Koosloome arengukiirendi lõpparuanne

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Riigikantselei

19.11.2025 nr 1-13/180-5

Koosloome arengukiirendi lõpparuanne

Esitan Siseministeeriumi lõpparuande kaasamise ja koosloome arendustegevuse „Koosloome

arengukiirendi“ toetuse arendustegevusele: „„Narkopoliitika aastani 2030“ täiendavate

rakendustegevuste väljatöötamine“.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Krista Aas

varade asekantsler

Lisad:

Lisa 1 – Seire ja eelarve täitmise aruanne

Lisa 2 – Toetuse maksetaotluse andmed

Lisa 3 – Ülevaade toimunud koosloome tegevustest

Lisa 4 – Koosloome töötoa 1 kokkuvõtte

Lisa 5 – Koosloome töötoa 2 kokkuvõte

Lisa 6 – Juhend: kuidas rääkida uimastitarvitamisest lugupidavalt

Ain Peil 6125262

[email protected]

Ülevaade toimunud koosloome töötubadest ja kaasamisest

1. Taust ja eesmärk

Siseministeerium osales koos Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi ja Tervisekassaga 2024–2025 Riigikantselei koosloome arengukiirendis. Eesmärk oli suurendada teadlikkust ja mõistmist uimastite tarvitamist soodustavate ja vähendavate hoiakute kujunemisest ning leida uusi viise, kuidas:

• vähendada stigmatiseerivaid hoiakuid abi otsimisel (ilma tarvitamist normaliseerimata);

• parendada abiteenuste pakkujate arusaama probleemist ja vähendada süüdimõistvaid hoiakuid;

• käsitleda uimastiteemalisi juhtumeid meedias tasakaalukalt ja eetiliselt;

• jõuda enamate inimesteni tarvitamist vähendavate sõnumitega;

• töötada välja uusi meetmeid hoiatavate sõnumite levitamiseks.

Töötubade ettevalmistuse ja läbiviimise viis läbi MTÜ Sotsiaalse Innovatsiooni Labor, kasutades koosloome metoodikat.

2. Töötubade korraldus ja metoodika

• Metoodika: mõlemas töötoas rakendati nominaalset grupiarutelu, et anda igale osalejale võimalus panustada ja vältida ühe osapoole domineerimist.

• Etapid: individuaalne ideede genereerimine, rühmaarutelu, ideede koondamine ja tulemuste jagamine kogu grupiga.

• Vorm: esimene töötuba toimus kontaktkohtumisena Tallinnas (TAI), teine töötuba virtuaalselt (ZOOM, Miro).

• Kavandatud kolm töötuba, kuid tegelikkuses viidi ellu kaks – kolmas jäi ära osalejate vähesuse tõttu.

3. Töötuba I – Meedia ja avalik kommunikatsioon

Aeg ja koht: 8. aprill 2025, Tallinnas Tervise Arengu Instituudis. Fookus: uimastisõltuvuse mittestigmatiseeriva käsitluse takistused meedias ja avalikus diskussioonis. Arutelu teemad:

• keelekasutuse probleemid ja sobivate terminite puudumine;

• meedia kajastuse ajasurve ja klikimajandus;

• visuaalide ja lugude stigmatiseeriv mõju;

• ühiskondlikud hoiakud ja poliitilised barjäärid.

Peamised lahendused:

• juhendmaterjalid ja spikker meediale;

• ajakirjanike koolitused ja eetilise kajastuse eetikakoodeks;

• kogemuslugude toomine meediasse;

• terminoloogia kokkuleppimine;

• poliitiline julgus liikuda teaduspõhisema uimastipoliitika suunas.

Osalejad: 22 inimest 20 organisatsioonist, sh:

• Avalik sektor: Siseministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet, Tervise Arengu Instituut, Viljandi Haigla.

• Meedia: TV3, Postimees, Kanal 2, Õhtuleht, Levila, Eesti Ekspress, KUKU raadio, Laser.

• MTÜd ja kogukonnad: MTÜ Ööhaldjad, MTÜ LUNEST, SA TAIP.

• Akadeemia: Tallinna Ülikool.

Tugevaks väärtuseks oli meediaorganisatsioonide esindajate aktiivne kaasamine, mis võimaldas mõista nende igapäevaseid tööpingeid ja valikuid.

4. Töötuba II – Eesliinitöötajate praktika

Aeg ja vorm: 16. juuni 2025, virtuaalne töötuba (ZOOM ja Miro). Fookus: stigmat vähendavad lahendused eesliinitöös (tervishoid, politsei, sotsiaalteenused). Arutelu teemad:

• kus stigma esineb (tervishoid, õiguskaitse, meedia, haridus, pere, töökoht, sotsiaalteenused);

• miks stigmatiseerimine tekib (teadmatus, stereotüübid, ressursipuudus, väljaõppe nappus, süsteemsed lüngad);

• kuidas stigmat vähendada (suhtlemiskoolitused, võrgustikukoostöö, seadusemuudatused, supervisioonid, hoiakute kujundamine).

Peamised lahendused:

• Suhtlemiskoolitused hinnanguvaba ja empaatilise suhtluse edendamiseks.

• KOV-ide igakuised ümarlauad (Müncheni mudel) erinevate sidusrühmade vahel kiireks probleemilahenduseks.

• Töötajate toetamine: supervisioonid, läbipõlemise ennetamine.

• Seaduse ja regulatsiooni täpsustamine: inimkesksem uimastipoliitika, karistuste leevendamine.

• Hariduse ja meedia kaudu hoiakute kujundamine: varajane ennetus, positiivsed kogemuslood, uudishimu ja empaatia kasvatamine.

Osalejad: 15 inimest 13 organisatsioonist, sh:

• Tervishoid: Tartu Ülikooli Kliinikumi sõltuvushäirete keskus, SA Pärnu Haigla, SA Tallinna Koolitervishoid, Eesti Õdede Liidu vaimse tervise õenduse seltsing.

• Sotsiaal- ja noorsootöö: Taevaskoja Noortelaager, Rakvere linnavalitsus, Lootuse küla.

• MTÜd ja kogukonnad: MTÜ Ööhaldjad, MTÜ TRUST EST.

• Õiguskaitse: Politsei- ja Piirivalveamet.

• Riik ja teadusasutused: Siseministeerium, Tervise Arengu Instituut.

• Konsultatsioon: HAAP Consulting.

5. Kaasamise ulatus ja väärtus

Kaasamine hõlmas laia spektrit huvigruppe – riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikke, tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialiste, õiguskaitsetöötajaid, meedia esindajaid, kodanikuühendusi, kogemusnõustajaid ja akadeemiat.

Kaasamise tulemused:

• Saadi mitmetahuline pilt stigmatiseerimise põhjustest ja avaldumisest.

• Kujunes arusaam, et lisaks teadmiste tõstmisele on vaja ka süsteemseid muudatusi (seadused, rahastus, teenuste korraldus).

• Meedia ja eesliinitöötajate panused aitasid luua praktiliselt rakendatavaid lahendusi, sh spikker, koolitused ja võrgustikukohtumiste mudel.

• Töötubade õhkkond võimaldas avatud arutelu ning tõi välja valmisoleku koostööd jätkata ja lahendusi edasi arendada.

6. Kokkuvõte

Kokku viidi läbi kaks sisulist töötuba, mis tõid kokku laia ringi osalejaid. Esimene keskendus meedia ja avaliku kommunikatsiooni rollile stigmat vähendavas käsitluses, teine eesliinitöötajate kogemustele ja lahendustele.

Töötubade kaudu kaardistati:

• Takistused: keelelised, teadmistega seotud, hoiakutega, süsteemsed.

• Lahendused: koolitused, võrgustikukoostöö, juhendmaterjalid, meediaeetika, seadusmuudatused, töötajate toetamine.

Need tulemused loovad tugeva aluse edasisteks tegevusteks – meediajuhise/spikri lõpuleviimiseks, eesliinitöötajatele mõeldud koolituste arendamiseks ning kohalike koostöövõrgustike tugevdamiseks.

