Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, millega kehtestatakse eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks, kohta

Dokumendiregister	Siseministeerium
Viit	5-1/31-2
Registreeritud	31.10.2022
Sünkroonitud	05.12.2025
Liik	Väljaminev kiri
Funktsioon	5 EL otsustusprotsess ja rahvusvaheline koostöö
Sari	5-1 Euroopa Liidu otsustusprotsessi dokumendid (AV)
Toimik	5-1/2022
Juurdepääsupiirang	Avalik
Juurdepääsupiirang
Adressaat	Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis	Riigikantselei
Vastutaja	Euroopa Liidu ja välissuhete osakond
Originaal	Ava uues aknas

Dokument on kokkuvõtte tegemiseks liiga mahukas (214835 tm).

Failid

5-131-2 31.10.2022 Väljaminev kiri.asice

Esitluskiri_CSAM.pdf

Kooskolastustabel_CSAM.pdf

POE_CSAM.pdf

Seletuskiri_CSAM.pdf

Kooskolastustabel_CSAM.pdf

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse eelnõu osas, millega kehtestatakse eeskirjad laste

seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks seletuskirja Lisa 1

Kooskõlastustabel Märkuse esitaja/ märkuse sisu Märkusega

arvestamine

/mittearvestamine

Justiitsministeerium

Käesolevaga edastan Justiitsministeeriumi seisukoha Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu COM(2022) 209 kohta (edaspidi ka CSAM määrus, algatus või eelnõu), millega kehtestatakse eeskirjad

laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks.

1. Määruse eelnõu võiks sätestada Euroopa Komisjoni kohustuse

töötada välja konkreetse riskihindamismetoodika artiklis 3(1)

nimetatud kohustuse täitmiseks. Kuigi art 3(2) nimetab erinevaid

elemente, mida riskihinnangu raames tuleb analüüsida, võivad platvormid väga erinevalt tõlgendada seda, millisel viisil ja ulatuses

tuleks antud elemente riskihinnangu raames analüüsida. Seejuures platvormide kompetents, ressursid ja valmisolek vastavaid riske analüüsida erinevad mastaapselt. Seetõttu, tagamaks artikli 3

tõhusus ja selle ühetaoline tõlgendamine, võiksime teha töörühma

tasandil ettepaneku kehtestada algatuses Komisjonile kohustus

teha platvormidele kättesaadavaks konkreetne riskihindamis -

metoodika.

Teadmiseks võetud

Tegemist ei ole käesoleva määruse

raames põhimõtte l ise märkusega ning seetõttu

saame edastada selle ettepaneku otse Komisjonile, mitte

esitada seda valitsuse ettepanekuna.

2. Eelnõu artiklis 4(3) kirjeldatud kohustus kehtestada

usaldusväärsed meetmed vanuse tuvastamiseks tähendab

eelduslikult seda, et isiku enda kinnitus selle kohta, et ta on täisealine ei ole piisav. See omakorda tähendaks, et algatuse tulemusel ei saa

üldjuhul enam pakkuda selliseid kommentaariume, jututubasid jm veebipõhiseid suhtluskeskkondi, mis oleksid anonüümsed ega vajaks isiku tuvastamist. See võib olla põhjendatud, kuna paljud probleemsed

juhtumid just sellistes anonüümsetes keskkondades toimuvadki, aga kuna tegemist on siiski ulatusliku sekkumisega nii ettevõtlusvabadusse

(teenusemudeli kujundamisesse) kui ka eraelu puutumatuse õigusesse (eriti isikuandmete kaitse perspektiivist), siis markeerime, et seda

lahendust tuleks läbirääkimiste käigus veel kriitiliselt hinnata.

Samas tasuks silmas pidada, et eraldiseisvat õigust anonüümsuse le üldjuhul pole. Ei ole ka (absoluutset) õigust kasutada digiteenuse id

anonüümselt, kuigi see on olnud pikalt nö tavaks või võimaluseks. Isikuandmete kaitse ja anonüümsusega seoses on ELK hiljuti teinud huvitava eelotsuse asjas C-817/19, milles kinnitati, et PNR direktiiv on

põhimõtteliselt kooskõlas ELPÕH artikliga 7 (era- ja pereelu puutumatus) ja 8 (isikuandmete kaitse), öeldes, et isik ei pea saama

lennata anonüümselt. Tegemist on küsimusega, mille piirid on kohtupraktika kaudu alles selgumisel. On selge, et kohustus isikut tuvastada on seotud isiku õigusega eraelu

puutumatusele, kitsamalt privaatsusele ja isikuandmete kaitsele. Suuresti on isik teada, kui ta teostab oma väljendus- ja teabevabadust,

eriti väljaspool interneti keskkonda ning sel juhul ei ole isiku tuvastamine küsimuseks. Isik võib soovida jääda anonüümseks, aga teiste isikute õiguste kaitseks võib olla isiku tuvastamine vajalik ja

Arvestatud (VV seisukoht 5.14)

õigustatud. Näiteks ei saaks me öelda, et grafitikunstnik peab saama

jääda anonüümseks, isegi siis, kui ta on tekitanud kellegi varale kahju. Sellisel juhul ei oleks kahju saanud isikul võimalik teostada oma õigust kaitsta oma õigusi ehk õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Samuti ei

pea me eraelu lubamatuks piiranguks seda, kui laste tervise ja huvide kaitseks kehtestatakse vanusepiirang ning ööklubisse sisenemisel või

alkoholi ostmisel kontrollitakse isikute vanust – isegi siis, kui kontrollitakse isikut, kelle vanus ületab seadusega sätestatud vanusepiiri teenuse või kauba tarbimiseks.

Võib nõustuda, et vanuse usaldusväärne tuvastamine riivab kasutajate õigust eraelupuutumatusele, aga selline piirang võib olla

demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Sellise piirangu legitiimseks eesmärgiks oleks antud õigusakti kontekstis lapse õiguste kaitse – iseäranis lapse kaitse seksuaalse kuritarvitamise eest – mida peetakse

ka Eestis väga oluliseks (vt KRPOL 2030, VEKO, STAK 2020-20301). Võiksime toetada usaldusväärseid meetmeid vanuse tuvastamiseks,

mille puhul võib isik esineda pseudonüümi kaudu teiste kasutajatega suhtlemisel, sest art 4(3) eesmärk on teatud lapsi eemale hoida teenustest, (kui isikutevaheliste kommunikatsiooni teenuste osutaja on

tuvastanud riski, et tema pakutud teenust võidakse kuritarvitada laste ahvatlemiseks), mitte ei soovita tagada, et isikud esineksid omaenda

nime all. Selline meede lubaks kasutajatele teatud eraelukaitset, kuid kindlustaks ka selle, et teenuste kasutamisel, mille puhul on tuvastatud laste ahvatlemise risk, ei oleks võimalik sellist rikkumist sooritada

anonüümselt ehk selliselt, et õiguskaitseorganitel ei oleks võimalik kahtlustatavat tuvastada. Nõustume, et siin tuleb arvesse võtta, millised tehnoloogilised võimalused on olemas ja millised probleemid võivad

nendest tulenevalt tõusetuda. GDPRist tulenev vaikimisi andmekaitse põhimõte ei tähenda seda, et

tuleb ära hoida ka sellist isikuandmete töötlemist, mis on vajalik teiste isikute kaitseks. Seega me ei näe määruse eelnõus ilmtingimata vastandumist vaikimisi andmekaitse põhimõttega, kuid nimetatud

põhimõtet tuleb kindlasti arvesse võtta. Kokkuvõtvalt võiks kaaluda seisukoha lisamist järgmises sõnastuses:

Eesti toetab määruse eelnõus kirjeldatud kohustust isikutevahelise

side teenuse pakkujatele, kehtestada teenuste lapskasutajate

usaldusväärseks tuvastamiseks vajalikud vanuse kontrollimise ja

hindamise meetmed, kuid samas peame oluliseks meetmetega

kaasnevate negatiivsete kõrvalmõjude viimist miinimumini.

Alternatiivselt võime toetada pseudonüümide kasutamist.

1 12.11.2020 Riigikogu poolt vastu võetud strateegia „Kriminaalpoliit ika põhialused aastani 2030“, mis määratleb

olulise prioriteedina võitlust laste vastu suunatud vägivallaga (ehk KRPOL 2030:

https://www.riigiteataja.ee/akt/313112020006);

21.07.2021 Valitsuse poolt kinnitatud strateegia „Vägivalla ennetamise kokkulepe aastateks 2021-2025“, mis

annab siseriiklikud suunised vägivallaennetusele, sh seksuaalvägivalla vastaseks võitluseks ja ennetuseks,

vägivallaennetuseks digimaailmas ja ohvrisõbralikuks menetluseks (ehk VEKO: https://www.just.ee/kuritegevus-

ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe);

03.06.2021 Valitsuse poolt kinnitatud strateegiast „Siseturvalisuse arengukava 2020-2030, mis annab suunised

vägivalla vähendamiseks, sh internetikeskkonnas, vägivallaohvritele tervikliku abi tagamiseks ning vägivalla

kordumise tõkestamiseks (ehk STAK 2020-2030: https://www.siseministeerium.ee/stak2030).

3. Määruse eelnõu artiklis 7 ja järgnevad kirjeldatud laste seksuaalse

kuritarvitamise tuvastamiskohustus on intensiivne eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse riive. Arvestades, et filtreerimisalgoritmide võimekus eristada laste seksuaalse

kuritarvitamisega seonduvat materjali või kommunikatsiooni muust sisust on täna ja ka lähitulevikus piiratud, siis välja pakutud lahendus

vältimatult tähendab, et tuvastamiskohustuse täitmise raames pääsetakse ligi ja paljudel juhtudel töödeldakse ka sellist isikutevahelist kommunikatsiooni või sisu, mis ei sisalda laste

seksuaalse kuritarvitamisega seonduvat materjali. Selle valguses on positiivne, et art 7(4)(b) kohaselt tuleb hinnata ka teisi mõjusid

põhiõigustele. Oluline on aga läbirääkimiste käigus hinnata, mida

tähendab „olulisel määral“ (appreciable extent)2 art 7(6) mõttes,

ning tagada, et artiklis 7 ja järgnevad nimetatud kohustused oleks

võimalik kehtestada üksnes eriti probleemsete juhtumite puhuks

Võetud teadmiseks

Tegemist ei ole käesoleva määruse raames põhimõtte l ise

märkusega ning seetõttu saame edastada selle

ettepaneku edastada otse Komisjonile, mitte esitada seda valitsuse

ettepanekuna.

4. Määrus ei lahenda küsimust sellest, kuidas tuleks

tuvastamiskohustust teostada kommunikatsiooniteenuste puhul,

kus kasutatakse otspunktkrüpteerimist. Põhjenduspunkt 26 viitab, et teenusepakkujad saavad endiselt kasutada otspunktkrüpteerimist. Aga täiesti ebaselgeks jääb see, et kuidas üldse põhimõtteliselt oleks

võimalik täita tuvastamiskohustust, kui kogu kommunikatsioon on otspunktkrüpteeritud ilma igasuguse ligipääsuvõtmeta. Kindlasti

tuleks seda läbirääkimiste käigus põhjalikult käsitleda ning ilmselt

võiks algatuses vähemalt mingil põhimõttelisel kujul selgitada,

kuidas saab kohustuste täitmine toimida juhul, kui

kommunikatsiooniteenuses kasutatakse ligipääsuvõtmeta

otspunktkrüpteerimise tehnoloogiat.

Ühtlasi on oluline märkida, et kohustust sisu aktiivselt oma platvormilt või sõnumirakendusest ennetavalt tuvastada (sh krüpteeritud keskkondadelt) tuleb teenusepakkujal täita ka siis, kui sama sisu

varasemalt tuvastatud ei ole, mistõttu võib see minna vastuollu üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keeluga3. Problemaatilisena näeme

seda eelkõige laste ahvatlemise (grooming) ennetava tuvastamise

kontekstis, mis võib tuua kaasa isikutevaheliste sõnumite (sisu)

pideva automaatse skaneerimise kohustuse. Võttes näiteks arvesse,

et grooming toimub peamiselt üldkasutatavate isikutevahelise side teenuste kaudu ning selline ahvatlemine võib toimuda episoodilise lt,

väga pikaajaliselt (kestes mitmeid kuid kui mitte aastaid) ning koosneda koosseisu täitmiseks mitmest nn üksikust osateost, siis võib tähendada sellise kohustuse täitmine praktikas väga suures ulatuses

üldkasutatavate sideteenuste massilist jälgimist ja salvestamist, minnes vastuollu Euroopa põhiõiguste harta ning senise EK praktikaga

(väljudes nn lubatud sihitud jälgimise piiridest) ning tõstatades jälgimise raames saadud info edasise kasutamise kriminaalmenetluses (tõendite lubatavuse küsimused).

Arvestatud

(VV seisukoht 5.11)

Otspunktkrüpteerimise küsimuse osas saame

esitada täiendavad küsimused Euroopa

Komisjonile.

2 Põhjenduspunkti 21 kohaselt tähendab olulisel määral rohkem kui üksikutel ja suhteliselt harvadel juhtudel. 3 Vt nt C-18/18, Glawischnig-Piesczek; C-494/15, Tommy Hilfiger, p 34; C-324/09, L’Oréal, p 141; C-70/10,

Scarlet Extended; C-360/10, Belgische Vereniging; C-484/14, Mc Fadden; jt

5. Tuvastamiskorralduste (detection orders), aga ka

eemaldamiskorralduste (removal orders) ja

blokeerimiskorralduste (blocking orders) kontekstis valmistab

meile muret kohtute töökoormuse eeldatav kasv.

Määruse eelnõu 2. jaos antakse koordineerivatele asutustele, kes on saanud riskihindamise kaudu või muul viisil tõendeid märkimisväärse

riski kohta, et konkreetset veebimajutusteenust või isikutevahelise side teenust kuritarvitatakse laste seksuaalseks väärkohtlemiseks internet is, õigus taotleda, et pädev õigusasutus või sõltumatu haldusasutus

annaks korralduse, mis kohustab asjaomast teenuseosutajat tuvastama

selle teenuse puhul asjaomast liiki internetis toimuva laste seksuaalse

väärkohtlemise (artiklid 7 ja 8). 4. jaos antakse koordineerivatele asutustele õigus taotleda, et pädev õigusasutus või sõltumatu haldusasutus annaks korralduse, mis

kohustab veebimajutusteenuse pakkujat eemaldama laste

seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali oma teenustest või

tõkestama sellele juurdepääsu kõigis liikmesriikides; samuti sätestatakse nõuded, millele korraldus peab vastama (artikkel 14). 5. jaos antakse koordineerivatele asutustele õigus taotleda, et pädev

õigusasutus või sõltumatu haldusasutus annaks korralduse, mis kohustab internetiühenduse teenuste osutajat tõkestama

juurdepääsu internetiaadressidele , kus asuvad konkreetsed laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavad materjalid, mida pole mõistlikult võimalik algallikast eemaldada (artiklid 16 ja 17).

Ühelt poolt on kindlasti oluline tagada määrusega

teenuseosutajatele pandud kohustuste jõustamine, teisalt leiame,

et Eesti kohtutel ei ole tänase kohtunike arvuga võimekust tõhusalt

täita määruse artiklites 7-8, 14 ja 16-17 pandud kohustusi.

Kõnesolevad kohustused ei ole pelk formaalsus, vaid eeldavad

kohtutelt suuremahulist sisulist tööd.

Näiteks tuvastamiskorralduste osas sätestab määruse art 7 lg 3, et koordineeriv asutus esitab pädevale õigusasutusele või sõltumatule

haldusasutusele tuvastamiskorralduse taotluse, millele lisab teenuseosutaja rakenduskava ning EL keskuse ja andmekaitseasutuse

arvamused. Tuvastamiskorralduste andmist käsitlevad määruse põhjenduspunktid 22-24 selgitavad, et pädev õigusasutus peab muuhulgas igal üksikjuhul eraldi objektiivselt ja hoolikalt hindama,

tuvastama ja kaaluma mitte üksnes tõenäosust, et teenust kuritarvitatakse asjaomast liiki internetis toimuvaks laste seksuaalseks

väärkasutamiseks, ja sellise kuritarvitamise võimalike tagajärgede raskust, vaid ka muudele mõjutatud osalistele tekkivate negatiivsete tagajärgede tõenäosust ja raskust. Ülemäärase koormuse vältimiseks

tuleks hindamisel arvesse võtta ka asjaomase teenuseosutaja rahalist ja tehnoloogilist suutlikkust ja suurust. /…/ Tuleks veenduda, et

tuvastamiskorraldus on sihipärane ja täpne, et kirjeldatud negatiivsed tagajärjed mõjutatud osalistele ei läheks kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik tuvastatud märkimisväärse riski tulemuslikuks

maandamiseks. Ühtlasi sätestab määruse artikkel 8 lg 1 p g), et tuvastamiskorraldus peab muuhulgas sisaldama piisava lt

Arvestatud (VV

mõjude analüüs 4.2)

üksikasjalikku põhjendust, milles selgitatakse, miks

tuvastamiskorraldus on antud. Nimetatud ülesandeid võib pädeva õigusasutuse asemel täita ka sõltumatu haldusasutus. See ei tundu esmapilgul sugugi lihtsam

lahendus, sest määruse kohaselt peab see olema erinev asutus riiklikust koordineerivast asutusest, samas peaks asutuste sisuline kompetents

olema üsna ühetaoline, et kõiki nimetatud ülesandeid täita. Palume seisukoha lisamist järgmises sõnastuses: Toetame määrusega teenuseosutajatele pandud kohustuste

tõhusat tagamist tuvastamis-, eemaldamis- ja

blokeerimiskorralduste näol, kuid leiame, et liikmesriikidele peab

jääma piisav paindlikkus nimetatud korralduste andmiseks

sobiliku asutuse üle otsustamisel.

6. Ebaselgeks jääb ka, kuidas toimub loodava EL keskuse,

koordineerivate siseriiklike asutuste, järelevalveasutuste (nt AKI), teenusepakkujate, teenuse kasutaja, ohvri, uurimisasutuste ja

õiguskaitseasutuste jt seotud isikute vaheline suhtlus ning

operatiivinfo liikumine, sealjuures võttes arvesse erisusi

liikmesriikide kriminaalmenetlustes. Näiteks juhul kui

avastamiskorralduse täitmise teel teenusepakkuja tuvastab võimaliku rikkuva sisu, siis lisaks EL keskuse teavitamisele, millised on

teenusepakkuja järgnevad sammud võimalikust kuriteost teavitamise l ning kuidas tagada, et edasiste sammudega ei kahjustataks kriminaalmenetluse kulgu (sh tõendite küsimus, menetlusosaliste

õiguste tagamine jne). Juhul kui liikmesriigi õiguskaitseasutus peab koheselt vajalikuks alustada kriminaalmenetlust, aga samal ajal EL

keskus hindab sisu „korrektseks“ (või vastupidi), siis tekitab segadust millest (sh kelle korraldustest) peab lähtuma teenusepakkuja andmete edasisel säilitamisel, kasutaja teavitamisel jne. Eelnõu art 12 lg 2

kohaselt tuleb kasutajat materjali piiramisest teavitada koheselt juhul kui EL hindab teabe mitteasjakohaseks või siis kolme kuu möödumise l

kui EL keskus ei ole selle aja jooksul teavitamist ära keelanud. Seda siis kumb tingimus saabub varem. Mistõttu võib tekkida praktikas olukord, kus EL keskuse poolt ei keelata kasutaja teavitamist, kuid

teavitamisest keelamist peab oluliseks liikmesriigi vastav pädev asutus, või vastupidi – EL keskus keelab teavitamise, aga siseriik l iku

menetluse käigus kasutajat juba teavitatakse. Leiame, et algatus peab

olema selge, konkreetne ega tohi ülemääraselt sekkuda

liikmesriikide kriminaalmenetlusse. Võiks kaaluda seisukoha

lisamist järgmises sõnastuses:

On oluline tagada, et kasutajate, teenusepakkujate, ohvrite ,

õiguskaitse- ja järelevalveasutuste ning teiste määrusest

mõjutatud osapoolte õigused, kohustused, omavaheline suhtlus

jms on piisavalt määratletud, õigusselge, proportsionaalne, ning

liikmesriikide menetluslike erisustega arvestav.

Arvestatud (VV

seisukoht 5.8 ja 5.15)

7. Selgitamist vajaks ka see, kuidas käesolev algatus mõjutab juba

liikmesriikide olemasolevaid võimalusi ning pädevate asutuste õigust anda korraldusi ebaseadusliku sisu eemaldamiseks, samuti ka sellise

Arvestatud (VV

seisukoht 5.15)

sisu säilitamiseks. Kui hetkel on uurimisasustustel suhteliselt laiad

volitused (muuhulgas korrakaitseorganina) anda korraldus õigusrikkumise lõpetamiseks ning ohu kõrvaldamiseks, siis määruse algatus sätestab alati kas kohtu või muu sõltumatu haldusorgani loa

nõude. Leiame, et algatus ei tohiks raskendada rikkumiste

lõpetamist või ohu kõrvaldamist (sh pikendada rikkumise

kestvust).

8. Siseriiklik koordineeriv asutus. Algatuse artikli 25 kohaselt luuakse liikmesriikides koordineerivad asutused (coordinating authority), mille peamised nõuded ja pädevused kajastuvad määruse artiklites 25-

32. Siseriiklikule koordineerivale asutusele on määrusega antud väga lai pädevus, mh teenuseosutajate riskiaruannete ja leevendusmeetmete

piisavuse hindamine, taotluste esitamine õigusasutusele jms, aga ühtlasi nähakse neile ette ka teatud uurimisvolitused (art 27 - investigatory powers). Vajaks täpsustamist, missuguse uurimisega

oleks tegemist ning, kas ja kuidas teevad koordineerivad asutused koostööd järelevalveasutustega, korrakaitseorganitega ja

uurimisasutustega kriminaalmenetluse mõttes. Artikkel 26 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et koordineerivad asutused vastavad järgmistele tingimustele: a) on õiguslikult ja talitluslikult

sõltumatud mis tahes muust avaliku sektori asutusest; b) nende staatus võimaldab neil käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmisel

tegutseda objektiivselt ja erapooletult; c) on vabad mis tahes otsesest või kaudsest välisest mõjust; d) ei küsi ega võta vastu juhiseid üheltki teiselt avaliku sektori asutuselt ega eraõiguslikult isikult; e) neile ei

anta laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise või selle vastu võitlemisega seotud muid ülesandeid kui käesolevast määrusest

tulenevad ülesanded. Eesti kontekstis tähendaks art 26 lg 2 tingimustele vastamine ilmse lt uue asutuse loomist. Ent isegi kui jätta kõrvale uue asutuse loomise

keerukus ja kulukus, jääb ikkagi alles küsimus sellest, kuhu paigutuks uus asutus Eesti süsteemis ning kuidas vältida tegevuste, pädevuste ja

ülesannete dubleerimist ning vastandumist PPAga. Uue asutuse loomine väljaspool tänast sotsiaalministeeriumi ja siseministeer iumi haldusala ei oleks tõhus ega mõistlik. Oleme seisukohal, et

koordineerivat asutust käsitlevad artiklid peaksid läbirääkimiste käigus muutuma selliselt, et siseriikliku koordineeriva asutuse rolli saaks

Eestis täita PPA.

Arvestatud (VV seisukoht 5.6)

9. Karistuste teemal on määruse eelnõu Artikli 35 sõnastus praegusel kujul küll enam-vähem sobilik, kuid toob ilmselt kaasa siiski vajaduse

väärtegude sanktsioonimäärade muutmiseks KarS üldosas. Siiski

tuleks taotleda seda, et eelnõu menetluse käigus ei rõhutataks

karistuse haldusõiguslikku iseloomu. Euroopa Liidu õiguses ei ole kunagi halduskaristuse mõistet sisustatud, selles kontekstis tuntakse üksnes kriminaalõiguslikke ja mitte-kriminaalõiguslikke karistusi.

Seejuures viimaste korral, kui õigusakt ei viita sanktsiooni liigile, on

Arvestatud (VV seisukoht 5.17)

liikmesriigil diskretsioon neid mistahes menetluses kohaldada.4 Seega

oleme vastu, et viidatakse halduskaristuse (administrative penalties) mõistele. EL õiguses ei ole ühtset arusaama, mida see mõiste tähendab. Liikmesriigil peab jääma maksimaalne paindlikkus, et kasutada enda

õigussüsteemis kõige sobivamat sanktsioonisüsteemi ja -liiki. Täiendavalt tuleks kaaluda seda, et sätestada karistused üksnes teatud

raskemate rikkumiste eest. Liikmesriikidele peaks jääma paindlikkus sanktsioneerida vaid teatud raskemaid rikkumisi (ultima ratio põhimõte), s.t et iga rikkumine ei pea olema kohustuslikus korras

karistatav. Sanktsioonid tuleks vajadusel ette näha üksnes

raskematele rikkumistele ning tagades maksimaalse paindlikkuse

sanktsioonimäära, -liigi ja menetluse osas.

Palume seisukoha lisamist järgmises sõnastuses: Peame oluliseks, et määruse eelnõu menetluse käigus ei rõhutataks

karistuse haldusõiguslikku iseloomu. Sanktsioonid tuleks ette

näha üksnes raskematele rikkumistele ning tagada maksimaalne

paindlikkus sanktsioonimäära, -liigi ja menetluse osas.

10. Toetame eraldiseisva Euroopa Liidu laste seksuaalse

väärkohtlemise vastase keskuse loomist, kui see toimub

olemasolevate ressursside optimeerimisega. Eraldi EL keskus tagaks

paremini valdkonna prioritiseerimise, töö tõhususe ja sõltumatuse, mis on olulised muuhulgas ohvrite kaitsel, et neid kujutavad internet is

liikuvad seksuaalse väärkohtlemise materjalid saavad veebist eemaldatud. Eraldi keskuse tõhususe heaks näiteks on ka USA kadunud ja väärkoheldud laste riiklik keskus (National Centre for

Missing and Exploited Children ehk NCMEC). Ka Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsis jõuti järeldusele, et asjaomaste ülesannete täitmisega

kaasnev vajadus sõltumatuse, omavahendite, nähtavuse, töötajate ja ekspertteadmiste järele oleks võimalik kõige paremini katta EL keskuse loomisega EL detsentraliseeritud asutusena. Uue asutuse

loomine peaks siiski toimuma olemasolevate EL ressursside optimeerimise arvelt (teiste EL asutuste personali optimeerimine,

näiteks osa spetsialistide ametikohtade liikumine Europolist uude asutusse).

Arvestatud (VV seisukoht 5.8)

11. Mõisted (laps vs lapskasutaja). Artikli 2 punkti i) kohaselt on „laps“ alla 18-aastane füüsiline isik. Sama artikli punkti j) järgi on aga

„lapskasutaja“ füüsiline isik, kes kasutab asjaomast infoühiskonna teenust ja kes on alla 17-aastane füüsiline isik. Komisjoni selgituste

kohaselt (vt LEWP töörühma memo 22.06.2022) lähtuvad need mõisted erinevast vanusepiirist seetõttu, et kui üldiselt aktsepteeritud definitsiooni kohaselt on laps iga inimene, kes on noorem kui 18 aastat,

siis kuriteokoosseisudes lähtutakse tihti hoopis seksuaalse enesemääramise eapiirist. Viimane on liikmesriigiti erinev, aga kõigis

liikmesriikides alla 17 aasta. Komisjoni sõnul on mõistete erinevuse eesmärgiks vajaliku proportsionaalsuse saavutamine. Leiame, et isegi kui üldiselt võib olla õige, et lapskasutaja mõiste võiks määratleda

Arvestatud (VV seisukoht 5.2)

4 where European Union legislation does not specifically provide any penalty for an infringement or refers for

that purpose to national legislation, the choice of penalty remains within the discretion of the Member States -

European Court of Justice 7.10.2010, case 382/09 (Stils Met SIA v Valsts ieņēmumu dienests), [2010] ECR I-

09315, margin no 44.

lähtudes seksuaalse enesemääramise eapiirist, siis terminoloogiatöö

põhimõtete kohaselt ei tohiks olla nii, et samas õigusaktis on termin, mis koosneb osaliselt sõnadest, mis on omakorda määratletud terminid, kuid mille tähendus on erinev. Ehk siis kui „laps“ on alla 18-aastane

isik, siis „lapskasutaja“ peaks samuti olema kasutaja, kes on alla 18 aastane isik. Selguse huvides tuleks võimaluse korral leida sobivam

termin „lapskasutaja“ mõiste tähistamiseks. Üks võimalus oleks nt „protected child user“ ehk „kaitstud lapskasutaja“.

12. Kohaldamisala – DSA ja lex specialis. Käesolev määrus on DSA suhtes lex specialis, nagu on ka TCO ning poliitilise reklaami määrus.

On tervitatav, et ettepanek viitab mõistete definitsioonides mõistele, nagu need on määratletud DSAs, DMAs ja teistes infoühiskonna

teenuseid reguleerivates õigusaktides. Oluline on läbirääkimiste käigus tagada erinevate õigusaktide mõistete ja sätete omavaheline kooskõla.

Arvestatud (VV seisukohad 5.2 ja 5.10)

13. Mõju põhiõigustele. Komisjoni algatuses on mõju põhiõigustele hästi välja toodud. Tegemist on siin selge põhiõiguste kokkupõrkega, mille

puhul sõltub nende vahelise tasakaalupunkti määramine suuresti sellest, millisele põhiõigusele omistatakse suuremat väärtust.

Selle algatuse eesmärk on laste seksuaalse kuritarvitamist ära hoida ja sellega võidelda. Siin on eelkõige asjakohased lapse õigus inimväärikusele (Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELPÕH) art 1),

õigus isikupuutumatusele (ELPÕH art 3), piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld (ELPÕH art 4) ning

lapse õigused ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja ELPÕH artikli 24 tähenduses. Samas on ettepanekus esitatud lapse õiguste kaitse meetmetel mõju

kohaldamisalas olevate teenuste kasutajate põhiõiguste teostamise le. Siin on eelkõige asjakohased õigus privaatsusele (sealhulgas

sõnumisaladus, mis on osa õigusest era- ja perekonnaelu asutamise le (ELPÕH art 10), õigus isikuandmete kaitsele (ELPÕH art 8) ja sõna- ning teabevabadus. Ühtlasi riivavad meetmed teenuste pakkujate

ettevõtlusvabadust (ELPÕH art 16). Ükski nendest hartas tunnustatud õigustest ega vabadusest ei ole aga absoluutne, mistõttu võib ELPÕH

art 52 lg 1 kohaselt neid piirata seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning

vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

Määruses tuleb arvestada asjaoluga, et riive kasutajate privaatsusõigusele on üldjuhul kergem kui olenevalt tegemist on teenustega, mille kaudu isik teeb teavet üldsusele avalikuks ja

tugevam, kui tegemist on teenustega, mida kasutatakse isikute vaheliste erasõnumite edastamiseks. Sisu eemaldamise või sellele

juurdepääsu tõkestamisega seoses tuleb ka silmas pidada, et ekslikult eemaldatud sisu puhul võib riive kasutajate väljendus- ja teabevabadusele olla oluline, aga veel olulisem võib olla tuvastamata

ja eemaldamata lapse seksuaalse kuritarvitamise sisu kahjulik mõju lastele ja ühiskonnale laiemalt. Seetõttu on oluline nii tehnoloogia sh

algoritmide kasutamine sisu tuvastamiseks kui ka inimjäreleva lve tagamine algoritmiliste süsteemide väljundi kontrolliks.

