseks.

(3) Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni või selle toimumise vahetu ohu korral kuulutab mobilisatsiooni välja Vabariigi President, ootamata ära Riigikogu otsust.

(4) Kui mobilisatsioon kuulutatakse välja enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, määrab Vabariigi Valitsus korraldusega mobilisatsiooni väljakuulutamise järel sõjalises tegevuses osaleva Kaitseväe isikkoosseisu suuruse või osalevad Kaitseväe sõjaaja üksused.

§ 28. Demobilisatsioon ja selle väljakuulutamine

(1) Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul viivitamata välja demobilisatsiooni, kui mobilisatsiooni väljakuulutamise põhjustanud asjaolud on ära langenud.

(2) Demobilisatsioon on tegevuste kogum, mille tulemusena viiakse Kaitseväe sõjaaja üksused mobilisatsioonile eelnenud valmisolekusse.

(3) Demobilisatsiooni väljakuulutamine lõpetab mobilisatsiooni.

(4) Demobilisatsiooni väljakuulutamisel otsustab Riigikogu demobilisatsiooni kestuse.


4. jagu
Kriisiolukorraga seotud otsuste jõustumine, avaldamine ja teavitamiskohustus


§ 29. Kriisiolukorraga seotud otsuste jõustumine ja avaldamine

(1) Kriisiolukorra kehtestamise ja selle lõpetamise otsus ning eriolukorra väljakuulutamise ja selle lõpetamise otsus, Riigikogu välja kuulutatud erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ning lõpetamise otsus, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise otsus ning Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus jõustuvad allakirjutamisel, kui otsuses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.

(2) Kui õigusaktis eneses ei ole sätestatud teisiti, avaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsus muutmata kujul ja tasuta:
1) viivitamata massiteabevahendis, arvestades käesoleva seaduse §-s 51 sätestatut;
2) Riigi Teataja seaduse § 9 lõikes 61 sätestatud korras.

§ 30. Rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine

(1) Kui kriisiolukorras kaldutakse kõrvale rahvusvahelise lepinguga võetud kohustustest, korraldab Välisministeerium Vabariigi Valitsuse eelneval heakskiidul rahvusvahelises lepingus ettenähtud teavitamise.

(2) Kui kriisiolukorras on vaja rakendada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, mis võivad kahjustada siseturu toimimist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 347 tähenduses, teavitatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni sellistest piiravatest meetmetest enne nende rakendamist. Kui piiravaid meetmeid on vaja rakendada kohe, teavitatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni nendest esimesel võimalusel.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teavitamist korraldab minister, kelle vastutusvaldkonnas käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmeid rakendatakse.

(4) Kui Euroopa Liidu õiguses või Eesti õigusaktides on Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamist reguleeritud käesolevast paragrahvist erinevalt, kohaldatakse nendes õigusaktides sätestatut.


5. jagu
Kriisiolukorra lahendamine


§ 31. Kriisiolukorra lahendamise juhtimine

(1) Vabariigi Valitsus otsustab kriisiolukorras eesmärgi, mille saavutamisele kriisiolukorra lahendamise tegevused peavad kaasa aitama.

(2) Kriisiolukorra juht on peaminister (edaspidi kriisiolukorra juht).

(3) Kriisiolukorra juhi ülesanne on tagada Vabariigi Valitsuse tegevuse ühtsus ja koordineeritus kriisiolukorra lahendamisel ning rakendada vajadusel käesoleva seaduse §-s 39 sätestatud meetmeid.

(4) Ministeeriumi ülesanne on tagada valitsemisala tegevuse ühtsus, teiste ministeeriumitega tegevuste koordineerimine ning toetada oma valdkonnas kriisiolukorra lahendamise eest vahetult vastutavat asutust.

(5) Kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutab käesoleva seaduse § 14 lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis määratud valitsusasutus, Finantsinspektsioon, elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või tema § 74 lõike 3 alusel määratud tema valitsemisala asutus või kohaliku omavalitsuse ametiasutus (edaspidi kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus).

(6) Vabariigi Valitsus määrab kriisiolukorra lahendamise eest vastutava asutuse, kui lahendavat asutust ei ole Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis või seaduses määratud.

(7) Kriisiolukorra iseloomust lähtuvalt võib määrata ühe või mitu kriisiolukorra lahendamise eest vastutavat asutust.

(8) Iga asutus ja isik peab kriisiolukorras olema valmis täitma talle käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega pandud ülesandeid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, tagades esmajärjekorras kriisiülesannete täitmise.

§ 32. Riigikantselei ja Päästeameti ülesanded kriisiolukorra lahendamisel

(1) Riigikantselei koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust kriisiolukorra lahendamisel.

(2) Päästeameti ülesanne kriisiolukorra lahendamisel regionaalsel tasandil on toetada kriisiolukorda lahendavat asutust teabevahetuse ja koostöö korraldamisega ja nõustada kohaliku omavalitsuse üksusi.

(3) Päästeamet tagab ka kriisiolukorras elanikkonnakaitse tegevuste õigeaegse rakendamise.

§ 33. Ühekordne kriisiülesanne

(1) Kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks võib anda füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele ühekordse kriisiülesande tema ülesandest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes.

(2) Ühekordne kriisiülesanne on käesoleva seaduse alusel kriisiolukorras üksikjuhtumil antud ülesanne, mis peab olema seotud isiku või asutuse põhitegevusega.

(3) Kriisiolukorras võib kriisiolukorra juht, tema volitatud kriisiolukorra lahendamise eest vastutav täidesaatva riigivõimu asutus anda ühekordse kriisiülesande. Riigikaitselises kriisiolukorras võib lisaks nimetatud asutustele anda ühekordse kriisiülesande ka Kaitsevägi ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus.

(4) Päästeamet võib anda ühekordse kriisiülesande lisaks kriisiolukorra lahendamise eest vastutava asutusena, kui ühekordse kriisiülesande andmine on vältimatult vajalik ohu vältimiseks inimeste elu ja tervisele.

(5) Ühekordse kriisiülesande saanud asutus või isik peab selle täitmisel eelistama riigi sõjalise kaitse tagamiseks antud ühekordset kriisiülesannet.

(6) Ühekordse kriisiülesande võib anda, kui:
1) ülesanne on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks;
2) ülesannet ei ole võimalik täita täidesaatva riigivõimu asutustel või vabatahtlikult kaasatavate isikute abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ja
3) ülesannet ei ole võimalik täita seaduses või selle alusel määratud või täitma volitatud muul isikul.

(7) Ühekordse kriisiülesande andmisel tuleb määrata selle täitmise tähtaeg. Ühekordse kriisiülesande võib anda kuni kriisiolukorra lõppemiseni ja see ei tohi olla tingimuslik.

(8) Ühekordse kriisiülesande täitmise takistusest ja selle põhjustest teavitab täitja viivitamata ülesande andjat.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ühekordse kriisiülesande andja võib enne ülesande andmist kohaldada käesoleva seaduse § 116 lõikes 1 nimetatud menetlustoiminguid, et selgitada välja ühekordse kriisiülesande täitmise võimelisus.

(10) Ühekordset kriisiülesannet ei anta põhiseaduslikule institutsioonile, välja arvatud kohaliku omavalitsuse üksusele.

(11) Ühekordse kriisiülesande täitmine lõpeb:
1) ühekordse kriisiülesande täitmise tähtaja möödumisel;
2) käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ühekordse kriisiülesande andja otsusel;
3) füüsilisest isikust ettevõtja surma korral;
4) kui juriidiline isik lõpetab tegevuse.

§ 34. Kaitseväe pädevus riigikaitselises kriisiolukorras

(1) Riigikaitselises kriisiolukorras, sealhulgas erakorralises ja sõjaseisukorras, võib Kaitsevägi jätta täitmata muu hulgas järgmiste määruste, korralduste, otsuste või käskkirjadega kehtestatud normide täitmisest:
1) ehitist ja selle osa ning ehitise kasutamist reguleerivad õigusnormid;
2) liikluse korraldamist ja liikluses osalemist reguleerivad õigusnormid;
3) dokumentide vorminõuded ja vormistamist reguleerivad menetlusnormid;
4) looduskaitset ning -loodusressursside kasutamist reguleerivad õigusnormid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamisel tuleb järgida seadust ning arvestada kehtivaid määruste, korralduste, otsuste ja käskkirjade norme niivõrd, kui see on riigikaitselise kriisiolukorra lahendamisel võimalik.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud volituste kasutamisest teavitatakse viivitamata Vabariigi Valitsust. Vabariigi Valitsus võib nõuda, et Kaitsevägi täidaks määrust, korraldust, otsust või käskkirja, mille täitmisest kalduti kõrvale, kui on alust arvata, et määruse, korralduse, otsuse või käskkirja täitmine ei takista vahetult kriisiolukorra lahendamist.

(4) Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem võib peatada lahingutegevuse, kehtestada või sõlmida lahinguväljal relvarahu ja katkestada kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi.

§ 35. Vabariigi Valitsuse pädevus finantssektori suhtes eriolukorras, erakorralises ja sõjaseisukorras

(1) Eesmärgiga säilitada finantssektori stabiilsus ja usaldusväärsus või kriitiliste funktsioonide jätkuvus võib Vabariigi Valitsus finantssektorit puudutavas eriolukorras, erakorralises ja sõjaseisukorras Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud finantsjärelevalve subjektide suhtes kehtestada määrusega:
1) finantssektorit puudutavates õigusaktides sätestatust erinevad usaldatavusnõuded või muud sarnased normatiivid;
2) investeeringute tegemise tingimused, sealhulgas kohustuse osta riigi emiteeritavaid võlaväärtpabereid, välja arvatud finantsjärelevalve subjektile kohalduvate usaldatavusnormatiivide, kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõude ja muude taoliste nõuete täitmiseks vajalike investeeringute tegemise kohta;
3) tingimused raamatupidamist puudutava kohta ning järelevalveliste aruannete koostamisele, esitamisele ja avalikustamisele;
4) osaliselt või täielikult kasumist väljamaksete tegemise keelamine või kehtestada muid tingimusi finantsjärelevalve subjektis olulise osaluse omajatele;
5) teatud tehingute või toimingute tegemise keelamine või seada neile muid piiranguid, sealhulgas piirata nende mahtu;
6) täielikult või osaliselt korraliste osamaksete tegemise peatamine tagatisfondi seaduse tähenduses tagatisfondi osafondidesse;
7) krediidiasutuse osalise või täieliku moratooriumi või kindlustusandja erirežiim ning vastavad tingimused ja korra või maksejõuetuse või tõenäolise maksejõuetuse, sealhulgas pankrotimenetluse ja täitemenetluse tingimused.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õiguse kasutamise otsuse tegemisest teavitab Vabariigi Valitsus viivitamata Riigikogu. Riigikogu kiidab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud meetmete kohaldamise heaks esimesel võimalusel.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud juhul on Vabariigi Valitsusel õigus kehtestada määrusega:
1) raha ja muu tagasimakstava vahendi, pensionilepingu alusel väljamakstava summa, väärtpaberi ja muu sellise nõude tagastamise, väljamaksmise või muu rahuldamise tingimused;
2) krediidi andmise, tagasi maksmise ja tagamise tingimused;
3) antud krediidi intressi, krediidi kulukuse või muu sellise tasu ülemmäära või peatada viiviste või leppetrahvide maksmise;
4) kindlustuslepingu alusel väljamakstava summa vähendamise või maksetähtpäeva edasilükkamise, kindlustusvõtjale kindlustusmakse vähendamise või maksetähtpäeva edasilükkamise ja kindlustuslepingu ülesütlemise tingimused;
5) väärtpaberi emiteerimise, reguleeritud väärtpaberiturul või muus kauplemiskohas pakkumuse ja tehingu tegemise tingimused, samuti väärtpaberiarveldussüsteemis toimingu tegemise tingimused või kauplemiskohas kõigi väärtpaberitehingute tegemise peatamise;
6) maksetehingu ja rahasiirde tegemise tingimused, sealhulgas tingimused maksekontolt sularaha väljavõtmise piiramiseks või keelamiseks, maksejuhiste täitmise tähtaja pikendamise ja tugeva autentimise rakendamiseks;
7) väärtpaberite registri pidamise seaduses sätestatud väärtpaberite registris ja pensioniregistris toimingute tegemise tingimused;
8) muud tingimused, mis arvestades konkreetset kriisiolukorda on vajalikud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

(4) Vabariigi Valitsusel on õigus määrusega eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra ajal Tagatisfondi seaduses sätestatud hüvitusjuhtumi korral ja kui see on konkreetset kriisiolukorda arvestades asjakohane ja vajalik, peatada või lükata edasi hüvitiste väljamaksmine ja täpsustada hüvitamise ja toetamise tingimusi.

(5) Vabariigi Valitsus võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud akti kehtestada kuni kolmeks kuuks, kuulates ära Finantsinspektsiooni ja Eesti Panga arvamuse. Vabariigi Valitsus võib akti kehtivust pikendada korduvalt kuni kolm kuud korraga, kui see on kriisiolukorda arvestades asjakohane ja vajalik.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõigete 1, 3 ja 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse akt reguleerib Euroopa Liidu toimimise lepingu või Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja alusel Euroopa Keskpangale kuuluvate ülesannete täitmist, on Vabariigi Valitsusel õigus lõikes 1 nimetatud akt kehtestada juhul, kui Euroopa Keskpank või Ühtne Kriisilahendusnõukogu faktiliselt ei tegutse või ei saa kriisiolukorra põhjustanud asjaolude tõttu või muul põhjusel oma ülesandeid täita ega Eestis oma pädevust teostada.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud Euroopa Keskpanga või Ühtse Kriisilahendusnõukogu võimetus ülesandeid täita on muu hulgas selline olukord, kus Vabariigi Valitsus on küsinud neilt vastavalt asutuse pädevusele ja määruse reguleerimisalale arvamust, kuid ei ole seda tähtpäevaks saanud.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud akti rakendab Finantsinspektsioon. Kui Finantsinspektsioonil tekib Vabariigi Valitsuse määruse või juhiste rakendamisel olukord, et see on vastuolus Euroopa Keskpanga või Ühtse Kriisilahendusnõukogu hilisema otsusega, rakendab Finantsinspektsioon Vabariigi Valitsuse määrust või juhiseid sellises maksimaalses ulatuses, et tagatud on kooskõla Euroopa Keskpanga või Ühtse Kriisilahendusnõukogu hilisema otsusega.

§ 36. Vabariigi Valitsuse pädevus erakorralise ja sõjaseisukorra ajal

(1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise ja sõjaseisukorra ajal:
1) peatada osaliselt või täielikult Vabariigi Valitsuse, ministri, valla- ja linnavolikogu või valla- ja linnavalitsuse määruse täitmise või kehtivuse, kui see takistab vahetult kriisiolukorra lahendamist;
2) tunnistada osaliselt või täielikult kehtetuks kriisiolukorras antud ministri, valla- ja linnavolikogu või valla- ja linnavalitsuse määruse, kui see takistab vahetult kriisiolukorra lahendamist.

(2) Sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule:
1) kehtestada ja sõlmida vaherahu või sõlmida rahuleping ning esitada see Riigikogule ratifitseerimiseks;
2) anda Kaitseväele korraldus peatada lahingutegevus, kehtestades või sõlmides lahinguväljal relvarahu, või katkestada kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi.

§ 37. Ülesande täitmata jätmine erakorralises ja sõjaseisukorras ning mobilisatsioonis

(1) Täidesaatva riigivõimu asutus, kohaliku omavalitsuse üksus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik või halduslepingu aluselt haldusülesannet iseseisvalt täitma volitatud eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik võib jätta täitmata seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga määratud avalik-õigusliku ülesande või kohustuse, kui selle täitmine on võimatu erakorralise või sõjaseisukorra asjaolude või mobilisatsiooni rakendamise tõttu.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldada kriisiülesannetele.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamisel teavitatakse Vabariigi Valitsust. Vabariigi Valitsus võib nõuda, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutus ja isik täidaks avalik-õigusliku ülesande või kohustuse, kui samas lõikes nimetatud asjaolud puuduvad või on ära langenud.

§ 38. Teavitamine ja vaidluste lahendamine kriisiolukorras

(1) Ministril tuleb viivitamata teavitada kriisiolukorra juhti ja teisi kriisi lahendamisel olulisi osapooli mis tahes kavatsusest ja meetmest oma valitsemisalas, mis võivad mõjutada kriisiolukorra juhi korraldusi või kriisiolukorra lahendamise ühtsust.

(2) Kriisiolukorras eri valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste, kohaliku omavalitsuse üksuste riiklike ülesannete osas või muude avaliku võimu kandjate vahel tekkivad avaliku halduse ülesannete jaotuse ja täitmisega seotud vaidlused lahendatakse asutusevahelises koostöös, ministrite vahel või kriisiolukorra juhi poolt.


6. jagu
Korralduste andmine

§ 39. Kriisiolukorra juhi pädevus kriisiolukorras

(1) Kriisiolukorras võib kriisiolukorra juht anda ministrile tema vastutusvaldkonnas korraldusi kriisiolukorra lahendamiseks käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 nimetatud viisil. See korraldus on ministrile siduv.

(2) Kriisiolukorra juht võib anda käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud korralduse kriisiolukorda lahendavale asutusele või tema asemel, kui kriisiolukorda lahendav asutus seda ise ei tee või ei tee õigel ajal ja see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks. Korralduse täideviimise tagab kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus, rakendades vajaduse korral käesolevas seaduses sätestatud volitusi.

(3) Finantssektori osas lähtutakse korralduste andmisel käesoleva seaduse §-st 35.

(4) Kriisiolukorra juht või tema volitatud haldusorgan võib kriisiolukorras otsustada püsiva kriisiülesande täitmisele asumise, kui seda ei sätesta seadus ega seaduse alusel antud õigusaktid ja see ei ole sätestatud Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis.

(5) Kriisiolukorra juht või tema volitatud haldusorgan võib kriisiolukorras otsustada püsiva kriisiülesande täitmise mahu, viisi ja selle täitmisele asumise, kui ülesande täitmine ei ole kriisiolukorra lahendamiseks vajalik sellises mahus või sellisel ajal, nagu sätestab seadus või selle alusel antud õigusaktid või nagu on sätestatud Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis.

§ 40. Kriisiolukorras korralduste andmine

(1) Kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus võib kriisiolukorra lahendamiseks, anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku võimu kandjale korralduse, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi:
1) haldusakti andmiseks, halduslepingu sõlmimiseks või toimingu tegemiseks;
2) haldusakti või halduslepingu muutmiseks;
3) toimingu tegemise lõpetamiseks või toimingu tegemise keelamiseks;
4) haldusakti osaliselt või täielikult kehtetuks tunnistamiseks või halduslepingu kehtetuks tunnistamiseks;
5) haldusakti või halduslepingu kehtivuse või toimingu tegemise osaliseks või täielikuks peatamiseks;
6) seadusest või seaduse alusel antud õigusaktist tuleneva kohustuse muul viisil täitmiseks.

(2) Korralduse andmisel tuleb arvestada asutuse ja isiku pädevust, samuti võimalust korraldust täita.

(3) Päästeamet võib anda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korralduse, kui täidesaatva riigivõimu asutus, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku võimu kandjale ei tee elanikkonnakaitse tegevusi õigeaegselt ja korralduse andmine on vältimatult vajalik ohu vältimiseks inimeste elu ja tervisele.

(4) Kaitsevägi võib anda käesoleva paragrahvis lõikes 1 sätestatud korralduse riigikaitselise kriisiolukorra ajal. Kaitseväele võib anda korralduse Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema nõusolekul.

(5) Eesti Pangale ja kohaliku omavalitsuse üksusele võib anda korralduse üksnes nende püsiva või ühekordse kriisiülesande täitmise raames. Erakorralises ja sõjaseisukorras võib anda kohaliku omavalitsuse üksusele korralduse kõikide kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete raames.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse võib anda ka haldusaktiga või halduslepinguga või seadusega haldusülesannet täitma volitatud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korraldus tuleb täita viivitamata, kui ei ole määratud teistsugust tähtaega.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korraldusele ei kohaldata haldusmenetluse seadust.

(9) Esimesena tuleb täita riigi sõjalise kaitse tagamiseks antud korraldus.

(10) Korralduste andmisel tekkivad vaidlused lahendatakse käesoleva seaduse § 38 lõikes 2 sätestatud viisil.

§ 41. Korralduse täitmine

(1) Kui käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 sätestatud korraldus on jäetud tähtpäevaks täitmata, võib korralduse andja riigikaitselises kriisiolukorras täita enda antud korralduse selle saaja nimel ise järgmiselt:
1) annab haldusakti, sõlmib halduslepingu või teeb toimingu;
2) muudab haldusakti või halduslepingut;
3) lõpetab toimingu tegemise või tagab toimingu tegemisest hoidumise;
4) tunnistab haldusakti või halduslepingu osaliselt või täielikult kehtetuks;
5) peatab haldusakti või halduslepingu kehtivuse või toimingu tegemise;
6) täidab seadusest või seaduse alusel antud õigusaktist tuleneva kohustuse muul viisil.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse võib selle saaja nimel täita ise, kui on korralduse täitmiseks vajalikud oskused, teadmised ja võimed ning kui erakorralisest või sõjaseisukorrast tulenev oht julgeolekule või avalikule korrale tuleb kõrvalda viivitamata ning teine täidesaatva riigivõimu asutus, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku võimu kandja seda ei tee või ei tee piisavalt kiiresti ja korralduse täitmata jätmine takistab vahetult riigi sõjalist kaitset ja riigi julgeolekut või avalikku korda.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korraldusele ei kohaldata haldusmenetluse seadust.


5. peatükk
Piiravad meetmed

1. jagu
Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine ning kaitsetagatised

§ 42. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine

(1) Isiku suhtes võib kriisiolukorras kohaldada käesoleva peatüki 2.–4. jaos ning §-des 105 ja 110 sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid (edaspidi piirav meede) käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.

(2) Kriisiolukord, sealhulgas eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei välista muu seaduse alusel isiku põhiõigusi ja -vabadusi piirava meetme kohaldamist.

(3) Vabariigi Valitsus võib volitada piiravat meedet kohaldama täidesaatva riigivõimu asutuse.

(4) Vabariigi Valitsus võib kriisiolukorras otsustada piirava meetme kohaldamise eelhaldusaktis, et nimetatud meedet võib kohaldada ning määrata meedet kohaldama volitatud täidesaatva riigivõimu asutuse.

(5) Piirava meetme kohaldamisel tuleb järgida neid piiranguid, mis tulenevad Eestile Euroopa Liidu õigusest, siduvatest välislepingutest ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest.

(6) Isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel võib kalduda kõrvale inimõigusi käsitleva välislepinguga võetud kohustustest, kui see on lubatud välislepingus ja piirangud on kooskõlas muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega.

§ 43. Proportsionaalsuse põhimõte

Piirava meetme kohaldamisel peab järgima järgmisi põhimõtteid:
1) kohaldada võib mitmest sobivast ja vajalikust meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab;
2) kohaldada võib ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda, ja
3) meedet võib kohaldada vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada.

§ 44. Piirava meetme kehtivus

(1) Kriisiolukord, sealhulgas eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei mõjuta seaduse alusel kehtestatud piiravate meetmete kehtivust.

(2) Kriisiolukorras käesoleva seaduse alusel kohaldatud piirav meede muutub kehtetuks, kui kriisiolukord lõpeb. Kui piirava meetme eesmärk saavutatakse enne kriisiolukorra lõppemist või seda ei ole enam võimalik saavutada, tunnistab haldusorgan piirava meetme kohaldamise haldusakti kehtetuks või lõpetab meetme kohaldamise.

§ 45. Lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavus

(1) Füüsiline isik ei vastuta rahalise kohustuse täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva lepingu rikkumise eest, kui lepingu rikkumise põhjustas:
1) käesoleva seaduse § 105 alusel palga või töötasu vähendamine;
2) käesoleva seaduse § 72 alusel rahaliste hüvitiste ja pensionide peatamine või vähendamine;
3) sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha (edaspidi sõjaaja ametikoht) ülesannete täitma asumine;
4) kui Tagatisfond on eelnõu § 36 lõike 2 kohaselt hüvitiste väljamaksmise peatanud või edasi lükanud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õiguse rakendamiseks peab füüsiline isik esitama taotluse asjaomasele võlausaldajale. Vastutusest vabastamine loetakse lõppenuks hiljemalt kriisiolukorra lõppemisel.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust nimetatud füüsilise isiku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

§ 46. Täitemenetluse peatamine

(1) Kohtutäitur peatab füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete ning rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmise, kui füüsiline isik jättis täitedokumendi vabatahtlikult täitmata, sealhulgas jättis rahatrahvi, rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumata, või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohaselt täitmata käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 sätestatud põhjustel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel täitemenetluse peatamiseks esitab füüsiline isik avalduse.


2. jagu
Kriisiolukorras kohaldatavad piiravad meetmed

§ 47. Isikut tõendava dokumendi kaasaskandmine

(1) Riigikaitselises kriisiolukorras, erakorralise ja sõjaseisukorra ajal on isik kohustatud avalikus kohas kaasas kandma isikut tõendavat või muud isikusamasuse tuvastamist võimaldavat dokumenti.

(2) Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kriisiolukorras kohustada isikut avalikus kohas kaasas kandma isikut tõendavat või muud isikusamasuse tuvastamist võimaldavat dokumenti, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

§ 48. Sideteenuse ja sidevõrgule juurdepääsu piiramine

Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kriisiolukorras panna sideettevõtjale ettekirjutusega kohustuse piirata arvestades olemasolevaid tehnoloogilisi lahendusi lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks.

§ 49. Viibimiskeeld

(1) Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kriisiolukorras ajutiselt keelata isiku viibimise teatud kohas või kohustada teda sellest kohast lahkuma, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas kõrgendatud ohu ennetamiseks.

(2) Kui viibimiskeeld kehtestatakse määramata arvu isikute suhtes üldkorraldusena, teavitab meedet kohaldanud haldusorgan viivitamata avalikkust viibimiskeelu territooriumist ning selle kehtestamisest ja lõpetamisest.

(3) Võimaluse korral tuleb viibimiskeelu kohaldamise koht arusaadavalt tähistada ja säilitada isiku juurdepääs tema elu- või tööruumile.

§ 50. Liikumispiirang

(1) Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kriisiolukorras ajutiselt keelata isikul teatud territooriumilt lahkumise ning kehtestada muid nõudeid ja tingimusi isikute liikumisele avalikus kohas, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

(2) Kui liikumispiirang kehtestatakse määramata arvu isikute suhtes üldkorraldusena, teavitab meedet kohaldanud haldusorgan viivitamata avalikkust liikumispiirangu territooriumist ning selle kehtestamisest ja lõpetamisest.

§ 51. Avaliku kogunemise korraldamise ja pidamise keelamine

Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib eriolukorras, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata avaliku koosoleku või avaliku ürituse korraldamise või pidamise, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

§ 52. Teadete ja õigusaktide avaldamise kohustus

(1) Vabariigi Valitsus, kriisiolukorra juht, kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus, samuti nende volitatud isik võivad kriisiolukorras kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama arvestades olemasolevaid tehnoloogilisi lahendusi tasuta, muutmata kujul ja ettenähtud ajal kriisiolukorra lahendamiseks vajalikke teateid, käitumisjuhiseid ning käesolevas seaduses sätestatud juhul õigusakte.

(2) Käesoleva seaduse § 31 lõigete 5 ja 6 alusel määratud kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus ja elutähtsa teenuse korraldaja võivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kujul massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama tasuta, muutmata kujul ja ettenähtud ajal teate nende vastutada olevate sündmuste kohta, kui on vajalik suurel hulgal inimeste teavitamine ja käitumisjuhiste jagamine.


3. jagu
Riigikaitselise kriisiolukorra meetmed

§ 53. Riigikaitselise kriisiolukorra ja mobilisatsiooni meetmed

(1) Riigikaitselises kriisiolukorras ja mobilisatsiooni läbiviimiseks võib kohaldada eelmises jaos sätestatud meetmeid.

(2) Enne riigikaitselise kriisiolukorra otsustamist kohaldatud käesoleva seaduse eelmises jaos otsustatud meetmed kehtivad edasi riigikaitselise kriisiolukorra ajal kuniks ei otsustata teisiti.

§ 54. Kaitseväekohustuslase Eestist lahkumise piiramine

(1) Vabariigi Valitsus võib mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud isikule, kui see on vajalik mobilisatsiooni korraldamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme kohaldamisel on lõikes 1 nimetatud isik, kes viibib väljaspool Eestit, kohustatud sellest viivitamata teavitama Kaitseressursside Ametit või Eesti Vabariigi välisesindust.

§ 55. Kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isiku Eestist lahkumise piiramine

(1) Vabariigi Valitsus võib riigikaitselise kriisiolukorra ajal kehtestada Eestist lahkumise keelu kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikule, kui tema Eestis viibimine on vajalik riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme kohaldamisel on lõikes 1 nimetatud isik, kes viibib väljaspool Eestit, kohustatud sellest viivitamata teavitama tööandjat.


4. jagu
Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kohaldatavad piiravad meetmed

§ 56. Kriisiolukorra meetmete jätkumine

(1) Enne erakorralist või sõjaseisukorda otsustatud meetmed kehtivad edasi erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamisel, kui ei otsustata teisiti.

(2) Erakorralise seisukorra ajal otsustatud meede kehtib edasi sõjaseisukorra väljakuulutamisel, kui ei otsustata teisiti.

§ 57. Erakorralise ja sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piirava meetme edasilükkamatu kohaldamine

(1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel otsustada käesolevas peatükis sätestatud meetme rakendamise, kui see on vajalik riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalmere või õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse või põhiseadusliku korra kaitseks (edaspidi edasilükkamatu piirav meede).

(2) Kui Riigikogu otsustab jätta erakorralise või sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse edasilükkamatu piirava meetme kohaldamine viivitamata.

(3) Kahju, mis on tekitatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse ja Riigikogu poolt erakorralise või sõjaseisukorra välja kuulutamata jätmise otsuse vahelisel ajal edasilükkamatu piirava meetme kohaldamisega, hüvitatakse isikule käesoleva seaduse 11. peatükis sätestatud tingimustel ja korras.

§ 58. Isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolitus

(1) Kui erakorralise või sõjaseisukorra ajal on põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks, avaliku korra või inimeste elu ja tervise kaitseks vaja kohaldada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet, mida seaduses ei ole sätestatud, ning kõik muud seaduses sätestatud piiravad meetmed on ammendunud, võib Vabariigi Valitsus otsustada kohaldada seaduses sätestamata piiravat meedet nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik, tagades inimväärikuse põhimõtte järgimise.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud otsuse edastab Vabariigi Valitsus viivitamata Riigikogule teadmiseks. Riigikogu võib enda otsusega tunnistada Vabariigi Valitsuse käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud otsuse osaliselt või täies ulatuses kehtetuks. Piiravate meetmete kohaldamine lõpetatakse Riigikogu otsuse jõustumise päevale järgnevast päevast.

§ 59. Keelutund

(1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata kindlaksmääratud ajavahemikus liikumise kogu riigis või suures osas riigi territooriumil (edaspidi keelutund), kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

(2) Keelutunni kehtestamisest võib ette näha erandeid ja sellele võib kehtestada kõrvaltingimusi.

§ 60. Ettevõtja, ühingu ja sihtasutuse tegevusele tingimuste seadmine või peatamine

(1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal peatada osaliselt või täielikult äriühingu, füüsilisest isikust ettevõtja, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse või kehtestada nende tegevusele tingimusi, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

(2) Erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu tegevuse peatamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel viivitamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud korras.

§ 61. Majandustegevuse piiramine

(1) Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult teatud liiki või teatud tunnustele vastavate teenuste osutamise ning vallasasjade tootmise ja müügi, vallasasjade sisseveo riiki ja väljaveo riigist või teatud piirkonnast kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel vallasasja müügi piiramise korral võib muu hulgas kehtestada koguselisi piiranguid, samuti piiranguid müügi aja ja viisi ning üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute kohta, kellele vallasasja müüa võib.

(3) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal kehtestada müüdavate vallasasjade kogused, sundhinnad ja muud vajalikud tingimused ning kehtestada nende müügi erikorra, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks.

(4) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib kehtestada erakorralise või sõjaseisukorra ajal vallasasjade ostueesõiguse riigi kasuks.

§ 62. Streikide ja töösulgude keelamine

Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata streigid ja töösulud, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

§ 63. Teabe levitamise keelamine

Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata teabe sõnas, trükis, pildis või muul viisil levitamise, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

§ 64. Meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise piiramine

Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

§ 65. Infoühiskonna teenuste piiramine

Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult infoühiskonna teenuse osutamise, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

§ 66. Teabele juurdepääsu piiramine

(1) Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata juurdepääsu teabele, mida avaliku teabe seaduse alusel ei või tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

(2) Käeoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel ei ole lubatud piirata teabele juurdepääsu kauem kui erakorralise või sõjaseisukorra lõppemiseni.

§ 67. Sidevahendite kasutamise piiramine

Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata sidevahendite kasutamist, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

§ 68. Sõnumisaladuse õiguse piiramine

(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib julgeolekuasutus ja Vabariigi Valitsuse volitusel Politsei- ja Piirivalveamet ja Kaitsevägi piirata sõnumisaladuse õigust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toiminguga, kui see on erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks vältimatult vajalik.

(2) Sõnumisaladuse õiguse piiramiseks võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusorgan teha teabe kogumisel järgmisi toiminguid:
1) vaadata läbi postisaadetist;
2) kuulata või vaadata pealt või salvestada elektroonilise side võrgu kaudu edastatavat sõnumit või muud teavet;
3) kuulata või vaadata pealt või salvestada muul viisil edastatavat teavet.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud toimingu tegemisel on lubatud varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi juhul, kui see on vältimatult vajalik toimingu eesmärgi saavutamiseks.

(4) Teabe kogumisel käesoleva paragrahvis sätestatud alusel kohaldatakse julgeolekuasutuse tegevusele julgeolekasutuste seaduse §-des 211–32 sätestatut käesoleva seaduse §-dest 70 ja 71 tulenevate erisustega.

(5) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud alusel kohaldatakse Kaitseväe tegevusele kaitseväe korralduse seaduse §-des 37–40 sätestatut käesoleva seaduse §-dest 70 ja 71 tulenevate erisustega.

(6) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud alusel kohaldatakse Politsei- ja Piirivalveameti tegevusele kriminaalmenetluse seadustiku 31. peatükis jälitustoimingu tegemise kohta sätestatut käesoleva seaduse §-dest 70 ja 71 tulenevate erisustega.

§ 69. Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramine

(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib julgeolekuasutus ja Vabariigi Valitsuse volitusel Politsei- ja Piirivalveamet ja Kaitsevägi piirata isiku õigust kodu, perekonna- ja eraelu puutumatusele käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toiminguga, kui see on erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks vältimatult vajalik.

(2) Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramiseks võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusorgan teha järgmisi toiminguid:
1) isikut, asja või paikkonda varjatult jälgida;
2) isikusamasust varjatult tuvastada;
3) koguda elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja isiku ja asukoha kohta andmeid;
4) varjatult siseneda ruumi, hoonesse, piirdega alale, sõidukisse või arvutisüsteemi teabe varjatud kogumiseks, salvestamiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks;
5) asja varjatult läbi vaadata ning vajaduse korral seda varjatult muuta, rikkuda või asendada.

(3) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse julgeolekuasutuse tegevusele julgeolekasutuste seaduse §-des 211–32 sätestatut käesoleva seaduse §-dest 70 ja 71 tulenevate erisustega.

(4) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse Kaitseväe tegevusele kaitseväe korralduse seaduse §-des 37–40 sätestatut käesoleva seaduse §-dest 70 ja 71 tulenevate erisustega.

(5) Teabe kogumisel käesolevas paragrahvis sätestatud alusel kohaldatakse Politsei- ja Piirivalveameti tegevusele kriminaalmenetluse seadustiku 31. peatükis jälitustoimingu tegemise kohta sätestatut käesoleva seaduse §-dest 70 ja 71 tulenevate erisustega.

§ 70. Sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramise kord

(1) Käesoleva seaduse § 68 lõigetes 2 ja 3 ning § 69 lõike 2 punktis 4 sätestatud toimingu tegemiseks annab loa halduskohtu esimees või tema määratud halduskohtunik julgeolekuasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe põhjendatud kirjaliku taotluse alusel.

(2) Loa andmine, pikendamine ja tühistamine otsustatakse viivituseta, kohtuistungit korraldamata halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete kohaselt. Loa võib anda korraga kuni kolmeks kuuks või pikendada iga kord kuni kolme kuu võrra.

(3) Edasilükkamatul juhul, kui käesoleva seaduse § 68 lõigetes 2 ja 3 ning § 69 lõike 2 punktis 4 sätestatud toiming on vaja teha viivitamatult ning ei ole võimalik esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kirjalikku taotlust loa saamiseks, võib seda toimingut teha halduskohtu loal, mis on antud taasesitamist võimaldavas vormis.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul esitab asutus toimingu tegemiseks põhjendatud ja taasesitamist võimaldava taotluse halduskohtu esimehele või tema määratud halduskohtunikule esimesel võimalusel. Halduskohtu esimees või tema määratud halduskohtunik otsustab toimingu jätkamise käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loaga.

(5) Käesoleva seaduse § 69 lõike 2 punktides 1–3 ja 5 nimetatud toimingu tegemise otsustab asutuse juht või tema volitatud ametnik. Otsus kehtib, arvestades käesoleva seaduse § 46 lõikes 2 sätestatut, otsuses märgitud tähtaja jooksul, kuid mitte kauem kui kolm kuud.

§ 71. Sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramisest teavitamine

(1) Julgeolekuasutus, Politsei- ja piirivalveamet ja Kaitsevägi teavitab isikut, kelle suhtes tehti käesoleva seaduse § 68 lõigetes 2 ja 3 või § 69 lõike 2 punktides 1, 4 ja 5 nimetatud toiming või kelle põhiõigusi ja -vabadusi nimetatud toiminguga oluliselt piirati ning kes on selle käigus tuvastatud, toimingu ajast ja liigist nelja kuu jooksul erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest arvates või pärast toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumist.

(2) Isiku võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toimingu ajast ja liigist teavitamata, kui teavitamine võib:
1) kahjustada oluliselt teise isiku seadusega tagatud õigusi ja vabadusi või seada teise isiku ohtu;
2) ohustada julgeolekuasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe vahendi, meetodi või taktika salajasust;
3) ohustada teabe allikat, variisikut või salajasele koostööle kaasatud isikut;
4) kahjustada julgeolekuasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe teabevahetust või koostööd välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga.

(3) Isiku võib jätta teavitamata kuni käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingust teavitamata jätmise aluse äralangemiseni.

(4) Kui erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest või toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumisest on möödunud üks aasta ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingust teavitamata jätmise alus ei ole ära langenud, otsustab toimingu teinud asutuse juht või tema volitatud ametnik isiku püsivalt teavitamata jätmise, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul.

(5) Kui erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest või käesoleva seaduse § 68 lõigetes 2 ja 3 või § 69 lõike 2 punktis 4 sätestatud toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumisest on möödunud üks aasta ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingust teavitamata jätmise alus ei ole ära langenud, taotleb toimingu teinud asutuse juht või tema volitatud ametnik hiljemalt 15 päeva enne nimetatud tähtaja möödumist halduskohtu esimehelt või tema määratud halduskohtunikult luba isiku püsivalt teavitamata jätmiseks. Loa andmine või sellest keeldumine otsustatakse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete kohaselt.

§ 72. Rahaliste hüvitiste ja toetuste maksmise erisused

(1) Kui erakorralise või sõjaseisukorra ajal on vaja kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid riigi kaitsmiseks, sealhulgas riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks, võib Vabariigi Valitsus vähendada rahaliste hüvitiste ja toetuste suurust või peatada nende maksmise käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel.

(2) Hüvitisi, millega tagatakse isiku asendussissetulek, võib vähendada kuni summani, mis võrdub eelmise kalendriaasta Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammääraga. Asendussissetulekuks käesoleva seaduse mõistes loetakse eelkõige:
1) pension, mida makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduse või muu seaduse alusel;
2) rahvapensioni ja kahepoolse lepingu alusel makstava pensioni vahe, mida makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 42 lõike 5 alusel;
3) vanemahüvitis, mida makstakse perehüvitiste seaduse alusel; 
4) töövõimetoetus, mida makstakse töövõimetoetuse seaduse alusel;
5) töötuskindlustushüvitis, hüvitis tööandja maksejõuetuse korral ja kindlustushüvitis koondamise korral, mida makstakse töötuskindlustuse seaduse alusel;
6) töötutoetus, mida makstakse tööturumeetmete seaduse alusel;
7) sotsiaaltoetus, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse § 140 alusel;
8) ajutise töövõimetuse hüvitised, mida makstakse ravikindlustuse seaduse alusel.

(3) Lõikes 2 nimetamata rahalisi hüvitisi või toetusi, mis ei ole asendussissetulekud, võib vähendada või peatada nende maksmise.

(4) Toimetulekutoetust, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel, ei peatata ega vähendata käesoleva seaduse alusel.

(5) Perioodiliselt makstavaid hüvitisi ja toetusi võib haldusorgan andmete puudumisel maksta isikule viimaste teadaolevate andmete alusel.

(6) Hüvitiste ja toetuste maksmise peatamisel võib peatada ka hüvitiste ja toetuste määramise.

(7) Hüvitiste ja toetuste määramise peatamisel võib haldusorgan peatada uute taotluste vastuvõtmise, taotluste vastuvõtmise peatamisel peatub ka seaduses sätestatud taotluste esitamise tähtaeg.

(8) Vabariigi Valitsus võib kehtestada määrusega vähendatavate hüvitiste ja toetuste loetelu, vähendatud suuruses maksmise perioodi ja hüvitiste ja toetuste vähendamise ulatuse protsendid ning peatatavate hüvitiste ja toetuste loetelu ja nende peatamise perioodi.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud hüvitisi ja toetusi ei ole võimalik maksta taotleja nimetatud arvelduskontole, võib nimetatud hüvitisi ja toetusi maksta sularahas. Sularahas maksmise korral määratakse hüvitis nulli või viiega lõppeva summana, ümmardades toetuse suuruse inimese kasuks. Toetuse võib sularahas välja maksta mõistliku aja jooksul.


6. peatükk
Kriisiülesanded

1. jagu
Elutähtsad teenused ja nende toimepidevuse korraldaja kriisiülesanded


§ 73. Elutähtis teenus

(1) Elutähtis teenus on teenus:
1) millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele;
2) mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist või tekitab suurt keskkonnakahju ja;
3) mille katkemisel on oluline mõju riigi majandusele ja riigikaitsele.

(2) Elutähtsat teenust käsitatakse tervikuna koos selle toimimiseks vajaliku taristu, kinnis- või vallasasja, vahendite, varu, personali ja muu sellisega.

(3) Elutähtsad teenused on:
1) makseteenuse toimimine;
2) sularaharingluse toimimine;
3) kaugküttega varustamine;
4) kohaliku tee sõidetavuse tagamine;
5) veega varustamine ja kanalisatsiooni toimimine;
6) toiduga varustamine;
7) tervishoiuteenuste toimimine;
8) elektriga varustamine;
9) maagaasiga varustamine;
10) vedelkütusega varustamine;
11) riigitee sõidetavuse tagamine;
12) telefoniteenuse toimimine;
13) mobiiltelefoniteenuse toimimine;
14) andmesideteenuse toimimine;
15) lennuväljade toimimine;
16) aeronavigatsiooniteenuse toimimine;
17) avaliku raudtee toimimine;
18) sadamate toimimine;
29) elektrooniline isikutuvastamine, autentimine ja digitaalne allkirjastamine;
20) ravimitega varustamine.

§ 74. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja

(1) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja on asutus või kohaliku omavalitsuse üksus, kelle püsiv kriisiülesanne on:
1) koordineerida elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist;
2) nõustada elutähtsa teenuse osutajat;
3) kehtestada käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel elutähtsa teenuse osutamise nõuded;
4) teha järelevalvet elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise üle;
5) kinnitada elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse riskianalüüs ja kriisiplaan;
6) korraldada õppusi käesoleva seaduse §-s 17 sätestatu kohaselt;
7) juhtida elutähtsa teenuse raskete tagajärgede või pikaajalise katkestuse või selle ohu lahendamist ning koostada seaduse §-s 15 nimetatud kriisiplaani.

(2) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja ülesanne elutähtsa teenuse raskete tagajärgede või pikaajalise katkestuse korral või selle ohu korral on juhtida nimetatud olukorra lahendamist käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud plaani kohaselt.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 ning 4−7 nimetatud ülesandeid võib täita lõike 4 punktides 3−6 nimetatud asutuse määratud tema valitsemisala asutus või kohaliku omavalitsuse üksuse määratud ametiasutus.

(4) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavad püsiva kriisiülesandena järgmised asutused:
1) Eesti Pank käesoleva seaduse § 73 lõike 3 punktides 1−2 nimetatud teenuseid;
2) kohaliku omavalitsuse üksus käesoleva seaduse § 73 lõike 3 punktides 3−5 nimetatud teenuseid;
3) Regionaal- ja Põllumajandusministeerium käesoleva seaduse § 73 lõike 3 punktis 6 nimetatud teenust;
4) Sotsiaalministeerium käesoleva seaduse § 73 lõike 3 punktides 7 ja 20 nimetatud teenuseid;
5) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium käesoleva seaduse § 73 lõike 3 punktides 12−14 nimetatud teenuseid;
6) Kliimaministeerium käesoleva seaduse § 73 lõike 3 punktides 7–11 ja 15–19 nimetatud teenuseid.

(5) Elutähtsa teenuse kirjelduse ja elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded kehtestab elutähtsa teenuse toimepidevus korraldaja juht või kohaliku omavalitsuse üksuse organ määrusega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätetatud nõuded kehtestatakse arvestades nii tsiviil- kui riigikaitselist kriisiolukorda. Riigikaitselise kriisiolukorras kehtestatavate nõuete osas arvestatakse riigikaitselist vajadust ning elutähtsa teenuse korraldajale annab nõuete kehtestamisel sisendi Kaitseministeerium.

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel antavas määruses sätestatakse vähemalt:
1) teenuse kirjeldus ehk see, millisele teenuse osale elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded kehtivad;
2) nõuded teenuse järjepidevaks toimimiseks, teenuse katkestuse ennetamiseks, selle taastamiseks pärast teenuse katkestust ning teenuse piiramise põhimõtted nii enne kriisiolukorda kui ka erinevates kriisiolukordades;
3) vajaduse korral nõuded, kui kriisiülesande täitmist toetavaid teenuseid otsetakse sisse;
4) tingimused, mille puhul on tegemist elutähtsa teenuse ulatusliku või raskete tagajärgedega katkestusega või selle ohuga ning mille lahendamist korraldab elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja;
5) elutähtsa teenuse planeerimata katkestusest, katkestuse ohust, elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivast sündmusest või sellise sündmuse toimumise vahetust ohust, ja kriisiolukorrast teavitamise kord ning sündmuse üksikasjaliku aruande esitamise tingimused ja kord;
6) vajaduse korral maksimaalselt lubatud tähtaeg määruses sätestatud elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuete täitmiseks alates isiku määramisest elutähtsa teenuse osutajaks.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 5 nimetatud teavitamise ja üksikasjaliku aruande tingimuste seadmisel peab lähtuma vähemalt:
1) sündmusest mõjutatud kasutajate arvust ja osakaalust;
2) sündmuse kestusest;
3) sündmusest mõjutatud geograafilisest piirkonnast, võttes arvesse geograafilise piirkonna eraldatust.

(9) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja võib panna elutähtsa teenuse osutajale kohustuse osutada elutähtsat teenust ettenähtud viisil ja ulatuses erinevalt käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatavas määruses sätestatud nõuetest, kui see on vajalik selle teenuse ulatusliku või raskete tagajärgedega katkestuse ärahoidmiseks või pärast teenuse ulatuslikku või raskete tagajärgedega katkestust teenuse taastamiseks.

(10) Päästeamet võib panna elutähtsa teenuse osutajale kohustuse osutada elutähtsat teenust ettenähtud viisil ja ulatuses erinevalt käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatavas määruses sätestatud nõuetest, kui see on vajalik selle teenuse ulatusliku või raskete tagajärgedega katkestuse ärahoidmiseks või pärast teenuse ulatuslikku või raskete tagajärgedega katkestust teenuse taastamiseks ning see on vältimatult vajalik ohu vältimiseks inimeste elu ja tervisele.

§ 75. Elutähtsa teenuse osutaja

(1) Elutähtsa teenuse osutaja on isik, kelle pädevuses on käesoleva seaduse § 73 lõikes 3 sätestatud elutähtsa teenuse osutamine ja kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimustele.

(2) Seadusega määratakse kindlaks tingimused, mille esinemise korral loetakse isik elutähtsa teenuse osutajaks.

(3) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja annab haldusakti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku elutähtsa teenuse osutajaks nimetamise kohta 30 päeva jooksul isiku elutähtsa teenuse osutaja tingimustele vastavusest teada saamisest arvates.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud haldusaktis sätestab elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja muu hulgas tähtpäeva, mis ajaks peab elutähtsa teenuse osutaja:
1) koostama riskianalüüsi ja kriisiplaani käesoleva seaduse §-des 13 ja 15 sätestatu kohaselt, arvestades, et riskianalüüs peab olema koostatud üheksa kuu ja kriisiplaan kümne kuu jooksul alates elutähtsa teenuse osutajaks määrava haldusakti andmisest;
2) korraldama esimest korda käesoleva seaduse § 17 nimetatud õppuse;
3) täitma käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatavas määruses ja käesoleva paragrahvi lõikes 13 ning muudes õigusaktides elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks sätestatud nõudeid, arvestades, et käesoleva paragrahvi lõikes 13 ja küberturvalisuse seaduses sätestatud nõude täitmise tähtaeg ei oleks pikem kui viis aastat elutähtsa teenuse osutajaks nimetamisest arvates.

(5) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud haldusakti andmist võib elutähtsat teenuse toimepidevuse korraldaja või käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja määratud tema valitsemisala asutus küsida arvamust Riigi Infosüsteemi Ametilt küberturvalisuse seaduses sätestatud nõuete täitmise ja käesoleva paragrahvi lõikes 13 sätestatud kohustuse täitmise tähtaja määramise kohta.

(6) Elutähtsa teenuse osutajate üle peetakse arvestust tsiviiltoetuse registris. Elutähtsa teenuse osutajate üle arvestuse pidamiseks vajalikud andmed esitab registrisse ja uuendab need kord aastas hiljemalt 1. jaanuariks elutähtsat teenuse toimepidevuse korraldaja või käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja määratud tema valitsemisala asutus.

(7) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja kannab käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 10 sätestatud andmed elutähtsa teenuse osutajaks määramise või selle lõpetamise kohta tsiviiltoetuse registrisse hiljemalt viie tööpäeva jooksul.

(8) Elutähtsa teenuse osutajate üle arvestuse pidamiseks esitatavate andmete täpsema koosseisu ja nende töötlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(9) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja edastab käesoleva paragrahvi lõikes 3 ja 10 nimetatud haldusakti teadmiseks Riigi Infosüsteemi Ametile viie tööpäeva jooksul haldusakti andmisest arvates.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik ei loeta enam elutähtsa teenuse osutajaks, kui isik ei vasta elutähtsa teenuse osutaja tingimustele ja elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja on teinud sellekohase haldusakti isikule teatavaks. Haldusakti jõustumisel ei kohaldata isiku suhtes elutähtsa teenuse osutaja kohta sätestatut.

(11) Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud:
1) tagama elutähtsa teenuse toimimise ja kasutajale kättesaadavuse, sealhulgas tagama teenuse toimimise tehnilise rikke ning tarne ja teise elutähtsa teenuse katkestuse korral, sealhulgas kriisiolukorras enda osutatava teenuse järjepideva toimimise ja kiire taastamise võime;
2) teavitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 24 tunni jooksul elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajat või käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja määratud tema valitsemisala asutust käesoleva seaduse § 74 lõike 7 punktis 5 nimetatud sündmusest ning esitama üksikasjaliku aruande hiljemalt ühe kuu jooksul sündmuse lõpust arvates;
3) andma elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale või tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja määratud tema valitsemisala asutusele tema nõudmisel teavet elutähtsa teenuse osutamise kohta;
4) rakendama elutähtsa teenuse katkestusi ennetavaid ja kasutajatele kättesaadavusi tagavaid meetmeid, sealhulgas vähendama sõltuvust teistest elutähtsatest teenustest, olulisematest lepingupartneritest, tarnijatest ning infosüsteemidest tehniliste süsteemide, lepingute, personali ja muude teenuse osutamiseks oluliste vahendite dubleerimise, alternatiivsete lahenduste kasutamise, vajalike vahendite omamise ja nende varumise ning muu sellise kaudu;
5) korraldama enda osutatava elutähtsa teenuse toimepidevuse kontrollimiseks õppusi käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud korras;
6) koostama riskianalüüsi ja kriisiplaani käesoleva seaduse §-des 13 ja 15 sätestatu kohaselt;
7) täitma toimepidevuse nõuded § 18 lõikes 7 ja § 74 lõike 5 alusel antud määruse kohaselt;
8) esitama kord aastas elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale ülevaate elutähtsa teenuse katkestuse ja häire vältimiseks ning käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel nõutud teenuse taseme saavutamiseks rakendatud ja rakendatavate meetmete kohta;
9) korraldama töötajatele koolitusi, et suurendada töötajate teadlikkust elutähtsa teenuse toimepidevusest, rakendatud meetmetest, toimimisest kriisiolukorras;
10) teavitama elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja määratud tema valitsemisala asutust, kui sündmusel on või võib olla oluline mõju elutähtsa teenuse osutajatele ja elutähtsate teenuste osutamise jätkamisele ühes või mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis;
11) täitma muid õigusaktides elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks sätestatud kohustusi.

(12) Eesti Panga teavitamisel kohaldatakse elutähtsa teenuse osutaja suhtes, kes osutab käesoleva seaduse § 73 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsat teenust, käesoleva paragrahvi lõike 11 punktis 2 sätestatud teavitamise puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2022/2554, mis käsitleb finantssektori digitaalset tegevuskerksust ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1060/2009, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 909/2014 ja (EL) 2016/1011 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 1–79), tulenevaid erisusi.

(13) Kui elutähtsa teenuse kättesaadavust tagavad võrgu- ja infosüsteemid asuvad välisriigis ning need ei toimi või ühendus välisriigi võrgu- ja infosüsteemidega on katkenud, on elutähtsa teenuse osutaja kohustatud tagama elutähtsa teenuse kättesaadavuse alternatiivsel viisil ja vahenditega.

§ 76. Euroopa Liidu oluline elutähtsa teenuse osutaja

(1) Euroopa Liidu oluline elutähtsa teenuse osutaja on käesoleva seaduse § 75 lõike 3 alusel elutähtsa teenuse osutajaks määratud isik, kes osutab muu hulgas samu või sarnaseid elutähtsaid teenuseid kuuele või enamale Euroopa Liidu liikmesriigile või kuues või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis ja kes on määratud Euroopa Liidu elutähtsa teenuse osutajaks käesolevas paragrahvis sätestad tingimustel ja korras (edaspidi Euroopa Liidu oluline elutähtsa teenuse osutaja).

(2) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja teavitab elutähtsa teenuse osutajat tema vastavusest Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja tunnustele 15 päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest teada saamisest arvates.

(3) Elutähtsa teenuse osutaja esitab elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teate saamisest arvates 15 päeva jooksul andmed selle kohta, millises Euroopa Liidu liikmesriigis ning milliseid elutähtsaid teenuseid ta osutab.

(4) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja edastab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud teabe Riigikantseleile 15 päeva jooksul teabe saamisest arvates. Riigikantselei edastab nimetatud teabe Euroopa Komisjonile, kes otsustab elutähtsa teenuse osutaja vastavuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele.

(5) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja edastab elutähtsa teenuse osutajale Euroopa Komisjoni otsuse Euroopa Liidu oluliseks elutähtsa teenuse osutajaks määramise kohta ning teavitab elutähtsa teenuse osutajat sellega kaasnevatest kohustustest ja kuupäevast, alates millest need kohustused tema suhtes kehtivad.

§ 77. Taustakontroll elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel

(1) Taustakontrolli eesmärk on tagada nende isikute usaldusväärsus, kes täidavad lepingu või muul alusel järgmisi elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisega seotud olulisi ülesandeid:
1) elutähtsa teenuse toimepidevust tagava infosüsteemi, samuti toimepidevust tagava taristu läbipääsu- või valvesüsteemi arendamine või haldamine;
2) ülesanne, mis võimaldab ligipääsu elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalikule territooriumile, ehitistele, teabele või kontrollisüsteemidele;
3) ülesanne, mis on seotud elutähtsa teenuse toimepidevuse planeerimise, investeeringute või riskihaldusega.

(2) Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsis täpsemalt kindlaks määrama need käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise seisukohalt olulised ülesanded, mida täitva füüsilise isiku suhtes on taustakontrolli tegemine eesmärgipärane.

(3) Taustakontrolli võib teha üksnes selle füüsilise isiku suhtes, kes usaldatakse täitma käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet, mis on kinnitatud käesoleva seaduse § 13 lõike 3 kohaselt elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsis.

(4) Taustakontrolli tegemisel kontrollitakse andmeid isiku karistatuse kohta. Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud andmeid kontrollima enne, kui isik asub täitma käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet, ja ülesande täitmisel vähemalt iga kahe aasta tagant.

(5) Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud teavitama kontrollitavat isikut taustakontrolli tegemise alusest ja eesmärgist ning tema isikuandmete töötlemisest enne taustakontrolli tegemist.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka elutähtsa teenuse osutajaga lepingulises suhtes oleva juriidilise isiku töötaja suhtes, kes usaldatakse täitma lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet.

(7) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet täitva füüsilise isiku suhtes:
1) kellel on riigisaladusele juurdepääsu õigus kehtiva juurdepääsuloa või julgeolekukontrolli teostava asutuse otsuse alusel;
2) kui käesoleva seaduse § 78 lõigetes 1 ja 2 sätestatud asjaolusid kontrollitakse muus seaduses sätestatud alusel ja korras.

§ 78. Töötamise piirangud elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel

(1) Käesoleva seaduse § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesandeid ei või elutähtsa teenuse osutaja anda täita isikule, keda on karistatud karistusseadustiku 8. ja 15. peatükis sätestatud kuriteo või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT L 88, 31.03.2017, lk 6–21), sätestatud kuriteo toimepanemise eest, kui selle kuriteo karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.

(2) Elutähtsa teenuse osutaja võib käesoleva seaduse § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesande täita andmisest keelduda ka isikule, keda on karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul võib elutähtsa teenuse osutaja isiku usaldusväärsuse hindamisel arvestada üksnes neid karistatuse andmeid, mis on vastava ülesande täitmise seisukohast olulised.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud asjaolude ilmnemisel on elutähtsa teenuse osutajal õigus:
1) keelduda isikule käesoleva seaduse § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesande täita andmisest või öelda isikuga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles töölepingu seaduse §-s 88 sätestatud korras;
2) nõuda temaga lepingulises suhtes oleva juriidilise isiku töötaja asendamist või käesoleva seaduse § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesande täitmist muul kohasel viisil.

§ 79. Nõuandemissioon

(1) Nõuandemissioon on Euroopa Komisjoni poolt tehtav kontroll elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise nõuete täitmise ja toimepidevuse tagamiseks kohaldatud meetmete üle Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja juures (edaspidi nõuandemissioon).

(2) Nõuandemissioon viiakse läbi Euroopa Komisjoni algatusel või Euroopa Liidu liikmesriigi või -riikide või elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja esitatud põhjendatud taotluse alusel. Nõuandemissiooniks peab andma nõusoleku elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja.

(3) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja väljastab Euroopa Komisjonile nõuandemissiooni läbiviimiseks järgmise teabe:
1) Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse riskianalüüsi asjaomased osad;
2) Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse toimepidevuseks rakendatud meetmete loetelu;
3) Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja suhtes läbi viidud järelevalve menetluses tuvastatud teave ning järelevalve käigus rakendatud meetmed.

(4) Euroopa Liidu oluline elutähtsa teenuse osutaja ja tema elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja annavad nõuandemissiooni raames Euroopa Komisjoni volitatud esindajatele juurdepääsu nõuandemissiooni läbiviimiseks ja elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalikule teabele, ehitistele ja süsteemidele, välja arvatud juhul, kui see ohustaks riigi julgeolekut.

(5) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja esitab Euroopa Komisjoni määratud tähtaja jooksul Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele, kus elutähtsa teenuse osutaja teenust osutab, ülevaate nõuandemissiooni järel Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja juures rakendatavatest meetmetest või nende muutmisest.

§ 80. Asutustevaheline koostöö, teavitamine ja aruandlus

(1) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutus, Riigi Infosüsteemi Amet, Päästeamet ja Riigikantselei teevad igakülgset koostööd ja vahetavad vastastikku omavahel teavet küsimustes, mis puudutavad elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust, elutähtsa teenuse osutajaid mõjutavaid ohte, riske, toimepidevuse tagamiseks rakendatud meetmeid ja toimunud sündmusi ning asjaomast teavet, mis on vajalik järelevalvemenetluse läbiviimiseks. Asutused ja isik hoiavad saladuses neile edastatud teavet, mille kohta on antud teada, et tegemist on äri- või ametisaladusega.

(2) Finantsinspektsioon ja Riigi Infosüsteemi Amet vahetavad vastastikku teavet käesoleva seaduse § 73 lõikes 3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsaid teenuseid osutavate elutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse, neid mõjutavate ohtude, riskide, toimepidevuse tagamiseks rakendatud meetmete ja toimunud sündmuste kohta, samuti asjaomast teavet, mis on vajalik järelevalvemenetluse läbiviimiseks arvestades eriseadusest tulevate piirangutega.

(3) Kohaliku omavalitsuse üksus esitab kord aastas Päästeametile kokkuvõtva aruande enda korraldatava elutähtsa teenuse osutajatega seotud käesoleva seaduse § 75 lõike 11 punktis 2 nimetatud sündmustest, sealhulgas teabe sündmuste arvu, laadi ja rakendatud meetmete kohta.

(4) Kui sündmusel on või võib olla oluline mõju elutähtsate teenuste osutamise jätkamisele kuues või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis, teavitab Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja määratud tema valitsemisala asutus, kelle vastutusvaldkonda mõjutatud elutähtsa teenuse osutaja jääb, sündmusest Riigikantseleid viivitamata või hiljemalt 24 tunni jooksul, kes omakorda teavitab viivitamata Euroopa Komisjoni.

(5) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutus peab teavitama teist Euroopa Liidu liikmesriiki elutähtsa teenusega seotud sündmusest, kui sündmusel on või võib olla oluline mõju elutähtsa teenuse osutajatele ja elutähtsate teenuste osutamise jätkamisele selles Euroopa Liidu liikmesriigis.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutused esitavad kord aastas Riigikantseleile kokkuvõtva aruande elutähtsa teenuse osutajatega seotud käesoleva seaduse § 75 lõike 11 punktis 2 nimetatud sündmustest, sealhulgas teabe sündmuste arvu, laadi ja rakendatud meetmete kohta. Kohaliku omavalitsuse üksuste korraldatavate elutähtsate teenuste kohta esitab kokkuvõtva aruande Päästeamet. Riigikantselei koostab saadud teabe põhjal koondaruande ja esitab selle Euroopa Komisjonile.

§ 81. Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia

(1) Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse suurendamiseks koostatakse elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia.

(2) Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia on dokument, milles kirjeldatakse pikaajalisi eesmärke ja võetavaid meetmeid elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks.

(3) Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia koostamist juhib Riigikantselei.

(4) Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia koostamiseks vajalike andmete loetelu, strateegia koostamise nõuded ja korra ning loetelu strateegiat koostavatest asutustest kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 82. Sõltumatu audit

(1) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja, tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutus või Finantsinspektsioon võib tellida oma kulul sõltumatu auditi või kohustada elutähtsa teenuse osutajat läbima sõltumatu auditi elutähtsa teenuse toimepidevuse ja rakendatud meetmete asjakohasuse hindamiseks ning katma auditiga seotud kulud. Sõltumatu audiitor valitakse elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse või tema käesoleva seaduse § 75 lõike 5 alusel määratud asutuse või Finantsinspektsiooni ja elutähtsa teenuse osutaja kokkuleppel.

(2) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja, tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutus või Finantsinspektsioon võib kohustada elutähtsa teenuse osutajat läbima käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sõltumatu auditi ja katma auditiga seotud kulud vähemalt ühe järgneva aluse esinemisel:
1) elutähtsa teenuse osutaja on jätnud esitamata elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale või tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutusele kinnitamiseks toimepidevuse riskianalüüsi või plaani käesoleva seaduse §-des 13 ja 15 sätestatud korras;
2) elutähtsa teenuse osutaja on jätnud täitmata käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse või tema § 74 lõike 3 alusel määratud asutuse määratud tähtpäevaks;
3) on toimunud korduvad elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivad sündmused või kriisiolukord.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sõltumatu auditi läbimise kohustuse saab pidada täidetuks elutähtsa teenuse osutaja poolt, kui elutähtsa teenuse osutaja on läbinud viimase kaheteistkümne kuu jooksul omal algatusel või muu isiku nõudmisel samaväärse auditi. Elutähtsa teenuse osutaja omal algatusel või muu isiku nõudmisel läbitud auditi loetakse samaväärseks kas tervenisti või üksnes ühtiva osa ulatuses.

(4) Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud väljastama elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavale asutuse, tema käesoleva seaduse § 74 lõike 3 alusel määratud asutuse või Finantsinspektsiooni nõudmisel määratud tähtpäevaks oma kulul varasemalt tehtud auditi tulemused ja tõendid elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks rakendatud meetmete kohta.


2. jagu
Kohaliku omavalitsuse üksuse püsivad kriisiülesanded


§ 83. Kohaliku omavalitsuse üksuse püsivad kriisiülesanded

(1) Kohaliku omavalitsuse üksuse kriisiülesanded on lisaks käesoleva seaduse § 74 lõikes 1 ja lõike 4 punktis 2 sätestatule:
1) kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil evakuatsioonikohtade määramine ja kasutusele võtmine, kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil viibivate isikute ulatuslikule evakuatsioonile kaasaaitamine, teise kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumilt evakueeritud isikute vastuvõtmisele kaasaaitamine ja evakueeritud isikutele evakuatsioonikohas vähemalt toidu ja joogivee võimaldamine;
2) koduteenuse korraldamine;
3) väljaspool kodu üldhooldusteenuse korraldamine;
4) asendushooldusteenuse korraldamine;
5) turvakoduteenuse korraldamine;
6) vältimatu sotsiaalabi tagamine;
7) abivajavate ja hädaohus olevate laste, sealhulgas perekonnast eraldatud või kriisiolukorra tõttu perekonnast lahutatud laste abistamine;
8) toimetulekutoetuse maksmine;
9) lastehoiuteenus;
10) alus- põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse tagamine;
11) oma territooriumil viibivate isikute teavitamise tagamine kriisiolukorras.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus peab olema valmis käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 kohaselt evakueeritutele abi osutama vähemalt kahe protsendi ulatuses oma elanike arvust.

§ 84. Kohaliku omavalitsuse üksusele kriisiülesannete täitmisega tekkinud kulude hüvitamine

(1) Käesoleva seaduse § 83 lõike 1 punktides 1 ja 8 sätestatud riikliku ülesande täitmise kulud kaetakse riigieelarvest.

(2) Käesoleva seaduse § 73 lõike 3 punktides 3−5 ja § 83 lõike 1 punktides 2−7 ja 9−11 sätestatud ülesande täitmise kulud kaetakse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul.

(3) Käesoleva seaduse § 83 lõike 1 punktides 2−7 ja 9−11 sätestatud ülesande täitmise kulud kaetakse riigieelarvest osas, milles need ületavad ülesande täitmise laadi, mahtu ja täitmisega seotud kulusid olulisel määral, või kui tegemist ei ole oma elanikele teenuse osutamise kuluga.

(4) Käesoleva seaduse § 83 lõike 1 punktides 2–7 ja punktides 9−11 sätestatud ülesande täitmise kulude katmiseks riigieelarvest võetakse aluseks kulude hüvitamise alused ja arvutusmetoodika, mille kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.


3. jagu
Elanikkonnakaitse


§ 85. Elanikkonnakaitse

(1) Elanikkonnakaitse on riigi ja ühiskonna tegevused, mis tagavad inimeste valmisoleku kriisiolukorras ise toime tulla, kaitsevad inimesi kriisiolukordadest tulenevate ohtude eest ja abistavad nende tagajärgedega toimetulemisel.

(2) Elanikkonnakaitse tegevused on eelkõige ohuteavitus, päästetööd, ulatuslik evakuatsioon, varjumine, esmaabi ja katastroofimeditsiin, vältimatu sotsiaalabi, psühhosotsiaalne abi kriisides ning muu elanikele hädavajalik abi.

§ 86. Avalikkuse teavitamine

(1) Päästeamet koordineerib ja koondab avalikkusele üldiste käitumisjuhiste ja teabe andmist.

(2) Kriisiülesandega asutus ja isik on kohustatud avalikkust teavitama ja jagama käitumisjuhiseid tema vastutada olevate sündmuste kohta nii enne kriisiolukorda kui ka selle ajal.

§ 87. Viivitamatu ohuteate edastamine

(1) Viivitamatu ohuteate eesmärk on võimaldada elanikkonnal kiirelt reageerida paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele, sealhulgas tagada varjumine või ulatuslik evakuatsioon ning anda juhiseid ohutuks tegutsemiseks. Viivitamatu ohuteade edastatakse eelkõige massiteabevahendites, elektroonilise side teenuse kasutamise teel ja helisignaalina sireenisüsteemi kaudu.

(2) Viivitamatu ohuteate edastamiseks valmistumist ja vajalike süsteemide kasutuselevõtmist koordineerib Päästeamet.

(3) Valitsusasutus ning kriisiolukorras ka Vabariigi Valitsus, kriisiolukorra juht, kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus ja nende volitatud isik võivad kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama viivitamatu ohuteate tasuta, muutmata kujul ja viivitamata.

(4) Viivitamatu ohuteate edastamisele elektroonilise side võrgus kindlaksmääratud geograafilisel alal asuvale mobiiltelefoniteenuse kliendile ja rändlusteenuse kasutajale kohaldatakse elektroonilise side seaduses ohualapõhise kiire ohuteavituse kohta sätestatut.

(5) Viivitamatu ohuteate edastamise sireenisüsteemi kaudu otsustab valitsusasutus ning kriisiolukorras ka kriisiolukorra juht, kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus või tema volitatud isik.

(6) Viivitamatu ohuteate edastamiseks vajaliku sireenisüsteemi kasutuselevõtmist korraldab ja sireenisüsteemi seadme paigaldamise koha otsustab Päästeamet, arvestades käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud nõudeid.

(7) Nõuded sireenisüsteemile, sireenisüsteemiga kaetavad alad ning sireenisüsteemi kaudu viivitamatu ohuteate edastamise tingimused ja korra kehtestab sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 88. Varjumine

(1) Varjumine on kõrgendatud vahetu ohu korral ohustatud alal viibiva isiku ajutine ümberpaiknemine ruumi, ehitisse või maa-alale (edaspidi varjumiskoht) või seal püsimine isiku elu ja tervise kaitseks.

(2) Varjumiseks valmistumist ja selle läbiviimist korraldab Päästeamet.

(3) Varjumisel võivad Päästeamet ja Politsei- ja Piirivalveamet kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 35, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ja vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras. Korrakaitseseaduse §-s 44 sätestatud viibimiskeeldu võib üle 12 tunni kohaldada Päästeameti peadirektori loal.

(4) Nõuded varjumiskohtadele kehtestab sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 89. Ulatuslik evakuatsioon

(1) Ulatuslik evakuatsioon on suure hulga inimeste ajutine ümberpaigutamine ohustatud alalt ohutusse asukohta, mis võib olla evakuatsioonikoht, muu ohutu ehitis või maa-ala. Evakuatsioonikoht on ehitis, kuhu saab evakueeritud majutada vähemalt üheks nädalaks ning kus on tagatud inimeste viibimiseks esmavajalikud tingimused.

(2) Ulatusliku evakuatsiooni otsustab Vabariigi Valitsus. Edasilükkamatul juhul otsustab ulatusliku evakuatsiooni Päästeamet.

(3) Ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumist ja selle läbiviimist korraldab Päästeamet ning selle läbiviimisel osaleb Politsei- ja Piirivalveamet.

(4) Ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel võivad Päästeamet ja Politsei- ja Piirivalveamet kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 35, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ja vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras. Korrakaitseseaduse §-s 44 sätestatud viibimiskeeldu võib üle 12 tunni kohaldada Päästeameti peadirektori loal.

(5) Ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumise, selle läbiviimise ja kohaliku omavalitsuse üksuse sellele kaasaaitamise nõuded, tingimused ja korra ning nõuded evakuatsioonikohtadele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.


4. jagu
Riigi tegevusvaru

§ 90. Riigi tegevusvaru moodustamine, haldamine ja kasutamine 

(1) Riigi tegevusvaru (edaspidi tegevusvaru) on kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks vajalikud tooted, mis on tegevusvaru haldaja omandis või mille omandamine või kasutamine on tagatud tegevusvaru haldajaga eelnevalt sõlmitud lepingutega.

(2) Varustuskindluse tagamiseks vajalik ehitis ja tehniline taristu on kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks vajalikud hooned, rajatised ja tehnilised seadmed (edaspidi tegevusvaru taristu), mis on tegevusvaru haldaja omandis või mille kasutamine on tagatud tegevusvaru haldajaga eelnevalt sõlmitud lepingutega.

(3) Tegevusvaru haldaja on riigi äriühing, kelle põhikirjalise tegevuse eesmärk on tegevusvaru moodustamine, haldamine ja kasutuselevõtmise korraldamine. Nimetatud ülesanded on tegevusvaru haldaja püsivad kriisiülesanded.

(4) Tegevusvaru moodustamise aluseks on, kas:
1) seadus;
2) Vabariigi Valitsuse otsus või;
3) tegevusvaru haldaja otsus.

(5) Tegevusvaru ja tegevusvaru taristu moodustamise, omandamise, haldamise, uuendamise ja kasutusele võtmise kulud kaetakse riigieelarve vahenditest, seaduse alusel ettenähtud vahenditest, tegevusvaru müügist saadud vahendite arvelt või tegevusvaru haldaja omatulust.

(6) Tegevusvarusse kuuluva vedelkütusevaru moodustamist, haldamist ja kasutusele võtmist reguleerib vedelkütusevaru seadus.

(7) Tegevusvarusse kuuluva toiduvaru koosseisu ja kasutusele võtmise tingimusi reguleerib toiduseadus.

(8) Tegevusvarusse kuuluva strateegilise gaasi varu moodustamist ja haldamist reguleerib maagaasiseadus.

(9) Tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamist, haldamist ja kasutusele võtmist reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seadus. Tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamise hangeteks kohaldatakse käesoleva eelnõu § 92 sätestatud hankemenetlust.

§ 91. Tegevusvaru hoidmine

(1) Tegevusvaru hoitakse viisil, mis tagab selle säilivuse, juurdepääsetavuse ja kättesaadavuse selle hoiukohast, kaasa arvatud tegevusvaru haldaja määratud elutähtsa teenuse katkemise korral.

(2) Tegevusvaru hoitakse Eestis, kui Vabariigi Valitsus ei otsusta teisiti.

(3) Tegevusvaru haldaja hoiab enda omandis olevat varu ise või annab tegevusvaru või selle osa hoiule juriidilisele isikule hoiulepingu alusel.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud hoiulepingus peavad olema sätestatud vähemalt:
1) tegevusvaru asukoha aadress;
2) tegevusvaru identifitseerimist võimaldav tunnus;
3) tegevusvaru hoidmise tingimused;
4) tegevusvaru uuendamise tingimused;
5) tegevusvaru hoiukohast väljastamise tehnilised tingimused;
6) tegevusvaru hoidmise kontrollimise kord;
7) lepingu tähtaeg ja lepingu maksimaalne maksumus;
8) meetmed teenuse tagamiseks elutähtsa teenuse katkemise korral.

(5) Tegevusvaru moodustamise ja haldamise kohustuse täitmiseks võib tegevusvaru haldaja sõlmida tähtajalise lepingu, mille alusel juriidiline isik võtab endale tegevusvaru või selle osa moodustamise ja haldamise kohustuse ning tegevusvaru haldajal on õigus kokkulepitud tingimustel omandada lepinguga hõlmatud tegevusvaru (edaspidi delegeeritud tegevusvaru).

(6) Delegeeritud tegevusvaru lepingus sätestatakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatule:
1) tegevusvaru haldaja õigus lepinguga hõlmatud tegevusvaru omandada igal ajal kogu lepingu kehtivusaja jooksul;
2) tingimus, et tegevusvaru omandamise korral on tagatud tegevusvaru kättesaadavus tegevusvaru haldajale lepingus sätestatud aja jooksul;
3) tegevusvaru omandamisel makstava hinna kujundamise metoodika.

§ 92. Tegevusvaru kasutusele võtmine

(1) Tegevusvaru kasutusele võtmise otsustab Vabariigi Valitsus.

(2) Olukorras, mis eeldab vahetut tegutsemist ohu korral, võib tegevusvaru kasutusele võtmise otsustada tegevusvaru haldamise eest vastutav minister, teavitades sellest viivitamata Vabariigi Valitsust.

(3) Olukorras, mis eeldab vahetut tegutsemist ohu korral, võib mitmekordse kasutusega toodete tegevusvaru kasutusele võtmise otsustada tegevusvaru haldaja, teavitades sellest viivitamata tegevusvaru haldamise eest vastutavat ministrit, esitades käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1−3 nimetatud teabe.
 
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud otsustamise korral esitatakse:
1) tegevusvaru kasutusele võtmise põhjus;
2) kasutusele võetava tegevusvaru nomenklatuur ja kogus;
3) tegevusvaru kasutusele võtmise tingimused;
4) kasutusele võetud tegevusvaru taastamise tingimused.

(5) Tegevusvaru haldamise eest vastutav minister võib kehtestada määrusega tegevusvaru kasutusele võtmise tingimused.

(6) Tegevusvaru kasutusele võtmiseks välja ostmise kulud rahastatakse Vabariigi Valitsuse reservist.

§ 93. Tegevusvaruga seotud hanked

Tegevusvaru, tegevusvaru taristu ja varustuskindlusega seotud hankeid võib käsitada riigi olulise julgeolekuhuvi kaitsmisega seotud riigihangetena riigihangete seaduse § 169 lõike 1 punktide 2 ja 3 tähenduses.

§ 94. Tegevusvaru andmed

(1) Tegevusvaru haldaja peab üksikasjalikku ja pidevat arvestust tegevusvaru kohta.

(2) Tegevusvaru arvestus peab sisaldama teavet hoiukoha asukoha kohta ning hoiukohtade kaupa teavet tegevusvaru koosseisu, koguse, aegumise tähtpäeva ja tegevusvaru omaniku kohta.

§ 95. Tegevusvaru uuendamine ja vähendamine

Tegevusvaru haldaja omandis oleva tegevusvaru uuendamisel ja vähendamisel müüakse tegevusvaru turuhinnaga, välja arvatud siis, kui tegevusvaru vähendatakse käesoleva seaduse §-s 92 sätestatud juhul.


7. peatükk
Kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise kohustused

1. jagu
Kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus


§ 96. Püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus

(1) Püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus on töö- või teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kriisiülesande täitmise, selle toetamise või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega (edaspidi ka töökohustus).

(2) Töökohustus käesoleva seaduse tähenduses ei ole tegevväelase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmine, ajateenistus, reservteenistus ega asendusteenistus.

§ 97. Püsiva kriisiülesandega ameti- ja töökoht

(1) Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik peab tagama, et tal on kriisiülesande täitmise tagamiseks olemas vajalik personal, kes on kriisiülesandega ameti- ja töökohale määratud, kes on teadlik oma kriisirollist ning kellel on kriisiülesande täitmiseks vajalikud oskused ja teadmised.

(2) Püsiva kriisiülesandega ametikoht on Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Riigikogu liikme, Euroopa Parlamendi liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, riigisekretäri, riigi peaprokuröri, Riigikohtu esimehe ja riigikohtuniku, ringkonna-, maa- ning halduskohtu esimehe, Eesti Panga Nõukogu esimehe ja Eesti Panga presidendi, vallavanema ning linnapea ametikoht.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ametikohtadele võib Vabariigi Valitsus püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku juures määrata täiendavaid kriisiülesandega ameti- ja töökohti või nimeliselt nendel töötamise kohustusega isikuid ning näha ette püsivat kriisiülesannet täitvatele või seda toetavatele või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevust tagavatele asutustele ja isikutele kriisiülesandega ameti- ja töökohtade määramise tingimused.

(4) Kriisiülesandega ja kriisiülesannete täitmist toetavate täiendavate ameti- ja töökohtade ning nendele nimeliselt määratud isikute loetelu, nende ameti- ja töökohtade ja isikute määramise tingimused ja nende üle arvestuse pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 98. Töökohustuse tekkimine

(1) Töökohustus tekib isikule püsiva kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega ametikohale asumisel või töölepingus ettenähtud tööle asumisel või tema ameti- või töökoha määramisel kriisiülesandega ameti- või töökohaks.

(2) Töökohustuse tekkimisest teavitatakse isikut kriisiülesandega ameti- või töökohale asumisel või tema ameti- või töökoha määramisel kriisiülesandega ameti- või töökohaks.

(3) Kriisiolukorras ühekordse kriisiülesande saanud isiku juures töö- või teenistussuhtes olevale isikule, kes ei ole määratud sõjaaja ametikohale, tekib kriisülesande täitmiseks vajalik töökohustus, kui tööandja on ühepoolselt sellel töökohal töötavale isikule töökohustuse pannud.

(4) Kui isik töötab mitmel kriisiülesandega ameti- või töökohal, loetakse töökohustus tekkinuks vaid ameti- või töökohal, mille osas isik seda ütleb.

§ 99. Töökohustusest vabastamine

Töökohustusest on vabastatud:
1) alla 18-aastane isik;
2) puuduva töövõimega isik;
3) Eestis välismaalaste seaduse § 43 lõigetes 1 ja 2 sätestatud alustel viibiv isik.

§ 100. Töökohustuse lõppemine

(1) Töökohustus lõpeb:
1) töölepingu lõppemisel või ametikohalt vabastamisel;
2) kui ameti- või töökoht, millel isik töötab, ei ole enam kriisiülesandega ameti- või töökoht;
3) ühekordse kriisiülesande puhul - töökohustuse andnud asutuse või isiku otsusel.

(2) Kui vahetult kriisiolukorra lahendamisega seotud isik soovib kriisiolukorras omal soovil vabastust püsiva kriisiülesandega ameti- või töökohalt või kõnealuse töölepingu lõpetamist, peab ta esitama tööandjale avalduse vähemalt 60 kalendripäeva enne soovitavat ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist.

(3) Püsiva kriisiülesandega ameti- või töökohal olev isik võib nõuda enda teenistusest vabastamist või oma töölepingu lõpetamist enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist tööandjapoolse olulise rikkumise tõttu, eelkõige juhul, kui:
1) isikut on koheldud ebaväärikalt või ähvardatud sellega või lubatud teha seda kolmandal isikul;
2) oluliselt on viivitatud põhipalga või töötasu maksmisega;
3) teenistuses või tööl jätkamine on seotud reaalse ohuga isiku elule, kõlbelisusele ja heale nimele.

(4) Isik võib nõuda erakorralist kriisiülesandega ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui tema terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal ameti- või töökohal ettenähtud tööd teha.

(5) Isik võib nõuda erakorralist ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.


2. jagu
Töö- ja teenistussuhete erisused

§ 101. Täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus

(1) Täidesaatva riigivõimu asutusega, kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja selle hallatava asutusega või muu avaliku võimu kandjaga töö- või teenistussuhtes olevale töötajale ja ametnikule võib ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omav isik või tema volitatud isik anda juhul, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks, täiendavaid ühekordseid töö- või teenistusülesandeid (edaspidi täiendav töö- või teenistusülesanne), mille täitmise kohustus ei tulene ametijuhendist, töölepingust ega õigusaktidest, ja kui töötajal või ametnikul on selle töö- või teenistusülesande täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemus ja pädevus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendava töö- ja teenistusülesande andmisel ei kohaldata avaliku teenistuse seaduse § 52 lõikeid 1 ja 3, sealhulgas ametijuhendi muutmine ja ametniku nõusoleku küsimine ja töölepingu seaduse § 17 lõiget 1.

(3) Ametniku ja töötaja võib ilma tema nõusolekuta saata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendavat töö- või teenistusülesannet täitma teise ametiasutuse või isiku juurde ning väljapoole tema alalist töö- või teenistuskohta. Sõltuvalt täiendava tööülesande täitmise mahust on isik sellisel juhul kas täielikult või osaliselt vabastatud oma alalise töö- või teenistuskoha ülesannetest ning ta on kohustatud täitma teise ametiasutuse või isiku suuniseid, korraldusi ja töökorraldust ulatuses, mis on vajalik täiendava töö- või teenistusülesande täitmiseks.

(4) Täiendava töö- või teenistusülesande täitmise ajaks säilitatakse ametnikule palk ja töötajale töötasu. Töötajale maksab töötasu ning ametnikule palka edasi tööandja, kellega töötajal on tööleping sõlmitud või kelle juurde on ametnik teenistusse nimetatud.

(5) Ületunnitöö arvestust on kohustatud pidama ja selle hüvitama asutus või isik, kellele ülesande täitmise tõttu ületunnitöö tekkis.

(6) Ametnikule ja töötajale, kes täidab täiendavat töö- või teenistusülesannet väljaspool oma alalist ametikoha või töökoha kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, hüvitab sõidu- ja majutuskulud see asutus või isik, kelle tõttu sõidu- ja majutuskulud tekkisid.

(7) Kui tööülesandeid täidetakse käesoleva paragrahvi alusel teise ametiasutuse või isiku juures, tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise ametiasutus või isik, kelle juures ametnik või töötaja tööülesandeid täidab.

(8) Tööandja täidab erakorralise või sõjaseisukorra ajal töötervishoiu- ja tööohutusalaseid kohustusi niivõrd, kuivõrd see on olukorda arvestades võimalik.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustuse panemisel ja selle täitmisel arvestatakse olulisi asjaolusid, mis võivad takistada ametnikul ja töötajal täiendava töö- või teenistusülesande täitmist või selle täitmist väljaspool alalist töö- ja teenistuskohta.

(10) Töötajal või ametnikul on õigus keelduda täiendava töö- või teenistusülesande täitmisest, kui tööandja jätab käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud kohustuse täitmata.

(11) Riigikaitselise kriisiolukorra, eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut ka töösuhtele käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata püsiva kriisiülesandega isiku juures, kui töötaja töötab kriisiülesandega töökohal, ja ühekordse kriisiülesandega isiku juures, kui tööandja on ühepoolselt määranud isiku kriisiülesannet täitma.

§ 102. Palga ja töötasu maksmise erisused kriisiolukorras

(1) Riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku juures töötava ametniku palka ja töötaja töötasu võib ühepoolselt vähendada riigikaitselise kriisiolukorra ajal, kui riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata asutus ja isik võib riigikaitselise kriisiolukorra ajal töötaja töötasu ühepoolselt vähendada, kui tööjõukulude vähendamise põhjuseks on vajadus jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist hoolimata eelarve tulude vähenemisest.

(3) Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi ametniku palka ja töötaja töötasu vähendada võrdeliselt rohkem kui on vähenenud asutuse ja isiku eelarve ja on ammendunud teised võimalused eelarve kulude vähendamiseks.

(4) Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi palk ja töötasu olla väiksemad kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär.

(5) Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud olukorra lõppemist tuleb ametniku palk ja töötaja töötasu mõistliku aja jooksul taastada endises suuruses.

(6) Töötasu ja palga vähendamine ei ole lubatud, kui asutus või isik annab laenu teisele isikule, sealhulgas oma ema- või tütarettevõtjale, või perioodil, mille eest makstakse kasumiosa, välja arvatud riigile laenu andmise või kasumiosa riigieelarvesse kandmise korral.

§ 103. Tööaja erisused

(1) Kriisiülesandega asutus või isik või põhiseaduslik institutsioon võib eriolukorras, erakorralise või sõjaseisukorra ajal kehtestada kriisiülesandega ameti- või töökohal olevale isikule töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes sätestatust erineva tööajakorralduse, erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele ning piirangud ööajal ja riigipühal tehtavale tööle. Tavapärasest erineva tööaja korralduse kehtestamisel tuleb arvestada isiku perekondlike asjaolude, terviseseisundi ja muu asjassepuutuvaga.

(2) Kriisiülesannet täitvale isikule peab olema tagatud 24 tunni kohta vähemalt kuus tundi puhkeaega, millest neli tundi puhkeaega peab olema katkematu, ning seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut võib kohaldada ka tegevväelase suhtes.

§ 104. Puhkuse katkestamine

Kriisiülesandega ja põhiseadusliku institutsiooni ametniku ja töötaja puhkuse võib tööandja ühepoolselt katkestada või edasi lükata töölepingu seaduse § 69 lõikes 5 sätestatud korras.

(2) Eriolukorras, erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras puhkuse katkestamisel või edasi lükkamisel ei kohaldata töötajale puhkuse katkestamisest või edasilükkamisest tekkinud kulusid.


3. jagu
Kodanikukohustuse täitmine


§ 105. Kodanikukohustus

Kodanikukohustus on kriisiolukorras töö- või teenistussuhteväline üksikjuhtumil tehtav vajalik töö. Kodanikukohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Kodanikukohustuse täitmise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine.

§ 106. Kodanikukohustuse täitmine

(1) Kriisiolukorras võib valitsusasutus ja kohaliku omavalitsuse üksus füüsilise isiku suhtes, kes ei täida kriisiülesandega ameti- või töökoha ülesandeid või kelle kriisiolukorra aegsed kohustused ei tulene muust seadusest või halduslepingust, rakendada kodanikukohustust, mis aitab kaasa kriisiolukorra lahendamisele või lahendamise toetamisele, või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisele, kui:
1) kodanikukohustust rakendada sooviv asutus ei saa ise või vabatahtlikuna kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ülesannet täita ja
2) kodanikukohustuse täitmine ei tekita ebaproportsionaalselt suurt ohtu seda täitvale isikule või tema varale ega ole vastuolus isiku muude seadusest tulenevate kohustustega.

(2) Kodanikukohustuse rakendamise otsustamisel tuleb arvesse võtta isiku terviseseisundit ja muid olulisi asjaolusid, mis võivad mõjutada töö tegemist.

(3) Kodanikukohustust võib rakendada kuni 48 tundi. Kodanikukohustuse rakendamise kestus ei või ületada töö tegemiseks või ülesande täitmiseks vajalikku aega. Kodanikukohustuse rakendamine ei või olla tingimuslik.

(4) Kodanikukohustust täitvale isikule peab olema tagatud mõistlik puhkeaeg ning võimalikult ohutu töökeskkond.

(5) Isikuid võib kohustada ilmuma kodanikukohustust täitma koos vajalike töövahendite ja sõidukitega, kui need olemas on.

(6) Kodanikukohustuse rakendamine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Vahetut reageerimist nõudvas olukorras võib kodanikukohustuse korralduse anda suuliselt.

§ 107. Kodanikukohustuse täitmisest vabastamine

(1) Kodanikukohustuse täitmisest on vabastatud:
1) välismaalane, kes rahvusvahelise lepingu või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide alusel on vabastatud töökohustusest;
2) alla 18-aastane isik;
3) rase ning naissoost isik perioodil, millal tal on töölepingu seaduse kohaselt õigus emapuhkusele;
4) puuduva töövõimega isik;
5) Eestis välismaalaste seaduse § 43 lõigetes 1 ja 2 sätestatud alusel viibiv isik;
6) alla 14-aastast last kasvatav üks lapsevanem, last tegelikult kavatav isik või hooldaja;
7) raske või sügava puudega isik;
8) puudega isiku hooldaja hoolduskohustuse täitmise ajal;
9) sõjaaja ametikoha ülesandeid täitev kaitseväelane;
10) kriisiülesandega ameti- või töökohal olev isik, kui kodanikukohustuse täitmine takistab kriisiülesande täitmist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik võib vabatahtlikult osaleda kodanikukohustuse täitmise raames tehtava töö tegemisel.

§ 108. Kodanikukohustust täitva isiku õigused

(1) Kodanikukohustust täitva isikuga ei või tööandja lõpetada töölepingut või teenistussuhet põhjusel, et isik täidab kodanikukohustust.

(2) Kodanikukohustuse täitmisel hukkumise või saadud vigastuse või haiges‎tumise tagajärjel saabunud surma korral korraldab riik isiku matuse või katab isiku matuse korraldamise kulud. Isikul on õigus saada õiglast hüvitist käesoleva seaduse § 150 sätestatud tingimuste kohaselt. ‎

(3) Kodanikukohustuse täitmise takistusest ja selle põhjustest teavitab isik viivitamata kodanikukohustuse rakendajat või tema volitatud isikut.

§ 109. Kodanikukohustuse täitmise lõppemine

Kodanikukohustuse täitmine lõpeb:
1) tähtaja möödumisel;
2) kodanikukohustuse rakendaja või tema volitatud isiku otsusel;
3) isiku surma korral.

4. jagu
Asja sundkasutus ja asja sundvõõrandamine


§ 110. Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine

(1) Riigikaitselises kriisiolukorras ja eriolukorras võib Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võtta ajutiselt täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vajalik ulatusliku evakuatsiooni, varjumise või lisaõppekogunemise korraldamiseks, käesoleva seaduse § 131 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks või kriisiolukorra lahendamiseks või selle lahendamise toetamiseks.

(2) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Kaitsevägi, Päästeamet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kasutusse võetava asja sundvõõrandada riigi omandisse, kui asi kasutamise käigus tõenäoliselt hävib või seda ei saa pärast kasutamist muul objektiivsel põhjusel isikule tagastada.

(3) Vabariigi Valitsus võib otsustada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud volituste kohaldamise enne käesoleva seaduse § 20 alusel langetatud riigikaitselise kriisiolukorra või eriolukorra otsust, kui see on vajalik ulatusliku evakuatsiooni, varjumise või lisaõppekogunemise korraldamiseks või käesoleva seaduse § 131 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks.

(4) Kui riigikaitselist kriisiolukorda või eriolukorda ei kehtestata, hüvitatakse isikule asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamisega tekitatud kahju käesoleva seaduse 11. peatükis sätestatud tingimustel ja korras.

(5) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kohustada isikut toimetama käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud asja kindlaksmääratud kohta, kui muud isikut vähem koormavad võimalused asja kohaletoimetamiseks puuduvad.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud kohustuse panemisel tuleb arvestada käesoleva seaduse 7. peatüki 3. jaos sätestatut, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi.

(7) Alates asja sundkasutusse võtmise haldusakti kehtima hakkamisest kuni selle kehtivuse lõppemiseni on asja võõrandamine keelatud.

(8) Alates asja sundvõõrandamise haldusakti kehtima hakkamisest on haldusakti adressaadil keelatud sundvõõrandamise haldusaktis nimetatud asja võõrandada.

(9) Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus kasutada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras.

§ 111. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise piirangud

(1) Sundkasutusse ei või võtta ega sundvõõrandada:
1) füüsilise isiku vara, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks, sealhulgas temale ja tema lähedastele vajalik toit, tema loomale vajalik sööt ning eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks vajaminev;
2) asja, mis on vajalik teise isiku või asutuse kriisiülesande täitmiseks, sealhulgas vajalik elutähtsa teenuse osutamiseks;
3) usulise ühenduse usulise talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalikku vallasasja;
4) välisriigi esindusele või selles töötavale isikule kuuluvat asja;
5) asja, mida rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei sundvõõrandata ega võeta sundkasutusse.

(2) Sundkasutusse võtta ja sundvõõrandada võib:
1) kultuuriväärtusega asja või arhivaali vaid juhul, kui muul viisil ei ole võimalik kriisiolukorda lahendada, ning võimaluse korral välditakse kultuuriväärtuse hävimist või kahjustamist;
2) isiku kasutuses oleva eluruumi juhul, kui talle on tagatud asenduseluruum.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 ning lõikes 2 sätestatud asja võib võtta sundkasutusse või sundvõõrandada, kui muud võimalused riigi sõjalise kaitsevõime säilitamiseks puuduvad.

§ 112. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsus

(1) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ja Päästeamet võivad asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks määrata haldusaktiga kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks (edaspidi eelotsus).

(2) Eelotsuses võib kehtestada järgmised kõrvaltingimused:
1) asja sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmiseks vajalik lisakohustus, sealhulgas asja hooldamise ja säilitamise, asja kasutusse andmisest või võõrandamisest teavitamise, kvalifikatsiooninõude säilitamise, kvalifitseeritud spetsialisti rakendamise või muu kohustus;
2) asja sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmise tingimus, selle tingimuse saabumisest teavitamise kord ja eelotsuse adressaadi kohustused tingimuse saabumisel seoses kohustuse täitmisega.

(3) Eelotsuses nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud.

(4) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ja Päästeamet võivad eelotsuse tegemiseks kohaldada käesoleva seaduse § 116 lõike 1 punktides 1–5, 8 ja 9 nimetatud menetlustoiminguid.

§ 113. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise menetlus

(1) Asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusaktis nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu, kohustuse täitmise aeg ja koht ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud.

(2) Kui asja omanikku või valdajat ei õnnestu mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha, võidakse käesolevas jaos nimetatud kohustust kohaldada asja suhtes ilma haldusakti adressaati kindlaks tegemata. Asi tagastatakse ning käesoleva seadusega ettenähtud õiglast hüvitist makstakse sel juhul isikule, kes tõendab enda õigust asjale.

(3) Asja sundkasutuse lõppemisel tagastatakse asi selle sundkasutusse andnud isikule või muule õigustatud isikule.

(4) Kui asi on muutunud kasutuskõlbmatuks, võib isik loobuda tagastatava asja vastuvõtmisest.

(5) Tagastatava asja vastuvõtmisest loobumine, asja üleandmine ja vastuvõtmine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

(6) Asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise üle peetakse arvestust tsiviiltoetuse registris.


8. peatükk
Haldusmenetluse erisused

§ 114. Tähtaja peatamine

(1) Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib haldusorgan peatada seadusest tuleneva tähtaja kulgemise, kui ta ei ole suuteline tähtaegselt andma määrust või haldusakti, tegema toimingut või sõlmima halduslepingut erakorralise või sõjaseisukorra tõttu.

(2) Haldusorgan võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul tähtaja kulgemise peatada kuni erakorralise või sõjaseisukorra lõpuni, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppemist.

§ 115. Isiku ja asutuse kohustused haldusmenetluse läbiviimisel

Riigikaitselises kriisiolukorras on käesolevas seaduses sätestatud piirava meetme kohaldamise haldusmenetluses isikul ja asutusel järgmised kohustused:
1) viivitamata esitada ja teatavaks teha tasuta või oma kulul tema käsutuses olevad menetluses tähtsust omavad tõendid ja andmed;
2) anda tasuta või oma kulul menetlusosalisena seletus, tunnistajana ütlus või eksperdina arvamus;
3) tagada tasuta või oma kulul haldusorganile juurdepääs territooriumile, ehitisele, ruumile, piiratud või tähistatud kinnisasjale või vallasasjale;
4) abistada haldusorganit territooriumi, ehitise, ruumi või vallasasja läbivaatamisel;
5) abistada haldusorganit proovi või näidise võtmisel, mõõtmise tegemisel või talle kuuluva looma kinnipidamisel ja ohjeldamisel;
6) ilmuda haldusorgani määratud ajal ja kohta menetlustoimingu tegemiseks või istungi läbiviimiseks.

§ 116. Haldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisel

(1) Käesoleva seaduse §-s 115 nimetatud kohustusega isikul tuleb riigikaitselises kriisiolukorra lahendamise huvides  lisaks haldusmenetluse seaduses sätestatud muude menetlustoimingute tegemisele taluda haldusorgani poolt haldusmenetluses vajalike asjaolude väljaselgitamiseks ning tõendite kogumiseks kohaldatavaid järgmisi menetlustoiminguid:
1) isiku peatamine küsitlemiseks, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet;
2) isiku toimetamine ütluste või seletuste võtmiseks ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet;
3) isikusamasuse tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel või küsitlemise teel;
4) vallasasja vaatlemine meeleliselt või tehnilise vahendi abil, sealhulgas uste avamine ja muude takistuste kõrvaldamine;
5) olukorra jäädvustamine pilti või heli salvestava seadmega;
6) proovide ja näidiste võtmine, mõõtmiste või ekspertiisi tegemine;
7) vallasasja hoiule võtmine;
8) territooriumile, ehitisse või ruumi sisenemine, sealhulgas uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine;
9) territooriumi, ehitise või ruumi läbivaatamine, sealhulgas seal asuva vallasasja läbivaatamine ning uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine.

(2) Käesoleva seaduse § 115 nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks võib haldusorgan kohaldada käesoleva seaduse § 154 lõigetes 1 ja 2 nimetatud riikliku järelevalve meedet.

(3) Käesoleva seaduse § 115 punktides 3–6 sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks võib haldusorgan kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korra nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

(4)Haldusorgan võib teha käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud menetlustoimingu tegemise ülesandeks muule haldusorganile, kellel on haldusmenetluses samad volitused..

§ 117. Haldusakti ja muu dokumendi kättetoimetamine

(1) Kui haldusakt, kutse, teade või muu dokument on vajalik riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks, siis loetakse see isikule kätte toimetatuks, kui seda on tehtud ühel järgmistest viisidest:
1) haldusmenetluse seaduse §-s 25 sätestatud viisil;
2) haldusakt või muu dokument avaldatakse olemasolevatest tehnoloogilistest lahendustest lähtudes interneti uudiseportaalis, muul asjakohasel veebilehel või asjakohases arvuti- või sidevõrgus;
3) haldusakt või muu dokument avaldatakse tele- ja raadioprogrammides ajavahemikul
kell 7.00–22.00 vähemalt kolm korda, kusjuures avaldamiskordade vahele peab jääma vähemalt üks tund;
4) haldusakt või muu dokument avaldatakse vähemalt ühes üleriigilises ajalehes.

(2) Kui kättetoimetamine ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil võimalik, võib haldusorgan haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi isikule kätte toimetada muul viisil, mis tagab haldusakti või muu dokumendi kättesaamise.

(3) Riigikaitselises kriisiolukorras kriisiolukorra lahendamiseks antava võib haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi võib haldusorgan isikule kätte toimetada igal ajal ja ükskõik kus kohas.

(4) Kui riigikaitselises kriisiolukorras haldusakti kättetoimetamine enne käesoleva seauduse alusel piirava meetme kohaldamist ei võimalda saavutada selle eesmärki, võib haldusorgan toimetada haldusakti kätte piirava meetme kohaldamise, selle asendustäitmise või haldusorgani poolt täitmise käigus või viivitamata pärast seda.

(5) Edasilükkamatul juhul võib haldusorgan riigikaitselises kriisiolukorras teha teatavaks ‎või toimetada kätte üksnes haldusakti resolutiivosa, kui muud moodi ei ole võimalik. Haldusakti adressaadi, kolmanda isiku, vaiet lahendava haldusorgani või kaebust lahendava halduskohtu taotlusel esitab haldusorgan viivitamata haldusakti põhjendused.

§ 118. Menetlusosalise õiguste piiramine

(1) Kui riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks võetava piirava meetme kohaldamine tuleb otsustada viivitamata, menetlusosaline ei ole teada või meede puudutab määramata hulka isikuid või paljusid isikuid, kelle kindlakstegemine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik, ning on alust arvata, et menetlusosaliste õiguste tagamine ei mõjuta asja otsustamist, võib haldusorgan:
1) jätta menetlusosalise menetluse alustamisest teavitamata;
2) piirata selgituskohustuse täitmist või asendada selle üldise teabe andmisega;
3) piirata dokumentide või toimikuga tutvumise võimaldamist;
4) piirata vastuväidete esitamist või jätta menetlusosalised ära kuulamata.

(2) Kui haldusorgan on haldusmenetluses piiranud menetlusosaliste õigusi vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1, võib menetlusosaline esitada mõistliku aja jooksul pärast haldusaktist teada saamist oma valduses olevad tõendid ja teha teatavaks asjas tähtsust omavad asjaolud koos haldusmenetluse uuendamise taotlusega.

§ 119. Haldusakti vormistamine

(1) Haldusakt piirava meetme kohaldamise kohta kriisiolukorras antakse ning käesoleva seaduse § 154 lõikes 1 nimetatud ettekirjutus tehakse kirjalikult.

(2) Edasilükkamatutel või massilistel juhtudel võib haldusorgan riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks ‎anda haldu‎sakti suulises või muus vormis. Võimaluse korral salvestab või protokollib haldusorgan suulises või muus vormis antud haldusakti andmise, selle sisu ja adressaadile ‎teatavaks tegemise.

(3) Haldusorgan võib vormistada haldusakti pealdisena taotlusel või muul ‎dokumendil (edaspidi resolutsioon). Resolutsioon peab sisaldama otsustuse põhisisu, allkirja, ametniku nime ja ‎ametinimetust ning kuupäeva.

(4) Haldusakti võib vormistada resolutsioonina, kui esineb vähemalt üks ‎järgmistest asjaoludest:‎
1) haldusorgan rahuldab menetlusosalise taotluse täies ulatuses;
‎2) haldusorgan lahendab asja üksnes taotluse andmete alusel;
‎3) haldusorgan lõpetab oma algatusel alustatud haldusmenetluse;
4) haldusaktiga keeldutakse isiku taotluse rahuldamisest;
5) käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud edasilükkamatutel või massilistel juhtudel.

§ 120. Haldusakti teadmiseks edastamine ja avaldamine

Kui käesoleva seaduse alusel kehtestatud piirava meetme kohaldamine toob kaasa rahvusvaheliste organisatsioonide teavitamise kohustuse, edastab haldusorgan piirava meetme kohaldamise haldusakti teadmiseks teavitamise kohustust täitvale asutusele.

§ 121. Konkureeriva kohustuse kehtivus kriisiolukorras

(1) Käesoleva seaduse alusel haldusakti andmisel selgitab haldusorgan välja adressaadi kohustused, mis võivad takistada tal haldusaktist tuleneva kohustuse täitmist või muuta selle täitmise võimatuks (edaspidi konkureeriv kohustus). Adressaat on kohustatud tegema haldusorganile teatavaks kõik konkureerivad kohustused.

(2) Esmajärjekorras tuleb täita riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks antud haldusakt. Kui konkureerivate kohustuste täitmine ei ole õiguslikult välistatud, kuid adressaadil ei ole võimalik või ei ole määratud ajal võimalik kohustusi samal ajal täita, võib haldusorgan koostöös konkureeriva kohustuse pannud haldusorganiga määrata kindlaks, millist kohustust on adressaat kohustatud täitma.. Kui kokkulepet ei saavutata, lähtutakse käesoleva seaduse § 43 lõikest 2.

§ 122. Vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaeg

(1) Riigikaitselise kriisiolukorra lahendamist puudutav vaie tuleb esitada haldusorganile kümne päeva jooksul arvates päevast, millal vaide esitaja vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama

(2) Vaie tuleb lahendada 60 päeva jooksul arvates vaide kättesaamisest haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Tähtaega võib pikendada kuni 60 päeva võrra.

(3) Vaidemenetlus peatub, kui erakorralise ja sõjaseisukorra ajal ei ole haldusorganil võimalik otsust teha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul. Vaidemenetlus jätkub pärast erakorralist seisukorda ja sõjaseisukorda.


9. peatükk
Kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel vajaliku teabe töötlemine ja andmekogud

1. jagu
Teabe töötlemise üldnõuded ja juurdepääsupiiranguga teave

§ 123. Teabe saamise õigus kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel

(1) Kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel on püsiva kriisiülesandega asutusel ja isikul, sealhulgas elutähtsa teenuse osutajal ja kohaliku omavalitsuse üksusel ning põhiseaduslikul institutsioonil õigus saada oma ülesannete täitmiseks vajalikku teavet, sealhulgas avaliku teabe seaduse alusel asutatud andmekogusse (edaspidi andmekogu) kantud andmeid, mis ei ole isikuandmed, ja seaduse alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud muud teavet, kui selle teabe väljastamist või juurdepääsu õigust teabele ei ole muu õigusaktiga reguleeritud.

(2) Teabe taotlemisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel teatatakse teabevaldajale teabe töötlemise alus ja eesmärk ning teabe taotlemise põhjus ja väljastamise tähtaeg. Väljastatud teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele teabevaldaja loata.

§ 124. Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine

(1) Teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks:
1) teabe kriisiolukorraks valmistumise või selle lahendamise kohta juhul, kui selle avalikuks tulek kahjustaks kriisiolukorra lahendamist või püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku, sealhulgas elutähtsa teenuse osutaja ja kohaliku omavalitsuse üksuse ning põhiseaduslik institutsiooni toimepidevust;
2) teabe käesoleva seaduse alusel kohaldatud asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise kohta;
3) teabe, mille avalikuks tulek ohustaks alaliselt või ajutiselt kaitstavat olulise tähtsusega objekti või lihtsustaks selle vastase ründe toimepanemist;
4) teabe riigi tegevusvaru ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru suuruse ja vahendite koguse kohta ning selle kasutuselevõtmise ulatuse ja tingimuste kohta.

(2) Teabevaldaja võib asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada riigi tegevusvaru ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamise, haldamise ning vahendite soetamisega seotud teabe, kui selle avalikuks tulek võib mõjutada varu moodustamist või vahendite soetamist või ohustada riigi varustuskindlust või julgeolekut.

(3) Käesolevas paragrahvis nimetatud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele kehtib juurdepääsupiirang kümme aastat. Kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht pikendada selle teabe juurdepääsupiirangu tähtaega viie aasta kaupa, kuid mitte kauemaks kui 30 aastaks alates teabele juurdepääsupiirangu kehtestamisest.

2. jagu
Isikuandmete töötlemine

§ 125. Isikuandmete töötlemine

(1) Kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus või piiravat meedet kohaldav haldusorgan võib käesolevas seaduses sätestatud piirava meetme kohaldamise, järelevalve tegemise ning muude kriisiolukorra lahendamiseks vajalike toimingute eesmärgil töödelda isikuandmeid, sealhulgas eri liiki isikandmeid.

(2) Kriisiolukorras on kriisiolukorra lahendamise eest vastutaval asutusel või piiravat meedet kohaldaval haldusorganil oma ülesannete täitmiseks õigus saada kriisiolukorra lahendamiseks vajalikke andmekogusse kantud isikuandmeid, sealhulgas eri liiki isikuandmeid ka juhul, kui andmekogu pidamist reguleerivas õigusaktis ei ole nende andmete väljastamise või muul viisil juurdepääsu õigust sätestatud.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul hindab enne andmete väljastamist Andmekaitse Inspektsioon taotluse esitamisest arvates nelja kalendripäeva jooksul andmete väljastamise alust, eesmärki ja andmekoosseisu minimaalsust, kaasates andmekogu vastutava töötleja. Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras toimub kontroll kahe kalendripäeva jooksul.

(4) Isikuandmete väljastamise andmekogust otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul andmekogu vastutav töötleja viivitamata võttes arvesse Andmekaitse Inspektsiooni hinnangut.

(5) Kui kriisiolukorra lahendamiseks on vajalik saada andmekogusse kantud isikuandmeid mitmelt vastutavat töötlejat, annab Andmekaitse Inspektsioon hinnangu käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud viisil. Andmete väljastamisel edastavad vastutavad töötlejad nende valduses olevad andmed Statistikaametile. Statistikaamet seostab andmed ja edastab need kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele või piiravat meedet kohaldavale haldusorganile anonüümitud kujul, kui puudub vajadus isikustatud andmete töötlemiseks.

(6) Edasilükkamatul juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatut ning vastutav töötleja väljastab lõikes 2 nimetatud andmed kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele või piiravat meedet kohaldavale haldusorganile viivitamata, kui see on kriisiolukorras vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks või riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks. Vastutav töötleja teavitab andmete väljastamisest esimesel võimalusel Andmekaitse Inspektsiooni.

§ 126. Andmesubjekti õiguste piiramine

(1) Kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus või piiravat meedet kohaldav haldusorgan võib teabe töötlemisel piirata järgmisi andmesubjekti õigusi:
1) saada teada tema isikuandmete automatiseeritud või automatiseerimata töötlemisest, sealhulgas sellest, milliseid isikuandmeid töödeldakse, samuti töötlemise eesmärki, õiguslikku alust, ulatust ja põhjust;
2) saada teada tema isikuandmete vastuvõtjaid ja avaldatavate isikuandmete kategooriaid ning teavet selle kohta, kas tema isikuandmed edastatakse kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile;
3) saada teada tema isikuandmete töötlemise tehnilistest ja korralduslikest kaitsemeetmetest ning juurdepääsupiirangutest;
4) tutvuda kogutud ja töödeldavate isikuandmetega;
5) nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist;
6) nõuda tema isikuandmete ülekandmist;
7) saada teada isikuandmetega seotud rikkumisest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmesubjekti õigusi võib piirata juhul, kui piiramata jätmine võib:
1) kahjustada kriisiolukorra lahendamise eest vastutava asutuse või piiravat meedet kohaldava haldusorgani käesolevas seaduses sätestatud ülesande täitmist;
2) kahjustada andmesubjekti või teise isiku õigusi ja vabadusi.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmesubjekti õigusi võib piirata kuni käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud aluse äralangemiseni.

§ 127. Isikuandmete töötlemine alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitsel

(1) Käesoleva seaduse alusel määratud alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti valdajal on õigus töödelda objekti külastava või teenindava isiku tuvastamise või isikusamasuse kontrollimise eesmärgil järgmisi andmeid:
1) isiku üldandmed;
2) isikut tõendava dokumendi number ja kehtivusaeg;
4) isiku kasutatava sõiduki registreerimisnumber, kui isik sisenes objektile sõidukiga;
5) saabumise ja lahkumise kuupäev ja kellaaeg.

(2) Alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti valdaja säilitab andmeid vähemalt 12 kuud, kuid mitte kauem kui kümme aastat nende tekkimisest arvates. Sõjalise riigikaitse toimimisega seotud või Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutatava objekti valdaja säilitab andmeid vähemalt kümme aastat, kuid mitte kauem kui 25 aastat nende tekkimisest arvates.

(3) Säilitatud andmeid võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eesmärgile töödelda riigi julgeoleku tagamise, süütegude menetlemise ning riikliku ja haldusjärelevalve tegemise eesmärgil.

(4) Andmete säilitamistähtaja möödumisel on objekti valdaja kohustatud andmed kustutama ja hävitama.

§ 128. Isikuandmete töötlemine elutähtsa teenuse osutaja poolt taustakontrolli tegemisel

(1) Elutähtsa teenuse osutajal on taustakontrolli tegemise eesmärgil õigus saada:
1) kontrollitava isiku üldandmeid, sealhulgas õigus saada neid andmeid elutähtsa teenuse osutajaga lepingulises suhtes olevalt isikult, kelle töötaja täidab käesoleva seaduse § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet;
2) karistusregistrist andmeid isiku karistatuse kohta.

(2) Taustakontrolli tegemise eesmärgil ei ole lubatud teha päringut karistusregistrisse käesoleva seaduse § 78 lõikes 2 nimetatud karistatuse andmete saamiseks juhul, kui karistusregistris on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kuritegude kohta kehtivad karistusandmed.

(3) Elutähtsa teenuse osutaja kontrollib enne taustakontrolli tegemist käesoleva seaduse § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet täitva isiku isikusamasust isikut tõendava dokumendi alusel.

(4) Elutähtsa teenuse osutaja võib käesoleva seaduse § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet täitvalt välismaalaselt nõuda dokumendi esitamist selle kohta, kas välisriigi õiguskaitseorgan on teda kriminaalkorras karistanud, kui see on vajalik § 78 lõigetes 1 ja 2 sätestatud asjaolude kontrollimiseks.

3. jagu
Andmekogud

§ 129. Tsiviiltoetuse register

(1) Tsiviiltoetuse register on andmekogu, mille eesmärk on koondada ja hoida tsiviilkriisiks ja riigikaitseks vajalike vahendite, asutuste ja isikutega seotud andmeid, sealhulgas pidada arvestust:
1) vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks ning tsiviil-sõjaliseks koostööks vajalike vahendite üle;
2) kriisiolukorra ja muude sündmuste lahendamiseks vajalike vahendite üle;
3) elutähtsa teenuse osutajate ning kriisiülesandega ameti- ja töökohtade määramise õigusega isikute ja asutuste üle;
4) asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise, kriisiülesannete ning tegevusvaru üle.

(2) Tsiviiltoetuse registri kaasvastutavad töötlejad on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet ja käesoleva seaduse § 90 lõikes 3 nimetatud tegevusvaru haldaja.

(3) Tsiviiltoetuse registri põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(4) Tsiviiltoetuse registri põhimääruses sätestatakse:
1) registri kaasvastutavate töötlejate ja volitatud töötleja ülesanded;
2) registrisse kogutavate andmete täpsem koosseis;
3) andmeandjad ja nende edastatavad andmed;
4) andmevahetus teiste andmekogudega;
5) andmete registrisse kandmise ja õigsuse tagamise kord;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korraldusküsimused.

(5) Registris töödeldakse järgmisi isikuandmeid:
1) vastuvõtva riigi toetust korraldava valitsusasutuse esindaja isiku üldandmed, ametikoht ja teave juurdepääsusertifikaadi kohta;
2) asja sundkasutusse võtva ja sundvõõrandava ametiisiku isiku üldandmed, töökoha või ametikoha nimetus, tööpiirkond ja ülesanded;
3) kriisiülesande saaja isiku üldandmed;
4) vara või objekti omaniku, valdaja, vastutava kasutaja, hoonestaja ja kontaktisiku isiku üldandmed;
5) riigi tegevusvaru hoiustaja andmed.

(6) Registri andmeid säilitatakse kolm aastat andmete registrist kustutamisest arvates.

§ 130. Mobilisatsiooniregister

(1) Mobilisatsiooniregister on andmekogu, milles peetakse arvestust Kaitseväe sõjaaja üksuste koosseisu, nende ettevalmistuse ja varustuses olevate materiaalsete vahendite üle.

(2) Mobilisatsiooniregistri vastutav töötleja on Kaitseministeerium.

(3) Mobilisatsiooniregistri põhimääruse kehtestab mobilisatsiooni ettevalmistamise ja korraldamise eest vastutav minister määrusega.

(4) Mobilisatsiooniregistri põhimääruses sätestatakse:
1) registri vastutava ja volitatud töötleja ülesanded;
2) registrisse kogutavate andmete täpsem koosseis;
3) andmeandjad ja nende edastatavad andmed;
4) andmevahetus teiste andmekogudega;
5) andmete registrisse kandmise ja õigsuse tagamise kord;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korraldusküsimused.

(5) Mobilisatsiooniregister sisaldab järgmisi andmeid:
1) sõjaaja üksuse ja selle ettevalmistamise andmed;
2) sõjaaja üksuse koosseisus oleva isiku ja üksusele vajaliku väljaõppega reservis oleva isiku üldandmed;
3) sõjaaja üksuse varustatuse andmed.

(6) Mobilisatsiooniregistri andmeid säilitatakse tähtajatult.

10. peatükk

Rahvusvaheline sõjaline koostöö

1. jagu
Rahvusvahelise sõjalise koostöö üldnõuded

§ 131. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine

(1) Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine on:
1) Kaitseväe kasutamine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil;
2) Kaitseväe osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel;
3) välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil ajutise viibimise võimaldamine seadusega sätestatud alustel ja korras;
4) rahvusvahelise sõjalise peakorteri staatuse tunnustamine, peakorteri tegevuses osalemine ja selle tegevuse toetamine;
5) Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamine ning elluviimine.

(2) Põhja-Atlandi lepingu artiklite 4 ja 5 rakendamise korra ning Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 222 rakendamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega.

(3) Käesolevas peatükis sätestatut ei kohaldata kaitseväelasele, kes töötab Eesti Vabariigi välisesinduses, ega välisriigi relvajõudude liikmele, kes töötab välisriigi diplomaatilises esinduses või konsulaarasutuses.

(4) Rahvusvahelises sõjalises koostöös kasutab Kaitsevägi jõudu Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud korras.

(5) Käsuõigus antakse üle ja võetakse vastu Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud korras.

(6) Välisriigis viibivale kaitseväelasele, Kaitseväega töösuhtes olevale muule isikule ja temaga kaasas olevale ülalpeetavale kohaldatakse Eesti õigusakte niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega.

(7) Eesti Vabariigi territooriumil viibivale välisriigi relvajõudude liikmele, välisriigi relvajõude saatvale nende teenistuses olevale tsiviilisikule ja tema ülalpeetavale kohaldatakse Eesti õigusakte niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega.

(8) Eesti Vabariigi territooriumil viibivate välisriigi relvajõudude asjaomane ametiasutus ja ametiisik võivad Eesti Vabariigis teostada oma riigi relvajõudude liikme ning tema ülalpeetava suhtes distsiplinaar- ja kriminaaljurisdiktsiooni, kui selline õigus on neile antud selle riigi õigusaktidega ja kui see on kooskõlas asjakohase välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega.

(9) Kaitsevägi sõlmib riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministri nõusolekul rahvusvahelisi kokkuleppeid.

§ 132. Rahvusvaheline sõjaline operatsioon

Rahvusvaheline sõjaline operatsioon on:
1) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 tunnustatud õigusel põhineva välislepinguga või muul viisil seaduslikult võetud kohustuse täitmiseks korraldatav kollektiivse enesekaitse operatsioon (edaspidi kollektiivse enesekaitse operatsioon);
2) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VI või VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatav sõjaline operatsioon ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega kooskõlas olev muu sõjaline operatsioon (edaspidi muu rahvusvaheline sõjaline operatsioon).

2. jagu
Rahvusvaheline sõjaline koostöö väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi

§ 133. Kaitseväe kasutamine kollektiivse enesekaitse operatsioonil

(1) Kaitseväe kasutamise kollektiivse enesekaitse operatsioonil otsustab Riigikogu järgmiselt:
1) ratifitseerib kollektiivse enesekaitse põhimõtet sätestava välislepingu;
2) teeb asjakohase otsuse, kui käesoleva lõike punktis 1 nimetatud välislepingut ei ole sõlmitud.

(2) Korralduse alustada osalemist ning lõpetada üksuste osalemine kollektiivse enesekaitse operatsioonil annab Kaitseväele Vabariigi Valitsus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.

§ 134. Kaitseväe kasutamine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil

(1) Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil otsustab Riigikogu igal üksikjuhul eraldi otsusega, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erandeid.

(2) Riigikogu ei tee Kaitseväe kasutamise kohta muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil eraldi otsust, kui kohustus kasutada Kaitseväge sellisel operatsioonil tuleneb ratifitseeritud välislepingust.

(3) Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi ja Euroopa Liidu kiirreageerimisjõudude koosseisus otsustab Riigikogu enne Kaitseväe üksuse asumist kiirreageerimisvalmidusse. Riigikogu määrab rahvusvahelise organisatsiooni või liikmesriigi, kelle kiirreageerimisjõudude koosseisus Kaitseväe üksus tegutseb, ning nende kaitseväelaste piirarvu, kes võivad konkreetsel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osaleda.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud Riigikogu otsuse või välislepingu alusel annab sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister kooskõlastatult välissuhtlemise valdkonna eest vastutava ministriga Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.

(5) Riigikogu määrab otsusega igaks aastaks nende kaitseväelaste piirarvu, kes võivad osaleda kiireloomulisel vajadusel riigi julgeoleku huvides muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud Riigikogu otsuse alusel annab Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Vabariigi Valitsus. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ning Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni esimehele.

(7) Rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri juurde kaitseväeteenistuse seaduse § 115 lõike 1 punktide 1 ja 4 alusel lähetatud tegevväelane võib selle rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri koosseisus osaleda muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

§ 135. Väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamisel ning elluviimisel Kaitseväe osalemise otsustamine

(1) Kaitseväe osalemise väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval Eesti Vabariigi ja rahvusvahelise organisatsiooni või välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamisel ja elluviimisel otsustab sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud otsus, millega kaasneb Kaitseväe üksuste lähetamine väljapoole Eesti Vabariigi territooriumi, tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Vabariigi Valitsusele, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.

§ 136. Väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel Kaitseväe osalemise otsustamine

Kaitseväe osalemise väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel otsustab sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister.


3. jagu
Rahvusvaheline sõjaline koostöö Eesti Vabariigi territooriumil


§ 137. Välisriigi relvajõudude viibimine Eesti Vabariigi territooriumil

Välisriigi relvajõud võivad käesolevas seaduses sätestatud alustel ajutiselt viibida Eesti Vabariigi territooriumil, kui selle eesmärk on:
1) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil;
2) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel;
3) osalemine rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses;
4) transiit;
5) ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamine ja elluviimine.

§ 138. Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumine, Eesti Vabariigis viibimine ja Eesti Vabariigist lahkumine

(1) Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumiseks on vajalik käesoleva seaduse alusel antud luba. Loa võib anda kas ühe- või mitmekordseks piiriületuseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa alusel kannab Politsei- ja Piirivalveamet dokumenti, mille välisriigi relvajõudude liige ja tema ülalpeetav esitavad riigipiiri ületamisel või hiljem esimesel võimalusel, märke Eestis viibimise aluse ja aja kohta. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa pikendamisel või uue loa andmisel kannab Politsei- ja Piirivalveamet dokumenti uue märke.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud märget ei tehta välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava esitatud dokumenti, kui välisriigi relvajõudude Eestis viibimise eesmärk on osaleda rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil või kui märke tegemine ei ole praktilistel põhjustel võimalik.

(4) Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vormi kehtestab sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(5) Eesti Vabariiki saabuvate välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava, sõidukite ja kauba hulgast ning planeeritava piiriületuse ja üle piiri toimetamise ajast ja kohast teavitamise korra kehtestab sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 139. Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmine

(1) Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmise otsustab:
1) Vabariigi Valitsus korraldusega, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised;
2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud välislepingu puudumise korral Riigikogu otsusega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel antud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 alusel tehtud otsus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile ja Vabariigi Valitsusele.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud korda kohaldatakse ka välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil ajutisele viibimisele, mille eesmärk on osaleda muu riigi territooriumil korraldataval sõjalisel operatsioonil.

§ 140. Välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa andmine muudel juhtudel

Sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister võib anda välisriigi relvajõududele käskkirjaga loa viibida ajutiselt Eesti Vabariigi territooriumil järgmistel eesmärkidel:
1) osalemine Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel;
2) osalemine Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses;
3) ühise kaitse- ja julgeolekuprojekti elluviimine Eesti Vabariigi territooriumil.

§ 141. Välisriigi relvajõudude transiit

(1) Välisriigi relvajõudude transiit käesoleva seaduse tähenduses on välisriigi relvajõudude viibimine Eesti Vabariigi territooriumil selle maismaaosa läbimiseks, välja arvatud käesoleva seaduse § 139 lõikes 4 sätestatud juhul.

(2) Välisriigi relvajõududele transiidiloa andmise, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised, otsustab sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister.

(3) Kui Eesti Vabariigi ja välisriigi vahel ei ole sõlmitud kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldavat lepingut, otsustab relvajõududele transiidiloa andmise:
1) sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kui üksuse isikkoosseisus on kuni 2000 liiget;
2) Vabariigi Valitsus korraldusega, kui üksuse isikkoosseisus on 2001 kuni 5000 liiget;
3) Riigikogu otsusega, kui üksuse isikkoosseisus on rohkem kui 5000 liiget.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud käskkiri ja punktis 2 nimetatud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.

(5) Riigikogu võib käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud käskkirja ja punktis 2 nimetatud korralduse kehtivuse peatada ja teha uue otsuse.

§ 142. Välisriigi relvajõudude õigus kasutada jõudu

(1) Käesoleva seaduse § 139 alusel Eesti Vabariigi territooriumil viibivad välisriigi relvajõud võivad Eesti Vabariigi territooriumil kasutada jõudu rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eesmärkide saavutamiseks.

(2) Käesoleva seaduse §-de 140 ja 141 alusel Eesti Vabariigi territooriumil viibivad välisriigi relvajõud võivad kasutada jõudu, kui see on vajalik Kaitseväe toetamiseks rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe tõrjumisel. Jõu kasutamise alustamine otsustatakse Kaitseväe korralduse seaduse § 46 lõikes 2 sätestatud korras.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud õiguse kasutamisel teeb Riigikogu või Vabariigi Valitsus käesoleva seaduse § 139 alusel viivitamata otsuse välisriigi relvajõudude edasise viibimise kohta Eesti Vabariigi territooriumil.

(4) Välisriigi relvajõud lähtuvad Eesti Vabariigi territooriumil jõu kasutamisel välislepingutest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ning normidest, rahvusvahelise organisatsiooni ja asjaomase välisriigi kehtestatud jõu kasutamise korrast ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse antud õigustest ning seatud piirangutest.

§ 143. Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava Eesti Vabariigis viibimise seaduslik alus

(1) Käesoleva seaduse § 138 lõikes 1 sätestatud luba on seaduslik alus ainult Eesti Vabariigi territooriumil viibimiseks.

(2) Välisriigi relvajõudude liikme ülalpeetaval on õigus Eestis viibida koos välisriigi relvajõudude liikmega, kes viibib Eestis käesoleva seaduse § 138 lõikes 1 sätestatud loa alusel. Ülalpeetaval on lubatud Eestis viibida ja töötada nimetatud loa kehtivusajal.

(3) Välislepingus sätestatud juhul võib sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister lubada ülalpeetaval viibida ja töötada Eestis loa kehtivusajast kauem.

(4) Käesoleva seaduse tähenduses on isik ülalpeetav, kui see tuleneb välislepingust.

§ 144. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalev muu isik

Välislepinguga võetud kohustuste täitmiseks kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 137–141 ja 143 välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava kohta sätestatut ka välisriigi relvajõude saatvale nende teenistuses olevale tsiviilisikule, välisriigi relvajõudude lepingupartneri töötajale, rahvusvahelise sõjalise õppeasutuse personali liikmele ja õppurile, rahvusvahelise sõjalise peakorteri personali liikmele, peakorteri lepingupartneri töötajale ning nimetatud isikute ülalpeetavatele.

§ 145. Lennu- ja laevaloa väljastamine

(1) Välisriigi sõjalaevale Eesti Vabariigi territoriaal- või sisevetesse sisenemise loa ning välisriigi riiklikule õhusõidukile Eesti Vabariigi õhuruumi sisenemise, Eesti Vabariigi territooriumil maandumise või üle territooriumi lendamise loa annab sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud isik.

(2) Välisriigi sõjalaevale Eesti Vabariigi territoriaal- või sisevetesse sisenemise loa ning välisriigi riiklikule õhusõidukile Eesti Vabariigi õhuruumi sisenemise, Eesti Vabariigi territooriumil maandumise või üle territooriumi lendamise loa andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud luba võib olla ühe- või mitmekordne.

11. peatükk
Riigivastutuse erisused

1. jagu
Riigivastutuse erisused kriisiolukorras


§ 146. Riigivastutuse erisused

(1) Riigikaitselises kriisiolukorras tekitatud kahju hüvitatakse käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud tingimustel ja korras.

(2) Kahju ei hüvitata, kui seaduses on ette nähtud õiglase hüvitise või sotsiaalse tagatise maksmine, samuti kui käesoleva seadusega on kahju hüvitamine välistatud.

§ 147. Kahju hüvitamine riigikaitselises kriisiolukorras

(1) Isikul on õigus nõuda sellise kahju hüvitamist, mille on talle õigusvastaselt tekitanud haldusorgan või kodanikukohustust täitev isik või seaduse alusel kaasatud muu isik, või selle asemel õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist.

(2) Õiguspäraselt tekitatud kahju ei hüvitata. Isik võib taotleda käesoleva seaduse § 152 alusel õiglase hüvitise maksmist.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kahju hüvitamiseks kohustatud isik võib sõltumata kahju kannatanud isiku tahtest kõrvaldada kahju põhjustanud haldusakti või tehtud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed.

(4) Kahju kannatanud isikule hüvitab kahju selle hüvitamiseks kohustatud isik. Kahju hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks riigivastutuse seaduse §-s 12 sätestatud korras. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, hüvitab kahju avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse.

§ 148. Hüvitatav kahju riigikaitselises kriisiolukorras

(1) Käesoleva seaduse § 147 lõigete 1 ja 3 alusel hüvitatakse isikule otsene varaline kahju. Varaline kahju hüvitatakse rahas.

(2) Kui isikul jääb tema suhtes õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme tõttu saamata tulu, mille saamine riigikaitselises kriisiolukorras oleks asjaoludest hoolimata olnud tõenäoline, ning selle hüvitamata jätmine oleks isiku suhtes erakordselt ebaõiglane, võib isik nõuda kahju hüvitamist. Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal tekkinud saamata jäänud tulu ei hüvitata.

(3) Õigusvastaselt isiku surma põhjustamise, isikule kehavigastuse tekitamise, isiku tervise kahjustamise, piinamise, julma või alandava kohtlemise või isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise korral võib isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitist võib nõuda ka isiku lähedane võlaõigusseaduse § 134 lõikes 3 sätestatud juhul.

(4) Hüvitise suuruse määramisel lähtutakse riigivastutuse seaduse §-st 13.

§ 149. Kahju hüvitamise kord riigikaitselises kriisiolukorras

(1) Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile kolme aasta jooksul alates päevast, millal isik kahjust teada sai või pidi teada saama. Nimetatud tähtaeg peatub riigikaitselise kriisiolukorra ajaks.

(2) Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis kodanikukohustust, või juriidiline isik, kes täitis haldusorgani volitusel avaliku halduse ülesannet, esitatakse taotlus haldusorganile, kes määras kodanikukohustuse või andis volituse avaliku halduse ülesande täitmiseks.

(3) Kahju hüvitamise taotluse lahendab haldusorgan ühe aasta jooksul alates taotluse saamisest.

(4) Kahju hüvitamise, sealhulgas selle asemel õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.


2. jagu
Õiglane hüvitis


§ 150. Õiglase hüvitise maksmine‎

(1) Haldusorgan võib otsustada isikule õiglase hüvitise maksmise eelkõige kodanikukohustuse ja ühekordse kriisiülesande täitmise ning isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest ning olukorras, kus konkreetset isikut on koormatud teistega võrreldes oluliselt enam.

(2) Õiglast hüvitist makstakse rahas, kui käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Õiglase hüvitise asemel võib isikule määrata muu toetuse või abi, kui muu toetus või abi tagaks isikule parema toimetuleku, või isiku huvide kahjustamise kompenseerida muul sobivamal viisil.

(3) Isikule hüvitatakse kodanikukohustuse täitmine õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist ulatuses, milles tööandja säilitab isikule kohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu või palga. Isikule ei hüvitata saamata jäänud tulu.

(4) Isikule hüvitatakse ühekordse kriisiülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Ei hüvitata tekkinud kulu ulatuses, milles ühekordse kriisiülesandega isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus.

(5) Isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist juhul, kui tal on võimalik hüvitist saada mujalt, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus või asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati seetõttu, et isik jättis täitmata seadusest tulenevad nõuded või kui seaduses ei ole selgitatud teisiti.

(6) Kui sundkasutusse võetud asi on muutunud kasutamiskõlbmatuks, võib õiglase hüvitise asendada samaväärse asjaga.

(7) Kodanikukohustuse täitmise eest maksab õiglast hüvitist avaliku võimu kandja, kes selle määras.

(8) Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 151. Õiglane hüvitis makseteenuse osutajatele

Makseteenuse osutajale makstakse õiglast hüvitist järgmistel tingimustel:
1) elutähtsa teenuse korraldaja on käesoleva seaduse § 74 lõike 9 kohaselt kohustanud panku kasutama aegunud tühistusnimekirju maksete kinnitamiseks;
2) riigi teenusepartner isikutuvastamise ja digitaalse allkirjastamise osas ei suuda pakkuda reaalajas teenust, mis on vajalik makseteenuse toimimiseks ja ei suuda tühistusnimekirja kokkulepitud intervalliga väljastada;
3) makseteenuse pakkujad on taganud protseduurilise ning tehnilise valmisoleku maksete kinnitamiseks vastu tühistusnimekirju ning seadnud sisse kliendipõhised limiidid.


3. jagu
Kahju hüvitamine rahvusvahelises sõjalises koostöös

§ 152. Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamine‎
‎
(1) Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitatakse välislepingus sätestatud ‎tingimustel ja korras. Kahju hüvitamisel kohaldatakse riigivastutuse seadust, kui see ei ole ‎vastuolus Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga. ‎

‎(2) Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamise otsustab Kaitsevägi, kui ‎seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. ‎

‎(3) Kaitsevägi võib välislepingu või ametkondliku välislepingu alusel või kui see on vajalik ‎riigi välissuhtluse ja rahvusvahelise sõjalise koostöö huvides, hüvitada kahju, mille eest Ees‎ti riik ei vastuta.

‎(4) Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju hüvitamise nõude menetlemise, kahju hüvitamise ‎ning hüvitisest loobumise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.‎

12. peatükk
Järelevalve

1. jagu
Riikliku järelevalve üldtingimused

§ 153. Riikliku järelevalve tegemise ja erimeetme kohaldamise pädevus

Vabariigi Valitsus võib määrusega volitada haldusorgani täitma riikliku järelevalve ülesannet käesoleva seaduse 5. peatükis ja §-s 110 sätesatud piirava meetme täitmise üle ja kohaldama korrakaitseseaduses nimetatud riikliku järelevalve erimeedet arvestades käesolevas peatükis sätestatut.

§ 154. Ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine

(1) Riiklikku järelevalvet tegev haldusorgan võib kohustada isikut ettekirjutusega tegema nõutavat tegu või hoiduma teost.

(2) Riiklikku järelevalvet tegev haldusorgan võib rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ettekirjutuse täitmiseks asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes 30 000 eurot.

(3) Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib sõjaseisukorra ajal ajutiselt võtta üle ettevõtte valduse, kui juriidiline isik ei täida temale piirava meetme täitmise tagamisel ettekirjutusega pandud kohustust.

155. Vahetu sunni kohaldamine

Kui piirava meetme täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik, võib Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras. Muu haldusorgan võib vahetut sundi kohaldada käesolevas seaduses sätestatud juhul.

2. jagu
Riiklik järelevalve kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise nõuete täitmise üle

§ 156. Riikliku järelevalve tegemine kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel

(1) Käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise nõuete täitmise üle tehakse riiklikku järelevalvet järgmiselt:
1) käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete, § 75 lõigetes 11 ja 13, § 77 lõigetes 3 ja 4 ning § 78 lõikes 1 või eriseaduses ja selle alusel sätestatud elutähtsa teenuse osutamise nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või § 74 lõike 3 alusel määratud asutus ning finantsjärelevalve subjektide suhtes Finantsinspektsioon;
2) käesoleva seaduse § 19 lõike 7 alusel kehtestatud ajutiselt või alaliselt kaitstavate olulise tähtsusega objektide kaitse nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Kaitsepolitseiamet ning sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate objektide korral Kaitsevägi;
3) käesoleva seaduse § 88 lõike 4 ja § 89 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Päästeamet.

(2) Vabariigi Valitsus võib määrusega volitada haldusorgani täitma riikliku järelevalve ülesannet käesoleva seaduses või muus seaduses sätesatud püsiva kriisiülesande täitmise üle.

(3) Käesolevas paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks võivad Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi kohaldada vastavalt julgeolekuasutuste seaduses või Kaitseväe korralduse seaduses isikuandmete töötlemise kohta sätestatut.

§ 157. Riikliku järelevalve erimeetmed kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise nõuete täitmise tagamisel

Riikliku järelevalve tegemisel võib käesoleva seaduse §-s 156 sätestatud haldusorgan kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras.

3. jagu
Riiklik järelevalve piirava meetme täitmise üle


§ 158. Riikliku järelevalve tegemine piiravate meetmete täitmise tagamisel

(1) Käesolevas seaduses sätestatud piirava meetmete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

(2) Käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 sätestatud piirava meetme täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Politsei- ja Piirivalveamet riigipiiri seaduses sätestatud alustel ja korras.

(3) Käesoleva seaduse §-s 61 sätestatud vallasasjade riiki sisseveo ja riigist väljaveo tingimuste täitmise kontrollimisel teevad riiklikku järelevalvet Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet riigipiiri seaduses ja tollialastes õigusaktides sätestatud alustel ja korras.

§ 159. Riikliku järelevalve erimeetme kohaldamine piiravate meetmete üle järelevalve tegemisel

Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kohaldada temale käeoleva seaduse § 153 alusel määrusega volitatud riikliku järelevalve erimeedet korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.


4. jagu
Haldusjärelevalve

§ 160. Haldusjärelevalve tegemine

(1) Käesoleva seaduse § 33 alusel antud ühekordse kriisiülesande täitmise üle teeb haldusjärelevalvet ülesande andnud haldusorgan või tema volitatud haldusorgan.

(2) Käesoleva seaduse § 19 lõike 7 alusel kehtestatud ajutiselt või alaliselt kaitstavate olulise tähtsusega objektide kaitse nõuete täitmise üle teeb haldusjärelevalvet Kaitsepolitseiamet ning sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate objektide korral Kaitsevägi.

(3) Käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete, § 75 lõigetes 11 ja 13, § 77 lõigetes 3 ja 4 ning § 78 lõikes 1 sätestatud nõuete täitmise üle teeb haldusjärelevalvet elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või § 74 lõike 3 alusel tema määratud asutus ning finantsjärelevalve subjektide suhtes Finantsinspektsioon.

(4) Käesoleva seaduse § 88 lõike 4 ja § 89 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete täitmise üle teeb haldusjärelevalvet Päästeamet.

(5) Haldusjärelevalve teostaja võib lisaks Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 752 lõikes 1 sätestatud haldusjärelevalve meetmetele teha ettekirjutuse järelevalvatava tegevuse õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks.

(6) Ettekirjutuse täitmiseks võib rakendada asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes 30 000 eurot.

(7) Käesolevas paragrahvis sätestatud haldusjärelevalve tegemiseks võivad Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi kohaldada vastavalt julgeolekuasutuste seaduses või Kaitseväe korralduse seaduses isikuandmete töötlemise kohta sätestatut.

§ 161. Haldusjärelevalve tegemine kohaliku omavalitsuse üksuse püsiva kriisiülesande täitmise üle

(1) Käesoleva seadusega kohaliku omavalitsuse üksusele pandud püsiva kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse haldusjärelevalvet järgmiselt:
1) käesoleva seaduse § 74 lõike 4 punktis 2 ning § 83 lõike 1 punktides 1 ja 11 sätestatud ülesannete üle teeb haldusjärelevalvet Päästeamet;
2) käesoleva seaduse § 83 lõike 1 punktides 2–9 sätestatud ülesannete üle teeb haldusjärelevalvet Sotsiaalkindlustusamet;
3) käesoleva seaduse § 83 lõike 1 punktis 10 sätestatud ülesande üle teeb haldusjärelevalvet Haridus- ja Teadusministeerium.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusorgan võib haldusjärelevalve teostamisel kohaldada Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 752 lõikes 1 sätestatud haldusjärelevalve meetmeid ja teha ettekirjutuse kohaliku omavalitsuse üksusele pandud ülesande õiguspäraseks täitmiseks.

(3) Ettekirjutuse kohaliku omavalitsuse üksusele pandud ülesande õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks võib teha juhul, kui vastava ülesande täitmise laadi ja mahtu arvestades on tegemist riikliku kohustusega.

(4) Ettekirjutuse täitmiseks võib rakendada asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes 30 000 eurot.


5. jagu
Järelevalve õigusaktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle kriisiolukorras

§ 162. Järelevalve kriisiolukorras tehtud otsuste üle

(1) Järelevalvet selle üle, kas eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise ning nende pikendamise otsus ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsus vastavad põhiseadusele, seadustele ja välislepingule teeb õiguskantsler.

(2) Kui õiguskantsler leiab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigustloov akt on kas täielikult või osaliselt põhiseaduse, seaduse või välislepinguga vastuolus, teeb ta otsuse vastu võtnud organile ettepaneku viia otsus või selle säte 20 päeva jooksul kooskõlla põhiseaduse, seaduse või välislepinguga. Kui akt ei ole 20 päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see kehtetuks.

(3) Kui õiguskantsler leiab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud üksikakt on kas täielikult või osaliselt põhiseaduse, seaduse või välislepinguga vastuolus, esitab ta viivitamata akti andjale taotluse viia akt vastavusse põhiseaduse, seaduste või välislepinguga. Kui akti andja seda õiguskantsleri määratud tähtajaks ei tee, on õiguskantsleril õigus pöörduda taotlusega Riigikohtu poole peatada otsuse kehtivus kuni selle põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viimiseni.

(4) Riigikohus lahendab taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 3. peatükis sätestatud korras.

§ 163. Järelevalve kriisiolukorras vastuvõetud õigustloova akti üle

(1) Järelevalvet kriisiolukorras vastuvõetud õigustloovate aktide põhiseadusele, seadustele ja välislepingutele vastavuse üle teeb õiguskantsler õiguskantsleri seaduse 3. peatükis sätestatud tingimustel ja korras.

(2) Kui õiguskantsler leiab, et eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal vastuvõetud õigustloov akt ei vasta kas täielikult või osaliselt põhiseadusele, seadusele või välislepingule, teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku viia akt või selle säte 20 päeva jooksul kooskõlla põhiseaduse, seaduse või välislepinguga.

(3) Kui õigustloova akti vastu võtnud organ ei ole õiguskantsleri määratud tähtpäevaks akti põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viinud, teeb õiguskantsler viivitamata Riigikohtule ettepaneku tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks.

(4) Riigikohus lahendab taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 2. peatükis sätestatud korras.

13. peatükk
Vastutus


§ 164. Elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine

(1) Elutähtsa teenuse osutajale käesoleva seaduse § 75 lõike 11 punktides 1–7 ja 10 ning § 78 lõikes 1 kehtestatud kohustuste rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 165. Kriisiolukorra lahendamiseks antud haldusakti täitmata jätmine

(1) Käesoleva seaduse 5. peatüki 2.–4. jaos sätestatud piirava meetme kohaldamise haldusakti täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 166. Kriisiülesande täitmata jätmine või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastav täitmine

(1) Kriisiülesande täitmata jätmise või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastava täitmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 167. Kodanikukohustuse täitmata jätmine või selle täitmise võimatusest teatamata jätmine

(1) Kodanikukohustuse mõjuva põhjuseta täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui isikut on varem karistatud sama teo eest, –
karistatakse arestiga.

§ 168. Kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmine kriisiülesandega ameti- või töökohal

(1) Kriisiülesandega ameti- või töökohal kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui isikut on varem karistatud sama teo eest, –
karistatakse arestiga.

§ 169. Asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise takistamine

(1) Asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise takistamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 170. Kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku asja sundkasutusse andmise ja asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmine

(1) Kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku asja sundkasutusse andmise või asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud väärteo katse on karistatav.

§ 171. Alaliselt ja ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti füüsilise kaitse nõuete rikkumine

(1) Alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti füüsilise kaitse nõuete rikkumise eest objekti valdaja töötaja või ametniku poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 172. Menetlus

(1) Käesoleva seaduse §-des 164 ja 165 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet.

(2) Käesoleva seaduse §-s 166 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ministeerium, kelle valitsemisalasse kuuluv kriisiülesanne täitmata jäetakse.

(3) Käesoleva seaduse §-s 167 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on kodanikukohustuse täitmise kohustuse pannud valitsusasutus.

(4) Käesoleva seaduse §-s 168 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on:
1) ministeerium, kelle valitsemisalasse kuulub küsimus, mille lahendamiseks kriisiülesandega ameti- või töökoht on moodustatud;
2) valla- ja linnavalitsus tema korraldatava elutähtsa teenuse osutaja juures moodustatud kriisiülesandega ameti- või töökoha korral;
3) Politsei- ja Piirivalveamet käesoleva seaduse § 97 lõikes 2 nimetatud kriisiülesandega ametikoha korral.

(5) Käesoleva seaduse §-des 169 ja 170 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on:
1) Politsei- ja Piirivalveamet, välja arvatud käesoleva lõike punktides 2 ja 3 sätestatud juhul;
2) Kaitsevägi, kui asja võtab sundkasutusse või sundvõõrandab Kaitsevägi või Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus;
3) Päästeamet, kui asja võtab sundkasutusse või sundvõõrandab Päästeamet.

(6) Käesoleva seaduse §-s 171 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on:
1) Kaitsepolitseiamet;
2) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses oleva objekti korral Kaitsevägi.

§ 173. Üleminekusätted

(1) Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja selgitab välja käesoleva seaduse § 75 lõike 2 tingimustele vastavad elutähtsa teenuse osutajad ja määrab need § 75 lõikes 3 nimetatud haldusaktiga hiljemalt 2026. aasta 28. veebruariks.

(2) Enne 2024. aasta 18. oktoobrit käesoleva seaduse § 75 lõike 1 tingimustele vastavad isikud loetakse elutähtsa teenuse osutajaks päevast, mil isik esmakordselt täitis käesoleva seaduse § 75 lõike 1 tähenduses tingimused, mille täitmise korral loeti ettevõtjana tegutsev isik elutähtsa teenuse osutajaks.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetud isikute elutähtsa teenuse osutajaks nimetamise kohta ei koostata käesoleva seaduse § 75 lõikes 3 nimetatud haldusakti ega kohaldata käesoleva seaduse § 75 lõikes 4 sätestatud kohustuse täitmise tähtaegu.

(4) Enne 2024. aasta 18. oktoobrit koostatud elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan kehtib kuni käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud riskianalüüsi ja kriisiplaani koostamiseni ning nende kinnitamiseni käesoleva seaduse § 13 lõike 6 ja § 15 lõike 14 alusel kehtestatud korras.

(5) Elutähtsa teenuse osutaja teeb käesoleva seaduse §-s 77 nimetatud taustakontrolli esmakordselt kuue kuu jooksul peale käesoleva seaduse nõuetele vastava elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi kinnitamist käesoleva seaduse § 15 lõikes 14 sätestatud korras.

(6) Enne käesoleva seaduse jõustumist riigikaitseseaduse alusel kehtestatud riigikaitse strateegiline arengudokument kehtib kuni käesoleva seaduse § 8 lõike 3 alusel kehtestatud riigikaitse strateegiline arengudokument.

(7) Enne käesoleva seaduse jõustumist hädaolukorra seaduse alusel kehtestatud elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia kehtib kuni käesoleva seaduse § 81 alusel kehtestatud elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia.

(8) Käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 nimetatud üleriigilise riskianalüüsi ja § 15 lõikes 1 nimetatud Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostab Riigikantselei 2025. aasta 31. detsembriks.

(9) Riigikaitseseaduse § 7 lõike 4 alusel kehtestatud riigi kaitsetegevuse kava kehtib kuni käesoleva seaduse § 15 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse kriisiplaani kehtestamiseni.

(10) Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isik koostab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastava riskianalüüsi ja kriisiplaani 2026. aasta 31. detsembriks.

(11) Enne käesoleva seaduse jõustumist koostatud hädaolukorra lahendamise plaanid kehtivad kuni käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastavate kriisiplaanide koostamiseni ja kinnitamiseni.




14. peatükk
Rakendussätted

§ 174. Abipolitseiniku seaduse muutmine

Abipolitseiniku seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 421 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kriisiroll määratakse abipolitseinikule (edaspidi kriisirolliga abipolitseinik), kes annab nõusoleku abistada politseid enne kriisiolukorda, sealhulgas massilise sisserändest põhjustatud hädaolukorras ning kriisiolukorras(edaspidi kriisi lahendamine) ning kellel on ülesande täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused.“;

2) paragrahvi 421 lõigetes 3 ja 4 asendatakse sõnad „riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal“ sõnadega „kriisiülesandega ameti- või töökohal“;

3) paragrahvi 423 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui kriisirolliga abipolitseinik nimetatakse sõjaaja ametikohale või kriisiülesandega ameti- või töökohale või tema ameti- või töökoht määratakse kriisiülesandega ameti- või töökohaks, peatub tema kriisirolliga abipolitseiniku staatus. Staatuse peatumiseks esitab isik Politsei- ja Piirivalveametile avalduse.“;

4) paragrahvi 423 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kriisirolliga abipolitseiniku staatus jätkub, kui isik vabastatakse kriisiülesandega ameti- või töökohalt või sõjaaja ametikohalt või tema ameti- või töökoht ei ole enam kriisiülesandega ameti- või töökoht. Staatuse jätkamiseks esitab isik Politsei- ja Piirivalveametile avalduse.“.

§ 175. Advokatuuriseaduse muutmine

Advokatuuriseaduse 41. peatükki täiendatakse §-ga 642 järgmises sõnastuses:

„§ 642. Riigi õigusabi osutamine kriisiolukorras

(1) Advokatuuri püsiv kriisiülesanne on korraldada kriisiolukorras käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kriisiülesande täitmist ning tagada see oma liikmete kaudu.

(2) Kriisiolukorraks käesoleva paragrahvi tähenduses on kriisiolukord tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses.

(3) Advokatuuri juhatus määrab püsiva kriisiülesande täitmiseks vajaliku arvu riigi õigusabi osutajaid ja nimetab kriisiolukorras riigi õigusabi osutamise kohustusega isikud, kellele võib nimetatud kohustuse määrata tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 97 lõike 3 alusel kriisiülesandega töökohale määramisele kohaldatavas korras.

(4) Riigi õigusabi osutamine füüsilisele isikule kriisiolukorras on püsiv kriisiülesanne, mida täidab riigi õigusabi seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud riigi õigusabi osutaja, kes on määratud käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel.“.

§ 176. Alkoholiseaduse muutmine

Alkoholiseaduse § 36 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Kriisiolukorras kriisiolukorra lahendamise eesmärgil alkohoolse joogi jaemüügi õiguse peatamise otsus jõustub allakirjutamisel, kui korralduses ei sätestata hilisemat tähtpäeva.“.

§ 177. Asjaõigusseaduse muutmine

Asjaõigusseaduse § 1581 lõike 11 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Avalikes huvides ehitatud tehnovõrk või -rajatis on ka riikliku või kohaliku omavalitsuse üksuse keskkonnaseire ja tänavavalgustuse ehitis ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud ohuteate edastamiseks vajalik sireenisüsteemi seade.“.

§ 178. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine

Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 381 järgmises sõnastuses:

„§ 381. Õhukvaliteedi taseme hindamine kriisiülesandena

(1) Käesolevas jaotises sätestatud õhukvaliteedi taseme hindamine on püsiv kriisiülesanne, mida täidab isik, kellega on sõlmitud käesoleva seaduse § 30 lõikes 5 nimetatud haldusleping.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande täitmise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.“;

2) seaduse 8. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõna „Riiklik“;

3) seaduse 8. peatükki täiendatakse §-ga 2261 järgmises sõnastuses:

„§ 2261. Järelevalve kriisiülesande täitmise üle

(1) Käesoleva seaduse §-s 381 sätestatud kriisiülesande täitmiseks valmistumise üle teeb haldusjärelevalvet käesoleva seaduse § 30 lõikes 5 nimetatud halduslepingus määratud asutus.

(2) Käesoleva seaduse §-s 381 sätestatud kriisiülesande täitmise õiguspärasuse ja otstarbekuse üle teeb haldusjärelevalvet Keskkonnaministeerium.

(3) Keskkonnaministeerium võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud järelevalve tegemisel:
1) kohaldada tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 116 lõikes 1 sätestatud menetlustoiminguid;
2) teha ettekirjutuse kriisiülesande õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks;
3) rakendada ettekirjutuse täitmiseks tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 154 lõikes 2 nimetatud sunnivahendeid.“.

§ 179. Autoveoseaduse muutmine

Autoveoseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõikes 4 asendatakse sõna „riigikaitseseaduse“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse“;

2) paragrahvi 1 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Käesolevat seadust ei kohaldata autoveole, mida tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kriisiülesande või kodanikukohustuse täitmiseks.“;

3) paragrahvi 36 lõike 4 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) mida kasutatakse päästesündmuse lahendamiseks, kriisiolukorra ennetamiseks või lahendamiseks, sealhulgas sõidukit, mida kasutatakse mitteärilisel humanitaarabi veol;“.

§ 180. Avaliku teabe seaduse muutmine

Avaliku teabe seaduses tehakse järgmised muudatused

1) paragrahvi 35 lõike 1 punktid 6–62 ja § 35 lõike 2 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

2) seadust täiendatakse §-ga 584 järgmises sõnastuses:

„§ 584. Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel

(1) Käesoleva seaduse § 35 lõike 1 punktide 6–62 ja § 35 lõike 2 punkti 5 kehtetuks muutumisest arvates jääb selle punkti alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe juurdepääsupiirang kehtima vastavalt teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise ajal kehtinud nõuetele, kui teabele juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib.

(2) Käesoleva seaduse § 35 lõike 1 punktide 6–62 ja § 35 lõike 2 punkti 5 kehtetuks muutumisest arvates võib teabevaldaja tunnistada selle teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-s 124 sätestatud alusel ja tähtajaks, kui teabele juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib.“.

§ 181. Avaliku teenistuse seaduse muutmine

Avaliku teenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kriisiolukorras võib vaba ametikoha tähtajaliselt täita ilma konkursita, kui konkursi korraldamine ei ole olukorra kiireloomulisuse tõttu võimalik ja kui ametikoha täitmine on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.“;

2) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Kriisiolukorras on ametisse nimetamise õigust omaval isikul õigus määratud ajaks ametisse nimetatud isiku nõusolekul tema teenistustähtaja lõppemisel pikendada teenistustähtaega, kui kriisiolukorrast tingituna ei ole võimalik ametikohta täita ja kui ametikoha täitmine on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks. Tähtaega võib pikendada kuni 90 kalendripäeva kriisiolukorra lõppemisest.“.

§ 182. Eesti Panga seaduse muutmine

Eesti Panga seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Eesti Panga püsivad kriisiülesanded on:
1) hindade stabiilsuse säilitamine ja käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud ülesanded;
2) Eesti Panga hallatavate maksesüsteemide toimimise tagamine;
3) sularaha väljastamine ja vastuvõtmine;
4) makseteenuse, kaarditehingute töötlemise teenuse ja sularaharingluse kui elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine.“.

2) paragrahvi 112 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi kandidaadi suhtes teostada kolme kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest arvates. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või kui ühe kuu jooksul on võimalik sama lõike 4 punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine. Julgeolekukontrolli teostamise tähtaja pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni.“.

§ 183. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmine

Eesti Rahvusringhäälingu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Rahvusringhäälingu püsiv kriisiülesanne on:
1) täita käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 sätestatud ülesannet;
2) tagada vähemalt ühe eestikeelse ja ühe venekeelse raadio- ja televisiooniprogrammi ööpäevaringne tootmine ja edastamine sideoperaatori võrguni;
3) tagada eestikeelsete ja venekeelsete veebipõhiste uudiste ööpäevaringne tootmine ja ligipääs sideettevõtjale;
4) tagada käesoleva lõike punktis 2 nimetatud raadioprogrammide edastamiseks ringhäälinguvõrgu teenust osutavale sideettevõtjale ligipääs sidevõrgule vähemalt kolmest asukohast, sealhulgas vähemalt kahest asukohast väljaspool Tallinna, ning sideettevõtjale ligipääs veebiuudistele vähemalt kahest asukohast, sealhulgas ühest asukohast väljaspool Tallinna.

(12) Valdkonna eest vastutav minister võib täpsustada määrusega Rahvusringhäälingu püsiva kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise nõudeid.“;

2) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Käesoleva seaduse § 5 lõikes 11 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle teeb haldusjärelevalvet Kultuuriministeerium.

(52) Kultuuriministeerium võib käesoleva paragrahvi lõikes 51 sätestatud järelevalve tegemisel teha ettekirjutuse kriisiülesande õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks ning rakendada ettekirjutuse täitmiseks tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 160 lõikes 5 nimetatud sunnivahendeid.“.

§ 184. Ehitusseadustiku muutmine

Ehitusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse läbivalt sõna „riigikaitseobjekt“ sõnadega „alaliselt või ajutiselt kaitstav olulise tähtsusega objekt“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:
21) varjumist.“;

3) paragrahvi 97 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 11 punktis 4“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 11“;

4) paragrahvi 97 lõikes 8 asendatakse tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 4 punktis 2“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 4“;

5) paragrahvi 97 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 nimetatud elutähtsa teenuse osutajate püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

6) paragrahvi 115 lõikes 11 asendatakse sõna „hädaolukorra“ sõnaga „kriisiolukorra“;

7) paragrahvi 130 lõiget 10 täiendatakse pärast sõna „tuleohutusnõuete“ sõnadega „ja varjumiskohtade nõuete“;

8) paragrahvi 130 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 97 lõikes 81 sätestatud elutähtsa teenuse nõuete täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 185. Elektrituruseaduse muutmine

Elektrituruseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 211 lõike 1 sissejuhatav osa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 8 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja on:“;

2) paragrahvi 211 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:
„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab püsivat kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

3) paragrahvi 601 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Üliväikest eraldatud võrku ei või rajada piirkonda, kus tarbija on elutähtsa teenuse osutaja või alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti valdaja.“;

4) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses:
„(42) Järelevalvet käesoleva seaduse § 211 lõikes 2 sätestatud elutähtsa teenuse nõuete täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 186. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „julgeolekuasutuse“ sõnadega „või Kaitseväe“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 464 järgmised sõnastuses:
„464) ringhäälinguvõrgu teenus on ringhäälinguvõrgu kaudu osutatav elektroonilise side teenus, millega tehakse avalikkusele kättesaadavaks meediateenus.“;

3) paragrahvi 211 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„211. Raadiosageduste haldamine ja kasutamine riigikaitselise kriisiolukorra ajal“;

4) paragrahvi 211 lõigetes 1 ja 2 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal“ tekstiosaga „riigikaitselise kriisiolukorra ajal“;

5) paragrahvi 87 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Teenuse osutaja, kelle teenust tarbib vähemalt 10 000 lõppkasutajat, on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktides 13–15 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja vastava teenuse puhul.“;

6) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

7) seadust täiendatakse §-iga 881 järgmises sõnastuses:

„§ 881. Siseriiklik rändlusteenus

(1) Siseriiklik rändlusteenus on rändlusteenus, millega mobiiltelefoniteenuse osutaja võimaldab teise mobiiltelefoniteenuse osutaja kliendil Eestis kasutada mobiiltelefoniteenust oma mobiilsidevõrgus.

(2) Siseriikliku rändlusteenuse võib võtta kasutusele Vabariigi Valitsuse otsusel erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, kui on tekkinud mobiilsidevõrgu taristu ulatuslik või raskete tagajärgedega katkestus elutähtsa mobiiltelefoniteenuse osutamisel.

(3) Siseriikliku rändlusteenuse osutamise lõpetamise korralduse annab lõikes 2 nimetatud isik koheselt, kui erakorraline seisukord või sõjaseisukord lõpeb või siseriikliku rändlusteenuse osutamine pole enam vajalik.

(4) Siseriikliku rändlusteenuse osutamisel lähtub elutähtsa mobiiltelefoniteenuse osutaja järgnevast:
1) võimaldab teise elutähtsa mobiiltelefoniteenuse osutaja kliendile minimaalselt vajalikus ulatuses juurdepääsu oma mobiilsidevõrgule juurdepääsuvõrgu tasandil ja vajadusel kogu riigi territooriumi ulatuses;
2) vajadusel rakendab kõne- ja andmesideliikluse või sidevõrgu haldamise meetmeid, mis on vajalikud teenuse toimepidevuse võimaldamiseks ulatuses, milles see on tehniliselt võimalik selleks lisakulusid tegemata;
3) võimaldab siseriikliku rändlusteenuse kasutamisel minimaalselt vajalikus ja tehniliselt võimalikus ulatuses vähemalt 4G võrgus toimivat mobiilset kõnet, SMS-lühisõnumteenust ja mobiilset andmesideteenust, mille kiirus on piiratud kuni 1 Mbit/s.

(5) Elutähtsa mobiiltelefoniteenuse osutaja on kohustatud võimaldama teisele elutähtsa mobiiltelefoniteenuse osutajale ja tema kliendile siseriikliku rändlusteenuse kasutamist tasuta.

(6) Elutähtsa mobiiltelefoniteenuse osutajale siseriikliku rändlusteenuse osutamisega kaasnevad põhjendatud kulude hüvitamine toimub tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses õiglase hüvitise korda järgides.“.

8) seaduse 8. peatükki täiendatakse §-ga 903 järgmises sõnastuses:

„§ 903. Ringhäälinguvõrgu teenuse osutamise erinõue

(1) Avalik-õiguslikule meediateenuse osutajale ringhäälinguvõrgu teenust osutava sideettevõtja püsiv kriisiülesanne on:
1) tagada vähemalt ühe eestikeelse ja ühe venekeelse raadio- ja televisiooniprogrammi ööpäevaringne edastamine üle riigi;
2) tagada käesoleva lõike punktis 1 nimetatud võrku raadioprogrammide edastamise suutlikkus vähemalt kolmest asukohast, sealhulgas vähemalt kahest asukohast väljaspool Tallinna.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud püsiva kriisiülesande täitmise ning selle täitmiseks valmistumise täpsemad nõuded ja korra.“;

9) paragrahvi 98 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on õigus ettekirjutusega nõuda, et sideettevõtja piiraks sideteenuse osutamist lõppkasutajale või juurdepääsu sidevõrgule, kui teenuse osutamine või juurdepääs kahjustab avalikku korda ähvardava olulise ohu väljaselgitamist või tõrjumist.“;

10) seadust täiendatakse §-ga 1006 järgmises sõnastuses:

„1006. Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse püsiv kriisiülesanne

(1) Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse kriisiülesanne on tagada kriitilise tähtsusega side, mereraadioside ja operatiivraadioside toimimine vastavalt käesoleva seaduse paragrahvides 1003–1005 sätestatud nõuetele ja teenuse osutamise lepinguga võetud kohustustele.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kriisiülesande täitmiseks erisused, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks.“;

11) paragrahvi 1051 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1)  Kindlaksmääratud geograafilisel alal asuvale mobiiltelefoniteenuse kliendile ja rändlusteenuse kasutajale võib edastada ohutuks tegutsemiseks juhiseid (edaspidi ohuteavitus) järgmistel juhtudel:
1) valitsusasutuse ning kriisiolukorras ka kriisiolukorra juhi ja kriisiolukorra lahendamise eest vastutava asutuse otsusel, kui mobiiltelefoniteenuse kliendi ja rändlusteenuse kasutaja elule või tervisele esineb oht või sellise ohu lõppemise korral, arvestades, et oht elule või tervisele on eelkõige paljusid inimesi ohustav vahetult eelseisev või juba toimuv päästesündmus, katastroof või muu ootamatu olukord;
2) kriisiolukorras valitsusasutuse või kriisiolukorra juhi otsusel riigi julgeolekut ohustava sündmuse või selle lõppemise korral;
3) Vabariigi Valitsuse või tema määratud valitsusasutuse otsusel tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud Vabariigi Valitsuse korraldatud õppuse läbiviimisel.“;

12) paragrahvi 1111 lõiget 11 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul julgeolekuasutusele, Politsei- ja piirivalveametile, Kaitseväele ja kohtule.“;

13) paragrahvi 112 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Mobiiltelefoniteenust pakkuv sideettevõtja on kohustatud tagama jälitus- ja julgeolekuasutustele, Politsei- ja Piirivalveametile politsei ja piirivalve seaduses sätestatud alusel ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul julgeolekuasutusele, Politsei- ja Piirivalveametile ja Kaitseväele mobiiltelefonivõrgus kasutatavate terminalseadmete asukoha tuvastamise reaalajas.“;

14) paragrahvi 113 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Sideettevõtja peab võimaldama jälitus- või julgeolekuasutusele ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul Kaitseväele juurdepääsu sidevõrgule vastavalt jälitustoimingu teostamiseks või sõnumi saladuse õiguse piiramiseks.

(2) Sideettevõtja peab sidevõrgule juurdepääsu võimaldamisega seoses andma jälitus- või julgeolekuasutuse ja Kaitseväe taotlusel talle teavet sidevõrgu tehniliste parameetrite kohta. Sidevõrgu tehniliste parameetrite muutmisel ja pakutavate teenuste lisandumisel, kui see võib mõjutada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuste täitmist, kohustub sideettevõtja informeerima jälitus- või julgeolekuasutust ja Kaitseväge sellest viivitamata ning mõistliku aja jooksul asuma kõikide pakutavate teenuste osas täitma käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustust.“;

15) paragrahvi 113 lõigetes 3, 4, 6, 8 ja 10 ning §-s 114 asendatakse läbivalt tekstiosa „jälitus- või julgeolekuasutus“ tekstiosaga „jälitus-, julgeolekuasutus või Kaitsevägi“ vastavas käändes.“;

16) paragrahvi 133 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Järelevalvet käesoleva seaduse § 87 lõikes 41, § 903 lõigetes 1 ja 2 ning § 1006 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 187. Erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamine

Erakorralise seisukorra seadus tunnistatakse kehtetuks.

§ 188. Ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmine

Ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse § 15 lõikes 21 asendatakse sõnad „hädaolukorra seadusest“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest“.

§ 189. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine

Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 1 lõikes 3 asendatakse sõna „riigikaitseseaduse“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse“.

§ 190. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 täiendatakse lõigetega 14 ja 15 järgmises sõnastuses:
„(14) Finantsinspektsiooni püsiv kriisiülesanne on käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seaduste alusel vastavat Eestis tegutsemise õigust omavate isikute üle finantsjärelevalve teostamine. Nimetatud kriisiülesannet ja selle täitmise nõudeid täpsustatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel, arvestades käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 sätestatut.

(15) Finantsinspektsioonil on püsiva kriisiülesande täitmisel kõik käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seadustes ning finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ning nende alusel antud õigusaktides ettenähtud õigused.“;

2) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 47 järgmises sõnastuses:

„(47) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud konfidentsiaalse teabe ja finantsjärelevalve tulemusi kajastavate dokumentide avaldamine tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel tegutsevatele asutustele ja isikutele ning Riigikantseleile on lubatud, kui see on vajalik nimetatud seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, kusjuures vastavad asutused või isikud peavad hoidma järelevalvelise informatsiooni konfidentsiaalsust käesoleva seaduse § 34 kohaselt.“.

§ 191. Hädaolukorra seaduse kehtetuks tunnistamine

Hädaolukorra seadus tunnistatakse kehtetuks.

§ 192. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine

Isikuandmete kaitse seaduse § 53 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kui Andmekaitse Inspektsiooni juhi volitused on lõppenud enne tähtaja lõppu, tuleb julgeolekukontroll Andmekaitse Inspektsiooni juhi kandidaadi suhtes teha kolme kuu jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumentide saamisest. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli tegemise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või kui ühe kuu jooksul on võimalik sama lõike punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine.“.

§ 193. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine

Isikut tõendavate dokumentide seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse läbivalt sõna „riigikaitseseaduse“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse“;

2) paragrahvi 94 lõikes 31 asendatakse tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktis 8“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 19 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja“;

3) seadust täiendatakse §-ga 97 järgmises sõnastuses:

„§ 97. Elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne

(1) Käesoleva seaduse § 94 lõikes 31 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel.

(2) Järelevalvet käesolevas paragrahvis sätestatud elutähtsa teenuse nõuete täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 194. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine

Julgeolekuasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 10 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 21 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kaitsepolitseiameti politseiametnikul on oma ülesannete täitmisel kuriteo tõkestamiseks õigus kohaldada korrakaitseseaduse 3. peatüki 3. jaos sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ja vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“;

3) paragrahvi 25 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Isiku õigust tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatava sõnumi saladusele on lubatud julgeolekuasutusel piirata käesolevas paragrahvis ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-s 68 sätestatud juhul.“;

4) paragrahvi 26 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Julgeolekuasutus võib piirata isiku õigust kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele käesolevas paragrahvis ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-s 69 sätestatud juhul.“.

§ 195. Kaitseliidu seaduse muutmine

Kaitseliidu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) tagab vajaduse korral alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti ja riigikaitse eesmärgil kasutatava vara ning Eesti välisesinduste valve;“;

2) paragrahvi 4 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kaitseliitu võib kaasata riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“;

3) paragrahvi 4 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kaitseliidu püsivad kriisiülesanded on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ja 7 nimetatud ülesanded.“;

5) paragrahvi 25 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Noorliiget ei või kaasata:
1) käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 2, 4, 7 ja 8 nimetatud Kaitseliidu ülesannete täitmisse;
2) käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 sätestatud riiklikku järelevalvesse;
3) käesoleva seaduse § 4 lõikes 31 nimetatud Kaitseväe ülesannete täitmisse.“;

6) paragrahvi 26 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Toetajaliiget võib kaasata käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 1–6 sätestatud Kaitseliidu ülesannete täitmisse ning § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis toimub ilma vahetu sunni kohaldamise volituseta päästesündmuse või kriisiolukorra lahendamise eesmärgil.“;

7) paragrahvi 27 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud alusel valitud auliiget võib kaasata käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 1–6 sätestatud Kaitseliidu ülesannete täitmisse ning § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis toimub ilma vahetu sunni kohaldamise volituseta päästesündmuse või kriisiolukorra lahendamise eesmärgil.“;

8) paragrahvi 33 lõikes 1 ja § 57 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 nimetatud korrakaitseorgani ülesannete“ tekstiosaga „§ 4 lõike 2 alusel riiklikus järelevalves“;

9) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel võib kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendeid korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“;

10) paragrahvi 57 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 nimetatud korrakaitseorgani ülesande“ tekstiosaga „§ 4 lõike 2 alusel riiklikus järelevalves“;

11) paragrahvi 58 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

(2) Kaitseliidu liikmel, kes Kaitseliidu koosseisus on kaasatud käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis ei toimu erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, on vigastada saamise, haigestumise või hukkumise korral õigus ainult käesoleva seaduse §-des 61, 64 ja 65 sätestatud tagatistele.“;

12) paragrahvi 58 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kaitseliidu liikmele, kes Kaitseliidu koosseisus on kaasatud käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis toimub erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, või § 4 lõike 31 alusel käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata Kaitseväe ülesande täitmisse, kohaldatakse kaitseväeteenistuse seaduse §-des 193–196 sätestatud tagatisi.“;

13) paragrahvi 59 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmisel ja § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel, mis toimub erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimise Kaitseliit.

(2) Käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse ja § 4 lõikes 31 nimetatud Kaitseväe ülesannete täitmisse kaasamisel tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimise kaasav ametiasutus.“;

14) paragrahvi 60 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kaitseliidu liikme vigastada saamise ja hukkumise korral käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmisel ja § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel, mis toimub erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, korraldab töötervishoiu ja tööohutuse uurimise Kaitseliit.“;

15) paragrahvi 60 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kaitseliidu liikme vigastada saamise ja hukkumise korral käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel, mis ei toimu erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, või § 4 lõikes 31 nimetatud Kaitseväe ülesannete täitmisse kaasamisel korraldab töötervishoiu ja tööohutuse uurimise kaasav ametiasutus.“;

16) paragrahvi 60 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 60 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kaitseliidu liikme vigastada saamise korral käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktis 4 sätestatud Kaitseliidu ülesande täitmisel ning § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel, mis toimub erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, ja § 4 lõike 31 punkti 2 alusel õppekogunemisel ja lisaõppekogunemisel osalemisel hindab Kaitseliidu liikme terviseseisundit Kaitseväe juhataja määratud arst, et tuvastada püsiv töövõimetus ning meditsiiniline seos püsiva töövõimetuse tekkimise ja teenistuskohustuse täitmisel saadud vigastuse vahel.“;

18) paragrahvi 60 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kaitseliidu liikme vigastada saamise korral käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel, mis ei toimu erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, tuvastab seose töövõime ulatuse ja teenistuskohustuse täitmisel saadud vigastuse vahel vajaduse korral Sotsiaalkindlustusamet avaliku teenistuse seaduse §-s 491 sätestatud korras.“;

19) paragrahvi 601 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Püsiv töövõimetus käesoleva seaduse tähenduses on rohkem kui 182 järjestikuse kalendripäeva jooksul esinev oluline funktsioonihäire, mis on tekkinud Kaitseliidu liikmena käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktis 4 sätestatud Kaitseliidu ülesande täitmisel või lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel, mis toimub erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, või § 4 lõikes 31 nimetatud Kaitseväe ülesannete täitmises osalemisel teenistuskohustuse täitmise tõttu saadud vigastuse tagajärjel.“;

20) paragrahvi 61 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(41) Kui Kaitseliidu liige kaasatakse käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis ei toimu erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, ja kui tal tuvastatakse selle käigus teenistuskohustust täites õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu ajutine töövõimetus või osaline või puuduv töövõime, maksab Kaitseliit riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite arvelt ühekordset hüvitist Kaitseministeeriumi otsuse alusel avaliku teenistuse seaduse § 49 lõigetes 6–11 sätestatud ulatuses ja korras.“;

21) paragrahvi 61 lõige 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(51) Kui Kaitseliidu liige kaasatakse käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis ei toimu erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, ja kui ta selle käigus hukkub teenistuskohustust täites õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel, maksab Kaitseliit riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite arvelt ühekordset hüvitist Kaitseministeeriumi otsuse alusel avaliku teenistuse seaduse § 49 lõigetes 1, 2 ja 11 sätestatud ulatuses ja korras.“;

22) paragrahvi 64 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) Kaitseliidu koosseisus, kaasatuna käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis ei toimu erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil;“;

23) paragrahvi 64 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud korras hüvitatakse ravikulu ka Kaitseliidu liikmele, kui ta kaasatakse käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis ei toimu erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, ja kui ta selle käigus haigestub teenistuskohustust täites õnnetusjuhtumi, tema vastu toimepandud ründe või tema poolt süüteo tõkestamise või ohu tõrjumise tagajärjel.“;

24) paragrahvi 67 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Eriolukorra ja erakorralise seisukorra ajal võib Kaitseliidu liikmele, kes osaleb Kaitseliidu koosseisus kriisiolukorra lahendamisel korrakaitseseaduse § 821 lõike 2 punkti 2 alusel, maksta tasu.“;

25) paragrahvi 68 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ning lõikes 2 nimetatud korrakaitseorgani ülesannete ja lõikes 31 nimetatud Kaitseväe ülesannete täitmisel“ tekstiosaga „ning § 4 lõike 2 alusel riiklikus järelevalves ja § 4 lõikes 31 nimetatud Kaitseväe ülesannete täitmises osalemisel“;

26) paragrahvi 79 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „punktides 1–4, 6 ja 7 nimetatud korrakaitseorgani ülesannete“ tekstiosaga „alusel riiklikus järelevalves“.

§ 196. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine

Kaitseväe korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse läbivalt sõnad „riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister“ sõnadega „riigi sõjalise kaitse valdkonna eest vastutav minister“;

2) paragrahvi 3 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös käesolevas seaduses ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud korras;“;

3) paragrahvi 3 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Kaitseväge võib kaasata riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“;

4) paragrahvi 3 lõiked 12–3 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 37 lõike 1 sissejuhatav osa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kaitseväel on õigus kaitseväeluure teostamiseks, relvastatud vastupanu ettevalmistamiseks ja korraldamiseks või tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul koguda ja töödelda:“;

6) paragrahvi 37 lõike 2 sissejuhatav osa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kaitseväel on õigus kaitseväeluure teostamiseks, relvastatud vastupanu ettevalmistamiseks ja korraldamiseks või teabe kogumisel tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule:“;

7) paragrahvi 37 lõike 2 punktid 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi tegutsemiseks ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul Eesti territooriumil isikuid küsitleda, kaasata isikut salajasse koostöösse, kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid, sealhulgas teeselda eraõiguslikku juriidilist isikut, tema struktuuriüksust või organit või äriühingu filiaali ning kasutada variisikut;
3) väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-s 69 sätestatud juhul Eesti Vabariigi territooriumil isikuid varjatult jälgida.“;

8) paragrahvi 37 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(21) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud juhul teabe töötlemisel ei koguta ega töödelda teavet Eesti kodaniku kohta, välja arvatud isiku kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul või tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul.“;

9) paragrahvi 37 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktis 2 nimetatud viisil võivad teavet koguda üksnes Kaitseväe põhimääruses määratud Kaitseväe struktuuriüksused.“;

10) paragrahvi 37 lõike 6 sissejuhatav osa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Kaitseväeluure teostamisel, relvastatud vastupanu ettevalmistamisel ja korraldamisel ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul kogub ja töötleb Kaitsevägi teavet, sealhulgas isikuandmeid, kui see on vajalik kaitseväeluure teostamise või relvastatud vastupanu ettevalmistamise ja korraldamisega seotud ülesande täitmiseks, lähtudes järgmistest põhimõtetest:“;

11) paragrahvi 37 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Kaitsevägi kasutab ainult kaitseväeluure teostamise, relvastatud vastupanu ettevalmistamise ja korraldamisega ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud teabe kogumise ülesande täitmisega seotud vajalikke abinõusid või õigusi. Mitme võimaliku abinõu olemasolul kasutab ta sellist, mis isikute põhiõigusi võimalikult vähe kahjustab. Kasutada võib abinõu, mis ei kahjusta isiku põhiõigusi ülemäära, võrreldes Kaitseväe taotletava eesmärgiga.“;

12) paragrahvi 371 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmiselt:
„6) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul teabe kogumise ülesande täitmiseks.“;

13) paragrahvi 371 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kaitsevägi teavitab Kaitsepolitseiametit viivitamata käesoleva paragrahvi lõike 42 punktis 3 nimetatud toimingu teostamise otsusest, välja arvatud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-s 69 sätestatud juhul.“;

14) paragrahvi 371 lõigetes 62 ja 7 asendatakse tekstiosa „riigikaitseseaduse § 875 alusel“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 152 alusel“;

15) paragrahvi 372 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul teabe kogumise ülesande täitmiseks.“;

16) paragrahvi 373 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„3) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul teabe kogumise ülesande täitmiseks.“;

17) paragrahvi 44 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Jõu kasutamine käesoleva seaduse tähenduses on Kaitseväe poolt füüsilise jõu, erivahendi, relva, lahingutehnika või muu Kaitseväe kasutuses oleva võime kasutamine riigi sõjalise kaitse ja julgeoleku tagamise eesmärgil või Kaitseväe ülesannete täitmisel rahvusvahelises sõjalises koostöös.“;

18) paragrahvi 48 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 133–135 nimetatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osaledes võib Kaitsevägi teenistusülesande täitmisel kasutada jõudu vastavalt käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 44 sätestatule:
1) enda või teise inimese vastu suunatud ründe tõrjumiseks;
2) Kaitseväe või koos Kaitseväega rahvusvahelises sõjalises koostöös osalevate relvajõudude valduses olevate objektide vastu suunatud ründe tõrjumiseks;
3) rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks või muude Kaitseväele antud ülesannete täitmiseks.“;

19) seaduse §-i 48 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kollektiivse enesekaitse operatsioonil osaledes lähtub Kaitsevägi jõu kasutamisel välislepingutest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest, kaitseministri, rahvusvahelise organisatsiooni ja asjaomase välisriigi kehtestatud jõu kasutamise korrast ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse antud õigustest ning seatud piirangutest.

20) paragrahv 481 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 481. Füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine demineerimistöödel

Käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktides 41 ja 42 sätestatud ülesannete täitmisel võib Kaitsevägi kasutada füüsilist jõudu ja erivahendeid päästeseaduse §-s 241 ettenähtud alusel ja korras ning korrakaitseseaduse §-s 44 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“;

21) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) käesoleva seaduse § 3 lõike 11 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel;“;

22) paragrahvi 49 lõikest 5 jäetakse välja tekstiosa „ja käesoleva seaduse § 3 lõikes 2“.

§ 197. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine

Kaitseväeteenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 70 lõike 3 punktis 11, § 76 lõike 1 punktis 9, § 79 lõike 1 punktis 4 ja § 807 lõike 1 punktis 4 asendatakse tekstiosa „riigikaitseseaduse § 46 lõikes 1“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 97 lõikes 2“;

2) paragrahvi 70 lõikes 4 ja § 76 lõike 3 punktis 4 asendatakse tekstiosa „riigikaitseseaduse § 46 lõike 3“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 97 lõike 3“;

3) paragrahvi 104 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 15610 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „riigikaitseseaduse § 23 lõike 4“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 27 lõike 4“;

5) paragrahvi 15611 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast sõna „punktides“ numbriga „3“.

§ 198. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 81 lõiget 7 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
21) väärteo korral erakorralise või sõjaseisukorra ajaks;“;

2) paragrahvi 82 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) väärteo korral erakorralise või sõjaseisukorra ajaks, kuid mitte kauemaks kui üheks aastaks.“;

3) paragrahvi 261 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 261. Asja sundkasutusse andmise ja asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmine või selle takistamine eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal

(1) Asja sundkasutusse andmise või asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal –
karistatakse rahalise karistusega.

(2) Asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise takistamise eest eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal –
karistatakse rahalise karistusega või vangistusega kuni 5 aastat.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.“.

§ 199. Karistusregistri seaduse muutmine

Karistusregistri seaduse paragrahvi 23 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Elektroonilise päringu tasu maksmisest on vabastatud isik enda ja teda volitanud isiku kohta päringu tegemise korral, käesoleva seaduse § 19 lõikes 1 ja § 20 lõike 1 punktides 3–11 ja 13 nimetatud isikud, hankijad riigihangete seaduse § 5 tähenduses riigihangete seaduse §-s 95 sätestatud kõrvaldamise aluste kontrollimise korral ning elutähtsa teenuse osutajad tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 77 lõikes 4 sätestatud isiku taustakontrolli läbiviimisel.“.

§ 200. Kaugkütteseaduse muutmine

Kaugkütteseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõikes 3 sissejuhatav lauseosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 4 punktis 1“ asendatakse tekstiosaga „Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 3“

2) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses:

„(32) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

3) paragrahvi 28 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Järelevalvet käesoleva seaduse § 7 lõikes 32 sätestatud elutähtsa teenuse nõuete täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 201. Kemikaaliseaduse muutmine

Kemikaaliseaduse § 24 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes toimub õnnetus, korraldab ettevõtte käitaja viivitamata sellest õnnetuse mõju piirkonda jäävate isikute teavitamise.“.

§ 202. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses asendatakse läbivalt sõna „hädaolukorra“ sõnaga „kriisiolukorra“.

§ 203. Kiirgusseaduse muutmine

Kiirgusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 108 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 108. Sekkumine kiirgushädaolukorras

Kiirgushädaolukorrale reageerimise valmisoleku tagamiseks koostatakse plaan vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele.“;

2) paragrahvis 113 asendatakse tekstiosa „korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 45, 49, 50, 51, 52 ja 53“ tekstiosaga „korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 44, 45, 49, 50, 51, 52 ja 53“.

§ 204. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Omavalitsusüksuse ülesanne on tagada kriisideks valmisolek vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele.“;

3) paragrahvi 6 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „1.–21.“ tekstiosaga „1. ja 2.“;

4) seadust täiendatakse peatükiga 62 järgmises sõnastuses:

„62. peatükk
Kohaliku omavalitsuse korraldusega seotud erisused erakorralises ja sõjaseisukorras

§ 536. Kohaliku omavalitsuse üksuste ülesannete volitamise, volikogu kokkukutsumisega ja hääletamisega seostud erisused

(1) Erakorralises ja sõjaseisukorras võib kohaliku omavalitsuse volikogu volitada kohaliku omavalitsuse üksuse pädevusse antud ülesannete täitmise valla- või linnavalitsusele kohaldamata kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 1 punktides 3, 5, 8 ja 81 sätestatud volikogu ainupädevuse piiranguid, arvestades käesoleva seaduse § 537 lõigetes 1 ja 2 sätestatut.

(2) Erakorralises ja sõjaseisukorras võib kutses põhjendatud juhtudel jätta volikogu kokkukutsumisel kohaldamata kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 43 lõikes 3 sätestatud nõuded istungi etteteatamise aja või istungi materjalide eelneva teatavaks tegemise osas. Istungi kutse teatavaks tegemise ja istungi toimumise vahele peab jääma mõistlik aeg, mis võimaldab volikogu liikmetel volikogu istungile koguneda.

(3) Erakorralises ja sõjaseisukorras ei pea kohaliku omavalitsuse volikogu järgima kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõikes 5 sätestatud volikogu koosseisu häälteenamuse nõuet.

§ 537. Kohaliku omavalitsuse üksuse eelarveliste vahendite korraldamisega seotud erisused

(1) Erakorralises ja sõjaseisukorras võib kohaliku omavalitsuse volikogu anda valla- või linnavalitsusele volituse muuta volikogus kinnitatud valla- või linnaeelarves väljaminekute liigendust kuni 25% ulatuses aasta eelarves ette nähtud väljaminekute kogusummast.

(2) Erakorralises ja sõjaseisukorras võib kohaliku omavalitsuse volikogu anda valla- või linnavalitsusele rahavoogude juhtimise eesmärgil õiguse laenu võtta volikogu otsuseta või anda laenu võtmisel valla- või linnavalitsusele õiguse eelarveaastaks määratud piirmäära ületada ilma volikogu eelneva heakskiiduta.

§ 538. Sõjaseisukorras maksete peatamine okupeeritud aladel

(1) Olukorras, kus kohaliku omavalitsuse üksuse territoorium on ulatuslikus osas välisriigi poolt okupeeritud, võib rahandusminister peatada kohaliku omavalitsuse üksusele edasiantavate maksude, tasandusfondi ja toetusfondi vahendite ülekanded.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus võib oma territooriumi osalise või täieliku okupatsiooni korral otsustada peatada okupeeritud aladele enda eelarveliste maksete ja toetusfondide vahendite ülekanded.“.

§ 205. Kohtute seaduse muutmine

Kohtute seaduse § 541 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui Riigikohtu esimehe volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll Riigikohtu esimehe kandidaadi suhtes teostada kolme kuu jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või kui ühe kuu jooksul on võimalik sama lõike punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine. Julgeolekukontrolli teostamise tähtaja pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni.“.

§ 206. Konsulaarseaduse muutmine

Konsulaarseaduse § 51 lõikes 1 asendatakse sõna „riigikaitseseaduse“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse“.

§ 207. Korrakaitseseaduse muutmine

Korrakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvid 161 ja 162 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 58 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib avaliku kogunemise keelata lisaks käesolevas seaduses sätestatule tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel.“;

3) paragrahv 61 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 62 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal keelatud.“;

5) paragrahvi 63 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) erakorralise ja sõjaseisukorra ajal alaliselt või ajutiselt kaitstavale olulise tähtsusega objektile ja riigikaitselisele ehitisele lähemal kui 500 meetrit;“;

6) seadust täiendatakse §-iga 813 järgmises sõnastuses:

„813) Vabariigi Valitsus võib anda Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile õiguse kasutada sõjarelvi, kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks või riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks.“;

7) seadust täiendatakse §-idega 821–824 järgmises sõnastuses:

„§ 821. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine riiklikku järelevalvesse

(1) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata riiklikku järelevalvesse juhul ja nii kaua, kui korrakaitseorgan ei saa ise ega vabatahtlikult kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ohtu ennetada, välja selgitada, tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada.

(2) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata järgmiste riikliku järelevalve ülesannete täitmisse:
1) otsingu- ja päästetöö ning demineerimistöö;
2) kriisiolukorra lahendamine;
3) liikluse korraldamine ja reguleerimine ning turvalisuse tagamine, sealhulgas kriisiolukorras;
4) riigipiiri valvamine;
5) politsei ja piirivalve seaduses ja selle alusel määratud isikute kaitsmine ja objektide valvamine;
6) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel määratud alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitsmine;
7) ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmine;
8) riigivastaste, avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude toimepanemise ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine;
9) ulatusliku evakuatsiooni läbiviimine ja varjumise korraldamine.

(3) Riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige on allutatud ülesande täitmise eest vastutavale korrakaitseorgani ametnikule või käsuõigusega ülemale või juhile, kes saab korraldusi korrakaitseorganilt.

(4) Riiklikku järelevalvesse kaasatav Kaitsevägi või Kaitseliit võib kohaldada riikliku järelevalve meetmeid ja vahetut sundi juhul, kui ta on kaasatud käesoleva seaduse § 824 lõike 1 punkti 3 alusel riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega.

(5) Kui käesoleva seaduse § 824 lõike 1 punktis 3 nimetatud otsuses ei ole määratud teisiti, võib riikliku järelevalve meetmete kohaldamise volitusega kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige käesoleva seaduse § 821 lõikes 2 nimetatud ülesande täitmisel kohaldada §-des 28 ja 30, § 32 lõigetes 1–4, §-des 38, 41, 42, 44 ja § 45 lõigetes 1 ja 5 ning §-des 46, 47, 48, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud erimeetmeid.

(6) Kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige võib käesoleva seaduse § 45 lõikes 5 sätestatud erimeetmeid kohaldada vaid eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal.

(7) Kui käesoleva seaduse § 823 lõike 1 punktis 3 nimetatud otsuses ei ole määratud teisiti, võib riiklikku järelevalvesse vahetu sunni kohaldamise volitusega kaasatud kaitseväelane või Kaitseliidu tegevliige kanda ja kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendit ning relvaseaduse § 3 lõike 2 punktis 2 nimetatud relva.

§ 822. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise tingimused

(1) Riiklikku järelevalvesse võib riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega kaasata kaitseväelast ja Kaitseliidu tegevliiget, kes on läbinud kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõppe ja omandanud selle tulemusena asjaomase ülesande täitmiseks ning selle raames riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud (edaspidi õpiväljundid).

(2) Riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige peab kandma vormiriietust koos eritunnusega. Riiklikus järelevalves kasutatav Kaitseväe või Kaitseliidu sõiduk tähistatakse eritunnusega.

(3) Ülesande iseloomust tuleneval erandjuhul võib korrakaitseorgani loal loobuda vormiriietuse kandmisest ja eritunnuse kasutamisest.

§ 823. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamine ja lõpetamine

(1) Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustab:
1) Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui Kaitsevägi kaasatakse ilma korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volituseta;
2) Kaitseliidu ülem või tema volitatud isik, kui Kaitseliit kaasatakse ilma korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volituseta;
3) Vabariigi Valitsus Vabariigi Presidendi nõusolekul, kui Kaitsevägi või Kaitseliit kaasatakse korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud otsusest teavitatakse viivitamata Riigikogu juhatust ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest.

(3) Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamisel määratakse muu hulgas:
1) kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete koguarv või selle ülempiir;
2) kaasamise tähtaeg;
3) lubatud riikliku järelevalve meetmed, relvad ja erivahendid.

(4) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata kuni 30 päevaks otsuse tegemise päevast arvates. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist võib pikendada kuni 30 päeva kaupa, järgides käesolevas seaduses kaasamise kohta sätestatud tingimusi ja korda.

(5) Kui jätkuv Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamine takistaks märkimisväärselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist, võib kaasamise otsustanud organ kaasamise enne tähtaega lõpetada, teavitades sellest enne korrakaitseorganit.

§ 824. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise kord

(1) Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(2) Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise korras sätestatakse:
1) riiklikku järelevalvesse kaasamise taotlemise ja otsustamise täpsem kord;
2) riiklikku järelevalvesse kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete alluvuse küsimused;
3) kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõppe kord, õpiväljundite kirjeldus või õppekava;
4) eritunnuse kirjeldus ja kasutamise nõuded;
5) riiklikku järelevalvesse kaasamisega kaasneva kulu hüvitamise kord.“.

§ 208. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Eestis asutatud krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaal on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 1 või 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja, välja arvatud juhul, kui tema Eestis tehtud maksed või Eestis tehtud sularaha väljamaksed moodustavad vähem kui ühe protsendi Eesti krediidiasutuste, makseasutuste ja e-raha asutuste vastavast kogunäitajast ning Eesti Panga hinnangul ei ole tal Eestis maksete toimimisele olulist mõju. Hinnangu andmisel arvestab Eesti Pank eelnimetatud maksete kõrval ka asjaomases krediidiasutuses või filiaalis maksekontot omavate klientide arvu ja kaasatud hoiuste mahtu.“;

2) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

3) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Eesti Pank võib kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loetelu koostamise täpsemad tingimused ja korra.

3) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Järelevalvet käesoleva seaduse § 3 lõikes 21 sätestatud elutähtsa teenuse nõuete täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 209. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kohaldatakse käesolevat seadustikku, arvestades käesoleva seadustiku 142. peatükis sätestatud erisusi.“;

2) paragrahvi 63 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Julgeolekuasutuste seaduse ning erakorralise ja sõjaseisukorra ajal tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kogutud teabe tõendina esitamise kriminaalmenetluses otsustab riigi peaprokurör, arvestades käesoleva seadustiku § 1261 lõikes 2 ja § 1267 lõikes 2 nimetatud piiranguid.“;

3) seadustikku täiendatakse 142. peatükiga järgmises sõnastuses:

„142. peatükk
ERAKORRALISE JA SÕJASEISUKORRA AJAL MENETLUSTOIMINGUTE TEGEMISE JA KOHTUMENETLUSE ERISUSED

§ 38211. Isiku kahtlustatavana kinnipidamine

(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib kuriteos kahtlustatavat kohtu loata kinni pidada kuni hetkeni, kui tema suhtes on koostatud süüdistusakt või temaga on sõlmitud kokkulepe, kuid mitte üle 96 tunni.

(2) Kahtlustatava kinnipidamise kohta erakorralise või sõjaseisukorra ajal koostab uurimisasutus kinnipidamisprotokolli ning teatab kinnipidamisest esimesel võimalusel prokuratuurile. Kinnipidamisprotokolli sisu tehakse kahtlustatavale teatavaks.

§ 38212. Vahistamine
(1) Kui prokuratuur veendub erakorralise või sõjaseisukorra ajal isiku vahistamise vajaduses, koostab ta vahistamistaotluse ja tagab, et eeluurimiskohtunikul oleks kahtlustatavat võimalik küsitleda ja kahtlustataval kohtunikule vahetult avaldada oma seisukohta vahistamistaotluse osas.

(2) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal tuleb põhjendustega vahistamismäärus vormistada seitsme päeva jooksul määruse tegemisest.
(3) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal kohtueelses menetluses ei või täisealine kahtlustatav ega süüdistatav olla vahistatud üle ühe aasta.
(4) Isiku vahistamisel annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamiseks loa kuni kuueks kuuks. Nimetatud tähtaega võib eeluurimiskohtunik pikendada prokuratuuri põhistatud taotluse alusel korraga kuni kuue kuu võrra.

§ 38213. Kaitsja osavõtt

(1) Kui kahtlustatavale kaitsja tagamine erakorralise või sõjaseisukorra ajal tooks kaasa käesolevas seadustikus kohtueelse menetluse toimingu tegemiseks ette nähtud tähtaja ületamise, on lubatud kohtueelse menetluse toiming teha kaitsja osavõtuta.

(2) Kriminaaltoimiku tutvustamisel käesoleva seadustiku § 224 järgi tuleb kahtlustatavale tema soovil kaitsja tagada.

(3) Kohtumenetluses on erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kaitsja osavõtt kohustuslik:
1) esimese astme kuritegude üldmenetluses;
2) kokkuleppemenetluse läbirääkimistel või kohtuistungil, kus arutatakse kokkulepet;
3) lühimenetluses või teise astme kuriteo üldmenetluses, kui süüdistatav, kes kohtu hinnangul on võimeline end ise adekvaatselt kaitsma, ei ole kaitsjast loobunud;
4) kassatsioonimenetluses.

§ 38214. Kuriteoteatele vastamine

(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal on uurimisasutus või prokuratuur kohustatud kuriteoteate esitajale teatama kriminaalmenetluse alustamata jätmisest käesoleva seadustiku § 199 lõike 1 või 2 kohaselt 30 päeva jooksul arvates kuriteoteate saamisest.

(2) Füüsilisest isikust kannatanule saadetakse 30 päeva jooksul kuriteoteate kättesaamisest taasesitatavas vormis kinnitus kuriteoteate kättesaamise kohta. Kinnitust ei ole vaja saata, kui sama tähtaja jooksul teatatakse kannatanule kriminaalmenetluse alustamata jätmisest või kannatanu kutsutakse menetlustoimingule.

§ 38215. Jälitustoiminguks loa andmise vormistamine

Erakorralise või sõjaseisukorra ajal vormistatakse käesoleva seadustiku § 1264 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kirjalik luba 48 tunni jooksul jälitustoimingu alustamisest arvates.

§ 38216. Jälitustoimingust teavitamine

(1) Kui jälitustoimingu tegemise loa tähtaeg lõpeb või mitme ajaliselt vähemalt osaliselt kattuva jälitustoimingu tegemisel neist viimase loa tähtaeg lõpeb erakorralise või sõjaseisukorra ajal, teavitab jälitusasutus isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud, nelja kuu jooksul pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppemist, kuid hiljemalt viis aastat pärast jälitustoimingu loa tähtaja lõppemist.

(2) Käesoleva seadustiku § 12613 lõikes 6 nimetatud teavitamata jätmise loa tähtaja lõppemise või selle pikendamisest keeldumise korral teavitatakse isikut jälitustoimingust nelja kuu jooksul pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppemist, kuid hiljemalt viis aastat pärast jälitustoimingu loa tähtaja lõppemist.

(3) Isikul, keda teavitati jälitustoimingust enne erakorralist või sõjaseisukorda, võimaldatakse soovi korral tutvuda jälitustoiminguga kogutud andmetega nelja kuu jooksul pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppemist, välja arvatud juhul, kui tutvumine on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra ajal kohtumenetluse läbiviimiseks.

§ 38217. Tõlkimine

(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib tõlgi ülesannet täita ka kriminaalmenetluse muu subjekt.

(2) Menetleja võib otsustada, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal jäetakse dokumendid, mis ei ole eestikeelsed, eesti keelde tõlkimata.

(3) Juhul kui prokuratuur või kohus peab vajalikuks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendi tõlkimist, laseb ta dokumendi suuliselt või kirjalikult eesti keelde tõlkida.

§ 38218.   Muul eesmärgil kogutud daktüloskopeerimisel, näokujutise ja häälenäidise võtmisel ja DNA-proovi analüüsil saadud andmete ning arhiivi kantud andmete kasutamine kriminaalmenetluses kohtuekspertiisi tagamiseks

(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei kohaldata käesoleva seadustiku § 992 lõiget 2.

(2) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib käesoleva seadustiku § 992 lõikes 1 nimetatud toimingu teha ka prokuratuuri loal.

§ 38219. Kriminaalasja arutamise peatamine maakohtus ja ringkonnakohtus

(1) Kohus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal peatada kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise või kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise, kui asja arutamine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erakorralise või sõjaseisukorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu.

(2) Asja arutamise peatamise vormistab kohus põhistatud määrusega.

(3) Kohus uuendab käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel peatatud menetluse, kui peatamise aluseks olev asjaolu on ära langenud.

§ 38220. Kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise peatamine

(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib Riigikohus menetlusse võetud kriminaalasja läbivaatamise peatada, kui asja läbivaatamine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erakorralise või sõjaseisukorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu.

(2) Kriminaalasja läbivaatamise peatamise vormistab Riigikohus põhistatud määrusega.

(3) Riigikohus uuendab käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel peatatud menetluse, kui peatamise aluseks olev asjaolu on ära langenud.

(4) Kriminaalasja läbivaatamise peatamise korral katkeb käesoleva seadustiku § 363 lõikes 7 sätestatud menetlustähtaja kulgemine ja menetluse uuendamisel algab tähtaja kulgemine uuesti.

§ 38221. Kohtuotsuse ja -määruse täitmisele pööramise tähtaeg

(1) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib prokuratuur taotleda kohtult süüdimõistva kohtuotsuse või kohtumääruse viivitamata täitmisele pööramist, kui kohtulahendi hilisem täitmine on raskendatud või võimatu või viivitamatu täitmine on vajalik riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu kiireks tõrjumiseks.

(2) Kohus otsustab kohtulahendi viivitamata täitmisele pööramise kirjalikus menetluses põhistatud määrusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määrust saab vaidlustada üksnes süüdimõistva otsuse peale edasi kaevates.“.

§ 210. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmine

Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 41 pealkirjas ja lõikes 1 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal“ tekstiosaga „riigikaitselise kriisiolukorras“.

§ 211. Käibemaksuseaduse muutmine

Käibemaksuseaduse § 39 lõikes 6 asendatakse sõna „riigikaitse“ sõnadega „riigi sõjalise kaitse“.

§ 212. Küberturvalisuse seaduse muutmine

Küberturvalisuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja sõnad „hädaolukorra seaduses sätestatud“;

2) paragrahvi 3 lõiget 4 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:
„111) riigi tegevusvaru haldajale;“.

§ 213. Lennundusseaduse muutmine

Lennundusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse läbivalt sõnad „riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister“ sõnadega „riigi sõjalise kaitse valdkonna eest vastutav minister“;

2) paragrahvi 4 lõikes 5 asendatakse sõna „riigikaitseseaduse“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse“;

3) paragrahvi 72 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kaitsevägi võib riigikaitselises kriisiolukorra ajal anda korraldusi lennuliiklusteenust osutava sertifitseeritud aeronavigatsiooniteenuse osutajale, et tagada Eesti õhuruumi puutumatus, valvamine ja kaitsmine.“;

4) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 78 järgmises sõnastuses:

„§ 78. Lennujulgestusteenuse osutaja püsiv kriisiülesanne

(1) Lennujulgestusteenuse osutaja, kes tagab lennujulgestusmeetmete kohaldamise elutähtsat teenust osutava lennuvälja käitlejaga sõlmitud lepingu alusel, püsiv kriisiülesanne on tagada teenuse osutamine vastavalt käesoleva seaduse 71. peatükis sätestatule ja lennuvälja käitlejaga sõlmitud lepingule.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisiülesande täitmiseks erisused, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.“;

5) paragrahvi 462 lõikes 5 ja § 601 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõna „hädaolukorra“ sõnaga „kriisiolukorra“;

6) seaduse 83. peatükki täiendatakse §-ga 5041 järgmises sõnastuses:

„§ 5041. Maapealse teenindaja püsiv kriisiülesanne

(1) Maapealse teenindaja, kes osutab nõukogu direktiivi 96/67/EÜ lisas loetletud maapealse käitluse teenuseid, välja arvatud toitlustusteenust, elutähtsat teenust osutavale lennuvälja käitlejale maapealse teeninduse lepingu alusel, püsiv kriisiülesanne on tagada teenuse osutamine vastavalt käesolevas peatükis sätestatule ja maapealse teeninduse lepingule.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisiülesande täitmiseks erisused, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.“;

7) paragrahv 588 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 589 lõikes 1 tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 11 punktis 6“ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 16“;

9) paragrahvi 589 lõikes 2 tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 11 punktis 5“ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 15“;

10) paragrahvi 589 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

11) paragrahvi 601 täiendatakse lõikega 13 järgmises sõnastuses:

„(13) Järelevalvet käesoleva seaduse § 78 lõikes 1, § 5041 lõikes 1 ja § 588 lõikes 3 sätestatud kriisiülesannete täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 214. Liiklusseaduse muutmine

Liiklusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) kriisiolukorras korrakaitseorgani poolt riiklikku järelevalvesse kaasatud reguleerija Kaitseväest või Kaitseliidust ;“;

2) paragrahvi 99 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „Riigikaitseseaduse 4. peatüki“ tekstiosaga „Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse 10. peatüki“;

3) paragrahvi 1906 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) veoautoga on täidetud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses kriisiülesannet või kriisiülesande täitmiseks vajalikku kodanikukohustust.“.

§ 215. Maagaasiseaduse muutmine

Maagaasiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 171 lõikes 21 asendatakse tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktis 2“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 9“;

2) paragrahvi 171 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Käesoleva paragrahvi lõikes 21 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesande, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses § 74 lõike 5 alusel.“;

3) paragrahvi 22 lõike 15 tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 11 punktis 2“ tekstioosaga „Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 9“;

4) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega152 järgmises sõnastuses:

„(152) Käesoleva paragrahvi lõikes 15 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesande, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

5) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 17 järgmises sõnastuses:

„(17) Isiku, kes osutab käesoleva paragrahvi lõikes 15 nimetatud elutähtsa teenuse osutajale võrgu või selle osa arendamise või opereerimise teenust, püsiv kriisiülesanne on tagada võrgu toimimine vastavalt tsiviilkriisis ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud nõuetele.“;

6) paragrahvi 262 lõikes 21 ja § 263 lõikes 2 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon“ sõnadega „asjaomane asutus“ vastavas käändes;
7) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Järelevalvet käesoleva seaduse § 171 lõikes 22 ning § 22 lõigetes 152 ja 153 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 216. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 29 punktid 53−55 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„53) Kaitseressursside Ametile kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud kutsealuse ja asendusteenistuja kaitseväeteenistuskohustuse täitmise tagamiseks ja riikliku järelevalve korraldamiseks ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud kriisiülesande määramiseks ja täitmise tagamiseks, ning kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse nõuete kontrollimiseks;

531) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel ühekordse kriisiülesande andmiseks ja teatavaks tegemiseks, asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks ning nende teatavaks tegemiseks, samuti nende täitmise tagamiseks ja järelevalve teostamiseks;

54) Kaitseväele kaitseväeteenistuse seaduses nimetatud reservis oleva isiku kaitseväeteenistuskohustuse täitmise tagamiseks ja riikliku järelevalve teostamiseks, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kodanikukohustuse rakendamiseks, selle täitmise tagamiseks ja järelevalve teostamiseks, ning Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud kaitseväeluure teostamiseks;

55) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 33 alusel ühekordse kriisiülesande või § 106 alusel isikule kodanikukohustuse panemise otsustamiseks.“;

3) paragrahvi 29 täiendatakse punktiga 65 järgmises sõnastuses:

65) Välisministeeriumile välisriikide esindustes töötanud või töötavate isikute töötamise andmete kohta.“.

§ 217. Meditsiiniseadme seaduse muutmine

Meditsiiniseadme seaduse § 16 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui see on vajalik paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavas olukorras, sealhulgas loodusõnnetus, katastroof, nakkushaiguse epideemia, tervishoiu toimepidevust ohustav olukord tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses või kriisiolukord tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses, ning kui kõigi kehtestatud nõuete täitmine ei võimalda tagada elanikkonna ja raviasutuste katkematut varustatust meditsiiniseadmetega, võib Terviseamet ajutiselt lubada erandeid meditsiiniseadme turul kättesaadavaks tegemise nõuete, meditsiiniseadme kliiniliste uuringute ja in vitro diagnostikameditsiiniseadme toimivusuuringute nõuete, meditsiiniseadme ohutusalase teabe esitamise nõuete ja teabe edastamise nõuete täitmisest. Samuti võib Terviseamet sellises olukorras piirata meditsiiniseadme reklaami, kui see on vajalik paljude inimeste elu ja tervise kaitseks.“.

§ 218. Meediateenuste seaduse muutmine

Meediateenuste seaduse § 21 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal tuleb edastatud programmi salvestisi säilitada erakorralise või sõjaseisukorra lõppemiseni.“.

§ 219. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Meresõiduohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 50 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Jäämurdeteenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on tagada jäämurdeperioodil jäämurdmine enda teeninduspiirkonnas vastavalt Transpordiametiga sõlmitud lepingule.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kriisiülesande täitmiseks erisused, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.“;

2) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Järelevalvet käesoleva seaduse § 50 lõikes 3 sätestatud püsiva kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 220. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 lõikes 8 asendatakse sõnad „eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra“ sõnaga „kriisiolukorra“;

2) paragrahv 26 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 26. Nakkushaiguste leviku tõkestamine kriisiolukorras

Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kriisiolukorras rakendatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega.“;

3) paragrahvi 28 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 452 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Terviseamet võib kaasata olukorras, mis on seotud tervishoiutoimepidevust ohustava olukorra või kriisiolukorraga, oma ülesannete täitmisse korrakaitseorgani juhul ja nii kaua, kui ta ei saa ise õigel ajal või piisavalt tulemuslikult neid ülesandeid täita. Korrakaitseorgani kaasamise otsustab Vabariigi Valitsus.“.

§ 221. Planeerimisseaduse muutmine

Planeerimisseaduse § 2 lõikes 2 asendatakse sõna „hädaolukorra“ sõnaga „kriisiolukorra“.

§ 222. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine

Politsei ja piirivalve seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 31 järgmises sõnastuses:

„§ 31. Politsei ülesannete täitmisse kaasamine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib avaliku korra kaitsesse kaasata vanglateenistuse ametnikke juhul ja nii kaua, kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa ise õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ohtu ennetada, välja selgitada, tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada.

(2) Vanglateenistuse kaasamine on lubatav juhul, kui see ei takista oluliselt vanglateenistuse ametnike teenistuskohustuste täitmist. Vanglateenistuse ametnike esmane ülesanne on täita neile pandud teenistuskohustusi.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kaasatud vanglateenistuse ametnikul on politseiametniku volitused.

(4) Täpsemad Politsei- ja Piirivalveameti ülesanded, mille täitmisse võib vanglateenistuse ametnikke kaasata, ning kaasamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(5) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata politsei ülesannete täitmisse ja selle raames riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“;

2) paragrahvi 721 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „hädaolukorra lahendamise“.

§ 223. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 51 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kriisiolukorras võib Sotsiaalkindlustusamet valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul pikendada isiku puude raskusastme kestust, kui puude raskusastme tuvastamine on kriisiolukorra tõttu objektiivsetel põhjustel oluliselt takistatud ja pikendamine on vajalik puudega inimesele tema sotsiaalsete tagatiste säilimiseks, kuni kriisiolukorrast tingitud ümberkorralduse vajadus on ära langenud.“.

§ 224. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) lahendab taotlusi peatada erakonna tegevus või peatada töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus;“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) lahendab taotlusi kontrollida erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ‎väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval ‎rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise ‎loa andmise otsuse vastavust põhiseadusele, seadusele ja välislepingule.‎“;

3) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal otsustab erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise kolleegium.“;

4) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal lahendab kohus käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud taotluse pärast nõuetekohase taotluse saamist viivitamata.“;

5) seaduse 3. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3. peatükk

KAEBUSED RIIGIKOGU, RIIGIKOGU JUHATUSE JA VABARIIGI PRESIDENDI OTSUSTE PEALE NING TAOTLUSED RIIGIKOGU JA VABARIIGI PRESIDENDI OTSUSTE TÜHISTAMISEKS“;

6) paragrahvi 16 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Õiguskantsler ja kohus võivad esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamise või lõpetamise otsus või Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsus.“;

7) paragrahvi 18 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Õiguskantsler ja kohus võivad esitada Riigikohtule taotluse tühistada Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus.“;

8) paragrahvid 19–201 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 19. Kaebuse ja taotluse esitamise tähtaeg

Kaebuse Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsuse peale ja taotluse Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsuse tühistamiseks võib Riigikohtule esitada kümne päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates.

§ 20. Kaebuse ja taotluse sisu- ja vorminõuded

(1) Kaebus ja taotlus esitatakse põhistatult ja selles märgitakse:
1) andmed kaebuse või taotluse esitaja kohta;
2) andmed vaidlustatava otsuse kohta;
3) selgelt väljendatud taotlus.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule märgitakse kaebuses, kuidas vaidlustatav otsus rikub kaebuse esitaja õigusi.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule märgitakse taotluses põhiseaduse sätted või põhimõtted või seaduse sätted, millele vaidlustatav Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsus ei vasta.

(4) Kaebuse ja taotluse allkirjastab esitaja ning sellele lisatakse vaidlustatava otsuse tekst ja muud kaebuse või taotluse aluseks olevad dokumendid.

§ 201. Puuduste kõrvaldamine ning kaebuse ja taotluse tagastamine läbivaatamatult

(1) Kui kaebus või taotlus ei vasta käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud nõuetele ja selles on kõrvaldatavaid puudusi, annab Riigikohus kaebuse või taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui kaebuse või taotluse esitaja ei ole määratud tähtpäevaks puudusi kõrvaldanud, tagastab Riigikohus kaebuse või taotluse läbivaatamatult selle esitajale.

(2) Kaebus ja taotlus tagastatakse läbivaatamatult selle esitajale, kui selle läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse.

(3) Kaebus tagastatakse läbivaatamatult selle esitajale, kui vaidlustatav otsus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi ja kaebus on seetõttu ilmselgelt põhjendamatu.“;

9) paragrahvi 21 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Menetlusosalised kaebuse ja taotluse läbivaatamisel Riigikohtus on kaebuse või taotluse esitaja ja otsuse teinud organ.“;

10) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kohtuotsuse või -määruse alusel algatatud menetluses on taotluse läbivaatamisel menetlusosalised kohtuvaidluse menetlusosalised ja otsuse teinud organ.“;

11) paragrahvi 22 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohus lahendab kaebuse Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsuse peale ja taotluse Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsuse tühistamiseks viivitamata pärast nõuetekohase kaebuse või taotluse saamist.“;

12) paragrahvi 23 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsuse peale esitatud kaebuse ja Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsuse tühistamise taotluse läbivaatamisel tekib kohtul põhjendatud kahtlus asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses, uuendab kohus määrusega menetluse, kaasates asja läbivaatamisse menetlusosalistena ka käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud isikud.

(2) Menetluse uuendamise korral lahendab kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse ja taotluse üheaegselt asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuse kontrollimisega käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud tähtajal jooksul pärast menetluse uuendamist.“;

13) paragrahvi 24 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) jätta kaebuse või taotluse rahuldamata.“;

14) seaduse 5. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5. peatükk
ERAKONNA TEGEVUSE PEATAMINE JA LÕPETAMINE NING TÖÖTAJATE JA TÖÖANDJATE ÜHINGU TEGEVUSE PEATAMINE“;

15) seadust täiendatakse §-ga 321 järgmises sõnastuses:

„§ 321. Taotlus peatada erakonna või töötajate ja tööandjate ühingu tegevus erakorralises ja sõjaseisukorras

Vabariigi Valitsus võib esitada erakorralise või sõjaseisukorra ajal Riigikohtule taotluse peatada erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus, kui see on vajalik olukorra lahendamiseks.“;

16) paragrahvi 33 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Menetlusosalised erakonna tegevuse peatamise või lõpetamise või töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise taotluse läbivaatamisel Riigikohtus on Vabariigi Valitsus ja erakond või töötajate ja tööandjate ühing või selle liit, kelle tegevuse peatamist või lõpetamist taotletakse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud menetlusest võib arvamuse andmise õigusega osa võtta õiguskantsler.“;

17) paragrahvis 34 ja § 35 lõikes 1 asendatakse sõnad „erakonna tegevuse lõpetamise taotluse“ sõnadega „erakonna tegevuse peatamise või lõpetamise või töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise taotluse“;

18) paragrahvi 36 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Asja lahendamisel võib Riigikohus:
1) otsustada erakonna tegevuse lõpetamise;
2) otsustada erakonna või töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise erakorralise või sõjaseisukorra lõppemiseni;
3) jätta Vabariigi Valitsuse taotluse rahuldamata.“;

19) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„21) Käeoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1 ja 2 otsusest tuleb viivitamata asjaosalisi teavitada.“.

§ 225. Päästeseaduse muutmine

Päästeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 2 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Päästeamet võib sõlmida juriidilise isikuga tsiviilõigusliku lepingu Päästeameti tegevuses osaleva vabatahtliku tegevuse korraldamiseks.“;

3) paragrahvi 5 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) kriisiolukorraks valmistumine ja selle lahendamine vastavalt oma vastutusvaldkonnale;

4) paragrahvi 5 lõiget 1 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:

„(81) Elanikkonnakaitse tegevuste õigeaegne tagamine koostöös asjaomaste asutustega.“;

5) paragrahvi 5 täiendatakse lõigetega 5–8 järgmises sõnastuses:

„(5) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata Päästeameti ülesannete täitmisse ja selle raames riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.

(6) Päästeametil on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 61 sätestatud ülesande tagamiseks õigus saada asutustelt ja isikutelt teavet.

(7) Päästeametil on õigus anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku võimu kandjale korralduse, kui korralduse andmine on vältimatult vajalik ohu vältimiseks inimeste elu ja tervisele ning kui nimetatud asutus ei rakenda elanikkonnakaitse tegevusi või ei rakenda neid õigeaegselt.

(8) Päästeamet võib anda elutähtsa teenuse osutajale korralduse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 75 lõikes 10 sätestatud tingimustel ja korras.“;

6) seaduse 61. peatükk tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „osaleb“ sõnaga „elanikkonnakaitses,“;

8) paragrahvi 34 lõike 1 punktist 4 jäetakse välja sõnad „, välja arvatud ennetustööl osalevad isikud“;

9) paragrahv 38 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 38. Vabatahtliku päästja väljaõpe, osalemine elanikkonnakaitses, päästetööl ja ennetustööl ning kohaldatavad meetmed

(1) Vabatahtliku päästja väljaõpet korraldab Päästeamet.

(2) Vabatahtliku päästja väljaõpe on kaheastmeline.

(3) Vabatahtliku päästja esimese astme õppes omandatakse vabatahtliku päästja tööks vajalikud algteadmised ja oskused. Esimese astme õpe kestab vähemalt 16 tundi ning lõpeb arvestusega.

(4) Esimese astme õppe läbinud vabatahtlik päästja võib päästeametniku korraldusel ja koos temaga:
1) osaleda päästetööl;
11) osaleda elanikkonnakaitses kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel;
2) siseneda päästetööks valdusesse ja vaadata valdus läbi korrakaitseseaduses ettenähtud alusel ja korras, arvestades käesoleva seaduse §-des 131 ja 132 sätestatud erisusi;
3) kasutada päästesündmuse käigus füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

(41) Elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel on vabatahtlikul päästjal õigus:
1) siseneda valdusesse ja vaadata valdus läbi, et tagada isiku varjumine või evakuatsioon ohustatud alalt ohutusse kohta;
2) peatada sõiduk, et tagada isiku varjumine või evakuatsioon ohustatud alalt ohutusse kohta;
3) tuvastada varjumiskohta või evakuatsioonikohta sisenemisel ja sealt väljumisel isiku isikusamasus;
2) kontrollida varjumiskohta või evakuatsioonikohta sisenemisel isikut ja tema riietust vaatlemise ja kompimise teel või tehnilise vahendi või väljaõppe saanud teenistuskoera abil, et kindlaks teha, kas isiku valduses ei ole eset või ainet, millega ta võib varjumiskohas või evakuatsioonikohas ohustada ennast või teisi isikuid või mille omamine varjumiskohas või evakuatsioonikohas on keelatud;
3) kontrollida varjumiskohta või evakuatsioonikohta sisenemisel isikuga kaasas olevat asja vaatlemise või tehnilise vahendi või väljaõppe saanud teenistuskoera abil, et kindlaks teha, kas isiku valduses ei ole eset või ainet, millega ta võib varjumiskohas või evakuatsioonikohas ohustada ennast või teisi isikuid või mille omamine on keelatud;
4) kinni pidada isik vahetult eesseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks või elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks, kusjuures kinnipeetud isik antakse viivitamata üle Politsei- ja Piirivalveametile.

(42) Vabatahtlikul päästjal on õigus võtta hoiule käesoleva paragrahvi lõike 41 punktides 2 ja 3 sätestatud kontrolli käigus leitud ese või aine, millega isik võib ohustada ennast või teisi isikuid või mille omamine varjumiskohas või evakuatsioonikohas on keelatud. Eseme või aine hoiulevõtmine dokumenteeritakse ja ese või aine antakse viivitamata üle Politsei- ja Piirivalveametile.

(43) Vabatahtlikul päästjal on õigus käesoleva paragrahvi lõike 41 punktis 4 nimetatud asjaoludel isiku kinnipidamisel kasutada füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, kui isiku kinnipidamine ning isiku tegevuse tõkestamine vabatahtliku päästja suulise korraldusega ei ole võimalik või õigel ajal võimalik.

(5) Vabatahtlik päästja võib osaleda iseseisvalt ennetustööl ja elanikkonnakaitseks valmistumisel pärast esimese astme väljaõppe läbimist.

(6) Vabatahtliku päästja teise astme õppe eelduseks on esimese astme õppe edukas läbimine. Teise astme õpe kestab vähemalt 36 tundi ning õppes omandatakse iseseisvaks ülesande täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused. Õpe lõpeb arvestusega.

(7) Teise astme õppe läbinud vabatahtlik päästja võib iseseisvalt päästeametniku korraldusel:
1) osaleda päästetööl;
2) siseneda päästetööks valdusesse ja vaadata valdus läbi korrakaitseseaduses ettenähtud alusel ja korras, arvestades käesoleva seaduse §-des 131 ja 132 sätestatud erisusi;
3) kasutada päästesündmuse käigus füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

(8) Vabatahtliku päästja väljaõppe ja arvestuse läbiviimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

10) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „peavad“ tekstiosaga „elanikkonnakaitses,“;

11) paragrahvi 421 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kriisiroll määratakse abidemineerijale (edaspidi kriisirolliga abidemineerija), kes annab nõusoleku abistada Päästeametit demineerimistööl enne kriisiolukorda ja kriisiolukorras (edaspidi kriisiaeg) ning kellel on ülesande täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused.“;

12) paragrahvi 423 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui kriisirolliga abidemineerija arvatakse Kaitseväe sõjaaja üksuse koosseisu või ta asub tööle püsiva kriisiülesandega ameti- või töökohale või tema ameti- või töökoht määratakse kriisiülesandega ameti- või töökohaks, peatatakse tema kriisirolliga abidemineerija staatus.“;

13) paragrahvi 423 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kriisirolliga abidemineerija staatus jätkub, kui isik vabastatakse püsiva kriisiülesandega ameti- või töökohalt, tema ameti- või töökohta ei loeta enam püsiva kriisiülesandega ameti- või töökohaks või ta arvatakse välja Kaitseväe sõjaaja üksuse koosseisust. Staatuse jätkamiseks esitab isik Päästeametile avalduse.“;

14) paragrahvid 45 ja 46 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 45. Ulatusliku või pikaajalise päästetöö ja demineerimistööga ning kriisiolukorras elanikkonnakaitsega seotud kulude hüvitamine

(1) Ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl või demineerimistööl või kriisiolukorras elanikkonnakaitses osalevale juriidilisele isikule, vabatahtlikule päästjale, abidemineerijale ja käesoleva seaduse § 19 alusel päästetööle rakendatud füüsilisele isikule tekitatud kulud, välja arvatud saamata jäänud tulu, hüvitatakse riigieelarve seaduse § 58 lõike 3 alusel kehtestatud korras.

(2) Ulatusliku või pikaajalise päästetöö või demineerimistööga või kriisiolukorras elanikkonnakaitsega seotud kulude juriidilisele isikule, vabatahtlikule päästjale, abidemineerijale ja päästetööle rakendatud füüsilisele isikule hüvitatavad kulud ja tasu maksmise alused, tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 46. Ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl ja demineerimistööl ning kriisiolukorras elanikkonnakaitses osalemise tasu maksmine

(1) Ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl või demineerimistööl või kriisiolukorras elanikkonnakaitses osalevale vabatahtlikule päästjale, abidemineerijale ja käesoleva seaduse § 19 alusel päästetööle rakendatud füüsilisele isikule makstakse päästetööl, demineerimistööl või elanikkonnakaitses osaletud aja eest tasu, milleks eraldatakse Päästeametile eelarvevahendid riigieelarve seaduse § 58 lõike 3 alusel kehtestatud korras.

(2) Vabatahtlikule päästjale, abidemineerijale ja päästetööle rakendatud füüsilisele isikule ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl või demineerimistööl või kriisiolukorras elanikkonnakaitses osaletud aja eest hüvitatavad kulud ja tasu maksmise alused, tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“.

§ 226. Päästeteenistuse seaduse muutmine

Päästeteenistuse seaduses § 202 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Päästeteenistuja puhkuse võib ilma tema nõusolekuta katkestada, kui ta kutsutakse teenistusse tagasi kriisiolukorra tõttu.“.

§ 227. Rahvastikuregistri seaduse muutmine

Rahvastikuregistri seaduse §-s 19 asendatakse tekstiosa „Hädaolukorra, eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra“ sõnaga „Kriisiolukorra“.

§ 228. Raudteeseaduse muutmine

Raudteeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõikes 1 lisatakse pärast sõna „korras“ sõnad „ja alustel“;

2) paragrahvi 6 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Avalikku reisijatevedu teostava raudtee-ettevõtja püsiv kriisiülesanne on korraldada teenust vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega või liinivedu korraldav pädev asutus avaliku teenindamise lepinguga või haldusaktiga kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kriisiülesande täitmiseks erisused, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.“;

3) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 61 järgmises sõnastuses:

„§ 61. Elutähtsa teenuse osutaja ja püsiv kriisiülesanne

(1) Raudteeinfrastruktuuriettevõtja, kes majandab avalikku raudteeinfrastruktuuri, on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 17 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes1 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

4) paragrahvi 143 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Järelevalvet käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 ja § 91 lõikes 3 sätestatud püsiva kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 229. Ravimiseaduse muutmine

Ravimiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 14 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Riigi tegevusvarus ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvarus olevate ravimite käitlemisele kohaldatakse käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sisalduvaid ravimite hulgimüüki reguleerivaid sätteid niivõrd, kuivõrd riigi tegevusvaru ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru käsitlevate õigusaktidega ei ole reguleeritud teisiti.“;

2) paragrahvi 15 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Kui see on vajalik paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavas olukorras, sealhulgas loodusõnnetus, katastroof, nakkushaiguse epideemia, tervishoiu toimepidevust ohustav olukord tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses või kriisiolukorras tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses, ning kõigi kehtestatud nõuete täitmine ei võimaldaks tagada elanikkonna ja raviasutuste katkematut varustatust ravimitega, võib Ravimiamet ajutiselt piirata ravimite väljastamist ning lubada erandeid käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud ravimite käitlemise nõuete, ravimi müügiloa nõuete, ravimite kliiniliste uuringute nõuete, ravimi väljakirjutamise nõuete, ravimi ohutusalase teabe esitamise nõuete ja teabe edastamise nõuete täitmisest. Samuti võib Ravimiamet sellises olukorras piirata ravimireklaami või lubada erandeid selle tegemiseks, kui see on vajalik paljude inimeste elu ja tervise kaitseks.“;

3) paragrahvi 21 lõike 8 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kriisiolukorras tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel.“;

4) paragrahvi 26 lõike 11 tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 2 punktis 2“ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 20“;

5) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:

„(15) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud ravimite hulgimüügi tegevusloa omaja püsiv kriisiülesanne on osutada ravimitega varustamise elutähtsat teenust käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ning nende seaduste alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

6) paragrahvi 29 lõike 11tektsiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 2 punktis 2“ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 20“;

7) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:

„(15) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud üldapteegi püsiv kriisiülesanne on osutada ravimitega varustamise elutähtsat teenust käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja nende seaduste alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

8) seaduse 6. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6. peatükk
JÄRELEVALVE“;

9) seadust täiendatakse §-ga 1021 järgmises sõnastuses:

„§ 1021. Järelevalve kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle

Järelevalvet käesoleva seaduse § 26 lõikes 15 ja § 29 lõikes 15 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 230. Relvaseaduse muutmine

Relvaseaduses asendatakse läbivalt sõnad „riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister“ sõnadega „riigi sõjalise kaitse valdkonna eest vastutav minister“.

§ 231. Riigieelarve seaduse muutmine

Riigieelarve seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Salastatud teavet sisaldavat valdkonna arengukava ei esitata Riigikogule arutamiseks. Enne sellise arengukava või selle muutmise eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele esitatakse eelnõu arvamuse andmiseks Riigikogu vastavale komisjonile.“;

2) paragrahvi 45 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pärast riigikaitse eesmärgi tagamiseks kehtestatud kriisiolukorra otsust, sealhulgas erakorralise seisukorra, mobilisatsiooni või sõjaseisukorra väljakuulutamist või kollektiivse enesekaitse lepinguga ette nähtud kohustuste täitmiseks võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõu ning otsustada vajaduse korral selle rakendamise kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni, kusjuures enne Riigikogu poolt küsimuse otsustamist tehtavate kulude kogumaht ei tohi ületada kümmet protsenti jooksva aasta riigieelarve kulude mahust. Kui riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõuga nähakse ette seaduses sätestatud toetus- või tasumäärade muutmine, esitatakse riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõuga samal ajal asjakohase seaduse muutmise eelnõu.“;

3) paragrahvi 45 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriisiolukord või kollektiivse enesekaitse lepinguga ettenähtud kohustuste täitmine;“;

4) paragrahvi 45 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Riigikaitse eesmärgi tagamiseks kehtestatud kriisiolukorra lahendamisega, sealhulgas erakorralise seisukorra, mobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal sellega seonduvate ülesannete täitmiseks või kollektiivse enesekaitse lepinguga ette nähtud kohustuste täitmiseks võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse eelnõu ning otsustada vajaduse korral Riigikogule esitatud eelnõu rakendamise kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni.“;

5) paragrahvi 64 lõike 6 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) riigi toimimine tsiviilkriisi lahendamiseks;“;

6) paragrahvi 64 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui riigikaitse eesmärgi tagamiseks kehtestatud kriisiolukorra, sealhulgas erakorralises seisukorras, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korral ning sõjaseisukorra ajal on vaja kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid olukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks, võib Vabariigi Valitsus määrata riigieelarve ja käesoleva seaduse § 67 lõikes 1 nimetatud isikute väljamaksete tingimused.“;

7) paragrahvi 65 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kriisiolukorras võib Rahandusministeerium kaasata Eesti Panga riigi rahavoo juhtimisse, sealhulgas käesoleva seaduse § 70 lõigetes 3 ja 4 nimetatud toimingutesse, halduskoostöö seaduses sätestatud korras.“;

8) paragrahvi 72 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kriisiolukorras võib Rahandusministeerium kaasata stabiliseerimisreservi haldamisse Eesti Panga halduskoostöö seaduses sätestatud korras.“;

9) paragrahvi 66 lõiget 5, § 70 lõiget 5 ja § 72 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „või tema volitatud minister“.

§ 232. Riigihangete seaduse muutmine

Riigihangete seaduse § 15 täiendatakse lõikega 101 järgmises sõnastuses:

„(101) Kriisiolukorras on hankijal õigus kriisiolukorra lahendamisega seotud hankelepingu sõlmimisel, mille eeldatav maksumus on vähemalt võrdne lihthanke piirmääraga, kuid on väiksem kui rahvusvaheline piirmäär, kohaldada käesoleva seaduse 3. peatüki 1. jaos sätestatud korda.“.

§ 233. Riigikaitseseaduse kehtetuks tunnistamine

Riigikaitseseadus tunnistatakse kehtetuks.

§ 234. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmine

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 49 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Riigikogu esimees kutsub Riigikogu täiendava istungi kokku viivitamata, kui Vabariigi Valitsus või Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja erakorraline seisukord või pikendada erakorralist seisukorda või kui Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon või tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 59 lõikes 2 toodud isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolituse üle otsustamiseks.“;

2) paragrahvi 56 lõike 1 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „väljakuulutamine“ tekstiosaga „või selle pikendamine“;

3) paragrahvi 56 lõike 1 punktist 6 jäetakse välja tekstiosa „ja kaitsevalmiduse kõrgendamisega seotud otsus“;

4) paragrahvi 56 lõiget 1 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:

„61) otsuse eelnõu, mis on seotud Eesti Vabariigi territooriumil või muu riigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmisega ning mis võetakse arutamisele esimesel võimalusel;“;

5) paragrahvi 56 lõiget 1 täiendatakse punktiga 62 järgmises sõnastuses:

„62) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 59 lõikes 2 toodud isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolituse üle otsustamise otsus, mis võetakse arutamisele esimesel võimalusel;“;

6) paragrahvi 118 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 118. Erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamist ja pikendamist käsitleva, Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmisega ning põhiõiguste- ja vabaduste üldvolitusega seotud Riigikogu otsuse eelnõu menetlemise erisused

(1) Erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamist ja pikendamist käsitleva, Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmisega ning põhiõiguste- ja vabaduste üldvolitusega seotud Riigikogu otsuse eelnõu arutatakse ühel lugemisel.“.

§ 235. Riigikontrolli seaduse muutmine

Riigikontrolli seaduse § 18 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui riigikontrolöri volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll riigikontrolöri kandidaadi suhtes teostada kolme kuu jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või kui ühe kuu jooksul on võimalik sama lõike punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine. Julgeolekukontrolli teostamise tähtaja pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni.“.

§ 236. Riigipiiri seaduse muutmine

Riigipiiri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 96 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Politsei- ja Piirivalveamet võib ajutiselt keelata isiku viibimise piiriveekogul, sisemerel või selle jääl isiku elu või tervist ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks või piirirežiimi rikkumise ennetamiseks.“;

2) paragrahvi 96 lõikest 7 jäetakse välja tekstiosa „riigikaitseseaduse tähenduses“;

3) paragrahvi 910 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorda käsitatakse käesolevas seaduses väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse tähenduses.“;

4) paragrahvi 910 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesolevas seaduses sätestatud massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra kohta sätestatut võib kohaldada ka massilisest sisserändest põhjustatud kriisiolukorras.“;

5) paragrahvi 11 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Politsei- ja Piirivalveametil on kriisiolukorras õigus kontrollida ning keelata Eesti kodaniku lahkumist Eestist, kui tema suhtes kehtib tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kehtestatud Eestist lahkumise keeld või piirang.“;

6) paragrahvi 141 lõikes 5 asendatakse sõna „riigikaitseseadust“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust“.

§ 237. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 pealkiri, sissejuhatav lauseosa ja punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠7. Tsiviilkriisi ja riigikaitse riigisaladus

Tsiviilkriisi ja riigikaitse riigisaladus on:
1) tsiviilkriisiks ja riigikaitseks valmistumist, selle juhtimist ja tegevust käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks.“;

2) paragrahvi 8 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 9 punktis 3 asendatakse läbivalt sõna „hädaolukord“ sõnaga „kriisiolukord“ vastavas käändes;

4) paragrahvi 10 punkt 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„11) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel määratud alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti, välja arvatud käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud objektide, ja avaliku korra tagamiseks alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti valve- ja häiresüsteeme ning kaitsemeetmeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel kuni 20 aastaks;“;

5) paragrahvi 22 lõike 2 punktis 4, § 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile“ sõnadega „asjaomasele ministeeriumile ja Riigikantseleile“;

6) paragrahv 24 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 33 lõike 4 punktis 11 asendatakse tekstiosa „eriolukorrast, erakorralisest seisukorrast, kõrgendatud kaitsevalmidusest või sõjaseisukorrast“ sõnaga „kriisiolukorrast“;

8) paragrahvi 38 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõnad „töötlevat üksust, Kaitsepolitseiametit ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni“ sõnadega „töötlevat üksust ja Kaitsepolitseiametit“;

9) seadust täiendatakse §-ga 581 järgmises sõnastuses:

„§ 581. Üleminekusäte tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse rakendamisel

Enne 2024. aasta 18. oktoobrit käesoleva seaduse § 8 punkti 8 ja § 9 punkti 3 alusel salastatud teave jääb riigisaladuseks vastavalt salastamise ajal kehtinud nõuetele.“.

§ 238. Riigi Teataja seaduse muutmine

Riigi Teataja seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 9 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Vabariigi Valitsuse kriisiolukorra ja eriolukorra väljakuulutamise ja lõpetamise otsus, Riigikogu erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus, Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus, samuti kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks antud haldusakt esitatakse avaldamiseks viivitamata.“;

2) paragrahvi 9 lõiked 22 ja 62 tunnistatakse kehtetuks.

§ 239. Riigivaraseaduse muutmine

Riigivaraseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 11 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Vallasasja, välja arvatud väärtpaberi valitsemise võib üle anda ajutiselt või alaliselt ühelt riigivara valitsejalt teisele täidesaatva riigivõimu asutusele, kui vallasasi on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.
(4) Kinnisasjade ja piiratud asjaõiguste valitsemist kriisiolukorras ühelt riigivara valitsejalt teisele üle ei anta. Kui kriisiolukorra lahendamiseks on vaja kinnisasja või selle osa kasutada teisel täidesaatva riigivõimu asutusel, võib kinnisasja kasutuse ajutiselt üle võtta.“;

2) paragrahvi 12 lõiked 7-72 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 4 nimetatud riigivara valitsemise üleandmine ja ajutisse kasutusse võtmine otsustatakse kriisiolukorras riigivara valitseja või volitatud asutuse ja riigivara üleandmist või ajutist kasutust taotleva täidesaatva riigivõimu asutuse omavahelisel kokkuleppel.“;

(71) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 4 nimetatud vara valdajal on õigus keelduda vara üleandmisest või ajutisse kasutusse andmisest, kui taotletav vara on vältimatult vajalik tema ülesannete täitmiseks ja vara kasutusele puudub alternatiiv või vara on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või mobilisatsiooni või demobilisatsiooni toetamiseks või korraldamiseks.

(72) Vabariigi Valitsus võib ette näha riigivara valitsemise üleandmisele, ajutisse kasutusse võtmisele, tagastamisele või kulu hüvitamisele käesolevas seaduses sätestatust erinevad tingimused ja korra, kui see on vajalik kriisiolukorra või mobilisatsiooni või demobilisatsiooni toetamiseks või korraldamiseks.“;

3) paragrahvi 12 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 4 nimetatud riigivara valitsemise üleandmise ning ajutiseks kasutuseks võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

4) paragrahvi 33 lõike 1 punkt 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„31) vara on vajalik kohaliku omavalitsuse üksusele, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või eraõiguslikule juriidilisele isikule kriisiolukorras tema ülesannete täitmiseks või muul avalikul eesmärgil;“.

§ 240. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine

Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 601 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kriisiolukorras võib Sotsiaalkindlustusamet valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul pikendada püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsuse lõpptähtaega, kui uus hindamine on kriisiolukorra tõttu objektiivsetel põhjustel oluliselt takistatud ja pikendamine on vajalik püsivalt töövõimetule inimesele tema sotsiaalsete tagatiste säilimiseks, kuni kriisiolukorrast tingitud ümberkorralduse vajadus on ära langenud.“.

§ 241. Sadamaseaduse muutmine

Sadamaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) alaliselt või ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks määratud sadamale kohaldatakse käesolevat seadust tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest tulenevate erisustega.“;

2) paragrahvi 31 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ § 31. Elutähtsa teenuse osutaja ja püsiv kriisiülesanne“;

3) paragrahvi 31 lõike 1 sissejuhatava osa tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 11 punktis 8“ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 18“;

4) seaduse §-i 31 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

5) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 32 järgmises sõnastuses:

„§ 32. Sadamaoperaatori püsiv kriisiülesanne

(1) Sadamaoperaatori, kes lastib ja lossib käesoleva seaduse § 31 lõike 2 alusel kinnitatud elutähtsa teenuse osutamiseks kasutatavas sadamas konteiner- ja veeremkaupu, püsiv kriisiülesanne on tagada teenuse osutamine vastavalt käesolevas seaduses sätestatule ja elutähtsat teenust osutava sadama pidajaga sõlmitud lepingule.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisiülesande täitmiseks erisused, kui see on vajalik kriisiolukorra, sealhulgas eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks.“;

6) paragrahvi 33 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „viibivad“ sõnadega „või on tarvis sadamasse sisenemiseks või sildumiseks vastu võtta“;

7) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 31 lõikes 3 ja § 32 lõikes 1 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 242. Tervisekassa seaduse muutmine

Tervisekassa seaduse § 2 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Tervisekassa püsiv kriisiülesanne tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses on tagada käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmine.

(6) Valdkonna eest vastutav minister võib täpsustada määrusega Tervisekassa püsivat kriisiülesannet, selle täitmise mahtu ning püsiva kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise nõudeid.“.

§ 243. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(24) Kriisiolukorraks valmistumisel ja kriisiolukorra lahendamisel kohaldatakse tervishoiukorraldusele tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.“;

2) paragrahvi 4 senine tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses:

„(2) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega:
1) loetelu tervishoiuteenuse osutajatest, kes ei kuulu elutähtsa teenuse osutajate hulka, kuid täidavad püsivaid kriisiülesandeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 10 tähenduses;
2) tervishoiuteenuse osutaja püsiva kriisiülesande täpsema sisu, selle täitmise mahu, püsiva kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise nõuded, arvestades käesoleva seaduse §-des 581–583 sätestatut.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel kehtestatud loetelus nimetatud juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva tervishoiuteenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada tervishoiuteenust käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ning nende seaduste alusel kehtestatud nõuete kohaselt.“;

3) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 44 järgmises sõnastuses:

„44. Tervishoiu toimepidevust ohustav olukord

(1) Tervishoiu toimepidevust ohustav olukord käesoleva seaduse tähenduses on olukord või oht olukorra tekkeks:
1) mis põhjustab tõsiseid häireid käesoleva seaduse § 7 lõikes 5, § 17 lõikes 11 ja § 22 lõikes 41 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuses või ohustab vahetult paljude inimeste elu ja tervist ning
2) mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsus ning koordineeritus ja mille lahendamine ei ole võimalik tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust rakendamata või tavapärasest oluliselt rohkem võimeid, isikuid ja vahendeid kasutamata ning
3) mille lahendamiseks ei ole vaja rakendada tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud juhtimiskorraldust ega kriisiolukorra meetmeid, piiranguid ega nõudeid.
(2) Tervishoiu toimepidevust ohustava olukorra üle otsustab Terviseamet lähtudes ohuhinnangust ja muust asjassepuutuvast teabest.

(3) Terviseamet teavitab tervishoiu toimepidevust ohustavast olukorrast ja selle lõpetamisest valdkonna eest vastutavat ministrit ja teisi asjassepuutuvaid asutusi ja isikuid.

(4) Terviseamet hindab tervishoiu toimepidevust ohustava olukorrapõhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning otsustab nende äralangemisel selle lõppemise üle.“;

4) paragrahvi 7 lõike 5 tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 2 punktis 1“ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 7“;

5) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud üldarstiabi osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ning nende seaduste alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

6) paragrahvi 17 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Kiirabibrigaadi pidaja, kellega on sõlmitud käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud kiirabi rahastamise leping, on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 8 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.“;

7) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 13 järgmises sõnastuses:

„(13) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud kiirabibrigaadi pidaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ning nende seaduste alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

8) paragrahvi 22 lõike 41 tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 36 lõike 2 punktis 1“ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 7“;

9) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 43 järgmises sõnastuses:

„(43) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 nimetatud haiglavõrgu haigla püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ning nende seaduste alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

10) seadust täiendatakse §-ga 422 järgmises sõnastuses:

㤠422. Tegevusloa taotlemise ja andmise erisused kriisiolukorras

(1) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega ajutised erisused käesoleva seaduse §-des 41 ja 42 nimetatud nõuetes tervishoiualase hädaolukorra või kriisiolukorras tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses.

(2) Tegevusloale võib lisada kõrvaltingimusena tegevusloa tähtajalisuse kriisiolukorra ajaks (edaspidi tähtajaline tegevusluba). Kriisiolukorra ajaks antud tähtajalise tegevusloa puhul ei kehti kindlustuskohustuse nõue tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse tähenduses.

(3) Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras, kui tervishoiuteenust ei ole võimalik kehtivas tegevusloas märgitud tegevuskohas jätkata ning Terviseametil ei ole võimalik anda tähtajalist tegevusluba, ei ole tervishoiuteenuse osutamise jätkamiseks tegevusluba nõutav.

(4) Kui tervishoiuteenuse osutajal on vaja käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses jätkata tervishoiuteenuse osutamist kehtivas tegevusloas märgitud tegevuskohast erinevas tegevuskohas, on ta sellest kohustatud teavitama Terviseametit ja tegevust võib jätkata Terviseameti nõusolekul.“;

11) paragrahvi 52 lõike 1 punkt 2, punktid 21 ja 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamist, haldamist, uuendamist ja kasutusele võtmist;
21) tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras või kriisiolukorras käesoleva paragrahvi lõike 13 alusel kehtestatud tingimuste ja korra kohaselt Tervisekassa kaudu isikutele ravikindlustuse seaduses sätestatust soodsamatel tingimustel hüvitiste maksmist tervishoiualasest hädaolukorrast või kriisiolukorrast tulenevate toimetulekuraskuste ennetamiseks ja leevendamiseks riigieelarvega ettenähtud summa piires;
22) tervishoiu toimepidevust ohustavast olukorrast või kriisiolukorrast tulenevalt käesoleva paragrahvi lõike 13 alusel kehtestatud tingimuste ja korra kohaselt Tervisekassa kaudu tervishoiuteenuse osutajale või kiirabibrigaadi pidajale eritingimustel teenuste eest tasumist tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamiseks riigieelarvega ettenähtud summa piires;“;

12) paragrahvi 52 lõike 1 punkt 23 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 52 lõike 1 punkt 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„24) sõjas haavata saanud isikute raviks käesoleva paragrahvi lõike 13 alusel kehtestatud tingimuste ja korra kohaselt Tervisekassa kaudu tervishoiuteenuse osutajale või kiirabibrigaadi pidajale teenuste eest tasumist riigieelarvega ettenähtud summa piires;“;

14) paragrahvi 52 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) valmisoleku tagamist tervishoiuteenuste osutamiseks tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras või kriisiolukorras, tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru moodustamist ja uuendamist, tervishoiuteenuste osutamise korralduse ümberkorraldamise planeerimist ja ümberkorraldamist ning tervishoiuteenuse osutajate kriisialast väljaõpet;“;

15) paragrahvi 52 lõige 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(12) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 21 ja 22 sätestatud tervishoiu toimepidevust ohustava olukorragavõi kriisiolukorraga seotud hüvitisi ja teenuste eest tasumist võib rakendada kuni vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 90 kalendripäeva pärast nimetatud olukorra lõppemist.“;

16) paragrahvi 52 täiendatakse lõikega 34 järgmises sõnastuses:

„(34) Tervisekassa püsiva kriisiülesande täitmine tagatakse riigieelarves ravikindlustuseks ja Tervisekassa eelarves ettenähtud vahenditest.“;

17) paragrahvi 56 lõike 1 punkt 11 tunnistatakse kehtetuks;

18) paragrahv 574 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠574. Tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru

Käesolevas seaduses sätestatud elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud tagama enda teenuse toimepidevuse tagamiseks tegevusvaru (edaspidi tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru), lähtudes tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud määrusest.“;

19) seadust täiendatakse §-ga 576 järgmises sõnastuses:

„§ 576. Tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamine, haldamine, uuendamine ja kasutusele võtmine

(1) Tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru (edaspidi riigi tervishoiuvaru) on tervishoiuvaldkonna toimepidevuse tagamiseks, tervishoiualaseks hädaolukorraks ning kriisiolukorraks valmistumiseks või selle lahendamiseks vajaminevad ravimid, meditsiiniseadmed ja muud tervishoius kriitiliselt vajalikud vahendid, mis on Terviseameti omandis või mille omandamine või kasutamine on Terviseametil eelnevalt sõlmitud lepingutega tagatud.