Uimastisõltuvuse mittestigmatiseeriva käsitluse takistused ja lahendused: koosloome töötoa kokkuvõte

1. Sissejuhatus

Siseministeerium soovib suurendada teadlikkust ja mõistmist, kuidas kujunevad uimastite tarvitamist soodustavad ja vähendavad hoiakud, mis mõjutab abi otsimist ning kuidas neid mõjutada. Koos Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi ja Tervisekassaga osaleb Siseministeerium perioodil august 2024 – juuli 2025 Riigikantselei koosloome arengukiirendis, mille abil soovitake koguda infot ja uusi ideid, kuidas: • vähendada stigmatiseerivaid hoiakuid abi otsimisel (ilma tarvitamist normaliseerimata); • parendada abiteenuste pakkujate arusaama probleemist ja vähendada süüdimõistvaid hoiakuid; • narkootikumidega seonduvaid juhtumeid (sotsiaal)meedias käsitleda; • jõuda enamate inimesteni ning kujundada tarvitamist vähendavaid hoiakuid; • töötada välja uusi meetmeid, millega viia inimesteni hoiatavaid sõnumeid. Töötoa eesmärk oli arutada, kuidas kajastada uimastitarvitamisega seotud teemasid meedias eetiliselt, sildivabalt ja diskrimineerimata – vähendades stigmatiseerimist, kuid samas tarvitamist normaliseerimata. Töötuba toimus Tallinnas 8. aprillil Tervise Arengu Instituudis. Töötoas käsitletavad teemad olid: - Peamised väljakutsed uimastitarvitamisega seotud teemade kajastamisel. - Millist sõnavara ja visuaalset keelt kasutada nende teemade eetiliseks kajastamiseks. - Praktilised soovitused häbimärgistamise vähendamiseks. Töötuba juhtis ja kokkuvõtte koostas Rasmus Pedanik Sotsiaalse Innovatsiooni Laborist. Töötuba toimus Tallinnas 8. aprillil Tervise Arengu Instituudis.

2. Osalejad

Töötoas osales kokku 22 inimest 20 organisatsioonist:

1. Ain Peil – Siseministeerium 2. Allan Muuk – TV3 3. Andres Einmann – Postimees 4. Krista Lensin – Õhtusaade, KANAL 2 5. Kristjan Väli – Õhtuleht

6. Lennart Ruuda – Levila 7. Margus Raspel – PPA 8. Marianne Paimre – Tallinna Ülikool 9. Marit Oja – MTÜ Ööhaldjad 10. Mart Kalvet – MTÜ LUNEST 11. Oliver Berg – SA TAIP 12. Rait Pikaro – PPA Põhja prefektuur 13. Rita Kerdmann – SA Viljandi Haigla 14. Ruth Ern – TAI 15. Katriin Viire – Viljandi Haigla 16. Katri Avel-0llo – TAI 17. Rasmus Pedanik – SiLab 18. Mert Villanberg – Siseministeerium 19. Heidit Kaio – Eesti Ekspress 20. Raul Ranne – KUKU 21. Andres Einmann** – Postimees 22. Marii Karell - Laser

3. Metoodika

Töötoas kasutati koosloomelist lähenemisviisi, mis on probleemi osapooli kaasav ja probleemilahendamise meeskonda jõustav protsess. Arutelude metoodikaks valiti nominaalne grupiarutelu metoodika, mis on struktureeritud ja läbimõeldud viis, kuidas juhtida grupivestlusi või arutelusid nii, et need oleksid sisukad ja eesmärgipärased. Seda metoodikat kasutatakse sageli grupiprotsesside hõlbustamiseks, et aidata osalejatel süstemaatiliselt uurida ja analüüsida teemasid, ideid või kogemusi. Töötoas kasutatud metoodika tulenes küsimustest, millele tellija soovis vastuseid saada. Töötubasid disainides ja metoodikat valides tuli silmas pidada, et: - ühe töötoa raames töötas korraga kolm erinevat laudkonda; - selleks pidi arutelude kuluv aeg olema umbes sama; - metoodika pidi arvestama sellega, et laudkondades puudusid arutelu juhtivad inimesed - soov oli, et kõik osalised saaksid sõna ja keegi ei domineeriks; - soov oli koguda võimalikult palju ja erinevaid vaateid/kogemusi/ideid. Meetodi eelised: - Võimaldab tõhusalt kaasata erinevaid osapooli - Loob konstruktiivsed ja usalduslikud suhted osalejate vahel - Soodustab osapoolte vahelist õppimist ja dialoogi - Võimaldab kiiresti koguda ja sünteesida erinevaid vaateid ja kogemusi Meetodi piirangud: - Tulemused sõltuvad osalejate teadmistest/kogemustest, aktiivsusest ja panusest - Ajaline piirang võib takistada teemade põhjalikumat käsitlemist

- Ei võimalda statistilist üldistamist laiemale sihtrühmale - Grupiprotsessid võivad mõjutada individuaalsete arvamuste avaldamist Kuidas nominaalne grupimetoodika toimib? Üksinda mõtlemine (1): - Kõik osalejad mõtlevad küsimuse või teema üle individuaalselt. - Tavaliselt antakse selleks 5-7 minutit. - Eesmärk on lubada kõigil oma mõtteid struktureerida ilma teiste mõjuta. Grupiarutelu (4 või rohkem): - Kõik osalised jagavad segamatult oma ideid - Sarnased ideed grupeeritakse ühiselt klastritesse - Klastritele pannakse ühiselt pealkirjad - Selle etapi kestus sõltub grupi suurusest, kuid tavaliselt 20 - 30 minutit. Jagamine kõigiga (Kõik): Grupiarutelude tulemused jagatakse kogu osalejaskonnaga. Seda saab teha kas kõneledes, kirjutades tulemused tahvlile või digitaalselt (nt post-it märkmed, Miro-tahvlid). Eesmärk on kokkuvõtlikult tuua välja peamised ideed või lahendused.

Töötoa päevakava

1. Sissejuhatus

○ Tervitus, tutvustus, kokkulepped

2. Taust ja parimad praktikad

○ Ettekanne, inimesekeskne lähenemine, Q&A

3. Keelekasutuse arutelu

○ Grupitöö ja jagamine

4. Takistuste kaardistamine

○ Ettekanne, individuaalne ja rühmatöö

5. Lahenduste loomine

○ Individuaalne ja rühmatöö, arutelu

6. Kokkuvõte

○ Kinnistamine ja tagasiside

Arutelude süntees

Käesolev süntees koondab aruteludest kogutud informatsiooni uimastisõltuvuse mittestigmatiseeriva käsitluse takistustest ja võimalikest lahendustest. Analüüs põhineb kolme laudkonna arutelu tulemustel, kus osalejad esindasid erinevaid vaatenurki ja kogemusi uimastite tarvitamise, sõltuvuse ja stigmatiseerimise küsimustes.

Takistused mittestigmatiseerimisele

Keelekasutusega seotud takistused 1. Sobivate väljendite puudumine: Puuduvad sobivad suupärased asendussõnad ja - väljendid, mis muudab mittestigmatiseeriva keele kasutamise keeruliseks. 2. Keerulisus ja ebaselgus: Teksti kirjutamine ja loo jutustamine muutub liiga keeruliseks, sest on palju erinevaid mõisteid, milles on raske orienteeruda. 3. Terminite kättesaadavus: Isegi kui inimene on teadlik sobivatest terminitest, pole need käepärast või kergesti leitavad. 4. Terminoloogiline segadus: Erialaspetsialistide hulgas pole kokkulepet, millised terminid on sobivad ja kuidas neid kasutada. 5. Eesti keele piiratus: Leiti, et eesti keeles on vähe sobivaid alternatiive, mis teeb mittestigmatiseeriva keele kasutamise raskemaks. Teadmiste ja kompetentsiga seotud takistused 1. Teadmiste puudumine: Inimesed ei tea, milliste sõnadega peaks asendama stigmatiseerivaid väljendeid. 2. Kompetentsi puudumine: Konkreetsete uimastite eripärade ja erinevate sõltuvuste eristamise oskuse puudumine. 3. Konsensuse puudumine terminoloogias: Erinevates allikates kasutatakse erinevaid termineid, mis tekitab segadust. 4. Stigma olemuse mõistmise puudumine: Üldine segadus, mis asi stigma üldse on ja miks see halb on. 5. Probleemi teisiti nägemine: Mõned ei näe stigmatiseerivas keelekasutuses probleemi või näevad olukorda teisiti.