Arvestatud (VV mõjude analüüs 4.4)

Põhiõiguste kaalumisel on oluline silmas pidada ka ELPÕH art 24 lg

2, mille kohaselt „kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid“. Seda põhimõtet võib rakendada lapse

õigustele suurema kaalu andmiseks. See põhimõte kehtib mh ka õigusnormide kehtestamisel.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: 04.07.2022 seisukohad

Toetame üldiselt määruse eesmärki kaitsta lapsi seksuaalse väärkohtlemise eest internetis, luues ühtse

õigusraamistiku internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks.

14. Peame oluliseks läbirääkimiste käigus tagada vahendusteenuste

osutajatele, internetiühenduse teenuse osutajatele ja

isikutevahelise side teenuse osutajatele kehtiva regulatsiooni

koherentsus, proportsionaalsus ja selgus. Vahendusteenuse osutajate vastutuse ja kohustuste osas on oluline tagada kooskõla

digiteenuste määrusega (DSA), millega kehtestatakse kõigile vahendusteenuste osutajatele kohalduvad üldnormid. Eelnõu

läbirääkimistel tuleb tagada, et digiteenuste määruse üldnormide ja käesolevas valdkondlikus õigusaktis sätestatud erinormide vahel ei oleks vastuolusid. Digiteenuste määrusest tulenevad majutusteenuste

pakkujatele ulatuslikud hoolsuskohustused ebaseadusliku sisu tuvastamisel ning läbipaistvuskohustused kasutajate teavitamise l.

Erinevad õigusaktid sätestavad samasisulisi kohustusi, mistõttu on oluline tagada, et kohustuste vahel ei oleks vastuolusid või põhjendamatuid erisusi. Taolisel juhul peaksid teenusepakkujad

erinevat liiki ebaseadusliku sisu käsitlemiseks võtma kasutusele erinevad mehhanismid, tehes lisakulutusi mehhanismide väljatöötamisele ning töös hoidmisele. Eelnõu artikkel 12 lõige 3

sätestab kohustuse luua kasutajatele ligipääsetav, eakohane ja kasutajasõbralik teavitusmehhanism, mis võimaldab kasutajatel

teavitada võimalikest laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumitest. Samasuguse ebaseaduslikust sisust teavitamise mehhanismi loomise kohustus tuleneb ka DSA määruse artiklist 14 lõikest 1, mistõttu on

ebaselge, kas teenusepakkujal on kohustus luua kaks erinevat mehhanismi, millest üks on võimalikust lapsi seksuaalselt

kuritarvitavast ning teine ülejäänud sisust teavitamiseks. Dubleerivate mehhanismide loomise ning nende kaudu tulevate teavituste menetlemise kohustus on teenusepakkujale lisakoormus ja -kulu.

Ühtlasi tekitavad erinevad teavitusmehhanismid teenusekasutajates ebaselgust, kuna neil pole võimalik olla kindel, kas nad on edastanud

oma teavituse õigesse kohta. Samas valesse kohta teavituse tegemise l võib teavituse menetlemine viibida ega saada prioriteetsust, mis taolisele sisule muidu võiks osaks saada. DSA määruse artiklist 15

tuleneb majutusteenuse pakkujatele kohustus kasutajat teavitada tema loodud sisu nähtavuse mis tahes piiramisest. Käesoleva eelnõu artikli

12 lõike 2 kohaselt tuleb kasutajat lapsi seksuaalselt kuritarvitava materjali piiramisest teavitada üksnes juhul kui EL keskus ei ole teavitamist ära keelanud. Ühtlasi erineb kahe artikli alusel kasutajale

sisu piiramisel antava informatsiooni sisu. Seega tekib teenusepakkuja l teatud liiki ebaseadusliku sisu käsitlemisel erirežiimi loomise kohustus

oodata enne kasutajate teavitamist ära võimuorganite nõusolek, mis

Arvestatud (VV seisukoht 5.10)

tekitab teenusepakkujale lisakoormust ja -kulu. DSA määruse artikli 8

lõike 1 kohaselt on kõigi liikmesriikide õiguskaitseorganitel õigus nõuda teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajalt ebaseadusliku sisu eemaldamist nii enda jurisdiktsioonis, mitme liikmesriigi kui ka kogu

EL piires. Käesoleva eelnõu artikli 14 lõike 1 kohaselt on teenuseosutajalt lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu eemaldamise

nõudmise õigus kogu EL piires üksnes teenusepakkuja asukohaliikmesriigi pädeval õiguskaitseorganil. Vajab selgitamist, miks on praegusel juhul otsustatud teha erand DSA määrusest ja

terroristliku 2 veebisisu leviku tõkestamise (TCO) määrusest, kus piiriüleste eemaldamiskorralduse tegemise õigus on antud kõigi

liikmesriikide pädevatele õiguskaitseorganitele. Isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate kohustuste osas on oluline tagada kooskõla GDPRi ja ePrivaatsuse direktiiviga

(mis oh hetkel ülevaatamisel ja muutmisel), millest tehakse käesoleva määrusega erand artiklite 5 punktide 1 ja 3 (side konfidentsiaalsus)

ning artikli 6 punkt 1 (kasutajatega seotud liiklusandmed). Eelnõu läbirääkimistel tuleb tagada, et ePrivaatsuse direktiivi (ülevõetud elektroonilise side seadusega) üldnormide ja käesolevas valdkondlikus

õigusaktis sätestatud erinormide vahel ei oleks vastuolusid. Laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu võitlemise

määrusest tulenevad isikutevahelise side teenuse osutajatele ja internetiühenduse teenuse osutajatele ulatuslikud hoolsuskohustused ebaseadusliku sisu tuvastamisel, teavituskohustus (artiklid 12 ja 13),

selle info säilitamisel ning läbipaistvuskohustused kasutajate teavitamisel

15. Määruse kohaldamisalasse hõlmatud vahendusteenuste osutajate,

isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse

osutajate suhtes tuleb lähtuda piiratud vastutuse ja päritoluriigi

põhimõttest. Määruse eelnõus vahendusteenuste osutajatele

kehtestatavad nõuded peavad arvesse võtma vahendusteenuste osutajate erirolli ning vahendajate tegelikku teadmist nende kaudu

vahendatavast sisust ning võimekust antud teavet muuta või selle avalikkusega või teiste kasutajatega jagamisse sekkuda. Vahendusteenuse osutaja tegevus piirdub üldjuhul kolmandate

osapoolte pakutava teabe edastamise või salvestamisega, mis on olemuselt tehniline ja automaatne. Taolisel juhul ei ole

vahendusteenuse osutajal edastatava või salvestatava teabe kohta üldiselt teadmisi ega ka kontrolli ebaseadusliku teabe veebi jõudmise üle. Selliselt peaks vahendusteenuste osutajatele, sealhulgas

digiplatvormidele kohalduma piiratud vastutuse printsiip. Toetame piiratud vastutuse põhimõtte säilimist, mille kohaselt ei tohiks

vahendusteenuse osutajat lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu kättesaadavaks tegemise eest kriminaalkorras vastutusele võtta juhul kui ta lapsi seksuaalselt kuritarvitavast teabest teada saades kõnealuse

teabe kiiresti kõrvaldab või sellele juurdepääsu tõkestab. Vahendusteenuse osutajad ei tohiks olla lapsi seksuaalselt

kuritarvitava teabe kättesaadavaks tegemise eest vastutavad ka juhul, kui neile on väljastatud avastamiskorraldus, kuid nad ei ole suutnud tehniliste meetmete abil kogu lapsi seksuaalselt kuritarvitavat teavet

Osaliselt arvestatud

(VV seisukohad 5.17 ja 5.18)

tuvastada ja eemaldada või sellele juurdepääsu tõkestada. Eelnõu

artikkel 19 välistab vahendusteenuste osutajate, isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate vastutuse üksnes juhul, kui nad täidavad heas usus antud määruses sätestatud

kohustusi. Antud määruse rikkumine ei tohiks kaasa tuua vahendusteenuste osutajate, isikutevahelise side teenuse osutajate ja

internetiühenduse teenuse osutajate kriminaalkorras lapsporno levitamise eest vastutusele võtmist, kuna isegi parimaid pingutusi tehes ning kõige kõrgetasemelisemaid tehnilisi lahendusi kasutades ei ole

teenusepakkujatel võimalik tagada, et teenusekasutajad ei kuritarvita nende teenust laste seksuaalseks väärkohtlemiseks. Vastutus laste

seksuaalse kuritarvitamise eest peaks jääma kasutajatele, kes lapspornot üles laevad või lapsi seksuaalselt ahvatlevad. Ühtlasi peaks määrus toetama vahendusteenuste osutajate võimalikku vabatahtlikku

tegevust lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu eemaldamisel või sellele juurdepääsu tõkestamisel. Pelgalt vabatahtlike meetmete rakendamist

ei peaks tõlgendama selliselt, et vahendusteenuse osutaja 3 on ebaseaduslikust teabest tegelikult teadlik. Määrus saab õigusselguse loomisega toetada ettevõtjate vastutustundlikku käitumist.

Digiteenuste arengu tagatiseks on nende teenuste piiriülene vaba liikumine. Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et käesolev määrus

oleks kooskõlas e-kaubanduse direktiivist tuleneva ja DSA määruses kinnitatud siseturu ehk päritoluriigi põhimõttega, millega tagatakse, et infoühiskonna teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse

lähtekohas. Läbirääkimiste käigus on oluline tagada, et määruse eelnõu järelevalvemehhanism oleks kooskõlas päritoluriigi põhimõttega ehk määrusest tulenevate nõuete järelevalvepädevus jääks asukohariigile.

16. Määruse kohaldamisalasse hõlmatud vahendusteenuste osutajate,

isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse

osutajate suhtes tuleb lähtuda üldise jälgimiskohustuse keelu

põhimõttest. Määruse läbirääkimiste käigus ei tohi kehtestada vahendusteenuste osutajatele kohustust jälgida kogu teenuse kaudu

edastatavat või üldsusele levitatavat sisu, et tuvastada ja eemaldada lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu. Antud kohustus on vastuolus e- kaubanduse direktiivis sätestatud, ePrivaatsuse direktiivis ja DSA

määruses kinnitatud üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keelu põhimõttega, mille kohaselt ei ole vahendusteenuse osutajatel,

isikutevahelise side teenuse osutajatel ja internetiühenduse teenuse osutajatel kohustust üldiselt aktiivselt otsida ebaseaduslikku sisu ega ebaseaduslikule tegevusele viitavaid asjaolusid. Üldise

jälgimiskohustuse keelu põhimõte keelab liikmesriikidel kehtestada teenuseosutajale üldist kohustust jälgida teavet, mida ta edastab või

talletab, või aktiivselt otsida fakte või asjaolusid, mis viitavad ebaseaduslikule tegevusele. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et üldise jälgimiskohustuse keeluga on vastuolus meetmed, mis

seisnevad selles, et teenuseosutajat kohustatakse seadma ainult tema enda kulul sisse filtreerimissüsteemid, mis tähendavad üldist ja alalist

jälgimist, et hoida ära mis tahes tulevane rikkumine. 1 DSA määruse läbirääkimiste käigus selgitati, et üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keeld ei piira spetsiifilisi jälgimiskohustusi, tingimusel et

Arvestatud (VV seisukoht 5.11)

need vastavad proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetele, on

kooskõlas tingimustega, mis on sätestatud mis tahes asjakohases liidu õiguses, sealhulgas hartas, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus, ning kõnealuse sisu ebaseaduslikkus on kindlaks tehtud kohtu

poolt või on ilmselge, kuivõrd see ei kohusta vahendusteenuse osutajat seda konkreetset sisu sõltumatult hindama. Ühtlasi ei mõjuta üldise

jälgimiskohustuse keeld ametiasutuste korraldusi kooskõlas siseriiklike õigusaktidega vastavalt käesolevas määruses kehtestatud tingimustele. Sellised korraldused ei tohiks seisneda selles, et

teenuseosutajalt nõutakse, et ta kehtestaks üksnes omal kulul filtreerimissüsteemi, mis hõlmab üldist ja püsivat järelevalvet, et

vältida mis tahes tulevasi rikkumisi. Sellised korraldused võivad siiski kohustada veebimajutusteenuse pakkujat eemaldama teavet, mida ta talletab ja mille sisu on identne või samaväärne varem ebaseaduslikuks

tunnistatud teabe sisuga, või tõkestama juurdepääsu sellele teabele, olenemata sellest, kes selle teabe säilitamist taotles, tingimusel et

asjaomase teabe jälgimine ja otsimine piirdub teabega, mis on nõuetekohaselt kindlaks määratud korralduses, nagu eelnevalt tuvastatud rikkumisega seotud isiku nimi, rikkumise tuvastamise

asjaolud ja sisu, mis tunnistati ebaseaduslikuks, ning see ei kohusta veebimajutusteenuse osutajat viima läbi selle sisu sõltumatut

hindamist, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus. 1 Scarlet Extended, C-70/10, punktid 36–40, SABAM, C-360/10, punktid 34– 38 4 Eelnõu artikli 1 lõike 3 punkti c kohaselt ei mõjuta käesolev

määrus DSA määruse kohaldumist, mistõttu kohalduvad DSA määrusest tulenevad infoühiskonna vahendusteenuste osutajate põhimõtted, sealhulgas üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõte.

Oleme seisukohal, et artiklis 7 sätestatud avastamiskorraldused on üldise jälgimiskohustuse keeluga vastuolus, kuna vahendusteenuse

osutajad ja isikutevahelise side teenuse osutajad peaksid enda kulul kasutusele võtma automatiseeritud süsteemi, et võrrelda enda sisu andmebaasides oleva sisuga ning tuvastada ebaseaduslikku sisu.

Pädevad ametiasutused võivad vahendusteenuste osutajatelt nõuda kindla ebaseadusliku sisu eemaldamist või sellele juurdepääsu

blokeerimist, nt kindla foto- või videomaterjali eemaldamist, tingimusel et teenuseosutaja ei pea läbi viima sisu iseseisvat hindamist. Eelnõu artikli 10 lõikes 1 on sätestatud avaldamiskorralduse saanud

teenuseosutajale automaatse filtreerimissüsteemi installimise ja kasutusele võtmise kohustus, et tuvastada lapsi seksuaalselt

kuritarvitavat sisu. Ametiasutused ei saa nõuda, et vahendusteenuse osutaja kehtestaks üksnes omal kulul filtreerimissüsteemi, mis hõlmab üldist ja püsivat järelevalvet, et vältida mis tahes tulevasi rikkumis i.

Seega ei saa ametiasutused kohustada teenusepakkujaid looma filtreerimissüsteemi, et võrrelda kogu enda sisu andmebaaside vastu,

et tuvastada võimalikku ebaseaduslikku sisu. Spetsiifiliste jälgimiskorraldustega saab nõuda üksnes konkreetse sisu eemaldamist, mille ebaseaduslikkus on tuvastatud ametiasutuse või kohtu poolt.

Spetsiifiliste jälgimiskorraldustega ei saa nõuda uue lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu tuvastamist, mis pole eelnevalt ametiasutuse või

kohtu poolt ebaseaduslikuks tunnistatud. Igal juhul pole võimalik

teenuseosutajalt nõuda, et ta viiks ise läbi sisu ebaseaduslikkuse

hindamise.

17. Õigusselguse saavutamiseks ning määruse ühetaoliseks

rakendamiseks tuleb täpsustada ja piiritleda teenuse osutajatele

ette nähtud kohustused ja vastutus. Läbirääkimiste käigus tuleb

tagada, et teenuseosutajatele kehtestatavad kohustused oleksid

sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed. Vahendusteenuste ja

isikutevahelise side teenuse kasutajatele peab jääma sobivate

meetmete valikuõigus. Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et kohustuste kohaldamisala määramisel vahendusteenuste osutajate

eristamiseks sätestatavad kriteeriumid oleksid asjakohased ja põhjendatud ning hoiaksid ära ebavõrdse kohtlemise teenuseosuta jate

vahel. Nõuded peavad kehtima nende ettevõtjate ja teenuste suhtes, mis on vajalikud konkreetse eesmärgi saavutamiseks ja seda ettevõtjaid võimalikult vähe koormaval viisil. Näiteks võib teenuse iseloomust

tulenevalt soovimatu mõju avaldumise tõenäosus olla väike ja sellest tulenevalt meetme kehtestamine olla põhjendamatu. Või ei pruugi

pelgalt teenuseosutaja suurus määrata selle teenuse osutamisel tekkivat soovimatut mõju, mistõttu toetame riskipõhist lähenemist, et teenuseosutajatel on eelkõige kohustus ise hinnata riske enda teenusel

laste seksuaalseks kuritarvitamiseks ning võtta vajalikke, asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid antud riski vähendamiseks. Eelnõu

artiklis 4 lõikes 1 on loetletud kolm varianti, mida vahendusteenuse osutaja ja isikutevahelise side teenuse osutaja peab kasutusele võtma, et vähendada riski, et tema teenust võidakse kasutada lapsi seksuaalselt

kuritarvitava sisu edastamiseks või avalikustamiseks, sealjuures on märgitud, et teenuseosutaja peab loetelust kasutusele võtma mõned või

kõik kolm varianti. Oleme seisukohal, et teenuseosutajatele peab jääma õigus otsustada kasutusele võetavate riski vähendamise meetmete valiku üle, võttes arvesse antud sisuga kokkupuutumise riske ja ulatust

ning seda, millist mõju see avaldab kolmandate isikute õigustele. Vahendusteenuse osutajatele ja isikutevahelise side teenuse osutajale

peab jääma valikuvabadus, milline asjakohane, tõhus ja proportsionaalne erimeede tuleks kehtestada lapsi 5 seksuaalselt kuritarvitava sisu kindlakstegemiseks ja eemaldamiseks või sellele

juurdepääsu blokeerimiseks. Riski vähendamise meetmete võtmise nõudega ei saa vahendusteenuse pakkujatele kehtestada automaatsete

vahendite kasutamise kohustust, ega üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida aktiivse lt ebaseaduslikule tegevusele viitavaid fakte või asjaolusid, kuna see

oleks vastuolus eespool kirjeldatud üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõttega. Seega peab olema välistatud ametiasutuste õigus

kohustada vahendusteenuste pakkujaid võtma kasutusele automaatseid sisumodereerimise vahendeid, et tuvastada lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu ning automatiseeritud mehhanismide kasutusele

võtmine peab jääma teenusepakkujatele vabatahtlikuks. Eelnõuga teenuseosutajatele kehtestatavad kohustused peavad olema sobivad,

vajalikud ja proportsionaalsed. Eelnõu kohaselt on laps alla 18-aastane füüsiline isik ja lapskasutaja alla 17- aastane füüsiline isik. Eestis on laste seksuaalse enesemääramise vanusepiir 16 aastat, millest noorema

Arvestatud (VV seisukoht 5.16)

isikuga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo

toimepanemine või seksuaalne ahvatlemine on kuriteona karistatav. Tegemist ei ole kuriteoga, kui täisealise isiku ja neljateist- kuni kuueteistaastase isiku vanusevahe ei ole suurem kui viis aastat. Eelnõu

kohaselt kuulub eemaldamisele või blokeerimisele üksnes ebaseaduslik sisu, mis kujutab endast laste seksuaalset kuritarvitamist

ehk seksuaalse enesemääramise east noorema isiku seksuaalset ahvatlemist, kusjuures isikute vahel on ületatud lubatud viieaastane vanusevahe. Kui seksuaalse enesemääramise iga ei ole rikutud, siis on

tegemist seadusliku sisuga, mille eemaldamine või millele juurdepääsu blokeerimine oleks isikute põhiõigustega vastuolus. Isikutevaheliste

sõnumiteenuste osutajatel on äärmiselt keeruline kontrollida, kas kahe isiku vaheline suhtlus kujutab endast lapse seksuaalset ahvatlemist ning on seega ebaseaduslik. Antud erasõnumivahetuse ulatus liku

jälgimise ja kontrollimise õigus piirab oluliselt lapskasutajate õigust privaatsusele ja eraelu kaitsele, sõnumisaladusele, sõna- ja

väljendusvabadusele ning seksuaalsele eneseteostusele. Eelnõu kohaselt on pädeval asutusel võimalik väljastada teenusepakkuja le artiklis 7 sätestatud avastamiskorraldus ka siis, kui lapsi seksuaalselt

kuritarvitavat sisu varasemalt teenusest tuvastatud ei ole, kuid on olemas tõendid, et taolist sisu on esinenud teistes samalaadsetes

teenustes. Teenusepakkujale avastamiskorralduse väljastamine enne kui on tuvastatud, et teenusepakkuja poolt kasutusele võetud riski vähendamise meetmed ei toimi ning konkreetses teenuses esineb

ebaseaduslik sisu, ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Eelnõud välja töötades on seadusandja juba hinnanud, et majutusteenustel või erasõnumiteenustel on eriline risk lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu

edastamiseks või avalikustamiseks. Seega on antud teenused juba iseenesest kõrge riskiga, mistõttu võib pädev asutus sisuliselt sätestada

avastamiskorralduse kõigile taolistele teenusepakkujatele, kui nad ei ole riski vähendamise meetmena juba kasutusele võtnud automaatset filtreerimissüsteemi. Eelnevast tulenevalt kallutab eelnõu

teenuseosutajaid kasutama ebaseadusliku sisu tuvastamiseks automaatseid sisutuvastussüsteeme, mis on vastuolus üldise

jälgimiskohustuse keelu põhimõttega. Eelnõust tulenevate ajaliselt piiritletud kohustuste puhul ei ole selge, kuidas tagatakse teenuseosutajatele õigusselgus ja õiguskindlus, et ametivõimud ei saa

neid lõpmatult korraldusega kohustada antud meetmeid kasutusele võtma. Algatuse artikli 7 alusel on pädeval asutusel õigus

avastamiskorraldusega nõuda automaatsete filtreerimissüsteemide kasutuselevõtmist maksimaalselt 12 või 24 kuuks sõltuvalt tuvastatava sisu liigist. Algatuse artikli 16 kohaselt võib pädev asutus

blokeerimiskorraldusega nõuda internetiühenduse teenuse 6 pakkujatelt kõigi teatud EL poolt hallatavas nimekirjas olevate lapsi

seksuaalselt kuritarvitavat sisu sisaldavate domeeninimede blokeerimist maksimaalselt 5 aastaks. Eelnõus pole täpsustatud, millega tagatakse meetmete võtmise vajaduse lõppemine pärast

korralduses sätestatud tähtaja saabumist. Ühtlasi pole eelnõus välistatud peale esimese korralduse tähtaja saabumist uue korralduse

väljastamist. Seega on risk, et pädevad asutused võivad korraldusega

meetmete võtmist aina uuesti nõuda ning korralduse alusel võetavatest

ajutistest meetmetest tekivad püsivad kohustused, mis on vastuolus õigusselguse, õiguskindluse ja ettenähtavuse põhimõtetega. Eelnõus tuleb piirata samale teenuseosutajale mitmete järjestikuste korralduste

andmise õigust. Kui eelnõus on soov kehtestada teenuseosutaja te le püsivad hoolsuskohustused, et vältida ebaseadusliku sisu edastamist

või avalikustamist nende teenuste kaudu, siis tuleks antud kohustused ka seaduses sä

18. Määrus ei tohi ebaproportsionaalselt piirata õigust kasutada

digiteenuseid anonüümselt ning tuua kaasa kasutajatele enda

vanuse teenusepakkujale avaldamise kohustuse digiteenuste

kasutamiseks. Eelnõuga kehtestatakse isikutevahelis te le

sideteenustele (artikkel 4 lõige 3) ja rakendusepoodidele (artikkel 6 lõige 1 punkt c) vanuse tuvastamise ja vanuse hindamise meetmete kasutusele võtmise kohustus. Nii kahjustavad eelnõust tulenevad

kohustused vahendusteenuste osutajatele ja isikutevahelis te le sideteenuste osutajatele õigust kasutada digiteenuseid anonüümse lt

ning kohustavad teenusekasutajatel avaldama platvormidele enda vanust või sünniaega, et teha kindlaks, et tegemist ei ole lapskasutajaga. Eelnõuga ei tohi kehtestada vahendusteenuste

osutajatele ja isikutevahelistele sideteenuste osutajatele üldist kohustust piirata oma teenuste anonüümset kasutamist. Kooskõlas

võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega ning selleks, et vältida isikuandmete kuritarvitamist, peaks kasutajatel olema õigus kasutada teenuseid anonüümselt. Digiteenuste anonüümse lt

kasutamise õigus võimaldab kasutajatel kaitsta end andmete liigse kogumise eest digiteenuste pakkujate poolt, et neid profileerida ning

neile reklaami suunata. Ühtlasi suureneb taolisel juhul andmelekete ja privaatsusõiguse oluliste riivete risk. Anonüümsuse kaitse on oluline osa nii sõnavabaduse kui ka eraelu puutumatuse õiguse kaitsmise l.

Anonüümsus võimaldab inimestel end väljendada ilma kättemaksuhirmuta. See võimaldab nn „vilepuhujatel“ endast teada

anda ja üksikisikud avaldada interneti jututubades oma sisemis i mureküsimusi mitmesugustes küsimustes. Samuti võimaldab see kasutajatel lihtsalt liituda igasuguste aruteludega, mida nad muidu

võiksid vältida. Eelnõus tuleb ette näha üksnes teadaolevate lapskasutajate kaitse, kes on ise või kelle seaduslik esindaja on

digiteenuse pakkujale avaldanud, et tegemist on alaealisega, mistõttu peaksid kohalduma alaealiste seksuaalse kuritarvitamise eest kaitsmiseks võetavad meetmed. Eelnõu ei tohi viia tulemuseni, kus mis

tahes digiteenuse kasutamiseks on vajalik end usaldusväärsel viis il identifitseerida, nt ID-kaardiga autentides, ning digiteenuse le

ulatuslikke isikuandmeid jagada, et teenusepakkujal oleks võimalik kontrollida, et tegemist pole alaealisega.

Arvestatud osaliselt (VV seisukoht 5.14)

Toetame privaatsust vähem riivavate vanuse

tuvastamise tehnoloogiate kasutuselevõttu, kus

teenusepakkuja vanuse tuvastab usaldusväärsel

viisil kolmas osapool, edastades konkreetsele teenusepakkujale

üksnes teabe, kas tegemist on

lapskasutajaga või mitte.

19. Me ei pea põhjendatuks ametiasutuste õigust edastada

vahendusteenuste osutajatele teavitusi iseseisvaks hindamiseks ja

vabatahtlikuks kaalumiseks. Eelnõu artiklite 32 ja 49 lõike 2 kohaselt võivad ametiasutused edastada vahendusteenuste osutajatele

teavitusi võimalikust laste seksuaalsest kuritarvitamisest nende enda vabatahtlikuks hindamiseks ja kaalumiseks, kas sisu eemaldada või

Arvestatud (VV seisukoht 5.16)

sellele juurdepääs blokeerida. Ametiasutustele teavituste edastamise

õigus tähendab, et põhimõtteliselt saavad nad saata teenuseosutajale nii mittesiduvaid teavitusi kui väljastada siduvaid korraldusi. Peame seda põhjendamatuks, kuivõrd korralduste väljastamise õigusega

ametiasutused ei tohiks teenuseosutajale delegeerida sisu ebaseaduslikkuses veendumise kohustust ja vastutust. See muu hulgas

koormaks põhjendamatult teenuseosutajat ega tagaks ebaseadusliku sisu tõhusat eemaldamist. Ühtlasi vähendab see teenuseosuta jate õiguskindlust, kuna kui hiljem leitakse, et sisu oli ebaseaduslik, siis

võidakse teenusepakkujat lugeda sisu eest vastutavaks, kuna tal oli ebaseaduslikust sisust tegelik teadmine. Iseseisvate päringute

läbiviimine teenusepakkujate poolt vähendab ka ohvrite kaitset ning õigusi menetluses, kuna alaealiste võimaliku seksuaalse kuritarvitamise asjaolusid selgitavad välja teenusepakkujad, kellel pole

alaealiste seksuaalkuritegude ohvrite kohtlemiseks vajalikke teadmisi ega oskusi.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: 20.09.2022 seisukohad

20.

Peame oluliseks läbirääkimiste käigus tagada vahendusteenuste

osutajatele ja isikutevahelise side teenuse osutajatele kehtiva

regulatsiooni koherentsus, proportsionaalsus ja selgus. Vahendusteenuse osutajate vastutuse ja kohustuste osas on oluline

tagada kooskõla digiteenuste määrusega (DSA), millega kehtestatakse kõigile vahendusteenuste osutajatele kohalduvad üldnormid. Eelnõu

pakkujatele ulatuslikud hoolsuskohustused ebaseadusliku sisu tuvastamisel ning läbipaistvuskohustused kasutajate teavitamise l.

