PPA - Arvamus lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta.

Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seaduse muutmine

Edastame Teile omapoolsed märkused ja ettepanekud seaduste muutmise eelnõule. Selgub, et

antud muudatuste ettevalmistamisel, väljatöötamisel ega mõjude hindamisel pole küsitud või

saadud sisendit Siseministeeriumilt, rääkimata Politsei- ja Piirivalveametilt, kes on tuleviku

vaates suures osas muudatuste rakendumisel toimingute peamine osaline.

- 5) paragrahvi 15 lõike 3 punkti 41 täiendatakse pärast sõna „lastekaitsetöötajate“

sõnadega „ja lastekaitsevaldkonna juhtide“

Sellele punktile viitab sama paragrahvi lõige 31, andes volitusnormi lastekaitsetöötajate

täienduskoolituse tingimuste ja korra kehtestamiseks. Kas pole mitte vaja laiendada ka

volitusnormi ulatust lastekaitsevaldkonna juhtide täienduskoolitusega?

- 7) paragrahvi 17 lõike 1 punktist 3 jäetakse välja sõna „viivitamata“

Antud sõna puhul on tegemist ka õigusmõistega ja siin tuleks vaadata seda tõlgendust.

Riigikohus rõhutas, et termin "viivitamata" on otseses seoses regulatsiooni eesmärgiga –

tagada probleemi kohene lahendamine pärast selle ilmnemist. (nt KOVVS § 62 lg 2 on nõue, et

avaldus puuduse kohta tuleb esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolmandal päeval

rikkumisest.) Kui seaduses on märgitud konkreetne tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha,

saab lisada ka mõiste „viivitamata“. Sinna alla läheb ka täna kehtiv sõnastus ehk ületada ei

tohi 10 päeva.

Näiteks on Riigikohus öelnud:

- Perekonna asjades määruse täitmise kohta, et määrused perekonnaasjades on

täidetavad viivitamata - see tähendab, et kohustuslikku käitumist (nt suhtluskorda) tuleb

asuda järgima kohe pärast määruse teatavakstegemist, ootamata selle jõustumist või

edasikaebamise tähtaja möödumist. - Äriasjades - kui aktsiaselts on maksejõuetu ja see seisund ei ole ajutine, peab juhatus

esitama pankrotiavalduse viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel

maksejõuetuse ilmnemisest.

Eelnõu eesmärk sellise sõnastuse juures ei täitu, vaid tekitab rakendusraskusi. Nende

ülesannetega on hõlmatud kogu KOV-i ülesanne abi pakkumisel abivajavast lapsest

teadasaamisel, seega tuleb ikkagi mõista, et neid ülesandeid täidab KOV-is lastekaitsetöötaja.

Jääb segaseks, kuidas saaks mõista ja sätestada, et §-s 29 kirjeldatud tegevust (pealkirja järgi

abi osutamine abivajavale lapsele) osutab keegi, kes ei ole lastekaitsetöötaja. Vt ka

kommentaar § 29 juures.

- 8) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lastekaitsetöötaja on:

1) kohaliku omavalitsuse üksuse ametnik, kes täidab käesoleva seaduse § 17 lõike 1

punktides 3 ja 4 sätestatud ülesandeid;

Kui lastekaitsetöötaja lapse kaitseks täidab vaid kahte ülesannet, kes täidab ülejäänud § 17 lg

1 sätestatud ülesandeid ning lisaks teistest seadustest (s.h perekonnaseadus,

sotsiaalhoolekande seadus jne) tulenevaid lastekaitsega seotud ülesanded. Mitte igas vallas ja

linnas ei ole võimalust luua mitu üksust ja jagada laste abivajadustega seotud ülesandeid.

- 9) paragrahvi 28 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Enne käesoleva seaduse § 29 lõikes 5 nimetatud otsuse tegemist tuleb teha lapse

abivajaduse eelhindamine, mille käigus hindab kohaliku omavalitsuse üksuse

lastekaitsetöötaja sama paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud eelduste olemasolu.

Kindlasti peaks ära täpsustama, millise aja jooksul tehakse eelhindamine ja loogiline oleks, et

eelhindamise tulemusel otsustatakse juhtumi korraldamise alustamata jätmine või alustamine.