(2) Riigi tervishoiuvaru moodustab ning selle koosseisu ja kogused määrab Terviseamet koos asjaomaste asutuste ja isikutega, sealhulgas Kaitseväe, Ravimiameti, Tervisekassa ja Eesti Varude Keskusega.

(3) Terviseamet hoiab riigi tervishoiuvaru ise või annab hoiulepingu alusel varu või selle osa hoiule juriidilisele isikule. Ravimite korral on varu hoidjaks ravimite hulgimüügi tegevusloa omaja.

(4) Riigi tervishoiuvaru tuleb hoida Eestis.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud hoiulepingus peavad olema sätestatud vähemalt:
1) varu asukoha aadress;
2) varu hoidmise tingimused;
3) varu uuendamise tingimused;
4) varu hoiukohast väljastamise tehnilised tingimused;
5) varu hoidmise kontrollimise kord;
6) lepingu tähtaeg.

(6) Riigi tervishoiuvaru moodustamise ja haldamise kohustuse täitmiseks võib Terviseamet sõlmida tähtajalise lepingu, mille alusel juriidiline isik võtab endale varu või selle osa moodustamise ja haldamise kohustuse ning Terviseametil on õigus kokkulepitud tingimustel omandada lepinguga hõlmatud varu (edaspidi delegeeritud varu).

(7) Delegeeritud varu lepingus sätestatakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatule:
1) Terviseameti õigus lepinguga hõlmatud varu omandada igal ajal kogu lepingu kehtivusaja jooksul;
2) tingimus, et varu omandamise korral on tagatud varu kättesaadavus Terviseametile lepingus sätestatud aja jooksul;
3) varu omandamisel makstava hinna kujundamise metoodika.

(8) Riigi tervishoiuvaru moodustamise, haldamise, uuendamise ja kasutusele võtmise kulud kaetakse riigieelarve vahenditest või varu müügist saadud vahendite arvelt.

(9) Varu kasutusele võtmise otsustab Terviseamet, teavitades sellest valdkonna eest vastutavat ministrit ja teisi asjaomaseid asutusi ja isikuid.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud otsuses esitatakse:
1) varu kasutusele võtmise põhjus;
2) kasutusele võetava varu nomenklatuur ja kogus;
3) varu kasutusele võtmise tingimused;
4) kasutusele võetud varu taastamise tingimused.

(11) Varu hoidja peab arvestust varu kohta, mis sisaldab muu hulgas teavet hoiukoha asukoha kohta ning hoiukohtade kaupa teavet varu koosseisu, koguse, aegumise tähtpäeva ja rahalise arvestuse kohta.

(12) Terviseamet esitab iga aasta 25. veebruariks ja 25. augustiks Sotsiaalministeeriumile andmed varu koosseisu, koguse, aegumise tähtpäevade ja asukohtade kohta eelneva poolaasta viimase päeva seisuga. Vajaduse korral esitab Terviseamet Sotsiaalministeeriumi nõudmisel täiendavaid andmeid varu kohta.“;

20) paragrahv 581 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 581. Tervishoiukorraldus tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras ja kriisiolukorra ülesannete täitmisel ning selleks valmistumisel

(1) Tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras ja kriisiolukorrast tulenevate ülesannete täitmiseks ja selleks valmisoleku tagamiseks kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega:
1) tervishoius rakendatavate meetmete, piirangute ja nõuete (edaspidi koos kriisimeetmed) sisu valitsemisala asutustele ning tervishoiuteenuse osutajatele ja
2) Terviseameti juures tegutseva eriarstiabi, kiirabi ja üldarstiabi kriisistaabi moodustamise alused ja ülesanded.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud kriisimeetmed hõlmavad vastavalt olukorra kriitilisusele olukorraks ettevalmistavaid tegevusi, tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras või kriisiolukorras rakendatavaid tervishoiuteenuste ümberkorraldusi ning tervishoiuteenuste kvaliteedi nõudeid ja kättesaadavuse piiranguid ning tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru kasutusele võtmist.

(3) Terviseamet määrab haldusaktiga konkreetse kriisimeetme koos vajalike tegevuste ja tervishoiuteenuse osutajatega, kellele need kohalduvad. Edasilükkamatus olukorras antakse korraldus kriisimeetme rakendamise kohta suuliselt ning see vormistatakse haldusaktina esimesel võimalusel.

(4) Terviseamet kohaldab ainult sellist kriisimeedet, mis on proportsionaalne, arvestades sellega taotletavat eesmärki ja kohaldamist nõudvat olukorda. Terviseamet hindab konkreetse kriisimeetme vajalikkust pidevalt ning otsustab tervishoiualase hädaolukorra või kriisiolukorra lõppemisel ka sellega seonduva kriisimeetme lõpetamise.

(5) Terviseamet teavitab kriisimeetme rakendamisest ja selle lõpetamisest valdkonna eest vastutavat ministrit ja teisi asjassepuutuvaid asutusi ja isikuid.

(6) Valdkonna eest vastutav minister võib tervishoiu toimepidevust ohustavast olukorrast ning kriisiolukorrast tulenevate ülesannete täitmiseks kehtestada haldusaktiga kõigile tervishoiuteenuse osutajatele ajutised tervishoiuteenuste kvaliteedi nõuded ja kättesaadavuse piirangud ning tervishoiuteenuste osutamise tavapärasest erinevad ajutised nõuded juhul, kui piirangute ja nõuete kehtestamine ei ole ette nähtud käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud määrusega ning nõuete ja piirangute kehtestamine on vajalik.

(7) Terviseametil on õigus nimetada meditsiinijuht või -juhid, kes täidavad Terviseameti peadirektori antud ülesandeid ja koordineerivad tervishoiuteenuse osutajate tegevust tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras ning kriisiolukorras või selleks valmistumisel, sealhulgas juhivad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kriisistaapide tegevust.“;

21) seadust täiendatakse §-dega 582–585 järgmises sõnastuses:

„§ 582. Terviseameti ülesanded tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras ja kriisiolukorra ülesannete täitmisel ning selleks valmistumisel

Terviseameti ülesanded tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras ja kriisiolukorras ning nendeks valmistumisel on järgmised:
1) kavandab kooskõlas tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud piirangutega tervishoiutöötajate ning apteekide töötajate poolt töökohustuse täitmise korraldust ning peab selle üle arvestust tervishoiukorralduse infosüsteemis;
2) annab kooskõlas tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud piirangutega töökohustuse täitmiseks asjakohaseid korraldusi;
3) kaasab vajaduse korral teisi ministeeriume ning asjassepuutuvaid asutusi ja isikuid muudatuste ettevalmistamiseks tervishoiuteenuste toimepidevuse tagamiseks;
4) annab tervishoiuteenuse osutajatele haldusakte, lähtudes käesoleva seaduse § 581 lõike 1 alusel kehtestatud kriisimeetmetest, § 581 lõike 6 alusel kehtestatud ministri haldusaktidest ning muudest õigusaktidest;
5) omab ülevaadet nende tervishoiuteenuse osutajate hõivatusest, kes täidavad kriisiülesannet, ning koordineerib tervishoiualast infovahetust;
6) otsustab tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru ümberjagamise;
7) täidab muid käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesandeid.

§ 583. Püsiva kriisiülesandega tervishoiuteenuse osutaja ülesanded tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras ja kriisiolukorras ning nendeks valmistumisel

Püsiva kriisiülesandega tervishoiuteenuse osutaja, sealhulgas elutähtsa teenuse osutaja kohustused tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras ja kriisiolukorras ning nendeks valmistumisel on järgmised:
1) teavitab Terviseametit tervishoiuteenuse osutamise takistustest, abi vajadusest ning patsientide teise tervishoiuteenuse osutaja juurde ümberpaigutamisest olulises mahus;
2) teavitab Terviseametit täiendava personali ning täiendavate meditsiiniseadmete ja ravimite vajadusest;
3) annab Terviseametile tema nõudmisel tervishoiu toimepidevust ohustava olukorra või kriisiolukorra lahendamise juhtimiseks või selleks valmistumiseks vajalikku teavet;
4) teavitab õigel ajal oma patsiente tervishoiuteenuste osutamise ümberkorraldusest;
5) korraldab personali kriisialase väljaõppe;
6) täidab muid käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesandeid.

§ 584. Haldusmenetluse erisused

(1) Teabe käesoleva seaduse §-s 581 sätestatud Terviseameti ja valdkonna eest vastutava ministri haldusaktide kohta võib avaldada massiteabevahendis, kui haldusakti adressaatide arv on suurem kui 50.

(2) Käesoleva seaduse §-s 581 sätestatud haldusakt jõustub selle teatavaks tegemisel vahetule adressaadile või selle avaldamisel massiteabevahendis, kui haldusaktis eneses ei sätestata teist tähtaega.

§ 585. Terviseameti ülesanded piiriülese tervishoiualase humanitaarabi andmisel ja vastuvõtmisel

Terviseamet koordineerib riiklikul tasandil piiriülese tervishoiualase humanitaarabi (edaspidi humanitaarabi) andmist ja vastuvõtmist järgmiselt:

1) hindab humanitaarabi vajadust ja mahtu ning teeb vajaduse korral vastavasisulise ettepaneku valdkonna eest vastutavale ministrile;
2) hindab Eestis viibivate patsientide teistesse riikidesse suunamise vajadust ja teeb vajaduse korral vastavasisulise ettepaneku valdkonna eest vastutavale ministrile;
3) teeb koostööd rahvusvaheliste koostööpartneritega humanitaarabi väljasaatmisel ja vastuvõtmisel;
4) juhib humanitaarabi vastuvõtmist ja väljastamist, sealhulgas abi jagamist Eesti territooriumil;
5) osaleb oma haldusala rahvusvaheliste abitaotluste koostamisel koostöös asjaomaste ministeeriumide, asutuste ja isikutega;
6) täidab muid ülesandeid kooskõlas Vabariigi Valitsuse otsusega.“;

22) paragrahv 59 tunnistatakse kehtetuks;

23) paragrahvi 593 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kriisiolukorra lahendamisel võib tervise infosüsteemis olevaid isikuandmeid väljastada ja töödelda isiku tuvastamise eesmärgil.“;

24) paragrahvi 594 lõikeid 1 ja 4 täiendatakse peale sõnu „statistika vajadusteks“ tekstiosaga „või kriisiolukorraks valmistumise või selle lahendamise“;

25) paragrahvi 594 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Taotlus isikuandmete väljastamiseks kriisiolukorra lahendamise ülesande täitmisel vaadatakse läbi taotluse esitamisest arvates kümne tööpäeva jooksul, erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kahe kalendripäeva jooksul.

(52) Edasilükkamatul juhul ei kohaldata kriisiolukorras käesoleva paragrahvi lõikes 51 sätestatud tähtaegu ning andmed väljastatakse viivitamata juhul, kui see on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks või põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks. Isikuandmete väljastamisest teavitatakse esimesel võimalusel Andmekaitse Inspektsiooni ja uuringueetika komiteed.“;

26) seaduse 6. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõna „RIIKLIK“;

27) seaduse 6. peatükki täiendatakse §-ga 621 järgmises sõnastuses:

„§ 621. Järelevalve kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle

Järelevalvet käesoleva seaduse § 4 lõikes 3, § 17 lõikes 13 ja § 22 lõikes 43 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“;

28) paragrahv 621 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 621. Järelevalve kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle

„Järelevalvet käesoleva seaduse § 4 lõikes 3, § 7 lõikes 9, § 17 lõikes 13 ja § 22 lõikes 43 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 244. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse muutmine

Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Käesolevas paragrahvis nimetatud kindlustuskohustus ei kehti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses tähtajalise tegevusloa puhul, mis on antud kriisiolukorra ajaks.“;

2) paragrahvi 20 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) kahju, mis on tekkinud tervishoiutoimepidevust ohustava olukorra või kriisiolukorra tõttu või seoses terroriakti toimepanemisega;“.

§ 245. Toiduseaduse muutmine

Toiduseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesolevas seaduses sätestatakse toidu käitlemise alused, käitleja enesekontroll, toiduga varustamise tagamise abinõud, riigi tegevusvarusse kuuluva toiduvaru koosseis ja kasutusele võtmise tingimused ning riiklik järelevalve toidu ohutuse ja muudele nõuetele vastavuse tagamiseks.”;

2) paragrahvi 1 lõike 51 tekstiosa „hädaolukorra seaduses„ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses“;

3) paragrahvi 461 lõike 1 tekstiosa „hädaolukorra seaduses“ asendatakse tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses“;

4) paragrahvi 463 lõiget 3 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) toidujaekaubandus.“;

5) paragrahvi 464 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva seaduse § 463 lõike 3 punktis 4 sätestatud toidujaekaubanduses mõjutab märkimisväärselt elanikkonna toiduga varustamist ettevõtja, kelle turuosa toidujaekaubanduses on vähemalt kuus protsenti.“;

6) seaduse 71. peatükki täiendatakse §-ga 466 järgmises sõnastuses:

„§ 466. Toiduvaru koosseis ja kasutusele võtmise tingimused
 
(1) Riigi tegevusvarusse kuulub toidu varu (edaspidi toiduvaru). Toiduvaru hulka võib kuuluda teraviljavaru.
 
(2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada toiduvarus oleva toidu ja teraviljavaru koguste osakaalu, kogused või varu täpsema koosseisu ning toiduvaru väljaostmise ja uuendamise alused, kooskõlastades selle riigi tegevusvaru haldamise eest vastutava ministriga, ning taotleb selleks eelarvelised vahendid.
 
(3) Toiduvaru võetakse kasutusele elanikkonna elupäästva varuna käesolevas seaduses ja tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud korras.

(4) Teraviljavaru võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule anda kasutamiseks ka ettevõtjale tootmissisendina toidu või sööda tootmiseks või loomse toidu tootmise eesmärgil peetavate loomade söötmiseks.

(5) Vabariigi Valitsus kehtestab teraviljavaru tootmissisendina kasutusele võtmise otsustamisel seda kasutava ettevõtja majandustegevuse suhtes tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-s 62 sätestatud asjakohased piirangud.“;
 
7) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
 
„(41) Riiklikku järelevalvet toidu varustuskindluse tagamise nõuete täitmise üle teostab Põllumajandus- ja Toiduamet tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ning käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 246. Töövõimetoetuse seaduse muutmine

Töövõimetoetuse seaduse § 81 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kriisiolukorras võib töötukassa valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul pikendada isiku osalise või puuduva töövõime kestust, kui töövõime hindamine on kriisiolukorra tõttu objektiivsetel põhjustel oluliselt takistatud ja pikendamine on vajalik vähenenud töövõimega inimesele tema sotsiaalsete tagatiste säilimiseks, kuni kriisiolukorrast tingitud ümberkorralduse vajadus on ära langenud.“.

§ 247. Tulumaksuseaduse muutmine

Tulumaksuseaduse § 19 lõike 3 punktis 12 asendatakse tekstiosa „hädaolukorra seaduse § 44 ning riigikaitseseaduse § 551“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 150 alusel makstavalt õiglaselt hüvitiselt“.

§ 248. Tööstusheite seaduse muutmine

Tööstusheite seaduse § 78 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Loa andja võib kuni kuueks kuuks kirjalikult peatada kohustuse järgida vääveldioksiidi heite piirväärtust suure põletusseadme puhul, mis tavaliselt kasutab vähese väävlisisaldusega kütust, kui seadme käitaja ei suuda täita vääveldioksiidi piirväärtuse nõuet vähese väävlisisaldusega kütuse tarnete katkemise või katkemise ohu tõttu, kui see on vajalik teenuse kättesaadavuse ja toimepidevuse tagamiseks.“.

§ 249. Töötuskindlustuse seaduse muutmine

Töötuskindlustuse seaduse § 23 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Eesti Töötukassa püsivateks kriisiülesanneteks on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1, 31 ja 4 sätestatud ülesannete täitmine, tööturumeetmete seaduse §-s 18 nimetatud tööturutoetuse maksmine ning töötute, töövõime ja töövõimetoetuse, töötutoetuse ja käesoleva seaduse alusel kindlustatute ja hüvitiste maksmise üle arvestuse pidamine.“.

§ 250. Vabariigi Presidendi töökorra seaduse muutmine

Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 20 lõikes 3 asendatakse sõna „nelja“ sõnaga „viie“.

§ 251. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine

Vabariigi Valitsuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, territoriaalset terviklikkust ja põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu korral on Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab peale peaministri osa vähemalt kaks ministrit.“;

2) paragrahvi 37 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „riigikaitseseaduse § 9 lõikes 4“ tekstiosaga „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 33 lõikes 2“;

3) paragrahvi 60 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitseministeeriumi valitsemisalas on sõjalise riigikaitse korraldamine ja seoses sellega ettepanekute tegemine sõjalise riigikaitse kujundamiseks, sõjalise riigikaitse elluviimine, rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimine, mobilisatsiooni ettevalmistamine ja korraldamine, kaitseväeteenistuse korraldamine, Kaitseväe ja Kaitseliidu rahastamine ja varustamine, kaitsetööstuse arendamine, Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevuse kontrollimine, õhuruumi ja merepiiri valvamine ja kaitse ning merereostustõrjega seotud tegevuste korraldamine ja vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.“;

4) paragrahvi 77 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) nõustab Vabariigi Valitsust ja peaministrit;“;

5) paragrahvi 77 lõike 1 punkt 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„13) juhib riigi julgeolekuolukorra analüüsimist ja hindamist;“;

6) paragrahvi 77 lõiget 1 täiendatakse punktidega 131 ja 132 järgmises sõnastuses:

„131) koordineerib riigi strateegilist kommunikatsiooni;
132) kogub ja töötleb ühtlustatud riigiülese olukorrateadlikkuse tagamiseks tsiviilkriise ja riigikaitset puudutavat teavet;“;

7) paragrahvi 77 lõike 1 punkt 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„14) töötab välja tsiviilkriisipoliitika ja koordineerib selle elluviimist ning koordineerib laia riigikaitsepoliitika selle elluviimist;“;

8) paragrahvi 77 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Oma ülesannete täitmiseks teeb Riigikantselei koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikidega.“.

§ 252. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 72 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut kohaldatakse ka arestialustele.“;

2) seaduse 2. peatüki 8. jagu täiendatakse §-ga 722 järgmises sõnastuses: 

„722.  Vangla püsiv kriisiülesanne 

(1) Vangla püsiv kriisiülesanne on vangla toimepidevuse ja vangistuse täideviimise tagamine piiratult.

(2) Kriisiolukorraks käesoleva paragrahvi tähenduses on kriisiolukord tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses.“;

3) paragrahvi 109 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 109. Vangla saatemeeskond ja relvastatud üksus“;

4) paragrahvi 109 lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

5) seaduse 6. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 1091 järgmises sõnastuses:

„§ 1091. Vangla ülesannete täitmisse kaasamine

(1) Vangla võib kaasata vangla julgeolekut ja korda ohustava sündmuse lahendamisse ning kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute saatmiseks politseiametnikke juhul ja nii kaua, kui vangla ei saa ise õigel ajal või piisavalt tulemuslikult neid ülesandeid täita.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kaasatud politseiametnikul on vanglaametniku volitused.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande täitmisse politseiametnike kaasamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“.

§ 253. Veeseaduse muutmine

Veeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 112 lõikes 5 asendatakse sõna „hädaolukorra“ sõnaga „kriisiolukorra“;

2) paragrahvi 114 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Maandamiskava rakendamist korraldab Keskkonnaministeerium koostöös teiste ministeeriumide ja kohaliku omavalitsuse üksustega.

(2) Valmisolek üleujutusteks tagatakse päästeseaduse ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega sätestatud korras koostatud plaanide ja maandamiskavade kohaselt.“;

3) paragrahvi 188 lõike 1 punktides 1 ja 8 ning § 194 lõikes 4 asendatakse sõna „hädaolukorras“ sõnaga „kriisiolukorras“ vastavas käändes.

§ 254. Vedelkütuse seaduse muutmine

Vedelkütuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) kütuse hoiuteenuse osutamine on isiku poolt tema majandustegevuse raames teisele isikule kuuluva kütuse hoidmine ja ladustamine, välja arvatud kriisiülesannete täitmiseks vajalike vahendite ja varu hoidmine tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses;“;

2) paragrahvi 21 lõike 8 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) kütuse puhul, mis on tarbimisse lubatud vedelkütusega varustamisest tingitud kriisiolukorras.“;

3) paragrahvi 3 lõike 7 sissejuhatava osa tekstiosa „Hädaolukorra seaduse § 36 lõike 11 punktis 3“ asendatakse tekstiosaga „ Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 10“;

4) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ning selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

5) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Järelevalvet käesoleva seaduse § 3 lõikes 71 sätestatud elutähtsa teenuse nõuete täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 255. Vedelkütusevaru seaduse muutmine

Vedelkütusevaru seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Varu moodustab ja seda haldab tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 82 lõikes 3 sätestatud äriühing (edaspidi varu haldaja).“;

2) paragrahvi 7 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Varustamisraskuste korral võetakse varu kasutusele tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 92 lõikes 1, 2 või 3 sätestatud korras.“;

3) paragrahvi 71 lõikes 2 asendatakse sõnad „hädaolukorra seaduse“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse“.

§ 256. Veterinaarseaduse muutmine

Veterinaarseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 3 asendatakse sõnad „hädaolukorra seadust“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust“;

2) paragrahv 60 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 75 lõiget 1 täiendatakse pärast arvu „44“ tekstiosaga „, 441“;

4) paragrahvi 75 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 257. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 12 ja 13 järgmises sõnastuses:

„(12) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorda käsitatakse käesolevas seaduses väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse tähenduses.

(13) Käesolevas seaduses sätestatud massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra kohta sätestatut võib kohaldada ka massilisest sisserändest põhjustatud kriisi- ja eriolukorras.“;

2) paragrahvi 14 lõike 41 teises lauses asendatakse sõna „hädaolukorras“ sõnadega „massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras, kriisiolukorras“;

3) paragrahvi 31 lõike 4 esimeses lauses ja lõike 5 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „Käesoleva seaduse § 366 lõikes 1 nimetatud“ sõnadega „Massilisest sisserändest põhjustatud“;

4) 21. jao pealkirjas ja § 366 pealkirjas, lõigetes 31 ja 5, lõike 7 esimeses lauses, lõike 9 esimeses lauses, lõike 11 sissejuhatavas lauseosas ja punktis 7 ning lõikes 12 asendatakse sõna „hädaolukord“ sõnadega „massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukord“ vastavas käändes;

5) seaduse 2. peatüki 21 . jao pealkirja täiendatakse pärast sõna „hädaolukorras“ sõnadega „ja selle järgselt“;

6) seaduse 2. peatüki 21 . jagu täiendatakse §-ga 367 järgmises sõnastuses:

„§ 367. Rahvusvahelise kaitse taotleja majutamine massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra järgselt

Paragrahvi 366 lõikes 11 sätestatut kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse teenuse osutamisele vajadusel ka kuni 2 aastat pärast massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra lõppemist.“;

7) paragrahvi 52 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.

§ 258. Välismaalaste seaduse muutmine

Välismaalaste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 43 lõikes 32 asendatakse sõnad „hädaolukorras või eriolukorras“ tekstiosaga „massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras või kriisiolukorras“;

2) paragrahvi 43 täiendatakse lõikega 33 järgmises sõnastuses:

„(33) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorda käsitatakse käesolevas seaduses väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse tähenduses.“;

3) paragrahvi 106 lõikes 16 asendatakse sõnad „hädaolukorras või eriolukorras“ tekstiosaga „massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras või kriisiolukorras“;

4) paragrahvi 911 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11)  Pärast massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra või kriisiolukorra lõppu võib pikaajalist viisat Politsei- ja Piirivalveametis taotleda välismaalane, kellele on antud Eestis viibimise seaduslik alus käesoleva seaduse § 43 lõike 32 alusel.“.

§ 259. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 14 järgmises sõnastuses:

„§ 14. Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukord

(1) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukord käesoleva seaduse tähenduses on olukord, kus ootamatult saabub Eestisse ja viibib Eestis erakordselt palju välismaalasi ning see tekitab ettenägematult suure koormuse haldusasutustele, kohtutele ja rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusele või kinnipidamiskohtade mahutavusele.

(2) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra lahendamist juhib Politsei- ja Piirivalveamet, kes otsustab, kas olukord on massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukord. Politsei- ja Piirivalveamet otsustab massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra alguse ja lõpu ning teavitab võimalikult vara massilise sissrände ohust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel koostatud kriisiplaanis toodud osapooli.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet juhib massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra lahendamist tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel koostatud kriisiplaani kohaselt.

(4) Käesolevas seaduses sätestatud massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra kohta sätestatut võib kohaldada ka massilisest sisserändest põhjustatud kriisiolukorras.“;

2) paragrahvi 62 lõike 2 esimeses lauses ja lõike 3 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „Käesoleva seaduse § 154 lõikes 1 nimetatud“ sõnadega „Massilisest sisserändest põhjustatud“;

3) paragrahvi 13 lõikes 4 asendatakse sõnad „hädaolukorras või eriolukorras“ sõnadega „massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras“;

4) paragrahvi 154 pealkirjas, lõigetes 31 ja 5, lõike 6 punktis 7, lõike 7 esimeses lauses, lõike 9 esimeses lauses ning lõikes 10 asendatakse sõna „hädaolukord“ sõnadega „massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukord“ vastavas käändes.

§ 260. Välissuhtlemisseaduse muutmine

Välissuhtlemisseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 6 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) arutab Vabariigi Valitsuse esitatud arengukoostöö ja humanitaarabi põhimõtteid ning koos riigikaitsekomisjoniga julgeolekupoliitika aluseid enne nende Vabariigi Valitsuses heakskiitmist.“;

2) paragrahvi 9 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Riigikantselei töötab koos asjaomaste ministeeriumidega välja julgeolekupoliitika alused.“.

§ 261. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„41) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõiget 4.“;

2) paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„11) Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib isikut kinni pidada kuni 96 tundi.“.

§ 262. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Õiguskantsleri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:
„(12) Õiguskantsler teostab järelevalvet kriisiolukorra ja selle lõpetamise otsuse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud korras.“;

2) paragrahvi 61 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Kui õiguskantsleri volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll õiguskantsleri kandidaadi suhtes teostada kolme kuu jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või kui ühe kuu jooksul on võimalik sama lõike punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine. Julgeolekukontrolli teostamise tähtaja pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni.“.

§ 263. Ühistranspordiseaduse muutmine

Ühistranspordiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud liinivedu teostava vedaja püsiv kriisiülesanne on tagada liinivedu vastavalt pädeva asutusega sõlmitud avaliku teenindamise lepinguga või haldusaktiga pandud avaliku teenindamise kohustusele.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega või liinivedu korraldav pädev asutus avaliku teenindamise lepinguga või haldusaktiga kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kriisiülesande täitmiseks erisused, kui see on vajalik kriisiolukorra, eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.“;

2) paragrahvi 80 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Järelevalvet käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 264. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 73 lõike 3 punktis 5 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja on vee-ettevõtja, kes on määratud vee-ettevõtjaks käesoleva seaduse § 24 lõikes 3 sätestatud korras.“;

2) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust kriisiolukorras tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel.“;

3) paragrahvi 66 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Järelevalvet käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 sätestatud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.“.

§ 265. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. septembril.


1Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2557, mis käsitleb elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2008/114/EÜ (ELT L 333, 27.12.2022, lk 164–198).


Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2024
Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu
seletuskiri


1. Sissejuhatus 9
1.1 Sisukokkuvõte 10
1.2 Eelnõu ettevalmistajad 15
1.3 Märkused 16
2. Seaduse eesmärk 19
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 19
1. peatükk 20
Üldsätted 20
§ 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala 20
§ 2. Tsiviilkriis ja riigikaitse 21
§ 3. Kriisiolukord 23
§ 4. Tsiviilkriisiks valmistumise ja selle lahendamise ning riigikaitse tagamise põhimõtted 30
2. peatükk 34
Riigikaitse Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon 34
§ 5. Riigikaitse Nõukogu 34
§ 6. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon 35
3. peatükk 38
Kriisiolukorraks valmistumine 38
§ 7. Vabariigi Valitsuse ülesanne kriisiolukorraks valmistumisel 38
§ 8. Riigikantselei ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel 38
§ 9. Päästeameti ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel regionaalsel tasandil 40
§ 10. Kriisiülesannete määramine 41
§ 11. Üleriigiline riskianalüüs 46
§ 13. Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku ning põhiseadusliku institutsiooni riskianalüüs 50
§ 14. Vabariigi Valitsuse kriisiplaan 52
§ 15. Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisiplaan 55
§ 16. Finantssektori erisus 62
§ 17. Õppused 62
§ 18. Toimepidevus 63
§ 19. Objektikaitse 69
4. peatükk 72
Kriisiolukord 72
§ 20. Kriisiolukorra üle otsustamine 72
§ 21. Eriolukorra väljakuulutamine 74
§ 22. Eriolukorra lõpetamine 75
§ 23. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine 75
§ 24. Erakorralise seisukorra lõpetamine 77
§ 25. Sõjaseisukorra väljakuulutamine 78
§ 26. Sõjaseisukorra lõpetamine 80
§ 27. Mobilisatsioon ja selle väljakuulutamine 81
§ 28. Demobilisatsiooni väljakuulutamine 83
§ 29. Kriisiolukorraga seotud otsuste jõustumine ja avaldamine 84
§ 30. Rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine 85
§ 31. Kriisiolukorra lahendamise juhtimine 89
§ 32. Riigikantselei ja Päästeameti ülesanded kriisiolukorra lahendamisel 95
§ 33. Ühekordne kriisiülesanne 95
§ 34. Kaitseväe pädevus riigikaitselises kriisiolukorras 100
§ 36. Vabariigi Valitsuse pädevus erakorralise ja sõjaseisukorra ajal 108
§ 38. Teavitamine ja vaidluste lahendamine kriisiolukorras 110
§ 39. Kriisolukorra juhi pädevus kriisiolukorras 111
§ 40. Kriisiolukorras korralduste andmine 114
5. peatükk 118
Piiravad meetmed 118
§ 42. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine 119
§ 43. Proportsionaalsuse põhimõte 122
§ 44. Piirava meetmete kehtivus 123
§ 45. Lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavus 125
§ 46. Täitemenetluse peatamine 126
§ 47. Isikut tõendava dokumendi kaasaskandmine 127
§ 48. Sideteenuse ja sidevõrgule juurdepääsu piiramine 128
§ 49. Viibimiskeeld 131
§ 51. Avaliku ürituse korraldamise ja koosoleku pidamise piiramine 132
§ 52. Teadete ja õigusaktide avaldamise kohustus 133
§ 54. Kaitseväekohustuslase Eestist lahkumise piiramine 134
§ 57. Erakorralise ja sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piirava meetme edasilükkamatu kohaldamine 145
§ 58. Isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolitus 146
§ 59. Keelutund 147
§ 61. Majandustegevuse piiramine 149
§ 62. Streikide ja töösulgude keelamine 152
§ 63. Teabe levitamise keelamine 152
§ 64. Meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise piiramine 153
§ 66. Teabele juurdepääsu piiramine 155
§ 67. Sidevahendite kasutamise piiramine 156
§ 68. Sõnumisaladuse õiguse piiramine 157
§ 69. Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramine 161
§ 71. Sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramisest teavitamine 163
§ 72. Rahaliste hüvitiste ja toetuste maksmise erisused 165
6. peatükk 168
Kriisiülesanded 168
§ 73. Elutähtis teenus 168
§ 74. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja 171
§ 75. Elutähtsa teenuse osutaja 175
§ 76. Euroopa Liidu oluline elutähtsa teenuse osutaja 179
§ 77. Taustakontroll elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel 180
§ 78. Töötamise piirangud elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel 183
§ 79. Nõuandemissioon 185
§ 80. Asutustevaheline koostöö, teavitamine ja aruandlus 185
81. Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia 187
§ 82. Sõltumatu audit 188
§ 83. Kohaliku omavalitsuse üksuse kriisiülesanded 189
§ 84. Kohaliku omavalitsuse üksusele kriisiülesannete täitmisega tekkinud kulude hüvitamine 195
§ 85. Elanikkonnakaitse 197
§ 87. Viivitamatu ohuteate edastamine 200
§ 88. Varjumine 202
§ 89. Ulatuslik evakuatsioon 203
§ 90. Riigi tegevusvaru moodustamine, haldamine ja kasutamine 204
§ 91. Tegevusaru hoidmine 206
§ 92. Tegevusvaru kasutusele võtmine 207
§ 93. Tegevusvaruga seotud hanked 208
§ 94. Tegevusvaru andmed 210
§ 95. Tegevusvaru uuendamine ja vähendamine 210
7. peatükk 211
Kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise kohustused 211
§ 96. Kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus 212
§ 97. Kriisiülesandega ameti- ja töökoht 213
§ 98. Töökohustuse tekkimine 214
§ 99. Töökohustusest vabastamine 215
§ 100. Töökohustuse lõppemine 215
§ 101. Täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus 216
§ 102. Palga ja töötasu maksmise erisused kriisiolukorras 220
§ 103. Tööaja erisused 222
§ 104. Puhkuse katkestamine 223
§ 105. Kodanikukohustus 224
§ 106. Kodanikukohustuse täitmine 225
§ 107. Kodanikukohustuse täitmisest vabastamine 226
§ 108. Kodanikukohustust täitva isiku õigused 227
§ 109. Kodanikukohustuse täitmise lõppemine 228
§ 110. Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine 228
§ 111. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise piirangud 231
§ 112. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsus 233
§ 113. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise menetlus 237
8. peatükk 238
Haldusmenetluse erisused 238
§ 114. Tähtaja peatamine 238
§ 115. Isiku ja asutuse kohustused haldusmenetluse läbiviimisel 239
‎§ 116. Haldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisele 239
§ 117. Haldusakti ja muu dokumendi kättetoimetamine 242
§ 118. Menetlusosalise õiguste piiramine 244
§ 119. Haldusakti vormistamine 245
‎§ 120. Haldusakti teadmiseks edastamine ja avaldamine 247
§ 121. Konkureeriva kohustuse kehtivus kriisiolukorras 247
‎§ 122. Vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaeg 248
9. peatükk 249
Kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel vajaliku teabe töötlemine ja andmekogud 249
§ 123. Teabe töötlemine kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel 249
§ 124. Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine 250
§ 126. Andmesubjekti õiguste piiramine kriisiolukorras 254
§ 127. Isikuandmete töötlemine alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitsel 254
§ 129. Tsiviiltoetuse register 256
§ 130. Mobilisatsiooniregister 258
10. peatükk 258
Rahvusvaheline sõjaline koostöö 258
‎§ 131. Rahvusvaheline sõjaline koostöö 259
‎§ 132. Rahvusvaheline sõjaline operatsioon 261
‎§ 133. Kaitseväe kasutamine kollektiivse enesekaitse operatsioonil 262
‎§ 134. Kaitseväe kasutamine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil 263
§ 135. Väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamisel ning elluviimisel Kaitseväe osalemise otsustamine 265
§ 136. Väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel Kaitseväe osalemise otsustamine 266
‎§ 137. Välisriigi relvajõudude viibimine Eestis 266
‎§ 138. Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumine, Eesti Vabariigis viibimine ja ‎Eesti Vabariigist lahkumine ‎ 267
§ 139. Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval sõjalisel ‎operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmine ‎ 267
§ 140. Välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa andmine ‎muudel juhtudel 268
‎§ 141. Välisriigi relvajõudude transiit ‎ 268
§ 142. Välisriigi relvajõudude õigus kasutada jõudu 268
‎§ 143. Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava Eesti Vabariigis viibimise ‎seaduslik alus ‎ 270
§ 144. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalev muu isik ‎ 270
§ 145. Lennu- ja laevaloa väljastamine 271
11. peatükk 271
Riigivastutuse erisused 271
§ 146. Riigivastutuse erisused 271
§ 147. Kahju hüvitamine riigikaitselises kriisiolukorras 272
§ 148. Hüvitatav kahju riigikaitselises kriisiolukorras 275
§ 149. Kahju hüvitamise kord riigikaitselises kriisiolukorras 277
§ 150. Õiglase hüvitise maksmine‎ 278
§ 152. Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamine‎ 283
12. peatükk 284
Järelevalve 284
§ 162. Järelevalve kriisiolukorras tehtud otsuste üle 291
§ 163. Järelevalve kriisiolukorras vastuvõetud õigustloova akti üle 291
13. peatükk 292
Vastutus 292
§ 164. Elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine 292
§ 165. Kriisiolukorra lahendamiseks antud haldusakti täitmata jätmine 292
§ 166. Kriisiülesande täitmata jätmine või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastav täitmine 293
§ 167. Kodanikukohustuse täitmata jätmine või selle täitmise võimatusest teatamata jätmine 293
§ 171. Alaliselt ja ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti füüsilise kaitse nõuete rikkumine 296
§ 172. Menetlus 297
14. peatükk 299
Rakendussätted 299
§ 174. Abipolitseiniku seaduse muutmine 299
§ 175. Advokatuuriseaduse muutmine 299
§ 176. Alkoholiseaduse muutmine 301
§ 177. Asjaõigusseaduse muutmine 301
§ 178. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine 302
§ 179. Autoveoseaduse muutmine 303
§ 180. Avaliku teabe seaduse muutmine 303
§ 181. Avaliku teenistuse seaduse muutmine 304
§ 182. Eesti Panga seaduse muutmine 305
§ 183. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmine 306
§ 184. Ehitusseadustiku muutmine 307
§ 185. Elektrituruseaduse muutmine 309
§ 186. Elektroonilise side seaduse muutmine 309
§ 187. Erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamine 315
§ 188. Ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmine 315
§ 189. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine 315
§ 190. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine 315
§ 191. Hädaolukorra seaduse kehtetuks tunnistamine 316
§ 192. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine 317
§ 193. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine 317
§ 194. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine 318
§ 195. Kaitseliidu seaduse muutmine 319
§ 196. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine 321
§ 197. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine 323
§ 198. Karistusseadustiku muutmine 323
§ 200. Kaugkütteseaduse muutmine 324
§ 202. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine 325
§ 203. Kiirgusseaduse muutmine 326
§ 204. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine 326
§ 205. Kohtute seaduse muutmine 328
§ 206. Konsulaarseaduse muutmine 328
§ 207. Korrakaitseseaduse muutmine 328
§ 208. Krediidiasutuste seaduse muutmine 343
§ 209. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine 344
§ 210. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmine 354
§ 211. Käibemaksuseaduse muutmine 354
§ 212. Küberturvalisuse seaduse muutmine 354
§ 213. Lennundusseaduse muutmine 354
§ 214. Liiklusseaduse muutmine 356
§ 215. Maagaasiseaduse muutmine 357
§ 216. Maksukorralduse seaduse muutmine 358
§ 217. Meditsiiniseadme seaduse muutmine 358
§ 218. Meediateenuste seaduse muutmine 359
§ 219. Meresõiduohutuse seaduse muutmine 360
§ 220. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine 360
§ 221. Planeerimisseaduse muutmine 361
§ 222. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine 361
§ 223. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine 362
§ 224. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmine 362
§ 225. Päästeseaduse muutmine 364
§ 226. Päästeteenistuse seaduse muutmine 370
§ 227. Rahvastikuregistri seaduse muutmine 370
§ 228. Raudteeseaduse muutmine 370
§ 229. Ravimiseaduse muutmine 371
§ 230. Relvaseaduse muutmine 372
§ 231. Riigieelarve seaduse muutmine 372
§ 232. Riigihangete seaduse muutmine 374
§ 233. Riigikaitseseaduse kehtetuks tunnistamine 374
§ 234. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmine 374
§ 235. Riigikontrolli seaduse muutmine 378
§ 236. Riigipiiri seaduse muutmine 378
§ 237. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine 379
§ 238. Riigi Teataja seaduse muutmine 381
§ 239. Riigivaraseaduse muutmine 382
§ 240. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine 382
§ 241. Sadamaseaduse muutmine 382
§ 242. Tervisekassa seadus 383
§ 243. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine 383
§ 244. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse muutmine 394
§ 245. Toiduseaduse muutmine 394
§ 246. Töövõimetoetuste seaduse muutmine 396
§ 247. Tulumaksuseaduse muutmine 396
§ 248. Tööstusheite seaduse muutmine 396
§ 249. Töötuskindlustuse seaduse muutmine 396
§ 250. Vabariigi Presidendi töökorra seaduse muutmine 397
§ 251. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine 397
§ 252. Vangistusseaduse muutmine 401
§ 253. Veeseaduse muutmine 404
§ 254. Vedelkütuse seaduse muutmine 405
§ 255. Vedelkütusevaru seaduse muutmine 405
§ 256. Veterinaarseaduse muutmine 405
§ 257. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse, § 258. Välismaalaste seaduse ja § 259. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine 406
§ 260. Välissuhtlemisseaduse muutmine 406
§ 262. Õiguskantsleri seaduse muutmine 408
§ 263. Ühistranspordiseaduse muutmine 409
‎§ 264. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine 409
4. Eelnõu terminoloogia 410
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele 412
6. Seaduse mõjud 416
6. Seaduse mõjud 416
7. Rakendusaktid 463
8. Seaduse jõustumine 468
9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon 468




1. Sissejuhatus

Eesti peab olema valmis erinevateks kriisideks, nii tsiviil- kui ka sõjalisteks kriisideks, arvestusega, et kriisi iseloomu pole võimalik ennustada. Esineda võib korraga või järjest mitu eri valdkonna või raskusega kriisi, samuti võib esineda kaskaadkriise, kus üks kriis põhjustab kriisi teistes valdkondades. Ohupilt on muutunud keerulisemaks ja ohuallikad mitmekesisemaks. Esile on kerkinud riigipiire ületavad ohud, mille allikad on raskesti tuvastatavad ja mille mõju julgeolekule on samaväärne kui traditsioonilistel julgeolekuohtudel. Piir erinevate kriiside tekkepõhjuste vahel võib osutuda kriitilisel hetkel ähmaseks. Suure mõjuga kriiside lahendamine vajab võimalikult lühikest käsuahelat ja paljude osaliste koordineeritud juhtimist ja tegutsemist. Samuti võib suure mõjuga kriiside eskaleerumine tuua kaasa vajaduse välja kuulutada Eesti Vabariigi põhiseaduses (edaspidi PS) nimetatud eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra. Eeltoodut arvestades ja riigi julgeoleku tagamiseks vajaliku laia riigikaitse edendamiseks on Eestil vaja terviklikku ja ühtset vaadet kriisideks valmistumisele ning nende lahendamisele.

Eesti lähtub avarast julgeolekukäsitusest, mis on arusaam julgeolekust kui riigi ja selle rahva võimest kaitsta endale omaseid sisemisi väärtusi ning eesmärke mitmesuguste sisemiste ja väliste poliitiliste, sõjaliste, majanduslike ja ühiskondlike ohtude, riskide ning nende koosmõjude eest. Lai riigikaitse on osa avarast julgeolekukäsitusest. Laia riigikaitse kohaselt panustavad võimalike mittesõjaliste ja sõjaliste julgeolekuohtudega hakkama saamiseks riigikaitsesse oma pädevuse kohaselt nii sõjalise riigikaitse valdkonna kui ka tsiviilvaldkonna esindajad. 2016. aastal jõustunud riigikaitseseadus lõi eeldused riigikaitse laia käsituse rakendamiseks, sätestades riigikaitse juhtimise ja planeerimise alused, mis võimaldavad riiki kaitsta ja juhtida sarnastel põhimõtetel nii rahu- kui ka sõjaajal. Riigikaitseseaduse (edaspidi RiKS) koostamise käigus ei jõutud analüüsida ja lahendada kõiki teemasid, mis kerkisid üles vajaduse tõttu kiirelt ja paindlikult ohtudele reageerida, mistõttu algatati 2015. aasta sügisel riigikaitseõiguse revisjon (edaspidi revisjon)1. Revisjoni eesmärk oli täiendavalt analüüsida riigikaitseõiguse kitsaskohti ning töötada välja nüüdisaegse ja muutunud julgeolekuolukorra vajadusi arvestava riigikaitseõiguse regulatsiooni muudatused. Revisjoni tulemusena valmis riigikaitseseaduse eelnõu2, mille Vabariigi Valitsus võttis aprillis 2021. a Riigikogu menetlusest tagasi. Käimas oli COVID-19 kriis ja Eestis oli esimest korda kehtestatud tsiviilkriisi lahendamiseks eriolukord. Vahetut kriisikogemust oli mõistlik arvestada ka uue seaduse väljatöötamisel. Riigikaitseõiguse revisjoniga analüüsiti mitmeid teemasid, mis on ka käesoleva eelnõu koostamise keskmes. Käesoleva seaduse eelnõu koostamisel toetuti riigikaitseõiguse revisjoni analüüsidele ja analüüsi tulemusena valminud riigikaitseseaduse eelnõule. Veel on eelnõu koostamisel aluseks võetud Siseministeeriumi koostatud hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus ja COVID-19 kriisi 2020. ja 2021. aasta õppetunnid kriisireguleerimise poliitikale ning Ukraina sõja esialgsed õpituvastused.

Riigikaitsega seotud kriiside puhul ei saa juba mõnda aega eristada rahuaega sõjaajast. Piirid „rahu“ ja „sõja“ vahel on ähmastunud. Samuti muutub aina keerukamaks eristada nö puhast tsiviilkriisi hübriidrünnakust ning riigikaitselisest kriisist. Seetõttu on oluline luua ühtne raamistik igasuguste kriisidega toimetulemiseks, ja seda PSi etteantud raamides. PSi § 104 p 17 ja § 126 eristavad rahuaega ja sõjaaega, samas hõlmab riigikaitse väga erinevaid valdkondi (nt põhiseadusliku korra kaitse, küber- ja energiajulgeolek, majandusjulgeolek, informatsiooniline julgeolek, keskkonnajulgeolek, tehnoloogiajulgeolek, toidujulgeolek jne), mis on omavahel konvergeerunud ja ristsõltuvuses. Arengu tulemusena on transformeerunud ka riigikaitse olemus. Riigikaitse ei ole enam pelgalt sõjaline kaitse, mis hõlmab relvajõudude tegevust konventsionaalsete rünnete tõrjumiseks.

Samuti peavad riik ja ühiskond olema valmis tsiviilkriisideks ning nende lahendamiseks. Ka tsiviilkriisiga toimetulek mõjutab riigi julgeolekut. Tsiviilkriisi lahendamisel tuleb tagada elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimine. Tsiviilkriisideks valmisoleku loomiseks ja nende lahendamiseks kasutatakse paljuski sama ressurssi, mida laia riigikaitse jaoks – nii avalikust kui ka erasektorist. Seetõttu on vältimatult vajalik vaadata tsiviilkriisideks valmistumist, nende lahendamist ja laia riigikaitset ühes raamis, sh eesmärgiga tagada riigi ja ühiskonna parim võimalik ettevalmistus kriisi lahendamiseks ja õigusselgus. Seetõttu on käesolevasse eelnõusse inkorporeeritud kõikideks suure mõjuga kriisideks valmistumine ja nende lahendamine.

Riigikaitse ja tsiviilkriiside valdkonda reguleerivad seadused – riigikaitseseadus (RiKS), erakorralise seisukorra seadus (ErSS), hädaolukorra seadus (HOS), Kaitseväe korralduse seadus (KKS), korrakaitseseadus (KorS), politsei ja piirivalve seadus (PPVS), päästeseadus (PäästeS) jne – vajavad omavahel selgelt seostamist ning ühtlustamist, et vältida õiguslike regulatsioonide dubleerimist ja vastuolusid.

1.1 Sisukokkuvõte

Käesolevas eelnõus on ühendatud ja uuendatud seni eraldi seadustena kehtivad ErSS, RiKS ja HOS. Eelnõuga nähakse ette järgmised olulisemad muudatused:

1. Ühtne kriisideks valmistumise ja nende lahendamise raamistik

Koondatakse ühte seadusesse PSis nimetatud erikorrad (eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord), nendeks valmistumine, nende juhtimine ning nende lahendamiseks kohaldatavad meetmed, et tekiks terviklik vaade võimalikult väikese hulga ja omavahel loogiliselt süstematiseeritud õigusaktide alusel.

Selleks a) võetakse kasutusele kriisiolukorra termin, b) ühtlustatakse seni erinevas õiguslikus raamistikus ja erinevatel alustel korraldatud planeerimist ning c) luuakse ühtsed alused suure mõjuga kriiside lahendamiseks Vabariigi Valitsuse ja peaministri juhtimisel.

• Kriisiolukorra termini kasutusele võtmine

Luuakse uus üleriigiline juhtimise ja meetmete kogum „kriisiolukord“.
Kriisiolukorra otsustab Vabariigi Valitsus ja kriisiolukorda on võimalik kehtestada nii tsiviilkriisi kui ka riigikaitselise kriisi lahendamiseks. Kriisiolukorra üle otsustamisel lähtub Vabariigi Valitsus asjaomaste asutuste esitatud ohuhinnangust ja muust asjassepuutuvast teabest.

Kriisiolukord kehtestatakse tsiviilkriisi lahendamiseks või riigikaitse tagamiseks või kui on oht nimetatud olukordade tekkeks ning kui olukorra lahendamiseks on vaja tagada mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsus ning koordineeritus ja kui olukorra lahendamine ei ole võimalik käesolevas seaduses sätestatud juhtimiskorraldust ja isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning tavapärasest rohkem võimeid, sh vahendeid ja varusid kaasamata.

Kriisiolukorra kehtestamise eeldus on, et sündmuse lahendamine ei ole võimalik ilma:
1) eelnõus toodud kriisiolukorraks ettenähtud juhtimiskorraldust rakendamata;
2) kriisiolukorras kohaldatavaid meetmeid rakendamata;
3) mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsust ning koordineeritust tagamata ja
4) tavapärasest rohkem võimeid, vahendeid ja varusid kaasamata.

Kriisiolukord hõlmab kõiki neid sündmusi, mis võivad ohustada riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda, rahva eksistentsi, põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustada vahetult paljude inimeste elu ja tervist või põhjustada suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju, st need on sündmused, mille mõju on laiaulatuslik (puudutavad kogu ühiskonda) ja kus riigil on vaja asuda tegema ettevalmistusi, et end ähvardavate ohtude või realiseerunud ohtude eest kaitsta.

Eelnõuga tekib üks terviklik raamistik, mille kaudu Vabariigi Valitsuse ja peaministri juhtimisel lahendatakse nii suure mõjuga tsiviilkriise kui ka mittesõjalisi ja sõjalisi riigikaitsekriise.

• Kriisideks valmistumine ja valmistumise planeerimine

Ühtlustatakse kriisideks valmistumist ja selleks planeerimist. Hakatakse koostama üleriigilist riskianalüüsi, mis hõlmab nii tsiviilkriisidega seotud riske kui ka riigikaitsega seotud ohte. Samuti hakkavad asutused, kellele on määratud kriisiülesanded, koostama oma asutuse või teenuse põhist riskianalüüsi. Üleriigiline riskianalüüs on aluseks Vabariigi Valitsuse kriisiplaanile ja sellest tehakse avalik kokkuvõte. Üleriigilist riskianalüüsi võtavad arvesse nii kriisiplaanide koostajad kui ka elutähtsa teenuse osutajad oma riskianalüüsi ja toimepidevuse plaani koostamisel.

Uue plaanide süsteemi puhul lähtutakse kolmetasandilisest lähenemisest. Plaanide koostamiseks tekib üks protsess, nii et kõigil osalistel oleks võimalik koostada plaan nii kriisiolukorraks kui ka selle lävendi alla jäävateks väiksemateks sündmusteks.

Hakatakse koostama uut planeerimisdokumenti (senise riigi kaitsetegevuse kava edasiarendus) – Vabariigi Valitsuse kriisiplaani, mis hõlmab valmistumist nii tsiviilkriisideks kui ka riigikaitsekriisideks. Kõik asutused ja juriidilised isikud, kellele on määratud kriisiülesanded (sealhulgas elutähtsa teenuse osutajad), koostavad oma kriisiplaani. Kriisiplaane koostavad ka kõik kohaliku omavalitsuse üksused.

• Kriisiolukorra lahendamine

Koondatakse ühte seadusesse PSis nimetatud erikorrad, nende juhtimine ning nende lahendamiseks kohaldatavad meetmed. Sätestatakse, et kriisiolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erikorra lahendamist juhib peaminister. Kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutab eelnevalt määratud valitsusasutus (nt Kaitsevägi, Päästeamet), Finantsinspektsioon või elutähtsa teenuse korraldaja (nt kohaliku omavalitsuse üksus, Eesti Pank).

Kriisiolukorda lahendavad asutused määratakse ülesannete jäävuse põhimõttel Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis. Et tagada juhtimiskorralduse selgus ja ühetaolisus erinevates kriisides, siis kaotatakse eriolukorra tööde juhtide ja sisekaiteülema funktsoonid. Kui ilmnenud asjaolude tõttu on vaja välja kuulutada erakorraline või sõjaseisukord või mobilisatsioon, siis teeb seda PSist lähtuvalt Riigikogu. Erandjuhul võib sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja kuulutada ka Vabariigi President. Vabariigi Valitsus võib loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud olukorra lahendamiseks välja kuulutada eriolukorra, kui olukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas seaduses eriolukorra ajaks ette nähtud juhtimisvolitusi, isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, sealhulgas täiendavaid finantsjuhtimise abinõusid rakendamata.

Eriolukorra väljakuulutamise eeltingimuseks ei ole enam asutusepoolne olukorra otsustamine – kehtiva õiguse kohaselt peab eelnema eriolukorra väljakuulutamisele hädaolukord.

Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti põhiseaduslikku korda (riigi aluspõhimõtteid) ähvardava ohu korral.

Sõjaseisukord kuulutatakse välja, kui esineb oht Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu – oht riigi eksistentsile ja rahva säilimisele. Lisaks sätestatakse eelnõus erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise korraldus, mis kehtivas õiguses puudub.

Samuti seotakse eelnõuga finantskriiside lahendamine – Vabariigi Valitsusele nähakse ette võimalused kohaldada suure mõjuga kriisi korral teatud meetmeid ka finantssektori suhtes.

2. Põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed kriisiolukorras

Eelnõuga täpsustatakse ja täiendatakse kriisiolukorras rakendatavaid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid. Võrreldes kehtiva õigusega sätestatakse uued piiravad meetmed: liikumispiirang, viibimiskeeld, keelutund, ühingu ja sihtasutuse tegevuse peatamine, teabele juurdepääsu piiramine, sõnumisaladuse ning kodu ning perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramine.

Eelnõuga laiendatakse hüvitiste ja toetuste vähendamise võimalusi ning nähakse suure mõjuga kriisi korral ette võimalus nende maksmine peatada ja neid vähendada. Riigi finantsvarade ja -reservide ümbersuunamine on vajalik riigi tuumikfunktsioonide täitmisel ja riigi püsimajäämise tagamisel. Kuivõrd riik nõuab isikutelt suuremat talumiskohustust, siis annab riik isikule täiendavad kaitsetagatised. Selleks et kõigile isikutele oleks tagatud omandi säilimine, on eelnõu järgi lepingulise kohustuse rikkumine vabandatav, kui riik on vähendanud või peatanud isikutele makstavaid hüvitisi ja toetusi, tööandja on vähendanud kriisiolukorrast tingitud asjaolude tõttu palka või töötasu või isik on asunud täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid. Samal põhjusel peatatakse füüsilise isiku suhtes läbiviidav rahaliste nõuete ning rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine.

3. Kriisiülesanded

Võetakse kasutusele praeguste riigikaitseülesannete ja hädaolukordade asemel „kriisiülesannete“ kontseptsioon, et lihtsustada ning muuta läbipaistvamaks ülesanded, mille täitmine on vajalik ükskõik millise kriisi lahendamiseks, leevendamiseks, toetavaks tegevuseks või ühiskonna toimimise tagamiseks kriisis. Püsiva kriisiülesande määramise eesmärk on tagada, et isikul või asutusel on piisavad vahendid ja personal talle määratud ülesande koheseks ja kiireks täitmiseks.

Eelnõuga nähakse ette kahesugused kriisiülesanded: püsivad ja ühekordsed (sarnaselt kehtivale RiKSsile: püsiv riigikaitseülesanne ja ühekordne riigikaitseülesanne). Püsivad kriisiülesanded määratakse enne kriisiolukorda. Ühekordsed kriisiülesanded on ülesanded, mille täitmist riik ei ole ette näinud, kuid mille täitmise vajadus tekib kriisiolukorras. Kriisiülesanded määratakse eelnõuga Eesti Advokatuurile, Tervisekassale, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Eesti Rahvusringhäälingule, sadamapidajale jt.

Kriisiülesannetesse hõlmatakse ka praegune elutähtsa teenuse regulatsioon – kõigist elutähtsa teenuse osutajatest saavad püsiva kriisiülesande täitjad, kelle ülesanne on tagada elutähtsa teenuse toimimine nii tavaolukorras kui ka riigikaitsekriisi ajal. Praegu kohaldatakse elutähtsa teenuse osutajatele riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisel ja lahendamisel hädaolukorra seaduses nõudeid niivõrd, kuivõrd muudes seadustes ei sätestata teisiti. Kuna riigikaitseseaduses ning valdkonna eriseadustes ei ole täpsustatud elutähtsa teenuse osutajate riigikaitselased ülesanded on see põhjustanud ebaselgust, mis kuidas tuleb valmistuda riigikaitselisteks kriisideks ja mis tasemel teenust osutada sellistel juhtudel. Eelnõuga see kitsaskoht kõrvaldatakse.

Laiendatakse ka elutähtsate teenuste osutajate ringi – eelnõu jõustumisel on elutähtis teenus ka toidu jaekaubanduse toimimine. Paralleelselt on menetluses hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu3 (HOS CER eelnõu), millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2557, mis käsitleb elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2008/114/EÜ (CER direktiiv). Nimetatud eelnõuga tehtavad muudatused hädaolukorra seaduses ja teistes sellega seotud seadustes direktiivi ülevõtmiseks ja elutähtsate teenuste regulatsiooni korrastamiseks jõustuvad enne tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastuvõtmist. Käesoleva eelnõu koostamisel arvestatakse seda ja seepärast ei käsitleta neid muudatusi siin eelnõus uute muudatustena. Valdkonna eriseaduste muudatused käesolevas eelnõus on esitatud arvestusega, et HOS CER eelnõuga kavandatud muudatused on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastuvõtmise hetkeks jõustunud.

Lisaks on Riigikantseleis kavas teha kriisiülesannetest kriisirollide paremaks mõtestamiseks avalik kokkuvõte.

Kriisiülesannetega seotakse ka kriisiülesannetega ameti- ja töökohad, mille aluseks on RiKS-i alusel hetkel kehtiv riigikaitseliste ameti- ja töökohtade regulatsioon. Kriisiülesannetega ameti- ja töökohad on kasutatavad nii tsiviil- kui riigikaitselises kriisis.

4. Toimepidevus

Kõik asutused ja juriidilised isikud, kellele eelnõu järgi määratakse püsivad kriisiülesanded, ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad tagama oma toimepidevuse. Toimepidevus on n-ö baashügieenina osa asutuse sisemisest töökorraldusest, see on suutlikkus järjepidevalt toimida ja tagada igal ajal valmidus asutusele pandud ülesandeid täita.

5. Kohaliku omavalitsuse üksused

Eelnõu koondab ja sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse kriisiülesanded, mis on järgmised:
1) elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise korraldamine (veevarustus, kanalisatsioon, kaugküte, teede korrashoid), sh koordineerida ja nõustada elutähtsa teenuse osutajaid, teha järelevalvet, kehtestada toimepidevuse nõuded teenuste kohta, korraldada õppusi, teha kommunikatsiooni, koostada kriisiplaan;
2) kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil evakuatsioonikohtade määramine ja kasutusele võtmine, kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil viibivate isikute ulatuslikule evakuatsioonile kaasaaitamine, teise kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumilt evakueeritud isikute vastuvõtmisele kaasaaitamine ja evakueeritud isikutele evakuatsioonikohas vähemalt toidu ja joogivee võimaldamine;
3) koduteenuse korraldamine;
4) väljaspool kodu üldhooldusteenuse korraldamine;
5) asendushooldusteenuse korraldamine;
6) turvakoduteenuse korraldamine;
7) vältimatu sotsiaalabi tagamine;
8) abivajavate ja hädaohus olevate laste, sealhulgas perekonnast eraldatud või kriisiolukorra tõttu perekonnast lahutatud laste abistamine;
8) toimetulekutoetuse maksmine;
9) lastehoiuteenus;
10) alus-, põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse tagamine;
10) oma territooriumil viibivate isikute teavitamise tagamine kriisiolukorras.

Kõik kohaliku omavalitsuse üksused hakkavad koostama kriisiplaane, et olla valmis neile pandud ülesannete täitmiseks ja nende territooriumil asetleidvate kriiside lahendamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt koostavad kriisiplaane üksnes need kohaliku omavalitsuse üksused, kelle territooriumil elab rohkem kui 10 000 elanikku.

6. Elanikkonnakaitse

Eelnõu sätestab esmakordselt õigusakti tasandil elanikkonnakaitse. Elanikkonnakaitse eesmärk on tagada inimeste elu ja tervise kaitse ja toimetulek kriisiolukorras. Elanikkonnakaitse on riigi ja ühiskonna tegevused, mis tagavad inimeste valmisoleku kriisiolukorras ise toime tulla, kaitsevad inimesi kriisiolukordadest tulenevate ohtude eest ja abistavad nende tagajärgedega toimetulemisel. Elanikkonnakaitse tegevused on eelkõige ohuteavitus, päästetööd, ulatuslik evakuatsioon, varjumine, esmaabi ja katastroofimeditsiin, vältimatu sotsiaalabi, psühhosotsiaalne abi kriisides ning muu elanikele hädavajalik abi. Päästeamet saab elanikkonnakaitse eest vastutavaks juhtasutuseks, kuid iga asutus vastutab oma valdkonna elanikkonnakaitse tegevuste eest ka ise.

7. Järelevalve ja vastutus

Eelnõu sätestab nii riikliku kui ka haldusjärelevalve tegemise kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise nõuete täitmise üle. Samuti reguleeritakse eelnõuga riikliku järelevalve tegemine isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete täitmise üle. Vastutuse peatükis on sätestatud väärteokoosseisud ja -karistused eelnõus sätestatud kohustuste täitmata jätmise sanktsioneerimiseks.

8. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine avaliku korra kaitsesse

Eelnõuga korrastatakse ja täpsustatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise aluseid ehk korrakaitseorgani ülesandeid, mille täitmisse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata. Kaitseväele ja Kaitseliidule antakse volitused kohaldada lisaks vahetule sunnile ka riikliku järelevalve erimeetmeid (nt küsitlemine, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus jne) lähtuvalt ülesannetest, mille täitmises osaletakse. Erimeetmete kohaldamise eeldus on eelnevalt läbitud vastav väljaõpe. Kui Kaitseväge või Kaitseliitu soovitakse kaasata erimeetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitustega, teeb kaasamise otsuse jätkuvalt Vabariigi Valitsus, nii nagu on ka kehtivas õiguses sätestatud, lisaks Vabariigi Presidendi nõusolek. Uudsena on seaduses täpsustatud, kuidas kaasamine lõpetatakse. Juhul kui jätkuv Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamine takistaks oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist, võib kaasamise otsustanud organ kaasamise enne tähtaega lõpetada, teavitades sellest enne korrakaitseorganit.

Eelnõuga koondatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise üldised põhimõtted ja alused KorSi ning sätestatakse volitusnorm ühise rakendusakti andmiseks, milles reguleeritakse kaasamise üksikasju. Eriseadustes säilitatakse vaid erandid ja hädavajalikud viited KorSile. Sellega välditakse paralleelseid ja üksteist kordavaid regulatsioone eriseadustes.

9. Muud muudatused

Sarnaselt HOSiga reguleeritakse eelnõus riigi tegevusvaruga seonduv. RiKSi eeskujul on ka eelnõus võimalus panna isikutele kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustustust, mis saab olla nii ameti- ja töökohapõhine kui ka ühekordne kriisiaegne kohustus kodanikukohustuse näol. RiKSi eeskujul nähakse ette asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise regulatsioon, samuti saab Päästeamet õiguse asju sundkasutusse võtta ja sundvõõrandada varjumise ja evakuatsiooni läbiviimiseks. Nähakse ette riigivastutuse eriregulatsioon kriisiolukorras. Samuti sätestatakse eelnõus rahvusvahelist sõjalist koostööd puudutav. Eelnõuga sätestatakse nii kriisideks valmistumiseks kui ka nende lahendamiseks vajaliku teabe saamise alused, sealhulgas luuakse senisest täpsem reeglistik ka isikuandmete töötlemiseks ja nende andmete kaitseks.

1.2 Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Riigikantselei koostöös teiste asjassepuutuvate ministeeriumide, asutustega ja huvirühmade ja erialaliitudega. Eelnõu ja seletuskirja koostamisel on tehtud tihedat koostööd ministeeriumide ja nende allasutustega (Päästeametiga, Politsei- ja Piirivalveametiga, Kaitsepolitseiametiga jne). Eelnõu põhialuseid ja eelnõuga planeeritavaid muudatusi on tutvustatud Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni riigikaitse ja kriisireguleerimise alakomisjonis, Riigikogu riigikaitsekomisjonis ja väliskomisjonis, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, regionaalsete kriisikomisjonide ühisistungil, erinevatele ministeeriumidele, nende allasutustele ja Eesti Pangale, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, linna- ja vallasekretäride infopäeval ning Siseministeeriumi ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu töörühmas. Täpsem ülevaade kohtumistest on toodud seletuskirja lõpus. Ministeeriumidega on korraldatud stsenaariumipõhine arutelu, et testida eelnõus esitatud lahendusi.

Eelnõu ja seletuskirja peatükkide kaupa on koostajad järgmised:
1.–4. peatükk Riigikantselei õigusosakonna juhataja Kristi Purtsak ([email protected]) koos Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo ametnikega;
5. peatükk (piiravad meetmed) Riigikantselei õigusosakonna nõunik Eero Svarval ([email protected]) ja Kristi Purtsak;
6. peatüki 1. ja 2. jagu (elutähtsad teenused ja KOVi ülesanded) Kristi Purtsak ja Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo nõunikuga Galina Danilišinaga ([email protected]);
6. peatüki 3. jagu (elanikkonnakaitse) Eero Svarval, Kristi Purtsak ja Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo nõunik Gerli Aavik-Märtmaa ([email protected]);
6. peatüki 4. jagu (riigi tegevusvaru) Kristi Purtsak koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Eesti Varude Keskuse töötajatega;
7. peatüki 1. ja 2. jagu (töökohustus ning töö- ja teenistussuhete erisused) Kristi Purtsak ja Eero Svarval koos Sotsiaalministeeriumi (nüüdsest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi) teenistujatega;
7. peatüki 3. ja 4. jagu ja 8. peatükk Kristi Purtsak;
8. peatükk Kristi Purtsak ja Eero Svarval;
9. peatükk (teabe töötlemine ja andmekogud) Eero Svarval koos Justiitsministeeriumi teenistujatega;
10. peatükk (rahvusvaheline sõjaline koostöö) Kristi Purtsak koos Kaitseministeeriumi teenistujatega;
11. peatükk (riigivastutuse erisused) Kristi Purtsak;
12. ja 13. peatükk (järelevalve ja vastutus) Kristi Purtsak ja Eero Svarval;
14. peatükk (rakendussätted) Kristi Purtsak ja Eero Svarval koos Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo ametnikega ja vastavate valdkondade ministeeriumidega.

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Riigikantselei tugitegevuste osakonna keeletoimetaja Piret Grigorjeva ([email protected]).

1.3 Märkused

Eelnõus nähakse ette muudatused järgmistes seadustes (88):
• abipolitseiniku seadus (RT I, 06.07.2023, 9)
• advokatuuriseadus (RT I, 05.05.2022, 5)
• alkoholiseadus (RT I, 28.09.2023, 1)
• asjaõigusseadus (RT I, 17.03.2023, 58)
• atmosfääriõhu kaitse seadus (RT I, 22.09.2023, 1)
• autoveoseadus (RT I, 22.12.2023, 7)
• avaliku teabe seadus (RT I, 07.03.2023, 11)
• avaliku teenistuse seadus (RT I, 06.07.2023, 21)
• Eesti Panga seadus (RT I, 01.03.2023, 45)
• Eesti Rahvusringhäälingu seadus (RT I, 27.02.2022, 2)
• ehitusseadustik (RT I, 09.08.2022, 14) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• elektrituruseadus (RT I, 30.11.2022, 12) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• elektroonilise side seadus (RT I, 01.03.2023, 20)
• ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seadus (RT I, 21.04.2020, 9)
• Euroopa Liidu kodaniku seadus (RT I, 06.07.2023, 26)
• Finantsinspektsiooni seadus (RT I, 06.07.2023, 28)
• isikuandmete kaitse seadus (RT I, 11.03.2023, 11)
• isikut tõendavate dokumentide seadus (RT I, 06.07.2023, 35)
• julgeolekuasutuste seadus (RT I, 14.03.2023, 25)
• Kaitseliidu seadus (RT I, 06.07.2023, 36)
• Kaitseväe korralduse seadus (RT I, 27.01.2023, 3)
• kaitseväeteenistuse seadus (RT I, 20.02.2024, 5)
• karistusseadustik (RT I, 06.07.2023, 40)
• karistusregistri seadus (RT I, 14.03.2023, 27) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• kaugkütteseadus (RT I, 09.08.2022, 26) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• kemikaaliseadus (RT I, 03.02.2023, 5)
• keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (RT I, 28.09.2023, 10)
• kiirgusseadus (RT I, 30.06.2023, 26)
• kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (RT I, 30.06.2023, 28)
• kohtute seadus (RT I, 04.01.2024, 4)
• konsulaarseadus (RT I, 20.06.2022, 58)
• korrakaitseseadus (RT I, 14.03.2023, 29)
• krediidiasutuste seadus (RT I, 17.03.2023, 17)
• kriminaalmenetluse seadustik (RT I, 06.07.2023, 50)
• kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus (RT I, 04.01.2024, 3)
• käibemaksuseadus (RT I, 21.11.2023, 11)
• küberturvalisuse seadus (RT I, 06.08.2022, 18)
• lennundusseadus (RT I, 30.06.2023, 33) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu
• liiklusseadus (RT I, 22.12.2023, 5)
• maagaasiseadus (RT I, 30.06.2023, 37) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu
• meditsiiniseadme seadus (RT I, 11.03.2023, 70)
• meediateenuste seadus (RT I, 15.06.2022, 3)
• meresõiduohutuse seadus (RT I, 30.12.2023, 3)
• nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (RT I, 11.03.2023, 72)
• planeerimisseadus (RT I, 30.06.2023, 57)
• politsei ja piirivalve seadus (RT I, 06.07.2023, 65)
• puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (RT I, 30.06.2023, 59)
• põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (RT I, 07.03.2019, 4)
• päästeseadus (RT I, 06.07.2023, 68)
• päästeteenistuse seadus (RT I, 06.07.2023, 69)
• rahvastikuregistri seadus (RT I, 06.07.2023, 73)
• raudteeseadus (RT I, 30.12.2023, 5) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• ravimiseadus (RT I, 20.06.2022, 75) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• relvaseadus (RT I, 06.07.2023, 13)
• riigieelarve seadus (RT I, 22.12.2023, 12)
• riigihangete seadus (RT I, 06.07.2023, 78)
• Riigikogu kodu- ja töökorra seadus (RT I, 02.06.2020, 9)
• Riigikontrolli seadus (RT I, 02.06.2021, 13)
• riigipiiri seadus (RT I, 27.09.2023, 2)
• riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus (RT I, 07.03.2023, 10)
• Riigi Teataja seadus (RT I, 11.03.2023, 85)
• riigivaraseadus (RT I, 06.07.2023, 84)
• riikliku pensionikindlustuse seadus (RT I, 14.12.2023, 7)
• sadamaseadus (RT I, 20.06.2022, 51) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• Tervisekassa seadus (RT I, 11.03.2023, 57)
• tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I, 15.12.2023, 14) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (RT I, 29.04.2022, 1)
• toiduseadus (RT I, 17.11.2021, 20) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu avaldamist
• töövõimetoetuste seadus (RT I, 06.07.2023, 112)
• tulumaksuseadus (RT I, 21.11.2023, 8)
• tööstusheite seadus (RT I, 25.10.2022, 6)
• töötuskindlustuse seadus (RT I, 06.07.2023, 111)
• Vabariigi Presidendi töökorra seadus (RT I, 27.06.2017, 11)
• Vabariigi Valitsuse seadus (RT I, 30.06.2023, 11)
• vangistusseadus (RT I, 06.07.2023, 115)
• veeseadus (RT I, 30.06.2023, 102)
• vedelkütuse seadus (RT I, 30.06.2023, 96) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu
• vedelkütusevaru seadus (RT I, 30.06.2023, 99)
• veterinaarseadus (RT I, 30.06.2023, 103)
• välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (RT I, 06.07.2023, 119)
• välismaalaste seadus (RT I, 06.07.2023, 121)
• väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (RT I, 06.07.2023, 126)
• välissuhtlemisseadus (RT I, 31.01.2023, 6)
• väärteomenetluse seadustik (RT I, 20.02.2024, 10)
• õiguskantsleri seadus (RT I, 26.05.2020, 11)
• ühistranspordiseadus (RT I, 30.06.2023, 104)
• ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (RT I, 27.09.2023, 4) - uus avaldamismärge pärast HOS eelnõu

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks järgmised seadused:
1) hädaolukorra seadus (RT I, 09.08.2022, 25);
2) erakorralise seisukorra seadus (RT I, 06.05.2020, 5);
3) riigikaitseseadus (RT I, 27.01.2023, 14).

Eelnõu puutumus Euroopa Liidu õigusega on välja toodud seletuskirja 5. peatükis.
Eelnõu väljatöötamise alus on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 punkt 1.2.3: Ühiskonna kriisikindluse suurendamiseks ja selgema kriisijuhtimise tagamiseks uuendame õigusruumi, võttes vastu tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse.

Eelnõu väljatöötamisele eelnes valmisolekuseaduse väljatöötamiskavatus, mis esitati eelnõude infosüsteemi kooskõlastamisele 16. juulil 2021. a.4 Tagasiside VTKle esitas 11 ministeeriumi, Eesti Pank, Pangaliit, Riigikohus, Riigikogu Kantselei, Põllumajandus. Ja Toiduamet, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Haiglate Liit ja Eesti Haigekassa. Eelnõus on VTKle esitatud tagasisidega arvestatud.

Käesoleva eelnõu koostamisel on tuginetud ka riigikaitseõiguse revisjoni põhjalikele analüüsidele5 ning nende alusel koostatud riigikaitseseaduse eelnõule.6

Kõnealune eelnõu on seotud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga7, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2557, mis käsitleb elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2008/114/EÜ (ka CER direktiiv).

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu üldine eesmärk on suure mõjuga kriiside terviklik ja ühtne lahendamine. Suure mõjuga kriiside lahendamine vajab võimalikult lühikest käsuahelat ja paljude osaliste koordineeritud juhtimist. Samuti võib suure mõjuga kriiside eskaleerumine tuua kaasa vajaduse välja kuulutada eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra.

Eelnõusse koondatakse HOSis, RiKSis ja ErSSis sätestatud kriiside lahendamise mehhanismid eesmärgiga lihtsustada, ühtlustada ja täpsustada suure mõjuga kriiside lahendamiseks valmistumist ning juhtimiskorraldust. Eesmärk on tagada erinevate kriiside võimalikult ühetaoline lahenduskorraldus, kriisi lahendavate eri tasandite ja osaliste tegevuse terviklikkus ning omavaheline seostatus. Eelnõu eesmärk on luua üks terviklik raamistik, kuidas Vabariigi Valitsuse ja peaministri juhtimisel lahendatakse nii tsiviil- kui ka riigikaitsekriise. Selleks ühtlustatakse erinevateks kriisideks valmistumist ning riskianalüüside ja plaanide koostamist.

Eelnõu lähtub eesmärgist tagada instrumendid, mis võimaldavad:
• parandada asutuste ja isikute valmisolekut erinevate kriisidega toimetulekuks;
• erinevatele kriisidele reageerida ühetaolise, läbimõeldud ja läbiharjutatud juhtimiskorraldusega;
• vajaduse korral rakendada kõiki õigusriigile kohaseid põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid vastavalt olukorra tõsidusele.

Eesmärk on luua ähvardavate ohtude ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtuv isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete süsteem. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete täpsustamisega tagatakse isikutele kindlus, et riik kohaldab piiravaid meetmeid ja muid abinõusid, mis on vajalikud kriisiolukorra kiireks lahendamiseks ja demokraatliku ühiskonnakorralduse taastamiseks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 265 paragrahvist, mis on jagatud 14. peatükki.



1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala

Lõike 1 kohaselt reguleerib seadus riigikaitse rahu- ja sõjaaegset korraldust, kriisiolukorraks, sh eriolukorraks, erakorraliseks seisukorraks ja sõjaseisukorraks valmistumist ja nende olukordade lahendamist, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldust, Eesti Vabariigi osalemist rahvusvahelises sõjalises koostöös, elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikke aluseid ning järelevalvet ja vastutust.

Eelnõus on välditud terminite „rahuaeg“ ja „sõjaaeg“ kasutamist, kuivõrd klassikalisest rahu- ja sõjaaja jaotusest lähtuvad regulatsioonid ei sobitu tänapäeva julgeolekuohtudega. Rahu- ja sõjaaja eristamine ei ole üheselt võimalik, sest tänapäeval ei eeldata riikidelt sõja väljakuulutamist – sõjapidamine algab faktilise relvastatud ründega. Sõjale iseloomulik tegevus, kus riik rakendab tema käsutuses olevaid vahendeid teise riigi käitumise vägivaldseks mõjutamiseks, võib toimuda juba formaalselt rahuaja tingimustes. Vt pikemalt seletuskirja sissejuhatavast osast.

Lõikes 1 on rahu- ja sõjaaja termineid siiski kasutatud tulenevalt PSi § 104 punktist 17, mis eristab rahuaegset ja sõjaaegset riigikaitset. Riigikaitse hõlmab praeguseks väga erinevaid valdkondi (nt küber- ja energiajulgeolek, majandusjulgeolek, informatsiooniline julgeolek, keskkonnajulgeolek, tehnoloogiajulgeolek, toidujulgeolek jne), mis on omavahel konvergeerunud ja ristsõltuvuses. Riigikaitse laiast käsitusest tulenevalt hõlmab riigikaitse korraldus lisaks sõjalisele kaitsele ka erakorraliseks seisukorraks valmistumist ja selle lahendamist ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamist. PSi § 104 punktis 16 nimetatud erakorralise seisukorra seadus inkorporeeritakse seetõttu käesolevasse eelnõusse. Eelnõu hõlmab ka rahuaegses riigikorralduses asetleidvaid tsiviilkriise. Tsiviilkriis (civil emergency) on suure mõjuga loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse leviku tõttu tekkinud kriis, mille määratlus lähtub PSi § 87 lõikes 8 esitatud eriolukorra definitsioonist. Teisisõnu, tsiviilkriis võib viia eriolukorra väljakuulutamiseni. Tsiviilkriis võib olla piirkondlik või üleriigiline, samuti võib olla tsiviilkriisi lahendamiseks välja kuulutatud eriolukord piirkondlik või üleriigiline. Eelnõus defineeritakse „tsiviilkriis“ õigusaktis esimest korda.

Samuti peavad riik ja ühiskond olema valmis tsiviilkriisideks ning nende lahendamiseks. Tsiviilkriisi ajal tuleb tagada riigi julgeolek, sh olla valmis, et tsiviilsektori haavatavust kasutatakse julgeoleku nõrgendamiseks. Ka tsiviilkriisiga toimetulek mõjutab riigi julgeolekut. Tsiviilkriisi lahendamisel tuleb tagada elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimine. Tsiviilkriisideks valmisoleku loomiseks ja nende lahendamiseks kasutatakse paljuski sama ressurssi, mida laia riigikaitse jaoks – nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist. Seetõttu on vältimatult vajalik vaadata tsiviilkriisideks valmistumist, nende lahendamist ja laia riigikaitset ühes raamis, sh eesmärgiga tagada riigi ja ühiskonna parim võimalik ettevalmistus kriisi lahendamiseks ning õigusselgus kriisi lahendamisel. Samuti kasutatakse vaenlase poolt esmajärjekorras tsiviilühiskonnale kõige suuremat kahju tekitavaid meetmeid enne sõjalist rünnakut. Seetõttu on käesolevasse eelnõusse inkorporeeritud kõikideks kriisideks valmistumine ja nende lahendamine.

Lõike 2 järgi kohaldatakse eelnõus sätestatud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Säte lähtub HMSi § 112 lõikest 2, mille järgi kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele HMSi juhul, kui seda näeb ette eriseadus. HMSis sätestatud nõuded ja kord ei arvesta erandlike olukordadega, kus kriisiolukorra lahendamisest tulenevalt on vaja kiiresti läbi viia haldusmenetlus ning tagada haldusaktide täitmine. Eelnõus on reguleeritud üksnes need haldusmenetluse erisused, mis on vahetult seotud kriisiolukorra lahendamisega.

Lõike 3 järgi kohaldatakse riigivastutuse seadust (RVastS) ja võlaõigusseadust (VÕS), arvestades käesoleva seaduse erisusi. Riigivastutuse eesmärk on tagada isikutele avaliku võimu õigusvastase teostamisega tekitatud kahju hüvitamine. Käesolevas eelnõus on ette nähtud olukorrad, kus kahju hüvitamisel lähtutakse RVastSist, ning olukorrad, kus on ette nähtud eriregulatsioon. Riigivastutuse seaduse erisused on toodud eelnõu 11. peatükis.

Lõikes 4 sätestatakse erand eelnõu kohaldamisest finantskriisidele.

Finantssektoris on eelkõige pankade (krediidiasutuste) ja investeerimisühingute finantskriisi ennetamise ja lahendamise meetmed väga ulatuslikult reguleeritud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusega – FELS. FELS põhineb ELi õigusel (direktiivil) ja vastav direktiiv on ELi tasemel reaktsioon 2008. a aset leidnud globaalsele finantskriisile. Seega kuna vastav kriisilahendusraamistik finantssektori suhtes juba eksisteerib, siis välistatakse käesoleva seaduse kohaldumisalast nn tavapärane finantskriisi olukorra ennetamine ja lahendamine (nn kriisilahendusmenetlus). Seda just juhul, kui kriisi põhjustavad finants-majanduslikud olukorrad (likviidsusraskused, olulised vead finantsettevõtja riskijuhtimises jmt).

Lõike 4 lisamine on vajalik õigusselguse tagamiseks ja mitmeti mõistetavuse vältimiseks ja et eristada FELSi kohaldamisala käesoleva eelnõu kohaldamisalast. Maksevõimetute või ebakindlate (unsound) pankade ja investeerimisühingute kriisilahendusraamistik juba eksisteerib ja seega välistatakse käesoleva seaduse kohaldumisalast nn tavapärane finantskriisi olukorra ennetamine ja lahendamine (nn kriisilahendusmenetlus). Seda just juhul, kui kriisi põhjustavad finants-majanduslikud olukorrad (likviidsusraskused, olulised vead finantsettevõtja riskijuhtimises jmt).

Lõike 4 lisamine on vajalik õigusselguse tagamiseks ja mitmeti mõistetavuse vältimiseks. Peale selle – FELS kohaldub lisaks pankade ja investeerimisühingutega ühte gruppi kuuluvatele ettevõtetele (nt ema- või valdusettevõtted). Samuti kohaldub FELS kesksetele vastaspooltele (isikud, kes viivad lõpuni suuremahulisi väärtpaberi-, eelkõige tuletistehinguid). Seetõttu ei viidata asjaomases lõikes konkreetselt FELSis nimetatud isikutele (krediidiasutustele ja investeerimisühingutele), vaid jäetakse vastavate subjektide ring n-ö lahtiseks – sõltuvalt sellest, kes veel tulevikus FELSi kohaldumisalasse lisatakse, siis ka neile kehtib lõige 4 samamoodi.

Kokkuvõttes ei kohaldata eelnõu nendele olukordadele, mis alluvad FELS-le. Kõik muud, FELS-is reguleerimata olukorrad, alluvad käesoleva eelnõu regulatsioonile.

§ 2. Tsiviilkriis ja riigikaitse

Paragrahv 2 sätestab tsiviilkriisi ja riigikaitse terminid.

Tsiviilkriis on praktikas käibel olev termin - seda just põhjusel, et eristada riigikaitselisi olukordi ja nt üleujutusi, loodusõnnetusi, nakkushaiguseid. PS määratleb tsiviilkriise ainult läbi eriolukorra, kuid kõik kriisid ei lõppe eriolukorra väljakuulutamisega.

Tsiviilkriis on suure mõjuga loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse leviku tõttu tekkinud kriis, mis võib põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustada vahetult paljude inimeste elu ja tervist või põhjustada suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju – määratlus lähtub PSi § 87 lg-s 8 esitatud eriolukorra definitsioonist ja loob selge seose tsiviilkriisi ning eriolukorra vahel. Tsiviilkriisi põhjuseks on loodusjõud või haigus või inimtegevuse tagajärjel tekkinud ulatuslik õnnetus. Tsiviilkriis võib olla piirkondlik või üleriigiline, samuti võib olla tsiviilkriisi lahendamiseks välja kuulutatud eriolukord piirkondlik või üleriigiline. Tõsised häired ühiskonna toimimises võivad olla näiteks ravimite või toidu puudus, ulatuslikud elektrikatkestused, COVID pandeemia vms. Vabariigi Valitsuse hinnata on, kas kriis on suure mõjuga ning vajab kõrgemaltasemel juhtimist ja koordineerimist, kas kriisil on mõjud erinevatesse valdkondadesse ja kas see mõjutab ühiskonda suurel määral.

Lõikes 2 täpsustatakse katastroofi terminit võrrelduna kehtiva HOSiga. Katastroofi hindamisel pannakse rõhuasetus senisest selgemalt tagajärgede ulatuse hindamisele ja sätestatakse, et katastroof on eelkõige inimtekkeline ehk katastroof ei ole loodusõnnetus. Katastroofi kriteeriumina tuuakse sisse ühiskonna toimimine (mida kohati nimetatakse ka ühiskonna toimepidevuse tagamiseks) ehk katastroofi tagajärjel võib ohtu sattuda elanikele turvalise füüsilise keskkonna ja elutähtsate teenuste tagamine või riigi elementaarne juhtimine ning toimimine.

Lõikes 3 tuuakse esile, et nakkushaiguse termin pärineb NETSist ning loomataudi termin puhul lähtutakse veterinaarseadusest. Kehtiva NETSi § 2 lõike 1 punkti 2 kohaselt on nakkushaigus haigus või haigustunnusteta kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja sattumisest organismi ja mis levib või mille puhul on alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt inimesele otseselt või kaudselt. Veterinaarseaduse § 6 lõike 1 kohaselt on loomataud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 artikli 5 lõike 1 punktis a ja II lisas loetletud loomahaigus, sealhulgas zoonoos või muu loomahaigus, mille on põhjustanud bioloogiline haigusetekitaja, mis võib kas otseselt või keskkonna vahendusel kanduda ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele ja vastupidi. Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataudiks ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval haigusetekitajal puudub omadus üle kanduda.

Lõikes 4 sätestatakse riigikaitse termin. Termin „riigikaitse“ tähendab nii a) sõjalist riigikaitset, mille rakendamine riigikaitse tagamiseks võib välja viia ka sõjaseisukorrani, kui ka b) mittesõjalist riigikaitset, mille rakendamine riigikaitse tagamiseks võib viia erakorralise seisukorra väljakuulutamiseni. Riigikaitsekriisi olemus on erinev tsiviilkriisist – riigikaitsekriisi põhjustab vaenulik tegevus, mis võib olla nii riiklik kui ka mitteriiklik.

Võrreldes kehtiva RiKSiga on riigikaitse eesmärki ja mõistet laiendatud ja lisatud ka elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamine.

Rahvuse säilimine on põhiseaduse preambuli kohaselt Eesti Vabariigi üks eesmärke ning seepärast on elanikkonnakaitse tagamine riigi tuumikfunktsioon. Riik peab tagama igas olukorras, sh eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal siin viibivatele isikutele kaitse ning minimaalse toimetuleku, sh esmavajaduste rahuldamise ehk vajadus toidu, riiete, hügieeni, tervishoiu, eluaseme jne järele. Elanikkonnakaitse koosneb mitmest elemendist, selle eesmärk ja sisu sõnastatakse käesoleva seaduse §-s 85. Rahvuse säilimiseks ja elanikkonnakaitse pakkumiseks tuleb igas olukorras, sh eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal tagada ka ühiskonna toimimine.

§ 3. Kriisiolukord

Paragrahv 3 sätestab kriisiolukorra termini ja kriisiolukorra kehtestamise tingimused. Eelnõuga nähakse ette uus juhtimise ja meetmete kogum nimetusega „kriisiolukord“, mis kehtestatakse suure mõjuga kriiside korral.
Uue mõiste „kriisiolukord“ eelnõusse toomist on selgitatud eelnõu VTKs. Kui luuakse üks ühendmaailm nii riigikaitse kui tsiviilkriisideks (sh mitmikkriis, mis võib hõlmata mõlemaid kriisitüüpe), siis ongi vaja võtta kasutusele uus mõiste, mis seda ühendaks – nö uus algus, kuna olemasolevad mõisted on juurdunud olemasoleva kirjeldamiseks. Nii tähistab hädaolukord üksnes tsiviilkriiside maailma ning kõrgendatud kaitsevalmidus riigikaitselist. Emma-kumma laiendamine teisele maailmale ei ole arusaadav, mõistlik ega võeta ka omaks, seetõttu on vajalik kasutusele võtta uus ühendmõiste. Riigikaitse maailmas ei ole vastuvõetav, et sõda on nüüdsest hädaolukord ning sama ka vastupidi – tsiviilkriisidele, st loodusõnnetusele, epideemiale või tehnogeense õnnetusele kõrgendatud kaitsevalmiduse laiendamine ei ole samuti arusaadav.
Käesolevas eelnõus on „kriisiolukord“ katusmõiste nii Vabariigi Valitsuse kehtestatud kriisiolukorrale (mille lävend on kõrgem kui hetkel kehtiv hädaolukord, mis on asutuse juhi otsus), põhiseaduslikele erikordadele (eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord) ning ka mobilisatsioonile ja demobilisatsioonile. Kriisiolukorra võib põhjustada loodusõnnetus, nakkushaigus, katastroof – sellisel juhul on tegu tsiviilkriisi kriisiolukorraga. Kriisiolukorra võib põhjustada ka oht põhiseaduslikule korrale, teise riigi sõnaline rünnak või oht selliseks rünnakuks – sellisel juhul on tegu riigikaitselise kriisiolukorraga. Kehtivas RiKSis kasutusel olev juhtimise ja meetmete kogum „kõrgendatud kaitsevalmidus“ oleks praeguses eelnõus riigikaitseline kriisiolukord. HOSis reguleeritud hädaolukord, kui see ületab asutuste suutlikkuse ja toob kaasa ulatuslikud tagajärjed, oleks tsiviilkriisist tingitud kriisiolukord.
Kriisiolukorra kehtestamisele Vabariigi Valitsuse poolt ei pea eelnema ametkondlikku kriisi otsustamist (nt on kehtivas HOSis, et enne ei saa Vabariigi Valitsus eriolukorda kehtestada, kui asutuse juht ei ole sedastanud hädaolukorra), kuna kriisiolukorra lävendi võib ületada ka äkitsi juhtuv suurõnnetus, katastroof vms, kus on vaja hakata kohe reageerima. Samuti ei pea Vabariigi Valitsuse kehtestatud kriisiolukorrale järgnema alati erikorda (eriolukorda, erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda), kui olukord suudetakse lahendada enne selle eskaleerumist erikorraks.
Lõigete 1 ja 2 kohaselt võib Vabariigi Valitsus kehtestada kriisiolukorra, et reageerida tsiviilkriisi lahendamisele või riigikaitse tagamisele, samuti kui on oht selliste olukordade tekkeks. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kriisiolukorra saab kehtestada, kui juba on käes olukord või on oht, et lähiajal tekib olukord:
1) mis põhjustab tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustab vahetult paljude inimeste elu ja tervist või põhjustab suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju;
2) mis ohustab Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust, territoriaalset terviklikkust ja põhiseaduslikku korda.

Lisaks ülaltoodud kahele tingimusele on kriisiolukorra kehtestamise eeldus ka, et sündmuse lahendamine ei ole võimalik ilma:
1) eelnõus toodud kriisiolukorraks ettenähtud juhtimiskorraldust rakendamata;
2) kriisiolukorras kohaldatavaid meetmeid rakendamata ja
3) mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsuse ning koordineerituse tagamiseta
4) ja tavapärasest rohkem võimeid, vahendeid ja varusid kaasamata.

Lisaks toob kriisiolukorra kaasa ka kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemine, mobilisatsioon või demobilisatsiooni.

Kriisiolukord hõlmab kõiki neid sündmusi, mis võivad ohustada riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda, rahva eksistentsi, põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustada vahetult paljude inimeste elu ja tervist või põhjustada suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju, st need on sündmused, mille mõju on laiaulatuslik (puudutavad kogu ühiskonda) või kus riigil on vaja asuda tegema ettevalmistusi, et end ähvardavate ohtude või realiseerunud ohtude eest kaitsta. Kriisiolukorraga võib olla näiteks tegemist, kui viiakse läbi Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse kukutamise katse, toimuvad ulatuslikud terroristlikud tegevused või vägivallaga seotud kollektiivsed surveaktsioonid, vägivaldselt isoleeritakse mõni Eesti paikkond, toimub relvastatud rünnak Eesti riigi vastu jne. Lähiminevikust võib kvalifitseeruda kriisiolukorraks COVID-19 kriis või siis näiteks allolevad kriisid:

Kriisiolukord
Mõjud
Lahendajad
Loodusõnnetused + elutähtsate teenuste häire/katkestus
Üleujutus tiheasustusalal (Pärnu)
suur varaline kahju, keskkonnakahju, inimohvrid, ulatuslik evakuatsiooni vajadus, elutähtsate teenuste häire v katkemine
Juhtasutus PÄA aga kaasatud KOVid, elutähtsat teenust korraldavad asutused, elutähtsa teenuse osutajad, PPA, KL
Torm (nt suuremad ajaloos Monika/Padaorg 2010, Kagu-Eesti 2019, Saaremaa 2022)
suur varaline kahju, keskkonnakahju, inimohvrid, ulatuslik evak vajadus, elutähtsate teenuste häire v katkemine
Juhtasutus PÄA aga kaasatud KOVid, elutähtsat teenust korraldavad asutused, elutähtsa teenuse osutajad, PPA, KL
Merepäästesündmused
Tankeri ja kaubalaeva kokkupõrge
suur varaline kahju, keskkonnakahju, inimohvrid
Juhtasutus Kaitsevägi (merevägi), aga kaasatud PPA, riigilaevastik, Keskkonnaamet, Päästeamet
Tulekahju reisilaeval
suur varaline kahju, keskkonnakahju, väga palju inimkannatanuid (sh hukkunud)
Juhtasutus PPA, aga kaasatud Kaitsevägi (merevägi), riigilaevastik, Päästeamet, Keskkonnaamet, Terviseamet, tervisehoiuteenuse osutajad



Tehniline õnnetus
Ohtlike ainete ladustamise piirkonnas põleng ja plahvatus
suur varaline kahju, keskkonnakahju, väga palju inimkannatanuid (sh hukkunud), ulatuslik evakuatsiooni vajadus, elutähtsate teenuste häire v katkemine
Juhtasutus Päästeamet, aga kaasatud KOVid, elutähtsat teenust korraldavad asutused, elutähtsa teenuse osutajad, PPA, KL, Terviseamet, tervishoiuteenuse osutajad
Nakkushaiguste levik
Ohtlik nakkushaiguste levik inimeste seas
elutähtsate teenuste häire v katkemine, väga palju inimkannatanuid (sh suremuse % kõrge)
Juhtasutus Terviseamet, aga kaasatud tervishoiuteenuse osutajad, KOVid, PPA
Loomataud
Suur varaline kahju
Juhtasutus PTA, aga kaasatud KOVid, PPA
Korrakaitseline
Massiline korratus
suur varaline kahju, väga palju inimkannatanuid (sh hukkunud), elutähtsate teenuste häire v katkemine
Juhtasutus PPA, kaasatud KAPO, JUM, KOVid, KL, Terviseamet, tervishoiuteenuse osutajad
Äkkrünnak massikogunemise kohas
Suur varaline kahju, väga palju inimkannatanuid (sh hukkunud)
Juhtasutus PPA, kaasatud KAPO, JUM, Terviseamet, tervishoiuteenuse osutajad
Rändesurve piirile
Vb tekkida inimkannatanuid, varalik kahju piiritaristule
Juhtasutus PPA, kaasatud KAPO, KOVid, KL, SOM, SKA, JUM
Elutähtsa teenuse häire/katkemine
e-ID kriis 2017
Elutähtsate teenuste häire või katkemine, varaline kahju
Juhtasutus RIA, aga kaasatud PPA, SK ID Solutions AS
Mere sidekaablite katkemine
Elutähtsate teenuste häire või katkemine, varaline kahju
Juhtasutus MKM, aga kaasatud TTJA, IT majad, RIA, telekommunikatsiooniettevõtted, sidekaablite operaatorid
Estlinkide katkemine talvel
Elutähtsate teenuste häire või katkemine, varaline kahju, oht inimeste elule ja tervisele elektri defitsiidi korral
Juhtasutus KLIM, aga kaasatud Elering, Elektrilevi, Enefit Power, PÄA, PPA, elutähtsat teenust korraldavad asutused
Maagaasi välisühenduste katkemine
Elutähtsate teenuste häire või katkemine, varaline kahju, oht inimeste elule ja tervisele maagaasi defitsiidi korral
Juhtasutus KLIM, aga kaasatud Elering, Gaasivõrgud, PÄA, PPA, elutähtsat teenust korraldavad asutused
Kaugkütte võrgus katkestus talvel
Elutähtsate teenuste häire või katkemine, varaline kahju, oht inimeste elule ja tervisele
Juhtasutus KLIM või Päästeamet (KOVide kriisikoordinaator), aga kaasatud PPA, KOVid, elutähtsat teenust korraldavad asutused
Suurema linna ühisveevärgis reostus
Ohus inimeste elu ja tervis
Juhtasutus KLIM või Päästeamet (KOVide kriisikoordinaator), aga kaasatud PPA, KOVid, elutähtsat teenust korraldavad asustused.

Otsuse selle kohta, kas ja millal on kriisiolukord, teeb Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus ei saa otsustada kriisiolukorra üle ainult siis, kui erikorra on välja kuulutanud kas Vabariigi President või Riigikogu – sellisel juhul loetakse kriisiolukord automaatselt tekkinuks (vt § 20 lõige 5).

Kriisiolukorra olemasolu kindlaksmääramise alus on riigi julgeolekule, põhiseaduslikule korrale, ühiskonna toimimisele, paljude inimeste elu ja tervist ähvardava sündmuse ohu tuvastamine või juba sündmuse toimumine ning riigi haldusülesandeid täitvate isikute ja asutuste vajadus asuda valmistuma sündmusteks, kus tuleb kaitsta riigi suveräänsust, terviklikkust või õiguskorra säilimist või kogu ühiskonna elukorraldust. Lisaks ohu ilmnemisele peab olukorra lahendamiseks olema vajalik erandlik juhtimiskorraldus, kriisiolukorra meetmete rakendamine ja ametkonna ning ühiskonna laiaulatuslik kaasamine.

Kriisiolukorra mõiste kasutuselevõtmisega saavutatakse riigi ja ühiskonna terviklik võime ja valmisolek kaitsta ennast nii välise vaenlase vastu, sisemiste julgeolekuohtude vastu kui ka looduse tekitatud, nakkushaiguste ja elutähtsate teenuste ulatuslikest häiretest põhjustatud sündmuste vastu, kuna selle kaudu annab Vabariigi Valitsus nii ametkonnale kui ka ühiskonnale signaali, et vaja on hakata töötama teises töörütmis, täitma kriisiülesandeid ja kas olukorda lahendama või olla valmis seda kohe lahendama.

Kriisiolukorraks ette nähtud regulatsiooni rakendamiseks ei ole vaja eraldi kriisiolukorda välja kuulutada ja seda Riigikogus heaks kiita (võrdle RiKSi kõrgendatud kaitsevalmidus), sest kriisiolukord ei ole erikord, millega antakse ulatuslikud volitused põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks. Vabariigi Valitsuse otsusega fikseeritakse faktiliste asjaolude ilmnemine: oht ning riigi vajadus olukorra lahendamiseks. Selleks et riik saaks asuda tegema ettevalmistusi riiki ähvardava ohu tõrjumiseks, piisab valitsuse otsusest, mis kinnitab kriisiolukorra olemasolu. Kui ilmnenud asjaolude tõttu on vaja välja kuulutada eriolukord, siis see on samuti Vabariigi Valitsuse pädevuses, kui aga erakorraline seisukord, sõjaseisukord või mobilisatsioon, siis teeb seda PSist lähtuvalt Riigikogu. Erandjuhul võib sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja kuulutada ka Vabariigi President. Sellisel juhul loetakse kriisiolukord tekkinuks erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamisest alates ning Vabariigi Valitsus eraldi kriisiolukorra olemasolu oma otsusega ei kinnita. Eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei saa Vabariigi Valitsus otsustada kriisiolukorra lõppemist, kuna need on automaatselt seotud. Demobilisatsioon võib kesta kauem kui eksisteerivad kriisiolukorra põhjustanud asjaolud, mille esinemist peab Vabariigi Valitsus järjepidevalt hindama, mistõttu jääb demobilisatsiooni korral valitsusele võimalus otsustada kriisiolukorra lõppemise üle (vt § 20 lg 5).

PS eristab kolme erikorda: eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord. Lisaks mainib PS mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, mis on tegevuste kogumid kriisiolukorras, mitte iseseisvad erikorrad.

Erikorra eesmärk on anda kindlaksmääratud isikutele, institutsioonidele või asutustele riiki ähvardavate tõsiste ja vahetute ohtude tõrjumiseks eripädevus ja -volitused, kuna õiguskorras ettenähtud tavapäraste kriisiolukorra lahendamise meetmete ja juhtimiskorraldusega ei ole võimalik neid ohte kiiresti tõrjuda. Erikord võimaldab kehtestada riigikorralduse erisused, mis võimu kontsentreerumise tõttu kiirendavad demokraatlikku otsustusprotsessi. Erikord ei ole uus olukord, vaid üksnes nn tööriistakast olukorra lahendamiseks. Olukord, mille lahendamiseks on vaja välja kuulutada erikord, võib olla jätkuv ja sama, kuid muutunud on ohu raskusaste (ulatus) ja kestus. Eriolukord kuulutatakse välja post factum – nakkushaigus juba levib, loodusõnnetus ja katastroof on juba aset leidnud. Kui riigikaitse valdkonnas on Vabariigi Valitsusel võimalik otsustada kõrgendatud kaitsevalmiduse kaudu asutuste ja ettevõtete valmiduse suurendamine nt ähvardava ohu korral, siis tsiviilkriiside puhul Vabariigi Valitsusel vaheastet õigusaktidega ette nähtud ei ole. HOS sätestab hädaolukorra asutuse keskse tööriistana ning eriolukorra võib Vabariigi Valitsus välja kuulutada, kui sündmus on toimunud. Kriiside ennetamiseks ja neile õigel ajal reageerimiseks on hädavajalik, et riik saab teha vajalikud ettevalmistused kogu laia riigikaitse ulatuses õigel ajal. Kõige olulisem on kriise ennetada, et ei tekikski vajadust neid kunagi lahendama hakata. Seetõttu luuakse eelnõuga kriisiolukorra termin, mis on vahend, kuidas suurendada asutuste ja isikute valmidust ja mis võimaldab paindlikult kriisidele reageerida.

Kehtiv RiKS sätestab kaitsevalmiduse astmed (üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus, sõjaseisukord), mille eesmärk on sarnane erikordadega: tagada eripädevuse ja -volituste andmine, et riik oleks võimeline ja valmistunud ennetama ja tõrjuma julgeolekut ähvardavat ohtu, sõltumata ohust ja selle ulatusest.

Kehtiva õiguse kohaselt valmistutakse sõjaliseks riigikaitseks ja tõrjutakse riigi julgeolekut ähvardavaid ohtusid RiKSi alusel (riigi kaitsetegevuse kava, riigikaitseülesannete määramine, koormiste määramine ja täitmine jne) ning tsiviilkriisideks (nakkushaigus, mürgistus, kiirgusõnnetus, küberintsidendid jne) HOSi järgi. Kehtivas ErSSis puudub üldsegi spetsiifiline eriregulatsioon, kuidas valmistuda põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks, või on see regulatsioon äärmiselt piiratud.8 Põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumine ja nende tõrje regulatsioon on killustunud hädaolukordade ennetamise ja nendeks valmistumise ning riigi (sõjaliseks) kaitseks valmistumise regulatsiooni vahel. ErSSis on reguleeritud üksnes erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud olukordade lahendamine. Praegune õigusruum ei võimalda terviklikku lähenemist riigi ja ühiskonna ees seisvatele ohtudele ja sündmustele ning neiks valmistuda ja neile reageerida. Vt pikemalt ka seletuskirja lisast 4.

„Kriisiolukord“ saab uueks katusterminiks sündmustele enne erikordi, enne mobilisatsiooni, demobilisatsiooni või kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemist. Vastavalt nimetatud olukordade raskusastmele ning riiki ja ühiskonda ähvardavate ohtude ja sündmuste mõjust lähtuvalt on kriisiolukorras kasutatavad meetmed ja piirangud erineva raskusastmega. Kriisiolukorra meetmete puhul lähtutakse proportsionaalsusest, õigusselgusest ja õiguskindlusest. Samuti on oluline säilitada kehtivas RiKSis kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud meetmeid (nt eelarvevahendite kasutuselevõtmine). Samas on laiendatud regulatsiooni, kuidas valmistuda põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks. Kriisiolukorra termini kasutusele võtmine muudab riigikaitseks valmisoleku tagamise paindlikumaks, kuna võimaldab kohaldada ühesugust regulatsiooni kõigi riigikaitse eesmärkide saavutamise tagamiseks. Eelnõuga kaotatakse kehtivas õiguses olevad erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras kasutada olevate meetmete erisused.

Vabariigi Valitsus peab kriisiolukorra otsustamisel otsustama, kas tegu on tsiviilkriisi kriisiolukorraga või riigikaitselise kriisiolukorraga. Riigikaitselist kriisiolukorda saab olla tulenevalt PSist kahel eesmärgil – sisejulgeoleku tagamiseks (eelkõige olukord enne erakorralist seisukorda) ning valmistumiseks riigi sõjaliseks kaitsmiseks (praegune kõrgendatud kaitsevalmidus). Vabariigi Valitsusel on kriisiolukorra otsustamisel ja kriisiolukorras õigus ja ka kohustus määratleda, millise olukorraga on antud juhul tegemist, samuti seada kriisiolukorra lahendamisel eesmärke, neid muuta ning otsustada kriisiolukorra lahendamisel prioriteete.

Kriisiolukorra juhtimise ja meetmete kogumi kasutusele võtmine:
• loob selge seose asutuste ja isikute valmiduse suurendamisel (kriisiülesannete täitmisele asumine, sundkoormiste kohaldamine jne) ja erikorras kasutatavate meetmete vahel (eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord);
• ühtlustab riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja tsiviilkriise põhjustavateks olukordadeks ja ohtudeks ettevalmistuse planeerimist;
• loob ühtsed õiguslikud alused elanikkonnakaitseks, riigikaitseks ja valmisoleku suurendamiseks vajalike sõjaliste, majanduslike ja muude tegevuste elluviimiseks;
• loob riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja tsiviilkriise põhjustavate olukordade ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtuva regulatsiooni isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamiseks;
• rakendab ühetaolist valitsuse tasandi juhtimiskorraldust kõigi kriisiolukorda põhjustavate sündmuste lahendamiseks.

Vabariigi Valitsusel on otsuse tegemisel diskretsiooniõigus. Vabariigi Valitsusele on eelnõuga antud volitus kaaluda, kas tegemist on kriisiolukorraga, st kas täidetud on kriisiolukorra eeltingimused, ning millised on vajalikud lisategevused (nt esitada Riigikogule ettepanek erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks või lisaeelarve eelnõu jne).

Lõige 2 Kuivõrd riigikaitse lahutamatu osa on rahvusvaheline sõjaline koostöö, siis võib sündmuse määratleda kriisiolukorrana ka siis, kui sellega kaasneb vajadus osaleda kollektiivse enesekaitse operatsioonil. Kollektiivse enesekaitse operatsioon on eelnõu § 124 punkti 1 tähenduses selline operatsioon, mille puhul Eesti Vabariik kasutab Kaitseväge teise riigi vastu suunatud relvastatud kallaletungi tõrjumiseks või teised riigid kasutavad oma relvajõude Eesti Vabariigi vastu suunatud rünnaku lõpetamiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Teise riigi julgeolekut ähvardavale ohule reageerimise eelduseks on, et oht ähvardab riiki, mille puhul Riigikogu on teinud otsuse kaitsta seda sõjaliselt. Vabariigi Valitsus ei saa otsustada kriisiolukorda igat riiki ähvardava ohu korral. Seejuures Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (North Atlantic Treaty Organization – NATO) liikmesriigina on Eestil kohustus toetada teisi riike sõjaliste vahenditega.

Kuna riigikaitse on Eesti riigikorra säilimiseks esmatähtis, siis sätestatakse lõikes 4, et riigikaitseline kriisiolukord prevaleerib tsiviilkriisi kriisiolukorra ees. Praktikas tähendab see seda, et kui on paralleelselt vaja kaitsta riiki ning aset leiab ka nakkushaigus, päästesündmused vms, siis eelis nt asutustele ja KOVidele korralduste andmise ja nende täitmisel või ressursside kasutamisel on neil asutustel, kes tagavad riigikaitset.

Kehtivas õiguses (RiKSi alusel) otsustab valitsus kõrgendatud kaitsevalmiduse ja selle järgselt hakkavad nii Kaitsevägi kui ka kõik teised asutused, kellele on määratud riigikaitseülesanded, oma valmisolekut tõstma. Ühtse kriisideks valmistumise ja lahendamise maailma kujundamise huvides on asendatud eelnõus kõrgendatud kaitsevalmiduse termin riigikaitselise kriisiolukorra terminiga.
Riigikaitseline kriisiolukord hõlmab ka põhiseadusliku korra kaitset. Ohtu põhiseaduslikule korrale või rünnakut põhiseadusliku korra vastu ei ole lihtne eristada ei võimaliku vastase taotluse ega ka kasutatavate tööriistade vaatest Eesti riigi vastu suunatud sõjalisest rünnakust. Kõik need on eksistentsiaalsed ohud põhiseaduse mõttest Eesti Vabariigi iseseisvusele, sõltumatusele ja konstitutsiooniliste põhimõtete kehtimisele.

Põhiseaduse kommentaaridest: Põhiseadusliku korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), konstitutsionaalseid põhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi. Iseseisvusena käsitatakse riigi eksisteerimist eraldiseisva riigina ning keeldu muuta Eestit mõne riigi osaks. Sõltumatus tähendab, et ükski välisriik ei saa anda Eestile kohustuslikke juhiseid ja nende täitmist kontrollida muul juhul, kui Eesti on seda ise vabatahtlikult sõlmitud välislepinguga lubanud. Konstitutsionaalseteks põhimõteteks on eelkõige demokraatia, õigusriigi, vabariigi, rahvusriigi, võimude lahususe ja tasakaalustatuse, inimväärikuse ning põhiõiguste ja vabaduste austamise põhimõtted.

Eelnõu on koostatud eeldusel, et nii ohu korral põhiseaduslikule korrale peame valmis olema sõjaliseks agressiooniks ja vastupidi – sõjalise agressiooni korral on vastase eesmärk õõnestada ka põhiseadusliku korra kehtimist. Lisaks otseselt operatsioone juhtiva Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisalale peavad valmidust tõstma ka teised laia riigikaitsega seotud asutused, ettevõtted (sh elutähtsa teenuse osutajad (ETO)) ja põhiseaduslikud institutsioonid (nt Eesti Pank). Analoogne korraldus kehtib ka täna RiKS-i alusel, eelnõu laiendab olulisel määral nende laia riigikaitse osapoolte hulka, kellel on eksistentsiaalses kriisis roll, et tagada Eesti Vabariigi suveräänsuse ja konstitutsionaalsete põhimõtete kehtimine. Samuti tagades Kaitseväe vajaduste toetuse sõjalise agressiooni ennetamisel ning tõrjumisel.

Kui Vabariigi Valitsus otsustab kriisiolukorra, siis määrab valitsus ka selle olukorra nö olemuse, millise olukorra lahendamiseks see otsustatakse (nt tsiviilkriisi - nakkushaiguse lahendamiseks, massilise korratuse lahendamiseks, riigikaitse tagamiseks vms). Valitsus annab ka kriisiolukorra lahendamise eesmärgi nt sõjalise agressiooni ohu korral valmistuda sõjaks. Samuti võib eesmärk kriisis muutuda. Kui algselt hinnati, et sõjalist ohtu pole, aga ilmneb, et on, siis saab valitsus kiirelt ümber otsustada ja anda asutustele uued eesmärgid ja tegevussuuna, sh hinnata riigi eelarveliste vahendite ja asutuste ressursside ümberjagamise vajadust ning võimalusi.

Kriisiolukorra kehtestamine toob kaasa järgmise:
• hakatakse täitma kriisiülesandeid;
• kriisiolukorra juht võib anda ministrile tema vastutusvaldkonnas korraldusi kriisiolukorra lahendamiseks;
• Riigikantselei hakkab koordineerima täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust kriisiolukorra lahendamisel;
• Päästeamet toetab kriisiolukorda lahendavat asutust teabevahetuse ja koostöö korraldamisega ja nõustab kohaliku omavalitsuse üksuseid;
• kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus võib anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku võimu kandjale korraldusi kriisiolukorra lahendamiseks;
• võib anda ühekordseid kriisiülesandeid;
• Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib kohustada sideettevõtjat piirama lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule, kui see on vajalik avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks;
• võimalik kohustada kaasas kandma isikut tõendavat dokumenti;
• Vabariigi Valitsus võib kas ise või volitada haldusorganit kehtestama liikumispiirangut ja viibimiskeeldu;
• Vabariigi Valitsus, kriisiolukorra juht, kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus, samuti nende volitatud isik võivad kriisiolukorras kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama tasuta, muutmata kujul ja viivitamata või ettenähtud ajal kriisiolukorra lahendamiseks vajalikke teateid ning käesolevas seaduses sätestatud juhul õigusakte;
• võib rakendada isikutele püsiva kriisiülesande täitmiseks ametikohajärgset töökohustust;
• võib anda isikule täiendavaid töö- ja teenistusülesandeid ja vajaduse korral saata ta neid täitma teise ametiasutuse või isiku juurde ning väljapoole tema alalist töö- või teenistuskohta;
• võimalus rakendada kodanikukohustust (ühekordne töökohustus);
• Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet, Kaitsevägi või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus saavad õiguse võtta asju sundkasutusse ja sundvõõrandada.

Riigikaitselises kriisiolukorras võib lisaks eeltoodule:
• Kaitsevägi kalduda kõrvale määruste, korralduste, otsuste või käskkirjadega kehtestatud normide täitmisest;
• võib rakendada ülalnimetatud töösuhete regulatsiooni ka erasektorile;
• riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku juures töötava ametniku palka ja töötaja töötasu võib ühepoolselt vähendada;
• võib kohaldada haldusmenetluse ja riigivastutuse erisusi.

Eriolukorras, erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras lisandub veel pädevusi.

§ 4. Tsiviilkriisiks valmistumise ja selle lahendamise ning riigikaitse tagamise põhimõtted

Paragrahv 4 toob esile peamised põhimõtted, millest lähtuvalt valmistutakse nii tsiviil- kui ka riigikaitsekriisideks ja neid kriise lahendatakse.

Lõigetes 1 ja 2 selgitatakse kriisolukorraks valmistumise ja selle lahendamise põhimõtet avara julgeolekukäsituse kaudu. Avar julgeolekukäsitus on arusaam julgeolekust kui riigi ja selle rahva võimest kaitsta endale omaseid sisemisi väärtusi ning eesmärke mitmesuguste sisemiste ja väliste poliitiliste, sõjaliste, majanduslike ja ühiskondlike ohtude ja riskide ning nende koosmõjude eest. Selleks ja ohtude tasalülitamiseks rakendatakse koordineeritult asjakohaseid riiklikke ning valitsusväliseid kehameid ja vahendeid.

Lai riigikaitse on osa avarast julgeolekukäsitusest. Lai riigikaitse tähendab riigi kaitsmist ja riigikaitseks valmistumist mistahes ohtude eest, vektoritel või domeenides, kus need ilmneda võivad. Laia riigikaitset viiakse ellu kõikide riigi käsutuses olevate nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste võimete ja ressurssidega, ühendades olulised tegevused nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist.

Tsiviilkriiside ja riigikaitse tervikmaailma jaoks on kogu riiki ning ühiskonda läbiva valmisoleku ning kaasatuse põhimõtte sõnastamiseks seepärast paslik lähtuda avarast julgeolekukäsitusest. Avar julgeolekukäsitus on strateegiadokumentides kasutuses olnud alates 1996. aasta „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade“ dokumendi vastuvõtmisest. Selle põhimõtte seaduse tasandile toomise eesmärk on rõhutada, et vajaduse korral kasutatakse suure mõjuga tsiviilkriiside või riigikaitsekriiside lahendamiseks kõiki riiklikke ja mitteriiklikke vahendeid ning ressursse ja selle jaoks peab ka ühiskond valmis olema. Seaduse tasandil nähakse ette tingimused ja piirangud selleks, et nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste kriiside lahendamine toimub proportsionaalselt ning kriisi ulatusele ja ohu suurusele vastavalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et avara julgeolekukäsituse alla käib kõik, milleks tuleb riigil ja ühiskonnal valmis olla ning lai riigikaitse on kõik see, mis võib viia sõjalise konfliktini ning vajadusele kasutada jõudu (sh ka nt terrorism). Käesoleva eelnõu kontekstis on tsiviilkriisid suure mõjuga kriisid, käesoleva eelnõu fookuses ei ole kriiside lahendamise kontekstis väiksemad, asutuste igapäevase töö pädevusse jäävad väiksemahulised kriisid. Seega suuremate tsiviilkriiside lahendamisel on avar julgeolekukäsitus see, millest lähtuda.

Lõike 3 kohaselt valmistub tsiviilkriisiks ja seda lahendab ning riigikaitset tagab iga asutus ja isik oma pädevuse kohaselt. Oluline on siinkohal mainida ka lähimuse põhimõtet, mis kehtivas õiguses on sedastatud HOS § 3 lõikes 3 (Kriisireguleerimisülesandeid täidetakse lähimuse põhimõtte kohaselt võimalikult madalal vajalikul tasandil). Oluline on mitte eskaleerida kõike kriise võimalikult kõrgele tasandile (VVsse) või siis ka vastupidi, kui on näha, et olukord on tõsine, siis mitte lahendada seda olematu ressursi ja puudulike meetmetega võimalikult all. Oluline on lahendada kriise konkreetse kriisi lahendamiseks vajalikul tasandil.

Kõigi isikute ja asutuste tavapärased ülesanded ja volitused kehtivad edasi ka kriisiolukorras, sh selle lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kriisiolukorras ei ole võimalik muuta asutustevahelist ülesandepüstitust, mis omakorda tingib vajaduse, et iga kriisis rolli omav asutus või isik oleks valmis (toimepidevuse ja kriisiplaanide koostamise kaudu) täitma oma kriisiülesandeid ka kriisist tingitud keerulisemas olukorras. Asutuse juhil on õigus teha oma asutuse töös ümberkorraldusi ja suunata ressurss nendele tegevustele, mis nõuavad kiiret reageerimist. Valmistudes madalama tasemega kriisideks, ollakse valmis ka suurema mõjuga kriisidega toimetulekuks. Oluline on, et asutus on valmis tema vastutusvaldkonnas esineda võivatele kriisidele igal ajal reageerima. Eelnõuga kaotab senine HOSi ühtne ametkondlik valmisolekuaste „hädaolukord“ juriidilise tähenduse. Asutused jätkavad allpool kriisiolukorra lävendit jäävatele intsidentidele, sündmustele, ulatuslikele sündmustele, olukordadele vms reageerimist eriseaduste alusel, kus põhiõiguste piirangud ei ole nii intensiivsed, st piirangu kestus on lühiajaline ja piirang hõlmab vähesel hulgal isikuid, nt päästesündmuse lahendamine. Täpsemalt, neid juhtumeid saab asuda vahetult ennetama või lahendama enne kriisiolukorra kehtestamist ametkondliku koostöö raames ning seda ennetamise ja lahendamise eest vastutava asutuse initsiatiivil. Neid juhtumeid saab hädaolukorra asemel nimetada eriseadustest lähtuvalt epideemiaks, ulatuslikuks pääste- või politseisündmuseks, küberintsidendiks, CBRN-juhtumiks, eriti ohtlikuks loomataudiks vms. Vahetu ennetamine või lahendamine toimub vastavalt eriseadustele (sh neis esitatud piiravaid meetmeid kasutades), näiteks:
• lisaõppekogunemine (KV, RiKS)
• sundkasutusse võtmine (PÄA, PäästeS)
• viibimiskeeld (PPA, KorRS)
• IT-süsteemile juurdepääsu piiramine (RIA, KüTS)
• karantiini määramine (TA, NETS)
• eriti ohtliku loomataudi tõrje meetmed (PTA, VS)

Nende üldnimetajate all toimuvad sündmused või olukorrad võivad viia kriisiolukorrani, sealhulgas eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamiseni.

See tingib, et kriisiplaanide koostamisel tuleb asutustel ja isikutel valmistuda nii väiksema mõjuga sündmuse lahendamiseks kui ka suure mõjuga tsiviilkriisi või riigikaitsekriisi lahendamiseks vastavalt ülesannete jäävuse põhimõttest tulenevatele kriisiülesannetele. Seejuures annab suure mõjuga sündmuseks valmistumine asutusele ja isikule ning riigile tervikuna suurema valmisoleku reageerida alla kriisiolukorra lävendi olevale väiksema mõjuga intsidendile, sündmusele, olukorrale vms.

Lõike 4 kohaselt tagatakse riigikaitset lähtudes riigikaitse laiast käsitusest, mille eesmärk on riigi kaitsmine ja selleks valmistumine, kasutades kõiki riigi käsutuses olevaid sõjalisi ja mittesõjalisi võimeid ja ressursse ning kaasates avaliku, era- ja kolmanda sektori. Tänases julgeolekukeskkonnas ähvardavad Eestit palju mitmekesisemad ohud kui vaid sõjalised rünnakud. Seega peab riigi kaitsmiseks valmistuma mitte ainult Kaitsevägi, vaid kõik riigiasutused ning kogu ühiskond. Sellest põhimõttest lähtudes on 2010. aastal kinnitatud Eesti riigikaitse strateegia ning 2014. aastal vastu võetud laiapindse riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022, millele järgneb veelgi ambitsioonikam riigikaitse arengukava aastateks 2017–2026. Samuti näeb ette ka kehtiv RiKS, et kõrgendatud kaitsevalmiduse järgselt hakkavad kõik asutused ja juriidilised isikud, kellele on määratud riigikaitseülesanded, oma ülesandeid täitma.

Laiapindse riigikaitse käsitluse kohaselt jaguneb riigikaitse kuueks peamiseks omavahel seotud tegevussuunaks, millel on konkreetsed vastutajad. Seejuures lähtutakse põhimõttest, et asutused, kes vastutavad ühe või teise valdkonna eest sõjaajal, peavad seda tegema ka rahuajal.

Riigikaitset kirjeldatakse kui laiapõhjaliste tegevuste kogumikku järgmiste tegevussuundadega:

1. Riigi ja ühiskonna toimepidevus – hõlmab riigi ja ühiskonna toimimist elutähtsate teenuste või muude riigikaitse tähenduses oluliste teenuste toimepidevuse tagamise kaudu mistahes olukorras. Arvestatakse ka kriisisituatsioonis avaliku võimu poolt oma põhiliste ülesannete täitmist, riigivalitsemise riskikindlust ja kerksust ning riigi strateegilise tasandi juhtimisvõimet. Erinevate teenuste toimimine kriisiolukorras on vajalik nii elanikkonnale tervikuna kui ka erinevatele ametkondadele või muudele juriidilistele isikutele. Lisaks tuleb ühiskonna sidususe saavutamiseks suurendada elanikkonna enda teadlikkust ja valmisolekut kriisisituatsioonideks. Elutähtsate teenuste või muude oluliste teenuste vastu suunatud ründed nõrgestavad ühiskonna vastupanuvõimet. Toimepidevuse kindlustamisega tagatakse ühiskonna toimimine ohuolukorras ning samuti paremad eeldused toimuva kriisi lahendamiseks või vastase rünnaku tõrjumiseks.

2. Rahvusvaheline tegevus – hõlmab rahvusvahelisel tasandil pingete ennetamist, vähendamist ja sobivate tingimuste loomist nii usutavaks heidutuseks kui ka kollektiivkaitse ja kriisiohje rakendumiseks. Rahvusvahelise tegevusega tagatakse Eestile rahvusvahelises keskkonnas need soodsad tingimused, mis on vajalikud ja aitavad meil tulemuslikult rakendada NATO kollektiivkaitset või rahvusvahelist kriisiohjet. Samuti soovitakse rahvusvahelise tegevusega tagada, et kriisi või relvakonflikti korral valitseks NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahel solidaarsus ning ühtne olukorrataju toimuvast.

3. Strateegiline kommunikatsioon – hõlmab riigi strateegilise kommunikatsiooni arendamist ja psühholoogilist kaitset.

Strateegilise kommunikatsiooni eesmärk on Eesti julgeolekupoliitikale toetuse tagamine, avalikkuse julgeolekuolukorrast teadlikkuse hoidmine ja paanika vältimine, vaenuliku mõjutustegevuse neutraliseerimine ning valeinfo paljastamine ja selle leviku takistamine. Strateegiline kommunikatsioon hõlmab riigi tegevuste planeerimist ja koondamist üheks kommunikatiivseks tervikuks ja selle edastamist ühiskonnale.

4. Sisejulgeolek – hõlmab sisejulgeoleku tagamist ja asutuste valmisolekut kriisi või rünnaku ajal ning samuti Eesti iseseisvuse, suveräänsuse ja põhiseadusliku korra kaitset. Sisejulgeoleku tagamisega kindlustatakse Eesti põhiseadusliku korra vastu suunatud igasuguse varjatud või hübriidse tegevuse tõkestamine ja samuti avaliku korra kaitsmine. Eestivastase rünnaku korral tagatakse asutuste põhiülesannete täitmine, elanikele vajaliku abi kättesaadavus või kaasnevate kriiside lahendamine.

5. Tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele – hõlmab sõjalise kaitse tõhusat käivitumist ja selle efektiivselt toimima jäämist. Tsiviilsektori toetus hõlmab mobilisatsiooni, riigivara kasutuselevõtmist, liitlaste vastuvõtmist ja neile vajaliku taristu olemasolu, sundkoormiste rakendamist ning oluliste varade ja teenuste omanikega sõlmitavaid lepingulisi suhteid. Tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele ei tohi märgatavalt vähendada ülejäänud ühiskonna toimepidevust.

6. Sõjaline kaitse – hõlmab iseseisva kaitsevõime arendamist ja tagamist ning NATO kollektiivkaitse rakendumist. Eesti sõjalise kaitse aluseks on iseseisev kaitsevõime ning NATO kollektiivkaitse. Sõjalise kaitsega tagatakse piisavad võimed riigi suveräänsuse tagamiseks ning sõjalise rünnaku ennetamiseks, tõkestamiseks ja tõrjumiseks.

Nii lai riigikaitse kui avar julgeolekukäsitlus on aastaid kasutusel olnud mõisted, mis lahti kirjutatud julgeolekupoliitika aluses. Laia riigikaitse kohaselt kasutatakse riigi kaitsmiseks ja selleks valmistumiseks kõiki riigi käsutuses olevaid sõjalisi ja mittesõjalisi võimeid ja ressursse ning kaasates avaliku, era- ja kolmanda sektori. Seega hõlmab lai riigikaitse tegevusi tahtliku Eesti vastaseks tegevuseks valmistumiseks ja tegevusega toimetulemiseks. Avar julgeolekukäsitus on laiem ja võtab arvesse kõiki riigi julgeolekut mõjutavaid suundumusi ja tegureid. Avara julgeolekukäsitluse eelnõusse toomine loob üldraami käistlemaks nii laia riigikaitset kui tsiviilkriise koos, mille põhjuseks on loodusõnnetused, pandeemiad või tehnogeensed õnnetused, mis pole suunatud Eesti iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse või põhiseadusliku korra vastu. Tsiviilkriiside toomine avaliku julgeolekukäsitluse alla a) tagab, et laia riigikaitse tegevusi ei laiendada tsiviilkriisidele, b) rõhutab, et ka tsiviilkriisideks valmistumine ja nendega toimetulek on osa riigi julgeoleku tagamisest. Nimetatu on lahti kirjutatud ka julgeolekupoliitika alustes.

Lõike 5 kohaselt ei ole suure mõjuga tsiviilkriisi või riigikaitsekriisi lahendamine võimalik ilma erinevate osaliste koostööta, mis omakorda tingib vajaduse arendada koostööd kriisideks valmistumise ajal. Tegemist on kriisireguleerimise üldpõhimõttega, mida rõhutab ka kehtiv HOS. Koostöö tegemine valmistumisel tähendab nii ühist kriisiplaanide koostamist kui ka nende läbiharjutamist, et tsiviilkriisi või riigikaitsekriisi ilmnemisel ehitada konkreetse kriisi lahendamine üles varasematele plaanidele.

Koostöö arendamisel on seejuures oluline abi pakkumise põhimõte, mis rõhutab iga asutuse ja isiku kohustust näidata kriisideks valmistumisel ning nende lahendamisel initsiatiivi, olla proaktiivne ning vajaduse korral olla kaasatud teise asutuse juhtimisel lahendatavasse kriisi.


2. peatükk
Riigikaitse Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon

§ 5. Riigikaitse Nõukogu

Paragrahvis 5 sätestatakse Riigikaitse Nõukogu (RKN) ülesanded ja koosseis.

Lõikes 1 korratakse selguse huvides üle PSi § 127 teises lõikes sätestatu, mille järgi on RKN Vabariigi Presidendi juures tegutsev nõuandev organ.

Lõikes 2 sätestatakse, et RKN arutab kriisiolukorraks valmisoleku seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldab nende kohta arvamust. Eelnõuga ei muudeta RKNi sisulist pädevust, see jääb samaks, lähtudes PSi §-s 127 ette nähtust. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt teenib [RKN] riigi ühtse julgeoleku- ja kaitsepoliitika tagamise huve, seepärast on loogiline RKNis arutada valmisolekut nii tsiviil- kui ka riigikaitsekriisideks. See peegeldab ka reaalselt alates 2016. aastast RKNis arutatud teemasid, kus muu hulgas on arutatud nii küber- kui ka energiajulgeolekuga seonduvat ning kliimaga seonduvat (tuleviku väljakutsed), välispoliitilisi küsimusi (USA valmimistega seonduvat), ID kaardi kriisi õppetunde (tsiviilkriisidega seonduvat), elutähtsa teenuse toimepidevust energiajulgeoleku vaatest.

Lõike 3 järgi kuuluvad RKNi koosseisu lisaks presidendile Riigikogu esimees, Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni esimees, peaminister, Kaitseväe juhataja ning Vabariigi Presidendi määratud isikud, kes nõustavad Vabariigi Presidenti kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamisega seotud küsimustes. Kehtiva RiKSi § 3 lõike 3 järgi kuuluvad RKNi koosseisu Riigikogu esimees, peaminister, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister, kaitseminister, rahandusminister, siseminister, justiitsminister, majandus- ja taristuminister ning Kaitseväe juhataja. Eelnõuga loobutakse peaministri kõrval teiste valitsusliikmete nõukogusse kuulumise kohustuslikkusest. Peaministrikandidaadil on vaba otsustuspädevus valitsuskabineti moodustamisel, sh esitab peaminister valitsuse moodustamisel presidendile ettepaneku, kus on esile toodud ministrite loetelu koos nende ametinimetustega, ning määrab nende vastutusvaldkonnad. Ainukesed piirangud on PSi ja VVSiga seotud valitsuse koosseisu suurusele. Ministrite ametinimetused ning nende vastutusvaldkonnad võivad pidevalt muutuda. Ministrite ametinimetustest loobuti teistes seadustes juba 2014. aastal tehtud VVSi muudatusega (vt VVSi § 1073).

Eelnõuga jäetakse presidendile võimalus kaasata nõukogus töösse ka teisi liikmeid, kelle kohalolu on vajalik kriisideks valmistumisel ja nende lahendamisel. RKN on formaat, kus eelkõige Vabariigi President, peaminister kui valitsuse esindaja ja Riigikogu esimees kui Riigikogu esindaja saavad arutada kriisidega, sealhulgas riigikaitsega seotud küsimusi. Näiteks enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemist saavad kõik osalised esitada oma argumendid ning koos arutada võimalikke lahendusi. RKNi arutelu võimaldab välistada ennatlike ettepanekute esitamist Riigikogule ning tagab tasakaalustatud otsuste vastuvõtmise kriisiolukorra lahendamisel.

Kehtiva RiKSi järgi kuulub RKNi valitsusasutuste juhtidest vaid Kaitseväe juhataja. Arvestades kriiside olemust, peaks RKNi olema võimalus nimetada lisaks Kaitseväe juhatajale ka teisi asutuste juhte (nt Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti peadirektorit jne) ja kaasata isikuid nõuandjatena, kui sündmuse asjaoludest lähtuvalt on nende seisukohtade ja arvamuse ärakuulamine oluline.

Lõikes 4 sätestatakse, et RKNi täpse koosseisu ja töökorra kinnitab ning selle istungeid juhatab Vabariigi President. Lõikes 4 kasutatud termin „töökord“ tähendab, et president kehtestab RKNi tööd reguleeriva eeskirja. Mida töökorras on täpsemalt vaja ette näha, otsustab president. Näiteks praegu kehtivas RKNi töökorras (mida president on nimetanud „kodukorraks“) on reguleeritud päevakorra koostamist, istungite pidamist ja kokkukutsumist, arutamiskorda, protokollimist, asjaajamist, rahastamist ja RKNi tegevusest teavitamist.

§ 6. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon

Paragrahvis 6 sätestatakse Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni (edaspidi VVJK) puudutav.

Kehtivas õiguses on VVJK ülesanded sätestatud RiKSis ja mitmes muus seaduses, kuna tegu on Vabariigi Valitsuse tööorganiga, siis jäetakse eelnõust seni seaduses olnud ülesanded välja ning Vabariigi Valitsus saab kehtestada läbi VVJK põhimääruse komisjonile ülesanded. Eelnõu piiritleb ära, et VVJK tegeleb edaspidi kitsalt julgeolekuküsimustega ning laia riigikaitset ja kriise puudutavad käsitletakse Vabariigi Valitsuses ühiselt, kuna need puudutavad kõiki valitsusliikmeid.

VVJK-le on kehtivate seadustega antud järgmised ülesanded.9
1. VVJK koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel (RiKSi § 4 lg 1 p 1) – ülesanne on kavas sätestada eelnõus kui Vabariigi Valitsuse ülesanne. Vabariigi Valitsusele jääb võimalus otsustada, kuidas ta soovib täidesaatva riigivõimu asutuste tööd korraldada ja juhtida.
2. VVJK juhib riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist, tal on õigus nõuda ministeeriumidelt dokumentide koostamist ja selles osalemist (RiKSi § 7 lg 2) – ülesanne on kavas sätestada eelnõus kui Riigikantselei ülesanne.
3. VVJK koordineerib julgeolekuasutuste tegevust (julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 10 lg 1 p 1) – ülesanne sätestatakse edaspidi Vabariigi Valitsuse määrusega, mis sätestab VVJK ülesanded, töökorra, koosseisu ja koostöö korralduse teiste riigiasutustega (edaspidi VVJK põhimäärus). Kuna julgeolekuasutused ehk Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet on valitsusasutused, võib Vabariigi Valitsus otsustada, kes ja kuidas nende tegevust koordineerib. VVSi § 41 lõike 1 järgi on valitsusasutused aruandekohustuslikud Vabariigi Valitsuse või vastava ministri või riigisekretäri ees, kes suunab ja koordineerib nende tegevust.
4. VVJK analüüsib ja hindab riigi julgeolekuolukorda (JASi § 10 lg 1 p 2) – ülesanne sätestatakse edaspidi VVJK põhimääruses.
5. VVJK määrab kindlaks riigi julgeolekualase teabe vajadused (JASi § 10 lg 1 p 3) – ülesanne sätestatakse edaspidi VVJK põhimääruses.
6. VVJK korraldab vajaduse korral riigikaitset puudutava teabe edastamise Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja asjaomastele Riigikogu komisjonidele (JASi § 10 lg 2) – nimetatud põhimõte on kavas sätestada VVJK põhimääruses. Tegemist ei ole sellise põhimõttega, mille peab tingimata otsustama seadusandja. Vabariigi Valitsus võib otsustada selle üle, kuidas on korraldatud VVJK koostöö teiste riigiasutustega. Liiati on ka praegu VVJK vastav ülesanne seaduses sätestatud nii, et VVJK teeb seda vajaduse korral. See tähendab, et selle üle, kas vastavat teavet on vaja edastada, otsustab VVJK ise.
7. Kaitsepolitseiamet ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus on kohustatud tegema VVJK-le ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 22 lg 2 p 4). Samasugune kohustus teha ettepanekuid on seatud ka Välisluureametile (RSVSi § 23 lg 3 p 4) ning riigi julgeoleku volitatud esindajale (RSVSi § 52 lg 1 p 7) – nimetatud kohustused on kavas seaduses sätestada selliselt, et ettepanekud tehakse Riigikantseleile ja vastavale ministeeriumile. Esitatud ettepanekuid ei menetle VVJK kui valitsuskomisjon, vaid nende ettepanekutega tegeleb sisuliselt, nii nagu ka praegu, kas Riigikantselei või ministeerium. Riigikantselei ja ministeerium analüüsivad ja hindavad ettepanekuid ning seejärel otsustatakse, kas need on vaja VVJK-le esitada. VVJK arutelud peaksid keskenduma riigi julgeolekuolukorra hindamisele ja strateegilis-poliitilistele küsimustele, seepärast on otstarbekas sätestada, et VVJK ei aruta kõiki ettepanekuid, mida võidakse puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks esitada, kuivõrd esitatud ettepanekud võivad olla väga tehnilist laadi. Just seetõttu nähakse ette, et ettepanekud esitatakse esmalt Riigikantseleile ja ministeeriumile ja mitte VVJK-le. Riigikantselei või ministeerium esitab teemad VVJK-le arutamiseks, kui seda peetakse vajalikuks.
8. VVJK nõustab Vabariigi Valitsust riigisaladuse kaitse korraldamisel (RSVSi § 24 p 1). Tuleb põhimääruse eelnõu menetlemisel hinnata, kas see peaks üldse olema VVJK ülesanne. Praktikas nõustab Vabariigi Valitsust pigem konkreetne asutus ja mitte VVJK kui kollektiivorgan.
9. VVJK vaatab läbi avaldusi ja kaebusi ministri poolt RSVSi ja selle alusel antud õigusaktide ebaseadusliku kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta ning informeerib Vabariigi Valitsust läbivaatamise tulemustest (RSVSi § 24 p 2) – ülesanne on kavas tõsta VVJK põhimäärusesse, kuid ka konkreetsete avalduste ja kaebuste läbivaatamine ei ole kooskõlas VVJK kui valitsuskomisjoni olemusega, mistõttu see võiks olla mõne muu, madalama taseme asutuse või organi ülesanne. Kuna kehtivas õiguses ei ole reguleeritud ministri vastavat kohustust või õigust selliseid avaldusi või kaebusi esitada, võib eeldada, et ministrid esitavad vastavaid avaldusi või kaebusi vabas vormis tavapärase töö käigus. Eeltoodu kinnitab, et selline kohustus ei peaks olema reguleeritud seaduses, ning võib ka kahelda, kas ministrid tegelikult VVJK-le selliseid kaebusi ja avaldusi esitaksid.
10. VVJK annab Vabariigi Valitsusele vajaduse korral arvamuse riigisaladust käsitleva õigusakti ja välislepingu eelnõu kohta (RSVSi § 24 p 3) – arutatakse, kas jääb VVJK põhimäärusesse.
11. VVJK annab arvamusi riigisaladuse salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel, salastamistähtaja pikendamisel ning salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutmisel (RSVSi § 24 p 4) – arutatakse põhimääruse koostamisel, mis roll VVJKl siin peaks olema.
12. VVJK peab teavitama, kui salastatud teabekandja hävitatakse ootamatult tekkinud olukorras, kus teabekandjat ei ole võimalik kaitsta juurdepääsuõiguseta isiku juurdepääsu eest ühelgi muul viisil ning kui selle juurdepääsuga kaasneks tõenäoliselt oluline kahju Eesti Vabariigi julgeolekule (RSVSi § 38 lg 3 p 2) – ülesanne on kavas VVJK ülesannete hulgast välja jätta. Lisaks Kaitsepolitseiametile ning teabevaldajale ei ole põhjust täiendavalt teavitada ka VVJKd. Kaitsepolitseiamet on vajaliku pädevusega asutus, kes peaks tegelema kõikide riigisaladusega seotud vahejuhtumitega. Kui Kaitsepolitseiamet leiab juhtumit menetledes, et sellest peaksid olema teadlikud ka ministrid, on tal võimalik VVJKd teavitada.
13. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitatakse viivitamata Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ning Riigikaitse Nõukogu ja VVJK liikmeid (erakorralise seisukorra seaduse (ErSS) § 7) – ErSS tunnistatakse eelnõuga kehtetuks ning erakorralise seisukorra väljakuulutamisel ei peeta enam vajalikuks VVJKd sellisel kujul teavitada.
14. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul Riigikogule erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemise otsustamiseks kutsub peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamata kokku Vabariigi Valitsuse istungi, kus kuulatakse ära VVJK arvamus erakorralise seisukorra väljakuulutamise vajaduse kohta (ErSSi § 9) – eelnõuga tunnistatakse ErSS kehtetuks ning eelnõuga ei nähta ette, et VVJK peab erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemiseks arvamuse andma.
15. Kui Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi kandidaadi suhtes teostada ühe kuu jooksul. VVJK loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esinevad RSVSi § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolud või on ühe kuu jooksul võimalik punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine (Eesti Panga seaduse § 112 lg 6). Sisuliselt samasugused sätted, mis näevad ette, et julgeolekukontrolli tähtaega võib pikendada VVJK loal, on sätestatud ka Andmekaitse Inspektsiooni juhi (IKS § 53 lg 5), Riigikohtu esimehe (kohtute seaduse § 541 lg 6), riigikontrolöri (Riigikontrolli seaduse § 18 lg 6) ja õiguskantsleri (õiguskantsleri seaduse § 61 lg 6) puhul – nimetatud ülesanded on kavas anda julgeolekukontrolli teostava asutuse juhile.
16. Tervishoiu riigikaitseks valmistumisel kavandab Terviseamet koostöös Kaitseministeeriumiga ja kooskõlastatult VVJKga kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tervishoiuteenuste osutamiseks vajaliku tervishoiuvaru moodustamist ja kasutamist (TTKSi § 581 lg 4 p 1) – ülesanne on kavas VVJK ülesannete hulgast välja jätta. Muude varude moodustamist ja kasutamist ei ole otstarbekas panna ülesandena ministritest koosnevale komisjonile.

Nimetatud muudatused on kajastatud eelnõu rakendussätetes.

Lõikes 1 sätestatakse üldine põhimõte, et VVJK täidab talle õigusaktidega pandud ja Vabariigi Valitsuse antud julgeoleku- ja riigikaitsega seotud ülesandeid. Tegemist on üldise sättega, mis iseenesest ei näe VVJK-le ette ühegi ülesande täitmist, kuid määrab kindlaks, millise valdkonnaga (riigikaitse, julgeolek) seotud küsimusi VVJK arutab. Riigikaitse ja julgeoleku ülesannete terviklik käsitlemine riiklikul tasandil on oluline, et valitsuse tasandil oleks tagatud ühtne planeerimine ja valmistumine nii riigikaitse- kui ka kitsamalt julgeolekuga seotud küsimuste korral. Venemaa ulatuslik sõjategevus Ukraina vastu 2022. aastal näitas, et suures julgeolekukriisis on oluline kõigi valitsusliikmete informeeritus ja kaasatus, sest sõjategevuse mõjud ulatuvad kõikidesse valitsemisaladesse. Seetõttu suurenes praktikas julgeolekuküsimuste arutamine Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamistel ja ühtlasi vähenes VVJK kui valitsuskomisjoni kohtumiste toimumine.

Säte on vajalik ka selleks, et tagada, et VVJK kui valitsuskomisjon igal juhul moodustataks. Eelnõu koostamisel kaaluti ka varianti, et jätta VVJK moodustamine lahtiseks, seda seaduses üldse mainimata. Sel juhul saaks Vabariigi Valitsus täielikult oma äranägemise järgi otsustada, kas VVJK VVSi alusel valitsuskomisjonina moodustada või mitte. Seda lahendust ei eelistatud põhjusel, et VVJK tööformaati kasutatakse aktiivselt riigikaitse planeerimisel ning seda rolli ei soovita muuta ega kellelegi teisele anda. VVJK alalise valitsuskomisjonina määratlemine tagab VVJK eksisteerimise.

Lõikes 2 antakse Vabariigi Valitsusele volitusnorm VVJK põhimääruse kehtestamiseks. Põhimääruses nähakse ette VVJK ülesanded, töökord, koosseis ning koostöö korraldus teiste riigiasutustega ning alakomisjonide moodustamine. Volitusnormis nimetatud „töökord“ tähistab VVJK tööd reguleerivaid eeskirju, st reegleid, kuidas korraldatakse istungeid, kuidas koostatakse päevakava, kuidas istungeid peetakse jne. Põhimääruses tuleks reguleerida ka seda, kuidas toimub VVJK koostöö teiste põhiseaduslike organitega. Näiteks on praegu JASi § 10 lõikes 2 ette nähtud, et vajaduse korral edastab VVJK riigikaitsealast teavet teistele riigiasutustele, sh Vabariigi Presidendile ning Riigikogu esimehele. Sellised küsimused reguleeritakse edaspidi VVJK põhimääruses. Samuti annab volitusnorm õiguse kehtestada julgeolekukomisjoni alakomisjone ja nõukogusid – praegu on moodustatud nt küberjulgeolekunõukogu.


3. peatükk
Kriisiolukorraks valmistumine

§ 7. Vabariigi Valitsuse ülesanne kriisiolukorraks valmistumisel

Paragrahvis 7 sätestatakse Vabariigi Valitsuse pädevus kriisiolukorraks valmistumisel. Kuna kriisiolukorra ennetamiseks, valmistumiseks ja kriisiolukorra lahendamiseks vajalikud tegevused on eri ministeeriumide valitsemisalade ülesanded, on riigi valmisoleku suurendamiseks ja tegevuste edukaks elluviimiseks vajalik Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide hea koostöö ning tegevuste omavaheline koordineerimine. Paragrahvi 7 järgi kujundab kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise poliitikat Vabariigi Valitsus. Nimetatud ülesanne ei tähenda ühe konkreetse poliitika või dokumendi heakskiitmist, vaid strateegiliste eesmärkide seadmist ja nende saavutamiseks üldiste tegevuste suunamist erineva poliitika või dokumentide kaudu. Eesti julgeolekupoliitika peamised põhimõtted, seisukohad ja eesmärgid, samuti Eesti heidutus- ja kaitsehoiaku kujundamiseks esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule heakskiitmiseks dokumendis „Julgeolekupoliitika alused“. See on suuniseks valdkondlike arengu- ja tegevuskavade koostamisele, sh riigikaitse arengukava, siseturvalisuse arengukava, Eesti välispoliitika arengukava, Eesti digiühiskonna arengukava, energiamajanduse arengukava jne.

Eelnõuga ei muudeta kriisiolukorraks valmistumisel üldist riigi juhtimise ülesehitust – minister ja ministeerium vastutavad vastavalt VVSile oma valdkonna eest endiselt.

§ 8. Riigikantselei ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel

Nimetatud paragrahvis sätestatakse Riigikantselei ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel.

Lõike 1 punkt 1. Riigikantselei töötab välja põhimõtted, kuidas kriisiolukordadeks valmistutakse. Selleks juhib Riigikantselei ametkondlikku koostööd üleriigilise riskianalüüsi koostamisel. Üleriigilise riskianalüüsi koostamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus rakendusakti eelnõu § 13 lõike 7 alusel, vt ka rakendusakti kavandit ja eelnõu § 13 selgitust.

Lõike 1 punkt 2. Riigikantselei juhib ametkondlikku koostööd riigikaitse strateegilise dokumendi (hetkel riigikaitse arengukava) ning Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamiseks.

Riigikaitse strateegilise arengudokumendi koostamisel lähtutakse julgeolekupoliitika alustest, üleriigilisest riskianalüüsist ja Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamise käigus tuvastatud võimelünkadest. Kriisiolukorraks valmistumise üks tegevusi on riigikaitse strateegilise arengudokumendi koostamine, kus kavandatakse riigi suutlikkus olla valmis kõikide kriisiolukordade lahendamiseks ja mille alusel arendatakse välja vajalikud võimed, seda laia riigikaitse ulatuses. Riigikaitse strateegilise arengudokumendi, senise nimetusega riigikaitse arengukava koostamisel jäetakse Riigikantseleile koostöös ministeeriumidega vabadus leida parim lahendus erinevate arengudokumentide omavaheliseks seostamiseks.

Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamise põhimõtted on toodud eelnõu §-s 14.

Lõike 1 punkt 3 kohaselt koordineerib Riigikantselei täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust, et kõik eespool nimetatud tegevused oleksid omavahel kooskõlas ja aitaksid saavutada ühtseid Vabariigi Valitsuse seatud eesmärke. Koordineerimisülesannet täidab Riigikantselei ka juhendmaterjalide ja nõuete kehtestamise kaudu. Näiteks kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrustega nõuded riskianalüüsi ja kriisiplaanide koostamisele, elutähtsate teenuste toimepidevuse riskianalüüsile ja plaanile jne. Riigikantselei koordineerib ja annab suuniseid erinevate dokumentide ja juhendite koostamise kaudu. Põhiseaduslikud institutsioonid kaasab Riigikantselei kriisideks valmistumisega seotud tegevustesse, näiteks täidesaatva riigivõimu asutustele korraldatud koolitustele, õppustele ja aruteludele. Riigikantselei jagab häid kogemusi põhiseaduslike institutsioonide toimepidevuse tagamiseks ja suurendamiseks. Riigikantselei tagab, et kõigil laia julgeoleku osapooltel oleks rolliselgus ning koondab osapooled, et kõigi tegevused oleksid sünkroonis.

Ministeeriumide roll kriisiolukorraks valmistumisel on sätestatud VVSis ja sellest käesolev eelnõu erisusi ette ei näe (VVSi § 49). Kriisideks valmistumisel on ministeeriumi roll eelkõige vastava valdkonna poliitika kujundamine (õigusloome), ressursside eraldamine, teiste ministeeriumitega oma valitsemisala teemade koordineerimine (nn silode ülene koordineerimine) jne.

Lõike 1 punkti 4 kohaselt koordineerib Riigikantselei elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia koostamist. Strateegia kohta on täpsemalt kirjeldatud käesoleva eelnõu §-i 81 juures.

Lõige 2. Kehtiv RiKS § 7 lg 3 sätestab, et Riigikantselei koordineerib strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist, ning Riigikantseleil on õigus kontrollida dokumentides määratud eesmärkide täitmist. Ka eelnõuga jätkatakse sama põhimõtet, et Riigikantseleil on ülesanne kontrollida, kas Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis ja strateegilises arengudokumendis ette antud eesmärgid on täidetud.

Sätte jätkuvat vajalikkust rõhutas ka Riigikontroll oma 2023 auditis „Riigi kaitsetegevuse kava täitmise valmisolek“10.

Et Riigikantselei saaks täita talle seadusega pandud kriiside poliitikakujundamise rolli, peab Riigikantselei saama kontrollida, kas Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis ministeeriumite ülesloetletud võimed on päriselt olemas (nt kas EE-ALARM töötab, kas keskmaa õhutõrje on olemas jne) ja peab saama kontrollida, kas nende võimete kasutamine on ka läbi harjutatud (ehk et peab saama kontrollida läbi õppuste või harjutuste, kas see plaan päriselt töötab). Samuti on Riigikantseleil vaja teavet selle kohta, kas Vabariigi Valitsuse seatud eesmärke kriiside lahendamisel täidetakse. Et tagada kõikide asutuste valmisolek, on oluline teada, kas püsiva kriisiülesandega asutusel on kriisiplaan olemas, kas selles plaanis on lahti kirjutatud Vabariigi Valitsuse plaanis toodud ülesannete täitmine, kas eri asutuste plaanid moodustuvad ühtse terviku, mille alusel päriselt kriisi lahendada saab jms.

Riigikaitse strateegilise arengudokumendi osas on oluline luua kindlus, et kirjeldatud eesmärgid on seotud ressursiga (sh võime loomise eest vastutavad asutused on sellega oma eelarve ja tegevuste planeerimisel arvestanud) ning Riigikantselei roll on kontrollida, kas arengudokumendis kirjeldatavad võime-eesmärgid saavutatakse ning arvestada sellega järgmises valitsuse kriisiplaani koostamise protsessis.

Lõige 3 määrab ära, et riigikaitse strateegilise arengudokumendi kehtestab Vabariigi Valitsus. Lõike teine lause on sama, mis kehtiva RiKSi § 7 lõige 1 ning loob riigikaitse strateegilise arengudokumendi ja riigi muude arengudokumentide (mis on reguleeritud riigieelarve seadusega) vahele seose.

§ 9. Päästeameti ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel regionaalsel tasandil

Kehtiv HOS § 5 sätestab Päästeameti rolli regionaalsel tasandil kriisireguleerimise korraldamisel. Eelnõu § 9 kordab HOS-is toodud põhimõtet, mille kohaselt on Päästeameti keskne ülesanne tagada, et kohaliku omavalitsuse üksused (KOVid) oleks valmis nii tsiviilkriisideks kui ka riigikaitsekriisideks.

Lõikes 1 määratakse Päästeameti ülesanded kriisireguleerimise korraldamisel regionaalsel tasandil. Sama lõike punktis 1 sätestatakse Päästeameti ülesandena KOVide nõustamine kriisiolukorraks valmistumisel. See hõlmab mh KOVide nõustamist nende kriisiplaani koostamisel ning õppuste planeerimisel ja läbiviimisel. Päästeamet kaasab seejuures tegevustesse vastavalt vajadusele ka teisi asutusi, nt sotsiaalteenuste osas on vastav pädevus Sotsiaalkindlustusametis ja haridusteenuste osas Haridus- ja Teadusministeeriumis.

Punktis 2 sätestatakse Päästeameti ülesanne tagada regionaalsel tasandil täidesaatva riigivõimu asutuste ja KOVide vaheline koostöö ja teabevahetus kriisiolukorraks valmistumisel. Viimase ülesande täitmiseks moodustatakse lõike 2 kohaselt Päästeameti juurde alaliselt tegutsevad regionaalsed kriisikomisjonid. Regionaalsed kriisikomisjonid on Päästeameti töövahendiks regionaalsel tasandil koordineerimisülesande täitmisel. Nimetatud säte ei välista, et asutused ka ise otse suhtlevad KOVidega, kuid regionaalse kriisikomisjoni kaudu jõuab info ühtlasemalt kõikide KOVideni ja see peaks olema esimene kontaktpunkt erinevatel asutustel KOVideni jõudmisel. Päästeameti keskne roll koordineerijana õigustas ennast COVIDi põhjustatud eriolukorras, kus Päästeamet oli peamine KOVi infovahetuse koordineerija. Päästeamet vahendas ja koondas ühtselt infot teiste riigiasutuste ja KOVide vahel. Selliselt oli KOVidel üks kindel partner, kellega suhelda, kellelt infot küsida jms. Eriolukorras peeti asutuste ja KOVide poolt vajalikuks, et kriisiolukorras oleks piirkondliku koostöö korraldamisel kõigi poolt aktsepteeritud eesvedaja, kes korraldab olukorra lahendamist eelkõige läbi koostöö, kokkuleppimise ja veenmise.

Regionaalsed kriisikomisjonid moodustatakse, kinnitatakse nende koosseis, määratakse ülesanded ja kehtestatakse töökord Vabariigi Valitsuse määrusega (lõige 3).

§ 10. Kriisiülesannete määramine

Kriiside kiireks ja tõhusaks lahendamiseks on vaja, et iga asutus ja isik teaks oma kohustusi ja ülesandeid kriisis ning suudaks neid täita. Seni on riigiasutuste kriisiaegsed ülesanded püstitatud RIKSi alusel riigikaitseülesannete, HOSi alusel hädaolukordade ja elutähtsa teenuse regulatsiooniga. Erineva regulatsiooni vahel killustunud ülesannetel puudub omavaheline struktureeritud ja erinevate kriiside ulatuses planeeritud seos. Kriisiülesannete kasutuselevõtmine loob tervikpildi, mis on erinevates kriisides kogu laia riigikaitse ulatuses kõikide osaliste ülesanne. Selline koondamine vähendab muu hulgas erinevaid mõisteid, mille kaudu kriitilisi ülesandeid, teenuseid ja taristut vaadeldakse. Kui asutus või isik teab täpselt, mis on need kriitilised ülesanded kriisiolukorras, mille täitmist riik temalt ootab, siis on võimalik selle ülesande täitmiseks valmistuda. Vastupidisel juhul võib juhtuda, et asutus ei ole suuteline riiki abistama ega ülesandeid vajalikus ulatuses täitma.

Eelnõu kohaselt on kriisiülesanded üksnes need ülesanded, mis on expressis verbis kriisiülesannetena määratud või täitmiseks antud.

Praegu on pandud RiKSi alusel riigikaitseülesanded sõnaselgelt vaid täidesaatva riigivõimu asutustele11 ning tervishoiuteenuse osutajatele (kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajatele)12, kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (edaspidi KOKS) tuleb riigikaitseülesanne ka KOVidele.13 Samas pole tervishoiuteenuse osutajad ainsad haldusvälised isikud, kellel tuleb kriisiolukorras täita vajalikke ülesandeid. Näiteks on elutähtsad teenused sellised teenused, millest sõltub kõikide teiste teenuste ning laiemalt kogu riigi ja ühiskonna toimimine. Need on näiteks elekter, side, teede korrashoid, aga ka kaugküte, sularaharinglus, veega varustamine, toit jne. Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal on elutähtsate teenuste osutamine hädavajalik nii Kaitseväele kui ka ühiskonna toimimiseks.14

KOVi puhul on seni olnud ebaselge, millised KOVi kõikidest ülesannetest on riigikaitseülesanded ja millised mitte. Kas KOVide riigikaitseülesanded on vaid KOKSi § 6 lõikes 21 sätestatud ülesanded või kõik § 6 lõigetes 1–21 sätestatud ülesanded? Kas sotsiaalhoolekande seaduses loetletud KOV teenused on samuti riigikaitseülesanded, näiteks väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus, tugiisikuteenus, varjupaigateenus, turvakoduteenus, lapsehoiuteenus, arendushooldusteenus. Kas kõiki KOV teenuseid tuleb osutada igas olukorras, so rahuajal ning kriisis samas mahus ja samal tasemel või peaks olema seadusega ette nähtud võimalus ülesannete täitmist prioriseerida, mahte vahendada, keskenduda vaid olulisele. RiKSi seletuskirjast võib järeldada, et kõik KOVi ülesanded on põhimõtteliselt ka riigikaitseülesanded.15 KOVide ülesanded ei ole kriisiolukorras võrdse kaaluga ning arvestades, et kriisiolukorras napib ressursse kõikide ülesannete täitmiseks, on väga oluline kindlaks määrata, millised on need olulisemad ülesanded, mida KOV peab igal juhul täitma ning mis tingimustel ta seda tegema peab. Näiteks on KOKSi § 6 lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannetest elamu- ja kommunaalmajanduse ning kohalike teede ja tänavate korrashoiu korraldamine kriisiolukorra lahendamise seisukohalt olulisem kui raamatukogude, rahvamajade, muuseumide ja spordibaaside korrashoiu tagamine.

Nende probleemide lahendamiseks on esmalt eelnõus ümber mõtestatud riigikaitseülesannete määratlus ning sätestatud kriisiülesanded, kriisiülesannete määramise ja täitmise üldtingimused ja kord, et seejärel rakendussätetes määrata kindlaks asutuste ja isikute konkreetsed kriisiülesanded.

Kriisiülesanne on püsiv või ühekordne ülesanne, mida täidetakse kriisiolukorras.



Joonis 1. Püsivate kriisiülesannete tüübid

Lõige 2. Püsiv kriisiülesanne on kriisiolukorra lahendamiseks ja lahendamise toetamiseks vajalik ülesanne, mis seondub täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesandega ning juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevusala või eesmärgiga. Püsiv kriisiülesanne on ka elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine ja elutähtsa teenuse osutamine nii kriisiolukorras kui ka enne seda, tavaolukorras katkestustest hoidumine või nende järel teenuse taastamine. Püsiv kriisiülesanne on enne kriisiolukorda määratud ning selle täitmiseks peab isik ja asutus looma valmiduse. Erinevus elutähtsa teenuse osutajatest (ETO) seisneb selles, et elutähtis teenus on kõigile hädavajalik alusteenus, mis peab olema tagatud kogu aeg, nii tavaolukorras kui ka kriisiolukorras. Elutähtsad teenused on seotud ELi direktiividega, neid hinnatakse 10 kriteeriumi ning vastava metoodika alusel (vt lisa 2). Elutähtsa teenuse osutaja tegevusi koordineerib elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja, kes kehtestab ETO teenusele nõuded nii tavaolukorras kui ka kriisiolukorras, ning tal on õigus anda lahendava asutusena ETOdele korraldusi.

Kriisiülesanded määratakse eelkõige täidesaatva riigivõimu asutustele ja juriidilistele isikutele, sh KOVidele ja teistele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele (nt advokatuurile, Eesti Pangale, Kaitseliidule, Finantsinspektsioonile; Eesti Rahvusringhäälingule, Tervisekassale jne).

Füüsilistele isikutele pannakse kohustusi töökohustuse kaudu. Kriisiülesandeid võib panna ka füüsilisest isikust ettevõtjale (FIE). FIE ei ole küll juriidiline isik, kuid tegeleb ettevõtlusega talle kuuluva majandusüksuse kaudu. FIE-le kriisiülesande panemine võib olla vajalik, kui FIE pakub oma nimel selliseid kaupu või teenuseid, mis võivad olla vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Näiteks FIE-le, kes pakub toitlustus- ja majutusteenust, võib panna ühekordse kriisiülesande tagada kriisi lahendamises osalevate isikute majutus ja toitlustus. Kuivõrd isik pakub teenust oma majandus- ja kutsetegevuse raames ning tal peavad teenuse pakkumiseks olema vastavad oskused ja load, siis ei kvalifitseeru ülesanne ühekordseks töökohustuseks.

Püsiva kriisiülesande määratluses esitatakse kolm olulist tingimust, mis peavad olema täidetud, et ülesanne oleks käsitatav kriisiülesandena. Esiteks, ülesannet on vaja täita kriisiolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Selline määratlus on küllalt lai ning seega on kriisiülesandeks võimalik nimetada väga erinevaid ülesandeid. Oluline on see, et ülesannet oleks vaja täita selleks, et kriisiolukord lahendada või lahendamist toetada. Toetamise alla mahub väga palju erinevaid ülesandeid. Kriisiülesanne võib olla näiteks elektrienergia tootja kohustus toota elektrit, sest ilma elektrita ei ole võimalik hoida töös ühiskonnale hädavajalikke teenuseid, näiteks osutada arstiabi. Haiglatel on küll generaatorid, mis suudavad elektri teatud ajaks tagada, kuid generaatoritega ei saa elektrit tagada pikka aega. See, et arstiabi ei ole võimalik ilma elektrita pikema aja jooksul osutada, tähendab omakorda, et ei ole võimalik opereerida viga saanud sõjaväelasi ega tsiviilisikuid, mis tähendab Eesti vastupanuvõime olulist langemist. See ohustab Eesti julgeolekut ja põhiseaduslikku korda, elanikkonna turvalisusest rääkimata. Seega on kriisiolukorra lahendamiseks vaja elektrienergia tootjatel toota elektrit ka kriisiolukorras.

Teiseks, kriisiülesannet täidetakse kriisiolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks, nii et ülesannet saab rakendada kriisiolukorras ja mitte tavaolukorras. See ei tähenda, et sama ülesannet ei võiks isik või asutus täita tavapärase tegevuse käigus. Teisisõnu, kriisiolukorraks valmistumisel on riik hinnanud selle ülesande niivõrd oluliseks, et isik või asutus mõtleks läbi ja looks võimaluse täita teatud ülesandeid kriisi ajal, sh riigi seatud tingimustel. Näiteks elektritootmine on oluline ka tavaolukorras, kuid kriisiolukorra lahendamise kontekstis on oluline, kuidas toodetakse elektrit kriisiolukorras, mis on selle tingimused, kuidas elanikkonnale ja ettevõtetele ning riigiasutustele elekter tagatakse, millised on elektrienergia saamise prioriteedid jne. Elektritootmine tavaolukorras ei ole eelnõu reguleerimisalas, seda reguleerivad teised seadused, näiteks MsÜS, aga ka väga paljud valdkondlikud seadused nagu elektrituruseadus jpt. Kui soovitakse seada tingimusi teenuse osutamisele tavaolukorras, tuleks vastavad tingimused sätestada nendes seadustes. PPA tagab avalikku korda igal ajal, aga kriisiolukorras tuleb seda teha suuremat ressurssi kaasates ning oluliselt suuremas mahus.

Kriisiolukorras võib lisanduda asutustele ja isikutele ülesandeid, mida tavaolukorras ei täideta, kuid mis seonduvad asutuse ülesannete või tegevusalaga. Näiteks ei ole tavaolukorras vaja evakueerida väga paljusid inimesi, mis tähendab, et pole ka vajadust evakueeritute eest hoolitseda suures mahus. Küll võidakse aga ulatuslikku evakuatsiooni läbi viia kriisiolukorras ning selleks valmistumisel tuleb ka lahendada küsimus, kes ja kuidas evakuatsiooni lbi viib ning sealt edasi evakueeritutele vajadusel pikaajaliselt vältimatut abi (toit, majutus, ilmale vastav riietus) jms tagab.

Kolmandaks, püsiva kriisiülesandena on käsitatav vaid see ülesanne, mis on isikule või asutusele seadusega või selle alusel sõnaselgelt määratud. Kehtiva RiKSi järgi on riigikaitseülesanded kõik ülesanded, mis on vajalikud riigikaitse eesmärgi saavutamiseks. RiKSi senise tõlgenduse järgi ei pidanud ülesanne olema nimetatud riigikaitseülesandeks selleks, et seda riigikaitseülesandeks pidada. Ebamäärasus ülesannete määramisel ei taga piisavat valmisolekut ülesannete täitmiseks. Ühekordseid kriisiülesandeid enne kriisiolukorda ei määrata – need määratakse ad hoc kriisiolukorras.

Kokkuvõtteks, kriisiülesanded võivad olla kahte liiki:
1) ülesanded, mille täitmine peab olema kindlustatud nii tavaolukorras kui ka kriisiolukorras (püsivad kriisiülesanded);
2) ülesanded, mille täitmist riik ei ole ette näinud, kuid mille täitmise vajadus tekib kriisiolukorras (ühekordsed kriisiülesanded).

Püsiva kriisiülesande võib määrata:
1) täidesaatva riigivõimu asutusele – seaduses või Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis,
2) KOVile – seaduses või seaduse alusel,
3) eraõiguslikule ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisest isikust ettevõtjale – seaduses või seaduse alusel.

Lõige 3. Täidesaatva riigivõimu asutustele määratakse kriisiülesanded seaduses või Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis (vt lähemalt eelnõu § 14 selgitust). Kriisiülesannete määramisel on eeldus, et need seonduvad ühel või teisel moel nende täitja hariliku tegevuse ning sellest tulenevalt tema pädevuse, kogemuse, vahendite ja võimetega. Täidesaatva riigivõimu asutuste puhul ei ole vaja, et kriisiülesanded otsustaks seadusandja, sest ülesande täitmiseks vajaliku pädevuse ja volitused on seadusandja juba seadusega määranud ning Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis seda ei muudeta, üksnes täpsustatakse. Vabariigi Valitsus otsustab enesekorraldusõigusest lähtudes ise, milliseid ülesandeid täidesaatva riigivõimu asutustele seatakse. Sellega välditakse ülereguleerimist, sest õiguse üldaktides ei sätestata seda, mida saab paindlikult otsustada halduse siseaktides. Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis saab kirjutada täpsemalt lahti riigiasutustele seadusega pandud ülesandeid ning neid täpsustada. Nt on HTMi kriisiaegne ülesanne õppetöö järjepidevuse tagamine – sõnaselgelt ei ole seaduses neil sellist ülesannet, kuid see on otseselt nende valdkond ja Vabariigi Valitsus saab HTMile sellise ülesande määrata.

Lõige 4. KOVidele määratakse kriisiülesanded üldjuhul seadusega. Selline reegel tuleneb PSi §-st 154, mille järgi võib KOVile panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. PSis kasutatud terminit „seaduse alusel“ tuleb Riigikohtu praktika järgi tõlgendada nii, et „seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse /…/ piiramise seisukohast olulised küsimused. Täitevvõimule võib delegeerida /…/ seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise.“16 See tähendab, et seadusandja peab seaduses määrama kriisiülesande, kuid seda võib täidesaatev võim täpsustada. Näiteks kui KOVile määratakse kriisiülesandeks osaleda evakuatsiooni läbiviimisel ning evakueeritute eest hoolitseda, siis nende ülesannete tingimusi võib täpsustada ka määruses. Samuti võib määruses ette näha, millised täpselt peavad olema evakuatsioonikohad, millise toitlustuse peab evakueeritutele tagama jne. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu sellele, et eelnõu järgi on KOVile võimalik anda ka ühekordseid kriisiülesandeid.

Eraõiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisest isikust ettevõtjale võib kriisiülesande määrata seaduses või seaduse alusel. Et kriisiülesande määramine võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige ettevõtlusvabadust, peab piirangu seadma seadusandja ise või andma selleks volituse. PSis sätestatud ettevõtlusvabadust riivab avaliku võimu iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse.17 See tähendab, et kui riik soovib, et ettevõtja kriisiolukorras toodaks või pakuks kaupu või osutaks teenuseid, sh millisel viisil ja ulatuses seda teha tuleb, piirab see ettevõtja ettevõtlusvabadust. Sellise piirangu kehtestamiseks peab seetõttu olema seaduslik alus.

Selline seaduslik alus võib olla seaduses otsesõnu sätestatud kriisiülesandena või volitusnorm, mille alusel võib täidesaatev riigivõim kriisiülesandeid määrata. Juriidilise isikule, v.a riik ja KOV, ning FIE-le määratakse kriisiülesanne üldjuhul seaduses või selle alusel antud õigusaktis, mis reguleerib isiku tegevusala, eesmärki või ülesandeid. Avalik-õigusliku juriidilise isiku korral on selleks eelkõige tema kohta käiv seadus, eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde korral võib see olla konkreetset valdkonda reguleeriv eriseadus, milles sätestatakse teatud tunnustele vastavatele isikutele ülesandeid.

Samuti võib seaduses või seaduse alusel määrata kriisiülesanded avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Eelnõu rakendussätetega pannakse kriisiülesanded näiteks Tervisekassale ja advokatuurile, Eesti Pangale, Kaitseliidule, Eesti Töötukassale ja ka riigi nimel tegutsevale Finantsinspektsioonile jt.

Võrreldes kehtiva RiKSiga võib edaspidi kriisiülesandeid määrata ka FIEdele. Praeguse RiKSi järgi FIEdele kriisiülesandeid määrata ei saa, kuid ettevõtja suurus või suutlikkus ega tema tegevusvaldkond ei sõltu tema õiguslikust vormist. Näiteks võivad FIEd osutada elutähtsat teenust – praegu osutavad HOSi § 36 lõike 4 punktis 2 nimetatud kohaliku tee sõidetavuse tagamise ehk teekorrashoiu teenust ka FIEd. Seetõttu peaks olema võimalik kriisiülesandeid seada kõikidele ettevõtjatele nende juriidilisest vormist olenemata.

Püsivate kriisiülesannete määramine on oluline eelkõige planeerimisprotsessis, ka näiteks kriisiülesandega ameti- ja töökohtade määramisel.

Eelnõu näeb ette, et püsiv kriisiülesanne määratakse isiku ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes. See on oluline põhimõte. Konkreetsele isikule määratav ülesanne peab olema seotud tema igapäevase tegevusega – sellega, milleks tal on vajalikud teadmised ja oskused ning vahendid ja personal. Lihtsustatult öeldes, kriisiülesande saaja peab suutma seda ka täita. Näiteks ei saa tervishoiuteenuse osutajale teha ülesandeks toitlustada abivajajaid või toidutootjale ülesandeks koostada ilmaennustusi. Eelöeldu aga ei tähenda, et kriisiülesanded ei võiks erineda asutuse, KOVi või ettevõtja igapäevastest ülesannetest. Nagu ülal märgitud, võib kriisiülesanne olla ka selline ülesanne, mida isik iga päev ei täida. Küll aga peavad need ülesanded olema otseselt või kaudselt seotud tema tavapäraste ülesannetega või tegevusvaldkonnaga ja ülesande saaja peab suutma antud ülesannet ka täita. Näiteks tervishoiuteenuse osutajate ülesanded on põhimõtteliselt needsamad, mida nad täidavad tavaolukorraski, kuid kriisiolukorras peavad nad seda tegema veidi teistsugustel tingimustel ning teistsuguses mahus. Näiteks peab kiirabi osutaja aktiveerima täiendavaid kiirabibrigaade ning teenindama kriisipiirkonnas esmajärjekorras raske ja elutohtliku seisundiga inimesi. KOVide puhul osutavad nad ka muidu sotsiaalhoolekandeteenuseid ning peavad tagama abivajajatele vältimatu sotsiaalabi, kuid kriisiolukorras peavad nad seda tegema tavapärasest suuremas ulatuses.

Eelnõus kasutatakse termineid „ülesanne“, „tegevusala“ ja „eesmärk“, sest kriisiülesandega isik võib olla erinevas juriidilises vormis. Kriisiülesande võib määrata täidesaatva riigivõimu asutusele, KOVidele, eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ning FIEdele. Kõikide puhul on nende pädevus (ehk miks on juriidiline isik moodustatud) avatud õigusaktides erinevalt. KOVide puhul nimetatakse seda üldiselt ülesanneteks, eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde puhul tegevusalaks ja eesmärgiks. Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul kasutatakse ka enamjaolt terminit „eesmärk“, aga mõnel juhul on nimetatud ka „ülesandeid“. Lõike 2 sõnastus katab kõik need võimalused.

Elutähtsa teenuse osutamine loetakse eelnõu kohaselt elutähtsa teenuse osutaja kriisiülesandeks. Sisuliselt on tegemist sellesama ühiskonna toimimiseks hädavajaliku teenusega, mille osutamisel peab nii tava- kui ka sõjaolukorras järgima samu reegleid (kuigi kriisiolukorra ajaks võib olla kehtestatud erisusi).

Lõige 5. Oluline on, et autused ja isikud, kellele on määratud püsiv kriisiülesanne, oleksid valmis selle täitmiseks igal ajal. Et seda tagada, peavad nad koostama riskianalüüsi (eelnõu § 13), tegema kriisiplaani (eelnõu § 15), korraldama õppusi (eelnõu § 17), tagama oma toimepidevuse (eelnõu § 18) ning tagama, et neil on kriisiülesande täitmiseks vastavad võimed, sh personal ning vahendid ja varud. Täpsemat võimete ja varude selgitust vaata § 15 lõike 1 punkti 5 selgituse juurest.

Lõige 6 teeb viite §-ile 33, mille alusel saab määrata ka ühekordseid kriisiülesandeid kriisi ajal, kuna kõiki ülesandeid ei ole võimalik ette näha ja planeerida.

§ 11. Üleriigiline riskianalüüs

Üleriigiline riskianalüüs koostatakse Riigikantselei juhtimisel koostöös asjaomaste ministeeriumide ja teiste asutustega. Üleriigiline riskianalüüs on oluline lähtealus kriisiolukordadeks valmistumisel, kuivõrd sellest selguvad kriisiolukorda põhjustada võivad ohud, ohtude ristsõltuvus, riigiülene riskidiagramm jm oluline teave. Üleriigilises riskianalüüsis sisalduv teave on aluseks näiteks Vabariigi Valitsuse kriisiplaani, asutuse ja isiku riskianalüüsi, kohaliku omavalitsuse riskianalüüsi ning riigikaitse strateegilise arengukava koostamisel.

Riigi ja ühiskonna vastupidavus erinevatele kriisidele eeldab terviklikku riskihaldustsüklit, mis hõlmab kriisiolukorda põhjustada võivate ohtude tuvastamist ja hindamist, ennetus- ja valmisolekumeetmete planeerimist, rakendamist ja jälgimist. Esimene etapp ehk tsiviilohtude tuvastamine on juba praegu reguleeritud HOSi ja selle alusel kehtestatud rakendusaktiga (loetelu hädaolukorda põhjustada võivatest sündmustest, mille kohta koostatakse riskianalüüs, analüüsi koostamise nõuded ja kord ning selle koostamist juhtiv asutus), samuti hinnatakse julgeolekuriske JASi alusel vastavalt julgeolekuasutuste pädevusele. Riskianalüüsi koostamist juhtivateks asutusteks on seitse asutust (Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Riigi Infosüsteemi Amet, Keskkonnaamet, Terviseamet, Põllumajandus- ja Toiduamet ning Kaitsepolitseiamet). Julgeolekuohtude hindamise eest vastutavad julgeolekuasutused. Kehtiva regulatsiooni alusel peavad juhtasutused hindama kehtiva riskianalüüsi asjakohasust vähemalt kord aastas ja vajaduse korral uuendama seda Riigikantselei juhtnööridest lähtuvalt. Julgeolekuriskide hindamise korraldust julgeolekukaalutlustel ei avaldata.

Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eestil üks pikaaegsemaid riskianalüüsi riiklikke regulatsioone. Praegu kehtiv HOSi regulatsioon, sealhulgas nõue arvestada riskianalüüsiga plaanide ja arengukavade koostamisel, on kooskõlas OECD soovitustega. Kehtiva regulatsiooni puudusena on regulatsiooni rakendajad toonud esile tervikliku riskipildi puudumise, st tsiviilriske ja julgeolekuriske käsitletakse eraldi ning riskide maandamiseks ja olukorra lahendamiseks tehtavad ettevalmistused kattuvad ning tekitavad segadust. Hädaolukorra seaduse muudatusega CER direktiivi ülevõtmisel on muudetud senist riskide hindamise regulatsiooni. Eelkõige toodi sisse üleriigilise riskianalüüsi koostamise kohustus, muudeti riskide hindamise sagedust (senise kahe aastast intervalli asendati nelja-aastasega ja kohustusega vaadata kord aastas üle) ning muudeti riskianalüüsi koostamise eest vastutajaid eesmärgiga esitada rakendajatele terviklik ülevaade tuvastatud riskidest ning jagada asutuste vahel varasemast paremini vastutust riskide hindamise eest. Sarnaseid riskihinnanguid koostavad Soome, Rootsi, Norra, Holland ja Šveits.

Lõige 1 avab üleriigilise riskianalüüsi sisu. Selleks, et Vabariigi Valitsuse kriisiplaan ja teised kriisiolukorraks valmistumiseks ja selle lahendamiseks koostatavad dokumendid oleksid asjakohased, peavad need tuginema adekvaatsele riskipildile. Oluline on tähelepanu pöörata tõenäolisematele ja suurema mõjuga riskidele, kuid samas ei tohi tähelepanuta jätta ka muid tegureid, mis koosmõjus võivad põhjustada märkimisväärse kriisi. Oluline on, et nii püsivate kriisiülesannetega asutused ja isikud kui ka ühiskond tervikuna teadvustaksid kogu riskipilti ning arvestaksid ähvardavatest ohtudest tulenevaid mõjusid enda tegevuste kavandamisel. Samuti peaksid riskianalüüsid vastavalt OECD soovitustele olema selgemini seotud üldise planeerimise, eelarve ja juhtimisotsustega.

Tegemist on dokumendiga, milles esitatakse tuvastatud ohud, mis võivad realiseerumisel põhjustada kriisiolukorra, samuti toob analüüs esile nimetatud ohtude tekkimise tõenäosuse ja mõju. Riskianalüüsi konkreetne sisu avatakse lõikega 5 kehtestatavas määruses, sest see võib ajas muutuda ning nii üksikasjalikku regulatsiooni ei pea seaduses kehtestama. Samuti tuleb üleriigilise riskianalüüsi koostamisel ja avaldamisel arvestada, et julgeolekuriskide tausta ei ole võimalik alati avalikustada.

Kokkuvõtvalt selgub üleriigilisest riskianalüüsist:
1) analüüsitud ohtude loetelu;
2) prioriseeritud ohtude loetelu ja kirjeldus;
3) prioriseeritud ohtude tekkimise tõenäosus ja mõju;
4) ohtude omavaheline ristsõltuvus;
5) ohtude tulevikusuunad ja muutused;
6) elutähtsate teenuste ohud, sh piirkondlikud, piiriülesed ja teenuse sektorile tervikuna;
7) riigiülene riskidiagramm.

Lõike 2 alusel hindavad riske pädevad asutused, sealhulgas KOVid ja Eesti Pank koostöös Finantsinspektsiooniga ning esitavad vajalikke andmeid Riigikantseleile. Pädevad asutused määrab ja andmete esitamise kohustuse asutustele paneb Vabariigi Valitsus lõike 5 alusel kehtestatava määrusega ohtude, sektorite ja allsektorite põhiselt, määrates näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ülesandeks küberohtude riskide hindamist, energeetikasektori ja selle allsektorite (elekter, nafta, gaas jm) riskide hindamist. Kokkuvõtvalt on pädevate asutuste riskide hindamisega on hõlmatud:
1) analüüsitava ohu kirjeldus;
2) ohu tekkimise tõenäosus ja mõju;
3) ohu võimalik mõju elutähtsatele teenustele;
4) ohu tulevikusuunad ja muutused.
Sektorite ja allsektorite eelanalüüsist selgub eelnimetatule lisaks:
5) erinevate ohtude mõju sektorile ja allsektorile ning ohtude tõenäosus;
6) sektorite ja allsektorite ristsõltuvusest tulenevad riskid, sealhulgas elanikkonnale ja siseturule;
7) ülevaade intsidentidest ja nende mõjust elutähtsatele teenustele.

KOVide riskianalüüside koostamist reguleerib § 12 lõike 2 alusel antud määrus.

Lõikes 3 sätestatakse, et üleriigilise riskianalüüsi koostamist juhib Riigikantselei, kui valdkonna poliitika kujundaja.

Lõikega 4 sätestatakse, et üleriigilise riskianalüüsi ja vajalike andmete loetelu, analüüsi koostamise nõuded ja korra, loetelu andmeid esitavatest asutustest ning koostamise ja ülevaatamise sageduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Üleriigilise riskianalüüsi koostab Riigikantselei koostöös määruses nimetatud asutustega, koordineerides analüüside koostamist ja andes koostamiseks vajalikke suuniseid, näiteks uuendamise sagedus jmt. Määrus on vajalik selleks, et seotud asutused oleksid teadlikud, milliste riskide hindamise eest keegi vastutab, mis nõuetele peab analüüs vastama ja kuidas korraldatakse selle koostamine. Võrreldes kehtiva määrusega asutuste vastutus muutub. Näiteks senini vastutab Päästeamet mh üleujutuse riski hindamise eest, kuivõrd riskide hindamine on olnud seotud riski realiseerumisel tekkiva sündmuse lahendamisega. Samas omab ja analüüsib üleujutuse ja muid ilmastikuga seotud andmeid pädeva asutusena tavapäraselt Keskkonnaamet, kes on edastanud andmed riskianalüüsi koostamiseks Päästeametile. Niisamuti ei analüüsi Päästeamet ise transpordiõnnetusi, vaid liikluses toimuvat analüüsib Transpordiamet. Selline andmete kogumine ja töötlemine ei peaks aga olema Päästeameti ülesanne. Muudatuse tulemusel esitavad andmeid riskide hindamiseks edaspidi asutused, kes tegelikult vastutavad ohu, sektori või allsektori eest ja on pädevad seda hindama, st senini riskide hindamisse kaasatud asutused võivad muutuda riskide hindamise eest vastutavateks asutusteks. Pädevad asutused määrab Vabariigi Valitsus ohtude, sektorite ja allsektorite põhiselt, et lisaks ähvardavatele ohtudele saaks koostatud riskide hinnangud ka sektorite ja allsektorite kohta, sätestades ka täpsemad nõuded ja korra nii üleriigilise riskianalüüsi koostamiseks kui ka asutuste poolt andmete esitamiseks. Lisaks on kavas koostada üleriigilisest riskianalüüsist avalik osa, eesmärgiga suurendada ühiskonna teadlikkust ähvardavatest ohtudest ja võimalikest kriisiolukordadest (rakendusakti kavand lisatud).

§ 12. Kohaliku omavalitsuse riskianalüüs
Lõikega 1 seatakse KOVile kohustus koostada kohaliku omavalitsuse riskianalüüs. Täpsemad nõuded kohaliku omavalitsuse riskianalüüsi kohta ja selle koostamise kord kehtestatakse lõike 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega. Riskianalüüsi eesmärk on luua terviklik ülevaade kõikide kohaliku omavalitsuse riskidest. Üleriigiline riskianalüüs ja KOVi riskianalüüs on omavahel seotud, see võimaldab saada tervikliku ülevaate kohalike omavalitsuste, regioonide ja ka riigi riskidest tervikuna. Samuti ka ülevaate KOVide valmisolekust kriisideks. Täna hõlmab üleriigiline riskianalüüs eelkõige üldist riiklikku vaadet, lähtudes valitsusasutuste antud hinnangutest. Analüüsis puudub KOVide vaade, samuti KOVide ja nende korraldatavate elutähtsate teenuste vaade. CER direktiivi kohaselt on liikmesriigid kohustatud koostama üleriigilise riskianalüüsi, mis hõlmab ka direktiivi lisas esitatud sektorite riskide hindamist. Hindamine peab olema kõike ohte hõlmav. Sellist sektoripõhist ja sektoriülest hindamist on võimalik tagada üksnes siis, kui lisaks valitsusasutuste hinnangutele on olemas ka KOVide hinnangud riskidele kohalikul tasemel. Üleriigilise riskianalüüsi protsessi ja seotust KOVide riskianalüüsidega kirjeldab joonis 2.
Joonis 2. Üleriigilise riskianalüüsi koostamine
KOV riskianalüüsi tulemusi kasutatakse piirkondade spetsiifiliste ja elutähtsa teenuste ohtude hindamiseks ja kajastamiseks üleriigilise riskianalüüsi avalikus osas. Üleriigiline riskianalüüs on aluseks lisaks asutuste riskianalüüsidele ka elutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse riskianalüüsidele. Selleks peavad elutähtsa teenuse osutajad olema teadlikud spetsiifilistest riskidest, mis võivad esineda nende tegutsemispiirkondades. Edaspidi saavad elutähtsa teenuse osutajad seda teavet üleriigilisest riskianalüüsist, kuhu omakorda see info jõuab KOV riskianalüüsidest. Oluline on juhtida tähelepanu sellele, et joonisel 1 kujutatud tegevused ei toimu üheaegselt, vaid kindlas järjekorras. Algul hindavad asutused ohte, siis hinnatakse sektorite/allsektorite riske, peale seda koostatakse KOV riskianalüüs ning alles viimasena valmib lõplik üleriigiline riskianalüüs. See tähendab seda, et KOV riskianalüüsi koostamisel võetakse arvesse koostamise hetkeks juba avaldatud üleriigilise riskianalüüsi osad (asutuste ja sektorite/allsektorite osa). Kuna üleriigilist riskianalüüsi vaadatakse kord aastas üle ning vajaduse korral tehakse jooksvalt muudatusi, siis praktikas tähendab see, et KOV riskianalüüsi koostamisel võetakse alati arvesse koostamise hetkeks kättesaadav üleriigiline riskianalüüs ning KOV analüüsi koostamise hetkeks üleriigiline riskianalüüs juba sisaldab ka asutuste ja sektorite värskemat hinnangut.
Lõike 2 kohaselt tuleb KOV riskianalüüs sarnaselt hädaolukorra lahendamise plaaniga esitada kooskõlastamiseks Päästeametile ja arvamuse avaldamiseks asjassepuutuvatele isikutele. Näiteks tuleb riskianalüüs esitada arvamuse avaldamiseks teisele KOVile, kui antakse hinnangut teisest KOVist tulenevatele riskidele või KOVi teenuse kohta, mida osutatakse mitme KOVi peale. Täpsem kord sätestatakse lõike 3 alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses.
Lõikes 3 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse üksuse riskianalüüsi koostamise nõuded, selle kooskõlastamise ja kinnitamise tingimused ja korra ning ülevaatamise sageduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Määruses määratakse kohaliku omavalitsuse riskianalüüsi metoodika, koostamise põhimõtted ja kord.
Riigikantselei tellimusel viidi aastatel 2021-2023 läbi projekt REFORM/SC2021/076. Projekti rahastas täismahus Euroopa Komisjon struktuurireformide programmist ja teostas PricewaterhouseCoopers EU Services EESV (edaspidi PwC). Projekti eesmärgiks oli:
1) suurendada KOV-ide riskiteadlikkust ja ühtlustada rolliootuseid erinevate osapoolte vahel;
2) luua riski- ja kriisijuhtimise tööriistakast, mis aitab KOV-idel paremini mõista oma riske ning riskisündmuste ja kohalike teenuste toimepidevuse vahelisi seoseid;
3) võimaldada KOV-idel lihtsamini hinnata oma vastupanuvõimet ja valmisolekut kriisideks ning tuvastada elluviimiseks optimaalseimad riski- ja kriisijuhtimise tegevused;
4) lihtsustada KOV-idel uue VOS-iga sätestatavate nõuete täitmist.
Projekti tulemusena valmis riskide hindamise metoodika kohalikele omavalitsuste riskiteadlikkuse tõstmiseks ja kriisivalmisoleku hindamiseks. Seda metoodikat on kavas kasutada lõike 3 alusel kehtestatava määruse sisustamiseks. Ülesande täitmise lihtsustamiseks on Riigikantseleil kavas töötada välja kohalike omavalitsuste abistav tööriist.
Joonis 3: Kohalike omavalitsuste riskide hindamise mudel

§ 13. Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku ning põhiseadusliku institutsiooni riskianalüüs

Asutuse ja isiku riskianalüüsi koostavad kõik püsiva kriisiülesandega asutused ja isikud ning põhiseaduslikud institutsioonid. Asutuse ja isiku riskianalüüsi koostamisele eelneb üleriigilise riskianalüüsi koostamine. Asutuse ja isiku riskianalüüsi koostamine on üks tegevusi toimepidevuse tagamise, kriisiplaani koostamise ja õppuse korraldamise kõrval, et loetletud tegevuste tulemusel seada end valmis kriisiülesannete täitmiseks ja kriisiolukordades tegutsemiseks.

Lõige 1 kirjeldab riskianalüüsi sisu ja paneb selle koostamise kohustuse püsiva kriisiülesandega asutusele ja isikule, sealhulgas elutähtsa teenuse osutajale ning põhiseaduslikule institutsioonile. Seejuures tuleb koostamisel lähtuda üleriigilisest riskianalüüsist, mis annab vajaliku teadmise ähvardavatest ohtudest, ohtude ristsõltuvusest, riigiülese riskidiagrammi jm. Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku riskianalüüsi koostamise peamine eesmärk on selgitada välja üleriigilisest riskianalüüsist tulenevate jm ohtude mõju enda ülesannete täitmisele ja toimepidevusele.

Riskianalüüsi konkreetne sisu avatakse täpsemalt lõike 5 alusel kehtestatavas määruses, kuid kokkuvõtvalt selgub asutuse ja isiku riskianalüüsist: 1) ülesannete täitmist ja toimepidevust mõjutavad ohud; 2) riski realiseerumise mõju püsivate kriisiülesannete täitmisele ja toimepidevusele; 3) riski maandavad meetmed. Riskianalüüsi koostamisel lähtutakse lisaks seaduses sätestatule Riigikantselei suunistest.

Lõige 2 annab võimaluse mitmel sama elutähtsa teenuse osutajal koostada ühine riskianalüüs, seda elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja suunamisel. See võimaldab näiteks kohaliku omavalitsuse üksusel suunata kohaliku tee sõidetavust tagavaid isikuid koostama ühise riskianalüüsi, hinnates laiemalt ohtudest tulenevaid mõjusid elutähtsa teenuse osutamisele ja teenuse toimepidevusele, ning kavandada ühiselt riski maandavad meetmed. Kokkuvõttes võib see tõhustada teenuse osutajate omavahelist koostööd ja kindlustada toimepidevust.

Lõige 3 kohustab elutähtsa teenuse osutajat enne riskianalüüsi kehtestamist selle kooskõlastama (saama kinnituse) elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale. Elutähtsa teenuse korraldaja kinnitus tagab kindluse, et riskianalüüsid vastavad seatud nõuetele, on kõiki ohte hõlmavad, et neist selgub mõju elutähtsale teenusele ja selle osutajale ning nad sisaldavad riski maandavaid meetmeid. Elutähtsa teenuse korraldajapoolne riskianalüüside kooskõlastamine võimaldab muu hulgas leida kitsaskohad, mis vajavad teenuse osutaja või korraldaja tähelepanu elutähtsa teenuse toimepidevuse kindlustamiseks, sh elutähtsa teenuse osutajate nõustamiseks.

Lõige 4 annab Riigikantseleile kui valdkonna poliitikat kujundvaale asutusele õiguse küsida asutuste ja juriidiliste isikute riskianalüüse. Säte on vajalik eelkõige üleriigilise riskianalüüsi kokkupanemiseks.

Lõige 5 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku riskianalüüsi koostamise nõuded, selle kooskõlastamise, edastamise ja kinnitamise tingimused ja kord. Kehtestatav määrus avab konkreetsemalt riskianalüüsi sisu ning detailsemalt koostamise sätted, näiteks koostamise ja uuendamise sageduse, õiguse saada riskianalüüsi koostamiseks vajalikku teavet jm olulise. Seejuures ei rakendata lõike 5 alusel kehtestatavat määrust elutähtsa teenuse osutajate suhtes, kuivõrd nende suhtes rakendub lõike 6 alusel kehtestatav Vabariigi Valitsuse määrus (rakendusakti kavand lisatud).

Lõikega 6 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüsi nõuded, selle koostamise, kooskõlastamise ja kinnitamise nõuded ja kord. Elutähtsa teenuse osutaja koostatava riskianalüüsi ja selle koostamisele esitatavad nõuded ja kord erinevad ülejäänud püsivate kriisiülesannetega asutuse ja isiku nõuetest ja korrast, olles reguleeritud ulatuslikumalt ja detailsemalt, mistõttu ongi vajalik täiendava Vabariigi Valitsuse määruse kehtestamine (rakendusakti kavand lisatud).

Lõike 7 kohaselt tuleb põhiseaduslikel institutsioonidel lähtuda riskianalüüsi koostamisel käesolevast seadusest, kuid lõike 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusest lähtumine on nende enese otsustada ehk soovituslik järgmistel põhiseaduslikel institutsioonidel: 1) Riigikogu Kantselei; 2) Vabariigi Presidendi Kantselei; 3) Riigikontroll; 4) Õiguskantsleri Kantselei; 5) kohtud. Eeltoodu jätab põhiseaduslike institutsioonide enese otsustada, kuidas ja millal riskianalüüs koostada ja kehtestada.

§ 14. Vabariigi Valitsuse kriisiplaan

Lõikes 1 nähakse ette Vabariigi Valitsuse kriisiplaani regulatsioon.

Üleriigilise riskianalüüsist tulenevate ohtude, tõenäosuste ja mõjude pealt ning arvestades julgeolekupoliitika alustes toodut koostatakse Riigikantselei juhtimisel koostöös kõikide ministeeriumidega Vabariigi Valitsuse kriisiplaan.

Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamine on tegevus kriisideks valmistumiseks ja selles kavandatakse eelkõige, kuidas nii valitsus, riik kui ka ühiskond tegutseb, et toime tulla kõikvõimalike kriisiolukordade lahendamisega. Plaan kajastab koostamise hetkel olemasolevate võimetega suutlikkust erinevaid kriisiolukordi lahendada, paneb täidesaatva riigivõimu asutustele konkreetseid ülesandeid, sisaldab kokkulepitud tegevusi ja väljatöötatud lahendusi olemasolevate võimete kasutamiseks, määrab kriisiolukordade lahendamise eest vastutavad asutused ning omavahelise koostöö korra. Vabariigi Valitsuse kriisiplaani ülesehitusele detailseid nõudeid ei sätestata, samas on kavas nii Vabariigi Valitsuse kriisiplaani kui ka asutuse ja isiku kriisiplaanide ülesehitust ühtlustada Riigikantselei suunisega, et kõigi plaanide ülesehitusel lähtutakse viiesest jaotusest (olukord, ülesanne, täideviimine, toetus, juhtimine). Samuti ei seata piiranguid plaani sisule, jättes selle suuresti plaani koostajate kujundada, seda käesolevast paragrahvist tulenevat arvestades. Vabariigi Valitsuse kriisiplaan asendab senise riigi kaitsetegevuse kava, laienedes senisest riigikaitse kesksest lähenemisest kõiki kriisiolukordasid hõlmavaks dokumendiks.


Joonis 4. Vabariigi Valitsuse kriisiplaan ja riigikaitse strateegiline arengudokument

Lõige 1 sisustab, mis tuleb Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis määrata.

Punkt 1. Plaan peab sisaldama kriisiplaani käivitamise ja rakendamise tingimusi ja korda. Selle mõeldakse seda, tuleb kirjeldada, kas plaan aktiveerub nt automaatselt kriisiolukorra kehtestamisega või on vajalik ka kriisiolukorra ohu ilmnedes rakendada mõningaid ettevalmistavaid meetmeid, näiteks kehtivad plaanide ja kordade ülevaatamine, varude olemasolu kontrollimine või suurendamine, olukorrateadlikkuse tõstmine, mõne sündmuse täiendav monitoorimine vms. Samuti peab selge olema, kes võtab vastu otsuse kriisiplaanis käivitamiseks, on see siis peaminister või eeltegevuste puhul on ka lahendavate asutuste juhtidel oma roll.

Lisaks peab kriisiplaanist selguma rakendamise tingimused, ehk et näiteks elutähtsa teenuse katkestuse puhul, kui suur peab olema mõju (inimeste arv / majapidamiste arv / mõju teistele teenustele), et rakenduks VV kriisiplaan. Näiteks on täna elektrikatkestuste hädaolukord sõnastatud läbi tarbijate arvu ning katkestuse aja. VV kriisiplaan peab andma indikaatorid ja loetelu riskidest, mille põhjalt on võimalik vasta võtta otsus, et just VV tasemel plaan on vajalik käivitada.

Punkt 2. Plaan peab sisaldama Vabariigi Valitsuse kavatsust erinevate kriisiolukordade lahendamiseks. Kavatsus on valitsuse lühikirjeldus, mis väljendab valitsuse ootust nii riigi kui ka ühiskonna soovitud suhtumisele, käitumisele, tegutsemisele ja lõpptulemusele kriisiolukorra lahendamisel. Vabariigi Valitsuse kavatsus annab suunise, kuidas kriisiolukordasid lahendada, ja on esmane lähtealus valmistumisel, erinevate plaanide koostamisel, piirangute teadvustamisel ja kriisiolukorras tegutsemisel. Sellest peavad kõik ministeeriumid ja nende valitsemisala asutused juhinduma. Samuti juhindub sellest Vabariigi Valitsus ise, sõnastades ja sätestades kriisiolukorras riigi eesmärgi vastavalt § 31 lõikele 1. Kui valitsuse kavatsus annab strateegilise suuna kriisiolukordadeks valmistumisele ja kriisiolukordades tegutsemisele, siis kriisiolukordades sõnastatav riigi eesmärk muudab lahendamise eesmärgipõhiseks ehk riigi ja ühiskonna tegutsemise veelgi konkreetsemaks ja üheks tervikuks.

Punkti 3 alusel määratakse täidesaatva riigivõimu asutuste püsivad kriisiülesanded, mis ei ole pandud seaduses või seaduse alusel. Selleks esitavad kõik ministeeriumid enda ja valitsemisala asutuste kriisiülesanded, et Vabariigi Valitsus saaks kriisiplaanis määrata, milliste ülesannete täitmine tuleb kriisiolukorras tagada. Ministeeriumitel on õigus kriisiülesandeid oma valitsemisala asutustele täpsustada või seada alamülesandeid. Plaanis koondatakse ka seaduses või seaduse alusel määratud püsivad kriisiülesanded ministeeriumile ja muu täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele, põhiseaduslikule institutsioonile, juriidilisele isikule ja füüsilisest isikust ettevõtjale. Seda selleks, et plaanist selguks tervikpilt eri osalistest ja nende ülesannetest kriisiolukordadeks valmisoleku loomisel. Sellest koondülevaatest lähtutakse eri osaliste tegevuste kavandamisel, võimete loomisel, kriisiolukorra lahendamise juhtimise ja koostöö korraldamisel jm, et oleksime valmistunud kriisiolukordades tegutsema kooskõlastatult ja ühtselt kogu laia riigikaitse ulatuses, seda riigi eesmärgi saavutamiseks. Kuigi Vabariigi Valitsuse kriisiplaan ei ole kavandatud avalikuks dokumendiks, siis kavas on koostada avalik kokkuvõte püsivatest kriisiülesannetest, et teadvustada kogu laia riigikaitse ulatuses kõigi osaliste rolli kriisides. Kriisiülesanded võivad kriisiti erineda nii mahu, ulatuse kui prioriteetsuse osas. Kriisiülesande lahtiplaneerimisel lähtutakse eelnõus toodud põhimõtetest, sh kaasatakse plaanide koostamisse kõik osapooled, kes omavad sellega puutumust. Valitsuse kriisiplaanis toodud kriisiülesannete täitmine on asutustele kohustuslik.

Punkti 4 alusel nimetatakse plaanis peamised ehk olulisemad võimed (personal, vahendid, varud) ja piirangud kriisiülesannet täita. Kriisiolukordadeks valmisolek korraldatakse kriisiülesannete ja nende täitmiseks vajalike võimete määramise, arendamise, tagamise ja kasutamise kaudu. Plaanis tuuakse esile ülevaade kriisiülesannete täitmise peamistest võimetest riigis, mida kavandatakse kriisiolukorra lahendamisel kasutada. Selleks esitatakse kriisiülesannete täitmiseks kavandatud peamiste võimete loetelu, kirjeldus ja nende kasutusele võtmise tingimused. Seejuures nimetatakse kriisiülesande täitmise piirangud, mis mõjutavad suutlikkust, iseloomustavad kriisiülesande täitmise võimet või on oluline teave kriisiolukorra lahendamisel. Võimete ja piirangute esiletoomine annab võimaluse kasutada olemasolevaid võimeid erinevate kriisiolukordade lahendamisel ning arusaama riigi suutlikkusest tulla toime kriisi lahendamisega, seejuures ülevaate puuduolevate võimete kaasamise võimalustest ja tingimustest.

Punkti 5 alusel määratakse plaanis kriisiolukorra lahendamise eest vastutavad asutused üleriigilisest riskianalüüsist tulenevate ja kriisiolukorda põhjustada võivate sündmuste lahendamiseks, mis on ühtlasi nende asutuste püsivaks kriisiülesandeks. Lahendavate asutuste loetelust selgub, kelle vastutada on kriisiolukorra põhjustada võivaks sündmuseks valmistumine, seejuures kriisiplaani koostamine, sündmuse vahetu lahendamine ja juhtimine nii kriisiolukorras kui ka enne seda. See korraldus ühtib senini HOSist tulenenud hädaolukordadeks valmistumise juhtasutuste määramisega, mille kohaselt määras valitsus näiteks tiheasustusalal toimuvaks üleujutuseks valmistumist juhtima Päästeameti, epideemiaks valmistumist juhtima Terviseameti jne. Edaspidi ühtlustatakse sama korraldus kõiki sündmusi hõlmavalt. Kriisiolukorra lahendamist vahetult juhtivatest asutustest tervikpildi tekkimiseks loetletakse plaanis ka elutähtsa teenuse korraldajad ja nende vastutatavad kriisiolukorrad.

Punkti 6 alusel kirjeldatakse plaanis kriisiolukorra lahendamise juhtimise ja koostöö korda. Plaanis esitatakse riigi terviklik juhtimis- ja koostöö korraldus, mis on ühtne kõigi kriisiolukordade lahendamisel: nii ühe valdkonna kriisi, mitme samal ajal toimuva kriisi kui ka kogu riiki hõlmavas kriisiolukorras. Plaan kirjeldab, kuidas ühetaolistel alustel toimub juhtimine ja koostöö, kui terve ühiskond hõlmatakse kriisiolukorra lahendamisse, ja kuidas eri osaliste tegevus kriisiolukorra lahendamisel seotakse üheks tervikuks. Plaanis tuuakse esile juhtimistasandid, juhtimisstruktuurid ja nende ülesehitus, mida paindlikult kasutatakse koostöös osalistega kriisiolukorra lahendamisel kohalikul, regionaalsel ja üleriigilisel tasandil ning millest riigis lähtutakse valmiduse loomisel. Täpsemalt kirjeldatakse riigiülest juhtimisstruktuuri kriisiolukordade juhtimiseks. Esitatakse ka juhtimiskorraldus, kus Vabariigi Valitsusel ja peaministril on keskne roll, st plaanis sisaldub teave Vabariigi Valitsuse, kriisiolukorra juhi ning kriisiolukorra lahendamist juhtiva asutuse ja lahendamisel osalejate tegutsemise kohta. Esile tuuakse ka juhtimise ja koostöö tegemise põhimõtted, tööjaotus eri osaliste vahel, osaliste ülesanded ja pädevus kriisiolukorra juhtimisel, laiema koordinatsiooni ja koostöö korraldamisel eri juhtimistasanditel.

Punkti 7 alusel nähakse plaanis ette ülesanded korraldada ümber oma tegevus, jaotada ümber vahendid ja moodustada varud. Kriisiolukordade tekkimise korral peavad kriisiolukorda lahendavad ja lahendamist toetavad osalised otsustavalt käituma ja saavutama kiiresti kohase valmiduse kriisiülesannete täitmiseks. Kriisiülesannete, tegevuste ja võimete juures on oluline keskenduda ressursile ning anda vastused küsimustele, mida saab teha, kui pikalt ja mis mahus. Nii sõltub kriisiülesannete täitmise edukus vahendite ja varude olemasolust ning lahendajate suutlikkusest vajaduse korral kaasata ja võtta kasutusele kriisiolukorra lahendamiseks lisaressursse. Selle saavutamiseks pannakse plaanis täidesaatva riigivõimu asutustele täitmiseks konkreetsed ülesanded korraldada ümber oma tegevus ja jaotada ümber vahendid. Plaani koostamine loob eelduse niinimetatud sünkroniseeritud valmisolekuks, kus kõik kriisiolukorra lahendamise osalised teadvustavad konkreetseid kriisiülesandeid ja vajadust võtta või anda kasutusele lisaressursid kriisiülesande täitmiseks. Lisaressursside all on mõeldud osaliste vahendite ja varude kasutuselevõttu, seejuures ristkasutamist. Näiteks võidakse plaanis kajastada Maksu- ja Tolliameti ülesannet toetada Politsei- ja Piirivalveametit konkreetse arvu isikkoosseisuga ja sõidukitega massilise korratuse kriisiolukorra lahendamisel. Võib ette näha, et see toimub nt ametiabi vormis. Seejuures oleks see vaid võimalus konkreetse ülesande panemiseks vahendite ümberjaotamisel, kuivõrd eelkõige lepitakse üksteise toetamine ja koostöö kokku asutuste vahel ja kajastatakse vastavas plaanis.

Lõike 2 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus kriisiplaani käesoleva seaduse alusel antavas määruses määratud ajavahemikuks. Eelnõu koostajate arvates ja riigi kaitsetegevuse kava praktikale tuginedes on mõistlik plaani kehtivuse aeg neli aastat. Selle aja jooksul on võimalik Vabariigi Valitsuse kriisiplaanist lähtuvalt asutustel koostada enda kriisiplaanid, viia läbi õppusi ja hinnata plaani rakendatavust.

Lõike 3 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamise, hindamise ja ajakohastamise tingimused ja korra.

§ 15. Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisiplaan

Lisaks Vabariigi Valitsuse kriisiplaanile koostavad kriisiplaani kõik püsiva kriisiülesandega asutused ja isikud. Koostamise regulatsioon sätestatakse käesolevas paragrahvis. Asutuse ja isiku kriisiplaani koostamisele eelneb üleriigilise riskianalüüsi, asutuse ja isiku riskianalüüsi ning Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamine, mis annab teadmise ähvardavatest ohtudest ja nende mõjudest asutusele ja isikule ning paneb paika juhtimiskorralduse, sh lahendava asutuse.



Joonis 5. Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisideks valmistumine

Kriisideks valmistumine on pikaajaline ning järjepidev protsess, kus erinevad sammud on omavahel seotud. Riigi riskianalüüsi baasilt koostatakse VV kriisiplaan, millega määratakse peamised ohud, mida VV juhtimisel lahendatakse ning olulisemad lahendamise eest vastutavad asutused. Asutused ja isikud koostavad üleriigilise riskianalüüsi baasil enda riskianalüüsi ning selles toodud ohtude maandamiseks koostavad kriisiplaani, mis peab arvesse võtma VV kriisi plaanis pandud kriisiülesandeid, juhtimist ning eesmärke.
Asutuse kriisiplaan on seotud ka toimepidevuse ning objekti turvalisusega. Asutuse peab suutma oma ülesandeid täita või teenuseid osutada toimepidevalt, selleks on tal vaja nii väljaõpetatud personali, vahendeid, varusid kui ka taristut, vajadusel ka varuasukohta, kus on tagatud vajalikud kommunikatsioonid, kommunaalteenused, valve ja kaitse jms vajalik.

Plaanides toodud eesmärkide täitmist tuleb harjutada õppustel, et kontrollida, kas isikkoosseis teab oma ülesandeid, kas plaanides toodud protseduurid töötavad, kas on olemas vajalik ressurss jms. Õppustel ja harjutustel saadud õppetunnid tuleb vajadusel vormistada plaanide muudatusteks või võtta arvesse ka näiteks riskianalüüsi koostamisel või valdkondlike arengukavade planeerimisel.

Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisiplaani koostamise peamine eesmärk on kirjeldada asutusele või isikule pandud püsivate kriisiülesannete täitmist ja erinevates kriisiolukordades tegutsemist, seda enda vastutusala hõlmavalt. Kriisiplaanid kajastavad praeguse olukorra suutlikkust kriisiülesandeid täita, sh erinevaid kriisiolukordi lahendada, sisaldavad kokkulepitud tegevusi ja väljatöötatud lahendusi olemasolevate võimete, vahendite ja varude kasutamiseks. Kriisiplaani koostamisel lähtutakse lisaks seaduses sätestatule Riigikantselei suunistest. Kriisiplaani ülesehitusele ja sisule detailseid nõudeid ei sätestata, jättes selle käesolevast paragrahvist tulenevat arvestades plaani koostajate ja Riigikantselei kujundada. Seega on koostajal võimalus lisada plaani kogu vajalik info, mis on vajalik kriisiülesannete täitmiseks nii kriisiolukorras kui ka enne seda. Asutuse ja isiku kriisiplaan asendab senise riigi kaitsetegevuse kava alamkava ja sellega seotud plaanid, lisaks ka hädaolukorra lahendamise plaani, mida koostasid hädaolukorra lahendamist juhtivad asutused, võimaldades edaspidi koondada kõik kriisiolukordadeks vajalik ühte plaani.

Oluline on märkida, et eelnõu ei sea kitsendusi selles osas, kas asutus või isik koostab ühe plaani, mis hõlmab kõikide kriiside lahendamist või iga temale olulise kriisi osas eraldi plaani või plaani lisa. Kõik oleneb asutuse ja isiku riskianalüüsist tulenevatest ohtudest ning samuti näiteks sellest, kas tegemist on mitme erineva kriisiolukorra lahendamise eest vastutava asutusega. Kehtiva HOSi mõistes vastutab PPA näiteks 4 erineva sündmuse lahendamise eest:
• põgenike massiline sisseränne;
• äkkrünnak;
• massiline korratus;
• ulatuslik merepääste.

Sellele võivad lisanduda ülesanded seoses erakorralise seisukorra lahendamisega või sõjaseisukorrast tulenevad riigikaitseülesanded.

Niisiis on kehtivast õigusest tulenevalt PPA-l kohustus teha mitu erinevat plaani erinevate sündmuste lahendamiseks. See aga ei arvesta näiteks mitmikkriisidega või asjaoluga, et HOSis toodud PPA vastutusel olevad hädaolukorrad võivad esineda ka näiteks sõjaseisukorra ajal, kui rakendub hoopis riigi kaitsetegevuse kava alusel koostatud alamkava.

Eelnõu eesmärk on luua keskkond planeerimaks võimalikult laiapõhjaliselt ning arvestades sellega, et kriisid ei juhtu üksikult ning vaakumis vaid võivad avaldada ühiskonnaülest mõju ning olla doominoefektiga. Seega peab iga asutus hindama ise, milline plaani vorm on talle kõige sobivam ja kas tema kriisiülesannete täitmise lahtiplaneerimiseks on vajalik üks plaan või mitu erinevat (nt eraldi riigikaitseliste ja tsiviilkriiside tarbeks).

Lõikes 1 pannakse kriisiplaani koostamise kohustus igale püsiva kriisiülesandega asutusele ja isikule, sealhulgas elutähtsa teenuse osutajale ja kohaliku omavalitsuse üksusele, ning sätestatakse vähim, mis peab kriisiplaanis sisalduma. Seejuures tuleb kriisiplaani koostajal lähtuda üleriigilisest ja asutuse või isiku riskianalüüsist, kavandades kõiki ohte hõlmav tegutsemine ja püsivate kriisiülesannete täitmine nii kriisiolukorras kui ka enne seda. Kriisiplaani sisus ette nähtud osa võib jätta täitmata üksnes juhul, kui see pole vajalik püsiva kriisiülesande täitmiseks kriisiolukorras või enne seda ja sellele järeldusele on jõutud plaani koostamise käigus, tehes vastava märke. Näiteks, kui plaani koostaja jõuab arusaamisele, et püsiva kriisiülesande täitmiseks pole rahvusvahelist abi vaja kaasata, siis seda osa plaanis ei täideta, märkides vaid plaanis, et rahvusvahelise abi kaasamise vajadus puudub. Koostatav kriisiplaan on kasutatav igas olukorras, kui ilmnevad plaanis toodud tingimused, kriisiplaani käivitamine ei sõltu Vabariigi valitsuse otsustatavast kriisiolukorrast.

Punktis 1 kirjeldatakse kriisiplaani käivitamise ja rakendamise tingimusi ning korda. Siin esitatakse näiteks, millise kriisiülesande täitmiseks ja olukordade lahendamiseks plaan on koostatud; kas plaani rakendatakse kriisiolukorras või ka enne seda; mis indikaatorite ja kriteeriumide alusel ja mis olukorras võetakse plaan kasutusele; kes otsustab plaani kasutuselevõtu; kas ja kuidas on plaan seotud muude plaanidega jmt.

Punkti 2 alusel tuleb kriisiplaanis kirjeldada tegevusi ja lahendusi püsiva kriisiülesande täitmisel, samuti kuidas on tagatud ülesande täitmisel toimepidevus. Toimepidevust reguleerib eelnõu § 18. Kriisiplaanist selgub, kuidas tegutsetakse kriisiolukorra tekkimisel ja selle ajal; milline on kriisiülesannete täpne sisu; mis tegevusi kriisiülesande täitmiseks ellu viiakse; milline on tegevuste elluviimise suutlikkus; kuidas, millal ja kellega täidetakse kriisiülesanne; milline on kavandatud tegevuskäik kriisiülesande täitmisel; millised on otsustuskohad jm vajalik.

Punkti 3 alusel tuuakse kriisiplaanis esile võimed, sealhulgas personal, vahendid ja varud kriisiülesande täitmiseks.

Kui Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis on ülevaade peamistest võimetest riigis, siis asutuse ja isiku kriisiplaanis nimetatakse ja kirjeldatakse need võimed, mida kavandatakse kriisiolukorra lahendamisel kasutada püsivate kriisiülesannete täitmiseks. Kriisiplaanis nimetatakse ka piirangud, mis mõjutavad ja iseloomustavad kriisiülesande täitmise võimet. Võimete ja piirangute esiletoomine annab võimaluse kasutada olemasolevaid võimeid erinevate kriisiolukordade lahendamisel ning arusaama suutlikkusest tulla toime kriisiülesannete täitmisega.
Seega tuleb kriisiplaanis esitada vähemalt:
1) kriisiülesannete täitmiseks vajalikud võimed;
2) võimete kasutamiseks vajalikud vahendid ja varud.

Kriisiülesannete täitmiseks kavandatud tegevuste loetelu on ühtlasi peamiste võimete loetelu, sest võimed iseloomustavad suutlikkust tegevusi reaalselt täita. Kriisiplaanis loetletakse võimed ja kirjeldatakse, mida nendega saab teha, mis on ajaline faktor ja mis ressursist võime koosneb. Näiteks võib võime koosneda järgnevast: 1) osalised, kokkulepped; 2) inimesed; 3) vahendid, sh seadmed, finants, materjal; 4) varud (v.a riigi tegevusvarud); 5) infrastruktuur, sh ehitised, territoorium/maa-ala; 6) võrgu- ja infosüsteem, sh andmebaasid, sidesüsteemid; 7) tegutsemispõhimõtted, sh toimingud, reeglid; 8) võime juhtimine; 9) info; 10) õiguskeskkond; 11) inimesed. Ressursside all kirjeldatakse kogu olemasolevat ressurssi, sealhulgas vabatahtlike ja reservide kaasamise võimalusi.

Ülevaade ressursist annab teadmise, mida on võime saavutamiseks, kasutamiseks ja tagamiseks vaja ning millest sõltub kriisiülesannete täitmise suutlikkus. Seejuures esitatakse nii enda kui ka kaasatavad võimed, mida saab kriisiülesannete täitmiseks kasutada, koos nende kasutusele võtmise tingimustega. Kriisiplaanis esitatakse ülevaade vahendite ja varude olemasolust ning nende täiendamise võimalustest, et kindlustada võimete jätkusuutlik kasutamine. Seejuures esitatakse kokkulepped asjassepuutuvate vahendite ja varude kaasamiseks ning nende ristkasutamiseks koos tingimustega. Varude all ei mõelda siin riigi tegevusvaru, vaid kriisiülesannet täitvate ja seda toetavate asutuste ja isikute enda varusid.

Punkti 4 kohaselt tuleb kirjeldada plaani rakendamisel püsiva kriisiülesande täitmise juhtimise ja koostöö korraldus teiste asjassepuutuvate asutuste ja isikutega nii kriisiolukorras kui ka vajaduse korral enne seda. Juhtimine ja koostöö sõltub püsiva kriisiülesande olemusest. Näiteks ministeeriumid peavad tagama oma valitsemisalas tegevuste ühtsuse ja koordineerituse, mistõttu tuleb ministeeriumidel kirjeldada üldiselt kogu riiki hõlmavat ja detailselt valitsemisala hõlmavat juhtimise ja koostöö korraldust. Samas elutähtsa teenuse osutajatel tuleb kirjeldada vaid plaani rakendamisel kasutatavat juhtimist ja koostööd oma teenuse osutamiseks, sh muutused elutähtsa teenus korraldaja tegutsema asumisel.

Plaanis kirjeldavad asutused ja isikud kriisiülesannete täitmiseks nii kriisiolukorras kui ka enne seda rakendatava juhtimis- ja koostöö korraldust: milline on juhi kavatsus kriisiülesannete täitmiseks ja kriisiolukorra lahendamiseks; kes püstitab tegutsemise eesmärgi; kuidas juhitakse tegevust ja kriisiülesannete täitmist asutuse või isiku vastutusala hõlmavalt, kuidas jaotuvad pädevused; millised on koostöökokkulepped ja kuidas on korraldatud koostöö; kuidas kaastakse asjassepuutuvad osalised ja mis ülesande täitmiseks; milliseid juhtimisstruktuure kasutatakse, kuidas need omavahel suhestuvad ja kuidas nende tegevus on korraldatud; kuidas suhestub juhtimine ja juhtimisstruktuuride tegevus vastava valitsemisala ja riigiülese korraldusega ning erinevate juhtimistasanditega; kuidas on seotud juhtimis- ja koostöö korraldus õigusruumiga ja kokkulepetega; kuidas suhestuvad asjassepuutuvad asutused ja isikud juhtimisstruktuuride tegevusse; ning muu vajalik. Esitatud juhtimis- ja koostöö korraldus peab olema ühetaoline ja paindlikult rakendatav nii erinevates kriisiolukordades kui ka enne neid, st kõigis olukordades, mil on vaja korraldada asutuse või isiku põhitegevusega seotud ülesannete täitmiseks tegevusi tavapärasest erinevalt, sh ohu tuvastamisel, mõjude ilmnemisel, sündmuse lahendamiseks jmt. Seejuures sõltub juhtimis- ja koostöö korralduse rakendamise ulatus konkreetse olukorra iseloomust ja vajadusest. Näiteks ei eelda kriisiplaani rakendamine alati staabi moodustamist, kuivõrd selle vajaduse tingib olukord – tihti võib juhtimise toetamiseks olla piisav kriisiaegse töökorralduse rakendamine tavapärase ülesehituse põhiselt ja koostöö korraldamine asjassepuutuvate osalistega tavapäraste koostööformaatide kaudu. Staap on juhtimiskorralduse tööriist, kuid selle rakendamine on otstarbekas kavandada otsusepõhisena. Kriisiplaanist selgub, kuidas eri tasandite ja osaliste tegevus seotakse juhtimis- ja koostöö korraldusega üheks tervikuks.

Punktis 5 kirjeldatakse avalikkuse ja elanikkonna teavitamise korraldust ning teabevahetuse korraldust plaani rakendamisel nii kriisiolukorras kui ka enne seda. See tähendab, et kriisiplaani osaks on kriisiolukorra lahendamist toetavate kommunikatsioonitegevuste kirjeldus, kus nimetatakse näiteks sihtrühmad, sidusrühmad, teavituskanalid, katussõnumid, meediateeninduse korraldus jms. Plaanis kirjeldatakse teabevahetust asutuste ja isikute vahel, näiteks nii teabevahetus kriisiülesannete täitmisel osalevate asutuste ja isikute vahel kui ka käivitatud juhtimisstruktuuri seas, samuti olukorrateadlikkuse tagamine jms. Vajaduse korral saab esile tuua ka teabevahetuse ja suhtluse korralduse rahvusvaheliste partneritega.

Punkt 6. Püsiva kriisiülesandega asutused ja juriidilised isikud peavad oma kriisiplaanides läbi mõtlema ja vajadusel ka planeerima elanikkonnakaitse tegevused. Päästeamet, Häirekeskus, Terviseamet ja Sotsiaalkindlustusamet aitavad püsiva kriisiülesandega asutustel ja juriidilistel isikutel mõelda läbi ja planeerida elanikkonnakaitse tegevused, kui neid on, nt elutähtsa teenuse osutaja keskendub oma plaanis kitsalt elutähtsa teenuse taastamisele, kuid peaks vaatama pilti laiemalt ning seda just elanike vaatest – kas elanike vajadused on kaetud ja kas teenused on neile kõik tagatud, kas teenuste katkestuse korral on vajalik Häirekeskuse abil korraldada ohuteavitust (EE-ALARM, kriisiinfotelefoni käivitamine), võib olla vajalik viia läbi ulatuslik evakuatsioon või teostada päästetöid, tekib suur hulk kannatanuid ja vajalik on rakendada katastroofimeditsiini võimeid või seoses ulatusliku evakuatsiooni või muul põhjusel ulatuslikku vältimatut sotsiaalabi ja psühhosotsiaalset abi kriisides. Päästeamet vahendab erinevaid osapooli ning koondab kokku parima elanikkonnakaitse teadmise: ohuteavituse osas tuleb kaasata Häirekeskus, esmaabi ja katastroofimeditsiini teemas Terviseamet, vältimatu sotsiaalabi ja psühhosotsiaalse abi teemal Sotsiaalkindlustusamet.

Punktiga 7 pannakse plaani koostajale kohustus läbi mõelda ja planeerida rahvusvahelise abi vajadus, kaasamine, vastuvõtmine ja kasutamine. Plaanis tuleb nimetada, kas kriisiülesannete täitmiseks on vaja kaasata rahvusvahelist abi või piisab olemasolevatest võimetest, vahenditest ja varudest. Plaanis esitatakse: 1) rahvusvahelise abi vajadus ja selle ulatus (kas ja millist abi on vaja, mida, kellelt, kui palju, kui kiiresti ja mis tingimustel kaasata on võimalik); 2) rahvusvahelise abi taotlemise korraldus (mis ja kelle otsuseid taotlemine nõuab, kes ja kuidas taotleb, mida, kellelt ja kuidas, keda teavitada tuleb jms); 3) rahvusvahelise abi vastuvõtmise ja kasutamise konkreetne korraldus (kes teeb, mida, kuidas, miks). Oluline on seejuures, et asutused ja isikud mõtleksid läbi ja suhtleksid välispartneritega abi andmise ja vastuvõtmise teemal ning teaksid rahvusvahelise abi kaasamise riigisisese koordinatsiooni korraldust.

Lõike 2 kohaselt peavad täidesaatva riigivõimuga asutused, kellele on määratud püsiv kriisiülesanne ning kohaliku omavalitsuse üksused lähtuma oma kriisiplaani koostamisel Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis, kus on määratud kriisiolukorra lahendamise eest vastutavad asutused ning kirjeldatud terviklikult riigi peamisi võimeid ja juhtimiskorraldust. Planeerimisloogikast lähtuvalt on alati kõrgema taseme plaan aluseks madalama taseme plaanide koostamisele. Kehtiva RiKS alusel koostatakse riigi kaitsetegevuse kava, milles toodud ohustsenaariumite, ülesannete jaotuse ja juhtimiskorralduse baasilt koostab iga ministeerium enda alamkava ning osades valitsemisalades (nt Kaitseministeerium, Siseministeerium) ka valitsemisala asutused enda kavad. See on vajalik, selleks, et loogiliselt liikuda ülesannete täitmise kirjeldamisel üldiselt tasandilt rohkem detailsele ning osalt säilitada ka teadmisvajaduse põhimõte, kus näiteks riigisaladusega kaitstud teave jääb vajadusel valdava asutuse kasutusse. Samas aga näiteks võtavad kõik asutused planeerimise aluseks samad ohustsenaariumid, ehk et planeerivad sama ohu vastu ning on teadlikkus, kellele on määratud ülesanne toetada nn juhtasutusi ja millises etapis on kriitiline teha milliseid otsuseid ning kes neid teeb.

Lõike 3 kohaselt peavad püsiva kriisiülesandega asutused ja juriidilised isikud, kes on kaasatud kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutava asutuse juhitud olukorra lahendamisse, osalema kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutava asutuse kriisiplaani koostamisel ja võimalusel tagama kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutavale asutusele püsiva kriisiülesande täitmiseks kokkulepitud võimed, vahendid ja varud. Kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutava asutuse koostatud kriisiplaanist on kriisiolukorras kasu vaid juhul, kui selle koostamisel osalevad kõik vajalikud osalised ja nende kavandatud kokkulepped toimivad ka plaani rakendamisel. Seetõttu on oluline ühelt poolt, et lahendavad asutused ei koosta kriisiplaane ilma vajalikke osalisi kaasamata, ning teiselt poolt, et kaasatud osalised täidaksid sõlmitud kokkuleppeid ka plaani rakendamisel. Lisaks on oluline, et lahendav asutus oleks teadlik kaasatud osaliste võimete, vahendite ja varude kasutamise tingimustest, mistõttu esitatakse kriisiplaanis ka piirangud, mis mõjutavad osaliste võimete, vahendite ja varude kaasamist ja kasutamist. See kohustus võimaldab kriisiülesannet täitval ja kaasatud osalistel leppida koos kokku, kuidas nad kriisiolukorda koos lahendavad. See suunab asutusi ja isikuid üheskoos valmistuma kriisiülesannete täitmiseks ja kriisiolukordade lahendamiseks, et tagada vajalike võimete parim võimalik väljaselgitamine, arendamine, tagamine ja kasutamine. Lisaks võimaldab see kokku leppida vajaliku korralduse koos tegutsemiseks, näiteks vajalik juhtimise korraldus ja juhtimisstruktuuride moodustamine, teabevahetus, kulude üle arvestuse pidamise ja kulude hüvitamise korraldus jms.

Lõige 4 annab võimaluse ühise kriisiplaani koostamiseks ministeeriumile oma valitsemisala asutusega ning ühisplaani võivad koostada Rahandusministeerium, Eesti Pank ja Finantsinspektsioon. Täpsemad tingimused ühisplaanide koostamisele sätestatakse käesoleva paragrahvi lõike 12 alusel antavas määruses.

Lõige 5 kohustab Eesti Panka kooskõlastama koostatud kriisiplaani Rahandusministeeriumiga ja esitama selle arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile. Eeltoodut rakendatakse juhul, kui nad ei ole koostanud eelmises lõikes nimetatud ühisplaani. See kohustus võimaldab Eesti Pangal leppida Rahandusministeeriumi ja Finantsinspektsiooniga ka ilma ühisplaani koostamata kokku, kuidas nad kriisiolukorda koos lahendavad, ning kindlustada sõlmitud kokkulepete toimimise kriisiplaani rakendamisel.

Lõige 6 annab võimaluse mitmel sama elutähtsa teenuse osutajal koostada ühine kriisiplaan ehk ühisplaan, seda elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja suunamisel. See võimaldab näiteks kohaliku omavalitsuse üksusel suunata kohaliku tee sõidetavust tagavaid isikuid koostama ühise kriisiplaani, et kindlustada seeläbi elutähtsa teenuse osutamine ja suurendada teenuse osutajate omavahelist koostööd ja toimepidevust.

Lõike 7 alusel peab elutähtsa teenuse osutaja enne kriisiplaani kehtestamist selle kooskõlastama (saama kinnituse) elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajalt. Elutähtsa teenus korraldaja kinnitus tagab, et kriisplaan vastab seatud nõuetele ja sisaldab lahendusi elutähtsa teenuse toimepidevaks ja katkematuks tagamiseks ning teenuse taastamiseks selle katkemisel. Elutähtsa teenuse korraldaja poolne kriisiplaanide kooskõlastamine võimaldab muu hulgas leida kitsaskohad, mis vajavad teenuse osutaja või korraldaja tähelepanu elutähtsa teenuse toimepidevuse kindlustamiseks, sh elutähtsa teenuse osutajate nõustamiseks.

Lõike 8 alusel on Eesti Pank, kohaliku omavalitsuse üksused ja teised elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad kohustatud kirjeldama kriisiplaanis ka elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalikke tegevusi nii tsiviilkriisis kui ka sõjalises kriisis. Plaanis toob elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja eraldi esile tegevused, mida ja kuidas ta kavandab ellu viia elutähtsa teenuse häirete ja katkestuste või nende tekkimise ohu korral, lähtudes seejuures eelmises paragrahvis sätestatust (vt lisaks eelnimetatud punkti seletust). Nimetatud tegevustest selgub, kuidas tegutseb ja mida teeb elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja elutähtsa teenuse kättesaadavuse tagamisel, elutähtsa teenuse osutaja toetamisel ja elutähtsa teenuse häiretest või katkestustest tulenevate mõjude ilmnemisel. Eeltoodu sisaldab tegevusi, kuni on taastatud teenuse tavapärane osutamine. Seejuures esitatakse tegevused elutähtsa teenuse piiramiseks, sealhulgas teenuse taastamise või piiramise tähtsuse järjekord ja tingimused.

Lõikes 9 täpsustatakse kohaliku omavalitsuse üksuste kriisiplaani koostamise kohustust sättega, et see koostatakse püsivate kriisiülesannete täitmiseks oma haldusterritooriumi kohta, ning sätestatakse võimalus, et kohaliku omavalitsuse üksus võib koostada kriisiplaani ühe või mitme omavalitsusega ühiselt.

Haldusterritooriumi täpsustus lisatakse, et oleks selge kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne koostada kriisiplaan kõigi kohaliku omavalitsuse püsivate kriisiülesannete täitmiseks, mida täidetakse tema territooriumil. St mitte ainult kohaliku omavalitsuse üksuse enda ja tema hallatavate asutuste osutatavate, vaid ka erasektori täidetavate kohaliku omavalitsuse üksuse püsivate kriisiülesannete täitmiseks, näiteks eraomandis olevad üldhooldusteenuse osutajad, sotsiaalhoolekandeteenuse pakkujaid jm seotud osalised. Selleks kavandab kohaliku omavalitsuse üksus koostöö oma haldusterritooriumil asuvate sotsiaalteenuse osutajatega. Kohaliku omavalitsuse üksuse kriisiülesandeks olevate ööpäevaringsete sotsiaalteenuse puhul eeldatakse, et kriisiolukorras tagab teenust kasutavatele isikutele kriisiaegse teenuse korralduse ja selle läbimõelduse teenuseostaja haldusterritooriumi järgne kohaliku omavalitsuse üksus. Kohaliku omavalitsuse üksus, kelle eestkostel asuvad isikud kasutavad ööpäevaringset teenust teises omavalitsuses, lepib kriisiülesanded kokku isiku sotsiaalteenusele suunamisel ning tagab vajalikud nõusolekud kriisiülesande täitmiseks.

Kohaliku omavalitsuse üksusele lisatakse ka võimalus ühise plaani koostamiseks teiste omavalitsusüksustega. Näites kui mitmel kohaliku omavalitsuse üksusel on samad elutähtsa teenuse osutajad või ühiselt korraldatakse ühe või mitme kriisiülesande täitmist, nt varjupaiga- või turvakoduteenus, võivad kohaliku omavalitsuse üksused otsustada ühise plaani koostamise kasuks. Sõltuvalt ühisosa suurusest võivad kohaliku omavalitsuse üksused kriisiplaani koostada ühiselt kogumahus või ainult üksikute ülesannete kaupa.

Lõikest 10 tulenevalt peab kohaliku omavalitsuse üksus oma kriisiplaani kooskõlastama Sotsiaalkindlustusameti, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Päästeametiga ning esitama arvamuse andmiseks teistele asjassepuutuvatele osalistele. Sotsiaalkindlustusamet ja Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastavad plaanides oma valdkondlikule kompetentsile toetudes vastavalt sotsiaalteenuste ja haridusteenuste osad ning Päästeamet kooskõlastab tervikliku kriisiplaani (seejuures on Päästeameti kooskõlastuse eelduseks Sotsiaalkindlustusameti ja Haridus- ja Teadusministeeriumi kooskõlastuste olemasolu). Päästeameti kooskõlastus kõikidele kohaliku omavalitsuse üksuse kriisiplaanidele tagab plaanide võimalikult ühetaolise kvaliteedi, kuid samuti võimaldab esile tuua kattuvusi erinevate omavalitsuste kriisiplaanide vahel. Kohaliku omavalitsuse üksuse nõustamine ja täidesaatva võimu asutuste koostöö korraldamine regionaalsel tasandil on Päästeameti ülesanne, mille täitmiseks on omavalitsuste kriisiplaanide kooskõlastamine oluline, kuivõrd toob esile kitsaskohad, millele nõustades jms toetades tähelepanu pöörata.

Arvamuse andmiseks peab kohaliku omavalitsuse üksus kriisiplaani esitama neile asutustele, kes on kriisiplaani koostamisse kaasatud, kellel on kriisiplaanis tooduga puutumus või kes võiksid anda plaanile lisandväärtust. Asutuste loetelu seaduses ei esitata, sest omavalitsusüksustes võib see olla erinev.

Lõige 11 kohustab kõiki ministeeriume kooskõlastama oma kriisiplaani Riigikantseleiga, ning püsiva kriisiülesandega asutusi ja isikuid edastama kriisiplaani Riigikantseleile selle nõudmisel, et tagada Riigikantseleile vajalik teave talle pandud ülesannete täitmiseks, sealhulgas toetamaks asutusi ja isikuid kriisplaanide koostamisel, kriisiolukordadeks valmistumisel ja nende lahendamisel. Riigikantselei kontrollib, kas kriisiplaan vastab seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides toodud tingimustele ja hindab kooskõla Vabariigi Valitsuse kriisiplaani ja teiste asutuste ning isikute kriisiplaanidega.

Riigikantselei peab tagama tervikliku planeerimise ning tagama, et on tehtud koostööd teiste asutustega, kes plaani rakendamisel osapooled on, samuti tuleb tagada, et plaanides ei oleks nö halla alasid ja läbirääkimata teemasid, et oleks asutusteülene koordinatsioon ja vaade. Plaane koostavad austused ja juriidilised isikud peavad olema teadlikud teiste asutuste vajadustest ja tellimustest. Samuti on Riigikantselei peaministrit ja Vabariigi Valitsust toetav, kes peab tagama kriis ajal nii peaministri (kriisiolukorra juhi) kui ka Vabariigi Valitsuse operatiivse nõustamise.

Lõige 12 paneb püsiva kriisiülesandega asutustele ja isikutele kohustuse elanikkonnakaitse tegevuste osas teha koostööd Päästeametiga. Päästeamet on elanikkonnakaitse eest terviklikult vastutav asutus ja koordineerib erinevate asutuste elanikkonnakaitse alaseid tegevusi.

Lõikega 13 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisiplaani koostamise nõuded, selle kooskõlastamise, kehtestamise ja uuendamise tingimused ja kord (rakendusakti kavand lisatud).

Lõikega 14 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada elutähtsa teenuse osutaja kriisiplaani ja selle kasutuselevõtmise nõuded, kriisiplaani koostamise, kooskõlastamise ja kinnitamise nõuded ja kord (rakendusakti kavand lisatud).

§ 16. Finantssektori erisus

Riskianalüüside ja kriisiplaanide koostamisel, tuleb arvestada eelnõu §-s 35 sätestatud erisustega finantskriisi lahendamisel. § 36 näeb ette Vabariigi Valitsusele teatud õigused finantssektori osas, kui pangad, EP, FI oma riskianalüüse ja plaane koostavad, siis peavad nad arvestama §-s 35 toodud regulatsiooni, et kriisiolukorras võib teatud juhtudel Vabariigi Valitsus sekkuda ja otsustada §-is sätestatud meetmeid. Kriisiplaanis saab ette näha nö kommunikatsiooniahelad. Samuti tuleb arvestada Finantsinspektsiooni rolliga, kelle ülesanne on suhelda Euroopa Keskpangaga.

§ 17. Õppused

Paragrahv 17 reguleerib õppusi.

Lõige 1 sõnastab õppuse korraldamise eesmärgi ja määrab asutused ja isikud, kel on kohustus neid korraldada. Õppusi korraldatakse eesmärgil, et kontrollida ja harjutada oma valmisolekut lahendada kriisiolukord ja täita püsivaid kriisiülesandeid. Õppuse korraldamise kohustus kehtib Vabariigi Valitsusele ja kõigile püsiva kriisiülesandega asutustele ja isikutele, sealhulgas kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele, elutähtsa teenuse osutajale ja kohaliku omavalitsuse üksusele. Kriisiolukorra lahendamise ja püsivate kriisiülesannete täitmise valmisoleku all mõeldakse võimet ehk inimesi, oskuseid, väljaõpet, varustust, juhtimist ja kordasid, sidet, varusid ja muid vahetult ülesande täitmiseks vajalikke komponente.

Õppus korraldatakse kriisile või elutähtsa teenuse katkestusele lähedastes tingimustes. Õppusel kas harjutatakse vajalikke oskusi või selle käigus kontrollitakse, kas asutused on valmis kriisiolukorda lahendama, kas selleks on loodud vajalik suutlikkus ning kas kirjapandud reeglid toetavad seda ja vastavad tegelikkusele. Õppusel üleskerkinud tähelepanekud, ettepanekud ja probleemid aitavad asutusel kõrvaldada valmisoleku kitsaskohad, näiteks töökorraldust muuta, varusid täiendada või panustada senisest enam võimete arendamisse.

Lõikega 2 on antud Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrusega nõuded õppuse sagedusele, korraldusele ja läbiviimisele, õppusejärgsetele tegevustele ning õppuse kulude katmisele (rakendusakti kavand lisatud).

Eesmärgipärase õppuse korraldamine on aja- ja ressursimahukas nii õppuse korraldajatele kui ka sellel osalevatele asutustele. Seetõttu on oluline, et kehtiksid ühtsed reeglid, millest kõik osalised lähtuvad. Valitsus sätestab määruses õppuse korraldamise minimaalse nõutud sageduse, et oleks tagatud vähim vajalik oma valmisoleku kontrollimiseks ja harjutamiseks. Vajaduse korral võivad õppuse korraldajad valmistada ette ja viia läbi ühise õppuse, kui see aitab saavutada lõikes 1 nimetatud eesmärki. Valitsus määrab ka nõuded õppuse korraldamisele, näiteks kohustuse dokumenteerida õppuse läbiviimine ulatuses, mis võimaldab tuvastada toimumise aja, vastutava korraldaja, õppusest osavõtjad, õppuse eesmärgi, stsenaariumi, läbiviimise korralduse, hindamise jm vajaliku. Õppusejärgsete tegevuste ühtne määramine on samuti vajalik, et oleks tagatud õppuse järelmite koostamine ja õppuste väljundid aitaksid tõhustada kriisideks valmisolekut. Õppuse korraldamise kulude kandmisel lähtutakse üldjuhul põhimõttest, et õppuse korraldamisega seotud kulud kaetakse õppuse korraldaja eelarvest ja õppusesse kaasatud asutuste ja isikute õppusel osalemise kulud kaetakse nende eelarvetest, kui pole eraldi kokkuleppeid. Õppuse korraldamisega seotud kulu on näiteks ettevalmistavate kokkusaamistega seotud seminaride korraldamise kulud, õppuses osalejate märgistusega seotud kulud, logistikaga ja toitlustusega seotud kulud, personalikulud jm. Kulude katmises võib ka teisiti kokku leppida, nt kui õppuse kulud kaetakse osaliselt välisvahenditest või kui õppuse korraldamine on mitme asutuse ühistöö, mistõttu on vaja teha täpsemad kokkulepped kululiikide kaupa (rakendusakti kavand lisatud).

§ 18. Toimepidevus

Käesolev seadus võtab asutuste ja juriidiliste isikute toimepidevuse suurema tähelepanu alla, sätestades laialdase kohustuse ja ühtsed nõuded toimepidevuse tagamiseks. Senini oli toimepidevuse tagamine asutuste ja isikute enese korraldada, erandiks vaid hädaolukorra seadusest tulenev elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise regulatsioon ja riigikaitseseadusest tulenev riigikaitseobjektide kaitse regulatsioon. Toimepidevuse tagamine on oluline tegevus kõigile asutustele ja isikutele, et valmistada end ette kriisiolukordades kohanema ja tegutsema ning suuta igal ajal täita oma ülesandeid. Kõige toimepidevamad peavad olema aga asutused ja isikud (nt ETOd), kes täidavad püsivaid kriisiülesandeid ja kelle järjepidev toimimine on iga päev ja kriisiolukorras vältimatult vajalik. Toimepidevuse tagamine on edaspidi asutuse ja isiku valmistumise üks tegevusi riskianalüüsi ja kriisiplaani koostamise ja õppuse korraldamise kõrval, et loetletud tegevuste tulemusel olla valmis kriisiülesannete täitmiseks ja kõikvõimalike kriisiolukordadeks, sh nende lahendamiseks.

Toimepidevus hõlmab asutuste ja isikute suutlikkust järjepidevalt tegutseda, tagada oluliste objektide kaitse ning saavutada ja tagada valmidus ülesannete täitmiseks. Toimepidevus on n-ö baashügieenina osa asutuse ja isiku sisemisest töökorraldusest. Toimepidevuse regulatsioon loob vajaliku raamistiku ja alused, mis nõuab asutustelt ja isikutelt ühetaolist valmistumist. Toimepidevuse tagamisel lähtutakse asutuse ja isiku riskianalüüsist, mis annab teadmise ähvardavatest ohtudest ja nende mõjudest asutuse ja isiku toimepidevusele.

Lõige 1 sätestab toimepidevuse tagamise kohustusega asutused ja isikud ning selgitab toimepidevuse terminit. Toimepidevus on püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksuse, elutähtsa teenuse osutaja ja põhiseadusliku institutsiooni suutlikkus järjepidevalt toimida ja tagada igal ajal valmidus talle pandud ülesandeid täita.

Lõikes 2 määratakse nõuded, mida lõikes 1 nimetatud asutused ja isikud peavad tegema toimepidevuse tagamiseks. Sätestatud tegevuste loetelu on vähim, mida tuleb teha selleks, et kindlustada enda järjepidev toimimine ja kohane valmidus ülesannete täitmiseks nii iga päev kui ka kriisiolukordades.

Punkti 1 kohaselt tuleb määrata kriitilised tegevused, mida on toimepidevuse tagamiseks vaja vältimatult täita. Näiteks võib olla üks kriitilisi tegevusi registri töö, ilma milleta ei saa asutus edastada ega vastu võtta salajast teavet. Kriitiline tegevus võib olla ka elektriga varustatus, mille katkemisel võib osutuda võimatuks kriisiülesandeid täita. Kriitilised on kõik need tegevused, sh teenused, mida asutus või isik vajab ehk mille häire või katkemine seab ohtu järjepideva tegutsemise ja kriisiülesannete täitmise ehk toimepidevuse.

Määratud kriitiliste tegevuste loetelu on ühtlasi võimete loetelu, mis on vajalik toimepidevuse tagamiseks, sest võimed iseloomustavad suutlikkust tegevusi reaalselt täita. Võimetepõhine lähenemine võimaldab asutusel ja isikul kavandada, mida nendega saab teha, mis on ajaline faktor ja mis ressursist võime koosneb.

Näiteks võib võime koosneda järgnevast: 1) osalised, kokkulepped; 2) inimesed; 3) vahendid, sh seadmed, finants, materjal; 4) varud (v.a riigi tegevusvarud); 5) infrastruktuur, sh ehitised, territoorium/maa-ala; 6) võrgu- ja infosüsteem, sh andmebaasid, sidesüsteemid; 7) tegutsemispõhimõtted, sh toimingud, reeglid; 8) võime juhtimine; 9) info; 10) õiguskeskkond. Ülevaade eeltoodust annab teadmise, mida on võime saavutamiseks, kasutamiseks ja tagamiseks vaja ning millest sõltub toimepidevuse tagamise suutlikkus.

Punkti 2 alusel tuleb läbi mõelda ja maandada riske ning teha toimepidevuse tagamiseks ettevalmistusi. Selleks tuleb asutuse või isiku riskianalüüsist lähtudes välja töötada ja rakendada meetmeid toimepidevuse ohtude, häirete ja katkestuse riskide maandamiseks, sealhulgas määrata kriitiliste tegevuste järjepideva toimimise kriteeriumid, tehes ühtlasi vajalikud ettevalmistused kriitiliste tegevuste tagamiseks.

Punkti 3 kohaselt tuleb välja töötada lahendused tegutsemiseks toimepidevuse ohtude, häirete ja katkestuste korral, sealhulgas kriitiliste tegevuste tagamiseks ja toimepidevuse taastamiseks. Seejuures on jäetud asutuse ja isiku enese otsustada, kuhu lahendused vormistada, näiteks võib selleks koostada toimepidevuse plaani, vormistada sisese korralduse dokumentidega vm viisil.

Punkt 4 sätestab nõude määrata isikkoosseisu kriisirollid ja valmistada isikkoosseis ette nende täitmiseks, sealhulgas määrata isikkoosseisu teavitamise ja rakendamise korraldus. Kõiki isikuid ei pea määrama kriisiameti- ja töökohtadele – see on ainult üks võimalus, kuidas kriisiaegset ressurssi tagada. Kuid asutuse toimepidevuse tagamiseks on oluline, et kõik kriisi lahendamiseks vajalikud töötajad teaks, mis on nende kriisiaegne roll ja mida nad kriisi ajal teevad.

Iga asutus ja isik peab määrama isikkoosseisu, kes on asutusele ja juriidilisele isikule vajalik, et kriisiolukorras toimida, selleks tuleb välja töötada ja määrata isikkoosseisule kriisirollid. Kriisirolliks võib olla töötaja ja teenistuja tavapärane või kriisiaegne töö- või teenistusülesanne.