Erinevad õigusaktid sätestavad samasisulisi kohustusi, mistõttu on oluline tagada, et kohustuste vahel ei oleks vastuolusid või põhjendamatuid erisusi. Taolisel juhul peaksid teenusepakkujad

erinevat liiki ebaseadusliku sisu käsitlemiseks võtma kasutusele erinevad mehhanismid, tehes lisakulutusi mehhanismide

väljatöötamisele ning töös hoidmisele. Eelnõu artikkel 12 lõige 3 sätestab kohustuse luua kasutajatele ligipääsetav, eakohane ja kasutajasõbralik teavitusmehhanism, mis võimaldab kasutajatel

teavitada võimalikest laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumitest. Samasuguse ebaseaduslikust sisust teavitamise mehhanismi loomise

kohustus tuleneb ka DSA määruse artiklist 14 lõikest 1, mistõttu on ebaselge, kas teenusepakkujal on kohustus luua kaks erinevat mehhanismi, millest üks on võimalikust lapsi seksuaalselt

kuritarvitavast ning teine ülejäänud sisust teavitamiseks. Dubleerivate mehhanismide loomise ning nende kaudu tulevate teavituste

menetlemise kohustus on teenusepakkujale lisakoormus ja -kulu. Ühtlasi tekitavad erinevad teavitusmehhanismid teenusekasutajates ebaselgust, kuna neil pole võimalik olla kindel, kas nad on edastanud

oma teavituse õigesse kohta. 2 (8) Samas valesse kohta teavituse tegemisel võib teavituse menetlemine viibida ega saada prioriteetsust,

mis taolisele sisule muidu võiks osaks saada. DSA määruse artiklist 15 tuleneb majutusteenuse pakkujatele kohustus kasutajat teavitada tema

Arvestatud (VV

seisukoht 5.16)

loodud sisu nähtavuse mis tahes piiramisest. Käesoleva eelnõu artikli

sisu piiramisel antava informatsiooni sisu. Seega tekib teenusepakkuja l teatud liiki ebaseadusliku sisu käsitlemisel erirežiimi loomise kohustus

oodata enne kasutajate teavitamist ära võimuorganite nõusolek, mis tekitab teenusepakkujale lisakoormust ja -kulu. DSA määruse artikli 8 lõike 1 kohaselt on kõigi liikmesriikide õiguskaitseorganitel õigus

nõuda teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajalt ebaseadusliku sisu eemaldamist nii enda jurisdiktsioonis, mitme liikmesriigi kui ka kogu

EL piires. Käesoleva eelnõu artikli 14 lõike 1 kohaselt on teenuseosutajalt lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu eemaldamise nõudmise õigus kogu EL piires üksnes teenusepakkuja

asukohaliikmesriigi pädeval õiguskaitseorganil. Vajab selgitamist, miks on praegusel juhul otsustatud teha erand DSA määrusest ja

terroristliku veebisisu leviku tõkestamise (TCO) määrusest, kus piiriüleste eemaldamiskorralduse tegemise õigus on antud kõigi liikmesriikide pädevatele õiguskaitseorganitele. Isikutevahelise side

teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate kohustuste osas on oluline tagada kooskõla GDPRi ja ePrivaatsuse direktiiviga

(mis on hetkel ülevaatamisel ja muutmisel EL määruseks), millest tehakse käesoleva määrusega erand artiklite 5 punktide 1 ja 3 (side konfidentsiaalsus) ning artikli 6 punkt 1 (kasutajatega seotud

liiklusandmed). Eelnõu läbirääkimistel tuleb tagada, et ePrivaatsuse direktiivi (ülevõetud elektroonilise side seadusega) üldnormide ja käesolevas valdkondlikus õigusaktis sätestatud erinormide vahel ei

oleks vastuolusid. Laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu võitlemise määrusest tulenevad isikutevahelise side teenuse

osutajatele ja internetiühenduse teenuse osutajatele ulatuslikud hoolsuskohustused ebaseadusliku sisu tuvastamisel, teavituskohustus (artiklid 12 ja 13), selle info säilitamisel ning läbipaistvuskohustused

kasutajate teavitamisel.

21. Määruse kohaldamisalasse hõlmatud vahendusteenuste osutajate

ja isikutevahelise side teenuse osutajate suhtes tuleb lähtuda

piiratud vastutuse ja päritoluriigi põhimõttest. Määruse eelnõus vahendusteenuste osutajatele kehtestatavad nõuded peavad arvesse

võtma vahendusteenuste osutajate erirolli ning vahendajate tegelikku teadmist nende kaudu vahendatavast sisust ning võimekust antud teavet muuta või selle avalikkusega või teiste kasutajatega jagamisse

sekkuda. Vahendusteenuse osutaja tegevus piirdub üldjuhul kolmandate osapoolte pakutava teabe edastamise või salvestamisega,

mis on olemuselt tehniline ja automaatne. Taolisel juhul ei ole vahendusteenuse osutajal edastatava või salvestatava teabe kohta üldiselt teadmisi ega ka kontrolli ebaseadusliku teabe veebi jõudmise

üle. Selliselt peaks vahendusteenuste osutajatele, sealhulgas digiplatvormidele kohalduma piiratud vastutuse printsiip. Toetame

piiratud vastutuse põhimõtte säilimist, mille kohaselt ei tohiks vahendusteenuse osutajat lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu kättesaadavaks tegemise eest kriminaalkorras vastutusele võtta juhul

Arvestatud (VV seisukoht 5.18)

kui ta lapsi seksuaalselt kuritarvitavast teabest teada saades kõnealuse

teabe kiiresti kõrvaldab või sellele juurdepääsu tõkestab. Vahendusteenuse osutajad ei tohiks olla lapsi seksuaalselt kuritarvitava teabe kättesaadavaks tegemise eest vastutavad ka juhul,

kui neile on väljastatud avastamiskorraldus, kuid nad ei ole suutnud tehniliste meetmete abil kogu lapsi seksuaalselt kuritarvitavat teavet

tuvastada ja 3 (8) eemaldada või sellele juurdepääsu tõkestada. Eelnõu artikkel 19 välistab vahendusteenuste osutajate ja isikutevahelise side teenuse osutajate vastutuse üksnes juhul, kui nad täidavad heas usus

antud määruses sätestatud kohustusi. Antud määruse rikkumine ei tohiks kaasa tuua vahendusteenuste osutajate ja isikutevahelise side

teenuse osutajate kriminaalkorras lapsporno levitamise eest vastutuse le võtmist, kuna isegi parimaid pingutusi tehes ning kõige kõrgetasemelisemaid tehnilisi lahendusi kasutades ei ole

teenusepakkujatel võimalik tagada, et teenusekasutajad ei kuritarvita nende teenust laste seksuaalseks väärkohtlemiseks. Vastutus laste

tegevust lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu eemaldamisel või sellele juurdepääsu tõkestamisel. Pelgalt vabatahtlike meetmete rakendamist

ei peaks tõlgendama selliselt, et vahendusteenuse osutaja on ebaseaduslikust teabest tegelikult teadlik. Määrus saab õigusselguse loomisega toetada ettevõtjate vastutustundlikku käitumist.

Digiteenuste arengu tagatiseks on nende teenuste piiriülene vaba liikumine. Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et käesolev määrus oleks kooskõlas e-kaubanduse direktiivist tuleneva ja DSA määruses

kinnitatud siseturu ehk päritoluriigi põhimõttega, millega tagatakse, et infoühiskonna teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse

22. Määruse kohaldamisalasse hõlmatud vahendusteenuste osutajate

suhtes tuleb lähtuda üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõttest.

Selle kohustuse täitmisega seonduvalt tuleb vältida võimalust

tekitada tagauksi otspunktkrüpteerimise lahendustesse. Määruse läbirääkimiste käigus ei tohi kehtestada vahendusteenuste osutajatele

kohustust jälgida kogu teenuse kaudu edastatavat või üldsusele levitatavat sisu, et tuvastada ja eemaldada lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu. Antud kohustus on vastuolus e-kaubanduse

direktiivis sätestatud, ja DSA määruses kinnitatud üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keelu põhimõttega, mille kohaselt ei

ole vahendusteenuse osutajatel kohustust üldiselt aktiivselt otsida ebaseaduslikku sisu ega ebaseaduslikule tegevusele viitava id asjaolusid. Üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõte keelab

liikmesriikidel kehtestada teenuseosutajale üldist kohustust jälgida teavet, mida ta edastab või talletab, või aktiivselt otsida fakte või

asjaolusid, mis viitavad ebaseaduslikule tegevusele. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et üldise jälgimiskohustuse keeluga on vastuolus meetmed, mis seisnevad selles, et teenuseosutajat kohustatakse seadma

Arvestatud (VV seisukoht 5.11)

ainult tema enda kulul sisse filtreerimissüsteemid, mis tähendavad

üldist ja alalist jälgimist, et hoida ära mis tahes tulevane rikkumine.1 DSA määruse läbirääkimiste käigus selgitati, et üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keeld ei piira spetsiifi lis i

jälgimiskohustusi, tingimusel et need vastavad proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetele, on kooskõlas tingimustega, mis on

sätestatud mis tahes asjakohases liidu õiguses, sealhulgas hartas, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus, ning kõnealuse sisu ebaseaduslikkus on kindlaks tehtud kohtu poolt või on ilmse lge,

kuivõrd see ei kohusta vahendusteenuse osutajat seda konkreetset sisu sõltumatult hindama. Ühtlasi ei mõjuta üldise jälgimiskohustuse keeld

ametiasutuste korraldusi kooskõlas siseriiklike õigusaktidega vastavalt käesolevas määruses kehtestatud tingimustele. Sellised korraldused ei tohiks seisneda selles, et teenuseosutajalt nõutakse, et ta kehtestaks

üksnes omal kulul filtreerimissüsteemi, mis hõlmab 1 Scarlet Extended, C-70/10, , punktid 36–40, SABAM, C-360/10, punktid 34–

38 4 (8) üldist ja püsivat järelevalvet, et vältida mis tahes tulevasi rikkumisi. Sellised korraldused võivad siiski kohustada veebimajutusteenuse pakkujat eemaldama teavet, mida ta talletab ja

mille sisu on identne või samaväärne varem ebaseaduslikuks tunnistatud teabe sisuga, või tõkestama juurdepääsu sellele teabele,

olenemata sellest, kes selle teabe säilitamist taotles, tingimusel et asjaomase teabe jälgimine ja otsimine piirdub teabega, mis on nõuetekohaselt kindlaks määratud korralduses, nagu eelnevalt

tuvastatud rikkumisega seotud isiku nimi, rikkumise tuvastamise asjaolud ja sisu, mis tunnistati ebaseaduslikuks, ning see ei kohusta veebimajutusteenuse osutajat viima läbi selle sisu sõltumatut

hindamist, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus. Eelnõu artikli 1 lõike 3 punkti c kohaselt ei mõjuta käesolev määrus DSA

määruse kohaldumist, mistõttu kohalduvad DSA määrusest tulenevad infoühiskonna vahendusteenuste osutajate põhimõtted, sealhulgas üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõte. Oleme seisukohal, et artiklis

7 sätestatud avastamiskorraldused on üldise jälgimiskohustuse keeluga vastuolus, kuna vahendusteenuse osutajad ja isikutevahelise side

teenuse osutajad peaksid enda kulul kasutusele võtma automatiseer itud süsteemi, et võrrelda enda sisu andmebaasides oleva sisuga ning tuvastada ebaseaduslikku sisu. Pädevad ametiasutused võivad

vahendusteenuste osutajatelt nõuda kindla ebaseadusliku sisu eemaldamist või sellele juurdepääsu blokeerimist, nt kindla foto- või

videomaterjali eemaldamist, tingimusel et teenuseosutaja ei pea läbi viima sisu iseseisvat hindamist. Eelnõu artikli 10 lõikes 1 on sätestatud avaldamiskorralduse saanud teenuseosutajale automaatse

filtreerimissüsteemi installimise ja kasutusele võtmise kohustus, et tuvastada lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu. Ametiasutused ei saa

nõuda, et vahendusteenuse osutaja kehtestaks üksnes omal kulul filtreerimissüsteemi, mis hõlmab üldist ja püsivat järelevalvet, et vältida mis tahes tulevasi rikkumisi. Seega ei saa ametiasutused

kohustada teenusepakkujaid looma filtreerimissüsteemi, et võrrelda kogu enda sisu andmebaaside vastu, et tuvastada võimalikku

ebaseaduslikku sisu. Spetsiifiliste jälgimiskorraldustega saab nõuda

üksnes konkreetse sisu eemaldamist, mille ebaseaduslikkus on

tuvastatud ametiasutuse või kohtu poolt. Spetsiifiliste jälgimiskorraldustega ei saa nõuda uue lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu tuvastamist, mis pole eelnevalt ametiasutuse või kohtu poolt

ebaseaduslikuks tunnistatud. Igal juhul pole võimalik teenuseosutaja lt nõuda, et ta viiks ise läbi sisu ebaseaduslikkuse hindamise. Hetkel

kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/1232, mille pp 25 kohaselt on „[o]tspunktkrüpteerimine […] tähtis vahend, millega tagatakse kasutajate, sealhulgas laste side turvalisus ja

konfidentsiaalsus. Kuritahtlikud kolmandad isikud võivad igasugust vähem ranget krüpteerimist kuritarvitada. Seetõttu ei tohiks käesoleva

määrusega sätestatut ühelgi juhul tõlgendada otspunktkrüpteerimist keelava või nõrgendavana.“. Eelnõu artikliga 88 tunnistatakse määrus 2021/1232 kehtetuks. See omakorda võimaldab avastamiskorralduse

andmisega tekitada teenuseosutajatele kohustuse, millega minnakse mööda otspunktkrüpteerimise kasutamisest ning võimaldab sõnumite

jmt kommunikatsiooni ulatuslikku jälgimist (vt ka eelnõu pp 26). Antud erasõnumivahetuse ulatusliku jälgimise ja kontrollimise õigus piirab oluliselt kasutajate õigust privaatsusele ja eraelu kaitsele,

sõnumisaladusele, sõna- ja väljendusvabadusele ning seksuaalsele eneseteostusele. Lisaks tekitab see ohtliku tendentsi Euroopa

õigusruumis, kuna tekitab krüpteeringutele tagauste loomise nõude võimaluse. See omakorda suurendab küberintsidentide toimumise tõenäosust, kuna taolise juurdepääsu olemasolu nö kutsuks

küberkurjategijaid otsima võimalusi, et saada juurdepääsu ka muule vahetatavale infole. Euroopa Andmekaitsenõukogu ja Euroopa Andmekaitseinspektori ühisarvamuses nr 04/2022 ollakse taoliste

tagauste loomise vastu 5 (8) ning leitakse, et eelnõu tekitab erinevaid riske privaatsusele ja elektroonilise kommunikatsiooni turvalisusele

23. Õigusselguse saavutamiseks ning määruse ühetaoliseks

rakendamiseks tuleb täpsustada ja piiritleda teenuse osutajatele

ette nähtud kohustused ja vastutus. Läbirääkimiste käigus tuleb

tagada, et teenuseosutajatele kehtestatavad kohustused oleksid

sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed. Vahendusteenuste ja

isikutevahelise side teenuse kasutajatele peab jääma sobivate

meetmete valikuõigus. Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et kohustuste kohaldamisala määramisel vahendusteenuste osutajate

eristamiseks sätestatavad kriteeriumid oleksid asjakohased ja põhjendatud ning hoiaksid ära ebavõrdse kohtlemise teenuseosuta jate vahel. Nõuded peavad kehtima nende ettevõtjate ja teenuste suhtes, mis

on vajalikud konkreetse eesmärgi saavutamiseks ja seda ettevõtjaid võimalikult vähe koormaval viisil. Näiteks võib teenuse iseloomust

tulenevalt soovimatu mõju avaldumise tõenäosus olla väike ja sellest tulenevalt meetme kehtestamine olla põhjendamatu. Või ei pruugi pelgalt teenuseosutaja suurus määrata selle teenuse osutamisel tekkivat

soovimatut mõju, mistõttu toetame riskipõhist lähenemist, et teenuseosutajatel on eelkõige kohustus ise hinnata riske enda teenusel

laste seksuaalseks kuritarvitamiseks ning võtta vajalikke, asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid antud riski vähendamiseks. Eelnõu artiklis 4 lõikes 1 on loetletud kolm varianti, mida vahendusteenuse

Arvestatud (VV

seisukoht 5.3 ja 5.16)

osutaja ja isikutevahelise side teenuse osutaja peab kasutusele võtma,

et vähendada riski, et tema teenust võidakse kasutada lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu edastamiseks või avalikustamiseks, sealjuures on märgitud, et teenuseosutaja peab loetelust kasutusele võtma mõned või

kõik kolm varianti. Oleme seisukohal, et teenuseosutajatele peab jääma õigus otsustada kasutusele võetavate riski vähendamise meetmete

valiku üle, võttes arvesse antud sisuga kokkupuutumise riske ja ulatust ning seda, millist mõju see avaldab kolmandate isikute õigustele. Vahendusteenuse osutajatele ja isikutevahelise side teenuse osutajale

peab jääma valikuvabadus, milline asjakohane, tõhus ja proportsionaalne erimeede tuleks kehtestada lapsi seksuaalselt

kuritarvitava sisu kindlakstegemiseks ja eemaldamiseks või sellele juurdepääsu blokeerimiseks. Riski vähendamise meetmete võtmise nõudega ei saa vahendusteenuse pakkujatele kehtestada automaatsete

vahendite kasutamise kohustust, ega üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida aktiivse lt

ebaseaduslikule tegevusele viitavaid fakte või asjaolusid, kuna see oleks vastuolus eespool kirjeldatud üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõttega. Seega peab olema välistatud ametiasutuste õigus

kohustada vahendusteenuste pakkujaid võtma kasutusele automaatseid sisumodereerimise vahendeid, et tuvastada lapsi seksuaalselt

kuritarvitavat sisu ning automatiseeritud mehhanismide kasutusele võtmine peab jääma teenusepakkujatele vabatahtlikuks. Eelnõuga teenuseosutajatele kehtestatavad kohustused peavad olema sobivad,

isikuga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine või seksuaalne ahvatlemine on kuriteona karistatav.

Tegemist ei ole kuriteoga, kui täisealise isiku ja neljateist- kuni kuueteistaastase isiku vanusevahe ei ole suurem kui viis aastat. Eelnõu kohaselt kuulub eemaldamisele või blokeerimisele üksnes

ebaseaduslik sisu, mis kujutab endast laste seksuaalset kuritarvitamist ehk seksuaalse enesemääramise east noorema isiku seksuaalset 2

Euroopa Andmekaitsenõukogu ja Euroopa Andmekaitseinspek tor i ühisarvamus nr 04/2022, punktid 96-102. Kättesaadav: https://edpb.europa.eu/our-work-tools/our-documents/edpbedps-joint-

opinion/edpb-edps-joint-opinion042022-proposal_en 6 (8) ahvatlemist, kusjuures isikute vahel on ületatud lubatud viieaastane

vanusevahe. Kui seksuaalse enesemääramise iga ei ole rikutud, siis on tegemist seadusliku sisuga, mille eemaldamine või millele juurdepääsu blokeerimine oleks isikute põhiõigustega vastuolus. Isikutevaheliste

sõnumiteenuste osutajatel on äärmiselt keeruline kontrollida, kas kahe isiku vaheline suhtlus kujutab endast lapse seksuaalset ahvatlemist

ning on seega ebaseaduslik. Antud erasõnumivahetuse ulatus liku jälgimise ja kontrollimise õigus piirab oluliselt lapskasutajate õigust privaatsusele ja eraelu kaitsele, sõnumisaladusele, sõna- ja

väljendusvabadusele ning seksuaalsele eneseteostusele. Eelnõu kohaselt on pädeval asutusel võimalik väljastada teenusepakkuja le

artiklis 7 sätestatud avastamiskorraldus ka siis, kui lapsi seksuaalselt

kuritarvitavat sisu varasemalt teenusest tuvastatud ei ole, kuid on

olemas tõendid, et taolist sisu on esinenud teistes samalaadsetes teenustes. Teenusepakkujale avastamiskorralduse väljastamine enne kui on tuvastatud, et teenusepakkuja poolt kasutusele võetud riski

vähendamise meetmed ei toimi ning konkreetses teenuses esineb ebaseaduslik sisu, ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Eelnõud

välja töötades on seadusandja juba hinnanud, et majutusteenustel või erasõnumiteenustel on eriline risk lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu edastamiseks või avalikustamiseks. Seega on antud teenused juba

iseenesest kõrge riskiga, mistõttu võib pädev asutus sisuliselt sätestada avastamiskorralduse kõigile taolistele teenusepakkujatele, kui nad ei

ole riski vähendamise meetmena juba kasutusele võtnud automaatset filtreerimissüsteemi. Eelnevast tulenevalt kallutab eelnõu teenuseosutajaid kasutama ebaseadusliku sisu tuvastamiseks

automaatseid sisutuvastussüsteeme, mis on vastuolus üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõttega. Eelnõust tulenevate ajaliselt

piiritletud kohustuste puhul ei ole selge, kuidas tagatakse teenuseosutajatele õigusselgus ja õiguskindlus, et ametivõimud ei saa neid lõpmatult korraldusega kohustada antud meetmeid kasutusele

võtma. Algatuse artikli 7 alusel on pädeval asutusel õigus avastamiskorraldusega nõuda automaatsete filtreerimissüsteemide

kasutuselevõtmist maksimaalselt 12 või 24 kuuks sõltuvalt tuvastatava sisu liigist. Algatuse artikli 16 kohaselt võib pädev asutus blokeerimiskorraldusega nõuda internetiühenduse teenuse pakkujatelt

kõigi teatud EL poolt hallatavas nimekirjas olevate lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu sisaldavate domeeninimede blokeerimist maksimaalselt 5 aastaks. Eelnõus pole täpsustatud, millega tagatakse

meetmete võtmise vajaduse lõppemine pärast korralduses sätestatud tähtaja saabumist. Ühtlasi pole eelnõus välistatud peale esimese

korralduse tähtaja saabumist uue korralduse väljastamist. Seega on risk, et pädevad asutused võivad korraldusega meetmete võtmist aina uuesti nõuda ning korralduse alusel võetavatest ajutistest meetmetest

tekivad püsivad kohustused, mis on vastuolus õigusselguse, õiguskindluse ja ettenähtavuse põhimõtetega. Eelnõus tuleb piirata

samale teenuseosutajale mitmete järjestikuste korralduste andmise õigust. Kui eelnõus on soov kehtestada teenuseosutajatele püsivad hoolsuskohustused, et vältida ebaseadusliku sisu edastamist või

avalikustamist nende teenuste kaudu, siis tuleks antud kohustused ka seaduses sätestada, et oleks võimalik hinnata nende kohustuste

seaduslikkust ja proportsionaalsust.

24. Määrus ei tohi ebaproportsionaalselt piirata õigust kasutada

digiteenuseid anonüümselt ning tuua kaasa kasutajatele enda

vanuse teenusepakkujale avaldamise kohustuse digiteenuste

kasutamiseks. Eelnõuga kehtestatakse isikutevahelis te le sideteenustele (artikkel 4 lõige 3) ja rakendusepoodidele (artikkel 6

lõige 1 punkt c) vanuse tuvastamise ja vanuse hindamise meetmete kasutusele võtmise kohustus. Nii kahjustavad eelnõust tulenevad

kohustused vahendusteenuste osutajatele ja isikutevahelis te le sideteenuste osutajatele õigust kasutada digiteenuseid anonüümse lt ning 7 (8) kohustavad teenusekasutajatel avaldama platvormidele enda

Arvestatud (VV seisukoht 5.14)

vanust või sünniaega, et teha kindlaks, et tegemist ei ole

lapskasutajaga. Eelnõuga ei tohi kehtestada vahendusteenuste osutajatele ja isikutevahelistele sideteenuste osutajatele üldist kohustust piirata oma teenuste anonüümset kasutamist. Kooskõlas

võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega ning selleks, et vältida isikuandmete kuritarvitamist, peaks kasutajatel olema õigus

kasutada teenuseid anonüümselt. Digiteenuste anonüümse lt kasutamise õigus võimaldab kasutajatel kaitsta end andmete liigse kogumise eest digiteenuste pakkujate poolt, et neid profileerida ning

neile reklaami suunata. Ühtlasi suureneb taolisel juhul andmelekete ja privaatsusõiguse oluliste riivete risk. Anonüümsuse kaitse on oluline

osa nii sõnavabaduse kui ka eraelu puutumatuse õiguse kaitsmise l. Anonüümsus võimaldab inimestel end väljendada ilma kättemaksuhirmuta. See võimaldab nn „vilepuhujatel“ endast teada

anda ja üksikisikud avaldada interneti jututubades oma sisemis i mureküsimusi mitmesugustes küsimustes. Samuti võimaldab see

kasutajatel lihtsalt liituda igasuguste aruteludega, mida nad muidu võiksid vältida. Eelnõus tuleb ette näha üksnes teadaolevate lapskasutajate kaitse, kes on ise või kelle seaduslik esindaja on

digiteenuse pakkujale avaldanud, et tegemist on alaealisega, mistõttu peaksid kohalduma alaealiste seksuaalse kuritarvitamise eest

kaitsmiseks võetavad meetmed. Eelnõu ei tohi viia tulemuseni, kus mis tahes digiteenuse kasutamiseks on vajalik end usaldusväärsel viis il identifitseerida, nt ID-kaardiga autentides, ning digiteenuse le

ulatuslikke isikuandmeid jagada, et teenusepakkujal oleks võimalik kontrollida, et tegemist pole alaealisega

25. Me ei pea põhjendatuks ametiasutuste õigust edastada

vahendusteenuste osutajatele teavitusi iseseisvaks hindamiseks ja

vabatahtlikuks kaalumiseks. Eelnõu artiklite 32 ja 49 lõike 2 kohaselt võivad ametiasutused edastada vahendusteenuste osutajatele

teavitusi võimalikust laste seksuaalsest kuritarvitamisest nende enda vabatahtlikuks hindamiseks ja kaalumiseks, kas sisu eemaldada või

sellele juurdepääs blokeerida. Ametiasutustele teavituste edastamise õigus tähendab, et põhimõtteliselt saavad nad saata teenuseosutajale nii mittesiduvaid teavitusi kui väljastada siduvaid korraldusi. Peame seda

põhjendamatuks, kuivõrd korralduste väljastamise õigusega ametiasutused ei tohiks teenuseosutajale delegeerida sisu

ebaseaduslikkuses veendumise kohustust ja vastutust. See muu hulgas koormaks põhjendamatult teenuseosutajat ega tagaks ebaseadusliku sisu tõhusat eemaldamist. Ühtlasi vähendab see teenuseosuta jate

õiguskindlust, kuna kui hiljem leitakse, et sisu oli ebaseaduslik, siis võidakse teenusepakkujat lugeda sisu eest vastutavaks, kuna tal oli

ebaseaduslikust sisust tegelik teadmine. Iseseisvate päringute läbiviimine teenusepakkujate poolt vähendab ka ohvrite kaitset ning õigusi menetluses, kuna alaealiste võimaliku seksuaalse

kuritarvitamise asjaolusid selgitavad välja teenusepakkujad, kellel pole alaealiste seksuaalkuritegude ohvrite kohtlemiseks vajalikke teadmisi

ega oskusi.

Arvestatud (VV

seisukoht 5.16)

Sotsiaalministeerium

Sotsiaalministeerium tervitab ja toetab seda olulist algatust EL tasandil. Laste seksuaalne väärkohtlemine

internetis on levinud ja tõsine laste õigusi kahjustav probleem, mille lahendamiseks või ka leevendamiseks ei piisa vaid siseriiklikest meetmetest. Need kuriteod pannakse sageli toime riikideülese lt ja lahendused peavad seega ka olema riikideülesed vähemalt osaliselt. Järgnevalt toome välja mõned

tähelepanekud ja murekohad, mis määruse ettepanekuga tutvudes tekkisid. Muus osas saame valitud lähenemistega nõustuda, kuigi kogu määruse tekst tuleb kahtlemata veel detailidesliikmesriikidega läbi

arutada, sest määruse rakendamisel oleks nii sotsiaalne kui rahaline mõju.

26. Määruse pealkiri on Laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamist

ja selle vastu võitlemist käsitlev määrus / Proposal for a

REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF

THE COUNCIL laying down rules to prevent and combat child

sexual abuse. Leiame, et pealkiri võiks olla täpsem ja selgemalt

viidata, et reguleeritakse väärkohtlemise vastast võitlust veebikeskkonnas. Kuigi seksuaalne väärkohtlemine veebikeskkonnas moodustab ühe märkimisväärse osa laste seksuaalsest

väärkohtlemisest, toimub seksuaalne väärkohtlemine ka väljaspool veebikeskkonda ja sellest sõltumata. Samas määrus ei tegele

seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja selle vastu võitlemisega selle kõigis vormides ja kontekstides. Määruse art 1 defineerib ka määruse skoobina online child sexual abuse. Seega võib jääda pealkirjast vale

mulje, samuti võib see pärssida seksuaalselt väärkohtlemist laiemalt (sh offline) käsitlevate õigusaktide kehtestamist tulevikus

Võetud teadmiseks

27. Artikkel 2 (j) defineerib lapskasutaja: ‘child user’ means a natural

person who uses a relevant information society service and who is

a natural person below the age of 17 years. Lapskasutaja vanus (alla 17a) on erinev samas artiklis defineeritud lapse vanusest (alla 18a),

viimane on ka üldtunnustatud lapse määratlus (sh ÜRO lapse õiguste konventsioonis). Tekib küsimus mis põhjusel on lapskasutaja vanus

erinev ja kui see on taotluslik, kas see ei tekita edaspidi segadust?

Arvestatud (VV

seisukoht 5.2)

28. Määruse järgi saab olulised ülesanded siseriiklik koordineeriv

asutus (coordinating authority, peamised nõuded artiklites 25-32).

Sellel on väga laiad pädevused alates teenuseosutajate riskiaruannete ja leevendusmeetmete piisavuse hindamisest kuni taotluste esitamiseni kohtule vms asutusele teenuseosutajale määruste/ettekirjut uste

tegemiseks. Selleks on vajalikud ka vastavad kompetentsid. Eriti tuleb arvestada artikkel 26 (2) e) nõuet, et koordineerival asutusel ei tohi olla

muid ülesandeid seksuaalse väärkohtlemisega võitlemisel, mis ilmse lt Eesti kontekstis (võib-olla ka teistes riikides) võib tähendada uue asutuse loomist. Alternatiivina saab anda vastavad ülesanded mõnele

asutusele väljaspool Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeer iumi haldusala, kes ei ole varem laste seksuaalse väärkohtlemise teemadega

tegelenud, mis ei pruugi olla kuigi palju lihtsam ülesanne võrreldes uue asutuse loomisega. See nõuab ettevalmistusi ja vastava kompetentsi ülesehitamist. Riigi tasandil tuleks vastavaid võimalusi ja alternat iive

hinnata juba praegu, sh vastavate spetsialistide koolitamise vajadust, ning asuda tegema ettevalmistusi, arvestades mh, et määrus hakkab

kehtima 6 kuud pärast jõustumist.

Arvestatud (VV seisukoht 5.6)

29. Artikkel 6 (1) b kohustab rakenduste poode piirama ohustavate

rakenduste kättesaadavust lastele. Eeldatavasti esineb paljude Arvestatud (VV seisukoht 5.4)

levinud suhtlusrakenduste puhul oht laste väärkohtlemiseks

(teadaolevalt toimubki laste peibutamine ja ärakasutamine veebis n-ö tavaliste ja laialt kasutatavate rakenduste kaudu), mis tuleb seega riskihinnangus esile tuua, aga jääb ebaselgeks, kas selle tulemusena

soovitakse keelata nende rakenduste kasutamine kõigil lastel (alla 18a)? Ja seda sõltumata teenusepakkuja võetud riski leevendamise

meetmetest kõigi laste või teatud vanuserühmade osas? Määruse kohaselt on küll tingimuseks significant risk, aga ka tõsist ohtu saab arvatavasti mingite meetmetega leevendada, samas seda võimalust

sätte sõnastus justkui ette ei näe. Kokkuvõttes praeguses sõnastuses ei näi see olevat proportsionaalne meede.