Sellisel juhul võib lõpmatuseni jääda eelhindamise faasi, et lükata edasi juhtumikorralduse

algatamist. Samas tekib olukord, kus § 29 lg 5 puhul tekib uus hindamise faas ning siis on

kohustus hinnata 10 päeva jooksul.

(5) Juhtumikorralduse algatamisel tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

abivajaduse hindamine teha esimesel võimalusel, kuid hiljemalt kolme kuu möödumisel

abivajavast lapsest teada saamisest.“;

Sellise tähtajaga on juba sisse kirjutatud probleem, et lapsed jäävad tegelikult abita või seda

abiandmist on võimalik nii pikalt edasi lükata. Paljudel juhtudel on abi vaja kohe ja kui sellega

hakatakse sellisel kujul venitama, siis ei ole sellest sugugi kasu.

- 10) paragrahvi 29 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: (2) Abi osutamisel tuleb rakendada võrgustikutööd, järgides juhtumikorralduse

põhimõtteid sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud korras. Juhtumipõhine

võrgustikutöö käesoleva seaduse tähenduses on abivajava lapsega töötavate isikute ning

teiste asjaomaste spetsialistide ja asutuste koostöös toimuv koordineeritud tegevus

lapsele abi osutamisel.

Võrreldes kehtiva sättega on lisatud võrgustikutöö üldine selgitus. Siiski ei sisusta seadus seda

kuidagi ega seosta selle läbiviimist spetsiifiliste õigustega. Jääb küsimus, mis on selle sätte

täpsem mõte või vajadus. SHS ei tunne võrgustikutöö terminit, vaid räägib juhtumikorraldusest

ja väga minimaalselt (§-d 9 ja 10). Vastavate põhimõtetega (milleks peamiselt ongi

juhtumiplaani koostamine) seotakse võrgustikutöö nii siin, kui nt KrHS-is. Segaseks jääb, kas

LasteKS-s on võrgustikutöö vaid juhtumikorralduse instrument või siiski iseseisva tähendusega

tööriist. Lg 2 deklareerib võrgustikutööd justkui kohustusliku tegevusena. Järgmised sätted aga

opereerivad juhtumikorralduse algatamise või sellest loobumise võimalusega.

(4) Kui kohaliku omavalitsuse üksus saab teada lapsest, keda kasvatav isik on hädaohus

olev täisealine perevägivalla ohver ohvriabi seaduse § 9 lõike 2 tähenduses, peab

kohaliku omavalitsuse üksus algatama juhtumikorralduse lapsele abi osutamiseks ning

tegema koostööd Sotsiaalkindlustusameti ja teiste täisealist ohvrit abistavate asutustega.

Kas oleks mõistlik abistava asutuse asemel kasutada abistav isik, sest selle mõiste alla kuuluvad

nii juriidilised, kui ka füüsilised isikud, aga ka eraõiguslikud juriidilised isikud, kes ohvrit

võivad abistada. Praegusel juhul oleks see väga kitsas määratlus.

Kas sellest sõnastusest võib aru saada, et lastekaitse tegeleb lapsega ja SKA ohvriabi tegeleb

vanemaga, aga kes aitab koosmõjus. Koostöö ei tähenda mõlemaga tööd.

(5) Kohaliku omavalitsuse üksus peab kümne päeva möödumisel abivajavast lapsest

teada saamisest tegema otsuse juhtumikorralduse algatamiseks või algatamata jätmiseks

või juhtumi edastamiseks pädevale lapsega töötavale isikule, arvestades käesoleva

seaduse § 28 lõikes 1 sätestatut.

Selgelt ei ole ikkagi arusaadav § 28 lg 5 eelhindamise faas.

Arusaamatu on - kes on pädev lapsega töötav isik, kellele edastatakse otsus? Kas see

täpsustatakse või tehakse viide LasteKS mõnele sättele? Pigem tuleb seaduses täpsustada, kes

on need lapsega töötavad isikud või spetsialistid, kes on kohustatud § 28 ja 29 sätteid järgima.

Kas siin tekib olukord, kus oma ülesandeid püütakse delegeerida teistele ametitele.

Kuigi § 27´ on politseiametnik mainitud abivajaduse tuvastamise korral lapsega töötava

isikuna, ei ole politseiametniku ülesanne PPVS-ist tulenevalt tegeleda sotsiaalsete küsimustega.