Kriisiroll ja selle täitmine võib erineda isiku tavapärastest tööülesannetest ja nende täitmisest, mistõttu on vaja määrata kriisirolli täitmiseks esitatavad nõuded, töövahendid, oskused ja teadmised ning valmistada isik ette kriisirolli täitmiseks.

Isikkoosseisu teavitamise korraldus tuleb samuti määrata, et tagada vajaliku info, sh sõnumite ja juhiste jõudmine sihtrühmani. Isikkoosseisu teavitamise korraldus hõlmab tehnilisi lahendusi, kontaktandmete haldamist, teavitamise üle otsustamist, teadete koostamist ja edastamist, teadete usaldusväärsuse kontrollimist jm vajalikku, sh teavitamise korraldust ka juhtudeks, kui elutähtsad teenused, nagu side, elekter jts, ei toimi.

Isikkoosseisu rakendamise korraldus tähendab, et tuleb läbi mõelda ja määrata näiteks, kuidas toimub vajaduse korral isikkoosseisu kaasamine ülesannete täitmisele; kes hindab, otsustab, viib ellu ja lõpetab isikkoosseisu kaasamise; kuidas vormistatakse isikkoosseisu rakendamine jmt. Nii nagu kehtiv õigus, nii näeb ka eelnõu ette, et isikud saab määrata kriisiülesandega töö- või ametikohale, kuid see on ainult üks võimalustest, kuidas kriisi ajal asutuse tööd tagada. Oluline on läbi mõelda iga isiku kriisiaegne roll, kuna asutuse toimepidevuse tagamiseks on oluline, et kõik kriisi lahendamiseks vajalikud töötajad teaks, mis on nende kriisiaegne roll ja mida nad kriisi ajal teevad.

Isikkoosseisu kriisiaegse rakendamise korralduse väljatöötamisel tuleb läbi mõelda ja kehtestada asutusesisestes töö- või teenistussuhet reguleerivates dokumentides isikkoosseisu kriisiaegseks rakendamiseks vajalikud erisused, määrates tingimused, piirangud ja töökorralduse näiteks järgmises: kriisirolli täitmisest vabastamise tingimused; kriisirolli täitmisele või valmidusse asumine; puhkuste ja lähetuste katkestamine; kriisiaegne tööajakorraldus, sealhulgas töö-, puhke- ja valveaja kohaldamine, summeeritud tööajale üleminek; ametnikule palga ja töötajale töötasu maksmine; kulude hüvitamine isikkoosseisule; kaugtöö tegemine; jmt.

Punkti 5 alusel tuleb määrata töökorralduse muutmise, sealhulgas turvalise side ja turvalise töökeskkonna ning selle kasutamise korraldus. Eeltoodu on vajalik selleks, et oleks kindlaks määratud reeglid kriisiaegseks töökorralduseks, näiteks: juhtimiskorraldus; kriisi lahendamise struktuuri töökorraldus ja toimingud; turvaline töökeskkond ja selle kasutamine; turvaline teabevahetus ja side, sh infoturbenõuded arvuti ja mobiilsete seadmete kasutamisel; raha ja muude ressursside rakendamine, nende üle arvestuse pidamine ja kulude katmine; vajaliku teabe kättesaadavus ja käitlemine; jmt.

Punkt 6 kohustab määrama valmiduse saavutamise korralduse, vajaduse korral valmidustasemeid rakendades. Iga toimepidevuse tagamise kohustusega asutus ja isik peab läbi mõtlema, kuidas tagada ülesannete täitmine, kui tegutsemiskeskkond muutub. Valmiduse saavutamine tähendab asutuse ja isiku suutlikkust kohaneda ohu muutumisel, seades end kohaselt valmis tegutsemiseks ja ülesannete täitmiseks. Valmiduse saavutamise korraldus hõlmab tegevusi ja meetmeid, mille rakendamiseks tuleb alaliselt valmis olla. Nii tuleb igal asutusel ja isikul määrata korraldus, kuidas toimub juhi teavitamine käivitavast ohust või sündmusest, kes otsustab ja mis on tegevused, et vajaduse korral suurendada asutuse suutlikkust tegutseda ja ülesandeid täita, kes prioriseerib ülesanded jms (vt joonis 7. Valmiduse saavutamine ohu muutumisel). Valmiduse saavutamine tagatakse vajaduse korral ühtseid valmidusastmeid rakendades, mis on võimaluseks kõigile neile asutustele ja isikutele, kellele Vabariigi Valitsus käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel antava määrusega pole pannud kohustust kasutada valmidustasemeid valmiduse saavutamisel (vt lõike 7 seletust).


Joonis 6. Valmiduse saavutamine ohu muutumisel

Punkti 7 kohaselt tuleb tagada muutunud töökorralduse rakendamisel vajalike vahendite ja varude olemasolu. Fookuses on vahendid ja varud, mis on vajalikud toimepidevuse järjepidevaks tagamiseks ehk kriitiliste tegevuste täitmiseks, seda igal ajal - st mitte ainult töökorralduse muutmisel. Ülevaade vahendite ja varude olemasolust ning nende vajadusest kriitiliste tegevuste järjepidevaks täitmiseks annab võimaluse kavandada, kuidas tagatakse vajalike vahendite ja varude täiendamine. Teisisõnu, suutmatus täiendada vahendeid ja varusid toob kaasa toimepidevuse häire või katkemise, ühtlasi seab ohtu kriisiülesannete täitmise. Seetõttu on oluline mõelda läbi ja sõlmida kokkulepped vajalike vahendite ja varude õigeaegseks täiendamiseks. Varude all ei mõelda siin riigi tegevusvaru, vaid toimepidevust tagavate asutuste ja isikute enda varusid.

Punkti 8 alusel tuleb läbi mõelda ja vajaduse korral määrata varuasukoht ja sinna ümberpaiknemise korraldus. Asutustel ja isikutel, kel püsiva kriisiülesande täitmine on võimalik alternatiivsest asukohast, tuleb leida varuasukohad, kavandada nende kasutuselevõtt ja kasutamine ning sinna ümberpaiknemine. Sama tuleb läbi mõelda ka põhiseaduslike institutsioonidel. Eeltoodut on vaja selleks, et tagada paindlikkus ja järjepidev kriisiülesannete täitmine ka olukordades, kus senisel objektil edasi tegutseda pole võimalik.

Punkti 9 kohaselt tuleb määrata toimepidevuse tagamiseks vajalikud objektid, nende kaitse ja objektidel varjumise korraldus. Toimepidevuse tagamise üks osi on vajalike objektide ja seal tegutsemise turvalisus. Selle tagamiseks tuleb määrata objektid ja kavandada meetmed, mis tagavad objektide turvalisuse ja seal tegutsemise ka ohu muutumisel. Nimetatud meetmed hõlmavad nii ehituslikke, tehnilisi kui ka töökorralduslikke meetmeid objekti füüsilise kaitse tagamiseks. Seejuures tuleb neil objektidel, kus tegutseb kriisiülesandega ameti- ja töökohaga personal, määrata personali kaitse meetmed ja korraldus objektil varjumise korraldamiseks. Näiteks varjumiskoha loomine, ventilatsiooni väljalülitamine, ohuteavitus, varjumise läbiviimise korraldus jms. Nõuded, tingimused ja korra selle täitmiseks sätestab Vabariigi Valitsus käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel (vt lõike 7 seletust). Objektil tegutsemise turvalisus on toimepidevuse osa ja ETO tagada. Objektide turvalisuse tagamine tähendab nii objekti kaitse kui objektidel varjumise korralduse määramist. See hõlmab neil objektidel, kus tegutseb kriisiülesandega ameti- ja töökohaga personal, personali kaitse meetmete ja korralduse määramist objektil varjumise korraldamiseks. Näiteks varjumiskoha loomine, ventilatsiooni väljalülitamine, ohuteavitus, varjumise läbiviimise korraldus jms. Eelnõu sätestab vajaduse ETO-l korraldada oma personali turvalisuse tagamine, jättes nii varjumise meetmed kui korraldus ETO enda valida.

Punkti 10 alusel tuleb määrata käesolevas seaduses ning käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatavas määruses sätestatud ülesannete täitmise korraldamiseks volitatud esindaja ning kontaktpunkti.

Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksus ning põhiseaduslik institutsioon peavad täitma toimepidevuse tagamise ja objektikaitse nõudeid, arvestades käesolevas seaduses või muus seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud erisusi. Kuna püsiv kriisiülesanne on ühtlasi ka elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine ja elutähtsa teenuse osutamine nii kriisiolukorras kui ka enne seda, peavad käesolevas paragrahvis ja selle alusel kehtestatud toimepidevuse tagamise nõudeid järgima nii elutähtsa teenuse korraldaja ning ka elutähtsa teenuse osutaja selles osas, mis ei ole reguleeritud teenuse toimepidevuse tagamist puudutavate sätete ja vastavate rakendusaktidega. Viitamine muule seadusele tähendab, et näiteks valdkonna eriseaduses võib sätestada toimepidevuse tagamisele ja valmiduse saavutamisele erisusi. Osas, mis ei ole eriseadusega reguleeritud, lähtutakse käesoleva eelnõuga kehtestatud toimepidevuse tagamise nõuetest.

Lõiked 3 ja 4 täpsustavad, kellele asutused, ETOd ja KOVid oma kontaktandmeid edastavad. Elutähtsa teenuse osutajad esitavad kontaktandmed elutähtsat teenust korraldavale isikule; omavalitsusüksused Päästeametile kui regiooni tasandil kriisiolukorraks valmistumise eest vastutajale ning püsiva kriisiülesandega asutused ja põhiseaduslikud institutsioonid Riigikantseleile.

Eraldi on sätestatud Riigikantselei õigus küsida Päästeametilt KOV kontakte ning ETKAdelt ETOde kontakte, see on vajalik selleks, et kriisiolukorras tagada tõhus infoliikumine ning toetada Vabariigi Valitsust ning peaministrit kiirete otsuste tegemisel.

Lõike 5 kohaselt kohaldatakse toimepidevuse tagamise nõudeid püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalikus ulatuses ka sellise asutuse või isiku suhtes, kellele on volitatud püsiva kriisiülesande täitmine või täitmise tagamine avaliku halduse ülesandena. Püsiv kriisiülesanne on enne kriisiolukorda määratud ning selle täitmiseks peab isik ja asutus looma valmiduse. Seejuures ei välistata seaduses sätestatud valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse õigust volitada halduskoostöö seaduses sätestatud korras kriisiolukorra lahendamiseks ja lahendamise toetamiseks vajaliku ülesande täitmine muule asutusele või isikule. Käesoleva lõike eesmärk on tagada, et püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalikus ulatuses täidavad toimepidevuse tagamise nõudeid ka need, kes on volitatud iseseisvalt täitma kriisiolukorra lahendamiseks ja lahendamise toetamiseks vajalikke ülesandeid. Näiteks võib Sotsiaalkindlustusamet rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse ülesannete täitmise halduskoostöö seaduses sätestatud korras sõlmitud halduslepingu alusel üle anda füüsilisest isikust ettevõtjale või juriidilisele isikule (VRKSi § 32 lg 3). Samuti rakendub siin sätestatud nõue ka kohaliku omavalitsuse üksuse kriisiülesannetele, mille täitmise on kohaliku omavalitsuse üksus halduslepinguga volitanud juriidilisele isikule. Näiteks on käesoleva seaduse § 83 lõike 1 punkti 9 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne tagada kriisiolukorras lastehoiu kättesaadavus. Kui kohaliku omavalitsuse üksus on sõlminud selle ülesande täitmiseks halduslepingu lastehoiu pidajaga, siis laienevad toimepidevuse nõuded ka lastehoiu pidajale. Seda seetõttu, et tegelikku teenust osutab lastehoiu pidaja, mitte kohaliku omavalitsuse üksus, ning lastehoiu osutaja peab läbi mõtlema ja planeerima, kuidas ta talle pandud ülesannet kriisiolukorras täidab.

Lõike 6 kohaselt peavad kõik püsiva kriisiülesandega asutused ja isikud ning põhiseaduslikud institutsiooni harjutama käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuete täitmist. Kui lõikes 2 sätestatakse, mida tuleb teha toimepidevuse tagamiseks, siis siinne säte kohustab tehtavat ka läbi harjutama, et kontrollida ja saada kindlus, kas lahendused toimivad. Näiteks, kui asutus mõtleb läbi ja määrab isikkoosseisu teavitamise korralduse, siis on vajalik ka selle läbi harjutamine, et isikkoosseisu teavitamine toimuks kiiresti ja isikkoosseis oleks selleks valmis. Seejuures erineb siin lõikes sätestatud harjutamise kohustus käesoleva seaduse §-s 17 reguleeritud õppuste korraldamisest, kuivõrd harjutamise nõue kehtestatakse ilma korralduse regulatsioonita. Seda seetõttu, et üldjuhul ei vaja harjutuse läbiviimine põhjalikku ettevalmistamist. Samas on alati võimalus rakendada õppuse korraldamise põhimõtteid, näiteks kui harjutatakse varuasukohta ümberpaiknemist, selle kasutuselevõttu ja seal tegutsemist.

Lõikega 7 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada toimepidevuse tagamisel valmidustasemete kasutamise, kehtestamise ja muutmise kord ning toimepidevuse tagamiseks vajaliku objekti ja alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitse tingimused ja kord (rakendusakti kavand lisatud).

Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkt 6 paneb kohustuse mõelda toimepidevuse tagamiseks läbi ja määrata valmiduse saavutamise korraldus, vajaduse korral valmidustasemeid rakendades. Vabariigi Valitsuse määrus täpsustab eelnimetatud kohustuse täitmist, määrates asutused, kes peavad kavandama valmiduse saavutamise ja tagamise korralduse. Rakendusakti kavandi kohaselt peavad valmidustasemed kasutusele võtma Riigikantselei, ministeeriumid ja kriisiolukorra lahendamise eest vastutavad asutused, sealhulgas elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldavajad ja kohaliku omavalitsuse üksused. Ühtsed valmidustasemed võetakse kasutusele, et eelnimetatud asutused teeksid ettevalmistused kriisiaegse juhtimis- ja töökorralduse rakendamiseks ning oleksid ohu muutumisel igal ajal koordineeritult, kiiresti ja tulemuslikult valmis püsivate kriisiülesannete täitmiseks ja kriisiolukorra lahendamiseks.

Lisaks kehtestab Vabariigi Valitsus tingimused ja korra toimepidevuse tagamiseks vajaliku objekti ja alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitseabinõude kohaldamiseks. Eeltoodu hõlmab senist riigikaitseseadusest tulenevat riigikaitseobjektide kaitse korraldust, sätestades ka esmavajalike kaitseabinõude kohaldamise nõude kõigile toimepidevuse tagamiseks vajalikele objektidele, sealhulgas varjumise korraldamiseks objektil.

Lõige 8 sätestab, et eelmise lõike alusel antav Vabariigi Valitsuse määrus on Riigikogu Kantseleile, Vabariigi Presidendi Kantseleile, Riigikontrollile, Õiguskantsleri Kantseleile ja kohtutele soovituslik.

§ 19. Objektikaitse

Eelnõu §-s 19 käsitletakse tsiviil- ja riigikaitsekriisiks valmisoleku tagamiseks objektikaitse korraldamist ning objektide valvet ja kaitset, samuti objektide määramist alaliselt ja ajutiselt kaitstavateks olulise tähtsusega objektideks. Praegu kohaldub RiKSis sätestatud riigikaitseobjektide kaitse regulatsioon kindlaksmääratud objektide suhtes (st nende objektide suhtes, mis on määratud riigikaitseobjektiks). Kuna maa-ala, ehitise või seadme kaitse on asutuse toimepidevuse tagamise üks komponent, muutub eelnõu kohaselt ka objektikaitse iga püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku ülesandeks.

Senised riigikaitseobjektid nimetatakse eelnõu kohaselt edaspidi alaliselt või ajutiselt kaitstavateks „olulise tähtsusega objektideks“ ja nende kaitse tagamise nõuetes võrreldes kehtiva RiKSiga muudatusi ei tehta. Olulise tähtsusega objektide jagunemine erinevatesse kategooriatesse reguleeritakse erinevalt kehtiva RiKSi § 83 lõikest 2 Vabariigi Valitsuse määruses, kuna erinevate kategooriate objektide kaitsemeetmed ja nende rakendamise nõuded on juba kehtiva RiKSi alusel reguleeritud Vabariigi Valitsuse määrusega (riigikaitseobjekti kaitse kord).

Eelnõuga jäetakse objektide valvet reguleerivast paragrahvist välja ka säte, mille kohaselt võib objekti kaitsesse kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras (vt kehtiv RiKSi § 87 lg 5), sest Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamine reguleeritakse terviklikult KorSis.

Lõike 1 kohaselt on objektikaitse sellise maa-ala, ehitise või seadme kaitse, mille ründamine, hõivamine, kahjustamine või hävitamine takistab oluliselt või toob kaasa võimetuse täita püsivat kriisiülesannet. Lõige 1 sätestab objektikaitse eesmärgi sarnaselt, nagu see on sätestatud RiKSi §-s 83. Võrreldes kehtiva RiKSiga defineeritakse termini „riigikaitseobjekt“ sisu „objektikaitse“ ehk tegevuse ja ülesannete kaudu, muutes sellega objektide kaitse (selleks vajalikud tegevused ja ülesanded) toimepidevuse üheks osaks.

Lõikes 2 täpsustatakse parema õigusselguse tagamiseks, et objektikaitse hõlmab nii objekti valvet kui ka objekti füüsiliseks kaitseks vajalike meetmete (edaspidi objektikaitse meetmed) rakendamist. Sellest põhimõttest lähtuti ka RiKSis sätestatud riigikaitseobjektide kaitse korraldamise regulatsiooni väljatöötamisel. Samuti sätestab eelnõu sarnaselt kehtiva RiKSiga, et seaduses sätestatud alustel ja korras võib objektikaitsel rakendada politsei, Kaitseväe või Kaitseliidu valvet.

Objektil rakendatakse politsei valvet, kui objekt on lisatud esmalt PPVSi § 3 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud politsei valvatavate objektide loetellu. Nende objektide valvamise viisid määrab siseminister PPVSi § 3 lõike 4 teise lause alusel käskkirjaga. Objektil võib rakendada Kaitseliidu valvet KaLSis sätestatud korras ning Kaitseväe valvet, kui objekt on määratud Kaitseväe julgeolekualaks. Kaitseväe julgeolekuala kehtestatakse KVKSi 6. peatükis sätestatud alustel ja korras. Kaitseväe julgeolekuala on KKSi § 50 kohaselt Kaitseväe territoorium, Kaitseväe laevad, õhusõidukid ja muud sõidukid, aga ka territoorium, mille Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem on ajutiselt julgeolekualana määratlenud.

Lõiked 3–6 vastavad kehtiva RiKSi § 83 lõikes 3 ja § 84 lõigetes 2–4 sätestatule, millega reguleeritakse objektide määramist alaliselt või ajutiselt kaitstavateks olulise tähtsusega objektideks. Maa-ala, ehitise või seadme määrab alaliselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks, alalise kaitse lõpetab ja objekti kategooria määrab Vabariigi Valitsus korraldusega. Maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister. Sõjalise riigikaitse toimimisega seotud või Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutatava maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister.

Eelnõuga ei ole kavas muuta senist olulise tähtsusega objektide määramise korda. Näiteks on Siseministeeriumi ülesanne hinnata avaliku korra tagamiseks olulise objekti või ka elutähtsa teenuse tagamiseks olulise objekti ajutiselt või alaliselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks määramise vajadust (vt rakendusakti kavandit, milles reguleeritakse valitsusasutuste ülesanded samamoodi nagu kehtivas määruses18). Eelnõu kohaselt määratakse objekt jätkuvalt alaliselt või ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks üksikaktiga ehk seda teeb Vabariigi Valitsus korraldusega või minister käskkirjaga.

Lõikes 7 sätestatakse volitusnorm, millega antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrusega täpsemad nõuded alaliselt ja ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitse korraldamiseks. Rakendusakti kavand on lisatud eelnõu seletuskirjale.

Objektikaitse nõuded loovad seotud asutustele ja isikutele ühtse ja tervikliku raamistiku, et kohaneda muutuva tegutsemiskeskkonnaga.

Rakendusaktide kavandi (rakendusakti kavand nr 9) kohaselt käsitatakse toimepidevust ja objektikaitset ühtse tervikuna. Toimepidevuse tagamise ja objektikaitse keskmes on kõik need riskid, mis võivad häirida või lausa katkestada seotud asutuse ja isiku tegevuse ülesannete täitmisel nii iga päev kui ka kriisiolukorras. Oluline on nimetatud riske teadvustada, neid maandada ning valmistuda ohu korral tegutsemiseks. Selleks, et ohu korral tagada organisatsiooni suutlikkus edasi tegutseda, hõlmavad valitsuse kehtestatavad nõuded ja kord vajadust hakata rakendama meetmeid toimepidevuse ja objektide turvalisuse tagamiseks, sealhulgas kohase valmiduse saavutamiseks. Jõustatav raamistik loob aluse, et seotud asutused ja isikud valmistuvad võrdväärselt, mõistavad üksteist ning suudavad ootamatutes olukordades otsustavalt ja koordineeritult tegutseda. Kriitiliseks teguriks on seejuures sellise valmiduse saavutamine, mis võimaldab tagada ülesannete täitmise ja koostöö erinevate osalistega.

Lõike 8 kohaselt sätestatakse Vabariigi Valitsuse määruses:
1) alaliselt või ajutiselt kaitstavate olulise tähtsusega objektide kategooriad, kaitsemeetmed ja nende rakendamise kord, sealhulgas objekti ohutasemed ja nende muutmise kord;
2) alaliselt kaitstava olulise tähtsusega objekti riskianalüüsi ja turvaplaani koostamise, kooskõlastamise, kinnitamise ja muutmise kord;
3) ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks määramise kord ja ajutise kaitse tähtajad.

Nimetatud paragrahvi alusel antavasse Vabariigi Valitsuse määrusesse viiakse üle praegune Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud riigikaitseobjekti kaitse kord. Eelnõu väljatöötamisel ei ole kavandatud muudatusi objektide kategoriseerimisel. Alaliselt või ajutiselt kaitstavad olulise tähtsusega objektid on võimalik jaotada Vabariigi Valitsuse määrusega ka edaspidi järgmistesse kategooriatesse:

1) avaliku võimu organi kasutuses olev objekt – nende hulka kuuluvad Eesti Vabariigi toimimise seisukohast olulised riigiasutuste objektid. Kategooriasse kuuluvad objektid, milles asuvad strateegilise tasandi juhtimisega seotud asutused (näiteks Vabariigi Valitsuse hoone, Siseministeeriumi hoone jms), või muud hooned, mida kasutatakse strateegilise tasandi otsuste tegemisel või nende heakskiitmisel (näiteks Riigikogu hoone). Kategooria nimetuses on kasutatud KorSis kasutusel olevat terminit „avaliku võimu organ“;
2) elutähtsa teenuse osutamisega seotud objekt – sellesse kategooriasse kuuluvad objektid, mille ründamine võib olulisel määral kahjustada elutähtsa teenuse toimepidevust või põhjustada selle lakkamise;
3) avaliku korra tagamiseks oluline objekt, sealhulgas objekt, mille kahjustamise või hävitamisega kaasneb isikute elu ja tervise, rahvusliku kultuuripärandi ja ühiskonna turvatunde kahjustamise oht – tegemist on laia kategooriaga, kuhu kuuluvad objektid, mis on vajalikud avaliku korra tagamiseks. Tegemist on n-ö pehmete sihtmärkidega, mille ründamise eesmärk ei ole riigiasutuste ja ametnike vastane rünnak, vaid võimalikult suure inimkahju või varalise kahju tekitamine hirmutamise eesmärgil (s.o klassikaline terroristlik tegevus). Nende objektide korral ei ole kaitse korraldamisel oluline mitte niivõrd füüsilise kaitse miinimummeetmete rakendamine, kuivõrd riskianalüüsi ja turvaplaani koostamine ning tulenevalt ohutasemest täiendavate turvameetmete rakendamine. Selle kategooria eesmärk on ka hõlmata kõik muud objektid, mida võib olla vaja kaitsta ning mis ei mahu muude kategooriate alla (näiteks teeinfrastruktuur – sillad, tunnelid vms). Muu hulgas on selles kategoorias võimalik hõlmata ka ehitisi, milles hoitakse riigi tegevusvaru. Ühtlasi on ka selle kategooria objektikaitse meetmed ning vajaduse korral rakendatavad täiendavad turvameetmed sellised, mis võimaldavad piisavat universaalsust, tagades siiski objekti kaitse;
4) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud objekt, sealhulgas riigikaitseline ehitis ehitusseadustiku tähenduses – kategoorias nimetatud objektidega on seotud erisused objektide projekteerimisel ja ehitamisel, mistõttu on vajalik nende eristamine eraldi kategooriana;
5) julgeolekuasutuse kasutatav objekt, sealhulgas julgeolekuasutuse ehitis ehitusseadustiku tähenduses – kategoorias nimetatud objektidega on seotud erisused objektide projekteerimisel ja ehitamisel, mistõttu on vajalik nende eristamine eraldi kategooriana;
6) siseturvalisuse tagamisega seotud objekt – siseturvalisuse tagamisega seotud objekti eristamine on vajalik tulenevalt objektide kaitsevajadusest, mis on seotud objektil toimuvaga (seal paikneva informatsiooni, relvastuse, erivahenditega jms).

Sarnaselt kehtiva korraga eristatakse ka alaliselt kaitstaval olulise tähtsusega objektil rakendatavaid füüsilise kaitse nn miinimummeetmeid ning täiendavaid kaitsemeetmeid. Täiendavate kaitsemeetmete rakendamisel lähtutakse objekti ohutasemest ja turvaplaanist. Ohutasemete rakendamine on vajalik võimalike rünnete ennetamiseks ning nende tagajärgede minimeerimiseks. Ohutaseme kehtestamine annab võimaluse teha objektil ettevalmistusi, kui pädevate asutuste ohuhinnangute või muu info põhjal on teatud olukorras rünnaku toimumine oluliselt tõenäolisem kui varem. Ohutasemete kehtestamise eesmärk on teha rünnete ennetamiseks või nende tagajärgede minimeerimiseks muudatusi töökorralduses või lisada täiendavaid kaitsemeetmeid.

Objektikaitse ettevalmistamiseks koostatakse sarnaselt kehtiva korraga kaks dokumenti:
1) riskianalüüs, milles kirjeldatakse võimalikke objekti ähvardavaid ründeid ja muid ohte, nende realiseerumise tõenäosust ja tagajärgi;
2) turvaplaan, kus on kirjas riskianalüüsist lähtudes objektil rakendatavad meetmed võimaliku ründe ennetamiseks, tõkestamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks.
Nende dokumentide eesmärk on siduda võimalikku ohtu ning asutuse tegevuse eripära, sealhulgas võtta arvesse tehnilisi abinõusid, töökorralduslikke abinõusid ja objektikaitse meetmeid. Muu hulgas võib määrusega ette näha, et teatud kategooriasse kuuluva või teatud tunnustele vastava objekti suhtes ei kehti kõik nõuded (nt teatud objektide korral ei pea koostama riskianalüüsi või turvaplaani või koostatakse see lihtsustatud korras).

Erinevalt kehtiva RiKSi § 84 lõigetest 5 ja 6 sätestatakse määruse tasandil ka olulise tähtsusega objekti ajutise kaitse tähtajad, kuid muus osas asendab nimetatud määrus sisuliselt praeguse riigikaitseobjekti kaitse korra.


4. peatükk
Kriisiolukord

1. jagu
Kriisiolukorra kehtestamine


§ 20. Kriisiolukorra üle otsustamine

Lõikes 1 sätestatakse ka kehtivas RIKSis ja HOSis olev põhimõte, et kriisiolukorra otsustamiseks tuleb tugineda ametkondlikule hinnangule – mh ohuhinnangule. Asutusi, kes võivad Vabariigi Valitsusele vastavaid ohuhinnanguid oma pädevuse piires esitada, on mitu – Välisluureamet, Kaitsepolitseiamet, Kaitseväe kaitseväeluure, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Terviseamet, Riigi Infosüsteemi Amet. Kõik asutused, kelle valdkonnas võib leida aset sündmus, mis võib areneda kriisiolukorraks, sh erikorraks on pädevad tegema valitsusele oma valdkonna spetsiifikast lähtuvalt ohuprognoose ja andma ohuhinnanguid. Valitsusel on kohustus kaaluda talle esitatud teavet ja arvestada ka muud asjassepuutuvat, nt välispoliitilisi kaalutlusi, mis võivad kriisiolukorra üle otsustamisel tähtsust omada. Samuti tuleb arvestada kriisiolukorra üle otsustamisel olukorda lahendavate asutuste hinnanguid vajalike pädevuste ja volituste rakendamise ning täiendavate ressursside (isikud, vahendid, varud) kasutamise vajaduse kohta. Kriisiolukorra määratlemine toob kaasa meetmete rakendamise ja asutuste töökorralduste muutuse, samuti võib kaasa tuua isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise, mistõttu eeldatakse otsuse tegemisel, et see põhineb riigi ohtude ja võimevajaduste kohta kogutud teabel ning arvestab tehtud riskianalüüse ja antud ohuhinnanguid.

Lõike 2 kohaselt on Vabariigi Valitsusel kohustus hinnata kriisiolukorra põhjustanud asjaolusid järjepidevalt. Kui langevad ära Vabariigi Valitsuse kriisiolukorra otsustamise ajal olnud asjaolud, siis peab Vabariigi Valitsus kriisiolukorra lõpetama – valitsus saab seda teha sellise kriisiolukorra puhul, mis ei ole kehtestatud mobilisatsiooni, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra tõttu, kuna nimetatud olukordi ei kuuluta välja Vabariigi Valitsus.

Lõikes 3 sätestatakse ka Vabariigi Valitsuse poolne teavitamiskohustus: Vabariigi Valitsusel on kohustus teavitada Riigikogu ja Vabariigi Presidenti, kuna neil põhiseaduslikel institutsioonidel on roll kriisiolukorra lahendamisel, eelkõige kui tekib vajadus erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutada (lõige 4). Seega on oluline hoida nad infoväljas. Vabariigi Valitsusel ei ole eelnimetatud põhiseaduslike institutsioonide teavitamise kohustust, kui kriisiolukord loetakse automaatselt saabunuks erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamise tõttu.

Lõiked 5 ja 6. Kriisiolukord tekib ka siis, kui välja on kuulutatud mobilisatsioon ja demobilisatsioon. Mobilisatsiooni käigus tagatakse Kaitseväe sõjaaja üksuste valmisolek sõjaliseks tegevuseks ning demobilisatsiooni tulemusena viiakse Kaitseväe sõjaaja üksused mobilisatsioonile eelnenud valmisolekusse (vt eelnõu § 28 selgitus). Lõike 5 kohaselt loetakse mobilisatsiooni väljakuulutamisel kriisiolukord saabunuks, kuivõrd mobilisatsiooni võib välja kuulutada, kui on olemas sõjalise tegevuse oht Eesti Vabariigi või tema liitlasriigi vastu või on toimunud sõjaline rünnak Eesti vastu. Demobilisatsiooni väljakuulutamisel jääb Vabariigi Valitsuse diskretsioonotsuseks, kas kriisiolukord lõpetada või mitte. Sõjategevuse lõppedes ei pruugi riiki ähvardavad ohud olla täielikult kõrvaldatud, nt võib jätkuvalt olla ohus põhiseaduslike institutsioonide toimimine ja kriisiolukord võib olla vajalik.


Valmisoleku suurendamine või ulatuslik sündmus
Kriisiolukord
Eriolukord
Erakorraline seisukord
Sõjaseisu-kord
Kes otsustab?
Ministeeriumid ja asutused
Vabariigi Valitsus
Vabariigi Valitsus
Riigikogu
Riigikogu või VP
Kas on nii tsiviil- kui ka riigikaitsekriisiks?
JAH
JAH
Ei, ainult tsiviilkriis
Ei, ainult (mittesõjaline) riigikaitsekriis
Ei, ainult (sõjaline) riigikaitsekriis
Millal rakendatakse?
Ohu kahtlus või sündmus (epideemia, ohtlik loomataud, ulatuslik pääste- või politseisündmus, küberintsident, CBRN-juhtum, elutähtsa teenuse katkemine vms)
Suure kriisi ohu korral või kriisi lahendamiseks
Lahendamiseks eriolukorra meetmetega
Lahendamiseks erakorralise seisukorra meetmetega
Lahenda-miseks sõjaseisu-korra meetmete-ga
Asutuste valmidusastmed
Valmidusaste 2 või 3
Valmidusaste 2 või 3
Valmidusaste 3 või 4
Valmidusaste 3 või 4
Valmidus-aste 3 või 4











Joonis 7. Kriisiolukorra ja erikordade suhe

Lõikes 7 on oluline täpsustus kriisiolukorra kehtivuse kohta – kui riigis kehtib vastavalt PSi § 87 punktile 8 eriolukord riigi mõnes osas, siis on Vabariigi Valitsuse otsustada, kas kriisiolukord kehtib ainult eriolukorra piirkonnas või laiemalt, nt üle-Eesti. See oleneb suuresti sellest, kas on vajalik kehtestada üle-Eestilisi piiranguid või on tegu lokaalse sündmusega. Samas on ka põhjendamatu kehtestada kriisiolukord või eriolukord üle-Eestiliselt, kui olukorrast on mõjutatud eelkõige ühe piirkonna elanikud. Seega oleneb kriisiolukorra, sh eriolukorra väljakuulutamise piirkond lahendatava olukorra tõsidusest ning ka sellest, ka selle lahendamiseks on vaja kaasata ressurssi muudest Eesti piirkondades, kus nt eriolukorda ei ole kehtestatud (nt asjade sundkoormamiseks).

2. jagu
Eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamine ning lõpetamine

1. jaotis
Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine

§ 21. Eriolukorra väljakuulutamine

PSi § 87 p 8 kohaselt on Vabariigi Valitsuse pädevuses kuulutada välja eriolukord kas kogu riigis või mõnes piirkonnas. Eriolukorra võib välja kuulutada loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud olukorra lahendamiseks. Eriolukorra väljakuulutamise peab tingima asjaolu, et nimetatud olukorda ei ole võimalik lahendada ilma eelnõus esitatud eriolukorra ajaks ette nähtud juhtimisvolitusi, isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, sealhulgas täiendavaid finantsjuhtimise abinõusid rakendamata. Eriolukord kuulutatakse välja eelkõige siis, kui sündmus on juba juhtunud – kuna PS sätestab selgelt, et eriolukorra väljakuulutamiseks peab olema tegu loodusõnnetusega, katastroofiga või nakkushaiguse levikuga, mitte üksnes ohuga nende tekkeks. Eriolukord võimaldab kasutada lisameetmeid võrreldes tavapärase sündmustele reageerimisega.

Nakkushaigusena mõistetakse nakkushaigust NETSi tähenduses. Nakkushaigus on haigus või haigustunnusteta kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja sattumisest organismi ja mis levib või mille puhul on alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt inimesele otseselt või kaudselt. Eriti ohtlik nakkushaigus on NETSi kohaselt suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik. NETS määrab eriti ohtlikeks nakkushaigusteks katku, koolera, kollapalaviku, viiruslikud hemorraagilised palavikud ja tuberkuloosi. Nakkushaigus on ka loomataud veterinaarseaduse tähenduses.

Katastroofi termin on esitatud eelnõu § 2 lõikes 2. Nt kui massiline sisseränne toob kaasa olukorra, mis põhjustab tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustab vahetult inimeste elu ja tervist või põhjustab suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju – saab sellise olukorra lahendamiseks kuulutada välja ka eriolukorra.

Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos kuulutas Vabariigi Valitsus Eestis välja eriolukorra 12.03.2020. Eriolukord kehtis kuni 17.05.2020. Eriolukord kuulutati välja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 pandeemilise leviku tõttu. Põhjused, miks Vabariigi Valitsus eriolukorra välja kuulutas, olid järgmised: tõkestada COVID-19 edasist levikut Eestisse ja Eestis, tagada tervishoiusüsteemi toimetulek COVID-19 tõrje ja raviga, tagada inimeste toimetulek COVID-19-st tulenevate kaudsete mõjudega ning tagada Eesti majanduse võimalikult normaalne toimimine. Eriolukord kehtis kuni 17.05.2020, alates 18. maist säilitati osa põhiõiguste piiranguid NETSi ja riigipiiri seaduse (RIPS) alusel.

§ 22. Eriolukorra lõpetamine

Kui eriolukorra lahendamiseks ei ole vaja enam kasutada eelnõus toodud juhtimiskorraldust, meetmeid, võimeid, vahendeid ja varusid, tuleb Vabariigi Valitsusel eriolukord lõpetada. Sündmuse lahendamine võib jätkuda eriseaduse järgi (nt NETS) või võib Vabariigi Valitsus otsustada olukorra lahendamise läbi kriisiolukorra.


2. jaotis
Erakorralise seisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine

§ 23. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine

Paragrahv § 23 reguleerib erakorralise seisukorra väljakuulutamist.

Lõike 1 järgi kuulutatakse erakorraline seisukord välja põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust põhjustatud olukorra lahendamiseks, kui olukorda ei ole võimalik lahendada ilma erakorralise seisukorra ajaks ettenähtud juhtimisvolitusi või põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning puudub alus eelnõus sätestatud sõjaseisukorra väljakuulutamiseks.

Erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemiseks ja väljakuulutamiseks tuleb tuvastada, kas:
1) esineb oht põhiseaduslikule korrale;
2) ei esine sõjaseisukorra väljakuulutamise aluseid;
3) esineb vajadus erakorralise seisukorra juhtimisvolituste rakendamiseks või erakorralise seisukorra ajaks ettenähtud meetmete rakendamiseks.

Kehtiva ErSSi § 3 kohaselt võib põhiseaduslikku korda ähvardav oht tuleneda:
1) Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse kukutamise katsest;
2) terroristlikust tegevusest;
3) vägivallaga seotud kollektiivsest surveaktsioonist;
4) ulatuslikust vägivallaga seotud isikugruppide vahelisest konfliktist;
5) Eesti Vabariigi mõne paikkonna vägivaldsest isoleerimisest;
6) vägivallaga seotud pikaajalistest massilistest korratustest.

Võrreldes kehtiva ErSSiga on eelnõus loobutud seaduse tasandil põhiseaduslikku korda ähvardavat ohtu põhjustavate tegevuste näitlikustatud loetlemisest. Igasugused loetelud kätkevad ohtu, et see ei taga kõigi võimalike ohuolukordade ilmnemisel kiiret tegutsemist, sest loetelust ei leita tegevuseks otsest õiguslikku alust. Erakorralise seisukorra väljakuulutamisel on määrava tähtsusega põhiseadusliku korra mõiste tõlgendamine, milline konkreetne tegevus põhiseaduslikule korrale ohu põhjustas, ei ole relevantne.

Põhiseaduslik kord on määratlemata õigusmõiste19. Määratlemata õigusmõistete kasutamine on õigustatud, kui tegeliku elu situatsioonide rohkust ei ole võimalik või otstarbekas täpselt kirjeldada ning tegemist on valdkonnaga, kus olukord on pidevas muutumises. Riigikaitse valdkonnas on riiki ähvardavad sisemised ja välised ohud muutlikud. Suurema abstraktsusastmega põhiseaduslikku korda ähvarda ohu määratlus võimaldab kehtestatud regulatsiooni piires paremini põhiseaduslikel institutsioonidel kaalutleda, kas ohu tõrjumiseks on vaja erakorraline seisukord välja kuulutada või mitte. Näiteks põhiseadusliku korra mõiste tõlgendamise teel on võimalik erakorraline seisukord kuulutada välja ka hübriidsete ohtude puhul, kus selge piiri tõmbamine sisemiste ja väliste ohtude vahel on keeruline.

Määratlemata õigusmõiste kasutamisel ei ole tegemist ettenähtavuse põhimõtte rikkumisega, kuid termini ebaselgust on võimalik ületada tõlgendamise teel.20 Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja loodud, tuleb seda selgitada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil.21 Põhiseadusliku korra ja sellele esineva ohu selgitamisel saab lähtuda muu hulgas õiguskirjanduses esitatust ja varasemast Riigikohtu ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast või tuletada konkreetsest kontekstist.

Põhiseaduslik kord on keskne instituut inimväärikuse ja põhiõiguste tunnustamisel. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on põhiseaduslik kord avatud järgmiselt: „Põhiseadusliku korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), konstitutsionaalseid põhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi. Põhiseaduslik kord on osa avalikust korrast […]. Iseseisvusena käsitatakse riigi eksisteerimist eraldiseisva riigina ning keeldu muuta Eestit mõne riigi osaks. Sõltumatus tähendab, et ükski välisriik ei saa anda Eestile kohustuslikke juhiseid ja nende täitmist kontrollida muul juhul, kui Eesti on seda ise vabatahtlikult sõlmitud välislepinguga lubanud. Konstitutsionaalseteks põhimõteteks on eelkõige demokraatia, õigusriigi, vabariigi, rahvusriigi, võimude lahususe ja tasakaalustatuse, inimväärikuse ning põhiõiguste ja vabaduste austamise põhimõtted.“.22 Eeltoodust lähtuvalt võib lugeda, et põhiseaduslikku korda ähvardav oht eksisteerib olukorras, kus riigi eksistents või tema aluspõhimõtted (suveräänsus, rahvusriik, demokraatia, õigusriik jne) on ohustatud.

Põhiseaduslikku korda ähvardav oht tuleb iga kord määratleda, st seostada konkreetsete eluliste asjaoludega, ning põhjendada piisavalt põhjalikult, kuidas otsusetegija mõistet selgitab.

Lõikes 2 sätestatakse vastavalt PSis toodule, et erakorraline seisukord kuulutatakse välja kuni kolmeks kuuks. Võrreldes kehtiva õigusega sätestatakse eelnõus, et Riigikogu võib põhjendatud vajaduse korral erakorralist seisukorda pikendada kuni kolm kuud korraga. Seega erakorralise seisukorra pikendamise eelduseks on põhjendatud vajadus ning pikendamine ei toimu automaatselt. Pikendamine eeldab samasugust otsustusprotsessi, mis eelnes erakorralise seisukorra väljakuulutamisele. Selleks on kindlasti jätkuv oht põhiseaduslikule korrale ning vajadus rakendada erakorralise seisukorra lahendamiseks ettenähtud meetmeid ja volitusi. Samuti tuleb Vabariigi Valitsusel või presidendil teha Riigikogule ettepanek erakorralise seisukorra pikendamiseks, järgides sama protseduuri, mis on ette nähtud erakorralise seisukorra väljakuulutamisel (presidendi või valitsuse poolt ettepaneku esitamine, Riigikogus ettepaneku heakskiitmine).

Sarnaselt PSi §-s 129 sätestatuga on ka eelnõu lõikes 3 reguleeritud, et erakorraline seisukord kehtib kogu riigis. Erikorra väljakuulutamine kogu riigis on sisuliselt põhjendatud, kuna olukord puudutab kõigi riigiasutuste tegevust ja riigi toimimist ning kogu ühiskonna korraldust.

§ 24. Erakorralise seisukorra lõpetamine

Paragrahv § 24 sätestab erakorralise seisukorra lõpetamise. Eelnõu kohaselt lõpetatakse erakorraline seisukord kahel juhul:
1) erakorralise seisukorra väljakuulutamise alused on ära langenud või
2) kuulutatakse välja sõjaseisukord.

PS ei käsitle erakorralise seisukorra ega sõjaseisukorra lõpetamise pädevust ja korraldust. Erakorralise seisukorra lõpetamise menetluslikud sätted puuduvad ka kehtivas õiguses. Kuna erakorralise seisukorra saab kehtestada PSi § 129 kohaselt üksnes kolmeks kuuks, siis lõpeb erakorraline seisukord automaatselt kolme kuu möödumisel, kui erakorralist seisukorda ei pikendata. ErSSi §-s 16 on sätestatud, et sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse erakorraline seisukord lõppenuks. Seega on tegemist juhtumitega, kus erakorraline seisukord lõpeb automaatselt. Eelnõuga säilitatakse ErSSi § 16 põhimõte, et sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse erakorraline seisukord lõppenuks (lõige 3).

Kuigi PSi § 131 lõige 2 mainib erakorralise seisukorra lõppemist, ei käsitle ei PS ega ErSS erakorralise seisukorra lõpetamise pädevust. PSi § 106 lõike 1 kohaselt ei saa erakorralise seisukorra kehtestamist ja lõpetamist ka rahvahääletusele panna. Regulatsiooni eesmärk „on õigustatud kõigepealt praktilistel kaalutlustel, sest loetletud probleemid nõuavad üldjuhul operatiivset otsustamist ja toimimist. Teiseks ja ehk peamisekski põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju“. Erakorralise seisukorra lõpetamise pädevuse küsimus kerkib teravamalt üles juhul, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise alus langeb ära enne kolme kuu möödumist. Lähtudes õiguslikust actus contrarius üldpõhimõttest, mille kohaselt on muutva või tühistava õigusakti andmise pädevus algse õigusakti andnud organil, ja tõlgendades PSi süstemaatiliselt, saab asuda seisukohale, et erakorralise seisukorra lõpetamine on Riigikogu pädevuses. ErSS ei täpsusta, kes ja kuidas seirab erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimuse jätkuvat olemasolu ning kes esitab erakorralise seisukorra lõpetamise ettepaneku.

Kuivõrd erikordade väljakuulutamise eesmärk on pöörduda tagasi võimalikult kiiresti tavapärase demokraatliku riigikorralduse juurde ning proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peab erakorralise seisukorra viivitamata lõpetama, kui lakkavad olemast põhjused, mis erikorra väljakuulutamise tingisid, siis reguleeritakse eelnõus erakorralise seisukorra lõpetamine enne olukorra lõppemise tähtaja saabumist.

Eelnõu kohaselt kohaldatakse erakorralise seisukorra lõpetamisele selle väljakuulutamise korda. Lõike 1 kohaselt otsustab Riigikogu oma koosseisu häälteenamusega Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul viivitamata erakorralise seisukorra lõpetamise, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolud on ära langenud. Riigikogu on seotud Vabariigi Valitsuse või presidendi ettepanekuga ning omaalgatuslikult erakorralist seisukorda lõpetada ei saa. Eelnõu lõike 2 kohaselt on Vabariigi Valitsus kohustatud hindama erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning edastama teabe muutunud asjaolude kohta asjaomastele asutustele ja isikutele, kelleks on muu hulgas Vabariigi President, Riigikogu esimees ja asjaomaste Riigikogu komisjonide esimehed. Valitsusasutuste kohustus anda ohuhinnanguid ning muud riigi julgeolekut ja riigikaitset puudutavat teavet Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele ja valitsuskomisjonidele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja asjaomastele Riigikogu komisjonidele tuleneb ka JASi § 10 lõikest 2. Lõike 3 kohaselt loetakse sõjaseisukorra väljakuulutamisega erakorraline seisukord lõppenuks.


3. jaotis
Sõjaseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine

§ 25. Sõjaseisukorra väljakuulutamine

Paragrahv § 25 reguleerib sõjaseisukorra väljakuulutamist. Eelnõu kohaselt on sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimused järgmised:
1) tegemist on Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnakuga või sellega samaväärse rünnakuga või agressiooniga ja
2) esineb vajadus sõjaseisukorra juhtimisvolituste rakendamiseks või sõjaseisukorra ajaks ettenähtud meetmete rakendamiseks.

PS ja kehtiv RiKS ei määratle, millist olukorda tuleks lugeda sõjaseisukorraks ning millised tingimused peavad sõjaseisukorra väljakuulutamiseks esinema. Sõjaseisukord ei ole võrdsustatav relvakonfliktiga, kuigi võib seda hõlmata, kuna sõjaseisukorra väljakuulutamise järel ei ole täidesaatev riigivõim kohustatud sõjategevust alustama. Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel tekib Kaitseväel õigus otsustada sõjalise jõu laiaulatuslikuma kasutamise üle.23 Kaasajal välditakse terminit „sõda“, selle asemel kasutatakse rahvusvahelises õiguses pigem agressiooni, relvastatud rünnaku, relvakonflikti termineid, sest üldjuhul säilivad nimetatud olukordades riikide vahel kontaktid. PSist tulenevalt ei saa loobuda sõjaseisukorra mõiste kasutamisest, kuid seda saab selgitada nüüdisaja rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja riikide praktikast lähtuvalt.

Sätte eesmärk on eristada sõjaseisukorda erakorralisest seisukorrast, kuivõrd vastav üldine eristatus tuleneb PSi §-dest 128 ja 129. Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti põhiseaduslikku korda (riigi aluspõhimõtteid) ähvardava ohu korral (vt eelnõu § 23 selgitus). Eelnõu järgi kuulutatakse sõjaseisukord välja, kui esineb oht Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu – oht riigi eksistentsile ja rahva säilimisele. Oht võib tuleneda sõjalisest relvastatud rünnakust või selle ohust. Rahvusvahelises humanitaarõiguses on rünnaku mõiste ja rünnaku kohaldamise ulatus avatud 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta24 (edaspidi I lisaprotokoll) artiklis 49. Rünnak tähendab vastaspoole vastu suunatud vägivallategusid nii pealetungil kui ka kaitses ja kõnealust määratlust kohaldatakse rünnakutele mis tahes territooriumil, sealhulgas konfliktiosalisele kuuluval, kuid vastaspoole kontrollitaval territooriumil toimuvate rünnakute puhul. Rünnakut võib käsitada nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Igas konkreetses situatsioonis jääb rakendaja tõlgendada ja põhjendada rünnaku olemasolu ja selle ulatus.

Sõjaseisukord võidakse välja kuulutada ka siis, kui esineb relvastatud rünnakuga samaväärne rünnak, sest traditsioonilise relvastatud rünnaku toimumise asemel on tõenäolisem sellega samaväärne rünnak muude vahenditega või mitteriiklike osaliste poolt. Nüüdisajal ei toimu ründed üksnes konventsionaalses keskkonnas, vaid ka tavatus sõjapidamise keskkonnas (nt küberruum). Ründeid pannakse toime lisaks tavapärastele sõjarelvadele ka muude vahenditega (nt info- ja telekommunikatsioonivahendid), mis toovad kaasa ohu riigi julgeolekule. Relvastatud rünnakuga samaväärne rünnak võib olla ka näiteks rünne teise kollektiivse enesekaitsega hõlmatud riigi vastu, mida Eesti tunnistab kui rünnakut oma riigi vastu, nt rünnak Läti vastu.

Sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjus võib olla ka agressioon. Agressiooni on eelnõus eraldi nimetatud, kuivõrd ka PS sätestab agressiooni korral erisused sõjaseisukorra väljakuulutamisele. Agressiooni toimumine ei ole üldjuhul ootamatu, vaid sellele eelneb situatsiooni pingestumine. Sellisel juhul võib otsuse teha Riigikogu (lõige 1). Vabariigi Presidendi pädevus on seotud eelkõige vahetu relvastatud rünnakuga, mis ei jäta Riigikogule aega reageerimiseks.25 PSi ja kõnesoleva eelnõu tähenduses on agressiooni toimumisel kahesugune õiguslik tagajärg. Esiteks tähendab see Eesti riigiõiguse seisukohast sõjaseisukorra väljakuulutamist ning sellega kaasnevate piirangute kehtestamist. Teiseks, agressiooni toimumisel on ka rahvusvahelise õiguse seisukohast tähendus ehk see tähendab Kaitseväe õigust kasutada jõudu teise riigi vastu (seda ka ründava riigi territooriumil).

Terminit „agressioon“ tuleb defineerida vastavalt kehtivale rahvusvahelisele õigusele. ÜRO põhikiri kasutab küll terminit „agressiooniakt“, kuid ei defineeri seda, vaid seab riigi enesekaitseõiguse eeltingimuseks „relvastatud rünnaku“ olemasolu. Agressiooni termini selgitamisel saab lähtuda ÜRO Peaassamblee 1974. a resolutsioonis nr 3314 (XXIX) „Agressiooni määratlemine“ sätestatud tingimustest, kuid peab arvestama, et tegemist ei ole õiguslikult siduva dokumendiga ning rahvusvahelises õiguses võib „agressiooni“ sisu aja jooksul muutuda.26 Resolutsiooni nr 3314 (XXIX) kohaselt on agressioon ühe riigi poolt sõjalise jõu kasutamine teise riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või muul viisil, mis on vastuolus ÜRO põhikirjaga. Järgnevates punktides nimetab viidatud resolutsioon agressiooniakte – nt sõjaline blokaad, sõjaline okupatsioon, relvaliikide kasutamine teise riigi vastu jne. Muu hulgas nimetab artikkel 3(g) agressiooniaktiks ka juhtumit, mil relvastatud grupid, irregulaarsed üksused, palgasõdurid, kes on saadetud riigi poolt või tegutsevad riigi nimel ning panevad toime teise riigi relvajõudude vastu tegusid, mis on kõnealuses definitsioonis nimetatud. Nimetatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonis esitatud näited agressiooniaktide kohta ei ole ammendavad.

Termineid „agressioon“ ja „relvastatud rünnak“ võib tõlgendada PSi kontekstis samatähenduslikena, kuivõrd Riigikogul kui kõrgemail rahva esindusel on üldjuhul pädevus sõjaseisukorra väljakuulutamiseks. Üksnes erakorralisel juhtumil, kus rünnak Eesti Vabariigi vastu on ootamatu ja vahetu, saab sõjaseisukorra kuulutada välja ka Vabariigi President. Rahvusvahelise õiguse seisukohast peetakse agressiooni mõistet laiemaks kui relvastatud rünnaku oma27. See tähendaks, et teatud agressiooniaktide toimepanemisel võib riik reageerida küll riigisiseselt, vastavalt oma õigusele, kuid ei või agressiooni tõrjuda teise riigi territooriumil. Viimast võiks ta teha ainult juhul, kui agressioon on ka relvastatud rünnak ÜRO põhikirja art 51 tähenduses. Rahvusvahelise praktika kohaselt ei ole siiski võimalik üheselt ütelda, kust jookseb täpne piir kahe kontseptsiooni vahel. Õigusselguse huvides on eelnõu lõikes 1 toodud eraldi esile Riigikogu õigus ka agressiooni korral sõjaseisukord välja kuulutada ning lõikes 2 täpsustatud, et agressiooni korral on seesugune õigus presidendil.

Paralleelselt sõjaseisukorraga kuulutatakse tõenäoliselt välja ka mobilisatsioon eelnõu §-s 27 sätestatud korras. Samas võib mobilisatsiooni välja kuulutada ka varem.

PSi kohaselt on nii erakorralise seisukorra kui ka sõjaseisukorra väljakuulutamiseks vaja demokraatliku legitimeeritud seadusandja – Riigikogu – eelnevat sellekohast otsust. PSi § 128 lõike 1 kohaselt kuulutab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab sõjaseisukorra välja Vabariigi President, ootamata ära Riigikogu otsust (PSi § 128 lg 2). Õigusselguse eesmärgil korratakse eelnõu lõikes 1 PSi §-s 128 sätestatut. Seejuures on oluline panna tähele, et Riigikogul ei ole PSi järgi diskretsiooniõigust – presidendilt sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku saamisel on Riigikogu kohustatud selle välja kuulutama. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku saab esitada lisaks presidendile ka Vabariigi Valitsus ning ettepaneku menetlemisel on Riigikogul kaalutlusõigus ning võimalus jätta ettepanek rahuldamata (PSi § 129). PSi tõlgendades tähendab see, et sõjaseisukorra väljakuulutamisel peab tegemist olema sellise olukorraga, mis on ilmne ja kus on vaja rakendada sõjaseisukorraks ettenähtud juhtimisvolitusi ja piiravaid meetmeid. Riigikogu saab erinevalt erakorralisest seisukorrast sõjaseisukorra välja kuulutada lihthäälteenamusega, st rahvasaadikute poolset laiapõhjalist arutelu ei ole olukorra tõsidusest tulenevalt peetud enam vajalikuks.

Lõike 3 kohaselt kehtib sõjaseisukord kogu riigis nagu erakorralise seisukorra puhul, mis on põhjendatud, kuna sõjaseisukorra väljakuulutamisega kaasnevad pädevused ja volitused puudutavad kõigi riigiasutuste tegevust ja riigi toimimist ning kogu ühiskonna korraldust.

§ 26. Sõjaseisukorra lõpetamine

Paragrahv § 26 reguleerib sõjaseisukorra lõpetamist. Lõike 1 järgi otsustab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul viivitamata sõjaseisukorra lõpetamise, kui sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud olukorra lahendamiseks ei ole enam vaja rakendada sõjaseisukorraks ette nähtud volitusi ja piiravaid meetmeid. Sõjaseisukorra peab viivitamata lõpetama, kui lakkavad olemast põhjused, mis sõjaseisukorra väljakuulutamise tingisid. Sõjaseisukorra lõpetamise aluseks on asjaolu, et enam ei ole vaja rakendada sõjaseisukorra lahendamiseks ettenähtud abinõusid. Riigikogu on seotud presidendi ettepanekuga ning omaalgatuslikult sõjaseisukorda lõpetada ei saa.

Sarnaselt erakorralise seisukorraga hindab Vabariigi Valitsus sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning teavitab nende muutustest asjaomaseid isikuid ja asutusi (lõige 2).

Riigikogu poolt sõjaseisukorra lõpetamise otsuse tegemine tagab vajaliku parlamentaarse kontrolli mehhanismid tagamaks, et tehtavad otsused lähtuvad demokraatia, õigusriigi ja teiste põhiseaduslike väärtuste säilitamise eesmärgist. Kehtiva RiKSi § 21 sätestab, et sõjaseisukord lõpeb Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu poolt sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamisega, kuid ei käsitle täpset lõpetamise korda. PSi süstemaatiliselt tõlgendades saab sõjaseisukorra lõpetamise pädevus olla vaid Riigikogul. PSi sõnastuse kohaselt on presidendi ettepanek sõjaseisukorra väljakuulutamisel kohustuslik, mistõttu peab presidendil olema võimalus ka teha ettepanek sõjaseisukord lõpetada.

§ 27. Mobilisatsioon ja selle väljakuulutamine

Paragrahv 27 sätestab mobilisatsiooni väljakuulutamise. Võrreldes kehtiva RiKSiga ei muudeta eelnõuga mobilisatsiooni sisu.

Eelnõus on mobilisatsioon käsitatav eelkõige kui Kaitseväe riigi vastu suunatud ohule vastava sõjalise tegevuse valmidusse viimine ja sellest hoidumine. Mobilisatsioon ei ole ühekordne tegevus, vaid mitmed erinevad tegevused, mille käigus võib rakendada erinevaid piiranguid, et tagada Kaitseväe sõjaaegse koosseisu valmisolek sõjaliste ülesannete täitmiseks.

Eelnõus tuuakse esile PSis mobilisatsiooni väljakuulutamise kohta sätestatu. PSi § 128 lg 1 kohaselt kuulutab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul välja mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja mobilisatsiooni, ootamata ära Riigikogu otsust (PSi § 128 lg 2). Mobilisatsiooni väljakuulutamine toob kaasa isiku õiguste ulatusliku piiramise, mistõttu eeldatakse mobilisatsiooni otsuse tegemisel, et see põhineb riigi julgeoleku kohta kogutud teabel ning arvestab tehtud riskianalüüse ja ohuhinnanguid.

PS ei konkretiseeri mobilisatsiooni ega demobilisatsiooni mõisteid. Erinevalt eriolukorrast, erakorralisest seisukorrast ja sõjaseisukorrast ei näe põhiseadus mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni puhul ette erandeid üldisest riigikorraldusest – kummagi väljakuulutamisega ei kaasne põhiseadusega sätestatud erakordseid piiranguid ega volitusi. Eelöeldule toetudes võib asuda seisukohale, et mobilisatsioon ja demobilisatsioon ei ole teiste põhiseaduses sätestatud erikordadega samastatavad olukorrad, vaid teatud situatsioonides rakendatavad tegevuste kogumid.28

Mobilisatsiooni käigus võetakse kohustuslikus korras kaitseväeteenistusse 18-aastased või vanemad kaitseväekohustuslased ning sõjaväelise auastmega rahuaja ametikohal olnud tegevväelased kohustatakse täitma sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha ülesandeid. Kaitseväekohustuslasi võetakse tegevteenistusse vastavalt vajadusele jooksvalt, arvestades isikkoosseisu mehitamise vajadust. Kaitseväekohustuseta isikud võivad Kaitseväega liituda vabatahtlikult. Mobilisatsiooni korral kutsutakse teenistusse ka Kaitseliidus sõjalise väljaõppe saanud kaitseväekohustuslased ja kaitseväekohustuseta Kaitseliidu liikmed, kes on saanud sõjaväelise väljaõppe ja on varem andnud nõusoleku oma sõjaaja ametikohale nimetamiseks.

Kaitseväe võib mobilisatsiooni väljakuulutamise järel viia sõjalise tegevuse valmidusse, ootamata ära sõjaseisukorra väljakuulutamist. Mobilisatsiooni väljakuulutamisega ei kaasne automaatselt kogu riigi viimist sõjaseisukorraks ettenähtud valmisolekusse, kuid Kaitseväe valmiduse tõstmine puudutab paljusid asutusi ja juriidilisi isikuid. Mobilisatsiooniga ei pruugi kaasneda ka kohe kõigi seni rahuaja ametikoha ülesandeid täitvate tegevväelaste asumist sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma. Sõjaaja ülesandeid asuvad eelkõige täitma teenistusse kutsutavad reservis olevad isikud ja tegevväelased, kes on seotud mehitatavate sõjaaja üksuste juhtimisega. Seega on võimalik olukord, kus Kaitseväe n-ö rahuaegsest isikkoosseisust täidab vähem kui pool sõjaaja ülesandeid, ülejäänud jätkavad rahuaja ametikoha ülesannete täitmist ja neile ei laiene sõjaaja ametikohast tulenevad piirangud. Kaitseväe osalise sõjaliseks tegevuseks valmisolekusse viimise juures on tegemist nn osalise mobilisatsiooniga.

Mobilisatsiooni ajal võetakse kaitseväekohustuslased teenistusse varem määratud kohustuse alusel (sõjaaja ametikohale nimetamisest teatamine ja mobilisatsioonikäsk) või vabatahtlikult kohustuse täitmisele asumise teel. Mobilisatsiooni ajal loetakse kõik sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvad kaitseväelased tegevväelasteks. Mobilisatsiooni ajal on võimalik tegevteenistusse võtta ka kaitseväekohustuseta isik, kui ta soovib ise teenistusse asuda ning tal on olemas Kaitseväe jaoks vajalik väljaõpe ja teadmised. Sellise vabatahtliku kaitseväeteenistusse asumisega ei kaasne kaitseväekohustust, kuid tema teenistuskäik Kaitseväes kuni demobiliseerimiseni toimub kaitseväekohustuslastega sarnastel alustel ja tingimustel ning ta loetakse kaitseväeteenistuses olemise ajal tegevväelaseks. Mobilisatsiooni käigus võib varieeruda mobiliseeritutega mehitatud Kaitseväe üksuste arv, arvestades olukorra vajadust ja olemasolevat inimressurssi.

Mobilisatsiooni ajal jätkavad ametiasutused oma kriisiaegsete ülesannete täitmist, millele võivad lisanduda mobilisatsioonist tulenevad täiendavad ülesanded ja kohustused.

Lõige 1. Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul viivitamata välja mobilisatsiooni Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnaku või sellega samaväärse rünnaku või agressiooni või nende ohu korral ja kollektiivse enesekaitse operatsiooni korraldamiseks.

Mobilisatsiooni väljakuulutamiseks ei ole eelnevalt vaja kriisiolukorra olemasolu otsust Vabariigi Valitsuse poolt. Mobilisatsiooni võib välja kuulutada, kui on olemas eeldatav relvastatud ründe oht Eesti Vabariigi või tema liitlasriigi vastu või on toimunud relvastatud sõjaline rünnak Eesti vastu. Mobilisatsiooni väljakuulutamisega loetakse kriisiolukord saabunuks. Mobilisatsiooni võib rakendada ka liitlaskohustuste täitmiseks, et osutada sõjalist toetust abivajajale.

PSi § 128 järgi on peamine otsustusõigus Kaitseväe kasutamise üle antud Riigikogule, kes mobilisatsiooni kaudu ja sõjaseisukorra väljakuulutamisega muudab rahuaja riigikorralduse sõjaajale vastavaks ja annab Kaitseväele volituse relvajõudu kasutada. Erandkorras on võimalik, et sõjaseisukorra kuulutab välja Vabariigi President ning seda juhul, kui on toimunud ootamatu agressioon. Samuti reguleeritakse Kaitseväe kasutamise otsustamine juhul, kui see on vajalik Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Ka sellisel juhul on PS andnud põhirolli Riigikogule.

Erandjuhtumiks on olukord, kus Eesti Vabariigi vastu suunatud sõjalise ründe efektiivne tõrjumine nõuab viivitamatut tegutsemist ega jäta aega Vabariigi Presidendile kuulutada välja sõjaseisukord. Kehtiva Kaitseväe korralduse seaduse § 46 kohaselt otsustab Kaitseväe poolt jõu kasutamise sellisel juhul kaitseminister või kui teda ei ole võimalik teavitada, siis pädev ülem. Pädeval ülemal on otsustusõigus järgmiste asjaolude koosesinemisel: rünnak peab olema suunatud Eesti Vabariigi vastu, selle peab tuvastama pädev ülem vahetult ning kaitseministri teavitamine ei ole võimalik. Kaitseväe relvastatud tegevus riigi kaitseks on sellisel juhul lubatud ka enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, kuid ainult juhul, kui sõjalise ründe muul viisil tõkestamine ei ole võimalik või kasutatud muud meetmed ei ole andnud tulemust.

Riigikogu võib otsustada Kaitseväe kasutamise kollektiivse enesekaitse operatsioonil. NATO liikmesriigina on meil kohustus toetada teisi riike sõjaliste vahenditega ning juhul, kui selle kohustuse täitmiseks on vaja mobilisatsiooni läbiviimine, siis peab Riigikogule see võimalus ka jääma. Ka kehtivas õiguses on see nii sätestatud. Lisaks Põhja-Atlandi lepingus29 sätestatud kohustustele on Riigikogul õigus otsustada Kaitseväe kasutamise üle ka teiste riikide kaitseks. Sellisel juhul on Riigikogul õigus kuulutada välja ka mobilisatsioon, kui see peaks olema vajalik kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemiseks. Kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemine ei tähenda automaatset mobilisatsiooni, eriti operatsiooni korral, mis toimub väljaspool Eestit. Mobilisatsiooni väljakuulutamise ettepanek sellises olukorras lähtub ohuhinnangust, Eesti otsusest, millises ulatuses kollektiivsesse operatsiooni panustatakse jne. Riigikogul on õigus otsustada mobilisatsiooni väljakuulutamise üle igal ajal.

Mobilisatsioon eeldab ulatuslikku isikute võtmist kaitseväeteenistusse ja nende varustamist. Seetõttu eeldatakse mobilisatsiooni väljakuulutamise korral sõjaliseks tegevuseks valmisolevate üksuste arvu kehtestamist lähtuvalt ohuhinnangust ja olemasolevatest vahenditest või Kaitseväe kasutamise eesmärgist, millises ulatuses Kaitseväe sõjaaegne isikkoosseis teenistusse kutsutakse. Näiteks võidakse ohuhinnangust lähtuvalt kutsuda teenistusse vaid osa üksusi, jättes teised reservi. Samuti ei pruugita oma lepinguliste kohustuste täitmiseks kokku kutsuda kogu sõjaaja isikkoosseisu, kui Eestit sõjaline konflikt otseselt ei puuduta.

Eelnõu lõike 3 kohaselt määrab mobilisatsiooni väljakuulutamise järel sõjaliseks tegevuseks kasutatavate üksuste arvu Vabariigi Valitsus korraldusega, kui mobilisatsioon kuulutatakse välja enne sõjaseisukorra väljakuulutamist. Vabariigi Valitsus võib lähtuvalt saadavatest ohuhinnangutest vähendada või suurendada juba kokku kutsutud üksuste arvu. Riigi ja elanikkonna toimetuleku eest lasub vastutus Vabariigi Valitsusel, kellel on ka õigus jaotada vahendeid ülesannete täitmiseks.

Võrreldes kehtiva õigusega on eelnõus täpsustatud, et kindlaks määratakse vaid sõjalises tegevuses osalevad Kaitseväe sõjaaja üksused (lõige 4). Mobilisatsiooni eesmärk on suurendada Kaitseväe koosseisu reservis olevate isikute tegevteenistusse kutsumise kaudu. Reservis olevaid isikuid saab nimetada vaid Kaitseväe sõjaaja koosseisus olevas üksuses ettenähtud ametikohale ehk sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale.

§ 28. Demobilisatsiooni väljakuulutamine

Demobilisatsiooni käigus toimub mobilisatsioonile vastupidine tegevus.

Lõige 1 sätestab demobilisatsiooni väljakuulutamise.

Vastavalt PSi §-le 128 kuulutab mobilisatsiooni välja Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Vabariigi Presidendi ettepanekul on tasakaalustav roll mobilisatsiooni jätkumist puudutavate eripoliitikate vahel, sest võib eeldada, et president on ära kuulanud ettepaneku tegemisel erinevad seisukohad mobilisatsiooni jätkumise vajaduse kohta. Eelnõu kohaselt ei saa mobilisatsioon ja demobilisatsioon kehtida samal ajal ning demobilisatsiooni väljakuulutamine lõpetab mobilisatsiooni.

Eelnõu lõike 2 kohaselt on demobilisatsioon tegevuste kogum, mille tulemusena viiakse Kaitsevägi mobilisatsioonieelsesse valmisolekusse ehk sõjaaegne koosseis asendub rahuaegse koosseisuga. Demobilisatsiooni ajal vabastatakse mobilisatsiooni kestel sõjaaja ülesannete täitmisele asunud kaitseväekohustuslane tegevteenistusest või ta hakkab täitma selle rahuaja ametikoha ülesandeid, millele ta on nimetatud enne sõjaaja ametikoha ülesannete täitmiselt vabastamist. Sarnaselt mobilisatsiooniga on demobilisatsioon ajavahemik selle väljakuulutamisest kuni lõppemiseni.

Lõike 3 kohaselt lõpetab demobilisatsioon mobilisatsiooni.

Lõike 4 kohaselt otsustab Riigikogu demobilisatsiooni kestuse. Demobilisatsiooni väljakuulutamisega antakse sõnum, et Kaitsevägi peab mobilisatsiooniga kaasnenud valmisolekut sõjaliseks tegevuseks või sõjalises tegevuses osalemist ulatuslikumalt piirama. Seega demobilisatsioon toimub olukorras, kus Kaitseväe juhataja peab hindama tema kasutuses olevaid vahendeid ja isikkoosseisu kaasamise vajadust, mistõttu nähakse eelnõus ette, et demobilisatsiooni väljakuulutamisel otsustab Riigikogu ka, kui kiiresti Kaitsevägi peab demobilisatsiooniga lõpule jõudma. Riigikogu ettenähtud tähtaja ulatuses võib Kaitseväe juhataja lähtuvalt ohuhinnangust piirata teatud väljaõppe saanud isikute demobiliseerimise kiirust või näha ette nende demobiliseerimine viimases etapis.


4. jagu
Kriisiolukorraga seotud otsuste jõustumine, avaldamine ja teavitamiskohustus


§ 29. Kriisiolukorraga seotud otsuste jõustumine ja avaldamine

Paragrahvis 29 sätestatakse õigusaktide avaldamine kriisiolukorras.

Paragrahv näeb ette, et Vabariigi Valitsuse kriisiolukorra olemasolu kinnitav ja selle lõpetamise otsus, Riigikogu erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise otsus, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise otsus, Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus jõustub kohe pärast allakirjutamist, kui otsuses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Otsus avaldatakse muutmata kujul üleriigilise levikuga massiteabevahendis viivitamata ja hiljemalt selle avaldamiseks esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas.

VVSi § 30 lõike 5 üldreegel näeb ette, et Vabariigi Valitsuse korraldus jõustub allakirjutamisest, kui korralduses ei sätestata hilisemat tähtpäeva, või korraldus tuleb teatavaks teha vastavalt haldusmenetluse seadusele.

Eelnõu kohaselt jõustub Vabariigi Valitsuse kriisiolukorra ja selle lõpetamise otsus vastavalt eeltoodud üldreeglile. Kriisiolukorra otsusega tuvastatakse faktiline olukord. Otsusega ei piirata vahetult isikule kuuluvaid subjektiivseid õigusi. Isiku subjektiivsete õiguste piiramine on abstraktne võimalus, mis võib, kuid ei pruugi realiseeruda isiku suhtes antava haldusaktiga. Olenemata sellest, kas kriisiolukorra otsust käsitada tuvastava eelhaldusaktina või mitte, sätestatakse eelnõus, et igal juhul jõustub valitsuse otsus selle allkirjastamisel, kui aktis endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Vabariigi Valitsuse otsuse jõustumine ei ole seotud selle avaldamise või teatavaks tegemisega.

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 1121 järgi jõustub Riigikogu otsus allakirjutamisega, kui otsuses eneses ei sätestata teist tähtaega. Vabariigi Presidendi otsused jõustuvad Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 18 lõike 4 kohaselt nende allakirjutamisega, kui nendes enestes ei nähta ette teist tähtaega. Säte kordab sisuliselt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ning Vabariigi Presidendi töökorra seadust, kuid õigusselguse huvides rõhutatakse lõikes 1 kõigi kriisiolukorda puudutavate otsuste jõustumise ühtetaolisust.

Eelnimetatud otsused avaldatakse viivitamata ja muutmata kujul üleriigilise levikuga massiteabevahendites ja hiljemalt akti esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas. Eelnõu ja Riigi Teataja seaduse muudatusega säilitatakse otsuste Riigi Teatajas avaldamise erisused.

Õigusaktide avaldamine lisaks Riigi Teatajale ka massiteabevahendis võimaldab õigusakti kiiresti teatavaks teha võimalikult laiale ringile isikutele, keda õigusakt võib puudutada (vt ka eelnõu § 51 selgitust, mis sätestab teadete ja õigusaktide avaldamise kohustuse massiteabevahendi valdajale, elektroonilise side ettevõtjale või muule isikule).

Massiteabevahendit pole õigusaktides defineeritud. Kõige lihtsamalt öelduna on massiteabevahend selline kanal, portaal või muu selline, mille kaudu on võimalik paljusid inimesi korraga teavitada. Massiteabevahend on näiteks trükiajakirjandus, laiemalt kasutatav uudiseportaal, raadio- ja telekanal, mis on avalikkusele kättesaadav, sotsiaalmeedia ning internetiportaalid jne. Kohtupraktikas on massiteabevahendiks loetud nt Delfi internetiportaali.30 Massiteabevahendiks võib olla iga internetiportaal, millel on piisavalt lai lugejaskond, et seda saaks käsitada massiteabevahendina. Massiteabevahendite kaudu on võimalik operatiivselt esitada vajalik teave kogu elanikkonnale või selle osale. Seetõttu on sätestatud massiteabevahendi valdaja kohustus avaldada muutmata kujul ja tasuta paragrahvis nimetatud asutuste ja isikute teated.

§ 30. Rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine

Paragrahvis 30 sätestatakse rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine.

Lõike 1 kohaselt korraldab kriisiolukorras rahvusvahelise lepinguga võetud kohustusest kõrvalekaldumisel rahvusvahelises lepingus sätestatud isikute teavitamise Välisministeerium. Säte on kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja tavaga ning välissuhtlemisseaduse ning selles sätestatud Välisministeeriumi pädevusega. Välisministeeriumi pädevuses on mh välislepingut puudutavate lepingukirjade edastamine välislepingu hoiulevõtjale (VäSSi § 21 lõige 6) ning hoiulevõtja teavitamine välislepingu peatamisest (VäSSi § 23 lõige 3), denonsseerimisest, lõpetamisest või sellest taganemisest (VäSSi § 27 lõige 3). Samuti toimub diplomaatiline suhtlemine ja diplomaatiline kirjavahetus üldjuhul rahvusvahelise organisatsiooniga Välisministeeriumi kaudu. Riigisiseses otsustusprotsessis, mis eelneb rahvusvahelisele teavitamisele, tuleb kaasata asjakohased ministeeriumid ning Vabariigi Valitsus annab eelnevalt heakskiidu plaanitud teavitustele (nt kabinetinõupidamisel).

Selle sättega on kaetud nii rahvusvahelises lepingus ettenähtud põhiõiguste ja -vabaduste kaitse kohustustest kõrvalekaldumise juhtudest teavitamine kui ka ÜRO põhikirja artikli 51 meetmetest informeerimine. Esimesel juhul on tegemist Välisministeeriumi teavitusülesandega tulenevalt välissuhtlemisseaduse § 23 lõikest 3 ning teisel juhul välislepingu täitmise pädevusega vastavalt välissuhtlemisseaduse § 23 lõikele 1. Juhinduvalt välissuhtlemisseaduse § 23 lõikest 1 tagab välislepingu täitmise Vabariigi Valitsus või selleks volitatud valitsusasutus. Seega on sätte eesmärk määrata riigisiseselt seaduse tasandil kindlaks, kes täidab rahvusvahelist teavitamiskohustust, et vältida rahvusvahelisel tasandil Eesti huvide kahjustamist.

EIÕKi artikli 15 lõike 1 kohaselt võib riik taganeda rahva eluvõimet ähvardavas olukorras konventsiooniga võetud kohustustest ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalikud. Artikli 15 kolmanda lõigu kohaselt on lepinguosalistel kohustus teavitada Euroopa Nõukogu hädaolukorrast, selle põhjustest ning selle raames võetud abinõudest (meetmetest), kui olukorra raames taganetakse EIÕKiga võetud kohustustest.

KPÕRPi artikli 4 lõige 1 sätestab sarnaselt EIÕKi artikliga 15 õiguse taganeda paktiga võetud kohustustest, kui olukord on sedavõrd terav, et ähvardab rahva elukäiku. Sama paragrahvi lõige 3 paneb kohustuse, et ÜRO kaudu teavitatakse paktiga liitunud riike rakendatud abinõudest, mis toovad kaasa KPÕRPi kohustuste derogatsiooni.

EIÕKi artiklit 15 ja KPÕRPi artiklit 4 ei kohaldata automaatselt, vaid nende aktiveerimiseks on vaja riigil teha teavitamistoiminguid. Nendest lepingutest kõrvalekaldumisest teavitamine on eelkõige vajalik, et välistada Eesti rahvusvahelisõiguslik vastutus sammude eest, mis on astutud kriisiolukordade lahendamiseks. Teavitamine ei peata põhiseadusest tulenevate riigisiseste põhiõiguste ja -vabaduste kehtivust. Teavitamine on vajalik, kui riigisiseste meetmete kehtestamisel jõutakse veendumusele, et need väljuvad EIÕKi või KPÕRPiga tavapäraselt lubatavate piirangute raamidest. Euroopa Nõukogu soovitab vältida teavitusi, mille sõnastus jätab mulje, et teade lepingu täitmise ajutise peatamise kohta on esitatud „igaks juhuks“ (vt riikide praktika ülevaadet EIÕKi artikli 15 rakendamisel, p 82). EIÕKi artikli 15 alusel tehtav teavitus tuleks saata arvestusega, et see jõustub kättesaamisel Euroopa Nõukogu sekretariaadis (vt ka riikide praktika ülevaadet EIÕKi artikli 15 rakendamisel, p 21). EIÕKi alusel esitatud teavituse kehtivuse ja lubatavuse üle jääb lõplikuks otsustajaks EIK (vt ülevaadet kohtupraktikast). Kuna teavitamist vajavad põhiõiguste väga intensiivsed piirangud, on teavitamise riigisisesesse otsustusprotsessi kaasatud Vabariigi Valitsus, kes annab oma eelneva heakskiidu kavandatavale teavitusele kabinetinõupidamisel (vt ka riikide praktika ülevaadet EIÕKi artikli 15 rakendamisel, lk 8–13). Eelnõu võtab seega arvesse kogemusi COVID-pandeemia ajal 20. märtsil 2020 Välisministeeriumi noodiga EIÕKi artikli 15 ja KPÕRPi artikli 4 alusel esitatud teavituse sõnastamise (measures may involve a derogation from certain obligations) ja menetlemisega, kui teavitamise otsustamiseks konsulteeris Välisministeerium Riigikantselei ja Õiguskantsleri Kantseleiga).

ÜRO põhikirja artikli 51 kohaselt tuleb meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, teavitada viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogu.

Rahvusvahelisest õigusest tulenevad teavituskohustused rakenduvad Eesti puhul eelkõige olukorras, kus PSi mõttes kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord ning kohaldatakse PSi § 130 alusel kehtestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid.

Kehtivas õiguskorras puudub täpne regulatsioon, mis käsitleks ÜRO põhikirja artiklist 51, EIÕKi artiklist 15 ning KPÕRPi artiklist 4 tulenevate teavituskohustuste täitmist. Kehtivad RiKS ja ErSS viitavad kaudselt üksnes EIÕKi artiklile 15 ja KPÕRPi artiklile 4, mitte aga ÜRO põhikirjale. RiKSi § 19 lõikes 3 ja ErSSi § 4 lõikes 11 on sätestatud, et sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras võib isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel kalduda kõrvale inimõigusi käsitleva välislepinguga võetud kohustustest, kui see on lubatud välislepingus ja piirangud on kooskõlas muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. Samas ei ole täpsustatud, kas nendes olukordades rakendub kohustus teavitada rahvusvahelisi organisatsioone. Kehtiva RiKSi seletuskirja kohaselt on Välisministeerium see, kes on kohustatud teavitama kasutusele võetud meetmetest välislepingu hoiulevõtjat. Välisministeeriumi kohustuse aluseks on välissuhtlemisseaduse § 23 lõige 3, mille kohaselt otsustab välislepingu peatamise Vabariigi Valitsus ning Välisministeerium teatab sellest teisele lepingupoolele või hoiulevõtjale. Välislepingus sätestatud õiguste ulatuslikuma piiramisega ei peatata aga kogu välislepingu õiguslikku jõudu. Välislepingus ettenähtud kohustuste täitmise peatamine on pigem üks välislepingu peatamise erivorme. Analoogilist teavitamiskorda tuleb rakendada ka ÜRO põhikirja artikli 51 meetmetest informeerimisel. ÜRO põhikirja artikli 51 alusel võetud meetmetest teavitamine ei ole välislepingu peatamine, vaid selle täitmine (välissuhtlemisseaduse § 23 lõige 1). Välislepingu täitmise tagab üldjuhul see valitsusasutus, kelle valitsemisalasse leping kuulub. ÜRO põhikirja rakendamise tagamine on Välisministeeriumi valitsemisalas, kuid enesekaitseõiguse teostamise otsustamine on seotud kõrgema täitevvõimu otsusega. Seega õigusselguse tagamiseks ning teavitamistoimingute kiireks tegemiseks pannakse eelnõuga Välisministeeriumile kohustus teavitada ÜRO põhikirja artikli 51 alusel võetud meetmetest ÜROd, teavitades sellest eelnevalt Vabariigi Valitsust.

Lõigetes 2–4 reguleeritakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamist juhul, kui Eesti soovib rakendada meetmeid, mis võivad kahjustada ELi siseturu toimimist.

Üldjuhul peab ka sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras või muu sellise kriisi ajal järgima ELi õigust. Asjaolu, kui Eestis kuulutatakse välja sõjaolukord või erakorraline seisukord, ei tähenda, et Eesti ei peaks enam järgima ELi õiguses sätestatud nõudeid. Siiski võib riigi julgeoleku kaitsmine olla piisav põhjendus selleks, et ELi õigusest kõrvale kalduda. Seda on täpsemalt käsitletud Justiitsministeeriumi tellitud analüüsis, lühikokkuvõttena võib märkida järgmist: ELi aluslepingud (s.o Euroopa Liidu leping ning Euroopa Liidu toimimise leping) eeldavad üldiselt, et ELi õiguse nõudeid järgitakse ka siis, kui riigis on kriisiolukord. See tähendab, et kui Eesti riigi julgeolek on ohus, peab ohu tõrjumisel tegema riik kõik selleks, et kohaldatavad meetmed ei rikuks ELi õigust ega kahjustaks siseturgu. Siiski on selge, et praktikas võib olla vaja rakendada ka selliseid meetmeid, mis siseturgu kahjustavad. Näiteks piirata mingite kaupade kättesaadavust, kehtestada piirikontrolle, kehtestada tavapärasest erinevaid nõudeid teenuseosutajatele jne. ELi õigusest kõrvalekaldumist võib liikmesriik põhimõtteliselt õigustada sellega, et tal on vaja tagada avalik kord või riiklik julgeolek. Selleks on kaks võimalust: ELi õigusest kõrvalekaldumist on reguleeritud ELi teiseses õiguses või liikmesriik tugineb otse aluslepingutele.

Esimene võimalus tähendab seda, et ELi direktiivis või määruses, mis konkreetset küsimust reguleerib, on reguleeritud muu hulgas seda, kas ja kuidas võib riigi julgeoleku huvides direktiivis või määruses sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. Selliseid õigusakte ei ole palju, aga neid siiski leidub. Näiteks on seda reguleeritud audiovisuaalsete meediateenuste puhul, kus direktiivis sätestatakse üldine nõue, et liikmesriik peab tagama teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmise vabaduse, kuid liikmesriik võib rakendada seda piiravaid meetmeid siis, kui see on vajalik avaliku julgeoleku tagamiseks.

Teine võimalus tähendab seda, et liikmesriik õigustab ELi õigusest kõrvalekaldumist, tuginedes otse mingile aluslepingu sättele. Näiteks võib liikmesriik kehtestada impordipiiranguid, kui see on vajalik julgeoleku tagamiseks, ning õigustada seda, tuginedes Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklile 36. Aluslepingutest leiab veel sätteid, kus käsitletakse nõuetest kõrvalekaldumist juhul, kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks. Lisaks võib tugineda ka ELTLi artiklile 4, kus sätestatakse üldine ELi ning liikmesriikide pädevuse jaotus. Viidatud artikli lõike 2 järgi austab EL riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist ning riigi julgeolek on liikmesriikide ainuvastutuses. Seda artiklit võib tõlgendada nii, et liikmesriik võib kehtestada erandeid oma julgeoleku tagamiseks, sest riigi julgeoleku tagamine on liikmesriikide ülesanne. Siiski peab selliste erandite kehtestamisel jälgima, et need oleksid proportsionaalsed ega põhjustaks meelevaldset ebavõrdset kohtlemist.

Kui liikmesriik soovib rakendada meetmeid, mis lähevad vastuollu ELi õigusega (tuginedes seejuures kas teiseses õiguses või aluslepingutes sätestatud alusele), ning sellised meetmed võivad kahjustada siseturu toimimist, peab ELTLi artikli 347 järgi konsulteerima teiste liikmesriikidega. Täpsemalt on artikkel 347 sõnastatud nii:

„Liikmesriigid konsulteerivad omavahel, et astuda koos vajalikke samme, selleks et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste õiguskorda kahjustada võivate riigisiseste häirete puhul, sõja või endas sõjaohtu kätkeva tõsise rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi.“

Selliseid konsultatsioone ei peaks pidama mitte riikide vahel eraldi, vaid kasutades ELi institutsioone. Selleks sobiv institutsioon on ELi nõukogu.

Lisaks on ELTLi artikli 348 esimeses lauses sätestatud:
„Kui artiklites 346 ja 347 märgitud asjaoludel võetud meetmetest tulenevalt kahjustatakse konkurentsitingimusi siseturus, siis uurib komisjon koos asjaomase riigiga, kuidas nimetatud meetmed viia vastavusse aluslepingutes sätestatud eeskirjadega.“

Sellest artiklist järeldub, et lisaks nõukogule on vaja teavitada ka Euroopa Komisjoni, sest artikli rakendamise eelduseks on see, et komisjon on asjaoludest teadlik.

Eelnevast tulenevalt sätestatakse lõikes 2, et kui kriisiolukorras on vaja rakendada meetmeid, mis võivad kahjustada siseturu toimimist ELTLi artikli 347 tähenduses, teavitatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni sellistest meetmetest enne nende rakendamist. Meetmed, mis võivad kahjustada siseturu toimimist, võivad olla väga erinevad, sest siseturg on ELi õiguses väga lai mõiste. Siseturg põhineb neljal vabadusel: kaupade, kapitali, teenuste ja inimeste vaba liikumine. Nende vabaduste tagamiseks on EL kehtestanud väga palju õigusakte väga erinevates valdkondades. Näiteks on siseturu loomiseks kehtestatud kõik standarditega seotud nõuded, töötajate kaitse nõuded, ohutusnõuded, finantssektorile kehtivad nõuded, keskkonnakaitse nõuded jne. Seega võib suure osa ELi pädevuses olevatest valdkondadest lugeda seotuks siseturu tagamisega. Näiteks isegi õigusriigi põhimõtte järgimine on seotud siseturu tagamisega, sest ettevõtetel ja töötajatel peab olema võimalik oma õigusi kaitsta igas liikmesriigis. See tähendab omakorda, et kui Eesti kehtestatud meede läheb vastuollu ELi nõudega, peab igal juhul hindama, kas see võib kahjustada ka siseturu toimimist, sest on suur tõenäosus, et meetmel on kokkupuude siseturuga.

Oluline on ka see, et teavitama peaks üldjuhul enne seda, kui Eesti selliseid meetmeid rakendab. Sel juhul on võimalik ELTLi artikleid 347 ja 348 rakendada ning nii teiste liikmesriikide kui ka komisjoniga konsulteerida. Kui Eestil on vaja meetmeid rakendada viivitamata, tuleb meetmetest teavitada esimesel võimalusel.

Kuigi on ebatõenäoline, et Euroopa Komisjon alustaks rikkumismenetlust Eesti suhtes sellises olukorras, kus ohus on Eesti riigi julgeolek või põhiseadusliku korra püsimine, on siiski oluline läbi mõelda, kuidas tuleb käituda siis, kui Eesti peab rakendama meetmeid, mis lähevad vastuollu ELi õigusega. Selle raames on ka oluline kindlaks määrata, kes sellise teavitamise eest vastutab.

Lõike 3 järgi korraldab nii Euroopa Komisjoni kui ELi nõukogu teavitamist valdkonna eest vastutav minister. Selline reegel järgib praegust detsentraliseeritud suhtlemiskorda, kus iga ministeerium suhtleb ELiga oma valdkonnas ise. Teavitamiseks kasutatakse tavapäraseid mooduseid, näiteks saadetakse ministri nimel ametlik kiri komisjonile ja nõukogule.

Lõike sõnastamisel kaaluti ka seda, kas minister peaks enne teavitamist konsulteerima ka Vabariigi Valitsusega. Eelnõusse seda nõuet ei lisatud ennekõike põhjusel, et kõnealuse meetme kohaldamiseks peab olema õiguslik alus. See tähendab, et Riigikogu on juba seaduse kehtestamisel otsustanud, et selline ELi õigusest kõrvalekaldumine peab olema võimalik. Meetme rakendamist reguleerivas õigusaktis peavad olema sätestatud ka tingimused, kuidas meedet rakendatakse, näiteks kas selleks on vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek või mitte. Meetmest teavitamine on vaid protseduuriline samm, mitte sisuline otsus – sisuline otsus ELi õigusest kõrvale kalduda (mis võiks teoreetiliselt vajada teatud juhtudel ka Vabariigi Valitsuses arutamist ja otsustamist) tehakse meetme rakendamisel. Seetõttu ei ole teavitamist vaja eraldi valitsuses arutada.

Lõike 4 järgi ei kohaldata kommenteeritavas paragrahvis sätestatut siis, kui ELi või Eesti õiguses on ELi nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamist reguleeritud käesolevast eelnõust erinevalt. Selline välistus on oluline, sest kuigi ELTLi artikleid 347 ja 348 võib kohaldada ka siis, kui meetmete rakendamine on reguleeritud teiseses õiguses, võib vastavas direktiivis või määruses olla ette nähtud eraldi teavitamise kord. Näiteks audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis on ette nähtud eraldi kord, millal ja millest tuleb komisjoni ja teisi liikmesriike teavitada. Kuigi praktikas korraldaks Eestis sellist teavitamist audiovisuaalmeedia teenuste puhul samuti vastava valdkonna eest vastutav minister, ei saa välistada, et mõnes õigusaktis võib see olla sätestatud erinevalt. Ka Eesti riigisisesest õigusest leiab selliseid erisätteid. Näiteks peaks Vabariigi Valitsus kehtiva riigipiiri seaduse alusel kehtestama määruse, kus reguleeritakse muu hulgas seda, kuidas Eesti teavitab Euroopa Komisjoni ja liikmesriike piirikontrolli ja riigipiiri valvamise kehtestamisest sisepiiril. Seega, kui ELi või Eesti õiguses on teavitamist reguleeritud erinevalt, tuleb lähtuda ELi õigusaktidest ja mitte käesolevast eelnõust.


5. jagu
Kriisiolukorra lahendamine


§ 31. Kriisiolukorra lahendamise juhtimine

Paragrahv 31 sätestab kriisiolukorra lahendamise juhtimise ja koostöö. Kõikide kriisiolukordade lahendamisel rakendatakse ühtseid lähtealused, mille kohaselt on Vabariigi Valitsusel ja peaministril keskne roll tagada kriisiolukorra eesmärgipärane juhtimine ning hõlmata vajaduse korral terve ühiskond kriisiolukorra lahendamiseks, seejuures erikordade rakendamisel. PSi § 93 kohaselt esindab peaminister Vabariigi Valitsust ja juhib selle tegevust. Peaminister on ennekõike valitsuse poliitika sisuline juht, kelle oluline ülesanne on hoida valitsust koos ja tagada tema töövõime.31 Peaministri erilise rolli rõhutamine on oluline, kuna mistahes kriisi korral, sealhulgas riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude korral, peab ta tagama valitsuse usaldusväärsuse, töövõime, valitsusliikmete koordineeritud tegevuse ja sõnumiselguse. Minister ja ministeerium vastutavad kriisiolukorras endiselt oma vastutusala eest (vastavalt VVSile). Kriisiolukorras suureneb peaministri kui kriisiolukorra juhi otsustusõigus. Samuti on Vabariigi Valitsusel kui kollegiaalorganil eelnõu kohaselt suuremad volitused kriisiolukorra lahendamisel. Sellele lisandub Riigikantselei koordineeriv roll peaministri ja valitsuse toetuseks ministeeriumide üleste teemade lahendamisel.

Lõike 1 kohaselt on Vabariigi Valitsuse ülesanne sõnastada eesmärk kriisiolukorra lahendamisel, mille saavutamisele kriisiolukorra lahendamise tegevused peavad kaasa aitama. Näiteks võiks 2022. aastal julgeolekukeskkonna muutumisest tuleneva kriisiolukorra lahendamise üks riigi eesmärkidest olla „Tagada ühiskonna toimetulek Venemaa Ukraina-vastase sõjategevuse mõjudega, sealhulgas tagada vajalik riiklik ja ühiskondlik toetus Eestisse jõudnud Ukraina sõjapõgenikele“. Eelnõu kohaselt muudab Vabariigi Valitsuse kollegiaalne tegevus kriisiolukorra lahendamise eesmärgipõhiseks ja süsteemseks. Riigi eesmärk kriisiolukorra lahendamisel annab nii peaministrile, ministritele kui ka teistele osalistele strateegilise suuna ja selguse, mida püütakse saavutada ning kuhu tahetakse ühise tegutsemise ja koostöö tulemusel välja jõuda. See tagab, et eri tasandite, valdkondade ja osaliste tegevused on omavahel seotud üheks tervikuks, keskselt juhitavad ja aitavad kaasa riigi eesmärgi saavutamisele. Valitsus saab lähtuda kriisiolukorra lahendamise eesmärgi sõnastamisel §-s 14 nimetatud valitsuse kriisiplaanis esitatud valitsuse kavatsusest. Kokkuvõtvalt lepitakse just Vabariigi Valitsuses sisuliselt kokku, mida tehakse kriisiolukorra lahendamiseks, ning tagatakse valitsuse liikmete kaudu kõigi valdkondade juhtimine kriisiolukorra lahendamisel, sh mõjudega tegelemisel.

Vabariigi Valitsusel on oluline roll kriisiolukorra väljakuulutamisel otsustada, kas tegemist on riigikaitsekriisiga või tsiviilkriisiga. Kuna riigikaitsekriis ohustab Eesti riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda, annab PS suuremad õigused sellele ohule reageerimisel, ning eelnõu kohaselt on sellistele sündmustele reageerimiseks ja nende tõkestamiseks ette nähtud võimalus kasutada intensiivsemaid meetmeid kui tsiviilkriisis. Riigikaitselise kriisiolukorra otsustamisel saab valitsus määrata, kas kriisi lahendamisel on fookuses sisejulgeoleku tagamine või pigem valmistumine sõjaliseks rünnakuks.

Lõigete 2 ja 3 järgi on peaminister kriisiolukorra juht, sealjuures eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise korral. Tema ülesanne on tagada Vabariigi Valitsuse tegevuse ühtsus ja koordineeritus. Lisaks näeb eelnõu ette võimaluse peaministrile sekkuda kriisiolukorra lahendamisse läbi §-i 39 lõigete 1 ja 2 sätestatud võimaluste.

See annab peaministrile ülesande ja eripädevuse kriisiolukorra keskse juhina tavapärasest jõulisemalt juhtida Vabariigi Valitsuse tegevust kriisiolukorra lahendamisel. Kui tavapäraselt suunavad ministrid ise oma valitsemis- ja vastutusala tegevusi ja korraldavad nende elluviimist, siis kriisiolukorras peavad nad olema valmis täitma peaministri korraldusi kriisiolukorra lahendamiseks ministri vastutusvaldkonnas ehk arvestama peaministri suuremate juhtimisvolitustega. Seejuures säilib ministril ja tema ministeeriumil ülesanne tagada oma valitsemis- ja vastutusala tegevuse ühtsus ja koordineeritus kriisiolukorra lahendamisel, see tähendab nii valitsemisala kui ka vastutusvaldkonda tervikuna, st hõlmates vajaduse korral ka riigi osalusega ettevõtete, erasektori ja kolmanda sektori tegevuste suunamist kriisiolukorras. Peaministril lasub pädevus sõnastada strateegilised tegevused, mida kriisiolukorra lahendamise eesmärgi saavutamiseks tehakse. Samuti on peaministri ülesanne tagada keskne juhtimine ühtse koordineerimise ja kooskõlastatud tegevuste kaudu, nii et ministrid, asutused ja isikud täidaks kriisiolukorra lahendamiseks neile pandud ülesandeid. Peamine vastutus kriisiolukorra lahendamise eest lasub peaministril, selleks on talle ette nähtud kriisiolukorra keskse juhina vahendid, teave ja võimalused kriisiolukorra lahendamise strateegiliseks juhtimiseks.

Vabariigi Valitsuse kollegiaalse valitsemise printsiibist lähtuvalt peavad peaministri otsused toetuma valitsuse otsustele, kui valitsus on konkreetses küsimuses kollegiaalselt seisukoha kujundanud. Küsimustes, kus valitsus ei ole kujundanud ühtsest seisukohta, seab peaministri otsustuspädevusele piirid PS ja seadused. Peaminister võtab kriisiolukorra lahendamise eest poliitilise vastutuse. Ühtse koordineerimise ja kooskõlastatud tegevuste kaudu tagab peaminister, et ministrid, asutused ja isikud täidavad kriisiolukorra lahendamiseks neile pandud ülesandeid. Peaministri kätte koondub kogu teave erinevatest asutustest ja isikutelt ning temal kui valitsuse juhil peavad olema vahendid ja võimalused olukorra lahendamise strateegiliseks juhtimiseks.

Vabariigi Valitsust ja peaministrit teenindab ja toetab nende funktsioonide täitmisel Riigikantselei. Riigikantselei ülesanne on juhtida riigi julgeolekuolukorra analüüsimist ja hindamist, samuti täpsustab eelnõu Riigikantselei rolli kriisideks valmistumisel ja nende lahendamisel (vt eelnõu §-de 8 ja 32 seletusi, lisaks VVSi muudatused eelnõu §-s 251). Riigikantselei nõustab peaministrit riigi julgeolekut, riigikaitset ja tsiviilkriise puudutavates küsimustes, samuti korraldab Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni tööd.

Riigikaitse strateegiliste küsimuste otsustustasandil on pädevus ja volitused jaotatud Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja Vabariigi Presidendi vahel. Selleks et riigi struktuurid suudaksid julgeolekut ähvardava ohu eskaleerumisele paindlikult ja kiiresti reageerida, on peamine eesmärk kujundada kõikide suure mõjuga kriiside juhtimissüsteem ja struktuur võimalikult sarnaseks. Selle eeldus on, et tavaolukorras riigi juhtimiskorraldus, sealhulgas alluvussuhted ja haldusesisene koostöö, toimib ja on selge. Kui Eesti otsene riigihaldus on reguleeritud Vabariigi Valitsuse seaduses (VVS), siis kaudse riigihaldusega seonduv on reguleeritud halduskoostöö seaduses (HKTS) ning paljudes teistes õigusaktides. Kõik need kokku aga moodustavad riigi halduskorralduse. Eelnõu koostamisel ning erijuhtimispädevuste ja -volituste sätestamisel on lähtutud praegu kehtivast valitsemis- ja halduskorralduse süsteemist.

Kehtiva õiguse kohaselt tekivad Vabariigi Valitsusel, ministritel ja teistel täidesaatva riigivõimu asutustel ning avaliku võimu volitusi täitvatel isikutel erinevate sündmuste lahendamisel erinevad pädevused ja volitused, mis teatud ulatuses kattuvad või on üksteisega vastuolus. Lisaks võib erinevate seisundite või erikordade samaaegsel kehtimisel ühe ja sama riigiorgani pädevus oluliselt erineda (vt täpsemalt lisa 4). Eelnõuga täpsustatakse pädevuse jaotust ja volitusi eelkõige strateegilisel ja operatiivsel juhtimistasandil selliselt, et oleks selge, kes ja millistes küsimustes ning kellele allub. Eelnõuga korrastatakse ja ühtlustatakse kõigi kriisiolukordade juhtimiskorraldust.

PSist lähtuvalt on Riigikogul seadusandlik võim ja ülesanne luua alused riigivõimu teostamiseks. Riigikogu täidab ka legitimeerivat funktsiooni, valides Vabariigi Presidenti (PS PS § 65 p-d 7, 8 ja 9) ning tehes kontrolli riigiorganite, iseäranis Vabariigi Valitsuse tegevuse üle. Vabariigi President on Eesti Vabariigi riigipea (PSi § 77) ja riigikaitse kõrgeim juht (PSi § 127 lg 1). Presidendi roll riigikaitse kõrgeima juhina on sümboolne, tseremoniaalne ning tasakaalustav. Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu (PSi § 86). Talle kuulub koordineerimis- ja järelevalvefunktsioon täidesaatva riigivõimu asutuste üle, samuti viib ta ellu riigi sise- ja välispoliitikat ning osaleb selle kujundamises seaduseelnõude esitamise kaudu. PSi §-st 86 ning § 87 punktidest 1, 2 ja 9 tuleneb, et Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu ka riigikaitse valdkonnas.

PSis puuduvad riigi juhtimiskorraldust kriisiolukordades, sh eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamise juhtimist, reguleerivad sätted. Seadusandjal on avarad võimalused juhtimiskorralduse sätestamisel, millele seavad raamid põhiseaduse alusprintsiibid. Olukorras, kus riigi eksistents, julgeolek, turvalisus, ühiskonna toimimine ning inimeste elu ja tervis on ohustatud, on lisaks tavapärastele rahuaegsetele pädevustele ja volitustele vaja täiendavaid pädevusi ja volitusi nii Vabariigi Valitsusele, peaministrile kui ka lahendavatele asutustele. Kriisiolukorra lahendamine nõuab võimu kontsentratsiooni ja juhtimise muudatusi.

Täidesaatva riigivõimu asutused on Eesti avaliku halduse organisatsioonis hierarhiliselt. Alluvuspõhimõte väljendub haldusekandja sisemises ülesehituses. Oma olemuselt on alluvuspõhimõte tegelikult juhtimisprintsiip, st iga kõrgemalseisev asutus juhib oma haldusalas tegutsevaid asutusi ja isikuid ja vastutab nende eest (vt VVSi § 93 lg 1).

Ministeeriumid ja Riigikantselei on kõrgemad valitsusasutused, mis teostavad täidesaatvat riigivõimu. Riigikantselei ja ministeerium allub vahetult Vabariigi Valitsusele. Ministeeriumile alluvad tema valitsemisalas olevad ametid ja inspektsioonid ning muud riigiasutused (VVSi § 46 lg 2). Hallatavad asutused on valitsusasutuse haldamisel. Ametite ja inspektsioonide alluvuses on nende kohalikud asutused (iseseisvad regionaalsed üksused). Alluvusest tulenevalt on valitsusasutused aruandekohustuslikud Vabariigi Valitsuse või vastava ministri või riigisekretäri ees, kes suunab ja koordineerib nende tegevust ning teeb nende üle seaduses sätestatud korras teenistuslikku järelevalvet (VVSi § 41 lg 1). Teenistuslikust alluvusest tuleneva teenistusliku järelevalve käigus tehakse järelevalvet asutuse tegevuse seaduslikkuse (õigusaktidest kinnipidamise kontroll) ja otstarbekuse (eesmärkide saavutamine ja selleks kulunud ressursside kasutus jne) tagamiseks (VVSi § 93 lg 1). Teenistuslikku järelevalvet iseloomustab otsese sekkumise õigus kõrgemalseisva asutuse või organi poolt. Järelevalve tegija võib teha ettekirjutuse akti või toimingu puuduste kõrvaldamiseks; peatada toimingu sooritamise või akti kehtivuse; tunnistada akti kehtetuks (VVSi § 93 lg 2). Teenistusliku järelevalve tegemise kohustus on pandud ministrile järgmiselt: minister valvab ministeeriumi struktuuriüksuste, ministeeriumi valitsemisala valitsusasutuste ja nende ametiisikute, samuti muude ministeeriumi hallatavate riigiasutuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle (VVSi § 95 lg 1). Minister ise vastutab parlamendi ees nii talle alluva ministeeriumi kui ka ministeeriumi valitsemisala asutustes toimuva eest. Ameti ja inspektsiooni peadirektor teeb teenistuslikku järelevalvet ameti ja inspektsiooni kohalike asutuste ja nende ametiisikute tegevuse üle ministri määratud ulatuses ja korras (VVSi § 96 lg 1). Täidesaatva riigivõimu juhtimiskorraldusest tulenev alluvuskord ja teenistuslik järelevalve tagab poliitilise kontrollimehhanismi kogu täidesaatva riigivõimu üle.

VVSi § 41 lõikes 4 on sätestatud, et valitsusasutused põhinevad ainujuhtimisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodust tuleneb, et kõik valitsusasutuse juhid saavad kehtestada iseseisvalt asutuse ülesannete täitmisega seotud korralduse (teenistuslik korraldus) ning üldjuhul puudub ka kõrgemalseisval asutusel või organil asutuse teenistuslikku juhtimisse sekkumise õigus – seda saab teha üksnes järelevalve käigus, mis saab piirduda õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrolliga. Töötaja ja ametnik allub teenistuslikult teenistusülesannete täitmisel nii vahetule kui ka kõrgemalseisvale juhile (asutuse juht) (ATSi § 51 lg 3).

Kriisiolukord nõuab asutuste kiiret koordineeritud koostööd ja mitme valitsusasutuse pädevusse kuuluva haldusülesande täitmist, milleks võib olla vaja anda korraldusi ministeeriumi valitsemisalast või asutuse tegevusvaldkonnast väljapoole.

Kriisiolukorra lahendamise juhtimisel on eelnõus lähtutud põhimõttest, et kriisiolukorras ei tohiks toimuda olemuslikke muudatusi riigi juhtimises. Jätkuvalt on oluline ülesannete (pädevuste) jäävuse põhimõte, mille kohaselt täidavad kõik asutused ja isikud oma rahuaegseid ülesandeid (omavad vastavaid pädevusi ja volitusi) ka kriisiolukorras. Kriisiolukorras ei toimu olemuslikke muudatusi võimu teostamise põhimõtetes, lähtutakse võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibist (PS § 4). Institutsionaalselt ja funktsionaalselt jäävad Vabariigi Valitsus, Riigikogu, Vabariigi President ja kohtud sõltumatult toimivaks. Eelnõuga täpsustatakse Vabariigi Valitsuse, Riigikantselei, peaministri, Päästeameti, KOVide jt rolli kriisiolukorra lahendamisel. Kriisiolukorra volitustega toimub küll võimu kontsentreerumine, kuid regulatsiooni kehtestamisel on arvestatud, et säiliks riigi põhifunktsioonide eraldatus ning riigiorganite vaheline kontroll ja tasakaalustatus, vaba demokraatlik riigivalitsemine ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Kriisiolukorra aluseks olevate ohtude tõrjumine nõuab kõigi põhiseaduslike institutsioonide ja täidesaatva riigivõimu asutuste ühtset ja terviklikku lähenemist.

Lõige 4 sätestab ministeeriumi ülesanded kriisiolukorra lahendamisel. Ministeeriumite ülesanded ja valdkonnad on sätestatud VVSis, kuid kuna ülesannete jäävusest tulenevalt on ministeeriumil roll kriiside lahendamisel, siis on ministeeriumi ülesanded toodud välja ka käesolevas eelnõus. Eelkõige on selleks tagada valitsemisala tegevuse ühtsus, teiste ministeeriumitega tegevuste koordineerimine ning toetada oma valdkonnas kriisiolukorra lahendamise eest vahetult vastutavat asutust.

Lõike 5 järgi on kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus kas Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis (eelnõu § 14 lõike 1 alusel) määratud valitsusasutus, Eesti Pank, Finantsinspektsioon, elutähtsa teenuse korraldaja (ETKA) või tema seaduse alusel määratud asutus või KOVi puhul KOVi määratud KOVi ametiasutus (edaspidi kriisiolukorra lahendamist juhtiv asutus). Näiteks Terviseamet juhib vahetult kriisiolukorra lahendamist pandeemia korral ja Eesti Pank makseteenuse katkemisel, nt KOV on lahendamist juhtivaks asutuseks nende teenuste puhul, milles ta on ETKA (kaugküttega varustamine, kohalike teede sõidetavuse tagamine, veega varustamine ja kanalisatsioon). Vabariigi Valitsus määrab kriisiolukorra lahendamist vahetult juhtiva asutuse ja tema kriisiülesande kindlaks juba enne kriisiolukorda, seda eelnõu § 14 alusel Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis. See võimaldab kriisiolukorra lahendamist juhtival asutusel juba enne kriisiolukorda teha vajalikud ettevalmistused ning tagada kriisiülesande täitmine igal ajal. Kriisiolukorra lahendamist juhtiv asutus saab sellega suunata tegevusi kriisiolukorra lahendamiseks oluliste kriisiülesannete täitmiseks, ja seda koostöös kriisiolukorra juhi ja vastava ministri ning ministeeriumiga.

Kriisiolukorra lahendamine eeldab paljude asutuste ja isikute koostööd, mistõttu on oluline kindlaks määrata kriisiolukorra lahendamist vahetult juhtivad asutused, kelle kriisiülesannete täitmisest sõltub vastavate kriisiolukordade lahendamine ja kellel lasub selles põhiraskus. See annab kriisiolukorra lahendamist juhtivale asutusele võimaluse keskenduda tegevuses kriisiolukorra lahendamiseks oluliste kriisiülesannete täitmisele koostöös kriisiolukorra juhiga ning teistele osalistele suuna teda vajaduse korral toetada.

Kriisiolukorra juht saab aga ise täiendavalt sekkuda olukorra lahendamisse, kui kriisiolukorra lahendamisega seotud osaliste panus on ebapiisav, andes neile korralduse eelnõu § 39 lõike 2 alusel. Näiteks kui ulatusliku mürgistuse korral juhib Terviseamet vahetult kriisiolukorra lahendamist ja Põllumajandus- ja Toiduamet ei tegele ulatusliku mürgistuse põhjustanud toiduainete turult kõrvaldamisega, siis on kriisiolukorra juhil eripädevus anda korraldus Põllumajandus- ja Toiduametile vajalike tegevuste elluviimiseks, kui vastava valdkonna minister ei ole seda ise teinud. Kriisiolukorra juht saab anda nimetatud korraldusi siis, kui talle on eelnevalt teada (kas plaani või kirjalikult fikseeritud kokkulepete alusel) soovitud käitumine. Kriisiolukorra lahendamist juhtiva asutuse määramine ja tegevus ei muuda teiste osaliste kohustust ega vastutust teha koostööd, pakkuda üksteisele abi, juhtida kriisiolukorras edasi oma põhitegevusega seotud ülesannete täitmist, sh kriisiülesannete täitmist, kuivõrd säilib ülesannete jäävus ja valdkondlik vastutus ning põhimõte, et ülesanded tuleb lahendada nii madalal või kõrgel tasemel kui vaja.

Lõike 6 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus määrata kriisiolukorra lahendamist juhtiv asutus, kui seda ei ole määratud Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis või seaduses. See on vajalik vastutuse määramiseks ja selguse saamiseks näiteks uute, esilekerkivate ohtude korral või kriisiolukordades, kus on ebaselge kriisiolukorra lahendamist juhtiv asutus ja olukorras, kus kriisiolukorra lahendamist võiks oma pädevuse järgi juhtida mitu asutust. Vabariigi Valitsus määrab kriisiolukorra lahendamist juhtivaks asutuseks asutuse, kellel on parim võime ja kompetents või arvestades muid asjassepuutuvaid asjaolusid.

Lõike 7 kohaselt on Vabariigi Valitsusel kriisiolukorra iseloomust lähtuvalt paindlikkus määrata üks või mitu kriisiolukorra lahendamist juhtivat asutust. Kriisiolukorras võib toimuda samal ajal kriisiolukorra lahendamine erinevates valdkondades, näiteks küberrünnakute ja massiliste korratuste samaaegsel esinemisel võib valitsus otsustada mitme kriisiolukorda lahendava asutuse määramise.

Lõige 8 näeb ette, et kriisiolukorras tuleb täita eelkõige kriisiülesandeid. Tulenevalt kriisiolukorra iseloomust võib olla vajalik teatud ülesanded peatada, edasi lükata või vähendada. Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras võib asutus ja isik jätta täitmata ka seadusega pandud ülesanded, kui neid ei ole võimalik olukorrast tulenevalt täita (vt eelnõu § 37). Näiteks ei ole vajalikku ressurssi (töötajad on mobiliseeritud), ei ole vahendeid, võimatu on asutuse asukohas töötada vms. Tegu on erakorralistest asjaoludest tingitud olukorraga ning igal juhul peab asutuse juht kaaluma, kas ja mis ülesandeid tal on võimalik täita. Prioriteet peab olema kriisiülesannetel ning siis seaduses toodud ülesannetel, vabatahtlikud (nt KOVide puhul) või seadusest alamaktidega antud ülesanded saab jätta täitmata esmajärjekorras, kui olukord seda tingib.

Eelnõuga sätestatakse näiteks võimalus peatada riigieelarveliste hüvitiste ja toetuste maksmine ja neid vähendada. Kui olukord võimaldab, siis tuleb kõigil isikutel ja asutustel kriisiolukorras täita oma ülesandeid, aga seda moel, et kõikide ülesannete seas seatakse prioriteediks asutuse või isiku kriisiülesanded.

§ 32. Riigikantselei ja Päästeameti ülesanded kriisiolukorra lahendamisel

Paragrahv 32 nimetab Riigikantselei ja Päästeameti ülesanded kriisiolukorra lahendamisel, sätestades eelkõige ühtsed lähtealused kriisiolukorra lahendamise tegevuste koordineerimiseks üleriigilisel ja regionaalsel tasandil. Kui kõikide kriisiolukordade lahendamisel, seejuures erikordade rakendamisel on Vabariigi Valitsusel ja peaministril keskne roll tagada kriisiolukorra eesmärgipärane juhtimine koostöös kriisiolukorra lahendamist juhtiva asutusega ning hõlmata vajaduse korral terve ühiskond kriisiolukorra lahendamiseks, siis Riigikantselei ja Päästeameti ülesanne on toetada peaministri, Vabariigi Valitsuse ja kriisiolukorra lahendamist juhtiva asutuse tegevusi vastavalt üleriigilisel ja regionaalsel tasandil. Kõigil kriisiülesannetega isikutel ja asutustel säilib kohustus teha kriisiülesannete täitmiseks koostööd ning toetada kriisiolukorda lahendavat asutust tema kriisiülesannete täitmisel. Riigikantseleile ja Päästeametile vastava ülesande panemise eesmärk on eelkõige toetada kriisiolukorra juhtimist ning võimendada „silotornide“ üleselt kriisiolukorra lahendamisel osalevate ja sellest mõjutatud osaliste horisontaalset koostööd kriisiolukorras, kasutades seejuures tavapäraselt kasutuses olevaid koostöökogusid ka kriisiolukorras.

Lõike 1 järgi on Riigikantselei ülesanne koordineerida täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust kriisiolukorra lahendamisel. Riigikantselei ülesanne hõlmab nii kriisiolukorra juhi ja Vabariigi Valitsuse tegevuse toetamist kui ka nende antud ülesannete täitmist, strateegilise kommunikatsiooni korraldamist, Vabariigi Valitsuse kriisiolukorra lahendamise plaani koostamist ja elluviimist, kriisiolukorra juhi, Vabariigi Valitsuse liikmete ja ministeeriumide olukorrateadlikkuse tagamist jm tegevusi kriisiolukorra lahendamiseks, sh mõjudega tegelemiseks, mille täitmiseks on vaja koordineerida täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust üleriigilisel tasandil.

Lõike 2 kohaselt on Päästeameti ülesanne kriisiolukorra lahendamisel regionaalsel tasandil, lisaks eelnõu § 9 lõikele 1 toetada kriisiolukorra lahendamise eest vastutavat asutust teabevahetuse ja koostöö korraldamisega. Eelnõu § 9 lõike 1 kohaselt on Päästeameti ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel regionaalsel tasandil nõustada kohaliku omavalitsuse üksuseid ning korraldada täidesaatva riigivõimu asutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahelist koostööd ja teabevahetust. Kriisiolukorra lahendamisel regionaalsel tasandil lisandub eelnimetatule ülesanne toetada kriisiolukorra lahendamist juhtivat asutust teabevahetuse ja koostöö korraldamisega. Seda ülesannet täites toetab Päästeamet kriisiolukorra lahendamist juhtivat asutust kriisiolukorra juhtimisel ning võimendab „silotornide“ üleselt kriisiolukorra lahendamisel osalevate ja sellest mõjutatud osaliste teabevahetust ja horisontaalset koostööd regionaalsel tasandil, kasutades seejuures tavapäraselt tegutsevate regionaalsete kriisikomisjonide formaati.

Lõike 3 kohaselt on Päästeameti ülesanne tagada nii kriisiolukorras kui enne seda elanikkonnakaitse tegevuste õigeaegne rakendamine. Päästeameti elanikkonnakaitse alased ülesanded on sätestatud Päästeseaduses ning ka kriisolukorras on Päästeameti ülesanne tagada kõikide elanikkonnakaitse tegevuste rakendamine ja koostoime. Sellega seondub ka eelnõu §-is 116 toodud õigus saada oma ülesande täitmiseks teavet. Näiteks on Päästeametil vajalik saada teavet elektriliinide taastamise järjekorra kohta või KOVilt üksielavate eakate kohta.

§ 33. Ühekordne kriisiülesanne

Lõiked 1 ja 2. Ühekordne kriisiülesanne antakse kriisiolukorras ning see ei ole juriidilisele isikule, sh FIEle ega ka KOVile ette teada. Üldjuhul määratakse püsivad kriisiülesanded enne kriisiolukorda, et ülesande täitja saaks luua vajaliku valmiduse, kuid ettenägematuteks juhtudeks on ette nähtud võimalus määrata ka ühekordseid kriisiülesandeid. Kuigi riik koostab ohustsenaariume ning hindab, kuidas võib üks või teine kriis tekkida ja areneda, ei ole võimalik kõiki olukordi ennustada ja nendeks valmistuda. Vähetõenäoliste kriisiolukordade jaoks juriidilistele isikutele ja KOVidele kohustuste panemine tooks näiteks erasektorile kaasa põhjendamatult suure ettevõtlusvabaduse piiramise. Isikute õiguste proportsionaalseks piiramiseks on riigil eelnõu järgi võimalus ülesandeid ka vastavalt tekkinud olukorrale ühekordselt määrata. Riigiasutustele saab Vabariigi Valitsus anda ülesandeid kas läbi Vabariigi Valitsuse kriisiplaani või haldusesisese korraldusena.

Kui püsivaid kriisiülesandeid määratakse enne kriisiolukorda, siis ühekordsed kriisiülesanded on ette nähtud kriisiolukorras ettenägematute olukordade lahendamiseks. Eelnõuga säilitatakse selles osas kehtiva RiKSi regulatsioon, mis võimaldab panna nii püsivaid riigikaitseülesandeid kui ka ühekordseid riigikaitseülesandeid.

Sätestatakse põhimõte, et ühekordne kriisiülesanne peab olema seotud juriidilise isiku, sh FIE ja KOVi põhitegevusega, s.o tema tavapäraste ülesannete, eesmärgi või tegevusalaga. Sama põhimõte on sätestatud üldiselt ka püsiva kriisiülesande juures (eelnõu § 10 lõige 2). Selle sätte eesmärk on tagada, et see, kellele ülesanne määratakse, on selle täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused ning vahendid ja personal.

Lõike 3 järgi võib kriisiolukorras (ehk siis kõikides kriisiolukordades – nii tsiviilkriisi kui ka riigikaitselistes kriisides) kriisiolukorra juht (peaminister) tema volitatud kriisiolukorra lahendamise eest vastutav täidesaatva riigivõimu asutus anda füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele, tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes ühekordse kriisiülesande.

Eelnõu näeb ette ühekordsete ülesannete andmise mitte ainult riigikaitselistes olukordades, vaid ka tsiviilkriisi olukordades, kuna ka tsiviilkriiside lahendamisel on vajalik kaasata varasemalt kokku leppimata ressurssi. Kehtiva HOSi alusel saab alates eriolukorrast kaasata olukorra lahendamisse lisaressurssi füüsiliste isikute näol läbi töökohustuse ning muudel juhtudel läbi asjade sundkoormamise. Sellist võimalust HOS ette ei näe, et hädaolukorda lahenda asutus paneks nt KOVile või ettevõttele kriisiülesande ja ettevõte tagaks vajamineva teenuse. Kuna ka tsiviilkriiside lahendamisel on vajalik kaasata ressurssi väljaspool riigiasutusti, siis näeb eelnõu ette võimaluse panna ühekordseid kriisiülesandeid ka kriisilukorras.

Kõik teised asutused saavad ühekordsete kriisiülesannete rakendamise õiguse läbi kriisiolukorra juhi volituse, kui leiavad, et nad ei suuda lahendada või aidata kaasa kriisiolukorra lahendamisele ilma ühekordsete kriisiülesannete andmiseta. Ühekordsete kriisiülesannete andmisega sekkutakse austuse, juriidilise isiku ja ka KOVi põhiülesannete täitmisesse, see toob kaasa töökorralduse ning organisatsiooni prioriteetide muutuse – see on oluline pädevus, mida kergekäeliselt ei kohaldata. Eelnõu § 40 näeb ette ka teatud asutustele õiguse anda korraldusi, kuid need ei muuda austuse prioriteete ega sekku tema ülesannete täitmise olemusse ja ressurssidesse nii mastaapselt.

Oluline on märkida, et lahendavad asutused saavad õiguse ainult läbi kriisiolukorra juhi volituse. Kehtiva RiKSi alusel on võimalik ühekordseid kriisiülesandeid anda ainult kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal ning see õigus on Kaitseväel, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutusel. Seega on kaitseministeeriumi valdkonna asutustel seadusest tulenev otse volitus ning teised asutused peavad pöörduma vastava vajaduse olemasolul Vabariigi Valitsuse poole. Et säilitada kehtiva RIKSi lahendus, kus Kaitseministeeriumi valdkonna asutused saavad anda ühekordseid kriisiülesandeid üksnes riigikaitselistes olukordades nähakse sama põhimõte ette lõikes 3.

Lõikega 4 antakse ka Päästeametile otse seadusega õigus panna vajadusel ühekordseid kriisiülesandeid, kuna Päästeamet vastutab elanikkonnakaitse tegevuste õigeaegse rakendamise eest ning kiiretes olukordades, kus ohus on inimeste elu ja tervis, peab Päästeametil olema õigus kaasata lisaressurssi ühekordsete kriisiülesannete andmise näol.

Lõikega 5 lahendatakse olukord, kus ühekordseid kriisiülesandeid on andnud mitmed asutused ning et sõjalise riigikaitsega seotud ülesannete täitmine on prioriteet, siis tuleb alati nii KOVide kui ka ettevõtete poolt täita esimesena riigi sõjalise kaitse tagamiseks antud ülesanne, mitte näiteks tsiviilkriisi lahendamiseks antud ülesanne.

Lõikes 6 on sätestatud kolm tingimust, mis peavad olema ühekordse kriisiülesande määramiseks täidetud:
1) ülesanne on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks – selle eesmärgi alla mahub väga palju erinevaid ülesandeid. Näiteks evakueeritute või mobiliseeritute transportimine, toiduainete tootmine, majutusteenuste osutamine jne. Kuna kõiki vajalikke tegevusi ei ole kunagi võimalik lõpuni ennustada, sest kriisid on väga erinevad, peab eesmärk olema sõnastatud piisavalt laialt, et see hõlmaks kõiki vajaminevaid tegevusi;
2) ülesannet ei ole võimalik täidesaatva riigivõimu asutustel või vabatahtlikult kaasatavate isikute abil õigel ajal või piisvalt tulemuslikult täita – kui ülesannet saavad täita riik või vabatahtlikud, ei saa ülesannet kellelegi teisele määrata. Selle tingimuse eesmärk on kaitsta haldusvälist isikut riigi eest, et riik ei delegeeriks oma ülesandeid kergekäeliselt olukorras, kus asutustel on olemas võimalused töö tegemiseks või on piisav arv vabatahtlikke või on piisavalt aega ülesande täitmiseks. Sisuliselt täpsustab tingimus proportsionaalsuse põhimõtet (täpsemalt selle vajalikkuse kriteeriumi);
3) ülesannet ei ole võimalik täita seaduses või selle alusel määratud või täitma volitatud muul isikul – praktikas võib ette tulla olukord, kus kriisiülesanne on määratud konkreetsele ettevõtjale, kellel aga ei ole ühel või teisel põhjusel võimalik ülesannet täita. Kui aga ülesannet peab Eesti riigi ja ühiskonna kaitsmiseks siiski täitma, on vaja selle täitmine kuidagi tagada. Sel juhul võib olla vaja ülesanne määrata teisele ettevõtjale või ettevõtjate ringile, kes ülesannet täita saavad. Tingimuse eesmärk on jällegi kaitsta kolmandat isikut ning suunata riiki eelnevalt põhjalikult hindama, kas ülesannet on võimalik täita ka muul moel.

Ühekordse kriisiülesande saab määrata FIEdele ja juriidilistele isikutele, sh KOVidele. Kuigi KOVidele määratakse kriisiülesanded üldjuhul seaduses, võib ka KOVide puhul tekkida olukord, kus kõiki vajaminevaid ülesandeid pole ette nähtud ning neile on vaja ülesandeid anda ad hoc. KOVidele peab olema võimalik kriisiolukorras ülesandeid anda, sest KOVid täidavad mitmeid tsiviilelanikele olulisi riigi avaliku halduse ülesandeid. KOVid on need, kes tunnevad kohalikke olusid, kellel on ülevaade piirkonnas olemasolevatest ressurssidest, samuti töötavad KOVis sotsiaaltöötajad jt spetsialistid, kelle teadmisi ja oskusi on kriisiolukorras vaja. KOVid on need, kes tavaolukorras osutavad abivajajatele abi, olgu selleks vältimatu sotsiaalabi või mõni muu abivajadusest lähtuv teenus. KOVidel on sellise ülesande täitmiseks vajalikud vahendid ja personal. KOVidel on ka kriisiolukorras oluline roll täita, seda ennekõike oma elanike eest hoolitsemisel. Seetõttu on oluline, et ka KOVidele oleks võimalik kriisiolukorras anda ülesandeid, mille täitmise vajadust ei ole ette nähtud või mida ei ole muul põhjusel püsiva kriisiülesandena määratud.

PSi § 154 seab KOVidele riiklike ülesannete andmisel teatud piirangud: KOVidele on võimalik riiklikke ülesandeid anda kokkuleppel või seaduse alusel. Riigikohtu praktika järgi tähendab „seaduse alusel“ üldjuhul seadust, määruses võib ülesandeid KOVidele delegeerida siis, kui need on seotud seadusest tulenevate ülesannete rakendamise seisukohalt ebaolulised küsimused ning selleks on sätestatud täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm.32 Lisaks sellele võib täitevvõimule delegeerida seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise.33 Seetõttu on oluline tähele panna, et ühekordse kriisiülesande võib anda, lähtudes isiku ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist. See tähendab, et ühekordne ülesanne, mis KOVile määratakse, peab lähtuma KOVi ülesannetest. Ühekordse ülesandena ei saa KOVile anda sellist ülesannet, mida KOV sisuliselt muidu ei täida. Näiteks võiks ühekordse ülesandena KOVile määrata sõjapõgenike majutamise. KOVil on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) alusel kohustus anda vältimatut sotsiaalabi igale tema territooriumil viibivale isikule, mitte ainult oma elanikele (SHSi § 5 lg-d 2, 4 ja 5). Seega võib väita, et KOVil on kohustus pakkuda vältimatut sotsiaalabi (ehk riietust, majutust ja toitu) ka sõjapõgenikele, kui need tema territooriumil viibivad. Samas on selge, et kui sõjapõgenikke on palju, ületab nende eest hoolitsemine KOVide haldussuutlikkuse ning tegemist on riikliku ülesandega. Kui riik soovib kriisiolukorras selle KOVile delegeerida, võib seda teha ühekordse kriisiülesande andmisega. Sellega aga antakse KOVile selline ülesanne, mida KOV täidab ka tavaolukorras, ainult et väiksemas mahus. Seega ei ole tegemist intensiivse riivega ning sisuliselt tehakse KOVile ülesandeks täita KOVi olemuslikku ülesannet tavapärasest suuremas mahus. Seda, et ühekordne ülesanne antaks KOVi ülesannetest lähtudes, peab riik järgima iga kord, kui KOVile mõnd ülesannet delegeerida soovitakse. Ülesande andmisel tuleb ka tuvastada, kas KOVil on selle ülesande täitmiseks olemas vajalikud inimesed ja vahendid. KOV saab ühekordse kriisiülesande täita ainult ülesande andmise ajal olemasoleva personali ja vahenditega. Kui KOVil ei ole võimalik ühekordset kriisiülesannet olemasoleva personali ja vahendite abil täita, on tal võimalik pöörduda kriisiolukorra juhi või kriisiolukorda lahendava asutuse poole ning paluda lisapersonali või -vahendite kaasamist kriisiolukorra meetmete kohaldamise kaudu. Igal juhul peab aga KOVile ühekordse kriisiülesande määramisel hindama seda, kas KOVil on võimalik seda ülesannet täita.

Ühekordne kriisiülesanne antakse haldusaktiga. Haldusakti andmisele kohaldub HMS eelnõus sätestatud erisustega. Ühekordse kriisiülesande andmine võib olla vajalik näiteks olukordades, kus riigil on vaja abi, et elanikele laiali jagada toitu, esmatarbekaupu või humanitaarabi. Niisamuti võib riigil olla kriisiolukorras vajalik, et eraettevõtjad toodaksid riigile teatud kaupu või pakuksid teenuseid (nt transporditeenus).

Kuna eelnõu ei sea täpsemaid tingimusi, millistes valdkondades võib ühekordseid kriisiülesandeid määrata, mis ulatuses vms, võib ühekordse kriisiülesande andmisega riivata intensiivselt põhiõigusi ja -vabadusi. Just seetõttu on eelnõus sätestatud, et ühekordse kriisiülesande andmise otsus tehakse kõrgemal juhtimistasandil ehk ühekordse kriisiülesande andmise volitus on kriisiolukorra juhil ja kriisiolukorda lahendaval täidesaatva riigivõimu asutusel. Täidesaatva riigivõimu tasandil on võimalik hinnata, kuhu kõige paremini erasektori ressurssi suunata ja kuidas seda kasutada. Näiteks kui KOVidel on vaja ühekordse kriisiülesanne kaudu erasektorit kaasata, võivad nad pöörduda kriisiolukorra juhi või kriisiolukorda lahendava täidesaatva riigivõimu asutuse poole, kellel on volitused seda teha. Samamoodi peavad käituma teised kriisiolukorra lahendamisel osalevad täidesaatva riigivõimu asutused või püsiva kriisiülesande täitjad.

Ühekordseid kriisiülesandeid ei määrata seaduse alusel valitsusasutustele, sest selleks ei ole vaja eraldi seaduses toodud alust. Kui täidesaatva riigivõimu asutus peab mingit ülesannet täitma, võib talle vastava korralduse anda kriisiolukorda lahendav asutus, kriisiolukorra juht või Vabariigi Valitsus vastavalt eelnõus sätestatud juhtimisvolitustele.

Samasugune alus erinevate teenuste osutamiseks on sätestatud ka Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduses (valmiuslaki)34, mille § 111 järgi võib kaitsevägi kohustada ettevõtteid, asutusi ning teisi teenuseosutajaid kaitseväele pakkuma toitlustus-, majutus-, parandus-, hooldus-, ehitus- ja muid sellesarnaseid teenuseid. Kuigi paragrahvis on loetletud osa pakutavatest teenustest, on tegemist siiski lahtise loeteluga, mille alusel on võimalik kohustada täitma väga erinevaid ülesandeid, mida kaitseväel võib vaja minna. Lisaks sellele on Soome valmiuslaki’s ette nähtud eraldi alused kaupade (§ 110) ja sõidukite pakkumiseks (§ 112).

Lõike 7 järgi tuleb ühekordse kriisiülesande täitmisele määrata tähtaeg, mis aja jooksul tuleb ülesanne täita. Ühekordset kriisiülesannet saab anda kuni kriisiolukorra lõppemiseni. Termin „ühekordne kriisiülesanne“ ei tähenda, et ülesanne peab saama täidetud ühe sooritusega. Näiteks ei pea piirduma toidutootja ülesanne kindla koguse toidu tootmisega. Ülesannet võib olla vaja täita siiski kogu kriisiolukorra kestel ning sooritust võib olla vaja korrata. Näiteks võib olla toidutootja ülesanne toota oma tooteid teatud koguses teatud ajavahemike järel. Siiski ei ole võimalik ülesannet määrata pikemaks kui kriisiolukorra lõpuni. Kui kriisiolukord lõpetatakse, tähendab, et selle väljakuulutamise tinginud oht on tõrjutud ning enam ei saa isikuid samamoodi kohustada, sest ohtu, mis õigustab isikute õiguste riivet, enam pole. Niisamuti ei või ülesande täitmise kohustuse panemine olla tingimuslik. Näiteks ei või esitada korraldust, et juhul, kui esineb olukord X, siis isik peab asuma ülesannet täitma.

Lõike 8 kohaselt tuleb ühekordse kriisiülesande täitmise takistusest ja selle põhjustest teavitada viivitamata ülesande andjat, kuna igasugune takistus kriisiülesande täitmisel võib olla kriisiolukorra lahendamisel määrava tähtsusega. Seetõttu on oluline ka lõikes 9 sätestatud võimalus kohaldada menetlustoiminguid enne ülesande panemist. Enne ülesande panemist peab ülesande andjal olema kindlus, kas ülesande saaja suudab talle pandud ülesannet täita – on tal piisavalt inimesi, vahendeid, raha või siis ette näha rahaliste kulude hüvitamine pärast ülesande täitmist.

Lõike 10 kohaselt põhiseaduslikele institutsioonidele võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt ühekordseid kriisiülesandeid ei anta. Erisus on siinkohal ainult kohaliku omavalitsuse üksustele, kuna kohaliku omavalitsuse üksustele on eelnõuga ette nähtud konkreetsed kriisiülesanded ja nad on osa kriisi operatiivsest lahendamisest.

Lõige 11.
Eelnõu kohaselt lõpeb ühekordse kriisiülesande täitmine haldusaktis määratud tähtaja möödumisel. Ühekordse kriisiülesande täitmine lõpeb haldusaktis kindlaksmääratud ajal, olenemata sellest, kas ülesanne sai tehtud või mitte. Kui see ülesande täitmise tähtaeg möödub, ei pea enam ülesannet õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras täitma. Kui haldusaktis ei ole määratud ülesande tähtaega, siis piiritleb tähtaja punkt 2. Ühekordne kriisiülesanne lõpeb ka ühekordse kriisiülesande andja otsusega. Ühekordse kriisiülesande andja peab lõpetama ühekordse kriisiülesande täitmise, kui ülesande täitmine ei ole enam vajalik või ülesanne on täidetud. Kolmas võimalus puudutab FIEsid. Kuna FIE on vormilt füüsiline, mitte juriidiline isik, siis FIE surma korral loetakse ühekordne kriisiülesanne lõppenuks. Juriidilise isiku lõppemiseks tuleb eelnevalt teha mitmeid toiminguid. Nimetatud aja sees saab haldusorgan kaaluda, kas ta paneb ühekordse kriisiülesande kellelegi teisele või täidab juriidiline isik oma kohustust kuni oma tegevuse lõpetamiseni.

§ 34. Kaitseväe pädevus riigikaitselises kriisiolukorras

Eelnõu §-s 34 reguleeritakse tingimusi ja korda, millal võib Kaitsevägi kalduda kõrvale määrustes ja korraldustes sätestatud tavaolukorras kehtivatest õigusnormidest. Kehtiva RiKSi § 14 lõike 3 punkti 3 ja lõike 4 kohaselt on Kaitseväe juhatajal ja tema volitatud ülemal kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal volitus jätta täitmata Vabariigi Valitsuse korraldus ja määrus, ministri käskkiri ja määrus, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse otsus ja määrus nii kaua, kuni see takistab vahetult riigi sõjalist kaitsmist, ning peamister võib selle otsuse muuta. Õigusaktiks, mida Kaitsevägi ei saa täita, võib olla näiteks ala püsielupaigana kaitse alla võtmise määrus, liiklusmärgiga (üldkorraldus) kehtestatud silla või mõne tee osa kandevõime piirang, aga ka kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskiri, parkimiskorraldus või muu kohaliku omavalitsuse määrus. Vajadus jätta täitmata õigusaktist tulenev kohustus või piirang võib ilmneda eelkõige siis, kui riigikaitseks või selleks valmistumiseks on vaja teha manöövreid (näiteks läbida erateed, ületada silda selle kandevõimest raskema sõidukiga, sõita teel selle kandevõimest raskema sõidukiga vms). Volitus kalduda kõrvale õigusaktist tulenevatest nõuetest on sätestatud nt alarm- ja jälitussõidukile liiklusseaduse §-s 84 või lihtmenetluse kohaldamisel tsiviil- ja halduskohtumenetluses.

Riigikaitselise kriisiolukorra lahendamisel on vaja kasutada avaliku võimu volitusi viisil, mida tavaolukorra lahendamiseks kehtestatud õigusnormid ei ole silmas pidanud. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus peab valima tavaolukorra jaoks mõeldud reeglite järgimise ja kriisiolukorra lahendamise vahel ning mõlemat kohustust ei ole võimalik või võimalik eesmärgipäraselt järgida. Sisuliselt on sellises olukorras tegemist kohustuste kollisiooniga. Karistusõiguses on kohustuste kollisioon reguleeritud õigusvastasust välistava asjaoluna KarSi § 30 järgmiselt: „Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.“ Avalik võim ei või üldiselt ega veel vähem kriisiolukorras toimida karistusõiguse normide alusel.

Riik ei saa jätta täitmata enda tuumikülesanded riigikaitse, riigi julgeoleku, põhiseadusliku korra ja avaliku korra tagamisel, sest avalik huvi ja riigi tegutsemise kohustus kaalub nendes valdkondades üles erahuvid ja teised vähema tähtsusega avalikud huvid. Õigusriigi põhimõtte osana on riigi tegutsemise kohustus võrdselt oluline seadusliku aluse ja seaduslikkuse (formaalselt mõistetud) põhimõttega. Ka selline formaalne või näiline vastuolu kõrvaldatakse, kui kollisiooni juhtudeks on seadusega sätestatud vastav alusnorm (st avaliku võimu teostamisel ei tugineta õigusvastasust välistavatele asjaoludele, vaid selline tegutsemise alus on normiga kindlaks määratud).

Lõikes 1 antakse Kaitseväele volitus riigikaitselise kriisiolukorra lahendamisel kalduda kõrvale muu hulgas järgmiste määruste, korralduste, otsuste või käskkirjadega kehtestatud normide täitmisest: 1) ehitist ja selle osa ning ehitise kasutamist reguleerivad õigusnormid; 2) liikluse korraldamist ja liikluses osalemist reguleerivad õigusnormid; 3) dokumentide vorminõuded ja vormistamist reguleerivad menetlusnormid; 4) looduskaitse ning -ressursside kasutamist reguleerivad õigusnormid. Sättes sisaldub suletud loetelu õigusaktide liikidest, millest võib kõrvale kalduda. Kõrvale ei või kalduda seaduse või seadlusega kehtestatud ega välislepingu või Euroopa Liidu õigusakti otsekohalduvatest normidest. Terminiga „määrus“ tähistatakse Vabariigi Valitsuse määrust, ministri määrust ning valla- või linnavolikogu või -valitsuse määrust, mitte Euroopa Liidu Nõukogu või komisjoni määrust. Terminiga „korraldus“ tähistatakse Vabariigi Valitsuse, peaministri ning valla- ja linnavalitsuse korraldusi ning „otsusena“ valla- ja linnavolikogu otsuseid. Käskkirju annavad ministrid ning asutuste juhid asutuse juhtimise ja asutuse pädevuses olevuste küsimuste reguleerimiseks (nt kodukorra kehtestamine).

Sättes sisaldub avatud loetelu valdkondadest, mida kõnealused õigusaktid reguleerivad. Sättes on loeteluna toodud esile need valdkonnad, milles on tavaolukorra reguleerimiseks kehtestatud nõuetest kõrvale kaldumine kõige tõenäolisem. Riigikaitselise kriisiolukorra lahendamisel võib olla vaja lahendada väga erinevaid probleeme, millega seotud regulatsiooni kehtestamisel ei ole riigikaitselise kriisiolukorra vajadustega arvestatud. Kõiki neid olukordi ei ole võimalik ette näha ning seetõttu ei saa ka ammendavat loetelu kehtestada. Tüüpjuhud, milles on suure tõenäosusega vaja kalduda kõrvale mõne kehtiva normi järgimisest, on järgmised:

1) ehitist ja selle osa ning ehitise kasutamist reguleerivad õigusnormid. Riigikaitselise kriisiolukorra lahendamisel võib olla vajalik võtta ehitisi kasutusele teisel eesmärgil, kui on ehitisele määratud kasutusotstarve (nt spordisaali kasutamine haiglana, tavapäraselt tsiviilfunktsiooniga hoonete kasutamine sõdurite ühiselamuna jne). Samuti võib olla vaja ületada ehitise projekteerimisel arvestatud ning ehitus- ja kasutusloa väljastamisel lubatud maksimaalset kasutajate hulka (nt koondada mitme kooli või lasteaia lapsed ühe asutuse ruumidesse). Kaitserajatiste ehitamisel või riigikaitseks vajalike vahendite hoiustamisel võib samuti olla vaja sätestatud regulatsioonist teatud ulatuses kõrvale kalduda (nt naftasaaduste hoidla kasutamise kohta detailse dokumentatsiooni omamise regulatsioon);

2) liikluse korraldamist ja liikluses osalemist reguleerivad õigusnormid. Manöövrite sooritamisel on vaja kalduda kõrvale silla või muu tee osa kandevõime normidest või üldiselt teedele esitatud nõuetest. Samuti võib olla vaja kasutada erateed läbisõiduks ilma omanikult luba küsimata. Manöövrite sooritamisel võib olla vaja eirata tee omaniku või valdaja paigaldatud liikluskorraldusvahendeid (nt sõita ühesuunalisel teel vastassuunas vms). Samuti ei pruugi olla võimalik kõigi sõidukitele, sealhulgas Kaitseväe sõidukitele ning sõitjate vedamiseks kehtestatud normide täitmine (nt on sõitjate veoks kohandatud veoautode puhul sätestatud konkreetne seljatoe kõrgus istelavatsist, mis peab olema vähemalt 500 mm);

3) dokumentide vorminõuded ja vormistamist reguleerivad menetlusnormid. Riigikaitselises kriisiolukorras võib olla vaja koostada dokumente ilma tavapärast asjaajamiskorraga kehtestatud kooskõlastuste protseduuri läbimata. Samuti võib olla vaja koostada dokument muu kui tavaolukorras kasutamiseks kehtestatud dokumendivormingu kohaselt. Tuleb arvestada, et volitust saab kohaldada üksnes erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks ning sellega seotud menetlustoiminguteks. Nii ei saa selle volituse alusel jätta Kaitsevägi või kaitseväelane lihtsalt erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra kehtivuse ajal järgimata asjaõiguslike tehingute, testamendi vms vorminõudeid, mis ei ole kriisiolukorra lahendamisega seotud;

4) looduskaitse ning -ressursside kasutamist reguleerivad õigusnormid. Riigikaitselise kriisiolukorra lahendamisel võib olla vaja kasutada loodusressursse või looduskaitse all olevat ala riigi kaitsmiseks. Nii võib olla vaja pesitsuse perioodil langetada metsa, kaevata looduskaitsealal kaevikuid, võtta looduskaitse all olevast veekogust vett või läbida looduskaitse all olevat veekogu sõidukiga, isegi kui selle tõttu saab kahjustada looduskaitse all olev looma-, taime- või putukaliik.

Oluline on pidada silmas, et volitus ei puuduta selliseid õigusnorme, milles on erisused kriisiolukorra jaoks. Sellised erinormid välistavad käesolevast sättest kui üldnormist tuleneva volituse kohaldamise. Samuti tuleb tähele panna, et täitmata saab jätta üksnes sellised punktides 1–4 nimetatud valdkondade näited, mis on sätestatud määruste, korralduste või otsustega, mitte seadusega.

Arvestades lõikes 1 antud volituse ulatust on lõikes 2 määratud kindlaks piirid, millest õigusnormi kohaldamata jätmisel ei või üle minna. Kaitsevägi ei või jätta kohaldamata seadusest tulenevaid kohustusi. Volitus on piiratud üksnes seaduse alusel ja täitmiseks antud määruste ja haldusaktidega, kuid formaalses seaduses sisalduvat õigusnormi ei või jätta järgimata. Kui määruses, korralduses, otsuses või käskkirjas on taasesitatud seaduse sätte tekst, siis ei saa seda normi jätta kohaldamata – Kaitsevägi peab volituse rakendamisel eelnevalt kontrollima, et määruses sisalduv säte ei ole seaduse teksti taasesitamine. Arvestada tuleb ka sellega, et volitus algupäraselt ei hõlma välislepingute ega Euroopa Liidu õigusakti otsekohalduva normi kohaldamata jätmist.

Ka siis, kui Kaitsevägi on volitatud jätma määruse, korralduse, otsuse või käskkirja normi järgimata, tuleb ülejäänud osas arvestada kehtivaid määruste ja korralduste norme niivõrd, kui see on riigikaitselise kriisiolukorra lahendamisel võimalik. Kaitsevägi peab võimaluse korral valima mitmest meetmest sellise, mille puhul on vaja kõige vähem eirata kehtivaid õigusnorme.

Lõike 3 kohaselt tuleb siis, kui Kaitsevägi kaldub kõrvale määruse, korralduse, otsuse või käskkirja normist, teavitada Vabariigi Valitsust. Vabariigi Valitsus võib nõuda, et Kaitsevägi täidaks määrust, korraldust, otsust või käskkirja, mille täitmisest kalduti kõrvale, kui on alust arvata, et määruse, korralduse, otsuse või käskkirja täitmine ei takista vahetult kriisiolukorra lahendamist. Tegemist on täiendava järelevalve meetmega, mis lisandub Vabariigi Valitsuse üldisele teenistusliku järelevalve pädevusele ning ei välista haldusjärelevalve ega ka kohtuliku järelevalve tegemist. Sättega ei anta ka Vabariigi Valitsusele ainupädevust hinnata Kaitseväe poolt normist kõrvale kaldumise õiguspärasust, vaid seda võib teha kohus või muu pädev organ enda menetluses sõltumatult. Näiteks võib isik esitada Kaitseväe vastu kahju hüvitamise nõude seoses kahjuga, mida Kaitsevägi põhjustas normi kohaldamata jätmise käigus kohaldatud meetmetega – kui Kaitsevägi kaldus normist kõrvale õiguspäraselt, siis välistab see tekitatud kahju õigusvastasuse, ning normist kõrvale kaldumise õiguspärasust hindab kohus asja lahendamisel.

Lõige 4. Erivolitus on antud Kaitseväe juhatajale: ta võib peatada lahingutegevuse, kehtestades või sõlmides relvarahu ja katkestades kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi. Vastava volituse võib Kaitseväe juhataja anda ka ülemale. Samasugune säte on ka kehtiva RiKSi § 18 lg 4 punktis 2. Võrreldes RiKSiga on eelnõus Kaitseväe juhataja volitusi õigusselguse huvides täpsustatud, ka termineid „vaherahu“ ja „relvarahu“. Esimene neist tähistab esialgset eelkõige poliitilist kokkulepet relvakonflikti lõpetamiseks, teine on eelkõige sõjaline otsus lahingutegevuse ajutiseks peatamiseks, nt langenute kogumise või sõjavangide vahetamise eesmärgil.

§ 35. Vabariigi Valitsuse pädevus finantssektori suhtes eriolukorras, erakorralises ja sõjaseisukorras

Finantssektori stabiilsus ja sujuv toimimine on valdkond, mille suhtes valitseb ühiskonnas kõrgendatud avalik huvi. Eelkõige pankade, kuid ka teiste finantssektori ettevõtjate (investeerimisühingud, kindlustusandjad, fondivalitsejad, makseasutused jt) tegevus on üks kõige tugevamate avalik-õiguslike piirangutega ettevõtluse valdkond. Finantssektori stabiilsuse ja usaldusväärsuse suurendamine ning finantskriisi lahendamine on vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) §-dele 3 ja 4 sõltumatu Finantsinspektsiooni eesmärk.

Siin aga tuleb arvestada, et Finantsinspektsiooni volitused on teatud ulatuses piiratud – eelkõige puudutab see pangandust, kus süsteemselt oluliste pankade (suurpankade) otsene järelevalve ja väikepankade osatine järelevalve on antud Euroopa Keskpanga pädevusse (vastavalt ELi määrusele nr 1024/2013). Teiseks on pankade kriisilahenduspädevus aga antud ELi kriisilahendusasutuse (Ühtse Kriisilahendusnõukogu) pädevusse (vastavalt ELi määrusele nr 806/2014).

Eeltoodud raamistikust tekkinud n-ö kolmikmandaat pankade järelevalve korralduses Finantsinspektsiooni, Euroopa Keskpanga ja ELi kriisilahendusasutuse vahel on tugevalt kujundanud ka käesoleva normi erilahendusi finantssektorit puudutavas. Paragrahvis on sätestatud olulise avaliku hüve kaitseks – finantsstabiilsuse kaitseks – ja sellel on legitiimne eesmärk. Paragrahvis 35 on sätestatud olulise avaliku hüve kaitseks ja sellel on legitiimne eesmärk. Oma olemuselt „ultima ratio“ e.“viimane õlekõrs“ meede, mida rakendatakse ainult äärmise vajaduse korral, kui tegemist on avalikule korrale ja julgeolekule täiesti atüüpilise ohuolukorraga, mida seadusandja ega täitevvõim ei ole suuteline tavaolukorras ette nägema. See aga ei tähenda, et riik ei peaks sellises olukorras täitma oma kaitsekohustust, mis tuleneb Põhiseaduse § 13. Kui Vabariigi Valitsusel on ulatusliku kriisi olukorras vajalik arvestada korraga mitmete vastandlike huvide ja paljude asjaolude arvesse võtmisega vältimatu, ning kuivõrd finantsstabiilsus on avaliku hüvena hädavajalik isikute muude põhiõiguste kaitsmiseks (vt. RK üldkogu 12.07.2012. otsus asjas 3-4-1-6-12, mitmed erinevad punktid) on § 35 toodu kooskõlas Põhiseadusega.

Paragrahv annab võimaluse Vabariigi Valitsusel tagada teatud meetmetega finantssektori stabiilsus, kui nt Euroopa Keskpanga suunised ja otsused viibivad. Tähele tuleb panna, et meetmed, mida Vabariigi Valitsus võib otsustada peavad olema antud olukorras sobivad, mõõdukad vajalikud ning aitama kaasa finantssektori stabiilsuse saavutamiseks. Pelgalt erikorra väljakuulutamine ei too kaasa õigust Vabariigi Valitsusele kõiki sättes nimetatud meetmeid rakendada. Kui on nt välja kuulutatud erakorraline seisukord, kuid see ei puuduta kuidagi finantssektori stabiilsust, siis ei ole Vabariigi Valitsusel tarvilik ega ka seaduslik eelnõus toodud meetmeid finantssektori osas kohaldada. Aga kui nt eriolukord või erakorraline seisukord mõjutab ulatuslikult elutähtsa teenuse – elektri – osutamist ning see mõjutab olulisel määral nt pankade tööd siis sellises olukorras võib olla vajalik sektori stabiilsuse säilitamiseks Vabariigi Valitsusel teatud meetmeid rakendada.

Vabariigi Valitsuse määrus on oluline õigustloov akt, mille kaudu tekivad eelnõu rakendumisel eriõigused ka Finantsinspektsioonil järelevalveliste meetmete rakendamiseks eesmärgil, nagu seda Vabariigi Valitsuse määrusega antud ulatus nõuab. Käesoleva paragrahvi lõige 1 näeb Vabariigi Valitsusele ette mandaadi sätestada eriolukorras, erakorralise või sõjaseisukorra korral, kui väljakuulutatud olukord seda nõuab ehk kui Euroopa Keskpanga või ELi kriisilahendusasutuse mandaadi täitmine on Eestis piiratud või võimatu ja/või finantssektoritele kehtiv õigus ja meetmed ei anna Finantsinspektsioonile väljakuulutatud olukorras reageerimiseks piisavalt paindlikkust, ise mitmeid järelevalve- ja kriisilahendusmeetmeid – seda lähtuvalt aga finantssektori stabiilsuse ja usaldusväärsuse (sarnaselt FISi §-ga 3) eesmärgist või lähtuvalt kriitiliste funktsioonide jätkuvusest (nt tagada, et ATMdest on võimalik välja võtta sularaha).

Viidatud eesmärkidest kantuna on Vabariigi Valitsusel õigus kindlaks tähtajaks selle määrusega FISi § 2 lõikes 2 nimetatud finantsjärelevalve subjekte (pangad jt) puudutavas kehtestada erikord ehk mitte igal juhtumil ei ole Vabariigi Valitsusel sellist õigust. Tegu peab olema erikorraga eelnõu tähenduses, mis puudutab muu hulgas finantssektorit, ehk olukorraga, kus selline puutumus on kas otse finantssektorile, seda väga oluliselt mõjutav või finantsjärelevalve subjektidele. Selline kitsendus on vajalik, kuna mitte iga kriisiolukord ega ka erikord ei pea ilmtingimata tooma kaasa vajadust muuta finantssektori tavapärast toimimist ja järelevalvemudelit. Arvestades seda, et tegemist on kõrgendatud avaliku huvi valdkonnaga (eelkõige, mis puudutab maksetehingute tegemist ja sularaha kättesaadavust), on põhjendatud, et finantssektori toimimise puhul antakse Vabariigi Valitsusele erikordades ultima ratio põhimõttel erandlikud volitused.

Vabariigi Valitsusel on vaid määrusega õigus sekkuda ehk tegu peab olema õigustloova aktiga, mida määrus Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lg 1 tähenduses ka on. Õigustloova akti olulisus on kõige vahetum pangandust puudutavas, kuna Euroopa Keskpangal ja ELi kriisilahendusasutusel on asjakohase ELi õiguse kohaselt ja ulatuses kohustus järgida riigisisest õigust. Selleks, et tagada Vabariigi Valitsuse käesolevast normist tuleneva õiguse parim kehtivus ka panganduses, on oluline õiguslik vorm määruse näol.

Oluline on osutada, et käesolevast normist tulenev õigus puudutab üksnes FISi § 2 lõikes 2 nimetatud isikute suhtes eriõiguste rakendamist, kuid nende mõju puudutab või võib puudutada ka laiemat avalikkust. Tegu peab olema finantsjärelevalve subjektidega (nt hoiu-laenuühistud ei ole finantsjärelevalve subjektid) ehk vastav õigus puudutab otseselt neid isikuid, kes on saanud Finantsinspektsioonilt või Euroopa Keskpangalt eriseaduses (FISi § 2 lõige 1) sätestatud korras tegevusõiguse. Tegevusloa saanud isikud kannab Finantsinspektsioon enda juures peetavasse avalikku registrisse, mis on kättesaadav turuosaliste registrist (https://www.fi.ee/et/supervised-entities).

Lõike 1 punktidest 1–7 tulenevad õigused on suuresti finantssektori eriseaduste põhiselt selgitatavad, mida paljudel juhtudel Finantsinspektsioon, Euroopa Keskpank või ELi kriisilahendusasutus rakendavad ka iga päev. Siinkohal tuleb rõhutada, et finantssektori toimimises ja selle järelevalves lähtutakse valdavalt riskipõhisest lähenemisest. Tegemist on paindlikkust vajava, väga dünaamilise valdkonnaga, sh kus on ka väga suured globaalsed mõjutused (kriis ühe riigi finantssektoris võib kergelt/kiiresti kanduda teistesse riikidesse). Õigusaktides kasutatakse seetõttu laialdaselt määratlemata õigusmõisteid ja järelevalvel on ulatuslik kaalutlusõigus ning vastavate printsiipide järgimise kohustus, sh otsuse põhjaliku põhjendamise kohustus. Riskide (nt operatsiooni riski, s.o risk saada kahju sisemiste protsesside, inimeste tegevuse ja süsteemide ebaadekvaatse toimimise või mittetoimimise või väliste sündmuste tagajärjel) suurenemisest johtuvalt on ka kehtivas õiguses sätestatud järelevalvele erinevaid võimalusi vastavate meetmete rakendamiseks, mh suurendada kapitalinõudeid (nt krediidiasutuste seaduse § 104 lg 4, § 1042 lg 1, § 1043 lg 1).

Finantsinspektsioon saab Vabariigi Valitsuse määruse rakendamiseks kasutada meetmeid, mis on sätestatud FISi § 2 lõigetes 1 ja 3 nimetatud seadustes või nendes viidatud õigusaktides.

Punkt 1 puudutab täpsemalt usaldatavusnõudeid ja muid sarnaseid normatiive, mida selgitatakse alljärgnevalt krediidiasutuste regulatsiooni näitel.

Usaldatavusnõuded (ingl prudential requirements) on avalik-õiguslike reeglite kogum, mille eesmärk on tagada, et finantsasutuse riskid on piisavalt kaetud kapitali- ja likviidsusreservidega. Usaldatavusnõuded piiravad riski võtmist suhtena kapitali- ja likviidsusesse.

Usaldatavusnõuete eesmärk on tagada finantsstabiilsus ning kaitsta investoreid ja hoiustajaid (vt näiteks ELi pankade kapitalinõuete määruse nr 575/2013 (edaspidi CRR) preambuli punkti 7), mille kohaselt vastav määrus peaks muu hulgas sisaldama krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid, mis on otseselt seotud pangandusturu ja finantsteenuste turu toimimisega ning mille eesmärk on tagada kõnealustel turgudel tegutsevate ettevõtjate finantsstabiilsus, samuti investorite ja hoiustajate kõrge kaitstuse tase. Määruse eesmärk on aidata otsustavalt kaasa siseturu tõrgeteta toimimisele ja (vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktika tõlgendustele) põhineb ELi toimimise lepingu artiklil 114.

CRRi kohaldatakse krediidiasutuste, finantsvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate, investeerimisühingute suhtes ja teatud ulatuses ka makseasutuste ja e-rahaasutuste suhtes koosmõjus riigisisese õigusega (s.o krediidiasutuste seaduse, väärtpaberituru seaduse ja makseasutuste ja e-raha asutuste seadusega).

Usaldatavusnõuded jagatakse n-ö sammasteks – Pillar 1 ja Pillar 2. Pillar 1 on universaalne nõue, mida arvutatakse ühtsete arvutamisreeglite alusel. Pillar 2 on subjekti individuaalne nõue, kus on suur roll järelevalve hinnangul.

2008. aasta kriisist ajendatud regulatsioonide suuremahulise reformi käigus on Pillar 1 usaldatavusnõuded kehtestatud ELis otsekohalduvate määrustega maksimumharmoneerimise põhimõttel. Maksimumharmoneerimise vajadust selgitavad nt CRRi preambuli punktid 8 ja 9 (vähemalt pankadel ja investeerimisühingutel).

Pillar 2 nõuete kehtestamise volitused on antud pädevatele asutustele direktiivis/seaduses.
Panganduses on olemas järgmised usaldatavusnõuded:
Pillar 1 (regulatiivne minimaalne kapitali tase):
Pillar 2
(konkreetse pangaspetsiifilise kapitali nõue, mis kohaldub täiendavalt katmaks nn alahinnatud riske või mida Pillar 1 ei kata või sellest kapitalist ei piisa):
CET, T esimese taseme kapitali ja kogu omavahendite suhtarvu miinimumtase: CRRi art 92 lg 1
Algkapitalinõue: CRRi art 93 lg 1
Finantsvõimenduse määra nõue: CRRi art 92 lg 1 ja art 429
Piirangud osalustele väljaspool finantssektorit: CRRi art 89
Kontsentratsiooni piirmäärad: CRRi art 395
Likviidsuskatte nõue: CRRi art 412 lg 1
Stabiilse rahastamise nõue: CRRi art 413 lg 1
Täiendavate omavahendite nõue: KASi 1042 lg 1
Täiendavate omavahendite suunis: KASi § 1043 lg 1
Täiendav likviidsusnõue: KASi § 104 lg 4


Omaette usaldatavusnõuete grupi moodustavad makrofinantsjärelevalve nõuded:
Kombineeritud puhver: KASi § 8644 lg 1
Muud täiendavad makrofinantsjärelevalve meetmed KASi § 854 ja CRRi art 458 lg 2, mis annavad võimaluse:
• Kehtestada miinimumriskikaalud kinnisvaralaenudele
• Kehtestada miinimumkahjumäärad
• Muuta CET1, Tier1 ja TR suhtarvude miinimumtaset
• Muuta riskikontsentratsioonide limiite
• Muuta finantsvõimendusmäära suhtarvu miinimumi
• Muuta kapitalisäilitamise puhvri taset
• Kehtestada erireegleid pankadevaheliste nõuete käsitlusele

Punkt 2 annab lihtsustatult õiguse otsustada, kuidas pank või mõni subjekt investeerida võib. Mh võib kohustada vastavat subjekti ostma riigivõlakirju, rahaturuinstrumente või andma riigile laenu.

Siiski ei saa seda õigust rakendada finantsjärelevalve subjektile kohalduvate usaldatavusnormatiivide, kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõude ja muude taoliste nõuete täitmiseks vajalike investeeringute tegemise kohta, kuna seal annab väga täpse raamistiku ette ELi õigus.

Kõlblike kohustuste minimaalne tase on lihtsustatult nõue, mille eesmärk on tagada, et pankadel oleks piisavalt vahendeid kahjude katmiseks (omavahendid) ning vajaduse korral omavahendite taseme taastamiseks ja turu usalduse säilitamiseks (kõlblikud kohustused). Vastava regulatsiooni eesmärk on tagada, et pankadel, kes on liiga suured, et põruda ja pankrotti minna (ingl to big to fail) oleks piisavalt vahendeid, et tagada panga pakutavate turule kriitiliste funktsioonide täitmise jätkumine ning et neid panku ei peaks päästma avalike (maksumaksjate) vahendite arvelt. Need nõuded tulenevad finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusest.

Punkti 3 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus kehtestada tingimused raamatupidamist puudutava kohta ning järelevalveliste aruannete koostamisele, esitamisele ning aruannete avalikustamisele. Üks eesmärke on muu hulgas vähendada kriisiolukorras finantssektori halduskoormust ja leevendada väga mahukate aruannete edastamisega seotud IT-süsteemide koormust. Teisalt aga võib tekkida vajadus teistsuguse informatsiooni korjeks, kui seda tehti tavapärastes oludes.

Punkti 4 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus määrusega keelata osaliselt või täielikult kasumist väljamaksete tegemine või kehtestada muid tingimusi finantsjärelevalve subjektis olulise osaluse omajatele. Määrus antakse finantsjärelevalve subjekti rahavoogude optimaalse juhtimise ja jätkusuutlikkuse tagamise eesmärgil. Siinkohal tuleb osutada, et kehtiva õiguse kohaselt saab finantssektori ettevõtja omanikuks (olulist osalust omavaks aktsionäriks või osanikuks) olla vaid isik, kelle finantsseisund on piisavalt tugev ja jätkusuutlik, et tagada ettevõtja korrapärane ja usaldusväärne tegevus. Sarnaselt soovitasid COVID-19 pandeemia põhjustatud majandus- ja finantsmõjude leevendamiseks Euroopa Keskpank, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja enamik liikmesriikide järelevalveasutusi tungivalt, et pangad hoiduksid dividendide jaotamisest või aktsiate tagasiostmisest ning rakendaksid muutuvtasude suhtes konservatiivset lähenemisviisi.

Punkti 5 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus määrusega keelata teatud tehingute või toimingute tegemine või seada neile muid piiranguid, mille kohta täpsemad tingimused on sätestatud vaadeldava paragrahvi lõikes 2. Määrus antakse finantsjärelevalve subjekti rahavoogude ja muude ressursside optimaalse juhtimise eesmärgil, tingimusel, et see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks ja ühiskonna toimimise tagamiseks. Näiteks võidakse piirata tehingute tegemise kellaaegu või teatud liiki teenuse osutamist (nt investeerimisteenused, valuutavahetus vms).

Punkti 6 kohaselt saab kriisiolukorras peatada korraliste osamaksete tegemise Tagatisfondi. Tagatisfondi peamine ülesanne on eelkõige mõne panga maksejõuetuse korral hoiustajatele võimalikult kiire hüvitiste väljamaksmine ja selle tarvis kogutakse Tagatisfondi n-ö eelnevalt vahendeid pankade käest. Praegusel juhul aga võidakse Vabariigi Valitsuse määrusega edasi lükata just pankade rahalise kohustuse täitmine eesmärgiga säilitada finantssektori stabiilsus ja usaldusväärsus või kriitiliste funktsioonide jätkuvus, s.o parandada krediidiasutuste likviidsust.

Punkti 7 kohaselt saab Vabariigi Valitsus näha ette nõudeid, mis puudutavad neid olukordi, kui mõni finantsjärelevalve subjekt või subjektid (eelkõige pangad ja kindlustusandjad) võivad muutuda maksejõuetuks või on n-ö märgid õhus, et nii võib minna. Moratoorium või erirežiim võimaldab sisuliselt ajutiselt peatada panga või kindlustusandja tegevuse.

Lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse poolt kohaldatavatest meetmetest viivitamata teavitada Riigikogu. Riigikogul on ülesanne kohaldatavad meetmed heaks kiita esimesel võimalusel või tunnistada need kehtetuks.

Lõige 3 täpsustab, milliseid konkreetseid tehinguid või toiminguid saab Vabariigi Valitsus keelata või piirata oma määrusega. Tegu on küll lahtise nimekirjaga, tingituna lõike 2 punktist 8, kuid siinjuures on oluline, et nimetatud tingimuse rakendamisele on seatud täiendavad eeldused. Esmalt on oluline, et eespool loetletud tingimustest ei ole kasu justnimelt arvestades konkreetset kriisiolukorda, olukord peab puudutama finantssektorit ning tagama ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 käsitletud eesmärkide järgimise. Nendele nõuetele vastamise korral on õigus rakendada ka loetelust väljaspool olevaid muid tingimusi.

Lõige 4 annab õiguse Tagatisfondi seaduses reguleeritud hüvitusjuhtumite korral sätestada vajaduse korral seadusest erinevad tähtajad nii hüvitiste väljamaksmisele kui ka täpsustada hüvitamise ja toetamise tingimusi (üldjuhul peab hüvitiste väljamaksmine olema lõpule viidud seitsme tööpäeva jooksul hoiuste peatamise päevast alates). Ka siinjuures on oluline lisakriteerium, et vaja on arvestada konkreetse kriisiolukorraga, mh, et valitud meede oleks seejuures asjakohane ja vajalik.

Lõige 5 sätestab, et eelduslikult kehtestab Vabariigi Valitsus määruse Finantsinspektsiooni ja Eesti Panga arvamust ära kuulates. Selle tingib finantssektori ja seotud õigusraamistiku spetsiifilisus, kus Finantsinspektsioon ja Eesti Pank peavad vajaduse korral suutma aidata Vabariigi Valitsusel, lähtuvalt Vabariigi Valitsuse eesmärgist määruse kehtestamisel, määrust sõnastada.

Täiendavalt on seatud Vabariigi Valitsuse vastavale määrusele tähtaeg, mis on kuni kolm kuud. Viidatu kinnitab seatud meetme lühiajalisust ja ajutisust, mis on kandev kontseptsioon sellesisulisele määrusele. Küll aga saab Vabariigi Valitsus määruse kehtivust pikendada iga kord kolme kuu võrra, kui selle tingib konkreetne kriisiolukord, võttes arvesse kriisiolukorda ning meetme(te) asjakohasust ja vajalikkust.

Lõiked 6 ja 7 käsitlevad olukordi, mis seonduvad Euroopa Keskpanga ja ELi kriisilahendusasutuse mandaatidega tulenevalt ELi õigusest. Kõikidel neil juhtudel, kus ELi õigus (eelkõige määrus 1024/2013 ja määrus 806/2014) annab ainumandaadi nimetatud asutustele ja Vabariigi Valitsuse planeeritav määrus käesoleva seaduse alusel teeb otsuse vastavate asutuste asemel, rakendub käesolevas seaduses sätestatud erikord. Nimelt on Vabariigi Valitsusel vastavasisulise määruse kehtestamine lubatud kahel üksteisest sõltumatul juhul:
(i) Euroopa Keskpank või ELi kriisilahendusasutus faktiliselt ei tegutse või
(ii) nimetatud asutused ei saa kas tekkinud kriisiolukorra tõttu või muul põhjusel oma ülesandeid täita ega pädevust Eestis teostada.

Tekkinud peab olema selline olukord, kus esimesel juhul Euroopa Keskpank või ELi kriisilahendusasutus faktiliselt ei toimi. Selleks võib mh olla olukord, kus vastavad asutused ei tee vajalikke otsuseid ja/või ei ole olukorrale vastavas nõutavas aktiivses järelevalve rollis Eesti finantssektorit või nende poolt otse järelevalvatavaid subjekte puudutavas. Teisel juhtumil peab olema tekkinud olukord, kus nimetatud asutused ei saa oma ülesandeid Eestis täita. Viidatud olukorrad võivad seisneda nt tehnilistes probleemides (nt tõrked IT-valdkonnas) või olukorras, mille tõttu nad ei saa oma pädevust Eestis teostada (mh katab eeltoodu ka sellised olukorrad, kui otsuseid ei ole võimalik kätte toimetada, ei ole võimalik täita jne). Täiendavalt selgitab lõige 6, et ka oludes, kui Vabariigi Valitsus on küsinud nimetatud asutustelt planeeritava määruse kohta arvamust ja nad seda Vabariigi Valitsuse palutud ajaks ei ole edastanud, on Vabariigi Valitsusel õigus määrus kehtestada.

Lõige 8 annab Finantsinspektsioonile ainumandaadi rakendada Vabariigi Valitsuse määrust. Nimetatu tähendab määruse täitmisele suunamist kõikide Finantsinspektsioonil olevate õigustega, mh määruse täitmise kontrolli. Viidatud õigused tulevad FISst ja FISi § 2 lõikes 2 nimetatud eriseadustest (sh väga paljudes ELi õigusaktidest ja asjakohastest juhendmaterjalidest). Lõige 7 annab Finantsinspektsioonile õiguse valida õiguslikult korrektne lahendus ka olukorras, kui Vabariigi Valitsuse määrus ja seal sätestatu konkureerib samas asjas tehtud Euroopa Keskpanga või ELi kriisilahendusasutuse otsusega. Finantsinspektsioon saab sundida täitmisele ja kohustada järgima vaid kehtivaid ja seadusega (mh ELi õigusega) kooskõlas olevaid Vabariigi Valitsuse määrusi.

§ 36. Vabariigi Valitsuse pädevus erakorralise ja sõjaseisukorra ajal

Paragrahv 36 sätestab Vabariigi Valitsuse juhtimisvolitused erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. Vabariigi Valitsus on kollegiaalne organ, kes peamiselt suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust. Valitsuse liikmeteks on peaminister ja ministrid ning neil on hääleõigus otsuste tegemisel. Seega valitsus peab otsuseid tegema kollegiaalselt.

Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal on Vabariigi Valitsusel volitused, mis võimaldavad sekkuda asutuste ja isikute enesekorraldusõigusesse. Seepärast nähakse need volitused ette üksnes erakorralise ja sõjaseisukorra ajal, kus need on põhjendatud ja vajalikud ehk proportsionaalsed seatud eesmärgiga. Seega võib Vabariigi Valitsus erakorralise ja sõjaseisukorra ajal:
1) otsustada peatada osaliselt või täielikult Vabariigi Valitsuse, ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse täitmise või kehtivuse, kui see takistab vahetult kriisiolukorra lahendamist;
2) otsustada tunnistada osaliselt või täielikult kehtetuks kriisiolukorras antud ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse, kui see takistab vahetult kriisiolukorra lahendamist.

Oma olemuselt on tegemist kiiret sekkumist vajavate volitustega, kus peamiselt ei ole tegemist tavapärase alluvussuhtega. Samas on kriisiolukorra lahendamine selline riigielu küsimus, kus see võib osutuda hädavajalikuks.

Vastavad volitused on valitsusel ka kehtiva RiKSi § 18 lg 1 punkti 4 alusel.

Vabariigi Valitsusel on valitsuse, ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse täitmise või kehtivuse peatamisel kaalutlusõigus. Valitsus saab lähtuvalt asjaoludest otsustada määruse täielikult või üksnes osaliselt peatamise. Määruse saab osaliselt või täielikult peatada kuni erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemiseni. Määruse kehtivuse või täitmise peatamise korral ei tulene määrusest õigusi ega kohustusi. Pärast erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõppemist jätkub määruse täitmine ja selle kehtivus.

Vabariigi Valitsus võib otsustada tunnistada kriisiolukorras antud ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse täielikult kehtetuks või üksnes mõne sätte (osaline kehtetus). Määrusel ja selle sätetel on toime seni, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud. Kehtetuks tunnistatud määrusel või selle sättel ei ole õigusjõudu ka pärast erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõppemist. Vältimaks võimalikku õiguskorras tekkivat vaakumit pärast erikorra lõppemist, on valitsusele antud volitus tunnistada kehtetuks üksnes neid määrusi, mis on antud kriisiolukorras.

Lõige 2. Sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus lisaks eeltoodule kehtestada ja sõlmida vaherahu või sõlmida rahulepingu ning esitada selle Riigikogule ratifitseerimiseks ning anda Kaitseväele korralduse peatada lahingutegevus, kehtestades või sõlmides relvarahu, või katkestada kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi. Seejuures tähistab väljend „peatada lahingutegevus“ relvarahu loogilist järeldust, mitte relvarahu järgimisest eraldiseisvat korraldust Kaitseväele lahingutegevuse peatamiseks. Vastavad volitused on valitsusel ka kehtiva RiKSi § 18 lg 1 punktide 2 ja 3 alusel.

§ 37. Ülesande täitmata jätmine

Erakorralises ja sõjaseisukorras ning mobilisatsioonis on oluline, et kogu riigi pingutus läheks olukorra lahendamisele. Seetõttu on vajalik nö tõmmata kokku ja jätta täitmata mõned sellised ülesanded, mis tavatingimustes on olulised, kuid kriisi situatsioonis ei ole mõistlik nende ülesannete täitmisesse ressurssi panna. Kuna nii erakorraline seisukord, sõjaseisukord kui ka mobilisatsioon on Riigikogu poolt otsustatavad, siis on eesmärgipärane näha ette ka antud eelnõus, et nimetatud Riigikogu poolt otsustatavates olukordades võib samuti Riigikogu poolt vastuvõetud seadustes jätta täitmata need ülesanded, mis ei ole määratud kriisiülesanneteks. Kriisiülesanded määravad ära, kuhu tuleb kriisi ajal ressurss suunata, need on kriisi lahendamiseks prioriteetsed ülesanded. Kuna erakorralises seisukorras, sõjaseisukorras ning mobilisatsioonis tuleb asutustel ja juriidilistel isikutel neile seadusega pandud ülesandeid täita minimaalse koosseisuga, siis ei ole realistlik, et asutused suudaksid täita kõiki neile rahuajal pandud ülesandeid, kuid nagu lõige 2 näeb ette, siis kriisiülesannete (nii püsivate kui ühekordsete) täitmine on selles olukorras prioriteet.

Lõige 3 annab võimaluse Vabariigi Valitsusel otsustada juhul kui asutuse ülesannete vähendamisega on mindud liiga kaugele, et mingit antud hetkel olulist teenust siiski otsustatakse. Või kui asutus on liiga kergekäeliselt otsustanud, et ta seadusega pandud ülesandeid enam ei täida.

§ 38. Teavitamine ja vaidluste lahendamine kriisiolukorras

Paragrahv 38 sätestab teavitamise ja vaidluste lahendamise korralduse kriisiolukorra lahendamise ajal.

Ministri ja peaministri poolt samal ajal vastukäivate korralduste andmise vältimiseks on eelnõu lõikes 1 sätestatud, et ministril tuleb viivitamata teavitada kriisiolukorra juhti ja ka teisi kriisi lahendamisel olulisi osapooli mistahes kavatsustest ja meetmetest oma valitsemisalas, mis võivad mõjutada kriisiolukorra juhi korraldusi või kriisiolukorra lahendamise ühtsust. Seeläbi on tagatud kriisiolukorra lahendamise ühtne infoväli ning selle põhjal saab teha uusi juhtimisotsuseid, kui see peaks osutuma vajalikuks.

Lõike 2 järgi lahendatakse eri valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste, kohaliku omavalitsuse üksuste riiklike ülesannete osas või muude avaliku võimu kandjate vahel tekkivad avaliku halduse ülesannete jaotuse ja täitmisega seotud vaidlused asutusevahelises koostöös, ministrite vahel või kriisiolukorra juhi poolt. Oluline on lahendada vaidlused ära võimalikul madalal tasemel, kus nad tekivad. Nt kui on riigikaitselises kriisiolukorras antud KOVile konkureerivad korraldused nii Kaitseväe kui KAPO poolt, siis on mõistlik regioonis operatsiooni juhtivate isikute poolt vaidlus lahendada – kelle korraldust antus olukorras on mõislikum ja vajalikum KOVi poolt esmajärjekorras täita. Tähele tuleb panna ka seda, et kui näiteks KOVile on antud samal ajal korraldus nii tsiviilkriisi lahendamiseks (nt Päästeamet) kui riigikaitselise kriisi lahendamiseks (nt Kaitsevägi), siis tuleb KOVil täita esmajärjekorras Kaitseväe antud korraldus. Vt ka eelnõu § 3 lõikes 4 ja § 40 lg 8.

Kui töötasandil ei suudeta konsensust saavutada ja kokku leppida, siis toimub vaidluste lahendamine tavapärasel moe: asutuse juhtide poolt või siis ka ministrite poolt. Kriisiolukorras võib ette tulla vajadust kiiremini olukordi lahendada, kui need on põhimõttelised vaidlused, mida ei õnnetus töökorras lahendada, siis on võimlik küsimused eskaleerida peaministri kui kriisiolukorra juhi tasemele. Seega on eelnõus jäetud otsustusvabadus, millisel tasemel probleeme lahendada, see oleneb probleemi olemusest ja osapooltest.

Haldusekandjatel on enesekorraldusõigus, st võim asutuste ja üksuste moodustamise üle, võim protsesside üle, võim ressursside üle. Haldusekandja enesekorraldusõigusesse on üldjuhul keelatud sekkuda. Haldusülesannete täitmise kontroll toimub kas teenistusliku (VVSi §-d 93–101) või haldusjärelevalve käigus (VVSi §-d 751–753). Sättega on loodud sõnaselgelt erikord VVSi § 101 lõikes 3 sätestatust, mille kohaselt erinevatesse valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste õiguslikud vaidlused lahendavad asjaomased ministrid, ning kui kokkulepet ei saavutata, lahendab vaidluse Vabariigi Valitsus. Vaidluste lahendamine valitsuse tasandil oleks kriisiolukorras liiga aeganõudev ning üksikute ülesannete täitmise või pädevusvaidluste lahendamine koormaks valitsust üleliia, võttes arvesse kriisiolukorra faktilist tõsidust. Kohaliku omavalitsuse üksused ja muud avaliku võimu kandjad, kes saavad korraldusi kriisiolukorra juhilt või kriisiolukorda lahendavalt asutuselt neile pandud riigi haldusülesannete täitmiseks, muutuvad osaks riigi haldusorganisatsioonist.


6. jagu
Korralduste andmine


§ 39. Kriisolukorra juhi pädevus kriisiolukorras

Paragrahv 39 sätestab kriisiolukorra juhi juhtimisvolitused kriisiolukorras. Eelnõu kohaselt on kriisiolukorra juht peaminister. Kriisiolukorra juhi ülesanne on tagada Vabariigi Valitsuse tegevuse ühtsus ja koordineeritus kriisiolukorra lahendamisel (vt ka eelnõu § 31 selgitus). Praktikas peetakse peaministri oluliseks ülesandeks hoida valitsust koos ja tagada tema töövõime. Seega võib öelda, et peaminister on nii valitsuse juht, moodustaja kui hoidja35. Sisuliselt on see ka tavapäraselt peaministri ülesanne ning kriisiolukorra lahendamisel on sellel veel eriti oluline tähendus, et valitsus oleks sellel olulisel hetkel ühtne, et valitsuse töövõime ei oleks kriisiolukorra lahendamisel kuidagi häiritud.

Eelnõu lõige 1 sätestab, et kriisiolukorras võib kriisiolukorra juht anda ministrile korraldusi kriisiolukorra lahendamiseks tema vastutusvaldkonnas. Tavapäraselt peaminister kui kriisiolukorra juht ei anna ministrile korraldusi, vaid ta annab suuniseid. PSi § 94 kohaselt juhib minister ministeeriumi ja korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Minister ei ole oma tegevuses täiesti iseseisev. Ministeerium on valitsusasutus ning allub valitsuse suunamisele ja koordineerimisele. Valitsuse liikmena peab minister arvestama, et valitsuse tegevust juhib peaminister. Minister vastutab oma tegevuse eest peaministri, valitsuse ja Riigikogu ees.36

Tavaolukorras juhib peaminister valitsuse tegevust poliitika kujundamisel ja elluviimisel. Tema ülesanne on kindlustada, et valitsuse poliitika on kindlaks määratud ja ellu viidud. Valitsuse poliitika peamiste seisukohtade määramise pädevus kuulub tavaolukorras Vabariigi Valitsusele kui kollegiaalorganile. Peaministril puudub tavaolukorras õigus anda ministritele korraldusi küsimustes, milles valitsus ei ole seisukohta kujundanud või otsust teinud.37

Sarnaselt kehtiva RiKSiga antakse ka eelnõu kohaselt peaministrile kui kriisiolukorra juhile õigus anda ministrile siduvaid korraldusi. Ministril tuleb korraldus täita oma valitsemisalas iseseisvalt ning omal vastutusel. Kahtluse korral tuleb ministril küsida kriisiolukorra juhi seisukohta. Kriisiolukorra juhil on õigus ja kohustus kontrollida nimetatud korralduste täitmist. Peaministri korralduste andmise volitus on seotud peaministri pädevusega koordineerida kriisiolukorra lahendamist ja tagada valitsuse tegevuse ühtsus.

Tegu on pigem ad hoc kiirete probleemide lahendamise tööriistaga, mitte süsteemsete probleemide lahendamise võimalusega, viimasel juhul tuleb minister valitsuses välja vahetada. Kriisis on mõeldamatu, et kui üksikküsimuses valitsuse sees ei toimi koostöö, siis asub peaminister esimese asjana ministrit välja vahetama. Siis vaja leida uus minister ja anda talle aeg sisseelamiseks jms. Kriisis on oluline üksikotsus kohe ära teha ja kui ilmneb, et süsteemne probleem, siis rakendub PS § 90 ja 97 lg 5.

Lõike 2 kohaselt on peaministrile kui kriisiolukorra juhile antud volitus anda §-s 40 sätestatud korraldusi kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele või asutuse asemel, kui kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus seda ise ei tee või ei tee õigel ajal ja need on vältimatult vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks. Et tagada korralduse praktikas realiseerumine, tuleks seda teha lahendamise eest vastutava asutusega koostöös. Nimetatud juhul tagab korralduse täideviimise kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus, rakendades vajaduse korral kõnesolevas seaduses sätestatud volitusi. Ehkki kriisiolukorra juht saab anda vahetult korraldusi, siis selle vahetu täitmine volitatakse kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele.

Nimetatud säte ei anna peaministrile pädevust teha kriisiolukorra lahendamise eest vastutava asutuse üle teenistuslikku järelevalvet (nt otse PPA või Kaitseväe üle). Kriisiolukorra lahendamise eest vastutaval asutusel tuleb lähtuda peaministri korraldustest, kuid järelevalve korralduste täitmise üle toimub tavapärases korras. Näiteks kui kriisiolukorda lahendavaks asutuseks on PPA, kes võib saada korraldusi siseministrilt, siis kriisiolukorra lahendamise juhtimisel võib PPA saada korraldusi ka peaministrilt. Peaministri korraldused on ülimuslikud siseministri korralduste ees. See tagab ka vastavalt demokraatia põhimõttele selguse küsimuses, millisel Vabariigi Valitsuse liikmel lasub vastutus parlamendi ees. Seejuures kontrollib kriisiolukorra lahendamise eest vastutava asutuse tegevuse õiguspärasust ja otstarbekust ehk teeb tema üle teenistuslikku järelevalvet siseminister.

Haldusülesande täitmist saab pidada õiguspäraseks, kui seda on teinud pädev haldusorgan täitmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalselt, kaalutlusvigadeta ja kooskõlas menetlusnormidega ning selle kohta koostatud dokument vastab vorminõuetele.

Haldusülesande täitmist saab pidada aga otstarbekaks, kui see on eesmärgipärane. Haldusülesande täitmine on eesmärgipärane eelkõige, kui see vastab järgmistele tingimustele: 1) on kooskõlas Vabariigi Valitsuse või ministeeriumi elluviidava poliitikaga; 2) on kooskõlas haldusekandja arengukava, täitmisplaani, eelarvestrateegia ja eelarvega; 3) on säästlik, tõhus ja mõjus seaduse või selle alusel määratud eesmärgi suhtes; 4) on kooskõlas avalike huvidega. Teenistusliku järelevalve pädevuse ministrile jätmine võimaldab korralduste täitmise kontrollimisega tegeleda sisulisemalt ning hinnata vahetumalt ülesannete täitmise eesmärgipärasust, proportsionaalsust jne.

Lõikes 3 on sätestatud piirang, et peaministri korraldused kriisiolukorra juhtimisel ei tohi minna vastuollu käesolevas eelnõus finantssektorile sätestatuga, kuna Vabariigi Valitsuse sekkumise ulatuse ja raamid finantssektori suhtes sätestab ammendavalt eelnõu § 35.

Lõiked 4 ja 5. Sätestatakse püsiva kriisiülesande täitmisega seonduv. Püsivat kriisiülesannet tuleb täitma asuda kriisiolukorra juhi või tema volitatud haldusorgani (nt Riigikantselei) korraldusel, kui seaduses või Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis ei ole sätestatud teisiti.

Kriisiolukorra juht saab otsustada:
1) milliseid ülesandeid täidetakse – seejuures võib määrata ka tingimused, mille saabumisel peab ülesannet täitma asuma (nt sõjalise rünnaku korral);
2) kuidas seda tehakse – kuna volitusnorm on sõnastatud laialt („kuidas ülesannet täidetakse“), võib valitsus või tema volitatud haldusorgan otsustada väga erinevate asjaolude üle, mida peab ülesande täitmisel arvestama.

Kriisiolukorra juhil tuleb kriisiolukorra otsuse järel eraldi anda korraldus neile isikutele ja asutustele, kes peavad asuma püsivaid kriisiülesandeid täitma, ning täpsustada, millises korras seda teha tuleb, kui täitmise tingimused ei ole varem juba määratud.

Kriisiolukorra juhi (või tema volitatud haldusorgani) pädevuses on kehtestada (kui seda pole varem kindlaks määratud) püsiva kriisiülesande täitmise maht, viis või selle täitmisele asumine, või kui nende täitmine ei ole varem kindlaksmääratud korra järgi vajalik. Nt on varasemalt kokku lepitud, et asutus X tagab teatud hulga ressurssi asutusele Y, kuid kriisiolukorras selgub, et sellist mahtu ei ole vaja tagada. Säte on sarnane nt HOS § 33 lõikele 1.

See, mis ulatuses ja viisil peab kriisiülesannet täitma ja millal seda täitma peab asuma, sõltub konkreetsest olukorrast ja riigi eesmärkidest kriisiolukorras. See tähendab, et kuigi eelnevalt võib olla määratud, et üks või teine isik või asutus peab täitma mingit ülesannet, ei pruugi seda tegelikus kriisiolukorras vaja olla või see võib lausa takistada kriisi lahendamist (näiteks on ülesande täitmiseks kasutatavat ressurssi vaja hoopis muu, olulisema ülesande täitmiseks). Seetõttu peab säilima paindlik lähenemine, nii et ka püsivate kriisiülesannete puhul on võimalik otsustada, et neid ei pea täitma või peab ülesandeid täitma väiksemas või suuremas mahus, kui on määratud. Kui näiteks Kliimaministeeriumile on antud kriisiülesandeks kohustus tagada Kaitseväele pidev ajakohane ülevaade ilmaoludest, siis peab Kliimaministeerium seda kriisiolukorra otsuse järel tegema hakkama. Samas ei pruugi Kaitseväel olukorras, kus sõjategevust veel ei toimu, olla vajadust selle teabe järele. Kriisiülesannete täitmise vähendamine ja peatamine aitab kasutada ressursse tõhusalt ja sellises ulatuses, mida on vaja prioriteetsete ülesannete täitmiseks.

Kriisiolukorra juht võib volitada haldusorganit tema eest otsustama kriisiülesannete täitmise aja, vähendamise ja peatamise. Näiteks võib peaminister anda vastavad volitused kriisiolukorda lahendavale asutusele või ka nt Riigikantseleile.

Kokkuvõtvalt on kriisiolukorra juhi ehk peaministri otsused kriisiolukorras järgmised:

1. ühekordse kriisiülesande andmine
2. eri valitsemisaladesse kuuluvate vaidluste lahendamine
3. ministrile otse korralduste andmine
4. kriisiolukorda lahendavale asutusele korralduse andmine, kui asutus ei tee või ei tee õigel ajal
5. otsustada püsiva kriisiülesande täitmisele asumine ja selle maht, kui seda pole varem määratud.

Võrdluseks Vabariigi Valitsuse otsused:

1. Kriisiolukorra otsus
2. Kriisiolukorra eesmärk
3. Määrab lahendamise eest vastutava asutuse, kui seda pole VV kriisiplaanis kirjas
4. Kui Kaitsevägi jätab täitmata määrused, korraldused, otsused – VVd tuleb teavitada, ja VV võib nõuda, et siiski täidetakse
5. Asutused võivad erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras jätta täitmata neile seadusega pandud ülesanded (v.a kriisiülesanded) – sellest tuleb teavitada VVd ning VVl õigus nõuda, et siiski täidetaks
6. Peatada osaliselt või täielikult Vabariigi Valitsuse, ministri, valla- ja linnavolikogu või valla- ja linnavalitsuse määruse täitmise või kehtivuse, kui see takistab vahetult kriisiolukorra lahendamist
7. Tunnistada osaliselt või täielikult kehtetuks kriisiolukorras antud ministri, valla- ja linnavolikogu või valla- ja linnavalitsuse määruse, kui see takistab vahetult kriisiolukorra lahendamist.
8. Sõjaseisukorra ajal võib kehtestada ja sõlmida vaherahu või sõlmida rahulepingu ning esitada selle Riigikogule ratifitseerimiseks
9. Anda Kaitseväele korralduse peatada lahingutegevus, kehtestades või sõlmides lahinguväljal relvarahu, või katkestada kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi.
10. Finantssektori otsused
11. Meetmed: otsustab kas ise või volitab teist asutust: sideteenuste piiramine, liikumispiirangud, avalike ürituste piirangud, Eestist lahkumise piiramine, ühingute tegevuse lõpetamine, majandustegevuse piiramine, streikide keelamine. Meediateenuste piiramine, sidevahendite kasutamise piiramine, sõnumisaladuse piiramine, valdusesse sisenemine.
12. Ulatusliku evakuatsiooni otsus
13. Tegevusvaru kasutuselevõtt
14. Korralduse alustada osalemist ning lõpetada üksuste osalemine kollektiivse enesekaitse operatsioonil
15. Otsustab Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmise, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised.

§ 40. Kriisiolukorras korralduste andmine

Iga olukorra lahendamisel on oluline toimiv koostöö, samas aga peab olema olukorda vahetult lahendavatel asutustel võimalik ka erimeelsuste korral kiiresti sekkuda ja olukord lahendada. Kõikide erimeelsuste lahendamine Vabariigi Valitsuse või kriisiolukorra juhi tasemel ei taga kiiret olukorra lahendamist ja ohu tõrjumist, samuti ei tohi liigselt koormata riigi keskset juhtimist. Eeltingimused on, et selleks tavapäraselt õigustatud organ (nt vahetu juht) seda ise ei tee või ei tee õigel ajal ning tavapärased vaidluste lahendamise mehhanismid ei tööta või on liiga aeganõudvad (nt asutuse juhtide, ministeeriumite kaudu). Kergekäeliselt teise asutuse töösse ei tohi sekkuda.

Korralduste andmine on võimalus täpsustada kas siis juba varem kokkulepitud ülesannet (nt püsivat kriisiülesannet) või lahendada olukorra lahendamisel tekkinud probleeme ad hoc. Korralduste andmisega ei sekkuta teise asutuse, juriidilise isiku, sealhulgas KOVi juhi pädevusse oma asutuse osas, nimetatud juhil on kõik õigused oma asutust või organisatsiooni juhtida, korralduse andja ei saa astuda tema asemele asutuse juhina. Nt kui Kaitsevägi soovib anda korraldust Päästeametile, siis see saab olla üksnes konkreetse operatsiooni elluviimiseks ja selle raames olev täpsustav ülesanne, korraldus. Kaitseväe juhatajal ei ole õigust seada Päästeameti juhi eest tema asutuse ülesannete täitmise osas prioriteete, öelda, mis ülesandeid Päästeamet täidab või ei täida. Või näiteks kui KOVile antakse korraldus, siis see ei saa olla KOVile uue ülesande panemine (selleks tuleb panna ühekordne kriisiülesanne), vaid olemasoleva ülesande täpsustamine või teisiti tegemine. Näiteks on KOVi ülesanne kohalike teede korrashoiu tagamine, KOVile võib anda korralduse talvel lahti ajada Kaitseväe üksuste liikumiseks vajalikud teed esmajärjekorras. Tegu ei ole KOVile olemuslikult uue ülesanne andmisega, vaid olemasoleva ülesande täitmise täpsustamisega, prioriteetide seadmisega. Kui kasutada militaartermineid, siis korralduste andmisega ei teki täielikku käsuõigust teise asutuse üle, vaid see piirdub üksnes operatsiooniliste korralduste andmisega. Kehtivas õiguses on haldusesiseste korralduse andmine kriisajal võimalik nt HOS § 14 lõike 41 alusel, mille kohaselt võib hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus hädaolukorra lahendamiseks anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku võimu kandjale korraldusi. Samuti näeb sarnase võimaluse ette RiKS § 9 lõige 5, mille kohaselt võivad Kaitseväe juhataja ja siseminister anda sõjaseisukorra ajal korraldusi valla- ja linnavalitsuse liikmele, riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhile, ametnikule ja töötajale. Sarnaselt eelnõu regulatsiooniga võib ka RiKS alusel anda sõjaseisukorras korraldusi üksnes juhul, kui need on vältimatult vajalikud vastavalt riigi sisejulgeoleku korraldamiseks või riigi sõjaliseks kaitseks. Seda eelnõu § 4 lõike 3 põhimõttest lähtudes: „Tsiviilkriisiks valmistub ja seda lahendab ning riigikaitset tagab iga asutus ja isik oma pädevuse kohaselt lähimuse põhimõtet arvestades võimalikult madalal tasandil“ (nn lähimuse ja ülesannete jäävuse põhimõte).

Paragrahviga 40 säilitatakse kehtivas HOSi § 14 lõikes 41 lahendavatele asutustele ettenähtud õigus anda nende juhitava olukorra lahendamiseks korraldusi, kui asutustevaheline koostöö ei toimi. Kõnealused korraldused on oma olemuselt sarnased ka HOSi § 18 lõike 4 alusel antavate eriolukorra juhi korraldustega, erakorralise seisukorra juhi korraldustega (ErSSi § 25 alusel täitmiseks kohustuslikud teiste seas linnapeale ja vallavanemale), PäästeSi § 6 lõike 4 alusel antavate päästetöö või demineerimistöö juhi korraldustega. Võrreldes kehtiva õigusega on täpsustatud korralduse andmise sisu. Korraldusi saavad anda üksnes kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus, mis määratakse Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis eelnõu § 14 lg 1 p 4 alusel. Näiteks vastutab küberrünnakute lahendamise eest Riigi Infosüsteemi Amet, põgenike massilisest sisserändest tekkinud kriisiolukorra lahendamise eest PPA jne.

Lõige 2 sätestab korralduste andmise üldpõhimõtte, et alati tuleb anda korraldus, mille osas on andja veendunud, et teine pool suudab seda ka täita, see on tema pädevuses ning tal on vastavad oskused ja ressurss seda korraldust täita.

Lõige 3. Päästeamet kui elanikkonnakaitse tegevuste õigeaegse rakendamise eest vastutav asutus võib anda kriisiolukorras (sh et nii tsiviilkriisis kui riigikaitselises kriisis) korraldusi täidesaatva riigivõimu asutusele, KOVile või muule avaliku võimu kandajale, et elanike vaatest oleksid teenused tagatud. Päästeametil on elanikkonnakaitse tagamiseks õigus anda korraldusi sõltumata sellest, kas ta on määratud otseselt kriisi lahendavaks asutuseks või mitte. Kuna kriisiolukorda vahetult lahendav asutus võib olla hoopis nt Terviseamet, KOV, PPA vms, siis Päästeamet täidab lahendava asutuse kõrval ikkagi elanikkonnakaitset ning peab tagama, et elanike vajadused on keset kriisi kaetud.

Säte on tulnud praktilisest vajadusest ja õppetundidest seni olnudkriiside lahendamisel. Näiteks Saaremaa torm detsembris 2022.a, kus elektrita oli tuhandeid majapidamisi ning kriisi lahendasid nii Päästeamet (tehes päästetöid), Elektrilevi (taastades elektrit), KOV tagades elanikele vett, lükates lahti kohalikke teid, viies küladesse kuivkäimlaid jne. Nimetatud kriisi oli oluline tagada kõikide kriis lahendavate osapoolte koordineeritus ja tegevuste ühtsus. Kui elutähtsa teenuse osutaja keskendub oma teenuse taastamisele (Elektrilevi elektri taastamisele) ning KOVil ei ole piisavalt vahendeid ja varusid, et kõikide inimesteni jõuda, siis on Päästeamet see, kes tagab elanike kaitse ning keskendub mitte teenustele vaid inimesele kriisis. Et Päästeamet saaks lisaks tema lahendada olevale olukorrale anda korraldusi ka elanikkonnale teenuste tagamise osas, on nimetatud säte eelnõus vajalik.

Lõige 4. RiKSi § 9 lõike 5 kohaselt võib Kaitseväe juhataja üksnes sõjaseisukorra ajal anda valla- ja linnavalitsuse liikmele, riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhile, ametnikule ja töötajale sõjaseisukorra lahendamist puudutavaid korraldusi juhul, kui need on vältimatult vajalikud riigi sõjaliseks kaitseks. Väljavõte kehtiva RiKS § 9 seletuskirjast:
Sarnaselt peaministriga antakse korralduste andmise õigus sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutavale ministrile ning Kaitseväe juhatajale, kuid nemad võivad seda teha üksnes sõjaseisukorra ajal selle lahendamiseks ning tingimusel, et need on vältimatult vajalikud nende enda vastutusala korraldamiseks.38

Eelnõuga ühtlustatakse Kaitseväe poolt korralduste andmist selliselt, et oleks tagatud üheltpoolt riigi sõjaliseks kaitseks valmistumine (rünnakut veel ei ole, kuid on sõjalise agressiooni oht) ning teisalt juba konkreetse sõjalise rünnaku ajal Eesti riigi kaitsmine. Selleks nähakse ette, et Kaitsevägi saab anda korraldusi riigivõimu asutustele, sh KOVidele alates riigikaitselisest kriisiolukorrast (praegune kõrgendatud kaitsevalmidus) ükskõik, kas Kaitsevägi on määratud riigikaitselise kriisiolukorra eest vastutavaks asutuseks või mitte. Näiteks võib riigikaitseline kriisiolukord olla otsustatud põhiseadusliku korra kaitseks ning vahetult lahendavad asutused on KAPO ja PPA. Ohtu põhiseaduslikule korrale või rünnakut põhiseadusliku korra vastu on nii sisuliselt – arvestades võimaliku vastase taotlust, tööriistu ja tegevuskäike – kui ka põhiseaduslikult pea võimatu eristada Eesti riigi vastu suunatud sõjalisest rünnakust. Kõik need on sama eksistentsiaalse ohu ilmingud Eesti Vabariigi iseseisvusele, sõltumatusele ja konstitutsiooniliste põhimõtete kehtimisele.

Põhiseaduse kommentaaridest: Põhiseadusliku korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), konstitutsionaalseid põhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi. Iseseisvusena käsitatakse riigi eksisteerimist eraldiseisva riigina ning keeldu muuta Eestit mõne riigi osaks. Sõltumatus tähendab, et ükski välisriik ei saa anda Eestile kohustuslikke juhiseid ja nende täitmist kontrollida muul juhul, kui Eesti on seda ise vabatahtlikult sõlmitud välislepinguga lubanud. Konstitutsionaalseteks põhimõteteks on eelkõige demokraatia, õigusriigi, vabariigi, rahvusriigi, võimude lahususe ja tasakaalustatuse, inimväärikuse ning põhiõiguste ja vabaduste austamise põhimõtted.

Eelnõu on koostatud eeldusel, et ohu korral põhiseaduslikule korrale peame valmis olema sõjaliseks agressiooniks ja vastupidi – sõjalise agressiooni korral on vastase eesmärk õõnestada ka põhiseadusliku korra kehtimist. Seega kui konkreetset olukorda lahendavad hetkel KAPO ja PPA, siis tuleb valmidust tõsta ka Kaitseväel, et olla valmis potentsiaalseks sõjaliseks rünnakuks. Seetõttu on oluline, et Kaitsevägi saab anda korraldusi ka siis kui ta veel ei ole olukorda vahetult lahendav asutus, seega antakse eelnõu § 40 lõikega 4 Kaitseväele õigus anda vajadusel korraldusi juba riigikaitselise kriisiolukorra ajal, mitte ainult sõjaseisukorras nagu on kehtivas õiguses.

Oluline on ka märkida, et kui kriise lahendavad asutused annavad teistele asutustele korraldusi, siis Kaitseväele saab korraldusi (nt Tervisemati, Päästeameti, PPA, KAPO jne) poolt anda üksnes Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema nõusolekul. Nende hinnata on, kas Kaitsevägi saab kaasuda teise asutuse vastutada oleva kriisi lahendamisse või seab korralduse täitmine ohtu riigi sõjaliseks kaitseks valmistumise ja Kaitseväe valmiduse tõstmise.

Lõige 5. Eesti Pank on sõltumatu institutsioon, kuid samas ka elutähtsa teenuse korraldaja, kes lahendab makseteenuste, sularaharingluse ja kaarditehingute töötlemise katkestuste olukordi. Seega on Eesti Pank osaks kriiside lahendamisel ning juhib ka osade kriisiolukordade lahendamist. Sama ka KOViga – KOV peab elutähtsa teenuse korraldajana tagama kohalike teede sõidetavuse, kaugküttega varustamise ja veega varustamise ja kanalisatsiooni – vt nt lõike 2 selgitust KOVi rollist Saaremaa tormi lahendamisel. Samuti pannakse eelnõu §-iga 83 KOVile püsivad kriisiülesanded, mille täitmise tagamine on kriisiolukordades ääretult oluline. Kriiside lahendamisel on KOV osa riigi haldussüsteemist. Seega näeb eelnõu ette, et KOVile võib anda korraldusi kriisiolukorras talle pandud püsivate või ühekordsete kriisiülesannete raames. Erakorralises ja sõjaseisukorras on olukordade tõsidust ja intensiivsust arvestades lubatud intensiivsemad sekkumised, seega võib vajadusel anda KOVile korraldusi kõikide tema ülesannete raames. Näiteks on kehtivas õiguses reguleeritud KOVidele korralduste andmine nii HOSis: HOS § 14 lg 4.1, ErSS § 18 lg 2 p 1 ja RiKS § 9. Näiteks annab RiKS Kaitseväe juhatajale õiguse sõjaseisukorra lahendamiseks anda sõjaseisukorra lahendamist puudutavaid korraldusi juhul, kui need on vältimatult vajalikud riigi sõjaliseks kaitseks järgmistele osapooltele: valla- ja linnavalitsuse liikmele, riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhile, ametnikule ja töötajale.

ETOdele korralduste andmine on sätestatud eelnõu § 74 lõigetes 9 ja 10 ning seletatud lahti vastavate lõigete seletustes.

Lõiked 6–10.
Lõige 6 täpsustab selguse huvides, et korralduse võib anda ka haldusaktiga või halduslepinguga või seadusega haldusülesannet täitma volitatud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule, kuna ka nemad on osa kriisi lahendamisest, kui neile on avaliku võimu poolt oluline ülesanne delegeeritud. Kriisiolukorra lahendamise huvides tuleb korraldused täita viivitamata või korralduse andja tähtajaks. Lõike 7 kohaselt ei kohaldata kriisiolukorra kiireloomulisusest tulenevalt sellisele korraldusele HMSi haldusakti andmise nõudeid.

Nagu eelnõu § 4 lõige 4 sedastab, et riigikaitseline kriisiolukord prevaleerib tsiviilkriisi kriisiolukorra üle, siis sellest tulenevalt tuleb täita ka riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks antud korraldus esmajärjekorras (lõige 9). Vaidlused lahendatakse eelnõu § 38 lõikes 2 sätestatud viisil.

§ 41. Korralduse täitmine

Paragrahv 41 sätestab kriisiolukorra lahendamiseks antud korralduste täitmise.

Lõige 1 näeb ette võimaluse, et kui kriisiolukorra juhi antud korraldus on jäetud tähtpäevaks täitmata, täidab korralduse andja selle ise, nt annab ise vajaliku haldusakti.

Säte on koostatud RiKSi § 9 eeskujul, seega nähakse selline piirav võimalus, nagu on teise asutuse eest ise näiteks haldusakti andmine või toimingu tegemine ette ainult riigikaitselises kriisiolukorras, kus mängib rolli olukorra kiireloomulisus. Lisatingimusena sätestab lõige 2, et täita saab teise asutuse eest korraldust üksnes siis, kui on vastavad oskused, teadmised, võimed (sh vahendid – raha, inimesed) ning korraldus tuleb viivitamatult täita tulenevalt ohust põhiseaduslikule korrale sõi riigi kaitsmisele.

Seega esmaselt on korralduse adressaadile endale antud võimalus korraldus täita, kuid kui ta seda mingil põhjusel täita ei saa või soovi, siis on antud volitus kriisiolukorra juhile ja kriisiolukorda lahendavale asutusele. Oma olemuselt on tegemist haldusesisese asendustäitmisega. Selliselt on tagatud piisav paindlikkus ja tõhus kriisiolukorra lahendamine, arvestades seejuures asutuste enesekorraldusõigust.


5. peatükk
Piiravad meetmed

1. jagu
Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine ning kaitsetagatised


Riigi julgeolek, riigikaitse ja ühiskonna turvalisus on PSi põhimõtete kohaselt väärtused, mille kaitsmine annab legitiimse eesmärgi põhiõiguste piiramiseks nii rahuajal kui ka erikordades. Mõlemal juhul aga tuleb arvestada üldise seadusereservatsiooni ja proportsionaalsuse põhimõttega (PSi § 11).

Põhiõiguste ja -vabaduste piiramine on üldjuhul lubatav PSi II peatükis sätestatud tingimustel ja alustel. PSi § 130 esimese lause kohaselt võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Paragrahv 130 annab täiendavad alused paragrahvis loetlemata põhiõiguste piiramiseks. Paragrahvi teise lause kohaselt ei tohi piirata õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud põhiseaduse §-des 8, 11–18, § 20 lõikes 3, §-des 22, 23, § 24 lõigetes 2 ja 4, §-des 25, 27, 28, § 36 lõikes 2, §-des 40, 41, 49 ja § 51 lõikes 1. Teise lause sõnastus „piirata ei tohi õigusi ja vabadusi“ ei tähenda keeldu lauses nimetatud põhiõigusi üldse piirata, vaid erandit esimesest lausest. Teises lauses loetletud õiguste piiramine on jätkuvalt lubatav II peatükis sätestatud tingimustel üldistel alustel.39

PSi § 124 lg 1 sätestab Eesti kodaniku põhikohustuse kaitsta riiki. Põhikohustus on teataval määral põhiõiguse vastandiks. Nii võib tuginedes piiriklauslita põhiõiguste piiramise dogmaatikale tuletada ka PSi § 124 lg-st 1, et põhiõigusi on võimalik piirata, kui see on vajalik muu põhiseaduslikku järku väärtuse või teise põhiõiguse kaitseks. Piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi ehk riigikaitse saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.40

Eelnõuga on põhiõigusi ja -vabadusi piiratud üksnes juhul, kui piirangud on vältimatult vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks. Kriisiolukord on kõigi käesolevas seaduses sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamise eeltingimus. Meetmete kehtestamisel on silmas peetud seda, et pelgalt kriisiolukord ei võimalda PSi teises peatükis sätestatust ulatuslikumat põhiõiguste ja -vabaduste piiramist, sest PSi tähenduses on tegemist rahuajaga. Seetõttu on 2. jaos sätestatud üksnes need meetmed, mille kehtestamise võimaluse puudumine võib olulisel määral takistada kriisiolukorra lahendamist. 3. jaos on sätestatud need meetmed, mis on lubatavad erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel ja mille põhiseaduslikuks aluseks on § 130.

§ 42. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine

Paragrahv 42 näeb ette eelnõus sätestatud isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamise üldised põhimõtted, mida tuleb arvestada lisaks HMSis ja eriseadustes sätestatud põhimõtetele.

Piiravateks meetmeteks on mistahes õigusakti alusel isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravad haldusaktid, ‎toimingud ja halduslepingud (haldusaktid). Piiravateks meetmeteks on näiteks nii KorSi, PPVSi, PäästeSi, TTKSi jne riikliku järelevalve meetmed kui ka eelnõus kriisiolukorra lahendamiseks ettenähtud meetmed. ‎Kriisiolukorra piiravateks meetmeks on üksnes kõnesoleva eelnõu alusel kohaldatav põhiõigusi ja -vabadusi piirav haldusakt. Piiravateks meetmeteks on ka kriisiolukorras täidetavad kohustused (nt kodanikukohustus, asja sundvõõrandamine), kui nimetatud kohustused pannakse haldusaktiga ning nendega piiratakse põhiõigusi ja -vabadusi. Erinevalt muudest piiravatest meetmetest on kriisiolukorra piiravad meetmed nähtud ette spetsiifiliselt kriisiolukorra lahendamiseks ning neid võib kohaldada kriisiolukorras, sh teatud meetmeid üksnes kriisiolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise ja sõjaseisukorra ajal (nt avaliku ürituse ja koosoleku piiramine või teabe levitamise keelamine).

Kriisiolukorras kohaldatud piiravad meetmed on aitavad kaasa kriisiolukorra lahendamisele. Seda meedet ei saa kohaldada väljaspool kriisiolukorda ning meedet saab rakendada üksnes nii kaua, kui kehtib kriisiolukord. Kriisiolukorra üle otsustab Vabariigi Valitsus, v.a kui kriisiolukord loetakse tekkinuks automaatselt (vt eelnõu § 20 lg 5). Vabariigi Valitsus hindab süstemaatiliselt, kas kriisiolukorra asjaolud jätkuvalt esinevad. Kriisiolukord on aluseks kõigi kriisiolukorra piiravate meetmete rakendamisele, sest kriisiolukorra määratlemisega on tehtud kindlaks vajaliku ohu esinemine. Kriisiolukorra kehtestamine ohuhinnangute alusel asendab KorSi § 24 lõikes 1 toodud ohuprognoosi nõuet41.

Haldusorganile, kes meedet kohaldab, jääb diskretsioon abinõude valimisel. Samas tuleb arvestada, et kriisiolukord iseenesest ei ole kriisiolukorra piirava meetme ega muu piirava meetme kohaldamise alus, vaid võimaldab kindlatel tingimustel piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi teatud tavapärasest olukorrast erineva ulatuse või intensiivsusega. Seega peab haldusorgan ka kriisiolukorras pidevalt hindama, kas kriisiolukorra piirava meetme või muu piirava meetme kohaldamise tingimused on täidetud. Kui need asjaolud on muutunud, siis on haldusorganil kohustus omal algatusel menetlus uuendada ning kriisiolukorra piirava meetme või muu piirava meetme haldusakt peatada, muuta või kehtetuks tunnistada.

Eelnõus sätestatakse kriisiolukorra piiravate meetmete kohaldamise õiguslikud alused. Kriisiolukord, sealhulgas eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei välista aga muu seaduse alusel piiravate meetmete jätkuvat kohaldamist. Kriisiolukorras võivad politsei ja muud korrakaitseorganid avaliku korra tagamiseks endiselt kohaldada KorSis ja eriseadustes sätestatud üld- ja erimeetmeid. Eelnõus eristatakse neid kriisiolukorra piiravaid meetmeid, mida saab kriisiolukorras Vabariigi Valitsus, kriisiolukorra juht ning teatud juhtudel ka lahendav asutus eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kohaldada tulenevalt meetmete intensiivsest mõjust isikutele ja kogu ühiskonna toimimisele. Eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal saab lisaks jätkuvalt kohaldada kõiki neid meetmeid, mis on lubatavad kriisiolukorras ja enne kriisiolukordi sündmustes (nt korrakaitsesündmuse, kiirgusõnnetuse, epideemia korral), arvestades eelnõus sätestatud erisusi.

Ühest küljest peaks olulisuse põhimõttest tulenevalt ulatuslike piirangute kehtestamise otsuse tegema täidesaatva riigivõimu kõrgeim tasand ehk Vabariigi Valitsus. Teisest küljest on kriisiolukorra lahendamine eelkõige eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal olemuslikult aja poolest kriitiline tegevus. Eelnõu § 42 lõiked 3 ja 4 tagavad nii kriisiolukorraks valmistumisel kui ka selle lahendamisel piiravate meetmete (mille kohaldamine ei kuulu seaduse järgi Vabariigi Valitsuse ainupädevusse, nt eelnõu §-d 54, 55, 59) volitamise pädevale haldusorganile. Eelnõu § 45 lõike 3 alusel võib Vabariigi Valitsus volitada piiravat meedet kohaldama täidesaatva riigivõimu asutuse. See loob kriisiolukorraks Vabariigi Valitsusele vajaliku paindlikkuse määrata vajaduse korral piiravate meetmete kohaldamise üle otsustavad haldusorganid nt juba kriisiolukorraks valmistumisel. Sellest tulenevalt on ka eelnõu vastavates sätetes sõnastatud piirava meetme kohaldamiseks pädeva organina Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus.

Lõike 4 järgi võib Vabariigi Valitsus otsustada piiravate meetmete kohaldamise eelhaldusaktis, et nimetatud meedet võib kohaldada, ning määrata nimetatud meetmeid kohaldama volitatud täidesaatva riigivõimu asutused. Erinevalt lõikes 3 sätestatust tähendab see, et Vabariigi Valitsus legitimeerib oma otsusega selliste meetmete rakendamise, mille suhtes on seadusandja PSi II peatükis põhiõiguste ja -vabaduste puhul sätestatud piirangu alustele lisaks kehtestanud täiendavad piiranguklauslid (vrd PSi §-dega 129 ja 130). Vabariigi Valitsus ei hinda oma eelhaldusaktis üksikute meetmete kohaldamise õiguspärasust konkreetse adressaadi suhtes. Vabariigi Valitsus otsustab meetmete üldise kohaldamise lubatavuse, tuginedes kriisiolukorras eksisteerivatele üldistele asjaoludele (ohu suurus, piirangu vajalikkus olukorra lahendamisel, võimalike vähem piiravate meetmete kohaldamise võimalikkus jne). Vabariigi Valitsus teostab eelneva otsustusdiskretsiooni ning sõltuvalt olukorra iseloomust annab otsevolituse meetme kohaldamiseks. Näiteks võib ta volitada PPAd vajaliku piirava meetme kohaldamise üle otsustama konkreetse haldusakti adressaadi suhtes. Pädev ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus saab seejärel ilma Vabariigi Valitsuse täiendava kooskõlastuseta otsustada kriisiolukorra lahendamiseks vajalike piiravate meetmete kohaldamise.

Lisaks võib eelnõu § 153 kohaselt Vabariigi Valitsuse määrusega volitada haldusorgani täitma riikliku järelevalve ülesannet piirava meetme täitmise üle ja kohaldama korrakaitseseaduses nimetatud riikliku järelevalve erimeedet (vt lähemalt § 153 selgitusi).

Lõiked 5 ja 6. Kriisiolukorras piiravate meetmete, st ka KorSi ja eriseadustes sätestatud riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel ei tohi kalduda kõrvale rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest, näiteks ebainimliku ja julma kohtlemise keelust (vt EIÕKi art 3). Kuna rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 27 järgi ei tohi osalisriik viidata lepingu täitmata jätmise õigustusena oma riigisisesele õigusele, tuleb Eestil ka eriolukordades järgida välislepingutest tulenevaid kohustusi ning jääda põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel lepinguga lubatud raamidesse.

Vabariigi Valitsuse otsused ja täidesaatva riigivõimu asutuste pädevuse piiravate meetmete kohaldamise protsessis saab lühidalt kokku võtta järgmiselt:




Joonis 8. Piiravate meetmete otsustamise skeem

§ 43. Proportsionaalsuse põhimõte

Paragrahv 43 sätestab piiravate meetmete kohaldamiseks proportsionaalsuse põhimõtte sarnaselt korrakaitseseaduse §-s 7 sätestatule.

Osa piiravaid meetmeid (nt erakorralise ja sõjaseisukorra ajal rakendatavad) võimaldavad isiku põhiõigusi ja -vabadusi äärmiselt ulatuslikult riivata ning nende täitmise tagamiseks võib rakenda kõige intensiivsemaid haldussunnivahendeid, sh vahetut sundi. Kaalutlusõiguse teostamisel rakendatav proportsionaalsuse põhimõte on seetõttu kriisiolukorras keskse tähendusega. Proportsionaalsuse põhimõttel on oluline roll ühelt poolt indiviidi õiguste ja kohustuste tasakaalustamisel ning teiselt poolt avalike huvide ja riigivõimu erasfääri sekkumise lubatavuse hindamisel. Proportsionaalsuse põhimõte on kriteeriumiks avaliku võimu taotletavate eesmärkide ja põhiõiguste piirangute kaalumisel. Seetõttu on peetud vajalikuks nimetatud põhimõtte sisu kõnealuses eelnõus sätestada sarnaselt KorSi §-ga 7 detailsemalt, kui seda teevad HMSi § 3 lg 2, mille kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, ja HMSi § 5 lg 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Kriisiolukorra meetmed piiravad isiku põhiõigusi ja -vabadusi riikliku järelevalve meetmetega sama intensiivselt või intensiivsemaltki. Kriisiolukorra meetmete kohaldamisel on proportsionaalsuse põhimõte veelgi olulisem põhjusel, et kriisiolukorra lahendamiseks vajalikud meetmed on kirjeldatud üldiselt ja sõltuvad paljuski konkreetsest üksikjuhtumist. Haldusmenetluse teiste üldiste põhimõtete järgimise kohustus kriisiolukorras toimuvas haldusaktide menetluses ei kao. HMSi põhimõtted kehtivad edasi määral, mille kohta ei ole eelnõuga kehtestatud erisusi (vt eelnõu 8. ptk selgitused).

Eelnõu sätestab proportsionaalsuse põhimõtte selle klassikaliste koostisosade nimetamise kaudu sarnaselt KorS-i §-le 7. Kohaldada võib mitmest sobivast ja vajalikust meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab. Meede peab koormama isikuid ja avalikkust väikseimal võimalikul määral.42 Teiseks, kohaldada võib ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda. Meetmega saavutatav kasu ei tohi olla selgelt ebaproportsionaalne meetmete rakendamise tagajärjel tekkiva kahjuga – tegemist peab olema mõistliku vahekorraga.43 Kolmandaks - meedet võib kohaldada vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada.

Meetme sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamisel on tegemist väärtusotsustega. Eelnõuga antakse haldusorganile nimetatud väärtusotsuste tegemiseks selgemad suunised.

§ 44. Piirava meetmete kehtivus

Paragrahv 44 sätestab piiravate meetmete omavahelise kehtivuse pärast kriisiolukorra tekkimist, sh pärast eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamist.

Kriisiolukord, sealhulgas eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei mõjuta seaduse alusel kehtestatud piiravate meetmete kehtivust. Kriisiolukorras kehtivad kõik varem kehtestatud ‎piiravad meetmed edasi ning kriisiolukorra lahendamise käigus peab haldusorgan uue ‎haldusakti andmisel hindama vajadust kehtiv piirava meetme haldusakt peatada, muuta või ‎kehtetuks tunnistada. See tagab õigusliku järjepidevuse selliselt, et õiguskord ning sellest ‎tulenevad isikute õigused ja kohustused ei katke ka kriisiolukorra tinginud asjaolude ‎ilmnemisel. Näiteks kui enne kriisiolukorda on politsei kehtestanud KorSi alusel viibimiskeelu, siis kehtib see kriisiolukorras edasi. Kui isik ei ole võimeline kriisiolukorra tinginud asjaolude tõttu piiravat meedet ‎täitma ning haldusorgan ei ole piiravat meedet peatanud, muutnud või kehtetuks ‎tunnistanud, hinnatakse tema käitumist lähtuvalt vastavas õigusvaldkonnas kehtivatest ‎vastutusest vabastamise tingimustest.

Erakorralise seisukorra ajal kohaldatud piirav meede kehtib edasi, kui erakorraline seisukord lõpeb seoses sõjaseisukorra väljakuulutamisega ja piirava meetme aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud. See tagab õigusliku järjepidevuse ka siis, kui kriisiolukorras vahetub selle lahendamiseks kohalduv erikord: erakorraline seisukord läheb üle sõjaseisukorraks. Haldusorganil on siiski kohustus hinnata, kas erakorralise seisukorra ajal kohaldatud piirava meetme asjaolud esinevad või on sõjaseisukorra väljakuulutamise tõttu ära langenud. Sõjaseisukorra lahendamiseks uue piirava meetme kohaldamisel võib haldusorgan peatada, muuta või tunnistada kehtetuks varasemaid, sh erakorralise seisukorra lahendamisel kohaldatud piirava meetme haldusakte.

Sõjaseisukorra ajal kohaldatud piirav meede kehtib edasi, kui sõjaseisukord lõpeb ja sellele järgneb erakorralise seisukorra väljakuulutamine ja piirava meetme aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud. See tagab õigusliku järjepidevuse ka siis, kui sõjaseisukorra lõppemisel kuulutatakse välja erakorraline seisukord. Kahe seisukorra kohaldamise asjaolud on piisavalt sarnased, et eelduslikult esinevad asjaolud, mis sõjaseisukorra ajal andsid aluse piirava meetme kohaldamiseks, edasi ka erakorralise seisukorra lahendamise ajal. Haldusorganil on siiski kohustus hinnata, kas sõjaseisukorra ajal kohaldatud piirava meetme asjaolud jätkuvalt esinevad või on erakorralise seisukorra väljakuulutamise tõttu ära langenud. Erakorralise seisukorra lahendamiseks uue piirava meetme kohaldamisel võib haldusorgan peatada, muuta või tunnistada kehtetuks varasemaid, sh sõjaseisukorra lahendamisel kohaldatud, piirava meetme haldusakte.

HMSi § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kriisiolukorras kohaldatud kriisiolukorra meetmed on suunatud kriisiolukorra lahendamisele ning kriisiolukorra lõppemisel kaotavad ilma eriotsuseta kehtivuse. Haldusorgan peaks siiski adressaate teavitama kriisiolukorra meetmete lõppemisest või need haldusaktid formaalselt kehtetuks tunnistama, kui kriisiolukorra meetme eesmärk saavutatakse enne kriisiolukorra lõppemist, et kõigile õigussuhte osalistele oleks selge, millised õigused ja kohustused kehtivad. Haldusakti täitmine ja selle eesmärgi saavutamine on erinevad asjad: kui haldusakti täitmine on eelduslikult nii adressaadile kui ka haldusorganile arusaadav, siis „eesmärgi saavutamine“ on määratlemata õigusmõiste ja seda, millal on eesmärk saavutatud, saab hinnata haldusorgan. Formaalset kehtetuks tunnistamist ei ole tarvis teha, kui haldusaktis eneses on määratletud selgelt haldusakti kehtivuse tingimused. Näiteks on haldusaktis sõnaselgelt esitatud, et haldusakt kehtib kuni kriisiolukorra lõppemiseni. Kriisiolukorra lõppemine tehakse teatavaks nii massiteabevahendites kui ka Riigi Teatajas.

Näiteks võib tuua sidevahendite kasutamise piiramise kriisiolukorras piirkonnas, kuhu on pärast sõjaseisukorra lõppemist ja erakorralise seisukorra kehtestamist jäänud terroristlikud grupid, kelle tegevus ohustab põhiseaduslikku korda. Taolises olukorras on sideteenuste ja sidevahendite kasutamise piiramine proportsionaalne piirav meede, kuna väljaspool pädevate haldusorganite kontrolli olevate sidevahendite kaudu edastatav teave korrakaitseorganite või Kaitseväe üksuste liikumise kohta võib anda vastasele olulise eelise rünnakute planeerimisel.

Kriisiolukorras kehtivad muu seadusega või selle alusel antud haldusaktiga kehtestatud põhiõiguste ja -vabaduste piirangud edasi kuni seaduses või haldusaktis nimetatud asjaolude saabumise, piirangu aluseks oleva haldusakti muutmise või lõppemiseni või piirangu kehtetuks tunnistamiseni. Spetsiifiliselt kriisiolukorraks ettenähtud meetmed ei saa kehtida edasi pärast kriisiolukorra lõppemist, sest nende kohaldamise eelduseks on kriisiolukorra, sh eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra esinemine. Muude kriisiolukorra lahendamiseks kohaldatud piiravate meetmete puhul, mille kohaldamise alus ei tulene eelnõust, on haldusorganil kohustus kaaluda nende piiravate meetmete lõpetamist või muutmist. Eelduslikult on kriisiolukorras või kriisiolukorra lahendamiseks kohaldatud piiravate meetmete puhul arvestatud kriisiolukorra asjaoludega ning pärast kriisiolukorra lõppemist on piiravad meetmed ulatuse, intensiivsuse, kohustuste tasakaalu vms üksikasjade poolest ülemäärased. Kuna kõik kriisiolukorras kohaldatud piiravad meetmed ei pruugi olla seotud vahetult ja üksnes kriisiolukorra lahendamisega, siis ei saa need muutuda kriisiolukorra lõppemisel ka iseeneslikult kehtetuks. Sellega kaasnev õiguslik tühimik oleks selleks liiga suur ja haldusorgani töökoormus piiravate meetmete uuesti kehtestamisel ei võimaldaks kõiki haldusakte mõistliku aja jooksul uuesti anda. Seetõttu on eelnõus jäetud piiravate meetmete korral haldusorganile kaalutlusõigus. Muu hulgas saab haldusorgan kriisiolukorras piirava meetme haldusakti andmisel määrata kindlaks, mis osas haldusakt muutub kehtetuks või kohaldub selle alternatiivne säte pärast kriisiolukorra lõppemist – see võimaldab haldusorganil paindlikult ja tõhusalt minna kriisiolukorralt üle tavapärasesse olukorda.

§ 45. Lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavus

Paragrahviga 45 sätestatakse need juhud, millal füüsiline isik ei vastuta rahaliste kohustuste täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva lepingu rikkumise eest.

VÕSi § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕSi § 101 lg 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust või öelda lepingu üles; 5) alandada hinda; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kohustuse rikkumine on küll vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks (VÕSi § 103 lg 2). Seejuures võib aga lepinguga ette näha, et isik vastutab oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata.

Selleks et kõigile isikutele, olenemata lepingupoolte vahel sõlmitud kokkuleppest või vääramatu jõu olemasolust, oleks tagatud omandi säilimine, on eelnõu järgi isiku lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavuse aluseid laiendatud. Lepingulise kohustuse rikkumine on vabandatav, kui riik on vähendanud või peatanud isikutele makstavaid rahalisi hüvitisi ja peansioni, tööandja on vähendanud riigikaitseliset kriisiolukorrast tingitud asjaolude tõttu palka või töötasu või isik on asunud täitma sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha (edaspidi sõjaaja ametikoht) ülesandeid või kui Tagatisfond on peatanud või edasi lükanud hüvitiste väljamaksmise. Nimetatud juhtudel on isikule seadusega antud täiendav kaitsetagatis, kuivõrd suure tõenäosusega tekib isikul raskus oma lepinguga võetud kohustuste täitmisega (nt laenu- või liisingulepingust tulenevate maksete tasumisega). Kuivõrd ühelt poolt nõuab riik isikutelt suuremat talumiskohustust, siis teiselt poolt vastukaaluks annab riik täiendava kaitsetagatise. Juriidilistel isikutel on võimalik riske maandada lepingutingimustega.

Lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole vabandatav automaatselt hüvitiste, toetuste ja pensioni maksmise peatamisel või vähendamisel, palga või töötasu maksmise peatamisel ega ka sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisel. Näiteks sõjaaja ametikohale asudes ei pruugi isiku sissetulek võrreldes rahuaja ametikohaga väheneda, see võib isegi suureneda (nt kui isikul puudus üldse eelnev sissetulek). Rikkumine ei pruugi olla vabandatav isegi siis, kui isiku sissetulekud vähenevad. Isik peab tõendama, et tema rahalise kohustuste täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tulenev lepingu rikkumine on seotud tema sissetulekute vähenemisega või sõjaaja ametikohale asumisega. Selleks tuleb isik esitama avalduse võlausaldajale.

§ 46. Täitemenetluse peatamine

Paragrahv 46 sätestab täiendavad juhud, millal füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete ning rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine peatatakse.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 sätestab juhud, millal kohtutäitur peatab täitemenetluse ja millal kohtutäitur võib menetluse peatada. Kohtutäitur peatab täitemenetluse muu hulgas kohtulahendi esitamisel, kui selle kohaselt tuleb täitemenetlus või täitetoiming peatada. Seejuures võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Otsuse tegemisel tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda (TMSi § 45). Kohtutäitur saab oma kaalutlusõiguse alusel otsustada täitemenetluse peatamise näiteks võlgniku aja-, asendus- või reservteenistuses viibimise puhul (TMSi § 46 lg 2 p 3). Kohtutäituril puudub eraldi alus täitemenetluse peatamiseks, kui isik asub tegevteenistusse või kui isikul tekivad raskused täitedokumendi või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohase täitmisega kriisiolukorrast tulenevatel asjaoludel.

Olukorras, kus füüsiline isik jättis täitedokumendi vabatahtlikult täitmata, sealhulgas rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumata, või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohaselt täitmata, kuna riik on vähendanud või peatanud talle hüvitiste ja toetuste maksmist, töötaja vähendanud palka või töötasu või on ta kutsutud sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma, ei peaks kohus igal üksikjuhtumil asuma kaaluma, kas täitemenetluse jätkamine oleks isiku suhtes ebaõiglane. Kuna kriisiolukorras on riigil õigus rakendada isiku suhtes suuremat talumiskohustust, siis tagab eelnõu isikule, et talumiskohustusest tulenevalt ei toimuks täitemenetluses füüsilise isiku vara realiseerimist, kuivõrd see võib isikule kaasa tuua täiendavad toimetulekuraskused, aresti (vt TMSi § 201 lg-d 1 ja 11) või vangistuse (vt TMSi § 206 lg 2). Juriidiliste isikute puhul ei näe eelnõu ette erandeid täitemenetluse peatamiseks.

Seejuures ei peatu füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete ning rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine automaatselt hüvitiste ja toetuste maksmise peatamisel või vähendamisel, palga või töötasu maksmise peatamisel ning sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisel. Kohtutäitur peatab täitemenetluse üksnes juhul, kui isiku kohustuste täitmata jätmise ja sissetulekute vähenemise või sõjaaja ametikoha ülesannete täitmise vahel on tuvastatud põhjuslik seos. Seejuures on kohtutäituril HMSi §-st 6 tulenev uurimiskohustus. Uurimispõhimõtte eesmärk ei ole seejuures kogu tõendamiskoormuse panemine haldusorganile. Menetlusosalisel on samuti aktiivse kaasaaitamise kohustus (nt tõendite esitamise kohustus), et saavutada objektiivset lõpptulemust.

Täitemenetluse peatamine toimub isiku avalduse alusel, kuna kohtutäitur ei tea, kas isiku suhtes esineb eelnõu §-s 47 toodud aluseid või mitte (nt kas on vähendatud kas palka, toetusi või kes on asunud sõjaväelisele ametikohale). Isik peab avaldusele lisama tõendi, kust nähtub, et palka on vähendatud või toetuste maksmine peatatud eelnõu §-s 48 toodud alustel.

Kohtutäitur peab seejärel kaaluma, kas võlgniku sissetulekud on vähenenud sellises mahus, et täitemenetluse peatamine on õigustatud. Kaalumine on oluline just sissenõudja huve silmas pidades, kuna oleks ebaproportsionaalne peatada täitemenetlus olukorras ja jätta sissenõudja ilma laekuvast summast, kui näiteks toetuse maksmise peatumise tõttu väheneb isiku sissetulek näiteks 80 eurot, kuid tema palk on säilinud ja tal oleks tegelikult võimalik oma võlgnevus sissenõudjale tasuda.


2. jagu
Kriisiolukorras kohaldatavad piiravad meetmed


§ 47. Isikut tõendava dokumendi kaasaskandmine

Paragrahv 47 sätestab isikut tõendava dokumendi kaasaskandmise kohustuse kriisiolukorras.

Lõikes 1 sätestatakse isikule seadusest tulenev kohustus kanda riigikaitselises kriisiolukorras, erakorralise ja sõjaseisukorra ajal avalikus kohas kaasas isikut tõendavat või muud isikusamasuse tuvastamist võimaldavat dokumenti. Lõige 2 annab Vabariigi Valitsusele või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutusele õiguse kriisiolukorras kohustada isikut avalikus kohas kaasas kandma isikut tõendavat või muud isikusamasuse tuvastamist dokumenti. Kohaldatav meede on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

Isikut tõendavate dokumentide seadus ei kohusta isikut kaasas kandma isikut tõendavat või muud dokumenti, mille alusel oleks võimalik isik tuvastada. Isikut tõendava dokumendi kaasaskandmise ja haldusorganile esitamise kohustus on välismaalaste seadusest tulenevalt välismaalastel. Isiku tuvastamiseks ei saa dokumendi kaasaskandmise kohustust panna ka muu kehtiva seaduse alusel. Politsei või muu korrakaitseorgan võib KorSi § 32 alusel tuvastada isikusamasuse. Isikusamasust võib tuvastada avalikku korda ähvardava ohu ennetamise või ohu kahtluse korral selle väljaselgitamise ja tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise eesmärgil. Isikusamasuse tuvastamiseks on korrakaitseorganil õigus peatada isik või sõiduk, milles isik viibib, ning nõuda temalt isikut tõendava dokumendi esitamist, samuti saada temalt ütlusi, mis võimaldavad isikusamasuse tuvastamist. Isikusamasuse tuvastamine võib toimuda kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel või muul õiguspärasel viisil (nt päring rahvastikuregistrist või muust seaduse alusel loodud andmekogust).

Kriisiolukorras on vajadus kiiresti tuvastada isikud, kes võivad olla potentsiaalseks ohuallikaks, sh kriisiolukorra eesmärke ohustavad isikud. Ohutuvastamise oluline komponent on avalikus kohas viibivate isikute isikusamasuse tuvastamise võimalus, kuna anonüümsus on avalikku korda ohustavate süütegude toimepanemist soodustav asjaolu. Isikusamasuse tuvastamine vaid isiku ütluste alusel ning sellega kaasneva andmekogudesse tehtavate päringute abil on aja- ja inimressursikulukas toiming. Lisaks oleks esitatud andmete õigsuse kontrollimine välitingimustes keerukas. Kriisiolukorras võib sideteenus olla märkimisväärselt häiritud, mis takistab kaugligipääsu korrakaitseasutuste käsutuses olevatele andmekogudele. Eespool loetletud toimingud on kriisiolukorras äärmiselt koormavad ning ressursinappuse tõttu satub ohtu isikute turvalisuse tagamine.

Dokumentide kaasaskandmise kohustuse eesmärk on kriisiolukorra lahendamiseks isikud kiirelt tuvastada. Meetmega on võimalik saavutada soovitud eesmärki ning meede on isiku õigusi vähe riivav, mistõttu võib meedet pidada proportsionaalseks. Isik võib oma isikusamasust tuvastada nii isikut tõendava dokumendiga kui ka muu dokumendiga, mis võimaldab isiku tuvastamist. Isikusamasuse tuvastamiseks on vaja teha kindlaks isiku nimi ja isikukood või selle puudumisel sünniaeg. Nimetatud piirava meetme täitmise üle tehakse eelnõu 12. peatüki 3. jaos sätestatu kohaselt riiklikku järelevalvet ning pädeval riikliku järelevalve ülesannet täitval haldusorganil on õigus isikut tõendavate dokumentide kaasas kandmise kohustuse jõustumisel kasutada järelevalveülesande täitmisel ka KorSi vastavaid erimeetmeid. Eelnõu § 153 kohaselt võib Vabariigi Valitsus määrusega volitada haldusorgani täitma riikliku järelevalve ülesannet piirava meetme täitmise üle ja kohaldama korrakaitseseaduses nimetatud riikliku järelevalve erimeedet.

§ 48. Sideteenuse ja sidevõrgule juurdepääsu piiramine

Paragrahv 48 annab Vabariigi Valitsusele või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutusele õiguse kriisiolukorras panna arvestades olemasolevaid tehnoloogilisi lahendusi sideettevõtjale ettekirjutusega kohustuse piirata lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule, kui see on vajalik avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) preambuli punkti 11 kohaselt ei piira direktiivi sätted liikmesriikide võimalusi võtta vajalikke meetmeid selleks, et tagada oma oluliste turvalisusega seotud huvide kaitse, tagada avalik kord ja julgeolek, muu hulgas võivad riigi reguleerivad asutused kõnealuste meetmete raames kehtestada elektrooniliste sideteenuste osutajatele erikohustusi ja proportsionaalseid kohustusi. ELi direktiivid, mis reguleerivad sideteenuste osutamist ja sidevõrkude toimimist, ei kehtesta aluseid kriisiolukorras piirangute seadmisele. Eeltoodu on põhjendatav ka liikmesriikide ainupädevusega riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamisel. Sideteenuse osutamist Eestis reguleerib elektroonilise side seadus (ESS).

Eelnõu §-s 48 kasutatakse ESSis sätestatud terminoloogiat. Sideettevõtja on ESSi § 2 punkti 5 kohaselt isik, kes osutab lõppkasutajale või teisele üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutajale sideteenust. Sideteenuse osutamine toimub üldkasutatava elektroonilise side võrgu (edaspidi sidevõrk) kaudu. Lõppkasutaja on klient, kes ise ei osuta üldkasutatavat elektroonilise side teenust (ESSi § 2 p 27). Sidevõrk on võrk, mille kaudu osutatakse sideteenust, mis võimaldab teabe edastamist elektroonilise side võrgu lõpp-punktide vahel (ESSi § 2 p 71) ehk kliendile on loodud juurdepääs või võimalus juurdepääsuks üldkasutatavale elektroonilise side võrgule. Elektroonilise side võrk on ESSi § 2 punkti 8 kohaselt ülekandesüsteem koos selle tööks vajalike lülitusseadmete ning muude tugisüsteemidega, mis võimaldab signaalide edastamist ja suunamist kaabli kaudu, samuti raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahenditega. Muu hulgas on elektroonilise side võrgud, sõltumata nende kaudu edastatava informatsiooni iseloomust, satelliitvõrk, telefonivõrk, andmesidevõrk, mobiiltelefonivõrk, ringhäälinguvõrk, kaabellevivõrk ja elektrikaablisüsteem, kui seda kasutatakse signaalide edastamiseks või suunamiseks.

Üldkasutatav elektroonilise side teenus (edaspidi sideteenus) on teenus, mida sideettevõtja pakub vastaval sideteenuse turul üldistel alustel kõikidele isikutele, ilma et isikud peaksid vastama mingitele neid teistest sarnastest isikutest eristavatele tunnustele. Teenus on üldkasutatav eelkõige siis, kui selle osutamine on kestev ja järjepidev ning seda pakutakse sisuliselt ühesugustel tingimustel (ESSi § 2 p 68). Sideteenus on näiteks telefoniteenus, kaabelleviteenus, mobiiltelefoniteenus, andmesideteenus, virtuaalvõrguteenus.

Siinjuures tuleb eristada elektroonilise side teenust, mis on teenus, mis seisneb kokkulepitud tingimustel tervikuna või peamiselt signaalide edastamises või suunamises elektroonilise side võrgu kaudu (ESSi § 2 p 6) ehk nt võrguteenus, lairibateenus, multipleksimisteenus (meedia- ja andmesideteenuse ühtseks digitaalseks andmevooks muutmine ja edastamine). Sideteenust osutatakse lõppkasutajale sideteenuse lepingu alusel.

ESS kohustab sideteenuse lepingus sätestama tingimused, mis piiravad sideteenusele ja rakendusele juurdepääsu ning nende kasutamist. ESS ei kohusta sõnaselgelt lepingus määratlema, et sideteenust piiratakse, kui lõppkasutaja levitab teatud teavet või pakub sideteenuse kaudu teatud teenuseid, mis on õigusvastase sisuga või kujutavad ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

ESSi § 96 lg 1 punkti 15 kohaselt peavad lõppkasutajaga sõlmitud sideteenuse lepingus sisalduma muu hulgas tingimused, mis piiravad sideteenusele ja rakendusele juurdepääsu ning nende kasutamist. ESS ega muud seadused ei täpsusta, millistel juhtudel tuleks sideettevõtjatel juurdepääsupiiranguid kohaldada. ESS võimaldab sideettevõtjatel leppida sideteenuse lepinguga kokku, millistel juhtudel on tegemist lepingu olulise rikkumisega, mis võivad kaasa tuua teenusele piirangute kehtestamise. ESSi § 98 lg 9 annab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile õiguse nõuda, et sideettevõtja piiraks kliendi juurdepääsu sideteenusele või kõne valimise võimalust numbrile, kui see on põhjendatud pettuse või väärkasutuse tõttu. Kuivõrd kliendi poolt ükskõik millise sisuga informatsiooni edastamine ei ole käsitatav pettuse või väärkasutusena, siis puudub Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil võimalus ESSi alusel ettekirjutuse tegemiseks olukorras, kus kliendi edastatava teabe sisu põhjustab vajaduse piirangu seadmiseks – teabe edastamine kujutab ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale. ESSi § 66 annab sideettevõtjale õiguse piirata sidevõrgule juurdepääsu. Eelnõuga luuakse (lisaks ESSi §-dele 98 ja 66) täiendav sideteenuste ja sidevõrgu piiramise alus, mida on volitatud kohaldama Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus.

Sideteenuste või sidevõrgule juurdepääsu piiramisel on vahetu mõju teenuse tarbijatele, kelle juurdepääsu sidevõrgule või sideteenusele piiratakse.
Eelnõu §-s 48 sätestatud meede võib riivata:
1) PSi §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust, sest ettekirjutusega võib piirata ettevõtja õigust oma omandiga vabalt ringi käia;
2) PSi §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest ettekirjutusega on võimalik seada piiranguid teenuse osutamisele;
3) PSi §-s 45 sätestatud sõna- ehk väljendusvabadust, sest ettekirjutusega on võimalik piirata isikute ligipääsu sideteenustele ja -võrgule, sh sotsiaalmeediale.

Meetme kohaldamise eesmärk on avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamine või tõrjumine või põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumine. Punktides 1 ja 2 nimetatud õigused on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused. Sõnavabadus on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigus, mida on õigus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kriisiolukorras piiratakse sõnavabadust avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Näiteks ulatuslike küberrünnakute korral võib olla vajadus kaitsta sidevõrke ning piirata sideteenust. Niisamuti võib olla vajadus seada prioriteete sidevõrgu kasutamisele ning määrata, millised asutused saavad esmajärjekorras kasutada näiteks telefoni- või mobiilside võrku.

Ka ilma erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda välja kuulutamata on võimalik riigi julgeolekule ja avalikule korrale tuginedes põhiõigusi ja -vabadusi piirata, kuid iga konkreetne piirang peab olema proportsionaalne ähvardava ohuga. Meede ei ole kehtivas õiguses uus. Ka hetkel kehtivas HOSi § 33 lõikes 2 on eriolukorra juhile eriolukorra ajaks antud samasisuline volitus. Samas HOSi alusel on sideteenuste ja sidevõrgu piiramine lubatud üksnes siis, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. Meede on vajalik, kuna HOSi § 33 lõikes 2 sätestatud meede kaotab pärast käesoleva eelnõu jõustumist kehtivuse. HOSi § 33 lõike 2 kohaselt on nimetatud meede kohaldatav eriolukorras juhul, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. Eelnõuga ei seata nimetatud piirava meetme kohaldamist sõltuvusse mõne erikorra (eriolukord, erakorraline seisukord, sõjaseisukord) väljakuulutamisest, vaid arvestades meetme eesmärki (avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamine või tõrjumine või põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumine) võib meetme kohaldamise otsustada kohaldamise aluse olemasolul ka kriisiolukorras.

Meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest kui riigil on kriisiolukorras õigus teha ettekirjutus, kus määratakse kindlaks sideteenuse osutamise ja sidevõrgule juurdepääsu tingimused, peab ettevõtja teenust nendel tingimustel osutama. Kui ettevõtja seda ei tee, on võimalik rakendada haldussunnivahendeid. See tähendab, et meetme kaudu on võimalik eesmärk saavutada.

Meede on ka mõõdukas, sest kriisiolukord on sündmus, mis ähvardab kogu ühiskonda ja võib ähvardada riigi eksistentsi ning seda ei ole võimalik või ei saa lahendada tavapäraste meetmetega. See tähendab, et ohus võib olla riigi julgeolek, põhiseaduslik kord, avalik kord ning väga paljude inimeste elu või tervis ning tekkida võib väga suur majanduslik kahju. Tegemist on suure ohuga, mille tõrjumiseks võib kasutada ka intensiivsemalt isiku põhiõigustesse sekkuvaid meetmeid. Selleks et põhiõiguste riive oleks piisavalt selge ja ettenähtav, on meetme kohaldamist kitsendatud.

Enne sideteenuste või sidevõrgu piiramise otsuse tegemist peab haldusorgan välja selgitama, millised on võimalikud mõjud meetme kohaldamisel ning millised on sideettevõtja võimalused haldusakti täita. Haldusmenetluses tuleb haldusorganil välja selgitada näiteks, kas võrgu arhitektuur ning haldamisest tulenevad tehnoloogilised nüansid ning sideettevõtja tegelik suutlikkus võimaldab saavutada haldusaktiga taotletavat eesmärki.

Sõjategevusest tingituna võib olla vaja piirata kõnesidet või lõpptarbijatele edastatavat andmesideteenust, et tagada piisav kõne- või internetiühendus kriisiolukorra lahendamisel osalevatele asutustele. Kuna meediateenuse edastus toimub üldjuhul sideteenuse vahendusel, siis sellise piiranguga võib kaasneda negatiivne mõju isikule, kes ei saa täielikult meediateenuse tarbimist jätkata (nt ei pruugi televisiooniteenused olla samas ulatuses või täielikult igal pool ligipääsetavad). Samas on piirangu kehtestamine legitiimne, sest piirangu eesmärk ei ole iseenesest meediateenuste piiramine. Isik ei pruugi omada juurdepääsu meediateenustele väga erinevatel põhjustel. Näiteks ka tormi tõttu tekkinud internetikatkestuste tõttu, mis likvideeritakse prioriteetsuse järjekorras, võib isiku ligipääs meediateenustele olla raskendatud või puududa. Meediateenuseid tohib jätkuvalt piirata meediateenuste seaduse alusel või erakorralise ja sõjaseisukorra ajal eelnõu §-de 64 ja 66 alusel.