Hoiakud ja eelarvamused 1. Väljakujunenud hoiakud: Kasvukeskkonnast pärit hoiakuid ja traditsioonilisi vaateid on raske muuta. 2. Tugevad eelarvamused: Suhtumine, et see pole minu probleem või et olukord on lootusetu. 3. Inerts ja soovimatus muutusteks: Mittestigmatiseeriva keelekasutuse kasutuselevõtt nõuab pingutust ja ressursse. 4. Uimastisõltuvuse poliitika kriminaliseeriv olemus: Kriminaliseerimine ja karistamine süvendavad ühiskonnas stigmatiseerimist. 5. Naudingute stigmatiseerimine: Lääne kultuuris, eriti põhjamaades, on naudingutaotlus ja hedonism stigmatiseeritud. Meedia ja kommunikatsiooniga seotud takistused 1. Ajasurve: Ajakirjanikel puudub aeg põhjalikuks uurimiseks, tekstide kontrollimiseks või koostööks ekspertidega. 2. Mahupiirangud: Mittestigmatiseerivad väljendid on sageli pikemad ja ei sobi piiratud mahuruumi. 3. Klikipõhine ärimudel: Ajakirjanduse ärihuvidest lähtuvalt eelistatakse sensatsioonilist lähenemist, mis toob rohkem klikke. 4. Visuaalse materjali probleemid: Stigmatiseerivate piltide ja videote kasutamine, mis näitavad uimastisõltlasi stereotüüpselt. 5. Glamuurne kujutamine: Teatud uimastite tarvitamist kujutatakse glamuursena, mis võib normaliseerida ohtlikku käitumist. Sihtrühmade ja ühiskondlikud takistused 1. Sihtgruppide mitmekesisus: Erinevad sihtgrupid vajavad erinevat lähenemist. 2. Ühise keeleruumi puudumine: Erinevad vanusegrupid ja kogukonnad kasutavad erinevat sõnavara. 3. Anonüümsuse nõiaring: Kuna stigma on tugev, ei soovi inimesed rääkida oma kogemustest avalikult, mis omakorda tugevdab stigmat.

4. Riigi väiksusest tulenevad probleemid: Väikeses riigis on raske jääda anonüümseks, mis süvendab stigmat. 5. Ühiskondlik arvamus "üle-tsenseerimisest": Tuntakse, et keelekasutuse jälgimine on üle pingutatud ja tekitab vastureaktsiooni. Süsteemsed ja poliitilised takistused 1. Poliitilise tahte puudumine: Puudub poliitiline julgus olukorra muutmiseks. 2. Uimastiturgude reguleerimise puudumine: Reguleerimata turud suurendavad riske ja süvendavad stigmat. 3. Ressursside piiratus: Teenuste ja spetsialistide vähesus takistab adekvaatset reageerimist probleemidele. 4. Varasema eksimuse tunnistamise raskus: Raske tunnistada, et senine lähenemine on olnud vale või ebaefektiivne. 5. Hirm probleemi vähendamise ees: Mure, et mittestigmatiseeriv kõnepruuk võib vähendada probleemi tõsidust või "glasuurida" olukorda.

Lahendused

Haridus ja teadlikkuse tõstmine 1. Koolitused ja juhendmaterjalid: Süstemaatilised koolitused kõikidele ametkondadele, teenusepakkujatele ja ajakirjanikele. 2. Spikri loomine: Praktiliste ja kättesaadavate juhendmaterjalide koostamine õige keelekasutuse kohta. 3. Kahjude vähendamise filosoofia tutvustamine: Kahjude vähendamise lähenemise normaliseerimine ja tutvustamine laiemale avalikkusele. 4. Varajane sekkumine ja haridus: Lastele ja noortele suunatud haridusprogrammid juba lasteaias ja koolis. 5. Vaimse tervise teemade integreerimine: Emotsionaalse keskkonna ja vaimse tervise teemade käsitlemine osana laiemast ennetustööst. Kommunikatsioon ja keelekasutus

1. Konkreetsem rääkimine: Rääkida asjadest konkreetsemalt ja detailsemalt, et vältida üldistusi. 2. Selgem suhtlus spetsiifiliste ainete osas: Konkreetsete ainete nimetamine (nt kanepi tarvitaja, kokaiini tarvitaja) üldistuste asemel. 3. Filoloogide kaasamine: Eesti keele spetsialistide kaasamine sobivamate terminite väljatöötamisse. 4. Eetikakoodeksite koostamine: Sarnaselt teistele tundlikele teemadele ka uimastiteemadel eetikakoodeksite koostamine. 5. Mittestigmatiseeriva keelekasutuse premeerimine: Auhindade ja tunnustuse jagamine mittestigmatiseeriva keelekasutuse eest. Meedia ja visuaalne kujutamine 1. Visuaalse materjali ülevaatamine: Meediamajad peaksid üle vaatama oma illustreerivad materjalid ja looma uusi, vähem stigmatiseerivaid alternatiive. 2. Kogemuslugude jagamine: Rohkem oma kogemustest rääkivate inimeste kaasamine meediasse. 3. Tagasiside normaliseerimine: Ajakirjanikele peaks regulaarselt andma tagasisidet nende keelekasutuse kohta. 4. Isikliku kokkupuute soodustamine: Stigmatiseerivaid väljendeid kasutavate inimeste kokkuviimine nende inimestega, keda see kõnepruuk kahjustab. 5. Vastandumise vähendamine: Erinevate seisukohtade tasakaalustatud käsitlemine. Poliitilised ja süsteemsed lahendused 1. Uimastiturgude reguleerimine: Uimastiturgude reguleerimine selliselt, et kahjud oleksid väiksemad kui keelustamise tagajärjel. 2. Kanepi reguleerimine: Mittemeditsiinilise kanepi kaubastamine rangete piirangutega. 3. Teaduspõhine lähenemine: Riigi juhtimine põhinedes teaduslikule teadmisele, mitte kõhutundele või isiklikul arvamusel. 4. Püsiv rahastus ennetusele ja kahjude vähendamisele: Projektipõhise lähenemise asemel püsiv rahastamine.

5. Poliitiline julgus muutuseks: Vaja on poliitilist julgust tunnistada, et praegune suund vajab muutmist. Praktilised lahendused 1. Testimisvõimaluste arendamine: Ainete testimise võimaluste laiendamine, et vähendada riske ja hoida kontakti tarvitajatega. 2. Konkreetsed nõuded ja rahastus teenusepakkujatele: Konkreetsed nõuded ja rahastus teenusepakkujatele, eriti meditsiinilises valdkonnas. 3. Arstide täiendkoolitused: Kohustuslikud täiendkoolitused arstidele ja teistele spetsialistidele. 4. Sihtgruppide tundma õppimine: Oluline on tunda sihtgruppe enne, kui nendele suunatud sõnumeid edastada. 5. Uimastisõltuvusega inimestele juurdepääs puhastele ainetele: Inimestele, kellel on välja kujunenud sõltuvus, tuleks tagada juurdepääs solkimata ainetele.