Tema kohustus oma ülesannete täitmisel (§ 3 lg 1) on mõne seaduse valguses teavitada

abivajadusest või probleemist, millega tegelemine on konkreetse asutuse pädevuses. Sellest

tulenevalt, kui on plaanis täpsustada lapsega töötava isiku mõistet, siis tuleb politseiametnik

sealt välja jätta.

Süütegude, korrarikkumiste menetlemisel või väljakutsete teenindamisel kokkupuudet lapsega

ei saa politseiametniku lugeda lapsega töötavaks isikuks. Kokkupuude on vaid konkreetse

menetluse/juhtumi raames ja lühiajaline. Samuti puuduvad võimalused pakkuda asjakohaseid

ja vajalikke teenuseid abi vajaduse kõrvaldamiseks ning puudub ressurss.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetamata juhtudel võib lapse seadusliku

esindaja nõusolekul juhtumit koordineerida lapsega töötav isik, kes tegutseb selles lapse

heaolu valdkonnas, kus abivajadus ilmnes, arvestades käesoleva seaduse § 28 lõikes 1

sätestatut. Vajaduse korral kaasab juhtumit koordineeriv lapsega töötav isik

võrgustikutöösse kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja.

Eelkõige on lapsega töötaval isikul kohustus § 271 alusel teatada abivajavast lapsest, see jääb

SK kohaselt ka kehtima.

Jääb segaseks, kas lapsega töötav isik (nt lasteaiaõpetaja, kooliõpetaja, logopeed või kooli

sotsiaalpedagoog jne), sh nendes asutustes, mis ei ole KOV-i allasutused, saab ikka ise võtta

selle rolli vanemate nõusolekul, olles § 28 alusel abivajadust hinnanud või tuleb lg-t 5 ja 6 alati

koos rakendada ja mõista nii, et KOV edastab (tagastab nt teatajale) juhtumi tegelemiseks

kellelegi lapsega töötavale isikule (lg 5 järgi pädevale). Ühtlasi ei ole selge, kas lg-s 6

mõeldakse KOV-iga seotud lapsega töötavat isikut (mõnd spetsialisti, kes eelnõu eesmärgist

lähtuvalt ei pea olema lastekaitsetöötaja) või igasuguseid lapsega töötavaid isikuid, arvestades

§ 28 lg 1 piiranguid. Nt lg 8 on sõnastusest tulenevalt pandud kehtima üksnes KOV-ile, ehkki

SK (lk 15 2. lõik) järgi on see mõeldud teiste sätete tõlgenduse kaudu kohalduma ka teistele

lastega töötavatele isikutele. Niisuguse eksitamise võiks seadusest eemaldada.

Kas sellega ei teki olukorda, kus laps võib jääda õige abita. Mõni lapsevanem ongi huvitatud,

et lastekaitse probleemist teada ei saa. Sellega võivad probleemsed olukorrad kasvada oluliselt

suuremaks.

Siit võib tõusta KOV-i jaoks probleem – kui juhtumit menetleb teine asutus ja KOV-i ei kaasata,

siis õiguslik alus KOV-il saada hiljem andmeid ja infot läbiviidud menetluse kohta puudub.

Samuti võib tekkida olukord, kus nn lapsega töötav isik vajab lapsega töötamiseks täiendavat

infot – siis tal puudub õigus seda saada nii teiselt lasteasutustelt või muult lapsega tegelenud

asutuselt. Kogudes info vaid lapse ja tema lähi isikutelt, võib abivajaduse osutamine liikuda

vales suunas ning laps ja temaga seotud isikud võivad samuti keelduda. Kuidas on teisel

lapsega töötaval isikul võimalik saadud infot kontrollida?

§ 2. Täitemenetluse seadustiku muutmine

- Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 27 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohtutäituril on õigus eemaldada täitetoimingut takistav isik. Kui täitmist takistatakse või

kui takistamist on alust eeldada, võib kohtutäitur taotleda politseiametniku kaasamist

täitetoimingusse.

(2) Politsei eemaldab kohtutäituri ettepanekul täitmistoimingu juurest isiku, kes täitmist

takistab.