Kuna sideteenuste piiramine võib mõjutada ka finantssektorit (nt sularaha kättesaadavust), siis on vajalik, et sideteenuste piiramise ettekirjutus oleks ka Eesti Panga ja Finantsinspektsiooniga eelnevalt koordineeritud.

Nimetatud piirava meetme täitmise üle tehakse eelnõu 12. peatüki 3. jaos sätestatu kohaselt riiklikku järelevalvet ning pädeval riikliku järelevalve ülesannet täitval haldusorganil on õigus sideteenuse ja sidevõrgule juurdepääsu piiramise kohustuse jõustumisel kasutada järelevalveülesande täitmisel ka KorSi vastavaid erimeetmeid. Eelnõu § 153 kohaselt Vabariigi Valitsus määrusega volitada haldusorgani täitma riikliku järelevalve ülesannet piirava meetme täitmise üle ja kohaldama korrakaitseseaduses nimetatud riikliku järelevalve erimeedet juhul, kui vastavat riiklikku järelevalve ülesande täitmise pädevust ei ole kehtestatud seadusega.

§ 49. Viibimiskeeld

Paragrahv 49 sätestab Vabariigi Valitsusele või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutusele õigus kehtestada piirava meetmena viibimiskeeld. Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kriisiolukorras ajutiselt keelata isiku viibimise teatud kohas või kohustada teda sellest kohast lahkuma, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas kõrgendatud ohu ennetamiseks. Kriisiolukorra operatiivse lahendamise eesmärgil on oluline, et kriisiolukorda lahendav asutus saaks ise operatiivselt reageerida ja piiranguid seada. Mõeldamatu on, et nt sõjaseisukorras tuleb viibimiskeelu või järgmises paragrahvis nimetatud liikumispiirangu kehtestamiseks teatud territooriumil paluda Kaitseväel iga kord PPA abi.

Nimetatud piirava meetme täitmise üle tehakse eelnõu 12. peatüki 3. jaos sätestatu kohaselt ka riiklikku järelevalvet ning pädeval riikliku järelevalve ülesannet täitval haldusorganil on õigus viibimiskeelu jõustumisel kasutada järelevalveülesande täitmisel ka KorSi vastavaid erimeetmeid. Eelnõu § 153 võib kohaselt Vabariigi Valitsus määrusega volitada haldusorgani täitma riikliku järelevalve ülesannet piirava meetme täitmise üle ja kohaldama korrakaitseseaduses nimetatud riikliku järelevalve erimeedet.

Nii viibimiskeelu kui teiste eelnõus sätestatud piiravate meetmete kohaldamisel tuleb arvestada eelnõu § 44 lõikega 2, mille kohaselt kriisiolukord, sealhulgas eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei mõjuta seaduse alusel kehtestatud piiravate meetmete kehtivust.

§ 50. Liikumispiirang

Paragrahv 50 sätestab sarnaselt eelnõu §-le 49 Vabariigi Valitsusele või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutusele õiguse kriisiolukorras ajutiselt keelata isikul teatud territooriumilt lahkumise ning kehtestada muid nõudeid ja tingimusi isikute liikumisele avalikus kohas, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

Liikumispiirangul on oluliselt erinev sisu, kui on eelnõu §-s 49 sätestatud viibimiskeelul, kuna viibimiskeeluna ei ole käsitletav viibimiskohustus. Erinevalt viibimiskeelust võimaldab liikumispiirang kohustada isikut viibima teatud kohas, nt siseruumides, elukohas või linnas. Kui liikumispiirang kehtestatakse määramata arvu isikute suhtes üldkorraldusena, teavitab meedet kohaldanud haldusorgan viivitamata avalikkust liikumispiirangu territooriumist ning selle kehtestamisest ja lõpetamisest.

Sarnaselt teistele eelnõus sätestatud piiravatele meetmetele tehakse ka liikumispiirangu täitmise tagamiseks eelnõu 12. peatüki 3. jaos sätestatu kohaselt riiklikku järelevalvet ning pädeval riikliku järelevalve ülesannet täitval haldusorganil on õigus liikumispiirangu jõustumisel kasutada KorSi erimeetmeid vastavalt eelnõu §-s 153 sätestatule.

§ 51. Avaliku ürituse korraldamise ja koosoleku pidamise piiramine

Paragrahvi 51 kohaselt võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata avaliku koosoleku või avaliku ürituse korraldamise või pidamise, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sõltumata nende eesmärgist ning pidamise kohast. Nimetatud piirang võib olla vajalik meeleavalduste vältimiseks, suurte rahvahulkade kogunemiste vältimiseks, kiirgusõnnetuse korral inimeste liikumise piiramiseks jne.

Avalike ürituste korraldamine ja koosolekute pidamine on tegevus, mille kaudu realiseeritakse kogunemisvabadust. Kehtivas õiguses on kogunemisvabaduse piiranguid võimalik seada nii KorSi, HOSi, RiKSi kui ka ErSSi alusel.

Kogunemisvabaduse piirangud võivad olla selle keelamine (nt KorSi § 62, HOSi § 32 lg 1, ErSSi § 17 lg 1 p 6, RiKSi § 20 lg 2), laialisaatmine või muu lõpetamine (KorSi § 73), osavõtjate arvu piiramine selle rahumeelsuse ja kontrollitavuse tagamiseks või üksikute isikute koosolekul osalemise või neil oma seisukohtade väljendamise keelamine (KorSi § 71), samuti karistamine keelatud koosoleku korraldamise või sellel osalemise eest (KarSi § 265) või koosoleku korraldamise eest seaduses sätestatud nõudeid rikkudes (KarSi § 2641). Kogunemisvabaduse piiranguks on ka ettekirjutus viia koosolek läbi muul ajal või muus kohas, kui on korraldaja soovinud (KorS § 69).44

Piirangu kohaldamisel tuleb arvestada põhimõtet, et kriisiolukorras jäävad kehtima ka eriseaduste alusel kehtestatud piirangud, kui nende kehtestamise aluseks olnud eeldused ei ole ära langenud. Avalike koosolekute piirangud on olulisel määral reguleeritud KorSis (§-d 61–73) ning KorS kohaldub ka kriisiolukorras. KorSi § 62 järgi on (automaatselt) keelatud korraldada või pidada koosolekut, mis:
1) on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele;
2) õhutab vägivaldselt rikkuma Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust;
3) õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel või
4) mille eesmärgiks on kuritegude toimepanemine või nendele õhutamine.

KorSi § 62 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtumid ohustavad kriisiolukorra lahendamist ning seega kattuvad ka eelnõu § 51 sätte kohaldamise eesmärgiga, kuid ei kata seda täielikult. Tuleb silmas pidada, et KorSi §-d 69 ja 72 võimaldavad koosoleku aega ja kohta muuta või koosoleku keelata avalikku korda ähvardava ohuga seoses. Sellest johtuvalt on eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal avalike ürituste ja koosolekute piiramine või nende keelamine eelnõu kohaselt lubatud, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks..

Kuivõrd KorSi alusel on avalike koosolekute keelamine ja piiramine lubatud prefekti otsusega, siis on eriolukorras, erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras avaliku ürituse ja koosoleku piiramine lubatud Vabariigi Valitsuse või tema volitatud haldusorgani haldusaktiga.

Sarnaselt teistele eelnõus sätestatud piiravatele meetmetele tehakse ka nimetatud piirava meetme täitmise tagamiseks eelnõu 12. peatüki 3. jaos sätestatu kohaselt riiklikku järelevalvet ning pädeval riikliku järelevalve ülesannet täitval haldusorganil on õigus piirava meetme jõustumisel kasutada riikliku järelevalve tegemisel KorSi erimeetmeid vastavalt eelnõu §-s 153 sätestatule.

§ 52. Teadete ja õigusaktide avaldamise kohustus

Paragrahv 52 sätestab kriisiolukorras teadete ja õigusaktide avaldamise kohustuse. Vabariigi Valitsus, kriisiolukorra juht, kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus, samuti nende volitatud isik võivad kriisiolukorras kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama olemasolevatest tehnoloogilistest lahendustest lähtudes tasuta, muutmata kujul ja ettenähtud ajal kriisiolukorra lahendamiseks vajalikke teateid ning käesolevas seaduses sätestatud juhul õigusakte (nt §-s 29 sätestatud kriisiolukorra otsuse avaldamine).

Teadete või õigusaktide avaldamise kohustuse panemisel tuleb arvestada, et kohustatud subjektil (nt elektroonilise side ettevõtjal) oleks asjakohase teate avaldamiseks ka vastav tehniline võimekus.

Paragrahv 52 sätestab massiteabevahendi valdajale, elektroonilise side ettevõtjale, aga ka nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule (sh avalik-õiguslik ja eraõiguslik juriidiline isik) kohustuse tagada kriisiolukorras kiire ja efektiivne teavitustöö. Kriisiolukorras on elanikkonna õigeaegne teavitamine erisugustest ohtudest ja nendest tingitud olukorrast ning selle lahendamiseks läbiviidavatest tegevustest kriitilise tähtsusega. Ohtudest ja nende ennetamiseks vajalike meetmete rakendamisest teavitamata jätmine võib tuua kaasa raskeid tagajärgi, näiteks evakuatsiooni õigeaegne alustamine aitab päästa tsiviilelanike elu ja tervist, teabe puudumine aga tõkestab selle eesmärgi saavutamist.

Paragrahvis sätestatu suhtes kehtib ka erinorm viivitamatus olukorras ohuteadete edastamiseks. Nimelt nähakse eelnõu §-ga 87 ette üksnes viivitamatute ohuteadete edastamine ning sellega seotud kohustused ei sõltu kriisiolukorra olemasolust. Eelnõu §-ga 87 sätestatud teavituste eesmärk on tagada elanikkonna kohene reageerimine paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele (vt selgitusi eelnõu § 87 kohta).

Õigesti valitud massiteabevahendit (televisioon, päevalehed, online-meedia) kasutades jõuab teave oluliselt suurema osani elanikest kui ainult Riigi Teatajas, Avalikes Teadaannetes või riigiasutuste veebilehtedel avaldamise korral. Võttes arvesse asjaolu, et erinevate teavituskanalite (internetiportaalid, telekanalid, paberkandjal ajakirjandusväljaanded, mobiilisõnumid jne) kättesaadavus võib kriisiolukorras olla ebakindel, on Vabariigi Valitsusel, kriisiolukorra juhil, kriisiolukorda lahendaval asutusel või tema volitatud isikul vaja tagada samal ajal mitmesuguste teavituskanalite kasutamine, et kindlustada sel viisil kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku teabe jõudmise sihtrühmani. Kiiresti suure ringi isikuteni jõudev teave võib olla väga vajalik nii riigi toimimise tagamiseks kui ka sõjalise tegevuse ettevalmistamise või hilisema korraldamise toetamiseks.

Sarnaselt teistele eelnõus sätestatud piiravatele meetmetele tehakse ka nimetatud piirava meetme täitmise tagamiseks eelnõu 12. peatüki 3. jaos sätestatu kohaselt riiklikku järelevalvet ning pädeval riikliku järelevalve ülesannet täitval haldusorganil on õigus piirava meetme jõustumisel kasutada riikliku järelevalve tegemisel KorSi erimeetmeid vastavalt eelnõu §-s 153 sätestatule.

§ 53. Riigikaitselise kriisiolukorra ja mobilisatsiooni meetmed

Paragrahvis 53 sätestatakse riigikaitselise kriisiolukorra ja mobilisatsiooni meetmed. Lõike 1 kohaselt võib riigikaitselises kriisiolukorras ja mobilisatsiooni läbiviimiseks kohaldada eelmises jaos sätestatud meetmeid. Tegemist ei ole uue muudatusega, nimetatud piiravate meetmete kohaldamine on sätestatud samamoodi ka kehtivas RiKSi § 15 lõikes 4 ja §-s 22. Enne riigikaitselist kriisiolukorda võib mobilisatsiooni ettevalmistamiseks kohaldada ka eelnõu § 54 lõikes 1 sätestatud piiravat meedet samamoodi kehtiva RiKSi § 24 lõikele 1.

Lõikes 2 sätestatakse ka sarnaselt eelnõu §-le 56 (vt eelnõu § 56 selgitust), et enne riigikaitselise kriisiolukorra otsustamist kohaldatud käesoleva seaduse eelmises jaos otsustatud meetmed kehtivad edasi kuniks ei otsustata teisiti. See aitab tagada selguse, et kriisiolukorra ajal kohaldatud piiravad meetmed kehtivad edasi ka siis, kui Vabariigi Vabariigi valitsus kehtestab riigikaitselise kriisiolukorra.

§ 54. Kaitseväekohustuslase Eestist lahkumise piiramine

Paragrahvi 54 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud isikule, kui see on vajalik mobilisatsiooni korraldamiseks.

Kehtiva RiKSi § 15 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal kehtestada töökohustuse rakendamise tagamiseks Eestist lahkumise keelu töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule. RiKSi § 18 lõike 1 järgi on Vabariigi Valitsusel sama õigus ka sõjaseisukorra ajal. RiKSi § 24 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmele. Sõjaaja ametikohale võib nimetada nii kaitseväekohustusega kui ka kaitseväekohustuseta isikuid. Seetõttu on sätte sõnastust võrreldes kehtiva seadusega muudetud üldisemaks, säilitades senise eesmärgi.

PSi § 35 järgi on igaühel õigus Eestist lahkuda. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata kohtu- ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks. PSi §-s 35 sätestatud igaühe õigust Eestist lahkuda võib pidada PSi §-ga 34 tagatud liikumisvabaduse osaks.45 Riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud analüüsis46 on asutud seisukohale, et kõrgendatud kaitsevalmiduses (põhiseaduse mõistes rahuajal) kohalduv RiKSi § 15 lg 1, mis seab riigikaitselise töökohustusega ametnikule või töötajale täieliku välismaale reisimise keelu, ei ole kooskõlas põhiseaduse §-s 35 sätestatuga. Seevastu RiKSi § 24 lõike 1 alusel kehtestatavat keeldu võib pidada õigustatuks PSi § 124 lõike 3 alusel. Viidatud säte näeb ette, et kui seadus ei näe teenistuse erilaadi huvides ette teisiti, on Kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused. PSi § 124 lõikega 3 antakse kaitseväekohustuslaste põhiõiguste piiramiseks täiendav õiguslik alus. RiKSi § 24 lg 1 alusel kehtestatav lahkumise keelu adressaatide ring on piiratud ja eesmärgipärane.

Eesti riigikaitsemudel põhineb laiapindsel riigikaitsel, mille tuumikuks on kohustusliku kaitseväeteenistuse käigus väljaõpetatav reservarmee. Sõjalise riigikaitse planeerimisel on olulise tähtsusega, et mobilisatsiooni ajal teavitaksid võimalikult kaitseväeteenistusse kohustatavad isikud oma asukohast.

Lõige 2 paneb isikule, kelle suhtes Eestist lahkumise keeldu kohaldatakse, kohustuse teavitada Kaitseressursside Ametit47 või Eesti Vabariigi välisesindust viivitamata sellest, kui ta juba asub Eestist väljaspool. Eesti Vabariigi välisesinduse teavitamine võib olla kiirem viis oma asukohast teada andmiseks, kui infovahetus on Eestiga häiritud. Selle sätte puhul on kaitseväekohustuslasepoolse teavitamise eesmärk võimalikult kiire ja efektiivne võitlusvõimeliste sõjaaja üksuste formeerimine.

Teavitamiskohustuse säte riivab PSi §-s 26 sätestatud isiku õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Tegemist on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Teavitamiskohustuse panemine on oluline kõigi Eestis viibivate isikute parema kaitse tagamiseks. Kaitseväekohustuslase teavitamiskohustuse täitmine võimaldab riigil teavitada isikut tema suhtes kehtivast kohustusest. Samuti võimaldab see abinõu planeerida paremini kaitseväekohustuse rakendamist ning selle tagamiseks riigist lahkumise keelu kehtestamist, sest see võimaldab paremat ülevaadet isikutest, kes on Eestist lahkunud. Tegemist on vähe riivava abinõuga, mistõttu võib meedet pidada proportsionaalseks.

§ 55. Kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isiku Eestist lahkumise piiramine

Sarnaselt kehtivale RiKSi § 15 lõikele 1 nähakse ette ka käesolevas eelnõus võimalus seada piirang Eestist lahkumisele nende isikute osas, kes töötavad kriisiülesandega ameti- või töökohal ning nende töökohustuste täitmine on riigikaitselises kriisiolukorras võmetähtsusega.

I. Põhiõiguse kaitseala analüüs

PS § 35 sätestatakse: „Igaühel on õigus lahkuda Eestist. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata kohtu- ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks.“ RiKS § 15 lg 1 sätestatakse: „Vabariigi Valitsus võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal kehtestada töökohustuse rakendamise tagamiseks Eestist lahkumise keelu töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule.“ RiKS § 24 lg 1 sätestatakse: „Vabariigi Valitsus võib mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmele.“ Kaudselt tuleneb riigist lahkumise keeld ka RiKS § 44 lg 1 sätestatud töökohustuse või sõjaaja ametikoha ülesannete täitmise kohustusest (KVTS § 15610 jj).

Eelnõu koostamisel tõstatatud küsimus kehtiva RiKS § 15 lg 1 ja § 24 lg 1 ning eelnõu § 50 ja § 60 põhiseaduspärasusest (ei ole tõstatatud küsimust KVTS § 15610 jj alusel sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväeteenistuskohustuslaste riigist lahkumise keelu põhiseaduspärasusest). Järgnevalt on analüüsitud järgmisi küsimusi: a) kas seadusega võib anda Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud isikule Eestist lahkumise keelu; b) kas seadusega võib anda Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada erakorralise või sõjaseisukorra ajal kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikule Eestist lahkumise keelu ning c) kas seadusega võib anda Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada kriisiolukorra, mis ei ole erakorraline või sõjaseisukord, ajal kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikule Eestist lahkumise keelu?

Rahvusvahelises õiguses on riigist lahkumise õigus reguleeritud järgmiselt:

• Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artiklis 12 sätestatakse: „1. Igaühel, kes seaduslikult viibib mingi riigi territooriumil, on õigus selle territooriumi piires vabalt liikuda ja elukohta valida. 2. Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik missuguselt maalt, kaasa arvatud kodumaa. 3. Eespool mainitud õigused ei või olla mingite piiramiste objektiks peale nende, mida näeb ette seadus ja mis on vajalikud riikliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise või moraali või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ja mis on kooskõlas teiste käesolevas paktis tunnustatud õigustega. 4. Kelleltki ei tohi meelevaldselt võtta õigust sõita oma kodumaale.“

• Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 13 lg 2 sätestatakse: „Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa ja kodumaale tagasi pöörduda.“

• Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 4 artiklis 2 sätestatakse: „1. Igal riigi territooriumil seaduslikult viibival isikul on õigus seal vabalt liikuda ja elukohta valida. 2. Igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, kaasa arvatud kodumaalt. 3. Nende õiguste kasutamist ei või piirata teisiti kui seaduse alusel ning kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, ordre public (avaliku korra) säilitamiseks, kuritegevuse ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. 4. Esimeses lõikes ettenähtud õigusi võib demokraatliku ühiskonna mõnedes valdkondades piirata seaduse alusel ühiskondlikes huvides.“

PS § 35 on igaühe õigus, mis on kohaldatav üksnes füüsilistele isikutele (isikuline kaitseala). Põhiõigus ei ole kohaldatav juriidilistele isikutele. Põhiõigus on kohaldatav nii Eesti kodanikele, välismaalastele kui ka kodakondsuseta isikutele. Kodaniku õigust kodumaalt lahkuda ei ole piiratud ei PS §-ga 35 ega eelviidatud rahvusvahelise õiguse allikatega, kuid kodanikul on õigus alati naasta enda kodumaale (PS § 36 lg 1). PS § 36 lg 3 annab lisaks igale eestlasele õiguse asuda Eestisse.

Põhiõiguse sisuks on igaühe vabadus lahkuda Eesti Vabariigi territooriumilt (esemeline kaitseala). Põhiõigus riigist lahkuda ei anna isikule õigust lahkuda ka Eesti Vabariigi jurisdiktsioonist, kui tema suhtes kohalduvatest Eesti Vabariigi seadustest tuleneb temale õigusi, kohustusi või vastutus. Isikud, kes on lahkunud Eesti Vabariigi territooriumilt, on jätkuvalt kaitseväekohustuslastena kohustatud mobilisatsiooni korral riiki naasma enda kohustuse täitmiseks või kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikutena kohustatud riiki naasma töökohustuse täitmiseks.

Tegemist on vabadusõigusega (põhiõiguse liik). Põhiõigus tagab igaühele vabaduse ehk kaitse selle eest, et riik takistab isikul Eesti territooriumilt füüsiliselt lahkumast (põhiõiguse funktsioon). Põhiõigus ei kohusta riiki soodustama isiku riigist lahkumist ega tagama talle majanduslikud vms riigist lahkumiseks vajalikud tingimused, vaid üksnes hoiduma vabaduse teostamise takistamisest (kaitsefunktsioon).

Põhiõigus riigist lahkuda (PS § 35) on piiratud ehk kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigus. Piirangu aluseks PS § 35 järgi on „piirata kohtu- ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks“. Sarnaselt seaduse reservatsioonita põhiõigustega võib ka piiratud seaduse reservatsiooniga põhiõigusi piirata lisaks piirangu tingimusetele teiste põhiõiguste ja põhiseaduses sätestatud kohustuste tagamiseks (vt täpsemalt allpool).

II. Põhiõiguse riive olemasolu

RiKS § 15 lg 1 ja § 24 lg 1 ning eelnõu § 50 ja § 60 annavad Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada Eestist lahkumise keeld. Kuna Eestist lahkumise keeld on sõnaselge ja ühemõtteline PS § 35 piirang, siis riive olemasolu täiendavalt analüüsida ei ole vaja.

III. Riive legitiimne eesmärk

Riigikohus ei ole otseselt üheski kohtuasjas põhiküsimusena PS § 35 piirangu lubatavust käsitlenud. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (https://pohiseadus.ee sub § 35) on riigist lahkumise keeldu peetud liikumisvabaduse osaks ning liikumisvabaduse piiramisel on riigist lahkumise õiguse riive tuvastatav ka siis, kui ei ole tõendatud, et isik üldse soovis riigist lahkuda (punkt 2). Piirang on lubatav mistahes kohtuotsuse täitmiseks või menetluse tagamiseks, sh pankrotimenetluse, tsiviilkohtumenetluse, käitumiskontrolli vms (punkt 3). Õigust riigist lahkuda saab piirata ka kaudselt, nt reisidokumenti märke kandmisega või reisidokumendi väljastamisest keeldumisega (punkt 4).

Põhiseaduse § 35 kommentaari punktis 5 on Peeter Roosma selgitanud riigist lahkumise keeldu kriisiolukorras järgmiselt: „Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib § 130 kohaselt §-s 35 sätestatud õigust riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata. Nii võib ErSS kohaselt Vabariigi Valitsus põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks kehtestada piirangud Eestist väljasõitmisel. Samuti võidakse sõjaseisukorra ajal kehtestada ning kohaldada vältimatult vajalikke piiravaid meetmeid mh RiKS-s sätestatud alustel, tingimustel ja korras. Ei § 35 ega § 130 näe ette võimalust piirata õigust Eestist lahkuda kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal ega mobilisatsiooniga seoses. Samas võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule kehtestatav ning mobilisatsiooniga seoses kaitseväekohustuslasele ning Kaitseliidu tegevliikmele kehtestatav Eestist lahkumise keeld olla õigustatud § 124 lg-st 1 tuleneva Eesti kodanike kohustusega võtta osa riigikaitsest. Sisuliselt annab Eestist lahkumise õiguse piiramiseks aluse ka HOS – seda juhul, kui loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra piirkond hõlmab kogu riiki ning on kehtestatud piirangud isikute õigusele vabalt liikuda eriolukorra piirkonnas.“ (vt https://pohiseadus.ee/sisu/3506) Samas ei analüüsi autor selle piirangu põhiseaduspärasust.

Lisaks on põhiseaduse kommentaaris § 130 kohta kirjutatud: „Põhiõiguste piirangu eesmärkideks on eelkõige riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine ning paljude isikutega seotud ohu samaaegne tõrjumine. Seetõttu võib esineda olukordi, kus põhiõigusi tuleb piirata juba enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist eelnimetatud ohu ennetamiseks või tõrjumiseks. Seda eelkõige seetõttu, et sõjaline tegevus või kriis algab varem, kui jõutakse sõjaseisukord või muu erikord välja kuulutada. Kui sõjaseisukord või erakorraline seisukord ei ole välja kuulutatud, tuleb lähtuda seaduses ja rahvusvahelises õiguses sätestatud põhiõiguste piiramise regulatsioonist, kuid pärast sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamist võib põhiõigusi piirata teisel viisil, ulatuslikumalt või teistsugust korda järgides. Lähtuma peab sellest, et igal konkreetsel piirangul peab olema legitiimine eesmärk ning konkreetne piirang peab olema proportsionaalne riigi julgeolekut või avalikku korda puudutava ohu suhtes. Seetõttu on vaadeldav norm oluline põhiõiguste seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga piiramise ja ilma seadusereservatsioonita põhiõiguste piiramise seisukohalt, sest ülejäänud põhiõigusi piiratakse seaduse alusel avalikes huvides niigi. Ka seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga ja ilma seadusereservatsioonita põhiõigusi on enamasti võimalik piirata riigi julgeoleku või avaliku korra huvides, arvestades mitmeid PS norme, eriti preambulit. Riigikohus on märkinud seda nt seoses välismaalase õigusega elada Eestis perekonnaelu (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01).“ (https://pohiseadus.ee/sisu/3610)

Riigikohus on enda praktikas korduvalt rõhutanud, et põhiõigusi võib piirata teiste põhiseadusest tulenevata väärtuste tagamiseks. Kõige hilisem on Riigikohtu üldkogu 15.02.2023 otsus asjas nr 3-18-477/73, milles käsitletakse PS § 44 lg 1 õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Riigikohtu üldkogu leidis, et PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja, millega soodustatakse vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti riigi põhiseaduse preambulis väljendatud eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. (punkt 65) Sealjuures ei pidanud Riigikohus üldse vajalikuks tegeliku ohu tuvastamist, vaid piisas üldsõnalisest abstraktse ohu hinnangust.

Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsus asjas nr 3-1-3-10-02 on kohus leidnud: „Põhiseaduse nimetatud paragrahvides ei ole loetletud põhiõiguse piiramise tingimusi. Seepärast saab üldkogu arvestada põhiõiguse piiramise õigustusena vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. [--] Üldkogu leiab, et ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtused, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist. Eesti riigi rajamist õiglusele rõhutab Põhiseaduse preambula, kohtusüsteemi efektiivne toimimine on oluline väärtus, eriti õigusharu reformi ajal.“ (punkt 28) (sama Riigikohtu üldkogu 28.04.2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 punktis 28 seoses eriõiguse piiranguga, sama lahendi punktis 32 eraldi välja toodud õigusrahu ehk kohtuotsuse seadusjõud). Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsuse asjas nr 3 4 1 19-07 punktis 23 leidis kohus, et teatud juhtudel võivad teised põhiõigused või põhiseaduslikud väärtused kaaluda osaliselt või täielikult üles piiratava seaduse reservatsioonita põhiõiguse.

Eelnevast kohtupraktikast nähtub, et Riigikohus on süstemaatiliselt ja pika aja vältel jätkuvalt pidanud teisi põhiõigusi ja põhiseaduslikke väärtusi ka ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguste piiramise aluseks. Sealjuures on ka abstraktset ohtu riigi julgeolekule ja riigiasutuste efektiivsele toimimisele peetud oluliste põhiõiguste, sh vabaduse võtmine, piisavaks aluseks. Põhiõiguste hierarhias peetakse ilma seaduse reservatsioonita põhiõigusi kõige olulisemateks põhiõigusteks, mida on võimalik piirata vaid väga erandlikelt ning põhiseadusest enesest lähtuvatel olulistel põhjustel. Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused on piiratavad ulatuslikumalt – nii põhiõiguse sättes endas välja toodud reservatsiooni tingimustel, kui ka põhiseadusest lähtuvatest teistest põhiõigustest ja põhiseaduslikest väärtustest lähtuvalt. Kõige ulatuslikumalt on piiratavad lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused. PS § 35 on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigus, mida saab eeltoodud kohtupraktika kohaselt piirata nii selles endas nimetatud alusel (st „kohtu- ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks“) kui ka mistahes muu põhiõiguse ja –kohustuse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamiseks. Selleks võib olla nii riigi suveräniteedi tagamine üldiselt (PS § 1 ja 2, niivõrd kui see eeldab kaitset välise või sisemise vaenlase eest), PS § 54 lg 1 kodaniku kohustus „kaitsta riigi iseseisvust“, kui ka PS § 124 lg 1 kodaniku kohustus võtta osa riigikaitsest (vt ka Peeter Roose seisukohta eespool).

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artikli 12 lg-s 3 nähakse selle põhiõiguse piiramise alusena selgesõnaliselt riiklikku julgeolekut ja avalikku korda. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 4 artikli 2 lg 3 sätestatakse: „3. Nende õiguste kasutamist ei või piirata teisiti kui seaduse alusel ning kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, ordre public (avaliku korra) säilitamiseks, kuritegevuse ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.“ Riigikohus on praktikas kasutanud inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni põhiseaduse tõlgendamise täiendava allikana, mille tõttu oleks õigustatud ka käesoleval juhul pidada vähemalt riigi julgeolekut ja avalikku korda riigist lahkumise piirangu legitiimseteks alusteks. Samuti tuleb arvestada, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 15 sätestatakse: „1. Sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ähvardab rahva eluvõimet, võib iga Kõrge Lepinguosaline võtta meetmeid, millega ta taganeb selle konventsiooniga võetud kohustustest ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik, tingimusel, et taolised abinõud ei ole vastuolus tema teiste rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega.“ Sellekohane „muus hädaolukorras“ on oluliselt laiem, kui PS § 130 piiramise klausel „erakorralise või sõjaseisukorra ajal“. Seetõttu on küsimus, kas PS § 130 võib rahvusvahelise õiguse allikatega koostoimes tõlgendada nii, et mõiste „erakorralise ja sõjaseisukorra“ hõlmab mistahes riigikaitselist kriisiolukorda?

Põhiseaduse § 130 kommentaaris on leitud: „Vaadeldava normiga on sarnane ka EIÕK art 15 ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti art 4. Eriolukordade väljakuulutamisel ei ole nimetatud art 15 ja art 4 kohaldamine automaatne, vaid nõuab riigilt lisatoimingut ehk vastava otsuse tegemist ja selle edastamist rahvusvahelises lepingus sätestatud organile. Seni on vastavaid teavitusi tehtud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2tõkestamiseks kehtinud eriolukorra ajal. 12.03.2020 kuulutas Vabariigi Valitsus seoses koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja viiruse Eesti-sisese leviku laienemisega riigis välja eriolukorra, mis kehtis kuni 17.05.2020. Eriolukorraga seoses piirati riigisisest ja riigipiiriülest liikumist, muudeti hariduse andmise korda ja kohtukorraldust, suleti kultuuri- jm asutusi, seati piirangud suhtlusele, sh haiglates ja kinnipidamisasutustes olevate isikutega. Kuna kehtestatud piirangud mõjutasid EIÕK ja ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktiga võetud põhiõiguste ja -vabaduste teostamist võrreldes tavapärase olukorraga, siis Välisministeerium teavitas Euroopa Nõukogu ja ÜRO-d 20.03.2020 EIÕK art 15 ja ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti art 4 rakendamisest ning 16.05.2020 eriolukorra ja vastavate meetmete rakendamise lõppemisest.“ (vt https://pohiseadus.ee/sisu/3610, punkt 1). Euroopa Nõukogu ja ÜRO teavitamine inimõiguste piiramisest seoses hädaolukorraga ei ole täiendav inim- ega põhiõiguste piiramise alus, vaid riigi täiendav kohustus. Ka riigikaitselise kriisiolukorra ajal riigist lahkumise keeldu kohaldades tuleb sellest Välisministeeriumi kaudu teavitada Euroopa Nõukogu ja ÜRO-d.

IV. Riive proportsionaalsus

Proportsionaalsuse põhimõtet on kohtupraktikas ühetaoliselt käsitletud sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kontrollina. Näiteks on Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 selgitas kohus järgmiselt: „Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 teisest lausest. Üldkogu kontrollib piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kolme tunnuse - abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse - abil. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Kui aga abinõu on sobiv, kuid pole vajalik, siis puudub vajadus kontrollida selle mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsust 6. märtsist 2002 asjas nr 3-4-1-1-02 - RT III 2002, 8, 74, p 15).“ (punkt 30 lõige 2) Hiljutises Riigikohtu üldkogu 15.02.2023 otsuses asjas nr 3-18-477 on kohus selgitanud: „PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Abinõu on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu järjekindel praktika alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).“ (punkt 77)

Järgnevalt analüüsitakse eraldi eelnõu § 50 sätestatud kaitseväekohustuslase Eestist lahkumise piiramise ja eelnõu § 60 sätestatud kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isiku Eestist lahkumise piiramise riigikaitselise kriisiolukorra ajal (sama, mis RiKS § 15 lg 1, § 24 lg 1) proportsionaalsust.

A. Riigist lahkumise keeld mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks

Järgnevalt analüüsitakse, kas seadusega võib anda Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud isikule Eestist lahkumise keelu? Riigist lahkumise keelu kohaldamise eesmärk on tagada, et kaitseväekohustuslane on mobilisatsioonikäsu saamisel (KVTS § 156’10 jj alusel) võimeline võimalikult kiiresti minema kogunemiskohta ja asuma täitma sõjaaja ametikohast tulenevaid ülesandeid. Riigist lahkumise keeld on selleks sobiv, sest välismaalt Eestisse naasmine on ajamahukam ning välismaal viibides ei pruugi kaitseväekohustuslane mobilisatsioonikäsku kätte saadagi.

Muud meetmed, mis tagaksid kaitseväekohustuslase kiire reageerimise mobilisatsioonikäsu korra oleksid elukohast lahkumise keeld võib viibimiskeeld (teatud piirkonnast lahkumise keeld), samuti kaitseväekohustuslase kinnipidamine. Kõik alternatiivsed sobivad meetmed piiravad ilmselgelt kaitseväeteenistuskohustuslase õigusi ja vabadusi rohkem, kui riigist lahkumise keeld. Eesti riigi territoorium on piisavalt väike, et ükskõik millisest kohast riigis on võimalik ilmuda kogunemiskohta mõne tunni jooksul. Seega puudub vajadus piirata kaitseväeteenistuskohustuslaste liikumist riigi siseselt. Ainsaks vähem koormavaks meetmeks on kaitseväekohustuslaste teavitamine mobilisatsioonikäsu andmise kavatsusest.

Mobilisatsioonikäsu andmise kavatsusest teavitamise korral ei ole takistatud kaitseväekohustuslaste riigist lahkumine. Seetõttu võib riigist lahkumise piirangu puudumisel tekkida riigil vajadus korraldada välismaal viibivate kaitseväekohustuslaste eraldi teavitamine, nende tagasitoomise kulude katmine või nende otsimisega seotud kulud. Riigikohus on pidanud mõju riigieelarvele isegi sedavõrd oluliseks, et õigustanud sellega isiku vabaduse võtmist (vt eespool). Seetõttu ei ole kaitseväekohustuslaste teavitamine mobilisatsioonikäsu andmise kavatsusest sobiv meede ning võib tuua kaasa vastupidise tagajärje, sh takistada Kaitseväe ülesannete tõhusat täitmist. Seega on sobivateks meetmeteks riigist lahkumise piirangu kõrval üksnes liikumisvabaduse ja vabaduse võtmisega seotud meetmed. Riigist lahkumise piirang on võrreldes liikumispiirangu või vabaduse võtmisega oluliselt vähem isiku õigusi riivav (leebem).

Vaidlust pole selles, et KVTS § 15610 jj alusel mobilisatsioonikäsu andmisel on kaitseväekohustuslane kohustatud ilmuma kogunemiskohta ja sellega kaasnev riigist lahkumis keeld on põhiseaduspärane. Riigist lahkumise piirangu mõõdukuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, et piirangu subjektid on õiguspäraselt käituvad isikud, kes täidavad mobilisatsioonikäsust tuleneva kogunemiskohta ilmumise kohustuse nõuetekohaselt. Enne mobilisatsioonikäsu andmist kaitseväekohustuslaste riigist lahkumise keeld mõjutab isikuid, kes mobilisatsioonikäsu korral peaksid viivitamatult ilmuma kogunemiskohta. Piirang on mõõdukas, kuna tagab mobilisatsioonikäsu andmisel isikute kohustuse täitmise ja võimaldab isikutel, kes muul juhul peaksid kiirendatud korras välismaalt Eestisse naasma, hoida kokku kulusid. Selline piirang võimaldab hoida kokku ka riigieelarvelisi vahendeid, mis muidu tuleks kulutada välismaal viibivate kaitseväekohustuslaste teavitamisele, otsimisele ja tagasitoomisele. Meetmed, mida rakendatakse KVTS § 15610 jj alusel välismaal viibiva kaitseväekohustuslase suhtes tema riiki tagasitoomiseks on eelduslikult koormavamad, kui tema riigist lahkumise keeld.

Eelnevast nähtub, et mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks riigist lahkumise keelu kehtestamine kaitseväekohustuslastele on taotletava eesmärgi suhtes mõõdukas. Seega on meede proportsionaalne.

B. Riigist lahkumise keeld erakorralise või sõjaseisukorra ajal kriisiülesande täitmiseks

Järgnevalt analüüsitakse, kas seadusega võib anda Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada erakorralise või sõjaseisukorra ajal kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikule Eestist lahkumise keelu? Riigist lahkumise keelu kohaldamise eesmärk on tagada, et kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isik saaks töökohustuse rakendamisel asuda õigeaegselt täitma kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustust. Kui isik ei saa asuda täitma kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustust, siis võib juhtuda, et kriisiülesannet ei saa üldse täita, seda ei saa täita piisavas ulatuses või õigeaegselt. Ilmselt pole vaidlust selles, et eelnõu § 88 jj töökohustuse rakendamisel peab isik, kui ülesanne seda eeldab, viibima riigis ega tohi riigist lahkuda (kaudne riigist lahkumise keeld). Kuna töökohustuse täitmisest tuleneva riigist lahkumise keelu põhiseaduspärasust ei ole kahtluse alla seatud, seetõttu seda eraldi ei analüüsita.

Erakorralise või sõjaseisukorra ajal kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikule Eestist lahkumise keeld on sobiv, et tagada selle isiku poolt õigeaegne kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmisele asumine. Kui kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isik viibib ajal, kui ta peaks asuma tööülesannet täitma, välisriigis, siis ei pruugi ta saada kohustusest teada või selle täitmine võib olla raskendatud sõiduaja ja –kulu tõttu. Mõni inimene võib olla selliste eriteadmiste, -oskuste või juurdepääsuõigustega, et teda ei ole võimalik või ei ole võimalik piisavalt kiiresti või täies ulatuses asendada. Sõltuvalt kriisiülesande sisust ja korraldusest võib see tuua kaasa, et kriisiülesannet ei saa asuda täitma, seda ei saa asuda täitma õigeaegselt või piisavas ulatuses. Kriisiülesande täitmise puuduste korral võivad saada rikutud õigustatud isikute põhiõigused ja –vabadused ning riigiasutuste toimimine. See, et kõnealune isik ei saa riigist lahkuda, tagab, et ta on kriisiülesande täitmisele asumise hetkel Eesti territooriumil ning objektiivselt mõne tunni sõidu kaugusel kriisiülesande täitmise asukohast. Riigist lahkumise keeld on sobiv meede kriisiülesande täitmise tagamiseks.

Riigist lahkumise keelu alternatiividena võib käsitleda elukohast lahkumise keeldu, viibimiskeeldu (teatud piirkonnast lahkumise keeldu) või isiku kinnipidamist. Elukohast lahkumise keeld, viibimiskeeld ja isiku kinnipidamine on küll kriisiülesande täitmise tagamiseks sobivad meetmed, aga selgelt isiku põhiõigusi rohkem koormavamad meetmed. Isiku teavitamine kavatsusest rakendada töökohustust ei taga, et isik sellest sõltumata või just teavitamisest tulenevalt riigist ei lahkuks. Isikut, keda on teavitatud kavatsusest rakendada töökohustust või vajadusest lõhiajal asuda täitma kriisiülesannet, ei saa riigist lahkumise korral sunni jõuga Eestisse tagasi tuua ning töö- või teenistussuhtest tulenevad sanktsioonid ei ole piisavad, et tagada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal isiku riiki naasmise. Seetõttu ei võimalda teavitamine tagada, et kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku töökohustusega isik saab ka tegelikult asuda töökohustust täitma, kui asjaolud seda tingivad või töökohustust kohaldatakse. Seega ei ole isikute teavitamine kriisiülesande täitmisele asumise vajadusest lähiajal sobiv meede kriisiülesande täitmise tagamiseks.

Meede puudutab riigist lahkumise keeldu üksnes isikute, kes kriisiülesande täitmiseks vajalikust töökohustusest tulenevalt peaksid töökohustuse rakendamisel nende viibimiskohast sõltumata asuma töökohustust täitma. Meetme kohaldamine on piiratud erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. Riigist lahkumise keelu kohaldamine võimaldab ka isikul endal hoida kokku kulusid, mis kaanevad ära jäänud reisi või viivitamatu riigi naasmisega. Kui isikut ei ole võimalik asendada või ei ole võimalik õigeaegselt või täies ulatuses asendada, siis võib tema riigist lahkumine tuua kaasa selle, et kriisiülesannet ei ole võimalik või ei ole võimalik õigeaegselt või piisavas ulatuses täita. See omakorda rikub kriisiülesande esemeks olevat kaupa või teenust saama õigustatud isikute põhiõigusi ja –vabadusi ning kahjustab riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste tõhusat toimimist.

Eelnevast nähtub, et kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse rakendamiseks riigist lahkumise keelu kehtestamine erakorralise ega sõjaseisukorra ajal on taotletava eesmärgi suhtes mõõdukas. Seega on meede proportsionaalne.

C. Riigist lahkumise keeld riigikaitselise kriisiolukorra ajal kriisiülesande täitmiseks

Järgnevalt analüüsitakse, kas seadusega võib anda Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada riigikaitselise kriisiolukorra, mis ei ole erakorraline või sõjaseisukord, ajal kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikule Eestist lahkumise keelu? Riigist lahkumise keelu kohaldamise eesmärk on tagada, et kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isik saaks töökohustuse rakendamisel asuda õigeaegselt täitma kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustust. Kui isik ei saa asuda täitma kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustust, siis võib juhtuda, et kriisiülesannet ei saa üldse täita, seda ei saa täita piisavas ulatuses või õigeaegselt. Ilmselt pole vaidlust selles, et eelnõu § 88 jj töökohustuse rakendamisel peab isik, kui ülesanne seda eeldab, viibima riigis ega tohi riigist lahkuda (kaudne riigist lahkumise keeld). Kuna töökohustuse täitmisest tuleneva riigist lahkumise keelu põhiseaduspärasust ei ole kahtluse alla seatud, seetõttu seda eraldi ei analüüsita.

Erakorralise või sõjaseisukorra ajal kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikule Eestist lahkumise keeld on sobiv, et tagada selle isiku poolt õigeaegne kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmisele asumine. Kui kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isik viibib ajal, kui ta peaks asuma tööülesannet täitma, välisriigis, siis ei pruugi ta saada kohustusest teada või selle täitmine võib olla raskendatud sõiduaja ja –kulu tõttu. Mõni inimene võib olla selliste eriteadmiste, -oskuste või juurdepääsuõigustega, et teda ei ole võimalik või ei ole võimalik piisavalt kiiresti või täies ulatuses asendada. Sõltuvalt kriisiülesande sisust ja korraldusest võib see tuua kaasa, et kriisiülesannet ei saa asuda täitma, seda ei saa asuda täitma õigeaegselt või piisavas ulatuses. Kriisiülesande täitmise puuduste korral võivad saada rikutud õigustatud isikute põhiõigused ja –vabadused ning riigiasutuste toimimine. See, et kõnealune isik ei saa riigist lahkuda, tagab, et ta on kriisiülesande täitmisele asumise hetkel Eesti territooriumil ning objektiivselt mõne tunni sõidu kaugusel kriisiülesande täitmise asukohast. Riigist lahkumise keeld on sobiv meede kriisiülesande täitmise tagamiseks.

Riigist lahkumise keelu alternatiividena võib käsitleda elukohast lahkumise keeldu, viibimiskeeldu (teatud piirkonnast lahkumise keeldu) või isiku kinnipidamist. Elukohast lahkumise keeld, viibimiskeeld ja isiku kinnipidamine on küll kriisiülesande täitmise tagamiseks sobivad meetmed, aga selgelt isiku põhiõigusi rohkem koormavamad meetmed. Isiku teavitamine kavatsusest rakendada töökohustust ei taga, et isik sellest sõltumata või just teavitamisest tulenevalt riigist ei lahkuks. Isikut, keda on teavitatud kavatsusest rakendada töökohustust või vajadusest lõhiajal asuda täitma kriisiülesannet, ei saa riigist lahkumise korral sunni jõuga Eestisse tagasi tuua ning töö- või teenistussuhtest tulenevad sanktsioonid ei ole piisavad, et tagada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal isiku riiki naasmise. Seetõttu ei võimalda teavitamine tagada, et kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku töökohustusega isik saab ka tegelikult asuda töökohustust täitma, kui asjaolud seda tingivad või töökohustust kohaldatakse. Seega ei ole isikute teavitamine kriisiülesande täitmisele asumise vajadusest lähiajal sobiv meede kriisiülesande täitmise tagamiseks.

Meede puudutab riigist lahkumise keeldu üksnes isikute, kes kriisiülesande täitmiseks vajalikust töökohustusest tulenevalt peaksid töökohustuse rakendamisel nende viibimiskohast sõltumata asuma töökohustust täitma. Meetme kohaldamine on piiratud riigikaitselise kriisiolukorra, mis ei ole erakorraline või sõjaseisukord, ajaga (kehtivas õiguses „kõrgendatud kaitsevalmidus“). Riigist lahkumise keelu kohaldamine võimaldab ka isikul endal hoida kokku kulusid, mis kaanevad ära jäänud reisi või viivitamatu riigi naasmisega. Kui isikut ei ole võimalik asendada või ei ole võimalik õigeaegselt või täies ulatuses asendada, siis võib tema riigist lahkumine tuua kaasa selle, et kriisiülesannet ei ole võimalik või ei ole võimalik õigeaegselt või piisavas ulatuses täita. See omakorda rikub kriisiülesande esemeks olevat kaupa või teenust saama õigustatud isikute põhiõigusi ja –vabadusi ning kahjustab riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste tõhusat toimimist.

Eelnevast nähtub, et kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse rakendamiseks riigist lahkumise keelu kehtestamine juba riigikaitselise kriisiolukorra, mis ei ole erakorraline ega sõjaseisukord, ajal on taotletava eesmärgi suhtes mõõdukas. Seega on meede proportsionaalne.

4. jagu
Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kohaldatavad piiravad meetmed

Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal piiravate meetmete kohaldamise üks tingimusi on vajadus olukord kiiresti lahendada. Oluline on silmas pidada, et juhul, kui erakorraline seisukord või sõjaseisukord on välja kuulutatud, on selle (ettepaneku ja väljakuulutamise) otsuse teinud organid kujundanud olemasoleva info põhjal seisukoha, et riigi ja elanike eksistentsi ähvardab vahetu oht, mistõttu on riigis vaja muu hulgas rakendada täiendavaid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid. Põhiõiguste ja -vabaduste riivet õigustab seejuures riigi julgeoleku, avaliku korra, põhiseadusliku korra ja inimeste õiguste ja vabaduste kaitse vajadus.

Vabariigi Valitsusele on jäetud laialdased volitused, mis võimaldavad lähtuvalt situatsioonist kindlaks määrata, millal on vaja erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra aegseid meetmeid rakendada ja kelle suhtes meetmeid kohaldada. Lähtudes erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra abstraktsusest on asjakohane, et seaduses ei ole määratletud konkreetset isikute ringi, kelle suhtes piiravaid meetmeid võib rakendada. Konkreetne adressaat määratakse konkreetse piirava meetme kohaldamisel.

Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras rakendatavad piiravad meetmed on oma sõnastuselt suurema abstraktsusastmega. Suurem abstraktsus võimaldab kehtestatud regulatsiooni piires kaalutleda paremini, kas, mis ulatuses ja kui kaua on vaja erakorralise või sõjaseisukorra ajal piiravaid meetmeid kehtestada.

§ 56. Kriisiolukorra meetmete jätkumine

Paragrahv 56 sätestab kriisiolukorra meetme jätkumise. Selle reguleerimise vajadus on ilmnenud õppustel, kus näiteks üleminekul erakorralisest seisukorrast sõjaseisukorda tõusetub küsimus, kas ErSSi alusel kehtestatud piiravad meetmed kaotavad kehtivuse kui erakorraline seisukord lõpeb sõjaseisukorra väljakuulutamisel. Sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse erakorraline seisukord lõppenuks (ErSS § 16), misjärel on vajalik kehtestada samad piiravad meetmed uuesti sõjaseisukorra ajal.

Paragrahvis 56 sätestatud piirava meetme jätkumise reguleerimine seadusega on vajalik õiguskindluse tagamiseks. „Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).“ (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 12; RKPJKo 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 20; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 21; RKPJKo 31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 23.)“.48

Sellest tulenevalt sätestatakse eelnõu §-s 56, et enne erakorralist või sõjaseisukorda otsustatud meetmed kehtivad edasi erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamisel, kui ei otsustata teisiti. Samuti, et erakorralise seisukorra ajal otsustatud meede kehtib edasi sõjaseisukorra väljakuulutamisel, kui ei otsustata teisiti.

§ 57. Erakorralise ja sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piirava meetme edasilükkamatu kohaldamine

Paragrahv 57 sätestab erakorralise ja sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piirava meetme kohaldamise võimaluse, kui see on vältimatult vajalik riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalvete või õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse või põhiseadusliku korra kaitseks, sealhulgas sellise ohu ärahoidmiseks (edaspidi edasilükkamatu piirav meede).

Kriisiolukorda lahendavate asutuste vajadus rakendada tõhusalt ja eesmärgipäraselt isikute õigusi ja vabadusi piiravaid meetmeid ei sõltu konkreetse erikorra formaalsest väljakuulutamisest, vaid eksisteerivast ohust ja sellega seotud faktilistest asjaoludest. Kriisiolukorra lahendamine on aja poolest kriitiline tegevus. Sellest tulenevalt võib teatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine osutuda edasilükkamatult vajalikuks juba Riigikogus erakorralise või sõjaseisukorra kehtestamise otsustamise ajal. Näiteks kui teatud telekanalis edastatakse elanikkonna seas üleskutset mitte alluda võimude seaduslikele korraldustele ajal, kui Riigikogu arutab erakorralise seisukorra väljakuulutamist, võib osutuda edasilükkamatult vajalikuks piirata sellise telekanali edastatavat teavet. Meediateenuse piiramise eesmärk on sellisel juhul mh tõkestada vaenulikku mõjutustegevust ning Eesti Vabariigi vastast kihutustööd. Lisaks meediateenuse piiramisele kannab sellises olukorras samasugust eesmärki sidevahendite kasutamise ning teabe levitamise piiramine. Nimetatud meetmete kohaldamine on suunatud sellisel juhul eeskätt vastase psühholoogiliste operatsioonide ennetamisele ja tõkestamisele, et vältida kriisiolukorra eskaleerumist. Nende meetmete kohaldamisega viivitamine seaks ohtu selle eesmärgi saavutamise.

PSi kohaselt on riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides lubatud erakorralise ja sõjaseisukorra ajal ulatuslikult piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi (PSi § 130). PSi vastuvõtmise ajal eksisteerinud ohud erinesid oma olemuselt ja realiseerumise kiiruselt tänapäevastest, seega oli õigustatud seadusandja soov lubada ulatuslikumaid piiranguid alles alates parlamendi legitiimse otsuse tegemisest. Erikordades ettenähtud põhiõiguste ja -vabaduste piirangute kohaldamise vajadus võib olla pakiline aga juba enne, kui Riigikogu jõuab formaalse erikorra välja kuulutada. PS ei välista, et PSi kohaselt võib põhimõtteliselt kõiki põhiõigusi, sealhulgas kvalifitseeritud ja ilma seaduse reservatsioonita põhiõigusi, piirata riigi julgeoleku ja avaliku korra või muul PSi preambulist või aluspõhimõtetest tuleneval eesmärgil. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt ka ilma §-des 128 ja 129 sätestatud korda kehtestamata õigustab sõjategevus või muu suurem oht riigi julgeolekule põhiõiguste ulatuslikumat piiramist, sest sellest tuleneb abstraktne oht avalikule korrale. Seda eelkõige seetõttu, et reaalne sõjaline tegevus või kriis algab varem, kui jõutakse sõjaseisukord või erakorraline seisukord välja kuulutada.49 Selline erand volituste rakendamisel kiiretel juhtudel on ka nt Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduses.50

Tegemist ei ole olemuslikult uue volitusnormiga, vaid samasuguse õiguse näeb ette kehtiv RiKS sõjaseisukorra ettepaneku arutamise ajaks. RiKSi § 17 lõike 3 järgi võib sõjaseisukorraks ette nähtud riigikaitseülesandeid asuda täitma ning kehtestada ja kohaldada sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piiravaid meetmeid juba sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks. Ajal, kui Riigikogu arutab sõjaseisukorra väljakuulutamist, ei peatata sõjaseisukorra ajaks ette nähtud kriisiülesannete täitmist ja piiravate meetmete kohaldamist.

Lõikega 1 võib Vabariigi Valitsus erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel otsustada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra piirava meetme rakendamise, kui see on vajalik riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalmere või õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse või põhiseadusliku korra kaitseks, sealhulgas sellise ohu ärahoidmiseks. Kuivõrd sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku korral on Riigikogu diskretsioon PSi kohaselt redutseerunud nullini, siis on valitsusel edasilükkamatute meetmete kohaldamise otsuste tegemisel olemas kindlus, et sõjaseisukord kuulutatakse välja. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku võib Riigikogu jätta heaks kiitmata. Kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku esitab Riigikogule valitsus, siis peab valitsus olema juba ettepaneku esitamisel veendunud erakorralise seisukorra meetmete kohaldamise vajaduses (vt erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimusi). Kui väljakuulutamise ettepaneku teeb president, siis saab valitsus edasilükkamatute meetmete rakendamise otsustamisel võtta arvesse erakorralise seisukorra ettepaneku kohta Riigikaitse Nõukogus esitatud seisukohti.

Põhiõiguste kaitse tagatisena on lõikes 2 sätestatud, et juhul, kui Riigikogu otsustab jätta erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse edasilükkamatu piirava meetme kohaldamine viivitamata. See säte välistab äärmusliku abinõu põhjendamatult ulatusliku kohaldamise ning aitab kaasa põhiõiguste tagamisele. Analoogiliselt sätestab kehtiva RiKSi § 17 lõige 4, et juhul kui Riigikogu otsustab jätta sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmine ning piiravate meetmete kohaldamine.

Edasilükkamatu piirava meetme kohaldamisega tekitatud kahju hüvitatakse eelnõu riigivastutuse erisuste peatükis sätestatud tingimustel ja korras. Analoogne säte kahju hüvitamise kohta on esitatud kehtiva RiKSi § 17 lõikes 5.

§ 58. Isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolitus

Paragrahvi 58 lõikega 1 sätestatakse, et kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal on riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks, avaliku korra või inimeste elu ja tervise kaitseks vajalik kohaldada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet, mida seaduses ei ole sätestatud, ning kõik muud seaduses sätestatud piiravad meetmed on ammendunud, siis võib Vabariigi Valitsus otsustada kohaldada seaduses sätestamata piiravat meedet nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik.

Lõige 1 on sarnane kehtiva RiKSi § 19 lõikega 1. ErSSis puudub üldklausel põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks, mis võimaldaks ettenägematutes kiireloomulistes olukordades, kus on suurenenud oht põhiseaduslikule korrale, põhiõigusi ja -vabadusi piirata. Eelnõuga on põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolitust laiendatud ka erakorralise seisukorra ajale.

Lähtuvalt erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väga volatiilsest olemusest on täidesaatval riigivõimul vajalik ulatuslikum kaalutlusruum põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks. Üldvolitus annab avalikule võimule seadusliku aluse ja ulatuslikuma kaalutlusruumi eripalgelistest ohtudest tingitud olukordades tegutsemiseks, kuivõrd seaduse tasemel ei ole võimalik ette näha kõiki meetmeid, mille kohaldamine võib olla kriisiolukorras vältimatult vajalik.

Selleks, et tagada sätte ja selle kohaldamise proportsionaalsus, sätestatakse eelnõus nõue, et üldvolitust võib rakendada üksnes erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras, kui seadustes sätestatud muud meetmed on ammendunud ning kui see on vajalik riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks, avaliku korra või inimeste elu ja tervise kaitseks. Seejuures proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt tuleb valida sellised meetmed, mis isiku põhiõigusi ja -vabadusi võimalikult vähe piiravad. Üldvolituse kohaldamine on lubatud üksnes nii kaua, kui see on vältimatult vajalik. Üldvolituse kohaldamise legitiimne eesmärk on riigi julgeoleku ja avaliku korra, sh põhiseadusliku korra kaitse. Üldvolituse ülemäärasele kasutamisele seabki piirid proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohustus ning halduskohtulik kontroll.

Et oleks tagatud parlamentaarne kontroll, tuleb piiravad meetmed Riigikogus heaks kiita või tühistada esimesel võimalusel.

§ 59. Keelutund

Paragrahv 59 näeb Vabariigi Valitsusele ette lisapädevuse riigikaitselises kriisiolukorras, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Nimelt näeb eelnõu ette, et üleriigilise või väga suurt territooriumi hõlmava liikumispiirangu ehk keelutunni kehtestab Vabariigi Valitsus, kui see on vajalik eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi julgeoleku või põhiseadusliku korra kaitseks. Sarnased suurt territooriumi hõlmavad liikumisvabaduse piirangud on kehtivas õiguses sätestatud nt ErSSi § 17 lg 1 punktis 3 (politseitund), kuid samuti NETSi §-des 27 ja 28 ning HOSi §-s 31. Kuna nimetatud meede puudutab väga suurt hulka inimesi, sellel on majanduslik, sotsiaalne ja psühholoogiline mõju ning selle otsustuspädevus väljub ühe ameti pädevusest, otsustab meetme kohaldamise Vabariigi Valitsus ning meede on kohaldatav üksnes eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Keelutundi otsustades võib Vabariigi Valitsus ette näha ka erandeid, kelle suhtes see ei kohaldu (nt kaitseväelased, politseinikud, tervishoiutöötajad), või ette näha, millistel tingimustel on liikumine keelatud (nt öösiti), vms.

§ 60. Ettevõtja, ühingu ja sihtasutuse tegevusele tingimuste seadmine või peatamine

Lõike 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus erakorralise või sõjaseisukorra ajal peatada osaliselt või täielikult äriühingu, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtja, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse või kehtestada nende tegevusele tingimusi, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks.

Lõikes 2 täpsustatakse, et erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu ja nende liitude tegevuse peatamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel viivitamata, arvates taotluse saabumisest, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud korras. Eelnõu rakendussätetega nähakse ette muudatused põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS), millega reguleeritakse erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu ning nende liitude tegevuse peatamise kohtumenetluslikku korda.

Kehtiva ErSSi § 19 järgi võib erakorralise seisukorra juht esitada Riigikohtule taotluse mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevuse peatamiseks erakorralise seisukorra lõppemiseni, põhjendades seda ühingu või selle liidu või erakonna Eesti põhiseaduslikku korda ohustava tegevusega. Riigikohus vaatab esitatud taotluse läbi kolme päeva jooksul, arvates taotluse saabumisest. Riigikohus otsustab ühingu või selle liidu või erakonna tegevuse peatamise erakorralise seisukorra lõppemiseni või jätab erakorralise seisukorra juhi taotluse rahuldamata. Kehtivas RiKSis ei ole sellist õigust sõnaselgelt sätestatud.

Lõikes 1 sätestatud volitusnorm võimaldab erinevalt kehtivast õigusest peatada mitte üksnes mittetulundusühingu või nende liitude, vaid ka füüsilisest isikust ettevõtja, äriühingu ja sihtasutuste tegevuse ning mitte üksnes erakorralise seisukorra, vaid ka sõjaseisukorra ajal. Vabariigi Valitsus ei saa peatada erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu tegevust, mille peatamise otsustab eelnõu järgi jätkuvalt Riigikohus. Riigikohtus taotluse läbivaatamise korda eelnõus eraldi ei sätestata. Riigikohus menetleb taotlust, lähtudes PSJKSis sätestatud korrast.

Ühingute ja sihtasutuste tegevuse peatamise eesmärk on erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamine. Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib esineda ka selliseid ühinguid ja sihtasutusi lisaks mittetulundusühingutele, kelle tegevus ei ole suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, mis tooks kaasa ühingu sundlõpetamise (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 40 lg 1 p 1, mittetulundusühingute seaduse § 40 lg 1 p 1 ja 3, sihtasutuste seaduse § 46 lg 1 p-d 1 ja 4, äriseadustiku § 203 lg 1 p 3 ja § 366 lg 1 p 4), kuid kelle tegevus võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Eelnimetatud eesmärgil sätestatakse eelnõus seaduslik alus ettevõtlus- ja ühinemisvabaduse piiramiseks.

Erinevalt ühingu tegevuse lõpetamisest jääb peatamise kui olemuslikult ajutise tegevuskeelu korral ühing õigusliku subjektina alles ning ta saab oma tegevust pärast keelu lõppemist jätkata. Ühingu tegevuse peatamise tagajärjel ei saa ühing tegeleda ühegi tegevusalaga ega jätkata tegevust üheski majandusüksuses, st realiseerida oma õigusi või täita oma kohustusi.

Kuna meetmega riivatakse isiku põhiõigusi, peab lähtuvalt seaduslikkuse põhimõttest meetme kohaldamise volitus tulenema seadusest ning olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Meede võib riivata PSi §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest meetmega on võimalik seada piiranguid ettevõtlusele. Samuti võib kõnealune meede riivata PSi §-s 48 sätestatud ühinemisvabadust, sest meetmega võib piirata mittetulunduslike ühingute ja liitude tegutsemisvabadust, mis kuulub ühinemisvabaduse kaitsealasse.

Ühinemisvabadus hõlmab ka õigust koonduda sihtasutustesse. PSi § 48 järgi on keelatud sellised ühingud, liidud ja erakonnad, mille eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Sellisel juhul võib PSi § 48 järgi ainult kohus õiguserikkumise eest ühingu, liidu või erakonna tegevuse lõpetada või peatada, samuti teda trahvida.

Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks. Ettevõtlusvabadust riivab seejuures iga abinõu, mis takistab või kahjustab mõnd ettevõtlusega seotud tegevust või kõrvaldab selle. Ettevõtlusvabaduse kaitseala riive toob kaasa selle vabaduse igasugune negatiivne mõjutamine avaliku võimu poolt.

Ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhivabadus, kuivõrd seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra (PSi § 31 teine lause). Ühinemisvabadus on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhivabadus (vt PSi § 48 lõiked 2–4 ning PSi § 30 lg 2). Neid põhivabadusi võib piirata samuti PSi § 130 alusel riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides. Sõja- või erakorralise seisukorra ajal piiratakse ettevõtlusvabadust ja ühinemisvabadust riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks.

Meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest kui riik peatab haldusaktiga või Riigikohtu otsusega ühingu, sh erakonna, või sihtasutuse tegevuse, mis ei võimalda kriisiolukorra kiiret lahendamist, aitab see saavutada riigi julgeoleku kaitset kui legitiimset eesmärki. Kui ühing või sihtasutus oma tegevust siiski ei peata, on riigil võimalik rakendada haldussunnivahendeid. Meede on vajalik, sest ühingute tegevuse aluseks olevad seadused ei sätesta võimalust ühingute või sihtasutuste tegevust peatada ning KorSis sätestatud meetmed ei ole piisavad riigi julgeoleku kaitseks.

Meede on ka mõõdukas. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, kui see on vajalik olukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks ehk juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga (oht riigi julgeolekule, põhiseaduslikule korrale, väga paljude inimeste elule ja tervisele jne) ning erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda ei ole õnnestunud lahendada muude meetmetega. Selle piirava meetmega ei lõpetata ühingu või sihtasutuse tegevust täielikult, vaid üksnes ajutiselt ja kindlaksmääratud ajal. Avalik huvi ja kaitstavad õigushüved kaaluvad üles ettevõtlusvabaduse ja ühinguvabaduse täiendavad piirangud.

§ 61. Majandustegevuse piiramine

Lõike 1 alusel võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult teatud liiki või teatud tunnustele vastavate teenuste osutamise ning vallasasjade tootmise ja müügi, vallasasjade riiki sisseveo ja väljaveo riigist või teatud piirkonnast ning kehtestada tingimusi nimetatud teenuste osutamisele või vallasasjade tootmisele ja müügile ning riiki sisseveole ja riigist väljaveole, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks. Ettevõtja on äriseadustiku § 1 järgi füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning äriseadustikus sätestatud äriühing.

Erinevalt eelnõu §-st 61, mis reguleerib mittetulundusühingu, sihtasutuse ja äriühingu tegevuse peatamist, ei puuduta eelnõu § 62 lõige 1 ettevõtja kui juriidilise isiku tegevuse peatamist. Kõnealuse meetmega ei keela riik asjassepuutuval isikul täielikult ettevõtlusega tegelemist, vaid piiratakse ajutiselt ettevõtlusvabadust sel teel, et peatatakse ettevõtja majandustegevus üksnes mõnel tema tegevusalal erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks. 

Tegemist on sellise õigusliku alusega ettevõtja tegevuse peatamiseks, mida MSÜSi § 43 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud volitusnormid ei sisalda. MSÜSi § 67 järgi võib majandustegevust takistada, võttes riikliku järelevalve meetmeid, mis muudavad majandustegevuse edasise teostamise võimatuks. Selle tingimus on, et esineb kõrgendatud või oluline oht avalikule korrale. Kõrgendatud või olulise ohu olemasolu võib majandushaldusasutus eeldada MSÜSi § 67 punktides 1–5 sätestatud juhtudel. Need alused majandustegevuse piiramiseks lähtuvad aga ohust avalikule korrale. MSÜSis ei ole viidatud majandustegevuse piiramise võimalusele sel alusel, et ohustatud on põhiseaduslik kord või riigi julgeolek. Seetõttu on vajalik sõja- ja erakorralise seisukorra tingimusteks ette näha täiendav äriühingu majandustegevuse piiramise alus.

Lõige 1 on volitusnorm, mis võimaldab ettevõtja majandusüksuse tegevust peatada teatud valdkonnas osaliselt või täielikult. Näiteks, kui ettevõtja tegutseb jaekaubanduses ja tootmissektoris, saab ta jätkata kaupade tootmisega, kui riik peatab tema majandustegevuse jaekaubanduses. Selline ettevõtja majandustegevuse sihipärane peatamine riivab ettevõtlusvabadust vähem kui ühingu tegevuse üleüldine peatamine.

Nimetatud meede riivab ettevõtlusvabadust. PSi §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhivabadus (PSi § 31 teine lause), mistõttu võib pidada selle riive legitiimseks eesmärgiks mh riigi julgeoleku kaitset. Meede on sobiv selle eesmärgi saavutamiseks, sest ettevõtja majandusüksuse tegevuse peatamine osaliselt või täielikult, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, aitab saavutada riigi julgeoleku kaitset sõja- või erakorralise seisukorra ajal. Meedet tuleb abstraktselt, st mitte konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt hinnatuna pidada ka vajalikuks, sest puuduvad alternatiivsed abinõud, mis oleksid sõja- või erakorralise seisukorra ajal riigi julgeoleku kaitse suhtes sama tõhusad, kuid piiraksid isikute, esmajoones ettevõtjate põhiõigusi ja -vabadusi vähem. Kehtivas õiguses puudub ka volitusnorm ettevõtja majandusüksuse tegevuse peatamiseks ja KorSis sätestatud meetmed ei ole piisavad riigi julgeoleku kaitseks sõja- või erakorralise seisukorra ajal.

Ettevõtja majandusüksuse tegevuse peatamise võimaldamine on abstraktselt hinnatuna ka mõõdukas abinõu, sest avalik huvi kriisiolukorra lahendamiseks ja riigi julgeoleku kaitse võivad kaasa tuua olukorra, kus sellise piirangu kohaldamine on vältimatult vajalik ettevõtja suhtes. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, st juhul, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning seda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega.

Lõike 2 alusel võib muu hulgas kehtestada vallasasjade müügile koguselisi piiranguid, samuti piiranguid müügi aja ja viisi ning üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute kohta, kellele vallasasja müüa võib. Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib panna sellise keelu või kohustuse äriseadustikust lähtuvalt ettevõtte omanikule või isikule, organile või kogule, kes tegelikult otsustab või saab otsustada selle tegevuse üle.

Sarnaselt sätestab kehtiv RiKSi § 20 lõige 4, et Vabariigi Valitsus võib kuni sõjaseisukorra lõppemiseni piirata teatud liiki või teatud tunnustele vastavate vallasasjade müüki, keelata nende väljaveo riigist või teatud piirkonnast, samuti määrata neile sundhindu juhul, kui need vallasasjad on vajalikud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks või riigi sõjalise kaitsmise toetamiseks. ErSSi § 17 lõike 1 punktid 11–13 seevastu kitsendavad riigi võimalusi kaubandustegevuse piiramiseks, võimaldades seda üksnes kindlat tüüpi kaupade suhtes (relvad, mürkained ja alkohoolsed joogid). Sõja- või erakorralise seisukorra ajal on tarvilik ettevõtlusvabaduse piiramiseks anda Vabariigi Valitsusele sarnaselt kehtiva RiKSi § 20 lõikega 4 avar kaalutlusõigus, sest sõltuvalt ohust ja selle suurusest võib tekkida erinevaid kaubanduspiirangute kehtestamise vajadusi. Eelnõu kõnealune säte võimaldab seetõttu ulatuslikku kaalutlusõigust otsustamisel mh selle üle, milliste kaubaliikide suhtes kaubandustegevuse piiranguid kehtestada. Sellised kaubaliigid ei pruugi tingimata piirduda relvade või mürkainetega, vaid võivad hõlmata ka tavapäraseid kaupu, millest lähtub erakorralise seisukorra või seisukorra ajal aga oluline oht. Näiteks võivad sellised piirangud hõlmata väetist ja pürotehnikat, mida on võimalik kasutada lõhkeseadeldiste valmistamisel. Meetme kohaldamise otsustuse võib Vabariigi Valitsus volitada eelnõu § 45 lõike 3 alusel pädevale haldusorganile või otsustada meetme kohaldamise sama paragrahvi lõike 4 alusel eelhaldusaktiga, millega mh määrab haldusakti adressaadid ja meetme vahetuks kohaldamiseks pädeva haldusorgani.

Ettevõtjat saab ka kohustada tootma teatud kaupa või pakkuma teenust ka kriisiülesannete raamistiku alusel.

Lõigete 3 ja 4 kohaselt võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister erakorralise või sõjaseisukorra ajal kehtestada müüdavate vallasasjade kogused, sundhinnad ja muud vajalikud tingimused ning kehtestada nende müügi erikorra, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks ning elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks. Samuti võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister kehtestada erakorralise või sõjaseisukorra ajal vallasasjade ostueesõiguse riigi kasuks.

Vallasasjade müügipiirangute eesmärk on üldjuhul võimaldada võimalikult paljudele isikutele nende vallasasjade kättesaadavust, mis on toimetulekuks esmavajalikud. Sellesarnane volitusnorm on olemas nii erakorralise seisukorra kui ka sõjaseisukorra puhuks ka kehtivas õiguses vastavalt ErSSi § 17 lõike 1 punktides 12 ja 13 ja RiKSi § 20 lõikes 4 sätestatule. Eelnõus ei ole loetletud nende kaupade liike või tunnuseid, mille müüki võib piirata, sest sõltuvalt kriisiolukorra asjaoludest võivad vastasel juhul loetelust põhjendamatult jääda välja sellised asjad, mille müügi piiramise vajadust ei osata tavaolukorras ette näha. Samuti ei saa riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitset tagada üksnes jaemüügi piiramisega. Kui eesmärk on vältida teatud kaupade kiiret läbimüüki ja nendega spekuleerimist või nende kättesaadavust elanikkonnale, tuleb võimaldada ka nende hulgimüügi piiramist. Selleks, et asju jaguks kõigile isikutele või vastupidi, nende kättesaadavus oleks võimalikult piiratud, on ette nähtud, et piirangu kehtestamisel võib vallasasjade müügile seada lisaks koguselistele ja hinnaga seotud piirangutele ka muid vajalikke tingimusi. Sellisteks tingimusteks võivad olla näiteks piirangud müügi aja, viisi ja isikute gruppide kohta, kellele teatud liiki vallasasju müüa võib.

§ 62. Streikide ja töösulgude keelamine

Paragrahv 62 sätestab streikide ja töösulgude keelamise volituse. Samasisuline volitus on sätestatud kehtiva RiKSi § 20 lõikes 3 ja ErSSi § 17 lg 1 punktis 5. Paragrahviga 63 ei sätestata uut põhiõiguste ja -vabaduste piiranguvolitust. Vabariigi Valitsus võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata streigid ja töösulud või keelata nende korraldamise sõltumata asutusest ja organisatsioonist, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks.

Eelnõu sätestab streikide ja töösulgude keelamise erakorralise või sõjaseisukorra ajal, lähtudes ajaloolisest kogemusest, et streike ja töösulgusid võib nii konventsionaalne kui ka teatud juhtudel mitteriiklik vastane (paramilitaarne terroristlik ühendus) kasutada hübriidsõjavahendina riigi kaitsevõime õõnestamiseks. Kriitilise tähtsusega majandusharude, näiteks toiduainete tootmine, korrapärane toimimine on kriisiolukorra lahendamise seisukohalt olulise tähtsusega. Sellest johtuvalt on eelnõu §-s 63 sätestatud piirava meetme kohaldamine proportsionaalne meede, et kindlustada kriisiolukorra lahendamist. Ulatusliku piirangu esmane tingimus on vajadus lahendada erakorraline seisukord või sõjaseisukord, sealhulgas on piirav meede vajalik põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks. Ohu olemusest tingituna võib olla oluline erinevate ühiskonnaliikmete aktiivne osalus selle tõrjumises, muu hulgas oma tavapäraseid tööülesandeid täites.

§ 63. Teabe levitamise keelamine

Paragrahvis 63 sätestatakse, et Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata teabe sõnas, trükis, pildis või muul viisil levitamise, kui see on vajalik riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks.

Võrreldes ErSSi § 17 lõike 1 punktiga 7 ning RiKSi § 20 lõikega 6, mis reguleerivad teatud sisuga teabe massiteabevahendites edastamise piiramist, on eelnõus loobutud teabe edastamise sidumisest konkreetse (massiteabe)vahendiga. Tehnoloogia kiire areng ja selle erinevate avaldumisvormide paljususe suurenemine toob kaasa pidevalt uute infoedastusvahendite kasutuselevõtu, mistõttu lähtutakse eelnõu tehnoloogianeutraalsest reguleerimisviisist. Tehnoloogianeutraalset regulatsiooni toetab ka EL. Tehnoloogilise vahendi nimetamine õigusaktis võib olla vajalik siis, kui seadusandja soovib erisuguseid tehnoloogialahendeid reguleerida erinevalt. Teabe levitamise ja edastamise piiramisel ei ole vajalik tehnoloogiavahendeid eristada. See, kas teabe levitamiseks kasutatakse meediateenuseid, veebi- või trükiajakirjandust, ei ole primaarne. Igasugust teavet, mida levitatakse sõnas, trükis, pildis või muul viisil ja mis seab ohtu kriisiolukorra lahendamise, võib piirata.

Teabe levitamise piiramisega riivatakse isikute informatsioonivabadust (PSi § 44) ja väljendusvabadust (PSi § 45), aga ka ettevõtlusvabadust (PSi § 32). PSi §-st 130 tulenevalt on riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise eesmärgil sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras õigustatud informatsiooni- ja väljendusvabaduse täiendav piiramine. Tänu laialdasele tehniliste seadmete levikule ei ole info edastajateks enam üksnes meediateenuste pakkujad, vaid ka kõik isikud ehk kontroll edastatava teabe üle on muutunud mitmekülgseks. Interneti ekspansiivne levik on suurendanud sotsiaalmeedia osatähtsust ning muutnud selle üheks peamiseks kommunikatsioonivahendiks, mis võimaldab informatsiooni levitada, edastada ja vahetada ning omavahel suhelda sõltumata geograafilisest asukohast kiiremini kui kunagi varem. Võttes arvesse kõiki sõjalisi ja mittesõjalisi ründeid, võib riigi julgeolekut ähvardava ohu korral tõusta päevakorda avalikult levitatava teabe piiramise vajadus. Teatud põhiseaduslikku korda, territoriaalset terviklikkust või riiklikku iseseisvust ja sõltumatust ähvardava kriisi korral võib see olla väga vajalik. Peamised eesmärgid on sellisel juhul järgmised:
• varjata riigi, sh relvajõudude tegevust vastase eest;
• tõkestada vaenulikku mõjutustegevust ning Eesti Vabariigi vastast kihutustööd;
• säilitada rahva kaitsetahet kui üht võitlusvõime komponenti.51

Tüüpnäide sellisest teabest on pildi või teksti abil edastatav teave Kaitseväe üksuste või sõidukite liikumise ja paiknemise kohta, selleks võib aga olla ka näiteks teave riigi julgeoleku seisukohalt oluliste ehitiste või maa-alade (sh kriisiolukorraks vajalike objektide), nende seisundi või turvameetmete kohta.52

Piirangut tasakaalustab oluline avalik huvi tagada riigi julgeolek ja põhiseaduslik kord. Säte piirab proportsionaalselt isiku õigust teabe vabale levitamisele, kuna piirangut saab kehtestada vaid erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, mis seob meetme kohaldamise riigi eksistentsiaalse ohuga.

Intensiivselt põhiõigusi riivavate meetmete kehtestamine tuleks otsustada võimalikult kõrgel täidesaatva riigivõimu tasandil ning rakendamine võimalikult madalal. Kirjeldatud meede on üks selliseid, mistõttu on meetme kehtestajaks Vabariigi Valitsus või tema volitusel haldusorgan. Konkreetse isiku suhtes piirangu kehtestamise õiguse saab anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kui see on vajalik meetme kiireks rakendamiseks.

Eelnõu jätab meetme kohaldajale õiguse määrata, millise sisuga (millist liiki) ja milliste vahendite kaudu levitatavat teavet piiratakse (valikudiskretsioon). Piirangu adressaate ei ole normis otsesõnu nimetatud, kuid normi eesmärgist on adressaatide ring tuletatav – massiteabevahendite valdajad ja massiteabevahendajad ning muud teabevaldajad. Proportsionaalsuse tagamiseks tuleb igal üksikjuhul eraldi hinnata, millise isiku ja millise teabe levitamine on ohtlik ning vajab piiramist.

Laialdasema kaalutlusõiguse jätmine meetme rakendajale on õigustatud, sest see, millist teavet on vaja täpsemalt piirata, on seotud iga kord konkreetse ohu ja selle ulatusega. Lähtuvalt muutuvatest, kuid eelkõige praegustest julgeolekuohtudest võib riigil olla vajadus piirata väga erinevat liiki teavet. Oluline on seejuures, et piirangu seadmise eesmärk saab olla üksnes kriisiolukorra lahendamise vajadus.

§ 64. Meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise piiramine

Paragrahvis 64 sätestatakse Vabariigi Valitsusele või tema volitatud haldusorganile õigus erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult meediateenuse osutamine ja ajakirjandusväljaande väljaandmine, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks.

Säte on sarnane ErSSi § 17 lõike 1 punktiga 8 ning RiKSi § 20 lõikega 7, mis reguleerivad meediateenuste osutamise ning ajakirjandusväljaande väljaandmise piiramist. Täpsustatud on üksnes piirava meetme kohaldamise tingimusi.

Säte seondub osaliselt eelnõu §-ga 63 (vt eelnõu § 63 selgitus), kuid piirangu ulatus ja intensiivsus on suurem, kuivõrd piirang puudutab vabameediat, mis on demokraatliku õigusriigi alustalasid ja üks olulisi tunnuseid. Sarnaselt eelnõu §-ga 63 riivab meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaannete väljaandmise piirang informatsioonivabadust (PSi § 44) ja väljendusvabadust (PS § 45), aga ka ettevõtlusvabadust (PSi § 32). Väljendus- ja informatsioonivabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi ning aluseks mitmete teiste põhiõiguste ja -vabaduste realiseerimisele. Adekvaatselt ja vabalt toimiva avaliku elu ning seda peegeldava meedia eeldus on üldine, vaba ja hästitoimiv väljendusvabadus ehk sõnavabadus ja informatsioonivabadus. Teisalt jõuavad meediateenuste vahendusel maailmas toimuvad sündmused, ideed ja arvamused kiiresti ja vahetult inimesteni. Meedia vahendab meile informatsiooni ja kirjeldusi olukordadest, mida me isiklikult ja vahetult ei oma ega koge. Meediateenuste ja ajakirjanduse kaudu saab mõjutada inimeste käitumist, hoiakuid ja väärtusi, mistõttu kasutavad osalised, kelle eesmärk on levitada valitsus- ja riigivastaseid ideid ja arvamusi ning mõjutada elanikkonda, sh õhutada vaenu, erinevaid kommunikatsioonimeediumeid oma eesmärkide elluviimiseks. Nüüdisaegses infoühiskonnas on traditsiooniliste meediakanalitele (televisioon, raadio, ajalehed jne) osatähtsus vähenemas, kuid mitte kadunud. Riivet õigustab sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisest tulenevate riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude tõrjumise vajadus. Otsuse tegemisel tuleb lähtuda ohuhinnangutest ning põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldpõhimõtetest, nagu kohasus, vajalikkus, proportsionaalsus, eesmärgipärasus. Meediateenuste piiramisel ei saa valitsus seejuures kõrvale kalduda PSi §-s 45 sätestatud nõudest, et Eestis ei ole tsensuur lubatud.

Meetme kohaldajaks on Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan. Eelnõu jätab Vabariigi Valitsusele suure kaalutlusruumi hinnata konkreetset riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavat ohtu, selle tinginud asjaolusid ning vajadust väljendus- ja informatsioonivabadust piirata. Konkreetsete piiravate meetmete kehtestamisel tuleb arvestada haldusmenetluse põhimõtetega. Seejuures peab piirangu kehtestamiseks olema vältimatu vajadus (meetme eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse tagamine).

Piirangu adressaate ei ole normis otsesõnu nimetatud, kuid normi eesmärgist on adressaatide ring tuletatav – meediateenuse osutajad ja ajakirjandusväljaande väljaandjad.

Näiteks sõjaseisukorra ajal toimub üldjuhul riigi sõjaliseks kaitseks valmistumise viimane faas või juba riigi sõjaline kaitsmine, mistõttu võib mitmesuguse teabe avalikustamine kahjustada nii sõjalist kaitset kui ka teisi samavõrd olulisi riigikaitse põhisuundi (nt siseturvalisuse või elutähtsate teenuste toimimise tagamine). Niisamuti võib näiteks osutada vajalikuks anarhistliku iseloomuga ja mobilisatsiooni takistamisele üleskutsuva ajakirjandusväljaande kättesaadavuse piiramine, samuti konventsionaalse vastase seisukohti ja tegevust õigustava meediakanali tegevuse peatamine.

§ 65. Infoühiskonna teenuste piiramine

Paragrahvis 65 sätestatakse Vabariigi Valitsuse või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutuse õigus erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult infoühiskonna teenuse osutamise, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

Eelnõus kasutatakse infoühiskonna teenuse mõistet infoühiskonna teenuse (edaspidi InfoTS) § 2 punkti 1 tähenduses. Infoühiskonna teenus on teenus, mida osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames teenuse kasutaja otsesel taotlusel ja mille puhul andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil, kusjuures osapooled ei viibi üheaegselt samas kohas. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult üle kantud, edastatud ja vastu võetud elektrooniliste sidevahendite abil. Infoühiskonna teenus ei ole faksi ega telefonikõne abil edastatud teenus ega televisiooni- või raadioteenus.

Esineda võib veebilehti või uudisteportaale, mis ei ole meediateenus meediateenuste seaduse MeeTSi § 4 mõttes. Ajakirjandusväljaannet ei ole ka üheski õigusaktis defineeritud. Veebilehtede piiramiseks julgeolekukaalutlustel täiendati 2022. a infoühiskonna teenuse InfoTSi §-ga 131, mis võimaldab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil piirata infoühiskonna teenust (nt uudisteportaal või muu veebileht või rakendus), kui selle kaudu üldsusele levitatud teabega kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele kodakondsuse, etnilise päritolu, keele, usutunnistuse või muude Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 12 nimetatud asjaolude tõttu, õhutatakse sõda või õigustatakse sõjakuritegusid ning kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks. InfoTSi § 131 seob veebilehe piiramise seega kahe eeldusega:
1) selle kaudu üldsusele levitatud teabega kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele kodakondsuse, etnilise päritolu, keele, usutunnistuse või muude Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 12 nimetatud asjaolude tõttu, õhutatakse sõda või õigustatakse sõjakuritegusid;
2) see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks.
Vabariigi Valitsusel või tema volitatud haldusorganil puudub kehtivas õiguses aga õiguskorras alus piirata juurdepääsu veebilehele, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks erakorralise või sõjaseisukorra ajal.

Sarnaselt eelnõu §-dega 63 ja 64 riivab infoühiskonna teenuse piirang samamoodi informatsioonivabadust (PSi § 44) ja väljendusvabadust (PS § 45), aga ka ettevõtlusvabadust (PSi § 32; vt selgitust eelmise paragrahvi juures).

§ 66. Teabele juurdepääsu piiramine

Paragrahvis 66 sätestatakse Vabariigi Valitsuse või tema volitatud haldusorgani õigus erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal piirata juurdepääsu teabele, mida avaliku teabe seaduse alusel ei või tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks.

Säte on sarnane ErSSi § 17 lõike 1 punktiga 16, mis võimaldab põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks keelata valitsusasutustel ja kohaliku omavalitsuse organitel teatud liiki informatsiooni andmise. Eelnõuga on ErSSis sätestatud meedet uuendatud lähtuvalt eelnõu üldpõhimõtetest ja avaliku teabe seadusest (AvTS).

Teabe edastamise piirang riivab informatsioonivabadust (PSi § 44), mis on ilma seadusereservatsioonita põhivabadus. PSi §-st 130 tulenevalt on riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise eesmärgil sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras õigustatud PSi §-st 44 tuleneva informatsioonivabaduse täiendav piiramine. Eelnõu § 66 järgi võib teabe edastamist täiendavalt piirata üksnes erakorralise või sõjaseisukorra ajal, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks.

Meedet võib kohaldada Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan.

AvTS reguleerib avalikule teabele juurdepääsu ning avalikule teabele piiratud juurdepääsu kehtestamist teabe asutusesiseks kasutamiseks tunnistamisega. AvTSi § 35 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 36 on vastavalt reguleeritud, millist teavet peab, võib ning ei tohi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (edaspidi AK teave) tunnistada. AvTSi § 35 lõike 1 punktide 3–62 ja 9 alusel tuleb AK teabeks tunnistada mitmesugust teavet, mille avalikuks tulek võib ohustada riigi julgeolekut.53 Samas AvTSi § 36 loetelus võib olla riigi julgeoleku seisukohalt tundlikku teavet, mida ei või avalikustada nimelt suurema ohu ajal, mille realiseerumine tingib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise. Eriti ohtlik riigi julgeolekule võib olla avalikustada §-s 36 loetletud andmeid, mis võivad näiteks sõjaseisukorras anda vaenulikule välisriigile teavet Eesti riigi suutlikkuse, varude ja vahendite, aga ka elanikkonna kohta. Näiteks § 36 lõike 1 punktides 1–3 ja 9 nimetatud avaliku arvamuse küsitluse tulemused, üldistatud statistilised ülevaated, majandus- ja sotsiaalprognoosid, dokumendid riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku eelarvevahendite kasutamise ning eelarvest makstud tasude ja hüvitiste kohta.54

Eelnõuga luuakse eraldiseisev alus, mis võimaldab AvTSi §-s 36 nimetatud teabe tunnistada AK teabeks lähtuvalt erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamise, sealhulgas riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumise vajadustest.

§ 67. Sidevahendite kasutamise piiramine

Paragrahvi 67 järgi võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata sidevahendite kasutamist, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks.

Sidevahendite kasutamise piiramine on Vabariigi Valitsuse pädevuses, kuivõrd meetme kohaldamise tagajärjed võivad olla äärmiselt ulatuslikud ning piiranguga hõlmatud adressaatide ring peaaegu terve ühiskond. Sidevahendite kasutamise pidev kasv kaasaja ühiskonnas on muutunud mobiiltelefonid selliseks vahendiks, millega inimesed tagavad igapäevaelus oma esmavajadused. Olukorras, kus mobiiltelefone kasutatakse ka näiteks pangatoimingute tegemiseks, võib sidevahendite piiramine seada ohtu ka riigi majanduse toimimise. Seetõttu peab sidevahendite kasutamise piirang olema piisavalt kaalutud ning kaudne negatiivne mõju majandusele ja isikute igapäevaelule peab olema oluliselt väiksem kui kahju, mida piiranguga välditakse. Sätte mõtte kohaselt võib sidevahendite kasutamist piirata vaid juhul, kui see on vajalik sõjaseisukorras või erakorralises seisukorras olukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks. Näiteks olukorras, kus sidevahendite vahendusel levitatakse teavet, mis ohustab riigi sõjalist kaitsmist või riigi julgeolekut (või on alust seda arvata).55

Vabariigi Valitsusele on antud võimalus volitada meedet kohaldama haldusorgan, kui ta seda mõistlikuks ja vajalikuks peab (vt eelnõu § 45). Näiteks võib Vabariigi Valitsus delegeerida otsustamise PPA-le või sõjaseisukorras Kaitseväele.

ESS kui elektroonilise side valdkonna üldseadus ja KorS kui korrakaitse valdkonna üldseadus sidevahendite piiramise aluseid ette ei näe. Sidevahendite kasutamise piirangud on spetsiifilised lähtudes konkreetsest valdkonnast. Näiteks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 2611 lõike 4 järgi väljasaatmiskeskuse juhataja volitatud väljasaadetava kirjavahetust, telefonikõnesid ja muude sidevahendite kasutamist piirama, kui see võib ohustada väljasaatmiskeskuse sisekorda või takistada väljasaatmise täideviimist. Vangistusseaduse ja selle alusel antud vangla sisekorraeeskirja kohaselt on kinnipeetaval keelatud vanglas mobiiltelefonid ning muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta.56

Sidevahendite kasutamise piirang riivab informatsioonivabadust (PSi § 44) ja väljendusvabadust (PSi § 45). PSi §-st 130 tulenevalt on riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise eesmärgil sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras õigustatud informatsioonivabaduse ja väljendusvabaduse täiendav piiramine. Sidevahendite kasutamise piiramist ei saa samastada sideteenuste piiramisega, sest sidevahend on defineerimata õigusmõiste, mida tuleb määratleda selle tavatähenduses. Eesti keele seletava sõnaraamatu ja Sõnaveebi57 kohaselt on sidevahend (tehniline) vahend sidepidamiseks (arvuti, raadio, faks, televiisor, telefon, aga ka trükis).

Sidevahendite piirangu adressaatide ring hõlmab eelnõu kohaselt küll peaaegu tervet ühiskonda, kuid konkreetse piirangu seadmisel on Vabariigi Valitsusel või tema volitatud haldusorganil kohustus määrata täpsemalt adressaatide ring ning muud olulised piirangu tingimused, näidates ära piirava meetme rakendamise kaalutlused ning tagades meetme proportsionaalsuse. Üldjuhul on meetme adressaadiks sidevahendite lõppkasutajad, kuid eelnõu ei välista piirangute kehtestamist ka sideettevõtjale.

Eelnõu ei täpsusta, milliste sidevahendite kasutamist on õigus piirata ja millisel viisil. Vabariigi Valitsusele on põhjendatult antud laialdane volitus otsustada, milliste sidevahendite kasutamist on vaja piirata. Konkreetse tehnoloogilise vahendi nimetamine seaduses ei taga hübriidohtudega võitlemisel vajalikku õiguslikku paindlikkust.

§ 68. Sõnumisaladuse õiguse piiramine

Lõiked 1 ja 2 annavad julgeolekuasutusele ning Vabariigi Valitsuse volitusel Politsei- ja Piirivalve ametile ning Kaitseväele sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal otsustada piirata isiku õigust tema poolt või temale posti, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatava sõnumi saladusele lõikes 2 nimetatud toimingutega, kui see on erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks vältimatult vajalik. Vabariigi Valitsus võib antud meetme kohaldamise üle otsustamise volitada ka politseiasutusele ehk PPA-le või Kaitseväele.

Julgeolekuasutused võivad erakorralise või sõjaseisukorra ajal kohaldada meedet ilma Vabariigi Valitsuse volituseta arvestades, et julgeolekuasutuste tegevuse eesmärk on tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil (JAS § 2 lg 1). See tähendab, et lisaks JASis sätestatud samasisulise meetme kohaldamise alusele (vt JAS § 25 lg 2, mille alusel võib julgeolekuasutus kuriteo tõkestamiseks piirata isiku õigust sõnumi saladusele, kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta), antakse eelnõuga eriolukorra või sõjaseisukorra ajal julgeolekuasutusele täiendav seaduses sätestatud alus sõnumisaladuse õiguse piiramiseks, kui see on erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks vältimatult vajalik. Seega on julgeolekuasutuste tegevuse vaates oluline rõhutada, et eelnõus sätestatud piirava meetme kohaldamise alus ja eesmärk erineb JASis samasisulise meetme alusest ja eesmärgist ning seda peab julgeolekuasutus erakorralise või sõjaseisukorra ajal toimingute tegemisel (samuti toiminguks halduskohtu loa taotlemisel) arvestama.

Kehtivas õiguses on volitused sõnumisaladuse õiguse piiramiseks antud vaid JASis kahele julgeolekuasutusele (Kaitsepolitseiametile ja Välisluureametile) nende ülesannete täitmiseks ning KrMSis PPA-le kui jälitusasutusele, st suhteliselt piiratud eesmärgil. Erakorralise ja sõjaseisukorra tingimustes võib osutuda möödapääsmatult vajalikuks kasutada ka Kaitseväe vastavaid ressursse. Kehtivas õiguses ei ole piisava selgusega arvestatud PPA või Kaitseväe võimalustega, mis on tavaolukorras mõeldud PPA puhul jälitusteabe hankimiseks raske kuritegevuse tõkestamisel ning Kaitseväe puhul teabe hankimiseks väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuva konventsionaalse vastase või missioonil viibiva Kaitseväe üksust ohustava teguri kohta. Samas võivad PPA ning Kaitseväe käsutuses olevad vahendid osutuda märkimisväärseks abiks kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku teabe kogumisel erakorralises ja sõjaseisukorra ajal. Seega võimaldab eelnõu säte nii Kaitseväel kui ka PPA-l sarnaselt julgeolekuasutusega reageerida sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal operatiivselt riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavatele ohtudele. Meede võimaldab paindlikumalt kasutada legitiimse eesmärgi saavutamiseks ehk kriisiolukorra lahendamiseks riigiasutuste käsutuses olevaid kõiki vahendeid. Nii Kaitsevägi kui ka PPA saavad aga seda meedet kohalda erinevalt julgeolekuasutustest üksnes Vabariigi Valitsuse volitusel.

Meetme rakendamisel riivatakse õigust sõnumisaladusele. PSi §-ga 43 tagatud õigus sõnumisaladusele hõlmab kõiki sõnumite edastamise viise ja juhtumeid. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Selle riive legitiimseks eesmärgiks võib pidada muu hulgas riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitset, mis kehtivas õiguses avaldub JASi §-st 4 tulenevalt kuritegude tõkestamises.

PSi § 130 alusel võib erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal seada riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse eesmärgil täiendavaid piiranguid sõnumisaladusele. Eelnõu § 68 lõikes 1 sätestatud meede on sobiv selle eesmärgi saavutamiseks, sest sõnumisaladuse õiguse piiramine, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, aitab tõhustada riigi julgeoleku kaitset sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal. Meedet tuleb abstraktselt, st mitte konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt hinnatuna pidada vajalikuks, sest puuduvad alternatiivsed abinõud, mis oleksid sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku teabe hankimiseks sama tõhusad. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralise või sõjaseisukorra ajal, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning olukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega.

PPA puhul tuleb silmas pidada veel järgmist. Sarnaselt julgeolekuohtude ennetamisega ei ole kriisiolukorra lahendamiseks vajalikku politseiasutuse tegevust võimalik ammendavalt siduda ennetavate kuritegude kataloogiga. Praktikas tähendab see siiski, et esineb piisavalt andmeid KarSi §-des 89–93, 95–97, 99, 1001, 101–104, 106–108, 110–112, 231–239, 241–244, 246–247, 250–251, 254, 255–256, 258, 259, 263, 274 sätestatud kuritegude ettevalmistamise või toimepanemise kohta, mis annaks aluse kohaldada sõnumisaladust piiravat meedet, kuigi need tegevused ei ole veel jõudnud karistusõiguslikult karistatavasse ettevalmistamise staadiumisse. Lisaks on eelnõu säte sarnaselt JASi §-ga 4 suunatud loetletud kuritegude ennetamisele, mitte tõendite kogumisele. Loetletud kuriteokoosseisud on need, mis ohustavad otseselt riigi suveräänsust, põhiseaduslikku korda ning elanikkonna turvalisust.

Lõigetes 2 ja 3 on eraldi esitatud toimingud, mida pädev asutus võib teha lõikes 1 sätestatud meetme rakendamisel. Lõike 2 järgi võib pädev asutus läbi vaadata postisaadetist, pealt kuulata, pealt vaadata või salvestada elektroonilise side võrgu kaudu edastatavat sõnumit või muud teavet ning pealt kuulata, pealt vaadata või salvestada muul viisil edastatavat teavet. Lõike 3 kohaselt on sama paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud toimingu (nt pealtkuulamine) tegemisel lubatud varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi juhul, kui see on vältimatult vajalik toimingu eesmärgi saavutamiseks. Sarnased toimingud on lubatud julgeolekuasutusele JASi § 25 lõike 3 ja § 26 lõike 3 punkti 5 alusel. PPA teeb sarnaseid toimingud jälitustegevuses KrMSi § 1263 lõigetes 2 ja 6 sätestatud alusel.

Kehtiv ErSSi § 20 lõike 3 punkt 6 annab sisekaitseülemale õiguse rakendada piiranguid nende isikute õigusele posti, telegraafi või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele, kelle suhtes on alust arvata, et nad oma tegevusega ohustavad Eesti põhiseaduslikku korda. Seega ei looda eelnõuga uut piiravat meedet. Eelnõu § 68 lõige 1 on ErSSi § 20 lõike 3 punkti 6 volitust täpsustav norm. Meetme kohaldajate ring on piiratud nende asutustega, kes täidavad kriisiolukorras selle lahendamiseks selliseid ülesandeid, mille tulemuslikuks täitmiseks on sõnumisaladuse õiguse piiramine vältimatult vajalik.

Meetme rakendamisel riivatakse ka PSi §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele ja §-s 33 sätestatud õigust kodu puutumatusele. Nimetatud õigusi tohib muu hulgas piirata avaliku korra, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PSi § 130 alusel võib erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal seada riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse eesmärgil täiendavaid piiranguid kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse. Meede on sobiv selle eesmärgi saavutamiseks, sest kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse piiramine, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, aitab saavutada riigi julgeoleku kaitset sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal. Meedet tuleb abstraktselt, st mitte konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt hinnatuna pidada vajalikuks, sest puuduvad alternatiivsed abinõud, mis oleksid sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra lahendamiseks vajaliku teabe hankimiseks sama tõhusad. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralises või sõjaseisukorra ajal, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning olukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega. Lähtuvalt eeltoodust saab meedet pidada eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks.

Lõigetes 4–6 sätestatakse meedet kohaldavatele asutustele volitused rakendada tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel teabe kogumisele samu meetodeid, vahendeid ja teabe kogumise korda, millest peab lähtuma samasisulise meetme kohaldamisel asutuse põhiülesannet reguleerivas seaduses. See tagab riigi sõjalisel kaitsmisel või põhiseadusliku korra kaitsmisel võimaluse kasutada vastavat kompetentsi ja vahendeid omavate asutuste olemasolevaid võimeid. Nii kohaldatakse teabe kogumisel tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel julgeolekuasutuse tegevusele julgeolekasutuste seaduse §-des 211–32 sätestatut, Kaitseväe tegevusele kaitseväe korralduse seaduse §-des 37–40 sätestatut ning PPA tegevusele kriminaalmenetluse seadustiku 31. peatükis jälitustoimingu tegemise kohta sätestatut. Sealjuures peab aga arvestama eelnõu §-des 70 ja 71 tulenevaid erisusi, mis reguleerivad vastava meetme kohaldamiseks vajalike lubade taotlemist ja samuti isikute teavitamist, kelle suhtes toiming tehti. Selle eesmärk on tagada, et sama meedet kohaldavad asutused lähtuvad põhiõigusi riivava toimingu tegemiseks vajaliku kohtu loa taotlemisel ka ühetaolisest korrast.

Eelnõu §-s 68 ja samuti §-s 69 sätestatu eesmärk on tagada paindlikum ja erinevate asutuste käsutuses olevate vahendite efektiivne kasutamine sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal. Meetmeid ja selle lahendamiseks ettenähtud toiminguid on võimalik rakendada üksnes erakorralise või sõjaseisukorra ajal, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning olukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega.

Kuigi karistusseadustikus sätestatud riigi julgeolekut ohustavate kuritegude tõkestamine JASi § 4 mõttes on riigisiseselt Kaitsepolitseiameti ülesanne, on erakorralise või sõjaseisukorra ajal vaja arvestada olukorraga, kus kaitsepolitseiametnikud võivad objektiivsetel põhjustel olla kaasatud kiireloomulisemate ülesannete täitmisse teistes piirkondades. Kaitsepolitseiametil ei pruugi olla võimalik täita oma ülesannet koguda teavet kriisiolukorra lahendamist ohustavate kuritegude tõkestamiseks. Samas võib selline võimalus olla kriisipiirkonnas teiste ülesannete (näiteks evakuatsiooni korraldamise) täitmise eesmärgil viibivatel PPA või Kaitseväe üksustel (näiteks kaitseväeluuret teostaval struktuuriüksusel). Kriminaalpolitsei jälitusüksuste tegevus jälitustoimingutega tõendite kogumisel ei erine olemuslikult JASi alusel tehtavast teabe kogumisest ehk teabehankest. PPA võib jälitusasutusena vastavalt KrMSi § 1263 lõikele 1 jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda, koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringuid, teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada selle varjatult. Vastavalt KrMSi § 1263 lõikele 5 on nimetatud jälitustoimingu tegemisel lubatud varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi juhul, kui see on vältimatult vajalik jälitustoimingu eesmärgi saavutamiseks. Ka kaitseväeluure tugineb erinevate luuredistsipliinide kasutamisel samadele alustele.

Tehniliste vahendite olemasolul ja varjatult informatsiooni hankimise võimalusel võivad mainitud asutused täita edasilükkamatutel ja erakorralistel asjaoludel püstitatud eesmärki koguda teavet riigi julgeolekut ohustavate kuritegude ettevalmistamise kohta, mis võib olla oluline nii kuriteo tõkestamise kui ka hilisema tõendamise seisukohalt. Näitena võib siinkohal tuua kriminaalpolitsei käsutuses olevad tehnilised vahendid isikute varjatud jälgimiseks, mis on tavaolukorras kasutusel raske ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses. Riigi sõjalise kaitsmise või põhiseadusliku korra kaitsmise seisukohalt oleks väär jätta kasutamata vastavat kompetentsi ja vahendeid omavate Kaitseväe ja PPA võimeid, mis sarnanevad olulisel määral julgeolekuasutuste omadega. Volituste delegeerimisel PPA-le ning Kaitseväele tuleb lähtuda samas ultima ratio printsiibist. Siiski annab valitsus alati hinnangu, kas meetme kohaldamine Kaitseväe ja PPA poolt on vajalik ja kellel peaks vastav volitus olema.

Nimetatud volituse olemasolu on kriitilise tähtsusega olukorras, kus on vaja koguda teavet näiteks vaenuliku väärinformatsiooni levitamise kohta, mis toob kaasa olukorra teravnemise ning seeläbi ka ohu inimeste elule ja tervisele. 2014. aastal alanud Venemaa agressioon Ukrainas on ilmekalt näidanud sõjaliste, julgeoleku- ning politseiliste meetmete samaaegse rakendamise vajadust.

§ 69. Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramine

Lõikes 1 antakse samadel põhjendustel, mis on kirjeldatud eelmise paragrahvi juures julgeolekuasutusele ning Vabariigi Valitsusele volitusel Kaitseväele ja PPA-le õigus piirata isiku kodu, perekonna- või eraelu puutumatust, kui see on erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks vältimatult vajalik. Sarnaselt eelnõu § 68 lõikega 1 võib Vabariigi Valitsus talle antud volituse edasi delegeerida PPA-le ning Kaitseväele. Lõikes 2 on eraldi esitatud toimingud, mida pädev asutus võib teha lõikes 1 sätestatud meetme rakendamisel. Selle järgi võib pädev asutus varjatult jälgida isikut, asja või paikkonda, varjatult tuvastada isiku samasuse, koguda elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja isiku ja asukoha kohta andmeid, varjatult siseneda ruumi, hoonesse, piirdega alale, sõidukisse või arvutisüsteemi teabe varjatud kogumiseks, salvestamiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, asja varjatult läbi vaadata ja vajaduse korral seda varjatult muuta, rikkuda või asendada. Sarnased toimingud on lubatud julgeolekuasutusele JASi § 26 lõike 3 alusel.

Lõikes 1 nimetatud meetme rakendamisel riivatakse PSi §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele ja §-s 33 sätestatud õigust kodu puutumatusele. Nimetatud õigusi tohib muu hulgas piirata avaliku korra, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PSi § 130 alusel võib erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal seada riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse eesmärgil täiendavaid piiranguid kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse. Meede on sobiv selle eesmärgi saavutamiseks, sest kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse piiramine, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks, aitab saavutada riigi julgeoleku kaitset sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal. Meedet tuleb abstraktselt, st mitte konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt hinnatuna pidada vajalikuks, sest puuduvad alternatiivsed abinõud, mis oleksid sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra lahendamiseks vajaliku teabe hankimiseks sama tõhusad. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralises või sõjaseisukorra ajal, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning olukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega. Lähtuvalt eeltoodust saab meedet pidada eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks.

Sarnaselt eelnõu §-le 68 (vt eespool antud selgitusi) on ka eelnõu § 69 eesmärk paindlikum ja erinevate asutuste käsutuses olevate vahendite efektiivne kasutamine sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal. Meetmeid ja selle lahendamiseks ettenähtud toiminguid on võimalik rakendada üksnes erakorralise või sõjaseisukorra ajal, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning olukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega.

Lõigetes 3–5 sätestatakse analoogselt eelmise paragrahviga meedet kohaldavatele asutustele volitused rakendada tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel teabe kogumisele samu meetodeid, vahendeid ja teabe kogumise korda, millest peab lähtuma samasisulise meetme kohaldamisel asutuse põhiülesannet reguleerivas seaduses, arvestades eelnõu §-des 70 ja 71 tulenevaid erisusi (vt eelmise paragrahvi lõigete 4–6 kohta antud selgitust).

§ 70. Sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramise kord

Paragrahvis 70 sätestatakse §-de 68 ja 69 alusel sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramise kord.

Lõikes 1 on ette nähtud, et eelnõu § 68 lõigetes 2 ja 3 ja § 69 lõike 2 punktis 4 sätestatud toimingute tegemiseks annab loa halduskohtu esimees või tema määratud halduskohtunik toimingu kohaldamiseks julgeolekuasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe põhjendatud kirjaliku taotluse alusel. Analoogne säte on JASi § 27 lõikes 1, kus on öeldud, et sõnumi saladuse ja JASi § 26 lõike 3 punktis 5 nimetatud viisil eraelu puutumatuse õiguse piiramine on lubatud, kui julgeolekuasutuse juht esitab halduskohtu esimehele või tema määratud halduskohtunikule põhjendatud kirjaliku taotluse vastava loa saamiseks.

Lõikes 2 sätestatakse, et loa andmine, pikendamine ja tühistamine otsustatakse viivituseta, kohtuistungit korraldamata halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi. Loa pikendamise korral tuleb samuti järgida lõikes 1 esitatud tingimusi. Loa võib anda korraga kuni kolmeks kuuks või pikendada iga kord kuni kolme kuu võrra. Analoogse ülesehitusega sõnastus on JASi § 27 lõikes 2. Erinevalt JASis sätestatud loa kehtivuse kahekuulisest tähtajast on eelnõu kõnealuses sättes tähtaeg kolm kuud. Selle määramisel on lähtutud asjaolust, et vastavalt PSi §-le 129 võib erakorralise seisukorra välja kuulutada kuni kolmeks kuuks. Arvestades erakorralise seisukorra tinginud asjaolusid ning kõnealuse meetme kohaldamise eesmärki, on põhjendamatult ebaotstarbekas anda luba lühemaks tähtajaks ning asuda seda erakorralise seisukorra püsimise ajal pikendama. Sõjaseisukorrale PS maksimaalselt kehtivust ette ei näe, kuid ka sellel puhul on eelnõu koostajad näinud vajadust leida optimaalne aeg, mille lõppedes tuleks loa pikendamise vajadust eraldi hinnata. Loa kehtivus kuni sõjaseisukorra lõpuni (mis võib saabuda alles mitme aasta pärast) ei ole isikute põhiõiguste kaitse seisukohalt proportsionaalne. Arvestades eelnõu eesmärki ühtlustada erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kehtivaid tingimusi ja meetmeid, sätestatakse mõlemal juhul sama kolmekuuline tähtaeg.

Lõikes 3 sätestatakse, et edasilükkamatul juhul on võimalik § 68 lõigetes 2 ja 3 ning § 69 lõike 2 punktis 4sätestatud toiminguid teha halduskohtu loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil.

Lõike 4 kohaselt esitab asutus edasilükkamatu toimingu loa aluseks oleva põhjendatud ja taasesitamist võimaldava taotluse halduskohtu esimehele või tema määratud halduskohtunikule esimesel võimalusel. Halduskohtu esimees või tema määratud halduskohtunik otsustab toimingu jätkamise käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loaga. Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal esinevad kiiret reageerimist vajavad edasilükkamatud juhud oluliselt sagedamini kui tavaolukorras. Üks võimalik olukord võib olla näiteks vastase poolt kontrollitaval alal olukorra eskaleerimise eesmärgil tsiviilelanike vastu planeeritava petterünnaku kohta (nn vale lipu kasutamine, ingl false flag operation) teabe hankimine Kaitseväe luureüksuse poolt tehniliste vahendite abil. Sarnane olukord esineb erinevate luuredistsipliinide abil teabe kogumisel vastasega koostööd tegevate riigireeturite ja terroristide kohta. Nii konventsionaalse kui ka mitteriikliku vastase poolt kontrollitaval alal tegutsemine on tsiviilstruktuuridele liialt ohtlik ning neil puudub ka vastav ettevalmistus ja varustus.

Sellises olukorras ei ole üldjuhul piisavalt aega taotleda sõnumisaladuse õiguse piiramiseks halduskohtu luba eelnõus sätestatud korras. Eelnõu § 70 lg 3 võimaldab edasilükkamatul juhul, kui toimingut on vaja kohaldada kiireloomuliselt ning ei ole võimalik esitada kirjalikku taotlust loa saamiseks, käesoleva seaduse § 68 lõigetes 2 ja 3 ning § 69 lõike 2 punktis 4 sätestatud toiminguid kohaldada halduskohtu loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil. Toimingu kohaldamiseks pädev haldusorgan esitab loa aluseks oleva põhjendatud taotluse halduskohtu esimehele või tema määratud halduskohtunikule esimesel võimalusel taasesitamist võimaldaval viisil. Halduskohtu esimees või tema määratud halduskohtunik otsustab toimingu jätkamise käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loaga.

Halduskohtule esitab taotluse pädeva asutuse juht. Selline kord võimaldab ühelt poolt paindlikku reageerimist julgeolekuohtudele, tagades samal ajal piisava kohtuliku kontrolli põhiõiguste piiramise üle.

Lõikes 5 sätestatakse parema õigusselguse tagamise eesmärgil sarnaselt JASi § 27 lõikega 3, et eelnõu § 69 lõike 2 punktides 1–3 ja 5 nimetatud (halduskohtu luba mittenõudva) toimingu tegemise otsustab pädeva asutuse juht või tema volitatud ametnik. Otsus kehtib otsuses märgitud tähtaja jooksul, kuid mitte kauem kui kolm kuud. Sealjuures peab sarnaselt muu piirava meetme kohaldamisega arvestama ka eelnõu § 44 lõikega 2, mille kohaselt kriisiolukorras kohaldatud piirav meede muutub kehtetuks, kui kriisiolukord lõpeb. Kui piirava meetme eesmärk saavutatakse enne kriisiolukorra lõppemist, tunnistab haldusorgan piirava meetme kohaldamise haldusakti kehtetuks või lõpetab meetme kohaldamise.

§ 71. Sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramisest teavitamine

Paragrahvis 71 sätestatakse sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramisest teavitamise kord sarnaselt JASi §-ga 29.

Lõike 1 kohaselt teavitab julgeolekuasutus, Politsei- ja piirivalveamet ja Kaitsevägi isikut, kelle suhtes tehti § 68 lõigetes 2 ja 3 või § 69 lõike 2 punktides 1, 4 ja 5 nimetatud toiming või kelle põhiõigusi ja -vabadusi nimetatud toiminguga oluliselt piirati ning kes on selle käigus tuvastatud, toimingu ajast ja liigist viivitamata nelja kuu jooksul pärast erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemist või pärast toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumist. Sarnaselt muudetakse eelnõuga ka KrMSi seoses jälitustoimingu tegemisest teavitamisega erakorralise ja sõjaseisukorra ajal (vt eelnõu § 210 p 3).

Teavitamise eesmärk on tulenevalt inimväärikuse põhimõttest (PSi § 10) võimaldada eelnimetatud isikutel teada saada nende suhtes läbiviidud toimingutest ning tagada seeläbi nende isikute põhiõiguste ja -vabaduste suurem kaitse, sh võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid.

Sätte sõnastuse järgi teavitatakse toimingutest iga isikut, kelle suhtes on meedet kohaldatud, st isikut, kes on meetme kohaldamise otsuse subjekt. Lisaks nendele isikutele teavitatakse kõiki selliseid isikuid, kelle põhiõigusi ja -vabadusi on meetme kohaldamisel oluliselt piiratud. See tähendab, et teavitama ei pea iga isikut, keda tehtud toiming juhuslikult puudutas, vaid üksnes neid, kelle põhiõigusi või -vabadusi mõne teise isiku suhtes tehtav toiming süstemaatiliselt või keskmisest oluliselt intensiivsemalt riivas. Näiteks ei pea teavitama sellist isikut, kellega varjatud jälgimise all olev subjekt juhuslikult või ühekordselt kohtus, kuid peab teavitama neid, kellega ta kohtus pidevalt ja süsteemselt ning kellele pöörati jälgimise eesmärgist tulenevalt teravdatud tähelepanu. Samasugust sõnastust on kasutatud jälitustoimingutest teavitamise regulatsioonis kehtiva KrMSi § 12613 lõikes 1.

Kriisiolukorra lahendamine erineb rahuajal läbiviidavatest menetlustest oma konkreetsusastme ning sündmuste kiire eskaleerumise ja paljususe poolest. Kui rahuajal toimuv menetlus on üldjuhul piiritletud konkreetsete huvipakkuvate isikutega ja ühe sündmusega, siis kriisiolukorra lahendamisel võib neid isikuid ja sündmusi olla märgatavalt rohkem. Lisaks võib kriisiolukorra lahendamisel olla tegemist ohuga riigi põhiseaduslikule korrale, mille lahendamine on prioriteetne. Seega võib eelnõu § 68 lõigetes 1 ja 3 sätestatud meetmete kohaldamine piirata potentsiaalselt suurema hulga isikute põhiõigusi ja -vabadusi kui rahuaja menetlustes ning muuta kõigist toimingutest teavitamise kriisiolukorras võrreldes nende tegemise eesmärgiga ehk kriisiolukorra lahendamise kaalukusega ebaproportsionaalseks. Sellest tulenevalt on toimingutest teavitamine võrreldes tavaolukorras kohaldatavate meetmetega rohkem piiratud.

Isikut teavitatakse toimingu ajast, st perioodist, mil toiminguid tehti, ja liigist, st sellest, millist eelnõu § 68 lõigetes 2 ja 4 loetletud toimingut tema suhtes tehti. Sellist sõnastust on kasutatud jälitustoimingutest teavitamise regulatsioonis KrMSi § 12613 lõikes 1. Toimingu tegemisest teavitamine on ajaliselt seotud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemise või toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumisega.

Lõigete 2 ja 3 kohaselt võib isiku jätta toimingu ajast ja liigist teavitamata, kui teavitamine võib kahjustada oluliselt teise isiku seadusega tagatud õigusi ja vabadusi või seada teise isiku ohtu; võib ohustada julgeolekuasutuse või Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe vahendi, meetodi või taktika salajasust; võib ohustada teabe allikat, variisikut või salajasele koostööle kaasatud isikut; võib kahjustada julgeolekuasutuse või Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseväe teabevahetust või koostööd välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga. Isiku võib jätta teavitamata kuni eespool nimetatud toimingust teavitamata jätmise aluse äralangemiseni.

Teavitamine ei tohi ohustada politseiasutuse, julgeolekuasutuse või Kaitseväe poolt sõnumisaladuse või kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramiseks kasutatava meetodi, taktika või vahendi salajasust. Kuna eelnõu §-des 68 ja 69 sätestatud meetmeid kohaldatakse kriisiolukorras kõige enam isiku suhtes, kelle kohta pädeval haldusorganil on kahtlus, et ta võib olla seotud kriisiolukorra tekkimise aluseks oleva sündmusega või sellega seotud isikuga, siis võib tekkida olukord, kus toimingu tegemise ajast ja liigist teavitamine võib endaga kaasa tuua teatud menetlustaktika või -meetodite avaldamise, mis võib ohustada politseiasutuse, julgeolekuasutuse või Kaitseväe edasist ülesannete täitmist. Näiteks olukorras, kui kriisiolukorras on isiku suhtes tehtud eelnõu §-s 68 või 69 sätestatud toiming ning kriisiolukorras või pärast kriisiolukorra lõppu alustatakse tema suhtes nt KrMSi alusel süüteomenetlust, JASi alusel teabe kogumise menetlust või RSVSi alusel haldusmenetlust, mille raames temaga seoses tehakse toiminguid, millega samuti piiratakse tema õigust sõnumisaladusele või kodu, perekonna- ja eraelu puutumatusele, siis isikut eelnõu toimingu tegemisest ei teavitata. Isiku teavitamist on lubatud edasi lükata, kuni on ära langenud oht politseiasutuse, julgeolekuasutuse või Kaitseväe meetodi, taktika või vahendi salajasusele. Samuti võib ka üksnes toimingu ajast ja liigist teavitamine tuua näiteks kaasa kaitseväeluure meetodite või vahendite avalikustamise ning ohustada seeläbi pärast sõjaseisukorra lõppemist täidetavat Kaitseväe ülesannet valmistada ette ja korraldada riigi sõjalist kaitsmist ja osaleda kollektiivses enesekaitses. Sätte rakendamisel tuleb arvestada, et ühe haldusorgani poolt toimingust teavitamine võib ohustada teiste haldusorganite meetodite, taktikate või vahendite salajasust. Juhul kui ohtu politseiasutuse, julgeolekuasutuse ega Kaitseväe poolt sõnumisaladuse või kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse õiguse piiramiseks kasutatava meetodi, taktika või vahendi salajasusele ei esine või niipea, kui selgub, et see on ära langenud, peab isikut teavitama. Siiski tuleb arvestada tingimusega, et isiku viivitamatu teavitamine on võimalik pärast toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumist.

Lõigetes 4 ja 5 on sätestatud erandina võimalus jätta isik püsivalt toimingu tegemisest teavitamata, kui ühe aasta möödumisel erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemisest ei ole teavitamata jätmise alus ära langenud. Sätted on sõnastatud sarnaselt JASi § 29 lõigetega 4 ja 5. Kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemisest või toiminguga kogutud teabe salastatuse kustumisest on möödunud üks aasta ja toimingust teavitamata jätmise alus ei ole ära langenud, otsustab isiku püsivalt teavitamata jätmise toimingu teinud asutuse juht või tema volitatud ametnik. Kui teavitada tuleb toimingust, mille tegemiseks oli vajalik halduskohtu luba, peab toimingu teinud asutuse juht või tema volitatud ametnik taotlema halduskohtu esimehelt või tema määratud halduskohtunikult luba isiku püsivalt teavitamata jätmiseks, kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemisest või teabe salastatuse kustumisest on möödunud üks aasta ja toimingust teavitamata jätmise alus ei ole ära langenud. Teavitamata jätmise loa andmine või sellest keeldumine otsustatakse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete kohaselt.

Teavitamata jätmise meelevaldne ärahoidmine tagatakse piisava järelevalvega. Järelevalvet toimingu tegemisest teavitamata jätmise üle teevad meedet kohaldanud haldusorgani juht ja kõrgemalseisev asutus, õiguskantsler õiguskantsleri seaduse § 1 lõikes 9 sätestatud tingimustel ning JASi § 36 lõikes 1 sätestatud juhtudel Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. Isikul on lähtuvalt PSi §-st 15 võimalus tema suhtes tehtud toimingud vaidlustada kohtus.

§ 72. Rahaliste hüvitiste ja toetuste maksmise erisused

Paragrahvis 72 sätestatakse hüvitiste ja toetuste vähendamine ja maksmise peatamine erakorralise või sõjaseisukorra ajal. Nimetatud olukordades võib riigil erinevate kriitiliste tegevuste, nt riigi sõjalise kaitsmise, rahastamise tõttu tekkida täiendav eelarvevahendite vajadus. Kuna sotsiaaltoetused ja -hüvitised ning sundkindlustushüvitised, sh ravikindlustushüvitised ja pensionid (edaspidi ka hüvitis) moodustavad märkimisväärse osa Eesti riigieelarvest, siis on üks täiendavate rahaliste vahendite saamise võimalusi vähendada füüsilistele isikutele makstavate hüvitiste ja toetuste suurust (st maksta neid vähendatud suuruses) või äärmuslikumal juhul hüvitiste ja toetuste maksmine teatud ajaks peatada.

Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, kuidas füüsilisele isikule makstavaid toetusi ja hüvitisi vähendada või nende maksmine peatada olukorras, kus maksmiseks vajalikud riigi rahalised ressursid on ebapiisavad või puuduvad. Riigi finantsvarade ümbersuunamiseks vajaliku õigusliku regulatsiooni puudumine võib aga seada ohtu riigi tuumikfunktsioonide täitmise ja riigi püsimajäämise. Toetuste ja hüvitiste vähendamisel või maksmise peatamisel tuleb siiski arvestada, et sellega ei saa jätta isikuid täiesti ainelisse puudusesse. PSi § 28 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.

Kõnesolev paragrahv sätestab üksnes füüsilisele isikule makstavate hüvitiste ja toetuste maksmise peatamise ja vähendamise. Paragrahv ei reguleeri juriidilistele isikutele makstavate toetuste (nt põllumajanduse valdkonna toetuste) vähendamist või maksmise peatamist.

Lõikes 1 sätestatakse Vabariigi Valitsuse õigus erakorralise või sõjaseisukorra ajal vähendada rahaliste hüvitiste või toetuste suurust või peatada nende maksmise käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel, st kui riigil tekib vajadus kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid erakorralise ja sõjaseisukorra lahendamiseks, sh riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks, ning kui muud võimalused täiendavate rahaliste vahendite kasutusele võtmiseks puuduvad või nende saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik.

Lõikes 2 sätestatakse loetelu nendest hüvitistest ja toetustest, millega tagatakse isiku asendussissetulek ja mille suurust võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal vähendada seetõttu kuni summani, mis võrdub eelmise kalendriaasta Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammääraga. Asendussissetulekuks loetakse ennekõike järgmisi hüvitisi ja toetuseid:
1) pension, mida makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduse või muu seaduse alusel;
2) rahvapensioni ja kahepoolse lepingu alusel makstava pensioni vahe, mida makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 42 lõike 5 alusel;
3) vanemahüvitis, mida makstakse perehüvitiste seaduse alusel; 
4) töövõimetoetus, mida makstakse töövõimetoetuse seaduse alusel;
5) töötuskindlustushüvitis, hüvitis tööandja maksejõuetuse korral ja kindlustushüvitis koondamise korral, mida makstakse töötuskindlustuse seaduse alusel;
6) töötutoetus, mida makstakse tööturumeetmete seaduse alusel;
7) sotsiaaltoetus, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse § 140 alusel;
8) ajutise töövõimetuse hüvitised, mida makstakse ravikindlustuse seaduse alusel.

PSi § 10 järgi on põhiseaduse aluspõhimõteteks inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted58. Inimväärseks saab elu pidada muu hulgas siis, kui inimese esmavajadused ehk vajadused toidule, riietele, hügieenile, tervishoiule, transpordile, eluasemele on rahuldatud ning ta saab ilma häbita ja diskrimineerimiseta osaleda aktiivselt igapäevaelus (inimene saab teostada oma teisi põhiõigusi ja vabadusi). Kui inimese igapäevane toimetulek on kindlustatud, on üldjuhul tagatud ka tema inimväärikus.59 Teatud sotsiaalsed põhiõigused toetavad isikut, kui tema inimväärikus on juba ohus (nt õigus riigi abile puuduse korral või vältimatule abile), teised sotsiaalsed põhiõigused aitavad inimväärikuse riivet ennetada (nt lastega perekonna õigus toetusele).60

Lõikes 3 sätestatakse, et lõikes 2 nimetamata muid riigieelarvest makstavaid rahalisi hüvitisi ja toetusi, mille eesmärk on valdavalt teatud spetsiifiliste kulude katmine või tegevuste soodustamine, võib vähendada või peatada nende maksmise. Sellised toetused ja hüvitised võivad olla eriarsti lähtetoetus, mida makstakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel; riigi makstav vanglast vabanemise toetus, mida makstakse vangistusseaduse alusel; represseeritu toetus, mida makstakse okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse alusel, sotsiaaltoetus sunniviisiliselt tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisele saadetud isikutele sotsiaalhoolkande seaduse alusel; olümpiavõitja riiklik toetus spordiseaduse alusel; üksi elava pensionäri toetus, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel; väljaspool ravijärjekorda osutatud tervishoiuteenuse hüvitis ja piiriülese tervishoiuteenuse hüvitis, mida makstakse ravikindlustuse seaduse alusel; kuriteoohvri riiklik hüvitis, mida makstakse ohvriabi seaduse alusel; matusetoetus, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel jne.

Riigikaitseks täiendavate rahaliste ressursside vajaduse korral võidakse neid toetusi senisest väiksemas suuruses maksta või juhul, kui rahalisi ressursse veelgi napib, peatada toetuste maksmise kuni vajaduse äralangemiseni. Millise skeemi alusel toetusi ja hüvitisi vähendada, otsustab Vabariigi Valitsus kaalutlusõiguse alusel.

Lõige 4 täpsustab, et toimetulekutoetust, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel, käesoleva seaduse alusel ei peatata ega vähendata.

Lõige 5 näeb ette, et perioodiliselt makstavate hüvitiste ja toetuste puhul võib andmete puudumisel lähtuda viimastest teadaolevatest andmetest.

Lõiked 6 ja 7 täpsustavad, et hüvitiste ja toetuste maksmise peatamisel võib peatada ka hüvitiste ja toetuste määramise, st haldusorgan ei pea sel perioodil tegelema uute taotluste vastuvõtmisega ning ei kehti seaduses sätestatud taotluste esitamise ja menetlemise tähtajad.

Lõike 8 kohaselt kehtestab hüvitiste ja toetuste vähendamise või nende maksmise peatamise Vabariigi Valitsus määrusega.

Määrus kehtestatakse erakorralise või sõjaseisukorra ajal, kui otsustatakse toetusi ja hüvitisi vähendada või nende maksmine peatada. Erikorra tekkimisel hinnatakse esmalt toetuste ja hüvitiste senises mahus maksmise jätkamise võimalikkust. Vähendamise ulatus sõltub ennekõike sellest, kui pikaajaliseks olukorra kestust hinnatakse ning kui palju on kriisiolukorra lahendamiseks vaja lisaraha või -ressursse. Erakorralise või sõjaseisukorra ajal kasutatakse riigi kaitsmise ja julgeoleku tagamise eesmärgil riigieelarve seadusega riigikaitseks eraldatud vahendeid. Riigieelarve seaduse § 45 lõike 1 muudatuse kohaselt on Vabariigi Valitsusel võimalik esitada pärast erikorra otsuse Riigikogus heakskiitmist või mobilisatsiooni või sõjaseisukorra väljakuulutamist Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõu ning otsustada vajaduse korral selle rakendamise üle kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni. Enne Riigikogu poolt küsimuse otsustamist ei tohi tehtavate kulude kogumaht ületada 10% jooksva aasta riigieelarve kulude mahust. Riigil on võimalus võtta ka laenu ning kasutada stabiliseerimisreservi vahendeid. Stabiliseerimisreservi vahendeid on võimalik kasutada riigieelarve seaduse § 71 lõike 1 punkti 3 kohaselt eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muu erakorralise olukorra või olulise mõjuga kriisi lahendamiseks, ennetamiseks või kollektiivse enesekaitse lepingus ettenähtud kohustuste täitmiseks. Tagatiste vähendamine saab kõne alla tulla siis, kui nimetatud vahendid on ära kulutatud ja riigikassas on vastavad vahendid otsas. Tagatiste vähendamine või peatamine sõltub aga juba konkreetsest olukorrast ja vajadusest.

Hüvitiste ja toetuste vähendamise vajaduse tekkimisel sätestatakse Vabariigi Valitsuse määruses, mida tuleb inimestele erikorra ajal tagada või mida tuleb võrreldes tavapärase olukorraga teha teisiti. Toetuste ja hüvitiste vähendamine ei ole põhjendatud iga erikorra liigi puhul, vaid üksnes siis, kui tegemist on erakorralise või sõjaseisukorraga, kus küsimuse all on riigi eksistents. Näiteks ei saa hüvitiste ja toetuste vähendamise põhjuseks olla eriolukord, kuivõrd tegemist oleks ebaproportsionaalse õiguste riivega. Käesolevas paragrahvis nimetatud vähendamise meetmeid võib sõltuvalt konkreetsest olukorrast rakendada nii järjestikku kui ka ühel ajal. Nii näiteks võidakse otsustada vähendada lõikes 2 nimetatud asendussissetulekuid, ent sellega paralleelselt vähendada lõikes 3 nimetatud hüvitisi ja toetusi või nende maksmine peatada. Ent pole ka välistatud nt ainult osa hüvitiste või toetuste suuruse vähendamine või maksmise peatamine.

Vabariigi Valitsus sätestab oma otsusega ka hüvitiste ja toetuste maksmise vähendamise või peatamise perioodi, st otsus ei saa olla permanentne. Seadusega kehtestatud toetuste ja hüvitiste muutmine on tavaolukorras seadusandliku võimu ülesanne. Vabariigi Valitsus saab üksnes äärmise vajaduse korral ja piiratud ajal rakendada riigi eelarvevahendite ümbersuunamiseks lõikes 1 nimetatud abinõu. Kui riigi finantsseis ei võimalda isikutele hüvitiste ja toetuste maksmise jätkamist pärast kriisiolukorra lõppemist, tuleb valitsusel esitada Riigikogule seaduse eelnõu, millega muudetakse makstavaid hüvitisi ja toetusi. Eelnõus ei reguleerita, kas ja kuidas kompenseeritakse isikutele vähendamise või peatamise tõttu vähem makstud hüvitised ja toetused. Riik saab kompenseerimise ulatuse ja korra kindlaks määrata alles pärast kriisiolukorra lõppu, lähtudes sellel hetkel riigi finantsseisust ja võimalustest. Maksed tuleb taastada nii kiiresti kui võimalik, kuid see mõistlik aeg sõltub riigi rahalistest võimalustest.

Lõike 9 kohaselt võib hüvitisi ja toetusi ning ka töötasu muu võimaluse puudumisel maksta isikule sularahas. Muu võimaluse puudumine tähendab, et makseteenused ei toimi.



6. peatükk
Kriisiülesanded

1. jagu
Elutähtsad teenused ja nende toimepidevust korraldava asutuse kriisiülesanded

§ 73. Elutähtis teenus

Paragrahvis 73 sätestatakse elutähtsa teenuse (edaspidi ka ETO) ja elutähtsa teenuse toimepidevuse legaaldefinitsioonid ning elutähtsate teenuste nimekiri. Tegemist on hädaolukorra seaduses oleva definitsiooniga ja elutähtsate teenuste nimekirjaga, mis võeti vastu CER direktiivi ülevõtmisel.

Lõikes 1 sätestatakse, mis on elutähtis teenus. Definitsiooni ja elutähtsate teenuste loetelu määramise aluseks oli 2015. aastal Siseministeeriumi välja töötatud HOSi reguleerimisalasse kuuluvate teenuste metoodika. Metoodika väljatöötamises osalesid asjassepuutuvad asutused ning selle koostamisel lähtuti Taani elutähtsate funktsioonide metoodikast, mis omakorda on välja töötatud USA ja Suurbritannia kogemusi arvestades. 2022. aastal täiendas Riigikantselei koostöös asjaomaste valitsusasutustega 2015. aasta metoodikat hindamiskriteeriumidega „mõju keskkonnale“, „roll riigikaitses“ ja „mõju majandusele“. Metoodika täiendamise vajadus oli tingitud CER direktiivi ülevõtmisest, kuna selle skoop on oluliselt laiem kui tollel hetkel kehtiva HOSi oma ning suunas keskenduma lisaks tavapärasele teenuse toimimisele tsiviilkriisides ka teenuse osutamise võimele riigikaitselises olukorras ning teenuse enda mõjule riigi majandusele ja keskkonnale. Kokkuvõtlikult selgitati välja elutähtsad teenused võttes hindamisel aluseks kümme kategooriat:

1. teenuse kasutajate arv –kui palju inimesi kasutab teenust aasta jooksul või kui palju inimesi saavad teenusest kasu. Näiteks merereostusseire ja -tõrje puhul saab hinnata ainult kasusaajate arvu, mitte kasutajate arvu;
2. kasutamise sagedus –kui tihti kasutavad teenust kas eraisikud või ettevõtted (kas iga päev, regulaarselt, juhuslikult, kindel sihtrühm jne);
3. teenuse asendatavus –kas teenus on asendatav või mitte. Kui teenus on asendatav, hinnati asendatavuse kiirust ja alternatiivse teenuse samaväärsust;
4. teenuse mõju teistele teenustele –kui paljudele teistele teenustele avaldab teenuse katkemine mõju;
5. teenus kui asendusteenus –kas teenust ennast saab kasutada alternatiivse teenusena mõne teise teenuse katkestuse korral. Näiteks elekter on üks alternatiive kaugküttesüsteemi häire korral;
6. tagajärgede saabumise kiirus –kui kiiresti avalduvad teenuse katkestuse tagajärjed teenuse kasutajatele või selle teenusega seotud teistele teenustele;
7. mõju inimeste elule ja tervisele –kas teenuse katkestusega kaasnevad üksnes elukorralduslikud ebamugavused või mõjutab katkestus inimeste elu või tervist;
8. mõju keskkonnale –kas teenuse katkestusega kaasneb negatiivne mõju populatsiooni arvukusele või ökosüsteemi talitlemisele ning kuivõrd on võimalik muudatuse eelset olukorda taastada inimese sekkumiseta;
9. teenuse roll riigikaitses –kas teenuse puhul on määratud seaduses, riigikaitse arengukavas, riigikaitse tegevuskavas, alamkavas, kaitsetegevuse operatiivkavas või sisekaitse operatiivkavas kriisiülesanne ning ülesande püsivat või ajutist iseloomu;
10. mõju majandusele – teenuse katkestuse mõju Eesti riigi SKP-le ettevõtte palgakulu ja kasumite summa kaudu ning maksude laekumise summa vähenemist.

Iga kategooria puhul olid oma kriteeriumid ja kindel punktijaotus. Hindamisel kasutatud metoodika kriteeriumid on esitatud seletuskirja lisas 2. Metoodika ja selle alusel tehtud teenuste hindamise järgi sisustati ka elutähtsa teenuse termin. Elutähtsaks teenuseks on teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ehk selline teenus, mis on kõigis kümnes kategoorias saanud keskmisest kõrgemaid punkte (teenusel on suur kasutajaskond, seda kasutatakse sageli, on vähesel määral asendatav, tagajärg saabub kiiresti jne). Seejuures lisaks eeltoodule on elutähtis selline teenus, mille katkemine võib viia teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse katkemiseni või mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või katkemisega võib kaasneda suur keskkonnakahju. Oluline on siinjuures see, et teenuse katkestusel peab olema otsene mõju inimeste elule või tervisele ja teistele elutähtsatele teenustele või üldhuviteenustele ehk teenuse katkemine võib põhjustada doominoefekti. Lisaks eelnimetatud kriteeriumidele peab teenuse katkemisel olema oluline mõju riigi majandusele ja riigikaitsele.

Seega saab elutähtsaks pidada selliseid teenuseid, millel on täidetud kõik järgmised kriteeriumid:
1. ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele;
2. katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist või katkemisega kaasneb suur keskkonnakahju;
3. katkemisel on oluline mõju riigi majandusele ja riigikaitsele.

Sellistele kriteeriumidele vastavaid teenuseid on 20 ja nad on loetletud eelnõu § 73 lõikes 3:
1) makseteenuse toimimine;
2) sularaharingluse toimimine ja sularaha käitlemise toimimine;
3) kaugküttega varustamine;
4) kohaliku tee sõidetavuse tagamine;
5) veega varustamine ja kanalisatsiooni toimimine;
6) toiduga varustamine;
7) tervishoiuteenuste toimimine;
8) elektriga varustamine;
9) maagaasiga varustamine;
10) vedelkütusega varustamine;
11) riigitee sõidetavuse tagamine;
12) telefoniteenuse toimimine;
13) mobiiltelefoniteenuse toimimine;
14) andmesideteenuse toimimine;
15) lennuväljade toimimine;
16) aeronavigatsiooniteenuse toimimine;
17) avaliku raudtee toimimine;
18) sadamate toimimine;
19) elektrooniline isikutuvastamine, autentimine ja digitaalne allkirjastamine;
20) ravimitega varustamine.

Käesoleva eelnõuga ei muudeta elutähtsate teenuste nimekirja, küll täiendatakse toiduseadust, mille kohaselt muutuvad elutähtsa teenuse osutajateks ka kuus jaekaubandusettevõtet. Vastavad muudatused on kajastatud toiduseaduse muudatuste juures.

Kuna elutähtsa teenuse osutamiseks on enamikul juhtudel vältimatult vajalik ka töökorras taristu, varude olemasolu (eeskätt ettevõtete enda varu, nt kütusevaru generaatorite tööks vms), siis täpsustatakse eelnõu § 73 lõikes 2, et elutähtsa teenuse definitsiooniga hõlmatakse ka ehitis, seade või varu. Oluline on, et elutähtsat teenust käsitatakse tervikuna koos selle toimimiseks vältimatult vajalike ehitiste, seadmete, personali, varu ja muu taolisega. Näiteks on oluline mitte üksnes sidevõrgu või soojuselektrijaama olemasolu, vaid ka selle kasutatavus, vajaliku personali olemasolu, seadmete ja protsesside töö, et saaks teenust osutada.

Elutähtsa teenuse terminit kasutatakse ka MsüSi § 5 lõikes 3, kus sätestatakse, et ETO, seaduses sätestatud juhul ka muu ettevõtja, kes osutab riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse enamiku elanike kasutatavat teenust, sealhulgas gaasi-, elektri-, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus-, ühistranspordi-, posti- ja sideteenust ning muud samalaadset teenust, on üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja ehk üldhuviteenuse osutaja. Vastavalt MsüSi määratlusele on elutähtis teenus ja üldhuviteenuse seotud nii, et iga ETO on ka üldhuviteenuse osutaja MsüSi tähenduses, kuid iga üldhuviteenuse osutaja ei ole ETO. MsüSi § 5 lõike 3 järgi on kaks võimalust, mis juhul loetakse ettevõtja üldhuviteenuse osutajaks:
1. ettevõtja on ETO käesoleva eelnõu tähenduses;
2. seaduses on otsesõnu sätestatud, et ettevõtja on üldhuviteenuse osutaja.

Kriteeriumid, millal loetakse teenuseosutaja üldhuviteenuse osutajaks või ETOks, võivad erineda. Ettevõtja võib küll osutada teenust, mis on elutähtis teenus käesoleva eelnõu tähenduses, kuid ta ei ole ETO, kui ta ei vasta kindlatele kriteeriumidele. Seda, millal on ettevõtja ETO, tuleb hinnata valdkondliku seaduse alusel. Kõik ETOd on aga automaatselt ka üldhuviteenuse osutajad. See tähendab, et kui valdkondliku seaduse järgi on ettevõtja ETO, on ta ka üldhuviteenuse osutaja, seda ka ilma sõnaselge normita, mis nii sätestaks. Samas aga võib ettevõtja olla üldhuviteenuse osutaja, aga mitte ETO.

Oluline on see, et elutähtsad teenused määratakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega ja mitte MsüSis. MsüS täiendab elutähtsate teenuste regulatsiooni ning seab kohustused majandustegevuse jätkamise tagamiseks. Kehtiv hädaolukorra seaduses ega käesolevas eelnõus ei ole näiteks alust selleks, kuidas kohustada ettevõtjat oma tegevust jätkama – selle võimaluse annab MsüS. Nimetatud regulatsioon kehtib ka praegu kehtiva HOS puhul, st tegemist ei ole uue regulatsiooniga, vaid juba kehtiva süsteemiga. Kasutades MsüSi seletuskirja selgitusi: „Hädaolukorra seaduse regulatsiooniese seoses elutähtsate teenustega on suunatud nende teenuste toimepidevuse tagamisele ootamatus hädaolukorras ning regulatsiooni keskmeks on nö alternatiivlahenduste olemasolu tagamine teenuseosutaja poolt […]. [MsüS-i] § 35 seevastu reguleerib nende samade teenuse toimepidevust olukorras, kus kriisiolukord käesoleva eelnõu tähenduses puudub, ent on vaja tagada teenuse osutamise jätkumine olukorras, kus senine teenuseosutaja soovib teenuse osutamist lõpetada.“61

§ 74. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja

Paragrahvis 74 loetletakse, kes on elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldajad ning mis teenuste puhul. Elutähtsate teenuste regulatsiooni eesmärk on tugevdada ja suurendada elutähtsate teenuste toimepidevust. Eesmärk saavutatakse teenuse toimepidevuse lisanõuete kehtestamise, järelevalve tegemise võimalikkuse ja järelevalvemeetmete rakendamise kaudu. Kõik need meetmed võimaldavad riigil suunata eraõiguslikke juriidilisi isikuid tegutsema avalikes huvides ja panustama osutatava teenuse toimepidevusse, et teenus oleks tarbijatele kättesaadav ka kriisi ajal.

Elutähtsa teenuse regulatsiooni puhul tuleb eristada teenuse osutajat (ETO) ja teenuse korraldajat (ETKA). ETO ülesanne on teenuse igapäevase toimimise tagamine.

ETKA määratlus ja ülesanded on esitatud eelnõu § 74 lõigetes 1 ja 2, mille kohaselt on ETKA vastava elutähtsa teenuse eest vastutav ministeerium, KOV või Eesti Pank.

Seejuures lõikes 3 on täpsustatud ETKA õigus delegeerida oma ülesanded allasutusele (ministeeriumi puhul tema valitsemisalas asuvale ametile või inspektsioonile, KOVi puhul tema määratud ametiasutusele). Ka kehtivas HOSis on sätestatud, et kui ETKA peab seda otstarbekaks, saab ta oma järelevalveülesanded delegeerida oma allasutusele. Siiani on seda võimalust kasutanud Sotsiaalministeerium (delegeeritud Terviseametile) ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (delegeeritud Transpordiametile). ETKA saab delegeerida kõik oma ülesanded, välja arvatud üldise koordineerimise ülesanne. Näiteks Sotsiaalministeerium ei saa delegeerida Terviseametile ega Ravimiametile määruse koostamist või poliitiliste otsuste vastuvõtmist, kuna see õigus on üksnes ministeeriumil. Oluline on rõhutada, et kui ETKA delegeerib ülesande oma allasutusele, siis ei vabasta see ETKAt vastutusest oma valdkonna ülesannete täitmise eest.

Lõikes 4 on täpsustatud elutähtsate teenuste kaupa nende teenuste korraldajad. Eesti Panga korraldada on makseteenuse ja sularaharingluse toimimine; kohaliku omavalitsuse üksuse korraldada on kaugküttega varustamine, kohaliku tee sõidetavuse tagamine, veega varustamine ja kanalisatsiooni toimimine, Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi vastutada on toiduga varustamise toimimine, Sotsiaalministeeriumi korraldada on tervishoiuteenuste korraldamise ja ravimite varustuskindlus. Kõige rohkem teenuseid on korraldada Kliimaministeeriumil:
• elektriga varustamine;
• maagaasiga varustamine;
• vedelkütusega varustamine;
• riigitee sõidetavuse tagamine;
• lennuväljade toimimine;
• aeronavigatsiooniteenuse toimimine;
• avaliku raudtee toimimine;
• sadamate toimimine.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi korraldada on:
• telefoniteenuse toimimine;
• mobiiltelefoniteenuse toimimine;
• andmesideteenuse toimimine;
• elektrooniline isikutuvastamine, autentimine ja digitaalne allkirjastamine.

ETKA ülesanne on koordineerida elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist; nõustada elutähtsa teenuse osutajat; kehtestada elutähtsa teenuse osutamise nõuded; teha järelevalvet elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise üle; korraldada enda korraldatava elutähtsa teenuse toimepidevuse kontrollimiseks õppusi; kinnitada elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüs ja kriisiplaan.

ETKA ülesanne koordineerida elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist tähendab suuniste andmist valdkonna arenguks, nõuete kehtestamist teenuse toimepidevuse kohta, strateegiliste ja poliitiliste otsuste langetamist vastava valdkonna elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks.

Nõustamine hõlmab näiteks ETO nõustamist toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamisel või toimepidevuse üldisel korraldamisel, soovituste andmist toimepidevuse parandamiseks jne.

ETKA järelevalve kohustus on seotud eelkõige kohustusega kontrollida ETO-le pandud kohustuste täitmist, muu hulgas kontrollida otsustatud meetmete rakendamist.

ETKA kohustuse raames korraldada õppusi kontrollitakse korraldatava elutähtsa teenuse toimepidevust ja valmisolekut täita püsivat kriisiülesannet (õppustest loe lähemalt eelnõu § 17). See, kas korraldatakse lauaõppus või väliõppus, on ETKA enda otsustada. Samuti on ETKA otsustada, kas õppuse raames kontrollitakse ühe või mitme tema korraldatava elutähtsa teenuse toimepidevust. Valdavalt kontrollib iga ETO õppusel üksnes enda osutatava teenuse toimepidevust. Kui elutähtsat teenust osutab mitu ETOt, on oluline analüüsida kitsaskohti ja planeerida tegevusi üheskoos. Vajadust korraldada elutähtsa teenuse toimimist tervikuna käsitlevaid õppusi kinnitasid ka 2015. aastal ja 2019. aastal läbiviidud CONEXi õppus, kus harjutati muu hulgas erinevate elutähtsate teenuste katkestusi.

Lõikes 5 sätestatakse, et ETKA peab määrusega kehtestama elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded.

Lõige 6 paneb kohustuse ETKAle ja Kaitseministeeriumi valitsemisalale teha koostööd ETOdele riigikaitseliseks kriisiks nõuete kehtestamisel, et tagada ettevõtete teadlikkus riigikaitselistes kriisides teenuse osutamise vajadustest. Tegemist on uue põhimõtetega, mis puudub kehtivas õiguses. Kehtiva õiguse kohaselt paikneb ETOde regulatsioon HOSis ning nende kehtestamisel ja reguleerimisel ei ole arvestatud riigikaitseliste vajadustega ning fookus on olnud elutähtsate teenuste tagamisel hädaolukordades ja lühiajaliste katkestusete korral. Et ettevõtte ja ka teenust korraldavad asutused ning KOVid saaksid valmistuda teenuse (lubatud piires) katkestusteta osutamisele, tuleb kokku leppida riigikaitselises kriisis teenuse osutamise vajaduse, mahud, viis ja eripärad – selleks on äärmiselt oluline Kaitseministeeriumi valitsemisala koostöö tsiviilsektoriga.

Lõikes 7 omakorda sätestatakse, mida peab lõike 5 alusel kehtestatavas aktis reguleerima. Võrreldes kehtiva HOSiga muudetakse sätte paindlikumaks, st sätestatakse, et määrusega tuleb kehtestada vähemalt elutähtsa teenuse kirjeldus, nõuded teenuse järjepidevaks toimimiseks, teenuse katkestuse ennetamiseks ja selle taastamiseks pärast teenuse katkestust ning vajaduse korral nõuded kriisiülesande täitmist toetavate teenuste sisseostmiseks.

Elutähtsa teenuse kirjeldus on võtmetähtsusega komponent ETKA kehtestatavas toimepidevuse nõuete määruses, kuna see annab ETOdele fookuse, mis teenus või selle osa on elutähtis ja mida tuleb ETO-l igal ajal tagada. Üldjuhul on teenuse kirjeldused kehtestatud erinevates seadustes ja määrustes ning ei selgu üheselt, millist teenuse osa käsitatakse elutähtsana, või puudub teenuse kirjeldus üldse. Samuti on eriseadustes üldjuhul esitatud teenuse kirjeldus, lähtudes tavaolukorra tingimustest. On ilmselge, et kriisiolukorras ei ole võimalik tagada teenuse kõikide osade täies mahus toimimine, vaid üksnes nende osade toimimine, mis on mõeldud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks. Näiteks makseteenuste ja sularaharingluse puhul on igal ajal, sh kriisiolukorras oluline, et oleks võimalik teha ülekandeid, võtta vastu makseid, võtta välja sularaha, vajaduse korral katkestada hoiuseid või panna raha kontole. Küll on vähem prioriteetne hoiuste avamise võimalus, otsekorralduste ja püsikorralduste automaatne toimimine vms. Vältimatu abi puhul on oluline, et kriisi ajal saaks elanikkonnale osutada kiireloomulist arstiabi, ja on küsitav, kas plaanilisi protseduure peab samas mahus läbi viima. Teede korrashoiu puhul on oluline olemasolevate teede läbitavuse tagamine, uute teede ehitamine on vähem oluline.

Toimepidevuse määruses määratakse kindlaks, millised protsessid, ehitised, seadmed, personal, varu või muu taoline peavad ETO-l igas olukorras olema tagatud, et teenus saaks osutatud igas olukorras (nii pisimate häirete kui ka kriisiolukorra korral). Näiteks kui elektriga varustamine kui elutähtis teenus hõlmab elektri tootmist, ühendusi välismaaga, põhivõrgu ja jaotusvõrgu toimimist, siis teenuse taseme juures täpsustatakse näiteks, mis protsessiosad, nagu katelde töö, jahutusvee olemasolu, turbiinide töö jne, peavad toimima ja seda katkematult või teatud ajalise vahega, võimsusega vms, et teenus oleks igas olukorras, sh kriisiolukorras kättesaadav. Lihtsustatult öeldes peab selgitama, mis komponendid ja kui suures ulatuses peavad olema tagatud igal juhul, olema kõrgema toimepidevusega, et elutähtis teenus oleks tagatud ka raskemates oludes.

Toimepidevuse nõuete määrusega saab ETKA kehtestada ka nõuded valmisolekule osutada teenust teiste elutähtsate teenuste katkestuse korral. Selle kaudu suunab ETKA ETOsid paremini valmistuma enda teenuse osutamiseks teiste, kriitiliste teenuste katkestuste korral. Näiteks kui ETO toimimiseks on aegkriitiline elektri olemasolu, siis toimepidevuse nõuete määruses sätestatakse ETO-le nõue omada autonoomset elektertoitesüsteemi, mis võimaldab tagada elektritoite teatud tundide jooksul. Vajaduse korral saab määruses kehtestada ka teised olulised nõuded, näiteks kommunikatsiooninõuded vms.

Toimepidevuse nõuete määruses tuleb ETKA-l sätestada ka katkestusi ennetavad meetmed, mida ETO peaks rakendama teenuse toimpidevuse tagamiseks, näiteks täiendavate alternatiivsete lepingute, ehitiste, seadmete, varu olemasolu nõuded, nõuded personali koolitamisele vastavas valdkonnas jne. Üks olulisi toimepidevuse elemente on teenuse katkestuse lubatud aeg ning mis järjekorras teenus taastatakse. Need kriteeriumid on vajalikud eeskätt ETOdele, kuna annavad selgelt riikliku suunise, kui kiiresti tuleb teenus taastada ja kui teenuse taastamine oleneb alltöövõtjatest, saab ETO juba enne paremini planeerida sõlmitavate lepingute sisu ja targemini planeerida oma ressursside jaotust. Ühtlasi on võimalik sätestada ja anda ETOdele suunis, mis järjekorras, kus piirkondades või mis sihtrühmadele tuleb eeskätt teenus taastada olukorras, kui teenuse maht on piiratud.

Toimepidevuse nõuete määrusega saab sätestada nõuded teenuse väljast tellimiseks. Näiteks on võimalik sätestada tingimusi, millest ETO peab lähtuma, kui tellib teatud tööd sisse, või mis nõuetele peab vastama ettevõte, kellelt tellitakse töö sisse.

ETKAl-l on võimalik toimepidevuse nõuete määrusega täpsustada, mis juhtudel on tegemist pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestusega ja millisel juhul lähtutakse lahendamisel ETKA eelnõu §-s 15 nimetatud kriisiplaanist. ETKA-l on võimalik määrusega sätestada teavituskorraldust pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestuse korral või kriisiolukorras.

Vajadusel korral saab ETKA toimepidevuse nõuete määruses täpsustada ka määruses toodud nõuete täitmise maksimaalset tähtaega alates isiku määramisest ETO-ks. ETKA määrab ETO-t haldusaktiga, kus mh tuleb tuua välja mis tähtajaks üks või teine nõue tuleb täita. Toimepidevuse nõuete määruses saab määruses toodud nõuete osas sätestada maksimaalset üleminekutähtaega. Haldusaktis toodud tähtajad võivad olla määruses toodud tähtaegades lühemad, kuid mitte pikkemad.

Lõike 8 kohaselt tuleb ETKAl paragrahvi lõike 7 punktis 5 nimetatud teavitamise ja üksikasjaliku aruande tingimuste seadmisel lähtuda vähemalt:
1) sündmusest mõjutatud kasutajate arvust ja osakaalust;
2) sündmuse kestusest;
3) sündmusest mõjutatud geograafilisest piirkonnast, võttes arvesse geograafilise piirkonna eraldatust.

Eelnimetatud täpsustus on ka HOSis. ETKAdel tuleb HOSi § 37 lõike 2 alusel kehtestatavas määruses sündmustest teavitamise ja üksikasjaliku aruande korra sätestamisel arvestada ka eelnimetatud parameetritega.

Säte on seotud CER direktiivi artikli 15 lõike 1 teises lauses sätestatud kohustusega. CER direktiivi artikli 15 lõike 1 kohaselt tuleb tagada, et elutähtsa teenuse osutajad teavitavad pädevat asutust põhjendamatu viivituseta intsidentidest, mis oluliselt häirivad või võivad oluliselt häirida elutähtsate teenuste osutamist. Samuti peavad liikmesriigid tagama, et välja arvatud juhul, kui see ei ole operatiivselt võimalik, esitavad elutähtsa teenuse osutajad esmase teate 24 tunni jooksul pärast seda, kui nad intsidendist teada said, millele vajaduse korral järgneb üksikasjalik aruanne hiljemalt ühe kuu jooksul. Lõike 1 teise lause kohaselt tuleb häire olulisuse kindlakstegemiseks võtta arvesse eelkõige järgmisi parameetreid:
a) häirest mõjutatud kasutajate arv ja osakaal;
b) häire kestus;
c) häirest mõjutatud geograafiline piirkond, võttes arvesse ka seda, kas piirkond on geograafiliselt eraldatud.

Tegemist on kohustusega, mis võetakse Eesti õigusesse hädaolukorra seadusega ja seda käesoleva eelnõuga ei muudeta.

Lõige 9 annab ETKA-le õiguse panna ETO-le kohustuse osutada elutähtsat teenust ettenähtud viisil ja ulatuses, kui see on vajalik teenuse ulatusliku või raskete tagajärgedega katkestuse ärahoidmiseks. Kui tavaolukorras määrab ETKA teenuse osutamise nõuded määrusega kindlaks ning ETO-le on ette teada, millist teenust millises mahus ta peab osutama, siis olukorras, kus teenus on ulatuslikult katkenud või teenuse katkestusel on rasked tagajärjed (või selle ärahoidmiseks) võib olla vaja kehtestada määrusest operatiivselt erisusi arvestades olukorra olemust. Kehtivas õiguses on selline sekkumisõigus antud üksnes eriolukorras ning seda eriolukorra juhile ja eriolukorra tööde juhile. Selline sekkumisõigus puudub näiteks erakorralises seisukorras, kõrgendatud kaitsevalmiduses, sõjaseisukorras, mobilisatsioonis. Ka COVID kriis näitas, et eriolukorra juht (peaminister, minister) või eriolukorra tõde juht ei ole õiged tasemed sellise otsuse tegemiseks. ETKA vastutab teenuste tagamise eest nii rahu- kui kriisiajal ning temal on kõige parem teadmine teenuse toimimisest, ETOde suutlikkusest ning ka teenuste ristkasutustest ning lõppastmes, peab tal olema ka õigus sekkuda n-ö tavapärases olukorras kehtestatud nõuetest operatiivsete vajadusepõhiste erandite tegemiseks – seda otsust ei ole mõistlik kriisi ajal viia tasemele, kes ETOdega tavapäraselt ei tegele.

Lõige 10 näeb ette ETOdele korralduste andmise Päästeameti poolt. Kuna Päästeameti ülesandeks on tagada elutähtsate teenuste toimimine elanike vaatest, mitte keskenduda kitsalt ühe teenuse taastamisele, siis on Päästeametil õigus anda ka otse nö tellimus ETOle osutada teenust ETKA kehtestatud nõuetest erinevat (nt taasteaega lühendada). Seda eeldusel, et see on vältimatult vajalik inimeste elu ja tervise kaitseks. Kui vältimatut ohuolukorda ei esine, siis korraldab ETO teenust ikkagi ETKA. Samuti on vajalik tihe koostöö ja koordinatsioon Päästeameti ja ETKA ning ETO vahel sündmuse lahendamisel.
Sarnane korralduste andmine on ette nähtud Päästeametile ka eelnõu §-s 40 riigivõimu asutustete, sh KOVide osas, vt § 40 selgitusi.

Tähele tuleb panna, et käesolev eelnõu on elutähtsate teenuste osas üldregulatsiooniks ning elutähtsate teenuste regulatsioon on lahti kirjutatud eriseadustes. Täpsem elutähtsate teenuste osutamise praegu kehtiv regulatsioon ning eelnõuga kehtestatav regulatsioon on toodud eelnõu lisas nr 8.

§ 75. Elutähtsa teenuse osutaja

Paragrahvis 75 sätestatakse ETO legaaldefinitsioon ning ETO kohustused.

Lõike 1 kohaselt on ETO isik, kelle pädevuses on eelnõu § 74 lõikes 3 nimetatud elutähtsa teenuse osutamine ja kes vastab lõikes 2 nimetatud tingimustele.

Eelnõu lõikes 2 on omakorda täpsustatud, et ETO tingimused määratakse seadusega. See tähendab seda, et ettevõtja on ETO siis, kui ta vastab eriseaduses sätestatud tingimustele. Seega mitte kõik ettevõtted, kes osutavad elutähtsat teenust, ei ole ilmtingimata käesoleva eelnõu mõistes ETOd. ETOdeks loetakse üksnes olulisemaid ettevõtteid, mille mõju ja osakaal teenuse osutamisel on riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse tasandil märkimisväärne. Need kriteeriumid tulenevad eriseadustest. Näiteks elektrituruseaduse §-s 211 on sätestatud, et elektriga varustamise teenuse ETOd on:
1) tootja, kelle elektrijaama netovõimsus on suurem kui 200 MW;
2) liinivaldaja, kelle riigipiiri ületava elektriliini ülekandevõimsus on suurem kui 100 MW;
3) põhivõrguettevõtja;
4) võrguettevõtja, kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 5000 tarbija.

Lõike 3 kohaselt määratakse elutähtsa teenuse osutaja elutähtsa teenuse korraldaja haldusaktiga. Haldusakt antakse 30 päeva jooksul alates ajast, mil korraldaja sai teada, et ettevõtte vastab elutähtsa teenuse osutaja kriteeriumidele.

Sama paragrahvi lõikes 4 on täpsustatud, et haldusaktis peab olema muu hulgas esitatud tähtaeg, mis ajaks peab elutähtsa teenuse osutaja täitma korraldaja kehtestatud toimepidevuse nõuete määruses sätestatud nõudeid, seaduse eelnõus sätestatud nõuete (nt riskianalüüsi, kriisiplaani, õppuste korraldamise nõuded) täitmiseks. Sammuti tähtaega muudes õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks. Näiteks osa elutähtsate teenuste puhul on toimepidevuse nõuded sätestatud ka valdkonna eriseaduses. Nii KKütS-si on sätestatud soojusettevõtjatele reservkütuse tagamise kohustus, TTKS-ga aga sätestatakse täpsemad nõuded tervishoiuteenuse osutaja püsiva kriisiülesande täitmise kohta. Haldusakti andmisel tuleb arvestada, et esmakordse riskianalüüsi koostamiseks antav tähtaeg ei tohi ületada üheksa kuud, kriisiplaani tähtaeg aga kümme kuud ning eelnõu § 75 lõikes 13 nimetatud võrgu- ja infosüsteemidega seotud nõude ja küberturvalisuse seadusest tulenevate nõuete täitmise tähtaeg ei tohi olla pikem kui viis aastat.

ETOde haldusaktiga määramise kord loodi CER direktiivi ülevõtmisel ja seda käesoleva eelnõuga ei muudeta.

Lõikega 5 sätestatakse, et enne haldusakti andmist on ETKAl võimalus küsida arvamust Riigi Infosüsteemi Ametilt küberturvalisuse seaduses või tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 75 lõikes 13 sätestatud nõuete täitmise tähtaja osas. Haldusaktis loetlevate kohustuste toodud tähtaegade määramine on jäetud elutähtsa teenuse korraldaja otsustada. Seejuures tuleb arvestada punktis 3 tooduga, et küberturvalisuse seaduses ja tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 75 lõikes 13 sätestatud nõuete täitmise tähtaeg ei tohi olla pikem kui viis aastat. Tegemist on paindliku lähenemisega, mis võimaldab korraldajal koostöös elutähtsa teenuse osutajaga leida mõistlik, proportsionaalne ning teenuseosutaja omapära arvestades sobiv üleminekuaeg nõuete täitmiseks. Küberturvalisuse seaduses sätestatud nõuete ja käesoleva seaduse § 75 lõikes 13 sätestatud nõude täitmistähtaja määramisel võib korraldaja või tema määratud valitsemisala asutus küsida arvamust Riigi Infosüsteemi Ametilt. Arvamuse küsimine on korraldaja võimalus, mitte kohustus. See tähendab seda, et korraldaja küsib arvamust Riigi Infosüsteemi Ametilt juhul, kui tal on iseseisvalt raske hinnata, mis aja jooksul on kindlal elutähtsa teenuse osutajal võimalik küberuturvalisuse nõudeid täita. Eelkõige võib selline vajadus tekkida KOVidest korraldajatel, kel tihtipeale ei ole endil piisavat IT-alast kompetentsi. Tegemist on põhimõttega, mis sätestati hädaolukorra seaduses CER direktiivi ülevõtmisel.

Elutähtsa teenuse osutajate üle peetakse lõike 6 kohaselt arvestust tsiviiltoetuse registris. Andmete esitamine ja uuendamine ETOde kohta tsiviiltoetuste registris kuulub ETKAde pädevusse. ETKAd vastutavad andmete ajakohasuse eest ning on tsiviiltoetuse registri põhimääruse § 3 lg 2 punkti 2 alusel registri volitatud töötlejad.

Lõike 7 kohaselt tuleb elutähtsa teenuse osutajaks määramise ja selle staatuse lõpetamise kohta korraldajal ka vastavad muutmiskanded viie tööpäeva jooksul tsiviiltoetuse registris, kus peetakse arvestust elutähtsa teenuse osutajate üle.

Lõikes 8 täpsustatakse, et elutähtsa teenuse osutajate üle arvestuse pidamiseks esitatavate andmete täpsema koosseisu ja nende töötlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Tegemist on tsiviiltoetuse registri põhimäärusega, mis juba täna reguleerib ETOde üle arvestuse pidamist ja andmete koosseisu. Täna kehtestatakse põhimääruse RIKS § 8214 lõike 4 alusel. Käesoleva eelnõu vastuvõtmisel muutub RIKS kehtetuks ja põhimäärus kehtestatakse uuesti käesolevas eelnõus toodud volitusnormide alusel.

Lõike 9 kohaselt tuleb elutähtsa teenuse osutajat määravat ja staatuse lõpetavat haldusakti korraldajal edastada Riigi Infosüsteemi Ametile 30 päeva jooksul, alates akti väljaandmisest. Seejuures tuleb korraldajal teha ka vastavad muutmiskanded tsiviiltoetuse registris, kus peetakse arvestust elutähtsa teenuse osutajate üle.

Lõikega 10 täpsustatakse, mis juhtudel isik ei loeta enam ETO-ks ja kuidas toimub sellekohane teavitamine. Eelnõu § 76 lõikes 1 nimetatud isik ei loeta enam elutähtsa teenuse osutajaks, kui isik ei vasta elutähtsa teenuse osutaja tingimustele ja elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja on teinud sellekohase haldusakti isikule teatavaks. Haldusakti jõustumisel ei kohaldata isiku suhtes elutähtsa teenuse osutaja kohta sätestatut.

Lõikes 11 on loetletud ETO kohustused.

Võrreldes kehtiva HOSiga ETO ülesanded suures osas ei muutu. ETO põhiülesanne on tagada, et tema pakutav teenus oleks klientidele, eelkõige elanikele, alati kättesaadav. Kuna kriiside korral tegutsevad kõik asutused ja ettevõtted tavapärasest piiratumate ressurssidega, võivad ETKAd siiski ette näha, et kriisiolukorra korral võib teenuse osutamise mahtu või kvaliteeti teatud tasemeni langetada, kuid nõutud miinimumtasemel peab teenuse osutamine siiski olema tagatud. Juhul, kui teenuse osutamine on siiski oluliselt häiritud või koguni katkeb, tuleb teenuseosutajal teenuse toimimine taastada esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui korraldava asutuse ette nähtud aja jooksu.

Et olla võimeline teenuse osutamist ohustavaid riske maandama, on esmalt tähtis suuta need tuvastada ja hinnata. Et olla võimeline tegutsema erinevate riskide realiseerumisel, on tähtis planeerida enda tegevusi sellisteks puhkudeks. Selleks koostavad kõik elutähtsa teenuse osutajad toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani (eelnõu §-d 13 ja 15) – dokumendid, milles:
• määratakse, missugune osa teenuseosutaja tegevusest moodustab elutähtsa teenuse,
• loetletakse need protsessid/tegevused ettevõtte sees, mis üheskoos teevad teenuse osutamise võimalikuks,
• koostatakse ülevaade iga tegevuse toimimiseks vajalikest ressurssidest,
• loetletakse ohud, mis võivad tegevuse toimimist takistada,
• selgitatakse välja võimalikud stsenaariumid ja hinnatakse neid ning
• koostatakse stsenaariumipõhised teenuse taastekavad.

Ohte hinnatakse ja ennetavaid meetmeid nende vastu kavandatakse stsenaariumipõhiselt. Näiteks võib elektriettevõtja puhul üks stsenaariume olla „Laiaulatuslik äikesetormist põhjustatud elektrikatkestus Lõuna-Eestis“.

Ühe või teise teenuseosutaja tegevus avaldada märkimisväärset mõju teiste teenuseosutajate suutlikkusele elutähtsa teenuse osutamist jätkata või tekkinud tõrkeid teenuse osutamisel operatiivselt lahendada. Seepärast, peale kõikvõimalike inimeste ja loodusnähtuste põhjustatud ohtude, peavad teenuseosutajad hindama:
• omavahelist ristsõltuvust. Näiteks tuleb mobiilsideettevõtjal hinnata, kuivõrd sõltub tema võime teenust osutada elektriettevõtjatest, vedelkütuse müüjatest ja teehooldajatest, ning rakendada meetmeid ristsõltuvuse vähendamiseks.
• muude lepingupartnerite ja tarneahelate olulisust, eriti juhul, kui elutähtsa teenuse osutaja on mõne elutähtsa teenuse osutamisega seotud tähtsa protsessi teenusena tellinud teiselt ettevõtjalt (ingl outsourcing). Näiteks tuleb pangal hinnata kaardimaksete opereerimise üleandmisega seotud riske ning kavandada meetmeid teenuse toimepidevuse kindlustamiseks. Näiteks haiglal tuleb hinnata enda sõltuvust toitlustajast ning kavandada sõltuvust maandavaid meetmeid.

ETO-l tuleb tagada, et erakorralise vajaduse tekkimise korral oleks võimalik varude abil oma tegevust jätkata. Täpsed nõuded varude olemasolu kohta kehtestavad korraldavad asutused.

Elutähtsa teenuse korraldaja võib näiteks nõuda, et teenuseosutaja:
• omaks kohapeal elektrigeneraatorit ja teatud hulka kütusevaru või
• seaks lepingute ja koostööpartnerite abil sisse varude tagamise süsteemi, kuivõrd kohapealse kütuse- ja seadmevaru loomine võib olla majanduslikult koormav. Kui varude süsteem on olemas, teab ettevõtte haldus- või riskijuht kriisiolukorras kohe, missuguse partneri poole pöörduda ning kustkohast ja kuidas vajalik varu kiiresti teenuseosutajani jõuab.

Termin „varud“ on aga laiem ja võib tähendada ka varuosade olemasolu korraldamist. Näiteks ei ole mõeldav, et kriisi korral hakkab teenuseosutaja välisriigist tellima mõnda olulist varuosa, mis jõuab kohale alles nädalate pärast.

Selleks, et kriisiolukordades tegutsemiseks valmis olla, korraldavad elutähtsa teenuse osutajad kas ise või teiste samas sektoris tegutsevate teenuseosutajatega ühiselt õppusi. Tegemist võib olla nii lauaõppusega, mis mängitakse läbi ettevõtte juhtkonna või töötajate nõupidamisruumi laual, kui ka väliõppusega, mis mängitakse läbi objektil igapäevaste vahenditega ehk teenuseosutaja kollektiivi igapäevases töökeskkonnas. Õppuste korraldamise sagedus on seotud toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamisega. Korraldatava õppuse eesmärk on kontrollida koostatud toimepidevuse plaani rakendatavust ja selgitada välja muud asjaomased teenuse toimepidevuse riskid. Õppuse tulemused on sisendiks toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani täiendamisele. Seepärast on oluline, et kui planeeritakse õppuste korraldamist ning toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamist, siis arvestatakse, et õppus toimuks enne riskianalüüsi ja plaani uuendamist. Eelnõu kohaselt on õppuste korraldamise ja toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani vaja uuendada vähemalt kord kahe aasta jooksul.

Lõikes 12 täpsustatakse Eesti Panga teavitamist. Säte on seotud CER direktiivi artikli 15 lõikega 1 ja DORA määrusega. Direktiivi lõikes 4 sätestatakse teavitamise puhul erisus krediidiasutuste suhtes. DORA määruse kohaselt on Euroopa Komisjonil õigus täpsustada teavitamise aegu ja aruande vormi. Sellisel juhul tuleb elutähtsa teenuse osutaja suhtes, kes osutab sularaharingluse- ja makseteenuseid, lähtuda intsidentidest teavitamisel DORA määruses sätestatud nõuetest. Elutähtsa teenuse osutajatest pangad saavad sellisel juhul teavitada Eesti Panka samal vormil ja samuti erisusi arvestades nagu ka Finantsinspektsiooni teavitamisel DORA määruse kohaselt Tegemist kehtiva erisusega, mida võeti Eesti õigusesse üle CER direktiivi ülevõtmisel.

Lõikega 13 sätestatakse ETO-le kohustus mõelda läbi alternatiivne lahendus võrgu- või infosüsteemide katkestuse korral. Samasisuline kohustus on kehtestatud ETO-dele juba praegu HOS § 41 lõike 2 alusel. Ajalooliselt on sätte eesmärk olnud suunata ETO-sid mõtlema läbi alternatiivsed lahendused oma teenuse osutamiseks Eestis juhuks, kui andmeside välisühendused välismaaga või ühendus välismaal asuvate infosüsteemidega, nt serveritega ei toimi. Kehtivat põhimõtet eelnõuga ei muudeta. Elutähtis teenus peab olema kättesaadav kasutajale ka sellisel juhul, kui teenuse osutamiseks kasutatavad võrgu- ja infosüsteemid asuvad välisriigis ja ühendus nendega on katkenud. Sätte eesmärk on toonitada, et kasutaja, sh eraisiku esmased vajadused teenuse järgi tuleb tagada sõltumata, kas välisriigiga on ühendus või ei. Siin ei oma tähendust, mis põhjusel see välisühendus (nt sidekaabel) ei toimi – näiteks, et kas on tegemist olukorraga, kus sidekaabel on lõhutud laeva ankru või traalnoodi tõttu, on toimunud loodusõnnetuse, sabotaaž, sideliini tõrge, sidevõrgu enda tõrge või on toimunud mõni muu sündmus. Üheks arvestatavaks alternatiiviks välisriigiga ühendatud liinirajatise katkestusele on näiteks satelliitside võimekus välisriigis asuva võrgu- ja infosüsteemiga. Välisriigi võrgu- ja infosüsteemidega ühenduse katkemisega ei tohi kaasneda olukorda, kus Eestis asuv kasutaja ei saa talle vajalikku teenust. Siinjuures mõeldakse, et teenus oleks tagatud vähemalt esmasel tasandil. Näiteks, kui esineb tõrge finantsasutuste võrgu- ja infosüsteemis, peab finantsasutus kasutusele võtma elutähtsa teenuse osutamiseks kavandatud alternatiivid sularaha väljamaksete tegemiseks või maksete ülekannete korraldamiseks. Selliseks alternatiiviks võib olla näites ajutiste kontorite tekitamine jms.

Võrgu- ja infosüsteemi asumine välisriigis on olukorras, kus näiteks elutähtsa teenuse osutaja osutab oma elutähtsat teenust, kuid selle teenuse osutamise käigus kasutatakse ka mõnda võrgu- ja infosüsteemi. Kui see võrgu- ja infosüsteem asub väljaspool Eestit (näiteks Soomes või Rootsis), siis tegemist on peamise eeldusega kommenteeritava sätte rakendumiseks. Kui taolist sõltuvust ei ole ehk kõik elutähtsa teenuse osutamisega seotud võrgu- ja infosüsteemid asuvad Eestist, siis puudub elutähtsa teenuse osutajal vajadus siinse sätte järgimiseks.

Säte eeldab, et alternatiivid rakenduks mõistliku aja jooksul ning elutähtsa teenuse toimimise katkestus ei mõjutaks olulisel määral sellest sõltuvate isikute heaolu. Näiteks kui katkestus on lühiajaline, ei pruugi teenuse kättesaadavuse tagamise alternatiivi rakendamine olla vajalik. Samas kui katkestus on pikaajaline ning tõenäosus võrgu- ja infosüsteemis ühenduse taastamiseks on lühiajalises perspektiivis väike, tuleb alustada alternatiivide rakendamisega. Näiteks olukorras, kus toiduainete tootmiseks kasutatav võrgu- ja infosüsteemi on kahjustatud, tuleb jätkata toiduainete tootmist viisil, mida välisriigis asuva võrgu- ja infosüsteemi puudumine ei mõjuta. Või veevarustamist puudutava võrgu- ja infosüsteemi kompromiteerimisel tuleb leida alternatiivne lahendus joogivee pakkumiseks vee-ettevõtte klientidele.

Sättega toonitatakse, et lisaks muudele teenuse toimimiseks vajalikele teenustele (nt vesi, elekter ja side) on kaasaegne tootmine ja teenuste pakkumine üha enam seotud infotehnoloogiaga ja see muudab ettevõtjad küberkuritegevuse või ka muude pahatahtlike küberrünnete sihtmärkideks. Eriti tuntav on ühiskondlik kahju, mis on suunatud ettevõtjate vastu, mille tooted või teenused on suure mõjuga ühiskonna normaalse toimepidevuse (sh avaliku korra) tagamisel. Sellest tulenevalt peavad olulise mõjuga ettevõtjad valmistama ette ka võrgu- ja infosüsteemide kompromiteerimisteks ja katkestusteks ning nägema ette ka alternatiivid, et ühiskond saaks jätkuvalt toimida.

§ 76. Euroopa Liidu oluline elutähtsa teenuse osutaja

Sättes reguleeritakse Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutajat, mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2557, mis käsitleb elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2008/114/EÜ (edaspidi CER direktiiv) artiklist 17. Käesoleva eelnõuga regulatsiooni ei muudeta ja see jääb selliseks nagu on seda CER direktiivi ülevõtmisel HOSis sätestatud.

Euroopa Liisu olulise elutähtsa teenuse osutajana käsitletakse isikut, kelle puhul on korraga täidetud järgmised tingimused:
1) isik on riiklikult määratud elutähtsa teenuse osutajaks;
2) isik osutab samu või sarnaseid elutähtsaid teenuseid kuuele või enamale Euroopa Liidu liikmesriigile või kuues või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis;
3) Euroopa Komisjon on oma otsusega nimetanud isiku Euroopa Liidu oluliseks elutähtsa teenuse osutajaks.

Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja määramine on seotud mitme protseduuriga. Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja staatusest teavitab elutähtsa teenuse osutajat elutähtsat teenust korraldav asutus 15 päeva jooksul isiku Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja kriteeriumidele vastavusest teada saamisest arvates. Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud peale sellekohase teate saamist esitama elutähtsat teenust korraldavale asutusele teabe selle kohta, milliseid elutähtsaid teenuseid ta osutab Euroopa Liidu liikmesriikidele või Euroopa Liidu liikmesriikides, ning teabe selle kohta, kellele või kus ta teenuseid osutab. Elutähtsat teenust korraldav asutus edastab omakorda teenuseosutajalt saadud teabe Riigikantseleile, kes edastab sellekohase teabe Euroopa Komisjonile. Komisjoni otsuse teatavaks tegemisest arvates hakkavad elutähtsa teenuse osutaja suhtes kehtima ka vastava staatusega kaasnevad kohustused. Kohustused on seotud eelkõige infovahetuse ja nõuandemissioonis osalemisega, mis on sätestatud järgnevates eelnõu punktides.

§ 77. Taustakontroll elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel

Paragrahvis 77 reguleeritakse taustakontrolli elutähtsa teenuse osutajate juures. Käesoleva eelnõuga regulatsiooni ei muudeta ja see jääb selliseks nagu on seda CER direktiivi ülevõtmisel HOSis sätestatud. Regulatsioon käsitleb CER direktiivi artikleid 13 lõike 1 punkti e ja artiklit 14.

CER direktiivi artikli 13 lõike 1 punkti e kohaselt tuleb elutähtsa teenuse osutajal tagada töötajate turvalisuse piisav haldamine, sh nende isikute kategooriate määramine, kellelt nõutakse taustakontrolli läbimist. Omakorda, direktiivi artikli 14 kohaselt peavad liikmesriigid täpsustama tingimused, mille alusel on elutähtsa teenuse osutajatel lubatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja liikmesriigi riskianalüüsi arvesse võttes esitada direktiivi artikli 13 lõike 1 punktiga e nõutud taustakontrolli tegemiseks taotlusi. Seejuures näeb direktiiv taustakontrolli võimalust töötajate suhtes:
a) kes täidavad elutähtsa teenuse osutaja juures või tema jaoks tundlikke ülesandeid, eelkõige seoses elutähtsa teenuse osutaja toimepidevusega;
b) kellel on õigus saada otsene või kaudne juurdepääs elutähtsa teenuse osutaja rajatistele, teabele või kontrollisüsteemidele, sealhulgas seoses elutähtsa teenuse osutaja turvalisusega;
c) kelle puhul kaalutakse töölevõtmist punktides a või b sätestatud kriteeriumidele vastavatele ametikohtadele.

Taustakontroll peab olema proportsionaalne ja rangelt piirduma vajalikuga. Taustakontrolli tohib teha üksnes selleks, et hinnata võimalikku julgeolekuriski asjaomasele elutähtsa teenuse osutajale (direktiivi art 14 lg 2). Taustakontroll peab direktiivi artikli 14 lõike 3 kohaselt minimaalselt hõlmama:
a) isikusamasuse kontrolli;
b) isiku karistusregistri andmeid seoses süütegudega, mis võiksid olla konkreetse ametikoha seisukohast olulised.

Selleks, et kontrollida taustakontrolli subjekti isikusamasust, on direktiivi põhjenduspunkti 32 kohaselt asjakohane nõuda isikut tõendavat dokumenti, näiteks passi, riiklikku isikutunnistust või digitaalset isikut tõendavat dokumenti.

Töötaja taustakontrolli tegemine tööandja poolt ei ole meie õiguses uudne. Sarnast kontrolli tehakse juba praegu nt lastega töötavate isikute suhtes lastekaitseseaduse alusel. Eesti võtab direktiivis sätestatud taustakontrolli üle võimalikult minimaalses kohustuslikus ulatuses, võttes sh arvesse direktiivist tulenevat taustakontrolli eesmärki. Direktiivi artikli 13 lõike 1 punkt e kohustab liikmesriike tagama, et elutähtsa teenuse osutajad võtavad oma toimepidevuse tagamiseks mh meetmed, mis on vajalikud selleks, et tagada töötajate turvalisuse piisav haldamine, kaaludes nõuetekohaselt selliseid meetmeid nagu elutähtsaid ülesandeid täitvate töötajate kategooriate määramine, rajatistele, elutähtsale taristule ja tundlikule teabele juurdepääsu õiguste kehtestamine, taustakontrolli menetluste kehtestamine kooskõlas artikliga 14 ning selliste isikute kategooriate määramine, kellelt nõutakse sellise taustakontrolli läbimist, ning asjakohaste koolitusnõuete ja kvalifikatsioonide kehtestamine. Seega direktiivi artikli 13 lõike 1 punkt e ja artikkel 14 kohustavad liikmesriike looma tingimused töötajate taustakontrolliks ja kohustavad tagama seadusega sätestatud tingimustel taustakontrolli läbimise.

Lõikes 1 sätestatakse taustakontrolli eesmärk, juhindudes direktiivi artikli 14 lõike 1 punktidest a ja b ning artikli 13 lõike 1 punktist e. CER direktiivi artikli 14 lõike 1 punktide a ja b kohaselt tuleb liikmesriikidel täpsustada tingimused, mille alusel on elutähtsa teenuse osutajatel lubatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja liikmesriigi riskianalüüsi arvesse võttes esitada taotlusi nende töötajate taustakontrolliks:

a) kes täidavad elutähtsa teenuse osutaja juures või tema jaoks tundlikke ülesandeid, eelkõige seoses elutähtsa teenuse osutaja toimepidevusega;
b) kellel on õigus saada otsene või kaudne juurdepääs elutähtsa teenuse osutaja rajatistele, teabele või kontrollisüsteemidele, sealhulgas seoses elutähtsa teenuse osutaja turvalisusega.

Lõike 1 sissejuhatavas osas sätestatakse taustakontrolli eesmärk tulenevalt CER direktiivi artikli 13 lõike 1 punktist e ning põhjenduspunktist 32. Taustakontrolli eesmärk on tagada nende isikute usaldusväärsus, kes täidavad lepingu või muul alusel elutähtsa teenuse osutaja juures järgmisi elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisega seotud olulisi ülesandeid:
1) elutähtsa teenuse toimepidevust tagava infosüsteemi, samuti toimepidevust tagava taristu läbipääsu- või valvesüsteemi arendamine või haldamine;
2) ülesanne, mis võimaldab ligipääsu elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalikule territooriumile, ehitistele, teabele või kontrollisüsteemidele;
3) ülesanne, mis on seotud elutähtsa teenuse toimepidevuse planeerimise, investeeringute või riskihaldusega;
4) elutähtsa teenuse osutaja juures riigikaitselise töökohustuse täitmine riigikaitseseaduse tähenduses.

Lõike 1 punktid 1–3 on sisuliselt direktiivi artikli 14 lõike 1 punktide a ja b täpsustus. Punkti a kohaselt tuleb allutada taustakontrollile isikud, kes täidavad elutähtsa teenuse osutaja juures või tema jaoks tundlikke ülesandeid, eelkõige seoses elutähtsa teenuse osutaja toimepidevusega. Eelnõu kohaselt on tundlikud ülesanded seoses elutähtsa teenuse osutaja toimepidevusega toimepidevust tagavate infosüsteemide arendus ja haldus, toimepidevuse planeerimine, investeerimine ja riskihaldus. Vastav täpsustus läheb kokku CER direktiivi väljatöötamise käigus väljatöötamisega tegelevas töörühmas antud selgitustega normi lahti mõtestamiseks ning oli vajalik, et lihtsustada elutähtsa teenuse osutajate jaoks arusaama, mis ülesandeid täitvate isikute suhtes tuleb riskianalüüsis kaaluda taustakontrolli tegemist.

Punkti b kohaselt tuleb allutada kontrollile ka isikud, kellel on õigus saada otsene või kaudne juurdepääs elutähtsa teenuse osutaja rajatistele, teabele või kontrollisüsteemidele, sealhulgas seoses elutähtsa teenuse osutaja turvalisusega. Nimetatud direktiivi punkt b on võetud üle lõike 1 punktiga 2. Sõnastus on võetud üle praktiliselt üks ühele.

Lõikes 2 sätestatakse elutähtsa teenuse osutaja kohustus määrata elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsis täpsemalt kindlaks need ülesanded, mille täitmise olulisuse seisukohast on taustakontrolli tegemine eesmärgipärane. Sellise kohustuse sätestamine on vajalik ja ka oluline, sest üksnes direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud ja üldiselt määratletud ülesannete loetelu ülekandmine ei taga piisavalt selgust, milliste konkreetsete ülesannete täitmisel elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel on elutähtsa teenuse osutaja seisukohalt põhjendatud ja eesmärgipärane ülesannet täitva isiku eraelu riivamine isiku andmete töötlemise näol. Seega peab elutähtsa teenuse osutaja juures töötava isiku taustakontrolli vajadus tulenema selgelt teenuseosutaja toimepidevuse riskianalüüsist. Oluline on rõhutada, et teenuseosutajad ei selgita riskianalüüsis välja konkreetseid füüsilisi isikuid (taustakontrolli subjekte või adressaate), vaid on kohustatud kindlaks määrama täpselt need olulised ülesanded, mida täitvate isikute suhtes on taustakontrolli tegemine eelnõuga sätestatud korras eesmärgipärane.

Eeltoodut arvestades sätestatakse lõikes 3, et taustakontroll tehakse üksnes sellise füüsilise isiku suhtes, kellele usaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel riskianalüüsis kindlaksmääratud ja kinnitatud ülesande täitmine. Taustakontrolli tegemise kohustus on elutähtsa teenuse osutajal.

Lõikes 4 sätestatakse taustakontrolli sisu ja ulatus. Taustakontrolli tegemisel kontrollitakse üksnes andmeid isiku karistatuse kohta. Elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud andmeid kontrollima enne, kui isik asub täitma käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet, ja ülesande täitmisel iga kahe aasta tagant. Taustakontrollis on lubatud kontrollida isiku karistatuse andmeid, mis sisulist tähendab faktikontrolli, kas isik on toime pannud § 78 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteo, mille kohta on karistusregistris kehtivad andmed. Direktiivi artikli 14 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb teha taustakontroll isiku suhtes, kelle puhul kaalutakse töölevõtmist artikli 14 lõike 1 punktides a või b sätestatud kriteeriumidele vastavatele ametikohtadele (kõnesoleva eelnõu kohaselt määrab elutähtsa teenuse osutaja sellised ülesanded riskianalüüsis; vt lg 2 selgitust). Arvestades taustakontrolli eesmärki, täiendatakse eelnõuga seda kohustust ka ajalise intervalliga ning sätestatakse nõue kontrollida isiku teovõime ja karistatuse andmeid konkreetse ülesande täitmise ajal iga kahe aasta tagant. Seega on andmete kontrollimine lubatud üksnes juhul, kui isik kahe aasta möödudes täidab jätkuvalt lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet. Elutähtsa teenuse osutajal on ühtlasi ka kohustus kontrollida andmeid uuesti juhul, kui isikule usaldatakse kahe aasta jooksul elutähtsa teenuse osutaja juures mõni muu, kuid jätkuvalt lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesanne, kuigi karistusandmed on varem (st eelmise ülesande andmise usaldamisel) juba kontrollitud.

Taustakontrolli viib läbi elutähtsa teenuse osutaja. Eelnõu koostamise käigus kaaluti erinevaid võimalusi taustakontrolli korraldamiseks ja direktiiviga sätestatud kohustuste ülevõtmiseks. Näiteks kaaluti vastava pädevuse andmist Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile või elutähtsat teenust korraldavatele asutustele. Eelnõus sätestatud taustakontrolli tegemine jäetakse elutähtsa teenuse osutaja ülesandeks, kuna selline kontroll piirdub üksnes päringute esitamisega vastavasse registrisse ja valmisvastuste saamisega, st kontroll ei eelda eriteadmisi või lisaandmete kogumist. Lisaks puudub vajadus põhjaliku julgeolekukontrolli teostamiseks, mida saaksid teha üksnes pädevad asutused (nt luureteabe töötlemine), samuti ei kohusta direktiiv liikmesriike eraelu enamriivavat mehhanismi ka looma, jättes selle direktiivi põhjenduspunkti nr 32 kohaselt liikmesriigi enda otsustuspädevusse.

Lõike 5 kohaselt peab elutähtsa teenuse osutaja kontrollitavat isikut teavitama taustakontrolli alusest ja eesmärgist enne karistusandmete kontrollimist. Andmesubjekti teavitamiskohustus ning selle detailsem regulatsioon tuleneb isikuandmete kaitse üldmääruse artiklitest 13 ja 14. Isiku suhtes õiglase ja läbipaistva andmete töötlemise tagamiseks kohustatakse elutähtsa teenuse osutajat teavitama isikut taustakontrolli alusest ja eesmärgist enne isiku teovõime ja karistatuse andmete kohta päringute tegemist.

Lõikes 6 sätestatakse, et käeolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka elutähtsa teenuse osutajaga lepingulises suhtes oleva juriidilise isiku töötaja isiku suhtes, kellele usaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesande täitmine. Lisaks lepingus ettenähtule peavad lepingupooled arvestama seadusest tuleneva regulatsiooniga. Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt on taustakontrolli tegemise õigus nimetatud füüsilise isiku suhtes jätkuvalt elutähtsa teenuse osutajal. Elutähtsa teenuse osutajal on taustakontrolli tegemiseks õigus saada temaga lepingulises suhtes oleva juriidilise isiku töötaja isikusamasuse kontrollimiseks vajalikke isiku üldandmed ja õigus teha vastavad päringud tema teovõime ja karistatuse andmete kontrollimiseks (vt ka selgitusi järgmise paragrahvi kohta). Eelnõu § 78 lõigetes 1 ja 2 sätestatud asjaolude ilmnemisel on elutähtsa teenuse osutajaga lepingulises suhtes oleval juriidilisel isikul võimalik anda konkreetse ülesande täitmine elutähtsa teenuse osutaja juures muule töötajale või lahendada lepingu täitmine muul kohasel viisil, nt leppida tellijaga kokku, et ülesannet täidab kolmas juriidiline isik.

Alltöövõtjate puhul tuleb arvestada ka sellega, et kui hankijast elutähtsa teenuse osutaja soovib eelnõus nimetatud ülesannete täitmise tellida nt teenuse tellimise teel, peab ta lähtuma riigihangete seadusest, mis ei võimalda aga teenuse osutajat riigihankelt kõrvale jätta seetõttu, et ta ei läbi mõnes muus eriseaduses ette nähtud taustakontrolli. Vajaliku taustakontrolli läbimise kohustuse saab sellisel juhul sätestada näiteks hankelepingu täitmise tingimusena ning panna pakkujale kohustus asendada need teenust osutavad isikud, kes taustakontrolli ei läbi.

Lõikes 7 sätestatakse, et nende isikute suhtes, kellele on antud riigisaladusele juurdepääsu õigus kehtiva juurdepääsuloa või julgeolekukontrolli teostava asutuse otsuse alusel, ei pea HOSis sätestatud taustakontrolli läbima. Riigisaladusele juurdepääsuõigusega isikute all on silmas peetud neid ETO töötajaid, kes täidavad ETO juures ülesandeid, milleks on vajalik riigisaladusele juurdepääsu õigus. Lõikes 7 on mõeldud nt neid juriidilisi isikuid, kellele on väljastatud ka töötlemisluba (RSVS § 40). Samuti ei kohaldata taustakontrolli ETO nende töötajate suhtes, kelle karistusandmeid kontrollitakse muus seaduses sätestatud alusel ja korras (nt lennundusseadus).

§ 78. Töötamise piirangud elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel

Lõikes 1 sätestatakse imperatiivselt need alused, mille esinemisel ei ole eelnõu § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesande usaldamine isikule elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel lubatud. Käesoleva eelnõuga regulatsiooni ei muudeta ja see jääb selliseks nagu on seda CER direktiivi ülevõtmisel HOSis sätestatud. Paragrahvis 77 lõikes 2 nimetatud ülesandeid ei või anda täitmiseks sellisele füüsilisele isikule, kes on piiratud teovõimega või keda on karistatud karistusseadustiku 8. ja 15. peatükis sätestatud kuriteo või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT L 88, 31.03.2017, lk 6–21), sätestatud kuriteo toimepanemise eest ning mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. Tegemist on sedalaadi süütegudega (inimsuse- ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod, riigivastased süüteod), mille toimepanemise eest süüdimõistmine kaalub üles vajaduse ja võimaluse andmise isiku usaldusväärsuse (täiendavaks) hindamiseks ja kaalutlemiseks eelnõu § 78 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannete täitmisel mistahes elutähtsate teenuste osutajate juures.

Lõike 2 kohaselt võib elutähtsa teenuse osutaja kaaluda eelnõu § 78 lõikes 2 kindlaksmääratud ülesannete täitmise andmisest keeldumist ka isikule, keda on karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest ja mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. Ka direktiiv ise näeb ette artikli 13 lõike 1 punktis e elutähtsa teenuse osutaja pädevust hinnata igakülgselt töötajate usaldusväärsust. Üksnes elutähtsa teenuse osutajal on kõige parem ülevaade tulenevalt toimepidevuse riskianalüüsist, mis tegevused ja protsessi osad on teenuse toimepidevuse jaoks kriitilised ning mis taristu, info- ja võrgusüsteemid, ehitised on toimepidevuse seisukohast olulised. Üksnes elutähtsa teenuse osutaja saab hinnata, mis pädevusega ja omadustega isikud on vajalikud ühe või teise tööülesande täitmiseks. Juba praegu tuleb elutähtsa teenuse osutajal oma toimepidevuse riskianalüüsis hinnata teenuse toimepidevuse jaoks vajalikku personali, sh valida isikud, kellele on vajalik määrata riigikaitseline töökohustus RiKSi mõttes. Elutähtsa teenuse osutaja taustakontroll piirdub üksnes teovõime ja karistusandmete kontrolliga ning seega on igati põhjendatud, et seda teeb teenuseosutaja ise ning ka saab õiguse kaalutleda saadud andmete põhjal töösuhte jätkamise üle.

Lõikes 3 täpsustatakse, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul võib elutähtsa teenuse osutaja isiku usaldusväärsuse hindamisel arvestada üksnes neid karistatuse andmeid, mis on vastava ülesande täitmise seisukohast olulised. See tähendab, et ka juhul, kui riskianalüüsis kindlaksmääratud ülesannet täitva isiku karistatuse kohta nähtuvad registrist kehtivad karistusandmed, peab elutähtsa teenuse osutaja võtma arvesse ja kaaluma ainult neid kuritegusid, mis on isiku usaldusväärsuse hindamise seisukohalt olulised just selle konkreetse ülesande iseloomu arvestades. Näiteks elutähtsa teenuse osutaja IT-juhi ülesande puhul võivad olla olulised kuriteod, mis on seotud arvutisüsteemid ebaseaduslikult juurdepääsu hankimisega, arvutiandmetesse sekkumisega, arvutisüsteemi toimimise takistamisega või arvutikuriteo ettevalmistamisega, kuid ebaolulisel kohal on karistus joobeseisundi juhtimise eest. Kui isikut on karistatud näiteks tervisevastase kuriteo toimepanemise eest, siis võib see olla oluline haiglas töötava isiku usaldusväärsuse hindamisel, kuid ei pruugi olla samavõrd oluline nt vedelkütuse veo korraldamisel. Viimasel juhul võib isiku usaldusväärsuse hindamise seisukohalt olla määravam kehtiv karistatus liiklusalase kuriteo toimepanemise eest.

Lõikes 4 tuuakse välja lõigetes 1 ja 2 nimetatud asjaolude tagajärjed. Nende asjaolude ilmnemisel on elutähtsa teenuse osutajal õigus keelduda isikule eelnõu § 78 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesande täitmise andmisest või öelda isikuga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles töölepingu seaduse §-s 88 sätestatud korras. TLSi § 88 lõike 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist (lõikes 1 sätestatud ülesütlemise aluste loetelu on näitlik). TLSi § 88 lõike 2 kohaselt peab tööandja aga enne töölepingu ülesütlemist pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandja pakub töötajale teist tööd, sealhulgas korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada.

Elutähtsa teenuse osutajaga lepingulises suhtes olevalt juriidiliselt isikult võib elutähtsa teenuse osutaja nõuda temaga lepingulises suhtes oleva juriidilise isiku töötaja asendamist antud ülesande täitmise raames või ülesande täitmist muul kohasel viisil, nt täitmist teise juriidilise isiku poolt. Lõplik lahendus jääb ettevõtete enda otsustada.

§ 79. Nõuandemissioon

Eelnõu paragrahvis 79 sätestatakse nõuandemissiooni definitsiooni ja läbiviimise korra. Käesoleva eelnõuga ei muudeta olemasolevat regulatsiooni ja see jääb selliseks nagu on seda CER direktiivi ülevõtmisel HOSis sätestatud. Euroopa Komisjonil on Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja suhtes õigus viia läbi nõuandemissioon, et hinnata elutähtsa teenuse osutaja rakendatud meetmeid. Missiooniga kaasnevad nii elutähtsat teenust korraldavale asutusele kui ka elutähtsa teenuse osutajale mitmed kohustused. Elutähtsat teenust korraldav asutus on kohustatud väljastama Euroopa Komisjonile elutähtsa teenuse osutaja kohta järgmise teabe:
1) elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse riskianalüüsi asjaomased osad;
2) elutähtsa teenuse toimepidevuseks rakendatud meetmete loetelu;
3) elutähtsa teenuse osutaja suhtes läbi viidud järelevalve menetluse ja rakendatud meetmete andmed.

Seejuures on nii elutähtsat teenust korraldav asutus kui ka Euroopa Liidu oluline elutähtsa teenuse osutaja kohustatud andma nõuandemissiooni raames Euroopa Komisjoni volitatud esindajatele juurdepääsu nõuandemissiooni läbiviimiseks ja elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalikule teabele, ehitistele ja süsteemidele. Nimetatud teabe andmist ja ligipääsu ei pea tagama, kui see ohustab riigi julgeolekut. Nõuandemissiooni raames antav teave ja ligipääs peab olema rangelt seotud missiooni eesmärgiga ja elutähtsa teenuse toimepidevuse kontrolliga.

Nõuandemissiooni tulemusena esitab Euroopa Komisjon arvamuse Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse suurendamiseks. Elutähtsa teenuse osutaja ja elutähtsat teenust korraldav asutus on kohustatud võtma arvamuses toodud märkused ja soovitused arvesse ning esitama komisjoni määratud tähtaja jooksul viimasele ülevaate meetmetest, mida rakendatakse Euroopa Komisjoni arvamuse arvestamiseks.

§ 80. Asutustevaheline koostöö, teavitamine ja aruandlus

Paragrahvis 80 reguleeritakse asutustevahelist koostööd, teavitamist ja aruandlust seoses elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamisega. Käesoleva eelnõuga ei muudeta olemasolevat regulatsiooni ja see jääb selliseks nagu on seda CER direktiivi ülevõtmisel HOSis sätestatud. CER direktiivi ja NIS2 direktiivi pädevad asutused peavad tegema koostööd ja vahetama teavet küsimustes, mis puudutavad elutähtsa teenuse osutajaid mõjutavaid küberturvalisuse riske, küberohte ja -intsidente ning muid kui küberriske, -ohte ja -intsidente, sealhulgas seoses asjakohaste meetmetega, mille on võtnud NIS2 pädevad asutused. Vastav põhimõte sätestatakse eelnõuga ka seaduse tasemel. Eelnõu kohaselt tuleb elutähtsa teenuse toimepidevust korraldaval asutusel või tema nimetatud asutusel, Riigi Infosüsteemi Ametil, Päästeametil ja Riigikantseleil teha igakülgset koostööd ja vahetada omavahel teavet küsimustes, mis puudutavad elutähtsa teenuse osutajaid mõjutavaid ohte, riske, toimepidevuse tagamiseks rakendatud meetmeid ja toimunud sündmusi. Üheks selliseks koostöö tööriistaks on üleriigiline riskianalüüs. Üleriigiline riskianalüüs võimaldab erinevate asutuste koostöös vahetada erinevate osaliste vahel infot elutähtsa teenuse osutajaid mõjutavate riskide, ohtude ja intsidentide ning riskide maandamise meetmete kohta. Eraldi vajadusel asutused vahetavad omavahel teavet, mis on vajalik järelevalvemenetluse läbiviimiseks.

Eelnõu lõikes 2 täpsustatakse infovahetust Finantsinspektsiooni ja Riigiinfosüsteemi Ameti vahel krediidiasutustest elutähtsa teenuse osutajate suhtes. Finantsinspektsioon ja Riigi Infosüsteemi Amet vahetavad vastastikku teavet krediidiasutuste toimepidevuse, neid mõjutavate ohtude, riskide, toimepidevuse tagamiseks rakendatud meetmete ja toimunud sündmuste kohta, samuti asjaomast teavet, mis on vajalik järelevalvemenetluse läbiviimiseks. Seejuures tuleb võtta arvesse eriseadustes tulenvaid piiranguid. Eelkõige on siin mõeldud FIS § 54 lõiget 47 , mille kohaselt konfidentsiaalse teabe ja finantsjärelevalve tulemusi kajastavate dokumentide avaldamine hädaolukorra seaduse alusel tegutsevatele asutustele ja isikutele on lubatud, kui see on vajalik nimetatud seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, kusjuures vastavad asutused või isikud peavad hoidma järelevalvelise informatsiooni konfidentsiaalsust FIS § 34 kohaselt. Kokkuvõttes on asutused ja nende töötajad kohustuvad hoidma saladuses neile edastatud teavet, mille kohta on teatanud, et tegemist on äri- või ametisaladusega. See kehtib kõikide asutuste ja nende töötajate suhtes, kes vahendavad asjaomast teavet elutähtsa teenuse osutajate suhtes. Finantsinspektsioon ja Eesti Pank vahetavad vastastikku nimetatud teavet finantsinspektsiooni seaduses (FIS) sätestatud korras.

Lõike 3 kohaselt peab KOV esitama kord aastas Päästeametile kokkuvõtva aruande elutähtsa teenuse planeerimata katkestusest, katkestuse ohust, elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivast sündmusest või sellise sündmuse toimumise vahetust ohust, ja kriisiolukorrast ning milliseid meetmeid KOV rakendas sündmuse lahendamiseks. Päästeamet esitab aruande kohaliku omavalitsuse üksuste korraldatavate elutähtsate teenuste kohta kord aastas Riigikantseleile. Riigikantselei paneb saadud teabe põhjal kokku regulaarse koondaruande Euroopa Komisjonile.

Direktiivi artikli 9 lõiked 2 ja 6 ning artikli 15 lõige 3 näevad ette elutähtsa teenuse osutajatele ja elutähtsat teenust korraldavatele asutustele kohustuse vahetada omavahel infot intsidentide kohta, samuti edastada regulaarselt infot oluliste intsidentide kohta Euroopa Komisjonile. Eelnõu kohaselt lasub korraldaval asutusel kohustus teavitada Euroopa Komisjoni Riigikantselei kaudu sündmustest ehk intsidentidest, millel võib olla oluline mõju elutähtsate teenuste osutamise jätkamisele kuues või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis. Samuti tuleb korraldaval asutusel teavitada teise liikmesriigi kontaktpunkti, kui sündmus võib mõjutada seda liikmesriiki.

Elutähtsat teenust korraldavatel asutustel, Riigi Infosüsteemi Ametil, Päästeametil lasub kohustus esitada kord aastas Riigikantseleile aruanne elutähtsa teenuse osutajatega seotud sündmustest, sealhulgas teave sündmuste arvu, laadi ja rakendatud meetmete kohta. Päästeamet esitab aruande kohaliku omavalitsuse üksuste korraldatavate elutähtsate teenuste kohta. Riigikantselei paneb saadud teabe põhjal kokku regulaarse koondaruande Euroopa Komisjonile.

Igasuguse infovahetuse korral tuleb pidada meele, et vastavalt AvTSi § 35 lõike 1 punktile 17 tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teave, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Kui sellist teavet töötleb ETKA nimetatud alusel AK teabena, tuleb lähtuda AvTSi § 38 lõikest 3 ehk asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabele on juurdepääsuõigus riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikul või töötajal oma ametiülesannete täitmiseks. Seda teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata.

81. Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia

Paragrahvis 81 reguleeritakse elutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse strateegia koostamist. Käesoleva eelnõuga ei muudeta olemasolevat regulatsiooni ja see jääb selliseks nagu on seda CER direktiivi ülevõtmisel HOSis sätestatud. Strateegia koostatakseelutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse suurendamiseks. Strateegia võib olla eraldiseisev dokument või teiste riiklike ja valdkondlike strateegiate või asjakohaste kavade või sarnaste arengudokumentide osa. Strateegia koostamise tähtaeg on 31.12.2025 ja hetkel pole veel otsustatud millise dokumendi osaks elutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse strateegia saab. Võimalusi on mitmeid. Strateegia võib olla siseturvalisuse arengukava osa, mis juba praegu käsitleb elutähtsate teenuste toimepidevust. Samuti riigikaitse arengukava osa või kajastatakse iga elutähtsa teenuse toimepidevust selle teenuse valdkonna strateegias.

Elutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse strateegia koostamiseks vajalike andmete loetelu, strateegia nõuded ja korra ning loetelu strateegiat koostavatest asutustest kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Strateegia koostamist juhib Riigikantselei, kuid määrusega täpsustatakse loetelu strateegiat koostavatest asutustest. Iga sektori kohta tuleb strateegias kajastada vastavalt CER direktiivi artikli 4 lõikele 2 järgmist:
• hetkeolukorra kirjeldus ja peamised kitsaskohad sektori toimepidevuse, varustamise tagamisel;
• strateegilised eesmärgid ja prioriteedid elutähtsa teenuse osutajate üldise toimepidevuse suurendamiseks, võttes arvesse piiri- ja valdkonnaüleseid sõltuvusi ja ristsõltuvusi;
• juhtimisraamistik nende strateegiliste eesmärkide ja prioriteetide saavutamiseks, sealhulgas erinevate ametiasutuste, elutähtsa teenuse osutajate ja teiste strateegia rakendamises osalevate isikute rollide ja vastutusalade kirjeldus;
• elutähtsa teenuse osutajate üldise toimepidevuse suurendamiseks vajalike meetmete kirjeldus, sealhulgas võttes arvesse sektoripõhise riskianalüüsi tulemusi (nt peamised ohud sektorile, võimalikud tagajärjed, toimepidevuse seisukohast olulisemad ettevõtted, järeldused, st meetmed kavandada, võttes arvesse kõik need asjaolud);
• elutähtsa teenuse osutajate identifitseerimise protsessi kirjeldus (nt milliste kriteeriumide alusel ja kuidas on valitud toidusektori elutähtsa teenuse osutajad);
• elutähtsa teenuse osutajaid toetava protsessi kirjeldus, sealhulgas meetmed, millega tõhustatakse koostööd ühelt poolt avaliku sektori ning teiselt poolt erasektori ning avalik-õiguslike ja eraõiguslike üksuste vahel;
• loetelu strateegia rakendamisse kaasatud peamistest asutustest ja asjaomastest sidusrühmadest, kes ei ole elutähtsa teenuse osutajad;
• juba kehtestatud meetmete kirjeldus, mille eesmärk on hõlbustada seda, et elutähtsa teenuse toimepidevuse nõudeid täidavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, nagu on määratletud komisjoni soovituse 2003/361/EÜ(31) lisas, kelle asjaomased liikmesriigid on identifitseerinud elutähtsa teenuse osutajatena.

§ 82. Sõltumatu audit

Paragrahvis 82 reguleeritakse sõltumatu auditiga seonduvat. Käesoleva eelnõuga ei muudeta olemasolevat regulatsiooni ja see jääb selliseks nagu on seda CER direktiivi ülevõtmisel HOSis sätestatud. Sõltimatu auditi sätted on seotud CER direktiivi artikli 21 lõike 1 punktiga b ja lõike 2 punktiga b.

Liikmesriikidel lasub kohustus tagada, et pädevatel asutustel on õigused ja vahendid nõuda, et elutähtsa teenuse osutajad esitavad asjaomaste asutuste määratud mõistliku tähtaja jooksul tõendid nende meetmete tegeliku rakendamise kohta, sealhulgas asjaomase teenuseosutaja valitud sõltumatu ja kvalifitseeritud audiitori poolt ning kõnealuse teenuseosutaja kulul tehtud auditi tulemused. See sätte puudutab ka NIS2 subjektiks olevaid sideettevõtjaid, keda loetakse CER direktiivi mõistes elutähtsa teenuse osutajateks. Regulatsiooniga ei tehta vahet elutähtsa teenuse osutajatel, kes tulenevad üksnes CER direktiivist, ja nendel, kes on ka NIS2 subjektid. Nimetatud lähenemine on kooskõlas CER direktiivi artiklis 8 sätestatud liikmesriikide õigusega säilitada liikmesriigi õigusnormid, millega saavutada ka eelnevalt nimetatud NIS2 subjektide suhtes toimepidevuse kõrgem tase.

ETKA võib tellida sõltumatu auditi või kohustada elutähtsa teenuse osutajat läbima sõltumatut auditit elutähtsa teenuse toimepidevuse ja rakendatud meetmete asjakohasuse hindamiseks. Sõltumatu audiitor valitakse elutähtsat teenust korraldava asutuse või tema määratud asutuse või Finantsinspektsiooni ja elutähtsa teenuse osutaja kokkuleppel. Audit on järelevalve tegemisel võimalus, mitte kohustus.

Auditeerimine erineb tavapärasest järelevalvest, kuna see hõlmab teenuseosutaja sisekontrolli, protsesside ja toimingute süstemaatilist ja igakülgset uurimist. Auditi eesmärk on anda sõltumatu ja objektiivne hinnang auditeeritava elutähtsa teenuse osutaja nõuetele vastavusele ja elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise tulemuslikkusele. See hõlmab elutähtsa teenuse osutaja süsteemide ja protseduuride uurimist, testimist ja kontrollimist. Audit võimaldab saada sõltumatu hinnangu auditeeritava teenuseosutaja nõuetele vastavuse ja tegevustulemuste kohta ning anda soovitusi võimelünkade parandamiseks. Järelevalveorgan võib tellida auditi oma kulul või kohustada teenuseosutajat läbima auditi, viimasel juhul tasub kulud teenuse osutaja. Seejuures tuleb panna tähele, et audit ei tohi asendada tavapäraseid järelevalvetoiminguid ja muutuda meetmeks, mida järelevalveorgan kasutab oma suva järgi. Eelnõu kohaselt tohib korraldav asutus või tema määratud asutus ning Finantsinspektsioon (krediidiasutuste puhul) kohustada elutähtsa teenuse osutajat läbima auditi ning tasuma auditi eest ainult juhul, kui esineb üks alljärgnevatest tingimustest:
1) elutähtsa teenuse osutaja on jätnud esitamata korraldavale asutusele või tema määratud asutusele kinnitamiseks toimepidevuse riskianalüüsi või plaani käesoleva seaduse §-des 13 ja 15 sätestatud korras;
2) elutähtsa teenuse osutaja on jätnud täitmata käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse või tema § 74 lõike 3 alusel määratud asutuse määratud tähtpäevaks;
3) on toimunud korduvad elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivad sündmused või hädaolukord.

Üksnes nendel juhtudel saab nõuda auditi läbimist elutähtsa teenuse osutaja kulul. Eelnõuga ka täpsustatakse, et elutähtsa teenuse osutaja on täitnud sõltumatu auditi läbimise kohustuse, kui ta on läbinud viimase kuue kuu jooksul samaväärse auditi oma algatusel või muu isiku nõudmisel. Seega, kui elutähtsa teenuse osutaja on näiteks viimase aasta jooksul juba läbinud samaväärse auditi muu järelevalve menetluse raames või oma algatusel, ei saa korraldav asutus või tema määratud asutus või Finantsinspektsioon (krediidiasutuste puul) nõuda eelnõukohast auditi läbimist. Auditi samaväärsust hindab järelevalve asutus iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Seejuures samaväärseks saab lugeda nii auditi tervikuna kui ka üksnes samaväärses osas.

Direktiivi artikli 21 lõike 2 punktist b tulenevalt sätestatakse eelnõuga elutähtsa teenuse osutajatele kohustus väljastada elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse, tema määratud asutuse või Finantsinspektsiooni nõudmisel määratud tähtpäevaks oma kulul varem tehtud auditi tulemused ja tõendid elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks rakendatud meetmete kohta. Seega, kui elutähtsa teenuse osutaja on läbinud varem auditi, mis ühel või teisel kujul käsitles teenuse toimepidevust, on elutähtsa teenuse osutaja kohustatud väljastama sellise auditi tulemused ning tõendid toimepidevuse meetmete rakendamise kohta.


3. jagu
Kohaliku omavalitsuse üksuse püsivad kriisiülesanded

§ 83. Kohaliku omavalitsuse üksuse kriisiülesanded

Paragrahvis 83 sätestatakse KOVi püsivad kriisiülesanded. KOVi ülesanded ETKAna on kindlaks määratud § 75 lõike 4 punktis 2. Käesolevas paragrahvis sätestatakse KOVi täiendavad kriisiülesanded.

Lõike 1 punktis 1 sätestatakse KOVi kriisiülesandena kohustus määrata oma territooriumil evakuatsioonikohad ja aidata kaasa KOVi haldusterritooriumil viibivate isikute ulatuslikule evakuatsioonile, aidata kaasa teise KOVi territooriumilt evakueeritud isikute vastuvõtmisele ja võimaldada evakuatsioonikohas evakueeritutele vähemalt toit. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse, et KOV peab olema valmis abi osutama vähemalt kahe protsendi ulatuses oma elanike arvust.

Kaasabi osutamine evakuatsiooni korral on universaalne kohustus kõikidele KOVidele, sest just KOVidel on abi osutamiseks vajalikud võimalused. Nii on KOVidel kõige parem ülevaade võimalikest kohtadest, kuhu saab inimesi evakueerida, samuti kohalikest ettevõtetest ja organisatsioonidest, keda on vajaduse korral võimalik kaasata. KOVile seatakse neli ülesannet:
1) aidata kaasa KOVi territooriumil viibivate isikute evakueerimisele;
2) aidata kaasa teise KOVi territooriumilt evakueeritud isikute vastuvõtmisele;
3) määrata selleks evakuatsioonikohad ning olla valmis nende kasutusele võtmiseks;
4) tagada evakuatsioonikohtades toitlustuse.

Esimene ülesanne on üldine KOVi ülesanne, mis hõlmab erinevaid tegevusi, millega KOV saab aidata Päästeametit, kes korraldab ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumist ja selle läbiviimist. KOVi käsutuses on teave selle kohta, kus elavad ja millist abi vajavad erivajadustega inimesed, vanemaealised, suuremat kõrvalabi vajavad inimesed jne, kes võivad evakueerimisel täiendavat abi vajada, milliste kohalike oludega oleks evakueerimisel vaja arvestada, millised on kohalikud ettevõtted, kelle poole võiks abi saamiseks pöörduda jne. Samuti saab KOV kaasa aidata ja toetada evakuatsiooni läbiviimist, nt tagades kohalike teede sõidetavuse, abistada liikluse ümber korraldamisel ning teavitada sellest oma elanikke, võimaluse korral korraldada evakueeritute, personali ja varude transporti, osaleda evakuatsioonikoha töö korraldamisel.

Oluline on tähele panna, et KOV ei pea kaasa aitama mitte ainult oma elanike evakueerimisele, vaid kõikide tema territooriumil viibivate isikute evakueerimisele. Kui inimesed on vaja ohu tõttu evakueerida, ei ole oluline, kas ohtu sattunu on selle KOVi elanik või mitte, evakueeritakse kõiki KOVi territooriumil viibivaid ohtu sattunud inimesi, olenemata nende kodakondsusest, elukohast vms. Oma territooriumil evakuatsioonikohtade määramise ja evakuatsioonile kaasaaitamise ülesanne on KOVil juba praegu, KOVile ei lisandu selles osas uusi ja täiendavaid ülesandeid.

Ulatusliku evakuatsiooni teine ülesanne on evakueeritavaid vastu võtta. KOV peab olema valmis evakueeritavaid vastu võtma mistahes omavalitsusüksusest. Ulatusliku evakuatsiooni korral viiakse evakueeritavad ohualast ohutusse asukohta, kusjuures inimeste liikumine võib toimuda üle Eesti, mitte lähimasse evakuatsioonikohta, vaid vastavalt olukorrale ja ohuhinnangule kõige optimaalsemasse asukohta.

Samuti peab KOV kindlaks määrama oma territooriumil evakuatsioonikohad. Evakuatsioonikohtadeks sobivad kultuurimajad, spordisaalid, ühiselamud jms hooned, kus on olemas inimeste ajutise kogunemise ja majutamise tingimused (tualetid, pesemisvõimalused, tagatud tuleohutus jms). KOVides on sellised hooned olemas, läbi peab mõtlema, milliseid hooneid saab evakuatsioonikohtadena kasutada. Ka praegu peavad KOVid evakuatsioonikohad kindlaks määrama. Selleks peavad KOVid koos Päästeametiga evakuatsioonikohtade plaani, kuhu märgitakse evakuatsioonikohtade põhilised andmed, majutus- ja hügieenitingimused jms. Evakuatsioonikohtade kasutusele võtmine võib KOVi jaoks piirduda ainult juurdepääsu tagamisega Päästeametile, kuid lisaks uste avamisele võib olla vaja evakuatsioonikohaks määratud hoones tavapäraselt toimuvad tegevused ümber korraldada, teavitada inimesi ümberkorraldustest jms.

Oluline on, et KOV peab olema valmis osutama abi vähemalt kahele protsendile kohaliku omavalitsuse üksuse elanike arvust (lõige 2). Piirmäär on ette nähtud selleks, et oleks teada, kui paljudele inimestele abi pakkumiseks peab KOV minimaalselt valmistuma. Tartu linna näitel, kus elab u 100 000 elanikku, tuleb olla valmis abi pakkumiseks vähemalt 2000 evakueeritavale. Kahe protsendi määra kehtestamisel on lähtutud KOVide võimalustest ja NATO soovitustest, mille kohaselt peaks liikmesriikidel kriisiolukorras olema võime võtta vastu põgenikke (nii sise- kui ka välispõgenikke) kahe protsendi ulatuses elanikkonnast. 2023. aasta lõpu seisuga on Päästeamet koostöös omavalitsustega välja selgitanud evakuatsioonikohad 3,5%- le elanikkonnast, magamisvarustust on kohalikel omavalitsustel kokku umbes 1% elanikkonna majutamiseks, Päästeametil samuti umbes 1% majutamiseks. Evakuatsioonikohaks sobivaid hooneid lisandub igal aastal, et oleks võimalik evakuatsiooni korral olukorrale vastavalt kõige sobivamad hooned kasutusele võtta (mis on parasjagu vaba, vastavalt ilmale, sihtrühmale, transpordivõimalusele jne). Määratud evakuatsioonikohti võetakse vajaduse korral kasutusele ka ajutiste kogunemispunktidena, näiteks juhul, kui taristu jääb ohuala perimeetrile. Inimesele on evakuatsioonikohas tagatud üksnes voodikoht, pesemisvõimalused ja turvaline keskkond, niipalju kui see võimalik on.

KOV peab evakuatsiooni korral abivajajatele korraldama vähemalt toidu. Selleks peaks KOV hindama, milliseid tema territooriumil tegutsevaid ettevõtjaid oleks võimalik evakueeritute abistamisse kaasata, ning vajaduse korral sõlmima vajalikke eelkokkuleppeid toitlustuse korraldamiseks. Seadusega ei panda KOVidele otsest kohustust eelnevaid lepinguid sõlmida või toiduvarusid soetada, vaid iga KOV peab ise hindama, kuidas kõige paremini evakueeritute abistamiseks valmistuda. See tähendab, et KOV peab enda huve silmas pidades läbi mõtlema, millised on kõige mõistlikumad viisid toitlustuse tagamiseks. Valmistumise roll on seotud KOVi enda territooriumi, KOVi elanike ja sisuliselt KOVi olemasoleva ülesandega valmistuda vältimatu sotsiaalabi andmiseks. KOV teab ise ja oskab ise kõige paremini analüüsida ja läbi mõelda, millised võimalused selles KOVis (lähiümbruses) ja selle KOVi elanikke silmas pidades toitlustuse puhul on. Kindlasti ei tähenda KOVi kohustus seda, et iga KOV peaks looma varud abivajajate abistamiseks ja selleks kulutusi tegema. Kuna KOV peab toidu ise korraldama, peab ta eelnevalt läbi mõtlema, kuidas ta seda teeb. Kui evakuatsioonikohtadena (majutus) on KOVil võimalik kasutada eelkõige enda kasutuses olevaid hooneid, siis nendes toitlustuse korraldamiseks on vaja vähemalt ülevaadet toitlustuskohtadest ja nende võimest pakkuda toitlustust väikese etteteatamisajaga.

Lõike 1 punktide 2–11 järgi tuleb kriisiolukorras tagada vähemalt järgmiste teenuste kättesaadavus ja toimimine:  koduteenuse korraldamine, väljaspool kodu üldhooldusteenuse korraldamine, asendushooldusteenuse ja turvakoduteenuse korraldamine, vältimatu sotsiaalabi tagamine, abivajavate ja hädaohus olevate laste, sealhulgas perekonnast eraldatud või kriisiolukorra tõttu perekonnast lahutatud laste abistamine, toimetulekutoetuse maksmine, lastehoiu, alus-, põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse tagamine ning oma territooriumil viibivate isikute teavitamisele kaasaaitamine kriisiolukorras. Nimetatud kriisiülesannete täitmiseks koostab KOV kriisiplaani (eelnõu § 15).

Nimetatud sotsiaalteenuseid korraldavad kohaliku omavalitsuse üksused ja need on inimestele nende olukorrast tulenevalt eluliselt olulised ning nende kättesaadavus tuleb tagada ka kriisiolukorras. Teiste KOVi pakutavate või korraldatavate sotsiaalteenuste kättesaadavusel ei ole vahetut ohtu inimese elule, oluliselt ei halvene tema tervislik seisund ega inimene ei jää ebainimväärsesse abitusse olukorda. Eelnõus nimetamata sotsiaalteenuste jätkuvus kriisiolukorras sõltub kriisiolukorra mõjust omavalitsusüksusele, KOVi enda rahalistest võimalustest ja valikutest.

KOKSi § 6 lõige 1 nimetab omavalitsusüksuse ülesandena konkreetselt kohustuse korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuseid, -toetusi ja muud sotsiaalabi. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) sätestab tingimuse, et KOV on kohustatud välja selgitama KOVi poole abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldama abi osutamist või aitama abi saamiseks vajalikes tegevustes. Ehkki sotsiaalhoolekandeseaduses on KOV osutatavate teenuste nimekiri ulatuslikum, ütleb tsiviilkriisi ja riigikaitseseadus, et kriisiolukorras on kõige olulisemad kriisiülesannete loetellu lisatud teenused ning esmane prioriteet on nende teenuste jätkumine. Vaid olukorras, kus kohaliku üksuse territooriumil on toimunud ulatuslik evakuatsioon ning inimesed on liikunud teise omavalitsuse territooriumile, on õigustatud kriisiülesannete täitmise lõpetamine.

Samal ajal on teenust korraldavatel KOVidel oluline arvestada, et mõne teenuse osutamise peatamine või lõpetamine võib kaasa tuua surve suurenemise kriisiülesannete loetelus olevate teenuste pakkumisele. Näiteks isikliku abistaja teenuse peatamise korral võib inimese toimetulek halveneda sedavõrd, et võib tekkida vajadus ööpäevaringse majutusega hoolduse järele, mistõttu omavalitsuse jaoks võib olla majanduslikult mõistlikum jätkata esimese pakkumist. Samuti võib kohaliku omavalitsuse toetatavate teenuste (nt tugiisiku või sotsiaaltranspordi teenuse) peatamine viia mõningate juhtude korral olukorrani, mis on ohtlik inimese elule, halvendab oluliselt tervist või jätab inimese abitusse olukorda. Sellistel juhtudel tuleb inimesele vajalik abi tagada muul viisil vältimatu abi korras.

Väljaspool kodu osutatav ööpäevaringne üldhooldusteenus ja asendushooldusteenus on sisuliselt inimesele elukohta pakkuvad enamasti asutusepõhised teenused, mille osutamist inimesele nende abitu seisundi tõttu (vanuse või tervise) ei saa lõpetada. KOV ei saa kriisiolukorras loobuda ööpäevaringsest üldhooldusest ja asendushooldusest, küll aga saab ta piirata nt järelhooldust. KOVil tuleb läbi mõelda ja planeerida, kuidas tagada kriisiolukorras hoolekandeasutuste töö jätkumine. Ööpäevaringseid hoolekandeteenuseid kasutavad üldjuhul inimesed, kes ilma kõrvalise abita ei saa hakkama, seega peab asutuse teenuse jätkudes olema tagatud vähemalt minimaalse personali olemasolu, lähtudes sellest, millistele abi- või järelevalvevajadusega inimestele parajasti teenust osutatakse. Kriisiolukorras võib tekkida vajadus evakueerida isikuid hoolekandeasutusest teise hoolekandeasutusse (nt vanemaealised). Selleks peab olema loodud või kavandatud kohaliku omavalitsuse üksusel sisuline valmidus inimeste transportimiseks.

KOVi ülesanne on korraldada turvakoduteenuse osutamist. Teenuse eesmärk on tagada ajutine eluase, turvaline keskkond, esmane abi (mh kriisiabi, teavitamine abi saamise võimalustest) ja vajaduse korral east ja vajadustest tulenev hooldamine ja arendamine lapsele, kes vajab abi tema hooldamises esinevate puuduste tõttu, mis ohustavad tema elu, tervist või arengut, ja täisealisele isikule, kes vajab turvalist keskkonda. Teenuse nõuded on sätestatud SHSi §-des 33–37. Turvakoduteenus peab olema tagatud, et kriisiolukorras oleks lastele ja haavatavamas olukorras täiskasvanutele tagatud majutus jm võimalik abi.

KOVi kohustus korraldada isikule vältimatu sotsiaalabi andmist tuleneb SHSi §-st 5, mille kohaselt peab nii isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne KOV kui ka see KOV, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib, korraldama isikule vältimatu sotsiaalabi andmise. Isikutele, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi, mis tagab vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse (SHSi § 8 lg 1). Seega, kui isik satub äärmuslike sündmuste tõttu (tulekahju, loodusõnnetused, katastroofid jne) abitusse olukorda, kus ta ei suuda endale tagada peavarju ja toitu, peab KOV talle tagama ellujäämiseks vajaliku.

Vältimatu sotsiaalabi osutamisel on KOVil laialdane otsustuspädevus ja kaalutlusruum, mis on piiratud üksnes ülesande täitmise kohustuslikkusega. KOVile on jäetud otsustusruum, kuidas täpselt ülesannet täita, milline on vältimatu sotsiaalabi osutamise täpne viis ja ulatus. Toidu tagamise võib KOV korraldada toidupaki jagamise või kohapeal korraldatud toitlustamisega, mille puhul on võimalik inimesel süüa kohapeal või võtta toit koju kaasa. Ajutise majutuse pakkumisel võib KOV tagada inimesele ööbimisvõimaluse varjupaigas, sotsiaalmajas või evakuatsioonikohaks planeeritud hoone kasutuselevõtmise kaudu. Juhul kui KOVil puudub oma haldusterritooriumil toimiv varjupaigateenus, tuleb tal peavarju vajajavale isikule tagada vältimatu sotsiaalabi mõne muu ajutise ööbimiskoha kaudu, kus on voodikoht, pesemisvõimalus ja turvaline keskkond (SHSi § 30 lg 1). Inimestele, kellele on vajalik tagada riideabi, pakub KOV või tema partner tasuta kasutatud riideabi (rõivaid, jalatseid ja voodiriideid). KOV võib sõltuvalt olukorrast asendada tasuta riideabi andmise ka KOVi fikseeritud rahalises määras toetuse maksmisega, mille eest saab inimene ise talle hädavajalikud riided osta. Vältimatu sotsiaalabi osutamise kohustus on KOVil seni, kuni isik ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras (SHSi § 8 lg 2).

Punktis 7 sätestatakse kohustus abivajavate ja hädaohus olevate laste, sealhulgas perekonnast eraldatud või kriisiolukorra tõttu perekonnast lahutatud laste abistamiseks. Kriisiülesanne on loetellu lisatud Sotsiaalministeeriumi ettepanekul pärast eelnõu esimest kooskõlastusringi.

KOVi kohustus on tagada kriisiolukorras abivajavate ja hädaohus olevate laste abistamine. Lastekaitseseaduse kohaselt on KOVidel keskne roll lastekaitse korraldamisel, sealhulgas on KOVi ülesandeks abivajavast lapsest teada saamisel viivitamata lapse abivajaduse hindamine ja lapse abistamiseks meetmete pakkumine ning perekonnast eraldatud lapsele ja tema perekonnale meetmete pakkumine (LasteKS § 17 lg 1 p-d 3 ja 4). Ühtlasi peab KOV looma tingimused lastekaitsetöö tegemiseks eesmärgiga tagada nende ülesannete täitmine (LasteKS § 17 lg 2). LasteKS § 26 kohaselt loetakse abivajavaks lapseks sellist last, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. Lastekaitsetöötajad tegelevad igapäevaselt väga erinevat laadi abivajadusega lastega, sealhulgas LasteKS § 30 mõistes hädaohus olevate lastega, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras ning vajavad lastekaitsetöötaja või politsei viivitamatut sekkumist ja abi. Kriisiolukorras võib abivajavate laste ja perede hulk kohalikus omavalitsuses suureneda, samuti võivad lastega peredel tekkida tavapärasest erinevad abivajadused sõltuvalt kriisi olemusest (kas loodusõnnetus, nakkushaiguse levik, elektri- ja sidekatkestused, sõjaline kriis vm). Lisaks on lapsed kriisiolukorras üks haavatavatest sihtrühmadest, sh eriti nooremad ning erivajadusega lapsed, tulenevalt laste piiratud suutlikkusest enda eest ise hoolitseda, end kaitsta ja abi otsida. Seda on rõhutatud ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni preambulas, et laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt. Seetõttu on oluline, et lastekaitsetöö ning laste abistamine ja kaitsmine jätkuks igas olukorras ja saaks vajadusel isegi kõrgendatud tähelepanu.
Kriisiolukorras võib suureneda selliste laste hulk, kes on erakorraliste olude tõttu perekonnast lahutatud (nt kelle vanemad on hukkunud või kadunud) ning vajavad lastekaitsetöötaja abi oma vanemate või lähedaste leidmiseks või ajutist asendushooldust ning eestkostet. Samuti võib suureneda lastega perede hulk, kes vajavad vältimatut sotsiaalabi, mis on samuti üks KOV püsivaid kriisiülesandeid. Eriti haavatav sihtrühm on ka perest eraldatud lapsed, kes saavad ööpäevaringseid teenuseid nagu turvakodu- või asendushooldusteenus. Nende teenuste korraldamine on KOVi püsiv kriisiülesanne, kuid lisaks tuleb arvestada, et nende laste puhul täidab kohalik omavalitsus sageli ka eestkostja ülesandeid. Kriisiolukorras abivajavate laste hulga suurenemisel ei pruugi KOVil jätkuda ressursse tavapärase abistamise standardi hoidmiseks ning tagatud peab olema paindlikkus abivajavate laste hindamise ja abistamise protsessis. Seetõttu täiendatakse lastekaitseseaduse § 28 lõikega 4, mis võimaldab lastekaitsetöötajal kriisiolukorras hinnata lapse abivajadust kitsamalt lähtudes nendest meetmetest, mida kriisiolukorraga kaasnevaid asjaolusid arvestades on võimalik lapsele kohaldada. Mõnes tõsisemas kriisiolukorras võib näiteks olla vajalik ja praktiliselt võimalik keskenduda üksnes laste esmatähtsate vajaduste katmisele, füüsilise ja vaimse tervise kaitsele, jättes tagaplaanile muud lapse heaolu ja arengu valdkonnad, milles lapse ja lapsevanemate toetamine sellel hetkel võimalik ei ole. Abivajava lapse suhtes tuleb siiski algatada juhtumikorraldus ning koostada juhtumiplaan abimeetmete pakkumiseks vastavalt hinnatud abivajadusele, mida hiljem kriisiolukorra lõppedes üle vaadatakse ja täiendatakse.
Punktis 8 sätestatakse KOVi ülesandena toimetulekutoetuse maksmine. SHSi §-st 131 tulenevalt on toimetulekutoetuse eesmärk leevendada ajutise abimeetmena abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekutoetust määrab ja maksab KOV jooksvaks kuuks SHSis kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras. Tegemist on meetmega, mis tagab minimaalse toimetuleku, see on põhjus, miks toimetulekutoetuse maksmist käsitatakse KOVi kriisiülesandena, mille toimepidevuse tagamiseks tuleb valmistuda.

Punkti 9 kohaselt on KOVi ülesanne lastehoiuteenuse tagamine. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 10 lõikes 1 sätestatakse, et KOV loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle KOVi haldusterritooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega. Alusharidus on koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. Seega, kui soovime, et lapsed saaksid igapäevaelus ja hiljem koolis hakkama, siis alushariduse omandamine peab olema sõltumata olukorrast lastele tagatud.

Kuigi alushariduse koolieelses lasteasutuses omandamine on vanema ja lapse jaoks vabatahtlik (nimelt sätestatakse koolieelse lasteasutuse seaduse § 2 lõikes 2, et alusharidus omandatakse lasteasutuses või kodus), siis kui KOV omalt poolt seda, sh kriisiolukorras ei taga (neile, kes on taotlenud selle omandamist lasteasutuses), on lapsevanem(ad) sunnitud jääma lapsega koos koju, kuna 1,5–7-aastaste laste puhul tuleb eeldada vanemapoolset järelevalvet. Samuti tuleb arvestada, et lapsehoiuteenust osutatakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel ka puudega lastele, sh nt ööpäevaringse teenusena väga raske terviseseisundiga lastele. See tähendab omakorda, et väga paljud isikud peaksid jääma ühel ajal töölt koju, mis tähendaks omakorda olulist mõju majandusele, samuti kriisiolukorra lahendamisele (nt politseinikud, tervishoiutöötjad) jne. See tähendab, et alusharidus lasteasutuses või lapsehoiuteenus peab olema tagatud ka kriisiolukorras.

Punkti 10 kohaselt on üks KOVi kriisiülesandeid alus-, põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse tagamine.

Põhiharidust omandav õpilane on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõikest 2 tulenevalt koolikohustuslik isik. Selleks, et koolikohustuslik isik saaks seadusest tulenevat kohustust täita, tuleb talle tagada selleks võimalused. Koolikohustuse täitmise ja põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse KOVi haldusterritooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele tagab KOV, vajaduse korral kaasates erakooli pidajat või riiki (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõige 2). Eelnevast tulenevalt õpivad hiljemalt 1. oktoobriks 7-aastaseks saanud lapsed põhikoolis (on konkreetse kooli õpilased). Kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35 lõige 1 näeb õpilasele ette õiguse ja samas ka kohustuse kooli päevakavajärgsest õppest osa võtta, siis tuleb õppest osavõtmiseks õpilastele võimalus tagada, sh kriisiolukorras. Lisaks sellele tuleb I kooliastme õpilaste (1.–3. klassi ehk 7–9-aastaste laste) puhul tagada nende üle järelevalve, mis tähendab, et vähemalt üks vanematest peaks jääma koju, kui teenust tavapärasel kujul või sootuks üldse ei tagata.

Pärast eelnõu esimest kooskõlastusringi lisati Haridus- ja teadusministeeriumi ettepanekul kriisiülesannete loetellu ka keskhariduse pakkumine. Seejuures on mh lähtutud COVID-kriisi õpituvastustest, mis näitasid, et keskhariduse pakkumine on paljuski võimalik ilma kontaktõppeta, mistõttu ei ole keskhariduse pakkumise lõpetamine kriisiolukorras põhjendatud.

Haridus- ja Teadusministeerium toetab KOVe haridusvaldkonna kriisiülesannete täitmisel eelkõige nõustamise ja suuniste kaudu. Tingimused kriisiülesannete täitmiseks peavad KOVid ise looma.

Punktis 11 sätestatakse KOVi kriisiülesandena kohustus tagada oma territooriumil viibivate inimeste teavitamine kriisiolukorras. Oma elanikele ja teistele territooriumil viibivatele inimestele jagavad KOVid teavet toimuva ja rakendatavate meetmete kohta nii tava- kui ka kriisiolukorras. KOVid annavad edasi teavet, mis jõuab nendeni nt regionaalsete kriisikomisjonide või riigiasutuste kaudu. Nii on nt COVID-19 epideemilise leviku ajal KOVid taganud oma elanike teadlikkuse rakendatavate meetmete kohta, nakkusolukorra kohta omavalitsusüksuses jms. Oluline on, et teavitamisel rakendataks erinevaid kanaleid (nt KOV veebileht, sotsiaalmeedia, raadio) ning arvestataks inimeste erivajadustest tulenevaid erisusi info tarbimisel. KOVil on kohustus planeerida koostöö ja vajalikud partnerid teavitamise tagamiseks ning kirjeldada see kriisiplaanis. KOV-ide esmaseks partneriks elanikkonnakaitsega seotud teemade osas on Päästeamet, kes koondab kokku KOV-ide infovajadused, päringud, ettepanekud ja muu ning edastab selle vajadusel Riigikantseleile sõnumite ja kommunikatsioonitegevuste paremaks koordineerimiseks.

Lõige 2. Oluline on, et KOV peab olema valmis osutama abi vähemalt kahele protsendile kohaliku omavalitsuse üksuse elanike arvust. Piirmäär on ette nähtud selleks, et oleks teada, kui paljudele inimestele abi pakkumiseks peab KOV minimaalselt valmistuma.

§ 84. Kohaliku omavalitsuse üksusele kriisiülesannete täitmisega tekkinud kulude hüvitamine

Paragrahvis 84 sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksusele kriisiülesannete täitmisega tekkinud kulude hüvitamine.

Lõikes 1 sätestatakse, et elanike ulatuslikule evakutsioonile kaasaaitamisega ja toimetulekutoetuse maksmisega seotud riikliku ülesande täitmise kulu kaetakse riigieelarvest. Kuna ulatuslik evakuatsioon võib olla ka ühe KOVi territooriumi ületav, siis evakueeritute suure arvu tõttu võivad evakuatsioonile kaasaaitamisega seotud kulud olla KOVi jaoks sedavõrd suured, et nende katmisel võib ohtu sattuda ülejäänud seadusega pandud omavalitsuslike ülesannete täitmise finantseerimine. Kui riik peab igal juhul tulema KOVile appi ülesandega seotud kulude katmisel, on eeldatavasti tegemist riikliku ülesandega. Kui tegemist on riiklike kohustustega, mida täidab KOV, siis PSi §-st 154 tulenevalt tuleb sellisel juhul kulud katta riigieelarvest.

Lõikes 2 sätestatakse, et eelnõu § 74 lõike 3 punktides 4−6 ja § 84 lõike 1 punktides 2−7 ja 9−11 loetletud ülesannete täitmisega seotud kulud kaetakse KOVi eelarvest.

See tähendab, et KOVi eelarvest kaetakse kulud, mis on seotud elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamisega:
1) kaugküttega varustamine,
2) kohaliku tee sõidetavus,
3) veega varustamine ja kanalisatsiooni toimimine.

Samuti kaetakse KOVi eelarvest järgmiste KOVi kriisiülesannete täitmisega seotud kulud:
1) koduteenuse korraldamine,
2) väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse korraldamine,
3) asendushooldusteenuse korraldamine,
4) turvakoduteenuse korraldamine,
5) vältimatu sotsiaalabi pakkumine,
6) abivajavate ja hädaohus olevate laste, sealhulgas perekonnast eraldatud või kriisiolukorra tõttu perekonnast lahutatud laste abistamine;
7) lastehoiuteenus;
8) alus- ja põhihariduse kättesaadavuse tagamine,
9) oma territooriumil viibivate isikute teavitamisele kaasaaitamine kriisiolukorras.

Loetletud ülesannete näol on tegemist KOVi olemuslike ülesannetega. KOKSi § 6 lõike 1 järgi on KOVi ülesanne korraldada vallas või linnas elamu- ja kommunaalmajandust ning veevarustust ja kanalisatsiooni ehk KOVi korraldada olevaid elutähtsaid teenuseid. Seetõttu rahastatakse elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamist ka KOVi eelarvest. Seejuures on oluline tähele panna, et see ei tähenda, nagu tasutaks ka teenuse enda eest KOVi eelarvest. Enamikus KOVides osutab vee- ja kanalisatsiooni- või kaugkütteteenust eraettevõte ning iga kliendi ja teenusepakkuja vahel on lepinguline suhe. Klient maksab nende teenuste eest otse teenusepakkujale, mitte KOVi eelarvesse. KOVi eelarvest rahastatakse vaid KOVi korraldatavate elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamist, mitte aga teenuste osutamist ennast. Teenuste eest tasutakse nii nagu tavaolukorraski.

KOKSi § 6 lõike 1 järgi on KOVi ülesanne korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, eakate hoolekannet, mis hõlmab sotsiaalvaldkonna KOVi kriisiülesandeid. Kriisiülesannetena loetletud sotsiaalteenuste sisu ja KOVi ülesandeid nende osutamisel on täpsemalt reguleeritud SHSis.

KOVi ülesanded alus- ja põhihariduse kättesaadavuse tagamisel on täpsustatud koolieelse lasteasutuse seaduses ja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning lastehoiu kättesaadavuse tagamisel sotsiaalhoolekande seaduses.

Lõikes 3 sätestatakse erisus eelnõu § 84 lõike 1 punktides 2–7 ja 9–11 toodud ülesannete täitmisega kaasnevate kulude rahastamisel. Loetletud ülesannete täitmisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest selles osas, milles need ületavad ülesande täitmise laadi, mahtu ja täitmisega seotud kulusid tavapärasest olulisel määral. Seda isegi juhul, kui KOV peab teenust osutama vaid omaenda elanikele, kuid selle maht on tavapärasega võrreldes märkimisväärselt suurem. Ka KOVi enda ülesannete täitmiseks tuleb talle tagada piisavad vahendid ülesandega toimetulekuks, et isikud ei jääks vajaliku kaitseta. Seega ka olukordades, kus ülesanne nõuab isikutele vajaliku teenuse kvaliteedi tagamiseks KOVi sisemiste ressursside või tööjõu ümberpaigutamist ja kus on selge, et teenuse korraldamise ja kvaliteedi tagamise kulukus osutub KOVile üle jõu käivaks, tuleb KOVile tagada vajaduse korral riigieelarveline toetus. Näiteks vältimatu sotsiaalabi tagamine on olemuslikult KOVi ülesanne ja selle osutamisega seotud kulud kaetakse tavaolukorras KOVi eelarvest. Kuid olukorras, kui vältimatut sotsiaalabi vajavate inimeste arv ületab evakuatsiooni, massilise sisserände või muu omavalitsusüksusest sõltumatu teguri tõttu oluliselt KOVi suutlikkuse abi tagada, on põhjendatud vältimatu sotsiaalabi pakkumisega seotud kulude katmine riigieelarvest. Seejuures ei ole võimalik täpselt hinnata, milline on teenuse saajate maht, alates millest ei saa enam eeldada KOVi iseseisvat toimetulekut. See sõltub igast omavalitsusüksusest ja tema konkreetse tavapärase teenuse suutlikkusest ning lepitakse riigi ja KOVi vahel või KOVi esindusorganisatsiooni (Eesti Linnade ja Valdade Liidu) ja riigi vaheliste läbirääkimiste käigus eraldi kokku.

Paragrahvi 84 lõike 1 punktides 2–7, 9–11 sätestatud ülesande täitmise kulud kaetakse riigieelarvest lisaks ka juhul, kui kulud on seotud teenuse osutamisega elanikele, kes ei ole KOVis registreeritud. Olukordades, kus teenuse saajatest suurema osa moodustavad isikud, kes ei ole KOVi alalised elanikud või kelle rahvastikuregistrijärgset elukohta ei saa kindlaks määrata, hüvitatakse mitteregistreeritud elanikele teenuste osutamise kulud. Sealhulgas võivad lõikes toodud alused (näiteks teenuse kulud juba oma elanikele on ületatud olulisel määral, kuid lisandub veel kolmandik teenuse saajaid, kes ei ole teenust osutava KOVi elanikud) esineda ka korraga.

Lõige 4 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada kulude hüvitamise alused ja arvestusmetoodika.


4. jagu
Elanikkonnakaitse


§ 85. Elanikkonnakaitse

Eelnõu paragrahvis 85 sätestatakse elanikkonnakaitse sisu ja ulatus käesoleva seaduse mõistes.

Lõikes 1 sätestatakse elanikkonnakaitse eesmärgina tagada inimeste elu ja tervise kaitse ning toimetulek kriisiolukorras. Kui elanikkonnakaitse laia käsituse all peetakse silmas kõiki ühiskonnas rakendatavaid ennetavaid, ettevalmistavaid, reageerivaid ja taastavaid meetmeid, millega hoitakse ära eri kriisidega kaasnev oht inimeste elule, tervisele, varale, elutähtsatele teenustele ja muudele ühiskonna väärtustele, siis käesolevas eelnõus sätestatakse meetmed, mis on vajalikud inimeste elu ja tervise kaitseks kriiside korral. Tegevused jagunevad kaheks: 1) inimeste vastupanuvõime suurendamine – inimeste teavitamine ja nõustamine eesmärgiga suurendada nende valmisolekut kriisiolukorraks ja kriisiolukorras ise toime tulla, 2) riiklikud ja kogukondlikud (KOV) kaitsemeetmed – nt varjumine, evakuatsioon, (KOVide) elutähtsad teenused ja püsivad kriisiülesanded. Kõikidel püsiva kriisiülesannetega asutustel ja juriidilistel isikutel on kohustus oma kriisiplaanis kajastada elanikkonnakaitse tegevusi (eelnõu § 15 lõike 1 punkti 6 alusel).

Lõikes 2 täpsustatakse tegevused, mida elanikkonnakaitse hõlmab. Elanikkonnakaitse kriisiajal tähendab riigi ja ühiskonna valmisolekut ohuteavituseks, päästetöödeks, evakuatsiooniks, varjumiseks, esmaabiks ja katastroofimeditsiiniks, vältimatuks sotsiaalabiks, psühhosotsiaalseks abiks kriisides ning muuks elanikele hädavajalikuks abiks.62 Eraldi nimetatakse eelnõus viivitamatu ohuteate edastamist, varjumist ja ulatuslikku evakuatsiooni, mis on täpsemalt avatud eelnõu §-des 87–89. Elanikkonnakaitse tegevused, mis eelnõus lahti kirjutatud ei ole, on reguleeritud valdkondlikes eriseadustes, nt päästetööd päästeseaduses, esmaabi ja katastroofimeditsiin (vältimatu abi) tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, vältimatu sotsiaalabi sotsiaalhoolekandeseaduses ning psühhosotsiaalne abi ohvriabiseaduses.

Elanikkonnakaitse tegevustena mõistetakse KOVide ja täidesaatva riigivõimu asutuste tegevusi kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel. Samuti hõlmab elanikkonnakaitse tegevusi, mis on suunatud vahetult inimestele. Elanikkonna kriisiolukorraks valmisoleku ja kriisiolukorras toimetuleku tagamiseks tuleb korraldada teavitustegevust ja pakkuda nõustamist, mille tulemusena on inimesed teadlikud võimalikest riskidest, nende mõjudest ja asjakohastest käitumisjuhistest. Muu hulgas teevad inimesed kodu ja kogukondade tasandil ettevalmistusi, et kriisiolukorras toime tulla. Elanikele kriisis toimetulekuks ettenähtud sõnumid, soovitused ja juhised on avaldatud veebilehtedel olevalmis.ee ja kriis.ee ja äpis „Ole valmis!“.