30. Rakenduste poodide puhul teeme ettepaneku panna neile

kohustuseks silmatorkaval moel teavitada suurema riskiga

rakenduste allalaadimisel rakendusega kaasnevatest ohtudest, nii

et see oleks rakenduse allalaadimisel nähtav ja arusaadav nii

lapsele kui ka lapsevanemale. Kuigi juba täna on paljude suhtlusrakenduste kasutamisel vanusepiirang (nt 13a), kasutavad neid

ka nooremad lapsed ja seda sageli oma vanemate teadmisel ja nõusolekul, kes ei pruugi lapsele rakendust lubades teadvustada sellega kaasnevaid ohte seksuaalse väärkohtlemise osas.

Võetud teadmiseks

31. Artiklid 7 ja 8 (detection orders). Kuigi toetame sisuliselt seda

ettepanekut, mis aitab jõustada teenuseosutajatele määrusega

pandud kohustusi, tuleb Eesti kontekstis kaaluda kohtute või muu

asutuse võimekust teha määrusi/ettekirjutusi teenuseosutajale

riskide hindamise ja detailse tegevuskava kehtestamise kohta. Kui seda ülesannet asub täitma kohtu asemel mõni administratiivasutus,

peab see määruse kohaselt olema erinev asutus riiklikust koordineerivast asutusest, aga sisuliselt sarnaste kompetentsidega, et

taolisi riskihindamisi läbi viia, analüüsida ja detailse tegevuskava osas korraldusi anda. Riigi tasandil tuleks juba praegu asuda läbi mõtlema, milline see asutuste struktuur Eestis saaks olema (ja saab olla),

vajadusel seejärel kujundada seisukoht nende sätete osas. Võib-olla oleks ülemäärase halduskoormuse vältimiseks asjakohane paluda

mingeid erandeid Eestile ja/või väikeriikidele, nt võimaldada neid ülesandeid täita samal asutusel, kehtestades samas vajalikud meetmed otsuste sõltumatuse tagamiseks.

Arvestatud (VV

mõjuhinnang 4.2)

32. Artikkel 21 (2) – selle sõnastus tuleks üle vaadata, sest hetkel jääb

antud lõiget lugedes veidi segaseks, kas ohvri abistamise kohustus

on riiklikul asutusel või EL keskasutusel. Hilisemad lõiked küll

toovad selgust, et abistamise kohustus on EL keskasutusel riikliku asutuse kaudu. Jääb küsimus, kas riikliku asutuse roll on vaid teabe ja küsimuste-vastuste vahendamine ohvri ja EL keskasutuse vahel?

Samas asub ohver siiski konkreetses riigis ja võib vajada kohapeal esmast (ka psühhosotsiaalset) abi seoses oma päringute ja artiklis

kirjeldatud protsessidega, mida EL keskasutus ei saa pakkuda. Samas ei ole meie arusaamise järgi ülesannet ohvrit kohapeal abistada pandud ka riiklikule koordineerivale asutusele, ega ka kohustust ohver

vajadusel (psühhosotsiaalse) abi juurde suunata

Arvestatud (VV

seisukoht 5.5)

MTÜ Lastekaitse Liit

MTÜ Lastekaitse Liit tänab veel kord Siseministeeriumi kaasamise eest arvamuse avaldamiseks Euroopa

Komisjoni määruse ettepaneku laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks kohta. Käesolev arvamus sisaldab juba eelnevalt esitatut, millele oleme täiendavalt tähelepanekuid lisanud.

Positiivne on, et kõnesoleva määruse eelnõu eesmärk on luua ühtne raamistik Euroopa Liidu liikmesriikidele võitlemaks tulemusrikkamalt laste seksuaalse väärkohtlemise vastu virtuaalkeskkonnas.

Eelnõuga soovitakse luua ühtne raamistik riigi ja ettevõtjate vahelises koostöös võitlemaks laste seksuaalse väärkohtlemise vastu võrgus. Eelnõuga seatakse infoühiskonna teenuse pakkujatele (veebimajutusteenuse pakkujad, isikutevahelise sideteenuse pakkujad) kohustused laste seksuaalset

väärkohtlemist kujutava sisu vastu võitlemisel, riskihinnangute koostamisel ning riskide maandamise l meetmete võtmise kaudu. Eelnõu koostajad on selle selgitavas osas toonud ära Euroopa Liidu

poliitikadokumendid, millega kooskõlas määruse eelnõu on, sh laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust käsitlev direktiiv (2011/92/EL) ja Euroopa Liidu strateegia Parem internet lastele.

Lapse seksuaalne väärkohtlemine on lapse heaolu, tervist ja arengut kahjustav tegu, mis jätab jälje kogu eluks. Seksuaalne väärkohtlemine on lapse kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta ei saa

täielikult aru, millele ta ei ole võimeline andma adekvaatset nõusolekut, ning mis astub üle seadustest või ühiskonna sotsiaalsetest normidest. Väärkohtlemine ei eelda kehalist kontakti ja selle kahjulik mõju ei olene üksnes kehalisest kontaktist.

Digitehnoloogia ja internet on lihtsustanud laste seksuaalse väärkohtlemise jäädvustamist, levitamist ja selle kättesaadavust. Selline tegevus rikub lapse õigusi ja on seadusega keelatud. Taolise materjali

valmistamiseks kasutatud laps on ohver, kelle tervist ja väärikust on julmalt kuritarvitatud. Kahjuks tähendab videote ja piltide veebis ringlemine lapse seksuaalset väärkohtlemist üha uuesti ja uuesti. Samuti esineb risk, et laste seksuaalset väärkohtlemist esitavat pildimaterjali fantaasiate rahuldamiseks

tarbiv täiskasvanu võib säärase käitumise üle kanda ka reaalsusesse. Lapsed ja noored on aktiivsed interneti- ja digitaalsete tehnoloogiate kasutajad. Laste uudishimu,

eelarvamuste puudumine ja tehnoloogiline valmidus võivad nad viia olukorda, mille mõistmiseks ja tõlgendamiseks ei ole neil veel täielikke oskusi. Laps võib leida sisu, mis on talle häiriv ning paneb teda muretsema, või teda võidakse juhtida kahjuliku suhte või tegevuseni. Interneti võimalusi vastastikuse id

suhteid luua kasutavad ära ka sellised isikud, kelle eesmärk on astuda lapse või noorega seksuaalsesse kontakti.

33. Üldised meetmed

Tähelepanekud: a) Regulatsiooni ettepaneku artikkel 2 sisaldab dokumendis kasutatavate mõistete/definitsioonide loetelu. Lõik (i) lk 42, selgitab,

et „laps“ on iga alla 18-aastane füüsiline isik, kuid järgnev lõik (j) samal leheküljel selgitab, et „laps kasutaja“ on iga alla 17-aastane

füüsiline isik. Jääb selgusetuks, millest selline erisus „lapse“ ja „laps kasutaja“ suhtes. Lapse õiguste konventsioon määratleb, et laps on iga alla 18-aastane isik, sarnaselt määratleb ka last ka Eesti Vabariigi

seadusandlus ning sellest tulenevalt oleks ka „laps kasutaja“ iga alla 18-aastane füüsiline isik.

Arvestatud (VV

seisukoht 5.2)

34. Infoühiskonna teenuste pakkujate kohustused laste seksuaalse

väärkohtlemise ennetamisel ja selle vastu võitlemisel internetis Eelnõuga seatakse infoühiskonna teenuse pakkujatele (veebimajutusteenuse pakkujad, isikutevahelise sideteenuse pakkujad)

kohustused laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava sisu vastu võitlemisel, riskihinnangute koostamisel ning riskide maandamise l

vajalike meetmete kasutusele võtmise kaudu.

Arvestatud (VV

seisukohad 5.3, 5.4, 5.16)

Hetkel on olukord liikmesriikides erinev, enamasti põhineb laste

seksuaalset väärkohtlemist esitava materjali tuvastamine veebimajutusteenuse ja isikutevahelise sideteenuse pakkujate teenustes, sellest asjaomaste asutuste teavitamine ja eemaldamine

vabatahtlikkusel. Eesti Vabariigi Infoühiskonna teenuse seaduse kohaselt ei ole teenuse osutajal jälgimiskohustust teabe osas, mida ta

vaid edastab või millele juurdepääsu pakub, mida ta edastamise eesmärgil ajutiselt vahemällu salvestab või teenuste kasutaja jaoks talletab, samuti ei ole tal kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust

näitavaid fakte ja asjaolusid. Samas on eelpool nimetatud seaduse kohaselt teenuse osutaja

kohustatud viivitamata teatama järelevalvet teostavale pädevale ametiisikule teenuste kasutaja võimalikust ebaseaduslikust tegevusest või pakutavast teabest.

Tähelepanekud: b) Kuna eelnõu paneb veebimajutusteenuse ja isikute vahelise

sideteenuse pakkujatele uusi kohustusi, sh võimalike riskide ilmnemise võimaluse hindamine, siis on oluline sellest vastavaid ettevõtteid eelnevalt aegsasti informeerida ja pakkuda vastavaid teavitusüritusi ja

koolitusi nende teadlikkuse ja võimekuse tõstmiseks. c) Erinev seadusandlus põhjustab erisusi võimaliku laste

seksuaalset väärkohtlemist esitava materjali hindamisel. Näiteks on EV karistusseadustiku kohaselt keelatud pildi- või mistahes muus vormis materjal, mis esitab nooremat kui 14-aastast last erootilises

situatsioonis . Kuid selline regulatsioon ei kehti kõigis liikmesriikides. See võib põhjustada nt taolise sisuga teate defineerimist EL-i tasandil ebakorrektseks ehk vigaseks, kuid siseriiklikult on see seadusega

keelatud sisu. d) Määruse eelnõuga seatakse veebimajutuse ja isikute vahelist

suhtlust võimaldavate teenuste pakkujatele kohustus riskihindamise l võtta arvesse ka vanuse määratlemiseks vajaliku funktsiooni olemasolu ja kättesaadavust või sellise funktsiooni lisamist. Mitmed

teenusepakkujad on lahendanud olukorra hetkel sel viisil, et veebikeskkonda sisenemiseks piisab kasutajal, klõpsates vastavasse

lahtrisse, vaid kinnitada, et ta on 18aastane. Selline lahendus ei võimalda kasutaja tegelikku vanust hinnata. Millised lahendused saaksid olema toimivad arvestades kasutaja

põhiõiguste kaitset? Nt isikukoodi kasutamine sel otstarbel võib kaasa tuua põhjendamatut isikuõiguste kaitse riivet.

35. Koordineeriv asutus

Eelnõu seab liikmesriigile kohustuse asutada/luua pädev asutus koordineerimaks ja jõustamaks eelnõuga püstitatud kohustuste

kvaliteetset rakendamist. Hetkel on Infoühiskonna teenuse seaduse kohaselt Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes teostab riiklikku järelevalvet teenuse osutaja kohta antavale teabele sätestatud

nõuete järgimise üle. Tunnustades ühtse raamistiku loomise vajadust, on vajalik riigi

tasandil hinnata käesoleva eelnõu valguses, milline saab eelnõus ettenähtud kohustusi ja vastutust arvestades olema sõltumatu koordineeriv asutus (Coordinating Authority) või asutused. Eelnõuga

Arvestatud (VV

seisukoht 5.6)

ettenähtud kohustuste elluviimiseks peaks kõnesoleva asutuse

käsutuses olema arvestatav ressurss nii töötajate kui tehnilise varustatuse osas. Tehniliste lahenduste kasutamine veebimajutusteenuste ja isikutevahelise sideteenuse pakkujate teenuste

võimalike väärkasutuse leidmiseks ja identifitseerimiseks ei välista kindlasti inimfaktorit sisu hindamisel. Praktika (sh Lastekaitse Liidu

poolt pakutava vihjeliini teenuse praktika) on näidanud, et tehnilised lahendused, mis kasutavad kindlaks määratud indikaatoriteid võivad sellest hoolimata tuua esile sisu, mis oma olemuselt ei ole

ebaseaduslik. Kuna internet ei tunne riigipiire, siis on koostöö liikmesriik ide

koordineerivate asutuste vahel oluline, seda nii informatsiooni vahetamise, vajadusel uurimisto imingute tegemisel ja ohvrite õiguste kaitsel. Samuti on oluline Euroopa Keskuse poolt loodavasse

andmebaasi liikmesriikide poolt identifitseeritud laste seksuaalset väärkohtlemist esitava materjali või laste ahvatlemist puudutava info

edastamine. Tähelepanekud: a) Võib tekkida olukord, et regulatsiooni eelnõus ettenähtud korra

puhul, kus võrguteenuse pakkuja peab esmalt teavitama EL-i keskust, pikeneb asjaomaste riigisiseste vastavate asutuste reageerimisaeg, sh

vajalike menetlustoimingute alustamine, kui tegemist on riigis võrguteenuseid pakkuva ettevõttega. b) Regulatsiooni eelnõu ei sätesta regulatsiooni riigiasutuste, sh

õiguskaitseasutuste ja kodanikuühenduste vahel. Hetkel LL-u poolt opereeritava vihjeliini (https://vihjeliin.targaltinternetis.ee ) ja PPA koostöö lepingu kohaselt saadab vihjeliin, kui talle saab teatavaks laste

seksuaalset väärkohtlemist esitav sisu, mis on majutatud/vahendatud Eestis võrguteenuseid pakkuva ettevõte teenustes, sellekohase teate

PPA poolt määratud kontaktisikule. Senine praktika on näidanud, et koostöö sellisel viisil toimib väga hästi. Kuigi määruse eelnõu ei käsitle kodanikuühiskonna rolli, tekib siiski küsimus, kas regulatsiooni eelnõu

sätete valguses peaks PPA teavitama koheselt loodavat EL-i keskust või riigisiseselt loodavat koordineerimisasutust?

36. Lapse huvid esikohal

Oluline on järgida kõigi osapoolte põhiõigusi, kuid igas lapsi puudutavas ettevõtmises tuleb esikohale seada lapse huvid. Hinnatav

on, et eelnõus on pööratud tähelepanu ja sätestatud abi ja toetuse meetmed ohvrite õiguste kaitseks ja seksuaalse väärkohtlemise ringi lõpetamiseks identifitseeritud väärkohtlemise materjali

eemaldamiseks majutusteenuse ja isikutevahelise sideteenuse pakkujate teenustest. Oluline on toetus ohvritele ja nendest üles laetud

materjalide eemaldamine, et lõpetada seksuaalse väärkohtlemise ring. Praktikas on osutunud, et juba eemaldatud materjalid ilmuvad võrku uuesti. Võrguteenuste pakkujatele kättesaadavaks tehtud andmebaas,

mis sisaldab teada olevate seksuaalset väärkohtlemist esitavate materjalide tunnuseid, aitab kaasa selle materjali kiirele

eemaldamisele, kui see on uuesti võrku laetud. Lapsed ja noored kasutavad suhtlusplatvorme ka endast intiimsete piltide ja videote jagamiseks. Põhjuseks võib olla vajadus tõsta

Arvestatud (VV

seisukoht 5.3) ja tähelepanekud võetud

teadmiseks.

enesehinnangut, saada tähelepanu ja suhelda uute inimestega

sotsiaalmeedias, aga ka eakaaslaste surve võib mõjutada endast paljastavaid pilte tegema ja neid saatma. Internetis saadetud sõnumid, pildid või videod ei ole aga kunagi tõeliselt privaatsed ega

anonüümsed. Isegi kui pilt, video või tekst oli mõeldud ainult ühele inimesele, on see pärast saatmist või postitamist saatja kontrolli alt

väljas. Tähelepanekud: a) Peame oluliseks, eristada regulatsiooni eelnõus ettenähtud

menetluste puhul kahte situatsiooni, kus esimese puhul on tegu kahe alla 18aastase isiku omavahelises suhtluses jagatud intiimse pildi- ja

tekstimaterjaliga, ning teisel juhul, kus toimub sellise materjali edasijagamine ning avalikkusele või suhtlusgrupile kättesaadavaks tegemine.

b) Laste huvides on oluline, et suhtlusportaalides on nähtaval kohal teavitusfunktsioon, mille kaudu saab portaalipidajat teavitada,

kui kasutajatingimusi on rikutud, sh on toimunud isikust tehtud foto või videomaterjali loata jagamine. Samuti on oluline, et suhtlusportaalide kasutustingimused oleks esitatud ka lapsesõbralikult,

kui portaali kasutajatingimused lubavad kasutajateks alla 18-aastaseid. Probleemiks on olnud suurte suhtlusplatvormide puhul pikk ajaline

lõtk teavitusele reageerimisel. c) Politsei ja Piirivalveameti, sh veebipolitseinike poolt on märgitud, et sageli pöörduvad nende poole lapsed, kes soovivad, et

laste endi poolt endast üles laetud fotod või videod, sh intiimsed, mis on teiste kasutajate poolt edasi jagatud, suhtlusportaalidest eemaldataks. Samuti peab märkima, et veebipolitseinikud on laste

hulgas hästi tuntud ning seetõttu nende poole veebis, kuid mitte ainult, ettetulevate probleemide puhul pöördutakse.

Määruse eelnõu artikli 20 punkt 1 sätestab, et Euroopa Liidus elavate l isikutel on õigus saada nende elukohajärgse liikmesriigi määratud koordineerivalt asutuselt nende taotluse korral teavet juhtude kohta,

kus teatatakse ELi keskusele teadaoleva laste seksuaalset väärkohtlemist esitava materjali (known child sexual abuse material),

mis kujutab neid, levitamisest. Artikli 21 punkt 1 ja 2 alusel peab nii veebimajutusteenuste pakkujad kui ka loodav Euroopa Liidu keskus andma taotluse korral mõistlikku abi liidus elavatele isikutele, kes

soovivad eemaldada neid kujutavat üht või mitut laste seksuaalset väärkohtlemist esitavat materjali või keelata sellele juurdepääsu. Kui

see puudutab lapsealist kasutajat, mil viisil talle eelpool nimetatud võimalused ja ligipääs sellisele teenusele peaks teatavaks saama.

37. Kodanikuühiskonna ja riigiasutuste siseriiklik koostöö

Lastekaitse Liidu arvates ei ole eelnõus kodanikuühiskonna roll märkimist leidnud. Vaid sissejuhatavas osas lõigus (69) lk 39 on viide, et loodav Euroopa Keskus peab tegema koostööd muuhulgas eri riikide

vihjeliine ühendava assotsiatsiooniga INHOPE. INHOPE-il koordineeriva organisatsioonina on aastate pikkune

kogemus võitluses internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemisega. INHOPE ühendab endas hetkeseisuga 50 vihjeliini 44 riigist üle maailma.

Arvestatud (VV

seisukoht 5.7)

Eestis alustas Lastekaitse Liit veebipõhise tasuta teenuse

https://vihjeliin.ee pakkumist 2011. aastal. Vihjeliin võimaldab internetikasutajal edastada teavet internetis levivast ebaseadusliku sisuga materjalist – laste seksuaalne väärkohtlemine, laste

kaubitsemine (inimkaubandus). Teabe saab edastada anonüümselt ilma isikuandmeid edastamata. Eesti vihjeliin ühines täisliikmena INHOPE-

iga 2012.aastal. Möödunud, 2021.aastal sai vihjeliin 893 teadet, milles t 484 sisaldas teavet veebikeskkonna kohta, mis esitas laste seksuaalset

väärkohtlemist. Valdavas osas oli tegemist avalike veebikeskkondadega, mis olid registreeritud väljaspool Eestit.

Lastekaitse Liidul on toimiv koostööleping Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA), mille alusel toimub vihjeliini teadete käitlemine ning vastava info edastamine. Juhul, kui ebaseadusliku

sisuga materjali asukohariigiks on Eesti, saadetakse vastav teade Politsei- ja Piirivalveameti kontaktisikule. Juhul, kui ebaseadusliku

sisuga materjali asukohariigiks ei ole Eesti, kuid asukohariigis on olemas INHOPE assotsiatsiooni kuuluv vihjeliin, edastatakse info ebaseadusliku sisuga veebilehe kohta vastava riigi vihjeliini le

INHOPE-i teabevahetussüsteemi kaudu. Juhul, kui ebaseadusliku sisuga materjalide asukohamaaks ei ole Eesti ning asukohamaal ei ole

INHOPE assotsiatsiooni kuuluvat kohalikku vihjeliini, edastatakse teade Politsei- ja Piirivalveameti kontaktisikule. Koostöö laste seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlemisel internet is

on Lastekaitse Liidu poolt opereeritava vihjeliini ja Politsei- ja Piirivalveameti vahel mõlema osapoole vaates hästi toiminud. Lisaks asjakohase teabe edastamisele ja vahetamisele, on toimunud ka

konsultatsioonid ning PPA spetsialistide poolt vihjeliini töötajate koolitused.

Aastal 2021 said INHOPE-i võrgustikku kuuluvad vihjeliinid kokku 443 705 teadet, mis sisaldas infot laste seksuaalset väärkohtlemist esitava materjali kohta. Ohvritest oli 81% vanuses 3–13 aastat ning

96,35% kõikidest ohvritest olid tüdrukud. INHOPE-i võrgustikku kuuluvate vihjeliinide poolt esitatud teadete alusel eemaldati 72%

ebaseaduslikust ehk laste seksuaalset väärkohtlemist esitavast materjalist kolme päeva jooksul internetist. Kindlasti on oluline kõneluste käigus vihjeliinide tegevuse olulisust,

kogemust ja panust võitlusse laste seksuaalse väärkohtlemise vastu esile tuua.

Politsei- ja Piirivalveamet

38. Positiivsena toome välja veebimajutusteenuse pakkujate ja isikutevahelise side teenuste osutajatele pandud kohustused käituda

vastutustundlikult, et nende teenuseid kuritarvitatakse laste seksuaalseks väärkohtlemiseks. Sageli on üksnes neil teenuseosutajate l

võimalik sellist väärkohtlemist ennetada ja tõkestada See avaldub muuhulgas kohustuses hinnata enda pakutava teenuse puhul riski, et seda teenust ei kuritarvitataks laste seksuaalseks väärkohtlemiseks

ning riski ilmnemisel võtta vastu meetmed riskide maandamiseks. 1. Laste seksuaalne väärkohtlemine internetis hõlmab sageli

selliste infoühiskonna teenuste kuritarvitamist, mida pakuvad

Võetud teadmiseks

liidus teenuseosutajad, kes on asutatud kolmandates riikides. Et

tagada käesolevas määruses sätestatud eeskirjade tulemuslikkus ja võrdsed tingimused siseturul, peaksid need eeskirjad kehtima kõigi liidus teenuseid pakkuvate

teenuseosutajate (nagu näitab nende sisuline seos liiduga) suhtes, olenemata nende tegevus- või asukohast.

39. PPA ei toeta alljärgnevaid regulatsioone ja teeb järgmised

ettepanekud: Mõistete blokis peab olema lahti selgitatud kõik määruses olevad mõisted, sh:

a. Tegevuskoha järgne koordineeriv asutus b. Pädev asutus

c. Pädev õigusasutus d. Sõltumatu haldusasutus. Määruse kavandis on aga mõisted määruse artiklite sisutekstis (nt art

25.1, 25.2). Puudub selgus milline on „koordineeriv asutus“ või „määratud koordineeriv asutus“, mis ei ole „peamise tegevuskoha

järgne“ koordineeriv asutus (art 37.1). Ehkki artiklid 25-39 (Koordineeriv asutus) näevad ette määruse kohaldamise ja selle nõuete täitmise tagamise sätteid, millede osas on jätkuvalt küsimusi,

annavad vaidlused selle asutuse loomise vajalikkusest võimaluse diskuteerida ja aluse edasisteks otsustusteks, kes võiksid olla need

asutused, kes on kohased ja pädevad täitma määruse ettepanekus toodut. Sealhulgas, kuidas LR saaks tõhusamalt koordineerida ja arendada koostööd nii riigi siseselt, kuid ka rahvusvaheliselt selleks, et

paremini võidelda CSA´ga. LR´dele on jäetud vabadus ise otsustada, kas toetada Koordineeriva asutuse loomist riigi siseselt või mitte ning

kes on see asutus, kes määruse ettepanekus toodut täitma hakkab. e. Täpsemalt on vaja sätestada millised on juhud, millal tekib

vajadus ja kohustus paluda EL keskuselt abi (art 25.7)

f. Artiklis 27.1 b sätestatud õiguse (kontrollida kohapeal kõiki ruume, mida kõnealused teenuseosutajad või muud punktis a

osutatud isikud kasutavad eesmärkidel, mis on seotud nende kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega, või paluda teistel avaliku sektori asutustel seda teha, et uurida

käesoleva määruse mis tahes vormis rikkumise kahtlusega seotud teavet, võtta see enda valdusse või teha või saada sellest teabest

koopiaid, andmekandjast olenemata) puhul on sisuliselt tegemist läbiotsimisega, milleks annab loa kohus. Selles staadiumis ei ole tegemist kriminaalmenetlusega, seega ei haaku säte Eesti

siseriikliku kriminaalmenetlusõigusega. g. Ka artikli 27.1 c (õigus paluda kõnealuste teenuseosutaja te

töötajatel või esindajatel või muudel punktis a osutatud isikute l anda selgitusi mis tahes teabe kohta, mis on seotud käesoleva määruse kahtlustatava rikkumisega, ning vastused salvestada;) ja d

(õigus nõuda teavet, sealhulgas hinnates, kas tuvastamis- , eemaldamis- või blokeerimiskorralduse täitmiseks võetud

meetmed vastavad käesoleva määruse nõuetele) sätestatud toimingute puhul on tegemist menetlustoimingutega kriminaalmenetluses.

Arvestatud (VV

seisukoht 5.2) ja punktid e-j puhul ei ole tegemist käesoleva määruse

raames põhimõtte lise märkusega ning seetõttu

saame edastada selle ettepaneku otse Komisjonile, mitte

esitada seda valitsuse ettepanekuna.

h. Artiklis 29 p 4 on sätestatud pädev õigusasutus, kes lubab või ei

luba koordineerival asutusel ajutist piirangut pikendada. Pole arusaadav kes see õigusasutus on. Määruses kohut mainitakse iseseisvalt (nt art 22.2).

i. Art 36. 1 - kuidas peab käituma üksikisik või õiguskaitseasutus kui ta tuvastab infoühiskonna teenuseid kasutades kas laste seksuaalset

väärkohtlemist kujutava materjali või laste seksuaalsuhte eesmärgil ahvatlemist kujutavat materjali? Kas käesoleval juhul kehtib ka vestluste transkribeerimise nõue?

j. Art 36.3 juhul on võimalik, et õiguskaitseasutus saab otse EL keskuselt artikli 48 lõike 3 kohaselt edastatud aruande uue laste

seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali levitamise või laste seksuaalsuhte eesmärgil ahvatlemise kohta? Varasematest sätetest nähtub, et koordineeriv asutus saadab sellise materjali

koordineerivale asutusele, kes pärast hindamist edasta materjali õiguskaitseasutusele.

40. PPA ei toeta kindlasti eraldi seisva koordineeriva asutuse loomist.

Eesti kui väikeriik, ei saa lubada endale veel ühte eraldi seisvat asutust, et tagada art 26.2 nõuete täitmine. Määrus võiks lubada anda pädeva asutuse ülesannete andmist juba olemas oleva(te)le riigiasutuste le,

kellel on võimalus ja pädevus sätestatud ülesandeid täita. Juhul kui, koordineerivale asutusele pandud ülesannete täitmine saab ülesandeks

peamiselt PPA´le (mitmed sätted ei ole täna politsei ülesanded, kuid mitmed oleksid politsei tänast tegevust dubleerivad), tõstab see igal juhul PPA ametniku(e) töökoormust, milliste ülesannete täitmist ei saa

panna prefektuuride õlule, vaid tähendab CSA´ga võitlemiseks keskse üksuse (national unit) loomist. Laste seksuaalset väärkohtlemist

kujutavast sisu puudutava (pildi, faili, teksti kujul) on tegemist delikaatse teabega ning tihti teabega, millist täna, NCMEC teabepakettide põhjal analoogiat tuues, vahetatakse Europoli turvalise

ja operatiivteabe vahetamiseks mõeldud kanali, Siena, kaudu. Koordineerival asutusel operatiivteabe vahetamise õigust ei ole. Ei ole

otstarbekas killustada ja dubleerida teabevahetust erinevate asutuste vahel. PPA võtab täna osa mitmetest Europoli analüüsigruppide tööst, sh AP TWINS, mille peamiseks tegevuseks on võitlus laste seksuaalse

ärakasutamise ja kuritarvitamise vastu.

Arvestatud (VV

seisukoht 5.6)

Riigi Infosüsteemi Amet:

Täname Teid, et kaasasite Riigi Infosüsteemi Ametit Vabariigi Valitsuse seisukohtade kujundamisse

määruse ettepanekule laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks. Teatame, et Riigi Infosüsteemi Ametil määruse ettepanekule sisulisi kommentaare ega märkusi ei ole. Küll aga väljendame igakülgset valmisolekut olla siseriiklikult toeks ja nõustada osapooli seoses

võimalike tehniliste lahendustega, et laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat sisu avastada, maha võtta ja blokeerida, nagu oleme seda teinud terroristliku veebisisu levitamise vastu võitlemise määruse (EL

2021/784) arutelude käigus.

Riigiprokuratuur

41. Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest anda arvamus määruse ettepanekule laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle

vastu võitlemiseks.

Võetud teadmiseks

Euroopa Komisjoni 11. mai 2022 määruse ettepaneku eesmärgiks on

luua selged eeskirjad koos tingimustega ja kaitsemeetmetega, et tõhusalt ära hoida internetipõhiste teenuste kasutamist laste seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil. Uued eeskirjad aitavad ära

hoida laste seksuaalse kuritarvitamise jätkumist ja materjali taasilmumist internetti.