Arutelude kokkuvõte

Uimastisõltuvuse mittestigmatiseeriva käsitluse edendamiseks on vaja mitmekülgset lähenemist, mis hõlmab nii haridust, kommunikatsiooni, meediapoliitikat kui ka süsteemseid muutusi. Osalejad rõhutasid vajadust leida tasakaal ohtudest informeerimise ja tarvitajate stigmatiseerimise vältimise vahel. Olulised sammud on sobivate terminite kokkuleppimine ja nende laialdane tutvustamine, ajakirjanike ja spetsialistide koolitamine, ühiskondlike hoiakute järk- järguline muutmine pikaajalise hariduse kaudu ning poliitiliste otsuste tegemine teaduspõhiste lähenemiste toetamiseks. Edukas mittestigmatiseeriva lähenemise juurutamine eeldab ühiskondlikku kokkulepet ja poliitilist julgust. Samuti on oluline isikliku kokkupuute ja kogemuslugude jagamine, et paremini mõista stigmatiseerimise mõju inimeste elule ja vähendada eelarvamusi.

Korraldaja tagasiside ettepanekutele

Töötoas kõlanud mõtted ja kogemused näitasid, et teema läheb inimestele tõesti korda. Osalejad olid avatud, ausad ja valmis oma vaatenurka jagama – just see lõi

keskkonna, kus sai rääkida keerulistest asjadest ilma hirmu või hukkamõistuta. Väga väärtuslikuks kujunesid meediainimeste panused, mis aitasid paremini mõista, millised on nende igapäevased väljakutsed ja otsused, mida tuleb kiiresti langetada.

Töötuba tõi selgelt välja, et stigmat vähendava keelekasutuse poole liikumiseks ei piisa lihtsalt teadmisest – vaja on konkreetseid tööriistu ja rohkem koostööd eri osapoolte vahel. Rõõmustas ka see, et arutelud lõppesid valmisolekuga minna koos edasi ja midagi päriselt ära teha.

Mis saab edasi?

1. Tööriistad igapäevaseks kasutamiseks – spikker Paneme kokku lihtsa ja praktilise materjali, mis aitab nii ajakirjanikel kui teistel uimastite teemal sõna võtjatel kajastada tundlike teemasid. Sinna kogume sobivamad sõnad, näited, pildisoovitused ja nipid, mis aitavad keerulisi teemasid edasi anda, välistades sildistamist. Materjali täiendamiseks viime läbi lühikese virtuaalse töötoa, kus mõtteid valideerida ja täiendada.

2. Kohtumised ja koostöö meediamajadega Võtame ühendust toimetuste ja meediamajadega, et arutada, kuidas juhist ja töötoa ideid päriselt ka igapäevatöösse tuua. Eesmärk on koos leida lahendusi, mis töötavad nii sisult kui vormilt.

3. Võimalusel ka koolitused Proovime korraldada koolitusi, kus saaks teema süvitsi ette võtta – nii keele, piltide kui ka üldise hoiakute kujundamise osas. Arvestame, et sellist laadi koolitus tuleb veel välja töötada ning ei saa olla osalejate jaoks liialt aeganõudev.

4. Järgmised töötoad on juba plaanis Töötoa vorm ja arutelud said osalejatelt head tagasisidet, seega plaanime samas vaimus jätkata. Soovime korraldada veel ühe töötoa eesliinitöötajatele – neile, kes igapäevaselt puutuvad kokku tarvitajatega ja kelle sõnadel ning hoiakutel on suur mõju. Samuti soovime kaasa aidata sellele, et need lood, mis tavaliselt jäävad kuulmata, jõuaksid rohkemate inimesteni.

Uimastisõ ltuvuse mittestigmatiseeriva ka sitluse takistused ja lahendused: II kõõslõõme tõ õ tõa kõkkuvõ te Sissejuhatus Siseministeerium sõõvib suurendada teadlikkust ja mõ istmist, kuidas kujunevad uimastite tarvitamist sõõdustavad ja va hendavad hõiakud, mis mõ jutab abi õtsimist ning kuidas neid mõ jutada. Kõõs Sõtsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi ja Tervisekassaga õsaleb Siseministeerium periõõdil august 2024 – juuli 2025 Riigikantselei kõõslõõme arengukiirendis, mille abil sõõvitake kõguda infõt ja uusi ideid, kuidas: • va hendada stigmatiseerivaid hõiakuid abi õtsimisel (ilma tarvitamist nõrmaliseerimata); • parendada abiteenuste pakkujate arusaama prõbleemist ja va hendada su u dimõ istvaid hõiakuid; • narkõõtikumidega seõnduvaid juhtumeid (sõtsiaal)meedias ka sitleda; • jõ uda enamete inimesteni ning kujundada tarvitamist va hendavaid hõiakuid; • tõ õ tada va lja uusi meetmeid, millega viia inimesteni hõiatavaid sõ numeid. II töötõa eesmärk õli kõõs leida praktilisi lahendusi uimastitarvitajate stigmatiseerimise vähendamiseks eesliinitöös. Tõ õ tuba tõimus 16. juunil virtuaalselt ZOOM ja Mirõ keskkõnnas. Töötõas käsitletavad teemad õlid: Millised õn situatsiõõnid, kus stigmad esinevad? Mis õn põ hjused, miks stigmatiseerimine aset leiab? Millised õn lahendused, et stigmatiseerimist va hendab? Töötõa kava :

Algus–Lõpp Etapp 13:00–13:15 Saabumine ja häälestus 13:15–13:30 Sissejuhatus: mis on stigma ja miks see loeb 13:30–13:45 Kogemuslood 13:45–14.15 Breakout 1 – Situatsioonide kaardistus 14.15–14:25 Paus 14:25–14:50 Breakout 2 – Põhjuste analüüs 14:50–15.05 Esitlused (K1 + K2) 15:05–15:30 Breakout 3 – Lahenduste ideestamine 14:30–15:45 Lahenduste jagamine 15: 45–16:00 Kõkkuvõte ja edasised sammud

Tõ õ tuba juhtis ja kõkkuvõ tte kõõstas Rasmus Pedanik Sõtsiaalse Innõvatsiõõni Labõrist.

Osalejad Tõ õ tõas õsales kõkku 15 inimest 13 õrganisatsiõõnist:

Eerika Luukas Tartu ülikõõli kliinikumi sõltuvushäirete keskus

Theresa Press Taevaskõja Nõõrtelaager, Nõõrsõõtöö ja Nõõrsõõhariduse Arendamise Ühing

Laura Oisalu SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik; Eesti Õdede Liidu Vaimse tervise õenduse seltsing

Eili Killing SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik

Ragne Läheb SA Tallinna Koolitervishoid

Marit Oja MTÜ Ööhaldjad

Heigo Irdt MTÜ Ööhaldjad

Mirjam Merirand

Rakvere Linnavalitsus

Urmo Nigul Lõõtuse küla

Mart Kalvet MTÜ TRUST EST

Tiia Nilp PPA

Evelyn Saks PPA

Ain Peil SIM

Katri Abel-Ollo TAI

Merle Purre HAAP Consultin

Metoodika Tõ õ tõas kasutati kõõslõõmelist la henemisviisi, mis õn prõbleemi õsapõõli kaasav ja prõbleemilahendamise meeskõnda jõ ustav prõtsess. Arutelude metõõdikaks valiti nõminaalne grupiarutelu metõõdika, mis õn struktureeritud ja la bimõ eldud viis, kuidas juhtida grupivestlusi võ i arutelusid nii, et need õleksid sisukad ja eesma rgipa rased. Seda metõõdikat kasutatakse sageli grupiprõtsesside hõ lbustamiseks, et aidata õsalejatel su stemaatiliselt uurida ja analu u sida teemasid, ideid võ i kõgemusi. Tõ õ tõas kasutatud metõõdika tulenes ku simustest, millele tellija sõõvis vastuseid saada. Tõ õ tubasid disainides ja metõõdikat valides tuli silmas pidada, et: - u he tõ õ tõa raames tõ õ tas kõrraga kõlm erinevat ru hma; - selleks pidi arutelude kuluv aeg õlema umbes sama; - metõõdika pidi arvestama sellega, et laudkõndades puudusid arutelu juhtivad inimesed - sõõv õli, et kõ ik õsalised saaksid sõ na ja keegi ei dõmineeriks; - sõõv õli kõguda võ imalikult palju ja erinevaid vaateid/kõgemusi/ideid.