Ohuteavituse ja kriisikommunikatsiooni eesmärk on, et võimalikult paljud Eesti elanikud oleksid ohtudest õigel ajal õige infoga teavitatud ning teaksid, kuidas ohuolukorras käituda. Päästetööde eesmärk sõjaolukorras on tagada õnnetusse sattunud inimelu säilimine. Ulatusliku evakuatsiooni eesmärk on elanikkonna ajutine ümberpaigutamine ohustatud alalt ohutusse asukohta. Varjumise eesmärk on elu ja tervise kaitsmine väliskeskkonna ohtude eest ohustatud alal seal viibivate elanike ajutiselt vajalikku ruumi, ehitisse või maa-alale ümberpaigutamine või seal püsimine. Esmaabi ja katastroofimeditsiini eesmärk on maksimaalselt paljude inimeste elu ja tervise päästmine kõikide olemasolevate ressurssidega. Vältimatu sotsiaalabi eesmärk on inimeste esmaste vajaduste katmine toidu, riiete ja ajutise majutuse abil. Vaimse tervise ja psühhosotsiaalse abi kriisides pakkumise eesmärk on inimeste ja perekondade toetamine, vähendamaks traumeerivate sündmuste mõju nende toimetulekule. Muu elanikele hädavajaliku abi alla kuuluvad nt eluks vajalikud teenuste, sh toidu, vee ja esmatarbekaupade kättesaadavuse tagamine.

§ 86. Avalikkuse teavitamine

Paragrahvis sätestatakse, et avalikkusele suunatud üldiste käitumisjuhiste ja teabe andmist sündmustest enne kriisiolukorda ja kriisiolukorras koordineerib ja koondab Päästeamet. Säte on koosmõjus eelnõu § 15 lõike 1 punktiga 5, kus on sätestatud, et asutused ja KOV peavad läbi mõtlema ja planeerima tegevused avalikkuse ja elanikkonna teavitamiseks ning § 15 lõike 1 punktiga 6, mis paneb kohustuse läbi mõelda ja planeerida elanikkonnakaitse tegevused.

Kriisiülesandega asutus ja isik on kohustatud elanikkonda ja avalikkust teavitama ja jagama käitumisjuhiseid tema vastutada olevate sündmuste kohta nii enne kriisiolukorda kui ka kriisiolukorras. HOSis on kasutusel termin „riskikommunikatsioon“ (HOSi § 10), mis on avalikkuse teavitamine hädaolukorda põhjustada võivatest ohtudest ja hädaolukorra tagajärgedest ning käitumisjuhiste andmine elanikkonnale, et suurendada teadlikkust hädaolukordadest ja nendeks valmisolekut. Eelnõus ei võeta kasutusele eraldi riskikommunikatsiooni ega ka kriisikommunikatsiooni terminit, vaid sätestatakse asutustele kohustus tagada avalikkuse teavitus – seda nii enne kriisiolukorda kui ka kriisiolukorras. Enne kriisi (kehtiva HOSi mõistes riskikommunikatsioon) tehtava teavituse eesmärk on teavitada avalikkust ennetavalt kriisiolukordadega seotud võimalikest ohtudest ja nende tagajärgedest ning anda käitumisjuhiseid elanikkonnale, et suurendada teadlikkust kriisiolukordadest ja valmisolekut nendeks. Nimetatud kommunikatsioonil on oluline roll kujundada teadmiste andmise ja veenmise kaudu elanike hoiakuid, et mõjutada nende tegutsemist kriisideks valmistumisel ja suurendada nende oskusi, et kriisiolukorras õigesti käituda.

Teavitamisel on n-ö kaks tasandit:
1) Päästeamet koondab universaalsed käitumisjuhised ja sõnumid, mida inimene peaks teadma, oskama ja tegema kriisi ajal (näiteks kodused varud, evakuatsiooniga seonduv, üldine kriisideks valmisolek), „Ole valmis!“ lehele, integreerib oma voldikutesse ja infopäevadesse. Üldises plaanis hõlmab see teave ka küberohte, terviseohutuse, kiirgusõnnetuste ja muude spetsiifiliste valdkondade üldinfot, aga viidatakse võimalusele saada detailset infot vastava asutuse käest, veebilehelt vms,
2) detailsem ja spetsiifilisem vaade: iga kriisiülesandega asutus vastutab oma valdkonna spetsiifilise riskikommunikatsiooni eest, nt küberkaitse, nakkushaigused, kiirgusõnnetused jne. Üldinfo on kättesaadav Päästeametist, aga iga kriisi lahendav asutus vastutab, et valdkonnaspetsiifilised teemad oleksid käsitletud tema teabekanalites ja et info oleks olemas.

Kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus on teavitada oma haldusala elanikke vastavat piirkonda puudutavatest riskidest, Päästeamet nõustab selles KOVi nii enne kriisi, kui kriisi ajal. Samuti peab KOV teavitama oma teenuste toimepidevusest ja nende riskidest (küte, kanalisatsioon, vesi, teede sõidetavus). KOVi roll on öelda, kust elanik saab kohalikul tasandil abi ja juhiseid, anda vajalikud kontaktid, kas või puhuks, kui side ja internet on maas (kogunemiskohad, infotahvlid jne), infot vältimatu sotsiaalabi osutamise kohta kriisi ajal jne. Päästeameti ja KOVi infovahetus ja koordinatsioon enne kriisi kui ka kriisi ajal toimub nii asutustevahelise otsesuhtlusena, regionaalsete kriisikomisjonide, regionaalsete või riiklike kriisistaapide kaudu vastavalt Päästeameti poolt kehtestatud töörütmile ning juhtimisstruktuurile. Riigikantseleiga puutumust omavate teemade, infopäringute või küsimuste korral, koondab Päästeamet KOV-ide info kokku ning edastab selle vajadusel Riigikantseleile vastavat kokku lepitud infokanaleid ja formaadis (otsesuhtlus, strateegilise kommunikatsiooni nõukogu, valitsuse kommunikatsioonikeskuse koordinatsioonikoosolek vms).

Riigikantselei juhib strateegilist kommunikatsiooni ja arendab valitsuskommunikatsiooni suutlikkust kriisiolukorras ja enne seda. Riigikantselei roll enne kriisi tehtava kommunikatsiooni puhul on järgmine: pakub kriisi ajal lahendava(te)le asutus(t)ele kriis.ee ja riigiinfo platvorme kui universaalseid kanaleid kriisiinfo jagamiseks ja võimendamiseks. Kriis.ee lehel avaldatakse valitsuse otsused, muud kriisi lahendamist puudutavad otsused, olulisemad uudised seoses kriisi lahendamisega. Riigikantselei roll on vahendada valitsuse otsuseid elanikkonnale ja avalikkusele (sh meediale, partneritele jne). Kui valitsus hakkab juhtima kriisi lahendamist, juhib ka kriisikommunikatsiooni Riigikantselei, rakendades selleks vajaduse korral valitsuse kommunikatsioonikeskust. Elanikkonnakaitsega seotud küsimustes koordineerib Riigikantselei sõnumeid ning kommunikatsioonialaseid tegevusi Päästeametiga, kes edastab KOVidega seotud info vastavalt enda kehtestatud töörütmile ja juhtimisstruktuurile nendeni. Samuti koondab kokku ja edastab KOVide poolt tõstatatud küsimused, infovajadused, päringud Riigikantseleile, kui selleks on koordinatsiooni vajadus valitsuskommunikatsiooni tasemel.

Kriisi ajal tehtava kommunikatsiooni eesmärk on teavitada avalikkust ja elanikkonda kriisiolukorra lahendamisest ning anda inimestele elu ja tervise kaitsmiseks vajalikke käitumisjuhiseid. Kriisi lahendav asutus teavitab kriisi ajal elanikkonda ja avalikkust olukorra lahendamisest ning annab olukorraspetsiifilisi käitumisjuhiseid.

Kommunikatsiooni saab teha ka Päästeameti regionaalsete kriisikomisjonide kaudu. Regionaalse kriisikomisjoni roll, kui ta kokku kutsutakse, on lahendada kohalikul tasandil kriisi, koondades partnereid erinevatest asutustest, kes koos kriisi lahendamisesse panustavad. KOVi kohustus on toetada kriisi lahendavat asutust sellega, et võimendab ja edastab lahendava asutuse sõnumeid ja juhiseid kohalikul tasandil ning lisab kohaliku vaate (mis on need kohalikud telefoninumbrid, kust saab inimene infot; kui sidet ei ole, kus on infotahvlid, kogunemiskohad, kus saab evakueeruda, peavarju, kas või telefoni laadida, joogivett jne ehk kohaliku tasandi info ja abi).

Seletuskirja lisas 9 on toodud kommunikatsioon kokkuvõtva joonisena.

§ 87. Viivitamatu ohuteate edastamine

Paragrahviga 87 reguleeritakse viivitamatu ohuteate edastamine.

Lõike 1 kohaselt on viivitamatu ohuteate eesmärk võimaldada elanikkonnal kiirelt reageerida paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele, sealhulgas tagada varjumine või ulatuslik evakuatsioon ning anda juhiseid ohutuks tegutsemiseks.

Viivitamatu ohuteate adressaadilt ehk teabe saajalt eeldatakse kohest tegutsemist ja reageerimist paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele ning sellise teate edastamine ei eelda kriisiolukorra olemasolu. Viivitamatu ohuteate edastamine reguleeritakse eelnõu kohaselt eriliiki teavitusena ja eraldiseisvalt kriisiolukorras kohaldatavatest piiravatest meetmetest, olles seega rakendatav nii kriisiolukorras kui ka enne seda mistahes paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustava sündmuse korral. Viivitamatu ohuteate olemust arvestades sätestatakse eelnõuga ka eesmärgi saavutamiseks sobivaimaid teate edastamise viisid. Viivitamatu ohuteade edastatakse eelkõige massiteabevahendites, elektroonilise side teenuse kasutamise teel ja helisignaalina sireenisüsteemi kaudu.

Lõike 2 kohaselt koordineerib viivitamatu ohuteate edastamiseks valmistumist ja ka vajalike süsteemide kasutuselevõtmist Päästeamet. Päästeamet saab eelnõu kohaselt ülesande koondada ohuteavituse tervikpilt – selleks antakse talle volitused ohuteavitusega seotud protsesse ja plaane kokku leppida. Eesmärk on tagada elanikkonna ühtne teavitamine, et inimesed oleks kriisiolukordadeks paremini valmistunud ning saaksid kiiresti vajaliku info järsku tekkinud ohust oma elule, tervisele või varale ning juhised, kuidas sellises olukorras käituda. Selleks, et kriisiolukorras suudaksid kriisi lahendavad ametkonnad tagada avalikkusele selged käitumisjuhised ja vastata suurenenud infovajadusele, on oluline, et see toimuks koordineeritult.

Viivitamatu ohuteate edastamise koordineerijana haldab Päästeamet tervikpilti ohuteavituse kanalite (ohualapõhine teavitus EE-ALARM, sireenid, mobiilirakendus, meedia, sotsiaalmeedia jne) ja nende kasutamise spetsiifika kohta. Samuti on Päästeameti ülesanne koostada plaan, millise ohu korral ja sellega seotud kriteeriumide täitmisel võivad asjaomased asutused kiire ohuteavituse kanaleid kasutada ning milline on ohuteavituse käivitamise protsess. Ühtlasi koordineerib Päästeamet ohuteavituse edastamiseks tehtavaid arendustegevusi. Koordineerimise roll hõlmab ka seda, et kõigisse eelkirjeldatud tegevustesse kaasab Päästeamet asjaomaseid asutusi.

Lõikes 3 sätestatakse sarnaselt eelnõu §-ga 52, et valitsusasutus ning kriisiolukorras ka Vabariigi Valitsus, kriisiolukorra juht, kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus või nende volitatud isik võivad kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama viivitamatu ohuteate tasuta, muutmata kujul ja viivitamata. Erinevalt eelnõu §-st 52 peavad kohustatud subjektid avaldama viivitamata ainult sellise teate, mis vastab lõikes 1 sätestatud eesmärgile, ja nende sisu on seega erinevalt eelnõu §-s 52 sätestatud teadetest piiratum (nt ei ole viivitamatu ohuteade õigusakti avaldamine või muu selline, mis ei eelda adressaadilt viivitamatut tegutsemist).

Lõike 4 kohaselt kohaldatakse viivitamatu ohuteate edastamisele elektroonilise side võrgus kindlaksmääratud geograafilisel alal asuvale mobiiltelefoniteenuse kliendile ja rändlusteenuse kasutajale elektroonilise side seaduses (edaspidi ESS) ohualapõhise kiire ohuteavituse kohta sätestatut. See tähendab, et lõikes 1 nimetatud eesmärgil viivitamatu ohuteate edastamine mobiiltelefoni saadetava SMSi (Short Message Service) teel on reguleeritud ESSi vastavate sätetega ja nende edastamisel juhindutakse ESSis sätestatud korrast (vt ESSi § 1051).63

Lõigetega 5–7 nähakse ette seni Eesti õigusruumis reguleerimata sireenisüsteemi kasutamine paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele viivitamatuks reageerimiseks.

Viivitamatu ohuteate edastamiseks vajaliku sireenisüsteemiga kaetavate alade määramise põhimõtted on:
• rahvastiku asustustihedus – suuremad tiheasustusega alad / linnad;
• suuremad tööstuspiirkonnad / strateegiliselt olulised piirkonnad;
• regiooni- ja maakonnakeskused.

Optimaalsete asukohtade väljaselgitamiseks on Päästeamet tellinud akustilise analüüsi. Akustilise analüüsi tulemusena määratakse:
• optimaalsed kõlarite asukohad koos kõrgusega maapinnast, lähtudes ohusignaali levimisest,
• maksimaalsed sireenide helirõhutasemed (mõõdetuna 30 meetri kaugusel igast paigalduspunktist).

Esialgu paigaldatakse sireenisüsteem 22 asulasse: Tallinn ja selle lähiümbruse tiheasustus, Tartu, Narva, Pärnu, Võru, Paldiski, Sillamäe, Tapa, Jõhvi, Kohtla-Järve, Maardu (sh Muuga), Rakvere, Valga, Keila, Viljandi, Jõgeva, Põlva, Rapla, Kärdla, Kuressaare, Haapsalu, Paide. Edaspidi hakkab Päästeamet asukohtade sobivust hindama tulenevalt keskkonna muutustest (nt uued heli takistavad rajatised/hooned; uued müraallikad jne) ning sellest tulenevalt ka sireeniposte vajaduse korral juurde looma või muutma. Esialgu on eelistatud ehitised sireenide paigutuseks olemasolevad kõrgrajatised (sidemastid, korstnad jms), riigile ja kohaliku omavalitsuse üksustele kuuluvad ehitised, riiklikele ettevõtetele kuuluvad ehitised. Samas tulenevalt tekkivatest vajadustest võib tulevikus võimalike asukohtadena ette näha ka muid ehitisi.

Lõikes 5 sätestatakse pädevad asutused ja isikud, kes võivad otsustada viivitamatu ohuteate edastamise sireenisüsteemi kaudu (valitsusasutus ning kriisiolukorras ka kriisiolukorra juht, kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus või tema volitatud isik). Täpsemad nõuded ja kord sireenisüsteemi kasutamiseks ja selle kaudu viivitamatu ohuteate edastamiseks (helisignaali andmiseks) reguleeritakse lõike 7 alusel antava sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Lõikega 6 antakse sireenisüsteemi kasutuselevõtmise korraldamise kohustus Päästeametile, samuti antakse seadusega Päästeametile volitus otsustada, millistesse kohtadesse täpsemalt vajalikud seadmed paigaldatakse. Eeltoodu tähendab, et eelnõu kohaselt saab Päästeametist sireenisüsteemi kasutuselevõtmise eest vastutav asutus.

Lõikega 7 antakse sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega ka sireenisüsteemiga kaetavad alad, millest peab Päästeamet oma otsustes konkreetsesse asukohta seadmete paigaldamisel juhinduma. Lisaks antakse ministrile volitus kehtestada nõuded sireenisüsteemile ning sireenisüsteemi kaudu viivitamatu ohuteate edastamise tingimused ja kord. Ministri määrusega kehtestatakse nõuded helisignaalile, seadmete testimisele, side- ja vooluühendusele jms tehnilised nõuded. Samuti kehtestatakse tingimused ja kord selleks, kuidas sireenisüsteemi kaudu helisignaal viivitamatuks reageerimiseks antakse (rakendusakti kavand on lisatud seletuskirjale).

Eelnõu rakendussätetega tehakse sireenisüsteemi kasutuselevõtmisega seonduvalt muudatus asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 11 ning sätestatakse, et avalikes huvides ehitatud tehnovõrk või -rajatis on ka viivitamatu ohuteate edastamiseks vajalik sireenisüsteemi seade.

§ 88. Varjumine

Varjumise eesmärk ja varjumiseks valmistumise ja selle läbiviimise korraldus sätestatakse eelnõu §-s 88.64

Lõikest 1 tulenevalt on varjumise eesmärk elu ja tervise kaitsmiseks väliskeskkonna ohtude eest ohustatud alal seal viibivate elanike ajutiselt vajalikku ruumi, ehitisse või maa-alale ümberpaigutamine või seal püsimine. Varjumise kaudu pakutakse inimestele füüsilist kaitset saastunud või kineetiliselt ohtliku väliskeskkonna eest. Varjumine on eluliselt kriitiline meede inimeste elude päästmiseks olukorras, kus piisavalt varajase hoiatuse puudumise tõttu ei ole inimeste ohtlikust piirkonnast lahkumine või evakueerimine nende elu ja tervist ohtu seadmata võimalik või pakub varjumine piisavalt kaitset ning lahkumine pole otstarbekas. Varjumisega tagatakse inimeste elu ja tervise kaitse kriisiolukordades, kus vajatakse isoleeritust saastunud väliskeskkonnast või füüsilist eraldatust lööklaine, kuumuse ja lendavate esemete eest või leevendust läbistava kiirguse kahjustava mõju eest. Siseruumidesse varjumine koos ventilatsiooni väljalülitamise, kõigi avade sulgemisega ja võimaluse korral akendeta seesmises ruumis püsimisega on peamine kaitsemeede, mis kaitseb inimeste elu ja tervist põlengusuitsust tekkiva, keemilise või radioaktiivse saastumise, aga ka plahvatuse mõjude eest. Sellist kaitsvat tegutsemist peetakse efektiivseks lähenemiseks elanike kaitseks ka kiirgus-keemiaohtude eest relvakonflikti ajal toimuva rünnaku korral. Kui relvakonflikti ajal ei ole elanikke võimalikust ohtlikust piirkonnast evakueeritud, siis on ründe korral kriitilise tähtsusega kaitselahenduseks varjumine. Enim on ohustatud tiheasustusaladel väljaspool hooneid viibiv elanikkond. Varjumine pakub inimestele kaitset vaid eeldusel, et ohuteavituse kaudu on tagatud õigeaegne elanike hoiatamine, mis võimaldab inimestel varjuda enne ohtu sattumist. Kui varjumiseks puuduvad piisava kaitsetasemega hooned, siis tagab ka muudesse hoonetesse varjumine ja olulisemad tegutsemisoskused elanikele üldjuhul vajaliku esmase kaitse lõhkekehade vahetu ohu eest, kuid see võib olla ebapiisav kaasnevate lisaohtude eest, milleks võivad olla näiteks varing, tulekahju ja muud avariid. Tsiviilelanikkonna kaitsmiseks vajalike varjendite haldamine on olulise humanitaarülesandena esile toodud ka Genfi konventsioonides. Riikides, kus on totaalkaitse põhimõtetest lähtuvalt arendatud ulatuslikke varjendite programme (Šveits, Soome, Rootsi), on lähtutud ennekõike tuumarünnaku ohust ning rajatud varjendid kaitseks selle eest. Riikides, mis on viimasel kümnendil olnud haaratud relvakonflikti (nt Ukraina, Gruusia, Iisrael), on elanike kaitseks konventsionaalsete rünnete eest antud soovitusi varjuda keldritesse ja kasutatud eri olemasolevate ruumide käepärase kohandamise võimalusi või rajatud kiirkorras ajutisi ühiskasutatavaid betoonelementidest varjumiskohti ja paigaldatud mobiilseid varjendeid.

Lõikest 2 tulenevalt korraldab varjumiseks valmistumist ja selle läbiviimist Päästeamet. See tähendab, et Päästeamet määrab kindlaks ja märgistab varjumiseks sobivad kohad, teavitab ja annab suuniseid. Varjumise läbiviimisel teavitab Päästeamet elanikke varjumise vajadusest, nt tulekahju mürgise suitsu korral püsida siseruumides ning sulgeda aknad ja uksed. Koostöös KOVidega on Päästeamet alustanud avalike varjumiskohtade kindlaksmääramisega Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus. 2022. a septembri seisuga oli neis linnades märgistatud 100 ja kindlaks määratud vähemalt 150 avalikku varjumiskohta. Nõuded varjumiskohtadele kehtestab sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Lõikega 3 antakse Päästeametile ja Politsei- ja Piirivalveametile õigus kohaldada korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ja vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Varjumise läbiviimisel on Päästeametil ning Politsei- ja Piirivalveametil õigus KorSi §-de 30 ja 32 alusel mh ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks või kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks saada vajalikke andmeid ning ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks on nende pädevuses isik peatada, teda küsitleda ning nõuda dokumendi esitamist ning kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada isiku samasust. KorSi § 35 alusel võivad mõlemad ametid kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks töödelda isikuandmeid, tehes päringu mobiiltelefonivõrgus kasutatavate terminalseadmete asukoha tuvastamist reaalajas võimaldavate andmete saamiseks isiku kohta. Muude riiklike järelevalvemeetmetena võivad nii Päästeamet kui ka Politsei- ja Piirivalveamet varjumise korral kohaldada viibimiskeeldu, sõiduki peatamist, isiku kinnipidamist, turvakontrolli, isiku ja vallasasja läbivaatust, valdusesse sisenemist ja selle läbivaatust, vallasasja hoiulevõtmist ning selle müümist ja hävitamist. KorSi § 44 alusel kohaldatavat viibimiskeeldu võib rakendada ka Päästeameti peadirektori loal, seda nt saastunud alal, varisemisohtlikes ehitistes viibimise kohta.

§ 89. Ulatuslik evakuatsioon

Lõikest 1 tulenevalt on ulatuslik evakuatsioon elanikkonna ajutine ümberpaigutamine ohustatud alalt ohutusse asukohta, mis võib olla evakuatsioonikoht, muu ohutu ehitis või maa-ala. Evakuatsioonikoht on ehitis, kuhu saab evakueeritud majutada vähemalt üheks nädalaks ning kus on tagatud inimeste viibimiseks esmavajalikud tingimused. Ulatusliku evakuatsiooniga on tegemist siis, kui evakueeritakse piirkonnas või alal viibivad inimesed. Ulatuslik evakuatsioon ei hõlma tulekahju korral hoonest lahkumist. Ulatuslik evakuatsioon on oluline elanikkonnakaitse meede, mida kasutatakse sellistes olukordades, kus kohapeale jäävatele elanikele ei ole võimalik olemasolevate lahendustega piisavat kaitset tagada ja evakuatsiooni läbiviimisega on võimalik märgatavalt vähendada ohtu inimeste elule ja tervisele. Evakuatsiooniga suudetakse elanikele kõige parem kaitse tagada sellistes olukordades, millel on piisav eelhoiatuse aeg ning ennetav evakuatsioon on võimalik läbi viia oludes, mis ei ole veel inimeste elule ja tervise vahetult ohtlikud (näiteks üleujutuse hoiatus, sõjalise ründe oht). Eelhoiatuseta sündmuste korral võib tekkida vajadus käivitada evakuatsioon ka sündmuse ajal. Relvastatud konflikti korral võib elanike evakuatsioon (ümberpaigutamine) olla vajalik ka selleks, et tagada Kaitseväele sõjalise kaitse eesmärkide elluviimiseks vaba ala ja hoida seeläbi ära tsiviilelanike ohtu sattumine.

Lõike 2 alusel otsustab ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise Vabariigi Valitsus. Seda eelkõige neil juhtudel, kui on piisav eelteavitusaeg ning otsuse tegemiseks on piisavalt aega. Juhtudel, kui otsus ulatusliku evakuatsiooniga alustamiseks on aegkriitiline, teeb otsuse Päästeamet, nt ulatusliku tööstusõnnetuse korral. Päästeametil on jätkuvalt Päästeseaduse alusel õigus korralda nt tulekahju korral üksikute majade evakuatsiooni, see ei eelda Vabariigi Valitsuse otsust, ulatusliku evakuatsiooniga on tegemist, kui ümberpaigutavate inimeste arv on umbes 10 000.

Ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumist ja selle läbiviimist korraldab Päästeamet (lõige 3). See tähendab, et Päästeamet määrab võimalikud evakuatsioonikohad, teeb evakuatsioonikohtade määramisel ja nende valmidusse seadmisel koostööd KOVidega, planeerib transpordi jne. Sarnaselt kehtiva HOSi § 16 lõikele 3 osaleb ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel Politsei- ja Piirivalveamet.

Lõike 4 alusel antakse Päästeametile ja Politsei- ja Piirivalveametile õigus kohaldada korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ja vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Võimalikud rakendatavad meetmed mõlema ameti puhul on samad mis varjumise korral.

Ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumise, selle läbiviimise, KOVi kaasamise korra ja nõuded evakuatsioonikohtadele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega (lõige 5).


6. jagu
Riigi tegevusvaru

§ 90. Riigi tegevusvaru moodustamine, haldamine ja kasutamine

Lõikes 1 sätestatakse riigi tegevusvaru termin. Riigi tegevusvaru (edaspidi tegevusvaru) on kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel, elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks vajalikud tooted, mis on varu haldaja omandis või mille omandamine või kasutamine on AS Eesti Varude Keskuse (edaspidi ka EVK) eelnevalt sõlmitud lepingutega tagatud. Varuna saab käsitada tooteid (nii pakendatud lõpptooted kui ka toorained), mis võivad olla varu haldaja omandis, või on tagatud selle kauba eelisväljaostu õigus (delegeeritud varu).

Lõike 2 kohaselt on varustuskindluse tagamiseks vajalik ehitis ja tehniline taristu kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks vajalikud hooned, rajatised ja tehnilised seadmed (edaspidi tegevusvaru taristu), mis on tegevusvaru haldaja omandis või mille kasutamine on tagatud tegevusvaru haldajaga eelnevalt sõlmitud lepingutega.

Lõikes 3 sõnastatakse AS Eesti Varude Keskuse praegused HOSi § 181 lõikes 1 sätestatud ülesanded eelnõu mõistes kriisiülesannetena. EVK püsiv kriisiülesanne on riigi tegevusvaru moodustamine, selle haldamine ja kasutusele võtmine.

Lõikes 4 loetletakse analoogselt HOSi § 181 lõikega 3 varu moodustamise alused. Varu moodustamise otsustamisel juhindub varu haldaja eelnõu §-s 11 sätestatud üleriigilisest riskianalüüsist, Vabariigi Valitsuse kriisiplaanist jt asjassepuutuvatest materjalidest. Samuti arvestatakse õppuste ja kriiside kogemuste ning EVK moodustatud valdkondlike töörühmade ettepanekute ja eelarveliste võimalustega. Varu moodustamise aluseks on ka eriseadused (nt vedelkütusevaru seadus) ja Vabariigi Valitsuse otsus, mille ettevalmistamisel saab lähtuda eespool nimetatud dokumentide ja töörühmade sisendist.

Lõikes 5 sätestatakse varu rahastamise alused samamoodi nagu HOSi § 181 lõikes 4. Varu moodustamisel, kui on otsustatud see välja osta, kaasneb ühekordne suurem kulu. Halduskulud on iga-aastased ja varu kasutusele võtmise kulud olenevad kriiside iseloomust.

Varu moodustamiseks, haldamiseks ja kasutusele võtmiseks riigieelarveliste vahendite taotluse esitab varu haldamise eest vastutav minister (majandus- ja taristuminister).

Vedelkütusevaru moodustamist, haldamist ja kasutusele võtmist reguleerib vedelkütusevaru seadus, tervishoiuvaldkonna varu moodustamist reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seadus ja ravimivaru moodustamist ravimiseadus. Varusse kuuluva toiduvaru moodustamist reguleerib toiduseadus. Varusse kuuluva maagaasi riigi tegevusvaru moodustamist, haldamist ja kasutusele võtmist reguleerib maagaasiseadus.

Varu võib omandada kas selle väljaostmise teel EVK omandisse või sõlmitakse leping, mis tagab võimaluse varu hiljem välja osta. Varu moodustamise all mõeldakse ka varu moodustamist delegeeritud varu põhimõttel. Kumba moodi varu omandatakse, otsustab EVK iga varu puhul eraldi, olenevalt riskianalüüsist, majanduslikust mõistlikkusest ja Vabariigi Valitsuse suunistest.

Varu moodustamisel juhindutakse riigihangete seadusest. Pärast varu moodustamist, kas füüsilise või delegeeritud varuna, toimub varu haldamine kuni selle kasutusele võtmiseni. Varu haldamiskuludeks võivad olla kõik kulud, mis kaasnevad varu hoidmise, kindlustamise, kontrollimise, uuendamise, hooldamise jms-ga. Lisaks kaasnevad varu haldamisega ka EVK kui varu haldaja tegevuskulud.

Üldjuhul on varu delegeeritud lepingute alusel varu hoidja omandis, kuid olenevalt kriisi iseloomust võib valitsus otsustada varu välja osta riigi omandusse ja varu jagamist kriisi kestel ise korraldada. Tarneahela varustuskindluse suurendamiseks parendatakse teenuseid ettevõtjate juures. Näiteks side- ja elektrivarustuskindluse suurendamisega seotud kulude kaasfinantseerimine ettevõtetes, kes varu hoiavad või kelle teenuse toimepidevus tagab ka paljude teiste ettevõtete toimepidevuse. Kulutuste tegemise vajaduse hindamisel arvestatakse teenuste ristsõltuvusega ja sellest tulenevalt võib olla vaja investeerida ettevõtete teenuste toimepidevusse. EVK tegevuskulud sisaldavad ka rahalisi vahendid IT-lahenduste arendamiseks, et tagada igal ajal varu hulgast ja kvaliteedist ülevaade.

Lõigetes 6–8 viidatakse sarnaselt kehtiva HOSi § 181 lõikega 5 VKVSile, mis sätestab eraldi vedelkütusevaru moodustamise, hoidmise, kasutusele võtmise ja uuendamise tingimused. Vedelkütusevaru on osa riigi tegevusvarust, mida reguleerib eriseadus. Vedelkütusevaru moodustamise regulatsioon järgib nõukogu direktiiv 2009/119/EÜ, millega kohustatakse liikmesriike säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid (ELT L 265, 09.10.2009, lk 9–23), ning Rahvusvahelise Energiaagentuuri (International Energy Agency, IEA) seatud nõudeid ning sellepärast on vedelkütusevaldkonna varu moodustamist mõistlik ka edaspidi reguleerida eriseaduses. Vedelkütusevaru moodustamise tingimusi ja rahastuse ülesehitust käesolev eelnõu ei muuda. Toiduvaru moodustamine ja uuendamine on reguleeritud toiduseaduses (vt § 208) ja gaasi varu moodustamine ja haldamine maagaasiseaduses.



Joonis 11. Riigi tegevusvaru moodustamine

Lõige 10 sätestab, et tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamist, haldamist ja kasutusele võtmist reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seadus, kuna tegu on tervisevaldkonna eriregulatsiooniga. Tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamise hangeteks kohaldatakse käesoleva eelnõu § 85 sätestatud hankemenetlust, kuna tervisevaru on samuti osa riigi tegevusvarust ning on otstarbekas kohaldada neile samu hankimise põhimõtteid.

§ 91. Tegevusaru hoidmine

Võrreldes kehtiva HOSi §-ga 182 ei tehta käesoleva eelnõuga varu hoidmise sätetes sisulisi muudatusi. Lõikes 1 sätestatakse, et varu hoitakse viisil, mis tagab selle säilivuse, juurdepääsetavuse ja kättesaadavuse selle hoiukohast, kaasa arvatud elutähtsa teenuse katkemise korral. Seega tuleb varu hoida sellises kohas ja viisil, et alati oleks võimalik tagada kauba kättesaadavus ja seda ka näiteks elektri- või sidekatkestuse korral. Varu kasutusele võtmisel tuleb arvestada, et nii elutähtsate kui ka transpordisektori teenuste tase ja kättesaadavus on keerulistes kriisiolukordades piiratud. Kriisi põhjustajaks võivad olla näiteks äärmuslikud ilmaolud, elutähtsa teenuse ulatuslik katkestus, nakkushaiguse suur levik, halvenenud julgeolek või siseturvalisus. Varu hoiulepingu või delegeeritud lepingu sõlmimisel tuleb vastavad hoidmist, kvaliteedi tagamist ja kättesaadavust mõjutavad tingimused kokku leppida.

Lõikes 2 sätestatakse kohustus, et varu võib hoida Eestist väljaspool ainult juhul, kui Vabariigi Valitsus on selliselt otsustanud. Varu teises riigis hoidmine on võimalik, kui riikidevaheliste kõrgetasemeliste kokkulepetega on selgelt tagatud varu kättesaadavus tarneraskuste korral või eriolukordades. Vajadus hoida varu teises riigis võib tekkida, kui Eestis puuduvad hoidmiseks vajalikud kvaliteetsed laod või hoidmine on liialt kulukas ja seda olenemata sellest, kelle omandis on varu. Varu hoidmisel Eestist väljaspool on võimalik sõlmida riikidevahelised lepped selle kättesaamiseks ja kasutuselevõtmiseks.

Lõikes 3 sätestatakse varu moodustamise kaks põhilist viisi. Parema varustuskindluse tagamiseks ostetakse teenuse pakkujalt kaupade suuremat riigisisest laoseisu, olles ise varu omanik või tagades, et EVK-l on nende kaupade omandamiseks eelisostuõigus. Otsuse varu moodustamiseks kas väljaostetud varuna või delegeeritud varuna teeb EVK, sealhulgas arvestades Vabariigi Valitsuse otsustes ja valdkondlikes seadustes sätestatuga.

Lõikes 4 sätestatakse varu hoiulepingu põhilised tingimused, mis tuleb teenust pakkuva ettevõtjaga kirjalikult kokku leppida. Leping peab tagama, et igal ajal on võimalik kontrollida varu olemasolu ja kvaliteeti. Seega on oluline teada, mis aadressil ja millises laos varu on hoiustatud, millise tunnuse järgi on võimalik seda tuvastada ja millised on varu hoiustamise vajalikud tingimused, et tagada selle pikaajaline kvaliteet. Varu uuendamise täpsed tingimused tagavad ülevaate toodete kvaliteedist ja laoseisust. Hoiulepingus tuleb kirjeldada, kuidas tehniliselt toimub varu väljastamine ja milline on väljastamise suutlikkus ja seda piiravad tegurid. Varu kontrollimise tingimused peavad võimaldama igal ajal varule füüsilist ligipääsu ja ka laohaldussüsteemidega jälgida igapäevast laoseisu. Varu peab vastama kokkulepitud tingimustele igal ajal, et seda oleks võimalik kasutusele võtta.

Lepingus tuleb kokku leppida ka õiguskaitsevahendid juhuks, kui varu hoidja oma kohustusi ei täida. Lepingulisi suhteid reguleerib võlaõigusseadus. Juhul kui varu hoidja tema valduses olevat asja näiteks kasutab või muul viisil oma või kolmanda kasuks pöörab, on võimalik kohaldada karistusseadustiku §-i 201.

Lõikes 5 sätestatakse delegeeritud varu moodustamise termin samamoodi, nagu see on sätestatud kehtiva HOSi § 182 lõikes 5. Delegeeritud varu lepingu alusel ostab EVK teenuse pakkujalt kaupade suuremat Eesti-sisest laoseisu lisatingimusega, et EVK-l on nende kaupade omandamiseks eelisostuõigus. Delegeeritud varu moodustaja (ettevõtja, kelle omandis on varu) kohustuste hulka kuulub muu hulgas varu uuendamine ja kvaliteetsete hoiutingimuste tagamine.

Lõikes 6 sätestatakse delegeeritud varu lepingu põhilised tingimused, mis tuleb lepingus kokku leppida lisaks hoiulepingu põhilistele tingimustele. Delegeeritud varu leping peab andma kindluse, et igal ajal oleks võimalik varu kiiresti omandada ning varu vastaks nõuetele (nt ei tohi olla riknenud ega aegunud). Varu maksumuse kujunemine selle väljaostmisel peab olema lepingus kokku lepitud, et vältida delegeeritud varu hoidja võimalust suurenenud nõudluse olukorras hinnaga manipuleerida. Samuti tuleb delegeeritud varu lepingus kokku leppida õiguskaitsevahendid juhuks, kui varu hoidja oma kohustusi ei täida. Lepingulisi suhteid reguleerib võlaõigusseadus.

§ 92. Tegevusvaru kasutusele võtmine

Lõikes 1 sätestatakse sarnaselt HOSi § 183 lõikega 1, et varu kasutusele võtmise otsustab Vabariigi Valitsus, kuna Vabariigi Valitsusel on tekkinud olukorrast keskselt parim ülevaade ja võib eeldada, et varu kasutamise vajaduse ilmnemisel on olukorra lahendamise juhtimine liikunud selleks ajaks ka Vabariigi Valitsuse tasandile, st ilmnenud on suurem ja pikemaajalisem kaupade tarneraskus, elutähtsate teenuste katkestus, halvenenud oluliselt elanike julgeolek või siseturvalisus.

Lõikes 2 sätestatakse, et olukorras, mis eeldab vahetut tegutsemist ohu korral, võib varu kasutusele võtmise otsustada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, teavitades sellest viivitamata Vabariigi Valitsust. Sarnaselt on see sätestatud ka kehtiva HOSi § 183 lõikes 2. VVSi § 63 lõike 1 kohaselt on riigi tegevusvaru haldamine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas. Ministri otsust ei pea Vabariigi Valitsus eraldi heaks kiitma, küll tuleb otsusest teavitada Vabariigi Valitsust viivitamata. Samuti kui tehniliselt ja ajaliselt on võimalik, siis kooskõlastatakse otsuse eelnõu alati otsust puudutavate ministeeriumidega ning allorganisatsioonidega (nt Kaitseliit, Kaitsevägi, Päästeamet, Terviseamet, Põllumajandus- ja Toiduamet). Eesmärk on tagada suurem paindlikkus ja operatiivsus olukorra lahendamisel, näiteks vedelkütusevaru kasutamiseks, kui halbade ilmaolude tõttu on katkenud elektri- ja sidevarustus ja vajalik on kiiresti tagada kütuse kättesaadavus elutähtsa teenuse osutajatele ja rikete likvideerijatele. Vabariigi Valitsusele või ministrile annab sisendi varu kasutusele võtmiseks EVK juhtkond. Vabariigi Valitsusel on võimalik ministri otsus kehtetuks tunnistada teenistusliku järelevalve korras või peatada see vastavalt VVSile.

Lõikes 3 sätestatakse võrreldes kehtiva HOSi § 183 lõikega 2 täiendavalt ka varu haldaja õigus otsustada varu kasutusele võtmine, kui olukord eeldab vahetut tegutsemist ohu korral ning tegemist on mitmekordse kasutusega toodete varuga. Mitmekordse kasutusega tooted on nt generaatorid. Varu haldjal on kohustus teavitada sellest viivitamata tegevusvaru haldamise eest vastutavat ministrit.

Lõikes 4 sätestatakse, et varu kasutusele võtmise otsuses esitatakse, miks varu kasutusele võetakse, milline varu ja mis ulatuses ning kuidas varu kasutusele võtmine korraldatakse. Varu kasutuselevõtu tingimustes võib Vabariigi Valitsus seada lisapiiranguid, kui ettevõtja võtab tegevusvaru kasutusele, keelates varu müügi Eestist väljapoole, nähes ette, mis tegevusteks varu tohib kasutada jne.

Samuti tuleb fikseerida, kas ja kui kiiresti tuleb varu taastada. Vedelkütusevaru kasutusele võtmisel tuleb kasutuselevõtmise otsuse selgitamisel juhinduda VKVSi § 7 lõike 3 nõuetest.

Lõikes 5 sätestatakse sarnaselt HOSi § 183 lõikega 4 võimalus, et riigi tegevusvaru haldamise eest vastutav minister võib kehtestada määruse, kus täpsemalt seatakse valdkonniti tingimused varu kasutusele võtmisel. VVSi § 63 lõike 1 kohaselt on riigi tegevusvaru haldamine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas. Üldjuhul varu kasutusele võtmisel varu müüakse turutingimustel või varu omanikuga eelnevalt kokku lepitud tingimustel, kuid vajaduse korral võib Vabariigi Valitsus või minister varu kasutusele võtmise otsuses varu müümisel ette näha hinnastamise reeglid ja jagamise põhimõtted. Olenevalt aga valdkonnast võib olla vajalik juba määrusega täpsemalt sätestada, kellele, mis hinnaga ja mis tingimustel on võimalik varu omanikul kaupa müüa või kasutusse anda. Määruse kehtestamise eesmärk on vähendada kaupade massilist kokkuostmist ja hinnaga manipuleerimise riski olukorras, kus nõudlus ületab oluliselt pakkumist.

Lõikega 6 sätestatakse, et tegevusvaru kasutusele võtmiseks välja ostmise kulud rahastatakse Vabariigi Valitsuse reservist.

§ 93. Tegevusvaruga seotud hanked

Paragrahv näeb ette erandi riigihangete seaduse (edaspidi RHS) kohaldamisest. Eelnõu kohaselt loetakse varu, varu taristuga ja varustuskindlusega seotud hankeid riigi olulise julgeolekuhuvi kaitsmisega seotud riigihangeteks riigihangete seaduse § 169 lõike 1 punktide 3 ja 4 tähenduses.

Riigi strateegiliste varude moodustamiseks ja hankimiseks edaspidi kaitse- ja julgeolekuvaldkonna riigihankemenetlust kohaldades on võimalik kaitsta strateegiliste pakkujate, lepingupartnerite, varude asukoha ja logistika detailset infot ning sõlmida varude moodustamiseks riigihankelepinguid vastavalt direktiivi 2009/81/EÜ reguleerimisalale (vt direktiivi artiklit 2; vastavalt direktiivis esitatud määratlusele. Direktiivi artikli 1 lõige 7: „Tundlikud seadmed“, „tundlikud ehitustööd“ ja „tundlikud teenused“ – seadmed, ehitustööd ja teenused turvalisuse eesmärgil, mis hõlmavad, nõuavad ja/või sisaldavad salastatud teavet). Direktiivist tulenevalt on riigi strateegilise varustuskindluse ja riigi varudega seotud teabe salajas hoidmise kontekstis kohane lisada eelnõu §i 85 viide RHSis sätestatud kaitse- ja julgeolekuerandi kasutamise võimaldamisele riigi strateegiliste varudega ja varustuskindluse tagamisega seotud hangetel.

Avaliku teabe seaduse (AvTS) mõistes on riigi strateegiliste varude moodustaja ja haldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajaliku varu suuruse ja vahendite koguse kohta ning selle kasutusele võtmise ulatuse ja tingimuste kohta (AvTSi § 35 lg 1 p 62). Ametkondlikuks teabeks kuulutamine võimaldab vältida ebatervet huvi varu ulatuse kohta ja vähendada võimalikku vääriti mõistmist kriisiolukordades. Samal eesmärgil võib ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teabeks kuulutada varu hankimisega seotud teabe. Kehtiva AvTSi § 35 lõike 2 punkti 5 kohaselt võib teabevaldaja tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks riigikaitseülesannete täitmiseks ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajaliku varu moodustamise ning vahendite muretsemisega seotud teabe, kui selle avalikuks tulek võib mõjutada varu moodustamist ja vahendite muretsemist.

HOSi § 181 lg 2 kohaselt on varu hädaolukorra lahendamiseks või selle ohu tõrjumiseks ning riigi varustuskindluse, riigi julgeoleku ja elanikkonna toimetuleku tagamiseks vajalikud tooted, mis on varu haldaja omandis või mille omandamine või kasutamine on varu haldaja eelnevalt sõlmitud lepingutega tagatud. EVK on riigi äriühinguna varu haldaja vastavalt HOSi § 181 lg-le 1. AS Eesti Varude Keskus on teabevaldajana kohustatud AvTSi mõistes tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks kogu teabe kriisi ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajaliku varu suuruse ja vahendite koguse kohta ning selle kasutusele võtmise ulatuse ja tingimuste kohta (AvTSi § 35 lg 1 p 62). Riigi strateegiliste varudega seotud hanked sisaldavad eranditult ja alati juurdepääsupiiranguga teavet, kuid EVK-l ei ole praegu alust kohaldada varude hankimisel RHSi 6. peatüki ehk kaitse- ja julgeolekuvaldkonna sätteid.

Eelnõu rakendussätetega tehakse muudatused AvTSi § 35 lõike 1 punktis 62 ja sama paragrahvi lõike 2 punktis 5. Eelnõuga viiakse AvTSi § 35 lõike 1 punkti 62 sõnastus vastavusse tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega ning sätestatakse, et teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe riigi tegevusvaru suuruse ja vahendite koguse kohta ning selle kasutusele võtmise ulatuse ja tingimuste kohta. Riigi tegevusvaru moodustamise eesmärk on riigi ja ühiskonna valmisolek igasugusteks kriisiolukordadeks, sh sõjaolukorraks. Riigi tegevusvaru moodustatakse seega lisaks riigikaitseülesannete täitmisele ka kriisiolukorra ennetamiseks ning selle tagajärgede leevendamiseks. AvTSi § 35 lõike 2 punkti 5 muudatuse kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks riigi tegevusvaru moodustamise ning vahendite soetamisega seotud teabe, kui selle avalikuks tulek võib mõjutada varu moodustamist või vahendite soetamist või ohustada riigi varustuskindlust või julgeolekut.

Varude haldaja on loodud selleks, et tagada suure mõjuga kriisides Eesti elanike strateegilised ellujäämiseks vajalikud varud ja toimepidevuse mehhanismid, sh vastutada riigi tegevusvarude, varustuskindluse ja toimepidevuse eest vedelkütuse, maagaasi, toidukaupade, teravilja, jaemüügiravimite ja tervishoiule (sh haiglad) ja sotsiaalhoolekandele ettenähtud isikukaitsevahendite puhul. Avatud riigihangete korraldamine riigi strateegilise varustuskindluse tagamisel ja varude hankimisel tähendaks seda, et riigi strateegiliste varudega seotud teave, sh varu täpne nimistu, kogused, mahud, tarneahelad, rotatsioonikorraldus, hoiukohad, pakkujad, taotlejad, lepingupartnerid ning varustuskindluse korraldus, on avalik info ja kõikidele sellest huvitatud isikutele riigihangete registri kaudu igal ajal vabalt kättesaadav. Riigi üldise toimepidevuse tagamisel ja julgeolekukaalutlustest lähtuvalt ei oleks riigi strateegilised varud, nende asukohad ja lepingupartnerid jms soovimatute sekkumiste eest kaitstud.

Lähtutakse ka sellest, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 346 lg 1 p a sätestab üldise erandi ELi aluslepingute kohaldamisalast, mille kohaselt ükski liikmesriik ei ole kohustatud andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks. Sellele üldisele erandile on viidatud nii direktiivi 2011/23/EL, 2014/24/EL kui ka 2014/25/EL art-s 1. Direktiiv 2009/81/EÜ viitab samas kontekstis samasisulisele, varasema Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingu art-le 296. Seega saab erandit mõista eelkõige ELTLi art 346 täpsustavana selles osas, et meetmed, mille abil liikmesriik saab vältida oma julgeolekut kahjustava teabe avaldamist, on mh RHSis sätestatud kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hanked riigi strateegiliste varude ja varustuskindluse tagamise hangete puhul.

Riigi strateegiliste varude ja varustuskindlusega soetud hankeid saaks seega eelnõu jõustumisel vajaduse korral kvalifitseerida kaitse- ja julgeolekuvaldkonna riigihangeteks, kus oleks võimalik kasutada RHSi 6. peatüki sätteid, sh annaks see aluse kohaldada RHSi § 175 lg-t 6, mille kohaselt ei pea nendes riigihangetes pakkumuste avamisel pakkujate nimesid avalikustama. Eelnõu jõustumisel antakse õigus ja võimalus rakendada riigi strateegiliste ja julgeoleku ning toimepidevuse tagamiseks vajalike varude puhul RHSi 6. peatüki menetlust.

§ 94. Tegevusvaru andmed

Lõikes 1 sätestatakse, et EVK-l peab olema tegevusvaru kohta igal ajal ülevaade. Pideva ülevaate olemasolu varust ja valdkonna varustuskindlusest ning ettevõtete teenuste toimepidevusest tagab efektiivsema varu moodustamise ülesehituse ja kiirema hädaolukorra lahendamise.

Lõikes 2 sätestatakse, mis teavet tuleb EVK-l igal ajal tegevusvaru kohta omada. Täpne ülevaade lihtsustab varu kiiret kasutusele võtmist ja aitab kiiresti avastada rikkumisi, kui on toimunud varu omavoliline kasutamine või ei ole tagatud varu kvaliteet.

§ 95. Tegevusvaru uuendamine ja vähendamine

Paragrahvis 95 sätestatakse, et varu haldaja omandis oleva varu müümisel, mis on seotud varu uuendamise või vähendamisega, tuleb otsida turult parimat hinda. Oluline on tagada, et riigiettevõtjana varu uuendamisel või vähendamisel ei tehta alapakkumisi ega kasutata turul domineerivat positsiooni. Varu uuendamiseks loetakse olukorda, kui varu müümisel on otsustatud ka varu uuesti moodustada. Varu vähendamisel väheneb varu kogus ja ei ole otsustatud samal ajal vähendatud koguse taastamine uuema kaubaga. Varu vähendamise vajadus võib tuleneda muutunud ohuhinnangutest ja riskianalüüsidest. Varu vähendamine võib toimuda ka samal ajal varu kasutusele võtmisega ja sellisel juhul võib olla põhjendatud varu müümine turuhinnast madalama hinnaga. Võrreldes kehtiva HOSi §-ga 185 ei tehta eelnõuga sisulisi muudatusi.


7. peatükk
Kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise kohustused

1. jagu
Kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus

Töökohustuse regulatsioon hõlmab püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku ning ühekordse kriisiülesandega asutuse ja isiku juures töötavatele isikutele rakendatavat kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustust (edaspidi töökohustus), samuti kriisiülesandega asutuse ja isiku juures töötavatele isikutele rakendatavat täiendavat töö- või teenistusülesannete täitmise kohustust (edaspidi täiendav töökohustus).

Seega eristatakse 1) püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustust, ehk töökohustus, mis tuleneb isiku töö- või ametikohast ja 2) ühekordse kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustust.

Lisaks on võimalik kohaldada ka täiendavat töökohustust ehk täiendavaid töö- või teenistusülesandeid, mis ei tulene ametijuhendist või töölepingust.

Püsiv kriisiülesanne pannakse asutusele või juriidilisele isikule seadusega või seaduse alusel ning isik määrab püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalikud ameti- või töökohad, mis fikseeritakse ametijuhendis või töölepingus. Püsiva kriisiülesandega ameti- ja töökohad määratakse kriisideks valmistuse faasis ennetavalt ja vastavatel ameti- või töökohtadel töötavaid isikuid koolitatakse kriisiülesandeid täitma. Kui Vabariigi Valitsuse väljakuulutatud kriisiolukorras tekib püsiva kriisiülesande täitmiseks või selle toetamiseks vajadus täiendava ressursi ja tööjõu järele, siis nähakse eelnõus ette võimalus lisaks töökohustuse rakendamisele anda kriisülesandega ameti- või töökohal töötavale isikule ametijuhendi või töölepingu väliselt täiendavaid, kuid kriisiülesande täitmiseks vältimatult vajalikke ülesandeid.

Näiteks antakse tervishoiuteenuse osutajale püsiv kriisülesanne osutada teatud tervishoiuteenust. Massiliste kannatanutega olukorras aga tekib tervishoiutöötajate seas tööjõupuudus ning patsiente ei ole enam võimalik teistesse haiglatesse ümber suunata, sellisel juhul saadetakse tervishoiuteenuse osutaja juures töötavad tervishoiutöötajad oma töösuhte väliselt teise tervishoiuteenuse osutaja juurde ja neile võidakse anda täiendav ülesanne näiteks siduda haavatute haavu.

Püsiva kriisiülesande täitmiseks valmistatakse ette, selleks planeeritakse personal ja vahendid, et eesmärgipäraselt ja säilenõtkelt kriisiülesannet täita või seda toetada. Seega määratakse ka püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalikud ameti- ja töökohad kriisideks valmistumisel, mitte kriisi ajal. Isikud, kes on määratud kriisiülesandega ameti- või töökohale, saavad selleks vajalikku koolitust ning on teadlikud töökohustuse rakendamisega kaasnevatest piirangutest. Näiteks tavapärasest erinevast tööajakorraldusest.

Kõiki kriisiülesandeid aga ei ole võimalik ette näha ja seega püsivalt seadusega või seaduse alusel anda. Selliseid ettenägematuid ülesandeid antakse väljakuulutatud kriisiolukorras ühekordse kriisiülesandena füüsilisest isikust ettevõtjale, juriidilisele isikule või kohaliku omavalitsuse üksusele. Kriisiolukorras võib kriisiolukorra juht, tema volitatud kriisiolukorda lahendav täidesaatva riigivõimu asutus või Kaitsevägi anda füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele, tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes ühekordse kriisiülesande, kui:
1) ülesanne on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks;
2) ülesannet ei ole võimalik täita täidesaatva riigivõimu asutustel või vabatahtlikult kaasatavate isikute abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ja
3) ülesannet ei ole võimalik täita seaduses või selle alusel määratud või täitma volitatud muul isikul.

Ettenägematutel juhtudel ad hoc kriiside lahendamiseks või selle toetamiseks antud ühekordset kriisiülesannet täidetakse aga siis, kui selle isiku juures töötavatele töötajatele rakendub töökohustus, mis mahub küll töölepingu või ametijuhendi raamidesse, kuid staatuselt seotakse nn riiklikult tähtsate ehk kriisiülesannete täitmisega. Kuivõrd ühekordse kriisiülesande täitmiseks ei ole ajapuuduse tõttu võimalik eelnevalt ette valmistada ja töölepinguid või ametijuhendeid muuta, siis ühekordse kriisiülesande täitmisega seotud töökohustust töölepingus või ametijuhendis ei fikseerita ja töökohustuse rakendab tööandja ühepoolselt.

Sarnaselt püsiva kriisiülesande täitmiseks vajaliku täiendava töökohustuse andmisega võimaldab regulatsioon tööandjal kohaldada ühepoolselt täiendavate tööülesannete andmist ka ühekordse kriisiülesande täitmiseks. Selgitame eelneva näite varal, et kui püsiva kriisiülesandega tervishoiuteenuse korraldaja inimressurss töökohustuse täitmiseks on ammendumas, siis antakse väljakuulutatud kriisiolukorras vältimatult vajalik ühekordne kriisiülesanne tervishoiuteenuse osutajale (näiteks ilukliinikule) võtta vastu pindmiste haavadega haavatuid ja õmmelda ning siduda haavad kinni või suunata ilukirurgid ja meditsiiniõed teise haiglasse meditsiinitöötajatele appi.

§ 96. Kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus

Paragrahvi 96 kohaselt on töökohustus töö- või teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kriisiülesande täitmise, selle toetamise või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega.

Ühekordse kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus erineb püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalikust töökohustusest selle poolest, et ühekordset kriisiülesannet ei saa ette planeerida, selle täitmise vajadus tekib kriisi ajal ad hoc ja on seotud ainult selle ühekordse kriisiülesandega. Seega ei eeldata ühekordse kriisiülesande täitjalt, et ta planeeriks ette vahendeid ja personali, vaid ülesanne täidetakse olemasoleva personaliga, kellele kohaldub töökohustus ühekordse kriisiülesande ajal.

Isikule töökohustuse panemise kaudu tagatakse kriisiülesannetega isiku ja asutuse ning põhiseadusliku institutsiooni tegevuse jätkumine kriisiolukorras, sh toetatakse nende ülesannete täitmist olukordades, mis vajavad kiiret reageerimist või suuremahulist inimtööjõudu, et asutused ja isikud oleksid võimelised neile pandud ülesandeid täitma. Kuna põhiseaduslikele institutsioonidele ei ole ette nähtud kriisiülesandeid, vaid on oluline, et nad suudaks neile seadustega pandud ülesandeid igal ajal täida, siis näeb eelnõu ette võimaluse ka neil tööl või teenistuses olevatele isikutele töökohustust määrata.

Töökohustuseks ei loeta tegevväelase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmist, ajateenistust, reservteenistust ja asendusteenistust sarnaselt kehtiva RiKSi § 44 lõikega 2, sest tegemist on eriregulatsiooni alla käiva teenistuskohustusega. Samas võib töökohustus hõlmata tegevväelasi, kes täidavad rahuaja ametikoha ülesandeid, või Kaitseliidu liikmeid, kes ei ole sõjaaja ametikohale nimetatud või ei ole võetud tegevteenistusse sõjaaja ülesannete täitmiseks.

§ 97. Kriisiülesandega ameti- ja töökoht

Eelnõu muudab võrreldes kehtiva õigusega termineid: kui kehtivas RiKSis on kasutusel riigikaitselise ameti- ja töökoha mõiste, siis eelnõuga võetakse kasutusele kriisiülesandega ameti- ja töökoha mõiste, sest olukorrad, kus on vajalik, et töötajaskond oleks tööl ja panustaks suuremal määral kriisi lahendamisse, ei piirdu ainult riigikaitseliste olukordadega. Asutustele ja tööandjatele on termini muutmisest tulenevate muudatuste tegemise koormus erinev – osades asutustes saab piirduda üksnes termini muudatusega (nt käskkirjad ümber vormistada), osades tuleb tervikuna üle vaadata, kes mis rolli kriisi ajal täidab – samas on kriisiülesandega ameti- või töökohale määramine austuse valik ja võimalus, mitte kohustus, seega ei pea asutuses olema kõik isikud määratud seaduse jõustumisel kriisiülesandega töö- või ametikohtadele, seda saab teha jooksvalt igal ajal, ka pärast seaduse jõustumist.

Lõige 1 sätestab selge kohustuse püsiva kriisiülesandega asutusele ja isikule mõelda läbi, kuidas talle määratud kriisiülesannet täita, eelkõige personali vaatest. Asutus ja juriidiline isik peavad tagama, et neil on olemas kriisiülesande täitmiseks vajalik personal, kes on välja õpetatud, teab, mida kriisiolukorras neilt oodatakse, nad on määratud kriisiülesandega ameti- või töökohale, neil on olemas oskused ja teadmised, et oma ülesandeid kriisiolukorras täita. Ilma väljaõpetatud isikkoosseisuta ei ole asutusel võimalik täita talle määratud kriisiülesandeid. Ka praegu on kehtiva RiKSi alusel võimalik määrata ameti- ja töökohti riigikaitselisteks ameti- ja töökohtadeks. Praktikas aga ei ole paljud asutused seda teinud, või kui ka on teinud, siis ei ole teenistujaid teavitatud, et nad on riigikaitselisel ameti- või töökohal ning millised on ootused neile kriisi ajal, st milliseid ülesandeid nad peavad täitma.

Lõikes 2 tuuakse sarnaselt RiKSi § 46 lõikega 1 loetelu ametikohtadest, millel asuvad isikud täidavad kriisiülesandega ameti- ja töökohta. Loetellu on võrreldes kehtiva õigusega lisandunud riigi peaprokurör, et tagada prokuratuuri tegevus kriisi ajal.

Lõigetega 3 ja 4 antakse Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada määrusega kriisiolukorra lahendamise huvides täiendavaid ameti- ja töökohti, mis on vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks, või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevust tagavatele asutustele ja isikutele täiendavad ameti- ja töökohad (st määrata ameti- või töökohad nende nimetuste loeteluna või üldtunnuse, näiteks valdkonna või struktuuriüksuse, kaudu) või nimeliselt nendel töötamise kohustusega isikud (st määrata nõude, et kindel isik, kellel on teatud hädavajalikud oskused või teadmised, töötaks kriisiolukorra lahendamise eesmärgi huvides edasi kindlal ameti- või töökohal) või näha ette nende määramise tingimused (näiteks määrata igale asutusele ja isikule protsendi, mis tähistab maksimaalset osakaalu selle ameti- ja töökohtade koosseisust, mida võib määrata kriisiülesandega ameti- ja töökohtadeks). Sel juhul jätab Vabariigi Valitsus täpsema määramise võimaluse asutusele või isikule. Sõltuvalt kriisiolukorra iseloomust võib Vabariigi Valitsus nimetatud määrust muuta ning otsustada teatud ameti- või töökohtade puhul, et need ei ole enam vajalikud kriisi lahendamiseks või lahendamise toetamiseks ning neid ameti- ja töökohti täitvaid kaitseväekohustuslasi saab rakendada riigi sõjalisse kaitsmisse.

Kriisiülesandega ameti- ja töökohti võib luua nii riigiasutuses, avalik-õigusliku juriidilise isiku juures kui ka muu juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja juures, kui neile on määratud kriisiülesanne või nad toetavad selle täitmist või täidavad ülesandeid, et tagada põhiseadusliku institutsiooni toimepidevus. Samuti võib tulla ette vajadus teha varem, tavaolukorras määratud nimekirjas kriisiolukorras muudatusi – vabastades sealt inimesi, kes kriisiolukorra lahendamisse ei panusta, või määrates sinna hoopiski uusi ameti- ja töökohti, mis kriisiolukorra iseloomu arvestades on sel hetkel vajalikud.

Lõike 3 tekstis tuuakse sõnaselgelt esile, et Vabariigi Valitsus võib kehtestada ametikohtade määramise tingimused, mis hõlmab ka protsenti koosseisust. See asendab seni kasutatud ebaselgemat väljendit „moodustamise ulatus“.

§ 98. Töökohustuse tekkimine

Paragrahv 98 sätestab püsiva ja ühekordse kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse tekkimise ja isiku teavitamise korra.

Lõike 1 kohaselt peaks püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus kaasnema üldjuhul isikule, kui ta asub ameti- või töökohale. Samas võib see tekkida ka pärast töö- või ametikohale asumist, kui asutusele või isikule määratakse kriisiülesanne või kui leitakse, et isik on oluline, et tagada asutusele pandud kriisiülesande täitmist.

Töökohustuse tekkimisest tuleb isikut teavitada kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega ameti- või töökohale asumisel või tema ameti- või töökoha kriisiülesandega ameti- või töökohaks määramisel. Seega tuleb isiku kriisiroll nimetada nt töölepingus tööülesannete kirjeldusena või ametijuhendis. Kui isiku ameti- või töökoht muutub tööl olemise ajal kriisiülesandega ameti- või töökohaks, tuleb vajaduse korral muuta isikuga sõlmitud töölepingut või ametijuhendit. Kuna kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus on seotud isiku tavapäraste ülesannetega ning eeldab olemasoleval ameti- või töökohal ülesannete täitmist ka kriisiolukorras, ei ole tegemist olulise teenistus- või tööülesannete muutusega. Isikul ei teki seetõttu õigust nõuda töölepingu lõpetamist või teenistusest vabastamist. Ameti- või töökoha kriisiülesandega ameti- või töökohaks määramine ei eelda isiku nõusolekut.

Juhul kui isik töötab mitme tööandja juures ja kõik tööandjad on isiku täidetava ameti- või töökoha näinud ette kriisiülesandega ametikohana, siis tekib isikul töökohustus vaid ameti- või töökoha suhtes, millelt saadavalt tasult teeb tööandja mahaarvamisi tulumaksu seaduse § 42 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras. Teistel tööandjatel puudub õigus isiku kohustamiseks kriisiülesandeid täita. Seega võib kriisiülesande ameti- või töökohal panna tööandja, kes peab sellel ameti- või töökohal makstavalt palgalt või töötasult maksuvaba tulu maha arvama enne tulumaksu kinnipidamist. Kui isikul on mitu tööandjat, võib töökohustuse määrata tööandja juures, kes peab töötasult maksuvaba tulu maha arvama enne tulumaksu kinnipidamist. Sellega välistatakse isiku kohustamine kahe tööandja poolt.

Lõike 2 kohaselt tekib ühekordse kriisiülesande saanud isiku juures töötavale isikule kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus kriisiülesande saamisel. Ühekordse töökohustuse saanud isiku juures töötavale isikule, kellele on määratud ka sõjaaja ametikoht, võib kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse rakendada vaid tsiviilkriiside lahendamiseks, kui samal ajal ei esine ohtu riigi julgeolekule. Riigikaitse eesmärgi saavutamiseks antud ühekordse kriisiülesande saanud isiku juures töötavale isikule, kellele on määratud sõjaaja ametikoht, ei või vastavat töökohustust ühekordse kriisiülesande saaja juures rakendada.

Ka ühekordse kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus on enamasti seotud isiku tavapäraste ülesannete ja kutseoskustega. Näiteks bussijuht, sõidutades evakueerituid, teostab ühekordse kriisiülesande täitmiseks endiselt reisijate vedu, kuid see tööülesanne on seotud riiklikult tähtsa ülesandega, mis on saadud ühekordse kriisiülesandena. Eelnevaga ei kaasne töölepingute muutmise vajadus. Küll aga võib sellega kaasneda tavapärasest erinev tööajakorraldus või muudatused teenuse osutamise intensiivsuses ja asukohas.

Kui inimene keeldub ühekordse kriisiülesande raames lisaülesande täitmisest, kohaldub isiku soovil tavapärane ülesütlemise regulatsioon, isik saab töölepingu üles öelda korraliselt või erakorraliselt või vabastatakse isik teenistustest tema enda soovil. Kuivõrd eesmärk on kriisiülesande täitmise tagamine, ei aitaks isiku teenistusest vabastamine või töölepingu ülesütlemine seda eesmärki saavutada ning seda tuleks võimaluse korral vältida.

§ 99. Töökohustusest vabastamine

Paragrahv 99 sätestab, kes on kriisiülesande täitmiseks vajalikust töökohustusest vabastatud. Võrreldes kehtiva RiKSi §-ga 47, mis näeb ette riigikaitselisest töökohustusest vabastamise alused, kõnesolevas sättes muudatusi tehtud ei ole. Eelnõuga ei välistata osalise töövõimega isikute töökohustuste täitmist, kuivõrd nende terviseseisund ning sellest tulenevad tegutsemise ja osalemise piirangud ei pruugi välistada töökohustuse täitmist. Isiku ameti- või töökohta kriisiülesandega ameti- või töökohaks määramisel või isiku sellele kohale asudes tuleb nii tööandjal kui ka isikul endal hinnata, kas isik on võimeline töö- või ametikohast tulenevaid kohustusi täitma.

§ 100. Töökohustuse lõppemine

Paragrahv 100 sätestab kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse lõppemine alused ning nimetatud töö- ja ametikohalt vabastamise eriregulatsiooni.

Kõnesolevas sättes võrreldes kehtiva RiKSi §-ga 51, mis reguleerib riigikaitselise töökohustuse lõppemist, muudatusi tehtud ei ole.

Lõike 1 järgi lõpeb töölepingu lõppemisel või ametikohalt vabastamise korral ka kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus. Kuna töökohustus ei ole seotud isiku, vaid ameti- või töökohaga, siis teisele ameti- või töökohale asumisega ei jätku töökohustus automaatselt. Näiteks kui isik vahetab asutuse sees ametikohta, siis eelmisel ametikohal olnud töökohustus lõpeb ja isikul ei pruugi enam oma uue ametikoha tõttu olla töökohustust. Töökohustuse saab isik, kes asub vabanenud ametikohale. Töökohustus lõpeb ka siis, kui ameti- või töökoht, millel isik töötab, ei ole enam kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega ameti- või töökoht. Ühekordse kriisiülesandega isiku juures töötava isiku töökohustus lõpeb ühekordse kriisiülesande täitmisel või ühekordse kriisiülesande saanud füüsilisest isikust ettevõtja või juriidilise isiku, sealhulgas KOVi otsusel.

Lõikes 2 sätestatakse kriisirolli täitva isiku teenistussuhte lõpetamise erisused võrreldes töölepingu seaduses (edaspidi TLS) ja avaliku teenistuse seaduses (edaspidi ATS) sätestatuga. Kriisiolukorras on isik, kes on seotud kriisiolukorra lahendamisega, kohustatud töö- või teenistussuhte lõpetamise avalduse esitama tavapärase 30 päeva asemel 60 kalendripäeva ette. Sätte eesmärk on tagada asutuse või ettevõtte töö sujuvam jätkumine ning lühendada ajavahemikku, kui oluline töö- või ametikoht on täitmata.

Lõige 3 ei välista vabastamist lühema aja jooksul, kui tööandja ja töövõtja lühemas tähtajas kokku lepivad. Kui kokkulepet ei saavutata, on õigus nõuda lühema tähtaja jooksul ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist tööandjapoolse olulise rikkumise tõttu. Olulise rikkumisega on tegemist eelkõige siis, kui tööandja on kohelnud isikut ebaväärikalt või ähvardanud sellega või on lubatud seda teha kolmandatel isikutel või kui tööandja on viivitanud põhipalga või töötasu maksmisega. Vabastamist ei saa nõuda, kui ei maksta muutuvpalka või töötaja on eeldanud preemiat. Lühema tähtaja nõudmine on lubatud ka olukorras, kus tööl jätkamine on seotud reaalse ohuga isiku kõlbelisusele ja heale nimele. Isiku kõlbelisusele võib esineda oht olukorras, kus isik peab asuma täitma ülesandeid, mis lähevad vastuollu tema südametunnistuse ja hoiakutega teatud sotsiaalsete väärtuste tunnustamisel, nt lähtuvalt usust, teatud väärtuste austamine, lojaalsus oma tööandjale. Isiku hea nimi võib olla aga näiteks ohustatud, kui ülesandeid täites peab isik oluliselt eirama tavapäraseid viisakusnorme. Võrreldes TLSiga on välja jäetud viide elu ja tervist ähvardavale ohule, kuivõrd erikorraga kaasneb suurem risk.

Töökohustusega ametikohalt erakorralist vabastamist või töölepingu lõpetamist võib nõuda ka siis, kui isikul on selleks mõjuv põhjus (lõige 4). Sellised põhjused võivad olla isiku terviseseisund või perekondlikud kohustused, millega isik ei saanud arvestada varem ning mis ei võimalda tal ameti- või töökohal ettenähtud tööd teha. Erakorralist töö- või teenistussuhte lõpetamist võib nõuda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui isik ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.


2. jagu
Töö- ja teenistussuhete erisused

§ 101. Täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus

Paragrahv 101 sätestab töötajatele ja ametnikele täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustuse panemise eriregulatsiooni kriisiolukorras.

Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni kooskõlastamisel esitas Siseministeerium ettepaneku, et regulatsiooni väljatöötamisel tuleks lahendada küsimus, kuidas saab kriisiolukorras kaasata riigisektoris töötavaid inimesi pikema aja vältel avaliku võimu teostamisse või selle toetamisse, kui nad ei tööta riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal. Teiseks tõi Siseministeerium esile, et kriisis peaks olema võimalik laiendada riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötava isiku ülesandeid väljapoole tema tavapärast töö- ja teenistussuhet ning tööandja tavapärast asukohta. Näiteks võib avaliku võimu teostamiseks või selle toetamiseks olla kriisis vaja rakendada Siseministeeriumis riigikaitselisel ametikohal töötav jurist tööle Riigikantseleis kas juristina või muul tööl, mida juristi kvalifikatsioon võimaldab tal teha. Sama teema tõusetus teravalt ka COVID-kriisis – kuidas suunata kiiresti kriis lahendamiseks vajaminevad teenistujad ühest asutusest teise appi.

Vastavalt TLSi § 5 lg 1 punktidele 3 ja 8 lepivad töötaja ja tööandja töölepingu kirjalikus dokumendis kokku tööülesannetes ja töö tegemise kohas. Tööülesannete kirjeldus võib sisalduda ka ametijuhendis, mis on töölepingu lahutamatu osa. Seega töötajal on kohustus täita neid tööülesandeid ja selles asukohas, milles on kokku lepitud ja mis tulenevad töö iseloomust. Töötaja võib lähetada väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta, kuid seda üksnes tööülesannete täitmiseks (TLSi § 21 lg 1). Seejuures rasedat ja töötajat, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last, võib töölähetusse saata üksnes tema nõusolekul, TLSi § 12 kohaselt saab töölepingu tingimusi, sh kokkulepitud tööülesandeid, muuta üksnes poolte kokkuleppel. Samas ei pruugi iga tööülesanne sisalduda ametijuhendis, vaid võib tuleneda töö iseloomust või ka seadusest. Kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud uutes tööülesannetes, siis TLSi § 17 lg 1 kohaselt peab tööandja korraldus olema seotud töölepingus, kollektiivlepingus või seaduses ettenähtud tööülesandega. Vastasel juhul on töötajal õigus sellest keelduda ning nimetatud korraldused on tühised (TLSi § 17 lg 2). Tööandja võib töötajale alati teha ettepanekuid tööülesannete muutmiseks, kuid töötajal ei ole kohustust nõustuda, välja arvatud juhul, kui korraldus tuleneb hädavajadusest (TLSi § 17 lg 4). Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel tööandja varale või muule hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral. Eelkirjeldatud näite korral ei ole tegemist TLSi tähenduses hädavajadusega. Arvestades, et kriisiolukorra lahendamiseks on vaja kiiresti jaotada personali asutuste vahel ning suunata töötajaid eri asukohtadesse, ei piisa TLSis sätestatust.

ATSi § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Ametijuhendis määratakse muu hulgas ametniku teenistusülesanded (ATSi § 52 lg 1 p 1). ATS ei reguleeri erandliku teenistusliku alluvuse võimalust, st ametnikule korralduste andmist teise ametiasutuse poolt. Ametnik peab teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele (ATSi § 51 lg 6). Ametnik ei pea ATSi järgi aitama kaasa teiste ametiasutuste ülesannete täitmisele, selleks ei saa teda ka sundida, kuivõrd ametijuhendit ei või ilma ametniku nõusolekuta muuta, kui muutuvad oluliselt ametniku teenistusülesanded või nende maht oluliselt suureneb (ATSi § 52 lg 3 punktid 2 ja 4). ATS seob ametnikule teenistusülesannete andmise ametikohaga kindlas ametiasutuses. ATSi § 53 kohaselt võib vahetu juht anda ametnikule täiendavaid ühekordseid teenistusülesandeid, mis ei tulene ametijuhendist ega õigusaktist, üksnes juhul, kui ametiasutuse töökoormus on ajutiselt suurenenud või kui see tuleneb hädavajadusest. Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel ametiasutuse varale või muule hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral. Kriisiolukorra lahendamisel ning ametnike teise ametiasutusse suunamise vajaduse tekkimisel ei ole tegemist olukorraga, mis kvalifitseeruks ATSi tähenduses hädavajaduseks. Sarnaselt töötajatega saab ametnikku lähetada väljaspool alalise ametikoha asukohta üksnes teenistusülesandeid täitma. ATSi sätestatud regulatsioonid ei sobi kriisiolukorras, kus personali on vaja kiiresti suunata teise asukohta või ametiasutusse teenistusülesandeid täitma.

Paragrahvi lõike 1 järgi võib täidesaatva riigivõimu asutusega, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ja selle hallatava asutusega või muu avaliku võimu kandjaga töö- või teenistussuhtes olevale töötajale ja ametnikule anda täiendavaid ühekordseid töö- või teenistusülesandeid, mille täitmise kohustus ei tulene ametijuhendist, töölepingust ega õigusaktidest, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks. Tegemist on ATSi ja TLSi regulatsiooni erinormiga, mis võimaldab isikule panna täiendavaid töö- ja teenistusülesandeid, mis on vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks. Täiendavaid ülesandeid on volitatud töötajatele ja ametnikele panema nii need täidesaatva riigivõimu asutused, kohaliku omavalitsuse üksuse asutused, nende allasutused või muud avaliku võimu kandjad, kes ise osalevad kriisiolukorra lahendamisel, kui ka need, kellelt kriisiolukorra lahendamiseks abi palutakse (nt võimaldab see kaasata erinevate erialade eksperte ülikoolidest, teiste asutuste töötajaid).

Nimetatud täiendavad ülesanded pannakse seaduse alusel, mistõttu on tegemist õigusaktist tuleneva kohustusega, mis ei eelda eraldi töötaja või ametniku nõusolekut. Säilitamaks töö- või teenistussuhtest tulenevat teenistuslikku korraldust, võib täiendava töö- või teenistusülesande panna üksnes ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omav isik või tema volitatud isik. Ametnikule või töötajale täiendavate ülesannete andmise volitus jääb üldjuhul ametiasutusele, kellega ametnikul või töötajal on vastavalt kas teenistus- või töösuhe. Isikule täiendavate ülesannete määramisel tuleb arvestada tema teadmisi ja oskusi, töökogemust ja ka terviseseisundit. Kui ametnikul või töötajal tuleb täiendavaid ülesandeid täita teises, tema ametikohaga mitteseotud asutuses või isiku juures, on ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omaval isikul volitus määrata volitatud isik, kes saab anda ametnikule või töötajale vahetult täiendavaid ülesandeid. Ametnik või töötaja, kes täidab täiendavat töö- või teenistusülesannet teises ametiasutuses, on kohustatud täitma selle ametiasutuse suuniseid ja korraldusi ulatuses, mis on vajalik täiendava töö- või teenistusülesande täitmiseks, ning järgima teise ametiasutuse töökorraldust.

Näiteks olukorras, kus Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooni valdkonna ametnikule, kes ei tööta kriisiülesande täitmiseks vajalikul ametikohal, antakse korraldus toetada Riigikantseleid kommunikatsioonitegevuses, on töö efektiivseks korraldamiseks mõistlik, et konkreetsed kommunikatsioonitegevusega seotud ülesanded määrab ametnikule Riigikantselei volitatud isik ning Kultuuriministeeriumi kantsler ei pea iga kord ametnikule korraldusi delegeerima.

Lõikes 2 sätestatakse erisus ATSi §-st 52. Muudatuse kohaselt võib ametnikule anda täiendavaid ühekordseid teenistusülesandeid, mille täitmise kohustus ei tulene ametijuhendist, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks. Ametnik on kohustatud neid ülesandeid täitma, sh vajaduse korral väljaspool tavapärast tööaega ja -kohta. Sellest tulenevalt tehakse erisus ATSi §-st 52 ning sätestatakse, et selliste kriisiolukorras antavate ülesannete puhul ei ole nõutav ametijuhendi muutmine ja ametniku nõusoleku küsimine. Sama regulatsioon on TLS § 17 lõikes 1. Täiendavate töö- ja teenistusülesannete andmisel tuleb lähtuda käesoleva seaduse töö- ja teenistussuhete regulatsioonist, sh tuleb arvestada olulisi asjaolusid, mis võivad takistada teenistujal kohustuste täitmist.

Lõige 3 annab aluse saata ametnik või töötaja ilma tema nõusolekuta täiendavat töö- ja teenistusülesannet täitma teise ametiasutusse ning väljapoole tema alalist töö- või teenistuskohta. Erinevalt TLSist ja ATSist võib töötaja ja ametniku lähetuse otsustada ilma tema nõusolekuta. Töötajale ja teenistujale hüvitatakse lähetuse korral, millega kaasneb töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus väljaspool ametniku alalise ametikoha ja töötaja alalise töökoha kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, sõidu- ja majutuskulud (lõige 6).

Töötajale maksab töötasu ning ametnikule palka edasi tööandja, kellega töötajal on tööleping sõlmitud või kelle juurde on ametnik teenistusse nimetatud (lõige 4). Silmas tuleb pidada, et ametniku teenistussuhe või töötaja töösuhe oma tegeliku tööandjaga ei katke – muutus toimub üksnes teenistuslikus korralduste andmise volituses. Samuti peab ametnik ja töötaja järgima teises ametiasutuses või teise isiku juures tema suuniseid ja töökorraldust, kui see on vajalik tema täiendava töö- või teenistusülesande täitmiseks. Ületunnitöö hüvitamise kohta on ette nähtud, et see asutus või juriidiline isik, kelle täiendavate ülesannete täitmise tõttu ületunnitöö tekkis, peab selle ka hüvitama (lõige 5). Näiteks kui Kultuuriministeeriumi ametnik on saadetud kriisiolukorras Riigikantseleile appi ning Riigikantseleis töötamise ajal tekib isikul ületunnitöö, siis selle hüvitab kas isikule või Kultuuriministeeriumile Riigikantselei. Arvestada tuleb, et ületunnitöö arvestust saab pidada konkreetne asutus üksnes juhul, kui ta peab kogu tööaja arvestust ehk asutus peab pidama kogu tööaja arvestust. Täistööaja töötasu katab seejuures tööandja (kellele see otseste kuludena hüvitatakse), kuid tööaja arvestust peab pidama ja ületunnitöö maksab välja asutus/isik, kelle juures kriisiülesannet täidetakse. Sama kehtib ka sõidu- ja majutuskulude kohta (lõige 6).

Lõike 7 kohaselt peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse asutus, kelle juures isik tööülesandeid täidab. Arusaadavalt ei ole erakorralises ja sõjaseisukorras võimalik kõiki tööohutuse ja töötervishoiu rahuajaks ettenähtud nõudeid täita, tagada tuleb mis antud hetkel võimalik on (lõige 8).

Täiendavate ülesannete panemisel ja samuti nende täitmise ajal tuleb arvestada kõiki olulisi asjaolusid, mis võivad takistada töötajal või ametnikul kohustuste täitmist (lõige 9). Sellisteks asjaoludeks, mida tuleks arvestada ja kaaluda nii ülesannete panemisel kui ka nende täitmise ajal, on näiteks rasedus, puudega lapse kasvatamine, samuti perekondlikud kohustused, mis võivad kaasa tuua pereliikmete hooldamiskohustuse täitmata jätmise. Tööandja ja töötaja peavad koos leidma mõlemale poolele sobilikud lahendused. Isik võib keelduda täiendava töö- ja teenistusülesande täitmisest näiteks juhul, kui tema terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal ameti- või töökohal ettenähtud tööd teha. Isikul on õigus sellisel juhul töö tegemisest keelduda (lõige 10).

Lõige 11 näeb ette ka võimaluse riigikaitselise kriisiolukorra, eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamiseks jaotada personali ning suunata töötajaid eri asukohtadesse ka muu püsiva ja ühekordse kriisiülesande saanud tööandja juures. Lõike kohaselt kohaldatakse kõnesolevas paragrahvis sätestatut ka töösuhtele lõikes 1 nimetamata püsiva kriisiülesandega isiku juures. Sellisele töösuhtele rakendatakse täiendavate tööülesannete täitmise kohustust üksnes riigikaitselises kriisiolukorras, eriolukorras, erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras ning selleks saab kohustada vaid töötajat, kes töötab kriisiülesandega töökohal või ühekordse kriisiülesande saanud juriidilise isiku juures.

Näiteks on vaja anda transporditeenuse osutajale ühekordne kriisiülesanne vedada varustust või transportida isikkoosseisu tavapärasest marsruudist erineval marsruudil. Sellisel juhul antakse transpordiettevõttele ühekordne kriisiülesanne ja sellele transporditöid ja kaubavedusid teostavale isikule rakendub tööandja poolt kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus. Riigikaitse eesmärgi saavutamiseks on meedet vaja rakendada operatiivselt alates kriisiolukorrast, sest sellistes olukordades on vaja üksusi liigutada või elanikkonda evakueerida kiireloomuliselt, ootamata ära eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist. Samuti ei ole sellistel äärmuslikel juhtudel võimalik ajaliselt enam individuaalseid kokkuleppeid täiendava tööülesande täitmiseks sõlmida ja töölepinguid muuta. Tsiviilkriiside lahendamiseks võib tööandja ühekordse kriisiülesande saanud isiku juures töötavale isikule anda täiendava tööülesande ühepoolselt eriolukorras, erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, seega on tsiviilkriiside lahendamiseks rakendatava töökohustuse lävend tõstetud kõrgemale. Ühekordne kriisiülesanne täidetakse olemasolevate vahendite, varude ja personaliga. Täiendavate tööülesannete andmise korral tuleb arvestada asjaoluga, kas isik suudab tööülesannet täita. Ühepoolse kriisiülesande saanud isiku juures töötavale isikule kohaldatava täiendavate tööülesannete täitmise lävendi eristamine tsiviilkriiside lahendamisel ja riigikaitseliste eesmärkide saavutamisel tagab riive proportsionaalsuse. Täiendava tööülesandega väljutakse töölepingust, tööülesanne ei ole enamasti seotud tavapärase tööülesande täitmise kohaga, töövahenditega ja tavapäraste tööülesannetega. Ühekordne ülesanne täidetakse enamasti töölepingu raames ja kui tegevus väljub töölepingu raamidest, siis rakendub täiendav ülesanne ja täiendavad kaitseklauslid.

Isikule kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse panemise kaudu tagatakse kriisiülesannetega isiku tegevuse jätkumine kriisiolukorras. Erinevalt ühekordse kriisiülesandega asutustest ja isikutest peavad püsiva kriisiülesandega asutused ja isikud ennetavalt läbi mõtlema, kuidas kriisiülesannet täita, eelkõige personali vaatest. Nagu on eespool ka selgitatud, tuleb töökohustuse tekkimisest isikut teavitada kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega ameti- või töökohale asumisel või tema ameti- või töökoha kriisiülesandega ameti- või töökohaks määramisel. Seega tuleb isiku kriisiroll esitada nt töölepingus tööülesannete kirjeldusena. Ühekordse kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus tekib väljakuulutatud kriisiolukorras, mil tööandja teavitab töötajat tema kriisirollist, see tähendab, et ametijuhendites või töölepingus kriisirolli ülesandena ei kirjeldata, vaid piisab töötaja informeerimisest, et asutusele või isikule on antud ühekordne kriisiülesanne ja sellega kaasneb töötajale kriisiroll ning eriolukorras, erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras võib teda kohustada kõnesolevas paragrahvis sätestatud alustel ja tingimustel täitma täiendavaid tööülesandeid. Täiendavate ülesannete panemisel tuleb lõike 6 kohaselt tööandjal ka arvestada kõiki olulisi asjaolusid, mis võivad takistada töötajal kohustuste täitmist. Kui tööandja oluliste asjaoludega ei arvesta, siis võib töötaja täiendavast töö- või teenistusülesandest keelduda.

§ 102. Palga ja töötasu maksmise erisused kriisiolukorras

Eelnõu §-s 102 sätestatakse palga ja töötasu maksmise erisused kriisiolukorras.

Lõiked 1 ja 2. Sätted on sarnased kehtiva RiKSi §-ga 49, mille kohaselt võib riigieelarvest rahastatav riigikaitseülesannetega asutus ja isik ühepoolselt vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) tegemist on kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorraga ning 2) riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigikaitseülesannetega asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist.

Eelnõu kohaselt saab palka või töötasu vähendada riigikaitselises kriisiolukorras, milleks eelnõu kohaselt on ka sõjaseisukord, mobilisatsioon, demobilisatsioon, erakorraline seisukord. Samad tingimused kehtivad nii riigieelarvest rahastatava asutuse ja juriidilise isiku osas kui ka muude asutuste ja juriidiliste isikute osas, kes on olulised kriisi ajal riigi toimimiseks vajalike ülesannete või teenuste osutamisel. Riigi toimimiseks vajalikud teenused või ülesanded ei ole kindel loetelul mida saab ette määrata – see võib olla nii elutähtsad teenused, püsivad kriisiülesanded, põhiseaduslike institutsioonide tegevus kui ka avalik-õiguslike juriidiliste isikute tegevus – seda tuleb hinnata kriisi ajal, kas mingi teenus või ülesanne on antud hetkel vajalik riigi toimimiseks või ei ole seda mitte.

Paragrahv sätestab töötasu ja palga vähendamise võimaluse. Sätete eesmärk on tagada asutuste ja ettevõtete toimimine ka tulude ja eelarve vähenemise korral, kus ei ole enam võimalik tagada samaväärsete tasude väljamaksmist. Eelnõus kasutatakse palga terminit ATSi tähenduses. ATSi § 64 lõike 1 järgi koosneb ametniku palk põhipalgast, muutuvpalgast ning lisatasudest. Töötasu kasutatakse eelnõus TLSi tähenduses, st töötasu on töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (TLSi § 5 lg 1 p 5).

Eelnõus ei täpsustata, kes on volitatud palka ja töötasu vähendama. Palga ja töötasu vähendamine toimub üldises korras, st isik või asutus, kes määras ametnikule palga või leppis kokku töötasus, on volitatud otsustama ka palga ja töötasu vähendamise üle. Näiteks ametnike palgaga seotud otsused teeb ametisse nimetamise õigust omav isik (vt ATSi § 22 koosmõjus § 26 lg 1 p-ga 5).

Sarnaselt RiKS § 282 kohaselt peab ka eelnõu järgi olema palga ja töötasu vähendamiseks tegemist riigikaitselise kriisiolukorraga (sh erakorraline seisukord, sõjaseisukord, mobilisatsioon, demobilisatsioon) ning sarnaselt RiKSiga peab kärbe olema põhjustatud riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarve või tööjõukuludeks planeeritud finantsvahendite vähenemisest. Eelnõuga luuakse võimalus ka erakorralise seisukorra ajal palka ja töötasu vähendada, kuna ka erakorraline seisukord kuulutatakse välja riigi põhiseadusliku korra kaitseks ning riigi sõjalist kaitsmist riigi põhiseadusliku korra kaitsemist on keeruline eristada.

Riigieelarvest rahastatava asutuse või isiku puhul ei ole töötajate ja ametnike töötasu ja palga vähendamisel määrav, kas ta peab täitma kriisiülesandeid või mitte, vaid asjaolu, et tema eelarvet vähendatakse riigi rahaliste võimaluste vähenemise tõttu, sest riigieelarve vahendeid on vaja kasutada kriisiolukorra lahendamiseks, elanikkonna toimetulekuks või riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks ehk riigi toimimiseks vajalike ülesanne täitmiseks või teenuste osutamiseks. Eelarve kärpimisega võib ükskõik millisel riigieelarvest finantseeritaval asutusel kaasneda vajadus palku ja töötasusid vähendada. Riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarve vähendamiseks tuleb eelnevalt muuta vastava aasta riigieelarve seadust.

Asutus ja isik, keda ei finantseerita riigieelarvest, võib ühepoolselt vähendada töötaja töötasu, kui tööjõukulude vähendamise põhjuseks on vajadus jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist, hoolimata eelarve tulude vähenemisest. Tulude vähenemine võib olla tingitud nii vajadusest täita riigi määratud kriisiülesandeid kui ka muudest asjaoludest (nt eksportturgude äralangemine, tootmise peatumine, eraisikute raskused tasuda teenuste eest jne). Elutähtsa teenuse osutajal, kes peab täitma kriisiülesandeid, võib tekkida raskusi teenuse osutamisega, kui eraisikud ei suuda kriisi ajal enam teenuse eest tasuda täishinnas, mistõttu vähenevad ettevõtte tulud, aga kulud jäävad eelduslikult samaks või võivad veel suurenedagi, kui kriisi ajal on vaja osutada teenust suuremas mahus. Elutähtsa teenuse jätkumine (nt elekter, gaas, küte, joogivesi, side, tervishoiuteenus) on kogu riigi huvides, nii kriisi lahendamise kui ka elanikkonna igapäevase toimetuleku huvides.

Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi ametniku palka ja töötaja töötasu vähendada võrdeliselt rohkem ja pikema aja jooksul, kui on vähenenud asutuse ja isiku eelarve ja on ammendunud teised võimalused eelarve kulude vähendamiseks. Näiteks kui asutuse eelarve tulude maht on taas samas suuruses, mis oli enne eelarve vähendamist, tuleks maksta ka palka ja töötasu samas suuruses – sel juhul ei ole põhjendatud jätkuvalt maksta palka ja töötasu vähem kui enne. Eelarve teiste kulude vähendamise võimaluste ammendumise all on mõeldud seda, et kui asutuse või isiku eelarves on võimalik kulusid kärpida muude kulude arvelt, näiteks koolituskulud, ürituste korraldamise kulud, teatud arenduskulud jne, siis peaksid nende kulude vähendamise võimalused olema enne ammendunud, kui minnakse vähendama töötasu- ja palgakulusid. Näiteks kui avaliku sektori puhul võib valitsus anda korralduse vähendada kõigi või mõne asutuse eelarvet mingi protsendi võrra, tuleks kärped teha eelkõige teiste tööjõukulude arvelt ja alles nende ammendumisel minna palku vähendama.

Lõige 3. Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi ametniku palka ja töötaja töötasu vähendada võrdeliselt rohkem kui on vähenenud asutuse ja isiku eelarve ja on ammendunud teised võimalused eelarve kulude vähendamiseks.palkade ja töötasu vähendamine on äärmuslik võimalus, mida tuleb kasutada kõigi teiste võimaluste ammendumisel.

Pärast kriisiolukorra lõppemist tuleb asutusel ja isikul mõistliku aja jooksul ametniku palk ja töötaja töötasu taastada endises suuruses. Mõistlik aeg võib iga asutuse ja isiku puhul olla erinev, sest eri majandusharude kriisist väljumine võib toimuda erineva kiirusega. Tööandja peab palga ja töötasu taastama endises suuruses vastavalt võimalustele. Vahepealset palga või töötasu vahe kohustuslikku hüvitamist sarnaselt kehtivale RiKSile eelnõu ette ei näe. Töölt lahkumise õigus on töötajal alati – kriisi amet- ja töökohtadel olijate osas kohaldub 60 kalendripäevane etteteatamise aeg ning teiste isikute osas tavapärane 30 päeva või siis kokkuleppel varem.

Töötasu vähendamine on keelatud olukorras, kus ettevõtja soovib ettevõtte kasumit suurendada dividendide maksmise eesmärgil. Samuti ei või töötasu vähendada olukorras, kus ettevõtja kasutab eelarvevahendeid laenu andmiseks, sealhulgas tütar- või emaettevõtjale. Sätte eesmärk on vältida kriisiolukorras ettevõtjate kasumi suurendamist töötajate arvelt. Samas võib töötasu vähendada, kui laenu antakse riigile riigikaitseks vajalike kulude katteks või riik võtab riigikaitse kulude katmiseks välja enda omandis oleva ettevõtte kasumi.

§ 103. Tööaja erisused

Paragrahv 103 sätestab kriisiülesandega ameti- või töökohal olevale isikule tööaja erisused.

Eelnõu lõike 1 järgi võib kriisiülesandega asutus või isik või põhiseaduslik institutsioon eriolukorras, erakorralise või sõjaseisukorra ajal kehtestada kriisiülesandega ameti- või töökohal olevale isikule TLSis, ATSis ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes (nt PPVS, PäästeS jt) sätestatust erineva tööajakorralduse ja erinõuded töö- ja puhkeaja ning valveaja kestusele, piirangud ööajale ning riigipühal tehtavale tööle, sh võimalus rakendada teenistujate suhtes ilma nõusolekuta summeeritud tööaega ja valveaega.

Säte on sarnane HOS § 332 ja RiKS § 283.

Isikutele, kes ei ole määratud kriisiülesandega ameti- või töökohale, ei või kohaldada erinevat tööaja korraldust. Erisus on põhiseaduslike institutsioonide kohta, kuna neile ei määrata käesoleva eelnõuga kriisiülesandeid, vaid nemad jätkavad oma tavapäraste ülesannete täitmist. Põhiseaduslik institutsioon peab ise hindama ja määrama, kes on vajalikud ka kriisiajal, ning neile käesoleva paragrahvi alusel erinevat tööaja korraldust kohaldama, kui see osutub vajalikuks.

Erinevalt kehtiva RiKSi § 45 lõikest 1 hindab vajadust kehtestada tavapärasest erinev tööajakorraldus asutus või isik ise, mitte Vabariigi Valitsus. Asutuse ja isiku kohustus on täita talle määratud kriisiülesandeid. Asutus ja isik on võimelised kõige täpsemalt hindama, milline tööajakorraldus aitab kõige paremini kaasa kohustuste täitmisele ning piirab isikuid vähimal võimalikul viisil. Näiteks lühiajaline kriis ei pruugi kaasa tuua tööaja muutmise vajadust, sest kohustusi on võimalik täita ülesannete ja inimeste ümberjaotamisega. Samas võib nädal aega kestev kriis vajada intensiivsemat lähenemist kui kolm küüned vältav.

Eelnõu lõike 2 kohaselt peab tagama isikule 24 tunni kohta vähemalt kuus tundi puhkeaega, millest neli tundi puhkeaega peab olema katkematu, ning seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega. Sätte eesmärk on tagada, et tööandjad võimaldaks töötajale taastumiseks piisavalt puhkeaega. Erisuste kehtestamisel tuleb tagada otsuse proportsionaalsus ning kaaluda, kas lähtuvalt olukorrast on vaja kehtestada minimaalne puhkeaja kohustus ehk kuus tundi, või on võimalik lubada töötajatele ka näiteks kaheksa tundi puhkeaega.

Lõige 3 täpsustab, et erinevat tööaja korraldust võib kohaldada ka tegevväelase suhtes, kuna eelnõu § 88 lõike 2 kohaselt ei ole tegevväelase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmine kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus.

§ 104. Puhkuse katkestamine

Paragrahv 104 täiendab TLSi §-s 69 sätestatut. TLS § 69 lõige 5 juba reguleerib puhkuse katkestamist ja edasilükkamist võimaldades seda teha nii kahju tekkimise ärahoidmiseks kui muul olulise töökorraldusliku hädavajaduse tossu, ka kriisiolukorda läheb selle alla. Käesolevas sättest sätestatakse üksnes erisused kriisiolukorraks. Erisus võrreldes tavaregulatsiooniga on, et eriolukorras, erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras puhkuse katkestamisega seotud kulusid ei hüvitata. Kuna nimetatud erikordadele eelneb olukorra pingestumine ja kriis (kriisiolukord), siis saavad teenistujad arvestada, et ilmselt vajatakse neid tööjuures ning vastavale sellele oma puhkuseplaanid ümber teha.


3. jagu
Kodanikukohustuse täitmine

Kehtivas RiKSis on sätestatud sundtöö regulatsioon, mis sarnaselt eelnõuga on ühekordne töö- või teenistussuhteväline ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamine kriisiolukorras. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohi kelleltki nõuda sunniviisilise töö tegemist rahuajal, vt EIÕKi artiklit 4 ja kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 8. Siiski ei hõlma sundtöö keeld teenistust erakorralise seisukorra korral või tavaliste kodanikukohustuste hulka kuuluvat tööd.

Riigikaitseõiguse revisjoni käigus koostatud analüüsis65 tuuakse esile järgnev:
Käesoleva regulatsiooni puhul tasub silmas pidada, et EIÕKi artikli 4 kohaselt ei tohi kelleltki nõuda sunniviisilist või kohustuslikku töö tegemist rahuajal. Isikute riigi julgeoleku huvides vajalikesse ühekordsetesse abitöödesse kaasamine ei ole aga käsitatav rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud „sundtöötamisena“. Kui RiKSi autorite eesmärk ei ole olnud reguleerida laiemas mõttes „sundtöötamist“, vaid – nagu RiKSist tuletatav – tagada riigi õigus kaasata isikuid ühekordsetesse, riigi julgeoleku huvides vajalikesse abitöödesse, on mõeldav kujundada need regulatsioonid ümber nn civic duties ehk kodanikukohustusteks. Soovitav on kaaluda RiKSis sätestatud töökohustuse mõiste kaotamist ning selle asendamist nn civic duties ehk kodanikukohustuste mõistega, mille puhul ei kohaldu rahvusvaheline sundtöö keeld (vt artikkel 4 punkt 3.d. EIÕK; kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 8 punkt iv).

Seetõttu on eelnõus loobutud sundtöökohustuse regulatsioonist ja asendatud see kodanikukohustusega.

§ 105. Kodanikukohustus

Paragrahv 105 näeb ette kodanikukohustuse regulatsiooni.

Kodanikukohustus on kriisiolukorras töö- või teenistussuhteväline üksikjuhtumil tehtav vajalik töö. Kodanikukohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Kodanikukohustuse täitmise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine.

Kehtivas õiguses on reguleeritud sundtööd/töökohustust/ühekordset töökohustust RiKS 5. peatüki 1. jao 3. jaotises – see on seotud riigikaitseliste vajadustega. Samuti on töökohustus reguleeritud HOS § 26, mis annab õiguse isikuid rakendada eriolukorra ajal eriolukorra lahendamiseks vajalikele töödele.

Samuti on töökohustus lubatud päästeseaduse § 19 alusel – isikut võib rakendada päästetööde lahendamiseks, samuti KoRS § 16 alusel on lubatud isikuid kaasata ohtu tõrjuma või ka korrarikkumist kõrvaldama. Nagu näha, siis on kehtivas õiguses mitmeid võimalusi isikute kaasamiseks nende kodanikukohustuse täitmise raames, sh üldise korrahoidmise ja õnnetuste likvideerimise huvides. Seega rakendatakse isikuid erinevatele riigi ja elanike kasuks tehtavatele töödele nii tavaolukorras, kriisi ajal kui ka sõjaseisukorras.

Eelnõuga muudetakse sundtöökohustuse mõiste kodanikukohustuseks, kuna nimetatud muudatus tuleneb riigikaitseõiguse revisjoni aluseks olnud analüüsist, mille kohaselt tuvastati, et põhiseadusega on paremini kooskõlas kodanikukohustuse või ühekordse kohustuse mõiste. Kodanikukohustusele (ing civic duty) ei kohaldu rahvusvaheline sundtöö keeld (vaata EIÕKi artikli 4 punkt 3.d ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 8 punkt iv).

Eelnõu nagu ka kehtiva RiKSi § 44 lõike 5 järgi ei tohi kodanikukohustust rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellega sarnanevast suhtest tulenevale tööle ning töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine. KorSi § 16 annab korrakaitseorganile volituse kohustada muud isikut kui avaliku korra eest vastutavat isikut ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama. KorSi alusel saab korrakaitseorgan kohustada isikut ühekordse töö tegemiseks avaliku korra kaitse eesmärgil, samas kui eelnõu regulatsioon võimaldab kohustada isikut tööle näiteks ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamiseks kriisiolukorras. RiKSi sundtöökohustuse regulatsiooni hinnates võib järeldada, et sundtöökohustuse eesmärk – ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamine – on ühtlasi avaliku korra kaitse. Ka RiKSi § 53 lõike 3 punktis 1, mis reguleerib sundtöökohustust kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal, viidatakse tegevustele, mida võib pidada osaks avalikku korda ähvardava ohu tõrjumisest või korrarikkumise kõrvaldamisest: isikute ja vara transport, riigikaitseobjekti ettevalmistamine ja taristu korrastamine.

RiKSi ühekordse töökohustuse mõistet ja regulatsiooni on eelnõuga muudetud selliselt, et kodanikukohustust rakendatakse kriisiülesandega ameti- või töökoha väliste ülesannete täitmiseks. Samuti säilib võimalus kohustada isikut ühekordsele tööle KorSis või eriseadustes sätestatud alustel. Selleks et vältida kohustuste määramisel konfliktide tekkimist, peaks olema iga kord selge, kas tegu on korrakaitselise töökohustusega või kriisiolukorras kriisiolukorra lahendamiseks pandud kohustusega ning isik ei täida parajasti kriisiülesandega ameti- või töökoha ülesandeid.

§ 106. Kodanikukohustuse täitmine

Paragrahviga 106 antakse valitsusasutusele ja kohaliku omavalitsuse üksusele volitus rakendada vajaduse korral isikud kodanikukohustuse täitmisele.

Kodanikukohustuse võib isikule panna eeldusel, et:
• ta ei täida kriisiülesandega ameti- või töökoha ülesandeid,
• tema kriisiolukorra aegsed kohustused ei tulene muust seadusest või halduslepingust.

Kodanikukohustuse täitmine ei nõua eelnevaid erialaseid teadmisi. Kodanikukohustuse täitmise raames antav ülesanne peab olema seotud kriisiolukorra lahendamisega või lahendamise toetamisega või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega.
Kehtivas õiguses on kodanikukohustuse (ühekordse töökohustuse/töökohustuse) panemine võimalik Päästeseaduse § 19, KorS § 16, RiKS § 561 ja HOS § 26 alusel, seega on isikute kaasamine planeerimata sündmuste lahendamisse üsna tavapärane.
Ka Soome valmisolekuseaduses on sarnane kodanikukohustus ja isikute kaasamise võimalus ette nähtud. Nimelt võib Soome regulatsiooni järgi kaasata isikut kustutus-, pääste-, esmaabi-, hooldus-, korrastus- ja puhastusülesandeid tegema ning kodanikukaitseorganisatsiooni juhtimis- ja eriülesandeid, hädakeskuse ülesandeid või muid nendega võrreldavaid elanike kaitsmiseks möödapääsmatuid ülesandeid täitma.66 Seega annab Soome seadus üsna laiad võimalused kodanike kaasamiseks olukordade lahendamisse. Lisaks valitsusasutusteel, kes kriise lahendavad on füüsiliste isikute kaasamise võimalus ette nähtud ka KOVidele. Kuna ka KOVid lahendavad kriise. Vastavalt eelnõu § 73 lõike 3 punkidele 4 ja 5 on KOVide korraldada kohaliku tee sõidetavus ja veega varustamine ning kanalisatsiooni toimimine. Samuti peavad nad tagama eelnõu § 83 lõike 1 järgi terve rida kriisiülesandeid, mille tagamisel on samuti vajalik kaasata abijõudu. Kehtiva regulatsiooni järgi võib KOV rakendada töökohustust HOS § 26 lõike 1 alusel eriolukorra juhina või eriolukorra juhi määratuna, samuti on kehtivas RiKSi § 44 lõike 1 alusel võimalik KOVil ühekordset töökohustust rakendada.

Lõike 1 punktid 1 ja 2. Kodanikukohustust võib rakendada vaid juhul, kui seda rakendada sooviv asutus ei saa ise või vabatahtlikuna kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ülesannet täita ning kodanikukohustuse täitmine ei tekita ebaproportsionaalselt suurt ohtu seda tegevale isikule või tema varale ega ole vastuolus isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. Eeltoodu tähendab, et kodanikukohustust ei rakendata, kui asutusel on olemas võimalused töö tegemiseks või on piisav hulk vabatahtlikke või on piisavalt aega ülesande täitmiseks. Näiteks sõjaseisukorra ajal ei või Kaitsevägi isikule ühekordset töökohustust panna, kui sama töö on võimalik teha tegevväelaste abil või kaasatud kaitseliitlaste abil.

Kodanikukohustust täitvatel isikutel puuduvad volitused piiravate meetmete rakendamiseks. Nimetatud volitusi ei ole neile ette nähtud, sest piiravate meetmete kohaldamine eeldaks eelneva väljaõppe läbimist. Eelneva väljaõppe eelduse aga välistab eelnõu § 107.

Lõige 2. Kodanikukohustuse parimaks täitmiseks peab kohustuse panija arvesse võtma kohustatava isiku terviseseisundit ja muid olulisi asjaolusid, mis võivad mõjutada töö tegemist.

Kodanikukohustuse rakendamine tuleb isikule teatavaks teha kirjalikult või suuliselt. Seejuures peab kohustuse panija (haldusorgan) veenduma, et isik ka kohustusest aru saab. Kodanikukohustuse rakendamise võib teha isikule teatavaks vahetult või kaudselt. Vahetu teatamine eeldab, et kohustuse teeb kohustuse panija teatavaks inimesele otse. Kaudne teatamine eeldab, et panija on oma kohustuse teatavaks teinud kolmandale isikule, kellega on inimesel töö- või teenistussuhe ja kes annab vastava teate edasi.

Lõige 3. Kohustuse võib panna isikule kuni 48 tunniks, kuid see ei tohi ületada töö tegemiseks või ülesande täitmiseks vajalikku aega. Näiteks, kui ülesanne täidetakse 36 tunni jooksul, ei või isikut kohustada sama ülesande tõttu täitma kohustust veel 12 tundi eeldusel, et äkki võib veel abi vaja minna. Niisamuti ei või kodanikukohustuse panemine olla tingimuslik. Näiteks ei või esitada korraldust, et juhul, kui esineb olukord X, siis isik peab ilmuma kodanikukohustust täitma. Kui kodanikukohustust on vaja rakendada samale isikule korduvalt, tuleb selle panijal arvestada, et pärast 48 tundi kestnud kohustuse täitmist tuleb võimaldada isikule puhkeaega ja arvestada isiku kohustustega, nt tema tavapärane töökohustus ja perekondlikud kohustused.

Lõige 4. Kohustuse täitmise ajal tuleb isikule samuti anda mõistlikus ulatuses puhkeaega. Puhkeaeg võimaldab isikul taastuda ja aitab vältida võimalikke terviseriske. Näiteks kui isiku suhtes rakendatakse kodanikukohustust pärast tema tööaega, tuleb talle tagada mõistlik puhkeaeg, enne kui isik peab minema täitma oma põhitöö kohustusi.

Lõige 5. Kodanikukohustust täitvat isikut võib kohustada ilmuma kohustust täitma koos vajalike töövahendite ja sõidukiga. Näiteks võib kohustada isikut tulema tee taastamise töödele oma autoga. Kui isik peab kohustuse täitmiseks kaasa võtma ka oma labida, millega tööd teha, siis on lisaks kohustuse panemisele tegemist ka asja sundkasutusse võtmise kohustuse kohaldamisega. Kodanikukohustust täitvale isikule tekkinud kulud hüvitatakse eelnõu § 150 kohaselt õiglase hüvitise maksmisega (vt eelnõu § 150 selgitus).

§ 107. Kodanikukohustuse täitmisest vabastamine

Paragrahv 107 sätestab kodanikukohustusest vabastamise alused.

Kodanikukohustust ei või rakendada välismaalase suhtes, kes rahvusvahelise lepingu või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide alusel on vabastatud töökohustusest. Välismaalane on välismaalaste seaduse kohaselt isik, kes ei ole Eesti kodanik. Nii võivad olla kodanikukohustuse täitmisest vabastatud nt teise riigi diplomaadid, ajutiselt Eestis viibivad Eesti mitteresidendid.

Kodanikukohustust ei või panna alla 18-aastasele isikule ehk alaealisele. Alaealised on haavatav elanike grupp, kuivõrd nende võime erisuguste ülesannete täitmiseks, kriisiolukorras hakkamasaamiseks ei ole võrdväärne täiskasvanu omaga. Tulenevalt isikute haavatavusest ja täiendavast kaitsevajadusest on välistatud kohustuse panemine ka puuduva töövõimega isikule. Eelnõuga ei välistata osalise töövõimega isikute suhtes kodanikukohustuse rakendamist, kuivõrd isiku terviseseisund ning sellest tulenevad tegutsemise ja osalemise piirangud ei pruugi välistada kohustuse täitmist. Kohustuse panemisel tuleb haldusorganil hinnata, kas isik on võimeline kohustust täitma või mitte.

Kodanikukohustust ei või perekonnaelu ja alaealiste kaitse eesmärgil rakendada isiku suhtes, kellel on õigus emapuhkusele, alla 14-aastast last kasvatavale isikule või hooldajale, kes osaleb lapse kasvatamises või hooldamises, ja puudega isiku hooldajale hoolduskohustuse täitmise ajal. LasteKSi § 22 lõike 1 kohaselt on last kasvatav isik lapsevanem või last tegelikult kasvatav isik. Laste hooldamist teostavad enamasti kas vanemad, eestkostjad või hoolduspere vanemad. Siiski on võimalik, et lapse hooldamist ja kasvatamist teostab kas lühi- või pikaajaliselt muu isik. Vanusepiiri 14 eluaastat sätestamine on kooskõlas isiku vastutusvõime tekkimise eaga. Samuti on see kooskõlas julgeolekupoliitika aluste punktiga 4.1, mille kohaselt vajavad Eesti riigi ja rahva säilimise seisukohast erilist tähelepanu lapsed ja nende kaitse. Muuhulgas tuleb tagada kriisiajal laste turvalisus. Lapse esmane turvalisuse tagaja on tema vanem. Eelnõu keelab kodanikukohustust rakendada alla 14-aastase lapse ühele vanematest või last tegelikult kasvatavale isikule või hooldajale, mistõttu ei saa vabastust nõuda isik, kes ei osale lapse kasvatamises või hooldamises.

Samuti on kohustusest vabastatud Eestis ajutiselt viibiv välismaalane, kelle püsielukoht ei ole Eesti (turist, ärireisija, laeva või õhusõiduki meeskonna liige vms). Lisaks ei panda kohustust sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele ja kriisiülesandega ameti- või töökohal olevale isikule, kui kodanikukohustuse täitmine takistab kriisiülesande täitmist.

Kodanikukohustusest vabastatud isik võib vabatahtlikult osaleda kodanikukohustuse raames tehtava töö tegemisel.

§ 108. Kodanikukohustust täitva isiku õigused

Paragrahv 108 annab kodanikukohustust täitavale isikule töösuhte säilimiseks kaitsetagatise ning paneb riigile kohustuse isiku hukkumise või surma korral tagada isiku inimväärikas viimsele teekonnale saatmine.

Lõige 1 sätestab keelu lõpetada kodanikukohustust täitva isikuga tööleping või teenistussuhe põhjusel, et isik täidab nimetatud kohustust ega tee samal ajal tööd tööandja kasuks. Säte ei piira töövõtja õigust teha tööandjale ettepanek töösuhe lõpetada.

Lõige 2 annab õiguse, et kohustuse täitmisel hukkumise või saadud vigastuse või haiges‎tumise tagajärjel saabunud surma korral korraldab riik isiku matused või katab isiku matuse korraldamise kulud.‎ Kaetakse surnu transportimise, tuhastamise või matmise ja leinatalituse kulud (sarnaselt HOS § 44 lõikele 3 ning ATS § 49 lõikele 4).

Kui isik näiteks saab vigastada või on haigestunud kodanikukohustust täites, on tal õigus saada õiglast hüvitist (seda reguleerib eelnõu § 150).

Lõikega 3 pannakse kohustatud isikule kohustuseks viivitamata teavitada teda kohustanud isikut asjaoludest, mis võivad takistada kodanikukohustuse täitmist.

§ 109. Kodanikukohustuse täitmise lõppemine

Paragrahvis 109 sätestatakse kodanikukohustuse lõppemise alused. Eelnõu kohaselt lõpeb kodanikukohustuse täitmine haldusaktis määratud tähtaja möödumisel. Selle täitmine lõpeb haldusaktis kindlaksmääratud tähtpäeval, olenemata sellest, kas töö iseenesest sai tehtud või mitte. Kui haldusaktis ei ole määratud kohustuse täitmise tähtaega, siis piiritleb tähtaja eelnõu § 106 lõikes 3 ettenähtud 48-tunnine ajaline piirang. 48-tunnine piirang on ühekordselt rakendatava, mitte kogu kriisiolukorra vältel. Sätte eesmärk on ühelt poolt anda isikule kindlus ja selgus, kui kaua ta võib olla hõivatud, ning teiselt poolt anda tööandjatele teavet töötajate hõivatuse kohta põhitöövälise tegevusega. Kodanikukohustuse täitmine lõpeb ka kohustuse panija või tema volitatud isiku otsusega. Otsus võidakse isikule teatavaks teha suuliselt või kirjalikult, lähtudes kriisiolukorras haldusakti vormistamise nõuetest. Kohustuse panija peab tagama, et isik enam kohustust ei täidaks, kui selle täitmine ei ole enam vajalik või ülesanne on täidetud.

Isiku surma korral loetakse kodanikukohustus lõppenuks, kuivõrd see on lahutamatult seotud isikuga, kellele kohustus pandi.


4. jagu
Asja sundkasutus ja asja sundvõõrandamine

§ 110. Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine

Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise regulatsioon on suures osas sama, mis on sätestatud praegu kehtiva RiKSi 5. peatüki 3. jaos ja HOS §-id 27-29. Seetõttu näeb eelnõu ette, et eraomandid võib piirata riigikaitselises kriisiolukorras (RiKSi mõistes kõrgendatud kaitsevalmidus, mobilisatsioon, demobilisatsioon, sõjaseisukord), rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ning eriolukorras.

Eelnõuga antakse asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise õigus lisaks Kaitseväele, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele (edaspidi RKIK) ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutusele ka Päästeametile. Lisaks laiendatakse RiKSis esitatud sundkasutuse ja sundvõõrandamise eesmärki – RiKSi kohaselt on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal asjade sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine lubatud juhul, kui see on vältimatult vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesande täitmise toetamiseks, lisaõppekogunemise korraldamiseks ning ka rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks. Eelnõuga laiendatakse nimetatud eesmärki ka ulatusliku evakuatsiooni ja varjumise läbiviimisele, mistõttu ongi vaja anda õigus asjade sundkasutuseks ja sundvõõrandamiseks Päästeametile.

Kuna nii kehtivas õiguses kui ka käesolevas eelnõus on asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise õigus mitmel asutusel, siis on vajalik prioriteetide seadmine, eelnev planeerimine ning asutustevaheline tihe koostöö. Oluline on eelnevad võimalikud ressursi topelt broneerimised ja nendega oma plaanides arvestamised läbi rääkida teiste osapooltega, nt Kaitseväel ja Päästeametil. See eeldab, et austused on kaardistanud oma sundkoormiste vajadused ning need omavahel läbi rääkinud. Eelnevaks broneerimiseks saab kasutada tsiviiltoetuste registrit. Kui kriisi ajal pretendeerivad mitu asutust samale ressursile, siis tuleb konfliktid lahendada regioonis kohapeal, konsensusele mittejõudmisel asutuste juhtide vahel, vajadusel ministrite vajel ning Vabariigi Valitsuses. Oluline on välja tuua ka eelnõu § 3 lõikes 4 sätestatud põhimõtet, et riigi kaitsmine prevaleerib tsiviilkriiside lahendamise ees. See tähendab sundkoormiste vaatest seda, et kui on nii riigikaitseline kriisiolukord ja samal aja ka metsatulekahjud ning nii Kaitsevägi kui Päästeamet vajab oma vastutusel oleva olukorra lahendamiseks sama ressurssi (nt eritehnikat), siis eelis on selles osas Kaitseväel, kes peab tagama riigi sõjalise kaitsmise. Ka riigikaitselise kriisiolukorra lahendamisel võib ette tulla asutuste vajadust sama ressursi osas – näiteks võib Kaitsevägi vajada transpordivahendeid, et sõdureid rindele transportida ning Päästeamet samu transpordivahendeid, et elanikke rindejoonelt evakueerida. Siin tuleb leida parimad lahendused vastavalt konkreetsele olukorrale kohapeal kohapealsete juhtide vahel.

Lõikes 1 on Vabariigi Valitsusele jäetud paindlik võimalus anda täidesaatva riigivõimu asutusele volitus omandiõiguse riiveks. Näiteks kui valitsusasutusele on pandud kriisiülesanded, võib sellega sagedasti kaasneda ka vajadus, et sama asutus saaks ka asja sundkasutamise kohustust määrata. Oluline on, kas asja on vaja kasutusse võtta või võõrandada riigikaitse- ja kriisiülesannete täitmiseks või korrakaitsefunktsiooni täitmiseks. Avalikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks saab korrakaitseorgan rakendada alati KorSis sätestatud samasisulisi meetmeid. Just seetõttu, et korrakaitseorganitel on KorSist lähtuv volitus kõigis kriisiolukordades, on eelnõu §-s 113 nimetatud meetme kohaldamise volitus antud RKIKile ja Kaitseväele, kes üldjuhul ei ole korrakaitseorganid ning kellel puuduvad riikliku järelevalve meetmete rakendamise volitused. Päästeametil on kehtivas päästeseaduses (PäästeSi § 20) õigus väga kitsalt võtta sundkasutusse üksnes vett, liiva, kruusa ning muid üksnes päästetööks või demineerimistööks vajalikke aineid, materjale, seadmeid ja abivahendeid, kui see on vältimatult vajalik päästetööks või demineerimistööks ning muud võimalused asja sundkasutamiseks puuduvad või oleksid ebamõistlikult koormavad. Eelnõu kohaselt on Päästeamet ulatuslikku evakuatsiooni ja varjumist korraldav asutus ning seetõttu on vajalik Päästeameti õigusi oluliselt suurendada. Kriisiolukorras ei tegele Päästeamet ainult päästetöödega, vaid ka elanike turvalisuse tagamisega, ning sundkasutusse võib olla vaja võtta autosid, hooneid vms.

Välistatud on asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise volituse andmine kohaliku omavalitsuse üksustele ja teistele haldusekandjatele. Ka KorSis kehtib põhimõte, mille järgi võivad omavalitsusüksused ja muud haldusekandjad kasutada selliseid meetmeid, mis riivavad isikute õigusi ja vabadusi pigem vähe ja leebelt. Lisaks kaasneb asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamisega vahetu sunni kohaldamise õigus. Tuumikülesandeid, milleks on ka riigi jõumonopoli õigus rakendada riigi nimel jõudu teise isiku vastu, ei ole lubatud delegeerida täidesaatvast riigivõimust väljapoole, sest tulenevalt riigi jõumonopolist erinevad riigivõimu organi volitused igamehe hädakaitseõigusest nii eelduste kui ka jõukasutuse lubatava ulatuse poolest.

Asja sundkasutus on lubatud ajutiselt ning üksnes ulatusliku evakuatsiooni ja varjumise läbiviimiseks või kriisiolukorra lahendamiseks või selle lahendamise toetamiseks. Sõltumata kriisiolukorra olemasolust võib Kaitsevägi võtta asja sundkasutusse või sundvõõrandada lisaõppekogunemise läbiviimiseks.

Samuti nähakse eelnõuga ette asja sundkasutus olukorras, kus see on vajalik rahvusvahelise sõjalise koostöö raames Eesti võetud kohustuste täitmiseks. Arvestades tänapäeva olukordade tekkimise ja sündmuste eskaleerumise kiirust, peab Eestil ja liitlastel olema võimalus ka kiirelt reageerida. Näiteks võivad liitlaste relvajõud Eestisse saabuda enne kriisiolukorra kehtestamist, mistõttu ei pruugi olemasolevatel Kaitseväe objektidel olla saabuvate vägede paigutamiseks piisavalt ruumi või on julgeolekukaalutlustel kavandatud paiknemine piirkondades, kus ei ole majutamiseks sobivaid Kaitseväe objekte. Eeltoodust lähtudes võib tekkida vajadus hõivata täiendavaid maa-alasid, et liitlasi majutada ja nende varustust ladustada. Nimetatud piirang on põhjendatud ja vajalik põhiseadusest tulenevalt, kuna nii ulatuslik omandi põhiõiguse piirang eelnõus ettenähtud kujul ei oleks tavaolukorras lubatav. Eelnõu kohaselt täidetakse püsivaid kriisiülesandeid üksnes kriisiolukorras, mistõttu on ka selle toetamine võimalik üksnes viidatud ajal. Näiteks võib toiduvaru laialijagamiseks olla vaja võtta sundkasutusse isikutele kuuluvaid transpordivahendeid. Lisaõppekogunemise võib lühikeseks ajaks kokku kutsuda nii pärast kriisiolukorra kehtestamist kui ka enne seda, näiteks olukorras, kus on vaja võimalikule agressorile jõudu näidata (ingl show of force). Lisaõppekogunemisi võib näiteks reservis olevatele isikutele korraldada ka vajaduse korral rahuajal mobilisatsioonivalmiduse kontrolliks, ka siis võib asju sundkasutusse võtta või võõrandada, kuid kehtestatud peab olema kriisiolukord.

Teatud juhtudel on asja sundkasutusse võtmisel juba teada, et asi kasutamise käigus hävineb või ei saa asja pärast kasutamist muul objektiivsel põhjusel isikule tagastada. Sellisel juhul võib asja sundvõõrandada (lõige 2). Sellised asjad, mida ei ole võimalik tagastada, on äratarvitatavad asjad, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkavad olemast, näiteks kütus, toit, vedelikud jne. Teatud juhtudel on asja kasutusele võtmisel juba teada, et see tõenäoliselt hävineb. Näiteks võetakse isikult kasutusele sõiduk, mida kasutatakse kaitsekilbina rahutuste mahasurumise ajal, kui märatsejad ründavad korrakaitseametnikke põlevate esemetega. Haldusorgan peab enne asja sundkasutusse võtmist hindama, kas asi on võimalik isikule tagastada või mitte. Kui hinnangu järgi tõenäosus asja tagastamiseks puudub või on vähene, siis võib haldusorgan asja kohe võõrandada. Tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega.

Sundkasutusse võetud asi võetakse täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse, kuna asja sundkasutuse eesmärk on riigi haldusülesande täitmisele kaasaaitamine. Niisamuti sundvõõrandatakse asi riigi omandisse. Sundvõõrandatavate asjade ring – riigikaitseks vajalikud asjad, mida riik võib erikordade ajal vajada, on näiteks kütus, betoonelementide tootmiseks vajalik tooraine (näiteks liiv, kruus). Asjadeks, mille suhtes võib tekkida sundkasutuse vajadus, on lisaks kinnisasjadele näiteks transpordivahendid, generaatorid, spetsialiseeritud masinad kaevetöödeks, tõsteseadmed, spetsiifilised tööstusliinid.

Võib esineda olukordi, kus Päästeametil, Kaitseväel või RKIKil tekib edasilükkamatu vajadus asju sundvõõrandada või sundkasutusse võtta juba enne riigikaitselise kriisiolukorra või eriolukorra kehtestamist. Tegemist on olukordadega, mille käigus võib olla oht realiseerunud ning ohu suurenemise vältimiseks on vaja kiiresti rakendada piiravaid meetmeid, kuid Vabariigi Valitsus ei ole kriisiolukorda veel otsustanud. Eelkõige võib asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise vajadus tekkida lisaõppekogunemise korraldamise käigus või Eesti riigi kaitsmise eesmärgil Eestis viibivate välisriigi relvajõudude tegevuse toetamisel, kui reageerima peab kiirelt. Kuna asju soovitakse võtta sundkasutusse või sundvõõrandada enne kriisiolukorra otsust, siis on eelnõu järgi meetme rakendamise volitus antud kõrgeimale täidesaatva riigivõimu tasandile ehk Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsusel on volitus otsustada asjade sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise üle enne kriisiolukorra otsust, kui see on vältimatult vajalik lisaõppekogunemise korraldamiseks, ulatusliku evakuatsiooni läbiviimiseks, varjumiseks või rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks või inimeste elu ja tervise kaitseks vahetu ohu korral (lõige 3).

Selliseks erandlikuks juhuks on loodud eelnõus fiktsioon, mille kohaselt juhul, kui asi võetakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse edasilükkamatul juhul enne Vabariigi Valitsuse langetatud kriisiolukorra otsust, loetakse alates Vabariigi Valitsuse otsuse jõustumisest, et kriisiolukord esines juba asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusakti andmise ajal. Kui Vabariigi Valitsus ei otsusta riigikaitselist kriisiolukorda kehtestada või kui ei kuulutata välja eriolukorda või erakorralist või sõjaseisukorda, siis tuleb meetme kohaldamine lugeda õigusvastaseks tegevuseks ning tekkinud kahjud isikutele hüvitada (lõige 4). Tuleb rõhutada, et õigusvastane on üksnes meetme kohaldamine, mitte ohu tõrjumine tervikuna. Lisaks ei tähenda meetme õigusvastaseks lugemine ja võimaliku kahjunõude tekkimine, et riik esitab regressinõude meedet kohaldanud isiku vastu. Sarnaselt RiKSile ja HOS § 29 lõikele 4 makstakse isikule õiglast hüvitist.

Lisaks võib isikut kohustada toimetama sundkasutusse võetud või sundvõõrandatud asja kindlaksmääratud kohta, kui muud isikut vähem koormavad võimalused asja kohaletoimetamiseks puuduvad (lõige 5). Asja kohaletoimetamise kohustuse panemisel on tegemist kodanikukohustuse täitmisega. Nii asja sundvõõrandamise, sundkasutusse võtmise kui ka sellega seotud kodanikukohustuse täitmise eest makstakse isikule õiglast hüvitist eelnõu 11. peatükis sätestatud tingimustel ja korras.

Eraldi on lõikes 6 sätestatud, et kui isikule pannakse koos asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustusega ka asja kindlaksmääratud kohta toimetamise kohustus, siis tuleb arvestada eelnõus kodanikukohustuse kohta sätestatut (nt kohustuse kestus, puhkeaja andmise kohustus, kohustusest vabastatud isikud jne). Seejuures tuleb arvestada, et kui kohustuse panemine ei või olla tinglik, siis asja sundasutuse või sundvõõrandamise korral võib kodanikukohustuse täitmine olla tingimuslik, kui see on määratud eelotsuses kõrvaltingimusena. Lõike 2 järgi võib eelotsuses kehtestada kõnealuses lõikes loetletud kõrvaltingimused, sealhulgas sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmiseks vajaliku lisakohustuse. Näiteks kui ettevõtjal on kohustus viia koormatud veesõiduk sundkoormiste täitmisele pööramisel PPA määratud sadamasse, siis määrab ettevõtja juhtimisõigusega isiku, kes asub täitma PPA pandud kodanikukohustust (st toimetab veesõiduki ettenähtud kohta). Selline sõiduki või muu transpordivahendi toimetamine ettenähtud kohta sätestatakse eelotsuses lisatingimusena.

Alates asja sundkasutusse võtmise haldusakti kehtima hakkamisest kuni selle kehtivuse lõppemiseni on isikul keelatud asja võõrandada (lõige 7). Sama kehtib ka asja sundvõõrandamise haldusakti puhul (lõige 8). Iga isiku kohustused asja sundkasutusse võtmisel või sundvõõrandamisel määratakse täpsemalt kindlaks haldusaktiga. Sätte eesmärk on vältida olukorda, kus isik pärast haldusakti kättesaamist võõrandab asja ning toimetab selle uue omaniku kätte. Keeld asja võõrandada ei kehti ajal, kui asja kohta on tehtud üksnes eelotsus.

Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib kasutada vahetut sundi eelnõus sätestatud alustel ja korras (lõige 9). Vahetu sunni kui haldussunnimeetme kohaldamise õigus on vajalik, et lõpetada kiiresti isiku õigusvastane käitumine ja hoida ära kahjulikud tagajärjed, mis võivad kaasneda meetme rakendamise viivitusega.

§ 111. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise piirangud

Paragrahv 111 sätestab, milliseid asju ja milliste tingimuste esinemise korral ei võeta sundkasutusse ega sundvõõrandata (lõige 1), erandid on suuresosas samad, mis kehtivas RiKSi § 822 lõikes 1, lisandunud on loomale vajalik toit.

Esiteks ei võeta sundkasutusse ega sundvõõrandata isiku vara, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks. Selline vara on näiteks seitsmeks päevaks vajalikud toiduained temale ja tema lähedastele (pereliikmed, leibkond, koos elavad isikud), sh tema loomale vajalik sööt ning eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks vajaminev.

Teiseks ei võeta sundkasutusse ega sundvõõrandata asja, mis on vältimatult vajalik teise isiku või asutuse kriisiülesande täitmiseks, sealhulgas elutähtsa teenuse osutamiseks vältimatult vajalikud asjad.

Kolmandaks ei võeta sundkasutusse ega sundvõõrandata usulise ühenduse usulise talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalikku vallasasja.

Neljandaks ei võeta sundkasutusse ega sundvõõrandata välisriigi esindusele või selles töötavale isikule kuuluvat asja. VäSSi § 5 lõike 2 kohaselt on välisesindus kas diplomaatiline esindus, konsulaarasutus või erimissioon. Välisriigi esindus hõlmab kõiki neid mõisteid. Säte ise tuleneb rahvusvahelisest õigusest. Konsulaarsuhete Viini konventsiooni artikli 31 lõike 4 kohaselt on konsulaarvaldused, nende sisustus ja muu vara ning sõidukid puutumatud riigikaitse ja ühiskondliku kasu eesmärgil sundvõõrandamise suhtes. Sama konventsiooni artikkel 52 vabastab konsulaarasutuse töötaja ka sundvõõrandamisega seotud või muudest sellesarnastest kohustustest. Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni artikli 22 lõike 3 kohaselt on esinduse valdused, sisustus ja muu vara ning esinduse sõidukid puutumatud läbiotsimise, sundvõõrandamise, arestimise ja täitemenetluse suhtes. Sama konventsiooni artikkel 35 vabastab diplomaatilise esindaja ka sundvõõrandamisest ja muudest samalaadsetest kohustustest.

Viiendaks ei võeta sundkasutusse ega sundvõõrandata asju, mida rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei sundvõõrandata ega võeta sundkasutusse. Näiteks on Eesti Vabariik ühinenud NATO ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppega, mille artikli 6 kohaselt on organisatsiooni valdused puutumatud ega kuulu läbiotsimisele, rekvireerimisele, konfiskeerimisele, sundvõõrandamisele ning on kaitstud muul moel sekkumise eest, olenemata sellest, kus ja kelle valduses vara asub. Samalaadsed piirangud võivad tuleneda ka muude rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesusest, näiteks on Eesti ka ÜRO, Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, OECD ja veel mitme muu rahvusvahelise organisatsiooni liige. Samuti võivad puutumatuse klauslid tuleneda muud laadi rahvusvahelistest kokkulepetest, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Samalaadne piirang sisaldub ka kehtiva RKSKSi § 16 punktis 4.

Lõikes 2 on sätestatud piirangud, millal võib sundvõõrandada ja sundkasutada kultuuriväärtusi ja isikute eluruumi. Sätted on samad mis kehtivas RiKSis.

Kultuuriväärtusega asja või arhivaali võib sundkasutusse võtta või sundvõõrandada vaid juhul, kui muul viisil ei ole võimalik kriisiolukorda lahendada, ning võimaluse korral välditakse kultuuriväärtuse või arhivaali hävimist või kahjustamist. Kultuuriväärtuse mõiste sätestab kehtivas õiguses muinsuskaitseseadus, muinsuskaitse alla võidakse võtta kultuuriväärtusega asi. Kehtivas õiguses sätestab kultuuriväärtuse mõiste samuti kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse § 2. Muuseumiseaduse § 2 lõige 2 seob museaali samuti kultuuriväärtuse mõistega. Eelnõusse on jäetud ka arhiiviseaduse § 2 lõikest 2 tuleneva arhivaali välistus.

Sundkasutusse võib võtta ja sundvõõrandada võib isiku kasutuses oleva eluruumi juhul, kui talle on tagatud asenduseluruum. Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduse (valmiuslaki)67 kohaselt võidakse eluruumi omanikku kohustada andma teada oma valdusest (§ 52), sealhulgas eluruumist, kus on rohkem kui üks ruum leibkonna liikme kohta (§ 53), ning eluruume võidakse kohustada andma üürile isikutele, kelle vajadus on suurim, vahendades seejuures üürilepingut omaniku ja üürniku vahel. Kui pooled ei jõua üürilepingu tingimustes kokkuleppele, määrab need ametiasutus. Üürisumma määratakse kindlaks mõistliku kohaliku hinnataseme järgi (§ 54). Samuti on valmiuslaki kohaselt iga maa, veeala, hoone, ruumi või laoala omanik või valdaja kohustatud andma kaitseväele või kaitseministeeriumile üle oma valduse. Eluruumi, mida kasutatakse püsivalt elamiseks, võidakse kohustada üle andma üksnes juhul, kui esinevad iseäranis kaalukad sõjalised põhjused (§ 113). Seejuures on kaitseväel õigus nimetatud esemete ümberkujundamiseks ehitada neile ladusid, kindlustusrajatisi, teid ja muud riigikaitseks vajalikku. Saksa sundkoormiste seaduse (Bundesleistungsgesetz)68 § 3 lõike 4 kohaselt võidakse riigikaitseks sundkasutusse võtta ka eluruum, kuid seda üksnes juhul, kui isikule on tagatud asendusmajutus. Seega ei ole põhjendatud eluruumide täielik välistamine sundkasutusse võtmisest, kuid see peaks olema viimane abinõu.

Esmajoones tuleks kriisiolukorra lahendamiseks kasutusele võtta kõikvõimalikke selleks sobivaid mitteeluruume. Ka nt sõjalise konflikti olukorras tuleb tagada tagala toimetulek ja toetus sõjategevusele ning kodutute tekkimine asja sundkasutuse tõttu seda ei soodustaks. Seetõttu on eluruumi sundkasutus võimalik, kuid sel juhul peab riik isikule tagama asenduseluruumi. Muu hulgas on asenduseluruumi leidmine võimalik näiteks sel teel, et võetakse sundkasutusse mõni teine eluruum, milles keegi sees ei ela. Esmajoones tuleb eluruumi sundkasutus kõne alla juhul, kui muu sobiv ruum tulenevalt olukorrast puudub.

Eeltoodust lähtudes ei ole lõplikult välistatud eelloetletud asjade kasutusse võtmine või sundvõõrandamine (lõige 3). Näiteks kui elutähtsa teenuse osutamine on tagatud muude vahenditega või kui asja ei kasutata (näiteks ettevõtja on tegevuse suure riski tõttu lõpetanud) ning asja on vaja sõjalise kaitsevõime säilitamiseks, võib selle sundkasutusse võtta või sundvõõrandada. Täielikult on välistatud üksnes välisriigi esindusele ja neis töötavatele isikutele kuuluvad asjad ning asjad, mida rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei sundvõõrandata ega võeta sundkasutusse ning ka isikule vajalik tema toimetulekuks (punkt 1).

Lisaks on oluline rõhutada, et asjade sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel tuleb HMSi järgi kaaluda kohustusega kaasnevaid mõjusid, sealhulgas kas on tagatud vara omaniku või valdaja majanduslik toimetulek, kuidas need mõjutavad teiste riigikaitseülesannete täitmist jne. Näiteks olenemata sellest, et eelnõuga ei ole välistatud põllutööks kasutatavate transpordivahendite kasutusele võtmine põllumajandustoodete tootmisega tegelevatelt isikutelt, on mõju põllumajandusele üks tegur, mida tuleb asjade sundkasutusse võtmisel või sundvõõrandamisel või selle ettevalmistamisel kaaluda.

§ 112. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsus

Paragrahviga 112 sätestatakse võimalus asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise määramiseks eelotsusega igal ajal.

Eelotsusega võib määrata kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks.

Praegu on eelotsusega määratud kindlaks eelkõige sõjaliseks kaitseks vajalikud tsiviilsektori vahendid. Niisugusteks vahenditeks võivad olla näiteks transpordivahendid, generaatorid, spetsialiseeritud masinad kaevetöödeks, tõsteseadmed, spetsiifilised tööstusliinid vms.

Kuna eelotsused on vajalikud eelkõige sõjalise kaitse ja elanikkonna turvalisuse tagamiseks, antakse eelnõuga eelotsuse tegemise õigus lisaks RKIKile ka Päästeametile, kes peavad tagama eelotsuste tegemise ka teisele asutustele, keda Vabariigi Valitsus volitab asju sundkoormama ja sundvõõrandama.

Eelotsuse võib teha igal ajal. Eelotsusega määratakse enne asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemist kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mida riik võib vajada kriisiolukorras. Eelotsuses nimetatud asja kohta tehakse kanne tsiviiltoetuse registrisse (edaspidi TTR). Eelotsusega toimubki eelkõige valmistumine kriisiolukorraks. Eelotsuse ettenägemine asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks juba enne kriisiolukorda on vajalik selleks, et riik oleks viidatud ajal paremini ette valmistatud ning saaks tsiviilressursse kasutusele võtta võimalikult kiiresti, ilma et peaks hakkama neid alles välja selgitama ning igal üksikjuhtumil haldusakti kehtestama. See võimaldab kriitilises olukorras märgatavalt aega säästa. Samuti võimaldab see haldusakti adressaatidel paremini valmistuda ning kriisiolukorras kiiremini oma kohustusi täita. Samuti on sellisel juhul võimalik pidada asja sundkasutuse või sundvõõrandamisega seotud õigusvaidlused ära tavaajal ning mitte kulutada selleks aega kriisiolukorras. Teoreetiliselt on ka sundkasutuse või sundvõõrandamise puhul võimalik mitmeaastane kohtuvaidlus läbi mitme kohtuastme, sealhulgas haldusakti täitmise peatamine kohtu poolt, mistõttu on iseäranis juhul, kui sellist õigusvaidlust võib prognoosida, mõttekas see protsess läbi teha juba enne kriisiolukorda. Teisalt säilib alati võimalus määrata kohustusi ka kriisiolukorras. Näiteks võib olla kriisiolukorras vajalik teha ettevalmistusi isikutele kuuluvate asjade kasutusele võtmiseks ja sundvõõrandamiseks, kui on tehtud prognoos, et olukord võib eskaleeruda, ning kuulutatakse välja sõjaseisukord. Otsus, millises vahekorras ja mis ulatuses määrata asja sundkasutuse või sundvõõrandamise kohustust eelotsusega juba enne kriisiolukorda ning mis mahus ja millistele esemetele kriisiolukorras, on pädevate haldusorganite planeerimisotsus.

Oma olemuselt on eelotsus samalaadne sundkoormise määramise haldusaktiga. Eelotsus on samuti haldusakt, mis võib olla antud ka üldkorraldusena. Eelotsus on haldusakt (vt HMSi § 51 lg 1), kui konkreetset isikut (eelotsuse adressaat) kohustatakse olema valmis midagi tegema või mingit kohustust täitma (nt toimetama asi kindlaksmääratud kohta) või kui see on seotud asjaga ning asja igakordne omanik või valdaja on kohustatud olema valmis asja sundkasutusse andmiseks või asja sundvõõrandamiseks. Eelotsus on üldkorraldus (vt HMSi § 51 lg 2), kui sellega määratakse asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise kohustus üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele. Erinevalt haldusaktist on üldkorralduses adressaatide ring määratud kindlaks üldise tunnuse alusel. Üldkorralduse tunnuseks võib HMSi järgi olla ka asja avalik-õigusliku seisundi muutmine – haldusakt ei reguleeri isiku tegevust, vaid asja õiguslikku seisundit. Näiteks määratakse haridusasutused sõjaseisukorra või muu väljakuulutatud erikorra ajal evakuatsiooni korraldamisel kohaliku omavalitsuse hallatavateks objektideks. Üldkorraldus peab vastama kõigile haldusakti tunnustele ja vorminõuetele, sealhulgas olema põhjendatud ja sisaldama õiget vaidlustamisviidet. Üldkorraldusest on mõned erandid. Üldkorralduse adressaate ei pea ära kuulama (vt HMSi § 40 lg 3 p 6), kuid üldkorralduse andmiseks võib olla vaja avatud menetlust (vt HMSi § 46 lg 1). Kui üldkorraldus ei ole vahetult tajutav, tuleks see avalikult teatavaks teha (vt HMSi § 31 lg 1 p 2). Üldkorraldus on vahetult tajutav, kui see on näiteks edastatud sidevahendi või meedia kaudu. Üldkorraldust saab vaidlustada 30 päeva jooksul selle rakendamisest isiku suhtes või isikule sellest tuleneva kohustuse või piirangu tekkimisest.

Lõigetega 2 ja 3 säilitatakse kehtivas RiKSis sätestatu.

Lõike 2 järgi võib eelotsuses kehtestada kõrvaltingimusi, mida on vaja asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kiireks ja paindlikuks täitmiseks. HMSi § 53 lõike 1 kohaselt on kõrvaltingimus haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus või lisatingimus, samuti haldusakti kehtivusaja piiramine kindlaksmääratud tähtpäevast või tulevikus aset leida võivast sündmusest lähtudes või haldusakti hilisema muutmise, kehtetuks tunnistamise või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmine. HMSi § 53 lõike 2 punkti 3 alusel võib haldusorgan kehtestada kõrvaltingimuse, kui haldusakti andmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Asja sundkasutusse võtmine või sundvõõrandamine toimub alati kaalutlusõiguse alusel. Lõige 2 täpsustab, mis kõrvaltingimusi võib RKIK ja Päästeamet kehtestada. Kõrvaltingimuste kehtestamise otsustab haldusorgan samuti kaalutlusõiguse alusel ja üksnes nende asjade suhtes, kus peetakse vajalikuks adressaadi viivitamatut tegutsemist teatud asjaolude ilmnemisel (nt meedia kaudu teate avaldamisel) ja eeldatakse, et adressaat on sellisel juhul kohe valmis talle määratud kohustust täitma (sh on ta hoidnud vara korras, tal on vajalike erioskustega spetsialist vms).

Lõikes 3 nimetatakse, mis andmed haldusaktis olema peavad. Eelotsuses nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga. Kui eelotsusega seatakse näiteks kõrvaltingimusi, peab eelotsusest nähtuma ka kõrvaltingimusega seonduv. Eelotsusel on HMSi § 52 lõike 1 punkti 2 kohaselt eelhaldusakti tähendus, mistõttu kohaldatakse tema suhtes haldusakti sätteid. Eelotsus tuleb selle jõustumiseks asja omanikule ja valdajale teatavaks teha pärast vastava otsuse tegemist (HMSi § 61 lg 1).

Lõikes 4 on ette nähtud, et eelotsuse tegemise haldusmenetluses võib RKIK ja Päästeamet peale HMSis sätestatud menetlustoimingute kohaldada järgmisi eelnõuga ettenähtud menetlustoiminguid, mis aitavad kaasa vajalike asjaolude väljaselgitamisele ning tõendite kogumisele (kattub kehtiva RiKSi §-ga 826):
• isiku peatamine küsitlemiseks, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet;
• isiku toimetamine ütluste või seletuste võtmiseks ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet;
• isikusamasuse tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel või küsitlemise teel;
• vallasasja vaatlemine meeleliselt või tehnilise vahendi abil, sealhulgas uste avamine ja muude takistuste kõrvaldamine;
• olukorra jäädvustamine pilti või heli salvestava seadmega;
• territooriumile, ehitisse või ruumi sisenemine, sealhulgas uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine;
• territooriumi, ehitise või ruumi läbivaatamine, sealhulgas seal asuva vallasasja läbivaatamine ning uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine.

RKIK ja Päästeamet vajab nimetatud menetlustoimingute tegemise õigust tavaolukorras selleks, et selgitada välja nt ettevõtjate suutlikkus. Tavaolukorras peatab RKIK ja Päästeamet isikuid küsitlemiseks, töötleb andmeid eelnõu 9. peatükis sätestatu kohaselt, tuvastab isikusamasust, vaatleb vallasasju meeleliselt või tehnilise seadme abil, jäädvustab olukorda pilti või heli salvestava seadmega.

Isiku peatamine küsitlemiseks on vajalik selleks, et veenduda asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eelotsuse ja selle kõrvaltingimuste vajalikkuses. Näiteks on vaja küsitleda mõne sihtotstarbelise sõiduki juhti sõiduki käitlemise asjaolude väljaselgitamiseks ning selle info põhjal on võimalik eelotsuses vajalikke kõrvaltingimusi seada.

Eelnõu 9. peatükis sätestatu kohaselt võib RKIK ja Päästeamet saada oma ülesannete täitmiseks vajalikku teavet, sh isikuandmeid, et välja selgitada vajalikud ettevõtted ja nende tootmisvõimsused või suutlikkus teenust osutada, et selle põhjal valmistada ette eelotsused, et olukorra tekkides operatiivselt reageerida.

Isikusamasuse väljaselgitamise õigus on seotud asjaoluga, et isik, kelle suhtes koormava haldusakti eelotsus tehakse, oleks õige isik või adressaat, kelle vara või teenust kasutusele võetakse või kelle omandis või valduses vara on.

Vallasasjade vaatlemine tagab eelotsusega vajaliku vara kasutuselevõtmise asjakohasuse ning võimaldab veenduda ja kontrollida, kas eeldused eelotsuse tegemiseks on täidetud või mitte. Näiteks on vaja vaatluse või tehniliste seadmete teel kontrollida, kas konkreetsel masinal on mingi spetsiifiline tehniline võime või mitte.

Olukorra jäädvustamine pilti või heli salvestava seadmega on oluline nii asja sundkasutusse võtmise kui ka sundvõõrandamise seisukohalt, samuti toimingu jäädvustamise seisukohalt. Näiteks jäädvustatakse toimingu tegemine või ütluste võtmine tõendite kogumise eesmärgil piltide või videona.

Tavaolukorras lepib nt RKIK ettevõtjaga kokku, millal ja kuidas toimub territooriumi, ehitise, ruumi või vallasasja vaatlemine. Vahetult enne kriisiolukorra kehtestamist võib tekkida vajadus uste avamiseks ja takistuste kõrvaldamiseks. Näiteks on vaja kiirkorras ettevalmistavate tegevustena ohu tõkestamiseks ja tõrjumiseks veenduda, kas karjäärist on võimalik killustikku sundvõõrandada, ning selle käitlemiseks kasutada vastavaid masinaid ja seadmeid. Karjääri omanik ei pruugi olla kättesaadav või karjäär sellel hetkel ei opereeri. Sellises olukorras saab ametiisik volituse avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, näiteks avada karjääri ees olevat tõkkepuud.

Vahetult enne kriisiolukorda võidakse RKIKile või Päästeametile panna vältimatu ülesanne võtta kasutusele mõni maa-ala näiteks selleks, et valmistada see ette parklaks, kogumispunktiks, formeerimispunktiks või evakuatsioonikohaks. Selleks on vaja minna kohapeale ja kontrollida, kas on vaja seada eelotsusega mingi konkreetne kõrvaltingimus, näiteks kohustus vara teisaldada või laoruum tühjendada ja vara teise kohta toimetada. Laopindade kasutuselevõtmiseks tuleb enne eelotsuse tegemist üle vaadata, kas laos on piisavalt ruumi nt varustuse hoiustamiseks või on laoruum hõivatud kaubaga, mida selle liigist ja omadustest tulenevalt ei ole võimalik mujale toimetada. Samuti võib olla vaja kontrollida, kas on olemas tingimused elanikkonna evakueerimiseks ja varjumiseks. Selles olukorras on RKIKil ja Päästeametil õigus lattu siseneda, selleks vajalikke tõkkepuid ja uksi avada.

Samuti võib vahetult enne kriisiolukorda tekkida vältimatu vajadus veenduda sadamateenuse suutlikkuses ning vajalik info välja selgitada. Olukorrad, mil riik peab asuma näiteks liitlasi vastu võtma, võivad areneda väga kiiresti, nii et ettevalmistavate tegevustega tuleb alustada kohe, enne kriisiolukorra kehtestamist. Liitlaste vastuvõtmiseks võib olla vaja kasutada sadamas mingit teatud tüüpi kraanat. Sadama territooriumil on erinevad hooned ja territooriumid, millel on erinevad operaatorid. Kui mõistlikke pingutusi tehes ei ole võimalik sadamaoperaatorit või konkreetse territooriumi või hoone operaatorit piisavalt kiiresti kätte saada, siis tuleb avada territooriumile minekut takistavad väravad, läbida vajaduse korral teiste operaatorite hooned või territooriumid, veenduda vajaliku kraana olemasolus ja kui selgub, et kraanat ei ole või see ei tööta, siis seada eelotsusega operaatorile kohustus taluda, et territooriumile tuuakse vajalik kraana ja seda opereerib teine ettevõtja.

Kõiki nimetatud menetlustoiminguid tehes peab lähtuma haldusmenetluse seaduse põhimõtetest, sealhulgas proportsionaalsuse põhimõttest (HMSi § 3 lg 2, § 107 lg 2). Iga menetlustoiming peab olema seatud eesmärgi suhtes sobiv, vajalik ja proportsionaalne.

§ 113. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise menetlus

Paragrahvis 113 on sätestatud asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise haldusmenetluse erisused, mis ei tulene eelnõus sätestatud haldusmenetluse erisustest ning mis kohalduvad üksnes sundkasutuse ja sundvõõrandamise menetluses.

Asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise sätete juures ei ole dubleerivalt reguleeritud neid haldusmenetluse erisusi, mis on juba sätestatud eelnõu 8. peatükis, nt haldusakti kättetoimetamise erisused.

Lõikes 1 on sätestatud andmed, mis asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise haldusaktis peavad sisalduma. Nendeks on kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu, kohustuse täitmise aeg ja koht ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga. Haldusakt peab andma adressaadile selguse, mida, millal, kus ja kuidas ta tegema peab. Kui eelotsuses on kehtestatud kõrvaltingimusi ning nende rakendamise vajadus ei ole muutnud, siis sisaldab haldusakt eelotsuses sätestatud tingimusi. Kuna eelotsuse tegemise ajaga võrreldes võivad kohustuse täitmise tingimused olla muutunud, siis koos asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise otsusega tuleb reguleerida ka eelotsuse muutmist, arvestades HMSi §-des 64‒68 sätestatud tingimusi ja korda. Eelnõuga lisatavates sätetes ei ole sarnaselt kehtiva RKSKSiga reguleeritud asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise täitmise otsuses kõrvaltingimustega seonduvat. Kuna asja sundkasutusse võtmine või sundvõõrandamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, võib haldusorgan HMSi § 53 lõike 2 punkti 3 kohaselt kehtestada haldusaktis või üldkorralduses, millega otsustatakse asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine, ka kõrvaltingimuse kohaldamise. Eelnõus ei ole täpsustatud, mis kõrvaltingimusi võib haldusorgan kehtestada. Näiteks võib olla vajalik kehtestada kõrvaltingimusena kohustus tuua asi haldusorgani kindlaksmääratud asukohta. Kõrvaltingimused võivad olla seotud ka asja hooldamise või säilitamisega ning teavitamisega.

Lõikes 2 on ette nähtud erisus HMSi § 63 lõike 2 punktist 2, mille kohaselt haldusakt, millest ei selgu selle adressaat, on tühine. Lõikes 2 on erandina ette nähtud võimalus, et kui asja omanikku või valdajat ei õnnestu hoolimata mõistlikest pingutustest kindlaks teha, võidakse asja sundkasutust või sundvõõrandamist kohaldada asja suhtes ka ilma haldusakti adressaati kindlaks tegemata. Sel juhul asi tagastatakse ning õiglane hüvitis makstakse välja isikule, kes tõendab enda õigust asjale. Õigustatud isikuks on enamasti isik, kes asja õiguspäraselt valdab, sealhulgas näiteks omanik, üürnik, liisinguvõtja jne. Kriisiolukorras võib esineda juhte, kui on vaja võtta kasutusele asi, mille valdajat või omanikku ei õnnestu kindlaks teha. Näiteks juhul, kui on olemas küll liiklusvahend, kütus või muu asi, kuid selle omanik või valdaja on sõjategevuse tagajärjel hukkunud, evakueerunud või ei õnnestu muul põhjusel valdaja või omaniku isikut kindlaks teha, ei oleks võimalik asja kriisiolukorras kasutusele võtta ilma kõnealust erandit sätestamata.

Lõikes 3 on sätestatud, et asja sundkasutuse lõppemisel tagastatakse asi selle sundkasutusse andnud isikule või muule õigustatud isikule. Nimetatud säte määrab kindlaks, et alati ei pruugi isik, kes asja sundkasutusse andis, olla sama isik, kellel on õigus asi tagasi saada. Näiteks võidakse asi võtta sundkasutusse kolmanda isiku valdusest, kuid tagastada tuleb selle omanikule või muule isikule, kellel on õiguslik alus asja kasutada.

Lõikes 4 on sätestatud, et kui asi on muutunud kasutuskõlbmatuks, võib isik loobuda tagastatava asja vastuvõtmisest. Nimetatud säte võimaldab isikul otsustada, kas ta soovib asja tagasi oma valdusesse või mitte. Seejuures on asja kasutuskõlbmatuks muutumise korral isikul õigus saada õiglast hüvitist, kui riik ei otsusta kasutuskõlbmatuks muutunud asja asendada samaväärsega või ei esine muud õiglase hüvitise maksmist välistavad asjaolud.

Tagastatava asja vastuvõtmisest loobumine, asja üleandmine ja vastuvõtmine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (kirjalikult paberil, e-kirjaga, SMSiga jne) (lõige 5). Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm tähendab, et asja üleandmise-vastuvõtmise akt ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud, kuid peab sisaldama nende isikute nimesid, kes vastuvõtmis-üleandmistoimingu tegid (TsÜSi § 79). Seejuures on oluline fikseerida asja nimetus, kogus ja muud olulised parameetrid, kuna nimetatud dokumendiga on asja valdajal või omanikul võimalik hiljem tõendada asjaolusid, mis on vajalikud asja sundkasutuse või sundvõõrandamisega seotud õiglase hüvitise maksmiseks või asja tagastamiseks. Eelnõuga ei ole kindlaks määratud, millised andmed aktis peavad sisalduma. Pooled saavad üleantavast-vastuvõetavast asjast ja olukorrast lähtudes otsustada, millised andmed akti kantakse.

Lõikes 6 on sätestatud, et asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise üle peetakse keskset arvestust tsiviiltoetuse registris. Vt eelnõu § 129.

8. peatükk
Haldusmenetluse erisused

§ 114. Tähtaja peatamine

Paragrahvis 114 antakse haldusorganile võimalus peatada seadusest tulenev menetluslik tähtaeg, kui erakorralise või sõjaseisukorra tõttu ei ole võimalik menetlust etteantud tähtaja jooksul läbi viia. Säte võimaldab kasutada asutustes olevat ressurssi kõige otstarbekamal viisil – erakorraline seisukord ja sõjaseisukord on tõsine julgeolekuoht, kus terve riigi eksistents on ohus. Võib eeldada, et palju personali on puudu või teadmata kadunud, asutused ei suuda täita oma kõiki ülesandeid, põhipingutus on kriisiülesannete täitmisel ning kõik muud ülesanded ei ole prioriteet. Kõik need ülesanded, mis ei ole seotud kriisiülesannete täitmisega ja mis ei ole kiireloomulised, tuleb lükata edasi ja asutuse peab keskenduma erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamisele. Tähtaja võib peatada kuni erakorralise või sõjaseisukorra lõpuni, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks pärast nimetatud olukordade lõpetamist.

Haldusmenetluse erisused on suures osas sama regulatsioon mis kehtiva RiKSi §-des 825–8212.

§ 115. Isiku ja asutuse kohustused haldusmenetluse läbiviimisel

Paragrahvis 115 sätestatakse isiku ja asutuse kohustused haldusmenetluse läbiviimisel riigikaitselises kriisiolukorras, millega säilitatakse kehtiva RiKSi regulatsioon. HMSis on menetlusosalise või muu isiku talumiskohustus teatud haldusmenetluse toimingute suhtes tuletatav haldusorgani volitusest see toiming sooritada (nt paikvaatlus või asitõendi vaatlus), aga pole kohustust aktiivselt kaasa aidata. Kaasaaitamiskohustus (HMSi § 38 lg 3) on ainult menetlusosalisel ning temalgi niivõrd, kui haldusakti andmine, toimingu sooritamine või halduslepingu sõlmimine on selle menetlusosalise huvides. Kui menetlus toimub riigikaitse eesmärgil avalikes huvides, piirava meetme kohaldamiseks või meetmete täitmise üle järelevalve tegemiseks, siis tuleb selgelt määrata ka menetlusosaliste ja menetlusse kaasatud isikute kohustus aidata haldusmenetlusel kaasa. Eelkõige tähendab see nii menetlusosaliste kui ka muude isikute kohustust esitada täielikku ja tõest teavet, andmeid ja tõendeid haldusmenetluses tähtsust omava kohta, tagada tasuta või enda kulul juurdepääs tõendi kogumiseks territooriumile, ehitisse, ruumi, kinnisasjale või vallasasjale, abistada haldusorganit territooriumi, ehitise, ruumi või vallasasja läbivaatamisel, abistada haldusorganit proovi või näidise võtmisel, mõõtmisel või isikule kuuluva looma kinnipidamisel ja ohjeldamisel. Isikul on keelatud haldusorganit haldusmenetluse läbiviimisel takistada või eksitada.

HMSi § 39 lõike 1 kohaselt võib haldusorgan võtta tunnistajalt ütlusi ja eksperdilt arvamuse üksnes tunnistaja või eksperdi nõusolekul. HMSi § 39 lõigete 4–6 järgi on haldusorgan või isik, kelle taotlusel tunnistaja või ekspert kaasati, kohustatud maksma tunnistajale ja eksperdile tasu nende ülesannete täitmise eest ning sõidu-, korteri- ja päevaraha. Seevastu riigikaitse eesmärgil läbiviidavas haldusmenetluses on tunnistaja kohustatud andma ütlusi ja ekspert kohustatud andma arvamuse üldjuhul tasuta ja hüvitist saamata. Täielike ja tõeste ütluste ning asjatundliku ja põhjaliku arvamuse andmine tuleb tagada eelkõige haldussunni ja karistuslike meetmetega.

Samuti ei tulene HMSist isiku kohustust ilmuda istungile. HMSi § 45 kohaselt võib haldusorgan arutada asja istungil, kui seda on vaja asja kiireks ja õigeks lahendamiseks. HMSi § 42 lõike 4 kohaselt võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata ja lõpetada haldusmenetluse, kui haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitanud isik jääb menetlustoimingule mõjuva põhjuseta ilmumata. HMSist ei nähtu, kuidas tagab haldusorgan kutsutu ilmumise istungile siis, kui haldusorgan on menetluse algatanud avalikes huvides või seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Eelnõus sätestatakse kutsega kutsutud isiku kohustus ilmuda istungile või muule menetlustoimingule. Selle kohustuse tagamiseks on võimalik kasutada haldussundi või kohustust rikkunud isikut karistada.

‎§ 116. Haldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisele

Paragrahvis 116 sätestatakse haldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisel riigikaitselises kriisiolukorras, millega säilitatakse kehtiva RiKSi regulatsioon. Isikul tuleb taluda haldusorgani poolt nimetatud menetlustoimingute tegemist. Isiku haldusmenetluse läbiviimisele kaasaaitamise kohustusest tuleneb isiku talumiskohustus ehk kohustus taluda tema suhtes haldusorgani kohaldatavaid menetlustoiminguid. Eelnõu § 116 lõikes 1 loetletud menetlustoimingud on sellised menetlustoimingud, mis sõltumata menetluse tulemusel antavast haldusaktist, sõlmitavast halduslepingust või sooritatavast toimingust riivavad isiku põhiõigusi. Sisu poolest on need sarnased riikliku järelevalve erimeetmetega (vt KorSi §-d 30–52), kuid nende eesmärk ei ole iseseisvalt ohtu tõrjuda või rikkumist kõrvaldada, vaid üksnes selgitada välja asja sisuliseks lahendamiseks olulised asjaolud või koguda tõendeid. Haldusorgani volitused menetlusoimingute tegemiseks on sätestatud lõikes 1. Need täpsustavad ja laiendavad haldusorgani volitusi haldusmenetluses ning haldusorganil on nimetatud menetlustoimingute kõrval volitus teha kõiki haldusmenetluse seaduses või muus seaduses sätestatud haldusmenetluse menetlustoiminguid. Selles osas, milles eelnõu § 116 lõikes 1 nimetatud menetlustoimingud langevad kokku mõne haldusmenetluse toimingu regulatsiooniga, on nende menetlustoimingute volitused erinormiks (nt volitus isiku küsitlemiseks annab aluse nõuda tunnistajalt ütluste andmist tema nõusolekust sõltumata, vrd HMSi § 39 lg 1).

Eelnõu § 116 lõikes 1 sätestatud menetlustoimingud annavad haldusorganile õigusliku aluse isiku küsitlemise eesmärgil peatamiseks ja ametiruumi toimetamiseks, isikusamasuse tuvastamiseks, vallasasja vaatluseks ja olukorra jäädvustamiseks, proovide ja näidiste võtmiseks, mõõtmiste ja ekspertiisi tegemiseks ning vallasasja hoiule võtmiseks, valdusesse sisenemiseks ja selle läbivaatuseks. Erinevalt riikliku järelevalve meetme kohaldamisest, mis eeldab konkreetsete eelduste tuvastamist haldusmenetluses enne riikliku järelevalve meetme kohaldamise otsustamist, võib nimetatud menetlustoiminguid kohaldada juhul, kui arvestades nii haldusmenetluse üldpõhimõtteid kui käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet on vajalik saadaasja sisuliseks lahendamiseks vajalikku teavet või tõendit. Menetlustoimingute kohaldamine ei too kaasa sellega seotud haldusmenetluse lõppemist ega asja sisulist lahendamist ning nende kohaldamise lubatavust saab vaidlustada ja hinnata ka selle tulemusena antava haldusakti vaidlustamise käigus. Üksnes juhul, kui isik leiab, et nimetatud menetlustoimingu kohaldamine eraldiseisvalt rikkus tema põhiõigusi ja -vabadusi, olenemata asja sisulisest lahendist, saab ta vastava menetlustoimingu kohaldamist vaidlustada. Eelnõu § 116 lõikes 1 nimetatud menetlustoimingu kohaldamise vaidlustamine ega selle tühistamine ei too automaatselt kaasa haldusmenetluses antud haldusakti, sõlmitud halduslepingu või sooritatud toimingu kehtetust, vaid selle otsustab haldusorgan või -kohus eraldi (sh arvestades HMSi §-s 58 sätestatut).

Sekkuva halduse valdkonnas ei ole haldusorgani menetlustoimingute volitused piisavalt täpselt kindlaks määratud ja nende kasutamise tagamiseks puudub võimalus kohaldada sundi. Soodustava haldusmenetluse seisukohalt on volitused üldiselt kindlaks määratud ning menetlusosalise enda algatusel või tunnistaja ja eksperdi nõusolekul põhinevad menetlustoimingud piisavad. Probleem kujuneb riivehalduse valdkonnas, kus riik sekkub omal algatusel ning isiku isiklikud ja varalised huvid on sageli sellega konfliktis. Seetõttu on vaja menetlustoimingu sooritamise õiguslik alus täpsemalt määratleda ning reguleerida selle tagamiseks haldussunni kasutamise võimalused. Piirava meetme ning selle täitmise tagamiseks antava haldusakti, sooritatava toimingu või sõlmitava halduslepingu õiguspärasus on peale menetlusosalise ka avalikes huvides. Seega peab haldusorganil olema võimalus selgitada välja kõik piirava meetme või haldussunnivahendi kohaldamiseks või toimingu sooritamiseks olulised asjaolud.

Selleks on haldusorganil avaliku võimu volitused nõuda näiteks menetlusosaliselt, muult isikult või asutuselt seletuse andmist, andmete ja dokumentide esitamist või vastamist päringule riiklikus registris või muus andmekogus. Sellele volitusele vastab menetlusosaliste ning muude isikute ja asutuste kohustus anda andmeid ja tõendeid ning vastata päringutele. Nende suhtes saab kohustuse täitmise tagamiseks kasutada haldussundi. Juurdepääsupiiranguga andmete kogumine ning päringutele vastuste saamise tingimused ja kord on määratud muu hulgas sellega, kes on haldusorgan (kas tal on juurdepääsõigus või -luba) ning millisel eesmärgil neid päringuid tehakse ja andmeid kogutakse. Üldisteks eranditeks on kaitsja, pihi- ja arstisaladus, mille kohta ei saa päringuid esitada ega andmeid koguda, kui andmesubjekt selleks eraldi nõusolekut ei anna. Seda, milline on kõnesoleva sätte ja muu õigusnormi vahekord, tuleb otsustada igal üksikjuhtumil eraldi.

Eelnõu §  125 annab haldusorganile õiguse saada oma ülesannete täitmiseks isikuandmeid, sealhulgas selliseid andmeid nagu isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, kontaktandmed, terviseandmed, isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavad eriliiki isikuandmed, isikuandmed, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine (vt eelnõu 9. peatükis antud selgitusi teabe töötlemise kohta). Näiteks sõja ajal on suurem tõenäosus verekontaktiks või vigastusteks ja seetõttu võib olla vajalik HIV-kandjate või teatud terviseseisundiga isikute (nt hemofiiliahaigete) välistamine teatud üksusest. Sellise teabe saamiseks on vaja saada andmeid riiklikust registrist.

Üks andmete kogumise viis on isiku küsitlemine (eelnõu § 116 lõike 1 punkt 1). Küsitlemine on reguleeritud KorSi §-s 30 ning seisneb eelkõige inimese peatamises ja temale küsimuste esitamises kohas, kus esineb ohukahtlus, oht või korrarikkumine. Küsitletaval on kohustus vastata küsimustele ning tema liikumisvabadust on piiratud seoses kohustusega vastata esitatud küsimustele (st ta ei või minna oma peatamiskohalt ära enne, kui korrakaitseorgan on peatamise lõpetanud). Ka eelnõu § 166 lõike 1 punktis 1 on peetud silmas olukorda, kus on vaja haldusmenetluses koguda andmeid isikutelt, kelle puhul on alust arvata, et neil võib olla haldusmenetluses olulist teavet. Kui küsitluse käigus ilmneb, et isikul on haldusmenetluses olulist teavet, mille kohta on vaja protokollida tunnistaja ütlused, siis võetakse isikult tunnistajana ütlused kohapeal või toimetatakse ta sellel eesmärgil ametiruumi. Erinevalt KorSi § 30 alusel toimuvast küsitlemisest ei ole eelnõu § 116 lõike 1 punktis 1 reguleeritud küsitlemise eesmärk ohu tõrjumine või rikkumise kõrvaldamine, vaid selle abil üksnes kogutakse andmeid ja tõendeid haldusasja sisuliselt õigeks lahendamiseks.

HMSi § 38 lõike 2 kohaselt võib haldusorgan kasutada tõendina asitõendit, kuid ei ole reguleeritud, kuidas haldusorgan saab asitõendit vaadelda või millised on haldusorgani volitused asitõendi suhtes. Asitõendi vaatlus ei tekita õiguslikke probleeme, kui omanik lubab asitõendit vaadelda või tegemist on peremehetu asjaga. Asitõend võib olla mistahes ese, mille vaatlemise või millest proovi või näidise võtmise või mille kohta antud eksperdiarvamuse tulemusena on võimalik saada haldusmenetluses olulist teavet. Asitõendi vaatlus võib piirata omaniku õigust asja vallata, kasutada ja käsutada. Asitõendi vaatlus võib toimuda kohapeal, kuid haldusorgan võib võtta asitõendi ka hoiule selle hilisemaks põhjalikumaks vaatlemiseks. Kui ei ole vaja võtta asitõendina hoiule eset tervikuna, siis võib võtta sellest näidise või proovi. Vallasasja võib võtta hoiule või sellest võib võtta näidise või proovi ka siis, kui see on vajalik hiljem eksperdiarvamuse küsimiseks või ekspertiisimaterjaliks. Vallasasja hoiule võtmise eesmärk on tõendite kogumine, mitte piirava meetme rakendamine. Näiteks võib sõiduki võtta hoiule selleks, et ekspert saaks hinnata sõiduki vastavust nõuetele (haldusmenetluses tähtsust omav asjaolu), mille tulemusena saab haldusorgan otsustada sõiduki omaniku suhtes veokohustuse või muu koormise rakendamise (piirava meetme kohaldamine).

HMSi § 38 lõike 2 kohaselt võib haldusorgan tõendina teha paikvaatluse, kuid ei ole reguleeritud, kuidas haldusorgan paikvaatlust võib teha ning millised on tema avaliku võimu volitused paikvaatluse tegemisel. Paikvaatluse tegemine võib piirata isiku õigust omandit vabalt vallata ja kasutada, aga ka kodu ja valduse puutumatust ning eraelu puutumatust. Paikvaatlusega ei ole õiguslikult probleeme, kui paikvaatlust tehakse avalikus kohas või asja omanik on lubanud haldusorganil paikvaatlust teha. Kui haldusmenetlus toimub haldusorgani algatusel avalikes huvides, siis peab haldusorganil olema asja omaniku tahtest sõltumatult volitus siseneda paikvaatluse tegemiseks alale, ehitisse, ruumi või vallasasja ning vajaduse korral kõrvaldada selleks ka tõkkeid. Sellised volitused praegu HMSis puuduvad, kuid sarnaselt on reguleeritud KorSi §-des 49 ja 50 valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus riikliku järelevalve meetmena. Paikvaatluse eesmärk on tõendite kogumine piirava meetme kohaldamise otsustamiseks, mitte piirava meetme rakendamine iseenesest. Näiteks võib siseneda käitise territooriumile selleks, et välja selgitada selle käitise sobivus riigikaitseliste meetmete kohaldamiseks (haldusmenetluses tähtsust omav asjaolu), mille tulemusena saab haldusorgan otsustada sundvalduse seadmise, sõjatehnika paigutamise või muu haldusakti andmise (piirava meetme kohaldamine).

Haldusmenetluse käigus võib tekkida vajadus tuvastada isikute isikusamasus ja fikseerida menetluse käigus kogutud teave pilti või heli salvestava seadmega. Selliste menetlustoimingute tegemiseks HMS samuti volitusi ette ei näe.

Lõigetega 2 ja 3 nähakse ette haldussunnivahendid juhuks, kui isik ei täida lõikes 1 nimetatud menetlustoimingute tegemisel kaasaaitamiskohustust. Haldusorgan võib sellisel juhul kohaldada isiku suhtes sunniraha või KorSis sätestatud alusel ja korras vahetut sundi. Vahetu sunni kohaldamine võib seega tähendada nii isiku mõjutamist füüsilise jõu, erivahendi või relvaga, et näiteks sundida teda endale kuuluva ehitise juurde tulema, samuti et saada temalt võti või mõjutada teda sisestama uksekoodi või kasutama oma sõrme digijälge, et oleks võimalik siseneda talle kuuluvasse ehitisse, kui ka tema sundimist abistamiseks ehitise läbivaatamisel (nt peidetud relvade väljatoomisel) ja isiku mõjutamist, et ta peaks kinni endale kuuluva looma (nt suukorvistaks koera ja paneks ta rihma külge kinni).

Vahetut sundi ei või kohaldada selgituste, ütluste ja arvamuste saamisel ning dokumentide nõudmisel. Nimetatud toimingute läbiviimisel on vahetu sunni rakendamine välistatud, kuna see võib endaga kaasa tuua PSi §-ga 18 keelatud piinamise, julma või inimväärikust alandava kohtlemise ning mitte olla vastavuses menetlustoimingu eesmärgiga.

Haldusmenetluse läbiviimisel ei pruugi haldusorganil endal olla võimalik või otstarbekas kõiki lõikes 1 nimetatud menetlustoiminguid ise kohaldada. Sellisel juhul saab ta volitada selle muule haldusorganile.

§ 117. Haldusakti ja muu dokumendi kättetoimetamine

Paragrahvis 117 reguleeritakse haldusakti ja muu dokumendi kättetoimetamist riigikaitselises kriisiolukorras. Nii säilitatakse kehtiva RiKSi regulatsioon. Haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kättetoimetamine riigikaitse eesmärgi tagamiseks kehtestatud kriisiolukorras (nt sõjaseisukorra, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ajal) tavapärasel viisil ei pruugi olla piisavalt tõhus. Oluline on dokument kätte toimetada võimalikult kiiresti ning sellisel viisil, et see jõuaks aegsasti kõigi isikuteni, kellele see teave on mõeldud. Sealjuures tuleb arvestada, et sellises olukorras ei pruugi isik viibida oma tavapärases elukohas ega pääseda juurde oma tavapärasele e-postile, mille tõttu peab haldusorganil olema võimalik dokumendid isikutele kätte toimetada muul võimalikult tõhusal viisil. Haldusakti kättetoimetamine muul viisil, kui see on reguleeritud HMSis, ei muuda põhimõtet, et koormav haldusakt ei jõustu isikule teadmata tagaselja, vaid kindlustab riigikaitselises kriisiolukorras haldusakti või selle olemasolu puudutava teabe jõudmise adressaadini. Olenevalt kättetoimetatavast haldusaktist, kutsest, teatest või muust dokumendist peab haldusorgan valima selle viisi, mille kaudu dokument kõige suurema tõenäosusega adressaadini või võimalikult suure hulga adressaatideni jõuab. Sätestatud on avatud loetelu kättetoimetamise võimalustest, mille tõttu võib haldusorgan meedia- või sideteenuste või muude selliste kanalite katkemise korral võtta kasutusele muid kohaseid meetmeid haldusaktide, kutsete, teadete ja muude dokumentide kättetoimetamiseks. Näiteks võib haldusakti või muu dokumendi avaldada olemasolevatest tehnoloogilistest lahendustest lähtudes interneti uudiseportaalis, muul asjakohasel veebilehel või arvutivõrgus, ajalehes või tele- ja raadioprogrammides. Sätte mõte on suunata haldusorganit kasutama sellist kättetoimetamise viisi, mis konkreetseid asjaolusid arvesse võttes tagaks kõige paremini eesmärgi: dokumendi tegelik kättesaamine.

Eelnõus loob seadusandja erandi tavalisest kättetoimetamise instituudist, et tagada tõhus olukorra lahendamine tõsises julgeolekukriisis. Kõnesolevas lõikes sätestatud kättetoimetamise viisid ei pruugi tagada seda, et isik saab tegelikult haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kätte. Sellest hoolimata jõustub see haldusakt tema suhtes formaalselt või kutse loetakse kättetoimetatuks ning haldusorgan saab asuda vajaduse korral seda sundtäitma. Sundtäitmise viisi ja isiku suhtes kohaldatavate meetmete valikul peab haldusorgan arvestama muu hulgas sellega, kas isik on tegelikult haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kätte saanud ning millisel viisil see kätte toimetati. Näiteks kutse kättetoimetatuks lugemisega ei saa ilmumata jäänud isiku puhul järeldada, et tegemist oleks õigusrikkujaga või et isik hoiaks kutses märgitud kohustusest kõrvale (viimane eeldab seda, et isik on tegelikult kutsest teada saanud ning otsustanud kutsest tulenevat mitte järgida), vaid need asjaolud tuleb eraldi süüteomenetluses või haldussunni kohaldamise meetme valikul välja selgitada. Küll annab see haldusorganile võimaluse hakata isikut taga otsima või teda sundtooma. Juhul kui isik tõendab, et ta ei saanud riigikaitselises kriisiolukorras haldusaktist, kutsest, teatest või muust dokumendist tegelikult teada, tuleb haldusorganil seda arvesse võtta haldussunni kohaldamisel ja süüteomenetluses.

HMSi § 29 kohaselt võib haldusorgan dokumendi kätte toimetada tööpäeviti ajavahemikul kell 8–20. Ajavahemikul kell 20–8 või puhkepäevadel võib dokumendi kätte toimetada adressaadi nõusolekul või viivitusest tuleneva kahju vältimiseks haldusorgani juhi loal. Muudel juhtudel võib isik keelduda dokumenti vastu võtmast. HMS §-des 28 ja 29 ei ole sätestatud piiranguid sellele, kus võib haldusakti või muu dokumendi kätte toimetada. Lõike 2 eesmärk on hoida ära võimalikud vaidlused selle üle, kas kättetoimetamise kohas ja ajal võis haldusakti või muud dokumenti kätte toimetada või mis on keeldumise tagajärjed.

Piirava meetme kohaldamisel võib isik olla olulisel määral huvitatud selle meetme kohaldamise takistamisest. Peale majanduslike motiivide võib isik püüda meetme kohaldamist takistada ka poliitiliste või muude veendumuste tõttu.

Lõige 3 annab võimaluse riigikaitselises kriisiolukorras haldusakt, kutse, teate või muu dokument isikule kätte anda ükskõik kus kohas. Oluline on dokument kätte toimetada võimalikult kiiresti ning sellisel viisil, et see jõuaks aegsasti kõigi isikuteni, kellele see teave on mõeldud. Sealjuures tuleb arvestada, et riigikaitselises kriisis ei pruugi isik viibida oma tavapärases elukohas ega pääseda juurde oma tavapärasele e-postile, mille tõttu peab haldusorganil olema võimalik dokumendid isikutele kätte toimetada muul võimalikult tõhusal viisil.

Lõige 4 annab haldusorganile aluse kohaldada meedet selliselt, et isikule toimetatakse meetme kohaldamise haldusakt kätte meetme kohaldamise ajal või pärast meetme kohaldamist. Näiteks võib meediateenuse osutaja edastada avalikku korda ja riigi julgeolekut ohustava saate või teabe enne programmis märgitud aega, kui ta saaks ette teada haldusorgani kavatsusest selle teabe avaldamine keelata. Selline olukord on sarnane riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega ohu tõrjumiseks või rikkumise kõrvaldamiseks, kuna ka nendes olukordades on vaja meedet kohaldada edasilükkamatult. Samuti tuleb arvestada, et kätte on võimalik toimetada kirjalikus vormis haldusakti, kuid piirav meede võib olla antud muus vormis HMSi § 55 lõike 2 alusel. Kui haldusakt on antud suulises või muus vormis, siis ei kohaldata kõnesolevat sätet, vaid isik saab nõuda haldusakti kirjalikku väljastamist HMSi § 55 lõike 2 alusel.

Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa (HMSi § 60 lg 2), mis on kohustuslik igaühe suhtes. Peale resolutiivosa peab haldusakt sisaldama HMSi § 55 lõikes 4 nimetatud andmeid, HMSi §-s 57 sätestatud vaidlustamisviidet ja HMSi §-s 56 sätestatud põhjendusi. Kuna põhjenduste koostamine võib osutuda ajamahukaks, siis on edasilükkamatutel juhtudel lubatud haldusorganil teha kohe teatavaks üksnes haldusakti resolutiivosa koos nõutavate andmete ja vaidlustamisviitega. Haldusorgan esitab haldusakti põhjendused niipea, kui see on võimalik, ehk viivitamata. Kriisi ajal võib olla põhjenduste koostamine ja esitamine objektiivselt võimalik alles õigusvaidluse käigus või pärast viidatud olukorra lõppemist olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest.

§ 118. Menetlusosalise õiguste piiramine

Paragrahvis 118 reguleeritakse menetlusosalise õiguste piiramist puudutavad erisused (säilitatakse kehtiva RiKSi regulatsioon). ‎Riigikaitselise kriisiolukorra (nt mobilisatsiooni, demobilisatsiooni, sõjaseisukord) lahendamise ajal võib esineda asjaolusid, kus piirava meetme kohaldamiseks on viivitamatu vajadus. Olukord on võrreldav riikliku järelevalve meetme kohaldamisega ohu tõrjumiseks või rikkumise kõrvaldamiseks, kui meedet on vaja kohaldada edasilükkamatult. Hea halduse põhimõtte tuumaks on selle isiku kaasamine menetlusse, kelle kohta otsus tehakse. Kaasamine algab sellest, et asja ei otsustata tagaselja, vaid menetluse alustamisest teavitatakse isikut, talle selgitatakse menetlust ning tutvustatakse menetluses kogutud tõendeid ja kuulatakse ära tema vastuväited. Sellega tagatakse isiku inimväärikas kohtlemine haldusmenetluses.

Lõike 1 järgi võib haldusorgan teavitamiskohustuse, selgitamiskohustuse, dokumentidega tutvumise kohustuse, vastuväidete esitamise ja ärakuulamiskohustuse jätta täitmata või seda piirata. Hea halduse põhimõtte osaks olevate menetlusosalise õiguste piiramine on lõike 1 kohaselt lubatav ja demokraatlikus ühiskonnas hädavajalik eelkõige järgmistel juhtudel:
1) piirava meetme kohaldamine tuleb otsustada viivitamata. Piirangu alus on sarnane HMSi § 40 lõike 3 punktis 1 sätestatud ärakuulamisõiguse piiramise alusega ning on seotud meetme kohaldamise edasilükkamatusega. Kui piiravat meedet kohaldatakse vahetu ohu tõrjumiseks, siis ei ole üldjuhul võimalik tagada ühtegi menetlusosalise lõikes 1 nimetatud õigust, sest avalik huvi avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks kaalub isiku õiguste riive üles. Muudel juhtudel peab haldusorgan ka kiiretel juhtudel tagama menetlusosalistele nende õiguste kaitse niivõrd, kui see on piirava meetme kohaldamise asjaolusid arvestades võimalik;
2) menetlusosaline ei ole teada või see puudutab määratlemata hulka isikuid või paljusid isikuid, keda ei ole mõistliku ajaga võimalik kindlaks teha. Piirangu alus on sarnane HMSi § 40 lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud ärakuulamisõiguse piiramise alusega. Mõiste „määratlemata hulk“ tähendab seda, et meedet kohaldatakse asja õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorraldusena. Seevastu „paljusid isikuid“ tähendab nii konkreetselt määratletud suurt hulka isikuid (individuaalne paljude adressaatidega haldusakt) kui ka üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratavaid isikuid (üldkorraldus). Mõistet „mõistliku ajaga“ tuleb käsitada määratlemata õigusmõistena ning see sõltub konkreetse piirava meetme kohaldamise asjaoludest. Eelkõige puudutab see olukorda, kus menetlusosalisi on võimalik välja selgitada. See tähendab, et ei ole tegemist viivitamatu vajadusega kohaldada meedet, aga isikute hulk, puuduvad andmed või muud asjaolud teevad haldusorgani lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmise ajakulukaks ning raskendavad sellega piirava meetme õigeaegset kohaldamist.

Mõlema eelnimetatud juhtumi esinemise korral peab haldusorgan hindama enne menetlusõiguste piiramist, et menetlusosaliste õiguste tagamine ei mõjuta asja otsustamist. Kui haldusorgan teab, et mõne menetlusõiguse tagamine muudaks asja sisulist otsustamist, siis tuleb isikule võimaldada tema õiguste realiseerimine. Lõike eesmärk on võimaldada haldusorganil kiire haldusmenetluse läbiviimine, kui haldusorgan teab, mis on sisuliselt õige lahend. Sellises olukorras jätab haldusorgan tegemata paar menetlustoimingut, mida seadusandja nõuab, et haldusorgan tavaolukorras igal juhul teeks, et lahendi õigsuses veenduda.

Menetlusosalise õiguste piiramise tõttu võib haldusorganil jääda asja lahendamisel tähelepanuta oluline asjaolu või teave. Näiteks asutakse kohaldama ühekordset töökohustust isiku suhtes, kes on sõiduki võõrandanud, kelle sõiduk on varastatud või hävinud. Kuna menetlusosalise õiguste piiramine on kõnesoleva sättega lubatud (st isik ei saa tugineda enda õiguste rikkumisele, mis on vaide või kaebuse lubatavuse eelduseks), siis peab menetlusosaline üldjuhul koos teabe, tõendi või vastuväite esitamisega taotlema haldusmenetluse uuendamist, mitte vaidlustama kohaldatud meetme õiguspärasust tühistamis- või tuvastamiskaebusega. Erinevalt vaidemenetlusest ja halduskohtumenetlusest lahendab menetluse uuendamise korral taotluse ja vajaduse korral viib läbi uuendatud haldusmenetluse asja otsustanud haldusorgan ise. Tavakorras uuendab haldusorgan haldusmenetluse kooskõlas HMSi § 44 lõikega 1. Kõnesoleva sätte alusel otsustab haldusorgan menetluse uuendamise kaalutlusõiguse alusel ning sõltumata menetluse uuendamise taotluse esitamise tähtaegadest. Samuti võib isik esitada menetluse uuendamise taotluse koos kohaste tõendite, andmete ja vastuväidetega ka haldussunni kohaldamise käigus või muus seotud menetluses ning sellisel juhul võib haldussunni kohaldamise õiguspärasus sõltuda sellest, kas haldusorgan oleks uute asjaolude selgumise tõttu pidanud menetlust uuendama või mitte.

§ 119. Haldusakti vormistamine

Paragrahvis 119 reguleeritakse haldusakti vormistamise erisusi kõikides kriisiolukordades. Üldiselt antakse haldusakt kirjalikus vormis (HMSi § 55 lg 2) ning kirjaliku vormiga on võrdsustatud ka elektrooniline vorm (HMSi § 5 lg 6). Kirjalikuks vormiks on ka digitaalselt allkirjastatud või ajatempliga varustatud haldusakti saatmine e-posti, andmekogu vms kaudu. Haldusakti edastamine allkirjastamata e-posti, SMSi vms kujul võib olla käsitatav pelgalt vormistusveana (st puudub HMSi § 55 lg-s 4 ettenähtud rekvisiit „allkiri“), aga kui haldusakti andja ja andmise fakt ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis vormiveaga.

Kuna piirava meetmega sekkutakse isiku põhiõigustesse ja -vabadustesse, siis on otsustus meetme kohaldamise kohta haldusakt. Selle haldusaktiga määratakse kindlaks isiku kohustus taluda piirava meetme kohaldamist ning muud kohustused või õiguste piirangud. Sarnaselt riikliku järelevalve meetmega ei ole alati võimalik vormistada kirjalikku haldusakti enne meetme kohaldamist. Niisamuti on ettekirjutus meetme kohaldamise täitmise tagamiseks haldusakt (vt AtSSi § 4 lg 1). HMSi § 55 lõike 2 teise ja kolmanda lause kohaselt võib edasilükkamatu korralduse tegemiseks anda haldusakti muus vormis ning sellise isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi, tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada.

„Muu vorm“ tähendab ükskõik millist muud viisi haldusakti tajuda. Muus vormis võib haldusakti anda märgi (nt liiklusmärk või muu silt), viipe või muu käeliigutusega (nt reguleerija märguanded), heli- või valgusmärgina (nt alarmsõiduki tuled ja helisignaal), suuliselt vahetult, telefoni või muu sidevahendi abil, heli- või videosalvestise, foto või filmina. Kirjalik vorm tähendab, et haldusakti kohta on koostatud dokument, mille sisu on autentselt võimalik taasesitada. Eeltoodud põhjusel tuleb muu vormina mõista ka näiteks teksti kuvamist ekraanil või selle projitseerimist pinnale või õhku.

Lõikest 1 tulenevad järgmised erisused:
1) iga piirava meetme kohaldamist ja järelevalve käigus antud ettekirjutust tuleb käsitada haldusaktina. Mistahes piirava meetme kohta haldusakti või ettekirjutuse andmisel tuleb järgida haldusakti vormistamise kohta kehtivaid nõudeid (HMSi §-d 55 ja 56) ning käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi;

2) haldusakti võib anda suulises või muus vormis edasilükkamatul juhul, mitte üksnes edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Oluline on juhtumi lahendamise edasilükkamatus, mitte konkreetse korralduse andmise edasilükkamatus. See tagab, et juhtumi lahendamisel kohalduvad ühesugused vorminõuded kõigile piiravatele meetmetele ja ettekirjutustele;

3) haldusakti võib anda suulises või muus vormis ka massilistel juhtudel. Massilise juhuna tuleb käsitada väga paljude individuaalsete haldusaktide andmist või vajadust toimetada haldusakt kätte paljudele isikutele. Massilise juhuna võib mõista ka üldiste tunnustega määratud adressaatidele mõeldud või territooriumi õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorralduse andmist. Eristav tunnus on adressaatide või juhtumi kohta antavate individuaalsete haldusaktide paljusus;

4) isikul ei ole õigust nõuda õiguspäraselt muus vormis antud haldusakti vormistamist kirjalikult. HMSi § 55 lõike 2 kohaselt võib isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, nõuda haldusakti vormistamist kirjalikus vormis. Selline nõudmine on ülemäärane ja võib takistada riigikaitselise kriisiolukorra kiiret lahendamist (st kui ajaliselt oli haldusorganil võimalik piirava meetme haldusakt anda kirjalikult, siis oleks ta seda pidanud tegema kohe). Samas võib haldusorgan, kui asjaolud on muutunud, vormistada enda antud haldusaktid tagantjärele kirjalikult ja need menetlusosalistele saata – seda otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Samuti ei ole välistatud, et haldusakti väljastamist või selle sisu ja andmise asjaolude tõendamist nõuab vaiet lahendav haldusorgan või kaebust lahendav kohus. Seetõttu on lõikes 1 sätestatud, et võimaluse korral haldusorgan salvestab või protokollib suulises või muus vormis antud haldusakti andmise, selle sisu ja adressaadile ‎teatavaks tegemise.

Kriisiolukorras võivad haldusorgani ressursid olla sedavõrd ‎piiratud, et eraldi dokumendina haldusakti andmine, isegi kui see sisaldab ainult ‎resolutiivosa, nõutavaid andmeid ja vaidlustamisviidet, ‎on ülemäära töömahukas. Sellisel juhul on otstarbekas lahendada taotlused, ‎esildised ja muud avaldused, mis ei eelda eraldi haldusakti andmist, pelgalt ‎pealdise tegemisega taotlusel, esildisel või muul dokumendil (resolutsioon). ‎Infotehnoloogiliselt võib resolutsioon sisalduda ka andmekogus (nt ‎dokumendiregister), kui see on menetluse aluseks oleva dokumendiga üheselt ‎seostatav ja sellisena on võimalik resolutsiooni isikule kätte toimetada. ‎Resolutsioon peab sisaldama lühidalt haldusakti põhisisu ja olulisemaid ‎andmeid. Haldusakti vormistamine resolutsioonina ei välista, et isik nõuab ‎haldusakti põhjenduste väljastamist enne vaide või kaebuse esitamist või et ‎põhjendused nõuab välja vaiet lahendav haldusorgan või kaebust lahendav ‎halduskohus.‎

Haldusakti vormistamine resolutsioonina on lubatav eelkõige nendel juhtudel, kui haldusorganil oleks HMSi § 40 lõike 3 järgi alus jätta isik enne haldusakti andmist või koormava toimingu sooritamist ära kuulamata, see tähendab, kui otsustatakse isiku enda esitatud andmete alusel või taotlus rahuldatakse täies ulatuses. Kui haldusorgan keeldub isiku taotluse rahuldamisest, siis võib selle vormistada resolutsiooniga eelkõige juhul, kui keeldumise faktilise aluse saab märkida lühidalt resolutsiooni teksti, see nähtub muust dokumendist või on üldteada asjaolu. Haldusakti vormistamine resolutsioonina on lubatav ka kõigil neil juhtudel, kui seaduse kohaselt võib haldusorgan anda haldusakti ilma põhjendusteta (edasilükkamatutel või massilistel juhtudel) või haldusorgan lõpetab tema enda algatusel algatatud haldusmenetluse.

Selle paragrahvi lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada koostoimes. Lõikes 3 sätestatud haldusakti resolutsiooniga vormistamise ammendav loetelu ei välista haldusakti vormistamist resolutsioonina siis, kui haldusorgan märgib resolutsioonis kõik haldusakti andmed ning põhjendused. Kui haldusakti andmisel ei lähtuta lõikes 3 toodud erisustest, vaid kõik HMSi §-de 55 ja 56 nõuded on resolutsiooni tekstis lühidalt ja vähimas nõutavas ulatuses täidetud, siis võib haldusorgan vormistada oma haldusakti resolutsioonina ka kõnesolevas lõikes esitatud piiranguid järgimata.

‎§ 120. Haldusakti teadmiseks edastamine ja avaldamine

Paragrahviga 120 reguleeritakse haldusakti teadmiseks edastamise ja avaldamise erisusi. Seda, kas piirava meetme kohaldamine toob kaasa rahvusvahelise organisatsiooni teavitamiskohustuse, saab kõige paremini hinnata meedet kohaldav haldusorgan siis, kui ta otsustab meetme kohaldamise.

Paragrahvis sätestatud teavitamiskohustus ei tingi, et piiravat meedet kohaldav haldusorgan peaks kooskõlastama meetme kohaldamise Välisministeeriumi või teavitamiskohustusega ministriga või neid muul viisil kaasama. Kohustus on teavitada Välisministeeriumi ja vastavaid ministreid pärast piirava meetme kohaldamise otsustamist. See ei tähenda, et Välisministeeriumi või muud vastavat ministeeriumi ei peaks muude ülesannete tõttu kaasama varasemas staadiumis selliste piiravate meetmete kohaldamise menetlusse, mis võivad tuua kaasa teavitamiskohustuse.

§ 121. Konkureeriva kohustuse kehtivus kriisiolukorras

Paragrahviga 121 sätestatakse konkureeriva kohustuse kehtivus kriisiolukorras.
Lähtudes eelnõu § 3 lõikes 4, siis alati prevaleerib riigikaitseline kriisiolukord tsiviilkriiside lahendamiseks antud või muude haldusaktide üle.

Selleks et kriisiolukord operatiivselt lahendada, on oluline selgitada välja juba haldusakti andmise ajal konkureeriva kohustuse esinemine, mille täitmine võib õigustada haldusaktiga antava kohustuse täitmata jätmist. Konkureeriv kohustus võib seisneda nii õiguslikus keelus (st üks õigusakt kohustab selleks, mida teine keelab, ning mõlemat ei saa samal ajal teha) või faktilises võimatuses (st ühest õigusaktist tuleneva kohustuse täitmine muudab faktiliselt võimatuks teise kohustuse täitmise, isegi kui õiguslikult on lubatud mõlemat teha). Konkureeriv kohustus on õiguslikult siduv ka haldusakti andvale haldusorganile ning ta ei saa seda teisest õigusaktist tulenevat kohustust pelgalt eirata, vaid peab menetluses arvestama. Lisaks on adressaadil endal kaasaaitamiskohustus, mille järgi ta peab haldusorganile teada andma kõik konkureerivad kohustused.

Kriisiolukorra kiire lahendamise eesmärgil ei ole võimalik jätta pelgalt haldusakti adressaadi otsustada, millist konkureerivatest kohustustest ta täidab, vaid haldusorgan peab õigusliku või faktilise vastuolu ise lahendama. Kui konkureeriva haldusakti andnud asutusega kokkulepet ei suudeta kohapeal saavutada, siis lahendavad erimeelsuses asutuse juhid, ministrid või peaminister kui kriisiolukorra juht (eelnõu § 43 lõige 2).

Mõlemal konkureeriva kohustuse andnud haldusorganil tuleb kokku leppida, kumba kohustust isik täidab, või enda antud kohustusest loobuda, seda siis üksnes riigikaitselises kriisiolukorras, kuna nimetatud olukorra lahendamiseks antud korraldused ja haldusaktid prevaleerivad muude olukordade või tavaolukorra jaoks antud haldusaktidest. Seega tuleb eelkõige Kaitseväel, KAPOl ja PPAL lahendada võimalikud vastuolud operatiivselt kohapeal/regioonis.

Kui konkureerivad haldusaktid on andnud sama ministeeriumi hallatavad riigiasutused, otsustavad, kumba kohustust tuleb täita vajadusel asutuse juhid või siis minister. Kui konkureerivad kohustused kuuluvad erinevatesse valitsemisaladesse, otsustavad asutuste juhtide erimeelsuste korral ministrid. Kui kokkulepet ei saavutata, on võimalik olukord lahendada kriisiolukorra juhi poolt. Kriiside operatiivse lahendamise huvides on vajalik asutustevaheline tihe koostöö ja oma tegevuste ja operatsioonide sünkroniseerimine.

‎§ 122. Vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaeg

Paragrahvis 122 reguleeritakse vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaja erisusi riigikaitselises kriisiolukorras. Paragrahv sätestab vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaja suhtes võrreldes HMSiga erisused.

HMSi § 75 kohaselt tuleb vaie esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. HMS võimaldab seadustes vaidetähtaja puhul sätestada erisusi. Riigikaitselise kriisiolukorra ajal on oluline, et võimalikud vaided haldusorgani antud haldusakti või toimingu peale esitataks haldusorganile kiiremini kui tavaolukorras. Nimetatud olukordades arenevad sündmused tavaolukorrast kiiremini ning seetõttu on võimalik haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamisega saada õiguskaitset üksnes suhteliselt lühikese aja jooksul. Peale isiku enda õiguskaitse on vaide esitamise kaudu võimalik kõrvaldada ka objektiivselt õigusvastane haldusakt või lõpetada toiming ning see võib aidata kaasa olukorra õiguspärasele ja mõjusale lahendamisele (nt kui haldusorgan on haldusaktiga kohustanud isikut, kes ei ole kohustuse esemeks oleva vallasasja hävimise või võõrandamise tõttu objektiivselt või õiguslikult võimeline ettekirjutust täitma, siis on ka haldusorganil olukorra korraldamisel või lahendamisel oluline teada, et tema antud haldusakti ei saa hoolimata selle formaalsest või ka materiaalsest kehtivusest täita, ning ta saab õiget adressaati kohustada).

Lõike 1 järgi tuleb vaie esitada haldusorganile kümne päeva jooksul alates sellest, kui saadi teada või pidi teada saama.

Lõike 2 kohaselt tuleb vaie lahendada 60 päeva jooksul. Vaidemenetluse võib ka peatada, kui olukorra tõttu ei ole võimalik selle ajaga vaiet lahendada. Tähtaeg hakkab uuesti kulgema pärast olukorra lõppu. Tähtaega võib pikendada kuni 60 päeva võrra.

HMSi § 84 lõike 1 järgi lahendatakse vaie kümne päeva jooksul arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Vaide läbivaatamise tähtaega võib pikendada kuni 30 päeva võrra (HMSi § 84 lg 2). HMS võimaldab seadustes vaide läbivaatamise tähtaja puhul sätestada erisusi. Riigikaitselise kriisi ajal on haldusorgani ressursid suunatud olukorra lahendamisele ning seetõttu võib kümnepäevase ja ka 30-päevase tähtaja järgimine osutuda võimatuks. Vaidemenetluse peamine eesmärk on tagada, et kriisiolukorra lahendamiseks antud haldusaktid ja sooritatud toimingud oleksid täidetavad ja vastaksid riigikaitselise kriisiolukorra lahendamise eesmärgile. Selleks, et haldusorganil oleks võimalik keskenduda kriisi lahendamisele, on vaidemenetluse tähtaega lõikega 2 pikendatud 60 päevale. See võimaldab haldusorganil leida riigikaitselise kriisi lahendamise kontekstis sobiva aja vaiete lahendamisega tegelemiseks, ilma et riigikaitse eesmärgid sellest kahjustatud saaksid. Eriti oluline on see siis, kui kriisiolukord toob kaasa suure hulga vaiete esitamise.


9. peatükk
Kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel vajaliku teabe töötlemine ja andmekogud

1. jagu
Teabe töötlemise üldnõuded ja juurdepääsupiiranguga teave

§ 123. Teabe töötlemine kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel

Paragrahv 123 käsitleb teabe töötlemise õigust kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel, kus peab olema tagatud, et asjassepuutuvatel asutustel ja isikutel on võimalik saada neile seadusega pandud kohustuste täitmiseks vajalikku teavet. Teabena tuleb siin mõista laiemalt mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet. Eelnõu 9. peatükki on mh koondatud seni nii HOSi kui RiKSiga reguleeritud teabe (sh isikuandmete) töötlemise sätted.

Kriisiolukorras on asutuste ja isikute põhipingutus suunatud kriisiolukorra lahendamisele. Et seda saaks teha operatiivselt, on vajalik, et kriisiolukorra lahendamisega tegelevatel ja ka lahendamist toetavatel asutustel ja isikutel on olemas vajalik informatsioon, et see olukord kiiresti lahendada. Vältida tuleb juhtumeid nagu koroonapandeemia alguses, kus PPA ja Terviseamet ei saanud efektiivselt üksteisega andmeid vahetada, kus vastav õigusruum ei olnud kriisikindel.

Lõikes 1 sätestatakse, et kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel on püsiva kriisiülesandega asutusel ja isikul, sealhulgas elutähtsa teenuse osutajal ja kohaliku omavalitsuse üksusel ning põhiseaduslikul institutsioonil õigus saada oma ülesannete täitmiseks vajalikku teavet, sealhulgas avaliku teabe seaduse alusel asutatud andmekogusse (edaspidi andmekogu) kantud andmeid, mis ei ole isikuandmed ja seaduse alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud muud teavet, kui selle teabe väljastamist või juurdepääsu õigust teabele ei ole muu õigusaktiga reguleeritud. Selgituseks tuleb rõhutada, et antud lõige ei reguleeri isikuandmete saamise õigust, vaid oma ülesannete täitmiseks vajaliku muu teabe ja andmete (teabe, mis ei ole nö isikustatud) ja muu asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe saamise õigust. Isikuandmete töötlemine on reguleeritud eraldi käesoleva peatüki 2. jaos.

Lõike 2 kohaselt peab teabe väljastamise taotlemisel teatama teabevaldajale teabe töötlemise aluse ja eesmärgi ning teabe taotlemise põhjuse ja väljastamise tähtaja. Väljastatud teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele teabevaldaja loata. Lõige 2 on sõnastatud sarnaselt AvTSi § 38 lõikes 3 sätestatule ja see on vajalik, et seadusega oleks tagatud õigus saada asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet kõigil nendel asutustel ja isikutel (sh elutähtsa teenuse osutajad), kellel on praktikas vajalik oma ülesannete täitmiseks töödelda ka asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet. Parema selguse huvides ei tehta sellekohast muudatust AvTSis, vaid sätestatakse kõikide pädevate asutuste ja isikute suhtes ühetaoliselt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses.

Nagu eespool on selgitatud peab olema loodud eeskätt alus ja võimalused nii kriisideks valmistumise kui lahendamise mistahes etapis seadusest tuleneva ülesande täitmisel töödelda asjassepuutuvat teavet selleks, et neid ülesandeid ka edukalt täita. Lõike 2 eesmärk on tagada, et teabe küsija kohustub enda päringuid põhjuslikus seoses oma ülesandega ka põhjendama ehk sarnaselt AvTSi § 38 lõikele 31 peab teabele juurdepääsu taotlemisel olema nii teabe küsijale kui teabevaldajale selge, mis on vastava teabe töötlemise vajadus ja eesmärk. Teabe taotlemise õiguse kõrval on samavõrd oluline teabevaldaja õigus ja kohustus hinnata ning vajadusel keelduda teabe väljastamisest, kui teabe küsijal puudub alus vastava teabe töötlemiseks. Lisaks on vajalik, et teabe küsija selgitab teabe väljastamise tähtaega, ajaperioodi või intervalli, millal ta seda teavet reaalselt vajab. See võimaldab eelkõige teabevaldaja koormuse maandamiseks erinevate päringute töötlemisel hinnata ning vajaduse ilmnemisel ka luua nii õiguslikult kui tehniliselt põhjendatud ja otstarbekamad päringutele vastamise mehhanismid (nt juurdepääsu loomine teabevaldaja andmekogule või nt päringu esitaja igakordne lisamine nn koopiareale või muu viis, mis vähendaks päringute töötlemise mahtu).

§ 124. Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine

Paragrahvis 124 sätestatakse teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise alused ja juurdepääsupiirangu tähtajad. Eelnõuga tunnistatakse AvTSis kehtetuks senised RiKSi ja HOSi rakendamiseks loodud alused vastava teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamiseks (AvTSi § 35 lõike 1 punktid 6–62 ja § 35 lõike 2 punkt 5; edaspidi ka AK alused). Arvestades AvTSi § 35 lg 1 p 19 hinnati eelnõu koostamisel, et sobivam ja selgem on need AK alused sätestada VOSis, kuna need reguleerivad konkreetselt sellise teabe töötlemist, mis puudutatavad edaspidi vaid VOSis reguleeritud tegevusi ja ülesandeid.

Lõike 1 punktis 1 sätestatakse uus teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise alus. Teabevaldajatena tuleb siinkohal mõista eelkõige püsiva kriisiülesandega asutusi ja isikuid. Selle sätte alusel kohustub teabevaldaja piirama ligipääsu sellisele teabele, mida töödeldakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest tulenevate kriisiolukorraks valmistumise või selle lahendamise ülesannete täitmiseks (nt riskianalüüsi või kriisiplaanide koostamisel ja toimepidevuse tagamise nõuete täitmisel). Teabele juurdepääsupiirangu seadmisel peab aga teabevaldaja arvestama tingimusega, et juurdepääsupiirang teabele on põhjendatud üksnes sellises osas või ulatuses, mille avalikuks tulek kahjustaks kriisiolukorra lahendamist või teabevaldaja toimepidevust. Muudatused, mis on vajalikud asjakohase teabe kaitsmiseks riigisaladusena, on sätestatud eelnõu §-s 222 ja selle rakendusaktis, milles sätestatakse vastava riigisaladuse alaliigid ning selle salastamistasemed ja -tähtajad.

Lõike 1 punktis 2 sätestatakse muudetud sõnastuses senine AvTSi § 35 lõike 1 punkt 6. Kehtiva AvTSi § 35 lõike 1 punkti 6 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe riigikaitseseaduse alusel kohaldatud asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise kohta. Tekstis asendatakse sõna „riigikaitseseaduse“ sõnadega „tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse“. Tegemist on tehnilise muudatusega, kuna käesoleva eelnõuga tunnistatakse RiKS kehtetuks ning asja sundkasutusse võtmine ja asja sundvõõrandamine kriisiolukorra ajal sätestatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses.

Lõike 1 punktis 3 sätestatakse muudetud sõnastuses senine AvTSi § 35 lõike 1 punkt 61. Muudatus on samuti seotud RiKSi kehtetuks tunnistamisega, millega kaotab kehtivuse ka riigikaitseobjekti termin. Edaspidi kasutatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses terminit „alaliselt või ajutiselt kaitstav olulise tähtsusega objekt“.

Lõike 1 punktis 4 ja lõikes 2 sätestatakse muudetud sõnastuses senised AvTSi § 35 lõike 1 punkt 62 ja sama paragrahvi lõike 2 punkt 5, milles on sätestatud riigi tegevusvaru puudutava teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise alused. Riigi tegevusvaru moodustamist, haldamist ja kasutamist reguleerib praegu HOS, mis tunnistatakse käesoleva eelnõuga kehtetuks. Riigi tegevusvaru käsitlev regulatsioon sätestatakse edaspidi tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses.

Kehtiva AvTSi § 35 lõike 1 punkti 62 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe riigikaitseülesannete täitmiseks ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajaliku varu suuruse ja vahendite koguse kohta ning selle kasutusele võtmise ulatuse ja tingimuste kohta.

Punktis 4 viiakse AvTSi § 35 lõike 1 punkti 62 sõnastus vastavusse tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega ning sätestatakse, et teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe riigi tegevusvaru ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru suuruse ja vahendite koguse kohta ning selle kasutuselevõtmise ulatuse ja tingimuste kohta. Riigi tegevusvaru ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamise eesmärk on riigi ja ühiskonna valmisolek igasugusteks kriisiolukordadeks, sh sõjaolukorraks. Riigi tegevusvaru moodustatakse seega lisaks riigikaitseülesannete täitmisele ka kriisiolukorra ennetamiseks ning selle tagajärgede leevendamiseks.

Lõikes 2 sätestatakse muudetud sõnastuses AvTSi § 35 lõike 2 punkt 5. Praeguse sõnastuse kohaselt võib teabevaldaja tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks riigikaitseülesannete täitmiseks ja hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajaliku varu moodustamise ning vahendite muretsemisega seotud teabe, kui selle avalikuks tulek võib mõjutada varu moodustamist ja vahendite muretsemist. Muudetud sõnastuse kohaselt võib teabevaldaja tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks riigi tegevusvaru ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigi tegevusvaru moodustamise, haldamise ning vahendite soetamisega seotud teabe, kui selle avalikuks tulek võib mõjutada varu moodustamist või vahendite soetamist või ohustada riigi varustuskindlust või julgeolekut.

Kavandatud muudatused võimaldavad lisaks riigi julgeolekuhuvide kaitsmisele vältida ka muud kahjulikku huvi riigi strateegiliste varudega seotud vajaliku varu suuruse ja vahendite koguse ning selle kasutusele võtmise ulatuse ja tingimuste vastu. Samuti võimaldab sellise teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistamine vähendada mh riigi strateegiliste varude moodustamise ja soetamisega seotud teabe ja andmete võimalikku väärkasutust erinevates kriisiolukordades. Kui kriisiolukorras osutub vajalikuks riigi tegevusvarud hoiukohtadest välja viia ja elanikele kättesaadavaks teha, siis ei tohi teave logistilise protsessi, sh riigi tegevusvarude hoiukohtade, täpsete koguste ja kasutuselevõtu korralduse kohta olla avalikult kättesaadav. See ohustaks oluliselt riigi julgeolekut.

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 346 lg 1 p (a) sätestab üldise erandi EL aluslepingute kohaldamisalast, mille kohaselt ükski liikmesriik ei ole kohustatud andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks. Sellele üldisele erandile on viidatud nii direktiivides 2011/23/EL, 2014/24/EL kui ka 2014/25/EL art-s 1. Direktiiv 2009/81/EÜ viitab samas kontekstis samasisulisele, varasema Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingu art-le 296. Seega tuleks neid AvTSis sätestatud teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise aluseid mõista eelkõige ELTLi art 346 täpsustavana osas, et meetmeks, mille abil liikmesriik saab vältida oma julgeolekut kahjustava teabe avaldamist, on mh sätestada riigisiseses õiguses kohustus nimetatud teavet mitte avaldada.

Lõikes 3 sätestatakse, et asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele kehtib juurdepääsupiirang kümme aastat. Kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht pikendada selle teabe juurdepääsupiirangu tähtaega ühel korral kuni viie aasta võrra käesolevas paragrahvis sätestatud juurdepääsupiirangu tähtaja lõppemisest arvates. AvTSi § 40 lõike 1 kohaselt kehtestatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele juurdepääsupiirang alates dokumendi koostamisest või saamisest ning kuni vajaduse möödumiseni või sündmuse saabumiseni, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Asutuse juht võib seda tähtaega pikendada kuni viie aasta võrra, kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib. Seega on praegu AvTS-i kohaselt võimalik teave asutusesiseks kasutamiseks tunnistada kuni kümneks aastaks. Käesoleva paragrahvi lõikega 3 sätestatakse sellest erand, mille järgi võib käesolevas paragrahvis sätestatud alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele kehtestada juurdepääsupiirangu kümneks aastaks ja seda võib pikendada ühel korral kuni viie aasta võrra. Lõikes 1 sätestatud teave püsib suhteliselt muutumatuna pikaajaliselt. Pikema juurdepääsupiirangu sätestamise eesmärk on raskendada teabe sattumist nende isikute kätte, kes võiksid teavet kasutada kriisiolukorraks valmistumise või selle lahendamise kahjustamise eesmärkidel.

§ 125. Isikuandmete töötlemine

Paragrahviga reguleeritakse käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmisel isikuandmete töötlemisega seonduvat.

Lõige 1 sätestab üldnormi isikuandmete töötlemiseks, mille kohaselt võib kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus või piiravat meedet kohaldav haldusorgan käesolevas seaduses sätestatud piirava meetme kohaldamise, järelevalve tegemise ning muude kriisiolukorra lahendamiseks vajalike toimingute eesmärgil töödelda isikuandmeid, sealhulgas eri liiki isikandmeid. Kehtivas õiguses on isikuandmete töötlemine sarnaselt sätestatud RiKSi §-s 8213. Isikuandmeid võib töödelda ulatuses, mis on vajalik piiravate meetmete kohaldamiseks, samuti eelnõus sätestatud töö- või kodanikukohustuse rakendamiseks. Piirava meetmete kohaldamine, mille raames võib töödelda isikuandmeid, hõlmab endas haldusmenetluses haldusakti andmist ning toimingute sooritamist. Piirava meetmete täitmise tagamine hõlmab järelevalve teostamist ja haldussunnivahendite kohaldamist. Lisaks võib isikuandmeid töödelda ka muude toimingute sooritamisel, mis on vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks ja mis ei ole seotud kriisiolukorra meetme kohaldamisega.

Lõike 2 kohaselt antakse kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele või piiravat meedet kohaldavale haldusorganile oma ülesannete täitmiseks õigus saada kriisiolukorra lahendamiseks vajalikke andmekogusse kantud isikuandmeid, sealhulgas eri liiki isikuandmeid ka juhul, kui andmekogu pidamist reguleerivas õigusaktis ei ole nende andmete väljastamise või muul viisil juurdepääsu õigust sätestatud.

Üldjuhul on pädevate asutuste või isikute õigused andmekogudesse kantud andmete, sh isikuandmete töötlemiseks sätestatud andmekogu asutamist või selle pidamist reguleerivas seaduses või andmekogu põhimääruses. Lõige 1 tagab isikuandmete saamise üksnes nendeks puhkudeks, kus andmete töötlemine on kriisiolukorra lahendamisel vajalik ja eesmärgipärane, kuid nende väljastamise õigust ei ole vastavas õigusaktis reguleeritud, mis võib omakorda seada kriisiolukorra lahendamisele olulisi takistusi. Eelkõige kriisi lahendaval ja selles osaleval asutusel peab oma ülesande täitmiseks olema õigus saada selleks vajalikku asjassepuutuvat teavet. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus mistahes teabe või konkreetsete andmete saamise õiguse puudumise tõttu kannatab kriisi lahendamine. Kuigi kriisideks valmistumisel on kõikidel osapooltel enda ülesannete vaates võimalik hinnata, kas ja millist liiki teavet või konkreetseid andmeid vajatakse ning kas selleks on ka olemas vastavad õigused, jääb siiski teatud määramatus, mis aga ei saa olla takistuseks kriisi lahendamisel. Paratamatult ei ole ka andmekogude pidamist reguleerivate õigusaktide muutmisel kohe võimalik ette näha ja detailselt sätestada tuleviku kriisis vajaminevaid andmehulki. Selle tõttu sätestatakse nendeks olukordadeks antud paragrahviga seaduslik alus ja kord isikuandmete väljastamiseks kriisiolukorras. Andmekogudesse kantud isikuandmete töötlemine (sh ka nende väljastamine) tuleb tagada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) sätestatud põhimõtetega.

Lõigetega 3–6 sätestatakse isikuandmete kaitse eesmärgil kohustus hinnata enne isikuandmete väljastamist ja töötlemist selle vajadust ja eesmärki. Andmekogu vastutav töötleja ei väljasta lõikes 1 sätestatud alusel taotletud isikuandmeid juhul, kui isikuandmete töötlemine ei vasta soovitud eesmärgile. Lõike 2 kohaselt hindab enne andmete väljastamist Andmekaitse Inspektsioon taotluse esitamisest arvates maksimaalselt nelja kalendripäeva jooksul väljastamise alust, eesmärki ja andmekoosseisu minimaalsust, kaasates andmekogu vastutava töötleja. Erakorralises ja sõjaseisukorras toimub kontroll viivitavama, maksimaalselt kahe kalendripäeva jooksul. Andmete väljastamist ei otsusta Andmekaitse Inspektsioon, vaid lõike 4 kohaselt otsustab selle andmekogu vastutav töötleja viivitamata võttes arvesse Andmekaitse Inspektsiooni hinnangut.

Lõikega 5 reguleeritakse olukorda, kus isikuandmeid on vajalik saada mitmelt vastutavalt töötlejalt. Sellisel juhul annab Andmekaitse Inspektsioon hinnangu käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud viisil ning andmete väljastamisel edastavad vastutavad töötlejad nende valduses olevad kriisiolukorra lahendamiseks vajalikud isikuandmed Statistikaametile. Statistikaamet seostab andmed ja edastab need kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele või piiravat meedet kohaldaval haldusorganile. Kui kriisiolukorra lahendamise eest vastutaval asutusel või piiravat meedet kohaldaval haldusorganil puudub vajadus isikustatud andmete töötlemiseks, siis edastab Statistikaamet need andmed anonüümitult.

Kuigi lõike 3 kohaselt võetakse erakorralise ja sõjaseisukorra ajal enne andmete väljastamist Andmekaitse Inspektsioon hinnang kahe kalendripäeva jooksul, võib eelkõige sõjaseisukorra ajal ilmneda edasilükkamatuid olukordi, kus taolise korra rakendamine andmete väljastamisel on kas raskendatud või isegi võimatu või on kriisiolukorras vajalik andmeid töödelda kõrgendatud ohu tõrjumiseks.

Lõikes 6 sätestatakse eeltoodust tulenevalt, et edasilükkamatul juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatut ning vastutav töötleja väljastab lõikes 2 nimetatud andmed kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele või piiravat meedet kohaldavale haldusorganile viivitamata, kui see on kriisiolukorras vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks või riigikaitselise kriisiolukorra lahendamiseks. Vastutav töötleja peab aga sellises olukorras teavitama andmete väljastamisest esimesel võimalusel Andmekaitse Inspektsiooni. Teavitamine tagab sellistel juhtumitel esimesel võimalusel andmekaitsealase järelevalve rakendamise.

§ 126. Andmesubjekti õiguste piiramine kriisiolukorras

Paragrahvis 126 nähakse sarnaselt kehtiva RiKSi §-ga 8213 ette õigus piirata andmesubjekti õigusi (näiteks õigus saada infot tema isikuandmete töötlemise fakti ning töötlemise tehniliste ja korralduslike kaitsemeetmete kohta, õigus tutvuda tema kohta kogutud ja töödeldavate isikuandmetega, õigus nõuda oma isikuandmete töötlemise piiramist jm). Andmesubjekti õigusi võib piirata juhul, kui nende piiramata jätmine võib kahjustada kriisiolukorra lahendamise eest vastutava asutuse või piiravat meedet kohaldava haldusorgani käesolevas seaduses sätestatud ülesande täitmist või kahjustada andmesubjekti või teise isiku õigusi ja vabadusi. Andmesubjekti õiguste piiramine on lubatud üksnes kuni eelpool nimetatud aluste äralangemiseni. Nimetatud piirangud on kooskõlas Euroopa Nõukogu 28.01.1981 sõlmitud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooni artikliga 11.

§ 127. Isikuandmete töötlemine alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitsel

Paragrahvis 127 reguleeritakse isikuandmete töötlemine alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitsemeetmete rakendamisel Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2016. a määruse nr 106 „Riigikaitseobjekti kaitse kord“ §-s 71 sätestatu eeskujul. Kõnesolevas paragrahvis sätestatud isikuandmete töötlemise nõudeid kohaldatakse ainult nende andmesubjektide isikuandmete töötlemisele, kelle viibimine objektil ei ole seotud objekti igapäevatööga ja/või objekti valdaja ülesande täitmisega. Paragrahvi kohaldamisalasse ei kuulu andmesubjektidena töötajad ja ametnikud, kelle töökoht asub objektil, ning töö- või teenistusülesannete täitmise tõttu objektile saabumist ja objektilt lahkumist kõnesoleva paragrahviga ei reguleerita. Kui objektil rakendatakse ka töötajate ja ametnike tööle saabumise ja töölt lahkumise registreerimist, kuulub sellekohane isikuandmete töötlemine teenistus- ja töölepinguliste suhete valdkonda ja sellele kohaldub andmekaitse üldregulatsioon (isikuandmete kaitse üldmäärus, töölepingu seadus, sisemised töökorraldusaktid). Teenindavate isikutena võib mõista kõiki selliseid teenusepakkujaid, kes tagavad lepingu alusel ka teatava regulaarsusega objekti igapäevase toimimise (nt heakorrateenused, toitlustus jms), kuid ei ole objekti valdajaga otseses töö- või teenistussuhtes. Nii objekti teenindavate kui ka külastavate isikute (andmesubjektide) kindlaksmääramine sõltub sellest, milline on hoone osa, ala, ruum vms, millele juurdepääs tuleb registreerida.69

§ 128. Isikuandmete töötlemine elutähtsa teenuse osutaja poolt taustakontrolli tegemisel

Paragrahvis 128 sätestatakse isikuandmete töötlemine elutähtsa teenuse osutaja poolt taustakontrolli tegemisel.

Eelnõuga sätestatakse taustakontrolli eesmärgi saavutamiseks minimaalselt vajalike isikuandmete saamise õigus. Lõike 1 kohaselt on elutähtsa teenuse osutajal on õigus saada:
1) kontrollitava isiku üldandmeid (nimi, isikukood, sugu, kodakondsus, kontakt, sh aadress, emakeel), sealhulgas õigus saada neid andmeid elutähtsa teenuse osutajaga lepingulises suhtes olevalt isikult, kelle töötaja täidab eelnõu § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet. Nimetatud andmed on vajalikud isikusamasuse kontrollimiseks, karistusregistrile päringute tegemiseks ja isikuandmete kaitse üldmäärusega sätestatud andmesubjekti õiguste tagamiseks (nt teavitamiskohustus);
2) karistusregistrist andmeid isiku karistatuse kohta.

Isikuandmete töötlemisel käesoleva eelnõuga sätestatud taustakontrolli eesmärgil tuleb lähtuda isikuandmete kaitse üldmäärusest70 ja selle rakendamiseks jõustatud õigusaktidest. Isikuandmete kaitse on osa põhiõigusest perekonna- ja eraelu kaitsele (PS § 26) ning igaühe õigusest vabale eneseteostusele. Perekonna- ja eraelu puutumatusse võib sekkuda üksnes seaduses sätestatud juhul ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Igaühe õigust vabale eneseteostusele tuleb rakendada kooskõlas seaduse ning teiste inimeste õiguste ja vabadustega. Nendest põhiseaduslikest põhimõtetest lähtuvalt peab isiku eneseteostuse vabadusse sekkumiseks ning perekonna- ja eraelu riiveks olema seadusest tulenev alus. Lõikes 1 on juhindutud põhimõttest, et isiku eraelu puutumatuse riive nende andmete töötlemisel piirduks üksnes vältimatult vajalikuga.

Lõikes 2 sätestatakse lähtuvalt isikuandmete töötlemise üldistest põhimõtetest, et juhul, kui karistusregistri päringu vastuseks on andmed, mille esinemisel ei ole eelnõu § 411 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesande usaldamine isikule elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel lubatud (ilmnevad eelnõu § 78 lõikes 1 nimetatud asjaolud), siis ei või elutähtsa teenuse osutaja teha veel täiendavat päringut muude karistusandmete olemasolu kontrollimiseks. Sellisel juhul ei ole päringu tegemine enam vajalik ning selline päring oleks vastuolus eesmärgikohasuse põhimõttega.

Lõike 3 kohaselt kontrollib elutähtsa teenuse osutaja enne taustakontrolli tegemist eelnõu § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet täitva isiku isikusamasust isikut tõendava dokumendi alusel.

Lõikes 4 sätestatakse, et elutähtsa teenuse osutaja võib eelnõu § 77 lõike 2 alusel kindlaksmääratud ülesannet täitvalt välismaalaselt nõuda dokumendi esitamist selle kohta, kas välisriigi õiguskaitseorgan on teda kriminaalkorras karistanud, kui see on vajalik eelnõu § 78 lõigetes 1 ja 2 sätestatud asjaolude kontrollimiseks.

CER direktiivi põhjenduspunkti nr 32 kohaselt peaks taustakontroll hõlmama asjaomase isiku karistusregistri andmete kontrolli. Teiste liikmesriikide hallatavate karistusregistriandmete saamiseks peaksid liikmesriigid kasutama Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) kooskõlas nõukogu raamotsuses 2009/315/JSK ning, kui see on asjakohane ja kohaldatav, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/816 sätestatud menetlustega. Kui see on asjakohane ja kohaldatav, võivad liikmesriigid tugineda ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1862 loodud teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) teabele, luureteabele ja mis tahes muule kättesaadavale objektiivsele teabele, mis võib olla vajalik, et teha kindlaks asjaomase isiku sobivus töötada ametikohal, mille suhtes elutähtsa teenuse osutaja on taotlenud taustakontrolli.

Karistusregistri seaduse (edaspidi KarRS) § 6 punkti 7 kohaselt kantakse karistusregistrisse mh isiku karistusandmed jõustunud süüdimõistva välisriigi kohtuotsuse alusel kriminaalasjas Eesti kodaniku või Eestis elamisluba või elamisõigust omava välismaalase suhtes, kelle karistusandmed on välisriik edastanud või kelle süüdimõistvat kohtuotsust on Eesti kohus tunnustanud. Päringute tegemist teise liikmesriigi registrisse on reguleeritud KarRSi §-s 30, mille lõike 1 punkti 9 kohaselt on Registrite ja Infosüsteemide Keskusel õigus esitada päring teise liikmesriigi keskasutusele karistusregistris sisalduvate andmete kohta, kui andmeid soovib tööandja isiku tööle või teenistusse võtmisel isiku seadusega sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

Lisaks registripäringutele sätestatakse lõikes 4 elutähtsa teenuse osutajale ka õigus vajaduse korral nõuda välismaalaselt vastavate andmete esitamist. Sellise dokumendi esitamise kohustus on sarnaselt reguleeritud ka Eesti kodakondsuse saamise või taastamise taotlemisel (vt https://www.riigiteataja.ee/akt/126082022009 § 7 lg 6, § 9 lg 5).


2. jagu
Andmekogud

§ 129. Tsiviiltoetuse register

Paragrahv 129 sätestab tsiviiltoetuse registriga (TTR) seonduva. Tsiviiltoetuse register on alates 21.03.2022 reguleeritud RiKSi § 8214 alusel. Kõnesoleva paragrahviga säilitatakse sisuliselt tsiviiltoetuse registri põhieesmärk. Registri pidamise eesmärk sõnastatakse eelnõu kohaselt uuesti, mis arvestab nii tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu kui ka selle rakendussätteid. Lisaks sätestatakse paragrahvis see osa isikuandmete töötlemisest, mis on vajalik reguleerida seaduse tasandil.

Kehtiva RiKSi § 8214 lõike 1 kohaselt on TTR andmekogu, milles peetakse arvestust riigikaitseks, vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks, tsiviil-sõjaliseks koostööks, kõrgendatud kaitsevalmiduse, hädaolukorra, sõjaseisukorra ja muude sündmuste lahendamiseks vajalike vahendite ja nende kasutamiseks vajalike andmete, elutähtsa teenuse osutajate, riigikaitselisi ameti- ja töökohti omavate tööandjate, asja sundkasutusse võtmise ning asja sundvõõrandamise üle.

Lõikes 1 sõnastatakse arvestades eelnõuga kavandatud muudatusi uuesti ka TTRi eesmärk. Selle kohaselt on TTR andmekogu, mille eesmärk on koondada ja hoida tsiviilkriisiks ja riigikaitseks vajalike vahendite, asutuste ja isikutega seotud andmeid, sealhulgas pidada arvestust:
1) vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks ning tsiviil-sõjaliseks koostööks vajalike vahendite üle;
2) kriisiolukorra ja muude sündmuste lahendamiseks vajalike vahendite üle;
3) elutähtsa teenuse osutajate ning kriisiülesandega ameti- ja töökohtade määramise õigusega isikute ja asutuste üle;
4) asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise, kriisiülesannete ning tegevusvaru üle.

Isikutega seotud andmete puhul on tegemist ennekõike juriidiliste isikute ja FIEdega ning äärmisel juhul ka füüsiliste isikutega, kellele kuulub kriisi lahendamiseks vajalik vara, samuti ETOd. Registri pidamise eesmärk ei ole pidada arvestust nn füüsiliste isikute üle, kes lahendavad kriise või kes on kaasatud kriiside lahendamisse, arvestust peetakse varade ja vahendite üle.

Lõikes 2 sätestatakse registri kaasvastutavad töötlejad. Registri kaasvastutavad töötlejad on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet ja Eesti Varude Keskus. Arvestades registri pidamise eesmärki (lõige 1) ei saa ainult Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus võtta kõiki registri vastutava töötleja kohustusi. Väga suur osa registrist on seotud tsiviilkriisideks vajalike vahendite üle arvestuse pidamise moodulite arendamisega, samuti varude mooduli arendamisega. Registri volitatud töötlejad sätestatakse registri põhimääruses ja nendeks jäävad elutähtsa teenuse korraldajad (Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Maaeluministeerium, Eesti Pank ja kõik KOVid) ja Kaitseressursside Amet.

Lõigetes 3 ja 4 sätestatakse registri põhimäärusega seonduv. Põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus, samamoodi on sätestatud kehtiva RiKSi § 8214 lõikes 4. Põhimääruses sätestatakse registri kaasvastutavate töötlejate ning volitatud töötleja ülesanded, registrisse kogutavate andmete täpsem koosseis, andmeandjad ja nende edastatavad andmed, andmevahetus teiste andmekogudega, andmete registrisse kandmise ja õigsuse tagamise kord, andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord ja muud korraldusküsimused. Erinevalt kehtivast põhimäärusest sätestatakse andmete säilitamise tähtajad ja isikuandmete töötlemise sätted seaduses.

Lõikes 5 sätestatakse, milliseid isikuandmeid registris töödeldakse. Registris töödeldakse järgmisi isikuandmeid:
1) vastuvõtva riigi toetust korraldava valitsusasutuse esindaja andmed (ees- ja perekonnanimi, isikukood, ametikoht, kontaktandmed ja teave juurdepääsusertifikaadi kohta);
2) asja sundkasutusse võtva ja sundvõõrandava ametiisiku andmed (ees- ja perekonnanimi, isikukood, töökoha või ametikoha nimetus, kontaktandmed, tööpiirkond ja ülesanded);
3) kriisiülesande saaja andmed (ees- ja perekonnanimi, aadress ja kontaktandmed);
4) vara või objekti omaniku, valdaja, vastutava kasutaja, hoonestaja ja kontaktisiku andmed (ees- ja perekonnanimi, isikukood, aadress ja kontaktandmed). Punktis 4 nimetatud andmed hõlmavad mh Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja, harjutusala kontaktisiku andmeid, Kaitseväe ja Kaitseliidu ning valitsusasutuste hoonete ja rajatiste omaniku andmeid, samuti sadama pidaja või valdaja ning laevaliikluse ja valveteenistuse korraldaja andmeid;
5) riigi tegevusvaru hoiustaja andmed

Lõikes 6 sätestatakse andmete säilitamise tähtaeg. Registri andmeid säilitatakse kolm aastat.

§ 130. Mobilisatsiooniregister

Paragrahvis 130 sätestatakse mobilisatsiooniregistriga seonduv, säte on üle võetud kehtiva RiKSi §-st 8215 ning põhimõttelisi muudatusi sellega võrreldes ette ei nähta.

Lõike 1 kohaselt muudetakse võrreldes kehtiva RiKS-iga täpsemaks mobilisatsiooniregistri eesmärk. Eelnõu kohaselt on mobilisatsiooniregister andmekogu, milles peetakse arvestust Kaitseväe sõjaaja üksuste koosseisu, nende ettevalmistuse ja varustuses olevate materiaalsete vahendite üle. Kehtiva sõnastuse kohaselt on mobilisatsiooniregister andmekogu, milles peetakse arvestust sõjaaja ametikohtade täitmise ja riigi sõjaliseks kaitseks kasutatavate materiaalsete vahendite üle.

Lõike 2 kohaselt sätestatakse sarnaselt kehtiva registri põhimääruse § 2 lõikega 1, et registri vastutav töötleja on Kaitseministeerium.

Lõigetega 3 ja 4 sätestatakse registri põhimäärusega seonduv. Põhimääruse kehtestab mobilisatsiooni ettevalmistamise ja korraldamise eest vastutav minister määrusega, samamoodi on sätestatud RiKSi § 8215 lõikes 5. Sarnaselt TTRiga sätestatakse mobilisatsiooniregistri põhimääruses registri vastutava ning volitatud töötleja ülesanded, registrisse kogutavate andmete täpsem koosseis, andmeandjad ja nende edastatavad andmed, andmevahetus teiste andmekogudega, andmete registrisse kandmise ja õigsuse tagamise kord, andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord ja muud korraldusküsimused.

Lõike 5 kohaselt sisaldab mobilisatsiooniregister järgmisi andmeid:
1) sõjaaja üksuse ja selle ettevalmistamise andmed;
2) sõjaaja üksuse koosseisus oleva isiku ja üksusele vajaliku väljaõppega reservis oleva isiku andmed. Punktis 2 nimetatud isikuandmed on isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, aadress, kontaktandmed, haridus, väljaõpe, juhtimisõigus, töö- või ametikoht, veregrupp ja reesusfaktor, vastavus tervisenõuetele, mobilisatsioonist ja lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamise alus, riigisaladusele juurdepääsu loa ja Eestist lahkumise piirangu andmed;
3) sõjaaja üksuse varustatuse andmed.

Lõikes 6 sätestatakse andmete säilitamise tähtaeg. Registrisse kantud andmeid säilitatakse tähtajatult. Andmeid säilitatakse tähtajatult, kuna reservväelaste õppekogunemisele võidakse kutsuda isikuid väga pikaajalise vahega (nt 10 aastat) ning isiku varasemate ajalooliste andmete pikaajaline säilitamine on selle tõttu vajalik.


10. peatükk
Rahvusvaheline sõjaline koostöö

Kümnes peatükk on jaotatud kolmeks jaoks, milles käsitletakse rahvusvahelise sõjalise koostöö üldnõudeid, rahvusvahelist sõjalist koostööd väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi ning Eesti Vabariigi territooriumil. Rahvusvahelise sõjalise koostöö peatükist on välja jäetud rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise säte (vt kehtiv RiKSi § 32), kuivõrd kahju hüvitamist puudutavad sätted on koondatud eelnõu 5. peatükki. Eelnõu seletuskirja sätete juures on eraldi esile toodud ka muudatused võrreldes kehtiva regulatsiooniga.

‎1. jagu
Rahvusvahelise sõjalise koostöö üldnõuded

‎§ 131. Rahvusvaheline sõjaline koostöö

Lõige 1 sätestab ammendavalt, mida loetakse rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine on:
1) Kaitseväe kasutamine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil;
2) Kaitseväe osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel;
3) välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil ajutise viibimise võimaldamine seadusega sätestatud alustel ja korras;
4) rahvusvahelise sõjalise peakorteri staatuse tunnustamine, peakorteri tegevuses osalemine ja selle tegevuse toetamine;
5) Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamine ning elluviimine.

Rahvusvahelise sõjalise operatsiooni mõiste on toodud §-s 132. Sõjalise operatsioonina on käsitatav Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmine, kasutades selleks Kaitseväge ja kaitseväelasi Riigikogu otsuse alusel. Rahvusvaheline sõjaline operatsioon ei tähenda ilmtingimata relvakonflikti kahe riigi vahel, Kaitsevägi võib osaleda rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, mis ei ole suunatud ühegi riigi vastu, vaid keskenduvad erinevate meetmete kaudu üldisele rahu ja julgeoleku tagamisele. Näiteks on Kaitsevägi osalenud rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel Kesk-Aafrika Vabariigis ja Malis, kus tegutsetakse riigi valitsust vastustavate mitteriiklike organisatsioonide vastu. Samuti ei ole rahvusvahelise sõjalise operatsiooni toimumine Eestis formaalselt seotud kehtestatud kriisiolukorra, sh erakorralise seisukorra või sõjaseisukorraga. Rahvusvahelisi sõjalisi operatsioone eristab muust rahvusvahelisest sõjalisest koostööst kõrgem otsustustasand ning jõu kasutamise alused ning ülesanded, milleks Kaitseväge kasutatakse. Rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide puhul ei anta seadusega otsustuspädevust Kaitseväe kasutamiseks Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisel täitevvõimu tasandile. Täitevvõimu pädevus on piiritletud õigusega anda Kaitseväele korraldus alustada osalemist või lõpetada osalemine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

Lisaks rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele võib Kaitseväge kasutada ka Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamisel ning elluviimisel. Erinevalt rahvusvahelistest sõjalistest operatsioonidest otsustab rahvusvahelise kaitse- ja julgeolekukoostöö formaadis Kaitseväe osalemise sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister. Ühise koostöö sees tuleb eristada tegevusi, mille näol on tegu Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisega, sest sellisel juhul otsustab Kaitseväe kasutamise Riigikogu. Ühise kaitse- ja julgeolekukoostöö raames ei saa Eesti kaitseväelased minna aktiivsesse konfliktipiirkonda, sest tavapärast rahvusvahelist sõjalise operatsiooni raamistikku pole algatatud.

Ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide näitena osales Kaitsevägi 2021. aastal Leedu ja Valgevene piiril aset leidnud pagulaste massilisest ebaseaduslikust piiriületusest tingitud kriisi lahendamisel koostöös Leedu Vabariigi sisejulgeoleku ametkondade ja relvajõududega. 2021. aasta lõpus ning 2022. aasta esimeses pooles osales Kaitsevägi ühises kaitse- ja julgeolekuprojektis koostöös Poola Vabariigiga, mille raames tugevdati kiirendatud korras Poola piiritaristut Poola-Valgevene piiril.

Täiendavalt on rahvusvahelise sõjalise koostöö mõistega hõlmatud Kaitseväe osalemine rahvusvahelistel sõjalistel õppustel. Tegu on olulise sõjalise koostöö formaadiga, mille raames Kaitseväegi harjutab muu hulgas koostegutsemist liitlasvägedega. Rahvusvahelised sõjalised õppused toimuvad nii Eestis kui ka välisriikides. Eestis toimuvatest rahvusvahelistest sõjalistest õppustest, millest võtavad osa ka liitlasriikide relvajõud, on olulisemad Kaitseväe suurõppused Siil ja Kevadtorm.

NATO juhtimisstruktuur tugineb erineva pädevuse ja juhtimisvõimega staapidele ning lisaks staapidele on NATO struktuuris ka teisi üksusi, näiteks erineva valdkonnapõhise spetsialiseerumisega oivakeskused (Centre of Excellence). Eestis on sõjalise peakorteri staatuses (1952. aasta protokoll Põhja-Atlandi lepingu alusel loodud rahvusvaheliste sõjaliste peakorterite staatuse kohta) NATO staabielement (NATO Force Integration Unit) ning NATO küberkaitsekoostöö keskus (NATO Cooperative Cyber Defence Centre of Excellence). Nimetatud peakorterite töös osalemine ja nende tegevuse toetamine on käsitatav rahvusvahelise sõjalise koostööna lõike 1 punkti 4 mõistes.

Lõike 2 kohaselt kehtestab Põhja-Atlandi lepingu artiklite 4 ja 5 rakendamise korra ja Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 222 rakendamise korra Vabariigi Valitsus korraldusega. Kehtivas RiKSis puudus eraldi norm, mis annaks Vabariigi Valitsusele selge pädevuse juhtida riigisisest otsustusprotsessi ning Eesti osalust Põhja-Atlandi Nõukogu otsustusprotsessis.

Lõike 3 järgi ei kohaldata käesoleva paragrahvi rahvusvahelise sõjalise koostöö sätteid kaitseväelasele, kes töötab Eesti Vabariigi välisesinduses, ega välisriigi relvajõudude liikmele, kes töötab välisriigi diplomaatilises esinduses või konsulaarasutuses (nt kaitseatašeed). Nende isikute staatus on reguleeritud välisteenistuse seaduse ja teiste seadustega.

Lõigete 4 ja 5 järgi kasutab Kaitsevägi rahvusvahelises sõjalises koostöös jõudu ja annab üle ja võtab vastu käsuõiguse Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud korras.

Lõiked 6 ja 7 sätestavad, et Eesti õigusakte kohaldatakse välisriigis viibivale kaitseväelasele, Kaitseväega töösuhtes olevale muule isikule ning temaga kaasas olevale ülalpeetavale ning Eesti Vabariigi territooriumil viibivale välisriigi relvajõudude liikmele, välisriigi relvajõude saatvale nende teenistuses olevale tsiviilisikule ja tema ülalpeetavale niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega.

Lõikega 8 reguleeritakse välisriigi relvajõudude asjaomase asutuse õigust teostada oma riigi relvajõudude liikme ning tema ülalpeetava suhtes distsiplinaar- ja kriminaaljurisdiktsiooni Eesti Vabariigi territooriumil. Vastava õiguse teostamise alus on välisriigi relvajõudude asjaomasele asutusele selle riigi õigusaktidega antud volitus, mis peab olema kooskõlas asjakohase välislepingu ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. Välisriigi relvajõudude õigust Eestis toime pandud tegevuste üle jurisdiktsiooni teostada reguleerib näiteks Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vahelist relvajõudude staatust reguleeriva kokkuleppe71 (Agreement between the Parties to the North Atlantic Treaty regarding the status of Their Forces – NATO SOFA) VII artikkel ning selle täiendusena 17. jaanuaril 2017 sõlmitud Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kaitsekoostöö kokkuleppe72 (Defense Cooperation Agreement – DCA) XII ja XIII artikkel. Samas on saatva riigi kriminaaljurisdiktsiooni teostamine vastuvõtva riigi territooriumil välistatud näiteks 15. detsembril 2008 jõustunud Eesti ja Saksamaa relvajõudude külastuste kokkuleppe73 artikli 6 lõike 5 järgi. Eestis võib relvajõudude staatuse kokkulepetest tulenevalt tegutseda näiteks välisriigi sõjaväepolitsei, kui see on vajalik nende enda relvajõudude liikmete distsiplinaar- või süütegude menetlemiseks. Välisriigi relvajõudude sõjaväepolitsei tegevus, et kontrollida, kas oma relvajõudude liikmed peavad kinni kehtestatud regulatsioonidest, on piiritletud nende peamise asukohaga ning jurisdiktsiooni kohaldatakse ainult oma riigi relvajõudude liikmete suhtes.

Lõikega 9 antakse Kaitseväele kui asutusele volitus sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid (nii õiguslikult siduvaid ametkondlikke välislepinguid kui ka õiguslikult mittesiduvaid poliitilisi kokkuleppeid) sõjalise riigikaitse korraldamise eest vastutava ministri nõusolekul. Kaitseväe juhataja juhib Kaitseväge ning võib KKSi alusel volitada teisi isikuid Kaitseväe nimel allkirjastama rahvusvahelisi kokkuleppeid eeldusel, et kokkuleppe sõlmimiseks on olemas kaitseministri nõusolek.

‎§ 132. Rahvusvaheline sõjaline operatsioon ‎

Paragrahvi sõnastust ei ole muudetud võrreldes kehtiva RiKSi §-ga 30.

Paragrahv 132 defineerib, mis on rahvusvaheline sõjaline operatsioon. Esiteks on rahvusvaheline sõjaline operatsioon Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) põhikirja artiklis 51 tunnustatud õigusel põhineva välislepinguga või muul viisil seaduslikult võetud kohustuse täitmiseks korraldatav kollektiivse enesekaitse operatsioon (edaspidi kollektiivse enesekaitse operatsioon) ning teiseks ÜRO põhikirja VI või VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatav sõjaline operatsioon ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega kooskõlas olev muu sõjaline operatsioon (edaspidi muu rahvusvaheline sõjaline operatsioon).

ÜRO põhikirja artikli 51 järgi „[r]elvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid“. Paragrahvi 118 punkti 1 sõnastus viitab „artiklis 51 tunnustatud õigusele“, kuid Eesti Vabariik ei pea lähtuma ainult artiklis 51 esitatud sõnastusest, vaid võib arvestada ka rahvusvahelise tavaõiguse arengut. Kollektiivse enesekaitse operatsioon on eelnõu § 118 punkti 1 tähenduses selline operatsioon, mille puhul Eesti Vabariik kasutab Kaitseväge teise riigi vastu suunatud relvastatud kallaletungi tõrjumiseks või teised riigid kasutavad enda relvajõudusid Eesti Vabariigi vastu suunatud rünnaku lõpetamiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Kollektiivse enesekaitse operatsioon tuleb kõne alla juhul, kui riik, kes on langenud relvastanud rünnaku ohvriks, palub diplomaatiliste kanalite kaudu abi rahvusvaheliselt üldsuselt või konkreetselt Eesti riigilt.

Punkt 1 hõlmab nii Põhja-Atlandi lepingus sätestatud kohustust, kollektiivse enesekaitse operatsioone laiemalt kui ka Kaitseväe kasutamist selliste riikide kaitseks, kes ei ole NATO liikmesriigid, kui selleks annab loa Riigikogu eelnõu § 123 lg 1 punkti 2 alusel. Kollektiivse enesekaitse operatsioon tuleb kõne alla juhul, kui riik, kes on langenud relvastanud rünnaku ohvriks, palub diplomaatiliste kanalite kaudu abi rahvusvaheliselt üldsuselt või konkreetselt Eesti riigilt. Abi palumine võib toimuda rahvusvahelise organisatsiooni kaudu – nt NATO või ka mitmepoolselt, tahtekoalitsioonina. Kaitseväe kasutamisel teise riigi abistamiseks võib teatud juhtudel olla vajalik korraldada mobilisatsioon ja seeläbi piirata ka riigist lahkumise õigust.

Punkt 2 hõlmab ka muid rahvusvahelisi sõjalisi operatsioone, mis toimuvad ÜRO põhikirja VI või VII peatüki alusel, ning muid rahvusvahelise tavaõiguse ja põhimõtetega kooskõlas olevaid operatsioone (nt vastuvõtva riigi nõusolekul toimuvad operatsioonid selle riigi territooriumil). Sõjaline operatsioon, mis ei ole kollektiivse enesekaitse operatsioon, võib olla rahvusvahelise õigusega kooskõlas ka juhul, kui selleks ei ole ÜRO Julgeolekunõukogu volitust ehk operatsioon ei toimu formaalselt ÜRO põhikirja VI või VII peatüki alusel. Selliseks näiteks on vastuvõtva riigi nõusolekuga toimuvad operatsioonid selle riigi territooriumil. Seega võib punkti 2 alusel Kaitseväge kasutada väga erinevat liiki sõjalistel operatsioonidel ning välisriigi relvajõud võivad toetada erinevaid Eesti territooriumil toimuvaid operatsioone. Kaitseväge kasutatakse näiteks ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL Liibanonis, ÜRO vaatlusmissioonil UNTSO ja Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mosambiigis.

‎2. jagu
Rahvusvaheline sõjaline koostöö väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi ‎

Eelnõu §-d 133 ja 134 sätestavad, kuidas otsustatakse Kaitseväe kasutamine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, nimetatud paragrahvide sõnastust ei ole muudetud võrreldes kehtiva RiKSi §-dega 33 ja 34. Eelnõu § 135 sätestab eraldiseisvalt, kuidas otsustatakse Kaitseväe osalemine väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamisel ning elluviimisel, ning § 136, kuidas otsustatakse Kaitseväe osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel.

‎§ 133. Kaitseväe kasutamine kollektiivse enesekaitse operatsioonil

Paragrahvis 133 sätestatakse Kaitseväe kollektiivse enesekaitse operatsioonil kasutamise reeglid. PSi § 128 kohaselt otsustab Riigikogu Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Lähtuvalt PSist on eelnõu § 135 lõikes 1 sätestatud, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise kollektiivse enesekaitse operatsioonil. Riigikogu võib otsuse teha ratifitseerides kollektiivse enesekaitse põhimõtet sätestava välislepingu või teha üksikotsuse, kui nimetatud välislepingut ei ole sõlmitud. Kui Riigikogu on ratifitseerinud välislepingu, milles on kokku lepitud kollektiivse enesekaitse põhimõttes, ei pea Riigikogu selle kohta enam eraldi otsust tegema. Kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldab näiteks Põhja-Atlandi leping, kuid Riigikogu võib lisaks Põhja-Atlandi lepingule ratifitseerida ka teisi kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldavaid välislepinguid.

Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 7 sisalduv vastastikuse kaitse säte ei ole praegusel juhul käsitatav eraldiseisva kollektiivse enesekaitse sättena, kuna artikli 42 lõike 7 sõnastus keskendub eelkõige abi andmise kohustusele, täpsustamata abi formaati ja ulatust, ning abi andmisel peavad riigid arvestama juba Põhja-Atlandi lepingu raames võetud kohustusi. Samuti on Euroopa Liidu lepingu eesmärk erinev Põhja-Atlandi lepingu eesmärgist. Seetõttu tuleb Kaitseväe kasutamise otsustamine, kui Euroopa Liidu liikmesriik on Eestile artikli 42 lõike 7 raames esitanud sõjalise abi taotluse, olukorras, kus abi taotlev liikmesriik on sattunud relvastatud rünnaku ohvriks, lahendada endiselt Riigikogu otsusega.

Lõike 2 järgi annab korralduse alustada osalemist ning lõpetada üksuste osalemine kollektiivse enesekaitse operatsioonil ratifitseeritud välislepingu või Riigikogu üksikotsuse alusel Kaitseväele Vabariigi Valitsus. See on käsitletav eraldi otsusena ning ei ole otsustatav näiteks riigikaitselise kriisiolukorra otsuse osana. Nii tegutsetakse näiteks Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 käivitamisel. Kollektiivse enesekaitse operatsioonis osalemine ei ole piiritletud ainult teise NATO liikmesriigi vahetus kaitsmises osalemisega, olukorras, kus NATO liikmeriigi suhtes on toime pandud relvastatud rünnak. Põhja-Atlandi Nõukogu võib oma otsusega aktiveerida vastavad kaitseplaanid ka ennetavalt ning riikide relvajõud asuvad seega täitma juba eelnevalt kokkulepitud konkreetseid ülesanded, olukorras, kus ühegi NATO liikmesriigi vastu ei ole relvastatud rünnakut toime pandud või ei ole liikmesriik veel teistelt liimesriikidelt sõjalist abi taotlenud.

Lõike 2 alusel antud korraldus tehakse lõike 3 alusel viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.

‎§ 134. Kaitseväe kasutamine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil

Paragrahvis 134 sätestatakse Kaitseväe muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil kasutamise reeglid.

Lõike 1 järgi otsustab Riigikogu Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil igal üksikul juhul eraldi otsusega, välja arvatud lõigetes 2, 3, 5 ja 7 sätestatud juhtudel.

Lõike 2 järgi ei tee Riigikogu Kaitseväe kasutamise kohta muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil eraldi otsust, kui kohustus kasutada Kaitseväge sellisel operatsioonil tuleneb ratifitseeritud välislepingust.

Lõike 3 järgi otsustab Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil rahvusvahelise organisatsiooni (NATO ja EL) või NATO liitlasriigi kiirreageerimisjõudude koosseisus Riigikogu enne Kaitseväe üksuse asumist kiirreageerimisvalmidusse. Riigikogu määrab rahvusvahelise organisatsiooni või liitlasriigi, kelle kiirreageerimisjõudude koosseisus väeüksus või allüksus tegutseb, ning kaitseväelaste piirarvu, kes võivad konkreetses rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osaleda. Nii toimitakse näiteks NATO reageerimisjõu NRF (NATO Response Force) või Euroopa Liidu lahingugrupis osalemisel.

Lõige 3 ei reguleeri seega Kaitseväe kasutamist NATO kollektiivkaitseoperatsioonil, sest selle on Riigikogu juba otsustanud Kaitseväe kasutamisega NATO kollektiivse enesekaitse operatsioonides sellega, et on 2004. aastal ratifitseerinud Põhja-Atlandi lepingu.

Lõige 4 sätestab, et Riigikogu otsuse või välislepingu alusel annab kaitseminister kooskõlastatult välisministriga Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.

Lõigete 5 ja 6 kohaselt määrab Riigikogu otsusega igaks aastaks nende kaitseväelaste piirarvu, kes võivad osaleda kiireloomulisel vajadusel riigi julgeoleku huvides muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

Sätet muudetakse võrreldes kehtiva RiKS § 34 lõikega 4, kuna kehtiv sõnastus ei võimalda Eestil kasutada rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel (RSO) osalemise täit potentsiaali sarnaselt meie strateegilistele liitlastele, kuna võib teatud juhtudel piirata Eesti võimalusi osalemiseks sõjalistel operatsioonidel. Muutunud julgeolekukeskkonnas peab Eestil olema tagatud valmidus panustada kiirelt ja paindlikult Eesti ja meie liitlaste otseste julgeolekuhuvidega seotud piirkondades toimuvatesse rahvusvahelistesse sõjalistesse operatsioonidesse, kui see täidab kaitse- ja julgeolekupoliitilisi eesmärke.

Kehtiv RiKS § 34 lg 4 sõnastus on piirav, kuna on ette nähtud vaid koostööks Eesti peamiste liitlastega, s.o NATO või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitaval RSO-l osalemiseks. Näiteks olukordades, kus asukohariik on esitanud laiemale rahvusvahelisele kogukonnale üldist laadi abipalve panustada julgeoleku tagamisse sõjaliste vahenditega olukorras ja kus EL-i liikmesriikide vahel sünnib kiiresti koordineeritud otsus sõjaliselt tahtekoalitsioonina panustada, võib Eesti vastav otsus jääda venima, kuna formaalselt ei ole tegu operatsiooniga, mida juhiks NATO, selle liikmesriik, EL või ÜRO. Muudatus võimaldab tulevikku vaatavalt ka ilma juhtosapooleta ja ilma kindlalt piiritletud organisatsioonide ja riikide ringita RSO-del osaleda. Seejuures hõlmab RiKS § 30 punkti 2 järgne muu rahvusvaheline sõjaline operatsioon ÜRO põhikirja VI või VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatavaid sõjalisi operatsioone ja kõiki muid rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega kooskõlas olevaid sõjalisi operatsioone. Muudatus võimaldab laiemaid operatsioonidele panustamise võimalusi, arvestades muutunud julgeolekuolukorra ja tehnoloogia arengutest tulenevate olukordadega, näiteks tekib võimalus osaleda küberoperatsioonidel ja eriüksuste operatsioonidel, kus otsused tuleb teha kiires ajaraamis ja mitteavalikult, sh koos globaalsete partneritega. Muudatusega loobutakse samal RSO-l Kaitseväe edasise kasutamise otsustamisest üldkorras – osalus kaetakse iga-aastase RiKS § 34 lg 4 alusel antava nn blanko-mandaadiga, kuna vajadusel peab olema operatsioonidel võimalus osaleda mitteavalikult ja minimaalse teadjate ringiga. Kui VV korraldusega otsustatakse RSO-l panustamise alustamine ja lõpetamine, siis nimetatud korralduse ja korralduse seletuskirja saab Riigi Teataja seaduse § 4 lg 1 p 2 alusel mitte avaldada, kuna Riigi Teatajas ei avaldata riigisaladust ja juurdepääsupiirangut sisaldavat akti. Samuti saab arvestada, et laiema blanko-mandaadi alusel planeeritavad operatsioonid oleks suure tõenäosusega lühema kestusega kui tavapärased RSO-d. Teadvustades Venemaa vaenulikest eesmärkidest lähtuvaid ohte, mis on Eestile eksistentsiaalsed, ei loo Eesti õigusruumi paindlikumaks muutmine Eestile täiendavaid ega aktsepteerimatuid riske. Siiski eeldab Eesti tahtlik samm opereerida rahvusvahelise õiguse mitmeti tõlgendataval alal igakordselt väga põhjalikku kaalutlust nii selle võimalustest kui riskidest, samuti asjakohast poliitilist ja tsiviilkontrolli.

Vabariigi Valitsuse pädevus anda korraldus Kaitseväele alustada kiireloomuliselt panustamist RSO-l on tihedalt seotud demokraatlikule riigile kohaste konsultatsioonidega Riigikantselei, Välisministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Presidendi kantselei, Riigikogu riigikaitse- ja väliskomisjoni juhtide ning Kaitseväe juhatajaga enne vastava otsuse tegemist. Nimetatud konsultatsioonide käigus kujundatakse ühtne Eesti seisukoht ka kõigis asjakohastes rahvusvahelise õiguse küsimustes, arvestades ja kaaludes igakülgselt võimalikku välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitilist mõju Eestile (vt ka lõike 6 selgitust).

Lõige 5 tagab paindlikkuse olukorras, kus Eesti soovib sõjaliselt panustada operatsiooni, kuhu hetkel veel ei panustata, ja otsus on vaja teha kiiresti. Eelduseks on, et tegemist on NATO, NATO liikmesriigi (siia alla kuuluvad ka nn tahtekoalitsioonid), ELi või ÜRO juhitava operatsiooniga ning et operatsioonile saadetava kontingendi suurus mahub Riigikogu antud piirarvu sisse. Riigikogu annab sellisele panustamisele heakskiidu tagantjärele – järgmise rotatsiooni korral on panustamise eelduseks Riigikogu otsus konkreetse operatsiooni toetamise kohta.

Lõike 6 järgi annab sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud Riigikogu otsuse (nn üldmandaadi) alusel Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Vabariigi Valitsus.

Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni esimehele. Võrreldes kehtiva õigusega on lisandunud teavitajate hulka ka väliskomisjoni esimees ning loobutud on riigikaitsekomisjoni eelnevast nõusolekus/seisukohast.

RiKS § 34 lg 61 muudatusega piiratakse RiKS § 34 lg 4 alusel sellistel RSO-del osalemisest teadvate isikute ringi, arvestades osa RSO-de sisu tundlikkust. Ühtlasi on sellistel operatsioonidel panustamise kiireloomulist iseloomu arvestades vajalik langetada väga kiired otsused lühikeses ajaraamis. Tegu on üldmandaatide erijuhuga ning selle kasutamise otsus saab olema igakülgselt kaalutletud, võttes arvesse õiguslikke raamistikke ja konkreetset julgeolekuohtu. Muudatusega loobutakse blanko-mandaadi alusel RSO-l osalemise otsustamisel eelnevalt Riigikogu riigikaitsekomisjoni arvamuse ärakuulamisest. Muudatuse eesmärk on nii üldine otsustusprotsessi kiirendamine kui ka mitteavalikel RSO-del osalemise teabe kaitsmine. Muudatusega loobutakse enne RSO-l osalemise otsustamist Riigikogu riigikaitsekomisjoni arvamuse ärakuulamisest, kuid lisatakse erinevalt eelnevast sõnastusest korraldusest Riigikogu väliskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni esimehe teavitamise kohustus. Riigikogu juhatuse teavitamine tagab Riigikogu laiema informeerituse ning tagatud on ka demokraatlik järelevalve, kuna Riigikogu juhatus saab kaalukate põhjuste olemasolul oma pädevuse piires mandaadi eesmärgipärast kasutamist kontrollida.

Lõike 7 järgi võib rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri juurde KVTSi § 115 lõike 1 punktide 1 (lühiajaline lähetus kuni kuus kuud) ja 4 (riiklike ülesannete täitmiseks välisriigis pikemalt kui kuus kuud) alusel lähetatud tegevväelane selle rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri koosseisus osaleda rahvusvahelises sõjalises operatsioonis. Peakorterite all peetakse silmas püsivaid ja ka rahuajal toimivaid kehandeid, mis ei ole konkreetse sõjalise operatsiooni jaoks loodud, mitte operatsioonipiirkondades asuvaid staape, mille eesmärk on vastuvõtvas riigis rahu tagamine, vaatlemine, ülesehitus vms missioonipõhine tegevus ja mis oma laadilt on rahvusvahelised sõjalised operatsioonid, milles osalemise otsustab Riigikogu.

§ 135. Väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamisel ning elluviimisel Kaitseväe osalemise otsustamine

Lõike 1 järgi otsustab sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister Kaitseväe osalemise väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval Eesti Vabariigi ja rahvusvahelise organisatsiooni või välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamisel ja elluviimisel. Täpsemalt on ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamist ja elluviimist selgitatud § 131 juures.

Lõike 2 järgi tehakse otsus kasutada Kaitseväge üksusi väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval Eesti Vabariigi ja rahvusvahelise organisatsiooni või välisriigi ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamisel ja elluviimisel viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Vabariigi Valitsusele, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. Riigipea ja seadusandliku võimu teavitamine on vajalik, kuivõrd nimetatud institutsioonidel on põhiseaduslik roll riigikaitse küsimustes. Vabariigi Valitsuse teavitamine on juurdunud praktika, kus kaitseminister on teavitanud Vabariigi Valitsust eelnevalt nt Ukrainale relvastuse andmisest, kaitseväelaste Poola saatmisest jne.

§ 136. Väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel Kaitseväe osalemise otsustamine

Paragrahvi järgi otsustab Kaitseväe osalemise väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel sõjalise riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister ehk kaitseminister.

Kaitseministrile teeb ettepaneku lubada Kaitseväel väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval rahvusvahelistel sõjalistel õppustel osaleda Kaitseväe juhataja. Kaitseminister võib valitsuse liikmena konsulteerida peaministriga ühel või teisel õppusel osalemise üle ning vajaduse korral tõstatada küsimuse arutelu ka Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonis või valitsuse istungil.

Paragrahvi sõnastust on muudetud võrreldes kehtiva RiKSi §-ga 31. Kehtiva regulatsiooni järgi otsustas minister Kaitseväe osalemise ka Eestis toimuvatel rahvusvahelistel sõjalistel õppustel. Eelnõu koostamise ajaks on välisriikide relvajõud kaasatud Eestis toimuvatesse õppustesse sellisel määral, et säte kohalduks suurele osale Eestis toimuvatest sõjalistest õppustest. Kaitseministeeriumi valitsemisala senise praktika põhjal on hinnatud, et Eestis toimuvatel õppustel osalemine kuulub pigem Kaitseväe pädevusse ning ei vaja ministri otsust. Samas pole välistatud, et Kaitseväe juhataja konsulteerib vajaduse korral õppusel osalemise üle kaitseministriga. Kuna eelnimetatud muudatuse tulemusena on sätte mõjualas Kaitseväe tegevus vaid väljaspool Eesti territooriumi, on sätte asukohaks peatüki 2. jagu.

‎3. jagu
Rahvusvaheline sõjaline koostöö Eesti Vabariigi territooriumil ‎

Eelnõu §-d 137–145 reguleerivad välisriigi relvajõudude lubamist Eesti Vabariigi territooriumile ja siin viibimist. Eelnõu § 137 punktis 5 on sarnaselt § 131 lõike 1 punktile 5 ning § 135 lõike 1 sõnastusele asendatud sõna „kaitseprojektide“ fraasiga „kaitse- ja julgeolekuprojektide“, arvestades, et riikidevaheline sõjaline koostöö võib hõlmata ka sisejulgeoleku valdkonna tegevusi. Paragrahvide sõnastused on üldjoontes samad, mis kehtiva RiKSi §-d 36–43.

‎§ 137. Välisriigi relvajõudude viibimine Eestis

Paragrahvis 137 sätestatakse välisriigi relvajõudude Eestis viibimise alused ja eesmärgid.

Välisriigi relvajõud võivad ajutiselt viibida Eesti Vabariigi territooriumil, kui selle eesmärk on:
1) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil;
2) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel;
3) osalemine rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses;
4) transiit;
5) ühiste kaitse- ja julgeolekuprojektide kavandamine ja elluviimine.

Muudel alustel ei ole välisriigi relvajõudude lubamine Eesti Vabariiki lubatud.

‎§ 138. Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumine, Eesti Vabariigis viibimine ja ‎Eesti Vabariigist lahkumine ‎

Paragrahvis 138 sätestatakse, et välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumiseks on vajalik kohustusliku loa olemasolu, kehtestatakse riigis viibimise aluse ja aja kohta dokumenti märke tegemise kord ning piiriületuse ajast ja kohast teavitamise kord.

Lõike 1 järgi peab välisriigi relvajõududel Eesti Vabariiki saabumiseks olema seaduse alusel antud luba. Loa võib anda kas ühe- või mitmekordseks piiriületuseks.

Lõike 2 kohaselt teeb PPA märke välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti. Märge tehakse vastavalt antud loale ning märkel ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust ehk tegemist ei ole Eestis viibimise alusega. Riigis viibimise õiguslikuks aluseks on lõikes 1 nimetatud luba. Eelkõige on PPA toimingul tõendav iseloom. Märke võib teha ka pärast piiriületust esimesel võimalusel, kui seda ei saa teha piiri ületamisel. Eelkõige puudutab see Schengeni viisaruumis liikuvaid või lühikese teavitusajaga siia saabunud välisriigi relvajõudude liikmeid.

Lõike 3 järgi ei tehta dokumenti märget, kui välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil viibimise eesmärk on osaleda rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil või kui see ei ole praktilistel põhjustel võimalik. Tegemist on erandjuhtumitega, kus märke tegemiseks ei ole piisavalt aega. Üldjuhul tuleb tagada, et Eesti tsiviilvõimud tuvastaksid isiku staatuse. Kui siia saabuvate välisriigi relvajõudude eesmärk on osaleda rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil, siis takistaks üksuste kinnipidamine üksnes märke tegemise tõttu olukorra kiiret lahendamist. Samuti võib olla praktiliselt keeruline, kui siia saabuv üksus on märkimisväärselt suur.

Lõiked 4 ja 5 sisaldavad volitusnorme. Lõike 4 alusel kehtestab välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vormi sisejulgeoleku korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. Lõikega 5 antakse kaitseministrile volitus kehtestada Eesti Vabariiki saabuvate välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava, sõidukite ja kauba hulgast ning planeeritava piiriületuse ning üle piiri toimetamise ajast ja kohast teavitamise kord.

§ 139. Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval sõjalisel ‎operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmine ‎

Paragrahvis 139 sätestatakse Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval sõjalisel operatsioonil välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise pädevuse jaotus Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse vahel.

Lõike 1 punkti 1 järgi otsustab sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmise Vabariigi Valitsus, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised, ning punkti 2 järgi nimetatud välislepingu puudumise korral Riigikogu oma otsusega.

Lõigetega 2 ja 3 kohustatakse lõikes 1 tehtud otsusest viivitamata teavitama vastavalt Vabariigi Presidenti, Riigikogu juhatust, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest ja Vabariigi Valitsust.

Paragrahvis sätestatud korda kohaldatakse ka välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil ajutisele viibimisele, mille eesmärk on osaleda muu riigi territooriumil korraldataval sõjalisel operatsioonil (lõige 4).

§ 140. Välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa andmine ‎muudel juhtudel

Paragrahvis 140 sätestatakse välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa andmine muudel juhtudel, mis ei ole kaetud §-ga 139.

Paragrahvi järgi otsustab kaitseminister Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel osalemiseks, Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses osalemiseks ning ühise kaitseprojekti elluviimiseks välisriigi relvajõududele ajutise viibimise loa andmise. Kaitseväe osalusega Eestis läbiviidava sõjalise õppuse toimumise otsustab Kaitseväe juhataja, sarnaselt teiste Kaitseväe väljaõpet puudutavate küsimustega. Kaitseminister teeb Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel osalemiseks välisriigi relvajõudude liikmetele loa andmise kaudu kontrolli eelkõige välisriigi relvajõudude Eestis viibimise üle, kuid loa andmise pädevus on käsitatav ka täiendava tsiviilkontrolli meetmena Kaitseväe õppuste üle. Eestis võivad julgeoleku- ja kaitsekoostööprojekte läbi viia nii Eestis tegutsevad NATO struktuuri sõjalised peakorterid, Kaitseministeeriumi allasutused kui ka Kaitseministeerium. Koostööprojektina on käsitatavad erinevad kohtumised, kursused ja muud koostööformaadid ning sisulise otsuse projekti toimumise kohta võtab vastu projekti korraldav asutus. Kaitseminister teeb loa andmise protsessi kaudu sarnaselt Eestis toimuvate sõjaliste õppustega eelkõige kontrolli välisriigi relvajõudude Eestis viibimise üle.

‎§ 141. Välisriigi relvajõudude transiit ‎

Paragrahvis 141 sätestatakse välisriigi relvajõudude transiidiga seonduv, sh transiidiloa andmisega seotud pädevuse ja volituste jaotus kaitseministri, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu vahel.

§ 142. Välisriigi relvajõudude õigus kasutada jõudu

Paragrahvis 142 sätestatakse, millistel tingimustel ja mil viisil on välisriigi relvajõududel õigus kasutada Eesti Vabariigi territooriumil jõudu.

Välisriigi relvajõud, kes viibivad Eesti Vabariigi territooriumil ning osalevad rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil, võivad kasutada jõudu rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eesmärkide saavutamiseks (lõige 1). Üldjuhul seab rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eesmärgid Eesti Vabariik, rahvusvaheline organisatsioon või välisriik. Riigikogu ja Vabariigi Valitsus saavad seada välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigis jõu kasutamisele täiendavaid tingimusi või piiranguid.

Lõike 2 järgi võivad välisriigi relvajõud, kes viibivad Eesti Vabariigi territooriumil muudel juhtudel (sõjalisel õppusel osalemine, ühises kaitse- ja julgeolekuprojektis osalemine, rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses osalemine, relvajõudude transiit läbi Eesti), kasutada jõudu, kui see on vajalik Kaitseväe toetamiseks rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe tõrjumisel (KKSi § 46 lg 2). Kuivõrd tegemist on Kaitseväe toetuseks rahuajal toimuva tegevusega, siis peab jõu kasutamiseks loa andma KKSi § 46 lõike 2 kohaselt riigikaitse valdkonna eest vastutav minister või Kaitseväe pädev ülem. Viimane on Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2008. a määruse nr 162 § 2 lõike 1 kohaselt vahetult Eesti riigi vastu suunatud rünnet tuvastav tegevväelasest ülem või tema otsene ülem. Nimetatud Vabariigi Valitsuse määrus sätestab ka teatud piirid jõu kasutamisele. Tegemist on enesekaitseõiguse teostamisega, kuigi formaalselt ei pruugi rünnaku näol tegemist olla relvastatud kallaletungiga ÜRO põhikirja art 51 tähenduses.

Lõike 3 järgi tuleb Riigikogul või Vabariigi Valitsusel viivitamata otsustada välisriigi relvajõudude edasine viibimine Eesti Vabariigi territooriumil situatsioonis, kus jõudu on kasutatud, või on tõenäoline, et seda kasutatakse § 132 lõike 2 alusel. Sellise olukorraga võib olla tegemist, kui ühele intsidendile järgneb või informatsiooni kohaselt järgnevad täiendavad rünnakud.

Lõike 4 kohaselt lähtuvad välisriigi relvajõud jõu kasutamisel Eesti Vabariigi territooriumil välislepingutest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi kehtestatud jõu kasutamise korrast ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse antud õigustest ning seatud piirangutest.

Lõike 4 järgi võib jõu kasutamise aluseks olla:
1) rahvusvaheline õigus – vastuvõtva riigi kutse ja sellega seotud tingimused, välislepingud, rahvusvaheline tavaõigus ja rahvusvahelise õiguse põhimõtted.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil õigus lubada oma territooriumile välisriigi relvajõude. Rahvusvaheline õigus aktsepteerib riigi kutset kui õiguslikku alust vastuvõtva riigi territooriumil viibimiseks. Vastav kutse võib olla nii riigi ühepoolne akt kui sisalduda ka rahvusvahelises kokkuleppes. Kokkuleppe sõlmimisel või riigis viibimise loa andmisel võib nii Riigikogu kui ka Vabariigi Valitsus seada loale eraldi tingimusi, mis reguleerivad välisriigi relvajõudude viibimist Eestis – piirkond, tegevuse eesmärgid, jõu kasutamise ulatus, teavitus jne. Nimetatud piirangud täpsustavad vastuvõtva riigi kutse tingimusi ning on seega teisele riigile siduvad. Lisaks kutsele ja sellega seotud tingimustele reguleerivad relvajõudude jõu kasutamist ka relvakonfliktiõigust ning inimõigusi käsitlevad välislepingud (nt Genfi konventsioonid ja nende lisaprotokollid, Euroopa inimõiguste konventsioon), rahvusvaheline tavaõigus ning rahvusvahelise õiguse põhimõtted.

NATO liikmesriikide puhul on Eesti Vabariigi territooriumile lubamine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks jäetud Vabariigi Valitsusele, sest Riigikogu on ratifitseerinud juba kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava välislepingu. Vabariigi Valitsus võib vastavale loale seada ka tingimusi ja piiranguid, mis eelkõige Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi kohta antakse edasi NATO liikmesriikidele;

2) operatiivdokumendid – relvajõududele siduvad korraldused (nt operatsiooniplaan ja jõu kasutamise reeglid (ingl Rules of Engagement)).

Jõu kasutamise reeglid on kehtestanud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vastavat õigust omav organ ning need määravad kindlaks, missugused on relvajõudude sekkumise ja piiravate meetmete kasutamise (sh jõu kasutamine) volitused. Jõu kasutamise reeglid ei võimalda relvajõududel kasutada vahendeid ja meetodeid, mis võiksid minna vastuollu poliitiliste eesmärkidega. Operatiivplaanide ja jõu kasutamise reeglitega saab üksnes piirata relvajõudude õigusi, mitte aga anda neile juurde volitusi, mida rahvusvaheline õigus või riigi seadused ei luba. Jõu kasutamise reeglid on kogumik sellest, mida relvajõud saavad ohu tõrjumiseks teha, kuid reeglid võivad olukorras olla erinevad ehk reeglite kehtestamisel tuleb tagada nende paindlik muutmine (nt teatud volitused on komponendi ülemal, mitte üksuse ülemal).

NATO liikmesriigina annab Eesti Põhja-Atlandi Nõukogus oma nõusoleku NATO üksuste jõu kasutamise reeglitele. Kuna reeglid lähtuvad nii saatva riigi õigusest, rahvusvahelisest õigusest kui ka asukohariigi õigusest, tuleb kahepoolse abistamise korral leppida reeglid eraldi kokku abi osutava ja abi vastu võtva osalise vahel.

‎§ 143. Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava Eesti Vabariigis viibimise ‎seaduslik alus ‎

Paragrahv 143 reguleerib välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava Eesti Vabariigis viibimise seaduslikke aluseid.

Välisriigi relvajõudude riigis viibimise luba on seaduslik alus ainult Eesti Vabariigi territooriumil viibimiseks (lõige 1). Välisriigi relvajõudude liikme ülalpeetaval on õigus Eestis viibida koos välisriigi relvajõudude liikmega ning ülalpeetaval on lubatud Eestis viibida ja töötada nimetatud loa kehtivusajal (lõige 2).

Lõike 3 järgi võib välislepingus sätestatud juhul kaitseminister lubada ülalpeetaval viibida ja töötada Eestis loa kehtivusajast kauem. See tähendab, et Eesti riik peab olema välislepinguga võtnud kohustuse anda mõnede isikute ülalpeetavatele eristaatus, peamiselt nende Eestis viibimise ja töötamise (ilma täiendavate protseduurideta ja välismaalaste seaduses ette nähtut kohaldamata) võimaldamise näol. Sellised juhud sätestab näiteks DCA VII artikli 4. lõige.

Lõike 4 järgi loetakse isik ülalpeetavaks siis, kui ta on välislepingus ülalpeetavana määratletud. Näiteks NATO SOFA artikli 1 punkti c järgi on ülalpeetav välisriigi relvajõudude ja tsiviilkoosseisu liikme abikaasa või laps, kes sõltub tema toetusest.

§ 144. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalev muu isik ‎

Paragrahvi 144 kohaselt kohaldatakse välislepinguga võetud kohustuste täitmiseks seaduse §-des 139–141 ja 143 välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava kohta sätestatut ka järgmistele isikutele, kelle puhul on Eesti välislepinguga vastavad kohustused võtnud:
1) välisriigi relvajõude saatvad nende teenistuses olevad tsiviilisikud (Eesti on eristaatuse tagamise kohustuse võtnud NATO SOFA, Põhja-Atlandi lepingu osaliste riikide ja programmis „Partnerlus rahu nimel“ osalevate riikide vahelise nende vägede staatust puudutava lepingu ehk PfP SOFA, DCA ning Eesti ja Saksamaa relvajõudude külastuste kokkuleppega),
2) rahvusvahelise sõjalise õppeasutuse personali liikmed ja õppurid (Eesti on eristaatuse tagamise kohustuse võtnud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise protokolliga Balti Kaitsekolledži ja tema isikkoosseisu staatuse kohta),
3) rahvusvaheliste sõjalise peakorteri personali liikmed ja peakorterite lepingupartnerite töötajad (Eesti on eristaatuse tagamise kohustuse võtnud Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppega),
4) kõigi nimetatud isikute ülalpeetavad.

Eesti territooriumil viibimise luba on Eestisse sisenemise eeltingimuseks küll ainult välisriigi relvajõudude liikmetele, kuid kõnesolevas paragrahvis sisalduv regulatsioon on vajalik, et anda selles nimetatud isikutele staatus, mida Eesti on kohustatud välislepingute alusel tagama.

§ 145. Lennu- ja laevaloa väljastamine

Paragrahv 145 reguleerib lennu- ja laevalubade väljastamist. Sättes kasutatakse terminit „riiklik õhusõiduk“ lennundusseaduse § 5 lg 3 (ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (International Civil Aviation Organization) konventsiooni art 3) tähenduses, st riiklik õhusõiduk on õhusõiduk, mida kasutatakse kaitseväe- või politseiteenistuses või tollis.


11. peatükk
Riigivastutuse erisused

1. jagu
Riigivastutuse erisused kriisiolukorras

Riigivastutuse erisused riigikaitselises kriisiolukorras on üle võetud RiKSist (RiKSi § 871–876).

Kahju hüvitamist reguleerivad üldseadustena VÕS ja RVastS. Peale nende seaduste on kahju hüvitamine või talumiskohustusest tuleneva hüvitise maksmine reguleeritud veel mitmes seaduses, sealhulgas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses, kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses, HOSis jm. Samuti reguleerivad kahju hüvitamist või hüvitise maksmist mitu määrust, sealhulgas Vabariigi Valitsuse ‎22. juuni 2017. a määrus nr 109‎ „Eriolukorra ajal asja sundvõõrandamise ja sundkasutuse eest hüvitise arvutamise ja maksmise kord“, Vabariigi Valitsuse 23. detsembri 2010. a määrus nr 187 „Abipolitseiniku ülesande täitmise tõttu abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise tingimused ja kord“, Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2011. a määrus nr 18 „Päästetööl või demineerimistööl asja sundkasutusse võtmisega tekkinud kulude hüvitamise ulatus ja kord“ ja teised. Selleks et jätkuvalt oleks tagatud riigivastutuse selge regulatsioon ja erisused riigikaitse valdkonnas, nähakse riigivastutuse eriregulatsioon ette ka käesolevas eelnõus samal kujul, nagu see praegu kehtib.

§ 146. Riigivastutuse erisused

Lõikes 1 säilitatakse RiKSi regulatsioon, et riigikaitselises kriisiolukorras (nt erakorraline seisukord, sõjaseisukord, mobilisatsioon, demobilisatsioon või kriisiolukord, mis on kehtestatud riigikaitse eesmärgi tagamiseks) tekitatud kahju hüvitatakse eelnõus ja selle ‎alusel sätestatud tingimustel ja korras.

Lõike 2 järgi ei hüvitata kahju, kui seaduses on nähtud ette õiglase hüvitise või sotsiaalse tagatise ‎maksmine, samuti juhul, kui käesoleva seadusega on kahju hüvitamine välistatud.‎ Riigikaitselises kriisiolukorras ning nende korraldamiseks ja olukordade lahendamiseks kohaldatud piiravate meetmetega põhjustatud või kaasnevat kahju võib isikule hüvitada mitmel viisil. Olenevalt sellest, kas isikule tekitas kahju haldusorgan või kaasnes kahju isikule pandud kohustuse täitmisega ning kas haldusorgani tegevus oli õigusvastane või õiguspärane, on eristatud varalise kahju hüvitamist, õiglase hüvitise maksmist ning sotsiaalse tagatise väljamaksmist. Varalise kahju hüvitamisega on tegemist siis, kui haldusorgani õigusvastaselt kohaldatud piirava meetmega on kahjustatud isiku elu, tervist või vara. Õiglase hüvitise maksmisega on tegemist, kui haldusorgani õiguspäraselt kohaldatud piirava meetmega kaasneva koormuse proportsionaalsuse tagamiseks heastatakse isikule osa sellest koormusest. Sotsiaalse tagatise väljamaksmisega on tegemist, kui piirava meetme kohaldamisega pannakse isik sellisesse olukorda, kus suurenenud riski tõttu võib talle tekkida kahju. Sotsiaalsed tagatised tulenevad eelkõige muudest seadustest (nt sotsiaalsed tagatised vabatahtlikele päästjatele ja abipolitseinikele).

§ 147. Kahju hüvitamine riigikaitselises kriisiolukorras

Säilitatakse kehtiva RiKSi regulatsioon.

Riigivastutuse üldregulatsiooni sätestab riigivastutuse seadus. RVastS § 7 lõikest 1 tuleneb seaduse keskne põhimõte, et kahju hüvitamise ja tagajärje kõrvaldamise nõuet (sekundaarnõuet) saab esitada üldjuhul siis, kui isik on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguste kaitse ja taastamise nõude (primaarse nõude) esitamise võimaluse ammendanud või kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada. Riigivastutuse õiguses peab kannatanu ise aktiivselt tegema kõik endast oleneva, et primaarnõue esitada. Kui kannatanu jätab põhjusel, mille eest ta ise vastutab, õiguste kaitse ja taastamise nõude esitamata või õigeks ajaks esitamata, minetab ta ka kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse. Hüvitatakse nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu (RVastSi § 8), samuti seaduses nimetatud mittevaraline kahju (RVastSi § 9). RVastSi § 11 lõigete 1 ja 3 kohaselt võib kannatanu nõuda avaliku võimu kandjalt haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist ning avaliku võimu kandja võib, olenemata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed, kui rahaline hüvitis oleks palju suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. RVastS sätestab süüta vastutuse erinevalt VÕSist. Erandina hüvitatakse mittevaraline kahju üksnes süü tingimusel (RVastSi § 9 lg 1) ning saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi (RVastSi § 13 lg 2). Riigivastutuse korras hüvitatakse üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju (v.a RVastSi §-s 16 sätestatud juhul).

ErSSi § 5 kohaselt hüvitatakse Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamisel tekitatud materiaalne kahju seadusega sätestatud alustel ja korras. ErSSis ei ole nähtud ette eraldi kahju hüvitamise ega õiglase hüvitise maksmise aluseid. Kuna tegemist on avaliku võimu teostamisel tekitatud kahjuga, siis kohaldub kahju hüvitamisel RVastS.

Nimetatud erisused kehtivad ainult riigikaitselises kriisiolukorras. Kui kriisolukord on kehtestatud tsiviilkriisi lahendamise eesmärgil (nt eriolukord), siis kohaldub üldine RVasSti regulatsioon. See tähendab, et kahju hüvitamiseks tuleb tuvastada nii põhjuslik seos, haldusorgani tegevuse õigusvastasus kui ka mittevaralise kahju ja kaudse varalise kahju hüvitamisel süü, samuti peab isik kahju hüvitamise nõude esitamiseks olema esitanud RVastSi § 7 lõike 1 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamise, jätkuva koormava toimingu lõpetamise või haldusorgani otsustamiseks kohustamise nõude. Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisele aga kohaldub RVastSi § 16.

Riigivastutuse üldregulatsiooni kohaldamine riigikaitselises kriisiolukorras ei ole sobilik, kuna primaarnõuete esitamine võib olla õiguslikult, poliitiliselt või muul põhjusel problemaatiline. Samuti võib isikul endal kahju tõendamise kohustuse täitmine olla raskendatud – isikul puuduvad piisavad võimalused kahju tõendamiseks.

Eeltoodust lähtudes on lõikes 1 sätestatud, et isikul on õigus nõuda talle haldusorgani või kodanikukohustust täitva isiku või seaduse alusel kaasatud muu isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist või selle asemel tagajärgede kõrvaldamist. Erinevalt RVastSi § 7 lõikes 1 sätestatust ei ole eelnõus kahju hüvitamise eelduseks õiguste kaitsmine RVastSi §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. See erisus on tingitud peamiselt vajadusest koondada riigi ressurss kriisi lahendamiseks. RVastSi §-des 3, 4 ja 6 ‎sätestatud esmase nõude esitamise kohustus on tõhus üksnes siis, kui sellise õiguskaitsevahendi kasutamisega kaasneb piirava meetme kehtivuse või täitmise peatamine. Paljudel juhtudel tuleb piirava meetme iseloomust lähtudes täita piirav meede kohe ning piiraval meetmel ei pruugi olla isiku jaoks kestvat mõju, mida saaks haldusakti kehtetuks tunnistamise või kestva toimingu lõpetamise nõudega kõrvalda (nt lühiajaline viibimiskeeld, asja sundkasutus vms). Isegi kui piiraval meetmel on kestev iseloom (nt pikaajaline viibimiskeeld, asja sundkasutus või sundvõõrandamine jne), siis kaaluvad riigikaitselise kriisi ajal üldiselt avalikud huvid üles isiku õiguskaitse vajaduse ning piirava meetme kehtivuse või täitmise peatamine takistaks ülemäära olukorra lahendamist. Seega on isiku õiguskaitse võimalik eelkõige kahju hüvitamisega, kui piirava meetme kohaldamine oli õigusvastane, või õiglase hüvitise maksmisega, kui piirava meetme kohaldamine oli õiguspärane ja seaduses on nähtud ette õiglase hüvitise maksmine.

Isikul ei ole alust nõuda riigilt kahju hüvitamist, kui kahju tekitanud pool ei ole teada või kui kahju ei ole omistatav riigi või muu haldusekandja tegevusele. Eelnõuga säilitatakse isikule kohustus taotleda kahju hüvitamist ehk riik ei hüvita isikutele kahju automaatselt, nagu on sätestatud ka RVastSis. Küll võib haldusorganil olla kriisiolukorras võrreldes tavaolukorraga suurem tõendamise ja tekitatud kahju üle arvestuse pidamise kohustus, kuna isikute enda võimalused endale tekitatud kahju tuvastada ja tõendada on piiratud. Näiteks on käesoleva eelnõuga märgatavalt lihtsustatud haldusakti kättetoimetamise regulatsiooni, mille tõttu õigusi piirav haldusakt võib jõustuda isegi siis, kui isik ei ole tegelikult enda õiguste piirangust teada saanud ega oska astuda vastusamme kahju ennetamiseks, selle vähendamiseks või enda õiguste kaitseks. Mida enam on haldusorgan kõnesoleva seaduse alusel või muu seaduse alusel piiranud isiku menetlusõigusi ja õiguskaitse võimalusi, seda suurem on tema enda tõendamiskohustus. ‎Riigikaitselises kriisiolukorras haldusakti andnud ‎või toimingu sooritanud haldusorgan peab ‎pidama arvestust tekitatud kahju kohta ning ‎võimaluse korral heastama kahju esimesel võimalusel. ‎Riigikaitselises kriisiolukorras tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega (§ 139 lg 4).

Õigus kahju hüvitamisele (PSi § 25) on seotud õigusvastase kahju tekitamisega. Kui tegu, millega kahju tekitati, oli õiguspärane, siis saab kahju hüvitamist nõuda üksnes RVastSi §-s 16 sätestatud asjaoludel. RVastSi § 16 lõike 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamisel arvestada kahju tekkimise asjaolusid. Arvestades, et riigikaitselises kriisiolukorras piiravate meetmete kohaldamine on isiku enda huvides, oleks sellises olukorras õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine RVastSi § 16 alusel ilmselt üldiselt välistatud.

Lõikes 2 sätestatakse üheselt, et riigikaitselises kriisiolukorras õiguspäraselt tekitatud kahju ei hüvitata.

Kahju hüvitamise eeldused on kokkuvõtvalt järgmised:
1) kahju olemasolu;
2) kahju on tekitanud haldusorgan või kodanikukohustust täitev isik või muu, seaduse alusel riigikaitselises kriisiolukorras kaasatud isik;
3) kahju tekitamine on olnud õigusvastane;
4) kahju on tekitatud riigikaitselises kriisiolukorras.

Eelnõuga jätkatakse sama põhimõtet, mis on RiKSi §-s 876, kus on eraldi reguleeritud õiglase hüvitise maksmine nendel juhtudel, kui riigikaitselises kriisiolukorras on mõnele isikule pandud ebaproportsionaalselt suur kohustus. Õiglase hüvitise maksmise regulatsiooniga on hõlmatud kõik need juhtumid, kus eelnõu koostamisel võis näha ette õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise vajaduse. Selle tõttu täidab õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise range välistamine ka menetlusökonoomia põhimõtet, et selgelt vältida selliste tõenäoliselt perspektiivitute kaebuste esitamist.

Lõike 4 kohaselt hüvitab kahju kannatanud isikule kahju selle hüvitamiseks kohustatud isik. Kahju hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks RVastSi §-s 12 sätestatud korras. RVastSi § 12 lõike 1 järgi on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja (riik, KOV, muu avalik-õiguslik juriidiline isik), kelle tegevus oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes oli õigusakti kohaselt kohustatud tegutsema, kuid ei teinud seda või ei teinud seda õigel ajal. RVastSi § 12 lõige 2 täpsustab kahjuhüvitise seost kahju tekitanud avaliku võimu kandja siseste suhetega. Kahju kannatanud isiku jaoks ei ole põhimõtteliselt tähtis, millises sisesuhtes oli võimuorganiga isik, kes selle organi nimel tegutsedes talle kahju tekitas. Oluline on ainult põhjusliku seose olemasolu tegevuse vahel, mis tõi kaasa kahju tekkimise, ja see, et tegevust tegi avaliku võimu ülesandel tegutsev isik. Seetõttu loetletakse seaduses erinevaid seoseid, mis võimukandja nimel tegutseval füüsilisel isikul võib olla. Eelkõige on kahju tekkimine tõenäoline subordinatsioonisuhtes, mida tekitavad avaliku võimu nimel tegutsedes ametnikud (teenistussuhe). Samas võib avaliku võimu nimel tegutseda ka temaga lepingulises suhtes olev füüsiline isik. Füüsiline isik, kes võimu nimel tegutseb, ei vastuta kahju kannatanud isiku ees personaalselt. RVastSi § 12 lõige 4 sätestab vastutuse jaotuse, kui kahju tekitab mitu avaliku võimu kandjat. Mitme võimukandja vastutuse korral vastutavad nad kahju tekitamise eest solidaarselt. Seega võib võlausaldaja nõuda solidaarvõla korral kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt kahju tekitanud võimukandjatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Tagajärgede kõrvaldamisel võib tekkida olukord, kus kahju tekitanud avaliku võimu kandja ja tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku haldusakti andmiseks pädev haldusekandja ei lange kokku. Sellisel juhul on tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku haldusakti andma või toimingu kohustatud tegema pädev avaliku võimu kandja (RVastSi § 12 lg 3).74

Eelnõu lõike 4 teise lausega on ette nähtud erand RVastSi §-st 12. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, hüvitab kahju avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse.

Isikule on jäetud lõikega 1 õigus kahju hüvitamise asemel nõuda talle tekitatud kahjulike tagajärgede kõrvaldamist. Lisaks on lõikega 3 antud kahju hüvitamiseks kohustatud isikule (avaliku võimu kandjale) õigus kõrvaldada olenemata isiku tahtest riigikaitselises kriisiolukorras ‎ antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed.

RVastSi § 11 lõike 2 kohaselt on avaliku võimu kandja tagajärgede kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõiki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma haldusakte, tegema toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui selleks on olemas õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks märgatavalt rahalist hüvitist. Riigikaitselises kriisiolukorras tuleb üldjuhul seada isiku õigustega võrreldes esikohale olukorra lahendamise eesmärgid. Nendeks on eelkõige riigi ja selle institutsioonide säilitamine ja toimimise tagamine, elanikkonnakaitse ning elutähtsate teenuste toimimise tagamine. Õigusvastaselt antud haldusakti, tehtud toimingu või sõlmitud halduslepingu tagajärgede kõrvaldamine nimetatud olukorras võib takistada muude piiravate meetmete võtmist ja toimingute tegemist, eriti kui need haldusaktid, toimingud või halduslepingud on omavahel seotud. Riigikaitselises kriisis ei vähene avalik huvi selle vastu, et riigivõimu teostataks õiguspäraselt, aga selle kõrval on oluline avalik huvi mõne viidatud olukorra tekitanud asjaolude kõrvaldamiseks ning nende olukordade lahendamiseks. Erinevalt RVastSi §-s 11 sätestatust ei ole esmatähtis see, kas tagajärgede kõrvaldamine on säästlikum kahju hüvitamisest, vaid see, kas tagajärgede kõrvaldamine on enam kooskõlas olukorra lahendamise eesmärgiga. Samas ei ole välistatud, et tagajärgede vahetu kõrvaldamine võib aidata märkimisväärselt kaasa avalike vahendite paremale kasutamisele. Kahju hüvitama kohustatud isikule (avaliku võimu kandja) jäetakse kaalutlusõigus otsustada, kas ta hüvitab kahju või kõrvaldab muul viisil haldusakti või tehtud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed. Avaliku võimu kandja võib põhimõtteliselt kasutada õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks kõiki tema käsutuses olevaid õiguspäraseid vahendeid, faktilistest toimingutest kuni õiguslike nõuete esitamiseni kolmandate isikute vastu.

See, et avaliku võimu kandja võib eelistada kahju hüvitamist tagajärgede kõrvaldamisele, ei tähenda, et isik jäetakse täielikult ilma riigi abita. Nii võib isikul olla õigus peavarjule ja toidule, ravile ja hooldusele olenemata sellest, kas avaliku võimu kandja otsustab õigusvastaselt tekitatud tagajärgi kõrvaldada või hüvitada kahju rahas.

§ 148. Hüvitatav kahju riigikaitselises kriisiolukorras

Säilitatakse kehtiva RiKSi regulatsioon.
Üldjuhul hüvitatakse riigikaitselise kriisiolukorra ajal üksnes õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju. Saamata jäänud tulu või mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik vaid erandjuhtudel ning õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on välistatud. Samas on riigikaitselises kriisiolukorras lubatud omandi ulatuslik piiramine ning selle kaudu on oluliselt piiratud ka isiku õigust saada hüvitist omandi hävimise, rikkumise või sellega seotud kasutus- ja käsutusõiguste piirangute korral (nt õiguspärases lahingutegevuses hoone hävimine ei ole õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju). Piirang kehtib siiski ainult selle kahju korral, mida avaliku võimu kandja või avaliku võimu ülesannet täitev isik põhjustab. Näiteks, kui marodöörid lõhuvad vara, siis on omanikul võimalik esitada nende vastu kahju hüvitamise nõue VÕSis sätestatud tingimustel ja korras. Eraõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamine ei kuulu riigivastutuse alla, sealhulgas juhul, kui riik tegutseb eraõiguslikus suhtes.

Lõike 1 järgi hüvitatakse isikule otsene varaline kahju rahas. Otsene varaline kahju võib seisneda eelkõige varast ilmajäämises või selle hävinemises, asja rikkumises või selle väärtuse vähenemises, aga ka suurenenud kohustustes ja kuludes.75 Olulise piiranguna nähakse eelnõus ette kahju hüvitamine üksnes rahas. See on tingitud eelkõige asjaolust, et piiravate meetmete kohaldamisega seoses ei ole üldjuhul võimalik esitada tühistamis- ega kohustamisnõudeid (RVastSi §-d 3, 4 ja 6) ning õigusvaidlust peetakse pärast kriisiolukorra lõppemist. Kriisiolukorras on riigi ressursid koondatud eelkõige nende olukordade lahendamisele või tegevustele. Selline välistus ei tähenda, et haldusorgan ei võiks menetluse uuendamise (HMSi § 44) ning haldusakti faktiliste tagajärgede kõrvaldamise või toimingu tagasitäitmisega (HMSi § 85 p-d 1 ja 3) vähendada tekitatud kahju või kahju üldse kõrvaldada. Erinevalt riigivastutusest on haldusmenetluslike meetmete eesmärk riigikaitselise kriisiolukorra lahendamine ja isiku õigusi kaitstakse üksnes niivõrd, kui see on nimetatud olukorra lahendamise huvidega kooskõlas (nt kui asja sundkasutuse kohaldamisel on tekitatud asjale kahju, siis kõrvaldatakse see kahju eelkõige põhjusel, et kriisiolukorra lahendamiseks või muul avaliku korra eesmärgil on vaja asja kasutada ka pärast sundkasutust, seevastu kui õiguskaitse seisukohalt oleks asja parandamine vajalik eelkõige selleks, et taastada omaniku õigus asja kasutada).

Kõnesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt ei hüvitata üldjuhul saamata jäänud tulu. Arvestades, et kriisiolukorras on ohustatud riik ja ühiskond tervikuna, ei saa isikul olla õigustatud ootust tulu teenimisele. Seetõttu on saamata jäänud tulu hüvitamine üldjuhul välistatud. Saamata jäänud tulu hüvitamise piiramine on seotud peamiselt sellega, et kriisiolukorras ei ole ühelegi isikule ettenähtav tulu saamine. Seetõttu peab isik kõigepealt tõendama, et ta oleks just riigikaitselise kriisiolukorra tingimustes kindlasti saanud tulu. Teisalt ei taga riik kriisiolukorra tingimustes tulu kui omandi osa samal määral juba olemasoleva omandiga. Valdav osa õiguspäraselt kohaldatavaid piiravaid meetmeid vähendab isiku võimalust saada tulu. Isegi kui isikul jäi tulu saamata tema suhtes õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme tõttu, ei ole välistatud, et selle piirava meetme asemel sama või muu piirava meetme õiguspärasel kohaldamisel sellist tagajärge ei oleks saabunud. Seetõttu on ka õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme korral piiratud kahju hüvitamist juhtudega, kus saamata jäänud tulu hüvitamata jäämine oleks erakordselt ebaõiglane.

Saamata jäänud tulu hüvitamine välistatakse täielikult, kui see tekkis erakorralise või sõjaseisukorra tõttu. PSi § 130 teine lause lubab piirata riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise ning demokraatliku õigusriigi ja rahvusriigi säilimise huvides PSi §-s 25 sätestatud õigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. Sõjaseisukorra ajal on riigi ressursid suunatud olukorra lahendamisele ja kodanikkonna tegevus selles olukorras vastu pidamisele ning tulu saamine ei ole ühelegi isikule ettenähtav. Sättega on välistatud selle kahju (õigusvastaselt tekitatud saamata jäänud tulu) hüvitamine, mille talumist oodatakse erakorralise ja sõjaseisukorra ajal igaühelt. Õigusvastaselt tekitatud saamata jäänud tulu eest hüvitise mittesaamine kui põhiõiguse piirang on erakorralise ja sõjaseisukorra tingimustes riigikaitseliste kohustustega kaasneva paratamatu kulu ja kahjuna osa üldisest kodanikukohustusest. Ka EIÕKi artikli 15 lõige 1 lubab konventsiooniosalisel peatada sõja ajal või muus hädaolukorras EIÕKiga võetud kohustuste täitmine ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik.

Koosmõjus PSi §-dega 25 ja 130 ei saa seadusandja mittevaralise kahju hüvitamist täielikult välistada isegi sõjaseisukorra ajal. Küll aga saab seadusandja piirata mittevaralise kahju hüvitamise ulatust. Eelnõu lõikega 3 on oluliselt piiratud isiku õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitamist võib nõuda üksnes õigusvastaselt isiku surma põhjustamise, isikule kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, piinamise, julma või alandava kohtlemise või isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise korral. Lõikes 3 tehakse viide VÕSi § 134 lõikele 3, mille kohaselt võib isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.

Lõike 4 järgi lähtutakse kahju hüvitise suuruse määramisel RVastSi §-st 13. RVastSi §-s 13 reguleeritakse asjaolusid, mida arvestatakse kahju hüvitise suuruse määramisel. Need asjaolud on kohased ka riigikaitselises kriisiolukorras tekitatud kahju hüvitamisel. Näiteks RVastSi § 13 lõige 1 määrab kindlaks hüvitise suuruse kindlaksmääramise üldised kriteeriumid ja RVastSi § 13 lõike 2 järgi vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada näiteks järgmisi asjaolu‎sid:‎ ‎1) ‎kas põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või aitas ta sellele kaasa; ‎‎2) ‎kas põhiõiguste ja -vabaduste piiramine toimus avalikes või isiku enda huvides;‎‎ 3) ‎isiku talumis- ja tegevuskohustust ning seadusega sätestatud erilist kohtlemist; ‎4) ‎millises osas tooks kahju hüvitamine kaasa avalike huvide või teiste isikute huvide ‎kahjustamise.‎ Eelkõige on kahju hüvitamine välistatud siis, kui isik ise enda tegevusega põhjustas selle olukorra, et tal tekkis kahju (nt üüris korteri isikutele, kes kavandavad terrorismikuritegu, riigivastast kuritegu vms ning kelle kinnipidamise käigus tekib korteris otsene varaline kahju). Eriti kriisiolukorras on igaühel kõrgendatud hoolsuskohustus, et ta enda käitumisega ka kaudselt ei aitaks kaasa ega soodustaks raske kuriteo toimepanemist või muul viisil ei takistaks kriisiolukorra lahendamist.

§ 149. Kahju hüvitamise kord riigikaitselises kriisiolukorras

Kahju hüvitamine on nii nagu kehtivas RiKSis nii ka eelnõu järgi seotud isiku taotlusega. RVastSi § 17 lõike 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikaitselises kriisiolukorras tekitatud kahju hüvitamisel on lähtutud üldiselt samast kahjunõude esitamise tähtajast. Kahju hüvitamise tähtaeg on seatud sõltuvusse kahjust teada saamisega. Kui kriisiolukord kestab pikemat aega ja isik ei saa selle aja jooksul nõuet esitada, siis saab kohus üldises korras tähtaja ennistada. Tähtaja ennistamise regulatsioon võimaldab kriisiolukorrast tulenevaid erisusi ja piiranguid piisavalt arvestada ja kaaluda igal konkreetsel üksikjuhtumil ning see ei suurenda märkimisväärselt kohtute koormust. Samas puudub sättes kahju esitamise nõude absoluutne tähtaeg, mida kohus ei saaks ennistada. Kui isik suudab kohtule tõendada, et ta ei saanud enam kui kümne aasta jooksul objektiivsetel ja mõjuvatel põhjustel kaebust esitada, siis võib halduskohtus tähtaja ennistada. Et kohtule ei tuleks suurt koormust seoses tähtaegade ennistamistega, on eelnõus ette nähtud, et riigikaitselise kriisiolukorra ajaks tähtaeg peatub, kuna kriisis ei pruugi kõik inimesed teada saada, et nt nende vara on hävinenud ja neil oleks õigus kahju hüvitamist taotleda.

RVastSi § 12 lõike 2 kohaselt loetakse avaliku võimu kandja tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku vahetult põhjustatud kahju, olenemata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt vastutab füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust avaliku võimu kandja tekitatud kahju eest riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, kes andis füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seadus ei sätesta teisiti.

Lõikes 2 on lähtutud samast põhimõttest. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis avaliku halduse ülesannet (nt kodanikukohustust), või juriidiline isik, kes täitis haldusorgani volitusel avaliku halduse ülesannet, esitatakse taotlus haldusorganile, kes määras kodanikukohustuse või andis volituse avaliku halduse ülesande täitmiseks. Eriliigiliseks ülesandeks, mis ei pruugi kätkeda avaliku halduse ülesande täitmist, kuid on samavõrd oluline kriisiolukorra lahendamisel ja riigikaitse eesmärkide saavutamisel, on kodanikukohustuse täitmine. Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel otsustab haldusorgan ka selle, kas kodanikukohustust täites põhjustati kahju avaliku võimu kandja tegevuse käigus (RVastSi § 12 lg 1) või väljus see sealt piirest.

RVastSi § 18 lõike 2 kohaselt lahendab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse kahe kuu jooksul alates selle saamisest. Kriisiolukorras on avaliku võimu ressursid koondunud eelkõige olukorra lahendamiseks ning isiku huvi, et temale tekitatud kahju kiiresti hüvitataks, ei kaalu enamasti üles avalikku huvi olukorra kiireks ja mõjusaks lahendamiseks.

Seetõttu on lõikes 3 ette nähtud tavaolukorrast pikem kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaeg – üks aasta alates taotluse saamisest. Pikem tähtaeg on vajalik ka selleks, et kriisiolukorras on esitatud taotluste hulk tavaolukorraga võrreldes eelduslikult suurem ning suurenenud töömahu tõttu ei ole võimalik kõiki taotlusi tähtaja jooksul lahendada. Kriisiolukorras ei ole objektiivselt võimalik ka suunata ressursse taotluste lahendamisse, vaid keskenduda tuleb olukorra lahendamisele. Viimane võimaldab hoida ära uute kahjude tekkimist või tekkinud kahjude suurenemist ning on seetõttu nii avalikes kui ka kõigi võimalike mõjutatud isikute individuaalsetes huvides. Seevastu vajadus pikendada taotluste lahendamise tähtaega või võimalikud vaidlused taotluse lahendamise tähtaja pikendamise õiguspärasuse küsimustes üksnes suurendavad haldusorganite töökoormust ega aita tegelikult kaasa kõigi kahjude kiirele hüvitamisele või olukorra kiirele ja mõjusale lahendamisele.

Kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Seadusega reguleeritakse kahju hüvitamisega seotud kõige olulisemad tingimused ja kord, kuid Vabariigi Valitsus saab määrusega neid tingimusi ja korda täpsustada. Õigusnorm kohustab Vabariigi Valitsust määrust kehtestama, aga jätab kaalutlusõiguse selle volituse sisustamiseks.

§ 150. Õiglase hüvitise maksmine‎

Õiglase hüvitise kontseptsioon ei ole õiguskorras uus. Eri seaduste alusel makstakse omandiõiguse riivest ja talumiskohustusest tulenevaid erinevate nimetustega hüvitisi, kuid nende olemus vastab õiglase hüvitise kontseptsioonile (vt nt PäästeSi §-d 44–46, HOSi §-d 29 ja 43, PPVSi § 77 lg-d 7 ja 8). Kuna käesoleva seadusega tunnistatakse HOS kehtetuks, siis nähakse hetkel HOS § 29 lg 5 alusel kehtestatud hüvitise maksmine ette käesoleva paragrahvi õiglase hüvitise regulatsioonis, samuti hakkab eelnõu järgi hõlmama õiglase hüvitise regulatsioon seni reguleerimata Päästeameti poolt asja sundkasutust ja sundvõõrandamist varjumisel ja ulatuslikul evakuatsioonil (Päästeameti poolt pääste- või demineerimistööks vajalike asjade sundkasutuse või sundvõõrandamise regulatsioon ja selle eest makstav hüvitis reguleeritakse edaspidi KoRSis). Kuna ka tsiviilkriisides saab eelnõu järgi määrata ühekordseid kriisiülesandeid ning tuleb täita kodanikukohustust siis allub selle eest õiglase hüvitise maksmine käesoleva §-i regulatsioonile. Lisaks kajastub edaspidi siin ka hetkel RiKSis sätestatud õiglase hüvitise regulatsioon.

Avaliku võimu kandja vastutuse piiramisel tuleb eristada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ja talumis- või tegevuskohustuse ebavõrdsest jaotumisest tulenevat õiglase hüvitise maksmise kohustust. Õigus kahju hüvitamisele (PSi § 25) on seotud õigusvastase kahju tekitamisega. Kui tegu, millega kahju tekitati, oli õiguspärane, siis saab tavaolukorras kahju hüvitamist nõuda RVastSi §-s 16 sätestatud asjaoludel.

Eelnõuga on õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisest riigikaitselises kriisiolukorras täielikult loobutud (vt eelnõu § 147 lg 2). Muus osas on isik kohustatud taluma riigi poolt õiguspäraselt avaliku võimu teostamist. Hoolimata sellest, et isikul ei ole õigust kahju hüvitamisele, võib seadusandja näha ette õiglase hüvitise maksmise, kui muul juhul oleks talumiskohustus isikule ülemäära koormav. Riigil ei ole kohustust hüvitada igasugust õiguspärase tegevusega tekitatud kahju, kuid õigusriigi põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik saada kas või osalist hüvitist (õiglast hüvitist) juhul, kui tema õigusi on suures ulatuses piiratud, ilma et ta ise oleks selleks põhjust andnud. Samuti võib õiglase hüvitise maksmise küsimus kerkida ulatuslike piirangute ja kohustuste kehtestamisel, kui mõnele isikule kohalduv piirang või kohustus koormab teda teiste isikutega võrreldes ebavõrdselt. Seejuures tuleb arvestada, et õiguspärase tegevuse tagajärjel tekkiv kahju on osaliselt hõlmatud talumiskohustusega.

Termin „õiglane hüvitis“ on PSis kasutusel seoses omandiõiguse sundvõõrandamisega. PSi § 32 lõike 1 kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Tegemist on ainsa põhiõigusega, mida põhiseadus kaitseb õiglase hüvitise tagatise abil. Omandipõhiõiguse riiveteks on omandi võõrandamine omaniku nõusolekuta ning muud omandiõiguse kitsendused ja riived.76 Õiglase hüvitise maksmine ei ole välistatud ka muude piiravate meetmete käigus tekitatud kahju või kulu hüvitamisel, kui seadusandja soovib seda ette näha.

Kui õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamisel on lähtekohaks kannatanu õiguste täielik taastamine, mida võib seaduses sätestatud alustel ja ulatuses piirata, siis õiglane hüvitis ei pea korvama kogu tekitatud kahju, vaid arvestab ka õiguskorrast tulenevat talumiskohustust. Õiguspäraselt kahju tekitamise juhtudel on kriisiolukorras teatud juhtudel (selleks on kodanikukohustuse täitmine, ühekordse kriisiülesande täitmine ning asja sundkasutamine ja sundvõõrandamine) menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik maksta õiglane hüvitis välja ilma konkreetset kahju ja selle suurust igal üksikjuhtumil tuvastamata. Õiglase hüvitise maksmise peamine eesmärk on vähendada põhiõiguste ja ‑vabaduste piirangust või isikule pandud kohustusest tulenevat koormust. Õiglase hüvitise maksmine vähendab isiku suhtes kohaldatud piirangu või kohustuse intensiivsust ja ulatust ning tagab, et selline piirang või kohustus on eesmärgi suhtes proportsionaalne. Hüvitist makstakse õiguspäraselt kohaldatud piirangu või kohustuse talumise eest. Õiglast hüvitist makstakse konkreetsetel seaduses sätestatud juhtudel, mitte üldiselt kahju hüvitamise alternatiivina. Õiglast hüvitist tuleb tasuda üksnes siis, kui see on võrdõiguslikkuse tagamiseks vajalik ja sellega vähendatakse üksikisikule või rühmale riigi või ühiskonna huvides pandud eriti intensiivse kohustuse või piiranguga kaasnevat koormavat mõju.

Lõike 1 kohaselt on õigus saada õiglast hüvitist eelkõige järgmistel juhtudel:
1) kodanikukohustuse täitmise,
2) ühekordse kriisiülesande täitmise ning
3) käesoleva eelnõu alusel asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest.‎ Tegemist on ei ole suletud loeteluga, mis tähendab, et haldusorganil tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda õiglase hüvitise ettenägemist. Õiglase hüvitise ettenägemine sõltub suuresti ka olukorrast ja riigi rahalistest võimalustest, seega on mõislik igas konkreetses olukorras kehtestada ja kokku leppida riigi sees juhtumid või reeglid, millal õiglast hüvitist ette nähakse.

Nii nagu kahju hüvitist makstakse ka õiglast hüvitist üldiselt rahas (lõige 2). Samas ei pruugi õiglase hüvitise maksmine rahas olla isiku ega avaliku võimu kandja huvides. Rahas makstava õiglase hüvitise asemel võib määrata muu rahaliselt hinnatava toetuse või abi, kui see toetus või muu abi tagab isikule parema toimetuleku. Õiglase hüvitisena võib tagada isikule majutuse, toidu ja muu toimetuleku, osutada tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenust või tagada isiku ülalpeetavatele vajalikud teenused.

Õiglase hüvitise maksmise eesmärk on vähendada kulu, kahju või muud koormavat mõju, mida põhiõiguse piirang või kohustus isikule tekitab. Õiglase hüvitise maksmine ei eelda seda, et isik tõendab kahju tekkimist või et kahju on üldse tekkinud. Küll välistab seadus õiglase hüvitise maksmise mõnel tüüpjuhul, kus isikule kahjulikku tagajärge ei teki. Eelkõige on selliseks tagajärjeks see, kui mõni muu isik võtab kohustuse täitmisega seotud kulu enda kanda. Nii ei maksta kodanikukohustuse täitmise eest isikule õiglast hüvitist, kui ‎tööandja säilitab isikule kohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu (lõige 3). ‎Kodanikukohustuse täitmise eest makstava õiglase hüvitise suurus sätestatakse lõike 8 alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses.

Ühekordse kriisiülesande täitmisega võib asutusele ja isikule tekkida otseseid kulusid, mille hüvitamata jätmine oleks ebaproportsionaalne. Näiteks pannakse hotellile ühekordne kriisiülesanne ehk kohustus toitlustada kaitseväelasi ja evakueerituid. Toitlustamisega tekib hotellile otsene kulu, milleks on toiduainete soetamine. Otseste kulude hüvitamata jätmine oleks ettevõtjale liigse talumiskohustuse panemine. Hotelli varaline kaotus oleks võrreldes teiste majutusettevõtetega ebaproportsionaalselt suur. Lõike 4 järgi hüvitatakse asutusele ja isikule ühekordse kriisiülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Eelnõu järgi ei pea isikule hüvitama kõiki otseseid kulusid, hüvitise suurus peab olema õiglane.

Niisamuti näeb lõige 5 ette, et isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Näiteks kui võõrandatakse isikule kuuluvaid toiduaineid või kütust, siis on õigustatud asjade hüvitamine. Nimetatud õigus õiglasele hüvitisele kehtib olenemata sellest, mis liiki asja puhul õigust omandile piiratakse (nt liisingulepingu alusel kasutatav asi). Seejuures tuleb hüvitada ka põllumajandustehnika sundkasutus või sundvõõrandamine üldises korras lõike 6 alusel selleks õigustatud isikule. Õigustatud isikuks on üldjuhul isik, kes asja õiguspäraselt valdab, sealhulgas näiteks omanik, üürnik, liisinguvõtja jne. Vabariigi Valitsus kehtestab eraldi määrusega, millises ulatuses makstakse asjade sundkasutuse ja sundvõõrandamise korral õiglast hüvitist. Õiglast hüvitist ei pea maksma rahas, kui kahjustatud hüve on võimalik asendada teise samaväärsega. Eelkõige puudutab see asendatavaid asju. Kui sundkasutusse võetud asi on muutunud ‎kasutuskõlbmatuks, siis võib õiglase hüvitise asemel asendada selle samaväärse asjaga (lõige 6).‎

Üldjuhul makstakse õiglast hüvitist põhiõiguste ja -vabaduste piirangut leevendava meetmena ning see ei sõltu konkreetse isiku käitumisest piirangu talumise või kohustuse täitmise käigus. Siiski on asjaolusid, mille ilmnemise korral ei ole isikule hüvitise maksmine kooskõlas hüvitise eesmärgiga.

Üldine õiglase hüvitise maksmist välistav asjaolu on võimalus saada hüvitist mujalt. Selleks võib olla lepingupartner, kindlustus, tööandja või teine isik, kes katab kulud, mis ülesande täitmise, sundkasutuse või sundvõõrandamise tõttu tekivad. Välistus kehtib ka siis, kui isikul on võimalus saada hüvitist mujalt, olenemata sellest, kas teine isik oma kohustust täidab (nt kui kindlustusselts keeldub hüvitist maksmast, siis ei anna see alust nõuda riigilt õiglast hüvitist, vaid isik peab lahendama vaidluse kindlustusandjaga). Lisaks on kriisiülesande täitmise, asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise maksmine välistatud, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus (lõige 4). Riik ei saa võtta endale vastutust lahingutegevuse tõttu tekkinud kahju eest, isegi kui isik või tema vara asus lahingutegevuse piirkonnas vara suhtes kohaldatud sundkasutuse või sundvõõrandamise tõttu.

Õiglase hüvitise maksmine on välistatud ka siis, kui riik oli sunnitud asja sundkasutusse võtma või sundvõõrandama, kuna isik ei ole täitnud seadusest tulenevaid nõudeid. Näiteks kriisiolukorras loomade hooletusse jätmise korral on ikkagi tegemist loomakaitseseaduse nõuete olulise rikkumisega. Tavaolukorras tehakse sellisel juhul loomaomanikule ettekirjutusega kohustus korrakaitseorgani määratud tähtpäevaks loom võõrandada, tappa või hukata. Kui loomaomanik korrakaitseorgani määratud tähtpäevaks seda ei teinud, korraldab looma võõrandamise, tapmise või hukkamise korrakaitseorgan asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sellega seotud kulud nõutakse sisse looma omanikult ja juhul, kui looma võõrandamise, tapmise või hukkamisega saadakse tulu, siis ülejäänud tulu kuulub loomaomanikule, kellelt loom on ära võetud. Kriisiolukorras võib esineda toidupuudus, mistõttu on riigil eesmärgipärasem loomade liha toiduks kasutada. Selleks tuleb riigil esmalt abitusse seisukorda sattunud loomad sundvõõrandada. Õigustatud isikule sellisel juhul õiglase hüvitise maksmist ette ei nähta, sest riik ei ole loomi sundvõõrandanud mitte enda otsestest vajadustest lähtudes, vaid selleks, et vältida loomadele tekkivaid kannatusi.

Sätestatakse, kes on kohustatud õiglast hüvitist maksma. Üldjuhul maksab õiglast hüvitist riik. Kuivõrd kriisiülesannete täitmise ning asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise korraldusi saab anda täidesaatva riigivõimu esindaja, siis maksab õiglast hüvitist isikule riik. Vabariigi Valitsus võib määrusega täpsustada, milline valitsusasutus on kohustatud makseid tegema. Kuivõrd ühekordseid ülesandeid saab lisaks valitsusasutustele anda ka kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus, siis on õiglase hüvitise maksmise kohustus pandud sellele avaliku halduse kandjale, kes määras ühekordse töökohustuse.

Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja kord sätestatakse lõike 8 alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses. Õiglase hüvitisega tuleb saavutada tasakaal üldiste huvide ja isiku õiguste vahel ilma kahjuhüvitist maksmata.

§ 151. Õiglane hüvitis makseteenuse osutajale

Makseteenus on elutähtis teenus, mida makseteenuse osutajad ei saa pakkuda ilma digitaalse allkirjastamise teenuseta. Eesti riigi partneriks sertifikaatide väljastamisel isikut tõendavatele dokumentidele on SK ID Solutions (SK). SK pakub e-teenustesse sisse logimise võimalust ning digitaalse allkirjastamise võimalust ning teenindab ligi 1000 organisatsiooni, mille hulgas on nii finants-, tervishoiu-, haridus- kui ka muud era- ja riigisektori e-teenused.

SK reaalajas pakutavate teenuste katkemisel on ta kohustatud väljastama tühistusnimekirja. SK tühistusnimekirjad sisaldavad infot tühistatud ja peatatud sertifikaatide kohta. Tühistusnimekirjad on kumulatiivsed, sisaldades infot kõigi sertifikaatide kohta, mis on hetkel peatatud või tühistatud. SK katab teenustaseme lepingu alusel võimalikud tühistusnimekirjade kasutamisel tekkinud kahjud 12 tunni jooksul. Tühistusnimekirju väljastab SK 12 tunnise intervalliga.

Makseteenuse jätkumise tagaks vajalikul määral valdavale osale elanikest ID-kaardi kasutamine maksete kinnitamiseks nö offline ehk vastu tühistusnimekirja. Makseteenuse osutajatelt eeldab see tehnilist ja protseduurilist valmisolekut lubada digitaalset allkirjastamist (PIN2 kasutamine) ning kliendipõhiste limiitide sisse lülitamist.

Olukorraks, kus SK tegevus on täielikult katkenud, sh ka tühistusnimekirja väljastamine ei ole enam võimalik, Eesti riigil hetkel alternatiivlahendust digitaalse allkirjastamise teenusele ei ole. Antud kontekstis oleks ID-kaardi kasutamine tühistusnimekirjade alusel alternatiivne riigi poolt tagatud ja korraldatud varulahendus autentimiseks.

Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse kohaselt saab Eesti Pank makseteenuse toimepidevuse korraldajana (ETKA) panna elutähtsa teenuse osutajale kohustuse osutada elutähtsat teenust ettenähtud viisil ja ulatuses, kui see on vajalik elutähtsa teenuse ulatuslikust või raskete tagajärgedega katkestuse ärahoidmiseks või peale ulatusliku või raskete tagajärgedega teenuse katkestust teenuse taastamiseks. Seda meedet saab Eesti Pank kasutada eelnõu kohaselt igas olukorras. Kehtiva hädaolukorra seaduse § 33 lg 1 saab sellist meedet rakendada eriolukorra juht või tööde juht eriolukorras. Olenemata rakendajast, st kas seda meedet eelnõu järgi rakendab ETKA või HOSi alusel eriolukorra juht või tööde juht, võimaldab nimetatud meede kohustada panku kasutama aegunud tühistusnimekirju maksete kinnitamiseks. ETKA-na ei ole Eesti Pangal õigust nõuda makseteenuse pakkujatelt võimaliku rahalise kahju katmist, mis võib erikorras, antud juhul aegunud tühistusnimekirjade kasutamisest, tekkida. Rahalise kahju tekkimine ei ole suure tõenäosusega sündmus, kuid seda ei saa ka välistada. Kui riik ei suuda tagada reaalaegset ID-kaardi sertifikaatide kehtivuskinnituse teenust, siis võib tekkida olukord, kus makseid tehakse kehtetu ID-kaardiga seda teadlikult kuritarvitades. Selline tegevus nõuab paljude halbade asjaolude kokkulangemist (ID-kaardi enda valdusesse saamist, ID-kaardi omaniku PIN1 ja PIN2 info valdamist). Kui makseteenuse pakkuja võimaldab ID-kaardiga teha makseid tühistatud sertifikaadiga võõralt kontolt, siis tekib konto valdajal nõue makseteenuse pakkuja vastu, mille katmist ei saa makseteenuse pakkujalt eeldada. Kahjude katmist ei saa enda kanda võtta ka Eesti Pank, kuna tegemist on riikliku teenusega, kus Eesti Pank on sarnaselt teistega teenuse kasutaja rollis.

Eeltoodust tulenevalt on reguleeritud antud sättes kahju hüvitamine riigi poolt ETO pankadele ülal kirjeldatud riskide realiseerumisel.

Võimalike kahjude katmine makseteenuse osutajatele on võimalik olukorras, kus on täidetud järgmised tingimused:
a) riigi teenusepartner isikutuvastamise ja digitaalse allkirjastamise osas (täna SK ID Solution) ei suuda pakkuda reaalajas teenust, mis on vajalik makseteenuse toimimiseks ja ei suuda tühistusnimekirja kokkulepitud intervalliga väljastada;
b) makseteenuse pakkujad on taganud protseduurilise ning tehnilise valmisoleku maksete kinnitamiseks vastu tühistusnimekirju (kliendipoolne PIN2 kasutamine) ning seadnud sisse kliendipõhised limiidid.


3. jagu
Kahju hüvitamine rahvusvahelises sõjalises koostöös

§ 152. Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamine‎

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga (RiKSi § 875) selles sättes muudatusi ette ei nähta.

Rahvusvaheline sõjaline koostöö on reguleeritud välislepingutega ning seetõttu lähtutakse kahju hüvitamise otsustamisel eelkõige välislepingutes sätestatust (lõige 1). Ka praegu on näiteks NATO liikmesriigi relvajõudude Eestis tekitatud kahju hüvitamine reguleeritud NATO SOFAga, mis artikli XV punkti 1 kohaselt kehtib ka relvakonflikti korral välislepingus sätestatud eranditega. Riigisisest õigust kohaldatakse üksnes siis, kui see on välislepingus ette nähtud. Välislepingutes ei määrata siiski kindlaks, millist riigisisest õigusakti kahju hüvitamisele kohaldatakse, vaid nähakse üksnes ette, millal millise riigi õigust kohaldatakse.

Lõikes 1 on täpsustatud, et rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamisele kohaldatakse eelduslikult riigivastutuse seadust. Selle täpsustuse eesmärk on vältida võimalikke vaidlusi selle üle, kas kahju hüvitamisel juhul, kui välisleping näeb ette Eesti õiguse kohaldamise, tuleks kohaldada avalik-õiguslikku või eraõiguslikku regulatsiooni (eriti juhul, kui rahvusvahelise sõjalise koostöö raames kaasatud poole enda õiguskorras ei eristata tsiviil- ja haldusõigust).

Rahvusvahelist sõjalist koostööd reguleerivas lepingus ei ole üldjuhul nimetatud konkreetset haldusorganit, vaid haldusorgani määrab lepingupool oma riigisisese õigusega. Kuna riiki esindab rahvusvahelises sõjalises koostöös eelkõige Kaitsevägi, siis on pädevus seadusega määratud Kaitseväele (lõige 2). Kaitsevägi määrab HMSi § 8 lõike 1 alusel enda keskelt kindlaks isikud, kes tema nimel seda ülesannet täidavad. Selleks võib olla ükskõik milline kaitseväelane või muu Kaitseväega õigussuhtes olev isik. Kaitsevägi võib moodustada ka mitmesuguseid tööorganeid (komisjon, nõukogu vms) või protseduure (kooskõlastamine, sanktsioneerimine vms), ilma et see mõjutaks haldusvälise isiku suhtes asja otsustamise pädevust. Kaitseväe sisemine töökorraldus ei ole seaduse reguleerimise esemeks, kuid Kaitseväe enda kehtestatud korralduse õiguspärasuse ja otstarbekuse üle saab teha teenistuslikku järelevalvet üldises korras. Kehtivas õiguses on rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamise otsustusõigus samuti Kaitseväel, kuid see on seaduse asemel sätestatud määrusega.

Riigikaitse, välissuhtluse või muudel poliitilistel kaalutlustel võib olla vaja hüvitada teatud juhtudel kahju ka siis, kui riik õiguslikult kahju eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu hüvitamisele (lõige 3). Kehtivas õiguses on õiguslik alus, mille kohaselt võib hüvitada kahju, mille eest Eesti riik ei vastuta, nähtud ette Vabariigi Valitsuse 11. novembri 2016. a määruse nr 123 „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ § 1 lõikes 3. Selle määruse aluseks olevast volitusnormist ega kehtivast seadusest sellist kahju hüvitamise alust ei tulene. Seadusliku aluse põhimõtte kohaselt ei saa määrusega sätestada erandeid seadusest tulenevate üldiste kahju hüvitamise aluste suhtes ning sellel põhjusel tuleb asjakohane säte viia üle seaduse teksti. Tegemist on formaalõigusliku muudatusega, mis ei muuda ex gratia hüvitatava kahju ulatust ega sisu.

Sarnaselt kehtiva RiKS §-ga 32 nähakse lõikega 4 ette volitusnorm, mille alusel kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning hüvitisest loobumise korra. Vabariigi Valitsus ei saa kehtestada täiendavaid õiguslikke aluseid kahju hüvitamiseks ega laiendada või piirata seadusest või välislepingust tulenevaid kahju hüvitamise aluseid.


12. peatükk
Järelevalve

1. jagu
Riikliku järelevalve üldtingimused

§ 153. Riiklik järelevalve tegemise ja erimeetme kohaldamise pädevus

Paragrahvi 153 kohaselt võib Vabariigi Valitsus määrusega volitada haldusorganit täitma riikliku järelevalve ülesannet käesoleva seaduse 5. peatükis ja §-s 110 sätesatud piirava meetme (asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine) täitmise üle ja kohaldama KorSis nimetatud riikliku järelevalve erimeedet arvestades käesolevas peatükis sätestatut. KorSi § 6 lõike 1 kohaselt on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik.

Eelnõu §-ga 42 sätestatakse Vabariigi Valitsuse õigus volitada täidesaatvat riigivõimu asutust kohaldama piiravat meedet (vt joonis eelnõu § 48 selgituse juures). Kohaldatud meetme jõustumisel tuleb tagada meetme jõustumisega kaasnevate kohustuse ja nõuete täitmise üle järelevalve tegemine. Eelnõu §-ga 153 tagab Vabariigi Valitsusele võimaluse määrata eelnõus sätestatud piiravate meetmete täitmise riiklikku järelevalve ülesannet täitvad täidesaatva riigivõimu asutused, kui pädevat asutust ei ole seadusega määratud. Samuti võib Vabariigi Valitsus määrata KorSis nimetatud erimeetmed, mida riikliku ülesandme täitmisel pädev asutus võib järelevalve tegemisel kohaldada. Pädev asutus võib nimetatud meetmeid kohaldada KorSis sätestatud alustel ja korras.

Piirava meetme kohaldamise alused on kõik sätestatud eelnõuga ning talumiskohustuse eelduseks on kehtiv haldusakt, millega meedet kohaldatakse. Kui isik ei täida kriisiolukorra piirava meetme talumisest tulenevaid kohustusi, võib teha selle kohta isikule ettekirjutuse ning rakendada vajaduse korral haldussunnivahendeid. Kehtiva RiKSi §-ga 901 on piiravate meetmete rakendamise tagamiseks vajalik haldussunnivahendite kohaldamine nimetud riigikaitselise järelevalvena. Eelnõuga loobutakse riigikaitselise järelevalve terminist ning sätestatakse, et piiravate meetmete täitmise üle tehakse järelevalvet riikliku järelevalve raames.

Sealjuures säilitatakse RiKSi §-s 901 sätestatud ettekirjutuse ja haldussunnivahendite kohaldamine. Muudatuse ettevalmistamisel hinnati mh, kas tulenevalt KorSi § 1 lõikest 6 on riiklik järelevalve eelnõus sätestatud piiravate meetmete täitmise tagamisel võimalik ka Kaitseväe poolt riigi sõjalisel kaitsmisel. KorSi § 1 lõike 6 kohaselt ei kohaldata KorSi Kaitseväe tegevusele riigi sõjalisel kaitsmisel, sõjalise kaitse ettevalmistamisel, rahvusvahelise sõjalise kohustuse täitmisel või julgeoleku tagamisel Kaitseväe julgeolekualal. Samas ei välista KorSi § 1 lõige 6 Kaitseväele riikliku järelevalve ülesannete andmist. Ka KorSi seletuskirja kohaselt ei välista käesolev lõige iseenesest, et kaitsejõududel võiks väljaspool oma riigikaitsefunktsiooni olla kõrvalfunktsioonidena ka riikliku järelevalve ülesandeid.77

§ 154. Ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine

Paragrahvis 154 sätestatakse riikliku järelevalve meetmena ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamine.

Lõikes 1 säilitatakse sisuliselt kehtiva RiKSi § 901. Lõikes 1 sätestatud meedet võib kohaldada riikliku järelevalve tegemisel kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise nõuete täitmise üle (9. ptk 2. jagu), samuti riikliku järelevalve tegemisel piirava meetme täitmise üle. KorSi mõistes on tegemist riikliku järelevalve üldmeetmega (KorS § 28). Sarnaselt RiKSi § 901 lõikega 1 võib järelevalvet tegev haldusorgan kohustada isikut ettekirjutusega tegema nõutavat tegu või hoiduma teost. Ettekirjutusega määratakse kindlaks talumiskohustuse sisu ehk konkreetne tegu, mille isik peab tegema või millest ta peab hoiduma. Tegemist ei ole mitte algupärase isikut koormava haldusaktiga, vaid selle haldusakti täitmiseks kohaldatava meetmega. Ettekirjutuse kaudu suunab haldusorgan isikut selle poole, et isik täidaks oma põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet selliselt, nagu haldusorgan peab seda nõuetekohaseks.

Lõikes 2 sätestatakse samuti sarnaselt RiKSi § 901 lõikega 2, et haldusorgan võib rakendada käesolevas lõikes 1 sätestatud ettekirjutuse täitmiseks asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes 30 000 eurot. Haldussunni kohaldamise eelduseks on see, et sundtäidetav haldusakt on piisavalt konkreetne. Kui kohaldatav põhiõiguse ja -vabaduse piirang ise võib olla suhteliselt üldine, siis eelnõu § 154 lõike 1 alusel antav ettekirjutus on konkreetne ning määrab üheselt ja kontrollitavalt selle teo, mida isik peab tegema või millest hoiduma. Seetõttu on sundtäidetav just ettekirjutus piirangu talumiseks, mitte piirangut kohaldav haldusakt iseenesest.

Lõike 3 kohaselt on asendustäitmise erijuhtumiks Vabariigi Valitsuse või tema volitatud haldusorgani poolt sõjaseisukorra ajal ettevõtte valduse ajutine ülevõtmine.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Ettevõtte valdust võib ajutiselt üle võtta siis, kui ettevõtte omanikust juriidiline isik ei täida temale piirava meetme täitmise tagamisel ettekirjutusega pandud kohustust.‎ Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb, olenemata ettevõtja õiguslikust vormist. See hõlmab näiteks majandustegevusega füüsilisest isikust ettevõtjaid, äriühinguid ja ühendusi jne. Ettevõtte ülevõtmisel võetakse üle konkreetse ettevõtja majandusüksus, nt äriühingu tootmisüksus. Riik asub tegema kontrolli ainult ülevõetud majandusüksuse (ettevõtte) üle, riik ei võta üle kogu ettevõtja tegevust. Kui riik võtab üle ettevõtte valduse, siis asub riik majandusüksuse kaudu majandustegevusse. Näiteks kui riik võtab üle äriühingu tootmise ning tootmiseks on vaja osta toormaterjali, siis on riik lepingu pooleks.

155. Vahetu sunni kohaldamine

Paragrahvis 155 sätestatakse piirava meetme täitmise tagamisel vahetu sunni kohaldamise õigus. Vahetu sund on lubatud üksnes juhul, kui piirava meetme täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Samamoodi on see sätestatud ka KorSi § 28 lõikes 3 ja § 76 lõikes 1.

Vahetut sundi mõistetakse eelnõus KorSi § 74 lõike 1 tähenduses. Selle kohaselt on vahetu sund füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi, relva või lahingumoonaga. Tulenevalt KorSi §-st 75 sätestatakse eelnõu §-ga 155, et vahetut sundi võib kohaldada Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi KorSis sätestatud alustel ja korras. Muu haldusorgan võib vahetut sundi kohaldada käesolevas seaduses sätestatud juhul. Nt võib eelnõu § 110 lõike 9 kohaselt lisaks Politsei- ja Piirivalveametile ja Kaitseväele kohaldada asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel vahetut sundi ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Päästeamet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus. Samuti võib eelnõu § 84 lõike 4 kohaselt Päästeamet kohaldada vahetut sundi ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel.

2. jagu
Riiklik järelevalve kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise nõuete täitmise üle

§ 156. Riikliku järelevalve tegemine kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel

Lõikes 1 sätestatakse riikliku järelevalve tegemine kehtiva RiKSi § 88 lõike 2 ja HOSi § 45 lõike 1 punkti 3 eeskujul. Eelnõuga säilitatakse riikliku järelevalve tegemine elutähtsa teenuse osutamise nõuete täitmise üle. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete, § 75 lõigetes 11 (ETO kohustused) ja 13 (küberturvalisuse nõue), § 77 lõigetes 3 ja 4 ning § 78 lõikes 1 (ETOde töötajate taustakontroll) või eriseaduses ja selle alusel sätestatud elutähtsa teenuse osutamise nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või § 74 lõike 3 alusel määratud asutus ning finantsjärelevalve subjektide suhtes Finantsinspektsioon.

Selguse huvides tehakse lõike 1 punkti 1 sõnastuses viide ka eriseaduses või selle alusel sätestatud elutähtsa teenuse osutamise nõuete täitmisele, sest eelnõu rakendussätetega kavandatud muudatuste kohaselt nähakse elutähtsate teenuste osutamise kohustus ette lisaks tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele ka mitmes eriseaduses (vt nt ehitusseadustiku muudatused eelnõu §-s 184; elektrituru seaduse muudatused §-s 185; kaugkütte seaduse muudatusi eelnõu §-s 200). Sellisel juhul juhindutakse eriseaduses sätestatud elutähtsate teenuste osutamise nõuete täitmise üle riikliku järelevalve tegemisel samuti eelnõu §-st 154, § 156 lõike 1 punktist 1 ja §-st 157, kui eriseaduses ei ole sätestatud järelevalve tegemiseks erisusi.

Eelnõu § 19 lõike 7 alusel kehtestatud ajutiselt või alaliselt kaitstavate olulise tähtsusega objektide kaitse nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Kaitsepolitseiamet ning sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate objektide korral Kaitsevägi. Eelnõu kohaselt riikliku järelevalve pädevust võrrelduna kehtiva RiKSiga ei muudeta.

Eelnõuga antakse Päästeameti pädevusse riikliku järelevalve tegemine varjumiskohtadele kehtestatud nõuete täitmise üle. Samuti teeb Päästeamet riiklikku järelevalvet ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumise ja selle läbiviimise nõuete ning evakuatsioonikohtadele kehtestatud nõuete täitmise üle.

Lõikes 2 sätestatakse sarnaselt eelnõu §-le 153, et Vabariigi Valitsus võib määrusega volitada haldusorgani täitma riikliku järelevalve ülesannet käesolevas seaduses või muus seaduses sätesatud püsiva kriisiülesande täitmise üle. Kui seadusega ei ole kehtestatud pädevat haldusorganit, kes täidab püsiva kriisiülesande täitmise nõuete üle riiklikku järelevalvet, siis võib pädeva asutuse määrata sarnaselt eelnõu §-s 153 sätestatule Vabariigi Valitsus määrusega. Erinevalt piiravate meetmete üle järelevalve tegemisel ei anta kriisideks valmistumise nõuete üle järelevalve tegemiseks Vabariigi Valitsusele õigust määrata lisaks volitatud asutusele ka KorSis sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Need sätestatakse seadusega kõikidele pädevatele haldusorganitele ühetaoliselt eelnõu §-s 157.

Lõikes 3 sätestatakse sarnaselt kehtiva RiKSi § 89 lõikega 1, et riikliku järelevalve tegemiseks võivad Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi kohaldada vastavalt julgeolekuasutuste seaduses või Kaitseväe korralduse seaduses isikuandmete töötlemise kohta sätestatut.

§ 157. Riikliku järelevalve erimeetmed kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise nõuete täitmise tagamisel

Paragrahvis 157 sätestatakse eelnõu §-s 156 sätestatud haldusorgani õigus kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras (küsitlemine ja dokumentide nõudmine, kutse ja sundtoomine, isikusamasuse tuvastamine, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja hoiulevõtmine, hoiulevõetud vallasasja müümine või hävitamine). Võrreldes kehtiva RiKSi ja HOSiga riikliku järelevalve tegemiseks vajalike erimeetmete loetelus muudatusi ei tehta.

3. jagu
Riiklik järelevalve piirava meetme täitmise üle

§ 158. Riikliku järelevalve tegemine piiravate meetmete täitmise tagamisel

Paragrahv 158 sätestab riikliku järelevalve tegemise käesolevas seaduses sätestatud piiravate meetmete täitmise üle.

Lõikega 1 sätestatakse, et eelnõus sätestatud piirava meetmete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Vabariigi Valitsuse volitatud haldusorgan, kui kõnesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

Vabariigi Valitsuse volitatud haldusorgan võib olla sama, kelle Vabariigi Valitsus volitab piiravat meedet kohaldama, samuti võib Vabariigi Valitsus volitada riikliku järelevalve ülesannet täitma muu haldusorgani, nt PPA (vt selgitusi eelnõu § 42 ja § 153 juures) Eelnõu §-ga 42 sätestatakse Vabariigi Valitsuse õigus volitada täidesaatvat riigivõimu asutust kohaldama piiravat meedet. Kohaldatud meetme jõustumisel tuleb tagada meetme jõustumisega kaasnvate kohustuse ja nõuete täitmise üle järelevalve tegemine. Eelnõu §-ga 153 antakse Vabariigi Valitsusele õigus määrata eelnõus sätestatud piiravate meetmete täitmise riiklikku järelevalve ülesannet täitvad täidesaatva riigivõimu asutused, kui pädevat asutust ei ole seadusega määratud (nt lõigetes 2 ja 3).

Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse seadusega, millised asutused on pädevad tegema riiklikku järelevalvet konkreetsete eelnõuga sätestatud piiravate meetmete üle ning mille osas ei ole Vabariigi Valitsusel volitust riikliku järelevalve ülesande määramiseks eelnõu § 153 alusel muule asutusele:
• eelnõu §-des 54 ja 55 sätestatud piirava meetme täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Politsei- ja Piirivalveamet riigipiiri seaduses sätestatud alusel ja korras. Nimetatud piiravad meetmed on kaitseväekohustuslase Eestist lahkumise piiramine ja kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isiku Eestist lahkumise piiramine;
• eelnõu §-s 61 sätestatud majandustegevuse piiramise meetme kohaldamisel teevad Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet riiklikku järelevalvet osas, mis puudutab vallasasjade riiki sisseveo ja riigist väljaveo tingimuste täitmise kontrollimist. Nimetatud asutused juhinduvad riiklikku järelevalve tegemisel riigipiiri seaduses ja tollialastes õigusaktides sätestatud alustest ja korrast.

§ 159. Riikliku järelevalve erimeetme kohaldamine piiravate meetmete üle järelevalve tegemisel

Paragrahviga 159 sätestatakse riikliku järelevalve erimeetme kohaldamine piiravate meetmete üle järelevalve tegemisel. Kui Vabariigi Valitsus on eelnõu § 153 alusel volitanud täidesaatva riigivõimu asutust täitma riiklikku järelevalve ülesannet, võib nimetatud asutus kohaldada temale üksnes eelnõu § 153 alusel määrusega volitatud riikliku järelevalve erimeedet korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

4. jagu
Haldusjärelevalve

§ 160. Haldusjärelevalve tegemine

Lõigetes 1–4 sätestatakse käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmise üle haldusjärelevalvet teostavad pädevad asutused.

Lõikes 1 sätestatakse kehtiva RiKSi § 88 eeskujul, kuidas tehakse haldusjärelevalvet ühekordse kriisiülesande täitmise üle juhul, kui ülesande täitjaks on avaliku halduse kandja (nt KOV). Haldusjärelevalvet ühekordse kriisiülesande täitmise üle teeb ülesande andnud haldusorgan või tema volitatud haldusorgan. Haldusjärelevalve pädevuse võib ühekordse ülesande andnud haldusorgan ka delegeerida. Sest kuigi tema teeb otsuse ühekordne kriisiülesanne määrata, määratakse ülesanded kõikides kriisiolukorra lahendamiseks vajalikes valdkondades. Need ülesanded on vajalikud kriisi lahendamiseks, kuid nende täitmine ei kuulu otseselt alati ülesande andja valdkondlikku pädevusse. Seega võib olla vaja järelevalve tegemine delegeerida sellele haldusorganile, kellel on pädevus asjaomases valdkonnas ning vajalike teadmistega personal hindamaks, kas ülesannet täidetakse õigesti. Seetõttu antakse neile võimalus delegeerida järelevalvepädevus ka muule haldusorganile.

Lõikes 2 sätestatakse analoogselt riikliku järelevalve pädevusega haldusjärelevalve tegemise pädevus eelnõu § 18 lõike 1 alusel kehtestatud ajutiselt või alaliselt kaitstavate olulise tähtsusega objektide kaitse nõuete täitmise üle. Sarnaselt kehtiva RiKSi § 88 lõikega 2 teeb haldusjärelevalvet Kaitsepolitseiamet ning sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate objektide korral Kaitsevägi.

Lõikes 3 sätestatakse analoogselt riikliku järelevalve pädevusega ka haldusjärelevalve pädevus eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete, § 75 lõigetes 11 ja 13, § 77 lõigetes 3 ja 4 ning § 78 lõikes 1 sätestatud nõuete täitmise üle. Sarnaselt kehtiva HOSi § 45 lõike 1 punktiga 3 teeb haldusjärelevalvet elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja või § 74 lõike 3 alusel tema määratud asutus ning finantsjärelevalve subjektide suhtes Finantsinspektsioon. Haldusjärelevalve subjektideks on ka isikud, kes täidavad avaliku halduse ülesandeid.

Lõike 4 kohaselt antakse sarnaselt riikliku järelevalve tegemisega Päästeameti pädevusse ka haldusjärelevalve tegemine varjumiskohtadele kehtestatud nõuete täitmise üle. Samuti teeb Päästeamet haldusjärelevalvet ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumise, selle läbiviimise ja kohaliku omavalitsuse üksuse kaasaaitamise nõuete ning evakuatsioonikohtadele kehtestatud nõuete täitmise üle.

Lõigetes 5 ja 6 sätestatakse haldusjärelevalve meetmed. Haldusjärelevalve teostaja võib lisaks Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 752 lõikes 1 sätestatud haldusjärelevalve meetmetele teha ettekirjutuse järelevalvatava tegevuse õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks. Ettekirjutuse täitmiseks võib rakendada asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes 30 000 eurot.

Lõike 7 kohaselt võivad sarnaselt riikliku järelevalve tegemisega ka kõnesolevas paragrahvis sätestatud haldusjärelevalve tegemiseks Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi kohaldada vastavalt julgeolekuasutuste seaduses või Kaitseväe korralduse seaduses isikuandmete töötlemise kohta sätestatut.

§ 161. Haldusjärelevalve tegemine kohaliku omavalitsuse üksuse püsiva kriisiülesande täitmise üle

Paragrahvis 161 reguleeritakse eraldiseisvalt haldusjärelevalve tegemine eelnõuga kohaliku omavalitsuse üksusele pandud püsivate kriisiülesannete täitmise üle.

Kehtiva HOSi § 45 lõike 1 punkti 5 kohaselt teeb haldusjärelevalvet kõikide HOSis ja selle alusel kehtestatud õigusaktides kohaliku omavalitsuse üksusele määratud ülesannete täitmise üle Päästeamet.

Lõike 1 kohaselt jäetakse Päästeameti pädevusse haldusjärelevalve tegemine järgmiste kohaliku omavalitsuse üksuse püsivate kriisiülesannete üle:
• elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine järgmiste teenuste osas: kaugküttega varustamine, kohaliku tee sõidetavuse tagamine ning veega varustamine ja kanalisatsiooni toimimine;
• kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil evakuatsioonikohtade määramine ja kasutusele võtmine, kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil viibivate isikute ulatuslikule evakuatsioonile kaasaaitamine, teise kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumilt evakueeritud isikute vastuvõtmisele kaasaaitamine ja evakueeritud isikutele evakuatsioonikohas vähemalt toidu ja joogivee võimaldamine ning oma territooriumil viibivate isikute teavitamise tagamine kriisiolukorras
Erinevalt kehtiva HOSi § 45 lõike 1 punktist 5 antakse vastavalt asutuste pädevusele haldusjärelevalve ülesanne ka Sotsiaalkindlustusametile ning Haridus- ja Teadministeeriumile.

Sotsiaalkindlustusamet teeb eelnõu kohaselt haldusjärelevalvet kohaliku omavalitsuse üksuse järgmiste püsivate kriisiülesannete üle:
• koduteenuse korraldamine;
• väljaspool kodu üldhooldusteenuse korraldamine;
• asendushooldusteenuse korraldamine;
• turvakoduteenuse korraldamine;
• vältimatu sotsiaalabi tagamine;
• abivajavate ja hädaohus olevate laste, sealhulgas perekonnast eraldatud või kriisiolukorra tõttu perekonnast lahutatud laste abistamine;
• toimetulekutoetuse maksmine;
• lastehoiuteenus.

Haridus- ja Teadusministeerium teeb haldusjärelevalvet kohaliku omavalitsuse üksuse püsiva kriisiülesande üle tagada alus- põhi- ja keskhariduse kättesaadavus.

Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse haldusjärelevalve meetmed kohaliku omavalitsuse üksusele pandud püsivate kriisiülesannete täitmise üle. Järelevalvet teostav haldusorgan võib haldusjärelevalve teostamisel kohaldada Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 752 lõikes 1 sätestatud haldusjärelevalve meetmeid ja teha ettekirjutuse kohaliku omavalitsuse üksusele pandud ülesande õiguspäraseks täitmiseks.

Eristada tuleb järelevalvet püsivateks kriisiülesanneteks valmistumise nõuete ja kriisiolukorras püsivate kriisiülesannete täitmise üle. Valmistumise nõuded on kehtestatud eesmärgiga tagada KOVi võime täita kriisiülesandeid kriisiolukorras. Valmistumise üle tuleb teha järelevalvet perioodiliselt enne kriisiolukorda. Valmistumise üle järelevalve tegemisel võib kohaldada tavapäraseid VVSis sätestatud meetmeid.

KOVi üle teostatav haldusjärelevalve erinevalt riigiasutuste omavahelisest järelevalvest ei võimalda omavalitsuslike ülesannete osas otstarbekuse hindamist. Eelnõu kohasel järelevalve korraldamisel arvestatakse KOVi enesekorraldusõigusega, milleks on KOVi õigus otsustada, millal ja kuidas ta oma pädevusse kuuluvaid ülesandeid lahendab. KOV enesekorraldusõiguse puhul on tegu KOV otsustus- ja valikudiskretsiooniga kohaliku elu küsimustes. Sellest tulenevalt sätestatakse lõikes 3 (arvestades mh eelnõu §-s 84 sätestatut), et ettekirjutuse kohaliku omavalitsuse üksusele pandud ülesande otstarbekaks täitmiseks võib teha juhul, kui vastava ülesande täitmise laadi ja mahtu arvestades on tegemist riikliku kohustusega.

Ettekirjutuse täitmiseks võib rakendada asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes 30 000 eurot.

5. jagu
Järelevalve õigusaktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle kriisiolukorras


Viiendas jaos on reguleeritud õiguskantsleripoolne järelevalve kriisiolukorras antud õigustloovate aktide ja üksikaktide üle. Kriisiolukorra lahendamise huvides on esitatud õiguskantsleri järelevalvet puudutav tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõus, mitte õiguskantsleri seaduses, kuna kogu kriisiolukorra lahendamist puudutav vastutus ja järelevalve on käesolevas seaduses.

§ 162. Järelevalve kriisiolukorras tehtud otsuste üle

Sätte järgi teeb õiguskantsler järelevalvet eriolukorra, erakorralise seisukorra, ‎sõjaseisukorra‎, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise ‎otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel ‎operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse ‎põhiseadusele, seadustele ja välislepingutele vastavuse üle. Nimetatud otsused puudutavad vahetult põhiseaduslikke suhteid ning tegemist on üksikotsustega, mis tehakse põhiseadusele tuginedes.

Vastavalt PSJKSile teeb ka tavaolukorras Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsuste üle järelevalvet Riigikohus. Kehtiv PSJKS võimaldab aga Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsuste üle väga piiratud järelevalvet. Eelnõu ja PSJKS muudatustega antakse Riigikohtule täiendav pädevus teha põhiseaduslikkuse järelevalvet ka Riigikogu erakorralise seisukorra, ‎sõjaseisukorra‎, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise ‎otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel ‎operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse üle, Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamise otsuse üle ning Vabariigi Valitsuse eriolukorra otsuse üle. ‎ Oluline on esile tuua, et õiguskantsleril on õigus n-ö sekkuda igal ajal – kui otsus vastu võetakse ja ka siis, kui otsuse kehtivuse ajal ilmnevad vastuolud põhiseaduse, seaduste või välislepinguga. Õiguskantsleril ei ole õigus teha järelevalvet mitte ainult § 162 lõikes 1 toodud otsuste vastuvõtmisel ja nende lõpetamisel, vaid ka nende pikendamise korral (näiteks eriolukorra pikendamine).

Kui õigustloovate aktide üle järelevalve tegemine on sätestatud PSi §-s 142, siis eelnõuga lisatakse õiguskantslerile järelevalvepädevus ka üksikaktide üle (lõige 3).

Üksikaktide puhul on õiguskantsleril võimalus pöörduda akti andja poole ja nõuda viivitamatult akti vastavusse viimist põhiseaduse, seaduste või välislepinuga. Kui akti andja seda ei tee, siis on õiguskantsleril õigus pöörduda Riigikohtusse ja taotleda akti kehtivuse peatamist kuni selle põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viimiseni.

Riigikohus lahendab taotluse vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 3. peatükile, mis sätestab Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale kaebuste esitamise ja nende lahendamise korra.‎ Eelnõus ei ole sätestatud kohtuotsuse tegemise aega, vaid kohaldub PSJKSi §-st 22 tulenev kohustus lahendada kaebus viivitamata pärast nõuetekohase kaebuse saamist (lõige 4).

§ 163. Järelevalve kriisiolukorras vastuvõetud õigustloova akti üle

Paragrahviga 163 sätestatakse kriisiolukorras õigustloovate aktide üle järelevalve tegemine. Eelnõu § 163 on sarnane kehtiva ErSSi §-ga 40, mis sätestab järelevalve erakorralist seisukorda korraldavate õigustloovate aktide seaduslikkuse üle ning on kooskõlas PS §-ga 142.

Järelevalvet kriisiolukorras vastuvõetud õigustloovate aktide põhiseadusele, ‎seadustele ja välislepingutele vastavuse üle teeb õiguskantsler õiguskantsleri seaduse 3. ‎peatükis sätestatud tingimustel ja korras.‎ Põhimõtteliselt ei erine õiguskantsleri pädevus ega volitused õigustloovate aktide järelevalve tegemisel nendest, mis tal on tavakorra ajal.
‎ ‎
Kriisiolukorra lahendamisel on vaja lahendada õiguslikud vaidlused võimalikult kiiresti, ühetaoliselt ja lõplikult. Kui õiguskantsler leiab, et eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal vastuvõetud ‎õigustloov akt või selle säte kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või välislepingule, ‎võib ta teha õigustloova akti vastu võtnud organile ettepaneku peatada selle ‎toime kuni põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viimiseni. Õigustloova akti ‎vastu võtnud organ peatab õigustloova akti või selle sätte toime pärast ‎õiguskantsleri ettepaneku saamist 20 päeva jooksul, nagu näeb ette PSi § 142 lõige 1. Tulevikus võiks kaaluda PS muutmist selliselt, et kriisiolukorras kohalduks kiirem tähtaeg, kui 20 päeva.

Kui õigustloova akti vastuvõtnud organ ei ole tähtpäevaks akti ‎põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler viivitamata ‎Riigikohtule ettepaneku tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks.‎ Riigikohus lahendab taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalve (2. peatükk) korras.‎


13. peatükk
Vastutus

§ 164. Elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine

Paragrahvis 164 sätestatakse sarnaselt kehtiva HOSi §-ga 49 vastutus elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumise eest. Eelnõu kohaselt karistatakse elutähtsa teenuse osutajale käesoleva seaduse § 75 lõike 11 punktides 1–7 ja 10 ning § 78 lõikes 1 kehtestatud kohustuste rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Juriidilise isiku karistuse ülemmäär on kuni 400 000 eurot.

Rahatrahvide määrad on sätestatud maksimaalses ulatuses, kuivõrd tegemist on teenustega, mille toimepidevuse tagamine ja selleks seadusega sätestatud kohustuste täitmine on väga olulise tähtsusega. Nende kohustuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine võib tuua kaasa väga suure kahju, ohustada inimeste elu ja tervist, Eesti riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda. Karistusmäärade tõstmine maksimaalse lubatuni ei tähenda aga automaatselt nende kohaldamist. Igasugune karistuse kohaldamine peab järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mistõttu määratakse rahatrahv vastavalt rikkumise raskusele.

§ 165. Kriisiolukorra lahendamiseks antud haldusakti täitmata jätmine

Paragrahvis 165 sätestatakse vastutus kriisiolukorra lahendamiseks sätestatud kriisiolukorra meetme kohaldamise haldusakti täitmata jätmise eest.

Kriisiolukorra lahendamiseks võib eelnõu kohaselt kohaldada põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid. Eelnõu § 165 sätestab vastutuse põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete täitmata jätmise eest, mille kohaldamise alused on sätestatud eelnõu 5. peatüki 2.–4 jaos. Eelnõuga nähakse ette maksimaalsed võimalikud karistuse määrad, s.o füüsilistele isikutele 300 trahviühikut ja juriidilistele isikutel kuni 400 000 eurot. Rahatrahvi maksimummäärade kehtestamine on vajalik, arvestades käesoleva seaduse eesmärke ja selle alusel kaitstud õigushüvede olulisust. Karistuse määra valikul on lähtutud eesmärgist hoida ära tulevasi õigusrikkumisi nii konkreetse süüdlase kui ka teiste ühiskonnaliikmete poolt. Lisaks ei tähenda maksimummäära olemasolu, et reaalselt kohaldatav rahatrahv oleks tingimata maksimaalne lubatav. Kuivõrd kriisiolukorra meetmed, mille puhul karistusõiguslik vastutus on ette nähtud, on väga erinevad (nt liikumisvabaduse piiramine ja keelutund, väljendusvabaduse piiramine, ettevõtlusvabaduse piiramine), siis peab jääma kohtuvälisele menetlejale võimalikult suur kaalutlusõigus, et kohaldatavad karistused vastaksid proportsionaalsuse põhimõttele.

Kehtivas õiguses on sellised vastutuse sätted ette nähtud nt RiKSi §-ga 91 ning ErSSi §-ga 33.

§ 166. Kriisiülesande täitmata jätmine või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastav täitmine

Paragrahvis 166 sätestatakse vastutus kriisiülesande täitmata jätmise eest. Muudatus tehakse RiKSi § 911 eeskujul. Eelnõu kohaselt sätestatakse väärteokoosseis kõikide kriisiülesannete täitmata jätmise puhuks, olenemata sellest, millises seaduses või millise seaduse alusel on need määratud. See tähendab, et käesoleva seaduse alusel võib väärteomenetlust alustada kõikide, nii püsivate kui ka ühekordsete kriisiülesannete täitmata jätmise korral.

Paragrahvis 166 sätestatud koosseisu alusel on võimalik väärteomenetlust alustada vaid kriisiülesande täitmata jätmise korral ning mitte siis, kui rikutakse kriisiülesande täitmiseks valmistumise nõudeid. Seda, kas ka valmistumise nõuete rikkumisele peaks olema võimalik teha karistusõiguslik etteheide, tuleb kaaluda iga kriisiülesande puhul eraldi. Kuna kriisiülesanded on seotud isiku tavapäraste ülesannete, tegevusala või eesmärgiga, on ka võimalik, et valmistumise nõuete rikkumise eest on võimalik isik vastutusele võtta muu väärteokoosseisu alusel. Näiteks kui elutähtsa teenuse osutaja ei täida käesoleva seaduse § 75 lõike 6 punktides 1–7 sätestatud kohustusi kriisiülesande täitmiseks valmistumisel, on võimalik alustada väärteomenetlust käesoleva seaduse § 164 alusel (elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumine).

Kui isik ülesannet ei täida või teeb seda väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastavalt, võib FIEt karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga, juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Rahatrahvide määrad on seatud maksimaalses ulatuses, mida karistusseadustik lubab (KarSi § 47), sest kriisiülesande täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine võib tuua kaasa väga suure kahju, ohustada elanikkonda, Eesti riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda. Seetõttu on oluline, et isikud, kellele ühekordne kriisiülesanne määratakse, seda ka täidaksid. Kõrgemad trahvimäärad aitavad preventiivselt neid selleks sundida.

KarSi § 14 lõike 3 järgi ei kohaldata riigile, kohaliku omavalitsuse üksusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule süüteovastutust. Eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde karistusõigusliku vastutuse eesmärk on süüteo toime pannud juriidilisele isikule etteheite tegemine ning karistatavate tegude ärahoidmine tulevikus.

§ 167. Kodanikukohustuse täitmata jätmine või selle täitmise võimatusest teatamata jätmine

Paragrahvis 167 sätestatakse sarnaselt RiKSi §-ga 93 (ühekordne töökohustus) vastutus kodanikukohustuse täitmata jätmise eest. Kodanikukohustus on eelnõu § 94 lõike 1 kohaselt kriisiolukorras töö- või teenistussuhteväline üksikjuhtumil tehtav vajalik töö. Kodanikukohustuse täitmata jätmine võib seisneda töökohustusest kõrvalehoidmises või selle täitmisest keeldumises või töökohustuse täitmise võimatusest teavitamata jätmises. Isiku suhtes ei saa kohaldada väärteovastutust juhul, kui isik ei täida töökohustust nõuetekohaselt. Isikut, kes jätab talle pandud kodanikukohustuse täitmata või ei ilmu kohustust täitma või ei teavita asjaoludest, mis takistavad ülesande täitmist, võib eelnõu kohaselt karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühiku ulatuses. Isikut võib karistada üksnes siis, kui ta jättis kohustuse täitmata mõjuva põhjuseta. Selliseks mõjuvaks põhjuseks võivad olla näiteks edasilükkamatud perekondlikud kohustused, mis ei välistanud töökohustuse panemist, kuid takistasid selle täitmist, samuti isiku tervisest tulenevad põhjused (nt ootamatu raske haigestumine või muu terviseseisund, mis ei olnud töökohustuse panemise ajal teada). Korduvalt kodanikukohustuse täitmisele ilmumata jätmise korral karistatakse isikut juba kuni 30-päevase arestiga.

Sarnaselt kehtiva RiKSi §-ga 93 on väärteokorras karistatav ka kodanikukohustuse täitmise võimatusest teatamata jätmine. Eelnõu § 99 lõige 1 sätestab alused, millal isik on kodanikukohustuse täitmisest vabastatud. Kui isikule on teada, et esineb kodanikukohustuse täitmisest vabastamise alus, siis tuleb tal sellest teavitada haldusorganit, kes soovib talle töökohustust panna. Kui isik ei teata sellistest asjaoludest, peab ta arvestama võimaliku väärteokaristusega.

§ 168. Kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmine kriisiülesandega ameti- või töökohal või selle täitmise võimatusest teatamata jätmine

Paragrahvis 168 sätestatakse eraldi vastutuse alus kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest, kui töötaja töötab kriisiülesandega ameti- või töökohal. Sarnaselt kodanikukohustuse täitmata jätmisega võib kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmine seisneda töökohustusest kõrvalehoidmises või selle täitmisest keeldumises, mitte aga mittenõuetekohases täitmises.

Eelnõu kohaselt võib kriisiülesandega ameti- või töökohal töötavat isikut kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmise eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ja korduva kõrvalehoidmise eest arestiga kuni 30 päeva. Erinevalt kodanikukohustuse täitmata jätmisest saab kriisiülesandega ameti- või töökohal töötavat isikut karistada olenevalt sellest, kas tal esines kohustuse täitmata jätmiseks mõjuv põhjus. Kriisiülesandega ameti- või töökohal töötavad isikud täidavad kriisiolukorra lahendamisel olulisi ülesandeid ning neilt oodatakse suuremat panust ja vastutust oma tegevuses.

Tegemist ei ole täiesti uue väärteokoosseisuga, sarnane koosseis on sätestatud kehtiva RiKSi §-s 94. Erinevalt kehtiva RiKSi §-st 94 on väärteokorras karistatav ka töökohustuse täitmise võimatusest teatamata jätmine. Isikul on töö- või teenistussuhtest tulenevalt kohustus teavitada, kui ta ei saa täita kohustusi, mis tööandja on talle pannud. Nimetatud teavitamiskohustuse rikkumise korral võib isikule määrata väärteokaristuse. Kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus tuleneb isiku kriisiülesandega ameti- või töökohast. Kui isik ei täida oma kriisiülesandega ameti- või töökohast tulenevaid töökohustusi nõuetekohaselt, saab tema suhtes kohaldada ka tööõiguses ettenähtud vastutuse sätteid. Näiteks ametnikule saab teenistuskohustuste süülise rikkumise korral määrata distsiplinaarkaristuse ATSis sätestatud alustel ja korras.

§ 169. Asja sundkasutamisse võtmise ja asja sundvõõrandamise takistamine ja § 170. Kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku asja sundkasutusse andmise ja asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmine

KarS § 261 näeb ette karistuse koormise täitmata jätmise eest või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest.

KarS § 261 kehtiv sõnastus pärineb aastast 2013, kui muudeti karistusseadustikku.78 Seletuskirjas on selle sätte kohta antud järgmine selgitus: „Nii rahu kui sõja ajal on tegemist isikule avalikes huvides pandud koormise täitmata jätmisega; selle teo karistatavaks lugemisest piisab ühest koosseisust. Ka on praegused koosseisud kasuistlikud ja keeleliselt kohmakalt sõnastatud. Sõjaseisukorra ajal koormise täitmata jätmine moodustab ettepaneku kohaselt kuriteokoosseisu.“

Karistusseadustiku algtekstis oli kõnealune säte sõnastatud järgmiselt:
„§ 261. Isikule määratud ja teatavaks tehtud koormise täitmata jätmine ning täitmise võimatusest teatamata jätmine
(1) Isikule määratud ja teatavaks tehtud koormise täitmata jätmise või täitmise võimatusest vara hävimise või kasutamiskõlbmatuks muutumise tõttu või muul põhjusel teatamata jätmise eest asutusele, kes oli koormise määranud, – karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmkümmend tuhat krooni.“

Sellest eraldi koosseis oli riigikaitselise sundkoormise täitmata jätmine:
„§ 253. Riigikaitselise sundkoormise täitmata jätmine
Sõjaseisukorra ajal sundvõõrandamise, sundkasutuse või isikule määratud muu sundkoormise täitmata jätmise eest – karistatakse rahalise karistusega.“

KarS § 253 paikneb riigivastaste süütegude peatüki süütegude riigi kaitsevõime vastu jaos. Seevastu KarS § 261 paikneb avaliku rahu vastaste süütegude peatüki avaliku julgeoleku vastaste süütegude jaos. Seetõttu kaitsesid need koosseisud erinevat õigushüve. Pärast 2015.a muudatusi viidi kõik koormistega seotud süüteod avaliku rahu vastaste süütegude peatüki avaliku julgeoleku vastaste süütegude jakku (kaitstav õigushüve) sõltumata seadusest, mille alusel koormis on kehtestatud.

Karistusseadustiku 1999.a eelnõu nr 119 SE79 seletuskirjas on antud sätete kohta järgmised selgitused:
KarS § 253 (eelnõus § 263) kohta on antud järgmine selgitus: „Paragrahvis 263 sätestatakse riigikaitseliste sundkoormiste täitmisest kõrvalehoidmist. Riigikaitselised sundkoormised on sundvõõrandamine, sundkasutus ja sundvaldus, veokohustus ja töökohustus. Sundkoormised määratakse ja tehakse teatavaks rahuajal. Lisaks neile võib sundkoormisi määrataaga ka sõjaajal, kui riigikaitse vajadused seda nõuavad. Sundkoormisi täidetakse sõjaseisukorra ajal. Paragrahvi sõnastust on korrigeeritud, koosseis on täpsemalt lahti kirjutatud, kuid mahult võrreldavKrK §-ga 791.“

KarS § 261 (eelnõus § 274) kohta on antud järgmine selgitus: „Siia kuuluvad nii riigikaitselised sundkoormised kui ka muud avalik-õiguslikud koormised, mille riik võib peale panna nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Koormised omavad eelkõige tähtsust eriolukordades ja erakorralistes olukordades, kus üksikisikule võib panna kohustuseks nt aidata ära hoida katastroofi või likvideerida selle tagajärgi.“

Vaatamata sellele, et KarS § 261 (eelnõus § 274) paikneb avaliku rahu vastaste süütegude peatüki avaliku julgeoleku vastaste süütegude jaos, on selles sättes alati reguleerinud ka riigikaitseliste koormiste rikkumise eest määratavaid karistusi.
Kehtivas RiKSis ei kasutata enam terminit „koormis“, vaid kasutusel on terminid „asja sundkasutus ja asja sundvõõrandamine“. Samuti kehtib RiKS § 951 alusel väärteokaristus asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise takistamise eest (karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ning kui selle on toime pannud juriidiline isik, siis karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot).

Parema õigusselguse loomiseks ning KaRSi terminite kehtiva õigusega kooskõlla viimiseks nähakse eelnõuga ette muudatused nii kehtivas KarS § 261 kui ka RiKS § 951.

Edaspidi on jätkuvalt väärteona karistatav tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise takistamine (eelnõu § 169) ning kriisiolukorra lahendamiseks vajaliku asja sundkasutusse andmise ja asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmine (§ 170). Kuriteona on käsitletav asja sundkasutusse andmise või asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal (KarS § 261 muudatus, eelnõu § 198).

Seda seetõttu, et tegemist on kõige tõsisemate kriiside ajaga, kus iga viivitus võib kaasa tuua suure kahju.

Paragrahvis 169 sätestatakse vastutus asja sundvõõrandamise või asja sundkasutusse võtmise takistamise eest kehtiva RiKSi § 951 eeskujul. Isikut võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta takistab ametiisikut asja sundvõõrandamisel või sundkasutusse võtmisel. Juriidilise isiku karistuse ülemmäär on kuni 400 000 eurot.

Lisaks säilib KarSi § 261 koosseis, mille järgi asja kasutusse andmise või asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest võidakse määrata kuriteokaristus.

§ 171. Alaliselt ja ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti füüsilise kaitse nõuete rikkumine

Paragrahvis 171 sätestatakse vastutus alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti füüsilise kaitse nõuete rikkumise eest kehtiva RiKSi § 95 eeskujul. Alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti füüsilise kaitse nõuete rikkumise eest võib objekti valdaja töötajat või ametnikku karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Juriidilise isiku karistuse ülemmäär on kuni 400 000 eurot. Erinevalt kehtivast RiKSst on rahatrahvide määrad seatud maksimaalses ulatuses, kuivõrd tegemist on selliste objektidega, mille kaitsemeetmete tagamine on kõrgendatud tähtsusega kriisideks valmistumisel ja nende lahendamisel. Karistusmäärade tõstmine maksimaalse lubatuni ei tähenda aga automaatselt nende kohaldamist. Igasugune karistuse kohaldamine peab järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mistõttu määratakse rahatrahv vastavalt rikkumise raskusele.

§ 172. Menetlus

Paragrahv 172 määrab kindlaks eelnõu §-des 164–171 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad.

Lõike 1 kohaselt menetleb eelnõu § 75 lõike 11 punktides 1–7 ja 10 ning 78 lõikes 1kehtestatud elutähtsa teenuse osutaja kohustuste rikkumisi ning eelnõu 5. peatüki 2.–4. jaos sätestatud kriisiolukorra meetme kohaldamise haldusakti täitmata jätmisega seotud rikkumisi PPA. Samalaadsete väärtegude kohutuvälise menetleja pädevus on PPA-le antud ka kehtiva HOSi § 52 lõikega 1, RiKSi § 96 lõikega 1 ja ErSSi § 351 lõikega 2.

Lõike 2 kohaselt sätestatakse kehtiva RiKSi § 96 lõike 11 eeskujul kriisiülesande täitmata jätmise väärteo kohtuväline menetleja, kelleks on ministeerium. Ministeeriumidel on lisaks kehtivas RiKSis sätestatule ka muus seaduses sätestatud piiratud ulatuses väärteomenetluse kohustus. Näiteks relvaseaduse § 8922 lõike 2 järgi menetleb sõjaväerelvade käitlemise nõuete rikkumist Kaitseministeerium, sama väärtegu teenistusrelvade puhul menetlevad Justiitsministeerium, Keskkonnaministeerium ja Rahandusministeerium. Kaitseministeerium on kohtuväline menetleja ka punase risti nimetuse ja embleemi seaduse §-s 14 sätestatud väärteo puhul. Seega on ministeeriumides väärtegude menetlemise suutlikkus ka praegu.80

Lõike 3 kohaselt menetleb kehtiva RiKSi § 96 lõike 3 eeskujul kodanikukohustuse mõjuva põhjuseta täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmisega seotud rikkumisi vastava kohustuse pannud valitsusasutus. Valitsusasutuste käsutuses on ka teave, mis võimaldab tuvastada, kas tegemist on süüteokoosseisule vastava, õigusvastase ja süülise teoga.

Lõike 4 kohaselt menetleb kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmisega seotud rikkumist kas ministeerium, mille valitsemisalasse kuulub küsimus, mille täitmiseks kriisiülesandega ameti- või töökoht on moodustatud, või valla- ja linnavalitsus tema korraldatava elutähtsa teenuse osutaja juures moodustatud kriisiülesandega ameti- või töökoha korral. PPA menetluspädevusse jääb kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmine eelnõu § 89 lõikes 2 nimetatud ametikohtade korral (Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liige, Riigikogu liige, Euroopa Parlamendi liige, riigikontrolör, õiguskantsler, riigisekretär, Riigikohtu esimees ja riigikohtunik, ringkonna-, maa- ning halduskohtu esimees, Eesti Panga Nõukogu esimees ja Eesti Panga president, vallavanem ning linnapea).

Kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse täitmata jätmist kriisiülesandega ameti- või töökohal võib menetleda ministeerium, kui tema valitsemisalasse kuulub kriisiülesandega ameti- või töökoht või kui kriisiülesandega ameti- või töökoht on sellise asutuse või isiku koosseisus, kelle ülesanded seonduvad vastava ministeeriumi valitsemisalaga. Näiteks Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskuses on määratud riigikaitselised töökohad ning keskus kuulub Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse. Seega kui Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskuse töötaja jätab kriisiülesandega ameti- või töökohal täitmata oma kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse, viib väärteomenetluse läbi Keskkonnaministeerium.

Teise versiooni kohaselt on näiteks elektrienergia jaotus- ja müügiettevõte elutähtsa teenuse osutaja, kellel on ühtlasi kriisiülesanne tagada elektrienergiaga varustatus ka kriisiolukorras. Ülesande täitmiseks on elektrienergia jaotus- ja müügiettevõte määranud ettevõtte siseselt kindlaks kriisiülesandega ameti- ja töökohad. Elektrienergiaga varustamise kui elutähtsa teenuse toimepidevust korraldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seega kohtuväliseks menetlejaks, kui nimetatud elektrienergia jaotus- ja müügiettevõttes ei täida kriisiülesandega ameti- või töökohal töötav töötaja vajalikku töökohustust.

Kui kriisiülesandega ameti- või töökoht on moodustatud kaugküttega varustamise, kohaliku tee sõidetavuse tagamise ning veega varustamise ja kanalisatsiooni teenuse osutaja juures, siis on kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse rikkumist pädev väärteokorras menetlema valla- või linnavalitsus, kellel lasub vastutus korraldada elutähtsa teenuse toimepidevust. Näiteks kui Tallinna Vesi on määranud vastavad töökohad ning nimetatud töökohal töötav isik ei täida oma kriisiülesande täitmiseks vajalikku töökohustust, menetleb tema rikkumist Tallinna Linnavalitsus.

Lõike 5 kohaselt sätestatakse asja sundkastutamisse võtmise ja sundvõõrandamise takistamise väärteo kohtuvälised menetlejad. Muudatus tehakse kehtiva RiKSi § 96 lõike 6 eeskujul. Politsei- ja Piirivalveamet menetleb üldjuhul asja sundvõõrandamise ja sundkasutusse võtmise takistamisega seotud rikkumisi. Kaitsevägi menetleb väärtegu üksnes juhul, kui asja võtab sundkasutusse või sundvõõrandab Kaitsevägi või Kaitseressursside Amet. Lisaks sätestatakse eelnõuga sarnaselt Kaitseväe või Kaitseressursside Ametiga ja arvestades eelnõu § 102 lõikes 2 sätestatut kohtuvälise menetluse pädevus ka Päästeametile, kui asja võtab sundkasutusse või sundvõõrandab Päästeamet.

Lõike 6 kohaselt menetleb alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti (kehtiva RiKSi sõnastuses „riigikaitseobjekti“) füüsilise kaitse nõuete rikkumisi, kui need on toime pannud objekti valdaja töötaja või ametnik, sõltuvalt objektist:
1) Kaitsepolitseiamet;
2) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate objektide puhul Kaitsevägi.

Võrreldes kehtiva RiKSi § 96 lõiget 5 eelnõu § 156 lõikega 6 ei ole menetluspädevust eelnõuga muudetud.

§ 173. Üleminekusätted

Paragrahviga 173 sätestatakse üleminekusätted seonduvalt seni kehtivas HOSis ja eriseadustes sätestatud elutähtsate teenuste toimepidevuse nõuete tagamisega.

Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajatele jääb kehtima CER direktiivi ülevõtmisel HOSis sätestatud kohustus selgitada eelnõu § 75 lõike 2 tingimustele vastavad elutähtsa teenuse osutajad ning määrata need elutähtsateks teenusteks eelnõu§ 75 lõike 3 kohaselt t haldusaktiga hiljemalt 2026. aasta 28. veebruariks.

Enne 2024. aasta 18. oktoobrit seaduse § 75 lõike 1 tingimustele vastavad isikud loetakse elutähtsa teenuse osutajaks päevast, mil isik täitis esmakordselt need tingimused, millega loeti ettevõtjana tegutsev isik elutähtsa teenuse osutajaks.

Püsiva kriisiülesandega asutusel ja isikul, sealhulgas enne 18.10.2024 määratud elutähtsa teenuse osutajal, tuleb koostada tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastav riskianalüüs ja kriisiplaan 2026. aasta 31. detsembriks. Üleminekusätet ei kohaldata pärast 18.10.2024 määratud elutähtsa teenuse osutajate suhtes, kuna nende puhul sätestatakse riskianalüüsi ja kriisiplaani koostamise tähtajad teenuseosutaja määramise haldusaktis.

Elutähtsa teenuse osutajate töötajatele tuleb teha esmakordne taustakontroll kuue kuu jooksul peale eelnõu nõuetele vastava elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi kinnitamist.

Kuna üleriigiline riskianalüüs ja Vabariigi Valitsuse kriisiplaan on aluseks asutuste, ettevõtete ja KOVide riskianalüüsidele ja kriisiplaanidele, siis pannakse seadusega kohustus need koostada hiljemalt 2025. aasta 31. detsembriks. Samal ajal nähakse ette, et RiKSi alusel koostatud riigi strateegiline arengudokument ja riigi kaitsetegevuse kava kehtivad edasi kuniks ei ole kehtestatud käesoleva seaduse alusel riigikaitse strateegilist arengudokumenti ning Vabariigi Valitsuse kriisiplaani. CER direktiivi ülevõtmisel HOSiga hakatakse koostama ka elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegiat, kuni käesoleva seaduse jõustumiseni koostatakse seda HOS alusel ning nimetatud dokument kehtib edasi, kuniks ei ole koostatud sama dokumenti käesoleva seaduse § 81 alusel. Nimetatud üleminekusätted tagavad strateegilise planeerimise järjepidevuse.

Enne käesoleva seaduse jõustumist HOSi alusel koostatud hädaolukorra lahendamise plaanid kehtivad kuni eelnõus sätestatud nõuetele vastavate kriisiplaanide kinnitamiseni.


14. peatükk
Rakendussätted

§ 174. Abipolitseiniku seaduse muutmine

Abipolitseiniku seaduses tehakse terminoloogilised muudatused – käesoleva seaduse jõustumisel ei ole enam kasutusel terminit „riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoht“, vaid „kriisiülesandega ameti- või töökoht“. Samuti muudetakse kriisirolliga abipolitseiniku regulatsiooni selliselt, et kriisi lahendamine on edaspidi seotud nii massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras kui kriisiolukorra ajal täidetavate ülesannetega.

§ 175. Advokatuuriseaduse muutmine

Paragrahvis 175 muudetakse advokatuuriseadust (AdvS) ning sätestatakse, et riigi õigusabi osutamine füüsilisele isikule ja riigi õigusabi osutamise korraldamine on advokatuuri püsivad kriisiülesanded.

Riik peab teatud juhtudel tagama isikule riigi õigusabi. Riigi õigusabi tähendab üldiselt seda, et isik saab õigusteenust riigi kulul (kuigi teatud juhtudel võib kohus määrata, et isik peab kulu täielikult või osaliselt katma). Riigi õigusabi eesmärk on tagada, et isikud, kes ei suuda endale vajalikku õigusabi majanduslikel põhjustel muretseda, saavad siiski asjatundlikku õigusteenust, et oma õigusi kaitsta. Üldiselt peab isik ise avaldama soovi riigi õigusabi saada. Riigi õigusabi ei pea taotlema siis, kui isik ei ole kokkuleppel endale kaitsjat valinud, kuid tema kriminaal- või väärteoasjas on kaitsja osavõtt kohustuslik (nt kui kuritegu on toime pandud alaealisena, isikul ei ole võimalik puude tõttu end ise kaitsta jne). Sel juhul on riik kohustatud isikule riigi õigusabi tagama hoolimata sellest, kas isik seda taotleb või mitte.

Riigi õigusabi on oluline riigipoolne garantii tagamaks, et kõikidel inimestel oleks võimalik enda õigusi ja huve kaitsta oma majanduslikust olukorrast olenemata. Kuna kriisiolukorras, sh erakorralise või sõjaseisukorra ajal, on suurem võimalus isiku põhiõiguste ja -vabaduste intensiivsemaks riiveks ning samal ajal on vajalik menetleda kohtuasju võimalikult sujuvalt ja ajalise viivituseta, on eriti oluline tagada riigi õigusabi tõrgeteta kättesaadavus. Selleks on oluline, et ka kriisiolukorras osutataks riigi õigusabi ning riigi õigusabi osutajad oleksid selleks valmis. Riigi õigusabi osutavad riigi õigusabi seaduse (edaspidi RÕS) § 5 järgi advokaadid. Advokaadi, kes riigi õigusabi osutab, nimetab Eesti Advokatuur (RÕSi § 18 lg 1). Advokatuur korraldab riigi õigusabi osutamist ning tagab advokaatide kaudu riigi õigusabi osutamise (AdvSi § 3 p 5). Ka kriisiülesande täitmisel on oluline, et nii advokatuur kui ka advokaadid täidaksid oma rolli – advokatuur korraldab kriisiülesande täitmist ja määratud advokaat on see, kes kriisiülesannet täidab. Seega on nii advokatuuril kui ka advokaadil kriisiolukorras täita oma ülesanne.

Riigi õigusabi osutamise kui püsiva kriisiülesande puhul on oluline tähele panna, et kriisiülesandeks on riigi õigusabi osutamine ainult füüsilistele isikutele. Riigi õigusabi on RÕSi § 6 järgi õigus saada:
1. füüsilisel isikul, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut;
2. kriminaalmenetluses füüsilisest isikust kahtlustataval või süüdistataval (tema majanduslikust seisundist sõltumata), kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, välja arvatud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 441 ja § 227 lõikes 5 sätestatud juhtudel, ja kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu;
3. väärteoasja kohtumenetluses füüsilisest isikust menetlusalusel isikul (oma majanduslikust seisundist sõltumata), kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kelle väärteoasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik;
4. lapsel lapse elatise asjas (tema majanduslikust seisundist sõltumata);
5. kriminaalmenetluses piiratud teovõimega kannatanul (oma majanduslikust seisundist sõltumata), kui:
a) asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega;
b) alaealine kannatanu on perekonnast eraldatud;
c) kannatanu on saatjata alaealine välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses;
6. maksejõuetul mittetulundusühingul või sihtasutusel, kes taotleb riigi õigusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või riigi õigusabi andmiseks esineb muu ülekaalukas avalik huvi paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks;
7. kriminaalmenetluses kahtlustatavana või süüdistatavana juriidilisel isikul, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, välja arvatud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 441 ja § 227 lõikes 5 sätestatud juhtudel, ja kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu;
8. väärteoasja kohtumenetluses juriidilisel isikul, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kelle väärteoasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik.

Nagu näha, siis enamjaolt osutatakse riigi õigusabi füüsilistele isikutele ning juriidilistel isikutel on õigus riigi õigusabi saada vaid teatud piiratud juhtudel. Seega on riigi õigusabi instituudi eesmärk kaitsta ennekõike füüsilisi isikuid. Füüsiliste isikute puhul võib õigusabita jäämine tähendada kõige olulisemate põhiõiguste intensiivset riivet. Näiteks kui füüsilisel isikul ei ole võimalik kriminaalmenetluses saada vajalikku kaitset, võib see tähendada vabadusekaotust. Kui aga juriidilisel isikul ei ole võimalik õigusabi saada, võib see küll viia tema õiguste riivamiseni, kuid see ei ole nii intensiivne. Näiteks kui juriidilist isikut ei kaitsta kriminaalmenetluses, võib see viia likvideerimise või rahalise karistuseni, mis kahtlemata riivab selle isiku õigusi, kuid ei tekita nii palju kahju nagu pikaaegne vabadusekaotus füüsilise isiku puhul.

Kõnealuse kriisiülesande täitmine ei tähenda sisuliselt muud kui seda, et ka kriisiolukorra ajal peab osutama riigi õigusabi ning riigi õigusabi osutamist korraldama. Õigusabi osutamisel kehtivad samad reeglid nagu tavaolukorraski. Seega sisuliselt ei muutu ei advokaatide ega advokatuuri jaoks midagi. Ainus muudatus advokaatide ja advokatuuri jaoks on see, et nad peavad arvestama, et peavad oma ülesandeid täitma ka kriisiolukorra ajal.

Et välistada võimalikke vaidlusi selle üle, mida AdvSi tähenduses kriisiolukorraks pidada, määratletakse ka see, et käesoleva paragrahvi tähenduses on kriisiolukord tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses. Nimetatud seadusest lähtumine tagab kriisiolukorra termini ühetaolise sisu.

Riigi õigusabi sujuvaks osutamiseks peab olema piisavalt advokaate. Kriisiolukorras võib vajadus riigi õigusabi järele ka järsult kasvada. See, millises õigusvaldkonnas on tavalisest suurem vajadus riigi õigusabi järele, sõltub konkreetse kriisi olemusest. Oluline on ka tagada, et kriisiülesande täitjateks määratakse ainult nii palju advokaate, kui kriisiülesande täitmiseks ehk riigi õigusabi osutamiseks vaja on. 31.12.2021 seisuga on Eesti Advokatuuri liikmeid kokku 1074. Kuna on väga ebatõenäoline, et nii suurt arvu riigi õigusabi osutajaid vaja läheb, ei ole põhjendatud kõiki advokaate kriisiülesande täitjaks lugeda.

§ 176. Alkoholiseaduse muutmine

Alkoholiseaduse (AS) muudatusega nähakse ette erisused haldusmenetluse seadusest (edaspidi HMS) haldusakti jõustumise osas. ASi § 1 lõike 31 kohaselt kohaldatakse ASis ettenähtud haldusmenetlusele HMSi sätteid, arvestades ASi erisusi. Kuna ASis ei ole tehtud erisust HMSist alkohoolse joogi jaemüügi õiguse peatamise otsuse jõustumisele, siis tuleb nimetatud erand kriisiolukorraks ette näha. Kriisiolukorras on oluline, et alkohoolse joogi jaemüügi õiguse peatamine oleks võimalik jõustada vastavalt olukorrale kas allakirjutamisel või sobival kuupäeval. Tavapärane HMSis toodud kümnendal päeval jõustumine ei ole kriisiolukorra lahendamise akuutsust silmas pidades ratsionaalne. Seetõttu on eelnõusse lisatud, et jaemüügi peatamise otsus jõustub allakirjutamisel, kui otsuses ei ole hilisemat tähtpäeva.

§ 177. Asjaõigusseaduse muutmine

Paragrahviga 177 muudetakse asjaõigusseaduse (AÕS) § 1581 lõike 11 kolmandat lauset ja sätestatakse, et avalikes huvides ehitatud tehnovõrk või -rajatis on ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud ohuteate edastamiseks vajalik sireenisüsteemi seade. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu näeb ette seni Eesti õigusruumis reguleerimata sireenisüsteemi kasutamise paljude isikute elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele viivitamatuks reageerimiseks. Sireenisüsteemi kasutuselevõtmine on avalikes huvides. Viivitamatu ohuteate eesmärk on võimaldada elanikkonnal kiirelt reageerida paljude isikute elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele, sealhulgas tagada varjumise või ulatusliku evakuatsiooni läbiviimine ning anda juhiseid ohutuks tegutsemiseks. Esialgu paigaldatakse sireenisüsteem 22 asulasse: Tallinn ja selle lähiümbruse tiheasustus, Tartu, Narva, Pärnu, Võru, Paldiski, Sillamäe, Tapa, Jõhvi, Kohtla-Järve, Maardu (sh Muuga), Rakvere, Valga, Keila, Viljandi, Jõgeva, Põlva, Rapla, Kärdla, Kuressaare, Haapsalu, Paide. Sireenisüsteemi kasutuselevõtmist korraldab ja ohuteate edastamiseks valmistumist koordineerib Päästeamet. Samuti antakse seadusega Päästeametile volitus otsustada, millistesse kohtadesse täpsemalt vajalikud seadmed paigaldatakse.

AÕSi muudatus on asjakohane ja vajalik, kuna muidu ei teki talumiskohustust, mis on vastavate seadmete paigaldamiseks ja sireenisüsteemi kasutuselevõtmiseks vajalik. Avalikes huvides ehitatud tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustus tekib kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega (AÕSi § 1581 lg 1). Talumiskohustus ei hakka olema väga ulatuslik, kuna sireenisüsteemid paigaldatakse 22 asulasse. Seadmete paigaldamise vajadus võib aja jooksul muutuda lähtuvalt sireenisüsteemiga kaetavate alade määramise põhimõtetest (nt rahvastiku asustustihedus, tööstuspiirkonnad). Esialgu on eelistatud ehitised sireenide paigaldamisseks olemasolevad kõrgrajatised (sidemastid, korstnad jms), riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluvad ehitised, riiklikele ettevõtetele kuuluvad ehitised. Samas võib tulenevalt tekkivatest vajadustest tulevikus võimalike asukohtadena ette näha ka muid ehitisi.

§ 178. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine

Paragrahviga 178 muudetakse atmosfääriõhu kaitse seadust (AÕKS).

Punktiga 1 täiendatakse AÕKSi § 381, millega sätestatakse, et õhukvaliteedi taseme hindamine on püsiv kriisiülesanne. Praegu on Eesti Keskkonnauuringute Keskusel (edaspidi EKUK) halduslepingu alusel kohustus osutada välisõhu kvaliteedi seire ja varajase hoiatamise teenust, mistõttu on EKUKi püsivaks kriisiülesandeks ka nimetatud teenuse osutamine. Enne 2017. aastat kehtinud hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) järgi oli tegemist elutähtsa teenusega, mille toimimist korraldas Keskkonnaministeerium (alates 2017. aastast ei ole teenus enam HOSi mõttes elutähtis). Eelnõus on ülesande kirjeldamisel lähtutud eelmise HOSi alusel kehtestatud määrusest.81 Selle määruse § 5 lõikes 1 sätestati, et „õhuseire ja varajase hoiatamise teenus on välisõhu kaitse seaduse §-s 14 määratletud välisõhu kvaliteedi hindamine“. Tegemist on küllalt laia ülesandega, mis sisuliselt hõlmab kogu õhukvaliteedi taseme hindamist. Erinevalt varem kehtinud teenuse kirjeldusest on ülesande kirjeldusest välja jäetud ka avalikkuse teavitamine, sest AÕKSi järgi teavitab avalikkust õhukvaliteedist Keskkonnaministeerium ise, mistõttu ei peaks olema tegemist EKUKi ülesandega.

Lõike 2 alusel saab keskkonnaminister kehtestada kriisiülesande täitmise täpsemad nõuded.

Enne 2017. aastat (kui jõustus uus HOS ning kõnealune teenus arvati elutähtsate teenuste seast välja) olid EKUKi kohta kehtivad nõuded sätestatud ministri määruses. Peale seda, kui määrus kehtetuks muutus, andis keskkonnaminister käskkirja, kus EKUKile seati samad nõuded. Ka eelnõu järgi sätestatakse kriisiülesande täitmise nõuded keskkonnaministri haldusaktiga, et mitte tekitada asjatut bürokraatiat ning et EKUKi teenuse reguleerimisel saaks jätkata senist praktikat.

Punktidega 2 ja 3 määratakse kindlaks, kuidas tehakse püsiva kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle järelevalvet. Järelevalvet kriisiülesande täitmiseks valmistumise üle teeb halduslepingus määratud haldusorgan, kelleks on Keskkonnaministeerium. Kriisiülesande täitmise üle teeb järelevalvet Keskkonnaministeerium. Mõlemal juhul on tegemist haldusjärelevalvega, kuid volitused järelevalve tegemiseks on erinevad.

Valmistumise üle järelevalve tegemisel võib Keskkonnaministeerium (või muu halduslepingus määratud haldusorgan) kohaldada tavapäraseid, Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) §-des 751 ja 752 sätestatud meetmeid.

Õhukvaliteedi taseme hindamine on nii elanikkonna kui ka riigiasutuste jaoks väga vajalik teenus, mille osutamine peab olema igal juhul tagatud. Uurimisvolitused võimaldavad Keskkonnaministeeriumil välja selgitada, kas kriisiülesannet täidetakse ettenähtud ulatuses ja tingimustel. Kui kriisiülesannet ei täideta, võib olla raskendatud kriisiolukorra lahendamine ning selle kaudu ka ohus Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus ning muud hüved.

Nagu eespool kirjas, on kriisiülesanne selline ülesanne, mida on vaja täita, et kriis lahendada. Seetõttu on oluline kindlustada, et neid kriisiülesandeks valmisoleku nõudeid ja määratud ülesannet kindlasti täidetaks. Kui valmisoleku nõudeid või kriisiülesannet ei täideta, seda tehakse väiksemas mahus või tingimustele mittevastavalt, nähakse ette ka vastavad sanktsioonid.

§ 179. Autoveoseaduse muutmine

Paragrahviga 179 muudetakse autoveoseadust.

Punktides 1 ja 2 tehakse muudatused tulenevalt riigikaitseseaduse (edaspidi RiKS) kehtetuks tunnistamisest ning terminoloogia muudatustest. Viide RiKSile asendatakse viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, riigikaitseülesanded asendatakse terminiga „kriisiülesanded“ ning töökohustus kodanikukohustusega.

Punktis 3 tehtavad muudatused on seotud HOSi ja hädaolukorra termini ning erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamisega.

§ 180. Avaliku teabe seaduse muutmine

Paragrahviga 180 muudetakse avaliku teabe seadust.

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lõike 1 punktid 6–62 ja § 35 lõike 2 punkt 5, mis on kehtestatud RiKSi ja HOSi rakendamise eesmärgil töödeldava teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamiseks. Parema õigusselguse tagamiseks sätestatakse samale teabele juurdepääsupiirangu sätestamise alused edaspidi tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses (vt eelnõu 9. ptk selgitust).

Kriisideks valmistumist või selle lahendamist käsitlev teave püsib muutumatuna pikaajaliselt. Selle tõttu on eespool nimetatud aluste kehtetuks tunnistamisel AvTSis oluline sätestada punktiga 2 rakendussäte.

Lõikes 1 on sätestatud üleminekuaeg, mille kohaselt alates AvTSi § 35 lõike 1 punktide 6–62 ja § 35 lõike 2 punkt 5 kehtetuks tunnistamisest jääb samadel alustel teabele juurdepääsupiirang kehtima nendel nõuetel, mis määrati enne nimetatud aluste kehtetuks muutmist. Lõike 2 kohaselt peab teabevaldaja aga hindama selle teabe jätkuva kaitse vajadust ja avalikuks tulekuga kaasnevaid riske. Sellest tulenevalt on lõike 2 kohaselt teabevaldaja õigus ja kohustus hinnata, kas AvTSi § 35 lõike 1 punktides 6–62 ja § 35 lõike 2 punktis 5 sätestatud teave peab olema pärast nimetatud aluste kehtetuks muutumist AvTSis jätkuvalt juurdepääsupiiranguga teave või mitte. Kui teabevaldaja hinnangul on põhjus nimetatud teabe kaitseks avalikuks tuleku eest kadunud, peab teabevaldaja juhinduma AvTSi §-st 42 ning tunnistama juurdepääsupiirangu kehtetuks. Kui see teave vajab siiski jätkuvalt kaitset avalikuks tuleku eest, võib teabevaldaja tunnistada sama teabe asutusesiseseks kasutamiseks tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel.

§ 181. Avaliku teenistuse seaduse muutmine

Punktis 1 tehakse avaliku teenistuse seaduses (ATS) muudatus, mille kohaselt võib kriisiolukorras täita ametikoha tähtajaliselt ilma konkursita juhul, kui kriisiolukorrast tulenevalt ei ole võimalik järgida kehtivas ATSis sätestatud konkursi korraldamise nõudeid. Kriisiolukorras suureneb vajadus tööjõu järele märgatavalt, olemasolev koosseis peab tegema intensiivsemalt tööd ning planeerida tuleb ka vahetustega töö, et tagada pidev valmisolek, see kõik tähendab, et on kiiresti vaja tööjõudu juurde. Relvastatud konflikti olukorras võib korraga suur hulk töötajatest viga saada või hukkuda ning kiiresti on vaja leida asemele pädevad inimesed. Viimane näide realiseerus ka Ukrainas, kus tehti ametisse võtmise ja ametikoha täitmise nõuetes leevendused (kohati kaotati nõuded üldse) ning võeti inimesi n-ö otse tänavalt kriitilisi ülesandeid täitma. Vajaduseks täita ametikohad kriisiolukorras kiireloomuliselt peab ka meie õigusraamistik valmis olema. Muudatus ei puuduta mistahes ametikohti. Ametikoha võib täita konkursita vaid juhul, kui ametikoha täitmine on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks. Näiteks on lahkunud töölt isik, kes oli määratud kriisiülesandega ameti- või töökohale ja täitis seal kriisi lahendamisel olulist rolli (nt Terviseameti mürgistuse spetsialist, nakkushaiguste nõunik vms). Kuna on oluline, et see ameti- või töökoht täidetakse kiiresti, ja nõuetele vastav inimene töötab näiteks haiglas, siis nimetatud sätte alusel saab kriisiolukorra lahendamisse panustava ameti- või töökoha kiiresti täita.

Punktiga 2 nähakse ette, et määratud ajaks ametisse nimetatud isikute puhul võib kriisiolukorra ajal otsustada nende jätkamise. Piiranguna on ette nähtud, et maksimaalselt saavad nimetatud isikud jätkata kuni 90 päeva kriisiolukorra lõppemisest. Nimetatud säte on ajendatud 2020. a kehtinud eriolukorrast, kui kriisi lahendamisega seotud inimesed tegelesid sellega pidevalt ning oli raskendatud samal ajal kriisi lahendamisega korraldada konkursse ja teha läbi tippjuhtide värbamise protsessi. Samuti on problemaatiline, kui kriisi kõrghetkel peab asutuse juht teenistusest lahkuma, kuna tema teenistustähtaeg saab täis – see halvab kogu kriis lahendamist. Seetõttu näeb eelnõu ette valikukoha – kui ametisoleku aeg lõppeb kriisiolukorra kestel, saavad nii ametikohta täitev isik kui ka tema ametisse nimetaja otsustada, kas kriisi lahendamise seisukohast on mõistlik, et isik lahkub ametist, või pikendatakse isiku nõusolekul teenistusaega vähemalt kriisiolukorra lõppemiseni. Nimetatud regulatsioon tagab, et kriisiolukorras võtmeametikohti täitvad isikud ei peaks lahkuma teenistusest seetõttu, et ametiaeg saab läbi, vaid oleks tagatud kriisiolukorra lahendamiseks parim lahendus. Ametisoleku aja muutmine toob kaasa ka vajaduse isiku ametisse nimetamise haldusakti muuta. Kui isik on kriisiameti- või töökohal, siis kohaldub talle eelnõus toodud 60 päevane etteteatamine, kui aga mitte, siis tavapärane ATSi ja TLSi regulatsioon.

§ 182. Eesti Panga seaduse muutmine

Paragrahviga 182 muudetakse Eesti Panga seadust.

Punktiga 1 määratakse Eesti Pangale püsivad kriisiülesanded, milleks on:
1) hindade stabiilsuse säilitamine;
2) ametlike välisvaluutareservide hoidmine ja juhtimine;
3) Eesti Panga hallatavate maksesüsteemide toimimise tagamine;
4) sularaha väljastamine ja vastuvõtmine;
5) elutähtsate teenustena makseteenuste, kaarditehingute töötlemise teenuse ja sularaharingluse toimepidevuse korraldamine.

Loetletud ülesannete järjepidev täitmine on vajalik kõigis kriisiolukordades. Näiteks on Eesti Panga ülesanne välisvaluutareservide hoidmisel ning sularaharingluse korraldamisel tagada Eesti elanikele ja ettevõtetele piisav välisvaluutareserv ja sularahavaru. Makseteenuste toimimisele kaasaaitamise eesmärgiks on tagada raha ülekanded. Hindade stabiilsuse toetamise eesmärk on hoida ära finantskriise, kuid kriisiennetustöö juures jääb siiski alles finantskriisi tõenäosus, mis kindlasti kasvab julgeolekukriisi olukorras. Finantssüsteemi tõrked võivad tekkida väga ootamatult ning kanduda kiiresti edasi teistele turgudele ja turuosalistele. Finantssüsteemi stabiilsuse tagamise üheks meetmeks on pankadele likviidsuse tagamine, mille korraldamiseks on oluline nii riigisisene kui ka rahvusvaheline koostöö. Seetõttu on oluline tagada hea ettevalmistus sellistes olukordades käitumiseks. Seadusega ei määrata täpsemalt, milliseid tegevusi peab Eesti Pank kriisiülesande täitmiseks valmistumisel tegema, need saab ette näha näiteks kriisiplaanides.

Makseteenuse, kaarditehingute töötlemine ja sularaharingluse toimimine on elutähtsad teenused ja need tuleb tagada kriisiolukorrast sõltumatuna.

Punktiga 2 muudetakse Eesti Panga seaduse § 112 lõiget 6. Kehtiva Eesti Panga seaduse järgi tuleb juhul, kui Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi volitused on lõppenud ennetähtaegselt, julgeolekukontroll Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi kandidaadi suhtes teostada ühe kuu jooksul. Seda tähtaega võib teatud asjaolude ilmnemisel pikendada ühe kuu võrra, loa selleks annab Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon (edaspidi VVJK). Sellist lahendust ei saa pidada õnnestunuks, seda kahel põhjusel.

Esiteks ei ole asjakohane lahendus, kus loa julgeolekukontrolli tähtaja pikendamiseks annab VVJK. VVJK koosneb ministritest, kes peaksid VVJKs arutama strateegilisi küsimusi ning mitte seda, kas konkreetse isiku suhtes teostatava julgeolekukontrolli tähtaega võib pikendada või mitte. Võib eeldada, et seadusandja on soovinud anda pikendamise otsuse poliitilisele tasandile. Samas ei ole selge, miks on see vajalik. Julgeolekukontrolli tähtaega võib Eesti Panga seaduse § 112 lõikes 6 toodud juhtudel pikendada siis, kui:
1) julgeolekukontrolli teostamiseks ei ole ühe kuu jooksul arvates dokumentide nõuetekohasest esitamisest olnud võimalik juurdepääsuloa taotlejaga vestlust läbi viia taotlejast olenevatel mõjuvatel põhjustel;
2) juurdepääsuloa andmise otsustamisel on vaja tugineda välisriigist pärinevale teabele;
3) julgeolekukontrolli käigus kogutud teabest tuleneb, et järgneva ühe kuu jooksul võivad tõenäoliselt ilmneda juurdepääsuloa andmisest keeldumise alused;
4) julgeolekukontrolli käigus kogutud teabest tuleneb, et järgneva ühe kuu jooksul võivad kontrollitava isiku suhtes juurdepääsuloa andmisest keeldumise alused ära langeda.

Tegemist ei ole poliitiliselt tundlike küsimustega, mille kaudu oleks võimalik kuidagi Eesti Panga presidendi või nõukogu esimehe sisulisse määramisse sekkuda. Tegemist on selliste alustega, mille puhul on ka tavajuhul võimalik julgeolekukontrolli tähtaega pikendada, ning selle otsuse võib teha julgeolekukontrolli teostav asutus ise (ehk üldjuhul Kaitsepolitseiamet või üksikutel juhtudel Välisluureamet). Teisisõnu, kui Eesti Panga presidendi või nõukogu esimehe volitused lõpevad tavalises korras (ja mitte ennetähtaegselt), võib uue kandidaadi suhtes julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise otsustada samuti Kaitsepolitseiamet ise. Ei ole mõistetav, miks peaks siis, kui eelmise presidendi või nõukogu esimehe volitused on lõppenud ennetähtaegselt, selle otsuse tegema VVJK kui ministritest koosnev valitsuskomisjon. Selline lahendus ei ole ka kooskõlas VVJK üldise pädevusega. Seetõttu antakse eelnõuga see VVJK ülesanne üle julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juhile. Eelnõu järgi teavitab Kaitsepolitseiameti juht tähtaja pikendamisest Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni. Sellise teavitamise kohustuse kaudu tagatakse, et kõik Eesti Panga presidendi ja nõukogu esimehe ametisse nimetamisega või nende üle järelevalve teostamisega seotud isikud on teadlikud, et julgeolekukontroll võtab kauem aega.

Teiseks ei ole praktikas võimalik põhjalikku julgeolekukontrolli teha ühe kuu jooksul. Kuigi võib mõista, et praeguse tähtaja eesmärk on tagada, et põhiseadusliku institutsiooni juhi koht ei jääks pikaks ajaks täitmata, on siiski oluline meeles pidada, et uus president või nõukogu esimees nimetatakse ametisse kogu järgmiseks ametiajaks (nõukogu esimehe puhul viieks aastaks, presidendi puhul seitsmeks aastaks), ning selleks saab olla vaid isik, kellel on ametikohaks vajalikud isikuomadused ning kelle tegevus ei võiks kujutada ohtu Eesti julgeolekule. Seetõttu on oluline, et julgeolekukontroll tehtaks vähemalt tavapärase põhjalikkusega, ning seda ei ole võimalik vaid ühe kuu jooksul teha. Seetõttu pikendatakse eelnõuga julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolme kuuni. Tähtaega on võimalik pikendada veel vaid ühe kuu võrra, nagu praegugi, et kindlustada, et Eesti Panga presidendi või nõukogu esimehe ametikoht ei jääks liiga pikaks ajaks täitmata julgeolekukontrolli venimise tõttu.

§ 183. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmine

Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 5 täiendatakse sättega, mis määrab Eesti Rahvusringhäälingule (ERR) püsiva kriisiülesande. Elanikkonna teavitamisel on kriisi lahendamisel oluline roll. Õigeaegsed ja piisava detailsusega käitumisjuhised, kriisi lahendamist toetav informatsioon, aga ka valeinfo ümberlükkamine aitavad kaasa kriisi kiirele lahendamisele. Samas võib ebapiisav informatsioon muuta kriisi lahendamist keerulisemaks. ERRil on vastutusrikas roll Eesti elanike teavitamisel ning selleks rolliks tulemuslikuma valmistumise eesmärgil seatakse § 5 lõikega 11 ERRile püsiv kriisiülesanne tagada adekvaatse informatsiooni operatiivne edastamine elanikkonda või riiklust ohustavates olukordades. Püsiv kriisiülesanne tagab ERRile parema võimaluse kriisideks valmistumisel ning laiemad tegutsemisvõimalused kriisis. Sama lõikega täpsustatakse kriisiülesande ulatust. Eestis elab suur hulk eesti keelt mitteoskavaid inimesi, kes samas peavad kriisi ajal saama olukorra lahendamist toetavat informatsiooni arusaadavas keeles, mistõttu on ERRi kriisiülesande ulatuseks määratud vähemalt ühe eestikeelse ja ühe venekeelse raadio- ja teleprogrammi ööpäevaringne tootmine. Samuti kuulub kriisiülesande hulka eestikeelsete ja venekeelsete veebipõhiste uudiste kui ühe kiireima infoedastusvormi ööpäevaringne tootmine.

Sarnaselt nt §-dega 213, 219, 228 ja 241 nähakse ka siin ette, et valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada püsiva kriisiülesande täitmise täpsemad tingimused.
Paragrahvi 5 lõikega 11 täpsustatakse ka raadioprogrammide ning veebiuudiste edastamise tagamiseks alternatiivsete asukohtade olemasolu kohustus. Sõltuvalt kriisist võib osutuda võimatuks toota ning edastada raadio- ja veebiuudiseid Tallinnas asuvast ERRi peamajast. Selleks tuleb luua eelnev suutlikkus toota ja edastada neid ka teistest asukohtadest. Lisaks sõnastatakse kohustus tagada ringhäälinguvõrgu teenust osutavale sideettevõtjale ligipääs edastuseks. Kulutuuriministeerium kui valdkonna eest vastutav ministeerium teeb ERRI kriisiülesande üle järelevalvet.

§ 184. Ehitusseadustiku muutmine

Paragrahviga 184 muudetakse ehitusseadustikku (EhS).

Punktiga 1 tehakse terminoloogiline muudatus. RiKSi kehtetuks tunnistamisega kaotab kehtivuse ka riigikaitseobjekti termin, edaspidi kasutatakse terminit „alaliselt või ajutiselt kaitstav olulise tähtsusega objekt“.

Punktiga 2 täiendatakse EhS-i § 11 lõiget 2 punktiga 21 varjumise kohta. Muudatus on eelnõusse üle võetud 15.05.2023 Siseministeeriumi poolt kooskõlastamisele esitatud hädaolukorra seaduse ja ehitusseadustiku muutmise seaduse eelnõust.82 EhSis täiendatakse ehitisele esitatavate nõuete loetelu varjumisega. See annab õiguskindla võimaluse arvestada ehitamisel varjumiskohale esitatavate nõuetega. Lisaks antakse Päästeametile õigus teostada riiklikku järelevalvet varjumiskohale esitatavate nõuete täitmise üle.

EhS-i § 11 lõikes 2 on loetletud, mida ehitisele esitatavad nõuded asjakohasel juhul hõlmavad. Kuigi loetelus on hetkel muu hulgas mehaaniline vastupidavus ja stabiilsus ning tuleohutus, mida võib tõlgendada viisil, mis katab ka varjumise, on siiski tarvilik lisada varjumine õigusselguse huvides loetelusse eraldi. Kuna EhS-i § 11 lõige 2 määrab ära ka § 11 lõikes 4 sätestatud volitusnormi piirid, tuleks lõikes 2 sätestatud ehitisele esitatavaid nõudeid tõlgendada pigem kitsalt, et ei tekiks olukorda, kus ministri määrusega mitte ei täpsustata lõiget 2, vaid kehtestatakse lisapiiranguid.

EhS-i § 11 lõige 2 vastab määruse (EL) nr 305/2011 I lisale.83 Seega tuleks lõikes 2 sätestatud nõuete sisustamisel ja tõlgendamisel vaadata ka määruse (EL) nr 305/2011 I lisas toodud nõuete kirjeldust. Näiteks on kasutamise ohutuse ja juurdepääsu kohta, mis on nimetatud ka EhS-i § 11 lõike 2 punktis 4, märgitud, et ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud nii, et selle kasutamisel ja käitamisel ei esineks lubamatuid õnnetusriske või kahjustusi, nagu libisemine, kukkumine, kokkupõrge, põletus, elektrilöök, plahvatusest põhjustatud vigastus ja sissemurdmine. Eelkõige peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud nii, et on võetud arvesse, kuidas pääsevad sellele juurde ja kasutavad seda puudega isikud.

Seega lähtuvad kõik EhS-i § 11 lõikes 2 ja määruse (EL) nr 305/2011 I lisas sätestatud nõuded mingil viisil vajadusest kõrvaldada või vähendada ehitisest ja selle kasutamisest lähtuvaid ohte ning luua tingimused, mis võimaldavad kasutada ehitist ettenähtud otstarbel. Nõuded varjumiskohale on pigem eraldi, mistõttu on neid keeruline EhS-i § 11 lõike 2 punkti 4 tõlgendades tuletada.

Arvestades, et ehitis peab vastama selle kasutamise nõuetele kogu oma kasutusea vältel, mis on üldjuhul vähemalt mitukümmend aastat, ja et nõuded ehitisele võivad muutuda, on võimalik kehtestada nõuded varjumiskohale EhS-i § 11 lõikes 2 ja täpsustada varjumiskoha tehnilisi nõudeid seaduse rakendusaktiga.

Punktiga 3 ja 4 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Viited HOSile asendatakse viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele. Asendatakse seaduse § 97 lõigetes 7 ja 8 viide hädaolukorra seadusele viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele.

Punktiga 5 sätestatakse, et teede korrashoidja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. See tähendab, et võib kehtestada erisusi erinevate kriisiolukorra sündmuste ja n-ö tavaolukorra jaoks. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kõikides kriisiolukordades osutama samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Näiteks teehoolduse puhul ei pruugi olla võimalik tagada, et teed hoitakse vabad tavapärase kvaliteediga sõjaolukorras ning seda samal tasemel tiheasustusalal ja hajaasustusalal, sest ettevõtetel võib nappida personali ja vahendeid, et teenust samal tasemel edasi osutada (kuigi ideaalis on ettevõtja siiski oma ressursi nii planeerinud, et ka kriisi ajal on võimalik teenuse taset hoida). Võib ette kujutada, et selleks, et tagada võimalikult paljude teede võimalikult hea korrashoid, võib olla vaja teha mööndusi teehoolduse kvaliteedis. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema.

Punktis 6 on terminoloogiline muudatus. Kuna HOS tunnistatakse kehtetuks, siis asendatakse termin „hädaolukord“ terminiga „kriisiolukord“.

Punktis 7 kavandatud muudatus on seotud punktiga 2 ning Päästeametile antud ülesandega korraldada varjumiseks valmistumist ja tagada avalike varjumiskohtade toimimine. Et ülesannet oleks võimalik täita, on tarvilik anda Päästeametile õigus lisaks ehitise tuleohutusnõuetele teostada riiklikku järelevalvet ka varjumiskohale esitatavate nõuete täitmise üle.

Punktis 8 sätestatakse, et riiklikku järelevalvet kriisiülesandeks valmisoleku nõuete ja selle täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras. Üldjuhul sätestatakse järelevalve selles seaduses, kus sätestatakse nõuded, mille üle järelevalvet tehakse. Kuigi elutähtsa teenuse osutajate (edaspidi ETO) kriisiülesanded määratakse valdkondlikes seadustes (nt EhSis), kehtestatakse kriisiülesannete täitmise täpsemad nõuded tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel määruses kõikide ETOde puhul. Seetõttu on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses kõikidele ETOdele kehtestatud ühesugused kriisiülesannete täitmise järelevalve reeglid. Selline lahendus tagab õigusselguse, sest kõik elutähtsa teenuse osutamise nõuded ja nende üle järelevalve tegemine on sätestatud ühes õigusaktis. Elutähtsa teenuse osutamise nõuete üle riikliku järelevalve tegemisel juhindutakse eelnõu §-st 154, § 156 lõike 1 punktist 1 ja §-st 157.

§ 185. Elektrituruseaduse muutmine

Paragrahviga 185 muudetakse elektrituruseadust.

Punktis 1 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Viited HOSile asendatakse viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele.

Punktis 2 täiendatakse § 211 lõikega 2 ja sätestatakse lõikes 1 nimetatud ettevõtjatele püsiv kriisiülesanne. Lõikes 1 nimetatud ettevõtjate püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. See tähendab, et võib kehtestada erisusi erinevate kriisiolukorra sündmuste ja n-ö tavaolukorra jaoks. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kõikides kriisiolukordades osutama samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema.

Punktis 3 tehakse terminoloogiline muudatus. RiKSi kehtetuks tunnistamisega kaotab kehtivuse ka riigikaitseobjekti termin, edaspidi kasutatakse terminit „alaliselt või ajutiselt kaitstav olulise tähtsusega objekt“.

Punktiga 4 täpsustatakse elutähtsa teenuse osutaja üle tehtavat järelevalvet. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse jõustumisega tehakse järelevalvet elutähtsa teenuste osutajate üle viimati nimetatud seaduse kohaselt.

§ 186. Elektroonilise side seaduse muutmine

Punktides 1 ja 12–15 tehakse ESSis muudatused seonduvalt eelnõu §-dega 68 ja 69, millega sätestatakse tsiviilkriisi ja riigikaitseseaduses alused erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal sõnumisaladuse ning kudu õiguse piiramiseks. Nimetatud piiravat meedet võib kohaldada julgeolekuasutus ja Vabariigi Valitsuse volitusel ka Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi (vt seletuskirjas §-de 68 ja 69 kohta antud selgitusi).

Eelnõu §-de 68 ja 69 eesmärk on tagada paindlikum ja erinevate asutuste käsutuses olevate vahendite efektiivne kasutamine sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal. Eelnõu § 68 lõike 1 kohaselt võib erakorralise ja sõjaseisukorra ajal anda Vabariigi Valitsus ka Kaitseväele volituse sõnumisaladuse õiguse piiramiseks, sest erakorralise ja sõjaseisukorra tingimustes võib osutuda möödapääsmatult vajalikuks kasutada Kaitseväe vastavaid ressursse. Samuti võib Vabariigi Valitsuse volitusel Kaitsevägi eelnõu § 69 lõike 2 punkti 3 kohaselt koguda elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja isiku ja asukoha kohta andmeid. Sellest tulenevalt on vajalik teha ka järgnevad muudatused ESSis.

Kehtiva ESS § 2 punkti 10 kohaselt on ESSi tähenduses „jälgimisseade“ jälitus- või julgeolekuasutuse poolt kasutatav tehniliste vahendite süsteem sõnumi saladuse õiguse piiramiseks. Punktis 1 täiendatakse ESSi § 2 punkti 10 pärast sõna „julgeolekuasutuse“ sõnadega „või Kaitseväe“. Punktiga 12 täiendatakse ESSi 1111 lõiget 11 punktiga 7, milles sätestatakse, et ESS § 1111 lõigetes 2 ja 3 sideettevõtja poolt säilitatud andmeid väljastatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul julgeolekuasutusele, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitseväele ja kohtule. Punktis 13 tehakse ESSi § 112 lõike 3 muudatus, milles sätestatakse mobiiltelefoniteenust pakkuva sideettevõtja kohustus tagada ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud juhul erakorralise ja sõjaseisukorra ajal julgeolekuasutusele, Politsei- ja Piirivalveametile ja Kaitseväele mobiiltelefonivõrgus kasutatavate terminalseadmete asukoha tuvastamine reaalajas. Samuti sätestatakse punktides 14 ja 15 muudatused ESSi §-s 113 seonduvalt erakorralise ja sõjaseisukorra ajal sidevõrgule juurdepääsu võimaldamisega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-des 68 ja 69 sätestatud alusel piirava meetme kohaldamiseks.

Punkiga 2 sõnastatakse ringhäälinguvõrgu teenuse tähendus, milleks on Eesti Rahvusringhäälingu poolt toodetava meediateenuse edastamine avalikkusele.

Sideettevõtjale, kes osutab ringhäälinguvõrgu teenust, seatakse §-ga 903 püsiv kriisiülesanne, mis annab parema võimaluse kriisideks valmistumisel ning laiemad tegutsemisvõimalused kriisis. Täpsemalt on ringhäälinguvõrgu teenust osutava sideettevõtja kriisiülesande üheks osaks vähemalt ühe eestikeelse ja ühe venekeelse raadio- ja televisiooniprogrammi ööpäevaringne edastamine üle riigi. Samuti sõnastatakse kriisiülesande alustingimused ning täpsustamise kord.

Punkidega 3 ja 4 muudetakse ESSi termineid. Käesoleva seaduse jõustumisest ei ole enam kasutusel kõrgendatud kaitsevalmiduse mõistet ning erakorralise ja sõjaseisukorra saab võtta kokku termini alla „riigikaitseline kriisiolukord“.

Punktidega 5 ja 6 muudetakse elektroonilise side seadust (ESS) ja asendatakse viide HOSile viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, samuti luuakse viide ESSis sätestatud elutähtsa teenuse osutaja ja tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud elutähtsa teenuse regulatsiooni vahel, kuna viimati nimetatud seadusega määratakse ka elutähtsa teenuse osutamine kriisiülesandeks. Telefoni-, mobiiltelefoni- ja andmesideteenuse toimimist tagavate isikute ETOdeks kvalifitseerumise kriteeriume võrreldes kehtiva seadusega ei muudeta.

Punktiga 7 täiendatakse seadust siseriikliku rändlusteenuse regulatsiooniga.
ESS § 881 lõikes 2 sätestatakse, et siseriikliku rändlusteenuse pakkumise kohustus kehtib mobiilsideettevõtjast ETO-dele HOS mõistes, ehk täna kolmele Eesti mobiiltelefoniteenuse osutajale.
Siseriikliku rändlusteenuse kasutusele võtmine on ette nähtud ainult kahte tüüpi kriisi – erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, seega on otsustusmehhanism teenuse kasutusele võtuks samuti seotud vastavate kriiside juhtimismudeliga ehk siseriikliku rändlusteenuse võib võtta kasutusele peaministri või tema volitatud ministri korraldusel üksnes erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, kui on tekkinud mobiilsidevõrgu taristu ulatuslik või raskete tagajärgedega katkestus elutähtsa mobiiltelefoniteenuse osutamisel (näiteks mobiilsidevõrgu taristu purustamine).
Siseriikliku rändluse kasutusele võtmise eelduseks on ka tingimus, et mobiiltelefonivõrgu taristul on näiteks purustused, mis on põhjustanud ulatusliku või raskete tagajärgedega katkestuse. Antud mõiste on defineeritud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 19.02.2021 määruses nr 8 „Elutähtsa telefoni-, mobiiltelefoni- ja andmesideteenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ . Siseriikliku rändluse rakendamise otsus peab põhinema hinnangul, et taristu ja sideühenduse taastamiseks vajalik ajavahemik on eeldatavalt oluliselt pikem, kui siseriikliku rändluse aktiveerimiseks kuluv aeg.
ESS § 881 lõikes 3 sätestatakse rändlusteenuse lõpetamise kord, mille otsustusmehhanism on sama, mis kasutuselevõtu puhul.
ESS § 881 lõikes 4 sätestatakse rändlusteenuse tehniline raamistik. Mobiiltelefoniteenuse osutaja mobiiltelefonivõrguvõrgu teenindusmaht on projekteeritud teenindamaks oma klientide hulka. Rändluse võimaldamisel hakkavad mobiiltelefonivõrku kasutama ka teiste mobiiltelefoniteenuse osutajate kliendid. See tähendab, et kasutajate hulk võib hetkega kolmekordistuda. Seega mobiiltelefonivõrgu ressurssi ei pruugi kõigile jätkuda, mis omakorda võib viia mobiiltelefoniteenuse kvaliteedi (kõnede õnnestumine, andmesidekiirus) alla või halvimal juhul tekib mobiiltelefonivõrgus katkestus.
Paragrahvi 881 lõige 1. Juurdepääs tagatakse kliendile minimaalselt vajalikus ulatuses. See tähendab, et kõik rändlust kasutavad kliendid ei pruugi saada mobiiltelefoniteenust tavapärase kvaliteediga. Tegu on sidepidamiseks vajaliku minimaalse tasemega teenusega. Eelkõige seetõttu, et mobiiltelefonivõrgu ressurss on piiratud ja mobiiltelefoniteenuse osutaja võib mobiiltelefonivõrgu toimepidevuse säilitamiseks kasutada ka proaktiivseid mobiiltelefonivõrgu ja sideliikluse haldamise meetmeid. Vajadusel on siseriiklik rändlus võimalik avada kogu riigi territooriumil.
Paragrahvi 881 lõige 2. Mobiiltelefoniteenuse osutajale antakse õigus vajadusel rakendada kõne- ja andmesideliikluse või mobiiltelefonivõrgu haldamise meetmeid, mis on vajalikud mobiiltelefoniteenuse toimepidevuse võimaldamiseks. See tähendab, et mobiiltelefoniteenuse osutaja võib võtta tarvitusele piiravaid meetmeid, et vältida mobiiltelefonivõrgu nn kokku kukkumist ülekoormuse tõttu. Vastavalt koormuse olukorrale võidakse piirata näiteks andmesidekiirust, kõnede pikkust vms. Sideliikluse ja võrgu haldamise meetmeid rakendab mobiiltelefoniteenuse osutaja oma tavapärase tehnilise võimekuse piires ja ei pea täiendavaid meetmeid juurde looma ega investeerima.
Paragrahvi 881 lõige 4. Sätestab siseriikliku rändlusteenuse kasutamisel minimaalse teenuste hulga. See on vähemalt 4G võrgus toimiv mobiilne kõne, lühisõnumteenus SMS ja mobiilne andmesideteenus, mille kiirus on piiratud maksimaalselt 1 Mbit/s. Näiteks Ukrainas on rändlusklientidele võimaldatud kõne, SMS ja mobiilne internet kuni 0,5 Mbit/s. See on piisav kiirus sõnumiäppide tööks, vähem mahukamateks e-teenusteks ja uudiste lugemiseks. Nii välditakse ülekoormusest tekkivaid võrgu rikkeid.
Antud sätte sõnastus ei välista 2G, 3G või 5G kasutamist rändluse pakkumisel, kuid ei kohusta ühtegi neist tehnoloogiatest rändlusteenuse osutamisel ühelgi juhul rakendama ega võimaldama. Baasteenuseks on siiski 4G, mille vahendusel toimuvad ka kõned (VoLTE tehnoloogia) SMSid ja mobiilne internet. Rändlusteenus toimib kõige paremini telefoniga, millel on vähemalt 4G ja VoLTE kõnede võimekus.
Mobiiltelefoniteenuse osutajate eksperthinnangul ei saa rändluse baasteenuse hulka kuuluda 2G (GSM) mobiilne kõne, kuna antud (90ndate algusest pärinev tehnoloogia) ei tuleks toime kõnede teenindamisega tänapäevale vajalikus mahus ja see võib ohustada mobiiltelefonivõrkude toimepidevust. 3G tehnoloogia on aga oma elukaare lõpus ning mobiiltelefoniteenuse osutajad on hakanud sellel tehnoloogial töötavaid mobiiltelefonivõrke järk-järgult sulgema.
Antud eelnõus toodud haldamismeetmed ei reguleeri sisu piiramist.
Paragrahvi § 881 lõikes 5 sätestatakse, et rändlusteenuse kasutamisel ei lisandu kliendile sideteenuste arvel täiendavaid kulusid. Siseriiklik rändlus on rändluses osalevate mobiiltelefoniteenuse osutajate klientidele vastastikku tasuta. Tasuda tuleb vaid oma lepingulise mobiiltelefoniteenuse osutaja teenuste eest.
Paragrahvi § 881 lõikes 6 sätestatakse kulude hüvitamine. Arvestada on vajalik asjaoluga, et siseriikliku rändlusteenuse pakkumisel tekivad mobiiltelefoniteenust osutavale sideettevõtjale täiendavad kulud, mille hüvitamist on võimalik taotled tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses õiglase hüvitamise korda järgides (esitatakse kulud haldusorganile, kes nende põhjendatust hindab ja otsustab, kui suures osas need hüvitamisele kuuluvad).
Punktiga 8 määratakse rahvusringhäälingule ringhäälinguvõrgu teenust osutava sideettevõtja püsiv kriisiülesanne, milleks on tagada vähemalt ühe eestikeelse ja ühe venekeelse raadio- ja televisiooniprogrammi ööpäevaringne edastamine üle riigi ning nende raadioprogrammide võrku edastamise suutlikkus vähemalt kolmest asukohast, sealhulgas vähemalt kahest asukohast väljaspool Tallinna. Nimetatud ülesanne on seotud §-s 183 sätestatud rahvusringhäälingule püsiva kriisiülesande määramisega.

Punktiga 9 täiendatakse ESSi § 98 lõikega 10, milles sätestatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti õigus ettekirjutusega nõuda, et sideettevõtja piiraks sideteenuse osutamist lõppkasutajale või juurdepääsu sidevõrgule, kui see kahjustab avalikku korda ähvardava olulise ohu väljaselgitamist või tõrjumist. Erinevalt kehtivast ESSi § 98 lõikest 9, mille järgi on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus sideettevõtjalt nõuda, et ta piiraks kliendi juurdepääsu sideteenusele või kõne valimise võimalust numbrile, kui see on põhjendatud pettuse või väärkasutuse tõttu, antakse praeguse muudatusega ESSi § 98 lisatava lõikega 10 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile õigus nõuda sideteenuse osutamise piiramist ka selleks, et välja selgitada või tõrjuda olulist ohtu (vt korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 5 lõige 3).

Kõnealust ettekirjutust ei saaks sideettevõtja suhtes teha KorSi § 28 alusel, sest sideettevõtja puhul ei pruugi olla tegemist avaliku korra eest vastutava isikuga KorSi § 15 tähenduses. Kui nt sidevõrgu või sideteenuste kaudu edastatakse teavet, mis kahjustab avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamist või tõrjumist, on avaliku korra eest vastutav isik eelkõige teenuse lõppkasutaja. ESSi lisatavas § 98 lõikes 10 sätestatu on seega KorSi §-s 28 nimetatud ettekirjutuse tegemise kui üldmeetme eriregulatsioon, mille alusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib teha ettekirjutuse muu kui avaliku korra eest vastutava isiku suhtes.

Kui sideettevõtja ei peaks suutma või saama õigel ajal sideteenuse osutamist lõppkasutajale piirata ning see kahjustab jätkuvalt avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu tõrjumist, võib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kui pädev korrakaitseorgan KorSi § 29 lõike 1 järgi ise piirata sideteenuse osutamist lõppkasutajatele või juurdepääsu sidevõrgule. Kuna tegemist on kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega, on enne asjassepuutuva ettekirjutuse tegemist tarvis veenduda, et muu hulgas võetakse arvesse kõiki otsuse tegemise seisukohast olulisi asjaolusid ja meetme rakendamine on vältimatult vajalik, et välja selgitada või tõrjuda avalikku korda ähvardavat kõrgendatud ohtu.

Punktiga 10 täiendatakse ESSi Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse püsiva kriisiülesandega.

Eelnõuga nähakse ette, et kriitiline side, mereraadioside ja operatiivraadioside toimimise tagamine Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse püsivaks kriisiülesandeks.

Kriitiline side seaduse eelnõu mõistes on kriitiliste asukohtade andmeside (riigi andmekeskused), turvaline kõneside ja kriisiaegne varuside (satelliitside). Kriitilise side mõiste võib muutuda vastavalt tehnika ja tehnoloogia kasutuselevõtule.

Andmesidekeskuste teenus on suunatud riigieelarvelistele finantseeritavatele asutustele, institutsioonidele, juriidilistele isikutele ja esindustele, samuti elutähtsa teenuse osutajatele ning teistele infokommunikatsiooniteenuste pakkujatele. Teenuse katkemise korral on ulatuslik mõju riigi poolt pakutavate IT-teenuste toimimisele, kuni selleni, et osad teenused ei ole enam kättesaadavad. Mõju täpne ulatus sõltub konkreetsest asutusest ja tema kasutatavatest lahendustest. Hetkel on 34 klienti, sh ministeeriumite suuremad IT majad.

Andmesidekeskused on baastaristu teenus, mida tuleb riskide maandamiseks pakkuda mitmest erinevast asukohast võimaldamaks kliendil oma IT-teenuse ehitamisel arvestada. Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus pakub andmekeskuste teenust kolmest asukohast, millest kaks on sihtasutuse omad ja seega tema täieliku kontrolli all.
Riigi poolt hallatud andmekeskuste puhul ei ole omaniku vahetuse riski, mis on avalike andmekeskuste puhul võimalik. Avalike andmekeskuste puhul puudub kontroll andmesidekeskuste asukohtadesse pääsejate üle. Teenuse käideldavus on sõltuvalt serveriruumi tasememest 98.8% kuni 99.9%. Rikete monitooring ja reageerimine sihtasutuse tehnilise personali poolt on 24/7.

Turvaline kõneside on turvaline lauatelefon ja turvaline mobiilseade (mobiiltelefon ja/või tahvelarvuti). Riigil on oluline omada riigile kuuluvat ja kontrolli all olevat sidekanalit, mis ei ole sõltuv kommertsoperaatorite teenuse toimepidevusest ega poliitilistest vaadetest. Riigile kuuluv sidekanal on tagatud ja akrediteeritud teatavale turvalisuse tasemele. Teenus on suunatud riigi seisukohalt delikaatse teabe töötlemiseks igapäevaselt lauatelefoni ja mobiilseadme vahendusel kas AK piiranguga või salastatud kuni tasemeni „Piiratud“. Teenuse katkemise korral on häiritud salastatud teabe töötlus laua- või mobiiltelefoni vahendusel. AK ja „Piiratud“ teavet ei ole võimalik edastada tavakasutajatele mõeldud laua-või mobiiltelefoni vahendusel. Turvaline lauatelefoni teenus on Eesti Vabariigi ametiasutustele, kes peavad omavahel vahetama tundliku informatsiooni. Süsteem peab olema akrediteeritud sõltumata vahetatava informatsiooni tasemest (AK või „Piiratud“). Turvalise lauatelefoni kasutamine ei sõltu sidemastidest. Turvalist lauatelefoni kasutab hetkel 30 asutust. Turvalise mobiilside teenus on Eesti Vabariigi olulistele ametiisikutele, kes oma tööülesannete täitmiseks vajavad tundliku informatsiooni edastamist/vastuvõtmist mobiilse sidevahendi vahendusel. Teenuse kasutamise õigust omavad isikud nimetab Riigikantselei ja edastab vastava info Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusele teenuse kasutamise võimaldamiseks kasutajatele. Teenuse käideldavus on ≥99%, tööaeg 24/7.

Kriisiaegse varuside ülesanne on säilitada minimaalses vajalikus mahus kõne- ja andmeside võimekus eelkõige riigikaitselisi ülesandeid täitvatele asutustele ja neid toetavatele teenustele kuid ka teistele avaliku sektori asutustele sh ministeeriumid ja nende allasutused. Satelliitside teenus on riigi toimimiseks olulistele asututelele kriitilise tähtsusega side toimepidevuse suurendamiseks. Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus osaleb Euroopa Liidu turvalise ühenduvuse programmis (GOVSATCOM), milles seatakse Euroopa Liidule eesmärk võtta kasutusele ELi satelliitide kogum, mis kannab nime IRIS2 (Infrastructure for Resilience, Interconnectivity and Security by Satellite) ning võimaldab eeldatavalt alates 2027. aastast turvaliste sideteenusete pakkumist. Programmi raames pakutakse riiklikke teenuseid, mis hõlmavad elutähtsa taristu kaitset, olukorrateadlikkust ning välistegevuse ja kriisiohjamise toetamist. Kuni GOVSATCOM/ IRIS2 kasutuselevõtuni põhineb riiklik satelliitside teenus peamiselt rahvusvaheliste kommertsettevõtete poolt pakutavatel lahendustel. Satelliitside käideldavus ei sõltu riigisisesest taristust, tööaeg 24/7.

Satelliitside on suunatud riigikaitselisi ülesandeid täitvatele asutustele ja neid toetavatele teenustele.

Mereraadioside on Eesti merepääste vastutusalas ja laevatatavatel siseveekogudel ülemaailmse merehäda ja -ohutuse süsteemi (GMDSS) nõuetele vastav mereside, mille tagamise on Eesti Vabariik endale 19.11.1991 a. valitsuse protokollilise otsusega kohustuseks võtnud rahvusvahelise SOLAS konventsiooniga ühinemisel. Sidetaristut haldab ja hooldab Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus ning see hõlmab endas mereraadioside (VHF/MF/HF) ja Navtex süsteeme, tagades merehäda-, kiir- ja ohutusteadete ning muude kõrgema prioriteediga teadete edastamise, sh navigatsioonilise ja meteoroloogilise teabe. Raadioühendusega tagatakse ametkondliku ja erakorrespondentsi vahendamine mere ja kalda vahel. Teenuse käideldavus on 99,97%, tööaeg 24/7 ja 365 päeva va hooldustööd. Meresidevõrk on ehitatud füüsilise ülekattuvusega, kaldatugijaamad on varustatud elektrigeneraatoritega, andmesideühendused on kahe õlaga, keskserverid dubleeritud eri asukohtadesse, mis tagab teenuse toimimise ka lokaalsete või sideliini rikete või voolukatkestuste puhul. Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus osutab Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskusele operatiivraadioside ESTER võrgu (keskjaam ja tugijaamad) tehnilist opereerimist, sh võrgus esinevate rikete kõrvaldamist, võrgu seire teostamist, võrgu korralist hooldamist ja administreerimist. Lõppkasutajatele pakutavat operatiivraadioside ESTER tuge pakub Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus.

Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus valmistab ette üleminekut operatiivraadioside uue tehnoloogia nimetusega ESTER 2.0 (lisandub andmeside lairiba võimekus) kasutuselevõtuks koostöös ja sünkroniseeritult teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ning on määratud teenuse juhtasutuseks. Operatiivraadioside on dubleeritud osaliselt, võimaldamaks vähendatud mahus teenindada lõppkasutajaid. Operatiivraadioside keskjaama käideldavus on 99,97%.

Ohuteavitus (EE-Alarm) on alates 19.01.2023 Eestis kasutusele võetud ohuteavituse süsteem, mille kaudu on võimalik saata elu, tervist või riigi julgeolekut ohustavate sündmuste puhul (näiteks tulekahju, massiline korratus või ohtlik toit) ohualal viibivate inimeste mobiiltelefonidele ohuteavituse lühisõnumit EE-ALARM. Riigisiseselt saab ohuala määrata geograafilise piirkonnana asumi, küla, valla, maakonna jms täpsusega, välismaale saab saata riigi täpsusega. Teenuse omanik on Häirekeskus ja tehnilist platvormi haldab Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus. Elektroonilise side võrgu kaudu toimiva ohuteavituse süsteemi toimimine ja kasutamine Eestis on muuhulgas ka Vabariigi Valitsuse poolt 15.02.2018 elanikkonnakaitse kontseptsiooni osana heaks kiidetud.

Punktiga 11 tehakse muudatused ESSi § 1051 lõikes 1, mis reguleerib ohualapõhise kiire ohuteavituse edastamist. Sisulisi muudatusi võrreldes 19.01.2023 jõustunud ESSi redaktsiooniga selles paragrahvis ei tehta. Lõike 1 punktide 1–3 tekst viiakse kooskõlla tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega (sh selles kasutatud terminoloogiaga) ning teiste rakendussätetega (eelnõuga tunnistatakse nt kehtetuks RiKS, HOS ja erakorralise seisukorra seadus (edaspidi ErSS)).

Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 79 reguleerib viivitamatu ohuteate edastamist eelkõige massiteabevahendites, elektroonilise side teenuse kasutamise teel ja helisignaalina sireenisüsteemi kaudu. Selle eesmärk on võimaldada elanikkonnal kiirelt reageerida paljude isikute elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele, sealhulgas tagada varjumine või ulatusliku evakuatsiooni läbiviimine ning anda juhiseid ohutuks tegutsemiseks. Kui viivitamatu ohuteade on vajalik edastada elektroonilise side võrgus kindlaksmääratud geograafilisel alal asuvale mobiiltelefoniteenuse kliendile ja rändlusteenuse kasutajale, kohaldatakse nimetatud viisil teavituse edastamisele ka edaspidi ESSi §-s 1051 ohualapõhise kiire ohuteavituse kohta sätestatut.

Punktiga 16 sätestatakse, et järelevalvet kriisiülesande täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras.

§ 187. Erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamine

Paragrahviga 187 tunnistatakse kehtetuks erakorralise seisukorra seadus. Eesti õigussüsteemis on mitu seadust, mis reguleerivad riigikaitsega (nii sõjalise riigikaitsega kui ka mittesõjalise riigikaitsega) seonduvat, ent mis ei ole seni piisavalt selgelt omavahel seostatud. Riigikaitseõiguse õigusliku regulatsiooni killustamise vältimiseks ja süsteemsuse tagamiseks koondatakse riigi sõjalise kaitse ja muud riigi julgeolekut puudutavad regulatsioonid võimalikult vähestesse loogiliselt süstematiseeritud õigusaktidesse, et vältida õigusliku regulatsiooni dubleerimist ning üksteisele vastukäivaid õigusnorme. Erakorralise seisukorra seadus tunnistatakse kehtetuks ning erakorralise seisukorra regulatsioon viiakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusesse. Täpsemalt riigikaitseõiguse revisjoni analüüsidest.84

§ 188. Ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmine

Ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduses (ETS) tehakse terminoloogiline muudatus, kuna HOS tunnistatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse jõustumisega kehtetuks. ETSi § 15 reguleerib laenude tagamise isetasuvuse nõuete osas, mille kohaselt tuleb tagada laenude tagamisega seotud tulude ja kulude tasakaal. Samuti sätestab nimetatud seadus, et tagatistasu peab katma võimaliku kahju pikema perioodi vältel. ETS näeb ette, et neid nõudeid ei pea tagama, kui laenude tagamise alane tegevus on ümber korraldatud HOSi alusel. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse jõustumisega kajastub edaspidi vastav regulatsioon nimetatud seaduses.

§ 189. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine

Euroopa Liidu kodaniku seaduses asendatakse viide RiKSile viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, kuna edaspidi sisalduvad vastavad sätted selles seaduses.

§ 190. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Paragrahviga 190 täiendatakse Finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 6 lõiget 1 sätetega, mis määravad Finantsinspektsioonile püsiva kriisiülesande: finantsjärelevalve teostamine ning vajaduse korral finantskriisi lahendamine kriisiolukorra ajal. Finantsjärelevalve teostamise keskne eesmärk on finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamine, süsteemsete riskide vähendamine ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamine, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust (FISi § 3 lõige 1). Finantsjärelevalvega tagatakse, et krediidiasutused ja välisriigi krediidiasutuse filiaalid suudaksid tulevikus täita kliendi ees võetud kohustused (nt maksta välja hoiused), neil oleks piisavad kapitalipuhvrid, nende likviidsuslahendid ning sisekontrollisüsteemid toimiksid, juhid ja omanikud oleksid ausad ning vastaksid kehtivatele nõuetele ning nad täidaksid panganduseeskirju ja oleksid usaldusväärsed. Finantsjärelevalvega aidatakse kaasa kogu finantssektori, sealhulgas krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide kui sularaha ringluse eest vastutavate teenuste osutajate stabiilsuse ja teenuste kvaliteedi tagamisele, et seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi usaldusväärsust. Kriisilahenduse eesmärk on vältida krediidiasutuste võimalikust maksejõuetusest tulenevaid negatiivseid mõjusid finantsstabiilsusele. Nimetatud ülesannete täitmine kriisiolukorra ajal on vajalik ja oluline.

Finantsinspektsiooni püsiva kriisiülesande täitmine kriisiolukorras on muu hulgas vajalik selleks, et Eesti Pank saaks täita oma ülesandeid kriisiolukorras. Eelnõu §-ga 182 määratakse püsivad kriisiülesanded ka Eesti Pangale.

Punkt 2. FISi § 54 lõige 47 sätestab, et konfidentsiaalse teabe ja finantsjärelevalve tulemusi kajastavate dokumentide avaldamine tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel tegutsevatele asutustele ja isikutele on lubatud, kui see on vajalik nimetatud seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, kusjuures vastavad asutused või isikud peavad hoidma järelevalvelise teabe konfidentsiaalsust FISi § 34 kohaselt. Tegemist on HOS eelnõuga täiendatud sättega CER direktiivi ülevõtmiseks. Võrreldes HOS eelnõuga täpsustatakse, et vastav õigus saada teavet on ka Riigikantseleile. Tegemist on tehnilise muudatusega.

§ 191. Hädaolukorra seaduse kehtetuks tunnistamine

Eelnõu §-iga 191 tunnistatakse kehtetuks HOS.

Praegu toimub tsiviilkriiside lahendamine ja eriolukorra väljakuulutamine HOSi alusel. Mittesõjalise või sõjalise riigikaitsekriisi lahendamine, sh kõrgendatud kaitsevalmiduse või erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamine toimub RiKSi või ErSSi alusel. Sellest lähtuvalt valmistutakse kriisideks ja lahendatakse neid eri metoodikaga ning eri õiguslikel alustel. See põhjustab suure mõjuga kriisi lahendamiseks vajalikus juhtimiskorralduses segadust ja tarbetut ajakulu. Lahenduseks on viia kõikide suure mõjuga kriiside lahendamise ja nendeks valmistumise korraldus ühtsetele alustele ja koondada see ühte seadusesse.

Strateegilisel tasandil pole praegu võimalik hinnata riskide ja ohtude tõenäosust ning mõju terviklikult ja ühel alusel. HOSi ja RiKSi põhjal toimuv ohtude ning riskide hindamine on kaks eraldi protsessi. Samuti on erinevad kahest seadusest lähtuvad planeerimisprotsessid. RiKSist lähtuvad riigi kaitsetegevuse kava (RKTK) ja selle alamkavad (RKTK alamkavad) on plaanid riigikaitselisteks olukordadeks, HOSist lähtuvad hädaolukorra lahendamise plaanid (HOLP) on üldisel tasemel koostöökokkulepped tsiviilkriiside lahendamiseks. 01.07.2021 jõustunud HOSi muudatuste kohaselt vastutab Riigikantselei nii a) RiKSi alusel koostatava RKTK ja RKTK alamkavade koordineerimise kui ka b) HOLPide koostamise koordineerimise eest (varem vastutas Riigikantselei ainult RKTK ja selle alamkavade koostamise koordineerimise eest). Riigikantseleist kahe eraldi protsessi koordineerimine lihtsustab tsiviilkriisideks ning mittesõjalisteks ja sõjalisteks riigikaitsekriisideks valmistumise planeerimist, kuid riskide ja ohtude tõenäosuse ning mõju terviklikuks hindamiseks ja terviklikuks valmistumiseks on vajalik kogu planeerimine viia ühtsetele alustele ning ühte seadusesse, et vältida n-ö halle alasid ja olla riigina tervikuna valmis kõikideks kriisideks.

Ka RiKSi kontseptsioonis tõdetakse, et riigikaitseõiguse regulatsiooni iseloomustab killustatus erinevate õigusaktide vahel, samuti õigusliku regulatsiooni ebaselgus nii sätete sisu kui ka erinevate õigusaktide koostoime suhtes.85 COVID-19 kriis näitas, et sama kehtib ka tsiviilkriise puudutavate õigusaktide kohta: 2020. aasta kevadel COVID-19 kriisi õppetundide alusel tehtud HOSi ning nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) muudatused on seda riski küll vähendanud, kuid piiratud ulatuses ning ainult tervisekriisi kontekstis. See tingib vajaduse kõiki kriise puudutavate seaduste ühtse ja omavahel seotud ajakohastamise järele, nii et terviklik vaade tekiks võimalikult väikese hulga ja omavahel loogiliselt süstematiseeritud õigusaktide alusel. Käesoleva eelnõu jõustumisel saab sellest üks terviklik seadus, kuhu koonduvad kõikideks suure mõjuga kriisideks valmistumine, nende ennetamine ja lahendamine. Samuti koondab eelnõu erikordasid ja nende omavahelist seost puudutava regulatsiooni, nende lahendamise ning juhtimise. Nimetatud eelnõu on riigikaitseõiguse ja kriisireguleerimise poliitika üldseadus, millele toetuvad teised valdkondadega seotud eriseadused. Sellega seoses tunnistatakse HOS kehtetuks.

§ 192. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine

Paragrahviga 192 muudetakse isikuandmete kaitse seadust (IKS). Muudatused on analoogsed Eesti Panga seaduse muutmisega, mis on kavandatud eelnõu §-s 182. Ka IKSi puhul ei ole selge, miks on seadusandja andnud VVJK-le ülesande otsustada, millal võib pikendada Andmekaitse Inspektsiooni juhi kandidaadi suhtes tehtava julgeolekukontrolli tähtaega, kui eelmise juhi volitused on lõppenud ennetähtaegselt. Eelnõu järgi otsustab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise üle julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juht. Nagu Eesti Panga presidendi ja nõukogu esimehe puhul, pikendatakse ka Andmekaitse Inspektsiooni juhi puhul julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolmeni. Erinevalt aga Eesti Panga seaduse muutmisest peab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamisest teavitama lisaks Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile Vabariigi Valitsust ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni. Seda seetõttu, et Andmekaitse Inspektsiooni juhi nimetab ametisse Vabariigi Valitsus (ja mitte president, nagu Eesti Panga puhul), kuulates ära Riigikogu põhiseaduskomisjoni seisukoha. Selle kaudu on tagatud, et kõik ametisse nimetamisega seotud isikud on teadlikud, et julgeolekukontroll võtab tavapärasest kauem aega.

§ 193. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine

Paragrahviga 193 asendatakse viited RiKSile ja HOSile viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, kuna nimetatud seaduse jõustumisel reguleerib see edaspidi elutähtsa teenuse osutamist.

Punkiga 3 täpsustatakse, et elutähtsa teenuse tagamine on püsiv kriisiülesanne ja sellele kohaldub tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse elutähtsa teenuse osutamise regulatsioon. Elektroonilist isikutuvastamist ja digitaalset allkirjastamist tagava isiku ETOks kvalifitseerumise kriteeriume võrreldes kehtiva seadusega ei muudeta.

Lisaks sätestatakse, et järelevalvet tehakse samuti tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul.

§ 194. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 10. JASi §-s 10 sätestatakse praegu VVJK ülesanded. Neid on JASi § 10 lõigete 1 ja 2 järgi neli:
1) julgeolekuasutuste tegevuse koordineerimine;
2) riigi julgeolekuolukorra analüüsimine ja hindamine;
3) riigi julgeolekualase teabe vajaduste kindlaksmääramine;
4) VVJK-le edastatud riigikaitsealase teabe edastamine teistele riigiasutustele.

Kõik nimetatud ülesanded on sellised, mida ei pea kehtestama seadusandja ning need võib sätestada määruses. Eelnõuga soovitakse anda Vabariigi Valitsusele VVJK töö korraldamisel võimalikult palju vabadust. See tähendab, et kõik VVJK ülesanded, mida ei pea otsustama seadusandja, sätestatakse edaspidi määruses. JASi § 10 lõikes 1 sätestatud ülesanded on kavas edaspidi sätestada VVJK põhimääruses. VVJK põhimääruses nähakse ette ka JASi § 10 lõikes 2 sätestatud põhimõte, et vajaduse korral peab VVJK edastama talle esitatud teavet Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja asjaomastele Riigikogu komisjonidele. VVJK põhimääruse kavand on seletuskirjale lisatud.

Punktiga 2 muudetakse JASi § 21 lõike 2 esimest lauset ning sätestatakse selgelt Kaitsepolitseiameti politseiametniku volitus kuriteo tõkestamiseks kohaldada riikliku järelevalve erimeetmeid ning vahetut sundi KoRSis sätestatud alustel ja korras. Kuritegude tõkestamine JASi tähenduses on KorSi § 1 lõike 5 kohaselt osa korrakaitseülesande täitmisest, millele tuleb kohaldada ka KorSis sätestatut. Teiselt poolt peab julgeolekuasutuste tegevuses olema võimalik eristada kuritegude tõkestamist muude ülesannete täitmisest (kriminaalmenetluse läbiviimise kõrval eelkõige nn teabehankelisest tegevusest), millele KorS ei laiene. Ka õiguskantsler on leidnud, et JASi § 21 lõikest 2 praegu tulenevast selgemat sätestamist vajavad julgeolekuasutustele lubatud korrakaitseliste meetmete hulk ja kohaldamise alused.86

Kehtiv JASi § 21 lõige 2 ei täpsusta, milliste ülesannete täitmiseks on Kaitsepolitseiametil õigus meetmeid ja vahetut sundi kohaldada. Lisaks ei ole sätte sõnastusest üheselt arusaadav, kas Kaitsepolitseiamet on üldkorrakaitseorgan või mitte. KorSi kohaselt on ainult üldkorrakaitseorganil ehk politseil ilma erimeetmetele konkreetselt viitamata kõigi meetmete kohaldamise õigus ja nende täitmise tagamiseks õigus kohaldada vahetut sundi. Kaitsepolitseiamet ei ole ega ei peaks olema KorSi alusel üldkorrakaitseorgan, vaid erikorrakaitseorgan. KorSi § 1 punkti 5 kohaselt ei kohaldata seda seadust julgeolekuasutuste tegevusele julgeolekuasutuste seadusest tulenevate ülesannete täitmisel, välja arvatud kuriteo tõkestamine. KorSi § 6 lõike 1 kohaselt on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. KorSi § 2 lõike 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Seega ei muutu Kaitsepolitseiamet kui amet ega Kaitsepolitseiameti politseiametnik üldkorrakaitseorganiks. Kuna erikorrakaitseorgani pädevused ja volitused peavad olema eriseadusest tulenevad, siis tuleb see selgelt sätestada julgeolekuasutuste seaduses.

Punktides 3 ja 4 tehakse JASi muudatused seonduvalt eelnõu §-dega 68 ja 69, millega sätestatakse alused erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramiseks. Nimetatud piiravaid meetmeid võib kohaldada julgeolekuasutus ja Vabariigi Valitsuse volitusel ka Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi (vt seletuskirjas § 68 ja 69 kohta antud selgitusi). Eelnõu §-s 68 ja samuti §-s 69 sätestatu eesmärk on tagada paindlikum ja erinevate asutuste käsutuses olevate vahendite efektiivne kasutamine sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal.

Julgeolekuasutused ei vaja eelnõu §-des 68 ja 69 sätestatud piiravate meetmete kohaldamiseks erinevalt PPA-st või Kaitseväest Vabariigi Valitsuse volitust. Eelnõu §-des 68 ja 69 sätestatud piirava meetme kohaldamise alus ja eesmärk erineb aga JASi §-des 25 ja 26 meetme alusest ja eesmärgist, millega peab julgeolekuasutus erakorralise või sõjaseisukorra ajal toimingute tegemisel (samuti toiminguks halduskohtu loa taotlemisel) arvestama.

§ 195. Kaitseliidu seaduse muutmine

Paragrahviga 195 muudetakse Kaitseliidu seadust (KaLS).

Punktiga 1 täpsustatakse Kaitseliidu valveülesannet, kus senise riigikatiseobjektide valve sõnastatakse ümber kriisiülesannete täitmiseks kaitstava objekti valveks. Muudatuse eesmärk on viia Kaitseliidu seaduse terminid kooskõlla eelnõus tooduga.

Punktidega 2, 3, 5–8, 10, 11 ja 13–25 tehakse Kaitseliidu seaduses muudatused seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni. Korrakaitseorgani nende ülesannete loetelu, mille täitmisse kaasamine on lubatud, viiakse üle KorSi 6. peatükki, mistõttu säilitatakse KaLSi § 4 lõikes 2 üksnes viide, mille järgi võib Kaitseliitu kaasata riiklikku järelevalvesse KorSis sätestatud tingimustel ja korras. Samuti tunnistatakse kehtetuks KaLSi § 4 lõikes 3 sätestatud volitusnorm Vabariigi Valitsuse määruse „Kaitseliidu kaasamise tingimused ja kord küberturvalisuse tagamisel“ andmiseks, sest ka seda teemat reguleeritakse edaspidi KorSi alusel antud ühtses määruses. Ühtlasi sätestatakse KaLSi § 40 lisatavas lõikes 21, et KaLSi § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel võib kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendeid KorSis sätestatud tingimustel ja korras.

Ülal kirjeldatud muudatuste tõttu muudetakse tagatisi reguleerivas KaLSi 7. peatükis läbivalt viiteid KaLSi § 4 lõikele 2. KaLSi §-des 58–61 ja 64 eristatakse erakorralise seisukorra ajal kaasamist ning muud korrakaitseorgani ülesannete täitmisse kaasamist. Seetõttu muudetakse tagatiste sätetes viiteid KaLSi § 4 lõikele 2 ning rõhutatakse edaspidi seda, kas korrakaitseorgani ülesannetesse täitmisse kaasamine (ja selle raames mis tahes riikliku järelevalve ülesande õiguspärane täitmine) toimub erakorralise seisukorra ajal või mitte. Selle käigus ei muudeta kehtivaid põhimõtteid ning säilitatakse senine tagatiste ulatus.

Punktis 9 täiendatakse Kaitseliidu seaduse § 40 lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel võib kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendeid korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“. Kaasamise korral tegutseb Kaitseliit kaasava korrakaitseorgani osana – talle lähevad üle nii ülesanded (pädevus), meetmed (volitused) kui ka vahendid nende meetmete kohaldamisel. Seega, kui kaasatud Kaitseliit asub kõrvuti nt politseiga täitma avaliku korra ülesandeid, siis ta saab kasutada samu erivahendeid, mida saab selles olukorras kasutada ka politsei. Säte tagab selguse, et kaitseliitlastel on kaasamise korral volitus erivahendite kasutamiseks. See, kuidas politsei või muu korrakaitseorgan Kaitseliidu kaasab, kas ja millised erivahendid antakse, otsustatakse lähtuvalt konkreetse juhtumi lahendamise vajadustest. Volituse andmisel tuleb arvestada, kas kaitseliitlasel on olemas vastav väljaõpe. Väljaõpe tagatakse korrakaitseseaduse § 825 alusel kehtestatava määrusega kindlaksmääratud korras.

Punktis 4 kavandatud muudatusega määratakse Kaitseliidu kui avalik-õigusliku juriidilise isiku kriisiülesanded. Need on KaLSi § 4 lõike 1 punktides 2–4 ja punktis 7 sätestatud järgmised ülesanded: sõjalise kaitse võime ettevalmistamine; Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises osalemine; tegevliikmetele sõjaväelise väljaõppe andmine kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS) § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras ning kriisiülesannete täitmiseks kaitstava objekti ja riigikaitse eesmärgil kasutatava vara valve. Kriisiülesandeid täidetakse kriisiolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Kriisiolukorra tingib üldjuhul oht Eesti riigi iseseisvusele ja sõltumatusele, territoriaalsele terviklikkusele, põhiseaduslikule korrale või kogu ühiskonna elukorraldusele ning teatud juhul tuleb selle lahendamiseks välja kuulutada erakorraline seisukord või sõjaseisukord, mille lahendamine eeldab kogu riigi pühendunud panustamist. Sellest tulenevalt peavad kriisiülesannetega asutused ja isikud kriisiolukorra ajal kõrvale jätma või väiksemas mahus täima kriisi lahendamise seisukohalt vähem tähtsaid ülesandeid ning keskenduma kõige kriitilisematele. Seetõttu sätestatakse eelnõus Kaitseliidu kriisiülesannetena üksnes neli kõige olulisemat KaLSi § 4 lõikes 1 loetletud ülesannet. Kriisiülesannetena ei määrata Eesti kodanike isamaaliste ja rahvuslike tunnete tugevdamisel, kaitsetahte säilitamisel ja kasvatamisel osalemist, muu väljaõppe ja koolituse andmist ning kehakultuuri ja spordi väärtustamist elanikkonna hulgas. Kaitseliidu neljast kriisülesandest kaks toetavad Kaitseväe riigi sõjalise kaitsega seotud ülesandeid, sest neid täites valmistab Kaitseliit ette sõjalise kaitse võimet ja nõutud väljaõppe saanud isikuid selleks, et Kaitsevägi saaks asuda riiki sõjaliselt kaitsma. Kolmas, Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises osalemine on oluliselt laiem ülesanne ning katab nii riigi sisemise kui ka välise rahu kaitsmises osalemist, millest üks või teine on olulisem sõltuvalt kriisiolukorra ja selle tinginud ohu eripärast. Neljas, kriisiülesannete täitmiseks kaitstava objekti ja riigikaitse eesmärgil kasutatava vara valve, toetab nii riigi sõjalist kaitsmist kui ka kogu Kaitseministeeriumi valitsemisala toimimist, sest KaLSi § 69 lõike 2 alusel kehtestatud määruse järgi kuuluvad Kaitseliidu alaliselt valvatavate objektide hulka erinevate funktsioonide ja valdajatega hooned ja territooriumid ning Kaitseväe ajutised julgeolekualad.

Punktis 12 muudetakse Kaitseliidu seaduse § 58 lõiget 4 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(4) Kaitseliidu liikmele, kes Kaitseliidu koosseisus on kaasatud käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse, mis toimub erakorralise seisukorra ajal selle lahendamise eesmärgil, või § 4 lõike 31 alusel käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata Kaitseväe ülesande täitmisse, kohaldatakse kaitseväeteenistuse seaduse §-des 193–196 sätestatud tagatisi.“. Kaitseväeteenistuse seaduse §-des 193–196 reguleeritakse kaitseväelase ja asendusteenistuja täiendavaid tagatisi seoses haigestumise või vigastusega teenistusülesannete täitmisel. Kuna kaasamise korral tegutseb kaitseliitlane sarnases olukorras kaitseväelasega, siis tuleb võrdse kohtlemise tagamiseks anda ka temale samad täiendavad tagatised.

§ 196. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine

Punktis 1 tehtav muudatus on seotud eelnõu §-s 251 tehtava muudatusega (VVSi muutmine). Edaspidi vastutab Kaitseministeerium üksnes riigi sõjalise kaitse valdkonna eest.

Punktis 2 asendatakse viide RiKSile viitega käesolevale eelnõule, kuna rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine reguleeritakse käesoleva eelnõu peatükis 10.

Punktidega 3, 4, 21 ja 22 tehakse muudatused Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) §-s 3 seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega. Asjaomased sätted viiakse üle KorSi 6. peatükki, mistõttu tunnistatakse KKSi § 3 lõiked 12–3 kehtetuks (sellega seoses muutuvad kehtetuks nende sätete all antud määrused) ning säilitatakse KKSi § 3 lõikes 11 üksnes viide, mille järgi võib Kaitseväge kaasata riiklikku järelevalvesse KorSis sätestatud tingimustel ja korras.

Punktide 5–13, 15 ja 16 muudatused on seotud eelnõu §-dega 68 ja 69, millega sätestatakse alused erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramiseks. Nimetatud piiravaid meetmeid võib kohaldada julgeolekuasutus ja Vabariigi Valitsuse volitusel ka Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi (vt seletuskirjas § 68 ja 69 kohta antud selgitusi). Eelnõu §-s 68 ja samuti §-s 69 sätestatu eesmärk on tagada paindlikum ja erinevate asutuste käsutuses olevate vahendite efektiivne kasutamine sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal.

Kui Vabariigi Valitsus volitab erakorralise või sõjaseisukorra ajal Kaitseväge nimetatud piiravat meedet kohaldama, siis kohaldatakse eelnõu § 68 lõike 5 ja § 69 lõike 4 järgi teabe kogumisel Kaitseväe tegevusele kaitseväe korralduse seaduse §-des 37–40 sätestatut. Sarnaselt reguleeritakse eelnõuga ka julgeolekuasutuse ja PPA volitused teabe kogumisel (vt eelnõu § 68 lõiked 4 ja 6, § 69 lõiked 3 ja 5). Arvestama peab eelnõu §-des 70 ja 71 tulenevaid erisusi, mis reguleerivad vastava meetme kohaldamiseks vajalike lubade taotlemist ja samuti isikute teavitamist, kelle suhtes toiming tehti. Selle eesmärk on tagada, et sama meedet kohaldavad asutused lähtuvad põhiõigusi riivava toimingu tegemiseks vajaliku kohtu loa taotlemisel ka ühetaolisest korrast. Punktidega 5–13, 15 ja 16 täpsustatakse seonduvalt eelnõu §-dega 68 ja 69 Kaitseväe volitusi rakendada tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel teabe kogumisele samu meetodeid, vahendeid ja teabe kogumise korda. Muudatus tagab riigi sõjalisel kaitsmisel või põhiseadusliku korra kaitsmisel võimaluse kasutada vastavat kompetentsi ja vahendeid omavate asutuste võimeid.

Punktiga 14 asendatakse viide RiKSile viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele.

Punktiga 17 täpsustatakse jõu kasutamise mõistet ning defineeritakse jõu kasutamisena ainult Kaitseväe ja kaitseväelaste poolt riigi sõjaliseks kaitsmiseks kasutatavat sõjalist jõudu ning rahvusvahelises sõjalises koostöös kasutatavat sõjalist jõudu. Tegevused, mis mahuvad jõu kasutamise mõiste alla KKSis, kuid ei ole rahvusvahelise õiguse mõistes jõu kasutamine, ei vaja eraldi otsustamist KKSi § 46 mõistes, vaid on Kaitseväe põhiülesanded ja juba seadusandja poolt by default otsustatud. Vahetu sunni selge eristamine muust jõu kasutamisest suurendab õigusselgust, kuna õiguslikud alused vahetu sunni kasutamiseks on erinevad riigi sõjaliseks kaitsmiseks ning rahvusvahelises sõjalises koostöös kasutatava jõu kasutamise õiguslikest alustest. Kui vahetu sunni puhul on tegemist seadusandja poolt erinevatele haldusorganitele seadusega antud jõu kasutamise volitusega, siis riigi sõjalise kaitsmise puhul on tegemist ÜRO põhikirja artiklis 51 sätestatud riigi enesekaitse- või kollektiivse enesekaitse õiguse rakendamisega relvajõudude poolt. Muudatuse teine eesmärk on laiendada jõu kasutamise mõistet viisil, mis hõlmaks ka selliseid Kaitseväe sõjalisi võimeid, mis ei ole otseselt seostatavad kineetiliste tagajärgede tekitamisega. Selliste võimete kasutamisena võib vaadelda näiteks erineva ohtlikkuse astmega sõjalaevade manöövreid teiste aluste suhtes ning ka Kaitseväe kasutuses olevate kübervõimete kasutamist.

Punktiga 18 muudetakse KKSi § 48 lõiget 1 ning viiakse õiged viited RiKSile viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõule. Sätet ei muudeta sisuliselt.
Eelnõu järgi võib jätkuvalt rahvusvahelises sõjalises koostöös jõudu kasutada:
1) enda või teise inimese vastu suunatud ründe tõrjumiseks;
2) Kaitseväe või koos Kaitseväega rahvusvahelises sõjalises koostöös osalevate relvajõudude valduses olevate objektide vastu suunatud ründe tõrjumiseks;
3) rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks või muude Kaitseväele antud ülesannete täitmiseks.

KKSi § 48 lõike 1 punkti 3 on lisatud täpsustus, et jõudu on lubatud kasutada ka muude Kaitseväele antud ülesannete täitmiseks. Rahvusvahelises sõjalises koostöös võib Kaitsevägi täita operatsioonilisi ülesandeid, mis ei ole otseselt seotud rahu ja julgeoleku tagamisega. Selliste ülesannetena on käsitatavad näiteks kollektiivkaitse raames kaitseplaanide ettevalmistamise või kõrgendatud heidutushoiaku elluviimisega seonduvad Kaitseväe operatsioonilised tegevused.

Punktiga 19 täpsustatakse KKS § 48 lõike 1 punkti 3 ja lisatakse täpsustus, et Kaitseväel on õigus kasutada rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemisel jõudu ka muude Kaitseväele antud ülesannete täitmiseks. Seni kehtinud sõnastus võib osutuda rahvusvahelise sõjalise operatsiooni spetsiifikast ja ootamatustest tulenevalt jõu kasutamisel liialt piiravaks. Lisaks võib rahvusvahelises sõjalises koostöös võib Kaitsevägi täita operatsioonilisi ülesandeid, mis ei ole otseselt seotud rahu ja julgeoleku tagamisega. Sellised ülesannetena on käsitletavad näiteks kollektiivkaitse raames kaitseplaanide ettevalmistamise või kõrgendatud heidutushoiaku elluviimisega seonduvad Kaitseväe operatsioonilised tegevused. KKS §-i 48 täiendatakse lõikega 11, mis sätestab erisuse lõikes 1 reguleeritud rahvusvahelises sõjalises koostöös osaledes Kaitseväe poolt jõu kasutamisest. Kollektiivse enesekaitse operatsiooni eesmärkide täitmiseks võivad lõikes 1 sätestatud tingimused jõu kasutamiseks osutuda praktikas liialt piiravaks. Lõige 11 näeb ette, et kollektiivse enesekaitse operatsioonil osaledes, mis võib toimuda Eesti Vabariigi territooriumil või välisriigis, lähtub Kaitsevägi jõu kasutamisel välislepingutest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest, kaitseministri, rahvusvahelise organisatsiooni ja asjaomase välisriigi kehtestatud jõu kasutamise korrast ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse antud õigustest ning seatud piirangutest.

Punktiga 20 antakse Kaitseväele volitus kasutada demineerimistöödel füüsilist jõudu ja erivahendeid. Selline volitus tuleneb kehtiva Kaitseväe korralduse seaduse §-st 481 ning eelnõus seda avaliku võimu volitust sisuliselt ei muudeta. Eelnõus parandatakse terminoloogia ja asendatakse termin „abivahend“ päästeseaduses (edaspidi PäästeS) kasutatava terminiga „füüsiline jõud ja erivahendid“. Lisatavast sättest lähtuvalt on Kaitseväel demineerimistööde tegemisel volitus kohaldada viibimiskeeldu, st määrata kindlaks ala, kuhu keegi ei või siseneda, ning selle ala tagamiseks kasutada füüsilist jõudu (nt kinnihoidmist) ja erivahendeid (nt käeraudu). Viibimiskeelu kehtestamise volitus on Kaitseväel demineerimistööde läbiviimiseks ka kehtiva riigikaitseseaduse järgi.

§ 197. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine

Paragrahviga 197 muudetakse kaitseväeteenistuse seadust.

Punktiga 1 tehakse muudatus reservis oleva isiku õppekogunemisel osalemisest vabastamise alustes. Muudatus on tehniline, kuna eelnõuga muudetakse kehtivas riigikaitseseaduses sätestatud riigikaitselise töökohustuse terminit, asendades selle edaspidi kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustuse terminiga.

Punktiga 2 muudetakse tegevväelase töö- ja puhkeaja erisuse regulatsiooni, kuna tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse jõustumisega tunnistatakse HOS kehtetuks. Tegemist on tehnilise muudatusega.

Punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks KVTSi § 104 lõike 1 punkt 3, kuna see viitab HOSile, mis käesoleva seaduse jõustumisel tunnistatakse kehtetuks. Töö- ja puhkeaja piirangud on edaspidi käsitletud käesolevas eelnõus.

Punktiga 4 muudetakse KVTSis kasutatavaid viiteid seadustele, edaspidi on mobilisatsioon reguleeritud käesolevas eelnõus, mitte riigikaitseseaduses.

Punkt 5. KVTSi kohaselt ei kutsuta lisaõppekogunemisele isikuid, kes on kriisiülesandega ameti- või töökohal. Muudatuse järgselt kasutatakse mobilisatsioonikutsete edastamisel analoogset lähenemist lisaõppekogunemisele kutsumisega. Kriisiülesandega ameti- või töökohal töötamist loetakse KVTS-i mõistes kogunemiskohta ilmumata jätmist põhjendavaks takistuseks ning vastav teave põhjendatud takistuse olemasolust on Kaitseväele kättesaadav. Lisaks välistab see täiendava ebamõistliku asjaajamise olukorras, kus isik on asunud täitma ülesandeid kriisiülesandega ameti- või töökohal, kuid unustanud Kaitseväge teavitada oma mitte ilmumisest.

§ 198. Karistusseadustiku muutmine

Paragrahviga 198 muudetakse karistusseadustikku.

Punktiga 1 lisatakse karistusseadustikku täiendav väärteo aegumise peatumise alus erakorralise ja sõjaseisukorra puhuks. Koostoimes KarS § 81 lg-ga 8 tähendab muudatus seda, et erakorralise ja sõjaseisukorra puhul pikeneb väärteo aegumistähtaeg erakorralise või sõjaseisukorra kehtivuse aja võrra, kuid mitte rohkem kui ühe aasta võrra. Regulatsioon lähtub tõdemusest, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal on kogu riigi pingutus suunatud erikorra lahendamisele ning väärtegude kui vähemtähtsate süütegude menetlemiseks tõenäoliselt ressurssi ei jätku, mistõttu on põhjendatud nendega tegelemiseks riigile rohkem aega anda. Sellele vaatamata on aga väärteod siiski sedavõrd vähetähtsad süüteod, et nende aegumise tähtaja pikendamist ilma lõpptähtaega määratlemata ei saa pidada põhjendatuks. Seda nii riigi ressursi otstarbeka kasutamise kui väärtegude suhteliselt vähese etteheidetavuse tõttu. Süüteo aegumine väljendab muu hulgas ka seda, et ajaga muutub süütegu järjest vähem oluliseks ja selles sisalduv ebaõigus järjest vähem akuutseks, kuni lõpuks hääbub tasemele, kus süüteo eest karistamine ise on juba ebaõiglane. Seetõttu ei olegi põhjendatud, et pärast erikorra lõppu peaks kohtuvälised menetlejad või kohus hakkama lahendama rohkem kui aasta pärast aegumistähtaja lõppu toime pandud väärtegusid.

Punktiga 2 sätestatakse, et väärteootsuse täitmise aegumine peatub erakorralise või sõjaseisukorra ajaks, kuid mitte kauemaks kui üheks aastaks. See regulatsioon lähtub tõsiasjast, et seoses erikorraga on riigil vähem ressursse väärteokaristuste täideviimiseks, mistõttu karistuste täideviimine võib viibida. Ehkki karistuse vältimatus on oluline karistuse üldpreventiivse toime seisukohast, ei pruugi karistuse täideviimine liiga pikka aega pärast süüteo toimepanemist ikkagi karistuse eesmärke teenida. Esiteks ei ole teada, kui kaua eriolukord võib kesta. Venemaa algatatud sõda Ukrainas on vahet pidamata kestnud käesoleva eelnõu koostamise ajaks juba rohkem kui kaks aastat. Otsuse täideviimise aegumistähtaja pikendamine aasta võrra annab kohtuvälisele menetlejale ja karistuse täideviimisega seotud neid ei ole eriolukorrast tulenevate raskuste ületamiseks ühe aasta lisaaega, ent sunnib ka karistuste täideviimisel ressursside nappuse olukorras prioriteete seadma. Neis asjus, kus seaduses ette nähtud aasta ja lisanduva lisa-aasta jooksul ei ole suudetud väärteokaristust täide viia, pole karistuse täideviimine järelikult eripreventiivsest seisukohast sedavõrd oluline, et selle peale riigi ressursse kulutada. Pealegi väheneb iga süüteo, iseäranis aga väärteo kui vähetähtsa süüteo karistusväärtus ajas. Olukorras, kus kahe aasta jooksul karistuse mõistmisest ei ole suudetud seda täide viia põhjusel, mis ei ole seotud karistusest kõrvalehoidumise kui isiku viibimisega välismaal, oleks karistuse täideviimine potentsiaalselt nii õigluse kui riigi ressursside kasutuse seisukohast ebasoovitav.

Punktiga 3 tehtavad muudatused on seotud juba 1. septembril 2022.a jõustunud RiKSi muudatustega, kus koormiste termini asemel võeti kasutusele termin „asja sundkasutus ja sundvõõrandamine“. Karistusseadustikus jäid vastavad muudatused tegemata. Seega, kuna õiguskorda ei tunne enam terminit „koormis“, siis asendatakse see „asja sundkasutamise ja sundvõõrandamise“ terminiga. Muudetakse ka kehtivaid karistusmäärasid, kuna need on liiga madalad. Tähele tuleb panna, et RiKS § 951 näeb ette väärteokaristuse, kui isik on takistanud asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist. Väärteokoosseis nähakse ette eelnõu §-des 169 ja § 170. Sanktsioonimäärad on samad, mis kehtivas õiguses (rahatrahv kuni 300 trahviühikut ning juriidilise isiku puhul kuni 400 000 eurot). KarSi muudatuse viikase kooskõlla juba kehtiva RiKSiga ning nähakse ette rangemad karistused (kuritegu), kui isik erakorralise või sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korral jätab talle määratud kohustused täitamata või takistab nende täitmist. Kriisiolukorras on tegu väärteoga ning erikordades ja mobilisatsioonis ja demobilisatsioonis kuriteoga ning rangemalt karistatav, kuna olukorras, kus riigi eksistents on kaalul, on rangemalt karistatav oma panuse mittetäitmine. Seetõttu tõstetakse ka karistusmäärasid, senise 100 trahviühiku või juriidilise isiku puhul 2000 euro asemel on karistuseks rahaline karistus või vangistus viis aastat. Senised karistusmäärad on liiga madalad, et motiveeriks isikuid eraomandist riigikaitse tagamiseks loobuma.

§ 199. Karistusregistri seaduse muutmine

Paragrahviga 199 tehakse karistusregistri seaduses muudatus seonduvalt HOSi kehtetuks tunnistamisest, kuna viide HOSile asendub viitega käesolevale eelnõule.

§ 200. Kaugkütteseaduse muutmine

Paragrahviga 200 viiakse kaugkütteseadus tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõuga kooskõlla.

Punktiga 1 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Viited HOSile asendatakse viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele.

Punktiga 2 sätestatakse, et soojusettevõtja püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Nimetatud sätte alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. Üldjuhul on ETO ülesandeks osutada elutähtsat teenust igas kriisiolukorras ja seda peab ta tegema vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada.

Punktis 3 sätestatakse, et järelevalvet kriisiülesande täitmiseks valmisoleku nõuete ja selle täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras. Üldjuhul sätestatakse järelevalve selles seaduses, kus sätestatakse nõuded, mille üle järelevalvet tehakse. Kuigi ETOde kriisiülesanded määratakse valdkondlikes seadustes (nt KKütSis), kehtestatakse kriisiülesannete täitmise täpsemad nõuded tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel määruses kõikide ETOde puhul. Seetõttu on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses kõikidele ETOdele kehtestatud ühesugused kriisiülesannete täitmise järelevalve reeglid. Selline lahendus tagab õigusselguse, sest kõik elutähtsa teenuse osutamise nõuded ja nende üle järelevalve tegemine on sätestatud ühes õigusaktis.

§ 201. Kemikaaliseaduse muutmine

KemS § 24 lg 2 vajab muutmist, kuna riik paigaldab suurematesse asulatesse viivitamatu ohuteate edastamiseks sireenisüsteemi. Ohtlike ettevõtete ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete (edaspidi ettevõtete) sireenisüsteemid on samal põhjusel juba kasutusel – sisuliselt tekib nendes piirkondades olukord, kus on kasutusel mitu paralleelset süsteemi (riiklik ja ettevõtete oma). Muudatuse eesmärk on kooskõlas eelnõuga täpsustada ettevõtte käitaja praegu kehtivat kohustust õnnetusest teavitada: käitaja kohustus on korraldada viivitamata nende isikute teavitamine, kes jäävad õnnetuse mõjupiirkonda. Muudatuse kohaselt ettevõtete olemasolevad sireenisüsteemid jääksid vajadusel riiklikega paralleelselt kasutusele piirkondades, kus riik omakorda sireenid paigaldab (seal tuleb PäA-ga kokku leppida täpsem korraldus, kuidas ohu korral teavitamine hakkab toimuma). Seetõttu on väljapakutud lahendus KemS-is ette näha praeguse otsese teavitamiskohustuse asemel teavitamise korraldamise kohustus. See tähendab, et kui teavitus on vaja edastada helisignaalina, siis saab see toimuda nii ettevõtte sireenisüsteemi kui ka riigi poolt kasutusele võetava sireenisüsteemi kaudu, mis on samuti mõeldud viivitamatu ohuteate edastamiseks. Ettevõtted, kelle lähedale või kelle territooriumile sireenid riigi poolt paigaldatakse, saavad tulevikus neid õnnetuse korral kasutada inimeste teavitamiseks. Sealjuures kohustuse täitmise viisi valib ettevõtte käitaja. Oluline on, et igas sellises ettevõttes oleks võimaliku õnnetuse mõju piirkonda jäävate isikute teavitamise korraldus läbi mõeldud, kokkulepitud ja vajaduse korral toimiks tõrgeteta ning koostoimes riikliku sireenisüsteemiga. Ettepaneku kohaselt vähendatakse ettevõtjate koormust nendes piirkondades, kus riik paigaldab sireenisüsteemi ja kiirendatakse ohuteavituse käivitamist. KemS § 22 lõike 5 kohaselt on suurõnnetuse ohuga ettevõtet käitaval isikul kohustus vähemalt kord kolme aasta jooksul korraldada õppus hädaolukorra lahendamise plaani katsetamiseks. Sellise õppuse käigus tuleks testida ka ettevõtte sireenisüsteemi.
§ 202. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Seaduses tehakse terminoloogiline muudatus seoses HOSi kehtetuks tunnistamisega. Edaspidi võib keskkonnamõju jätta hindamata, kui kavandatakse tegevust, mille ainus eesmärk on riigi julgeoleku tagamine või kriisiolukorra lahendamine.

§ 203. Kiirgusseaduse muutmine

Punktis 1 tehakse muudatus ja viidatakse edaspidi HOSi asemel tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, kuna nimetatud seaduse jõustumisel valmistutakse suure mõjuga sündmusteks tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel.

Punktis 2 tehakse muudatus Keskkonnaametile kasutada olevates KoRSi meetmetes. Käesoleva eelnõuga lisatakse üks uus KoRSi meede: § 44 viibimiskeeld. Keskkonnaamet vajab viibimiskeelu kehtestamise õigust võimaliku kiirgusallika tuvastamiseks. Juhul kui piirkonnas tuvastatakse kiirgusallikas, võib ohutuse ja turvalisuse tagamiseks olla vajalik kehtestada seal viibimiskeeld.

Eelnevalt nimetatud õigusi rakendab Keskkonnaamet vajadusel koostöös partneritega. Nimetatud õigused on olulised siseriikliku kiirgussündmuse lahendamisel, kuid neid võib rakendada ka ilma erikorda või kriisiolukorda välja kuulutamata.

§ 204. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine

Paragrahviga 204 muudetakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust (KOKS).

Punktidega 1 ja 3 tehtavad muudatused on seotud KOKSi § 6 lõike 21 kehtetuks tunnistamisega, kus on seni sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuste (edaspidi KOV) riigikaitseülesanded. KOKS reguleerib omavalitsuste tavapärast sisemist korraldust ehk seda, kuidas KOVe tavaolukorras juhitakse, kuidas on korraldatud KOVi organite töö, millised on omavalitsusteenistuse erisused jne. Edaspidi sätestatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses, millised on KOVide kriisiülesanded, kuidas kriisideks valmistutakse ja kriiside ajal ülesandeid täidetakse, sh reguleeritakse sisemist korraldust omavalitsuste kriisivalmiduse tagamiseks.

Punktiga 2 täiendatakse seadust KOVide kriisideks valmisoleku ülesandega, et siduda paremini KOKS ja tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. KOVide ülesanne on vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele korraldada kriisideks valmisolek, sh täita nimetatud seaduses toodud ülesandeid.

Punktiga 4 tehtavad muudatused sätestavad kohaliku omavalitsuse ülesannete volitamise, volikogu kokkukutsumisega ja hääletamisega seotud erisused sõjaseisukorras või erakorralises seisukorras. Erisused hõlmavad volikogu õigust delegeerida valitsusele tavapäraselt vaid volikogu ainupädevuses olevaid otsustusküsimusi. Need erisused ei ole rakendatavad mistahes muus kriisiolukorras, kuivõrd on väga oluliselt kohalike omavalitsuste volikogude mandaati kitsendavad. Küll aga võib kahes põhiseaduse vaatest raskes kriisiolukorras olla vajalik volikogul volitada küsimuse otsustamine valitsusele, kui see on KOV juhtimise operatiivsuse tagamise seisukohalt vajalik.

Eelnõu § 536. lõikega 1 sätestatakse, et erakorralises ja sõjaseisukorras võib kohaliku omavalitsuse volikogu volitada kohaliku omavalitsuse üksuse pädevusse antud ülesannete täitmise valla- või linnavalitsusele kohaldamata kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 1 punktides 3, 5, 8 ja 81 sätestatud volikogu ainupädevuse piiranguid. Tegemist on kas maksusoodustuste kohaldamise, laenukohustuste võtmise või toetuste andmise tingimuste ja korra üle otsustamisega. Samas tuleb arvestada eelnõu § 567 lõigetes 1 ja 2 sätestatuga, ehk volikogu saab lubada valla- või linnavalitsusel muuta volikogus kinnitatud valla- või linnaeelarves väljaminekute liigendust kuni 25% ulatuses aasta eelarves ette nähtud väljaminekute kogusummast. Samuti võib valla- või linnavalitsusele rahavoogude juhtimise eesmärgil anda õiguse laenu võtta volikogu otsuseta või lubada laenu võtmisel valla- või linnavalitsusele eelarveaastaks ette antud eelarvepiirmäära ületada.

Eelnõu § 536 lõikega 2 võimaldatakse erakorralises ja sõjaseisukorras põhjendatud juhtudel jätta volikogu kokkukutsumisel kohaldamata kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 43 lõikes 3 sätestatud nõuded. Kehtiva seaduse järgi tuleb volikogu kokkukutsumisel kutses ära näidata arutusele tulevad küsimused ja kutse peab olema volikogu liikmetele teatavaks tehtud vähemalt neli päeva enne volikogu istungit. Kutsega koos tehakse volikogu liikmetele kättesaadavaks istungi materjalid. Eelnõuga kavandatava muudatusega võib kohaldamata jätta seega nõude istungi etteteatamise aja osas ning samuti ei pea eelnevalt teatavaks tegema istungi materjale, kuna kriitilistes oludes ei ole see kiireloomuliste küsimuste lahendamiseks ilmselt võimalik ega ka otstarbekas. Põhjendatud juhul tähendab, et samas kutses tuleb siiski esitada lühipõhjendus, miks ei saa KOKS § 43 lõike 3 nõudeid järgida. Samuti tuleb tagada, et kutse teatavaks tegemise ja istungi toimumise vahele jääks siiski mõistlik aeg, mis võimaldab volikogu liikmetel volikogu istungi kutse kätte saada, sellega tutvuda ja istungile koguneda. Ka kõige raskemates kriisioludes ei tohi volikogu oma tööd peatada, volikogu kokkukutsumine ei saa osutuda tavaolukorraks kehtestatud nõuete tõttu kriisiolukorras võimatuks, vaid mandaadi tegelik teostamine peab olema tagatud kõigile volikogu liikmetele, kes on selleks võimelised.

Lõikega 3 antakse erakorralises ja sõjaseisukorras volikogule õigus küsimuste otsustamisel loobuda kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 45 lõikes 5 sätestatud koosseisu häälteenamuse nõude järgimisest. Loobumine otsustatakse volikogu istungil eraldi otsusega.

Eelnõu § 537 sätestab sõjaseisukorras erinevate maksete peatamise võimalused okupeeritud aladel. Säte kehtib vaid sõjaseisukorras, kui raskeima kriisiolukorra puhul, kus võib oodata ka teatud KOV territooriumite osalist või täielikku okupeerimist agressiivse välisriigi poolt. Sellisel juhul on oluline tagada, et nii okupeeritud omavalitsusel endal, kui ka rahandusministril riigieelarve tasandil oleks võimalus peatada seniste maksete tegemine ja korraldada maksevahendite kasutamine ümber. Näiteks toetada vahendite arvelt hoopis omavalitsust, kuhu okupeeritud alaga omavalitsuse elanikud on okupatsiooni eest paigutatud ning vältida vahendite kulutamist okupatsiooni alla langenud aladele, kus puudub kindlus nende vahendite otstarbekohase kasutamise üle. Peatamine ei tähenda maksete kohustuse lõppemist ega ära langemist, vaid üksnes maksekohustuse edasilükkamist ajani, kuni okupatsioon territooriumil või selle osal lõpeb. Rahandusminister võib lõike 1 kohaselt peatada kohaliku omavalitsuse üksusele edasiantavate maksude, tasandusfondi ja toetusfondi vahendite ülekanded vältimaks nende kontrollimatut sattumist okupatsioonialadele (ja seeläbi võõrvõimu kätte) ning suunata need näiteks evakueerituid vastu võtva omavalitsuse tasandus- või toetusfondi. Samuti võib täieliku või osalise okupatsiooni alla sattunud kohaliku omavalitsuse üksus lõike 2 järgi otsustada peatada okupeeritud aladele oma eelarvest tasutavate maksete ja toetusfondide vahendite ülekanded. Kohaliku tasandi maksete peatamise küsimuse otsustab volikogu, kes võib selle otsustamise delegeerida valla- või linnavalitsusele.

§ 205. Kohtute seaduse muutmine

Paragrahviga 205 muudetakse kohtute seadust, milles on sätestatud samasugune regulatsioon nagu Eesti Panga seaduses, mida muudetakse eelnõu §-ga 182. Kohtute seaduses on sätestatud, et kui Riigikohtu esimehe volitused lõpevad ennetähtaegselt, võib kandidaadi suhtes tehtava julgeolekukontrolli tähtaega pikendada VVJK loal. Ka kohtute seaduse puhul, nagu ka Eesti Panga seaduse puhul, ei ole selge, miks peaks selle otsuse tegema VVJK. Eelnõu järgi otsustab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise üle julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juht. Samuti pikendatakse julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolmeni, sest ühe kuuga ei ole võimalik praktikas põhjalikku julgeolekukontrolli teha. Pikendada võib seda tähtaega ühe kuu võrra. Pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni. Selle kaudu on kõik ametisse nimetamise (Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul) ja järelevalvega seotud isikud teadlikud julgeolekukontrolli tähtaja pikendamisest.

§ 206. Konsulaarseaduse muutmine

Konsulaarseaduses asendatakse viide RiKSile viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele.

§ 207. Korrakaitseseaduse muutmine

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks KorSi §-d 161 ja 162. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise normid on kehtivas õiguses killustatud mitme eriseaduse vahel (ErSS, HOS, KaLS, KKS, PäästeS, PPVS, RiKS). Seetõttu tunnistatakse vastavad §-id kehtetuks ja edaspidi on Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine reguleeritud ühtselt KoRS §-ides 821-824 (vt selgitust alt).

Punktid 2–4 on seotud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-ga 51, milles sätestatakse piirava meetmena avaliku kogunemise korraldamise ja pidamise keelamine eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Sellest tulenevalt täiendatakse selguse huvides KorSi §-i 58 lõikega 4, § 62 punktiga 5 ja tunnistatakse kehtetuks KorSi § 61. Eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib avaliku kogunemise keelata lisaks KorSis sätestatule tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusel. Samuti täiendataks selguse huvides §-i 62, milles on sätestatud keelatud koosolek.

Eelnõu § 51 kohaselt võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib eriolukorras eriolukorra piirkonnas, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata avaliku koosoleku või avaliku ürituse korraldamise või pidamise, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks. Eelnõu § 42 lõike 3 kohaselt võib Vabariigi Valitsus volitada piiravat meedet kohaldama täidesaatva riigivõimu asutuse. Lisaks võib Vabariigi Valitsus määrusega volitada haldusorgani täitma riikliku järelevalve ülesannet piirava meetme täitmise üle ja kohaldama korrakaitseseaduses nimetatud riikliku järelevalve erimeedet KorSis sätestatud alusel ja korras (vt eelnõu§-d 153 ja 159).

Punktiga 5 lisatakse KorSi § 63 punkt 11, milles sätestatakse uus alus koosoleku pidamise keelamiseks. Olemuslikult on sel alusel võimalik diskretsiooniotsuse põhjal koosolekut keelata või kohustada muutma selle pidamise aega või kohta ka kehtiva KorSi § 69 lõike 1 punkti 2 ja § 72 lõike 1 punkti 2 alusel. Praeguse muudatusega keelatakse aga imperatiivselt erakorralise ja sõjaseisukorra ajal koosoleku pidamine riigikaitseobjektile ja riigikaitselisele ehitisele lähemal kui 500 meetrit. See alus täiendab KorSi § 63 punktides 1–4 sätestatud juhte, mil on eos keelatud pidada koosolekut: eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku alal, piiripunktis ja Euroopa Liidu välispiirile lähemal kui 100 meetrit, üle 1000-voldise nimipingega elektripaigaldise kaitsevööndis või muus kohas, kus see on seadusega keelatud.

Muudatusega piiratakse PSi §-s 47 sätestatud igaüheõigust eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Tegemist on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, sest seda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. KorSi § 63 punktis 11 sätestatud meedet saab kohaldada üksnes riigi julgeoleku tagamiseks ja vältimaks kahju põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumisele.

Meede on eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest aitab riigi julgeoleku tagamisele kaasa. Meetme vajalikkus ja mõõdukus johtuvad sellest, et tegemist on võrdlemisi väheintensiivse koosolekuvabaduse piiranguga, arvestades, et lähedus kriisiülesannete täitmiseks kaitstavale objektile ja riigikaitselisele ehitisele on määratud meetri täpsusega (mitte nt määratlemata õigusmõistena) ja kaugust 500 meetrit tuleks pidada optimaalseks tasakaaluks ühelt poolt koosolekuvabaduse teostamise ja teiselt poolt potentsiaalselt põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumise ja riigi julgeoleku tagamise vahel.

Erinevalt ülejäänud KorSi §-s 63 sätestatud keelatud koosoleku alustest kohaldub see piirang üksnes erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. See piirang võimaldab ka välistada võimaluse, et provokaatorite tegevuse tulemusel rahumeelne kogunemine eskaleerub ja tekib oht niihästi riigikaitselisele ehitisele või kriisiülesannete täitmiseks kaitstavale objektile kui ka potentsiaalselt kogunemisest osavõvate isikute elule ja tervisele.

Punktidega 1 ja 12 muudetakse muu hulgas KorSi sätteid, mis reguleerivad Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist avaliku korra kaitsesse. Eelnõu üks eesmärke on korrastada Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutavat regulatsiooni. Seni leidub kaasamist puudutavaid sätteid lisaks KorSile ka ErSSis, HOSis, KaLSis, KKSis, PäästeSis, PPVSis ning RiKSis. Muudatuste eesmärk on koondada võimalikult suur osa sätteid KorSi tulenevalt sellest, et praegu on regulatsioon killustunud mitme seaduse vahel ning HOS, ERSS ja RiKS tunnistatakse kehtetuks.

Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisel on riigi üldine eesmärk võimaldada relvajõudude (sealhulgas Kaitseliidu kui vabatahtlikkusel põhineva riigikaitseorganisatsiooni) võimalikult kiiret ja paindlikku osalemist avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitses juhul, kui avalikku korda või põhiseaduslikku korda tagava asutuse ressursid on ammendunud, need puuduvad või asutus ei saa ise õigel ajal reageerida. Tuleb arvesse võtta, et PS ei sätesta, kas ja millal võib Kaitseliitu ja Kaitseväge riigisisese rahu tagamiseks kasutada ning kes sellise otsuse peaks langetama. See on andnud seadusandjale kõnealuse regulatsiooni kehtestamisel suhteliselt suure vabaduse. Eelnõus on arvestatud varem teada olnud praktikas ilmnenud probleeme, riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud analüüsis tehtud tähelepanekuid, õiguskantsleri 2009. ja 2014. aastal tehtud märkusi ja antud suuniseid ning eelnõule eelnenud kontseptsiooni kooskõlastamisel ministeeriumide esitatud seisukohti. Muudatuste üldine eesmärk on võimaldada Kaitseväe ja Kaitseliidu paindlikku kaasamist korrakaitseorganite ülesannete täitmisse viisil, mis ei takista nende põhiülesannete täitmist ning väldiks ka kuritarvitusi.

Ühtlasi on seatud eesmärgiks, et sarnaselt kehtiva õigusega peab Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise regulatsioon toetama järgmistele ohtudele reageerimist: terrorioht, massiline sisseränne ja ulatuslikku evakuatsiooni tingivad ohud. Samuti peetakse vajalikuks kindlustada, et riiklikus järelevalves osalevad Kaitsevägi ja Kaitseliit saaksid osaleda oluliste objektide ja isikute ning piiri kaitses, samuti massiliste korratuste ärahoidmises ja kõrvaldamises.

Kehtivas KorSis reguleerivad Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist §-d 161 ja 162. Eelnõu punkti 1 järgi tunnistatakse need kehtetuks ning sätestatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise alused ning kord KorSi 6. peatüki 1. jaos esitatud §-des 822–825. Muu hulgas tuginetakse nende sõnastamisel käesoleva eelnõuga HKTSi lisatavale 31. peatükile, eeskätt §-le 201, milles antakse õiguslik raam (pädevused, volitused, alluvus, vastutus, rahastamine) haldusorganite vaheliseks haldusülesande täitmisse kaasamiseks. Muu hulgas sätestatakse HKTSi § 201 lõikes 6, et haldusorganit on võimalik kaasata seaduse alusel, st juhul, kui see on seaduses ette nähtud. KorSi muudatusega nähaksegi selline võimalus seaduses ette. Sellega kooskõlas muudetakse ka KaLSi, KKSi, liiklusseadust (edaspidi LS), PäästeSi ja PPVSi.

Punktiga 6 lisatakse KorSi seni RiKS § 9 lõikes 4 olev Vabariigi Valitsuse õigus anda
PPAle ja KAPOle kasutada sõjarelv, kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks või riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks. RiKSi kehtetuks tunnistamisega paikneb edaspidi nimetatud säte KorSis, kuna ei ole seotud eraldi kriisiolukorra otsusega, võivad riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamisega.

Punktiga 7 lisatakse KorSi 6. peatükki muu hulgas Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist reguleerivad §-d 821–824, mis põhinevad senistel KorSi §-del 161 ja 162 ning korrakaitseorganite ning Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevust reguleerivate seaduste asjaomastel sätetel. Eelnõuga koondatakse sätted võimalikult suurel määral KorSi, lähtudes põhimõttest, et KorS on avaliku korra kaitset reguleeriv üldseadus, millele tuginevad eriseadused. Muudatusega kaotatakse samasisuliste sätete killustatus ning tagatakse seeläbi suurem õigusselgus, mis on kõnealuste normide operatiivsel rakendamisel hädavajalik.

KorSi § 821. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine riiklikku järelevalvesse

Lõike 1 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata riiklikku järelevalvesse juhul ja nii kaua, kui korrakaitseorgan ei saa ise ega vabatahtlikult kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult olulist või kõrgendatud ohtu ennetada, välja selgitada, tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada.

Selles sättes on ühendatud neli olulist kaasamise tingimust.

Esiteks kasutatakse eelnõus läbivalt sõnastust, mille järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata riiklikku järelevalvesse. See erineb kehtivast õigusest, mille järgi kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit avaliku korra kaitsesse. KorSi järgi on avaliku korra kaitse eelkõige avaliku korra eest vastutava isiku ülesanne. Avaliku korra eest vastutav isik on see, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Alles seejärel, kui vastutavat isikut ei ole või kui tema tegevus korrakaitseülesande täitmisel ei ole piisav või muul põhjusel eesmärgipärane, on korrakaitse pädeva korrakaitseorgani ülesanne. See, milles osalevad korrakaitseorgani võimetuse korral Kaitsevägi ja Kaitseliit, on riiklik järelevalve ehk korrakaitseorgani tegevus, mille sisu ja eesmärk on ennetada ohtu, selgitada oht välja, tõrjuda oht või kõrvaldada ohust tingitud avaliku korra rikkumine. Seega sätestatakse eelnõus selgelt, et Kaitseväge ja Kaitseliitu ei kaasata mitte avaliku korra eest vastutava isiku ülesandeid täitma, vaid kindla korrakaitseorgani alluvusse riiklikku järelevalvet toetama.