Prokuratuur toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut. Laste seksuaalse väärkohtlemise vastase võitlusega tuleb tegeleda võrdselt nii kontaktsete kuritegude kui ka digitaalses keskkonnas toime pandud

kuritegude puhul. Statistika näitab EL-s tervikuna ja ka Eestis veebis laste vastu toimepandud seksuaalse iseloomuga kuritegude arvu

kasvu. Veebis edastatud laste seksuaalse kuritarvitamise materjal on tegelikkuses juba toimunud füüsilise seksuaalse kuritarvitamise tulemus, mida kurjategijad kasutavad ära ka uute ohvrite leidmiseks

(minimaalselt seksuaalse ahvatlemise korral). Ettepanekus on välja toodud, et olulist rolli mängivad veebis toime

pandud kuritegude avastamise puhul veebiteenusepakkujad ja sideteenuste pakkujad. Sama on korduvalt kogenud ka prokuratuur politseisse laekunud info ja kriminaalasjade puhul. Täna puuduvad

selged eeskirjad teenusepakkujatele kui ka kaitsemeetmed. Koostöö rajaneb sisuliselt politsei ja teenusepakkuja vabatahtlikkusel

põhineval lepingul ja mingeid kohustusi teenusepakkujatel ei ole. Teenusepakkujad ei ole alati koostööaltid avaldamaks isikute andmeid, kes käitlevad lapspornot jms, viidates andmekaitsele, eraelu

puutumatusele jne. Nii info saamine, eemaldamine kui ka blokeerimine on üsna kaootiline. Väga paljud suured veebiteenuste pakkujad tegutsevad mitmetes

erinevates riikides. Vägagi põhjendatud oleks ühtse koordineeriva ja kontrolliva EL keskuse loomine lastevastaste veebipõhiste

seksuaalkuritegude vastu võitlemiseks. Sellisel juhul kehtiksid riikide üleselt sarnased meetmed ja nõuded. Määruse kehtestamise korral töötataks välja ühtsed meetmed seksuaalse väärkohtlemise

piiramiseks, blokeerimiseks ja seejuures arvestataks ka kasutajate isikuandmete kaitsega. Ühtsed reeglid hõlbustaksid teemapõhist

infojagamist riikide vahel. 2 (2) EL keskuse loomine peaks abistama ka liikmesriikide õiguskaitseasutusi. Täna on nii tehniline tase kui ka ressurss riigiti

väga erinev. Teisalt on keskuse eesmärgiks ka ohvrite kaitse, mis võimaldaks ohvritel veenduda, et tema suhtes internetis liikuvad

seksuaalse väärkohtlemise materjalid saavad veebist eemaldatud. Hetkeseis on täna ka Eestis selline, et isegi kui kohtuotsusega konfiskeeritakse ja hävitatakse lapspornot sisaldavad andmekandjad,

ei saa materjalil kujutatud kannatanu kuidagi olla kindel selles, et temast tehtud videod või pildid ei jää edasi veebiringlusse.

Kuna määruse ettepanek on veel ilmselgelt algfaasis ja artiklite arutelu peaks edasiselt jätkuma töörühmades, siis palume prokuratuuri kursis hoida määruse menetluskäiguga ja jagada

prokuratuuriga töörühma memosid ja algatuste eestikeelsete versioonide laekumisel võiks need ka prokuratuurile edastada.

Eeltoodust tulenevalt toetab prokuratuur määruse ettepanekut laste

seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks.

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit tänab Siseministeeriumit 26.05.2022 kirjaga nr 5-

1/29-1 laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks määruse ettepaneku edastamise eest.

Oleme ettepanekuga tutvunud ja anname teada, ITL toetab määruse eesmärki luua selged eeskirjad koos tingimuste ja kaitsemeetmetega, et tõhusalt ära hoida internetipõhiste teenuste kasutamist laste seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil. Kuivõrd ettepanekuga reguleeritakse üle Euroopa normistik raporteerimise ja

aruandluse kohta, siis ootavad ITL-i liikmed, et kokku lepitakse lihtne ja toimiv lahendus, milles on võimalikult vähe bürokraatiat. Sellisel juhul on laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamine ja selle vastu

võitlemine tõhus. Ootame selle ettepaneku edasisi arenguid ja soovime selle menetluses kaasatud olla.

Häirekeskus:

Edastasite Häirekeskusele arvamuse andmiseks arvamuse avaldamiseks määruse ettepaneku laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks.

Häirekeskus toetab meetmeid, mis võetakse laste kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks. Nõustume määruse ettepanekus esitatud meetmetega ning peame neid võrdselt

asjakohasteks. Kindlasti vajab tänases ühiskonnas ja IKT valdkonna ülikiire arengu ajastul struktureeritud strateegilist lähenemist ja erilist tähelepanu laste kaitse internetiteenuste kasutamisel.

Sotsiaalkindlustusamet

Sotsiaalkindlustusametil ei ole ettepanekuid Euroopa Komisjoni 11.05.2022 avaldatud määruse

ettepaneku osas, millega kehtestatakse eeskirjad laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks. Sellest olenemata kinnitame, et kui Siseministeeriumil peaks tekkima Vabariigi Valituse seisukohtade kujundamise ettevalmistamise käigus küsimusi, mis puudutavad SKA

tegevusvaldkonda, siis oleme valmis viidatud küsimuste osas kaasa mõtlema ja neile vastama.

POE_CSAM.pdf

EELNÕU

VABARIIGI VALITSUS

ISTUNGI PROTOKOLL Tallinn, Stenbocki maja

03.11.2022

Päevakorrapunkt nr …

Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega kehtestatakse eeskirjad

laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks, eelnõu kohta

1. Kiita heaks järgmised siseministri esitatud seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse, millega kehtestatakse eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja

tõkestamiseks, eelnõu kohta:

1.1. Eesti toetab Euroopa Liidu ühtse õigusraamistiku loomist eesmärgiga aidata ära hoida

laste seksuaalset väärkohtlemist internetis, sealhulgas vastava materjali taas ilmumist

internetti ja tuua teo toimepanijad kohtu ette.

1.2. Määruses kasutatud mõisted peavad olema selgelt sõnastatud ning selle alusel

õigustatud ja kohustatud isikud üheselt määratletavad. Oluline on tagada erinevate

õigusaktide mõistete ja sätete omavaheline kooskõla.

1.3. Määruse koostamisel tuleb eelkõige lähtuda ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklist

3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõikest 2, mille järgi tuleb lapsi

puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Lapsi tuleb kaitsta seksuaalse

väärkohtlemise eest, et tagada nende õigus elule, tervisele ja vabale eneseteostuse le,

kuid samal ajal tuleb arvestada ka laste õigusega era- ja perekonnaelu austamisele ning

isikuandmete kaitsele.

1.4. Eesti leiab, et eelnõu regulatsioon ei ole piisavalt selge ja üheselt mõistetav

tarkvararakenduste poodidele pandavate kohustuste osas, mistõttu esineb oht, et selle

alusel võidakse hakata ebaproportsionaalselt piirama laste õigust saada osa

internetipõhistest infoühiskonna teenustest. Eelkõige peame vajalikuks täpsemalt

kirjeldada kriteeriumid „märkimisväärse riskiga“ rakenduste määratlemiseks.

1.5. Eesti leiab, et eelnõus tuleks selgemalt sätestada laste õigus küsida ja saada asjaomastelt

asutustelt teavet, abi ja toetust neile kättesaadaval ning lapsesõbralikul viisil.

1.6. Eesti hinnangul ei ole liikmesriikide koordineerivatele asutustele sätestatud nõuded

asjakohased ning lähevad kaugemale eelnõu eesmärkide saavutamiseks vajalikust. Eesti

ei toeta sätestatud nõudeid liikmesriigis uue eraldiseisva koordineeriva asutuse loomise

ja sellise asutuse täieliku haldusliku sõltumatuse kohta.

1.7. Leiame, et määruse eelnõu peaks sisaldama Euroopa Liidus tegutsevate vihjeliinide töö

korraldamiseks nende rolli ja hõlmamise selgemat kirjeldust.

1.8. Eesti hinnangul võib eraldiseisva Euroopa Liidu laste seksuaalse väärkohtlemise

vastase keskuse loomine olla tõhususe ja sõltumatuse tagamiseks vajalik, kuid see peaks

toimuma olemasolevate ressursside optimeerimisega. Samas näeme riski, et tekib

dubleerimine Europoli õiguskaitselise tegevusega küberkuritegevuse ja organiseer itud

kuritegevuse valdkonnas. Peame vajalikuks, et Euroopa Liidu tasandi rakendussüsteem

oleks võimaikult kulutõhus ja liikmesriikide kriminaaluurimiste vajadustega arvestav.

1.9. Liikmesriikidele peab jääma piisav paindlikkus teenusepakkujatele tuvastamis - ,

eemaldamis- ja blokeerimiskorralduste andmiseks sobiliku asutuse kindlaks-

määramisel.

1.10. Eesti peab oluliseks, et antud valdkondlik määrus oleks kooskõlas teiste

infoühiskonna teenuseid reguleerivate õigusaktidega, sealhulgas digiteenuste määruse

üldnormidega ning välditakse õigusaktide sisu ebavajalikku dubleerimist.

1.11. Eesti ei toeta tagauste tekitamise võimalust otspunktkrüpteerimise

lahendustesse. Samas võime toetada privaatsust säilitavate tehnoloogiate kasutamist,

mis võimaldavad krüpteeritud sisu analüüsida ilma dekrüpteerimata, nii et

krüpteeringutele tuginevate digiteenuste töökindlus, turvalisus ja terviklikkus säilib.

1.12. Eesti peab oluliseks, et tuvastamiskohustuse reguleerimisel säiliks

proportsionaalsus ja määruse menetluse käigus ei minda vastuollu üldise

jälgimiskohustuse keelu põhimõttega.

1.13. Eesti peab oluliseks eelnõuga seatavat nõuet, et tuvastamiskorralduse andmise

korral tuleb tagada õiglane tasakaal põhiõiguste vahel. See eeldab selgemaid

kriteeriume, millisest lävendist alates on tegemist kõrgema riskiga teenustega, kus riske

ei ole võimalik maandada vähem sekkuvate meetmetega.

1.14. Eesti toetab kohustust kehtestada teenuste lapskasutajate vanuse

usaldusväärseks tuvastamiseks vajalikud vanuse kontrollimise ja hindamise meetmed,

mis ei piira ebaproportsionaalselt digiteenustele juurdepääsu. Toetame eelkõige selliste

vanuse tuvastamise tehnoloogiate kasutuselevõttu, kus kasutaja vanuse tuvastab

usaldusväärsel viisil kolmas osapool, edastades konkreetsele teenusepakkujale üksnes

teabe, kas tegemist on lapskasutajaga või mitte.

1.15. Eesti on seisukohal, et määruse eelnõu ei tohiks raskendada rikkumis te

lõpetamist või ohu kõrvaldamist ning ei tohi raskendada kriminaalmenetlust.

1.16. Õigusselguse saavutamiseks ning määruse ühetaoliseks rakendamiseks tuleb

täpsustada ja piiritleda teenuse osutajatele ette nähtud kohustused ja vastutus.

Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et teenuseosutajatele kehtestatavad kohustused

oleksid sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed. Välja pakutud meetmed ei tohi

välistada muid tõhusamaid ja uusi meetmeid riskide maandamiseks.

1.17. Eesti on seisukohal, et määrusega tuleks sanktsioonid ette näha üksnes

juriidiliste isikute raskemate rikkumiste korral tagades liikmesriikidele maksimaa lse

paindlikkuse kohaldatava sanktsioonimäära, -liigi ja menetluse suhtes.

1.18. Toetame määruse kohaldamisalasse hõlmatud vahendusteenuse osutajate suhtes

piiratud vastutuse säilitamist ja päritoluriigi põhimõttest lähtumist.

1.19. Toetame määruse rakendamiseks ette nähtud tähtaja pikendamist kuuelt kuult

vähemalt 12 kuuni.

2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud

seisukohti.

3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud eelnõu ja seisukohad Riigikogu juhatusele ning

teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ja Eestist

nimetatud Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee liikmetele.

Kaja Kallas

Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär

Seletuskiri_CSAM.pdf

SELETUSKIRI

Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse, millega kehtestatakse

eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks , eelnõu kohta

1. SISSEJUHATUS

Euroopa Komisjon (edaspidi komisjon) avaldas 11. mail 2022. a ettepaneku määruseks1, millega

soovitakse kehtestada eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks.

ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja Euroopa Liidu (edaspidi EL) põhiõiguste harta2 artikli 24

lõikes 2 on sätestatud lapse õigus tema huvide kaitseks ja heaoluks vajalikule kaitsele ja

hoolitsusele. 2021. a rõhutas Lapse Õiguste Komitee, et need õigused peavad olema samamoodi

kaitstud digikeskkonnas3. Laste kaitse nii internetis kui ka väljaspool seda on üks ELi prioriteete.

Vähemalt iga viies laps kogeb lapsepõlves seksuaalvägivalda4. 2021. a ülemaailmses uuringus

leiti, et enam kui kolmandikul vastanutest oli lapsepõlves palutud teha internetis midagi

ühemõtteliselt seksuaalset ja üle poole vastanutest oli kogenud mingis vormis laste seksuaalset

väärkohtlemist internetis5. Seepärast võttis komisjon 24. juulil 2020 vastu ELi strateegia, mis

käsitleb tulemuslikumat võitlust laste seksuaalse väärkohtlemise vastu6 ja millega reageeritakse

terviklikult kasvavale laste seksuaalse väärkohtlemise ohule nii internetis kui ka väljaspool seda,

parandades süütegude ennetamist, uurimist ja ohvrite abistamist. Muuhulgas kutsutakse strateegias

ettevõtjaid üles jätkama tööd ebaseadusliku veebisisu, sh laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava

materjali, tuvastamiseks, sellest teatamiseks ja selle eemaldamiseks oma platvormidelt ja

teenustest. Paraku ei ole hoolimata teatavate teenuseosutajate olulisest panusest vabatahtlikud

meetmed seni aidanud laste seksuaalse ärakasutamisega internetis piisavalt tegeleda. Seetõttu on

mitu liikmesriiki hakanud koostama ja vastu võtma siseriiklikke õigusnorme, mille eesmärk on

võidelda laste seksuaalse väärkohtlemise vastu internetis. Välja töötatud nõuded on liikmesriigit i

väga erinevad, mis omakorda suurendab killustatust digiteenuste ühtsel turul.

Sel aastal avaldatud määruse ettepanekuga soovib komisjoni lahendada kirjeldatud probleemid,

vastata nõukogu ja Euroopa Parlamendi üleskutsetele ning luua selge ja ühtse õigusraamist iku

internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks. Eelnõu

eesmärk on tagada teenuseosutajatele õiguskindlus seoses nende kohustustega hinnata ja

maandada riske ning vajaduse korral tuvastada selline väärkohtlemine, teatada sellest ja

kõrvaldada see oma teenustest viisil, mis on kooskõlas hartas sätestatud põhiõiguste ja ELi õiguse

üldpõhimõtetega.

1 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse eelnõu, millega kehtestatakse eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise

ennetamiseks ja tõkestamiseks, COM(2022) 209 final, https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52022PC0209&from=EN 2 Euroopa Liidu põhiõiguste harta, 2012/C 326/02, 26. oktoober 2012. 3 ÜRO üldine märkus nr 25 (2021) lapse õiguste kohta digikeskkonnas. 4 Kampaania „Üks viiest“, Euroopa Nõukogu, 2010–2015. 5 Ettevõtte Economist Impact uuring , milles osales enam kui viis tuhat 18–20aastast 54 riigis, avaldatud väljaandes

„Global Threat Assessment“, WeProtect Global Alliance, 2021. 6 ELi strateegia, mis käsitleb tulemuslikumat võitlust laste seksuaalse väärkohtlemise vastu , COM(2020) 607, 24.

juuli 2020, lk 2.

Eesti seisukohad on kooskõlas „Siseturvalisuse arengukava 2020–20307 ennetava ja turvalise

elukeskkonna kujundamise meetme vähem vaimset ja füüsilist vägivalda alatule muse

eesmärkidega, mille kohaselt tuleb ennetada vägivalda senisest enam koostöös erasektori- ,

tervishoiu- ja haridusasutustega, tagada vägivallaohvrite terviklik abistamine, lähtudes

individuaalsetest vajadustest, inimväärikusest ja võrdse kohtlemise põhimõtetest ning tõkestada

vägivalla korduvust. Samuti on seisukohad kooskõlas Vabariigi Valitsuse 2. detsembri 2021. a

istungil heaks kiidetud dokumendiga „Eesti Euroopa Liidu poliitika prioriteedid 2022–20238,

mille kohaselt peame oluliseks arendada vägivalla korduvuse tõkestamise meetmeid, sealhulgas

veebikeskkonnas.

Eelnõu menetlemine ELi institutsioonides toimub seadusandliku tavamenetluse korras.

Ettepaneku vastuvõtmiseks Euroopa Liidu Nõukogus on vajalik kvalifitseeritud häälteenamus.

Eelnõu menetlemine toimub Euroopa Liidu Nõukogu õiguskaitse töörühmas (LEWP). Ettepaneku

subsidiaarsuskontrolli tähtaeg oli 14.10.2022. a.

Seisukohad ja seletuskirja koostasid Siseministeeriumi nõunik Barbara Haage

([email protected]), õigusnõunik Kristi Käsper

([email protected]) ning sisejulgeolekupoliitika osakonna nõunik

([email protected]). Valdkonna eest vastutab Siseministeeriumi sisejulgeo leku

asekantsler Veiko Kommusaar ([email protected]).

2. SISU ANALÜÜS

Tegevuste sisukokkuvõte

Ettepanekus keskendutakse kahele põhiosale: esiteks kehtestatakse sellega teenuseosutajate le

tuvastamis-, teatamis-, eemaldamis- ja blokeerimiskohustused seoses teadaoleva ja uue laste

seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjaliga ja laste ahvatlemisega seksuaalsuhte eesmärgil,

olenemata veebipõhises teabevahetuses kasutatavast tehnoloogiast, ning teiseks luuakse laste

seksuaalse väärkohtlemise vastase võitluse ELi keskus kui detsentraliseeritud asutus, et uut

määrust oleks võimalik rakendada.

Reguleerimisese ja kohaldamisala ning mõisted (artiklid 1 ja 2)

Käesoleva määrusega kehtestatakse ühtsed eeskirjad, mille alusel käsitleda siseturul asjaomaste

infoühiskonna teenuste kuritarvitamist laste seksuaalseks väärkohtlemiseks internetis.

Käesolevat määrust kohaldatakse asjakohaste infoühiskonna teenuste osutajate suhtes, kes

pakuvad selliseid teenuseid liidus, olenemata nende peamisest asukohast. Käesolev määrus ei

mõjuta juba valdkonnas kehtivaid õigusakte9, kuid käesolev määrus piirab e-privaatsuse direktiivi

(2002/58) side konfidentsiaalsust käsitlevate artiklite 5 (1), (3) ja 6 (1) kohaldamist.

7 Siseturvalisuse arengukava 2020–2030, https://www.siseministeerium.ee/stak2030 8 Eesti Euroopa Liidu poliitika prioriteedid 2022–2023, https://riigikantselei.ee/el-poliitika-julgeolek- ja -

riigikaitse/eesti-euroopa-liidu-poliitika/el-po liitika 9 a) direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast

võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK; b) direktiiv 2000/31/EÜ ja määrus (EL).../... [mis käsitleb

digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste õigusakt) ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ]; c) direktiiv

2010/13/EL; d) määrus (EL) 2016/679, direktiiv (EL) 2016/680, määrus (EL) 2018/1725 ning käesoleva artikli lõike

4 kohaselt direktiiv 2002/58/EÜ.

Asjaomaste infoühiskonna teenuste osutajate kohustused internetis toimuva laste seksuaalse

väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks (artiklid 3-24)

Siinkohal on tegemist ettepaneku ühe kõige tehnilisema peatükiga. Määruse artiklid 3-24

sisaldavad üldist kirjeldust sellest, millised on laste seksuaalse väärkohtlemise materjalide riskide

hindamise ja maandamise kohustused ning millised on tuvastamiskohustused, teatamiskohust used

ja blokeerimiskohustused.

Määruses on välja toodud, et veebimajutusteenuse pakkujad ja isikutevahelise side teenuste

osutajad teevad kindlaks, analüüsivad ja hindavad iga enda pakutava teenuse puhul riski, et seda

teenust kasutatakse laste seksuaalseks väärkohtlemiseks internetis. Selleks on määrusega

kirjeldatud sideteenuste osutajatele mõistlikud riskimaandamismeetmed, riskiaruandlus ning

tarkvaraarenduste poodide pakkujate kohustused hinnata riski, et nende vahendatavaid rakendusi

võidakse kasutada laste ahvatlemiseks seksuaalsuhte eesmärgil ning võtta sel juhul mõistlikke

meetmeid lapskasutajate tuvastamiseks ja nende juurdepääsu takistamiseks.

Lisaks infoühiskonna teenuste osutajate rollile, kirjeldab määrus, kuidas liikmesriigi pädev

õigusasutus hakkab väljastama tuvastamiskorraldusi, sh millised on täiendavad eeskirjad. Kui

veebimajutuseteenuse pakkuja on saanud tuvastamiskorralduse, siis ta peab selle täitmiseks

paigaldama teadaoleva või uue laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali levitamise või

laste seksuaalsuhte eesmärgil ahvatlemise (vastavalt sellele, mis on asjakohane) tuvastamiseks

mõeldud tehnoloogia ja seda kasutama.

Kui teenuseosutaja tuvastab tuvastamiskorralduse täitmiseks võetud meetmete abil võimaliku laste

seksuaalse väärkohtlemise internetis, teavitab ta asjaomaseid kasutajaid põhjendamatu viivituse ta

pärast seda, kui Europol või teate saanud liikmesriigi õiguskaitseasutus on kinnitanud, et kasutajate

teavitamine ei takista laste seksuaalse väärkohtlemisega seotud süütegude ennetamise, avastamise,

uurimise ja nende eest süüdistuste esitamise toiminguid.

Teavitamine toimub loodavasse ELi keskusesse kindla teatamisvormi alusel. Teenuseosutaja peab

lisaks teavitama ka asjaomast kasutajat esitades teabe teate põhisisu kohta, selle kohta, kuidas

teenuseosutaja on saanud teadlikuks asjaomasest võimalikust laste seksuaalsest väärkohtlemises t,

teate suhtes võetud järelmeetmetest (kui selline teave on teenuseosutajale kättesaadav) ning

kasutaja õiguskaitsevõimalustest.

Peamise tegevuskoha järgsel koordineerival asutusel on õigus nõuda koordineeriva asutuse

määranud liikmesriigi pädevalt õigusasutuselt või selle liikmesriigi mõnelt muult sõltumatult

haldusasutuselt, et see annaks eemaldamiskorralduse, millega nõutakse koordineeriva asutuse

määranud liikmesriigi kohtualluvusse kuuluvalt veebimajutusteenuse pakkujalt kõigis

liikmesriikides ühe või mitme sellise materjali eemaldamist või sellisele materjalile juurdepääsu

tõkestamist, mille koordineeriv asutus või kohtud või muud sõltumatud haldusasutused on hoolika

hindamise põhjal kindlaks teinud laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjalina.

Teenuseosutaja täidab eemaldamiskorralduse võimalikult kiiresti ja igal juhul 24 tunni jooksul

alates korralduse saamisest.

Veebimajutusteenuse pakkujatel, kes on saanud eemaldamiskorralduse, ja materjali esitanud

kasutajatel on õigus tõhusale õiguskaitsele. See õigus hõlmab õigust vaidlus tada

eemaldamiskorraldus selle liikmesriigi kohtus, kus asub eemaldamiskorralduse andnud pädev

õigusasutus või sõltumatu haldusasutus.

Peamise tegevuskoha järgsel koordineerival asutusel on õigus nõuda koordineeriva asutuse

määranud liikmesriigi pädevalt õigusasutuselt või selle liikmesriigi sõltumatult haldusasutuselt, et

see annaks blokeerimiskorralduse, millega nõutakse, et kõnealuse liikmesriigi jurisdiktsiooni alla

kuuluva internetiühenduse teenuste osutaja võtaks põhjendatud meetmeid takistamaks kasutajate

juurdepääsu teadaolevale laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavale materjalile. Peamise

tegevuskoha järgne koordineeriv asutus teavitab enne blokeerimiskorralduse andmise taotlemis t

teenuseosutajat oma kavatsusest taotleda blokeerimiskorralduse andmist, näidates ära kavandatava

blokeerimiskorralduse sisu põhielemendid, blokeerimiskorralduse taotlemise põhjused ja

ajavahemiku, mille jooksul seda kohaldatakse, märkides algus- ja lõppkuupäeva.

Blokeerimiskorralduste kohaldamiseaeg ei ületa viit aastat.

Määrus toob täiendavalt välja, et Euroopa Liidus elavatel isikutel on õigus saada taotluse korral

oma elukoha liikmesriigi määratud koordineerivalt asutuselt teavet kõigi juhtumite kohta, kus

teatatakse ELi keskusele neid kujutava teadaoleva laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava

materjali levitamisest. Puuetega inimestel on õigus küsida ja saada sellist teavet neile kättesaadaval

viisil.

Määrus reguleerib ka teabe säilitamise kohustust. Veebimajutusteenuse pakkujad ja

isikutevahelise side teenuste osutajad säilitavad sisuandmeid ja muid andmeid, mida on töödeldud

seoses käesoleva määruse nõuetele vastamiseks võetud meetmetega, ning sellise töötlemise käigus

saadud isikuandmeid vastavalt vajadusele. Teenuseosutajad säilitavad teavet ainult nii kaua, kui

see on vajalik kohaldatava eesmärgi saavutamiseks, ja igal juhul mitte kauem kui 12 kuud alates

teatamise või eemaldamise või juurdepääsu tõkestamise kuupäevast, olenevalt sellest, mis on

varasem.

Järelevalve, nõuete täitmise tagamine ja koostöö (artiklid 25-39)

Määruse järgmine peatükk kirjeldab, kuidas liikmesriigid määravad määruse kohaldamiseks ja

nõuete täitmiseks pädevad asutused ja koordineeriva asutuse.

1. jaos on kehtestatud sätted seoses riikide pädevate asutustega, eelkõige koordineeriva te

asutustega, kes on esmased riigi ametiasutused, kelle liikmesriigid on määranud käesoleva

määruse järjepideva kohaldamise tagamiseks (artikkel 25). Koordineerivad asutused, nagu ka

teised kindlaksmääratud pädevad asutused, peavad olema täiesti sõltumatud nagu kohtud ning nad

peavad täitma oma ülesandeid erapooletult, läbipaistvalt ja õigel ajal (artikkel 26).

2. jaos antakse koordineerivatele asutustele konkreetsed uurimise ja nõuete täitmise tagamise

volitused seoses asjaomaste infoühiskonna teenuste osutajatega, kes kuuluvad koordineeriva

asutuse määranud liikmesriigi jurisdiktsiooni alla (artiklid 27–30). Need sätted põhinevad eelkõige

digiteenuste õigusakti ettepaneku sätetel. Selles jaos on sätestatud ka õigus teha järelevalve t

käesoleva määruse järgimise üle, tehes laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali

otsinguid (artikkel 31), ning õigus esitada majutusteenuse pakkujatele teateid, et teavitada neid

teadaolevast laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavast materjalist nende teenuste puhul (artikkel

32).

3. jaos on kehtestatud lisasätted nõuete täitmise tagamise ja karistuste kohta, sätestades, et

asjaomaste infoühiskonna teenuste osutaja (või tema esindaja) peamise tegevuskoha liikmesri igil

on käesoleva määruse kohaldamise ja selle nõuete täitmise tagamise pädevus (artikkel 33). Samuti

tagatakse, et koordineerivad asutused saavad võtta vastu selliste teenuseosutajate suhtes esitatud

kaebusi, mis käsitlevad käesolevas määruses sätestatud kohustuste väidetavat rikkumist (artikkel

34). Lisaks peavad liikmesriigid kehtestama eeskirjad, mis käsitlevad nende kohustuste rikkumise

korral määratavaid karistusi (artikkel 35).

4. jagu sisaldab sätteid koordineerivate asutuste vahelise koostöö kohta ELi tasandil. Selles on

sätestatud eeskirjad koordineerivate asutuste, muude riiklike sõltumatute haldusasutuste või

liikmesriikide kohtute ülesande kohta viia ellu materjali või vestluste hindamine veendumaks, et

see kujutab endast laste seksuaalset väärkohtlemist internetis, ning eeskirjad, mis käsitlevad

tulemuste esitamist ELi keskusele, et ta töötaks välja näitajad või lisaks ühtsed ressursilokaator id

asjakohasesse loetellu (artikkel 36). Samuti on jaos sätestatud eeskirjad koordineerivate asutuste

piiriülese koostöö kohta (artikkel 37) ja võimalus, et nad korraldavad ühisuurimisi, vajaduse korral

ELi keskuse toetusel (artikkel 38). Need sätted põhinevad samuti digiteenuste õigusakti

ettepanekul. Peale selle on jaos sätestatud üldised eeskirjad ELi tasandil tehtava koostöö kohta

ning usaldusväärse ja turvalise teabevahetussüsteemi kohta, et toetada asjaomaste osaliste

teabevahetust (artikkel 39).

Laste seksuaalse väärkohtlemise vastase võitluse ELi keskus (artiklid 40-82)

Määruse eelnõu kirjeldab ka plaanitava ELi keskuse loomist ja selle tegevusulatust. ELi keskus

aitab käesoleva määruse eesmärgi saavutamisele kaasa, toetades ja hõlbustades nende sätete

rakendamist, mis käsitlevad internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise tuvastamist, sellest

teatamist, sellise materjali eemaldamist või sellele juurdepääsu tõkestamist, kogub ja jagab teavet

ja eksperditeadmisi ning hõlbustab asjaomaste avaliku ja erasektori isikute vahelist koostööd laste

seksuaalse väärkohtlemise ennetamisel ja tõkestamisel, eelkõige internetis.

ELi keskus on liidu juriidilisest isikust asutus ning tal on igas liikmesriigis kõige laialdasem õigus -

ja teovõime, mis vastavalt selle riigi õigusele juriidilistele isikutele antakse. Eelkõige võib ta

omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisvara ning olla kohtus menetlusosaline. ELi keskuse üheks

võimalikuks asukohaks on pakutud Haag Madalmaades.

Praktikas peaks loodav keskus aitama liikmesriike asjakohase teave kogumise ja esitamisega ;

jagama ekspertteadmisi; esitama ja haldama andmevalimi analüüse ning erinevate näitajate

andmebaase; esitama arvamusi kavandavate tuvastamiskorralduste kohta ning koordineerima

tuvastamiskorraldust; hõlbustama aruandlusprotsessi; toetama koordineerivaid asutusi ja

komisjone määrusest tulenevate ülesannete täitmisel; hõlbustab teadmiste loomist ja selle jagamist

teiste liidu institutsioonidega. ELi keskus peaks tegema tihedat koostööd Europoliga, sh võttes

vastu ja kontrollides teateid teenuseosutajatelt ning edastades need Europolile ja riiklike le

õiguskaitseasutustele.

Andmete kogumine ja läbipaistvusaruandlus (artiklid 83-84)

Määruse eelnõus on sätestatud, kuidas veebimajutusteenuse pakkujad, isikutevahelise side

teenuste osutajad ja internetiühenduse teenuste osutajad koguvad andmeid ning teevad teabe

taotluse korral ELi keskusele kättesaadavaks. Andmeid, mida kogutaks ning hiljem esitatakse on

muu hulgas eemaldamiskorralduste arv; seksuaalselt väärkohtlemist kujutavate materjalide arv

kokku, mille teenuseosutaja on eemaldanud; blokeerimiskorralduste arv; seksuaalse

väärkohtlemise tuvastamiseks kasutatava tehnoloogia veamäärad; kaebuste ja juhtumite arv, mille

kasutajad on esitanud jne. Lisaks kirjeldab eelnõu, kuidas veebimajutusteenuse pakkujad,

isikutevahelise side teenuste osutajad ja internetiühenduse teenuste osutajad esitavad iga aastaseid

aruandeid määrusest lähtuva tegevuse kohta ELi keskusele.