Meetõdi eelised: - Võ imaldab tõ husalt kaasata erinevaid õsapõõli - Lõõb kõnstruktiivsed ja usalduslikud suhted õsalejate vahel - Sõõdustab õsapõõlte vahelist õ ppimist ja dialõõgi - Võ imaldab kiiresti kõguda ja su nteesida erinevaid vaateid ja kõgemusi Meetõdi piirangud: - Tulemused sõ ltuvad õsalejate teadmistest/kõgemustest, aktiivsusest ja panusest - Ajaline piirang võ ib takistada teemade põ hjalikumat ka sitlemist - Ei võ imalda statistilist u ldistamist laiemale sihtru hmale - Grupiprõtsessid võ ivad mõ jutada individuaalsete arvamuste avaldamist Kuidas nominaalne grupimetoodika toimib? Üksinda mõtlemine (1): - Kõ ik õsalejad mõ tlevad ku simuse võ i teema u le individuaalselt. - Tavaliselt antakse selleks 5-7 minutit. - Eesma rk õn lubada kõ igil õma mõ tteid struktureerida ilma teiste mõ juta. Grupiarutelu (4 või rohkem): - Kõ ik õsalised jagavad segamatult õma ideid - Sarnased ideed grupeeritakse u hiselt klastritesse - Klastritele pannakse u hiselt pealkirjad - Selle etapi kestus sõ ltub grupi suurusest, kuid tavaliselt 20 - 30 minutit. Jagamine kõigiga (Kõik): Grupiarutelude tulemused jagatakse kõgu õsalejaskõnnaga. Seda saab teha kas kõ neledes, kirjutades tulemused tahvlile võ i digitaalselt (nt põst-it ma rkmed, Mirõ-tahvlid). Eesma rk õn kõkkuvõ tlikult tuua va lja peamised ideed võ i lahendused.

Stigmatiseerimise ja diskrimineerimise virtuaalse koosloome töötoa süntees sõltuvushäirete kontekstis Stigmatiseerimise kontekstid 1. Tervishoid Üldised tervishoiuteenused Hirm pöörduda EMO või perearsti põõle, eriti uimastitarvitamise tausta korral Kartus saada stigmatiseeritud või halvasti kõheldud Tervishõiutöötajate diskrimineeriv suhtumine Uute aegade mittepakkumine, kui patsient ei saa haiguse tõttu vastuvõtule ilmuda Tervishõiutöötajad võivad keelduda uue vastuvõtuaja pakkumisest tagasilanguse kõrral Sõltuvusraviteenused Sõltuvusraviteenused ei õle võrdsel pulgal teiste tervishõiuteenustega Alandav suhtumine asendusravi punktides ja kliinikutes

Diskrimineerimine psühhiaatrite ja sõltuvusspetsialistide põõlt Stigmatiseeriv kõhtlemine medõdede ja sõltuvusnõustajate põõlt Spetsiifilised tervishoiuprobleemid Sünnitusjärgses hõõlduses (haiglas) võidakse keelduda lapse tõitmisest, kui emal õn sõltuvushäire Mitmikdiagnõõsiga patsientidel nähakse sageli ainult sõltuvust, mitte kaasuvaid häireid Perearstide eelarvamused: kanepitarvitajaid võidakse autõmaatselt pidada süstivateks narkomaanideks Valed seõsed: näiteks autismi seõstamine kanepi tarvitamisega ilma teadusliku aluseta Stigmatiseerimise kartuses toimub tegelik stigmatiseerimine - tervishõiutöötajad ei sõõvi liiga teha, kuid ei õska käituda ja seetõttu väldivad patsiendiga tegelemist 2. Õiguskaitse ja esmasreageerijad Politsei ja kainestus Alandav ja kehaline väärkõhtlemine kainestusmajas või politseijaoskonnas Ähvardav ja alandav suhtumine patrullpõlitseinike põõlt Hirm õtsida põlitseilt abi (nt ekspartneri ähvarduste kõrral) Varasemad negatiivsed kõgemused õiguskaitseõrganitega Sildistamine ja umbusaldus Esmasreageerijate probleemid Eelarvamused kriisiõlukõrras: esmasreageerijad võivad teha ekslikke õletusi (nt liiklusõnnetuse puhul eeldatakse autõmaatselt narkõõtikumide tarvitamist, kuigi tegelik põhjus võib õlla meditsiiniline hädaõlukõrd) Põlitsei reageerimisviis: vaimse tervise prõbleemidega inimeste puhul võib põlitsei suhtlemisviis olukorda halvendada Ekslikud diagnõõsid: põlitsei võib valesti hinnata inimeste seisundit, mis viib ebaadekvaatsete lahendusteni Mitmed näited, kus tegelik abi viivitus ja inimese tervislik seisund vajas kiiret sekkumist Karistamise hirm: hirm põlitsei ees võib viia õhtlike tagajärgedeni (nt üledõõsi võtmine) Tarvitajad ei ole ausad oma tarvitamise suhtes (sotsiaalselt mittesoovitav tegevus), millest tulenevalt valitakse esmasreageerijate põõlt vale käitumisviis ja abimeetmed 3. Meedia ja ajakirjandus Häbimärgistavad artiklid ajakirjanduses Stigmatiseeriva hõnguga käsitlused sõltuvusprõbleemidest Ametnike sildistav ja süüdistav suhtlus meedia kaudu Umbusalduse süvendamine avalikkuse ees 4. Haridusasutused Õpetajate stigmatiseeriv suhtumine uimastitega vahele jäänud õpilaste suhtes Pikaajaline sildistamine koolis Negatiivne mõju edasistele haridusvõimalustele ja enesehinnangule Kaasõpilaste põõlne diskrimineerimine

Laste stigmatiseerimine: lasteaedades võidakse lapsi kõhelda halvasti, kui arvatakse, et nende vanemad õn sõltlased ("väike narkõmaan kasvamas") 5. Pere ja lähedased Hirm jagada raviteekonda pereliikmetega Kartus hukkamõistu või arusaamatuse ees Negatiivne mõju ravi tulemuslikkusele Isõlatsiõõni süvenemine Perekonnasisene stigmatiseerimine ja isoleerimine Laste usaldamatus vanema paranemisse Avalikkuse hõiakud (nt jõõbetunnustega bussijuht ei peaks tööd jätkama) 6. Sotsiaalteenused Rehabilitatsioonist tulnud isikute paigutamine aktiivsete tarvitajatega samadesse eluruumidesse KOV toetuste andmisest keeldumine, raskused teenuste ja abi saamisel Töötukassa tõetuse lõpetamine rehabilitatsiõõnis viibimise ajal, mis tõõb kaasa tervisekindlustuse kaotuse 7. Töökoht Pidev kahtlustamine: endisi tarvitajaid kahtlustatakse autõmaatselt kõigis prõbleemides "Puhta lehe" puudumine: inimestele ei anta teist võimalust, vaatamata nende pingutustele Stigmatiseeriva käitumise põhjused 1. Teadmiste puudumine Vähesed teadmised sõltuvushäirete õlemusest ja põhjustest Levinud väärarusaamad (nt "põhjas ärakäimise" müüt) Ebatõenduspõhised veendumused (nt kaassõltuvuse müüt) Usk karistuste tõhususse sõltuvusravi kõntekstis Teadmatus sõltuvushäirete õlemuse kõhta 2. Töökorralduslikud probleemid Ressursipuudus ja suur töökõõrmus Läbipõlemine ja kurnatus Ajapuudus ja paindumatu süsteem Kindlate kõkkulepete või piiride puudumine Eeldus, et ülekõõrmatus õn nõrmaalne Ressursside puudus toetamiseks 3. Puudulik väljaõpe Ebapiisav ettevalmistus töös mitmikdiagnõõsiga klientidega Vähesed suhtlemisõskused Empaatia puudumine Supervisioonide ja toe puudumine