Tegemist on üldise täitmise takistamist puudutava paragrahviga. Täitmise takistamine on ka

ruumide sulgemine asjadele ligipääsuks, seega ei ole jõu kasutamine alati teemaks isiku suhtes,

vaid ka asjade. Säte peaks olema täpsem ja sõnastama vajadusel ja põhjendatult politsei

pädevuse jõu kasutamisest üksnes isiku suhtes. Muudel juhtudel, sh nt koera eemaldamine või

(taba)lukkude avamine saab jääda ainult täituri korraldada, küsides abi teistelt isikutelt, kellel

on vajalikke vahendeid.

(3) Kui täitedokument näeb ette jõu kasutamise, teeb seda politsei kohtutäituri kaasamisel.“;

Alustuseks nagu eespool sai märkida, et SiM-i või PPA-d ei ole kaasatud seaduseelnõu arutellu.

Seetõttu on politsei roll täitemenetluses ning sunni kohaldamise regulatsioon väga

pealiskaudne, kuna eelnõu autorid, kelleks on SoM, RaM ja JustDigiMin ametnikud, ei tunne

politseiõigust või vahetu sunni kohaldamise eeldusi. TMS § 3 lg 1 kohaselt täidab

täitedokumenti kohtutäitur. Seega peab seaduses ja eelnõu seletuskirjas väga täpselt eristama

kohtutäituri ja täituri kaasatud politsei rolli täitemenetluses.

Väär on arvamus, et Eesti Vabariigis tohib sundi kasutada ainult politsei. Karistusõiguse

reformi käigus ja korrakaitseseaduse jõustumisel laiendati teiste riigiasutuste pädevusi, sh

vahetu sunni kohaldamise õiguse osas. Seda põhjusel, et ametid saaksid tõhusalt ja kiirelt täita

oma üleseandeid ning jätta politsei koormus teiste asutuste abistamisel minimaalseks.

Näiteks kohtutäituri abistamine valdusesse sisenemisel, sh ukse sundavamise teel, ei ole politsei

ülesanne. Politsei ei tegele n.ö lukuabi teenusega. TMS § 28 lg 2 annab kohtutäiturile õiguse

siseneda valdusesse kohtumääruse alusel. Peab möönma, et seadus ei täpsusta, millised

õigused on kohtutäituril valdusesse sisenemisel. Seega tuleb temale anda TMS-ga meetmeid

valdusesse sisenemiseks. See ei tähenda politsei kaasamist, vaid nende isikute kaasamist, kes

osutavad vastavat teenust (nt lukuabi).

Samuti ei ole politsei ülesandeks tegeleda n.ö heidutusega, s.t viibida täitetoimingu läbi viimise

kohas olukorras, kus puudub ohukahtlus. Politsei ülesandeks on avaliku korra tagamine PPVS-

i ja KorS-i tingimusel. Politsei turvateenust ei osuta ja tema ressurss ei ole selleks planeeritud.

Pole analüüsitud, miks kohtutäitur ise ei võiks saada vastava väljaõppe, et oskaks ennast

täitetoimingus kaitsta ning kohaldada sundi iga isiku suhtes, kes tuleb täitemenetlust takistama.

Turvalisus algab iseendast. Arvestades kohtutäituri tegevuse eripära, siis oleks selline

ettevalmistus põhjendatud ja suurendaks/hoiaks kohtutäituri autoriteeti ühiskonnas, tema elu

ja tervist.

KorS-i § 4 lg 1 kohaselt on avalik kord on ühiskonna seisund. Kui tänapäeval on ühiskonna

käitumine muutunud selliseks, kus järjest rohkem tuleb riigivõimu esindajatel oma ülesannete

täitmisel kasutada jõuvõtteid, siis tuleb kohtutäiturile anda tõhusamad meetmed täitemenetluse

läbiviimise tagamiseks. See aga ei tähenda automaatselt tema ülesannete jagamist politseiga.

Ka politseil tuli KorS-i jõustumisel muuta oma mõttemalli ja kohaneda muudatustega.

Politsei vahetu sunni kohaldamise õiguse olemasolust TMS-s ei piisa. Vahetu sunni kasutamise

eeldused ning selle kasutamine on eelnõus täiesti läbi mõtlemata. Näiteks, mis saab eemaldatud

isikust? Regulatsioon peab olema selline, et kohaldatav meede oleks tõhus ja eesmärgipärane.