Teiseks säilitatakse muudetud sõnastuses KorSi § 161 lõike 5 ultima ratio põhimõte, mille järgi on kaasamine lubatud viimase võimalusena, st üksnes juhul, kui asjaomane asutus ei saa õigel ajal või üldse mitte seda ülesannet täita ja puuduvad muud vahendid ülesande täitmiseks. Kaasamise korral tuleb alati arvestada, et relvajõudude peamine ülesanne on riigi sõjaline kaitse ning vajaduste kattuvuse korral tuleb eelistada selle ülesande täitmist. Samuti tuleb silmas pidada, et relvajõudude kasutamine kõnealustel juhtudel on lubatud ainult ultima ratio olukorras, seega üksnes juhul, kui korrakaitseorgan on võtnud kasutusele kõik oma käsutuses olevad isikud, sealhulgas kaasatavad vabatahtlikud (eeskätt abipolitseinikud ja vabatahtlikud päästjad), ja vahendid (sealhulgas riigivara ning eraõiguslike isikute vara, mida on võimalik võtta ajutiselt kasutusse) ning nendega ei ole ikkagi võimalik piisava tulemuslikkusega olukorda lahendada. Tuleb arvestada, et käesoleva lõike tingimustele ei vasta juhtumid, kui korrakaitseorgani ülesannete täitmiseks on teadlikult jäetud piisav hulk isikuid ja vahendeid planeerimata.

Kolmandaks sätestatakse samas lauses, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine on lubatud ainult nii kaua, kui korrakaitseorgani võimetus püsib. Seega määratakse lisaks kaasamise tingimusele kindlaks ka kaasamise lõpetamise tingimus. Seega sätestatakse, et kaasamine tuleb enne tähtaega lõpetada niipea, kui korrakaitseorgani võimetus on ära langenud (näiteks väheneb oht niivõrd, et seda saab taas oma jõududega tõrjuda, või lisandub vajalikke vahendeid või puhanud vabatahtlikke).

Neljandaks nähakse ette, et riikliku järelevalve ülesanne, millesse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata, võib seisneda avalikku korda ähvardava ohu ennetamises, väljaselgitamises, tõrjumises või korrarikkumise kõrvaldamises. Kõik nimetatud tegevused võivad olla korrakaitseorgani ülesanded ning mitmed lõikes 2 loetletud ülesannetest ei piirdu üksnes ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega. Kõige laiem neist on ohu ennetamine, st KorSi § 5 lõike 7 järgi see osa korrakaitsest, kus puudub ohukahtlus, kuid saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht. Ohu ennetamise aluseks on ohuprognoos. Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine, vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete kohaldamine avalikku korda tulevikus ähvardada võivate ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamine. Seda, et ohu ennetamisse kaasamine võiks muutuda liiga ulatuslikuks, võimaldavad vältida kõnesoleva lõike teised tingimused ning lõikes 2 esitatud korrakaitseülesannete loetelu.

Nimetatud tingimused aitavad piirata Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise juhtumeid nendega, mis vajavad ohu tõttu ka tegelikult aktiivset lisajõu kaasamist, ning vältida seda, et kaasamist taotletaks või otsustataks liiga kergekäeliselt.

Lõike 2 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata järgmiste riikliku järelevalve ülesannete täitmisse:
1) otsingu- ja päästetöö ning demineerimistöö (PäästeS § 31.1, PPVS § 3 lg 1 p 5, KKS § 3 lg 2.1 p 1)
2) kriisiolukorra lahendamine (hetkel HOS § 34 lg1 p 1, KKS § 3 lg 1.1 p 2; 3 lg 1.2 p 1, ErSS § 15);
3) liikluse korraldamine ja reguleerimine kriisiolukorra ajal (hetkel HOS § 34 lg 1 p 2 ja KKS § 3 lg 1.1 p 3, KKS § 3 lg 1.2 lg 1);
4) riigipiiri valvamine (KKS § 3 lg 1.2 p 3 ja PPVS § 3 lg 1 p 6, KoRS § 16.1 lg 1 p 3) ;
5) PPVSis ja selle alusel määratud isikute kaitsmine ja objektide valvamine (PPVS § 3 lg 1 p 8);
6) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel määratud kaitstava objekti kaitsmine (KKS § 3 lg 1.1 p 1, KoRs § 16.1 lg 1 p2);
7) ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmine;
8) riigivastaste, avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude toimepanemise ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine (PPVS § 3 lg 1 p 1);
9) ulatusliku evakuatsiooni läbiviimine ja varjumise korraldamine (HOS § 16 lg 3).

Eelnevalt koostatud analüüsis jõuti järeldusele, et kõik ülesanded, millesse kaasamine on vajalik ja võimalik, on riikliku järelevalve ülesanded. Käesolevas eelnõus on ülesandeid täpsustatud, nende sõnastusi vajaduse korral laiendades või kitsendades, ilma et kaoks fookus tegelikelt vajadustelt. Järgnevalt selgitatakse lõike 2 punkte ükshaaval.

Otsingu- ja päästetöö ning demineerimistöö. Otsingu- ja päästetöösse ning demineerimistöösse kaasamine on võimalik ka kehtiva õiguse järgi. PäästeSi § 311 lõike 1 ja KKSi § 3 lõike 12 punkti 2 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata päästesündmuse lahendamisse. Sellega on hõlmatud nii päästetöö kui ka demineerimistöö. Päästesündmus aga on PäästeSi § 3 lõike 1 järgi ootamatu olukord, mis vahetult ohustab füüsikaliste või keemiliste protsesside kaudu inimese elu, tervist, vara või keskkonda tulekahju, loodusõnnetuse, plahvatuse, liiklusõnnetuse, keskkonna reostuse või muu sarnase olukorra korral. Päästetöö PäästeSi tähenduses on PäästeSi § 3 lõike 1 järgi päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning päästesündmuse tagajärgede leevendamisel viivitamata rakendatavad, vältimatud ja edasilükkamatud tegevused. Demineerimistöö PäästeSi tähenduses PäästeSi § 3 lõike 12 järgi on pommiohu, lahingumoona ohu ja plahvatusohu tõrjumisega seotud tegevus. KKSi § 3 lõike 12 punkti 3 järgi kaasatakse Kaitsevägi vajaduse korral muu hulgas PPVSi § 3 lõike 1 punktides 5 ja 6 sätestatud politsei ülesannete täitmisse. Need ülesanded on otsingutööde tegemine maismaal lennuõnnetuse korral ning piirivalve valdkonna asjade korraldamine. Kõik nimetatud ülesanded on koondatud kõnesolevasse punkti, nimetades täpselt täidetavaid ülesandeid ning vältides terminit „päästesündmuse lahendamine“. Kaasavad korrakaitseorganid on Päästeamet ja PPA.

Kriisiolukorra lahendamine ja liikluse reguleerimine kriisiolukorra ajal

HOS § 34 lõike 1 punkti 1, KKS § 3 lõike 12 punkti 1 järgi ja KaLS § 4 lõike 2 punkti 2 järgi kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit vajaduse korral eriolukorra tööde tegemisse. Eriolukorra tööd on HOS § 25 lõike 1 järgi tööd eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks, sealhulgas tööd kannatanutele ja abivajajatele abi osutamiseks ning tööd ulatusliku evakuatsiooni läbiviimiseks. Samuti sätestab ErSS § 15 lõige 1, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata erakorralise seisukorra ajal erakorralise seisukorra lahendamisse, eelkõige järgmistesse ülesannetesse:
1) avaliku võimu organi ja riigikaitseobjekti vastu suunatud ründe ärahoidmine ja tõkestamine;
2) vägivallaga seotud kollektiivsest surveaktsioonist või vägivallaga seotud ulatuslikust isikugruppide vahelisest konfliktist tuleneva ebaseadusliku tegevuse tõkestamine;
3) Eesti Vabariigi mõne paikkonna vägivaldse isoleerimisega seotud ebaseadusliku tegevuse tõkestamine;
4) vägivallaga seotud massilise korratuse tõkestamine.

Käesoleva eelnõuga on edaspidi eriolukorra ja erakorralise seisukorra lahendamine hõlmatud kriisiolukorraga ning ulatusliku evakuatsiooni ning varjumise korraldamise ülesanne on välja toodud eraldi § 821 lõike 2 punktis 1, kuna varjumist ja evakuatsiooni saab läbi viia ka ilma kriisiolukorra otsuseta.

HOS § 34 lõike 1 punkti 2, KKS § 3 lõike 11 punkti 3 järgi ja KaLS § 4 lõike 2 punkti 2 järgi kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit vajaduse korral liikluse korraldamisse ja turvalisuse tagamisse eriolukorra piirkonnas. Seda ülesannet täpsustatakse, tuues liikluse korraldamise juurde ka liikluse reguleerimise ning eriolukorra termini asemel kasutataks terminit kriisiolukord. Turvalisuse tagamine on kaetud aga teiste selles lõikes loetletud ülesannetega. LS § 6 lõike 1 järgi on liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus. Seega ei hõlma see liikluse reguleerimist. LS § 8 lõike 1 järgi reguleerib reguleerija (LS § 2 punkti 67 järgi liiklust suunav või peatav isik) liiklust juhul, kui seda on vaja teha liikluskorraldusvahendite märguannetest erineval viisil või kui olemasolevad liikluskorraldusvahendid ei taga teatud ajavahemikul liikluse normaalset kulgu, liiklustakistuste või -ummikute korral, samuti muudel juhtudel, kui liiklus on häiritud. Seega juhul, kui liikluskorraldusvahendid ei anna soovitud tulemust, võib pädev isik asuda liiklust reguleerima. LS § 8 lõike 3 järgi reguleerib liiklust politseiametnik või abipolitseinik, kes on saanud sellekohase väljaõppe. Lisatud on loetelu isikutest, kes võivad pärast väljaõppe läbimist ja omandatud pädevuse piires samuti liiklust reguleerida. Muu hulgas on selliseks isikuks Kaitseväe ja Kaitseliidu reguleerija Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite kolonni liikluses osalemise korral. Sellest võib järeldada, et eriolukorra ajal ei ole liikluse korraldamises osaleval kaitseväelasel või Kaitseliidu liikmel õigust osaleda liikluse reguleerimises muul juhul. Osaliselt võiks seda võimaldada LS § 8 lõike 3 punkt 2, mille järgi võib liiklust reguleerida ka päästetöösse kaasatud isik, aga ainult juhul, kui eriolukorra ajal osalevad Kaitsevägi ja Kaitseliit päästetöös ning seega ka üksnes päästesündmuse piirkonnas. Samuti tuleb arvestada, et eriolukorra lahendamine hõlmab ka muid tegevusi peale päästetöö.

Kehtiva õiguse teine puudujääk on asjaolu, et vajadus kaasata Kaitseväge või Kaitseliitu liikluse korraldamisse ja reguleerimisse ei teki niivõrd eriolukorra (või ka erakorralise seisukorra) ajal, vaid juba varem, ohu suurenedes. Seetõttu sätestatakse, et kaasamine on võimalik ka enne kriisiolukorra otsust. Muudatusega kooskõlas täiendatakse LS § 8 lõiget 3 uue punktiga, millega lisatakse kaitseväelane ja Kaitseliidu liige nende isikute loetellu, kes võivad asjaomase väljaõppe korral omandatud pädevuse piires liiklust reguleerida. Kaasav korrakaitseorgan sõltub olukorra, sh kriisiolukorra olemusest.

Riigipiiri valvamine. KorSi § 161 lõike 1 punkti 3 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ennetamisse ja tõkestamisse, sealhulgas juhtudel, kui Vabariigi Valitsus või valdkonna eest vastutav minister on otsustanud:
1) riigipiiri seaduse (edaspidi RiPS) §-s 17 nimetatud juhul ajutiselt piirata või peatada riigipiiri ületamise;
2) RiPSi §-s 113 nimetatud juhul kehtestada piirikontrolli ja riigipiiri valvamise sisepiiril.

RiPSi §-des 113 ja 17 nimetatud otsuseid võib teha avaliku korra või riikliku julgeoleku tagamiseks või rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks. Riigipiiri ületamist võib ajutiselt piirata või peatada ka välisriigi palvel. Samas viitab KorSi kõnealuse sätte sõnastuses kasutatud sõna „sealhulgas“, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise eeldus ei ole üksnes riigipiiri ületamise piiramine või peatamine või sisepiiril piirikontrolli ja riigipiiri valvamise kehtestamine. Arvestades, et siin on esitatud sisuliselt näidisloetelu kõige kriitilisematest juhtudest, kui politsei koormus suureneb hüppeliselt ning tekivad reaalsed eeldused relvajõudude kaasamise kui äärmise abinõu rakendamiseks, on viited RiPSile pigem üleliigsed. Eelnevat arvestades võib avaliku korra kaitse eesmärgil kaasamise otsustada ka juhul, kui kumbagi eelnimetatud olukorda ei ole. Sel juhul piirab otsust üksnes tingimus, et asjaomane asutus ei ole võimeline kas õigel ajal või üldse mitte seda ülesannet täitma ja selleks puuduvad ka muud vahendid. RiPSi § 9 lõike 1 järgi on riigipiiri valvamine politsei patrull- ja vaatlustegevus maismaal, merel ja piiriveekogudel eesmärgiga ennetada, selgitada välja ja tõkestada selleks mitte ettenähtud kohas ja ajal toimuvat piiriületust ning piiriülest kuritegevust, sealhulgas isikute ja kauba ühendusevälisest riigist Eestisse ja Eestist ühendusevälisesse riiki ebaseaduslikku toimetamist territoriaal- ja sisemerel ning piiriveekogudel, ja riigis viibimise õiguslikke aluseid kontrollida. RiPSi § 22 lõike 2 järgi laienevad riigipiiri valvamise, kaitsmise ja ületamise tingimused ning kord, piirirežiim ja vastutus piirirežiimi rikkumise eest ka ajutisele kontrolljoonele. Ajutine kontrolljoon on sama paragrahvi lõike 1 järgi katkematu mõtteline joon ja seda mööda kulgev vertikaaltasapind, mis eraldab Eesti jurisdiktsioonile alluvat Eesti territooriumi sellele mittealluvast Eesti osast. PPVSi § 3 lõike 1 punkti 6 järgi on üks politsei ülesandeid piirivalve valdkonna asjade korraldamine (sisuliselt ning ka PPA põhimääruse järgi: piirihaldus).

Riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ennetamine ja tõkestamine moodustab kogu piirivalve valdkonna korraldamisest üksnes väga kitsa osa, mis paigutub mõtteliselt riigipiiri ja ajutise kontrolljoonega seotud korrakaitse alla. Võib eeldada, et kõnealuse süüteo ennetamiseks ja tõkestamiseks on Kaitseväel ja Kaitseliidul õigus osaleda riigipiiri (ja ajutise kontrolljoone) valvamises, st nii patrull- ja vaatlustegevuses kui ka riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimises eesmärgiga ennetada ja tõkestada ebaseaduslikku piiri- või kontrolljoone ületust. Samuti võib sõnastusest järeldada, et säte ei anna õigust kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu piirikontrolli tegemisse, milleks neil ilmselt puudub ka vajalik kvalifikatsioon. RiPSi § 11 lõike 2 järgi kontrollib politsei piirikontrollis riigipiiri ületamise kontrollimisel isikuid ja tuvastab, kas isikule võib anda loa riigipiiri ületamiseks. Isikute kontroll hõlmab isiku dokumentide, viibimisaluste, pagasi ja transpordivahendi kontrolli. Samas tuleb tunnistada, et osalevate isikute ülesanded ja nende piirid ei ole KorSi § 161 lõike 1 punktist 3 üheselt arusaadavad. Seega on kaasatud Kaitseväe ja Kaitseliidu volituste ulatuse täpsemaks määramiseks otstarbekam kasutada RiPSi terminit „riigipiiri valvamine“. Kehtivas õiguses muudab riigipiiriga seotud ülesannetes osalemise õiguse ulatuse tuvastamise eriti keerukaks see, et KKSi § 3 lõike 12 punkti 3 ja selles viidatud PPVSi § 3 lõike 1 punkti 6 järgi võib Kaitseväge kaasata vajaduse korral ilma vahetu sunni kohaldamise õiguseta piirivalve valdkonna asjade korraldamisse. Selle ülesandega PPVSis on kokku võetud kõik PPA ülesanded, mis seonduvad riigipiiri ja piirirežiimiga. Kaitseväe ja Kaitseliidu mis tahes sedalaadi ülesannetesse kaasamine ei ole tegelikult mõistlik ega võimalik.

Eelnevast tulenevalt sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata riigipiiri valvamisse. Kaasav korrakaitseorgan on PPA.

PPVSis ja selle alusel määratud isikute kaitsmine ja objektide valvamine ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel määratud kaitstava objekti kaitsmine

KKSi § 3 lõike 12 punkti 3, KaLSi § 4 lõike 2 punkti 6 ja nendes viidatud PPVSi § 3 lõike 1 punkti 8 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata teatud politsei kaitstavate isikute kaitsmisse ja valvatavate objektide valvamisse. Politsei kaitstavad isikud on Vabariigi President ja tema perekond, samuti seaduses sätestatud juhul ametist lahkunud president, peaminister, välisriigi riigipead, valitsusjuhid ja välisministrid. Lisaks neile saab PPA peadirektor määrata PPVSi § 3 lõike 3 alusel käskkirjaga ajutiselt kaitstavad isikud. Politsei valvatavate objektide nimistu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. PPVSi § 3 lõike 42 alusel võib PPA peadirektor kehtestada käskkirjaga lisaks määruses nimetatud objektidele ajutiselt valvatavate objektide loetelu. Üldjuhul on PPA peadirektori käskkirja alusel kaitstavate isikute loetelus kõrged väliskülalised, hinnanguliselt 80–100 isikut aastas.

See ülesanne seondub olulisel määral teise ülesandega, millesse saab Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata KorSi § 161 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel. Need on KarSi §-des 237, 246 ja 266 nimetatud kuritegude ehk rahvusvaheliselt kaitstud isiku elu ja tervise vastu suunatud ründe, omavolilise sissetungi ja terrorikuriteo ennetamine ja tõkestamine ning riigikaitseobjektivastase ründe ennetamine ja tõkestamine.

Eelnevast tulenevalt sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata PPVSis ja selle alusel määratud isikute kaitsmisse ja objektide valvamisse ning olulise tähtsusega objektide kaitsmisesse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses. Kaasav korrakaitseorgan on PPA.

Ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmine.

KaLSi § 4 lõike 2 punkti 4 järgi kaasatakse Kaitseliit vajaduse korral küberturvalisuse tagamisele pädeva ametiasutuse juhtimisel. Sama paragrahvi lõike 3 alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Kaitseliidu kaasamise tingimused ja kord küberturvalisuse tagamisel. Määruse § 1 lõigete 2 ja 4 järgi on küberturvalisuse tagamine selle määruse tähenduses riigi toimimise või elutähtsa teenuse jaoks vajaliku info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu toimepidevuse tagamiseks või toimepidevust ohustavate ohtude tõrjumiseks aktiivsete või passiivsete meetmete võtmine, milleks võib muu hulgas olla:
1) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahenduste turvatestimine;
2) digitaalse informatsiooni monitoorimine ja analüüsimine;
3) nuhkvara, pahavara ja arvutiviiruse analüüsimine.

Samas on ilmne, et määruses esitatud avatud loetelu ei kirjelda kõiki ohu tõrjumiseks vajalikke meetmeid, eriti aktiivseid meetmeid. Lisaks tuleb arvestada teiste õigusaktidega, eeskätt 2018. aastal jõustunud küberturvalisuse seadusega (KüTS), milles küberturvalisust ei ole soovitud defineerida, kuid mille § 1 lõikes 1 sätestatud reguleerimisala hõlmab ühiskonna toimimise seisukohast oluliste ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid, vastutust ja järelevalvet ning küberintsidentide ennetamise ja lahendamise aluseid. KüTSi § 14 lõike 1 järgi teeb KüTSis ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle riiklikku ja haldusjärelevalvet Riigi Infosüsteemi Amet, kes on kõnealuses kontekstis korrakaitseorgan.

Eelnevast tulenevalt sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmisse. Kaasav korrakaitseorgan on Riigi Infosüsteemi Amet.

Riigivastaste, avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude toimepanemise ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine

KorSi § 161 lõike 1 punkti 1 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata KarSi §-des 237, 246 ja 266 nimetatud kuritegude ennetamisse või tõkestamisse. KarSi struktuuris jagunevad viidatud kuriteod erinevatesse peatükkidesse, see tähendab üldistatult, et kuriteoga kahjustatakse erinevaid õigushüvesid. Jaotus on järgmine: 
- § 237 (terrorikuritegu) – süüteod riigivõimu vastu (15. ptk 3. jagu); 
- § 246 (rünne rahvusvaheliselt kaitstud isiku elule ja tervisele) – süüteod välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vastu (15. ptk 4. jagu); 
- § 266 (omavoliline sissetung ja lahkumisnõude täitmata jätmine) – avaliku korra vastased süüteod (16. ptk 2. jagu).

Varem on loetelusse kuulunud ka KarSi §-d 240 (riigi- või kohaliku omavalitsuse ametiruumi tungimine) ja 248 (diplomaatilist puutumatust omavale maa-alale, hoonesse ja ruumi tungimine), mis on nn karistusõiguse revisjoni tagajärjel alates 1. jaanuarist 2015 kehtetud ning ühendatud §‑ga 266. Kuriteo ennetamine ja tõkestamine hõlmab nii kuriteo toimepanemisele eelnevat faasi kui ka juba käimasoleva kuriteosündmuse tõkestamist. Sellise ülesannete kirjeldusega kaasnevad erinevad probleemid, mida on pikemalt käsitletud eelnõu aluseks olevas analüüsis. Analüüsis leiti, et konkreetsetele KarSi kuriteokoosseisudele viitamine ei võimalda mõistlikult hinnata kaasamise vajadust ning võib piirata osaleva Kaitseväe ja Kaitseliidu sooritust, suurendades riski, et neile antud võimuvolitusi korrakaitses osaledes tahtmatult ületatakse. Sättest lähtuv eeldus, et kaasamist otsustades on teada, milliseid kuritegusid avalikku korda rikkudes toime panema hakatakse, võib teatud juhtudel täituda. Samas võib situatsioonikirjeldus olla sisult piisavalt kaalukas, et otsustada kiire kaasamine (nt kirjeldatakse piisavalt täpselt potentsiaalselt kahjustatavat õigushüve või tõenäoliste õigusrikkujate suurt hulka, vahendeid jne), kuid mitte piisavalt täpne potentsiaalselt toimepandavate süütegude koosseisude kirjeldamisel. Konkreetne KarSis sätestatud kuriteokoosseis selgub aga alles kriminaalmenetluse käigus, mille oluline osa on tõendamine. Kuriteokoosseis on üks tõendamiseseme asjaolusid. Tõendamise käigus kujuneb kohtul veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Kõiki neid probleeme ei saa ennetada ka sündmuspaigal viibiv, situatsiooniteadlik ja osalejatele korraldusi andev ametiisik, kellel on tõenäoliselt ülevaade teatud õigushüvede kahjustamisest, kuid mitte sellest, millist konkreetset süütegu potentsiaalselt toime pannakse. Samuti on võimalik, et avaliku korra vastane tegu, mida püüti ennetada ja tõkestada, kvalifitseeritakse selliseks väärteoks, mis on sätestatud mõnes muus KarSi paragrahvis või muus seaduses. Ühtlasi jõuti järelduseni, et eesmärgipärasem on kirjeldada õigushüvesid, mida ähvardavat ohtu ennetatakse, välja selgitatakse või tõrjutakse, või nimetada teatud süütegusid KarSi peatükkide täpsusega.

Eelnevast tulenevalt sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata riigivastaste (KarSi 15. ptk), avaliku rahu vastaste (KarSi 16. ptk) ning üldohtlike (KarSi 22. ptk) süütegude toimepanemise ohu ennetamisse, väljaselgitamisse, tõrjumisse ja korrarikkumise kõrvaldamisse. Kaasav korrakaitseorgan on üldjuhul PPA, kuid teatud süütegude puhul võib see olla ka Kaitsepolitseiamet.

Lõike 3 järgi on riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige allutatud käsuõigusega ülemale või juhile, kes saab korraldusi korrakaitseorganilt. Teatud juhtudel on operatiivsuse eesmärgil või ülesande täitmise eripära tõttu põhjendatud, et kaasatud kaitseväelased või Kaitseliidu liikmed alluksid hoopis vahetult korrakaitseorganile ilma, et käsuliinis oleks nende vahel veel eraldi ülem või juht.

Säte on kooskõlas HKTSi § 201 lõikega 4, mille järgi allub kaasatav haldusorgan kaasavale haldusorganile, kes võib anda tema tegevuse suunamiseks ja korraldamiseks korraldusi ja juhiseid. Sellega säilitatakse senine alluvuse ja korralduste saamise põhimõte, mis väljendub muu hulgas Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“ § 5 lõigetes 1 ja 2 ning KorSi § 161 lõike 6 punktis 5.

Lõike 4 järgi võib riiklikku järelevalvesse kaasatav Kaitsevägi või Kaitseliit kohaldada riikliku järelevalve meetmeid ja vahetut sundi juhul, kui ta on kaasatud KorSi § 824 lõike 2 punkti 3 alusel riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega. Sellega säilitatakse senine põhimõte, mille järgi eristatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist vahetu sunni kohaldamise volitusega ja ilma selleta. Võrreldes kehtiva õigusega täpsustatakse põhimõtet, et nii riikliku järelevalve erimeetmed kui ka nende tagamiseks vajalik vahetu sund eeldavad sellekohast volitust.

Lõike 5 järgi võib, kui eelnõukohase korrakaitseseaduse § 824 lõike 1 punktis 3 nimetatud otsuses ei ole määratud teisiti, riikliku järelevalve meetmete kohaldamise volitusega kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige korrakaitseseaduse § 822 lõikes 2 nimetatud ülesande täitmisel kohaldada käesoleva seaduse §-des 28 ja 30, § 32 lõigetes 1–4, §-des 38, 41, 42 ja 44, § 441, § 45 lõigetes 1 ja 5 ning §-des 46–52 ja 531 sätestatud erimeetmeid.

Kehtivas õiguses ei ole kaasatava Kaitseväe ja Kaitseliidu riikliku järelevalve meetmete volituste ulatust määratud. See tähendab, et kaitseväelane või Kaitseliidu tegevliige võib kohaldada vahetut sundi korrakaitseametniku korraldusel ning abistada korrakaitseametnikku vahetu sunni kohaldamisel, kuid tal ei ole volitust kohaldada riikliku järelevalve erimeetmeid (sealhulgas tavapärased meetmed nagu küsitlemine, valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus, isikusamasuse tuvastamine). Näiteks ei ole koos politseiametnikuga patrulltegevuses osaleval kaitseväelasel või Kaitseliidu liikmel volitusi isikusamasuse tuvastamiseks. Seevastu on sama ülesannet täitvatele vabatahtlikele (näiteks abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad) vajalikus ulatuses volitused antud. Kuna puuduvad volitused meetmeid rakendada, ei ole võimalik Kaitseväge ja Kaitseliitu avaliku korra kaitsel võimalikult tõhusalt kasutada, sest nendega koos peavad tegevuses osalema korrakaitseorgani ametnikud, kellel on erimeetme kohaldamise volitus. Näiteks kui kaitseväelast või Kaitseliidu liiget soovitakse kasutada teatud ala perimeetri kontrollimiseks, sealhulgas sisenejate läbivaatuseks ja nende dokumentide kontrollimiseks, ei saa ta seda teha, vaid selleks peab siiski kohal olema ka korrakaitseorgani ametnik. Kui aga meetme rakendamiseks on vaja kohaldada vahetut sundi, on kaasatud kaitseväelasel või Kaitseliidu liikmel selle kohaldamise volitus olemas. Selline ülesannete jaotus toob kaasa ressursikulu ning takistab avalikku korda ähvardava ohu operatiivset ennetamist või tõrjumist.

Eelnõus on arvesse võetud, et PPA saab oma ülesannete täitmisel kasutada abipolitseinikke ja vabatahtlikke merepäästjaid ning päästeasutus (eeskätt Päästeamet) oma ülesannete täitmisel vabatahtlikke päästjaid, kelle ammendumisel peaks kaasama Kaitseväge ja Kaitseliitu. Kõik grupid on sellised, kelle igapäevatöösse riikliku järelevalve erimeetmete rakendamine ei kuulu, kuid kellel on läbitud nende piiratud mahus rakendamiseks vajalik väljaõpe ning kellele antud seda arvesse võttes ka piiratud ulatuses erimeetmete kohaldamise volitus. Seetõttu on käesolevas eelnõus tuginetud PPVSi §-le 1084, abipolitseiniku seaduse (edaspidi ApolS) §-le 16 ja PäästeSi §-le 38.


Lõige 6 sätestab, et KoRs § 45 lõikes 5 sätestatud meedet võib kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige kohaldada ainult eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal. KorS § 45 lg 2 sätestab:
„Kui isik ei täida sõiduki peatamise märguannet, võib sõiduki sundpeatada, korraldades teesulu või kasutades sõiduki sundpeatamise vahendit või relva või muud erivahendit käesoleva seaduse 5. peatükis sätestatud korras. Ilma eelneva peatamise märguandeta võib sõiduki sundpeatada, kui see on vältimatult vajalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks või vahetult pärast kuriteo toimepanemist põgeneva kahtlustatava või põgeneva tagaotsitava isiku kinnipidamiseks.“
Nii intensiivne meede ei ole kasutatav tavaolukorras.

Lõike 7 järgi on vahetu sunni kohaldamise volitusega kaasatud Kaitseväel ja Kaitseliidul õigus kanda ja kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendit ning relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 3 lõikes 2 nimetatud relva. Vabariigi Valitsus võib kaasamise otsuse tegemisel piirata Kaitseväe ja Kaitseliidu erivahendite ja relvade kandmise ja kasutamise volitusi. Säte on sarnane KorSi § 162 lõikega 5, kuid sõnastust on laiendatud ja õigusselguse mõttes täpsustatud.

See tähendab, et lubatud erivahendid tulenevad korrakaitseorganile seadusega antud erivahendite loetelust, mis sõltub konkreetse riikliku järelevalve ülesande vajadusest. Kaitseväe ja Kaitseliidu põhiülesannete täitmiseks KKSi ja KaLSiga lubatud erivahendid on piiratud ning ei võimalda kõigil juhtudel tulemuslikult riikliku järelevalve ülesande täitmisse kaasatud olla.

Samuti võib eelnõu järgi vajaduse korral kasutada ametirelva, st nii teenistusrelva (relva, mis on ette nähtud avalikku võimu teostavatele valitsusasutustele, kohaliku omavalitsuse organitele ja asutustele ning kohtutele teenistusülesannete täitmiseks ning sisekaitselisele rakenduskõrgkoolile õppetööks ja teenistusülesande täitmiseks) kui ka sõjaväerelva (relva, mis on ette nähtud Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustele teenistusülesannete või teenistuskohustuste täitmiseks – järelikult Kaitseväele omast relva, millega on tehtud sõjaväelist väljaõpet). Selge alus ametirelva kasutamiseks võimaldab kaasatud kaitseväelastel ja Kaitseliidu liikmetel saavutada kaasamise eesmärki paremini, sest nad saavad kasutada relva, mille käsitsemisega nad on harjunud. Samuti võib ilmneda avalikku korda ähvardav oht, mille proportsionaalseks tõrjumiseks on vaja suurema tulejõuga või muul moel eriotstarbelisi relvi, mis on olemas Kaitseväel, kuid mitte korrakaitseorganil. Sättega antakse kaasamise otsustajatele võimalus määrata (või jätta määramata) relvad ja erivahendid sõltuvalt ohust ja kaasatavate oskustest.

KorSi § 822. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise tingimused

Lõike 1 järgi võib riiklikku järelevalvesse kaasata kaitseväelast ja Kaitseliidu liiget, kes on läbinud korrakaitseorgani korraldatud kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõppe ja omandanud selle tulemusena asjaomase ülesande täitmiseks ning selle raames riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud (edaspidi õpiväljundid).

KorSi § 162 lõike 6, HOSi § 35 lõike 5 ja ErSSi § 151 lõike 5 järgi võib vahetu sunni kohaldamise õigusega kaasata vaid selle konkreetse ülesande täitmiseks vajaliku väljaõppe läbinud kaitseväelase või Kaitseliidu tegevliikme. Seaduses ei ole sätestatud täpsemaid väljaõppenõudeid või volitusnormi kehtestada need määrusega, seega ei pruugi osalevate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete kvalifikatsioon olla ülesandele ja volitustele vastav ega ka kontrollitav. Samas on siseministri määrustega kehtestatud väljaõppenõuded vabatahtlikele korrakaitses osalejatele (abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad ja merepäästjad), kes samamoodi kaasatud kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmetega ei ole teenistuses. Väljaõppenõuete ebaselgus võib tuua kaasa selle, et vahetut sundi kohaldab isik, kellel puudub selge arusaam selle proportsionaalsusnõudest või selleks lubatud vahenditest. Tuleb arvestada, et sõjalise väljaõppe käigus õpitud reeglid sõjalise jõu kasutamisest ei ole samaväärsed korrakaitseorgani vahetu sunni kohaldamise reeglitega, seetõttu on hädavajalik, et kaasatud isik oskaks neid eristada. Rakendades vahetut sundi piiratud teadmiste ja oskustega, võib kaitseväelane või Kaitseliidu liige teha isikule või asjale lubamatut kahju. Nii võib ta panna toime süüteo ning ka kaasamise eesmärk võib jääda saavutamata.

Eelnevast tulenevalt sätestatakse eelnõus, et ülesande täitmisse kaasataval isikul peavad olema omandatud kindlad teadmised, oskused ja hoiakud, mis sätestatakse täpsemalt KorSi § 825 alusel kehtestatavas määruses.

Kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõpet korraldab korrakaitseorgan, st korrakaitseorgan võib väljaõpet ise teha või kasutada selleks teisi väljaõppeasutusi. Väljaõppe korraldusega seotud küsimused reguleeritakse eraldi määrusega.

Lõike 2 järgi peab riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige kandma vormiriietust koos eritunnusega. Riiklikus järelevalves kasutatav Kaitseväe või Kaitseliidu sõiduk tähistatakse eritunnusega.

KorSi § 162 lõike 3 järgi peab korrakaitseülesande täitmisel osalev kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige kandma vormiriietust koos ohutusvestiga. Ohutusvestil ning kasutataval Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukil peab olema selgelt nähtav tähistus. Valdkonna eest vastutav minister võib teha vormiriietuse ja ohutusvesti kandmisest ja sõiduki tähistamisest erandeid, kui see on vajalik kaasatud isiku ohutuse tagamiseks. Sama paragrahvi lõike 4 järgi on valdkonna eest vastutav minister (siseminister) kehtestanud määrusega ohutusvesti ja tähistuse kirjelduse, kasutamise nõuded ning vormiriietuse ja ohutusvesti kandmise erandid. Selle lõike 1 järgi on ohutusvest isikukaitsevahendile kehtestatud nõuetele vastav kollast või oranži värvi ning helkurpaeltega märguriietus, millele on lõikes 2 nimetatud tingimustele vastavalt kantud sõna „KORRAKAITSE“. Sellise ohutusvesti kandmise mõte on eelkõige suurendada isiku märgatavust. See aga ei pruugi olla igas situatsioonis oluline. Küll aga peab olema võimalik tuvastada, millised isikud osalevad korrakaitseorgani ülesannete täitmises. Vormiriietuse kandmise nõue on vajalik selleks, et oleks võimalik aru saada, millised osalejad pärinevad relvajõududest ehk Kaitseväest ja Kaitseliidust. Seetõttu tasub hinnata siseturvalisuse valdkonna õigusakte ning leida neist analoogsed nõuded, millest eeskuju võttes saaks muuta osalevate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete ning nende sõidukite tähistamise nõuded rohkem praktilistele vajadustele vastavaks. Sellised eritunnused on abipolitseinikel ning vabatahtlikel päästjatel ja merepäästjatel. Seetõttu loobutakse kõnealuses lõikes tähistuse nõudest, kuid määratakse, et vormiriietust kantakse koos eritunnusega.

Lõike 3 järgi võib ülesande iseloomust tuleneval erandjuhul korrakaitseorgani loal loobuda vormiriietuse kandmisest ja eritunnuse kasutamisest. Sellega säilitatakse üldjoontes senine siseministri 11. jaanuari 2016. a määruse nr 3 „Avaliku korra kaitses osaleva kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme ohutusvesti ning kasutatava Kaitseväe ja Kaitseliidu sõiduki tähistuse kirjeldus, kasutamise nõuded ning vormiriietuse ja ohutusvesti kandmise ja sõiduki tähistamise erandid“ §-s 3 sätestatud põhimõte, mille järgi võib tähistamise erandeid teha juhul, kui see on vajalik kaasatud isiku ohutuse tagamiseks.

KorSi § 823. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamine ja lõpetamine

Lõike 1 järgi otsustab Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise:
1) Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem juhul, kui Kaitsevägi kaasatakse ilma korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volituseta;
2) Kaitseliidu ülem või tema volitatud isik juhul, kui Kaitseliit kaasatakse ilma korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volituseta;
3) Vabariigi Valitsus korraldusega juhul, kui Kaitsevägi või Kaitseliit kaasatakse korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega. Seejuures on vajalik eelnev Vabariigi Presidendi nõusolek.

Enne Vabariigi Valitsuse otsuse tegemist tuleb saada ka Vabariigi Presidendilt nõusolek. Vabariigi Presidendi nõusolek on vajalik ka kehtiva õiguse kohaselt.

Ka kehtivates seadustes lähtutakse sarnasest põhimõttest, mille järgi eristatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist vahetu sunni kohaldamise volitusega ja ilma selleta. Seetõttu erineb ka kaasamise otsustamise kord. Vahetu sunni kohaldamise volituseta kaasamise otsus tehakse ametkondlikul tasandil. Sellise kaasamise otsustab Kaitseväe juhataja või Kaitseliidu ülem või nende volitatud isik korrakaitseorgani taotlusel. Vahetu sunni kohaldamise, sealhulgas füüsilise jõu, relva ja erivahendi kasutamise volitusega kaasamise otsus tehakse poliitilisel tasandil. Asjaomase ettepaneku teeb Vabariigi Valitsusele avaliku korra kaitsmise valdkonna eest vastutav minister, kes kooskõlastab selle enne riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministriga. Sellise kaasamise otsustab Vabariigi Valitsus Vabariigi Presidendi nõusolekul korraldusega. Ühelegi ministrile ei ole aga relvajõudude kaasamise otsustusõigust antud. Vahetu sunni kohaldamise õigusega kaasamiseks on võimalik teha üksnes kollektiivne otsus, mille eeldus on Vabariigi Valitsuse otsustusvõimelise koosseisu kogunemine. Seejuures peab kaitseminister olema valitsuse otsuse ettevalmistamisse kaasatud ning saama anda oma arvamuse. Siiski ei ole põhjust reguleerida seda seaduses ning eelnõuga jäetakse välja senine KorSi § 161 lõige 3, mille järgi teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku kaasata Kaitseväge või Kaitseliitu (vahetu sunni kohaldamise volitusega) avaliku korra kaitsmise valdkonna eest vastutav minister, st siseminister, ning mille järgi kooskõlastatakse ettepanek eelnevalt riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministriga, st kaitseministriga. Selle reguleerimine jääb täidesaatva riigivõimu sisemiseks asjaks. Eelkõige lahendab selle küsimuse Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. a määrus nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement“, mille § 6 lõike 1 järgi tuleb enne ministri määruse andmist või õigusakti eelnõu või muu küsimuse Vabariigi Valitsusele esitamist see kooskõlastada teiste ministeeriumide ja Riigikantseleiga, kui neile on eelnõus ette nähtud kohustusi või kui esitatav eelnõu puudutab nende valitsemisala või ülesandeid.

Kehtivas õiguses on Kaitseväe ja Kaitseliidu vahetu sunni volituseta kaasamise taotlemist reguleeritud Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“ §-s 3. Selles on määratud korrakaitseorganid, kes taotluse esitavad, ning taotluse sisunõuded. Täpsem taotlemise kord jääb ka edaspidi määruse sisuks. Taotluse esitamine võimaldab paremini hinnata kaasamise vajadust, mis vajab põhjendamist isegi kiireloomulistel juhtudel, sest selle tagajärjeks on Kaitseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate isikute ja vahendite koormamine.

Eelnõus sätestatakse Kaitseväe juhataja võimalus volitada enda eest otsust tegema talle otseselt või vahetult alluvat ülemat ning Kaitseliidu ülema võimalus volitada otsust tegema muud isikut (nt Kaitseliidu liiget, Kaitseliidus rahuaja ametikohal olevat tegevväelast või Kaitseliidus töölepingu alusel töötavat isikut).

Erinevalt kehtivast seadusest sätestatakse sõnaselgelt, et lisaks vahetu sunni kohaldamise volitustele saavad Kaitsevägi ja Kaitseliit ka riikliku järelevalve meetmete kohaldamise volituse üksnes Vabariigi Valitsuse otsuse alusel.

Lõike 2 järgi teavitatakse Vabariigi Valitsuse kaasamise otsusest viivitamata Riigikogu juhatust ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest. Riigikogu teavitamise kohustus on sätestatud ka kehtiva KorSi § 162 lõikes 2.

Lõike 3 järgi määratakse Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamisel muu hulgas:
1) kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete koguarv või selle ülempiir;
2) kaasamise tähtaeg;
3) vajaduse korral lubatud riikliku järelevalve meetmed, relvad ja erivahendid.

KorSi § 161 lõike 6 järgi märgitakse Vabariigi Valitsuse korralduses muu hulgas:
1) ülesanne, mille täitmisse Kaitseväge või Kaitseliitu kaasatakse;
2) ülesande täitmisel osalevate kaitseväelaste või Kaitseliidu tegevliikmete arv või arvu ülempiir;
3) Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamise tähtaeg;
4) territoorium, kus Kaitsevägi või Kaitseliit oma ülesannet täidab;
5) ametiisik või -isikud, kellele ülesande täitmisel osalevad kaitseväelased või Kaitseliidu tegevliikmed allutatakse.

Nendest säilitatakse kaasatavate arvu, tähtaja ning meetmete, relvade ja erivahendite määramise nõue. Territooriumi ning ametiisiku määramine on osutunud praktikas ebavajalikuks ning isegi piiravaks. Täpne alluvus on kaasava korrakaitseorgani sisese korralduse küsimus.

Eelnõuga seatakse eesmärgiks, et kaasatavate kaitseväelaste või Kaitseliidu liikmete arv määratakse kaasamise otsuses nii, et see oleks üheselt arusaadav (kaasatavate koguarv või ülempiir või igal ajal olemasolevate kaasatavate arv). See on praktikas tekitanud arusaamatusi, sest osalejate arv ei pruugi tähendada igal ajal korrakaitseorgani käsutuses olevate isikute arvu (pidades silmas, et osalevad kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed vajavad puhkust ja roteerumist ning võimalused Kaitseliidu kui vabatahtlikkusel põhineva organisatsiooni liikmeskonna kohustamiseks on piiratud). Kindlasti tuleb arvestada, et Vabariigi Valitsuse korraldusega ei kohustata Kaitseministeeriumi võimaldama kindlat arvu isikuid, vaid vastupidi, määratakse nende isikute maksimumarv, keda korrakaitseülesande täitmisel võib (korraga) kasutada.

Lõikega 4 sätestatakse kaasamise tähtaeg. Sätet ei ole muudetud võrreldes kehtiva KoRS § 161 lõikega 4. Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata kuni 30 päevaks otsuse tegemise päevast arvates. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist võib pikendada kuni 30 päeva kaupa.

Lõike 5 järgi võib kaasamise otsustanud organ (st Kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülem, Vabariigi Valitsus) kaasamise enne tähtaega lõpetada juhul, kui Kaitseväe või Kaitseliidu jätkuv kaasamine takistaks märkimisväärselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist, teavitades sellest enne korrakaitseorganit.

Kaasamise üldine tingimus on asjaomase asutuse (korrakaitseorgani) võimetus ülesannet õigel ajal või üldse mitte täita, samuti see, et ülesande täitmiseks puuduvad muud vahendid (ultima ratio). Võib eeldada, et selle tingimuse äralangemine on ka üks kaasamise lõppemise aluseid. Samuti lõpeb kaasamine otsuses määratud tähtaja lõppemisel. Kehtivas õiguses ei ole täpsustatud, kuidas toimub osalemise ennetähtaegne lõpetamine või lõppemine juhul, kui osalemine hakkab takistama Kaitseväe või Kaitseliidu (sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamisega vahetult seotud) põhiülesannete täitmist, sealhulgas juhul, kui Kaitsevägi asub kasutama jõudu riigi sõjaliseks kaitsmiseks KKSi §-des 45–46 sätestatu kohaselt. Vaatamata sellele, et Kaitsevägi on kaasatud avaliku korra kaitsesse, säilib Kaitseväel kohustus tagada riigi sõjaline kaitse. Kui Kaitsevägi asuks ootamatult täitma oma põhiülesannet, jääks saavutamata kaasamise eesmärk ning võib (taas) suureneda oht, mille ennetamisse või tõrjumisse Kaitsevägi või Kaitseliit kaasati. Selge kord Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise ennetähtaegseks lõpetamiseks võimaldab oma vahendeid ja tegevusi paremini planeerida nii korrakaitseorganitel kui ka Kaitseväel ja Kaitseliidul ning saavutada seega paremini riigikaitse eesmärki.

Eelnõuga nähakse ette, et ennetähtaegsest lõpetamisest tuleb enne teavitada kaasavat korrakaitseorganit. See võimaldab korrakaitseorganil oma tegevust ümber korraldada nii, et ülesande täitmine ei saaks liigselt kahjustatud.

KorSi § 824. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise kord

Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise tingimustes ja korras sätestatakse:
1) riiklikku järelevalvesse kaasamise taotlemise ja otsustamise täpsem kord;
2) riiklikku järelevalvesse kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete alluvuse küsimused;
3) nõuded ja kord kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõppele;
4) eritunnuse kirjeldus ja kasutamise nõuded;
5) riiklikku järelevalvesse kaasamisega kaasneva kulu hüvitamise kord.

Kehtivas õiguses reguleeritakse kaasamise tehnilisemaid küsimusi Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määrusega nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“. See puudutab aga üksnes ilma vahetu sunni kohaldamise volituseta kaasamist. Seoses sellega, et eelnõu järgi koondatakse kõik olulised kaasamist puudutavad sätted ühtlustatud kujul KorSi, sätestatakse sealsamas ka volitusnorm ühtse Vabariigi Valitsuse määruse andmiseks ning määratakse selle peamised sisunõuded, sealhulgas kaasamise taotlemise ja otsustamise täpsem kord, alluvuse küsimused, väljaõppenõuded ja korraldus, eritunnuse kirjeldus ja kasutamise nõuded (mis praegu on eraldi siseministri määruses) ning kulu hüvitamise kord. Punktis 1 sätestatud „riiklikku järelevalvesse kaasamise taotlemise ja otsustamise täpsemad tingimused ja kord“ hõlmab ka volitust määrata kindlaks, millised küsimused lahendatakse kaasamise otsuses (sisuline ja territoriaalne pädevus, volitused meetmete kohaldamiseks, vahendid ülesannete täitmiseks, kaasatav koosseis ja neile esitatavad täpsemad tingimused jms). Väljaõppenõuete koostamisel tuleb eeskujuks võtta vabatahtlikele kehtestatud väljaõppenõuded, kuid arvestada Kaitseväe ja Kaitseliidu põhiülesannete ning kaasamisel täidetavate ülesannete eripäraga, samuti tegeliku vajadusega.

§ 208. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Punktiga 1 täpsustatakse krediidiasutuste seaduse (KAS) § 3 lõike 2 sõnastust.

Muudatusega laiendatakse elutähtsa teenuse osutaja määratlust. Edaspidi loetakse elutähtsa teenuse osutajaks makseteenuste või sularaharingluse puhul Eestis asutatud krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaal, välja arvatud juhul, kui tema Eestis tehtud maksete või sularaha väljamaksete osakaalu näitaja on väiksem kui üks protsent Eesti krediidiasutuste, makseasutuste ja e-raha asutuste vastavast kogunäitajast ja Eesti Panga hinnangul pole tal Eestis maksete toimimisele olulist mõju. Hinnangu andmisel arvestab Eesti Pank lisaks ka maksekontot omavate klientide arvu ja kaasatud hoiuste mahtu.

Kehtiva KASi § 3 lõike 2 sõnastuse kohaselt on krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse filiaal vähemalt ühe seaduses sätestatud kriteeriumi täitmisel nii makseteenuse kui ka sularaharingluse elutähtsa teenuse osutaja (HOSi § 36 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja). Kavandatavate muudatuste tulemusel arvatakse praegu sularaharinglusena käsitatavad teenused (sularaha sisse- ja väljamakse) makseteenuste hulka. Sularaharingluse kui elutähtsa teenuse terminit kavatseb aga Eesti Pank muuta ning käsitada sellena teenuseid, mis võimaldavad sularahal elutähtsa teenuse pakkujateni jõuda ja sularahas makseteenuseid osutada. Nendeks teenusteks on sularaha vedu, sortimine, lugemine, pakendamine, sularahaautomaatide hooldus ning ka sularahaautomaadist sularaha väljavõtmise teenus, kui teenusepakkuja tegutseb ühe või mitme maksekaardi väljastaja nimel, olemata sularaha väljavõtva kliendiga sõlmitud makseteenuse lepingu osapooleks (nn ATM teenus).

KASi § 3 lõike 2 muudatus, mis asendab elutähtsate teenuste vahel oleva sõna „ja“ sõnaga „või“, võimaldab tulevikus ETO määramisel teha vahet, kas ta osutab makseteenust või sularaharingluse elutähtsat teenust või mõlemat.

Muudatus on põhjendatud õiguskindluse ja -selguse vajadusega, arvestades makseteenuste, sh sularaha kättesaadavuse olulisust Eesti elanikkonnale. Praegu sätestab HOS, et makseteenused ja sularaharinglus on elutähtsad, samas ei ole seaduses piisavalt selge, kes ja mis tingimustel on elutähtsa teenuse osutajad.

Kehtiv KAS sätestab § 3 lõike 2 punktis 3 ainult ühe arvulise kriteeriumi, milleks on kümme protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust. Muud kriteeriumid (krediidiasutuse osutatava teenuse katkemise või lõpetamise mõju ja klientide arv) on määratletud sõna „märkimisväärne“ kaudu, mida on selgitanud Eesti Panga juhatus. Suurema õiguskindluse tagamiseks sätestatakse arvulised kriteeriumid seaduses ning antakse neile sisu selliselt, et elutähtsa makseteenuse osutamine ja laiem kättesaadavus oleks Eestis tagatud.

Elutähtsa teenuse osutaja määramisel lähtutakse makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (edaspidi MERAS) § 3 lõikes 1 kirjeldatud makseteenustest. Seetõttu hõlmab KASi § 3 lõike 2 viide § 68 lõike 3 punktile 1 makseteenusena ka sularaha väljavõtmist maksekontolt, mida võib teha nt pangakontorist, maksekaardiga ATM-idest või kaardimakseterminalidest poodides. Sularaharinglus ehk viide tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses § 73 lõike 3 punktile 2 hõlmab toetava taristu haldamist, sh sularaha käitlemist pangakontorites ja ATM võrgustikus, mis tagab sularaha kättesaadavuse tagamiseks vajalike kanalite olemasolu ja toimimise. Makseteenuste ja sularaharingluse ETOd võivad, aga ei pruugi kattuda.

Paragrahvi 3 lõike 2 muutmise tulemusena laieneb elutähtsate teenuste osutajate ring. Praeguste andmete põhjal on makseteenuste pakkumises oluline roll olemasolevale neljale ETO pangale lisaks veel ühel pangal. Pangad, kelle ärimudel on keskendunud hoiuse kaasamisele ja laenu andmisele, ei ole makseteenuse pakkumisel olulised, aga kui kõnealune pank pakub aktiivselt makseinstrumendina pangakaarti (turuosa üle 1%), tuleb staatus ümber hinnata ning lähtuda sarnastest tingimustest, mis kehtivad ETO pankadele kaardimaksete pakkumisel ja sularaha väljavõtmise võimaldamisel. Täpse ETOde loetelu kinnitab Eesti Pank määrusega.

Punktis 2 täpsustatakse, et eelmises punktis nimetatud ülesanded on elutähtsa teenuse osutaja püsivad kriisiülesanded. Eesti Pank lähtub sellest, mis teenuseid ja kuidas ETO pangad pakuvad tavaolukorras, ning võtab eesmärgiks, et mõistlik teenustase säiliks kriisiolukorras, ehk kriisiolukorras ei pea pank hakkama osutama teenust või ehitama taristut, mida ta tavaolukorras ei paku. See printsiip kehtib ka sularaha kui olulise maksevahendi kättesaadavuse tagamisel.

Punktiga 3 täiendatakse seaduse § 3 lõikega 4. Lõikes 4 sätestatud Eesti Panga volitusnorm ETOde loetelu koostamise täpsemate tingimuste ja korra määramiseks võimaldab vajaduse korral täpsustada nõudeid ETO määramise protseduuri aluseks olevatele andmetele ja kriteeriumidele, samuti otsustusprotsessi tähtaegu.

Punktiga 3 sätestatakse, et järelevalvet nimetatud nõuete ja täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul.

§ 209. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Punkt 1 (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3 lõike 4 muutmine). KrMSi § 3 lõike 4 kohaselt kohaldatakse erakorralise seisukorra ajal kriminaalmenetluse seadustikku, arvestades erakorralise seisukorra seaduses sätestatud erisusi. Kuivõrd ErSS tunnistatakse käesoleva seaduse jõustumisel kehtetuks ja eelnõu koostamise lähtekohaks on see, et kriminaalmenetluse erisused erakorralise ja sõjaseisukorra ajal sätestatakse KrMSis, siis vajab kõnealune säte muutmist. Sellest tulenevalt muudetakse ja sõnastatakse KrMSi § 3 lõige 4 selliselt, et erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kohaldatakse KrMSi, arvestades KrMSi 142. peatükis sätestatud erisusi. Sisuliselt tähendab see seda, et erikorra ajal toimub kriminaalasjade menetlus kehtivat menetluskorda järgides, arvestades erikorra ajaks kehtestatud erisusi.

Punkt 2 (KrMSi § 63 lõike 11 muutmine). Muudatus on seotud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu §-dega 68 ja 69, millega sätestatakse alused erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramiseks. Nimetatud piiravaid meetmeid võib kohaldada julgeolekuasutus ja Vabariigi Valitsuse volitusel ka Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi (vt seletuskirjas § 68 ja 69 kohta antud selgitusi). Muudatusega sätestatakse sarnaselt julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabega, et ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kogutud teabe tõendina esitamise kriminaalmenetluses otsustab riigi peaprokurör.

Punkt 3 (KrMSi täiendamine 142. peatükiga). KrMSi lisatakse peatükk, mis sätestab kriminaalmenetluse erisused erakorralise ja sõjaseisukorra ajaks. Põhimõtteliselt oleks võimalik erikorra jaoks ettenähtud erisused sätestada ka nende paragrahvide juures, mis teatud küsimust tavaolukorras reguleerivad. Kuid õiguse rakendajate ja ka menetlusele allutatud isikute seisukohalt ei oleks selline lahendus parim, kuna muudaks regulatsiooni raskesti jälgitavaks. Seega otstarbekuse ja õigusselguse huvides lisatakse erikorra erisused kriminaalmenetluse seadustikku eraldi peatükina.

KrMSi täiendamine §-ga 38211 (isiku kahtlustatavana kinnipidamine).

ErSSi § 29 näeb ette erisused kuriteos kahtlustatavana kinnipidamise kohta. Selle kohaselt võib erakorralise seisukorra ajal kuriteos kahtlustatavat kohtu loata kinni pidada kuni süüdistusakti koostamiseni või kokkuleppemenetluse läbirääkimiste alguseni, kuid mitte üle seitsme ööpäeva (lg 1). Kahtlustatava kinnipidamise kohta erakorralise seisukorra ajal koostab uurimisasutus määruse ning teatab sellest 48 tunni jooksul prokurörile ning määruse sisu tehakse kahtlustatavale teatavaks allkirja vastu (lg 2). Kahtlustatav kuulatakse erakorralise seisukorra ajal üle kolme ööpäeva jooksul alates kinnipidamise ajast (lg 3). Tegemist on erisusega KrMSi §-st 217, mille järgi kahtlustatavana kinnipidamine seisneb isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmises (KrMSi § 217 lg 1). Kui prokuratuur veendub vahistamise vajaduses, koostab ta vahistamistaotluse ja korraldab kinnipeetu toimetamise selle taotluse lahendamiseks eeluurimiskohtuniku juurde tema kahtlustatavana kinnipidamisest alates 48 tunni jooksul (KrMSi § 217 lg 8). KrMSi § 217 lõike 7 kohaselt kuulab uurimisasustuse ametnik kahtlustatavana kinnipeetu viivitamata üle KrMSi §-s 75 sätestatud korras. Seega kehtib praegu erakorralise seisukorra ajal erisus, et kuriteos kahtlustatavat võib kohtu loata kinni pidada kuni seitse ööpäeva.

Eelnõuga lühendatakse isiku kohtu loata kahtlustatavana kinnipidamise tähtaega ning lisatakse KrMSi erikorra tarbeks kuriteos kahtlustatava kinnipidamise erisus:

erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib kuriteos kahtlustatavat kohtu loata kinni pidada kuni hetkeni, kui tema suhtes on koostatud süüdistusakt või sõlmitud kokkulepe, kuid mitte üle 96 tunni (KrMSi § 38211 lg 1);
kahtlustatava kinnipidamise kohta erakorralise või sõjaseisukorra ajal koostab uurimisasutus kinnipidamisprotokolli ning teatab sellest esimesel võimalusel prokuratuuri. Protokolli sisu tehakse kahtlustatavale teatavaks (KrMSi § 38211 lg 2, sisuliselt jääb kehtima praegune ErSSi regulatsioon);
Muus osas rakendub kinnipidamisele KrMS § 217 regulatsioon, st kahtlustatav kuulatakse erakorralise või sõjaseisukorra ajal üle viivitamata ja ka erikorra ajal peab uurimisasutuse ametnik kahtlustatavana kinnipeetule selgitama tema õigusi ja kohustusi ning ülekuulamisel juhinduma KrMSi §-st 75. Kui prokuratuur veendub erakorralise või sõjaseisukorra ajal vahistamise vajaduses, koostab ta vahistamistaotluse ja korraldab, et kinnipeetule oleks tagatud kohtuga kontakt tema kahtlustatavana kinnipidamisest alates 96 tunni jooksul.

Muudatus seni kehtinud ErSS-iga võrreldes on tingitud sellest, et kinnipidamine enne vahistamist on üksnes selline menetlusetapp, mille eesmärgiks on teha esmased menetlustoimingud ja otsustada, kas isik tuleb vahistada või mitte, st kas on olemas põhjendatud kuriteokahtlus ja mõni vahistamise alus (põhjendatud alus arvata, et isik hakkab menetlusest kõrvale hoiduma või uusi kuritegusid toime panema). Ehkki kinnipidamine on oma olemuslikult esialgne vabadust piirav menetlustoiming, ei tohi ka isiku kinnipidamist rakendada kergekäeliselt ning kui otsustatakse isik kinni pidada, peab selleks juba olema seadusest tulenev alus, mistõttu ka vahistamise aluse olemasolu või puudumise selgitamine ei võta sellel hetkel enamasti eriti kaua aega, vaid on juba teada. Seetõttu anda uurimisasutusele blankettvolitus isikuid kinni pidada 7 ööpäeva ilma, et erapooletu õigusemõistja peaks kontrollima, et inimeselt vabaduse võtmine ikka tõesti möödapääsmatult vajalik on, ei ole põhjendatud. Erikorra ajal võiks see kergesti kaasa tuua hoolimatult suhtumist ja inimeste isikuvabaduse kergekäelist piiramist.

KrMSi täiendamine §-ga 38212 (jälitustoiminguks loa andmise vormistamine). KrMSi § 1264 sätestab jälitustoiminguks loa andmise ning seab jälitustegevuseks kas prokuratuuri või kohtu loa eelduse. Kehtiv ErSS selles erisusi ette ei näe ja ka erikorra ajal kohaldub KrMSi üldine regulatsioon.

KrMSi § 1264 lõike 1 kohaselt võib jälitustoimingu teha prokuratuuri või eeluurimiskohtuniku kirjalikul loal. Eeluurimiskohtunik otsustab loa andmise määrusega prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel. Eeluurimiskohtunik vaatab prokuratuuri põhjendatud taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub selle andmisest. Teatud juhtudel võib vastav määrus olla ka taasesitamist võimaldavas vormis. Jälitustegevuse ultima ratio olemusest87 tingituna on jälitustegevuse tegemine põhjendatud siis, kui muid toiminguid teha ei saa. KrMSi § 1264 lõike 2 kohaselt võib edasilükkamatul juhul prokuratuuri luba nõudva jälitustoimingu teha prokuratuuri loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil. Kirjalik luba vormistatakse 24 tunni jooksul jälitustoimingu alustamisest arvates. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib, kui tegemist on vahetu ohuga isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele või suure väärtusega varalisele hüvele ning loa taotlemine või vormistamine ei ole õigel ajal võimalik, kohtu luba nõudva jälitustoimingu teha edasilükkamatul juhul kohtu loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil. Viimati nimetatud juhul vormistatakse kirjalik taotlus ning luba vormistatakse 24 tunni jooksul jälitustoimingu alustamisest arvates.

Eelnõuga täiendatakse KrMSi selliselt, et erikorra ajal on võimalik jälitustoiminguks luba anda kuni 48 tundi (taasesitamist võimaldaval viisil antud load edasilükkamatutel juhtudel jälitustoimingute tegemiseks – nii prokuratuuri kui ka kohtu luba nõudvad jälitustoimingud). Sellest tulenevalt kehtestatakse erikorra tarbeks erisus KrMSi § 1264 lõigetes 2 ja 3 sätestatud üldisest korrast ja KrMSi lisatakse § 38212 järgmises sõnastuses: „Erakorralise või sõjaseisukorra ajal vormistatakse käesoleva seadustiku § 1264 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kirjalik luba 48 tunni jooksul jälitustoimingu alustamisest arvates.“.

KrMSi täiendamine § 38212 (vahistamine)
Erikorra puhuks on seoses vahistamisega tehtud järgmised erisused:
põhjendustega vahistamismääruse vormistamiseks on tavapärase 48 tunni asemel aega 7 päeva;
olenemata kuriteo raskusastmest, võib täisealise kahtlustatava kohtueelses menetluses erikorra ajal vahistada korraga kuni 6 kuuks ja kokku kuni aastaks;
Vahistamistaotluse läbivaatamine peab küll võimaldama kohtunikul kahtlustatavat küsitleda ja kahtlustataval oma seisukohta vahetult kohtunikule avaldada, ent seadus jätab prokuratuurile vabad käed, kuidas seda korraldada.
Vahistamise regulatsioon võtab arvesse, et erikorra ajal võib olla raskendatud kohtuistungite pidamine tavapärasel viisil ning ka kohtunikest võib puudus olla. Seetõttu ei pruugi olla teostatav tavaolukorra puhuks seaduses ette nähtud menetluskord, kus kohus vahistamiseks annab loa kahe kuu kaupa ja kokku 1. astme kuriteo puhul kuni 6 kuuks. Prognoositav on, et seoses personali nappusega ja üleüldiselt keerulise olukorraga võtab ka kohtueelne kriminaalmenetlus tavapärasest oluliselt kauem aega. Seetõttu on ka pikendatud lubatud vahi all pidamise aja maksimaalset kestust. Üldiselt keerukas aeg võiks muidu kergesti tähendada seda, et ohtlikke kuritegusid toime pannud isikud tuleb suures osas vahi alt vabastada enne, kui nende suhtes on menetlus lõpule viidud, ja nad saaksid kergesti menetlusest kõrvale hoiduda või uusi kuritegusid toime panema asuda. Uus regulatsioon kasutab vahistamise menetluse kirjeldamisel sihilikult ebamäärast terminoloogiat, kuivõrd ei ole võimalik ennustada, millised võimalused menetluse läbiviimiseks erikorra ajal on kättesaadavad. Võimalik näiteks, et füüsiliselt kohtuistungeid pidada ei saa, kas siis seetõttu, et isikute transportimine on liiga riskantne või seetõttu, et lähim kohtumaja ja kohtunik on lihtsalt liiga kaugel. Oluline vahistamise menetluse juures on, et kahtlustataval oleks võimalik oma seisukohti avaldada ja kohtunikul teda küsitleda. Ilma võimaluseta vahetult suhelda kohtunikuga, näiteks muutes vahistamist menetluse tagaselja menetluseks, ei järgitaks õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Võimalus vahetult kohtunikuga suhelda võib siinjuures tähendada nii seda, et kahtlustatav isiklikult tuuakse kohtuniku ette, kui ka näiteks seda, et kahtlustataval on võimalik kohtunikuga suhelda video või ka näiteks telefoni vahendusel. Tähtis on, et kahtlustatav saaks olla kindel, et tema seisukohti ei moonutata ja et need jõuavad kohtunikuni. Seetõttu ei ole ilmselt piisav vahetu suhtluse tagamiseks näiteks võimalus esitada vahistamisele kirjalikke vastuväiteid. Ka erikorra ajal peab õigusemõistmine kõikidele protsessis osalejatele aus välja paistma.

KrMSi täiendamine § 38213. Kaitsja osavõtt

Erikorra ajal võib olla keeruline kriminaalmenetluses tagada isikule kvaliteetset õigusabi, mh seetõttu, vette advokaadid on riigist lahkunud, ei soovi kutsetööga tegeleda või täidavad ülesandeid reservväelastena. Kummatigi on kaitse osavad õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik tagatis, mistõttu erikorra puhuks näeb eelnõu ette kaitseõiguse tagamise miinimumtaseme. Üldreeglina on kahtlustataval jätkuvalt õigus kaitsja osavõtule kõikidest tema suhtes tehtavatest menetlustoimingutest, Kuid kui kaitsja kaasamine tähendaks seaduses ettenähtud menetlustähtaja rikkumist, on kohtueelses menetluses lubatud menetlustoiming teha ilma kaitsja osavõtuta. Eelkõige tuleb siin kõne alla kinni peetud kahtlustatava ülekuulamine, mis peab toimuma viivitamatult, kuid igal juhul 96 tunni jooksul kinnipidamisest. Lõikele 1 tuginedes võib selle ülekuulamise ette võtta ka kaitsja juuresolekuta, kui kaitsja ära ootamine tähendaks, et ülekuulamist õigel ajal teha ei ole võimalik.

Lõige 2 näeb ette, et kahtlustatavale kriminaaltoimiku tutvustamisel peab olema tagatud kahtlustatavale professionaalne õigusabi. See on vajalik selleks, et kahtlustatav saaks toimikuga tutvudes teha informeeritud otsuse menetluse edasise käigu osas, sealhulgas valida sobiva menetlusliigi. Kriminaaltoimikuga tutvumine kohtueelse menetluse lõpul on keskse tähendusega sündmus, mistõttu siin on kahtlustataval õigusabi olemasolu menetluse õigluse ja adekvaatse funktsioneerimise seisukohast möödapääsmatult vajalik.

Lõige 3 sätestab, millistel juhtudel on kaitse vastavalt kohustuslik kohtumenetlusest. Siin on võrreldes tavaolukorraga erisuseks see, et nii lühimenetluses kui teise astme kuriteo üldmenetluses on süüdistataval võimalik kaitsjast loobuda, kui kohtu hinnangul süüdistatav ka üksinda enda kaitsmisega hakkama saab. Kokkuleppemenetluse puhul peab süüdistataval kaitsja olema kas kokkuleppemenetluse läbirääkimiste juures või kokkuleppe arutamiseks kokku kutsutud kohtuistungil. Teisisõnu, erinevalt tavaolukorrast on erikorra ajal süüdistataval võimalik kokkuleppemenetluse läbirääkimisi pidada ka ilma kaitsja osavõtuta, kuid sellisel juhul peab kaitsja osalema kokkuleppemenetluse kohtuistungil ja see on omalt poolt kinnitama kohtule et ka tema arvates on kokkulepe seaduslik kokkuleppe sõlmimisel ei ole rikutud tema kaitsealuse õiguseid. Apellatsioonimenetluses ei ole kaitsjat kohustuslikuks peetud seetõttu, Et k tavaolukorras on süüdistataval endal lubatud esitada apellatsioonkaebus ning sageli on apellatsioonimenetlus kirjalik. Kassatsioonimenetlus on ka kirjalik, kuid kuna kassatsioonimenetluses käsitletakse vaid õigusküsimusi, ei ole siin põhjust tavaolukorraga võrreldes erisust teha ja advokaadikohustust kaotada.

KrMSi täiendamine § 38214. Kuriteoteatele vastamine

Kuriteoteatele vastamise osas tehakse sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra puhuks muudatused lähtuvalt eeldusest, et kohtueelse uurimise asutusel on erikorra ajal ressursipuudus ning vastamine võtab kauem aega.
Lõige 1 sätestab, et kui tavaolukorras nõutakse kuriteoteatele vastamist 20 päeva jooksul, siis järjekorra puhul seda tähtaega pikendatakse 10 päeva võrra 30 päevani.

Lõige 2 kohaselt tuleb füüsilisest isikust kannatanule 30 päeva jooksul kuriteoteate kätte saamisest saata taasesitatavas vormis kinnitus teate kättesaamise kohta. Sama tähtaja jooksul teatatakse kannatanule kriminaalmenetluse alustamata jätmisest või kannatanu kutsutakse menetlustoimingule, näiteks ülekuulamisele, siis ei ole kuriteoteate kättesaamise kohta eraldi kinnituse saatmine vajalik, sest teade kriminaalmenetluse alustamata jätmisest või kutse menetlustoimingule ise annab kannatanule kinnituse sellest, et tema kuriteoteade on kätte saadud, samuti on neil dokumentidel näha kriminaalasja number, mille järgi on kannatanul hiljem võimalik kriminaalasja menetlemise kohta esitada taotlusi või järelepärimisi.

KrMSi täiendamine §-ga 38215 (jälitustoiminguks loa andmise vormistamine)

KrMS § 1264 sätestab jälitustoiminguks loa andmise ning seab jälitustegevuseks kas prokuratuuri või kohtu loa eelduse. Kehtiv ErSS selles erisusi ette ei näe ja ka erikorra ajal kohaldub KrMS üldine regulatsioon.

KrMS § 1264 lõike 1 kohaselt võib jälitustoimingu teha prokuratuuri või eeluurimiskohtuniku kirjalikul loal. Eeluurimiskohtunik otsustab loa andmise määrusega prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel. Eeluurimiskohtunik vaatab prokuratuuri põhjendatud taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub selle andmisest. Teatud juhtudel võib vastav määrus olla ka taasesitamist võimaldavas vormis. Jälitustegevuse ultima ratio olemusest88 tingituna on jälitustegevuse tegemine põhjendatud siis, kui muid toiminguid teha ei saa. KrMSi § 1264 lõike 2 kohaselt võib edasilükkamatul juhul prokuratuuri luba nõudva jälitustoimingu teha prokuratuuri loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil. Kirjalik luba vormistatakse 24 tunni jooksul jälitustoimingu alustamisest arvates. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib, kui tegemist on vahetu ohuga isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele või suure väärtusega varalisele hüvele ning loa taotlemine või vormistamine ei ole õigel ajal võimalik, kohtu luba nõudva jälitustoimingu teha edasilükkamatul juhul kohtu loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil. Viimati nimetatud juhul vormistatakse kirjalik taotlus ning luba vormistatakse 24 tunni jooksul jälitustoimingu alustamisest arvates.

Eelnõuga täiendatakse KrMSi selliselt, et erikorra ajal on võimalik jälitustoiminguks taasesitataval viisil antud luba kirjalikult vormistada 48 tunni jooksul tavapärase 24 tunnis asemel. Sellest tulenevalt kehtestatakse erikorra tarbeks erisus KrMSi § 1264 lõigetes 2 ja 3 sätestatud üldisest korrast ja KrMSi lisatakse § 38212 järgmises sõnastuses: „Erakorralise või sõjaseisukorra ajal vormistatakse käesoleva seadustiku § 1264 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kirjalik luba 48 tunni jooksul jälitustoimingu alustamisest arvates.“. Kirjaliku loa vormistamiseks ettenähtud ajaraami pikendamine on tingitud sellest, et erikorra ajal võib luba andvatel ametiasutustel (kohus ja prokuratuur) olla tööjõupuudus ning probleeme võib olla ka tavaolukorras lihtsasti kättesaadava kontoritehnikaga, mistõttu kirjalike dokumentide vormistamine võtab rohkem aega. Kuivõrd loa andmise volitusega ametiisik on niikuinii juba otsustanud jälitustoimingu lubamise, siis teenib kirjalik luba, mis tagantjärele vormistatakse, üksnes loa ja selle tingimuste usaldusväärse talletamise funktsiooni ega mõjuta iseenesest ametiisiku otsustusprotsessi või selle seaduspärasust.

KrMSi täiendamine §-ga 38216 (jälitustoimingust teavitamine)

KrMSi § 12613 sätestab jälitustoimingust teavitamise. Kehtiva seaduse kohaselt teavitab jälitustoimingu tegemise loa tähtaja lõppemise korral ning mitme ajaliselt vähemalt osaliselt kattuva jälitustoimingu tegemise korral neist viimase loa tähtaja lõppemise korral jälitusasutus viivitamata isikut, kelle suhtes jälitustoimingut tehti, ning isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud. Isikut teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingu tegemise ajast ja liigist (KrMSi § 12613 lg 1). KrMSi § 12613 lõikest 2 tulenevad alused, mille korral jälitusasutus võib prokuratuuri loal jätta jälitustoimingust teavitamata,89 ja KrMSi § 12613 lõigetest 3–5 teavitamata jätmise aluse jätkuva olemasolu kontrollimine ja teavitamise tähtaja pikendamine. Juhul kui teavitamata jätmise loa tähtaeg lõpeb või selle pikendamisest keeldutakse, tuleb isikut jälitustoimingust viivitamata teavitada ja selgitada edasikaebamise korda (KrMSi § 12613 lg-d 6 ja 7).

Eelnõuga lisatakse KrMSi erikorra tarbeks jälitustoimingust teavitamise erisus KrMSi § 12613 lõigetes 1 ja 6 sätestatud üldisest korrast:
kui jälitustoimingu tegemise loa tähtaeg lõpeb või mitme ajaliselt vähemalt osaliselt kattuva jälitustoimingu tegemisel neist viimase loa tähtaeg lõpeb erakorralise või sõjaseisukorra ajal, teavitab jälitusasutus isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud, nelja kuu jooksul pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppemist, kuid hiljemalt viis aastat pärast jälitustoimingu loa tähtaja lõppemist (KrMSi § 38216 lg 1);
KrMSi § 12613 lõikes 6 nimetatud teavitamata jätmise loa tähtaja lõppemise või selle pikendamisest keeldumise korral teavitatakse isikut jälitustoimingust nelja kuu jooksul pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppemist, kuid hiljemalt viis aastat pärast jälitustoimingu loa tähtaja lõppemist (KrMSi § 38216 lg 2).

KrMSi täiendamine §-ga 38217 (Tõlkimine)

Kehtivas õiguses on kriminaalmenetluses tõlgi tagamise kohustusega ja dokumentide tõlkimisele esitatavate nõuetega seonduv reguleeritud KrMSi §-des 10 ja 144 ja selles ErSS erandeid ei sätesta.

KrMSi § 144 kohaselt koostatakse menetlusdokumendid eesti keeles ja juhul kui menetlusdokument on koostatud mõnes muus keeles, lisatakse selle eestikeelne tõlge (lg 1). Uurimisasutuse ja prokuratuuri poolt lõpetatud kriminaalasjades muus keeles koostatud menetlusdokumentide eestikeelne tõlge lisatakse prokuratuuri korraldusel või menetlusosalise taotlusel (lg 2).

KrMSi § 10 lõikest 1 tulenevalt on kriminaalmenetluse keeleks eesti keel. Kriminaalmenetlus võib menetleja, menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte nõusolekul toimuda ka muus keeles, kui nad seda valdavad. KrMSi § 10 lõike 3 kohaselt peavad kõik kriminaalmenetluse materjalid olema eesti keeles, st kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde.90 Uurimisasutuse ja prokuratuuri poolt lõpetatud kriminaalasjades olevad muus keeles koostatud dokumendid tõlgitakse eesti keelde prokuratuuri korraldusel või menetlusosalise taotlusel.91 Praktikas on poolte nõusolekul loobutud nt levinud võõrkeeles esitatud tehniliste dokumentide ja nende üldlevinud osade (arved, e-kirjade pealdised) tõlkest.
Alates KrMSi jõustumisest on kriminaalmenetluses tõlgi ja tõlgete tagamisega seonduv regulatsioon teinud läbi mõnetise arengu. Viimased muudatused jõustusid seoses ohvrite direktiivi 2015. aastal Eesti õigusesse ülevõtmisega92.

Õigusteoorias on KrMSi § 10 lõikes 2 sätestatu algallikaks peetud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 3 p-s e sisalduvat süüdistatava (ja kahtlustatava) õigust kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt, millele lisaks on Eesti seadusandja sätestanud, et lisaks kahtlustatavale ja süüdistatavale saavad tõlgi abi ka teised menetlusosalised.93 Konkreetselt vabaduse võtmisega kui kahtlustatava või süüdistatava jaoks kahtlemata intensiivseima võimaliku vabaduspiiranguga seonduv informeerimiskohustus on lisaks KrMSile sätestatud ka põhiseaduslikul tasandil – nimelt näeb PSi § 21 lõike 1 esimene lause sarnaselt EIÕK art 5 lg-ga 2 ette, et isikule, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused. Kannatanu puhul võiks tõlgi tagamata jätmine märkimisväärselt riivata tema PSi §-st 25 tulenevat õigust õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, mille piiramine ei ole PSi § 130 kontekstis lubatud isegi erakorralise või sõjaseisukorra kaalutlustest lähtuvalt.

KrMSi muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses, juurde koostatud seletuskirjas on 16.01.2016 jõustunud KrMSi § 10 muudatuste põhjendamisel viidatud ohvrite direktiivi artiklile 7, mis kohustab liikmesriike tagama, et kannatanule tõlgitakse taotluse korral teave, mis on oluline tema õiguste kaitseks, kuid minimaalselt kriminaalmenetluse lõpetamise otsus või kohtuotsus. Eelnõu seletuskirjas asutakse seisukohale, et just eelviidatu tõttu näebki eelnõu ette regulatsiooni, mille kohaselt kannatanu taotluse korral tagatakse talle kirjalik tõlge kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest või kohtuotsusest, samas kui teistest toimiku materjalidest on kannatanul õigus tõlget nõuda ainult juhul, kui need on olulised tema menetlusõiguste kaitseks. Samuti võib teistest olulistest dokumentidest teha vajaduse korral ka suulise kokkuvõtte, kui see ei kahjusta menetluse õiglust.94

Sarnaselt kannatanule dokumentide tõlkimise tagamise regulatsiooniga näeb 16.01.2016 jõustunud KrMSi § 10 lõige 5 ette loetelu menetlusdokumentidest, mille kahtlustatavale või süüdistatavale tõlkimine on kohustuslik. Nimetatud sätte kohaselt tõlgitakse, kui kahtlustatav või süüdistatav ei valda eesti keelt, isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, vahistamismäärus, Euroopa vahistamismäärus, süüdistusakt ja kohtuotsuse tekst tema emakeelde või keelde, mida ta valdab, vähemalt osas, mis on oluline kahtlustuse või süüdistuse sisust arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast. Ehkki PSi § 130 võimaldab erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ning korras põhimõtteliselt piirata muu hulgas isegi isiku õigust olla informeeritud temalt vabaduse võtmise põhjustest (ehk PSi § 21 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigust), peab selline piirang PSi §-ga 10 koherentse tõlgenduse järgi olema vajalik ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Süüdistuse sisust arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast oluliste dokumentide tõlkimises järeleandmiste tegemisega riivataks süüdistatava või kahtlustatava kaitseõigust ja tema õigust olla talle inkrimineeritava tegevuse sisust informeeritud ja neid õigusi riivataks sellisel määral, et see läheks elulisse vastuollu õigusriigi toimimise aluspõhimõtetega ega saa olla vajalik ega põhjendatud isegi siis, kui välja on kuulutatud erikord.

Ehkki KrMSi § 10 lõige 2 sedastab vajaduse korral tõlgi abi tagamise, on erakorralise või sõjaseisukorra ajal menetlusosaliste (eelkõige kannatanu ja kahtlustatava või süüdistatava) õiguste tagamiseks asjakohaste dokumentide kirjalik tõlkimine ressursimahukas ning sobiv tõlk ei pruugi alati olla kättesaadav. Eelnõuga kavandatava muudatuse puhul on silmas peetud eelkõige inglis- ja venekeelsete tõendite tõlkimisest loobumist, kuna eelduslikult on tegemist keeltega, mida menetlusosalised ja menetlejad laiemalt valdavad, aga eelnõuga pakutav sõnastus ei välista põhimõtteliselt ka muud keelt, kui kõik osalised seda valdavad.

Eelnõuga lisatakse KrMSi erikorra tarbeks järgmised erisused:
Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib tõlgi ülesannet täita ka kriminaalmenetluse muu subjekt.
Siinkohal on silmas peetud muu hulgas ka uurimisasutuse ametnikke, kes küll vajalikke keeli valdavad, ent ei ole tõlgi ametikohal.
menetleja võib otsustada, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal jäetakse dokumendid, mis ei ole eestikeelsed, eesti keelde tõlkimata (KrMSi § 38214 lg 1);
juhul kui prokuratuur või kohus peab vajalikuks eelnimetatud dokumendi tõlkimist, laseb ta dokumendi suuliselt või kirjalikult eesti keelde tõlkida (KrMSi § 38214 lg 2).

Tulenevalt väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) §-st 2 laieneb kõnealune regulatsioon ka väärteomenetluses koostatavatele menetlusdokumentidele ja muudele dokumentidele, mille lisamist taotletakse väärteotoimikusse. Kohtuvälises menetluses otsustab dokumentide tõlkimata jätmise kohtuväline menetleja. Juhul kui väärteoasja arutatakse kohtus ja kohus peab vajalikuks muus keeles koostatud dokumendile eestikeelse tõlke lisamist, laseb ta dokumendi suuliselt või kirjalikult tõlkida. 

KrMSi täiendamine §-ga 38218 (Muul eesmärgil kogutud daktüloskopeerimisel, näokujutise ja häälenäidise võtmisel ja DNA-proovi analüüsil saadud andmete ning arhiivi kantud andmete kasutamine kriminaalmenetluses kohtuekspertiisi tagamiseks)

Isikuandmete kogumise ja kaitse 1 oluliseks põhimõtteks on see et isik, kelle andmeid kogutakse, peab olema informeeritud eesmärgist milleks neid andmeid kogutakse ja kasutama hakatakse. Sellest lähtub ka KrMS § 992, mille kohaselt on kriminaalmenetluses kohtuekspertiisi tegemiseks vaja andmed koguda eelkõige kriminaalmenetluse reegleid järgides ning ainult piiratud juhtumitel on kriminaalmenetluses ekspertiisi tegemisel lubatud kasutada biomeetrilisi andmeid (DNA, sõrmejäljed, näokujutis, häälenäidis), mis on kogutud muul eesmärgil (näiteks isikut tõendavate dokumentide väljaandmisel). KrMS § 992 lg 1 loetleb erinevad registrid millesse kantud biomeetrilisi andmeid on lubatud kriminaalmenetluse eesmärkidel kasutada ning sätestab, et muudel eesmärkidel kogutud biomeetrilisi andmeid on lubatud kasutada üksnes siis, kui kriminaalmenetluses menetlustoiminguga neid andmeid koguda ei saa või on oluliselt raskendatud või see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on selliste muul eesmärgil kogutud biomeetriliste andmete kriminaalmenetluses kasutamise eelduseks, et teavet kogutakse 1. astme kuriteo või tahtliku teise astme kuriteo kohta, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni 3 aastat vangistust, ning andmete kasutamiseks on vajalik kohtu luba.

Erakorralise või sõjaseisukorra puhuks tehakse tavaolukorras kehtivast regulatsioonist 2 erisust.

Lõige 1 sätestab, et erikorra puhul ei kohaldata KrMS § 992 lõiget 2. See tähendab, et erikorra kehtimise ajal võib ka muid kui KrMS § 992 lg-s 1 nimetatud eesmärkidel ja registrites sisalduvaid biomeetrilisi andmeid kasutada kriminaalmenetluseks kõikide (nii esimese kui teise astme) kuritegude uurimisel sõltumata sellest, milline karistus selle kuriteo eest ette on nähtud.

Lõige 2 näeb ette, et erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib loa muul eesmärgil kogutud biomeetriliste andmete kasutamiseks lisaks kohtule anda ka prokuratuur. Seda seetõttu, et sõjaseisukorra ajal võib vajadus kasutada muul kui kriminaalmenetlusega külgnevatel eesmärkidel kogutud biomeetrilisi andmeid oluliselt suureneda ning see tõenäoliselt koormaks kohtud üle.

KrMSi täiendamine §-ga 38219 (Kriminaalasja arutamise peatamine maakohtus ja ringkonnakohtus).

Eelnõuga täiendatakse KrMSi selliselt, et kohus saab erakorralise või sõjaseisukorra ajal peatada kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise või kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise, kui asja arutamine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erakorralise või sõjaseisukorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu. Asja arutamise peatamise vormistab kohus KrMSi § 145 sätteid järgides põhistatud määrusega.

Kriminaalasja arutamise peatamise määrus on vaidlustatav määruskaebuse lahendamise menetluses (KrMSi 15. ptk).

Tulenevalt VTMSi §-st 2 laieneb kõnealune regulatsioon ka väärteoasjadele, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kohus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal peatada kohtu menetluses oleva väärteoasja arutamise, kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse arutamise või apellatsiooni arutamise, kui asja arutamine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erakorralise või sõjaseisukorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu.

Kõnealune täiendus võimaldab peatada asja arutamise nii maakohtus (VTMSi 11. ptk – väärteoasja arutamine maakohtus, VTMSi 12. ptk – kaebemenetlus maakohtus) kui ka ringkonnakohtus (VTMSi 13. ptk – apellatsioonimenetlus) ning seda kõikides menetluse etappides. Väärteoasja kohtus menetlemise peatamise vajadus võib selguda nii väärteoasja arutamise ettevalmistamisel eelmenetluse käigus (VTMSi §-d 85, 117, 141) kui ka väärteoasja arutamise, kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse arutamise või apellatsiooni arutamise ajal.

Väärteoasja arutamine peatatakse selle kohtuniku määrusega, kelle menetluses on väärteoasi. Tegemist on põhistatud määrusega ning määruse koostamisel tuleb järgida VTMSi § 48 sätteid. Väärteoasja arutamise peatamise määrus on vaidlustatav määruskaebusega VTMSi 16. ptk-s ettenähtud korras.

KrMSi täiendamine §-ga 38220 (Kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise peatamine)

Eelnõuga lisatakse KrMSi regulatsioon kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise peatamise kohta sarnaselt kriminaalasja arutamise peatamisega maakohtus ja ringkonnakohtus. Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib Riigikohus menetlusse võetud kriminaalasja läbivaatamise peatada, kui asja läbivaatamine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erakorralise või sõjaseisukorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu. Kriminaalasja läbivaatamise peatamise vormistab Riigikohus KrMSi § 145 sätteid järgides põhistatud määrusega. Kriminaalasja läbivaatamise peatamise korral katkeb KrMSi § 363 lõikes 7 sätestatud menetlustähtaja kulgemine ja menetluse uuendamisel algab tähtaja kulgemine uuesti.

Tulenevalt VTMSi §-st 2 laieneb kõnealune regulatsioon ka väärteoasjadele, arvestades väärteomenetluse erisusi. Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib Riigikohus menetlusse võetud väärteoasja läbivaatamise peatada, kui asja läbivaatamine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erakorralise või sõjaseisukorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu. Väärteoasja läbivaatamine peatatakse Riigikohtu põhistatud määrusega. VTMSi § 176 lõike 5 kohaselt peab Riigikohtu otsus olema Riigikohtu kantseleis kättesaadav hiljemalt 30 päeva möödumisel Riigikohtu istungist või kohtumenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks antud tähtpäevast kirjalikus menetluses. Vajaduse korral võib seda tähtaega määrusega pikendada kuni 60 päevani. Väärteoasja läbivaatamise peatamise korral katkeb VTMSi § 176 lõikes 5 sätestatud menetlustähtaja kulgemine ja menetluse uuendamisel algab tähtaja kulgemine uuesti.

KrMSi täiendamine §-ga 38221 (Kohtuotsuse ja -määruse täitmisele pööramise tähtaeg)

Eelnõuga lisatakse KrMSi § 412 lõike 2 kohta erisus, mille kohaselt erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib prokuratuur taotleda kohtult süüdimõistva kohtuotsuse või kohtumääruse viivitamata täitmisele pööramist, kui kohtulahendi hilisem täitmine on raskendatud või võimatu või viivitamatu täitmine on vajalik riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu kiireks tõrjumiseks. Taotluse lahendab kohtunik määrusega ning määrust saab vaidlustada üksnes süüdimõistva otsuse peale edasi kaevates.

§ 210. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmine

Tulenevalt kõrgendatud kaitsevalmiduse terminist loobumisega ning kriisiolukorra legaaldefinitsiooni kasutusele võtmisest asendatakse kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 41 pealkirjas ja lõikes 1 tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal“ tekstiosaga „riigikaitselise kriisiolukorra ajal“. Riigikaitse eesmärgi tagamiseks kehtestatud kriisiolukord hõlmab senist kõrgendatud kaitsevalmidust, erakorralist seisukorda ja sõjaseisukorda.

§ 211. Käibemaksuseaduse muutmine

Tehtav muudatus on seotud eelnõu §-s 251 tehtava muudatusega (VVSi muutmine). Kaitseministeerium vastutab üksnes riigi sõjalise kaitse valdkonna eest.

§ 212. Küberturvalisuse seaduse muutmine

Eelnõu §-ga 212 muudetakse küberturvalisuse seadust (KüTS).

Punktiga 1 muudetakse KüTSi § 3 lõike 1 punktis 1 viide HOSile ning see asendatakse viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele. Muudatuse põhjuseks on asjaolu, et edaspidi määratletakse elutähtsa teenuse osutajad tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses.

Punktiga 2 lisatakse KüTSi § 3 lõikesse 4 punkt 111, mille tulemusena kohaldatakse KüTSi mõistes teenuse osutaja kohta sätestatut ka riigi tegevusvaru haldajale. Eelnõu § 82 lõike 2 esimese lause kohaselt on riigi tegevusvaru haldajaks riigi äriühing, kelle põhikirjalise tegevuse eesmärk on varu moodustamine, haldamine ja kasutuselevõtt. Nimetatud äriühinguks on AS Eesti Varude Keskus, kes ei muutu eelnõuga elutähtsa teenuse osutajaks. Riigi tegevusvaru haldaja lisamine KüTSi nõuete täitjate hulka on vajalik, arvestades selle riigi äriühingu loomise eesmärke ning selle äriühingu tegevuse olulisust kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel, elanikkonnakaitse ning ühiskonna toimimise tagamiseks vajalike toodete varude tagamisel. Oma tegevuse käigus kasutab AS Eesti Varude Keskus ka võrgu- ja infosüsteeme, mille kaitsmiseks on vajalik, et nende pidamise lähtutakse KüTSi nõuetest.

§ 213. Lennundusseaduse muutmine

Paragrahviga 213 muudetakse lennundusseadust (LennS), et sätestada lennunduse ETOde kvalifitseerumise tingimused ning määrata sektoris tegutsevatele isikutele püsivad kriisiülesanded.

Punktis 1 tehtav muudatus on seotud eelnõu §-s 251 tehtava muudatusega (VVSi muutmine). Kaitseministeerium vastutab üksnes riigi sõjalise kaitse valdkonna eest.

Punktides 2, 3 ja 5 tehtavad muudatused on seotud terminite muutusega – hädaolukorra terminit HOSi kehtetuks tunnistamisega enam ei kasutata, vaid kasutusele võetakse termin „kriisiolukord“. Samuti on edaspidi kõrgendatud kaitsevalmidus, erakorraline ja sõjaseisukord hõlmatud mõistega riigikaitseline kriisiolukord.

Punktiga 4 määratakse püsiv kriisiülesanne lennujulgestuse teenuse osutajale, kes tagab lennujulgestusmeetmete kohaldamise elutähtsat teenust osutava lennuvälja käitlejaga sõlmitud lepingu alusel, ning sealjuures tuleb teenuseosutajal arvestades ka ETOst lennuvälja käitajale kehtestatud toimepidevuse nõudeid.

Praktikas on selleks AS G4S Eesti, kes pakub julgestuskontrolli teenust Tallinna lennujaamas, ning Viking Security AS Pärnu lennujaamas. Julgestuskontroll hõlmab nii reisijate kontrolli kui ka pagasi läbivalgustust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 300/2008 kehtestatud nõuetele95. Julgestuskontrolli tegemine on kohustuslik, et kaitsta tsiviillennundust ebaseadusliku sekkumise eest ning tagada seeläbi nii reisijate kui ka pagasi/lasti ohutu vedu. Seega on oluline, et ettevõte täidaks oma ülesandeid ka kriisiolukorras. Ettevõttele pandud kriisiülesanne ei erine üldjuhul tavapärasest julgestuskontrolli teenusest, siiski on antud valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada erisused juhul, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks.

Punktis 6 määratakse püsiv kriisiülesanne maapealsele teenindajale, kes osutab nõukogu direktiivi 96/67/EÜ96 lisas loetletud maapealse käitluse teenuseid, välja arvatud toitlustusteenust, elutähtsat teenust osutavale lennuvälja käitlejale.

LennSi kohaselt loetakse maapealseks teenindajaks isikut, kes osutab kolmandale isikule (nt lennufirmadele) üht või mitut liiki maapealse teeninduse teenust, mis on loetletud eespool nimetatud direktiivi lisas. Sellisteks teenusteks on:
• maapealne juhtimine ja järelevalve;
• reisijate käitlus, mis hõlmab igat liiki abi saabuvatele, lahkuvatele, ümberistuvatele või transiitreisijatele, sh piletite ja reisidokumentide kontrolli, pagasi registreerimist ja selle toimetamist sorteerimispaika;
• pagasikäitlus, mis hõlmab pagasi käitlust sorteerimispaigas, selle sorteerimist, ettevalmistust ärasaatmiseks, laadimist ettenähtud veovahendeile ning nendelt mahalaadimist pagasi vedamiseks õhusõidukist sorteerimispaika ja vastupidi, samuti pagasi transporti sorteerimispaigast väljastamispaika;
• kauba ja posti käitlus;
• perrooni käitlus, mis hõlmab nt õhusõiduki maapealset juhendamist saabumisel ja väljumisel, õhusõiduki laadimist ja tühjaks laadimist, mootori käivitamist jms;
• kütuse- ja õlikäitlus;
• õhusõiduki hooldus;
• lennutegevus ja meeskonna juhtimine;
• maapealne transport, mis hõlmab meeskonna, reisijate, pagasi, kauba ja posti veo korraldamist ning teostamist.

Muudatus on vajalik, kuna lennujaama käitleja tagab tervikuna küll lennuvälja toimimise, kuid otseselt maapealseid teenuseid ise ühelegi kliendile ei osuta, seega on oluline tagada lennujaama kui terviku toimimine. Maapealsele teenindajale pandud kriisiülesanne ei erine üldjuhul tavapärasest maapealsest teenusest, st tuleb võtta arvesse LennSis sätestatud ja lennuvälja käitlejaga sõlmitud lepinguid, kuid siiski on antud valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada erisused juhul, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks. Maapealset teenindust pakkuvaid ettevõtteid, kes on Tallinna Lennujaamaga maapealse teenindamise lepingu sõlminud, on praeguse seisuga kokku 11.

Punktis 7 tehtav muudatus on seotud terminite muudatusega – termin „riigikaitseülesanne“ asendatakse terminiga „kriisiülesanne“. Samuti antakse §-s 588 alus lennunduse ETOde kvalifitseerumise tingimuste sätestamiseks.

2017. a jõustunud HOSiga jäeti elutähtsate teenuste loetelust välja nii lennuväljade kui ka aeronavigatsiooniteenuse toimimine, kuna tollel ajal oli teadmine, et tsiviilkriiside puhul jääb alati alternatiiviks mõni muu logistikakanal, nt sadamad, raudtee või maantee. Samas tõestas COVID-19 epideemia, et ka tsiviilkriis võib mõjutada märkimisväärselt korraga kogu transpordisektorit ja seeläbi häirida nii inimeste liikumist kui ka laiemalt varustuskindluse tagamist, aga ka rahvusvahelise abi kaasamist riigikaitse tagamiseks, seega on oluline, et kriitilised transpordisektori ettevõtted mõtleksid siiski läbi kõik võimalikud teenust ohustavad riskid ning planeeriksid nende ennetamiseks ja maandamiseks meetmeid.

Punktides 8 ja 9 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Viited HOSile asendatakse viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele.

Punktis 10 sätestatakse § 589 lõikes 1 ja 2 nimetatud ETOde püsiv kriisiülesanne. Nende ettevõtete püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. See tähendab, et võib kehtestada erisusi erinevate kriisiolukorra sündmuste ja n-ö tavaolukorra jaoks. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kõikides kriisiolukordades osutama samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema.

Punktiga 11 sätestatakse, et järelevalvet kriisiülesande täitmise üle (hõlmab ka järelevalvet elutähtsa teenuse osutamise üle) tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alusetel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde ja kriisiülesannet omavate isikute puhul.

§ 214. Liiklusseaduse muutmine

Punktiga 1 muudetakse LSi seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega. Muu hulgas sätestatakse KorSis, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata liikluse korraldamisse ja reguleerimisse kriisiolukorra ajal. Sellega kooskõlas täiendatakse LSi § 8 lõiget 3 punktiga 11, mille järgi võib teiste seas liiklust reguleerida korrakaitseorgani poolt riiklikku järelevalvesse kaasatud Kaitseväe või Kaitseliidu reguleerija. Selle tingimus on omandatud pädevus ja asjaomane väljaõpe. Uue sätte sõnastamisel on tuginetud LSi § 8 lõike 3 punkti 1 sõnastusele.

Punktiga 2 tehakse LSi § 99 lõikes 2 normitehniline muudatus seoses seaduse pealkirja muutumisega.

Lisaks muudetakse punktiga 3 LSi § 1906 lõike 2 punkti 4 (teekasutustasu tagastamise alused) selliselt, et senine punkti 4 tekstiosa „veoautoga on täidetud riigikaitselise sundkoormise kohustust“ asendatakse tekstiosaga „veoautoga on täidetud kriisiülesannet või kodanikukohustust“. Nimetatud muudatus tuleneb terminite muutusest – riigikaitseülesannete asemel on kriisiülesanded ning töökohustuse asemel võetakse kasutusele termin „kodanikukohustus“.

Veoautoga võidakse eelnõu kohaselt kriisiolukorra ajal täita kas kriisiülesannet või kodanikukohustust. Nimetatud juhtudel peab säilima võimalus taotleda teekasutustasu tagastamist.

§ 215. Maagaasiseaduse muutmine

Paragrahviga 215 muudetakse maagaasiseadust (MGS).

Punktis 1 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Viited HOSile asendatakse viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele.

Punktiga 2 sätestatakse maagaasi võrguettevõtjatest ETOde püsiv kriisiülesanne osutada elutähtsat teenust igas olukorras, sh kriisiolukorras. Seda peavad nad tegema vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada. Lisaks määratakse sarnaselt elektrivaldkonnaga ka maagaasivaldkonnas täiendavalt kriisiülesanne ka nendele isikutele, kes osutavad ETOdele kuuluva võrgu või selle osa arendamise või opereerimise teenust (vt selgitusi § 185 elektrituruseaduse muudatus).

Punktis 3 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Viited HOSile asendatakse viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele.

Punktiga 4 täiendatakse MGSi ETOdest maagaasiettevõtjate püsiva kriisiülesandega. Nende ettevõtete püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. See tähendab, et võib kehtestada erisusi erinevate kriisiolukorra sündmuste ja n-ö tavaolukorra jaoks. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kõikides kriisiolukordades osutama samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema.
Punktiga 5 määratakse püsiv kriisiülesanne nendele isikutele, kes osutavad elutähtsa teenuse osutajatele kuuluva võrgu või selle osa arendamise või opereerimise teenust. Tegemist on kriitilise osaga elutähtsa teenuse toimepidevusest, kuna see hõlmab nt ka reaalajas gaasivõrgu toimimise seiret, avariide ja häirete tuvastamist ning nende likvideerimist jms. Seega on seaduse täiendamise eesmärk tagada teenuse terviklik toimepidevus, mistõttu tuleb võrgu või selle osa arendamise või opereerimise teenust tagavatel isikutel oma tegevuses järgida samuti ETKA kehtestatud toimepidevuse nõudeid sarnaselt elutähtsa teenuse osutajatega.
Punktiga 6 jäetakse MGSist välja viited Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile (edaspidi VVKK). Muudatused on seotud sellega, et VVKK moodustamine jäetakse täielikult Vabariigi Valitsuse otsustada. See tähendab, et seaduses ei saa enam VVKK-le ühtki kohustust või ülesannet ette näha. Kehtivas MGSis on aga kolmes sättes VVKK-le roll antud:
1) Kliimaministeerium teavitab VVKKd Euroopa Komisjoni otsusest, millega rakendatakse meetmeid varustuskindluse tagamiseks, ja kavandatavatest meetmetest (MGSi § 262 lg 21);
2) Kliimaministeerium teavitab VVKKd, kui varustuskindlus on taastatud (MGSi § 262 lg 41);
3) valdkonna eest vastutav mnister esitab ennetava tegevuskava gaasi varustuskindlust mõjutavate riskide vähendamiseks ning tarnehäirega toimetuleku kava VVKK-le teadmiseks (MGSi § 263 lg 2).

Nagu näha, reguleeritakse MGSi kõnealustes sätetes VVKK teavitamist. See tähendab, et nende sätete eesmärk on tagada, et VVKKs esindatud asutused oleksid teadlikud ELi meetmetest, varustuskindluse taastamise olukorrast ja erinevatest varustuskindluse tagamise kavadest. Sellist teavitamist võib korraldada asutuste või muude komisjonide kaudu, kui seda on otstarbekas nii korraldada, kuid seda ei pea nii tegema ega seaduses nii täpselt kindlaks määrama. Kliimaministeerium peaks ise otsustama, kuidas mingis olukorras on kõige parem teavitamist korraldada ning keda teavitama peab. Seega nähakse kõikides ülalviidatud sätetes ette, et VVKK asemel teavitatakse asjaomaseid asutusi.

Punktis 7 on toodud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise järelevalvesätted sarnaselt teistele ETOdele ja isikutele määratud kriisiülesannetega.

§ 216. Maksukorralduse seaduse muutmine

Punktidega 1 ja 2 muudetakse maksukorralduse seaduse (MKS) maksusaladuse erisusi reguleeriva § 29 punkte 53–55. Tegemist on terminoloogiliste muudatustega.

Punktiga 3 lisatakse MKSi uus säte, mille kohaselt tekib Välisministeeriumil õigus saada Maksu- ja Tolliametilt (edaspidi MTA) teavet töötamise registris kajastuvate välisriikide esindustes töötavate isikute töötamise andmete kohta. Välisministeeriumi pädevusse kuulub välissuhtlemisseaduse kohaselt välisriikide esindustega suhtlemise korraldamine ning välisriikide esinduste Eestis tegutsemisega seotud küsimuste lahendamine. Võimalus saada andmeid töötamise registrist on Välisministeeriumile vajalik oma ülesannete täitmiseks (punkt 65).

§ 217. Meditsiiniseadme seaduse muutmine

Paragrahviga 217 täiendatakse meditsiiniseadme seaduse (MSS) § 16 lõikega 7.

MSSi § 16 lõikega 7 sätestatakse Terviseametile õigus inimeste elu ja tervist vahetult ohustava loodusõnnetuse, katastroofi, nakkushaiguse epideemia, tervishoiu toimepidevust ohustav olukord tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses või kriisiolukorras ajutiselt lubada erandeid meditsiiniseadme Eesti turul kättesaadavaks tegemise, meditsiiniseadme kliiniliste uuringute nõuete, meditsiiniseadme ohutusalase teabe esitamise nõuete ja teabe edastamise nõuete täitmisest. Viidatud ajutisi erisusi on võimalik teha vaid siis, kui a) tegemist on vahetult inimeste elu ja tervist ohustava olukorraga (loodusõnnetus, katastroof, nakkushaigus, kriisiolukord tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses); b) kõigi kehtestatud nõuete täitmine ei võimaldaks tagada elanikkonna ja raviasutuste katkematut varustatust meditsiiniseadmetega.

Samuti võib Terviseamet nimetatud olukorras, kui see on vajalik inimeste elu ja tervise kaitseks, piirata meditsiiniseadme reklaami.

Kavandatud säte võimaldab seada täiendavad piirangud ja nõuded ja ühtlasi võimaldada kehtestatud nõuete suhtes teha leevendusi (nt kui USA, Hiina, Austraalia, Jaapani vm kolmandate riikide standardid on täidetud, aga ei ole täidetud Euroopas kehtivad standardid). Erisuste tegemisel tuleb sageli ka seada täiendavaid piiranguid erisusealuse meditsiiniseadme levitamisele / kasutusele võtmisele (nt Saksamaal kohustati COVID-19 pandeemia ajal erisusealust pakendit ümber märgistama). Iga konkreetset juhtu tuleb vaadelda eraldi ja erisuste võimaldamine on seotud alati konkreetse juhtumi asjaoludega. Olukordades, kus esmaülesandeks on tagada meditsiiniseadmete kättesaadavus, on põhjendatud piirata otsepostitusi ja muul viisil meditsiiniseadme reklaami.

Täpsemat loetelu ei ole võimalik kehtestada, kuna see sõltub eelkõige olukorra põhjustest, ulatusest, sellega kaasnevatest ja sellele järgnevatest mõjudest. Erisuste võimaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes, tagamaks rahvatervise kaitse. Meditsiiniseadmete kättesaadavusel on oluline osa tervishoiusüsteemi toimimiseks ja selle tagamiseks.

Eesmärk on võimaldada erisusi selliselt, et meditsiiniseadmete kättesaadavus oleks tagatud, ja vajaduse korral seatakse täiendavaid tingimusi, milleks võivad olla nõuded (nt märgistusele, täidetud standarditele) või piirangud (nt kättesaadavaks tegemisele ainult tervishoiuteenuse osutamiseks).

§ 218. Meediateenuste seaduse muutmine

Paragrahviga 218 täiendatakse meediateenuste seaduse (MeeTS) § 21 kohustusega säilitada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal edastatud programmi salvestisi nimetatud olukordade lõppemiseni. Raadio- ja telesaadetel on erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras oluline mõju ühiskonnas meeleolude kujundamisel. Meediakanalite tegevuse monitoorimine on otseselt seotud riigi inforuumi kaitse ning ühiskonna stabiilsuse hoidmisega. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal on oluline seirata ja omada ülevaadet vähemalt Eesti tegevusloaga meediakanalite programmi sisu kohta kuni olukorra lõppemiseni. Saadud teave võimaldab vajaduse korral kiiresti reageerida vaenulikule mõjutustegevusele ning tuvastada õigusrikkumisi. Erikord võib kesta pikemalt kui 20 päeva (nt erakorralise seisukorra võib välja kuulutada kuni kolmeks kuuks), mistõttu on oluline sätestada meediateenuste seaduses erisus, mis kohustab programmi salvestisi säilitama tavapärase 20 päeva asemel (MeeTSi § 21 lg 2) kuni erakorralise või sõjaseisukorra lõppemiseni. Kuivõrd televisiooni- ja raadioteenuse osutajad salvestavad ka kehtiva MeetSi alusel programmi, siis ei nõua salvestiste pikemaajalisem säilitamine olulisi lisainvesteeringuid.

Võrdluseks, näiteks Lätis on pandud meediateenuse osutajatele kohustus salvestada kogu edastatav programm, v.a taasedastatavad programmid, sellise kvaliteediga, mis lubab selgelt ja ühemõtteliselt kindlaks teha iga programmi sisu. Salvestisi tuleb säilitada vähemalt kolm kuud alates programmi edastamisest. Eraldi on sätestatud, et saated, mida edastatakse valimiskampaania ajal või enne rahvahääletust, seaduse algatuse kampaania või parlamendi laialisaatmise kampaania ajal, tuleb säilitada kogu vastava perioodi ajal ja mitte vähem kui kolm kuud pärast nimetatud perioodi. Salvestiste koopiad tuleb esitada Läti meediaregulaatorile (riikliku elektroonilise massimeedia nõukogu), kohtule, prokuratuurile, teistele uurimisasutustele ja pädevatele täidesaatva riigivõimu asutustele nende nõudmisel tasuta.97 Tavapärane 20-päevane programmi salvestiste säilitamise kohustus erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras ei ole piisav, et tuvastada hiljem rikkumise asjaolud.

§ 219. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Paragrahviga 219 muudetakse meresõiduohutuse seadust (MSOS) seoses püsiva kriisiülesande määramisega jäämurdeteenuse ja lootsiteenuse osutajatele.

Punktiga 1 määratakse püsiv kriisiülesanne jäämurdeteenuse osutajale, kellel tuleb tagada ka kriisiolukorras jäämurdeperioodil jäämurdmine enda teeninduspiirkonnas vastavalt Transpordiametiga sõlmitud lepingule. Muudatus on vajalik, kuna ilma jäämurdmiseta ei ole võimalik jää korral laevadel sadamasse sisse sõita ega ka sadamast väljuda. Kuigi Transpordiamet teostab ka ise jäärmurdmist jäämurdja Tarmo ja mitmeotstarbelise laeva EVA-316-ga, siis põhilisi rahvusvahelisi laevu teenindavates sadamates (Muuga sadam, Tallinna ja Kopli lahe sadamad, Paldiski Lõunasadam, Kunda ja Sillamäe sadamad) teostab jäämurdmist jäämurdja Botnica, mis kuulub TS Shipping OÜ-le. Kuna jäämurdmine on hooajaline teenus, mis sõltub ka talvehooajal ilmastiku- ja jääoludest, st igal aastal ei pruugi vajadust jäämurdmiseks alati tekkida, siis teenust elutähtsaks teenuseks ei määrata, küll aga on vajalik tagada selle toimimine kriisiolukorras, kui selleks peaks vajadus tekkima. Juhul, kui kriisiolukorra lahendamiseks on vajalik jäämurdmist teostada tavapärastest tingimustest erinevalt, võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada selleks ka vastavad erisused.

Punktis 2 on toodud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise järelevalvesätted sarnaselt teistele isikutele määratud kriisiülesannetega.

§ 220. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine

Paragrahvis 220 nähakse ette muudatused nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses (NETS).

Punktis 1 asendatakse sõnad „eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra“ sõnaga „kriisiolukorra“, kuna tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus koondab erinevad kriise põhjustavad olukorrad ühe katusmõiste alla. Seega edaspidi võib kõikides kriisiolukordades, kui on takistatud tervisekontrolli tegemine ja selle kohta tervisetõendi väljastamine, rakendada tervisetõendite väljastamise asemel erikorda – tööandja saab sel ajal nõuda tööle asujalt või töötajalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kinnitust selle kohta, et isikul ei ole tuvastatud nakkushaigust, talle teadaolevalt ta ei põe nakkushaigust ja tal ei ole nakkushaiguse sümptomeid, ning tööandja peab tagama, et tööle asuja või töötaja esitaks nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta kirjaliku tervisetõendi hiljemalt 90 kalendripäeva möödumisel kriisiolukorra lõppemisest arvates.

Punktiga 2 tehakse viide tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, kuna HOS tunnistatakse kehtetuks ja seda asendab osaliselt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus.

Punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks viide HOSile, mis on tarbetu kordamine, kuna § 26 juba sätestab, et kohaldatakse ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust.

Punktiga 4 tehakse terminoloogiline muudatus tulenevalt HOSi kehtetuks tunnistamisest. Edaspidi kasutakse mõistet „tervishoiu toimepidevust ohustava olukorras või kriisiolukorras“. Tervishoiu toimepidevust ohustava olukorrana mõistetakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses, kriisiolukord on defineeritud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses.

§ 221. Planeerimisseaduse muutmine

Planeerimisseaduses asendatakse termin „hädaolukord“ terminiga „kriisiolukord“.

§ 222. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine

Punktiga 1 täiendatakse PPVSi §-ga 31 ning sätestatakse vanglateenistuse ametnike kaasamine politsei tegevusse.

PPVSi § 31 lõige 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet võib avaliku korra kaitsesse kaasata vanglateenistuse ametnikke. Kaasamine on lubatud, kui PPA ei saa ise õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ohtu ennetada, välja selgitada, tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada. Nimetatud piirang lähtub põhimõttest, et iga asutus peab eelkõige täitma neid põhiülesandeid, milleks ta on loodud. Näiteks, kui PPA-l puuduvad muud vahendid ülesande täitmiseks, on kaasamise eeltingimus täidetud. Kaasamine on lubatud üksnes niikaua, kui nimetatud asjaolud esinevad. Tegemist ei ole uue volitusega. Kehtiva vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 109 lõike 4 järgi võib relvastatud üksust või vanglateenistuse ametnikku kasutada ametiabi korras vastavalt halduskoostöö seadusele avaliku korra tagamiseks. Kuivõrd vanglateenistuse ametnikke kaasatakse PPA ülesannete täitmisse, siis on kaasamine sätestatud VangSi asemel PPVSis. PPVSi § 3 lõike 1 punkti 1 järgi on politsei ülesanne avaliku korra kaitse korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Vanglateenistuse ametnike kaasamine on lubatud ohu ennetamiseks, ohu väljaselgitamiseks, ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks ehk avaliku korra kaitseks. Vanglateenistuse ametnikke saab kaasata, kui kaasamise tulemusena ei kannata vangla põhiülesannete täitmine, kuna vanglateenistuse ametnike esmane ülesanne on täita neile pandud teenistusülesandeid.

Eraldi ei ole eelnõus enam nimetatud relvastatud üksust, sest relvastatud üksus koosnebki vanglateenistuse vanglaametnikest, erinevus on ainult nende väljaõppes: relvastatud üksuse liikmed on saanud spetsiaalse väljaõppe ja treenitud tegutsema keerukamates ja spetsiifilisi oskusi nõudvates olukordades võrreldes tavalise vanglateenistuse ametnikuga. Samuti ei ole kõigi vanglateenistuse ametnike väljaõpe ühesugune.

PPVSi § 31 lõike 2 järgi on vanglateenistuse vanglaametnikul riiklikku järelevalvesse kaasamisel politseiametniku volitused. Volituste ulatus võrreldes kehtiva õigusega ei muutu. Volituste rakendamiseks tuleb tagada vanglateenistuse ametnikele ka vajalik väljaõpe ning täpsustada volituste rakendamise korda. Politsei- ja Piirivalveameti täpsemad ülesanded, mille täitmisse võib vanglateenistuse ametnikke kaasata, ning kaasamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas.

PPVSi § 31 lõige 4 on seotud Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega (vt täpsemad selgitused KorSi muutmise paragrahvi juures). Lõike 4 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata politsei ülesannete täitmisse ja selle raames riiklikku järelevalvesse KorSis sätestatud tingimustel ja korras. Muudatus tehakse õigusselguse eesmärgil. Samasugune viide KorSile lisatakse teiste kaasavate korrakaitseorganite ülesandeid reguleerivatesse seadustesse (nt PäästeS).

Punktiga 2 jäetakse välja hädaolukorra õppused, vaid käsitletakse kõiki õppuseid koos.

§ 223. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine

Nimetatud seaduses tehtav muudatus on seotud terminite muutusega – hädaolukorra terminit HOSi kehtetuks tunnistamisega enam ei kasutata, vaid kasutusele võetakse termin „kriisiolukord“.

§ 224. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmine

Paragrahviga 224 muudetakse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust (PSJKS).

Punktiga 1 sätestatakse sõnaselgelt Riigikohtu pädevus lahendada taotlusi peatada erakonna tegevus või peatada töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus. Kehtiva õiguse kohaselt tulenes Riigikohtu asjakohane pädevus ErSSist.

Punktiga 3 täiendatakse PSJKSi § 3 uue lõikega ning sätestatakse, et erakorralise ja sõjaseisukorra ajal otsustab erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Kui eelnimetatud ühingu või selle liidu või erakonna tegevus ohustab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, hindab kolleegium Vabariigi Valitsuse taotluse üle otsustamisel mh seda, kas selle tegevuse peatamine sobib riigi julgeoleku kaitse eesmärgiga ning kas ei esine teisi abinõusid, mis oleksid eesmärgi saavutamise seisukohast sama tõhusad, kuid piiraksid erakonna või töötajate või tööandjate ühingu või selle liidu põhiõigusi ja -vabadusi vähem.

Kohtumenetlust reguleerivates seadustes puuduvad normid, mis reguleeriksid seda, kuidas lahendatakse taotlusi erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamiseks erakorralise või sõjaseisukorra lõppemiseni. Kuigi õigus analoogilise taotluse esitamiseks on peaministrile kui erakorralise seisukorra juhile antud ka kehtiva ErSSi § 19 lõike 1 alusel, on jäänud selgusetuks, kas eelnimetatud taotlust lahendab Riigikohtu halduskolleegium või põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

Kuna rahuajal on erakonna tegevuse lõpetamise taotluse lahendamine põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses, on otstarbekas sätestada kolleegiumi õigus lahendada erakonna tegevuse peatamise taotlus ka erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. Tegemist ei ole erakonna lõpetamise taotlusega, mille lahendamine on PSJKSi § 3 lõike 4 järgi ainult Riigikohtu üldkogu pädevuses. Erakonna tegevuse peatamise taotluse lahendamine põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt ei ole vastuolus PSJKSi § 3 lõikega 4, sest kolleegium ei otsusta mitte erakonna lõpetamise, vaid erakonna tegevuse peatamise üle erakorralise või sõjaseisukorra lõppemiseni, mis on vähem piiravam meede.

Erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse sõja- või erakorralise seisukorra ajaks peatamise taotluse lahendamine on kiireloomuline. Kehtiva ErSSi § 19 lõige 2 annab Riigikohtule taotluse lahendamiseks kolme päeva pikkuse tähtaja. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis vaadatakse erakonna peatamise taotlus läbi viieliikmelises koosseisus (PSJKSi § 3 lg 2), mis võimaldab sellist taotlust lahendada erakorralise või sõjaseisukorra tingimustest lähtuvalt viivitamata. Samuti on erakorralise või sõjaseisukorra ajal vaja viivitamata lahendada ka töötajate ning tööandjate ühingu tegevuse peatamise taotlusi. Sellest johtuvalt ei nähta eelnõus ette konkreetset taotluse lahendamise tähtaega, vaid sätestatakse, et Riigikohus lahendab erakonna tegevuse peatamise või lõpetamise või töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise taotluse viivitamata pärast nõuetekohase taotluse saamist (punkt 17).

Sõja- või erakorralise seisukorra lõppemisel on Riigikohtu üldkogul võimalik Vabariigi Valitsuse vastava taotluse esitamise korral põhjalikumalt kaaluda kehtiva PSJKSi 5. peatükis sätestatud õigusraamistiku alusel, kas on põhjendatud ja vajalik lõpetada erakonna tegevus, mis oli eelnevalt peatatud. Üldkogu vaatab PSJKSi § 3 lõike 5 järgi asja läbi vähemalt üheteistkümneliikmelises koosseisus.

Kehtiva PSJKSi 5. peatükk (§-d 23–36) reguleerib vaid erakonna tegevuse lõpetamist. PSJKSi muudatuse punktidega 14–18 täiendatakse PSJKSi 5. peatükki osas, millega reguleeritakse ka erakonna ja töötajate ning tööandjate ühingute või nende liitude tegevuse peatamist. Paragrahviga 321 antakse Vabariigi Valitsusele õigus esitada erakorralise või sõjaseisukorra ajal Riigikohtule taotlus peatada erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus, kui see on vajalik erikorra lahendamiseks. Sellega seoses muudetakse ka PSJKSi § 33–36, mis käsitlevad menetlusosalisi sellises põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, selle asja lahendamise tähtaega, menetluse uuendamist ja Riigikohtu volitusi asja lahendamisel.

PSJKSi muudatuse punktid 2 ja 5–13 on seotud PSJKSi § 2 lõikes 11 Riigikohtu pädevusega teha põhiseaduslikkuse järelevalve korras erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval ‎rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise ‎loa andmise otsuse üle järelevalvet. Kehtiva PSJKSi 3. peatükk (§-d 16–24) reguleerib vaid kaebuste esitamist Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale. PSJKSi muudatuste punktidega 5–13 täiendatakse PSJKSi 3. peatükki osas, millega nähakse ette ka õiguskantsleri ja kohtute õigus taotleda Riigikohtult Riigikogu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamise või lõpetamise otsuse, Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse ning Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamise otsuse põhiseaduslikkuse kontrolli ja selle otsuse tühistamist. PSJKSi §-s 19 esitatud 10-päevane kaebuse esitamise tähtaeg jääb kehtima ka nimetatud taotluste kohta. Samamoodi täiendatakse õiguskantsleri ja kohtu poolt Riigikogu või Vabariigi Presidendi vastava otsuse tühistamise taotluse esitamise võimalusega ka PSJKSi § 20 („Kaebuse ja taotluse sisu- ja vorminõuded“), § 201 („Puuduste kõrvaldamine ning kaebuse ja taotluse tagastamine läbivaatamatult“), § 21 („Menetlusosalised“), § 23 („Menetluse uuendamine“) ja § 24 („Riigikohtu volitused“). PSJKSi §-s 22 nähakse ette, et Riigikohus lahendab kaebuse Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsuse peale ja taotluse Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsuse tühistamiseks viivitamata pärast nõuetekohase kaebuse või taotluse saamist.

PSJKSi muudatuse punktiga 4 sätestatakse, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal lahendab Riigikohus õiguskantsleri PSJKSi §-s 6 nimetatud taotluse (sh taotluse õigustloova akti põhiseaduslikkuse üle järelevalve tegemiseks) viivitamata. Kiire taotluse menetlemine on vajalik, et olukorra lahendamisel oleks riigi tegevus kooskõlas põhiseaduse, seaduste ning välislepingutega.

Punkt 19 on seotud punktiga 18. Kui Riigikohus otsustab lõpetada või peatada erakonna tegevuse, töötajate ja tööandjate ühingu või liidu, siis tuleb sellest viivitamata osapooli teavitada.

§ 225. Päästeseaduse muutmine

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks PäästeSi § 1 lõige 3. Kehtiv PäästeSi § 1 lõige 3 sätestab, et päästeasutuse tegevuse korralduse erisused esitatud ErSSis ja HOSis. Muudatus on ajendatud sellest, et ErSS ja HOS tunnistatakse kehtetuks ning nimetatud valdkondi hakkab reguleerima tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. Samas ei sätesta kehtiv ErSS ja HOS päästeasutusele konkreetseid ülesandeid. Erikorra ajal kehtib ülesannete jätkuvuse põhimõte, mille kohaselt asutused täidavad üldjuhul oma tavapäraseid ülesandeid. Samuti sätestab PäästeSi § 5 lõike 1 punkt 9 ja § 11 punkt 2, et päästeasutuse ülesanne on ka muude seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmine. Seega oma sisult ei ole PäästeSi § 1 lõige 3 regulatiivset tähendust omav säte ning selle esitamine PäästeSis ei ole vajalik.

Punktiga 2 laiendatakse Päästeameti õigust sõlmida juriidilise isikuga tsiviilõiguslikke lepinguid vabatahtlike kaasamiseks elanikkonnakaitse ülesande täitmisele. Päästeametile pannakse eelnõuga elanikkonnakaitse ülesanne, mille sisu on pikemalt avatud käesoleva paragrahvi punktis 3.

Praegu kehtiva PäästeSi § 2 lõike 5 kohaselt on Päästeametil õigus kõnesolevaid lepinguid sõlmida päästetööle, ennetustööle ja abidemineerijana kaasatute tegevuse korraldamiseks. Muudatuse kohaselt sätestatakse üldisemalt, et Päästeamet võib sõlmida juriidilise isikuga tsiviilõiguslikke lepinguid Päästeameti tegevuses osaleva vabatahtliku tegevuse korraldamiseks. PäästeSi § 2 lõikega 4 on määratud, et Päästeameti tegevuses vabatahtlike osalemist reguleerib täpsemalt seaduse 7. peatükk. Kokkuvõttes lisandub muudatuse kohaselt täiendav ülesanne – elanikkonnakaitse –, mille täitmiseks on juriidiliste isikutega tsiviilõiguslike lepingute sõlmimine lubatud, muus osas lepingute sõlmimise õigust ei laiendata. Eelkõige hõlmab säte selliseid juriidilisi isikud, kes on vabatahtlikke ühendavad organisatsioonid ja kellega on Päästeametil vaja tsiviilõiguslikke lepinguid sõlmida, et vabatahtlike tegevust efektiivselt hallata.

Punktidega 3-5 viiakse PäästeSi kooskõlla eelnõuga. Nende sätetega määratakse Päästeameti ülesanded: regionaalsel tasandil koostöö korraldamine kriisiolukorraks valmistumisel (koostöös teiste asutustega vastavalt nende valdkondlikele ekspertteadmistele) ja selle lahendamisel (eelnõu § 9 ja § 32 lg 2), elanikkonnale ja avalikkusele üldiste käitumisjuhiste ja sündmustest teabe andmise koordineerimine (§ 86), viivitamata ohuteate edastamine (§ 87), elanike varjumiseks ning ulatuslikuks evakuatsiooniks ettevalmistuste tegemine ja evakuatsiooni läbiviimine (§ 88 ja § 89), elanikkonnakaitse tegevuste tagamine, kui ilma seleta oleks ohus inimeste elu ja tervis. Sellest tulenevalt muudetakse

PäästeSi § 5 lõike 1 punkti 6 sõnastust ning sätestatakse, et Päästeameti ülesanne on kriisiolukorraks valmistumine ja selle lahendamine vastavalt oma vastutusvaldkonnale. Nagu juba mainitud, on Päästeameti vastutusvaldkonnad päästetööd, ulatuslik evakuatsioon ja varjumine.

Praegu kehtiva PäästeSi § 5 lõike 1 punkti 6 kohaselt on reguleeritud Päästeameti ülesanded seoses hädaolukorraga: hädaolukorraks valmistumine ja selle lahendamise tagamine HOSi alusel. Eelnõu jõustumisega tunnistatakse HOS kehtetuks, mistõttu ei ole viide enam asjakohane. Lisaks, võrreldes praegu kehtiva HOSiga tehakse eelnõuga ulatuslikud muudatused nii kriisireguleerimises tervikuna kui ka laiendatakse Päästeameti rolli kriisiolukordadeks valmistumisel ja nende lahendamisel.

Eelnõuga võetakse kasutusele elanikkonnakaitse termin, mille sisu on reguleeritud eelnõu §-s 85. Paragrahvi lõike 1 kohaselt on elanikkonnakaitse eesmärk tagada inimeste valmisolek kriisiolukordades ise toime tulla, kaitsta inimesi kriisiolukordadest tulenevate ohtude eest ning aidata tagajärgedega toimetulekul. Elanikkonnakaitse meetmeteks loetakse seejuures ennekõike ohuteavitust, päästetöid, ulatuslikku evakuatsiooni, varjumist, esmaabi ja katastroofimeditsiini, vältimatut sotsiaalabi ja psühhosotsiaalse abi kriisides. Elanikkonnakaitsega on tihedas puutumuses aga ka muu elanikele hädavajalikku abi, nt on elanikkonnakaitse oluliseks osaks inimeste ja kohalike omavalitsuste kriisivalmidus, elutähtsate teenuste toimimine, rahvusvahelise abi koordineerimine, elanikkonna varustuskindlus jt ülesanded. Samas nt elutähtsate teenuste toimimine on oluline eeldus ka sise- ja sõjalise kaitse toimimiseks, mistõttu ei saa seda lugeda elanikkonnakaitse meetmeks. Elanikkonnakaitse tagamine eeldab erinevate osapoolte ühist pingutust – st kõige aluseks on iga üksiku inimese valmisolek. Esmane vastutus enda ja oma pere toimetuleku ja turvalisuse tagamisel on inimesel endal. Oluline on valmisolek ka kogukondades ja üksteise abistamine, sh vabatahtliku töö näol. Kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste korraldada on elanikkonnakaitse meetmed, ent abi saabumiseni tuleb ise või kogukondades toime tulla, mis tähendab, et kriisideks valmistuma peavad kõik osapooled.

Päästeameti roll elanikkonnakaitses on tagada regionaalsel tasandil nii kriisiolukorraks valmistumine ja kriisiolukordade lahendamine, elanike varjumise ja ulatusliku evakuatsiooni ettevalmistamine ja läbiviimine kui ka elanike teavitamine. Kriisiolukorras kasutatakse vajaduse korral elanike teavitamiseks ka sireenisüsteemi, mille ülesseadmise ja haldamise roll on Päästeametil. Lisaks toetab Päästeamet kriisiolukorda lahendavat asutust teabevahetuse ja koostöö korraldamisel.

Eelnõuga saab Päästeamet ülesandega hoida elanikkonnakaitse nö üldpilt ehk et tagada elanikkonnakaitse tegevuste õigeaegne rakendamine elanike vaatest. Elanikkonnakaitse tegevused on eelkõige ohuteavitus, päästetööd, ulatuslik evakuatsioon, varjumine, esmaabi ja katastroofimeditsiin, vältimatu sotsiaalabi, psühhosotsiaalne abi kriisides ning muu elanikele hädavajalik abi. Päästeamet ei vastuta kõikide elanikkonnakaitse tegevuste eest (üksnes varjumise, evakuatsiooni, päästetööde eest). Elanikkonnakaitse moodustub mitmetest omavahel seotud tegevustest ja võimetest. Seejuures lähtub kogu laiapindne riigikaitse ülesannete jäävuse põhimõttest, mis tähendab, et iga alategevuse toimimise eest vastutab nii kriisis kui tavaolukorras sama osapool. Nii näiteks vastutab esmaabi ja katastroofimeditsiini eest tervishoiusektor, vältimatu sotsiaalabi tagatakse KOVi ja Sotsiaalministeeriumi valdkonna koostöös jne.

Et Päästeamet saaks oma ülesannet edukalt täita, nähakse seaduses ette, et Päästeametil on õigus saada oma ülesande täitmiseks vajaminevat teavet. Näiteks on Saaremaa elektrikatkestuse olukorras oleks vaja olnud, et Päästeamet oleks saanud operatiivselt teavet veel elektrita ja hädas/üksi elevatest inimestest (vastavalt siis Elektrilevilt ja KOVilt). Näiteks on Päästeametil vajalik saada teavet elektriliinide taastamise järjekorra kohta, Elektrilevi rakendatud ja planeeritavate ressursside kohta, Elektrilevi võimelünkade kohta elektrivarustuse taastamisel.

Samuti on Päästeametil õigus ülalnimetatud ülesande osas anda korraldusi (lõiked 7 ja 8), kui asutused või juriidilised isikud, sh KOVid ei reageeri elanikkonnakaitse vaatest õigeaegselt. Päästeametil ei ole õigust sekkuda teise asutuse, KOVi või juriidilise isiku juhi juhtimispädevusse oma asutuse ressursi ja asutusele pandud ülesannete osas. Päästeametil ei teki nö täielikku ega operatsioonilist käsuõigust teise asutuse üle. Päästeametil on õigus anda elanikkonnakaitse operatsiooni / tegevuste tagamis huvides korraldusi ja üksnes siis, kui vastutav asutus ei reageeri või ei tee seda õigeaegselt. Elutähtsa teenuse osutajate osas on samuti Päästeametil õigus nõuda, et elutähtsa teenuse osutaja osutaks teenust varasemalt talle ETKA poolt määratud teenuse osutamise nõuetest erinevalt aga lisatingimus on, et ilma Päästeameti poolse sekkumiseta, oleks ohus inimeste elud ja tervised. Tavaolukorras, ka teenuste katkestuste olukordades on ETOle korralduste andja ja kriisi lahendamise juhtimine ETKA käes, kuid ka ETKAl ei ole üldpilti, kuidas teatud teenuste katkemine või nende katkemisest põhjustatud järgmiste teenuste katkemine on mõjutanud elanikke. Seetõttu on Päästeameti kui elanikkonnakaitset õigeaegselt tagava asutuse ülesanne hoida fookuses inimeste elu ja tervist ning sekkuda ETO-ETKA suhtesse üksnes äärmise vajaduse korral – kui ilma sekkumiseta oleks ohus inimeste elu ja tervis. Nimetatud tingimused ETOdele korralduste andmise osas on sätestatud tsiviilkriisis ja riigikaitse seaduse § 75 lõikes 10, kuna kogu elutähtsate teenuste üldregulatsioon paikneb nimetatud seaduses.

Päästeameti on elanikkonnakaitse osas üldvastutaja ning tema roll on tagada, et elanikele oleks vajalikud teenused tagatud ja et vastutavad asutused reageeriksid õigeaegselt. Nii näiteks Saaremaa tormi ja veereostuse osas oleks olnud Päästeamet see, kes oleks taganud, et keegi hoiab ka elanike vaadet kriisi lahendamisel. Elektri taastamisel on elutähtsa teenuse osutajal fookuses elektriliinide taastamine ning ta ei jälgi, kas tarbimiskohtades on inimeste elu ja tervis ohus, on seal vajalik viia läbi evakuatsioon või näiteks mõne teise sündmuse korral korraldada varjumine. Elektrivarustuse taastamisel seejuures Elektrilevi näeb, et elektrivarustus on taastatud liitumispunktis aga ühe liitumispunkti taga võib olla mitu majapidamist, kortermaja mitme korteriga ja Elektrilevi ei oska seetõttu öelda paljudel inimesel on elektrivarustus kadunud või ei oska anda kinnitust kas liitumispunkti taga asuvate hoonete, majapidamiste elektrivarustus on taastatud. Nimelt võib olla tekkinud rike liitumispunktist edasi või hoones. Konkreetselt selline järeldus tekkis Saaremaa kriisi lahendamisel, kui selgus, et ei Elektrilevi ega KOV ei teadnud kellel veel elektrit ei ole ning see sundis Päästeametit teatud piirkondades majapidamisi läbi helistama ja ka füüsiliselt majapidamisi läbi käima.

Kuna Kaitseliidu ja Kaitseväe kaasamine on edaspidi KorSis, siis tehakse seetõttu ka muudatus punktiga 5 (lõige 5) ja 6.

Punktiga 7 täiendatakse PäästeSi § 32 lõikes 1 reguleeritud vabatahtliku päästja terminit. Vabatahtlik päästja on kehtiva sätte kohaselt isik, kes vabatahtlikult osaleb päästetööl või ennetustööl seaduses sätestatud alustel ja korras. Muudatuse kohaselt osaleb vabatahtlik päästja ka elanikkonnakaitses. Sisuliselt täiendatakse võimalusi, kuidas vabatahtlik saab osaleda Päästeameti tegevuses – päästetööl ja ennetustööl osalemisele lisandub õigus osaleda ka elanikkonnakaitse alastes tegevustes. Vabatahtliku päästja osalemist elanikkonnakaitses on täpsemalt avatud käesoleva paragrahvi punkti 8 selgitustes.

Punktiga 8 täpsustatakse PäästeSi § 34 lõike 1 punktis 4 sätestatud piirangut isiku kohta, keda on keelatud võtta vabatahtlikuks päästjaks. Praegu kehtiva sõnastuse kohaselt on keelatud vabatahtlikuks päästjaks võtta isikut, kellel on selline füüsiline puue, mis takistab tal vabatahtliku päästja ülesannete täitmist, välja arvatud ennetustööl osalevad isikud. Muudatuse kohaselt loobutakse erandist, mis on tehtud ennetustööl osalevatele isikutele. Päästeamet saab oma ülesannete täitmisse kaasata isikuid, kes on võimelised neid ülesandeid ohutult täitma. Isiku vabatahtlikuks võtmisel tuleb Päästeametil iga kord hinnata, kas isiku puue on sellist laadi, mis võimaldab tal ülesandeid täita. Seetõttu on selgemalt sõnastatud, et vabatahtlikuks päästjaks on keelatud võtta isikut, kelle füüsiline puue takistab tal vabatahtliku päästja ülesannete täitmist. Ka ennetustöö tegemist võivad teatud puuded takistada – näiteks selline kõnepuue, mille korral isikul ei ole võimalik teistega arusaadaval viisil suhelda.
Seetõttu ei ole põhjendatud kõnesolevat erandit säilitada.

Punktiga 9 nähakse täpsemalt ette vabatahtliku päästja elanikkonnakaitses osalemiseks vajalik väljaõpe, osalemise tingimused ja kohaldatavad meetmed. Selleks täiendatakse PäästeSi § 38 ning seni päästetööl ja ennetustööl osalemist reguleeriv säte sõnastatakse tervikuna uuesti.

Sarnaselt päästetööl osalemisega võib PäästeSi § 38 lõikesse 4 lisanduva punkti 11 kohaselt vabatahtlik päästja päästeametniku korraldusel ja koos temaga osaleda elanikkonnakaitses kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel. Iseseisvalt võib vabatahtlik päästja osaleda sarnaselt ennetustööga elanikkonnakaitseks valmistumisel (PäästeSi § 38 lg 5). Mõlemal juhul peab vabatahtlik olema läbinud vähemalt vabatahtliku päästja esimese astme õppe.

PäästeSi § 38 lisatavas lõikes 41 reguleeritakse vabatahtliku päästja õigused elanikkonnakaitses. Päästeameti ülesandeid elanikkonnakaitses on selgitatud käesoleva paragrahvi punktis 3. Muudatuse kohaselt on vabatahtlikul päästjal elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel toetav (abistav) roll. Päästeamet moodustab suursündmuste lahendamise juhtimiseks staabi, mida omakorda juhib päästeametnik. Kriisiolukorra lahendamist juhitakse staabi kaudu juhul, kui on vaja iga päev ja ulatuslikult täita täiendavaid ajakriitilisi ülesandeid ning sündmuse lahendamine eeldab ulatuslikku koostööd teiste asutuste ja isikutega. Päästeameti staap koosneb erinevatest gruppidest, kes täidavad erinevaid ülesandeid, ning igal grupil on päästeametnikust juht, kes määrab tööde jaotuse, prioriseerib need ja annab töökorraldused ning kontrollib regulaarselt nende täitmist. Seega on oluline rõhutada, et vabatahtlikule päästjale ei anta elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel volituste kohaldamiseks iseseisvat pädevust ning õiguste realiseerimine on allutatud riiklikule kontrollile. Kõikidele tegevustele sündmuskohal peab eelnema päästeametniku korraldus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriisiolukord on oma olemuselt aegkriitiline olukord, mis nõuab kiiret tegutsemist ning tulenevalt sellest on vajalik võimalikult paljude inimeste kaasabi, keda on selleks ka eelnevalt koolitatud. Samuti toodi 2021. aastal, kui ulatusliku evakuatsiooni ülesanne anti Politsei- ja Piirivalveametilt üle Päästeametile, selle muudatuse olulise tegurina esile, et PPA ülesanded ja ressurss asutuste hädaolukordade lahendamise plaanides ning riigikaitselistes tegevustes on hõivatud. Ulatuslik evakuatsioon ja varjumine on suuremahulised operatsioonid, mida ükski Eesti ametiasutus ei ole suuteline üksi ja ainult oma teenistujatega täies mahus läbi viima. Nii kehtiva seaduse kui ka käesoleva eelnõu kohaselt osaleb PPA ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel, kuid tulenevalt ressursi hõivatusest lasub põhivastutus nende ülesannete täitmisel Päästeametil. Seega on väga oluline kaasata elanikkonnakaitse tegevustesse vabatahtlikke päästjaid ning anda nendele kontrollitud õigused, et vahetult kaitsta inimeste elu ja tervist kriisiolukordades.

Oluline on siinjuures esile tuua, et ka tavapäraselt on vabatahtlikud päästjad kaasatud päästesündmuste lahendamisele ning juba praegu on palju komplekssündmusi (sh toimub väiksemaid evakuatsioone), kus Päästeamet teeb PPAga koostööd. Seetõttu ei ole ka selliste volituste kohaldamine vabatahtlike päästjatele jaoks midagi uut.

Eelnõuga vabatahtlikule päästjale antavad õigused elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel on sarnased Päästeameti õigustega varjumise ja ulatusliku evakuatsiooni puhul, kuid olemuselt siiski piiratumad, kus erinevate õiguste andmisel on lähtutud konkreetse tegevuse eesmärgist. Lõike 41 punkti 1 kohaselt on vabatahtlikul päästjal õigus siseneda valdusesse ja vaadata valdus läbi, et tagada isiku varjumine või evakuatsioon ohustatud alalt ohutusse kohta. Kriisiolukorra puhul on võimalik, et hoonetes võib viibida inimesi, kes on abitus seisundis ega saa ise hoonest väljuda. Kuna kriisiolukord võib oma mastaabilt olla väga ulatuslik, siis ei piisa üksnes ametnike ressursist, kes käiks läbi kodusid, et aidata inimestel evakueeruda või varjuda, ning seetõttu on oluline meetme kohaldamise õiguse andmine selleks koolitatud vabatahtlikule päästjale. Meetme kohaldamisele peab eelnema päästeametniku korraldus. Vabatahtlikel päästjatel on ka kehtiva päästeseaduse kohaselt õigus siseneda päästetööks valdusesse ja vaadata valdus läbi korrakaitseseaduses ettenähtud alusel ja korras. Seega oma olemuselt ei ole vabatahtliku päästja jaoks tegemist uue volitusega.

Lõike 41 punkti 2 kohaselt on vabatahtlikul päästjal õigus elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel peatada sõiduk, et tagada isiku varjumine või evakuatsioon ohustatud alalt ohutusse kohta. Sõiduki peatamise vajadus võib tekkida seetõttu, et sõidukitega ohualal viibivad inimesed on vaja evakueerida. Selline vajadus võib tekkida näiteks olukorras, kui sõiduk sõidab vales suunas (ei sõida ohualast välja, vaid ohu suunas). Tegemist ei ole iseseisvalt sõiduki peatamisega, vaid sõiduki peatamisel on kindel eesmärk – suunata isik ohustatud alalt ohutusse kohta. Kriisiolukorras tuleb arvestada tavapärasemast ärevama olukorraga, kus inimesed vajavad lisaselgitusi ja suunamist.

Lõike 41 punkt 3 sätestab, et vabatahtlikul päästjal on õigus elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel tuvastada varjumiskohta või evakuatsioonikohta sisenemisel ja sealt väljumisel isiku isikusamasus. Kriisiolukorras on vajalik tuvastada, kes on konkreetses varjumis- või evakuatsioonikohas, et oleks võimalik tuvastada, kas näiteks ohualalt on kõik inimesed saanud evakueeritud, ning anda informatsiooni lähedastele, kus asuvad näiteks nende pereliikmed.

Lõike 41 punkt 4 sätestab, et vabatahtlikul päästjal on õigus elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel kontrollida varjumiskohta või evakuatsioonikohta sisenemisel isikut ja tema riietust vaatlemise ja kompimise teel või tehnilise vahendi või väljaõppe saanud teenistuskoera abil, et kindlaks teha, kas isiku valduses ei ole eset või ainet, millega ta võib varjumiskohas või evakuatsioonikohas ohustada ennast või teisi isikuid või mille omamine varjumiskohas või evakuatsioonikohas on keelatud. Selle õiguse andmine on vajalik, et tagada kriisiolukorras evakuatsiooni- või varjumiskohas isikute ohutus. Kriisiolukorras koguneb varjumis- või evakuatsioonikohtadesse suur hulk inimesi (nt lapsed, vanurid, kriminaalkorras karistatud isikud jne), kus tulenevalt ärevast olukorrast võib tekkida suur oht tülide tekkimiseks, korrarikkumisteks jne. Samal eesmärgil antakse vabatahtlikule päästjale õigus kontrollida varjumiskohta või evakuatsioonikohta sisenemisel isikuga kaasas olevat asja vaatlemise või tehnilise vahendi või väljaõppe saanud teenistuskoera abil, et kindlaks teha, kas isiku valduses ei ole eset või ainet, millega ta võib varjumiskohas või evakuatsioonikohas ohustada ennast või teisi isikuid või mille omamine on keelatud (lõige 41 p 5). Samuti on turvalisuse tagamiseks vajadus võtta hoiule vallasasjad, mis võivad teiste evakueeritud inimeste jaoks olla ohtlikud (nt terariistad, kergesti süttivad vedelikud vms) (lõige 42).

Lõike 41 punkt 6 sätestab, et vabatahtlikul päästjal on õigus elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel kinni pidada isik vahetult eesseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks või elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks. Kinnipeetud isik antakse viivitamata üle PPA-le. Lisaks annab käesoleva paragrahvi lõige 43 vabatahtlikule päästjale õiguse isiku kinnipidamisel (eelnõuga lisatav § 38 lõige 41 punkt 4) kasutada füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, kui isiku kinnipidamine ning isiku tegevuse tõkestamine vabatahtliku päästja suulise korraldusega ei ole võimalik või õigel ajal võimalik.

KorSi § 74 lõike 1 kohaselt on vahetu sund füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi või relvaga. Vahetu sunniga saab viia täide haldusakti, mis on mõeldud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on vahetu sund ultima ratio haldussunnivahend, mida saab kasutada üksnes siis, kui muud võimalikud vahendid on oma mõju ammendanud või neid ei ole võimalik kasutada. Kuna vahetu sund riivab tugevalt põhiõigusi, on eriti oluline arvestada KorSi §-ga 7 „Proportsionaalsuse põhimõte“, §-ga 8 „Otstarbekuse põhimõte“ ning §-ga 9 „Õiguste kaitse ja inimväärikuse tagamine“. Vahetut sundi rakendatakse vaid nii kaua, kuni selle eesmärk on saavutatud või on selge, et seda ei ole võimalik saavutada. Vabatahtlikud päästjad tohivad vahetu sunni raames kohaldada vaid füüsilist jõudu. Füüsiline jõud võib seisneda näiteks isiku kinnihoidmises, kõrvalelükkamises või ärakandmises, looma tagasitõrjumises või ukse maha löömises. Kuigi füüsilise jõu kasutamine on vahetu sunni esimene ehk vähim kahju tekitav aste, on oluline arvestada ka selle kohaldamise proportsionaalsust. Füüsilise jõu kasutamine võib tulla kõne alla, kui isik seab ohtu enda või kellegi teise elu või tervise ning ei täida korraldust lahkuda. Seejuures tuleb rõhutada, et ka füüsilist jõudu on lubatud kohaldada vaid koos päästeametnikuga tema korraldusel ja see peab olema vältimatult vajalik. Vabatahtlikel päästjatel on ka kehtiva päästeseaduse kohaselt õigus kasutada päästesündmuse käigus füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

Punktiga 10 muudetakse PäästeSi § 39 lõiget 2. Muudatuse kohaselt peab vabatahtlik päästja elanikkonnakaitses osalemisel esitama isikule tema nõudmisel vabatahtliku päästja tunnistuse. Tegemist ei ole uue nõudega – kehtiva sätte kohaselt nõutakse tunnistuse esitamise valmisolekut ka päästetööl ja ennetustööl osalevalt vabatahtlikult päästjalt. Kuna vabatahtliku päästja tegevusega võib kaasneda riive teiste isikute õigustele, siis peab ta vajaduse korral tunnistusega tõendama oma isikut ja õigust vastavaid meetmeid kohaldada.

Punktides 11–13 tehtavad muudatused on seotud terminite muutmisega. Käesoleva seaduse jõustumisel asendatakse hädaolukorra termin kriisiolukorraga ning riigikaitseliste ameti- ja töökohtade termini asemel võetakse kasutusele kriisiülesandega ameti- ja töökoha termin.

Punktiga 14 muudetakse PäästeSi § 45 ja 46 – mõlemad paragrahvid sõnastatakse tervikuna uuesti. Muudatuse kohaselt hüvitatakse kriisiolukorras elanikkonnakaitses osalevale juriidilisele isikule, vabatahtlikule päästjale, abidemineerijale ja § 19 alusel päästetööle rakendatud füüsilisele isikule tekitatud kulud, välja arvatud saamata jäänud tulu. Vastavad hüvitamise alused on sätestatud riigieelarve seaduse § 58 lõike 3 alusel kehtestatud määruses. Kriisiolukorras elanikkonnakaitsega seotud kulude hüvitamise ulatus ja kord nähakse ette Vabariigi Valitsuse 9. septembri 2010. a määruses nr 134 „Ulatusliku või pikaajalise päästetöö või demineerimistööga seotud kulude hüvitamise ja tasu maksmise ulatus ja kord“, mis vajab samuti muutmist. Tasu makstakse vabatahtlikule päästjale, abidemineerijale ja PäästeSi § 19 alusel päästetööle rakendatud füüsilisele isikule kriisiolukorras elanikkonnakaitses osaletud aja eest. Vastav kord nähakse ette eelnimetatud määruses.

§ 226. Päästeteenistuse seaduse muutmine

Nimetatud seaduses tehtav muudatus on seotud terminite muutusega – hädaolukorra terminit HOSi kehtetuks tunnistamisega enam ei kasutata, vaid kasutusele võetakse termin „kriisiolukord“.

§ 227. Rahvastikuregistri seaduse muutmine

Nimetatud seaduses tehakse terminoloogiline muudatus – hädaolukorra, eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra saab eelnõu jõustumisel kokku võtta terminiga „kriisiolukord“.

§ 228. Raudteeseaduse muutmine

Paragrahviga 228 muudetakse raudteeseadust selleks, et sätestada raudteesektoris ETOde ja valdkonnas tegutsevatele isikutele püsivad kriisiülesanded.

Punktiga 1 lisatakse õigusselguse eesmärgil kohustus, et lisaks seadusele peab avalikku reisijatevedu tegev raudtee-ettevõtja lähtuma ka seaduse alusel antud õigusaktidest.

Punktiga 2 määratakse püsiv kriisiülesanne avalikku reisijatevedu teostavale raudtee-ettevõtjale, mille kohaselt on kohustus korraldada reisijatevedu igaühele vastavalt avalikustatud veoeeskirjale ja seaduses sätestatud korras. Alates 2017. aastast teostab avalikku reisijatevedu AS Eesti Liinirongid (Elron), kellel on riigiga sõlmitud 10-aastane avaliku teenindamise leping. Tegemist on praegu ainsana turul tegutseva ettevõttega. Muudatus on vajalik, kuna iga päev rongiga reisivate inimeste hulk on märkimisväärne, nt eelistas Statistikaameti andmetel aastal 2021 rongi liikumiseks kokku ligi 6,1 mln reisijat. Kuna lisaks raudteele on inimestel siiski võimalik liikuda alternatiivina nt ka mööda maismaad, siis avalikku reisijatevedu otseselt elutähtsaks teenuseks ei määrata. Juhul, kui kriisiolukorra lahendamiseks on vajalik avalikku reisijatevedu teostada tavapärastest tingimustest erinevalt, võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada selleks ka vastavad erisused.

Punktiga 3 asendatakse viited HOSile viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele. Samuti määratakse ETOst ettevõtjatle püsiv kriisiülesanne. Nende ettevõtete püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. See tähendab, et võib kehtestada erisusi erinevate kriisiolukorra sündmuste ja n-ö tavaolukorra jaoks. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kõikides kriisiolukordades osutama samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema.

Punktis 4 on toodud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise järelevalvesätted sarnaselt teistele isikutele määratud kriisiülesannetega.

§ 229. Ravimiseaduse muutmine

Ravimiseaduse (RavS) muudatused on vajalikud ravimite varustuskindluse tagamiseks. Elanikkonnale vajalike ravimite olemasolu tagamiseks käsitatakse edaspidi ravimite hulgi- ja jaemüüki elutähtsa teenusena ning luuakse AS Eesti Varude Keskuse juurde elanikkonna ravimivaru. Varem ei ole ravimite hulgi- ega jaemüüki käsitatud elutähtsa teenusena. Antav püsiv kriisiülesanne toob elutähtsat teenust osutava ravimite hulgimüügi tegevusloa omajate ja üldapteekide jaoks kaasa muutused töökorralduses, uute kordade väljatöötamise ja juurutamise, toimepidevuse riskianalüüside ja plaanide koostamise, toimepidevuse meetmete rakendamise ja õppuste korraldamise. Kriisiülesannete täitmise ja selleks valmistumise üle järelevalvet tegeva Ravimiameti jaoks on see samuti uus ülesanne, mis vajab vastavate pädevuste loomist.

Punktiga 1 muudetakse ja sõnastatakse RavSi § 14 lõige 3 nii, et see hõlmaks nii AS Eesti Varude Keskuse moodustatavas riigi tegevusvarus kui ka Terviseameti moodustatavas tervishoiuvaldkonna vajadusteks ettenähtud riigivarus olevate ravimite käitlemist.

Punktiga 2 muudetakse ja sõnastatakse RavSi § 15 lõige 8 nii, et senine lauseosa „Hädaolukorras, eriolukorras, erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras, kui see on vajalik inimeste elu ja tervise kaitseks“ asendatakse tulenevalt terminikasutuse muutustest lauseosaga „paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavas olukorras, sealhulgas loodusõnnetus, katastroof, nakkushaiguse epideemia, tervishoiu toimepidevust ohustav olukord tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses või kriisiolukord“.

Lisaks laiendatakse samas punktis Ravimiameti ajutist võimalust sellises olukorras lubada erandeid ka ravimi väljakirjutamise nõuetest. See on tarvilik olukordades, kus tekivad tõrked retseptikeskuse töös ja/või nõuetekohaste retseptiplankidega varustatuses. Edaspidi on oluline kirjeldada ka inimeste elu ja tervist vahetult ohustavas olukorras aktsepteeritavaid miinimumnõudeid retseptiplankidele.

Punktiga 3 tehtav sõnastusmuudatus RavSi § 21 lõike 8 punktis 1 on seotud HOSi kehtetuks tunnistamisega.

Punktidega 4–7 asendatakse viited HOSile viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele. Samuti määratakse ETOle püsiv kriisiülesanne. Nende ettevõtete püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. See tähendab, et võib kehtestada erisusi erinevate kriisiolukorra sündmuste ja n-ö tavaolukorra jaoks. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kõikides kriisiolukordades osutama samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema.

Punktidega 8 ja 9 tehakse muudatused järelevalve peatüki pealkirjas ning täiendatakse seadust §-ga 1021, millega sätestatakse elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajale (Ravimiametile) ülesanne teha käesoleva seaduse alusel järelevalvet ravimite hulgimüügi tegevusloa omajate ja üldapteekide kriisiülesannete täitmise ja selleks valmistumise üle. Ravimiametile on see uus ülesanne, mille võime nii inimressursi kui ka spetsiifilise pädevuse näol on vajalik luua. Ravimiametile antakse ülesanne vastava elutähtsa teenuse toimepidevust korraldada kooskõlas tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega.

§ 230. Relvaseaduse muutmine

Tehtav muudatus on seotud eelnõu §-s 251 tehtava muudatusega (VVSi muutmine). Kaitseministeerium vastutab riigi sõjalise kaitse valdkonna eest.

§ 231. Riigieelarve seaduse muutmine

Punktiga 1 täiendatakse RESi § 20 uue lõikega, mille kohaselt riigisaladust sisaldavat valdkonna arengukava ei esitata Riigikogule arutamiseks. Enne sellise arengukava või selle muutmise eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele esitatakse eelnõu arvamuse avaldamiseks vastavale Riigikogu komisjonile. Näiteks riigikaitse arengukava esitatakse arvamuse avaldamiseks Riigikogu riigikaitsekomisjonile.

Kehtivas RiKSis on samasisuline säte kehtestatud üksnes riigisaladust sisaldava riigikaitsevaldkonna arengukava kohta (RiKSi § 7 lg 11). Riigikaitse arengukava 2017–2026 sisaldab osasid, mis on salastatud riigisaladusena või välisteabena (nt NATO salastatud dokumendid), mistõttu kehtiva RiKSi § 7 lõike 11 alusel ei esitatud seda Riigikogule arutamiseks. Enne riigikaitse arengukava esitamist Vabariigi Valitsusele esitati see arvamuse andmiseks Riigikogu riigikaitsekomisjonile. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19 lõike 4 kohaselt läbivad riigikaitsekomisjoni liikmed julgeolekukontrolli, et saada igapäevaseks tööks vajalik NATO saladusele juurdepääsu õigus. Kuivõrd salastatud teavet võib sisalduda ka teistes arengukavades, mitte ainult riigikaitse arengukavas, on salastatud teavet sisaldavate riigi strateegiliste dokumentide menetlemise erisus sätestatud RESis kui seda valdkonda reguleerivas üldseaduses.

Tulenevalt terminitest „kõrgendatud kaitsevalmidus“ ja „hädaolukord“ loobumisest ning uue katustermini „kriisiolukord“ kasutusele võtmisest muudetakse punktidega 2–6 RESi selliselt, et RESi §-des 45 ja 64 enam ei viidata kõrgendatud kaitsevalmidusele – eelnõu kohaselt asendab kõrgendatud kaitsevalmidust edaspidi riigikaitseline kriisiolukord. Kuna kriisiolukord on katustermin ka eriolukorrale, siis seetõttu on vastavates paragrahvides toodud kriisiolukorra ajal kehtestatavad erikorrad eraldi esile, et vältida eriolukorra ajal riigieelarve kasutamise erisuste kasutamist (RESi § 45 lg-d 1 ja 3 ja § 64 lg 7).

RESi § 45 lõike 2 punktis 3 nähakse ette kehtiva regulatsiooni asendamine terminiga „kriisiolukord“, kuna see peab nimetatud punktis hõlmama ka eriolukorra. Kollektiivse enesekaitse lepinguga ettenähtud kohustuste täitmise võimalus tuleb eraldi ette näha, kuna see ei pruugi automaatselt kaasa tuua kriisiolukorda.

Punktidega 5 ja 6 täpsustatakse riigieelarve väljamaksete tingimuste kehtestamist. Kehtiva seaduse kohaselt on erisused ette nähtud hädaolukorras ja kõrgendatud kaitsevalmiduses. Kehtivas RESis on sätestatud prioriteedid riigikassast väljamaksete tegemiseks, kui on aset leidnud ulatuslik või kiire majanduslangus, finantskriis, tulude kavandatust väiksem laekumine või on tegemist ulatuslike häiretega arveldussüsteemides. Riigi jaoks on sellisel juhul prioriteetsed maksed, mis tagavad riigi toimimise kriisides; võlakohustuste täitmine; pensionide ja toetuste väljamaksmine; KOVidele, Tervisekassale ja Eesti Töötukassale edasiantava maksu väljamaksmine ja väljamaksed põhiseaduslikele institutsioonidele. Lisaks on prioriteetne riigikassas oma raha hoidvate sihtasutuste, Tervisekassa ja Eesti Töötukassa väljamaksete tegemine.

Samas kriisiolukorras, sh erakorralise seisukorra, eriolukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ajal ei pruugi eespool nimetatud väljamaksete prioriteetsus olla kohane, kui riigil on piiratud koguses raha oma kohustuste täitmiseks ning hüvitisi ja toetusi vähendatakse või nende väljamaksed peatatakse ajutiselt. Riigi toimimise tagamiseks sellises komplitseeritud olukorras võib osutuda vajalikuks kehtivat prioriteetsete maksete nimekirja täpsustada ning seada lisatingimusi. Eelnõuga nähakse ette, et vajaduse korral võib Vabariigi Valitsus määrata tingimused riigikassast kõigi (sh oma raha riigikassas hoidvate isikute) väljamaksete tegemiseks tsiviilkriisi lahendamiseks selliselt, et oleks tagatud riigi toimimine ja isikutele minimaalse sissetuleku või vajaduste katmine.

Punktidega 7 ja 8 täiendatakse riigieelarve seadust sätetega, mis võimaldab kriisiolukorras Rahandusministeeriumil kaasata riigi rahavoo juhtimisse (sh finantsreservide haldamine, võlakohustuste võtmine, finantsriskide juhtimine) ja stabiliseerimisreservi haldamiseks Eesti Panga finantsspetsialiste. Avalikus sektoris on üksnes Eesti Panga finantsturgude osakonnal spetsiifiline kompetents ja kogemused (v.a võlajuhtimine), mis on vajalik riigi rahavoo juhtimiseks ja finantsreservide haldamiseks. Halduskoostöö seaduse sätete kohaselt oleks kriisiolukorras, kui on tekkinud tõrked, mis takistavad Rahandusministeeriumil nimetatud ülesandeid täita, võimalik kaasata selleks Eesti Panka. Näiteks ühinevad üks või kaks Eesti Panga spetsialisti ajutiselt riigikassa osakonnaga või juhib Eesti Panga finantsturgude osakond ajutiselt riigi rahavoogu ja finantsreserve lähtudes Rahandusministeeriumi juhistest. Samuti täiendatakse riigieelarve seadust sättega (punkt 8), mis võimaldaksid kriisiolukorras Rahandusministeeriumil kaasata riigi rahavoo juhtimisse (sh finantsreservide haldamine, võlakohustuste võtmine, finantsriskide juhtimine) ja stabiliseerimisreservi haldamiseks Eesti Panga finantsspetsialiste. Avalikus sektoris on üksnes Eesti Panga finantsturgude osakonnal spetsiifiline kompetents ja kogemused (v.a võlajuhtimine), mis on vajalik riigi rahavoo juhtimiseks ja finantsreservide haldamiseks. Halduskoostöö seaduse sätete kohaselt oleks kriisiolukorras, kui on tekkinud tõrked, mis takistavad Rahandusministeeriumil nimetatud ülesandeid täita, võimalik kaasata selleks Eesti Panka. Näiteks ühinevad üks või kaks Eesti Panga spetsialisti ajutiselt riigikassa osakonnaga või juhib Eesti Panga finantsturgude osakond ajutiselt riigi rahavoogu ja finantsreserve lähtudes Rahandusministeeriumi juhistest.

Punktiga 9 antakse Vabariigi Valitsusele õigus volitada ministrit kehtestama riigi rahavoo juhtimise põhimõtteid ja stabiliseerimisreservi haldamise ja sellega seonduvate finantsriskide juhtimise põhimõtteid. Eelkõige võib olla vajalik anda vastavad volitused rahandusministrile erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras. Rahuajaks kehtestatud riigi rahavoo juhtimise ja stabiliseerimisreservi haldamise põhimõtted ei pruugi olla asja- ja ajakohased kriisis ning võivad vajada operatiivset muutmist (nt suured muutused Eesti pankade krediidireitingutes, vajadus hoiustada raha suures ulatuses Eesti Pangas, Euroopa Keskpangas või mujal jms). Vabariigi Valitsuse antud volitused lähtuvad põhimõttest, et Vabariigi Valitsus võib seadusega tema pädevusse antud küsimuse otsustamise delegeerida peaministrile, ministrile või Vabariigi Valitsuse moodustatud kollegiaalorganile.

§ 232. Riigihangete seaduse muutmine

Nähakse ette riigihangete läbiviimise erisus kriisiolukorras. Akuutse kriisi puhul on vaja selle lahendamisega hakata tegelema kiirelt, iga viivitus võib kaasa tuua olulise kahju. Kriisi lahendamisel võib vajalikuks osutuda kiireloomuline teenuse või ehitustööde tellimine või asjade ostmine, samas puudub piisav aeg riigihangete seaduse (RHS) §-des 93 ja 94 sätestatud menetlustähtaegade järgimiseks. Selle tõttu nähakse avaliku sektori ja võrgustikusektori hankijale ette võimalus kohaldada kriisiolukorra lahendamisega seotud hankelepingu sõlmimisel, mille eeldatav maksumus on võrdne lihthanke piirmääraga või ületab seda, kuid jääb allapoole rahvusvahelist piirmäära, riigihangete seaduse 3. peatüki 1. jaos sätestatud korda. Seega tuleb erisuse rakendamisel arvestada järgmist: 1) kehtestatud peab olema kriisiolukord; 2) hankelepingu sõlmimine peab olema seotud kriisiolukorra lahendamisega; 3) hankelepingu eeldatav maksumus peab jääma alla rahvusvahelise piirmäära.

Kui hankijal lasub kohustus korraldada riigihange, kuid ei ole aega järgida selleks riigihangete seaduse 3. peatüki 1. jaos sätestatud korda, siis tuleb hankijal analüüsida, kas on täidetud RHSi § 49 lõike 1 punkti 3, § 156 lõike 1 punkti 4 või § 173 lõike 1 punkti 5 alusel väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse korraldamise eeldused. Paragrahvi 49 lõike 1 punkti 3, § 156 lõike 1 punkti 4 või § 173 lõike 1 punkti 5 alusel väljakuulutamiseta hankemenetluse korraldamisele ei pea eelnema eelnõu § 15 lõikes 101 sätestatud hankemenetluse korraldamine. Nimetatud väljakuulutamiseta hankemenetluse korraldamise puhul peab olema põhjendatud hankelepingu sõlmimise kiireloomulisus ja ettenägematute sündmuste tagajärjel tekkinud äärmine vajadus. Hankelepingu eeldatav maksumus sellisel juhul ei pea jääma alla rahvusvahelist määra.

Juhul kui on täidetud RHSi § 11 lõike 1 punktis 20 või § 170 lõike 1 punktis 3 sätestatud eeldused ehk tegemist on erandiga RHSi tähenduses, saab hankija jätta RHSi kohaldamata. Lepingu vastavust RHSi § 11 lõike 1 punktis 20 või § 170 lõike 1 punktis 3 sätestatud eeldustele tuleb iga üksikjuhtumi puhul hinnata õigusliku analüüsi tulemusel. Erandeid tuleb alati tõlgendada kitsendavalt ning juhul kui analüüsi tulemusel pole eeldused erandi kasutamiseks täidetud, siis tuleb erand jätta kohaldamata ja korraldada riigihange.

§ 233. Riigikaitseseaduse kehtetuks tunnistamine

Paragrahviga 233 tunnistatakse kehtetuks riigikaitseseadus. Edaspidi kohaldub tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus.

§ 234. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmine

Paragrahviga 234 viiakse Riigikogu kodu- ja töökorra seadus (RKKTS) kooskõlla eelnõuga. Eelkõige on muudatused tingitud kõrgendatud kaitsevalmiduse termini kasutamisest loobumisest ning kriisiolukorra termini kasutusele võtmisest ning ErSSi kehtetuks tunnistamisest.

Punktiga 1 lisatakse RKKTSi § 49 lõige, mis sätestab Riigikogu täiendava istungi viivitamatu kokkukutsumise korralise istungjärgu ajal, kui Vabariigi Valitsus või Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja erakorraline seisukord või pikendada seda või kui Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon. Kehtivas õiguses reguleerib ErSSi § 13 lõige 3 Riigikogu kokkukutsumist, kui esitatakse ettepanek erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks. Riigikogu töökorda puudutavad küsimused, sh erisused, peaksid õigusselguse huvides olema koondatud RKKTSi.

Punktiga 2 lisatakse RKKTSi § 56 lõike 1 punkti 5 täiendus, mille kohaselt Riigikogu täiskogu töönädala või täiendava istungi päevakorda võib täiendada pärast selle kinnitamist ka siis, kui arutada on vaja erakorralise seisukorra pikendamise ettepanekut. Muudatus on seotud eelnõu § 12 lõikega 3, mis sätestab erakorralise seisukorra pikendamise võimaluse.

Punktiga 3 muudetakse RKKTSi § 56 lõike 1 punkti 6. RKKTSis ei ole vaja sätestada võimalust täiendada Riigikogu täiskogu töönädala või täiendava istungi päevakorda pärast selle kinnitamist seoses kaitsevalmiduse kõrgendamisega, kuivõrd eelnõuga loobutakse kõrgendatud kaitsevalmiduse mõistest.

Punktiga 4 täiendatakse RKKTSi § 56 lõikega 61, mille kohaselt Riigikogu täiskogu töönädala või täiendava istungi päevakorda võib täiendada pärast selle kinnitamist ka siis, kui tegemist on otsuse eelnõuga, mis on seotud Eesti Vabariigi territooriumil või muu riigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmisega. Küsimus võetakse arutamisele esimesel võimalusel. Välisriigi relvajõudude Eesti territooriumil viibimine on loapõhine. Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide puhul on loa väljastajaks Vabariigi Valitsus, kuid teiste võimalike liitlaste puhul on vajalik Riigikogu otsus. Riigikogu otsuse vastuvõtmiseks erakorralisel istungil või täiendaval istungil on vajalik vähemalt 51 Riigikogu liikme kohalolek. Otsuste menetlemise kiirendamiseks nähakse ette analoogselt erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisega kinnitatud päevakorra täiendamise võimalus, kusjuures vastavad küsimused võetakse arutamisele esimesel võimalusel.

Punktiga 5 lisatakse seadusesse säte, et põhiõiguste- ja vabaduste piiramise üldvolituse üle otsustamine oleks arutamisel Riigikogus esimesel võimalusel, kuna kriisiolukorras tuleb tagada, et nimetatud küsimused saaks võimalikult kiiresti lahendatud ja Riigikogu mandaadi.

Punktiga 6 muudetakse RKKTSi § 118 pealkirja ja lõiget 1 selliselt, et Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmist menetletakse samadel alustel nagu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamist käsitleva otsuse eelnõu. Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise vajadus võib olla riiki ähvardavatest ohtudest tulenevalt kiireloomuline, mistõttu on vaja otsuse eelnõu menetleda kiireloomuliselt: ühel lugemisel ja ilma juhtivkomisjoni määramata.

RKKTSi § 118 pealkirja ja lõiget 1 on täpsustatud selliselt, et säte oleks kohaldatav ka näiteks erakorralise seisukorra või demobilisatsiooni kestuse pikendamise korral.

Mitmes ELi riigis on ette nähtud erakorralise ja sõjaseisukorra ajaks kiirem eelnõude menetlemise kord. Muudatusettepanekud on ajendatud vajadusest tagada erikordade (eelkõige erakorralise ja sõjaseisukorra) ajal kiirem seadusloome ning õigeaegne Riigikogu otsuste vastuvõtmine. Muudatusettepanekutega soovitakse jääda ka erakorralises ja sõjaseisukorras tavapärase seadusloome menetluse raamidesse, kuid tagada menetluslike erisustega, et neid eelnõusid, mis vajavad kiiret vastuvõtmist (nt riigieelarvega seotud muudatused, maksudega seotud muudatused, teenuse vähendamine või peatamine), menetletaks kiirendatud korras.

Seetõttu tehakse Riigikogule ettepanek täiendada RKKTSi veel järgmiste sätetega:
1) paragrahvi 48 täiendada lõikega 2 järgmises sõnastuses:
„(2) Riigikogu töö ajagraafikut võib Riigikogu juhatuse otsusega muuta erakorralise või sõjaseisukorra ajal.“;

2) paragrahvi 49 täiendada lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Riigikogu esimees kutsub Riigikogu täiendava istungi kokku viivitamata, kui korralise istungjärgu ajal on Vabariigi Valitsus või Vabariigi President esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja erakorraline seisukord või kui Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon.“;

3) paragrahvi 52 täiendada lõikega 2 järgmises sõnastuses:
„(2) Erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamiseks kokku kutsutud erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku kehtestab Riigikogu juhatus.“;

4) paragrahvi 55 täiendada lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Riigikogu täiendava istungi päevakord ei kuulu kinnitamisele, kui päevakorras on üksnes käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud otsuse menetlemine.“;

RKKTSi tuleks lisada säte, millega ei ole vaja täiendava istungi päevakorda kinnitada, kui päevakorras on üksnes erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamine või Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmine.

5) paragrahvi 99 täiendada lõikega 11:
„(11) Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib Riigikogu juhatus määrata eelnõule teistsuguse muudatusettepanekute esitamise tähtaja.“;

Erakorralises või sõjaseisukorras peab eelnõude menetlus toimuma tavapärase seadusloome menetlust järgides. Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib aga tekkida põhiseadusliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks vajadus võtta vastu kiireloomulisi eelnõusid (nii seaduseelnõu kui ka Riigikogu otsus). Eelnõu kiireks menetlemiseks antakse Riigikogu juhatusele volitus määrata muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg ei peaks sõltuma üksnes juhtivkomisjoni ettepanekust, kuivõrd komisjonis ei pruugita leida konsensust.

6) paragrahvi 116 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Seadluse kinnitamise või tühistamise seaduse eelnõu lugemise käigus esineb ettekandega Vabariigi President või peaminister või tema volitusel mõni teine Vabariigi Valitsuse liige. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse.“;

Kui Riigikogu on kokku tulnud, esitab president seadluse parlamendile, kes võtab viivitamata vastu selle kinnitamise või tühistamise seaduse (PS § 109 lg 2). President esitab seadluse Riigikogule selle kokkutulemise päeval (VPTS § 17). Koos seadlusega esitab president Riigikogule Vabariigi Presidendi seadluse kinnitamise või tühistamise seaduse eelnõu (RKKTS § 90 lg 2). Olukorras, kus president on välja andnud seadluse, peab ka presidendil kui akti andjal olema võimalus esineda ettekandega Riigikogu ees.

7) paragrahvi 118 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Otsuse-eelnõu lugemise käigus esineb ettekandega Vabariigi President, peaminister või tema volitusel mõni teine Vabariigi Valitsuse liige. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse.“.

Muudatus on seotud RKKTS § 116 lg 3 muudatusega. Lõike 3 järgi antakse lisaks peaministrile või tema volitatud valitsusliikmele ka presidendile õigus esineda ettekandega. PS § 128 lõike 1 alusel kuulutab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis maksimaalselt kolmeks kuuks (PS § 129 lg 1). Kui sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegija on Vabariigi President, siis peab ka temal olema võimalus esineda ettekandega Riigikogu ees. Seejuures peab olema välistatud, et ettekande esitavad nii Vabariigi President kui ka peaminister. Ettekandega peaks esmajärjekorras esinema see isik, kes on ettepaneku esitaja.

Lisaks teeme ettepanku kaaluda kas ja kuidas muuta RKKTSi neid sätteid, mis käsitlevad valitsuse moodustamist. juhuks, kui Riigikogu ei saa kokku tulla julgeolekuolukorra tõttu. Nt sätestab RKKTS § 131 lg 3: „Peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks volituste andmise otsustab Riigikogu poolthäälteenamusega.“. Eelnõuga nähakse ette lihtsustatud korras VV ja ministrite ametisse asumine juhuks, kui Riigikogu ei saa julgeolekuolukorra tõttu koguneda, kuid nt peaministrikandidaadile saab volituse valitsuse moodustamiseks anda üksnes Riigikogu poolthäälteenamusega ja seda igas olukorras (ka nt sõjaseisukorras). Mõlemad protseduurid võivad toimuda olukorras, kus Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, territoriaalset terviklikkust ja põhiseaduslikku korda ähvardab oht.

Lisaks tuleb Riigikogul välja töötada erisused kriisiaegsete eelnõude menetlemiseks, et oleks võimalik parlamentaarne kontroll ja tagatud otsustusprotsess ka kõige tõsisemate kriiside ajal, nt sõjaseisukorras. Kui Riigikogu ei ole suuteline nt erakorralises või sõjaseisukorras kiirelt kogunema ja otsustama, siis on võimalik teatud otsused vastu võtta ka Vabariigi Presidendi seadlustega, kuid seadlustega ei saa muuta PS § 104 nimetatud seaduseid, sh ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust. Kui kriisiolukorras peaks olema vajadus muuda ka PS§ 104 nimetatud seaduseid ja neid väga väikeses ajaraamis, siis on vajalik töötada välja, kuidas seda RKKTKS järgi teha (komisjonidesse määramine, III lugemist, MEde esitamine, saalis sõnavõtud, ettekanded jne).

Järgnevaid näiteid saab tuua teistest riigikordadest:

Sõjaohu puhul või sõjaolukorras ning tingimusel, et Rootsi Riksdag-i ei ole võimalik kokku kutsuda, läheb seadusandluse õigus Rootsis üle vähendatud parlamendi koosseisule (sarnaselt Saksamaa regulatsioonidele). Kui vähendatud koosseisul ei ole võimalik kokku tulla, lähevad seadusandlikud pädevused üle valitsusele. Valitsusel ei ole aga pädevust kehtestada, muuta või tühistada põhiõigusakte, parlamendi- ega parlamendi valimise seadust. Taanis võib valitsus anda välja tähtajalisi seadusi, kui parlamendil ei ole võimalik kokku tulla ning otsustamist vajavad asjaolud on erakordselt kiireloomulised. Sellised seadusaktid vajavad esimesel võimalusel parlamendi poolset heakskiitu või kehtetuks tunnistamist. Austrias on president juhul, kui parlamendil ei ole õigeaegselt võimalik koguneda, valitsuse heakskiidul volitatud vastu võtma ajutisi õigusakte, mis nõuavad parlamendi poolset kinnitamist või tühistamist nelja nädala jooksul. Kaitseolukorra puhul rakenduvad Saksamaal teatud seadusandlusmenetlust lihtsustavad regulatsioonid, et tagada vajalike seadusmuudatuste kiirem kehtestamine. Lihtsustatud menetluskorras vastu võetud seadustele antakse nende kehtimise ajaks (ehk kaitseolukorras) ülimuslikus teiste, vasturääkivate õigusaktide üle.

§ 235. Riigikontrolli seaduse muutmine

Paragrahviga 235 muudetakse Riigikontrolli seadust, milles on sätestatud samasugune regulatsioon nagu Eesti Panga seaduses, mida muudetakse eelnõu §-ga 167. Riigikontrolli seaduses on sätestatud, et kui riigikontrolöri volitused lõpevad ennetähtaegselt, võib kandidaadi suhtes tehtava julgeolekukontrolli tähtaega pikendada VVJK loal. Ka sellel juhul, nagu ka Eesti Panga seaduse, IKSi ja kohtute seaduse puhul, ei ole selge, miks peaks selle otsuse tegema VVJK. Eelnõu järgi otsustab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise üle julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juht. Samuti pikendatakse julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolmeni, sest ühe kuuga ei ole võimalik praktikas põhjalikku julgeolekukontrolli teha. Pikendada võib seda tähtaega ühe kuu võrra. Pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni. Selle kaudu on kõik ametisse nimetamise (riigikontrolöri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul) ja järelevalvega seotud isikud teadlikud julgeolekukontrolli tähtaja pikendamisest.

§ 236. Riigipiiri seaduse muutmine

Paragrahviga 236 muudetakse riigipiiri seadust (RiPS) ning viiakse see kooskõlla eelnõu ja KorSi muudatustega.

Punktiga 1 muudetakse RiPSi § 96 lõiget 2. Kehtiva RiPSi § 96 lõike 2 järgi on PPA peadirektori määratud politseiametnikul õigus ohtlike ilmastikuolude tõttu ajutiselt keelata isikute minek piiriveekogudele ja sisemerele või nende jääle navigatsiooniks või liikluseks. Jalakäijate liikumine ei toimu samas navigatsiooni eesmärgil. LSi § 2 punkti 28 järgi on liiklus „jalakäija või sõiduki liikumine ja paiknemine teel ning liikluseks loetakse ka kariloomade ajamist ja ratsutamist“. Seega ei ole isiku liikumine jääl osa liiklusest, v.a kui isik viibib jääteel. Kehtival kujul ei nähtu seega RiPSi § 96 lõikest 2 selgelt, kas selle alusel saab PPA keelata lisaks sõidukitele ka jalakäijate viibimise jääl.

RiPSi § 96 lõike 2 muutmisega sätestatakse selgelt viibimiskeelu piirangu eesmärk. Nimelt on üks selle abinõu eesmärk sama PäästeSi § 132 lõike 1 alusel kohaldatava viibimiskeeluga, s.o vältida päästesündmust. Piiriveekogul, sisemerel või selle jääl toimuva päästesündmuse puhul on selle lahendamine PPVSi § 3 lõike 1 punkti 4 järgi PPA ülesanne. Erinevalt PäästeSi § 132 lõikest 1 on samas RiPSi § 96 lõike 2 teine oluline eesmärk vältida ohtlike ilmastikuolude korral piiriveekogule või selle jääle sattumise korral tahtmatult kaasneda võivat ebaseaduslikku piiri- või ajutise kontrolljoone ületust. Eeltoodu tõttu sätestatakse selles PPA õigus kohaldada viibimiskeeldu piiriveekogul, sisemerel või selle jääl isiku elu või tervist ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks või piirirežiimi rikkumise ennetamiseks.

Punktiga 2 jäetaks välja tarbetu täiend „riigikaitseseaduse tähenduses“. Eelnõu jõustumisel tunnistatakse RiKS kehtetuks, kuid nimetatud sätte mõte on edasi antud ka ilma viitega seadusele, lisaks tagatakse riigi julgeolekut ka teiste seaduste, nt JAS alusel.

Punktidega 3 ja 4 sätestatakse, et massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra regulatsioon kohaldub ka kriisiolukorras, kui kriisiolukorra on põhjustanud massiline sisseränne.

Punktiga 5 muudetakse RiPSi § 11 lõiget 8. Kehtiva RiPSi § 11 lõike 8 kohaselt on kõrgendatud kaitsevalmiduse ja mobilisatsiooni korral, erakorralise või sõjaseisukorra ajal, kui kaitseväekohustuslase suhtes on kehtestatud Eestist lahkumise keeld, politsei pädevuses kontrollida, kas Eestist lahkuva kodaniku suhtes on kehtestatud lahkumise keeld või piirang. Politsei kohaldab keeldu või piirangut kaitseväekohustuslaste registri andmete alusel.

Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu (edaspidi ka eelnõu) kohaselt on võimalik kehtestada isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirava meetmena Eestist lahkumise piirang kahel juhul:

1) Vabariigi Valitsus võib toimuva mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kehtestada Eestist lahkumise piiramise vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud isikule, kui see on vajalik mobilisatsiooni korraldamiseks (vt eelnõu § 54 ja selle seletuskirja);
2) Vabariigi Valitsus võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal kehtestada Eestist lahkumise keelu kriisiülesande täitmiseks vajaliku töökohustusega isikule, kui tema Eestis viibimine on vältimatult vajalik riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks või selle ettevalmistamiseks (vt eelnõu § 55 ja selle seletuskirja).

Eelnõu § 158 lõike 2 kohaselt teeb nimetatud meetme täitmise üle riiklikku järelevalvet Politsei- ja Piirivalveamet riigipiiri seaduses sätestatud alusel ja korras. Piirikontrollis on PPA-l õigus nimetatud piiravate meetmete täitmise kontrollimiseks teha päring nt kaitseväekohustuslaste registrisse, millesse kantud andmetele on juurdepääsuõigus reguleeritud registri põhimääruses98. Piirirežiimi tagamisega, sealhulgas riigipiiri valvamisega, ja piirikontrolliga seotud riikliku järelevalve tegemisel lubatud riikliku järelevalve erimeetmete kasutamine on sätestatud RiPSi §-s 114.

Punktiga 6 asendatakse viide RiKSile viitega käesolevale seadusele.

§ 237. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine

Paragrahviga 237 muudetakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust (RSVS). Tulenevalt RiKSi, HOSi ja ErSSi kehtetuks tunnistamisest ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõust on vajalik muuta ka RSVSis sätestatud riigisaladusena kaitstava teabe aluseid. Lisaks tehakse RSVS-is muudatused seonduvalt VVJKi ülesannete seadustest väljajätmisega. Eelnõu koostamisel vaadati üle kõik VVJKi seadustes sätestatud kohustused ning analüüsiti, milliseid neid VVJK tegelikult täidab või peaks täitma ning mis ülesanded peaks olema sätestatud seaduse asemel määruses. Seda selleks, et anda valitsusele võimalus paindlikult oma tööd korraldada ning ise otsustada, kuidas ta soovib valitsuskomisjone kasutada.

Punktiga 1 kavandatud muudatused lähtuvad RiKSi, HOSi ja ErSSi kehtetuks tunnistamisest ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu regulatsioonist.

RSVSi § 11 lõike 1 kohaselt kehtestab RSVSi § 7 lõikes 1 sätestatud riigisaladuseks oleva teabe alaliigid, teabe alaliigi salastamistaseme ja -tähtaja Vabariigi Valitsus määrusega.99 Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse rakendamiseks on vajalik teha muudatused RSVSis, et sätestada RSVSi § 11 lõike 1 alusel antavas määruses uued riigisaladuse alaliigid ning täpsustada kehtivaid alaliikide sõnastusi kriisiolukorraks valmistumist ja selle lahendamist puudutava teabe töötlemiseks riigisaladusena. Seletuskirjale lisatud Vabariigi Valitsuse määruse kavandi kohaselt sätestatakse uued riigisaladuse alaliigid ning selle salastamistasemed ja -tähtajad üleriigilises riskianalüüsis ja Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis ning püsiva kriisiülesandega valitsusasutuse riskianalüüsis ja kriisiplaanis sisalduva sellise teabe kaitseks, mille avalikuks tulek kahjustab Eesti Vabariigi julgeolekut.

Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks RSVSi § 8 punkt 8. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus sätestab uued alused kriisiolukordadeks valmistumise ja nende lahendamise plaanide koostamiseks. Eelnõuga sätestatakse uued riigisaladuse alaliigid ning selle salastamistasemed ja -tähtajad ka Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis sisalduva sellise teabe kaitseks, mille avalikuks tulek kahjustab Eesti Vabariigi julgeolekut.

Punktiga 3 asendatakse RSVSi § 9 punktis 3 sõna „hädaolukord“ sõnaga „kriisiolukord“. Muudatus on tingitud HOSi kehtetuks tunnistamisest, millega kaotab kehtivuse ka hädaolukorra termin. Eelnõuga asendatakse termin „hädaolukord“ tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses kasutatava terminiga „kriisiolukord“.

Punktiga 4 tehakse muudatus RSVSi § 10 punktis 11. Muudatus on seotud RiKSi kehtetuks tunnistamisega, millega kaotab kehtivuse ka riigikaitseobjekti termin. Edaspidi kasutatakse terminit „alaliselt või ajutiselt kaitstav olulise tähtsusega objekt“.

Punktiga 5 muudetakse RSVSi § 22 lõike 2 punkti 4, § 23 lõike 3 punkti 4 ning § 52 lõike 1 punkti 7. Viidatud punktides sätestatakse Kaitsepolitseiameti, Luurekeskuse (ehk Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus, nagu see on RSVSis nimetatud), Välisluureameti ja riigi julgeoleku volitatud esindaja kohustus teha VVJK-le ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks. Selline regulatsioon ei ole päris täpne, sest VVJK kui valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid; seda teeb siiski vastav ministeerium või Riigikantselei. Seetõttu peaks ka ettepanekud esitama just neile ja mitte VVJK-le. Riigikantselei või ministeerium saavad ettepanekud viia VVJK istungile, kui VVJK peaks neid arutama. Seetõttu asendatakse kõnealustes RSVSi sätetes VVJK ministeeriumi ja Riigikantseleiga.

Punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks RSVSi § 24, kus on reguleeritud VVJKi pädevus riigisaladuse kaitse korraldamisel. RSVSi § 24 järgi on neid ülesandeid neli:
1. VVJK nõustab Vabariigi Valitsust riigisaladuse kaitse korraldamisel (RSVS § 24 p 1);
2. VVJK vaatab läbi avaldusi ja kaebusi ministri poolt RSVS ja selle alusel antud õigusaktide ebaseadusliku kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta ning informeerib Vabariigi Valitsust läbivaatamise tulemustest (RSVSi § 24 p 2);
3. VVJK annab Vabariigi Valitsusele vajaduse korral arvamuse riigisaladust käsitleva õigusakti ja välislepingu eelnõu kohta (RSVS-i § 24 p 3);
4. VVJK annab arvamusi riigisaladuse salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel, salastamistähtaja pikendamisel ning salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutmisel (RSVSi § 24 p 4).

Kõik ülesanded on praegu kavas sätestada VVJK põhimääruses, sest ükski neist ülesannetest pole selline, mille üle peab otsustama seadusandja. Siiski tuleb põhimääruse muutmise eelnõu koostamisel ja menetlemisel täiendavalt hinnata, kas VVJK neid ülesandeid sellisel kujul täitma peaks. Näiteks tuleks hinnata, kas konkreetsete kaebuste ja avalduste läbivaatamine peaks olema VVJK ülesanne. VVJK peaks ennekõike tegelema üldiste, strateegiliste teemadega ning mitte konkreetseid kaasusi puudutavate küsimustega. Kui mingil detailsemal küsimusel on laiem mõju või selle lahendamine nõuab põhimõttelisi otsuseid riigisaladuse kaitse korralduse kohta, võib selle küsimuse VVJK-le arutamiseks esitada, kuid VVJK ei peaks tõenäoliselt arutama iga õigusakti ebaseaduslikku kohaldamist või kohaldamata jätmist. Samuti tuleks VVJK põhimääruse muutmise eelnõu koostamisel ja menetlemisel täiendavalt hinnata, kas osa praegu RSVSis sätestatud ülesandeid tuleks sätestada mitte VVJK põhimääruses, vaid hoopis RSVSi alusel kehtestatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras, mis on samuti Vabariigi Valitsuse määrus. Praegu on selguse huvides kõik VVJK ülesanded plaanis lisada VVJK põhimäärusesse, aga ei saa välistada, et peab muutma ka viidatud kaitse korda.

Punktiga 7 tehakse RiKSi kehtetuks tunnistamisest tulenevalt terminoloogilised muudatused, millega asendatakse vastavates sätetes tekstiosa „eriolukorrast, erakorralisest seisukorrast, kõrgendatud kaitsevalmidusest või sõjaseisukorrast“ tekstiosaga „kriisiolukorrast“.

Punktiga 8 muudetakse RSVSi § 38 lõike 3 punkti 2, mille järgi peab teavitama teabekandja loonud töötlevat üksust, Kaitsepolitseiametit ning VVJK-d, kui hävitatakse salastatud teabekandja ootamatult tekkinud olukorras, kus teabekandjat ei ole võimalik kaitsta juurdepääsuõiguseta isiku juurdepääsu eest ühelgi muul viisil ning kui sellele juurdepääsuga kaasneks tõenäoliselt oluline kahju Eesti Vabariigi julgeolekule. Ei ole põhjust, miks oleks vaja lisaks Kaitsepolitseiametile ning teabekandja loonud töötlevale üksusele teavitada ka VVJK-d. Kaitsepolitseiamet on vajaliku pädevusega asutus, kes peaks tegelema kõikide riigisaladusega seotud vahejuhtumitega. Kui Kaitsepolitseiamet leiab juhtumit menetledes, et sellest peaksid olema teadlikud ka poliitikud, on neil võimalik VVJK-d teavitada. Seetõttu jäetakse sättest välja viide VVJK-le.

Punktiga 9 lisatakse seadusesse tulenevalt punktides 2 ja 3 toodud muudatustest rakendussäte, mille kohaselt jääb enne käesoleva seaduse jõustumist (ehk enne 2024. aasta 18. oktoobrit) RSVS-i § 8 punkti 8 ja § 9 punkti 3 alusel salastatud teave jätkuvalt riigisaladuseks vastavalt salastamise ajal kehtinud nõuetele. Rakendussäte on vajalik selleks, et RSVSi § 9 punkti 3 sõnastuse muutmise ja § 8 punkti 8 kehtetuks tunnistamisega ei kaasneks olukorda, kus asutused peaksid nimetatud alustel kogu senise teabe ümber hindama. Siiski tuleb juhinduda RSVS-i §-s 12 sätestatust, mille kohaselt kustub riigisaladuse salastatus salastamistähtaja möödumisel, kindlaksmääratud sündmuse saabumisel või salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel.

§ 238. Riigi Teataja seaduse muutmine

Paragrahviga 238 muudetakse Riigi Teataja seaduse § 9 lõikes 21 sätestatud nende õigusaktide loetelu, mis tuleb esitada viivitamata Riigi Teatajas avaldamiseks. Loetelu on muudetud lähtuvalt eelnõuga tehtavatest terminoloogilistest muudatustest, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse kriisiolukorra ja selle lõpetamise otsus, Riigikogu erakorralise ja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus, Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus ja kriisiolukorra lahendamise korraldamiseks antud haldusakt, kui see on haldusaktiga ette nähtud, avaldatakse muutmata kujul hiljemalt selle avaldamiseks esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas.

§ 239. Riigivaraseaduse muutmine

Paragrahviga 239 muudetakse riigivaraseadust ja tehakse seal terminoloogilised muudatused. Kuna eelnõu jõustumisel ei kasutata enam termineid „hädaolukord“ ja „kõrgendatud kaitsevalmidus“, vaid uus katustermin on „kriisiolukord“. Tegu on normtehniliste muudatustega.

§ 240. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine

Nimetatud seaduses tehakse terminoloogilised muudatused ja „hädaolukord“ asendatakse „kriisiolukorraga“, kuna käesoleva seaduse jõustumisel ei ole enam kasutusel hädaolukorra terminit.

§ 241. Sadamaseaduse muutmine

Punktiga 1 muudetakse § 1 lõike 2 punkti 5 sõnastust. Muudatus on seotud RiKSi kehtetuks tunnistamisega, millega kaotab kehtivuse ka riigikaitseobjekti termin. Edaspidi kasutatakse terminit „alaliselt või ajutiselt kaitstav olulise tähtsusega objekt“.

Punktidega 2–5 asendatakse viited HOSile viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele. Samuti määratakse ETOle ja seotud isikutele püsiv kriisiülesanne. ETOde püsiv kriisiülesanne on mh osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. See tähendab, et võib kehtestada erisusi erinevate kriisiolukorra sündmuste ja n-ö tavaolukorra jaoks. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kõikides kriisiolukordades osutama samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema.

Püsiv kriisiülesanne määrataks ka sadamaoperaatoritele, kes lastib ja lossib elutähtsa teenuse osutamiseks kasutatavas sadamas konteiner- ja veeremkaupu. Sellise operaatori püsiv kriisiülesanne on tagada teenuse osutamine vastavalt sadamaseaduses seaduses sätestatule ja elutähtsat teenust osutava sadama pidajaga sõlmitud lepingule. Seejuures valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada kriisiülesande täitmiseks erisused, kui see on vajalik kriisiolukorra, sealhulgas eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks.

Punktiga 6 täpsustatakse seaduse sõnastust, et mitte ainult sadamas viibivate laevade puhul vaid ka sadamasse sisenevate puhul.

Punktis 7 on toodud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise järelevalvesätted sarnaselt teistele isikutele määratud kriisiülesannetega.

§ 242. Tervisekassa seadus

Tervisekassa seaduse § 2 täiendatakse lõigetega 5 ja 6. Tervisekassa püsiv kriisiülesanne tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses on tagada Tervisekassa seaduses sätestatud ülesannete täitmine. Tervisekassa ülesanne on rahastada ja hoida sellega toimimas tervishoiusüsteemi, mis sõltumata kriisi olemusest on oluline inimeste tugiteenus ning ka ravikindlustushüvitiste võimaldamine, tervishoiuteenuste eest tasumine, vaktsiinikahjude hüvitamine ning tervishoiuteenuste korraldamisega seotud teiste ülesannete täitmine vastavalt ravikindlustuse seadusele, ravimiseadusele, tervishoiuteenuste korraldamise seadusele ja muudele õigusaktidele ning Tervisekassa eelarves ettenähtud kuludele Ilma tervishoiuteenuste toimimiseta kaob või on märgatavalt vähenenud ka paljude teiste asutuste tegutsemissuutlikkus, sest haigestunud inimesed ei ole võimelised tegema neile ette nähtud tööd ega vastu võtma parimaid otsuseid, mida nad suudaksid teha tervena. Tervisekassa peab kohanema kriisi olemusega nagu ka ülejäänud riik, ent ka kriisis jäävad tema ülesanded samaks, tehes kõik endast oleneva tervishoiu kättesaadavuse tagamiseks.

Lõikes 6 sätestatakse volitusnorm, mis võimaldab ministril ressursside kasutamiseks ja piirangute proportsionaalseks seadmiseks otsustada, millises mahus ja missuguste erisustega Tervisekassa oma püsivaid kriisiülesandeid täidab. Näiteks võib tervishoiuteenuste korraldamise seaduses näha ette erisused tervishoiusüsteemi rahastamisele ja ümberkorraldamisele, kui see on seotud tervishoiualase hädaolukorra või kriisolukorraga või nendeks valmistumisega ning see mõjutab otseselt ka Tervisekassa ülesandeid.

§ 243. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Paragrahviga 243 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust (TTKS).

Punktiga 1 muudetakse seaduse § 1 lõiget 24. Termin „hädaolukord“ asendatakse terminiga „kriisiolukord“ ja viide HOSile asendatakse viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele. Terminoloogilise muudatuse vajadus tuleneb sellest, et tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse jõustumisel tunnistatakse HOS kehtetuks. Senist HOSi asendab osaliselt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus.

Punkti 2 kohaselt täiendatakse TTKSi § 4 teksti lõigetega 2 ja 3. Nimetatud lõigetega reguleeritakse tervishoiuteenuse osutajate püsivaid kriisiülesandeid. Eelnõuga antakse ministrile võimalus täpsustada loeteluga konkreetsed tervishoiuteenuse osutajad, kes ei kuulu elutähtsa teenuse osutajate hulka, kuid täidavad püsivaid kriisiülesandeid. Samuti saab minister määruses täpsustada kriisiülesannete sisu, mahu, püsiva kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise nõudeid. Määruse kehtestamisel tuleb arvesse võtta TTKSi §-des 581–583 sätestatut, mis reguleerivad tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra juhtimiskorraldust, asutuste ja isikute ülesandeid ja kohustusi. Seega on tervishoius tulevikus määratud elutähtsa teenuse osutajad eelnõu 6. peatüki 2. jao mõttes, püsiva kriisiülesandega isikud ja tervishoiuteenuse osutajad, kellele kriisiks valmistumiseks ülesandeid ei panda. Samas tuleb tähele panna, et eelnõu võimaldab panna kriisiolukorras üksikjuhtumil ka ühekordse kriisiülesande, mis peab olema seotud isiku või asutuse põhitegevusega (§ 33).

Punkti 3 kohaselt täiendatakse seadust uue paragrahviga, mis käsitleb terminit „tervishoiu toimepidevust ohustav olukord“. Muudatus on vajalik, kuna HOS tunnistatakse kehtetuks ja sellega kaob üldine termin „hädaolukord“. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu näeb küll ette kriisiolukorra termini, kuid see ei kattu täiel määral senise hädaolukorra terminiga.

Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu kohaselt hõlmab kriisiolukord kõiki neid sündmusi, mis võivad ohustada riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda, rahva eksistentsi, põhjustavad tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustavad vahetult paljude isikute elu ja tervist või põhjustavad suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju, st need on sündmused, mille mõju on laiaulatuslik (puudutavad kogu ühiskonda) ja kus riigil on vaja asuda tegema ettevalmistusi, et end ähvardavate ohtude või realiseerunud ohtude eest kaitsta. Sellega tekib üks terviklik raamistik, mille kaudu Vabariigi Valitsuse ja peaministri juhtimisel lahendatakse nii tsiviilkriise kui ka mittesõjalisi ja sõjalisi riigikaitsekriise. Kriisiolukorra üle saab Vabariigi Valitsus otsustada asjaomaste asutuste esitatud ohuhinnangust ja muust asjassepuutuvast teabest lähtuvalt.

Kriisiolukord on seega katusmõiste nii Vabariigi Valitsuse kehtestatud kriisiolukorrale (mille lävend on kõrgem kui hetkel kehtiv hädaolukord, mis on asutuse juhi otsus), põhiseaduslikele erikordadele (eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord) ning ka mobilisatsioonile ja demobilisatsioonile. Kriisiolukorra võib põhjustada loodusõnnetus, nakkushaigus, katastroof – sellisel juhul on tegu tsiviilkriisiga. Kriisiolukorra võib põhjustada ka oht põhiseaduslikule korrale, teise riigi sõjaline rünnak või oht selliseks rünnakuks – sellisel juhul on tegu riigikaitselise kriisiolukorraga.

TTKSis on vajalik näha ette operatiivne tegutsemine ka juhul, kus on olukord või oht olukorra tekkeks, mis põhjustab tõsiseid häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses või ohustab vahetult paljude inimeste elu ja tervist ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsus ning koordineeritus ja mille lahendamine ei ole võimalik tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust rakendamata või tavapärasest oluliselt rohkem võimeid, isikuid ja vahendeid kasutamata, aga mille lahendamiseks ei ole vajalik rakendada kriisiolukorra meetmeid, piiranguid ja nõudeid. Tervishoiusektor peab koordineeritult tegutsema kiirelt kõikides olukordades, kus on ohus paljude inimeste elu ja tervis, olenemata sellest, kas Vabariigi Valitsus on kehtestanud kriisiolukorra või mitte. Seega on TTKSis toodud tervishoiusektori operatiivse tegutsemise lävend madalamale tasandile, kui seda näeb ette tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus, ning eelnõuga kehtestatakse termin „tervishoiu toimepidevust ohustav olukord“, mille definitsioon on sarnane seni kehtinud HOSis sätestatuga, kuid kohandatud tervishoiusüsteemile. Definitsiooni valikul lähtuti funktsiooni edasikandumisest, sest tervishoiu toimepidevust ohustav olukord täidab sama funktsiooni nagu hädaolukord tervishoiusektoris varem: tervishoiu toimepidevust ohustava olukorra üle otsustamisel võib Terviseamet rakendada tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust, sealhulgas valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud tervishoiu kriisireguleerimise ülesandeid tervishoiusüsteemi toimepidevuse häire vältimiseks või kõrvaldamiseks. Terminit kasutatakse TTKSi §-des 52 ja 581–584.

Tervishoiu toimepidevust ohustava olukorra üle otsustamiseks on vajalik mitme eeltingimuse täitmine:
1. Terviseamet lähtub olukorra üle otsustamisel ohuhinnangust ja muust asjassepuutuvast teabest;
2. olukord nõuab lahenduseks mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsust ning koordineeritust, tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust või tavapärasest oluliselt rohkemate isikute ja vahendite kasutamist;
3. olukord võib põhjustada või põhjustab tõsiseid häireid elutähtsa teenuse osutaja (kiirabi, haiglavõrgu kavas nimetatud haigla, loetelus nimetatud üldarstiabi) toimepidevuses või ohustab paljude inimeste elu ja tervist;
4. Vabariigi Valitsus ei ole kohaldanud kriisiolukorra meetmeid, piiranguid ega nõudeid.

Kui Terviseamet on otsustanud, et tegemist on tervishoiu toimepidevust ohustava olukorraga, siis tuleb nii sellest olukorrast kui ka selle lõpetamisest teavitada valdkonna eest vastutavat ministrit ja teisi asjassepuutuvaid asutusi ja isikuid. Samuti on seaduse kohaselt Terviseametil kohustus hinnata nimetatud olukorda põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning kui asjaolud on ära langenud, tuleb tervishoiu toimepidevust ohustav olukord ja sellega kaasnevad meetmed, nõuded ja piirangud tervishoiuteenuse osutajatele lõpetada. Vastavalt olukorra dünaamilisusele tuleb rakendada täpselt hetkeolukorrale ettenähtud meetmeid. Juhul kui Vabariigi Valitsus on otsustanud kehtestada kriisiolukorra, mis on seotud samuti tervishoiusündmusega, siis peaks Terviseamet otsustama tervishoiu toimepidevust ohustava olukorra lõpetamise üle ning jätkama nende meetmetega, mis on ette nähtud kriisiolukorra lahendamiseks. Samas võib aga olla olukord, kus samal ajal on nii Vabariigi Valitsuse otsustatud kriisiolukord kui ka tervishoiu toimepidevust ohustav olukord. See saab olla juhul, kui Vabariigi Valitsus on otsustanud kriisiolukorra üle, mis ei ole seotud tervishoiusündmusega, aga paralleelselt on vaja rakendada ka tervishoiu toimepidevust ohustava olukorra meetmeid.

Tervishoiu toimepidevust ohustava olukorra ettenägemine on tervishoiusektoris vajalik, sest elutähtsa teenuse häire korral või paljude inimeste elu ja tervist ohustavas olukorras on vajalik valdkonnaülene koordineeritud tegevus, mis eeldab juhtimist riiklikul tasemel. Praegune tervishoiukorraldus, kus tervishoiuteenuse osutajad on enamjaolt eraõiguslikud juriidilised isikud, toob kaasa olukorra, kus juhtimine ja asutuste vaheline koostöö ühise eesmärgi nimel ilma riikliku koordinatsioonita on keeruline, sest iga omanik järgib enda ärilisi huve. Eraõiguslike juriidiliste isikute paljususe tõttu erineb tervishoid oluliselt Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi haldusalast, mille korraldus soodustab kiiret ja tõhusat juhtimist igal tasemel ka tavaolukorras, hädaolukorda või eriolukorda välja kuulutamata. Tervishoiu toimepidevust ohustava olukorra kriisireguleerimise meetmed ja ülesanded loovad võimaluse anda otsesed, kuid proportsionaalsed korraldused tervishoiuteenuse osutajatele ning seeläbi vältida olukorra eskaleerumist kriisiks ja pakkuda inimestele parimat võimalikku tervishoiukorraldust ja vajalikku meditsiinilist abi.

Punktiga 4–9 asendatakse viited HOSile viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele. Samuti määratakse ETOle püsiv kriisiülesanne. Nende ettevõtete püsiv kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Eelnõu § 74 lõike 5 alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. See tähendab, et võib kehtestada erisusi erinevate kriisiolukorra sündmuste ja n-ö tavaolukorra jaoks. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kõikides kriisiolukordades osutama samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajad peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema.

Punktiga 10 nähakse ette tegevusloa taotlemise ja andmise erisused kriisiolukorra ajal. Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega ajutised erisused TTKSi §-des 41 ja 42 nimetatud nõuetes tervishoiualase hädaolukorra või tervishoiusündmusega seonduva kriisiolukorra ajal tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses. Need erisused saavad kehtida kõigile tervishoiuteenuse osutajatele ühtemoodi olukorras, kus tervishoiualases hädaolukorras või kriisiolukorras ei ole võimalik tavapäraseid nõudeid järgida. Määrus kehtestatakse juhul, kui selleks tekib vajadus. Juhul kui tervishoiuteenust on vaja osutada muus tegevuskohas kui kehtivas tegevusloas märgitud, siis saab Terviseametilt taotleda tähtajalise tegevusloa teises asukohas. Seega näeb eelnõu ette, et tegevusloale võib lisada kõrvaltingimusena tegevusloa tähtajalisuse kriisiolukorra ajaks. Kriisiolukorra ajaks antud tähtajalise tegevusloa puhul ei kehti kindlustuskohustuse nõue tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse (edaspidi TOKVS) tähenduses. TOKVSi kohaselt ei hüvita kindlustusandja kahju, mis on tekkinud kriisiolukorra või hädaolukorra tõttu või seoses terroriakti toimepanemisega, ja seega ei ole vajalik ajutise tegevusloa puhul nõuda kindlustuskaitse olemasolu.

Erisusena on ette nähtud olukord, kus tegevusluba ei ole nõutav. See saab olla ainult erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras, kui tervishoiuteenust ei ole võimalik kehtivas tegevusloas märgitud tegevuskohas jätkata ning Terviseametil ei ole võimalik anda ka tähtajalist tegevusluba. Kui selline olukord tekib, siis tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud kehtivas tegevusloas märgitud tegevuskohast erinevas tegevuskohas tervishoiuteenuse osutamise jätkamise vajadusest teavitama Terviseametit ja tegevust võib jätkata üksnes siis, kui Terviseamet on selleks nõusoleku andnud.

Punktiga 11 muudetakse seaduse § 52 lõike 1 punkti 2 ja punktid 21 ja 22. Muudatuse vajadus tuleneb sellest, et käesoleva seaduse jõustumisel tunnistatakse HOS kehtetuks. Sõnastus „riigi tegevusvarusse kuuluva tervishoiuvaldkonna varu ja riigikaitseseaduse § 5 lõikes 4 sätestatud tervishoiuvaldkonna riigi varu moodustamist, haldamist ja uuendamist“ asendatakse sõnastusega „tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigivaru moodustamist, haldamist, uuendamist ja kasutusele võtmist“.

Sõnastuse muudatus on tingitud esmalt sellest, et tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõust tulenevalt tehakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduses terminoloogilised muudatused riigi tegevusvarus ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks ettenähtud riigivarus. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse kohaselt kuulub riigi tegevusvarusse see osa ravimite, meditsiiniseadmete ja isikukaitsevahendite varust, mis on mõeldud elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks. Riigi tegevusvaru reguleerib edaspidi tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. TTKSis reguleeritakse edaspidi ainult seda varu, mis on mõeldud tervishoiuvaldkonna enda vajadusteks (vt täpsemalt TTKSi § 576 ) või tervishoiuteenuse osutaja enda vajadusteks (vt täpsemalt TTKSi § 574). RiKSi § 5 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks ja seega on viide RiKSi nimetatud sättele vananenud.

Samuti muudetakse sõnastust „eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal Vabariigi Valitsuse määruse alusel“ sõnastuseks „tervishoiualase hädaolukorra või kriisiolukorra ajal käesoleva paragrahvi lõike 13 alusel kehtestatud tingimuste ja korra kohaselt“. Muudatus on vajalik, kuna tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu kohaselt on termini „kriisiolukord“ all käsitatavad kõik eelnimetatud olukorrad ning olukorrad, mis kriisiolukorra termini alla enam ei mahu, on edaspidi hõlmatud terminiga „tervishoiualane hädaolukord“. Tervishoiualase hädaolukorra termin on vajalik selleks, et tervise valdkonnas saaks rakendada vajalikke ümberkorraldusi, kui on olukord või oht olukorra tekkeks, mis põhjustab tõsiseid häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses või ohustab vahetult paljude inimeste elu ja tervist ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsus ning koordineeritus ja mille lahendamine ei ole võimalik tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust rakendamata või tavapärasest oluliselt rohkem võimeid, isikuid ja vahendeid kasutamata. See vajadus võib tekkida enne, kui Vabariigi Valitsusel on võimalik kehtestada kriisiolukord (vt punkti 3 selgitusi).

Punktiga 12 tunnistatakse TTKSi § 52 lõike 1 punkt 23 kehtetuks. Käesoleva punkti regulatsioon oli ajutise iseloomuga, mis ei ole enam aktuaalne käesoleva seaduse jõustumisel. Nakkushaiguse epideemia korral eritingimustel teenuste eest tasumine on edaspidi hõlmatud § 52 punktiga 22.

Punktiga 13 muudetakse TTKSi § 52 lõike 1 punkti 24 sõnastust, loobudes terminist „hädaolukord“, sest HOS tunnistatakse kehtetuks. Edaspidi on termin „hädaolukord“ kaetud terminiga „tervishoiu toimepidevust ohustav olukord“.

Punktiga 14 muudetakse TTKSi § 52 lõike 1 punkti 7 sõnastust, kasutades käesoleva seaduse uut terminoloogiat. Punkti ei muudeta sisuliselt.

Punktiga 15 muudetakse TTKSi § 52 lõiget 12, kasutades käesoleva seaduse uut terminoloogiat. Sõnastus „mitte kauem kui 60 kalendripäeva“ asendatakse sõnastusega „mitte kauem kui 90 kalendripäeva“. Uus regulatsioon muudab kriisireguleerimise protsessi paindlikumaks.

Punktiga 16 täiendatakse TTKSi § 52 lõikega 31. Täienduse vajadus tuleneb Tervisekassa püsivast kriisiülesandest, mis tekib käesoleva seaduse jõustumisel.

Punktiga 17 tunnistatakse TTKSi § 56 lõike 1 punkt 11 kehtetuks. Muudatuse vajadus tuleneb sellest, et edaspidi reguleeritakse riigi tegevusvarusse kuuluva ravimite, meditsiiniseadmete ja isikukaitsevahendite varu, mis on mõeldud elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks, tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega ja tervishoiuvaldkonna vajadusteks ettenähtud varu TTKSi §-ga 576. RiKSi § 5 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks ja seega on viide riigikaitseseaduse nimetatud sättele vananenud.

Punktiga 18 muudetakse TTKSi § 574 sõnastust. Sõnastus „Kiirabibrigaadi pidaja ja haiglavõrgu haigla pidaja“ üldistatakse sõnastusega „käesolevas seaduses sätestatud elutähtsa teenuse osutaja“. Termini „elutähtsa teenuse osutaja“ alla kuulub edaspidi ka osaliselt üldarstiabi teenuse osutaja TTKSi § 7 lõigete 12 ja 13 tähenduses. Senine lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna tervishoiuteenuse osutaja lähtub tegevusvaru moodustamisel edaspidi tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud määrusest.

Punktiga 19 täiendatakse seadust §-ga 576 (tervishoiuvaldkonna vajadusteks riigivaru moodustamine, haldamine, uuendamine ja kasutusele võtmine).

Lõikes 1 sätestatakse riigi tervishoiuvaldkonna tegevusvaru termin. Riigi tervishoiuvaru on tervishoiuvaldkonna toimepidevuse tagamiseks, tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras, kriisiolukorraks valmistumiseks või selle lahendamiseks vajaminevad ravimid, meditsiiniseadmed ja muud tervishoius kriitilised vajalikud vahendid. Riigi tervishoiuvaru on Terviseameti omandis või on selle omandamine või kasutamine eelnevalt Terviseameti sõlmitud lepingutega tagatud.

Lõikes 2 sõnastatakse Terviseameti kohustus riigi tervishoiuvaru moodustamisel, selle koosseisu ja koguste määramisel koostöös asjaomaste asutuste ja isikutega. Riigi tervishoiuvaru moodustamisel on koosseisu ja koguste määramisel olulised koostööpartnerid Kaitsevägi, Ravimiamet, Tervisekassa ja AS Eesti Varude Keskus. Varu moodustamise otsustamisel juhindutakse üleriigilisest riskianalüüsist, Vabariigi Valitsuse kriisiplaanist ja teistest asjassepuutuvatest materjalidest. Varu moodustamisel on vajalik arvestada tervishoiuvaldkonna ekspertide ja AS Eesti Varude Keskuse moodustatud tervisevaldkonna nõuandva koja hinnangute ja ettepanekutega, õppuste ja kriiside õpituvastustega ning eelarveliste vahendite võimalustega.

Lõikes 3 sõnastatakse riigi tervishoiuvaru hoidmise tingimused. Terviseamet hoiab riigi tervishoiuvaru ise või annab hoiulepingu alusel varu või selle osa hoiule juriidilisele isikule, ravimite puhul ravimi hulgimüügi tegevusloa omajale. Riigi tervishoiuvaru hoidmisel on oluline tagada tervishoiuteenuse osutajatele võimalus võtta varu vajaduspõhiselt kiiresti ja efektiivselt kasutusele.

Lõikes 4 sätestatakse, et riigi tervishoiuvaru tuleb hoida Eestis. Tervishoiuteenuste toimepidevuse tagamiseks tervishoiualases hädaolukorras või kriisiolukorras on oluline, et riigi tervishoiuvaru kättesaadavus ja vajaduspõhine kasutuselevõtmine oleks tagatud vastavalt lepingus sätestatud tingimustele Eestis.

Lõikes 5 täpsustatakse hoiulepingu põhilised tingimused. Hoiulepingus peab olema sätestatud varu asukoha aadress, varu hoidmise, uuendamise ja väljastamise tingimused, varu hoidmise kontrollimise kord ja lepingu tähtaeg. Leping peab võimaldama igal ajal varu olemasolu ja kvaliteeti kontrollida. Selleks on vajalik teada varu asukoha aadressi, millise tunnuse järgi on võimalik varu tuvastada ja millised on varu hoiustamiseks vajalikud tingimused. Varu uuendamise täpsed tingimused tagavad ülevaate varusse kuuluvate toodete kvaliteedist ja laoseisust. Hoiulepingus on vajalik kirjeldada, kuidas toimub varude väljastamine, milline on väljastamise suutlikkus ja seda piiravad tegurid. Varu kontrollimise tingimused peavad võimaldama igal ajal varule füüsilist ligipääsu.

Lõikes 6 sätestatakse delegeeritud varu moodustamise termin. Delegeeritud varu lepingu alusel ostab Terviseamet teenusepakkujalt riigi tervishoiuvarusse kuuluva ravimi, meditsiiniseadme või muu tervishoius kriitiliselt vajaliku vahendi suuremat Eesti-sisest laoseisu lisatingimusega, et Terviseametil on nimetatud varusse kuuluvate toodete eelisostuõigus. Delegeeritud varu moodustaja kohustuste hulka kuulub ka varu uuendamine ja kvaliteetsete hoiutingimuste tagamine.

Lõikes 7 sätestatakse delegeeritud varu lepingu lisatingimused. Delegeeritud varu leping peab tagama, et igal ajal on tagatud varude nõuetele vastavus ja võimalus varu kiireks omandamiseks. Varu maksumuse kujunemine selle väljaostmisel peab olema lepingus kokku lepitud, et vältida delegeeritud varu hoidja võimalust hinnaga manipuleerimiseks suurenenud nõudluse olukorras. Samuti tuleb delegeeritud varu lepingus kokku leppida õiguskaitsevahendid juhuks, kui varu hoidja oma kohustusi ei täida. Lepingulisi suhteid reguleerib võlaõigusseadus.

Lõikes 8 sätestatakse varu rahastamise alused. Varu moodustamisel, kui see on otsustatud välja osta, kaasneb ühekordne suurem kulu. Halduskulud on iga-aastased ja varu kasutusele võtmise kulud olenevad kriiside iseloomust. Varu moodustamiseks, haldamiseks ja kasutusele võtmiseks riigieelarveliste vahendite taotluse esitab varu haldamise eest vastutav minister (tervise- ja tööminister).

Lõikes 9 sätestatakse, et riigi tervishoiuvaru kasutusele võtmise otsustab Terviseamet, kuna Terviseametil elutähtsat teenust korraldava juhtasutusena on kriisiolukorrast parim ülevaade, mis võimaldab vahetut aegkriitilist tegutsemist ning seeläbi paindlikku ja operatiivset olukorra lahendamist. Terviseamet peab teavitama varu kasutusele võtmisest vastutavat ministrit, teisi asjaomaseid asutusi ja isikuid.

Lõikes 10 sätestatakse, et riigi tervishoiuvaru kasutusele võtmise otsuses esitatakse varu kasutusele võtmise põhjus, kasutusele võetava varu nomenklatuur ja kogus ning varu kasutusele võtmise tingimused. Samuti peab riigi tervishoiuvaru kasutusele võtmise otsuses olema fikseeritud, kas ja kui kiiresti tuleb varu taastada.

Lõikes 11 sätestatakse varu hoidja kohustus pidada varude kohta arvestust, mis sisaldab muu hulgas teavet hoiukoha asukoha, varu koosseisu, koguse, aegumise tähtaja ja rahalise arvestuse kohta.

Lõikes 12 kohustatakse Terviseametit esitama kaks korda aastas Sotsiaalministeeriumile ülevaade varude koosseisu, koguse, aegumise tähtaegade ja asukohtade kohta. Vajaduse korral peab Terviseamet Sotsiaalministeeriumi nõudmisel esitama täiendavad andmed varude kohta.

Punktiga 20 muudetakse TTKSi § 581. Paragrahvis asendatakse senine kasutusel olev sõnastus „valmisoleku tasemed“ sõnastusega „tervishoius rakendatavad meetmed, piirangud ja nõuded“ (edaspidi koos kriisimeetmed). Tervishoiu valmisoleku tasemed moodustati COVID-kriisi käigus paremaks kriisireguleerimiseks, kuid nad ei õigustanud ennast, sest ei paku vajalikku paindlikkust. Valdkonna eksperdid on ühisarvamusel, et määrus vajab olulist muutmist ja valmisoleku tasemete kontseptsioonist loobumist. Uus TTKSi regulatsioon võimaldab kehtiva määruse kasutamist ning kontseptsiooni muutmist tulevikus, säilitades ministri volitused kriisimeetmete määratlemisel.

Lõike 1 kohaselt kehtivad tervishoiu kriisireguleerimise ülesanded nii tervishoiualase hädaolukorra, kriisiolukorra kui ka nendeks valmistumise jaoks. Põhimõtteliselt jätkub sama olukord, kus meetmed ja ülesanded olid mõeldud hädaolukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajaks, kuid tulenevalt terminikasutuse muutustest TTKSis ja tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses, tuleb ka terminoloogiat muuta. Peamised muudatused võrreldes kehtiva regulatsiooniga:
1) Kriisimeetmed saavad kehtida edaspidi kõigile tervishoiuteenuse osutajatele (varem kehtisid eelkõige kiirabile, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajatele). Kriisimeetmete kehtestamine kõigile tervishoiuteenuse osutajatele on uudne lähenemine – varem arvestati kriisiolukorras eelkõige elutähtsate teenuste osutajatega, kuid eriolukorra ja hädaolukorra õppetunnid näitasid, et ETOks mitte tunnistatud tervishoiuteenuse osutajate töö lõpetamine suurendab veelgi ETOde töökoormust ja ohustab seeläbi toimepidevust. Kriisimeetmete rakendamine kõikide tervishoiuteenuse osutajate puhul võimendab tervishoiusüsteemi kerksust ja vastupanuvõimet. Vaatamata sätestatule jääb põhiroll kriisiohjes endiselt ETOdele.
2) Täiendavalt reguleeritakse määruses ka Terviseameti juures tegutseva eriarstiabi, kiirabi ja üldarstiabi kriisistaapide moodustamine ja nende ülesanded.

Praegu kehtivate plaanide kohaselt moodustatakse tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra lahendamiseks üleriigiline Terviseameti staap ja selle juhtgrupp, piirkondlikud meditsiini- ja kiirabistaabid ning piirkondlikud ja funktsionaalsed juhtimisgrupid. Tervishoiu (eriarstiabi, kiirabi ja üldarstiabi) ühtsema ja korrapärasema tegevuse korraldamiseks moodustatakse vajaduse korral piirkondlikud meditsiini- (Põhja Meditsiinistaap – PÕMS ja Lõuna Meditsiinistaap – LÕMS) ja kiirabistaabid (Põhja Kiirabistaap – PÕKS ja Lõuna Kiirabistaap – LÕKS). PÕMSi teeninduspiirkonnaks on Harju, Lääne, Hiiu, Pärnu, Lääne-Viru, Järva ja Saare maakond ja LÕMSi teeninduspiirkond Viljandi, Valga, Võru, Põlva, Taru, Jõgeva ja Ida-Viru maakond. PÕKSi ning LÕKSi teeninduspiirkonnad moodustuvad nende koosseisu kuuluvate kiirabipidajate teeninduspiirkondadest. Piirkondlikud staabid / juhtimisgrupid alluvad Terviseameti üleriigilisele staabile. Tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra töö korraldamiseks võib määrata eraldi rollina meditsiinijuhi (TTKSi § 581 lõige 7). Terviseamet saab anda tervishoiuteenuse osutajatele tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra lahendamiseks või selleks valmistumiseks korraldusi lähtudes kehtestatud kriisimeetmetest ning rakendades vajaduspõhiseid tegevusi (TTKSi § 581 lõige 3).

Lõikes 2 sätestatakse kriisimeetmete sisu, mis kehtivas seaduses sõnaselgelt puudus. Seega sätestab lõige 3, mis meetmeid saab tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra ajal kasutusele võtta. Seega hõlmavad kriisimeetmed vastavalt olukorra kriitilisusele tervishoiualaseks hädaolukorraks või kriisiolukorraks ettevalmistavaid tegevusi, olukorra ajal rakendatavaid tervishoiuteenuste ümberkorraldusi ning tervishoiuteenuste kvaliteedi nõudeid ja kättesaadavuse piiranguid ning tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru kasutusele võtmist.

Lõikes 3 sätestatakse, et Terviseamet rakendab konkreetsed kriisimeetmed lähtudes valdkonna eest vastutava ministri etteantud piiridest ehk määrab haldusaktiga kindlaks, missugune konkreetne kriisimeede teatud ajal kehtib ja mis tervishoiuteenuse osutajatele see kohaldub. Edasilükkamatus olukorras võib anda korralduse ülesande rakendamise kohta koos vajalike tegevuste määramisega suuliselt, kuid see tuleb vormistada haldusaktina esimesel võimalusel.

Lõikes 4 on eraldi rõhutatud, et Terviseamet rakendab ainult sellist kriisimeedet, mis on proportsionaalne, ning pidevalt hindab ka meetme, piirangu või nõude vajalikkust konkreetses olukorras. Kui otsustatakse tervishoiualane hädaolukord või kriisiolukord lõpetada, siis lõpetab ka Terviseamet selle olukorraga seonduvate meetmete kohaldamise.

Lõikes 5 nähakse ette Terviseametile teavitamise kohustus, kui ta on rakendanud konkreetse kriisimeetme. Terviseametil on esmalt kohustus teavitada tervishoiualase hädaolukorra otsustamisest (TTKSi § 44 lg 3) ja seejärel konkreetse ülesande kohaldamisest.

Lõikes 6 kirjeldatakse valdkonna eest vastutava ministri täiendavaid ülesandeid tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra lahendamisel. Valdkonna eest vastutav minister võib nimetatud olukorrast tulenevate ülesannete täitmiseks kehtestada haldusaktiga kõigile tervishoiuteenuse osutajatele ajutised tervishoiuteenuste kvaliteedi nõuded ja kättesaadavuse piirangud ning tervishoiuteenuste osutamise tavapärasest erinevad ajutised nõuded juhul, kui:
1) piirangute ja nõuete kehtestamine ei ole ette nähtud määrusega, mis kehtestab tervishoiu kriisireguleerimise ülesanded;
2) nõuete ja piirangute kehtestamine on vältimatult vajalik.

Seega on eelnõuga ette nähtud, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab eelkõige määrusega need nõuded ja piirangud, mida on võimalik prognoosida (§ 581 lg 1). Juhul kui on vaja reageerida väga kiiresti ja ministri määruses ei ole vajalikke nõudeid ja piiranguid Terviseametile otsustamiseks ette nähtud, siis võib minister ka ise haldusaktiga kehtestada tervishoiuteenuse osutajatele täiendavad nõuded ja piirangud. Meetmed ja ülesanded peavad olema sellisel juhul väga konkreetsed ja ajutise iseloomuga. Selline õigus on ministrile antud ka kehtiva seadusega (§ 59 lg 4), kuid sätte sõnastust on natuke korrigeeritud.

Lõikes 7 sätestatakse erakorralise olukorra ja kriisiolukorra meditsiinijuhi nimetamise kord. Meditsiinijuht on tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra ajal või selleks valmistumisel rakendatav funktsioon, mis korraldab juhtiva asutuse ja tervishoiuteenuse osutajate vahelist abistamist ja nõustamist tervishoiu valdkonna kriisi juhtimis-, toimepidevus- ja koostöö korralduslikes küsimustes. Lisaks koondab ja edastab ta tervishoiuteenuse osutajatelt olulist ja ajakohast teavet Terviseametile ja Terviseameti juures tegutsevale staabile.

Punktiga 21 täiendatakse seadust §-ga 582–585.

Paragrahvis 582 kirjeldatakse Terviseameti ülesandeid tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra ülesannete täitmisel ning selleks valmistumisel.

Terviseameti ülesanded tervishoiualase hädaolukorra ja kriisiolukorra ülesannete täitmisel ning selleks valmistumisel on järgmised:
1) kavandab kooskõlas tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud piirangutega tervishoiutöötajate ning apteekide töötajate poolt töökohustuse täitmise korraldust ning peab selle üle arvestust tervishoiukorralduse infosüsteemis. Tervishoiutöötajate ja apteekide töötajatele saab kohaldada töökohustuse rakendamist ainult kooskõlas tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega (seda reguleerib 7. peatükk);
2) annab kooskõlas tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud piirangutega töökohustuse täitmiseks asjakohaseid korraldusi;
3) kaasab vajaduse korral teisi ministeeriume ning asjassepuutuvaid asutusi ja isikuid muudatuste ettevalmistamiseks tervishoiuteenuste toimepidevuse tagamiseks. Näiteks Kaitseväe kaasamine mittesõjaliste kriiside korral on väärtuslik tänu Kaitseväe meditsiiniteenistuse kriisiaegse töökorralduse eksperditeadmistele ja katastroofimeditsiini võimekusele (isikkoosseisu väljaõpe, spetsiifiliste vahendite varu, töökorraldus), sõjaliste kriiside korral on see vajalik tulenevalt Kaitseväe rollist kriisiohjes;
4) annab tervishoiuteenuse osutajatele haldusakte, lähtudes TTKSi § 581 lõike 1 alusel kehtestatud kriisimeetmetest, § 581 lõike 6 alusel kehtestatud ministri haldusaktidest ning muudest õigusaktidest;
5) omab ülevaadet nende tervishoiuteenuse osutajate hõivatusest, kes täidavad kriisiülesannet (nii püsivat kui ka ühekordset), ning koordineerib tervishoiualast infovahetust (Terviseameti koordineeriv roll tervishoiukriisi juhtimisel);
6) otsustab tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru ümberjagamise (üldjuhul võetakse kasutusele riigi tervishoiuvaldkonna vajadusteks mõeldud varu, kuid kui see on ammendunud, võib olla vajalik ümber jagada ka tervishoiuteenuse osutajate enda tegevusvaru);
7) täidab muid käesolevas seaduses, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesandeid.

Paragrahvis 583 nähakse ette tervishoiuteenuse osutaja püsivad kriisiülesanded. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 9 lõike 1 kohaselt on püsiv kriisiülesanne kriisiolukorra lahendamiseks ja lahendamise toetamiseks vajalik ülesanne, mis seondub täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesandega ning juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevusala või eesmärgiga. Püsiv kriisiülesanne on ka elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine ja elutähtsa teenuse osutamine nii kriisiolukorras kui ka enne seda. Lõike 4 kohaselt määratakse juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja püsiv kriisiülesanne seaduses või seaduse alusel.

Eelnõu kohaselt saab valdkonna eest vastutav minister loetleda määruses tervishoiuteenuse osutajad, kes on püsiva kriisiülesandega, ning teatud osa tervishoiuteenuse osutajatest on seaduse või ministri määruse alusel määratud elutähtsa teenuse osutajateks. Seega kõik püsiva kriisiülesandega tervishoiuteenuse osutajad, sh elutähtsa teenuse osutajad peavad tervishoiualases hädaolukorras, kriisiolukorras või selleks valmistumisel järgima tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse regulatsiooni, TTKSi ja selle alusel antud õigusakte. Ülejäänud tervishoiuteenuse osutajad, kes ei ole ei ETOd ega ka püsiva kriisiülesandega, võivad siiski saada kriisiolukorras ühekordseid kriisiülesandeid (aga nad ei pea kriisiks seaduse kohaselt valmistuma).

Kui isik ei ole elutähtsa teenuse osutaja, vaid ainult püsiva kriisiülesandega, siis erinevus ETOdest seisneb selles, et elutähtis teenus on kõigile hädavajalik alusteenus, mis peab olema tagatud kogu aeg, nii tavaolukorras kui ka kriisiolukorras. Elutähtsad teenused on seotud EL direktiividega, neid hinnatakse 10 kriteeriumi ning vastava metoodika alusel.

Peale selle on pandud ETOdele üks lisakohustus. Kui tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 17 kohaselt peab ETO korraldama toimepidevuse kontrollimiseks õppusi, siis see ei kata täielikult kohustust korraldada oma personali kriisialast väljaõpet. Personali kriisialane väljaõpe on järjepidev toiming, mille raames läbitakse kindla perioodi vältel Terviseameti kehtestatud koolituste kava (nt MIMMS; HMIMMS) nii, et kõik püsiva kriisiülesandega, sh ETOdest tervishoiuteenuse osutajad tagavad toimepidevuse korralduse oma ülesannete raames. Personali kriisialase väljaõppe korraldamise kohustus on sätestatud ka kehtiva TTKSi § 59 lõike 3 punktis 2. Samuti on ETO-le pandud kohustus esitada Terviseametile tema nõudmisel tervishoiualaseks hädaolukorraks ja kriisiolukorraks valmisoleku tagamiseks planeeritavate ressursside ja vajalike täiendavate ressursside andmed. Analoogne kohustus on ka kehtiva TTKSi § 59 lõike 3 punktis 4.

Käesolevas paragrahvis loetletakse üldised kohustused, mis rakenduvad kõigile tervishoiuteenuste osutajatele, kellele on määratud püsiv kriisiülesanne. Selleks, et püsiva kriisiülesandega tervishoiuteenuse osutajate kriisideks valmisoleku tagamise nõuded ja kohustused ei oleks ebaproportsionaalsed, on ette nähtud valdkonna eest vastutavale ministrile õigus täpsustada tervishoiuteenuse osutajate kaupa püsivat kriisiülesannet, selle mahtu ning selleks valmistumise ja selle täitmise nõudeid (see võimalus tuleb TTKSi §-st 4).

Paragrahvis 584 sätestatakse haldusmenetluse erisused. Vastavad sätted on ka kehtivas TTKSis (§ 59 lõiked 10 ja 11).

Paragrahvis § 585 sätestatakse Terviseameti ülesanded tervishoiualase humanitaarabi andmisel ja vastuvõtmisel, kuna Terviseamet koordineerib riiklikul tasandil piiriülese tervishoiualase humanitaarabi andmist ja vastuvõtmist.

Terviseamet juhib piiriülese humanitaarabi väljastamist ja saamist sisuliselt, st peab ülevaadet, jagab abi riigisiseselt, suhtleb vahetult välispartneritega ja teeb muid toiminguid. Terviseamet osaleb oma haldusala rahvusvaheliste abitaotluste koostamisel koostöös asjaomaste ministeeriumide, asutuste ja isikutega eelnevate koostöökokkulepete olemasolul ning juhindub poliitilistest otsustest nende puudumisel.

Vajaduse korral taotletakse välisabi valdavalt Euroopa Liidu kriisimehhanismide kaudu, mis toetuvad eelnevalt koostatud koostööplaanidele – seega välisabi taotlemise ja korraldamise keskset rolli on mõistlik usaldada Terviseametile kui asutusele, mis suudab kiiresti reageerida ootamatult tekkinud vajadustele ning üldjuhul juhib kriisireguleerimist tervisevaldkonnas.

Punktiga 22 tunnistatakse TTKSi § 59 kehtetuks. Tervishoiuteenuste osutamine tervishoiualases hädaolukorras ja kriisiolukorras on reguleeritud edaspidi §-dega 581–584.

Punktidega 23–25 tehakse muudatused TTKSis osas, mis reguleerib terviseandmete töötlemist kriisiolukorras.

Kõik tervisevaldkonna andmekogudes töödeldavad andmed on eriliiki isikuandmed, millele on kehtestatud juurdepääsupiirangud. Terviseandmete töötlemise esmane eesmärk on parimal viisil tervishoiuteenuse osutamise tagamine. Andmesubjektil on õigus eeldada, et tema kohta kogutud eriliiki isikuandmeid ei väljastata suvalisele isikule ka siis, kui tegemist on tsiviilkriisi või sõjaga. Eelkõige võib kriisiolukorras tekkida probleeme isiku tuvastamisega olukorras, kui tekib liigsuremus. Samuti võivad inimesel tekkida vigastused, mille tagajärjel jäädakse küll ellu, kuid kannatanu tuvastamist ei ole võimalik läbi viia puuduvate dokumentide või amneesia tõttu, samuti võivad olla vigastused sellised, mis takistavad isiku tuvastamist ka dokumentide olemasolul. Seetõttu sätestatakse eelnõuga erand isiku kiireks ja efektiivseks tuvastamiseks, andes eriseadusega kriisi lahendajatele volituse isiku tuvastamise eesmärgil tervisevaldkonna andmekogusse kantud andmete saamiseks.

Eelnõus sätestatakse samuti võimalus saada tervise infosüsteemist andmeid lisaks teadusuuringu või statistika vajadusteks ka kriisiolukorraks valmistumiseks või selle lahendamiseks. Selleks sätestatakse kohustus esitada vastav taotlus terviseandmete väljastamiseks uuringueetika kommiteele. Kriisideks valmistumisel ei ole aga võimalik ette näha mistahes olukordi (eelkõige sõjaseisukorra ajal), kus isiku terviseandmete töötlemine on ajakriitiline ning edasilükkamatult vajalik. Selle tõttu sätestatakse eelnõuga, et vastava taotluse esitamisel ei pea järgmina taotluse läbivaatamise tähtaegu ning andmed väljastatakse viivitamata juhul, kui see on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks või põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks. Sellises olukorras peab andmekogu vastutav töötleja isikuandmete väljastamisest esimesel võimalusel teavitama nii Andmekaitse Inspektsiooni kui uuringueetika komiteed, mille eesmärk on tagada esimesel võimalusel ka andmekaitsealane järelevalve.

Tervise infosüsteemi puhul peab andmekogusse kantud andmetele juurdepääsu andmisel arvestama, et kahjustada ei tohi saada tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi usaldussuhe. Tervishoiuteenuse osutaja enda andmetele on võimalik juurdepääs ainult juhul, kui see on lubatav VÕS § 768 kohaselt.

Punktidega 26 ja 27 tehakse muudatused TTKSi 6. peatükis, mis on seotud järelevalve tegemisega kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise üle. Järelevalve täpsem regulatsioon sisaldub tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse 12. peatükis.

Punktiga 28 lisatakse loetellu järelevalve pädevus ka üldarstiabi osutajate üle, kes on elutähtsa teenuse osutajate loetelus. Nimetatud täiendus jõustub aasta hiljem kui tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse üldregulatsioon. Hilisem jõustumine on vajalik selleks, et anda uutele elutähtsa teenuse osutajatele piisav aeg toimepidevuse nõuete täitmiseks.

§ 244. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse muutmine

Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduses tehakse kaks muudatust.

Punktis 1 nähakse ette, et kindlustuskohustus ei kehti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses tähtajalise tegevusloa puhul, mis on antud kriisiolukorra ajaks (vt põhjendusi TTKSi § 422 selgituste juures).

Punktis 2 tehakse terminoloogiline muudatus tulenevalt uuest terminikasutusest TTKSis ja tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses.

§ 245. Toiduseaduse muutmine

Paragrahviga 245 muudetakse toiduseadust (ToiduS).
ToiduS muudatused on vajalikud toidu varustuskindluse toimepidevuse tagamiseks. Toiduga varustamine tagatakse kahe abinõu kaudu: elutähtsa teenuse ja toiduvaru kaudu. Seni toiduga varustamist elutähtsa teenusena käsitatud ei ole. Kuna aga toit on eluks iga päev vajalik ja vajalik ka kriisiolukorra lahendamiseks ja lahendamise toetamiseks, siis vastab toiduga varustamine elutähtsa teenuse määratlusele ning seepärast tuleb toiduga varustamist käsitada elutähtsa teenusena. Riigi poolt on elanikkonna toiduga seotud esmavajaduste rahuldamine praegu tagatud üksnes riigi tegevusvarus oleva toiduvaru kaudu. Riigi toiduvaru suurus on aga piiratud ega taga elanikkonna toiduga seotud esmavajaduse rahuldamist pikema aja jooksul. Samas ei saa riigi toiduvarust ka täielikult loobuda, kuid see peab jääma kasutusele võtmiseks vaid viimase abinõuna.

Punktiga 1 muudetakse ToiduSi § 1 lõikes 1 olevat seaduse reguleerimisala ulatust nii, et see hõlmaks lisaks olemasolevale ka toiduga varustamise tagamise abinõusid ja riigi tegevusvarusse kuuluva toiduvaru moodustamise ja kasutusele võtmise aluseid.

Punktidega 2 ja 3 asendatakse viited HOSile viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele.

Punktiga 4 täiendatakse ToiduSi § 463 lõike 3 punktiga 4.

Edaspidi on toidu varustuskindluse valdkondadeks lisaks teraviljatoodete (nt jahu, tangud, helbed) tootmine, makarontoodete, pagaritoodete (nt lihtpagaritooted leib, sai) tootmisele, liha (nt tapmine, lihalõikus, lihatoodete, sh eritemperatuuri mittenõudvate toodete valmistamine) ja piima käitlemisele (nt piima kogumine, piimatoodete, sh n-ö liht- ja fermenteeritud toodete valmistamine) ka toidu jaekaubandus. Selliselt tagatakse peamiste saaduste (liha ja piim) varustuskindlus ning toidu jaotusvõrk. Hetkel on toidujaekaubandus HOSIga katmata, mille tõttu kõige olulisem osa toiduvarustuskindluse ahelast on katmata. Seda puudujääki eelnõuga likvideeritakse hõlmates elutähtsa teenuse osutajate hulka ka suurimad jaekaubandusettevõtted.

Punktiga 5 täiendatakse ToiduSi § 464 lõikega 6, milles sätestatakse nõuded, millele vastav toidu jaekaubanduse valdkonnas tegutsev ettevõtja mõjutab märkimisväärselt elanikkonna toiduga varustamist. Selleks on ettevõtja, kelle toidu jaekaubanduse turuosa on vähemalt kuus protsenti. Kuna eelnõu § 463 lõike 4 kohaselt käsitatakse ToiduSi käesolevas peatükis ühe ettevõtjana ka tulundusühistut ja tema liikmeid, siis ei ole vaja selles lõikes tulundusühistut ja tema liikmeid mainida, et säte kataks ka tulundusühistu vormis jaekaubanduse valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid, näiteks keskühistut, kelle liikmeteks on tulundusühistud, kellel on jaekaubandusettevõte. Sättes toodud ettevõtja turuosa osakaalu sätestamisel on aluseks võetud jaekaubandusettevõtete turuosa jaotus. 2020. aasta majandusaasta aruannete põhjal jagunes jaekaubanduse turuosa järgmiselt: Coop Eesti 24,4%, Selver 18,3%, Maxima 17,6%, Rimi 13,4%, Prisma 6%, Grossi Toidukaubad 6%, Meie Toidukaubad 2%. Ülejäänud turuosaliste osakaal koguturul jääb alla täisprotsendi. Regulatsiooniga on edaspidi hõlmatud suuremad jaekaubanduse turuosalised. Jaekaubandusketi puhul on ettevõtjal lisaks jaemüügile korraldatud ka oma tegevuseks vajaliku hankimine, ladustamine, logistika ja transport ning seda üldjuhul üle Eesti. Seega on selliste ettevõtjate puhul suurem tõenäosus valmisolekuks jätkata oma tegevust ka kriisiolukorras ning seda terviklikult ja laiapindselt. Seetõttu on otstarbekas määrata toidu jaekaubanduse valdkonnas märkimisväärselt elanikkonna toiduga varustamist mõjutavaks ettevõtjaks see ettevõtja, kellel on kõige suuremad võimalused oma tegevuse jätkamiseks ka kriisiolukorras. Praegu on selliseid jaekaubanduskette kuus.

Punktiga 6 täiendatakse seadust §-ga 466.

ToiduSi §-s 466 reguleeritakse täpsemalt toiduga varustamise tagamist riigi tegevusvarusse kuuluva toiduvaru kaudu.

ToiduSi § 466 lõikes 1 täpsustatakse, et toiduvaru koosneb toidust, mis on elanike esmavajaduste rahuldamiseks ja neile kergemini tarbitav (nt purgisupp, kuivikud jmt). Toiduvaru hulka võib kuuluda teravilja varu. Teravilja varu olemasolu võib pidada kasulikuks, kuna seda on mitmel moel võimalik toidu varustuskindluse tagamiseks kasutada. Näiteks võib seda äärmise vajaduse korral kasutada külvamiseks, loomade söötmiseks, inimestele toidu tootmiseks või ka inimeste toiduks. Teraviljavaru on samal eesmärgil olemas ka mitmetel teistel riikidel, näiteks Soomel. Seepärast võiks ka Eesti sellise varu toiduvarus moodustada. Kuna teravilja varu moodustamine, selles oleva teravilja kogused ja osakaal toidu varust sõltub eelarvevahendite olemasolust, siis on teravilja varu moodustamine nähtud eelnõus ette võimalusena.

ToiduSi § 466 lõikes 2 täpsustatakse, et valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada toiduvarus oleva toidu ja teraviljavaru koguste osakaalu, kogused või varu täpsema koosseisu. Määruse andmise aeg ja selle täpsem sisu selgub ministeeriumidevahelise koostöö käigus ning sõltub ka rahalistest vahenditest. Lõike 1 kohta seletuskirjas olevatest selgitustest nähtub, et sellise rakendusakti andmine on eesmärgi saavutamiseks vajalik võimalus.

ToiduSi § 466 lõikes 3 täpsustatakse, milleks toiduvaru kasutusele võetakse. Toiduvaru võetakse kasutusele elanikkonna esmavajaduse rahuldamiseks näiteks massilise evakuatsiooni või toidu varustuskindluse katkemise korral.

ToiduSi § 466 lõikes 4 täpsustatakse, et toiduvarus oleva teraviljavaru võib anda ettevõtjale kasutamiseks tootmissisendina toidu või sööda tootmiseks, sealhulgas külvamiseks, kuna selle eesmärgiks on toiduks või söödaks sobiva teravilja tootmine, või ka loomse toidu tootmise eesmärgil peetavate loomade söötmiseks. Täpsustust võib pidada vajalikuks, kuna üldjuhul võib toiduvaru olemust tõlgendada nii, et selles olevat toitu võib kasutada üksnes füüsilistele isikutele toiduna tarbimiseks andmiseks. Kuna tegemist on äärmisel juhul rakendatava abinõuga, siis ei ole tootmissisendina teravilja saavate ettevõtjate ringi piiratud üksnes elutähtsa teenuse osutajatega, vaid jäetud see ring vabaks, et tootmissisendit saaks anda nendele ettevõtjatele, kes on veel võimelised tootma.

ToiduSi § 466 lõikes 5 tehakse oluline täpsustus ka selle kohta, et Vabariigi Valitsus, kellel on õigus tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse kohaselt varu kasutusele võtmine otsustada, kehtestaks teraviljavaru tootmissisendina kasutusele võtmise otsustamisel seda kasutava ettevõtja majandustegevuse suhtes ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-s 61 sätestatud asjakohased piirangud. Piirangute rakendamist võib pidada oluliseks, et tagada teraviljavaru eesmärgipärane kasutamine riigi huvides (elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks), mitte ettevõtja majandustegevuse huvides. Kui varu kasutusele andmiseks sõlmitakse ettevõtjatega lepingud, siis toidu nappusest tingitud majanduslikus olukorras (toidu kõrge hind) ei pruugi lepingus ettenähtud kohustuste rikkumise korral ettenähtud leppetrahv olla ettevõtjale piisav, et ta tagaks teraviljavaru eesmärgipärase kasutamise riigi huvides (elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks piirhinnaga).

Punktiga 7 täiendatakse ToiduSi § 47, mis reguleerib ToiduSis kehtestatud nõuete täitmise üle tehtavat riiklikku ja haldusjärelevalvet, uue lõikega. Paragrahvi lisatava lõike 41 kohaselt teeb riiklikku järelevalvet toidu varustuskindluse tagamise nõuete täitmise üle Põllumajandus- ja Toiduamet tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ning käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.


§ 246. Töövõimetoetuste seaduse muutmine

Nimetatud seaduses tehtav muudatus on seotud terminite muutusega – hädaolukorra terminit HOSi kehtetuks tunnistamisega enam ei kasutata, vaid kasutusele võetakse termin „kriisiolukord“.

§ 247. Tulumaksuseaduse muutmine

Tulumaksuseaduses tehakse normitehnilised täpsustused seoses HOSi ja RiKSi kehtetuks tunnistamisega. Hetkel on TuMSi vastavas §-is viidatud HOS §-ile44, mis käsitleb eriolukorra tööle rakendatud isiku sotsiaalseid tagatisi ning RiKS §-le 551, mis käsitleb ühekordse töökohustusega isiku tagatisi. Eelnõu jõustumisel on nimetatud isikute tagatised hõlmatud neile õiglase hüvitise maksmisega eelnõu § 150 alusel.

§ 248. Tööstusheite seaduse muutmine

Muudatus on seotud HOSi kehtetuks tunnistamisega.

§ 249. Töötuskindlustuse seaduse muutmine

Töötuskindlustuse seaduses sätestatakse Eesti Töötukassale kui avalik-õiguslik juriidilisele isikule püsiv kriisiülesanne. Töötukassale püsiva kriisiülesande määramisel on lähtutud põhimõttest, et isikule tuleks tagada asendussissetulek töötuse perioodiks, samuti töövõime vähenemise ulatuses. Töötukassa peab tagama, et kriisiolukorra ajal oleks võimalik maksta töötutoetust, töötuskindlustushüvitist, maksejõuetushüvitist ja koondamishüvitist ning töövõimetoetust. Selleks et hüvitisi või toetusi maksta, tuleb tagada töötute, töövõime, töötuskindlustuse seaduse alusel kindlustatute ning töötushüvitiste ja töövõimetoetuste maksmise üle arvestuse pidamine. Lähtutud on põhimõttest, et isikule peab olema tagatud asendussissetulek töötuse perioodiks või ajaks, kus isiku tervisekahju tõttu on tema töövõime vähenenud. Lisaks peab töötukassa tagama sotsiaalmaksu maksmise vastavalt sotsiaalmaksu seaduses sätestatud tingimustele. Sotsiaalmaksu tasumine mõjutab nii ravikindlustuskaitse kehtivust kui ka näiteks isiku tulevasi teisi makseid (nt pension vms). Töötukassale püsiva kriisiülesande määramisega tagatakse isikule sissetulekuallikas, millele tal on olnud õigustatud ootus ning millest ilma jätmine võib seada isiku võrreldes teistega tunduvalt ebasoodsamasse olukorda või tuua kaasa toimetulekuraskusi.