Oskuste puudumine - hooliva suhtlemise ja lootuse taastamise oskuste puudus 4. Eelarvamused ja stereotüübid Kultuurilised ja ajaloolised eelarvamused Üldistav mõtteviis ("kõrd jõõdik, alati jõõdik") Varasemad ebameeldivad kõgemused sihtrühma esindajatega Lootusetuse tunne patsientide paranemise osas Lootusetus ja kurnatus nii pereliikmete kui spetsialistide seas 5. Süsteemsed probleemid Sõltuvuse nõrmaliseerimine ühiskõnnas, eriti põlvkõndlike mustrite puhul Vastuolulised vajadused - pere näeb end õhvrina, sõltuvushäirega inimene sõõvib kiiret muutust Erinevad institutsiõõnid (põlitsei, meditsiin, sõtsiaaltöö) ei tea, kuidas teised õsapõõled peavad seadusest tulenevalt reageerima Rõllide ebaselgus ja "hallid alad", kus vastutus õn määratlemata Inimesed kukuvad süsteemi "aukudesse" Hirm stigmatiseerida viib paradoksaalselt veelgi suurema stigmatiseerimiseni Abi andmata jätmine, sest "ei taheta" või "ei õsata" Stigmatiseerimise vähendamise strateegiad ja prioriteetsed lahendused 1. Koolitused ja teadlikkuse tõstmine Prioriteetne lahendus: Suhtlemiskoolitused Toetava ja hinnanguvaba suhtluse koolitused klientidega Mitte ainult uimastitarvitamise spetsiifiline, vaid kõigi sihtrühmade stigmavaba kohtlemise koolitus Keerulisemate valdkõndade (sh sõltuvusravi) kaasamine kõõlitustesse Empaatilise suhtlemise õpetamine Täiendavad koolitused Stigmavaba keele ja käitumise kõõlitused sihtrühma esindajate õsalusel Kogemuslugudega koolitused - tarvitamise põhjused, tagajärjed ja abivõimalused Teadmiste suurendamine sõltuvushäirete õlemusest Ühised kõõlitused: põlitsei, meditsiinitöötajate ja sõtsiaaltöötajate ühised õppepäevad 2. Kaasamine ja koostöö Prioriteetne lahendus: KOV igakuised ümarlauad (Müncheni mudel) Kõhalikus õmavalitsuses tõimuvad kõrd kuus võrgustikukõhtumised Kõigi sidusrühmade õsalus Võimaldab lõkaalsel tasandil märgata uusi prõbleeme ja kiiresti reageerida Eeldab kõkkuleppeid sihtrühmade ja sidusrühmade vahel Täiendavad meetmed Sihtrühma kaasamine kõikidesse neid puudutavatesse õtsustesse Koosloome põhimõtte rakendamine kõigil tasanditel

Avatud dialõõg kõigi õsapõõlte vahel Institutsiõõnide vaheline kõõstöö: erinevate õsapõõlte regulaarne suhtlus Selge kommunikatsioon: iga osapoole rollide ja kohustuste selgitamine Pereteraapia ja kõõstöö lastekaitse spetsialistidega 3. Seadused ja regulatsioonid Peamised muudatused Tarvitamise eest määratavate karistuste leevendamine Inimkesksema uimastipoliitika kujundamine Raviteenuste eesmärkide ümberhindamine ja muutmine realistlikumaks Selged juhised: millal ja kuidas erinevad teenused peavad sekkuma Hallide alade reguleerimine: vastutuse selge määratlemine Eesmärkide ümberhindamine Lauskarskus ei peaks õlema ainus edumärk Iga samm paremuse põõle väärib põsitiivset tagasisidet Realistlikud eesmärgid soodustavad ravi soostumust Parandab suhtlust sihtrühmaga 4. Hoiakute kujundamine Meedia kaudu Üldsuse ja eesliini töötajate hõiakute kujundamine Eesti vaba ajakirjanduse potentsiaali kasutamine Vastutustundlik ja teadlik meediakajastus Isikliku eeskuju kaudu Mittestigmatiseeriva käitumise näitamine kõllektiivis Edusammude saavutamine töös läbi põsitiivse eeskuju Mikrotasandil oluline muutuste algatamine Uudishimu kui võtmetegur Avatud küsimused: "Ma ei tea sellest midagi, räägi mulle..." Huvi tundmine: inimese ja tema loo vastu huvi tundmine loob usalduse Aktsepteerimine: mitte ülevalt alla vaatamine, vaid võrdne suhtlemine Empaatia arendamine Eriti tervishõiutöötajate ja põlitsei seas Pärnust head näited vaimse tervise töötajate praktikantidele "Hea samariitlase" põhimõte: julgustada inimesi abistama ilma hirmuta Andestamine ja teine võimalus: "puhta lehe" fenõmeni rakendamine 5. Töötajate toetamine Prioriteetsed meetmed Supervisiõõnid pädevate supervisõritega (individuaalsed ja kollektiivsed) Oma piiride teadvustamine ja nendega arvestamine Töökõõrmus, mis arvestab reaalsete ressurssidega

Ületöötamise ja läbipõlemise vältimine Abistamise süsteemi täiustamine Tõetajate väärtustamine ja töötingimuste parandamine Tagasiside süsteem Klientidele/patsientidele anõnüümse tagasiside andmise võimalused Eriti oluline asendus- ja sõltuvusravis Tagasisidega arvestamine teenuste parendamisel Kõnstruktiivse tagasiside võimaldamine ilma kartuseta 6. Info koondamine ja kättesaadavaks tegemine Ravivõimaluste infõ tsentraliseerimine Teabe levitamine nii spetsialistidele kui abivajajatele Perearstide teadlikkuse tõstmine KOV töö parandamine: eriti elukõhata isikute tõetamisel 7. Haridussüsteemi kaudu muutused Varajane hõiakute kujundamine haridussüsteemi kaudu Sõnumi levitamine, et muutused õn võimalikud, kuid võtavad aega Ennetustöö nõõrte seas Kõgemusnõustajate kaasamine Kokkuvõte Stigmatiseerimine ja diskrimineerimine on kompleksne probleem, mis vajab terviklikku lähenemist. Priõriteetsed lahendused hõlmavad: Suhtlemiskoolituste korraldamist toetava ja hinnanguvaba suhtluse edendamiseks KOV ümarlaudade (Müncheni mudeli) rakendamist lõkaalsete prõbleemide kiireks lahendamiseks Töötajate toetamist supervisiõõnide ja adekvaatse töökõõrmuse kaudu Raviteenuste eesmärkide ümberhindamist realistlikumate ja inimkesksemate lähenemiste suunas Info koondamist ja kättesaadavaks tegemist kõigile õsapõõltele Institutsioonide vahelist koostööd rollide selgitamiseks ja "hallide alade" vähendamiseks Uudishimu ja empaatia arendamist kui võtmetegureid stigma vähendamisel

Tervise Arengu Instituut

Kuidas rääkida uimastitarvitamisest

lugupidavalt

Juhend

Ruth Erm

Tallinn 2025

Tervise Arengu Instituudi missioon on olla teaduspõhiste tervislike valikute kujundaja.

Impressumi info

3

Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................................................................. 4

1 Sobiv keelekasutus ...............................................................................................................................................................5

1.1 Kuidas rääkida uimastit tarvitavast inimest ...................................................................................................5

1.2 Kuidas rääkida uimastite tarvitamisest ........................................................................................................... 6

1.3 Kuidas rääkida uimastitest ...................................................................................................................................... 6

2 Sobiv pildikasutus ................................................................................................................................................................ 8

Kasutatud kirjandus ............................................................................................................................................................... 9

Abivõimalused uimastite tarvitajatele ja nende lähedastele .................................................................... 10

4

Sissejuhatus

Uimastite tarvitamine ja sellega seotud teemad on ühiskonnas tugevalt stigmatiseeritud. Stigmatiseerimine tähendab mingi tunnuse kaudu inimese või rühma häbimärgistamist. Näiteks, kõik uimasteid tarvitavad inimesed on narkomaanid, kõik tätoveeritud või kapuutsi kandvad inimesed on kindlasti sõltlased, kõik narkomaanid on kurjategijaid jne. Antud näidetega luuakse nn tüüpilise narkomaani ja kurjategija kuvand, mis teeb liiga nii uimastitarvitajatele, nende lähedastele kui ka neile, kes armastavad kapuutsiga dressipluuse. Stigmatiseerimisega süvendatakse stereotüüpe, eelarvamusi, hirme ja mõistmatust, see loob soodsa pinna abita jäämisele ja vildakale teenuseosutamisele.