Rakenduskava, hindamine ja aruandluse kord (artiklid 85-89)

Määruse eelnõu toob välja, et hiljemalt viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist ja seejärel

iga viie aasta järel hindab komisjon käesolevat määrust ning esitab Euroopa Parlamendile ja

nõukogule selle kohaldamise kohta aruande.

Lisaks, hiljemalt viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist, ja seejärel iga viie aasta järel

tagab komisjon oma suuniste kohase hindamise korraldamise, et hinnata ELi keskuse tegevuse

tulemuslikkust seoses tema eesmärkide, volituste, ülesannete, juhtimise ja asukohaga. Hindamise

käigus käsitletakse eelkõige võimalikku vajadust ELi keskuse ülesanded muuta ja sellise

võimaliku muudatuse finantsmõju.

Määrus jõustuks kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

3. EUROOPA LIDU ASJA VASTAVUS PÄDEVUSE ANDMISE, SUBSIDAARSUSE

JA PROPOTSIONAALSUSE PÕHIMÕTETELE

3.1 Õiguslik alus

Komisjoni poolt 11.05.2022. a avaldatud ettepaneku õiguslik alus tuleneb Euroopa Liidu

toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikkel 114, mille kohaselt on meetmete

kehtestamine siseturu toimimise tagamiseks. Artikkel 114 kohaselt on EL-il õigus vastu võtta

meetmeid, mille eesmärgiks on siseturu rajamine ja selle toimimine Komisjon on leidnud, et

artikkel 114 on asjakohane õiguslik alus määruse kehtestamisele, kuna selle eesmärk on ühtlus tada

asjaomaste internetipõhiste teenuste osutajatele kehtestatud nõuded digitaalsel ühtsel turul.

Digiteenuste ühtsel turul on hakanud tekkima tõkked pärast seda, kui mõned liikmesriigid on

kehtestanud lahknevad siseriiklikud õigusnormid internetis toimuva laste seksuaalse

väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks. Kavandatava määruse eesmärk on need praegused

lahknevused kõrvaldada ja hoida ära tulevased tõkked, mis kaasneksid selliste siseriik like

õigusnormide väljatöötamise jätkumisega. Nimetatud õiguslik alus on kohane, sest liidu tasemel

võetavad meetmed peavad olema vahetult ja ühetaoliselt kohaldatavad kõikides liikmesriikides.

See tagab õiguskindluse ja välistab liikmeriikide poolsed võimalikud tõlgendused, millega võib

kaasneda killustunud õiguslik raamistik ning nimetatud määruse ühetaoline rakendamine. Eesti

nõustub komisjoni pakutud õigusliku alusega.

3.2 Vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsus põhimõttele

Euroopa Liidu Lepingu artikli 5 lõikes 3 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt võib EL

meetmeid vastu võtta ainult juhul, kui kavandatud eesmärke ei suuda liikmesriigid üksi saavutada,

küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil. Nii nagu eelpool nimetatud on vähemalt iga

viies laps kogenud lapsepõlves seksuaalvägivalda10 2021. a ülemaailmses uuringus leiti, et enam

kui kolmandikul vastanutest oli lapsepõlves palutud teha internetis midagi ühemõttelise lt

seksuaalset ja üle poole vastanutest oli kogenud mingis vormis laste seksuaalset väärkohtlemis t

internetis11. Laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamisel on aga vastavate teenuseosutajatel on

oluline roll. Nende vastutustundlik ja hoolas käitumine on äärmiselt vajalik turvalise,

prognoositava ja usaldusväärse internetikeskkonna tagamiseks ning hartaga tagatud põhiõigus te

10 Kampaania „Üks viiest“, Euroopa Nõukogu, 2010–2015. 11 Ettevõtte Economist Impact uuring , milles osales enam kui viis tuhat 18–20aastast 54 riigis, avaldatud väljaandes

„Global Threat Assessment“, WeProtect Global Alliance, 2021 .

teostamiseks. Laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavate kujutiste ja videote levik, mis on koos

digimaailma arenguga hüppeliselt suurenenud, pikendab ohvrite kannatusi, ning samal ajal on

õigusrikkujad leidnud nimetatud teenuste abil uusi viise lastele lähenemiseks ja laste

ärakasutamiseks.

Mööname, et mitmed liikmesriigid on kehtestanud teenuseosutajatele vabatahtlikuid nõudeid

internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlemiseks ning üha enam riike

kaaluvad selliste riiklike meetmete kasutusele võtmist. Kuid, kuna enamik vastavaid

teenuseosutajad, nagu pilveteenused või digiplatvormid, internetipõhised suhtlusvõrgustikud,

kauplemiskohad ja videojagamis-platvormid, tegutsevad aga tavaliselt piiriüleselt, tihti kogu EL-

i ulatuses, siis siseriiklikud nõuded, mis on liikmesriigi põhiselt reguleeritud turuosaliste le

internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlemiseks, suurendavad digitaa lse

ühtse turu killustatust ja toovad teenuseosutajatele kaasa märkimisväärseid nõuete täitmisega

seotud kulusid samas pole aga piisavalt tõhusad täitmaks nendega saavutatavat eesmärki. Oluline,

et vastavatelele teenuseosutajatele oleks tagatud selge ning üheselt mõistetav õigusraamistik, mis

tagaks piiriülestele teenuseosutajatele õigusselguse ning õiguskindluse ning väheneks

teenuseosutajate jaoks erinevate liikmesriikide nõuete täitmisega seonduvad kulud. Nõustume

Komisjoniga, et eesmärki tagada kogu digitaalsel ühtsel turul teenuseosutajatele võrdsed

tingimused, võttes samal ajal meetmeid internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise

ennetamiseks ja tõkestamiseks, ei suuda liikmesriigid üksi saavutada. Nõustume Komisjoniga, et

üksnes ELi tasandi meetmetega on võimalik saavutada eesmärk kõrvaldada digitaalsel ühtsel turul

asjaomaste teenuste puhul tõkked, suurendada teenuseosutajate õiguskindlust ja vähendada nõuete

täitmisega seotud kulusid, tagades samal ajal, et turuosalistele internetis toimuva laste seksuaalse

väärkohtlemise vastu võitlemiseks kehtestatud nõuded on tulemuslikud tänu nende ühtsele

piiriülesele kohaldatavusele kogu ELis. Seega on ELi meetmed kavandatava määruse eesmärkide

saavutamiseks vajalikud ja neil on võrreldes riiklike meetmetega märkimisväärne lisaväärtus.

Samas, on veebimajutusteenuse pakkujatega toimunud arutelud toonud osade meetmete (nt

kohustus iseseisvalt hinnata, kas tegemist on lapse seksuaalset väärkohtlemist sisaldada

materjaliga, erinevad meetmed lapse seksuaalset väärkohtlemist sisaldava materjalide

tuvastamiseks) puhul välja nende ebaproportsionaalselt suurt lisakoormust ettevõtjatele. Samas on

teenuseosutajatele määrusega ette nähtud tugi kehtestatud kohustuste täitmisel, sealhulgas antaks

juurdepääs usaldusväärsetele näitajatele internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise kohta,

mis omakorda võimaldavad kasutada usaldusväärset automatiseeritud tuvastamistehnoloogiat, ja

juurdepääs tasuta automatiseeritud tuvastamistehnoloogiale, vähendades nende koormust. Samuti

nendime, et osad nõuded ei pruugi (tehniliste lahendusete loomise võimekus) olla väikestele

teenusepakkujatele jõukohased.

Nõustume Komisjoniga, et kuigi käsitletud meetmed mõjutavad eelkõige asjaomaste teenuste

kasutajate põhiõiguste teostamist (põhiõigus eraelupuutumatusele sealhulgas side

konfidentsiaalsusele osana laiemast õigusest era- ja perekonnaelu austamisele, ettevõtlusvabadus),

samuti isikandmete kaitset, siis kuigi need õigused on väga olulised, pole ükski neist absoluutne

ja neid tuleb arvesse võtta kooskõlas nende ülesandega ühiskonnas. Ettepaneku eesmärk on

saavutada üldist huvi pakkuva eesmärgina laste põhiõiguste kaitse, tagades samal ajal

proportsionaalsuse ja õiglase tasakaalu kõigi asjaomaste isikute põhiõiguste vahel. Nõustume

Komisjoniga ka selles osas, et kuigi kohustuste kehtestamine teenuseosutajatele mõjutab nende

õigust ettevõtlusvabadusele, siis määruse eesmärki arvesse võttes ja teenuse osutajate rolli seoses

laste väärtkohtlemisega, võib kohustuste kehtestamine olla õigustatud.

4. ESIALGSE MÕJUDE ANALÜÜSI KOKKUVÕTE

4.1 Mõjud ettevõtlusele

Eelnõu omab olulist mõju ELi ja Eesti ettevõtlusele, kuna eelnõu alusel luuakse uus selge ja ühtne

õigusraamistik internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks,

mille raames on veebimajutusteenuse pakkujatel või isikutevahelise side teenuste osutajatel väga

suur roll ning neile pannakse mitmeid uusi kohustusi.

Euroopa Komisjoni poolt läbi viidud mõjuhinnang näitab, et ainuüksi vabatahtlikud meetmed

internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlemiseks pole olnud piisavad, võttes

arvesse asjaolu, et neid on võtnud kasutusele üksnes vähesed teenuseosutajad. Märkimisvää rsed

raskused on seoses avaliku ja erasektori koostööga selles valdkonnas ning on raskused, millega

liikmesriigid seisavad silmitsi kõnealuse väärkohtlemise ennetamisel ning piisava abi tagamise l

ohvritele. Selle olukorra tulemusel on eri liikmesriikides vastu võetud lahknevad meetmed

internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlemiseks. Liidu meetmete puudumise

korral võib eeldada, et õiguslik killustatus suureneb veelgi, kui liikmesriigid kehtestavad riigi

tasandil lisameetmeid probleemiga tegelemiseks, tekitades tõkkeid teenuste piiriülesel osutamise l

digitaalsel ühtsel turul.

Eelnõuga kehtestatakse kohustused kindlat liiki infoühiskonna vahendusteenuste osutajatele,

kelleks on internetiühenduse teenuse osutajad, isikutevahelise side teenuse osutajad ning teabe

talletamise teenuse osutajad, sealhulgas veebimajutajad, platvormid, rakendusepoed. Antud

määruse rakendamine mõjutab tuhandeid internetipõhiseid teenuseid ja neid osutavaid ettevõtjaid

ning organisatsioone ja MTÜsid üle maailma (nt Facebook, Instagram, TikTok, Twitter jne).

Ainuüksi Eestis puudutaks määruse rakendamine sadu ettevõtjaid – veebifoorumeid (nt

Perekool.ee, Auto24.ee, Soccernet.ee, Filmiveeb.ee, Delfi Naistekas), internetiühenduse teenuse

osutajaid (Tele2, Elisa ja Telia), veebimajutajaid (Zone.ee, Veebimajutus.ee) jne. Eelnõu lähtub

riskipõhisest lähenemisest ehk kõige suuremad kulud ja halduskoormus kaasnevad nendele

ettevõtjatele, mille puhul on risk, et nende teenust kasutatakse laste seksuaalseks väärkohtlemiseks

internetis. Eeltoodud asjaolust tulenevalt on keeruline täpselt hinnata määrusest mõjutatud

ettevõtjate arvu, kuna etteulatuvalt on keeruline hinnata, kui paljud Eesti digiteenused kujutavad

lastele riski.

Eelnõu rakendamine peab korrastama digitaalse siseturu reegleid seoses laste seksuaalse

väärkohtlemise materjali käsitlemisega ning sätestab infoühiskonna vahendusteenuste pakkujate

täiendavad kohustused ning vastutuse lapse seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja

tõkestamiseks ning täpsustab reegleid suhtlemisel veebikasutajatega/sisupakkujatega ja vastavate

asjaomaste asutuste vahel. Määrusest tulenev kõige koormavam nõue on tuvastamiskorralduse

täitmise kohustus, mille täitmiseks peab teenuseosutaja laste seksuaalse väärkohtlemise

tuvastamiseks kasutusele võtma automaatse filtreerimissüsteemi. Komisjon on enda

mõjuhinnangus hinnanud, et määruse rakendamine tekitab ettevõtjatele kokku kulusid summas 1,6

miljardit ning määruse kohustuste täitmisega seonduvad jooksvad kulud ettevõtjatele on kokku

summas 1,46 miljardit. Eelnõu meetmed riivavad ettevõtlusvabadust, kuid samal ajal võib

internetis levival laste seksuaalset väärkohtlemist kujutaval materjalil, mida ei tuvastata ega

eemaldata, olla lapse põhiõigustele märkimisväärne negatiivne mõju, mis pikendab laste ja kogu

ühiskonna kannatatavat kahju. Eelnõuga ettevõtjatele pandavad kohustused, eelkõige nõue

tuvastada uus laste seksuaalset väärkohtlemist kujutav materjal ja peibutamine, tooksid kaasa uute

ohvrite tuvastamise ja looksid võimalused nende päästmiseks jätkuva väärkohtlemise käest,

avaldades märkimisväärset positiivset mõju nende õigustele ja ühiskonnale üldiselt. Samas oleks

määruse rakendamine veebimajutusteenuse pakkujatele ebaproportsionaalselt kulukas, juhul kui

määruse eelnõuga kehtestatakse siduvad tehnoloogilised lahendused. See võib omakorda pärssida

innovatsiooni ja anda eelise suurtele, globaalse ulatusega ettevõtjatele.

4.2 Mõjud riigiasutuste korraldusele ja eelarvele

Määrusega pannakse paika, kuidas liikmesriigid peavad määrama määruse kohaldamiseks ja

nõuete täitmiseks pädevad asutused ja koordineeriva asutuse. Siseriiklikule koordineeriva le

asutusele on määrusega antud väga lai pädevus, mh teenuseosutajate riskiaruannete ja

leevendusmeetmete piisavuse hindamine, taotluste esitamine õigusasutusele jms, aga ühtlas i

nähakse neile ette ka teatud uurimisvolitused (artikkel 27 - investigatory powers).

Määruse artikkel 26 lg 2 nõuab muu hulgas, et siseriiklikud koordineerivad asutused oleksid täiesti

sõltumatud muudest avaliku sektori asutusest ja neile ei antaks laste seksuaalse väärkohtlemise

ennetamise või selle vastu võitlemisega seotud muid ülesandeid kui määrusest tulenevad

ülesanded. See tähendaks Eesti puhul ilmselt täiesti uue asutuse loomist. Ent isegi kui jätta kõrvale

uue asutuse loomise keerukus ja kulukus, jääb ikkagi alles küsimus sellest, kuhu paigutuks uus

asutus Eesti haldussüsteemis ning kuidas vältida tegevuste, pädevuste ja ülesannete dubleerimis t

ning vastandumist PPAga, kes praegu tegeleb internetis laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumite

menetlemisega ja vastavate materjalide kindlakstegemisega. Uue asutuse loomine väljaspool

tänast sotsiaalministeeriumi ja siseministeeriumi haldusala ei oleks tõhus ega mõistlik. Eelnõuga

kaasnevad olulised kulud just koordineeriva asutuse loomisele, sh kohtunike koolitamisele, mille le

hetkel ei ole aga võimalik anda detailsemat hinnangut.

Tuvastamiskorralduste (detection orders), aga ka eemaldamiskorralduste (removal orders) ja

blokeerimiskorralduste (blocking orders) kontekstis suureneb kohtute töökoormuse kasv. Ühelt

poolt on kindlasti oluline tagada määrusega teenuseosutajatele pandud kohustuste jõustamine,

teisalt leiame, et Eesti kohtutel ei ole tänase kohtunike arvuga võimekust tõhusalt täita määruse

artiklites 7-8, 14 ja 16-17 pandud kohustusi. Kõnesolevad kohustused ei ole pelk formaalsus, vaid

eeldavad kohtutelt suuremahulist sisulist tööd ning piisava arvu spetsiifiliste teadmistega

kohtunike olemasolu.

Näiteks tuvastamiskorralduste osas sätestab määruse artikkel 7 lõige 3, et koordineeriv asutus

esitab pädevale õigusasutusele või sõltumatule haldusasutusele tuvastamiskorralduse taotluse,

millele lisab teenuseosutaja rakenduskava ning EL keskuse ja andmekaitseasutuse arvamused.

Tuvastamiskorralduste andmist käsitlevad määruse põhjenduspunktid 22-24 selgitavad, et pädev

õigusasutus peab muuhulgas igal üksikjuhul eraldi objektiivselt ja hoolikalt hindama, tuvastama

ja kaaluma mitte üksnes tõenäosust, et teenust kuritarvitatakse asjaomast liiki internetis toimuvaks

laste seksuaalseks väärkasutamiseks ja sellise kuritarvitamise võimalike tagajärgede raskust, vaid

ka muudele mõjutatud osalistele tekkivate negatiivsete tagajärgede tõenäosust ja raskust.

Ülemäärase koormuse vältimiseks tuleks hindamisel arvesse võtta ka asjaomase teenuseosutaja

rahalist ja tehnoloogilist suutlikkust ja suurust. Tuleks veenduda, et tuvastamiskorraldus on

sihipärane ja täpne, et kirjeldatud negatiivsed tagajärjed mõjutatud osalistele ei läheks kaugemale

sellest, mis on rangelt vajalik tuvastatud märkimisväärse riski tulemuslikuks maandamiseks.

Ühtlasi sätestab määruse artikkel 8 lõige 1 punkt g, et tuvastamiskorraldus peab muuhulgas

sisaldama piisavalt üksikasjalikku põhjendust, milles selgitatakse, miks tuvastamiskorraldus on

antud. Nimetatud ülesandeid võib pädeva õigusasutuse asemel täita ka sõltumatu haldusasutus.

See ei tundu esmapilgul sugugi lihtsam lahendus, sest määruse kohaselt peab see olema erinev

asutus riiklikust koordineerivast asutusest, samas peaks asutuste sisuline kompetents olema üsna

ühetaoline, et kõiki nimetatud ülesandeid täita.

Eesti, sarnaselt mitme teise ELi liikmesriigiga, on seni korraldanud vastutavate ametkondade

koostööd teenusepakkujatega vabatahtlikkuse põhimõttel. Uus lähenemine nõuab uut tüüpi

infovahetuse ja võimekuse arendamist, mistõttu on oluline rõhutada täiendavate ELi

rahastusmehhanismide kasutamise vajadust. Ka siseriiklikult tuleb arvestada vastutavate

ametkondade (sh PPA, AKI, kohtud) täiendavate ülesannete ja võimekuse suurendamise

vajadusega ning sellest tulenevate võimalike lisataotlustega riigieelarveliste vahendite osas. Lisaks

täiendavale spetsialiseeritud tark- ja riistvara soetamisele ja selle hooldamisele ning vajalike

infoturbemeetmete rakendamisele, näeb määrus ette täiendavat kõrgelt kvalifitseeritud personali.

Ülesannete täitmine eeldab personalilt spetsiifilist väljaõpet.

Eesti riigi vaatest on oluline, et määruse ettepanekuga, millega soovitakse luua ELi keskus laste

seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja tõkestamise ülesandega, ei dubleeriks tööd mida juba

täna tehakse Europolis.

On oluline märkida, et määruse eelnõus (artikkel 25 alusel) ette nähtud kaks kuud selleks, et

liikmesriigid määravad ühe või mitu pädevat asutust, kes vastutavad käesoleva määruse

kohaldamise ja selle nõuete täitmise tagamise eest, ei ole ilmselt piisav aeg määruse alusel

sedavõrd kompleksse süsteemi rakendamiseks ning vajaliku siseriikliku võimekuse

väljaarendamiseks.

Siseriiklikult tuleb arvestada täiendava teavitamiskohustusega, et informeerida määruse

kohaldamisalasse kuuluvaid veebimajutusteenuse pakkujaid, aga ka laiemat avalikkust määruse

alusel tekkivatest kohustustest ja õigustest. Lisaks tuleb arvestada vajadusega nõustada

teenusepakkujaid nende kohustuste täitmise osas ning korraldada määrusest tulenevate kohustuste

täitmise järelevalve, sunnimeetmete rakendamine ja õiguskaitse.

Eelnõu rakendamise kavandamisel tuleb täiendavalt konsulteerida Eesti IT-kogukonnaga,

sealjuures ITLiga ja Eesti Interneti Sihtasutusega, aga ka Siseministeeriumi ning Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) valitsemisala asutustega.

4.3 Sotsiaalsed mõjud

Kuigi eelnõu otsene sihtrühm on ettevõtjad (veebimajutusteenuse pakkujad ja isikutevahelise side

teenuste osutajad) ning laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja tõkestamisega tegelevad

avaliku sektori asutused, mõjutab eelnõu olulisel määral ka lapsi ja nende peresid. Seejuures ei

puuduta eelnõu vaid mõnda laste sihtrühma, vaid kõiki lapsi, sest eelnõuga kavandatavate

meetmete üks eesmärke on laste seksuaalset väärkohtlemist ära hoida. Näiteks sisaldab eelnõu

ettepanekut kohustada rakenduste poode takistama lapskasutajate juurdepääsu rakendustele, mille

puhul on kindlaks tehtud märkimisväärne risk teenuse kasutamiseks laste ahvatlemiseks

seksuaalsuhte eesmärgil. Sellega piirataks potentsiaalselt kõigi laste õigust kasutada teatud

rakendusi ja sellega seotud infoühiskonna teenuseid. Seega on eelnõul oluline mõju lastele ja

ühtlasi laste eest hoolt kandvatele vanematele.

Lisaks soovitakse eelnõuga anda täiendavaid õiguskaitsevahendeid neile lastele, keda on internet i

kaudu seksuaalselt väärkoheldud, sellega leevendades väärkohtlemise tagajärgi ja mõju. Laste

seksuaalne väärkohtlemine on ka Eestis küllaltki levinud ja registreeritud juhtumite arv kasvab.

2021.a registreeriti 663 seksuaalkuritegu alaealise kannatanu suhtes. Nendest kontaktseid

kuritegusid oli 303, sh kõige enam vägistamisjuhtumeid (102), tahtevastase sugulise iseloomuga

tegusid (67) ning suguühet või muu sugulise iseloomuga tegusid lapseealisega (56); 84% juhtudest

oli kannatanuks tüdruk. Mittekontaktseid seksuaalkuritegusid registreeriti 360, neist kõige rohkem

lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise kuritegusid, peaaegu sama palju ka lapseealise

seksuaalse ahvatlemise kuritegusid. Seejuures 74% lapseealise seksuaalse ahvatlemise juhtumites t

ja 86% kõigist mittekontaktsetest seksuaalkuritegudest pandi toime internetikeskkonnas võ i

infotehnoloogiavahendeid kasutades.12 Seksuaalkuriteod moodustavad suure osa kõigist laste

suhtes toime pandud registreeritud kuritegudest, mistõttu nende kuritegude ennetamisel või

vähendamisel on oluline mõju laste õigustele ja heaolule. Konkreetsete väärkohtlemise juhtumite

ennetamine või lapse väärkohtlemist kujutava materjali jätkuva levitamise tõkestamine toetab

nendes olukordades kannatanud lapse taastumist ja toimetulekut. Laiemalt mõjub tõhusam

võitlemine lastevastaste kuritegudega ja laste seksuaalse väärkohtlemise vähendamine positiivse lt

kogu ühiskonnale.

Seoses interneti kasutamise aktiivsuse tõusuga suurenevad nii teadmiste omandamise ja

suhtlemise võimalused, kuid seda igas valdkonnas – sealhulgas seksuaalsusega seotud teemade

osas. Kuna internet on suurim info allikas, mis on kergesti ligipääsetav enamikule inimestest ja

võimaldab olla anonüümne, siis on isikliku informatsiooni otsimine kõige tõenäolisem just

interneti vahendusel. Ligikaudu 20% Eesti noortest on enda sõnul kogenud ühel või teisel moel

seksuaalset väärkohtlemist internetis. Esinevad soolised erinevused ja ka mõningased erinevused

eesti ja vene keelt eelistavate noorte seas. Üheks peamiseks erinevuseks, mida tuleks ennetustöös

arvestada on poiste ja tüdrukute erinev roll väärkohtlemise kontekstis. Poisid algatavad sagedamini

ise internetipõhist seksuaalset suhtlust ja tüdrukud on sagedamini ohvriteks.13

Oluline on järgida kõigi osapoolte põhiõigusi, kuid seejuures tuleb igas lapsi puudutavas

ettevõtmises esikohale seada lapse huvid (ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 lg 1).

Määruse eelnõus on pööratud tähelepanu ja sätestatud abi ja toetuse meetmed ohvrite õiguste

kaitseks ja seksuaalse väärkohtlemise ringi lõpetamiseks identifitseeritud väärkohtlemise materjali

eemaldamisega veebimajutusteenuse ja isikutevahelise sideteenuse pakkujate teenustest. See on

kahtlemata internetis seksuaalset väärkohtlemist kogenud laste huvides. Senises praktikas on

osutunud, et juba eemaldatud materjalid ilmuvad võrku uuesti.

4.4 Mõju põhiõigustele

Selle algatuse eesmärk on laste seksuaalse kuritarvitamist ära hoida ja sellega võidelda. Siin on

eelkõige asjakohased lapse õigus inimväärikusele Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELPÕH)

artikkel 1, õigus isikupuutumatusele (ELPÕH artikkel 3), piinamise ning ebainimliku või alandava

12 Kuritegevus Eestis 2021: seksuaalkuriteod. Justiitsministeerium.

https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2021/Seksuaalkuriteod_page.html 13 Soo, K., Lukk, M., Ainsaar, M., Beilmann, M., Tamm, G., Espenberg, K., Murakas, R., Arak, T., Aksen, M.,

Vahaste-Pruul, S., Kutsar, D. (2015). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring. Tartu: Tartu Ülikool

http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliit ika/ files/elfinder/dokumendid/laste_ja_noorte_seksuaalse_vaarkoht

lemise_leviku_uuring_2015_0.pdf

kohtlemise või karistamise keeld (ELPÕH artikkel 4) ning lapse õigused ÜRO lapse õiguste

konventsiooni ja ELPÕH artikli 24 tähenduses.

Samas on ettepanekus esitatud lapse õiguste kaitse meetmetel mõju kohaldamisalas olevate

teenuste kasutajate põhiõiguste teostamisele. Siin on eelkõige asjakohased õigus privaatsuse le

(sealhulgas sõnumisaladus, mis on osa õigusest era- ja perekonnaelu asutamisele (ELPÕH artikkel

7), õigus isikuandmete kaitsele (ELPÕH artikkel 8) ja sõna- ning teabevabadus (ELPÕH artikkel

11). Ühtlasi riivavad meetmed teenuste pakkujate ettevõtlusvabadust (ELPÕH artikkel 16). Ükski

nendest hartas tunnustatud õigustest ega vabadusest ei ole aga absoluutne, mistõttu võib ELPÕH

artikkel 52 lõige 1 kohaselt neid piirata seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste

olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on

vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või

kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

Määruses tuleb arvestada asjaoluga, et riive kasutajate privaatsusõigusele on üldjuhul kergem, kui

tegemist on teenustega, mille kaudu isik teeb teavet üldsusele avalikuks ja tugevam, kui tegemis t

on teenustega, mida kasutatakse isikute vaheliste erasõnumite edastamiseks ja riivatakse

sõnumisaladust. Sisu eemaldamise või sellele juurdepääsu tõkestamisega seoses tuleb ka silmas

pidada, et ekslikult eemaldatud sisu puhul võib riive kasutajate väljendus- ja teabevabadusele olla

oluline, aga veel olulisem võib olla tuvastamata ja eemaldamata lapse seksuaalse kuritarvitamise

sisu kahjulik mõju lastele ja ühiskonnale laiemalt. Seetõttu on oluline nii tehnoloogia sh

algoritmide kasutamine sisu tuvastamiseks kui ka inimjärelevalve tagamine algoritmil is te

süsteemide väljundi kontrolliks.

Põhiõiguste kaalumisel on oluline silmas pidada ka ELPÕH artikkel 24 lõige 2, mille kohaselt

„kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud

institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid“. Seda põhimõtet võib rakendada lapse õiguste le

suurema kaalu andmiseks. See põhimõte kehtib mh ka õigusnormide kehtestamisel.

5. VALITSUSE SEISUKOHAD

5.1 Eesti toetab Euroopa Liidu ühtse õigusraamistiku loomist eesmärgiga aidata ära

hoida laste seksuaalset väärkohtlemist internetis, sealhulgas vastava materjali taas

ilmumist internetti ja tuua teo toimepanijad kohtu ette.

Peame oluliseks EL liikmesriikide, ametite ja internetiühenduse teenuse pakkujate ühiseid

tegevusi laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamiseks ning rõhutame koostöö olulisust ka

kolmandate riikidega.

5.2 Määruses kasutatud mõisted peavad olema selgelt sõnastatud ning selle alusel

õigustatud ja kohustatud isikud üheselt määratletavad. Oluline on tagada erinevate

õigusaktide mõistete ja sätete omavaheline kooskõla.

Regulatsiooni ettepaneku artikkel 2 sisaldab dokumendis kasutatavate mõistete/definitsioonide

loetelu. Alapunkt (i) selgitab, et „laps“ on iga alla 18-aastane füüsiline isik, kuid järgnev alapunkt

(j) samal leheküljel selgitab, et „laps kasutaja“ on iga alla 17-aastane füüsiline isik. Jääb

selgusetuks, millest selline erisus „lapse“ ja „laps kasutaja“ suhtes. Lapse õiguste konventsioo n

määratleb, et laps on iga alla 18-aastane isik, sarnaselt määratleb ka last ka Eesti Vabariigi

seadusandlus ning sellest tulenevalt oleks ka „laps kasutaja“ iga alla 18-aastane füüsiline isik.

Leiame, et isegi kui üldiselt võib olla õige, et lapskasutaja mõiste võiks määratleda lähtudes

seksuaalse enesemääramise eapiirist, siis terminoloogiatöö põhimõtete kohaselt ei tohiks

õigusaktis kasutatav termin sisaldada sõnu, mis on omakorda samas õigusaktis määratletud

terminid, kuid mille tähendus on seejuures erinev. Ehk siis kui „laps“ on alla 18-aastane isik, siis

„lapskasutaja“ peaks samuti olema kasutaja, kes on alla 18-aastane isik. Selguse huvides tuleks

võimaluse korral leida sobivam termin „lapskasutaja“ mõiste tähistamiseks. Üks võimalus oleks

nt „protected child user“ ehk „kaitstud lapskasutaja“. Terminite vastuolu võib olla asjakohane

lahendada ka selliselt, et lapskasutaja terminit ei seota konkreetse vanusega, vaid nt seksuaalse

enesemääramise eapiiriga, mis ongi riigiti erinev (Eestis on see hetkel 14 aastat, alates 01.11.2022

16 aastat).