Nii võib isik naasta täitemenetluse läbiviimise kohta ja jätkata täitetoimingu segamist.

Kes dokumenteerib vahetu sunni kasutamise? Kes vastutab ja hüvitab kahju, mis tekib sunni

kasutamisega?

TMS-s tuleks täpselt reguleerida kohtule esitatava taotluse sisu. Sunni kasutamine riivab

oluliselt isikute põhiõigusi (kehaline puutumatus, omandi puutumatus jne), seega peab olema

selline taotlus põhjendatud ning kohtul peab olema kohustus kontrollida taotluse põhjendatust

ja õiguspärasust ning vajadusel küsida politseilt arvamust. Näide: 2-23-12942, p 3.3, mille

peale kohtutäitur esitas PPA-le selgitustaotluse küsimusega, kuidas sisustab Politsei- ja

Piirivalveamet jõu rakendamise klauslit politsei poolt, kas see hõlmab vajadusel füüsilise jõu

kohaldamist või mitte.

Kohtutäituri õigus politsei kaasamiseks peab olema detailsemalt kirjeldatud. Kaasamine peab

olema jälgitav ja dokumenteeritud. See on oma õiguslikult olemuselt sarnane ametiabile või

KV/KL kaasamisele KorS § 16 alusel. Kohtutäitur peab esitama varakult taotluse koos

põhjenduse ja õigusliku aluse ära näitamisega. Politsei peab olema aega hinnata taotluse

õiguspärasust (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-61-05: „ .., et ka nendel juhtudel, kui abi osutamise

kohustus tuleneb seadusest, peab abi osutaja tegutsema piirides, mis on määratud politsei

kohustuste ja õigustega, ning sealjuures jõudma veendumusele, et abi osutamiseks esinevad

vajalikud faktilised ja õiguslikud eeldused..“) ja ennast ette valmistada.

Väide, et TMS-s sõnastust mõistetakse valesti ja kohtutäiturile ei ole antud jõu kasutamise õigus

läheb vastuollu kehtiva TMS 179 lg 4. Üldjuhul on lähtutud sellest, et lapsega seotud

vaidlustesse tuleks kohtutäituril kaasata eriala spetsialist (nt lastekaitsetöötaja) ning politsei

osalemist on peetud ebasoovitavaks. Nimelt öeldakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

sellega seotud seaduste muutmise seadus 194 SE eelnõu seletuskirjas järgmist:

(https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/57af5aca-06a7-159e-7d61-

03607a2dce5e/Tsiviilkohtumenetluse%20seadustiku%20ja%20sellega%20seotud%20seaduste

%20muutmise%20seadus/): „…Seaduse § 179 lg 4 muutmine avab erandjuhtudeks võimaluse

kasutada lapse üleandmise lahendi täitmisel kasutada ka jõudu. Praktikas võib see olla eelkõige

vajalik, kui lapse heaolu satub ohtu. Eelnõu koostajad soovivad ka selle küsimuse juures juhtida

Sotsiaalministeeriumi tähelepanu asjaolule, et laste heaolu tagamise küsimused tuleks

lahendada eelkõige Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel ning praegune lahendus, kus sellise

lahendi täitmise eest vastutab kohtutäitur, ei pruugi olla kõige mõistlikum lahendus.

Tõenäoliselt peaks kohtutäituril olema sellise lahendi täitmisel abistav roll ning täitmist

peaksid vajadusel kontrollima vastavat eriharidust/pädevust omavad ametiisikud. ..“

Täitemenetluse seadustiku eelnõu 143 SE,

(https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8edd9f33-5b8d-3a9e-8150-

b1d3614dc245/T%C3%A4itemenetluse%20seadustik) selgitab politsei rolli täitemenetluses

järgmiselt: „…politsei …. kaasamise ainus eesmärk saab olla avaliku korra tagamine.