Valdavalt negatiivne suhtumine taastoodab stigmat, tekivad müüdid ja linnalegendid. Stigma tekitab sildi saanud inimeses ka enesestigmat – inimene hakkabki end pidama teistest halvemaks või väärtusetumaks.

Inimesi on erinevaid. Ka uimasteid tarvitavate inimeste seas on igasuguse kogemusega inimesi, erinevad ka tarvitamise põhjused ja tagajärjed. Uuring näitab, et tarvitajast loodud kuvand ei ühti inimese enda kogemusega ning sellega ei samastuta. Küll aga varjatakse negatiivse suhtumise pärast uimastitarvitamist või selle ulatust ja see vähendab võimalust oma murega tegelda, nt pereliikmete või sõprade toel. Abi otsimist välditakse muu hulgas ka seepärast, et ka ravile minekule vaadatakse viltu, inimesed ei soovi, et teised teaksid sellest, samuti kurdetakse ka abiandja suhtumise üle.

Selleks et olla teiste inimeste vastu lugupidavam ja tundlikum, tuleb end harida. Uimastite tarvitamisega seotud stigmat saab teadlikult vähendada ja vältida. Selleks tuleb tegelda oma suhtumise põhjustega, milleks on tihti hirm tundmatu ees, eelarvamused, usk müütidesse ja teadmatus. Teadmised uimastite tarvitamise kontekstidest ja riskidest vähendavad hirmu, aitavad ümber lükata müüte ja muuta seeläbi oma suhtumist neisse, kes võivad oma murega tegelemiseks vajada abi.

Järgnev keelekasutuse juhend põhineb Tervise Arengu Instituudi (TAI) uimastipoliitika keelekasutuse töörühma tööl [1], TAI meditsiiniterminoloogia kompetentsikeskuse ettekannetel sildivabast meditsiinikeelest ja uimastitarvitamise eetilisest kajastamisest [2– 3], TAI uuringu kokkuvõttel „Uimastite tarvitamise mustrid Eestis“ [4] ja rahvusvaheliste organisatsioonide keelekasutussoovitustel [5–7].

Uimastitarvitamisest rääkimiseks kasutatav keel muutub kiiresti, seda mõjutab kõnekeele suur osakaal uimastite tarvitamise ümber, mistõttu kirjeldavad toodud näited ainult hetkeolukorda ega pretendeeri ajas muutumatule tõele.

5

1 Sobiv keelekasutus Sellesse spikrisse on koondatud uimastit tarvitava inimese, uimastite tarvitamise ja uimastite kohta kasutatavate sobimatute sõnade näited ja selgitused ning toodud sobivamad valikud koos sõnastussoovitustega.

Juhises keskendutakse tarbekeelele ehk ameti-, ajakirjandus- ja teadustekstidele. Sedasorti tekstide eesmärk on edastada infot, tekstid peab olema kõigile ühtviisi arusaadavad ja täpse sisuga, neis kasutatakse kirjakeelt, kus peetakse sobivaks neutraalse värvinguga sõnu ja väljendeid. [8–9]

1.1 Kuidas rääkida uimastit tarvitavast inimest Sobimatud sõnad: narkomaan, sõltlane; narkar (kõnekeelne), narkotarvitaja (kõnekeelne)

Miks sobimatud: narkomaan ja sõltlane on ülekasutatud halvustava maiguga sõnad, millega kiputakse tähistama ükskõik millise uimastite tarvitamise kogemuse või mustriga inimest. Uimastite tarvitamise kontekstis on neil sõnadel suur üldistusjõud – nendega luuakse nn tüüpilise narkomaani kuvand. Uuring näitab, et selline kuvand ei vasta tõele [4]. Narkomaan viitab narkomaaniale, mis on kehaline ja vaimne sõltuvus mingi aine järele, kuid suurel osal aineid tarvitavatel inimestel ei kujune sõltuvust. Inimese olukorda või uimasti tarvitamise konteksti tundmata on vale seostada teda sõltuvusega või arusaamaga, et ta tarvitab järjepidevalt uimasteid, mis on narkomaania teine tähendus.

Kõnekeelseid narkar ja narkotarvitaja tuleks tarbekeeles (ameti-, ajakirjandus- ja teadustekstides, mille eesmärk info edastamine) vältida.

Sobimatu sõna: endine tarvitaja; puhas

Miks sobimatu: endine tarvitaja on subjektiivne hinnang ja silt, millega tahetakse näidata, kes inimene on. See silt kipub inimesega kaasas käima ja võib jääda inimest segama olukorras, kus ta enam ei tarvita. Puhas on kõnekeelne ebaselge sisuga sõna, mida kasutatakse tähenduses "uimasteid enam mitte tarvitav". Siit saab välja lugeda, et need, kes tarvitavad, on ebapuhtad.

Sobivad sõnad: uimastit (uimasteid) tarvitav inimene, uimastite tarvitamise kogemusega inimene; uimastitarvitamise kogemusega inimene; ainet (aineid) tarvitav inimene, ainetarvitamise kogemusega inimene Need sõnad on neutraalsed, täpsed ja konstateerivad tegevust või kogemust. Fraasis olev „inimene“ toob tegevuse või kogemuse juures nähtavale ka inimese enda.

Sobivad sõnad: uimastite tarvitamise kogemusega inimene; uimastitarvitamise kogemusega inimene; ainete tarvitamise kogemusega inimene; uimasteid mittetarvitav, uimastitest hoiduv; inimene on uimastitest loobunud, inimene ei tarvita enam uimasteid Kõige parem on kuulata, kuidas uimastite tarvitamise kogemusega inimene end ise eelistab nimetada ja kasutada sama sõna. Näiteks, Mari (Jüri, tema, mees, naine jm) teab uimastite tarvitamise kogemusest rääkida, et …; Intervjueeritav ei tarvita enam uimasteid. Need on neutraalsed, täpsed ja konstateerivad oleviku fakti: kunagist kogemust ja praegust mittetarvitamist. Fraasis kasutatav „inimene“ toob kogemuse juures nähtavale inimese enda.

6

1.2 Kuidas rääkida uimastite tarvitamisest Sobimatu sõnad: narkomaania

Miks sobimatu: narkomaania tähendab psüühilist või füüsilist sõltuvust, mis on tekkinud narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise tagajärjel. See on negatiivse varjundiga ülekasutatud sõna nii ainete tarvitamisest põhjustatud häire kui ka uimastite tarvitamise ja levitamise kohta. Sellist üldistust tuleks vältida ja kasutada konteksti sobivat täpsemat nimetust.

Sobimatud sõnad: probleemne tarvitamine (ka tarvitaja); liigtarvitamine, kuritarvitamine; narkot tegema (kõnekeelne)

Miks sobimatu: probleemne osutab probleemile, justkui millelegi, mis kahjustab inimest ennast ja teisi, kuid sellest fraasist ei selgu, mis sisu probleemil on. Kui inimese kohta öeldakse probleemne tarvitaja, võib jääda mulje, et probleem on inimeses, mitte inimesel. Tarvitamise puhul saab rääkida suure või väikese terviseriskiga tarvitamisest. Liig- ja kuritarvitamine viitavad ainete ülemäärasele tarvitamisele (eriti alkoholi tarvitamise kontekstis), kuritarvitamisel on ka seos kriminaliseeritud tegevusega. Ainete tarvitamise vähendamise ja ennetamise ja abi osutamise kontekstis soovitatakse olla täpsem ja rääkida tõenduspõhisest suurest või väikesest terviseriskist, et mitte hirmutada abivajajaid ja nende lähedasi tagajärgedega.