Esineb olulisel määral ebaselgust, kes võiksid olla need asutused, kes määruse eelnõus ette antud

kohustusi täidaks ning seda tuleks seda ka mõistete määratlemisel arvestada. Lahti peavad olema

selgitatud kõik määruses kasutuses olevad mõisted, sh tegevuskoha järgne koordineeriv asutus;

pädev asutus; pädev õigusasutus; sõltumatu haldusasutus. Määruse kavandis on aga mõisted

määruse artiklite sisutekstis (nt artikkel 25.1, 25.2). Puudub selgus milline on „koordineer iv

asutus“ või „määratud koordineeriv asutus“, mis ei ole „peamise tegevuskoha järgne“ koordineeriv

asutus (artikkel 37.1).

5.3 Määruse koostamisel tuleb eelkõige lähtuda ÜRO lapse õiguste konventsiooni

artiklist 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõikest 2, mille järgi tuleb

lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Lapsi tuleb kaitsta

seksuaalse väärkohtlemise eest, et tagada nende õigus elule, tervisele ja vabale

eneseteostusele, kuid samal ajal tuleb arvestada ka laste õigusega era- ja

perekonnaelu austamisele ning isikuandmete kaitsele.

Eesti hinnangul ei arvesta määrus piisavalt laste era- ja perekonnaelu austamise ning isikuandmete

kaitse vajadusega, sest ei sätesta erandit laste omavahelises suhtluses jagatud intiimse pildi- ja

tekstimaterjali suhtes. Sellisel juhul ei ole tegemist seksuaalset väärkohtlemist kujutava

materjaliga ega kuriteoga, mistõttu sellise materjali tuvastamine ja blokeerimine rikuks

põhjendamatult laste õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning isikuandmete kaitsele.

Lapsed ja noored kasutavad suhtlusplatvorme ka endast intiimsete piltide ja videote jagamiseks

omavahel. Interneti teel toimuv suhtlus on saanud loomulikuks ja oluliseks osaks noorte suhetest,

sh seksuaalsuhetest. Sellised tegevused ei ole taunitavad ega karistatavad, kui need toimuvad

piisavas vanuses laste vahel vastastikusel nõusolekul. Ka direktiivi 2011/93/EL kohaselt võivad

liikmesriigid otsustada mitte kriminaliseerida vastastikusel nõusolekul põhinevate seksuaalsuhe te

raames toimuva pornograafilise etteaste jälgimist, kui kaasatud laps on jõudnud seksuaalse

enesemääramise ikka või kui etteaste toimub eakaaslaste vahel, kes sarnanevad omavahel vanuse

ja psühholoogilise ning füüsilise arengu või küpsuse poolest, kui kõnealused teod ei hõlma

kuritarvitamist ega ärakasutamist ning kui pornograafilise etteaste eest ei anta raha ega muus

vormis hüvitist ega tasu. Mitmed riigid, sh Eesti on ka seda võimalust kasutanud. Sellisel juhul ei

ole tegemist seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjaliga ega kuriteoga, mistõttu sellise

materjali tuvastamine ja blokeerimine rikuks põhjendamatult laste õigust era- ja perekonnaelu

austamisele ning isikuandmetel kaitsele ega arvestaks laste huvidega. Seetõttu tuleks eristada

määruse eelnõus ettenähtud menetluste puhul situatsioone, kus ühel juhul on tegemist kahe alla

18aastase isiku omavahelises suhtluses jagatud intiimse pildi- ja tekstimaterjaliga, ning teisel juhul

sellise materjali edasijagamist ning avalikkusele või suhtlusgrupile kättesaadavaks tegemist. Lapse

ahvatlemise puhul on see risk suuremal määral maandatud, sest artikli 7 kohaselt kohaldatakse

tuvastamiskorraldusi, mis käsitlevad laste ahvatlemist seksuaalsuhte eesmärgil, üksnes

isikutevahelise side suhtes, kui üks kasutajatest on lapskasutaja (st teine kasutaja on täiskasvanu).

Samas võib privaatsusõigust riivata asjaolu, et eelnõu kohaselt on lapskasutaja alla 17-aastane

füüsiline isik, kuid Eestis on laste seksuaalse enesemääramise vanusepiir, millest noorema isikuga

suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine või seksuaalne

ahvatlemine on kuriteona karistatav, alates selle aasta 1. novembrist 16 aastat. Samuti ei ole

tegemist kuriteoga, kui täisealise isiku ja neljateist- kuni kuueteistaastase isiku vanusevahe ei ole

suurem kui viis aastat. Järelikult võimaldab eelnõu jälgida ka sõnumivahetust, mille puhul pole

kuriteo toimepanek isikute vanuste tõttu võimalik. Antud erasõnumivahetuse ulatusliku jälgimise

ja kontrollimise õigus piirab oluliselt lapskasutajate õigust privaatsusele ja eraelu kaitsele,

sõnumisaladusele, sõna- ja väljendusvabadusele ning seksuaalsele eneseteostusele.

Määruse eelnõu seletuskirjas on see negatiivne mõju ka välja toodud, kuid on pelgalt

konstateeritud, et regulatsiooni muud positiivsed mõjud kaaluvad selle üles. Sisuliselt ei ole

hinnatud võimalusi selle negatiivse mõju maandamiseks. Märgime, et määruses toodud

väärkohtlemist kujutava materjali tuvastamise, eemaldamise ja blokeerimise regulatsioon on

suunatud eeskätt juba toimunud väärkohtlemise tagajärgede leevendamisele, kuid senisest

suuremat tähelepanu tuleks nii liikmesriikide kui EL-i tasandil pöörata ka seksuaalse

väärkohtlemise alasele ennetustööle ja vastavasisulise hariduse pakkumisele, et suurendada laste

teadlikkust ohtudest ja õpetada neid vältima.

5.4 Eesti leiab, et eelnõu regulatsioon ei ole piisavalt selge ja üheselt mõistetav

tarkvararakenduste poodidele pandavate kohustuste osas, mistõttu esineb oht, et selle

alusel võidakse hakata ebaproportsionaalselt piirama laste õigust saada osa

internetipõhistest infoühiskonna teenustest. Eelkõige peame vajalikuks täpsemalt

kirjeldada kriteeriumid „märkimisväärse riskiga“ rakenduste määratlemiseks.

Artikkel 6 lg 1 kohustab tarkvararakenduste poodide pakkujaid takistama lapskasutajate

juurdepääsu rakendustele, mille puhul on kindlaks tehtud märkimisväärne risk, et asjaomast

teenust kasutatakse laste ahvatlemiseks seksuaalsuhte eesmärgil, ning selleks tuleb ühtlasi võtta

vajalikke vanuse kontrollimise ja hindamise meetmeid oma teenuste lapskasutajate

usaldusväärseks tuvastamiseks. Eeldatavasti esineb paljude levinud suhtlusrakenduste puhul oht

laste väärkohtlemiseks – teadaolevalt toimubki laste peibutamine ja ärakasutamine veebis n-ö

tavaliste ja laialt kasutatavate rakenduste kaudu – mis peab järelikult kajastuma riskihinnangus.

Ebaselgeks jääb, kas regulatsiooni mõte on sel juhul keelata nende rakenduste kasutamine kõigil

lapskasutajatel või mingil sihtrühmal, sel juhul millisel? Kriteerium „märkimisväärne risk“, mida

peab hindama rakenduste poe pakkuja, ei ole piisavalt selge – kas see tähendab, et mingi osa (sel

juhul kui suur osa) lastest peab olema langenud või võib langeda väärkohtlemise ohvriks, vms.

Tuleb ka rõhutada, et selles artiklis nimetatud märkimisväärne risk, et teenust kasutatakse laste

ahvatlemiseks, ei ole sama, mis artiklis 7 lg 4 viidatud ja artiklis 7 lg 5 täpsemalt selgitatud

märkimisväärne risk, et teenust kasutatakse laste väärkohtlemiseks seksuaalset väärkohtlemis t

kujutavat materjali levitades. „Märkimisväärse riski“ mõiste kasutamine erinevates kontekstides

ja tähendustes muudab regulatsiooni raskesti mõistetavaks. Kui laste teenusekasutuse piiramise

alus on selgelt määratlemata, ei pruugi regulatsioon eesmärgipäraselt rakenduda ning võib hoopis

hakata põhjendamatult piirama laste õigust erinevaid tarkvararakendusi ja teenuseid kasutada.

Lisaks eelnevale ei ole artiklis viidet sellele, et lisaks tuvastatud riskile tuleks või saaks arvesse

võtta ka teenusepakkuja võetud riskimaandamise meetmeid, mis ometi võivad ka suurt riski

märkimisväärselt maandada. Kui regulatsiooni lõppeesmärk ongi nt keelata teatud

vanuserühmadel teatud tarkvararakenduste kasutamine, mille puhul esinevad olulised riskid ja

nende maandamine on keeruline või võimatu, siis oleks otstarbekas teha määruse eelnõus selgelt

selline ettepanek ning tuleks hinnata ka selle põhjendatust ning igakülgset mõju laste

põhiõigustele.

5.5 Eesti leiab, et eelnõus tuleks selgemalt sätestada laste õigus küsida ja saada

asjaomastelt asutustelt teavet, abi ja toetust neile kättesaadaval ning lapsesõbralikul

viisil.

Määruse eelnõu artikli 20 lõige 1 sätestab, et Euroopa Liidus elavatel isikutel on õigus saada nende

elukohajärgse liikmesriigi määratud koordineerivalt asutuselt nende taotluse korral teavet juhtude

kohta, kus teatatakse ELi keskusele teadaoleva laste seksuaalset väärkohtlemist esitava materjali

(known child sexual abuse material), mis kujutab neid, levitamisest. Artikli 21 lõike 1 ja 2 alusel

peavad nii veebimajutusteenuste pakkujad kui ka loodav EL keskus liikmesriigi määratud

koordineeriva asutuse kaudu andma taotluse korral mõistlikku abi ja toetust liidus elavatele

isikutele, kes soovivad eemaldada neid kujutavat üht või mitut laste seksuaalset väärkohtlemis t

esitavat materjali või keelata sellele juurdepääsu. Nendes artiklites viidatud isikud on valdavas

osas lapsed, keda seksuaalset väärkohtlemist esitavad materjalid kujutavad, ning neil peab olema

võimalus oma õigusi kaitsta ka ilma täiskasvanu (eelkõige lapsevanema või hooldaja) abita.

Paraku jääb sätetest ebaselgeks, mil viisil kõnealustele lastele eelpool nimetatud võimalused ja

ligipääs sellisele teenusele ja toetusele peaks teatavaks saama. Peame vajalikuks rõhutada

määruses lisaks puuetega inimestele ka laste õigust küsida ja saada sellist teavet, abi ja toetust

neile kättesaadaval ja lapsesõbralikul viisil.

5.6 Eesti hinnangul ei ole liikmesriikide koordineerivatele asutustele sätestatud nõuded

asjakohased ning lähevad kaugemale eelnõu eesmärkide saavutamiseks vajalikust.

Eesti ei toeta sätestatud nõudeid liikmesriigis uue eraldiseisva koordineeriva asutuse

loomise ja sellise asutuse täieliku haldusliku sõltumatuse kohta.

Koordineerivaid asutusi puudutavate nõuete osas on määrus vastuolus EL-i tegevuse aluseks oleva

proportsionaalsuse põhimõttega, mille kohaselt võetavad meetmed ei või minna aluslepingute

eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Liikmesriikidele peab jääma õigus kujundada

määruse eesmärkide täitmiseks vajalik haldusasutuste süsteem lähtuvalt riigi vajadustest ja

eripäradest. Määruse läbirääkimise käigus tuleb sätted kujundada viisil, mis võimaldaks Politsei-

ja Piirivalveametil koostöös teiste asutustega (sh prokuratuur) ja organisatsioonidega (nt MTÜ

Lastekaitse Liit, kes tegutseb praegu Euroopa Komisjoni toetatud turvalise interneti keskusena,

mille üheks ülesandeks on pakkuda veebipõhist vihjeliini ebaseadusliku sisuga materjalide leviku

tõkestamiseks internetis) tegutseda vastavalt koordineerivale asutusele seatud nõutele. Artikli 26

lõige 1 sätestab, et liikmesriigid peavad tagama, et „koordineerivad asutused täidavad oma

käesolevast määrusest tulenevaid ülesandeid objektiivselt, erapooletult, läbipaistvalt ja

õigeaegselt“. Seejuures peavad koordineerivad asutused lõike 2 punkti a kohaselt olla olema

õiguslikult ja talituslikult sõltumatud mistahes avaliku sektori asutusest; peavad olema vabad

mistahes otsesest ja kaudsest mõjust (punkt c); ei tohi võtta vastu ega saada juhiseid mistahes

teiselt avaliku sektori asutuselt (punkt d). Olles Siseministeeriumi haldusalas ja hõlmatud riikliku

ressursiplaneerimise protsessi, ei saa Politsei- ja Piirivalveametit, ega tegelikult ka teisi

riigiasutusi, selles kontekstis pidada „sõltumatuks“, kuivõrd riiklike strateegiatega määratakse

asutuste tegevuste ja võimearenduste prioriteetsus ning lahendatakse ressursse puudutava id

küsimusi.

Eesti väiksust, avaliku sektori konsolideeritust ja proportsionaalset riigihald ust arvestades on

riigile aga kõige probleemsem sama artikli punkt e, mille kohaselt ei tohi koordineerivale asutusele

anda „laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise või selle vastu võitlemisega seotud muid

ülesandeid kui käesolevast määrusest tulenevad ülesanded“. Eesti hinnangul on ebaseadusliku

laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja tõkestamise seisukohalt keskse tähtsusega

menetlusvõimekus.

Ühtlasi on Eesti eesmärk, et niigi bürokraatliku ja kõikehõlmava õigusliku mehhanismiga oleks

võimalik selle integreerimine olemasolevasse riigihaldusmudelisse parimal võimalikul viisil.

Viidates terroristliku veebisisu määrusele, mis printsiibilt on analoogne selle Euroopa õigusakti

ettepanekuga, ei ole seal sätestatud riiklikule pädevale asutusele mingisuguseid nõudeid

halduslikule sõltumatusele, vaid viidatud on sõltumatusele määruses sätestatud kohustuste

täitmisel (artikli 13 lõike 2 teine lause). Eestis on vastavaks asutuseks määratud

Kaitsepolitseiamet.

5.7 Leiame, et määruse eelnõu peaks sisaldama Euroopa Liidus tegutsevate vihjeliinide

töö korraldamiseks nende rolli ja hõlmamise selgemat kirjeldust.

Eestis osalevad laste seksuaalset väärkohtlemist hõlmava materjaliga seotud juhtumite

avastamises ja menetlemises politsei, prokuratuur, kohtud ja MTÜ Eesti Lastekaitse Liit

(rahvusvahelise assotsiatsiooni INHOPE liige). MTÜ Lastekaitse Liit pakub alates 2011. aastast

tasuta veebipõhist vihjeliini teenust (www.vihjeliin.ee). Vihjeliin võimaldab internetikasutaja l

edastada teavet internetis levivast ebaseadusliku sisuga materjalist – laste seksuaalne

väärkohtlemine, laste kaubitsemine (inimkaubandus). Teabe saab edastada anonüümselt ilma

isikuandmeid edastamata. Eesti vihjeliin ühines täisliikmena INHOPE-iga 2012. aastal.

Möödunud, 2021.aastal sai vihjeliin 893 teadet, millest 484 sisaldas teavet veebikeskkonna kohta,

mis esitas laste seksuaalset väärkohtlemist. Valdavas osas oli tegemist avalike

veebikeskkondadega, mis olid registreeritud väljaspool Eestit. Lastekaitse Liidul on toimiv

koostööleping Politsei- ja Piirivalveametiga, mille alusel toimub vihjeliini teadete käitlemine ning

vastava info edastamine. Juhul, kui ebaseadusliku sisuga materjali asukohariigiks on Eesti,

saadetakse vastav teade Politsei- ja Piirivalveameti kontaktisikule.

Leiame, et vihjeliinide roll tuleks selles määruses selgemalt esile tuua, kuna seda pole praegu üldse

käsitletud. Samas täidavad vihjeliinid praegu olulist rolli laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava

materjali tuvastamisel ja võrgust eemaldamisel. Määrusega tuleks võimaldada ka selliste l

olemasolevate teadmiste ja tõendatud suutlikkusega organisatsioonidel olla pädevateks asutusteks

ja süsteemseks koostööpartneriks.

5.8 Eesti hinnangul võib eraldiseisva Euroopa Liidu laste seksuaalse väärkohtlemise

vastase keskuse loomine olla tõhususe ja sõltumatuse tagamiseks vajalik, kuid see

peaks toimuma olemasolevate ressursside optimeerimisega. Samas näeme riski, et

tekib dubleerimine Europoli õiguskaitselise tegevusega küberkuritegevuse ja

organiseeritud kuritegevuse valdkonnas. Peame vajalikuks, et Euroopa Liidu tasandi

rakendussüsteem oleks võimaikult kulutõhus ja liikmesriikide kriminaaluurimiste

vajadustega arvestav.

Tänaseks on palju olemasolevaid mehhanisme selle valdkonna potentsiaalseks korraldamiseks

ning neid tuleks maksimaalselt ära kasutada ja vastavalt vajadusele ka ümber korraldada. Laste

seksuaalne ärakasutamine on levinud raske ja organiseeritud kuritegevuse vorm, mille tõttu on

lisaks sisu tuvastamisele ja eemaldamisele keskse tähtsusega ka operatiivne kriminaalteabe

edastamine, analüüs ning vastavate isikute vastutusele võtmine.

Määruse eelnõu lk 3 selgitab, et „[E]elkõige on ELi keskuse ülesanne selliste andmebaaside

loomine, hooldamine ja haldamine, mis sisaldavad internetis toimuva laste seksuaalse

väärkohtlemise näitajaid, mida teenuseosutajad peavad kasutama tuvastamiskohustus te

täitmiseks.“ Lisaks peaks keskus aitama abistada liikmesriike määrusest tulenevate ülesanne te

täitmisel ning toetama teenuseosutajate kohustuste täitmist. Määruse lk 12 kirjeldatakse, et kahe

agentuuri (Europoli ja loodava ELi keskuse) koondamisega ühte linna soovitakse, et tekiksid

„paremad võimalused laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali vastu võitlemise

teadmuskeskuse loomiseks“. Sealt edasi: „[P]eale selle võimaldaks see ELi keskusel sõltumatu

asutusena kasutada Europoli tugiteenuseid (personalihaldus, IT (sealhulgas küberturvalisus),

hoone, teabevahetus). Selliste tugiteenuste jagamine on kulutõhusam ja tagab professionaalsema

teenuse võrreldes nende dubleerimisega, mille korral ELi keskus kui suhteliselt väike üksus peaks

need ise nullist looma.“ Nii „teadmuskeskuse“ argument kui ühiste tugiteenuste argument

võimendub olukorras, kus kaks asutust lõimitakse ühte, allutades nad ühte struktuuri ning ühtsesse

organisatoorsesse loogikasse, kasutades ära juba olemasolevaid Europoli poolt loodud

kommunikatsiooni ning andmehalduse, -analüüsi ning -vahetuse võimeid.

Ebaselgeks jääb ka, kuidas toimub loodava EL keskuse, koordineerivate siseriiklike asutuste,

järelevalveasutuste (nt AKI), teenusepakkujate, teenuse kasutaja, ohvri, uurimisasutuste ja

õiguskaitseasutuste jt seotud isikute vaheline suhtlus ning operatiivinfo liikumine, sealjuures

võttes arvesse erisusi liikmesriikide kriminaalmenetlustes. Eelnõu artikli 12 lõike 2 kohaselt tuleb

kasutajat materjali piiramisest teavitada koheselt juhul kui EL hindab teabe mitteasjakohaseks või

siis kolme kuu möödumisel kui EL keskus ei ole selle aja jooksul teavitamist ära keelanud. Seda

siis vastavalt kumb tingimus saabub varem. Mistõttu võib tekkida praktikas olukord, kus EL

keskuse poolt ei keelata kasutaja teavitamist, kuid teavitamisest keelamist peab oluliseks

liikmesriigi vastav pädev asutus, või vastupidi – EL keskus keelab teavitamise, aga siseriik liku

menetluse käigus kasutajat juba teavitatakse. Leiame, et algatus peab olema selge, konkreetne ega

tohi ülemääraselt sekkuda liikmesriikide kriminaalmenetlusse.

Üks oluline osa määrusest on tõepoolest nii mahuka õiguskaitselise projekti puhul keskne andmete

haldamine, vahetu ohvrite õiguste kaitsmine ning sisu eemaldamine ja eemaldamise aitamine ning

korraldamine veebist. Seevastu ei saa pidada vähemoluliseks algpõhjusega tegelemist ehk vastavat

sisu loovate kuritegelike ühenduste ning üksikute laste seksuaalselt väärkohtlejate vastutuse le

võtmine. Europol on juba praegu tegelev organiseeritud kuritegevuse tõkestamise ja analüüsimise

raames omavahel tihedalt seotud inimkaubanduse ja laste seksuaalse ärakasutamise kuriteoliik ide

osas. Europolil on seni loodud viis valdkondlikku üksust: operatiivteabe ja analüüsi üksus, raske

ja organiseeritud kuritegevuse üksus, küberkuritegevuse üksus, terrorismivastase võitluse üksus

ning Euroopa finants- ja majanduskuritegudele keskenduv üksus. Kuivõrd määruses sätestatud

tegevus liigitub Euroopa õiguskaitsealase koostöö alla, tuleks põhjalikult, silmas pidades Euroopa

Komisjoni poolset mõjuhinnangut, määruse läbirääkimistel uuesti arutada eraldiseisva Euroopa

Liidu ametiasutuse või keskuse vajalikkust keskse probleemi lahendamisel.

5.9 Liikmesriikidele peab jääma piisav paindlikkus teenusepakkujatele tuvastamis-,

eemaldamis- ja blokeerimiskorralduste andmiseks sobiliku asutuse kindlaks -

määramisel.

Tuvastamiskorralduste, aga ka eemaldamiskorralduste ja blokeerimiskorralduste kontekstis

valmistab meile muret kohtute töökoormuse eeldatav kasv.

Eesti kui väikeriik ei toeta eraldi seisvat asutuse loomist, et tagada artikkel 26 lõike 2 nõuete

täitmine. Määrus võiks jätta paindlikusse vastava pädeva asutuse valikul ning eelistame ülesanne te

andmist juba olemas oleva(te)le riigiasutustele, kellel on võimalus ja pädevus sätestatud

ülesandeid täita.

Määruse eelnõu 2. jaos antakse koordineerivatele asutustele, kes on saanud riskihindamise kaudu

või muul viisil tõendeid märkimisväärse riski kohta, et konkreetset veebimajutusteenust või

isikutevahelise side teenust kuritarvitatakse laste seksuaalseks väärkohtlemiseks internetis, õigus

taotleda, et pädev õigusasutus või sõltumatu haldusasutus annaks korralduse, mis kohustab

asjaomast teenuseosutajat tuvastama selle teenuse puhul asjaomast liiki internetis toimuva laste

seksuaalse väärkohtlemise (artiklid 7 ja 8).

4. jaos antakse koordineerivatele asutustele õigus taotleda, et pädev õigusasutus või sõltumatu

haldusasutus annaks korralduse, mis kohustab veebimajutusteenuse pakkujat eemaldama laste

seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali oma teenustest või tõkestama sellele juurdepääsu

kõigis liikmesriikides; samuti sätestatakse nõuded, millele korraldus peab vastama (artikkel 14).

5 jaos antakse koordineerivatele asutustele õigus taotleda, et pädev õigusasutus või sõltumatu

haldusasutus annaks korralduse, mis kohustab internetiühenduse teenuste osutajat tõkesta ma

juurdepääsu internetiaadressidele, kus asuvad konkreetsed laste seksuaalset väärkohtlemis t

kujutavad materjalid, mida pole mõistlikult võimalik algallikast eemaldada (artiklid 16 ja 17).

Tuvastamiskorralduste, aga ka eemaldamiskorralduste ja blokeerimiskorralduste kontekstis

valmistab meile muret kohtute töökoormuse eeldatav kasv. Ühelt poolt on kindlasti oluline tagada

määrusega teenuseosutajatele pandud kohustuste jõustamine, teisalt leiame, et sellega lisandub

suur töökoormus ja selle katmiseks on vaja kohtute tööd suurel määral ümber korraldada.

Kõnesolevad kohustused ei ole pelk formaalsus, vaid eeldavad kohtutelt suuremahulist sisulis t

tööd ning piisava arvu spetsiifiliste teadmistega kohtunike olemasolu.

Kuigi nimetatud ülesandeid võib pädeva õigusasutuse asemel täita ka sõltumatu haldusasutus, ei

lahenda see Eesti hinnangul kitsakohti, sest määruse kohaselt peab see olema erinev asutus

riiklikust koordineerivast asutusest, samas peaks asutuste sisuline kompetents olema üsna

ühetaoline, et kõiki nimetatud ülesandeid täita. Me ei pea mõistlikuks kõigis riikides, aga eelkõige

Eestis, kahe uue sarnase pädevusega haldusasutuse loomist määruses sätestatud ülesanne te

täitmiseks.

5.10 Eesti peab oluliseks, et antud valdkondlik määrus oleks kooskõlas teiste

infoühiskonna teenuseid reguleerivate õigusaktidega, sealhulgas digiteenuste

määruse üldnormidega ning välditakse õigusaktide sisu ebavajalikku dubleerimist.

Vahendusteenuse osutajate vastutuse ja kohustuste osas on oluline tagada kooskõla menetluses

oleva digiteenuste määrusega (DSA), millega kehtestatakse kõigile vahendusteenuste osutajatele

kohalduvad üldnormid. Eelnõu läbirääkimistel tuleb tagada, et digiteenuste määruse üldnormide

ja käesolevas valdkondlikus õigusaktis sätestatud erinormide vahel ei oleks vastuolus id.

Digiteenuste määrusest tulenevad majutusteenuste pakkujatele ulatuslikud hoolsuskohustused

ebaseadusliku sisu tuvastamisel ning läbipaistvuskohustused kasutajate teavitamisel. Erinevad

õigusaktid sätestavad samasisulisi kohustusi, mistõttu on oluline tagada, et kohustuste vahel ei

oleks vastuolusid või põhjendamatuid erisusi. Taolisel juhul peaksid teenusepakkujad erinevat liik i

ebaseadusliku sisu käsitlemiseks võtma kasutusele erinevad mehhanismid, tehes lisakulutus i

mehhanismide väljatöötamisele ning töös hoidmisele.

Eelnõu artikkel 12 lõige 3 sätestab kohustuse luua kasutajatele ligipääsetav, eakohane ja

kasutajasõbralik teavitusmehhanism, mis võimaldab kasutajatel teavitada võimalikest laste

seksuaalse kuritarvitamise juhtumitest. Samasuguse ebaseaduslikust sisust teavitamise

mehhanismi loomise kohustus tuleneb ka DSA määruse artiklist 16 lõikest 1, mistõttu on ebaselge,

kas teenusepakkujal on kohustus luua kaks erinevat mehhanismi, millest üks on võimalikust lapsi

seksuaalselt kuritarvitavast ning teine ülejäänud sisust.

DSA määruse artiklist 17 tuleneb majutusteenuse pakkujatele kohustus kasutajat teavitada tema

loodud sisu nähtavuse mis tahes piiramisest. Käesoleva eelnõu artikli 12 lõike 2 kohaselt tuleb

kasutajat lapsi seksuaalselt kuritarvitava materjali piiramisest teavitada üksnes juhul kui EL keskus

ei ole teavitamist ära keelanud. Ühtlasi erineb kahe artikli alusel kasutajale sisu piiramisel antava

informatsiooni sisu. Seega tekib teenusepakkujal teatud liiki ebaseadusliku sisu käsitlemise l

erirežiimi loomise kohustus oodata enne kasutajate teavitamist ära võimuorganite nõusolek, mis

tekitab teenusepakkujale lisakoormust ja -kulu.

DSA määruse artikli 9 lõike 1 kohaselt on kõigi liikmesriikide õiguskaitseorganitel õigus nõuda

teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajalt ebaseadusliku sisu eemaldamist nii enda

jurisdiktsioonis, mitme liikmesriigi kui ka kogu EL piires. Käesoleva eelnõu artikli 14 lõike 1

kohaselt on teenuseosutajalt lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu eemaldamise nõudmise õigus

kogu EL piires üksnes teenusepakkuja asukohaliikmesriigi pädeval õiguskaitseorganil. Vajab

selgitamist, miks on praegusel juhul otsustatud teha erand DSA määrusest ja terroristliku veebisisu

leviku tõkestamise (TCO) määrusest, kus piiriüleste eemaldamiskorralduse tegemise õigus on

antud kõigi liikmesriikide pädevatele õiguskaitseorganitele.

Isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate kohustuste osas on

oluline tagada kooskõla Isikuandmete kaitse üldmääruse14 (GDPR) ja ePrivaatsuse direktiiviga

(mis on hetkel ülevaatamisel ja muutmisel EL määruseks), millest tehakse käesoleva määrusega

erand artiklite 5 punktide 1 ja 3 (side konfidentsiaalsus) ning artikli 6 punkt 1 (kasutajatega seotud

liiklusandmed). Eelnõu läbirääkimistel tuleb tagada, et ePrivaatsuse direktiivi (ülevõetud

elektroonilise side seadusega) üldnormide ja käesolevas valdkondlikus õigusaktis sätestatud

erinormide vahel ei oleks vastuolusid. Laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu

võitlemise määrusest tulenevad isikutevahelise side teenuse osutajatele ja internetiühenduse

teenuse osutajatele ulatuslikud hoolsuskohustused ebaseadusliku sisu tuvastamise l,

teavituskohustus (artiklid 12 ja 13), selle info säilitamisel ning läbipaistvuskohustused kasutajate

teavitamisel.

5.11 Eesti ei toeta tagauste tekitamise võimalust otspunktkrüpteerimise

lahendustesse. Samas võime toetada privaatsust säilitavate tehnoloogiate kasutamist,

14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016)

mis võimaldavad krüpteeritud sisu analüüsida ilma dekrüpteerimata, nii et

krüpteeringutele tuginevate digiteenuste töökindlus, turvalisus ja terviklikkus säilib .

Määruse artikliga 7 kehtestatakse teabe talletamise teenuse osutajatele (veebimajutuste enused,

platvormid) ja isikutevahelise side teenuse osutajatele tuvastamiskorralduse täitmise kohustus.