Viimasega saab tegu olla siis, kui kohtutäiturit on täitetoimingute läbiviimisel õigusvastaselt

takistatud või teda on eelnevalt ähvardatud, et teda hakatakse takistama….“

Õiguskantsleri 14.04.2016 kirja nr 7-5/160180/1601606 on märkinud: „… Soovitan

vallavalitsusel LasteKS-st tulenevate ülesannete täitmisel iga üksikjuhtumi puhul hoolikalt

kaaluda, milline oleks leebeim ning laste, nende vanemate jt isikute õigusi kõige vähem riivav

viis järelevalve teostamiseks ning politsei kaasata üksnes siis, kui selleks on sisuline vajadus.

Olukorras, kus riikliku järelevalve toimingutest on puudutatud lapsed, tuleb kõigi

kaalutlusotsuste tegemisel seada esikohale laste parimad huvid (LasteKS § 21). …“

Kohtutäiturile on ka täna kehtiva seaduse alusel õigus taotleda politseiametniku kaasamist

täitetoimingusse juhul, kui täitmist takistatakse või kui takistamist on alust eeldada. Seega on

jõu kasutamine vajadusel õigusnormide tasandil ka täna võimalik kui esineb vahetu oht tema

tervisele või elule.

Endiselt jääme seisukohale, et politsei kaasamiseks on vaja täituripoolne kirjalik taotlus ning

kaasamise ainus eesmärk saab olla avaliku korra tagamine. Viimasega saab tegu olla siis, kui

kohtutäiturit on täitetoimingute läbiviimisel õigusvastaselt takistatud või teda on eelnevalt

ähvardatud, et teda hakatakse takistama.

Kui kohtutäitur otsustab, et isik takistab tal täitetoiminguid, on tal võimalik eelnevalt

rakendada muid mõjutusmeetmeid. Pealegi, kui politsei on ametiabi korras kaasatud mingi

toimingu täitmisse, siis on tema ülesanne kontrollida meetme õiguspärasust. Ei saa tekkida

olukorda, kus kohtutäitur läbi politsei tegevuse kohaldab jõudu. Jõu kasutamise õigus on antud

seadusega kohttäiturile.

Muutes § 27 sellisel kujul, ei teki ainult lastega seotus juhtumites kaasumine vaid ka kõigis

teistes täitmisprotsessides, kus täituri arvates on eeldada, et tema tegevust takistatakse, on vaja

jõudu kasutada. Ja seda mitte ainult isikute näol, vaid ka nende asjade osas.

Kui politsei kaasamine sunni kohaldamise õigusega oli mõeldud üksnes lastega seotud

lahendite täitmiseks, siis tuleb täiendada TMS § 179, mitte muuta § 27.

Ka ei saa tekkida olukorda, kus politseid kaasatakse selleks, et saada sisse kellegi korterisse

või eramusse politsei poolt ukse avamise teel. See ei ole politsei ülesanne avada uksi. Selleks

on võimalik teenust tellida, kui kohtutäituril on õigus sisenemiseks ja ukse avamiseks.

Mida tähendab mõiste eemaldab? Sellega peab kaasnema ka täiendus – kuhu ja kuidas peab

eemaldamine toimuma.

- 2) paragrahvi 179 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Täitemenetluse läbiviimisel lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise

asjades kohtutäitur:

1) kontrollib, et täitemenetluse osalised täidavad lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise

võimaldamise asjades kohtulahendi resolutsioonis sätestatut;

2) kaasab lapse üleandmise täitetoimingu juurde lapse elukohajärgse või erandina

kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja, kellel on eriteadmised

lastega suhtlemiseks;

3) kaasab vajaduse korral lapsega suhtlemise võimaldamise täitetoimingu juurde lapse

elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse

esindaja, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks;

4) kaasab politseiametniku täitetoimingusse, kui täitmist takistatakse või kui selle

takistamist on alust eeldada.

- (3) Täitemenetluses lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades

Politsei- ja Piirivalveameti ametnik:

1) tagab avaliku korra;

2) kasutab kohtulahendiga lubatud juhtudel jõudu kohtutäituri taotlusel.“;

Jääb arusaamatuks lg 1 p 1 ülesanne, mis tuleneb niikuinii TMS-st 3 lg 1. Pigem võiks mõelda

menetlusosaliste kohustuste kirjeldamisele, mille rikkumisel oleks kohtutäituril õigus

kohaldada trahvi või aresti. Kui kohtutäiturid oma praktikas ei ole seda võimalust kehtivas

TMS-s kasutanud, siis see ei tähenda, et see tuleks maha võtta.