Kõnekeelset narkot tegema tuleks tarbekeeles (ameti-, ajakirjandus- ja teadustekstides, mille eesmärk info edastamine) vältida.

1.3 Kuidas rääkida uimastitest Uimasti selgituseks: uimasti on aine, mis mõjutab inimese enesetunnet, ümbritseva maailma tajumist ja käitumist; uimasti on eesti keele omasõna, narkootikum on uimasti kohta kasutatav võõrsõna. Üldjuhul ei peeta uimastiks alkoholi, ravimeid ja nikotiini, kuid oskuskeeles (spetsialistide keeles) võidakse uimastite all silmas pidada kõiki psühhoaktiivseid aineid (narkootikume, ravimeid, alkoholi ja nikotiini). Selguse huvides

Sobivad sõnad: uimastite tarvitamine; uimastite tarvitamise häire, ainete tarvitamisest põhjustatud häire, sõltuvushäire; uimastite levitamine, müümine, ostmine Need sõnad on täpsed ja räägivad „narkomaania“ asemel asjast: uimastite tarvitamisest, uimastite tarvitamise häirest või uimastite levitamisest. Näiteks: uuring uimastitarvitamise (mitte narkomaania) hoiakutest …

Sobivad sõnad: uimastitarvitamine, uimastite tarvitamine; tervistkahjustav uimastitarvitamine, tervist kahjustav uimastite tarvitamine; (suure või väikese) terviseriskiga tarvitamine Need sõnad ütlevad täpsemalt, milles probleem – inimese tervist kahjustavas uimastitarvitamises. Näiteks: tervistkahjustav kanepitarvitamine. Kui ei räägita tervisemõjust, siis sobib kasutada lihtsalt „uimastitarvitamine“. Kui on teada tarvitamise sagedus ja muster, siis saab rääkida riskidest. Näiteks: suure terviseriskiga uimastitarvitamine …

7

soovitatakse kasutada täpsustusi ja aine nimetusi, näiteks uimastid, v.a alkohol, ravimid ja nikotiin või uimastid, sh alkohol, ravimid ja nikotiin või kasutada veel täpsemaid ainete nimetusi, nagu kanep, opioidid, kokaiin või stimulandid jt.

Sobimatud sõnad: mõnuaine, meelemürk; narkots (kõnekeeles), narko (kõnekeeles), narks (kõnekeeles)

Miks sobimatu: mõnuaine on ebaselge sisuga (kas mõeldakse uimastit või alkoholi või mõlemat) eufemism (mahendav sõna), mida ei sobi kasutada tarbekeelses tekstis ja mis loob kõigist sõltuvust tekitavast ainetest positiivse kuvandi. Uimasti nimetamine mõnuaineks ei muuda uimasti toimet leebemaks ega ohutumaks. Meelemürgi puhul ei ole samuti teada, mida täpselt mõeldakse, kas uimastit või alkoholi, tubakat või kõiki korraga. Kõnekeelseid narkotsi, narkot ja narksi tuleks tarbekeeles (ameti-, ajakirjandus- ja teadustekstides, mille eesmärk info edastamine) vältida.

1.4 Kuidas rääkida surmast Sobimatu sõna: narkosurm

Miks sobimatu: narkosurm on kõnekeelne ja ebatäpne sõna, sest surma ei põhjusta mitte uimasti tarvitamine ise, vaid uimasti üledoos. Narko- on mitmetähenduslik kõnekeelne sõna, mis ei sobi surmadest rääkimiseks tarbetekstides.

Sobivad sõnad: üledoosisurm, uimasti üledoosist tingitud surm, mürgistussurm Kui kontekst nõuab surma täpsemat nimetamist, siis need sõnad annavad surma põhjuse paremini edasi. Näiteks: pressiteade möödunud aastal toimunud üledoosisurmade kohta; uimastite üledoosist tingitud surmade arv

Sobivad sõnad: uimasti, aine, narkootikum, narkootiline aine; alkohol, alkohoolne jook; nikotiin, tubakas Uimastite tarvitamise vähendamise, ennetamise ja abi osutamise kontekstis tuleb olla täpne, kuna abi osutatakse vastavalt tarvitatavale ainele. Mõnuaine, meelemürk ja vägijook sobivad argikeelde ja ilukirjandusse.

8

2 Sobiv pildikasutus

Stigma saab avalduda ka pildikeeles. Nt uimasti tarvitamise ümber olevat stigmat võimendatakse sellega, kui tarvitamist kujutatakse räpase tegevusena kuskil pimedas urkas ja tarvitajat kindlas riietuses või teatud poosis (nn tüüpiline narkomaan). Üpris tavaline on ka uimastit tarvitava inimese kujutamine ettearvamatu, vägivaldse ja ohtlikuna või ta paigutamine äratuntavalt kriminaalsesse konteksti. Sellega süvendatakse müüte ja hirme, et uimasteid tarvitav inimene on teistele ohtlik.

Küsitlused inimestega, kellel on diagnoositud sõltuvushäire ja kes saavad ravi või kes on olnud tarvitajad ja enam ei tarvita, näitavad, mis laadi pildid on laetumad kui teised. Näiteks peetakse sobimatuks ja stigmatiseerivaks tarvikute (nt süstalde, nõelte), ainete, ainete dooside, tarvitamise viiside ja detailide ning tarvitava inimese kujutamist. [10] Inimest, kellel on isiklik kogemus uimastitega, ei tohi pildil või kaamera ees näidata ilma tema nõusolekuta. [5]

Kui on tarvis illustreerida uimasti tarvitamise teemalisi lugusid, siis sobivaks loetakse pilte, kus kujutatakse ainete keemilisi ahelaid, aine nimetusi, sõnaraamatu väljavõtteid, muud sorti tüpograafiat, kunsti või metafoore.

9

Kasutatud kirjandus [1] Uimastipoliitika keelekasutus.

https://www.tai.ee/et/instituudist/meditsiiniterminoloogia- kompetentsikeskus/keelekasutuse-soovitused/uimastipoliitika

[2] Erm, R. Uimastitarvitamise eetiline kajastamine. Tallinn, 8.05.2025

[3] Erm, R. Kuidas luua sildivaba meditsiinikeelt. Tallinn, 23.01.2025

[4] Oja M, Abel-Ollo K, Mitt M, Kütt V, Kallaste K. Uimastite tarvitamise mustrid Eestis. Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2023.

[5] Everymind instituudi Mindframe programm: https://mindframe.org.au/

[6] Mental Health Coordinating Council (MHCC). Recovery Oriented Language Guide: https://mhcc.org.au/wp-content/uploads/2022/10/Recovery-Oriented-Language-Guide- 3rd-edition.pdf

[7] Scottish Drugs Forum (SDF). Moving Beyond Person-First Language: https://sdf.org.uk/wp-content/uploads/2024/05/Moving-Beyond-People-First- Language-A-glossary-of-contested-terms-in-substance-use.pdf

[8] Pullerist, E. Kuidas hoiduda kantseliidist. Keelehoolduskeskus. Tartu 2011

[9] Kasik, R. Sissejuhatus tekstiõpetusse. Tartu 2017

[10] Hulsey, J., Zawislak, K., Sawyer-Morris, G. et al. Stigmatizing imagery for substance use disorders: a qualitative exploration. Health Justice 11, 28 (2023). https://doi.org/10.1186/s40352-023-00229-6

10

Abivõimalused uimastite tarvitajatele ja nende lähedastele Narkootikumidega, nendega seotud riskide ning tarvitajatele ja nende lähedastele suunatud abivõimaluste kohta leiab täpsemat infot www.narko.ee veebilehelt.

Narkootikumidega seotud küsimuste ja muredega saab iga päev kell 9–21 pöörduda narko.ee tugiliinile:

• lühinumbril 1747 või +372 641 4100

• e-posti aadressil [email protected]

• narko.ee veebilehe vestlusrakenduses

Täiskasvanud, kes soovivad kanepitarvitamist vähendada või sellest loobuda, saavad pöörduda ka peaasi.ee poole.