Antud sätte kohaselt on pädeval asutusel õigus anda tuvastamiskorraldus, mis kohustab teabe

talletamise või isikutevahelise side teenuse osutajat tuvastama teadaolevat ja uut laste seksuaalset

väärkohtlemist kujutavat materjali ning laste seksuaalset ahvatlemist. Teenuse osutajad, kes on

saanud tuvastamiskorralduse, peavad selle täitmiseks paigaldama teadaoleva või uue laste

seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali levitamise või laste seksuaalsuhte eesmärgil

ahvatlemise tuvastamiseks mõeldud tehnoloogia ja seda kasutama, tuginedes asjakohastele EL

keskuse poolt esitatud näitajatele.

Hetkel kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/1232, mille pp 25 kohaselt on

„[otspunktkrüpteerimine […] tähtis vahend, millega tagatakse kasutajate, sealhulgas laste side

turvalisus ja konfidentsiaalsus. Kuritahtlikud kolmandad isikud võivad igasugust vähem ranget

krüpteerimist kuritarvitada. Seetõttu ei tohiks käesoleva määrusega sätestatut ühelgi juhul

tõlgendada otspunktkrüpteerimist keelava või nõrgendavana.“. Eelnõu artikliga 88 tunnistatakse

määrus 2021/1232 kehtetuks. See omakorda võimaldab artikli 7 tuvastamiskorralduse andmisega

tekitada teenuseosutajatele kohustuse, millega minnakse mööda otspunktkrüpteerimise

kasutamisest ning võimaldab sõnumite jmt kommunikatsiooni ulatuslikku jälgimist. Määruse

põhjenduspunktide kohaselt peab ka krüpteeritud sisu korral teenuseosutaja leidma sobivad

tehnilised lahendused, et tuvastamiskorraldust täita. Nii kohustab määrus looma teenuseosutaja id

krüpteeritud teenustesse tagauksi, et teenuse kaudu edastatavat sisu oleks võimalik jälgida.

Antud erasõnumivahetuse ulatusliku jälgimise ja kontrollimise õigus piirab oluliselt kasutajate

õigust privaatsusele ja eraelu kaitsele, sõnumisaladusele, sõna- ja väljendusvabadusele ning

seksuaalsele eneseteostusele. Lisaks tekitab see ohtliku tendentsi Euroopa õigusruumis, kuna

tekitab krüpteeringutele tagauste loomise nõude võimaluse. See omakorda suurendab

küberintsidentide toimumise tõenäosust, kuna taolise juurdepääsu olemasolu nö kutsuks

küberkurjategijaid otsima võimalusi, et saada juurdepääsu ka muule vahetatavale infole. Tagaus te

loomine vähendab teenuste turvalisust ja terviklikkust, kuna tehniliselt ei ole võimalik teha tagaust

üksnes teenuseosutajatele endile või julgeoleku- ning õiguskaitseasutustele, mille tulemuse l

saaksid vaid nemad teatud krüpteeritud teabele ligi. Euroopa Andmekaitsenõukogu ja Euroopa

Andmekaitseinspektori ühisarvamuses nr 04/2022 ollakse taoliste tagauste loomise vastu ning

leitakse, et eelnõu tekitab erinevaid riske privaatsusele ja elektroonilise kommunikatsiooni

turvalisusele.15

Eesti uurib erinevate privaatsust säilitavate tehnoloogiate (privacy enchancing technologies)

kasutamist, mis võimaldavad krüpteeritud sisu analüüsida ilma dekrüpteerimata. Samas rõhutame,

et antud tehnoloogiad ei tohi siiski vähendada krüpteeringutele tuginevate digiteenus te

töökindlust, turvalisust ja terviklikkust. Näiteks üheks võimalikuks taoliseks tehnoloogiaks võib

olla (täielikult) homomorfne krüpteerimine. Nende tehnoloogiate potentsiaal ja kasutusjuhud on

aga alles kaardistamisel. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on plaanis lähiajal tellida

vastav uuring.

15 Euroopa Andmekaitsenõukogu ja Euroopa Andmekaitseinspektori ühisarvamus nr 04/2022, punktid 96-102.

Kättesaadav: https://edpb.europa.eu/our-work-tools/our-documents/edpbedps-joint-opinion/edpb-edps-joint-opinion-

042022-proposal_en

Eriti problemaatilisena näeme tuvastamiskorralduse täitmist eelkõige laste ahvatlemise

(grooming) ennetava tuvastamise kontekstis, mis võib tuua kaasa isikutevaheliste sõnumite (sisu)

pideva automaatse skaneerimise kohustuse. Võttes näiteks arvesse, et grooming toimub peamiselt

üldkasutatavate isikutevahelise side teenuste kaudu ning selline ahvatlemine võib toimuda

episoodiliselt, väga pikaajaliselt (kestes mitmeid kuid kui mitte aastaid) ning koosneda koosseisu

täitmiseks mitmest nn üksikust osateost, siis võib tähendada sellise kohustuse täitmine praktikas

väga suures ulatuses üldkasutatavate sideteenuste massilist jälgimist ja salvestamist, minnes

vastuollu Euroopa põhiõiguste harta ning senise EK praktikaga (väljudes nn lubatud sihitud

jälgimise piiridest) ning tõstatades jälgimise raames saadud info edasise kasutamise

kriminaalmenetluses (tõendite lubatavuse küsimused).

5.12 Eesti peab oluliseks, et tuvastamisekohustuse reguleerimisel säiliks

proportsionaalsus ja määruse menetluse käigus ei minda vastuollu üldise

jälgimiskohustuse keelu põhimõttega.

Määruse läbirääkimiste käigus ei tohi kehtestada vahendusteenuste osutajatele kohustust jälgida

kogu teenuse kaudu edastatavat või üldsusele levitatavat sisu, et tuvastada ja eemaldada lapsi

seksuaalselt kuritarvitavat sisu. Antud kohustus on vastuolus e-kaubanduse direktiivis sätestatud,

ja digiteenuste määruses (DSA) kinnitatud üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keelu

põhimõttega, mille kohaselt ei ole vahendusteenuse osutajatel kohustust üldiselt aktiivselt otsida

ebaseaduslikku sisu ega ebaseaduslikule tegevusele viitavaid asjaolusid. Üldise jälgimiskohus tuse

keelu põhimõte keelab liikmesriikidel kehtestada teenuseosutajale üldist kohustust jälgida teavet,

mida ta edastab või talletab, või aktiivselt otsida fakte või asjaolusid, mis viitavad ebaseaduslikule

tegevusele. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et üldise jälgimiskohustuse keeluga on

vastuolus meetmed, mis seisnevad selles, et teenuseosutajat kohustatakse seadma ainult tema enda

kulul sisse filtreerimissüsteemid, mis tähendavad üldist ja alalist jälgimist, et hoida ära mis tahes

tulevane rikkumine.16

Eelnõu artikli 1 lõike 3 punkti c kohaselt ei mõjuta käesolev määrus DSA määruse kohaldumis t,

mistõttu kohalduvad DSA määrusest tulenevad infoühiskonna vahendusteenuste osutajate

põhimõtted, sealhulgas üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõte. Pädevad ametiasutused võivad

vahendusteenuste osutajatelt nõuda kindla ebaseadusliku sisu eemaldamist või sellele juurdepääsu

blokeerimist, nt kindla foto- või videomaterjali eemaldamist, tingimusel et teenuseosutaja ei pea

läbi viima sisu iseseisvat hindamist. Järelikult võib üldise jälgimiskohustuse keeluga olla

kooskõlas pädeva asutuse õigus anda tuvastamiskorraldus, mis kohustab teabe talletamise teenuse

osutajat tuvastama laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavat materjali, tuginedes asjakohastele

näitajatele, mille ELi keskus on esitanud.

Korraldustega saab nõuda üksnes sellise sisu eemaldamist, mis põhineb konkreetsel indikaator il,

millele viitava sisu ebaseaduslikkus on eelnevalt tuvastatud ametiasutuse või kohtu poolt. Üldise

jälgimiskohustuse keeldu rikuks vahendusteenuste osutajatele filtreerimissüsteemi kasutusele

võtmise kohustus, et tuvastada kogu võimalikku lapsi väärkohtlevat materjali, mille kohta pole

vastavaid indikaatoreid. Igal juhul pole võimalik teenuseosutajalt nõuda, et ta viiks ise läbi sisu

ebaseaduslikkuse hindamise.

5.13 Eesti peab oluliseks eelnõuga seatavat nõuet, et tuvastamiskorralduse andmise

korral tuleb tagada tasakaal põhiõiguste vahel. See eeldab selgemaid kriteeriume,

16 Scarlet Extended, C‑70/10, punktid 36–40; SABAM, C‑360/10, punktid 34–38.

millisest lävendist alates on tegemist kõrgema riskiga teenustega, kus riske ei ole

võimalik maandada vähem sekkuvate meetmetega.

Arvestades, et filtreerimisalgoritmide võimekus eristada laste seksuaalse kuritarvitamisega

seonduvat materjali või kommunikatsiooni muust sisust on täna ja ka lähitulevikus piiratud, siis

välja pakutud lahendus vältimatult tähendab, et tuvastamiskohustuse täitmise raames pääsetakse

ligi ja paljudel juhtudel töödeldakse ka sellist isikutevahelist kommunikatsiooni või sisu, mis ei

sisalda laste seksuaalse kuritarvitamisega seonduvat materjali. Selle valguses on positiivne, et

artikkel 7(4)(b) kohaselt tuleb hinnata ka teisi mõjusid põhiõigustele. Oluline on aga läbirääkimis te

käigus hinnata, mida tähendab „olulisel määral“ (appreciable extent)17 laste seksuaalse

kuritarvitamisega seonduva materjali levitamiseks artikkel 7(6) mõttes, ning tagada, et artiklis 7

nimetatud kohustust oleks võimalik kehtestada üksnes eriti probleemsete juhtumite puhuks.

5.14 Eesti toetab kohustust kehtestada teenuste lapskasutajate vanuse

usaldusväärseks tuvastamiseks vajalikud vanuse kontrollimise ja hindamise

meetmed, mis ei piira ebaproportsionaalselt digiteenustele juurdepääsu. Toetame

eelkõige selliste vanuse tuvastamise tehnoloogiate kasutuselevõttu, kus kasutaja

vanuse tuvastab usaldusväärsel viisil kolmas osapool, edastades konkreetsele

teenusepakkujale üksnes teabe, kas tegemist on lapskasutajaga või mitte.

Eelnõu artiklis 4(3) kirjeldatud kohustus kehtestada usaldusväärsed meetmed vanuse

tuvastamiseks tähendab eelduslikult seda, et isiku enda kinnitus selle kohta, et ta on täisealine ei

ole piisav. See võib olla põhjendatud, kuna paljud probleemsed juhtumid just sellis tes

anonüümsetes keskkondades toimuvadki, aga kuna tegemist on siiski ulatusliku sekkumisega nii

ettevõtlusvabadusse (teenusemudeli kujundamisesse) kui ka eraelu puutumatuse õigusesse (eriti

isikuandmete kaitse perspektiivist), siis markeerime, et seda lahendust tuleks läbirääkimiste käigus

veel kriitiliselt hinnata.

Samas tasuks silmas pidada, et eraldiseisvat õigust anonüümsusele üldjuhul pole. Ei ole ka

(absoluutset) õigust kasutada digiteenuseid anonüümselt, kuigi see on olnud pikalt nö tavaks või

võimaluseks. Isikuandmete kaitse ja anonüümsusega seoses on ELK hiljuti teinud huvitava

eelotsuse asjas C-817/19, milles kinnitati, et PNR direktiiv on põhimõtteliselt kooskõlas ELPÕH

artikliga 7 (era- ja pereelu puutumatus) ja 8 (isikuandmete kaitse), öeldes, et isik ei pea saama

lennata anonüümselt. Tegemist on küsimusega, mille piirid on kohtupraktika kaudu alles

selgumisel.

Võib nõustuda, et vanuse usaldusväärne tuvastamine riivab kasutajate õigust eraelu

puutumatusele, aga selline piirang võib olla demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Sellise piirangu

legitiimseks eesmärgiks oleks antud õigusakti kontekstis lapse õiguste kaitse – iseäranis lapse

kaitse seksuaalse kuritarvitamise eest – mida peetakse ka Eestis väga oluliseks (vt KRPOL 2030,

VEKO, STAK 2020-2030). Võiksime toetada usaldusväärseid meetmeid vanuse tuvastamiseks,

mille puhul võib isik esineda pseudonüümi kaudu teiste kasutajatega suhtlemisel, sest artikli 4

lõige 3 eesmärk on teatud lapsi eemale hoida teenustest, (kui isikutevaheliste kommunikatsiooni

teenuste osutaja on tuvastanud riski, et tema pakutud teenust võidakse kuritarvitada laste

ahvatlemiseks), mitte ei soovita tagada, et isikud esineksid omaenda nime all. Selline meede lubaks

kasutajatele teatud eraelukaitset, kuid kindlustaks ka selle, et teenuste kasutamisel, mille puhul on

tuvastatud laste ahvatlemise risk, ei oleks võimalik sellist rikkumist sooritada anonüümselt ehk

17 Põhjenduspunkti 21 kohaselt tähendab olulisel määral rohkem kui üksikutel ja suhteliselt harvadel juhtudel.

selliselt, et õiguskaitseorganitel ei oleks võimalik kahtlustatavat tuvastada. Nõustume, et siin tuleb

arvesse võtta, millised tehnoloogilised võimalused on olemas ja millised probleemid võivad

nendest tulenevalt tõusetuda.

Andmekaitse üldmäärusest tulenev vaikimisi andmekaitse põhimõte ei tähenda seda, et tuleb ära

hoida ka sellist isikuandmete töötlemist, mis on vajalik teiste isikute kaitseks. Seega me ei näe

määruse eelnõus ilmtingimata vastandumist vaikimisi andmekaitse põhimõttega, kuid nimetatud

põhimõtet tuleb kindlasti arvesse võtta. Eelnõu ei tohi viia tulemuseni, kus mis tahes digiteenuse

kasutamiseks on vajalik end usaldusväärsel viisil identifitseerida, nt ID-kaardiga autentides, ning

digiteenusele ulatuslikke isikuandmeid jagada, et teenusepakkujal oleks võimalik kontrollida, et

tegemist pole alaealisega.

Toetame privaatsust vähem riivavate vanuse tuvastamise tehnoloogiate kasutuselevõttu, kus

kasutaja vanuse tuvastab usaldusväärsel viisil kolmas osapool, edastades konkreetsele

teenusepakkujale üksnes teabe, kas tegemist on lapskasutajaga või mitte.

5.15 Eesti on seisukohal, et määruse eelnõu ei tohiks raskendada rikkumiste

lõpetamist või ohu kõrvaldamist ning ei tohi raskendada kriminaalmenetlust.

Selgitamist vajaks see, kuidas käesolev algatus mõjutab juba liikmesriikide olemasoleva id

võimalusi ning pädevate asutuste õigust anda korraldusi ebaseadusliku sisu eemaldamiseks, samuti

ka sellise sisu säilitamiseks. Kui hetkel on uurimisasustustel suhteliselt laiad volitused (muuhulgas

korrakaitseorganina) anda korraldus õigusrikkumise lõpetamiseks ning ohu kõrvaldamiseks, siis

määruse algatus sätestab alati kas kohtu või muu sõltumatu haldusorgani loa nõude.

5.16 Õigusselguse saavutamiseks ning määruse ühetaoliseks rakendamiseks tuleb

täpsustada ja piiritleda teenuse osutajatele ette nähtud kohustused ja vastutus.

Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et teenuseosutajatele kehtestatavad kohustused

oleksid sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed. Välja pakutud meetmed ei tohi

välistada muid tõhusamaid ja uusi meetmeid riskide maandamiseks.

Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et kohustuste kohaldamisala määramisel vahendusteenus te

osutajate eristamiseks sätestatavad kriteeriumid oleksid asjakohased ja põhjendatud ning hoiaksid

ära ebavõrdse kohtlemise teenuseosutajate vahel. Nõuded peavad kehtima nende ettevõtjate ja

teenuste suhtes, mis on vajalikud konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Näiteks võib teenuse

iseloomust tulenevalt soovimatu mõju avaldumise tõenäosus olla väike ja sellest tuleneva lt

meetme kehtestamine olla põhjendamatu. Või ei pruugi pelgalt teenuseosutaja suurus määrata selle

teenuse osutamisel tekkivat soovimatut mõju, mistõttu toetame riskipõhist lähenemist.

Eelnõu artiklis 4 lõikes 1 on loetletud kolm varianti, mida vahendusteenuse osutaja ja

isikutevahelise side teenuse osutaja peab kasutusele võtma, et vähendada riski, et tema teenust

võidakse kasutada lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu edastamiseks või avalikustamiseks,

sealjuures on märgitud, et teenuseosutaja peab loetelust kasutusele võtma mõned või kõik kolm

varianti. Teenuseosutajatel peab olema võimalus kasutusele võtta ka teisi asjakohaseid ja tõhusaid

meetmeid, mida loetelus toodud ei ole, kuid mis võimaldavad vähendada laste seksuaalse

kuritarvitamise riski. Automatiseeritud mehhanismide kasutusele võtmine riski vähendamise

meetmena peab jääma teenusepakkujatele vabatahtlikuks. Sama põhimõte on kehtestatud

terroristliku veebisisu leviku vastu võitlemise määruses, mille artikli 5 lõike 8 kohaselt ei hõlma

riski vähendamise meetmete võtmise nõue teenusepakkuja kohustust kasutada automaatse id

vahendeid.

Eelnõu kohaselt on pädeval asutusel võimalik väljastada teenusepakkujale artiklis 7 sätestatud

tuvastamiskorraldus ka siis, kui lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu varasemalt teenusest

tuvastatud ei ole, kuid on olemas tõendid, et taolist sisu on esinenud teistes samalaadsetes

teenustes. Teenusepakkujale tuvastamiskorralduse väljastamine enne kui on tuvastatud, et

teenusepakkuja poolt kasutusele võetud riski vähendamise meetmed ei toimi ning konkreetses

teenuses esineb ebaseaduslik sisu, ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Eelnõud välja töötades

on seadusandja juba hinnanud, et majutusteenustel või erasõnumiteenustel on eriline risk lapsi

seksuaalselt kuritarvitava sisu edastamiseks või avalikustamiseks. Seega on antud teenused juba

iseenesest kõrge riskiga, mistõttu võib pädev asutus sisuliselt sätestada tuvastamiskorralduse

kõigile taolistele teenusepakkujatele, kui nad ei ole riski vähendamise meetmena juba kasutusele

võtnud automaatset filtreerimissüsteemi. Eelnevast tulenevalt kallutab eelnõu teenuseosutaja id

kasutama ebaseadusliku sisu tuvastamiseks automaatseid sisutuvastussüsteeme, mis on vastuolus

üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõttega.

Eelnõust tulenevate ajaliselt piiritletud kohustuste puhul ei ole selge, kuidas tagatakse

teenuseosutajatele õigusselgus ja õiguskindlus, et ametivõimud ei saa neid lõpmatult korraldusega

kohustada antud meetmeid kasutusele võtma. Algatuse artikli 7 alusel on pädeval asutusel õigus

tuvastamiskorraldusega nõuda automaatsete filtreerimissüsteemide kasutuselevõtmis t

maksimaalselt 12 või 24 kuuks sõltuvalt tuvastatava sisu liigist. Algatuse artikli 16 kohaselt võib

pädev asutus blokeerimiskorraldusega nõuda internetiühenduse teenuse pakkujatelt kõigi teatud

EL poolt hallatavas nimekirjas olevate lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu sisaldavate

domeeninimede blokeerimist maksimaalselt 5 aastaks. Eelnõus pole täpsustatud, millega tagatakse

meetmete võtmise vajaduse lõppemine pärast korralduses sätestatud tähtaja saabumist. Ühtlasi

pole eelnõus välistatud peale esimese korralduse tähtaja saabumist uue korralduse väljastamis t.

Seega on risk, et pädevad asutused võivad korraldusega meetmete võtmist aina uuesti nõuda ning

korralduse alusel võetavatest ajutistest meetmetest tekivad püsivad kohustused, mis on vastuolus

õigusselguse, õiguskindluse ja ettenähtavuse põhimõtetega. Eelnõus tuleb piirata samale

teenuseosutajale mitmete järjestikuste tõendamata tuvastamiskorralduse andmise õigust. Kui

eelnõus on soov kehtestada teenuseosutajatele püsivad hoolsuskohustused, et vältida

ebaseadusliku sisu edastamist või avalikustamist nende teenuste kaudu, siis tuleks antud

kohustused ka seaduses sätestada, et oleks võimalik hinnata nende kohustuste seaduslikkust ja

proportsionaalsust.

5.17 Eesti on seisukohal, et määrusega tuleks sanktsioonid ette näha üksnes

juriidiliste isikute raskemate rikkumiste korral tagades liikmesriikidele maksimaalse

paindlikkuse kohaldatava sanktsioonimäära, -liigi ja menetluse suhtes.

Määruse eelnõu artikli 35 sõnastus toob ilmselt kaasa vajaduse väärtegude sanktsioonimäärade

muutmiseks Karistusseadustiku üldosas. Eesti peab oluliseks, et eelnõu puhul ei rõhutataks

karistuse haldusõiguslikku iseloomu. Euroopa Liidu õiguses ei ole kunagi halduskaristuse mõistet

sisustatud, selles kontekstis tuntakse üksnes kriminaalõiguslikke ja mitte-kriminaalõiguslikke

karistusi. Seejuures viimaste korral, kui õigusakt ei viita sanktsiooni liigile, on liikmesri igil

diskretsioon neid mistahes menetluses kohaldada. Seega oleme vastu, et viidatakse halduskaris tuse

(administrative penalties) mõistele. EL õiguses ei ole ühtset arusaama, mida see mõiste tähendab.

Liikmesriigil peab jääma maksimaalne paindlikkus, et kasutada enda õigussüsteemis kõige

sobivamat sanktsioonisüsteemi ja -liiki. Täiendavalt tuleks kaaluda seda, et sätestada karistused

üksnes teatud raskemate rikkumiste eest. Kuna tegemist on kõrges ülemmääras rahatrahvidega,

mille puhul ei ole isikule tagatavate põhiõiguste ulatus selge, tuleks piirduda üksnes juriidil is te

isikute sanktsioneerimisega. Liikmesriikidele peaks jääma paindlikkus sanktsioneerida vaid teatud

raskemaid rikkumisi (ultima ratio põhimõte), s.t et iga rikkumine ei pea olema kohustuslikus

korras karistatav. Sanktsioonid tuleks vajadusel ette näha üksnes raskematele rikkumistele ning

tagades maksimaalse paindlikkuse sanktsioonimäära, -liigi ja menetluse osas.

5.18 Toetame määruse kohaldamisalasse hõlmatud vahendusteenuse osutajate

suhtes piiratud vastutuse säilitamist ja päritoluriigi põhimõttest lähtumist.

Määruse eelnõus vahendusteenuste osutajatele kehtestatavad nõuded peavad arvesse võtma

vahendusteenuste osutajate erirolli ning vahendajate tegelikku teadmist nende kaudu

vahendatavast sisust ning võimekust antud teavet muuta või selle avalikkusega või teiste

kasutajatega jagamisse sekkuda. Vahendusteenuse osutaja tegevus piirdub üldjuhul kolmandate

osapoolte pakutava teabe edastamise või salvestamisega, mis on olemuselt tehniline ja automaatne.

Taolisel juhul ei ole vahendusteenuse osutajal edastatava või salvestatava teabe kohta üldiselt

teadmisi ega ka kontrolli ebaseadusliku teabe veebi jõudmise üle. Selliselt peaks vahendusteenus te

osutajatele, sealhulgas digiplatvormidele kohalduma piiratud vastutuse printsiip. Toetame piiratud

vastutuse põhimõtte säilimist, mille kohaselt ei tohiks vahendusteenuse osutajat lapsi seksuaalselt

kuritarvitava sisu kättesaadavaks tegemise eest kriminaalkorras vastutusele võtta juhul kui

ettevõtte lapsi seksuaalselt kuritarvitavast teabest teada saades kõnealuse teabe kiiresti kõrvaldab

või sellele juurdepääsu tõkestab.

Vahendusteenuse osutajad ei tohiks olla lapsi seksuaalselt kuritarvitava teabe kättesaadavaks

tegemise eest vastutavad ka juhul, kui neile on väljastatud tuvastamiskorraldus, kuid nad ei ole

suutnud tehniliste meetmete abil kogu lapsi seksuaalselt kuritarvitavat teavet tuvastada ja

eemaldada või sellele juurdepääsu tõkestada. Eelnõu artikkel 19 välistab vahendusteenus te

osutajate ja isikutevahelise side teenuse osutajate vastutuse üksnes juhul, kui nad täidavad heas

usus antud määruses sätestatud kohustusi. Antud määruse rikkumine ei tohiks kaasa tuua

vahendusteenuste osutajate ja isikutevahelise side teenuse osutajate kriminaalkorras lapsporno

levitamise eest vastutusele võtmist, kuna isegi parimaid pingutusi tehes ning kõige

kõrgetasemelisemaid tehnilisi lahendusi kasutades ei ole teenusepakkujatel võimalik tagada, et

teenusekasutajad ei kuritarvita nende teenust laste seksuaalseks väärkohtlemiseks. Vastutus laste

seksuaalse kuritarvitamise eest peaks jääma kasutajatele, kes lapspornot üles laevad või lapsi

seksuaalselt ahvatlevad ning vahendusteenuste osutajatele, kes teadlikult lasevad sellistel isikute l

oma keskkonnas taolist sisu levitada.

Digiteenuste arengu tagatiseks on nende teenuste piiriülene vaba liikumine. Läbirääkimiste käigus

tuleb tagada, et käesolev määrus oleks kooskõlas e-kaubanduse direktiivist tuleneva ja DSA

määruses kinnitatud siseturu ehk päritoluriigi põhimõttega, millega tagatakse, et infoühiskonna

teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse lähtekohas. Läbirääkimiste käigus on oluline tagada,

et määruse eelnõu järelevalvemehhanism oleks kooskõlas päritoluriigi põhimõttega ehk määrusest

tulenevate nõuete järelevalvepädevus jääks asukohariigile.

5.19 Toetame määruse rakendamiseks ette nähtud tähtaja pikendamist kuuelt

kuult vähemalt 12 kuuni.

Määrus on eelnõu kohaselt vahetult kohaldatav ELi liikmesriikides kuue kuu jooksul pärast selle

jõustumist, mida võib pidada nii ulatusliku uue süsteemi rajamiseks ebapiisavaks. Leiame, et

eelnõu rakendamisel tuleb luua uus siseriiklik süsteem ning määratleda asutustele täiendavad

ülesanded ja tagada nõuetekohased võimearendused.

6. ARVAMUSE SAAMINE JA KOOSKÕLASTAMINE

Siseministeerium pöördus seisukohtade ettevalmistamisel arvamuse saamiseks

Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti,

Sisekaitseakadeemia, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Päästeameti,

Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse, Häirekeskuse, Sotsiaalkindlustusameti,

Lastekaitse Liidu, Riigiprokuratuuri, Õiguskantsleri Kantselei, Andmekaitse Inspektsiooni,

Startup Estonia, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Eesti Tööandjate

Keskliidu, TalTech küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse, SA Eesti Inimõigus te

Keskuse, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti, Eesti Infotehnoloogia ja

Telekommunikatsiooni Liidu ning Riigi Infosüsteemi Ameti poole.

Lisaks moodustati seisukohtade koostamiseks mitteametlik töörühm, mille eesmärk oli saada

oluliste osapoolte käest detailsemad (sh kirjalikud) arvamused ja seisukohad.

Info arvamuste saamise ja ettepanekutega arvestamise kohta on toodud seletuskirja lisas.

Seisukohad on kooskõlastatud 19.10.2022 Euroopa Liidu koordinatsioonikogus. EL

koordinatsioonikogu järgselt esitasid täiendavaid tähelepanekuid veel Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium, millega arvestati.

Seosed

Nimi	K.p.	Δ	Viit	Tüüp	Org	Osapooled
Vastus pöördumisele	09.12.2025	1	2-2/1068-2 🔒	Väljaminev kiri	sisemin	P. R.
Selgitustaotlus	04.12.2025	1	2-2/1068-1 🔒	Sissetulev kiri	sisemin	P. R.
CSAR: 80+Child Rights Orgs Urge EU leaders Not to Step Back in Protecting Children Online	10.11.2023	756	5-1/54-1	Sissetulev kiri	sisemin	ECPAT International
Open letter by the Internet Society	02.11.2023	764	5-1/50-2	Väljaminev kiri	sisemin	Senior Director for European Government and Regulatory Affairs David Frautschy
MEPs and Internet Society open letter - Support for strong end-to-end encryption	18.10.2023	779	5-1/50-1	Sissetulev kiri	sisemin	Senior Director for European Government and Regulatory Affairs David Frautschy
RIA - Arvamuse avaldamine määruse ettepanekule	28.06.2022	1256	5-1/29-6	Sissetulev kiri	sisemin	Riigi Infosüsteemi Amet
ITL - Arvamus laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks määruse ettepaneku kohta	28.06.2022	1256	5-1/29-5	Sissetulev kiri	sisemin	Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
Lastekaitse Liidu arvamus EK määrusele	28.06.2022	1256	5-1/29-7	Sissetulev kiri	sisemin	MTÜ Lastekaitse Liit
HK - Vastus arvamuse andmiseks edastatud määruse ettepanekule	27.06.2022	1257	5-1/29-4	Sissetulev kiri	sisemin	Häirekeskus
Lastekaitse Liit - Esialgne arvamus Euroopa Komisjoni määruse ettepaneku laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks kohta	07.06.2022	1277	5-1/29-3	Sissetulev kiri	sisemin	Lastekaitse Liit
PÄA - Määruse ettepaneku laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks vastuskiri	06.06.2022	1278	5-1/29-2	Sissetulev kiri	sisemin	Päästeamet
COM(2022) 209 Proposal for a REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL laying down rules to prevent and combat child sexual abuse	30.05.2022	1285	5-1/31-1	Sissetulev kiri	sisemin	Riigikantselei
Esitame arvamuse avaldamiseks määruse ettepaneku laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks	26.05.2022	1289	5-1/29-1	Väljaminev kiri	sisemin	Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Päästeamet, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus, Häirekeskus, Sotsiaalkindlustusamet, Lastekaitse Liit, Riigiprokuratuur, Õiguskantsleri Kantselei, Andmekaitse Inspektsioon, Startup Estonia , Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Tööandjate Keskliit, Küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskus, SA Eesti Inimõiguste Keskus, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Riigi Infosüsteemi Amet

Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, millega kehtestatakse eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks, kohta

Failid

Digiallkirjad

Seosed