Samuti jääb arusaamatuks „erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse

esindaja“ mõiste, kuna kohtuotsuses võib olla määratud suhtluskord, kus laps peab viibima

kohustatud isiku juures, mis ei ole kohtuotsuse järgi lapse elukoht. Sellisel juhul ei ole tegu

erandolukorraga.

Miks antud sätte muutmisega jäetakse välja võimalused alternatiivseks mõjutamiseks, minnes

üle põhimõtteliselt sooviga kasutada jõudu.

Isiku osas (olgu see või lapse vanem) jõu kasutamine peab olema viimane meede ja isegi lapse

juuresolekul ei tohiks seda teha.

Ka lastega seotud toimingute korral on oluline, et kohtutäitur peab kohtus taotlema võimalikku

jõu kasutamist, kus tuleb ära näidata kas ja milline on eeldatav konkreetne oht ja milles seisneb

politsei kaasamine ja ülesanne ning milliseid vähem riivavaid toiminguid on isiku suhtes

kohaldatud, tagamaks nõude täitmist eelnevalt.

Ei saa tekkida olukorda, kus kohtutäitur otsustab jõu kasutamise vajaduse ja teeb politseile

taotluse. Politsei saab jõudu kasutada vaid siis, kui talle on seadusega see ülesanne antud või

kohus on oma lahendis selle õiguse andnud. Ka siis tuleb järgida nõudeid, kontrollida kas on

vajalik.

Isegi kui politsei oleks kaasatud, lasub ametnikul kohustus kontrollida temalt taotletud toimingu

vajalikkus ja õiguspärasust.

- 6.4. Mõju riigivalitsemisele: kohtutäiturid ja PPA

Väide seletuskirjas: „ Siiski on muudatusest mõjutatud sihtrühm pigem väike ning selle mõju

ulatus ja avaldumise sagedus väike. Praktikas ei muutu politsei roll oluliselt – politsei

kaasatakse jätkuvalt eelkõige siis, kui toimingu täitmist takistatakse või on alust eeldada

vastupanu. Muudatus suurendab aga õigusselgust ja prognoositavust. Kui varem võis politsei

kaasamise alus olla ebaühtlaselt tõlgendatud, siis nüüd on see seaduses sõnaselgelt

määratletud. See annab ametnikele kindlama õigusliku aluse tegutsemiseks ja vähendab

vaidluste võimalust jõu kasutamise või kohaloleku vajalikkuse üle. PPA ametnikud peavad end

muudatustega kurssi viima, kuid edaspidi see nende tööd ei mõjuta. Kokkuvõtlikult on TMS-i

muudatuste mõju PPA-le väike.“

Tegemist on ühepoolse seaduse muutmisega, kellegi soovil ülesanded anda üle. PPA ei ole

nõus antud muudatustega sellisel kujul.

Kuna kohtutäiturid on teadlikud, et üldjuhul politsei ei tule jõu kasutamisega neile appi, on

pöördumisi jäänud vähemaks. On alust arvata, et politsei koormus peale sellisel kujul seaduse

muudatust suureneb oluliselt ja sellega ei ole eelnõu autorid osanud või tahtnud arvestada. PPA

ametnikud on pidevalt erinevate muudatustega ennast kurssi viinud, rakendavad neid ja seda

ka teiste ametkondade eest. Pigem teised ametkonnad võiks õppida ja leida muid lahendusi,

kuidas oma tööd paremini teha, kasutamata selleks äärmuslikke meetodeid. Jaksu meile kõigile

oma ülesannete täitmisel ja vähem delegeerimist.

Pärnu mnt 139 / 15060 Tallinn / [email protected] / www.politsei.ee

Registrikood 70008747

Pr Barbara Haage

Siseministeerium

[email protected]

Teie 01.12.2025 nr 1-7/319-1

Meie 29.12.2025 nr 1.2-4/295-3

Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Edastame arvamuse lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Ave Eisel

politseimajor

arendusosakond, ennetuse ja süüteomenetluse

büroo, süüteomenetluse toetuse grupp

grupijuht

Lisa: arvamus 8-l lehel

Ly Kallas, 6124461, [email protected]