§ 250. Vabariigi Presidendi töökorra seaduse muutmine

Paragrahviga 250 muudetakse Vabariigi Presidendi töökorra seadust ning pikendatakse aega, mille jooksul peab Vabariigi President tegema Riigikohtu esimehe, Eesti Panga Nõukogu esimehe, riigikontrolöri ja õiguskantsleri ametisse nimetamise ettepaneku juhul, kui nimetatud ametiisikute volitused on lõppenud ennetähtaegselt. Seda aega pikendatakse neljalt kuult viiele. Muudatus on seotud teatud ametiisikute suhtes tehtava julgeolekukontrolli pikendamisega ühelt kuult kolmele. See tähendab, et kui nimetatud ametiisikute volitused lõpevad ennetähtaegselt, on Kaitsepolitseiametil eelnõu järgi edaspidi uute kandidaatide tausta kontrollimiseks aega kolm kuud (senise ühe kuu asemel). Seda tähtaega võib Kaitsepolitseiameti juhi loal ühe kuu võrra pikendada, mis tähendab, et kokku võib julgeolekukontrolli tegemine aega võtta kuni neli kuud. Seetõttu ei pruugi Vabariigi Presidendil olla võimalik teha ametissenimetamise ettepanek nelja kuu jooksul, sest julgeolekukontroll võib samuti kuni neli kuud kesta. Eelnõu järgi antakse presidendile ametissenimetamise ettepaneku tegemiseks viis kuud aega.

§ 251. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine

Paragrahvis 251 nähakse ette Vabariigi Valitsuse seaduse muudatused.

Punktiga 1 sätestatakse vähendatud kvoorumi nõue Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, territoriaalset terviklikkust ja põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu korral.

VVSi § 16 lõike 2 kohaselt on Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa peale peaministri vähemalt pool valitsuse koosseisust, seega kvoorumi võib moodustada kuni kaheksa liiget, kui valitsusse kuulub maksimaalne arv liikmeid (15). VVSi § 16 lõikes 21 nähti RiKSi jõustumisel ette erand, mille kohaselt on riigi julgeolekut ähvardava vahetu ohu korral Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab peale peaministri osa vähemalt kaks ministrit. Vabariigi Valitsus saab seega legitiimseid otsuseid vastu võtta vähendatud koosseisus ehk kolmeliikmelisena. Kuna eelnõuga laiendatakse riigikaitse eesmärki, siis sellest tulenevalt muudetakse ka vähendatud kvoorumi nõuet: eelnõu kohaselt on vähendatud kvoorum võimalik Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, territoriaalset terviklikkust ja põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu korral.

Istungi toimumise viisile ei näe seadus ette piiranguid, ka tavaolukorras on võimalik läbi viia nii füüsilise kohaloluga istungeid kui istungeid sidevahendite kaudu. Vähendatud kvoorum on õigustatud olukorras, kus ei ole võimalik ei füüsiliselt ega sidevahendite teel nö rahuaja kvoorumit/vajalikku arvu ministreid kätte saada, kuid valitsus peab olema otsustusvõimeline igal ajahetkel. Julgeolekuohtu hindavad julgeolekuasutused, kui Riigikantseleile tuleb sisend, et ohus on Eesti riigi iseseisvus ning sellest tulenevalt peab valitsus kiiresti kogunema ja otsused langetama, siis hakkab Riigikantselei ministreid teavitama, et vajalik on viivitamatult koguneda. Kui kõik ministrid saavad osaleda, siis ei minda üle vähendatud kvoorumile. Kui aga ei saada mõne ministriga ühendust, sidelahendused ei tööta, on toimunud äkkrünnak vms, siis saab vajalikud otsused ära teha ka vähendatud kvoorumiga. Aga see on alati viimane võimalus, kuna eesmärk on, et kõik ministrid osaleksid valitsuse aruteludel ja otsusetegemisel. Ka tavapäraselt on valitsuse istungeid, kus kõik ministrid ei osale, kes on lähetuses või puhkusel – siis toimub ministrite asendamine, korraga võib üks minister asendada mitut ministrit. Kui tegu on aga nt äkkrünnakuga siis ei ole võimalik vormistada ministritele asendusi ja seega on ainus lahendus valitsuse otsustusvõimelisuse tagamisel ka kriitilistes olukordades, otsuseid langetada vähendatud kvoorumiga. Seetõttu ei ole seotud ei kehtivas õiguses ega ka eelnõus vähendatud kvooruminõuet ühegi väljakuulutatava olukorraga (erakorralise või sõjaseisukorraga), kuna valitsus peab olema otsustusvõimeline igas olukorras ning tegu võib olla ka äkkrünnakuga, mis halvab valitsuse tavapärase kvooruminõude tagamise. Ei ole mõeldav olukord, kus valitsus ei saa kokku tulla, kuid Riigikogu saab koguneda, et otsustada erakorralist või sõjaseisukorda, seetõttu ei muudeta eelnõus kehtiva seadusse põhimõtet, et vähendatud kvooruminõudele üleminekuks oleks vajalik enne Riigikogu poolt erikorra väljakuulutamine.

Tegu on suures osas kehtiva seaduse sõnastusega (vrd VVS § 16 lg 2.1: Riigi julgeolekut ähvardava vahetu ohu korral on Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab peale peaministri osa vähemalt kaks ministrit.). Eelnõuga asendatakse riigi julgeolekut ähvardav vahtu oht Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, territoriaalset terviklikkust ja põhiseaduslikku

Punktiga 2 viiakse VVSi § 37 lõige 5 kooskõlla eelnõu § 27 lõikega 2 ja Riigi Teataja seaduse muudatustega (vt eelnõu § 238), mis võimaldavad teatud kriisiolukorra lahendamiseks antud õigusaktide erandkorras jõustumist ja avaldamist.

Punktiga 3 muudetakse VVSi § 60 lõiget 1 ja asendatakse läbivalt sõna „riigikaitse“ sõnadega „riigi sõjaline kaitse“ vastavas käändes. Muudatus põhineb juba kehtiva RiKSiga rakendataval ning Eesti julgeolekupoliitika alustes ja riigikaitse arengukavas 2022–2031 käsitletud riigikaitse laial käsitusel, mille järgi rakendatakse riigikaitse eesmärgi saavutamiseks kogu ühiskonda ning riigi vahendeid ja varusid. Seega ei ole riigikaitse ja sõjaline kaitse Eesti õigusaktides enam sünonüümid, mistõttu vajab täpsustamist ka VVS. Eelnõu järgi on Kaitseministeeriumi valitsemisalas muu hulgas sõjalise kaitse korraldamine ja seoses sellega ettepanekute tegemine sõjalise kaitse poliitika kujundamiseks ning sõjalise kaitse elluviimine. Kaitseministeeriumi valitsemisalas on Kaitsevägi, mille peamised ülesanded on sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses ning nendeks valmistumine, samuti osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös. Samuti Kaitseministeeriumi valitsemisalas olevate Kaitseressursside Ameti ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ülesanded on üldistatult seotud Kaitseväe ülesannete täitmiseks tingimuste loomisega. Laias tähenduses riigikaitse planeerimist juhib ning täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse arendamisel ja korraldamisel koordineerib juba praegu kehtiva VVSi § 77 lõike 1 punkti 13 järgi Riigikantselei.

Punktiga 4 lisatakse VVSi Riigikantselei ülesandeks Vabariigi Valitsuse ja peaministri nõustamine. Riigikantselei roll ei ole praktikas ainult Vabariigi Valitsuse ja peaministri tehniline teenindamine ja asjaajamise korraldamine, vaid ka sisuline nõustamine erinevates Riigikantselei valdkonda kuuluvates teemades (arengukavad, eelnõude menetlemine, julgeoleku ja riigikaitsega seotud küsimused jne).

Punktidega 5–7 muudetakse VVSis sätestatud Riigikantselei ülesandeid. Kehtiv VVSi § 77 lõike 1 punkt 13 sätestab, et Riigikantselei ülesanne on juhtida riigi julgeolekuolukorra analüüsimist ja hindamist ning riigikaitse planeerimist, koordineerida täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse arendamisel ja korraldamisel ning korraldada psühholoogilist kaitset. Riigikantselei ülesandeid kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel on käsitletud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses, mille § 7 kohaselt on Riigikantselei ülesanded kriisiolukorraks valmistumisel järgmised:
1) juhib üleriigilise riskianalüüsi koostamist;
2) juhib riigikaitse strateegilise arengudokumendi ja Vabariigi Valitsuse kriisiplaani koostamist;
3) koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust.

Eelnõu § 32 lõike 1 kohaselt on kriisiolukorras Riigikantselei põhiülesanne koordineerida täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust kriisiolukorra lahendamisel.

VVSis sätestatakse Riigikantselei ülesanded, mis ei sõltu kriisiolukorrast, vaid Riigikantselei täidab neid igal ajal. Nii näiteks on Riigikantselei ülesanne koguda ja töödelda ühtlustatud riigiülese olukorrateadlikkuse tagamiseks tsiviilkriise ja riigikaitset puudutavat teavet. See on ülesanne, mis on vajalik igal ajal. Eelkõige täidab seda rolli riigi situatsioonikeskus (SITKE), mis paikneb julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroos.

Riigikantseleil on oluline ülesanne tagada peaministri, Vabariigi Valitsuse, VVJK ja selle alakomisjonide liikmetele ühtlustatud riigiülene olukorrateadlikkus. Eesmärgiks on tagada riigi strateegilise tasandi otsustajatele riigiülene ühtne, terviklik, tasakaalustatud ja kontrollitud julgeolekuohupilt ning olukorrateadlikkus ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas (24/7) põhimõttel toimunud vahejuhtumitest ja sündmusest, millel võib olla puutumus riigi juhtimisega. Nimetatud teenust osutab Riigikantselei 24/7, et olla valmis igal ajal andma ülevaadet (koostama üldistatud, koondatud raporteid, esitlusi, SMS-teavitusi) olulistest sündmustest valdkondade üleselt. Peamine sihtrühm on Vabariigi Valitsuse liikmed, Vabariigi President ning vastavalt vajadusele Riigikogu liikmed ja teised isikud (sh ministeeriumide, asutuste esindajad).

Näiteks selleks, et hoida Vabariigi Valitsust või VVJK tervikuna informeerituna julgeolekuolukorrast Ukrainas, jälgib Riigikantselei riigi situatsioonikeskus avalikke meedia- ja sotsiaalmeedia postitusi, sõnavõtte ning koondab teavet erinevatest asutustest ja ministeeriumidest. Andmeid töödeldakse anonümiseeritult ja üldistatud kujul, kombineerituna teiste andmetega, et hinnata riigikaitse ja julgeoleku olukorda riigiüleselt. Olukorrast tehakse regulaarselt ülevaateid.

SITKE analüüsib tsiviilkriise ja riigikaitset puudutavat teavet jooksvalt, et tuvastada uusi võimalikke ohtusid ja fookusteemasid selleks, et informeerida riigi juhte kiirelt olulisest sündmusest (nt SMS-teavitus USA vägede väljumisest Afganistanist, meeleavaldustest Kasahstanis) või koostada valdkondade üleseid koondraporteid, nt Valgevene hübriidrünnak, COVID-19 mõjude prognoos Eestile tervikuna, Ukraina sõja mõjud Eesti eri valdkondadele.

VVSist jäetakse välja termin „psühholoogiline kaitse“ ja selle asemel võetakse kasutusele termin „strateegiline kommunikatsioon“. Strateegiline kommunikatsioon on riigi strateegiliste sõnumite mõtestamine, planeerimine ja levitamine nii sõnade kui ka tegudega, et tagada Eesti ühiskonna ja liitlaste toetus Eesti põhiseaduslikule ja demokraatlikule korrale. Riigikantseleil on siin juhtiv roll riigiasutuste tegevuse koordineerimisel.

Strateegiline kommunikatsioon ei ole ainult kriisiolukorra spetsiifiline, see on igapäevane tegevus eesmärgiga suurendada rahva vastupanuvõimet välistele mõjutustegevustele.

VVSi § 77 lõike 1 punktist 14 jäetakse välja eraldi Riigikantselei roll kriisireguleerimispoliitika koordineerimisel ja elluviimisel, kuna Riigikantselei roll kriisiolukorraks valmistumisel on sätestatud edaspidi tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse §-s 7 ning Riigikantselei roll kriisiolukorras sama seaduse § 37 lõikes 1. Samuti ei kasutata pärast käesoleva seaduse jõustumist terminit „kriisireguleerimine“. Eelnõu ühendab nii tsiviilkriiside kui ka riigikaitse valdkonnad ning Riigikantselei töötab eelnõu jõustumisel välja tsiviilkriisi poliitika ja koordineerib selle elluviimist, samuti on Riigikantselei koordineerida laia riigikaitse ja poliitika elluviimine. Kuna VVSi muudatusega muudetakse ka Kaitseministeeriumi valdkond laiast riigikaitsest sõjalise kaitse valdkonnaks, siis Riigikantselei ülesanne on koordineerida riigikaitse poliitikat laia riigikaitse käsituse mõistes ning Kaitseministeeriumi ülesanne on kujundada ja tagada sõjalise riigikaitse poliitika elluviimine.

Edaspidi on seega Riigikantselei ülesanne töötada välja tsiviilkriiside ja riigikaitse poliitika ning koordineerida selle elluviimist. Tsiviilkriiside ja riigikaitse poliitika on vajalik eelkõige eesmärgil, et kriisiolukordadeks valmistutaks ja neid lahendataks erinevates valdkondades ühtsetest põhialustest lähtuvalt ning seotud osalised suudaksid üksteist mõista ja koostööd teha. Eelnimetatu saavutamiseks on muu hulgas vaja kujundada ühtne arusaam kasutatavatest terminitest ja tegevuste sisust ning kokku leppida kasutatavad metoodikad ja lahendused ning neid selgitada. Kriisideks valmistumise ja nende lahendamise ülesanded ja üldised põhialused tulenevad küll tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest, kuid nende ülesannete täitmist peab toetama tsiviilkriiside ja riigikaitse poliitika olemasolu. Nimetatud poliitika suunab ülesannete täitmist, näiteks: 1) koostama kriisiplaane mitte detailsetest stsenaariumidest lähtuvalt, vaid valmistudes ka seni teadmata olukordade lahendamiseks; 2) lähenema ülesannete täitmisele olemasolevate võimete põhiselt ja arengukavade koostamisele vajalike võimete põhiselt; 3) hindama riske mitte tõenäolisest, vaid negatiivsest stsenaariumist lähtuvalt; 4) olema valmis tegutsema riskide maandamisel sama intensiivselt kui kriisiolukordade lahendamisel jne.

Tsiviilkriiside ja riigikaitse poliitika kujundab eelkõige erinevate valdkondade ülesed ühtsed põhialused ja raamistiku kriisiolukordadeks valmistumisel ja nende lahendamisel, millest erinevad ministeeriumid lähtuvad valdkondliku poliitika kujundamisel ja koordineerimisel. Nii hinnatakse tsiviilkriiside ja riigikaitse poliitika kujundamise käigus pidevalt, kas vajalikud osalised on hõlmatud kriisiolukordadeks valmistuma, ning lepitakse valdkondliku poliitika kujundajaga koos kokku kaasata näiteks uus elutähtis teenus, seda korraldav asutus ja elutähtsa teenuse osutajad. Näiteks tuleb Riigikantseleil leppida Regionaal – ja Põllumajandusministeeriumiga kokku toidu varustuskindluse kui uue elutähtsa teenuse hõlmamine, seejuures jääb Maaeluministeerium kui põllumajanduspoliitika kujundaja suunama toidu varustuskindluse ja selle elutähtsa teenuse tagamist. Kokkuvõttes peab tsiviilkriiside ja riigikaitse poliitika eestvedamine ning selle koordineeritud elluviimine tagama, et kriisiolukordadeks valmistumise ja nende lahendamise eri osaliste tegevus toimuks kooskõlas, tulemuslikult ja ühise eesmärgi nimel.

Punktiga 8 lisatakse, et oma ülesannete täitmiseks teeb Riigikantselei koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikidega. Näiteks koondab Riigikantselei Eesti sisendi ja edastab seisukohad vastavates formaatides EL tasandil, katab horisontaalset kriisikoordinatsiooni (Integrated Political Crisis Response (IPCR) töögrupi, Coreperide ning vastavate ministrite kohtumiste (EPSCO, GAC, jne) ettevalmistamist).

§ 252. Vangistusseaduse muutmine

Paragrahviga 252 muudetakse ja täiendatakse vangistusseadust (VangS). VangSi § 109 muudatused ja VangSi uus § 1091 on seotud kaasamise üldregulatsiooni sätestamisega HKTSis (vt eelnõu § 177 selgitus). Samuti sätestatakse vanglale püsiv kriisiülesanne.

Punktiga 1 sätestatakse, et kohaldatakse ka arestialustele lihtsamaid nõudeid nende transportimisel. Vangla julgeolekut ja korda ohustavaks sündmuseks ehk erakorralisteks sündmusteks on näiteks massiline allumatus, rünne vangla vastu, vanglas või selle otseses läheduses toimuv tulekahju, plahvatus või varing, mis seab ohtu vangla julgeoleku ja korra või kinni peetavate elu ja tervise. Selliste olukordadega toimetulekuks on justiitsministri 25.01.2011.a käskkirjaga nr 15 kehtestatud „Vanglate erakorraliste sündmuste lahendamise plaan“. Erakorraliste sündmuste lahendamisel peab vangla lähtuma üldisest vangla julgeolekust ning kinni peetavate ja ametnike/teenistujate elu ja tervise kaitsest. Erakorraliste sündmuste lahendamisel võib tekkida vajadus kasutada vanglaehitisi (sealhulgas ka arestialustele mõeldud ruume) selliselt, et seal ei viibiks arestialuseid (arestialuste all mõeldakse siin ja edaspidi VangS §-s 3 välja toodud arestialuseid ning isikuid, kellele kohaldatakse arestialuse ja aresti täideviimise kohta kehtestatud sätteid). Näiteks tulekahju võib kujutada endast ohtu kõigile vanglas viibivatele isikute, sh arestialuste elule või tervisele. Sellistel puhkudel võimaldab vangistusseaduse § 72 lg 4 lubada arestialused lühiajaliselt vabastada pikemaks kui VangS § 88 lg-st 1 tulenevalt kolmeks päevaks ning võimaldab VangS § 88 lg-st 4 tulenevalt lubada nimetatud isikud lühiajalisele väljasõidule.

VangS § 85 lõike 1 järgi toimub aresti kandmine otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgses prefektuuri arestmajas või täitmisplaanijärgses vanglas. Sama §-i lõike 2 kohaselt võib arestialuse paigutada arestimajja või vanglasse käesoleva paragrahvi lõiget 1 järgimata, kui see on vajalik arestimaja või vangla ülekoormuse tõttu, arestialuse julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Justiitsministri 25.01.2002 a määruse nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ § 242 kohaselt arvutab ametnik arestialuse vabastamise tähtpäeva isiku vanglasse saabumise päeval. Käesoleval hetkel näeb seadus ette arestialuse vabastamist aresti ära kandmise järgselt või erakorralise perekondliku sündmuse puhul (VangS § 88 lg 1), mis aga ei anna võimalust vanglast kriisiolukorras arestialusele väljasõidu võimaldamist kriisiolukorra lahenemiseni. Kriisiolukorras võib tekkida olukordi, kus ei ole võimalik kõiki arestialuseid paigutada ümber teistesse vanglatesse ning tulenevalt vangla julgeolekust ning arestialuse elu ja tervise kaitse huvides on vajalik arestialused lühiajaliselt vabastada rohkem kui VangS § 88 lg-st 1 tulenevalt kolmeks päevaks. Nimetatud meedet rakendab vangla äärmuslikul vajadusel kui ei ole võimalik vanglast olenematutel asjaoludel teostada ümberpaigutamist. Lühiajalise vabastamise rohkem kui VangS § 88 lg-st 1 tulenevaks kolmeks päevaks otsustab vangla. Sellisel juhul teavitab vangla vastavat asutust (uurimisasutust, kelleks võib olla nt PPA, KAPO, Maksu- ja Tolliamet, Keskkonnaamet jne, või prokuratuuri, olenevalt, kes on kinni peetud isiku vanglasse toimetanud ja menetlustoiminguid teostavad/juhivad). Täpsema teavitamise kord lepitakse vanglate ja asjaomaste asutuste vahel kokku.

VangS § 881 lõike 6 kohaselt kuni 48 tunniks kinni peetud isik või sundtoomisele allutatud isik vabastatakse vanglast kinnipidamise aluse lõppemisel, seaduses sätestatud tähtaja möödumisel või uurimisasutuse, prokuratuuri, kohtu või korrakaitseorgani poolt isiku kinnipidamise protokollile tehtud märke alusel, kui isikut ei võeta vahi alla või ei saadeta karistust kandma. Kriisiolukorras võib tekkida olukord, kus uurimisasutused ja prokuratuur on seotud muude tööülesannetega, mille tõttu ei jõuta kiirelt otsustada 48 tunniks kinni peetud isiku või sundtoomisele allutatud isiku staatus, vaid tuleb näiteks vanglal kiiresti julgeoleku kaalutustel ümber paigutada teistesse vanglatesse. Sel juhul paigutatakse ümber eelpool nimetatud 48h kinnipeetud isikud või sundtoomisele allutatud isikud teistesse vanglatesse. Vanglast olenematutel asjaoludel võib tekkida olukord, kus ümberpaigutamist ei ole võimalik teha ning lähtudes vangla julgeolekust ja 48h kinnipeetud isiku või sundtoomisele allutatud isiku elu ja tervise kaitsest tuleb isikud lubada lühiajalisele väljasõidule. Nimetatud meedet rakendab vangla äärmuslikul vajadusel kui ei ole võimalik vanglast olenematutel asjaoludel teostada ümberpaigutamist. Lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustab vangla, teavitades vastavat asutust. Täpsema teavitamise kord lepitakse vanglate ja asjaomaste asutuste vahel kokku.

Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse 4. peatükk kehtestab kriisiolukorra sõnastuse, eelkirjeldatud kord kehtib nii erakorralise kui ka sõjaseisukorra ajal. VangS § 72 sätteid kohaldatakse seetõttu ka erakorralise ja sõjaseisukorra ajal.

Punktiga 2 lisatakse vanglale püsiv kriisiülesanne tagada vangla toimepidevus ja vangistuse täideviimine.

Kehtivas õiguses ei ole seaduse tasandil sätestatud vangla püsivaid kriisiülesandeid. Püsiva kriisiülesande mõiste tuleneb tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus § 9 lõikest 2, mille kohaselt on püsiv kriisiülesanne on ülesanne, mis seondub täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesandega ning juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevusala või eesmärgiga. Püsiv kriisiülesanne on ka elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine ja elutähtsa teenuse osutamine nii kriisiolukorras kui ka enne seda. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus § 9 lõige 3 järgi määratakse ministeeriumi või muu täidesaatva riigivõimu asutuse püsiv kriisiülesanne seaduses või Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis. Selleks, et tagada vanglas üldine julgeolek ja vangistuse täideviimine, peab kriisiolukorras olema üheselt mõistetav, milliseid ülesandeid peab vangla täitma esmajärjekorras. Vangla julgeoleku all peetakse silmas vanglas viibivate ja seal töötavate isikute elu ja tervise kaitset ning korra tagamist.

VangS § 722 lõike 1 järgi on vangla püsivaks kriisülesandeks vangla toimepidevuse ja vangistuse täideviimise tagamine piiratult. Vangla toimepidevus seisneb vanglas kinnipeetavate eluks ja vangla julgeoleku tagamiseks vajalike elutingimuste loomises. Selle alla kuulub näiteks vangla varustamine elektri, vedelkütuse, kaugkütte ja veega; kanalisatsiooni ja toitlustamise toimimine ning turvalisuse ja järelevalve tagamine. Baasvajaduste tagamata jätmine võib kaasa tuua kinnipeetavate poolset vastuhakku ja allumatust korraldustele, mis võib kujuneda massiliseks ning seada ohtu vangla üldise julgeoleku. Seega tuleb vanglal kriisiülesande täitmisel esmajärjekorras tagada eluks vajalikud tingimused ja vangla üldine julgeoleku. Kui vangla ei suuda tagada püsivaid kriisiülesandeid, mis on vajalikud vanglas viibivate kinnipeetavate ja vahistatute elu ja tervise kaitseks või sündmuse lahendamiseks on vaja kasutada vangla ehitisi, lähtub vangla VangS § 72 lõikest 3 ning kinnipeetavad ja vahistatud lubatakse lühiajalisele väljasõidule jättes järgimata VangS § 32 sätestatud tingimused. Nimetatud meedet rakendab vangla äärmuslikul vajadusel kui ei ole võimalik vanglast olenematutel asjaoludel teostada ümberpaigutamist.

Vangistusseaduse 2. peatükis on välja toodud vangistuse täideviimise üldsätted. Vangistuse täideviimise eesmärgiks vastavalt VangS § 6 lg-le 1 on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele on lai mõiste ning see toimub muu hulgas erinevate taasühiskonnastavate (nt sotsiaalprogrammide, tööhõive) tegevuste kaudu. Kriisiolukorras ei ole vangla peamiseks ülesandeks taasühiskonnastavate ja/või hõivega seotud tegevuste tagamine. Kriisiolukorras on prioriteediks vangla üldise julgeoleku tagamine (VangS 2. peatükk 8. jagu, julgeoleku tagamine vanglas) ja korra hoidmine. Taasühiskonnastavate tegevuste võimaldamine võib osutuda võimatuks näiteks olukorras, kus julgeolekukaalutustel on vajalik kõikide kinnipeetavate lukustamine/lukustatud režiimile viimine. Taasühiskonnastavad tegevused toimuvad üldjuhul grupis, mis on kokku pandud erinevate osakondade ja üksuste kinnipeetavatest. Kriisiolukorras võib tekkida selliselt kinnipeetavate gruppide kogunemisel oht vangla julgeolekule massilise allumatuse tõttu.

Kriisiolukorrast võib tekkida vajadus kogu vangla koosseisu kokku kutsumiseks. Sellisel juhul tegeleb vangla oma kriisiülesande lahendamisega ning vanglal ei ole võimalik vanglateenistujaid kaasata ametiabi korras Politsei- ja Piirivalveametile. Esmajärjekorras tuleb vanglateenistusel tagada enda tööülesannete täitmise s.t vangla toimepidevuse ja vangistuse täideviimise tagamine.

Punktidega 3 ja 4 jäetakse VangSi §-st 109 välja ametiabiga seonduv. Muudatused on otseselt seotud HKTSi täiendusega (§ 201), mis eristab haldusülesande täitmisse kaasamist ametiabist. Kaasamise ja ametiabi peamine erinevus seisneb selles, et ametiabi andmisel täidab ametiabi andja tema enda pädevuses olevaid ülesandeid, samas kui kaasamisel täidab kaasatav haldusorgan kaasava haldusorgani pädevuses olevaid ülesandeid. Ametiabi osutamise korral ei toimu muudatust senises pädevuskorras, abi osutajal peab ka enne olema võimalik vastavaliigilisi toiminguid teha. Ametiabile viitab aga see, et vastav toiming ei ole vajalik abi osutajale seatud eesmärkide saavutamiseks ja see viiakse läbi vaid abipaluja taotlusel. Lisaks tuleb kaasamist eristada ka sündmuse juhtimisega seotud volitustest. Näiteks vastavalt VangSi § 72 lõikele 1 juhib kõikide vangla üldist julgeolekut või vangistuse täideviimist vahetult ohustavate sündmuste lahendamist vangla või Justiitsministeerium. VangSi § 72 lõike 2 kohaselt alluvad sündmuse lahendamisse kaasatud politseiametnikud, päästeametnikud, tervishoiuteenuse osutajad ja muud isikud sellise sündmuse lahendamist juhtiva asutuse (vangla või Justiitsministeeriumi) õiguspärastele korraldustele. Seega võib üks haldusorgan (vangla) otsustada siduvalt teiste haldusorganite ülesannete täitmise üle ning allutada nad sündmuse lahendamise käigus enda juhtimisele ehk tekib operatiivjuhtimise pädevus. Seejuures ei saa sündmuse juhtimise volitustele tuginedes anda teistele haldusorganitele korraldusi, mille täitmiseks neil puuduvad volitused ja pädevus. Sündmuse juhtimisega seotud volitused on vajalikud selleks, et korraldada ja juhtida erinevate haldusorganite koostööd.

HKTSi § 201 lõike 3 järgi võib alluvuskorrast väljaspool haldusorganite vahelist kaasamist kasutada seaduse või halduslepingu alusel. Kaasamine peab olema pigem erandjuhtum ning iga asutus peaks enda ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid, inimesed, teabe ja volitused ise koondama. Eelnõus sätestatakse vangla ülesannete täitmisse kaasamisega seonduv eraldi §-s 1091 ning vanglateenistuse ametnike kaasamine politsei ülesannete täitmisse PPVSis (vt eelnõu § 208 punkt 1).

Punktiga 5 täiendatakse VangSi §-ga 1091. VangSi § 1091 sätestab seadusliku aluse politseiametnike kaasamiseks vangla ülesande täitmisse. VangSi § 1091 lõikega 1 on täpsustatud, milliste tingimuste esinemisel on kaasamine lubatav. Esiteks võib VangSi § 1091 lõike 1 järgi vangla kaasata kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute saatmiseks politseiametnikke, kui vangla ei saa ise õigel ajal või piisavalt tulemuslikult seda ülesannet täita. Tegemist ei ole uue volitusega. Kehtiva VangSi § 109 lõike 5 järgi kaasatakse vajaduse korral kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute saatmiseks politseiametnikke. Teiseks võib vangla kaasata politseiametnikke vangla julgeolekut ja korda ohustava sündmuse lahendamisse, kui vangla ei saa ise õigel ajal või piisavalt tulemuslikult sündmust lahendada. Vanglateenistusel võib olla vaja kaasata politseiressursse tavapärasest oluliselt ulatuslikumate (suuremat õigusrikkujate hulka hõlmavate, samal ajal mitmes vanglas toimuvate jms) vangla julgeolekut ja korda ohustavate sündmuste lahendamiseks, mille puhul vanglale ette nähtud isikkoosseisust sündmuse efektiivseks lahendamiseks ei piisa, samuti ei ole arvesse võttes selliste sündmuste väga harva esinemist vanglates põhjendatud mõne väga spetsiifilise erioskuse ulatuslik väljaarendamine või kasutaja erioskusi eeldava eritehnika soetamine, kui politseiasutusel on vastav ressurss vajaduspõhiselt välja arendatud (näiteks veekahur massiliste korratuste lahendamisel).

HKTSi § 201 lõike 4 järgi on haldusülesande täitmisel kaasataval haldusorganil kaasava haldusorgani pädevus ja volitused. Haldusülesande täitmisse kaasamisel muutub kaasatava haldusorgani pädevus ja avaliku võimu volitused ning ta on pädev selles osas, milleks ta kaasati haldusülesande täitmisse, teostama kaasatava haldusorgani pädevust ja avaliku võimu volitusi. Pädevusi ja volitusi, mis kaasamisel tekivad, võib eriseadustega alati täiendavalt kitsendada. VangSi § 1091 sätestab, et politseiametnikul on kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute saatmisel vanglaametniku volitused. Volituste ulatus võrreldes kehtiva õigusega ei muutu.

Kaasamisel lähtutakse ka HKTSi § 201 lõigetes 5–7 sätestatust (alluvus, vastutus, kulude hüvitamine). Kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute saatmiseks politseiametnike kaasamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Kaasamise korras sätestatakse, kuidas taotletakse ja otsustatakse kaasamine, millised on väljaõppe nõuded ning kulude täpsem hüvitamise kord. Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas.

§ 253. Veeseaduse muutmine

Veeseaduses tehakse terminoloogilised muudatused. Käesoleva eelnõu jõustumisel asendavad kriisiplaanid hädaolukorra plaane (HOLPe), seetõttu tuleb muuta veeseaduse § 112 ja § 114 lõiget 2. Paragrahvi 114 lõikes 2 tehtav muudatus (Siseministeeriumi väljajätmine sättest) on seotud sellega, et Siseministeerium ei tegele alates 1.07.2021 kriisireguleerimise valdkonna koordineerimisega, sellega tegeleb Riigikantselei. Valmisolek tegeleda üleujutustega tagatakse vastavalt päästeseadusele ja käesolevale seadusele. Eelnõu §-des 11–14 on sätestatud erinevateks olukordadeks planeerimine ja valmisoleku tagamine ning Riigikantselei roll asutuste planeerimisprotsessis ja valmisoleku suurendamises on sätestatud läbivalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses.

Punkt 3. Kehtiva veeseaduse § 188 lõike 1 punkt 1 sätestab ainukese tegevusena hädaolukorras või päästesündmuse lahendamiseks veevõtu lubamise ilma veeloata. Samas võib olla kriisiolukorra lahendamiseks vajalik rakendada ka muid veeluba nõudvaid tegevusi, näiteks veekogu süvendamist või tahkete ainete paigutamist, mis tavaolukorras nõuavad veeluba. Kuna õppused on ette planeeritud tegevus, siis õppustel selliste sündmuste jäljendamise käigus tuleks siiski eelnevalt taotleda näiteks veekogu süvendamiseks või tahkete ainete paigutamiseks veekogusse veeluba.

Punktiga 4 tehtavad muudatused on seotud hädaolukorra terminist loobumisega, edaspidi on kasutusel termin „kriisiolukord“.

Punktis 5 muudetakse seni ainult eriolukorras olnud võimalust vee erikasutust reguleerivate keskkonnalubade ja komplekslubade ajutist leevendamist näha ette kriisiolukorras, kuna nõuete leevendamist võib vaja minna juba enne eriolukorda. Tegemist on Keskkonnaameti võimalusega, mida peab põhjendama.

§ 254. Vedelkütuse seaduse muutmine

Paragrahviga 254 muudetakse vedelkütuse seadust.

Punktis 1 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Kuna RiKS tunnistatakse kehtetuks, siis kaob õigusaktidest senine termin „riigikaitseülesanne“ ja see asendatakse terminiga „kriisiülesanne“.

Punktis 2 muudetakse sätet, mille kohaselt teatud biokütuse tarbimisse lubamise kohustuse nõudeid ei rakendata selle kütuse puhul, mis lubatakse tarbimisse vedelkütusega varustamisest tingitud eriolukorra ajal. Muudatuse järel on erisusi võimalik teha kriisiolukorras ning eraldi eriolukorda selleks välja kuulutama ei pea. Muudatus on tingitud asjaolust, et kui seni on hädaolukord olnud lahendava asutuse tasemel otsustada (sh ka KOVde tasandil) ning Vabariigi Valitsuse otsustustasand rakendub alles eriolukorra väljakuulutamise hetkel, siis tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega kaotatakse hädaolukorra tasand ning kriisiolukorra väljakuulutamine on Vabariigi Valitsuse otsustada. Kuna kriisiolukorra väljakuulutamise üheks eelduseks on, et olukord põhjustab tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustab vahetult paljude isikute elu ja tervist või põhjustab suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju, siis on asjakohane võimaldada biokütuse erisusi ka kriisiolukorras.

Punktis 3 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Viited HOSile asendatakse viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele.

Punkti 4 kohaselt on ETO ülesandeks osutada elutähtsat teenust igas olukorras, ka kriisiolukorras. Seda peab ta tegema vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada.

Punktis 5 on toodud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise järelevalvesätted sarnaselt teistele isikutele määratud kriisiülesannetega.

§ 255. Vedelkütusevaru seaduse muutmine

Paragrahviga 255 muudetakse vedelkütusevaru seadust seoses HOSi kehtetuks tunnistamisega. Kuna seni reguleeris riigi tegevusvaru moodustamise, haldamise ja kasutamise üldprintsiipe HOS ning edaspidi tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus, siis asendatakse senised HOSi viited viitega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele.

§ 256. Veterinaarseaduse muutmine

Punktides 1 ja 2 tehtavad muudatused on seotud HOSi kehtetuks tunnistamisega. Edaspidi kohaldatakse loomataudi tõrjele ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust. Kuna käesolevas eelnõus on sätestatud regulatsioon, mis tingimustel saab kehtestada kriisiolukorra ja välja kuulutada eriolukorra ka loomataudi korral, siis ei ole vajalik veterinaarseaduse §-s 60 seda enam korrata.

Punktides 3 ja 4 tehtavad muudatused on seotud KoRsis tehtavate muudatustega – KorSi lisatakse liikumispiirangu säte (KoRSi § 441) ning õigusselguse eesmärgil tunnistatakse seetõttu veterinaarseaduse § 75 lõiked 2 ja 3 kehtetuks – edaspidi kohaldataske viibimiskeeldu ja liikumispiirangut KoRSi alusel. KoRSis sätestatakse lisaks viibimiskeelule ka liikumispiirang, mis võimaldab keelata isikul teatud territooriumil liikumise või sellelt lahkumise isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral, ülekaaluka avaliku huvi kaitseks või kõrgendatud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks. Nimetatud meetmed on vajalikud Põllumajandus- ja Toiduametile loomataudi tõrjumiseks.

§ 257. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse, § 258. Välismaalaste seaduse ja § 259. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine

VRKSis, VMSis ja VSSis tehtavad muudatused on seotud Euroopa Liidu direktiivist tuleneva massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra lahendamisega. Muudatused tuginevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõikele 3, mis näeb ette, et kui ühes või mitmes liikmesriigis tekib kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukord, võib nõukogu võtta komisjoni ettepaneku põhjal vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks. Seega massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra erisused on seotud EL õigusega, eeskätt direktiivi 2008/115/EÜ artiklis 18 (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32008L0115&from=ET), Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 2 punktis 6 (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32016R0399) ja direktiivi 2013/32/EL artikli 6 lõikes 5 (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32016R0399) sätestatud nõuetega. Eelnõuga sätestatakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra mõiste, tuginedes direktiivis 2008/115/EÜ sätestatule. Sarnaselt kehtiva regulatsiooniga määrab Politsei- ja Piirivalveamet massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra algus- ja lõpukuupäeva ning teavitab Euroopa Komisjoni erisuste rakendamisest, mis kalduvad kõrvale Euroopa Liidu õigusega kehtestatud üldnõuetest. Kui massilise sisserände hädaolukord võtab kriisiolukorra mõõtmed, kohaldatakse kriisiolukorra lahendamisele tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust.

Lisaks on VRKS-i täiendatud paragrahviga 367 laiendades võimalusi rakendada teatud erisusi ka hädaolukorra järgselt. Muudatuse eesmärk on Sotsiaalkindlustusametile õigusliku aluse loomine teenuste ajutiseks vähendamiseks massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra järgselt. VRKS § 366 lõige 11 käsitleb täna õigust vähendada majutuskeskuses teenuste osutamist vaid hädaolukorra kontekstis. Pärast Ukraina sõjapõgenike massilisest sisserändest kehtestatud hädaolukorda (11.03.2022-13.05.2022) naasid enamik reageerivaid asutusi oma tavaülesannete juurde. Nii oleks tulnud ka Sotsiaalkindlustusametil pärast hädaolukorra lõppemist asuda rakendama majutuskohtades viibijatele VRKS § 32 lõikes 1 toodud teenuseid. 2022. aasta maikuus viibis SKA majutuskohtades keskmiselt 3761 UA sõjapõgenikku, kellele erinevate teenuste osutamine tulenevalt sedavõrd suurest isikute arvust § 32 sätestatud tingimustele ei olnud võimalik. Muudatus võimaldaks Sotsiaalkindlustusametil tulevastes sarnastes olukordades kriitilise arvu inimeste puhul kohaldada rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse teenusel viibijatele vähendatud mahus teenuste osutamist kuni kaheks aastaks pärast hädaolukorra lõppemist, võimaldades seni taastada asutuse tavapärane võimekus teenuste korraldamisel.

§ 260. Välissuhtlemisseaduse muutmine

Paragrahviga 260 muudetakse välissuhtlemisseaduse (VäSS) sätteid, mis reguleerivad julgeolekupoliitika aluste väljatöötamist.

Punktiga 1 lisatakse õigusselguse huvides, et Riigikogu riigikaitsekomisjon ja väliskomisjon arutavad julgeolekupoliitika aluseid enne nende heakskiitmist Vabariigi Valitsuses. Vabariigi Valitsus kiidab julgeolekupoliitika alused heaks VäSSi § 8 lõike 1 punkti 5 alusel. Julgeolekupoliitika alused on riigieelarve baasseaduse § 20 lõikes 1 sätestatud poliitika põhialused, kuid selle koostamist ja menetlemist reguleerib VäSS. Seega ei kohaldu julgeolekupoliitika põhialustele RESi § 20 lõikes 1 sätestatu, et poliitika põhialused võtab vastu Riigikogu kas omal algatusel või Vabariigi Valitsuse ettepanekul. VäSS näeb ette julgeolekupoliitika aluste kehtestamisel eriregulatsiooni, mille kohaselt on parlamentaarne võim kaasatud julgeolekupoliitika aluste koostamisse kahe valdkondliku komisjoni kaudu – riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni. Nimetatud komisjonid annavad oma sisendi Vabariigi Valitsusele enne, kui Vabariigi Valitsus julgeolekupoliitika alused heaks kiidab. Pärast Vabariigi Valitsuse heakskiitmist esitatakse julgeolekupoliitika alused Riigikogule, kes nimetatud dokumendi vastu võtab. VäSSis kehtestatakse julgeolekupoliitika aluste kohta erisus RESis sätestatust. Julgeolekupoliitika alused on kord nelja aasta jooksul uuendatav valitsuse strateegia, mille elluviimise eest vastutab valitsus eesotsas peaministriga. Valitsuse ja Riigikogu ühine arusaamine tagatakse Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni kaasamisega julgeolekupoliitika aluste väljatöötamisse. Peaminister teavitab julgeolekupoliitika alustes püstitatud eesmärkide saavutamisest vähemalt ühel korral nelja-aastase tsükli jooksul Riigikogu.

Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks § 9 lõike 1 punkt 3, mille järgi töötab Välisministeerium välja koos asjaomaste ministeeriumidega julgeolekupoliitika alused.

Punktiga 3 täiendatakse § 10, mille lõikega 11 pannakse julgeolekupoliitika aluste väljatöötamise kohustus Riigikantseleile. Muudatusega viiakse VäSS kooskõlla tegeliku praktikaga: riigikaitse strateegilise arengudokumendi koostamist koordineerib Riigikantselei. Julgeolekupoliitika alustes vaadatakse tervikuna julgeolekukeskkonda, ohte Eestile ja Eesti tegevusi julgeoleku tagamiseks ning kriisikindluse suurendamiseks. Riigikantselei ülesanne on koondada üleriigiline tervikvaade ohtude ja riskide hindamisel, samuti Eesti tegevuste planeerimisel nii tegevuskavades kui ka strateegilises arengudokumentides. Seetõttu juhtis Riigikantselei kokkuleppel Välisministeeriumi ja teiste ministeeriumidega 2017. aasta ning 2023. aasta julgeolekupoliitika aluste väljatöötamist.

§ 261. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

Punkt 1. Kehtiv VTMS § 31 lõige 4 sätestab, et väärtegu ei ole vähetähtis, kui väärteo toimepanemisega on tekitatud kahju või kui väärteoteates on osutatud tekitatud kahjule, välja arvatud juhul, kui väärteo toimepannud isik on kahju vabatahtlikult hüvitanud või heastanud. Nimetatud sätet erakorralise ja sõjaseisukorra ajal ei kohaldata, kuna sellises olukorras puudub aeg ning võimalus arutleda selle üle, kas kahju on tekitatud või mitte.

Kohtuväline menetleja hindab kiirelt, kas tegu on vähetähtis, lähtudes VTMS § 31 lõikes 3 sätestatust:
1) piisab väärteo toimepannud isiku hoiatamisest;
2) väärteo toimepannud isiku väljaselgitamine on ebatõenäoline
3) menetluse läbiviimine oleks väärteo asjaolusid arvestades ebamõistlikult kulukas.
Muudatus lähtub lisaks ressursside piiratusele ka põhimõttelisest tõsiasjast, et süüteomenetluse Eesmärgiks ei ole varalise või mittevaralise kahju hindamine ega heastamine, vaid õiguskorra tagamine ning väärtegude avalikku menetlushuvi tuleb sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal hinnata mitte lähtuvalt sellest, milline on konkreetse väärteo eraõiguslik mõõde, vaid lähtuvalt sellest, kui intensiivselt see ründab õiguskorda kui tervikut, riiklikku julgeolekut ja avalikku korda.

Punkt 2. Kehtiv VTMS § 44 reguleerib isiku kinnipidamist väärteomenetluses ning annab tähtaja, kui kaua võib kinnipidamine kesta. Väärteomenetluses ei ole vahistamist ega teisi kriminaalmenetluse tõkendeid lubatud kohaldada, st kinnipidamine ongi ainuke menetlustoiming, millega saab piirata isiku vabadust selleks, et tagada väärteomenetluse läbiviimine. Isikut, kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta on toime pannud väärteo, võib VTMS § 44 kohaselt kuni 48 tundi kinni pidada, kui:
1) ta püüab põgeneda;
2) ei ole tuvastatud tema isikut;
3) ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid;
4) ta võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoida.

Eelnõuga lisatakse VTMS §-le 44 lõige 11, mis lubab erakorralise ja sõjaseisukorra ajal ka väärteomenetluses isikut kinni pidada kuni 96 tundi. Eelnõus nähakse ette ka KrMS-i täiendamine §-ga 38211 (isiku kahtlustatavana kinnipidamine). Selle järgi võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal kuriteos kahtlustatavat kohtu loata kinni pidada kuni hetkeni, kui tema suhtes on koostatud süüdistusakt või sõlmitud kokkulepe, kuid mitte üle 96 tunni. VTMS muudatusega ühtlustatakse lisanduva lõikega 11 isiku kinnipidamise tähtaeg KrMS-is kavandatava tähtajaga ehk 96 tunniga. See tagab, et kriisiolukorras on menetlejatele tagatud tegutsemiseks võimalikult ühesugused reeglid. See on eriti oluline juhul, kui kinni peetavaid isikuid on palju ja ei ole kohe üheselt selge, kas isikut on põhjust kahtlustada kuriteos või väärteos.

§ 262. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Paragrahviga 262 muudetakse õiguskantsleri seadust (ÕKS) õiguskantsleri järelevalvepädevuse suurendamise ning VVJK ülesannete uuendamise tõttu.

Punktiga 1 täiendatakse ÕKSi § 1 lõikega 12, milles nimetatakse õiguskantsleri pädevusena ka eelnõu §-s 162 sätestatud pädevus teha järelevalvet Riigikogu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja ‎demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil ‎korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ‎riigis viibimise loa andmise otsuse põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle . Järelevalve tegemise tingimusi ja korda ÕKSis ei taasesitata.

Punktiga 2 muudetakse õiguskantsleri seadust, milles on sätestatud samasugune regulatsioon nagu Eesti Panga seaduses, mida muudetakse eelnõu §-ga 182. Õiguskantsleri seaduses on sätestatud, et kui õiguskantsleri volitused lõpevad ennetähtaegselt, võib kandidaadi suhtes tehtava julgeolekukontrolli tähtaega pikendada VVJK loal. Ka sel juhul, nagu ka Eesti Panga seaduse, IKSi, kohtute seaduse ja Riigikontrolli seaduse puhul, ei ole selge, miks peaks selle otsuse tegema VVJK. Eelnõu järgi otsustab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juht. Samuti pikendatakse julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolmeni, sest ühe kuuga ei ole praktikas võimalik põhjalikku julgeolekukontrolli teha. Pikendada võib seda tähtaega ühe kuu võrra. Pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni. Selle kaudu on kõik ametisse nimetamise (õiguskantsleri nimetab ametisse Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu) ja järelevalvega seotud isikud teadlikud julgeolekukontrolli tähtaja pikendamisest.

§ 263. Ühistranspordiseaduse muutmine

Paragrahviga 263 muudetakse ühistranspordiseadust (ÜTS) seoses püsiva kriisiülesande määramisega Eesti mandri ning Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vahelist parvlaevaliinivedu teostavale vedajale.

Punktiga 1 sätestatakse, et vedaja, kes teostab liinivedu Eesti mandri ning Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vahelistel parvlaevaliinidel, kriisiülesanne on tagada liinivedu vastavalt Transpordiametiga sõlmitud lepingule. Arvestades, et nii riigi- kui ka kohalike teede sõidetavus on elutähtsad teenused ning nende toimepidevus peab olema tagatud hädavajalikul tasemel igas olukorras, sh kriisiolukorras, siis on selle muudatuse eesmärk tagada kriisiolukorras loogilise jätkuna peamine liikumisvõimalus ka mandri ning Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vahel, kuna arvestatavaid alternatiive sellele ei ole. Näiteks veeti Transpordiameti andmetel 2021. aastal mandri ja suursaarte vahel kokku edasi-tagasi ca 1,1 miljonit sõidukit ja 2,2 miljonit reisijat100, samal ajal kui mandri ja suursaarte vahelist kommertslendu kasutas kokku ca 40 000 reisijat101. Muudatus on oluline, kuna Saaremaal ja Hiiumaal elab kokku üle 40 000 püsielaniku, kes vajavad iga päev toitu, esmatarbekaupu, kütust, ravimeid jm kaupa, mida transporditakse sinna eelkõige parvlaevaga. Ka elutähtsate teenuste toimepidevus (nt vältimatu abi, sularaharinglus, vedelkütusega varustamine jt) sõltuvad suurel määral parvlaevaliiklusest. Kuna statistika kohaselt kasvab suvekuudel sõidukite arv ca 3 korda ja reisijate arv ca 4 korda, siis mõjutaks parvlaevaliikluse katkemine sel perioodil märkimisväärselt nii suursaarte kui ka tervikuna kogu Eesti majandust.

Vastavalt ÜTSile on Transpordiameti ülesanne sõlmida vedajaga avaliku teenindamise lepinguid ja korraldada riigihankeid vedajate leidmiseks avalikule liiniveole. Alates 2016. aastast teostab mandri ja suursaarte vahelisi liinivedusid TS Laevad OÜ. Juhul, kui kriisiolukorra, eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks on vajalik parvlaevaliinivedu teostada tavapärastest tingimustest erinevalt, võib valdkonna eest vastutav minister või liinivedu korraldav pädev asutus avaliku teenindamise lepinguga või haldusaktiga kehtestada selleks ka vastavad erisused.

Punktis 2 on toodud kriisiülesande täitmise ja selleks valmistumise järelevalvesätted sarnaselt teistele isikutele määratud kriisiülesannetega.

‎§ 264. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine

Paragrahviga 264 tehtav muudatus on seotud terminoloogia muutusega. Viited HOSile asendatakse viidetega tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse vastavatele paragrahvidele.

Punktiga 2 sätestatakse, et vee-ettevõtja kriisiülesanne on osutada elutähtsat teenust kriisiolukorra ajal tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja täpsustab kriisiülesannet, selleks valmistumise ning selle täitmise nõudeid tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse § 74 lõike 5 alusel. Nimetatud paragrahvi alusel kehtestab elutähtsa teenuse korraldaja nõuded elutähtsa teenuse osutamiseks. Üldjuhul on ETO ülesandeks osutada elutähtsat teenust igas olukorras ja seda peab ta tegema vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada.

Punktis 3 sätestatakse, et järelevalvet kriisiülesande täitmiseks valmisoleku nõuete ja selle täitmise üle tehakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel ja korras. Üldjuhul sätestatakse järelevalve selles seaduses, kus sätestatakse nõuded, mille üle järelevalvet tehakse. Kuigi ETOde kriisiülesanded määratakse valdkondlikes seadustes (nt ÜVVKSs), kehtestatakse kriisiülesannete täitmise täpsemad nõuded tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel määruses kõikide ETOde puhul. Seetõttu on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses kõikidele ETOdele kehtestatud ühesugused kriisiülesannete täitmise järelevalve reeglid. Selline lahendus tagab õigusselguse, sest kõik elutähtsa teenuse osutamise nõuded ja nende üle järelevalve tegemine on sätestatud ühes õigusaktis.

§ 265. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. septembril.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatakse järgmisi uusi termineid:

1) Tsiviilkriis olukord, mis võib põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises või ohustada vahetult paljude inimeste elu ja tervist või põhjustada suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju, sealhulgas loodusõnnetus, katastroof või nakkushaiguse levik.

2) Katastroof on ulatuslike tagajärgedega sündmus, mis on põhjustatud eelkõige inimtegevusest ja millega võivad kaasneda ulatuslikud häired ühiskonna toimimises, oluline kahju isiku varale, majandusele, keskkonnale, inimeste elule ja tervisele, või muu sarnase mõjuga sündmus, mis ei ole tingitud loodusõnnetusest.

3) Riigikaitse on Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalmere ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse ning põhiseadusliku korra kindlustamine, tagades elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise.

4) Püsiv kriisiülesanne on ülesanne, mis seondub täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesandega ning juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevusala või eesmärgiga. Püsiv kriisiülesanne on ka elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine ja elutähtsa teenuse osutamine nii kriisiolukorras kui ka enne seda.

5) Üleriigiline riskianalüüs on dokument, milles analüüsitakse kriisiolukorda põhjustada võivaid ohte.

6) Kohaliku omavalitsuse üksuse riskianalüüs on dokument, milles analüüsitakse kohaliku omavalitsuse üksust ja haldusterritooriumil pakutavate teenuste osutamist ohustavaid ohte ning mis on aluseks üleriigilisele riskianalüüsile.

7) Toimepidevus on püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksuse, elutähtsa teenuse osutaja ning põhiseadusliku institutsiooni suutlikkus järjepidevalt toimida ja tagada igal ajal valmidus talle pandud ülesandeid täita.

8) Objektikaitse on sellise maa-ala, ehitise või seadme kaitse, mille ründamine, hõivamine, kahjustamine või hävitamine takistab oluliselt või toob kaasa võimetuse täita püsivat kriisiülesannet.

9) Kriisiolukord on tsiviilkriisi lahendamiseks või riigikaitse tagamiseks kehtestatav olukord või kui on oht nende olukordade tekkeks ning kui olukorra lahendamiseks on vajalik tagada mitme asutuse või isiku tegevuse ühtsus ning koordineeritus ja kui olukorra lahendamine ei ole võimalik käesolevas seaduses sätestatud juhtimiskorraldust ja isiku põhiõigusi ning -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning tavapärasest rohkem võimeid, vahendeid ja varusid kaasamata. Samuti kehtestatakse kriisiolukord, kui on vaja osaleda kollektiivse enesekaitse operatsioonil või korraldada mobilisatsioon või demobilisatsioon.

10) Kriisiolukorra juht – peaminister

11) Ühekordne kriisiülesanne on käesoleva seaduse alusel üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne, mis peab olema seotud isiku või asutuse põhitegevusega.

12) Keelutund on eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kehtestatud liikumispiirang kindlaksmääratud ajavahemikus kogu riigis.

13) Elutähtis teenus on teenus:
1) millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele;
2) mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist või tekitab suurt keskkonnakahju;
3) mille katkemisel on oluline mõju riigi majandusele ja riigikaitsele.

14) Euroopa Liidu oluline elutähtsa teenuse osutaja on elutähtsa teenuse osutajaks määratud isik, kes osutab muu hulgas samu või sarnaseid elutähtsaid teenuseid kuuele või enamale Euroopa Liidu liikmesriigile või kuues või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis ja kes on määratud Euroopa Liidu elutähtsa teenuse osutajaks hädaolukorra seaduses sätestad tingimustel ja korras.

15) Nõuandemissioon on Euroopa Komisjoni tehtav kontroll elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise nõuete täitmise ja toimepidevuse tagamiseks kohaldatud meetmete üle Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja juures.

16) Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia on dokument, milles kirjeldatakse pikaajalisi eesmärke ja võetavaid meetmeid elutähtsa teenuste toimepidevuse tagamiseks.

17) Elanikkonnakaitse on tegevused, mille eesmärk on tagada inimeste elu ja tervise kaitse ning toimetulek kriisiolukorras.

18) Viivitamatu ohuteade on elanikkonnale saadetav teade, mille eesmärk on võimaldada elanikkonnal kiirelt reageerida paljude inimeste elu ja tervist vahetult ohustavale sündmusele, sealhulgas tagada varjumine või ulatusliku evakuatsiooni läbiviimine ning anda juhiseid ohutuks tegutsemiseks.

19) Varjumine on kõrgendatud vahetu ohu korral ohustatud alal viibiva isiku ajutine ümber paiknemine ruumi, ehitisse või maa-alale või seal püsimine isiku elu ja tervise kaitseks.

20) Varjumisplaan on juhend, milles hinnatakse hoones varjumise võimalusi, kirjeldatakse varjumise korraldust ja varjumiskindluse suurendamise võimalusi.

21) Varjumiskoht on ehitis või selle osa, mis on ehitatud või kohandatud varjumiseks ning mille konstruktsioon kaitseb inimest tolmu, lööklaine ja lendava eseme eest. Varjumiskohad jagunevad avalikeks ja mitteavalikeks. Avalik varjumiskoht on nähtud ette üldkasutuseks. Mitteavalik varjumiskoht on nähtud ette konkreetse ehitise kasutajale.

22) Ulatuslik evakuatsioon on suure hulga inimeste ajutine ümberpaigutamine ohustatud alalt ohutusse asukohta, mis võib olla evakuatsioonikoht, muu ohutu ehitis või maa-ala.

23) Evakuatsioonikoht on ehitis, kuhu saab evakueeritud majutada vähemalt üheks nädalaks ning kus on tagatud inimeste viibimiseks esmavajalikud tingimused.

24) Riigi tegevusvaru on kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel, elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks vajalikud tooted, mis on tegevusvaru haldaja omandis või mille omandamine või kasutamine on tagatud tegevusvaru haldajaga eelnevalt sõlmitud lepingutega.

25) Püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus on töö- või teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kriisiülesande täitmise, selle toetamise või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega.

26) Kodanikukohustus on kriisiolukorras töö- või teenistussuhteväline üksikjuhtumil tehtav vajalik töö. Kodanikukohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Kodanikukohustuse täitmise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine.

27) Strateegiline kommunikatsioon on riigi strateegiliste sõnumite mõtestamine, planeerimine ja levitamine nii sõnade kui ka tegudega, et tagada Eesti ühiskonna ja liitlaste toetus Eesti põhiseaduslikule ja demokraatlikule korrale.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul on puutumus:
1) Euroopa Liidu lepinguga;
2) Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELTL);
3) Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga;
4) Euroopa sotsiaalhartaga;
5) Euroopa inimõiguste konventsiooniga (EIÕK);
6) kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga (KPÕK);
7) ILO konventsioonidega;
8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/59/EL (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02014L0059-20171228&qid=1546429497046&from=ET
9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/115/EÜ (artikkel 18) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32008L0115jafrom=ET
10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/399, 9. märts 2016, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad artikkel 5 lõige 2 punkt 6) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32016R0399
11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/32/EL, 26. juuni 2013, rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (artikkel 6 lõige 5) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=celex:32013L0032
12) elutähtsa teenuse regulatsiooni puudutab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2022/2557, 14. detsember 2022, mis käsitleb elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2008/114/EÜ https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32022L2557
12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2557, mis käsitleb elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2008/114/EÜ (edaspidi CER direktiiv) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32022L2557

Euroopa Liidu lepingu art 4 punkti 4 kohaselt austab Euroopa Liit liikmesriikide põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 5 lõikele 2 tegutseb liit kooskõlas pädevuse andmise põhimõttega aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires. Pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele. ELTLi artikli 346 järgi võib iga liikmesriik võtta selliseid meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks. Seejuures konsulteerivad liikmesriigid omavahel, et astuda koos vajalikke samme, selleks et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste õiguskorda kahjustada võivate riigisiseste häirete puhul, sõja või endas sõjaohtu kätkeva tõsise rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi (ELTL art 247). ELTL lubab inimeste, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist piirata, kui piirangud on õigustatud muu hulgas avaliku korra või riigi julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks (vt ELTLi art 36, art 45 lg 3, art-d 52, 62).

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala küsimustes on Euroopa Liidul legislatiivne pädevus, kuid liikmesriikidele on säilitatud täidesaatva võimu pädevus, st austatakse põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja -traditsioone (ELTLi art 67). Veelgi enam, ELTLi art 72 järgi ei mõjuta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ELTLi regulatsioon liikmesriikidel nende kohustuste täitmist, mis on seotud avaliku korra säilitamise ja sisejulgeoleku kaitsmisega. ELTLi art 347 järgi tuleb teavitada ja konsulteerida teiste liikmesriikidega, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoniga, kui kehtestatakse selliseid piiravaid meetmeid, mis toovad kaasa ELi õiguse kitsendamise.

EIÕKi artikli 15 lõike 1 kohaselt võib riik taganeda rahva eluvõimet ähvardavas olukorras konventsiooniga võetud kohustustest ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalikud. Artikli 15 kolmanda lõigu kohaselt on lepinguosalistel kohustus teavitada Euroopa Nõukogu hädaolukorrast, selle põhjustest ning selle raames võetud abinõudest (meetmetest), kui olukorra raames taganetakse EIÕKiga võetud kohustustest.

KPÕRPi artikli 4 lõige 1 sätestab sarnaselt EIÕKi artikliga 15 õiguse taganeda paktiga võetud kohustustest, kui olukord on sedavõrd terav, et ähvardab rahva elukäiku. Sama paragrahvi lõige 3 paneb kohustuse, et ÜRO kaudu teavitatakse paktiga liitunud riike rakendatud abinõudest, mis toovad kaasa KPÕRPi kohustuste derogatsiooni.

EIÕKi artiklit 15 ja KPÕRPi artiklit 4 ei kohaldata automaatselt, vaid selle aktiveerimiseks on vaja riigil teha teavitamistoiminguid. ÜRO põhikirja artikli 51 kohaselt tuleb meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, teatada viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogule.102 Eelnõu § 28 lõikes 1 sätestatakse, et kui kriisiolukorras kaldutakse kõrvale rahvusvahelise lepinguga võetud isikute õiguste ja vabaduste kaitse kohustusest, siis korraldab Välisministeerium rahvusvahelises lepingus sätestatud isikute teavitamise.

Eelnõu §-d 258–260 tuginevad Euroopa Liidu toimimise lepingu art 78 lõikele 3, mis näeb ette, et kui ühes või mitmes liikmesriigis tekib kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukord, võib nõukogu võtta komisjoni ettepaneku põhjal vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks. Seega massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorra erisused on seotud ELi õigusega. Eelnõu §-s 35 sätestatud finantssektori erisused on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/59/EL, lähemalt loe eelnõu § 35 juurest.

CER direktiiv võeti Eesti õigusesse üle hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seotud teiste seaduse muutmise seaduse eelnõuga103, kuid kuna HOS tunnistatakse käesoleva seaduse jõustumisel kehtetuks, on edaspidi CER direktiivist tulenevad nõuded tagatud käesoleva eelnõuga.
Nn CER direktiiv hõlmab energeetika-, transpordi-, pangandus-, finantsturutaristu- (nt börs), digitaristu-, tervishoiu-, veevarustuse ja kanalisatsiooni, keskvalitsuse, kosmose- ja toidusektorit.
Kesksel kohal on nendes sektorites tegutsevate ettevõtete ja nende pakutavate teenuste toimepidevus ning majandustegevuse säilitamine elutähtsate teenuste takistamatu osutamise kaudu siseturul.
HOS eelnõuga võeti Eesti õigusesse üle:
1) elutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse strateegia;
2) üleriigilise riskianalüüsi koostamine, mis sisaldab ka elutähtsate teenuste sektoripõhist vaadet ning mille osaks on kohaliku omavalitsuse üksuste riskianalüüsid;
3) elutähtsate teenuste ja elutähtsa teenuse osutajate ringi laiendamine, lisandusid lennuväljade, aeronavigatsiooniteenuse, sadamate, avaliku raudtee ja tervishoiuteenuse toimimine ning ravimitega ja toiduga varustamine;
4) elutähtsa teenuse osutaja määramine haldusaktiga ja elutähtsa teenuse osutaja staatuse lõpetamine;
5) elutähtsa teenuse osutaja teavitamise kohustus;
6) asutustevahelisne koostöö;
7) elutähtsa teenuse osutaja töötajate kategoriseerimine ja taustakontrolli tegemine;
8) Euroopa Liidu olulise elutähtsa teenuse osutaja määramine;
9) Euroopa Komisjoni nõuandemissiooni läbiviimine;
10) auditeerimine ja järelevalve.

5.1. Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine (eelnõu § 30)

ELi õigust puudutab eelnõu § 30, kus sätestatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamise kord. See säte on eelnõusse lisatud tulenevalt ELTLi artiklitest 347 ja 348. Artikli 347 järgi peavad liikmesriigid omavahel konsulteerima, et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud võtma sõja jms olukordade korral. Selliseid konsultatsioone ei peaks pidama mitte riikide vahel eraldi, vaid kasutades ELi institutsioone. Selleks on sobiv institutsioon ELi nõukogu. Lisaks on ELTLi artikli 348 esimeses lauses sätestatud, et kui sellistest meetmetest tulenevalt kahjustatakse konkurentsitingimusi siseturul, uurib komisjon koos asjaomase riigiga, kuidas nimetatud meetmed viia kooskõlla ELi õigusega. Sellest artiklist järeldub, et lisaks ELi nõukogule on vaja teavitada ka Euroopa Komisjoni, sest artikli rakendamise eelduseks on see, et komisjon on asjaoludest teadlik.

Seetõttu sätestatakse eelnõus, et kui kriisiolukorras on vaja rakendada meetmeid, mis võivad kahjustada siseturu toimimist ELTLi artikli 347 tähenduses, teavitatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni sellistest meetmetest.

Nii komisjoni kui ka nõukogu teavitamist korraldab valdkonna eest vastutav minister.

Eelnõus sätestatud teavitamise korda ei kohaldata siis, kui ELi või Eesti õiguses on nõukogu ja komisjoni teavitamist reguleeritud eelnõust erinevalt. Selline välistus on oluline, sest kuigi ELTLi artikleid 347 ja 348 võib kohaldada ka siis, kui meetmete rakendamine on reguleeritud teiseses õiguses, võib vastavas direktiivis või määruses olla ette nähtud eraldi teavitamise kord. Sel juhul tuleb lähtuda sellest erinormides sätestatud korrast.

5.2. Majandustegevuse piiramine (eelnõu § 61)

ELTLi art 36 näeb ette, et art-te 34 ja 35 sätted ei välista ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, kui need on õigustatud muu hulgas avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt või inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks. Avaliku julgeolekuga on hõlmatud meetmed, mis on suunatud riigi sisemise ja välimise turvalisuse kaitsele, st meetmed on vajalikud „riigi eksisteerimiseks, kuna mitte üksnes riigi majandus, vaid ka riigi institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimine ja elanike ellujäämine sõltub kaupade kättesaadavusest“. Sellised keelud või piirangud ei või kujutada endast siiski suvalist diskrimineerimisvahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist. ELTLi art 37 kohaselt peavad liikmesriigid riigi poolt otseselt või kaudselt rakendatavate kaupade hankimis- ja turustamistingimuste korral tagama, et tingimused ei tooks kaasa diskrimineerimist eri liikmesriikide isikute vahel. Eesti rakendatavad meetmed ei tohi viia eri liikmesriikidest pärit ettevõtjate põhjendamatu erineva kohtlemiseni, kuid ebavõrdne kohtlemine on lubatud, kui see on vajalik julgeoleku tagamiseks ja inimelude kaitseks. Sundkorras rakendatavaid meetmeid tuleks pigem rakendada üksnes siis, kui turupõhised meetmed ei toimi ning ka nende puhul peavad reeglid kehtima võrdselt kõigi ELi liikmesriikide ettevõtjate kohta, kes soovivad Eesti turul tegutseda. Avaliku julgeoleku tagamiseks on võimalik ette näha ajutise iseloomuga ekspordi- ja impordikeelde. Majandustegevuse piirangute ja kriisiolukorra meetmete kohaldamise regulatsiooni väljatöötamisel on arvestatud ELTLi põhimõtteid.

5.3. Hüvitiste ja toetuste maksmise peatamine ja vähendamine (eelnõu § 72)

Toetuste ja hüvitiste vähendamisega on seotud parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mis on Eestile siduv rahvusvaheline leping, mis reguleerib sotsiaalseid õigusi ja sotsiaalkaitse taset. Hüvitiste tasemed on määratletud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel F sätestab kohustustest taganemise sõja või muu hädaolukorra ajal järgmiselt: „1. Sõja või muu hädaolukorra ajal, mis ähvardab kogu rahvuse olemasolu, võib lepingupool võtta meetmeid, taganedes käesoleva harta järgsetest kohustustest ulatuses, mis on kindlas vastavuses olukorra hädaohtlikkusega tingimusel, et niisugused meetmed ei ole vastuolus lepingupoolte muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. 2. Sellist taganemisõigust kasutanud lepingupool annab mõistliku ajavahemiku jooksul Euroopa Nõukogu peasekretärile täieliku informatsiooni võetud meetmetest ning selle põhjustest. Samuti peab lepingupool peasekretärile teatama, kui niisuguste meetmete toime on lõppenud ning ta täidab vastuvõetud harta sätteid taas täies ulatuses.“ Hüvitiste ja toetuste vähendamise ja maksmise peatamise sätete väljatöötamisel on võetud arvesse Euroopa sotsiaalharta sätteid.

6. Seaduse mõjud


6. Seaduse mõjud

Eelnõu aluseks on paljuski riigikaitseõiguse revisjon. Revisjoni käigus analüüsiti ka mõjusid, seega käesolevas mõjude analüüsis ei käsitleta neid mõjusid, mida hinnati revisjoni käigus. Samuti ei käsitleta siin CER direktiivi ülevõtmisse eelnõuga kajastatud mõjusid.104 Mõjude analüüsiga antakse ülevaade seaduse rakendamisega seotud üldistest mõjudest.

Järgnevalt on selgitatud eelnõu peamisi mõjusid. Esitatud on peatükkide kaupa need muudatused, kus mõju avaldumine on tuvastatud.

Eelnõu eesmärk on ajakohastada ja ühtlustada kriisideks valmisolekut puudutavat õigusruumi, võttes arvesse nüüdisaegseid julgeolekuohtusid ja tehnoloogia arengut, et heidutada vaenlast tõhusalt, efektiivselt tõrjuda ohtusid ning kiirelt ja paindlikult reageerida nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele ning tsiviilkriisidele. Kuivõrd eelnõuga parandatakse riigi valmisolekut kriisidega toimetulekuks, avaldab see positiivset mõju nii sotsiaal-, julgeoleku-, majandus- kui ka looduskeskkonnale. Nimelt võimaldab parem valmisolek kriisideks ja oskus lahendada olukorda kiiresti vähendada kahju inimeste elule, tervisele ja toimetulekule, riigi julgeolekule, ühiskonnale, majandusele ja looduskeskkonnale. Muudatuste puhul, mille sihtrühm on riigiasutused ja KOVi üksused, avaldub mõju loetletud valdkondadele kas otseselt või kaudselt.

Muudatuste puhul, milles luuakse ähvardavate ohtude ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtuv isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete süsteem ning võimaldatakse kiiret, paindlikku ja tulemuslikku tsiviilsektori ressursside kaasamist kriisiolukorras, avaldub mõju sotsiaal-, julgeoleku‑, majandus- ja looduskeskkonnale kriisitingimustes otseselt, samuti riigivalitsemisele.

Eelnõuga luuakse suurem selgus juba kehtivate HOS § 3 (Kriisireguleerimise põhimõtted105) ja RiKS § 432 (Püsiv riigikaitseülesanne106) ülesannete osas, mis näevad ette kõigi asutuste ja isikute kohustuse tagada valmisolek kriisideks ja riigikaitseks. Lisaks kehtib põhimõte, et kõik eriseadused ja neis kirjeldatud ülesanded jätkuvad kriisides ehk hädaolukorras, eriolukorras, erakorralises seisukorras, kõrgendatud kaitsevalmiduses ja sõjaseisukorras, kui ei ole ette nähtud erisusi. HOS samas täpsustab, et osadel asutustel ja isikutel on spetsiifilisemad kohustused teatud olukordadeks ja teatud teenuste osas, nt kohustus koostada põhjalikemaid riskianalüüse ja kriisiplaane (hädaolukorra lahendamise plaan, toimepidevuse plaan). Kahe seaduse ja nende kohustuste liitmisel aga kohustused kriisideks valmisolekul ühtlustatakse senisest enam ning kriitilisemale osale riigiasutustest ja juriidilistest isikutest kehtestatakse ühetaolised kohustused kriisideks valmistumisel. Eelnõul on kõigile asutustele ja isikutele lühiajaliselt teatud mõju kriisideks valmisoleku dokumentatsiooni (riskianalüüsid, plaanid) uuendamisel ja uute koostamisel, samas pikaajaliselt mitmete asutuste ja isikute töö hoopis lihtsustub, sest hädaolukordadeks ja riigikaitselisteks olukordadeks valmistumine muutub ühetaoliseks.

1. Kriisideks valmistumine

1.2 Kavandatav muudatus: Vabariigi Valitsuse kriisiplaan, riigikaitse strateegiline arengudokument, asutuse ja isiku riskianalüüs, toimepidevus, kriisiplaan ja õppus

Eelnõu sätestab kriisideks valmistumise tegevused ja koostatavad dokumendid, mis on oluliseks lähtealuseks kriisiolukordadeks valmistumisel ning mille tulemusel asutused ja isikud seavad end valmis kriisiülesannete täitmiseks ja kriisiolukordades tegutsemiseks:
1) Vabariigi Valitsuse kriisiplaan – dokument, mis asendab senise riigi kaitsetegevuse kava, laienedes senisest riigikaitsekesksest lähenemisest kõiki kriisiolukordasid hõlmavaks dokumendiks. Senised riigi kaitsetegevuse kava põhikomponendid ei muutu, täienevad teatud dokumendi osad;
2) riigikaitse strateegiline arengudokument – dokument, mis asendab senise riigikaitse arengukava, hõlmates edaspidi kõiki kriisiolukordasid ning nendega seotud arendustegevust;
3) püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku riskianalüüs – dokument, mille koostamine hõlmab riskide mõju hindamist enda ülesannete täitmisele ja toimepidevusele. Samas ka seni on asutused pidanud olema valmis jätkama teenuste pakkumist kriisiolukordades – olgugi, et kehtiv hädaolukorra seaduse, riigikaitseseadus, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ja erinevad eriseadused ei ole nii laiale ringile asutustele ja isikutele riskianalüüsi koostamise kohustust seadnud, on tegeliku valmioleku eelduseks valmistumine, mille loomulikuks osaks on ka regulaarne võimalike riskide hindamine. Eelnõu sõnastab täpsemad ootused ja annab valmistumiseks selge õigusliku aluse. Osadel Vabariigi Valitsuse määratud asutustel107 ja elutähtsa teenuse osutajatel on hädaolukorra seaduse alusel ette antud metoodika alusel riskianalüüsi koostamise kohustus juba praegu. Eelnõuga nõue püsiva kriisiülesandega asutuste ja isikute osas ühtlustub. Elutähtsa teenuse osutajate riskianalüüsi metoodika jääb üldjoontes samaks, lisandub üksnes kohustus käsitleda riskianalüüsis ka riigikaitselistest kriisidest tulenevaid ohte;
4) toimepidevuse tagamine – osa asutuse sisemisest töökorraldusest, suutlikkus järjepidevalt toimida ja tagada igal ajal valmidus asutusele pandud ülesandeid täita. Täpsustatakse ja ühtlustatakse riigikaitseseaduse ja hädaolukorra seaduse alusel sätestatud kohustusi. Eelnõu võtab aluseks seni kehtinud riigikaitseseaduse sätte108 ja täpsustab kõigi asutuste ja isikute kohustusi. Eelnõu kohaselt on asutustele ja isikutele määratud püsivad kriisiülesanded, mille täitmise on asutused ja isikud kohustatud tagama. Kriisiülesannete täitmise eelduseks on asutuse suutlikkus järjepidevalt toimida ja tagada igal ajal valmidus asutusele pandud ülesandeid täita
5) kriisiplaan – dokument, mis asendab senise riigi kaitsetegevuse kava alamkava ja sellega seotud plaanid, hädaolukorra lahendamise plaanid ja elutähtsa teenuse toimepidevuse plaanid, võimaldades edaspidi kavandada vajalik kõiki kriisiolukordasid hõlmavalt. Elutähtsa teenuse osutajate kriisiplaani metoodika jääb üldjoontes samaks, lisandub üksnes kohustus käsitleda plaanides tegevusi ka riigikaitselistes kriisides;
5) õppuse korraldamine – tegevus, mis asendab senise hädaolukorra seaduse alusel korraldatava kriisireguleerimisõppuse korralduse, laienedes senisest hädaolukorra kesksest lähenemisest kõiki kriisiolukordasid hõlmavaks. Asutustele, sh elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajatele ning elutähtsa teenuse osutajatele, kes juba täna tulenevalt hädaolukorra seaduses peavad korraldama õppusi, olukord ei muutu. Teiste jaoks täpsustub ootus, kuidas kriisiolukordades oma tegevuste jätkamiseks valmisolek tagada.
Eelnõu kohaselt juhib Vabariigi Valitsuse kriisiplaani ja riigikaitse strateegilise arengudokumendi koostamist Riigikantselei, kuid selle koostamisega on seotud asjaomased asutused ja isikud. Eelnõu kohaselt peavad eelloetletud tegevusi täitma kõik püsiva kriisiülesandega asutused ja isikud, sh elutähtsa teenuse korraldaja, elutähtsa teenuse osutaja ja kohaliku omavalitsuse üksus. Põhiseaduslikel institutsioonidel tuleb koostada riskianalüüs ja tagada toimepidevus. Eesti Pangal tuleb elutähtsat teenust korraldava asutusena täita tegevusi 3–5.

Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm: riigi elanikud

Mõju on positiivne, kuna kriisiolukorraks valmistumise tegevuste täitmine tagab, et kriisiülesannetega asutused ja isikud ning põhiseaduslikud institutsioonid on valmistunud kriisiülesannete täitmiseks ja tegutsemiseks kriisiolukordades. Riigil peab olema suutlikkus kriisiolukordades tegutseda ning selleks tuleb valmistuda, vastasel juhul on ohus riigi toimimine. Muudatused suurendavad riigi ja ühiskonna võimet ohtude korral tegutseda, vähendades seeläbi kriisiolukorraga kaasnevat negatiivset mõju elanikkonnale. Muudatused suurendavad kohaliku omavalitsuse üksuste teadlikkust piirkonna riskidest, enda võimekusest tulla toime erinevate kriisidega ning elanike teadlikkust ähvardavatest ohtudest. Kaudse mõjuna suureneb ka elanikkonna suunas tehtav teavitustöö. Mõju sagedus on väike, kuna kriisiolukorrad puhkevad ebaregulaarselt, sh ennekõike on tegevused suunatud kriiside ennetamisse ning kriiside puhkemisel kahjude vähendamisse. Samas kriiside puhkemisel on mõju ulatus olevevalt konkreetsest kriisist suur või väga suur. Eelnõus määratletakse esmakordselt seaduse tasandil elanikkonnakaitse mõiste, aidates tõsta elanikkonnakaitse meetmete olulisust ja parandades rolliselgust. Seejuures tekib Päästeametile uus ülesanne – viivitamatu ohuteate edastamiseks valmistumine ja süsteemide kasutuselevõtt, mille kaudu paranevad inimeste võimalused kriisiolukorras kiirelt ja käitumisjuhistele vastavalt reageerida, sh nt vahetu ohu korral võimaldab õigeaegne ohuteavitus viibimiskohast lahkuda või turvaliselt varjuda. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike, sest mõju on positiivne nii sihtrühmale kui ka riigi julgeolekule, olles suunatud asutuste ja isikute, põhiseaduslike institutsioonide ja elanike valmistumisele kriisiolukordadeks.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju ulatus on keskmine, hõlmates kõiki püsivate kriisiülesannetega asutusi ja isikud ning põhiseaduslikke institutsioone ning täpsustades nende seniseid kohustusi kriisideks valmistumisel. Eelnõuga täpsustatakse asutuste ja isikute püsivad kriisiülesanded. Eelnõu koostamise hetkeks on teada, et püsivad kriisiülesanded on antud 12-le valitsusasutusele (KAM, REM, SOM, JUM, SIM, VÄM, KUM, RAM, HTM, KLIM, MKM, Riigikantselei) ja nende allasutustele, kaheksale muule avalik-õiguslikule isikule (Advokatuur, Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Tervisekassa, Eesti Rahvusringhääling, AS Levira, Kaitseliit, Töötukassa, Sotsiaalkindlustusamet, AS Eesti Varude Keskus) ning kõikidele, st 79-le KOV-le. Muudatused mõjutavad avalikust sektorist eelkõige püsivate kriisiülesannetega riigiasutuste, kõikide kohaliku omavalitsuse üksuste ja põhiseaduslike institutsioonide töökorraldust, suunates nad konkreetsete tegevuste ja koostatavate dokumentide kaudu kriisiolukordadeks süsteemsemalt valmistuma. Asutused ja isikud, kellele konkreetseid kriisiülesandeid eelnõuga ei panda, on samuti mõjutatud, kuna teavad oma tegevusi planeerides nendega arvestada. Samas on nad pidanud ka senimaani hädaolukorra seaduse ja riigikaitseseaduse alusel kriisideks valmistuma. Muudatus mõjutab ka suhteid sihtrühma kuuluvate osaliste vahel, sh tööjaotust ja koostööd. Näiteks edaspidi hakkavad ohte hindama vaid pädevad asutused, kel senini puudus kohustus seda ise teha. See viiakse kooskõlla tegelike vajaduste ja sihtrühma ootustega. Põhiseaduslikud institutsioonid peavad tagama oma toimepidevuse, neile seadusega püsivat kriisiülesannet ei määrata, kuna nende ülesanded tulevad juba Põhiseadusest (Riigikogu, Vabariigi President, Riigikontroll, Õiguskantsler, Riigikohus, maakohtud (4), halduskohtud (2) ja ringkonnakohtud (2).

Seejuures ei selgu eelnõust sihtrühm tervikuna – ei selgu kõik asutused ja isikud, kes täidavad kriisideks valmistumise tegevusi ja koostavad vastavaid dokumente. Seda seetõttu, et eelnõu kohaselt määratakse täidesaatva riigivõimu asutuste püsivad kriisiülesanded suuresti Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis, sh kriisiolukorra lahendamise eest vastutavad asutused. Samal põhjusel ei selgu püsivate kriisiülesannetega isikute tegelik arv, kuivõrd need on seotud suuresti täidesaatva riigivõimu asutuse korraldatava püsiva kriisiülesannete täitmisega. Eelnõu koostamisel on teada, et mõjutatud on vähemalt 113 avalik-õiguslikku isikut. Lisanduvate valitsusasutuste allasutuste arv oleneb valitsusasutuste valitsemisala sisemisest tööjaotusest planeerimisdokumentide koostamisel.

Muudatus avaldab sihtrühma osalistele erinevat mõju, sõltudes nii lisanduvate tegevuste ulatusest kui sellest, kuidas on seni kriisideks valmistumist korraldatud. Eeldatavasti tekib sihtrühmale siiski ka uusi kohustusi ning muuta tuleb senist töökorraldust, suurendades seeläbi vähemalt üleminekuajal nii töökoormust kui kulusid. Ühe täisajaga töötaja palgafondi suurus on hinnanguliselt 57 000 eurot. Olenevalt asutuses suurusest ning muudest teguritest võib vajadus olla 0,2-1 töökoormusega töötaja lisandumiseks. Lisanduvad töökoha ja vajalike vahendite maksumus ning muud kulud, näiteks valmistumise tegevustega seotud konsultatsioonide tellimiseks, koolitustel osalemiseks, õppuse korraldamiseks jms. Lähtudes sellest, et mõjutatud on vähemalt 113 avalik-õiguslikku isikut ning iga asutuse töökoormus suureneb 0,2-1 ametikoha võrra jääb eelarveline mõju 1 288 200 ja 6 441 000 euro vahele aastas.

Päästeametile, Sotsiaalkindlustusametile ning Haridus- ja Teadusministeeriumile tekib lisaks enda riskianalüüsi ja kriisiplaanide koostamise ning toimepidevuse tagamise ja õppuste korraldamise kohustusele täiendav kohustus kooskõlastada kohalike omavalitsuse üksuste kriisiplaanid ning teha haldusjärelevalvet eelnõuga loetletud püsivate kriisiülesannete üle (täiendavalt elutähtsate teenuste korraldamisele), st nendes asutustes tekivad olenemata senisest töökorraldusest täiesti uued tööülesanded. Hinnanguliselt võiks see tähendada vajadust minimaalselt kaheksa täiendava ametikoha loomiseks Päästeametisse (üks igasse regiooni, üks peakontorisse), viie ametikoha loomiseks Sotsiaalkindlustusametisse (üks igasse regiooni, üks peakontorisse) ning viie ametikoha loomiseks Haridus- ja Teadusministeeriumisse. Kriisiplaanide koostamine ja järelevalve tegemine on küll perioodilised ülesanded, ent kuna toetada tuleb kõiki 79 kohaliku omavalitsuse üksust, on tegu siiski olulise täiendava koormusega nimetatud asutustele. Täiendav püsivajadus tegevuste elluviimiseks oleks seega hinnanguliselt 1 260 000 eurot aastas.

Muudatused toovad kaasa alalise mõju, kuid nendega kohanemine on ühekordne. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on vähetõenäoline (väike), kuna muudatused on positiivse toimega, suurendades avaliku sektori teadlikkust ning suutlikkust ülesandeid täita ja kriisiolukordades tegutseda. Riski maandab eelnõuga kaasnev erinevateks kriisiolukordadeks valmistumise ühtne korraldus ja süsteemne lähenemine. Lisaks on muutused kooskõlas tegeliku vajaduse ja sihtrühma ootusega.

Mõju sihtrühm: püsiva kriisiülesandega valitsusasutused

31.12.2022 seisuga oli Eestis 2426 avaliku sektori üksust109, millest 271 moodustab keskvalitsus; 1973 kohaliku omavalitsuse üksused (sh nt koolid, lasteaiad, haiglad ja KOV ametid jm asutused) ning 180 muud avaliku sektori üksused, st riigi ja kohaliku omavalitsuse osalusega kaupu ja teenuseid tootvad avaliku sektori ettevõtted (nt Eesti Energia, Tallinna Sadam jne), viimased moodustavad kogu avalikust sektorist 12%. Muu avaliku sektori hulgas on ka Eesti Pank110. Keskvalitsus, mille hulka kuuluvad ka seaduse eelnõu reguleerimisalasse jäävad valitsusasutused, moodustab hinnanguliselt 10% kõikidest avaliku sektori üksustest, mistõttu on tegemist väikese sihtrühmaga. Kehtiva riigikaitseseaduse alusel on püsiva riigikaitseülesandega, eelnõu mõistes püsiva kriisiülesandega, kõik asutused ja isikud ehk eelnõu loob suurema selguse, et püsivat kriisiülesanne ei ole vajalik kõigile vaid kriitilisele osale asutustest ja isikutest. Säilib aga kõigi valitsusasutuste kohustus kriisideks valmistuda, näiteks tagada enda asutuse ning oluliste funktsioonide toimimine, lähtudes NATO seitsmest kerksuse baasnõuetest111. Baasnõuete täitmist koordineerib Riigikantselei. Valitsusasutuste toimepidevus ja riigikaitseülesannete täitmiseks valmistumise põhimõtted on osa ka kehtivast riigikaitse arengukavast ja riigi kaitsetegevuse kavast, mille kõrval on kehtinud hädaolukordadeks valmistumise regulatsioon. Seaduse eelnõuga ei looda täiesti uut süsteemi, vaid üksnes täpsustatakse, täiendatakse ja ühtlustatakse kriisiolukordadeks valmistumise süsteemi ja põhimõtteid, näiteks lähtutakse edaspidigi NATO kerksuse baasnõuetest. Eelnõust tulenevate valmistumise tegevuste täitmiseks vajaliku töökorralduse muudatuse mõju sagedus sõltub sellest, kuidas on asutus täitnud seniseid kohustusi ja kas need on lõimitud valitsusasutuste igapäevatöösse. Kuna enamik valitsusasutustest täidab juba praegu HOSist tulenevaid kriisireguleerimise ülesandeid ning RiKSist tulenevaid riigikaitseülesandeid, siis avaldab muudatus neile keskmist mõju, kuna võib osadel asutustel ja isikutel muuta senist töökorraldust. Muudatus on keskmise ulatusega, kuivõrd kriisideks valmistumise tegevused aitavad täita asutusele pandud ülesandeid.

Negatiivne mõju võib avalduda olukorras, kus valitsusasutus ei täida tema vastutusel olevaid ülesandeid ja ei suuda kriisiolukorras tõhusalt tegutseda. Kuna eelnõu koostajatel puudub alus väita, et mõni valitsusasutus ei täida praegu oma seadusest tulenevaid ülesandeid, siis on ülesannete täitmisega seotud mahu kasv pigem teoreetiline. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on seetõttu samuti väike. Kuna muudatuse tulemusel ühtlustatakse valitsusasutuste toimepidevuse taset, siis kaasneb muudatusega oluline positiivne mõju, sest tugevdatakse riigi valmisolekut võimalikeks kriisiolukordadeks.

Mõju sihtrühm: püsiva kriisiülesandega kohaliku omavalitsuse üksused

Seaduse eelnõuga määratakse püsivad kriisiülesanded kõigile kohalikele omavalitsusüksustele aga see on riigikaitseseaduses, hädaolukorra seaduses, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ja erinevates eriseadustes (nt sotsiaalhoolekandeseadus) sätestatud ülesannete kordamine ja täpsustamine.
Kehtiva KOKSi alusel on KOVi riigikaitseülesanded:
- korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, eakate hoolekannet, kultuuri-, spordi- ja noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla või linna teede ehitamist ja korrashoidu, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.
- korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses.
- korraldada kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal sõjategevuses kannatada saanud isikute ja sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud isikute perekondade sotsiaalhoolekannet ning aidata kaasa isikute evakueerimisele ja evakueeritute majutamisele, toitlustamisele ning arstiabi andmisele.

Eelnõu koondab kriisideks valmistumise ja kriiside lahendamise põhimõtted ühtsesse tervikusse. Põhimõtteid ja tegevusi ühtlustatakse ja lihtsustatakse, sh antakse kohalikele omavalitsustele ühtne fookus, milliste teenuste püsimine kriisiolukordades on prioriteetsem. Eelnõuga määratakse konkreetsed kriisiülesanded KOVidele, mitte ei ole nendeks senised kõik KOVi ülesanded, mis on KOKSis määratletud.

Kehtiv põhimõte on, et kõik seadustest tulenevad teenused tuleb tagada ka kriisiolukordades. Eelnõuga tekib alus prioriseerimiseks ning kirjeldatakse, kuidas kriisiolukordadeks valmisolek prioriteetsete teenuste toimepidevus tagada (hinnates riske, koostades kriisiplaan, tagades üldine toimepidevus ning harjutades kriisiolukordades tegutsemist õppustel). Samas COVID-19 pandeemia, Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmine jt ulatuslikud kriisid on kohalikele omavalitsustele andnud hulgaliselt väärtuslikke õppetunde, sh andnud praktilist kogemust oma ülesannete jätkamiseks ulatuslikes kriisides. Ühtse kriisideks valmistumise ja kriiside lahendamise raamistiku loomine on seega viimastest kriisidest taastumise loomulik osa, tagamaks valmisoleku järgmisteks. Toimepidevuse tagamine ja kriisideks valmistumine peab olema igas kohalikus omavalitsuses olema osa baasülesannetest, sh kajastudes ka omavalitsuse eelarves ja isikkoosseisus.

Eelnõu paneb kohalikele omavalitsustele ülesande koostada kriisiplaan enda püsivate kriisiülesannete täitmiseks ja kriisiolukordades tegutsemiseks kõiki ohte hõlmavalt ning harjutada kriisiplaani õppustel, samuti tagada kohaliku omavalitsuse toimepidevus. Valmistumise tegevuste täitmine eeldab kõikidel omavalitsusüksustel mõningaid muutusi senises töökorralduses, uute sisemiste kordade ja täiendavate dokumentide väljatöötamist ning juurutamist, sihikindlat kohanemist muudatustega, seega muudatused toovad kaasa alalise mõju, kuid nendega kohanemine on ühekordne.
Ühe täisajaga töötaja palgafondi suurus on hinnanguliselt 57 000 eurot. Olenevalt kohaliku omavalitsuse suurusest ning muudest teguritest võib vajadus olla 0,2-1 töökoormusega töötaja lisandumiseks. Lisanduvad töökoha ja vajalike vahendite maksumus ning muud kulud, näiteks valmistumise tegevustega seotud konsultatsioonide tellimiseks, koolitustel osalemiseks, õppuse korraldamiseks jms. Lähtudes sellest, et mõjutatud on kõik 79 kohalikku omavalitsust, kelle töökoormus suureneb 0,2-1 ametikoha võrra jääb eelarveline mõju  900 600 ja 4  503 000 euro vahele. Seejuures sõltub kohalike omavalitsuste täiendav koormus ka riigiasutuste poolt pakutavast toest. Riigikantselei on välja töötamas ühtset kohaliku omavalitsuse kriisiplaani metoodikat, samuti valmistatakse erinevate riigiasutuste koostöös ette erinevaid juhendmaterjale, viiakse läbi koolitusi ning pakutakse muud vajalikku tuge, vähendades kohalike omavalitsuste koormust. Mõju ulatus on keskmine.

Lisaks tuleks kohalike omavalitsuste toimepidevuse parandamiseks teha vajadusel ühekordseid investeeringuid, nt kriisi juhtimisruumi generaatorite, SAT telefonide jt vajalike vahendite soetamiseks – täpsemad vajadused selguvad siin riskianalüüside ja kriisiplaani koostamise ning kriisiõppuse õpituvastuste käigus. Neid kulusid ei ole eelnõu koostamise hetkel võimalik hinnata, kuna täpsemad meetmed KOVde valmisoleku suurendamiseks selguvad alles seaduse eelnõu rakendamisel. Oluline on arvestada, et kriisikindluse suurendamine tähendab paljude kohalike omavalitsuste jaoks täiendavaid kulusid ja koormust kas kohaliku omavalitsuse või riigieelarvele. Samas on nii kohalikud omavalitsused kui ka riik teinud investeeringuid toimepidevuse tõstmisesse ka enne eelnõu jõustumist.

Sellegipoolest on muutused kooskõlas tegeliku vajaduse ja sihtrühma ootusega, olles positiivse toimega, suurendades kohaliku tasandi valmisolekut kriisideks ning suutlikkust kriisiolukordades tegutseda, parandades seeläbi üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku kriisiolukordades. Seda nii lühiajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis. Eeltoodust tulenevalt on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk pigem vähetõenäoline (väike). Riski maandab eelnõuga kaasnev erinevateks kriisiolukordadeks valmistumise ühtne korraldus ja süsteemne lähenemine, seejuures erinevad riigiasutused (nt Päästeamet) pakuvad kohalikele omavalitsustele vastavalt vajadusele ka tuge, juhendamist ja koolitusi. Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist keskmise mõjuga.

Mõju sihtrühm: põhiseaduslikud institutsioonid

Põhiseaduslikele institutsioonidele on sarnaselt teiste asutustega kehtinud HOSi ja RiKSi nõudele tagada kriisideks ja riigikaitseks valmisolek, mis hõlmab endas riskide hindamist, tegevusplaani koostamist ning kriitilise personali, vahendite ja varude ettevalmistamist, sh õppuste läbiviimist. HOS on lisaks täpsustanud, et Eesti Pank on kah elutähtsa teenuse (maksed ja sularaha) korraldaja, mis eeldab konkreetselt kahe vastava teenuse jaoks hädaolukorra lahendamise plaani koostamist ning ka konkreetselt nende teenuste toimepidevuse õppuste korraldamist. Eelnõu korrastab ja määratleb selgemalt Eesti Panga, kui püsiva kriisiülesandega asutuse ülesanded, koostada riskianalüüs ja kriisiplaan, mis asendaks seniseid hädaolukorra lahendamise plaane ning täpsustab toimepidevuse nõudeid. Toimepidevuse tagamiseks täpsustatakse nõudeid, nagu näiteks enda kriitiliste tegevuste väljaselgitamine; riskide maandamine; isikkoosseisu kriisirollide määramine; isikkoosseisu teavitamise ja rakendamise korralduse väljatöötamine; valmiduse saavutamise korralduse väljatöötamine. Nimetatud toimepidevuse tagamise täiendavad nõuded ei ole siiski midagi täiesti uut, olles senini Eesti Panga enese korraldada ja eeldatavasti suuresti ka täidetud ja läbi harjutatud. Seetõttu võib pidada kaasnevat pigem korralduslikeks muudatusteks, mis arvatavasti ei eelda Eesti Pangalt lisakulusid. Kokkuvõtvalt tuleb Eesti Pangal edaspidi koostada riskianalüüs ja kriisiplaan, tagada toimepidevus ja korraldada õppus.

Eelnõu hõlmab täiendavad 13 põhiseaduslikku institutsiooni, kes hakkavad süsteemselt riskianalüüsi ja toimepidevuse nõudeid kohaldama, senimaani tulenesid need nõuded kaudsemalt hädaolukorra seadusest ja riigikaitseseadusest (vastavalt § 3 ja § 432). Seejuures ei pane eelnõu neile kriisiplaani koostamise ja õppuse korraldamise nõuet, jättes selle nende enda valikuks. Nimetatud põhiseaduslikeks institutsioonideks on Riigikogu, Vabariigi President, Riigikontroll, Õiguskantsler, Riigikohus, maakohtud (4), halduskohtud (2) ja ringkonnakohtud (2). Riskianalüüsi koostamine hõlmab riskide mõju hindamist enda ülesannete täitmisele ja toimepidevusele. Seejuures jätab eelnõu loetletud põhiseaduslike institutsioonide enese otsustada, kuidas ja millal riskianalüüs koostada ja kehtestada. Toimepidevuse tagamisel tulenevad eelnõust sellised üldised nõuded nagu enda kriitiliste tegevuste väljaselgitamine; riskide maandamine; lahenduste väljatöötamine tegutsemiseks toimepidevuse ohtude, häirete ja katkestuste korral ning toimepidevuse taastamiseks; isikkoosseisu kriisirollide määramine; isikkoosseisu teavitamise ja rakendamise korralduse väljatöötamine; valmiduse saavutamise korralduse väljatöötamine; toimiva kontaktpunkti määramine; objektikaitse baasnõuete täitmine; tegevuste läbiharjutamine jmt. Kokkuvõttes eeldavad riskianalüüsi koostamine ja toimepidevuse tagamine eelloetletud põhiseaduslikelt institutsioonidelt teatud ümberkorraldusi ja kohanemist muutustega aga tegemist ei ole täiesti uute ülesannetega. Mõju ulatus on seega keskmine.

Sellegipoolest on muutused kooskõlas tegeliku vajaduse ja sihtrühma ootusega, olles positiivse toimega, suurendades põhiseaduslike institutsioonide riskiteadlikkust, valmisolekut ning suutlikkust ülesandeid täita ja kriisiolukordades tegutseda. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski suureks, vaid pigem vähetõenäoliseks (väikeseks). Risk võib esineda toimepidevuse nõuete mittekehtestamises, ebaühtlases rakendamises, nende mitte läbiharjutamises vms. Riski maandab eelnõuga kaasnev erinevateks kriisiolukordadeks valmistumise ühtne korraldus ja süsteemne lähenemine. Sihtrühma olemust, alalist mõju ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist keskmise mõjuga.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm: püsiva kriisiülesandega ettevõtjad

Seaduse eelnõuga kavandatud muudatus puudutab püsiva kriisiülesandega ettevõtjaid, kellest suurema osa moodustavad elutähtsa teenuse osutajad. Kehtiv hädaolukorra seadus hõlmab 429 ettevõtet, kes on määratud elutähtsa teenuse osutajaks ja kellele kohaldub ka elutähtsa teenuse regulatsioon. Elutähtsa teenuse osutajate ring suureneb eelnõu kohaselt kuue ettevõtte võrra. Kõikidele nendele ettevõtetele hakkavad laienema ka püsiva kriisiülesandega isikutele kehtivad nõuded, sh toimepidevuse üldpõhimõtete rakendamise nõue. Tegemist on uute nõuetega üksnes 15le eraõiguslikule juriidilisele isikule, sh 6 lisanduvale elutähtsa teenuse osutajale. Riigikaitseseaduse riigikaitseülesande funktsioon on eeldanud püsiva riigikaitseülesandega ettevõttelt riskide hindamist, tegevusplaanide koostamist riigikaitseülesannete täitmiseks ning seaduse alusel kriitilise personali, vahendite ja varude planeerimist. Lisaks on iga ettevõtja baasroll tagada ettevõtte järjepidev toimimine ning paljud ettevõtted on sellel eesmärgil koostanud ka äri toimepidevuse plaane. Kokku tegutses Eestis 2022. aasta seisuga 144 449 ettevõtet112. Püsiva kriisiülesande regulatsioon puudutab suurusjärku 500 ettevõtet, kes moodustavad 0,3% Eestis tegutsevatest ettevõtetest. Vaatamata sellele võib neis töötada oluline osa Eesti inimestest ning nad võivad sisemajanduse kogutoodangusse anda olulise panuse. Nimetatud sihtrühma saab hinnata vastavalt sellele, kui palju panustavad Eesti majandusse sektorid, milles nad tegutsevad.

Muudatuste tulemusena suureneb elutähtsa teenuse osutajate arv kuue ettevõtte võrra, st elutähtsa teenuse osutajate koguarv hakkab olema 435. Püsiva kriisiülesandega ettevõtjate ring jääb üheksa ettevõtte juurde

Kõikide ettevõtete tööga hõivatute isikute hulk oli Statistikaameti andmetel 2022. aastal kokku  484 668113 ning aastane müügitulu kõikide ettevõtete kohta 2022. aastal kokku umbes 98,51 miljardit eurot. ETOde valdkondades tegutsevates ettevõtetes töötab umbes 13,1% kõikidest tööga hõivatud inimestest ning nende tulu moodustab umbes 20,4% kõikide ettevõtete müügitulust. Püsivate kriisiülesannetega eraõiguslike juriidiliste isikute puhul jäävad need numbrid alla ühe protsendi. ETOde ja teiste püsiva kriisiülesandega ettevõtete mõju majandusele on sellest veelgi väiksem.

Selleks et vastavate ettevõtete majanduslikku olulisust hinnata, võiks hinnata nende tööga hõivatud isikute arvu (ehk kui paljudele inimestele nad tööd pakuvad) ning nende aasta müügitulu (ehk kui palju ettevõte oma toodete ja teenuste eest raha saab). Selleks, et hinnata ettevõtte tegelikku panust sisemajanduse kogutoodangusse, tuleks analüüsida mitmeid näitajaid, kuid sihtrühma suuruse arvestamisel võib lihtsustatult tugineda aastasele müügitulule, mis annab hinnangu ettevõtte majandusliku rolli suurusele. Kuigi kõige täpsem oleks analüüsida töötajate arvu ja müügitulu kõikide elutähtsa teenuse osutajate majandusaasta aruannetest lähtudes, on ka Statistikaamet seda teavet kogunud. Sihtrühma suuruse hindamisel tuginetakse suures osas Statistikaameti andmetele tegevusalade kohta. Kuigi need andmed annavad veidi ebatäpse hinnangu sihtrühma suurusele, sest nendel tegevusaladel tegutsevad ka ettevõtjad, kes ei ole elutähtsa teenuse osutajad või muu püsiva kriisiülesandega isikud, annavad nad üldiselt aimu, kui suure sihtrühmaga võib maksimaalselt tegemist olla (eriti arvestades, et tõenäoliselt on eelkõige elutähtsa teenuse osutajad tegevusaladel kõige suuremad ettevõtted, st et ka suurima töötajate arvu ja müügituluga).

Need tegevusalad, kus elutähtsa teenuse osutajad ja muud püsiva kriisiülesandega ettevõtted tegutsevad, on Statistikaameti EMTAKi liigituse järgi:
• kanalisatsioon;
• veekogumine, -töötlus ja -varustus;
• elektroonilise side teenus;
• teede ja raudteede ehitus;
• elektrienergia ülekanne, tootmine ja jaotus;
• gaasitootmine, gaaskütuste jaotus magistraalvõrkude kaudu;
• auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine;
• mootorkütuse jaemüük;
• tervishoid ja sotsiaalhoolekanne;
• toiduainete tootmine.

See nimekiri ei kajasta panku, turvaettevõtteid ja sertifitseerimisteenuse osutajaid, sest nende puhul ei ole tegevusala määratlus piisavalt täpne ning nende vajalikud andmed on võetud otse majandusaasta aruannetest (vt all).

Nimetatud valdkondades töötas 2022. aastal kokku 59 149 inimest ning nende ettevõtete keskmine aastane müügitulu oli kõikide ettevõtete kohta kokku umbes 19,00 miljardit eurot.114 Tuleb märkida, et ettevõtteid, kes kõnealustel tegevusaladel tegutsevad, on 6353. See tähendab, et palju rohkem kui ETOsid (435) või püsiva kriisiülesandega ettevõtteid (450), kuid sihtrühma suuruse hindamisel võib orienteeruvalt neile andmetele tugineda.

Nendele tuleb lisaks arvestada pangad ja sertifitseerimisteenuse osutajad, kes on ETOd (aga kelle tegevusalad on EMTAKi liigituse järgi liiga üldised, et neile võiks mingilgi määral tugineda). Nendeks on LHV Pank AS, AS SEB Pank, Swedbank AS, Luminor Bank ASja SK ID Solutions AS. 2022. aasta majandusaasta aruannete alusel oli nende töötajate arv 4176 ning nende aastane müügitulu peaaegu 1,12 miljardit eurot.115 Kokkuvõttes töötab eelnevalt nimetatud tegevusaladel ning nimetatud ETOdes kokku  63 325 inimest ning nende müügitulu on umbes 20,12 miljardit eurot.

Kõikide ettevõtete tööga hõivatute hulk oli Statistikaameti andmetel 2022. aastal 484 668116 ning aastane müügitulu kõikide ettevõtete kohta 2022. aastal kokku umbes 98,51 miljardit eurot. ETOde ja muude püsivate kriisiülesandega valdkondades tegutsevates ettevõtetes töötas seega umbes 13,1 % kõikidest tööga hõivatud inimestest ning ettevõtted teenisid umbes 20,4 % kõikide ettevõtete müügitulust. ETOde mõju majandusele on sellest veel väiksem, sest nimetatud suhtarvud kajastavad ka neid ettevõtteid, kes ei ole ETOd. Olemasolevad ja tulevased ETO-d moodustavad kokku üksnes 0,7 % kõikidest valimisse kaasatud ettevõtetest ja püsiva kriisiülesandega muud ettevõtted 0,02%. Seega on tegemist väikse sihtrühmaga.

Olemasolevatele elutähtsa teenuse osutajatele ja püsiva kriisiülesannetega ettevõtetele ei tohiks toimepidevuse üldpõhimõtete täitmine tekitada suuri raskusi, kuna nad juba praegu täidavad ja järgivad neid elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamisel või riigikaitselise ülesande täitmisel.
Uuenduslikum olukord on ettevõtete jaoks, kes varem ei ole olnud elutähtsate teenuste või riigikaitseobjekti regulatsiooniga seotud (15 ettevõtet). Nendele ettevõtetele lisanduvaid kohustusi võib võtta kokku järgnevalt:
1) koostada riskianalüüs ja kriisiplaan;
2) korraldada õppusi;
3) tagada enda toimepidevus ja püsiva kriisiülesande täitmine, sh määrata 24/7 toimivat kontaktpunkti;
4) täita objektikaitse baasnõudeid.
Sellised toimepidevusega seotud tegevused eeldavad nendelt ettevõtetelt ümberkorraldusi ja kohanemist muudatustega. Arvestades sellega, et selliseid ettevõtteid on 15, saab mõju ulatust pidada väikseks.
Vastavate nõuete rakendamisega kaasnevad lisanduvad tööjõukulud. Hinnanguliselt võib vastavate ülesannete täitmiseks kuluda olenevalt ettevõttest 0,5–1 koormusega töötaja töötunnid, mis eeldab umbes 13 000 – 57 000 eurot palgafondiraha aastas. Üldjuhul kaasneb seaduse eelnõust riskianalüüsi ja plaani koostamisega töötaja tööaeg ja tööjõukulu. Juhul, kui ettevõte otsustab tellida riskianalüüsi ja plaani sisse, siis võib olenevalt ettevõtte suurusest olla kuluks 2000 – 10 000 eurot. Õppuste läbiviimine ei eelda üldjuhul suuri kulusid. Õppusi saab viia läbi ka lauaõppusena. Sellisel juhul tekib kulu juhul, kui osalejatele tagatakse toitlustus (nt lõuna ja kaks kohvipausi), üldjuhul ei ole see kulu suurem kui 70 eurot osaleja kohta. Sellise õppuse korraldamiseks ei võeta üldjuhul tööle eraldi projektijuhti, mis tähendab, et õppuse ettevalmistamisega seotud kulud kaetakse ettevõtte tegevuskulude jooksvast eelarvest.
Kokkuvõttes aitab toimepidevuse meetmete rakendamine parandada püsivate kriisiülesannete toimimist kriisides ning seeläbi ettevõtte äri toimekindlust ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku kriisides. Seda nii lühiajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis. Sellest tulenevalt ei saa pidada ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski suureks, vaid pigem keskmiseks. Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist keskmise mõjuga.

1.4. Kavandatav muudatus: kriisiolukorra definitsiooni kasutusele võtmine

Kriisiolukorra mõistega ühendatakse seni eraldiseisvates õigusraamistikes olnud tsiviilkriisid ja riigikaitselised kriisid. Eelnõu ühendab seni eraldi olnud kaks maailma, et edaspidi oleks tagatud ükskõik milliseks kriisiolukorraks ühtne valmistumine (planeerimise kaudu), ühtne ja ülevaatlik ressursihaldus ning ühtne juhtimissüsteem.

Eelnõu loob selge seose kriisiolukorra ja erikordade vahel.

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Mõju sihtrühm: inimesed, kelle tegevust kriisiolukorra väljakuulutamine otseselt või kaudselt puudutab

Kriisiolukorra määratlemine võimaldab rakendada kõiki õigusriigile kohaseid põhiõigusi ja ‑vabadusi piiravaid meetmeid ja juhtimiskorraldust ning kaasata kõiki vajalikke vahendeid ja varusid, et kindlustada kriisiolukorda põhjustanud sündmuse kiire lahendamine.

Tulenevalt kriisiolukorra määratlemise eesmärkidest on kriisiolukorra määratlemisest mõjutatud kaudselt kogu elanikkond117 (olenevalt kriisi ulatusest). Kriisi käigus on võimalik rakendada põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, kahjustada võib saada inimeste vara, saamata võib jääda ka tulu, kui inimestel ei ole võimalik kriisi tõttu tööle minna, kannatada inimeste tervis ja toimetulek. Kui kriisiolukorra ja ka eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra lahendamiseks vajalikud otsused tehakse õigel ajal ja viivitamata, kulutamata aega mitmete erikordade tõlgendamisele, siis on võimalik kriis kiiremini lahendada ning inimestele tekkiv kahju on väiksem. Legaaldefinitsiooni kehtestamine võimaldab selgemini määratleda kriisiolukorda ja seega paremini tõrjuda ohtu, sh inimeste tervisele ja turvalisusele. Muudatusel on positiivne mõju – kriisiolukorra selge määratlemine ja elanikkonna kaitseks meetmete võtmise lihtsustamine.

Mõju sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua tavaolukorras sihtrühmalt käitumise muutmist. Kriisisituatsioonis aitab selge definitsioon kaasa kriisiolukorra äratundmisele ning meetmete kiiresti rakendamisele.

Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm: Vabariigi Valitsus, Vabariigi President, Riigikogu, ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes osalevad kriisiolukorra lahendamisel

Sihtrühma täpne suurus sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse.

Asutuste kiire reageerimine loob eeldused võimaliku kriisi eskaleerumine ära hoida või ohule reageerida. Ühtne terviklik kriisiolukordade (sh erikordade) raamistik võimaldab paindlikult võimalikule ohule reageerida. Terviklik erikordade süsteemi regulatsioon teeb võimalikuks tulla toime nüüdisaegsete julgeolekuohtudega ning hübriidohtudega, kus piirid tsiviil- ja riigikaitseliste kriiside vahel on hägustunud, ning võimaldab riigil teostada tõhusat kaitset ja sündmuseid operatiivselt lahendada. Selged, paindlikud ja tõhusalt rakendatavad regulatsioonid on osa heidutusest, mis näitavad valmisolekut ohtudele reageerida.

Legaaldefinitsioonist tulenevalt võib sündmuse määratleda kriisiolukorraks ka siis, kui sellega kaasneb vajadus osaleda kollektiivse enesekaitse operatsioonil. Kuivõrd NATO liikmesriigina on Eestil kohustus toetada teisi riike sõjaliste vahenditega, aitab regulatsioon selgemini neid kohustusi täita ning suurendab riigi usaldusväärsust välissuhtluses.

Muudatusel on positiivne mõju: ühtne terviklik olukordade raamistik toetab tsiviilkriiside lahendamist, riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist. Samuti muutuvad selgemaks erikorraga kaasnevad erivolitused ning riigikorraldus.

Mõju sagedus ja ulatus on väikesed, kuivõrd muudatus ei nõua sihtrühmalt tavaolukorras oma käitumise muutmist ning mõju avaldub üksnes kriisiolukorras ehk väga harva. Kriisisituatsioonis aitab selge definitsioon kaasa kriisiolukorra äratundmisele ning meetmete kiiresti rakendamisele.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm: ettevõtjad, keda võib kriisiolukord otseselt mõjutada

Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtjaid 131 650.118 Kriisiolukorra täpsustamise kaudu on ettevõtjatele selgem, millistes olukordades on riigil õigus sekkuda näiteks ettevõtlusvabadusse, kehtestada piiravaid meetmeid, koormisi jne.

Tõenäoliselt on kriisiolukorra olemasolust mõjutatud ennekõike need ettevõtjad, kes on seotud kriisiülesannete täitmisega, nende hulgas ka elutähtsat teenust osutavad ettevõtjad. Olemasolevate elutähtsa teenuse osutajate ja püsiva riigikaistelise ülesandega isikute jaoks uue mõiste „kriisiolukord“ suuri muutusi kaasa ei too. Näiteks kehtiva korra järgi tuleb elutähtsa teenuse osutajatel kohustus tagada teenuse toimimine hädaolukorra või muu sarnase olukorra ajal. Seejuures kehtivad hädaolukorra seaduses elutähtsa teenuse osutajatele kehtestatud nõuded ka riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisel, kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd muudes seadustes ei sätestata teisiti (HOS § 1 lg 2). Vaatamata sellele, on teenuseosutajad tõlgendanud kehtivat hädaolukorra seadust erinevalt ja vähesed teenuseosutajad on riskide hindamisel, plaanide koostamisel arvestanud riigikaitseliste kriisidega, eelkõige on lähtutud erinevatest tsiviilkriisidest. „Kriisiolukorra“ mõiste kõrvaldab ettevõtete jaoks ebaselgust selle osas, kas tuleb tagada toimepidevust riigikaitselistes kriisides. Eelnõu kohaselt tekkib ühiselt arusaadav kohustus valmistuda nii tsiviil- kui ka riigikaitselisteks kriisideks.

Lisanduvate elutähtsa teenuse osutajatele ja püsiva kriisiülesannetega ettevõtjatele ei kaasne muutust või kohanemisraskust, kuna nende jaoks on terve regulatsioon uus (vaata täpsemalt eelmises punktis).

Lisaks ETOdele ja püsivate kriisiülesannetega ettevõtetele võib muudatus puudutada ka ettevõtjaid, kellele määratakse kriisiolukorras ühekordseid kriisiülesandeid. Kuna aga ühekordsete kriisiülesannete määramine sõltub tekkinud kriisiolukorra vajadustest, ei ole võimalik sihtrühma suurust täpselt kindlaks määrata. Nii näiteks võib ühekordseid kriisiülesanded anda kriisiolukorra juht (peaminister), kriisiolukorda lahendav asutus, Kaitsevägi ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. Ühekordsed kriisiülesanded on mõeldud olukorraks, kus enne kriis ei ole konkreetset vajadust suudetud tuvastada, kuid kriis ajal tekib ad hoc vajadus mingi teenuse järgi. Näiteks paneb Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ettevõttele X kohustuse toota betoonblokke. Samuti ei ole võimalik prognoosida nende mõjutatud ettevõtjate hulka, kelle majandustegevus on kriisiolukorras häiritud. Võib eeldada, et väiksemate kriiside korral mõjutab muudatus väiksemat hulka ettevõtjaid ja suurema kriisi korral suuremat osa.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes osalevad kriisiolukorra lahendamisel

Mõju avaldub neile asutustele, kes osalevad kriisiolukorra lahendamisel ning kellele antakse olukorra lahendamiseks eripädevus ja -volitused. Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine: Politsei- ja Piirivalveamet (PPA; politseiametniku ametikohti 4283), Päästeamet (päästeametniku ametikohti 845 ja töökohti 1475, sealhulgas päästetöötaja töökohti 1333), Kaitsepolitseiamet (koosseis salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ § 7 lõike 6 punkti 1 alusel), Kaitseministeeriumi valitsemisala, Vabariigi Valitsus. Tsiviilkriiside lahendamisega on hõlmatud Terviseamet, Keskkonnaamet, Päästeamet. Sihtrühma suurus on keskmine, st kuni 50% riigiasutustest ja KOVidest119.

Kriisiolukorraks valmistumise regulatsiooni puhul lähtutakse samadest põhimõtetest nagu riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumise ja nende tõrjumise korral. Nii vähendatakse erinevate õigusnormide tõlgendamisele kuluvat aega ja tõhustatakse asutuste töökorraldust. Eelnõuga tehtud täpsustused loovad selge raami, millistel tingimustel võib otsustada erikorra – millal ja mis tingimustel eriolukord, erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutada ning missugune eripädevus ja missugused erivolitused asutustele ja institutsioonidele tekivad. Seega võimaldab muudatus puudutatud asutustel kiiresti ja tõhusalt ohtudele reageerida. Lisaks tagatakse, et seadustes kehtestatud piirangud kriisiolukorras, sh erikorras võimaldaks riigil kriisiajal piisavalt paindlikult ohte tõrjuda ja rikkumisi kõrvaldada.

Erikordade täpsustamisega kaasnevad väljaõppe kulud asutustele, kelle eripädevust ja ‑volitusi täpsustatakse. Kuna erikordade täpsustamisega ei kaasne ulatuslikke muudatusi asutuste töökorralduses, on tegemist kuluga, mis mahub asutuste tavapärase täienduskoolituse eelarve raamidesse.

Mõju ulatus on keskmine ja sagedus on väikene, sest muudatus avaldab peamiselt mõju vaid seaduse jõustumise ajal, kui sihtrühmal tuleb uue regulatsiooniga tutvuda ja töökorraldust selle järgi täpsustada. Kuna ühendatakse seni eraldiseisvad riigikaitse- ja tsiviilkriiside raamistik.

2. Kriisiolukorra lahendamine

2.1 Kavandatav muudatus: eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimuste täpsustamine

Eelnõuga täpsustatakse eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi ja korraldust. Oluline muudatus võrreldes kehtiva HOSiga on, et eelnõu kohaselt ei pea Vabariigi Valitsuse poolt eriolukorra väljakuulutamiseks eelnema ametkondlikku astet (kehtiva HOSi kohaselt hädaolukord). Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti põhiseaduslikku korda (riigi aluspõhimõtteid) ähvardava ohu korral. Sõjaseisukord kuulutatakse välja, kui esineb oht Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu – oht riigi eksistentsile ja rahva säilimisele. Lisaks sätestatakse eelnõus erakorralise ja sõjaseisukorra lõpetamise korraldus, mis kehtivas õiguses puudub.

Mõjude avaldumise sagedus on väike, sest kriisiolukord on harv nähtus ja seni on eriolukord välja kuulutatud üksnes COVID kriisi ajal.

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Mõju sihtrühm: riigi elanikkond

Kui eriolukord, erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutatakse, on nende mõju kodanike igapäevaelule märkimisväärne.

Erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamine võib mõjutada kõiki Eesti elanikke, kuna olukorra väljakuulutamisega on riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides lubatud seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Eriolukord võib olla ka ainult ühes regioonis, seega on eriolukorra mõju väiksem kui erakorralise ja sõjaseisukorra mõju. Sihtrühma täpne suurus sõltub olulisel määral ohust, millele reageeritakse, kuid eelduslikult on sihtrühm suur.

Kui eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks vajalikud otsused tehakse õigel ajal ja viivitamata, kulutamata aega erinevate erikordade tõlgendamisele, siis on võimalik kriis kiiremini lahendada ning kahju on väiksem. Muudatusel on positiivne mõju: tagatakse elanikkonna kaitse nii väliste kui ka siseste ohtude tõrjumisel, ühiskonna turvalisus ja elutähtsate teenuste toimepidevus. Mõju ulatus on suur. Negatiivse mõjuna võib välja tuua, et olenevalt kriisist võivad piirangud mõjutada eelduslikult suurt osa ühiskonnast, kes peavad oma käitumist vastavalt piirangutele muutma.

Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm: Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja Riigikogu ning asutused ja organisatsioonid, kes osalevad eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamisel

Erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamine on eeldus mitmete meetmete ning tavapärasest erineva juhtimiskorralduse kohaldamiseks. Kui nt erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi täpsustada selliselt, et see võimaldab erinevatele ohtudele kiiresti reageerida, sealhulgas vajalikke abinõusid rakendada, siis suureneb riigi üldine julgeolek.

Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine ning kellele kaasnevad volitused erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamisega kohaldada põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ning juhtimisvolitusi. Sellised asutused on PPA, Kaitsepolitseiamet, Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused jt. Sihtrühma hulgas on ka Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja Riigikogu, kuna kõik need institutsioonid täidavad erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamisel kindlaksmääratud ülesandeid (PSi §-d 128 ja 129).

Muudatuse mõju on positiivne, kuna muudatusettepanekuga täpsustatakse seaduses erakorralise ja sõjaseisukorra lõpetamise tingimusi, et põhiõiguste ja -vabaduste piiramine, mis on erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamise üks tagajärgi, oleks võimalikult minimaalne ja proportsionaalne. Samuti on positiivne mõju see, et asutuste jaoks muutub selgemaks, missuguse olukorra väljakuulutamise ettepanek ette valmistada ja Riigikogule esitada. See omakorda aitab Riigikogul teha kiiremini otsuseid olukorra väljakuulutamiseks, et võtta vajaduse korral kasutusele vastavad põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed ning juhtimisvolitused.

Eriolukorra puhul on sihtrühma mõju nendele asutuste, kes eriolukorda lahendavad, eelkõige PPA, Terviseamet, Päästeamet, Keskkonnaamet, Riigi Infosüsteemi Amet, Kaitsepolitseiamet, Põllumajandus- ja Toiduamet.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm: ettevõtjad, keda eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamine võib mõjutada

Eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamine võib takistada ettevõtjate tegevust, sh Eesti ettevõtjate rahvusvahelist konkurentsivõimet, ning põhjustada neile majanduslikku kahju, kui näiteks ettevõtjatel ei ole võimalik oma teenuseid osutada või tooteid müüa, nende töötajatel ei ole võimalik tööle tulla või on see liiga ohtlik jne. Samuti tekib eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamisega võimalus seada ettevõtjatele koormisi ja rakendada nende suhtes meetmeid, mis riivavad ettevõtlusvabadust, see võib ettevõtetele olla ajutiselt negatiivse mõjuga, kuid lõpptulemusena on mõju positiivne, kuna võimaldab kriisiolukorra kiiremini lahendada.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes on seotud eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamisega, ning Välisministeerium, kes hakkab täitma rahvusvahelist teavitamiskohustust

Muudatustega täpsustatakse eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi. Muudatusel on positiivne mõju, kuna eeldatavasti annab tingimuste täpsustamine kiiremini võimaluse olukorrad vajadusel välja kuulutada ja kriisi lahendada, sest ei kulutata aega erinevate erikordade väljakuulutamise tingimuste tõlgendamisele.

2.2. Kavandatav muudatus: juhtimiskorraldus

Eelnõuga täpsustatakse Vabariigi Valitsuse, peaministri, Riigikantselei ja Päästeameti rolli kriisiolukorra lahendamisel ning suurendatakse kriisiolukorda lahendava asutuse volitusi. Viiakse tsiviilkriisideks ja riigikaitsekriisideks ettenähtud juhtimiskorraldus ühtsetele alustele. Eesmärgiga säilitada finantssektori stabiilsus ja usaldusväärsus või kriitiliste funktsioonide jätkuvus võib Vabariigi Valitsus finantssektorit puudutavas kriisiolukorras finantsjärelevalve subjektide suhtes kohaldada täiendavaid tingimusi.

Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm: riigi elanikud

Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik hinnata, sest see sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. Võib eeldada, et suuremate kriiside korral on mõjutatud suurem osa elanikkonnast ning väiksemate kriiside puhul avaldub otsene mõju väiksele sihtrühmale.

Muudatus mõjutab riigi üldist valmisolekut kriisidega toimetulekuks, kuna tõhusa juhtimisega on võimalik kriise ennetada ja ohtusid kiiresti tõrjuda nii tsiviil- kui ka riigikaitselistes kriisides. Muudatused võimaldavad riigil reageerida kiiresti ja efektiivselt nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele ja tsiviilkriisidele, tagades sellega paremini elanike turvalisuse ja tavapärase ühiskonnakorralduse.

Meetmete kohaldamise sagedust võib pidada väikeseks, sest asjassepuutuvaid juhtimismeetmeid ei ole alates ErSSi ja RiKSi jõustumisest olnud vaja kohaldada. HOSis ettenähtud eriolukorra juhtimissüsteemi on kohaldatud üks kord – koroonapandeemia ajal. Muudatuste kohaselt lähtutakse korralduste andmisel ülesannete jäävuse põhimõttest ning riiklikus juhtimises ei toimu olemuslikke muudatusi. Sihtrühmal ei ole seega vaja oma käitumist muudatuse tõttu kohandada.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: peaminister, Vabariigi Valitsus, Riigikogu, Kaitseväe juhataja, Riigikantselei, Päästeamet, kriisiolukorra lahendamist juhtiv asutus, kriisiülesannetega asutus, minister

Muudatusega vähendatakse kattuvaid pädevusi, mis omakorda vähendab asutuste töökoormust, kuna ei kulutata aega kattuvate pädevuste tõlgendamisele, ning võimaldab riiki ja elanikkonda ohustavates olukordades tõhusalt tegutseda. Muudatuste kohaselt saab selgemaks, kellel ja milliseid meetmeid on õigus kohaldada. Seega kaasneb muudatusega positiivne mõju, kuna korrastatakse ja ühtlustatakse kõigi kriisiolukordade juhtimiskorraldust ning kõrvaldatakse kattuvatest pädevustest tulenevad vastuolud. Samuti tagatakse juhtimise riiklik koordineeritus, allutades juhtimise kindlale otsustustasandile.

Eriolukorra, erakorralise ja sõjaseisukorra juhtimispädevuse ühtlustamine ning erakorralises ja sõjaseisukorras samade volituste ettenägemine suurendab riigi võimet ja asutuste vastutus ja rolliselgus ohtudele kiiresti reageerida ning neid tõrjuda.

Sihtrühma täpne kindlaksmääramine on keeruline, kuna see sõltub suuresti kriisiolukorra olemusest ja ulatusest. Arvestades, et kattuvaid pädevusi täpsustatakse oluliselt, siis suure tõenäosusega on muudatustest mõjutatud riigiasutuste hulk veel väiksem. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna juhtimismeetmeid kohaldatakse üksnes kriisiolukorras. Konkureerivad korralduses tuleb lahendada kriisiolukorras asutuste koostöös, see võib tekitada mõningast negatiivsete mõjude avaldumise riski, kui ei suudeta saavutada kriisis kiiresti kokkulepet.

Arvestades, et nii tsiviilkriiside kui ka riigikaitsekriiside juhtimissüsteemi korrastamisel lähtutakse ülesannete (pädevuse) jäävuse põhimõttest, siis ei toimu riigi juhtimises olulisi muutusi. Kõik asutused ja isikud täidavad oma ülesandeid (omavad vastavat pädevust ja volitusi) ka kriisiolukorras.

Juhtimissüsteemi täpsustamisega kaasneb üksnes kulu väljaõppe tegemiseks. Samas korraldab mõjutatud sihtrühm väljaõpet ja õppusi (sealhulgas täienduskoolitusi) olukorra lahendamise võime kontrollimiseks ka praegu. Seega ei kaasne muudatusega olulisi kulusid, mis väljuksid tavapäraste täienduskoolituste kulude eelarvest.

2.3. Kavandatav muudatus: kriisiolukorras kohaldatavad meetmed

Vähendatakse asjassepuutuvas õigusraamistikus dubleerimist. Selleks koondatakse eelnõuga korrakaitsesündmuste raames kohaldatavaid meetmeid ja kriisiolukorra meetmeid. Kaotatakse eriseadustest dubleerivad meetmed.

Muudatusega kehtestatakse uued piiravad meetmed: infoühiskonna teenuste piiramine, sidevahendite kasutamise piiramine, liikumispiirang. Samuti korrastatakse olemasolevate meetmete koosseise ning paiknemist seadustes. Muudatusega soovitakse tagada, et kiiret reageerimist vajavas kriisiolukorras oleks riigiasutustel selge, kellel, millal ja milliseid meetmeid on olukorra lahendamisel võimalik kohaldada.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele

Mõju sihtrühm: Vabariigi Valitsus, kriisiolukorra juht, valitsusasutused, kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutavad asutused

Mõju on neile valitsusasutustele, kes kehtestavad ja kohaldavad meetmeid. Mõju on ka Vabariigi Valitsusele ja kriisiolukorra juhile (peaminister), kes kriisiolukorras saab otsustada piiravate meetmete kohaldamise üle. Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle ülesanne on olukorra lahendamine. Näiteks PPA (politseiametniku ametikohti 4283), Päästeamet (päästeametniku ametikohti 845), Kaitsepolitseiamet (koosseis salastatud),120 Kaitsevägi (tegevteenistujaid 3287), Terviseamet, Päästeamet jne. Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik hinnata, kuna asutuste koosseisudes ei ole võimalik eristada, millised avaliku võimu ülesandeid täitvad ametnikud on volitatud kohaldama piiravaid meetmeid.

Mõju ulatus on väike, sest muudatusega korrastatakse piiravate meetmete süsteemi, tagades meetmete õigusliku regulatsiooni süsteemsuse ja terviklikkuse, mitte ei looda uut piiravate meetmete süsteemi. Muudatus mõjutab asutuste töökorraldust vähesel määral, eelkõige kaasneb muudatusega sisemiste protseduuride täpsustamine.

Muudatus avaldab mõju kriisiolukorda vahetult lahendavatele valitsusasutustele, kes saavad pärast valitsuse otsust meetmete kehtestamise kohta asuda isikute suhtes piiravaid meetmeid rakendama. Muudatuse sihtrühm on väike.

Mõju avaldamise sagedus on samuti väike, sest eriolukord on Eesti välja kuulutatud üks kord, erakorralist ja sõjaseisukorda seni mitte. Eestis on ulatuslikke kriisiolukordi seni esinenud vähe.121

Dubleerivate meetmete kaotamine ning meetmete eristamine nende intensiivsuse, ulatuse ja kaitstavate õigushüvede olulisuse alusel võimaldab Vabariigi Valitsusel ja valitsusasutustel paremini tagada meetmete proportsionaalsust. Korrastatud meetmete süsteem loob ka meetmete kehtestajate ja kohaldajate pädevuse jaotuses selguse, seega on muudatusel positiivne mõju. Ebasoovitavate negatiivsete mõjude risk on väike, sest uuendatud regulatsiooni kehtima hakkamisel likvideeritakse kehtivad vastuolud meetmete kehtestamisel ja kohaldamisel. Negatiivsete mõjudena võib esineda, et ei kehtestata piisavalt kiiresti õigeid meetmeid või kehtestatavad meetmed kehtivad liiga kaua või on ebaproportsionaalsed.

Muudatusega täpsustatakse Vabariigi Valitsuse volitusi ja sellega ei kaasne valitsuse tegevuses ümberkorraldusi, kuna ka kehtiva ErSSi § 20 lg 3 punkti 6 järgi on sisekaitseülemal sarnane volitus olemas. Seega on mõju ulatus väike.

Muudatusega ei loobuta kehtiva julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 27 lõikes 1 kehtestatud kohtuliku kontrolli põhimõttest. Otsused sõnumisaladust piiravate meetmete kohaldamise kohta allutatakse jätkuvalt kohtulikule kontrollile.

Muudatus ei too kaasa mõju riigiasutuste kuludele ja tuludele, kuna vajalikud vahendid on nimetatud asutustel olemas ka praegu ning tegemist ei ole põhimõttelise muudatusega, vaid kehtiva õiguse täpsustamisega. Mõju sagedus on väike, sest Eestis ei ole senini olukorra lahendamiseks ulatuslikke piiranguid kehtestatud ja siiani pole tekkinud vajadust kaitsevalmidust kõrgendada või erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda kehtestada.

Muudatuste tagajärjel ei toimu riigiasutuste korralduses ega pädevuste ja volituste jaotuses olemuslikke muudatusi, mis võiks kaasa tuua uusi kulusid. Küll aga kaasneb muudatustega meetme kehtestajatele ja kohaldajatele ühekordne koolituskulu regulatsiooni tundmaõppimiseks. Koolitustega seotud kulud kaetakse asutuste eelarvest.

Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud

Mõju sihtrühm: isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse

Muudatus puudutab üksnes neid isikuid, kelle suhtes tekib vajadus piiravaid meetmeid kohaldada. Olenevalt kriisi ulatusest võivad sihtrühma hulka kuuluda kõik Eestis viibivad isikud, nt liikumispiirangute kohaldamise korral. Kriisi ajal on piiravate meetmete kohaldamine vajalik kriisi kiiremaks lahendamiseks ja seega elanikkonna elu, tervise ja heaolu kaitseks. Eelnõus ettenähtud muudatusega on isikutel selgem, kes, millal ja mille alusel võib nende õigusi ja vabadusi piirata.

Mõju ulatust võib pidada väikeseks, sest isikud ei pea oma käitumist muudatuse tõttu kohandama – piiravate meetmete süsteemi selgemaks muutmine ei too kaasa põhimõttelisi muudatusi praegu kehtivas regulatsioonis. Mõju sagedus on väike, kuna muudatus avaldab mõju vaid kriisiolukorras.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm: ettevõtjad, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse

Majanduslik mõju võib avalduda nendele ettevõtjatele, kelle suhtes on riigil vaja kohaldada piiravaid meetmeid. Näiteks võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult teatud liiki või teatud tunnustele vastavate teenuste osutamise ning vallasasjade tootmise ja müügi, vallasasjade riiki sisseveo ja väljaveo riigist või teatud piirkonnast, kui see on vajalik olukorra lahendamiseks, sh elanikkonna toimetulekuks. Samuti on võimalik erakorralise abinõuna ettevõtte majandustegevus peatada.

Muudatuse eesmärk on muuta piiravate meetmete kohaldamine selgemaks ja kiiremaks. Meetmete kiirem kohaldamine, sh dubleerivate meetmete välistamine, aitab kriisiolukorras vähendada ettevõtetele tekkivat kahju. Muudatuste sagedust võib pidada väikeseks, kuna piiravate meetmete ulatuslik kohaldamine nähakse ette üksnes erikorra ajal, mille esinemissagedus on äärmiselt väike. Kui kriisiolukord on kehtestatud, siis nende ettevõtete osas, kellele meetmeid kohaldatakse, on mõju suur. Samuti võib esineda, et ettevõtted lõpetavad oma tegevuse riigis asetleidva kriisi tõttu.

2.4. Kavandatav muudatus: ühingu ja sihtasutuse tegevuse peatamine erakorralise ja sõjaseisukorra ajal

Eelnõu §-ga 60 luuakse õiguslik alus, mis võimaldab Vabariigi Valitsusel erakorralise või sõjaseisukorra ajal peatada äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse, sh FIE tegevuse kui see on vajalik olukorra lahendamiseks.

Säte võimaldab erinevalt kehtivast õigusest peatada mitte üksnes mittetulundusühingu või nende liitude, vaid ka äriühingu ja sihtasutuste tegevuse ning mitte üksnes erakorralise, vaid ka sõjaseisukorra ajal. Võrreldes kehtiva õigusega on Vabariigi Valitsusele antud ka volitus peatada erakorralise ja sõjaseisukorra ajal äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevus, v.a erakonna ja töötajate ja tööandjate ühingu tegevus, mille peatamise otsustab eelnõu järgi jätkuvalt Riigikohus. Riigikohus menetleb taotlust, lähtudes PSJKSis sätestatud korrast. Muudatus on vajalik, sest ka äriühingud ja sihtasutused, mitte ainult mittetulundusühingud ja nende liidud, võivad kujutada ohtu riigi julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm: elanikkond

Elanikke mõjutavad ettevõtete tegevuse peatamine negatiivselt, kuna nad ei saa enam oma harjumuspäraseid teenuseid. Samas ei saa nad oma harjumuspäraseid teenuseid, mitte ettevõtete sulgemise ja piiramise tõttu, vaid ikkagi riigis asetleidva kriisi, nt välisriigi sõjalise rünnaku tõttu. Äriühingute tegevuste lõpetamine mõjutab eelduslikult elanikkonda suuresti, samuti on mõju suur nendes töötavatele inimestele.

Mõju sihtrühm: äriühingud ning mittetulundusühingud ja sihtasutused, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse

Äriühingute tegevuse peatamise meetme sätestamisel on mõju äriühingutele (108 615).122 Mittetulundusühingute, sh erakondade ja sihtasutuste tegevuse peatamine erakorralise ja sõjaseisukorra ajal mõjutab nii mittetulundusühinguid (26 857)123, sealhulgas ka sihtasutusi (670).124

Mõju tekkimise eeldus on äriühingu või mittetulundusühingu, sh erakonna või sihtasutuse tegevus, millega ohustatakse või takistatakse riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Muudatusega seotud sihtrühma tegelik suurus on seega väike, sest enamik äriühinguid ei ohusta ega takista ohu tõrjumist. Muudatus puudutab samuti ilmselt vaid üksikuid mittetulundusühinguid ja sihtasutusi, kelle tegevus takistab ohu tõrjumist või soodustab kriisi süvenemist. Eelnõuga ei kaasne äriühingutele, mittetulundusühingutele ja sihtasutustele vajadust majandustegevuses muudatusi teha. Kui äriühingud järgivad olukorra lahendamiseks antavaid korraldusi ja hoiduvad ohustamast riigi tavapärast toimimist, ei kaasne sihtrühmale muudatuse tõttu vajadust oma käitumist kriisiolukorras muuta.

Ettevõtja majandustegevuse peatamise või keelamise otsustamine lihtsustatud menetluskorda järgides toimuks üksnes erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, mistõttu on muudatuse mõju sagedus väike. Erakorralist ja sõjaseisukorda või sellega ligilähedast olukorda ei ole seni Eestis tekkinud ning sellise olukorra tekkimise tõenäosus on väike.

Mõju on eelkirjeldatud väikesele sihtrühmale negatiivne ning mõju ulatus suur, sest olukorra lahendamiseks rakendatavate meetmetega piiratakse äriühingute ettevõtlusvabadust ja mittetulundusühingute ning sihtasutuste ühinemisvabadust. Erinevalt ühingu tegevuse lõpetamisest jääb aga peatamise kui olemuslikult ajutise tegevuskeelu korral ühing õigusliku subjektina alles ning ta saab oma tegevust pärast keelu lõppemist jätkata. Kriisiolukorra kiire lahendamine, mis mh taastab majanduse ja ühiskonna tavapärase toimimise, on äriühingu, mittetulundusühingu ja sihtasutuse huvides ning kaalub abstraktselt hinnatuna üles piirangutest tulenevad kitsendused, õigustades ettevõtlusvabaduse piiramist.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele, riigiasutuste kuludele ja tuludele

Mõju sihtrühm: Riigikohus

Muudatus mõjutab Riigikohut, kuna muudatuse kohaselt peab Riigikohus hakkama hindama taotlusi peatada või lõpetada erakonna tegevus või peatada töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus. Tegemist ei ole samas uue pädevusega, sest kehtiva õiguse kohaselt tulenes Riigikohtu vastav pädevus ErSSist. Riigikohtul on ka praegu pädevus PSJKSi alusel lahendada taotlusi erakonna tegevuse lõpetamiseks, küll aga mitte peatamiseks.

Muudatuste mõju ulatust võib pidada väikeseks, sest Riigikohtu töökorralduses muutusi ei tehta. Muudatusega ei kaasne Riigikohtule kulusid. Taotluse läbivaatamise menetlus lähtub peaasjalikult kehtivast õigusest. Muudatus võib teatud määral Riigikohtu töökoormust kriisiolukorras suurendada, kuid on äärmiselt ebatõenäoline, et mittetulundusühingute ja sihtasutuste peatamise ja lõpetamise taotlusi hakatakse erakorralise ja sõjaseisukorra ajal esitama massiliselt. Mõju esinemise sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui kuulutatakse vastavalt välja kas erakorraline seisukord või sõjaseisukord.

2.5. Kavandatav muudatus: püsivate kriisiülesannete määramine

Püsiv kriisiülesanne on kriisiolukorra lahendamiseks ja lahendamise toetamiseks vajalik ülesanne, mis seondub täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesandega ning juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja tegevusala või eesmärgiga. Püsiv kriisiülesanne on ka elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine ja elutähtsa teenuse osutamine nii kriisiolukorras kui ka enne seda.

Üldjuhul määratakse püsiv kriisiülesanne enne kriisiolukorda, et isikud ja asutused saaksid luua vajaliku valmiduse, kuid ettenägematuteks juhtudeks on sätestatud võimalus määrata ka ühekordseid ülesandeid. Ühekordne kriisiülesanne on seega seaduse alusel üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm (A): elutähtsa teenuse osutajad

Kokku on kehtiva HOS alusel 429 elutähtsa teenuse osutajat. Seaduse eelnõuga kavandatud muudatus puudutab eelnõuga lisanduvaid elutähtsa teenuse osutaja, keda on kuus. Tegemist on väikse sihtrühmaga (vaata täpsemalt punktis 1.2).

Olemasolevatele elutähtsa teenuse osutajatele ja riigikaitseliste ülesannetega isikutele olulisi muudatusi eelnõuga ei kaasne. Nende elutähtsa teenuse osutajate kriisiülesanne on elutähtsa teenuse osutamine ning juba kehtivad nõuded elutähtsa teenuse osutamise kohta ei muutu. Nõudeid teenusele võib määrata elutähtsa teenuse korraldaja tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kehtestatava määruse kohaselt. Seni sätestas eelnevalt nimetatud määrusega elutähtsa teenuse korraldaja nõudeid teenuse osutamise kohta tsiviilkriisis ning riigikaitselises kriisis niivõrd, kuivõrd ei olnud muus seaduses sätestatud teisiti. Seaduse eelnõuga ühtlustatakse tsiviilkriiside ja riigikaitseliste kriisidega seotud regulatsiooni, mille tulemusena tuleb ka elutähtsa teenuse korraldajal selgelt täpsustada elutähtsa teenuse osutamise tingimused riigikaitselises kriisis, kui nähakse vajadust erisuste järele. Seejuures on oluline pöörata tähelepanu sellele, et nõuded teenuse osutamise kohta, sh teenusemahu kohta ei pruugi olla riigikaitselises kriisis oluliselt rangemad võrreldes tsiviilkriisi nõuetega, vaid võivad olla hoopis leebemad. Näiteks võib sõjaolukorras teatud teede korrashoiu vajadus langeda ära. Elutähtsa teenuse korraldaja ülesanne ongi oma määrusega täpsustada ootused teenuse osutamisele taolistes olukordades, kui nähakse vajadus teistsuguse teenuse taseme või teenuseosutaja valmisoleku järele. Kuna käesoleva seaduse eelnõu koostamise hetkel ei ole teada, kas ja mis ulatuses peetakse vajalikuks erisuste tegemist toimepidevuse nõuetes riigikaitselistes olukordades, siis nende muudatuste mõju saab hinnata alles vastava määruse eelnõu koostamisel, kui on selgunud, mis erisusi ja nõudeid täpsemalt ette nähakse. Uue kohustusena tuleb seaduse eelnõu kohaselt olemasolevatele elutähtsa teenuse osutajatele koostada korraldajale meetmetest ja intsidentidest iga-aastane ülevaade. Oma olemuselt on tegemist pigem korralduslike muudatustega, mis ei mõjuta olemasolevate elutähtsa teenuse osutajate käitumist ja mõju ulatus nendele ettevõtetele on väike.

Muutub olukord ettevõtete jaoks, kes eelnõu kohaselt muutuvad elutähtsa teenuse osutajaks (kuus ettevõtet) Nendele ettevõtetele lisanduvaid kohustusi võib võtta kokku järgnevalt:
1) koostada riskianalüüs ja kriisiplaan;
2) korraldada õppusi;
3) tagada enda toimepidevus ja püsiva kriisiülesande täitmine, sh määrata toimiv kontaktpunkt;
5) täita objektikaitse baasnõudeid;
6) rakendada elutähtsa teenuse katkestusi ennetavaid meetmeid – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab korraldaja määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel;
7) tagada igas olukorras enda osutatava teenuse järjepideva toimimise ja kiire taastamise võime – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab korraldaja määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel;
8) teavitada viivitamata korraldajat elutähtsa teenuse katkestusest, katkestuse ohust, elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivast sündmusest või sellise sündmuse toimumise vahetust ohust – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab vajaduse korral korraldaja määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel;
9) osaleda kriisiolukorra lahendamises korraldaja kriisiplaani kohaselt;
10) anda korraldajale tema nõudmisel teavet elutähtsa teenuse osutamise kohta;
11) esitada korraldavale asutusele kord aastas ülevaade intsidentidest ja toimepidevuse tagamiseks rakendatud meetmetest;
12) täita KütSist tulevaid küberturvalisuse nõudeid.
Ettevõtetele võivad lisanduda ka toimepidevuse tagamisega seotud kulud, nt generaatorite soetamiseks, ettevõtte varude loomiseks, side dubleerimiseks jne. Täpset kulude suurust on raske prognoosida, kuna see paljuski oleneb ettevõtete riskianalüüside tulemustest ja elutähtsa teenuse osutajate puhul ka elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja kehtestatavatest nõuetest. Mõju ulatus lisanduvatele elutähtsa teenuse osutajatele on keskmine.

Töökorralduse muudatuse mõju sagedus sõltub aga sellest, kuidas on ettevõtte toimepidevusega seotud tegevused seni lõimitud ettevõtte igapäevatöösse. Arvestades sellega, et olemasolevad elutähtsa teenuse osutajad täidavad juba praegu elutähtsa teenuse toimepidevuse nõudeid, siis nendele ei kaasne olulist töökorralduslikku muudatust ja mõju avaldumist ei saa pidada regulaarseks või tihedaks. Teistele elutähtsa teenuse osutajatele tähendab see muutusi töökorralduses, uute kordade väljatöötamist ja juurutamist, toimepidevuse riskianalüüside ja plaanide koostamist, toimepidevuse meetmete rakendamist ja õppuste korraldamist. Arvestades ülesannete iseloomu on tegemist regulaarsete tegevustega ja seega saab mõju sagedust pidada samuti keskmiseks. Negatiivne mõju avaldub eelkõige halduskoormuse kasvus nendele ettevõtetele. Samuti võivad vastavate nõuete rakendamisega kaasneda lisanduvad tööjõukulud. Hinnanguliselt võib vastavate ülesannete täitmiseks kuluda olenevalt ettevõttest 0,5–1 koormusega töötaja töötunnid, mis eeldab umbes 13 000 – 57 000 eurot palgafondiraha aastas. Üldjuhul kaasneb seaduse eelnõust tuleneva riskianalüüsi ja kriisiplaani koostamisega töötaja tööaeg ja tööjõukulu. Juhul, kui ettevõte otsustab tellida toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani sisse, siis võib olenevalt ettevõtte suurusest olla kuluks 2000–10000 eurot. KüTS nõuded puudutavad üksnes elutähtsa teenuse osutajaid. KuTSist tulenevalt on elutähtsa teenuse osutajatel kohustus koostada võrgu- ja infosüsteemide riskianalüüs, mille võib turult saada olenevalt ettevõttest 2000 – 20 000 euro eest. Vastavaid analüüse saab ettevõte teha ka ise, st kohustust tellida neid ei ole, see on üksnes ettevõtte võimalus. Kõik vähemalt 10 töötajaga ja aasta bilansimahuga või aastakäibega üle 2 miljoni euro elutähtsa teenuse osutajad on tulenevalt KüTSist kohustatud tellima sisse võrgu- ja infosüsteemide auditi. Tegemist on ainukese kohustusega, mida ettevõtja ei saa ise täita ja mida tuleb tellida sisse. Auditi maksumus jääb 4500 – 20 000 euro vahemikku. Maksumus oleneb ettevõtte suurusest ja infosüsteemidest. Vastav nõue tuleneb küberturvalisuse seadusest ja selle alamaktist ning täpsem mõju on analüüsitud nende õigusaktide koostamise raames. Täiendavalt seda siin seletuskirjas ei kajastata. Toimepidevuse meetmete rakendamine aitab parandada elutähtsa teenuse toimimist kriisides ning seeläbi ettevõtte äri toimekindlust ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku kriisides. Seda nii lühiajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis. Sellest tulenevalt ei saa pidada ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski suureks, vaid pigem keskmiseks. Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist keskmise mõjuga.

Mõju sihtrühm (B): Päästeamet

Alates 2018. aastast teeb Päästeamet HOSist tulenevalt haldusjärelevalvet 79 omavalitsusüksuse kriisireguleerimisalaste ülesannete täimise üle, mis hõlmab järgmist:
• kontroll omavalitsusüksuse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestamise üle;
• kontroll, kas omavalitsusüksuse kriisikomisjoni tegevusest kokkuvõte ja järgmise aasta tööplaan on esitatud regionaalsele kriisikomisjonile.

Seoses KOV-de elutähtsate teenuste korraldamisega on hõlmatud veel järgmised tegevused:
• elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüsi ja plaani kinnitamise kontrollimine;
• KOV kriisiplaani kooskõlastamine;
• Kontroll õppuse läbiviimise ja teavituse korraldamise üle.

Eelnimetatud tegevuste läbiviimiseks on Päästeameti peadirektori käskkirjaga kinnitatud KOVi haldusjärelevalvet tegevad ja HOSi alusel dokumente kooskõlastavad Päästeameti teenistujad: üks koordinaator peamajas ja kolm ametnikku igas regioonis, seega kokku 8 teenistujat. Hädaolukorra seaduse muudatustega suureneb KOVide toetamisega seotud töökoormus ning tekkima peaks hinnanguliselt viis täiendavat ametikohta, st kokku 13 ametikohta.
Käesolev seaduse eelnõu lisab Päästeameti senistele ülesannetele kohustuse kooskõlastada KOV kriisiplaanid ning teha KOV kriisiülesannete täitmise osas järelevalvet. Muudatus suurendab Päästeameti töökoormust nii omavalitsusüksuste koolitamisel ja nõustamisel kui ka haldusjärelevalve tegemisel. See loob täiendava vajaduse minimaalselt kaheksa ametikoha loomiseks (üks igasse regiooni, üks peakontorisse). Kriisiplaanide koostamine ja järelevalve teostamine on küll perioodilised ülesanded, ent kuna toetada tuleb kõiki 79 kohalikku omavalitsust, on tegu siiski olulise täiendava koormusega nimetatud asutustele. Täiendav püsivajadus tegevuste elluviimiseks oleks hinnanguliselt 456 000 eurot aastas. Arvestades, et Päästeametis töötab üle 2 000 inimese, on tegu siiski väikese sihtrühmaga.
Kavandatava muudatusega kaasneva mõju ulatust ja sagedust võib hinnata keskmiseks, kuna muudatus eeldab Päästeametilt mõningat kohanemist, töö ümberkorraldamist. Eeskätt nõuab see Päästeametilt põhjalike koolituste ja nõustamiste kavandamist KOVdele ning lisaks ka koolitusi Päästeameti ametnikele, kes oskaksid viia läbi haldusjärelevalve toiminguid.
Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et tegemist on keskmise olulisusega mõjuga.

Mõju sihtrühm: Püsivad kriisiülesannete määramine asutustele ja neile ettevõtetele, v.a elutähtsa teenuse osutajad

Sihtrühma kuulub eelnõu alusel 37 asutust ja isikut. Eelnõus tehtud eriseaduste muudatustega kitsendatakse ettevõtete püsivaid kriisiülesandeid. Teiseks kirjeldab eelnõu täpsemalt, kui kehtiva riigikaitseseaduse üldisem sõnastus §-s 432, mis on püsiva kriisiülesandega ettevõtte ülesanded kriisideks ja riigikaitseks valmistumisel ning need on järgmised 
1) riskianalüüsi koostamine;
2) kriisiplaani koostamine;
3) toimepidevuse nõuete järgimine ehk määravad kriitilised tegevused, mida on toimepidevuse tagamiseks vaja täita; maandavad riske ja otsustavad toimepidevuse võime taseme; leiavad lahendused tegutsemiseks toimepidevuse ohtude, häirete ja katkestuste korral, sealhulgas võrgu- ja infosüsteemides ning toimepidevuse taastamiseks; määravad isikkoosseisu kriisirollid, valmistavad isikkoosseisu ette nende täitmiseks; määravad töökorralduse muutmise, sealhulgas turvalise side ja turvalise töökeskkonna ning nende kasutamise; määravad valmiduse saavutamise ja tagamise korralduse; tagab vahendite ja varude olemasolu; määravad vajaduse korral varuasukoha ja sinna ümberpaiknemise; määravad toimepidevuse tagamiseks vajalikud objektid, nende kaitse ja objektidel varjumise korralduse; määravad käesolevas seaduses ning käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel sätestatud ülesannete täitmise eest vastutava isiku ning ööpäev läbi toimiva kontaktpunkti ning edastavad kontaktandmed Riigikantseleile, vastutavale ministeeriumile ja vajadusel asjassepuutuvatele osapooltele.

Püsiva kriisiülesande ülesannete rakendamine aitab parandada ettevõtte toimimist kriisides ning seeläbi ettevõtte äri toimekindlust ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku kriisides. Seda nii lühiajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis. Sellest tulenevalt ei saa pidada ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski suureks, vaid pigem keskmiseks. Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist keskmise mõjuga.

2.7. Kavandatav muudatus: elutähtsa teenuse korraldajad ja nende kriisiülesanded

Elutähtsa teenuse korraldajad on eelnõu kohaselt asutused, kes koordineerivad elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist, nõustavad elutähtsate teenuste osutajaid, kehtestavad elutähtsa teenuse osutamise nõuded ning teevad järelevalvet elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise, sealhulgas elutähtsa teenuse katkestusi ennetavate meetmete rakendamise üle.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: elutähtsa teenuse korraldajad

CER direktiivi ülevõtva hädaolukorra seaduse kohaselt on elutähtsat teenust korraldavateks asutuseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kliimaministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Pank, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja 79 kohaliku omavalitsuse üksust. Kokku on elutähtsa teenuse korraldajaid 84. Eelnõu lisab kogumisse seega ühe elutähtsa teenuse korraldaja, st tegemist on väikese sihtrühmaga.

Elutähtsa teenuse korraldaja ülesanded elutähtsate teenuste puhul ei muutu, st jäävad alles kõik HOSi alusel olevad funktsioonid. Mõnevõrra muutub juhtimine kriisiolukorras, st kriisiolukorra juhiks on peaminister ning seda ka juhul, kui kriisiolukord on põhjustatud elutähtsa teenuse katkestusest. Vaatamata sellele vastutab kriisiolukorra vahetu lahendamise eest teenuse korraldaja ning lahendamine toimub korraldaja kriisiplaani alusel (hädaolukorra lahendamise plaani analoog). Olemasolevate teenuste korraldajate jaoks nõuded elutähtsa teenuse korraldamisel ei muutu. Muudatus eeldab sihiteadlikku kohanemist Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil, kes saab eelnõuga juurde toidu jaekaubanduse valdkonna. Toiduga varustamine muutub elutähtsaks teenuseks CER direktiivi ülevõtmise eelnõuga, kuid jaekaubandusettevõtted ei ole nimetatud elutähtsa teenuse osutajateks.

Elutähtsa teenuse korraldaja ülesanded on:
1) koordineerida elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist;
2) nõustada elutähtsa teenuse osutajat;
3) kehtestada elutähtsa teenuse osutamise nõuded;
4) teha järelevalvet elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise üle;
5) korraldada enda korraldatava elutähtsa teenuse toimepidevuse kontrollimiseks õppusi vähemalt üks kord kahe aasta jooksul;
6) kinnitada elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüs ja kriisiplaan;
7) juhtida elutähtsa teenuse raskete tagajärgede või pikaajalise katkestusest tingitud olukorra lahendamist ja koostada sellise olukorra lahendamist kriisiplaani

Kõike neid ülesandeid tuleb Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil täita toidu varustuskindluse kui elutähtsa teenuse tagamisel edaspidi ka jaekaubandusettevõtete suhtes.
Kõik need tegevused eeldavad korralduslikke muudatusi, nõustamise ja järelevalve põhimõtete väljatöötamist, toimepidevuse nõuete väljatöötamist. Arvestades sellega, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium juba täidab korraldaja ülesandeid teiste toidusektori ettevõtete suhtes, siis saab mõju ulatust pidada väikseks. Töökorralduse muudatuse mõju sagedus sõltub sellest, kuivõrd tuleb jaekaubanduse ettevõtete toimepidevuse korraldamisega seotud tegevused sulatada asutuse igapäevatöösse. Arvestades sellega, et tegemist ei ole olemuslikult uue ülesandega Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, siis mõju sagedust saab pidada väikseks. Negatiivne mõju avaldub eelkõige asutuse halduskoormuse kasvus elutähtsa teenuse korraldamisel.

Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine aitab parandada elutähtsate teenuste ning korraldavate asutuste endi valmidust ja toimimist kriisides ning seeläbi üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku kriisides. Seda nii lühiajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis. Sellest tulenevalt on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väike. Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist väikse mõjuga.

Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule
Mõju sihtrühm: Kaitsevägi
Eelnõu kohaselt määratakse püsivad kriisiülesanded vähemalt 122 asutusele ja isikule. Nendele asutustele ja isikutele on võimalik määrata püsiva kriisiülesandega ameti- ja töökohad kriisiülesande täitmiseks. Seejuures valdavale osale nendest asutustest ja isikutest on juba täna võimalik määrata riigikaitselisi töökohti RiKS § 46 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud piirmäärade ulatuses. Kehtiva regulatsiooniga on hõlmatud ka kõik käesolevas eelnõus nimetatud põhiseaduslikud institutsioonid. Üksnes seitsme avalik-õigusliku isiku (Advokatuur, EKUK, Tervisekassa, ERR, Levira, Töötukassa, Finantsinspektsioon) puhul on tegemist uue võimalusega. Vallavanemate ja linnapeade ametikohad on seadusest tulenevalt riigikaitselised ametikohad. Eelnõuga antakse kohalikele omavalitsustele võimalus määrata püsiva kriisiülesandega ametikohale ka muid kui linnapea või vallavanema ametikoht, kuid see eeldab, et KOV on ära kaardistanud oma kriisiülesanded, teinud vastvad plaanid ning kaardistanud ka selleks vajamineva personali.
Oluline on pöörata tähelepanu sellele, et ka praegu on kehtiva RiKSi alusel suuremal osal sihtrühmast võimalik määrata ameti- ja töökohti riigikaitselisteks ameti- ja töökohtadeks. Praktikas aga ei ole paljud asutused ja isikud seda teinud, või kui ka on teinud, siis ei ole teenistujaid teavitatud, et nad on riigikaitselisel ameti- või töökohal ning millised on ootused neile kriisi ajal, st milliseid ülesandeid nad täitma peavad . Nii nagu ka riigikaitselise ameti- või töökoha määramine, on kriisiülesandega ameti- või töökohale määramine asutuse ja isiku valik ja võimalus, mitte kohustus, seega ei pea asutuses kõik kriisiülesande täitmisega seotud isikud olema seaduse jõustumisel määratud kriisiülesandega töö- või ametikohtadele, seda saab teha jooksvalt igal ajal, ka pärast seaduse jõustumist. Samuti on muid võimalusi, kuidas asutus või ettevõte saab kriisi ajal endale sobiva tööjõu tagada – erineva tööaja rakendamine (summeeritud, valveaeg jne), vahetustega töö jne. Kui asutuses või ettevõttes töötab enamik mitte kaitseväekohustuslasi, siis ei ole nende isikute kriisiülesandega ameti- või töökohale määramisel Kaitseväe sõjaaja koosseisule mõju.
Nii nagu ka kehtivas RikSis antakse käesoleva eelnõuga Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada määrusega kriisiolukorra lahendamise huvides täiendavaid ameti- ja töökohti, mis on vajalikud kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks, või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevust tagavatele asutustele ja isikutele täiendavad ameti- ja töökohad (st määrata ameti- või töökohad nende nimetuste loeteluna või üldtunnuse, näiteks valdkonna või struktuuriüksuse, kaudu) või nimeliselt nendel töötamise kohustusega isikud (st määrata nõude, et kindel isik, kellel on teatud hädavajalikud oskused või teadmised, töötaks kriisiolukorra lahendamise eesmärgi huvides edasi kindlal ameti- või töökohal) või näha ette nende määramise tingimused (näiteks määrata igale asutusele ja isikule protsendi, mis tähistab maksimaalset osakaalu selle ameti- ja töökohtade koosseisust, mida võib määrata kriisiülesandega ameti- ja töökohtadeks). Sel juhul jätab Vabariigi Valitsus täpsema määramise võimaluse asutusele või isikule. Sõltuvalt kriisiolukorra iseloomust võib Vabariigi Valitsus nimetatud määrust muuta ning otsustada teatud ameti- või töökohtade puhul, et need ei ole kriisi lahendamiseks või lahendamise toetamiseks enam vajalikud ning neid ameti- ja töökohti täitvaid kaitseväekohustuslasi saab rakendada riigi sõjalisse kaitsmisse. Täna on Vabariigi Valitus määranud maksimaalsed protsendid, mille raames asutused saavad määrata isikud riigikaitselistele töökohtadele. Elutähtsa teenuse osutajate juurde määratakse riigikaitselised töökohad lähtudes teenuseosutaja toimepidevuse riskianalüüsist. Neid põhimõtteid ei ole kavas eelnõuga muuta, küll on näha, et arvatavasti muutuvad asutuste lõikes protsentide arvud.
Elutähtsa teenuseosutajate ring suureneb kuue toidu jaekaubandus ettevõtte võrra. Praegu on 88% kõikidest riigikaitselistest töökohtadest määratud elutähtsa teenuse osutajatest tervishoiuteenuse osutajate juurde ja üksnes 18% teiste elutähtsa teenuse osutajate juurde. Suurema osa eelnõu tulemusena lisanduvatest ettevõtetest moodustavad vee-ettevõtjad, soojusettevõtjad ning teede korrashoidjad. Tähele tuleb panna, et kõik määratud isikud ei ole kaitseväekohustuslased, st et ei mõjuta Kaitseväe sõjaaja üksuse koosseisu.
Arvestades olemasolevat praktikat riigikaitseliste töökohtades moodustamisel, saab nendes sektorites eeldada, et eelnõuga kaasneb püsiva kriisiülesandega töökohtade kasv u 500 võrra. Nimetatud arv näitab aga üksnes lisanduvate püsiva kriisiülesandega töökohtade arvu erasektoris ja ei tähenda automaatselt, et kõik need isikud on ka kaitseväekohustuslased, kelle määramisel nimetatud töökohale võetakse ressurss Kaitseväelt ära. Püsiva kriisiülesandega töökohale määratakse nii naissoost kui ka meessoost isikuid ning üksnes osa nendest on ka kaitseväekohustuslased. Püsiva kriisiülesandega töökoha peamine eesmärk on tagada olulise personali olemasolu kriisis. Isik, kes on määratud sellisele töökohale, on kohustatud täitma oma tööülesandeid ETO juures ka kriisis, vajaduse korral on võimalik katkestada selle isiku puhkust, kui see on vajalik elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks kriisis. Kaitseministeeriumi andmetel on ligikaudu 40% töötajatest, kes on määratud ETOde juurde (v.a tervishoiuteenuse osutajatest ETOde juurde), ka kaitseväekohustuslased. See tähendab seda, et eelnõu muudatuse tulemusena võib püsiva kriisiülesandega töökohtadel töötavate kaitseväekohustuslaste arv suureneda maksimaalselt 200 inimese võrra. Arvestades HOS eelnõus kavandatud muudatustega CER direktiivi ülevõtmiseks ja selle raames esitatud mõjuhinnangutega võib kõikide elutähtsa teenuse osutajate osas lisanduda posiva kriisiülesandega töökohal töötavate kaitseväekohustuslaste arv 1856 inimese võrra, st 1654 inimest HOS eelnõu raames ja 200 käesoleva eelnõu raames.
Asutuste puhul on nii täpset prognoosi keerulisem anda, kuna asutustevahelised protsendid muutuvad. Kokku on avalikus sektoris märgitud üle 15 000 riigikaitselise ametikoha. Kui palju ametikohti on jäetud märkimata, pole teada, samuti palju määratud isikutest on kaitseväekohustuslased. Eelnõu vaatest, täpsem püsiva kriisiülesandega ametikohtade arv oleneb paljuski sellest, kuidas senised riigikaitselised ametikohad asutuste vahel ringi jaotatakse. Oluline on pöörata tähelepanu sellele, et püsiva kriisiülesandega ametikoht peab olema kindlasti seotud püsiva kriisiülesande täitmisega. Kõik täna määratud riigikaitselised ametikohad sellised ei ole, mistõttu tuleb määratud protsendid üle vaadata. Sellest tulenevalt on näha, et püsiva kriisiülesandega ametikohtade arv jääb pigem samaks või suureneb ebaoluliselt. Sarnane olukord on ka KOV-dega. Nende poolt lisanduvate ameti- ja töökohtade arv paljuski oleneb tulevastest rakendusaktidest ja seal seatavatest piirangutest ameti- või töökohtade määramisel. Samuti kaitseväekohustuslaste hulgast, kes KOVides hetkel ameti- või töökohti täidavad. Asutusi, KOV-e ja elutähtsa teenuse osutajaid puudutavate rakendusaktide koostamisel võetakse aluseks riigi vajadused kaitsevalmiduse tagamiseks. Täpsemat mõju saab hinnata alles rakendusaktide koostamisel.
Eelenvast tulenevalt saab kavandatava muudatusega kaasneva mõju ulatust ja sagedust hinnata väikeseks, ebasoovitavate mõjude kaasnemise keskmiseks ning mõju samuti keskmiseks.
Mõju sihtrühm: Kaitseressursside Amet
Muudatus puudutab ühte riigiasutust, kes moodustab alla ühe protsendi kõikidest avaliku sektori üksustest, mistõttu on tegemist väikese sihtrühmaga.
Eelnõuga suureneb isikute arv, kes saab määrata endale püsiva kriisiülesandega ameti- või töökohti 13 võrra (kuus elutähtsa teenuse osutajat ja seitse avalik-õigusliku isikut). Võib suureneda ka KOV-de poolt edastavate püsiva kriisiülesandega ameti- või töökohal töötavate isikute arv, mis suurendab KRA töökoormust andmete kontrollimisel. Selline muudatus vajab ametilt mõningat kohanemist, vajaduse korral 0,5 lisatöökoha loomist. Sellest tulenevalt saab mõju ulatust ja sagedust pidada keskmiseks, ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski väikseks ning mõju ulatust keskmiseks.

2.8. Kavandatav muudatus: elutähtsa teenus korraldaja korraldus osutada teenust ettenähtud viisil

Kehtiva HOS § 33 lõike 1 kohaselt on ainult eriolukorra juhil ja eriolukorra tööde juhil õigus panna elutähtsa teenuse osutajale kohustus osutada teenust erinevalt varasemalt kokkulepitud nõuetest. Eelnõuga antakse see õigus elutähtsa teenuse korraldajale, kellel on kõige parem teadmine nõuetest ning kes peab koos elutähtsa teenuse osutajaga kriisi lahendama. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja võib panna elutähtsa teenuse osutajale kohustuse osutada elutähtsat teenust ettenähtud viisil ja ulatuses erinevalt varasemalt kokku lepitud nõuetest, kui see on vajalik selle teenuse ulatusliku või raskete tagajärgedega katkestuse ärahoidmiseks või pärast teenuse ulatuslikku või raskete tagajärgedega katkestust teenuse taastamiseks, samuti saab sama õiguse Päästeamet elanikkonnakaitse tegevusi tagades inimeste elu ja tervise kaitseks.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm: elutähtsa teenuse osutajad

Kõikide ettevõtete tööga hõivatute isikute hulk oli Statistikaameti andmetel 2022. aastal kokku  484 668125 ning aastane müügitulu kõikide ettevõtete kohta 2022. aastal kokku umbes 98,51 miljardit eurot. ETOde valdkondades tegutsevates ettevõtetes töötab umbes 13,1 % kõikidest tööga hõivatud inimestest ning nende tulu moodustab umbes 20,4 % kõikide ettevõtete müügitulust. ETOde mõju majandusele on sellest veel väiksem, sest nimetatud suhtarvud kajastavad ka neid ettevõtteid, kes ei ole ETOd. Seega on tegemist kuni keskmise sihtrühmaga.

Eelnõu kohaselt võib elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja panna elutähtsa teenuse osutajale kohustuse osutada elutähtsat teenust ettenähtud viisil ja ulatuses, kui see on vajalik elutähtsa teenuse ulatusliku või raskete tagajärgedega katkestuse ärahoidmiseks või pärast ulatuslikku või raskete tagajärgedega teenuse katkestust teenuse taastamiseks. Sama ka Päästeamet. Tegemist ei ole olemuslikult uue piiranguga elutähtsa teenuse osutajate suhtes. Kehtiva HOSi § 33 lõike 1 kohaselt on eriolukorra juhil ja eriolukorra tööde juhil õigus panna elutähtsa teenuse osutajale ettekirjutusega kohustus osutada elutähtsat teenust ettekirjutuses märgitud viisil ja ulatuses, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. Erinevus seisneb üksnes selles, et käesoleva eelnõuga tekib selline võimalus korraldajal ka muudes olukordades, st mitte üksnes eriolukorras, vaid ka kriisiolukorras ning kriisiolukorra eelsel ajal, kui see on vajalik elutähtsa teenuse ulatusliku või raskete tagajärgedega katkestuse ärahoidmiseks või pärast ulatuslikku või raskete tagajärgedega teenuse katkestust teenuse taastamiseks. Seega elutähtsa teenuse osutaja jaoks olukord ei muutu ja eelnõu mõju ulatus on väike. Töökorralduse muudatuse mõju sagedus sõltub sellest, kuidas on asutuse toimepidevusega seotud tegevused lõimitud korraldavate asutuste igapäevatöösse. Arvestades sellega, et piiravat meedet saab kohaldada elutähtsa teenuse osutajate suhtes üksnes teenuste raskete tagajärgedega katkestuste korral, siis kokkupuute sagedus on väike ja järelikult mõju sagedust saab pidada väikeseks. Negatiivne mõju avaldub eelkõige selle kaudu, et elutähtsa teenuse osutajad peavad arvestama, et elutähtsa teenuse korraldaja võib seada teenuse osutamiseks täiendavaid tingimusi võrreldes juba kehtivate tingimustega. Näiteks võib olla vaja määrata, kuidas peab tagama veega varustamise olukorras, kus puhas vesi võib ulatusliku keskkonna ja põhjavee reostumise tõttu lõppeda. Sellisel juhul võib olla vaja seada prioriteete, kui palju ja kellele puhast vett esmajärjekorras tagatakse, kuidas peab vee-ettevõtja teenuse osutamist korraldama jne. Tingimused olenevad olukorrast ning ei ole elutähtsa teenuse osutajale ette teada, sellegipoolest jäävad nad teenuseosutaja pädevuse ja tehnilise suutlikkuse piiridesse.

Elutähtsa teenuse osutaja osutab teenust, mis on erilise tähtsusega riigi ja elanikkonna jaoks. Sellel tegevusalal tegutsev ettevõtja peab seega arvestama, et ühiskonna toimimise tagamiseks ning inimeste elu või tervise kaitseks või teise elutähtsa või üldhuviteenuse toimimise tagamiseks on võimalik teenuse osutamisele seada täiendavaid tingimusi. Kui riigis on kriisiolukord, muutuvad ühiskonna toimimiseks hädavajalikud teenused eriti oluliseks. Täiendavate tingimuste seadmisega teenuseosutajatele kriisiolukorras tagatakse inimeste elu ja tervis ning ühiskonna ja riigi toimimine tervikuna. Sellest tulenevalt saab pidada ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski väikeseks. Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist keskmiselt olulise mõjuga.

2.9. Kavandatav muudatus: kriisiülesannete määramine KOVidele

KOVidele pannakse püsivad kriisiülesanded korraldada ööpäevaringseid majutusega hoolekandeteenuseid, vältimatut sotsiaalabi, lastehoiu, alus- ja põhihariduse kättesaadavust, elutähtsate teenuste toimepidevust ning aidata kaasa ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisele. Üldiselt on tegemist ülesannetega, mida KOVid täidavad juba praegu. Enam on muudetud KOVi ülesandeid ja rolli ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel.

KOVi ülesanded evakuatsiooni läbiviimisel

Edaspidi täidab KOV järgmisi ülesandeid:
1) aitab kaasa KOVi territooriumil viibivate isikute evakueerimisele (see ülesanne on KOVdel ka praegu),
2) määrab kindlaks evakuatsioonikohad ning
3) korraldab evakuatsioonikohas toitlustamist.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: KOVid

Muudatus avaldab mõju KOVidele, sest KOVidele lisandub ülesandeid, ning muudatus mõjutab kõiki 79 KOVi. Et avalikust sektorist moodustab u 86% valitsussektor, siis KOVid moodustavad ligi 3% kõikidest avaliku sektori üksustest. Sellest tulenevalt on tegemist väikese sihtrühmaga.

Muudatus avaldab mõju siis, kui KOV peab evakueeritute eest hoolitsema, st juhul, kui viiakse läbi ulatuslikku evakuatsiooni, võttes arvesse asjaolu, et evakuatsioon hõlmab tõenäoliselt ühest KOVist suuremat territooriumi ja puudutab rohkemaid inimesi kui ühe KOVi elanikud. Eelduslikult on sellised olukorrad harvad. Kriisiolukorra stsenaariumid on riigisaladusega kaitstud teave ning seetõttu neid käesolevas analüüsis kasutada ei saa. Võrdluseks võib aga tuua, et selliseid olukordi, mille puhul võib olla vaja inimesi evakueerida, tuleb samuti ette väga harva. Eestis on suuremad evakuatsioonid olnud 2005. aasta jaanuaris Lääne-Eesti üleujutuse ajal Pärnus, kus päästeti üle 300 inimese ja iseseisvalt evakueerus piirkonnast üle 500 inimese, ning „Monika“ lumetormi ajal Padaorus 2010. aastal, kui riigimaanteele jäi lõksu üle 200 sõiduki, kokku päästeti ligikaudu 600 inimest. 2010. aastal sõitis Mustvee linna lähedal kraavi Kingissepa linnast (Venemaa Föderatsioon) Poolasse teel olnud veok, lastiks 19 tonni rõhu all olevat veeldatud maagaasi. Plahvatusohu tõttu evakueeriti ümbruskonna elanikud. 2017. aasta märtsis toimus Sonda kaubajaamas Ida-Virumaal ohtlikke aineid transportiva kaubarongi tsisterni põhjaklappide leke. Tsisternides transporditi solventi, mis on oma olemuselt kergestisüttiv ja aurustuv vedelik. Kokku lekkis üle 52 tonni ohtlikku ainet, mille tõttu tuli evakueerida 400 meetri raadiusest inimesi.

2021. aastal valminud hädaolukorra riskianalüüsides käsitletud stsenaariumide alusel võib esile tuua järgmised sündmused, millega võib kaasneda vajadus evakueerida. Ülevaade evakuatsiooniga seotud sündmustest, evakueeritavate arvust, evakuatsiooni kestusest ja sündmuse juhtumise tõenäosus on esitatud järgmises tabelis.126


Vajadus
korraldada evakueeri-mine
Evakueeri-
mist vajavate
inimeste arv
Evakueeri-
mise
kestus
päevades
Vajadus majutus-kohtade järele
Sündmuse juhtumise tõenäosus
Päästesündmus
Üleujutus Pärnus 48 t pärast
Plaanitav
Üle 2000
Üle 7*
Jah
1 × 50–100 a
Doominoefektiga õnnetus Muuga sadamas, suurõnnetuse ohuga ettevõttes
Kohe
Üle 2000
Üle 7
Jah
1 × 100+ a
Politseisündmus
Äkkrünnak reisilaeval
Kohe
51–200
1
Jah
1 × 5–20 a
Massiline korratus asümmeetrilise tegevusena
Kohe
10 000
Üle 7
Jah
1 × 20–50 a
Reisilaeva ja naftatankeri kokkupõrge merel
Kohe
501–2000
1
Jah
1 × 20–50 a
Kiirgus- või tuumaõnnetus
Piiriülene tuumaõnnetus, radioaktiivne pilv naaberriikide tuumaelektrijaamast levib Eestisse mõne tunniga
Plaanitav
50 000
7
Jah
1 × 50–100 a
Riigisisese tekkepõhjusega – juhuslik radioaktiivse aine konteineri leid
Kohe
10–15
Üle 7
Jah
1 × 5–20 a

Nagu näha, on hädaolukorrad, mille ajal on vaja viia läbi ulatuslik evakuatsioon, prognoositavalt Eestis väga harvad ja ebareeglipärased. Veelgi väiksema tõenäosusega esineb relvakonflikt vm sellesarnane sündmus, mille lahendamiseks on vaja välja kuulutada kriisiolukord.

KOVid peavad valmistuma iga päev oma ülesannete täitmiseks kriisiolukorras. Eelnevast tulenevalt peavad KOVid kindlaks määrama evakuatsioonikohad ning tagama, et seal oleks võimalik evakueeritutele toitu ja majutust pakkuda. Evakuatsioonikohtade kindlaksmääramine (arvestusega 2% KOVi elanikkonnast) tähendab väiksemates omavalitsustes 1–2 objekti ja suuremates 50–60 objekti väljaselgitamist. Seegi, kuidas tagada evakueeritutele evakuatsioonikohas vajalikud tingimused, ei vaja pidevat planeerimist, vaid piisab sellest, kui KOV hindab paralleelselt evakuatsioonikohtade kindlaksmääramisega, milliseid ettevõtjaid saab evakueeritute abistamisse kaasata, kust saada vajalikke ressursse jne.

Kuna evakuatsioonikohtade kindlaksmääramine ei ole KOVdele uus ülesanne, võib eeldada, et valdav enamik KOVidest on majutuse ja toitlustuse osa juba läbi mõelnud ehk sisuliselt kohustuse täitnud. Liiatigi on KOVide ülesandeks vältimatu sotsiaalabi andmine, mis on olemuslikult sama kui evakueeritutele toidu ja majutuskoha tagamine. See tähendab, et KOVis on vajalike oskuste ja teadmistega personal juba olemas ning KOV ei pea hakkama täitma täiesti uut ülesannet.

Kokkuvõttes on mõju ulatus väike. Mõju sagedus on samuti väike – mõju avaldub muudatuste jõustumise ajal, kui KOVid määravad kindlaks evakuatsioonikohad ja plaanivad ressursid evakuatsioonikohtades vajalike tingimuste tagamiseks.

Negatiivsete mõjude riski võib pidada väikeseks. Õigusliku olukorra täpsustamine aitab KOVidel oma tegevust paremini planeerida. Vähene negatiivne mõju võib avalduda selles, et KOVi töötajad peavad ühekordse tööülesandena kindlaks määrama evakuatsioonikohad ning läbi mõtlema, kuidas seal vajalikke tingimusi tagada.

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Mõju sihtrühm: evakueeritud inimesed

Muudatus avaldab mõju nendele inimestele, keda evakueeritakse, sest KOVid saavad pärast muudatuse jõustumist nende abistamiseks paremini valmistuda. Mida paremini on KOV võimeline evakueeritute eest hoolitsema, seda paremini on võimalik ka evakueeritute vaimset ja füüsilist tervist kaitsta.

Muudatuse jõustumisel ei muutu sihtrühma käitumises midagi, mistõttu on mõju ulatus väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest mõju avaldub vaid ulatuslike evakuatsioonide korral ehk harva127. Mõjutatud sihtrühma suurus sõltub olukorra ulatusest, kaudselt võib olla mõjutatud kogu elanikkond.

2.10. Kavandatav muudatus: KOVi ülesanded seoses sotsiaal- ja haridusteenuste osutamisega

Muudatusega määratakse kindlaks, et kriisiolukorras tagab KOV inimestele korraldatava majutusega (vähemalt) sotsiaalteenuste kättesaadavuse. KOVi kohustus on tagada kriisiolukorras haavatavate isikute gruppidele vähemalt järgmiste sotsiaalteenuste kättesaadavus ja toimimine: 
1) koduteenus;
2) väljaspool kodu üldhooldusteenus;
3) asendushooldusteenus;
4) turvakoduteenus;
5) vältimatu sotsiaalabi;
6) toimetulekutoetus;
7) toimetulekutoetus;
8) lastehoiuteenus;
8) alus-, põhi- ja kõrgharidus; oma territooriumil viibivate isikute teavitamine kriisiolukorras.

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Mõju sihtrühm: sotsiaalteenuste saajad

Mõju sagedust võib hinnata väikeseks, sest muudatus avaldab mõju ainult kriisiolukorras.

Ebasoovitavate mõjude risk on maandatud sellega, et määratakse kindlaks teenused, mille kättesaadavuse tagamiseks kriisiolukorras tuleb valmistuda juba varem ning mille kättesaadavus on oluline inimese tervise ja elu kaitseks ega jäta inimest ebainimlikku ja abitusse olukorda. Seega võib mõju sihtrühmale hinnata väikeseks. Mõju sagedust võib hinnata väikeseks, sest muudatus avaldab mõju ainult kriisiolukorras.

Mõju sihtrühm: lastehoiuteenuse kasutajad, alus- ja põhihariduse õpilased

Mõju sagedust võib hinnata pigem väikeseks. Eelnõuga soovitakse saavutada, et sõltumata olukorrast teeks KOV pingutusi lastehoiu ning alus- ja põhihariduse pakkumise jätkamiseks. Seega võib mõju sihtrühmale hinnata väikeseks.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele

Mõju sihtrühm (A): riigiasutused ja avalik-õiguslikud asutused

Mõju on neile asutustele, kes korraldavad sotsiaalteenuste (KOV, Sotsiaalkindlustusamet) ja haridusteenuste (Haridus- ja Teadusministeerium) osutamist. Kõikide riigiasutustega võrreldes moodustab otseselt mõjutatud asutuste arv väikese osa kogu sihtrühmast.

Mõju ulatus on väike – muudatuste tagajärjel ei muutu asutuste tavapärane töökorraldus, kuid tuleb planeerida teenuste jätkumise korraldus kriisiolukorras. Selleks tuleb planeerida ja näha ette vajalikud ressursid, teha kokkulepped ning tagada personal.

Mõju sagedust võib hinnata väikeseks, sest muudatus avaldab mõju ainult kriisiolukorras.

Mõju sihtrühm (B): KOVi üksused

Mõju avaldub KOVidele (79), kes korraldavad sotsiaalteenuste ja haridusteenuste osutamist. Kehtiv regulatsioon määrab üldsõnaliselt, et riigikaitseülesanne hõlmab kõiki KOV teenuseid, eelnõu kitsendab riigikaitseülesande fookust, loetledes ära KOV ülesanded mis on kriitilisema tähtsusega ehk määrab kindlaks need sotsiaalteenused, mida KOV peab osutama, ehk millised on need inimestele elutähtsad KOVi korraldatavad sotsiaalteenused, mille kättesaadavus tuleb tagada ka kriisiolukorras. Eelnõu kohustab kõigilt KOVidelt püsiva kriisiülesande täitmiseks kriisiplaanide koostamist, see tähendab olemasolevate võimaluste ja ressursside planeerimist, juhtimiskorralduse läbimõtlemist jne. Seega on kaasnev mõju keskmine. Samuti on keskmine mõju esinemise sagedusele.

Samas aitab püsivate kriisiülesannete täitmise planeerimine ja valmistumine parandada KOVide üldist valmidust ja võimet kriisides toime tulla, tagada oma elanikele teenuste kättesaadavus olukorrast sõltumata. Seetõttu võib kaasnevate ebasoovitavate mõjude riski hinnata keskmiseks.

Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist olulise mõjuga.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm: sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid osutavad ettevõtjad (teenuseosutajad)

Majanduslik mõju võib avalduda nendele ettevõtjatele, kes osutavad sotsiaalteenuseid, mille osutamine kriisiolukorras lõpetatakse, või vastupidi, mille tegevus kriisiolukorras laieneb. Nt kui ei ole võimalik tagada enam koduteenuse või isikliku abistaja teenuse pakkumist, võib suureneda koormus üldhooldusteenuse pakkujatele. 2021. a seisuga oli näiteks väljaspool kodu üldhooldusteenust osutavaid asutusi kokku 177 (sh osa teenuseosutajatel on mitu tegevuskohta), mis moodustab väikese osa kõikidest aktiivsetest ettevõtjatest (kokku 127 357). Otseselt mõjutatud sihtrühma täpne suurus sõltub kriisiolukorra ulatusest.

Teenuseosutajal on vaja teha muudatusi oma protseduurides, et tagada hoolekandeasutustes vajaliku personali olemasolu ka kriisiolukordades. Lisaks on vaja teenuseosutajal arvestada, et kriisiolukorra ajal võib tekkida vajadus inimeste evakueerimiseks hoolekandeasutustest ning selleks peab olema valmidus inimesi transportida, samuti kokkulepped teiste asutustega inimeste vastuvõtmiseks. Seega kaasneb muudatustega halduskoormus ettevõtjatele, kuna ettevõtjad peavad plaanima ressursid ja koostama tegevuskava võimalikuks kriisiolukorraks.

Mõju sagedust võib hinnata väikeseks, sest muudatus avaldab mõju ainult kriisiolukorras. Mõju ulatus sõltub kriisi ulatusest. Muudatus ei nõua tavaolukorras ettevõtjatelt oma tegevuse ümberkorraldamist, mistõttu tavaolukorras ei kasva ettevõtjate halduskoormus.

2.11. Kavandatav muudatus: kriisiolukorra lahendamises osalemine vastavalt Eesti Panga kriisiplaanile

Pangad ja turvaettevõtted peavad edaspidi osalema kriisiolukorra lahendamisel kriisiplaani kohaselt. Sisuliselt on siin tegemist kahe kohustusega: kõigepealt osaleda Eesi Panga kriisiplaani koostamises ning kriisiolukorra korral osaleda selle lahendamisel vastavalt kriisiplaanile.

Mõju sagedus on samuti väike, sest kriisid toimuvad väga harva ning kriisiplaan koostatakse üks kord ja seejärel seda uuendatakse, kui selleks on vajadus. Mõju ulatuse võib lugeda keskmiseks, sest teenuseosutaja käitumises toimuvad siiski sisulised muudatused. Kui toimepidevuse plaan kirjeldab, kuidas käitutakse teenuse katkestuse korral konkreetses ettevõttes, siis kriisiplaan kirjeldab sedasama riigi tasandil (ja suurema katkestuse puhul). Olemuselt on korraldava asutuse kriisiplaan samasugune nagu toimepidevuse plaan – dokument, milles kirjeldatakse, kuidas tuleb katkestuse korral käituda.

2.12. Kavandatav muudatus: toidu varustuskindluse tagamine elutähtsa teenuse kaudu toidu valdkonnas

Muudatusega kaasneb mõju majandusele, riigiasutuste töökorraldusele ja siseturvalisusele.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Mõju sihtrühm: toiduvaldkonna ettevõtjad, kes määratakse elutähtsa teenuse osutajaks
 
Muudatus mõjutab otseselt neid jaekaubandusettevõtjad, kes tegutsevad toidu varustuskindluse valdkonnas, kelle majandustegevus vastab eelnõus sätestatud tingimustele ja keda on ministri käskkirjaga määratud elutähtsa teenuse osutajaks. Selliseid ettevõtteid on eelnõu koostamise ajal 6: Coop Eesti, Selver, Maxima, Rimi, Prisma, Grossi Toidukaubad.

Nende ettevõtete elutähtsa teenuse osutajaks nimetamisega kaasnevad neile järgmised kohustused:
1) koostada elutähtsa teenuse riskianalüüs ja kriisiplaan;
2) rakendada elutähtsa teenuse katkestusi ennetavaid meetmeid – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab maaeluminister määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel;
3) tagada igas olukorras enda osutatava teenuse järjepideva toimimise ja kiire taastamise võime – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab maaeluminister määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel;
4) teavitada viivitamata Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumit elutähtsa teenuse katkestusest, katkestuse ohust, elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivast sündmusest või sellise sündmuse toimumise vahetust ohust – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab vajaduse korral regionaalminister määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel;
5) osaleda kriisiolukorra lahendamises kriisiplaani kohaselt;
6) anda Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile tema nõudmisel teavet elutähtsa teenuse osutamise kohta;
7) korraldada enda osutatava elutähtsa teenuse toimepidevuse kontrollimiseks õppusi;
8) esitada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile kord aastas ülevaade intsidentidest ja toimepidevuse tagamiseks rakendatud meetmetest.

Kaasnevad kulud on kirjeldatud mõjude punktis 2.7.

Toimepidevuse meetmete rakendamine aitab parandada elutähtsa teenuse toimimist kriisides ning seeläbi ettevõtte äri toimekindlust ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku kriisides. Seda nii lühiajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis. Sellest tulenevalt ei saa pidada ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski suureks, vaid pigem keskmiseks. Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski arvestades on tegemist keskmise olulisusega mõjuga.

Mõju valdkond: Mõju siseturvalisusele

Muudatus mõjutab Eesti elanikkonda ja otseselt neid ettevõtjad, kes on ministri käskkirjaga määratud püsiva kriisiülesandega isikuks.

Toit on inimese igapäevane alusvajadus ja seetõttu on toidujulgeoleku ning toidu varustuskindluse tagamise ülesanded seotud laiapõhjalise riigikaitse ja siseturvalisuse poliitika üldeesmärgiga inimeste elu ja tervise kaitsel. Muudatuse eesmärk on maandada erinevate võimalike kriisiolukordade mõju toidu varustuskindlusele, aga samuti sellise mõjuga kriise ennetada, lahendada ja nendest taastuda. Elanike turvatunne ja seeläbi ka heaolu ning sotsiaalne kaitse peaks muudatuse tulemusena suurenema. Turvatunnet suurendab lisaks elutähtsa teenuse osutajate ringi laiendamisele jaekaubandusettevõtete võrra ka teadmine, et toidu varustuskindluse tagamine on riigis hästi läbi mõeldud ja et sellega tegeletakse iga päev. Ministri käskkirjaga elutähtsa teenuse osutajaks määratud ettevõtjad mõjutavad oma püsiva kriisiülesande täitmise kaudu ka teisi ettevõtjaid, kellega nad äriliselt seotud on ja kes seetõttu peavad läbi mõtlema ka enda tegevuse jätkusuutlikkuse kriisiolukorras, näiteks soetama teatud varu, mõtlema läbi logistika jne.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: ebasoovitavate mõjude risk on eeldatavalt väike.

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on pigem keskmine.

2.13. Kavandatav muudatus: toidu varustuskindluse määramine toiduvaru kaudu

Muudatusega kaasneb mõju riigiasutuste töökorraldusele ja siseturvalisusele.
 
Mõju valdkond: Mõju valitsusasutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Põllumajandus- ja Toiduamet ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (AS Eesti Varude Keskus).

Eelnõu kohaselt lisandub ülesanne moodustada riigi toiduvaru täpsemas koosseisus (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (AS Eesti Varude Keskus)). Muudatus suurendab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ja Põllumajandus- ja Toiduameti tööjõunõudlust, kuna suureneb nii Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kui Põllumajandus- ja Toiduameti töökoormus, sealhulgas muutub nii ülesannete hulk kui ka iseloom. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium peab välja töötama toiduvarus oleva toidu ja teraviljavaru kogused või varu täpsema koosseisu. Kui teraviljavarust pärit vili antakse kasutamiseks tootmissisendina toidu või sööda tootmiseks või loomade söötmiseks, lisandub Põllumajandus- ja Toiduametile seda varu kasutades saadud toidu, sööda või sellega söödetud looma kasutamise ja käsutamise õiguse piiramise ja selle üle järelevalve tegemise ülesanne. Tööülesannete arvu tõusu esinemise sagedust ja sellega kaasnevat töökoormust on raske hinnata, kuna see kaasneb tsiviilkriisiks valmisoleku ja riigikaitse seaduse alusel tehtava valitsuse otsusega varu kasutusele võtta.
 
Muudatus ei mõjuta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ega Põllumajandus- ja Toiduameti palgakulu ega personali arvu. Ministeeriumi ega Põllumajandus- ja Toiduameti põhiülesannete täitmises muudatusi ei toimu.

Mõju valdkond: Mõju siseturvalisusele

Toidu varustuskindlus on seotud siseturvalisusega ja see muudatus mõjutab otseselt neid ettevõtjad, kes on ministri käskkirjaga määratud püsiva kriisiülesandega isikuks, ja kaudselt kogu Eesti elanikkonda, eelkõige nende turvatunnet.

Muudatuse eesmärk on maandada erinevate võimalike kriisiolukordade mõju toidu varustuskindlusele, aga samuti sellise mõjuga kriise ennetada, lahendada ja nendest taastuda. Elanike turvatunne peaks muudatuse tulemusena suurenema. Turvatunnet suurendab lisaks riigi toiduvaru olemasolule ka teadmine, et selle koosseis on läbi mõeldud. Sealhulgas on võimalus kasutada osa toiduvarust (teravilja) toidu tootmiseks (toorainena, söödana või seemneviljana).

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: ebasoovitavate mõjude risk on eeldatavalt väike.

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju/muutus on võrreldes senise regulatsiooniga pigem keskmine. Eeldame, et osalistel ei esine olulisi kohanemisraskusi uue regulatsiooni täitmisel.
 
2.14. Kavandatav muudatus: viivitamatu ohuteate edastamine

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju
Mõju sihtrühm: riigi elanikkond
Viivitamatu ohuteate edastamine helisignaalina sireenisüsteemi seadme kaudu võimaldab teavitada inimesi elu ja tervist vahetult ohustavatest sündmustest, sh tagada varjumine ja evakuatsioon ning anda juhiseid ohutuks tegutsemiseks. Kui ohust teavitatakse õigel ajal ja viivitamata, kulutamata eraldi aega teavitamisvõimaluse leidmisele, on võimalik kriis kiiremini lahendada ning inimestele tekkiv kahju on väiksem. Juhiseid saanud elanikkond saab võtta ise kasutusele meetmed, et kaitsta enda tervist ja toimetulekut. Sihtrühma täpne suurus sõltub olulisel määral kriisiolukorrast.
Muudatusel on positiivne mõju – kriisiolukorras teavitatakse kiirelt elanikkonda paljude isikute elu ja tervist vahetult ohustavast sündmusest, tagades varjumise või ulatusliku evakuatsiooni, ning saadakse juhiseid ohutuks tegutsemiseks.
Mõju sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju eelkõige kriisiolukorras ehk väga harva, ning muudatus ei nõua tavaolukorras sihtrühmalt olulist käitumise muutmist. Küll tekib isikutel talumiskohustus, kui sireenisüsteemi seadmeid katsetatakse või testitakse. Samuti plaanib Päästeamet regulaarselt elanikkonda teavitada sireenisüsteemi toimimisest, et elanikkond oskaks sireenide käivitumisel (kasutuselevõtmisel) käituda.
Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Mõju sihtrühm: Vabariigi Valitsus, ministeeriumid, asutused, kes osalevad kriisiolukorra lahendamisel
Sihtrühma täpne suurus sõltub suurel määral ohust, millest teavitatakse. Arvestades, et kriisiolukorra üks eesmärke on saavutada riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta, on kaudne sihtrühm kogu elanikkond. Võib eeldada, et suuremate kriisiolukordade korral on mõjutatud suurem osa elanikkonnast ning väiksemate kriiside puhul avaldub otsene mõju väikesele sihtrühmale.
Muudatus mõjutab riigi üldist julgeolekut, kuna sireenisüsteemi seadme käivitamine loob isikutele eeldused õigel ajal varjuda või evakueeruda (kahjulikke tagajärgi ära hoida või ohule reageerida) ning seeläbi kaitsta enda elu ja tervist. Samuti teeb sireenisüsteemi seade riigile võimalikuks tulla toime julgeolekuohtudega ning võimaldab riigil teostada tõhusat kaitset. Muudatused võimaldavad riigil reageerida kiiresti ja efektiivselt nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele, tagades sellega paremini elanike turvalisuse.
Mõju sagedus ja ulatus on väikesed, kuivõrd muudatus ei nõua sihtrühmalt tavaolukorras oma käitumise muutmist ning mõju avaldub üksnes kriisiolukorras ehk väga harva.
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele, riigiasutuste kuludele ja tuludele
Mõju sihtrühm: Päästeamet ja asutused või isikud, kes otsustavad viivitamatu ohuteate edastamise
Seaduse jõustumisel lisandub uus ülesanne Päästeametile, kes hakkab korraldama viivitamatu ohuteate edastamist helisignaalina ja sireenisüsteemi seadme kasutuselevõtmist ja otsustab süsteemi paigaldamise.
Mõju ulatus ja sagedus on keskmine, kuna Päästeametile lisandub uus ülesanne, mis vajab regulaarset täitmist. Päästeamet hakkab edaspidi asukohtade sobivust hindama tulenevalt keskkonna muutustest (nt uued heli takistavad rajatised/hooned; uued müraallikad jne) ning sellest tulenevalt ka sireeniposte vajaduse korral juurde looma või muutma.
Sireenisüsteemi seadmete kasutuselevõtmiseks on Päästeametile eraldatud 4,5 mln eurot. Edasine arvestuslik kulu Päästeametile on planeeritud järgmiselt:
1) sireenisüsteemi seadme asukoha renditasu – 220 000 eurot aastas;
2) sideteenused ja elektri kasutamine – 120 000 eurot aastas;
3) sireeniposti iga-aastane hooldus – 15 000 eurot aastas;
4) sireeniposti remont + seadmete vahetus – 140 000 eurot kolme aasta peale
Püsikuluks on vaja arvestada ka sireenisüsteemi toimimise eest vastutaja palgafond (üks ametikoht kuupalgaga 3000 eurot).
Muudatusel on positiivne mõju: loodud on kiire viivitamatu ohuteate edastamise süsteem, et kiirendada elanikkonna teavitamist ja seega vältida võimalikke isikutele tekkivaid kahjusid.
Muudatuste tagajärjel ei toimu riigiasutuste korralduses ega pädevuste ja volituste jaotuses olemuslikke muudatusi, mis võiks kaasa tuua uusi kulusid. Küll aga kaasneb muudatustega vajadus koolitada asutusi ja isikuid sireenisüsteemi seadme tundmaõppimiseks ning sellega kohanemiseks. Mõju ulatus on väike, kuna muudatus ei too kaasa sihtrühma käitumise olulist muutumist, kuna ka kehtiva õiguskorra kohaselt tuleb elanikkonda ohtudest teavitada.
Mõju valdkond: mõju majandusele
Mõju sihtrühm: sireenisüsteemi seadmega koormatud isikud
Majanduslik mõju võib avalduda nendele ettevõtjatele või isikutele, kelle ehitisele või kinnistule võidakse sireenisüsteemi seade paigaldada. Sellega kaasneb talumiskohustus, kui sireenisüsteemi seadet on vaja hooldada, parandada või testida.
Mõju ulatus ja sagedus on väike, kuna sireenisüsteemi seadmeid paigaldatakse 22 asulasse olemasolevatele kõrgrajatistele (sidemastid, korstnad jms), riigile ja kohaliku omavalitsuse üksustele kuuluvatele ehitistele ja riiklikele ettevõtetele kuuluvatele ehitistele.
2.15. Kavandatav muudatus: Päästeameti poolt asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise regulatsioon

Eelnõu § 110 kohaselt lisandub Päästeametile õigus võtta asju sundkasutusse ja sundvõõrandada. Kehtiva PäästeSi alusel on Päästeametil õigus sundkasutusse võtta vett, liiva, kruusa ning muid päästetööks või demineerimistööks vajalikke aineid, materjale, seadmeid ja abivahendeid, kui see on vältimatult vajalik päästetööks või demineerimistööks ning muud võimalused asja sundkasutamiseks puuduvad või oleksid ebamõistlikult koormavad. Eelnõuga lisandub Päästeametile õigus sundkasutada ja sundkoormata asju, kui see on vältimatult vajalik ulatusliku evakuatsiooni ja varjumise läbiviimiseks.

Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele ning sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised mõjud

Mõju sihtrühm: riigi elanikud

Teoreetiliselt võib evakuatsiooni ja varjumise läbiviimiseks kohustada peaaegu igaüht riigi elanikest. Tegelikult on mõjutatud sihtrühm sellest oluliselt väiksem ning sõltub varjumise ja evakuatsiooni ulatusest ja kestusest. Väikesemahulise ja lühiajalise kriisi korral on sihtrühm väga väike, piirdudes näiteks üksikute isikutega, kelle vara võidakse koormata. Samas ulatusliku, täiemahulise ja pikaajalise sõja korral on puudutatud sihtrühm suurem ja võib teoreetiliselt puudutada igaüht. Tõenäosus varjumise läbiviimiseks ja evakuatsioonikohtade sundkoormamiseks on väike.

Kui mõju peaks siiski avalduma, toob see isikutele kaasa väiksemaid või suuremaid põhiõiguste riiveid, mis seisneb isikutele kuuluva vara sundkasutamises või sundvõõrandamises. Muudatusel on positiivne mõju – ressursside õigeaegse kasutusele võtmisega on võimalik kriisi kiiremini ja tõhusamalt ohjata, vältides elanike elule ja tervisele suurema kahju tekkimist.

Mõju ulatus sõltub kriisi ulatusest.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele

Mõju sihtrühm: Päästeamet

Muudatustega ei kaasne riigiasutuste või KOVi asutuste ümberkorraldamist või muudatusi nende töökorralduses. Muudatusega kaasneb tavapärane riigiametnike koolituskulu uue regulatsiooni tundmaõppimiseks, mis mahub iga asutuse koolituseelarvesse. Seega on mõju ulatus väike. Samuti on mõju esinemise sagedus väike, kuna mõju esineb ainult regulatsiooni jõustumise ajal.

Mõju valdkond: mõju majandusele või muu otsene või kaudne mõju

Mõju sihtrühm: ettevõtjad ja elanikud

Muudatus võib teoreetiliselt mõjutada kõiki elanikke ning iga 131 650 majanduslikult aktiivset ettevõtjat.128 Sihtrühma suurus sõltub kriisiolukorra ulatusest, kuid tõenäoliselt ei avaldu mõju kõigile elanikele ja ettevõtjatele, kuna kõigi vara suhtes tõenäoliselt kohustusi ei panda. Samuti on mõju esinemise sagedus väike, kuna muudatus avaldab mõju üksnes olukorras, kus on vaja elanikel varjuda või neid evakueerida.

2.16. Kavandatav muudatus: andmekogust andmete väljastamise üldvolitus kriisiolukorra lahendamisel

Kriisiolukorras on andmekogu vastutav või volitatud töötleja kohustatud väljastama eelkõige kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele või piiravat meedet kohaldavale haldusorganile andmekogusse kantud kriisiolukorra lahendamiseks vajalikke isikustamata andmeid. Kavandatud muudatus tagab isikustamata andmete saamise nendeks puhkudeks, kus andmete töötlemine on kriisiolukorra lahendamisel vajalik ja eesmärgipärane, kuid nende väljastamise õigus vastavas õigusaktis (nt andmekogu põhimääruses) puudub, mis seaks omakorda kriisiolukorra lahendamisele olulisi takistusi.

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Mõju sihtrühm: riigi elanikud

Erinevatesse andmekogudesse kantud asjassepuutuvate andmete kättesaadavusel pädevatele asutustele ja isikutele on positiivne mõju kogu elanikkonnale, kuna andmeid töödeldakse kriisiolukorra kiire lahendamise eesmärgil. Mõju ulatus on väike, sest sihtrühma käitumises erilisi muutusi ei toimu. Mõju sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua tavaolukorras sihtrühmalt käitumise muutmist. Üldvolituse alusel väljastatakse üksnes andmekogusse kantud isikustamata andmeid, seega on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väike ning negatiivse iseloomuga mõjud andmesubjektidele puuduvad.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: kriisiolukorra lahendamise eest vastutavad asutused, piiravat meedet kohaldavad haldusorganid, andmekogude vastutavad või volitatud töötlejad

Mõju avaldub neile valitsusasutustele, kes vastutavad kriisiolukorra lahendamise eest, osalevad kriisiolukorra lahendamisel või kohaldavad piiravaid meetmeid. Samuti avaldub mõju andmekogude vastutavatele ja volitatud töötlejatele, kes vastava päringu saamisel kohustuvad andmed väljastama, kui nende väljastamine kriisiolukorda lahendavale või piiravat meedet kohaldavale asutusele on eesmärgipärane ja vajalik.

Mõju ulatus on pigem keskmine, sest sihtrühma käitumises võivad kaasneda muudatused. Mõju ulatusele täpse hinnangu andmine on ka keeruline, kuna arvestades eelkõige andmekogude hulka ja erinevate andmekogude pidamise eesmärki ja kogutud andmeid, puudub praegu teadmine selle kohta, kas ja milliste ülesannete täitmiseks on juba praegu kriisiolukorra lahendamise eest vastutavatele asutustele õiguslik juurdepääs andmetele tagatud. Muudatuse positiivne mõju avaldub selles, et üldvolitus aitab kiireloomulisi lahendusi nõudvates olukordades vältida võimalikke õiguslikke takistusi või erimeelsusi andmekogu andmete väljastamiseks. Mõju sagedus on väike, sest andmekogu andmete väljastamise ülvolitust võib kohaldada vaid kriisiolukorras. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on sihtrühma vaates kahesugune: andmekogude vastutavate või volitatud töötlejate seisukohast on muudatusel koormav iseloom, kuna sellega kaasneb kohustus korraldada asjassepuutuvate andmete väljastamine. Kriisiolukorra lahendamise eest vastutavate asutuste või piiravat meedet kohaldavate haldusorganite seisukohast on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väike, kuna negatiivse iseloomuga mõjud puuduvad.

‎3. Järelevalve

Eelnõu §-ga 162 ja § 163 sätestatakse uus menetluskord konstitutsiooniliste otsuste kohtulikuks kontrolliks. Selle järgi teeb erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise põhiseadusele, seadustele ja välislepingutele vastavuse üle järelevalvet õiguskantsler. Õiguskantsler võib vaidlustada konstitutsioonilise otsuse otse Riigikohtus ning kohustada akti vastu võtnud ‎organit viima otsuse kooskõlla põhiseaduse, seaduse või välislepinguga.

Mõju valdkond: mõjud riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: riigiasutused ja KOVid

Muudatuste rakendamiseks peavad riigiasutused ja KOVid olema vajaduse korral valmis kujundama kiiresti seisukoha õiguskantsleri algatatud normikontrolli aluseks oleva õigusakti ning Riigikogu ja Vabariigi President oma konstitutsioonilise otsuse suhtes. See tähendab vajadust vaadata üle enda tavapärane töökord ja näha selles ette erandid kiireloomuliste muudatuste tegemiseks. Samas tuleb olenemata kõnealustest muudatustest näha kriisiolukorra jaoks ette eraldi töökorraldus asjade kiireks otsustamiseks. Õiguskantsleri seisukohtadele reageerimine ja normikontrolli kohta arvamuse kujundamine on pelgalt osa sellest üldisest töökorraldusest. Kriisiolukorra õigusaktide põhiseaduslikkuse järelevalve erikord tagab põhiseaduslikkuse ja õigusselguse väiksema ressursiga. Samuti saab õiguskantsler eelnõuga § 162 lõikes 3 nimetatud üksikaktide kontrolli kohustuse – kui õiguskantsleril on kahtlus, et nimetatud paragrahvis loetletud aktid on kas täielikult või osaliselt põhiseaduse, seaduse või välislepinguga vastuolus, esitab õiguskantsler viivitamata Riigikohtule taotluse peatada otsuse kehtivus kuni selle põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viimiseni.

Mõju valdkond: muu otsene või kaudne mõju‎

Sihtrühm: põhiõiguste ja -vabaduste kandjad

Muudatused tagavad selle, et ulatuslikumate ja tõsisemate põhiõigusi ja -vabadusi riivavate meetmete puhul ei jääda ootama seda, et adressaat suudaks enda õigusi tõhusalt mitmes kohtuastmes kaitsta, vaid põhiseaduspärasuse kontroll toimub kiiresti ja võimalikult kõrgel riiklikul tasemel. Kriisiolukorras antud õigusaktide põhiseaduslikkuse järelevalve kord tagab põhiseaduslikkuse ja õigusselguse väiksema ressursiga. Õiguskantsleri algatatud ja vahetult Riigikohtus lahendatav põhiseaduslikkuse kontroll tagab, et teised kohtuastmed kohtumenetluses ning haldusorganid vaide- või muus kohtuvälises menetluses ei pea uuesti hindama või seadma kahtluse alla Riigikohtu kontrollitud õigusaktide põhiseaduspärasust. Samad kaalutlused õigustavad ka Riigikogu ja Vabariigi Presidendi konstitutsiooniliste otsuste järelevalve korda.

Mõju avaldumine sihtrühmale sõltub suurel määral sellest, kui palju on vaja erandlikke menetlusreegleid rakendada ja mil määral erineb nende rakendamise olukord.

4. Vastutus

Vastutuse peatükis on sätestatud väärteokoosseisud ja -karistused eelnõus sätestatud kohustuste täitmata jätmise sanktsioneerimiseks. Võrreldes kehtiva õigusega on tõstetud alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti füüsilise kaitse nõuete rikkumise rahatrahvide määrasid maksimaalse lubatud piirini.

Muudatus on väheoluline, kuna karistusmäärade tõstmine maksimaalse lubatuni ei tähenda automaatselt nende kohaldamist. Igasugune karistuse kohaldamine peab järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mistõttu rahatrahv määratakse vastavalt rikkumise raskusele. Trahvimäärad on seatud maksimaalses ulatuses, mida karistusseadustik lubab (KarSi § 47), sest olulise tähtsusega objektide kaitsemeetmetega sätestatud kohustuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine võib kaasa tuua väga suure kahju, ohustada elanikkonda, Eesti riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda.

5. Rakendussätted

5.2 ESS muutmine seoses siseriikliku rändlusteenuse reguleerimisega

Muudatuse rakendamisega ei kaasne sotsiaalset ega demograafilist mõju, samuti mõju välissuhetele, regionaalarengule, riigiasutuste ja KOV korraldusele ega ka elu- ja looduskeskkonnale.

Muudatusega rakendamisega kaasneb positiivne mõju riigi julgeolekule, kuna siseriiklik rändlus suurendab mobiiltelefoniteenuse kättesaadavust ka juhtudel, kui mõne mobiiltelefoniteenuse osutaja mobiiltelefonivõrk on näiteks purustatud.

Riigisisese rändluse võimaldamiseks valmisoleku loomine miinimummahus ja vaid sõjalise kriisi või erakorralise seisukorra ajaks ei eelda mobiiltelefonivõrkudesse märkimisväärseid täiendavaid investeeringuid, kuid toob kaasa lisakulud mobiiltelefonivõrguvõrgu seadistamise ja vastava valmisoleku tagamisega. Vastavad kulud kuuluvad mobiiltelefoniteenuse osutajatele riigi poolt hüvitamisele. Need kulud hüvitatakse vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatule.

5.4. PäästeSi kavandatav muudatus: Päästeamet saab õiguse kaasata elanikkonnakaitsesse vabatahtlikke päästjaid

Muudatuse kohaselt täiendatakse Päästeameti tegevuses vabatahtliku osalemise võimalusi – päästetööl ja ennetustööl osalemisele lisandub õigus osaleda ka elanikkonnakaitses. Elanikkonnakaitses võib osaleda vabatahtliku päästja I astme väljaõppe läbinud isik. Päästeametniku korraldusel ja koos temaga saab vabatahtlik päästja osaleda elanikkonnakaitses kriisiolukorraks valmistumisel ja selle lahendamisel. Iseseisvalt võib vabatahtlik päästja osaleda elanikkonnakaitseks valmistumisel.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Mõju sihtrühm – riigi elanikud
Kaudselt puudutab muudatus kogu Eesti elanikkonda – kokku üle 1,33 miljoni inimese129. Otseselt mõjutab muudatus vabatahtlikke päästjaid, keda 2022. aasta alguse seisuga oli 2319130. Seega mõju otsene sihtrühm on küll väike, kuid kaudne mõju avaldub suurele sihtrühmale.

Avalduv mõju ja mõju olulisus
Vabatahtlikele päästjatele pakub muudatus rohkem tegutsemisvõimalusi. Kui seni sai Päästeamet vabatahtlikke päästjaid kaasata päästetöö ja ennetustöö tegemisse, siis muudatuse kohaselt on võimalik vabatahtlikke kaasata elanikkonnakaitsesse ja seeläbi ka kriisiolukordade lahendamisse. Mõju avaldumise ulatuse ja sageduse võib hinnata keskmiseks. Kriisiolukordi eeldatavasti ei esine sageli, küll aga on nendeks valmistumise vajadus pidev. Vabatahtlikele päästjatele antav ettevalmistus aitab paremini kriisiolukordadeks valmis olla. Mida rohkem on põhjaliku ettevalmistusega inimesi, seda paremini on kogu elanikkond kriisideks valmis. Inimesed, kes oskavad kriisiolukorras ise toime tulla, satuvad väiksema tõenäosusega hätta ja saavad ka teistele vajalikku abi pakkuda. Sel viisil väheneb kriisiolukorda lahendavate asutuste koormus. Muudatusega kaasnev mõju on seega selgelt positiivne, ebasoovitavaid mõjusid eelduslikult ei kaasne.

Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatusel on nii otsesele kui ka kaudsele sihtrühmale selgelt positiivne, kuid väheulatuslik sotsiaalne mõju. Mõju saab seega hinnata väheoluliseks.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele

Mõju sihtrühm – Päästeamet
Erineval määral mõjutab muudatus kõiki Päästeameti teenistujaid, kokku kuni 2331 inimest131. Võrreldes avaliku sektori ametnike ja töötajate koguarvuga on sihtrühma suurus siiski pigem väike.

Avalduv mõju ja mõju olulisus
Vabatahtlike päästjate laialdasema kaasamisega on Päästeametil võimalik paremini täita talle pandud elanikkonnakaitse ülesannet nii kriisiolukordadeks valmistumisel kui ka nende lahendamisel. Kriisiolukordades on Päästeametil abijõu kaasamise vajadus suurem, kuna korraga võib abi vajada väga suur hulk inimesi. Sellistes olukordades ei pruugi Päästeamet suuta oma koosseisuga tagada seda, et kõigile abivajajatele vajalikku abi osutatakse või oleks tagatud teise kriisiolukorda lahendava asutuse abistamine. Vabatahtlikele tuleb anda asjakohane ettevalmistus, mis on planeeritud eelkõige vabatahtliku päästja I astme väljaõppe raames. I astme õpet annab Päästeamet vabatahtlikele päästjatele ka praegu, seega ei ole tegemist uue ülesandega.

Mõju ulatus on siiski keskmine, kuivõrd vabatahtlikke päästjaid tuleb õpetada välja elanikkonnakaitses kriisiolukorra lahendamisel osalemiseks. Eelnõuga tehtavad muudatused mõjutavad Päästeameti töökorraldust laiemalt, kuivõrd saadakse ülesanne korraldada elanikkonnakaitse raames varjumist, evakuatsiooni ning kaasata vabatahtlikke päästjaid elanikkonnakaitse tegevustesse, millega omakorda kaasnevad tegevused nagu väljaõpe. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, kuna juba praegu esineb komplekssündmusi, mille raames viiakse läbi väiksemaid evakuatsioone. Samas arvestades lisanduvaid õigusi, siis varjumise ja evakuatsiooni ülesande täitmisel osalemine eeldab siiski vabatahtlike päästjate väljaõpet. Ebasoovitava mõju risk on väike, sest negatiivne mõju puudub või on vähene. Kuigi vabatahtlike päästjate kaasamisega tuleb teha muudatusi Päästeameti töökorralduses, on lisaressurss vajalik, et tõhusalt lahendada kriisiolukordi.

Järeldus mõju olulisuse kohta: kokkuvõttes on vabatahtlike päästjate kaasamisel elanikkonnakaitsesse Päästeametile vaieldamatult positiivne toime, kuid asutuse töökorraldusele ei avaldu sellega olulist mõju. Tervikuna on mõju seetõttu hinnatud väheoluliseks.

5.5. Kavandatav muudatus: vabatahtlikule päästjale kriisiolukorras elanikkonnakaitse ülesannete täitmisega seotud kulud hüvitatakse ja makstakse osalemise tasu

Muudatuse kohaselt hüvitatakse sarnaselt ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl või demineerimistööl osalemisega ka kriisiolukorras elanikkonnakaitses vabatahtlikule päästjale tekkinud kulud. Ka kriisiolukorras elanikkonnakaitses osalemise eest hakatakse maksma tasu. Vastav ulatus ja kord reguleeritakse Vabariigi Valitsuse määrusega132, mille volitusnormi käesoleva eelnõuga täiendatakse. Seni reguleerib määrus ulatusliku või pikaajalise päästetöö ja demineerimistööga seotud kulude hüvitamist ja tasu maksmist. Vabatahtlike päästjate kaasamise laiendamisel elanikkonnakaitse ülesannete täitmisse on oluline võrdne kohtlemine, et ka sel puhul hüvitatakse kulud samadel alustel ja makstakse tasu.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Mõju sihtrühm – vabatahtlikud päästjad
Otseselt mõjutab muudatus vabatahtlikke päästjaid, kes osalevad elanikkonnakaitses. Kokku oli vabatahtlikke päästjaid 2022. aasta alguse seisuga 2319. Seega mõju otsene sihtrühm on väike.

Avalduv mõju ja mõju olulisus:
Vabatahtlikule päästjale antakse kindlustunne, et kriisiolukorras elanikkonnakaitses osalemisel kompenseerib Päästeamet kulud ja maksab tasu ettenähtud ulatuses. Vabatahtlikele päästjatele tasu maksmisel lähtutakse päästeteenistuja madalaimast palgamäärast ja tasu makstakse elanikkonnakaitse tegevustes osaletud aja eest. Täpne mõju sõltub kriisiolukorra olemusest ja ulatusest. Mõju avaldumise ulatus ja sagedus on väikesed, kuna eelduslikult ei esine sageli selliseid kriisiolukordi, mille puhul on vajadus elanikkonnakaitses osalemise kulusid kompenseerida või selle eest tasu maksta. Ebasoovitavaid mõjusid ei ole teada.

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on pigem väheoluline, kuna vajadust kulusid hüvitada ja tasu maksta ei esine tõenäoliselt sageli.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele

Mõju sihtrühm – Päästeamet
Eelduslikult puudutab muudatus enim neid teenistujaid, kes on Päästeametis seotud vabatahtlike päästjate kaasamisega ja tööaja arvestusega, näiteks vabatahtlike koordinaatorid. Regionaalseid koordinaatoreid on Päästeametis neli, kuid muudatus võib avaldada mõju ka teistele teenistujatele. Muudatuse sihtrühm on siiski väike.

Avalduv mõju ja mõju olulisus:
Muudatusega luuakse vabatahtliku päästja elanikkonnakaitses osalemisele võrdsed alused muude Päästeameti tegevuses osalemisega seotud kulude hüvitamisega ja tasu maksmisega. Vabatahtlikele päästjatele tasu maksmisel lähtutakse päästeteenistuja madalaimast palgamäärast ja tasu makstakse elanikkonnakaitse tegevustes osaletud aja eest. Täpne mõju sõltub kriisiolukorra olemusest ja ulatusest. Mõju avaldumise ulatus ja sagedus on väikesed, kuna tõenäoliselt ei esine sageli selliseid kriisiolukordi, mille puhul on vajadus elanikkonnakaitses osalemise kulusid kompenseerida või selle eest tasu maksta. Ebasoovitavaid mõjusid eelduslikult ei ole.

Järeldus mõju olulisuse kohta: ka Päästeameti töökorraldusele on mõju pigem väheoluline, kuna vajadus kulusid hüvitada ja tasu maksta ei esine tõenäoliselt sageli.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Ettevõtjate halduskoormus: kokkuvõtlikult võib eelnõu kohta tuua esile, et olemasolevate elutähtsa teenuse osutajate (kokku 429 ettevõtet) koormus jääb sisuliselt samaks. Uutele elutähtsa teenuse osutajatele (kokku 6 ettevõtet) ja püsiva kriisiülesande staatuse saavatele ettevõtjale (9 ettevõtet) muutub eelnõu alusel kriisideks ja riigikaitseks valmistumine süsteemsemaks. Eelnõu annab selge suunise koostada riskianalüüs, kriisiplaan, kirjeldab täpsemalt lahti toimepidevuse planeerimise tegevused. See kõik võib tuua kaasa vajaduse vaadata üle ettevõtjate sisemised ressursid ja töökorraldus. Lisaks fokusseerib eelnõu asutuste kohustused kriisideks ja riigikaitseks valmistumisel selgemalt, andes suunad, mis teenuste osas tuleb riske hinnata, kriisiplaan koostada, toimepidevus ning võimed planeerida. Samuti on kriisideks valmisolek loomulik osa iga ettevõtte ärilisest tegevusest ning paljude ettevõtete jaoks on rutiinne tegevus koostada äritegevuse järjepidevuse plaani (busisness continuability plan).
Ettevõtjate kulud: Hinnanguliselt võib vastavate ülesannete täitmiseks kuluda olenevalt ettevõttest 0,5–1 koormusega töötaja töötunnid, mis eeldab umbes 13 000 – 57 000 eurot palgafondiraha aastas. Üldjuhul kaasneb eelnõust tuleneva riskianalüüsi ja kriisiplaani koostamisega töötaja tööaeg ja tööjõukulu. Juhul, kui ettevõte otsustab tellida toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani sisse, siis võib olenevalt ettevõtte suurusest olla kuluks 2000–10000 eurot. KüTS nõuded puudutavad üksnes elutähtsa teenuse osutajaid. KuTSist tulenevalt on elutähtsa teenuse osutajatel kohustus koostada võrgu- ja infosüsteemide riskianalüüs, mille võib turult saada olenevalt ettevõttest 2000 – 20 000 euro eest. Vastavaid analüüse saab ettevõte teha ka ise, st kohustust tellida neid ei ole, see on üksnes ettevõtte võimalus. Kõik vähemalt 10 töötajaga ja aasta bilansimahuga või aastakäibega üle 2 miljoni euro elutähtsa teenuse osutajad on tulenevalt KüTSist kohustatud tellima sisse võrgu- ja infosüsteemide auditi. Tegemist on ainukese kohustusega, mida ettevõtja ei saa ise täita ja mida tuleb tellida sisse. Auditi maksumus jääb 4500 – 20 000 euro vahemikku. Maksumus oleneb ettevõtte suurusest ja infosüsteemidest. Ettevõtete kulud püsiva kriisiülesande täitmisele kaetakse ettevõtete teenuse hinnas.
Avaliku sektori töökoormus: avaliku sektori, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksuste töökoormuses, on mõjud erinevad. Asutused, kes on pidanud koostama hädaolukorra seaduse alusel riskianalüüsi, hädaolukorra lahendamise plaani, toimepidevuse plaani ning täitnud riigikaitseseaduse alusel püsiva riigikaitseülesande kohustusi, olulisi muutusi töökoormuses ei ole. Eelnõu võib isegi nende töökoormust vähendada, sest liidab kokku mitmed kriisideks valmisoleku dokumendid (nt hädaolukorra lahendamise plaan ja riigi kaitsetegevuse alamkava) või asendab seni koostatud dokumendid uutega (toimepidevuse plaanist saab kriisiplaan). Lisaks fokusseerib eelnõu asutuste kohustused kriisideks ja riigikaitseks valmistumisel selgemalt, andes suunad mis teenuste osas tuleb riske hinnata, kriisiplaan koostada, toimepidevus ning võimed planeerida.

Muudatus avaldab sihtrühma osalistele erinevat mõju, sõltudes nii lisanduvate tegevuste ulatusest kui sellest, kuidas on seni kriisideks valmistumist korraldatud. Olgugi, et seadusest tulenevaid ülesandeid on ka seni tulnud ka kriisolukordades täita, ei ole kõikide asutuste jaoks olnud seni selgelt lahti kirjutatud, mida ülesannete täitmiseks valmistumine endas hõlmab. Kohustused koostada asutuse ja isiku riskianalüüs, tagada asutuse toimepidevus, koostada kriisiplaan ja viia läbi õppused eeldab seega mitmetelt asutustelt nende igapäevase töö ümberkorraldamist, suurendades mingitel juhtudel ka töökoormust ja kulusid. Ühe täisajaga töötaja palgafondi suurus on hinnanguliselt 57 000 eurot. Olenevalt asutuses suurusest ning muudest teguritest võib vajadus olla 0,2-1 töökoormusega töötaja lisandumiseks. Lisanduvad töökoha ja vajalike vahendite maksumus ning muud kulud, näiteks valmistumise tegevustega seotud konsultatsioonide tellimiseks, koolitustel osalemiseks, õppuse korraldamiseks jms. Lähtudes sellest, et mõjutatud on vähemalt 113 avalik-õiguslikku isikut ning iga asutuse töökoormus suureneb 0,2-1 ametikoha võrra jääb eelarveline mõju  1 288 200 ja 6 441 000 euro vahele aastas.

Päästeametile, Sotsiaalkindlustusametile ning Haridus- ja teadusministeeriumile tekib täiendav kohustus kohaliku omavalitsus üksuste kriisiplaanide kooskõlastamiseks ning haldusjärelevalve tegemiseks, st nendes asutustes tekivad olenemata senisest töökorraldusest täiesti uued tööülesanded. Lisaks muudab eelnõu viivitamatu ohuteate edastamise Päästeameti ülesandeks – ehkki Päästeamet seda ülesannet juba täidab ning ka eelarvelised vahendid ülesande täitmiseks on 2027. aastani eraldatud, tähendab ülesande kinnistamine eelnõuga seda, et ülesande täitmiseks vajalikud püsikulud tuleb tagada ka pärast 2027. aastat. Kohalike omavalitsuste kriisiplaanide kooskõlastamise ja haldusjärelevalve ülesanded toovad endaga vajaduse luua minimaalselt 15 täiendavat ametikohta – kaheksa Päästeametisse, viis Sotsiaalkindlustusametisse (üks igasse regiooni, üks peakontorisse) ning viis Haridus- ja teadusministeeriumisse. Täiendav püsivajadus tegevuste elluviimiseks oleks seega hinnanguliselt 1 026 000 eurot aastas.

Muus osas ei ole eelnõu kohaselt ette näha uute asutuste ega struktuuriüksusete loomist ega olemasolevate ulatuslikku ümberkorraldamist. Kriisideks ja riigikaitseks valmistumine tuleb muuta lahutamatuks osaks asutuste baasülesannetes. Seda tingib ka muutunud julgeolekukeskkond, mille tõttu kriisideks ja riigikaitseks valmisolek peab olema iga valitsusasutuse oluline prioriteet ja osa baashügieenist. Seejuures kriisideks valmistumise tegevused aitavad täita asutusele pandud igapäevaseid ülesandeid.

Valmisolek oma ülesandeid kriisolukordades täita, peab olema tagatud ka praegu. Eelnõu täpsustab ja ühtlustab, kuidas valmistumine toimuma peab. Ülesannete täitmiseks tuleb avaliku sektori asutustel üle vaadata oma olemasolev eelarve ja lisakulude katmise võimalused ning teha vajalikud töökorralduslikud ja eelarvelised muudatused ülesannete täitmise võimaldamiseks.

Valitsusasutuste kulud: Seaduse rakendamisega seotud valitsusasutuste kulude katmisel tuleb valitsusasutustel vaadata üle oma olemasolev struktuur ja isikkoosseis ning eelarve ja lisakulude katmise võimalused ning puuduolevas osas esitada lisataotlused riigi eelarvestrateegia 2025-2028 protsessis. Seejuures kõige suurem täiendav koormus tuleb eeldatavasti Päästeametile, Sotsiaalkindlustusametile ning Haridus- ja Teadusministeeriumile. 2023. aasta lõpus otsustas Vabariigi Valitsus anda valitsusasutustele kokku 80 miljonit eurot aastateks 2024-27 laia riigikaitse võimete arenduseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks – tehtud investeeringud toetavad ka valmisolekut eelnõu vastuvõtmiseks.

Kohalike omavalitsusüksuste kulud: Eelnõuga kitsendatakse HOSis ja RikSis sätestatud KOVide ülesandeid kriisides ning KOV KOKS §-st 6 tulenevate KOV olemuslike ülesannete korraldust ega anta uusi riiklike ülesandeid. Sellest tulenevalt kaetakse eelnõuga kaasnevad kulud KOV omavahenditest.

7. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks peab kehtestama järgmised uued rakendusaktid või kehtivate rakendusaktide uued terviktekstid:

7.1. Vabariigi Valitsuse määrused:
1) „Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni ülesanded, töökord, koosseis, julgeolekukomisjoni ülesannete täitmiseks vajalike alakomisjonide ja nõukogude moodustamise kord ja koostöö korraldus teiste osalistega“ eelnõu § 6 lõike 2 alusel;
2) „Regionaalse kriiskomisjoni moodustamine, selle koosseisu kinnitamine, ülesannete määramine ja töökorra kinnitamine“ eelnõu § 9 lõike 3 alusel;
3) „Üleriigilise riskianalüüsi ja selle koostamiseks vajalike andmete loetelu, analüüsi koostamise nõuded ja kord, loetelu andmeid esitatavatest asutustest ning koostamise ja ülevaatamise sagedus“ eelnõu § 11 lõike 4 alusel;
4) „Kohaliku omavalitsuse üksuse riskianalüüsi koostamise nõuded ning selle kooskõlastamise ja kinnitamise tingimused ja kord ning ülevaatamise sagedus“ eelnõu § 12 lõike 3 alusel;
5) „Püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku riskianalüüsi koostamise nõuded ning selle kooskõlastamise, edastamise ja kinnitamise tingimused ja kord“ eelnõu § 13 lõike 5 alusel;
6) „Elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüsi nõuded, ning selle koostamise, kooskõlastamise ja kinnitamise nõuded ning kord“ eelnõu § 13 lõike 6 alusel;
7) „Vabariigi Valitsuse kriisiplaani, püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku kriisiplaani koostamise ja uuendamise tingimused ja kord“ eelnõu § 14 lõike 3, § 15 lõigete 13 ja 14 alusel;
8) „Õppuse sagedus, õppuse korraldamisele ja läbiviimisele esitatavad nõuded, õppusejärgsed tegevused ja õppuse kulude katmine“ eelnõu § 17 lõike 2 alusel;
9) „Toimepidevuse tagamise ja objektikaitse kord“ § 18 lõike 7 ja § 19 lõike 7 alusel;
10) „Elutähtsa teenuse osutajate üle arvestuse pidamiseks esitatavate andmete täpsema koosseisu ja nende töötlemise kord“ eelnõu § 75 lõike 8 alusel;
11) „Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse strateegia koostamiseks vajalike andmete loetelu, strateegia koostamise nõuded ja kord ning loetelu strateegiat koostavatest asutustest“ eelnõu § 81 lõike 4 alusel;
12) „Kohaliku omavalitsuse kulude riigieelarvest hüvitamise alused ja arvutusmetoodika kehtestamine“ eelnõu § 84 lõike 4 alusel;
13) „Ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumise, selle läbiviimise ja kohaliku omavalitsuse üksuse sellele kaasaaitamise nõuete, tingimuste ja korra ning evakuatsioonikohtade nõuete kinnitamine“ eelnõu § 89 lõike 5 alusel;
14) „Täiendavate kriisiülesandega ja kriisiülesannete täitmist toetavate ameti- ja töökohtade ning nendele nimeliselt määratud isikute loetelu, nende ameti- ja töökohtade ja isikute määramise tingimused ja nende üle arvestuse pidamise kord“ eelnõu § 97 lõike 4 alusel;
15) „Tsiviiltoetuse registri põhimäärus“ eelnõu § 129 lõike 3 alusel;
16) „Välisriigi sõjalaevale Eesti Vabariigi territoriaal- või sisevetesse sisenemise loa ning välisriigi riiklikule õhusõidukile Eesti Vabariigi õhuruumi sisenemise, Eesti Vabariigi territooriumil maandumise või üle territooriumi lendamise loa andmise kord“ eelnõu § 145 lõike 2 alusel;
17) „Kahju hüvitamise tingimused ja kord“ eelnõu § 149 lõike 4 alusel;
18) „Õiglase hüvitise maksmise tingimused ja kord“ eelnõu § 150 lõike 8 alusel;
19) „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude ‎menetlemise, kahju ‎hüvitamise ‎ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ eelnõu § 152 lõike 4 alusel;
20) „Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise kord“ korrakaitseseaduse § 824 lõike 1 alusel;
21) „Politsei- ja Piirivalveameti ülesanded, mille täitmisse võib vanglateenistuse ametnikke kaasata, ning kaasamise tingimused ja kord“ politsei ja piirivalve seaduse § 31 lõike 3 alusel;
22) „Vabatahtlikule päästjale, abidemineerijale ja päästetööle rakendatud füüsilisele isikule ulatuslikul või pikaajalise päästetöö või demineerimistööga või kriisiolukorras elanikkonnakaitsega seotud kulude hüvitamise ulatuse ja korra juriidilisele isikule, vabatahtlikule päästjale, abidemineerijale ja päästetööle rakendatud füüsilisele isikule“ päästeseaduse § 45 lõike 2 ja § 46 lõike 2 alusel;
23) „Kriisiolukorras riigivara valitsemise üleandmise ning ajutiseks kasutuseks võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise kord“ riigivaraseaduse § 12 lõike 8 alusel;
24) „Vangla ülesannete täitmisesse politseiametnike kaasamise tingimused ja kord“ vangistusseaduse § 1091 lõike 3 alusel.

7.2. Eelnõu jõustumisel tuleb muuta järgmisi Vabariigi Valitsuse määruseid:

1) Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. a määrus nr 119 „Kiirabi, haiglate, pääste- ja politseiasutuste ning Terviseameti kiirabialase koostöö kord“;
2) Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 5 „Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö kord“;
3) Vabariigi Valitsuse 1. aprilli 2004. a määrus nr 95 „Riiklikult tagatud elamumajanduslaenude sihtgrupid ja laenutagatiste ülempiirid“;
4) Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määrus nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“;
5) Vabariigi Valitsuse 15. septembri 2016. a määrus nr 95 „Sekkumis- ja tegutsemistasemed ning avariikutsekiirituse viitetase kiirgushädaolukorras“;
6) Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2012. a määrus nr 26 „Infoturbe juhtimise süsteem“;
7) Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2005. a määrus nr 301 „Raadioside piiramise kord“;
8) Vabariigi Valitsuse 7. novembri 2011. a määrus nr 140 „Riigikantselei põhimäärus“;
9) Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määrus nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“;
10) Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2004. a määrus nr 151 „Kaitseministeeriumi põhimäärus“;
11) Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2013. a määrus nr 54 „Kaitseväekohuslaste registri põhimäärus“.

7.3. Kehtestada tuleb järgmised ministri määrused:

1) siseministri määrus „Nõuded sireenisüsteemile, sireenisüsteemiga kaetavad alad ning sireenisüsteemi kaudu viivitamatu ohuteate edastamise tingimused ja kord“ eelnõu § 87 lõike 7 alusel;
2) siseministri määrus „Nõuded varjumiskohtadele“ eelnõu § 88 lõike 4 alusel;
3) siseministri määrus „Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vorm“ eelnõu § 138 lõike 4 alusel;
4) kaitseministri määrus „Mobilisatsiooniregistri põhimäärus“ eelnõu § 130 lõike 3 alusel;
5) kaitseministri määrus „Välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava piiriületusest ning relvajõudude sõidukite ja kauba üle piiri toimetamisest teavitamise kord“ eelnõu § 138 lõike 5 alusel;
6) regionaalministri määrus „Toidu varustuskindluse valdkonna elutähtsa teenuse osutamise nõuded“ toiduseaduse § 466 lõike 2 alusel;
7) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded vedelkütusega varustamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
8) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded elektriga varustamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
9) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded maagaasiga varustamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
10) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded riigitee sõidetavuse tagamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
11) ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrus „Elutähtsa telefoni-, mobiiltelefoni- ja andmesideteenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
12) ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded elektroonilise isikutuvastamise, autentimise ja digitaalse allkirjastamise tagamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
13) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded lennuväljade toimimise tagamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
14) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded aeronavigatsiooniteenuse toimimise tagamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
15) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded avaliku raudtee toimimise tagamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
16) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded raudteeveo toimimise tagamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
17) majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded sadamate toimimise tagamisel“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
18) tervise- ja tööministri määrus „Sotsiaalministeeriumi korraldatavate elutähtsate teenuste toimepidevuse nõuded“ eelnõu § 74 lõike 5 alusel;
19) tervise- ja tööministri määrus „Loetelu üldarstiabi osutajatest, ravimite hulgimüügi tegevusloa omajatest ning üldapteekidest, mille kaudu tagatakse elutähtsa teenuse järjepidev toimimine ja kriisiolukorra lahendamine“ tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 7 lõike 5 ning ravimiseaduse § 26 lõike 11 ja § 29 lõike 11 alusel;
20) tervise- ja tööministri määrus „Tervishoius rakendatavad kriisimeetmed“ tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 581 lõike 1 alusel.

7.4. Muuta tuleb järgmisi ministrite määrusi:

1) majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. septembri 2005. a määrus nr 109 „Nõuded elektromagnetilisele kiirgusele ja raadioside piiramisele“;
2) kaitseministri 19. detsembri 2016. a määrus nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu sõitjate ning veose veo kord“;
3) kaitseministri 3. juuli 2014. a määrus nr 19 „Välisluureameti põhimäärus“;
4) kaitseministri 26. veebruari 2013. a määrus nr 9 „Arstlike komisjonide moodustamise ja koosseisu kinnitamise korra ning komisjonide töökorra, komisjoni liikmete töö tasustamise ulatuse ja korra ning kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku arstlikule läbivaatusele ja terviseuuringule suunamise ning nende eest tasumise korra kinnitamine“;
5) siseministri 29. oktoobri 2014. a määrus nr 46 „Kaitsepolitseiameti põhimäärus“;
6) sotsiaalministri 27. detsembri 2022. a määrus nr 96 „Terviseameti põhimäärus“;
7) tervise- ja tööministri 18. detsembri 2018. a määrus nr 65 „Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend“;
8) majandus- ja taristuministri 01.03.2016 määrus nr 18 „Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele ja nende koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“.

Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale (vt lisasid).

7.5. Kehtetuks tunnistatavad rakendusaktid

Kuna riigikaitseseadus ja hädaolukorra seadus tunnistatakse kehtetuks, siis muutuvad kehtetuks ka nende alusel antud rakendusaktid. Erakorralise seisukorra seadus tunnistatakse samuti kehtetuks, kuid nimetatud seaduse alusel ei ole kehtestatud ühtegi rakendusakti.

7.5.1. Riigikaitseseaduse alusel antud rakendusaktid, mis muutuvad kehtetuks:
1) Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2016. a määrus nr 13 „Välisriigi sõjalaevale territoriaal- või sisevetesse sisenemise loa ning välisriigi riiklikule õhusõidukile õhuruumi sisenemise loa andmise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/121072022012);
2) Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2016. a määrus nr 103 „Asutustes täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade määramise tingimused, riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning nende üle arvestuse pidamise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/105072023023);
3) Vabariigi Valitsuse 13. oktoobri 2016. a määrus nr 12 „Tsiviiltoetuse registri põhimäärus“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/126082022025);
4) Vabariigi Valitsuse 18. juuli 2022. a määrus nr 69 „Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/120072022001);
5) Vabariigi Valitsuse 18. juuli 2022. a määrus nr 70 „Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud õiglase hüvitise maksmise ‎tingimused ja kord“( https://www.riigiteataja.ee/akt/105042023018);
6) Vabariigi Valitsuse 11. novembri 2016. a määrus nr 123 „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning hüvitisest loobumise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/116032022011);
7) Vabariigi Valitsuse 9. augusti 2018. a määrus nr 73 „Elutähtsa teenuse osutaja juures täiendavate riigikaitselise töökohustusega töökohtade määramise tingimused ja arvestuse pidamise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/116032022013);
8) Vabariigi Valitsuse 11. detsembri 2015. a määrus nr 129 „Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni põhimäärus“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/105072023241);
9) Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2016. a määrus nr 106 „Riigikaitseobjekti kaitse kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/112032019033);
10) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2016. a määrus nr 56 „Riigi kaitsetegevuse kava koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/120052016011);
11) kaitseministri 15. mai 2022. a määrus nr 9 „Mobilisatsiooniregistri põhimäärus“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/121052022001);
12) kaitseministri 4. jaanuari 2016. a määrus nr 1 „Välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava piiriületusest ning relvajõudude sõidukite ja kauba üle piiri toimetamisest teavitamise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/106062017005);
13) siseministri 11. jaanuari 2016. a määrus nr 1 „Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vorm“( https://www.riigiteataja.ee/akt/115012016001).

7.5.2 Hädaolukorra seaduse alusel antud rakendusaktid, mis muutuvad kehtetuks:
1) Vabariigi Valitsuse 29. juuli 2021. a määrus nr 78 „Loetelu hädaolukorda põhjustada võivatest sündmustest, mille kohta koostatakse nende lahendamise plaan, plaani koostamise nõuded ja kord ning selle koostamist juhtivad asutused, hädaolukorra lahendamist juhtivad täidesaatva riigivõimu asutused, hädaolukordade loetelu, mille puhul korraldatakse riskikommunikatsiooni, ning selle korraldamise eest vastutavad asutused“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/121072022007);
2) Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määrus nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/121072022002);
3) Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. a määrus nr 112 „Hädaolukorra lahendamise juhtimise, lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumise ja selle läbiviimise nõuded ja kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/129122021069);
4) Vabariigi Valitsuse 29. juuli 2021. a määrus nr 77 „Loetelu hädaolukorda põhjustada võivatest sündmustest, mille kohta koostatakse riskianalüüs, analüüsi koostamise nõuded ja kord ning selle koostamist juhtiv asutus“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/131072021004);
5) Vabariigi Valitsuse 29. juuli 2021. a määrus nr 75 „Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded, nende koostamise ning plaani kasutuselevõtmise nõuded ja kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/131072021002);
6) Vabariigi Valitsuse 29. juuli 2021. a määrus nr 76 „Kriisireguleerimisõppuse läbiviimisele ning õppuse korraldamisele esitatavad nõuded“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/131072021003);
7) Vabariigi Valitsuse 22. juuli 2021. a määrus nr 73 „Eriolukorra tööle rakendatud isiku hukkumise või surma, osalise või puuduva töövõime korral makstava hüvitise, matuse korraldamise kulude ning ravi- ja ravimikulude hüvitise arvutamise, määramise ja maksmise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/105042023013);
8) Vabariigi Valitsuse 22. juuli 2021. a määrus nr 72 „Regionaalsete kriisikomisjonide moodustamine, nende koosseis ja töökord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/123072021006);
9) Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. a määrus nr 110 „Eriolukorra tööle rakendatud isikule toetuse maksmise ulatus ja kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/128062017037);
10) Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. a määrus nr 109 „Eriolukorra ajal asja sundvõõrandamise ja sundkasutuse eest hüvitise arvutamise ja maksmise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/128062017036);
11) majandus- ja taristuministri 28. juuni 2018. a määrus nr 35 „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded vedelkütusega varustamisel“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/105072023304);
12) majandus- ja taristuministri 28. juuni 2018. a määrus nr 37 „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded elektriga varustamisel“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/108122023003);
13) majandus- ja taristuministri 9. jaanuari 2018. a määrus nr 2 „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded riigitee sõidetavuse tagamisel“ ( https://www.riigiteataja.ee/akt/112012018006);
14) majandus- ja taristuministri 28. juuni 2018. a määrus nr 36 „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded maagaasiga varustamisel“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/105072023305);
15) ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 19. veebruari 2021. a määrus nr 8 „Elutähtsa telefoni-, mobiiltelefoni- ja andmesideteenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/126022021017);
16) ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11. jaanuari 2019. a määrus nr 4 „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded elektroonilise isikutuvastamise ja digitaalse allkirjastamise tagamisel“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/115012019011);
17) tervise- ja tööministri 21. aprilli 2018. a määrus nr 17 „Sotsiaalministeeriumi korraldatavate elutähtsate teenuste kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/126112020003);
18) Eesti Panga Presidendi 13. juuli 2018. a määrus nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/124032023002).

8. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. septembril, et asutustel oleks piisav aeg uuele süsteemile üleminemiseks vajalikke ettevalmistusi teha (nt rakendusakte ja planeerimisdokumente kehtestada jne).

9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumidele ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile, Kaitseliidule, Riigikohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, Vabariigi Presidendi Kantseleile, Riigikogu Kantseleile, Riigikontrollile, Eesti Pangale, Tervisekassale, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Eesti Töötukassale, Eesti Rahvusringhäälingule, Eesti Pangaliidule, Eesti Turvaettevõtete Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Ravimihulgimüüjate Liidule, Ravimitootjate Liidule, Eesti Proviisorapteekide Liidule, Eesti Apteekrite Liidule ja Eesti Proviisorite Kojale, Eesti Elektritööstuse Liidule, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingule, Eesti Gaasiliidule, Eesti Õliühingule, Eesti Asfaldiliidule, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, Eesti Varude keskusele, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale ning Toiduliidule. Märkustega arvestamise tagasiside on toodud eelnõu seletuskirja lisades 5 ja 6.

Enne eelnõu EISi esitamist esitati 16. juulil 2021. a kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks eelnõu väljatöötamiskavatsus. Tagasiside VTKle esitas 11 ministeeriumi, Eesti Pank, Pangaliit, Riigikohus, Riigikogu Kantselei, Põllumajandus. Ja Toiduamet, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Haiglate Liit ja Eesti Haigekassa.

Eelnõu koostamise protsessis on kohtutud ja arutatud eelnõu kõikide ministeeriumitega, erinevate ministeeriumite allasutustega, erasektoriga ning erialaliitudega. Täpsem ülevaade kaasamisest:

13.02.2024 ELVL-SIM siseturvalisuse töörühm
15.12 ITLiga kohtumine ja eelnõu arutelu
5.12.2023 riskijuhtimise päev kriisipoed ja ATMid
21.11.2023 riskijuhtimise päev apteekidele
7.11 kohtumine ja arutelu Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga
4.10.2023 eelnõu arutelu Eesti Panga, Finantsinspektsiooni ja Pangaliiduga
4.10.2023 eelnõu arutelu Konkurentsiametiga
3.10.2023 riskijuhtimise päev kaugkütteettevõtetele
21.09.2023 eelnõu arutelu Kaubandus-Tööstuskojaga, HKSCkaniga, Coop`iga, Kaupmeeste Liiduga
20.06 2023 eelnõu tutvustus ja arutelu Pärnu Linnavalituses
19.06.2023 eelnõu arutelu Eesti Linnade ja Valdade Liiduga
9.06.2023 elanikkonnakaitse kärajad, kus mh oli arutelu fookuses eelnõus olev elanikkonnakaitse definitsioon ning eelnõu rakendamise ettevalmistumiseks olulised tegevused (osalejad Siseministeerium, Päästeamet, Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Varude Keskus, Haridus- ja Teadusministeerium, Kaitseministeerium, Maaeluministeerium, Päästeliit, Naiskodukaitse, Rakvere vallavalitsus ja Pärnu linnavalitsus)
25.05.2023 eelnõu tutvustus ja arutelu Tartu Linnavalitsusega
23.05.2023 ettekanne ja arutelu Vee-Ettevõtete Liidule
15.05.2023 eelnõu arutelu Eesti Pangaga
3.05.2023 arutelu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja RIAga
28.04.2023 arutelu Sotsiaalministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti ja Tallinna Linnavalitsusega
26.04.2023 eelnõu tutvustus ja ettekanne Puuetega Inimeste Kojale
31.03.2023 eelnõu tutvustus ja arutelu Eesti Advokatuuriga
31.03.2023 eelnõu tutvustus ja arutelu Eesti Varude Keskusega
29.03.2023 eelnõu tutvustus ja arutelu kohtunikega
29.03 eelnõu arutelu Eesti Linnade ja Valdade Liiduga
28.03.2023 eelnõu tutvustus ja arutelu Kaubandus ja Tööstuskojaga
24.03.2023 eelnõu tutvustus ja arutelu Tallinna linnavalitsusega
21.03.2023 eelnõu tutvustus Eesti Toiduainetööstuse Liidule
9.03 eelnõu tutvustus ja arutelu Eesti Linnade ja Valdade Liiduga
6.03.2023 Kohtumine põhiseaduslike institutsioonidega toimepidevuse teemal
21.02.2023 ettekanne strateegilise kommunikatsiooni konverentsil
14.02.2023 ettekanne, Siseministeeriumi ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu töörühm
14.02.2023 ettekanne, strateegilise kommunikatsiooni seminaril
10.01.2023 kohtumine Riigikogu riigikaitsekomisjoniga (kohalike omavalitsuste kriisivalmidus)
25.11.2022 ettekanne, linna- ja vallasekretäride infopäev
21.11.2022 ettekanne, regionaalsete kriisikomisjonide ühisistung
9-10.11.2022 ettekanne TSI projekti seminaril "Kriisijuhtimise arendusprogrammi koolitus" (osalesid Tallinn, Tartu, Loksa, Setomaa, Alutaguse, Pärnu, Rakvere vald)
03.08.2022 ettekanne, Eesti Linnade ja Valdade Liit
17.05.2022 ettekanne, Rahandusministeerium ja Eesti Pank
10.05.2022 ettekanne, Riigikogu riigikaitsekomisjon
09.02.2022 ettekanne, Vabariigi Presidendi kantselei
28.01.2022 ettekanne, regionaalsete kriisikomisjonide ühisistung
25.01.2022 ettekanne, Riigikogu väliskomisjon
11.01.2022 ettekanne, Riigikogu riigikaitsekomisjon
27.09.2021 ettekanne, VOS VTK tagasiside kokkuvõte, VV julgeolekukomisjoni riigikaitse ja kriisireguleerimise alakomisjon